Talumajapidamine

Talumajapidamine

Naabrilapsed, minuealised, käisid ligidal karjas lageda karjamaa peal ja mind lubati nende juurde minna. Nendel oli kraavikõrgendikul tehtud terve talumajapidamine. Lõigutud puust lehmad, hobused, lambad, sead. Kanu ei olnud rohkem kui kaks kana ja üks kukk. Kukke oli sellepärast vaja, et oleks kes laulab. Poisil oli taskunuga, seotud paelaga pintsaku nööpaugu külge, et ära ei kaoks Seda ei saanud keegi omale kätte. Ta lõikus pulki ja tagus neist maasse laudad, tallid, sealauda õue peal oli ka kaev, sealt võeti loomadele vett ja seal jahutati piima. Piimanõud olid samuti lõigutud puust ja ludaga lasti neid kaevu jahtuma. Kui kari aeti karjamaale, mina pidin alati karjas olema, olin ju kõige väiksem. Rakendas poiss hobuse vankri ette, tõstis piimanõud peale ja sõitis Varbeverre meiereisse. Siis hüüdis veel tütarlaps (perenaine) talle järgi: „Too siis ikka poest soola ja loorberi lehti, sülti vaja keeta!“ Kõik talutööd said seal ära tehtud. Ei mingisuguseid võõraid asju ja loomi sinna hulka ei sattunud. Ka söögitegemine ikka seesama, mis koduski, sõnad ja väljendid seesugused nii nagu kodus räägiti. Vandumist tuli harva ette, ropendamist mitte kunagi. Väikesed tülid lõppesid alati meeste sõna pealejäämisega. Ikka nii, kuidas kodus elati.

EFA I 169, 65/84 < Palamuse, Palamuse alevik < Imukvere k., Kuremaa v. – Ellen Randoja, snd. 1929. a. (2013).

1929

Palamuse

2013