Minu koera nimi on Rambo, tuli see kohe siis kui ta võtsime. Ta on tiibeti mastiff ehk ikka korralikult suur koer ning nimi tuli isalt kuidagi loomulikult.
Kasvades talus on lemmikloomi olnud palju. Väiksed lapsed ju nimetavad kõiki asju enda omaks ja nii arvasin ka mina, et kõik loomad on just minu lemmikloomad. Näiteks mäletan ma lehma Pipit, kellele pani nime minu õde. Nime esimene täht tulenes ta isa nimest, sest see on teatud reegel, mida tuleb järgida, täpsemalt ei oska öelda. Ta oli oranž, mustade juttidega ja mina leian seose tema värvi ja tegelase Pipi Pikksukk juuste värvi vahel. Arvatavasti tuleneski nimi sellest tegelases, sest nime panekul on hästi tähtis kõlavus ja lihtne hüütavus, mida sel nimel ka on. Veel on mul kass Njäuhti, kellele pani nime mu teine õde. Tema nimi tuleneb ta iseloomust, nimelt on ta juba väiksest peale hästi pirtsakas kass. Kui miski ei meeldi või midagi soovib annab ta sellest tead kõva kisaga. Kuna inimkeeles on meil kokkulepe või ühtne tava, et kassi häälitsusi immiteerime sõnaga „njäu“ tuleneb sellest ka nimi Njäuhti. Samuti on huvitav tema saamislugu ja hiljem välja tulev tõde. Kui minu õde õppis veel Võru gümnaasiumis, tuli ta üks nädalavahetus koju puhkama teatega, et meil on nüüd kass. Ütles, et leidis väikse kassipoja prügikasti äärest kui jooksis bussipeale, millega koju sõita. Lisas ise nutuäärel olles, et ei olnud südant jätta väike vaene kassikene sinna külmuma ning lausa pidi ta kaasa võtma. Sel ajal mu emale väga kassid ei meeldinud, pigem eelistas ikka koeri, kuid tal läks ka sellise jutu peale süda härdaks ja nõustus kassi endale jätmisega. Kui Njäuhti oli meil juba mitu aastat olnud istusime perega teleka taga ja ta tuli ka sinna, istus õele sülle. Õde paitas kassi, vaatas ühelt poolt vaatas teiselt poolt ning lõpuks lausus: „ Oh, ta on ikka nii oma ema moodi!“ Kõigil tekkis segadus: „Mis ema moodi, kui sa ta prügikasti äärest leidsid?“ „Kuidas sa ta ema veel nägid“. Nii rääkiski õde ennast sisse ja pidi tunnistama, et tegelikult sai kassipoja sõbranna käest ja tõi ta emale hoolitseda. Siiani visatakse nalja: „Noh prügikasti äärest leitud kass jah? :)“
Kassid, nimega Nurri ja Päkapikk. Nurri sai onma nime sellest, et ta väiksena muud ei teinud, kui ainult nurrus. Päkapikk sai oma nime tänu sellele, et ta oli oma pesakonnast kõige pisem ja ta magas koguaeg sussi sees.
Paar aastat tagasi, kui ma kooriga Saksamaal käisin ja tagasi tulin, oli minu kass, Nurri kaduma läinud, käisin mitmeid õhtuid teda otsimas. Ema oli juba lootuse kaotanud ja ühel õhtul ütles ta, et ta on väsinud ja ei jaksa tulla. Lõpuks ma veenasin teda ja ta siiski tuli. Õnneks lõppes kõik õnnelikult ja ma leidsin tol samal õhtul oma kassi ülesse.
Mul on kass nimega Kessu. See nimi tuli sellest, et kui me ta saime, käis telekast lastesaade "Kessu ja trip"- samuti reageerivad kassid hästi s-häälikule.
Mul on praegu koer. Tema nimi on Pipsu. Me perega proovisime välja mõelda nime talle, kuid me ei suutnud ühiselt otsustada, nii et mu ema nimetas ta Pipsu. See on kena ja nii on teda lihtne hüüda. Ta on väike pahandus. Tal on väga palju energiat ning teda on raske väsitada. Talle ei meeldi ka üksi olla, mistõttu kui ta üksi on, tekitab ta palju pahandust, lõhkudes asju ja neid ära peites. Sellega on saanud palju nalja, kuid on ka vahel pahaseks teinud.
Hetkel ei ole, aga kunagi oli mul kass nimega Tondu. Nimi tuli sellest, et ta oli üleni süsimust ja meenutas veidi tonti. Mäletan, et ükskord tahtsin ta rihma otsas välja jalutama viia, kuna ta oli toakass, aga ta pani koos rihmaga jooksu. Õnneks leidsime ta üles.
Mu koera nimi on Bella. Tema nimi tuli Tweenie põngerjate multikast ning selle nime andis talle mu õde. Mina tahtsin talle hoopis teist nime panna, kuid lõpuks jäi vanema õe sõna ikka peale.
A. Mul on kaks kassi. Esimese kassi nimi on Kurri. Ta sai oma nime selle järgi, et kui me ta võtsime, oli ta arglik ning ei tulnud diivani alt välja, kuid samas nurrus vägaväga valjult. Teise kassi nimi on Nööp. Tema nimi tuli sellest, et sellel päeval, kui me ta kassipojana võtsime, jäime me väiksema õega kahekesi koju. Kui vanemad õhtul tagasi jõudsid, läks väike õde ukse peale ning ütles "shh, olge tasa, nööp magab", kuid tol hetkel kasutas ta tegelikult sõna 'nööp' justkui hellitusena, mitte kui nimena. Kurriga seoses tuleb mulle esimese asjana pähe kindlasti see, kuidas ta mitu aastat tagasi kodust ära läks ning tagasi ei tulnud. Teda polnud umbes pool aastat, kuni ühel päeval mu isa helistas mulle ning andis teada, et Kurri on tagasi. Umbes kahe aasta pärast juhtus täpselt sama asi, kuid palju pikemaks ajaks. Teda ei ilmunud välja ligi kaks aastat ning järsku oli ta ühel päeval jällegi kodus tagasi. Seda ei osanud meist keegi oodata, sest tegelikult on tal juba parajalt vanust ning arvasime, et ilmselt on ta lihtsalt vanadusse ära surnud.