Browse Exhibits (1 total)

Kadripäeva (kadrinapäeva) nimetus tuleneb Lääne-Euroopas õigegi populaarse naispühaku Katariina nimest.^[1] Kujutatuna juba varasest keskajast pühapiltidel koos atribuudiga (mõõk, raamat, palm, piinaratas või välk jms.), sai ta 15. sajandist mitmete elualade (kirurgid, filosoofid, õppurid, käsitöölised) kaitsepühakuks. Ratas (piinaratas) pühaku atribuudina näib olevat olnud soodustavaks teguriks, et Katariinast sai tõllasseppade, möldrite, kääriteritajate ja ketrajate kaitsepühak.^[2] Kadripäeval kehtis ka ketruse keeld. Samasugune keeld on tuntud eestlastel, kusjuures algselt pole tegemist otselaenuga läänest, vaid see keeld saab põhjenduse kohalike uskumuste alusel.

Nagu mardipäev, märgib kadripäevgi talve saabumist, ent on eestlastel ses suhtes vähem oluline. Sakslaste kadripäevale lisab samuti kui andresepäevale tähtsust lähedal asuv uue kirikuaasta algus, seetõttu koondub neil siia aastavahetusele iseloomulikku tuleviku ennustamist.^[3] 

Euroopa maades kõige laiemalt levinud ühisjoon on ehk naispühakule pühendatud päevast ajendatult neidude suurem ettevõtlikkus noorte sügistalviste kooskäimiste organiseerimisel.^[4] K. Salve on täheldanud liivlaste kadripäeva tähistamises huvi keskendumist noortevahelistele suhetele, nagu see on nii lääne- kui idapoolsetel rahvastel.^[5] Soomlaste traditsioon hõlmab eeskätt elatusalasid, nimelt karjakasvatust, lätlastel on see suunatud põhiliselt lambakasvatusele.^[6] Venelastel pole Katariina pühakuna ega kadripäev tähtpäevana tundmata (kuupäev on 24. XI), kuid jääb teiste lähedal asuvate tähtpäevade kõrval väheoluliseks.^[7] Vähese säilinud pärimuse põhjal võib samasuguse otsustuse teha vadjalaste kohta.^[8] 

Kadripäev on (nagu mardipäevgi) eestlastel märksa traditsiooniderikkam kui teistel ümberkaudsetel rahvastel. Kadrisandikomme on põhijoontes analoogne mardisandikombega: mõlema juurde kuulub maskeerituna perest peresse käimine, andide kogumine vastavate laulude saatel, olenevalt vastuvõtust tänu ja õnnistamine või sajatamine.^[9] Sageli rõhutatakse arhiiviteadetes nende tähtpäevade ühetaolisust just sandiskäimise seisukohalt.

Lä erijoon on osa kadride käimine päevaajal, enamasti kadripäeval või sellele järgnevatel, kuid ka sellele eelnevatel päevadel. Õhtul perest peresse käijatest erinesid need mitmeti: käijaiks olid ainult naised, kel talu polnud; käidi enamasti üksi ja teatavates lähiümbruse peredes; maskeering polnud kuigi mitmekesine, saadud annid (toiduained, linad, villad jms.) jäid sandiskäija enda tarbeks. Eriti Muh, aga ka mujalt (Mih, Tõs) on teateid haneks maskeerimisest. Nagu jõuluhaneks käimisel, tõmmati seks puhuks tavaliselt suurrätt üle.

Mardi- ja kadriõhtusel haneks maskeerimisel erinevust pole. Selleks on kasutatud ülespidi karvaga kasukat ja õlgi, voodilina ja patju või suurrätti. Wiedemanni järgi valmistatud hani õlgedest ja sulgedest ning käidud nii peredes lapsi loetamas.^[10] Muh on sanditamiskommet ka „hanede käimiseks“ nimetatud, pererahva tervistav löömine vitsaga on „hanede andmine“ ning sissetulemise juurde kuulub hanesid imiteeriv häälitsus: „Kii, kaa, kaa.“ Muh erijoon on esmakordse haneksolija tõstmine kaevukoogu peale. H. Tampere on läänepoolseid erijooni arvanud suures osas ülekandeks jõulutsükli kombestikust.^[11] 

