Pime rätsep

Pealkiri

Pime rätsep

Tekst

Lapsed nii väga armastavad maiustusi. Ja eks siis jõuluajal saa neid kõige rohkem. Aga sageli ei anta neid nii kerge vaevaga kätte, peab enne ikka veidike vaeva ka nägema. Mäletan seda vigurit juba väikesena lapsepõlvest. Harilikult tehti seda mängu jõululaupäeva õhtul, siis kui saunast tulnud ja jõuluvana ka juba käinud, ning jõulupõhud juba üsna peened. Kästi siis meid, lapsi, teisse tuppa minna, kus pidime kannatlikult ootama, kuni lubati tulla.
Ilus vaade avanes silmadele, kui avati uks. Üle suure rehetoa oli pandud pikk nöör, täis kõiksuguseid ilusaid asju. Küll kooke, kompvekke, õunu, ilusaid mänguasju ja palju, palju muud. Igaüks oleks tahtnud aga kohe midagi enesele. Aga see saamine polnud nii kerge. Esiteks viidi sind neli sammu eemale nöörist, millel ripnesid need ilusad asjad, seoti silmad, anti käärid kätte. Nüüd pidid ise ümber keerama, nööri juure tulema ja pimest peast lõikama midagi nööri küljest. Mis ära lõikasid, said endale. Sageli oli aga nii, et läksid hoopis teise külge, kus polnud nööri, ja siis muidugi lõikasid ainult õhku. Nimeks oli sellel mängul „Pime rätsep“.

Täisviide

ERA II 94, 350/1 (21) < Valjala khk., Kogula v., Türgi k., Uue-elu t. – Juulia Anupõld, Uue-Lõve algkooli õpilane, s. 1918 (1935)

Maakond

Kihelkond

Valjala