Pealkiri
Heinz, snd. 1936. a., elanud Virumaal
Tekst
Minu lapsepõlv ja nooruki-iga möödus 1940.–50. aastail Haljala kihelkonnas Aukülas. See oli igipõline küla, mis on kirja pandud juba Taani Hindamise raamatus Audisi nime all 25 adramaa suurusena. Minu isa noorpõlves 19.–20. saj. vahetusel oli külas umbes sada suitsu, minu lapsepõlves oli neid kuuskümmend, pärast viljastavaid sotsialismi tingimusi on hinges alla kahekümne taluõue, millest enamik on oma külast pärit suvitajate või hiljem sisserännanute päralt. Põliselanike valduses olevaid tootmistalusid on viis või kuus. Kuid kõige nukram on see, et järjepidevuse nõrkuse tõttu on hävinenud küla mälu. Enam ei teata endiste talude, heinamaade, metsade, üksikute loodusobjektide, teede jm. nimesid, ununenud on küla pärimuslood, kombed, laulud, naljandid ja ka laste mängud.
Kuni kolhoosiajastuni valitses külas veel vana külakultuur ja elukorraldus. Esikohal oli töö ja talu heakäik. Küla elujõu kinnituseks oli rahva ühistööna valminud algkoolihoone ja Tuletõrje Seltsi maja koos heatasemelise raamatukoguga, külas oli meierei, kauplus, kaks kõrget Hollandi tuulikut, heas korras kruusateed ja postimaja koos telefoniga. Enamikes taludes olid 20. saj. algul ehitatud ruumikad häärberid. Rehielamuid oli alla kümne.
Tööd ja korda nõudev elulaad mõjutas ka laste elu. Juba viie-kuueaastastele jõmpsikatele anti igasuguseid jõukohaseid töid-tegemisi, mille hulk ja tähtsus aina suurenes. Umbes viieteistaastasena oldi juba täie jõuga rakkes, nii et mõnedel tuli isegi kool pooleli jätta. Antud kohustused tuli täita esmajärjekorras, alles seejärel võis mõelda mängimisele. Naabrilastega kokkusaamised võimaldusid alles õhtul või pühapäeviti.
Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused.
lehm pealtvaates
hobune
koer
kana
Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi.
Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne.
Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu. Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti.
Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“.
„Oh tuhat seitsesada
mu jalg läks vastu pada,
ma jooksin teise kambri
ja kukkusin veeämbri.“
„Peeter pervõi peeretas
Narva linna väravas,
terve ilm oli haisu täis,
Peetri püksid paska täis.“
„Punaste pükstega kardavoi
ütles mul: „Idi domoi!“
Ma ei mõistnud vene keelt,
pöörsin selga, näitsin keelt.“
„Auto-taks number kaks
sõitis vastu posti plaks!
Autost tuli isand Paks
maksis trahvi krooni kaks.“
„Pimpel-pumpel püüa-paua
saksad sõivad ümber laua,
kokk see tõstis, lõikas praadi,
mampsel valas sokulaadi“
„Rätsepameister Krikaduu
õmbles mulle palitu,
ise oli puhta paljas,
põlvenukk käis pükstest väljas.“
„Vihma hakkab sadama,
lapsed lakka magama,
teki alla pugema,
ükskordühte lugema.“
„A, B, hakka pähe,
kui ei hakka,
viskan lakka,
korstna takka,
Pläuhh!“
„Entel-tentel-trika-trei,
üks helevalge tui
lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda parandavad,
seda ütled sina,
vana tattnina!“
Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“.
„Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“.
See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni.
Teine levinum jooksumäng oli mädamuna, mida mängiti kaltsupalliga (kummist palli polnud üheski peres).
Siin viskas „pidaja“ palli kõrgele õhku ja hüüdis mõne osaleja nime. Kõik jooksid kähku laiali, hüütu aga pidi tagasi tormama, et palli kätte saada. Kui tal see õnnestus enne kui pall maapinda puudutas, viskas ta palli õhku ja hüüdis mõne mängija nime, kes oli nii kaugel, et tal palli õhust püüda oli võimatu. Kui nüüd teisena hüütu palli lõpuks kätte sai, hüüdis ta: „Seis!“, misjärel kõik laiali jooksjad pidid paigale tarduma. Palli valdaja tegi nüüd kolm pikka hüpet kõige lähemal seisja poole ja püüdis talle seejärel palliga pihta saada. Sihikule võetu ei tohtinud end seejuures liigutada. Kui ta pihta sai, oli ta järgmine „pidaja“, kui aga pall mööda läks, sai viskaja halvustava nime „mädamuna“ ja oli taas „pidajaks“.
Sageli mängiti ka „Matsu“, mis on laiemalt tuntud nimega „Kull“. See oli puhtalt tagaajamismäng, kus jälitaja pidi kellelegi käega matsu andma, misjärel matsu saajast sai uus tagaajaja.
Teismeliste soosituim mäng oli aga „Tagumine paar“, kuna selles mängus said paarid kujuneda vastassugupoolte sümpaatia põhjal, mis andis mängule kirge ja hoogu.
