Mate ja Hirsami lugu [481-1852]

	Oo õks noid veljo viletsit,
	imekanno kakõnuise -
	nuuq õks ka olõ-s seto suku,
	seto suku, Peko jako,
485	nuuq olliq õks ka viriläq veleq,
	kakõnoq imekanaq!
	Õga tunnõ-s õks nääq ilma vigurit,
	suurõ taiva tarkut -
	kui lätsiq õks nääq nurmõ külvmähe,
490	peost maalõ pill'mahe,
	Peko õks sis süväste magase,
	linnu kõvastõ lebäse,
	õga saa-s õks tä uhjo hel´otõlla,
	kaiaq kepi kablakõist.
495	Vell´o õks visas´ vilja virilähe,
	pill´ kesve kehväste.
	Vaglaq õks takah vallu lasiq,
	mardigõq manitsõlliq:
	"S´oo õks saasõ meele süvväq,
500	mardikil pääl maadaq,
	saasõ õks vasseq varõsil,
	kadsatõllaq kaarnil!"
	Mate õks sis heit´ suurõst matist,
	Hirsam vidi hitskmit.
505	Piip õks jo kadsat´ karmaneh,
	tubak puhk´ toorbah:
	"Maidsaq õks sa minno, Matekõnõ,
	hel´otõllõq, Hirsamakõnõ!"
	Pikk istõ õks sis Mate pindre pääle,
510	tukõv Hirsam turba otsah,
	võtt´ õks sis torbast tubakat,
	peo pääl pitsitelli -
	leheq olliq õks lajaq kui lavvaq,
	juurõq paksoq kui palgiq.
515	Matse pitsit´ õks sis uma peo pääl,
	suuril näpal nätsutõlli,
	tubak sai õks sis pehme kui pigi,
	suurtõ piipo pitsitelli.
	Suur õks sis Mate suuhtõ pand´,
520	must Hirsam moka pääle,
	tukõv olli õks sis sau tubakol,
	julgõ sau noil juuril:
	sau juusk´ õks sis pikk pilve mano,
	mõro hais mõtsa piti.
525	Mõtsah naksiq õks kõik Must´oq müüg´mähe,
	kitsõq kiine minemähe
	tuud õks suurt saukõist,
	jället halva haisukõist.
	Piip oll´ õks paks kui pada,
530	vars küleh kündrepiu.
	Seni õks maits´ Matekõnõ,
	paksol mokõl moodotõlli,
	pää- nakas´ õks kui -kol´o kumisõma,
	kõrvajuurõq kõmisõma.
535	Meele-õks-sis-kotus kuumast läts,
	tatt nõrõt´ nõna otsah.
	Suur jäi õks sis Mate magamahe,
	jämme Hirsam hingämmä.
	Nii õks tä kõvastõ magase,
540	kagoh hingäs´ hirmsahe,
	kui õks taa susi suurõh mõtsah,
	pikkhand perälaanõh.
	Turbaq õks all tudisivaq,
	põllupindreq pille leiväq
545	suurõ õks Mate magamist,
	Hirsama hingämist.
	Tubak õks sis laul´ toorbah,
	määnöq leheq märs´okah:
	"Kagoh panni õks ma kündja magamahe,
550	murri musta maa pääle,
	seeni tulli õks et susi suurõst mõtsast,
	valgit hambit hargutõlli,
	vei õks tä hobo adra iist,
	varsakõsõ vao päält!"
555	Kuulõ-s õks kull´a Matekõnõ,
	hel´otõllõ-s Hirsamakõnõ -
	tubak õks pand´ suurõ toorba,
	sääd´ salkuna sälgä.
	Nii õks tä hingäs´ hirmsahe,
560	tud´osi tugõvahe:
	maa õks väega värisi,
	turbaq otsane tudisiq.
	Peko õks sis kuuld´ suurõh koobah,
	hall miis liivahavvah -
565	vilä-õks-teräq tiidä anniq,
	kaarateräq kaiho ütliq.
	Peko õks pall´o sis pahasi,
	veid´okõsõ vihasi,
	Peko õks sis pitsit´ päitsit,
570	suitsit solbahut´.
	Pikäq joosiq õks sis suitsõq pilve mano,
	lätsiq päitseq Päävä viirde,
	päitseq õks sis Pääväle kõnõliq,
	suitsõq suurõlõ Ilmalõ:
575	"Päävä-õks-sa-kõnõ pääs´okõnõ,
	kulla Kuu poolõkõnõ,
	sullõ tõi õks ma koobast kurva jutu,
	halva sõna Peko havvast!
	Peko õks ka salli-i laisko miihe,
580	viläkülvjit vedelit -
	tuu õks ka om tundi suku,
	tundi suku, tambo jako!"
	Päitseq õks jäl Pääväle kõnõliq,
	suitsõq keelil keerätelliq:
585	"Ar sa naaku-i õks no, Päiv, paistmahe,
	Kuu puul kost´mahe!"
	Illos nakas´ õks sis Päiv ikmahe,
	nuur Kuu kuukmahe.
	Päiv õks ikk´, esi ütel´,
590	vasta kostõq Kuu pujaq:
	"Kohe panõ õks ma ehteq ilosaq,
	umaq vahtsõq valusaq?"
	Tuud õks jäl lauliq Kuu latsõq,
	Päävä kanasõq kadsadiq:
595	"Eelä õks meid tuude suurõst liinast,
	arvatigi alõvust.
	Määne õks meil hopõn iih oll´,
	virk ruun vehmreh?
	Olli õks meil iih kuldahopõn,
600	hõpõtäkk tännitelli
	Kuu õks ehtet tuvvõnõni,
	Päävä kiistkit keeräteh.”
	Määntseq õks rattaq takah tulliq,
	Päiv istõ pääs´o tõllah?
605	Kalleq olliq õks no rattaq kalõvutsõq,
	sirgõq vankreq siididseq,
	seeh õks kiuhiq Päävä kiistkaq,
	Kuu ehteq kul´atõlliq.
	Päiv õks sis keerät´ kibõhõhe,
610	noorut´ sõnna nobõhõhe:
	"Kulda- oll´ õks meil -hopõn siibaga,
	hõhas´ häste hõpõtäkk -
	esi õks tä linnas´, esi hirnõ,
	tännit´ õndsa õhu pääl!"
615	Kõik naksiq õks sis käoq kuukmahe,
	piho lauli pedäjäh,
	lõivo lauli õks jäl õndsa õhu pääl,
	pääs´o pää kottal,
	ilma- õks kõik -tsirguq tsirisivvaq,
620	kuldanokiq noorutõlliq,
	kuna viide õks naid päävä ehtit,
	kinni päävä kiistkit.
	Sis õks ka ikiq Päävä ehteq,
	kalleq kiistkaq kahitsõlliq.
625	Eis õks nä ikiq, esi ütliq,
	kiistkaq keelile kõnõliq:
	"Täämbä tahtsõ õks mi ilma ehitellä,
	valda tetäq valusast!
	Mitte saa-i õks mi midäge tetäq,
630	kulla kohege minnäq:
	Peko õks om mi peremiis,
	kooba hall kuningas,
	saat´ õks tä päitseq kiildmähe,
	suitsõq Kuud kosutama."
635	Päitse õks jäl keerät´ kibõhõhe,
	ai suidsõ suurt jutto:
	"Olgu-i õks sa kurva, Kuukõnõ,
	pahano, Päävakene,
	olgõq õks ti tuimah tunn aigo,
640	mito tunne tuumatagõq!
	Kui Peko õks jäl uhjo hel´otõllõs,
	valimit valvaskõllõs,
	sis nakat õks, Päiv, paistmahe,
	Kuu puul kost´mahe!"
645	Päitseq õks sis Kuud kumardõlliq,
	pardsi suitsõq painutõlliq,
	eis õks nääq lintsiq lilli muudo,
	touksiq rutto kui tuul.
	Vikaht- saivaq õks sis -kaari veere mano,
650	loohvka looga otsa mano,
	päitseq õks sis keppi kergütelliq,
	kulla nuia koputõlli.