Kadride maskeeringus ei ole kuigivõrd taotlust näidata end koledana, mustana, rohmakana ei välimuse ega käitumisviisi poolest. Seetõttu kohtab siin traditsioonilisi loomamaske – karu, sokku – vähem kui martide seas. Rõhutatud on feminiinsus: olgu mees- või naissoost isikud, rõivastutakse eelistatavalt naisterahvasteks. Eriti Lä-E teadetes on öeldud, et kadrid on puhtad ja valged. Ilusaksrõivastumise all on mõeldud orienteerumist moodsaks peetavale linlikule moele. Sestap pannakse selga valge hame, jalga valged sukad või aluspüksid, kasutatakse voodilinu ja aknakardinaid, eelistatud on laiaäärelised kübarad, loorid, pitsid, volangid, tutid, lindid, lehvid, paberi- ja riideribad, suled, helmed jms. butafooria. Pikaaegsetest ettevalmistustest või spetsiaalse kostüümi mitmekordsest kasutamisest eri aastatel on kõnet just kadrirõiva puhul. Valgesse rõivastumise üheks ajendiks on kontrastitaotlus martide tumedale rõivale, ent ainupõhjus see ei tarvitse olla. Otsustav pole ilmselt ka kujutelm, et kadride valge rõivas sümboliseerib lund. Valgesse rõivastumist tuleb piirkonniti ette ka teistel tähtpäevadel, näiteks paastumaarjapäeval Ta, Vl, Võ; lujapäeval Se; valged on ka Vl hingesandid ja Sa luutsid.^[12] Kunagine seos surnutekultusega ei ole välistatud, kuid seda kindlalt väita pole samuti alust. Valge ja ka punane värv on esindatud liivlaste kadrirõiva vanemas kihistuses ning vastlasantidel, ent sellegi kombe tagamaad on selguseta.^[13] 20. sajandi vältel on kadride ja martide välimus mõnevõrra ühtlustunud.

Perekonnana esinemine pole olnud tingimata nõutav, ometi on see kõige üldisem. Kui martide seas on juhtiv osa mardiisal, siis kadride seas on kõige olulisemaks peetud kadriema (kadrinoorikut). Enamus grupist kujutab tavaliselt endast kadrilapsi, keda kadrietenduses käsutatakse ja kelle tarvis andisid palutakse. Pereema roll osutub sobivaks ka õlgedest või kaltsudest meisterdatud „kadri titele“ andide küsimiseks. Pruudiks ja peigmeheks rõivastumine on üldisem kui laulatusstseeni mahamängimine – enamasti noorpaar ette ei astunud või tegi seda hiljem järelpeo ajal. Sa panid noormehed toime kadrinoorikute varastamisi („noorikud“ võisid tegelikult olla samuti noormehed) nagu pulmades.

Problemaatiline on ketrajasandi roll. Nimelt ei ole teadete levik ketrajasandi kohta mardi- ja kadripäeva traditsioonis ühesugune. Mardipäeva puhul on levikupilt selgelt lääne-eestiline, jättes kõrvale läänesaared, hõlmatud on Pä lääneosa. Kadripäevaga seoses on üleskirjutusi ketrajasandi laulust või teateid ketrajasandist märksa vähem ning need pärinevad Lõ-E ning Sa. (Vt. levikukaart: kadripäev (1)) Märkigem siinkohal, et liivi vastlakombestikku kuulub samuti ketrajasant, kusjuures vastlapäeval kehtib ketrusekeeld. Ent teated eesti mardi- ja kadrikombestikku kuuluva ketrajasandi kohta ei ühti leviku poolest ei ketrusekeelu, villase töö keelu ega ka lambaniitmise keelu levikualaga. Tundub küll, et ketrajasandi etteastel on olnud seos villakasvu ja/või linakasvu edendamise taotlusega (kuigi kinnitust säilinud rahvapärimus sellele ei anna), nimelt esineb ketrusestseen kaugemategi sugulasrahvaste – maride, lõunapoolsete udmurtide ning mordvalaste kombestikus.^[14] 

