Surm (mdEM kuloma).
Surm märkis inimese üleminekut elavate maailmast teispoolsusesse (mdM tona shi 'sõnasõnalt: too või see päev või päike; sealpoolne). Uskumuse järgi kukkus või kustus surma hetkel taevas täht.
Surma kujutati karmi naise või valges riides ätina, kes kisub hinge sõrmedega suu kaudu välja. Sageli ei ole surmal konkreetset kuju - ta on lihtsalt inetu, õudne, must ning lõikab vikati või mõõgaga sooned läbi. Ersa itkudes (mdE laishema, mdM javsema) tuleb surm rohelise, musta ja valge kiirena ning võtab jalgadest ja kätest jõu. Ka võib jumal lasta köiega taevast alla hälli ja saata kolm pühakut: üks võtab meeled (mdM mäl'amt' 'teadvus taju'), teine jalgadest jõu ja kolmas hinge. Hing pannakse valges rätikus vaskhälli, kaetakse siidist rätikuga ja kantakse pesemiseks kaldale. Pärast viiakse hing Nishke juurde, kes otsustab, kuhu see läheb. Surnu hing võis minna taevasse ka juukseid pidi, kui inimene oli olnud maapealses elus vaga. Uskumuste järgi liiguvad surm ja ingel alati koos.
Arvati, et vagad surevad kergelt ja patused (eriti lausujad ja nõiad) raskelt. Viimased said surra ainult siis, kui nad andsid oma oskused kellelegi edasi.
Surma kergendati erinevate toimingutega: nööbiti lahti riided, avati uksed ja aknad, tõsteti laetalasid (mdM matka), et hing saaks väljuda. Surija hinge lahkumise kergendamiseks valati ka vett, süüdati küünal ja seisti vaikides tema juures, et hinge mitte ehmatada. Ersad määrisid surija huuled meega, arvates, et ta suu on kibe. Tähtis oli katta surija nägu õigel ajal rätikuga, sest usuti, et keda tabab surija viimane pilk, sureb järgmisel aastal. Kohe pärast inimese surma tapeti kana ja tema pead tänavale visates lausuti: “Näe, siin on sulle kana sealpoolseks eluks” (mdM Vaga, teit', saraz tona shisa er'amati).
Et surm majja tagasi ei tuleks, sooritati tõrjemaagilisi toiminguid (*Surnu).
Vanad ja haiged inimesed valmistusid surmaks suririideid hankides ja pihtides (mdM soborendaftelez' pr'asnon 'vene sõnast: soborovanie - viimne võidmine'). Enne surma jäeti sugulastega hüvasti.
Surma aega püüti teada saada ennustamise abil. Enne jõule ja uut aastat ennustati aknakaunistustele asetatud leivatükkide ja juustega - kelle leivatükk või juuksekarv kaob ära, see sureb. Sama tähendus oli pudru ülekeemisel või laulatuse ajal maha kukkunud abielusõrmusel. Ka lindude ja koduloomade ebatavaline käitumine ennustas surma. Ennustajaks võis olla suvaline lind, kes lendas aknast sisse või maja katusel kraaksuv vares. Surmaga seostati kanade imelikku käitumist (lendab välja suitsuaknast, kireb), koerte pikka ulgumist ja külma nina, kassi ukse poole sirutatud käppi ja saba ning õunapuude ja kirsside teistkordset õitsemist. Surmaendeks peeti ka Kudazorava (*Majahaldjas) oigamist (mdM kuftsema).
Surma ennustasid järgmised unenäod: hammaste väljalangemine (esihammas - lapse surm), hammaste veritsemine (lähedase sugulase surm), keldri kaevamine, maja ehitamine, kartulipanek, kuke tapmine, valge jänes, pull, välk, noorkuu jne. Mõnikord nähti unes, kuidas surnu (tavaliselt ema või lähedane sugulane) tuli unenägijat endaga kaasa kutsuma. Surma ennustava unenäo nägemise järel pisteti nimetissõrm aknaraamide vahele ja öeldi: “Mingu minu juurest ära (mdM Katk tui ezdon).”
Surma saabumist sai edasi lükata (mdM shashtoms 'edasi lükkuma', targams 'vedama, tõmbama') maagia ja kavalusega: näiteks pidi tapma kuke moodi kireva kana, tema kõri ära põletama ja tuha põllule laiali viskama. Ka muinasjuttudes petab inimene surma oma elu pikendamiseks.
UPTMN. T. 7, tsh 1. Erzjanskije pritshitanija-platshi. Saransk 1972;
UPTMN. T. 7, tsh 2. Mokshanskije pritshitanija. Saransk 1979;
Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der Mordwinen. Helsinki 1952.