Saateks

Juba vanemais allikates, mis avaldavad nii vanasõnu kui ka mõistatusi, on ülekaal suuresti vanasõnade kasuks. Heinrich Gösekeni grammatika "Manuductio ad Linguam Oesthonicam" (1660) sisaldab julgelt 70 vanasõna ja ainult 3 mõistatust. S. H. Vestring toob oma käsikirjalise eesti-saksa sõnaraamatu "Lexicon Esthonico Germanicum" (koostatud ehk 1710-ndail–1720-ndail aastail, avaldatud Kirjandusmuuseumi poolt a. 1998) märksõnade all üle 120 vanasõna- ja ainult paarkümmend mõistatusteksti, enamik neistki laenatud Thor Hellelt. Anton Thor Helle 1732. a. grammatikas "Kurtzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" leidub 525 punktist koosnev vanasõnasari ja vaid 135 punktist koosnev mõistatussari. F. J. Wiedemanni suurteoses "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" (1876) on vanasõnade ja mõistatuste suhe u. 10:1 (e. u. 4500 vanasõna u. 430 mõistatuse vastu).

M. J. Eiseni "Eesti rahva mõistatused" (1890, u. 1770 teksti) ja selle 2., täiendatud trükk pealkirjaga "Eesti mõistatused" (1913, u. 2300 teksti) on tänini jäänud eesti mõistatuste põhiüllitisteks. 1914. a. avaldas Eisen veel noorsoole mõeldud valimiku "Mõista, mõista, mis see on. Mõistatused, keerulised küsimused ja mõistatuse-jutud", mille mõistatustekstid on valitud põhiliselt Eiseni enda varasemaist väljaannetest, kuid on lisatud ohtralt uusi keerdküsimusi, neist paljud Eiseni omaenda leiutatud (raamatuke sisaldab u. 290 mõistatust ja u. 430 keerdküsimust); selle pisut täiendatud 2. trükk ilmus 1920. a. ja viimasega kattuv 3. trükk kirjastuse "Perioodika" väljaandel aastal 1994. Vilma Metstaki lasteraamat samaalgulise pealkirjaga "Mõista, mõista... Eesti rahva mõistatusi" (1979, 2. tr. 1992) sisaldab üle 260 mõistatuse. Piret Voolaidilt on hiljuti ilmunud antoloogia "Elevant külmkapis. Kimbuke keerdküsimusi eesti koolilaste suust" (1998), mis pakub 1992. a. koolipärimuse kogumise võistlusele saadetud ainest (samalt autorilt vt. ka eesti kaasaegsete keerdküsimuste käsitlust ja "edetabelit" e-versioonis).

Mitmeköiteline teaduslik väljaanne "Eesti mõistatused" (koostajad Anne Hussar, Arvo Krikmann, Rein Saukas ja Piret Voolaid) on praeguseks katuse alla saamas ja hakkab loodetavasti ilmuma aastal 2000, kuid kardetavasti võtab kõigi köidete äratrükkimine rahapuuduse tõttu mõned head aastad aega. See väljaanne sarnaneb oma editsiooniprintsiipide ja tehnilise väljanägemise poolest suuresti teadusliku väljaandega "Eesti vanasõnad" (1980–1988) ega olegi laiale kasutajaskonnale kõige mugavam ja me kavatseme kindlasti avaldada mõistatustest ka 1984. a. ilmunud "Vanaõnaraamatuga" analoogilise rahvaantoloogia, kuid see pole praktiliselt mõeldav enne teadusliku väljaande köidete avaldamist.

Kuna aga aastail 1997–1999 on rajatud eesti mõistatuste täielik elektrooniline andmebaas, mille alusel toodetakse ka teadusliku väljaande enda käsikiri, siis on juba praegu võimalik teha üldsusele interneti kaudu ajutise hädaabi-antoloogiana kättesaadavaks senisest märksa kogukam valim eesti mõistatusainest. Selles on tsiteeritud kokku u. 9200 mõistatusteksti e. u. 11% kogu olemasolevast rahvaehtsast arhiivimaterjalist. Antoloogia peataotluseks on esitada mingi hulga tekstidega kõik kindlamalt folkloorsed eesti mõistatustüübid, tuua näiteid iga mõistatuse erinevaist sõnastusvormidest ning püüda jätta lugejale muljeid selle aine vormiilust, lokaalsete vormide mitmekesisusest ja esiisade kujundifantaasia rikkusest. Selle publikatsiooni teine vargne taotlus on olla "Eesti mõistatuste" ja "Mõistatusteraamatu" eelreklaamiks ja demoks.

