Peko hoolitseb viljakasvu eest [178-480]

	Peko läts õks kui kuupa kullõmma,
180	liivahauda lesätämmä,
	õga olõ-i õks tä kogone koolnuq,
	mar´a, otsane maka-i -
	Peko õks viil hingäs hill´okõistõ,
	om vaike vana miis,
185	Peko kaes õks viil ilma kavalut,
	suurõ taiva tarkut!
	Kui läts õks tä hauda, hall miis,
	kuupa nurmõ-läts-kuningas,
	sis õks tä kepile keerät´,
190	kipõt jutto kiijorallõ:
	"Pall´ost lää õks ma aost lesätämmä,
	tuhandast tuumatamma,
	ega saa-i õks ma kepil keerätellä,
	tapõldaq tammõnuial!"
195	Peko õks jäl kirot´ kiijorallõ,
	taat´ tammõ-tä-nuiallõ:
	"Ega panõ-i õks ma kirsto kiijorat,
	panõ-i nulka tammõnuia!"
	Peko kuts´ õks küll kümme külämiist,
200	mitosada sajamiist.
	Kua oll´ õks küll vell´o viguritsõb,
	oll´ targõb taiva all,
	toolõ õks tä kinke uma kepi,
	and´ õks tä targa tammõnuia.
205	Esi õks tä and´, ai jutto,
	kinke kepi, keerät´ sõnna:
	"Õga sullõ õks ma anna-i umast iäst,
	kingi-i mitmõst keväjäst -
	kepi anna õks ma ütest aastakast,
210	kingi s´oost keväjäst!"
	Tälle õks sis ütel´ vikur vell´o,
	nal´amiis naardõh ütel´:
	"Kohe õks ma piiri Peko kepi,
	panõ targa tammõnuia?"
215	Sedä õks jäl ütel´ pikk Peko,
	väega kõva vägimiis:
	"Peko veegeq õks ti kepp pilve mano,
	tammõ- säädkeq õks jäl -nui taivahe!"
	Peko õks sis kõnõl´ pikä juto,
220	vägimiis veerätelli:
	"Kuulkõq õks, suurõq mu sulasõq,
	käpeq mino käskjalaq,
	teele oppa õks ma ilma vigurit,
	ala taiva tarkut:
225	koh om õks taa Viro vikatkaar,
	vihma ülest vidäjäni,
	sinnäq õks ti pess´keq Peko kepp,
	tammõnui taatõlgõq!"
	Kõnõl´ õks jäl havva hall miis,
230	pikk hius illo pidi:
	"Sinnäq õks kui viit pikä kepi,
	tammõnuia taatõllõt,
	sinnäq õks naardõh ti naglakõq,
	pangõq kepp kimmähe!
235	Laskma nak's õks sis villu vikatkaar,
	vihma luuk luste lüümä."
	Sedä õks jäl ütel´ pikk Peko,
	kõnõl´ jutto kõva seto:
	"Kõnõlõ õks ma jutto kõrralist,
240	aja jutto arvolist!
	Sedä nägeväq õks naaq peräh perämätseq,
	tiidväq takah tagomatsõq:
	õga lüü-i õks taa kilsta Peko kepp,
	taganõ-i tammõnui!"
245	Peko and´ õks sis kätte pikä kepi,
	tammõnuia taatõlli.
	Esi õks tä lausi meelestäni,
	uma meele poolõstani:
	"Olõq õks sa kimmäs, mu kepp,
250	olõ tark, tammõnui!
	Seeni olõq õks sa kimmäs, mu kepp,
	olõq tark, tammõnui.
	kooni ommõ õks taa kuu korgõh,
	päiv pää kottal!"
255	Seda õks jäl ütel´ pikk Peko,
	koobamiis kul´atõlli:
	"Kepi jääväq õks viil uh´aq mu kätte,
	kalle kiijora kablaq.
	Kiä õks mu nimme nimitselles,
260	kua setot seletelles,
	havvast õks ma uhjo hel´otõllõ,
	koobast kae noid kaplo -
	sis om õks kipõ mino kiijor,
	om tark tammõnui,
265	kepp vidä õks sis ülest suurõ vihma,
	kulla järve kuivast tege,
	küll saasõ õks vihma vil´olõ,
	kastõt kaaraorasillõ!"
	Peko jätt´ õks jäl jutto vähämbälle,
270	hall miis harvõmballõ:
	"Mingeq õks no, meheq, minemähe,
	taivahe tands´mahe -
	küll tul't õks jäl kuna kooba viirde,
	piirit s´oo Peko mano!"
275	Kepp jätt´ õks sis Peko tervest,
	tammõ- and´ õks jäl -nui targa sõna,
	külä- pilliq õks viil -meheq kübärät,
	tiidseq jättäq tervest.