Mänguks koguneti käest kinni hoidvate paaridena üksteise selja taha pikka rivvi. Mängu „pidajaks“ jäänu seisis seljaga rivi poole kõige ees ja hüüdis: „Ass-ass! Tagumine paar välja!“ Rivis viimane paar sööstis nüüd ühelt ja teine teispoolt rivi ettepoole, kus neid varitses „pidaja“, kelle ülesandeks oli üks paarilistest kinni püüda ja sellega uus paar moodustada. Jooksval paaril oli kavala taktikaga aga võimalus uuesti ühineda. Selleks tuli ühel mängijal näiteks tahtlikult oma jooksu aeglustada ja sellega „pidaja“ enda järele meelitada, et seejärel äkilise manöövriga spurtida ning „pidaja“ endast maha raputada, ja selliseid nõkse oli palju, olenevalt jooksjate leidlikkusest. Muidugi leppisid paari jääda tahtjad ka omavahelises taktikas kokku. Kui nüüd „pidaja“ jäi tühjade pihkudega, siis tuli tal uuesti rivi ees järgmist paari tabada püüda.
Kuna see mäng pakkus nii erutust kui ka jooksmise naudingut, siis mängiti seda tundide kaupa, nii et selg ja nägu higist leemendasid.
„Tagumist paari“ mängiti suvistel laupäeva ja pühapäeva õhtupoolikutel suure külakiige juures Tõnumardi koplis, kuhu üle küla kogunes paarkümmend ja enamgi teismelist.
Kokkutulnud tegid „eelsoojendust“ võllakiigel õõtsudes, kuhu mahtusid pea kõik osalejad, ja virgutasid oma hinge moesolevate lööklaulude laulmisega, väga popid olid ka sõja-aegsed saksa/eesti sõdurilaulud nagu „Neiu armas, neiu kallis“, „Rindesõduri igatsus“, „Hallis sõdurisinelis“, „Lepalind“ jt.
Pärast seda, kui sain ühelt Tallinnas elavalt tädilt kingituseks täispuhutava sisekummiga nahkpalli, sai 8.–13. aastaste laste üheks meelismänguks „Rahvastepall“ ehk „Rahvakas“, mida mängiti küla serval asuva seltsimaja õuel kuni sügisõhtute esimene härmatis meid sealt minema peletas.
Ka koolis mängiti ja mõningaid mänge eriti hasartselt, üheks selliseks oli „Sulemäng“. Kuna koolis ja kodus kasutatavad terassuled olid pärast sõda raskesti kättesaadavad nagu kõik muudki koolitarbed, siis sai sulgede varu täiendada mängu võitmise abil. See käis nii.
Lauale, pingile või ka põrandale pandi terassulg kõht (nõgus pool) allapoole. Vastasmängija vajutas oma sule tagumise otsaga lebava sule tagumist serva, nii et lamav sulg õhku lendas. Kui see selili kukkus, sai vajutaja punkti. Seejärel proovis oma õnne teine osaleja jne. Mängu võit olenes eelnevast kokkuleppest: näiteks pidi võitja vastase sule viis korda selili lennutama. Kuna aga katsete arv oli mõlemal mängijal võrdne, siis võis pideva viigiseisu korral mäng üsna pikaks venida.
Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni.
Õpetajatele sellised hasartmängud muidugi ei meeldinud, sest kogu koolil oli kohustuseks vahetunnis ringmänge mängida, et kogu seltskond oleks kontrolli all ja seega ulakuste tegemine välistatud.
Nii kõnnitigi kooli saalis tohutu suures ringis ja ühislaulu saatel. Popid olid üldtuntud ringmängud: „Me lähme rukist lõikama“, „Üks peremees võtab naise“, „Need kosjad tulid Saarest“ jt. selletaolised, mis on üle-eestilise levikuga ning mille tõttu ma neid kirjeldama ei hakka.
Spetsiifiliseks plikade mänguks oli „Nips“, mida mängiti liiva seest leitud väikeste lamedate õhukeste ja ümaravormiliste kivikestega. Neid tuli küll üksiti, küll paarikaupa peost ja käeseljalt õhku visata ja siis kinni püüda. Samuti kivikese õhus olles, maast üks või mitu kivikest pihku krapsata ning siis takkaotsa kukkuv kivike kinni püüda, nii et peos olevad kivid maha ei kukuks. Kuna ise ma selles mängus erilist edu ei saavutanud, siis ma ei ole võimeline kirjeldama mängu kõiki nõudeid ja visete-püüdmiste järjestust, mäletan ainult, et see oli plikadel väga laialt harrastatav.
Sügistalvisel toasoleku ajal mängiti eri sorti tubaseid mänge. Neid oli üpris palju, mistõttu kõik pole mällu jäänud. Mõned siiski on.
Tipimäng
Osalejad istuvad rivis või ringis, käelabad vastakuti pandud. Mängujuht käib rida (ringi) pidi ja pistab igaühele midagi pihkude vahele, öeldes: „Tipin-tipin, ära näita!“ Tegelikult on kasutusel ainult üks pisiese: nööp, münt, tuletikk või muu. Kui tippimine on lõppenud, hüüab mängujuht mõningase pausi järel ootamatult: „Näita tippi!“. Tipi omanikul tuli nüüd püsti karata ja tippi näidata. Tema kõrval istuja aga oli kohustatud tema püstitõusmist takistama. Selleks lepiti eelnevalt kokku, kas selleks on pahemal või paremal pool olija. Kui takistamine õnnestus, läks tipi omanik tippijaks, teistsugusel puhul aga naaber.