	Päitseq õks keelilä kõnõliq,
	suitsõq suul solbahutiq:
655	"Olõq õks no kimmäs, Peko kepp,
	väega tark tammõnui -
	kepp õks no viäq suurt vihma,
	tammõnui kõvva taare!"
	Kepi õks sis ots kiirdo lei,
660	tammõnui tands´ma läts,
	vidi õks tä ülest suurõ vii,
	kulla järve kuivast tõmmas´.
	Kalaq jäiväq õks sis kullaq kuiva pääle,
	mua pääle moodotamma,
665	nii nakas´ õks sis vihma sadamahe,
	mamma maalõ tulõmahe.
	Sinnäq õks taa veere suurõmb vihm,
	sinnä kaldo kalarand,
	koh õks taa magas´ suur Mate,
670	koh hingäs´ jämme Hirsam.
	Timmä õks sis vihma vetütelli,
	räüssä häste rätsutelli.
	Tubak õks ikk´ toorbah,
	suurõq juurõq jorro lasiq,
675	kõik õks et leheq ligosivaq,
	pikäq juurõq pitsüvväq.
	Sis läts õks taa külmäst Mate külg,
	laisa iho ikma nakas´.
	Mate õks hinnäst maigutõlli,
680	laisk Hirsam hel´otõlli,
	käänd õks küle, löüse külmä,
	heit´ jala, sai jaahe.
	Kõik oll´ õks ar vesi vilä veenü,
	siimne orgo uikmahe.
685	Tunt´ õks naard´ tugõvahe,
	Halv hambit indsitelli,
	Tunt´ õks kõigilõ kõnõli,
	toet´ jutto truugõlõ:
	"Küll oll´ õks taa kõva mu leib,
690	oll´ tukkõv tundi tubak -
	tekk´ õks tä mehe vaesõst,
	ala ilma armõtust,
	jäi õks tä ilma hobõsõst,
	varsakõsõst vaesõst!"
695	Suurõq õks sis tundiq tuute leiväq,
	lasiq kur´aq kupõrdille.
	Tõõnõ-õks-viil-tõõsõlõ kõnõliq,
	ummi hambit hargutõlliq:
	"Olõs jovvaseq õks mi hiileq hinge mano,
700	vaga vere vaimu mano,
	olõs õks taa poiss puuhtõ lääsiq,
	kabla kaala panõsiq,
	meele saasiq õks sis pikk pidohopõn,
	virve viina-vidäjäni!"
705	Peko õks kuuld´ mürinät,
	vanahalva habinat,
	Peko õks sis koobah kurvah oll´,
	läts havvah halõhõst.
	Õndsusõ õks tä saat´ õhko pite,
710	tougas´ rutto tuult piti.
	Tuul õks sis ütel´ tugõvahe,
	õhk kõnõl´ õndsahe:
	"Oo õks sa, Tunt´, olõq turak,
	Vanahalv, vaike jääq!
715	Peko lasõ-i õks viil hiileq hinge mano,
	lasõ-i marsseq Mate mano -
	küll õks taa Hirsam kodo hel´os,
	või Mate majja minnäq -
	kotoh või õks viil Hirsam hirmo saiaq,
720	Matelõ malka andaq.
	Sis nakas´ õks Mate ikmahe,
	kurv Hirsam kuukmahe.
	Eis´ õks ta ikk´, eis´ ütel´,
	kurval meelel sõna kost´.
725	Õga tunnõ-s õks imp süä tubakot,
	peopesäq pikke lehte,
	pill´ õks ar tundõlõ tubago,
	visas´ halvolõ vilä.
	Eis´ õks tä pill´, eis´ ütel´,
730	veerät´ jutto vihasahe:
	"Eis´ võit õks ti toppeq tubagot,
	pikkä piipo tõmmada,
	mul olõ-i õks imp aigo armõtul,
	naka-i tundma tubakot!"
735	Kulla õks sis tundiq kurva jäiväq,
	mustaq meheq murõhtõlliq.
	Mate läts õks sis kodo kupõr-kapõr,
	velisihe vipõr-vapõr.
	Kruun´a õks kuuld´ iku hellü,
740	moro pääl murõhtamist.
	Ese õks jäl tekk´ pikkä ruuska,
	vaiva ruuska valmistõlli.
	Ruusk sai õks rutto valmest,
	pikä piidsa pekko võtt´,
745	ese juusk´ õks sis mano julgõhe,
	laisalõ ladosahe,
	pess´ õks sis Mate piha pääle,
	utt´ Mate ola pääle.
	Inne jätä-s õks tä maalõ pessmist,
750	roosaga ropsmist -
	oll´ õks ese Peko suku,
	Peko suku, seto jako,
	ese oll´ õks vana ni väsünü,
	elähünü inemine -
755	Peko nakas´ õks havvast kiildmähe,
	koobast sõnno kostmahe,
	poig nakas´ õks vasta pallõma,
	Hirsam helläste kõnõli.
	(Esel õks oll´ kats laiska poiga,
760	virvekeseq videlikuq.)
	Ese jätt´ õks sis maalõ pessmise,
	roosaga ropsmise,
	ese õks istõ, esi ütel´,
	sõna haard´ hall miis:
765	"Kas läät õks no, Mate, virgõmbast,
	Hirsam veid´o hiitrapast?"
	Mate õks ikk´, eis´ ütel´,
	Hirsam hillä kõnõli:
	"Ese-õks-sa-kõnõ helläkene,
770	vana tätä, tähekene,
	mi naka-i õks imp tundma tubakot,
	suurt piipo pitsitämmä!"
	Meelel tahtsõq õks nääq merde minnäq,
	süämel süvvä võrõnguhe.
775	Olliq õks ka Pekol selgeq silmäq,
	selgeq silmäq, helleq kõrvaq,
	Peko õks sis kost´ suurõst koobast,
	haard´ sõna liivahavvast:
	"Oo õks ti, ulliq noorõmeheq,
780	taialda talopujaq!
	Hot´ taht õks taa meri meeste päid,
	Narva naistõ-kuuljit," -
	Peko õks ka opas´ hüä poolõ,
	vägimiis veerätelli,
785	Mate-õks-kõnõ, Mit´okõnõ,
	Hirsamallõ hel´otõllõ:
	”jätku-i õks ti naisi ikmahe,
	valgitpäid vaakmahe!
	Meeleldä õks om meheldä naane,
790	pääldä pääs´o kanakõnõ."
	Peko ütel´ õks jo jutto julgõt,
	tõtõt sõnna tõotõlli:
	"Kui om õks ka hopõn päitsilda,
	ratsu suur suitsilda,
795	nii saasõ õks ka meheldä naane,
	kallis kasalda elämä -
	õga saa-i õks tä küüdsil künnetüst,
	päkil päid ravitust!"
	Sis õks nääq kulssiq Peko jutto,
800	Peko jutto, seto sõnna,
	meelel jätiq õks nääq merde minemäldä,
	süämel suurdõ võrõnguhe.
	Peko õks havvasta kõnõli,
	liivast kiilt liigutõlli:
805	"Laiskus olõ-i õks ka luud Jumalast,
	maalõ tuud Marijast -
	laisa- võit õks ti -särgi kaotõlla,
	tuviq, tullõ heitäq!
	Võtkõq õks ti sälgä virk särk,
810	tukõv kuub tur´o pääle!"
	Peko õks kost´ kullatsõhe,
	and´ sõnna armahe:
	"Võit õks esse ti kullõlda,
	võidõ kävvoq käbehehe!
815	Ülku-i õks ti imme imisest,
	vanna naist vasikõst -
	ime om õks teid ilma toonu,
	tõi maama maa pääle,
	imekene õks teid suust sulatõlli,
820	maama puust purõtõlli!"
	Imekene õks sis kullõl´ Peko jutto,
	halli mehe havvasõnno.
	Sis nakas´ õks ka ime ikmahe,
	kallis maama kahitsõmma.
825	Ime pand´ õks sis käeq vaelihe,
	riste-räste ristikohe,
	imel õks silmäq tilkuvaq,
	nõnaotsaq nõrõtivaq.
