Pealkiri
Ado, snd. 1935. a. Võrumaal
Tekst
MINU LAPSEPÕLVEAEGSED MÄNGUD
Minu isa ja ema pärinesid paljulapselistest peredest. Isa kasvas üles viie õe ja kolme (isa kaasaarvatud) venna keskel. Ema peres kasvas kuus last: viiekesi õed ja üks vend.
Isa võttis osa I Maailmasõjast, jäi sakslaste kätte vangi. Oli aastaid (ei mäleta) vangis, vabanes ja läks Vabadussõtta. Pärast Vabadussõda abiellus emaga 1930. aastal. Ema pärines aga väga religiooniaustavast perest. Ema isa oli Räpina, Apostliku Õigeusu Kiriku eestkostja ja tema majas avati juba 1868. aastal õigeusuliste laste jaoks abikool. See, religioosne ilmavaade oli omane ka isale. Ka tema vanemate juured põlvnesid õigeusuliste seast. Nii kandus usu pärilikkus isegi meisse, lastesse. Me õppisime lugemise selgeks isa õe, sõtse õpetusega kirikuraamatutest, gooti tähtedega trükitud lugusid uurides. Isa-ema perre sündis meid, lapsi, neli: kõige vanem vend, siis vanem õde, siis mina ning viimasena õde, pere pesamuna.
Tolleks ajaks, mil perre tulid lapsed, olid isa ja ema oma jõududega ehitanud küla keskusest välja oma talu, koos kõigi taluhoonetega. Minu mälestused lapsepõlvest algavadki sellest ajast. Mäletan: … viljaküünile löödi laastukatust ja mina korjasin mahapudenevaid puutükikesi mängimiseks… Aeg – viimased aastad Eesti Vabariigi olemist.
Kui palju oli mul mängimiseks aega?
Kuni karjaskäimiseni, aastast 1941 oli see piiramata. Ninapidi olime koos vanema õe ja noorema õega nii kui vähegi saime. Vanem vend oli juba koolieelik ja tema kasutas aega rohkem lugemiseks. Mänguasjadeks olid meil puuklotsid või paberist omakäeliselt lõigatud nukud.
Õdedele meeldis paberinukkudega mängida, mulle aga – puuklotsidest ehitada majataolisi asju. Hiljem, kui sai selgeks noaga lõikamine, saega lõikamine, vasaraga naelalöömine või isegi kirvega tahumisetööd, saime vennasega ehitada juba puust omamõttelisi autosid, traktoreid ja isegi primitiivseid lennukeid. Viimaseid õppisime tegema lihtsalt: ümariku puunoti lõikasime parajaks pikaks ja seda tegime kahemehe saega, ime, et kumbki saega kätte ei lõiganud! Lennuki saba jaoks lõikasime sälgu ja tahusime siis kirvega õhemaks ja lennuki esiots – koonuseks. Tiivaks sai maanteel tol ajal tuisulume tõrjeks kasutatavate lumeväravate lipp.
Juba 1939. aastast, kui Eestisse toodi vene sõjavägi ja keda hakkas rahvas kutsuma tibladeks, muutus tarbeesemete saamine järjest halvemaks. Meie, lapsed, märkasime seda, kui poest polnud enam saada tavalist pliiatsit, rääkimata värvipliiatsitest. Tekkisid spekulandid, nendelt saadi vahekasuga väga vajalikke igapäeva tarbeesemeid. Nii sai siis ka vennas kooliminekuks mõningad pliiatsid ja vihikud. Meil, kodusolijatel, ei lubatud neid kasutada. Aga kuidas me tahtsime! Ja kuidas tahtsime joonistada! Siis püüdsimegi vennase pliiatseid kasutada salaja ja joonistasime oma joonistusi ajalehe puhtale veerele, paberit ju polnud.
