Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
Andmebaasist päriti 10183 teksti.
ERA I 3, 23 < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Haanja miis
Haanja miis vedi lubjakivve,
Kats, kolm päiva Võro turulõ.
Haanja miis läts Tiganiku puuti
oma kolme kopkaga.
Haanja miis näk silgupüttu
Tiganiku leti iin.
Haanja miis pallõl poodi säksa:
"Esänd, lupa tsjorgada!"
"Tsjorkanu, tsjorka, Haanja miis,
oma leivapalakeist!"
Laul om, laul om otsa lõpnu,
lää ei inämb edesi.
/iga rida korratakse/Õpitud õpilasena Võrus ja lauldud.
ERA I 3, 24 (1) < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Ema tegi mulle suurõ laia põlle,
põll oli piki paeltega.
ERA I 3, 24 (2) < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Kilumaril olivad väga pikad hambad,
ära sei karjamõisa vasikad ja lambad.
ERA I 3, 24 (3) < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Käi kapsasse, käi kapsasse,
ära mine kaali kallale!
Kui lähed kaali kallale,
siis lasen koerad valla.
ERA I 3, 24 (4) < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
See enneaegne armastus ei ole muud kui kurvastus (kordub).
ERA I 3, 24 (5) < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Tule sa, minu kallike,
sind mina ikka armastan.
Palju aega mööda läind,
kallikeist ei ole näind.
ERA I 3, 24 (6) < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Kui mamma ei lupa sügisel, siis kevadel (arvatavasti pulmad) saab vägisi.
ERA I 3, 24 (7) < Rõuge khk., Pindi v. - Aleksander Pettai (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Su juures viibida on hea.
Sa sulad minu südames
kui suhkur kuuma kohvi sees.
Mis ta sihtis, mis ta vahtis,
mis ta muud kui musu tahtis.
ERA I 3, 39 (1) < Vaivara khk., Peetri v. - Marie Sander < Leena Vest, Aado Triibman (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Põhjendusi keelu ja käsu puhul.
Kui sa ei lase pääd sugeda, viivad mommod (lastekeeli täid) su juuksepidi kaevu!
Ära mine õue, vilisuu tuleb!
Ära mine kaevu juurde, näkk tõmbab kaevu!
Ei tohi serva poole magama heita, paskerid (arvatavasti ba¨kiirid) tulevad ratsahobustega ja viivad minema; seina poole ei tohi ka heita, teevad oherdiga seina sisse augu ja viivad ikkagi minema.
ERA I 3, 41 (7) < Vaivara khk., Peetri v. - Marie Sander < Leena Vest, Aado Triibman (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Lastehirmutiste asukohti
Näkk asub kaevus, koll lakas, marras pimedas toas või kojas, vilisuu tuulise ilmaga õues, õigemini tuules, metsas või põõsastikus, tont partel, rehetoas ja rehealuses, verihammas ahju pääl või ahju taga.
Teisil hirmutisil pole kindlat asupaika, sest juba nende nimetust kardavad lapsed.
Kristlikke ega piiblilisi lastehirmutisi pole tarvitusel.
Sõna öök ei tunta.
Laste oheldamiseks ja hirmut. tarvitatakse veel järgmist laulu:
Hunti jooksis unda-runda,
pää kärises tända-rända.
Mina savast pidelin,
sava ruadu ropsatin.
Tubakale tuadi naine,
sarvest saadi minia.
Tubakas on turult tuadud,
viharohu Viiburist.
Mäletatakse ainult majahaldjat, kes oli suur kurjategija, muugistas (st. pigistas) pahameele puhul kõik, mis ette juhtus, kohe pihuks ja põrmuks.
Kalevipojast ega mardusest ei mäletata midagi.
Külmtõve nimetusena ei esine sõna ork.
Pusa tähendab kotike, kuid ei esine lastehirmutiste puhul.
Mumm tähendab sitasitikas, aga ei esine lastehirmutisena.
ERA I 3, 95/6 (6) < Tartu l. < Paide l. - Helene Neuman (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Salme võetakse sel juhul, kui keegi haige on, et näha, kas on lootust paranemiseks. Salmid võetakse sel juhul lauluraamatust. Võetakse raamat lahti juhuslikust kohast ja loetakse need salmid, mis jäid just sõrmede kohale (mõlema käe pöidla kohale). Kui sõrm jääb kahe salmi vahekohta, siis tuleb lugeda mõlemaid salme. Salme võetakse ka siis, kui keegi perekonnaliikmeist või mõni muu lähedane inimene viibib kaugel.
Kuid ka omale võib võtta salme, kui tahetakse teada saada, kas tulemas hääd või halba.
Murede puhul - et leida tröösti.
ERA I 3, 96 (7) < Tartu l. < Paide l. - Helene Neuman (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Salme võetakse peale lauluraamatu veel laulikutest (mittevaimulikkudest). See on aga mõeldud teatava mänguna. Võetakse üksteisele salme näiteks niisugusest salmikust, kuhu on igale kuupäevale vastavad salmid märgitud. Praegult vaadatakse salme ka kalendritest. Näiteks kui mõni tähtpäev ees on, siis vaadatakse sellele vastavat salmi. On see hää, on hääd loota, halb - siis pole rõõmu sellasele päevale vastu minna, arvatakse pettumusi tulevat.
ERA I 3, 96 (11) < Tartu l. < Paide l. - Helene Neuman (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Seitsme Moosese" raamatuga võivat teha imetegusid.
ERA I 3, 97 (4) < Tartu l. < Ambla khk. - Helene Neuman < H. Klaar (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Salme võetakse ka piiblist.
ERA I 3, 97 (5) < Tartu l. < Ambla khk. - Helene Neuman < H. Klaar (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Seitsme Moosese" raamatuga saab teha nõidusi.
"Seitsme Moosese" raamat olevat peidetud seitsme luku taha.
ERA I 3, 97 (7) < Tartu l. - Helene Neuman < E. Suvi (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Ülikooli arhiivis olevat üks raamat neljarattalisel vankril seina sisse müüritud ja ahelatega kinni. See olevat üks tarkuse raamat.
ERA I 3, 98 (1) < Tartu l. < Paide l. - Helene Neuman (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
a, b, hakka pähe,
kui ei hakka, viskan lakka,
annan labidaga takka!
Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002/ul/Maali, Maali, sa ei tea,
ERA I 3, 98 (2) < Tartu l. < Paide l. - Helene Neuman (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv/ll/Kui õppida ei taheta, siis öeldakse:
Laiskus, laiskus, lase mind lahti!
Peremees peksab mind ja sind,
kui ei jäta rahul mind.
ERA I 3, 103 (12) < Kärla khk., Kärla v., Kiriku k. - Erm. Laussen, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kurati nimetusi: vana kuri, vana õelus, vana must j.n.e.
ERA I 3, 103 (14) < Kärla khk., Kärla v., Kiriku k. - Erm. Laussen, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Viluhaigus - laiskus.
ERA I 3, 105 (5) < Kihelkonna khk., Lümmada v., Kuusnõmme k. - J. Hint, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kõue nimesid?
"taevataat taob rauda"
ERA I 3, 107 (7) < Kihelkonna khk., Lümmada v., Kuusnõmme k. - J. Hint, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Misa teatakse katkust?
Katku aegu käib keegi kole luukere ringi ja niidab vikatiga inimesi surnuks.
ERA I 3, 107 (11) < Kihelkonna khk., Lümmada v., Kuusnõmme k. - J. Hint, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel?
"võlud vihtlevad", "surnud pesevad"
ERA I 3, 109 (12) < Kihelkonna khk., Lümmada v., Kuusnõmme k. - J. Hint, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse?
Lapse hammas visatakse ahjupeale ja öeldakse: "Kilk, kilk võta vana hammas ja anna uus vastu jälle."
ERA I 3, 109 (13) < Kihelkonna khk., Lümmada v., Kuusnõmme k. - J. Hint, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kurati nimesid?
"Kuramus", "pühkani jeevel", "kurit", "kuri vaim"
ERA I 3, 111/3 (5) < Pöide khk. - Salomonia Tumma, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustatakse näkist? Näkk elab vees, tuleb säält tihti mingi looma, harilikult hobuse, või inimese kujul välja. Sagedasti noore neiu kujul, kes istub laintel, mängib kannelt või laulab, meelitades noorimehi laintesse. Looma, hobuse kujul. Ükskord olnud karjapoisid karjas. Korraga tulnud üks hobune veest välja, karjapoisid kõik hobuse selga. Mida rohkem poisse hobuse selga läind, seda pikemaks venind hobune. Üks karjapoiss aga ei mahtund selga. See ütelnud. "Ma istun näki näsa peala. Sellepeale hakand hobune kohe jõkke minema ja kadund vee alla ühes poistega. Tähendab, kui näki nime öelda, kaob ta kohe ära.
ERA I 3, 113 (6) < Pöide khk. - Salomonia Tumma, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida teatakse kotermannist? Kotermann on üks paha vaim, kes elab laeval. Kord sõitnud üks laev reisijatega merel. Õhtuhämarikus nähtud, et üks punane koer läind üle laeva teki merre. Järgmisel päeval surnud (või tapetud, seda ei mäleta ma hästi) laeva kapten ära.
ERA I 3, 115 (9) < Pöide khk. - Salomonia Tumma, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida teatakse katkust? Katk on haigus, mis surmab vahel terve linna ja küla inimesed. Katku toob väike hall poisike. Ükskord käind üks väike hallis räbalas riides poisike ühe talu kaevul joomas. Kohe pärast seda jäänud kõik maja inimesed katkutõbesse. Nii käinud see väike poisike iga pere õues, tuues igasse peresse (kus ta käis) haigust.
ERA I 3, 115 (13) < Pöide khk. - Salomonia Tumma, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane, 15 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui päike paistab ja vihma sajab? Öeldakse: "Päike paistab, vihma sajab kooljad pesevad!"
ERA I 3, 115/7 (14) < Pöide khk. - Salomonia Tumma, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse? Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Kilk, säh, ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas."
ERA I 3, 117 (16) < Pöide khk. - Salomonia Tumma, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuradi nimetusi? Kurat, kuram, kurit.
ERA I 3, 117 (18) < Pöide khk. - Salomonia Tumma, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Viluhaige? Viluhaige on haigus, kui inimene kardab külma ja alati väriseb. Selleks tarvitakse vilu haiguste rohtu, mis kasvab metsas ja aasal.
ERA I 3, 119 (3) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Ansi k. - Kseenia Rüpp, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Pöialpoiss on väike hall lind.
Vanal ajal räägiti, et suures põlises metsas elavad väikesed päkapikumehed, nendel olevat pikk habe ees, pikk torumüts peas ja suured puust kingad jalgas.
ERA I 3, 119 (4) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Ansi k. - Kseenia Rüpp, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Müristamist ja välgu löömist kutsutakse kõueilmaks.
ERA I 3, 119 (6) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Ansi k. - Kseenia Rüpp, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Vanal ajal räägiti, et näkk olla veevaim, kes vee sees elab. Ja kui lapsed karjas olid, siis olid näkineitsid kariloomade kujul laste juure tulnud ja tahtnud lapsi oma lähemale meelitada ning viimaks oleks nad lapsed vee alla tahtnud viia. Mõnikord mänginud näkineitsi vee peal kuldkannelt ja meelitanud sellega lapsi oma lähemale.
ERA I 3, 119 (7) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Ansi k. - Kseenia Rüpp, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Külmking olla üks vaim. Kui keegi tema jälgedest üle läheb, siis pidane selle jalad haigeks jääma. Katkuks nimetakse niisugust haigust, kus kõik inimesed ja loomad surevad.
ERA I 3, 119 (9) < Kaarma khk., Kaarma-Suur v., Ansi k. - Kseenia Rüpp, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel?
Siis pidavat surnud end pesema.
ERA I 3, 119 (10) < Kaarma khk., Kaarma-Suure v., Ansi k. - Kseenia Rüpp, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse selle juures?
Selle juures öeldakse: "Kilk, säh, ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas!"
ERA I 3, 121 (1) < Kihelkonna khk., Lümmada v., Koimla k. - Leida Valge, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju pääle ja ööldakse: "Hiireke, võta see endale ja too uus asemele."
ERA I 3, 125 (2) < Karja khk., Leisi al. - Vladimir Nõmm, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui vihma sajab, siis öeldakse, et surnud pesevad ja vihtlevad endid.
ERA I 3, 125 (3) < Karja khk., Leisi al. - Vladimir Nõmm, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju pääle, siis öeldakse: "Kilk, kilk, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba."
ERA I 3, 125 (5) < Karja khk., Leisi al. - Vladimir Nõmm, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Lapsi hirmutakse kaevunäkiga, kes elab kaevus. Kui laps läheb kaju juure, siis võtab näkk lapse kinni ja viib omale.
ERA I 3, 127 (1) < Püha khk., Pihtla v., Eiste k. - Reinhold Seppel, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kas tuntakse nimetusi nagu tuulispää, hiil, vihelik, vihur, kratt, hännamees, vedaja, pöialpoiss, härjapõlvelane, päkapikumees, kõu, äike, pikker?
Tuntakse ainult: Kratt. Pöialpoiss. Härjapolvelane. Päkapikumees ja Kõu. Äike.
ERA I 3, 127 (3) < Püha khk., Pihtla v., Eiste k. - Reinhold Seppel, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Kas teatakse rääkida katkust? Katku on olnud kahtesugust, nimelt: must katk ja nahakatk.
ERA I 3, 127 (7) < Püha khk., Pihtla v., Eiste k. - Reinhold Seppel, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui päikese paistel sajab vihma? Siis sajab seenevihma.
ERA I 3, 127 (8) < Püha khk., Pihtla v., Eiste k. - Reinhold Seppel, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse?
Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: Kilk, ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas.
ERA I 3, 129 (4) < Mustjala khk., Mustjala v., Abula k. - Abner Uustal, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Kotermann on laevas elutsev vaim ehk kaitsevaim, mis harilikult end ei näitvat. Kui ta aga ennast laevameestele näitvat, siis juhtuda laevaga õnnetus.
ERA I 3, 129 (5) < Mustjala khk., Mustjala v., Abula k. - Abner Uustal, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Laste hirmutamiseks tarvitakse sõnu: koll tuleb viib lapse ära ehk konn tuleb viib kaevu.
ERA I 3, 131 (6) < Kuressaare l. - Herbert Taalberg, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse, et rott annab nüüd uue hamba.
ERA I 3, 131 (7) < Kuressaare l. - Herbert Taalberg, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui vihma sajab päikese paistel, öeldakse, et nõiad pesevad katusel ehk seenevihma sajab.
ERA I 3, 131 (9) < Kuressaare l. - Herbert Taalberg, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Koerakoonlased elavad kaugel põhjamaal, Kalevipoeg olla nende juures käinud.
ERA I 3, 133 (2) < Kuressaare l. - Gertrud Pruul, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustakse näkist? Ulakate lastele öeldakse, et kui päevas kolm korda suplemas käia, siis tulevad näkineiud, kes alati vees elutsevad, sinu juure, võtavad sinust kinni ja uputavad ära.
ERA I 3, 133 (6) < Kuressaare l. - Gertrud Pruul, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel? Siis pidada nõiad vihtlema.
ERA I 3, 133 (7) < Kuressaare l. - Gertrud Pruul, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse? Siis öeldakse: "Säh, kilk, luuhamba, anna lapsele raudhammas jälle asemele."
ERA I 3, 135 (1) < Kaarma khk., Kuressaare l. - Margarete Gritskeevit¨, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Millega lapsi hirmutakse? Koll tuleb! Näkk viib ära!
ERA I 3, 135 (3) < Kuressaare l. - Margarete Gritskeevit¨, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustakse näkist? Näkk olla olevus, kes võib end mitmesuguses kujus ilmutada ja siis inimesi vette uputada.
ERA I 3, 137 (2) < Kuressaare l. - L. Tamm, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kas tuntakse nimetusi kõu, äike? - Müristamise ja välguheitmise ilma nimetatakse kõueks ja äikeseks.
ERA I 3, 137 (10) < Kuressaare l. - L. Tamm, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikse paistel? Siis öeldakse, et surnud pesevad.
ERA I 3, 137 (11) < Kuressaare l. - L. Tamm, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis ööldakse siis? Lapse hammas visatakse ahju pääle ja öeldakse: "Kilk, kilk, too mul uus hammas."
ERA I 3, 137 (12) < Kuressaare l. - L. Tamm, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mis tähendab viluhaigus? Viluhaiguseks nimetatakse niisugust haigust, kui inimesel külm on ja jälle soe, süüa ei taha, ainult vett joob ja seegi oksendab välja.
ERA I 3, 139 (5) < Kuressaare l. - Lydia Kuksa, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Näkk esineda mitmel kujul, kord valge hobuse, kord ilusa neiu näol. Kord tahtnud ta mitukümmend karjalast vette viia, kuid üks nimetanud hobust näkiks ja korraga olnudki hobu kadunud, ainult karikond karjalapsi jäänud lahtiste suudega kaldale vahima.
ERA I 3, 139 (8) < Kuressaare l. - Lydia Kuksa, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui vihma sajab päikese paistel, siis pesta surnud.
ERA I 3, 141 (3) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kehila k. - August Raud, s. 1915, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kõuks tuntakse pikset, mis välku lööb ja müristab. Nim. Kõu, omast. kõue.
ERA I 3, 141/3 (7) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kehila k. - August Raud, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane, s. 1915 (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahjule ja öeldakse: "Kilk, võta sa mu vana hammas omale, anna sa mulle uus hammas." Nim. kilk, omast. kilgi.
ERA I 3, 149 (4) < Kuressaare l. - Linda Vesberg, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustakse näkist? Näkk olla naisekujuline pikkade kuldsete/juustega/ ja kalasabaga, kammib kuldse kammiga juukseid ja meelitada kandlemänguga noorimehi meresse (nim: näkk, om: näki).
ERA I 3, 149 (6) < Kuressaare l. - Linda Vesberg, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Katk? On haigus, mis harilikult pääle sõdasid inimeste seas möllab (nim. katk, om. katku).
ERA I 3, 149 (7) < Kuressaare l. - Linda Vesberg, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel? Siis surnud pesevad.
ERA I 3, 149 (8) < Kuressaare l. - Linda Vesberg, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse? Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Kilk, ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas."
ERA I 3, 149 (10) < Kuressaare l. - Linda Vesberg, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuradi nimetused: kurat, piru, pergel, kurit, kurivaim, sarvik. (nim: kurat, peru, pergel, jeevel, kurit, kurivaim, sarvik. Om: kuradi, piru, pergeli, kuriti, kurjavaimu, sarviku).
ERA I 3, 151 (3) < Muhu khk., Hellama v. - Nikolai Hobustkoppel, s. 1914, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Pikse nimetused kuidas on? - Kõu: kõue.
ERA I 3, 151 (7) < Muhu khk., Hellama v. - Nikolai Hobustkoppel, s. 1914, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel? - Surnuid pestakse.
ERA I 3, 151 (8) < Muhu khk., Hellama v. - Nikolai Hobustkoppel, s. 1914, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse? - Lapse hammas visatakse ahju pääle ütelusega: "Konthamba annan, kilk, sulle, anna sa mulle raudhammas jälle!"
ERA I 3, 151 (9) < Muhu khk., Hellama v. - Nikolai Hobustkoppel, s. 1914, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui terariist maha jääb, tera ülespidi? - Kui terariist maha jääb, tera ülespidi, siis arvatakse, et Vanapagan oma ahelad puruks saab rebida.
ERA I 3, 154 (3) < Anseküla khk., Abruka v., Lõmala k. - Minna Tamm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuidas nimetakse kõueilma? Kõu, äike ja pikne.
ERA I 3, 154 (5) < Anseküla khk., Abruka v., Lõmala k. - Minna Tamm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustakse näkist? Näkist jutustakse, et see olla üks vetevaim, kes ennast püüab inimeste eest varjata ja kes inimesi surmab, kui need suplema lähevad ja upuvad.
ERA I 3, 155 (8) < Anseküla khk., Abruka v., Lõmala k. - Minna Tamm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mida jutustakse katkust? Kui midagi suuremat haigust on inimeste seas liikumas, siis kutsutakse seda katkuks.
ERA I 3, 155 (12) < Anseküla khk., Abruka v., Lõmala k. - Minna Tamm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel? Surnud pesevad. Vaesed lapsed paluvad armu.
ERA I 3, 157 (2) < Pöide khk., Laimjala v. - Konstatin Vesik, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Päkapikumeheks kutsutakse nõida, kes moondab end päka pikkuseks ja kellel on küündrapikkune habe.
ERA I 3, 157 (8) < Pöide khk., Laimjala v. - Konstatin Vesik, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse ise sealjuures väikene lauluviis, mis on järgmine: "Kilk, kilk, kilk kirihammas, ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas."
ERA I 3, 157 (9) < Pöide khk., Laimjala v. - Konstatin Vesik, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui terariist jäetakse tera ülespoole, siis öeldakse, et vanakurat murrab põrgus ahelad (puruks) katki.
ERA I 3, 157 (10) < Pöide khk., Laimjala v. - Konstatin Vesik, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kas tuntakse kurati nimesid: piru, pergel, jeevel? Jah, tuntakse kurati nimesid nagu: piru, pergel, jeevel.
ERA I 3, 159 (2) < Pöide khk., Laimjala v. - Vassili Kuusk, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuidas on äikese nimi?
Äikest kutsutakse "kõu", "pikker", "välk".
ERA I 3, 159 (8) < Pöide khk., Laimjala v. - Vassili Kuusk, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Säh, kilk konthammas, anna sa mulle raudhammas."
ERA I 3, 159 (9) < Pöide khk., Laimjala v. - Vassili Kuusk, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui terariist jäätakse tera ülespoole, siis öeldakse, et vanakurat murrab "põrgus" oma ahelaid.
ERA I 3, 159 (10) < Pöide khk., Laimjala v. - Vassili Kuusk, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kas tuntakse kurati nimesid piru, pergel, jeevel, korpus? Jah, tuntakse kurati nimesid pergel, jeevel, korpus.
ERA I 3, 161 (2) < Püha khk., Pihtla v., Reeküla k. - Osvald Vahter, 16 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kas hüütaks härjapõlvlane, päkkapikumees, kõu, äike, pikne, isu? Hüütaks härjapõlvlane, päkapikumees, kõu, äike, pikne, kuna isut ei öelda. Härjapõlvlane, härjapõlvlase; päkapikumees, päkapikumehe; kõu, kõue; äike, äikse; pikne, pikse.
ERA I 3, 161 (5) < Püha khk., Pihtla v., Reeküla k. - Osvald Vahter, 16 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldaks, kui vihma sajab ja päike paistab? Kui vihma sajab ja päike paistab, siis öeldaks: Saksa kooljad vihtlevad. Saksa kooljad, saksa koolja.
ERA I 3, 161 (6) < Püha khk., Pihtla v., Reeküla k. - Osvald Vahter, 16 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mida öeldaks? Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldaks: "Kilk, anna mulle raudhammas, ma annan sulle konthamba."
ERA I 3, 161 (7) < Püha khk., Pihtla v., Ree k. - Osvald Vahter, 16 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mis haigus on viluhaigus? Viluhaige inimesel pole söömaisu, ei või hobuse vilu iga hobust näha, selle nägemisega ilmub haigus raskemal kujul.
ERA I 3, 163 (3) < Kuressaare l. - Herta Thomson, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Lapsi hirmutakse sagedasti nii: "Koll tuleb" (om. kolli), "Hunt viib sind ära" (hundi), "Mustlased panevad su kotti" (mustlane), "Ära nuta, ma toon ripsid (rips - ripsi; ripsid - vitsad), "Ära vaata kaevu, näkk tõmbab su alla!"
ERA I 3, 163 (4) < Kuressaare l. - Herta Thomson, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Potermanist jutustakse, et see on laeva vaim, kes sagedasti laeval müra teeb.
ERA I 3, 163 (9) < Kuressaare l. - Herta Thomson, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistes? Öeldakse: "Surnuid pestakse."
ERA I 3, 165 (10) < Kuressaare l. - Herta Thomson, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse?
Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Kilk, kilk, too lapsele kuldhammas!"
ERA I 3, 165 (11) < Kuressaare l. - Herta Thomson, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kas tuntakse kuradi nimesi peru, pergel, jeevel?
Kuradi nimedest tuntakse: peru, pergel, saatan, kurivaim, hargimees.
ERA I 3, 167 (3) < Kuressaare l. - Niina Salm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustakse näkist? Vanarahva arvamise järele peaks iga allika sees vaim olema, keda näkiks kutsutakse, kes end aegajalt ilmutab, tuleb allikast välja istub kaldale, peseb end, teeb mitmesugusi liigutusi, on väga ilusa näoga ja sellepärast avatleb noori mehi oma juure.
ERA I 3, 167/9 (4) < Kuressaare l. - Niina Salm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Potermanniks ehk kotermanniks kutsuvad meremehed laevavaimu. Vanarahval on arvamine, et igal asjal on hing sees, et igal majal, metsal ja ka laeval on oma vaim. Laevavaimu nimetavad laevamehed potermanniks ehk kotermanniks.
ERA I 3, 169 (7) < Kuressaare l. - Niina Salm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mis on katk? Katk on niisugune haigus, mis enamasti sõdade ajal lahti pääseb ja järsku inimesi maha murrab. Inimene kukub järsku maha ja läheb mustaks. Vanal ajal, kui abi ei saadud, siis oli see haigus väga hirmus.
ERA I 3, 171 (18) < Kuressaare l. - Niina Salm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mida öeldakse? Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Kilk, kilk, ma annan sulle kondist hamba, kingi sa mulle rauast hammas asemele."
ERA I 3, 171 (19) < Kuressaare l. - Niina Salm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuidas kutsutakse kuratid teist moodi? Pergel, jeevel, kuramus.
ERA I 3, 173 (20) < Kuressaare l. - Niina Salm, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui tera on ülespoole? Siis öeldakse, et majas tuleb riid ehk jälle kurat raiub oma ahelad katki.
ERA I 3, 173 (21) < Kuressaare l. - Niina Salm, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mis on viluhaigus? Niisugune palavik, mis külmavärinaga tuleb.
ERA I 3, 177 (2) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Hermiine Sarapuu, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuidas on krati nimed? V: Krati nimed on: vedaja, kratt.
ERA I 3, 177 (7) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Hermiine Sarapuu, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistes? V: Kurjad vaimud vihtlevad.
ERA I 3, 177 (8) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Hermiine Sarapuu, 14 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse? V: Lapse hammas visatakse ahju pääle ja öeldakse: "Kilk, kilk vii konthammas, too asemele raudhammas."
ERA I 3, 181 (2) < Kuressaare l. < Petrogradi l. - Hildegard Hermann, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustatakse näkist? Tihti hirmutakse lapsi, et nad kaevu ääre ei läheks: "Ärge minge sinna, näkk tuleb ja meelitab teid kaevu." Ta on väga ilus neitsi kuldblondide juukstega ja suure kalasabaga, mis on soomustega kaetud.
ERA I 3, 181 (5) < Kuressaare l. < Petrogradi l. - Hildegard Hermann, 13 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mida öeldakse? Hammas visatakse ahju pääle ja hüütakse: "Kilk, kilk, too mulle kuldhammas, ma annan sulle konthamba!"
ERA I 3, 181 (6) < Kuressaare l. < Petrogradi l. - Hildegard Hermann, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane, 13 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kas tuntakse kuradi nimesi: pergel, jeevel, arbis, kurit, vana must, saadan, vanasarvik.
ERA I 3, 183 (5) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Julian Velt, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Pikse nimetused: äike, välk.
ERA I 3, 183 (19) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Julian Velt, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui vihma sajab päikese paistel, öeldakse, et surnud vihtlevad.
ERA I 3, 183 (20) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Julian Velt, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju peale kilgile ja öeldakse: "Kilk, kilk, võta hammas, anna vastu rauast."
ERA I 3, 183 (21) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Julian Velt, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui terariist jääb tera üles öeldakse, et kurat hõõrub end köidikuist lahti vastu terariista.
ERA I 3, 183 (22) < Karja khk., Leisi v., Leisi al. - Julian Velt, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuradi nimed on jeevel, vanapagan.
ERA I 3, 185 (9) < Püha khk., Pihtla v., Kõnnu k. - Hilda Allik, s. 1912, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Päike paistab, vihma sajab? Öeldakse, et võlud vihtlevad taevas.
ERA I 3, 185 (10) < Püha khk., Pihtla v., Kõnnu k. - Hilda Allik, s. 1912, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis ööldakse? Lapse hammas visatakse ahju pääle ja ööldakse: "Kilk, ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas."
ERA I 3, 185 (11) < Püha khk., Pihtla v., Kõnnu k. - Hilda Allik, s. 1912, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuradi nimetus? Saadan, kurivaim ja pergel.
ERA I 3, 187 (4) < Kuressaare l. - ? Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Näkkidest? Näkid on pahad vaimud, kes laevu hukka ajavad ja kes inimesi uputavad.
ERA I 3, 187/8 (6) < Kuressaare l. - ? Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mis öeldakse?
Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Kilk, kilk ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas."
ERA I 3, 188 (7) < Kuressaare l. - ? Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel? Siis öeldakse: "Surnud vihtlevad."
ERA I 3, 188 (8) < Kuressaare l. - ? Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuradi nimetusi: Jeevel, saadan, paharet, kuriloom, kurivaim.
ERA I 3, 189 (1) < Karja khk., Ratla k. - Johannes Kraav, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Lastehirmutiste nimesid: koll, tont, Kaju-Peeter, karukoogu, metshaldjas, metsavaim, murdekai.
ERA I 3, 189 (5) < Karja khk., Ratla k. - Johannes Kraav, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Pikse nimetusi: Kõu, pikker, müristamine.
ERA I 3, 189 (6) < Karja khk., Ratla k. - Johannes Kraav, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Näkist: Näkk elab vees. Tal on ilusa neiu pea ja kalasaba. Meelitab oma lauluga, iseäranis noorimehi, inimesi oma juure ja uputab nad ära. Näkk võib ka mingi taimena, harilikult vesiroosina esineda, või ka mingi looma kujul.
ERA I 3, 191 (13) < Karja khk., Ratla k. - Johannes Kraav, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui vihma sajab ja päike paistab, öeldakse: saksa surnud pesevad, kooljad pesevad.
ERA I 3, 191 (14) < Karja khk., Ratla k. - Johannes Kraav, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Säh, kilk, sa konthammas, anna mulle raudhammas." "Võtke, kilgid, vana hammas, andke mulle uus hammas."
ERA I 3, 191 (16) < Karja khk., Ratla k. - Johannes Kraav, 15 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuradi nimed: kurat, saatan, pergel, jeevel, kurikas, kurikass, kurivaim, kuramus, kuramvend, kurisk, kurit, põrguline, raisk.
ERA I 3, 193 (9) < Karja khk., Leisi v., Hiievälja k. - Otto Raun, s. 1913, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui vihma päikse paistel sajab, öeldakse: "Võlud vihtlevad", "kooljad pesevad", "vaimud vihtlevad!"
ERA I 3, 194 (10) < Karja khk., Leisi v., Hiievälja k. - Otto Raun, s. 1913, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui terariist teraga ülespoole jäetakse, öeldakse: saadan ehk kurat hõõrub end köidikuist lahti.
ERA I 3, 194 (11) < Karja khk., Leisi v., Hiievälja k. - Otto Raun, s. 1913, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Lapse hammas visatakse ahju peale sõnadega: "Kilk-kolk, kilk-kolk, säh, ma anna sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas."
ERA I 3, 194 (14) < Karja khk., Leisi v., Hiievälja k. - Otto Raun, s. 1913, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Pikne. Välk, kõu. Om. välgu, kõue.
ERA I 3, 194 (15) < Karja khk., Leisi v., Hiievälja k. - Otto Raun, s. 1913, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Katk. Kui surm möllab "oma vikatiga".
ERA I 3, 195 (3) < Kuressaare l. - Georg Lipp, 12 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Mida jutustatakse näkist?
Näkk on poolkala, poolinimene. Ta meelitab inimesi vette, kus nad uppuvad.
ERA I 3, 197 (5) < Kuressaare l. - Georg Lipp, 12 a., Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel? Öeldakse (Jõhvis), et see "seenevihm" on ja et selle järel palju seeni leida on.
ERA I 3, 199 (2) < Kuressaare l. - V. Lempu, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis öeldakse, kui vihma sajab päikese paistel? Surnud pesevad.
ERA I 3, 199 (3) < Kuressaare l. - V. Lempu, Kuressaare Ühisgümnaasiumi õpilane (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse lapse hammas ja mida öeldakse selle juures?
Hammas visatakse ahju pääle ja üteldakse, et kilk peab uue hamba andma.
ERA I 3, 245/6 < Tartu l. - Oskar Loorits (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
The fortune chain
Signor Niccolo to Levisieri
Levisieri to Laura Deaumont
L. Deaumont to Delfe
Delfe to Baldinga
Baldinga to Salignon
Salignon to Abathe
Abathe to Forges
Forges to Carmenial
Carmenial to Fellian
Fellian to Santonere
Santonere to Septirella
Septirella to Leblanc
Leblanc to Martiro
Martiro to Nota
Nota to Marmont
Marmont to Astorre
Astorre to Marone
Marone to Loyal
Loyal to Pozzi
Pozzi to Pratti
Pratti to Vecchione
Vecchione to Narsochi
Narsochi to Magnonia
Magnonia to Sorro
Sorro to Sentilla
Sentilla to Cornate
Cornate to Favore
Favore to Caviochi
Caviocchi to Farranche
Farranche to Fentione
Fentione to Nampolli
Nampolli to Franco di Napoli
Fr. di Napoli to L. d'Ambra
L. d'Ambra to Milanese
Milanese to Callieri
Callieri to Monaco
Monaco to Cerrio
Cerrio to Lombardi
Lombardi to Lallila
Lallila to Cafiere
Cafiere to Curitus
Curitus to Maleci
Maleci to Tuminulli
Tuminulli to Papina
Papina to Campalto
Campalto to Bocca
Bocca to Bionelli
Bionelli to Calboldi
Calboldi to Prezioso
Prezioso to Bergamache
Bergamache to Catani
Catani to Felicia di Vegliache
F. di Vegliache to Giulia di Drambilla
G. di Drambilla to Aldovrani
Aldovrani to Rossi
Rossi to Vilma de Matuchka
V. de Matuchka to Fr. Regel
Fr. Regel to Cittadini
Cittadini to Prince Erik of Denmark
Prince Erik of Denmark to Prince Andrew of Greece
Prince Andrew of Greece to Princesse Renee de Bourbon
Princesse Renee de Bourbon to Countesse Bernadotte
Countesse Bernadotto to Fru Sjöberg
Fru Sjöberg to Fru Segerstrale
Fru Segerstrale to Countesse Posse
Countesse Posse to Fr. av Sillen
Fr. av Sillen to Nycander-Cederlöf
Nycander-Cederlöf to Major Bureu
Major Bureu to Fru Södergren
Fru Södergren to Thuressin
Thuressin to Elmer
Elmer to Bolinder
Bolinder to Nyman
Nyman to Baronesse Stierestedt
Baronesse Stierestedt to Countesse Mörner
Countesse Mörner to Grantham-Dillenbeck
Grantham-Dillenbeck to Countesse Münster
Countesse Münster to Baronesse Victoria v. Tehlänsen
Baronesse Victoria v. Tehlänsen to Fröken Carelius
Fröken Carelius to m-me de Chessin
M-me de Chessin to mrs. Brelioth
Mrs. Brelioth to m-me Virgo
M-me Virgo to m-me Andevei
M-me Andevei to m-me Seljamaa
M-me Seljamaa to mr. Mühlbaum
Mr. Mühlbaum to m-me Linde
M-me Linde to mr. Linde
Mr. Linde to mr. K. Lampson
Mr. K. Lampson to mr. P. Mein
Mr. P. Mein to m-me I. Tamman
M-me I. Tamman to mr. L. Valge
Mr. L. Valge to mr. P. Viiding
Mr. P. Viiding to mr. O. Loorits
Good luck and good health. Continue this chain. Make 9 copies of it and send on to 9 persons of the most intelligent among your friends to which you want joy and hapiness. This chain was started in Flandern by a colonel of american artillery and it must go round the world three times. Forward it posle? 24 hours of the acceptance. Do not break this chain! It might bring bad luck. During the following 9 days after you have send the copies - at the days happy event is going to take place and fill you with joye. Prediction has always come true. Parros du Vittari on the 9-th won the price in the lottery of 200 000.- liras. Mr. Willers house was destroyed on the seth day to his not having taking notice of this chain. Mrs. de Noie Isvonne heronly won 3 days after receiving the chain without having force it. Mr. Haye and Sasha Giutri won 250 000. Pola Negri was her fortune doing carriedont these instructions most consentionsly.
ERA I 3, 256 (10) < Väike-Maarja khk., Porkuni v., Vistla k. < Märjamaa khk. - Juuli Piilberg < Juuli Piilberg (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Oraklist tean niipalju, et pidi ristiga võti olema, see pandi lauluraamatu vahele just "halasta" sõna peale, siis siodi paelaga raamat kinni, pandi oma peopesad ülespidi ja võtme pära pandi nimetise sõrmede peale. Siis üldi kolm kord "halasta," siis soovidi midagi ja kui võti ringi pööras, siis läks see täide. Seda nägin mitu korda, kui tehti. Meil oli vabadnaene Aruküllas, kus ma 14-16 a. elasin, seesama naene õpetas mind eesti käsitööd, ja ka vanu laulusid. Eesti käsitööd olen ma Tallinnas palju õpetand, aga laulud on minu omad, ei ole veel neid teadnud kellekile saada.
ERA I 3, 256 (12) < Väike-Maarja khk., Porkuni v., Vistla k. < Märjamaa khk. - Juuli Piilberg < Juuli Piilberg (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui laps sündis ehk kui keegi kodust välja läks teenima, siis võttis ikka vanaema ehk ka ema lauluraamatu kätte ja pani hummes käed lauluraamatu vahele, siis lõi sealt lahti ja missugune salm oli pahema käe pöidla all, see oli selle inimese õnnesalm, kes soovis, võis selle lehe omale välja tõmmata ja omale võtta.
ERA I 3, 262/3 (5) < Helme khk., Koorküla v. - O. Ruut (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kaabakas = halv inimene, kes kõiksugu halbu juttusid rääkis, sulipoiss. Vahest varas, logard, jumalapäevavaras - hulgus, kel mingit kindlat kodu ei ole. Loomu poolest võis ta aus inimene olla, aga tal olid ulaka tempud.
Koorkülas on kaugel Läti piiril Kabakmägi, täis aukusid ja koopid suures metsalaanes. Peetud parajasti Jääva talus pulmi. Sealt lõunapoole on kõrge mägi Sõõrumägi, praegu Jääva põld. Tulnud ka kaks kaasitajat pulma ja palunud luba kaasitada. Antud. Need ütelnud kaasitamisega kõik ära, mis pulmas ja pulmamajas väärtuslikku ja kus nad on ja kes pulmas on.
Sõõrumäelt vastatud lauluga, küll meie tuleme ao aegu koidupuna tekkimisel, siis meie tantsime sõjakäiku, kaetseme Kaabaku mäkke. See olnud märguand kaabakatele, kes vastasserval peitus olnud. Hommiku röövitud Jääva talu puhtaks ja pulmalistelt võetud kõik ehteasjad ära. 5 aastat pärast kadunud naabriperel lehmad ära. Karjapoiss läinud metsa otsima. Näinud öösi tuld Kaabakmäel ja läinud tule peale sinna. Sealt leidnud omad lehmad, mõned olnud tapetud ja hulk mehi tule ümber askeldamas. Jooksnud pimedas kodu. Hommiku aetud vald kokku ja mindud ja piiratud Kaabakmägi ümber. Tulnud kibe tapelus, kus valla mehed jäänud võitjateks. Sealt leitud kulda ja hõbedat ja kõiksugu asju. Ka Jääva talust riisutud kraam ja ehted saadud kätte. Suurem jagu kaabakutest saanud põgenema Lätimaale Härgmäele. Mõisnik võtnud aga kulla ja hõbeda kõik omale. Nii käib vana jutt.
ERA I 3, 271 (12) < Väike-Maarja khk., Porkuni v., Vistla k. - Juuli Piilberg < Juuli Piilberg (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Koku, koku, koorekene,
ümmer lusika, müta, mäta.
Taevast tulgu tangud sisse,
mürati, märati mätad sisse,
või minule, pett, sinule.
ERA I 3, 275 (4) < Tartu-Maarja khk., Tähtvere v., Ilmatsalu k. < Puhja khk., Tani t. - Minna Pärn < Tiina Kontor, vanaema (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Surnu laudselinad ja pingid, kus pääl surnu laudsil oli, peab kohe pärast surnu kirstupanemist välja tuule kätte viima, siis ei leia surm niipea teed sinna majasse.
ERA I 3, 276 (5) < Tartu-Maarja khk., Tähtvere v., Ilmatsalu k. < Puhja khk., Tani t. - Minna Pärn < Tiina Kontor, vanaema (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kirikus olles ei tohi tukkuda, siis vanapagan istuvat üleval kantsli serva pääl ja kirjutavat kõik tukkujad üles lehma naha pääle. Korra näinud kirikus tukkuja unes, kuidas vanapagan venitand nahka hammastega suuremaks, et magajate nimed ära mahuks. Nii palju olnud tukkujaid, et lehma nahk jäänud veikseks (vanaema jutustus).
ERA I 3, 291 (1) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Hilja Puusepp, Vastse-Roosa algkooli õpilane < vanaemalt (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Vana-Antsla vallan Matu talu man om üts illus kahar pettäi. Rootsi kuningas oll sõdinu vanast ja visanu pedäjä latvapidi kasuma, üteldes: "Ku ma võida, sis mingu pettäi kasuma, ku ma sedä maad kätte ei saa, siis kuiugu ta ärä!" Pettäi kasvi.
ERA I 3, 291 (2) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Hilja Puusepp, Vastse-Roosa algkooli õpilane < vanaemalt (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Vana-Antsla vallan siinpuul sedäsamma pedäjät oll lapik kivi, sääl oll vanakuradi varbaaseme kivipääl. Inemisi käve sääl kaeman pallu.
ERA I 3, 291 (3) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Hilja Puusepp, Vastse-Roosa algkooli õpilane < vanaemalt (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Tsooru vallan Juudajärven oll näta pink, millega vanakurat järve läts. Asi oll olnu nii: Rehepapp oll kiitünü tinna, vanakurat tulnu kaema ja küsünü: "Misa siin tiid?" - "Ma keedä silmärohtu," oll rehepapp ütelnü. "Kas mulle ka või saia, mul silmä haigõ?" ütelnü vanapakan. - "Või küll!" vastanu rehepapp. Rehepapp küsünü: "Mis sul nimi om?" - "Isi on nimi!" ütel kurat. Rehepapp seletama: "See om kallis rohi, vast lätt maha, selleperäst köüdä ma su pingi külge kinni." Ja köütünügi kinni. Rehepapp valanu siss tinna silmä. Vanapagan lännu kõgõ pingiga järve. Isi rüükünu hirmsale. Tõse kuradi tulnu küsümä: "Kis tekk?" - "Esi tekk!" ütelnü teä. Järvele aga jäänüki nimi "Juudajärv".
ERA I 3, 294 (10) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Hilja Puusepp, Vastse-Roosa algkooli õpilane < vanaemalt (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Tõnni ja Manni.
Ütel naisõl ja mehel oll kats last, poig Tõnni ja tütär Manni. Nälg oll sis ja esä-imä olli otsustanu latsi mõtsa viia. Esä oll lännu hommuku vara, saag ja kirvõs käen, mõtsa. Imä läts keskhommuku järgi. Kutse latse üten, andse egaleütele muru leibä ja naksi mõtsa poolõ minemä. Latsõ olli esä-imä kõnõlõmist kuulnu ja korsi kivikesi. Tiidmüüdä minnen pilse Tõnni leiväraasukeisi ja Manni kivikeisi maha, et peräst tiid kätte löüdä. Imä tegi mõtsas tulõ üles ja ütel latsilõ: "Olgõ siin ilustõ paigal. Ku leivä ärä süüd, sis tulge mõtsamüüda edesi. Siiäki om kuulda, kuis esä puid ragu." Latsõ seie leivä ärä ja lätsi edesi. Aga õs ole esä kongi, kuuseoss oll õnnõ puu manu kinni köütet ja see olgi tuu paukna. Latsõ lätsi ikka mõtsa müüda edesi. Tull vasta pikk niit (aas). Selle taga paks padrik ja siis suur jõgi, millil silda pääl es ole. Jõõ pääl ujusi aga valgõ luik. Tõnni ütel luigale: "Vii minnu üle." Luik veiegi ta üle. Siis peräst jälle Manni. (järgneb)
ERA I 3, 302 (6a) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Harju k. - Salme Kaev < Gustav Tikerpuu, 61 a. (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Potermann ehk podermann on minu arvates taanikeelne sõna ja tähendab laevavaimu, kes ikka midagi halba ette kuulutab, kas laeva hukkaminemist ehk muud õnnetust. Ükskord nähtud ühel laeval mitu korda, et üks võõras koer karanud üle parda laevalt merde, nii olnud mitu päeva. Mõne päeva pärast kukkunud sama laeva kapten merde ja uppunud. Iga kord podermann ennast ei näidanud, ainult kolistanud ja müristanud laevas, iseäranis öösel, aga alati selle järele tulnud mõni õnnetus.
ERA I 3, 302 (6b) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kuri k.; Kerema k. - Salme Kaev < Feodor Visso, 57 a.. ja Priidu Kalju, 58 a. (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
"Kui laevas midagi kolinat kuulda on, siis on putermann."
ERA I 3, 302 (6c) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k.; Kuri k.; Sääre k. - Salme Kaev < Simmu Liiva, 73 a.; Jüri Kuuskor, 73 a.; Ann Oobak, 86 a. (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
"Kui kuskil mingisugune segadus on, nagu pimedas tühjas toas kolin, siis on putermann.
ERA I 3, 302 (7) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kuri k. - Salme Kaev (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Maa-alused. Siin täitsa tundmatu.
ERA I 3, 302 (8a) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Hellamaa k. - Salme Kaev < Leena Kerves, 42 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Inimesehunt, ebahunt, koduhunt. Ühekorra sõnniguviu ajal üks hunt käin ikka ühe maja juures ja piiran ümber laste ja tööliste. Lapsed kartn teda. Viimaks üks naine löön hundile sitahargiga seljast sisse - küüdu kuue (triibulise kuue, s.o. rahvariie Hiius) tükid tuln august välja. Oln va teisepere Elts.
ERA I 3, 302/3 (8b) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kuri k. - Salme Kaev < Feodor Visso, 57 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Inimesehunt, ebahunt, koduhunt. Vana Raja Jürnel käinud ikka niisugune haigus peal, et jooksnud metsa hundiks. Kui jälle inimene olnud, siis rääkinud karjastele: "Teie tunnete mind küll, kui ma tulen, mul on sukad jalgas, siis hüüdke: "Raja Jüri, Raja Jüri, kus sa tuled!"" - Karjased teinud nii ja Raja Jürist saanud inimene jälle.
ERA I 3, 303 (8c) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kuri k. - Salme Kaev < Feodor Visso, 57 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Ühekorra üks peremees ja sulane käind seltsi puid raiumas. Peremees ütlend alati sulasele, olgu metsa minnes või koju tulles: "Hakka sina peale minema, kaua mina tulen." Sulane hakkab muidugi minema. Jõuab koju, peremees sääl, läheb metsa - peremees jällegi ees. Sulane tahtnud näha, kuidas peremees nii ruttu jõuab. Ükskord sulane peitnud ennast oksahunniku alla ära ja luuranud sealt, mis peremees nüüd teeb. Näeb - peremees heidab neljatöllakile (käpuli) maha ja kraabib jalaga maad, ise ütleb: "Sips, saps, saba taha!" Siis kraabib käega: "Kips, kaps, küüned ka!" Olnudki hunt valmis ja kodu poole lippama. Nüüd sulasel aru käes, kuidas peremees nii ruttu koju saab. Teinud paari päeva pärast samuti, kuid ei saanud hundinahast enam lahti. Vaatab uksest sisse, silmad tilkuvad vett, kui näeb, et peremees laua ääres sööb. Viimaks peremees ütleb sulasele: "Mine sealauta, kikerda seal kolm korda üle selja!" Sulane teinud nii, aga ei julgenud teist korda ennast enam ebahundiks teha."
ERA I 3, 309 (35) < Väike-Maarja khk., Porkuni v. - Juuli(e) Piilberg (1930) Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Sop, sop, sop soone pihta,
raps, raps, raba augu pihta,
tõll, tõll, kellakoti pihta.
Hirmukakk ja armukakk,
läbi reide reinu kakk.
Seda lauldi vihtlemise ajal, kui lapsel harjaksid võedi.
ERA I 3, 357 (1) < Rannu khk., Valguta v. - Elmar Päss < E. Ahas (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Praegu veel ustakse Rannus käsnä parandamise ja kaotamise võimalusse. Tuleb toimida aga täpselt musta kunsti nõuete järele. Seda tehakse järgmiselt. Sala, ilma teiste nägemata hiilitakse rehekambri siis, kui parajasti reheahi köeb. Tüdruk või poiss, kes tahab käsnast lahti saada, viskab rehe küdevasse ahju kesvateri ja ütleb, ilma et keegi pealt kuulaks või näeks: "Käsnä külä palagu!" Ütleja peab ise selja tule poole hoidma ja selja tagast peoga teri ahju viskama.
Hiljuti oli kord keegi tüdruk seda tempu katsunud ilma nägemata, salajas. Selga tule poole hoides heitnud kesväteri ja hüüdnud: "Kesvä külä palagu!" - Kohe tulnud tüdrukul küll meelde, et eksinud sõnaga. Öelnud veel siis tagast järele: "Ei! Käsnä külä palagu!" Kuid ei ole enam midagi aidanud. Tüdruku käsn pole kadunud, kuna see täpselt ei toiminud musta kunsti nõuete kohaselt.
ERA I 3, 357 (2) < Helme khk., Jõgeveste v. - A. Kääparin < E. Ahas (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Halli kivi peal kasvavat sammalt kutsutakse Helmes sammaspooliku rohuks. Sammaspoolikut arstitakse siin järgmiselt. Tuleb kasetohk võtta, millele tuleb peale teha juudi rist: (joonis lk. 357)
Selline kasetohk tuleb hoida natuke aega sammaspoolikul ja siis heidetakse põlevasse ahju. See ristiga tohik aitab ka valu vastu. Näiteks kõhuvalu kaob kohe, kui seda tahku kõhu valutaval kohal hoida.
ERA I 3, 374 (10) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Värssu k. - Salme Kaev < H. Lunter, 9 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui laps hambaid murrab, siis peab laps ise hamba ahjule viskama ja ütlema: "Kilk, too mulle uued hambad!"
ERA I 3, 374 (11) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Reikama k. - Salme Kaev < Richard Kuuskor, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Säh, kilk, mu luuhammas, anna mul jälle raudhammas."
ERA I 3, 374 (12) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Puliste k. - Salme Kaev < Hilda Paat, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Kilk, kilk, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba jälle!"
ERA I 3, 374 (13) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Hellamaa k. - Salme Kaev < Aasa Kreegi, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Anna mulle luu, annan sulle puu."
ERA I 3, 374 (14) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Harju k. - Salme Kaev < Aino Saar, 8 a. (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
"Kilk, ma annan sulle luu, anna sa mulle raudhammas jälle tagasi!"
ERA I 3, 374/5 (15) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kerema k. - Salme Kaev < Anna Peial, 82 a. (1924/1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Tulekahju korral.
Kord elanud üks kange mees, Nigulas nimi. See olnud nii vägev, et keelanud tulekahju ära. Kord põlenud tema naabruses maja. Nigulas läinud ka sinna, ei hakanud aga tuld kustutama ehk asju majast välja taluma ühtid, vaid tõmmanud kepiga joone ümber maja. Ise ütelnud: "Siit, tuli, sa enam mööda ei lähe!" ja näe imet - kõrvalised hooned jäänud kõik terveks.
Teinekord olnud jälle tulekahju. Nigulas jõudnud ennem sinna - ei olnud veel kuigi palju põlenud. Nigulas hakanud kätega tuld nagu tagasi tõrjuma, ise ütelnud: "Pole, pole sul tulla änam ühtid, sinu ase on seel!" Tuli kustunudki ära.
ERA I 3, 376 (17) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Reikama k. - Salme Kaev < Peeter Sakkur, 68 a. (1930) Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Putermann
Ah putermann? On küll. Mina kuulsin selle ikka ühekorra ära. Mina teenisin Suuremõisa krahvi 3-mastilises purjelaevas "Andreas". Mihklipäeva õhtul, aastat enam selgesti ei mäleta, just vaidlesime putermanni üle; mehed ikka ütlesid, et on olemas, mina jälle hakkasin vastu, et ah, olge vait, ise vanad mehed, aga varsa aru - kardavad tonti! Mäletan selgesti, kell oli just pool 11, kuulsime korraga, kui üks lind laulis imeliku selge häälega masti otsas. Läksime vaatama, juba hääl kostis teise masti otsast. Läksime sinna - juba hääl kolmanda masti otsas. Nii ajasime teda tükk aega taga, aga ei näinud midagi, ainult kuulsime. Kell puudus 10 min. 1 öösel, siis laev jooksis grundi. See oli Rootsi rannas Bornholmi lähedal.
Rohkem ei ole putermanni kuulnud. Teised rääkisid, ja nii ta on ka, et kui putermanni kuulda, siis ikka midagi õnnetust juhtub.
ERA I 3, 376 (18) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Kerema k. - Salme Kaev < Anna Peial, 82 a., vanaema (1924/1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Valuvõtmine.
Kui laps on juhtunud kuidagi valu saama, kukkuma jm., siis võetakse võimalikult külm asi, raud ehk plekk, vaotatakse see haige koha vastu ja loetakse järgmised valuvõtjad sõnad: "Varesele valu, harakale haiget, korbile kolu, tikale tinu, kaagale paa (valu), kukele ka, kukele paa, kanale ka, N.N. käsi, jalg, sõrm jne. terveks, terveks!" Kohe kaob valu nagu pühitud.
ERA I 3, 409 (2) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Uude majja viiakse esimesena piibel, et Jumalasõna jääks majja ja vanatühi sinna enam ruumi ei leiaks.
ERA I 3, 409 (3) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Surnule pannakse lauluraamat koonu (lõua) alla, kaitseb surnut kurjavaimu eest. Kui surnuga kiriku minema hakatakse, võetakse see ära.
ERA I 3, 410 (10) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Jõulu ja vana-aasta öösel on kurjavaimul luba ringi joosta. Kaitseks tema vastu tehakse neil öil ristid kriidiga välisustele. Kui uut maja ehitatakse, raiutakse aampalgi otstesse samuti kaitseks kurjavaimu eest ristid.
ERA I 3, 410 (12) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Räägitakse, siin olevat Seitsme Moosese raamat punaste kirjadega. Urätnikud käinud otsimas külast, aga polla leidnud.
ERA I 3, 410 (14) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Arstid, kes sõnu loevad ja arstivad, olevat ise haiguses süüdi, arvavad mõned. Ühel eidel siin on ussisõnad, mis usse ligi kutsuvad (võib-olla läheb mul korda neid edaspidi saada). Kord olnud eit heinamaal ussid välja kutsunud. Olnud muudkui ümberringi. Pole neist kuidagi osanud enam lahti saada.
ERA I 3, 410 (16) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Nuga ei tohi tera ülespidi kunagi lauale jätta, sest siis tuleb kurivaim tükk maad majale lähemale.
ERA I 3, 411 (24) < Kirbla khk., Kloostri k. - Hilda Uustalu < Hilda Uustalu (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui aga luupainaja juhtub tulema, peab Meieisa palvet tagurpidi lugema ja vasaku jala suurt varvast liigutama.
ERA I 3, 427/33 < Iisaku khk., Koldamäe k. - Joh. Sõster < Iida Leitsmann (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kalevipoja surm.
Kalevipoeg tahtnud Iisaku Kivinõmmele vaenlaste vastu kaitseks linna ja kantsi ehitada. Ehituskivid kogunud ta kodumaal kokku, aga muud materjali käinud Venemaalt toomas. Sellepärast viibinud ta sagedasti Ingeris (rahvas nimetab Isuris).
Kord olnud ta jälle Ilmjärve pool. Sealt tagasi tulles leidnud Peipse taga suured metsad. Ta teinud sinna suure lauatehase ning hakanud ise laudu valmistama linna ehitamiseks. Lauad kannud seljas läbi Peipse Kivinõmmele, kus kiva juba küllalt koos olnud.
Seda Kalevipoja tööd näinud ka Vanapagan. Kohe tulnud tal tahtmine linnaehitamist segama hakata.
Kui Kalevipoeg jälle lauakoormaga läbi Peipse tulnud, hakanud Vanapagan nii kangesti puhuma, et Peipse lained Kalevipoja lauakoorma ära tahtnud viia.
Kalevipoeg mõistnud kohe, et siin Vanapagan tegevuses, ning tahtnud talle naha peale anda. Ta läinud Vanapaganat vastutuult otsima. Varsti leidnud ta mehikese järve ääres metsast künka tagant ülesse: seljaga tugenud teisele künkalle, jalad vasta suurt kivi ja ise puhunud, mis jaksanud.
Kalevipoeg hakanud Vanapaganale laudadega pähe laduma. Mis lauaga löönud, see kildudeks lennanud, ja Vanapaganal viga midagi.
Varsti kuulnud Kalevipoeg veikest häälekest võsastikus piuksumas: "Sõrvitie! sõrvitie!" Kohe mõistnud Kalevipoeg, et lauaga tarvis sõrviti lüüa. Niipea kui ta sõrviti lauaga läigitanud, olnud Vanapagana pea puru ja vanamees uimaselt seljali maas. Toibudes katsunud aga Vanapagan, kuda plagama peasenud.
Siis läinud Kalevipoeg võsasse vaatama, mis mehike seal metsas piiksub ja kutsunud kasuliku nõuandja põõsast välja lagedalle.
"Ei või tulla, olen kuueta!" piiksunud sõber metsast vastu.
Kalevipoeg tõmmanud tüki oma kuuehõlmast ja visanud sõbrale metsa, öeldes: "Tõmba ümber ja tule välja!"
Varsti tulnudki pisike mehike metsast välja Kalevipoega tänama nii hea kasuka eest. "Sellega võin nüüd lagedalgi luusida, ilma et kurja karta oleks!" rõõmustanud ta.
Nüüd näinud Kalevipoeg, et see hea nõuandja keegi muu polnud kui vennike siil, kes nüüd hea nõu eest tasuks omale okkalise kasuka kaitseks selga sai.
Sellepeale tulnud Kalevipoeg oma lauakoormaga edasi Kivinõmmele.
Võitlus Vanapaganaga väsitanud aga Kalevipoja nii ära, et ta Koldamäe küla ligidale magama heitnud. Magades norsanud ta nii kõvasti, et maa värisenud ja Koldamäe rahvas hirmudes metsa jooksnud, et sõda maal on sõudemas.
Vahepeal kosunud Vanapagan, kuulnud külarahva käest, kus Kalevipoeg magab, hiilinud sellele ligidale ja raiunud Kalevipoja enese mõõgaga ta mõlemad jalad poolest säärest saadik alt ära.
Nüüd ärganud Kalevipoeg, aga liig hilja. Ka Vanapagan pannud plehku.
Küll sidunud Kalevipoeg jala otsad kinni, aga ometi jooksnud verd väga palju välja, mis maa sisse imbunud ja nüüd sealt puhta vee allikatena välja jookseb. Sellepärast on veel tänapäevani Iisaku ja Kuremäe ümbruses palju allikaid, kus vesi selge kui hõbe, sest maapind on Kalevipoja vere veeks selgitanud ja ise rikkalikult vilja kandma hakanud.
Vihas ja valus tahtnud Kalevipoeg Vanapaganalle ometi kätte tasuda. Et viimane aga metsa jõudnud peituda, nii et Kalevipoeg teda ei näinud, hakanud Kp. linnaehitamiseks kogutud kividega igale poole ümberkaudu loopima, kus aga Vanapagana arvanud olema.
Sellepärast on Iisaku ja Jõhvi kihelkonnas veel tänapäevani väga palju suuri kiva laiali, iseäranis aga Kivinõmmel ja selle ümbruses.
Kui Kalevipoja rammu raugema hakanud, näinud ta valget hobust söömas. Ta istunud selle selga, et koju sõita, sest äraraiutud jalgadel pole võinud kõndida. Hobune aga pannud kõigest jõust sinnapoole jooksu, kuhu Kalevipoeg pole tahtnud. Sest valge hobune polnud keegi muu kui Vanapagan, kes enese hobuseks jõudnud moondada ja Kalevipoega tulnud meelitama, et selle põrgu viia ja sinna ahelasse panna.
Kaua sõitnud Kalevipoeg paha aimamata. Viimaks näinud ta enese ees kõrge kalju, milles must avaus. Ta pole aimanudki, mis see on. Kuulnud aga korraga linnu laulma: "Raksa kaljut rusikaga!"
Niipea kui valge hobune ühes Kalevipojaga musta avausesse tahtnud kaduda, virutanud Kalevipoeg rusikaga vasta kivi, nii et rusikas kalju sisse kinni jäänud. Hobune aga jooksnud edasi Kalevipoja alt ära.
Nüüd märganud Kalevipoeg, et ta põrgu väravasse kinni jäänud. Kättemaksuks oma jalgade eest ei lase ta Vanapaganat enam põrgust välja. Valge hobune on rahva seas sellest ajast põlgtuse aluseks jäänud.
ERA I 3, 435/58 < Iisaku khk. ja Vaivara khk. - Joh. Sõster < mitmelt inimeselt (1930) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Seletuseks.
Selle Kalevipoja jutu teisendi esimese poole kuulsin esimest korda 1929. a. veebruaris Iida Leitsmannilt, kes Iisakust Koldamäe külast pärit, ja selle jutu juba lapsena vanade inimeste käest kuulnud. See huvitas mind ja ma palusin I. L. kojusõitmise puhul jutule veel lisa ja täiendusi muretseda nende jutustajate käest, kes veel elavad.
I.L. tegi seda läinud jõulu ajal ja leidis lisaks mõne seletava täienduse.
Ei suutnud ma leppida ka nende andmetega, sest asi huvitas mind väga, et Kalevipojast veel praegu rahvasuus üleskirjutamata teateid. Olin arvamisel, et stipendiaadid, kes oma aruannete järele terve kodumaa küla-külalt läbi käinud, on ka Kalevipoja lood viimseni üles kirjutanud. Olin küll ammugi Narvas vana August Tõnuristi ja mitmete teiste suust kuulnud, et Kuremägi, millel Pühtitsa klooster, on Kalevipoja haud, aga ma pidasin seda arvamist eksituseks ja Tallinna Toompea - Vana Kalevi hauaga äravahetamiseks.
Ka M. J. Eisen, kelle kätte Kalevipoja jutud paarikümne aasta jooksul kokku saadeti, räägib oma "Kalevipoja esiisades" (lk. 55) küll Kalevipoja hauast, aga ei nimeta selle kohta. Niisama on nimetatud raamatus (lk. 51) Iisaku Kivinõmme nimi, kus olevat Kalevipoja kivid, ja rohkem mitte midagi.
Hakkasin ise Iisaku ja Jõhvi poolt inimeste käest teateid Kalevipoja kohta korjama.
Ma käisin sagedasti Narva turul kauplejate juures ja kui Iisaku poolt vanema inimese leidsin, küsisin ta käest teateid Kp. kohta. Kaua hulgud küll tühjas metsas, kuid vahest leiad ka künka, kus ilus istuda.
Vanemad mehed kartulikoormatega turul. Teen juttu kustpoolt pärit: üks Iisakust, teine Jõhvist, kolmas Vaivarust. Mind huvitab esijoones Iisaku mees. Küsin: "Kas teie kodu pool Kalevipojast ka midagi räägitakse?" Mees vaatab targu mu peale ja vastab siis naerusnäo ja iseäraliku muigega: "Miks ei räägita? Kalevipoeg olevat Kuremäe taga (ta ise oli Iisaku kihelkonna põhjapoolt otsast Ohakverest) äragi tapetud!" "Ja Kuremäele maha maetud!" lisab teine juurde.
Minu palvel hakkavad siis läbisegamini jutustama, kuda Kalevipoeg Peipse tagant laudadega tulnud, Vanapagan maru möllama puhunud ja Kalevipoeg talle kallale läinud. Enne ladunud lapiti lauaga, - see pole Vanapaganale midagi teinud. Siis kuulnud, et lind laulnud: "Sõrvitie! Sõrvitie!"
