Regilauluharrastuse viimsed oaasid on teatavasti Setu ja Kihnu, ja sealgi pole enam põhjust rääkida täiesti naturaalsest traditsioonist, vaid traditsiooni hoitakse praegu hinges juba pigem kunstlikult ja "välismootorite" toel. Muinasjututraditsioon on katkenud, ja kui emad tänapäeval räägivadki veel lastele muinasjutte, siis on need pigem kuskilt raamatust loetud jutud kui suulisel teel edasiantud pärand, mis kuuldud oma emadelt ja vanaemadelt.
Kuid rahvanali, mis oli juba varem, ehk selle sajandi algupoolel vahetanud oma naljandi- või švangivormi anekdoodivormi vastu, ei mõtle hääbuda kuhugi ja on pealegi omandanud uusi spetsiifilisi levimis- ja säilitamisvorme lisaks klassikalisele "suust meelde ja meelest suhu" moodusele. On tekkinud nt. nimetamisväärne netifolkloor, sh. netinaljad (vt. neist lähemalt ka
).
Peale anekdoodi või keerdküsimuse vormis nalja on e-folklooril teisigi liike: nn. kettkirjad, ASCI-pildid jne.Puhtsuulise traditsiooni taandumine ei ole samuti midagi absoluutset. Anekdoote räägitakse ka suuliselt jätkuvasti ja kõikjal. Anekdoodiraamatuid ilmub otse vohavalt ja sarjakaupa (autoriteks Eestis Peeter Tulviste, Eino Baskin, Erkki Kõlu, Ivar Kallion jt.). Tõsi, oli märgata hetkelist segadust nii suulises naljatraditsioonis kui ka kutseliste estraadinaljatajate ridades üleminekuaegadel 90-ndate aastate alul, kui Eesti sai taas iseseisvaks ja nõukogude võim, "vene värk", mis oli seni olnud ammendamatu naljaimpulsside generaator, kaotas äkki aktuaalsuse ja muutus olematuks. Praeguseks näib naljaainete reservuaar olevat jälle täidetud ja kriis möödas.
On tekkinud täiesti uusi folkloorse narratiivi liike: nn. õudukad, linnajutud jm.
On olemas ulatuslik "neomütoloogia", mille üks keskseid ja võimsaid koostisosi on kindlasti globaalse ulatusega nn. ufoloor ning kuhu kuuluvad ka Bermuda kolmnurgad, Merevaigutoad, Loch Nessi koletis, New Yorgi solgitorudes pesitsevad alligaatorid, Moskva metroos hirmutegusid teinud poolemeetrised terasrotid, millenniumi vahetusega kaasnenud apokalüptilised motiivid jpm. Leea Virtanen on Soomes algatanud nn. kaasaegsete nn. argiuskumuste e. kreedode kogumise ja uurimise (vt. nt. "Arjen uskomuksia", 1994) ja Risto Järv on tema eekujul teinud analoogilise küsitluse Tartu tudengite seas. Võib küll kahelda, kas kreedodel on folklooriliigina oma selge identiteet — pigem kipuvad nad lahustuma etümoloogilises plaanis traditsioonilisteks uskumusteks ja/või rahvapedagoogikasse kuuluvaiks kvaasiuskumusteks ja/või vanasõnadeks ja aforismideks ja/või lihtsalt seisukohavõttudeks mitmesugustes eluküsimustes ja/või Murphy seaduste folkloorseteks variantideks jne. Igatahes aga väärivad kreedod argiteadvuse ja sotsiaalpsühholoogia ilminguna kahtlemata ka folkloristide tähelepanu.
Ja muidugi peavad koolitüdrukud endiselt salmikuid ja kaustikuid ning koostavad oraakleid, ja lapsed mängivad mänge — osalt vanu, kuid ka uusi (Anu Vissel on põhjalikult uurinud nt. rahvusvaheliselt tuntud ja meilgi viimastel dekaadidel võimsaks puhkenud kummikeksu, mis on küll geneetiliselt "klassikalise" keksu järglane, kuid tohutult variandirikkaks ja keerukaks süsteemiks välja arendatud.)