Siin oli oluliseks tipi omaniku kavalus, kes püüdis segadust tekitada näiteks hüüdes: „(Laine), mis peos peidad?“ või „(Ants), mis sul maha kukkus?“ Kasutades olukorda, et kõik mängijad oma tähelepanu hetkeks Lainele või Antsule keskendasid, sai tipi valdaja takistamatult püsti karata. Kuid samahästi sai sellist petekat korraldada ka ükskõik milline mängija, et mängu elevust luua.
Lind lendab!
Mängijad istuvad rivis, käed põlvedel. Mängujuht hüüab kiiresti igasuguste lendamisvõimeliste olendite või esemete nimesid: „Vares lendab! Lennuk lendab! Ingel lendab!“ jne., mille juures peavad mängijad käed õhku viskama. Olenevalt mängujuhi nutikusest pistab ta sobival hetkel lendavate objektide sekka midagi sellist, mis ei lenda, näiteks „Siga lendab!“ või „Pudru lendab!“, mille juures käed ekslikult püsti visanud mängijal tuli midagi panti anda. Mängu lõppedes tuli panti andnutel oma pant lunastada. Selleks istus keegi mängija kinnisilmi. Mängujuht läks ta selja taha ja panti antud eset tema pea kohal hoides küsis: „Mida selle pandi omanik peab tegema?“ Nüüd sõltus mängu lõbu tema leidlikkusest, näiteks „ühel jalal keksides „Postipoissi“ laulma“ või „Reeta kõrva taha suudlema“ jne. Olid ka erilised sissevedamise nõuded, näiteks „ninaga lund tooma!“ tähendas, et pandi lunastaja tõi õuest saapanina otsas lund.
Kokkuvõtlikult rajanes see mäng vaimukatest nõudmistest põhjustatud naermisele ja lustimisele.
Täidan-täidan laeva
Osalejad istuvad ringis. Mängu alustaja viskab mõnele teisele mängijale mingi väike-eseme: kinda, lõngakera jm. ning hüüab: „Täidan-täidan laeva!“ Eseme kinni püüdja küsib: „Millega?“, mispeale viskaja peab ütlema mingi nimisõna, mille algustäht on mängu eel kokku lepitud, näiteks K (käbi, koer, kurat, kägu jt.). Kiiresti üksteisele visates ja vastust küsides mängitakse seni, kuni keegi mängija eksib ja hüüab teise algustähega sõna, näiteks „pasunaga“, mispeale tuleb tal panti maksta.
Mängu lõppedes hakatakse pante lunastama.
Telefon
Mängijad istuvad rivis või ringis. Mängujuht sosistab oma vasakul istuvale naabrile mingi keerulise sõna, näiteks „soojaseasöögiämber“, mida kuulnu peab omakorda kiiresti sosistama oma naabrile. Tavaliselt läheb mõnel sõna vastuvõtnul ühtteist sassi ja lõpuks võib algne sõna moonduda täiesti teistsuguseks.
Viimane mängija peab nüüd sõna kõvasti välja hüüdma, misjärel otsitakse välja mängija, kes valesti kuulis ja vigaselt edastas, mispuhul peab ta panti maksma.
Mängu lõppedes lunastatakse pandid.
Noa laev
Mängujuht sosistab igale mängijale mingi looma või linnu nime. Seejärel hakkab ta neid nimesid hüüdma, näiteks: „Lammas,“ mispeale see, kellele kõrva sosistati „lammas“, peab määgima. Tempot tõstes hüüab mängujuht aina uusi nimesid, mistõttu mõni mängijaist eksib ja teeb vale looma (linnu) häält või teeb mängujuht petekat, hüüdes mõne sellise eluka nime, mida pole eelnevalt määratudki, kuid tavaliselt lendab keegi ikka orki ja teeb näiteks sea nime hüüdmise peale kassi häält. Vale häälitsuse tegija peab panti maksma ja hiljem selle lunastama.
Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga.
Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal.
Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks.
Kuid talvisel ajal oli ka üks vahva õuemäng „Karusell“.
Väikesele jäätunud järvesilmale, mida nimetati Oja tiigiks, taoti läbi jää põhjamudasse tugev post, mis ulatus umbes meetri kõrguselt üle jää. Posti keskele löödi äkke raudpulk, mille otsa upitati auguga pikk ( u. 8 m.) latt. See asetati äkkepulga otsa nii, et jämedam lati ots ulatus äkkepulgast u. 120 cm kaugusele. Peenem lati ots aga toetus vastu jääd ja selle külge seoti kõvasti kelk. Kelgule istus karussellil sõitja, jämedamast, u. rinna kõrgusel asetsevast otsast aga hakkasid kaks last latti lükkama. Äkkepulga otsas pöörlev latt sai ajapikku kõva vungi sisse, mis mitmekordselt võimendus lati otsas olevas kelgus. Tugeva lükkamise korral võttis tiirlev kelk niisuguse kiiruse peale, et oli tükk tegu end kelgul hoidmisega, väikesed põngerjad aga lendasid kelgult nagu lingukivid jääplatsi lumest puhastamisest tekkinud lumevalli.