Mängimise koht: talvel tuba, suvel koduõu ja, ainult suvel sõprade pool, karjast vanal ajal – lõunavaheajal. Talvel saime mängida ainult toas, kui välja arvata suusatamised ja kelgutamised mäest allalaskmistega. Viimast me peaaegu teha ei saanudki, sest meil polnud suuski. Kelguks kasutasime isa palgiveo kelku. See oli aga nii raske, et me pidime seda mäele vedama vähemalt kahekesi. Allamäge jooksis ta muidugi, aga koheva lumega vajus lõpuni lumme. Kelgumägi oli meil siiski omast käest võtta: kahe küla piiri mööda voolas oja ja sellel olid kummalgi pool mõningate vahemaadega 5–6 meetri kõrgused järsud nõlvad. Sinna me küla lapsed kogunesime. Olla saime pärast koolist koju jõudmist, enne siiski kodus söönud. Ega koolis meile süüa antud. Aga mäel me möllasime õhtuhämaruseni ja koju jõudes olime väsinud, olime lumised ja higist märjad, põsed punased…
Talvel tubane mäng oli aga piirangutega. Kõigepealt: siis olime ainult meie kolmekesi, vennas käis koolis ja ta tegi oma koolitööd. Päevasel ajal oli mängimiseks küll valgust, kuid siis andis ema ikka mõne töö, oli see siis söögiks kartulikoorimine või kuurist puude toomine, häiris mängimist. Pühapäeviti käidi siis külas, aeti juttu ja siis ei mallanud ka meie, lapsed, mängida, oli huvitav kuulata vanemate inimeste jutte. Raadiot ju polnud! Mänguks vaba aega jäi õhtul, pärast õhtusööki, siis, kui isa heitis magama ja ema asus vokiga lõnga ketrama. Valgust saime siis petrooleumi põletava lambiga. Aga petrooleumi, mis põledes andis valgust, polnud enam kuskiltki saada. Isegi spekulandid ei saanud seda kuskiltki. Jäi üle saksa sõjaväelaste käest peki ja munade eest saadav bensiin. See oli aga petrooleumilambis põletamiseks vägagi ohtlik. Bensiini tuleohtlikkust ei suudetud tolleaja inimestele selgeks teha, nad uskusid: vedel nagu petrool, küllap põleb ka nii nagu petrool. Aga petrooli põlemine on tõesti vedeliku põlemine, kuid bensiinil ei põle mitte vedelik ise, vaid selle aurud. Auru teke sõltub aga temperatuurist.
Ja nii saigi meie õhtuste-öiste mänguaja määrajaks lambis põleva bensiini aurud. Põlemisel lambi ülaosa teatud määral kuumenes ja see kandus edasi klaasosale, kus paiknes põlemiseks vajaminev bensiinikogus, see, saanud küllaldast soojusvaru – intensiivistas aurumist ja viimane plahvatas põlema väljaspool lambi ettenähtud põlemistsooni. Pääs suuremast plahvatusest päästis ainult tule kohene kustutamine. Niisugused juhtumised lõpetasidki meie mängud. Õnnetust suutsime sellega ära hoida.
Talveööde mänguasjad tegime ise. Isa sai mingi kilo liha eest Räpina Paberivabriku töölise käest (küllap ka siis hangeldati, süüa ju taheti!) rulli tavalist (1–1,5 mm paks) pappi. See oli meile suur üllatus! Siit saime kogu sõjaaja mänguasjade tegemiseks materjali. Ja mida me neist küll ära ei teinud! Küll majad, küll kõik muud hooned, küll isegi loomad lauta, küll mängutoad koos mööbli ja isegi köögis sööginõudega, inimesed koos riietega. Nende mänguasjade väljamõtlemine ja tegemine oligi meie tegevus, ikka mõtlesime, kuidas mänguasju võimalikult elulähedasteks teha.
Suvel tegime talud, loomad, hooned ja töövahendid koduõue, kohta, kus me kellelegi ette ei jäänud ja kus meie ehitisi keegi ära ei lõhkunud. Ainult välitingimuseks pidime need mänguasjad tegema puuklotsidest, hooned laastukatuse laastudest. Kasutusele tulid ka telliskivid.
Kui palju mängisime koolis? Koolis, kuhu maalapsed käisid kolme, viie kilomeetri ja isegi veel kaugemalt, ei olnud lusti mängimiseks. Talvel: vahetundidel joosti külmunud veeloigule ja hõõruti selle jääpind läikivaks, enamuses tegi jääpinna libedaks tavaline, parknahast, isade tehtud pastlad … mõnedel isegi mitte parknahast pastlad. Kõige rohkem sai koolis mängida väljas – sügisel, kui ilmad olid ilusad ja siis ka ainult vahetundidel. Aga kevadel oli see lausa massiline: mänguks oli ju ainult rahvaste pall! Mäng oli ju lihtne ja osa said võtta kõik, nii tüdrukud kui ka poisid. Väljaku piirid seati puurontide, kivide või millega iganes, peaasi, et oli märgata. Ja palliks polnud mitte sisekummiga ja nahakestaga õhupall, vaid meisterlikult (rätsepatööd tundva inimese) ümaraks õmmeldud, linatakku täistopitud mütsakas. See mütsakas oli raske, aga kui see veel mänguhoos juhtus sattuma veeloiku – ligunes ning teda tuli mitu päeva kellegi koduahjus kuivaks saada, siis ju koolis mängida ei saanud!