	Peko jäi õks sis hillä hingämmä,
280	jäi vakka vana seto.
	Õga puhu-s õks sis tuul taivah,
	lõõdsu-s lõivõ lõhnakõnõ.
	Selle puhksiq õks sis mõtsapuukõsõ,
	olliq vakka suurõq vahtraq:
285	Peko läts õks sis kepp pilve mano,
	tagase tammõnui,
	sääl oll´ õks et Viro vikatkaar,
	vihmaluuk veerätelli.
	Sinnäq pessiq õks nääq kepi kimmähe,
290	tammõnuia nobõhõhe.
	Maa õks sis müräs´, taivas tõras´
	kinäq kepi kiuhkmist,
	taivas õks jäl vasinõ valase,
	maa hõrõt´ hõbõhõni.
295	Kõik õks sis imeht´ puul´ ilma,
	kua kai, tuu kadsat´:
	"Nännüq olõ-i õks mi sääntsit immit,
	kuulnuq sääntsit kummõtit,
	miä õks mi riide näime,
300	miä kuuli kolmapäävä!"
	Kiä olli õks jäl käünüq Peko man,
	kulla käünüq kooba veereh,
	tuu õks tiidse vigurit,
	kulla Peko kummõtit.
305	Ütel´ iks sis miis mitmõllõ,
	kadsatõlli katsallõ:
	"Küll ma õks ka tiiä, ei ütleq,
	taha-i kõkkõ kõnõlda -
	teele ütle õks ma sõna ütsä seest,
310	kaiba katsa vaihõlt!
	Rahvas, olõt õks ti paksoq ne patadsõq,
	kurja kotiga kannadõ,
	selle õks ti sedä riide näit,
	selle kuulit kolmapäävä!
315	Kui ti õks elät, sis ti näet,
	kannatõllõt, saat kaiaq:
	selle õks ka Peko riide tekk´,
	tekk´ kulla kolmapäävä,
	et naaku-i õks ti rikma riidet,
320	kotte pandma kolmapäivä!
	Essut ka õks riide hukati,
	vaka verd vaivati,
	kolma- viide õks jäl -päävä kohtohe,
	vaesõkõist vändsütelliq.
325	Peko saat´ õks sis kepi suurõst tähest,
	tammõnuia tarkusõst."
	Timahavva ka õks olli terräv suvi,
	virve vilä-aastäk,
	Peko naksi õks et nimme nimitsemmä,
330	kirä pääle kirotamma.
	Eis´ näi õks ka ilma vigurit,
	tundsõ taiva tarkut,
	kevväi oll´ ka õks et mitmõkeeroline,
	suvi mitmõsugudanõ.
335	Külä- õks naid -veljo viletsit,
	valla vanno mehekeisi -
	kost õks nääq seemend seletevväq,
	pardsiq, viljä palssivaq,
	lätsiq õks näil hikkõ hiiroq ruunaq,
340	vatto valgõq hobõsõq
	suurdõ õks liina liiteh,
	alõvuhe astõh,
	põllu-õks-seemend tuvvõnõni,
	kallist seemend kandõnni.
345	Tull´ õks kui tuu tunnikõnõ,
	armas tuu aokõnõ,
	vakast lätsiq õks kui maalõ valamahe,
	peost maalõ pillumahe,
	kua õks küll oll´ Peko suku,
350	Peko suku, seto jako,
	tuu oll´ ka õks vell´o vigurine,
	vigurine, tsigurine:
	tuu õks küll tundsõ taivakirja,
	kulla pilve-kummõtit.
355	Kui oll´ õks taa taivas kir´oline,
	kir´olinõ, vir´oline,
	kepp õks sis ütel´: "Olõq kipõ!",
	nui ütel´: "Olõq nopõ!"
	Vell´o läpe-s õks sis piipo tõmmada,
360	suvõl suitso tetäq -
	heit´ õks taa piibo pindre viirde,
	suidso suurõ nurmõ pääle,
	vell´o õks sis külv´ kübäräldä,
	visas´ vakast, lask´ villu.
365	Tõõsõq õks viil veleq videleväq,
	laisaq veleq lammõskõlliq,
	nuu õks joht olõ-s Peko suku,
	Peko suku, seto jako.
	Vaka õks veereq villu lasiq,
370	külält lauliq külvimütüq,
	hobo õks jäl karas´ kaldõh,
	hiiro ruun hitskmõh.
	Üts õks külv´, tõõnõ künd´,
	kolmas vidi õks jäl, hiitra, hitskmit.
375	Õga õks nääq läpe-s kodo minnäq,
	velekeseq kodo veertäq,
	künniq õks nääq poolõni pääväni,
	lõivõq kar´a-lõunõni.
