Pealkiri
Kadi, snd. 1942. a. Tallinnas
Tekst
Mina kasvasin ja elan siiani nelja korteriga nn Tallinna tüüpi majas Tallinnas Hiiul. Meie ja Mustamäe kaldapealse männiku vahel oli kuni 1950ndate lõpuaastateni tühi krunt. Samuti metsane, ja ka meie tagaõu oli tegelikult looduslik männimets. Mänguruumi kui palju ja siin mängisid ka meie ümberkaudsed lapsed. Minu kodu oli lapsepõlvest saadik väga ilusti kujundatud. Meil oli/on unikaalne eesti disain-mööbel, palju kunsti ja Riigi Kunsttööstuskoolist pärit tarbekunsti – keraamikat, nahkehistööd jne. Mu vanemad oskasid mind ja mu venda seda hindama õpetada. Naabrilapsed aga ütlesid vahel, et teil on nii imelikud asjad. Mäletan piinlikkust ja pisut pahameelt. Aga nende kodud olid teistsugused ja küllap oli neis ka vahel kadedust.
Meil oli männimetsane hoov. Need väikesed tüdrukud elasid meie majas vaid mõne kuu, keskel istun mina, pilt vist 1954. aastast. Kõik pildid tegi mu vend, kellele 10. sünnipäevaks ema ja isa kinkisid fotoaparaadi „Komsomolets“. See oli 1949. aasta suvel, kui isa ei olnud veel arreteeritud
Läksin kooli 1950. aastal ja lasteaias käisin ühe vaheajaga kokku vast ühe aasta. Nii oli mul koolieelikuna mängida vaba voli. Hiljem, kooliajal tuli muidugi koolitööd ära teha, nõusid pesta ja tube koristada, aga ma ei mäleta, et mänguajast oleks puudu olnud.
Mina olin niiöelda kaua aega laps. Mängisin nukkudega veel kolmeteist-neljateist aastaselt. Osalt kindlasti sellepärast, et minu parim mängusõber oli minust kaks aastat noorem. Mul oli oma tore nukutuba isa kirjutuslaua taga nurgas. Üks isa tuttav pere kinkis viiendaks sünnipäevaks mulle ilusa roosa nuku magamistoa mööbli ja söögitoa mööbli. Minu vanemate tutvuskonnast ühed teised kinkisid mulle suure sinise ja väiksema kollase nukuhälli, millega oli 1930ndatel aastatel mänginud nende tütar. Mul oli kaks nukku, keda mäletan. Esimene oli riidest kere külge õmmeldud papjeemašeest peaga Malle. Aga teine oli beebi Mari, kelle jõuluvana tõi mulle 1947. aastal. Meil peeti alati jõule, kuid akende ette tõmmati sõja-aegsed mustad pimenduskardinad. Nukkudega mängimine oli kindlasti mu lemmikmäng.
Lugemise olin saanud suure venna kõrvalt varakult selgeks. Ja lugeda mulle meeldis. Veel meeldis mulle emaga koos väljas käia – ema tuttavatel külas, kus kaeti alati tore kohvilaud ja oli põnev tädidega koos lauas istuda ja ringi vaadata. Käisin emaga ka koos linnas. Sõitsime linna elektrirongiga ning käisime enamasti ka kohvikus „Pärl“, mis meie teele jäi. Ema ostis mulle kas teekooki või aleksandrikooki. Teekook mulle maitses ja seda siiani. Aleksandrikook eriti ei maitsenudki, aga tahtsin sellepärast, et see oli nagu marmorplaat ja sobis minu meelest hästi kohvikulaua marmorplaadiga. Mu meelest oli nii peen!
Viiekümnendatel hakkasid ka meie maja inimesed tegema aeda tilli-, salati- ja redisepeenraid. See oli suur vaev, sest meil oli ju liivamaa. Mina olin siis umbes 12-aastane, kui tegin endale kiviktaimla, mille eest hoolitsemine sai mu meelistegevuseks.
Meie maja ees on üsna uhked paekivist terrassid, kus kasvas ka veidi lilli. Umbes siis, kui ma olin 8–9 aastat vana, hakkas meie maja rahvas endale väikeseid põllulappe tegema. Mina, kes ma olin pisut kade nende laste peale, kelle õues olid uhked lillepeenrad, tegin endale väikese kiviktaimla. See pilt on tehtud septembris 1955, kui ma koolist tulles otse oma kiviktaimla juurde läksin.
