Kalendrilaulude viisid

Taive Särg

Mis on kalendrilaul

Kalendrilaulude all mõeldakse regivärsilisi laule, mis oma sisu, esitamise olukorra ja traditsiooniliste vormitunnuste poolest kuuluvad rahvakalendri tähtpäevade (või perioodide) kommete juurde. Kalendrilaulud on välja kujunenud eelkõige niisuguste kommete juures, kus on olulised sõnamaagia, meelelahutus ning kauem kestev erilise iseloomuga koostegevus (sanditamine, kiikumine).

Kalendripühad tähistavad tsüklilise ajaarvamise perioodide vahetumist. Eesti rahvakalendri tähtpäevad jagatakse kahte põhirühma: sügistalvisteks ja kevadsuvisteks. Nendega seotud varasema rahvausundi sisuks on olnud eelkõige viljakus- ja tõrjemaagia.

Muud kalendripühadega seotud laulud

Mitmed kalendrilaulude liigid sarnanevad sisu, vormi ja esituse poolest loitsudega (NÄIDE 2050 h). Siinses käsitluses on kõrval jäetud need kalendritavanditega seotud loitsud, mis ei seostu otseselt ühegi regivärsiliste kalendrilaulude liigiga ja mida lausuti üksi.

Kalendrilise iseloomuga on ka mitmed töölaulude liigid, sest nad kuuluvad aasta kindlate perioodide juurde.

Lisaks lauludele kuulub kalendrikommete juurde mitmesuguseid hüüdeid ja huikeid, näit sanditamisel ja liulaskmisel. Erinevate pidustuste puhul tehti sageli ka muud muusikat: mängiti pilli, lauldi erineva sisu ja vormiga laule, mida otseselt kalendrilauludeks ei nimetata.

Rahvalaulus seonduvad omavahel tekst, viis, esitaja ja esitamise olukord. Leidub laule, mille juures liitub erinevate laululiikide tunnuseid, näiteks jutustava sisuga laulud, kui neid esitatakse kindlatel pühadel tüüpiliste kalendrilaulude viisidega (loomislaul kiigeviisiga). Sellistel puhkudel huvitab meid küsimus, kas laulu ja kombe seostumine viitab tugevale, sisuliselt seotud traditsioonile või on lihtsalt käepärane võte laulurepertuaari laiendamiseks. Seniste uurimistulemuste põhjal võib öelda, et kalendripühade juurde on kuulunud mitmed mängulaulud.

Kalendrilaulude liigid: püha ja tegevusega seotud

Eesti vanemate kalendrilaulude põhiliigid katavad ajavahemiku sügisest kuni suvealguse tähtpäevadeni. Laule liigitatakse ja nimetatakse vastava kalendripüha või tegevuse järgi. Kalendripühade järgi hästi tuntud laulurühmad on mardi- ja kadrilaulud, vastla- ja jaanilaulud. Mõnede teiste pühade (mihklipäev, jõulud jt) juurde kuuluvad regivärsilised laulud on tuntud vaid üksikutes piirkondades (Mulgimaal, Setus vm.).

Tegevuse järgi on peamised kalendrilaulude liigid sanditamis-, liu- ja kiigelaulud, mis seostuvad pigem aasta kindla perioodiga kui ühe konkreetse pühaga.

Sanditamine kuulus sügistalvise, kiikumine aga kevadsuvise perioodi erinevate pühade juurde. Vahepealsesse perioodi jääb liulaskmine. See toimus tavaliselt vastlapäeval, Kagu-Eestis kohati jõuluajal. Vastlapäev oli ühtlasi viimane sanditamisega nõrgalt seotud püha. Sellisena jääb ta sügistalviste pühade hulka, millel on ka kevadpühade tunnuseid. Setus tähistati vastlapäeva paiku vene eeskujul võinädalat, mis on suure paastu algus ja talve ärasaatmise püha.

Rahvaluule kogumisperioodil on olnud kõige levinumad kalendrilaulude liigid mardi- ja kadrilaulud (tuntuim osa sanditamislauludest) ning kiigelaulud (erinevate kevadsuviste pühade laulud). Üsna head materjali on ka vastla- ja jaanilaulude kohta, mis hakkasid ehk varem käibelt kaduma, aga võib-olla ei olnudki nii ulatuslikeks laululiikideks arenenud.

Mitmete kalendripühadega seostub maagilisi toiminguid, millega kaasnevad mõningad loitsud või loitsulised laulud (näit tuhkapäeva, urbepäeva, jüripäeva kombed).

Lisaks on veel pühi, mille puhul on üldiselt kombeks pidutsemine ja laulmine ilma eriliste laululiikideta, näit tõnisepäev, paasapäev, lauritsapäev. Neid allpool eraldi ei käsitleta.

Kalendrilaulude poolest "tühi" on suve lõpp ja sügise algus, see tähendab, et pole lauludega "sügissuviseid" pühi. Sel perioodil lauldi lõikuslaule, mis oma seotuse poolest aastaringiga, aga ka esituse ja viiside poolest on väga lähedased kalendrilauludele. Lõikuslaulud täiendavad just nagu lünka kalendrilaulude aastaringses tsüklis. Siin neid ei käsitleta.

