Surnu, surnukeha (mdM lovazha, mdE kulõts'a).
Surnu oli vahendajaks jumala ja inimeste vahel. Surnud tulid koju öösel, nad sisenesid tulemaona korstna kaudu või koputasid aknale ja palusid avada uks. Ersad pidasid surnu kaitsjaks Mastorpazi (vt *Maaisa). Surnu auks korraldati pärimuskultuuris spetsiaalseid kombetalitusi, mille abil reguleeriti elavate ja surnute suhteid selles ja teises ilmas. Usuti, et kui inimene sureb pühade ajal (jõulud, lihavõtted), läheb ta hing paradiisi.
Kohe pärast surma suleti surnu silmad, kaeti kinni peegel ja muud peegeldavad asjad (tänapäeval klaasitud fotod, teler). Surnu hing näeb pärast surma kõike majas toimuvat, kuna ta ei siirdu kohe teise ilma, kuid ta ei tohtinud näha oma peegeldust, et mitte ehmuda (mdM arams sashendõks 'võib meelde tulla'). Surnu majasviibimise ajal ei võetud isegi magama minnes riideid seljast ega jalatseid jalast. Kuni surnu oli kodus, ei tohtinud ahju kütta - arvati, et tema hing võis ära põleda. Tambovi kubermangu Gorodishtshe maakonna moksha ja ersa naised läksid keskööl välja ja palusid esiisasid võtta surnu enda juurde.
Surnu pesemis-, riietamis-, itkemis- ja matmiskombed sõltusid surma põhjusest (loomulik surm, vanadussurm, haigus, õnnetus, enesetapp, viinasurm) ning surnu vanusest ja soost. Need kombed tagasid hinge jõudmise teise maailma, kaitsesid elavaid surnuga kokkupuutumise tagajärgede ja surma eest. Surnu pead pesti munaga, sest peajumal Verepazi (mdM) ette ei kõlvanud astuda seebilõhnalisena. Usuti, et kui naine hilines surnupesemisele ja tegi seda hooletult, võis surnu saata haiguse (mdME kulõn' saf - sõnasõnalt: surnult tulnud) - naine võis jääda haigeks või viljatuks, tema lapsed võisid surra.
Surnu riietamisel järgiti kindlaid tavasid: kraabiti vaskmünti noaga; surnu vöö vahele pandi riidetükk teise ilma jaoks; surnu riideid kraabiti noaga, et surnu hing välja pääseks. Surnul paluti oma riideid teistele mitte anda (paljud surnud on paljad). Samal ajal pöörduti palvega peajumal Nishkepazi (mdE) poole, et ta annaks surnule teises ilmas hea koha. Pärast surnu riietamist langesid kõik kohalviibijad tema ette põlvili ja puudutasid laubaga põrandat. Mõni surnu riietusesemetest riputati seinale, kus see rippus kuus nädalat pärast tema surma.
Surma korral sooritati kõike vastupidiselt eluajal sooritatule: surnule pandi jalatsid jalga vasakust jalast alustades, surnut kanti ümber kiriku vastupäeva.
Kombe kohaselt ei tuldud surnu majja tühjade kätega. Surnut paluti, et ta annaks osa toodud toidust varem surnutele edasi. Tuuleemal Varmaval paluti ses osas olla Mastorpazi juures vahendajaks. Mõnes kohas loetleti ja näidati surnule kaastoodud asju. Mõnikord surnule “anti” (mdM maksol'ht') hobune, et ta ei peaks teises maailmas jalgsi käima. Uskumuse järgi pidi selline hobune varsti surema.
Normide eiramine võis tuua negatiivseid tagajärgi - surnu võis solvuda (mdM af parol' mäl'ezonza 'ei olnud hea meel') ja kahju teha - kahjustada majapidamist, võtta mõne pereliikme kaasa. Tavaliselt nähti surnut/kodukäijat tema enda kujulisena. Surnu külaskäigud piinasid omakseid - nad kartsid tema ilmumist, nukrutsesid, neil tekkisid psüühikahäired. Surnu tõrjumiseks panid ersad pihlakaoksad mõlemale poole ust ja tegid okstele kolm ristimärki - pärast seda ei saanud surnu majja siseneda.