Lärmitsemise ja kellahelistamise, laulu ja pillimängu osas ei ole kadridel erinevusi, siiski on kadrietendus keskeltläbi vähem välja peetud kui mardietendus. Ukse taga laulmist ja sissetulekuks loa küsimist tuleb vähem ette, kadride tembud pereõuel on tagasihoidlikumad, mõistu küsimised vähem värvikad, või siis parodeerivad, näiteks: „Kui küstud, kui kaugelt kadrid tulnud, vastanuvat need: „Säältpoolt sitaveskit.“ Ja tulnuvat „seamolliga ning poole vaagnaga“.“^[15] Isegi tööjärje ja pererahva virkuse kontrollimisel ning laste loetamisel on kadrid vähem aktiivsed. Üks käitumuslik erijoon on kadridel ometi. Nii nagu vanasõna „Luutsi tuleb luuaga“ võib väljendada isikustatud luutsipäeva (13. XII) ilmastikuolusid ja üksiti luutsideks maskeeritute tegevust, niisama on analoogiline ütlus „kadri kuseb“ ses mõttes kahetähenduslik. Niisugusest kadriks maskeeritu tembust on teateid üle maa. Seda, et kadrid luua peale pissivad (võib-olla on siin seost kadrisulaga), on maininud ka Wiedemann.^[16] Maagilise eesmärgi kohta võib öelda, et kadrilaulus võivad ette tulla nagu pulmalauludeski värsid selle toimingu soodsast mõjust kapsakasvule.^[17] Hii, Lä on mõned teated, et sel puhul pritsiti juuresolijatele vett, seegi võib olla ülekanne riituslikust tegevusest. Naispühakule kuulumise tõttu pole vesine nii eesti kui teiste rahvaste arvamises mitte ainult kadripäev, vaid samuti ka näiteks maretapäev (13. VII) ja annepäev (26. VII).^[18] Kadriaegsetele ilmastikuoludele Eestimaal nii tunnuslik sula ja külma vaheldumine on omakorda soodustanud sellesisuliste vanasõnade püsimist rahvasuus läbi aegade populaarseina.

Rahvaluulekogujate üleskirjutustes on sagedasti märgitud, et mardi- ja kadrilaulul ei ole muud „vahet“ peale selle, et lauldi „Laske sisse mardisandid“ või „Laske sisse kardisandid“, või siis korrati mardilaulus värsi lõpul „marti“, kadrilaulus „katri“. H. Tampere järgi on refrääniliste mardi- ja kadriviiside levik lõuna-eestiline, Muhu-Kodavere joonele jäävates kihelkondades on kasutusel olnud nii refräänilised kui refräänitud viisid.^[19] Sega-ala on ka Sa, sedavõrd kui sanditamise juurde selles piirkonnas laulmine kuulunud on. Laulude põhimõttelise sarnasuse määrab juba nende ühesugune funktsioon: „Vahe on peamiselt selles, et martidelt oodati põllu-, kadridelt karjaõnne.“^[20] Vastavalt kujunes siis ka õnnistamis- ja sajatussõnade rõhuasetus kadride puhul enam karjale. Olenevalt sellest, et kadrid kujutasid endast naisi, on kadrilaulus innukalt küsitud naiste käsitööks vajaminevat:

Kadri vidrib, kadri kudrib,
kadri vidrib villasida,
kudrib kuue lõngasida.^[21] 

Põhjuski võidakse laulus otsesõnu välja öelda:

Kadri kibe ketramaie,
oolik okki sõtkumaie.
Kadri taht vaprast vaevapalka.^[22] 

Andide palumisel on kadriema rohkem kui mardiisa hooles oma „laste“ kehakatte pärast, seda vastavasisulistes pöördumistes rõhutades. Öeldi, et kadrid „nõudsid aga rohkem toiduainete asemel villu“ (HMd). Vormel „käidi villu ajamas“ kehtib niisiis just kadrisantide kohta ning andide andmisel püüti neid kadride taotlusi rohkem rahuldada.