Mängisime oma õues ja naabrilaste õuedes, kuid mõned naabrid võõraid lapsi oma aeda ei lubanud. Ei tahetud laste kisa, tallamist või arvati lihtsalt, et iga roju oma koju. Kindlasti oli üks põhjus see, et tol ajal kasvatati ka Nõmme aedade liivastel peenardel toidulisa. Meie õues kasvasid esialgu siiski vaid männid. Loomulikult jooksime ja mängisime ka metsas, seal käisime kevadel sinililli ja ülaseid korjamas – iga-aastane komme oli minna emadepäeva hommikul emale lilli tooma. Raha meil ju polnud. Mustamäe kaldal, otse meie majast edasi oli palju sinililli ja ülaseid. Läksime metsa mitmekesi, üldse hoiatati lapsi sinna üksi minemast, sest praeguse TTÜ ja TA teaduslinnaku kohal oli vene sõjaväeosa ja -linnak. Sõdureid kardeti ja nende eest hoiatati meid karmilt. Suvel korjasime mustikaid ja sügisel seeni. Talvel oli meie kant aga suusatajate pärusmaa ja ma ei tea oma kandi last, kes poleks suusatada osanud.
Muidugi käisime üksteisel külas ja minu jaoks oli kaks kohta, kus ma ikka väga tihti käisin ja ilmselt ka tülikas olin. Lemmikkoht oli minu esimese sõbranna, minust kaks aastat noorema Marju kodu. Tema vanaema oli omamoodi kunstiinimene – nukutädi Tehve. Nende maja oli roosa ja seal tegi Marju vanaema nukke ja ka parandas neid. Kuigi neil oli oma maja, oli seal juba planeeringu tõttu kitsas, kuid see oli ka nukke ning igasugu kraami täis ning seal oli ilmatu huvitav. Marju vanaema nukud olid uhked – ilusti riides, nagu päris, ehtsate juustega ja „nutsid“. Mõnega tohtisime mängida ka. Üks suur nukk sai minu järgi nimeks Kadi. Mäletan, kui uhke ma siis olin. Kahjuks tegime ka pahandusi. Kadi pikad juuksed lõikas Marju ükskord lühikeseks. Marju vanaema arvas, et mina kui suurem käskisin. Aga ausõna, see polnud minu süü.
Suvel viisime oma nukutube õue. Kuidas me siis mändide alla oma nukutuba sättisime, on pisut näha fotol, mis on pildistatud aastal 1952.
Tükkisin ka endast kaks aastat vanema Viive juurde. Ka seal oli kitsas, see-eest aga soe. Olin algkoolilapsena palju üksi kodus, sest varem kodus olnud ema käis tööl ja vend kolas oma poistega oma radadel. Isa, õigemini terve meie pere, oli 1949. aasta märtsiküüditamisest pääsenud, kuid aasta lõpus inkrimineeriti isale kriminaalsüüdistus ja ta pandi vangi. Meie perel läks õnneks, sest 15+5 aasta asemel pääses isa ühe Stalini amnestia raames kahe aastaga. Kirjutan seda, et oleks mõistetav, miks kippusin teiste juurde just neil aastatel. Vajasin inimesi ja kodusoojust. Nii Viive kui Marju elavad nii nagu minagi oma sünnikodudes. Nende kodud on aga tundmatuseni muutunud – palju uhkemaks läinud.
Käisin kuni üheksanda (!) klassini õhtupoolses vahetuses koolis ja nii mängisime tavaliselt vahetult enne kooli ja mingil määral ka peale tunde. Õppisin hommikul kohe ära ja siis läksin õue või mängisin toas. Kool oli ka laupäeval. Loomulikult mängisime ka laupäeval ja eriti pühapäeval. Aga pühapäeval olid vanemad kõigil kodus ja see hoidis ka lapsi rohkem kodus.
Minu mänguseltskonnaks olid ümbruskonna lapsed. Meie laste hulgas oli nii, et kõik tüdrukud olid kas minust vanemad või nooremad, samas oli mitu minuvanust poiss. Hiljem muidugi selgus, et minuga ühte klassi tuli ka tüdrukuid üsna meie lähedalt.
Raske on lapsepõlveajast vahet teha sõpruskonna, koolikaaslaste ja mängukaaslaste vahel. Mängud vaheldusid ja ka mängijad.
