I. Perepärimuse uurimissuunad Eestis.



Perepärimusega seotud uurimused Eestis saavad alguse 1990.-ndatel aastatel. Olulisemad uurimused on seotud esmalt rahvusvahelise perepärimuse uurijate seminariga Family as the Tradition Carrier (Perekond kui traditsioonide kandja), mis toimus Võsul 1994.aastal ja teiseks - perepärimuse kursustega Tartu Ülikoolis 1994. aastast alates. Võsu seminari materjale saab lugeda nii teeside vihikust*1 kui ka artiklite kogumikust The Family as the Tradition Carrier (NIF Publications No. 31), mis ilmus Tallinnas 1996. aastal, kogumiku koostajaiks ja toimetajaiks on Ingrid Rüütel ja Kristin Kuutmaa. Tartu Ülikoolis peetud algusloenguist on välja kasvanud raamat See olevat olnud ... Rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest, ilmus Tartus, samuti 1996. aastal, autoriteks Tiiu Jaago ja Kalev Jaago.

Perepärimuse uurimises domineerivad kolm valdkonda:
  1. perekonnatavand;
  2. pereliikmete osa traditsioonide jätkamisel;
  3. pere kui iseseisva rühma pärimus.*2
Perepärimuse uurimissuunad tuginevad traditsioonilisele folkloristikale, kuid varasemate tööde rõhuasetus ei kattu tänapäevaomase perepärimuse uurimise rõhuasetustega. Uurimisala (laulud, jutud; laulik; kombed ja usund) võib olla küll sama, kuid vaatenurk on erinev.
Perega seotud traditsiooni e. perekonnatavandi (pulmad, matused, sünnikombed, sünnipäevad, etnoloogide hulgas eriti ka pere argipäev) uurimisvaatenurk võib olla kombelooline (kuidas peeti pulmi 19.sajandi eesti külaühiskonnas või kuidas on varasem traditsioon aktsepteeritud praegu Kihnus)*3, õiguslooline aspekt (milliseid õiguslikke tähendusi võib omistada kommetele: näiteks millise toimingu kaudu saab neiu abielunaise õigused ja millised kohustused sellega kaasnevad; kuidas antakse taolistest muutustest inimese elus teada teistele ühiskonna liikmetele)*4; perepärimus pöörab vaatenurga perest väljaspoole (kuidas on see pere läbi teinud üldisesse traditsiooni kuulunud tavad).*5
Laulikute-jutustajate jt. rahvaluulekandjate perekonnad, kus traditsioon päritakse oma vanematelt ja vanavanematelt. Traditsioonilises folkloristikas osutub see isikulooliseks taustmaterjaliks, perepärimuses on huvikeskmes nimelt see, kuidas varieerub pereliikmete raames ühine pärimus.*6
Näiteks varasematest uurimustest valisime Hilja Kokamäe diplomitöö, mis kajastab Mai Kravtsovi, sajandivahetuse Kuusalu suurlauliku loomingut. Diplomitöö üks peatükk kajastab Mai Kravtsovi elulugu, töö põhiosa puudutab laulurepertuaari analüüsi.*7
Mai Kravtsovi (1.02.1845-18.03.1933) isa Jürg Krönvalk on pärit pillimeeste suguvõsast Jumindalt. Sama sugupuu teisedki liinid Salströmid ja Aamanid olid samuti andekad laulikud ja pillimehed.*8

Mai ema suri noorelt ja lapsi, neid oli kolm: Jaan, Ann ja Mai, kasvatas ema õde Triin. (Jürg Krönvalk oli valmis küll abielluma Triinuga, ent viimane ei olnud nõus. Huvitav probleem: kuivõrd on selle taga ühiskondlikke kehtivaid tavasid ja kuivõrd pelgalt inimlikke-isiklikke suhteid - ka see oleks üks võimalikke perepärimuse ja pereajaloo uurimisaspekte.)


Jürg Krönvalki mõlemad tütred Ann (Tootsel) ja Mai (Kravtsov) kasvasid laulikuiks. Esimene Simiititsas, kuhu ta oma mehega Kuusalust välja rändas, Mai Kravtsov oli tuntuim Kolga ranna laulik 19.-20. ajandi vahetusel. M. Kravtsovi poeg oli pillimees; pojatütar Risanda laulis samuti. Hilja Kokamägi kirjutab: Oma suurest lauluandest pärandas Mai osa ka pojale. Mart mängis hästi viiulit, armastas laulu ja oskas palju ema regivärsilisi laule. Sama ei saa aga öelda Maie tütre Liisa kohta, kes olevat hoopis tuimem olnud, polnud ladus ei laulule ega tööle. Ta olevat küll laule osanud, kuid ei armastanud neid laulda ega andnud neid ka kogujaile. /Suulised andmed M.Kamarikult./ Kõige rohkem on Mai lauluannet ja head mälu pärinud ta pojatütar Risanda. M. Kamarik ütleb tihti oma tütrele:"Sa oled kui vanaema." Risanda Kravtsov hindab kõrgelt oma vanaema laulupärandit ja austab vanaema mälestust. Ta isegi ei eestistanud oma perekonnanime (nagu isa ja ema), sest tahtis kanda edasi suure lauliku nime. /Suulised andmed R. Kravtsovilt./*9


Isikuloolised ja ajaloolised jutud on traditsioonilise folkloristika huviväljas reeglina oma motiivide tõttu. Pere kui rühma pärimuses keskendutakse mitte niivõrd motiividele kui just tegelastele (pere esivanematele, liikmetele... ) ja sündmustele, mis ei pruugi tähelepanu äratada põneva süzhee tõttu, küll aga pere käekäigu jälgimise seisukohalt. Folkloristikas on isikulugu hilisajani teadvustamata ainevaldkond sel põhjusel, et folkloristide jaoks ei ole olnud need jutud piisavalt stereotüüpsed.*10 Põhiliselt koguti külaühiskonna pärimust, eelistavalt midagi, mis on "vana". Väidetavasti puudub aga külaühiskonna traditsioonist isikukeskne biograafia.*11