	Eis´ õks tä ikk´, eis´ ütel´,
830	silmäviil veerätelli:
	"Olõs sedä õks ma ette tiidnü,
	sedä mõtõlda mõistnu,
	sedä õks pakso patukõist,
	ikulist elämist!
835	Kuulkõ õks, mu kats pujakõist,
	pääle kats kanakõist!
	Kui teid õks ma hoiji väikost,
	kasvatõlli kangla all,
	õga teid õks ma üü hupatõlli,
840	korgõst kukutõlli,
	ega teid õks ma laisast hupatõllõs,
	kulla rõipõst kukutõllõs -
	ummi kutsi õks ma poigõ kuningast,
	esändäst ehitelli!
845	Kui teid õks ma vei üle vii,
	kanglal üle kalaranna,
	vesi õks sis ütel´: "Viskaq siiä!",
	lainõ ütel´: "Saasõ laisk!"
	Ime õks, ma viile kõnõli,
850	lausi sõna lainõlõ:
	"Mõista-i õks sa, egi, imetellä,
	ii kallõh kasvatõlla!
	Hoia õks ma poiga süütjäst,
	pääs´o, pää ravitsõjast!"
855	Vesi õks veidü sis vihasi,
	kulla lainõ kurva jäi,
	egi õks sis ütel´: "Imekene,"
	lainõ manits´: "Maamakõnõ,
	piä õks sa meeleh mi jutta,
860	suurõ lainõ laulmist!
	Kui õks sa elät, sis sa näet,
	kasutat, saat kaia:
	sullõ õks saa suur ikk´,
	s´oost latsõst suur lain!"
865	Ime õks ütel´: "Küll om õigõ,
	virve õigõ vii jutt:
	ime, ikõ õks ma tiigi tii pääle,
	jätä järve jäle pääle!
	Oo õks ma ime leinäline,
870	pääle kandja kaiholine -
	ime, ikõ õks ma ilda õdagul,
	vaagu varra hummogul!
	Kui veerä õks ma, ime, vii perrä,
	kallu, maama, kaivo mano,
875	ime, ikõ õks ma valta var´ol,
	kaivo- kuugu õks jäl -koogu kottal."
	Ime õks ikk´, eis´ ütel´,
	kandja kaivolõ kadsat´:
	"Oo õks no kull´a koogukõnõ,
880	mino kallis kaivokõnõ!"
	Kuumast lätsi õks sis kaivo koogukõnõ,
	nakas´ valdas vauglõma
	suurõ õks ime iku hellü,
	vana naase vaakmist.
885	Ime iki õks sis oja ussõ ala,
	lätte tarõ läve ala,
	imekene õks sis maalõ nõrgahto,
	kulla kogone kumahto.
	Peko õks sis kuuld´ kuukmist,
890	liivahavvah hallõt ikko,
	Peko saat´ õks sis sõna õhko piti,
	tougas´ jutto tuult piti.
	Sääntse õks Peko sõna saat´,
	vägimiis vägevit:
895	"Tsih õks tsih, imekene,
	taada vaja, vana naane!
	Ime, hoijit õks sa Matet madalast,
	hüvvi poigõ häälitselliq."
	Sedä õks jäl ütel´ pikk Peko,
900	kõva seto kõrdapidi:
	"Ime, peit õks sa Matet mar´a iist,
	Hirsamat suurõst herräst -
	ime, annoq õks sa malka Matelõ,
	annoq hirmo Hirsamallõ!"
905	Sedä õks jäl ütel´ pikk Peko,
	liivahavvah leelotõlli.
	Mate ese õks jäl imele ütel´,
	kallis naaselõ kadsat´:
	"Naase-õks-sa-kõnõ Natikõnõ,
910	kabõhinõ Kat´okõnõ,
	piäq õks sa kirstuh kipõ vits,
	ala kaanõ kõivo-kasõv!"
	Ese õks sis imele ütel´,
	tätä maamalõ manits´:
915	"Ime, annaq õks sa hirmo ni armo,
	suurt karri kanasillõ -
	hirmulda õks helligoq saavaq,
	karilda kamõriku!
	Ime, annoq õks sa malka Matelõ,
920	suurt hirmo Hirsamallõ,
	sis saanuq õks taast Matest maakündja,
	Hirsamast vilä heitjä!"
	Ime õks sis ikk´, eis´ ütel´,
	läbi laina sõna lask´:
925	"Kõik om õks no õigõ, mis ti ütlit,
	om tõtõ tõõsõ jutt!
	Oo minno õks no ulle naist,
	rutto rummal kasunu -
	kõõ käsi õks ma Matet magamahe,
930	Hirsamat hingämmä!
	Eis õks ma mõtle ni ütle,
	kandja latsilõ kadsadi,
	hüä saasõ õks et Mate maatõh,
	illos Hirsam hingäteh.
935	Suurõq kasveq õks kõik massaq maatõh,
	jämmeq kopsoq kumo pääl,
	ega lasõ-i õks no massaq maad kündäq,
	jämmeq kopsoq kumardõllaq -
	kopsokõsõq õks no kummaldõ käändväq,
940	massaq sallülde säädväq!"
	Ese õks no ütel´: "Näeq, ime!",
	kasvo ütel´: "Kaeq, maama,
	määntseq olliq õks inne ese viläq,
	kallis põld kasvatajal:
945	aidah õks meil kiuhiq kiislajauhuq,
	kamateräq kaasikõlliq,
	suurmaq õks meil aivaq suurt jutto,
	leeväteräq tiiro leiväq,
	salvõq olliq õks meil tävveq saiaterri,
950	kotiq kulatskejauhhõ.
	No panõ õks mi salvõ savikoti,
	jauhukaste suurõ kannu."
	Ese õks sis imele ütel´,
	tätä maamalõ manidsi:
955	"Ime-õks-sa-kõnõ, naasekõnõ,
	laisko kanno kasvataja!
	Ime, mõista-i õks sa savist leibä kütsäq,
	kannast vatska vaal´atõlla!
	No naka õks mi tundma keväjät,
960	nägemä nälä-aigo.
	Kui õks mi inne ellime,
	katõkeske kasvime,
	muil oll´ õks sis kevväi, meil süküs -
	linnu ait leibä täüs.
965	Inne olliq õks meil aidah annivadsaq,
	umah salvõh saadivakaq,
	aidast tulli õks ma vällä-andjani,
	suurõst salvõst saatjani.
	Õga näe-s õks mi inne nälä-aigo,
970	tunnõ-s soola-surmakõist,
	no näe õks kõõq mi näguriq,
	virve, suurõ viletsüse!"
	Ese õks jäl imele ütel´,
	tätä maamalõ manits´:
975	”Minnäq tihka-i õks mi külast küüsümähe,
	tõõsõst talost tahtmahe!
	Teiväq õks meil latsõq suurõ nälä,
	pujaq suurõ puudusõ!
	Külä õks sis ütel´: "Küll om paras,
980	taad teele tarbest -
	naaq õks teil teiväq laisaq latsõq,
	videlikuq velekeseq!"”
	Peko õks jäl lausi meelestäni,
	uma meele poolõstani,
985	Peko saat´ õks sis sõna selgehe,
	and´ tiidä teravähe:
	"Ese-õks-kõnõ, imekene,
	kats latsõ kasvatajat,
	jätkeq õks ti jutto vähäbälle,
990	silmävett veidebälle!
	Umma naakõq õks ti süänd sütütämmä,
	kurvameeltä kostutamma -
	ime, võit õks sa kurval ar kooldaq,
	leinal liiva minnäq!
995	Õga tii-i õks taa ikk ilosast,
	silmävesi vereväst,
	küll tege õks teid ikk ilotust,
	silmävesi sinitsest!"
	Peko õks sis ai pikkä jutto,
1000	vägimiis veerätelli:
	"Imekene õks sa varra vanast läät,
	inneaigo ilotust,
	sis tihka-i õks ti minnäq muidõ mano,
	kandja, muidõ kaalalõ -
1005	muuq irv´väq õks sis naaseq ilosahe,
	näägutasõq nägusahe,
	ime, tihka-i õks sa nõnna ülest nõstaq,
	silmäkolma kohrutõlla.
