Ale koolis [1490-1930]

 

1490	Ale-õks-kõist, velekeist,
	kallist kar´apoisikõist –
	tuu oll´ õks täl kõnõ õga kõrra,
	süämehaigus söögi man,
	kõõ õks tä pallõl´ esekeist,
1495	esekeist, imekeist:
	“Kuulõq õks , mu kull´a tätäkene,
	mino mar´a maamakõnõ,
	kar´a- taha õks ma –elo kaotõllaq,
	or´a-elo unõhtõllaq!
1500	Kuul´ nakas õks kokko minemähe,
	klass kokko kaldumma,
	ma taha ka õks, ese, kuule minnä,
	kandja, klasse kalduda!”
	Ese õks sis tehke, esi ütel´,
1505	kohka kost´ kolm sõnna:
	“Minga om õks meil sinno koolitõlla,
	kar´ust klasse kallutõlla?
	Sinnä tulõ õks küll vaja saapit,
	pääle sirgit seerekeise!”
1510	Ime ka õks esele ütel´,
	maama tätäle manidsi:
	“Mul olõ-i ka õks perreh pindsakot,
	musta särke murõhtõt!”
	Ale heit´ õks sis jalga esele,
1515	kumard´ mar´alõ maamalõ.
	Esi õks tä painut´ ne pallõl´,
	Ale kumard´, kost´sõnno:
	“Kui ti õks lasõt, sis ma lää,
	kui ti annat, sis ma astu!
1520	Paiu- tii õks ma -koorist kotakõsõq,
	kiso niidsist kinäq kängäq.
	Noid õks ma kua kuu valul,
	arotõllõ ao valul,
	nuuq õks mul saavaq käpeq kängäq,
1525	käpeq kängäq, korgõq kotaq.
	Kua õks ma pääväst mito paare,
	kuu valul kuus paare.”
	Ale õks jal imele ütel´,
	maamalõ manitsõlli:
1530	“Esi õks ma tiiä, imekene,
	tiiä, kallis kandjakõnõ:
	ime, õks sa tunnõt nuuq hainaq,
	lille siset nuuq leesigeq,
	minga õks värmeq räbikot,
1535	linast rõivast leotõlla.
	Kui sa õks naka-i värm'mähe,
	naka-i mustast moodotamma,
	sis ma õks [vala] valgõl särgil,
	astu rõivil alatuisil –
1540	valgõl saa õks ma särgil vali poiss,
	kakõnuisil kallis miis!
	Õga inäp õks ma pelgä-i naarjit,
	katõ keele kandjit!
	Õga minno õks taa naara-i naane tark,
1545	inemine mõistlik –
	tuu õks taa naane minno naard´,
	inemine imehtelli,
	tuu om õks eis´ naane naarõtav,
	põllõpitäj põlõtav:
1550	esi om õks tä löütö lepistöst,
	vällä tuudo toomistost,
	esi and´ õks tä lehmä löüdjälle,
	härä häü kaitsjallõ.”
	Ale õks jal imele ütel´,
1555	maamalõ manitsõlli:
	“Sedä õks ma tiiä selgehe,
	tiiä õkva õigõhõ:
	hamõh om õks hot´ säläh halvost linost,
	kaadsaq jalah mul kakõnoq –
1560	imekene, õks sa paikat parebehe,
	kõrda pite kõrrutõllõt,
	õga panõ-i sa paiko pahepoodi,
	viä-i pääle virilähe!”
	Ime õks eis´ esele ütel´,
1565	maama tätält manidsi:
	“Mi om õks küll Alel suur hood´a,
	om tark tahtminõ.
	Mi lasõ õks küll poiga proomi pääle,
	Alet aost veit´ost -
1570	agu nakas õks täl elo idänemmä,
	tarkus iih tands´mahe?”
	Ese õks sis ütel´: “Mis sis!”,
	kohka tätä: “Kuis sis!”.
	Ale õkssis kullõl´ ese jutto,
1575	ese jutto, ime jutto,
	Ale õks sis naard´ kui nakõr,
	oll´ kipõ kui kikas.
	Tulõ-s õks täl uni maatõh,
	linnu poisil lebäteh –
1580	tsuskõ õks tä tsuugõ, vidi viisa,
	kooli kraame kokko pand´.
