Peko tegudest

Peko tegudest
[1853-2207]

	Peko käve õks kui inne ilma piti,
	valgõsärk vallatõlli,
1855	vana pidi õks sis Peko pikkä särke,
	ai sälgä ärmägo.
	Vööle pand´ õks sis Riia vüüräti,
	kaala Narva kaalaräti,
	pand´ õks tä päähä laja kaabu
1860	kui virve viläsari.
	Peko läts õks sis nurmõ kündmähe,
	armas atra kandmahe.
	Peko tii-s õks leibä leht´adral,
	raudaäglil äestelle-s -
1865	kõõ haard´ õks küll Peko hark´atra,
	suur poiss puuäkle:
	hark- pidi õks tä -atra ausapast,
	puuäkle puhtapast!
	Nii oll´ õks täl rassõ raudpuu,
1870	pääl luits loovhkamb:
	õga joudnu-s õks nõsta^q sada miist,
	luitsat putto^q n´oo^q poisi^q!
	Peko kand´ õks kõõ atra kangla all,
	sääd´ luitsat loovhkahe.
1875	Peko läts õks sis kündmä kütüsit,
	suure turbit toukama.
	Esi õks tä künni, esi lauli,
	tougas´ jutto turbillõ:
	“Küll saasõ õks siist veerele viljä,
1880	saasõ vatska vaesillõ!”
	Peko and´ õks ka joudo hobõsõllõ,
	tervüt terä tegijillõ,
	musta õks mulla kündjälle,
	aromaa arijallõ.
1885	Õga õks väsü-s Peko hopõn,
	jää-s laisast timä lauk.
	Sääntse^q õks sis vilä^q vinnüvä^q,
	sääntse^q rüä^q üles rühe^q:
	viländ sai õks sis ilmalõ vitä^q,
1890	sai liinolõ leibä.
	Peko kõnõl´ õks sis vilä vidäjillõ,
	kulla kuurma säädjillõ:
	“Kiä õks eläs, tuu näge,
	kua kasus, saa kaia^q!
1895	Hot´ läävä^q õks sis liina^q lillelitsest,
	lillelitsest, lipalitsest,
	sis saava^q õks küll sääntse^q inemise^q,
	virve^q sääntse^q vigurise^q:
	õga naka-i õks nää^q sugu soetama,
1900	üsäkirjo ülendämä;
	maa naka-i õks imp vilja kandmahe,
	nuu^q tõu^q tõsõmahe;
	nuu^q võta-i õks imp poisi^q puuäkle,
	haara-i harkadrakõist,
1905	lilli mõtle^q õks nää^q ollõv lehtadra,
	raudaäkle ausast!”
	Peko õks sis kõigilõ kõnõli,
	arot´ umma aavetsat:
	“Liina mõtle^q õks nää^q ollõv lehtadra,
1910	ausapa raudägli -
	lehtadõr õks näil leevä kaotas,
	raudägil raiskas!”
	Kõik om õks no õigõ Peko jutt,
	suurõ seto seletüs:
1915	turbakõsõ^q õks kõik all tuimast läävä^q,
	maa pliita pitsüs.
	Selle naka-s õks vilä^q vinnümä,
	orasõ^q oiduma:
	ülest jovva-s õks tulla^q turba alt,
1920	leede sisest liikuda.
	Peko õks puistas´ puu-äglil,
	harkadral arotõlli!
	Selle õks ka vili puud tahtsõ,
	kullõl´ kuusõossakõise,
1925	Essu- lüüde õks et -poig puuriste,
	sinnä heit´ uma hinge.
	Selle om õks ka puhtab puu-ägil,
	kulusap kuusõ-ossõst.
	Kui õks jäl Peko inne elle,
1930	käve käpe setokõnõ,
	Peko läts õks kui mõtsa puid ragoma,
	palkõ maalõ painutama,
	õga õks Pekol saagõ olõ-s,
	kipõl poisil suurt kirvõst!
1935	Peko läts õks kui laanõ lähkohe,
	suurõ kunnu kottalõ,
	Pekot õks kõik pedäjä^q palssi^q,
	suurõ^q kuusõ^q kumardõlli^q:
	“Kuulõ^q õks sa, kull´a Pekokõnõ,
1940	väega kõva vägimiis!
	Peko, võta^q õks sa veerest virilit,
	tõistõ kõrvalt kõvõrit!”
