[Mitmed autorid, kes püüavad metafoori kirjeldada teatavate semantiliste tunnusjoonepaaride abil, teevad selle vea, et ei arvesta, et kõik abstraktne seondub inimesega (ja ka inimese poolt toodetud asjad, kui materiaalsed ja elutud nad "objektiivselt" ka poleks, seonduvad inimesega). Nt. Nigel Barley mudel vanasõnade kohta:
Või Elli-Kaija Köngäs-Maranda tunnusepaaride skeem mõistatuste semantiliseks analüüsiks:
Kardan, et sedalaadi skeemid pole metafoori analüüsiks heaendelised.]
2. reegel: Kui teksti bukvaalsisu on, vastupidi, tervenisti mitteinimlikku järku räägitakse nt. loomadest, taimedest, asjadest, ja neile preditseeritakse normaalselt kohalduvaid tegevusi, omadusi jne. siis tuleb kogu tekst ümber mõtestada inimkohaseks:
Magaja kassi suhu ei jookse hiir
Kuidas lind, nõnda laul
Käbi ei kuku kännust kaugele
Vaga vesi sügav põhi
jne.
3. reegel: Kui inimene figureerib juba teksti bukvaalsisus (kas otse nimetamisi või grammatilise maski tagant, nagu Kes..., see... -vormel või see impersonaalne sina, kelle poole vanasõna alatasa pöördub vm.), aga mainitavad inimtegevused, -omadused jne. on elementaarset, naturaalset järku (füüsilised, bioloogilised), ning tekstis võib osaleda ka mitteinimlikku järku referente (nt. loomi või taimi) siis tuleb vajalik miinimum neid elementaarinimlikke ja/või mitteinimlikke konstituente ümber mõtestada "kõrginimlikeks" (kulturaalseteks, mentaalseteks, eetilisteks, sotsiaalseteks vms. tegevusteks, suheteks jne.) ja vajadusel ka mõned mitteinimlikud referendid inimlikeks:
Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub
Ära müü karu nahka, enne kui karu maha lastud
Uppuja haarab õlekõrrestki kinni
Kui saad üle koera, saad ka üle saba
jne.
Kõigil senistel juhtudel mõtestub tekst ka bukvaalses, välises sisuplaanis enam-vähem siledalt ja vastuoludeta, ainult et see pole muidugi vanasõna tegelik tähendus.
Sellest teisendussuunast "mitteinimlikult inimlikule" on eesti aines vaid haruharvu erandeid. Olen leidnud selliseid õieti vaid kaks:
1) Mis noor mees teeb, seda vana mees rikub Vestringilt: 'Mis noorkuu külmetab, seda vanakuu sulatab';
2) Hommikune külaline läheb ruttu ära, õhtune jääb öömajale: 'Hommikul alanud sadu lakkab ruttu, õhtul alanud kestab kauem'.
Me teame aga väga hästi, et kaugeltki kõik vanasõnad ei käi ju inimese ja ta "kõrginimlike" aspektide kohta: on suur hulk ütlusi nt. aastaaegade, ilmastiku, maastikuelementide, taimede, loomade jm. kohta. Neid mitteinimlikke objekte ei tähistata aga vanasõnades pea kunagi inimmaailmast laenatud metafooridega (nimetasin just paar haruldast erandit eesti proverbloorist). Vanasõnade metafoorigrammatika ei luba neil semantilistel regioonidel (loomad, taimed, ilm jne.) olla ka üksteise metafoorideks: loomadest ei räägita taimeterminites ega vastupidi, ilmastikust loomterminites vms. Neid ei saa vanasõnades tituleerida üldse mitte mingil metafoorsel moel, vanasõnad väldivad nende nimetamisel ka eufemisme (mis põhimõtteliselt muus folklooris on laialt pruugitav). Neid saab vanasõnades nimetada ainult nende "õigete" nimedega st. kutsuda koera koeraks, kuuske kuuseks, vihma vihmaks jne.
Küll aga saab neile preditseerida midagi kujundlikku, ja sel juhul on teksti väline, bukvaalne tähendus semantiliselt "murtud": troop ei kata teksti tervikuna ja välisesse sisuplaani tekib tähenduslik vastuolu või kokkusobimatus.
