Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Juhan, snd. 1922. a. Virumaal

Pealkiri

Juhan, snd. 1922. a. Virumaal

Tekst

Olen I Eesti Vabariigi esiklaps. Isa tuli Vabadussõjast, kosis naise ja järgmisel aastal, 13. mail 1921 ma siia ilma tulingi.

1. Miljöö.
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!


Meie Oonurme külas olid suured karjamajanduslikud talud. Talulastel tuli juba enne kooliskäimist karjas käia. Koolikohustus algas 9-aastaselt. Karjas käidi talu karjamaa metsas, peale heinaniitmist talu heinamaadel. Keskmiselt oli taludes 7–8 lüpsilehma, 2–3 mullikat, 20 lamba ringis.

Talupered olid lasterikkad, karjas käijaid jätkus. Mina olin Lepasaare taluperes kõige vanem laps, minule järgnes kolm venda ja viimasena üks õde. Seega jõudis karjasepõli minule ja järgmisele vennale koos kätte.
Lepasaarte pere 1933. aastal
Isa Jakob Lepasaar lastega Tudulinna kalmistupäeval 1933. a. Juhan vasakul lipsuga, Milde, Ants ja Eedi. Ema jäi koduhoidjaks.

Esimesed mälestused lapsepõlvest on jäänud meelde kevadeti vee ja pori sees paterdamisest. Vist just sellepärast, et poris paljajalu paterdamisest saime „kuresaapad“, mis õhtul, kui ema jalgu pesi, meile hirmsat valu tegid. Pärast jalgade pesemist määris ema pori ja vee tagajärjel lõhkenud korpas jalanaha rasvaga üle, mis valu leevendas.


1.2. Kui palju oli Sul mängimiseks aega?

Mängimiseks meil eriti palju aega ei jätkunud. Tuli nooremaid vendi kantseldada, neil silm peal hoida, sest emal oli taluperes lõppematu töö hommikust õhtuni.


1.3. Mis oli Su meelistegevus?

Isa õde (tädi) kinkis meile minule ja vend Eedule suupillid. No siis tegime muusikat igal võimalikul juhul. Ema ja ema õde käisid veel talutöö kõrvalt õhtuti Oonurme segakooris laulmas. Nad laulsid ka vahel kodus õpitud laule. Meile jäid viisid meelde ja proovisime neid viise ka suupillidega välja mängida. Eriti on meeles üks laul isamaa ilust, mille refrään kõlas suupillidega eriti kenasti:
"Oi laali-laali lallala,
oi laali-laali lallalal,
õitse ja haljenda eestlaste maa!"

2. Mängupaik
2.1. Iseloomusta mängupaiku õues (koduõu, park vms) ning toas (kodus, sõprade juures vms).


Kodus oli meil meelismängupaigaks suur rehealune. Isa riputas aampalgi külge kaks nöörist kiiget. Meie vennaga ristisime ühe kiige valgeks hobuseks (meil oli talus valge hobune) ja teise mustaks hobuseks. Nii me siis vennaga kihutasime edasi-tagasi kiigehobustel võidu.

Üheks meelis-mängupaigaks oli meil naabritalu Väljaotsa tiik. Vesi tiigis polnud sügav, supeldes ulatusid alati jalad põhja. Eriti lõbus oli tiigile suures jämedast haavapuust õõnestatud naiste pesukünaga sõita. Väljaotsa Heinrich oli meie mängukaaslane. Vahel tassisime suure laudaukse tiigile, see kandis kahte inimest, kes teivastega laevale hoogu vees libisemiseks andsid.

Meie isa oli jahimees. Ta meisterdas ka meile vibupüssid. Lauatükist sai vibupüssi laad ja raud. Sitkest pihlakast oli painutatud vibu lae külge. Vibu tõmmati vinna püssi laes oleva trikli taha vibunööriga, nool oli kalakujulise sabaga, mis toetud vastu vibunööri. Kui nüüd vibupüssi all triklist tõmbasime vabanes vinnastatud vibunöör ja lennutas noole minema. Isa õpetas meid vastu aida ust märki laskma. Meist said päris vibukütid.

