Eesti Kirjandusmuuseum & Tartu Ülikool

Dialoog privaatse ja avaliku elu vahel
Inimese ja keskkonna suhete peegeldus pärimuses

Elektrooniline konverents.Täienduskoolituskursus

18.02. - 18.05. 2002
Tartu 2002

Lühitutvustus: Käsitletakse inimese ja keskkonna suhet pärimuses folkloristlikust aspektist. Konverentsimaterjalid hõlmavad viit teemat, iga teema sisaldab kaht teadusartiklit, teema kommentaari ja küsimusi ning ülesandeid.
Käsitletavad teemad on: Inimene ja koduloom; Hirmud, kadedus, negatiivsed emotsioonid inimeste vahelises suhtluses; Migratsioon: ootused ja tegelikkus; Argipäev ja pöördehetked; Kus on kodu?
Sihtgrupp: Konverents on suunatud eelkõige üliõpilastele ja kraadiõppuritele.

Siin on avaldatud konverentsi ja täienduskoolituskursuse õppematerjalide trükise elektrooniline versioon PDF failiformaadis. Konverentsimaterjalid HTML-vormistuses on Tartu Ülikooli Avatud Ülikooli veebimaterjalide seas.

Trükise valmimine on seotud Eesti Teadusfondi grantidega nr 3576 ja 5117.
E-konverents ja täienduskoolitus on seotud sihtfinantseeritavate teadusteemadega "Argikultuuri protsessid ajaloolises ja kaasaegses perspektiivis" TFLAJ0531 ning "Eesti ja sugulasrahvaste folkloor: zanrid, struktuur, tüpoloogia, historiograafia" 0050332s98.
Trükise ISBN 9985-867-12-2
(c) Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool, autorid

Materjalid on tasuta kasutamiseks, kuid kaitstud autoriõiguse seaduse poolt. Materjale võib isiklikuks otstarbeks salvestada, välja trükkida ja kasutada. Autoriõiguse hoidjate loata ei ole materjali lubatud mistahes muul moel kasutada.

Tiiu Jaago, Mare Kõiva (koost.)
Lehti Pilt, Liisa Vesik (e-konverents)
Kairika Kärsna, Kristi Salve (tõlketoimetajad)
Andres Kuperjanov (küljendus)

Sisukord

Kogu trükis: lk 1-107

1. teema. Inimene ja koduloom (lk 7-19)

Talupoeglikust (pere)pärimusest võib leida tõdemusi, et loomade eest tuleb hoolitseda: inimesed saavad endaga ise hakkama, loomad on aga inimeste võimuses. See oli hädavajalik ajajärgul, mil üks inimeste esmaseid vajadusi – toit – sõltus suuresti loomadest.
20. sajandi esimesel poolel sündinute lapsepõlveteemalistes jutustustes ei ole sugugi haruldane, et lapsepõlve üks keskseid kaaslasi on mänguseltsilisest koer.
Kevadel maikuul 1910 algasime ettevalmistust kolimiseks. Vähe loomi ja kraami suutsime kaasa viia, sest raudteel vedu osutus väga kalliks. Lahkumine oli väga kurb. Õnneks võeti kaasa minu suur koer Kaaru, kes alati oli mu armas sõber ja kelle seljas ma mängisin ratsameest (Virumaal 1905. aastal sündinud mehe 1970. aastal kirjutatud mälestused).
Samas ei peetud loomi praktilise vajaduseta. Kasse ega koeri polnud rohkem kui peremees vajalikuks arvas.
Mis tähendus on koduloomal praegu? Koju igatsetakse eksootilisigi loomi.
Kui linn ei ole loomale sobiv keskkond, kuidas siis tullakse üheaegselt toime sooviga lemmiklooma pidada ja loomade arvukuse kontrolli all hoidmisega? Kuidas saavutatakse kokkulepe traditsiooniliste loomade hulga piiramise võtete ja tänapäeva loomakaitsenõuete vahel?

Marika Mikkor (Tartu). Minu merisigade elust (lk 9-12)
Henni Ilomäki (Helsingi). Loomad rahva meeles ja rahvaluule keeles (lk 13-18)

2. teema. Inimene ja emotsioonid lk 19-42

Eelarvamused, kadedus, tigedus, hirm, viha jms on negatiivsed emotsioonid, mida püütakse avalikkuse silma eest peita, kuid see ei õnnestu. “[- - -] emotsioonide väljanäitamine teeb inimesed haavatavaks ja haavatav olla on ebaturvaline,” teeb rahvapärasest arvamusest kokkuvõtte Ene Vainik.
“Kui inimesed tunnistavad harva oma kadedust, eriti selle õelat vormi, kuidas me siis saame öelda, et inimene on kade?” küsivad Emmanuel Habimana ja Line Massé.
Milliseid võtteid on inimesed leiutanud, et negatiivseks peetavaid tundeid välja elada?

