Yldine

Sissejuhatuse asemel (*2)

Ketshenbije küla asub Ardatovi rajooni kirdeosas Tshuvashi piiril. Koos kahe teise ersa küla Orozbije ja Erzän Ordanbijega moodustavad nad keelesaare, mida ühelt poolt piiravad tshuvashi, teiselt poolt vene külad.

Ketshenbije küla asub Ardatovi rajooni kirdeosas.

Mordva kuulub metsastepivööndisse. Paksu mustmullaga kaetud pinnast läbivad suured jäärakud, mis vihmaperioodidel muutuvad ojadeks. Küla lähemas ümbruses puuduvad looduslikud veekogud. Lähim jõgi Menja on ühtlasi piiriks Mordva ja Tshuvashshia vahel. Kaugematest jõgedest tuleks nimetada Surat ja Alatõri, kust ersalased saavad oma kalatagavarad. Külade suurust arvestades (300-400 peret) on elanikel vähe põldu, heinamaad ja karjamaad, kuid mulla viljakus korvab osaliselt maa vähesuse.

Küla elanikkonna põhiosa tegeleb põllumajandusega. Millal põllundus on hakanud arenema, selle kohta on paljude uurijate seisukohad lahkuminevad. H. Paasonen (Paasonen 1896) ja Y. H. Toivonen (Toivonen, SUA) viitavad keeleliste andmete põhjal põlluharimise olemasolule juba soome-ugri perioodil, kuid professor P. Ariste (Ariste 1955: 199) arvates oli see üsna arenenud II aastatuhandel e.m.a., kuigi alged olid juba varasemast ajast. K. I. Kozlova andmetel on Volga-äärsete rahvaste peamisteks põllumajanduslikeks kultuurideks rukis, kaer, tatar, oder ja nisu (neist tähtsaim oli rukis, sellele järgnes kaer). Kartulit hakati kasvatama 19. saj. teisel poolel, kuid veel 20. saj. alguses oli see nn. juurviljaaia-kultuur, põllule pandi neid harva (Kozlova 1964: 19). Köögivilju on Mordvas ammust ajast kasvatatud, kuid olulist tähtsust pole sel majanduses kunagi olnud. Tegeldakse ka aiandusega: põhilised viljapuud on õuna- ja kirsipuud.

Loomakasvatus on Mordvas teisejärgulisel kohal, kuid see on tihedalt seotud põllundusega. Kasvatatakse hobuseid, lehmi, lambaid ja sigu, kodulindudest aga peamiselt kanu ja hanesid. Lambaid ja sigu on vähe. Tänapäeval on põhiline koduloom lehm.

Toitude nimetused ja toiduvalmistamisega seotud sõnavara sõltub alati antud piirkonna geograafilisest asendist, inimeste tegevusalast ja eluviisist. Mordva toitu iseloomustab sesoonsus, mis on tingitud põllumajanduse tsüklilisusest. Üks periood kestab suvest sügiseni ja teine talvest kevadeni. Toidu osas on rikkalikum ja mitmekesisem just esimene. Toiduvalmistamisele avaldasid mõju religioossed keelud, paastud, mida varem väga täpselt täideti ja mis praegugi pole oma mõju kaotanud. Sel ajal oli keelatud loomsete toiduainete ja kala söömine (osaliselt). Võrdlemisi tihti esinevate ja sageli pikaajaliste paastude tõttu jäi eriti talvel ja kevadel söögisedel üsna kesiseks. Religioossete kommete kõrval peeti kinni ka vanadest, ürgsetest rituaalidest, mis olid seotud põllumajanduse, loomakasvatuse või mõne muu elualaga. Sellest annavad tunnistust näiteks palved loomade või vilja eest. Iga tavaga oli seotud teatud kindlate toitude valmistamine. (*3)

Mordva rahvuspüha Rasken Ozks. Rituaalse toidu pakkumine: mesi ja leib. T. Särg, 1999.

Rituaalse toidu pakkumine ansamblile "Toorama". T. Särg, 1999.

Tänapäeva mordvalastel on tihe kontakt tshuvashshide ja tatarlastega. Tuntud mordva keeleteadlane M. J. Jevsevjev arvab, et tugevad tatari kultuuri mõjutused on mordvalastel juba tatarlaste-mongolite vallutuste ajast (Kozlova 1964: 17). Suurt osa Mordva ajaloos on mänginud suhted venelastega. Arheoloogiliste andmete põhjal algas idaslaavlaste tungimine Mordva territooriumile 7. saj., kuid alles 12. saj. muutus see massiliseks (Kozlova 1964: 16). Tihe kontakt viis ka vene kultuuri vastuvõtmisele, kuigi protsess ise kulges küllalt aeglaselt. Kui varem oskasid vene keelt ainult mehed, kes pidid töötama väljaspool oma koduküla, siis praegu oskavad vene keelt nii mehed kui naised - täiskasvanud inimesed on kakskeelsed. Venelastega kõrvuti elamine on mõjutanud vastastikku ka toiduvalmistamist.