Värv

Pealkiri

Värv

Tekst

Mängida võib väljas ja toas. Parem, kui mängijaid on rohkem. Keegi on nimepanija. Tema paneb kõigile värvide nimed ja peab ise meeles, missugused värvid on. Kaks mängijat eraldatakse teistest, seepärast, et need on „ingel“ ja „vanapagan“ (võib olla ka üks mõlemaiks). Nemad ei tohi kuulda, mis värvid on. Kui nimed pandud, algab küsimine. Ingel ütleb: „Kop, kop.“ Nimepanija ütleb: „Kes seal on?“ – „Ingel.“ – „Mis ta tahab?“ – „Värvi.“ – „Missugust?“ Ingel ütleb ükskõik, mis värvi. Kui seda värvi ei ole, siis läheb ingel „tühjade kätega“ minema. Kui on, siis see isik, kellel see värv on, eraldub teistest. Siis tuleb vanapagan ja küsib ka niisamuti.
Kui kõik läbi, siis lähevad ingel ja vanapagan kõrvale ja räägivad kokku. Nad võtavad endile nimed – näiteks „kuldporgand“ ja „kuldkaalikas“. Üks on vanapagan, teine ingel. Nemad võtavad käest kinni ja lasevad lapsed, kes hoiavad üksteisel sabadest kinni, oma käte alt läbi minna. Ingel ja vanapagan ütlevad: „Sild on katki, sild on katki, tahab parandust saada, kellega, millega, oma viimse lapsega.“ Viimse lapse võtavad käte vahele ja küsivad: „Kas kuldporgandit või –kaalikat?“ Kui mängija võtab näiteks kaalikat ja kaalikas on ingel, siis see ütleb: „Minu selja taha.“ Kui kõik on läbi, siis öeldakse, kes on inglid ja kes on vanapaganad. Siis algab „kaalumine“. Ingel ja vanapagan võtavad kätest kinni. Lapsed langevad seljaga järjest nende käte peale. Ingel ja vanapagan katsuvad neid naerma ajada. Kes hakkab naerma, see on vanapagan, kes ei hakka, see on ingel. Inglid hoiavad käed risti ja ütlevad: „Pood on lahti, pood on lahti, võib saia saada!“ Vanapaganad püüavad siis inglitele rinna peale lüüa. Kui nad saavad, siis on inglid vanapaganad ja vanapaganad inglid.

Täisviide

ERA II 87, 180/2 (7) < Narva l. – Erna Triebstock, s. 1922 (1935)

Maakond

Kihelkond

Narva l.