Browse Exhibits (1 total)

Kevadine nigulapäev (9. V)

ps-mf_01705-toidukotid.jpg

Kevadine nigulapäev (migulapäev)[1] on meil hästi tuntud Kagu-Eestis, eriti Setus. Kahekordse nigulapäeva pühitsemist (sügisel ja kevadel) seletab muistend, mille järgi püha Nigul (Migul, Mikol, Nikola, Nikolaus jts.) olevat saanud kaks mälestuspäeva tunnustusena heateo eest.[2] Seoses püha Nikolause kultusega on tema nimi meil üle 300 lühendi või teisendiga tuntud nii isiku- kui kohanimedes (kihelkonna-, kiriku-, asunduse, küla- jne. nimena)[3], ent kevadist nigulapäeva kui kalendritähtpäeva tuntakse meil küllalt kitsas piirkonnas: peale Setu veel naaberaladel Põlvas, Räpinas ja Vastseliinas, Peipsiääre vene külades ning Kirde-Eestis venepärasena Iisaku kakskeelsuse alal.[4] Venepoolsed kultuurimõjutused on andnud nimekuju (vn. Микола) ning kujundanud selle päeva kombestikku isuritel ja karjalastel, venelastelt pärineb samuti vadjalaste nigulapäevade pühitsemine.[5] Setus on selle päeva ristikäikudel tähtsal kohal Nikolause (Migula) kabelites asuvad pühapildid imetegija kujutisega. Kabelisse pandi küünal, et pühak kaitseks põllukultuurisid külma eest. Külvikalendris tuli nigulapäev arvesse kõige enam kaera ja kaunvilja külvamisel. Isuritel ja venelastel on püha Nikolaus nagu Püha Jürigi põllu ning karja kaitsjaks.[6] Teateid selle kohta on ka Setust.[7] Lutsis „keväjäne mikul um hobõsõ pühapäiv“[8], mil hobusega ei töötata, nigulapäeva on peetud soojaks ajaks, varast kevadet näitab see, „ku migulal rüäpääkene nätä“[9] . Eesti alal on püütud nigulapäeva järgi ette arvata edaspidise pikema perioodi ilmastikku (kevad, sügis). Soome põllumehe-karjakasvataja kalendris ei ole nigulapäeval olulist tähtsust, lätlased on pidanud seda soodsaks kartuli ja sibula mahapaneku ajaks.[10] 

 

Märkused:

[1] Seostub katoliku pühaku piiskop Nikolause kultusega, kelle päevaks on 6. dets. (sügisene nigulapäev); 9. mai on püha Nikolause ümbermatmise mälestuspäev 1087. a.

[2] Pühast Nikolausest kui Euroopa maades eriti populaarsest pühakust on rikkalik legendirepertuaar. – Vrd. Loorits, Der heilige Kassian, lk. 51 jj.; HDA VI, vg. 1087–1090; Andrejev, lk. 59; Tšitšerov, lk. 16.

[3] Rajandi, lk. 136–137; vrd. Nissilä, lk. 228–248. Kultuse levikul põhja suunas mängisid olulist osa hansalinnad.

[4] Vrd. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 216–217.

[5] Vt. Mansikka, Pyhä Miikkula, lk. 176–192; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 71–72.

[6] Čistov, lk. 223–224.

[7] Migulapäevaks küpsetatud migulavatsk anti karja väljalaskmisel loomadele. – RKM II 290, 464 (21) < Setumaa – E. Tampere (1972).

[8] ERA II 162, 611 (5) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1937).

[9] RKM II 179, 320 (52) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964). Vrd. Tšitšerov, lk. 17–18.

[10] Šmits III, lk. 1326–1327.