	Peko õks sis juurtõga kakk´,
	kakk´ vällä kanduga.
1945	Peko kakk´ õks sis tunnil mito tuhat,
	minotil mito sata:
	tarko kakk´ õks tä mehe tarõpalkõ,
	suurtõ herre sohvapuid.
	Mõnõl õks ka vaesõl hobõst olõ-s,
1950	kual velel verevät.
	Peko oll´ õks ka helde hingega,
	hani hallõ süämega -
	Peko õks ka kõiki avitõlli,
	avitõlli, armatsõlli,
1955	talvõst vidi õks ka puid ahjo küttä^q,
	katla ala kallutõlla^q.
	Vanna tehnäs´ õks Pekot tuu vald,
	kiti^q timmä kehvälise^q.
	Peko avit´ õks ilma tä rahalda,
1960	tõi kodo tä kullalda -
	Peko olõ-s õks ahnõ raha pääle,
	kogo-s timä suurt kulda.
	Muutko tälle õks kõõ ante ait´ummat,
	pakso^q passiiba^q pante.
1965	Kelle and´ õks ar Peko ait´umma,
	kohe passiiba pand´?
	Suurõst pand´ õks tä kelläst kerikohe,
	hellest kupast korgõhe.
	Kui tulli õks taa pühänes päiv,
1970	keere kerigo aig,
	kiä naksi õks sis kiirdmä kerikohe,
	kua marss´ma mastõrahe -
	kua om õks ka kell helehep,
	kuldakupp kumõhõp,
1975	nuu^q omma^q õks kõik vaestõ ait´umma^q,
	kehvaliste kingistüse^q,
	miä inne õks nää^q Pekolõ anni^q,
	vägimehele veerädi^q.
	Peko käsk´ õks ar kumu korgõhe,
1980	helü hellä taivahe.
	Peko õks kui kuna mõtsa läts,
	läts kundo kullõma,
	võtt´ õks tä kiijora kirstust,
	tammõnuia taatõlli,
1985	vali õks tä mõtsa valgõl särgil,
	ilosal ärmäkul.
	Jalah õks täl kapuda^q kiredi^q,
	viisu^q väega välgevä^q,
	miä kudi õks täl ime kuu valul,
1990	alost´ maama ao valul,
	(kulusa^q õks täl saiva^q kuu valul,
	ausapa^q ao valul).
	Pääh oll´ õks täl oline kaab,
	pardsi hindäl palmit.
1995	Õga õks Peko hillä lää-s,
	taha-s minnä^q tassakõtsi -
	Peko õks kui virot´, viiso^q välge^q,
	jalah kapuda^q kadsadi^q.
	Peko sai õks sis laanõ lähkohe,
2000	suurõ kunnu kottalõ,
	Peko õks sis kuuld´ kohinat,
	kuuld´ kahru kahinat,
	koh õks naa^q käve^q mesikäpä^q,
	suurõ^q kahru^q karksiva^q.
2005	Peko õks sis nuialõ ütel´,
	keerät´ sõna kiijorallõ:
	“Olõ^q õks no nopõ, mu nui,
	olõ^q kipõ, mino kiijor!”
	Nui õks jäl ütel´: “Nujah!”,
2010	suur kiijor kitt´ perrä.
	Peko sai õks kui ligi-lähkohe,
	sai kahra kaalalõ,
	kõik õks sis kahru^q karksiva^q,
	laadnahe laulu leivä^q.
2015	Tõõnõ-õks-sis-tõõsõlõ kõnõli^q,
	mar´a^q ütte manitsõlli^q:
	“Meele õks no saasõ suur supp,
	saa kullanõ krupen!”
	Peko õks sis kuuld´, esi ütel´,
2020	hall miis haard´ sõnna:
	“Võit õks ti, kahru^q, no karada,
	targa^qkäpä^q tandso lüvvä^q!”
	Kahru õks kui ese hellü tekk´,
	maama tänit´, maa müräs´,
2025	tälle tull´ õks sis mano tuhanit,
	puul´ mõtsa mõrdsukit.
	Peko õks sis ütel´ ärmäkulõ,
	kadsat´ sõnna kaputillõ,
	pääle õks viil keerät´ kiijorallõ,
2030	noorit´ nuialõ sõnna,
	pääle õks tä hiussit hel´otõlli,
	Peko hargut´ habõnit.