Õhtumängudest kirjutasin aga suvel, koolivaheajal mängiti tõesti pühapäeviti pärastlõunasel ajal, siis kui kari kodus. Siis kogunesid külapoisid (kahest külast 10 piires, enamuses ikka karjaskäijad), meie poole. Elasime Võru – Räpina maantee vahetus läheduses ja see tee oli tol ajal isegi ilma kruusakatteta. Suveti tolmas vägagi, nii et aias kasvavad sõstra ja karusmarja põõsad ja marjad olid tolmukorraga paksult kaetud. Aga see tee oli poistele meelepärane mängukoht kettamänguks.
Kettamäng käis nii: ketas, see peamine element, saeti puupakust, mille läbimõõt oli vähemalt 20 sentimeetrit, paksusega 3–4 sentimeetrit. Teiseks, iga mängija pidi varustama ennast 1,5 meetri pikkuse ja käevarrejämeduse roikaga, et veerevat ketast tõrjuda. Meeskond jaotati võrdseks, hoolimata east ja pikkusest 5–6 meetrise vahemaaga, nägudega teineteise vasta. Esimene ketta-heiteõigus valiti loosiga. See toimus nii: valiti tavaliselt kõige väiksema mängija kaigas, millel oli võimalik sõrmedega ümbert kinni võtta. Ühe meeskonna kapten haaras kaika keskelt kinni ja järgmisena teine kapten oma peoga esimese kapteni käe pealt, nii kuni kaika lõpuni. Viimane, kes suutis kaigast veel käes hoida ja sellega kolm korda ümber pea keerutada, sai selle õiguse, kui ei – kaotas esimese heite õiguse.
Mäng: liivasele maanteele veeti kaikaga risti üle selle algusjoon. Meeskonnad taganesid sellest joonest 5–6 m kaugusele. Viskeõiguse saanud pool, viskajaks tugevam, lennutas ketta vastaspoole suunas. Veerevat ketas võis vastaspool tõrjuda meeskonna rivist ainult sammu jagu eespool. Kui tõrjuja seda ei suutnud ja ketas jooksis meeskonnarivist läbi, pidi meeskond taganema joonele, kuhu ketas kukkudes maha jäi. Heite teinud meeskond liikus aga niipalju edasi, et võistlejate vaheks jäi 5–6 meetrit.
See oli lõputu mäng. Taoti kuni jatkus jõudu või kui löödi puruks ketas. Kaikapurunemine – see oli tavaline, aga oli ka ninaveritsemisi – ketta liikumine polnud juhitav!
Kettamängu tüdrukud ei mänginud. Üldse: tüdrukud mängisid omavahel ja ma ei oskagi nendest rääkida. Arvuliselt oli neid ka külas vähemuses. Aga, sõpruskond ja mänguseltskond tõesti kattusid – koolis oldi koos ja kodus-külas oldi koos. Kooliväline kokkusaamine oli vägagi juhuslikku laadi, sõltus paljudest oludest.
Rahvusküsimust meil ei olnud, ei koolis ega kodus. Ka mängude käigus ma ei mäleta, et oleks olnud konflikte või tülisid. Lastega vanemad ei mänginud, neil polnudki selleks aega. Üksinda ei mänginud. See polnud mõeldav või õigemini – ei olnud mänge, mida oleks võinud nimetada üksi-mänguks.
Mängu tekkimised või alustamised said alguse vägagi spontaanselt, sõltus olukorrast, sõltus sõpruskonnast, tihti isegi ilmastikust, ajast.
Mängud: pallimängust kirjutasin, niipalju veel – seda „mätsuga“ pallimängu harrastasime hiljem ka kodu-oludes. Tegime analoogse „mätsu“ ja hakkasime seda mängima isegi üle nööri – nagu võrkpalli. Mängida sai ja õnnelikud olime! Sisekummi, nahkkestaga ja õhuga täidetud mängupalli saime koolis, olles juba Vene okupatsioonis 1944. aasta sügisel! Viskemängust kirjutasin.
Peitusmängud polnud meil väga moes. Sõrmemängudest mäletan hästi noamängu või võrukeelse väljendina – väitsemäng. Seda mängu sai mängida ainult suvel ja seda tehti karjas olles karjamaal.
