Nüüd räägin siis oma kassidest. Mul on neli kassi: kolm isast ja üks emane. Kõik sai alguse sellest, et meil oli vana kass Kalle ja tema kadus ära, lihtsalt ükskord läks ära ja tagasi enam ei tulnud. Siis me otsisime perega kassi (mitte sõna otseses mõttes). Oli reedene päev, siis ma läksin koolist koju, see oli sügise poole. Ma läksin koolist koju ja mida ma näen - auto tuleb ja mingi kass kõnnib rahulikult keset teed (no siis ma ei teadnud sellest kassist midagi). Ma hakkasin kassile käega märku andma (ta kõndis näoga minu poole) ja tema tuli tee äärde ja auto sõitis mööda. Ja siis tuli kass üle tee minu juurde ja hakkas mööda mu püksisääri nühkima. Mina läksin edasi ja tema kõndis järgi koduni. Kodus ema andis kassile piima ja midagi hamba alla. Kui ema hakkas vaatama, mis sugu ta on selguski, et ta on emane kass. Ema tahtis kassi ära ajada, aga kass ei läinud ja siis sain ma aru, et ta on kodutu kass. Ema pidi kassi meile elama jätma, kass on praegugi rõõmsa meelega meie juures. Kui tuli kevad, siis sai kass pojad, aga see pesakond hukkus, õieti me ei näinudki seda pesakond. Teine pesakond jäi ellu, aga ajapikku surid kõik ära: kõige ennem suri must kass, siis suri hall kass ja ja see järel suri must kass valge kõhualusega Tommy ja kõige viimasena suri tume tumedate triipudega Tiiger, kes elas kõige kauem, elas järgmise pesakonnani. Siis tuli kolmas pesakond, kes elab siiani, nendest on ainult üks surnud, see oli emane kass, aga ta oli hästi armas ja ilus. Isased elavad praegugi. Praegu elab helehall helehallide triipudega kass Jerry Alpinist, natsa tumedam tumedate triipudega Tommy Äpu ja valge tumehallide laikudega kass Kalle Paksu. Selline siis see kurb kassijutt oligi.