	Kotoh lätsiq õks jo külmäst küdsilihaq,
380	jaahtuvaq jaahelihaq.
	Eis õks nääq velidseq kõnõliq,
	kaabupääq kadsatõlliq:
	"Hot´ lööväq õks meil pinda pihaluuq,
	lääväq otsa olaluuq,
385	hot´ lätt õks meil kidsi kindrihe,
	lätt nigu nimesihe," -
	kolmas õks naard´ ne nal´at´,
	tõõnõ kostõ kullatsõhe -
	"küll saasõ õks meil kidsi kiislat,
390	nigu vatsko valgit!
	Rühkjälle õks küll saavaq rüvvikeseq,
	haardjallõ hammõkõsõq,
	istjallõ õks saa-i mitte midäge,
	suurt vilja suikjallõ!"
395	Lätsiq õks nääq kodo minemähe,
	külä viirde veerümähe,
	latsõq õks jo saisiq saibih,
	oodiq esse igävähe,
	sõkiq õks jo moro muatsõst,
400	vell´o haina harvakust.
	Latsõ leiväq õks no hunne huulitsah,
	vaskiratast vanijah
	kündjit õks jo kodo uutõh,
	kasvatajit kaiõnõni.
405	Mõni tekk´ õks jo rokka ruunalõ,
	tõi vett verevälle.
	Sis elleq õks nääq päävä, kaivaq kats,
	kolmanda kulssivaq.
	Sis lätsiq õks nääq nurmõ kaemahe,
410	piireq pikilõ põllalõ.
	Vana õks sis miis naaraskõlli,
	ummi hiusit hel´otõlli,
	esi õks tä naari ne ütel´,
	mõtõl´ hüvvi mõttit.
415	Lei õks tä kätt kätt vasta,
	tõista vasta tõrahuti:
	"Kagoh om õks no imeh, mis ma näi,
	om kummõt´, mis ma kuuli -
	leheq ommaq õks jo väläh kui librigoq,
420	nokiq otsa kui noorigoq!"
	Leheq õks jo otsah leelotivvaq,
	kaara-orasõq kadsadiq:
	"Meid om õks jo kepp kergütänü,
	tammõnui noorutanu,
425	küll naka õks mi, kaaraq, kargama,
	kesväteräq kiuhkumah!"
	Vell´o tull´ õks sis kodo, lask´ villu,
	kahharpää kargõlli:
	"Muidõ õks viil põlluq mustaq mullaq,
430	tugõvaq suurõq turbaq!"
	Kuul sai õks sis vili korgõst,
	nädälel nägüsäst -
	kepp and´ õks vil´olõ vihma,
	and´ kaarolõ kastõt.
435	Peko õks kui uhjo hel´otõlli,
	suitsit solbahut´,
	sis tull´ õks ka veerüsät vihma,
	tull´ magusat mamma.
	Sis õks ka naariq noorõq nurmõq,
440	põllupindreq illo peiväq.
	Kõik kasveq õks nuuq kesväq keerolitseq,
	kaaraq mitmõkandilitseq.
	Tsiga läts õks sis viirde, vingõ,
	kana mano kaagatõh -
445	ega mahu-s õks sisse tsia nõna,
	kana vassar vaihõllõ.
	Määntse õks sis rõuguq üles pante,
	viläsarraq üles saivaq?
	Viiskümmend õks küll niit´ vikatit,
450	sada rihhä takah riib´.
	Peko õks ka kullõl´ suurõh koobah,
	sai tiidäq terävähe:
	librik õks linnas´ lilli päält,
	parm linnas´ palo päält,
455	paino õks tä kooba paja pääle,
	linnas´ liiva veere pääle,
	sääl õks tä kõnõl´ hill´okõtsi,
	librik Pekolõ leelot´.
	Peko läts õks sis liiv lilletsest,
460	läts kuup kullatsõst.
	Sinnäq õks kõik joosiq vilä juurõq,
	maa alt makõ hõng.
	Peko läts ka õks sis miil mesitsepäst,
	läts kiil kibõhõpast,
465	jälke and´ õks tä nuialõ joudo,
	and´ kiirdo kepile,
	nui and´ õks jäl joudo niitjillõ,
	rõõmu rõuka-pandjillõ.
	Teiväq õks nääq tunnil tuhat sarda,
470	mitokümmend milijoni.
	Kaara- teiväq õks kõik -teräq kaske-kanke,
	herneteräq heiko-leiko.
	Vilja naate õks kui kodo vidämähe,
	tõugo kodo tõmbamma,
475	rattakõsõq õks sis rungõsta rogisiq,
	regi kiids´ kõdarist
	vilja õks kodo viteneni,
	tõugo kodo tõmmatõni.
	Küll sai õks sis kesve kelbäne,
480	sai kaaro katusõni.