	Ilodo õks sul saasõ rahvast,
1010	häbu hüästä hõimust,
	ime mõista-s õks et hoitaq ummi poigõ,
	kandja kanno kasvatõlla."
	Ime õks sis ütel´: "Jutt om otsah",
	kandja ütel´: "Lõpkuq kaih!"
1015	Ime õks sis esele ütel´,
	maama tätäle manits´:
	"No taha õks mi ohto uputõlla,
	suurt kaihho kaotõlla.
	Ese, mineq õks no nurmõ kaemahe,
1020	kurvalise krundi pääle!
	Muidõ õks jo viläq villu laskvaq,
	kaarapujaq kargasõq,
	kiä õks naaq künniq kübäräldä,
	atra kaabulda kanniq -
1025	virgaq õks veleq, virgaq viläq,
	kipõq veleq, kipõq kesväq."
	Ese võtt´ õks sis kepi kesä päält,
	nurmõ päält suurõ nuia.
	Külä-õks-kõik-veleq veerätelliq,
1030	kaabupääq kadsatõlliq:
	"Esel om õks sul kepp kinä hopõn,
	nui nuur varsakõnõ!"
	Ese tihka-s õks midäge üldäq,
	kulla vasta kostaq,
1035	näile jovva-s õks joudo andaq,
	jovva-s andaq jummal-appe -
	esel süä õks oll´ süväste haigõ,
	meeli ladvane lahke.
	Uma sai õks sis krundi kottalõ,
1040	palja põllu piiri mano,
	süä lätsi õks sis mustast kui muld,
	meeli rassõst kui raud.
	Üldäq jovva-s õks imp ütte sõnna,
	kostaq kattõ-kolmõ -
1045	vihm oll´ õks jo siimne vetütänü,
	linnasista leotanu,
	pall´o oll´ õks ar viiga veenü,
	mar´a, maalõ joosnu,
	tuimast olliq õks nääq jäänüq turba ala,
1050	pindre viirde pitsünüq.
	Maa oll´ õks sis kõva kui kivi,
	vihmal pest kui pigi,
	oras oll´ õks sääl küleh ohkokõnõ,
	pindre veereh peen´okõnõ,
1055	ega olõ-s õks imp joudu juurõl,
	olõ-s lahkust ladval,
	seeme oll´ õks küll jäänü hõrõhõst:
	kümme terrä, künnär maad.
	Muil õks naariq noorõq nurmõq,
1060	põllupindreq illo peiväq.
	Nii õks naaq kasveq virko viläq,
	kasveq tarko tatrikuq,
	kui õks siin´ mõtsa veereh,
	porovik puhmu all.
1065	Ese õks sis hinele kõnõli,
	umal suul sorahõlli:
	"Mul saavaq õks küll viläq vindsõhunuq,
	saavaq kakõnoq kaaraq:
	koh õks kõrs, koh tõõnõ,
1070	kolmandat kohke näe-i!
	Siin saasõ õks no marsseq mardikil,
	linnada librikil,
	saasõ õks siin korgõ vaklo kodo,
	suvõl vaklo suurõq sajaq."
1075	Kiviq õks kiuhiq kesä pääl,
	lauliq muutsa mulla pääl:
	"No õks mi näe suurt päivä,
	näe ilma ilosat -
	s´oo jovva-i õks meid vili vetütellä,
1080	Mate kaara kaotõlla!"
	Kiviq õks lauliq kilõhõhe,
	mulla pääl muutsahe:
	"Hummõn saavaq õks meil kivel kihljätseq,
	s´ool suvõl suurõq sajaq!”
1085	Mõrs´a õks laul mõtusillõ,
	kosilanõ kodaskilõ -
	kivel õks sõnaq sõmõritsõq,
	sõmõritsõq, kibõnitsõq;
	tubak lubas´ õks minnäq truus´kast,
1090	viin kivividäjäst.
	Tubak õks laul´: “Olõq tukõv!”,
	viin laul´: ”Olõq vessel´!”
	Viin õks keelilä kõnõli,
	tubak ütel´ torõhõhe:
1095	"Hot´ ommaq õks siin tundiq turba all,
	kihiseseq kivve siseh,
	kivve ajamõ õks ar sisest kibõhõhe,
	turba alt tugõvahe,
	marss´ma panõ õks sis Mate maa pääle,
1100	põlõdo põllu pääle!"
	Ese õks kullõl´ kivi jutto,
	tubago toetust.
	Tubak õks esele ütel´,
	viin tätäle veeret´:
1105	"Ese-õks-sa-kõnõ helläkene,
	kaihotätä tähekene,
	neid jovva-i õks sa viljo vinnütellä,
	neid kaaro kasvatõlla!"
	Kivi õks sis ütel´ kibõhõhe,
1110	viin ütel´ veerüsähe,
	viin õks tätäle veerät´,
	tubak saat´ õks jäl truugalõ sõna:
	"Kullõq õks sa, ese, kivi jutto,
	kullõq, muutsa, mulla sõnno,
1115	kui sõida õks mi, kiviq, kelliga,
	naka lipal liikumma!"
	Ese ütle-s õks et mitte midäge,
	kosta-s kattõ-kolmõ -
	ese läts õks sis mustast mulla veereh,
1120	süä kuive õks ar krundi kottal.
	Ese õks sis hinele kõnõli,
	umal keelel keerätelli:
	"Krunt jääse õks mul kolgalõ kõnõlda,
	ilmalõ imehtellä!"
1125	Esekene õks sis kurvah kodo läts,
	vihano velisihe.
	Vasta tull´ õks et kümme külämiist,
	külänaaseq nalja teiväq,
	ese tihka-s õks üldäq ütte sõnna,
1130	kattõ-kolmõ kadsatõlla.
	Selle tihka-s õks tä üldäq ütte sõnna,
	kattõ-kolmõ kadsatõlla -
	ese mõtõl´ õks ummi mõttit,
	kulla krundi kurvastuist:
1135	"Vana jää õks ma rikas vaesõst,
	ala ilma armõtust!"
	Külä- heidiq õks -naaseq kümme sõnna,
	meheq visseq viguriidsi:
	”Kodo lätt õks et rikas ristesä,
1140	lätt valgõ nurmõvõtõr.
	Inne and´ õks tä meele jummal-appe,
	and´ joudo julgõhe,
	pääle õks kõõ naard´ hallhapõn,
	hiirhius hellü tekk´.”
1145	Tuud õks sis lauliq külä latsõq,
	kar´usõq kadsatõlliq:
	”Selle om õks papa taa pahano,
	krundiherr kurvast jäänü -
	eelä sei õks sääl kari kaldõh,
1150	kulla krundi kottal.”
	Sedä õks jäl kar´usõq kadsadiq,
	lehmähoitjaq leelotõlliq:
	"Lammas marss´ õks sääl Mate maa pääle,
	juusk´ ute orasillõ.
1155	Ute õks jäl määge märksahe,
	lei kepse kivi pääl,
	sääl õks et vaglaq vallu lasiq,
	mardigõq mano tulliq.
	Ute juusk´ õks sis vällä uiatõh,
1160	kar´a mano kahitõh,
	vagõl oll´ õks täl tukõv tur´o pääl,
	hurmõline huultõ otsah,
	vagõl õks lei vanna laulo,
	mokkõ veereh moodotõlli.
1165	Lammas õks karas´ kaldõh,
	lei kepse kingo pääl,
	tõõsõq õks jäl kid´oq kiine lätsiq,
	lehmäq joosiq lepistohe.
	Sis liidiq õks nääq maalõ lepälehe,
1170	kalle kadaja-ossa.
	Lepp õks sis ütel´: "Lehmäkene",
	kattai ütel´: "Kar´akõnõ,
	mille õks ti täämbä sõrol sõkiq,
	sõrol sõkiq, jalol räüdiq?"