Söögikraami on antud nii martidele kui kadridele ühtemoodi. Läänesaartel domineerivad vorstid ja käkid, ka „Mart saab makki ja kadri käkki“^[23]; meelisannid olid veel oad-herned ja pähklid. Lõ-E on sageli nimetatud karaskit, Mulgimaal kukki-kanu (need ei tarvitsenud olla valmis küpsetatud). Maa idaosas olid oad-herned sagedane mardiand. Kombekirjeldustes on tavaliselt loetletud, mida sandiskäijatele kaasa anti, ent ei selgu, kas ühe pere annid pidid olema võimalikult mitmekesised, nagu märgitakse Kir teates: „Siis perenaine tõi igast kraamist natuke“. Ootuspärane see ju oleks, näiteks on villade või villaste esemete annetamist peetud lambaõnne tagatiseks. Arhiiviteated pärinevad ajast, mil sanditamiskombe maagiline tähendus oli juba taandumas; siiski tundub, et ka varasematel aegadel pole andide mitmekesidust oluliseks peetud, vaid anti, „mis kellelgi oli“. Liha on antud nii martidele kui kadridele, kuid teateid nimelt lambaliha andmisest kadriannina on enam – siin on seos Kadri kui lammaste patrooniga küll ilmne.

Karistused kadridelt peredes, kus neid sisse ei lastud, on samasugused kui martidelt. Levik piirdub rohkem Lõ-E. Tare ukse ette (harvemini lauda- või aidaukse ette) tassiti puuvirn, seamold, kivihunnik, ader või äke. Sõidu- või põllutöövahend võidi tirida hoone katusele, puuriida otsa, või keerati lihtsalt kummuli. Lisaks kättepuutuva inventari ümberpaigutamistele olid traditsioonilised karistusviisid korstna kinnitoppimine, linaluude puistamine kaevu, loomade laudast välja laskmine.

Kadride järelpeod on ülemaaline komme, ent Põ-E on need olnud enam simmanitaolised noorte kooskäimised. Lõ-E kombekirjeldustest selgub, et sagedamini on oluliseks peetud rikkalikku lauda ning kohale tulid ka need, kes ise sandis ei käinud. See tingis põhjalikumad ettevalmistused ning kadriannidki olid antud arvestusega, et siit jätkuks ja sobiks hiljem lauale panna. Järelpeo korraldamisel oli õlu nii mardi- kui kadrikombestikus ühtviisi nõutav.

Lä kadripulmade ettevalmistustes ilmneb naispere innukas osavõtt. Kui naisterahvaste sandiskäimine kombeks polnudki, oldi seda agaramad järelpeo korraldamises: „Need kadrid läksid jälle kõik kokku ja sealt need perenaised, seal tehti siis kõik need söögid, kõik need asjad.“^[24] Pulmatavandit tuleb kadripulmas rohkem ette kui mardipulmas. Üles tõmmati pulmalipp (Khn), omas rollis olid pulma ametimehed – pruuttüdrukud, käemehed, isamees jt.; läbi mängiti kosjaskäik, sõit pruudikoju, laulatus, noorpaari saunaviimine jms. Pulmad võisid kesta mitu päeva, Kir teates on osavõtjate arv öeldud olevat 60–70 ringis. Ütlus „Mardil Kadri käes“ märgib kahetähenduslikult nii kadripäeva saabumist kui humoristlikku põhjendust pulmade pidamiseks. Kadripulma jaoks andisid koguvaid kadrisid on, eraldamaks lisaelatist hankivatest annetuste kogujaist, nimetatud ka pulmakadrideks.

