Majahaldjas (Kudava, Kudazorava; kud 'maja, kodu', azor 'peremees, perenaine', ava 'naine, ema').
Maja ja perekonna kaitsehaldjas oli igas kodus. Kudavat kujutleti väikese, pikkade heledate juustega rahvariietes noore naisena (mõnikord sarnanes ta maja perenaisega), kes elas oma laste ja mehega (Kudat'a) keldris. Varem nähti Kudavat sageli (joomas, laua taga söömas, iseendaga rääkimas), samas aga peeti majahaldja nägemist halvaks endeks.
Tavaliselt oli Kudava inimsõbralik, kuid võis teha ka kurja. Keelatud oli lahti harutada majahaldja palmitsetud juukseid, sest Kudava võis inimese tappa. Pärimus kõneleb majahaldjast, kes põimib külmade kätega inimeste juukseid.
Uues kodus keedeti Kudava jaoks od kudon' poza 'uue kodu kali', küpsetati pannkooke ja leiba. Kui seda kommet ei järgitud, oli pahandus majas. Uude majja kolimisel kutsuti tavaliselt Kudava enesega kaasa, muidu võis ta ise tulla ja pahandusi põhjustada. Majas juba enne inimeste sissekolimist pesitsev majahaldjas aeti sealt rituaaliga välja. Kui see komme jäi sooritamata ja majja jäid mõlemad majahaldjad, algas tüli ja riid, sest kaks Kudavat ei saanud koos elada.
Majahaldja oigamine ennustab surma ja õnnetust. Kudavale vastuvõtmatu värviga loomad ei edenenud. Koduloomade (eriti hobused ja lehmad) edenematust seostati mõnikord ka majahaldja halva suhtumisega pererahvasse.