Kuidas lauldakse

Kalendrilaule lauldakse traditsiooniliselt hulgakesi - kas eeslaulja ja kooriga või kõik koos rühmalauluna teatud kindlate toimingute juures. Eeslaulja ja kooriga laulmise puhul liitub koor eeslauljaga värsirea viimaste silpide juures, seejärel korratakse koos kogu rida. Lühemaid, maagilise otstarbega ning loitsulise või hüüdelise iseloomuga kalendrilaule esitati ka üksi.

Miks lauldakse

Kalendripühade juurde kuuluval muusikal oli nii maagiline kui meelelahutuslik otstarve, mis võisid olla tugevasti seotud - lõbutsemine oli pühadel ka kohustuslik. Kombed olid enamasti tingitud soovist mõjutada algavat perioodi, taotledes töö edukust. Maagilise otstarbega laulud säilitasid arvatavasti kauem oma vana, väljakujunenud vormi, puht meelelahutus aga kohanes kiiremini kaasaja muutustega.

Samuti oli tähtis ühiste toimingute ja pärimuse kaudu kindlustada rühma kokkukuuluvust ajas ja ruumis, võib-olla ka siinpoolses ja teispoolses ilmas.

Kalendrilaulude viisid

Kalendrilaulud kuuluvad regilaulude muistsesse kihistusse, töö- ja tavandilaulude hulka.

Töö- ja tavandilaulude viiside juures ilmnevad peamiste murdealadega ning etniliste rühmadega kokku langevad piirkondlikud iseärasused: ühe või isegi mitme kihelkonna lauludel võivad olla väga sarnased või päris ühesugused viisid. Omapäraseid meloodiaid, mida teistes kalendrilauludes ei kasutata, tuleb sagedamini ette kiigelauludes.

Eesti vanemad regiviisid on vormilt lihtsad (sageli üherealised, st. korduvad iga värsireaga uuesti), kitsa heliulatusega (tertsist kvindini, koosnedes tavaliselt 3-5 üksteise lähedal asuvast heliastmest) ning kõnemeloodiale lähedase astmelise, põhiosas laskuva viisiliikumisega. Neid viise kasutatakse enamasti vanemates laululiikides, mis kuuluvad rühma ühiste toimingute juurde: tavandi-, töö- ja mängulauludes. Sageli lauldaksegi nimetatud laululiike ühe ja sama viisiga - selliseid viise nimetatakse rühmaviisideks.

Uuemaid regiviise iseloomustab võrreldes vanema kihistusega ulatuslikum vorm (kahe või enama värsirea pikkune viis), laiem heliulatus (kvindist kuni oktavini), viisiliikumises esinevad suuremad hüpped ja funktsionaal-harmooniline mõtlemine. Uuemate viiside hulgas tuleb sagedamini ette ainult ühe (või paari) laululiigi juurde kuuluvaid spetsiaalviise.

Mardi- ja kadrilaulude juures kasutatakse võrreldes teiste kalendrilauludega sagedamini uuemaid viise, mis on ilmselt märgiks traditsiooni kestmisest ja kohanemisest aja nõuetega. Muude kalendrilaulude grupp on üldiselt viiside poolest vanem, vähem aldis uuendustele ning oli ilmselt rahvalaulude kogumise (hääbumise) perioodil ka vähem populaarne.

Kalendrilaulude piirkondlikud iseärasused

Kalendripühade pidamises, nende seostumises kommete ja lauludega ning laulutekstides ja -viisides tuleb esile piirkondlikke erinevusi, mis on osalt tingitud looduslike tingimuste erinevusest ja suuresti naabrite mõjust. Näiteks Lõuna-Eestis algas kiikumine tavaliselt juba kevadpühadel, Põhja-Eestis suvistepühadel. Setu piirkonna kalendrikommete eripära on paljus tingitud seal kasutatavast vene õigeusu kirikukalendrist ning sellega seotud idapoolsetest traditsioonidest, mis ilmneb kõige enam kevadiste liikuvate pühade maaslenitsa, urbepäeva ja lihavõtte puhul. Lõuna-Eesti viisides on rohkem lõuna- ja kagupoolsete naabrite, Põhja- ja Lääne-Eesti viisides aga põhjapoolsete naabrite muusika mõjusid.

Lõuna-Eesti refräänilised viisid

Kõige silmatorkavam piirkondlik erinevus tuleb esile viiside vormis: valdav osa kõigist Lõuna-Eesti tavandi- ja töölauludest on refräänilised. Seega tüüpilistes Lõuna-Eesti kalendrilauludes järgneb igale värsireale refrään, mis Põhja-Eesti lauludes puudub. Refrääniks regilaulus nimetatakse (üht või mitut) sõna, mis kordub iga rea (harvemini reapaari) lõpus. Refräänsõna on sisuliselt seotud laululiigi ja vastava toiminguga, ta kuulub eelkõige laulu esituse juurde, sest dikteeritud tekstides seda sageli ei märgita. Refräänid jagunevad teksti ja viisi struktuuri järgi põhiliselt 4 liiki.

Liigitus on läbi viidud mitmelt erinevalt aluselt, toomata siinkohal ära liikide omavahelisi suhteid ja tunnuseid vastavalt teistele liigitusalustele. Näiteks on nii lühike, pikk kui uus refrään välisrefräänid; nii pikk kui lühike refrään on vanemad refräänid. Refräänide nimetustes on esile toodud ainult olulised eristavad tunnused.