20. sajandi teisel poolel on kadriskäimine kohati üldisem kui mardiskäimine. Noorema ea, 4–14-aastaste sandiskäijate seas on nii poiste kui tüdrukute rühmi, käiakse mardis ja kadris; 15–17 aasta vanuses käivad põhiliselt tüdrukud ja enamasti kadrisandis; sellest vanem iga on esindatud segagruppidena, käiakse eelistatavalt kadrisandis, kusjuures linnas külastatakse ka toiduainetekauplusi, restorane, ühiselamuid, sõidetakse liinibussiga.^[25] Koolis organiseeritud kadrikarnevalidel on olulisem rollimäng, kultuuritöötajate organiseeritud kadriõhtutel seltskonnatants. Linnakoolide õpilaste, eriti uuslinnaosade õpilaste maskeeringus on vanapärast vähem kui maa- või agulikoolide õpilastel: esimestel on enam esindatud kauboid, robotid, populaarsed tegelased lasteraamatutest (Pipi Pikksukk, Punamütsike, Saabastega Kass), vähem on eitesid-taatisid, traditsioonilisi ametimehi ja loomamaske. Enamvähem ühtviisi võib kohata kuradeid, nõidasid, kaunilt ja „peenelt“ rõivastatud daame.

Ehkki püha Katariina ikonograafiline tunnus – piinaratas – meenutab vokiratast, pole see küllap ainuke põhjus, miks teda Saksamaal ketrustööliste kaitsepühakuks on peetud. 16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast majanduskalendri tähtpäev, millest lõppesid naiste välistööd, oli aeg lambaid niita ning alustada tööga ketrustubades.^[26] Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.^[27] Gösekenil on tähtpäevanimetuse Kaddrina pehw juures märge, et Katariina oli lammaste patroon (Erat Catharina Patrona ovicularum).^[28] Võnnu kiriku visitatsiooniprotokollis 1680. aastast räägitakse eestlaste lambajumala Katariina austamisest ja teenimisest; lammaste jumalat Kadrit tähtpäevaga 25. november on nimetanud samuti Hupel.^[29] Eestis pole lambaniidu ja ketruse või ka villase töö seisukohalt tähenduslik mitte üksi kadripäev, vaid ka mardipäev, kui piirduda lähedasemate daatumitega (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (3)). Peale keelu kadripäeval lambaid niita, mille kohta on teateid põhiliselt Ta, on Lõ-E niitmiskeeld mardi- ja kadripäeva vahel („kahe sandi vahel“), muidu „sant viib villa ära“. Krk on keelu põhjendus sama mis Lätis: lambad lähevad kirikusse ega tohiks sel puhul alasti olla.^[30] Lüg teates on see kahe tähtpäeva vahemik just sobiv – kasvaksid kirjud talled (siin on aluseks uskumus, et kirjud loomad sigivad hästi). Sporaadiliselt on teateid kadripäevast kui lambaniidu tärminist; siiski näib kadriniit (Lõ-E kadripügi) tähendavat seda, et seda tööd oli paras aeg ette võtta kadripäeva paiku.