Mitmeid mänge nagu näiteks luuremängu ehk luurekat mängisime poistega koos. Küll aga ei mäleta ma koos poistega keksu mängimist või hüppenööriga hüppamist. No seda nüüd küll ei olnud! Meie juurest käisid mööda Mustamäe all vene sõjaväelinnakus elanud vene lapsed. Nendega oli meil pidevalt kana kitkuda ja üksteisele midagi karjuda. Venelased ikka norisid midagi – näiteks: „Dai mne...?“ Siis meie hüüdsime vastu: „Tailiha, tailiha!“ Ega me üksteisest aru ei saanud. Venelasi me ikkagi pisut pelgasime, kui nad tänaval vastu tulid. Küll elas üks lihtne vene pere meie naabertänaval. Poeg oli meie kambast vanem, aga tütar enam-vähem meievanune. Ta õppis väga ilusti eesti keelt rääkima ja temaga me mängisime küll sõbralikult koos. Ljuska käis vene koolis, aga Tartu ülikoolis õppis eesti keeles ja temast sai lugupeetud hambaarst. Mäletan, kuidas vahetasime tänaval koolist tulles Stalini surmapäeva aktuse muljeid. Vene kooli (Tallinna 30. Keskkooli) õpetajad ja lapsed olid nutnud, aga meie Tallinna 10. Keskkoolist seda ei mäleta. Küll olid mul endal pisarad kurgus. Olin kodustest hoiakutest hoolimata üsna usaldavalt vastuvõtlik tolle aja propagandale.
Hiljem kolis meie kanti veel üks vene pere – arsti ja sõjaväelase pere. Nende lapsed olid väiksemad, aga õppisid ka kiiresti eesti keelt rääkima. Ja veel – minu enda naabrid olid venelased, kelle vanemad olid Venemaalt 20ndatel Eestisse põgenenud. Nende lastega pole me elu sees vene keeles rääkinud.
Muidugi tülitsesime. Halb seltskond oli kolm tüdrukut koos, õigemini, kui kolmest üks läks ära. Siis oli kohe seletamist. Tüli võis tekkida näiteks hüppenööriga hüpates. Keegi ütles, et teine tegi sohki, trügis järjekorras vahele või mida iganes. Ka nukkudega mängides oli tüli kergesti puhkemas, näiteks nukuriiete või ka nuku enda pärast. Meie hulgas oli üks poiss Rein, keda kõik enda sõbraks tahtsid ja sellepärast susisid. Uka-uka puhul vaieldi, kas „pidaja“ oli kedagi ikka päriselt näinud, kinni löönud või oli ta hoopis peitjaid piilunud.
Mängualustamise salmidest oli meil peituse või ukraadina või uka-uka puhul klassikaline
„Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Kas sina, vana tatinina,
oskad seda parandada?“
Kes „pidaja“ käest pääses, hüüdis: „Uka-uka, mina prii!“. Pidaja omakorda, kui kellegi kätte sai, hüüdis: „Uka-uka, Kadi kinni!“. Meil hüüti alati „kinni“, mitte “kotis“, nagu mujal.
Viiekümnendate keskel levis meil komme küsida teise käest näiteks, mida tähendab „alloruspuuvilusahvidekasvatus“, „emapesbpesu“ või „eeskavalisapalanaahvidtulidhulgana“. Sõnad olid „ühes sõnas“ ja lühikesed vokaalid venitati pikaks ja pikad tehti lühikeseks. Tuli rääkida kiiresti, see oli naljaks ja oli tore, kui teine aru ei saanud! Armastasime oma nimesid ja üldse sõnu tagurpidi lugeda. Sai palju nalja.
Muidugi oli meil moes BI-keel ehk igale silbile või ka ainult igale sõnale „bi“ ette lisamine. Mäletan, et BI-keel ei meeldinud minu emale.
Üksi sai nukkudega mängida. Aga poodi ja arsti mängisime tavaliselt koos. Püüdsime loomulikult päris kodu, päris poodi ja päris arsti järele aimata ja teha kõike nii, nagu päriselt olime näinud. Nagu ikka oli meil raha, kas paberist tehtud või puulehed, aga mingil ajal sai keegi meist paki vanu tsaaririigi rahasid. Siis oli meil uhke pood, arveldasime katariinades . Aga mäletan: kinnitasime näiteks ühe katariina peenikese niidi külge, mille teise otsa panime meie värava alt sisse, et sedaviisi raha tagasi tõmmata. Ise jäime lihtsameelset leidjat ootama. Rikkusime kõik ise ära, sest jäime ju üsna avalikult piiluma ja ootama, aga paraku ka itsitama.
Poemänguks olid mul väga toredad mängukaalud ja mäletan näiteks, et teelehed olid meil tavaliselt salatilehtedeks ja kivid kartuliteks. Meie õues majaesistel treppidel oli hea poodi mängida, sest neil on kõrged kivist ääred – just letiks parajad. Mäng käis nii, et üks oli müüja ja teised ostjad, kes tulid oma nukkudest lastega poodi. Püüdsime üksteisega „teie“ rääkida nagu poes: „Palun, mis Teile...?“ Tüli võis tekkida siis, kui üks jäi liiga kauaks müüjaks. Müüjad tahtsid ju kõik olla.