1) lühike (1-sõnaline) refrään

2) pikk (2-sõnaline) refrään

3) uus refrään (koosneb paljudest sõnadest ja on vähemalt 1 viisirea pikkune)

4) siserefrään (seguneb värsirea struktuuriga)

Tüüpiline Mulgimaa refrään on ühesõnaline ehk lühike (näit märti), pikemad refräänid on Mulgimaal veidi uuemate viiside tunnuseks. Ülejäänud Lõuna-Eestis on tavaline kahesõnaline ehk pikk refrään (näit märti, märti).

Lääne-Eestis ja kaugemal Kesk-Eestis esinevad refräänid on hilisemad ning tekkinud Lõuna-Eesti traditsiooni mõjul. Lääne-Eestis esineb sageli erinevates laululiikides algselt pulmalaulude juurde kuulunud refrään kaske, mis näitab, et laululiigi ja refrääni vaheline vanem traditsiooniline seos on kadunud.

Refräänsõnaks on enamasti pöördumine kellegi poole, refrään väljendab otsest kommunikatsiooni. Pöördumine on kas nimeline (märti, nuku) või mingi käsk (üles, sõõru). Traditsiooniline refräänsõna sõltub vastavast kalendripühast.

Laulude rütm koosneb tavaliselt üsna ühepikkustest nootidest, mis on vastavuses värsirea silpidega. Refräänsõna(de) lõpusilp on harilikult reas kõige pikem.

Setu kalendrilaulude kooriosa on mitmehäälne.

Refräänilised laulud Eesti naaberaladel

Refrääniline struktuur näib olevat nakkav, sest kaudselt on jälgitav refräänide levimine Euroopas lõuna poolt põhja poole. Arvatavasti on refräänid ilmunud Lõuna-Eesti lauludesse balti-slaavi mõjul, sest põhjapoolses regilaulutraditsioonis neid ei tunta. Lõuna-Eesti töö- ja tavandilaulude tekstid ning osalt ka viisikuju on väga sarnased läänemeresoome refräänitu regilauluga. Üks põhjusi, miks refräänid ei nihkunud kaugemale põhja poole, võib olla näiteks migratsiooni suund I aastatuhandel tihedamini asustatud Põhja-Eestist hõredamini asustatud Kesk-Eestisse.

Lõuna-Eesti refräänilised viisid kujunesid ilmselt suurel ühiste kultuurijoontega Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti alal, vastav traditsioon ise aga ulatub kaugemale lõunasse ja itta. Analoogiliste refräänide kasutamine tavandilaulude juures on tuntud balti ja slaavi rahvastel ning nende naabritel: lätlastel, leedulastel, venelastel, valgevenelastel, ukrainlastel, mordvalastel jt. Eriti hästi olevat see säilinud just lõuna-eestlaste, lätlaste ja bulgaarlaste juures. Lõuna-Eesti refrääniliste laulude traditsioon ulatub kaugesse minevikku, sest refräänid on kasutusel arhailise ilmega viisides ja vanemates laululiikides: töö- ja tavandilaulud, mängulaulud, Setus muinasjutulaulud ja ka itkud (kui lugeda refrääniks korrapäraselt korduvat ütet).

Ingrid Rüütel peab refräänilise struktuuri tekkimise tõenäoliseks ajaks Lõuna-Eestis umbkaudu II-IV saj pKr, mil arheoloogia andmetel on olnud tugevam balti hõimude mõju. Vähemalt osa refräänsõnu pärineb ajast, mil keeles ei olnud veel toimunud sise- ja lõpukadu.

Refrääni tekkimise kohta pole mingit ühest teooriat, üldiselt arvatakse, et ta on kujunenud välja arhailisel ajal töö juures kasutatavatest hüüetest ja häälitsustest.

Valgevene rahvamuusika uurija Tatjana Tjapkova on arutlenud refrääni otstarbe üle. Selle ülesanne võis olla tähelepanu äratada. Teksti arenedes muutus refrään iseseisvaks hüüatuseks, mille kordumine aitas laulu struktureerida. Refräänil võis olla ka maagiline tähendus, mille kordamine iga rea järel tugevdab tema mõju. Tatjana Tjapkova on tsiteerinud V. Jelatovit: "Nimi-refräänid omasid kunagi konkreetset loogilist tähendust, st kontakti otsimist mitmesuguste paganlike jumalatega. Need olid konkreetsed pöördumised kindlate üleloomulike olendite poole."

Kalendrilaulude pöördumistes on kasutatud mõnikord haldjate või jumaluste nimesid, näit. jaanilauludes jaanika, naaberrahvastel esineb sageli kaledo vms. Koleda on usundi-uurija Sergei Tokarevi järgi "kombetalituse personifikatsioon". See nimetus tuleneb antiikrahvaste kalenda-pühast, millega langesid ühte slaavlaste talvised pühad kuni kolmekuningapäevani (Tokarev 1969: 214, 215).

Lõuna-Eesti kalendrilauludel on eriti palju ühist Lätiga. Sealsed pühad jagunevad samuti kahte põhirühma: sügistalvised ja suvised pühad. Ida-Läti kalendrilaulude viisid on üldiste tunnuste poolest (refrääniline vorm, meetriliste positsioonide arv reas, kitsas heliulatus, astmeline viisiliikumine) paljus sarnased Lõuna-Eesti omadega.

