Minu esimesed lemmikloomad olid kaks liivahiirt, kellele ma panin nimeks Nupsu ja Tupsu (vahet me neil ei teinud). Ilmselt valisin need nimed lihtsalt seetõttu, et mulle kohutavalt meeldis kõik roosamanna ja nunnu ning sellised olid ka need nimed. Liivahiired olid ülivahvad tegelased. Tõime neile lisaks poetoidule vahel õuest kirsi- ja õunapuuoksi, mida närida. Vaarikaid sõid nad kahe käpa vahel. Esimesel päeval peale nende ostmist jäi üks neist liivakaussi magama. Hiired ei hammustanud meid kunagi ja olid üldse väga rahulikud, aga vahel võis keegi võõras neid häirides kerge hammustuse saada. Minu kass Mirju (9-aastane) sai nime sellest, et olin päeval, kui me ta saime, kuulnud sõpra ütlemas sõna kirju-mirju. Kuna kass on mustvalge, tundus mulle, et see on igati vahva nimi (siiani meeldib see mulle väga, sest see on klassikalistest kassinimedest erinev). Pärast tuli välja, et Eestis on veel vähemalt kaks samanimelist kassi. Mirju on hästi uudishimuliku ja ülemeeliku iseloomuga kass, kellele meeldib nii süles olla, magada kui ennastunustavalt mängida. Temaga seoses on mul sadu lõbusaid lugusid. Ühel korral väikese kassipojana kukkus ta kardinapuult jahtunud kissellikannu (jäi terveks) ning suutis kogu köögi ning iseenda katta paksu roosa vedelikuga (roosa ei tulnud tema valgelt kaelalt isegi peale pesu veel pool aastat maha). Teisel korral põgenes paaniliselt, kui iminappadega ämblik ta käpa külge jäi. Ta kardab mitmeid putukaid ning vaatab akendel pigem sisse kui välja. Kuna Mirju kasvas koos minuga üles, siis oli ta pidevalt minu juures, kui mängisin. Lapsena võisin veeta tunde mõeldes välja põnevaid ja keerulisi lugusid ning neid läbi mängides. Tavaliselt jutustasin ma lugu valju häälega ning samal ajal riietasin nukke. Kass elas neisse mängudesse sisse ning ronis nukuvooditesse, ajas ümber põrandale reastatud sadu Polly Pocket nukkude kingi ning oli üliõnnelik, kui sai nukupudinatega mängida. Lisaks sellele on Mirjul oskus (siis, kui ta viitsib) toa teise otsa visatud pabernutsakut ära tuua ja ta on väiksena vannis oma saba taga ajanud. Peale seda, kui olime ühel suvel neli nädalat temast eemal ning tema elas üksi korteris (talle toodi iga päev süüa ja hoolitseti tema eest) oli ta meie naasedes nii rõõmus, et ei suutnud paigalgi olla, tormas nurrudes mööda tube ringi, ronis iga kapi otsa ning ei suutnud otsustada, kas nühib, tuleb sülle või jookseb veelkord õnnest ringi. See oli kõige suurem rõõm, mida olen iial ühegi looma poolt näinud. Mirjust on veel palju-palju lugusid, ent need tulid mul esimesena meelde.