Vanasõna on oma loogiliselt olemuselt üldistav kausaalne implikatsioon. Ka tuleb vanasõnades tihti ette "süntaktilist sümmeetriat", st. parallelismi. See parallelism võib olla põhimõtteliselt kaht tüüpi:
1) põimlauselise põhitasandi enda "implikatiivne" parallelism (Kus härga, seal sõrga; Kes kurja kuuleb, see kulda kannab);
2) põhitasandi-ülene rind- või koondlauseline "kontrastiivne", analoogiaid või vastandusi loov pärisparallelism (Kus härga, seal sõrga, kus mäge, seal väge; Sitke kannab siidi, heldel pole helmigi kaelas).
Lisaks leiab igas vanasõnas kui lauses aset predikatsioon, uue info lisamine teadaolevale. Vanasõnad võivad olla vormistatud ka lihtlausetena, sel juhul on predikatiivsus eriti selgesti esil, implikatiivsus aga maskeeritud. Kuid ühe ja sama vanasõna variantides võivad põimlauselis-"implikatiivsed" ja lihtlauselis-"predikatiivsed" vormid üksteisega lahedalt vahelduda (Kus hooletust, seal õnnetust / Hooletus toob õnnetust; Kuidas lind, nõnda laul / Igal linnul oma laul ~ Lindu tuntakse laulust). Ka kontrastiivse pärisparallelismi komponendid (nagu ülaltoodud näideteski) võivad olla põim- või lihtlauselised.
Korduvate või ellipteeritud liikmetega rindlause ja koondlause vahel pole selget piiri.
Koondlauseparallelismi korral näib olevat põhimõtteline vahe selles, kas kordus ilmneb lause subjekti- või predikaadipooles. Mõlemal juhul tekivad teoreetilised paradoksid, kuid erinevad.
Predikatiivses osas nähtuvad kordused illustreerivad veidrat korrelatsiooni lause kvantifikatsiooni ja implikatiivsus/predikatiivsus-illusiooni vahel: kui lause on üldistav, siis kipub tas esinduv loogiline vahekord tõlgenduma implikatiivse kui-siis-vahekorrana, kui aga lause on mitteüldistav, siis konjunktiivse ja-, aga- vms. vahekorrana. Nt. Libe keel ? tige meel on predikatiivne ellips ja võib mõtestuda kas 'Ikka on nii, et kui kellelgi on libe keel, siis on tal ka tige meel' või 'Sellel siin, kellest juttu, on libe keel ja ~ aga tige meel'.
Subjektipoolel nähtuvate korduste ilming viib otsejoones fundamentaalse metafooriteoreetilise vaidlusaine ja paradoksini "analoogia versus predikatsioon": analoogia on põhimõtteliselt "sümmeetriline", parallelistlik fenomen, sama järku elementide vahekord, predikatsioon "asümmeetriline", mitteparallelistlik vahekord eri järku elementide vahel. Nt. Lapse külm, koera nälg on subjektiline ellips, mis selles olekus näib laitmatult parallelistlik, kuid võib laguneda mitmesugusteks vormivariantideks, millest mõnedes tundub markeeritumana analoogiasuhe (nagu), teistes predikatiivsus (on): Lapse külm ja koera nälg ~ Lapse külm või koera nälg ~ Lapse külm ja koera nälg, see on üks ~ Lapse külm ja koera nälg, kes seda usub jpt.; võimalikud vormid on ka Lapse külm on (nagu) koera nälg (kumbagi ei panda tähele), ehk mitmed muudki.
Ettekanne püüab lähemalt vaadelda nende struktuuritasandite suhteid vanasõnades ja näidata, et süntaktililiste ja loogiliste paradokside seletusvõimalused peituvadki ehk pigem ütluste sisu- ja mõistetasandil, nende konkreetses ("maailmalises", kogemusdomeenilises) konfiguratsioonis kui lausete välisvormis endas.
Lähemalt jälgitakse Mark Turneri poolt korduvalt käsitletud nn. XYZ-struktuure ('X is the Y of Z': Tamm on talupoja raud; Vaene on rikka roog jt.).