Refräänsõna meloodia on Lõuna-Eesti viisides tavaliselt laskuva suunaga ja aste-astmelise liikumisega, Lätis esineb ka tõusva suunaga refrääne. Hilisemal ajal traditsioonikeskusest kaugemale lääne ja põhja poole levinud viisides on suuremaid, kuni kvindini ulatuvaid laskumishüppeid. Tõusva meloodiaga refräänsõnu esineb harva, peamiselt Läti piiri lähistel. Need viitavadki arvatavasti Läti mõjule, kus eriti liigo-lauludes on palju tõusva refrääniga viise.

Põhja-Eesti viisid

Põhja-Eesti viiside vanemas kihistuses esinevad ühe- või kaherealised kitsa ulatusega viisid, mille lõpuheli peetakse pikemalt kinni. Viimane joon püsib sageli uuemates viisides.

Levinud on ka 2-realised ilma lõpupikenduseta viisid, mis sarnanevad lüüriliste laulude viisidega. Viimased on omased eriti Järva-, Lääne-Viru- ja Põhja-Viljandimaale, kus töö-ja tavandilaulude muusikas on üldse tugev tendents areneda lüüriliste laulude suunas.

SÜGISTALV

Sanditamislaulud

Sügistalviste pühadega seonduvad eelkõige sanditamislaulud, millega maskeeritud inimeste rühm saadab oma tegevust, käies mööda küla perest peresse. Vastav kombestik oli seotud ühe ajatsükli lõppemisega, viljakusmaagia ning esivanemate kultusega. Maskeeritute rühm õnnistas talusid, soovides majapidamise edenemist tuleval saagiaastal ning kogus vastutasuks ande, mida võiks pidada iga talu jõukuse tõestuseks, ohvriks esivanematele ja kingituseks oma küla esindajatele.

Laulud on rituaalseks suhtlemisvahendiks pererahvaga: nende abil seletatakse ja kommenteeritakse tegevust, palutakse, tänatakse, soovitakse ja vajaduse korral sajatatakse.

Sanditamiskomme, maskeerimine ja karnevalid on tuntud paljudel rahvastel ning kuulunud erinevate sügistalviste pühade ning aastavahetuse juurde.

Kelle nimel sanditajad laulavad ?

Mardi- ka kadrisandilaulude tekstide järgi võiks öelda, et nad ei laula päris omaenda nimel, esimeses isikus, sest laulu põhiosa on kolmandas isikus (mardid tulnud kauge'elta). Eelkõige on kolmandas isikus uute osade algused (laske sisse kadrisandid), laulmise kestel kaldutakse esimesse isikusse, nagu unustatakse distants ja samastutakse (alt me tullim alli ilma). Sanditajad laulavad kellegi kolmanda nimel, kelle rolli nad täidavad, hüüdes vahele tema nime. Pöördumine pererahva poole (kae kadril' karaskida) toimub selle kolmanda isiku poolt. Ka soovimisvormelite puhul esineb otseselt öeldud ridade, (näit. viskan sisse viljaõnne) kõrval ebamäärase suunitlusega Kui on kadri pää kahare, kasvas kaara kaharese. Teksti järgi tundub, nagu oleks "mardi" või "kadri" kõrval "jutustaja", kes laulude abil suhtleb vaikiva külalise nimel. Loogiliselt tuleb välja, et keegi hoopis pöördub mardisantide poole või kõneleb nendest. Lätis ongi tuntud ka sanditajate ja pererahva vastastikune laulmine.

Näiline pöördumine laulude refräänis santide poole tuletab meelde, et hingedeajal pöördub pererahvas ise esivanemate vaimude poole "otsekui suunamaks külaliste tegevust", nimetades oodatavaid nimepidi, paludes neilt karja- ja viljaõnne. Mardilaulude refräänis ja tekstis esineb hingedega sarnane suhtlemise suund. Pererahvas saaks loogiliselt pöörduda oma soovidega mardisantide poole (nagu hingede poole), nimetades neid hüüdega marti. Pererahva ja külaliste rollid oleks nagu hingede ja mardisantide puhul osaliselt vahetunud, jäme ots on ühe käest läinud teise kätte.

Ülo Valk väidab mardikombestiku ja lauludes esineva teekonnakirjelduse põhjal, et mardisandid etendavad müüti, neid võib mõista kui hingedeajaga seotud külalisi teisest ilmast.

Pikk laulutsükkel saatis Eestis just mardi- ja kadrisante, kelle kombed olid rahvaluule kogumisperioodil veel täies elujõus.

Ka muudel sügistalvistel pühadel käidi mõnikord maskeerituna küla pidi perest peresse. Kuna kombed ise olid vähe levinud ja tuntud vaid siin-seal ääremaadel (Mulgimaal, Setumaal jm), siis on napilt andmeid kasutavate laulude kohta - juhul kui neid oli. Lisaks jõulupühade aegu käimisele (peamiselt jõulu esimesel pühal, aasta viimasel ja esimesel päeval, tooma-, tabani-, kolmekuninga- ja nuudipäeval) on sporaadilisi mälestusi maskeeritute käimise kohta on veel mihkli-, andrese-, vastla- ja luutsipäevast.