Ja ka kujundliku predikaadi valikul välditakse reeglina mitteinimlike regioonide omavahelisi asendusi kujundlik predikaat (kui ta on metafoorne) valitakse siis reeglina inimmaailmast, st. tekitatakse personifikatsioon:
Kivi ja känd on metsa peremees
Tamm kasvab, kasukas seljas, pea paljas
Tuul on seltsimees
Hundile on udu onu, vihm veli, kaste kaelalõikaja
Tänapäeva retooriline personifikatsioon näib seega olevat geneetiliselt midagi "surnud animismi" taolist, kuna selle taga on tänini lahendamata üliprobleem: kas kõik, mis iganes maailmas toimub, toimub spontaanselt või kellegi tahtel ehk veel üldisemalt: kas inimene mõtles Jumala (nagu muudki mütoloogilised võimumehed) välja omaenda näo järgi või lõi Jumal inimese oma näo järgi?
St. metafooriloomes on inimesel väga eriline ja vastuoluline koht, ja meile, kes me oleme inimesed, on see ka intuitiivselt väga hästi mõistetav: inimene on mingite oma külgedega iseenda jaoks kõige käsitamatum ja problemaatilisem objekt, ja teisalt on ta mingite oma teiste külgedega enda jaoks kõige tuntum ja arusaadavam osa maailmast, kuna ju inimene veedab oma elu algusest lõpuni sellesama inimnaha sees ja tal on inimese meel ja talle pole antud mingit valikut omada mõnda muud.
Ja selles plaanis on personifikatsdioon troop, mis vastandub kõigile muudele metafooritüüpidele. Ning nüüd me võimegi siis formuleerida vanasõna-metafooride kohta 4. reegli:
4. reegel: Kui vanasõnatekst on semantiliselt "murtud", st. oma bukvaalsisu poolest vasturääkiv ja kokkusobimatu ning sellisel algkujul mõtestamatu siis võib inimlikku mõtestada mitteinimliku terminites või ka mitteinimlikku inimliku terminites. (Aga mitteinimlikku ei saa nimetada inimliku terminites.)
Teises plaanis käib vanasõna kohta ka see teadvustamatu rusikareegel, et teksti algusest lõpu poole liikudes võib kujundlikkus säilida või tekkida, kuid mitte kaduda. St. kui meil on, ütleme, kaks teksti:
1) Naiste viha on nagu vesikaare tuul: ei jäta enne kui vesi lahti ja
2) Vesikaare tuul on nagu naiste viha: ei jäta enne kui vesi lahti,
siis ei jää üle arvata muud, kui seda, et 1. lause on lause naiste viha kohta, 2. lause aga ütlus vesikaare tuule kohta (mida võrreldakse naiste vihaga).
Läheme nende eelmärkuste järel nüüd mõistatuste kujundileksika juurde.
Nagu juba kurtsin, saan sellesse anda vaid väga deskriptiivseid ja pinnalisi sissevaateid. Esiteks seetõttu, et olen selle suhtes semantiliselt nõutu ja pime. Teiseks seetõttu, et meie ajavaru on üsna piiratud. Kolmandaks on see sissevaade piiratud ka empiirika plaanis: kuna siinne vaatlus ei põhine kogu ligi 80 000 teksti suurusel arhiivimaterjalil, vaid ainult u. 2500-l valiktekstil, mõistatustüüpide "tiiteltekstidel" (või "normaalvormidel").
Ja kui see vaatlus vahetevahel püüab robustsel viisil juttu teha asjade sagedussuhetest, siis pidagem meeles, et seegi on näide "kehvikute statistikast", millest SFL I, ptk. 4.2 juttu oli: iga sagedusnäit on siin läinud tiitelteksti järgi kirja "ühe pallina", olgu selle tiitli taga siis tegelikku produktiivsusvõimsust kas pea olematult (nt. üksainus arhiivitekst) või üliküllaga (ligi 1000 teksti) ja kuna "kehviktüüpe" on ka mõistatuste üldkogumis ikkagi kõige enam, siis selline statistika kajastab suuresti just "kehvikute maailmas" toimuvaid protsesse ja seal nähtuvaid dominante.
Loomulikult pole meil siin võimalik jälgida ka kujunditerminite vahelist variaablust e. sünonüümiat, mis tegelikult on mõistatustes üsnagi vohav.