Neiu surma puhul olid ersa matusekombed sarnased pulmakommetega (väike vahe oli vaid toimingute järjekorras). Matuste (nagu ka pulmade) ajal tõi igaüks kaasa pudrupoti, karaski ja küünla. Pärast palvetamist pandi kõik pudrupotid ahju. Minia või lähem naissugulane itkes vaikselt; riputati üles (nagu pulmapäeval) kõik surnu (mõrsja) riided. Surnu majast väljaviimisel kandsid teda tüdrukud lõuendi peal. Surnu riided, mis viidi kirstus surnuaiale, riputati matuste järel ristile.
Usuti, et surnu jätkab teises ilmas samasugust elu nagu maa peal, seepärast pandi talle kaasa nõelu, ehteid, juukseid ja küüsi (kahte viimast oli vaja siledale taevavõlvile ronimiseks või redeli ehitamiseks, et hing saaks taevasse minna). Raha pandi kaasa, et teises ilmas “oma hinge välja osta”. Usuti, et kui surnul pole viiske jalas, siis tema omaksed ei võta teda teises ilmas oma seltsi.
Heaks endeks peeti, kui surnu nägu oli rõõmus. Kui ta “nuttis” (kohe pärast surma voolasid pisarad), ei surnud ta oma surma. Poolavatud silmade kartus on seotud hirmuga surma teistkordse tuleku pärast. Matuste ja surnuga oli seotud rida keelde: surnut ei tohtinud taga nutta, kui matused toimusid lihavõttepühadel; surnurongile ei tohtinud aknast järele vaadata; surnurongi ees ei tohtinud üle tee minna.
Enne ja pärast surnu majast väljaviimist sooritati erinevaid kaitsetoiminguid: surnut piirati noaga - tõmmati noaga üle jalgade, rinna ja kaela, et “lõigata” surmal pea maha. Lautsisse torgatud nuga võeti pärast kalmistult tulekut ära. Majaperemees tegi sama noaga risti ukse peale ja viskas noa lakke. Kui nuga kukkus tagasi, siis oli tema perekonnas oodata uut õnnetust. Kaitseks uue surma vastu pandi kirves (mõnikord söetükk) pingi alla või peale, mõnikord ka lautsile. Ukse juurde pandi surnukartuse vastu nuga. Pärast surnukeha väljaviimist pritsiti tuba veega üle, lautsile raputati tuhka, pesti lauda, pinki, aknalauda ja põrandat (suunaga uksest välja). Järgmisel kuuel nädalal ei tohtinud koristamisel luuda kasutada, sest usuti, et majas võivad olla surnud esiisade hinged. Ka lapsi ei tohtinud hällis kiigutada, et surnud esivanematele mitte otsa põrgata.
Surnut oli raske kanda, kui saatan oli surnu enda võimusesse saanud. Kandmise kergendamiseks pandi mõlemale poole kirstu kasehalud ja käidi kolm korda leiva ja ikooniga ümber kirstu. Surnud naise mälestuseks jäeti niitmata väike kanepi-, mehe auks odrapõllu siil. Mehe haual raiuti tema näo kuju männile või tammele, naise haual kasele.
Usuti, et viinasurma surnu võib maast vett imedes põuda tekitada. Kui selline surnu maeti ühiskalmistule või kirikuõue, kaevati ta samal öösel välja ja visati vette. Läbi laiba löödi haavateivas, takistamaks surnukeha pinnaletõusmist. Joodikute metsas asuvaid haudu kasteti põua ajal ohtralt.
Sünnimärkide (mdM shatshema vastt) kõrvaldamiseks vajutati neid kolme erineva surnu käega. Et surnu oleks heasoovlik (mdM para ar'sel') ja kaitseks hädade eest, võeti surnul käest kinni.
Kui matusepäeval oli hea ilm, siis usuti, et surnu oli olnud hea inimene. Kui linnud surnu haualt viljateri ei söönud, ei olnud ta eluajal aus inimene. Matuserongi kohtamine oli heaendeline.
Surnu kodusviibimise ajal oli unenägudel eriline tähendus - usuti, et surnu tahab nendes väljendada oma meeleolu ja soove. Talvehommikul surnu unes nägemine tähendas saabuvat lumesadu, suvel vihmasadu.
Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der Mordwinen. Helsinki 1952;
UPTMN. T. 7, tsh. 1. Erzjanskije pritshitanija-platshi. Saransk 1972.