Ma olen Tartu Ülikoolis loenguid lugedes saanud vahetuid tõendeid sellest, et praegused 20-aastased räägivad minu, 60-aastasega sama eesti keelt vaid üsna piiratud nn. ühiskeele ulatuses. Niipea aga, kui asi puudutab retoorilisi ja fraseoloogilisi kõnekihte, oleme me teineteise jaoks välismaalased: nemad ei tunne vanema eesti fraseoloogia paljusid tavalisimaidki elemente, mina tunnen kaasaegset slängi, nn. kilde, paroole jmt. ehk ainult arhiivitalletuste põhjal, kuid loomulikult ei oska neid n-ö. sünnipärase rääkijana õigel viisil kasutada.
Vanasõnadele on tekkinud uus ja huvitav roll — endisest rahvatarkusest on saamud intensiivse parodeerimise aine. Põhjused on ka arusaadavad: meie haritud ajastul on see tarkus kaugelt liiga villane, et olla midagi tõsiseltvõetavat. (Näiteid ja lähemat arutlust vt. ka kirjutises "Vanasõnaparoodiatest" ajakirjas "Keel ja Kirjandus" 1985, nr. 8).
Jne. jne.
Folkloor tervikuna niisiis ühest küljest taandub, kuid teisest küljest ei kao kuhugi, kuid omandab uusi vorme.
See kadumise — muutumise — vaheldumise protsess pole ühtlane, vaid jõnksuline ja sõltub selgesti ühiskonnas endas toimuvaist muutustest. Suuremate sotsiaalsete kataklüsmidega kaasnevad eriti suured muutused ka folklooris. Sõjad on selliste kataklüsmide musternäited, selle sajandi maailmasõjad eriti pitoreskselt.
Pea poole sajandi pikkune nõukogude periood oli eesti ühiskonna ja ka eesti folkloori jaoks paljuski mõttes eriline periood. Folkloorid reageerivad tegelikkusele ja käituvad erinevalt lahedais oludes ja tugeva sotsiaalse ja poliitlise surutise all. Surutise all käitub folkloor eelkõige nn. kontestatsioonikultuurina, protesti, vastuvaidluse, vastutöötamise tööriistana. Poliitiline ja sotsiaalne pilge on see tera, millega see tööriist eelkõige lõikab.
Nõukogude süsteem kutsus ühest küljest esile tohutu anekdooditulva. Teisest küljest selle traditsiooni olemasolu ametlikult eitati ja selle kogumine ja uurimine oli üsna range keelu all. Ka nt. usundi kogumine ja uurimine oli tugevasti pärsitud, kaasaegse usundi olemasolu eitati samuti, sest käibeteooria järgi oli nõukogude ühiskond 100% ateistlik.
Folkloristide pead olid selles situatsioonis poolvägisi pööratud mineviku suunas ja kaasaegsel folklooril ning selles toimuvail muutustel ei suudetud samm-sammult kannul olla. Seega eesti folkloori viimane suur sõjajärgne murrang — vanema traditsiooni kiire häving ja suure hulga uute nähtuste teke — kõik see toimus kuidagi varjatult ja omasoodu.
Ning kuskil 70-ndate aastate lõpul — 80-ndate alul, kui nõukogude süsteem oli juba lõplikult pehkinud ja iseenda paroodiaks muutunud ning taastus huvi kaasaegsete folklooriprotsesside vastu, mis Lääne folkloristikas oli juba ammu saanud uurimise keskmeks — siis selgus, et eesti folklooris toimunud muutuste kogumäär on drastiliselt suur.
Asi polnud üldse mitte pelgalt konkreetsete n-ö. tüpoloogiliste üksuste või "palade" väljavahetumises, ka mitte lihtsalt temaatiliste huvikeskmete suures nihkumises. Asi oli kogu folkloorse süsteemi ja žanristiku kardinaalses muutumises. Sellest muutusest kui tervikust, eesti folkloori kaasaegsest žanrikoostisest pole tänini kuigi head ülevaadet.