Kui juba suuremad olime (ma arvan, et olin siis kuuendas klassis), hakkasime mängima „geograafiamängu“. See oli nii, et esimene ütles näiteks a-tähega kohanime (linna, mäe, mäestiku, jõe jne.), mis lõppes n-tähega. Siis järgmine pidi nimetama n-tähega kohanime. Ja nii mängisime kaua. Kes ei osanud, langes järgmise vooruni välja. Mäng oli igasuguste teadmiste, mitte ainult geograafia tundmise peale.
Meil on siiani alles üks osavus- või viskemäng. See on ruudukujuline umbes 30x30 cm suurune, poolviltu maas-seisev puust plaat, mille külge on kinnitatud viis pulka väärtustega 5, 10, 15, 20 ja 25 punkti. Mängijail on viskamiseks viis rõngast. Visatakse järjest ja kes kõige rohkem punkte saab ehk kõige täpsemini viskab, on võitja. Selle mängu kinkis mu vennale sama pere, kes mulle oli hällid kinkinud, ehk see on samuti pärit 1930ndatest aastatest. Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus müügile sama põhimõttega plastmassist mäng, kuid ristikujulise plaaniga ja plastmassist. Sellest on alles üks foto.
Foto allkiri: Laste viskemäng. See punane plaat on alles veel 1930ndatest aastatest ja oli tuttavate kingitus mu vennale. Praegu üritavad köiest rõngast pulga ümber visata mu lapselapsed.
Nõukogude-aegne viskemäng kuulus minu lastele. Rõngad olid plastmassist ja nii ka ristikujuline alus. Ei ole Eesti toode, kuid ostetud Tallinnast. Foto vist aastast 1973 või 74.
Keksust ja hüppenööriga hüppamisest on kindlasti palju kirjutatud. Meil hüpati nii, et hüppaja hoidis ise nööri käes ja pidi hüppama liikuvast nöörist lihtsalt üle, jalad koos või jalad risti. Ja sama tagurpidi. Teine variant oli see, et nööri hoidsid ja keerutasid kaks tüdrukut, üks kummastki otsast ja kolmas hüppas eelpool kirjeldatud moel. Tüli tekkis, kui mõni arvas, et tema aega või õnnestunud hüppeid teised valesti kokku lugesid.
Keksu mängiti oksa või puupulgaga kõvaks trambitud kõnniteele või kriidiga betoonkiviteele joonistatud kastides. Ühe jalaga hüpates ei tohtinud vahepeal teist jalga maha panna ega kasti ääre peale astuda. Hüppasime nii nagu keksuski ühe jala peal, kaks jalga koos või jalad risti, nii edaspidi kui ka tagaspidi. Olid ka kombinatsioonid, mis järjekorras kastid läbida tuli. Võitis see, kes kõige puhtamalt hüppas ja vigu ei teinud.
Kui olin viiendas ja kuuendas klassis, oli meil sügise lemmikmänguks maja-mäng. See tähendas seda, et rajasime endale Marju aias oma majapidamised. Maja oli tavaliselt liivast ja kaunistatud kivide või puitmaterjaliga, aed oli ilusti planeeritud, okstest olid põõsad ja puud. Pärast kooli hakkasime oma aedu korrastama ja aina paremaks muutma. See oli üks väga tore mäng ja seda mängisime minu mälu järgi just neil kahel, 1955. ja 1956. aasta sügisel.
Me mängisime väga tihti ka teatrit. Kui olime umbes 8–9-aastased, oli meil kirjutuslaua all varjuteater. Kirjutuslaua all olime ise kõige taga, kardina ja meie vahel oli laualamp ning sirutasime oma käes nukke lambi ette nii, et teatri “sirmile“ tekkisid varjud. Tegime ka kätega igasuguseid kujundeid ja liigutusi. Vaatajad istusid kõik kirjutuslaua ees. Kuidas me sinna kirjutuslaua alla kolmekesi mahtusime, on praegu raske ette kujutada.
