Mul on koer, kelle nimeks on Jackie, kuid kõik kutsuvad teda Jackuks, sest see on tunduvalt sobilikum ning läheb talle omase armsa olemusega rohkem kokku. Kõige huvitavamaks looks pean tema jõudmist meie peresse. Nimelt oli Jacku algselt meie naabrite koer. Kuid kuna mingil arusaamatul põhjusel otsustati antud peres veel üks laps saada. Saadigi. Aga kuna Jacku on suhteliselt lärmakas koer, siis üsna pea avastati, et beebi ja see koer ei mahu ühe katuse alla ära. Jõudsid siis meie pereni jutud, et neil on plaan ta varjupaika anda. Minu ülimalt suure südamega ema, kuulnud naabrite plaanist, polnud absoluutselt nõus sellise kavatsusega ning loetud päevade pärast oli meie pisikeses katusekorteris üks pereliige juures. Tõenäoliselt üks elu parimaid otsuseid, sest keegi meist ei kujutaks elu ilma selle karvapallita ette. Imeline!