Küllaltki vahetus seoses on lambaõnne taotlemine toitlusega (vt. levikukaart: kadripäev (2)). Mulgimaal söödi kanaliha lambalaudas ning luud maeti sõnnikusse – tegemist on ilmse ohvritoiminguga.^[31] Arvesse võttes Pilistvere 1680. a. kirikuvisitatsiooni protokolli andmeid söömaajast lambalaudas, kus kariloomi veel ka imiteeritakse hüplemisega,^[32] võib ohverdamiskombe varasemat levikuala ulatuslikumaks arvata. Ohvrisöömaaja tunnuseid paistab leiduvat kirjeldustes lambaliha valmistamisest toiduks Vän, Hel, Plv, Räp; „pallast liha“ on soovitatud süüa Krk, „sis lääve lamba ästi kõrda“.^[33] Samasugune eesmärk on olnud Vi, Ta tangupudru söömisel. Toimingu maagilisest sisust jutustab pärimusteadete enamus: süüakse (lamba)laudas, pudruvaagna alla pannakse lõngakera (VMr), putru viiakse üksteisele (Trm). Teised nimetatud toidud kuuluvad samuti rituaalsete toitude hulka, mainitud on kiislit (Trm), lambaliha tangupudruga (VNg), soolaga keedetud herneid või ube, kama või kamapalle (Kod). Mitmel korral on märgitud, et sel puhul joodi ka õlut, Sim koguni „anti kõigepealt loomadele, siis lähevad need korda“. Kirjeldusi iseloomustab tarbefunktsiooni rõhutamine isegi siis, kui teemaks on külanoorte „tembutamised“ laudas. Kogu see karjandusmaagiline tegevus leiab aset kadripäeval ning puutub kadrilaupäevastesse sandiskäijatesse võrdlemisi vähe. Vi kuulub laudas tangupudru söömise juurde taas kariloomade imiteerimine: matkitakse oinaste puksimist, veiste puskimist (selleks puhuks pannakse keegi kütke), lastakse kukerpalli, sööstetakse üksteise otsa hunnikusse. Lai on seda päeva lambapäevaks nimetatud, Trm teate järgi söödi sel päeval lammaste pudru. Põhja-Tartumaal on kadripäev määmise (mäimise) päev, sest sel päeval käidi teises peres määgimas (vt. levikukaart: mardipäev ja kadripäev (2)). Määgijatele anti süüa tanguputru, kaasa herneid (need olid toored), ka ube, kaalikaid, kanepiseemneid, hilisemal ajal õunu ja kompvekke. 20. sajandi algul lapsena määgimas käinute mälestuse järgi mindud teistesse oma küla peredesse hommikul või päeval, ukse taga või tuppa astumisel tehti lamba häält. Kombekirjeldustest ilmneb, et käijaiks olid enam naised ja lapsed kui mehed. Täiskasvanud käisid üksi või paaristikku, lapsed grupina. Määgijate soo, arvu, rõivavärvi järgi ennustati järgmiseks aastaks oinas- või utetallesid, kaksikuid, musti, kirjusid, valgeid: „Määsime ja kui perenaane välja tuli, nägi poisikesi, ütles, et „Meie oinid ei taha, me tahame utelambid!“ Siis anti meile sukrut ja hernid ja kaalikaid ja mida meile anti. Muidugi oli hea meel. Poisikesed ei saanud. Ja kui poisikestele ei antud, siis poisikesed jooksid minema ja ütlesid, et „Vana vainu aia taha, talled taga järgi!“ Muidugi oli perenaistel siis paha meel, ajasid veel neid taga, aga meil oli hea meel.“^[34] Imiteerida võidi selleski piirkonnas samuti teiste koduloomade ja ka kodulindude hääli, seda enamasti laudas, harvemini aidas, kuhu perenaine määgijad kutsus.

Soomlaste kadripäeva kohta on teada palju analoogilist nii idapoolsest Soomest kui Ingerimaalt, olgu see lambaliha söömine laudas (siia juurde on lausutud veel loitsusõnu lammasteõnneks) või pudru ja õlle pakkumine kariloomadele.^[35] Kadriõlu – kaisan kahjaiset – näib olevat ohvrijoogina sama tähendusega, mis karjaõnne taotlusel Ida-Eestis, ent kadripäeva tähistamisel isegi olulisem kui meil.^[36] Lätlastele kadriskäimine omane pole, küll aga leidub ühist karjanduse valdkonnas: kadripäev oli loomade püha; keedeti putru, et lambad hästi edeneksid; kehtis lambaniitmise ja ketruse keeld; samuti kui Ida-Eestis, on külaliste tulek lambaõnnega seoses (külalise mütsiga tuleb lambaid vihtuda, siis sünnivad kaksikud talled).^[37] Liivlaste kohta on teada lambapea söömise komme kadripäeval, selleks et lambad edeneksid. Lammastepäevana on nii liivlastele kui lätlastele siiski olulisem kadripäevast üheksa päeva võrra hilisem barbarapäev (4. XII).^[38] Meil pole sellest päevast peaaegu midagi enamat teada kui nimetused (Käi parbupäev, Wiedemanni sõnaraamatus parbapäev, Se alalt nimetus varvara ehk varvalapäiv) ja pühakulegend, ent liivi ja läti rahvakalendris on see üsna omanäoline majanduskalendri tähtpäev.^[39] Siia kuulub mitmeid naistetöö keelde: liivlastel ketrus, õmblemine, kudumine, haspeldamine, jahvatamine; lätlastel õmblemine, nõelumine. Liivlased on käinud barbarasandis (sellekohaseid andmeid on ka lätlaste kohta, samuti teade, et karjused pidid sel päeval kükakil karglema). Liivi sanditajate – bārbanite ühisjoon Ida-Eesti määgijatega on külaskäik tähtpäeval, rõivavärvi järgi tulevaste tallede värvi ettearvamine, lammaste imiteerimine määgimise ja jalgade trambutamisega (lambakarja sõraklõbin). Tõenäoliselt on kadri- ja barbarapäevale koondunud ning kadripäeva kombestikus kulmineeruvad lammastepüha jooned pärit ühiselt balti-läänemeresoome aluspinnalt, kusjuures lokaalne omapära on pikaaegse iseseisva arengu tulemus. Pole võimatu, et vastava traditsiooni kunagine levikuala ongi olnud idapoolne. Katariina-pühaku tundmist Ida-Soomes ning Karjalas peab K. Vilkuna eestimõjuliseks.^[40] 