Mõnel suvel oli meil moes teha teatrit õues. Kirjutasime ise näidendi, jagasime osad ja kutsusime emad ja teised lapsed vaatama. Mina ei mäleta, et minu isa oleks käinud, ema küll. Kui meil parajasti näidendit polnud, korraldasime kontserdi. Igaüks esitas, mida oskas. Lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Meie igakordne tantsu-laul oli „Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me keeta hästi oskame küll suppi riisist mannast. Tiralla-lalla-laa, tiralla-lalla-laa...“. See oli meil üks leivanumber ja selle oli meile õpetanud minu ema. Lisatud foto (arvan, et suvi 1955) kujutab just seda, kus mina ja mu parim sõber Marju tantsime.
Meil oli männimetsane hoov. Need väikesed tüdrukud elasid meie majas vaid mõne kuu, keskel istun mina, pilt vist 1954. aastast. Kõik pildid tegi mu vend, kellele 10. sünnipäevaks ema ja isa kinkisid fotoaparaadi „Komsomolets“. See oli 1949. aasta suvel, kui isa ei olnud veel arreteeritud
Läksin kooli 1950. aastal ja lasteaias käisin ühe vaheajaga kokku vast ühe aasta. Nii oli mul koolieelikuna mängida vaba voli. Hiljem, kooliajal tuli muidugi koolitööd ära teha, nõusid pesta ja tube koristada, aga ma ei mäleta, et mänguajast oleks puudu olnud.
Mina olin niiöelda kaua aega laps. Mängisin nukkudega veel kolmeteist-neljateist aastaselt. Osalt kindlasti sellepärast, et minu parim mängusõber oli minust kaks aastat noorem. Mul oli oma tore nukutuba isa kirjutuslaua taga nurgas. Üks isa tuttav pere kinkis viiendaks sünnipäevaks mulle ilusa roosa nuku magamistoa mööbli ja söögitoa mööbli. Minu vanemate tutvuskonnast ühed teised kinkisid mulle suure sinise ja väiksema kollase nukuhälli, millega oli 1930ndatel aastatel mänginud nende tütar. Mul oli kaks nukku, keda mäletan. Esimene oli riidest kere külge õmmeldud papjeemašeest peaga Malle. Aga teine oli beebi Mari, kelle jõuluvana tõi mulle 1947. aastal. Meil peeti alati jõule, kuid akende ette tõmmati sõja-aegsed mustad pimenduskardinad. Nukkudega mängimine oli kindlasti mu lemmikmäng.
Lugemise olin saanud suure venna kõrvalt varakult selgeks. Ja lugeda mulle meeldis. Veel meeldis mulle emaga koos väljas käia – ema tuttavatel külas, kus kaeti alati tore kohvilaud ja oli põnev tädidega koos lauas istuda ja ringi vaadata. Käisin emaga ka koos linnas. Sõitsime linna elektrirongiga ning käisime enamasti ka kohvikus „Pärl“, mis meie teele jäi. Ema ostis mulle kas teekooki või aleksandrikooki. Teekook mulle maitses ja seda siiani. Aleksandrikook eriti ei maitsenudki, aga tahtsin sellepärast, et see oli nagu marmorplaat ja sobis minu meelest hästi kohvikulaua marmorplaadiga. Mu meelest oli nii peen!
Viiekümnendatel hakkasid ka meie maja inimesed tegema aeda tilli-, salati- ja redisepeenraid. See oli suur vaev, sest meil oli ju liivamaa. Mina olin siis umbes 12-aastane, kui tegin endale kiviktaimla, mille eest hoolitsemine sai mu meelistegevuseks.
Meie maja ees on üsna uhked paekivist terrassid, kus kasvas ka veidi lilli. Umbes siis, kui ma olin 8–9 aastat vana, hakkas meie maja rahvas endale väikeseid põllulappe tegema. Mina, kes ma olin pisut kade nende laste peale, kelle õues olid uhked lillepeenrad, tegin endale väikese kiviktaimla. See pilt on tehtud septembris 1955, kui ma koolist tulles otse oma kiviktaimla juurde läksin.
Mängisime oma õues ja naabrilaste õuedes, kuid mõned naabrid võõraid lapsi oma aeda ei lubanud. Ei tahetud laste kisa, tallamist või arvati lihtsalt, et iga roju oma koju. Kindlasti oli üks põhjus see, et tol ajal kasvatati ka Nõmme aedade liivastel peenardel toidulisa. Meie õues kasvasid esialgu siiski vaid männid. Loomulikult jooksime ja mängisime ka metsas, seal käisime kevadel sinililli ja ülaseid korjamas – iga-aastane komme oli minna emadepäeva hommikul emale lilli tooma. Raha meil ju polnud. Mustamäe kaldal, otse meie majast edasi oli palju sinililli ja ülaseid. Läksime metsa mitmekesi, üldse hoiatati lapsi sinna üksi minemast, sest praeguse TTÜ ja TA teaduslinnaku kohal oli vene sõjaväeosa ja -linnak. Sõdureid kardeti ja nende eest hoiatati meid karmilt. Suvel korjasime mustikaid ja sügisel seeni. Talvel oli meie kant aga suusatajate pärusmaa ja ma ei tea oma kandi last, kes poleks suusatada osanud.