Kaardimängu mäletan kahel moel. Üks: linnapõlemine oli lihtne ja võis mängida igal pool aga ainult kahekesi. oli meeldiv ajaviide karjas olles. Olid veel tuttavad „potkinoid“, „oma trump“. Erandina on meelde jäänud „atskoo“ või „21“ seda mängu sai mängida suure kambaga ja seda mängiti raha kaasabil, kuigi mängupandud vääringud toimusid kopikates. Mäletan, seda mängiti juba Vene okupatsiooniajal, siis, kui töötasid maal rändkinod, mängiti, kui oodati kino kohalesaabumist, viideti aega.
Lauamängudest oli väga populaarne „kitsemäng“. See, paksemale kartongile trükitud värvipiltidega mäng oli õnneks säilinud Eesti Vabariigi ajast. Me mängisime selle mängulaua lausa räbalaiks, vähemalt värvipildid nii, et me lõpuks juba mälu järgi määrasime mängureegleid. Seda mängu saime edukalt mängida neljakesi. Teisele kohale jäi „Reis ümber maailma“. Saime selle mängulaua, mis samuti trükitud kartongile, puhkusel olnud saksa sõduritelt, kes lahkudes selle jätsid meile, lastele mälestuseks.
Aga üks vennase poolt väljamõeldud sõnamäng oli meil „Nimede otsimine“. Seda saime järjekordselt mängida neljakesi ja mis peamine, tegime seda pimedas või videvikus (lambivalgust piiras petrooli puudus), sängis või soojamüüril (lesol) lamades. See käis nii: ükskõik kes ütles: „Otsime Paule,“ siis kõik sorisid oma ajudes Pauli nimelisi inimesi, kes pidid aga olema elus. Olenedes mälust, sai neist mõnikord päris palju. Mäng kestis vahel lausa magamajäämiseni. Kui üks nimi otsa sai, võeti teine jne.
Minu põlvkonna lapseea kujutlusvõime mängudeks oli ikka kodune eluolu, ei mänginud me poodi ega veelgi vähem – arsti.
Mänguasjad tegime ju võimalikult ise, mäletan – tüdrukud tegid omakäeliselt riietest nukkusid, neile riided ja selleks kasutasid nad tavalist niiti-nõela, mis siis, kui tihti torgati sõrme, kui just veri välja ei tulnud, tehti edasi, kui veri – siis nuteti, kuni valu väiksemaks jäi ja veri hüübis…
Muidugi, poisid mängisid autodega, ainult et need tulid endal välja mõelda ja valmis ehitada, kaasa arvatud materjal, millest auto teha. Kui sellisest ettevõtmisest mingi autotaoline monstrum valmis saigi, võis vahepeal mõnigi sõrm viga või lõikehaava saada, ei hoolitud, peaasi – auto-ollus sa teoks! Neid asju tehti ju primitiivsete tööriistadega: taskunoaga (see nuga oli tol ajal iga mehe jäägitu kaaslane!), kahemehe saega, tavalise, puuraiumise kirvega, Puusse tehti auke – raudnael kuumutati pliidi all olevas tules punaseks ja siis, tangide abil püüti puusse auk põletada. Aga, telefonitraadist tehtud naelaasemikku puusse saada oli lausa imetegu! Ehtsaid naelu sai ainult varem seina või mujale löödud kohtadest…
Need mängud ja seotus mängudega leidsid aset aastatel 1939 – 1944. See põlvkond lapsi on nüüdseks saanud vanadeks ja vaata, et järeltulevale põlvkonnale lausa jalgujäävateks… Aga olgu! Kes oleks selle ajastu üle elanud? Kas tänapäeva olekski kui meie põlvkond vahepeal olemas poleks olnud???
Kui tänapäeva koolilaps ei vaja peastarvutamiseks ükskord ühte, siis olen surmkindel – elektrivoolu katkemisel on see laps nagu lind ilma tiibadeta või nagu kala kuival… Need hõiskamised, mida kuulsime enne masuaega, vaibusid kohe, kui nähti, et reaalne elu seisab koos ka ohtudest, millest me ei tea, kui me neid ette ei näe.
… pisarsilmil mõtlen tagasi kinomehaanikuna töötades, Vene filmi Leningradi blokaadist: … kahe-kolme aastane tüdruk, viletsas talvepalitus, pea mässitud ema-vanaema rätikusse, käes suured, täisinimese labakindad … ja ta joonistab pliiatsijupiga vihikulehele LEIVAPÄTSI … all oli tekst: "LAPS JOONISTAB OMA FANTAASIAS IKKA SELLEST, MILLES TA TUNNEB PUUDUST" …
Looja, hoia ära selle tulemine veelkord meie teele!!! MEIE järeltulev põlvkond ei ela seda üle – IIALGI!!!