Probleem küünib üht otsa pidi täiesti arhiivitehnilisele tasandile. ERA on aastakümnete vältel koostanud oma arhivaalide kohta nn. üldregistrit, kus registreeritakse kõik originaalköidetes sisalduvad üksused eriliste 20.–30. aastaist pärinevate leppemärkidega: rl = rahvalalul; ul = uuem lõppriimiline laul; mngl = mängulaul; rmngl = ringmängulaul; mj = muinasjutt; muist = muistend; nlj = naljand; uk = uskumused ja kombed; ns = nõidussõna; vs = vanasõna; kk = kõnekäänd; mst = mõistatus jne. Kaasaegsete anekdootide, õudukate, memoraatide, ufo-juttude, kreedode, keerdküsimuste, slängi jm. virvarri surumine nende ajast ja arust žanrimääratluste alla selgus olevat mitte lihtsalt raske, vaid täiesti mõttetu, ja probleemi teadvustumisel tekkis alatasa humoristlikke efekte. Seegi küsimus on meil jätkuvasti päevakorral.
Asja juures on lisaks veel see komplikatsioon, et kui klassikaline folkloor muutus üsna aeglaselt ja püsis süsteemina kaua aega ilusti paigal, siis kaasaegne folkloor muutub väga kiiresti — nii repertuaarina kui ka süsteemina kui ka funktsioonide kogumina — ja neil muutustel on raske adekvaatselt kannul püsida.
See oli laiahaardeline, hoolikalt ettevalmistatud kogumisaktsioon, mille organiseerisid ERA ja EKI folkloristid. Mare Kõiva, Eda Kalmre, Kadri Peebo (nüüd Tamm), Astrid Tuisk, Anu Vissel moodustasid organiseerijate tuumiku.
1992. aasta koolipärimuse kogumise aktsioon oligi selles mõttes väga tänuväärne, et võimaldas oluliselt parandada meie folkloristide ettekujutust kaasaegsest koolifolkloorist ning andis rohkelt tugipunkte hindamaks eesti folkloori nüüdisseiundit üldse. Järgmisel aastal järgnes analoogiline kogumisvõistlus veel vene koolides, kuid see jäi oma tulemustelt märksa kahvatumaks.
1992. a. võistlus tõi sisse u. 50 kopsakat säilitusüksust kaasaegset koolipärimusmaterjali — kokku üle 25 000 lk., võistluse tulemustest formeeriti terve uus allfond — RKM, KP ning slle arhiiviline arvelevõtt ja korraldus on eri liikide lõikes praeguseni üsna erinevas järgus. Mõistatuste ja keerdküsimuste ja üldse lühivormide kohta tehti see töö (ning sellega kaasnev tekstide ehtsuskontroll) ära küll vägagi operatiivselt ning praeguseks on olemas päris hea üldülevaade sellest, milline on eesti mõistatuste kui žanri hetkeseis.
Mõistatusžanril ta klassikalisel kujul — nagu räägitud ka SFL I, ptk. 1.3.1
— on tuum ("pärismõistatused") ja perifeeria, kuhu kuuluvad keerdküsimused, liitsõnamängud, tähemängud, kirjutus- ja arvutusülesanded, loogika- ja peamurdmisülesanded, piltmõistatused e. reebused, anagrammid jm. lühendid jmt. Ja esimene selge mulje, mis KP-materjalist jääb, on see, et tuum ja perifeeria on praeguseks oma rollid ära vahetanud — ning seda üsna mitmes mõttes.Kõigepealt hulgaliselt, traditsiooni produktiivsuse või intensiivsuse plaanis. KP-fondis oli kokku ligi 3200 mõistatusteksti, neistki selgus u. 60% olevat mitmesugustest kooliõpikutest, mõistatuste väljaannetest jm. raamatutest maha kirjutatud, nii et rahvaehtsaid mõistatustekste jäi järele u. 1300. Perifeeriasse kuuluvate tekstide täpset arvu ei oska öelda, igatahes on see suurusjärgus 25 000 – 30 000 teksti, ja mahakirjutuste osakaal neis oli üsna väike. See kõik on ka üsna arusaadav ja loogiline, sest tekstoloogiline kogemus näitab, et maha hakkavad koolilapsed võistluse vm. häda sunnil kirjutama seda, mida peas ei leidu, kuid keerdküsimus, reebus jms. asjad on praegusajal laste hulgas väga elusad ja aktuaalsed. Üks taustu on kindlasti ka see, et koomilise ainese osakaal tänapäeva folklooris on kindlasti palju suurem kui vanemas, ja keerdküsimus kuulub suurelt osalt just nimelt koomilisse folkloori. (Lääne folkloristlikus traditsioonis ei eristatagi praktiliselt üldse nalja küsimus- ja narratiivivormi, nad mõlemad mahuvad Witz- wit- vitsi- jt. selletüveliste terminite alla.)
