Leib


Leib (mdEM kshi).

Leib on üks levinumaid tavanditoite - päikse ja tervise sümbol. Müütilistes lauludes võtab *äikesejumala At'amshkai maapealne naine Vasal'gä oma mehe jaoks taevasse kaasa leiva (vetraskä), mis sümboliseerib inimeste ja jumalate tihedaid suhteid. Leivaküpsetamine oli naise ja leiva lõikamine mehe kohus. Enne leiva valmistamist tehti jahule, hiljem ka leivapätsile rist. Siiani hoitakse leiba alati pühasenurgas, mis sümboliseerib rikkust ja heatahtlikkust.

Leib võeti kaasa kosjaminekul. Leib pidi tagama noorpaari viljakuse. Shokshad puudutasid miniat leivaga, et ta oleks viljakas. Kohustuslik oli panna leib lauale enne pulmarituaalide läbiviimist. Leivaga õnnistati noori kirikust tagasitulemisel. Miniale anti mehe majas uus nimi, selle andmisel hoiti tema pea kohal leivapätsi. Selleks küpsetati mitmete kaitsetoimingute saatel eriline ümmargune nisuleib mdM kopsha. Nime paneku ajal kasutatud leib visati mõnikord kuuri taha ja ennustati leiva kukkumise järgi, kes miniale sünnib. Shokshad viskasid pulmade ajal leiba õhku: kes viskab kõrgemale, see ongi majas peremees. Matmis- ja mälestamisrituaalides pandi leib lauale ja võeti hauale kaasa.

Leib pandi lauale enne pikale teele minekut (toob head) ning võeti kaitseks teele kaasa. Õue lauale pandi leib-sool uue maja ehitamisel pärast kolmanda palgirea paigaldamist ja uude majja kolimisel, et *majahaldjas Kudava kaitseks pererahvast ja aitaks neil rikkaks saada. Maja ehitamisel riputati tala külge leib ja seejärel lõigati nöör läbi. Leiva kukkumine külje peale ennustas halba.

Enne lihavõtteid käidi kolm korda ümber maja leiva, soola ja ikooniga, et kaitsta end kurjade jõudude vastu. Rahe peatamiseks visati tänavale ahjuluud.

Leiva suhtes kehtisid mitmed ettekirjutused. Õhtul ei tohtinud leivapätsi kaheks lõigata - *viljaema S'orava hakkab nutma. Ära ei tohtinud süüa võõrast leivatükki (võtad temalt jõu); ei tohtinud jätta leiba lõpuni söömata või lükata seda käega eemale (jõud kaob); oli keelatud korjata ja süüa leivapuru (toob vaesust); söömise ajal ei tõstetud üles mahakukkunud leivatükki (jäeti surnu jaoks). Pärast päikseloojangut ei tohtinud leiba majast välja anda - leiva jätk kaob. Kui minna kellegi juurde majja leivatükiga, siis söövad sead põllul viljasaagi ja hiired kapsad. Kui tood põllule kaasa võetud leiva tagasi koju, arvati kanu surevat. Kui juhtud hammustama kahte leivatükki, siis ennustati lähedase inimese surma või sugulaste nälga. Söömise ajal korraga kahe leivaviilu võtmine ennustas kahte abielu. Mehel ei lubatud naise raseduse ajal palju leiba süüa - naine võis sünnitada küüraka poja. Õhtul laua pealt mahakukkunud leib ennustas ootamatuid uudiseid või ehmatust, lõuna ajal kukkunud leib tähendas, et surnud sugulane palub mälestamist.

Rahvameditsiinis anti 3-4-nädalastele imikutele peeneks mälutud ja riidetüki sisse mässitud rukkileiba lutsutada songa vastu. Lapse öise nutu peletamiseks käidi leiva ja soolaga kolm korda ümber lapse ja visati need siis majast välja. Lapse juukseid raviti värske rukkileivaga, kusepidamatuse vastu anti lapsele taignajääkidest küpsetatud leiba mdM vetraskä. Haiguste tõrjeks (mdM prashtshengas) viidi leib ristteele.