Arvatavasti võib mängude hulka lugeda ka endavalmistatud „pillidel“ heli tekitamist. Lihtsaim neist oli võilille varrest tehtud vile, mille lapikuks vajutatud otsast puhudes sai osava pillivaldamise juures üsna kena pirina kätte. Ligikaudselt sama primitiivne oli orasrohu lehega häälitsemine. Leht pingutati kahe päka ja pöidlaotste vahele ning selle serva pihta puhudes tekkis üsna vägev plärin, mis meenutas kuke kiremist. Oskust nõudev oli aga pajupilli tegemine, et leida sobiv vahekord sissepuhumisava ja sõrmiliseaukude vahel, mistõttu mõni pill häälitses imekergesti ning sellel sai igasuguseid kauneid trillereid välja puhuda, mõni valesti vestetud pill aga tegi vaid haleda piuksu.
Oskusi nõudis ka karjapasuna tegemine. Juba pika lepakooreriba puutüvelt mahakiskumine oli kannatlikkust ja täpsust nõudev, et riba serv ei murduks ega sinna lõhesid ei tekiks. Veelgi keerulisem oli riba pasunaks keerutamine, et ta kenasti ja tugevalt koos püsiks ning kinnituseks läbi koore torgatud peened teravaotsalised pulgakesed täpsesse kohta satuksid. Ka pajupulgalt lahtikoputatud koorest huuliku tegemine nõudis kogemust, et huulik korralikult huilgama hakkaks.
Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku.
Kõik mängude kirjeldused ja nipid omandati vanematelt lastelt ja edastati omakorda noorematele. Nii tekkis katkematu järjepidevus. Loomulikult tuli aegajalt juurde ka uusi mänge. Näiteks paberiribale kirjutatud armulugu oli suhteliselt uus mäng, millest minu isa ja ema ei teadnud midagi.
Üldiselt läksid mängud ladusalt, tülisid tekkis „Rahvastepallis“, kui ei saanud täpselt fikseerida, kas pall riivas kedagi või mitte, samuti „Kopipeidus“, kui „lugeja“ kippus salaja piiluma, kuhu keegi peitu puges. Loomulikult esines ka solvumisi, kui pandi lunastamisel nõuti mingist väärikust alandavat või vastumeelset tegu, samuti kui paberiribale kirjutatud „romaanis“ mõni mängijaist sattus paari mõne ebameeldiva isikuga või tema suhu pandi mingi väga loll ütlus.
Eriliseks lõbuks oli mõne täiskasvanu kaasategemine jooksumängudes, näiteks „Kopipeidus“ või „Tagumises paaris“. Tavaliselt juhtus see mingite jootude ajal, oli selleks siis leeripidu, juubel, talgute lõpetamine jm., mis koondas palju täiskasvanuid, kes siis vintis olekus meie mängudega kaas lõid.
Arusaadavalt oli mänge rohkem, kui siin suutsin meenutada, kuid kuuekümne-seitsmekümne aasta kaugusele tagasi vaatamine on paratamatult lünklik.
Kuni kolhoosiajastuni valitses külas veel vana külakultuur ja elukorraldus. Esikohal oli töö ja talu heakäik. Küla elujõu kinnituseks oli rahva ühistööna valminud algkoolihoone ja Tuletõrje Seltsi maja koos heatasemelise raamatukoguga, külas oli meierei, kauplus, kaks kõrget Hollandi tuulikut, heas korras kruusateed ja postimaja koos telefoniga. Enamikes taludes olid 20. saj. algul ehitatud ruumikad häärberid. Rehielamuid oli alla kümne.
Tööd ja korda nõudev elulaad mõjutas ka laste elu. Juba viie-kuueaastastele jõmpsikatele anti igasuguseid jõukohaseid töid-tegemisi, mille hulk ja tähtsus aina suurenes. Umbes viieteistaastasena oldi juba täie jõuga rakkes, nii et mõnedel tuli isegi kool pooleli jätta. Antud kohustused tuli täita esmajärjekorras, alles seejärel võis mõelda mängimisele. Naabrilastega kokkusaamised võimaldusid alles õhtul või pühapäeviti.
Väikelaste lelud olid talu eelarves alamajärgulise tähtsusega, mistõttu linnast ostetud mänguasju oli väga vähe. Domineerisid kodus tehtud kaltsunukud, kaltsupallid ja puust voolitud loomad. Ka minu isa nikerdas mulle toominga- ja pajupulkadest taluloomad, mis olid pigem loomade sümbolid kui eluslooduse jäljendused.
lehm pealtvaates
hobune
koer
kana
Nad oli alt lapikud, mis võimaldas nende püstiseismise, kerele jäetud puukoor imiteeris karvkatet ja sulgi.
Nendega kodus omaette mängimine sõltus suuresti mängija kujutlusvõimest. Meie kambri põrandariiete roheline keskväli oli mulle põllu-, heina- või karjamaaks, kollased servavöödid aga olid põlluvahe- või karjateed. Karpidest, tikutopsidest ja muust käepärasest tegin taluhooned, isa žiletiteraga „habemeajamismasin“ sobis loorehaks, konservikarbiavaja adraks, pooleldi avatud teraga taskunuga niidumasinaks jne.