KP-aine keerdküsimustest on Piret Voolaid avaldanud kena läbilõike oma raamatus "Elevant külmkapis" (1998), samuti on tal sellest ainest netimaterjal e-ajakirja "Mäetagused" 7. numbris
.
SFL I, ptk. 4
ja 5
on juttu folkloorse žanrilise vm. arhiivifondi sagedusjaotusest 2 põhilõikes:
-
1) tüpoloogiliste vm. üksuste lõikes ja
2) geograafiliste üksuste vm. andmekandjate lõikes.
Ja üks asju, mis KP-fondi mõistatusainest selgesti silma paistab, ongi see, et "pink" on üldkogumis nähtuvate proportsioonidega võrreldes tunduvalt kokku kuivanud, "ühelisi", improvisatsioone on tunduvalt vähem kui üldkogumis. Ehk teisiti: aine juurdekasvu juured on läbi lõigatud. Ehk kolmandat moodi: aine streotüüpsus on üldkogumiga võrreldes tunduvalt suurenenud resp. unikaalse aine osakaal vähenenud.
Folkloorse fondi sagedusjaotust geograafiliste vm. andmekandjate lõikes iseloomustas mäletatavasti teistsugune histogramm, kus mood oli küll vasakule kallutatud, kuid ei liibunud tihedasti vastu y-telge. KP-fondi mõistatusaines selgub olevat haige ka selles lõikes: "rumalate" informantide osakaal, st. vähe pärismõistatusi teadvate laste osakaal on teoreetilisest ootusest märksa suurem, kusjuures kõige rumalamaid on kõige enam. Pärismõistatused, nagu muugi folkloor, ei taandu aga sugugi mitte ühtlases tempos, mõned neist on resistentsemad kui teised ja neid tekib — vähe küll, kuid siiski — tänapäeval ka juurde. Üldkogumi ja KP-materjali enimsagedaste mõistatuste võrdlus võimaldab teha kaunis kindlaid oletusi tegurite kohta, tänu millele mõistatus on saanud hea koha KP-edetabelis. Need on:
-
1) tugev suuline traditsioonitaust;
2) trükisõnaliste võimendite (kooliõpikute, lasteraamatute vm.) olemasolu;
3) kujundi obstsöönne kahemõttelisus.
-
Kiliseb-kõliseb, lonkab ja möliseb — Veteran
-
Pealt must, seest punane — Kaloss
Väike auk, ümbert karvane — Silm
Alt lakutakse, pealt silutakse — Kirjamark
10 cm nabast allpoole, natuke paremale, pistad käe sisse — on mõnus ja soe — Tasku
Päeval ripub, öösel torgatakse auku — Uksehaak
(kuigi uksehaak ei peaks praegu olema enam kuigi aktuaalne ega eluline referent)
), et
-
1) nad kuuluvad mõistatusžanri perifeeriasse (ja et nad praeguseks moodustavad tegelikult hoopis žanri tuuma;
2) nad on noor nähtus, tulnud meile ilmselt Saksast ja kui mall oli kodunenud, siis on neid hakatud ka kohapeal hoogsamalt juurde looma;
3) nende varaseimad eestikeelsed esinemused leiduvad lehtedes, kalendrites jm. trükistes, st. nad on kirjanduslikku algupära.
-
Kumma võtad..., kas... või...? -sari ja
Kas lähed (pigem) ... või ...? -sari.