Emmanuel Habimana & Line Massé (Kanada). Kadeduse avaldumise vormid ja isiksusehäired (lk 21-28)
Ene Vainik (Tallinn). "Kuumaverelised" eestlased. Eestlaste rahvalikust emotsioonikategooriast (lk 29-42)

3. teema. Ränne ja lootused lk 43-63

Ränne seostub liikumisega paremaid tegevusvälju tõotavale maale: “Kui Kaukaasia, Volgamaa või Siberi puhul paelus väljarändajaid viljakas maa, siis näiteks Kaug-Itta siirduvate randlaste silme ees terendusid rikkalikud kalaveed,” tõdeb Aivar Jürgenson.
Positiivse ootus jätab esialgu varju elukohamuutuse negatiivsed küljed. Mida kaugemale taanduvad teadmised ja kogemused teisest (seljataha jäetud) keskkonnast, seda enam terviklikumaks muutub pilt uuest elukohamaast. Kas see jääb positiivseks? Brigitte Bönisch-Brednich märgib, et paraku jutustatakse ikkagi positiivsest – see peab õigustama jutustaja valikut.
Kui kaua aga ehitatakse pinda uue asukohamaa “omaks” saamisele, mis ei nõua õigustust?

Aivar Jürgenson (Tallinn). Siber - metsik ja kodune. Siberi-eestlaste loodustunnetusest (lk 45-56)
Brigitte Bönisch-Brednich (Göttingen-Wellington). Migratsioon ja jutustus (lk 57-63)

4. teema. Sillad inimeste ja maailmade vahel lk 64-85

Praegu on üsna loomulik, et suurimad kodused tähtpäevad on sünnipäevad ja jõulud. Kui jõulude pühitsemine on väga vana komme, siis sünnipäevade pidamine mitte eriti.
Sünnipäevade teema kohta mul suurt vist lisada pole. Peab meenutama, aga mingeid kindlaid traditsioone mulle ei meenu. Veidi nagu neid märgiti. Tehti kooki ja ka kaarte kingiti. Juubeleid küll tähistati. Meenub isa 50 a [sündinud 1882] sünnipäev, kuhu terve suguselts oli kokku tulnud. Ka ema 50. [sündinud 1890] sünnipäev märgiti Järve küla Perenaiste Seltsi poolt emale kohviserviisi kinkimise ja peoga. Koolis – s.o keskkoolis ja tehnikumis – neid ei märgitud. Kuidas peale sõda töökohtades sünnipäevi tähistati, on omaette lugu (Virumaal 1921. aastal sündinud mees).
Näib, et sünnipäev ei ole mitte ainult aasta möödumist tähistav sündmus, see on ka sild inimest ümbritsevate erinevate keskkondade vahel: kodu ja lasteaed; kodu ja kool, kodu ja töökoht; oma pere ja teised …
Sünnipäev on “sillaks” ka inimese enda ja teiste vahel, mis näitab, et sünnipäeva pidamine kuulub isiksusekesksesse maailma.
Juubelid ja matused on need, kus suguvõsa, lähedased ja sõbrad kokku saavad.

Maili Vabrit (Tartu). Sünnipäev - endale ja teistele, korduv ja kordumatu (lk 66-73)
Argo Moor (Tartu). Surmateadlikkus: kas juhitav protsess või tarumeeriv kogemus? (lk 74-85)

5. teema. Inimene ja kodu lk 86-107

20. sajandi sündmuste käigus on kodu ja pere tähendus eesti ühiskonnas muutunud: täispööre toimub selles, kas kodu kui territoorium (hoone jms) ja majapidamine on midagi, mis on inimesest üle või on kodu inimese privaatilm, kuhu ta tuleb “enda” juurde väljast.
Kuidas tunda ära kodu välised ja sisemised, nähtavad ja nähtamatud piirid?
Kuidas mõistavad kodu need inimesed, kes on vahetanud või kes vahetavad pidevalt elukohta?

Tiiu Jaago (Tartu). Kodu mõiste muutumisi 20. sajandil (lk 88-98)
Liina Rootalu (Peterburi). Peterburi eestlaste mõtteid kodust (lk 99-107)