Minu isa ja ema pärinesid paljulapselistest peredest. Isa kasvas üles viie õe ja kolme (isa kaasaarvatud) venna keskel. Ema peres kasvas kuus last: viiekesi õed ja üks vend.
Isa võttis osa I Maailmasõjast, jäi sakslaste kätte vangi. Oli aastaid (ei mäleta) vangis, vabanes ja läks Vabadussõtta. Pärast Vabadussõda abiellus emaga 1930. aastal. Ema pärines aga väga religiooniaustavast perest. Ema isa oli Räpina, Apostliku Õigeusu Kiriku eestkostja ja tema majas avati juba 1868. aastal õigeusuliste laste jaoks abikool. See, religioosne ilmavaade oli omane ka isale. Ka tema vanemate juured põlvnesid õigeusuliste seast. Nii kandus usu pärilikkus isegi meisse, lastesse. Me õppisime lugemise selgeks isa õe, sõtse õpetusega kirikuraamatutest, gooti tähtedega trükitud lugusid uurides. Isa-ema perre sündis meid, lapsi, neli: kõige vanem vend, siis vanem õde, siis mina ning viimasena õde, pere pesamuna.
Tolleks ajaks, mil perre tulid lapsed, olid isa ja ema oma jõududega ehitanud küla keskusest välja oma talu, koos kõigi taluhoonetega. Minu mälestused lapsepõlvest algavadki sellest ajast. Mäletan: … viljaküünile löödi laastukatust ja mina korjasin mahapudenevaid puutükikesi mängimiseks… Aeg – viimased aastad Eesti Vabariigi olemist.
Kui palju oli mul mängimiseks aega?
Kuni karjaskäimiseni, aastast 1941 oli see piiramata. Ninapidi olime koos vanema õe ja noorema õega nii kui vähegi saime. Vanem vend oli juba koolieelik ja tema kasutas aega rohkem lugemiseks. Mänguasjadeks olid meil puuklotsid või paberist omakäeliselt lõigatud nukud.
Õdedele meeldis paberinukkudega mängida, mulle aga – puuklotsidest ehitada majataolisi asju. Hiljem, kui sai selgeks noaga lõikamine, saega lõikamine, vasaraga naelalöömine või isegi kirvega tahumisetööd, saime vennasega ehitada juba puust omamõttelisi autosid, traktoreid ja isegi primitiivseid lennukeid. Viimaseid õppisime tegema lihtsalt: ümariku puunoti lõikasime parajaks pikaks ja seda tegime kahemehe saega, ime, et kumbki saega kätte ei lõiganud! Lennuki saba jaoks lõikasime sälgu ja tahusime siis kirvega õhemaks ja lennuki esiots – koonuseks. Tiivaks sai maanteel tol ajal tuisulume tõrjeks kasutatavate lumeväravate lipp.
Juba 1939. aastast, kui Eestisse toodi vene sõjavägi ja keda hakkas rahvas kutsuma tibladeks, muutus tarbeesemete saamine järjest halvemaks. Meie, lapsed, märkasime seda, kui poest polnud enam saada tavalist pliiatsit, rääkimata värvipliiatsitest. Tekkisid spekulandid, nendelt saadi vahekasuga väga vajalikke igapäeva tarbeesemeid. Nii sai siis ka vennas kooliminekuks mõningad pliiatsid ja vihikud. Meil, kodusolijatel, ei lubatud neid kasutada. Aga kuidas me tahtsime! Ja kuidas tahtsime joonistada! Siis püüdsimegi vennase pliiatseid kasutada salaja ja joonistasime oma joonistusi ajalehe puhtale veerele, paberit ju polnud.