-
Kas võtad tee pealt tedremuna või kannu otsast kanamuna? (st. kas hobusejunni või lund)
Kas võtad kulu alt kulda või jää alt hõbedat? (st. ussi või kala)
Kas võtad oru oina või laane lamba? (st. vähi või hundi)
Kas võtad puupunni või heinajunni? (st. õuna või hobusenonni)
Kas võtad kulbitäie konni või pajatäie vorste? (st. vähke või usse)
Kas võtad soos solgutaja või mäel mälgutaja? (st. hundi või kitse)
Kas võtad poodud poisi või küpse karaski? (st. õuna ~ räime või lehmakoogi)
Kas võtad soost soldati või mäelt möldri? (st. heinakuhja või julga "seda" ainet)
Kas võtad selle, mis silla all sibiseb, või mis kadakapõõsas kabiseb? (tavaliselt: kala või ussi)
Kas võtad selle, mis kivi peal kiiskab, või mis läbi aia läigib? (st. ussi või viljapea ~ orase vmt.) Kas lähed puupunni või heinaonni? (st. tuppa või hobuse kõhtu)
Kas lähed niiti või nööri mööda? (st. taevasse või põrgu)
Kas lähed sinist silda või punast purret mööda? (taas: taevasse või põrgu)
Kas lähed hagust aeda või kivist silda mööda? (alternatiivid ikka samad, taustaks ilmselt üldfolkloorne kujutelm, et taevatee on kitsas ja raske, põrgutee seevastu lai ja sile)
Kas lähed toa sisse või toa peale ~ sauna või sauna peale? (st. hobuse kõhtu või selga)
Kas lähed veretõrde või kaerasalve? (st. õlletõrde või hobuse kõhtu; levinud Saaremaal)
) leidub läbisegi nii jutu- kui küsimusevormilisi iteeme.
Kui lühike ka poleks keerdküsimuse iga eesti traditsioonis, on kummati märgatavaid erinevusi selle vanemate ja uuemate kihtide vahel. Vanemad keerdküsimused on üles ehitatud mingeile "üldinimlikele", "üldarusaadavaile" asjadele:
-
Kellele annad tuppa tulles kõigepealt kätt? — Ukselingile
Kus niidetakse heina? — Mitte kuskil, kõikjal niidetakse rohtu
Kes lasevad rahulikult oma peade peal trampida? — Naelad
-
Millal ~ Miks laseb perenaine kassi maha? — Kui ~ Sest kass ei taha enam süles olla
. Needki tunnusjooned lähendavad uuemat keerdküsimust anekdoodile.Vist kuskil 1960-ndail aastail on Ameerikast (ilmselt Soome kaudu) jõudnud Eestisse ka sari-keerdküsimuste uuemad vormid, nagu elevandi-sari või neegri-sari. Nõukogude ajal lisandus (ilmselt idapoolse laenuna) miilitsa-sari. 90-ndate aastate teisel poolel hakkas meil levima Ameerika päritoluga blondiini-sari. Vast pärast I maailmasõda jõudsid Eestisse kolm uuemaaegset küsimusetüüpi:
-
1) Mis vahet on...?
2) Mis ühist on...?
3) Mis on suurim (õnn ~ kiirus ~ häbematus jne.)?
)
Ühisosa, tõsi küll, võib leiduda kahest eri semantilisest regioonist pärit skeemide vahel ka leebemalt tõlgenduvas vormis:
-
Mis on ühist trammil ja poisil? — Neile pole mõtet järele joosta: ootad veidi, tuleb uus, ootad veidi kauem, tuleb vana tagasi
-
Trammile ja poisile pole mõtet järele joosta
-
Mis vahet on autol ja nõelal? — Istu peale, saad teada
Mis vahet on sipelgapesal ja tugitoolil? — Istu mõlemasse, saad teada
-
Mis vahet on miilitsal ja seal? — Ei mingit
-
Mis ühist on vihmaussil ja õmblusmasinal?
— ???
— Algavad ühe tähega.
— Aga ei alga ju!