Seda kuuleb ligi tulnud vanaeit, kes enne sõnagi ei rääkinud, vaid aga naeris, ja parandab: "Ega see lind laulnud, see oli siil, kes põõsast piiksus. Lind laulis siis, kui Kalevipoeg põrgu väravasse viidi." Mind huvitab vanaeide vahemärkus, lähen talle ligemalle ja palun pikemat seletust. Vanaeit aga kaob rahva hulka. Jõuan talle järele ja küsin nime: "Mis salakuulaja siis olete!" ütleb vanaeit pooltigedalt, lööb käega ja läheb.
Tulen meeste juurde tagasi. Need naeravad ja seletavad: "Ei see vanamoor räägi, see on usklik! Kes teab, kuda needki sõnad tal kogemata suust tulid. Küll ta palub kogu õhta seda pattu andeks!"
Palun mehi edasi jutustada, mida need ka teevad:
"Väi siil, mis see oli olnud, kes Kalevipoega õpetanud sõrviti laudadega andma. Aga nii kui mõne vopsu sõrviti lauaga saanud, olnud Vanapaganal pea puru ja mees seljali maas.
Kalevipoeg võtnud lauad selga ja tulnud Kivinõmmele, kuhu linna tahtnud ehitada, ja heitnud sinna magama.
Vanapagan aga toibunud uimastusest, hiilinud Kalevipojale järele. Kui Koldamäel kuulnud, et Kalevipoeg Kivinõmmel norskab, et maa põrub ja inimesed hirmul metsa jooksevad, roninud ta Kalevipoja ligi, tõmmanud mõõga tupest ja raiunud ta mõlemad jalad maha. Ise pannud aga metsa poole plagama.
Kalevipoeg ärganud valu pärast ülesse ja hakanud Vanapaganat kokkukantud kividega loopima. Vanapagan kadunud varsti metsa, nii et Kalevipoeg teda pole näinud, mispärast kivid igasse kanti laiali loopinud. Sellepärast ongi Iisaku ümbrus nüüd kiva täis. Kalevipoja veri jooksnud maha. Sellest tekkinud allikad ja siginenud sood. Et veri ka maale rammuks, sellepärast olevat ka Iisakus mõnes kohas head põllumaad.
Viimaks surnud ikka Kalevipoeg ja ta maetud maha. Hauale kantud palju kiva ja liiva, nii et kõrge mägi tekkinud, mida nüüd Kuremäeks hüütakse.
Kui Iisaku mees ütles, et Iisaku ümbruse sood on siginenud Kalevipoja verest, ei leppinud sellega Vaivaru mees, vaid hakkas vasta vaidlema:
"Sood ei ole tekkinud mitte sellest, vaid need on Kalevipoja ja Vanapagana võitluse asemed," jutustas ta: "Kui Kalevipoeg laudadega tulnud ja Vanapagan teda tülitanud, visanud Kalevipoeg lauad maha ja karanud Vanapagana kallale. Siis võideldud seitse päeva, seitse nädalat, või seitse kuud, nii et maa madalaks vajunud ja sooks muutunud. Vahekohad kerkinud kõrgeteks küngasteks.
Et Vanapaganast võitu saada, tahtnud Kalevipoeg maast laua võtta ja sellega Vanapaganale anda. Sel ajal aga peasenud Vanapagan Kalevipoja käest lahti ja saanud mere poole jooksu. Kalevipoeg järele. Peaaegu oleks Vanapagan putku peasenud, aga Vaivaru keskmine mägi jäänud ette. Sellest pole Vanapagan jaksanud üle hüpata, vaid Kalevipoeg saanud ta seal kätte. Alanud uus võitlus, mis kestnud kolm päeva ja kolm ööd. Siis võtnud Kalevipoeg Vanapaganal ümbert kinni ja visanud nii kõvasti vasta maad, et ta maast läbi põrgu vajunud ja suur auk aga järele jäänud, mis Vaivaru keskmisel mäel veel praegu näha!"
Vaivarulane kirjeldab edasi vaivarulasele omase hooga võitlust, siis Kalevipoja põrguminekut ja seal olekut ning tagasitulekut. Et põrgulased tagasituleku tee vahepeal kinni ajanud, pidanud Kalevipoeg ise omale teed pealeilma lõhkuma. Teel aga eksinud endisest koosist kõrvale ja tulnud mäe jalalt maantee kõrvalt välja, kus praegu veel veike kinnikasvav järveke.
Sellest saanudki Vaivaru keskmine mägi Põrgumäe nime. (Ka Põrguhauamägi)
(Ma olen Kalevipoja ja Vanapagana võitlust Põrgumäel juba ennemalt pikemalt kirjeldanud, vist J. Jungi kogus, sellepärast ei hakka ma seda kordama. Ka põrgu elu-olu kirjeldus, mis läbisoolatud vastastikku tehtud kahemõtteliste märkustega, ei pakkunud iseäralist huvi ega lisa endistele andmetele. Sest nüüd on ka kirjanduses esinenud Kalevipoeg enamvähem tuttav.)
Jutustatud kahele Kalevipoja surma teisendile on veel kolmas, mida nähtavasti ainult Koldamäel tuntakse.
Pean tähendama, et on Koldamäel veel praegu inimesi, kes Kalevipoja jutte reaalsetena võtavad ja usuvad, et Kalevipoeg tõesti "hirmus mölakas" oli, kes nende põllud ja maa kiva täis loopis. Sellepärast ei sallita Koldamäel Kalevipoega. Koldamäe teisend käib nõnda:
Kui Kalevipoeg pärast võitlust Vanapaganaga Peipse ääres laudadega Kivinõmmele tuli, viskas ta lauad seljast maha ja heitis magama. Magades norsanud ta nii kõvasti, et maa värisenud ja inimesed hirmuga metsa põgenenud, arvates, et sõda tulemas.
Viimaks harjutud norskamisega ära ja mindud vaatama, mis hirmus elukas seal magab. Liginetud ta jalgadele, - pea poole ega käte ligi pole usaldatud minna, sest "kui niisugune jõrakas korra äigab, siis on sodi taga." Kui nähtud, et Kalevipoeg inimeste kõndimist ei kuulegi, võtnud Koldamäe küla mehed kirved ja raiunud Kalevipoja jalad poolest säärest saadik maha. Nüüd ärganud Kalevipoeg ja hakanud kogutud kividega Koldamäe mehi loopima, kes iga nelja tuule poole põgenenud. Sellepärast ongi sealne ümberkaudne maa kõik kiva täis ja küla põllud kivised.
Viimaks ometi raugenud Kalevipoja ramm ja ta surnud ära.
Kui Kalevipoeg ära surnud, maetud ta sinnasamasse Kivinõmmele maha, kus ta enne maganud. Tema haud olevat seal tänapäevani näha, sest inimesed on sinna väga palju suuri kiva peale veeretanud.
Sõidan vagunis. Jõhvis tulevad Iisaku inimesed peale. Hakkan jutustama kõigest, mis uusi tuttavaid näib huvitama. Usalduse võitmiseks seletan, et olen maainimene, taluperemehe poeg, ajutiselt aga linnas jne. Teen ka juttu Kalevipojast. Ei taheta rääkida - ei tea, kas usklikkus, usaldamatus, tagasihoidlikkus või mõni muu põhjus. "Eks-se räägita ka... Eks-se ole raamatuis paremini üleval, kui rahvas teab..." tõrgestatakse.
Hakkan ise hooga jutustama, mis tore küla ja vahvad mehed Iisakus on, et mu kuulajais enesetunnet püsti upitada, sest Koldamäe küla mehed olnud nii julged, et Kalevipojal mõlemad jalad maha raiunud ja siis pärast surnud Kalevipoja Kivinõmmele maha matnud.
See mõjus. Silmanähtavalt elavnesid enne nagu väsinud inimesed ja hakkasid mulle vasta vaidlema:
"Tühja ka Koldamäe mehi! Nemad ka! Kiidavad aga ennast! Nemad poleks julenud Kalevipoja ligigi minna. Nüüd aga mõtlevad lugusid välja, et ennast kuulsaks teha. Vanapagan ju raius Kalevipoja enese mõõgaga ta jalad alt ära ja valge hobune, kelleks Vanapagan enese oli moondanud, viis ta põrgu väravasse, kus ta veel praegu valvab, et Vanapagan välja ei peaseks. Mis Koldamäe mehed!" Nüüd on jutuots lahti, enesetunne puudutatud, nüüd jutustatakse mitmekesti korraga. Mis üks vahele jätab, selle teine juurde lisab nii suure hooga, et jutustajad nähtavasti ise usuvad oma juttu tõestisündinuna, muidugi hallis minevikus, kui see kõik nii võimalik oli...
Avaldub see üle Virumaa tuntud teisend, et valge hobune, kelleks Vanapagan enese oli moondanud, viis Kalevipoja põrgu väravasse, eesmärgiga teda põrgu viia, ainult selle vahega, et Kalevipoja jalgade raiumine ei olnud Peipse ääres Kääpa jões, vaid Iisakus, ja jalgade raiuja oli Vanapagan.
Looduslikud seletused kivide ja allikate kohta, nagu juba jutustatud. Suured sood on ikka Vanapagana pärandus, tema töö vili. Need on tekkinud Kalevipoja võitlustest Vanapaganaga, sortsilaste eneste tallermaad ja mõned on Vanapagan ise teinud, et nõnda inimesi eemale peletada ja omale elamiseks rohkem maad saada.
"See on ju kindel, et tondipojad soodes elavad, sügisestel pimedatel öödel välguvad ju nende silmad sagedasti soos - nüüd ju hunta ei ole, et nende silmad oleksid!" tõendab keegi naisterahvas.
Asi on mulle huvitav, nii et tuleval suvel tahaks Iisakusse minna saadud andmetele lisa otsima. Olen Põhja-Virust mõnegi Kalevipoja loo teisendi üles kirjutanud, kuid Iisaku on mul käimata ja tema rahvaluule mulle tundmata. Pealegi pakub Kalevipoja teisendeid, mis mulle täiesti uued. Palmses jutustatakse palju Kalevipojast: verst edasi ja jälle mõni lugu Kalevipojast või mõni kurb ajalooline mälestus - vähe ilusaid, kuid siiski on...
Osalt olen Palmse Kalevipoja lood ära saatnud, osalt veel saatmata, ehk küll üles kirjutatud, nagu Kalevipoegade küttimine, Tütarsaarte sünd jt.
Kui kurb ja valus on kuulda ja lugeda neid targutusi, mis ikka ja ikka jälle "Kalevipoja" uurimuste nime all meie akadeemilisest õhkkonnast lendu lastakse. Tahtmatult tuleb meelde meie muinasjutt ussist, kes oma mürgiseid poegi ei tohtivat maas ilmalle tuua - pojad sööksid või nõelaksid ema ära! Sellepärast peab uss enne poegimist ronima puusse, võtma hammastega oksast kinni, laskma keha ripakille ja siis poegima, nii et pojad maha kukuvad ja ema otsidagi ei oska...
Nagu saatuse pilge tundub, et see prohvet, kes hüüdis: "Kaugelt näen kodu kasvama, tammed müüridel toeksa!" peab nüüd vaimuvallast nägema, kuda nüüd tema sünnitatud "tammed" tema elutöö ähvardavad "ära süüa" või "surnuks nõelata", nagu rahvajutu-ussipojad oma ema pilgates lauldes:
"Lõokeste tiri-liri,
Vana Eesti vöökiri!..."
ehk pateetiliselt hüüdes: "Kalevipoeg ei ole rahvaluule!"
Kreutzwald kogus meie rahva eepose ained rahva hulgast ja seadis kokku "Kalevipoja", nagu kõikide rahvaeeposte ained, alates vist kõigevanemast "Mahabharatast" ja lõpetades "Kalevalaga", on rahva hulgast kokku kogutud ja üksikute inimeste poolt vast ühiseks tervikuks liidetud. Ei ole ühegi eepose kokkuseadmisel seda ülekohtuks, vaid möödapeasemata tarvilikuks ja ainult õigeks peetud. Sest ei või ju tuhat mõistust täpselt üht mõtet mõtelda, ühtlast lugu luua, vaid selleks ainult aineid anda, selle ehitamiseks kiva kokku kanda. Üks meister peab paljust heast materjalist maja valmis ehitama, üks suurvaim rahva loodud andmetest eepose kokku seadma. Ei ole iial muud võimalust eeposte, ka rahvuslikkuse eeposte loomiseks olnud ega võigi olla!
Kui Kreutzwald oma töö valmis sai, ei uhkustanud ta sellega, ei nimetanud ka rahvaeeposeks ega muu kõlava nimega, vaid alandlikult: "Üks ennemuistene Eesti jutt." Eestirahva luulegeeniust nägid ka teised ja nimetasid ka selle töö eeposeks. Olgugi see Kreutzwaldi kokku seatud; olgugi ta keel "nõrk", sest meil pole veel tänapäevani "tugevat keelt", liiati Kreutzwaldi ajal; olgu ta sündmustik aukline, sest et kõik rahva ained polnud veel Kreutzwaldi ajal kokku korjatud; olgu Kalevipoeg unine, rumal hiid, - aga kõik need ained on meie omad, meie rahva omad põlvest põlve ja elavad seal veel tänapäevani edasi; ja see hing ja vaim, mis sellest vasta hoovab, on meie, on meie rahva oma! Kreutzwald ei võinud suuremat lugu luua, kui meie oleme, sest rahvas andis talle ained, rahvas laulis enesest!
Teiste rahvaste teadlased mõistsid, missugune suur väärtus oli Kreutzwaldi kokkuseatud "Kalevipojal", tundes kõiki ta puudusi. "Kalevipoja" väärtuse esimesed tunnustajad olid just meie iseolemise suuremad vastased - sakslased ja pärast vast terve haritud ilma teadlased.
See kõik mõjus ka uinuva Eestirahva peale ja äratas ta uuele elule. Poleks Kreutzwald "Kalevipoega" äratanud, poleks "Kalevipoeg" Vabadussõjast iial tagasi tulnud, "koju jõudnud", poleks meil olnud ei vabadust, ülikooli ega noori teadlasi, kes nüüd enestele "Kalevipoja" mahakiskumisega ja mõnitamisega omale "kannukseid teenivad" ja selle eest selle "Kalevipoja" loodud riigi ja rahva käest palka saades...
Nüüd tulevad need "noored teadlased" nagu Koldamäe külamehed ja hakkavad juba magamaläinud kangelase jalgu raiuma, kes juba nende varjuks "linna on ehitanud", ainult sellepärast, et see nii kõvasti "norskas", et see üle ilma kuulub, ja ka neid äratas...
Kas ei ole meieaegsetel "Koldamäe meestel" võigas, natuke häbigi seda kõike teha? Kas ei karda nad et magav kangelane ka nüüd võib ärgata ja neid oma "kivirahega" Eesti teadusepõllult ära pühkida?!...
Aga ehk on meie noortel uurijatel kallis teaduslik tõde, mida katsutakse erapooletult kindlaks teha?...
Aga kus on rahvaluule "teaduslik tõde" kindlam, kui rahva enese suus? Miks seda sealt ei otsita, miks ei kuulata, mis rahvas ise oma kangelasest teab ja arvab? Miks ei käida Kalevipoja enese jälgedel "tõetunnistusi" kogumas?!...
Üllatavalt imelik paistab, et meie auvääriliste Kalevipoja "uurijate ja seletajate" nimedest pole ühtki vanavara korjajate ega Kalevipoja kogujate nimede hulgas. Kus olid need eesti rahva "puhta luule armastajad ja teadusliku tõe hoidjad" siis, kui teised kogusid seda, rännates läbi kodumaa, ootamata au ehk vähematki rahalist tasu?
Nemad irvitasid siis, kui korjati, nemad irvitavad nüüd, kui on kogutud... nagu tondid, kes öösel selle maha kiskusid, mis Kalevipoeg päeval ülesse ehitas...
Jahmatasin, kui lugesin 28. oktoobril 1930. a. "Postimehes" nr. 293, kus A. Tiitsmaa laseb suurte, rasvaste tähtedega trükkida: "Kalevipoeg pole rahvaluule "Kalevipoeg" pole kangelaseepos". Ja selle trükib ära "Postimees", kes enese meie rahvusliku iseolemise loojaks ja kaitsjaks peab?!...
Millega tõendab A. Tiitsmaa neid kuulmatuid otsuseid Kalevipoja kohta üldse ja Kreutzwaldi kokkuseatud "Kalevipoja" kohta eraldi?
Eelnimetatud "Postimehe" numbris on täht-tähelt: "Kalevipoeg pole rahvaluule. Kalevipoeg on kokku lapitud peaasjalikult muinasjuttudest väga mitme algupära". Neid mõtteid pole "Postimehe" järgmistes numbrites A. Tiitsmaa ümber lükanud, järgnevalt tuleb need "tema poolt avaldatud tõena" võtta. Milline hoolimatus ja lugupidamatus peab inimesel olema Kalevipoja vasta, kes niisuguseid mõtteid avaldab. Ja arusaamatus üldse rahvaluule kohta!...
Kas siis muinasjutud ei ole rahvaluule? Kas see rahvaluule väärtust vähendab, kui tema osad on "väga mitmet algupära?..." Kas tahab A. Tiitsmaa või mõni teine tõendama tulla, et need rahvajutud, mis Kalevipojast on üles kirjutatud, ei ole mitte rahvaluule?
Ja Kreutzwaldi kokku seatud "Kalevipoja" kohta eriti.
Kreutzwald pole oma "Kalevipoega" rahvaeeposeks nimetanud, sellepärast ärgu mõnitatagu teda, vaid lastagu vanamees rahulikult puhata: ta on oma töö nii hästi teinud, et meie aja "kangelased" kaugeltki talle järele ei jõua!
Kui teised on Kreutzwaldi tööd - õigem töövilja, seotud teost rahvaeeposeks nimetanud, mis selles siis halba?
"Kalevipoeg" polevat niisugune kui teised eeposed... Tahaks kõuehäälega hüüda, et see just ongi Kalevipoja väärtus üldse, ja Kreutzwaldi "Kalevipoja" väärtus eriti, et ta pole niisugune kui teised, hale plagiaat, vaid et ta on omapärane suurus ilmas!
Ja muud Kalevipoja vead A. Tiitsmaa arvates?
1) Kalevipoeg olevat ori, tahtvat palju magada. Igaüks puhkab raskest tööst. Kalevipoja magamise raskus ja pikkus sümboliseerib ta töö raskust, sugugi mitte ta orjust. Kelle ori pidi olema Kalevipoeg, sest ta on ju eelajaloolise aja kujutus?
Ja jäetagu kord juba meie orjuse ülistamine nagu pastlakultuuriga kiitlemine!
Õpitagu tundma meie orjuse ajalugu ja meie kultuurilugu peensusteni. Ja siis nähakse, et meie rahvas tervikuna ei olnud iialgi pärisori. Elasid ju linnades eestlased, suurem hulk küll saksastus, kuid alles hilisemal ajal, kui saksastusele rõhku hakati panema. Ja üksikud vallad nagu Palmse ja teised kloostrite vallad olid ja jäid vabaks. Neid rõhuti küll jumala-, mitte ihuliku orjusega.
2) Kalevipoeg olevat rumal, tegevat siili, hiire, lindude õpetuse järele...
Meie uurijad ja "teadusliku tõe kaitsjad" peaksid natuke ettevaatlikumad olema. Sest meie kangelaste lindudekeele mõistmine on kahtlemata meie rahvapärane ja üheks ümberlükkamatuks tõenduseks, et Eesti rahvas kuulus vikingite ajajärgul Põhja-Euroopa kultuuri hulka, mille muinasjuttudes ja eepostes (Edda, Niebelungid) etendab lindude keele mõistmine väga suurt osa. Sellega ei näita see asjaolu mitte Kalevipoja rumalust, vaid ümberpöördult - tema tarkust.
Meie ei tea, missugustel asjaoludel Kalevipoeg nii targaks sai, sest ükski lugu Kalevipojast, nii palju kui mulle teada, seda meile ei seleta (seletavad aga muud teised Eesti muinasjutud linnukeele, siilikeele ja tarkuse teadasaamisest), kuid meie teame, kuda Edda - Niebelungide Siegurd lindude keele oskajaks sai: ta tappis kaks venda Tafniri ja Regini, jõi nende mõlemate vere ja sõi nende südamed...
Ja meie teame, kuda meie esivanemad sakslaste siiatuleku ajal sellesama viikingite kultuurimõju ja tarkuse järele tegutsesid aastal 1223, kui nad taanlase Hebe südame küpsetasid, jagasid ja sõivad, "et nemad kangeks saaksid"... (Hen. Lat. XXIV 6) M. J. Eisen nimetab meie esivanemaid sellepärast küll "inimesesööjateks" (M. J. Eisen, "Esivanemate ohverdamised" lk. 6), kuid ma ei ole kuulnud, et skandinaavlasi ja germaanlasi "kannibalideks" oleks nimetatud, ehk nemad niisugustel juhtumustel palju "põhjalikumalt" tegutsesid...
3) Kalevipoeg olevat suur - orjajõu sümbol, et tööd teha, mitte vabadust nõuda, rahvast kaitsta. Jah, Kalevipoeg oli suur, sest et rahvas suur oli. Ta oli tugev, sest et rahvas oma tugevusse uskus; ta oli Eesti rahva kultuuriline jõud, rahvas ise, kes Vanapaganaga = taltsimata loodusejõududega võitles ja neid paelustas.
Täiesti ekslik on arvata, nagu oleks orjal töö juurde suurt jõudu tarvis olnud. Ei! Ori ei näidanud iial oma jõudu, vaid liikus aga töö juures. Tal ei olnud ka mingisugust mõtet oma tööjõudu näidata, seda üldse omale ihaldadagi. Sest ega tema oma suure tööjõu vilja omale oleks saanud, see oleks härra omaks läinud, ja kubjakepp oleks ikka suuremaks sundijaks muutunud.
Suure tööjõu ihaldamine, Kalevipoja eeskuju, tärkas inimeses alles siis, kui inimene ennast vabana tundis, olgu see vabadus olevikus või minevikumälestustes, kui töötegija, olgugi teoori, oma töövaevast hakkas osa saama. Siis oli tal mõtet kiiremini tööd teha, oma tööjõudu avaldada. See rikastas, vabastas teda. Sellega on Kalevipoja suurus ja ta tugev jõud - vabaduse, vaba töö ja iseolemise sümbol.
Kui meie "teadlased" natukenegi orja ja orjaaja hingeeluga katsuksid tutvuneda, siis ei räägiks nad nii mõtlematult.
Ja kui võrdleme Kreutzwaldi "Kalevipoega" teiste eepostega, siis leiame üleloomulist jõudu ja kehalist suurust mujalgi, iseäranis nendel kangelastel, kes ürginimesena, "toore inimlise jõuna" võitlesid veel "tooremate" loodusjõudude vastu. Seda näeme Indias, kus Aadamgi kuulub ürgkangelaste hulka, ja Kreekas, nagu Herakles, Teseus ja teised; Vene kangelased.
Ja viimaks Edda ning Kalevala kangelased - olid need harilikud inimesed? Oli Tafnir harilik inimene, kui ta suure koletisena valvas soos oma varandust?! Niisama ka teised. Ehk Ilmarinen, Louhi jt.?
4) Kreutzwaldi "Kalevipoja" keel olevat vigane. See on küll vastuvaidlematult õige, kuid mõeldagu enne ikka natukenegi järele, kui see asjaolu "Kalevipoja" süüdistusena ette tuuakse. Kreutzwald ei olnud mitte mõni pühik, kes ainult "püha tõtt" rääkis ja seda ka grammatiliselt õigesti kirja pani, selle grammatika järele, mida ei siis olnud ega meil praegugi veel ei ole.
K. A. Hermann normeeris eesti keelt ja Riomar ja teised ütlesid K. A. Hermanni matuse ajal mulle vasta vaieldes: "Hermanni keelt ei muuda enam keegi!"... Aga see löödi puruks. Nüüd "normeerivad" meie keelt J. V. Veski ja Joh. Aavik... Aga kindlasti võib ütelda, et meie laste ajal lüüakse nende "normid" puruks, nagu nad Hermanni omad lõivad...
Missuguse "normi" järele pidi Kreutzwald oma "Kalevipoja" kirjutama?!...
Liiati ei olnud ta keelemees, vaid luuletaja.
Keelemeeste kohus on "Kalevipoeg" keeleliselt nii ära parandada, missugused "normid" seekord maksavad. See on aksioom, mille juures ei maksaks vaielda.
Ikka tuuakse eeskujuks Kalevala keelt. Mis ime see, et Kalevala keel õige (muidugi teatud mõõdul), sest Kalevala lugude kogumise ajal oli Soome rahvas ja ta keel kõrgel hariduse astmel, kuna "Kalevipoja" lugude kogumise ajal, hirmuvalitseja Nikolai I ajal eesti rahvas ägas veel raske teoorjuse all, ilma kirjanduseta, ilma grammatikata... Kust pidi Kreutzwald seda tundma, mida veel nüüdki ei tunta?
Ei trükita ka Kalevalat täht-tähelt nii, kuda Lönnrot kirja pani, vaid avalikuks tulnud vead parandatakse vaikides.
Kreutzwaldi "Kalevipoega" ei tohtivat parandada... Sellel seisukohal püsis juba V. Reiman. Kuid tema mõistis "Kalevipoja" parandamise all niisugust parandamist, nagu siis M. J. Eisen nõudis, et antagu "Kalevipoja" "parandamine" kellegi kätte, õigusega seda nii ümber teha, kuda ta ise arvab.
Sellejuures paistas M. J. Eiseni jutust (ka mõned kirjalikud arvamised ilmusid), et Kreutzwaldi "Kalevipojast" võiks ainult mõned üksikud osad uude "Kalevipoega" üle võtta. Sest suur osa Kreutzwaldi "Kalevipoja" andmeid polevat rahva omad, teised olevat liig ropud nagu püksituul, Mustjõe sünd. Kes see tundmatu x oleks siis võinud olla, kes uue Kalevipoja kokku seab, võis sellest aimata, et rahva käest kogutud Kalevipoja andmed olid sel ajal M. J. Eiseni käes...
Nii siis võis aimata uue Kalevipoja kokkuseadja, võis aimata seda tendentsi, mille järele uus Kalevipoeg kokku seatakse, võis aimata ka seda kristlikult viisakat uut Kalevipoega...
Ja sellele Kalevipojale ei tahtnud V. Reiman, kes "Eesti Kirjanduse Seltsis" kõikide poolt lugupeetud esimehena tegutses, EKS autoriteetlist soovitust juba ette anda. Korduvalt tõendas V. Reiman: "Seatagu uus "Kalevipoeg" kokku ja siis ütleme, kas on ta Kreutzwaldi omast parem." Kuid keegi seda ei teinud...
Nüüd aga võetakse V. Reimani mõtteid, peaasjalikult "Kalevipoja" 50 a. juubelikõnest, tehakse kuidagiviisi ümber ja tuuakse turule - omadena. Ja need mõtted peavad viima ikka sellele absoluutsele otsusele, et Kalevipoeg ei ole midagi väärt.
Mis puutub Kalevipoja ümberütlemisesse, ümbertegemisse, siis ei maksaks ka selle juures vaielda.
Kõik rahvuslikud eeposed on enam kui üks kord ümber tehtud, nii India omad, ja õige põhjalikult.
Ja Ilias, Odysseia? Need olid ju üksiklaulud enne, mida kogus muinaslooline Homeros aastasadade jooksul, arusaadavalt ühte vormi valades, ühe "vaimuga võides".
Ja Kreeka kolmas, jumalate eepos Theogoonia. Selle kogujat ning ühte vormi valajat ei leidunud ja nii jäigi see laiali üksikute osadena, mida igaüks siis omal viisil ümber materdas. Viimne selle kuulsam ja andekam ümbertegija oli Rooma luuletaja Ovidius, kelle keiser Augustus Sarmaatiasse asumisele saatis. Neid Ovidiuse ümbertehtud jumalatejutustusi, mis põhjustasid peaasjalikult Rooma usu ja rahvustunde langust, sellega ka kogu Rooma langust, kiidab M. J. Eisen oma "Mütoloogias" I väga kõrgeteks. Nagu teada, on Ovidiuse "Metamorfoosides" Kreeka jumalatejutud nii ümber tehtud, et nad ei ole enam endised, vaid Ovidiuse omad. Need jutud meeldisid langevale Roomale küll väga nagu Ovidiuse muudki teosed... liiati et nad olid kõlaval keelel kirjutatud, kuid nad hävitasid ka roomlaste usutunde. See oligi Ovidiuse asumisele saatmise peapõhjuseks, mitte ta sopakirjandus.
Ja Edda, Niebelungide laul, kui palju neid on parandatud, neile juurde lisatud? See materjal on rahva käest saadud, rahva oma, mis selles halba, kui rahva enese varandus tema oma aita mahutatakse?!
Ja viimaks Kalevala. On ju küllalt teada, et seegi ümber tehtud, esimesest trükist mõndagi välja lastud ja teistele juurde pandud. Ja seda kõik tehti vaikselt, kärata, sest see oli igaühele iseenesest arusaadav.
Meil aga vaieldakse Kalevipoja ja tema parandamise ümber palju aastaid.
Kalevipoeg tuleks parandada, ümber ütelda, ümber teha, õigemini ütelda, uuesti kokku seada sellest materjalist, mis nüüd Kalevipoja kohta kogutud. Kuid mitte nii, kui seda tegi Ovidius Kreeka jumalateeeposega - oma viisi ümber materdades, muinasloolistest andmetest ja arvamistest hoolimata ega ka nii, kui on teinud Nurmik Kreutzwaldi "Kalevipojaga".
Enne olid Kalevipoja kohta kogutud uued andmed peaasjalikult ühe inimese käes, vähemal hulgal laiali ka Hurda kogus ja veel üksikutel korjajatel. Nüüd on nad aga kõik koos, igale soovijale kättesaadavad. Miks ei astu ligi meie luuletajad, miks ei taha nad omale närtsimata pärga sellega punuda, et nad kokku seavad Kalevipoja, mis on liha meie lihast, luu meie luust, meie oma, meie ise, kõikide meie väärtuste ja puudustega, nüüd on andmeid selleks küllalt. Vana Kreutzwald võiks sellest vaimuvallas ainult rõõmu tunda, kui ta näeb, kuda tema kodu kasvab, tammed müüridel toeks ja...
Kui Vergilius käis "Homerose" järele, lõi üksikutest Aenease jutu katkenditest suure poeemi, luuletades juurde, mis puudus, ei suutnud ta rahvas ka selle eest teda küllalt kõrgeks kiita.
Ja kui Dante, sammudes Vergiliuse teed, lõi surematu Divina Commedia, teenis ta sellega närtsimatud loorberid.
Miks kõheldakse meil ja ei minda Lönnroti ja Kreutzwaldi jälgedes? Miks kustutavad meie noored teadlased "oma teaduslikku jänu" ainult Kalevipoega maha kiskudes, mida nad ometi ei suuda, aga mitte üles ehitades? Kas meie rahvas peab neile selle eest suurt palka maksma ja au andma, et nad seda hävitavad, mis meie rahvas on loonud?!
Kui arvatakse, et Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on nõrk, puudulik, - seatagu kokku uus, parem ja tugevam ja rahvas oleks selle eest tänulik.
ERA I 4, 619 (4) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Vööla k. - Richard Alman, s. 1919, Noarootsi algkooli õpilane (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse äratulnud hammas ja mis sääljuures öeldakse?
Vastus:
Äratulnud hammas visatakse ahju peale ja öeldakse: "Kilk, säh, luuhammas, anna mulle raudhamba."
ERA I 3, 577/8 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1930) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Lugupeetud härra Gutves!
Suur au, mida minule sääl lubate. Tasu ei taha! Teeb see Teile nalja minu nimele trükimusta anda olge hääd! "Tis Willemiine"!
Meie pool mängitakse palju mänge. Mis huvi see teile pakub just kaardimänge uurida? Ei leia mina vähemalt ühtegi tähtsad huvi sääljuures. Aga nagu ajad nii huvid! Mida tean sellega teenin Teid.
"Poti-Leenu" on nii enamesti 4 inimest istuvad tähtsate nägudega laua äärde Kaardid segatakse ja jagatakse, muidugi tuleb ikka tosta laska enne jägamist. Mängu reegel: mis järele kaartidest jääb, saab lauale pantud ja üks kaart kimbust tommatud, mis - silmad ülespoole - kaardikimbu alla pannakse ja mis masti trumpi näitab ehk misugune kaart trump on. Nüüd algab eestkätt mängija nii, et järgmise mängi/ja/le viskab ükspuhas millest mast ehk kluust on järgmisele ette, mis see tapma peab ja kaarti, mis ta tappa ei saa, peab ta ülese võtma, mille läbi tal edasiandmise õigus võetud järgmine mängib edasi. "Poti emand ei ole tapetav, vaid tuleb - kellele see antakse - ilma näukrimsutamata ülesse võtta ja Leenu läbi peab katsuma ikka võitu tabada. 2 inimest võivad ka mängida.
Must Peeter, must mees, korstnapühkija. Kaardid jägatakse 2-4, võib ka rohkem olla inimeste vahel välja, jagamine harilik. Kaardid tulevad paari panna, ükspuhas missuguse mastiga, tähtis on paarid. Siin antakse kaardid kõik kätte, ainult poti soldat ei lähe paari kunask. Kelle kätte ta kõige viimaks satub, on Peeter ja saab kõige ilusamad sööga tehtud vurrud nina alla. On neiud ja peiud segamini mängimas, on väga huvitav niisugust musu anda ja saada, kus püütakse teise nina alla vurrud ära kopeerida.
Viis meest, viis lehte, viiemehe kimp, võib rohkem kui 4 inimest mängida, aga enamesti 4. Kaardid segada ja jägada nagu harilikult. Järelejäänd kaardid hunikuse lauale, kus trumpi andev kaart silmad ülespoole alla hunikule panakse, on sääl suurem silm kui 6 trumbiks all, on teil 6/?/. Kui teil see olemas, suurem silm kimbu alt õigus ära võtta ja mäng algab nii: eestkättmängija paneb ühe kaardi pohjaks, mis mastiga tappa tuleb ehk trumbiga, kui aga tapmise võimalus puudub, siis on see lõbu 5 tükki ülese noppida ja järgmine peab kaardi, mis ette jäi, tapma. Tuleb ette, et ka pohja kaart teisest ülese võetud sai, peab järgmine uue põhja panema ja kellele kaardid mängu lõpus kätte jäid, on turak. Saab ta aga ka viimase tappa, on ta pistuturak ehk hullem kui valge hobuse varas. On veel olemas lina- ehk majapõletamine, eesel ehk veski ja 500.
Noh seekord aitab. Ekspeller ja Sahariin on Kaie lemmikmängud. Et ta aga praegu Überkuubesid ja Aberkuubesid õmbleb, ei ole aega kirjeldamiseks. Tänan kandidaati nimekirja eest. Nooremad püüavad omale näpata. Teate, suurem jägu liiga noored ja pead talu järele ikka ootama, küpse peremees ikka oleks veidi kindlam plaan ja Teie vanadus. Kai uriseb praegu kõrval, et tule vaata, mis viina pääl paistab, on see nägu 62. Ei ole küll, aga meie oleksime küll ka rahul, kui teie nii vana oleksite. Noh, kui Teie mind ei peaks tahtma ja vanemad seeriad Teil ei ole, siis valin enesele küll selle, kes kirjaoskamata, ja lugeda ei viitsi, sest need mihed on ikka paremad pidada, on tumedad vennad. Natukene liiga noor. Ehk saan kuskile paigutada kohamdele.
ERA I 3, 583 (3)< Väike-Maarja khk., Porkuni v., Vistla k. < Märjamaa khk. - Juuli Piilberg < Juuli Piilberg (1930) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Tõnni vakk.
Noh sellest ei tea ma midagi, aga näinud olen. Seal, kus ma lapsena kasvasin Kastis Allaküllas, oli Margu pere, seal oli niisamasugune plika kui mina. Ükskord kui Leena ära oli, tõi tema veike vend tema tidehilbud välja mängida. Ma küsisin, kas enam ei ole, siis tõi ühe kõrkjast punutud kõrvi või mis ta oli, sest pealt oli nii kitsas, et ainult käsi sisse läks. Küll oli seal sees palju kolu ja ka üks nartsust titt. Meie mängisime sellega, aga perenäene nägi. Küll siis saime riielda. Võedi meie käest ja viidi ära, üldi, et sellega ei tohi mängida, olla nende tõnnivakk.
ERA I 3, 621 (3) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Vööla as. - Senta Barud, s. 1921, Noarootsi algkooli õpilane (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis ütlevad lapsed, kui päike paistab ja vihma sajab samal ajal? Vastus: a) Nõiad vihtlevad kiviaia sees.
ERA I 3, 621 (4) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Vööla as. - Senta Barud, Noarootsi algkooli õpilane, s. 1921 (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse äratulnud hammas ja mis sääljuures öeldakse? Vastus: a) Ahju peale. b) Kilk, säh, sa luusthammas, anna mulle raudhamba.
ERA I 3, 627 (3) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Vööla as. - Selma Umda, s. 1920, Noarootsi algkooli õpilane (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis ütlevad lapsed, kui päike paistab ja vihma sajab samal ajal. Vastus: a) Nõiad vihtlevad kiviaia sees. b) Taevas ristitakse lapsi.
ERA I 3, 627/8 (4) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Vööla as. - Selma Umda, Noarootsi algkooli õpilane, s. 1920 (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuhu visatakse äratulnud hammas ja mis sääljuures öeldakse? Vastus: a) Ahju peale, sääljuures öeldakse b) Kilk , anna raudhamba, mina annan luuhamba.
ERA I 3, 629 (1) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Ara k. - Martha Undo, s. 1919, Noarootsi algkooli õpilane (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kuidas hirmutakse üleannetuid lapsi?
Vastus: a) Kollid tulevad. b) Kottimees tuleb. c) Näkk tuleb.
ERA I 3, 629 (3) < Noarootsi khk., Noarootsi v., Ara k. - Martha Undo, s. 1919, Noarootsi algkooli õpilane (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Mis ütlevad lapsed, kui päike paistab ja vihm sajab samal ajal?
Vastus: a) Nõiad vihtlevad kiviaia sees. b) Taevas ristitakse lapsi.
ERA I 3, 638 (1) < Kuusalu khk., Kolga v., Pedaspea k. - Joh. Kilstrem (1910) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Pedaspeal, Krasmukse talu kohal mere ääres (lõukas) peab ajulte üks naesterahvas öösite ennast pesema, siis peab nimetud talu õuest (nende teed mööda) läbi minema üle tee (kus Leepile läheb). Teest mõned sammud eemal otsekohe talu värava vastas on üks veike mudajärv (lomp), kuhu naesterahvas peab jäljeta kaduma.
ERA I 3, 638 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Pedaspea k. - Joh. Kilstrem (1910) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kord läinud talumees Tallinnasse Narva maanteed mööda. Kui ta Kahala järve kohta jõudnud, hüütud korraga järvest: "Viige Mardu järve perenaesele palju tervisid, et Kahala järve perenaesel on vaene (vilets) elu." Mees kohmetanud olekus jäänud esite seisma (sest et südaöö oli) kuid pärast toibus ja hüüdis: "Ja-jah." Mees mõtelnud ütelda, ikka ei ole tontisi, aga oleks keegi teine kuulnud, küll nad siis usuksid. Läinud edasi kuni Mardu järveni, pidanud järve kohal hobust kinni, et päeva aega tahtis näha, kas ehk miski elulist siis näha oleks, ja hüüdnud: "Kahala järve perenaene saatis Mardu järve perenaesele palju tervisid, et temal on vilets elu." Olnud natuke aega, visatud üks suur kala pontsti mehe vankrile. Mees läinud linna ja müünud kala ära.
ERA I 3, 641 (1, 2) < Kuusalu khk., Kolga v., Pedaspea k. - Joh. Kilstrem (1910) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Muinasjuttudest ei ole mul palju teada, toon siin mõned read:
Ennemõina oli vaene läind kaevust vett tooma, kuuvalge õhtul, kuud tõreledes: "Mis sa seal vahid ja vedeled (laiskled), ma pean siin tööd tegema. Eks sa saa mulle appi." Selle peale tulnud kuu taevast maha ja viind naese veeämbriga üles, kus ta praegu kuu sees oma ämbripaariga on.
Teisepoolt kuulda, et naene ja mees läind tõrvama (see on juba meelest ununenud, mis nad öö ajal võisid tõrvata), tõreledes kuu üle, meie peame siin rasket tööd tegema ja tema vedeleb ülevel.
Selle peale tulnud kuu maha ja viinud neid ära, kus nad praegu viibida. Mees/on/ kuu pahem silm, naene parem silm ja ämber nina
ERA I 3, 641a (7) < Kuusalu khk., Kolga v., Pedaspea k. - Joh. Kilstrem (1910) Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Roosi (eleting) arstimiseks üheksa puukoort peale panna ja pliiatsiga paberi peale kriipseldada, seda paberid peale panna. Et need "muinaskunstid" juba on ja muin.juttudeks ei käi, panin sellegipärast üles, nad on ikka "muinasajast". Enam ei ole praegu teada, kui ehk edespidi meelde tuleb ja teie veel soovite, siis võin veel üles märkida. Palun teatada M. J. Eiseni adressi, kui ehk teate, tema soovis ikka kah "vanavara".
ERA I 3, 657 (3) < Põltsamaa khk., Pajusi v., Tapiku k. - Alma Annus < Maria Paschlak (1921) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui lehm teiste peale tükib ehk teised tema kallale lähevad, siis tuleb kolm korda vastupidi lugeda vee peale Meieisa palve ja Hädaristimise sõnad ka kolm korda otsekohe, see vett antagu juua ja visata eest tahapoole peale ka. Aitab. Proovinud M. Paschlak. Tõsi.
Kui loom pojad ära põlgab, siis nõnda sama teha aitas proovinud Maria Paschlak lamba talledega.
ERA I 3, 657 (4) < Põltsamaa khk., Pajusi v., Tapiku k. - Alma Annus < Maria Paschlak (1921) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kadi Sarv
Kui piimal ussid sisse löövad, siis ütelda sellele, kes seda teinud teiste kuudes, kaob ära. Tõsi. M. Paschlak proovinud.
ERA I 3, 660 (5) < Põltsamaa khk., Pajusi v., Tapiku k. - Alma Annus < Maria Paschlak (1921) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Kui loomal rabandus on, siis lõika kõrvast kolm tilka verd leiva peale ja anna sisse. Tehku see, kelle õnne peal loom on. On õnn hea, saab terveks, on halb - sureb. M. P/aschlakul/ on terveks saanud.
ERA I 3, 957/9 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru k. - K. Oja < Ants Ork, Tallinna Posti Külaloomingu võistluse materjal (1931) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Kadi Sarv 2002
Õpetuseks
Noormees, kui tahad sina võita,
ühe neiu austust, armastust,
siis minu sõnu võta kuulda
ja selle järel' ela just.
Kas mässab väljas torm või maru,
kas olgu ilm kui paha, hea.
Kaapkübar nagu laevatoru
sa enesele pähe sea.
Kui puudub uur, siis uuriketti
sa sibulaga taskus pea.
Ära unusta ka "patseertokki"
käevangu löömast iialgi.
Üks imelõhnaline rohi
peab riietes sul lõhnama.
Ka lips ja maneskid ei tohi
sul kaela ümbert puududa.
Kolmekümneviielised paberossid,
mis tuntud "Eva" nime all,
ja hästi hiilgavad kalossid
too Võru linnast enesel!
Ka saksa keele sõnaraamat
sa laenukogust välja too.
Ja õpi, kuni pähe jäävad,
paar sõna: morgen und halloo.
Siis võid sa astu nende leeri,
kas oled mustlane või juut.
Kõik tahtvad su'ga amiseeri,
sa oled "deutchmann" lieber gut.
Ants Ork.
V.a. Tallinna Posti toimetus!
Saadan Teile siinjuures Teie poolt väljakuulutatud külalaulude võistlusele ülaltoodud laulu. Nimetatud laul oli paar aastat tagasi Võrumaal Tsooru vallas väga moes ja läbilöönud. Lauldi teda viisil: "Kord olin maal ma seakarjas." Ka praegu lauldakse teda veel külapidudel hea eduga, teiste "schlaagrite" kõrval. Nimet. laululoojaks on keegi harilik külapoiss, kes kunagi oli tahtnud "külge lüüa" ühele linnapreilile. Linnapreili külm suhtumine poisile ta matsivälimuse pärast põhjustaski selle laulu loomise viimase poolt.
Lõpuks olgu veel laulus ettetulnud paari murdelise sõna seletus: 1) patseertokk = jalutuskepp; 2) manesk = krae ühes rinnaesisega.
ERA II 1, 67/8 (2) < Kambja khk. - Aleks Kurvits, koolinõunik, Prangli algkool < Rudolf Trikand, 13 a. (1927) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra sõitnud keegi mees hobusega läbi metsa. Korraga kuulnud mees suurt raginad. Vaatanud taha, metsast tulnud suur heinakuhi välja. Mees hakanud hobust kõvasti trahvima ning hobust trahvides jõudis mees suure vaevaga kodu. Kodus kargas mees reelt maha ja kohe tuppa. Koll oli õues palju kurja teinud, kõik aia ära lõhkunud ja maha murdnud. Hobune tuletas küll hirnudes meele, et teda vaja ree eest vallale on võtta, aga keegi ei julgenud enne hommigud õue minna.
ERA II 1, 161 (4) < Koeru khk., Kapu v., Hällivere k. - Klarissa Böckler < Anna Mühlberg, s. 1854 (1928) Sisestas Evelin Pukspuu, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maaviha sõnad:
"Härrad, prouad, noored härrad, prelnad, isandad, emandad, mustaverd, valgetverd, tõmmukat verd." Kellele teha, selle nime ütelda.
Ohatise koha peal tuleb teha pahema käe nimetissõrmega viiskanti.
ERA II 1, 162 (5) < Koeru khk., Kapu v., Hällivere k. - Klarissa Böckler < Anna Mühlberg, s. 1854 (1927) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui loomad on ära nõiutud, siis tuleb ristamisi nurkadest, igast neljast nurgast prahti, igast nurgast kolm korda võtta. Ukse kohalt räästast kolm korda õlgi, kolm laastu uksepaku küllest; paku alt kolm korda prahti noa otsaga, siis sellega suitsetada haiget looma.
ERA II 1, 172 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hambavalu vastu aitavat ka kuuma sibula hoidmine põsel.
ERA II 1, 173 (1) < Helme khk., Tõrva l. - Eduard Treu < Anu Kustavus, üle 50 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra läinud Helme valla Möldre talu peremees talvel metsa heinu tooma. Olnud veel pime. Jõudnud korraga välja lähedaloleva Ennuse taluni ja sõitnud säält edasi. Korraga olnud ta Ennuse õues tagasi. Läinud säält uuesti minema, kuid olnud peagi jälle tagasi. See ärritanud peremeest ja ta jätkanud vandudes käiku. Ei midagi. Jälle leidnud end tagasijõudnuna Ennuselle. Viimaks pole peremees enam julenud otsekohe käiku jätkata, vaid oodanud hommiku valgeni.
ERA II 1, 178 (3) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Reet Treu (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mõnikord lõpeb loom äkki ära, või vinskleb veel enne vähe, siis öeldakse, et "kuri om läbi löönu"; või ka "lendäje om läbi löönu".
ERA II 1, 181/2 (1) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Ruuda Eering, 56 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
J. Eering ütleb, et pärast Krimmi sõda on olnud palju halltõbe, eriti sõdureil. Haige tantsinud kange külmavärinaga. Kuumutatud ahju ja pandud haige ahju, siis läinud haigus kergemini juurest.
ERA II 1, 183/4 (1) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Jüri Eering (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanausse talu talli taga olnud mingisugune puu, kuhu oli viidud vaimele andeid. Sääl olnud ka vana karjatee, mida viimati peremees poisil lasknud üles künda. Keegi öelnud, vist Kits Jaak, et see polevat hää, et too tanum üles künt. Uuel tanumal olnud alati karja metsaminekul ja kojutulekul uisk põõnutamas. Peremees käsknud oma sulaseil seda uiska maha lüüa. Siri Jüri oli ka talus sulane. Siri Jüri olnud kaval ja öelnud: "Paras, paras, kes su käsk siiä tulla, peremehe käsku peab täitma." Öelnud ussile nii, löönud ta ära. Uisk kadunud seega. Teised kolm sulast, kes sääl juures olnud, läinud kõik hulluks ja olnud narrikesed eluaeg.
ERA II 1, 185 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kusagil metsas olnud kord palgiriit, juba vanemast ajast olnud, mille alt tihti hommikuti ja õhtuti käinud välja must kass. Metsavaht lasknud palgid ära vedada ja siis hakatud igal ööl metsavahti tülitama, mis alles siis lõppenud, kui kohta pühitsetud. Siiski olnud veel tihti metsas kanget ulumist ja kukelaulu kuulda.
ERA II 1, 186 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kõrelaane metsas, Taageperas oleva silla alt käivat välja väike must koer.
ERA II 1, 186 (4) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kataja-Võndi metsas nähtud kord magavat põtra. Peremees tulnud kodust ja toonud püssigi ligi, et teda maha lasta. Lastudki. Korraga olnud aga põder kadunud. Hiljem tekkinud asemelle suur maakivi. Sinna metsa tekkis sellest ajast hiigla palju varese pesi ja poeginud sääl hiigla kombel.
ERA II 1, 192 (7) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra käinud üks väike hästi pika halli habemega taludes ringi ja juhatanud varandusi. Keegi läinudki juhatetud hõbedakasti otsima. Läinud kellegi teisega. Saanudki kasti juure, kuid kuulnud ainult hõbeda kõlinat, muud midagi.
ERA II 1, 192 (8) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ernst Kallas (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Kellegile juhatatud jälle Helme Köstrimäe rehe taga puuriida alla rahakast. Setvertnoi pudeli täis raha. Kästud aluspuu ots kõrvale kangutada ja sääl all olevat. Läinud mees vaatama ja näinud sääl väikese uru pudeli asemega. Pudel ise olnud kadunud. Et ta teistele enne oli kõnelnud, sellepärast ei saanud ta raha kätte.
ERA II 1, 201 (2) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Liis Oja (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Täid panna lepa pussi vahele ja visata tulle ütlemisega: "Mine sinna, kust oled tulnud!" Kohe kaovad täid lõpulikult.
ERA II 1, 201 (3) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Liis Oja (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Pihlakane pulk ära õõnistada ja öösel korjata õõne sisse täisid, punn pääle panna ja tulle visata sõnades: "Mine sellele tagasi, kellelt oled tulnud!" Siis kaovad täid seljast ja lähevad selle juure, kes nad on teisele selga nõidunud.
ERA II 1, 202 (8) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Liis Oja (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall olevat rohkesti levinenud vanade soldatite seas. Ilmuvat kange päävaluga.
ERA II 1, 212 (12) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Liis Oja (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Räigi talu karjamaal on suur kivi. Selle kivi all elutsevat vanatont. Teda olevat tihti õhtuti nähtud väikse poisikesena, kel hiigla pikk habe ja seljas hallid riided. Tulnud jutustajale vastu ja öelnud: "Vanaema, kus sa lääd?" ja: "Kas sa kulda ka tahad?" Jutustaja pole julenud pakkumist vastu võtta, kartnud: "Ega ei tiiä, mis sest võib tulla."
ERA II 1, 216 (5) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ann Altement (1928) Sisestas Kirke Mark 1999, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lepaurvad - leivaurvad,
kaseurvad - kesvaurvad,
haavaurvad - kaeraurvad.
Jämedad ümargused lepaurvad - näljaurvad.
ERA II 1, 218 (12) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ann Altement (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli arstimiseks võetagu konna verd, lastagu pudelisse, pandagu tilk vett sekka ja antagu haigele, siis paraneb pea. Olevat hää eduga proovitud.
ERA II 1, 222 (22) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ann Altement (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui Koot ja Reha ning Sõel enne hommikust agu loojunud sügisel, siis olevat oodata ilusat suve.
ERA II 1, 222 (23) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ann Altement (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui hele täht ees ja tume taga seisvat, tulevat vaene aasta. Siis ajavat sulane peremeest taga. Hele - peremees, tume - sulane.
ERA II 1, 222 (24) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Ann Altement (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui õhtust aotähte pole näha, siis ei saa otri, kui aga pole hommikust aotähte näha, siis ei kasva rukkeid.
ERA II 1, 224 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Reet Heidemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Inimesele, kes halli sõitis, anti juua kust, suitsutati kadakate või kuuskede suitsuga ja pandi arstimise otstarbel ka lauta sõnniku alla.
ERA II 1, 224 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Reet Heidemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sammaspoolikuid arstiti selle inimese süljega, kes merevett oli joonud. Teiseks oli veel sarnane sammaspooliku arstimisviis: tehti terava nõelaga kuusnurk kasetohule ja siis pidi arstitav viskama tohu tulle nii, et ta ise ei näe, millal toht hakkab põlema.
ERA II 1, 224 (3) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Reet Heidemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maalisi arstitakse veega, mille sisse on pandud üheksa tulist sütt ja 9 maakivi. Tolle veega pesti siis maalisi. Ka on olemas maaliste heinad.
ERA II 1, 225 (6) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Reet Heidemann (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra käinud keegi Kuke Matsi nimeline isik Nohka talu taga kaevamas. Nimelt otsinud ta raha, kuna talle juhatatud öösel, et sääl raha olevat.
ERA II 1, 229 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Mari Heidemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kord leidnud üks tüdruk kapsapeenra vahelt terve hulga tillukesi mehekesi ja noppinud nad põlle sisse. Need olnud siis härjapõlvlased.
ERA II 1, 230 (7) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Mari Heidemann (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kord tahtnud vene naine kedagi hirmutada. Pannud kasuka karvupidi selga ja läinud põõsasse, ise teinud ikka: "Mõmm, mõmm." Möödamineja ütelnud: "Jää selleks, kes sa praegu oled!" Nii saanudki sellest karu.
ERA II 1, 233/4 (1) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Mari Reimundt (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall ei taha kuidagi paraneda. Mõnikord siiski olevat ta paranenud üsna kergesti. Tihti paranenud lihtsalt soojas vannis käimisega. Mõnikord jäänud ta järele ka ahjus käies. Mõnikord lahkunud haigus ka siis, kui haiget heidutati. Hall hakkab suure külmavärinaga. Hiljem lisandub sinna ka päävalu. On ka hakkaja ja kurnab haiget rängasti. Halliks kutsuti haigust seepärast, et ta hakkas suure külmavärinaga ("Hall tähendes jo külmä").
ERA II 1, 234 (3) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Mari Reimundt (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra läinud keegi metsa teatud kohale minema, eksinud aga ära ega ole saanudki minna. See olnud kõik võrgutaja süü, kes jäljed ära seganud.
ERA II 1, 234/5 (4) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Mari Reimundt (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Inimene moondatud vanasti sõnadega küll soendiks, küll muuks. Ka rääkinud siis loomad ja linnud. Korra olnud üks tüdruk, kes öösiti tihti saladuslikul teol. Uuritud järele ja leitud, et käinud soendiks ja murdnud parajasti koplis varsa.
ERA II 1, 244 (12) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Reet Ilves (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Vanasti pandud ka raha ja muud kallist vara sõnadega inimeste eest varjule nii, et ainult need, kes noid sõnu oskavat, varanduse võivat kätte saada.
ERA II 1, 244/5 (13) < Helme khk., Taagepera v., Karjatnurme k. - Eduard Treu < Reet Ilves (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra teinud (sillutanud) Tarvastu mehed Taagepera Vanamõisa kohal teed ja heitnud öösel metsa magama. Korraga öeldud ühele teetegijale unes: "Võta lapi ja kaeva oma pää kohalt, siis leiad rahakasti." Mees ärganud, pole aga unenägu uskunud ja heitnud uuesti magama. Veel teine kord öeldud talle sama. Mees täitnud siis käsu: võtnud labida ja visanud paar korda mulda, kui tunnudki rahakasti labida vastu põrkavat. Võtnud välja, pannud vankrile ning sõitnud koju. Käskinud teistel oma osa teed ka ära teha ja lubanud kõik ausasti ära tasuda.
ERA II 1, 248 (3) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Jaan Erdfeldt, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli tulnud vanasti õige tihti ette. Halliks kutsutud teda seepärast, et inimene tema käes värisenud kui külma käes.
ERA II 1, 249 (7) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Jaan Erdfeldt, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pole tohtinud igas kohas magada. Sarnaseid vanu kohti olevat palju olnud. Tihti olnud selle tagajärjeks kägistamine või mõni halb haigus.
ERA II 1, 252 (3) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli haigust tulnud vanasti palju ette. Ta tulnud kange külmavärinaga. Ta tulnud külmetamisest. Arstitud teda nii, et pandud inimene vankri redelitega sooja ahju ja antud süüa seasööki. - Jutustaja on ise ka põdenud halli.
ERA II 1, 254/5 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti olnud palju sarnaseid pahu vaime, kes inimesi nende teelt eksitanud, küll metsas, küll lagedal. Olnud korra keegi mees, kes tahtnud hobusega läbi metsa sõita koju. Eksinud siis teelt, ega ole enam õigele kohale saanudki. Käinud juba mitu korda ühel ja samal kohal ning lõpuks kukkunud kõige hobusega läbi jää järve. Vanasti tulnud palju sarnaseid juhtumisi ette, kus inimesed kurjelt vaimelt lihtsalt kõrvale meelitatud ja surmatud.
ERA II 1, 255 (4) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra tahtnud keegi mees minna Liivakult Alale läbi metsa. Läinud, läinud. Olnud ka pime. Jõudnud Väljassoo ligidale vaendikule, kui korraga leidnud enese olevat kirikaial (surnuaial). Olnud äkki haudade vahel. Kusagil puu otsas olnud valged linad kuivamas. Mõelnud: mis asi see on? Kust ta nii ruttu surnuaiale jõudis? Arvanud selle siiski olevat paha vaimu töö, kes ta metsas eksitas. Läinud hobuse nina alla ja teinud sääl pahema jala kannaga risti ja korraga olnud ta vaendikus tagasi.
ERA II 1, 256 (6) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra tulnud Savi Jaan läbi Kõrelaane kodu poole. Ta tulnud nimelt Tilga kõrtsist. Läinud, läinud, jõudnud Mihkli niiduni ja korraga olnud Tilga kõrtsi ees tagasi. Käinud niiviisi kolm korda. Ikka saanud kuni Mihkli niiduni ja säält Tilga kõrtsi ette tagasi, aga koju pole jõudnud.
ERA II 1, 256/7 (7) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Juula Ilves, 96 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Nirgi pool teinud võõra valla mehed teed ja nad jäänud sääl magama metsa. Unes õpetatud ühele, et raha olevat ta pää all. Võtku ta labidas ja visaku kolm korda päält mulda, siis leidvat raha. Mees ärganud, tõusnud ja teinud nagu õpetatud ning saanudki hulga raha.
ERA II 1, 261 (2) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Leena Pinka (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli haiguse juures läinud inimese pää juustest lagedaks. Teda arstitud harilikult ahjus.
ERA II 1, 290/2 (2) < Tartu l. < Tarvastu khk. - Eduard Treu < Martin Lubi (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Korra olnud palgivedaja metsas tööl. Olnud parajasti lõuna. Ta rakendanud hobuse lahti, teinud tule maha ja istunud ree äärele sööma. Samal silmapilgul tulnud hunt sörkides tema poole. Nähes seda talumees vaadanud ümber, et parajat "käealust" leida. Pole olnud muud paremat kui reeais ja mõelnud sellega hunti õpetada. Kuid märgates, et hunt teravasti ta kõri silmitseb, pole julenud seda teha. Mõelnud siiski teda tappa. Võtnud tüki leiba pussi otsa ja annud hundile, tahtes nuga hundile kurku lüüa. Hunt napsanud leiva pussiga ja teinud minekut.
Mõne aja pärast läinud mees kõrtsi ja näinud oma pussi laual. Silmitsenud siis seda hoolega, kuni kõrtsimees teda küsitlenud, miks ta seda pussi nii silmitseb? Mees vastanud, et ta tundvat selles oma pussi, mille hunt temalt metsas ühes leivatükiga varastanud ja minema jooksnud. Kõrtsmik naeratanud ja öelnud, et tema see olevatki, kes talt pussi varastanud. Nimelt olla kuri nõid ta libahundiks moondanud ja töömees olla seega, et ta pussiga leiba annud, nõidusest vabastanud. Kõrtsmik tänanud meest hääteo eest ja annud talle pussi tagasi, hulga raha vaevatasuks veel päälegi.
ERA II 1, 396 (96) < Tartu l. < Tallinna l. - Paul Ariste < Aleksei Kuusik, üliõpilane, 17 a. (1927) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kolm vanatüdrukut.
Kolm vanatüdrukut heitnud õhtul magama. Ühel olnud suu allapoole viltu, teisel pahemale, kolmandal paremale. Üks ütelnud läbi hambutu suu: "Puhu tuli ära!" Teine vastand: "Puhu ise!" Viimaks üks hakand puhkuma. Pole saand kistutada: puhkund allapoole. Teine hakkand üritama. Pole ka saand: puhkund taas vasemale. Kolmas puhkund paremale. Viimaks kutsund kojamehe. See ütlend: "No mis see on!" Ja korraga puhkund tule ära.
ERA II 1, 402 (106) < Tartu l. < Haljala khk. - Paul Ariste < Mart Lepik (1827) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kurt.
Pikne löönd majja sisse. Peremees pole hästi kuulnud, ütlend tütrele: "Leena, mine vaata, kes sääl koputas!"
ERA II 1, 504 (1) < Pühalepa khk., Suuremõisa k. - Paul Ariste < Anna Fried, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hallid loomad on merelehma töugu. Kord tulnud üks loom nagu siga merest välja. Pole mitte hüljes olnd. Vohi Simun leidnud. See meresiga olli suurest merest ära helvin.
ERA II 1, 505 (4) < Pühalepa khk., Suuremõisa k. - Paul Ariste < Anna Fried, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Eksimine. Helvatus tuleb peele. Lapsed olid möisa metsas. Helvatus tuli peele. Kui tulid möisa maande peele, siis tulnud muistus jälle peehe.
ERA II 1, 505/6 (5) < Pühalepa khk., Suuremõisa k. - Paul Ariste < Anna Fried, 78 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Libahunt olli vehem hunt. See kukub persest looma persest sööma (võtma). Vanahärra aas hundid Hiiumaalt ära. Kui hundid hulguvad, siis paluvad, mis jumal osaks andnud. Selle murdnud ära.
ERA II 1, 511 (2) < Pühalepa khk., Keremaa k. - Paul Ariste < Peeter Fried, 73 a., Mare Fried, 70 a. (1928) Sisestas Mare Kõiva 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Taevas loitleb "virmaline". (Virmalist ei tunne) Kui taevas loitleb, tähendab teist ilma- halva ikke- kui öhta, siis halba, kui homiku, siis hiad.
ERA II 1, 511 (4) < Pühalepa khk., Keremaa k. - Paul Ariste < Peeter Fried, 73 a., Mare Fried, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Misujuur on üks köhurohi. Kui sööma tahtmist pöle olland, sis anti.
ERA II 1, 512 (5) < Pühalepa khk., Keremaa k. - Paul Ariste < Peeter Fried, 73 a., Mare Fried, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hallid lehmad o ikka mereloomade sugu, on hiad lüpsilehmad - nee pöle sandid lehmad.
ERA II 1, 513 (13) < Pühalepa khk., Keremaa k. - Paul Ariste < Peeter Fried, 73 a., Mare Fried, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Kivivare Pühalepa kiriku lähedal./Kiriku lähedal on suur piklik kivivare. Selle on Vanakuri kandnud. Kui saand sinna kohta, laulnud kukk, Vanakuri põgenend ja lasknud kivid maha.
ERA II 1, 514 < Pühalepa khk., Keremaa k. - Paul Ariste < Mare Fried, 70 a (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Külmking. Külmking, üks rikkuja asi ta ikke olli.
ERA II 1, 516 (8) < Pühalepa khk., Suuremõisa k. - Paul Ariste < Anna Fried, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hekine rabandus - Jumal laseb südamest läbi. Hallikul suri hobune ära. Nagu must joon oli südamest ja sellast läbi lastud.
ERA II 1, 516 (9) < Pühalepa khk., Suuremõisa k. - Paul Ariste < Anna Fried, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus, sama haigus, kui hekiste keib südamest läbi.