Hingesandid (rahvapärase nimetusega hinged) on sanditamiskombestikus suhteliselt haruldased. Nad käisid hingedeajal (see jäi tavaliselt mihkli- ja kadripäeva vahele) ning olid vähemalt rahvaluule kogumisperioodil tuntud peamiselt Mulgimaal.

Viisinäited.

Ka jõulu- ja nääriajal esines sanditamise taolist peresid pidi käimist ja ka muid traditsioonilisi külaskäike, kas maskeerituna või ilma. See komme esines eelkõige mitmel pool perifeerias. Eestis ei ole neid käijaid jõulusantideks nimetatud, vaid vastavalt maskeeringule (karu, kurg, sokk) või käimise ajale (nääripoiss) vm.

Saaremaal on toomapäevast alates, kolmel päeval enne jõulupühi, üksikult või grupina perest peresse käinud (jõulu)toomad - valgetes riietes või vahel karvupidi kasukaga tahmase näoga mehed. Külastuse juurde kuulub eelolevate tähtpäevade teatamine nagu selle piirkonna martidel ja kadridel ning lühidalt õnnesoov uueks aastaks.

Vene õigeusu piirkondades toimus jõululaupäeva õhtul ilma maskeerimata, vaimuliku suunitlusega käimine: setu krõstoslaavitajad, Lutsi kuljänje vms.

Kõige enam Lääne-Eestis käisid jõulu ja nääri ajal jõulu- ja näärisokud, -poisid -haned jm elajad.

Mulgimaal ja sealt mõnevõrra Kesk-Eesti suunas käidi jõulusandiks umbes nagu mardiks ja kadriks, enam-vähem samade kommete ja lauludega.

Põhja-Eesti rannikul on esinenud jõulu teisel pühal ehk tabanipäeval tabaniajajate käimist, arvatavasti Soome eeskujul. Nad olid paljus mardisantide sarnased. Vastavaid laulukatkeid on leida Kuusalu kihelkonnast ja selle naabrusest. On mainitud, et laul käis mardilaulu viisiga.

Jõulupühade lõpupäevadel - kolmekuningapäeval ja nuudipäeval - võidi Lääne-Eestis taas käia maskeeritult perest peresse. Kolmekuningapäeval käidi kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul; nuudipäeval tagasihoidlikult maskeerituna, õlgedest nuut kaasas. Vastava laulutraditsiooni kohta on andmeid minimaalselt.

Jõulu- ja nääriajal käivad sanditajad kasutasid mõnikord laule. Viimaseid oli kokkuvõttes kolme liiki: mardisandilaulude sarnased laulud, sobiva sisuga riimilised laulud ning loitsulaadsed soovid, õnnistused ja tervitused.

Viisinäited.

Vastlasantide komme oli tuntud kitsal alal mõnes Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa kihelkonnas. Vastlasantide laulud sisaldavad tavalisi vastlalaule, ülevõtmisi mardi- ja kadrikombestikust (mille põhjal nad on arvatavasti tekkinud) ja improvisatsioonilisi osi.

Viisinäited.

Võrdluseks: sügistalviste laulude piirjooni Lätis

Lõuna-Eesti sanditamislauludes on palju ühist Ida-Lätiga ning ka laiemalt Ida-Euroopa rahvaste sarnase koljada-kombega. Läti sanditajad käisid kogu sügise jooksul: mihklipäeval (29.09.), mardipäeval (10.10), kadripäeval (25.10) ja andresepäeval (30.10). Kõige enam käisid Lätis siiski jõulusandid. Viimast korda sanditati veel vastlapäeval, kui talv pöördus kevadeks. Läti eri osades nimetati sanditajaid erinevalt ja ka laulud olid erinevad: Latgales ja Vidzeme idaosas koljada, Nitzes ja Bartes kekatite ('rahvahulk') laulud, Zemgale lääneosas ja Kurzemes budelite ('timukad, kohtuotsuse täideviijad') laulud, Kurzemes ja mõnes kohas Vidzemes nimetati maskeerituid čigani ('mustlased').

Latgales ja Vidzeme idaosas olid sanditamislaulud refräänilised. Refrääniks oli enamasti igale värsireale järgnev 2 korda korratud sõna kaladu, kalado vms. Need refräänid on seotud Ida-Lätiga, mujal piirkondades aga levisid kui hilisemad laenud.

Vidzemes ja Latgales olid tuntud jõulusantide laulud refrääniga totari, totari (mis tähendab üldiselt mustlast) ning lähedase kõlaga tondaro, toldara jms.

TALVE LÕPP

Liulaulud

Talve lõppu jääv püha on vastlapäev ehk lihaheide. Kõige iseloomulikum tegevus on siin liulaskmine, mille juurde kuulusid vastavad laulud. Tegevuse peamine eesmärk ning laulude keskne teema on eelolevaks aastaks heade pikkade linade saamine

Liulaulud saatsid talvise püha juurde kuuluvat liulaskmist. Liugu lasti tavaliselt vastlapäeval ja selle järgi nimetatakse liulaule ka vastlalauludeks. Liulaulude keskne teema on pikkade linade saamine.

Kagu- ja Lõuna-Eesti piirkondades lasti liugu jõuluajal. Sellepärast on seal liulauludele kohati liitunud jõulu ajal kasutatud mängulaulude refrään ol'lulee, ol'lulee ja vastupidi - hobusemängule vastlalaulu refrään liuge, lauge. Setus esineb liulauludele omane pikkade linade saamise motiiv mäelauludes.