1175	Palohvk õks jäl laul´ palo pääl,
	joovik vallat´ varrõ otsah,
	mustik õks jäl kõnõl´ muutsahe,
	maasik laul´ magusahe.
	Tähoq õks jäl pajjo pagõseq,
1180	lehmäq joosiq lepistöhe.
	Kiviq õks all kihisivvaq,
	suurõq kannuq kahisivvaq
	suurõ õks kar´a juuskmist,
	paiju sisse pagõmist.
1185	Joosiq õks nääq Mate maa päält,
	Hirsama hitskmõst.”
	Sedä õks kõik kar´usõq kõnõliq,
	vitsavõtjaq veerätelliq.
	Ese sai õks jo kodo kottalõ,
1190	murrõline õks läts uma moro pääle.
	Ese jovva-s õks tarrõ minnäq,
	sisse minnäq seenitsehe.
	Ime õks sis kündü küüsümähe,
	maama nõsse nõudmahe:
1195	"Ülä-õks-sa-kõnõ helläkene,
	vana kasa, kahharpää,
	mille om õks sul hius heitünü,
	vanal veri vaeldunu?
	Põllu- nakaq õks sa -jutto ajamahe,
1200	kiislaterri kit´mähe!"
	Ese õks puhas´ süamest,
	tugõvahe turnahut´:
	"Ime, naaku-i õks sa hinnäst heidütämmä,
	umast karvast kaotagu-i!"
1205	Ese õks imele ütel´,
	tätä maamalõ manits´:
	”Naisil om õks ka jänese veri,
	kabõhõisil kana süä:
	jänes õks ka heidüs hirmsahe,
1210	kana rutto kargas;
	poisil õks mul om puinõ süä,
	talomehel tammõjuurõst!
	Kui kuulnuq õks sa, ime, säänest jutto,
	kuulnuq säänest kummõtit,
1215	miä kuuli õks ma uma krundi man,
	murrõlitse mulla pääl,
	sis joudnu-s õks sa, ime, kodo tullaq,
	kandja, kodo kalduda,
	sis õks sa, Hedo, heitünüq,
1220	Kat´okõnõ, kupõrdunuq!"
	Ime õks sis nakas´ nõudmahe,
	nakas´ maama manitsõma.
	Ese taha-s õks kuige kõnõlda,
	kurja jutto kullutõlla.
1225	Ime õks pett´ pehmehe,
	magõhõhe manitsõlli,
	naane õks pett´, ülä naard´,
	kasa kätte kadsatõlli.
	Ülä saa-s õks hillä kõnõlda,
1230	sõnna pilloq pehmehe -
	ese õks kõnõl´ kivi jutto,
	kannu sõnno kadsatõlli.
	Mate õks sis marsse mar´a-aiah,
	Hirsam hinnäst hel´otõlli,
1235	lasiq õks kõrva nääq kirgile,
	nõsti ülest nõnaotsa.
	Oo õks taad hirmsat Hirsamat,
	Matet laiska laapakoist -
	kur´aq olliq õks nääq jutto kullõma,
1240	panniq tätät nääq tähele.
	Nii sai õks sis Matel miil hää,
	Hirsamal kiil kerge,
	ese õks kui kõnõl´ viina jutto,
	liikva sõna liigutõlli.
1245	Sis taha-s õks imp Mate magama,
	taha-s Hirsam hingämmä:
	Mate uut´ õks kõõ eelä, kai täämbä,
	kolmandal kullõhõlli,
	Hirsamal õks sis olliq helläq kõrvaq,
1250	laisal kummõ kukroluu.
	Ime õks sis esele ütel´,
	maama tätäle manits´:
	“Kagoh õks mul om imeh kaiaq,
	imeh kaiaq, kummõt´ kuuldaq,
1255	mille taha-i õks imp latsõq magamahe,
	kats poiga puhkama!
	Mille om õks meil Hirsam herevällä,
	Mate kaes kat´mõ all?
	Kõõ lääväq õks nääq ussõ kullõma,
1260	vällä tsõõrilõ morolõ.”
	Mate kuuld´ õks sis ollõ uikuvat,
	kivi latsõ kiuhkuvat.
	Tubak õks ütel´ torõhõhe,
	liikva kiuhk´ kilõhõhe,
1265	viin õks jäl vaak´ vanna laulo,
	pütüpunn poissa sõnno.
	Mate õks sis nii tarrõ juusk,
	tarõläve lähkohe:
	ega läpe-s õks otseq tarõ ust,
1270	laisk poiss tarõ pulka -
	Mate lei õks sis sarna ar sainaga,
	ubina otsa pääle.
	Hirsam linnas´ õks jäl maalõ les´o päält,
	kukko maalõ kumo päält,
1275	suurõq õks sis massaq matsa näiväq,
	kopsoq saivaq suurõ kosti.
	Hirsam õks vaenõ vaugõlli,
	kull´a vell´o küüdsö jäi.
	Ime õks rutto ruuht and´,
1280	virgastõ vett and´.
	Hirsam õks hinnäst hel´otõlli,
	kurja häält kullutõlli:
	“Õga õks ma taha-i ime taare,
	kae-i maama kalgõ vett -
1285	eiske om õks mul taar tarõ takah,
	kallis vesi kavvõndõh!”
	Ime läts õks ar mant ikkõh,
	kandja mant kahitõh,
	ime visas´ õks ar vii virusõllõ,
1290	visas´ taari tarõ taadõ.
	Hinnäst läpe-s õks nääq ehteq ilosahe,
	kallehe kabistõlla -
	Tunt õks kõõ takast toukõlli,
	pand´ sälgä paalkaga;
1295	süä õks kõõ laul´ viinalakõt,
	meeli leelot´ liikvat.
	Tunt õks kõõ tougas´, tunnõ-s vallu,
	Halv visas´, vessel sai:
	Kuri õks ar võtt´ kopsohalu,
1300	Vanahalv massavalu,
	Mate teiväq õks nääq otsa oigõst,
	kukroluu kullatsõst.
	Näide leiväq õks sis silmäq siiropit,
	silmäkolmuq kuldatäht,
1305	ese teiväq õks nääq imise iist,
	uma kandja kamõlikust.
	Näid haariq õks nääq rutto ehitellä,
	valistõ valmistõlla:
	uh´aq haariq õks nääq umma kätte,
1310	piidsa umma pekko,
	Tunt haard´ õks sis Mate tur´o pääle,
	Hirsama sälgä heit´.
	Nii õks nääq rutto sinnä lätsiq,
	sinnä lasiq laulmahe,
1315	kui tougas´ õks suvõl tuulispää,
	talvõl suur lumõtuisk.
	Mate sai õks viil sinnä rutobihe,
	Hirsam keere kibõhõppa!
	Tubak õks ütel´: “Tere, truuk!”,
1320	viin ütel´: “Hüä veli!”,
	liikva õks jäl ütel´: “Vana lell,
	suurõq saja-sugulasõq!”
	Tubak õks sis tõi suurõ tooli,
	liikva laadit´ hüä lavva.
1325	Vana õks sis viin villu lask´,
	mõro- oll´ õks jäl -liim mõrs´ah.
	Mate õks sis solgut´ suurt suitso,
	Hirsam piipo pitsit´.
	Tunt õks jäl naard´ tugõvahe,
1330	Halval igimeq indsile,
	küll om õks et tubli tundi leib,
	vessel halva viinakõnõ.
	Mate õks sis piipo palot´,
	Hirsam tsiirat´ tsigaret.
1335	Matel õks jo kiput´ keele ots,
	päälagi laulo lei,
	kõik lätsiq õks jo mustast Mate mokaq,
	küüdserandõq ravvatsõst.
	Tunt vali õks jo viina, lask´ vallu,
1340	halv uiat´ umma hallu,
	määne sai õks et Matelõ mats,
	Hirsamallõ pää-hirm:
	Mate naksiq õks nääq masso maasatamma,
	suure kopsa kuumõtamma.
1345	Halv õks ar and´ suurõ halu,
	Vanatunt rassõ valu,
	suurõl õks nääq halul viina haariq,
	kurja liikvat kummutõlliq.