Põhimõtteliselt on arhailise ühiskonna rahvaluules olemas nii isikuloolised jutud e. pajatused kui ka eluloolised isikulaulud. Näiteks kirjutab Uku Masing nn. oma laulust, mida käiakse haldjatelt üksi olles otsimas (näiteks mansidel mansi-laulud). Nende tekst ja viis on eraomand, mida esitab ainult omanik. Teised küll teavad laulu, kuid võivad seda laulda alles pärast omaniku surma.*12 Usundiline seos laulu ja kindla inimese vahel puudub inimese saatusest jutustavais eluloolauludes. Senni Timonen võrdleb ingeri ja siberi naiste eluloolaule ning selle kaudu ka nende naiste enesetunnetuse erinevusi. Rahvaluuleuurija jaoks on need laulud stereotüüpsed ja ei seostu mitte niivõrd konkreetse inimese elulooga kuivõrd teatud ühiskonda kuuluva rühma loominguga. Lauliku enda arvamus on aga selline, et laul on ainult tema elust, ta ise on laulu oma elu järgi loonud.*13 Uurija ja laulik tajuvad asju erinevalt sel põhjusel, et külaühiskonda kuuluv laulik loob oma rühma liikmena teatud stereotüüpe, loomevõtteid arvestavalt ja ta kuulub ühiskonda, kus need stereotüübid sobivad talle samahästi kui naabrinaisele. Erinevused on elu argipäevas (milline on vanematekodu, mehekodu; kas mees ja lapsed on toeks või ei), kuid mitte elutunnetuses (ingeri naine kirjeldab oma elu enda ja lähedaste suhete kaudu; reeglina igatseb ta selle järele, millest ta on ilma jäänud: mehekodus vanemate järele, lesena mehe toe järele... ). Isikukeskse biograafia puudumine ei tähenda seega, et puuduvad jutud ning laulud inimesest (tema elust, võimetest, päritolust). Külaühiskonnas ei keskenduta isiksuse individuaalsusele, vaid inimene on tähtis kui külaühiskonna liige (talu rajaja; tugev ja hoolas töömees; hell ema; teadja).


Pere kui rühma pärimus on eos olemas 19. sajandi traditsioonis, ent see ei eraldu perepärimusena kui rühma pärimus, sest sama aines hõlmab tervet külapärimust. ERM-i küsitluses "Kodu ja pere" on eraldi lõik peretraditsioonidest. Talust pärit inimeste vastused on seotud nii perekondliku kui ka kalendritavandiga (pulmad; jõulud... ). Tavaliselt lisatakse märkus: see oli nii nagu teistel. "Kõikides peredes on traditsioonid samad. Jõulud ja jaanipäevad on vist kõigil samade kommetega. Neist pole mõtet üle rääkida. /---/ Kombed olid külas ühised. Erilisi meie peres ei olnud." (ERM, KV 746, lk. 307). Erandi moodustavad pered, kus oldi eriliselt musikaalsed või sügavalt usklikud. Need pered tajusid erinevust naabritest just nimetatud omaduste/kalduvuste poolest. "Üks meie pere suurem ja märkimisväärsem tava oli muusika. Teist sarnast peret ümbruskonnas ei olnud. /---/ Ema mängis harmooniumi nii sageli kui võimalik."(ERM, KV 746, lk. 431). Muutused tähtpäevade tähistamises tulevad maal pärast II maailmasõda (lisanduvad sünnipäevad). Linnaperedes ilmnevad pere erijooned varem. Pere kui pärimusrühma liikmed elavad hajutatult. Pere antud kontekstis ei ole seega ruumiline ühendus vaid kultuuriline. Pere kui pärimusrühm moodustub juhul, kui teadvustatakse pärimuse kaudu oma ühtekuuluvus.*14


Kokkuvõte. Perepärimust hakatakse tajuma rühma pärimusena 20.sajandi lõpul. Varem kuulus sama aines suuremale ja teisiti määratletud piiridega rühmale. (Näiteks naljand: kes teie seast mu prille nägi - võib tänapäeval seostuda vanavanaema juttudega ja ongi sellisena tähtis, vanavanaema tõttu, mitte naljandi motiivi enda aktuaalsuse tõttu. 20. sajandi alul ei olnud see ka tänapäevale analoogiliselt koolipärimus - seda juttu tunti ka vanemate seas.) 20. sajandi lõpuks on kujunenud sama sajandi algusega võrreldes uued erinevate piiridega rühmad, sh. õpilased, sõdurid, pere jne.


Pere kui rühma pärimuse moodustab näiteks:

Kõiges selles on sõnum identiteedist - mina kuulun siia, kontakti otsimise võimalus ühiste juttude, laulude, fraaside ja kommete kaudu - sest mina tean, mida see või teine asi tähendab.


Perepärimuses võime näha rahvaluule arengut. Perepärimuse uurimine toob folkloristikasse uut ainest ja olemasoleva materjali uurimist uuest vaatenurgast.


Perepärimuse uurimise arhiiviallikaid leidub Eesti Rahva Muuseumis; Eesti Rahvaluulearhiivis ja Eesti Kultuuriloolises Arhiivis Kirjandusmuuseumis; Eesti Ajalooarhiivis. Materjale leidub kirjanduses, eelkõige biograafiates ja ajakirjanduses.


Sisukord