Vastlapäeval on Eesti lääneosas toimunud metsiku tegemine ja metsa viimine laulu ja pillimängu saatel. Taoline komme oli hiljem tuntud Lihula ümbruses kada tegemise ja ajamise nime all. Metsik või kada oli õlest, riideräbalatest vm tehtud nukk, mis viidi oma elukohast eemale.

Kada viidi kellegi teise maa peale, kadaajajad käisid lauldes ja keppidega pekstes selle järel. Vanasti olevat kadaajamise laulud olnud pikad.

Olemasolevate lühikeste laulutekstide juures viise ei ole märgitud.

Setu maaslenitsa viimasel päeval väljas lauldavad mäelaulud on mõne motiivi poolest sarnased liulauludega: seal taotletakse samuti häid linu. Edasi järgneb pühade lõpu ja algava tumeda tuleviku ehk paastu kirjeldus.

Teatav sarnasus Setu maaslenitsa mäelauludega on ka Lutsi maarahva liulauludel, kus samuti kõneldakse tundmatust tulevikust - nõnda lõpevad Kagu-Eestis paljud muudki pühadelaulud.

Paralleele mujalt maailmast

Lääne-Euroopa rahvastel olid linakasvu maagiat taotlevad kombed koondunud küünlapäeva ümber, Leedus, Lätis ja kohati Lõuna-Eestis aga seotud ka kiikumisega: mida kõrgemale käis kiik, seda paremad linad kasvasid. Eesti vastlakombed ja -laulud on küllaltki sarnased soomlaste, rootslaste, osalt ka lätlaste vastavate kommetega, liulaule on ka vadjalastel ja isuritel.

KEVADSUVI

Kiikumine

Erinevate kevadsuviste pühade juurde kuulusid kiikumine ja kiigelaulud. Kalendrikommetega seotud kiikumisi on tegelikult kolme liiki: n-ö. päris kiikumine suure kiigega väljas; kiikumine nöörkiigega rehe all; ning pikal, keskkohast toetatud laual kahekesi teineteise üles-alla kaalumine (tsõõtamine, lauahüppamine). Muud kiikumise moodused olid tavaliselt kasutusel enne päris kiikumisaja algust. Kui arvestada veel seda, et Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti kiiged on erineva ehitusega, mis tingib teatud erinevuse kiikumise iseloomus (kiigel suhtlemises ja liikumise rütmis), siis võib n-ö. päris kiikumise jagada omakorda kahte liiki. Kiikumisel oli nii maagiline kui meelelahutuslik otstarve, erinevate kiikumisliikide seos lauludega on erinev.

Eraldi kiikumise liigina ei vaadelda siinkohal keerutamist karussellide eeskujul tehtud uuema pöörkiigega, sest selle kohta ei ole teada omaette traditsioone. Teatud määral on seotud kiikumisega ka laste hällitamine, kuid tegevuse iseloomu ja funktsiooni selge erinevuse tõttu seda kiigelaulude hulgas ei vaadelda. Lõuna-Eestis kasutatakse nii laste hälli kui suure kiigu kohta sõna häll, millest tuleneb ka laulude sarnane žanrinimetus hällilaulud.

Suur kiik väljas

Kiikumine selle kõige levinumas tähenduses toimub väljas suure kiige peal. Postide või puude vahele püstitatud puust aistega kiik liigub võlli küljes tasakaaluasendist ühele poole üles, laskub alla ja liigub seejärel vastaspoolele üles, hoogu antakse seistes või istudes keha ja jalgadega. Edaspidi kasutatakse mõistet kiikumine eelkõige selle kiikumisliigi kohta.

Kiigelaulud laululiigina kuuluvad just päris-kiikumise juurde. Kiikujateks ja lauljateks olid tüdrukud, laulmisest võtsid mõnikord osa ka vanemad naised. Kiigel lauldi traditsiooniliselt arvatavasti eeslaulja ja kooriga, kuid uuemal ajal võis see asenduda koos laulmisega. Greete Jents (sünd 1884) mäletab, et lauldi enam-vähem koos, korrapärast eeslaulmist kiigel ta ei mäleta. Mõnikord, eriti Põhja-Eestis, lauldi ka kahe kooriga, kummalgi oma eeslaulja (Tampere 1960: 33). Kiigelaulude vanematel helisalvestustel võib kuulda omapärast tämbrit, mis oli tingitud erilisest hääle moodustamise ja võimendamise viisist, et laul kostaks väljas kaugele.

Laulude tekstid on küllalt pikad, sest kiikumine võis kesta kaua. Temaatikalt olid laulud mitmesugused: kiige tegemine, kiigele kutsumine, kõrgele kiikumine, munade toomine jm.

Viisinäited.

Nöörkiik rehe all

Rehe alla tala külge riputatud nöörkiigega kiikumine toimus mõnikord enne päris kiikumisaja algust, kui väljas oli veel külm. Kesk-Eestist on pärit mõned teated rehe all kiikumisest paastumaarjapäeval viljaõnne ning tööde hea kordamineku taotlusega. Teateid nöörkiige valmistamise ja sellel laulude saatel kiikumise kohta on veel Vaivara kihelkonna lõunaosa venelastelt. Lääne-Eestis riputati lihavõttepühadeks rehe alla tala külge ajutised nöörkiiged. Üks teade Kirblast on jõulu ajal kiikumisest.