2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis oli meil suure vahetunni (lõunatunni aeg) meelismänguks ratta viskamine. Ratas oli saetud jämeda palgi otsast (spordiketta suurune). Kaks võistkonda teivastega seisid kooli juurest läbival kiviteel vastamisi, vahemaa võistkondade vahel oli umbes 60–70 sammu. Nüüd võttis üks tugevamatest poistest ratta pihku, õõtsutas teda hoovõtuks edasi-tagasi ja siis paiskas ratta veerema vastasvõistkonna poole. Ratas veeres suure hooga hüpeldes kõval kiviteel vastasvõistkonna poole. Nüüd tuli neil kaigastega ratas seisma lüüa ja samalt kohalt vastasvõistkonna poole tagasi heita. Vahel hüppas ratas suure hooga löögiteivastest üle ja veeres kaugele tagalasse. Siis tuli võistkonnal taganeda sinnani, kus ratas seisma jäi. Nii suruti vastasvõistkond tagasi kuni mängu piirini ja võideti mäng. Ka laptuud mängiti, palli üles visates ja teibaga palli tabades. Pärast tunde tehti koolist kodu poole võidujookse.

2.3. Missugustel aegadel mängiti (õhtuti, nädalavahetustel, suvel vms)?
Suvel mängisime jalgpalli.

3. Mänguseltskond.
3.1. Missuguste mänguseltskondadega oled koos mänginud, kui vanalt ja kus? Kirjelda oma mängukaaslasi: õdesid-vendi, mängusõpru, klassi- ja trennikaaslasi, sõpruskonda

Meil oli kaks võistkonda, Suureküla poisid ja meie Mõisaküla poisid. Eraldi külaosades moodustus üheealistest poistest võistkonnad.

3.2. Kas sõpruskond ja mänguseltskond kattusid?
Kui tihti ja kus saite kokku, mida tegite? Suures küla seltsimajas oli maadlusmatt. Seal käisime maadlust õppimas, vanema maadleja juhendamisel. Meie Oonurme külast oli kaks maadlejat Viru meistrit. Maadlusharjutused toimusid igal pühapäeval. Ka korraldati tihti sportlikke pidusid naaberkülade vahel. Jalgpall, võrkpall, kuulitõuge, kõrgushüpe, kaugushüpe jne.

3.3. Kas poisid ja tüdrukud, eri rahvusest lapsed mängisid koos?
Võrkpalli mängisid nii poisid kui tüdrukud koos. Ka kaugushüppes ja kõrgushüppes lõid tütarlapsed kaasa.

3.4. Kirjelda mängude käigus ette tulnud tülisid ja konfliktsituatsioone!
Tülisi ega riide ei mäleta. Kõik olid spordist hästi vaimustatud. Külanoored ei suitsetanud ega joonud viina. See pahe tuli koos sõjaga külaelu pahempoolele.

3.5. Kas vanemad ka lastega mängivad, mida? Vanematel polnud mängudeks aega.

3.6. Kas ja mida mängisid üksinda? Üksinda mänge ei mäleta.


4. Mängu alustamine.

4.1. Kuidas sündis otsus mängu alustamiseks?
Kui oli vaba aeg, kasutati seda mänguks.

4.2. Kuidas selgitati välja püüdja või lugeja?
Peidumängus loeti mingit laulusalmi ja kelle peale viimane sõna lugeja poolt näitas – see pidi mängu alustama.

4.3. Kirjuta mängualustamise salme! Milliseid neist oled ise kasutanud, missuguse mängu alustamiseks? Tavaliselt olid need salmid külas levinumad laulusõnadest, näit.: „Üks jahimees läks metsa.“

5. Mängude kirjeldused.
Harrastasime ka kaardimänge oma tehtud kaartidega.

Lõpetuseks üks seik lapsepõlvest, mis jäi eluajaks meelde. Isa tegi talveks meile suusad. Kaselauda rohkem polnud, pidime vend Eeduga ühe paari suuskadega läbi ajama. Suusasõidu kirg oli nii suur, et kui suusad alla said, siis enam teistele ei raatsinud sõita anda. Tekkis tüli. Rüselemise käigus suuskade pärast, olime päris nattipidi koos. Isa nägi seda. Tuli juurde ja ütles: „Kui te ei oska omavahel suusasõitu jagada, siis pole neid ka teile tarvis.“ Võttis suusad ja murdis oma põlve vastu katki. Meil vennaga pääses nüüd pill lahti, aga parata polnud midagi, – see oli meile õppetunniks kogu eluks. Olen tänulik oma vanematele, kes meid poistekarja korralikes inimesteks kasvatas.

Täisviide

EFA I 168, 18/21 < Iisaku, Oonurme k. Lepasaare t.– Juhan Lepasaar, and. 1921. a. (2013).

Maakond

Kihelkond

Iisaku

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1921

Koguja sugu