all, linnaprügi all (on) puukuju, mu käsi on kõdunenud, mu jalg on kõdunenud. Mos'-naine saab oma vennaga lapsi."" Nüüd taat mõtles: "Kes küll mu pojale niimoodi rääkis?" Ta mõtles: "Ootan ära veel kolmanda korra." Magas ja nii edasi.(4) Läks valgeks. Ta sõi, jõi, pani
selga, väljus, läks koja taha, võttis oma nooled ja vibu,
pani suusad alla (ja) läks musti loomi, punaseid loomi küttima.
Ta käis pika või lühikese päeva. Kõik, mis
jumal talle andis, sai ta kätte. Läks koju. Jõudis koju,
pani nooled ja vibu ära, astus tuppa. Sel ajal, kui ta sisenes, tuli
poiss välja. "Isa!" ütles ta, "ma mängin." - "Mängi,
pojake," ütles ta. Läks kotta. Vaevalt sai tuppa, võttis
riidest lahti, istus. Väljast kostis lapse nuttu. Ema riidles: "Olen
juba varem öelnud, et mispärast sa välja lähed. Isa
tuleb, ära räägi, mis sa kuulsid." Isa küsis: "Räägi
mulle, mis sa nägid, mida tähele panid!" - "Isa, väljas
see rääkis juba kolmandat korda. Ütles niimoodi: "Puukujul
on üks käsi, üks jalg ära raiutud. Mos'-naine
mattis need külaprügi alla, linnaprügi alla. Käsi on
ära kõdunenud, jalg on ära kõdunenud. Mos'-naine
saab oma vennaga lapsi. Mina, puukuju, olin kätest
|
saadik inimeseks muutunud, mu jalad olid veel puised."" Taat mõtles (ja) sai kurjaks: "Kuidas siis nõnda? Tegin puust inimese, arvasin, et saan puust inimesega lapsi." Ta tõusis. Ta võttis kirstu alla, tegi lahti, võttis mõõga. Võttis luisu ja hakkas teritama. Ta teritas pikka või lühikest aega, seejärel pani selle põdranaha peale: ta oli nii palju teritanud, et ajas kõik karvad maha. Ta tõusis, läks aseme juurde, nüüd haaras ta naisest kinni. "Ärgu kunagi edaspidi," ütles ta, "kui jumal inimesele elupäevi annab, õena elav naine, vennana elav mees elagu koos naise ja mehena. Jumal pole sel kombel lubanud!" Haaras (ta) kinni, pani põrandale, raius ära ühe käe (ja) ühe jala. Seejärel raius ta üleni tükkideks. Ta pani selga ja jalga, võttis poja. Läks metsa tiheda padriku keskele. Mõtles, ütles: "Naise mindud naiste maad otsin, mehe mindud meeste maad otsin."(5) |