Kaks jõge üheks
ütlen - kaldapajud
üksteise poole igatsevad oksaraod
kui
sirutavad läbi halli aja
ning kahe taeva sügisesed sajud
taasühinevad kohal selle raja,
sa mida mööda märga
luhta kaod.
Ah, kumba ilma jätad täna
jäljerea
või kummalt kaldalt kostab homme sinu loits?
Kes pakub aset sul, kes toidupala?
Üks jõgi kõigis
meis, üks kojasuits,
soe pimedus ja selle sees üks hea
ja kindel varjupaik, su mõtte kaitseala.
Loitsija on mu arvuti nimeks kohalikus võrgus, tema on shamaan, mitte mina. Tema on vahemees küberruumi ja inimeste maailma vahel, kes väsimatult oma binaarseid loitse laulab. Mina olen Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Aado Lintrop, tegelen idapoolsete soome-ugri rahvaste usundite ja shamanismi uurimisega. 1993. aastal avaldasin raamatu "Udmurdi rahvausundi piirjooni", 1995. aastal ilmus "Ilmamaa" kirjastamisel minu "Shamaaniraamat". Viimasel ajal olen kirjutanud artikleid folkloristide elektroonilistele ajakirjadele. Aastal 2000 sai valmis CD-raamat "Udmurdi usundi peamised tunnusjooned XIX ja XX sajandil", mis sisaldab lisaks fotodele ja joonistele 25 minutit videonäiteid udmurdi palvustest.
Uurijatena oleme harjunud vaatama võõra kultuuri nähtusi oma mätta otsast. Ehk oleks mõnikord kasulik mõelda ka sellele, kuidas me ise uurimisobjektidena välja näeme. Järgnevalt üks väike fantaasia sel teemal.
Nägin sel maal
väga
palju
shamaane nii täiskasvanute kui laste seas. Aga loitsivad nad
peamiselt üksi. Igal shamaanil on helendav peegel, mõnel
suurem, mõnel väiksem, mõni näeb selles ainult
ähmaseid halle kogusid, aga vägevamatele näitavad vaimud
selgeid värvilisi pilte. Ka on igal shamaanil loitsides ees laud
mitmes suuruses klotsikestega. Arvatavasti on iga abivaimu jaoks oma
klotsike, millele on joonistatud selle vaimu märk. Ja
tähtsamate vaimude klotsid on teistest suuremad. Aga kõige
tähtsamaks abivaimuks on pea kõigil shamaanidel väike
hiiresarnane loomake, mille kujutis austuse märgiks erilisele
vaibakesele on asetatud. Seda loomakest puudutades manavad nad peeglisse
kõige vägevamaid abivaime. Igal shamaanil on ka kandiline
metallanum, millele vaimud saabudes koputavad, et mitmesuguste helide abil
anda märku oma valmisolekust. Neid kuuldes puudutab shamaan
käega klotsikesi ja vaibakesel lebavat iidolit, andes sel kombel
vaimudele mitmesuguseid korraldusi, kes seejärel välgukiiruselt
kõigis kolmes ilmas laiali lendavad. Shamaan istub vaikides peegli
ees ja näeb seal kõike, mida vaimud talle näitavad. Ja
tundub, et kõige vägevamad shamaanid on sel maal lapsed. Nende
abivaimud astuvad sageli kurjade vaimudega võitlusse ning
võidavad paljusid. Aga miks on see nõnda, seda ei oska mina
seletada.
Vaata-ennast-eemalt-shamaan.