Loomulikult pole sedalaadi väljaandes võimalik näidata eri sõnastusvormide sagedusvahekordi (st. millised neist on olnud kõikjal tuntud, millised kitsalt lokaalsed, millised aga kujutavad endast juhuimprovisatsioone). Üldiselt on küll nii, et igast tüübist toodud näitevalimites on valdavamad vormid valimi algupoolel ja haruldasemad vormid lõpupoolel. On püütud demonstreerida ka tüüpide liiteid (nn. kontaminatsioone), kuid kuna tüpoloogilised üksused on nummerdamata, siis pole kontaminatsioonilisi vorme vastastikku viidatud. Üldjuhul asuvad sellised liitvormid tüübist pakutud tekstivalimi lõpuosas.

Mitmed (värsivormilised jm.) mõistatused on algupäralt trükiste vahendusel tuntuks saanud autorilooming. Traditsiooni on läinud O. W. Masingu, J. W. Jannseni, J. Hurda ning mitmete anonüümsete autorite loodud mõistatussalme (vt. ka raamatus "Sissevaateid folkloori lühivormidesse" I (SFL I, ptk. 2.3) antud ülevaadet eesti kirjameeste poolt loodud värssmõistatustest). Nende folkloorne elutrend on olnud ilmselgelt hääbuv: mida hilisemate üleskirjutustega on tegu, seda äravajunumad, ununenumad, lühenenumad, hävinenumad need üleskirjutused on. Nende algkujud on naturaalsetest rahvapärastest mõistatusvormidest nii erinevad, et nende loov improvisatoorne teisendamine pole nähtavasti võimalik olnud. Selliste värssmõistatuste (aga ka muude mõistatuste) allikalooliste tõikade kommenteerimisest on siinses antoloogias täielikult loobutud. Kõigi värssmõistatuste trükiallikaid pole tänini üleski leitud. Võib-olla alati trükiallikaid polnudki: võisid nad ju levida ka käsikirjalisi salmialbumeid kaudu. Nt. on Tarvastust aastail 1888–1896 üles märgitud viis poollagunenud teksti värssmõistatusest, mis tähendab varju pikkust ja mille algkuju on nende säilmete põhjal vaid oletamisi rekonstrueeritav:

• Kui olen noor, siis olen ma suur mees,
  keskea sees seisan pisuke su ees.
  Kui kutsub rahu hingusele sind,
  siis olen suur — kes mõõdab siis veel mind?

Mingil määral on siinse materjali korraldamisel järgitud raamatus SFL I, ptk. 6.5.2 leiduva liigenduskatse põhikontuure. Kuigi siledat liigitust pole võimalik ega mõttekaski taotleda — kasvõi kahel järgneval põhjusel.

1. Mõistatustes ei varieeru mitte ainult tekst, vaid ka tähendused, ja "Eesti mõistatustes" on tüpoloogiliste üksuste piiritlemisel (st. tekstimassi jagamisel "eri mõistatusteks") püütud tähenduste ja tekstide vahekordi võimalust mööda ka silmas pidada. See pole aga alati võimalik.

• Kui meil oleksid nt. ainult tekstid, kus Ühest august ~ uksest läheb sisse, aga kahest tuleb välja viitab seedetrakti ehitusele ja Ühest august ~ uksest minnake sisse, kolmest välja tähendab särgi selgaajamist, oleks mõistlik need lugeda väljumisaukude arvu järgi kaheks eri mõistatuseks. Kuid kuna on üleskirjutusi, kus "kahe väljumisaugu" variant võib tähendada ka pükste jalgapanekut, siis muutub see eristatavus kahtlaseks.

Isegi täpipealt sama tekst võib täpipealt samal alal tähendada eri asju.

• Nt. üsna homogeense sõnastusega kagueestiline mõistatus Papi titt ~ tilk ~ sõrm mii seeh (peam. Setu, üksikuid tekste ka Vastseliinast, Räpinast ja Lutsist) tähendab u. 2/3 juhtudel peaharja ja 1/3 juhtudel taarihaani pulka.
  