ERA II 1, 517 (2) < Pühalepa khk., Vana-Kõrtsi t. - Paul Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pühalepa kiriku läheduses on 3 suurt kivi. Vana (s.o. kurat) kandnud neid vestitaskus ja tahtnud nendega Pühalepa kiriku torni puruks visata. Kivid läind aga mööda ja torn seisab praegugi.
ERA II 1, 519/20 (8) < Pühalepa khk., Vana-Kõrtsi t. - Paul Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Madrused reeksid, et kuskil jooksab meri alla. Vana madrus jutustas. Laev seelt välja ei saa. Kapten vettis värske surnu, sidus kövega mere. Vallaskala tuli ja vettis surnu suhu ja vedas nii laeva välja.
ERA II 1, 520 (10) < Pühalepa khk., Suuremõisa k. - Paul Ariste < Anna Fried, 78 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Üks vanast keis siit otsast 30 versta eemal metsa raiumas. Iga lauba öhta tuli kodu, hundi nahk seljas (s.o. libahundina, üleskirjutaja märkus). Muidu oli hundi nahk lautas.
ERA II 1, 521 (12) < Pühalepa khk., Vana-Kõrtsi t. - Paul Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jäljega kivi Pühalepas
Siit leind vana Kurivaim lebi. Jalajälg paes praegu alles. Leind Pühalepa paapsi. Neli musta hobust olnud ees, tulesoru taga. Üks vanamees ise negi, kui leks, tulesoru taga. Paapsis olli öpetaja Estermann, see tulli piibliga trepile vastu, siis leks vana Kurivaim tagasi.
ERA II 1, 523 (17) < Pühalepa khk., Vana-Kõrtsi t. - Paul Ariste < Jaagup Esko, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Saarnukis tulnud hall hobune merest välja. Pidand sääl sugu ka tegema. Siis läind tagasi merre.
ERA II 1, 526 (2) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Merest tuln hallid veised välja. Kui raudas kingega (kingad, millel rauad all) inimene saan mere poolt vasta, siis pöle tagasi saan, siis jeen moole (moale) teiste loomade sekka.
ERA II 1, 526/7 (3) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lambud on ka merest tuln. Niisukesi vesihalli lambud tuln loomade sekka, kui loomad mere eeres söön. Kui rauduskingega inimene sai vahele, siis jeend.
ERA II 1, 527 (4) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rahvas on meres elan ja oln. Meriinimesi on oln, aga see on vale. Kus meres vöib inimesi elada!
ERA II 1, 527 (5) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hülged on tuln vaaru väest, kui see sai hukka meres. Präägugit kutsutakse hülgeid vaaru vägi.
ERA II 1, 527/8 (7) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kallastu nömmes oln Vanapagana sepakoda. Minu isaisa köneles. Sääl pesn ka pesu. Pühaba homigu ka tein tööd; pesn pesu. Inimesid, kes ikke jumalat uskusid, hakkasid hurjutama. Vanapagan visan vee maha, kallan maha plaga-plaga.
ERA II 1, 531/2 (12) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas Leila Holts 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Loitleb taeva pääl (virmalised) loode ja põhja pool, tähendab külma. (Virmalised tunt uuema sõnana.) Neh! Pöhjamaal Lapimaal on külm ja valgut pole ilmaski. Siis laplased nägevad valgut, kui loitleb taeva pääl. Kas nee jütud tööd on! - Vanarahvas rääkis.
ERA II 1, 533 (16) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Vahel nöid ise läin ka hundiks. Murdn loomi ja kiskun. Puistan ennast, siis oln inimene jälle.
ERA II 1, 534 (20) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui inimene järsku merre läks, ei tule enam pääle kedagist, siis näkk on ära viind.
ERA II 1, 534 (21) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hälvadus tuleb pääle, ööldakse siis, kui inimene köib ühes kohas ringi ja'i saa välja (s.o. metsast), pööra riie pahempidi selga, siis saab väl´la.
ERA II 1, 535 (23) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulepesa on hää villirohi, kui tuulest on villid. Keeda pesa ära ja pese veega.
ERA II 1, 539 (2) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. jt. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Puterman või kuterman peab laevas olema, kui õnnetust juhtub. Inimese näol pidi ennast näitama.
ERA II 1, 540/1 (28) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanad mehed laevas kutsuti puterman, äi muud tää ühti - neh! Nad uskuvad seda praegut, et üks vaim on laevas, et mere vaimud näitvad, kui hukka hakkab minema. Üks laevamees rääkis, tema ise näind, oln luubiga merel. Teised magan. Nagu suur koer tuln kohe laeva. Kadun siis jälle ära - neh. See oln merevaim. Pärast läin laev hukka.
ERA II 1, 546 (1) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Poterman. 1. Poterman, -mani 'laevatont', 2. 'suur rott laevas', 3. poisid tegevad potermanni 'kisklevad omavahel'.
ERA II 1, 547 (1) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Kusta Tikerpuu, 60 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Poterman.
Vana rahva jutt on, et laeval on puderman. Üks tanska kapten oli ühe priki pääl - kahes mastis olid raad. See mees rääkis, kes ise oli näin, see oli mu seltsis laeval. Pruun koer tuln laeva, kapten näin. Läin üle parda. See mees oln ruulis. Oli ka näin. Noh oli, aga kus ta jäi. See öösi läin vanamees (=kapten) üle parda. Joon kangeste. - Mees ise rääkis, siis peab uskuma ka, et oli.
ERA II 1, 549/50 (4) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Aet Telk, 78 a., Toomas Kiin, 74 a., Juhan Nurk, 80 a., informandid apostlik-õigeusu preestri majas (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Külmking, külmkinga nimetust on kõik kuulnud, aga ei tea, mis see on.
ERA II 1, 551 (9) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Juhan Nurk, 80 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Putermann on laeva tont. Sedast on neli aastat tagasi. Olime Heltermaa sadamas töös. Sauna Mihkel olli poeaga ka. Poeg läks kripsu luubi pääl kolme soldatiga Vorpsi poole (Vormsi). Priidu (poja nimi) läks laeva, soldatid läin ka seltsi. Mihkel seisn trepi pääl ja näin, kui must koer tuln ja läin ka laeva. Sadama kubjal pole koera oln. Mihkel ütteln: "Äi Priidu tule enam tagasi." Vorpsi juures veesaabas aeas luubi kummusti. Priidu suri, kaks soldatit surid ka. Üks pääsn ära.
ERA II 1, 551 (10) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Toomas Kiin, 74 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
/Klabautermann ilmutub vahilolijale enne masti mahakukkumist/Putterman tein laevas keiksugu tööd. Kord näitan ikka sellele, kes öösi oln vahtis - esmalt ikka näitand - mast on tuln maha.
ERA II 1, 552 (11) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Aet Telk, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mu ema rääkis, et kari oln Röögu niitis. Senna Röögu niidi alla tuln merekari sööma. Karjane, naisterahvas, kudand vardu. Maaloomad läin senna merekarja sekka. Pullid oln ka. Nee jätnud sugu. Merekari kadun ära, naine kadun ka. Sest saan halli selts maale. Jah naine istun sääl, varraste kott käävarre pääl.
ERA II 1, 552 (12) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Toomas Kiin, 74 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Saarnukki pidan ka hooste kari käima (see on - merest). Mees pidan juures olema. Saarnugis oln viis mära hoost. Täkku pole oln märki. Kord kuuln, et hobused joosn ja hüpan. Teise kevade oln puha keigil varsad. - Ega see nii väga vanast olnud, kui mu ema täädis ja rääkis.
ERA II 1, 553 (13) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Aet Telk, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lambud ja sigu tuln ka merest maale.
ERA II 1, 553 (14) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Aet Telk, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hülged kutsutakse ikka vaaru vääks.
ERA II 1, 553 (15) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Aet Telk, 78 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanast, kui mindi lambud pesema, visati ikka kivi merre: "Näkk, näkk säh! Ma annan kakku sulle". Näkk vetab vees jalgust kinni. Mu va seltsimees läks tröömi hujuma. Näkk pidas kinni. Juhan olli. Mats läks appi, töi üles. Üks läks hobusid ujutama: näkk tembas maha. Näkk olema punakast karva koera moodi loom - punakaspruun - ega vanarahvas pöle muidu kivi vette heitn, kui kedagist pole.
ERA II 1, 554 (16) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Toomas Kiin, 74 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Nää! Minu ema rääkis seda. Va puunott oln mere ääres. Lapsed istun pääle. Üks ütteln: "Ooda, ma tulen istun näku hänna pääle." - Puunott kadun alt ära, pole oln midagi. Ta'i kannata, et ta nime ööldakse.
ERA II 1, 554/5 (18) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Toomas Kiin, 74 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Seda mina olen küll kuuln ja on oln koht, kus meri kokku keerleb. Ühel laeval oln pime kapten, vett maitsnud, siis täädnud kohe, mes koosi menna. Sääl, kus meri kokku keerlen, oln laevu nagu tapuaeas tapu pisteid - kaua sa oled, söömakraam löpeb otsa, sured nälga. Neh! Mehed annun kaptenile teist vett, merevett pole annun. Laev olngi keerus. Kapten üteln: "Mis te mind petn olete. Nüid peame surema." Oln tark mees, vetn ühelt laevalt värske surnu, pand liini otsa ja merre. Vallaskala vetn surnu kinni ja vedan laeva välja. Nii see pääsn. Teised keik jähid senna.
ERA II 1, 556/7 (1) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste < Liisu Poola, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Haigusist: kidumise haigus. Igasugust pikaldast haigust kutsutakse kidumise haiguseks. Selle vastu aitab pipar, türgipipar või koirohi, mis viina sees leotetakse ja siis troppidena juuakse.
ERA II 1, 557 (3) < Pühalepa khk. - Paul Ariste < informandid preestri köögis (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vill lei ka pääle. Villi oli kahte seltsi: punane vill ja sinivill. Villi vastu aitas taim haraliste lehtedega, üks mustjassinine mari keskpaigas. Selle taime lehti või mari pandi villi pääle.
ERA II 1, 560 (16) < Pühalepa khk. - Paul Ariste < informandid preestri köögis (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jooksi; jooksile tehti vanni kollase õitega jooksirohust.
ERA II 1, 560 (17) < Pühalepa khk., Kuri k. - Paul Ariste (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Häkise vastu aitas püssirohi ja triivistük suitsetadi siis.
ERA II 1, 567 (3) < Reigi khk., Kodeste k. - Paul Ariste < Johannes Leiger, 20 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kõrgessaares Ninaja küla juures on üks mägi, kus ikka midagi juhtub. Üks mees läind hommiku mõrdu seadma. Heitnud natukeseks ajaks mäele pikali. Silmad läind aga kinni, kui üks ütelnud: "Mine ära, siin ei tohi magada." Mees ärkand selle pääle üles, aga heitnud uuesti jälle magama. Jälle ütelnud üks: "Mine ära, siin ei tohi magada." Jälle jäänd mees uuesti magama. Nüüd üteldud: "Kui sa ära ei lähe, siis sa siia jäädki." Mees katsund, et sai minema. Küllap tal ikka niipalju hirmu oli, et ära läks ja teistele rääkis.
ERA II 1, 583/4 (9) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Villem Kapel, 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Puterman on igas majas ja laevas. See on vaim. Kui ennast näitma hakkas, laevast välja läheb, siis laev läheb hukka, varsti, vana Orjak rääkis, - kaks-kolm aastat tagasi suri - ise näind: puterman olnd ees preidi pääl. Pistis minema. Pääva kolme-nelja pärast laev läind randa (sai hukka).
ERA II 1, 584 (10) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Villem Kapel, 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hülged on inimeste pooledvennad. Olen ikka kuulnud. Nad on siis sündind, kui Egiptuse söavägi sai hukka. (Kalasavalisi inimesi ei ole kuulnud ega tunne.)
ERA II 1, 584 (11) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Villem Kapel, 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkk, näku. Kui näkk on nähtav, siis on midagi halba sündind. Paopa külas on hall lehm tulnud karja hulka. Karjalapsed läind loomale selga. Üks jäänd üle. See ütelnud: "Nääh, mul põle enam ruumi! Ma istun näku täku hänna pääle." Kui selle ütelnud, siis sulas hall loom ära, polnud enam kuskil. - Mu isa ja ema ikka nõnna rääkind.
ERA II 1, 588 (3) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Maret Kapel, 67 a., Liina Sikkel, 50 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Triivistük on äkise haiguse vastu.
ERA II 1, 588 (6) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Maret Kapel, 67 a., Liina Sikkel, 50 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui inimene eksib ära, öeldakse: läks pööriduse sisse. Kui miski riie pahembidi pöörata, siis saab sellest lahti.
ERA II 1, 588 (7) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Maret Kapel, 67 a., Liina Sikkel, 50 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmhaigus. Lilbi külas ühel poisil olnud külmhaigus. Värisema ajand. Siilidega rohistadi. Siilisid on kahte seltsi: koerasiil ja siasiil. - Teisega rohistadi. Siili verega rohistadi.
ERA II 1, 588 (8) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Maret Kapel, 67 a., Liina Sikkel, 50 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui loomal oli äkine, tehti väävli suitsu, anti loomale looma oma verd.
ERA II 1, 591 (18) < Reigi khk., Malvaste k. - Paul Ariste < Maret Kapel, 67 a., Liina Sikkel, 50 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hallid lehmad hiad lehmad. Need on mereveisse seltsi.
ERA II 1, 593 (2) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Puterman või kuterman peab laevas olema, kui õnnetust juhtub. Inimese näol pidi ennast näitama.
ERA II 1, 593 (3) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Sedavisi küll on oln - mina pole seda küll näind, et merest on tulnud hallid lehmad ja saand seda seltsi.
ERA II 1, 593/4 (4) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Merest on mehed kord kinni võtnud looma, mis pole olnud hüljes ega pole ka olnud inimene. Mehed viind maale. Pole sääl rahul olnud. Mehed viind tagasi mere ääre. Mere ääre pääl kummardand, et tagasi lastud. Olnud ikka enam inimese moodi.
ERA II 1, 594 (5) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hülged on vaaru vägi, mis Punases meres hukka sai.
ERA II 1, 594 (6) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ükskord lapsed mere ääres mängind. Vähene varss tulnd sinna. Lapsed istusid selga. Üks pole enam sündind. See ütelnd: "Oot, oot, ma tulen ka täku-näku saba". Keik kadund ära - nime pole tahtnud. Laste lasu jään maha.
ERA II 1, 595/6 (8) < Reigi khk., Kauste k. < Reigi khk., Pihla k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Üks pruutpaar tulnd laulatamast. Tulnd. Pruut läind metsa kord maha. Metsa. Läind ja läind. Pulmalesed ei näind enam mette kuskil. Kord olnud mees metsas halgul. Hunt tulnd juure, kui tule ääres söönd. Mees ajand ära: "Mis sa sii minu juures ilad!" Teine pääv tulnd hunt jälle söögi ajal mehe juure. Mees and tüki leiba. Hundi karv tulnd sellast ära - olnd pruut. Tüdruk tänand meest, et andis leiba.
ERA II 1, 596 (9) < Reigi khk., Kauste k. < Reigi khk., Pihla k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Ilveshunt hakand looma ikka takkaotsast sööma.
ERA II 1, 600 (29) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Anna Nigul, 84 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui ära eksind, pööra miski asi seljas tagurpidi, siis saad välja.
ERA II 1, 601 (1) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Juhan Tikerpuu, metsavaht (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ühe laeva pääl oli kaks putermani. Läind omavahel tülli, kummal on õigus laeval olla. Läind kapteni juure küsima, kummal on õigus. Kapten küsind: "Kumb teist esiti laevale tuli?" Üks ütelnud: "Mina tulin esiti. Ma tulin siis, kui laeva hakati vette ajama." Teine ütelnud: "Ma tulin juba siis, kui kiil pandi, kui esimene laast löödi." Kapten andnud teisele õiguse, ja see jäänd laeva.
ERA II 1, 601/2 (2) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Juhan Tikerpuu, metsavaht (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Üks lugu on kaunis uuemast ajast. Peet Laupa rääkis seda. Tema oli Hiiu krahvil madruseks. Sel ajal oli meri ka krahvi oma. Ühel mehel oli laev, aga krahv ajas maksud nii kalliks, et mees pidi laeva ära müüma. Krahv ostis laeva omale. Taani mees Hibsen oli kapten. Laev tuli propsilaadungiga. Laupa olnud sel korral just vahiks. Olla olnud kaunis hää ilm Biskaja lahes Hispaanias. Laupa näind kui kapteni kajuti poolt tulnud punane koer ja hüpand merre tagumise purjumasti kohalt. Teisel ööl hüpand kapten vette just samast kohast. Mehed kuulati läbi, aga keegi ei teadnud midagi, miks kapten hüppas.
ERA II 1, 602/3 (3) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Juhan Tikerpuu, metsavaht (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Üks vähene putermani juhtumine oli sõja ajal. Tahkunas üks laev ajas sõrad põhja. Laev jäi randa. See oli päris tõsine lugu. Venelased olid laevas vahiks. Iga öösi oli teine. Venelased uskusid kangesti, mis eestlased rääkisid, et laevas on puterman. Üks venelane kuulnud laevas kolinat, laskis hirmu pärast enese maha.
ERA II 1, 604 (5) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Juhan Tikerpuu, metsavaht (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Minu ema rääkis ühtepuhku - Hellamaa pool Põlendmaa juures ikka kurikaga pekstud. Peksjad kutsund rahvas Põlendmaa neitsi. Hommiku ja öösi pesnud. Ükskord Põlendmaa neitsi huiland metsas. Üks vanamees hakand huilgama - Hellamaa Kivi-Tõnis. Otsind hoost metsas. Üks huiland vastu. Tulnud vanamehele metsas vastu. Hüpand ühe jala pääl. Punane küütkuub olnud selgas. Karjund vanamehele üsna kõrva: "Iüü!" Vanamees tuli kodu ja oli neli nädalat haige.
ERA II 1, 604/5 (6) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Juhan Tikerpuu, metsavaht (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Üks vanamees rääkis. Ma arvan, ta ikka midagi kuulis. Kodeste järve ääres ikka kuuldud - Kodeste Toomas rääkis. Tema isa-isa olnud metsas loomi otsimas. Kodeste järve ääres metsas kuulnud: Kodeste pool jälle keegi huiland. Läind tagasi. Hääl huiland: "Tule siia!" Saand järve juure. Järve ääres liivaselja pääl olnud tuli. Tule ääres istund suur naisterahvas ja kudand vardaid. Tule paistel vilkund vaskvardad näks ja näks - vanamees katsus, et sai koju ühe vaardiga.
ERA II 1, 605/6 (7) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Juhan Tikerpuu, metsavaht (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Siin on üks vana metsavaht Sihi-Jüri Sihi kohal. Vana Jüri olnud suure järve ääres, kui hakand ühest kohast kangesti vesi keema. Üks asi tulnud veest üles ja tema poole tulema. Jüri oodand, püss kaenlas. Võtnud ristiga hõbekuuli ja lipsti sisse. Tulnud ligi, olnud ilmatu suur uss, suu lahti nagu heinahark. Jüri lasnud paugu ja pistnud ise koju. Söömavahe pärast läind vaatama. Järves olnud nagu viinapotska tükid vee pääl. Minu isa ütelnud Jüri vastu, et kas need haisema ei läind. Jüri ütelnud: "Ei tea, kuhu nad jäid."
ERA II 1, 606/12 (8) < Reigi khk., Kauste k. - Paul Ariste < Juhan Tikerpuu, 66 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Saarnuki laiu juures olnud see juhtumine. Sääl on üksainus talu. Sääl olnud kaks venda omavahel riius. Teine nendest olnud vaikne ja vaga mees. Teine tahtnud teist kohast välja kihutada. Kord läinud vagane vend hülgeid püüdma. Mere ääres olnud suur kari halle loomi. Olnud võõras kari. Loomad olnud vaiksed ja taltsad. Vend ajand loomad koju. Saand teise venna juure. See küsind: "Kust sa need loomad said?" - "Pidin minema hülgejahile. Leidsin mere äärest loomad, ajasin koju." Vend küsind: "Kas veel oli?" - "Jah oli suur kari. Mulle aitab sellest küll toita ja lüpsta." Vend ja isa ütelnud: "Sa ikka hull oled. Molkus, ajand kõik koju." Isa ja teine vend läksid teisi loomi ajama - "Kuidas sa kätte said?" - "Ma läksin kotti ja heitsin. Kuulsin pladinat. Tegin koti suu lahti, nägin karja ja ajasin koju." - Isa olnud pääihnus. See ütelnud: "Oot, ma lähen vette ja ajan välja". Vend lasknud isa kotiga vette. Habe teind veel pull! pull! Vend ütelnud: "Olgu pullid või lehmad, aja aga välja." Võtnud natukese aja pärast isa välja - isa surnud. - See halli seltsi kari olevat praegugi Saarnukis alles. Ma siis kuulsin, kui olin koolipoiss.
ERA II 1, 618 (4) < Reigi khk., Kodaste k. - Paul Ariste < Peeter Leiger, 45 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kodeste järves olnud näkuneitsi. Minu vanaisa tulnud kord järve ääre karjaga. Näku-neitsi istund kivi otsas ja kudand sukka näkk-näkk-näkk. Siis läind järve. Suur mürin olnud taga.
ERA II 1, 618 (5) < Reigi khk., Kodaste k. - Paul Ariste < Peeter Leiger, 45 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Meelste mäel nähtud näkuneitsit ja suurt musta härga. Sihi Madis, julge mees, tahtnud härjale vastu minna. Näinud pimedas tee ääres kaht kollakat silma. Lasknud hää piraka ja pand siis ise minema. Läind siis teine päev vaatama. Ise oma härja lasknud jalust vigaseks.
ERA II 1, 620 (8) < Reigi khk., Kodaste k. - Paul Ariste < Peeter Leiger, 45 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Puterman see peab kuulutama, kui laevas juhtub midagi. Siis on kolinat ja klobinat kuulda.
ERA II 1, 620 (9) < Reigi khk., Kodaste k. - Paul Ariste < Peeter Leiger, 45 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rotid lähevad laevast ära, enne kui laev hukkub. Linna all lähevad ära. Üks suur Ameerika laev pidand sõitma ainult poole tunni tee. Sadamas tulnud kõik rotid maha. Laev läinudki hukka. Pole ükski pääsnud.
ERA II 1, 648 (1) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Putermann.
Ühes laevas olnd kaks putermanni. Läind omavahel prudama, kummal on öigus laevas olla. Läind viimaks kapteni juure. Kapten küsind: "Kumb teist ennem oli?" - Üks ütelnd: "Ma tulin siis laeva, kui seapuu maha pandi". Teine ütelnd: "Ma tulin siis, kui föörmast püsti pandi". Kapten mõtlend järele, kummale oleks kasulikum öigust anda. Kui annad sellele, kes siis tuli, kui föörmast pandi, siis läheb teine köige seapuuga ära. Ütelnud: "See jääb laeva, kes siis tuli, kui emapuu pandi." - Teine läind kohe minema ühes purjudega ja mastiga, et raksunud.
ERA II 1, 650 (3) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Puterman.
Puterman näitab ikka enne önnetust. Ükskord madrus olnd vahtis. Üks vööras mees tulnd üle teki ja hüpand merde. Madrus mötelnud: "Nüüd ikka tuleb midagi." Natukese aja pärast tulnud kapten ise välja ja hüpand säält samast kohast merre.
ERA II 1, 650 (4) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkmankrundil on ikka näkke palju. Viivad mehed ära.
ERA II 1, 650/1 (5) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
1849-1882 oli Köpus mees - Köpu-isand - Jüri Saar. Jüri oli suur kalaharrastaja, käis ikka öösi toosel. Korra oli öösi Kuiva laukas. Järsku näind, et näkk istund kivi otsas. See kivi olnud hoopis kaugel kaldalt. Olevat olnd naisterahvas. Sest ajast ei ole julend enam toosel käia. Aga see on fakt, et ta ikka midagi nägi.
ERA II 1, 651 (6) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a., kooliõpetaja (1928) Sisestas Jaanus Libek 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui taevas loitis, siis minu ema ikka kartis, et vaimud on. Möned uskusid ka, et tulepurskav mägi ajab tuld, et nüüd tuleb ilma löpp.
ERA II 1, 651/2 (7) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmking on vaim, mis on metsas ja sois. Püiab eriti väheseid lapsi, kui need huilgavad metsas ja karjuvad. Külmkingal on inimese pia ja hobuse kere. Vilistamise piale tuleb külmking juure. Umbnõmme Ingli poegi ikka hermutas, et ärge huilake, külmking tuleb. Poisid ei kuulnud. Korra Pärnaku metsas keegi huiland. Poisid huiland vastu. Tulnd naine nagu kaelkirjak, jalad olnd kui raiepakud. Öinu soos olnud õieti rohkesti külmkingi. Köpu meeste heinamaad on enamasti sial. Kui sinna mindi, siis hakati ikka vara tööle, et ruttu saaks heina ära. Hommiku vara koi ajal, siis ikka nähti, et siin ja sääl pöösa ääres oli nagu mees. Mõni julgem hakkas sügavalt uurima - olnud kured, need sial pesitand. Aga kindlasti usuti, et on külmkingad.
ERA II 1, 652/3 (8) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ristnas on koht, kus ikka näkku nähtud. Kui keegi heitand sinna magama, siis aetud ära: "See koht on meie. Kui sa ära ei lähe..." Seel olnd Ninaje metsas. Lupi mäel ka kuuldud seda. Isa vend heitnud kord sinna meelega magama. Üks ajand ära: "Mihkel, mine ära!" Ei tema pole läind. Siis öeldud teine kord: "Mihkel, mine ära." Siis läind isa vend hirmuga minema.
ERA II 1, 654/5 (12) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maalane on nahahaigus. Ted on mitmet seltsi: rägumaalane 'tihedad plekikesed nahal', lappmaalane 'suured punased lapid nahal'. Esimeste vastu aitab rägurohi 'vesivirn'; teise vastu tuulevarsigud 'hobuseoblikad'. See on tõsi, et need haigused tulevad tuulest, aga vanast usti, et on vaimust; näitad vaimule tussu ja siis tulevad.
ERA II 1, 668 (32) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Köpus on kolm kivimürakat. Kaks on Vilimaa karjamaal, 60-70 sülda vahet. Kolmas on sial paar kilomeetert eemal. Vanasaadan tahtnud Köpu kabeli ukse kividega kinni matta. Näärilauba öösi, kui ta on valla ahelatest, hakand kive tooma. Kassaarest toond Köppu. Kaks tükki olnud teine teises vestitaskus. Kolmas olnud kübara ääre pial. Vilimaa kanad hakand kaagutama: "Oot! oot!" Teine ütelnud: "Saab, saab!" Kukk laulnud: "Tooge ta kord veel mu kätteeee!"
Vana arvand, et on tema kohta. Pilland hirmuga kivid maha. Kolmas kübaralt kukkund Kivipao äärele.
ERA II 1, 669 (33) < Reigi khk., Kõpu v. - Paul Ariste < Gustav Lauri, 49 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Köpus on Suurikpöllu kivi. Vägimehed hakand vöidu viskama. Ei tia, kes teine oli, aga teine oli Vanapagan. Seisnud praeguse Puski kiriku lähedal Ümatsi või Ümarkantsi määl. Sääl on praegugi tondid. Tontide teerajad käivad määst alla. Määl on kaks latva. Teisel ladval on külje pial nögu sees. Kui kivi visand, olnd teine teise mää otsas. Vägimees saand vöitjaks: kivi läind Köpu möisa Suurikpöldu, teise oma kukkund Arepsi kopli. Kui visand, siis vägimehe jalg libisend. Sellest tulnud ladvale nögu sisse.
ERA II 1, 672 (3) < Reigi khk. - Paul Ariste < Simeon Viin, 57 a., Ann Viin, 58 a., abielupaar (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmking on sama, mis nook.
ERA II 1, 672/3 (4) < Reigi khk. - Paul Ariste < Simeon Viin, 57 a., Ann Viin, 58 a., abielupaar (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
/Klabautermann kassi ja preili näol/Puterman on laevas. Pihla Juuli Villem - Orjaku Villem jäi talveks laeva vahti, kui laev jäi talvekorterisse. Üks soome laev olnud ka. Siis jäi kaks laeva vahti. Soomlasel olnud suurem ja soojem laev. Orjaku Villem läind soomlase laeva ruhvi korterisse, sääl käis must kass. Hüpand voodi pääle ja tema rindade pääle. Ruhvi uks olnd kinni, ja laevas pole olnd ühtki kassi. Villem ajand kassi ära. Jälle tulnd tagasi. Niiviisi aand kolm korda. Siis vett püksirihma ja kleiutand sellega. Kass kadund ära. Läind suure ruhvi ja löhkund sääl keik riistad peeneks. Pärast tuln kena preili sisse. Kui soomlane tulnd sinna, Villem rääkind, et niisugune asi on laevas. Soomlane ütelnud: "Meie täätsime küll, et on. See on juba siis kutsutud, kui laev tehti."
ERA II 1, 673 (5) < Reigi khk. - Paul Ariste < Simeon Viin, 57 a., Ann Viin, 58 a., abielupaar (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ühes laevas oli kaks putermanni. Läind ise tülise, kummal neist on öigus laeval olla. Läind kapteni juure otsust saama. Kapten küsind: "Kumb tedest enne oli?" Teine üteld: "Ma tuli siis, kui looskiil pandi." Teine üteld: "Ma tuli siis, kui vöörmast pandi." Kapten andis sellele öiguse, kes siis tuli, kui looskiil pandi. Teine läks tükkis mastiga minema.
ERA II 1, 674 (6) < Reigi khk. - Paul Ariste < Simeon Viin, 57 a., Ann Viin, 58 a., abielupaar (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui puterman näitab, siis on santi ilma või häda. Ükskord puterman tuli roolimehe juure ja käskis kursi teisale pöörata. Roolimees ei teind. Annun siis roolimehele möda pääd, et läksus. Roolimees läks tüürimehele rääkima. Tüürimees käskis kursi nii vetta, nagu puterman ütles. Kolme pääva pärast said sinna, kui laev oli üsna vaibumas, oli merehädas.
ERA II 1, 688 < Reigi khk., Kärdla k. - Paul Ariste < Pauliine Jõeleht, 89 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Meres oli naekn. Kaevus ei olnud.
ERA II 1, 691 (8) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Rootsi riigi varandust peab olema Eestis maa all mitmes kohas keldrites.
ERA II 1, 691 (9) < Reigi khk., Rootsi k. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hülged on vaarao sõjaväest tekkind. Nad on vaarao rahvas - faro folk.
ERA II 1, 691 (10) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Undebigiar on see, kui magad sandil kohal maas ja naha külge tulevad punased laigud. Neid arstitakse nii, et keha määritakse tahmaga sisse.
ERA II 1, 691 (11) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa all peab inimesi olema ka.
ERA II 1, 693 (19) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestasid Kristiina Niilus, Mare Kõiva 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised - nordnbfækst (põhjavälk) tuleb õhu segadusest või tulemägedest, mis tuld välja heidavad. Kui virmalisi nähakse, läheb külm ilm sulale ja sula ilm külmaks.
ERA II 1, 693 (20) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Igas laevas on vaim - skoeps andan. Samuti on igas majas vaim - andan.
ERA II 1, 693 (21) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui oled metsas eksind, pane müts pahempidi pähe, siis saab välja.
ERA II 1, 694 (24) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jõululaupäev visati õnne pääle - po-lika (han kostar lika) õlgi vastu lage. Kui palju jäi pidama, siis oli hää õnn. Kui ühtki ei jäänd, siis oli lootus otsas.
ERA II 1, 696 (29) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
levavargen, livavargen - ilveshunt, kes hakkab looma sööma takkapoolt.
ERA II 1, 704 (46) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ühekorra Suurelmaal tarkmees tegi kaks tüdrukut hundiks. Seisnud akante taga ja ulund kui hundid.
ERA II 1, 708 (55) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Puterman - skoeps and.
Üks must koer tulnud laeva. Laev olnud merel. Koer hüpand üle parda merre. Samast kohast läind kapten merre.
ERA II 1, 708/9 (56) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Laeva Peeter rääkis: Üks mees tulnud laeva ja ütelnud kaptenile: "Minge siit koosi." Laevamehed pole tahtnud kuulata. Kapten käskind: peab minema. Sääl olnud laev hukkumas. Päästet ära.
ERA II 1, 709 (57) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
(Sama motiivi tunnevad ka Hiiu rootslased.)
Üks mees tulnud tüürimehe juure: "Pea seda koosi." Tüürimees pole pidand. Võõras võtnud rouliratta kätte ja andnud tüürimehele klopsti vastu kõrvu. Pöörand laeva kõrvale. Pidand just kaljule minema. Päästis nii laeva.
ERA II 1, 709/10 (58) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Tinkamäel - see on üks rootsikeelne nimi - näind, et lehm tulnud merest välja. Tüdruk lüpsnud ja pärast pälistand pääd. Kutsund lehma: "Kut kut, bruna, ap link. Skota runa." Siis läks merre.
ERA II 1, 709/10 (59) < Reigi khk., Rootsi k., Mikaste-Kristi t. - Paul Ariste < Juhan Beekmann, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mereinimesi on. Alt on kala saba. Päält on inimene. Üks naisterahvas võet võrkudega kinni. Olnud ilusad rinnad, olnud vannis vees ja siis viidud mööda linna. Kolmandal päeval last merre tagasi. Olnud nii hää meel. Kolm korda tulnud veest välja ja nokutand pääd. Rääkida pole osand. Näkk on paljalt nägemine, aga see olnud päris elav loom.
ERA II 1, 720 (3) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a., kaasa aitas Mariie Viitra (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hallid loomad piavad meriveissed olema.
ERA II 1, 721 (4) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a., kaasa aitas Mariie Viitra (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanast olid madalad laevad. Siis merineitsid hüpand üle laeva teise külge merre. Vaatand meestele otsa, kui hüpand. Kala saba oln. Need olid näkineitsid.
ERA II 1, 721 (5) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a., kaasa aitas Mariie Viitra (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Köppus on ikka näkid olnd. Üks rääkis. Läind homigu vara karja. Tiigis olnd kolm, neli tükki palgi pial. Palk veerend natuke, siis läind jälle sisse. See inimene ise elab, kes seda näind.
ERA II 1, 725 (11) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Miisujuur oli nöia üle. Anti sisse, siis oksendad kas soolikad-sapikad välja.
ERA II 1, 726 (14) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a., kaasa aitas Mariie Viitra (1928) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nöiad söitnud löugutite ja luuavarte selgas kokku neljaba öhtu. Tantsind vahel ja pidasid oma nöu.
ERA II 1, 728/9 (24) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a., kaasa aitas Mariie Viitra (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katk tulnd siia väikse paadiga Saaremaalt. Meie külas Alpril üks vanamees jäänd järgi teiste matjaks. Katk tulnud väikese halli mehe näul, nisokott selgas. Inimesed olnd ölgedel maas, oodand surma: "Varsti sureme." Katk torkind kepiga, keda torgand, see surnd. Üks vanamees olnd ahju pial, see jäänd ellu. Köpu otsa jäänd teine.
ERA II 1, 729 (26) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a., kaasa aitas Mariie Viitra (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maalesed o villid või knäpid. Neid kutsuta, mis maast tulevad. Maaleste rohtu on küll.
ERA II 1, 731 (40) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a., kaasa aitas Mariie Viitra (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmaigus ehk see sõidab halli o üks (ütlejad arvasid, et hall (gen. halli) tuleb sõnast hall, halla - 'külm').
ERA II 1, 731 (41) < Emmaste khk., Nõmme k. - Paul Ariste < Liisu Kalju, 70 a.; Mariie Viitra (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Äkine, äkise 'rabandus'. Vastu aitavad samblikud üheksat seltsi, meis korjat säält, kus 3 aiateivast on koos. Neid keedeti ja siis pesti.
ERA II 1, 743/4 (15) < Tartu l. < Võnnu khk., Kastre-Peravalla v. - Paul Ariste < August Gnadenteich, u. 45 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Soenduga (nim. soend) olnu niisukene lugu. Üks taluperenaine egä kõrd kui sängist maha käpakile tulnu, saanu soenduss. Nigu susi joosnu külä karja juurõ ja nakanu lambaid murdma. Tõsõd nakanu sutt ajama: "Tõhhuju! tõhhuju!" Võtnu lamba selga ja toonu koju. Kodu olnu suur tõrs maa sees lambaliha täis. Ütskõrd tulnuva inimesed järgi ja näinuva, kui lamba toonu kodu ja nülginu ärä. Ei tiiä, mis sis tennu: tapnuva või põlõtanuva ärä.
ERA II 1, 746 (4) < Tartu l. < Võnnu khk. - Paul Ariste < August Gnadenteich, u. 45 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui hal´ltõbi on nakanu pääle tulõma, sis nähtu, et hal´l hobene tulõb.
ERA II 1, 776/7 (2) < Tartu l. < Laiuse khk. - Paul Ariste < naisinformant (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Laiuse lossi all on suuri keldreid. Kord hakand mehed kaevama. Juba tulnud suured rauduksed vastu. Ent siis keelnud mõisarentnik kaevamise. Jutustaja isale, kes elas üsna lossivaremete kõrval, öeldud öösi: "Võta küünal ja pussnuga kaasa ning mine varemetesse kaevama. Sääl on sinu varandus." Isa ei ole läind. Teine öösi öeldud jälle sama viisi: "Võta küünal ja pussnuga kaasa ning mine kaevama." Isa rääkis lugu emale. Ema ei lasnud minna. Et mispärast see pussnuga pidi kaasas olema. Vist taheti ära tappa.
ERA II 1, 800 (7) < Tartu l. < Kambja khk. - Paul Ariste < Ann Mark, 62 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Sis essüs ärä, ku sattõ vanajuuda vai kurja, kis tiiäb, kelle tii pääle, jälgile.
ERA II 1, 804 (1) < Tartu l. - Paul Ariste (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui arukõiv om kõllatsen, sis talutütrid saap mehele, kui suukõiv - sis vaisid tiinritütrid saap mehele.
ERA II 1, 810 (2) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui on puupind läind ihu sisse, siis tule see hõlpsalt välja, kui võetakse pähklituum, näritakse suus purule ja pannakse see puru selle koha peale, kus pind sees on. See puru kiskuda pinna peagi ihu seest välja.
ERA II 1, 810 (3) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kõhu põletiku vastu aidata see, kui süüa kuivi linaseemneid.
ERA II 1, 810 (5) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hambavalu vastu aidata köömnete suits, seda suitsu lasta haige hamba peale.
ERA II 1, 811 (9) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmatõbe vastu aitab, kui juua konna verd.
ERA II 1, 811 (10) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ka see aidata, kui võetakse kuivanud varblasesitta, hõerutakse peeneks ja antakse haigele sisse.
ERA II 1, 811 (13) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jooksva vastu aitab see, kui raudnõgestega haiged kohta vihelda ja hõeruda.
ERA II 1, 812 (15) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kollatõbe vastu aitab ka see, kui teha karikakri õitest theed ja seda juua.
ERA II 1, 812 (16) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kollatõbe vastu aitab ka see, kui tooreid ehk keedetud porgantid süüa.
ERA II 1, 813 (22) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Roositõbe vastu aitab see, kui saab võetud rukkijahu ja panni peal tuliseks tehtud ja roosile peale pandud. Seda tehakse kolm korda järgimööda.
ERA II 1, 813 (23) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Nari vastu aidata see, kui esimene poeg närib haiged kohta, teine küsib temalt: "Mis sa närid?" Närija vastab: "Nari närin." Teine küsib: "Kui kauaks?" Närija vastab: "Eluks ajaks."
ERA II 1, 813 (24) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabanduse vastu aitab see, kui oma piupesast kolm korda keelega ristamisi lakud.
ERA II 1, 814 (31) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Roos kaduda ära siis, kui võetakse rukkijahu, köömneid ja terpentini, tehakse tainas ja pannakse haige koha peale nartsuga kinni sidudes.
ERA II 1, 815 (34) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kui on maast hakand vistrikud naha peal, siis kaduda ära, kui võetakse kolm tuulepesa, keedetakse neid, pestakse selle veega ja juuakse seda vett.
ERA II 1, 815 (35) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jooksva vastu aitab see, kui võetakse sõnajalad, mis põesana kasvavad, keedetakse neid ja tehakse nendest vanni, ja ka haige koha ümber neid keedetult siduda.
ERA II 1, 815 (36) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jooksva kaduda ära, kui võetakse maavitsu, lõegatakse noaga katki ja pannakse kolme ämbri vee peale kolm kamalutäit. Keedetakse ära ja kallatakse nõu sisse, kus lastakse jahtuda nii kaua, et võib selle nõu sisse astuda ja sellega ennast liutada (vannitada). Ka juuakse seda vett. Teist korda enam seda vett soendada ei võida, ei aidata enam ega külma vett ei võida ka juurde panna.
ERA II 1, 817 (42) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Langetõbe vastu aitab see, kui võhumõega seemneid keeta ja seda vett juua.
ERA II 1, 817 (44) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kreebsi, vähjatõbe vastu aitab see, kui kasepuu käsnast ehk taelast theed keedetakse ja juuakse.
ERA II 1, 818 (49) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Langetõbe vastu aitab see, kui nearikuul saab harakas maha lastud, ahjus ummukses ära kõrvetatud ühes sulgede ja sisekonnaga, niiet jäeb järel ainult pulber. Seda pulbert anda haigele sisse, niiet haige ei tea, millest see pulber on tehtud.
ERA II 1, 818 (50) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Langetõbe vastu aidata ka see, kui võtta üheksamaa rohtu ühes juurte, õite ja lehtedega ja rukkiorast, mis on lume alt välja tulnud, keeta neid õllega ja anda haigele juua.
ERA II 1, 819 (59) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Nari kaduda ära, kui võtta kiin ehk kerves ja lüüakse kolm korda kolme uksepaku peale. Kus teine küsib lööjalt: "Mis sa raiud?" Raiuja vastab: "Nari raiun." Teine küsib. "Kui kauaks?" Raiuja vastab: "Eluajaks."
ERA II 1, 820 (2) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui tomingad kaua õitsevad, tuleb pikk sügise.
ERA II 1, 823/4 (32) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Prussakad kaduda ka siis ära, kui surnu viiakse majast mööda ja mööda viimise ajal saab kolm korda ahju mööda kraabitud küüntega ja iga kord öeldakse: "Reisijad, hakake minema, koolja juba läheb."
ERA II 1, 824 (33) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lutikad kaduda ära, kui võetakse esimest lund ja sellega visatakse vastu seina ja neisse kohtadesse, kus nad asuvad, öeldes: "Vanad välja, uued sisse!"
ERA II 1, 839/40 (2) < Jüri khk., Lagedi k. - Tõnu Viedemann < Jaan Uurmann (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Limu külas Raudsepa talu perenaisele näidatud kord unes ja kästud minna Sarapiku mäele ja seal kaevata kolmandema künnivau pealt, siis leiad sealt rahakatla, keda must koer valvab. Perenaine ärgand küll unest üles, aga ei julgenud minna kaevama, uinund jällegi magama. Jälle kästud teda minna senna juhatud kohale raha järele ja veel kolmat korda on teda unest äratatud ja kästud minna raha ära tooma. Siis ajand perenaine ka mehe ülesse ja rääkind ka temale, mis ta unes näind. Et ka peremehel julgus puudus minna rahaauku lahti kaevama, nii seisab see rahakatel tänaseni Sarapiku mäel, ootab julged meest, kes ta sealt välja toob.
ERA II 1, 840 (3) < Jüri khk., Lagedi k. - Tõnu Viedemann < Jaan Uurmann (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001
Kose Uuemõisa valdas (Kuivajõe vald - kellegi lisatud märkus) Kanavere külas Maidu talu perenaisele näidatud kord unes, et Maidu heinamaal küünis on rahakelder ja kästud sealt raha ära tuua. Perenaisel ei olla selleks julgust jätkund ja jäend temast see rahakelder puutumataks. Peale perenaise surma olla kaks külapoissi käind seal küünis oma õnne katsumas. Leidnudki küünis võlvitud keldri, hakand siis keldri ust otsima, mida ei leidnud. Siis võtnud raudkangid abiks, raiund nendega kuni homikuni ega ole keldri võlvi jõudnud läbi murda. Kas nad hiljem selle raha sealt keldrist välja tõid, ei teadnud selle loo jutustaja.
ERA II 2, 509 (3) < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Soendist.
Üts miis õkva esi kõnel mulle, kiäle ta asi olli johtunu'. Timä kündnu' Horstipalu veeren. Hopõn väsünü' vällä' ja timäl lännü' kah kõtt tühjäs. Istnü' maha pruukosti võtma. Susi tullu', vahtnu man, silmä' joosnuva' vett. Miis pistnu leiväpala väidse otsa ja ängäs selle soelõ. Niipia, kui susi leivatükü ärä' sei, sai inemeses. Ütelnu' endä oleva Virumaa mõisnigu poja. Kõnelnu', et joh hulk aigu soendis ollu'. Ollu' väigä tenulik, lubanu' viil tasuda. Kas ta aga tod lubamist täämbätsele om täütnü', ei tiiä' mina.
ERA II 2, 511 (4) < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Kirikuehitaja Olev./Olõvistõ kerigut ol´li ehitänü' üts tiidmädä nimegä miis. Kerik nakanu' joh valmis saama, aga iks es ole' ehitäi nime teedä' saad. Sääl kuulu' üts, ku imä kussutanu' last mõtsa veeren (lats iknu', kõtt ollu tühi) iks nii: "Olõ vaiki, latsõkõnõ, ku Olõv kerigut tegemäst kodu tule, tuu tuu suure saia." Sedaviisi saadki Olevi nimi teedä'. Temä järgi pant sis ka kerigulle nimes Olõvistõ.
ERA II 2, 513 (5) < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Valgjärve tekkimine.
Otepää lähedal on Valgjärv. Selle tekkimisest räägitakse nii. Korra hakand kõvasti müristama. Laps tulnud väljast ja ütelnud emale: "Mi valge tule müristen." (Valgeks kutsutud talu valget härga.) Asi jäändki sellega. Äkki aga hakand taevast välivett maha jooksma, uputand terve maakoha ära. Nii tekkindki Valgjärv. Härg pole mitte talu oma olnud, vaid üks niisugune järve vaim, kes järvele vastset kohta otsides ise ees käind. Et laps härga "mi valgeks" nimetas, hakatud järvegi Valgjärveks kutsuma.
ERA II 2, 529 (3) < Hargla khk., Taheva v. - Herbert Tampere < Kadri Lepp, 70 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Korra läind 12 soendit üle nurme. Üks esimesi olnud krantskael. Need olnud pulmarahvas, kadeda naabri poolt soendeiks muudet. See asi vist juhtund Venemaal. Naabrit polevat pulma kutsut, siis see tasund kätte. Ei ole aga pärast osat enam inimesiks tagasi muuta -nii rändavad veel praegugi ilma pidi. Krantskael olnud peigmees, krae kaelas.
ERA II 2, 553 (1) < Karula khk., Vana-Antsla v., Haabsaare k. - Herbert Tampere < Meos Antsov, 81 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Korra Puka talu peremees läind Riiga. Väravavaht küsind: "Kustpoolt oled, kas Antsmõisast või?"- "Antsmõisast jah!" -"Ega viimati Pukalt?" -"Pukalt jah!" - "Kas midagi oled leidnud?" -"Ei mitte midagi." -"Sul on aias aia nurgast lugeda kolmanda uibu juure all pütitäis raha. Kaeva välja ja too õkva siia. Ära päält midagi võta." Puka peremees läind koju, ja - õigus küll - olnud küll pütt kulda. Riiga viimisest pole nüüd enam juttugi olnud. Sääl jäänd aga peremees põdema. Arvat üht kui teist, viimaks mõteldud, seda see raha ikka tegi. Viind ülejäänd raha Riiga. Väravavaht hüüdnud juba kaugelt: "Vii ära tagasi. Ma oleksin sulle niikuinii kõik kätte andnud." Mees viind raha tagasi, matnud maha. Aga ei abi kedagi. Terve suguvõsa surnud üksteise järgi välja.
ERA II 2, 613 (2) < Hargla khk., Mõniste v. - Herbert Tampere < Eduard Ploomipuu (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui Mustjõe vaim hoigab, siis upub mõni inimene ära. See sünnib enamasti iga aasta kord.
ERA II 2, 623 (18) < Karula khk., Kaagjärve v. - Herbert Tampere < Sohvi Raud, 60 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui Sõgel mihklipäeval jääb akku, siis jüripäeval lähevad härjad vakku.
ERA II 2, 627 (1) < Karula khk., Vana-Antsla v., Haabsaare k. - Herbert Tampere < Meos Antsov, 81 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Üks mees näind kord, kui 2 lapi naist kandnud puuga vahel pangi rasvaga, ise kõnelnud juures: "Need kaks lihavat härrat, nende käest oleme selle kätte saand." Need naised olnudki hallid Lapimaalt.
ERA II 2, 627 (3) < Karula khk., Vana-Antsla v., Haabsaare k. - Herbert Tampere < Meos Antsov, 81 a. (1928) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui reede linu külvata, siis saavad kirbusitadse'.
ERA II 2, 641 < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall, gen. halli.
"Olli enämbide halli-haina kasvamise aigu suvõl (sellest ka nimigi)." Haige kohta üteldi - "sõit halli". Arstimine: tagurpidi valge hobuse seljas sõita.
ERA II 2, 641 < Karula khk., Kaagjärve v., Leetuse t. - Herbert Tampere < Jaan Valner, 87 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall.
Tõbi kangete külmavärinaiga kevadisel ajal. Et tõbe mant ära arstida, istuti ahjuluuale pääle ja sõideti teeharule. Seda kutsutigi "halli sõitmiseks".
ERA II 2, 643 < Karula khk., Karula v. - Herbert Tampere < Lota Räästas, 74 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall.
Tõbi kangete külmavärinaiga. Et terveks saada, jookstud ümber ja pekstud ennast ahjuluudadega, ise karjut: "Oo, lapumaalits, messä siin otsit?!" "Vanast ollu kõik kotus aholuude täis, niipallu ollu halli haigust."
ERA II 2, 643 < Karula khk., Vana-Antsla v., Haabsaare k. - Herbert Tampere < Meos Antsov, 81 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall. "Lapimaa inimeste hädä siiä tullu." Arstimine: "Anti süvvä toda, medä es taha, nagu saapamääret. Kask panti karupidi sälgä - sis nuiaga tapeti."
ERA II 2, 645 < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall.
Ennemuistne haigus. "Tõsi tare mant tuudu nägemäldä aholuud, istutu sälgä ja sõidetu ümbre tare."
ERA II 2, 645 < Urvaste khk., Vaabina v. - Herbert Tampere < Sohvi Hurt, 75 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halltõbi.
Enamasti lambasita sees sai terveks. Keegi oli magand kolmel neljapäeva õhtul sigade vahel. Siis Hall näidand rusikat ja ütlend: "Nai imes imisse pussu!" Pääle selle kadund.
ERA II 2, 647 < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Herbert Tampere < Karl Piirand, 80 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall.
Topiti inimene ahju, ehk jälle ahjuluua seljas sõideti üle risttee ("halli sõitmine").
ERA II 2, 685 (1) < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lindva.
Nägemädä surmatooja õhuvuul.
ERA II 2, 685 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendvä. Äkiline surm. - "Läbi lüüd".
ERA II 2, 791 (1) < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus = "lindva". Rabandusse (lindvasse) surnud - "läbi lüüd" ehk "rabat".
ERA II 2, 791 (2) < Karula khk., Karula v. - Herbert Tampere < Lota Räästas, 74 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus.
Äkiline surm. Rabandusse surnud - "läbi lüüd" ehk "läbi rabat".
ERA II 2, 791 (3) < Karula khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Jaan Antsov, 49 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus. Äkiline surm.
ERA II 2, 791 (4) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus. Äkiline surm. "Läbi rabat".
ERA II 2, 803 (1) < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Soend
"Soendis nimetedi toda, kui kiäki olli nõiduse läbi soe muudu loomas saanu'." Soend pole muidu kedagi murdnud kui suurimas näljas. Inimene pääses soendist, kui ta sai rsitiinimese käest söögipalve läbi õnnistet leiba või muud toitu. Vanast olevat korra terve pulmarahvas soendeiks nõiut.
ERA II 2, 803 (2) < Hargla khk., Taheva v. - Herbert Tampere < Jaan Paltsepp, 50 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Ilves".
ERA II 2, 803 (3) < Karula khk., Kaagjärve v., Leetuse t. - Herbert Tampere < Jaan Valner, 87 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Inimene soe naha sees".
ERA II 2, 805 (4) < Karula khk., Karula v. - Herbert Tampere < Lota Räästas, 74 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soendik, gen. -ndigu.
"Soeks nõiut inimene". Kui inimene sai talle süüa anda, siis pääses uuesti inimeseks.
ERA II 2, 805 (5) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Soeks nõiut inimene".
ERA II 2, 805 (6) < Urvaste khk., Vaabina v. - Herbert Tampere < Sohvi Hurt, 75 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend, -i.
"Soeks nõiut inimene".
ERA II 2, 805 (7) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Herbert Tampere < Karl Piirand, 80 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Soeks nõiut inimene".
ERA II 2, 833 < Hargla khk., Mõniste v., Peebu t. - Herbert Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vaarao latse'.
Hülge taolised loomad meres, inimese pääle sarnase pääga. Hüüavad ikka: "Varuuh, varuuh!" Vannuvad sellega vaaraot, kes neid hukatusse viind. Nimelt on need egiptlased, kes Punasmeres Moosese rahvast taga ajades hukkusid.
ERA II 2, 877 < Karula khk., Karula v. - Herbert Tampere < Lota Räästas, 74 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Võrgutaja.
"Inimesel käinü' vari iin, viinu sinnasamma paika, kost tullugi. Üts miis tullu' palvemajast, vari nakanu' iin käimä. Ilm lännu' segätses. Kui vastselt märkämä nakanu', ollu' palvemaja man tagasi."
ERA II 3, 18/20 (4) < Saarde khk., Pati-Karuküla k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Tihane, 40 a. (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaaugu uni Pati-Karukülas.
Kui ma alles laps olin, nägin und kord sügisesel ööl. Tuli sisse must lühike mees, musta lühikese pihtkasukaga, rihm pääl, pikad juuksed, karvane müts pääs. Mina magasin sängis oma isa taga voodis ja must mees tõmbas mind ennem pääst. Kui mina aga seda tähele ei pannud, tõmbas parema jala varbast. Siis hakkas minuga rääkima. Käskis mul üle õueaia minna, kus sauna juures väike lepapõõsas oli, mille kõrval lõhkine kivi lamab. Selle kivi juures ütles ta olevat maas rahahunniku ja tule. Juures valvata sääl must kõverate sarvedega oinas. Oinas vaadata küll kurjalt mulle otsa, aga teda ei tulla karta, vaid kõik raha kokku koguda. Oina vastu kaitseks käskis ta mul võtta sauna kõrval asuvast suuremast lepapõõsast väljaulatuva oksa, see ära laasida, kut lõppu siiski väike lehetutt jätta. Seda karta oinas. Mina ei tõusnud aga sugugi kohe üles ja ei läinud raha tooma, nagu kästud, vaid uinusin uuesti magama. Kohe tuli aga sama must uuesti sisse ja ütles: "Kui sa nüüd ka ei kuula, siis kolmat korda ma enam ei tule ja raha kaob ära." Must mees läks välja. Mina tõusin aga ülesse ja ütlesin isale, et ma niisugust und näinud ja mulle nii õpetatud. Isa ütles mulle: "Mis sa, rumal laps, seda usud, kus see raha talisel vihmasel ööl põleb? Ära mine sarnasel ööl sugugi välja." Mina jäingi tuppa sel ööl, kahetsen aga väga, et ma ei läinud.
ERA II 3, 20 (5) < Saarde khk., Pati-Karuküla k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Tihane, 40 a. < Otto Kartau, jutustaja isa (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Raha Voltveti-Vanamõisa liivaaugus.
Minu isa elas kolmekümne aasta vanuses Voltveti-Vanamõisas. Ühel suveööl juhatatud talle unes: "Mine Vanamõisa kruusaauku. Sääl kasvab noor kask. Selle kase all on raha maas. Raha valvab suur must koer. See koer ei tee sulle aga midagi. Korja kõik raha maast kokku ja tule tulema, aga ära tagasi vaata." Minu isa ei ole esimesest korrast kuulda võtnud, siis tulnud sama õpetaja (missugune see isik välja näinud, kes seda õpetanud, seda isa ei mäletanud) veel kaks korda tagasi, seletades talle ja käskides teda samuti. Isa ei ole aga ennem minna julenud kui hommikul valgega, aga ei ole enam olnud sääl ei raha ega selle valvajat musta koera kase juures.
ERA II 3, 21 (1) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Amalie Untvei, s. 1850 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Voltveti Suitsu rahaauk.
Voltveti Suitsu talu maa sees, sääl kohal kus nelja tee harud kokku jooksevad, olnud vanast männikus männa juure all rahakatel. Ühele mehele juhatatud öösel kätte rahaauk ja kästud kohe säält raha ära tuua. Mees pole aga öösel kohe läinud, vaid järgmisel päeval, leidnud aga säält kohalt paljalt kaks kopikat. Rahakatel olnud kadunud nagu tina tuhka.
ERA II 3, 21/2 (2) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Amalie Untvei, s. 1850 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Jäärjas.
Kord jäänud keegi Jäärja mees kirikus tukkuma. Unes öeldud talle, et ühes kohas maapinnas olla raha peidetud ja kästud teda säält kohe see raha ära tuua.
Mees läinudki kohe ja kaevanud säält kohalt, kust tal kästud kaevata. Mees kaevanud tüki aega ja juba olnud rahakatla sang tal käes. Kaks saksa läinud aga teed mööda. Mees vaadanud üle õla tagasi, näinud neid. Ise mõelnud, et küll siis tõmban katla päris välja. Kui saksad aga mööda olnud, vajunud ka rahakatel tagasi maa alla. Nii jäi mees selle tõttu, et saksu kartis, rahast ilma.
ERA II 3, 22/3 (3) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Amalie Untvei, s. 1850 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuidas Abja mees rikkaks sai.
Abja Ruuli (Ruusi? Jutustaja ei mäleta enam õieti ta nime) talu peremehele öeldud kord unes, et Tartu linnas Emajõe kaldas olla kolm vaati raha. Mees mõelnud selle asja üle järele ja võtnudki viimaks nõuks Tartusse minna.
Jõudnud Tartusse. Kõndinud esimese päeva täiesti ilmaasjata linnas ringi; ei ole mingit märku saanud sest kohast, kuhu vaadid rahaga jõekaldasse võiks peidetud olla. Kõndinud linnas ka teise päeva - ikka asjata. Kolmandal päeval tulnud talle üks mees vastu, see küsinud: "Miks sa hulgud siin linnas nii ringi? Kas sa siit midagi otsid?" Abja mees vastanud: "Kui ma õigesti ära ütlen, siis juhatati mulle, et siin Tartus olla Emajõe kaldasse kolm rahavaati ära peidetud." - "Ära usu sarnaseid juhatusi," vastanud Tartu mees, "mulle juhatati ka kord unes, et Abjas Ruuli talus olla üks sepikoda ja sääl olla alasi alla ka kolm pütti raha maetud. Esimene pütt olla täis vask-, teine hõbe-, kolmas kuldraha." Abjakas saanud aru, et see raha just tema oma koju maetud, pole enam sõnagi lausunud, vaid keeranud jalapäält ümber ja rutanud koju. Kodus läinud kohe sepikotta ja hakanud alasi alla auku kaevama. Varsti ilmunud esimene vaat nähtavale. See olnud vaskraha täis. Ka kaks teist vaati olnud järjestiku all. Ühes neist olnud vask, teises kuldraha. Nii sai abjakas rikkaks.
ERA II 3, 23/4 (4) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Amalie Untvei, s. 1850 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahavaim Kilingi Mõimessaarel.
Oli vana Sõõla Kai ja tal oli vend. Vennale näidatud unes, - nii rääkis vana Sõõla Kai ja kui tema valetab, valetan mina ka, - et Kilingi Mõimessaare talu karjamaal suure kase all olla rahavann peidetud. Kästud Sõõla Kaie vennal see säält ära tuua. Kui ta aga vanni välja kaevab, siis ei tohi ta mingisuguseid hääli karta, ükskõik missuguseid ka ei tehtaks. Läinudki mees ühel ööl kaevama. Kui tal juba vanni sang pihus olnud, hakanud aga müristama ja välku lööma. Mees kartma ja pistnud plagama. Rahavann vajunud kilinaga-kolinaga maa alla ja mees, sellepärast et kartis, rahast jälle ilma.
ERA II 3, 24 (5) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Amalie Untvei, s. 1850 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Voltveti Karumülla rahaauk
Voltveti Karumülla talul oli suures metsas vanasti paosaun, kuhu inimesed sõja ajal sõjaväe eest pakku läksid. Sääl oli ka paosauna juures kaev olnud. No hääke küll. Minu vend elas Karumüllal. Noja Juhanille (nii venna nimi) öeldud kord unes: "Mine vaata, sääl paosauna kaevu juurest kolmkümmend sammu eemal asub maa sees rahaauk. Mine kohe nüüd öösel ja kaeva raha säält välja." Juhan aga ei ole julenud minna ja raha on veel praegugi sääl augus.
ERA II 3, 24/5 (6) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Amalie Untvei, s. 1850 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Voltveti koka rahakünd.
Voltveti kokal oli talu põllus suur kiviahervare. Korra künnud sääl taluperemees põldu. Ümber kiviahervarre (rahvas räägib Voltvetis ahervars) olnud tükk põldu sööti jäetud. Peremees mõelnud, et künnan siit õige põllule juure. Lasknudki adra sinna söödisse. Kohe aga, kui adranina maad puudutanud, hakanud kõlinal raha vakku jooksma. Mees viinud säält raha koju, pannud mitu nõud täis. Pärast surnud mehel kolm last ühtejärgi ära. Vanakuri, kes ka selle raha sinna vakku pannud, võtnud need lapsed ära.
ERA II 3, 25 (7) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Amalie Untvei, s. 1850 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuidas talupoiss rahast ilma jäi.
Voltveti Lauril teenis kord vaene poiss. Kord öeldi talle unes: "Mine vaata, põllul on kiviahervars, sääl on raha peidetud. Enne loe issameie ära ja pese suu puhtaks. Kellegile ära ütle, et sulle nii juhatatud."
Poiss tõusnudki varahommikul üles. Pesenud suu, lugenud issameie ja läinud rahaaugule minema. Lävel õde vastu. "Kuhu lähed nii vara hommikul?" küsib. "Metsa lähen, näe rahaauk juhatati metsas kivivare juures."
Läks kivivarele, leidis kaks kopikat. Raha aga kadunud kui tina tuhka, sest poiss ütles ju õele.
ERA II 3, 32 (1) < Saarde khk., Pati-Karuküla k. - Eduard Johannes Kase < Miina Sauga, s. 1868 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Raha Lõmsi suure kase all.
Kilingi Lõmsi talu maa pääl olnud vanal suure kase alla, mis nüüd maha murdunud, raha maetud. Ühele Talli valla mehele õpetatud unes see rahaauk kätte. Mees sõitnudki järgmisel päeval hobusega rahaaugule. Enne kui ta kohale jõudis, hakkas kangesti müristama ja välku lööma. Iseäranis tihedasti sähvinud välgud tema ja ta hobuse ümber. Mees hakanud hirmsasti kartma ja pööranud tagasi. Ka teistele inimestele on unes näidatud, et sääl kase all rahaauk olla.
ERA II 3, 37 (1) < Saarde khk., Jäärja v. - Eduard Johannes Kase < Mari Nõmm, s. 1855 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Korra läinud kaks teotüdrukut teole. Saanud ühe talu kopli kohta, kus hobune varsaga söönud. Teine tüdruk öelnud teisele: "Ma olen õige väsinud, heidame magama." Heitnudki mõlemad magama. Teisel tüdrukul pole uni tulnud. Teinud siiski, nagu magaks ta. Näinud: tüki aja pärast tõusnud teine tüdruk tema kõrvalt maast üles, läinud kopli ja söönud terveni hobuse varsa koplist ära.
ERA II 3, 38 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Eduard Johannes Kase < Mari Nõmm, s. 1855 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ühes talus olnud perel alati värsket liha süüa. Peres teeninud sulane, keda hakanud huvitama asiolu, kuidas siis värsket liha saab, kui loomi ei tapetagi talus. Kord olnud sulane üksinda toas. Näinud: väljast tulnud perenaine ja visanud murtud kirju koera tuppa põrandale prantsti.