— Algavad ikka, sest ükski sõna ei alga rohkem kui ühe tähega
-
1) esmakuulja püüab tõsimeeli lahendust leida (ja absurd peab olema konstrueeritud niiviisi, et õnnestumine oleks välistatud);
2) siis talle öeldakse "algavad ühe tähega" ja ta saab sellest loomulikult aru normaalseimal võimalikul viisil, st. 'algavad ühe ja sama tähega' — liiati et mängud algus- jm. tähtede ümber ongi keerdküsimustes üsna sagedased — ning leiab, et see, mis talle öeldi, ei pea paika;
3) ta protestib ja saab seejärel teada, et tegelikult peeti silmas sõna üks teist alltähendust 'üks(ainus)', mida tähtede ja algamisega olnuks väga raske mingil mõistlikul viisil seostada
-
Mis vahe on kirbul ja koeral? — Koeral võivad kirbud olla, vastupidi mitte.
Ka relevantsi maksiimi rikutakse kindlasti. Sellega on küll ühest küljest mõnevõrra samamoodi kui kvaliteedi maksiimiga: võiks ju öelda, et keerdküsimuste küsimine tervikuna pole eriti oluline inimtegevuse tüüp. Kuid relevantsi maksiimi rikutakse päris ilmselt ka seespool seda "välisringi": meenutatakse triviaalse inimloogika automatismidega nagunii paikapandud tõsiasja, et sõna ei saa alata tavamõttes kahe tähega ühtaegu, vaid tähed peavad olema järjestikku. [Umberto Eco tähelepanek maksiimide kohta on tõesti õpetlik ja heuristiline ka maksiimidest palju laiemal väljal. Kilplasnaljandid ja valetamisnaljandid on näiteks head katselapid, mille kaudu inimene saab avastada oma meeles maailmapildilisi aksioome, mis kehtivad nii iseeneslikult ja automaatselt, et ta nende olemasolu ei märkagi — on vaja ilmutada piisavat nupukust, et neid n-ö. lavale tuua, konstrueerida piisavalt suur lollus või luua muu piisavalt tugev hüperbool või absurd:
-
panna keegi lootma, et kuristikku on võimalik ületada kahe hüppega;
panna keegi lootma, et kui ta ripub nööri otsas ja nöör on liiga lühike ega ulatu maani, siis on seda võimalik jätkata ülemisest otsast lõigatud jupi abil;
panna keegi uskuma, et ta on sattunud hiiglastemaale, kus kõik asjad on ülisuured, ja ühtäkki anda talle mõista, et tegelikult on selle maailma peale sahteldatud veel teine, eriti hiiglaslik maailm, mille suhtes endine tundub liliputi-maailmana;
vmt.]
-
Kes murrab ennem kaela, kas kirikutorni otsast või kapi otsast kukkuja? (eeldatav "õige" vastus: kapi otsast kukkuja)
-
Mis on raskem kui tornist alla hüpata? (eeldatav "õige" vastus: torni otsa hüpata)
-
Mis on Tartu keskel? ("õige" vastus pole mitte 'Emajõgi', 'raekoda' vmt., vaid 'r-täht')
, on keerdküsimuste (nagu ka mõistatuste, naljade jm.) tehnoloogias hea segadusseajamisvahend ja polüseemiamängude lisatugi igal sammul, kuna ühiskondlikud olendid teavad, et "basic instinct" on asi, mida on tarvis siivsas suhtluses vältida, ning selletarvis on olemas eufemisme jm. võtteid.