Muidugi käisime üksteisel külas ja minu jaoks oli kaks kohta, kus ma ikka väga tihti käisin ja ilmselt ka tülikas olin. Lemmikkoht oli minu esimese sõbranna, minust kaks aastat noorema Marju kodu. Tema vanaema oli omamoodi kunstiinimene – nukutädi Tehve. Nende maja oli roosa ja seal tegi Marju vanaema nukke ja ka parandas neid. Kuigi neil oli oma maja, oli seal juba planeeringu tõttu kitsas, kuid see oli ka nukke ning igasugu kraami täis ning seal oli ilmatu huvitav. Marju vanaema nukud olid uhked – ilusti riides, nagu päris, ehtsate juustega ja „nutsid“. Mõnega tohtisime mängida ka. Üks suur nukk sai minu järgi nimeks Kadi. Mäletan, kui uhke ma siis olin. Kahjuks tegime ka pahandusi. Kadi pikad juuksed lõikas Marju ükskord lühikeseks. Marju vanaema arvas, et mina kui suurem käskisin. Aga ausõna, see polnud minu süü.
Suvel viisime oma nukutube õue. Kuidas me siis mändide alla oma nukutuba sättisime, on pisut näha fotol, mis on pildistatud aastal 1952.
Tükkisin ka endast kaks aastat vanema Viive juurde. Ka seal oli kitsas, see-eest aga soe. Olin algkoolilapsena palju üksi kodus, sest varem kodus olnud ema käis tööl ja vend kolas oma poistega oma radadel. Isa, õigemini terve meie pere, oli 1949. aasta märtsiküüditamisest pääsenud, kuid aasta lõpus inkrimineeriti isale kriminaalsüüdistus ja ta pandi vangi. Meie perel läks õnneks, sest 15+5 aasta asemel pääses isa ühe Stalini amnestia raames kahe aastaga. Kirjutan seda, et oleks mõistetav, miks kippusin teiste juurde just neil aastatel. Vajasin inimesi ja kodusoojust. Nii Viive kui Marju elavad nii nagu minagi oma sünnikodudes. Nende kodud on aga tundmatuseni muutunud – palju uhkemaks läinud.
Käisin kuni üheksanda (!) klassini õhtupoolses vahetuses koolis ja nii mängisime tavaliselt vahetult enne kooli ja mingil määral ka peale tunde. Õppisin hommikul kohe ära ja siis läksin õue või mängisin toas. Kool oli ka laupäeval. Loomulikult mängisime ka laupäeval ja eriti pühapäeval. Aga pühapäeval olid vanemad kõigil kodus ja see hoidis ka lapsi rohkem kodus.
Minu mänguseltskonnaks olid ümbruskonna lapsed. Meie laste hulgas oli nii, et kõik tüdrukud olid kas minust vanemad või nooremad, samas oli mitu minuvanust poiss. Hiljem muidugi selgus, et minuga ühte klassi tuli ka tüdrukuid üsna meie lähedalt.
Raske on lapsepõlveajast vahet teha sõpruskonna, koolikaaslaste ja mängukaaslaste vahel. Mängud vaheldusid ja ka mängijad.
Mitmeid mänge nagu näiteks luuremängu ehk luurekat mängisime poistega koos. Küll aga ei mäleta ma koos poistega keksu mängimist või hüppenööriga hüppamist. No seda nüüd küll ei olnud! Meie juurest käisid mööda Mustamäe all vene sõjaväelinnakus elanud vene lapsed. Nendega oli meil pidevalt kana kitkuda ja üksteisele midagi karjuda. Venelased ikka norisid midagi – näiteks: „Dai mne...?“ Siis meie hüüdsime vastu: „Tailiha, tailiha!“ Ega me üksteisest aru ei saanud. Venelasi me ikkagi pisut pelgasime, kui nad tänaval vastu tulid. Küll elas üks lihtne vene pere meie naabertänaval. Poeg oli meie kambast vanem, aga tütar enam-vähem meievanune. Ta õppis väga ilusti eesti keelt rääkima ja temaga me mängisime küll sõbralikult koos. Ljuska käis vene koolis, aga Tartu ülikoolis õppis eesti keeles ja temast sai lugupeetud hambaarst. Mäletan, kuidas vahetasime tänaval koolist tulles Stalini surmapäeva aktuse muljeid. Vene kooli (Tallinna 30. Keskkooli) õpetajad ja lapsed olid nutnud, aga meie Tallinna 10. Keskkoolist seda ei mäleta. Küll olid mul endal pisarad kurgus. Olin kodustest hoiakutest hoolimata üsna usaldavalt vastuvõtlik tolle aja propagandale.
