Kana (mdEM saraz).
Nizhni Novgorodi mordvalaste müütides on kana *Ange pat'ai lemmiklind, sest ainult kana nõustus tema soovil iga päev munema. Kanu ohverdati erinevatel palvustel: Saraz ozksi (*Kana palvus) käigus ohverdas iga talu ühe kana, Baban' kasha pühaks (*Naistepalvus) tapeti üheksa kana, kogu maa kaitsja *maaema Mastorava palvusel ohverdati must kana. Samuti visati must kana soolaleivapeol keldrisse *majahaldjale Kudavale meeleheaks. Kana ohverdati kiriku nurgakivi panekul (pandi neljaks tükeldatuna nurkade alla) ja linna rajamisel.
Kui keegi kodustest suri, raius perenaine kanal laudaukse või väravate ees pea maha. Kana jalad visati hauda, surnud naise rinnale aga pandi kana pea, et surnul oleks teises ilmas mune ja tibusid.
Kanade kaitseks kehtisid erinevad keelud: põllult ei tohtinud koju tuua leiba - kanad surevad, kive - kanad ei mune enam, tulikat ehk kanakoolet (sõna-sõnaliselt: sarazon kuloftomat ’kanade surmanuhtlus’) - kanad võivad surra. Kanade haiguste puhul korraldati spetsiaalne palvus *muruemale Naravale.
Arvati, et kana ennustab perre saabuvat õnnetust. Kui kana sabasulgedesse on takerdunud õlekõrs või kui ta lendab välja sauna suitsuaknast, siis keegi kodustest sureb varsti. Ka kana kiremine ennustab surma ning õnnetuse vältimiseks pidi peremees selle kana tapma (tema kõri välja rebima, selle põletama ja tuha tuulde puistama). Kui kana haub salaja tibud välja talu ümbruses, jääb perekond vaeseks; kui kana kõvasti kaagutab, tuleb riid.
Kana käitumise järgi ennustati ka ilma. Enne vihma kitkuvad kanad oma sulgi, kümblevad tolmus ja peidavad end päeva ajal. Sügise kiire saabumise eel puhastavad kanad oma sulgi ja külma talve tulekul heidavad suled sügisel seljast. Kui kana jalad saavad jevdokiapäeval (1. (14.) märts) märjaks (s.t lumi sulab natuke), siis tuleb hea suvi.
Mainof, W. Les restes de la mythologie Mordvine // Journal de la Societe Finno-Ougrienne. Helsingi 1889.