ERA II 3, 38/9 (4) < Saarde khk., Jäärja v. - Eduard Johannes Kase < Mari Nõmm, s. 1855 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Korra nõidunud keegi nõid ühe kaupmehe soendiks. Kaupmees vedelenud mitu aastat soendina metsi mööda ümber nagu õige susi kunagi. Korra lõiganud üks puulõikaja metsas puid. Näinud söögiajal tule ääres leiba võttes, kuidas tuleb metsast välja hunt. Tuleb metsast välja ja tuleb otse tema juure tule äärde. Mees võtab kirve, tahab sellega hundile lüüa. Kohe hunt paljastab hambad - tahab mehele kallale karata. Kui mees kirve jälle käest lahti laskis, jättis hunt ka kallalekargamise katse, kuid ära ei läinud. Mees tõstis uuesti kirve, jälle hunt paljastab hambad - tahab kallale karata. Mees istus siis uuesti maha, võttis leiva, lõikas tüki, pistis noa otsa, ulatas üle tule soendile. Soend krapsas noa ühes leivatükiga mehe käest ja jooksis metsa. Nii jäigi. Mees oli ikka oma noast ilma. Elas nii mitu aastat, oli juba unustanud, kuidas hunt ta noa ära tõmbas. Läks kord aga linna. Vaatab ringi, näeb poeaknal oma vana noatuutsi, sedasama just, mille hunt ära tõmbas tal käest. Läheb poodi sisse, küsib kaupmehelt, kuidas tema nuga olla siia poeaknale sattunud.
Kaupmees seletab, et tema olla soendiks nõiutud ja et mees tema sellest leivatüki andmisega päästnud. Tasuks annab mehele kamalutäie raha.
ERA II 3, 41 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Eduard Johannes Kase < Peet Saar, s. 1854 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kusagil mäes olnud rahaauk. Sääl olnud pada raha täis, paja sangadest olnud palk läbi ja pada rippunud kuristiku kohal. Ühele mehele juhatatud unes see rahaauk kätte ja kästud viia sinna mäe juure kana kahe pojaga, mille vastu talle antavat see raha.
Mees otsiski ühe kana kahe pojaga ja läks ühel ööl mäe juure. Sääl vastati talle, et ta oleks pidanud tooma naise kahe lapsega. Rahakatel vajus kilinaga-kolinaga maa alla.
ERA II 3, 45/6 < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Johan Sepp, s. 1867 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ristikülas (Pati) Mardijaagu talus olnud vana võllaauk. Kallaste Aadu aga tahtnud omale jahiõnne saada. Ta käis kolmetee harul kadeva neljapäeva õhtul. Esimesel õhtul käinud ära, polnud midagi saanud. Teisel õhtul pole ka midagi olnud. Kolmanda neljapäeva õhtul aga tulnud lähemale Aadule kihin-kahin. Tulnud suur heinasaad. Väike koer olnud kaasas. See olnud Vanasarvik ise. Küsib mehelt, mida see soovida. Mees seletab ära, et tema tahab sedaviisi jahiõnne saada. No, Vanapagan on ka sellega nõus. Annab talle kaasasoleva koera, ise ütleb: "Kui sa selle koeraga kusagile jahile lähed, on sul alati hää jahiõnn. Iga looma, keda lased, surmad siis, ja läheb muidu igapidi hästi. Tasuks aga tulen kahe aasta pärast su pojale järele". Mees on tingimustega nõus.
Annab siis Vanakuri mehele koera, kes temaga alati jahil kaasas käib. Sestpääle ka mehel imehää jahiõnn. Kui aga metsa läheb, laseb kümnete kaupa küll kitsi, põtru ja muid loomi.
Kahe aasta pärast aga kuulnud ukse taga kord öösel suurt mürinat. Saanud aru, et nüüd Vanapagan poja järele tulnud. Nüüd hää nõu kallis, kuidas poega päästa. Viib aga karjapoisi sinna sängi, kus tal poeg magas, poja viis jälle sinna, kus karjapoiss magas. Vanapagan tuli sisse ja viis karjapoisi ära. Sõitis tõllas minema ühes karjapoisiga. Läinud ühes poisiga Mardijaagu võllaaugu äärde ja tahtnud seda auku visata. Poiss hakanud tagurpidi issameiet lugema. See aidanud. Vanapagan jätnud mõtte, et poissi auku heita, ainult muljunud ja pigistanud poissi. Pärast olnud poiss sinine kogu kehast hirmsa muljumise tagajärjel. Päikesetõusul jätnud Vanapagan poisi samasse augu äärele maha. Poiss tulnud säält koju, rääkinud ka teistele, kuidas Vanapagan teda piinanud.
ERA II 3, 53 (1) < Saarde khk. < Läti, Salatsi (Salacgriva) khk., Heinaste (Ainazi) k. - Eduard Johannes Kase < Maret Lentsment, s. 1866 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vaiksaare Vangul (metsavahi koht) oli aianurgas Tõnise vakk. Sinna viidi alati esimesest uudseviljast paar pääd pärast peksmist, enne ei aetud teri üldse kottigi, kui ohver Tõnise vakka ära antud. Kui siga tapetud, siis viidi seasaba Tõnise vakka.
ERA II 3, 58 (10) < Saarde khk. < Läti, Salatsi (Salacgriva) khk., Heinaste (Ainazi) k. - Eduard Johannes Kase < Maret Lentsment, s. 1866 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Vanasti kuivatanud vanapaganad karjamaal raha. Naine käinud karjas ja näinud: maas auk, augus rahakatel. Naine rahakatelt august välja tirima. Tõmbab ja tõmbab sangast. Äkki näinud: hunt karjas lamba kallal. Naine karjunud: "Hurjuu hunti!" Rahakatel kohe selle kisa pääle kilinal-kolinal vajunud maa alla. Pärast naine vaatas: ei olnud kedagi hunti lambakarjas. Vanapagan ise oli rahakatla juurest viivukeseks ära läinud ja nüüd lummutas silma naisel, et see karjuma hakkaks, mille tõttu rahapada jälle maa alla vajuks. Rahakatla sang jäänud naisele pihku.
ERA II 3, 60/1 (14) < Saarde khk. < Läti, Salatsi (Salacgriva) khk., Heinaste (Ainazi) k. - Eduard Johannes Kase < Maret Lentsment, s. 1866 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Enne jaanipäeva otsiti metsast noori pihlakaid, millel ladvas ristoksad. See ristoksadega pihlaka latv raiuti maha, toodi koju ja löödi lauda ukse kohale üles, kus ta pidi aitama selle vastu, et ei saaks kurja silmaga loomi ära kaeda.
ERA II 3, 72/3 (7) < Saarde khk., Jäärja v. - Eduard Johannes Kase < Kadri Sutt, s. 1874 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahatuli Vooritee ääres.
Vanasti, kui alles hobustega vooris käidi, teinud kord vooritee ääres keegi mees tuld. Keegi vanamees läinud küsinud piibule tuld. Tuletegija annudki talle tulesöe. Vaadanud mees pärast, olnud hõberaha piibu peal. Pärast kui nad vooriga tagasi tulnud, läinud sama vanamees tagasi tuld otsima teeäärse tuletegija juure, kes sääl kohal ikka veel tuld teinud. Võtnud ise söe, see muutunud hõberahaks. Visanud talle siis tuletegija kühvliga süsa sülle. Esmalt vanamees kartnud natuke. Pole aga söed kedagi kõrvetanud, olnud kõik hõberahad. Nii sai vanamees vooriteel rikkaks.
ERA II 3, 100/1 (10) < Saarde khk. < Halliste khk. < Vigala khk., Vigala v. - Eduard Johannes Kase < Anu Laos, s. 1855 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tilpamine.
Kui maalised selga tulevad, siis minnakse arsti juure. Maalised on kärnad ja muud nahahaigused, nad on maast saadud. Maal on viha, ja kui inimene midagi teeb, maa seda aga ei salli, siis tuleb inimesele haigus selga. Nii võis maad pahandada tule ääres suud pesedes, rannas, ojas ja mujal end pesedes või jälle vandudes. Maaliste arsti kutsutakse tilpajaks. Tilpaja ütleb, kust haigus on tulnud. Arstimiseks puhub soola haigele kohale peale. Kaabib ka veel soolale hõbedat peale. Soola käseb sinna kohale maha visata, kust haigus saadud.
ERA II 3, 101 (12) < Saarde khk. < Halliste khk. < Vigala khk., Vigala v. - Eduard Johannes Kase < Anu Laos, s. 1855 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui loomal äkiline haigus tuleb ja ta sellesse ära sureb, siis öeldakse, et lendaja lõi looma läbi. Ka rabanduseks kutsutakse seda haigust. Rabanduse vastu rohtu otsima minnakse jälle tilpaja juure. Tilpaja paneb vett pudelisse, puhub sinna pääle, seda antakse haigele loomale sisse, mille mõjul see peab terveks saama. Ka soola puhub ta haigele loomale peale. Samuti kaabib hõbedat.
ERA II 3, 101/2 (13) < Saarde khk. < Halliste khk. < Vigala khk., Vigala v. - Eduard Johannes Kase < Anu Laos, s. 1855 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halliste kiriku juures olnud nõid seda ehitamas. See nõid võtnud kolm pihlaka pulka, teinud otsad teravaks, puhunud pääle ja pihlakased pulgad lennanud raia (remmelga) sisse. Raiad kasvavat praegu Halliste kiriku juures.
ERA II 3, 102 (14) < Saarde khk. < Halliste khk. < Vigala khk., Vigala v. - Eduard Johannes Kase < Anu Laos, s. 1855 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui loom lendajast (lendvast) läbi lastud on ja lõpeb, siis võetakse loomal süda ja kops välja. Neile topitakse 9 tahilist nõela sisse ja pannakse siis, kui tuli ahjus, ahjusuu kohta palava kätte. Inimesel, kes lendaja saatnud on, peab olema siis samane valu, kui kopsul tule kohal. Kui keegi siis talusse tuleb, kui kopsu ja südant niiviisi piinatakse, siis on see lendaja saatja ise. Sellele ei tohi midagi asja ega juua anda, muidu võtab see asi, mis talle antud, selle valu, mis kopsu kuumutamisel tekkinud, tagasi.
ERA II 3, 104 (18) < Saarde khk. < Halliste khk. < Vigala khk., Vigala v. - Eduard Johannes Kase < Anu Laos, s. 1855 (1928) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui virmalised vehklevad, öeldakse Patis (Mõisakülas), et põhi põõnab. Nii öeldakse üldse Saarde ja Halliste kihelkonnis.
ERA II 3, 113/4 (1) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Käära, s. 1843 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soends on sarnane hunt, kellele koerad pääle ei lähe. Tema on inimesest hundiks muudetud või ise ennast muutnud. Kui jutustaja alles väike karjapoiss olnud, siis käinud ka hundid alati karja juures. Koerad haukunud alati hundi pääle, kui nad aga teda silmanud. Kord tulnud aga üks hunt karja. Kõndis loomade vahe justkui oma koer. Küll jalutas loomade ja lammaste vahel. Ei kartnud teda elajad ega ka lambad. Ka koerad näisid teda mitte nägevat. Kõndis soends nii ära tüki aega loomade seas, läks siis metsa tagasi, ilma et oleks puutunud ühtki looma.
ERA II 3, 114/6 (2) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Käära, s. 1843 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Korra olnud keegi mees metsas. Hunt tulnud talle juure, suu tilkunud kangesti vett. Mehel, kes parajasti söönud, hakanud hundist hale. Saanud aru, et see näljas olnud. Tahtnud talle ka leiba anda. Mõelnud ise, et kui hundile käega annab, siis see käest kinni võtab. Annudki siis hundile leivatüki tuutsi otsas. Hunt haaranud leiva ühes tuutsiga, ise jooksnud metsa. Nii jäigi mees oma tuutsist ilma.
Sellest juhtumusest olnud juba mitu aastat möödunud, ka mees olnud juba oma tuutsi ja leivatüki, mille ta hundile andnud, unustanud. Läinud kord aga mõisa. Olnud sääl saksa toas näinud äkki, et tema tuuts sääl saksa laua pääl. Vaadanud teravasti, et kas ikka on seesama, mille hunt metsa viis. Ongi sama! Saks viimaks küsima: "Mees, miks sa vahid nii teravasti tuutsile?" Mees vastab: "Vaatan, vaatan, see on minu vana tuuts, andsin teisega kord hundile leiba, hunt viis tuutsi metsa, kuid nüüd näen, tuuts siin!"
Saks vasta: "Ah sina oledki see mees, kes mulle seekord leiba andis. Mina olin siis soendiks muudetud, ja kui mulle mõni inimene tüki leiba oleks annud, oleksin jälle tagasi inimeseks saanud. Sina päästsid mu niiviisi." Andiski saks mehele suure summa raha tasuks enese päästmise eest.
ERA II 3, 158 (58) < Saarde khk., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Ksenia Koop, s. 1895 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Punase roosi rohuks on musta oina munakoti villad, mida sinna pääle põletatakse. Samuti põletatakse sinna kanepi takke ehk lüüakse taelast tuld.
ERA II 3, 159 (61) < Saarde khk., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Ksenia Koop, s. 1895 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vastsündinud laps silmi pööritas, siis tuli võtta kolm kahetsekõlla (annekollad? suurekollad?) õit ja 3 karva koera munakotilt. Need tulid 9 söe pääl ära põletada. Selle kohal hoiti last ja tuhk söödeti pärast lapsele sisse. Seda toimetati enne ristimist. Silmade pööritamine pidi selle tagajärjel ära jääma.
ERA II 3, 164 (6) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Ann Remmel, s. 1848 (1928) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Poisslapsele pannakse pääle sündimist rangid kaela, siis saab hobuseõnn tal hää.
ERA II 3, 171 (1) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Karja väljalaskmise sõnad.
Kirju kari keskel.
Jeesus käib karja eel,
Maarja karja järel,
mina ise teen aeda karja ümber.
Kui kõrge? Nagu maast taeva.
Kui tihe? Nagu jõhvi sõel.
Kui lai? Nagu kirve laba.
Põõsataguse süda metsas nii pehme kui peokinnas,
põesataguse hammas nii pehme kui neitsi nisaots. Amen.
ERA II 3, 171 (2) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Veiste haiguse vastu.
Kuu ning päike on nii selge kui teemandi kivi. Aadam ja Eeva. Aamen. Maarja otsis oma poega teeda mööda, süda kohises sees kui Mere oja. Jumala see Isa, Poja ja Püha vaimu nimel. Aamen!
Need sõnad tulevad kolm korda üle lugeda. Viimaste sõnade ütlemise ajal tehakse iga kord vasaku käe nimetissõrmega loomale sisseantava leiva pääle kolm risti ja loetakse Issameie ühe hingetõmbusega läbi.
ERA II 3, 174 (9) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Läbilaskmise vasto.
Ärga ülles, ärga ülles, anna lubba, tugevasti saa elavaks
Aamen + + +
ERA II 3, 174/5 (10) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Läbiajamise vasto.
Aja sa mind üks kord, mina sind kaks korda. Aja sina mind üks kord, mina sind 2 korda. Aja sina mind üks kord, mina sind 2 korda. Issa-meie, kes Sa olled taevas ja n.e.t.s. Aamen. Kolm korda üle lugeda need sõnad.
ERA II 3, 177/8 (18) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikatsesanad.
Jeesus kerriku minust!
Ilusilda ailusilda.
Ma oli musta motosilda,
murri maha rutailida,
Suust soovimata.
Luu pani luu asemele,
Soone pani soone asemele,
Vere pani vere asemele.
Luu siis luuga lupsateles,
Jalgmise jaksateles,
Vintin-vänten kolm korda.
ERA II 3, 185 (39) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikatuse sönad.
Jeesus Kristus sõitis Peetrusega kõige kõrgemad mägesid mööda suures orgus ja puie vilus ja tema hobose jalg nikatas. Luu luusse, leha lehse, liige liikme asemelle. Jumala nimega aamen. Need sõnad peab üheksal korral lugema ja iga kolme korra lugemise järel peab loomal ehk inimesele midagi sisse andma, kuhu peäle igal korral Issameie ühe hinge tõmmamisega ära loetakse.
ERA II 3, 185 (40) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hobose hire aitamise sönat.
Sinu sönadega Jumala, see Isa ja Jumala see Poja, Jumala see püha vaim. Nende sönadega kuningas Jeesus Kristus läks Jeruusalemmast Petlema. Üheksa korda seäl, üheksa korda seäl oled olnud, las jähja valgel või mustal või mõnel muule teisele hired.
ERA II 3, 186 (41) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
(Leesas) sönad, mis hobusel on. Tospalva vaja ehk tarvis ära kutsu, ja siis kolm korda ümber käia ja võtta kura kõrva ja ütelda kolm penikoormat edasi (juhtses juhezes) keik, kes elavad, kes (gurst) võtta tagasi korda üheksa penikoormad tagasi (juhezes) keik, kes elavad, kes (gurst) käi vastopäeva, 3. korda võtta kura kõrva käi ümber ja ütelda 3 korda 9. penikoormat edasi. 3. korda. 9. tagasi keik, kes elavad, kes (gurso) aamen - need sönad kolm korda üle lugeda - hobone terve.
ERA II 3, 186 (42) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabatuse sõnad, mis hobosel on. Sina Issand, sa arstija, terveks tegija, aita mind, sel tunnis siis vaja meeles hoida seda hobuse karva ja ütelda: 3 korda 9 penikoormad sinna, 3 korda 9 (juhezes) penikoormad tänna, kes terve, las ära lõppeda. Aamen. Need sõnad kolm korda üle lugeda.
ERA II 3, 187 (43) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabantuse sõnad. Tarvis teädä, mis karva hobone on ja siis ütelda 3 korda 9 penikoormad edasi. 3 korda 9 penikoormad tagasi talla, sureb ära, kärvab. Aamen. Kolm korda üle lugeda.
ERA II 3, 189/90 (48) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tulesõnad.
Meie Issan Jeesus läks aeda ja võttis oma higi ja verd ja astus tule ette: Las sahja sinu sõna järel Jumala see Isa, Jumala poja ja Jumala see püha vaimo nimel, aamen. Võta üks tükikene kuiva leiba ja üks klaasitäis punast viina, vala selle N. N. tema eest (kolera) valatud ja oma tõbe aiab vere ema häda keige häda perra, au sisse, sõna sisse. Jumala see Isa ja Jumala see poja ja Jumala see püha vaimu nimel xxx aamen. Need sõnad 3 korda üle lugeda.
ERA II 3, 190 (49) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tulekahju vastu.
Jumal hoidko tuld kitsas kohas, pidagu pihus, kandku kamalus. Seinad seisku. 9. lihekülje peal, muist eksituse läbi.
ERA II 3, 191 (51) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Teised ussisõnad:
Kessi sundis sündimaie,
pahast vaimust valetud,
Käharpeä kivialune,
Käharpea künga-alune,
Konnadega kohut mõistma,
Maakarva, mütikarva,
pajukarva, patikarva.
Rohukarva, roostekarva.
sookarva, savikarva
Hele heina karvaline,
Valge vase karvaline,
Soo sammalte segaja,
Läbi põõsaste pugeja.
Vingerpuu kere,
Vingerpuu kere,
Vingerpuu kere.
ERA II 3, 192 (54) < Saarde khk., Talli v. < Saarde khk., Jäärja as. - Eduard Johannes Kase < Mihkel Kangru (1848-1916) kaustikust (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Need on need sõnad, sõnad, kellega saab lapse naba ja kubed ja s/oo/jahaigust ja hambavalu arstitud. Serviti paigal - katus kõikumada, kaksiti peäl - raha, vara liikumada, peatoidus pudomada. Jumala see Isa, Jumala see poja, Jumala see püha vaimu nimel. Aamen. Käi kolm korda ümber tule ja loe kolm korda neid sõnu.
ERA II 3, 193/6 (1) < Saarde khk., Kilingi-Nõmme as. - Eduard Johannes Kase < Ross, u. 60 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Saarde kiriku ehitamise ajal käinud ühe Saarde kirikuvalla talu karjapoisid alati lõunavahedel Saarde kiriku ehituse juures pealt vaatamas. Korra näinud poisid päält, kuidas ehitusmeister lendva postist läbi lasknud. Töölised alustanud parajasti pääle lõunasöögi tööd. Ehitusmeister tulnud sinna. Näinud, kaugelt sõitnud see mõisnik, kes töö oli välja annud ehitusmeistrile. Praganud see mõisnik alati meistriga ja töölistega, et töö küllalt kiirelt ei edeneda ja nad väga laisad olla. Ehitusmeister lubanud siis paruni hobusest lendva läbi lasta, et see alati kiriku juure ei sõidaks. Töölised hakanud teda keelama, et mis sa sellest siis saad j.n.e. Meister võtnud aga taskuraamatu vahelt tahilise nõela, jäänud seisma telingi posti ette, ise öelnud: "See on siin kuuetolliline post (kuus tolli läbi mõõta), nagu kõik näete. Kui mina aga nõelale puhun, läheb see lupsti postist läbi." Puhunudki meister nõelale, mis meistri käest lahti läinud ja postist läbi lennanud. Auk jäänud paljalt postisse järele. Vaadanud kõik töölised, vaadanud karjapoisidki pärast: telingi postis tõepoolest sukanõela jämedune auk.
Karjapoisid hakanud ka karja juures lendva laskmist proovima. Teine poiss kiusanud ikka esimest, et proovime sinu musta härja kallal ja proovime muudkui sinu musta härja kallal. Esimene kartnud aga ikka natuke, et viimati lendva jooksebki härjast läbi. Ei ole siis lubanud. Proovinud poisid niisama õlekõrrega, et kas läheb käest lendama. Proovinud ikka mitu päeva aega juba, ei ole õlekõrs käest lendama läinud. Küll puhunud poisid õlekõrrele igat moodi pääle, ei ole õlekõrs ikkagi käest lahti läinud.
Ühel hommikul puhunud poisid jälle õlekõrtele - teinud lendvat. Äkki läinud ühe poisi käest õlekõrs lahti ja must härg kukkunud karja seast maha. Öelnd see teisele karjapoisile: "Kuule, minu käest läks õlekõrs lahti ja must härg kukkus maha. Ei tea, kas lendva tast läbi pidi minema või?!"
Läksid poisid musta härja juure vaatama. Härg maas surnud, ei liiguta enam oimugi. Lendva härjast läbi läinud ja kohe surnuks löönud.
ERA II 3, 199/202 (4) < Saarde khk., Kilingi-Nõmme as. - Eduard Johannes Kase < Ross, u. 60 a. (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vana-Kariste Reassaare peremehele öeldud unes: "Mine Tartusse Emajõe Kivisillale, sääl öeldakse sulle, mis sa pead tegema." Öeldud niiviisi mitu korda.
Läinudki mees Tartusse Emajõe Kivisillale. Istunud sillal, kõndinud sillal ja silla ligidal, ei ole näinud kedagi, kes talle ütleks, mis tal teha tuleb. Viimaks märganud teda keegi linnamees. See tulnud talle juure, teretanud teda ja küsinud, miks ta sillal niiviisi ümber kõndida. Mees vastanud viimaks: "Kui ma õigesti ära ütlen - mind kästi unes siia Kivisillale tulla. Siin pidavat mulle keegi ütlema, mis ma tegema pidavat."
"Usud sa ka niisuguseid unes käskimisi!" vastanud Tartu mees. "Mind kästi ka kord minna Vana-Kariste Reassaarele, sääl olla sepaalasi alla maetud suur varandus. Mine tea, kas on olemas sarnast Reassaaret või on sääl Reassaarel sarnast sepikoda või sääl sepikojas sarnast alasit, mille alla varandus maetud võiks olla."
Saanud Reassaare mees kohe aru, et see tema oma sepikotta maetud, tarvis see ainult säält alasi alt välja võtta. Ei ole enam Tartu mehele mõhkugi lausunud, vaid rutanud koju. Kodus läinud kohe sepikotta, kangutanud sääl alasipaku omalt kohalt ja hakanud kaevama. Kaevanud ära tüki aega, tulnud vastu kast. Olnud täis vask- ja hõberaha. Raha võtnud kastist välja, kasti visanud sepikoja seina äärde maha. Reassaare peremees saanud niiviisi jõukaks meheks.
Läinud aga mitme-mitme aasta pärast Reassaarest mööda teekäija väljamaalane. Näinud sepikoja seina ääres kasti maha visatud olevat. Olnud sääl kasti küljel kirjutatud võõral keelel, mida teekäija osanud: "Selle kasti all suurem varandus peidus." Lugenud säält seda, pannud taluperemehelegi eesti keelde ümber, mis kasti küljel seisnud. Peremees saanud aru, et alasi all peab veel suurem varandus peidus olema. Läinudki sepikotta, hakanud kaevama. Kaevanud veel sellest kohast, kus kast, mis tühjana sepikoja seina ääres lamanud, asunud, allapoole tüki maad. Tulnudki vastu suurem kast. Tõmmanud peremees kasti välja - kast täis kulda ja hõbedat ja palju rohkem kui esimeses kastis. Nii saanud Vana-Kariste Reassaare pererahvas rikkaks.
ERA II 3, 218/9 (6) < Saarde khk., Pati v. - Eduard Johannes Kase < Mari Künnap, s. 1862 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva oli lendav pihlaka pulk, millel kaks otsa vahedaks tehtud. See pandi nõiasõnade abil lendama. Olnud 3 sõna, mida aga jutustaja ei tea. Kui lendva looma läbi lasknud, siis langenud see surnult otsekohe maha.
ERA II 3, 219 (7) < Saarde khk., Pati v. - Eduard Johannes Kase < Mari Künnap, s. 1862 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikatse sõnad.
Nikats siit, nikats säält, nikats mine mujale. Luu luusse, liha lihasse, soon soonesse, veri veresse.
ERA II 3, 235 (3) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Leena Bauer, u. 70 a. (1928) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui tütarlaps sündis Pati-Ristikülas, siis pandi ta vanadesse meeste pükstesse, siis pidada tal palju kosilasi olema.
ERA II 3, 235 (4) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Leena Bauer, u. 70 a. (1928) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui poeglaps sündis Pati-Ristikülas, siis pidi ta pandama seelikusse, et tal küllalt tulejaid naiseks oleks.
ERA II 3, 235 (5) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Leena Bauer, u. 70 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui inimene või loom äkki haigeks jääb, siis on tuulerabandus sellel.
Haigus on tuulest saadud. Tuulerabandse sõnad on:
"Naelatuul, põhjatuul, loodetuul, vesikaaretuul, idatuul, läänetuul, lõunatuul, keskhommiku tuul, päevatõusu tuul." See tuleb kolm korda läbi lugeda. Iga kord tuleb seda teha ühe hingetõmbega.
ERA II 3, 237 (5) < Saarde khk., Pati v., Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Anna Põder, s. 1862 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikatse sõnad.
Teder lendas teedarista,
Teedarista, mättaista.
Hobu jalga nikastasin,
Mina arsti aitan jälle.
ERA II 3, 239/40 (1) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Jaan Kurm, s. 1833 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Pati Ristikülas on elanud mõnes talus tondid, neile on pandud kambriotsale üles süüa igasugust toidukraami. Vanatondid pole tasuks selle eest jälle mingisugust paha teinud.
ERA II 3, 247 (4) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Karl Tints, s. 1881 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui karja esimest korda metsa aeti, siis öeldi Laiksaare Mõisakülas "Issa poeg ja püha vaim" loomadele. Kui kari esimesel päeval jälle koju tuli, anti loomadele soola ja leiba ja öeldi igale loomale ikka sinna juure veel "Issa poeg ja püha vaim". Miks just nii tehti ja öeldi, seda jutustaja ei tea.
ERA II 3, 251 (16) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Karl Tints, s. 1881 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikatse sõnad.
Kivi otsa kips ja kannu otsa kaps, koeratüra nups ja liige paigal laks.
ERA II 3, 254 < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k., Ura t. - Eduard Johannes Kase < Mari Jõõks, s. 1870 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vasika tervekstegemise sõnad.
Tuhkrud ja tulipunased.
Mii ja möö.
Kõigist ilma hääledest ja põhjatuuledest.
Mede vasikad saagu libedaks ja siledaks.
ERA II 3, 260/2 (16) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k., Ura t. - Eduard Johannes Kase < Mari Jõõks, s. 1870 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Korra tahtnud ühte meest kaks tüdrukut. Ühe kosinud mees omale naiseks. Teine aga olnud kositu pääle kole kade. Muutnudki naise soeks (libahundiks).
Soeks muudetud naisel olnud väike laps. Pärast naise kadumist ilmus valts naine sängi, ütles enese haige olevat. Mees muidugi ei märganudki, et see naine õige pole.
Korra tulnud aga metsast susi, tõmmanud lapsehoidja käest lapse ja jooksnud lapsega metsa. Laps karjunud hirmsasti. Pärast olnud aga laps metsas suure kivi kõrvas maas, pole enam karjunud ega kedagi. Teise korra näinud jälle lapsehoidja, kui susi lapse metsa viinud. Läinud järele vaatama. Näinud: hunt ajanud naha maha. Olnud siis päris harilik naine - lapse endine ema. Naha visanud kivile, ise hakanud last imetama.
Pärast jutustanud lapsehoidja juhtunud lugu mehele. Läheb mees kohe targa juure küsima, kuidas naist tagasi saab. Tark õpetab: võtku mees kätte, tehku tuli kivile ja ajagu see tuliseks. Kui naine naha maha ajab ja kivile viskab, siis põleda see ära ja naine jäädagi inimeseks.
Kütnudki mees kivi tulipalavaks. Tulnud jälle metsast susi välja, viinud lapse metsa, hakanud last imetama, naha aga tõmmanud maha ja visanud kivile, mis sääl ära põlenud. Nii jäänudki naine naiseks. Võltsnaise põletanud mees sel ajal ära, kui see oma emaga saunas olnud.
ERA II 3, 263 (19) < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k., Ura t. - Eduard Johannes Kase < Mari Jõõks, s. 1870 (1928) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Poisslapsel ei ole pääle sündimist kohe käsa kinni mässitud, siis saada poisist virk mees. Tütarlaps kistud pääle sündimist kolm korda püksisäärest läbi, et ta ruttu mehele saaks. Samuti pidi antama külakoertele mett-leiba ja võid-leiba tütarlapse sündimise puhul. Ikka sellepärast, et tütar mehele saaks.
ERA II 3, 267/8 < Saarde khk., Pati v., Pati-Ristiküla k., Ura t. - Eduard Johannes Kase < Mari Jõõks, s. 1870 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Jutustaja onu kiskunud kord metsas lõhmuse niini köite jaoks. Niinte hautamiseks olnud tuli tal maha tehtud. Kord öösel huiganud keegi metsas. Onu huiganud tule äärest vastu. Tulnud metsast välja noor tore preili. Tulnud vanamehele kallale, näpistanud ja öelnud sääljuures: "Või vanamehe kella! Või vanamehe kella!" alalõpmata. Preili kadunud ära, siis tulnud aga metsast valge mära välja ja hakanud tulele kusema. Tahtnud tuld nii ära kustutada. Kusenud ikka tulele. Pole ka ennem järele jätnud, kui onu hakanud lugema tagurpidi meieisat. Siis kadunud ka valge mära päris ära.
ERA II 3, 272 (1) < Saarde khk., Pati v., Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Hendrik Kurm, s. 1843 (1928) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vanast Ristikülas Pati vallas laps sündis, siis tõmmati laps veepange kandme alt läbi, et ta ära ei upuks pärast eluajal.
ERA II 3, 274/5 (5) < Saarde khk., Pati v., Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Hendrik Kurm, s. 1843 (1928) Sisestas Mare Kalda, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Pati-Ristiküla Matsita peremehel vanal Andres Riisil olnud Tõnise vakk. Igast uudseviljast ja muust talu majapidamise saadusist pidi ta sinna esimesed peotäied või osakesed viinud olema. Teistel taludel Pati-Ristikülas polnud Tõnise vakku. Toris ja Vändras olla neid palju olnud. Ka Matsi talu peremees A. Riis olnud Torist pärit.
Kes Tõnise vakasse puutunud, see pidi sellest haigeks jääma.
ERA II 3, 286/7 (2) < Saarde khk., Pati-Ristiküla k. - Eduard Johannes Kase < Peeter Kõun, s. 1858 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda/raha/Voltveti Vabrikumäe rahahoidja.
Kord öösel sõitnud keegi Tartu mees Pärnusse. Kui ta Voltveti vabrikust mööda sõitis, tuli talle valges riides preili vastu. Käskinud enesel suud anda. Mees pole julenud. Siis palunud preili, et ta preili omale pääle võtaks. Ka seda pole mees julenud teha. Siis käskinud preili meest endale lüüa piitsaga. Mees pole ka seda teha julgenud. Sõitnud mees rahulikult edasi. Saanud Kärsu kõrtsi kohale. Sääl kohal hakanud preili nutma. Seletanud siis preili mehele, et tema olla Voltveti Vabrikumäes asuva varanduse valvaja. Mäe sees asuda suur varandus ja tema olla nõiutud seda valvama. Mees, keda nüüd käskinud enesele lüüa, suud anda ja edasi viia, olla samal päeval sündinud, mil tema olla ära nõiutud ja oleks võinud teda ära päästa teda puudutades. Tasuks oleks ta mehele hulk raha annud. Mees pole aga julenud teda päästa ja nüüd pidada ta jälle ootama sada aastat, kunas sarnane mees jälle mööda sõidab, kes sündinud samal päeval, mil tema ära nõiutud.
ERA II 3, 307/8 (1) < Saarde khk., Kilingi v., Kikepera k. - Eduard Johannes Kase < Toomas Ollino, s. 1849 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Emane kurat küti juures.
Korra olnud mees mõtusemängu ajal metsas küttimas. Jäänud ka metsa ööd, teinud sinna tule maha. Öösel tulnud tema juure naisterahvas ja palunud meest, et see tooks talle heinu külje alla kuhjast ja lubaks enda juure tule ääre sooja. Mees lubanud küll naisterahva tule ääre sooja, aga käskinud tal enesel heinu külje alla tuua. Naisterahvas seletanud, et tema ei saavat kuhjast heinu tuua, kuhjal olla vöö ümber ja tema ei saavat sealt ainust kõrtki võtta.
Nüüd saanud mees aru, et naine on emane kurat. Naiskurat palunud ikka meest edasi, et see talle heinu tooks külje alla. Lubanud selle eest mehele maksta. Toonudki viimaks mees sületäie heinu ligidalt kuhjast. Naisterahvas heitnud heintele magama mehe vastu tule ääre. Öösel sündinud talle poeg. Hommikuks olnud aga emane kurat kadunud ühes lapsega. Samuti olnud mehe müts kadunud. Mees arvanud, et kurat mütsi ära viinud. Vaadanud aga natuke ringi ja näinud, et müts teisel pool tuleaset maas olnud. Tõstnud mees mütsi üles, et seda pähe panna. Nüüd näinud mees, et mütsi all hulk hõberaha olnud.
ERA II 3, 367/8 (8) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Talts, s. 1867 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanaeide raha.
Korra olnud ühes talus perenaise ämm suremas. Minia valvanud surija juures. Ämm pole seda sallinud, et minia tema juures valvab. Öelnud, et tema ei saavat enne surra, kui minia tema juurest ära minevat. Läinudki viimaks minia toast välja, jätnud vanaeide üksi sinna surema.
Minia vaadanud aga läbi võtmeaugu, et mis ämm nüüd üksi toas teeb. Näinud, et vanaeit tõusnud sängist üles, võtnud peaaluse koti seest raha, hulka kulda ja hõbedat, matnud koldesse tuha sisse maha. Ise öelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." Läinud siis jälle sängi tagasi ja surnud kohe.
Minia läinud ka kohe kambrisse sisse, hakanud koldest raha otsima. Pole leidnud ainust kopikatki, kõige hoolsama otsimise pääle vaatamata. Viimaks tulnud talle hää mõte: tõmmanud koolnud sängist ja selle käega urgitsenud kollet mööda. Kohe tulnud raha koldes esile.
ERA II 3, 377/9 (18) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Talts, s. 1867 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Valma rahaauk Kilingis.
Valma kohal Saunametsa külas jões olnud vanast rahapada. Valmaks nimetatakse ühte jõehauda Kilingi Väikseküla Napsumuru heinamaa kohal. Rahapada olnud suure lepa all, mis sääl näha on. Rahaaugust tahtnud paljud rahakatelt välja tõmmata, pole aga see läinud korda kellegil, sest suur sarapuukirja madu valvanud paja kaanel, et keegi rahakatelt üles ei vinnaks. Korra läinud Valma heinamaale, mis seekord olnud Voltveti mõisa pärält, ühes kubjaga heinale teomehed. Pole teomehed ühes kubjaga pühapäeval Voltveti mõisa läinudki, vaid jäänud Valma heinamaale.
Pühapäeval hulkunud mehed ümber jõe ääres. Korraga silmanud teomehed jões lepa all suurt rahakatelt, mille kaanel suur kirju, sarapuukarva uss valvanud. Uss vaadanud meeste poole, ise limpsanud keelt. Mehed rääkinud asja kubjale. Otsustanud siis katal ühisel nõul jõest pika poomiga välja tõmmata ja raha ühetasaselt ära jaotada. Mehed kõik sellega nõus. Otsitakse kohe paras teivas, mehed pistavad selle katla sangadest läbi ja hakkavad üles kaaluma seda. Kaaluvad, kaaluvad, katal kerkib. Sarapuukarva uss kaob katlakaanelt ja varsti on katal veepinnal. Nüüd hakkab juuresseisval kubjal kahju, et ta oli lubanud raha ühetasaselt ära jaotada. Ütleb kubjas kõvasti: "Juua saate küll nii palju kui tahate, kuid raha küll ühetasaselt ära ei jaota." Kohe murdunud teivas, mis rahakatla sangadest läbi pistetud. Rahakatel kukkunud kilinaga-kolinaga tagasi jõkke, sarapuukarva uss ilmunud jões katlakaanele, laksutanud ise lõugu. Pole lasknud kellelgi puudutada katlasse. Nii jäänud Voltveti teomehed rahakatlast ilma ja pole seda tänapäevani keegi Valma haudadest veel kätte saanud.
ERA II 3, 379/81 (19) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Talts, s. 1867 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lähkma rahaauk Kilingis.
Lähkmal Kilingis elanud keegi Jüri nimeline mees ja vigane poiss. Jüri olnud varemini jõukas mees, nüüd olnud ta vaeseks jäänud. Korra ilmunud unes tema juure keegi ja käskinud teda jõe kaldalt Lähkma suure küüraka lepa alt tuua ära rahapada. Ta pidada veel ühes võtma samast talust vigase poisi ja sellega koos raha välja kaevama. Mees tõusnud magamast üles ja rääkinud seda ka vigasele poisile, mis temale unes kästud. Vigane poiss pole uskunud, et Jürile niiviisi kästud ja pole kaasa tulnud raha välja kaevama.
Heitnud Jüri uuesti magama, tulnud jälle keegi tema juure, kes käskinud teda tuua ära vigase poisiga koos raha Lähkma küüraka lepa alt. Jälle tõusnud Jüri maast üles, käskinud ka vigast poissi tulla kaevama, poiss pole tulnud. Mees heitnud magama.
Kolmandat korda tulnud tema juure unes sama mees, kes teda varemini käskinud raha ära tuua. Käskinud nüüd minna Jüril üksinda rahaaugule raha tooma. Pärast tulla aga Jüril ka vigasele poisile osa anda. Midagi ei tohtida aga Jüri karta. Küll seletanud mees, kes Jürile unes ilmunud, et see sõja aegu maetud raha olla, mida ainult näitamise pääle kätte saab. Sellest hoolimata kartnud Jüri ja pole julgenud minna rahaaugule raha välja kaevama.
ERA II 3, 383/4 (22) < Saarde khk., Kilingi v., Kikepera k., Napsumurru t. - Eduard Johannes Kase < Liisa Talts, s. 1867 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Pärnu jõe tulek.
Muiste pole Pärnu jõge praegusel kohal olnud. Jõe toonud praegusesse kohta hall vanamees kolme härjaga. Vanamees kolme härjaga olnud sinikashall ja käinud mööda taevaalust. Jõgi tulnud taga. Samuti toodud ka Tori jõgi praegusesse kohta.
ERA II 3, 391/4 (25) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Talts, s. 1867 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kilingi Kahjamäe rahaauk.
Kilingis elanud vana Sõõla Kai oma vennaga. Olnud mõlemad vaesed ja viletsad, elanud üheskoos. Kord öösel näidatud Kaie vennale unes: hall vanamees tulnud tuppa, käskinud vennal ka Kaie maast ülesse ajada ja siis minna Kahjamäele sellega koos ja säält Kahjamäe kase alt välja kaevata rahapada. Midagi ei tohtinud nad aga karta.
Ajanud siis vend Kaie maast üles, käskinud kaasa tulla Kahjamäele rahapada välja kaevama. Seletanud talle oma unenäo ja hoiatanud õde, et see midagi ei kardaks.
Läinud siis Sõõla Kai teele oma vennaga Kahjamäe poole. Tulnud neile kõigepäält vastu imelik kolu. Seda pole nad kumbki kartnud. Selle järele tulnud neile vastu suur lehm, lüpsik sarvis. Lüpsik kolisenud koleda häälega. Lehmal olnud koledad põlevad silmad ja ta jäänud just Kaie ette seisma. Kai pole sedagi kartnud. Siis tulnud neile vastu kole röhkiv emis ühes poegadega. Ka seda pole kartnud ei Kai ise, ega tema vend. Viimaks just Kahjamäe jalal tulnud neile vastu just väga kole ja imeveider lummuts, (nagu jutustaja räägib) ja ka seda pole kartnud ei Kai ega tema vend. Jõudnud Kahjamäele. Kase juure alt pahemalt poole, nagu õpetatud, hakanud kaevama. Korraga hakanud hirmsasti müristama ja välku heitma. Vihma tulnud nagu oavarrest. Öelnud siis Kai vennale, et ärme nüüd kaevame, kui õige hirmsasti müristab. Ootame seni, kuni kole müristamishoog üle läheb. Jätnudki Sõõla Kai ja vend kaevamise. Kohe olnud välk ja müristamine kadunud. Taevas selge, tähed taevas - ei vihma kusagil. Kai ja vend uuesti kaevama. Kaevavad ja kaevavad, rahapada aga pole enam augus olnud. Kuulda olnud ainult kolin, kui vend kord labida õige sügavale maa alla pistis. Küll siis rahapada maa alla vajus igaveseks. Ei ole nad leidnudki sel ööl Kahjamäe kase alt rahapada.
Järgmisel ööl ilmunud Sõõla Kaie vennale unes rahaauku kaevama minna käskija vanamees uuesti. Öelnud, et nad ei oleks kartma pidanud. Oleks nad müristamise ajal olnud edasi kaevamise juures ja oleks nad siis katla välja kaevanud, siis poleks midagi erilist juhtunud. Müristamine ja välguheitmine oleks kohe pääle selle vaikinud ja mõlemad oleks saanud rikka(i)ks inimesiks.
ERA II 3, 397/8 (27) < Saarde khk., Kilingi v., Kikerpera k., Napsumurru t. - Eduard Johannes Kase < Liisa Talts, s. 1867 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kurat eksitab Kilingi naisi.
Korra läinud kaks Kilingi naist Raudsiku perenaisele viima titepütti. Eksinud aga metsa ära. Hulkunud hulk aega sihitult metsas ringi. Pole kusagile metsa äärde välja jõudnud. Viimaks tulnud neile juure võõras mees, pärinud, kus ja kuidas naised niiviisi ära eksinud ja kuhu nad minna soovivad. Naised seletanud ka ära, et nad lähevad viima titepütti külasse. Mees lubanud naisi metsast välja viia. Viinud neid aga ikka kaugemale metsa. Naised saanud aru, et see pole kellegi õige mees, vaid vanajurn ise. Istunud viimaks maha, pannud titepütid kõrvale, pannud põlled pahupidi ette. Nende juure tulnud siis ka mees tagasi, kes neile teed juhatanud ja vahepääl ära kadunud. Naised ütelnud mehele: "Tagane, saatan!" Siis kadunud naiste eksitaja. Varsti jõudnud naised ka tagurpidi tanudega ja pahupidi põlledega välja Raudsiku talu kopli aia taha, kus nad jumalat tänanud, et õnnelikult välja olla pääsenud.
ERA II 3, 398/9 (28) < Saarde khk., Kilingi v., Kikerpera k., Napsumurru t. - Liisa Talts, s. 1867 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kurat eksitab Kilingis metsavahti.
Kilingi vallas surnud kord vana metsavaht ära. Asemele jäänud tema noor seitsmeteistkümne-aastane poeg. See läinud kord jõuluajal metsa. Eksinud ka metsa ära, kõndinud hulk aega metsa mööda ümber. Korraga märganud oma jälgede kõrval noor metsavaht pikki ahtakesi samme, tema kõndinud ikka neid samme pidi ja pole metsa ääre välja jõudnudki. Viimaks olnud noore metsavahi kõrval ka võõras mees. Lubanud see viia välja metsast noortmeest. Noormees kõndinud ka siis metsast tulnud mehe kõrval edasi.
Märganud aga metsavaht viimaks, et mees teda sugugi metsast välja viia ei kavatse, vaid ainult metsa mööda ümber eksitab. Istunud siis mees lumele maha ja hakanud ennast riidest lahti võtma. Riided pannud tagurpidi selga, pastlad tagurpidi jalga. Ka eksitaja jäänud mehe ette hargis jalgadega seisma. Küsinud, mis mees nüüd teha. Vastanud noormees, et ajada higiseid riideid vähe teisipidi selga. Nüüd kadunud eksitaja mehe kõrvalt uuesti metsa. Mees jõudnud ka kohe Saunametsa talu aia ääre välja.
ERA II 3, 399/401 (29) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Talts, s. 1867 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kurat pakub metsavahile raha.
Korra eksinud üks Kilingi metsavaht metsa ära. Pika ümbereksimise järele jõudnud välja Kivilaane Abrami kõrtsi juure. Kõrtsis öelnud: "Nüüd eksisin hulk aega metsas ümber, peaks kurat mulle nüüd hulga raha andma!" Kõik kõrtsisolijad hakanud mehe soovi pääle naerma.
Metsavaht tulnud kõrtsist välja ja läinud metsavahelist teed koju poole minema. Jõudnud tüki maad edasi, kuulnud äkki kõrvulukustavat vilet. Ei ole mees seda sugugi tähelegi pannud, läinud edasi natuke ehmunult.
Natukese aja pärast läinud justkui keegi temast metsas mööda ja vilistanud veel kõvemalt, kui varemini. Tüki ajapärast vilistanud tal keegi just kõrval nii et tal kõrvad lukku jäänud. Mees vaadanud ringi. Kurat olnud tee ääres, just tema kõrval, ise kõlistanud pika orgiga raha hunikust, mis tal kõrvas maas olnud. Küsinud mehelt: "Luba mulle, mis lubad, selle raha saad omale." Metsavaht vastanud: "Tagane minust saatan!" Läinud ise rahulikult edasi. Kurat jäänud tee ääre kohkunult oma rahahuniku juure maha.
ERA II 3, 417 (2) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k. - Eduard Johannes Kase < Mari Saar, s. 1867 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendaja Abjas.
Jutustaja ema näinud kord, kui ta alles väike olnud, kuidas väike karjapoiss lambatallest lendaja läbi laskis ja talleke kohe surnud.
Olnud väga selge hommik. Karjapoiss öelnud, et nüüd eriliselt hää olla lendajat saata. Pannud lendajaks sukanõela. Tall surnud kohe kivi otsa ära. Kuidas karjapoiss lendaja välja saatis, seda ei tea jutustaja.
ERA II 3, 417/8 (3) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k. - Eduard Johannes Kase < Mari Saar, s. 1867 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendaja saatja Abjas.
Abjas saatnud ühe talu peremees teise talu loomadele lendajaid. Loomad lõpnud alati sääl lendaja tõttu. Looma kops pandud aga sääl talus kord aia vahele. (Muidugi lendajast läbistatud looma oma.) Üheksa tahilist nõela läbi. Pärast keedetud kops ühes nõeltega pajas umbkaane all ära. Siis tulnud, kui kops pajas keenud, teise talu peremees, kes lendajat saatnud, sinna talusse sisse, tahtnud juua või midagi muud asja. Midagi pole talle aga antud. Siis surnud nõiduja lapsed selle järele kõik ära.
ERA II 3, 418 (4) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k. - Eduard Johannes Kase < Mari Saar, s. 1867 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Nõiutud jõgi Kanakülas.
Korra nõidunud keegi nõid Voltveti-Kanakülas jõe ära, nii et kõik loomad, kes jões joomas käinud, sinna viimaks ära uppunud. Iga päev uppunud jõkke üks loom karja hulgast ära. Viimaks pole enam keegi oma karja julgenud Kanaküla jõe äärde jooma ajada. Kes jõge nõidunud, seda ei tea jutustaja.
ERA II 3, 421 (1) < Saarde khk., Tõõtsi k. - Eduard Johannes Kase < Liisu Ardel, s. 1840 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikatse sõnad.
Jeesus läind kirikusse
Illusille, Alusselle
Lõha musta Mooseselle.
Eesu jalga nikatanud,
Nikatanud, nakatanud
Teder teele lennatanud.
Oh Jeesus, oh Jeesus,
Soovi omad sooned,
Säe omad luud-liikmed
Nõnda kui Israel ennem on säädnud.
Üheksa korda, igakord ühe hingetõmbega haigele kohale lugeda. Veel 9 risti pääle teha.
ERA II 3, 423 (4) < Saarde khk., Tõõtsi k. - Eduard Johannes Kase < Liisu Ardel, s. 1840 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikatse sõnad.
Jeesus kiriku mines,
Hobu tal ees hiirikili,
Süsimusta moorakili.
Sai ta soome silla pääle,
Püü lennati, maa väärati,
Hobu jalga nikati.
Jeesus tull´ ratsa päält maha,
Võts lugemisi lugeda:
Liida kinni Jeesuke,
Liida kinni liikmeid.
Soovi kinni Jeesuke,
Soovi kinni soontanud.
Liige liikme kohta,
Soon soone kohta,
Luu luu kohta,
liha liha kohta,
karvad pääle tal kasugu,
Neid sõnu tuleb ka 9 korda üle lugeda haige koha pääle. Iga kord ühe hingetõmbega.
ERA II 3, 426/8 (1) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Hendrik Kosenkranius, s. 1878 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kuusemäe nõid Kõpus.
Kõpu vallas, Halliste külas elanud Kuusemäe talus umbes kuuskümmend aastat tagasi vana peremees, kes nõiduda oskanud. Naabritalul, Songal, lõpnud loomad alati tema nõidumise tagajärjel maha, ka vili pole Songal kasvanud. Loomadele tulnud sääl kõiksugu haigused kaela, samuti täid selga. Ka lendaja laskis sääl tihti loomi läbi, muidugi surid loomad selle tõttu.
Viimaks kutsunud Songa peremees ühe teise kuulsama nõia omale appi, kui tal jälle üks lehm maha surnud. Seletanud nõiale ära, et temal niiviisi lehm ära lõpnud, ja küsinud nõialt, et kas ei saaks abi kuidagi selle vastu. Nõid omalt poolt seletanud, et siis küll tema arstida osata, kui ta aga seda teab, kes tal alati loomi niiviisi ära nõiub. Muidu ei võivat temagi aidata. Songa peremees seletanud nüüd jälle, et temal olla väga hästi teada, et Kuusemäe peremees see olla, kes tema loomi alati nõiub.
Tehtudki siis vastunõidumisega kohe algust. Kõigepäält võetud nõiduse pärast lõpnud loomal kops välja, pandud aia vahele ja lasknud siis tark püssist Kuusemäe poole. (Kas hõbedat või midagi harilikku, ei tea jutustaja). Kohe lõpnud ka laskmismomendil Kuusemäel üks lehm ära. Kuusemäe peremees katsunud ka pärast vastunõidumist veel Songa loomi nõiduda, pole see tal aga sugugi õnnestunud. Öelnud ise veel pahal meelel: "Va rumalad, oskavad vastu teha!" Üldse kaotavat nõiduja oma mõju sääl kohal, kus talle juba kord vastu nõiutud.
ERA II 3, 430/1 (4) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Hendrik Kosenkranius, s. 1878 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Voltveti peremees libahundiks.
Korra teeninud Voltvetis sulane vaese peremehe juures. Sääl pole talle muud süüa antud, kui paljast leiba ja räime. Sulane pole sääl halva toidu pärast teenida tahtnud, vaid läinud hoopis ära. Teisel aastal teeninud rikka peremehe juures. Sääl olnud alati liha söögiajal laual. Sulane olnud ka söögiga väga rahul. Korra äestanud aga sulane põllul ja näinud, kuidas peremees metsa läinud. Metsa ääres olnud mahamurdunud puu. Puu toetunud ladva ja oma kännu najale, nii et säält veel alt läbi tükkida võinud. Peremees tükkinud ka puu alt läbi mitu korda. Varsti olnud peremees hundiks moondunud puu alt läbikäimise tõttu. Hunt kadunud metsa ja sulane ootanud, et mis nüüd sünnib. Pidanud ikka maha murdunud puud silmas. Näinud, kuidas tüki aja pärast tulnud hunt tagasi, naabri talu kirju koer äramurtuna seljas. Tükkinud hunt jälle mahamurdunud puu alt paar korda läbi ja olnud jälle sulase peremees. Sulane läinud nüüd ka rikkalt talult minema. Ise öelnud, et oli vaese peremehe juures mis oli, sääl sai vähemalt puhast leibagi, siin aga toidetakse mind koeralihaga.
ERA II 3, 433/4 (3.1) < Saarde khk., Voltveti v., Viira k. - Eduard Johannes Kase < Peeter Bernhardt, s. 1846 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kolmkümmend kuus pütti kulda.
Üks rahvajutt räägib, et Rootsi kulda olla taganemise ajal (Põhjasõja ajal?) maetud Pati laukasse. Pati laugas on Pati mõisast 1-2 kilomeetrit keskhommiku poole. Laukas olla koletu suur kala rahapüttide vahiks. Kui ta ennast liigutavat, siis värisevat lauka kaldad ja kõik maa ümberringi. Seda kala kartnud kõik rahaotsijad. Samuti olnud tema eest hirmul need mehed, kes sääl linu leotanud.
ERA II 3, 434 (3.2) < Saarde khk., Volveti v., Viira k. - Eduard Johannes Kase < Peeter Bernhardt, s. 1846 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Teine rahvajutt räägb et jälle kolmkümmend kuus pütti kulda olla maetud Kilingi-Nõmme kõrtsi taha. Kuld asuda Nõmme kõrtsist Pändiküla poole minna pahemal pool tee ääres männikus. Sääl kuivatavat vanapagan pimedail öil tihti raha.
Korra läinud säält keegi mees mööda ja näinud, et sääl tuli põlenud. Mees läinud tule juurest piibu pääle tuld võtma. Kohe karanud verise pääga vars tule ääre ja hakanud selle ümber jooksma. Mees pole julenud tuld võtta.
ERA II 3, 435/6 (4) < Saarde khk., Voltveti v., Viira k. - Eduard Johannes Kase < Peeter Bernhardt, s. 1846 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahatuli Kilingi Sihva männikus.
Korra käinud keegi Voltveti vabriku töömees sel ajal, kui vabrik alles käis, Kilingi Nõmme kõrtsis. Õhtul tulnud säält vähe vintis pääga koju. Näinud: tee ääres põlenud Sihva männikus kännus tuluke, mees istunud juures.
Töömees küsima: "Kurat, anna mulle ka tuld piibule!" Tahtnud ise kännust sütt võtta. Juuresvalvaja mees pole seda sündida lasknud, vaid visanud mehele ise terve kühvlitäie süsa. Töömees võtnud säält ühe söe, pannud selle piibule ja läinud koju ning heitnud magama, ilma, et midagi iseäralikku oleks juhtunud.
Hommikul üles ärgates ja esimest piipu tehes leidnud aga mees piibust viiekopikalise raha. Mees imestanud, et kuidas see raha võis küll sinna sattunud olla. Siis tulnud talle meele eilaõhtune tule piibule saamine mehelt metsast. Arvanud, et sääl võis kergesti metsas rahatuli põleda. Läinudki uuesti sinna kohale vaatama. Sääl kohal, kuhu mees talle piibule panemiseks süsa visanud kühvliga, olnud maas terve ladem viiekopikalisi rahasid. Mees saanud nii vaesest töömehest korraga rikkaks meheks.
ERA II 3, 436/7 (5) < Saarde khk., Voltveti v., Viira k. - Eduard Johannes Kase < Peeter Bernhardt, s. 1846 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahatuli Kilingi-Nõmme kõrtsi taga.
Kilingi-Nõmme kõrtsi taga männikus, kuhu kolmkümmend kuus pütti Rootsi kulda peidetud olla, näha inimesed tihti rahatuld põlemas. Korra sõitnud säält männikust jälle keegi mees mööda, näinud, et männikus tuli maas. Saanud aru, et see on rahakuivatamise tuli. Mõelnud, et kui ta nüüd oma mantli tulele viskab, siis on kõik see raha, mis mantli alla jääb, tema oma.
Ajanudki mantli seljast maha ja liginenud tulele. Tahtnud tulele just mantlit pääle heita, kui äkki tule äärest verise pääga vars üles karanud ja vastupäeva ümber tule hakanud jooksma. Mees olnud küll julge mees, aga seda varsa hakanud kartma, arvanud ise, et vars võib ta ära murda. Pole julgenud mantlit rahatulele pääle heita ja jäänud niiviisi rahast ilma.
ERA II 3, 439/40 (1) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Mari Bernhardt, s. 1859 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Seitsme kuke veri rahaaugul.
Korra matnud keegi mees maasse raha. Teine mees jälginud teda ja roninud ülesse puu otsa, kuulanud mis mees rahamatmise juures rääkinud. Mees öelnud: "Enne ei pea siit raha kätte saama, kui siin seitsme venna veri ära valatakse."
Mees puuotsast öelnud jälle: "Ei mitte seitsme venna, vaid seitsme kuke veri." Rahamatja mees vastanud jälle, et ikka seitsme venna veri peab siin enne ära ohverdatama. Nii korranud mees puuotsast oma ütlust kukkedest kolm korda. Viimaks arvanud rahamatja Jumal ülevalt temaga niiviisi räägib ja öelnud: "Sündku siis, Issand, sinu tahtmine. Ohverdatagu siin enne seitsme kuke veri, kui siit raha tahetakse kätte saada."
Pärast läinud mees, kes puu otsas päält kuulanud teise raha hauakõnet rahaaugule kaevama raha välja. Pole aga midagi leidnud. Võtnud seitse noort kukke, tapnud rahaaugul ära ja kohe olnud raha tal käes.
ERA II 3, 452/5 (5) < Saarde khk., Voltveti v., Kärsu m. - Eduard Johannes Kase < Kadri Olde, s. 1880 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Voltveti peremees libahundiks.
Ühes Voltveti talus olnud sulane, keda väga hästi toidetud. Alati olnud liha laual. Sulane olnud ka oma eluga väga rahul, ainult mõni veider asi olnud peremehe juures tähelepanu äratav. Nii korra kui nad metsas puid raidunud, jooksnud peremees igakord, kui nad puid raidumast koju läinud, teel metsa ja jõudnud juba ennem koju. Söönud siis juba laua ääres, kui sulane koju jõudnud. Nii olnud igal õhtul. Korra aga jooksnud sulane peremehele järele, kui see koduteel tema juurest jälle metsa jooksnud. Näinud, kuidas peremees visanud kolm korda uperpalli ja öelnud sinna juure veel sõnu. Sulase silma all muutunud peremees hundiks. Sulane visanud ka kolm korda uperpalli ja öelnud samad sõnad, mida peremeeski lugenud. Ka sulane muutunud hundiks. Jooksnud peremees hundile järele. Kui ta koju jõudnud söönud peremees juba toas laua ääres.
Sulane pole osanud aga neid sõnu, kuidas ennast tagasi inimeseks muuta ja kolistanud hundina ukse taga. Peremees tulnud jälle toast välja, öelnud hundile: "Õõss sealauta!" Läinud siis sulane-hunt sealauta. Sääl lugenud peremees jälle teisi sõnu ja sulase hundinahk langenud jälle seljast maha. Pärast pole peremees selle kohta midagi öelnud.
Läinud jälle tükk aega mööda, sulane pidanud ikka peremeest silmas. Korra näinud ta päält, kuidas peremees enese jälle hundiks moondanud ja metsa kihutanud. Pärast tulnud metsast tagasi, teise talu kirju koer seljas. Viinud selle sealauta. Pärast tulnud sealaudast peremehena-inimesena jälle välja.
Õhtul, kui pere söönud, pole sulane liha tahtnud süüa. Peremees pärinud põhjuse üle järele. Sulane vastanud jälle, et tema teise talu kirju koera liha ei tahtvat.
Teinekord näinud sulane jälle, kuidas peremees ühe koeraga seljas, ise hunt, koju jooksnud. Sealaudas ajanud hundi naha maha, olnud jälle inimene. Sulane läinud pärast sealauta, leidnud säält hundi naha, pannud selle põlema. Siis pole peremees enam saanud libahundiks käia, pole ka enam liha talu laudas olnud.
ERA II 3, 468/9 (2) < Saarde khk., Kikepera k., Väikseküla t. - Eduard Johannes Kase < Juhan Talts, s. 1853 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Voltveti rahaauk metsas.
Kord olnud Voltveti metsas puuraiujad tööl. Nad leidnud puujuure alt rahakatla.
Kui nad selle parajasti maa seest lahti olnud kaevanud ja maapinnale tõstnud, läinud säält Voltveti härra mööda. See öelnud, et see katel kuuluda temale ühes rahaga, sest olla see ju tema maa seest leitud. Nii kohe, kui härra seda öelnud, vajunud katel suure kilina-kolinaga maa alla. Jäänud niiviisi ilma rahast selle väljakaevajad töömehed kui ka ahne mõisahärra.
ERA II 3, 470/2 (4) < Saarde khk., Klingi v., Kikepera k., Väikseküla t. - Eduard Johannes Kase < Juhan Talts, s. 1853 (1928) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuidas Kaabaka nõmm Kilingis nime sai (Väiksekülas).
Vanast elanud Kilingi Väiksekülas (umbes 150 a. tagasi) Jaagu-nimeline mees. See joonud kord Sindi Sikaselja kõrtsis. Sääl lubanud ta mõisnikel kõigil maod maha lasta. Seda kuulnud päält keegi sakslane. See küsinud pärast kõrtsimehe käest, kes see mees olla olnud. Kõrtsimees vastanud, et teadvat ainult seda, et teda Kilingi Jaaguks kutsutavat. Mis tal pääle Jaagu veel nimeks olevat, seda ta ei teada. Sakslane kaevanud sillakohtusse selle Jaagu.
Kohtus ei teatud kuidagi seda Jaaku ette kutsuda. Siis kutsutud sillakohtusse kõik Kilingi vallas elavad Jaagud. Sakslane, kes kaevanud, pidanud õige Jaagu teiste hulgast ära tundma. Tulnudki kõik Kilingi Jaagud kohtusse. Sakslane vaadanud kõigile otsa, aga pole nende Jaakude seast õiget Jaaku leidnud. Selgunudki, et üks Jaak puudub. Kutsutud siis see puuduv Jaak kohtusse. Olnudki sama Jaak, kes Sikaselja kõrtsis teiste kuuldes lubanud mõisnikel magusid maha lasta. Küsinud siis sillakohtunik, kas ta olla nii rääkinud. - Olla küll. - Kas ta olla purjus või kaine olnud? - Olla nii kaine olnud, et oleks võinud lauakirikusse minna. Mõistetud siis veel Kilingi Jaak tükiks ajaks kinni.
Jaak põgenenud aga vangist ära. Ehitanud omale metsa Kilingi valda Väikeküla ligidale väikesse majahüti. Sääl elanud ta, käinud suvel taludes tööl, elumaju ja aitasid ehitamas ja muudel töödel, olgugi et olnud keelatud taludel teda töösse võtta. Seda nõmme, kus Jaagu majake seisnud, kutsutakse praegu veel Kilingis Kaabakanõmmeks. Rahvas kutsunud eluajal ka Jaaku kaabakaks.
ERA II 3, 475/6 (2) < Saarde khk., Kilingi v., Kikepera k. - Eduard Johannes Kase < Jaan Kosenkranius, s. 1870 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Tõnise vakk Tori Viidikal.