• Või nt. mõistatus Ilma luuta ~ hingeta kongerdab ~ loogeldab ~ jookseb, mis võib tähendada paha haisu, fekaale, vett, jooksvat jõge v. oja, keelt, (seina)kella, äket ja äestamist, inimese varju, lehma udarat, ussikest ja õmblusnõela.
• Või näiteks Kuus sülda kuusine kõrts, seitse sülda saarine laud sees, kaks kannu laua peal, teine tühi, teise sees mitte midagi — see on iseendast rändmotiiv, mis tuleb ette mujalgi, sh. naljanditüübis "Suurejooneline pulm", aga mõistatusena on pandud tähendama enamjuhtudel inimese suud, keelt või kurgupära, kuid võib tähendada veel korstnat ja suitsu, laeva ja pumbaga kaevu.

• Otsast kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? — Kana (Hlj);
  Nui ees, väät taga, hiirekeller keskel? — Kass (KJn);
  Siidikera, niidikera, aganakott ja toobripuu?— Kass (Mih);
  Aam aami peal, vaat vaadi peal, ankur ankru peal, oravasaba otses?— Pilliroog (Pil);
  Üks teeb timp-tamp, tõine teeb timp-tamp, kolmas teeb timp-tamp, neljas teeb timp-tamp, viies teeb karviuh?— Hobune (Jõh);
  Lidu linu, pudu puid, natuke nahka, raasuke rauda? — Vokk (Trv)
  Üks impab, teine timpab, kolmas koguni kõver, neljas neitsinina, viies vigurivänt, kuues kogudusepulk, seitsmes setiauk, kaheksas karvalõug?— Vokk (VMr);
  Neli tiib aset, kaks näitäväd tuld, üks heedäb piäle?— Koer, neljä käpägä tiib aset, silmäd on tuled ja üks keri heedäb piäle (Kod).

Vahel tähistavad sellised loetelud terveid asjade komplekte, stseene või dialooge. Kas komponentide loetlemine toimub "kognitiivsest põhitasandist" alamal või ülemal, seda on palja silmaga tihti raske otsustada. Järgnevais näidetes toimub see vist pigem põhitasandist ülemal:

• Isa pikk ja peenikene, ema lai ja latergune, lapsed kõik ühesugused ümmargused? — Ahjuruup, leevalabidas ja leevad (MMg);
  Puust tettu puka-paka, niidsist tettu nika-naka, sõmerine räätskop? — Leivamõhk, sõgel, ahi (Ote);
  Puust puginad, luust luginad, nahksed nigi-naginad? — Härjaike, sarved ja jutad (Lai);
  Kats pääd, katsa jalga, neli silmäsombukest, kats hannarootsukest, tükk puud, tõine luud, kolmas nahanärtsuke? — Härjad ikkega (Nõo);
  Kaks pead, kolm silma, kuus jalga, neli kõrva, üks saba, kaks nipi? — Ühe silmaga tüdruk istub märahobuse selgas (Mär);
  Hiline ees, taline taga, kökats peal ja nakats käes?— Hobune, regi, mees ja piits (VMr);
  Till-tall tii ääres, kanamuna kannu õtsas, litt-lätt lehe piäl? — Postimiis sõidab kellaga ja lumemuna kannu õtsas; litt-lätt lehe piäl, sii tähendab veepiisad lehe piäl (Kod);
  Puine pistab, luine salvab, känter-vänter väänab kokku, viskab alla keldriauku?— Söömine (Vil);
  Hilbat-hilbat teenistusse, teenistusest tedremetsa, tedremetsast majorisse, majorist matsi kiriku, matsi kirikust kellatorni, kellatornist luugnasse, luugnast nakkajalga, nakkajalast kaabumetsa, kaabumetsast välja vurr-tum? — Söömine (Plt);
  Muista mutre, mutrest vetru, vedrust kierupäässe, kierupääst munasse, munast maha plaksti?— Tulelukuga püss (Kuu).