Hiljem kolis meie kanti veel üks vene pere – arsti ja sõjaväelase pere. Nende lapsed olid väiksemad, aga õppisid ka kiiresti eesti keelt rääkima. Ja veel – minu enda naabrid olid venelased, kelle vanemad olid Venemaalt 20ndatel Eestisse põgenenud. Nende lastega pole me elu sees vene keeles rääkinud.
Muidugi tülitsesime. Halb seltskond oli kolm tüdrukut koos, õigemini, kui kolmest üks läks ära. Siis oli kohe seletamist. Tüli võis tekkida näiteks hüppenööriga hüpates. Keegi ütles, et teine tegi sohki, trügis järjekorras vahele või mida iganes. Ka nukkudega mängides oli tüli kergesti puhkemas, näiteks nukuriiete või ka nuku enda pärast. Meie hulgas oli üks poiss Rein, keda kõik enda sõbraks tahtsid ja sellepärast susisid. Uka-uka puhul vaieldi, kas „pidaja“ oli kedagi ikka päriselt näinud, kinni löönud või oli ta hoopis peitjaid piilunud.
Mängualustamise salmidest oli meil peituse või ukraadina või uka-uka puhul klassikaline
„Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Kas sina, vana tatinina,
oskad seda parandada?“
Kes „pidaja“ käest pääses, hüüdis: „Uka-uka, mina prii!“. Pidaja omakorda, kui kellegi kätte sai, hüüdis: „Uka-uka, Kadi kinni!“. Meil hüüti alati „kinni“, mitte “kotis“, nagu mujal.
Viiekümnendate keskel levis meil komme küsida teise käest näiteks, mida tähendab „alloruspuuvilusahvidekasvatus“, „emapesbpesu“ või „eeskavalisapalanaahvidtulidhulgana“. Sõnad olid „ühes sõnas“ ja lühikesed vokaalid venitati pikaks ja pikad tehti lühikeseks. Tuli rääkida kiiresti, see oli naljaks ja oli tore, kui teine aru ei saanud! Armastasime oma nimesid ja üldse sõnu tagurpidi lugeda. Sai palju nalja.
Muidugi oli meil moes BI-keel ehk igale silbile või ka ainult igale sõnale „bi“ ette lisamine. Mäletan, et BI-keel ei meeldinud minu emale.
Üksi sai nukkudega mängida. Aga poodi ja arsti mängisime tavaliselt koos. Püüdsime loomulikult päris kodu, päris poodi ja päris arsti järele aimata ja teha kõike nii, nagu päriselt olime näinud. Nagu ikka oli meil raha, kas paberist tehtud või puulehed, aga mingil ajal sai keegi meist paki vanu tsaaririigi rahasid. Siis oli meil uhke pood, arveldasime katariinades . Aga mäletan: kinnitasime näiteks ühe katariina peenikese niidi külge, mille teise otsa panime meie värava alt sisse, et sedaviisi raha tagasi tõmmata. Ise jäime lihtsameelset leidjat ootama. Rikkusime kõik ise ära, sest jäime ju üsna avalikult piiluma ja ootama, aga paraku ka itsitama.
Poemänguks olid mul väga toredad mängukaalud ja mäletan näiteks, et teelehed olid meil tavaliselt salatilehtedeks ja kivid kartuliteks. Meie õues majaesistel treppidel oli hea poodi mängida, sest neil on kõrged kivist ääred – just letiks parajad. Mäng käis nii, et üks oli müüja ja teised ostjad, kes tulid oma nukkudest lastega poodi. Püüdsime üksteisega „teie“ rääkida nagu poes: „Palun, mis Teile...?“ Tüli võis tekkida siis, kui üks jäi liiga kauaks müüjaks. Müüjad tahtsid ju kõik olla.
Kui juba suuremad olime (ma arvan, et olin siis kuuendas klassis), hakkasime mängima „geograafiamängu“. See oli nii, et esimene ütles näiteks a-tähega kohanime (linna, mäe, mäestiku, jõe jne.), mis lõppes n-tähega. Siis järgmine pidi nimetama n-tähega kohanime. Ja nii mängisime kaua. Kes ei osanud, langes järgmise vooruni välja. Mäng oli igasuguste teadmiste, mitte ainult geograafia tundmise peale.