	Kiviq õks ka lauliq kesä pääl,
1350	kannuq karksiq kaldõh:
	“Tundiq õks meil joovaq tugõvahe,
	Hirsama hirmsahe.”
	Kost anniq õks naaq Matelõ mamma,
	Hirsamallõ hõl´ovat,
1355	tundiq nõstiq õks sis mano tuubriga,
	tõõsõq halvaq tõrdoga.
	Tuu õks näil pikre peoh oll´,
	kulla r´uumkast kummutõlliq:
	uma õks Mate hobo mago,
1360	kull´a varsa pääkol´o,
	määntse veiq õks ar ts´uds´uq suurdõ mõtsa,
	pikkhand pedästikko.
	Liha õks nääq seiväq, luuq jätiq,
	kol´o tundõlõ tuvvaq.
1365	Tuuga õks nääq võtiq tuubrist,
	tõõsõq halvaq tõrdost -
	Mate oll´ õks silmist kui kuld,
	hõhas´ häste kui hõpõ.
	Mate õks kõõ maits´ magusahe,
1370	Hirsam kullut´ kullatsõhe,
	vuur õks liikvat, tõõnõ viina,
	kolmas vuur kurja liime.
	Tubak õks ütel´: “Olõq truuska!”,
	piip saldõ sajamehest,
1375	tubak õks ütel´: “Tulgõq vällä!”,
	kiviq lauliq: “Naakõq kiuhkma!”
	Mate õks sis hel´ot hiussit,
	Hirsam vuntsõ voolitsõlli,
	eis õks nääq kõvastõ kõnõliq,
1380	lasiq jorro julgõhe:
	“Väläh õks mi joomõ viisi täüsi,
	kuusi täüsi kummutamõ!”
	Ussõ jovva-s õks imp minnäq sirgõhe,
	kesä pääle kibõhõhe:
1385	küll oll´ õks taa korgõ Tundi kodo,
	oll´ pareb Patu maja.
	Kesä pääle õks nääq lätsiq keerätämmä,
	mulla pääle moodotama.
	Suur õks sääl kivi keset oll´,
1390	kivipujaq tõõsõh poolõh,
	vana oll´ õks sääl kivi keisri iist,
	kivipujaq poolõqherräq.
	Vana lask´ õks sääl kivi suurt laulo,
	kivilatsõq perrä lasiq,
1395	kannuq õks sis karkseq kaldõh,
	suurõq vaglaq vallu lasiq -
	Matel oll´ õks viil joro julgõp,
	Hirsamal helü suurõp.
	Kõik õks mäeq värisiväq,
1400	suurõq kaldõq karksivaq
	joodikitõ õks jorinat,
	kivi saja kiuhkmist.
	Pekol nakas´ õks ka kuup kumisõma,
	liivasainaq sabisõma.
1405	Peko õks magas´, ar kuuld´,
	õndsa miis õhko tundsõ.
	Peko õks sis mõtõl´ veid´okõsõ,
	manits´ umma magamist:
	“Miä õks üüse unõht näi,
1410	hill´okõtsi hel´otõdi?”
	Mate nakas´ õks jo maalõ sadama,
	Hirsam kummaldõ koolõs.
	Pekol läts õks sis imme halõhõst,
	vanna kandjät kallest -
1415	Peko and´ õks sis tsirgalõ tiidäq,
	and´ kuuldaq kodaskillõ,
	kodaskel käsk´ õks tä andaq kukrohe,
	kur´al nokil koputõlla:
	“Ar sa lasku-i õks Matel viina maitsaq,
1420	Hirsamal õks imp võttaq hõl´ovat!
	Mate naatas õks õks jo hinge hiil´mähe,
	tosso tulõst tegemähe,
	halvaq uutvaq õks sääl suurt suupalla,
	pikkä perehvaat´kat!”
1425	Ilma- sai õks sis -tsirgalõ tiidä,
	valla kullõlõ kuulda.
	Tsirguq joosiq õks sis mano tsirisemmä,
	kodaskeq õks jäl karksiq kukrohe,
	kukrohe õks nääq väegä koputõlliq,
1430	nokiga noputõlliq.
	Hirsam õks ütel´: ”Õga heidü-i
	kodaske koputamist!”
	Tundiq anniq õks jäl viina tugõvahe,
	pilliq kokko pikrest.
1435	Mõni õks sääl igrat´ ermonet,
	piip ütel´: “Löögeq pille!”,
	mõni õks jäl karas´ kadsaskit,
	hüpäs´ Matelõ mano.
	Eisi õks nääq karksiq ja lauliq,
1440	tubak laul´ tugõvahe:
	“Kagoh ommaq õks no kannul suurõq sajaq,
	kivel hüäq kihljatsõq!”
	Kõik tulliq õks sääl mano ilma-tsirguq,
	kodaskeq koputamma -
1445	tsirgu- lasõ-s õks nääq -jutto kullõlda,
	pardsiq tähele pandaq.
	Tsirguq õks kõik Matet manitsõlliq,
	Hirsamat hel´otõlliq:
	“Juuq õks sa, Hirsam, hill´okõtsi,
1450	võtaq, vell´o, veid´okõtsi -
	sinno taht õks jo viin vetütellä,
	kogone koolõtõlla!”
	Pall´o õks jäl laul´ Patu naane,
	tõrvapada tõotõlli:
1455	“Maidsaq õks sa rutto, Matekõnõ,
	kummutõllõq kogonest!
	Tsirguq käskväq õks sul tsilgane juvvaq,
	kodask kõik kummutõlla!”
	Matel läts õks kõõ viin magusapast,
1460	liikva lilli-näolitsest.
	Õga õks imp jovva-s tsirguq keeldäq,
	tuvikõsõq tullu andaq -
	tundi oll´ õks kõik helü tugõvap,
	Patu maamal pareb jutt.
1465	Tsirguq lätsiq õks ar mant tsirisemäst,
	lõivokõsõq lõõritamast,
	kurva veiväq õks nääq jutu kooba mano,
	hallõ sõna havva viirde.
	Peko heit´ õks sis tibulõ terri,
1470	and´ kaaro kanolõ.
	Õga lää-s õks imp tibuq terri mano,
	võta-s kaaro kanakõsõq -
	kurva nakseq õks nääq jutta kokotama,
	leinälaula leelotamma:
1475	“Ega jovva-s õks mi keeltäq joodikit,
	mano Matelõ minnä -
	Mate joosõ õks sääl viina, lask villu,
	toukas jorro julgõhe!
	Varste õks sääl Mate maalõ satas,
1480	Hirsam kogone koolõs!”
	Peko õks ütel´: “Küll om peda!”,
	hall miis halvast jutust:
	“Inne õks ma usu-i tsirgu jutto,
	kuldanoki kuukmist,
1485	kui õks ma uhjo hel´otõllõ,
	suitsit solbahuta -
	sis õks tuul´ sõna and,
	õhk tiidäq teravähe!”
	Peko uut´ õks sis tunni, kai kats,
1490	kolmada kullõhõlli.
	Kui jõivaq õks nääq kuivast tuu tuubre,
	viinataari tahehest,
	sis õks taa Mate maalõ sattõ,
	Hirsam kogone kumahto.
1495	Mate õks viil maast manitsõlli,
	Hirsam maast hel´otõlli:
	“Ma taha õks viil, poiss, pohmeldädä,
	viina maitsaq maa pääl!”
	Vana- õks sis -halv väega vali,
1500	kulla kurko kummutõlli -
	väsünülle õks nääq anniq vägevät,
	kõhnalõ õks viil kõkõ kõvõmbat.
	Eis õks tä vali, eis´ ütel´,
	sõnna vaak´ vanaimä:
1505	“Varste toomõ õks mi mano tõrvavaadi,
	tugõva tulõpütü,
	sinnä õks mi heidä Mate hinge,
	joodigõ õks mi ilo ehitelle!”
	Nii jäi õks sis Mate magamahe,
1510	kogone koolusehe.