Või veel näiteid selgelt "narratiivseist" ja dialoogilistest mõistatustest:

• Tuli tõllardi, viis villardi, täna pääv sai täisnädal, tulin teilt telkat saama, tahan minna taga ajama? — Hunt viis lamba, toob naabrist koera ja läheb hunti taga ajama (Hii);
  Kats jalga istus kolmõ jala pääl, tege ütte jalga, neli jalga tulõ ja taht ütte jalga är võtta, kats jalga võtt üte jala ja lüü nelä jalalõ nii, et kolm jalga saa? — Kängsepp, kolmõ jalaga pink, saabas ja pini (Rõu);
  Taevaaluse lehvitaja võttis valgusekuulutaja kinni, viis ta maatasuja peale, mõistis talle õiget kohut? — Kull võttis kuke kinni, viis põllale äkke peale ja sõi seal ära (PJg);
  "Kiver-kõver, kos sa lähät?" – "Lühike lõigat, mis sa tahat? Ma lää oma esä Õisu mõisa" — Kiver-kõver – jõgi, lühike lõigat – hein, hein küsib jõelt, kuhu sa lähed, jõgi vastab, et ma lähen oma isa koju – Õisu järve (Hel);
  Üks ütleb: öö pikk, teine ütleb: päe pikk, kolmas ütleb: mul ükskõik? — Säng, tool ja parand (Tor);

Mõistatustel on üldse tugev kalduvus organiseeruda sarjadeks. Sarja tähenduskomponentide seos võib piirjuhtudel olla isegi enam mitte "stsenaarne", vaid vaevuaimatavalt "paradigmaatiline", või siis on sellist seost üldse võimatu tuvastada. Toome kasvõi sellised näited:

• Hahk nahksepp, must nühksepp, savihaua pühksepp? — Täi, kirp, lutik (Har);
  Punapart kukk, rägasilm Rein, mudamagu Mihkel?— Lutikas, täi, kirp (Pst v. Pil);
  Üits oli musta mürgitükki, tõine punast sakki-silma, kolmas halli riiminukki? — Kirp, lutik, täi (Pst);
  Mustlase uur, sia tamm, konna kaev ja kassi õun? — Pää, lepp, lusikas ja kadakamari (Pil);
  Tirkus tiid pite, markus maad pite, kudi-kadi kuust pite? — Kass, hiir, orav (Kan);
  Punder puus, mander maas, Hindrek all heinamaal? — Pähkel puus, maasikas maas, heinputk heinamaal (Jõh), või samast tüübist Purge puuh, Marge maah, Toomas torre taivah? — Orav, äke, kuu (Se);
  Kärt puus, Mart maas, Hindrek taevas, taba suus? — Pähkel, maasikas, humalas (Vig); tähendab tihti ka kaevu;
  Teeliba, maasuga, meresikk ja metsakukk? — Regi, äke, vähk, kägu (Iis) ~ Teeliba, maasuga, merehärg, metsakukk, laane valge peaga vasikas? — Teeliba tähendab rege, maasuga – äke, merehärg – laev, metsakukk – kägu, laane valge peaga vasikas (JJn) ~ Teeliba, maasuga, meremikk, mõtsakukk ja linna valgepää hani? — Lumi, äke, silk, kägu, sool (Pst) ~ Merelukk, metsakukk, laane valgepea vasikas? — Hülge, mõtus, jänes (Tor).
  

On päris ilmselt võimatu varuda mõistatuste temaatilises liigituses katvaid rubriike taoliste keerukate stseenide, sündmustike ja juhuühendite tarvis, kus liiati komponentide endi tähendused kaleidoskoopiliselt varieeruvad.
(Vt. neist probleemidest lähemalt ka SFL I, ptk. 6.5)

Eesti mõistatused sisaldavad rohkesti otsest keeleainest ka eesti murdeuurijale, mitmeil puhkusel võib neist leida teavet, mida "päris"-murdekogud ei sisaldagi. Kuid lisaks sellele on mõistatus ja üks osa lastelauludest see vahend, mille kaudu eesti keel üldse ja iga murre eraldi kombib jõuliselt oma väljendusvõimaluste piire, loob absurde ja kvaasisõnu, katsetab lühiseid kõla ja tähenduse vahel.

• Nt. on mõistatus voki ~ kedervarre ~ tuisu ~ ... kohta Jänes tantsib ~ keksib ~ ... jää peal, jälgi ei näe vms. Siin vaheldub tavalisim jänes
  1) vormiga jänku, mis võiks olla jänese deminutiiv;
  2) vormidega juku, jaska, jäska ja jäss, mida võiks hea tahtmise korral mõista pärisnimedena;
  3) vormidega jääger, jäära, poiss ~ poisike, rätsep, näkk ja täkk, mida tunduks loomulikem mõtestada nende tavatähendustes;
  4) vormidega jätis ja ketas, mida on raske mõtestada nende kirjakeelses tähenduses;
  5) vormidega eta, jekki, jeku, jõks, jä(i)tsikas, jäkk, jäks, jäku, jäts, minda, täss, mida on raske mõtestada tavasõnadena, pärisnimedena või ka deskriptiividena.
  