	Ale nakas´ õks sis varra valmistamma,
	inne päivä eht´mähe:
	vell´o mõsk´ õks sis suu sorõhõhõ,
1585	koolipoiss puhtahe.
	Ime õks sis Alelõ ütel´,
	kandja kanalõ kadsat´:
	“Ale-õks-sa-kõnõ, pujakõnõ,
	kallis kooli-kanakõnõ,
1590	mõsku-i õks sa kässi katlah,
	huhtku-i raudpaast –
	katlast õks küll jääse karra magu,
	raudpaast ravva magu,
	kard tege õks su käeq kahrõst,
1595	peopesäq pitsitelles!”
	Ime ütel´ õks sis armuga,
	Alelõ kandja meelel kallil:
	“Ale, õksmul armas latsõkõnõ,
	kõkõ kallep kanakõnõ,
1600	uja joosõq õks sa viirde, uma poig,
	kaivo mano, kallis lats,
	uja- mõsõq õks sa –viil oigõhõ,
	kaivo viil kallehe –
	uja- saasõ õks sis –viil uhkõ poiss,
1605	kaivo viil kallis lats!
	Poig, mingu-i õks sa mustalt muidõ mano,
	tõrvaskand tõistõ mano –
	muudsa mineq õks sa poiss muidõ mano,
	tammõtõhv tõistõ mano!
1610	Hüä om õks sis sullõ ne muilõ,
	illos õgalõ-ütele.
	Kuulõq , mu kull´a pujakõnõ,
	mino kallis kanakõnõ:
	õga õks taa puhtus poisse riku-i,
1615	valgus tii-i vaesõst –
	puhtus tege õks küll poisi punatsõst,
	valgus latsõ ladosast!”
	Ale-õks-kõist, pujakõist,
	kull´a koolilatsõkõist –
1620	tekk´õks nii, kui ime käsk´,
	oll´ nii, kui maama opas´:
	Ale mõsõ-s õks kässi katlah,
	raputõllõ-s raudpaah,
	kaivo juusk´ õks sis viirde kui kana,
1625	uja viirde kui udras,
	kana õks sis mõsk´ kallest,
	udras huht´ uhkõst.
	Ime õks sis ütel´: “Ka nii!”,
	uma maama: “Vot nii!”
1630	Ale ehe õks sis iist, tasõ takast.
	Selge olli õks täl vesi seerkale iist,
	vallus vesi var´okaetus.
	Sis läts õks tä kuule, kull´a poig,
	vali sinnä, vaenõ poiss.
1635	Ale oll´ õks küll tark, oll´ virk,
	oll´ kavval´, oll´ kallis:
	Ale tandsõ õks kuule tasatsõhe,
	astõ sisse alatohe.
	Kooli tiidse õks jo herre teretellä,
1640	kallit klassivanõbit.
	Kooli- ütliq õks sis –herräq: “Kohka poig
	om tark tambo lats!”
	Inne panniq õks nääq kirja timä nime,
	Ale nime avvustõlliq.
1645	Ale õks sis ütel´ väärnimme,
	vigurehe veerenimme:
	“Ese- oll´ õks -esel Virges nimi,
	pardsi hõimul Pago nimi.”
	Oo õks tuud kolmõ kooliherrä,
1650	kalle latsõ karistajat –
	targa säiväq nääq poisi tafle[=tahvli] mano,
	veiväq tafle veere mano.
	Ale mõistsõ õks jo nimme kirotõlla,
	tafle pääle taatõlla.
1655	Timmä kitt´ õks sis kolm kooliherrä,
	Ale nimme avvustõlli.
	Rikkaq tohi-s õks naardaq riidit,
	kakõnuise kaadsakõise:
	viiso- naariq õks nääq –kaplo vigurihe,
1660	tsuvvakaplo tsurmõlliq,
	kooli- naariq õks nääq –herrä kuuldmalda,
	hellä hinge tiidmäldä.
	Ale- õks sis –kõist, pujakõist,
	kallist klassi-kanakõist –
1665	leevä- olli õks täl –kuur kotikoh,
	kandsu ots karmaneh,
	sei õks tä muidõ nägemäldä,
	kakk´ tõistõ kaemalda.