Mängimise koht: talvel tuba, suvel koduõu ja, ainult suvel sõprade pool, karjast vanal ajal – lõunavaheajal. Talvel saime mängida ainult toas, kui välja arvata suusatamised ja kelgutamised mäest allalaskmistega. Viimast me peaaegu teha ei saanudki, sest meil polnud suuski. Kelguks kasutasime isa palgiveo kelku. See oli aga nii raske, et me pidime seda mäele vedama vähemalt kahekesi. Allamäge jooksis ta muidugi, aga koheva lumega vajus lõpuni lumme. Kelgumägi oli meil siiski omast käest võtta: kahe küla piiri mööda voolas oja ja sellel olid kummalgi pool mõningate vahemaadega 5–6 meetri kõrgused järsud nõlvad. Sinna me küla lapsed kogunesime. Olla saime pärast koolist koju jõudmist, enne siiski kodus söönud. Ega koolis meile süüa antud. Aga mäel me möllasime õhtuhämaruseni ja koju jõudes olime väsinud, olime lumised ja higist märjad, põsed punased…
Talvel tubane mäng oli aga piirangutega. Kõigepealt: siis olime ainult meie kolmekesi, vennas käis koolis ja ta tegi oma koolitööd. Päevasel ajal oli mängimiseks küll valgust, kuid siis andis ema ikka mõne töö, oli see siis söögiks kartulikoorimine või kuurist puude toomine, häiris mängimist. Pühapäeviti käidi siis külas, aeti juttu ja siis ei mallanud ka meie, lapsed, mängida, oli huvitav kuulata vanemate inimeste jutte. Raadiot ju polnud! Mänguks vaba aega jäi õhtul, pärast õhtusööki, siis, kui isa heitis magama ja ema asus vokiga lõnga ketrama. Valgust saime siis petrooleumi põletava lambiga. Aga petrooleumi, mis põledes andis valgust, polnud enam kuskiltki saada. Isegi spekulandid ei saanud seda kuskiltki. Jäi üle saksa sõjaväelaste käest peki ja munade eest saadav bensiin. See oli aga petrooleumilambis põletamiseks vägagi ohtlik. Bensiini tuleohtlikkust ei suudetud tolleaja inimestele selgeks teha, nad uskusid: vedel nagu petrool, küllap põleb ka nii nagu petrool. Aga petrooli põlemine on tõesti vedeliku põlemine, kuid bensiinil ei põle mitte vedelik ise, vaid selle aurud. Auru teke sõltub aga temperatuurist.
Ja nii saigi meie õhtuste-öiste mänguaja määrajaks lambis põleva bensiini aurud. Põlemisel lambi ülaosa teatud määral kuumenes ja see kandus edasi klaasosale, kus paiknes põlemiseks vajaminev bensiinikogus, see, saanud küllaldast soojusvaru – intensiivistas aurumist ja viimane plahvatas põlema väljaspool lambi ettenähtud põlemistsooni. Pääs suuremast plahvatusest päästis ainult tule kohene kustutamine. Niisugused juhtumised lõpetasidki meie mängud. Õnnetust suutsime sellega ära hoida.
Talveööde mänguasjad tegime ise. Isa sai mingi kilo liha eest Räpina Paberivabriku töölise käest (küllap ka siis hangeldati, süüa ju taheti!) rulli tavalist (1–1,5 mm paks) pappi. See oli meile suur üllatus! Siit saime kogu sõjaaja mänguasjade tegemiseks materjali. Ja mida me neist küll ära ei teinud! Küll majad, küll kõik muud hooned, küll isegi loomad lauta, küll mängutoad koos mööbli ja isegi köögis sööginõudega, inimesed koos riietega. Nende mänguasjade väljamõtlemine ja tegemine oligi meie tegevus, ikka mõtlesime, kuidas mänguasju võimalikult elulähedasteks teha.
Suvel tegime talud, loomad, hooned ja töövahendid koduõue, kohta, kus me kellelegi ette ei jäänud ja kus meie ehitisi keegi ära ei lõhkunud. Ainult välitingimuseks pidime need mänguasjad tegema puuklotsidest, hooned laastukatuse laastudest. Kasutusele tulid ka telliskivid.
Kui palju mängisime koolis? Koolis, kuhu maalapsed käisid kolme, viie kilomeetri ja isegi veel kaugemalt, ei olnud lusti mängimiseks. Talvel: vahetundidel joosti külmunud veeloigule ja hõõruti selle jääpind läikivaks, enamuses tegi jääpinna libedaks tavaline, parknahast, isade tehtud pastlad … mõnedel isegi mitte parknahast pastlad. Kõige rohkem sai koolis mängida väljas – sügisel, kui ilmad olid ilusad ja siis ka ainult vahetundidel. Aga kevadel oli see lausa massiline: mänguks oli ju ainult rahvaste pall! Mäng oli ju lihtne ja osa said võtta kõik, nii tüdrukud kui ka poisid. Väljaku piirid seati puurontide, kivide või millega iganes, peaasi, et oli märgata. Ja palliks polnud mitte sisekummiga ja nahakestaga õhupall, vaid meisterlikult (rätsepatööd tundva inimese) ümaraks õmmeldud, linatakku täistopitud mütsakas. See mütsakas oli raske, aga kui see veel mänguhoos juhtus sattuma veeloiku – ligunes ning teda tuli mitu päeva kellegi koduahjus kuivaks saada, siis ju koolis mängida ei saanud!