Kaks põlve tagasi olnud Tori vallas Viidika talus tõnise vakk. Siis tahetud ka säält tõnise vakka hävitada. Ei ole enam sinna sisse midagi viidud, ja viidud aidanurgast õue. Sääl vedelenud ta tüki aega, kuni peremees ta säält võtnud ja jõkke visanud. Jõest tulnud aga tõnise vakk tagasi välja, ei ole vool teda allapoole viinud ega ole ta ka põhja vajunud. Noor perenaine tahtnud aga tõnise vakast lahti saada ja teinud saunaahju tule, et seda sääl ära põletada. Kui aga tõnise vakk tules põlenud, tahtnud keegi teda tulesse kiskuda, võtnud perenaisel juukstest kinni ja sikutanud tule poole. Perenaine saanud käed vastu ahju seina lüüa, siis pole saanud nägematu olevus teda just tulle sisse tõmmata, juukseist kiskunud aga perenaisel pool pead paljaks.
ERA II 3, 485/6 (1) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Tõstamaal.
Korra tulnud keegi naine Tõstamaal kirikust. Soos istunud maha mättale. Näinud sääl kuidas soost tulnud oherdiaugu suurusest august välja sinist suitsu. Suits keerelnud natuke aega õhus - siis kadunud ära.
Pärast seda tulnud naise juure vana mees öösel unes. Käskinud naisel maast üles tõusta ja minna sinna, kust ta pühapäeval kirikust tulles näinud sinist suitsu soost välja keerlevat. Kästud tal minna sinna ühes vennaga. Ajanudki naine venna maast üles ja läinud teele säält raha välja kaevama, nagu vanamees unes käskinud. Olnud just jõululaupäeva õhtu. Teel pole kedagi liikunud ja naine hakanud kangesti kartma, samuti tema vend. Tulnud mõlemad tagasi ühes vennaga ja jäänud rahast ilma.
Rahaauk on olnud Tõstamaa Tõhela järve ääres rabas.
ERA II 3, 486/8 (2) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tõstamaa Täoste rahaauk.
Tõstamaa Täoste külas põletatud põldudel alati raha. Rahatuli olnud igal õhtul näha, kuid keegi pole julgenud sinna juure minna.
Tõstamaa Tõhela külas aga olnud ühel talul Mardi nimeline poeg. See olnud väga julge mees. Tema otsustanud kord Täoste põllule õhtul rahatuld vaatama minna. Läinudki sinna.
Olnud tule juures vanamees ja seganud kepiga tuld. Mart võtnud kohe kübarast suure tahilise sukanõela ja visanud tulle. Nüüd hakanud tulesegaja vanamees Marti taga ajama. Visanud oma tulesegamise kepi kohe maha ja jooksnud Mardile järele. Pea olnud ta Mardile nii ligidal, et haaranud kätega juba viimase järele. Kätte pole aga Marti saanud.
Viimaks hakanud Mart loogeldi jooksma. Siis jäänud vanamees tast natuke maha. Vanamees karjunud siis Mardile: "Külamees, mine otse rada, ära siilu-viilgu pidi jookse!" Kui aga Mart otse oleks läinud, siis oleks vanamees ta kätte saanud. Õueväravas kadunud vanamees ära. Mart läinud kambrisse ja uinunud. Unes tulnud sama vanamees Mardile ütlema: "Tule vii oma raha ära, mis sa õhtul maha jätsid."
Mart kartnud küll, kuid läinud hommikul siiski Täoste põllule vaatama. Leidnud suure rahahunniku säält kohalt, kus vanamees õhtul rahatuld teinud. Vanamehe kepp olnud ka juures maas.
ERA II 3, 490/2 (7) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Salatsis.
Salatsi jõesuust kaheksateistkümmend versta lõuna poole on Kadaka talu. Kadaka talu peremehele öeldud umbes viiskümmend aastat tagasi kord unes, et tema kodutalu värava posti alla olla hulk raha maetud. Tema pidada sääl seitsme venna vere ära ohverdama, siis saada ta säält selle raha kätte. Peremees rääkinud seda asja ka perenaisele ja lastele. Läinud nad siis väravaposti juure, kaevanud sääl sügavamale, pole aga midagi kätte saanud. Arvanud, et küllap vist ikka sellepärast seda raha säält kätte ei saa, et nad seitsme venna verd pole sääl ohverdanud. Nad arvanud ka, et kedagi sarnast lolli ei ole, kes oma seitse poega sääl ära tapaks, et seda raha kätte saada.
Jäänudki niimoodi see raha säält kätte saamata.
Korra olnud aga peremehe üheksa-aastane poeg ja seitsmeaastane tütar üksi kodus ja mänginud murul. Talurahvas olnud terves koosseisus põllul vilja koristamas. Öelnud äkki väike õde vennale: "Meil on seitse noort kukke. Need on ju niisamuti vennad, kui sina vend mulle oled. Tapame õige kuked väravaposti juures ära, vast saame kätte raha, mis sinna alla maetud." Tapnudki õde ja vend kuked väravaposti juure ära, nii et veri sinna maha läinud. Siis tulnud rahakatel maast ise välja. Olnud kolme- või neljatoobiline vaskkatel. Siis läinud lapsed põllule. Öelnud sääl emale, et näin me leidsime värava posti juurest ühe katla. Pole esmalt laste juttu usutud, siis aga mindud koju vaatama ja leitud rahakatel värava kõrvalt, seitse noort tapetud kukke sääl kõrval.
ERA II 3, 492/4 (8) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tõstamaa Teedearu rahaauk.
Tõstamaa Uude talu peremeest kästud kord öösel unes minna rahaaugule. Kästud kohe maast üles tõusta ja hakata tagurpidi käies minema Teedearu heinamaade poole teed pidi. Kaheksa versta kodust kaugel seista kuusk heinamaas. Selle juure all olla lahtiselt palju raha. Tulla ainult peoga lahtist mulda paar korda ära võtta päält, ja kohe olla raha vastas.
Läinudki Uude talu peremees tagurpidi minema. Olnud aga väga pime öö ja tee ääres kust tal minna tarvis olnud, olnud väga sügavad kraavid. Mees kukkunud mitu korda üle pea kraavi. Kui ta juba neli versta ära olnud käinud siis olnud ta juba kraavikukkumiste tõttu läbimärg. Nüüd pole ta enam edasi läinud, vaid läinud koju tagasi.
Järgmisel päeval, vist pühapäeval läinud ta päris päise päeva ajal sama kuuse juure vaatama. Pole leidnud säält ei raha ega muud midagi. Pühapäeva öösel pärast öeldud talle jälle unes, miks ta tagurpidi ei olla tulnud, siis oleks ta raha kätte saanud. Ka edaspidi võida ta veel tagurpidi tulles raha kätte saada. Peremees pole aga enam tagurpidi sinna läinud.
ERA II 3, 494/6 (9) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Taluisa raha.
Taluisa olnud kord Tõstamaa Kopli talus suremisel haige. Oodatud iga minut tema surma. Minia olnud tema juures toas. Käskinud kord vanaätt miniat kaevule minna ja säält talle tuua hääd värsket vett. Läinud minia toast välja minema, näinud ukselt tagasi vaadates, et vanaätt kippunud sängist ülesse. Pole minia siis kedagi kaevule läinud, vaid läinud ainult toa ukse taha. Säält vaadanud läbi võtmeaugu, et mis vanaätt nüüd toas üksi teeb. Vanaätt tõusnudki sängist päris üles võtnud oma päetsist kotikese raha, kallanud säält raha koldesse, kaapinud tuha alla, ise öelnud kolm korda: "Kes käsi paneb, see käsi võtab."
Minia läinud kohe joogikruusiga tuppa tagasi. Juba olnud vanaätt sängis surnud, pole enam juua tahtnudki. Otsinud minia siis koldest raha, pole aga midagi leidnud. Kutsunud pärast ka mehe, jutustanud sellele, kuidas vanaätt raha koldesse peitnud. Pole ka see raha koldest kätte saanud. Imestanud küll minia ja poeg, kuhu vanaätt raha võis peita, et nad seda enam kätte ei saa, aga midagi pole aidanud. Viimaks võtnud vanaäti laudilt maha. Kaapinud tema käega koldest. Kohe ilmunud tema (juure) peidetud raha koldest esile.
ERA II 3, 496/7 (10) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tõstamaa Oti isa raha.
Tõstamaa Oti talu peremehe isa olnud suremisel haige. Poeg ja sulane tuulanud rehe all sellel korral vilja. Poeg tuulanud ja sulane kallanud vilja sarasse. Tuulatud vilja kannud peremees aita, poiss aidanud talle koti selga. Kui peremees aidas olnud, näinud sulane, kuidas peremehe isa tulnud kambrist välja, läinud rehealuse värava juure, visanud peoga raha sinna maha, tõmmanud vassaku jalaga kolm korda mulda sinna pääle. Raha läinud kolinal maa alla. Kui peremees ja sulane jälle rehealla tuulama tulnud, läinud pereisa tagasi tuppa. Varsti pääle selle surnud pereisa toas. Poeg läinud siis ka tuppa, samuti läinud sinna teised omaksed. Otsitud vanaäti juurest raha. Pole aga leitud kopikatki.
Sulane aga, kes päält näinud, kuidas vana peremees raha matnud rehealuse värava alla, koputanud kolm korda vassaku jala kannaga vastu rehealuse väravat ja raha ilmunud maa alt välja. Vana taluisa oli raha mattes vist ka öelnud, et raha siis kätte saada, kui kolm korda vassaku jala kannaga vastu rehealuse väravaalust koputada, mida muidugi sulane päält kuulis.
ERA II 3, 499/502 (3) < Saarde khk., Kilingi v., Männiku k. < Saarde khk., Kilingi v., Täidama k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Jürvetson, s. 1868 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kilingi Levalohu rahaauk.
Kilingi Levalohu peremeest kästud kord Tartusse minna ja Emajõe sillalt raha välja kaevata. Käskimine sündinud vist unes. Levalohu peremees mõelnud, et võib olla ongi Tartus Emajõe sillal raha ja läinud ka Tartusse. Tartus kõndinud mitu päeva ringi, inimesed käinud alati üle silla, ei saa mees kunagi sillalt kaevama hakata. Viimaks märkab keegi Tartu elanik linna mööda ümberhulkuvat maameest ja läheb sellele juure. Küsib siis Levalohu peremehelt, mispärast see siin Tartus niimoodi ringi hulkuda. Levalohu peremees vastab talle, et teda olla Tartu Emajõe sillalt kästud välja kaevata raha. Nüüd hakanud Tartu elanik kõvasti naerma selle pääle, et mees sarnast käsku kuulda võtnud. Seletab, et temale olla ka kord juhatatud, et Kilingi vallas Levalohu talus olla suur varandus sepa alasi alla ära peidetud. Tema ei teadagi, kus see Kilingi ja Levalohu talu asuvad, veel vähem uskuda ta, et sinna sepaalasi alla võiks raha peidetud olla.
Nüüd saanud Levalohu peremees aru, et raha tema enese sepikotta on peidetud. Rutanud kohe koju ja võtnud sepikojas alasipaku alt kaevamise ette. Pole mees palju kaevanudki, kui juba tulnud talle vastu plekknõu, mis raha ääreni täis. Raha pole just palju olnud, aga Levalohu peremees saanud selle tõttu rikkaks meheks.
Sellest loost olnud möödunud juba hulk aastaid. Peremees oli võtnud rahanõu sööginõuna. Korra läinud soldatid talust läbi ja palunud süüa. Peremees annudki neile selle rahanõu täie suppi. Soldatid söönud, võtnud ikka kõik lusikaga põhjast, ise naernud sääljuures. Viimaks peremees küsinud, mis selle põhjuseks. Soldatid seletanud peremehele maakeeli, et nõul olla venekeelne kiri: "Kes sügavamalt võtab, saab rohkem." Nemad tegevat ka selle eeskirja järele.
Peremees saanud aru, et see kiri võib ka midagi muud tähendada ja rutanud sepikotta uuesti kaevama. Kaevanud ikka samast kohast sepa alasi alt. Kui ta veel sügavamale kaevanud, kui eelmise nõu leiu ajal, siis leidnud ta suurema nõu, kus palju rohkem raha sees olnud, kui soldatite supinõus. Nii saanud Levalohu peremees päris rikkaks meheks.
ERA II 3, 508/9 (5) < Saarde khk., Kilingi v., Männiku k. < Saarde khk., Kilingi v., Täidama k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Jürvetson, s. 1868 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Tont metsas.
Korra olnud mehed ööd metsas. Äkki keegi huiganud metsast. Üks mees tule juurest huiganud vastu. Kohe pääle selle tulnud ka peenike noorhärra metsast välja kohe meeste juure tule ääre. Peeretanud tulele, tahtnud seda ära kustutada. Püss olnud härral seljas ja ta näidanud jahimees olevat. Üks mees võtnud aga püssi ja lasknud sellega hõbepreesi härra pihta, see kadunud, tema püssist jäänud aga paljalt reevarb järele.
ERA II 3, 514 (3) < Saarde khk., Kilingi v., Männiku k. < Saarde khk., Kilingi v., Täidama k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Jürvetson, s. 1868 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Õisu järve minek Kilingist.
Õisu järv on enne olnud Kilingi vallas, Münniku külas. Praegu on sääl veel järve ase näha. See asub Münniku talu maa sees. Kaks musta härga vedanud järve. Järv ise öelnud ikka: "Õissu, õissu!"
ERA II 3, 515 (3a) < Saarde khk., Kilingi v., Männiku k. < Saarde khk., Kilingi v., Täidama k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Jürvetson, s. 1868 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Järve reis tallis.
Talli vallas asub Vana- ja Uue-Järve vahel nn "Järve" järv. See on tulnud sinna Perätse talu maa päält Talli vallast, samast ligidalt.
ERA II 3, 515/6 (4) < Saarde khk., Kilingi v., Männiku k. < Saarde khk., Kilingi v., Täidama k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Jürvetson, s. 1868 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Talli Kõveril.
Talli vallas Kõveri mäes on olnud rahaauk. Jutustaja ei tea täpselt millise sõja ajal sinna on maetud hulk raha.
Korra näidatud unes ühele Talli valla mehele, et Kõveri mäes on rahaauk. Kästud temal säält raha ära tuua. Mees läinud järgmisel päeval sinna raha välja kaevama. Kaevanud ära tüki aega, tulnud vastu rahakatel, tammepalk sangast läbi. Tahtnud mees seda katelt koju tuua ja august välja tõmmata.
Seda pole lastud aga sündida. Kästud mehele, et toogu kana kahe pojaga, ohverdagu see raha-augul, siis saada ta alles rahakatla kätte. Mees läinudki koju, toonud säält kana kahe pojaga ja tahtnud seda augul ohverdada. Sääl öeldud talle aga, et ta oleks pidanud tooma naise kahe lapsega kodust ja need ohverdama rahaaugul, siis alles oleks ta raha kätte saanud.
Tammepalk murdunud pooleks ja rahakatel vajunud kilinal-kõlinal maa alla.
Jutustaja ei mäleta enam, kas on tal kästud unes, või pärast ilmsi tuua kana kahe pojaga ja rahaaugul ohverdada.
ERA II 3, 517 (5) < Saarde khk., Kilingi v., Männiku k. < Saarde khk., Kilingi v., Täidama k. - Eduard Johannes Kase < Liisa Jürvetson, s. 1868 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Talli Järve rahaauk.
Vanast olnud Talli Järve talu maa pääl vana tammekänd, mille alla raha olnud maetud. See raha pidanud sääl täies ulatuses alles seisma. Järve peremees aga võtnud säält raha ja pole kohe tagasi pannud. Järve talu maja hakanud siis põlema. Järve peremees pidanud raha, kui ta seda säält tarvitanud, alati jälle täies ulatuses tagasi panema.
Kui keegi võõras säält raha tahtnud võtta, siis tahtnud sellele ikka seitse musta koera kallale karata. Keegi pole julenud sinna raha otsima minna sarnase asja tõttu.
Kuidas see raha sinna olla sattunud, seda ei tea jutustaja.
ERA II 3, 525 (1) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Juuli Ruukel, s. 1871 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Talli Järve rahaauk
Talli Järve talus olla suure tamme all rahaauk. Kas see kand praegu alles on või ei, seda ei tea jutustaja. Sinna maetud vanast raha, juba mitu põlve tagasi, tamme juure alla maha. Pärast veetud kahe musta härjaga suur koorm väikesi kive sinna pääle. Kivid olla praegu alles rahaaugul.
Raha pole säält rahaaugust keegi kätte saanud. Jutustaja ei tea ka, milliste tingimustega on maetud raha sinna ja kuidas seda võiks kätte saada.
ERA II 3, 525/6 (2) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Juuli Ruukel, s. 1871 (1928) Sisestas Merili Metsvahi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Talli Tõrsepa rahapakk.
Talli Tõrsepa Tiidul olnud tammepakk, milles raha peidus olnud. Kelle raha sääl pakus olnud ja mis ajast see pakk rahaga Tõrsepal olnud, seda jutustaja ei tea. Raha pole aga Tõrsepa Tiidu oma jagu olnud. Alati kui ta säält raha omale tarvitada võtnud, annud ta kindla tõotuse, millal ta raha tagasi peab panema sinna. Kui ta raha pole selleks ajaks pakusse tagasi pannud, jäänud ta raskesti haigeks.
Tulekahju korral toonud ta paku esimesena tulest välja.
ERA II 3, 526/7 (2) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Juuli Ruukel, s. 1871 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahakatel Võhkelaane ligidal Kilingis.
Võhkelaane talust Kilingi-Nõmme poole minna jookseb metsast läbi Katlaoja. See oja on oma nime saanud sellest, et tema kaldale olla maetud vanast katlatäis raha. Rahakatel on asunud umbes otsejoonel Kilingi-Nõmmest Võhkelaanele, 1 km viimasest. Katlaoja on nime sellest saanud, et rahakatel on maetud sinna kaldale.
ERA II 3, 527/8 (3) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Juuli Ruukel, s. 1871 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Lodjas, Kilingi v.
Lodja kõrtsimehe poeg tulnud ühel pühapäeva hommikul vara küla päält koju. Läinud üles aidalakka magama. Ta pole saanud veel magama jäädagi, kui näinud, et hall vanamees tulnud redelit mööda ülesse ja käskinud temal labida kaasa võtta ja Lodja oja äärest kase alt välja kaevata raha. Kolm korda tulla tal labidaga mulda visata, siis olla raha käes. Noormees pole läinud sellest hoolimata, et vanamees pärast veel kolm korda samal hommikul käskinud teda rahaauku välja kaevata.
ERA II 3, 532/4 (6) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Petermann, s. 1908 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mõimessaare rahaauk Kilingis.
Kahele Kilingi valla mehele on juhatatud ühel ööl rahaauk Kilingi Mõimessaare talu maasse. Kästud säält künkalt kruusaaugust välja kaevata rahakatelt. Kästud minna öösel. Mehed pole esimise korra käskimise pääle läinud. Teisel ööl aga tulnud jälle sama mees neid käskima rahaauku kaevama minna. Raha olla vaevas, seismise aeg olla rahal täis. Mehed pole ka nüüd julgenud minna. Kolmandal ööl kästud mehi niisamuti. Nüüd läinud mehed labidatega rahaaugule raha välja kaevama.
Kaevanud seni kuni rahakatel vastu tulnud. Tulnud neil aga mitu ööd kaevata. Esimesel ööl tulnud vanapagan oma musta tõllaga sinna. Mehed kartnud ja jooksnud ära.
Teisel ööl läinud mehed jälle kaevma. Tulnud juba rahakatel maa seest välja. Jälle sõitnud vanapagan oma musta tõllaga ja mustade hobustega sinna. Nüüd jooksnud teine mees ära metsa, teine jäänud kohale. Sellest aga sõitnud vanapagan oma tõllaga üle, kes paigale jäänud. Mees olnud pärast kogu eluaja vigane. Rahakatel vajunud aga mürinal maa alla tagasi. Jutustaja ei tea, mispärst. Kas need mehed midagi öelnud või teinud, mis katla vihale ärritanud - arvab umbes nii.
ERA II 3, 534/5 (7) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Petermann, s. 1908 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Kilingi Võhkelaanel.
Kilingi vallas Võhkelaane talus elanud keegi Anna-nimeline naine. Sellele juhatatud unes raha, marjapõõsa alla aias. Raha pidada ta säält ära tooma, ei tohtivat aga ise tarvitama hakata, vaid pidada teda ennem tükk aega oma käes hoidma, siis alles tarvitama hakkama. Anna võtnud aga raha marjapõõsa alt aiast kohe välja ja hakanud seda ka kohe tarvitama. Jäänud haigeks selletõttu ja surnud varsti pääle selle.
ERA II 3, 535/7 (1) < Tori khk. - Eduard Johannes Kase < Jaan (Loll Jaan) (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tori Riisaküla rahaauk.
Tori Riisakülas läinud ühes talus ühel päeval vanemad kodust kirikusse, lapsed jäänud üksinda koju.
Lapsed mänginud üksinda toaas, korraga kuulnud, et väljas sõitnud tõld ukse ette. Arvanud lapsed, et saksad talusse sõitsid ja jooksnud välja vaatama. Pole aga väljas midagi näha olnud. Ei tõlda ega muud iseäralikku.
Jooksnud lapsed sisse tagasi. Sees hüpanud tuluke põrandat mööda. Väike talu poeg saanud aru, et see võib olla väga võimalikult mõni rahatuli ja hüüdnud mitu korda: "Kurat, situ kulda!" Nüüd kadunud rahatuluke ära ja olnud kuulda, kuidas midagi vajunud kõlinal maa alla.
Pärast, kui vanemad inimesed koju tulnud, seletanud lapsed nendelegi, mis nad kodus läbi elanud. Toodud tark külast asja selgitama. See kuulanud järele, kuidas asi olnud. Siis seletanud, et sel rahal olla maas olemise aeg täis saanud ja ta oleks maa pääle jäänud, kui väike poiss mitte niiviisi ei oleks öelnud. Nüüd olla aga raha vajunud üheksa sülda sügavasse maa alla.
Taluinimesed kaevanud aga raha üheksa sülla sügavusest põranda alt välja. Raha jaganud eneste vahel ära. Kõik, kes sest rahast osa saanud, läinud lolliks.
ERA II 3, 537/8 (2) < Saarde khk., Kilingi v. - Eduard Johannes Kase < Liisa Kosenkranius, s. 1863 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Kilingis Mõiste silla juures.
Kilingi-Nõmmest eemal, paar km Pärnu poole, keerab maanteelt väike külatee Münniku külasse. Sellel teel asub nn. Mõiste sild väikesel ojakesel. Silla juures on suur kivi. Selle kivi pääl teinud vanapagan alati rahatuld. Jutustaja ema näinud korra kivil salapärast tuld.
Teisel korral jälle tulnud hulk inimesi Münniku küla poole. Näinud kõik, et Pärnu poolt sõitnud suur must tõld Kil-Nõmme poole ja keeranud alla Münniku teed. Kivi kohal, kus ikka rahatuli põlenud, kadunud tõld ära. Pärast, kui inimesed kivi kohale jõudnud, näinud nad, et kivil suur must mees kivil asuvat tuld seganud.
Vanast olla sinna kivi alla palju raha maetud.
ERA II 3, 568/70 (16) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Tõstamaal Otil.
Tõstamaa Oti talus kutsutud üht osa põlde Pihelgapõlma põldeks. Sääl põldudel olnud väga suur kivi, mille all kuulujuttude järele pidanud leiduma suur rahakatel.
Korra näidatud mitmele Tõstamaa mehele unes rahakatalt kivi all Oti talu põllul ja kästud seda säält ära tuua. Seda ei saadavat aga säält muidu kätte, kui tulla terve küla kari ühekorraga põllule ajada. Tõstamaa mehed ajanudki kogu ümbruse karja sinna Pihelgapõlma põllule. Mehed ise hakanud suure kivi külje alt põllult kaevama. Kaevanud natike maad allapoole - tulnud vastu suur rahakatel. Hiiglasang olnud katlal küljes. Säält pistnud mehed suure teiba läbi ja hakanud katalt üles kaaluma. Kui katal maapinna kohale kerkinud, siis tulnud korraga metsast kole palju hunta põllule aetud karja sekka. Mehed jätnud katla nii, kuidas see olnud, puu sangast läbi, augu kohale rippuma, ise läinud hunte karja juurest peletama. Hundid ajanud nad karja juurest minema ja tulnud siis ise rahakatla juure tagasi. Pole aga katalt enam kusagil. Ainult katkine teivas veel augu äärel. Teivas oli keskelt murdunud ja katal maa alla vajunud.
ERA II 3, 570/2 (17) < Tõstamaa khk. - Eduard Johannes Kase < Juuli Antson, s. 1843 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sindi rahaauk.
Ühele Sindi mehele juhatati kord unes rahaauk kätte. Kästud teda minna ja välja kaevata raha Sibulasoost Sindi Lodja kõrtsi ligidalt rahakast. Kui ta kaevama hakata, tulla talle esmalt maa seest vastu vana härjanahast saapatald, siis vöö ja viimaks vaskne härjaike. Kohe nende asjade all asuda rahakast. Mees läinudki sinna kaevma. Kaevanud ära tüki aega ja tüki maad maasse. Tulnud välja juba vana saapatald ja vöö. Siis tüdinenud mees kaevamisest ja hakanud kartma. Tulnud koju, jätnud rahaaugu sinnapaika.
Kodus olnud tema juures ööd magamas keegi Järvakandi mees. Mees rääkinud sellele loo ära, et temale sedaviisi rahaauk juhatatud ja tema kaevama läinud. Pole kedagi rahaauku olnud. Saapatald ja vöö olnud küll maa sees, kuid raha pole olnud. Kohe kui Järvakandi mees seda juttu kuulnud, läinud ta sinna, kust mees kaevamast tulnud. Võtnud labida kaasa. Kaevanud auku veel sügavamaks. Tulnud vastu härjaike, viimaks rahakatel. Niiviisi saanud Järvakandi mees Sindis päris juhuslikult rikkaks meheks. Kuskohal see rahaauk just asunud, seda jutustaja enam täpsalt ei tea.
ERA II 3, 578 (6) < Saarde khk., Kilingi v. < Saarde khk., Kilingi v., Kikepera k. - Eduard Johannes Kase < Tõnis Vabrit, s. 1861 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tori Kurjamäe augud
Korra läinud kaks üliõpilast Toris sinna Kurjamäe aukudesse (Tori põrgu). Võtnud kaasa niidi, leivakoti ja saarlase tuura ja labidaga. Niidi sidunud ukse avause juure seina külge, et seda mööda jälle tagasi tulla. Saarlane teinud neile jälle labida ja tuuraga tee lahti, kui läbipääsemata koht olnud ees. Niimoodi läinud mitu päeva Kurjamäe aukude koopaid ja käike mööda edasi. Viimaks tulnud neile vastu kirik, sääl olla inimesed sees olnud. Õpetaja lugenud kantslis, rahvas laulnud. Ka teemantlõvi ja kuldhobust näinud üliõpilased. Kiriku juurest keeranud üliõpilased tagasi.
ERA II 3, 593/4 (2) < Saarde khk. - Eduard Johannes Kase (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nurme Jaani rahaauk.
Korra tulnud Nurme Jaani juure unes keegi mees, kes öelnud Jaanile, et tema toa all keldris olla rahaauk. Võtku aga Jaan kohe labidas, mingu siis niisama alusriietes, nagu ta praegu on, keldrisse ja kaevaku raha keldri põranda alt välja. Kellegile aga, kes õues talle vastu tuleb, ei tohi ta midagi öelda.
Tõusnud siis ka Nurme Jaan maast üles, võtnud labida ja tahtnud aluspükste väel raha välja kaevata keldrist. Läheb õue. Näeb: siga põrsastega on vaevaks võtnud mööda õuet ümber hulkuda. Nurme Jaanile tuleb see ka vähe veider ette, et siga nüüd mööda õuet ümber hulgub ja ütleb seale, et: "Mis sa, siga, nüüd kõnnid siin õues ümber," päris kurjaga kohe. Kui Jaan aga keldris kaevama hakkab, ei leia ta pennigi, sest ta oli seaga õues rääkinud.
ERA II 3, 595/6 (1) < Saarde khk., Talli v., Lindi k. - Eduard Johannes Kase < Enn Sepp, s. 1848 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Anijas kimbutab meest metsas.
Korra läinud mees metsa. Eksinud metsa ära. Anijas tulnud talle juure ja vedanud teda metsa mööda ümber. Mees olnud hädas, pole teadnud, mida teha, et pääseda anija käest. Keeranud riided pahempidi, kuid viiske pole ta saanud kuidagi pahempidi keerata. Viimaks keeranud viisud jalas tagurpidi, nüüd alles pääsenud ta metsast välja. Pühajürikutsikad aga hakanud taga ajama anijat. Kui mees koju jõudnud, siis näinud ta, et anijas istunud tema tare otsal, pühajürikutsikad haukunud all. Mees läinud tare pääle, võtnud reeaisa, lükanud anija maha pühajürikutsikate kätte. Need kiskunud anija nii lõhki, et vaid sinine suits järele jäänud.
ERA II 3, 614/5 (3) < Saarde khk., Voltveti v., Kärsu k. - Eduard Johannes Kase < Kadri Olde, s. 1880, oma vanematelt (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Voltveti Rõngu rahaauk.
Voltveti Rõngu talu maas asunud rahaauk. Praeguse Rõngu peremehe vanaisa, keda rahvas Raanupiks kutsunud, toonud raha aga säält august ära.
Rahaauku valvanud nimelt uss. Kord aastas käinud uss rahaaugult ära. Sel ajal toonud vana Raanup raha rahaaugust ära. Oma järele lasknud ajada lambakarja, et uss talle jälgi mööda ei teaks järele tulla. Lambad sõtkusid muidugi Raanupi jäljed üle.
ERA II 3, 616 (3) < Saarde khk., Talli v. - Eduard Johannes Kase < naisinformant (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk Talli Krossil.
Talli vallas Krossi talus põlenud vanast alati rahaauk. Rahatuli olnud sääl alati õhtutel näha.
ERA II 3, 617 (1) < Saarde khk., Voltveti v. - Eduard Johannes Kase < Jaak Koop, s. 1888 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanatüdruk söötis koera.
Vanatüdruk annud Voltvetis kord penile süüa. Ise öelnud: "Laku, laku, krantsike, hunt sööb sinu, poiss sööb minu!"
ERA II 3, 698 (9) < Saarde khk. - Ivan Vakerman, klade, kirj. 1889 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui mets nosiseb, peab tuult tulema.
ERA II 3, 704 (4) < Saarde khk. - Ivan Vakerman, klade, kirj. 1889 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maaliste arstimiseks tee nõnda: Kui sa tunned, et sul nemad küljes on, siis võta üks nõu, kus vesi sees on, mine kolde või ahju juure, kus põlevad söed on, võta 9 tulist sütt ning lase nõu sisse; mine siis põhja poole toa nurgale ja pese ennast sääl selle veega. Pärast võta üks hõberaha ja kraabi nuaotsaga natuke hõbedat maale meeleheaks. Vee võid panna kus sa tahad. Aga see tuleb kõik vanakuu neljapäeva õhtul teha.
ERA II 4, 65 (40) < Hanila khk., Rõuste k. - Vassel Noot < Jaen Liiv, 68 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
lendva (rabandus, äkne).
ERA II 4, 67/9 (45) < Hanila khk., Rõuste k. - Vassel Noot < Jaen Liiv, 68 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nõiavõi. Hobusenaela needest tehti väike nuga. Kui pailu kollane või olnud, siis tõmmati selle väikese noaga või pealt läbi. Kui verepisarad külge jähid, siis oli see nõia või, kui ei jäänud verepisarad külge, siis oli see või õige või.
Vanal hallil ajal olle siis need nõiatargad kevade enne karja väljalaskmist enne iga päeva pere värava taha, kedast ta kaetses löönud vihaga vastu väravaposti kolm korda: "Siit piima ja siit võid."
ERA II 4, 77/9 (62) < Hanila khk., Rõuste k. - Vassel Noot < Jaen Liiv, 68 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hundi jutt.
Muiste olnud Läänemaal Virtsu ja Uie-Virtsu vahel üks juustu-Olender. Saaniga sõites näinud ta Kasse lahe peal ühte koduhunti (eest madalam, takka kõrgem), kuna harilikud metsahundid olid eest kõrgemad ja takka madalamad. Ühel päeval lasknud Olender koduhunti jalast hõbekuuliga. Hunt läinud küla poole, Olender verejälgi mööda järele kunni talu perese. Vanaeit ahu pealt küsib: "Kus sa mo tervise panid?" Olender vastab: "Ma põle sind lasn, ma lassi hunti." Vanaeit vastu: "Kas sa ei tunne, et koduhunt on eest madalam, takka kõrgem, aga harilik hunt eest kõrgem ja takka madalam."
ERA II 4, 79/81 (63) < Hanila khk., Rõuste k. - Vassel Noot < Jaen Liiv, 68 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Läänemaal Koti kõrtsis 70 a. tagasi rääkis kõrtsi-Rõõt, et ta olla 7 a. hunt olnud. Ta olla lamba karjaste juurest kinni võtnud ja tal olnud viletsad hambad ja põle jõudnud lammast üle aa viia. Karjatsed peksn ta hambad kaigaste ja kividega suust äe ja ühe jõululauba öösi, taal olla nii suur nälg olnud, et ta olla ühe vana kassi äe söön, näärilauba öösi ta söön puutaldadega reest kivide otsa teel hakanud bilblesid ja taal olle valge rätik kaelas oln, kui ta olle hundiks pandud ja sest olle tal valge rants kaelas oln ka hundina.
ERA II 4, 93 (70) < Hanila khk., Rõuste k. - Vassel Noot < Jaen Liiv, 68 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rebasekibi. Kuradi naise põllepaelad läin katki ja kivi kukkun maha. Kurat tahtnud silda ehitada.
ERA II 4, 115/7 (80) < Hanila khk., Rõuste k. - Vassel Noot < Mihkel Mitt, 75 a. (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Puid peab noores kuus raima, siis kasuvad uied asemele, vanas kuus mets kaob ära.
ERA II 4, 133 (107) < Hanila khk., Kuke k. - Vassel Noot < Mari Müllermann, 80 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katkujutt.
Katk võttis na inimesed äe, et üksainuke inimene järele jään. Teine suurele maale, teine Saaremaale. Suuremaa inimene otsin Saaremaa inimese jälgi kaudu üles ja hakan üheskoos Kahvatu kõrtsis elama, nii jään inimeste sugu järele.
ERA II 4, 157 (126) < Hanila khk., Mõisaküla k., Uuetoa t. - Vassel Noot < Marie Aul, 77 a. (1928) Sisestas Leila Holts 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui virmalised sulaga põhja all paistavad, siis ilmad lähevad sulaks; kui virmalised külmaga põhja all, siis ilmad lähevad külmaks.
ERA II 5, 52/3 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kergu k., Uieda t. < Tori khk., Sindi as. - Voldemar Erm < Kaarel Põnermann, 76 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ma ei tea muud, kui mis mu vanaema jutustas katkuajast. Et sis tulnud suur katk ja surm ja rahvas lõpnud nii otsa, et inimene olnud rõõmus, kui kuskilt leidnud mõne omasuguse jalajälje.
Kogu Pärnumaal jäänd järgi ainult kuus venda, kellest siis uus rahvasugu siginend. Üks va Jaagup Jakk, kelle kuntur veel praegugi Pärnus, see leidnud Muhumaalt veel ühe tüdruku, kelle ta omale naiseks toond. Vanas Vatla kõrtsis peetud pulmad. Noorem vend mängind pilli ja va Jakk tantsind üksi oma noorikuga, hõisand ise:
"Õitsa-Jakk-Jakk-Jakk, õitsa Jakk-Jakk-Jakk!"
Sellest saand ta omale Jaki nime, sest priinimesid pole sel ajal olnud veel. Pärast asund ta Pärnu elama, kuna vennad käind tema käest soola ja muud kraami toomas. Nii hakand Jakk kaupmeheks ja saand viimaks rikkaks meheks.
ERA II 5, 54/6 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kergu k., Uieda t. < Tori khk., Sindi as. - Voldemar Erm < Kaarel Põnermann, 76 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnnivakast räägitakse Vändra pool veel rohkesti, seal neid vanemal ajal ka olnud. See oli nende ebajumal, kellesse nad uskusid, kes neid kaitses ja karistas.
Enne olnud terve Vändra vald valmis sante täis. Kiriku minnes olnud päris häda näha, kuidas kiriku ukse ees üks roomab, teine lonkab, üks ammub veise moodi, teine laulab kuke moodi ja ei tea mida veel, aga see kõik olnud tõnnivaka pärast. Neid hoitud kusagil aida peal või pööningul varjul ja kui keegi ka päris teadmata-tahtmata sinna ette kusele läind või mõnda muud moodi tõnnivakka teotanud või petnud, sellele jäänd kohe viga külge.
Ühes pulmas olnud parajasti veimete jagamine, kui üks koer poiss toond aida pealt tõnnivaka maha ja tantsind sellega ümber toa. Kus pulmarahvas jäänd kohe hirmust kangeks seda nähes ja peremehel olnudki terve kari kohe pikali maas surnud ja pulmal kohe lõpp. Poiss hirmu täis, et mis minuga nüüd tehakse. Rääkind vana pastor Körberile oma lugu. See and poisile viis rubla ja käskind aga üles otsida ja teatada, kus neid veel leida on. Poiss pole julgend enam seda nalja teha. Körber hurjutand kantslist kõvasti rahvast ja tema mõjul hakand need pikkamisi kaduma. Sestsaadik, kui Vändrast tõnnivakad ära kadund, kadund ka sandid ja nüüd on seal jälle terve rahvas.
ERA II 5, 56 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kergu k., Uieda t. < Tori khk., Sindi as. - Voldemar Erm < Kaarel Põnermann, 76 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Teisal jälle, ma ei mäleta, mis talus minu vanaisa tahtnud peremehel aita põlema panna - olnud kõvasti vihukses - aga näed, tõnnivakk seisnud ka seal aida lakas ja sellel olnud nii kõva vaim sees, et ait pole kuidagi põlema läind. Mees viind puu pangega kõbjaseid aida peale ja tahtnud sellega tõnnivakka ära põletada, aga näed, - laele põlend pange perse suurune auk sisse, aga ait pole ikkagi tuld võtnud ja jäänd terveks.
Tõnnivakka viidud igast värskest saagist ikka midagi nagu ohvriks.
ERA II 5, 64/5 < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kergu k., Uieda t. < Tori khk., Sindi as. - Voldemar Erm < Kaarel Põnermann, 76 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mu õemees elas noores põlves ka Sindi lähedal. Sel ajal oli vabriku saun väiksel jõesaarel. Õemees saand kunagi jalast haavata ja läinud varsti peale seda läbi vee vabriku sauna. Saunast tulles paistend jalg üles mis kole: maa viha lõi sisse. Mindud tohtrilt abi otsima. Küll see põletand igasugu rohtudega haava - ei kedagi. Haavad kinni ei kasva ja jalg ikka ühesugune. Tohtrid tahtnud meest Tartu saata, et seal võetakse jalg maha, aga õemees olnud kangesti vastu, - vast paraneb veel. Nii läind seitse aastat mööda, aga paremat kedagi. Kord, saun olnud sel ajal saarelt juba ammu kadund, paljas ahjuvare veel näha, juhtund keegi Tahkuranna mees tallu öömajale. See vaadand ka mehe haiget jalga ja küsind, kas viina on. Toodud kortel viina. Mees pomisend sõnu ja vaadand ise hoolega. Võtnud siis soolatera ja kaapind preesilt hõbevalget, pannud need nartsu sisse ja käskind siis selle saarele vana sauna aseme juure vanasse mustavee renni peita. Mu õde viindki selle sinna, ehkki ta pole uskund, et see seitsme aasta järele veel midagi aitab. Aga kohe samal õhtul õemees tunnud, et jalg imelikult sügeleb ning paistus hakand alanema, haavad kasvand kinni ja varsti jalg terve mis paugub. Küllap ta siis viina pealt vaatas, kust haigus saadud ja selle jälle sinna tagasi nõidus.
ERA II 5, 66 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kergu k., Uieda t. < Tori khk., Sindi as. - Voldemar Erm < Kaarel Põnermann, 76 a. (1928) Mtº 299 Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kord tulnud va Pikse ühte tallu ja vaadand toas ringi. Üks magand, teine söönd, kolmas lugend. Pikse mõtelnud: "Missuguse ma siit nüüd ära võtan? Magaja, see ei tea midagi, lugeja, see palub Jumalat, aga sööja, see on muidu patutegija."
Pikne lööndki sööja maha.
ERA II 5, 133 (11) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Suurküla k., Soovaka t. - Voldemar Erm < Maria Jürisson, 73 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Minu vanemad rääkisid, et ennevanasti suure katku ajal jäänd kõigest kaks inimest järgi: tüdruk ja poiss, kes käind ikka üksteist saatmas. Teine tahtnud oma kodus olla ja teine jälle oma kodus. Siis pole nad muidu saand koos olla, kui käind aga üksteist koju saatmas - päevad otsa ja ööd läbi, kuni sealt hakand inimesed jälle siginema ja täitnud terve maa.
ERA II 5, 188/9 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Riimküla k., Kõrgemäe t. - Voldemar Erm < Riina Kusinski, 89 a. (1928) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Varp.
Enne oma mehe surma näind Mooritse ema varpi. Ühel reede õhtul välja minnes näind ta oma õueväravas valges riides meest. Ema läind vaatama, et kes see seal liigub nii õhtu hilja, aga õue ei tule. Lähemale saades hakand ka valge kogu eemalduma, ikka mööda teed kabeli poole. Ema läind järgi, sest võõras paistnud talle väga imelik kahtlasena: valged riided lotendand tuules ja mees liikund nagu õhus. Üsna kabeli lähedale saades hakand Mooritsa ema kartma, jäänd seisma, kuna valge varp kabelisse kadund.
Varsti peale seda surnud Mooritse isa.
ERA II 5, 194 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Suigu v., Tabria k., Pikkoja t. - Voldemar Erm < Joosep Kivikas (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vana rahvajutt räägib, et vana katku ajal olevat inimeste sugu nii otsa lõpnud, et üks Uru Kai ja keegi Tabria mees on järgi jäänd ja kahekesi paari minnes uue rahvatõu sünnitand.
ERA II 5, 247/8 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Lehu k., Kärdi t. - Voldemar Erm < Riina Rosenstein, 82 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui puude lehed sügisel järsku kaovad, siis läheb ka lumi järsku, aga kui lehed kaua kiratsevad, on ka tali pikaline.
ERA II 5, 274/5 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Eametsa k., Mõssi t. - Voldemar Erm < Liisa Hendrikson, 73 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ruistomal olnud tõnisevakk, millele viidud igast värskest saagist natuke. Ostetud uus lehm - viidud värsket piima; sündind laps, siis viidud väike sukk. Tootsist viidud tõnisevakk Vändrasse ja põletet Pärnjõe kõrtsi ees ära.
ERA II 5, 275 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Salu k., Tammelõuka t. < Vändra khk. - Voldemar Erm < Madis Kontson, 67 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vändras oli rohkesti tõnisevakku. Käära Ojal oli olnud õige kange. Samuti Vaku Kristjanil olnud ja olevat vist praegugi tõnisevakk aida põranda all. Viimatinimetet talu olnud õige karta. Keegi pole tohtind muidu sealt mööda minna, kui visand mingi raha tagakätt maha. Kes seda ei teind, see haigeks jäi, või õndusid tal loomad.
ERA II 5, 275/6 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Salu k., Tammelõuka t. < Vändra khk. - Voldemar Erm < Madis Kontson, 67 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vändra poistel olnud pühapäeva öösel moeks külas koos käia. Ühel nelipüha laupäeva öösel tahtnud poisid Vaku alt üle jõe minna. Oldud tublisti purjus. Üks poiss kirund: "Muidu läheks siit üle, aga va Vaki kuradi tõnisevakk ees. Saand sealsamas jõe ääres, näed, mees hakand sees valu karjuma, jäänd haigeks ja olevat vigane tänapäevani. Tõnisevaka omanikud võisid oma vihaaluste loomi haigeks teha ja pisuhändu välja saata jne. Pisuhändu teati olevat ainult neil, kel oli tõnisevakk.
ERA II 5, 276/7 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Salu k., Tammelõuka t. < Vändra khk. - Voldemar Erm < Madis Kontson, 67 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Teisel mehel olnud hobustega niisugune lugu. Naabrimehega olnud ta vihukses ja kord juhtund jälle suurem pahandus. Sel õhtul viind ta oma hobused, terved, prisked loomad, karjamaale sööma. Hommikul läind võtma - näed jalad on kanged, ei saa neid karjamaalt äragi. Mees arvand kohe, et vihamehe töö, tõnisevaka kaudu saadet. Läind arsti juure, kes selle vastu abinõusid teadnud. See tulnud hobuseid vaatama. Võtnud õletuustid, sidund hobustele iga jala ümber, lugend sõnad peale ja ütelnud: "Küll me näeme, kust see on tulnud." Hobused olnud järgmise hommikuni metsas, siis olnud nad terved loomad nagu ennegi, aga selle vihamehe oma hobused jäänd samasse haigusse ja põdend paar nädalat.
ERA II 5, 277 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Salu k., Tammelõuka t. < Vändra khk. - Voldemar Erm < Madis Kontson, 67 a. (1928) Kontrollisis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnisevaka puhul olgu nimetet, et jõulu- ja nääriööl põlesid nende ees tõnisevaka küünlad. Tõnisevakka viidi igast saagist väike osa ohvriks.
ERA II 5, 308 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Soosalu k. - Voldemar Erm < Teng, 58 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Arsti sõnad, üles kirjutand vanaisa järele. Pidavat aitama kõigi haiguste vastu.
Kolm ingelt tullid otsekui püsti taevast maha, Jeesus läks nende vastu, küsis: "Kus teie lähte?" - "Meie lähme äkilist haigust aitama ja kurja vastu sõnu lugema. Jeesus tulge ka." - "Minge, minge, ma tulen ka." Kui on hommikust tulnud, lõunasse mingu, kui lõunast tulnud, õhtusse mingu, kui õhtust tulnud, põhja mingu. Jumala isa, Jumala poja ja Jumala püha vaimu nimel x x x.
ERA II 5, 402 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Enge k. - Voldemar Erm < Maria Reinson (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Legend "Puud rändavad".
Veel mäletavad vanemad inimesed, et vanasti seisid Soosalu ja Mõisaküla vahel Kuraliku kruusimäel kõrvu kaks vana mända, mida rahvas kutsus Leenuks ja Liisuks. Need olid ümbruskonna rahvale pühad puud, nende juure viidi andeid ja neilt käidi haiguste vastu abi otsimas. Hiljem kuivasid puud ja teadmata kuidas olid nad ühel ööl põlema läind, nii et vaid mustad tüükad inimesi hirmutasid.
ERA II 5, 534/5 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Riimküla k., Kõrgemäe t. - Voldemar Erm < Riina Kusinski, 88 a. (1928) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mesipuu materjali peab raiuma noores kuus, aga mitte reedel ega kesnasel (kesknädalal). Neil päevil ei tohi ka puud kohale asetada. Soovitetavamad päevad on teisip, neljap ja laupäev. Mesipuud kohale asetades visati alla soola ja tõmmati käega rist sellele kohale.
ERA II 5, 537 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Metsküla k., Paisu t. - Voldemar Erm < Kaarel Kontav (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lehtpuud võetakse maha vanas kuus.
ERA II 5, 567 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kergu k. - Voldemar Erm (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Loomal on lendav läbi löönd. Inimesel on südamerabandus.
ERA II 5, 567 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Suurküla k. - Voldemar Erm (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus või südame rambid olevat äkilise haiguse põhjuseks. Loomadest räägitakse ka ikka, et rabatud on. Öeldakse koguni lindav rabandus.
ERA II 5, 567 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Annamõisa as. - Voldemar Erm (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus. Et lendav oleks läbi läind, ei teata.
ERA II 5, 567 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Lehu k. - Voldemar Erm (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Väline haigus ja rabandus. Lendvat ei tunta.
ERA II 5, 567 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Mõisaküla as. - Voldemar Erm (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Varem rabandus, nüüd välline haigus.
ERA II 5, 569 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kergu k., Ärma t. - Voldemar Erm < Mihkel Antson, 81 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahundid on eriline liik hunte. Hundiemal on esimest korda 12 poega. Igal järgmisel aastal sünnitab ta ikka ühe poja vähem. 12 aasta pärast olevat tal üksainus poeg ja see olevatki libahunt. Olevat ise pisike, aga kõige õelam. See ronivat loomal päraaugust sisse ja kiskuvat loomal soolikad välja.
ERA II 5, 569 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Kõnnu k. - Voldemar Erm (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt olevat hundiks moondunud inimene.
ERA II 5, 569 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Kaisma v., Suurküla k. - Voldemar Erm (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt - kaudne nimetus mõne õhvakese looma kohta. Peenike ku libahunt!
ERA II 5, 569 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Mõisaküla k. - Voldemar Erm (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt - pikk, peenike hunt, kes looma sisse poeb ja sisikonda sööb.
ERA II 5, 569 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Enge k. - Voldemar Erm (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt olevat ilves, kes looma tagant lõhki kisub.
ERA II 5, 583 < Pärnu-Jaagupi khk. - Voldemar Erm (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulispää.
Tuulekeere ehk tuulispask tuntud üle PJg kihelkonna.
Samuti tuntakse vesipüksi Kaisma, Enge, Suigu ja Are vallas.
Niisamuti tuulepesa.
ERA II 6, 157 (5) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulepesad. Tiisikuse puhul soovitatud võtta üheksa (või kolm?) tuulepesa, need ära keeta ja siis seda vett sisse võtta.
ERA II 6, 157 (6) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pahlad, võmmid, kasekäsnad - nendega olevat hää kasvajaid vaotada.
ERA II 6, 163 (20) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vanamehe kujul katk kõndind mööda maad. Öösel astund ta sisse majja, kus inimesed kõik magand. Katk tapnud ära kõik vanemad inimesed, kuid lapse, kes olnud kiigus, selle jätnud ta järele.
(Sellest katkust puutumata jäetud lapsest kasvand "midagi iseäralikku." Aga kes see just olnud ja mis suhtes iseäralik, seda objekt ei tea öelda.)
ERA II 6, 168 (33) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maaluste puhul pesti süte veega ja valati see vesi pärast teiva aukudesse.
ERA II 6, 178 (5) < Rapla khk. < Võnnu khk., Ahja v., Lääniste k. - Richard Viidebaum < Kusta Hint, 55 a. (1928) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Reedesel päeval ei tohtind vanasti sauna kütta.
ERA II 6, 185 (2) < Rapla khk., Rapla v., Alu-Metsküla k., Viite s. - Richard Viidebaum < Jaan Viitberg, 60 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Suur kivi.
Rapla alevi lähedal on tee ääres suur kivi. Kivi on Kõpsoni krundis, mispärast ta praegune nimetus/on/ Kõpsoni kivi. Selle kivi on Vanapagan visand Ohekatkust. Sõrmejäljed olevat kivis praegugi näha. Vanapagan tahtnud hunti maha visata selle suure kiviga.
ERA II 6, 201 (26) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sops sooja soone peale,
raps raba augu peale,
ää mine külasse poisi juure,
maga kodu eide juures.
(lauliku isa nii laulnud lapsi viheldes.)
ERA II 6, 206 (39) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mart Kemplis rääkis ikka seda juttu, et Rapla mõisa väljal - Mahlamäel olevat rahaauk. Tema ise olevat näind sääl tuld põlemas.
ERA II 6, 207/8 (42) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk. Kord olnud üks laubaõhtu. Inimesed saunast tulnud, maganud kõik põrandal, ainult üks vanatüdruk olnud parsil.
Öösel tulnud inimese kujul katk sinna ruumi. Puudutand korra iga magaja külge, kes sellest kohe surnud. Tüdruk olnud parsil vagune ja arvand, et ega katk teda tea. Aga katk ütelnud tüdrukule: "Ma tean küll, et sa parsil oled. Jätan su seepärast hinge, et pead teised kõik maha matma."
Tüdruk siis ikka matnud teised maha ja jäänd ise elama.
ERA II 6, 231 (42) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ka niisugune õpetus oli, et kase kasujaga (kase oks kohati jämedam, midagi puu seest välja kasvand) kasujat vaotada, siis kaduvat ära.
ERA II 6, 231 (44) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kadakamari olevat hää neeru- ja maksahaiguste rohi.
ERA II 6, 238 (48) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui keegi pimedas veel töötab, siis öeldakse: "Sa teenid tondile tubakaraha."
ERA II 6, 238/9 (49) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Peigmees ei tunne teiste seast oma pruuti./Ühel kihlusel juhtund nii, et peigmees, kui hommikul pruuti kiriku tahtnud viia, pole ära tunnud, misuke tema oma. Toas istund kolm naist vokkide taga: kaks õde ja nende vennanaine. Pakkund ühele viinapudelit, see hakand kangesti naerma, pole vastu võtnud. Olnud veel liiga noor, käskind pakkuda vanemale. Peigmees pakkund siis vanemale ja see võtnud puiklemata vastu. Seejärele sõidetud kiriku juure, asjad arenend oma loomulikku rada.
ERA II 6, 240/2 (51) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Kosilase õnnetus viinapudeliga./Ühel peigmehel juhtund kosjaõhtul rumal õnnetus. Nad olnud parajasti pruudi ukse taga. Peigmees ulatand isamehele viinapudeli, tema pidand selle kätte andma. Isamees pistnud viinapudeli tasku. Kuid õnnetuseks olnud tasku põhi alt ära. Pudel kukkund plaksatades põrandale ja purunend. Nii peigmees kui isamees mõlemad ehmatand ära. Mis nüüd teha? Küllap ju toaski oli kosilaste tulekut aimatud - kust võtta uut viina? Viimaks mehed otsustand, et ei aita ikka miski muu, kui tuleb koju tagasi sõita ja uus viin tuua. Kodukoht pole kaugel olnudki. Kui aga ukse taga vaikseks jäänd ja toasolijad hiljem võõraste ärasõitu kuulnud, pruut läind hirmus rahutuks. Muidugi oli tal kahju, et kosilased ära sõitsid. Ja ega välimuselt see pruut "suur asi" pole olnudki. Pruut juba kahtlustand, et kas mitte võõrasema tulijaile kuidagi märku ei annud selleks, et tagasi pöörasid. Nutt juba tulemas, lugu igapidi kurb. Kuid varsti olnud mehed tagasi. Peigmees toond kottu uue viinapudeli, isamees jälle lasknud oma taskud kinni lappida. Viinad võetud vastu, kõik sobind väga libedasti. Pruudil häämeel kõige suurem, et kosilaste tulek siiski nii kurvalt ei lõppend, nagu oli kaldund juba arvama.
ERA II 6, 257/8 (4) < Rapla khk., Rapla vanadekodu < Hageri khk. - Richard Viidebaum < Tiina Tormer (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Laps oli täis vistrikke ja ringutas palju. Arvati siis, et lapsel olevat koera viga. Laps viidi vihtlema. Ema istus lapsega ahju pääl. Vihtleja seisis redeli pulgal, andis ühe sapsu vihaga lapsele, teise ahju müürile, kolmandama koerale (koer kutsuti redeli alla). Nii taheti lüüa kolm korda. Koer aga ehmatas vihaga löömisest hirmsasti, tahtis kasvõi aknast välja karata. Ja vist ei saandki nad teda rohkem lüüa. Pärast koer oli eluaja arg ja kartis vihta kui tuld.
ERA II 6, 262 (5) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sea rohtu toodi Rapla apteegist - sea riiakast ja sea rakerdist, mis olnud ka üks rohi kahe nime all.
ERA II 6, 262 (7) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ühel naisel oli jalg haige, see toond omale apteegist underkrooni eli.
ERA II 6, 262 (9) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Küla kurat olevat ka rahva seas tuntud arstirohi.
ERA II 6, 262 (10) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üle üheksa või üle üheksakümne üheksa, see on ka arstirohi.
ERA II 6, 267/8 (24) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kodila jões, Kodila mõisa karjamaade kohal olevat üks sügavam koht, mida nimetatavat neitsi hauaks. Kord nimelt üks neitsi uppunuvat sinna. Ja enne uppumist nähtud sääl näkki vee pääl.
ERA II 6, 268 (25) < Rapla khk., Rapla v., Kaldamäe k. - Richard Viidebaum < Leenu Randorf, s. 1874 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõdva kõrtsi juurest jooksvat mööda jõgi. Kõrtsmik kord näind, et näkk istund vee pääl ja ütelnud: "Mees, tule ruttu! Mees tule ruttu!" Natukese aja pärast sõitnuvat sinna kõrtsi juure üks lihunik Tallinnast, olnud ratsahobusega. Lihunik sidund hobuse puu külge kinni, võtnud enese alasti ja läind jõkke ujuma. Läind ja pole enam tagasi tulnudki - uppund ära.
ERA II 6, 323 (19) < Rapla khk., Uudeküla v., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui taheti teise loomi ära rabada, siis saadeti sinna tuulega rabanduse sõnad.
ERA II 6, 323 (20) < Rapla khk., Uudeküla v., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui uss nõeland, siis tuleb lugeda ussisõnu, et mürk ei tapaks. Niisugused vist olnudki ussisõnad:
Kuldpea koorupea,
tee-äärne, aia-äärne,
mis sa mind nipid,
mis sa mind näpid.
ERA II 6, 324 (23) < Rapla khk., Uudeküla v., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda
"Õnne" - otsitakse sireli, nurmenukkude ja toominga õitest. (õis, millel on õislehti üle normaalarvu, nimet "õnneks." - 'õnne' peab ära sööma, siis läheb soov täide, mida ihaldatakse.
ERA II 6, 327/8 (28) < Rapla khk., Uudeküla v., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui neljapäeva õhtul panna magava tütarlapse voodi ette veeanum ja puupulgad risti põhja alla, siis magaja näeb öösi unes mõnda poissi ja vett ka. Jutustaja ise olevat seda näind, kui teised pannud tema voodi ette veenõu. Näind unes, et üks halli riietega poiss aidand tema üle kraavi. Siis poiss pannud temale sinna maha mingi kirja. Hakand seda unes ära võtma, sirutand käega, kuid käsi läind solpsti veeämbrisse.
ERA II 6, 331 (42) < Rapla khk., Uusküla k., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maalusi on ka üheksat seltsi. Nende arstimiseks korjatakse sellek. taimi.
ERA II 6, 336 (62) < Rapla khk., Uusküla k., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui kaks inimest näevad ühekorraga tähe langemist, siis peab kohe mõtlema mõnele soovile ja mustast villasest riidest kinni haarama. Kui seda saadakse teha enne, kui täht silmapiirilt kadund, siis läheb soov täide.
ERA II 6, 340 (78) < Rapla khk., Uusküla k., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kunagi öösel k. 12 ajal tulnud Kalmumäest välja valge naine. Tahtnud, et keegi teda käega puudutaks, ent seda pole juletud teha. Vist juhtumisi läind mäest mööda summ inimesi. Et keegi pole valget neist julgend puudutada, siis langend ta mäkke tagasi raha kõlisedes.
ERA II 6, 341 (80) < Rapla khk., Rapla v., Uusküla k., Nurme s. - Richard Viidebaum < Mai Leitorp, 79 a., Ann Vau, 63 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda
Suur kivi.
Rapla lähedal on tee ääres suur kivi. Selle Kalevipoeg visand sinna kunagi. Iga jaanilauba öösi olevat kivi all kuulda kella helinat.
/Ka: E II 18 (106) < Rapla khk. - J. Liiv./
ERA II 6, 371 (5) < Rapla khk., Alu-Metsküla k. - Richard Viidebaum < Leenu Poliman, 55 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Moa-alused tiksuvad seinas ja põranda all.
ERA II 6, 371 (6) < Rapla khk., Alu-Metsküla k. - Richard Viidebaum < Leenu Poliman, 55 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui maa hingab, siis maalused hakkavad külge. Kust arvatakse hakkanuvat, sinna viiakse leivaraasukesi ja soolateri.
ERA II 6, 371 (7) < Rapla khk., Alu-Metsküla k. - Richard Viidebaum < Leenu Poliman, 55 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Moalusi arstitakse: Elavad (tulised) söed vette panna. See vesi kolm korda keerata ümber pea - vastupäeva - ja siis pesta. Hiljem vesi õue maha visata.
ERA II 6, 372 (8) < Rapla khk., Alu-Metsküla k. - Richard Viidebaum < Leenu Poliman, 55 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Moalusi arstitakse: Soolaleivaga hõõruda, see kaotab ära.
ERA II 6, 372 (10) < Rapla khk., Alu-Metsküla k. - Richard Viidebaum < Leenu Poliman, 55 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus. Vanasti, et rabandust teine inime oli kadeduse pärast teind. Minu isal suri lehm järsku ära. Siis räägiti, et ristluu pealt läind auk sisse, kohe nagu oherdiga lastud. Säält see rabandus siis sisse läinuvat.
Rabanduse vastu rohtu ei olnud. Kes suri, see suri.
ERA II 6, 378/9 (5) < Rapla khk., Rapla v., Uusküla k., Eiko t. - Richard Viidebaum < Mart Staub, u. 70 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kihlusel.
Õpetaja küsind kihlusele tulnud noorpaarilt: "Kuidas te ka tuttavaks saite?" Pruut kohe kärmesti vastand: "Eks ikka laudil ja laada (lauda) peal!"
ERA II 6, 380 (9) < Rapla khk., Rapla v., Uusküla k., Eiko t. - Richard Viidebaum < Mart Staub, u. 70 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
"Mis on abielurahva kohus?"
Üks noorpaar olnud õpetaja ees lugemisel, õpetaja siis küsind: "Kas te teate ka, mis noorerahva kohus on teha?" Pruut vastand: "Armastada ja lapsi muretseda."
ERA II 6, 396/7 (11) < Rapla khk., Rapla as. < Suure-Jaani khk., Taevere v., Tamme k. - Richard Viidebaum < Anu Kösler, 52 a.; Liisa Kösler, 46 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnnivakk. Kasetohust tehtud kaunis suur vakk, seisis rehetoa lael, korstna lähedal. Sinna viidi lõikuse ja loomatapmise puhul andeid. Igast saadusest ikka osa Tõnni vakale.
Vahel käidi vaatamas, kas anded vähenend. Kui oli, siis peremehel hää meel, et Tõnn anded vastu võtnud (hiired, rotid ja kassid muidugi vähendasid, lisab jutustaja).
ERA II 6, 417 (11) < Rapla khk., Aranküla k., Vidriku t. < Juuru khk., Õreda m. - Richard Viidebaum < Gustav Bakman, s. 1852 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaaugud põlend vanasti kolm korda päevas.
ERA II 6, 430 (32) < Rapla khk., Hagudi k., Jüri-Jaagu t. < Juuru khk. - Richard Viidebaum < Mihkel Holm, s. 1856 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
"Ma ma kali spatju!" need olnud mingisugused nõia-sõnad, mida üks sadajalgsete panija ikka olevat ütelnud.
ERA II 6, 432 (1) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuleoksad. Need on puu sees järsku ülespidi kasvand. Ehitamise juures tulevad välja pöideldada. Kui seda ei tehta, siis tuleb selles majas tulekahi.
ERA II 6, 434 (7) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui ehituspuude mahavõtmisel puu tahab langeda päeva ette, siis seda ei tohi lasta sündida, puu peab langema ikka päeva taha, kas või kõva tuule sisse. Puud, mis maha võetud kõva tuulega ning lastud päeva taha, ei ussita ega koita kunagi. See käib okaspuude kohta.
ERA II 6, 434 (8) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kased tulevad maha võttes lasta päeva ette kukkuda.
ERA II 6, 435 (10) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tamm tuleb maha võtta ikka noore kuuga, siis puu seisab värske.
ERA II 6, 435 (11) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vana kuuga võsa raiuda, siis uut enam ei kasva.
ERA II 6, 435 (13) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Sisestas Evelin Pukspuu, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui õlgkatust hakatakse tegema, üks seob räästvihke, teine annab alt õlgi kätte. Siis kätteandja küsigu tegijalt: "Mis sa hakkad tegema?" Teine: "Ma siu varese jalgu kinni." Kui katust alustades nii räägitakse, siis varesed ei tule kunagi seda katust lõhkuma. Muidu aga, kes seda kunsti ei tea teha, sellel lõhuvad tihti katused ära. Ja kui korra lõhkuma hakkavad, siis on neid raske takistada.