• Või nt. mõistatuses tõru, pähkli ja õuna vm. kohta on tavaliselt kolm sõna, mis peaksid justkui olema meesolendite pärisnimed — ja mõnikord ongi üsna selgelt, nt. setu tekstis Kiriläl kübäräkene, Karilal kaokõnõ, Miktäl olõ-õi midägi või muiski esinevad Kirill, Kaarel, Mihkel ~ Mikita. Ka setu Kaurila tagant on veneline Gavrila päris selgesti tuntav. Kuid Kalber ~ Kaaber ~ Kaaper ~ Kaap, Kulber ~ Külber ~ Küüber ~ Küüper ~ Kööp, Hiiber ~ Eper ~ Ihver ~ Ilber ~ Ilper (viimase variantidena esinevad ka hilpharak, hilbakas jms., mis on juba kindlasti deskriptiivid)? Ihvriga võivad koos olla ka nt. Kahvel ja Kühvel — mis tüüpi sõnadeks neid peaks lugema? Kas Kulman ja Kalman on pärisnimed või milliseid nimesid nad püüavad meenutada? Või mis on Saaremaa tekstides kohatavad Müürik ja Taarik, Litikas ja Tatikas?
  

(Lisanäiteid sellistest kvaasisõnadest vt. ka SFL I, ptk. 5.5.6)

Lõpuks veel paar sõna selle raamatu pealkirjast.

Mõistatamist on tavatsetud alustada eriliste nn.mõistatamisvormelitega. Tuntuim neist on Mõista, mõista, mis see on!, Setus (ja ehk ka mujal Kagu-Eestis?) on käibinud Mõista, mõista mõistu(i)st! Kuid nii nagu mõistatustes võib kohata teksti ja lahenduse kokkusulamist (Üks hiir, kaks saba — pastelking ja paelad taga; Keeletu, meeletu, ise maailma tark margapuu; Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline, ise nagu sibul jmt.), võib siin tihti näha ka teksti ja mõistatamisvormeli kokkusulamist, misläbi vormelist saab poeetilise teksti lahutamatu komponent, see osaleb alliteratsioonis ja riimis, on tihti reduplikatiivne jne. Sellised vormelid on lõppeks ka üks liik kvaasisõnu (vrd. ülal). Osa neist on tüübikindlad, osa rändab tüübist tüüpi.

Poeetiliste mõistatamisvormelite suuremaid pesakondi on kolm.

1. pesakond: reduplikatiivid mõlle-rõlle ~ -rõlla ~ -rille ~ -ralle ~ -ralli jts. ning mittereduplikatiivsed mõlleri(da ~ -ga) ja mõllerpuu (vt. kaart 1).
Molle-rolle ja molle-rollu levik piirdub Haljala ja Kadrinaga. Peamiselt Põhja-Eestis ja Mulgis tuntud põhivorm on mõlle-rõlle. Sellest märgatavalt lõunapoolsem on mõlle-rille; mõlle-ralle esinemus pärineb Mulgist (paar kirjapanekut ka Rõngust); mõlle-rulle tuleb ette ainult Halliste tekstides. Ka muud mõlleri-algulised kvaasisõnad on enamasti lõunaeestilised. Mõllerpuu esineb Viljandimaal, juhtumisi ka Palamuse ja Urvaste kirjapanekuis.
Põhimaardlateks tüübiplaanis on:
  mõistatus kangakudumisest, nt. Mõista üles mõlle-rõlle, kilgutimad kõlle-rõlle, tuli üks meeste käesta, pistis kaks naiste käesta? — Kanga suga, niied, süstik (Vil);
  mõistatus kirju teki kohta, nt. Mõista ära mõllerpuu, tää ära tällerpuu, mitu kirja pihlapuul, sada kirja pihlapuul? — Tekk kirju (Pst);
  mõistatus vokist, nt. Mõesta, mõesta mõlle-rõlle, kõputimid kõlle-rõlle, peale panti piiripaelad? — Voki (SJn);
  teine mõistatus voki kohta, nt. Mõista, mõista mõlleri, kuradi pussi kolleri, hand takka tirra-tirra? — Vokk (Puh).