Teadaolevate või anonüümsete autorite (üldiselt hiline ja üldiselt lõppriimiline) mõistatuslooming on siit ainest ühtlasi meelega välja jäetud, kuna see on folkloorsete mõistatuste üldtaustal hoopis teisest ilmast pärit aines.
Kui püüda lähtuda siingi "maailmalisuse" kriteeriumist, siis võib öelda, et mõistatused jagunevad oma kujundiloometehnika poolst kõige jämedamas plaanis kaheks:
1. Tekstid, kus kujundil on mõisteregiooni selgelt fikseeriv substantiivne või agenti osutav "tipp", st. et kirjeldaval lausel on süntaktiline alus neid on järgnevas nimetatud määratletud subjektiga v. "agendiga" tekstideks:
Hani haljas, pea paljas Viht
Karu kõnnib kallast mööda, raudsaapad jalas Ader
Mees läheb lakka, lihavaagen pea peal Kukk
Suvine poisike, sajakordne kasukas Pähkel
Üks halg kütab kaht ahju Lehm lakub oma nina
Siidikera, niidikera, seitse auku sees Pea
Kuum kivi aida all Lehma udar
Must mulk, punane pulk Porgand
jpt.
2. Tekstid, kus selline substantiiv-agentiivne "tipp" puudub ja mõistatatav objekt esitatakse ta tegevuste, omaduste, suhete, kohtade, aegade vms. kaudu kaude ja "anonüümselt" (kuigi neis predikaatides võib olla vahel ka ilmseidki vihjeid referendile endale) selliseid on siin nimetatud määratlemata subjektiga v. "agendita" tekstideks:
Kaks korda sünnib, ristimata jookseb Kanapoeg
Kanda jõuad, lugeda ei jõua Juuksed
Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline Sibul
Rõngas, rõngas, köksti Koer heidab magama
Üks ütleb: suvi pikk, teine ütleb: talv pikk, kolmas ütleb: mul ükskõik Vanker, regi ja hobune
Heinte peal käib, ei kabise Vari
Jaluta jookseb, käsita karjub, valuta vingub Tuul
A. MÄÄRATLETUD SUBJEKTIGA MÕISTATUSED
Püüame lähemalt sisse vaadata mõnesse 1. põhiklassi kuuluvasse mõisteregiooni.
LOOMAD
Kui koondada esinevad zooterminid mingiteks "põhitasandi klassideks" (härjad-lehmad-vasikad-mullikad-õhvad koos, koerad-penid-hatad-litad-rakad-kutsikad koos jne.), siis favoriidid meie aines olid:
1) veised 85 teksti; 2) sead 51; 3) hobused 49; 4) lambad-oinad 43; 5) kana-kukk 42; 6) koerad 40; 7) lind, tsirk (üldnimena) 24; 8) kitsed-sokud 20; 9) karu 20; 10) hunt, susi 19; 11) hiir 15; 12) hani 13
Võrdluseks võib tuua andmed "loomade edetabeli" alguseotsast u. 60 eri rahva vanasõna- (ja kõnekäänu-) -valimitest pärinevas aines:
13) koer, hobune ja veis; 4) kana ja kukk; 5) hunt; 6) siga; 7) kass; 8) lammas ja oinas; 9) kala (üldnimena); 10) eesel, muul; 11) lind (üldnimena); 12) kits ja sokk
Kummaski nimistus on siis 12 ja neist 9 on ühised. Pingeridades nähtub umbes sama üldprintsiip: alul tuntumad koduloomad ja -linnud, siis traditsioonilised metslomad (hunt, karu), siis linnu ja kala üldnimetused jne. Konkreetikas on muidugi ka suurigi erinevusi nt. koer pole eesti mõistatustes olnud kaugeltki nii inspireeriv kujundivahend kui maailma vanasõnades.
Vaatame mõnedes produktiivsemais loomaklassides nähtuvaid stereotüüpe veidigi lähemalt.
Veised
Härg on siin sagedasim termin (ligi 50 esinemust meie valimis), ja talle vastavate lahendite hajuvus on masendavalt suur.
Tõsi küll, nii vanasõnades kui ka mõistatustes ei ütlegi metafooride substantiivsed "pead" või "tipud" ise tihti midagi eriti selget ja määravat teksti terviktähenduse kohta. Asjad paneb lõplikult paika tekstiline ümbrus (kontekst), milles nad figureerivad.
Härja juures on mõistatustes üheks stereotüübiks komme ära näidata härja värvi.