	Kuur õks laul´ kotikost,
1670	kands ütel´ karmanest:
	“Huul´ku-i õks sa, Ale, hundsakit –
	leevä- süüq õks sa –kuurt, kullus poiss,
	leeväkandso, kallis lats!
	Leevä- kasut õks sa –koorõl kullus poiss,
1675	leeväkandsul kallis miis,
	leevä- anna õks ma –kands kavalut,
	leeväkuur kulda miilt!
	Leevä- olõ õks ma –kands vanõp sinno,
	kuur mõnõst kulusap!”
1680	Ale istõ õks tuu päävä armahe,
	armahe, ausahe.
	Ale astõ õks sis kodo ausahe,
	kaldo majja kallehe,
	läts õks tä naardõh ime mano,
1685	umma tarrõ tandseh,
	viisoq õks jalah vibisiväq,
	tsuvvakablaq kahisivaq.
	Ime õks sis kündö küsümähe,
	maama nõsse nõudmahe:
1690	“Kui sääl õks oll´, kull´a poig,
	vaesõ ese illos lats?”
	Ale õks sis ütel´ naardõh,
	kallis lats karõldõh:
	“Oll´ õks küll mino miilt pite,
1695	mino meeleperäline!”
	Ese ütel´ õks jäl kogone kurvastõ,
	pajat´ meelel pahatsõl:
	“Puja- õks sa –kõnõ, poisikõnõ,
	latsõkõnõ, lastukõnõ,
1700	sinno veeti õks ehk viisokaplo piti,
	kõnõldi tsuvvakõrvo,
	viriläq õks õt olliq viisokablaq,
	kõvõraq tsuvvakõrvaq?”
	Ale õks sis ütel´: “Oh sa ull,
1705	turak tätä tuokat jutto!
	Koolih tohi-i õks joht kiäke kurja tetäq,
	vika tetäq veid´okõist –
	kooli- ommaq õks sääl -eseq ilmatargaq,
	klassi-tätäq kado-kalleq,
1710	kooli- ommaq õks taal –herräl kummõq kõrvaq,
	kummõq kõrvaq, selgeq silmäq,
	kõrvaq õks täl kulsseq kuusi poodi,
	silme sisas´ viisi poodi.
	Kui olli õks taa tuu tunnikõnõ,
1715	meil minodikõnõ,
	meele pidi õks tä kõnõt kõrralist,
	opas´ valla ullikõisi.
	Latsõq olliq õks sis vaike kui vits,
	valla ulliq oigõhõ:
1720	õga tohi-s õks mi kõvastõ kõnõlda,
	mi hinkse hill´okõitsi,
	kooli- om õks et –ese hiitramb,
	tuu tätä tähtsämb!
	Selle om õks tuu ese hiitramb,
1725	koolitätä tähtsämb:
	meele opas´ õks tä ilma vigurit,
	lugi taiva tarkut.
	Tarkut õks ma kulsse kui takjas,
	vigurit kui vihmatsirk.”
1730	Oo õks taad Ale esekeist,
	kalle latsõ kasvatajat –
	üldäq tihka-s õks imp üttege sõnna,
	kostaq kattõ-kolmõ:
	ilodo õks sis oll´ esekesel,
1735	kammõlik kasvatajal.
	Ale ütel´ õks tuud esse ilmatargast,
	koolitätät tähtsäst.
	Ese õks sis puhas´ süämest,
	papa pall´o pahandõlli:
1740	“No jääme õks jo ilma umast pujast,
	kalle latsõ kaotõllõ –
	kavalus õks ar veese kavvõndõhe,
	tarkus kuts Tartohe!”
	Ese õks sis imele ütel´,
1745	kandjallõ kadsatõlli:
	“Küll sa õks no näet, naasekõnõ,
	saat kaiaq, Kat´okõnõ:
	ilma jääme õks mi ütest pujakõsõst,
	kaiholitsõq kanakõsõst!”
1750	Ime õks sis usu-s ese jutto,
	võta-s tõõst tõõsõ sõnna.
	Hot´ timä ka õks üllä ullist ütel´,
	ütel´ rutto rumalast,
	küll õks taa ull´ arvo sai,
1755	turak tätä nummõrd tundsõ:
	“Alel om õks jo väikost väkev jutt,
	kanasõst kavalaq sõnaq.
