Mul oli koer nimega Näffa. Suri Veebruaris 10 aastasena. Me saime ta isa sünnipäevaks. Ma ei mäleta kui vana ma olin. Nad panid ta nimeks Näffits aga mina ütlesin Näffa, sest ma ei osanud Näffits öelda sel ajal. Ta oli väga tubli koer. Kui mina olin 2-3 aastane ja proovisin aiast välja saada, sest ma nägin ema väikest ema teda proovimas magama panna. Näffa tuli värava ette. Oli seal nii kaua kui isa tuli ja talus mina peksmas teda.
Üks kord kui mu väike vend näoga kukkus lumme, siis Näffa hüppas vastu maja seina ja akent, et ema teavitada.
Pidime vahesti küla peale otsima minema, sest ta suutis koha peal hüppata üle aia.