ERA II 6, 437 (23) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulepesad. Nendest tulevad pahad tuuled inimese külge (tuule vistrikud). Kui tuulepesa ära põletada ja selle tuha vee sees end pesta, siis ka tuulest nakand haigus kaob ära.
Objekti sõnade järele olevat ka tuulepesad ise pahast tuulest puu külge hakand.
ERA II 6, 438 (26) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui see, kes sulle hobuse müib, pahema jalaga muljub hobuse jala pihta ja üteb: "Jo sa tuled mind jälle vaatama," siis hobune ei jää sinu juure, vaid jooseb kasvõi ketiga minema ja ükskõik kui kauge maa taha.
(Selle vastu on rohi, aga väga kunsilik.)
ERA II 6, 439 (29) < Rapla khk., Hagudi m. < Kihelkonna khk. - Richard Viidebaum < Redik Paju, s. 1853 (1928) Sisestas Pille Sääsk, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Noorekuu reedel ereda päevaga karastet vikateid, siis lõigand hästi ja seisnud kaua vahedad. Kui sihukese vikatiga niita, kasvab hää ädal. Kui vanas kuus karastet vikatiga niita, siis see koht ädalat ei kasvata.
ERA II 6, 459/60 (5) < Rapla khk., Raela k. < Vändra khk. - Richard Viidebaum < Peeter Perman, u. 45 a., kingsepp (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Linnamägi - maalinna mägi asub Raiküla m. metsas. Säält jõest käidud raha otsimas. Vanajutt: Kui selge ilmaga sel parajal ajal maalinna nurgalt vette vaadata, siis paistvat jõe põhjas rahakast.
ERA II 6, 463/4 (1) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < meesinformant, keskealine (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lüganuse kihelkonnas Jäbara mõisa maas olnud kerstukivi, kivi, mis välimuselt täiesti kerstukujuline. Rahvajutu järele leitud säält kivi alt rahakast ja umbes 20 a. eest. Leidjaks olnud üks rootslane, kes sääl möldri Lehtmetsa juures suvitand. Too rootsimees hulkund sääl ringi tükk aega, kui ühel hommikul leitud, et kerstukivi ümber lükatud ja kivi otsa all neljakandiline auk, millest vist kast välja kaevatud. Kang ja labidas olnud kivi juures maas. Inimesed arvand, et küllap Lehtmets ja rootslane kaevasid välja. Rootslane sõitnud pärast seda minema ja Lehtmets eland nagu rikas mees kunagi. Vist leidnud rootslane Rootsimaalt mõne vana dokumendi, millel varandus üles tähendet, ja selle põhjal siin otsimas käindki.
ERA II 6, 470 (11) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a., Tiiu Ots, 69 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui lapsel pää olnud kärnas, siis pestud tuulepesade veega.
ERA II 6, 472 (20) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a., Tiiu Ots, 69 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui väksel lapsel isu puudund, toodud apteegist isujuurt (~nisujuurt).
ERA II 6, 482/3 (14) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Paistetust vähendab, kui paistes kohale panna üheksa maasikalehte.
ERA II 6, 483 (15) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maalusi - sea rasvaga nühkida ja rasv viia pärast sinna mätta alla, kust maalused hakand, siis kaovad ära.
ERA II 6, 489/90 (31) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuusiku mõisa pargis on üks hästi suur kuusk. Kärnelile kord unes öeldud, et mingu ta öösel k. 12 ajal kaevama säält suure kuuse juurest paekivi alt, sinna on peidet palju hõbetaldrekuid. Mees tõusnudki üles, et minna säält kaevama. Aga emand jälle juhtund ka üles ärkama ja küsind, et kuhu ta läheb. Kärnel jutustand talle oma unemäo. Läind siis kaevama ja töötand tüki aega sääl labidaga, kuid pole leidnud midagi. Muidugi seepärast ei leidnud, et ennem oma kavatsuse emandale teatavaks tegi.
ERA II 6, 490/1 (33) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda/raha/Kapa-Kohilas kunagi üks sulane künnud põllul, kui mingis. plekitükk hakand sahka kinni. Sulane hakand sääl lähemalt vaatama, leind neli tükki hõbedat. Pärast peremees ajand sulase metsa hagu tegema ja läind ise kündma. Arvatavasti leidnud ta säält pärast veel paljugi hõbedat, sest endisest kehvast talumehest saand pärast rikas mees, kes ehitand omale kivist elumaja.
ERA II 6, 491 (34) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Eit kaapind enne surma oma raha leede tuha sisse. Ise ta ütelnud seejuures: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad." Minia jälle salaja kõrvalt näind, kuidas eit raha matnud, samuti kuulnud eide üteluse.
Kui eit ära surnud, minia läind säält raha otsima. Otsind küll ja otsind, kuid pole leidnud. Võtnud siis surnud eide sülle, viind leede ja kaapind sääl tema käega tuha seest. Kohe leidnud eide peidetud rahavaranduse.
ERA II 6, 492 (36) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Oleviste kirik.
Olev ehitand Tallinna kirikut ja tahtnud torniotsa pilvetesse kinni teha, aga kukkund ise torni otsast enne maha, kui pilvetesse jõudnud. Surmasaand ehitaja nime järele kirik nimetet Oleviste kirikuks. Kui Olev torni otsast surnuks kukkund, siis ühest ninasõõrmest tulnud tal välja uss, teisest kärnkonn. Ja vanasti olnud Oleviste kiriku kõrval tänavakivisse raiutud selline pilt.
ERA II 6, 493 (38) < Rapla khk., Kuusiku m. - Richard Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vanasti - ikka pärast suuri sõdu - katk rännand mööda maad ringi, kepp käes. Keda ta oma kepiga torgand, see jäänd katkuhaigeks ja surnud ära.
ERA II 6, 517 (8) < Rapla khk., Kabala m. < Märjamaa khk. - Richard Viidebaum < Mari Vakermann, 67 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui silmad haiged - kreegi küljest võtta tuulepesa ja ära keeta. Silmi tuleb selle veega pesta, siis saavad terveks.
ERA II 6, 522 (17) < Rapla khk., Kabala m. < Märjamaa khk. - Richard Viidebaum < Mari Vakermann, 67 a. (1928) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
"Karu tõbi"
Üks raskejalgne ema läind kuhugile hobusega. Seitse karutantsitajat tulnud vastu. Hobune hirmsasti kartnud, tahtnud lõhkuma hakata. Naine sellest ehmatand. Kui laps sündind, olnud "kolmest kõver" ja käind karu moodi. Olnud üks värdjas ja eland kui metselajas. Kui looma näind, siis tunnud sellest häädmeelt. Inimese moodi pole rääkind, vaid mõmisend kui karu. Pää olnud ka ebaharilik ja välimuselt üldse veider. Käidud mõne arstile ka näitamas seda last, kuid arstid pole osand teda aidata kuidagi. Suitsetet teda karu karvadega, see pole ka aidand midagi. Eland ta 19-aastaseks, siis surnud ära.
ERA II 6, 526 (4) < Rapla khk., Kabala m. < Kullamaa khk. - Richard Viidebaum < Jüri Vakermann, 70 a. (1928) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kusagil see olnud vanasti, et pühapäeva õhtul inimesed istund kõik toas koos ja aina mõistatusi mõistatand. Mõistatamine venind juba väga pikale, kuid pole tahtnud seegipärast veel lõppeda. Lõpuks saand kõik koledasti ehmatada: punaselauk hobune lükand päälmise ukselapi lahti, pistnud pää sisse ja ütelnud: "Mõista, mõista, mis see on?"
ERA II 6, 527 (5) < Rapla khk., Kabala m. < Kullamaa khk. - Richard Viidebaum < Jüri Vakermann, 70 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maalusi saab arstida - lihtsalt püherdada õhtul kastese rohu sees. Alasti muidugi.
ERA II 6, 527 (6) < Rapla khk., Kabala m. < Kullamaa khk. - Richard Viidebaum < Jüri Vakermann, 70 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tiisikuse puhul ka olevat hää õhtuti kastes püherdada ja kust juua. Raudnõgese tee olevat ka hää.
ERA II 6, 533 (15) < Rapla khk., Kabala v., Nõmme k., Pilpa t. - Richard Viidebaum < Jüri Vakermann, 70 a. (1928) Sisestas Airi Kuusk 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nääris ja jõulus toas olnud õled, põhud või heinad viia pärast kapsamaale ja põletati sääl ära, et siis suvel ussid ei tule kapsastele kallale.
ERA II 6, 539 (1) < Rapla khk., Kabala v., Nõmme k. - Richard Viidebaum < naisinformandid, 2 saunaeite (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikastuse sõnad, mida mõned inimesed praegugi tarvitavat:
Niiri nääri nikastand,
ja luu oli põrund
Ja veri oli karand...
ERA II 6, 539 (2) < Rapla khk., Kabala v., Nõmme k. - Richard Viidebaum < naisinformandid, 2 saunaeite (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maalused hakkavad tuulest.
ERA II 6, 539/40 (3) < Rapla khk., Kabala v., Nõmme k. - Richard Viidebaum < naisinformandid, 2 saunaeite (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ussisõnadest (katke):
mügadi-mägadi mättaasse,
kügadi-kägadi künkaasse.
ERA II 6, 541 (5) < Rapla khk., Raikküla v., Lipa k., Keskküla t. - Richard Viidebaum < Jüri Veedeman, 45 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vanasti olnud siin Tõnni vakk, sinna viidud alati igast asjast esimest.
ERA II 6, 542 (7) < Rapla khk., Raiküla v., Lipa k., Keskküla t. - Richard Viidebaum < Jüri Veedeman, 45 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lendva (e. rabandus) kurja inimese saadetud haigus teise looma või inimese kallal. See saatja pidi olema õige kange mees või vanamoor, kel oli kuri sõna, ta nõidus ja manas ja siis saatis kohe nagu mingisuguse laengu minema.
Kord olnud lehmad aia taga, kui lendva saadetud, siis aia teivad võtnud ka villerdama (maraskile), nagu haavli laeng oleks läbi läind.
ERA II 6, 605/6 (9) < Rapla khk., Kabala v., Suurküla k., Uustalu t. - Richard Viidebaum < Madli Uustalu, s. 1864 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui väike laps paigal ei püsind, vaid palju ronis või roomas, siis tehti talle ribistüki suitsu (söed labidal, ribist. sinna pääle ja laps siis suitsu sees hoida).
ERA II 6, 615/6 (7) < Rapla khk., Valtu v., Saksa k., Kõpu t. - Richard Viidebaum < Leenu Kensapa, 57 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Noore kuuga on ikka kasulikum seemet kasvama panna, idaneb hästi.
ERA II 6, 625/6 (4) < Rapla khk., Nadalama k., Tuulama t. - Richard Viidebaum < Mart Kleeman, 77 a. (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui haotegemisel olnud tuul põhjast, siis maharaiutud metsa asemele uut pole kasvand, vaid kännudki kuivand ära. Kui aga tuul lõunast olnud, siis kasvand varsti jälle uued lepad asemele.
ERA II 6, 627 (8) < Rapla khk., Nadalama k., Tuulama t. - Richard Viidebaum < Mart Kleeman, 77 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabanduse vastu anti rabandusekivi, mida võis osta kas apteegist või rändavailt venelasilt.
ERA II 6, 651 (4) < Rapla khk., Valtu v., Saksa k., Uue-Põlma t. - Richard Viidebaum < Katariina Põlma, 55 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rapla alevi ligidal on suur kivi, mida praegu nimet. lihtsalt Kõpsoni kiviks, sest asub Kõpsoni maa-alal.
Vana-õelus tahtnud visata selle kivi Rapla kiriku pääle, et kirikut purustada, kuid nii kaugele pole jõudnud visata, kivi kukkund enne alevit maha. Kivis olevat veel praegugi Vanaõeluse sõrmejäljed.
ERA II 6, 662 (5) < Rapla khk., Kalbu k., Mihkli-Ansu t. - Richard Viidebaum < Mart Kleeman, 67 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui põhjatuulega ja "päeva ette" puu maha lasta, siis saab hästi kõva tarbepuu, mis ei lähe koitama.
ERA II 6, 662 (6) < Rapla khk., Kalbu k., Mihkli-Ansu t. - Richard Viidebaum < Mart Kleeman, 67 a. (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sügisel mihkle ja mardi vahel on kõige parem aeg kasepuude mahavõtmiseks.
ERA II 6, 662 (7) < Rapla khk., Kalbu k., Mihkli-Ansu t. - Richard Viidebaum < Mart Kleeman, 67 a. (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanas kuus pole hää hagu teha - ei kasvata võsa. Aga kui noores kuus teha, uus mets kasvab varsti asemele.
ERA II 6, 668/9 (19) < Rapla khk., Vaiste k., Muru s. < Rapla khk., Järvakandi v., Kärpla k. - Richard Viidebaum < Jüri Karjaveski, 95 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui jutustaja alles poisike olnud ja Kärpla külas teenind, siis kord õhtul hobust karjamaale viies näind, et suure kivi ääres ("Raeli väravas") põlend tuli. Läind seda tuld lähemalt vaatama, kuid see pole enam midagi olnud. Pärast teised ütelnud: "Eks sääl ikka rahaauk põlend, mis see muud oli."
ERA II 6, 671/2 (2) < Rapla khk., Kehtna v., Vaiste k., Muru t. - Richard Viidebaum < Jüri Karjaveski, 95 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui seina sees tiksub, siis maa-alused kehravad.
ERA II 6, 673 (2) < Rapla khk., Kehtna v., Vaiste k., Koplearu s. - Richard Viidebaum < Enrik Valtman, 67 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rapla suur kivi.
Kurat visand selle Ohekatkust Oore mägedest Rapla kiriku pääle, aga pole saand pihta.
ERA II 6, 690/1 (24) < Rapla khk., Rapla v., Raikküla k. < Vigala khk. - Richard Viidebaum < Mari Kärberg, 80 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vigala kihelkonna Paljasmaa külas nähtud, et üks vanamees külind sinna midagi maha ja sellest tekkind suur katk ja kõhutõbi, palju inimesi surnud ära.
ERA II 6, 691 (25) < Rapla khk., Rapla v., Raikküla k. < Vigala khk. - Richard Viidebaum < Mari Kärberg, 80 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kiriku juures räägitud katku ajal, et mees sõitnud ratsahobusega ja visand maha mingisugust tolmu, mis katku tekitand.
ERA II 6, 697 (4) < Rapla khk., Kabala v., Lipametsa k. < Märjamaa khk. < Vändra khk. - Richard Viidebaum < Jüri Raudsepp, 73 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vändra pool olnud vanasti Tõnni vakad. Igas majas olnud üks vakk, kuhu igast saagist viidud andid.
Vändra kirikhärrale see pole meeldind ja ta lasknud kord kõik ära korjata.
ERA II 6, 697 (5) < Rapla khk., Kabala v., Lipametsa k. < Märjamaa khk. < Vändra khk. - Richard Viidebaum < Jüri Raudsepp, 73 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ühel peremehel olnud sulane, kes pole sallind Tõnni vakka. See alati peeretand sinna vastu seina, kus teinepool olnud Tõnni vakk. Aga vat mis sündind: sulase perse läind kärna.
ERA II 6, 698 (6) < Rapla khk., Kabala v., Lipametsa k. < Märjamaa khk. < Vändra khk. - Richard Viidebaum < Jüri Raudsepp, 73 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Majas olnud Tõnni vakk. Poeg võtnud naise, naine pole sallind niisugust vakka. Kui lehm piima toond, tahetud esimesest piimast osa Tõnni vakka viia, aga naine pole lasnud.
Kord kui mehed kottu ära olnud ja naine üksinda ahju kütnud, võtnud ta vaka ja visand küdevasse ahju. Aga nii, kui ta visand, nii maja ungast löönd tuli välja ja põlend maani maha.
ERA II 6, 711/3 (2) < Rapla khk., Kehtna v., Ohekatku k., Põltsama-Jaani t. < Rapla khk., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Kaarel Poovar, 65 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rapla suur kivi.
Kui kirikuid ehitet, siis kurat öösiti lõhkund selle ära, mis päeval valmis tehtud. Aga kui kirikuid olnud palju ühekorraga ehitusel, siis vanakurat pole jõudnud enam kõiki lõhkuda. Katsund siis leida tehtud töö hävitamiseks muidki abinõusid.
Kui Rapla kirikut ehitet, siis olnud parajasti ehitusel vist ka Pärnu-Jaagupi kirik. Ühel ööl kurat pidand Kalbu küla kohal aru, et kumma kiriku juure õige minna, kas Raplasse või Jaagupisse. Mõlemis ära käia, see läind talle paljuks. Võtnud siis maast suure kivimüraka ja tahtnud selle Rapla kiriku pääle visata. Arvand ise, et kui see pihta trehvab, siis on kõik laiali, aina sodi ja puru taga.
Aga näe, kivi kukkund natuke maad siinpool Rapla kirikut maha ja on veel praegu sääl tee ääres. Kuradi näpujäljed on kivis näha.
ERA II 6, 722/3 (5) < Rapla khk., Kehtna v., Ohekatku k., Põltsama-Jaani t. < Rapla khk., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Kaarel Poovar, 65 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vanasti, kui katk olnud ja mööda maad ringi käind, siis kõik kohad olnud täis haigeid ja surnuid.
Ühes mõisas olnud kõik haiged ühte kokku toodud. Nende keskel olnud ainult üks terve, kes haigeid ravitsend. See ainuke terve näind välja vaadates: rehe poole tulnud eemalt mööda teed hallis riides mees. See ravitseja joosnud põhu lattu eest ära.
Katk tulnud rehte sisse, kepp käes. Keda ta oma kepiga torgand, see surnud kohe ära, keda pole puutund, see jäänd elama. Siis teind vaheukse lahti ja vaadand pimedasse lattu - tal olnud teada, et üks sinna varjule jooksnud. Kuid sinna sisse seda ühte otsima pole läind. Seisnud uksel ja ütelnud kolm korda õudse häälega:
"Üksainumas on aga veel jalal."
Siis läind jälle edasi.
Eks vaimul olnud ikka vaimu silmad, ega ta muidu poleks teda ära näind.
ERA II 7, 13 (12) < Märjamaa khk., Kõrvetaga k. < Lihula khk. - Richard Viidebaum < Marie Nessel, s. 1854 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluste ohuks on: kaapida vette mõne hõberaha küljest, sellele juurde veel süsi kolmelt tuleasemelt, ja sellise veega pesta neljapäeva õhtuti. (Jutustaja sõnade järele olevat see üks väga kindel ja järeleproovitud ohutamisviis, mis praegugi tarvitusel.)
ERA II 7, 13/4 (13) < Märjamaa khk., Kõrvetaga k. < Lihula khk. - Richard Viidebaum < Marie Nessel, s. 1854 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Jutustaja praeguses elukohas on elumaja lähedal saun. Säält võivat tihti saada ihu pääle peeneid vistrikke. Tähelepanekud näidand, et vistrikke saab siis, kui enne vihtlemist panna viht ahju otsale sooja. Kõnealuseid vistrikke on ohutet soola ja leivaraasukestega hõõrudes. Pärast hõõrumist on puru visatud osalt vastu tuult, osalt ahju pääle.
ERA II 7, 14 (14) < Märjamaa khk., Kõrvetaga k. < Lihula khk. - Richard Viidebaum < Marie Nessel, s. 1854 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Jutustajal olnud kord tüdruk (teenija), kellele ei tea kust suured paisetaolised "mürakad" kasvand ihu pääle (sinised kupud, kuid pääd mitte mädased). Siis ohutet järgmiselt: võetud näpuga mulda üheksast mutimulla hunikust, muld segatud veega, millega ihu pestud. Pärast pesemist vesi kallatud (toast põhja poole minnes) üheksa tugiteiva alla.
(Juures joonis tugiteivastest)
ERA II 7, 15 (15) < Märjamaa khk., Kõrvetaga k. < Lihula khk. - Richard Viidebaum < Marie Nessel, s. 1854 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lapse maaluste vastu on kõige lihtsam oht järgmine: võtta üheksat seltsi viljateri (herneid, ube, nisu, otri jne), nendega vaotada haiget ihu. Pärast need terad panna põhjapoole tugiteivaste alla.
ERA II 7, 31/2 (1) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Tooma t. - Richard Viidebaum < Madli Saalmann, u. 40 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluste oht. Otsitakse põllult 9 maaluse kivi, need tehakse kuumaks ja pannakse siis vette. Sellele lisatakse 9 sütt. Kui kivid vette lastakse, siis inimene (haige) olgu otseti veenõu pääl, riie üle, et saaks auru. Kui auru tehtud, võetakse 9-t seltsi viljateri, vaotakse nendega mööda haiget ihu. Pärast viiakse kõik arstimisvahendid põhja poole aia tugiteivaste alla.
ERA II 7, 32 (5) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Tooma t. - Richard Viidebaum < Madli Saalmann, u. 40 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sügeliste arstimises on hapendet paakspuukoori üheksa päeva piima sees.
ERA II 7, 34/5 (2) < Märjamaa khk., Lümandu k., Kiive t. - Richard Viidebaum < Kai Laurmann, s. 1858 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluste puhul pandi vette mõni kuum maaluse kivi, 9 põlevat sütt ja näputäis soola. Selle veega tuli pesta. Pärast pesemist vesi tulele kallata.
ERA II 7, 35 (3) < Märjamaa khk., Lümandu k., Kiive t. - Richard Viidebaum < Kai Laurmann, s. 1858 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Samuti ka - maaluste puhul - võeti soola, kaabitud hõbedat ja leivaraasukesi, selle seguga hõõruti mööda ihu. Pärast viidi puru kas kolme hari mätta alla või seisva vee sisse.
ERA II 7, 35 (4) < Märjamaa khk., Lümandu k., Kiive t. - Richard Viidebaum < Kai Laurmann, s. 1858 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui kivimaalused on (kivilt saadud), siis tuleb korjata kivisamblaid, need ära kuivatada ning suitsetada.
ERA II 7, 35 (5) < Märjamaa khk., Lümandu k., Kiive t. - Richard Viidebaum < Kai Laurmann, s. 1858 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kolm maaluse kivi ahju panna ja päris tuliseks-punaseks ajada. Siis vette panna, kuhu lisatakse veel kivisamblaid. Selle veega pestes on mõni maalustest lahti saand.
ERA II 7, 43 (3) < Märjamaa khk., Orgita-Paaduotsa k. - Richard Viidebaum < Villem Veltmann, sepp (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vanas kuus puude küljest oksi raiuda, see paneb puud põdema. Kui aga noores kuus oksi raiuda, siis annab see kasvamiseks uut hoogu.
ERA II 7, 50 (11) < Märjamaa khk., Orgita-Paaduotsa k. - Richard Viidebaum < Villem Veltmann, sepp (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Puude mahavõtmisel olevat sest lugu küll, kas vastutuult või allatuule maha lasta - teine pakatavat, teine mitte, kuid missugune pakatab, seda jutustaja ei mäleta. Teistelt sellist arvamust on kuulnud.
ERA II 7, 80/1 (7) < Märjamaa khk., Mõisama m. < Vigala khk. - Richard Viidebaum < Triinu Lekko, s. 1861 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mees ja naine läind pühapäeva hommikul kahekesi kiriku. Üle heinamaa läind. Ja eks üks võõras mullikas söönd selle mehe heinamaal.
Mees ütelnud: "Ma raban selle ää."
Naine keeland: "Mis sa tast siis rabad. Me lähme ju ise lauakiriku ja mullikas jääks siis siia vaevlema."
Mees vastu: "Aga ma pean ta välja saatma."
Naine: "Noh kui sa just pead, saada siis kivi sisse."
Mees saatnud siis kivi sisse selle kurjuse ja kus läind kohe, et kivi tükid taga. No ei tea mis siis veel mullikast oleks järele jäänd!
ERA II 7, 88/9 (28) < Märjamaa khk., Mõisama m. < Vigala khk. - Richard Viidebaum < Triinu Lekko, s. 1861 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Raha koldes.
Vanaeit olnud suremisel haige. Kui teised toast ära, kobind ta voodist välja, läind kolde äärde ja matnud sinna oma rahavaranduse. Ise ütelnud seejuures: "Kelle käed on pand, selle käed võtvad."
Aga mini jälle teisest toas kuulnud eide toimetust ja sõnu, mis ta seejuures ütelnud. Kui vanaeit siis varsti ära surnud, mini hakand otsima raha. Kuid pole leidnud. Teind siis tõotuse kohaselt: võtnud surnud vanaeide sülle ja viind kolde ette, sääl kaapind tema käega kolde põhjast ja niimoodi saandki kätte eide peidetud raha.
ERA II 7, 90 (30) < Märjamaa khk., Mõisama m. < Vigala khk. - Richard Viidebaum < Triinu Lekko, s. 1861 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahakast.
Vana-Vigalas - mõniteist aastat tagasi - üks teomees leidnud põllult rahakasti. Olnud lükatava kaanega kast ja nii madalas mulla all, et harksaha otsa hakand kinni. Kasti sisuks olnud kuppe, paatreid (viis-kuus raha koos, kaelailustus) ja mitmetsugu raha.
Eks kubjas jälle juhtund säälsamas ligidal olema ja rahakast pole tema silme eest varjule jäänd ühti. Võtnud ära selle, viind mõisa valitseja kätte. Valitseja aga olnd sihuke juhm mees, et pole teomehele mitte leidistki annud.
ERA II 7, 108 (5) < Märjamaa khk., Haimre v., Orgita-Suurküla k., Kalmu s. < Märjamaa khk., Kabala k. - Richard Viidebaum < Jüri Kalm, 69 a. (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Orgita Paaduotsa küla lähedal on hiiemägi. Kui siin veel koodi rahvast või paganaid eland, need sääl käind ohverdamas.
Hiiemäel on suur kivi, mille all pidavat olema rahakast. On käidud säält otsimas ka, kuid pole midagi leitud.
ERA II 7, 108/9 (6) < Märjamaa khk., Haimre v., Orgita-Suurküla k., Kalmu s. < Märjamaa khk., Kabala k. - Richard Viidebaum < Jüri Kalm, 69 a. (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Orgita Suurkülas Kalmu sauna lähedalt põllult on kunagi tulnud välja suur hulk vanu rahasid.
ERA II 7, 116 (23) < Märjamaa khk., Haimre v., Orgita-Suurküla k., Kalmu s. < Märjamaa khk., Kabala k. - Richard Viidebaum < Jüri Kalm, 69 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jeesukese käpp ehk üheksapäeva lehed, neid tuleb panna haudund varvaste vahele - kohe paraneb.
ERA II 7, 118 (28) < Märjamaa khk., Haimre v., Orgita-Suurküla k., Kalmu s. < Märjamaa khk., Kabala k. - Richard Viidebaum < Jüri Kalm, 69 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Mees ei oska kihlusel "issameiet" lugeda./Kord mees pole kihluse ajal issameiet osand lugeda ja valetand, et hambad valutavad. Siis naine lugend mehe eest.
ERA II 7, 126 (6) < Märjamaa khk., Orgita-Suurküla k., Laasi t. - Richard Viidebaum < Andres Sarapuu, u. 60 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Põhjatuulega mahavõetud puud ei lähe koitama.
ERA II 7, 157 (1) < Märjamaa khk., Mõisama vanadekodu < Mihkli khk. - Richard Viidebaum < Johan Uritam, s. 1871 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa pääle maha istudes tuleb enne sülitada kolm korda, siis maalused ei hakka külge. Kui istudes sülitamise unustad, siis sülita üles tõustes.
ERA II 7, 160 (9) < Märjamaa khk., Mõisama vanadekodu < Mihkli khk. - Richard Viidebaum < Johan Uritam, s. 1871 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vigalas on Maivälja lage vana lubjaahju varemega. Sinna palju inimesi eksis ära. Ei tea, mis vaim seal oli. Kust teekäija minema hakand, sinna tulnud varsti tagasi jälle.
ERA II 7, 161 (12) < Märjamaa khk., Mõisama vanadekodu < Mihkli khk. - Richard Viidebaum < Johan Uritam, s. 1871 (1928) Sisestas Leila Holts 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui virmalised väga näitavad, siis selle järel tuleb külma.
ERA II 7, 164/5 (18) < Märjamaa khk., Mõisama vanadekodu < Mihkli khk. - Richard Viidebaum < Johan Uritam, s. 1871 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahalaenamine täkksaadanalt.
Üks vanamees jutustand, et keegi laenand kuradilt suure kastitäie raha.
Kui mees läind raha tagasi viima, oodand ja koputand tükk aega ukse taga (kus ukse taga see olnud, seda jutustaja ei tea. R.V.). Viimaks üks teind ukse lahti ja küsind: "Kellele sa tood?"
Mees: "Sellele täkksaadanile ikka."
Põrgul.: "See juba ammu maha löödud."
Mees läind siis rahakastiga koju tagasi.
ERA II 7, 165 (20) < Märjamaa khk., Mõisama vanadekodu < Mihkli khk. - Richard Viidebaum < Johan Uritam, s. 1871 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katk.
Vanasti katk käind mööda maad halli vanamehe näol. Keda vanamees kepiga puutund, see jäänd katkuhaigeks.
ERA II 7, 169 (2) < Märjamaa khk., Alaküla k., Ohtra t. - Richard Viidebaum < Ants Virma, 40 a.; Hindrek Selav, s. 1861 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Valgu mõisa lähedal olnud Liivassoo suur kivi. Vanasti räägitud, et sääl all rahaauk. Aga üks mees vist olnud sääl alati vahtis, et keegi raha pole kätte saand.
ERA II 7, 169 (3) < Märjamaa khk., Alaküla k., Ohtra t. - Richard Viidebaum < Ants Virma, 40 a.; Hindrek Selav, s. 1861 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Valgu mõisa heinamaades on Sõela allikas. Sellest räägib vanajutt, et sääl olevat sõelatäis kulda. Punane koer ja uss olnud seda kulda valvamas.
ERA II 7, 173 (20) < Märjamaa khk., Valgu v., Alaküla k., Ohtra t. - Richard Viidebaum < Ants Virma, 40 a., Hindrek Selav, s. 1861 (1928) Sisestas M. Ahse 1999, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kadakatega suitsetades jälle korjatud kadakaid kolme saksa maa päält.
ERA II 7, 175 (30) < Märjamaa khk., Valgu v., Alaküla k., Ohtra t. - Richard Viidebaum < Ants Virma, 40 a., Hindrek Selav, s. 1861 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluste puhul - viska sinna kohta soola, kust arvad hakkanuvat.
ERA II 7, 175 (31) < Märjamaa khk., Valgu v. - Richard Viidebaum < Ants Virma, u. 40 a., Hindrek Selav, s. 1861 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui oled metsa ära eksind, siis pintsak, pluuse või särk, mis seljas juhtub olema, keera kohe pahempidi, siis leiab õige tee kätte.
ERA II 7, 177 (37) < Märjamaa khk., Alaküla k., Ohtra t. - Richard Viidebaum < Ants Virma, 40 a., Hindrek Selav, s. 1861 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soolatüügaste rohud. Sellenimelistel rohtudel on vars seest tühi ja piimane, säält tuleb pigistada piima ja määrida soolatüükaid.
ERA II 7, 190 (6) < Märjamaa khk., Orgita k., Paadu t. - Richard Viidebaum < Liisa Lund (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui väljas pesta, siis saavat maalusi. Nende arstimiseks vaja võtta: leivapuru + soola + kaabitud hõbedat, sellega ihu üle rullida ja pärast puru vastu tuult visata.
ERA II 7, 190 (7) < Märjamaa khk., Orgita k., Paadu t. - Richard Viidebaum < Liisa Lund (1928) Sisestas Katre Kikas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ühel perenaisel poeg haige, punased plekid jalgadel. Ema käind targalt rohtu otsimas - ennem olnud paljudelt arstidelt toodud, kuid nende rohtudest pole abi olnud. Tark või maa-arst valmistand rohu, käskind sellega määrida, pärast aga ülejäänd rohi kallata toa põranda alla ja seejuures ütelda:
"Tere, maaisandad,
tere, maaemandad,
andke Jaani jalge tervis kätte,
ma annan teile valged."
Kui nii arstitud, jalad saand varsti terveks.
ERA II 7, 199 (21) < Märjamaa khk., Lümandu k., Aru t. - Richard Viidebaum < Liisu Leiter, 76 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluseid hõõruti soola ja leivaraasukestega neljapäeva õhtuti. Pärast puru pandi mitmesse kohta: 3 tuleasemele, visati vastu tuult, pandi tugiteivaste alla.
ERA II 7, 199 (22) < Märjamaa khk., Lümandu k., Aru t. - Richard Viidebaum < Liisu Leiter, 76 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluse kivid tehti tuliseks, kui maalused olid, pandi vette, inime võttis rätiku ümber ja laskis omale seda auru.
ERA II 7, 231 (1) < Märjamaa khk., Sipa v., Sipa k. - Richard Viidebaum < naisinformant, 68 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Umpse allikas olevat Sipa k., Kärsa t. heinamaas. See olnud päält peaaegu kinni kasvand, teivas seisnud püsti sees. Seda allikast peetud vanasti tähtsaks.
Kord üks vanamees tulnud tema juure: tulgu näidaku, kus on too allikas. Juhtind siis sinna. Mehel olnud pudel kaasas, mille sees arvatavasti mitmesuguseid ohte. Mees löönd pudeli puruks vastu teivast, mis olnud püsti allikas.
Üldse olnud ses allikas palju pudeleid. Nendega viidud sinna mitmesuguseid ohutamisvahendeid, et siis pidand mõjuma parandavalt.
ERA II 7, 232 (2) < Märjamaa khk., Sipa k. < Märjamaa khk., Polli k. - Richard Viidebaum < naisinformant, 68 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluste puhul: leivapuru, soola ja hõbevalget (kaabitud hõbeda puru) võtta ja sellega hõõruda mööda ihu. Pärast panna see puru pudelisse ja viia Umpse allikasse (üldse niisugusesse allikasse, kust vett välja ei jookse).
ERA II 7, 232 (3) < Märjamaa khk., Sipa k. < Märjamaa khk., Polli k. - Richard Viidebaum < naisinformant, 68 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Veel on maalusi hõõrutud siidiga ja see siiditükk viidud pärast samuti allikasse.
ERA II 7, 232 (4) < Märjamaa khk., Sipa k. < Märjamaa khk., Polli k. - Richard Viidebaum < naisinformant, 68 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Samuti on maalustele tehtud tärniliste kivide auru (9 kivi kuumalt vette panna). Auru on tehtud neljapäeva õhtul ja vesi pärast kallatud põhja poole tugiteivaste alla.
ERA II 7, 244/5 (5) < Märjamaa khk., Märjamaa as. < Märjamaa khk., Orgita k. - Richard Viidebaum < Mari Matson, s. 1869 (1928)
Lapsetapjast.
Tüdruk tapnud lapse, tahnud aga siis matta surnuaiale, muidugi salaja, kui teised ei näe. Tahtnud esiti viia Kullama surnuaeda. Öösel läind lapsega, kui jõudnud ühe oja äärde, must koer olnud vastas, see pole lasknud edasi. Ja tüdruk pole saandki minna.
Teisel ööl läind jälle välja, lapse laip nurudesse mässitult süles, et matta see Märjamaa surnuaiale, kuid jälle sama must koer olnud teel vastas.
Viimaks tüdrukul viimne häda käes: ei saa kuhugi matta. Tahtnud matta kodus uue haopinu asemele, sääl jälle must koer ees. Nii palju ikka saand, et vana haopinu asemele prahi sisse peitnud ära.
Kuid kevadel teised läind puhastama haopinu aset ning leidnud säält lapse laiba. Perenaine nutnud selle leiu puhul: "Mis see tüdruku pime hull sedasi tegi. Ma oleksin meeleldi võtnud omale kasulapseks. Üksainuke poeg mul on ja enam vist ei saagi..."
ERA II 7, 245 (6) < Märjamaa khk., Märjamaa as. < Märjamaa khk., Orgita k. - Richard Viidebaum < Mari Matson, s. 1869 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt hakkavat mahamurtud loomi taguotsast sööma, aga päris hunt asub ikka kõige enne kõri kallale. Vahest loom polevatki päris surnud olnud, kui hunt tagumised reied ära närind (s.t. libahunt).
ERA II 7, 246/7 (7) < Märjamaa khk., Märjamaa as. < Märjamaa khk., Orgita k. - Richard Viidebaum < Mari Matson, s. 1869 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkijutt.
Kõrts olnud peaaegu jõe kaldal. Kõrtsmik seisnud päeval kõrtsi ees ja vaadand ringi, kui korraga hakand silma, et jões - kohe vee pääl - istund naisterahvas. See nagu rindu loopind üle õla ja ütelnud ise korduvalt: "Tund on täis, aga meest ei ole! Tund on täis, aga meest ei ole!"... Mõne silmapilgu kõrtsmik saand vaadata, kui kadund äkisti ära. Kõrtsmiku pannud mõtlema see nägemus, et mida see võiks õige tähendada...
Ega pole läinudki paljut aega, kui kõrtsi juurde tulnud võõras mees hobusega ja tahtnud minna jõele. Kuid teisi võõraid olnud ka sääl ja kõik hakand keelama, et ei tohi minna, on nähtud sihukest imelikku nägemust ja kes teab, mis see lõpuks võib tähendada. Kui mees ikka kangesti tahtnud jõele minna, teised viind ta tuppa ja hoidnud sääl kinni. Valvatud hoolega seda võõrast, et ta välja ei pääseks. Ja kõiki muidugi huvitand suuresti, mis saab näkineiu kuulutusest "Tund on täis, aga meest ei ole!" Viimaks võõras hädaldama: "Laske ma lähen joon sealt jõest, mul hirmus suur jänu." Kuid teised pole teda ikka välja lasknud. Hää küll, kui jänu, vett võid saada. Keegi läind toond toobiga jõest vett. Kui võõras sellest joond, kohe surnud ära.
ERA II 7, 281 (5) < Märjamaa khk., Konovere k. < Märjamaa khk., Haimre as. - Richard Viidebaum < Ann Särg, s. 1851 (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sügiliste vastu.
Punase lehma piimas hapendada paakspuu koori, selle vedelikuga määrida pärast vihtlemist.
ERA II 7, 283 (9) < Märjamaa khk., Konovere k. < Märjamaa khk., Haimre as. - Richard Viidebaum < Ann Särg, s. 1851 (1928) Sisestas Pille Sääsk, 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vanakuu reedel teha luuda, siis niisugune luud kaotab ka kirbud toast ära.
ERA II 7, 293/4 (2) < Märjamaa khk., Lümandu m. - Richard Viidebaum < Mari Nortman, s. 1868, Kai Hiiop, u. 60 a. (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Karukivi (Karukibi).
Suur lai kivi Lümandu metsas, millel vanasti olnud nagu paejalg all. Kivi teine ots olnud maast nii kõrgel, et lapsed jooksnud alt läbi.
Mõne vana jutu järele olevat sinna kivi alla maetud üks Rootsi kindral ja temale kulda kaasa pandud. Mõned olevat sääl isegi kaevamas käind, kuid et midagi oleks leitud, seda ei tea.
ERA II 7, 296 (1) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Taga-Tammiku t. < Rapla khk., Raikküla v., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Krõõt Ventser, s. 1855 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaluse rohte. Üheksa tärnilist kivi vette panna tuliseks tehtult ja siis seda auru lasta.
ERA II 7, 296 (2) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Taga-Tammiku t. < Rapla khk., Raikküla v., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Krõõt Ventser, s. 1855 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Üheksa sütt, mis enne piiratakse ümber inimese pea, vette panna. Sinna lisaks veel hõbeda kaabet, soola ja leivaraasukesi. Haige sülitand kolm korda sesse segusse ja pesnud siis ennast.
ERA II 7, 297 (4) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Taga-Tammiku t. < Rapla khk., Raikküla v., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Krõõt Ventser, s. 1855 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lümandu allikas on Lümandu mõisa ligidal heinamaades. Sinna on vanasti viidud hõberaha ja end pesemas käidud.
Kel maalused olnud, käind sääl end pesemas ja visand pärast hõberaha vette, saand kohe terveks.
Mitmesuguste haiguste vastu aidand selle allika vesi. Aga kes raha pole viind, see pole abi saand.
Üks varastand säält kord raha, see pole terveks saand.
Ka seda räägitud, et kes säält raha toob, peab jälle tagasi viima, ei saa omale pidada.
ERA II 7, 297/8 (5) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Taga-Tammiku t. < Rapla khk., Raikküla v., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Krõõt Ventser, s. 1855 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahakirst leitud.
Lümandu heinamaadest on kunagi leitud rahakirst. Aga need, kes selle raha säält ära toond ja tarvitand, olnud väga õnnetud inimesed. Enamasti olnud kõik päris- ja poolpimedad. Ja üldse surnud välja see suguselts. Mehed jäänd kõik vanakspoisiks, üks küll abiellund, kuid õnnetult: mees surnud, lapsed kadund ka ükshaaval ära.
Lõpuks olnud veel üks Mardi-nimeline neist järel, see ütelnud sageli: "Mis nad sest tooma läksid, kas mina sest midagi kasu olen saand..."
ERA II 7, 298 (6) < Märjamaa khk., Vaimõisa k., Taga-Tammiku t. < Rapla khk., Raikküla v., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Krõõt Ventser, s. 1855 (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanamõisa külas, Mihkli talu juures ühe eidele öeldud unes: "Võta õhtul vaskkang, tule otsi, siin on raha." Kuid eit pole õhtul otsima läind ja pärast pole ka säält midagi leitud.
Too olnud ise üks saunanaine, nüüd ka juba surnud.
ERA II 7, 299 (7) < Märjamaa khk., Vanamõisa k., Taga-Tammiku t. < Rapla khk., Raikküla v., Raikküla k. - Richard Viidebaum < Krõõt Ventser, s. 1885 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katku ajast.
Katku ajal on mõned inimesed eland maa all. Üks mees läind ka, teised ütelnud:
"Kui haige oled, ära siis tagasi tule."
Mees eland kaua aega ära, pole julgend välja tulla. Kui siis jälle maa pääle tulnud, kõik kohad olnud surnuid täis. Hundid jooksnud ringi, inimkintsud suus.
Katku järel olnud väga vilets elu. Maid on haritud puusahkadega, milledele terade asemele pandud kitse sarved.
ERA II 7, 303 (1) < Märjamaa khk., Setküla k., Siima t. - Richard Viidebaum < Kaarli Siiman, 65 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lehtpuu tuleb raiuda vana kuu ja põhjatuulega - seda ma usun küll; saab kõva puu, ei lähe koitama.
ERA II 7, 312 (4) < Märjamaa khk., Mõisama vanadekodu < Märjamaa khk., Sipa k. - Richard Viidebaum < Ann Muld, s. 1864 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Kurat ehitab kirikut/Kurat pidand kord aru, et hakkab endale ka kirikut ehitama. Valind välja ilusa koha ühele mäele ja tassind kivid kokku. Aga kukelaul hirmutand Kuradi säält enne minema, kui kirik valmis saand. Kui kurat kukelaulu kuulnud, ütelnud oma abilistele:
"Lähme nüüd minema, ei me änam või olla!"
Aga kus mäele kurat omale kiriku tahtnud ehitada, seda jutustaja ei tea.
ERA II 7, 334 (6) < Hageri khk., Kohila v., Salutaguse m. < Tallinna l. - Richard Viidalepp < Anni Laurberg, 40 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hiidlaste anekdoot.
Hiidlased isekeskis. Madise-nimelisele mehele öeldud: "Madis, eks sa vilista ka." - "Ma ei oska." - "Aga kuule, Madis, su tütar on ülekäte läind!" - "Kumb?" - "Mõlemad!" Madis vilistand üllatuse tõttu pika joru.
ERA II 7, 340 (2) < Juuru khk., Juuru v., Pirgu k. - Richard Viidebaum < juhuslik informant (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui maalused olnud, siis pestud kolm neljapäeva õhtut süteveega. Üheksa sütt pandud vette ja kaabitud sinna lisaks hõbedat.
ERA II 7, 456 (7) < Helme khk., Kärstna k. - Eduard Treu < Ann Kustavus (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kärstna mõisa lähedal, Mustla alevi poole viiva tee ääres asub kiviahervare, kus vanarahvas teab olnud olevat Rilli talu. Selle talu ahervartes käivat vanapagan raha sulatamas, sest mitmed olevat näinud sääl kohal sinist rahatuld. Ka leiduvat ahervarte all praegugi veel raha. Teda saavat kätte ainult juhatamise järele. Pidavat teatud kohale kolm korda pahema jala kannaga lööma ja kivi üles tõstma. Kohe ilmuvat vana pada nähtavalle. Kellegile olevat raha ka juhatatud, kuid mees pole julenud teda säält ära tuua ja rikkus ootavat praegugi veel omandajat.
ERA II 7, 457 (4) < Äksi khk., Kärkna v. - Eduard Treu < Peeter Kivi (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halltõbi on haigus, mis ilmub suure külmavärinaga. Arstitakse luuaga pekstes ja ähvardavate sõnadega, lootes, et haigus siis haigest lahkub.
ERA II 7, 457 (6) < Äksi khk., Kärkna v., Aru-Madise t. - Eduard Treu < Peeter Kivi (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendav või lindva olevat niisugune äkiline tõbi, mis lööb kui kuul loomast läbi.
ERA II 7, 458 (1) < Äksi khk., Sootaga vanadekodu - Eduard Treu < Miina Siim (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halltõbi käinud aastate viisi inimest vaevamas, kadunud viimaks iseenesest.
ERA II 7, 458 (2) < Äksi khk., Sootaga vanadekodu - Eduard Treu < Miina Siim (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Korra käinud ühel tüdrukul hall kallal. Läinud see tüdruk oma tädi poole külla. Tunnud sääl haigusehoo pääle tulevat. Tädi viinud tüdruku aita ja pannud ta sääl takukirstu, arvates, ega haigus teda säält leia. Vaevalt olnud tädi aidast lahkunud, kui juba keegi hõiganud: "Anne, Anne." Anne olnud tüdruku nimi. See olnudki haigus.
ERA II 7, 459 (3) < Äksi khk., Sootaga vanadekodu - Eduard Treu < Miina Siim (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Paljud haiged tõendavad, et haigus neid enne kallalasumist hüüdnud.
ERA II 7, 459 (5) < Äksi khk., Sootaga vanadekodu - Eduard Treu < Miina Siim (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ühele haigele antud jälle pahema kinga kontsa seest kust (kuidugi halli põdejale) ja saanud terveks. Tänanud ikka pärast hää rohu eest ja küsinud sageli, mis rohi see küll pidanud olema. Aga rohu nime ei tohi ju haigele öelda, muidu kaotab ta oma mõju.
ERA II 7, 460 (7) < Äksi khk., Sootaga vanadekodu - Eduard Treu < Miina Siim (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sammaspooliku puhul tuleb võtta kasetoht, vajutada sellega sammaspoolikule, teha pääle viisnurk ja visata see siis tulle. Põlemist ei tohi haige ise vaadata, vaid peab kohe selja pöörama ja välja minema.
ERA II 7, 460 (8) < Äksi khk., Sootaga vanadekodu - Eduard Treu < Miina Siim (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ka olevat sammaspoolikuid tuulehernestega arstitud.
ERA II 7, 461/2 (2) < Äksi khk., Sootaga v. - Eduard Treu < Ado Sakarias (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soendiks olevat moondunud inimen nõidumise teel. Eriti palju nõiutud soendeiks pulmade ja muude perekondliste pidude puhul. Korra muudetud kogu pidurahvas hunteks.
ERA II 7, 462 (3) < Äksi khk., Sootaga v. - Eduard Treu < Ado Sakarias (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soendist (libahundist) vabanenud inimene siis, kui saanud inimeselt mõne asja.
ERA II 7, 464/5 (3) < Äksi khk., Kärkna v., Puhtaleiva k., Valgehansu t. - Eduard Treu < Jaan Miller (1928) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kasepuu tuleb raiuda vanal kuul, kuusepuu noorel. Kui kasepuu raiutakse noorel kuul, siis on ta raske, vettiv ja üldse ei ole nii hää. Samuti on lugu kuusepuuga, see tuleb ikka noorel kuul raiuda. Seda asjaolu tulevat metsamaterjali raiumisel ikka tähele panna. Vanasti saanud valitsuski sellest asjast aru ja lasknud puud ikka hääl ajal raiuda ja välja vedada, siis seisnud ka ehitused kaua. Nüüd ei olevat sellest midagi. Inimesed raiuvat metsa, kuna ise tahtvat, aga vaata: paar aastat ja majal vamm sehes! Kes vanast seda nägi. Maja seisis viiskümmend, sada aastat, ei mädanenud ega kedagi, palgid nii kõvad kõik. Sedasi pidavat ka mesipuu materjali hankima, kui ei taheta, et mesipuu saab halb ja rõske.
ERA II 7, 471 (21) < Äksi khk., Kärkna v., Puhtaleiva k., Valgehansu t. - Eduard Treu < Jaan Miller (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halltõbi lahkuvat inimesest hirmutamise tagajärjel.
ERA II 7, 472 (1) < Äksi khk., Vedu v., Variku t. - Eduard Treu < Sepp (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Asi olevat ikke nii, et kasepuu tulevat raiuda vanal, kuusepuu noorel kuul, siis seisvat ta kaua ja püsivat täies hääduses. Nii maksvat see ehituste nii ka mesipuu tarbepuude kohta. Praegusel ajal lagunevat sellepärast elumajad ruttu, et ei panda tähele kuude vahet materjali raiumisel. Mesilane olevat õrn loom ja tahtvat erisugust hoolitsemist. Ta surevat rõskes mesipuus ruttu.
ERA II 7, 477 (3) < Äksi khk., Kärkna v., Pupastvere k., Piiri t. - Eduard Treu < Miina Lipsberg (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kaevust vahib vastu näkk.
ERA II 7, 477 (4) < Äksi khk., Kärkna v., Pupastvere k., Piiri t. - Eduard Treu < Miina Lipsberg (1928) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pikse ajal ei tohi riie üle pää olla, muidu tuleb vanapagan ja poeb riide alla ning välk lööb siis sisse.
ERA II 7, 477 (5) < Äksi khk., Kärkna v., Pupastvere k., Piiri t. - Eduard Treu < Miina Lipsberg (1928) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pikse ajal peab risti ette lööma.
ERA II 7, 481 (15) < Äksi khk., Kärkna v., Pupastvere k., Piiri t. - Eduard Treu < Miina Lipsberg (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ükskord nõiutud üks naine libahundiks. Ta jooksnud metsa, käinud vahest ka metsast väljas suurel kivil oma last imetamas. Sel ajal pannud ta ikka oma hundinaha kivile. Ükskord tark annud nõu, et enne tema tulekut aetagu kivi heledaks, et siis, kui ta oma hundinaha pääle paneb, selle kõrvetab. Nii tehtudki. Pääle selle saanud naine jälle inimeseks.
ERA II 7, 481 (16) < Äksi khk., Kärkna v., Pupastvere k., Piiri t. - Eduard Treu < Miina Lipsberg (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ükskord jälle käinud üks tüdruk ise libahundiks. See söönud kõigi inimeste varsad ära, kelle pääle aga vihane olnud. Kord vihastanud teda peremees. Tüdruk jooksnud selle järele kohe metsa, aga peagi tulnud hunt ja murdnud peremehe koplis varsa maha.
ERA II 7, 482 (18) < Äksi khk., Kärkna v., Pupastvere k., Piiri t. - Eduard Treu < Miina Lipsberg (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva või lindva lööb looma äkki läbi. See on sama mis rabandus.
ERA II 7, 557 (5) < Äksi khk., Puhtaleiva k., Valgehansu t. - Eduard Treu < Konstantin Proosa, 13 a. (1928) Sisestas Ursula Toomri 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kiirmus, kaarmus,
varesel valu,
varesel valu,
harakul haigus,
mustal linnul muu tõbi.
Minu lapse kõht tervest (terveks).
ERA II 7, 565 (11) < Äksi khk., Kärkna v., Pupastvere k., Piiri t. - Eduard Treu < Miina Lipsberg (1928) Sisestas Ursula Toomri 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kiirmus, kaarmus varesel valu,
varesel valu, harakal haigus,
kirjulinnule kellatõbe.
mustalinnule muud tõbe.
Tõbi tulgu, teine mingu,
kolmas upile oodaku -
minu lapse jalg saab tervest.
ERA II 7, 590 (5) < Tartu-Maarja khk., Vesneri as. - Eduard Treu < Oinatski (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kellegile näidatud kunagi öösel unes, et sääl ja sääl tee ääres kiviposti juures olevat peidetud raha. Mees läinud vaatama ja leidnudki.
ERA II 7, 590 (6) < Tartu-Maarja khk., Vesneri as. - Eduard Treu < Oinatski (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ühele juhatatud jälle metsa tamme juure alla. Olevat sügaval. Kättesaamiseks pidavat minema keskööl ja üksinda.
ERA II 7, 591 (7) < Tartu-Maarja khk., Vesneri as. - Eduard Treu < Oinatski (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahapotti valvavat küll palju hirmutisi, aga karta ei maksa neid ühtegi. Mehel pole verd olnud seda ära tooma minna.
ERA II 7, 591 (8) < Tartu-Maarja khk., Vesneri as. - Eduard Treu < Oinatski (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kord ilmutatud kellegile unes, et sääl ja sääl on raha, toogu ära, ärgu midagi kartku. Mees pole ikka julenud minna. Viimaks öelnud ta unes mehele, et ta olevat varguse eest ära nõiutud ning ei saavat enne oma needusest lahti, kui keegi ta rahapaja välja kaevab. Mees pole ikka julenud minna, arvanud, et kes teab, mis sest veel võib tulla.
ERA II 7, 595 (1) < Äksi khk., Vesneri vanadekodu - Eduard Treu < Hull Mari (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halli haigus olevat tulnud näljast. Ta pannud inimese kangesti värisema ja hüüdnud pääle tulles isiku nime.
ERA II 7, 599/600 (6) < Äksi khk., Vesneri v., Karusoo t. - Eduard Treu < Laarmani mamma (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vees elavad veel näkid. Eriti aga jõgedes ja tiikides. Olevat teda küllalt nähtud istumas vees kivil. Ta olevat inimese vaim - pigemini küll surnud inimese vaim, kes naise- või meesterahva kujul end vees mõnel kivil näitab ja suplejad vee alla kisub, neilt hinge röövides. Jutustaja ise näinud ka kord näkki vees. Olnud kord niisugune pool sondund hommik. Jutustaja olnud siis veel tütarlaps ja käinud karjas. Ta istunud tiigi kaldal, mis ta karjamaa lähidal olnud ja vahtinud vette. Korraga tulnud tal kangesti uni pääle. Tema ikka püüdnud ärkvel olla, aga uni olnud võimsam ja kiskunud ta enesega. Viimati ärganud ta ja näinud teisel kaldal alasti inimese kivil istuvat. Tema vaadanud sinna ja näinud, kuidas too olend aegamööda vette kadunud. Pärast kuulnud ta, et samal hommikul olevat sinna tiiki uppunud ka üks mees, kes läinud sinna uppuma. Ju see ikka näki töö oli.
ERA II 7, 600/1 (7) < Äksi khk., Vesneri v., Karusoo t. - Eduard Treu < Laarmani mamma (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Samuti olevat jälle eksitajaga. Eksitaja olevat ka inimese vaim, kes käivat elavaid nende töis segamas. Mõnikord ei oska inimene päris tutvat teed mööda minna, vaid eksib. See sündivat eksitaja läbi. Inimene ise ei näe harilikult sarnast eksitajat. Siin aitavad ainult pühitsemise sõnad, nagu Issameie ja sarnane ütelus: "Kos sa siis olid, kui Kristus sündis?" Need sõnad aitavat.
ERA II 7, 607/8 (5) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Eksitaja olevat küll päris kindlasti olemas. Ta olevat ikka üks vaim. Vanasti polnud ju kella. Siis täitnud kella aset küünal. Küünal põlenud tunni jooksul teatud hulga, mille järele siis aega otsustatud. Aga tol ajal pole osatud arvestada asjaolu, et kuumas toas põleb küünal palju kiiremini kui külmas. Ükskord uueaasta ööl tahtnud talu rahvas sõita kiriku. Oodanud, kuni küünal põlenud läbi ja hakanud siis minema. Aga küünal põlenud toasoojuse tõttu palju rutemini läbi kui harilikult ja siis tulnud minek vähe enne keskööd. Nad sõitnud paar versta nurme mööda edasi - küll ikka kiriku poole. Mida kaugemale edasi sõitnud, seda ilusamaks läinud tee. Aga imelik lugu. Kiriku juure olnud ainult kolm versta, aga sinna ei jõudnud. Nad keerutanud nurme mööda ringi kuni hommiku valgeni, alles siis märganud nad, et kogu öö sõitnud ainult nurme mööda.
ERA II 7, 608/9 (6) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kord sõitnud samal nurmel keegi mees. Olnud jälle talv. Sõitnud juba tüki aega, aga pole õigele teele saanud. Korraga näinud enese ees teel minevat meest. See pööranud ümber, oodanud järele ja palunud reele. Sääl küsinud ta ise: "Kas sa siis mind ei tunne?" Mees eitanud. Siis vastanud mees, et ta olevat ta kõige vanem vend. Mees arvanud, et võõras teeb nalja, sest ta ise olnudki kõige vanem poeg perekonnas. Et võõras kindlasti seda tõendanud pole mehel jäänud muud üle kui uskuda. Siis õpetanud võõras, et kui mees koju jõuab, öelgu ta emale, et ta tõmbaks kolm korda säält aida trepi alt mulda, kuhu ta ta on matnud, siis saavat ta lahti oma ametist. Mees läinud koju ja rääkinud asjast emale. See hakanud naerma ja tõendanud, et see polevat õige. Viimati hakanud nutma ja teinud, nagu ta tüdrukupõlves hukatud poeg õpetanud ja nii saanudki neetu oma ametist lahti ja võrgutaja pole seal enam inimesi tülitanud.
ERA II 7, 621 (8) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva haigus tulevat sellest, et mõni nõid saatvat nõela välja lendama ja see löövat looma läbi kellegile nägematult. Kord lasknud keegi lendvaga maha kitse.
ERA II 7, 621/2 (10) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui rabandus või lendva tabab looma, siis tulevat teda lõigata pahemast kõrvast ja sabaotsast, siis jäävat loom ellu, kui tulevat vähe verd. Kui aga verd sugugi ei tulevat, siis olevat kindel, et loom surevat. Jutustajal juhtunud ühel kevadel vasikatega sarnane õnnetus, et ühel päeval tulnud ette kolm juhust. Lõiganud saba lõhki ja pahema kõrva. Tulnud ka verd ja loomad jäänud ellu.
ERA II 7, 622/3 (11) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaliste arstimisviis: kohalt, kust istumisest või üldse puutumisest maalised saadud, tuleb lõigata kolm kolmenurgelist mätast ja vajutada nendega maaliste kohta. Vajutada hõbesõrmusega üle, teha vastupäeva ring ümber. Hõõruda tulevat ka vastapäeva. Kord olnud jutustaja oma talu sulasega vara kevadel kraavi kaevamas. Istunud kraavipervele puhkama ja peagi olnud (juba teisel päeval) punane nael kõhul. Teinud aga nii, nagu juhatatud ja kohe olnud maaline kadunud.
ERA II 7, 623 (12) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maaviha tulevat kisendades inimese juure.
ERA II 7, 623 (13) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui maalised peaksid kätele, siis tuleb neid kiriku käeraua vastu puudutada. See aitavat. Samuti aitavat muld kiriku läve alt. Üldse see maa, kus palju käiakse, olevat arstimiseks ülihää. Eriti soodsad muidugi sarnased uksealused.
ERA II 7, 623 (15) < Äksi khk., Vesneri v., Kobratu k., Uus-Otsa t. - Eduard Treu < Tõnis Käämer (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mesindusest. Mesipuu materjal tulevat raiuda detsembri- või jaanuarikuul, siis olevat puu kõvem ja kestvat kauem. Puud tuleb raiuda ikka nii, et lehepuu noorel ja okaspuu vanal kuul. Vanal kuul raiutud võsa ei suurenevat ka nii ohtrasti kui noorel kuul raiutud.
ERA II 7, 633 (3) < Tartu-Maarja khk., Tammistu k. < Tartu l. - Eduard Treu < Elmar Reiman, karjane (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Eeljutustatud karjamaale kase alla jutustatud kellegile raha. Muidugi öösel unes. Mees pole julenud järele minna, kes teab, mis võib juhtuda. Veel paar korda juhatatud arale mehele õnnelikku kohta, kui mehel pole ikkagi julgust jatkunud raha tuua. Viimaks tulnud keegi reisimees, mõõtnud koha välja ning kaevates juhtunudki rahapotile kuklasse. Küll mees kahetsenud, aga teha polnud midagi.
ERA II 7, 643 (3) < Tartu-Maarja khk., Vesneri as. - Eduard Treu < Vesneri mölder (1928) Kollatsioneeris Mare Kalda
Päikesevarjutus (kui päev vahel õige mustaks lääb, nõnda kui siin enne sõda olli - nii ütles jutustaja, E. T. märkus) tähendab rahutuid aegu, enamasti sõda.
ERA II 7, 644 (7) < Tartu-Maarja khk., Vesneri as. - Eduard Treu < Vesneri mölder (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmahaiguse, halltõbi vastu aitavat kõige paremini hirmutamine ja luuaga peksmine. Ka ahjuminekul on hääd tagajärjed. Halltõbi tulevat vaimu näol inimese pääle ja kaduvat siis jälle, kui teda hirmutatakse. Enne pääletulekut tegevat ta aga häält, nimelt hüüdvat oma ohvri nime. Muu aga ta hüüdu ei kuulvat kui ohver ise. Ka peidetavat haigeid ta eest. Nimelt nii: haige viidavat oma voodist teise tuppa ja keeratavat jalad vastupidi, siis ei saavat hall temale haiget tegema. Vanasti tulnud seda haigust väga palju ette.
ERA II 7, 677 (7) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Koosa k. - Eduard Treu < Karl Pärtin, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mõnikord juhitakse inimest mingisugusele teisele asjale, kui ta ise tahab. Kas eksitatakse teelt või metsas kõndides. Inimene tunneb täiesti kohta ja kõik, aga välja ei oska ega saa minna. Siin aitavat Jumala nime meeletuletamine või nimetamine. See ise on ikka mingi paha vaim, kes eksitab või segab.
ERA II 7, 678 (8) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Koosa k. - Eduard Treu < Karl Pärtin, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halltõbi olevat külma-, eriti küll näljahaigus. Seda tulnud ette palju Türgi sõja ajal. Arstimisest suurt abi polnud, kui saanud terveks, siis saanud ise.
ERA II 7, 687 (16) < Tartu l. - Eduard Treu < Hendrik Kustavus (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti arvati küll, et halltõbi olevat selga tulles hüüdnud, aga ta ikka nagu muugi haigus, ei hüüa ega midagi. Olevat vanasti arstitud pekstes vanade vihtadega. Haige värisenud mis hirmus ja kartnud külma. Abi saanud haiguses vähesed.
ERA II 7, 765 (1) < Helme khk., Uru k. - Eduard Treu < Niina Behrsin (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jõgevestes läinud üks mees kord naisega külla. Jõudnud parajasti talu all oleva oja purdele, näinud mees vasarat veel lebavat, mille vars paja sangast läbi pistetud niiviisi sääl rippunud. Mees saanud aru, et siin tegemist rahapajaga - jooksnud juure ja hakanud välja tirima. Et ta üksi pole jõudnud, kutsunud ka naise appi. Naine tulnud. Ent sis katkenud sang ja pada vajunud kolisedes põhja ning olnud nagu tina tuhka kadunud. Pärast seda pole teda aga keegi näinud. Küll aga jutustanud keegi vanem inimene, et ta veel mõnikord teda põhjas läikimas näinud.
ERA II 7, 775 (4) < Sangaste khk., Telliste vanadekodu < Helme khk. - Eduard Treu < Moorits Bergmann, 70 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Alajaagu talu aida taga asuvat ka ohvrikivi, kuhu vanasti andeid viidud ja ohverdatud. Rahvas rääkinud, et selle kivi all kurat asunud, sest olevat näinud teda aovidevikus sinna kivi alla minevat. Samasugune kivi teatakse asuvat ka Vanausse talu rehe kõrval, kuhu Vanausse vana peremees ohvriandeid viinud. (Vanausse ohvrikivi olen isiklikult näinud: madal maakivi, päält kaunis lai ja suur nõgu keskel, kuhu vihma ajal suur vihmalomp pääle jääb. Sellest kivist teavad kohalikud inimesed mõnda jutustada, kuna Alajaagu ohvrikivi ma pole näinud, ega tea ka kohalikud elanikud sellest midagi. Küll on aga Alajaagu nimi vaimudega ühenduses. E. T. märkus.)