	Kui õks tä kasus suurõmbast,
	pisokõsõ pikebäst,
1760	Alel saavaq õks sis sõnaq kui sõrmusõq,
	lätt vessel´ viguritsõst.”
	Seeni kõnõl´ õks ese tuud jutto,
	tätä arot´ asõmõl,
	kui õks tuu Ale tarrõ tull´,
1765	kanakõnõ sisse kaldo.
	Ese õks sis lõpõt´ uma jutu,
	naaselõ nal´atamisõ,
	kõik õks sis kulsseq Ale jutto,
	koolipoisi kuminat.
1770	Ale õks sis arot´ aavitsit,
	lugi kooli lukmit.
	Jälke tull´ õks sis hummok, nõssi päiv,
	astõ ao veerekene.
	Imekene õks jal rutto ruvva kiit´,
1775	kandjakõnõ süüke kai –
	ime lasõ-s õks kuule söömäldä,
	majast üvä maitsmalda,
	miä õks oll´, tuud and´,
	kehväline kiit´ süüke.
1780	Ale õks sis sei, Ale jõi,
	läts õks tä kuule kukõli,
	juusk´ poiss julgõhõ.
	Puhm õks sis näkk´, tõõnõ näe-s,
	kolmas ütel´: “Koes sa läät?”
1785	Ale õks käega heit´,
	kulla, hinnäst kohrutõlli:
	“Ma õks lää, koes ma tiiä,
	tandsi võtma tarkust!”
	Takah õks kõik lauliq kummõq kuusõ,
1790	lauliq ladvolda pedäjäq,
	tõõnõ-õks-tõõsõlõ kõnõliq,
	maah puuq manitsõlliq:
	“Taa õks lask laulupoiss,
	illos ilo-ehitäjä.
1795	Kui õks tä toona kar´ah oll´,
	kinä poiss kirä man,
	kagoh sis õks karas´ kadajillõ,
	pidi illo pedäjille.”
	Kataj õks ütel´: “Kaunis poiss!”,
1800	petäj ütel´: “Pillihelü.”
	Ale läts õks jäl kuule, kuis tä tiidse,
	astõ klasse, kuis tä arvas´.
	Käve õks tä päävä, tull´ pääle,
	astõ tunni, sai tukõv:
1805	kuuga õks tä sai kullus poiss,
	katõl kuul kallis Ale.
	Kooli- hõikseq õks jo –herräq kulusast,
	oppajaq oigõst,
	et om õks jo Virges veerüs poiss,
1810	Pao kasus õks suust suur miis.
	Häpe oll´ õks sis tõisilla kullõlda,
	tõisil kanol kannahtõlla.
	Mitte saa-s õks nääq midäge tetäq,
	kullaq kohege minnäq,
1815	võttaq saa-s õks nääq tõõsõ tarkut,
	tõõsõ vell´o vigurit -
	Alet õks küll ülti ausapast,
	vaest poisse puhtapast!
	Ale nakas´ õks kui kodo tulõmahe,
1820	pargiga painumma,
	tõisil olli õks küll latsil süä täüs,
	kalg miil kanasil.
	Tii tohi-s õks nääq pääl teotõlla,
	palo pääl pahandõlla,
1825	sälä ütliq õks nääq takah säidse sõnna,
	kuuldmalda kuus sõnna.
	Tuu putu-s õks külge poisilõ,
	astu-s jalgo Alelõ -
	Ale tull´ õks kodo armahe,
1830	madaluistõ umma majja.
	Imel oll´ õks näil üts lehmäkene,
	kandjal üts Kar´okõnõ.
	Ütte kutsiq õks nääq lehmä ütsält nimelt,
	ütte Karr´o katsalt nimelt.
1835	Selle õks nääq ütliq mitmõlt nimelt,
	viielt-kuvvõlt veerätelliq:
	kiä õks sis kuuld, mõtõl´ kolm,
	kiä kai, ütel´ kats.
	Ale võtt´ õks sis kätte rida riivi,
1840	pekko suurõ soolavaka.
	Kodo tulliq õks sis korgõq koolilatsõq,
	Ale poolõ ausaq poisiq.