Sellist talupidamisemängu tahtsin mängida üksinda. Teiste laste kujutlusvõime haakus minu omaga kehvasti ja rikkus mängurõõmu. Paljude laste kohalolekul mängiti seetõttu igasuguseid liikumismänge, millest populaarseim oli „Kopipeit“, kuna taluõu koos paljude hoonete, õuepuude, rohuaia, haokubuvirnade ja muude objektidega pakkus palju peidukohti.
Mängu alustuseks tuli kõigepealt selgitada „pidaja“. Selleks seisti ringis ja keegi algatusvõimelisem „lugeja“ luges mingi salmi, milles iga sõna juures osundas järjekorras igale mängijale. Viimase sõnaga pihtasaanu jäi „pidajaks“.
„Oh tuhat seitsesada
mu jalg läks vastu pada,
ma jooksin teise kambri
ja kukkusin veeämbri.“
„Peeter pervõi peeretas
Narva linna väravas,
terve ilm oli haisu täis,
Peetri püksid paska täis.“
„Punaste pükstega kardavoi
ütles mul: „Idi domoi!“
Ma ei mõistnud vene keelt,
pöörsin selga, näitsin keelt.“
„Auto-taks number kaks
sõitis vastu posti plaks!
Autost tuli isand Paks
maksis trahvi krooni kaks.“
„Pimpel-pumpel püüa-paua
saksad sõivad ümber laua,
kokk see tõstis, lõikas praadi,
mampsel valas sokulaadi“
„Rätsepameister Krikaduu
õmbles mulle palitu,
ise oli puhta paljas,
põlvenukk käis pükstest väljas.“
„Vihma hakkab sadama,
lapsed lakka magama,
teki alla pugema,
ükskordühte lugema.“
„A, B, hakka pähe,
kui ei hakka,
viskan lakka,
korstna takka,
Pläuhh!“
„Entel-tentel-trika-trei,
üks helevalge tui
lendas üle Inglismaa,
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa seda parandavad,
seda ütled sina,
vana tattnina!“
Viimaseks jäänu pidi nüüd ütlema mingi arvu, mida temast alates ringiratast loeti, kuni viimase arvuga märgistatu pidi jääma „pidajaks“.
„Pidaja“ pidi silmad kinni ja nägu vastu seina lugema kõva häälega kokkulepitud arvuni, näiteks kahekümneni, misjärel ta hüüdis: „Tulen!“ ja hakkas peitunuid otsima. Kedagi märgates jooksis ta kähku kokkulepitud kohta, näiteks kaevuni ja käega vastu kaevurakkeid kolm korda lüües hüüdis: „Kop, kop, kop! (Jüri) kinni!“ või „(Jüri) kotis!“ Kui aga keegi peidusolijaist jooksis pidajale märkamatult kaevuni, lõi ta käega kolm korda vastu rakkeid ja hüüdis: „Kop, kop, kop! Mina prii!“ Viimasel peidusolijal oli eduka taktika puhul võimalus kõik kinnipüütud vabastada: „Kop, kop, kop! Kõik priid!“ Vastasel juhul jäi aga esimesena kinnipüütu uueks „pidajaks“.
See oli hasartne mäng ja seda mängiti mõnikord pimeduse saabumiseni.
Teine levinum jooksumäng oli mädamuna, mida mängiti kaltsupalliga (kummist palli polnud üheski peres).
Siin viskas „pidaja“ palli kõrgele õhku ja hüüdis mõne osaleja nime. Kõik jooksid kähku laiali, hüütu aga pidi tagasi tormama, et palli kätte saada. Kui tal see õnnestus enne kui pall maapinda puudutas, viskas ta palli õhku ja hüüdis mõne mängija nime, kes oli nii kaugel, et tal palli õhust püüda oli võimatu. Kui nüüd teisena hüütu palli lõpuks kätte sai, hüüdis ta: „Seis!“, misjärel kõik laiali jooksjad pidid paigale tarduma. Palli valdaja tegi nüüd kolm pikka hüpet kõige lähemal seisja poole ja püüdis talle seejärel palliga pihta saada. Sihikule võetu ei tohtinud end seejuures liigutada. Kui ta pihta sai, oli ta järgmine „pidaja“, kui aga pall mööda läks, sai viskaja halvustava nime „mädamuna“ ja oli taas „pidajaks“.
Sageli mängiti ka „Matsu“, mis on laiemalt tuntud nimega „Kull“. See oli puhtalt tagaajamismäng, kus jälitaja pidi kellelegi käega matsu andma, misjärel matsu saajast sai uus tagaajaja.
Teismeliste soosituim mäng oli aga „Tagumine paar“, kuna selles mängus said paarid kujuneda vastassugupoolte sümpaatia põhjal, mis andis mängule kirge ja hoogu.