ERA II 7, 776 (5) < Sangaste khk., Telliste vanadekodu < Helme khk. - Eduard Treu < Moorits Bergmann, 70 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kord olnud Mäeküla rahvas (Taagepera keskel) Lagesoo ääres asuval karjamaal õitsel. Sääl karjamaal asunud sarnane kivi, kui sinna pääle keegi kauemaks istunud, jäänud kohe magama. Karjased pole julgenud kunagi sinna istuda. Üks õitselistest läinud sinna kivile, istunud ja jäänud tukkuma. Korraga kuulnud ta päris selgesti, et teda hüütakse: "Jaan, Jaan!" Ta läinud hüüdmise poole. See viinud teda ikka kaugemale, kaugemale, viimaks isegi sohu. Kui teised õitselised ärganud ja poisi leidnud puuduvat, hakanud teda otsima, pole aga leidnud. Viimati leidnud üks karjapoiss ta mütsi Koopsaare lähedalt võsikust, muud midagi.
ERA II 7, 777 (1) < Helme khk., Taagepera v. - Eduard Treu < Hermann Eering (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Söödi kandikoha taga metsas on kinguke, mida kutsutakse Jaanimäeks (mäge olen isiklikult näinud, E. Treu märkus). Sääl olnud kord ümberkaudsed õitsel. Korraga kuulnud üks Jaani-nimeline õitseline, et keegi teda hüüab. Poiss läinud hüüdja poole, aga ei kedagi, ikka hüüdmine kaugemal. Läinud veel edasi ja eksinud metsa ning kadunudki sinna jäädavalt. Kohta aga, kust Jaan ära kutsutud, hakatud kutsuma Jaanimäeks. Sündmusest ise teatakse olevat umbes 90 a. tagasi.
ERA II 7, 778 (2) < Sangaste khk., Telliste vanadekodu < Helme khk. - Eduard Treu < Moorits Bergmann, 70 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Keegi näinud jälle kuradit õhtul pääle päeva. Näinud välja nagu heina ruga. Juure minnes moondanud enese kiviks. Teisel kadunud jälle äkki silmi eest.
ERA II 7, 780 (5) < Sangaste khk., Telliste vanadekodu < Helme khk. - Eduard Treu < Moorits Bergmann, 70 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanemad inimesed kõnelnud tihti, et nad kuulnud Valgjärvest undamisi (Helmes tarvitatakse undamisi, E. T. märkus) kellalöömist, eriti õhtuti, tema sõber Eiber pole seda aga uskunud. Korra tulnud ta Valgjärve kõrtsist koju ja kuulnud äkki kirikukella kaja järvest. Imestanud. Pikema uurimise järele veendunud, et see polnud midagi muud kui Helme kiriku kellalöömine, mis järves nii selgesti vastu kajanud.
ERA II 7, 787 (21) < Sangaste khk., Telliste vanadekodu < Helme khk. - Eduard Treu < Moorits Bergmann, 70 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Surnuaial olevat jutustaja sinakat tuld näinud ja kuulnud inimesi jutustavat, et see olevat rahatuli.
ERA II 8, 32/3 (6) < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Leena Vaik, s. 1855 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katkuajast.
Vanasti olnd Saaremaal ühekorra suur katk lahti pääsend. Olnd nii suur katk, et inimesed surnd Saaremaalt keik maha ning saar jäänd tühjaks inimestest.
Sellest katkust jäänd siis tühjale Saaremaale ainult kaks inimest eluse. Nee katkust jäänd kahekeste üle veel. Üks olnd ikka mees ning teine olnd naine, kis järge olid jäänd. Ning kumbkid pole teedand, et veel teine inimene Saaremaal elus on. Mölemad arvand, et nad üksi eluse jäänd. Siis viimaks üks löidand teise jälje ühest kuhast liiva peelt ning olnd nii hea meel, et andand sellele löitud jäljele musu. See olnd inimese jälg. Siis jälgede järge löidand selle teise inimese viimaks üles ning nendest kahest inimesest on pärast jälle Saaremaale inimesed sigind.
ERA II 8, 71 (3) < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Sander Laussen, s. 1864 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt - tuntakse. Ka: inimese hunt ning hundi libu. Tarvitetakse harva neid nimetisi. Erilist kindlat termi libahundi kohta ei ole.
ERA II 8, 75 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Völu. Inimene kes oma tarkuse abil teisele paha tegi. Kes äkise (teat. haigus) lahti lasid ja teise (teat. inimese) pääle saatsid, kes teistele täisid tegid, loomad ära rikkusid jm. pahategusid tegid.
ERA II 8, 85 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Sander Laussen, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus; tuleb äkki ja ebaperioodiliselt. "Sureb ja ärkkab jälle." On, nagu oleks see tehtud asi vanamehe usu järgi.
ERA II 8, 86 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Sander Laussen, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Viluaigus - haigus, kus külm vaheldub palavikuga (soojaga). Santaigus kah see.
ERA II 8, 86 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Sander Laussen, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Äkine - tuleb järsku, kõige enam loomadel. Ka inimesil sageli. Haril. loom lakkab mäletsemast; külmavärinad käivad üle; ajab kere tuult täis. Tehtud asi.
Sant-haigus - ka eelmine haigus nii nimetet. Tehtud asi, kuskilt võlu kohast hakkand, kusagilt halvast asjast (noiasjast) saadud.
ERA II 8, 99 (3) < Püha khk., Kailuka k. - Mihkel Tooms < Peeter Kask, s. 1853 (1928) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pöhi pöleb - virmaliste kohta. Kui pöhi pöleb, siis äp tähenda see heed asja.
ERA II 8, 111 < Püha khk., Kailuka k. - Mihkel Tooms < Jüri Allik, s. 1849 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking - pahavaim - kui ta jälgedesse satub, siis jääb hingitumaks.
Vatskülast läbi tulla tulnud üks punane koer tulnd kahele naisele järele. Vaadand teine taha (kes ennem vaatas, see jäi vigaseks) - ja kael jäänd pärast vaatamisest kõveraks. See olnud rahva arvamise järgi külmking.
Kes on külmking - seda ei teata. Kas on ta mõni moondund nõid või neist olenematu paha vaim - seda ei teata.
ERA II 8, 113 < Püha khk., Kailuka k. - Mihkel Tooms < Tiina Allik, s. 1850 (1928) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised - arvab rahvasuust olevat kuulnud. Harilik ütlus aga olevat pöhi pöleb. Vanad inimesed aga öelnud ka: "virmalised vehklevad."
ERA II 8, 114 < Püha khk., Kailuka k. - Mihkel Tooms < Miina Allik, s. 1850 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Merekarja ei tunne ega pole kunagi midagi sarnast kuulnud.
ERA II 8, 122/5 < Püha khk., Ilbla k. - Mihkel Tooms < Marie Ent, s. 1858 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Inimesehunt
Ma oli siis veel pisike laps, kui see sündis. Oli ikka ala kümmend aastad - körtsi pingi peele oli üsna raske saaja - see oli va igavene körge pink.
Siis olnd üks siuke pisike valge habemega mees ning inimesed rääkind, et see keib inimese-hundiks. Tööd pole see midagid teind. Ainult keind ühest körtsist aga teise. Pisime valge kutikas kott olnd taal kainus. Nönda habemega ühte nägu olnd see. Sääl körtsis pingi peel ta siis ikka istus. Ma nägi täda ka mitu korda. Oli ikka üsna üksi ning pole teistega suurt tegemist teind.
Ühekorra nad olnd saunas, siis tulnd nendele - sammu valge kutikas kott olnd, sihes olnd üks liha kints; seda söönd siis ahju taga. Mind aeti kambri ning pole lastud tuas olla. Inimesed kartsid seda vanameest ning pole luband lapsi toa ligidal olla. Siis ma tahtsi kangest kuulda ikka, mis nad sääl tuas selle vanamihega rääkivad ning läisi särgi vääl salaja tasakesti tipi-varbal ukse taa kuulma. Rääkind siis, et ta oleks Kuusiku körtsi kaks varsa ka ära murdand, äga teine olnd pakise rinnaga - pole süia kölband ning teine olnd nii kuivand, et pole hambad peele hakkand, siis pole seda nöu hakkandkid katsuma.
Öösse oli ikka hundiks keid ning pääva istund körtsis ning ootand ähk saab killegi kääst natuse viina.
See liha, mis ta sääl meite ahju taga oli söönd, olnd Lepiku koera liha, mis ta teise öösse oli ää murdand. Viimaks oli see mees Upa külas kinni vöötud; pärast pole sellest inimese-hundist midagid kuulda änam olnd. Kus ta säält Upalt viidi, seda map tia ka.
ERA II 8, 137/8 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking on tunt, ent täpist seletust ei teata anda, mis ta on olnud. Vanemad inimesed olevat külmkingast küll rääkind, kuid see olnud nii tema lapseeas, et ei tea, missugune see täpselt olnud.
Kui inimene teat. viisil järsku haigeks jäi, siis öeldud: "On külmkinga jälgede peele astund."
Sarnane haigus lõppes halvatuse või muu selletaolise halva tulemusega.
Haigus ilmus järsku ja ilma teatava või täosoleva põhjuseta.
Ka äkiseks haiguseks nimetet.
ERA II 8, 139/40 < Valjala khk., Kalli k. - Mihkel Tooms < Tiiu Eeru, s. 1869 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking see oli jälle seike paha asi, millest pailu äi riagitud. Külmking see oli seike surnuajast ää tulnd vaim, kis oma pahategude pärast sääl rahu's suand.
Külmking see oli ikka see, et kui völu vöi nöi inimene ää suri, siis akkas surnuajast vöi kerguajast oma haava sihest väljas käima, ning teisi inimesi hirmutama. Kust siis seike kuri surnud vöi völu vaim oli üle läind ning jäljed järge jättand - siis kui sialt üle nende külmkinga jälgede üks inimene juhtus minema, siis jähi see üsna järsku haigeks. See hüiti külmkinga viaks ning seda osasid targad toherdada - muud nöu's aitand selle via vastu änam. Mõnikord juhtus, et inimene selle viaga tükkis ära suri. Sehikest äkist haigust, mis külmkinga jälgede küljest suadi, hüiti külmkinga viaks.
ERA II 8, 144 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Sander Laussen, s. 1864 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking: külmkinga
Külmking äi ole ikha päris kodukeibija, se on seike vaimu moodi asi. Külmking saadab haigusi ning keib nönda, et kedagid täda'p nää. Kes äga siis üle külmkinga jälgede leheb - see saab umbe haiguse - mis ää ei parane, kui tarkadelt abi'p saa.
ERA II 8, 166 < Jaani khk., Kavandi k. - Mihkel Tooms < Maria Meeder, s. 1851 (1928) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Taivas punab - siis see piab tähendama, et on kurja ilma tulemas. Kui päike punasse lihab looja, siis see tähendab, et on tulemas märga ilma. Kui aga päike lihab kuiva, selgesse taevasse looja, siis tuleb kuiva ilma.
ERA II 8, 167/8 < Jaani khk., Kavandi k. - Mihkel Tooms < Maria Meeder, s. 1851 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Puude mahavõtmine.
Puude mahavõtmine sünnib ikka köva tuulega. Pehme tuulega mahavöötud puudest äp sua tarbipuid. Nee'p kölba selleks.
ERA II 8, 191 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mailased
Mailasiks nimetetakse seinakoid, mis muldapõrandaga majus, kambreis, kus seinad maa vastus olles seisavad niisked, tiksutavad. Ussid niiskes seinapalkes - mailased ää ajand.
Koi nimetus: mailane ~ mailene - häälikulised variandid.
ERA II 8, 200 < Jaani khk., Kavandi k. - Mihkel Tooms < Maria Meeder, s. 1851 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking: külmkinga
Külmking on sisammu, mis kodukeibija. Siuke paha vaim.
Kui külmkinga jälgede piale inimene juhtub astuma, kust külmking on läbi keind, siis suab haiguse.
Sii on siuke imelik haigus, mille vastu üksi nöidumine aitab, mis targad terveks tegad, muidu'p sua terveks.
ERA II 8, 201 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mailased. Mailasiks nimetetakse seina koid, mis muldapõrandaga majus, kambreis, kus seinad maa vastus olles seisavad niisked, tiksutavad. Ussid niiskes seinapalkes - mailased ää ajand. Koi nimetus: mailane, mailene - häälikulised variandid.
ERA II 8, 203/5 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Sander Laussen, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mailane - mailaseks hüitakse niisuur leheussi, rööviku taolist elukat. Enamjaolt on ta rohelist värvi (aimat) mustjavöödiline ja muudki värvi. Pikkus on umbes 10 sentimeetri ja umbes sõrme jämune suurte pikkade karvadega. Seda ussi koheldakse teat kartuse ja aukartusega. Mailasele pääle ei tohi astuda, siis jalad lõõvad lammu ja lammuvad ning lammuvad ega saa kergesti harilikust arstirohust terveks. See on mailase viga. Samuti ei tohi mailast tappa ega talle mingit viga midagi teha. Kõige parem on lasta ta olla sääl, kus ta on.
ERA II 8, 221/7 < Jaani khk., Kavandi k. - Mihkel Tooms < Maria Meeder, s. 1851 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanamoori raha.
Vanalmooril olnd pailu raha ning olnd kimpus - kohes se raha keik oleks panna.Vanamoor olnd juba haige ning kis tiab, kas töusebkid änam oetest üles. Oli nii tige nind sandi südamega see vanaeit, et omale pojale kua pole tahtand seda raha anda.
Poeg pidand oma naisega aru. Rääkind ning mötlend, mis selle vanamooriga tuleb teha, sööda teist siin, anna armuleiba ning ise ilmatu rikas, äga mette ühte kopigud äi taha meitele anda. Siis valvand, et vanamoor kohegile äp suaks raha ära matta. Haiguse ajal olnd vanamooril rahapuustaks pia all. Valvand, et ta'p suaks seda puustakad sialt piaalt kuskile maha, kust pärast üles'p löva.
No ühekorra pidand siis mees kuskile välja minema - ikka eripärast. Kodund ära minnes ütlend oma naisele, et see suure hoolega vanamoori järge valvaks, et ta'p saaks viimuks oma varandusega vingerpussi mängida.
No naine olnd ka üsna kaval vanamoori järge valvama. Moor tiadand, et poeg kodund ära läind ning naine pole tervel pääval vanamoori kambri läind. Vuatand üksisilmi ukse pau vahelt, mis vanamoor piaks ede vötma. Pole sialt mujale kuskile läind, muutkut piilund ukse taga. Viimuks ajand vanamoor ennast oetest üles. Vöttand oma oetest pia alt ilmatu suure puustaku raha ning tuigerdand sellega suure vuarumisega kolde juure, kuapind selle rahapuustaku koldese tuha sisse ning ise ütlend: "Kille käsi paneb selle käsi vötab!"
Minia vuatand keiksi aeg ukse juures ning kuuland keik, mis vanamoor sial rääkis. Siis läind teine, va patune, tagasi oete ning surnd-kas kohe ära. Ju raha kius täda ennem äs lase surra.
Siis teise pääva mees tulnd kua koju. Naine pole surnut vahebel kiputandkid - surnu seisand pesemata nöndagut ta oli jäänd sönna. Ootand meest.
No kui siis mees tuli, siis näine rääkind keik mihele ära, mis ta oli näind ning kuuland vanamoori kohta. Mees läind kohe kolde juure ning otsind hullupööra koldest tuha sihest, äga löida polnd mette äga midagid. Viimuks töstand keik tuha välja, äga löida polnd ikkagid mette kopikad. Muutkud ajand tuha tagasi kolde ning vaatand nöuta sial juures, et mis pagana asi see piaks olema: pani raha kolde tuhka - äga löida pole mette-äga midagid.
Siis tulnd meele, mis vanamoor oli kolde juures rääkind: "Kille käsi paneb, selle käsi vötab." Mees tirind kohe surnud vanamoori oetest välja ning lohistand kolde juure ning hakkand vanamoori kääga sial tuhkas sogrutama. Kohe tulnd ilmatu tuust raha välja tuha seest ning poeg suand ikka keik vanamoori varanduse oma käde. Suand üsna rikkaks.
ERA II 8, 277 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mailane tiksu seinas. Puu sööbija. Seinakoi.
ERA II 8, 284/5 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pöhi pöleb - virmalised. Nimetus virmalised tuntakse, kuid ei näi olevat murdepärane ja harilik nimetus on ikka: pöhi pöleb.
ERA II 8, 288/9 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking: - nga. Kui külmkinga jälgede pääle juhtub inimene sattuma, siis saab haiguse - sarnase haiguse, mida tohtri rohi äi paranda. See külmking on seike surnud inimese hing, kis kuskil rahu'p saa, killel kuskil aset pole. Hulgub ühest kuhast teisse niikaua, kunni viimuks hunt ta on üheksa korda ära söönd. Siis kui hunt selle hinge on üheksa korda ära söönd, siis saab rahu nagu teisedkid. See külmking on üks hukkaläind ning sandist eland inimese hing.
ERA II 8, 290 (e) < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Inimese hunt -libahunt, kui inimene enda hundiks moonutab, et hundi nahas paha teha või saaki murda.
ERA II 8, 290/1 (f) < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Viluaigus - viluhaigus on sarnane teadmatuil põhjusil tekkind haigus. Ihu on nõrk. Kardab külma. Ägedad sooja- ja külmahood vahelduvad. Paranemist raske leida. Haigus arvatakse külmkinga jälgede juhtumisest saadud.
ERA II 8, 299/300 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, 67 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Suur Töll ja ta poeg olid ükskord vanasti kahekesi ehitand kirikuid. Teind sedakord Kärdla kirikut Suur Töll ise, ja poeg teind samal ajal Kaarma kirikut. Kahepääle olnd mölemitel üksainus vasar kirikutegemise juures. Selle vasaraga pidanud mölemad läbi saama. Kui teisel vasarat hakkand tarist minema, siis teine viskand ikka vasara teise käde. Ning sedaviti ikka kordamööda. Kui kirikud olid valmis saand mölemitel, siis läind üksteise tööd vaatama. Kui Suur Töll poja tööd oli vaatma läind, siis näind, et pojal olnd param kerk sugend kut ta omal. Vana pole seda välja kannatand ning läind maruks. Suure vihaga pidand teine poja tehtud kergu ümber toukama. Suure Töllu sörme asemed on paergus veel Kaarma kergu seina sihes ning tutid vastud, mis siis vastu oli lautud, et kerk ümber äi saaks kukkuda. Suure Töllu tegu peab see jah ikka olema.
ERA II 8, 301/2 (3) < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Mari Rand, 67 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katku ajal.
Olnd suur katkuaeg ühekorra Saaremaal. Surnd selle korraga ära hirmus palju inimesi. Viimaks jäänd veel üle ainult kaks inimest, teised olnd katk keik juba maha murdand. Jäänd kaks inimest veel Saaremaale. Üks inimene olnd Mustjalas ning teine olnd Sörve säärel. Siis löidand üksteise jäljed üles ning otsind üksteist jälgi mööda üles. Palju neist kahest inimesest siis Saaremaale sugu sai. See oli üsna vähe.
Siis hakati ägat sorti inimesi Saaremaale elama tooma. Äga liik oli ikka ise sorti. Sellepärast rääkivad Saaremaal inimesed nii mitmet moodi - ägas kihelkonnas isemoodi.
ERA II 8, 302/4 (4) < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, 67 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katku ajal
Ükskord olnd jälle katkuaeg ning katk olnd tulemas. Üks mees asund hobuse selga, kui katku tulemisest oli kuuland, ning sõitand sönnapoole ikka katku üles otsima.
Viimaks leidnud kuidagiviisi katku üles ning rääkind ikka, et katk peaks ta pere ning täda eluse jätma. Katk õpetand siis, kuidas ta peab tegema.
Mees tulnd koju ning pand ikka õhta magama, põrandale pahna. Pand nõnda ikka magama, et olnud ühe pee ning teise perse, ühe pee ning teise perse, nõnda kut sead pahnas magavad. Sest öösel olnud ikka katku karta, päeval ta pole liikund.
Ühel öösel, siis kui katk tulnd ning vaadand ukse vahelt sisse ning ütelnd kohe:
"Need on sead, need pole inimesed!" ning läind edasi.
Nõnda jäänd see mees oma perega elusse.
ERA II 8, 305/6 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Inimese hundikskäimine.
Ennem olnd ikka siuksid inimesi, kes hundi naha sihes olid käind teiste inimeste loomi murdmas.
Siin käind ükskord va inimesehundiks vana Nöörberi Mart ning Hanebesa Ell. Olnd kahekesi teised kut paar koos ning ikka seltsis keimas ning murdmas.
Oli ühekorra siis siuke asi, et vana Mardi kaaslane Ell lasti ühel siuksel murdmise reisil maha. Üks oli Ellule hõbekuuliga sirutand - vata muidu täda paganad äp saa ju lasta, sest äga kuul äi haka teise pagana peele. Oli maha lastud ning hakatud nahka tesel maha nülgima. Pääd otsast lõigates tulnud naha all ümber kaela naisterahva helmed vastu - helmed olnd ümber kaela. Nülgimine jäätud siis nõuks ning niisammuti maha.
ERA II 8, 307/9 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda/liba/Inimesehundist
Kaks Tagamöisa tüdrukud läind ükskord linna. Teel Randvere körtsi ligidal näind, et üks varss söönd üsna tee ääres. Teine tüdruk pole varssa tähelegid pand, äga teine tüdruk vaatand ikka ning ikka varsa kohe ning kiitand teisele: "Oi, oi, küll on kena varss!" ning: "Oi, oi, küll on, küll on ikka kena varss. Vaata saänd ka kui kena, kui kena varss!"
Teine ütelnud: "Mis seänd nönda oo, varss nagut teised keik, mis sest sedavisi vahtida!"
Läind natuse maad edasi, kut teine tüdruk vaatand ikka taa ning kukkund rääkima: "Mool topib nii kangest uni peele. Paneme seie natiseks ajaks magama." Teine pole tahtand, kuid andand viimuks järge ning pand tee ääre magama. Une tahtmist pole aga teisel tüdrukul piretkid olnd. Teine tüdruk paistand nönda imelik oma juttudega, siis pand muidu pikali ning teind ennast ka magama; tahtand nähja, mis sellest välja tuleb.
Esimene tüdruk töstand vähe aja järge pee üles ning vaadand, kas teine magab. Arvand, et teine töösti magama on jäänd, sest see norisend mis hirmus. Siis läind murdand varsa ära ning toppind omale varsa kinsu veel kotti. Siis äratand teise üles ning ütlend: "Hakkame nüid minema jälle." Läind siis. Randvere körtsi juure jöudes läind mölemad sönna sisse ja hakkand sööma. Esimene tüdruk söönd oma varsa liha. Pakkund teisele ka oma liha ning ütlend: "Sähh, söö sa kaänd -liha ikka param!"
Teine ütelnud: "See oo toores -mis ma sellest söö-änd!"
Teine vihastand sellest ning ütelnud: "Katsu kas oo toores!" ning virutand varsa kinsuga teisele vastu palet. Liha olnd keeb-palav ning põletand teise tüdruku palge ära.
ERA II 8, 310/12 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hundiks käimine
Ühekorra jälle olnd üks hiilane ühes kohas öömajaliseks. Öösel kerpude pärast ärkvel olles kuuland, kuidas peremees ning perenaine omavahel oma kambris olid jutustand. Naine sundind meest ikka hundiks minema, äga mees ajand vastu ning olnd sedamoodi, et see öösse pole tahtand hundiks minna. Naine äga ikka ajand peele, et mine ning mine! Viimaks mees pole änam vastu rääkind ning hakkand rabistama. Saand vahe rabistand, siis naine läind teind ukse lahti ning saatand välja. Sääl krabistades ta ikka omale hundinaha oli selga ajand ning naine laskis siis hundi välja - vada see-s saand ju ise änam tuast välja.
Vastu hoomikud naine laskend jälle mihe sisse, ning hiilane kuuland jälle, kuidas nad omavahel rääkisid. Esitiks mees rabistand jälle vähe aega ning siis naine küsind: "Mis täna ka saaja oli?" Mees urisend poolpahaselt vastu: "Mis saaja oli! Saak oli vilets. Keisi keik kuhad läbi, äga saaja polnd midagid. Viimuks Hiiu-Köpust sai ühe va kassiniru käde. Seegid oli nii sitke, et kiskus ümber hammaste."
Hoomiku magand mees jälle vagusi naise juures. Pole märgatagid olnd, et ta öösse oli hundiks keind.
ERA II 8, 312 < Kärla khk., Kergu k. - Mihkel Tooms < Marii Rand, s. 1861 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Varandused
Kui unes varandusest nähakse, siis seda äi tohi teistele edasi rääkida, siisäi löva ükskid säält midagid. Peab üsna salaja hoidma ja ilma teiste teedmata neid ära tooma minema.
Ühele näidatud, et seuksed varandused on Mõntus (Sörves), Kuresaare Linnapel ning veel ühes kolmandas kuhas.
ERA II 8, 385/7 < Mustjala khk., Küdema k. - Mihkel Tooms < Fr. Miller, s. 1886 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kaks potermanni.
Ükskord juhtund üks madrus peelt kuulma, kuidas kaks potermanni üksteisega olid juttu puhund. Madrus oli olnd päris salaja ning tasakesi ruhvi nurga varjus ning potermannid kõnelend ruhvi taga. Teine oli teise laiva poterman. Laivad olid siis sadama süldas ankrus.
Üks pottermann ütlend:
"Küll mool oli eile ööse rasked tööd teha. Üsna jõud pidi juba ära nappima."
Teine aga küsind:
"Mis tööd sool siis eile öösse teha oli?"
Siis teine potermann rääkind, et nad laevaga tulnd merelt eile ööse ning olnd kange tuul; piaaegu torm olnd lahti ning kapten pole laskend purjusid vähemaks vötta ning tahtand ruttu sadamasse saaja. Ning potermann pidanud keiksi aja oma abiga esimist masti kinni hoidma, sest see olnd alt mäda ning oleks muidu ümber kukkund. Kange tuul olnd purjudes.
Madrus rääkind seda kaptenile hoomiku, ning kui esimist masti alt järge katsuti, siis oli see üsna mäda ning kapten imetlend, kuidas see pole juba ammu maha kukkund.
ERA II 8, 388 < Mustjala khk., Küdema k. - Mihkel Tooms < Fr. Miller, s. 1866 (1928) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Laiva väljaminemine
Kellu kaheteisme ajal äi tohi ükskid laev sadamast välja minna teekonnale. See on halb aeg kui laev ankru kellu kaheteisme ajal üles vinnab ning merele leheb, siis juhtub laivale ikka midagid önnetust saama.
ERA II 8, 447/51 < Mustjala khk., Küdema k. - Mihkel Tooms < Jaan Vaher, s. 1866 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kotermann: -nni.
Jüri Rüüs oli Riiast korra tulnd oma laivaga Saaremaale. Riiast välja tulles olnd ilm kena - paras tuul olnd ning selge ka.
Teel hakkand järsku uduseks minema ning tormiseks ka. Viimaks olnd udu nönda paks, et midagid pole ede näind ning torm olnd ka üsna kange, nönda et ankrubel olemisest pole midagid välja tulnd. Pidand umbropsu ikka edasi minema.
Niipalju saand ikka merest aru, et laev kusagil Jaagarahu lähedal olnud. Jaagarahu juures see kardetav laevade hukkaminemise koht ongid.
Jürne vend olnd sedakord roovratta juures. Vana Jüri Rüüs magand ise all kajutis. Külap ta vist purjus oli - oli va kange joomamees ning käis pooled omad reisid purjus peega.
Noh, vana Jüri oli all magand - äkist raputand teda üks õige tugevasti. Jüri teind silmad lahti ning näind: üks lühikene poisikese pitkune mihejupp olnd ta koi ees ning ütlend:
"Mis sa siin magad - su kondid kolisevad varsti rahude kaelas."
Jüri ajand enese üles, äga väike hall mehike olnd kadund.
Jürne uni olnd kadund - ajand enda koist välja ning läind üles laiva ninase.
Ja kohe kuulnud, et hirmus terava mürin olnd laiva eest üsna ligidalt kuulda. See olnd lainemurd rahu kaelas.
Jüri kisendand vennale, et see roovi pööraks ja nönda pääsend vaevalt veel hukatusest - rahu kivid jäänd möned süllad laiva külje alt kaugele Saaremaa poole.
Hoomiguks läind ilm paremaks ning saand kenasti Kihelkonna ala maale.
Äga muidu oleksid rahu otsa laivaga puruks läind.
ERA II 8, 457/8 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Puude mahavõtmine sündis ikka nõnda, et puud langesid põhjatuule sisse - siis mahavõetud tarbepuile ei sigind uss sisse ega koore alla.
ERA II 8, 478/9 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hundiks käimine
Tömbal oln vanasti üks vana Liisu ning Taavi - nee käin hundiks. Öhta kui hundid väljas - vanasti oli pailu huntisi - olid ulund, siis vana Taavi komberdand öue. Tagasi tulles ütlen Liisule: "Hundid uluvad hiad." Liisu küsin Taavi kääst: "Kuidas hundid ulusid - mis tiatsid?" Taavi ütlend: "Sörves oln hobu läin lahti. Hulgub väljas. On lahti pääsen - selle saaks käde."
ERA II 8, 479/80 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Siis ühekorra oli selle sama Liisuga - va Tömba Liisuga juhtun seesugune asi, et oli hundiks käin sönni kut ühekorra olid vad metshundid vana Liisu ära hoidan. Nojah hoidan, vöi kargan Liisu ää metsas.
Siis toon ahjubel pojad - oln ikka poolik-hundid ning poolik-inimesed. Äga seda asja muidu ükskid poleks tiadand, kui Liisu poleks neid hundipoegi mette kotti ajand ning kotti sulasega saatan, et see koti jääauku viskaks. No sulane oli jälle üle keelu - Liisu oli keelan, et äp tohi kotti vaata - ikka vaatan ning näin, mis elukad sial sihes olid oln.
Selle eest oli vana Liisu luband sulase ära murda.
ERA II 8, 572/3 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Polderman
Polderman see oln maja ning laiva vaim, kes majas vöi laevas oli elan ning nende eest hoolt kandan.
Kui maja tegema hakati, siis esimesest laastust sai polderman tehtud.
Muidu polderman pole ilmaskid paha tein ning paha soovin. Oli nönda vagusi oln, et ükskid pole tiadan, et ta olemas on.
Kui majas midagid õnnetust hakkan tulema, siis polderman oli ennast näitama hakkan.
ERA II 8, 574 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Inimesehundi hurjutamine.
Kui arvati, et koduhunt, või inimesehunt on loomadel kallal - nee oln pailu julgemad murdma kut metsahundid, - siis pidan hurjutama: "Urjuhh! Käiu Marii! Urjuhh! Käiu Marii!"- siis pole saan ühtegid looma ära murda, kui oli inimesehunt oln.
Kui metsahunt, siis hurjutatud: "Urjuhh! Metsakristus." Siis metsahunt pole viin.
ERA II 8, 602/3 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kaarma ning Karja kirgu tegemine.
Kaarma ning Karja kirk tehtud õige vanasti ühe vasaraga valmis.
Kui ühel tegijal oli vasarad tarist oln, siis teine viskan vasara Karja kirgu juurest Kaarma kergu tegija käde.
Neid kerkusid pole aga saan teha, sest öösse lammudud kõik jälle ära, mis pääva oli valmis tehtud. Siis pandud kivikoorm tuimustade härgade piale, ning nee viind kivid sönna kohta, kohes saan kergu ehitada. Sial me kergud paerguskid on.
ERA II 8, 620/1 < Karja khk., Linnaka k. - Mihkel Tooms < Mihkel Vaher, s. 1848 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tarbipuud. Keik tarbipuud toodi vanas kuus ning pöhjatuule poolt külgest.
Näärikuus toodud tarbipuud olid keige virsemad ning kevamad - pidan kaua vastu.
ERA II 8, 629/30 < Jaani khk., Tagavere k. - Mihkel Tooms < Elisaveta Teelem, s. 1855 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking tuleb surnuajast - äi seisa haudas. Üitse kua kodukäijaks. Kui üle seele külmkinga jälgede minna, siis jäi haigeks ning sageli suri selle haigusega tükkis ää. Üsna harva oli, kui selle külmkinga jälgede pial suadud haigusest paramaks sai.
ERA II 8, 638 < Jaani khk., Välja k. - Mihkel Tooms < Vassili Velsvebel, s. 1849 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mua-haljad. Tiksutajad seinas; puukoid.
ERA II 8, 639/40 < Jaani khk., Välja k. - Mihkel Tooms < Vassili Velsvebel, s. 1849 (1928) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuidas kadusid hundid Saaremaal?
Kuhu hundid Saaremaalt jäänd on, selle kohta seletab vanamees järgmist: Saksamaalt olevat seuke mees tulnud Saaremaale kes oma vilega oli hundid Saaremaalt ära kohutand, või mõned rääkisid, et see mees ees vile ajades läind, ning hundid kõik järele.
Pärast pole aga hundid Saaremaale enam tulnud. See olnd üks seuke tark mees, see kes Saksamaalt siin oli käind.
ERA II 8, 641/3 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Potermann: gen. -nni.
Potermann - olevat sarnane elukas, kes laevas elutsevat laeva ehitamise algusest alates. Parast ikka laeva peal.
Ükskord oli vahtis olnd üks madrus ning näind, kuidas poterman käind - seuke elukas olnd, ning vaatand ning takseerind laeva. See olnd öösse.
Siis käind teine ühest mastist teise paelu mööda. Igas kohas, kus ta seisand oli, raputand ning katsund, kas laeva paelad ka tugevad on, ning tubli ilmale vastu pidavad. Siis olnd teine mihe nägu ja moodi. Vaht oli kogu asja kajuti varjust vaatand, et mis ta nöögib sedasi.
Siis läind ede masti juure; katsund ja raputand masti ning ütlend ise: "Seda ma äi jäksa änam pidada."
Pärast vaadatud mast läbi ning leitud, et see oli alt mäda olnd; vaht oli kaptenile rääkind sellest, mis ta oli näind ja kapten oli masti vaadates mäda koha leidnud. Et mast säält alt üsna mäda olnd, sellest pole kedagi midagid täädand.
See oli see potermann. Seda ma kuultsi Riigas. Seuke mees oli see potermann.
ERA II 8, 643/5 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Majavaim (poterman)
Uulispilli mäel pölend ükskord üks vabaniku maja maha. See olnud umbes siis, kui jutustaja mõneteistkümne aastane poisikene olnud. Vana inimene näinud öösse võigemini kuuland öösse pimedas õues, et üks tulnud majast välja ning läind nuttes pitkamissi Kasti mõisa poole. Nii selgesti olnd kuulda, aga näha polnd mette midagid. Ainult häält olnd kuulda. Teisel öösel pölend kõik vabaniku majad maani maha; mitte midagi ei jäänd järele. See olnud siis maja vaim või maja poterman, mis igal majal on. See läheb siis ära, kui maja hukka on minemas. Sedakord läind see suure nutuga majast ära kohe Kasti mõisad ning teise öösse olndkid õnnetus käes.
ERA II 8, 645/7 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Laeva poterman.
Kui laeva poterman ennast näidab, siis pole laevaga asjad kõik korras. Kui asjad laevas on korras ja midagi tulemas pole, siis ei tea keegi, et poterman laevas on. Kui potermanni nähakse laevalt ära maale või ükskõik kuhu - ainult laevalt ära läheb, siis läheb laev hukka, või jookseb randa või rahule puruks.
P. saamine. Kui laevameister laeva töö juures, enne kui töölised ikka, lööb esimese laastu laevatöö juures, ning selle pistab tasku - siis saab sellest poterman. Kuidas see poterman sellest laastust sai, seda vanamees ei tea.
ERA II 8, 647 < Püha khk., Vanaküla k. - Mihkel Tooms < Jüri Salm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Potermanni palk.
Ennevanasti pandi ikka laeva ehitamise ajal laeva täävi ja kiilu otsa vahele ja masti otsa alla hõberaha - see olnud potermanile palgaks laeva tulevase hoidmise eest.
ERA II 8, 648/50 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tömba Liisu ja Taavi hundikskäimine
Korra käin Tömba Liisu ning Taavi jälle hundiks. Ajan ühte varssa taga. See oln aga nii nobe, et Liisu pole järge jöudan. Liisu oln Taavist vanem ning väsin ää. Ise hüidan Taavile: "Sirk,a Taavi! Sirka, Taavi." No Taavi sirkan siis ning viimaks saan varsa käde. Parkin sialsammas nii pailu nahka kut läin, mis üle jään, selle tassin koju ning Taavi käin möisas tiul, varsa liha oln kottis. Noh äks üks tiumis ütlen Taavile: "Mis mees sa ka oled - sööd varsa liha." Taavi vihastan ning äigan varsa kinsuga teise tiumihele vastu vahtimist. Varsa kints oln tuline ning pöletan teise tiumihe näu tükkis ää teisest küljest. Varsa kints oli oln palava Taavi kottis.
ERA II 8, 659/60 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmking - külmkingi oli oln. Nee eeti siuksed inimesed oln, keda's vööta pörgu vastu; kis nii pailu paha olid maabel tein, et pörgu änam pole vöötud. Sii pidand siis oma pahategude rahviks niikaua mööda maad ümber hulkuma, kui hunt ta kolm korda oli ära murdand ning köu kolm korda surnuks löön. Siis saan oma hulkumisest lahti.
Kes üle külmkinga jälgede oli läin, see saan haiguse, mida ükskid tohtri rohi pole parandan. Ihu hakkas haigel paisutama. Siis toodi tarkade kääst vett ning rohtu - see aitas selle haiguse vastu.
ERA II 8, 663/4 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mailane: mailase - leheussist pikkuselt ja jämuselt natuke suurem mardikas. Umbes 5 cm pikk ja sörmejämune. Kes selle mailase katki tambib, juhtub jalaga piale astuma, saab palju kärnu - jalad lammuvad ära. Mõnikord on kärnad ning lammumised ka selgas ning perse pial. Harilikult roomab see mardikas maas, aia ääre mööda, rohus jne.
ERA II 8, 671 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pöha pölemine - ka sedavisi hüitakse - änam ikka taivas löökleb.
ERA II 8, 700/701 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Inimese-hunt, koduhunt -nee oln inimesed, kes enese hundiks tein; nende piale poo ükskid püss lahti läin. Murdan loomi niisammuti kut teised hundid.
Libahunt - oln niisugused hundid, kes looma maha murdan, perseaugust sisse läin ning looma süsikonna ära söön. Muidu pole söönd looma - ikka perse kallale tikkun loomadele.
ERA II 8, 701/2 < Karja khk., Purtsa k. - Mihkel Tooms < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Viluhaigus oln sarnane sandist asjast saadud haigus, mis tuleb äkist ning kangete külmavärinatega. Selle haiguse tekitan siuksd kurjad vaimud, keda pörguse vastu ei vööta. (vrd. külmkinga kujutlust ja kes on külmking. Üleskirjutaja märkus) Need vaimud tulevad inimese piale ning vaevavad inimesi haigustega. Kui surnu luu pia ala panna, siis jätvad rahule, ning saab abi haiguse vastu. Nee oln ühed sandid haigused - kes neid pole osan toherdada, see surn varsti ära selle haiguse käde.
ERA II 8, 716 < Valjala khk., Kalli k. - Mihkel Tooms < Tiiu Eeru, s. 1869 (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hundimäe perest läind kord keegi Mai hundiks. Karjamaal olnud suur hall kivi. Mai läind selle juure, löönd kolm korda kukerpalli ja siis läind karja.
Metsahundid pole aga seda ebahunti kannatand ja hakkand teda taga ajama. Läind küüni teiste huntide eest küüni paarele. Küüni pääl magand mees. Näidand mehele: "Ärr-unt, ärr-unt -võta see käpp!" Mees löönd ta säält maha ja teised hundid murdnud ebahundi ära.
ERA II 8, 720 (1) < Valjala khk., Kalli k. - Mihkel Tooms < Tiiu Eeru, s. 1869 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mua-aljad - muhud ajasid maast saadult kusagile ihule. Neid kutsuti nii.
ERA II 8, 720 (3) < Valjala khk., Kalli k. - Mihkel Tooms < Tiiu Eeru, s. 1869 (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui tuul põhjast, siis ei veeta sõnnikut, ei tapeta sigu ega ei niideta ka lambaid.
Puude mahavõtmisel lastakse need pohjatuule sisse langeda.
ERA II 9, 9 (1) < Pühalepa khk., Puliste k., Järveotsa t. - Meinhard Meiusi < Andrus Viidik, 64 a., Kustav Viidik, 58 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Üks nõid tulnud koju ja näinud maja põlemas. Ütelnud kohe: "Laurits, tasa, siitsaadik ja mitte enam!" Kohe kustunud tuli.
ERA II 9, 10 (9) < Pühalepa khk., Puliste k., Järveotsa t. - Meinhard Meiusi < Andrus Viidik, 64 a., Kustav Viidik, 58 a. (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kalda
Üks peremees teinud end hundiks, sulane teinud ka, kuid ei saanud enam inimeseks tagasi, peremees aidanud.
ERA II 9, 13 (1) < Pühalepa khk., Kärdla al. - Meinhard Meiusi < Liisu Poola, Leena Kaum (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hallid lambad ja hallid veised on merest tulnud, kui keegi raudus kingadega mere poolt karja läbi saab minna, siis jääb kari maale.
ERA II 9, 18 (18) < Pühalepa khk., Kärdla al. - Meinhard Meiusi < Liisu Poola, Leena Kaum (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui ujuma minnakse, siis visatakse vette ennem kolm kivi ja ütledakse iga kord: "Näkk, säh kakku, mine metsa, ma lähe merre." Siis ei tule näkk kallale.
ERA II 9, 18 (19) < Pühalepa khk., Kärdla al. - Meinhard Meiusi < Liisu Poola, Leena Kaum (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näku nime ei tohi nimetada, siis kaob näkk kohe ära.
ERA II 9, 20 (31) < Pühalepa khk., Kärdla al. - Meinhard Meiusi < Liisu Poola, Leena Kaum (1928) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised - loitlemine.
ERA II 9, 20 (33) < Pühalepa khk., Kärdla al. - Meinhard Meiusi < Liisu Poola, Leena Kaum (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hiiud - üks vaimude selts, suured mehed, tantsivad mere ääres, tulevad merest.
ERA II 9, 21 (34) < Pühalepa khk., Kärdla al. - Meinhard Meiusi < Liisu Poola, Leena Kaum (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt ehk väike hunt - ilveshunt.
ERA II 9, 21 (35) < Pühalepa khk., Kärdla al. - Meinhard Meiusi < Liisu Poola, Leena Kaum (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Äkine on see, mis võtab härja ja võtab härra ka.
ERA II 9, 40 (13) < Käina khk., Mäevli k. - Meinhard Meiusi < Simmu Männamaa, u. 70 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkk viib vee sisse, tuleb nimetada näku nime, siis ei vii.
ERA II 9, 40 (14) < Käina khk., Mäevli k. - Meinhard Meiusi < Simmu Männamaa, u. 70 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lapsi vee äärde jättes visatakse vette kivi üteldes: "Näkk, säh võta kivikakk, siis seisad lastest rahu."
ERA II 9, 42/3 (25) < Käina khk., Mäevli k. - Meinhard Meiusi < Simmu Männamaa, u. 70 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ema oli lambas, järsku hakkas reis valutama - maa näkk olnud kallal. Tõi säält mulda ja pesi selle liguveega, siis valu kadus.
ERA II 9, 43 (26) < Käina khk., Mäevli k. - Meinhard Meiusi < Simmu Männamaa, u. 70 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui maha istud, süli enne maha, siis maa näkk ei tule kallale.
ERA II 9, 50 (21) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Nõmba k., Pendi t. - Meinhard Meiusi < Peeter Huuk, 73 a. (1928) Sisestas USN, parandas Eve Ehastu
Tõllu tahtnud Pühalepa soost tee läbi teha, kuid vihastas seepärast, et Uudama külast süüa ei saanud ja jättis töö pooleli, ainult natukese jõudis teha, mis tuntud Ermiste mäe nime all.
ERA II 9, 50 (22) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Nõmba k., Pendi t. - Meinhard Meiusi < Peeter Huuk, 73 a. (1928) Sisestas USN, parandas Eve Ehastu
Hiiesaare külas on praegu veel Tõllu magamise ase.
ERA II 9, 51 (27) < Pühalepa khk., Nõmba k., Pendi t. - Meinhard Meiusi < Peeter Huuk, 73 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maadlased (maalised) tekivad sandis kohas magamisest. Tuleb võtta maadlase kase (lai madalate okstega) alt mulda, sellega pigistada ja siis muld vanasse kohta tagasi panna. Siis võtta mulda veel maadlase mättalt (mätas, kus kasvavad isesugused hallid lehed) ja tee samuti.
ERA II 9, 54/5 (47) < Pühalepa khk., Nõmba k., Pendi t. - Meinhard Meiusi < Peeter Huuk, 73 a. (1928) Sisestas Marius Kuningas 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks nõi on ära põletatud haavapuu pakkude vahel. Suremisel ütelnud nõi: "Kus minu häält kuulda, sääl loomad ei edene - õnduvad."
ERA II 9, 57 (5) < Käina khk., Männamaa k. - Meinhard Meiusi < Johannes Lauri, 55 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Tihu järves elab järve pukk, keelab järvel kalu püüdmast. Ühe mehe viskanud kogu paadiga järvest välja mändide sekka.
ERA II 9, 58/9 (14) < Käina khk., Männamaa k., Lauri t. - Meinhard Meiusi < Johannes Lauri, 55 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Leiger ehitanud Käina kirikut, Vanapagan aga lõhkunud öösel ära. Viimaks kihutanud Leiger Vanapagana maalt välja. Väsinud tagaajamisest, istunud Leiger kivi peale, mida sellest ajast peale kutsutakse Leigri kiviks ja rõhus kivi keereks (2 km Männamaa külast).
ERA II 9, 59 (15) < Käina khk., Käina v., Männamaa k., Lauri t. - Meinhard Meiusi < Johannes Lauri, 55 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tõll ehitas sel ajal Karja kirikut, kui Leiger ehitas Käina kirikut. Et Käina kirikul pikem torn oli, vihastas Tõll ja tahtis Käina kiriku torni maha visata. Ei trehvanud aga märki. Üks kivi praegu Tubala mäel, teine Mäelse mäel (lõhutud), kolmas Käina alevis (lõhutud), neljas Käina lahes vees.
ERA II 9, 60 (17) < Käina khk., Männamaa k., Lauri t. - Meinhard Meiusi < Johannes Lauri, 55 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Männamaa küla heinamaal paistab kuuvalgetel öödel tuli. Kui juure minna, siis kaob ära. Tuntakse rahva seas kui tondituli ja kui rahatuli.
ERA II 9, 77 (21) < Emmaste khk., Kuusiku k. - Meinhard Meiusi < Aet Kubja, 72 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Varao kalad - üks pool inimesest, teine pool kalasabast - karjuvad: "Varao, varao, mil tuleb viimane päev?"
ERA II 9, 77 (24) < Emmaste khk., Kuusiku k. - Meinhard Meiusi < Aet Kubja, 72 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Tiksumine seinas - maalased taguvad - kuulutab ette lõikuse aja algust.
ERA II 9, 89 (21) < Emmaste khk., Vanamõisa k. - Meinhard Meiusi < Joonas Moonson (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui Muhus viimast korda katk oli, siis käinud hall katkupoiss, hallid riided seljas, kübar peas ja ork peos ja käib ühest kohast teise, keda torkab, see sureb.
ERA II 9, 93 (13) < Emmaste khk., Emmaste v., Kuusiku k., Jürna Andruse t. - Meinhard Meiusi < Joosep Pumberg, 45 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tõll ja Leiger olid vennad, käisid üheskoos läbi väina, vesi ulatas Leigril kubemeteni, Tõllul ainult põlvedeni.
ERA II 9, 99/100 (4) < Emmaste khk., Õnniku k., Rea t. - Meinhard Meiusi < Liisa Vannas, 40 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kõik, mis peab olema toores, peab tehtama noores kuus, mis aga peab olema kuiv ja kõva, tee vanas kuus.
ERA II 9, 110/1 (3) < Emmaste khk., Õnniku k., Masti t. - Meinhard Meiusi < Aadu Mast, 79 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks hiidlane varastanud Rootsis kauplusest hulga raha. Asja uurimisel tunnistati keegi teine süüdi ja vangistati. Varas ei saand kurjade vaimude eest enam rahu, alati olnud kallal ja viinud raha veski alla kivide sekka. Teine külamees saanud seda teada ja tahtnud raha ära varastada. Niipea kui raha otsima hakanud, tulnud kivide vahelt väike must koer välja ja mees surnud sinnasamasse paika. Ka raha varas suri ootamatult äkki - kurivaim viis hinge ära.
ERA II 9, 111 (4) < Emmaste khk., Õnniku k., Masti t. - Meinhard Meiusi < Aadu Mast, 79 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Et rahaaugust raha kätte saada, selleks tuleb võtta tükk karastatud terast ja sel ajal, kui rahaaugul tuli põleb, rahaaugu juure minna ja see karastatud terase tükk tulde visata ja ise tagasi vaatamata ära tulla - kes tagasi vaatab, jääb soolasambaks. Kui teisel hommikul jälle sinna kohta minna, kus eelmisel ööl tuli põles, siis on raha maa peal tule kohal.
ERA II 9, 123 (17) < Emmaste khk., Emmaste v., Metsalauka k. - Meinhard Meiusi < Priidu Seppel, 60 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Leigril oli Emmastes Tohri küla juures kapsaaid.
ERA II 9, 123/4 (l) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. - Meinhard Meiusi < Johan Tohver, 67 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Emmastes Tohri küla juures on meres kaks väikest saart ja nende vahel lõugas, mida kutsutakse Leigriks. Ühel saarel asunud vanasti vägimees Leigri kapsaaed, peenarde asemed praegu veel näha. Saarel oli veel saun, mille vundamendi asemed praegu veel näha on, kuid kas Leiger seal ka saunas käinud, ei teata. Saartel elanud kunagi Leigri Tiiu, kes nüüd mõnikord suure laia kivi otsas oma pesu käib pesemas. Kui Leigri Tiiu peseb, siis tuleb paha ilma.
ERA II 9, 124 (2) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. - Meinhard Meiusi < Johan Tohver, 67 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tõllu olnud kord Hiiumaal oma venna Leigri juures ja läinud millegipärast Leigriga tülli. Tõllu vihastas ja jooksis Leigri juurest ära, et minna Saaremaale. Leiger jooksnud järel ja hüüdnud: "Tule tagasi, pool palka juure!"
Tõll keernud kanna peal ümber, millest jäänud merde suur kannaase, mida praegu hüütakse Suureks Kuivaks, keskel kolm sülda vett ja ümberringi kuiv.
/Sama E X 47 (229) < Emmaste khk. - M. J. Eisen < Meinhard Meiusi/
ERA II 9, 127 (6) < Emmaste khk., Tohvri k. - Meinhard Meiusi < Johan Tohver, 67 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkuaugus ujunud tihti suur palk vee peal. Palk kadunud siis ära, kui keegi hüüdis: "Näkk, näkk, näkk, üks sii nurkas, teine sääl nurkas, saaks näku hänna pääle astuda."
ERA II 9, 137 (15) < Emmaste khk., Sõruküla k., Klombi t. - Meinhard Meiusi < Mihkel Pommerants, 74 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kurivaim rikkunud kord naistel riidevärvid ja kaljaastjad ära. Mehed pidasid nõu kuidas kurjavaimu ära ajada, kuid ei saanud midagi teha, sest kurivaim tundis nende nõu ära. Viimaks leidsid naised kurjavaimu ühe pere koldest. Nõu pidamata asusid naised kurjavaimu kallale ja andsid märgade riide kaltsudega talle vastu pääd, kastsid riidekaltsud vahel liiva sisse ja peksid ikka edasi, kuni kurivaim viimaks oli pooleldi surnud. Peale seda peksmist kadus kurivaim.
ERA II 9, 138 (16) < Emmaste khk., Emmaste v., Sõruküla k., Klombi t. < Käina khk. - Meinhard Meiusi < Mihkel Pommerants, 74 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kurat tahtis Saaremaalt tüdrukut varastada, kuid Tõll ajas teda suure pihlakaikaga taga ja päästis tüdruku. Hobune aga, mille seljas kurivaim tüdrukut vedas, jäi sinna paika kiviks, kus Tõll tüdruku päästis. Sama hobusekujuline kivi on praegu veel alles 4-5 km Kuresaarest Kihelkonna poole.
ERA II 9, 140/1 (26) < Emmaste khk., Emmaste v., Sõruküla k., Klombi t. < Käina khk. - Meinhard Meiusi < Mihkel Pommerants, 74 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Leiger oli Tõlluste noorem vend, ta elas Sõru kabeli juures. Pääle selle, kui Tõlluste naine ära suri, läks Tõllus venna vastu kannatamatuks ja algasid tülid ja riiud nende vahel, kirikute lõhkumised jt.
ERA II 9, 141 (27) < Emmaste khk., Emmaste v., Sõruküla k., Klombi t. < Käina khk. - Meinhard Meiusi < Mihkel Pommerants, 74 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Leiger kandis teed käies puhkamise puhul istumise jaoks kivi taskus. Üks sarnane on maha jäänud ja praegu Leigri juures Leigri kivi nime all tuntud.
/Sama E X 47 (231) < Emmaste khk. - M. J. Eisen < Meinhard Meiusi/
ERA II 9, 142/3 (30) < Emmaste khk., Sõruküla k., Klombi t. < Käina khk. - Meinhard Meiusi < Mihkel Pommerants, 74 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mees läks metsa puid raiuma. Vahepääl hakkas vihma sadama ja mees läks kase alla varjule. Vihm läks üle ja mees astus jälle edasi. Äkki kuuleb mees imelist müdinat. Mees vaatab ümber ja näeb, kuidas väikesed hallid poisid jooksevad selle kõvera kase poole, mille all ta varjul oli. Hallid poisid jooksid kõik kordamööda kase juure ja ütlesid: "Anna mu müts kätte!" Ja igaüks sai kase alt mütsi. Mees vaatas, imestas ja läks siis ka mütsi küsima. Maa alt vastas hääl: "On siis üks kaks võtnud?" Mehele aga visati nüüd maa alt kaabu, mis oli tehtud inimese varba- ja sõrmeküüntest. Mees pani kaabu pähe ja leidis end korraga hoopis teises ilmas, nägi palju ja palju teisi vaimusid. Rändas niiviisi kaua aega vaimude riigis. Tahtis viimaks vaimude riigist välja saada, kuid ei saanud kuidagiviisi. Võttis siis mütsi peast ja viskas maha, kuid ikka ei saanud vaimude riigist välja. Viimaks suure hirmuga võttis mütsi, pani põõsa ja pistis põõsa põlema, nii et müts ära põles. Nüüd sai mees jälle endisesse maailma tagasi.
ERA II 9, 150/1 (33) < Emmaste khk., Emmaste v., Sõruküla k., Klombi t. < Käina khk. - Meinhard Meiusi < Mihkel Pommerants, 74 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kes tahab kurjavaimu koopast raha tuua, see peab seda tegema müristamise ajal, siis kurivaim magab - kardab müristamist.
ERA II 9, 152 (36) < Emmaste khk., Sõruküla k., Klombi t. < Käina khk. - Meinhard Meiusi < Mihkel Pommerants, 74 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kord tahtis Kurat Saaremaal kiriku ukse taha kivi veeretada. Parajasti, kui ta suure kiviga kiriku ukse poole oli minemas, laulis tee ääres kukk: "Veta kivikandja kinni-i-i!" Kohe kukkus kivi maha ja Kurat kadus.
ERA II 9, 174 (6) < Käina khk., Kassari v., Taguküla k. - Meinhard Meiusi < Mihkel Piir (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui nõi teisel üht liiget laseb, siis jääb see liige mädanema, kui aga südamesse laseb, siis sureb kohe.
ERA II 9, 179/80 (1) < Käina khk., Kassari v. - Meinhard Meiusi < Andrus Vahe (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kassares oli vanasti "Hiie koppel". Sealt ei saanud keegi muidu läbi, kui pidi hiie laulu oskama. Hiies elasid hiie neitsid ja neil hiie koerad. Kes hiie laulu ei oskanud, seda neitsid ja koerad läbi ei lasknud. Hiie laul (algus ja lõpp puudub, ei mäletata):
Hiie koerad, kenad koerad,
ei nad iial hammusta.
Hiie neitsid, head neitsid,
ei nad keegi pahanda.
ERA II 9, 195 (22) < Käina khk., Käina v., Ühtri k. - Meinhard Meiusi < Anna Kaev (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Lapsel on tuuleviga, kui tal kõhus haige. Arstimiseks tehakse talle tuulepesa suitsu.
ERA II 9, 196/7 (31) < Käina khk., Käina v., Ühtri k. - Meinhard Meiusi < Anna Kaev (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Leiger magas Kõpus, ärkas ja nägi üle metsa, et Käina mehed ehitavad kirikut. "Kus see aitab, vetan kivi ja ann!" Üteldes neid sõnu viskas Leiger kiviga Käina kiriku poole, kuid kivi kukkus natuke ligemale - Paelu mäele.
ERA II 9, 205 (27) < Ridala khk., Valgevälja kõrts - Meinhard Meiusi < Juhan Marlei, 90 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui lastel maa-alused ehk visked pääl, siis tuleb teha süte vett, sinna sisse kraapida hõbedat, käsi sisse kasta ja selle käega piirata kolm korda vastu päeva ümber pää.
ERA II 9, 205 (30) < Ridala khk., Valgevälja kõrts - Meinhard Meiusi < Juhan Marlei, 90 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui näkk end näitab, siis sureb keegi.
ERA II 9, 208 (12) < Ridala khk., Jöödri k., Jurna t. - Meinhard Meiusi < August Jürjer, 25 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Sõnajalaõiega saab rahaaugust raha kätte. Tuleb sõnajalaõiega mitu ringi ümber rahaaugu käia, siis ei pääse kurjad vaimud rahaaugu avamisel avaja kallale, vaid jäävad sõnajalaõiega tehtud ringi taha peatama.
ERA II 9, 210 (31) < Ridala khk., Sinalepa v., Jöödri k., Jurna t. - Meinhard Meiusi < August Jürjer, 25 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Jumal ehitas kord Ridali kirikut. Kalevipoeg ei sallinud seda ja tahtis Puise ninalt kiviga kirikut puruks visata, kuid ei trehvanud märki.
ERA II 9, 215/6 (4) < Ridala khk., Litu k. - Meinhard Meiusi < Mihkel Hints, Juula Hints, u. 60-70 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas
Üks mees nägi tee ääres sinise tule põlemas. Läks piibu pääle tuld saama. Tule ääres lamas hall mees ja liigutas tuld. Hall vanamees lükkas mõned söed tulest välja ja andis ühe teisele piibu pääle. Teisel hommikul, kui mees jälle piibu võttis, leidis ta piibust hõberaha. Suures imestuses, läks mees veel kord kohta vaatama, kust söe oli saanud, kuid ei leidnud muud kui ainult mõned hõberahad maast. Kõik need söed, millised hall vanamees tulest välja oli lükanud, olid hõberahadeks muutunud.
ERA II 9, 221 (16) < Ridala khk., Jöödri k. - Meinhard Meiusi < Viiu Peeterson, 73 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu/lend/Nõiad saatsid "nõiamunad" loomade seltsi. Kui loom ühe katki astus, siis suri - äkine käis läbi.
ERA II 9, 227/8 (18) < Ridala khk., Panga k., Põldema t. - Meinhard Meiusi < Anna Piiper, 79 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Sinalepa mõisa juures on Kalevipoja kivi, milles on näha Kalevipoja jälg. Ükskord läks ta suure rutuga, pidi minema Puise pulma, Tagamõisa titetalgule, Vätse varrule. Astus seepärast suurte sammudega ja vajutas ühe jalaga kivile astudes sellesse jalajälje.
ERA II 9, 228 (20) < Ridala khk., Panga k. - Meinhard Meiusi < Anna Piiper, 79 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Katk on jumala vaim. Kord tuli ta Ridalasse, oli väike hall poiss, kepp käes. Keda kepiga turkas, see suri, kuid need, kes ülevel olid, neid ei turganud, magajaid aga kõiki.
ERA II 9, 231 (11) < Ridala khk., Tuuru k. - Meinhard Meiusi < Mari Laks, 49 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanamees käis metsast heinu toomas, kuid alati suur hundikari kannul. Mees läks targa juure. Tark käskis pahema käe kinda pahempidi pöörda ja ree puhtaks pühkida. Mees tegi nii ja kohe pääses suur rägin ja kärin huntide seas lahti, üks hääl ütles: "Vii Jüri Järile terviseid, et Susi Säsi otsa saanud." Mees läks koju ja ütles tuppa astudes neid sõnu, mis metsas kästi. Niipea kui mees need sõnad oli ütelnud, tuli ahjult hall kera maha ja veeres uksest välja, üteldes: "Mis te mulle olete andnud, mis ma siit olen saanud." Üks tont - majavaim - oli tapetud, teine läks ka minema.
ERA II 9, 233/4 (14) < Ridala khk., Tuuru k. - Meinhard Meiusi < Mari Laks, 49 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hiidlased olid Tahkurannas kalapüügil. Ühel päeval kukkus üks kalameestest merde. Küll otsiti ja otsiti, kuid leida polnud teda kuskilt. Viimaks tuli mees ise vee seest välja ja ronis laeva.
Vahepääl oli teine kalamees veest välja tõmbanud ühe ühe silmaga tursa. Niipea kui veest välja roninud kalamees ühe silmaga tursa laevas nägi, haaras selle kätte ja visakas merde tagasi, üteldes: "Säh oma ühe silmaga orikas!" Teised kalamehed hakkasid imestades küsima, miks ta kala merde tagasi viskab. Nüüd jutustas mees, mis ta meres näinud. Ta kukkunud mere põhja ilusa õue pääle. Õues olnud üks vanamees, see tulnud ja hakanud temaga riidlema seepärast, et kalamehed iga päev omad võrgud ta karjamaa väravasse laskvat, veel täna olevat nad viinud talt ta ühe silmaga orika, ja lubanud kalamehi karistama hakata, kui need teda ükskord rahule ei jäta.
ERA II 9, 237 (1) < Ridala khk., Tuuru k. - Meinhard Meiusi < Mihkel Reets (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kalamehed olid väljas merel, oli öö, magasid. Äkki kuuldi meres häält: "Kus, kus, pika Matsi võrku, pika Matsi võrku." Nii ajas sarvik meres kalu ühe mehe võrku.
ERA II 9, 240 (4) < Ridala khk., Kolu k. - Meinhard Meiusi < Jaan Valgemäe, 73 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui loom äkitselt sureb, siis arvatakse, et keegi on saatnud äkise.
ERA II 9, 244 (35) < Ridala khk., Kolu k. - Meinhard Meiusi < Villem Viik, 77 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-aluste arstimiseks võetakse riidetükk või raha või tulesüsi. Õerutakse sellega ja viiakse siis see "maa-aluse kivi" (auklik raudkivi) alla.
ERA II 9, 245 (41) < Ridala khk., Kolu k., Peetri t. - Meinhard Meiusi < Villem Viik, 77 a., perekonnaga (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks kortsmik oli hundiks pandud, sai kellegi käest leivatüki, siis sai inimeseks jälle.
ERA II 9, 247 (3) < Ridala khk., Asuküla m. - Meinhard Meiusi < Jaan Rand, 75 a. abikaasaga (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Keegi läks sajajalgsete pärast nõia juure. Tark võttis üheksa sajajalgset kinni ja viskas tulde, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna minge!" Sajajalgsed olevat tulnud sellest, et keegi on saepuru vastu silmi visanud.
ERA II 9, 251/2 (12) < Ridala khk., Asuküla m. - Meinhard Meiusi < Jaan Rand, 75 a. abikaasaga (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Naine läks vahi loaga metsa heinavarga. Metsas huljas naine ja kuskilt huljati vastu. Teine huljaja tuli naisele ikka ligemale ja muutus viimaks hirmsaks elukaks. Suure hirmuga viskas naine seeliku, mille ta heinu täis oli toppinud, maha ja ronis ise küüni katusele. Metsast jooksis hunt välja ja murdis seeliku pääl vaimu ära. Viimane tahtis naise kallale tulla, kuid leidis maast ainult seeliku, ise aga suri nüüd hundi kätte, surres tehes natuke kädinat. Hunt aga saatis naise, peale selle, kui see küüni katuselt maha oli roninud, koju.