	Ale õks sis t´oorgat´ ridatükkö,
	hämmes´ õks suula suulvakka.
1845	Tälle lauliq õks sis tõõsõq koolilatsõq,
	rikkaq veleq veerätelliq:
	“Muido olõt õks sa, Ale, ausa poiss,
	koolilats kulusap –
	õga olõ-i õks taa ritk sino süük,
1850	soolaterä suu maidsõ!”
	Ritk õks sis keelilä kõnõli,
	suul tougas´ tuud jutto:
	“Kullõlgu-i õks sa, Ale, naardjit,
	katõ keele kandjit!
1855	Kui õks taa tull´ suur suvi,
	suur suvi, kinä kevväj,
	ritk õks sis kasus rikka aiah,
	saasõ pikk pindre siseh.
	Ritka sööväq ka õks suvõl suurõq herräq,
1860	lipsa piimäl pitsitäseq.”
	Suul õks jal ütel´ suulvakast,
	soolaterä terävähe:
	“Ütske süü-i õks suppe ilm-soolalda,
	maidsa-i makõt ruvvakõist!
1865	Küll saadõ õks sa ridal rikas poiss,
	soolateräl terräv miis –
	ritk küll om süäme süük,
	om kõva kõturuuh.”
	Ale õks küll sei julgõhõ,
1870	läts süük süämehe,
	tõõsõq irveq õks kui piniq peränulgah,
	ütliq Alet alatost:
	“Alel käu-i õks joht mokaq muudsahe,
	käu-i käsi kärmähe -
1875	ritk vidä õks sul mokaq virilähe,
	nakas kiil kibisemmä!”
	Ale ütle-s õks mitte midägi,
	kosta-s näile kolmõ sõnna.
	And´ õks tä võidu rikkile,
1880	kullameele korgille -
	olliq õks nääq suurõq suvõsõbraq,
	kinäq sõbraq keväjätseq.
	Ale käve õks sis jõulune kuule,
	püüd´ pühine ollaq.
1885	Jõulust ante õks jo tukõv tunnistus,
	pardsi puhas paprõkõnõ.
	Hüä olli õks sis ime meelekene,
	kerge tätä keelekene.
	Ese õks sis imega kõnõliq,
1890	maama tätäga manidsiq:
	“Talo- saase ka õks -pujast tark lats,
	alatost ausa lats!”
	Alet õks sis ausat poisikõist,
	kullust koolilatsõkõist –
1895	kipõ käve õks küll poiss keväjäni,
	suurõl ilmal suvitsõl.
	Kooli- ütliq õks kõõ –herräq kulusast,
	kitiq timmä kibõhõhõ,
	saadiq õks nääq kodo kulusahe,
1900	ime mano ehtsähe -
	au olli õks täl muist ausap,
	kohus tõisist korgõp.
	Sis õks nääq koolist kodo tulliq,
	klassist kodo kalduvaq,
1905	kooli pante õks jo ussõq ummusehe,
	tappa tark tarõkõnõ.
	Ale õks sis imele ütel´,
	maamalõ manitsõlli:
	“No panõ õks ma paika koolikraami,
1910	raiska-i neid raamatit –
	mullõ tulõ õks vil sügüse vaja,
	tagapäivi tarbist!”
	Ime- õks jal –kene helläkene,
	maamakõnõ, mar´akõnõ,
1915	no sinno õks ma painu pallõma,
	heidä hellile sõnolõ:
	õga lää-i õks ma, Ale, umma karja,
	keerä-i uma kirä mano!
	Uma panõq õks sa Kar´o kabla otsa,
1920	Kir´okõnõ köüdse külge,
	sis viiq õks sa Kires kesä pääle,
	panõq halja haina pääle!
	Hot´ tulõ õks sul huul´ hummogol,
	tõõnõ ilda õdagol -
1925	vaehtõ- õks sul –pääl vaehtõlla,
	panda tõõsõ paiga pääle –
	ma taha õks ar minnäq külä karja,
	oidoq muidõ or´alisest!
	Kallist saa õks sis rahha külä kar´ast,
1930	kullalõ kooliraha.”

Ale karjas

Karjasepõli võõraste juures