Karjalased nimetavad lihavõtte eel talapalkide külge riputatud lastekiike lihavõttekiigeks.

Rehe all kiikumine on üldiselt maagilise otstarbega. Väheste teadete põhjal võib arvata, et kiigel lauldi üksi midagi loitsulaadset.

Tsõõk

Lõuna-Eesti tsõõkamine, tsõõtamine ja sellega sarnanev Põhja-Eesti lauahüppamine on erilised kiikumise viisid. Kiikumisega sarnaneb siin üles-alla liikumine ja seotus kevadsuvise perioodiga. Kiigeks on pikk laud (tsõõk) või roigas, mis on keskkohaga toetatud mingi kõrgema asja (palgi, aia) peale. Kummaski otsas seisab või istub kaksiratsa üks inimene või paar, kes kordamööda üksteist üles kaaluvad. Selline kiikumine oli samuti kasutusel enne päris kiikumisaja algust.

Tsõõtamine toimus Lõuna-Eestis urbepäeval. Tsõõtamise juurde kuuluvaid laule on teada Setust, neid nimetatakse tavaliselt püha järgi urbepäevalauludeks.

Põhja-Eestis toimus tsõõtamisega sarnane lauahüppamine lihavõttepühadel (Viru- ja Järvamaal, osalt Harjumaal) enne päris kiikumisaja algust ja kestis mõnikord hiljemgi; sealsete laulude kohta ei ole teateid. Ingeris ja Soome edelaosas märkis noorte lõbutsemisaja algust samuti lauahüppamine, mis võis alata juba paastumaarjapäeval.

Viisinäited.

Kergotamine

Kergotamislaulu tuntakse Setus, kus seda lauldakse tavaliselt suvistepühadel, jaani- ja peetripäeval. Üksikuid teateid on ka mujalt, nt. Tartumaalt. Kergotamise kombe nappidest kirjapanekutest (Põlvast ja Setust) võib järeldada, et see on kunagi olnud naistepeo ilmega kooskäimine, mille juurde on kuulunud pinkidel ratsutamine, arvatavasti maagilise otstarbega.

Võrdluseks: kevadsuviste laulude piirjooni Lätis

Sõrve tursameelitamise lauludega sarnased liivi laulud esinevad sealsete kevadpühade traditsioonis, kus nad on osa lindude äratamise kombest. Laulude sisuks on lindude ajamine või äratamine: pahad linnud metsa, väiksed linnud meile. Kutsutakse häid kalu oma merre jms. Lihavõttepühade ajal on lauldud neid Läti lääneosas, Kuramaa kubermangu lääneosas, Uzhava ümbruses.

Liivi laulud on refäänilised, kusjuures refrään näikse olevat hiljem liitunud kõnetaolisele loitsule. Erinevad refräänid on heade ridade (liitub liigo, liigo) ja pahade ridade (šuvo, šuvo) jaoks. Liivi lindude äratamise laulu refrään on tšitšo, tšitšo.

Lindude äratamine 9. märtsil on väga tuntud slaavlastel.

Kevadlaulude hulka kuuluvad läti rota-laulud, refrääniga rota, rota, mida noored neiud laulavad kevadõhtuti väljas, alates lume sulamisest kuni umbkaudu lihavõttepühadeni, kuid mitte kauem kui liigo-laulude alguseni. Rota-laulude levikuala on endise Kuramaa kubermangu idaosas, ulatudes piki Daugava vasakut kallast Lielvarde ja Jumprava ümbrusest kuni Selpilsi, Varnava ja Saukani. Teateid on ka Gudenieki ümbrusest ja Lubanast. Latgalest vastavat materjali ei ole. Suurem osa kevadistest rota-lauludest on mitmehäälsed.

Jaanilaulud refrääniga liigo, liigo on Lätis kõige tuntumad. Neid hakati laulma kaks nädalat enne jaanipäeva ja lõpetati peetripäeval. Neid tuntakse kogu Lätis, kuid traditsioonikeskus jääb Vidzeme keskosast ida poole, Cesis Lielvarde liinile.

Refräänid on liigo, liiga, leigu, leigo, jaani, jaaniti, liigojam jms. Latgale idaosas (ja osaliselt ka keskosas) on selle asemel ka ruto, rutoi, ruta, veju. Ka Lutsist on teade, et jaanipäevast peetripäevani toimus rutotamine (lauldi refrääniga rutoo, rutoo).

KALENDRITAVANDITEGA SEOSTUVAD MÄNGUD (Karksi kihelkonna põhjal)

Mitmete mängude kohta on teateid, nagu oleksid need kuulunud kalendritavandite juurde. Karksi kihelkonnad kuulub siia eelkõige Nukumäng, mida mainitakse jaanikombestiku seas harilikult esimesena. Lambamäng, Kullimäng, Nõelamäng ja Pajamäng on Leena Kase kogus ära toodud jõulumängude seas (Arhiiviviide H, Kase 110A (2), 110A (5), 111 (8); 59/59A (1), 59A/60 (2), 60A (3)).

Karksi kihelkonnas on mitmeid kalendrikommetega mingil määral seostuvaid mänge, mille puhul domineerivad muude kalendrilauludega ühised viisid: tüüpilised Mulgimaa 1-realised refräänilised tavandilaulude viisid.