Mänguks koguneti käest kinni hoidvate paaridena üksteise selja taha pikka rivvi. Mängu „pidajaks“ jäänu seisis seljaga rivi poole kõige ees ja hüüdis: „Ass-ass! Tagumine paar välja!“ Rivis viimane paar sööstis nüüd ühelt ja teine teispoolt rivi ettepoole, kus neid varitses „pidaja“, kelle ülesandeks oli üks paarilistest kinni püüda ja sellega uus paar moodustada. Jooksval paaril oli kavala taktikaga aga võimalus uuesti ühineda. Selleks tuli ühel mängijal näiteks tahtlikult oma jooksu aeglustada ja sellega „pidaja“ enda järele meelitada, et seejärel äkilise manöövriga spurtida ning „pidaja“ endast maha raputada, ja selliseid nõkse oli palju, olenevalt jooksjate leidlikkusest. Muidugi leppisid paari jääda tahtjad ka omavahelises taktikas kokku. Kui nüüd „pidaja“ jäi tühjade pihkudega, siis tuli tal uuesti rivi ees järgmist paari tabada püüda.
Kuna see mäng pakkus nii erutust kui ka jooksmise naudingut, siis mängiti seda tundide kaupa, nii et selg ja nägu higist leemendasid.
„Tagumist paari“ mängiti suvistel laupäeva ja pühapäeva õhtupoolikutel suure külakiige juures Tõnumardi koplis, kuhu üle küla kogunes paarkümmend ja enamgi teismelist.
Kokkutulnud tegid „eelsoojendust“ võllakiigel õõtsudes, kuhu mahtusid pea kõik osalejad, ja virgutasid oma hinge moesolevate lööklaulude laulmisega, väga popid olid ka sõja-aegsed saksa/eesti sõdurilaulud nagu „Neiu armas, neiu kallis“, „Rindesõduri igatsus“, „Hallis sõdurisinelis“, „Lepalind“ jt.
Pärast seda, kui sain ühelt Tallinnas elavalt tädilt kingituseks täispuhutava sisekummiga nahkpalli, sai 8.–13. aastaste laste üheks meelismänguks „Rahvastepall“ ehk „Rahvakas“, mida mängiti küla serval asuva seltsimaja õuel kuni sügisõhtute esimene härmatis meid sealt minema peletas.
Ka koolis mängiti ja mõningaid mänge eriti hasartselt, üheks selliseks oli „Sulemäng“. Kuna koolis ja kodus kasutatavad terassuled olid pärast sõda raskesti kättesaadavad nagu kõik muudki koolitarbed, siis sai sulgede varu täiendada mängu võitmise abil. See käis nii.
Lauale, pingile või ka põrandale pandi terassulg kõht (nõgus pool) allapoole. Vastasmängija vajutas oma sule tagumise otsaga lebava sule tagumist serva, nii et lamav sulg õhku lendas. Kui see selili kukkus, sai vajutaja punkti. Seejärel proovis oma õnne teine osaleja jne. Mängu võit olenes eelnevast kokkuleppest: näiteks pidi võitja vastase sule viis korda selili lennutama. Kuna aga katsete arv oli mõlemal mängijal võrdne, siis võis pideva viigiseisu korral mäng üsna pikaks venida.
Teine põnev mäng oli „Kommipaberi mäng“. Selleks murti kommipaber erilisel viisil ruudukujuliseks, tihedalt koos püsivaks väikepakendiks. Niisugune paber pandi käe päkale ja peopesaga vastu laua serva lüües lennutati see kaugemale laua peale. Vastasmängija püüdeks oli oma paber lennutada laual lebava peale, et seda siis endale saada. Kuna see aga ei olnud sugugi lihtne, siis vältas selline järgemööda paugutamine mõnikord terve vahetunni.
Õpetajatele sellised hasartmängud muidugi ei meeldinud, sest kogu koolil oli kohustuseks vahetunnis ringmänge mängida, et kogu seltskond oleks kontrolli all ja seega ulakuste tegemine välistatud.
Nii kõnnitigi kooli saalis tohutu suures ringis ja ühislaulu saatel. Popid olid üldtuntud ringmängud: „Me lähme rukist lõikama“, „Üks peremees võtab naise“, „Need kosjad tulid Saarest“ jt. selletaolised, mis on üle-eestilise levikuga ning mille tõttu ma neid kirjeldama ei hakka.
Spetsiifiliseks plikade mänguks oli „Nips“, mida mängiti liiva seest leitud väikeste lamedate õhukeste ja ümaravormiliste kivikestega. Neid tuli küll üksiti, küll paarikaupa peost ja käeseljalt õhku visata ja siis kinni püüda. Samuti kivikese õhus olles, maast üks või mitu kivikest pihku krapsata ning siis takkaotsa kukkuv kivike kinni püüda, nii et peos olevad kivid maha ei kukuks. Kuna ise ma selles mängus erilist edu ei saavutanud, siis ma ei ole võimeline kirjeldama mängu kõiki nõudeid ja visete-püüdmiste järjestust, mäletan ainult, et see oli plikadel väga laialt harrastatav.
Sügistalvisel toasoleku ajal mängiti eri sorti tubaseid mänge. Neid oli üpris palju, mistõttu kõik pole mällu jäänud. Mõned siiski on.
Tipimäng
Osalejad istuvad rivis või ringis, käelabad vastakuti pandud. Mängujuht käib rida (ringi) pidi ja pistab igaühele midagi pihkude vahele, öeldes: „Tipin-tipin, ära näita!“ Tegelikult on kasutusel ainult üks pisiese: nööp, münt, tuletikk või muu. Kui tippimine on lõppenud, hüüab mängujuht mõningase pausi järel ootamatult: „Näita tippi!“. Tipi omanikul tuli nüüd püsti karata ja tippi näidata. Tema kõrval istuja aga oli kohustatud tema püstitõusmist takistama. Selleks lepiti eelnevalt kokku, kas selleks on pahemal või paremal pool olija. Kui takistamine õnnestus, läks tipi omanik tippijaks, teistsugusel puhul aga naaber.