	Kuulma nakas õks, kummaldõ käänd´,
	suu suurõ liiva pääle.
	Matet õks viin vetütelli,
	vana liikva leotõlli,
1515	Matel jäiväq õks sis hambaq hargulõ,
	suu ahnõ täl ammulõ.
	Mõni õks sis tunt´ hanka tõi,
	kua veli viklo otsõ,
	minga võtiq õks nääq joodigõ hinge,
1520	haariq hanguga vällä.
	Hingekene õks sis vingõ vigla küleh,
	halõhõhe hangu otsah.
	Vanaq naariq õks sis tundiq tugõvahe,
	pikäq meheq õks kõik persülde sattõq:
1525	“S´oost saasõ õks meil tukõv tuu hopõn,
	pikk pitto-vidäjäni!”
	Maa õks sis müräs´, taivas tõras´,
	mäekaldõq katske lätsiq
	vana-õks-halva habinat,
1530	vanakur´a kobinat.
	Peko õks sis uhjo hel´otõlli,
	valimit valvaskõlli.
	Tulli õks sis tuul´ kiild´mähe,
	pilv kinni pidamähe.
1535	Tuul´ õks sis keelil ar kõnõli,
	pilv ai pikkä jutto,
	tuul´ õks kergüt´ Peko keppe,
	koput´ tarka tammõnuia:
	“Mingeq õks ti, tundiq, suurdõ suuhho,
1540	suurdõ suuhho, lakja laandõ!”
	Kepp õks ütel´: “Kiil´keq naaro!”,
	tammõnui: “Olgõq tassa -
	kõik õks ar kuuljaq kodo kutsut,
	liivalisõq vällä liidät
1545	suurõ õks maa mürinät,
	liivahavva habinat!
	No sai õks teil Matest makõ miil,
	Hirsamast hüä hebo.”
	Peko õks jäl uhjo hel´otõlli,
1550	valimit valvaskõlli.
	Kur´aq õks sis joosiq kupõrdille,
	vanahalvaq hargukilla,
	kivi lätsiq õks nääq ala kiuhkõh,
	kannu ala karõldõh.
1555	Peko and´ õks sis imele tiidäq,
	and´ kodolõ kuuldaq:
	“Suur om õks jo põrkna põllu pääl,
	kats härgä kannu veereh -
	ime, jäide õks no ilma laisist latsist,
1560	videlikast velisist!”
	Imekene õks ar maalõ nõrgahto,
	kulla kogone kuule.
	Sinnä juusk´ õks sis kümme külänaist,
	tulliq targaq talonaaseq,
1565	sis imme õks nääq viiga valivaq,
	kaivoviil kabistõlliq.
	Ime nakas´ õks sis hillä hel´otamma,
	ilosahe eht´mähe:
	“Oo võe õks ma, ime oholine,
1570	kaiholitsõb kandjakõnõ!
	Kas toidi õks ma poigõ tundõlõ,
	halvolõ havvutõlli?”
	Ahi õks ütel´: “Küll om õigõ!”,
	les´o ütel´: “Sai lehm!”
1575	Ese jovva-s õks sis perrä minnäq,
	kasvataja kaema minnäq -
	perrä õks kõik veereq küläveleq,
	tõõsõ talo targaq poisiq.
	Hopõn oll´ õks näil iih jõvvuline,
1580	ratso takah rammuline,
	hopõn läts´ õks näil mäkke mängeh,
	kallaspuuldõ karõldõh.
	Katõ saivaq õks nääq kuulja kottalõ,
	viinavaatõ veere mano.
1585	Kokko tulnu õks oll´ vald varõsit,
	kats hulka kaarnit,
	kõik näide õks sis lihalõ liidiväq,
	rõõgitsivvaq rõipillõ.
	Külä- näütsiq õks sis -veleq kübärät,
1590	suurt lunte loksutõlli.
	Varõsõq õks ar lintsiq vao päält,
	kibõhõhe kesä päält.
	Matel olliq õks sis hambaq halvastõ,
	kurgulagi kumaruistõ,
1595	Hirsamal õks olliq hiusõq hirmsahe,
	pää vassit varõsil.
	Panniq õks nääq pääle kats palke,
	heidiq pääle suurõq hirreq -
	iho oll´ õks näil rassõ kui raud,
1600	luuq kangõq kui kannuq.
	Ega olõ-s õks näil man vaka vaimo,
	Essu hõngo iho man,
	oll´ õks jo tukõv Tundi joud,
	mano pant Patu iho -
1605	ega õks sis jovva-s hopõn vitäq,
	must tullaq moro pääle.
	Hopõn õks sis saisi saaline,
	lask´ tosso tuhandaline
	viina-õks-koolnut tuvvõnõni,
1610	liikvamaitsjit majja tuvvõh.
	Hiiroq õks kalleq kaabatõlliq,
	täkuq hääq tännitelliq,
	kõik lätsiq õks sis hikkõ hiiroq ruunaq,
	vatto valgõq hobõsõq.
1615	Uma saivaq õks nääq kodo kottallõ,
	ese värehte veerele.
	Kotoh õks uiboq uigõlliq,
	mar´apuuq manitsõlliq:
	“Mate tulõ-i õks imp marss´ma mar´a-aida,
1620	Hirsam hiusit hel´otama!”
	Kodo õks sis kuuljaq tuudeq,
	kalmuliseq kaartihe.
	Käe olliq õks näil külmäq, jalaq jaaheq,
	õga painu-s õks imp pardsi suukõnõ,
1625	käeq olliq õks jo mulda murdunuq,
	sõrmõq palke painunuq.
	Pikk pante õks sis Mate pingi pääle,
	suur lakõts lautsillõ.
	Ese pidi õks sis puhtõq peen´okõsõq,
1630	lainalise lavvakõsõ,
	kehvälitse õks tä tekk´ kirstukõsõ,
	kakõno kastikõsõ.
	Puul näid õks sis ilm imehtelli,
	kolk kõigildõ kõnõli.
1635	Kui naate õks näid kotost viimähe,
	ese tarõst taatamma,
	ahi õks näid ikk´ armõtuhe,
	kumo kuuk´ kumõhõhe:
	“Kõik jääme õks mi, kirbidsäq, kehväst,
1640	suur les´o leinälitsest!”
	Ritsik õks jäl ikk´ ristesäst,
	prussak hindä puhastajast,
	tuhkhaud õks jäl ikk´ tugõvahe,
	pets´onka peen´okõistõ -
1645	Mate võtt´ õks kõõ tuld tuhkhavvast,
	piibupiki pehmütelli.
	Ime jovva-s õks imp sukuge ikkõq,
	vana kandja kahitsõllaq.
	Kohe õks naid kattõ matõti,
1650	lag´akaaboq katõti,
	vasta õks jo tulli tuu hopõn,
	vanahalva hall ruun.
	Oll´ õks sis tundõl tukõv joud,
	vanalpatul paks süä -
1655	tõõnõ oll´ õks et naartõh naha seeh,
	suur kuri koorõ all.
	Eis´ õks tä naard´ naha seest,
	koorõ all kul´atõlli:
	“Minno jovva-i õks ti kiskoq kerikohe,
1660	kõvva aijaq alõvuhe!
	Sääl õks ma kerigo puruda,
	altrelavva laotõllõ,
	sis panõ õks ma paats´uska pakko,
	nakas tätsok tännitämmä!”
1665	Kur´aq kisiq õks ar käest nuuq kirstuq,
	uma koorõ kodo veiväq.
	Esi õks nääq kisiq ne kiuhiq,
	sõnna vaagiq vanahalvaq:
	“Hummõn saavaq õks meil pikäq peräpütüq,
1670	kulla vaadikummutusõq -
	hüä õks siist sakuska saavaq,
	kõrralise kõrvulise!”
	Tundi õks sis hopõn tuld lei,
	maakiviq kibõnit -
1675	Matet õks viide - maa müräs´,
	Hirsamat - taivas heläs´.
	Havvast õks jäl kuuld´ kulla Peko,
	vana väkev vägimiis.