Koduste tööde keeld või lubatavus seostub samuti lambaõnnega. Villase töö keeld (vt. levikukaart: kadripäev (3)) pole omane Jä, Ha, Sa ning Kagu-Eestis Ta, Võ, Se. Keelu põhjendused on erinevad, kuid nende mõte üsna ühesuunaline: lambad jääksid pimedaks, hakkaksid luukama, „lamba pea hakkab ringi käima“ (pöörlemistõppe ehk tsönuroosi haigestumise sümptoom), sõnaga – lambaõnn kaoks. Villa kvaliteedi halvenemisest teateid pole. Naiste keelatud sellekohastest töödest on enam nimetatud ketrust, vähem varrastel kudumist, nõelumist, õmblemist, kangakudumist, sõlmimist (lammaste jalgadele kasvaksid sõlmetaolised munad). Neist keeldudest on ketruse keeld teistel rahvastel kõige tuntum.^[41] 

Ilmaennete poolest on kadripäev mardipäeva analoog, erinevus on ennete populaarsuses. Tähepildist (Linnutee, Sõel, Suur Vanker) lähtuvad ilma- ja saagiended on osalt kirjandusemõjuline sekundaartraditsioon. Lä rannikualal, Hii, Muh on jälgitud Linnutee heledust hargnemiskohast taevaserva poole – tume Linnutee tähendab lumevaest talve. Hii on Sõelatähtede helendamist peetud lume peatse mahatuleku märgiks. Eeloleva kevade ilma ja saagi ettearvamine on mardipäevaga võrreldes juhuslik.

Üldhinnangus on kadripäeva pärimus vähem vanapärane kui mardipäeva pärimus. Eriti ilmneb see sanditamiskombe kaudu: maagilist otstarvet ning sellele tunnuslikku leidub seoses kadrisantidega vähem kui seoses mardisantidega. Välja arvatud Lä-E järelpidu, millele vanad kooskäimise tavad annavad oma värvingu, sai mujal, olenevalt naispere suuremast aktiivsusest, 20. sajandi esimestel kümnetel kadripeo korraldamine populaarsemaks kui mardipeod. Kuna seda päeva talve ega järgmise majandusaasta alguseks ei loeta, on pikaajaline saagi- ja ilmaprognoos napi esindavusega, vähe on ka sellesisulisi vanasõnu. Nii kombekirjeldustes kui asjaomastes käsitlustes on tavapärane rõhutada mardi- ja kadripäeva paarsust iseloomulike vastanduste kaudu: mardipäev on meeste püha, kadripäev naiste püha; mart põllu, kadri karja üle; mardid on mehed, kadrid – naised; mardid on mustad ja koledad, kadrid valged ja ilusad. Siinkohal väärib rohkem esiletoomist kadripäeva karjandusmaagiline kombestik maa idapoolses osas, mis eraldi sandiskäimise kombest on püsinud vitaalsena ning oma maagilist funktsiooni minetamata kohati veel 20. sajandi keskel.

Märkused:

^[1] Legendi järgi on 25. november pühakuks kuulutatud neitsi Katariina märtrisurma (306. või 307. a.) mälestuspäev. Katariina legendi kujutamisest Sa Karja kiriku skulptuurigrupis vt. Üprus, lk. 30–31.

^[2] HDA IV, vg. 1074.