Hall härg tähendab valdavalt just veskit või käsikivi:
Hall härg, hangus sarved (võtab sauna sarvile, kihelkonna kukile) Veski ~ Talutuba
Hall härg, auk seljas Veskikivi
Hall härg möirgab nurgas Jahvekivi
Hall härg, neli sarve, sööb valged toitu Veski
Veskit tähendav härg ei pea küll olema ilmtingimata hall:
Kaits härgä üte ikme otsan Veskikivid
Ja hall härg võib teisalt tähendada ka mõnesid toidunõusid ja toite:
Hall härg, allikas seljas Õllevaat
Hall härg, mäda selg Puder ja võisilm
Aga ka:
Hall härg ajab sarved räästa Suits
[NB! Siin kui ka edaspidi näeme järjest, et mõistatuse kujund on väga valdavalt orienteeritud lahendasja välimusele, meeleliselt tajutavaile külgedele.
Vanasõnade juures näiteks on asi sootuks teisiti. Vanasõna on didaktiline, vanasõnade kommunikatiivseks põhifunktsiooniks on vastuvõtja käitumist suunata, anda talle otse või kaude õpetusi, soovitusi, hoiatusi, käske-keelde. See saab toimuda ainult hinnangu-modaliteedi, aksioloogilise vaheastme kaudu, meeletehtega: 'Mis on hea ~ kasulik, seda tee!' / 'Mis on paha ~ kahjulik, seda ära tee!'.
Näiteks:
- Kelle jalg tatsub, selle suu matsub
ennustatav suumatsumine viitab ilmselt söömisele ja laieneb sedakaudu heale, jõukale elule üldse; see kõik on ilmselt hea; kuna need hüved väidetavalt tulenevad jalatatsumisest, st. töötegemisest, siis järelikult on ka see hea; seega implitsiitne soovitus: 'Tee tööd!'
- Varane lind pühib nokka, hiline saputab tiibu
umbes sama mõttekäik, ainult positiivne ja negatiivne liin (hea/halb, soovitus/hoiatus) on toodud paralleelselt.
- Pill tuleb pika ilu peale
"pill" on äratuntav-fraseoloogiliselt nutt, ja seega paha asi, kuna vihjab kurbusele ja selle mõeldavaile põhjustele; kuna kõik see tuleneb väidetavalt "pikast ilust", siis on ka too paha ja sellest soovitatakse niisiis hoiduda.
- Suur tükk ajab suu lõhki
lõhkine suu tähendab päris ilmselt miskit paha (valus ju n-ö. jmt.), st. ka selle põhjuslik eeldus, "suure tüki suhuajamine", on paha ja vanasõnas peitub kaudne soovitus seda mitte teha.
See aksioloogiline 'hea/paha'-märgistus, probleemi pragmaatiline külg peab kuidagi väljaloetav olema juba teksti bukvaalsisust endast.]
Ka must härg on folklooris küllalt tuntud stereotüüp (vt. nt. Archer Taylori käsitlust "The Black Ox" (FFC 70, 1927).
Ja kui halli härja korral olid tekstides sagedased a-alliteratsioonid, siis musta härja korral m-alliteratsioonid tal on nt. mugulad v. mügarad v. mugalised vms. sarved. Kuid NB! seegi lisandus ei anna veel kujundile lõplikku tähendussuunda, sest
Must härg, mügarad sarved, liigutab lihast pakku tähendab kirpu,
Must härg, mugalised sarved, kolm korda sööb aastas tähendab lambaraudu,
Must härg, mugulas sarved, läheb järvejää peale, pistab sarved sisse lopsti tähendab aidavõtit.
Teisalt näeme, kuidas kujundi koostamisel kasutatakse ära valmismooduleid, omamoodi "legosid", mis omal jõul suudavad vihjata lahendile vaid üsna ebamääraselt.
Veel võib mõistatustes ette tulla valge härg, ja tema on miskipärast tihti mäe peal, kuid lahendile annab ikka lõpliku suuna alles teksti lõpupool:
Valge härg magab mäe pääl, igaüks annab musu Kaljakapp
Valge härg magab mäe otsas, üks sarv pääs Kirik
Viimases tekstis on härjal ka sarved, ja sarvi oli tal mujalgi: hallil härjal olid hangus sarved, mustal härjal mugulad sarved jne. Veel on nt. alliteratiivne: