See on Thompsoni poolt asutatud uus rubriik, mil puudub justkui koherentsus või identiteet või spetsiifika või ühisnimetaja. Paiguti jääb mulje, et hakati rajama rühma, mis sisaldab naljandeid juhuslikust ebaõnnest.
■ AT 1675. Talumees koolitab härga Taas lai levik, eriti Saksas ja Põhja-Euroopas üldine. Eestist FFC 25 järgi 7, tegelikult väh. 20. Eesti materjal: Tegelane ~ tegelased on tavaliselt määratletud kui mees ~ talumees ~ vaenemees; eit-taat ~ kaks vanakest vm. (eriti Setus); hiidlane, mulk, tartlane, setu. Sel mehel või paaril on härg ja tekitatakse motiiv härga koolitama hakata. Üks stereotüüp on näiteks see, et mehel või vanureil pole lapsi, kuid see-eest härg, keda nad lapse eest armastavad või targaks peavad vmt., ning hakatakse koolitamise üle läbirääkimisi pidama. Teine stereotüüpiline algus on, et mees läheb lihtsalt linna härga müüma ja keegi teine või teised initsieerivad härja koolipaneku. Need partnerid on määratletud kui härra(d) ~ noorhärra(d); tudeng(id); ohvitser ~ soldat; röövlid ~ kaabakas vm. Partnerid nõustuvad tasu eest või muidu härga koolitama. Tihti pannakse ka tähtaeg. Leppe peale või spontaanselt tuleb mees tulemusi uurima, vahel peab käima korduvalt. Lõpuks talle öeldakse, et härg ongi juba haritud ja on haridust nõudvas ametis: sagedamini kirjutaja ~ sekretär ~ kohtukirjutaja ~ seminari sekretär vmt.; või linnapea ~ bürgermeister ~ Riia kuberner; või advokaat; või kaupmees või muu. Neile ametmeestele on meil ja rahvusvaheliseltki öeldud tihti ka nimed, nendenimeliste juurde mees lähebki (linnades, kus tegevus toimub): Eestis on nt. advokaat Härg, linnapea Härg, kaupmees Härg, kirjutaja Sonn; saksa ja inglise nimed on Peter Ochs ~ Peter Ox, vene omad Быков ~ Бычков jne. Mees ruttab ametmeest tervitama ja embama ülevoolava sõbralikkusega ja tihti meenutab seiku tema härjapõlvest. Seni on süžee kulg üsna homogeenne, kuid lõpuosa poolest jaguneb materjal umbes pooleks kahe redaktsiooni vahel. 1. Lühem redaktsioon lõpeb sellega, et kõrge ametmees vihastab ja annab talumehele kolki, viskab ta välja, kaebab kohtusse, laseb vangi panna vmt. Mitmes variandis on štrihhiks väljavisatu mingi üldsitav kommentaar, nt: Õige ta on, et koolitatud lähevad uhkeks või: Loom jääb ikka loomaks vmt. 2. Pikem redaktsioon on kontaminatsioon tüübiga AT 1539 (imeriistade müük); seda liidet aga Thompson ei märgi. Eestis tuleb siin liites ette peamiselt ainult motiiv "Müts, mis kõrtsiarveid maksab": Kõrge mees saab aru, et härjameest on petetud, ja teeb ettepaneku kätte maksta. Nad lähevad petjatega kõrtsi, härjamees lööb mütsi lauale — kõrrtsmik ütleb, et arve on makstud. Petjad ostavad kalli raha eest mütsi jne. Ühes setu variandis (saatja V. Ruusamägi) on mütsi-motiivile lisaks veel kepp, mis surnuid äratab. ■ AT 1676. See on minu pealuu! On Aarne eesti registris kirjas muistendina nr. 14: so. üks neid jutte, mida on kutsutud vahel reaalpõhjusega muistenditeks. Mees veab kihla, et toob kabelist pealuu. Partner on peidus, karjatab võtmishetkel: See on minu pealuu! ~ Ära võta! vms., võtja ehmub ja viskab sõbra pealuuga surnuks.AT 1676 alltüüpidena (A — C) kohtame muidki muistendi ja naljandi piiril asuvaid hirmutamisjutte, mis küll väidetavasti ei ole Eestis tuntud. Näiteks:
■ AT 1676B. Rõivaidpidi kinnijäämine surnuaial Veidi tekste kogu ilmast. Eesti ainet Thompson ei märgi, kuid ilmselt võiks siia alla käia ka jutt, kus mees lööb kihlveo peale kalmistul ristisse naela, mis läheb pimedas kogemata läbi ta oma kuuesaba ja lööja sureb hirmust, et keegi hoiab teda kinni. ■ AT 1677 (Aa ee 1677*). Kindral haub munadel AT-s on vähemalt kolm numbrit "loomamunade" vm. "munade" haudumisest — ülejäänud on kilplasjutud: AT 1218, kus kilplane püüab mune lõpuni haududa ja vahel maskeerib end mee ja sulgedega, ning AT 1319, kus hautakse eesli muna vm. asja pähe kõrvitsat ja visatakse kõrvits tüdinenult põõsasse, kust jookseb välja jänes, ja hauduja kahetseb, et võinuks veidi veel kannatada. Eestis on ka variante (vist uuemaid) jutust, kus mees haub teki all "elevandi muna", naine katsub, kas on edu, arvab, et on, ja märgib midagi londi kohta. See on puändiga anekdoot ja nalja suunitlus on selge. Kas ta esindab mingit AT-numbrit, seda ma ei tea. ■ AT 1677 ise: Kindral või minister tuleb kuninga jutule ja palub endast teatada. Paaž või narr, kes haub püksata munadel, lubab teatada, kui kindral teda seni asendab. Kuningale ütleb narr, et kindral on ära pööranud, lähevad vaatama — ongi nii. Kindraliga tehakse midagi paha: jäetakse autasust ilma, lastakse ametist lahti. Rühm "Loll mees", nagu juba näemegi, haakub tihti kilplasmotiividega ja teistega, ning on oma olemiselt üsna amorfne. ■ AT 1680. Mees otsib ämmaemandat Materjali eriti Soomest (ligi 50 teksti). Peaks olema ka Eestist 4 teksti, kuid karrtoteegist kuhugi kadunud. Mees otsib ämmaemandat ja seejuures tapab kogemata koera, uputab ämmaemanda, tapab lapse. ■ AT 1681 ja selle alltüübid on samuti jutud, kus loll toimetab mitmeid asjaõiendusi ja teeb seejuures palju kahju Tüüpi AT 1681 "puhas" on Eestist väidetavalt 8 teksti (materjal kartoteegis mujale laiali sattunud?). On mäletatavasti sugulane AT 1383-ga, kus naine veeretati tõrva ja sulgedega ning ei tundnud iseennast ära. ■ AT 1681A. Loll valmistub pulmadeks ~ matusteks Vähe tekste siit-sealt (leedu, ungari, vene, hispaania), Eestist Aarne andmeil Ø, kuid siiski on 1 lutsi tekst kontamineerunult AT 1685-ga. Loll varub linnas pulmakrami, tagasiteel annab koertele liha, paneb potid kändude otsa, et kännud ei külmetaks, kallab õli teele, et hobustel oleks kergem. Tapab hobuse, sest see ei taha juua. Viskab tassid ja lusikad teele, sest nad kolisevad jne. Saabub tühjade kätega. ■ AT 1681B. Loll hoiab loomi ja peab maja Eestist Ø, muidu globaalse levikuga. On tegelikult jälle mõnede rumala kuradi süžeede antropomorfistlik versioon: AT 1012 — laste puhastamine (sisikonnad välja); AT 1013 — vanaema pesemine kuuma veega jm. NB! Seal teeb neid asju kaval, siin rumal tegelane. ■ AT 1682 (Aa ee 1682*). Õpetab hobust söömata elama Lai sporaadiline levik. Eestist u. kümmekond teksti. Eesti tegelane on valdavalt mustlane, paaris tekstis juut. Ei ole selge, miks asi ette võetakse, kitsidusele eriti ei viidata. Ühes Ambla variandis on öeldud, et hobune tegi liiga palju mustust. Hobune muidugi sureb ära. Loomuldasa vist puänteeritud naljand, sest paljud tekstid lõpevad kalambuurse repliigiga, et ettevõte oleks peaaegu õnnestunud, aga hobune suri paraku ära. ■ AT 1685. Rumal kosilane Väga produktiivne ja globaalne levik. Soomest üle 40, Rootsist üle 70, Norrast umbes 20, Iirist ligi 50 jne. Eestist FFC 25 aegu enim — ligi 70. Kopeeritud või konspekteeritud alla 20 teksti Hurda kogust + 7 teksti mujalt, nii et motiivistikust täit ülevaadet pole võimalik anda. Sagedamini korduvad motiivid siiski: 1. Silmade pealeviskamine Üles ehitatud taas fraseologismi bukvaaltõlgendusele, nagu mitmed muudki. Sagedane algusmotiiv: ema soovitab pojale, et visaku ka tüdrukutele kirikus ~ talgutel silma peale. Poiss lõikab või kisub lammastel ~ vasikail silmad peast ja viskab tüdrukuile peale. Kasu on sellest üsna vähe. Tihti omaette, aga ka liidetes teiste motiividega. On õieti rumala kuradi jutt AT 1006, kus kurat läheb kottu ära ja käsib Antsul sellele või teisele vahepeal silma peale visata. 2. Munade ja herneste söömine Meenutab üht tsüklit supertüübist AT 1696, kus rumal poiss täidab ema õpetusi mehhaaniliselt ja hilineb n-ö. ühe käigu võrra. Siin on 1. käik tavaliselt munasöömine. Poiss arvab, et need on kartulid, või on tal kõht väga tühi ja ta pistab mune korraga suhu (vahel koos koorega). Kosjad luhtuvad. Ema õpetab, et kui veel antakse "ümmargusi", koori ära, lõika neljaks, pane võid peale. Järgneb 2. käik: antakse herne-, oa- või läätsesuppi — poiss koorib herned ära, lõikab neljaks jne. Asi lõpeb taas fiaskoga. Ühes H. Prantsu tekstis (Vas?) on ahel pikem — liituvad motiivid vääradest toimingutest kingitustega (vt. lähemalt AT 1696 juures). Motiivid kingitustega tulevad ette nii AT 1685 kui ka AT 1696 sündmustikes ja ei ole võimalik ütelda, kumma juurde nad "tegelikumalt" kuuluvad. 3. Kits pruudi asemel nööri otsas Noorik tuleb laudilt alla, et välja minna (mees ei meeldi vm. motiivid). Peigmees seob talle nööri või vöö jala külge, tüdruk köidab selle kitsele kaela. Poiss tõmbab kitse enda juurde. Mitmes variandis katsub kitse, tunneb imelikke asju, konsulteerib emaga, kusjuures tekib veidi vormellikke repliike: Ema ae, toot on, nisad ja karvad kah! (toot = seeliku alläärde õmmeldud riideriba kaitsaeks kulumise vastu) — Nõnda peab olema, pojake! — Ema ae, tutulutud (= sarved) kah! jne. Tihti on see viimane motiiv süžeeahelas. 4. Otsib pimedas süüa Motiivi esindab paar eesti teksti ja see järgneb tavaliselt hernelõikumisele: jõudlus oli niimoodi väike ja kõht jäi tühjaks. Poiss satub ämma voodi juurde, määrib ämma tainaga või muuga, ämm läheb pesema, kosilane samuti, jääb kättpidi kannu, läheb välja, näeb üht valget posti, tahab kannu katki lüüa, kuid virutab ämmale. Need on samad motiivid, mis tulevad ette tüüpides AT 1775 (Näljane pastor öömajal) ja AT 1591, kus algus, mis söögiotsimist ajendab, on teine. 5. Mahalastud õlle motiiv See tuleb ette ka juttudes AT 1450, kus tüdruk tegi õllekeldris õhulosse, AT 1387 (koer ajab taina ümber, viskab koera pulgaga jne.), AT 1384, kus mees otsib oma naisest rumalamat, ja AT 1408, kus mees ja naine vahetavad tööd. 6. Püksata kosilane Sellel motiivil polegi eraldi AT-numbrit, kuid ta on eesti arhiiviaines ka omaette jutuna esindatud (arvandmeid pole võimalik hetkel tuua). Olen kohanud umbes sellist versiooni: Vanasti poisid kandsid üsna meheks saamiseni pikki särke, mille all pükse üldse polnud. Ühel poisil oli juba naaberkülas pruut ja siis ühel heal päeval otsustati talle lõpuks püksid teha. Tehtigi, poiss pani püksid jalga ja tal oli väga uhke tunne. Pühapäeval läks poiss teise külla pruuti vaatama ja pükse näitama. Läbi metsa minnes tuli talle häda peale, ta proovis alul püksid rebadele lasta ja kükitada, aga väga ebamugav oli. Pikk särk oli ka veel pükste peal ja kõik alumine ots tundus olevat kortsus riideid täis — lase veel mõnele peale. Võttis siis poiss püksid jalast ära, pani kaseoksale ja õiendas oma häda ära. Lasi särgisaba ilusti alla tagasi ja läks, püksid jäidki oksale. Sai poiss pruudikoju, tegi ukse lahti, astus tuppa, tõstis lõbusasti särgisaba kaenla alla ja hõikas: "Tere! Vaadake, mis mul on! Kolm küünart jäi veel kojugi!" ■ AT 1686*. Puukoorma hind AT järgi teateid vaid Soomest, Rootsist, Eestist (FFC 25 järgi 1 tekst, tegelikult väh. 15). On loomuldasa pigem uueaegne ropp anekdoot kui klassikaline švank. Eestis on esile plahvatanud 1920/30-ndail aastail — tuleks uurida trükiallikaid, mis on ehk seda võimendanud. Poiss ei tea naistest midagi, läheb linna puid müüma. Mida puukoorma hinnaks küsida? Vastuseks öeldakse termineid, mis tähendavad 'coitus' (kõlalähendeid sks. 'pähkel', ingl. 'münt' jms.). Taolisi õpetusi andma paneb naljand harilikult kellegi võllaroa, kuid siin seda ei ole, vahel on õpetajaks üllatuslikul moel koguni isa või ema. Linnas keegi daam (vm. viisil määratletud naisterahvas) nõustub selle hinnaga, enne pakub poisile torti, kohvi, maasikamoosi vmt. Poiss arvab, et see ongi see, ja on omaga rahul. Poiss abiellub ja hakkab pulmalauas kõva häälega küsima enda meelest torti, kohvi vm., mida ta nimetab vale terminiga (pruut ütleb, et vast pärastpoole; hiljem aga pahandab poiss pruudiga, et too mõistis teda niimoodi rumalasti). Või põrutab teenijatele, et toodagu n-ö. tort või kohv lauale, ja tekitab koleda dissonantsi. ■ AT 1687 (end. 1687*). Unustatud sõna meenub juhuslikult (R. Põldmäe on eesti tüübi ristinud "Kriibus-kraabus"). Ilmselt võib eelneda kukkumismotiiv (kilplassüžee 1240, kus saeti oksa, mille peal istuti). Kukkudes unustatakse mingi sõna või nimi (kört vm.). Juhtumid võivad nähtavasti väga laialt varieeruda. Eestis on nt. Kambjast üleskirjutatud kummaline tekst, mille allikat ma kahjuks ei tea: Mölder müüs puusepale laudu ja unustas ta nime. Koolilapsed soovitavad küsida õpetajalt, kes loeb raamatut "Kriibus-kraabus", ja lasta vaadata leheküljelt liirum-laarum-lumps (nende taustad: 1) loits/lastelaul Varesele valu; 2) element tuntud liisklugemisest). Mees edastab õpetajale laste poolt antud juhatuse. Õpetaja ütleb: Der Gerl ist Toll. Toll oligi puusepa nimi. Venes on sel kena sõnamänguga vaste — uues slaavi registris 1687* (Andr. *1350 I): Подумай, не придет ли на ум? – Так и есть, Наум. ■ AT 1688 (Aa ee 1688*). Isamees kiidab järele ja liialdab kosilase väiteid (või teener isanda omi). Teateid sporaadiliselt mitmelt mandrilt, arhiivitekste väga palju pole. Eestist Aarne järgi 2, tegelikult 10 ümber. On väga selgelt puänteeritud jutt. Isamees saab käsu kosilase juttu järele kiita ja veidi omalt poolt juurdegi panna. Ahel, kus juhised ellu viiakse, on tavaliselt 3-osaline: sisulise motiivi püstitus, varieeritud kordus, puänt. Näiteks: 1) Raha mul ikka veidi on. — Sul ju tuhandeid! 2) Talukene ~ Maja mul ka on. — Sul ju ilmatu mõis! 3) Mis seal salata, silmanägemine on mul kehvavõitu. — Sa ju puhta pime! Pimedus ongi tavaline defekt, millele puänt tugineb. Korra on peigmees ka kurt ja paaris tekstis on ta üleni soolatüükaid täis.AT 1689 (Kingid kuningale:)
■ AT 1689 "puhas". Hea, et ei viinud virsikuid Eestis Ø, kuid muidu üsna globaalselt tuntud. Mees tahab viia kuningale kostiks virsikuid. Keegi soovitab viia hoopis viigimarju. Need on toored ja kuningas viskab need mehele vastu pead. Mees on rõõmus, et ei viinud virsikuid. ■ AT 1689A. Peet ja hobune Eestist Ø, muidu globaalne levik. Põllumees viib kuningale peedi, saab rikkaliku tasu. Teine viib uhke ratsu, saab tasuks peedi. Thompson viitab AT 1610-le, kus arvati saavat autasu, aga hoopis karistus oli soolas. ■ AT 1691. Sööja jääb tühja kõhuga Sporaadilisi teateid väga laialt alalt. Eesti materjali registrid ei märgi. Meenutasime seda motiivi AT 1685 (Rumal kosilane) juures; ta tuleb ette ka tüübis AT 1775 (Pastor tahab nälga kogeda); tavaliseks jätkuks mõlemas on episood, kus pimedas otsitakse süüa. Keegi ei tea, kui palju on külas viisakas süüa, ja kaaslane lubab teda laua all müksata, kui paras jagu täis. Kass astub juhtub sööjale laua all jala peale astuma, too arvab, et sõber müksas teda, ja jätab endal kõhu poolikuks. ■ AT 1695. "Soss-sepp" Põhiosa materjali näib olevat läänemeresoomlastelt. Aarne FFC 25 järgi Eestist 13, tegelikult üle 20 vähemalt. Eesti aines ei vasta väga täpselt Thompsoni kirjeldusele (seal tehakse loomadele ja inimestele kingi). Fraseologismi ja jutu suhted on selgitamata. Härra või rikas mees saadab poja sepaks õppima. Ei tohi tegelikult töötada, vaid vaatab voodist pealt, kuidas sepp töötab. Tähtaeg möödub, noor sepp asub tööle. Proovib teha sahka, raiskab liialt rauda, ei õnnestu. Protsess areneb litootiliseks ahelaks: sahk → kirves → kiin → nuga → ora → nael → nõel vmt. kombinatsioon. Kulminatsiooniks on raua ämbrisse viskamine + onomatopoeetilised vormelid: muudkui soss, ~ karsiuh, ~ tsöss ~ sepatsöss. Mõnedes variantides on lõpus veel motiiv, kus "sepp" läheb tasu saama ja käsib teenrit või selli ukse tagant hüüda: "Pane lisa!" Tegelikult saab peksa, teener käsib panna lisa. ■ AT 1696. Mis ma pidanuksin tegema ~ ütlema? Globaalselt levinud üliproduktiivne supertüüp: Soomest üle 100, Rootsist ligi 60, Iirimaalt 115, Prantsusmaalt ligi 60, Tšehhist 30 jne. Eestist Thompsoni järgi 30, tegelikult 60 või enam. Ema õpetab poega ~ mees naist vm. Ahel on kokku seatud nii, et eelmise korra korrektiiv satub järgmine kord valesse konteksti, järgmine uuesti jne. Eesti põhimotiivid ja -redaktsioonid Kombinatsioonide virr-varr on tervikuna väga suur, kuid sellest eristub mitu üsna selgete kontuuridega redaktsiooni. A. Põhiredaktsioon (enamik tekste millegipärast Edela-Eestist)
Koos veidi erandlike või poolunustatud tekstidega ligi 30.
Erilist ekspositsiooni ei ole. Loll poeg või tütar saadetakse külla, vahel sõela laenama või kerjama. Esimesele väärkäitumisele on vaja motiiv luua ja siin on see enam-vähem iseeneslik. 1. sõlm Herne- või nisu- või viljatuulajad (või ka hernekülvajad, viljamõõtjad vm.). Domineerivad väärrepliigid: Oi kui palju vilja ~ herneid ~ ...! Erikuju: Teil on nisu nii palju kui meil muud vilja. Muid: Jumal andnud, Jumal võtku; Jätka kurat; Siia tuleks vargad saata. Või topib loll herneid tasku või mütsi. Teise oma kiitmine on rahvausundi põhjal ärasõnamine ja toob kaasa reaktsiooni (kiitja saab peksa või hurjutada). 2. sõlm Ema või isa õpetused: Jätka Jumal (minu jaoks ka); Jeesuke, jätka; Tulujätku ja jõudu; Jumal on andnud, andku veel jms. Tulekahju (põlev maja vm.) on läbivalt see, mis puhul neid õpetusi kasutatakse. 3. sõlm Õpetused: vett peale visata või kanda (vahel ämbriga, kapaga, mütsiga, paaris setu tekstis ka suuga). Peamine kasutamispuhk on: 1) jutlejad: 1a) naised (kaevul); 1b) mehed; 2) saksad, õpetaja ja köster, härra ja opman vm. komplekt ülikuid. 4. sõlm Õpetused olenevad sellest, kes olid jutlejad eelmises sõlmes. Domineerivad: pea ~ nina vahele pista, kuulata ~ sekkuda vestlusse; sakste korral: võtta müts maha, kummardada. Kaklevad koerad on läbivalt puhk, kus neid rakendatakse. 5. sõlm Koertega võib ahel lõppedagi: et kiskusid tobukese vaeseomaks või päris surnuks vmt. Kuid enamasti jutt jätkub. Läbiv õpetus: anda kaigast, lüüa malgaga, kepiga. Peamised rakenduspuhud: 1) vestlevad saksad, opman ja härra, pastor kellegagi; 2) sant. Sandi versioon on tavaliselt ahela viimane (vahel: loll lõi sandi maha ja oli rahul, et seekord peksa ei saanud). Kuid sakste järel võib jutt jätkuda ja siin ilmneb huvitav efekt: kuskil alternatiivsed (paradigmaatilised) komponendid hakkavad teisal esinema järjestikku (süntagmaatiliselt). [6. sõlm] Õpetus sakste järel on tavaliselt: müts maha võtta, kummardada ~ teretada, st. sama, mis jutlejate-sõlme (4) sakste-versioonis. Juba koerte-sõlme järel oli 1 tekstis järgmiseks olukorraks asjalviibiv sant, siit õpetus: hoida nina kinni ja mööduda. Kui 5. sõlmes olid saksad (ja õpetus müts maha võtta), siis 6. sõlmes on domineeriv situatsioon nimelt asjalviibiv sant või mees (või lihtsalt sant). Kaugemale selle redaktsiooni liinid reeglina ei arene. B. Kagu-Eesti (TaL, Võ, Se) redaktsioon (u. 10 teksti)
Tüüpiline ekspositsioon:
loll poiss või tüdruk saadetakse (tavaliselt pastori juurde) lõnga vm. tööd tasu eest ära viima või lihtsalt vilja vm. laenama. Ta kordab endamisi vormelit, mida öelda: Pool vakka ~ kaks vakka otri ~ kolm vakka ~ vakk rukkeid, kaks kesvi. See vormel panebki sündmustiku jooksma. 1. sõlm Külvaja (vahel ka rukkilõikajad). Nood arvavad, et Pool vakka... vm. on soov või mõnitav hinnang saagi suuruse kohta, ja reageerivad vastavalt. 2. sõlm Õpetused: Jumal õnnistagu teid 100 ja 1000 võrra ~ andku teile... Matuserong on selle õpetuse tüüpiline rakenduspuhk. 3. sõlm Õpetus: Jumal ülendagu hingekest (alandagu pattu). Mees koeraga (tihti just litaga), keda metsa poomisele viiakse või maetakse, on selle õpetuse tüüpiline rakenduspuhk. 4. sõlm Õpetus: Vaata, kuidas ~ Kuhu seda litat viiakse? ~ Litamatjad, kuhu lähete? ~ Kuhu hatta veate? Selle rakenduspunkt on läbivalt pulmarong. 5. sõlm Õpetus: Oh lusti ja rõõmu ~ õnne ja rõõmu. Tulekahju oli ka põhiredaktsioonis regulaarne element, väär repliik oli Anna Jumal jätku vms. 6. sõlm Õpetus: vett visata või pursata. Mäletatavasti läks loll laps õpetaja juurde tasu või laenu küsima, aga sai peksa ja pidi korduvalt tagasi tulema uusi korrektiive saama. Veeviskamisõpetusega ta jõuab tavaliselt õpetaja või härra juurde välja ja viskab sellele vett. Sellega Kagu-Eesti redaktsioon sageli lõpeb, kuid võib veel jätkuda. 7. sõlm Õpetus on veidi sarnane eelmise redaktsiooni jutlejate-järgse sõlme omaga: jääda kuulama (või pista nina vahele ja jääda kuulama). Purelevad koerad on selle rakendussituatsioon (vrd. A-redaktsioonis). Sellega kagueesti redaktsioon üldiselt lõpebki. C. 3-lüline (ju eP) redaktsioon (1 Vai, 1 Kad, 1 Vig)
Võib-olla lähtub mingist kirjalikust vaheallikast.
Ekspositsioon: tavaliselt ema käsib lapsel külla minna. 1. sõlm Läheb hernepeksjate juurde, lihtsalt haarab koodist (ju seetõttu, et ta rumal on) ega lase töötada. 2. sõlm Õpetus: Tere jõudu ~ Tulu ja jätku. Rakendus: surnurong. 3. sõlm Õpetus: Issand õnnistagu lahkunut ~ Jumal õnnistagu hingekest ~ paluda head õnnistust. Rakendus: vastutulev pulmarong. On nende redaktsioonide segunemisi ja ebaloogiliseks ununenud variante (eriti uuemais kirjapanekuis), kus otsad poolvägisi kokku viidud. Setu tekstides kohtab mitmeid erandlikke motiive, millest tüüpilisim on vist rongkäik pühapiltidega, keda kaikaga lüüakse. D. Valed toimingud kingitustega
(Mainisin juba, et pole selge, kas see on AT 1696 või AT 1685 komponent. Esineb mõlemas). Materjal pärineb Setust ja Mulgist.
AT 1696 tavamotiivid on enamasti omaette ahelas ja kingitused omaette. On küll 1 Viljandi tekst (üleskirjutaja H. Nigul), kus nad on väga eriskummaliselt segi ja liinid arenevad paralleelselt, kuid see pole ilmselt traditsiooniline. Kingitusi toob enamasti pruut või õde. Toome konkreetsete ahelate näiteid (Ahel algab enamasti nõela või kaelaräti kinkimisega): Näide 1 kingituseks nõel, mis pannakse heinakoormasse; korrektiiv: tulnuks panna rinda v. nööpauku; kingituseks kepp, mis pannakse rinda v. nööpauku; korrektiiv: tulnuks võtta kätte; kingituseks seakints, mis võetakse kätte; korrektiiv: tulnuks sülle võtta; kingituseks hobune, mida püütakse sülle võtta; korrektiiv: tulnuks selga istuda; järgmiseks tuleb pruut ise, talle istutakse selga. Näide 2 kingituseks nõel, mis pannakse heinakoormasse; korrektiiv: tulnuks panna rinda; kingituseks saksa väits, mis pannakse rinda; korrektiiv: tulnuks panna kahekorra ja tasku; kingituseks voonake, mis pannakse kahekorra tasku; korrektiiv: tulnuks panna kabel kaela ja lauta; järgmiseks tuleb sõsar ise, talle pannakse pael kaela ja viiakse lauta. Näide 3 kingituseks kindad, millega ei osata midagi peale hakata; korrektiiv: tulnuks panna kätte; kingituseks vöö, mis pannakse kätte (huvitav, kuidas); korrektiiv: tulnuks köita ümber kere; kingituseks "soontsik" (st. vihmavari), mis seotakse ümber kere; korrektiiv: tulnuks kätte võtta ja lompe proovida; kingituseks kott jahu, millega proovitakse lompe; korrektiiv: tulnuks selga võtta; kingituseks varss, kes võetakse selga; korrektiiv: tulnuks selga istuda; järgmiseks tuleb pruut ise, kellele istutakse selga. Timofei Linnalt (Se) on setupäraselt kontaminatsiooniline tekst AT 1685 (munasöömine) + AT 1687* (kiisla nimi ununenud) + AT 1696 + veel numbrituid motiive. ■ AT 1697. Kolm paksu sakslast Tekste laialt alalt. Eestist Aarne järgi 2, tegelikult enam. Tulnud meile küllalt hilja. Olemus: välismaalased tulevad kuhugi, kuulevad juhurepliike ja jätavad need meelde ning tarvitavad neid umbropsu situatsioonis, kus on toimunud mõrv vm. kuritegu ja asja uuritakse. Tekivad u. järgmised dialoogiahelad: 1) Kes tappis? — Kolm paksu sakslast 2) Mispärast tapsite? — Rubla raha eest 3) Kas vastab tõele, et teie tapsite? — Kõik on õige Eestist on mõnevõrra ka uusimat ainest, mis tihti ilmutab äravajumise tunnuseid. Nt. 1992. a. koolipärimusvõistluse käigus üleskirjutatud tekst ühelt Tartu õpilaselt: Välismaalased tulid Eestisse. Nad otsustasid, et igaüks neist jätavad meelde ühe eestikeelse lause. Nad nägid, et pioneerid küpsetasid pannkooke ja neil läks üks muna katki. Pioneerijuht küsis: "Kuidas te selle katki tegite?" Pioneerid vastasid: "Klips-klips vastu seina." Sealsamas pandi mõrvarit vangi ja talt küsiti: "Kuidas te ta ära tapsite?" — "Ikka oma noaga." Ema ütles pojale: "Ma annan sulle kümme kopikat." — "Ei, ikka kakskümmend." Samal ajal sõitsid pioneerid bussiga ja laulsid: "Me lähme laagrisse, me lähme laagrisse!" Kui välismaalased koju tulid, rääkisid nad Eestist nii: Mõrvareid pandi vangi. Meilt küsiti: "Kuidas te ta ära tapsite?" — "Klips-klips vastu seina." — "Teile kümme aastat vanglakaristust." — "Ei, ikka kakskümmend." Siis nad pandi vangi ja nad laulsid: me lähme laagrisse. (RKM, KP 49, 3/4 (3) < Tartu) ■ AT 1698 (endine Aa 2008*) Kurdi vastused Taas ainet mitmelt mandrilt: Iirist üle 50, Saksast üle 30, Kanadast 20, Rootsist 15. Eestist Aarne järgi 10, tegelikult väh. 50 või enam teksti. Uurimus: A. Aarne Schwänke über schwerhörige Menschen (FFC 20, Hamina, 1914). Nagu jutuainete puhul tavaline, osaleb traditsiooniväljas vanu kirjalikke ja puhtfolkloorseid allikaid ja komponente. Põhituum: keegi küsib kelleltki midagi ja küsitav vastab, mida arvas küsitavat; vahel on mõlemad osalised kõva kuulmisega. Rahvusvaheline ja osalt ka eesti aines on selgeid tendentse: 1) küsimustest ja vastustest tekkivasse absurdi püütakse sisse tuua sürrealistlikke, äraspidiseid sisuseoseid, vahel on ka kõlaline "poolhaage"; 2) küsija on tihtipeale härra ja äraspidiste sisuseoste kaudu öeldakse talle häbematuid või ebameeldivaid asju. Üldskeem annab võimaluse improvisatsioonideks ja neid ongi küllalt. Eesti aines on ka mitu põhiliini, arhiivitekstid lasevad aimata, et osa variatsioone võivad olla dubletid. 1. Müüja ja ostja liin 1a. Jutt härjamüümisest (kokku 9 teksti): Püsielemendid: 1) Kus sa käisid? — Härja müüsin. Või: Kas härg müüa? — Omad õled jah. ~ Must jah. 2) Mis ta maksab? — 5 või 3 aastat vana. ~ Vihma sadas. 3) Mees, sa oled hull! — Ei ole pull, kohi küll ~ 2 aastat kohihärg. 4) Mees, kas peksa tahad? — Seda hinda pakuti mulle juba eile. J. Sandra tekstis on lõppu improviseeritud veel paar imelikku jätku. Kuulmine paraneb äkki järsult ja vastused hakkavad meenutama tõrjevormeleid (vähemalt 1. neist ongi vanem tõrjevormel): Kost vallast sa olet? — Uma herrä vallast. — Mis herräl nimi? — Küll provva esski tiid, mis herräl nimi. 1b. Jutt hernemüümisest (3 või 4 teksti): Tere! — Herneid. Mis sul seal kotis on? — 10 ~ 25 kopikat ~ 12 marka toop. Tahad peksa saada? — Seda hinda pakuti mulle juba maal, seepärast tulingi linna. 2. Jutt ostetud heeringatest (u. 10 teksti). Näiteks: Tere — Poes käisin ~ Heeringaid. Ma ütlesin "Tere" — Heeringaid ~ 3 kopikat. Kas kodused terved? — 3 kopikat. Laku ...! — Eks ta ole jah hea soolane suutäis. See viimane on samahästi kui puänt. 3. Jutt hobuseostmisest ja kotipesemisest (u. 10 teksti). Näiteks: Tere (hommikust)! — Kotti pesen. Kas mu hobust nägid? — Kahevakane ~ Kolmevakane. Või: Tere! — Pesen. Kas mu hobust oled näinud? — Silgukotti. — Kell kaelas — Kolmevakane. Lõpp: Jumalaga. — Loputan ära, viskan aia peale kuivama. — Sa ei kuule ju midagi! — Saagu sisse, mis saab. ~ Saagu puhtaks ehk saamata... Lisaks on mõniteist teksti, mis millegi üldisega ega omavahel ei haaku, kuigi mitmest käib kuidagi läbi nt. hobuseotsimise teema, ja repliigid Tere! ning Sa ei kuule ju midagi! Eesti liinidest on Aarne uurimuse järgi otsustades rahvusvahelised 1) müüja-ostja dialoogid lõpuga Seda hinda pakuti...; 2) kotipesemise motiivid (ka nt. Soomes, Preisimaal ja Šveitsis) ja 3) hobuseotsimise motiivid (sh. Soomes). Kuid Eestis puudub liin, mis Soomes ja Skandinaavias (ka Saksas) on hästi produktiivne, so. Hyvää päivää! — Kirvesvartta-liin. Viimane käibib Soomes ka omaette tsitaatütlusena. (Edasi tuleb selles liinis juttu kodustest, loomadest jne.) Thompson on terve hulga Aarne uurimuses käsitletud liine toonud välja tüübi 1698 alltüüpidena. Hyvää päivää — Kirvesvartta on näiteks AT 1698J. Müüja-ostja dialoogid on Thompsonil pandud alltüübiks AT 1698K ning eesti härja- ja hernemüügi-jutud peaksid õigupoolest olema seal, kuid on tegelikult põhitüübi all (sest Thompson ei saanud ju lugeda, mis neil sisuks on). Kuid alltüübiks AT 1698M (end. Aa 1846*) on pandud ka Eestist, Soomest ja Lapist registreeritud jutt, kus pastor loetleb oma viinapitse (AT järgi on Eestist 1, tegelikult vähemalt 8 teksti). Siin on probleem, et pastor joob, ja piiskop või kohtunik võtab ta letti. Pastor tunnistab kõva häälega, et tõesti võtab iga söögi alla ühe napsu, ja lisab sosinal, et 3–4 või 5–6 tükki ikka peale ka veel. ■ AT 1698A* (end. 1698*). Määritud sõrme maharaiumine AT järgi materjali vaid Skandinaaviast ja läänemeresoomlastelt (Rootsist 30, Soomest 1, Liivist 2). Eestist Aarne järgi 5, tegelikult üle 20 teksti. Tegelane, kes Eestis on määratletud enamasti kui härra või proua (ka preili või juut või tüdruk), on teinud oma sõrme roojaga, ei taha enam sellist sõrme ja käsib selle maha raiuda. Kästav on tavaliselt toapoiss või kutsar. Too ütleb enamasti, et nii lihtsalt on kole raiuda, kui härra/proua ise pealt näeb. Sõrm pannakse läbi seinas oleva augu või prao ja toapoiss annab teisest toast vitsa vm-ga kõva hoobi selle pihta — saks paneb sõrme tulise valuga suhu. Jutt võib lõppeda kahel viisil: 1) puänteeritult — lihtsalt sõrm suhu ja kõik; 2) süžeelise lahendusega — lööja saab raha vm. autasu, kusjuures psühholoogiline motivatsioon on päris huvitav: saks on tänulik, et sõrm jäi alles (mõnedes variantides on ta tänulik koguni selle eest, et sõrm sai ka puhtaks). Tähendab, see on puändiga jutt ja ühtlasi kavalusjutt ja ühtlasi jutt didaktilise õppetunni andmisest. ■ AT 1699*. Kirstumeister teeb surnu parajaks Puhteestiline tüüp, 4 variatsiooni — kõik Hurda kogust. Tegelasteks 2 korda hiidlased, 1 kord saarlased, 1 kord tarvastulased. Enamasti õpetaja imestab matustel, et nii pikal inimesel nii lühike kirst. Võib seejärel selguda, et kirst oli lühike, et jalad raiuti maha ja pandi surnu kõrvale või pea alla või kahekorra. Aga võidakse ka enne öelda, kuidas surnuga toimiti, ja esprii seisneb vormelis, nt. Seal ta on kõige oma luudega, ma ei ole midagi ära võtnud vmt.; eriti ilus vormel on ühes H. Laipmaa tekstis Hiiumaalt: Pöle mina siit keetu ega kahte vötnud, pölvist sai kahekorra pandud. Täiesti põikuv arendus on ühes Ridala tekstis. Õpetaja ütleb surnut mattes: Viimsel päeval tõused sina jälle üles (jne.). Kirstutegija teisele: Eks ma öelnud — tuleb koju, hakka santi toitma. ■ AT 1700 (end. Aa 1700*). Ne ponimaaju Soomest 3, Horvaatiast 1, Kreekast 1, ka USA neegritelt, Aafrikast. Eestist märgitud 2, tegelikult u. 20 teksti. Eestlane (vahel mulk, hiidlane, tartlane, Haanja mees, ka sakslane vm.) on tavaliselt Peterburis. Näeb uhkeid maju, kirikuid, poode, laevu jne. Küsib venelastelt, kelle need on. Venelased vastavad: Не понимаю. Eestlane imestab, kui rikas mees see Jane Pudimaaju on. Veerand tekstidest sellega lõpebki. Kuid põhiredaktsioon jätkub surnurongi nägemise ja kokkuvõtva vormeliga. Mees näeb surnurongi, küsib, keda maetakse. Vastuseks jälle: Не понимаю. ― Puäntvormel: Oli küll rikas, aga ikka pidi ära surema. ~ Ei tea, kellele varandus jääb. ~ Nägin Peterburi rikkaima mehe matuseid. Vmt. R. Põldmäel on selle tüübi Eestisse tuleku kohta artikkel "Ühe rahvanaljandi kirjanduslikust allikast" ("Keel ja Kirjandus" 1964, nr. 4, lk. 347–351), kust selgub, et jutt on tulnud meile saksa keelest ja on pärit Johann Peter Hebelilt, täpsemalt saksa talurahvakalendrist Der rheinländische Hausfreund, mis ilmus aastail 1808–1815. Neist kalendrijuttudest avaldati 1811 valimik "Schatzkästlein des rheinländischen Hausfreundes". Kas jutu eesti keelde tõlkijaks oli Hurt või nt. Kreutzwald, selles pole Põldmäe kindel, kuid selle tõlke kaudu sattus jutt eesti 1860-ndate aastate kalendreisse ja sealt edasi suulisse käibesse ja arhiivitekstidesse. ■ AT 1702. Üks kokutaja arvab, et teine teda pilkab On tuntud ka Eestis (kuigi AT järgi Eestist Ø), tegelikult 10-kond teksti. Poes, laadal vm. kohas müüja ja ostja mõlemad kokutavad. Tavalisim repliigipaar: Mi-mi-mis sul müüa? ~ Mi-mi-mis sa tahad? — Pu-pu-pukinahka. Seepeale partner vihastab jne. Lõpplahendused on mittemidagiütlevad.AT 1710 (end. 1710*). Saapad traadi teel
Sporaadiliselt laialt alalt. AT järgi Eestist Ø, kuid tegelikult üle 10 teksti vähemalt. Mehel on poeg soldatiks või muidu kaugel linnas. Mees on kas talumees, hiidlane, mulk, setu või Kasaritsa mees. Poeg tahab, et talle saadetaks midagi (tav. saapad). Mees on kuulnud (või naine õpetab), et tänapäeval saab kõike kiiresti saata traadi teel ~ telegraafiga ~ telefoni teel ~ "tilletraadiga" ~ "tellekraadiga". Mees seob saapapaari kokku ja asetab telefonitraadile. Varsti on nood sealt kadunud (tihti vanad kotad asemele pandud). Mees rõõmustab, et läksidki traadi teel minema.