Siin oli oluliseks tipi omaniku kavalus, kes püüdis segadust tekitada näiteks hüüdes: „(Laine), mis peos peidad?“ või „(Ants), mis sul maha kukkus?“ Kasutades olukorda, et kõik mängijad oma tähelepanu hetkeks Lainele või Antsule keskendasid, sai tipi valdaja takistamatult püsti karata. Kuid samahästi sai sellist petekat korraldada ka ükskõik milline mängija, et mängu elevust luua.
Lind lendab!
Mängijad istuvad rivis, käed põlvedel. Mängujuht hüüab kiiresti igasuguste lendamisvõimeliste olendite või esemete nimesid: „Vares lendab! Lennuk lendab! Ingel lendab!“ jne., mille juures peavad mängijad käed õhku viskama. Olenevalt mängujuhi nutikusest pistab ta sobival hetkel lendavate objektide sekka midagi sellist, mis ei lenda, näiteks „Siga lendab!“ või „Pudru lendab!“, mille juures käed ekslikult püsti visanud mängijal tuli midagi panti anda. Mängu lõppedes tuli panti andnutel oma pant lunastada. Selleks istus keegi mängija kinnisilmi. Mängujuht läks ta selja taha ja panti antud eset tema pea kohal hoides küsis: „Mida selle pandi omanik peab tegema?“ Nüüd sõltus mängu lõbu tema leidlikkusest, näiteks „ühel jalal keksides „Postipoissi“ laulma“ või „Reeta kõrva taha suudlema“ jne. Olid ka erilised sissevedamise nõuded, näiteks „ninaga lund tooma!“ tähendas, et pandi lunastaja tõi õuest saapanina otsas lund.
Kokkuvõtlikult rajanes see mäng vaimukatest nõudmistest põhjustatud naermisele ja lustimisele.
Täidan-täidan laeva
Osalejad istuvad ringis. Mängu alustaja viskab mõnele teisele mängijale mingi väike-eseme: kinda, lõngakera jm. ning hüüab: „Täidan-täidan laeva!“ Eseme kinni püüdja küsib: „Millega?“, mispeale viskaja peab ütlema mingi nimisõna, mille algustäht on mängu eel kokku lepitud, näiteks K (käbi, koer, kurat, kägu jt.). Kiiresti üksteisele visates ja vastust küsides mängitakse seni, kuni keegi mängija eksib ja hüüab teise algustähega sõna, näiteks „pasunaga“, mispeale tuleb tal panti maksta.
Mängu lõppedes hakatakse pante lunastama.
Telefon
Mängijad istuvad rivis või ringis. Mängujuht sosistab oma vasakul istuvale naabrile mingi keerulise sõna, näiteks „soojaseasöögiämber“, mida kuulnu peab omakorda kiiresti sosistama oma naabrile. Tavaliselt läheb mõnel sõna vastuvõtnul ühtteist sassi ja lõpuks võib algne sõna moonduda täiesti teistsuguseks.
Viimane mängija peab nüüd sõna kõvasti välja hüüdma, misjärel otsitakse välja mängija, kes valesti kuulis ja vigaselt edastas, mispuhul peab ta panti maksma.
Mängu lõppedes lunastatakse pandid.
Noa laev
Mängujuht sosistab igale mängijale mingi looma või linnu nime. Seejärel hakkab ta neid nimesid hüüdma, näiteks: „Lammas,“ mispeale see, kellele kõrva sosistati „lammas“, peab määgima. Tempot tõstes hüüab mängujuht aina uusi nimesid, mistõttu mõni mängijaist eksib ja teeb vale looma (linnu) häält või teeb mängujuht petekat, hüüdes mõne sellise eluka nime, mida pole eelnevalt määratudki, kuid tavaliselt lendab keegi ikka orki ja teeb näiteks sea nime hüüdmise peale kassi häält. Vale häälitsuse tegija peab panti maksma ja hiljem selle lunastama.
Oli ka üks suuremat vaimset pingutust nõudev tubane mäng, mille nimi on ununenud. Seda mängiti laua taga.
Paberist lõigati mängijatega võrdne arv umbes 5 cm laiuseid ja 15 cm pikkuseid ribasid, mille ülemisse otsa kirjutasid kõik osalejad inimest iseloomustava naljaka sõna või väljendi. Näiteks: „pisike paksuke punapea“ või „suurte kõrvadega supilontrus“. Seejärel murti riba ots kirjutatuga kokku, nii et see poleks nähtav ega loetav ja ulatati paber järgmisele mängijale, kes kirjutas kokkumurtud koha alla kas mõne osaleva tüdruku või kõigile tuntud tüdruku või naise nime. Taas murti ots kokku ja ulatati paber naabrile. Niiviisi riburada kirjutati paberile teistkordselt inimese iseloomustus, siis mõne mängus osaleva poisi või üldtuntud poisi või mehe nimi. Järgnesid lühikirjeldus kohast, kus nad kohtusid, näiteks „naistesaunas“, „riidekapis“ jm. Siis tuli kirjutada, mida ütles tüdruk/naine, mida ütles poiss/mees, mis seejärel juhtus ja mida kogu juhtunust arvas rahvas ehk loo moraal.
