EKM Teaduskirjastus

Soome-ugri kirjanduskohvik ehk SUKK 7: Eesti (Keeled ühendavad)

Autor: Sergey Troitskiy, Nikolai Kuznetsov

ISSN: 2806-3694

ISBN: 9789916659977

Välja antud: 2024

Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm"

Koostajad ja toimetajad: Sergey Troitskiy, Nikolai Kuznetsov
Keeletoimetaja: Asta Niinemets
Kommentaaride autorid: Rahel Ariel Kaur, Saara Liis Jõerand
Kujundus: Sergey Troitskiy
Küljendus: Sergey Troitskiy, Diana Kahre
24 lk

Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 – 11. august 1886) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Koidulat on nimetatud ka Koidulaulikuks ja Emajõe Ööbikuks. Juba kooli ajal abistas ta isa ajalehetöös – aastal 1857 alustas ilmumist Jannseni toimetatud nädalaleht Perno Postimees. Lydia kirjutised ilmusid lehes esialgu anonüümselt või isa nime all. 1867. aastal algas Lydia kirjavahetus Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. 21. novembril 1871 tehti teatavaks Lydia ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. 1946. aastal toodi tema põrm Tallinna ja sängitati 11. augustil 1946 Tallinna Metsakalmistule. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tema varasem looming koosnes põhiliselt tõlgetest-mugandustest saksakeelsetest kirjatöödest. 1861 ilmus Perno Postimehes Lydia trükidebüüt – tõlgitud lugu “Kivirist”. 1863 ilmus eraldi raamatukesena “Ojamölder ja tema minia”. Selle kaanel oli ka tema nimi: Lydia Jannsen. Teos oli vaba mugandus saksa kirjaniku L. Würdigi jutust “Auf der Grabenmühle oder Geld und Herz”. 1865 ilmus Lydia teine raamat (seekord isa nime all), taas mugandus (saksa kirjaniku W.O.v.Horni teose “Huaskar” aineil) – “Peru oma viimane Inka”. Lydia luuledebüüt ilmus 28. juulil 1865 Eesti Postimehes – luuletus “Koddo” ilmus nimemärgi “L” all. 1866 märtsis ilmus anonüümselt õhuke luulekogu “Vainulilled” (“Waino-Lilled”, 32 luuletust, inspireeritud saksa luulest). Peagi lisandus teine luulekogu, “Emajõe ööbik” (“Emmajöe Öpik” 1867). Sellest sattus vaimustusse Carl Robert Jakobson, kes soovis kogumikust lisada luuletusi oma peagi ilmuvasse “Kooli lugemise raamatusse” ning andis anonüümsele autorile kirjanikunime L.KOIDULA. Selle raamatu kaudu said Koidula luuletused rahva seas üldtuntuks ja armastatuks. Edaspidi ilmusid tema luuletused Eesti Postimehes lühendallkirjaga L.K..d.la. Vanemuise seltsis oma näidendeid (1870 “Saaremaa onupoeg”, 1871 “Säärane mulk”) lavastades pani ta aluse eesti teatrile. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosateost ja üle 300 luuletuse. (Vikipeedia - Lydia Koidula)

Eraldi leiab käsitlust Lydia Koidula luuletus "Mu isamaa on minu arm".

Valdkonnad:

• Kultuurilugu
• Tõlketeooria