-
Mis on naisel särgi all? ("õige" vastus: palistus)
-
Missuguseid puid on metsas kõige rohkem? ("õige" vastus: kõveraid)
-
Mis aeg on siis, kui kell lööb 13 pauku? ("õige" vastus: siis on aeg kell kellassepale viia)
-
Miks on lehmal pärg sarvis? — Pulli pärast
-
Millised on sotsialismi kolm võitu? — Vähevõitu, kallivõitu, sitavõitu (NB! kindlasti Eestis leiutatud küsimus)
Millised on sotsialismi kolm põhiheli? — Kopikakõlin, peedika kulin, Brežnevi mulin
Mis see on: korraga käib, seisab ja jookseb? — Viinavõtmine käib, töö seisab ja palk jookseb
-
Mis vahe on tavalistel ja väikekorterites kasutatavail ööpottidel? — Väikekorterite omadel on sang sissepoole
-
Mida teha aatomirünnaku puhul? — Võtta valge lina ümber ja astuda paanikat tekitamata surnuaia poole
). Psühhoanalüütiline huumoriteooria kuulub nn. leevendus- ehk lõõgastusteooriate hulka ja selle peamised teesid on:
-
1) huumoril on oluline roll psühholoogiliste nn. asendusmehhanismide hulgas, mille kaudu inimene transformeerib oma sotsiaalselt vastuvõetamatud agressiivsed impulsid vastuvõetavaiks ja saab nad niimoodi välja elada;
2) huumor on omamoodi otsetee, "shortcut", mis võimaldab säästa hulga närvienergiat.
-
mõistuslik üleolek asendas füüsilise;
sõnaline käitumine asendas teolise.
-
mõistatused,
keerdküsimused (conundrums);
kalambuurid ja sõnamängud (puns);
retoorilised tõrjevormelid (repartees);
pilkevormelid.
Mõistatus, ütleb Rapp, on meelega peitmine. Lahenduse otsimisega kaasneb suur psüühiline pinge, lahendus leitakse äkitselt ja see toob kaasa meeldiva lõõgastuse — kõik see on huumori loomulik konditsioon. Rapp ütleb, et mõistatuses on kaks aspekti — kreatiivne ja kognitiivne, ning arvab, et võiski valitseda tööjaotus, kuna sootsiumis leidus neid, kes olid eriti osavad mõistatusi tegema, kui ka neid, kes olid osavad neid lahendama; need võimed ei tarvitsenud tingimata koos käia.
Rapp ütleb ka seda, mida oleme juba mujal rääkinud: tavamõistatus on piisavalt, optimaalselt heatahtlik, ta jätab vastajale šansse. Põhimõtteliselt on mõistatuse esitaja / lahendaja ning nalja rääkija / kuulaja rollid kaunis analoogilised: ka nalja kuulaja otsib lahendust; puänt pakub lahenduse; puändi mahamagamine on suur häbi. Conundrums-žanri, so. keerdküsimuste kohta ütleb Rapp taas seda, mida me juba eelnevast teame: see jätab lahendamiseks vähe šansse, võistlusmoment kui selline on kadunud, võitja on juba ette otsustatud. Dialoog taandub tegelikult jutustuseks. Rapi näide:
-
Väike loom. Suur hulk karvu. Ja suur, suur süda. Kes see on? — ??? — See on skunks: he would give you his last [sent]
Võistlemisakt on niisiis selgelt asendunud petmisaktiga, kuid teisalt on ka rollid ümber jagunenud ja naer muutub pigem ühisnaeruks, kuna on ette teada, et äraarvamiseks šansse pole, seega ka mõistuseproovi kui sellist pole, kaotajat ja kaotust kui sellist samuti pole. Esmakordselt vaimukuse ajaloos muutub pettasaamine petetule meeldivaks. Tähelepanu kandub dialoogi osaliste rollidelt enam tekstile endale, avaneb võimalus ohutult nautida keelemängude ilu. Nali kui jutt ongi selles plaanis järgmine aste: siin on kogu tähelepanu suunatud juba tekstis toimuvale. Kalambuur e. pun pole Rapi arvates samuti midagi põhimõtteliselt muud kui lühenenud kalambuurne conundrum. Rapp õpetab lugejaid ka ise kalambuure tegema. Näiteks:
-
Miks teatud aega kutsuti Dark Ages? — Sest tollal oli palju [naits], mille mõtestus hakkab siis ostsilleeruma sõnade nights ja knights tähenduste vahel.
Kus aru saada, kas puu on isane või emane? — Tuleb vaadata ta [limz] — st. kalambuurne mäng toimub homonüümipaari limbs : limbs tähendustega 'jäsemed' ja 'õiekrooni v. lehe servad'.