	Suurõ^q joosi^q õks kõik kahru^q kaala mano,
	vägimehe vere mano.
2035	Peko õks sis keerät´ kiijoraga,
	kulla nuiaga kloksas´ -
	kualõ õks tä kloksas´, tuu kuule,
	matsu and´, maalõ sattõ!
	Seni õks tapp´ pikk Peko,
2040	kiijoral keerätelli:
	mõnõ õks ar lei maa sisse,
	mito süld süvvä hauda,
	suu^q õks näil ammulõ jäivä^q,
	jäivä^q hamba^q hargulõ.
2045	Mõni õks näid pakko pagõsi,
	kua kaldo kavvõndõhe -
	Peko oll´ õks ka julgõ juuskmahe,
	jänes järge minemähe.
	Veidü õks sis jäi kahru seemend,
2050	karvaluumõ kasinahe.
	Kui õks taa Peko kahra tapp´,
	põtro maalõ põrotõlli,
	Peko õks joht sukuge väsü-s,
	kõva seto kõhnast jää-s -
2055	vana tälle õks kõõ Jummal joudo and´,
	käsile kärmüt.
	Peko õks sis veitüst maalõ istõ,
	hüvvi mõtit mõtlõma.
	Miis istõ õks üte sis minode,
2060	tukõv seto poolõ tunne,
	Peko õks eis´ kitt´ kiijorat,
	hüvvä nuia häälitselli.
	Kiijor õks jäl keelilä kõnõli,
	nui veerät vigurihe:
2065	“Peko, vii^q õks no kodo sada kahro,
	miis, mito mesikäppä!”
	Nui sallits´ õks sis kokko sada kahro,
	kiijor pand´ paaritsilla.
	Kahru^q saiva^q õks sis rinda kui kaaredsa^q,
2070	jäivä^q tõõnõtõõsõ külge.
	Määne oll´ õks sis kahr kõkõ suurõb,
	kahru-esä imelik,
	Peko toet´ õks tuu uma tur´o pääle,
	kallut´ uma kaala pääle.
2075	Kepp õks sis ütel´: Kiso^q, Peko!”,
	nui ütel: “Olõ^q nopõ!”
	Peko läts õks sis kodo minemähe,
	suurõst laanõst laskmahe.
	Takah timmä õks kõik kuusõ^q kumardiva^q,
2080	pall´o pedäjä^q palssi^q,
	Peko veese õks et mõtsast mõrtsukit,
	suurõst laanõst laapajalgo,
	mõtsa jää-s õks imp puu murdjit,
	kinä juurõ kiskjit.
2085	Takah õks kõik pedäjä^q lauli^q,
	kadaja^q karksiva^q,
	maasigõ^q õks jäl tehnse^q maa pääl,
	jämme^q palovhka^q palssi^q:
	“Naa^q meid õks kõik kahru^q sõrol sõki^q,
2090	pääle lamssi^q laapajala^q!”
	Peko läts õks sis kodo kahraga,
	lask´ laapajalgoga.
	Kümme õks oll´ kündjät nurmõ pääl,
	sada äkle äestämäh -
2095	kõik kümme õks sis kübärät kergüdi^q,
	sada hobõst saisatõlli^q.
	Kiä õks näkk´, tuu imeht´,
	kua kai, tuu kadsat´,
	kõik õks naa^q kündjä^q kõnõli^q,
2100	leevätegija^q leelodi^q:
	“Naid joudnu-s õks tuvva^q sada hobõst,
	viiskümmend verevät -
	Peko vidä õks kui vihalehesit,
	olõkõrse oiutõllõs!”
2105	Peko õks vidi, lask´ villu,
	vidi kahra, kae-s taadõ.
	Peko õks kõnõl´ kündjillõ,
	saat´ saalõ sõna:
	“Kuulkõ^q õks ti, kulladsõ^q kündjä^q,
2110	kalle^q adrakandjakõsõ^q!
	Täämbä võidõ õks ti tulla^q mu poolõ,
	piire^q vana Peko mano -
	siist teile õks kõik saava^q saaniteki^q,
	kati-kas'ka suurõ^q krae^q!”
2115	Kui õks sis kündjä^q kodo lätsi^q,
	virgastõ virotõlli^q,
	sinnä vaijo õks sis kokko puul´ valda,
	mitmõkümne^q külämehe^q.
	Säläst võti^q õks kõik kalle^q kahrunaha^q,
2120	maalõ koorõ koobitsivva^q.