Täiskirjutatud paberiribad anti nüüd mängijale, kes oli suuteline ilmekalt ette lugema juhuslikkusele ja absurdile rajatud lühijutustused. See oli tavaliselt pööraselt lõbus ja mängijad said katkematult naerda. Ühtlasi oli see kõigile heaks vaimukuse ja leidlikkuse kooliks.
Kuid talvisel ajal oli ka üks vahva õuemäng „Karusell“.
Väikesele jäätunud järvesilmale, mida nimetati Oja tiigiks, taoti läbi jää põhjamudasse tugev post, mis ulatus umbes meetri kõrguselt üle jää. Posti keskele löödi äkke raudpulk, mille otsa upitati auguga pikk ( u. 8 m.) latt. See asetati äkkepulga otsa nii, et jämedam lati ots ulatus äkkepulgast u. 120 cm kaugusele. Peenem lati ots aga toetus vastu jääd ja selle külge seoti kõvasti kelk. Kelgule istus karussellil sõitja, jämedamast, u. rinna kõrgusel asetsevast otsast aga hakkasid kaks last latti lükkama. Äkkepulga otsas pöörlev latt sai ajapikku kõva vungi sisse, mis mitmekordselt võimendus lati otsas olevas kelgus. Tugeva lükkamise korral võttis tiirlev kelk niisuguse kiiruse peale, et oli tükk tegu end kelgul hoidmisega, väikesed põngerjad aga lendasid kelgult nagu lingukivid jääplatsi lumest puhastamisest tekkinud lumevalli.
Arvatavasti võib mängude hulka lugeda ka endavalmistatud „pillidel“ heli tekitamist. Lihtsaim neist oli võilille varrest tehtud vile, mille lapikuks vajutatud otsast puhudes sai osava pillivaldamise juures üsna kena pirina kätte. Ligikaudselt sama primitiivne oli orasrohu lehega häälitsemine. Leht pingutati kahe päka ja pöidlaotste vahele ning selle serva pihta puhudes tekkis üsna vägev plärin, mis meenutas kuke kiremist. Oskust nõudev oli aga pajupilli tegemine, et leida sobiv vahekord sissepuhumisava ja sõrmiliseaukude vahel, mistõttu mõni pill häälitses imekergesti ning sellel sai igasuguseid kauneid trillereid välja puhuda, mõni valesti vestetud pill aga tegi vaid haleda piuksu.
Oskusi nõudis ka karjapasuna tegemine. Juba pika lepakooreriba puutüvelt mahakiskumine oli kannatlikkust ja täpsust nõudev, et riba serv ei murduks ega sinna lõhesid ei tekiks. Veelgi keerulisem oli riba pasunaks keerutamine, et ta kenasti ja tugevalt koos püsiks ning kinnituseks läbi koore torgatud peened teravaotsalised pulgakesed täpsesse kohta satuksid. Ka pajupulgalt lahtikoputatud koorest huuliku tegemine nõudis kogemust, et huulik korralikult huilgama hakkaks.
Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete nööbist ning loeti sealt allapoole vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: „keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist“. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas „keisrist“. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lõõbiti ja pilgati nööpide omanikku.
Kõik mängude kirjeldused ja nipid omandati vanematelt lastelt ja edastati omakorda noorematele. Nii tekkis katkematu järjepidevus. Loomulikult tuli aegajalt juurde ka uusi mänge. Näiteks paberiribale kirjutatud armulugu oli suhteliselt uus mäng, millest minu isa ja ema ei teadnud midagi.
Üldiselt läksid mängud ladusalt, tülisid tekkis „Rahvastepallis“, kui ei saanud täpselt fikseerida, kas pall riivas kedagi või mitte, samuti „Kopipeidus“, kui „lugeja“ kippus salaja piiluma, kuhu keegi peitu puges. Loomulikult esines ka solvumisi, kui pandi lunastamisel nõuti mingist väärikust alandavat või vastumeelset tegu, samuti kui paberiribale kirjutatud „romaanis“ mõni mängijaist sattus paari mõne ebameeldiva isikuga või tema suhu pandi mingi väga loll ütlus.
Eriliseks lõbuks oli mõne täiskasvanu kaasategemine jooksumängudes, näiteks „Kopipeidus“ või „Tagumises paaris“. Tavaliselt juhtus see mingite jootude ajal, oli selleks siis leeripidu, juubel, talgute lõpetamine jm., mis koondas palju täiskasvanuid, kes siis vintis olekus meie mängudega kaas lõid.
Arusaadavalt oli mänge rohkem, kui siin suutsin meenutada, kuid kuuekümne-seitsmekümne aasta kaugusele tagasi vaatamine on paratamatult lünklik.
Täisviide
EFA I 168, 91/100 < Tallinn < Haljala khk., Haljala v., Auküla – Heinz Valk, snd. 1936. a. (2013).
Maakond
Kihelkond
Haljala
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1936