Õhtumängudest kirjutasin aga suvel, koolivaheajal mängiti tõesti pühapäeviti pärastlõunasel ajal, siis kui kari kodus. Siis kogunesid külapoisid (kahest külast 10 piires, enamuses ikka karjaskäijad), meie poole. Elasime Võru – Räpina maantee vahetus läheduses ja see tee oli tol ajal isegi ilma kruusakatteta. Suveti tolmas vägagi, nii et aias kasvavad sõstra ja karusmarja põõsad ja marjad olid tolmukorraga paksult kaetud. Aga see tee oli poistele meelepärane mängukoht kettamänguks.
Kettamäng käis nii: ketas, see peamine element, saeti puupakust, mille läbimõõt oli vähemalt 20 sentimeetrit, paksusega 3–4 sentimeetrit. Teiseks, iga mängija pidi varustama ennast 1,5 meetri pikkuse ja käevarrejämeduse roikaga, et veerevat ketast tõrjuda. Meeskond jaotati võrdseks, hoolimata east ja pikkusest 5–6 meetrise vahemaaga, nägudega teineteise vasta. Esimene ketta-heiteõigus valiti loosiga. See toimus nii: valiti tavaliselt kõige väiksema mängija kaigas, millel oli võimalik sõrmedega ümbert kinni võtta. Ühe meeskonna kapten haaras kaika keskelt kinni ja järgmisena teine kapten oma peoga esimese kapteni käe pealt, nii kuni kaika lõpuni. Viimane, kes suutis kaigast veel käes hoida ja sellega kolm korda ümber pea keerutada, sai selle õiguse, kui ei – kaotas esimese heite õiguse.
Mäng: liivasele maanteele veeti kaikaga risti üle selle algusjoon. Meeskonnad taganesid sellest joonest 5–6 m kaugusele. Viskeõiguse saanud pool, viskajaks tugevam, lennutas ketta vastaspoole suunas. Veerevat ketas võis vastaspool tõrjuda meeskonna rivist ainult sammu jagu eespool. Kui tõrjuja seda ei suutnud ja ketas jooksis meeskonnarivist läbi, pidi meeskond taganema joonele, kuhu ketas kukkudes maha jäi. Heite teinud meeskond liikus aga niipalju edasi, et võistlejate vaheks jäi 5–6 meetrit.
See oli lõputu mäng. Taoti kuni jatkus jõudu või kui löödi puruks ketas. Kaikapurunemine – see oli tavaline, aga oli ka ninaveritsemisi – ketta liikumine polnud juhitav!
Kettamängu tüdrukud ei mänginud. Üldse: tüdrukud mängisid omavahel ja ma ei oskagi nendest rääkida. Arvuliselt oli neid ka külas vähemuses. Aga, sõpruskond ja mänguseltskond tõesti kattusid – koolis oldi koos ja kodus-külas oldi koos. Kooliväline kokkusaamine oli vägagi juhuslikku laadi, sõltus paljudest oludest.
Rahvusküsimust meil ei olnud, ei koolis ega kodus. Ka mängude käigus ma ei mäleta, et oleks olnud konflikte või tülisid. Lastega vanemad ei mänginud, neil polnudki selleks aega. Üksinda ei mänginud. See polnud mõeldav või õigemini – ei olnud mänge, mida oleks võinud nimetada üksi-mänguks.
Mängu tekkimised või alustamised said alguse vägagi spontaanselt, sõltus olukorrast, sõltus sõpruskonnast, tihti isegi ilmastikust, ajast.
Mängud: pallimängust kirjutasin, niipalju veel – seda „mätsuga“ pallimängu harrastasime hiljem ka kodu-oludes. Tegime analoogse „mätsu“ ja hakkasime seda mängima isegi üle nööri – nagu võrkpalli. Mängida sai ja õnnelikud olime! Sisekummi, nahkkestaga ja õhuga täidetud mängupalli saime koolis, olles juba Vene okupatsioonis 1944. aasta sügisel! Viskemängust kirjutasin.
Peitusmängud polnud meil väga moes. Sõrmemängudest mäletan hästi noamängu või võrukeelse väljendina – väitsemäng. Seda mängu sai mängida ainult suvel ja seda tehti karjas olles karjamaal.
Kaardimängu mäletan kahel moel. Üks: linnapõlemine oli lihtne ja võis mängida igal pool aga ainult kahekesi. oli meeldiv ajaviide karjas olles. Olid veel tuttavad „potkinoid“, „oma trump“. Erandina on meelde jäänud „atskoo“ või „21“ seda mängu sai mängida suure kambaga ja seda mängiti raha kaasabil, kuigi mängupandud vääringud toimusid kopikates. Mäletan, seda mängiti juba Vene okupatsiooniajal, siis, kui töötasid maal rändkinod, mängiti, kui oodati kino kohalesaabumist, viideti aega.