	Õga õks Peko rahha taha-s,
	kahrutapja suurt kassu.
	Kõik tehnse^q õks taad Pekot tii pääl,
	palssi^q timmä palo pääl.
2125	Kohe pand´ õks jäl Peko nuu^q palvõ^q,
	and´ nuu^q ait´umma^q?
	Peko kirot´ õks kõõ kiijora pääle,
	taat´ tammõnuia sisse.
	Kiijor taat´ õks ar sõna taivahe,
2130	kuldanime korgõhe,
	korgõhe tekk´ õks tä Kuninga kübärä,
	saiva^q targa^q Taivaratta^q.
	Sis kõnõl´ õks taa Peko pikkä jutto,
	vägimiis veerätelli:
2135	“Seni om õks ka korgõh Kuninga küpär,
	Ratta^q kaia^q rahvallõ,
	kooni õks taa eläs ilmakõnõ,
	om mar´a maakõnõ!”
	Nuu^q omma^q õks kõik Peko ait´umma^q,
2140	korgõh kulladsõ^q teno^q.
	Inne- oll´ õks ka -mustõ iku-sõda,
	virve verevalamine.
	Peko oll´ õks kõõ kuri taplõma,
	vali vasta võtmahe.
2145	Koh õks ka oll´ suur hädä,
	Vinnemaal verevalang -
	Pekol õks olli^q selge^q silmä^q,
	selge^q silmä^q, helle^q kõrva^q,
	Peko kuuld´ õks ar tõõsõ ilma viirde,
2150	mar´a mitmõ maa taadõ -
	kohe õks tä juusk´, noid kloksõ,
	liit´ maalõ lihamäki.
	Peko pelgä-s õks püssä paukunat,
	tuliravva suurt tosso.
2155	Maa õks hot´ müräs´, taivas tõras´
	suurõ õks püssä paukunat,
	ravvariista ragomist,
	Peko juusk´ õks kõõ sisse julgõhe,
	tulõ sisse tugõvahe -
2160	pelgä-s õks Peko noid luutõ,
	ravvariista ragomist.
	Kui õks Peko sisse juusk´,
	vägimiis vaihõlõ,
	Peko küsse õks ka joudo Jumalalt,
2165	Taivatätält tarkut -
	suur oll´ õks tä Jumala sulanõ,
	käpe Essu käskjalg.
	Näide õks sis loodi^q lorre lätsi^q,
	kuuli^q kummaldõ käändü^q.
2170	Peko õks si ütel: “Üts, kats,”
	kolmandat kullutõlli.
	Peko õks sis tapp´ tammõnuijal,
	kihot´ maalõ kiijoral:
	kua õks linnas´ kupõrdille,
2175	pess´ mar´a maa sisse.
	Peko uinut´ õks suurõ sääl unigu,
	suurõ silla sinelist.
	Noid kutsutas õks no sõakääpist,
	innemustidsõ^q tapõdo^q -
2180	kõik omma^q õks no käünü^q Peko käe^q,
	lihamäe^q leotanu.
	Peko läts õks kui hauda magamahe,
	liivahauda lesätämmä,
	Peko kõnõl´ õks ka kooba kottal,
2185	vägimiis veerätelli,
	(sinnä õks ka om pall´o aigo,
	tuhandit aastakko):
	“Kui naatas õks naid kruntõ andma,
	maakantõ kallutamma,
2190	kuningit õks sis naatas korjama,
	vanõmbit vaeldama,
	illos saasõ õks sis Eesti säädüs,
	vabariigi valitsus.
	Kualõ saasõ õks sis sinnä krundikõnõ,
2195	mar´a maalapikõnõ,
	koh omma^q õks naa^q sõakääpäkese^q,
	vainu veri vaeldõt,
	kiä lätt õks ka tuuhtõ kottalõ,
	armas tuu asõmõllõ -
2200	sääl võidõ õks ti minno manitsõlla,
	Peko nimme nimitsellä!
	Sis om õks mul havvah hallõ miil,
	koobah kullanõ süä -
	kui õks ti minno nimitsellet,
2205	vägimiist veerätellet,
	sis õks ma kunage koolõ-i,
	olõ, hiitra, herevällä!”

Mate ja Hirsami lugu

Peko ja Ilo

Peko tegudest [1853-2207]

Peko tegudest
[1853-2207]