Minu peres on olnud mitu kassi enne praeguseid ning üks koer, kuid kes on meie seast lahkunud. Mul on hetkel kolm lemmiklooma, kaks kassi ning üks koer. Esimene kass Miisu sai enda nime väga kiiresti ning juhuslikult, kui too nimi mulle pähe tuli. Miisu on ema poolt hüljatud ning surmasuust päästetud kass, kelle me enda kodu pööningult leidsime. Teine kass Toomas, lühemalt Tommi on meie juurde tulnud planeeritult, kui ema soovis kassi ka endale, kuna Miisu on rohkem minu kass ning hoolitsen tema eest ise. Huvitav on see, et kunagi Tallinna kassinäituselt võtsime endale kassi Sander ehk Sannu, kes oli üleni valge ning suur kass ja külas sündis talle väga palju järglasi ning Miisu on sealt suguvõsast pärit. Tommi on aga üleni must kass. Hundikoer Donna sai enda nime esimese koera järgi, kes oli Doora, soovisime alles jätta tema mälestust.
Mul olid kunagi kääbushamstrid, kes olid kull naissoost, kuid kuna mulle meeldisid nimed Bosse ja Lasse tänu lastefilmidele, siis otsustasin ma neile hoopis poiste nimed panna. Minu ühe kassi nimi oli Toomas ning see nimi oli tal juba siis kui me ta ostsime ning mõtlesime, et las ta siis olla selline. Teise kassi nimi on Sofia ning selle nime valiisn mina talle. Soovisin et nimes oleks kindlkasti s täht sees, sest kassidel võiks vist olla nii (reageerivad ehk s tähele paremini).
Minu lemmikloom on koer Toots. Talle panid nime tema kasvatajad. Nime ta sai selle järgi, et tema kasvatajad tahtsid, et kõikide koerte nimed algaksid T tähega. Nii oligi nende peres: Toots, Teele ja Toomas.
Minu kodus lebab pärsija kass nimega: Toomas, teda kutsutakse ka "Tommyks".
Tema nime tähendust ma kahjuks ei tea, me saime ta küll väiksena, aga nimi oli tal juba olemas.
Minu tuttavale väga meeldib mu kass, sellega seotud siis alati, kui ta mulle kooli peal vastu tuleb või nt näeme kusagil, ütleb ta esimese asjana alti "TOOMAS", aga ta ei ütle seda tavaliselt, vaid mingi vunks käib tal häälest läbi ja see teeb meelde alati nii soojaks.
Minul ei ole lemmiklooma, kuid mu vanevanematel on kass. Tema nimi on Taku. Talle kinkis minu isa endine kaasa. Kassi sünnipärane nimi oli Tuusti, kuid mu vanaisa ei jaksanud tervet nime välja öelda, mistõttu hakkas ta teda kutsuma Takuks. Taku on väga pelglik ja laisk kass. Ta laseb ennast paitada ainult siis kui ta nurub süüa. Maal oleva koera nimi on Toomas. Tema saime siis kui mu vanaisa sai 55 aastaseks ning Toomas oli meie kingitus. Vanasti kutsusime teda hellitavalt Tommiks kui ta veel kutsikas oli ning me teda toas hoidsime. Suuremaks kasvades ta hakkas üles tuhnima mu vanaema peenraid ning sellepärast panime ta ketti. Praegult käin ma oma vennaga teda jalutamas pea iga kord kui me tema juurde satume.