Mul on koer. Ta nimi passis on Beatrice, kutsume teda kodus Betty'ks, sest see on lühem ja kergem ning väksena oli mul kinnisidee panna oma lemmikloomale nimeks Betty.
Kui me teda esimesel korral vaatamas käisime, siis ta hoidis pigem omaette, oli väga vaikne võrreldes oma ema, õe ja vennaga ning enamus ajast magas mu süles. Nüüd kui ta kuskil väikest krõbinat kuuleb hakkab kohe haukuma, on pigem teistega ehk mu perega koos, mitte üksinda, ta endiselt magab palju, aga mitte minu, vaid mu isa süles.