Selliste mängude hulka kuuluvad Karksi materjali põhjal Nukumäng, Nõelamäng, Pajamäng ja Telu tegemine.

Jaanilauludele omase refrääniga 'jaanika' ning kalendrilaulude viisitüübiga lauldakse Karksis veel omavahel sisult lähedasi jutustavaid laule Roost robin ja Hiie noormees. Ülo Tedre arvates võib mõlema laulu sisu osutada mingile hiies elavale pühamehele, kellega neiud võisid kohtuda. Funktsioonilt on tegemist teekäigulauluga, tuntud peamiselt Mulgimaal. Kui viis ja refrään 'jaanika' osutavad seosele kombestikuga, kas siis peaks arvama, et jaaniöösse kuulus ka rituaalne teekond kahtlase kuulsusega Hiie noormehe juurde?

Viisinäited.

Kalendritavanditega seonduvaid laululiike Latis

Lätis kuulus sanditamiskäikude juurde mitmesuguseid refräänilisi laule, näiteks sageli lauldi hiirekesest, kes pidi jõuluõhtul tooma herneid, ube või seakärsa ("Kuhu lähed hiireke?"). Tuntuim refrääniline ringmäng on Lätis "Kits ja hunt", mille juures kasutatakse sanditamislauludele omast refrääni kalado. Ringi keskel on tüdruk (kits) ja väljas noormees (hunt), kes peab teda püüdma. Laulul on on kitsa ulatusega (86% terts-kvart) süllaabiline meloodia; viisistruktuur samasugune nagu eesti refräänilistes lauludes. See on vana, kalendrilaulule kui žanrile spetsiifiline stiil. Mõlemad nimetatud laulutüübid on tuntud ka Eestis, kuid nad ei ole seotud kalendrikombestikuga.

Kirjandus

Hiiemäe, Mall 1981, 1984, 1985, 1991, 1994, 1995, 1999: Eesti rahvakalender II - VIII. Tallinn

Leisiö, Timo 1999: Two Southwest-Finnish Calendar Songs in the Village of Ritvala.

- Ritual and Music. Ed. by R.Astrauskas. Vilnius, lk 38-54.

Lätt, Selma 1970: Eesti rahvakalender I. Tallinn.

Lorvi, Sirle 2002: Anna Lindvere Kodavere regilaulikuna. - Noorteadlaste konverentsi 2001 ettekanded.

Mirov, Rutt 1992: Laulumängu Ida-Virumaal. - Ida-Virumaa rahvakultuurist. Tallinn, lk 148 - 175.

Päss, E. 1933: Eesti liulaul. Runovõrdluse katse. Tartu.

Rüütel, Ingrid 1994: Istoritšeskie plastõ estonskoi narodnoi pesni v kontekste etnitšeskih otnošenii. Tallinn.

Rüütel, Ingrid; Vissel, Anu; Sinijärv, Einar 1997: Kadripäev Kihnus. Videofilm. Eesti Rahvaluule Arhiiv.

Salve, Kristi 1989: Põhja-Tartumaa töö- ja tavandilaulud. - Salve, Kristi; Rüütel, Ingrid Põhja-Tartumaa regilaulud I. Tallinn, lk 8 - 26.

Tampere, Herbert 1956, 1960, 1958: Eesti rahvalaule viisidega I - III. Tallinn.

Tampere, Herbert 1965: Kirde-Eesti rahvakalendri iseärasusi. - Slaavi-läänemeresoome suhete ajaloost. Artiklite kogumik. Toim. H. Moora ja L. Jaanits. Tallinn, lk 205 -262.

Tampere, Herbert 1970: "Lindude äratamine" liivlaste rahvatraditsioonis. - Läänemeresoomlaste rahvakultuurist. Tallinn 1970, lk 193-225.

Tedre, Ülo 1969 - 1974: Eesti rahvalaulud. Antoloogia. Toim. Ü. Tedre. Tallinn.

Tjapkova, Tatjana 1995: Refrääni funktsionaalsed ja struktuursed iseärasused idaslaavlaste pulmalaulude kompositsioonis. - Rahvausund tänapäeval. Toim M. Hiiemäe, M. Kõiva. Tartu, lk 422-432.

Tokarev, Sergei 1969: Religioon maailma rahvaste ajaloos. Tallinn.

Valiulyté, Skirmanté 1999: Das Verständnis der Welt und seine Reflexionen in

frühjährlichen Schaukelritualen und -Liedern. - Ritual and Music. Ed. by R. Astrauskas. Vilnius, lk 68-76.

Valk, Ülo 1995: Eesti mardilaulude usundilisest taustast. - Rahvausund tänapäeval. Toim M. Hiiemäe, M. Kõiva. Tartu, lk 471-478.

Vitolinš, Jekabs 1973: Latviešu tautas musika. Gadskartu ierau dziesmas. Riga.

Särg, Taive 2000: Vanemate rahvalaulutekstide ja -viiside seosed Karksi kihelkonna kalendrilauludes. - Kust tulid lood minule… Artikleid regilaulu uurimise alalt 1990. aastatel. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 277-327.

Tedre, Ülo 1974: Eesti rahvalaulud. Antoloogia IV. Tallinn.