Meil on siiani alles üks osavus- või viskemäng. See on ruudukujuline umbes 30x30 cm suurune, poolviltu maas-seisev puust plaat, mille külge on kinnitatud viis pulka väärtustega 5, 10, 15, 20 ja 25 punkti. Mängijail on viskamiseks viis rõngast. Visatakse järjest ja kes kõige rohkem punkte saab ehk kõige täpsemini viskab, on võitja. Selle mängu kinkis mu vennale sama pere, kes mulle oli hällid kinkinud, ehk see on samuti pärit 1930ndatest aastatest. Nõukogude okupatsiooni ajal ilmus müügile sama põhimõttega plastmassist mäng, kuid ristikujulise plaaniga ja plastmassist. Sellest on alles üks foto.
Foto allkiri: Laste viskemäng. See punane plaat on alles veel 1930ndatest aastatest ja oli tuttavate kingitus mu vennale. Praegu üritavad köiest rõngast pulga ümber visata mu lapselapsed.
Nõukogude-aegne viskemäng kuulus minu lastele. Rõngad olid plastmassist ja nii ka ristikujuline alus. Ei ole Eesti toode, kuid ostetud Tallinnast. Foto vist aastast 1973 või 74.
Keksust ja hüppenööriga hüppamisest on kindlasti palju kirjutatud. Meil hüpati nii, et hüppaja hoidis ise nööri käes ja pidi hüppama liikuvast nöörist lihtsalt üle, jalad koos või jalad risti. Ja sama tagurpidi. Teine variant oli see, et nööri hoidsid ja keerutasid kaks tüdrukut, üks kummastki otsast ja kolmas hüppas eelpool kirjeldatud moel. Tüli tekkis, kui mõni arvas, et tema aega või õnnestunud hüppeid teised valesti kokku lugesid.
Keksu mängiti oksa või puupulgaga kõvaks trambitud kõnniteele või kriidiga betoonkiviteele joonistatud kastides. Ühe jalaga hüpates ei tohtinud vahepeal teist jalga maha panna ega kasti ääre peale astuda. Hüppasime nii nagu keksuski ühe jala peal, kaks jalga koos või jalad risti, nii edaspidi kui ka tagaspidi. Olid ka kombinatsioonid, mis järjekorras kastid läbida tuli. Võitis see, kes kõige puhtamalt hüppas ja vigu ei teinud.
Kui olin viiendas ja kuuendas klassis, oli meil sügise lemmikmänguks maja-mäng. See tähendas seda, et rajasime endale Marju aias oma majapidamised. Maja oli tavaliselt liivast ja kaunistatud kivide või puitmaterjaliga, aed oli ilusti planeeritud, okstest olid põõsad ja puud. Pärast kooli hakkasime oma aedu korrastama ja aina paremaks muutma. See oli üks väga tore mäng ja seda mängisime minu mälu järgi just neil kahel, 1955. ja 1956. aasta sügisel.
Me mängisime väga tihti ka teatrit. Kui olime umbes 8–9-aastased, oli meil kirjutuslaua all varjuteater. Kirjutuslaua all olime ise kõige taga, kardina ja meie vahel oli laualamp ning sirutasime oma käes nukke lambi ette nii, et teatri “sirmile“ tekkisid varjud. Tegime ka kätega igasuguseid kujundeid ja liigutusi. Vaatajad istusid kõik kirjutuslaua ees. Kuidas me sinna kirjutuslaua alla kolmekesi mahtusime, on praegu raske ette kujutada.
Mõnel suvel oli meil moes teha teatrit õues. Kirjutasime ise näidendi, jagasime osad ja kutsusime emad ja teised lapsed vaatama. Mina ei mäleta, et minu isa oleks käinud, ema küll. Kui meil parajasti näidendit polnud, korraldasime kontserdi. Igaüks esitas, mida oskas. Lugesime luuletusi, laulsime ja tantsisime. Meie igakordne tantsu-laul oli „Me perenaised oleme ja kulbikuningannad, me keeta hästi oskame küll suppi riisist mannast. Tiralla-lalla-laa, tiralla-lalla-laa...“. See oli meil üks leivanumber ja selle oli meile õpetanud minu ema. Lisatud foto (arvan, et suvi 1955) kujutab just seda, kus mina ja mu parim sõber Marju tantsime.
Täisviide
ERA, DK 135, 1/8 < Tallinna l. – Kadi Alatalu, snd. 1942. a. (2013).
Maakond
Kihelkond
Tallinna l.
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1942