Lauamängudest oli väga populaarne „kitsemäng“. See, paksemale kartongile trükitud värvipiltidega mäng oli õnneks säilinud Eesti Vabariigi ajast. Me mängisime selle mängulaua lausa räbalaiks, vähemalt värvipildid nii, et me lõpuks juba mälu järgi määrasime mängureegleid. Seda mängu saime edukalt mängida neljakesi. Teisele kohale jäi „Reis ümber maailma“. Saime selle mängulaua, mis samuti trükitud kartongile, puhkusel olnud saksa sõduritelt, kes lahkudes selle jätsid meile, lastele mälestuseks.
Aga üks vennase poolt väljamõeldud sõnamäng oli meil „Nimede otsimine“. Seda saime järjekordselt mängida neljakesi ja mis peamine, tegime seda pimedas või videvikus (lambivalgust piiras petrooli puudus), sängis või soojamüüril (lesol) lamades. See käis nii: ükskõik kes ütles: „Otsime Paule,“ siis kõik sorisid oma ajudes Pauli nimelisi inimesi, kes pidid aga olema elus. Olenedes mälust, sai neist mõnikord päris palju. Mäng kestis vahel lausa magamajäämiseni. Kui üks nimi otsa sai, võeti teine jne.
Minu põlvkonna lapseea kujutlusvõime mängudeks oli ikka kodune eluolu, ei mänginud me poodi ega veelgi vähem – arsti.
Mänguasjad tegime ju võimalikult ise, mäletan – tüdrukud tegid omakäeliselt riietest nukkusid, neile riided ja selleks kasutasid nad tavalist niiti-nõela, mis siis, kui tihti torgati sõrme, kui just veri välja ei tulnud, tehti edasi, kui veri – siis nuteti, kuni valu väiksemaks jäi ja veri hüübis…
Muidugi, poisid mängisid autodega, ainult et need tulid endal välja mõelda ja valmis ehitada, kaasa arvatud materjal, millest auto teha. Kui sellisest ettevõtmisest mingi autotaoline monstrum valmis saigi, võis vahepeal mõnigi sõrm viga või lõikehaava saada, ei hoolitud, peaasi – auto-ollus sa teoks! Neid asju tehti ju primitiivsete tööriistadega: taskunoaga (see nuga oli tol ajal iga mehe jäägitu kaaslane!), kahemehe saega, tavalise, puuraiumise kirvega, Puusse tehti auke – raudnael kuumutati pliidi all olevas tules punaseks ja siis, tangide abil püüti puusse auk põletada. Aga, telefonitraadist tehtud naelaasemikku puusse saada oli lausa imetegu! Ehtsaid naelu sai ainult varem seina või mujale löödud kohtadest…
Need mängud ja seotus mängudega leidsid aset aastatel 1939 – 1944. See põlvkond lapsi on nüüdseks saanud vanadeks ja vaata, et järeltulevale põlvkonnale lausa jalgujäävateks… Aga olgu! Kes oleks selle ajastu üle elanud? Kas tänapäeva olekski kui meie põlvkond vahepeal olemas poleks olnud???
Kui tänapäeva koolilaps ei vaja peastarvutamiseks ükskord ühte, siis olen surmkindel – elektrivoolu katkemisel on see laps nagu lind ilma tiibadeta või nagu kala kuival… Need hõiskamised, mida kuulsime enne masuaega, vaibusid kohe, kui nähti, et reaalne elu seisab koos ka ohtudest, millest me ei tea, kui me neid ette ei näe.
… pisarsilmil mõtlen tagasi kinomehaanikuna töötades, Vene filmi Leningradi blokaadist: … kahe-kolme aastane tüdruk, viletsas talvepalitus, pea mässitud ema-vanaema rätikusse, käes suured, täisinimese labakindad … ja ta joonistab pliiatsijupiga vihikulehele LEIVAPÄTSI … all oli tekst: "LAPS JOONISTAB OMA FANTAASIAS IKKA SELLEST, MILLES TA TUNNEB PUUDUST" …
Looja, hoia ära selle tulemine veelkord meie teele!!! MEIE järeltulev põlvkond ei ela seda üle – IIALGI!!!
Täisviide
EFA I 169, 105/10 < Räpina, Kirmsi k. – Ado Jõks, snd. 1935. a. (2013).
Maakond
Kihelkond
Räpina
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1935