	Peko and´ õks sis Koolulõ kuuldaq,
1680	and´ tiidäq terävähe.
	Vanal oll´ õks ka Koolul valgõ hopõn,
	suurõq siiboq sinitsel,
	(tuu oll´ õks sis hopõn siibaga,
	linalakk lindaja,
1685	tuu linnas´ õks hopõn tuhat versta,
	mitosata minotil);
	vikaht õks vasinõ valasi,
	vars hõhas hõbõhõnõ;
	Koolul olliq õks ka jalah kuldsaapaq,
1690	hõpõkondsaq hõõksivaq.
	Rutto õks nääq lätsiq kurva kodo,
	laisa Mate maama perrä,
	rutto läts õks sis Kuul tuuhtõ kodo,
	vana Surm suu mano.
1695	Peko ka õks hingle üteh hel´ot´,
	vaga vaimo valmistõlli.
	Ime kuule õks sis suurdõ kurbtuistõ,
	hani süämehaiguistõ -
	kats timmä õks ar poiga kalmu veiväq,
1700	laisk Mate maamulda.
	Ime pante õks sis pikä pingi pääle,
	käe riste rinna pääle.
	Imekõnõ õks viil kõnõl´ peräkõrra,
	jutto ai õks tä jumalanulgah:
1705	“Sedä kuulkõq õks, noorõq ti noorigoq,
	eelädseq ehitedüq!
	Ummi nakat õks ti latse kasvatama,
	üsäkirjo ülendämä -
	suurt angõq õks ti karri kanasõst,
1710	angõq vitsa väikost!”
	Ime õks ohkõ, esi ütel´,
	kai künneld, kadsat´ sõnno:
	“Pikkä aja-i õks imp jutto pingi pääl,
	kuumal suul sorahõllõ-i!”
1715	Ime heit´ õks sis ette Essu risti,
	pääs´o risti pää ala:
	“Hingleq, naakõq õks mu hinge võtmahe,
	kurva süänd kostutama!”
	Rutto pante õks sis künnel palama,
1720	tälle pekko pitsiteti -
	ime kuule õks küll kogone häste,
	jäi maama magamahe!
	Hingleq võtiq õks täl hinge hill´okõistõ,
	kääniq käeräti sisse.
1725	Hing and´ õks viil suud kolm kõrra
	ihoga ilosahe.
	Taivahe õks nääq lätsiq tandseh,
	korgõhe kul´atõh.
	Essu võtt´ õks näid vasta ilosahe,
1730	uma Peko pehmehe.
	Eis´ õks võtt´, eis´ ütel´,
	vana Jummal vallatõlli:
	“S´oo õks ka om iku ime,
	laisko kanno kasvataja.”
1735	Kohe õks tuu Essu ime pand´,
	kandja vaa vaimukõsõ?
	Taiva- pand´ õks tä -lastõ hoitjast,
	noidõ kanno kaejast,
	anni õks tä kätte hällü kablaq,
1740	teega ohjaq oiutõlli.
	Tälle õks jäl Maarja mano tull´,
	vaga vaim mano vali,
	esi õks nääq lausiq meelestäni,
	uma meele poolõstani:
1745	“Häste nakaq õks siin latse hällütämä,
	terävähe teegatama -
	eiske õks Essu hirmo heit,
	kallis Jummal karri and!”
	Imekeist õks küll häste matõtigi,
1750	kallihe katõtigi,
	häste tälle õks sis puhtõq peetivaq,
	leinaleeväq küdsetiväq.
	Kokko tulliq õks kõik suurõq sugulasõq,
	vaijoq vanaq kõik umadsõq.
1755	Kaiho- ikiq õks kõik -imme ilosahe,
	leinamaamat magusahe,
	imekene õks et kuule inneaigo,
	mulda suurõh murrõh.
	Läbi viide õks kõõ mõtsa ikkõh,
1760	läbi kunnu kuukõh.
	Ime viide õks sis keset kerikot,
	kuldalöhi kottalõ,
	papiq tulliq õks kõik pargiga mano,
	koolipoisiq kottalõ.
1765	Havva viide õks sis mano halõhõhe,
	mulla viirde muutsahe:
	imekeist õks sis sõsarõq ikiväq.
	pall´o vadõraq vaagõvaq.
	Kerik õks kullanõ kumise,
1770	hõpõristiq helisivaq
	suurt õks ikuhelükeist,
	sõsaritõ sõnakõist.
	Pekol läts õks sis havvah halõhõst,
	suurõh koobah kurva jäi,
1775	Peko nakas´ õks koobast kiildmähe,
	liivast sõnna sõiratama.
	Hüä juusk´ õks sis sõna sõsarilõ,
	vahva jutt vadõrillõ,
	sõsar kullõl´ õks sis Peko kuukmist,
1780	kinäq Peko kiildmist -
	Peko oll´ õks ka üts üle ilma,
	kulla vana suurõh koobah.
	Peko käse-s õks viina juvvaq,
	suuhtõ sukuge võttaq,
1785	saia käsk´ õks tä sandõlõ andaq,
	valgõt leibä vaesillõ.
	Sandikõsõq õks sis Matet manitsõsõq,
	Hirsamat hel´otasõq,
	imekeist õks viil häste ülendevväq,
1790	maama nimme manitsõlliq.
	Sis lätsiq õks naaq kodo kalmuliseq,
	liidiq kodo liivaliseq;
	maamakõnõ õks sis tud´os´ turba all,
	lesätelli liiva seeh.
1795	Peko käsk´ õks viil kiitäq kiislat,
	kotoh tetäq kutjat.
	Kõik sei õks sääl hõim hõõlah,
	vana hõim vastatsikko.
	Ese oll´ õks sis sällülde sängüh,
1800	ilma vööldä vuudil.
	Puinõ nakas´ õks jo süä pudinõma,
	tammõjuurõst taganõma -
	ese oll´ õks jo meelest mutt´unu,
	tuvi lännöq turakost
1805	umal õks paksul pahandusõl,
	suurõl kolmõl koor´atusõl.
	Pukaq teiväq õks täl meelest puudusõ,
	toetevaq turakost -
	ese juusk´ õks ar mõtsa mõtusõsta,
1810	läts laandõ lambast.
	Turakot õks sis otsõ tuhat miist,
	ulle suurõq sugulasõq.
	Kui sai õks tä kätte, käokõnõ,
	pejjo piiripardsikõnõ,
1815	oho- ai õks sis -ese ulle jutto,
	tougas´ sõnno turakit:
	esel olõ-s õks nahka jutul,
	kõrda kõnõlõmisel.
	Man õks sis tundiq tuudih käveq,
1820	vanapatuq paaritsilla,
	man õks saisiq sarvilitseq,
	hargukõlla hangulitseq.
	Esse kisiq õks nääq päält kimmähe,
	vanna poisse puu otsa:
1825	käsiq õks nääq kapla kaala pandaq,
	tammõlatva lammõdaq.
	Vana timmä õks viil Peko uh´ol hoit´,
	uh´ol hoit´, kablol kaits´.
	Peko kergüt´ õks umma kiijorat,
1830	kullast nuia koputõlli,
	pääle timä õks viil püssä paugutõlli,
	tulirauda tossutõlli:
	Peko õks lugi hõpõ-loodõl,
	vaskikuulõl vaotõlli,
1835	kur´olõ õks tä lugi kukrohe,
	halvolõ hambihe,
	Peko põrot´ õks halvo põrgohe,
	tõrvahauda tõotõlli.
	Esi õks sis ütel´ pikk Peko,
1840	vägimiis veerätelli:
	“Oo õks ti turagoq tundiq,
	mulisõjaq mustaqmeheq!
	Teele õks jo viländ kattõ poiga,
	kattõ laiska laabõrikku!”
1845	Mate viide õks sis ese ullimajja,
	rutto majja rumalahe.
	Sinnä õks jäi tuu ese,
	kattõ tuu kasvataja:
	võrro õks taadõ võetigi,
1850	raatõ sisse raotigi.
	Sis jäi õks täl maa külä kündäq,
	suur varik valla rakoq.