^[3] HDA IV, vg. 1080–1082; samasuguseid jooni leidub venelaste traditsioonis. – Dal, lk. 897.

^[4] Vrd. HDA IV, vg. 1077.

^[5] Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 104–105.

^[6] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 310–314; Šmits II, lk. 810–811.

^[7] Tšitšerov, lk. 20 ja 42; Dal, lk. 896–897.

^[8] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 136–137.

^[9] Tampere, ERlV II, lk. 11–12; ERlA IV, lk. 122–123.

^[10] Wiedemann, AIÄLE, lk. 369.

^[11] Tampere, ERlV II, lk. 14

^[12] ERk II, lk. 29 (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (2)); ERk III, lk. 235 (lujapäev); ERk V, lk. 249–252 (hingedeaeg).

^[13] Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 100–101; 108–110.

^[14] Hiiemäe, Määgimaskäimine, lk. 21; Aktsorin, lk. 158–159.

^[15] ERA II 17, 208/9 (141) < Kihnu khk – E. Treu (1929).

^[16] Wiedemann, AIÄLE, lk. 369.

^[17] Vrd. ERlA III, lk. 804–805; sigivusmaagilisest tähendusest vt. kommentaaris laulule «Kuhu kaasikud kusevad“ ERlA IV, lk. 318.

^[18] ERk IV, lk. 217 (maretapäev), 271 ja 276 (annepäev); vrd. Kuusi in coop, lk. 143– 144.

^[19] Levikukaarti vt.: Tampere, ERlV II, lk. 19. Samas lk. 20–21 on iseloomustatud mardi- ja kadrilaulude muusikalisi stiile.

^[20] ERlA IV, lk. 123.

^[21] EÜS VI 1729 (211) < Järva-Jaani khk – J. Välbe ja A. Martin (1909).

^[22] H II 5, 240 (37) < Karksi khk – J. Hurt (1883).

^[23] Vrd. Moora I, lk. 182.

^[24] RKM, Mgn II 2796 c < Martna khk – M. Kõiva ja P. Vesik (1976).

^[25] RKM II 431, 503/14 < Tartu linn – M. Hiiemäe (1989); RKM II 411, 112/67 < Tartu linn – J. Malin (1985).

^[26] Vrd. HDA IV, vg. 1076–1077.

^[27] Vahtre, Keskaegsete maakirikute, lk. 38–39. Katariina on neljandal kohal Maarja, Johannese ja Miikaeli järel. Vt. ka Rajandi, lk. 96; Vilkuna, Eesti Kadrina, lk. 851.

^[28] Göseken, Manuductio, lk. 83.

^[29] Eisen, EM II, lk. 87–88; Hupel, TN II, lk. 145.

^[30] Vrd. Šmits II, lk. 810–811.

^[31] Sellele piirkonnale on omane samuti kuke ohverdamine hobusetallis hobuste õnneks teistel kalendritähtpäevadel.

^[32] Eisen, EM II, lk. 88; Loorits, Grundzüge II, lk. 302.

^[33] Vrd. teateid hobuste- ja lehmakahja kohta Kraasna eestlastelt. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 84–86.

^[34] RKM, Mgn II 719 a < Torma khk – H. ja E. Tampere (1962). Samasugust poiste eemaletõrjumist on täheldatud idamaride sügisese lambalaudas peetava linnulihasöömise puhul. – Holmberg, Religion der Tscheremissisen, lk. 188–189.

^[35] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 311–314; Hautala, lk. 361.

^[36] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 313.

^[37] Šmits II, lk. 810–811.

^[38] Märtrina 306. a. hukatud neitsi Barbara (vene k. Варвара) mälestuspäev, tuntud paljude Euroopa rahvaste seas, sealhulgas venelastel. – HDA I, vg. 905–910; Dal, lk. 897–898.

^[39] Vrd. Šmits I, lk. 116; pikemalt vt. Salve, Sanditamine liivlastel, lk. 104–107.

^[40] Vrd. Vilkuna, Eesti Kadrina, lk. 848–852.

^[41] Näiteks ingerisoomlastel: Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 311; lätlastel: Šmits II, lk. 811.