ERA II 9, 280 (3) < Käina khk. - Meinhard Meiusi (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ussivalu võtmise sõnad:
Ussi huuled, konna keeled,
sitiku sinised sooled,
parmu paremad pooled.
ERA II 9, 294 (10) < Käina khk., Kaigotsi k., Ritsiku t. - Meinhard Meiusi < Johan Aksel jt. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Sarapuu kuradid - väikesed kõvera sabaga poisid - aidanud üht meest kord katust teha.
ERA II 9, 295/6 (17) < Käina khk., Kaigotsi k., Ritsiku t. - Meinhard Meiusi < Johan Aksel jt. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks isa oli suremas ja õpetas oma poegi, et kui need tahavad rikkaks saada, siis käigu nad kolm ööd peale matmist sarapuupõõsa all ta haua juures teda valvamas. Kaela pangu see, kes valvama tuleb, musta hobuse rangid, et keegi teda ei näeks ja võtku kätte pihlapuust vitsa, siis ei tunne haisu ja mis kätte saab, selle toogu koju.
Vennad ei julgenud esiteks minna, viimaks oli kõige noorem vend nõus ja läks. Haua juures nägi poeg, kuidas suur kari kuradeid tulid ja tõmbasid isal naha päält. Poeg tõmbas konksuga naha enda juure ja jooksis koju. Kõik pojad said rikasteks meesteks. Kuradid oleksid aga hakanud isa naha sees kodus käima ja vara ära vedama.
ERA II 9, 297/8 (24) < Käina khk., Kaigotsi k., Ritsiku t. - Meinhard Meiusi < Johan Aksel jt. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui rahahaugu tulde kinnas sisse visata, siis pannakse see raha täis ja visatakse tagasi. Hiljem kinnast ära viima tulles ei tohi tagasi vaadata. Keegi viskanud "härja ige" august alla, kuid kohe visatud tagasi ja löönud mehe pooleldi surnuks.
ERA II 9, 298 (25) < Käina khk., Kaigotsi k., Ritsiku t. - Meinhard Meiusi < Johan Aksel jt. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maa sees on rahakatlad, kes vaestele ka lubab, see saab kätte. Üks mees oli leidnud sarnase rahakatla ja lubanud vaestele ka anda, kuid katla maa peale tõustes arvas mees, et raha on liig vähe ja ütles: "Ei siit saa vaestele midagid anda." Peale selle vajus katel kohe maa alla tagasi.
ERA II 9, 298 (26) < Käina khk., Kaigotsi k., Ritsiku t. - Meinhard Meiusi < Johan Aksel jt. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Igas järves elavad näkid ja jaagud.
ERA II 9, 421/2 (2) < Saarde khk., Surju v. < Vändra khk. - Eduard Johannes Kase < Mari Oldermann, s. 1858 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Tõnnivakk Vändras.
Vana-Vändras oli Kullimaa talus tõnnivakk. Säält mööda käies ei tohitud kõvasti rääkida ega vanduda. Kui mõni vandus või kurja sõna ütles tõnnivaka juures, siis hakkas Tõnn seda taga kiusama. Kullimaa talu sulasel olnud poeg, kelle tõnnivakk ära pigistanud.
ERA II 9, 436/9 (1) < Saarde khk., Kilingi v., Kauoja t. - Eduard Johannes Kase < J. Kosenkranius (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuradi (tondi) rahaauk Katlaoja metsas.
Teoorjuse ajal 80 aastat tagasi elanud Kilingi vallas Välja külas, kaks versta Võhkelaane talust eemal Katlaoja kaldal, selle talust tuleva Pikanõmme tee ääres, Kilingi-Nõmme minna, kurat, kelle rahaauku nähtud öösel sääl põlevat. Kellegi teekäija mehele on kurat säälkohal teel vastu tulnud, väljanägemises alt lai kui heinasaad ja pealtpoolt kuuse pikune. Teomehe kohale jõudes on teomees ära hirmudes hüüdnud: "Isa pojuke ja püha ristike," millise hüüde pääle kurat ära kadunud. Seal rahaaugu ligidal sama teel on ka kuradi jälgi talvel lume peal nähtud, mis küünra pikused ja poole küünra laiused, eespool olevate küünede asemetega olnud. Samal kohal on ka hulga keppisid maas olnud, millest teati rahvasuus rääkida, et Võhkelaane talu peremees, Peet Vendelin, (minu ema isa) on kepidega seal kuradi vastu võidelnud ja kuradilt tema rahaaugust omale rikkuse võitnud ja Võhkelaane, vaese mõisa talu peale elama jäänud, kus varemalt keegi teine mees seda talukohta pidada ja mõisas teol käia pole suutnud.
Seletus, kust tekkis sarnane usk.
Nimetud Katlaoja kaldal tee lähedal metsas oli süllakõrgune mäeküngas, kus keegi söepoletaja ööd ja päevad otsa, vahetpidamata süssa põletas, missugune tuli ööseti möödakäijatele teravalt silmi paistis. Söed olidki tõeliselt söepõletajale rahalise sissetuleku allikaks. Kuradi jäljed teel olid Võhkelaane taluperemehe väimehe jäljed, kes mõisateol käis ja talvel omale, kui lumi sügav, lauatükid jalge alla kinnitas, et käies mitte sügavasse lumesse vajuda. Nende jälgedele oli nupukas mõisa kubjas kepi otsaga augud ette teinud: nagu oleksid need kepiaugud jälgede küünede augu asemed olevat.
Samuti oli see mõisa kubjas ka kepid sinna teele maha visanud nähtuseks, nagu oleks nende kepidega sääl kuradi vastu võideldud. Teel teomehele vastutulev kurat heinasao laiuse ja kuuse pikkuse näol oli Võhkelaane talu peremees P. Vendelin ise, kes ratsa hobuse seljas eesnimetatud teekäija mehele vastu tuli ja selle hüüdu kuulis, mille peale omaltpoolt vastu hüüdis, mehe rumaluse mõtet mõistes: "Pime perse!"
Lisan ligi: P. Vendelin oli täiesti kirjaoskaja ja oma isiklise mõistmise, teadmise ja tahtmise läbi oskas tema vaesel mõisatalul ära elada, aga millegi olemata imevõimu läbi.
ERA II 10, 11 (l) < Haljala khk., Haljala v., Katela k. - Mart Lepik (1923) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Millal tuleb Oolu koju,
toob vaka vaske,
külimitu hõbedat,
toobi puhast kulda.
ERA II 10, 15 (21) < Haljala khk., Haljala v., Katela k. - Mart Lepik (1923) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui pihlakatel palju marju, siis tuleb vihmane sügise.
ERA II 10, 15 (25) < Haljala khk., Haljala v., Katela k. - Mart Lepik (1923) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kõhuvalu vastu võetakse pipart viinaga.
ERA II 10, 17 (39) < Haljala khk., Haljala v., Katela k. - Mart Lepik (1923) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Äikse ajal ei tohi akna juures ega puu all olla - välk lööb külge.
ERA II 10, 93 (6) < Jüri khk., Rae v., Limu k. - Tõnu Viedemann < J. Põldmäe (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
/Mees peab hiirt jooksvahaiguseks/Pajupea külas Suitsu talu peremehel oli jooksvatõbi, mis liikus ühest kohast teise. Kord vilja vidades kaebas naabriperemehele: "Vaata, missugune jooksva mul on, justkui rott jookseb külge mööda ülesse!" Naaber katsus ja tema piusse sattus elav hiir, mis oli Suitsu-isale viljavihkusi koormasse pannes särgi põue kukkund.
ERA II 10, 108 (3) < Jüri khk. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jüri kihelkonnas Mõigu külas Vägeva talu koplis on rahaauk, mis jaaniöössel põleda, mida on mitu inimest näinud, aga kätte teda ei olla tänaseni saadud.
ERA II 10, 109 (6) < Jüri khk. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jüri kihelkondas Nabala küla maa peal on üks suur kivi, kus peal olla kivistunud nõelussid, üks suurem, teised veiksemad. Selle kivi all olla rahaauk. Mitu korda olla seal jaaniöössel tuld nähtud.
ERA II 10, 109/10 (7) < Jüri khk. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nabalas on teeninud kord ühe peremehe juures sulasena keegi Jaanuse nimeline mees. See leidnud koplist mutimulla hunnikust raha, mispeale tema labida toond ja kaevama hakand. Kaevates tulnd välja rahakarp, kus sees olnud kuld- ja hõberaha, mees ostnud selle rahaga omale Soone sauna, peremees - kuuldes sulase rahaleiust - läind ka mutimulla hunikuid kaevama. Ei ole aga sealt mitte midagi leidnud.
ERA II 10, 110 (8) < Jüri khk. - Tõnu Viedemann (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jüri kihelkondas Lehmja mõisa heinamaal on üks suur kivi, kus peal on palja jala jälg ja mitu jalakanna jälge. Rahva jutu järgi olla vanasarvik selle kivi peale kukkund, kui ta taevast alla visatud. Selle kivi all olla rahaauk, mis jaaniöössel põleda. Kivi nimetus on Liivadi-Otsa kivi.
ERA II 10, 114 (15) < Jüri khk. - Tõnu Viedemann (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lagedi küla all Kalda sauna juures jões on suur kivi, selle kivi otsas on nähtud näkki ilusa naisterahvana suurte rindadega.
ERA II 10, 132/3 (2) < Tallinna l. < Tartu-Maarja khk. - Liisa Berg (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui Talina Oleviste kirikud hakati ehitama, tuli üks mees ja tegi kaupa, aga tema oma nime ei ütelnud, et minu nime ei tohi enne ükski teada saada, kui kirik valmis on. Siis saab selle kirikule minu nimi. See mees oli väljamaalane. Küll rahvas arvasivad igadepidi, et kas ta ei ole nõid. Küll kuuladi igadepidi, et ehk saab tema nime teada. Jäi saladuseks, kui kirik oli valmis kõik, ainult keriku torni tipp oli panemata. Seda pidi meister ise panema, läks kodust ära keriku tippu panema. Naisel hakkas süda valutama, et ei tea, kudas läheb, kas saab kõik heasti, sest kaup oli tehtu, et kirik valmis ja igadepidi korras, siis saab ehituse raha kätte. Läheb võttab poja sülle, saab keriku juure. Parajaste paneb tippu üles. Oli veidi kõver. Naisel poeg süles, hõikas alt: "Olev, Olev, kõver on!" Niikui oli kuulnud oma nime, kukkus ülevalt maha ja temast karanud uss ja konn suust välja. Rahvas arvas, et tema oli päris nõid. Ja on tänapäevani Talinas Oleviste keriku kõrval maas. Võib igaüks näha.
ERA II 10, 134 (4) < Tallinna l. < Tartu-Maarja khk. - Liisa Berg (1928) Sisestas Maarja Klaas 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vanast kivid kasvasid. Need kivid kasuvad, kel sammal peal oli, kel sammalt peal ei olnud, on veerivad kivid, need ei kasva. Ja teisest: sammal kasvab kivist.
ERA II 10, 172 (15) < Tori khk., Sindi as. - Erna Oiderman < Anna Oiderman, 68 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Nikastuse sõnad.
Jeesus läks Jeruusalemma,
Eesli jalg oli nikastand.
Mine vana naiste juure,
Küll sa sealt abi saad.
ERA II 10, 172 (16) < Tori khk., Sindi as. - Erna Oiderman < Anna Oiderman, 68 a. (1929) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapselt valuvõtmise sõnad.
Varesele valu,
Harakale haigust,
Mustalinnule muud tõbe.
Meie laps saab terveks.
ERA II 10, 221 (2) < Haljala khk., Haljala v., Katela k. - Mart Lepik (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Laste koeranaelte vastu aitab põleva vettind puu, mis ajab vahtu välja, otsaga vajutamine vastu haiget kohta või raisakondi maapoolse küljega vajutamine. Või visata soola põlevasse ahju ja ise nii ruttu ära põgeneda, et praginat ei kuuldu.
ERA II 10, 229/231 (10) < Tartu l. < Puhja khk. - Paul Ariste < Eeva Uin, 67 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanatont eksitab ära, kui inimene mõtleb kurja. Kui sis paluma nakat, siis saat väl´la: "Jummal Issake, Jummal Pojake, kes om mu kurjale teele vidanu." Kui kohe paluma nakat, siis pole pikka palvet vaja. Sii oli peris tõsi lugu. Rehepapp tuli Vil´landist kohta otsma. Sai Kavilda mäele vastse aasta üüsi, läts rehe juure kaupa tegema. Siberi mäel esnu ära. Vannu ja vannu. Kõrraga ollu kats miist man. Mehe küsnu: "Kohe sa tahat minna?" Miis ütelnu ära. - "Läki!" Neebu mäel, sääl om Kallissuu mäe all. Lännu sinna. Tema ollu ikke purjun. Nännu, et mehil ollu kõvera tagasipidi jalguga, härjasõrgu ja kapjuga. Miis saanu kohe kõrraga kaines, es ole tahtnu edesi minna. Tõõse võtnu käe alt kinni ja vägisi vidanu turbla augu viirde. - "Siia me viskame su sisse." Miis nakanu pallema: "Laske, ma palu". Noo lubanu kah. Ütest suust rääknuva perrä, mis miis palunu. Miis lasknu põlvili ja lugenu Meieisa palvet. Noo ütelnu ütest suust järgi. Miis ütelnu: "Aamen," võõra tennuva: "Läll, läll, läll" ütekõrraga. Miis lugenu tõõse kõrra Issameie palvet, no kah. Jälle, ku ütelnu: "Aamen," no tennuva: "Läll, läll, läll." Nii lugenu kolm kõrda. Sis võtnu mehe kätest kinni ja tahtnu auku visata. Miis ütelnu: "Jummal Issa, Jummal Pojake! Siin om nüüd minu surm!" Võõra lasnuva lahti sis: "Te kolmekesti, meie katekesti" ja lännuva ära. Miis es julgnu üles tõusta. Tükk aiga oli põlvili maan ollu, es julgu ümbregi kaia, kos võõra om. Perast lännu Neebu Mäetare manu. Hommikuni ollu sääl. Sis lännuva kaema tuud paika. Määratse suure jälle ollu! Kõik lumi ollu ära veetu.
ERA II 10, 233 (1) < Läti, Tirza v., Baznickalna k. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Paul Ariste < Leena Potsep, u. 50 a. (1929) Sisestas Laes Vesik 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, parandas Mare Kalda
Lat´s visas hamba aho pääle - "Virusk´ikas, mullõ raudhammas, ma' anna sullõ luuhamba!"
ERA II 10, 337 < Nõo khk., Meeri v., Vissi k. - A. Turp < Johannes Sild (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahamatmine.
Röövitud raha.
Tingimusteta
Vanalajal, kui raudteed veel ei olnud, veeti posti hobustega. Kord jäetud ühes postijaamas hobused järelvalveta välja. Seda kasutanud üks kelm oma kasuks. Ta hüppas tõlda ja sõitis minema. Seekord oli tõllas veel peale muude paberite ka raha, mis valitsusele saadeti. Kelm võtnud kulla ja paberraha ära ja lasknud hobused omapead minna. Ta matnud raha Valgevariku metsa maha. Hobused jäänud Vana-Nõo kõrtsi ette seisma. Keegi linnamineja oli aga sealt veel hobuse peakoti täis rublasid saanud, kuna üldine rahakott selleks raske oli, et seda ära viia.
ERA II 10, 339 < Nõo khk., Meeri v., Vissi k. - A. Turp < Johannes Sild (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maetud raha.
Rootslased-rahaotsijad.
Rõngu õpetaja maja ja Salusilla vahel pidi rahva jutu järele tündritäis raha olema.
Ühel kevadehommikul tulnud kolm rootslast Salusilla juure. Mõõtnud sealt ketiga õpetaja maja poole, hakanud seal siis kaevama ja olid ühe tündri välja võtnud. Nad panid kohe tündri vankrile ja sõitnud minema. Kui rahvas sinna vaatama läinud, näinud nad ainult tündri aseme.
ERA II 10, 341 < Nõo khk., Meeri v., Vissi k. - A. Turp < Johannes Sild (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Varakeller.
Sõja ajal maetud varandus.
Tingimusteta
Kord näinud Peetsu talu peremees oma maa peal seisva mäe jalal auku. Mees oli toonud kohe lati ja august sisse torkanud, aga latiots ei olnud kuhugi külge puutunud.
Mäe sees, mida rahvas muuseas ka Peetsu Kabelimäeks kutsub, peituvat rahva jutu järele suur varandus, mis Põhjasõja ajal olla sinna maetud. (Varanduse asukoht Meeri vallas Verevi külas Peetsu talu maa peal. Üleskirjutaja märkus.)
ERA II 10, 343 < Nõo khk., Meeri v. - A. Turp (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Raha oletamine.
Sõja ajal maetud raha.
Rootsi ohvitserid raha otsimas.
Vapramäe vastu suubuvad Elva jõkke kaks oja, kohaliste nimede järele Timmuski ja Voika oja. Olen kuulnud raha oletamist kas ühe või teise nende ojade pervesse (kaldasse), mis Rootsi sõja ajal sinna maetud. Kord otsinud kaks Rootsi ohvitseri, kaart käes, seda maetud raha. Kas nad leidsid või mitte, ei teata.
ERA II 10, 347 < Rõuge khk. - ? (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
I
Kus käisid sa, kus käisid sa, mu pojuke?
Ma käisin õel võõrusel, mu emake.
Oh valu, oh valu mu südames,
Mu süda suure valu sees, mu emake.
II
Mis õde sulle süüa and's, mu pojuke?
Seda hallikirja angerjast, mu emake.
Oh valu, oh valu mu südames,
Mu süda suure valu sees, mu emake.
III
Mis õde sulle juua and's, mu pojuke?
See punast viina pudelist, mu emake
Oh valu, oh valu mu südames
Mu süda suure valu sees, mu emake.
ERA II 10, 406 (2) < Harju-Madise khk., Leetse k., Pallaste-Lepiku t. < Kullamaa khk., Kuie k. - Paul Ariste < Jüri Kruusel, 70 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuleoksa ei tohi seina sisse panna: maja läheb siis põlema. Kui päike piale paestab, siis hakkab kohe põlema. Sel on rohkem tõrva sees. (Tuleoks on see oks, "valelatv", mis kasvab ladvana murdund pärisladva asemele.)
ERA II 10, 415 (33) < Harju-Madise khk., Leetse k., Pallaste-Lepiku t. < Kullamaa khk., Kuie k. - Paul Ariste < Jüri Kruusel, 70 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Rabandus, seda usti küll, et see on vana naistest. Ühel loomad surid ää. Mees läks Sõrve. Nõid vaadand: vanaeite soolaga lasta, siis ei sure loomi enam - enne nõid kuuland järgi, kas mõni vanaeit on ligidal. Jah, lasta soolaga, siis kaob see viga ära. Mees last ka soolaga vanaeidele, kui läind aja äärt mööda.
ERA II 10, 423 (51) < Harju-Madise khk., Leetse k., Pallaste-Lepiku t. < Kullamaa khk., Kuie k. - Paul Ariste < Jüri Kruusel, 70 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Inimesed surnd vanast kõik ära. Ühed läind laevale, see pial sial ehk ei sure ära. Surnd ikke. Üks vanainime jäänd üksi järele ja koer old ka kaasas. Vanainime pole osand laevaga midagi teha. Hakand laeva kella kõlistama. Nii vist kuuldud.
ERA II 10, 428 (69) < Harju-Madise khk., Leetse k., Pallaste-Lepiku t. < Kullamaa khk., Kuie k. - Paul Ariste < Jüri Kruusel, 70 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Katku ajal jäänd Kuiele meesterahvas ja Kloostri Attu (Vilikale) naisterahvas. Suitsu kaudu leidnud üksteist ja hakand kokku elama.
ERA II 10, 431 (7) < Harju-Madise khk., Leetse k., Rootsi-Antsu t. - Paul Ariste < Roots, 65 a., talu perenaine (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Last hirmutet: "Ää mine mere äärde, näkk viib ää"- või "küll võtab".
ERA II 10, 432 (12) < Harju-Madise khk., Leetse k., Rootsi-Antsu t. - Paul Ariste < Roots, 65 a., talu perenaine (1929) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi on, aga muud midagi ei tia.
ERA II 10, 432/3 (15) < Harju-Madise khk., Leetse k., Rootsi-Antsu t. - Paul Ariste < Roots, 65 a., talu perenaine (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Maa-alused on niisugune haigus, vistrikud aeab ihu piale. Maavitsu toodi, selle viega arstiti. Kui maa all tegi: tiks, tiks, siis öeldi, et maa-alused tiksuvad. Enne kui maha istuti, sülitati maha, siis maa-alused ei tule. Nüüd ka sülitatakse. Maa-aluste ussid olid pisikesed ussid, roomasid ühes tükis, karvased, piad polnud, liig pallu polnud jämedust. Neist pidi maa-alused tulema. Vanal ajal olid maa-alustel lausujad.
ERA II 10, 439 (1) < Setu, Vilo v., Molnika k. - Viktor Ruusamägi < Akuliina Ruusamägi (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jarlok pat kaamenu,
Seml´anitsu pat kaamenu.
Jarlok pat pliitano,
Seml´anitsa na pliitana.
Tzornikaad, seerõikaad,
Laabõ kaad, krasnõ kaad,
Perii svaijujad./sülitab/ Amin.
ERA II 10, 439/40 (2) < Setu, Vilo v., Molnika k. - Viktor Ruusamägi < Akuliina Ruusamägi (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Käändümisõ sõna.
Nisõltun´, nikõrtun,
kõik luu' paika.
Halu musta pini persehe.
Nisõldunu', nikõrdunu'
kõik luu paika,
Suurõ luu', väiko luu',
kõik umma paika.
Halu haraga hanna ala.
Nisõldunu', nikõrdunu',
kõik luu' paika,
Suurõ luu' väiko luu',
kõik umma paika.
Halu sinna, kohe ratas veeres.
Kuukõnõ, kosta,
pääväkene, pästä,
aokõnõ, avida hädäst vallalõ.
(sülitab) Amin - (kolm korda). Kolm korda lugeda siis tuleb abi.
ERA II 10, 440 (3) < Setu, Vilo v., Molnika k. - Viktor Ruusamägi < Akuliina Ruusamägi (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kizi sõna'.
Kizi kiitsjalõ, kizi vangjalõ,
Kizi hainamaa pääle süümä,
Kizi kivi pääle magama.
(Kolm korda lugeda ja siis sülitab pahemale poole) Amin.
ERA II 10, 440 (4) < Setu, Vilo v., Molnika k. - Viktor Ruusamägi < Akuliina Ruusamägi (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kizi latsõ nabah.
Kizi soelõ, kizi kahrulõ, kizi toomõlõ,
Kizi kivi pääle magama.
Kizi loigatas nabast vällä.
(Kolm korda, sülitab) Amin.
ERA II 10, 441 (6) < Setu, Vilo v., Molnika k. - Viktor Ruusamägi < Akuliina Ruusamägi (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vaivaja sõna.
Meri sais mere pääl, kivi sais kivi pääl, varõs varõssol. Olõ-i silmi, õi olõ siiba. Kui varõs saie linnada, nii saagu-i hädä kavvu. Hädä kuijoma, häda kaoma, häda lõpõhuma, häda läkähümä.
(Kolm korda siis sülitada) Amin.
ERA II 10, 442 (7) < Setu, Vilo v., Molnika k. - Viktor Ruusamägi < Akuliina Ruusamägi (1929) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lindaja sõna.
Must miis, hahk särk. Üle teije, üle puije, üle kivve, üle kanda, üle kivetse kerigu, üle karrastõ katustõ, üle vessi, üle merri. Suurdõ suuhu, lak´k´a (laijasse) laandõ, koh kirie kikka' ja kana' kõõruta-i. Patja paiju, rabastikku. Koh kiaki käuje, sinna häda ja viga. (Kolm korda. Sülitada ja siis) Amin.
ERA II 10, 469 (1) < Kärla khk. - Jakob Mändmets (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tulesõna.
Jeesus lats üle liiva ja maa, n. löus sääl üte tulitungle ja ütel: "Sa olet palanu, n. ei pala enamb." Nüüd tuli jäi saisma nida kui meie Issand Jesus Kristus sis Jordani jõen sais, kui Jaan teda ristse: Jumala see Esa, n. Poja ja Püha Vaimo nimel. Amen ja Amen! 3 korda nii lugeda.
ERA II 10, 471 (4) < Kärla khk. - Jakob Mändmets (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabause sõna.
"Issanda Engli, taiva risti, püha pikse välki: koletake kiik kurja nooli n. sega maa päält ärä."
Neid sõnnu peap 3 kõrda nii lugema.
(Need sõnad näituseks. Minu arvates uskusid ka kümmekond aastat tagasi paljud haritud inimesed nende mõju, ka õpetajad. Vastasel puhul poleks ju vajagi olnud nende vastu võidelda, kuna sõnadel isegi vaimulik sisu.)
ERA II 10, 488 (7) < Kose khk. - Tõnu Viedemann (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kose-Risti männiku alla maetud Rootsi sõjakassa, aga kuskohta just, see on teadmatu.
ERA II 10, 501/3 (15) < Suure-Jaani khk., Vastsemõisa v. - August Ots < Ann Ots (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kes eksitab inimesi ära, seda ei teata. Arvatakse, et on olemas sarnased kohad, kui inimene sinna sattub, siis tingimata eksib ta sinna ära. Õige tee jälle leidmiseks istutakse maha ja süüakse leib ehk loetakse meieisapalvet. Räägiti üks lugu eksimisest: Vastemõisa vallas Kabila küla lähedal on üks mägi, mida "Udresmäeks" kutsutakse. Seal eksivat ka inimesed tihti ära ja nägevat viirastusi.
Umbes 25 aastat tagasi, Peet Karus (too mees vist elab praegu, aga elukohta ei tea) eksinud ka sinna ära. Ta teinud tule maha ja istunud tule ääre. Tule teinud ta selleks, et siis silmad jälle selgeks lähevad ja õige tee uuesti kätte leiab. Korraga näinud ta, et tema kuuehõlma peal on hall lõngakera. Kust ta sinna oli tulnud, pole ta näinud, samuti kadunud ta ka nägematult ära. Peale seda leidnud ta kohe õige tee üles.
Sama mehe ema läind korra külast pimedas koju ja näinud seal mäel tuld. Ta läinud ligemale vaatama ja näinud - must emis olnud tule ääres ja imetanud põrsaid.
ERA II 10, 509/10 (2) < Helme khk. ja Halliste khk. - Klara Kase < emalt ja isalt (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Niserdus (nikastus).
Võetakse 3 lõnga, sinine, must ja punane. Tehakse korraga kõigisse sõlm, aga enne sõlme kokkujooksmist loetakse sõnad:
Edimält läits Jeesus kerikude.
Irulanni, allilanni.
Loe musta mustusele.
Jalo (käsi) jakust jõmati,
Kivi vasta kiuksati.
Püha Maarja, tõse ülesse,
Tii pehmes, parembas kui enneki.
Kohe (kuhu) luu luigatanu,
Sinna liha liigatanu.
Siruta sinist, venitä verevät,
mutsuta musta.
Nüüd pigistatakse lõngad pihku, sülitatakse ja puhutakse 3 korda ning tõmmatakse sõlm kokku.
Seda korratakse 9 korda ja siis pannakse niidid haigele kohale.
Sõnad loetakse ühe hingetõmbega ja ka puhumine ja sülitamine peab samaga sündima.
ERA II 10, 521/2 (1) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Reastvere k. - Jüri Remmelg (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi ("ork" ei ole ma siin kuskilgi kuulnud).
Selle arstimine sünnib haige ärapeitmise läbi. Haige kuuleb peidetud kohas enese nime hüüdmist (hõikamist, nagu siinpool üteldakse), hõikab ta vastu ehk annab ta häälitsedes enesest kudagi märku, on tõbi kohe kallal. Leiab tõbi ta (haige) ülesse, on ta täie hooga ta kallal ei aita muu, kui jälle uude kohta ära peita. Peidukohad on: pimedasse rehetuppa, ahju peale ehk kõige parem lambasõnniku alla. Praegu ei ole külmtõbe siin ümbruses ammu kuulda, kuna ta enne väga sagedane on olnud.
ERA II 10, 522 (2) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Reastvere k. - Jüri Remmelg (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haljast nimitakse siin haljas, metshaljas. Ta on inimese äraeksitaja metsas. Teda nähakse ilusa naise näol, vahest ka noor poisike, mõnikord metsaloom: metskits, hirv, lind jne. Kui metsas kõndija tema meelitustele järele läheb, on ta peagi eksind.
ERA II 10, 527/9 (7) < Pilistvere khk. < Helme khk., Koorküla k. - O. Ruut (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Ennevanasti, kui must surm maad mööda reisinud ja igat talu külastanud, siis tulnud ta ikka igale poole ise kujul, kas siku, lehma, hobuse ehk koera ja kassi ning tulekera kujul, enamiste aga ilusa tüdruku näol. Tulles tallu, siis küsinud peale teretamist, küsinud kohe: "Mis teie teete?"
Vastatud õiglaselt, mida tehakse, siis surnud kõik ära ja surm läinud uut saaki otsima. Aga juhtunud mõni hambamees või nutikas, kes ütlen nii, et ta ei ole aru saanud ehk tema pilge olnud, siis süllitanud ja läinud oma teed ja kõik jäänud siis elusse.
Kord tulnud ta ilusa tüdruku näol kuhugi metsatalusse, kus parajasti kõik pere koos söönud palavat odratangusuppi piimaga ja ahjust võetud kuum leib olnud laual. Teretanud ja küsinud:
"Mida sööte?"
Peremees vastanud: "Kirgesid sööme ja korgesid joome."
Must surm ei mõistnud midagit selle peale ütelda. Süllitanud kolm korda põrandale ja läinud oma teed ja talupere olnud peastetud.
Ta läinud teise peresse kui pisikene rakakoer ja kiununud ukse taga, kuna jällegi pere lõunal olnud. Söödud ahjus küpsetud koorega kartulid ja orgi otsas küpsetud silkusid. Peretütar läinud ukse peale vaatama. Raka ütlema:
"Mis teie siin teete?"
Peretütar olnud suur hambamees ja ütelnud:
"Kirepill läks kurepillile külla."
Raka vihastanud. Tõstnud jala üles ja lasknud kolm korda uksepiida peale sirts, sirts, sirts ja sörkind minema.
Tulnud kolmandasse peresse, ikka lõuna aegu. Keik pere söönud kuuma rokka ja odrakaraskit. Surm tulnud sörkides kui hall sokk ukse peale. Teretanud ja küsinud:
"Mida sööte?"
Pereema vastanud:
"Kirge sööme ja korge joome."
Sokk mõtelnud tükk aega ja viimaks ütelnud:
"Lollide kari! Minu jaoks ei kõlba," ja läinud täis viha minema, enne pühkinud habemega kolm korda uksepakku. Nii jäänud kõik need kolm talutäit inimesi ellu, kuna ümberkaudu kõik ära surnud peale mõne üksiku, kes ei ole juhtunud sel ajal, kui surm külastas, kodus olema.
ERA II 10, 556/7 (3) < Hargla khk., Mõniste v. - Erna Ariste < Villem Noorkõiv (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mõniste mõisa lähedel, minnes Võru poole, asub praegu mets. Seda kutsutakse "Annemõisa petästik" (männik). Sääl olla asunud vanast Anne kirik ja kiriku all (juures) keller. Selles keldres olla kulda. Seda on ka mitmetele unes öeldud, kuid keegi ei julge öösi kaevama minna. Säält leitud ka korra üks suur võti, mida rahvas arvab keldre omaks, see olnud mõisniku käes, kuid sattunud mõisa sepa kätte, kes ta ära tarvitanud.
ERA II 10, 557 (4) < Hargla khk., Mõniste k. - Erna Ariste < Villem Noorkõiv (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vana-Roosa vallas, Matsimõisa moonamaja ligidal (Krikuli) mäe kalda sees olla üks allik. Korra ühele mehele unes üteldud, et tõuse üles ja kaeva raha välja, oled vaene mees. Raha asub mäe nõlval allika sees, enne tuleb üks vana kasetüvi ja siis kaevupuud, ning siis saad raha. Mees tõusnud üles, ei julgenud öösi minna. Läinud päeva, kaevanud, olnud ka nii, enne kasekand siis kaevupuud, kuid raha kusagil. Järgmisel ööl öelnud sama vanamees, et las minna raha järele, kuid mees ei läinud.
Säälsamas on ka olemas üks vana sõjaaegne surnuaed.
ERA II 10, 558 (5) < Hargla khk., Mõniste k. - Erna Ariste < Villem Noorkõiv (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tahevas, Essemäe mõtsas on üks järv nimega Raudjärv, mis juba ammu samblaga on kinni kasvanud, niiet väikesed männid kasvavad pääl. Endisel ajal olla ühele mehele unel öeldud, et võta üks valge kits ja mine sinna Raudjärve äärde ja seo kits mäele puu külge kinni, ise mine järve äärde ja sääl on üks raudvänd(?) ja üks pütitäis kulda, mida võid omale võtta, aga ei tohi kellegiga tegemist teha, kui mõni tuleb segama. Mees tegi ka nii. Läks ja leidis kõik nagu öeldud. Kui mees kulla kallale asus, et välja võtta, enne oli vaadanud veel kitse ja näinud kohe, et hunt kitse kallal. Mees hakanud hunti kisendama, hunt tahab kitsi murda, kohe kadunud kuld järve põhja. Mees võtnud kitsi ja läks kodu. Kits jäi kätte ja kuld kadus. Järgmisel ööl olla mehele öeldud, mis asja olnud tal veel kitsega, kui kuld oli pea juba käes, "Sinu pärast pean ma nüüd jälle mõni aeg ja ehk igavesti järve põhjas magama."
ERA II 10, 559/60 (6) < Hargla khk., Mõniste k. - Erna Ariste < Villem Noorkõiv (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vana-Roosa vallas, Matsi mõisast Vana-Roosa mõisa minnes on mägi, mida nimetataks Hööramäeks. Mäe all on üks läte, kust postmaantee mööda läheb. Selle lätte kohal on mitu inimest hirmu saanud tunda. Korra läinud mõisa piimavedaja hommiku vara, pimedas, piimaga Matsi mõisast Roosa mõisa. Lätte juures tulnud valges riietes mees vastu, seisnud tee pääle ette, niiet hobune kartnud ja mees ei julgenud edasi sõita ning keeranud tagasi.
Teine kord juhtund samal kohal kutsaril jälle kentsakas lugu. Olnud kuuvalge öö, ilmunud lättest üks valges riietes inimene välja ja läinud tantsides risti üle tee ja laulnud: "Kuu paistab kõrgest ja surnub seisab sirgest." Läinud üle tee ja kadunud ära.
Samal kohal juhtunud korra naisterahval, kes tulnud heinamaalt, otse keskpäeval. Tulnud jälle üks ihualasti mees ja läinud tantsides risti üle tee linatiiki sisse.
ERA II 10, 566/8 (2) < Hargla khk., Mõniste v. - Erna Ariste < Berhard Kõivamägi, 32 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tõesti sündinud lugu.
Asi oli niiviis olnu, et ühele mehele näidatud unes, et "Vii Soe Piitrele teadmine, et las ta minna kulda kaibma." Seda kuulas teine isik päält - Jaan Uibo, kes elab Mõniste vallas, et "Raha kaeba Mõniste tiilahkmest mäele Uue-Roosa poole, Hütti küüni kohalt edasi verstatulba man, hommiku poole ütessä sülda." Vana Uibo läheb kodu ja mõtleb seda raha nüüd kaibma minna. Õhtul heitase nasega voodisse. Nüüd heranes ööse üles, kaes, et naine magas. Siis võtt oma kolmevakalise kotti ligi ja mõtel ise, et nüüd ma panen küll siiä üte summa. Nüüd tuleb Tsuntnult tulema, olnud selge kuuvalge öö. Saa verstatulba manu, mõõt sülepuuga ära ja kaib kolm kõrd lapjuga, nagu kästud. Võtab veel neljas kõrd - ei midägi. Siis mõtles, et mis nüüd om, mõõt nüüd ütessa sammu. Võtt katskõrd lapjuga ära ja nägi, et Mõniste Wulf sõit Vastse-Roosa poolt Mõniste poole, kats hobust iis. Tema kaes, et selge, ilusti näha ja kus temal on häbi, järgmine päev läheb mõisa töösse, et mis siis Wulfile öelda. Siis mõtelnud: Ma hiida siia kõtule maha, jääs mõtlema, et ta tunda ka siis mu ära." Sääl olnud kaugemal üksi mäeke, läinud sinna. Nii siis tule uuesti, kui Wulf oli müüda sõitnud, silmas et kos Wulf om. Äkki kaob see kõiki hobustega ära, ei ole enam midägi kuulda ega näha. Tule haua juurde, säält kargas välja väikene must koerakene. Tema harnud lapju, et ma löön ta maha. Koerakene juuksnu üle tii ja sääl olnud üts truup. Koer jooksnud sinna sisse. Mees vahtinud küll, aga ei näinud. Siis tulnud viil tagasi ja kaibnud, aga ei saanud midagi. Kui ta ei oleks häbenenud Wulfi, siis oleks ta raha saaud, sest see oli ise vanakurat.
ERA II 10, 570/2 (4) < Hargla khk., Mõniste v. - Erna Ariste < Andri Kõivamägi, 64 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Juhtunud lugu Vana-Antsla vallas Tiidu talus.
Oli sääl karjas Ants Varblane. Tema nägi und karja juures: Tiganiku talu krondis Kõomäel on raha saada. Poiss muidugi ärkab üles ja vaatab omade loomade peale, mis tal hoida oli ja uinub jälle magama. Tuleb keski tema juure ja ütleb, et "Ärka üles ja mine ja võtta säält raha, nüüd on see auk lahti." Aga tema virgub jälle üles ja mõtleb, et mis asi see peaks olema, praegust muidugi minul võimalik minna sinna raha otsma ei ole ja uinub kolmast kord magama. Jälle tuleb keegi ja raputab teda õige tugevasti: "Ärka ja mine, nüüd on paras aeg." Poiss võtab nõu ette ja läheb. Võtab ka oma koera kaasa ja jõuab mäekungale, kus raha viibis. Mõtleb ise nüüd, kui ta sinna mäekungale jõudis ja näeb tõesti mäekungal auku olevat: Mis nüüd teha? Mõtleb, et mina saadan koera ees auku ja ise lähen taga. Käseb nüüd koera, aga koer ei lähe. Käsen teist kõrd koera, aga kah koer ei lähe. Nüüd võtab koera kinni ja karistab ja ütleb koerale: "Oh sina kurata saadan, või sina ei lähe, muidu oled sina kõik kohused täitnud, mis ma olen käskind, nüüd on minul raha saada ja sina ei lähe." Ise vaatab augu poole ja auk vajub kinni. Mõtleb, et see oli ilmaaegu, et mina koera peksin, nüüd olen mina oma omast rahast ilma ja ka omast suve teenistusest. Mis teha nüüd? Poiss läheb koju aga oma karja pole kusagil näha. Peremiis ütleb: "Kos sa olid." - "Jah, mina käisin raha otsimas, aga ei saand raha, vaid raha asemele vajus auk kinni. Nüüd annan peremehele otsuseks teha, mis peremees teeb, kas läheb ise kaevab selle raha välja või tehku mis tahes." Peremees mõtleb, mis teha. Võtab koti välja ja maksab poisile suve teenistuse kinni ja läheb siis ise sinna kaevama. Kaevab päeva, kaevab teise ja ka kolmanda. Viimaks võtis ta nõus ka omale hinge lõpu teha. Siis saatis selle asja täide, et tema pidi sinna surema.
Jutustaja on seda ise kuulnud selle poisi käest, kes olnud siis sääl karjus. Tema olnud teisen talus.
ERA II 10, 573/5 (5) < Hargla khk. Mõniste v., Mõniste k. - Erna Ariste < Andri Kõivamägi, 64 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Juhtunud lugu Vana-Antsla vallas. Pehme järve heinam.
Ants Ain ja tema poeg Mikk Ain olid heina niitmas. Niitsid mõni aeg ja muidugi istsid siis sööma. Näevad, et tuleb metsast susi välja. Ikka tuleb nendele lähemale, niikaua kui kohe nende ligi saab. Nemad söövad ikka edasi ja vaatavad, et susi vahib väga haledasti ja silmad jooksvad pisaraid mööda lõugu maha. Mikk Ain ütleb omale isale: "Isa, anna soele pala leiba," aga ta ütleb pojale: "Kuida ma annan temale, käega anda, võtab ta käe kätski." Poeg ütleb: "Pole tarvis käega anda, võta pala leiba, pane noa otsa ja anna sellega." Nõnda siis andis Ants Ain noa otsast leiva soele ja susi haaras kõige noaga leiva ja pandis metsa.
Läks mõni aeg mööda, tuli Ants Ainal Tartusse-sõit oma asjatoimetusele. Käib ühest poest teiste ja trehvab muidugi suurte arisse sisse minevat ja näeb Ants Ain nuga olevat leti peal, kinni löödud ja hakkab seda nuga vaatlema. Nõnda siis näeb ärimees, et keegi vanamees silmitseb seda nuga, mis oli kinni naelutud. Ärimees küsib: "Vanapapi, mis te vaatlete seda nuga?" - "Mis ma vaatlen, see näheb välja nagu minu nuga." Ärimees küsib: "Tõesti on see sinu nuga?" - "Jah, see on minu nuga." - "Aga kust see nuga siia siis sai?" - "Vaat, härra, asi oli nõnda. Me olime heina juures ja hakkasime sööma ja tuli susi metsast välja ja tuli meile nii liigi ja silmad tilkusid peas ja mina võtsin noa ja andsin temale leiba. Tema haaras leiva kõige noaga ja pani metsa." Ärimees ütleb: "Jah, kui on see sinu nuga, siis võite ta kätte saada ja selle vaeva eest annan ma teile hea tasu, et see es ole mitte susi vaid mina olin." Nüüd ärimees loeb välja kolm tuhat rubla ja annab Ants Ainale selle raha ja ütleb, et "Teie olete mind päästnud" ja Ants Ain tänab ja tuleb koju. Muretseb omale ka krondi selle saagi eest, mis ta Tartust oli saanud.
Praegust on see talu olemas, kus tema poeg Mikk Ain elab. Võru maakonnas Vana-Antsla vallas Haanja talus.
ERA II 10, 579/80 < Rõuge khk., Rõuge v. < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Erna Ariste < Jaan Leinus, 37 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Antsla vallas kolme talu piiri nurgal juhtunud lugu.
Suve õhtal läinud õitselised hobuseid sööma viima. Saanud hobused sööma panduks, siis hakatud mitmekesi aru pidama, kuhupoole nüüd minna, võetud pillid kätte ja hakanud piirikupatsi pääl mängima. Osalt seisnud piiripeenra peal, kui korraga kuuldus kellade helin ja hääl hõikab kaugelt: "Tii lähti!" Ei pandud sellest tähele ja heal hüüdis teist korda: "Tee lahti." Siis keegi vanem poisidest ütles, et "Seistage piiripeenra pealt ära, siin võib midagi paha juhtuda." Nõnda siis seistsime piiripeenra päält eemale ja korraga kanges kiiruses sõitsid kahe halli hobusega, uhke vanker taga, otse piiripeenart mööda mäest alla talu poole. Tagant vaadates nägime, et sõitis otse talu rehe alla sisse. Hakasime määst alla jooksma umbes 300 sammu maad talu õue pääle, vaatama, et kes see sõitja oli. Jõudsime talu õue, värjad olid kinni ja rehe uksed olid lahti. Reheall ei olnud kedagi näha. Läksime tuppa ja küsisime järele, kes on sinna sõitnud, kuid sääl ei teadnud sellest keegi midagi. Nii jäi kõigile teadmata, kes see sõitja oli ja kuhu ta võis kaduda. Jutustaja on seda ise näinud, on ise ka seal hobuste juures olnud.
ERA II 10, 580/1 < Rõuge khk., Rõuge v. < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Erna Ariste < Jaan Leinus, 37 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kuidas Karula naised Suri juures arstiabi otsimas käisid.
Naised võtsid nõu kokku, et Suri juure abi otsima minna. Mõtlesid, et mida Surile tasuks anda. Võtsid kaasa omale raha ja ka mune. Mune oli muidugi rohkesti võetud liigi. Pidasid tee pääl plaani, et mune saab Surile anda palju, et paneme pooled munad põõsa alla tee äärde, nüüd läksid Suri juure oma asja üle abi otsima, mõnel põrsas haige, teisel teine häda. Suri tegi sääl kõigsugu tempe ja andis lõppude lõpuks sõna naistele, et "Pidage meeles, mis teie sinna põõsa alla pandsite tee äärde. Võtke kodu minnes need ära." Aga kui naised sinna kohale jõudsid, kuhu need munad olid ära peidetud, siis nad leidsid selle asemel ussid hunikus lamavad.
ERA II 10, 630 (2) < Märjamaa khk., Vaimõisa v. - August Ojasson < Oskar Ojasson (1922) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
(Ilmateated)
On pihlakatel palju marju, saab vihmane sügise.
ERA II 10, 636 (6) < Tallinna l. - Arnold Tudeberg (1922) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Lehtpuid olla parem vanas, okaspuid - noores kuus maha võtta, siis nad ei pihasta ega koita.
ERA II 10, 637 (3) < Tallinna l. - Arnold Tudeberg (1922) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Toore kartulaga igaühte soolatüügast vajutada ja siis kartul kaevu visata, nii et solksu ei kuule.
ERA II 10, 637 (5) < Tallinna l. - Arnold Tudeberg (1922) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Soolatüügaste arstimine. Toore haavapuu vahuga määrida (vahtu ajab puu välja ahjus).
ERA II 10, 637 (7) < Tallinna l. - Arnold Tudeberg (1922) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Soolatüügaste arstimine. Kasta teeäärse rohu kusega.
ERA II 10, 693 (1) < Jüri khk., Vaida v. - Tõnu Viedemann < Nõmmik (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Sukruhaiguse vastu aitab see, kui keeta maavitsu ja seda vett juua.
ERA II 10, 693 (2) < Jüri khk., Vaida v. - Tõnu Viedemann < Nõmmik (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui paised ehk kärnad ajavad ihu peale, siis kauvad nad ära, kui maavitsu keedetakse, seda vett juuakse ja selle veega pestakse ja vanni tehakse.
ERA II 10, 693 (4) < Kose khk., Oru v. - Tõnu Viedemann < Mihkel Lehtmets (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Maa-aluste vastu aitab see, kui võetakse kolmest kohast linnurohtu ja selle rohuga vautakse kolm korda haiged kohta, kusjuures öeldakse kolm korda: "Maaisand, Maaemand, antke selle inimese tervis kätte," nimetades selle inimese nime. Peale vajutust viiakse need rohud tagasi senna sama kohta, kust nood olid võetud.
ERA II 10, 693 (5) < Kose khk., Oru v. - Tõnu Viedemann < Mihkel Lehtmets (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Jooksvahaiguse vastu aitab see, kui mäerõigast liutada hapu kalja sees ja selle seguga võida haiged kohta.
ERA II 10, 695 (6) < Tallinna l. < Kambja khk., Haaslava v. - Tõnu Viedemann < Ann Laber, 75 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui on majas palju lutikaid ja prussakaid, siis saadakse nendest lahti, kui neid järgmiselt arstitakse. Käiakse kolmel vanakuu reedel saunas ja lüüakse saunavihaga vastu igat seina, kus asuvad lutikad üks kord, kusjuures lausutakse järgmisi sõnu: "Lutikad ehk prussakad, minge kodu."
ERA II 10, 695 (9) < Jüri khk., Limu k. - T?nu Viedemann < J. P?ldmäe (1929) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui kana pannakse pühapäeval sellel ajal, kui rahvas kirikust välja tuleb, hauduma, siis ei olla ühtki mädamunaks jäemist karta.
ERA II 10, 700/1 (6) < Kose khk., Uuemõisa k. - Tõnu Viedemann < Jüri Seffer (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kose kihelkondas Uuemõisas teind tiuorjuse aegu heinalised Uuemõisa jõe äärdes heina, seal näind heinalised, et üks suurte rindadega naisterahvas pesnud ennast jões, varsti peale seda tahtnud üks heinalistest, Miina nimega, jõkke ojuma minna, teised ei ole aga teda last minna. Pärast kuuldud nutva naisterahva häält ütlevad: "Tund on tulnud, aga Miinad ei tulegi." Peale seda kuuldud jõest tugevad sulpsu, mis pand vee jões nii lainetama, et pidand heinalisi ära uputama. Peale selle jäend Miina tummaks.
ERA II 10, 702/3 (10) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Viedemann < Juhan Karjaherm (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuhalas Sõerde vahel, kus kolm oapead koku lähevad, olla rahakatel, kellest unes näidatud Joosep Sarapikule ja öeldud: "Mine senna kohta, kus kolm oapead kokku lähevad. Selle all on rahaauk, vaskkatel kuldrahaga. Selle katla peal on kolmed sepapihid, võta need sealt ära ja sa saad raha kätte." Sarapik ei ole julgend öössel minna rahakateld ära tooma. Rääkind hiljem sellest oma tuttavatele, need läind juhatatud kohta, hakand sealt kaevama. Ei ole aga rahakateld kätte saand, kuulnud ainult rahade kõlinad, kui need maa sügavusesse kukkunud.
ERA II 10, 703/4 (13) < Kose khk., Oru v. - Tõnu Viedemann < Leena Noorberg (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Orus Otiveski jões pealpool veskitammi kuulnud heinalised pajupõesas veikese lapse nuttu. Vaatama minnes ei leitud sealt kedagi, teisel päeval peale selle uppus samasse paika mees ära. Teine kord on nähtud samas jões pika varrega Rakvere piipu vastuvett ujuvad ja peale selle uppund jällegi senna mees ära.
ERA II 10, 704 (14) < Kose khk., Oru v. - Tõnu Viedemann < Mihkel Lehtmets (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti, kui olid Eestis suured metsad, siis elas neis metsades palju karusi ja hunta. Need loomad olla siginud õige tubliste. Vanematel huntidel olnud kunni kaksteiskümmend poega, kaheteistkümnes poeg olnud libahunt, muidu kui päris huntki, aga sellest võidud libahunti ära tunda, et tema loomi ei ole murdnud eestpoolt kõrist, vaid takaotsast.
ERA II 10, 705 (17) < Kose khk., Oru v. - Tõnu Viedemann < Mihkel Lehtmets (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kord näidatud Orus Tiiuvälja talu peremehele unes ja öeldud: "Mine Kütkise talu vare juure, seal on ahju alusmüüri all tammekann täis hõbe- ja kuldraha." Peremees ei ole julgend minna. Rääkind seda oma tuttavale, see käind küll näidatud kohal otsimas, aga ei ole sealt midagi leidnud. Teine kord näidatud sama talu peremehele jällegi unes ja kästud minna Oru mõisa põllule ja Sepa talu köögi alt kaevata, kust tulla pada välja rahaga. Peremees ei ole jällegi juhatatud kohta läind. Pärast käind seda kohta vaatamas. A maa olnd külmetand, ei ole saand kaevata ja raha pada on tänaseni juhatatud kohal.
ERA II 10, 707 (22) < Tallinna l. - Tõnu Viedemann < Anna Rüütberg (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vähitõbe (kreebs) vastu peab aitama see, kui võetakse põllul kasvavad mädarõigast, hakitakse üsna peeneks ja süüakse, peale juuakse külma vett.
Ka see peab vähitõbe ära kautama, kui võetakse metsas mädanend kasepuu otsast kõbjast (käsna), seda keedetakse ja juuakse. Neid kõbjasi on kaht seltsi olemas: ühed, millest saab taela valmistatud ja teised, millega vähitõbe arstitakse.
ERA II 10, 708 (23) < Tallinna l. < Kambja khk. - Tõnu Viedemann < Ann Laber (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui tahad, et kana kõik munad välja hauduks, siis pane kana õhtul karja kojutuleku ajal hauduma ja ütle sealjuures kepiga kanale vastu perset lüües kolm korda: "Kari kodu, kari kodu, kari kodu."
ERA II 10, 708/9 (29) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1929) Sisestas USN, Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Langetõbi kaduda ära, kui võetakse ohumõega seemneid, kuivatatakse õllega ja juuakse seda vedelikku.
ERA II 10, 709 (30) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui pihlakad marju täis, siis saada sel aastal vanutüdrukuid palju mehele.
ERA II 10, 709 (34) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Koeranaelad või veripaised kauvad ära, kui võetakse pajupaise või pajukäsnu ja vautatakse sellega kolm korda haiged kohta. Peale vautust visatakse see pajupaise üle õla selja taha maha ilma tagasi vaatamata ja minnakse edasi, ka looma paised kaduda ära sarnaselt arstides. See on, kui loomadel on mingid paised olemas keha küljes.
ERA II 10, 710 (37) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendava ehk rabanduse sõnad.
"Kus sa leitsid lendava? Kas loodelt või läänelt või põigiti põhiselt, või lõunelt lõõritellelt?"
Need sõnad loeti vee sisse ühtejärge üheksa korda, kusjuures kogu aeg lusikaga vett segati, seda vett anti siis loomale ehk inimesele sisse, kellel oli rabandus. Olla alati aidand, siis kui arstija ja arstitav ise kindlaste uskund, et see rohi aitab.
ERA II 10, 710 (40) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ussisõnad. Oho ussike, püha ristike. Muist on mööda läind, muist on sinu vaese peale tuld.
ERA II 10, 710 (89) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Nikastuse sõnad.
Luu luu kohta,
kont kondi kohta,
soon soone kohta,
liha liha kohta,
veri vere kohta,
naha alla kokku,
naha alla kokku,
naha alla kokku.
ERA II 10, 711 (41) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemaann < Juuli Valpret (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuli müttast mättast välja
sarapuukarva saksakene,
kulukarva, kullakarva,
murukarva, mätta karva,
sookarva, samblakarva,
pajukarva, paate karva.
Kui said, siis salvasid,
parem olid, et sa panid,
mina ise üle nende.
ERA II 10, 716/7 (1) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanal ajal on maetud varandused enamikus maa sisse ega pandud pankadesse, kui tehakse seda praegusel ajal. Üheks suuremaks varanduste hoiupaigaks olnud Vaida Aru mets, kuhu on Tallinna ja ümbruskonna rikkad oma varandusi maha matnud. Selles metsas on raudkividest koosnev kivimägi, kuhu peamiselt need varandused on maetud. See Aru mets kuulus ennem Vaida mõisale, nüüd on tema maareformi tagajärjel ära jautatud asundustalude vahel. Kolm aastad tagasi on sealt keegi Kustas Kivimägi leidnud savipoti hõberahaga. Mitmed olla Kivimäel käind kaevamas ja vanu varandusi otsimas. Kas ja kuipalju sealt keegi on saand, ei tea. Kuid näidatud Aravalla Hanipalu talu peremehele unes ja öeldud: "Mine Kivimäele ja murra seal kivi all kolm raudkangi katki ja sa saad sealt rahakatla kätte." Mees ei ole sellel korral läind, jätnud teiseks korraks. Teine kord läind, võtnud kolm nõela ja murdnud unes juhatatud kivi all nõelad katki, aga ei ole rahakateld kätte saand.
ERA II 10, 717 (4) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ara valdas Kunimäe talus eland sada aastad tagasi perenaine, kes käind hundiks. Kunimäe põllul olnd suur kivi, kuhu perenaine pand oma riided ja sealt võtnud hundi naha, tõmmand omale ümber ja hunt olndki valmis. Kunimäel ei ole kunagi värske lambaliha puudund.
ERA II 10, 755 (1) < Tartu l. < Torma khk., Lullikatku k. - Paul Ariste < Aleksander Berg, 53 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshal´jas öeldi ikke, mitte haljas. Kui metshal´ja jälgedele satud, siis eksid ära. Metshal´jas uigub ka metsas.
ERA II 10, 755 (2) < Tartu l. < Torma khk., Lullikatku k. - Paul Ariste < Aleksander Berg, 53 a. (1929) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ku nad väljast tulivad ja ihu värises, siis ütlesivad, et noh, sul on nagu ork pial. Hal´li põdeb, öeldi, siis see õli ikke teine asi.
ERA II 11, 117 (5) < Haljala khk., Aaspere v., Raisma k. - G. Trimm < J. Läns, 70 a. (1928) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Ussisõnad
Maarja magas kalda alla,
Koolja jooksis konna suust
Higi ilma hilgja ninasta.
Kimburie, kamburie
Sookarva, sarapuu karva,
rohukarva, roostekarva,
maakarva, maagekarva
ehk siis muidu musta karva.
Madu vaevane sureksi.
Abi puusta, abi põesasta,
Abi armsast jumalast.
ERA II 11, 117/8 (6) < Haljala khk., Aaspere v., Raisma k. - G. Trimm < J. Läns, 70 a. (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tulesõnad.
Valge mees tõuseb meresta,
Valge katela käessa,
Valge kepp oli katelassa.
Ära puudu punakivisse,
Liha luie liigetesse.
ERA II 11, 135 (2) < Risti khk., Kloostri v., Kiriku k. - Hella Rutoff < Jüri Asper, 85 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabanduse sõnu: Lauk tõuse maast üles, mine kiriku, söö kulda ja hõbedad, võta süle ja seljaga. Jumala isa, poja ja püha vaimu nimel.
ERA II 11, 199 (1) < Koeru khk., Liigvalla v., Kellamäe k., Triksi t. - Helene Mugasto < Elisabet Riismann, 45 a. (1925) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Lammas niidetakse noorel kuul ja ikka teisipäeval ja laupäeval, siis hakkab vill jälle ruttu kasvama.
ERA II 11, 267 (12) < Viljandi khk., Päri v., Kärsa t. < Paistu khk., Heimtali v. - Helene Tõnson < Ann Tõnson (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui esimest korda noort kuud nähtakse, siis peab vaatama, mis on nägijal käes ehk, mis ta teeb. Seda, mis ta sel korral teeb, teeb ta terve kuu. Kui tal raha käes on, siis saab ta sel kuul palju raha. Kuud vaadates peab ütlema:
"Tere, tere, noor kuu!
Sina raua raskuseks,
Mina kulla kerguseks."
ERA II 11, 269 (17) < Viljandi khk., Päri v., Kärsa t. < Paistu khk., Heimtali v. - Helene Tõnson < Ann Tõnson (1928) kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui vilja külitakse, siis ei tohi kolmel esimesel päeval alates kuu veerandi saamisest vilja külida, need kolm päeva on kuu-vast. Peab külima järgmistel päevadel.
ERA II 11, 277/9 (37) < Viljandi khk., Päri v., Kärsa t. < Paistu khk., Heimtali v. - Helene Tõnson < Ann Tõnson (1928) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui sauna vihtlema minnakse, siis peab kõiki tänama üteldes:
"Aituma saunakütjale,
Aituma puutoojale,
Aituma veekandjale,
Aituma leinuviskajale,
Aituma vihategijale,
Aituma vihlejale."
ERA II 11, 313 (32) < Viljandi khk., Viljandi v., Aluste t. - A. Romulus < Kadri Mitt, 55 a. (1928) Sisestas Elge Leiten 2002, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kiirmus, kaarmus,
Varesel valu, harakal haigus,
Mustal linnul muud häda,
Minu lapse kõht terveks.
ERA II 11, 498 (52) < Tartu l. - Marta Pohka (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Korra linatalguse ajal olnud igal poisil oma tütarlaps, kellega ta juttu vestnud. Üksikuks jäänud üks noor poisikene, kellest keegi pole ta nooruse pärast välja teinud, ja pudikeelega vanatüdruk, kes pole saanud hästi "s" tähte ütelda. Vanatüdruk ütelnud sellele poisile: "Poith, putu minnu kah, ma otha thulle käänithpääga väithe!"
ERA II 11, 544 (6) < Viljandi khk. - E. Kiilas (1929) Sisestas Elge Leiten 2002, kontrollis Mare Kalda
Kiirmus, kaarmus varesele valu,
harakale haigust,
musta linnule muu tõbi,
lapse kõht terveks.
ERA II 11, 550/1 (1) < Viljandi khk., Viljandi l. - E. Kiilas < Tõnis Raid (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk.
Uue Võidu vallas, Viljandimaal öeldud unes Mats Martinsonile, et Puuri kalmetel, kolme tee harul on rahaauk. Rahaaugu juhatamise eest nõutud kukk ja kana. Mees läks kaevama ja leidiski juhatatud kohalt raha. Kana ja kuke all oli mõeldud tütart ja poega. Varsti peale seda suri poeg. Sageli nähti sääl tares nägemisi, vahel olnud nagu tunnikella tiksumist kuulda. Mats ei tahtnud tütart ära anda, seepärast teised hoiatasid teda raha liigutamast. Raha jäigi nii seisma, kuni vanem tütar mehele sai. Siis läks isa säält raha võtma, et tütrele kaasavara anda. Saanud raha võetud kukkunud ta surnuna maha. Rahaauk, kust raha välja võetud, on veel praegugi näha.
ERA II 11, 605 (5) < Helme khk. - I. Ilisson < Kusta Ilisson, 63 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Helme mõisa ja Alaveski talu vahelises jõekaldas olevat rahakast peidus. Kui vaenlased Helme linna ära võitnud ja sinna sisse tunginud, põgenenud linna laekur rahakastiga ära ja matnud ülalnimetet kohta.
ERA II 11, 607 (6) < Helme khk. - I. Ilisson < Kusta Ilisson, 63 a. (1929) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Naisel olnud pühapäeval igav. Ta läinud jumala juure ja küsinud pühapäevatööd. Jumal raputanud talle liiva pähe. Neist liivateradest tekkinud täid. Sest saadik on täid pääs. Harilikult on ka kõige põhjalikum pääkammimine pühapäeval, eriti just maainimeste juures. Nüüd ei ole naistel enam pühapäeviti igav.
ERA II 11, 665/6 (9) < Sangaste khk., Sangaste v., Restu k. - Linda Müllerson < Juhan Müllerson, 62 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Hää söök.
Pühapäeval läinud kõik talu rahvas kirikusse. Peremees üksi jäänud koju. Tahtnud omale "era" teha. Võtnud liha ja koort, võid ja moosi, kapsaid ja maasikaid, kurki, mett ja sinepit, maitseaineteks suhkrut, soola ja tubakat. Seganud kõik segi ja hakanud sööma. Olnud kibe ja ajanud oksele. Peremees aga öelnud: "Ole sa, mis sa olet, aga hääst kraamist olet sa tettu" ja söönud kõik ära. Paar päeva selle järele kannatanud ta kõhuvalude all.
ERA II 11, 666 (10) < Sangaste khk., Sangaste v., Restu k. - Linda Müllerson < Juhan Müllerson, 62 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kiä sääl kõpa?
Vanaema on tagumises toas haige. Eestoas kuuleb ta samme. "Kiä sääl kõpa?" küsib. "Mina, memmeke!" vastatakse. "Selle kõpa nigu hiireke," ütleb vanaema. Pisut aja pärast kuuleb ta uuesti samme. "Kiä sääl kõpa?" küsib jälle. "Mina, pernanõ," vastatakse. "Selle tampa nigu hobõnõ!" ütleb vanaema.
ERA II 11, 675 (4) < Sangaste khk., Sangaste v., Restu k. - Linda Müllerson < Linda Müllerson (1929) Sisestas Anastassia Trifonova 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapse haigele sõrmele puhutakse ja öeldakse:
Varõssõlõ valu, harakale halu, latse sõrm terves."
ERA II 11, 683 (64) < Sangaste khk., Sangaste v., Restu k. - Linda Müllerson < Linda Müllerson (1929) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui õhtul ilm põhjast selge, tuleb teisel päeval ilus ilm.
ERA II 11, 684 (74) < Sangaste khk., Sangaste v., Restu k. - Linda Müllerson < Linda Müllerson (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pikse ajal ei tohi puu all seista.
ERA II 11, 684 (77) < Sangaste khk., Sangaste v., Restu k. - Linda Müllerson (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui puuraiuja kõrvale lööb, siis öeldaks, et ta on käe ära maganud.
ERA II 12, 171 (12) < Simuna khk., Lasinurme k. - Richard Viidebaum < Juula Klaas, 67 a., Mai Kaldas, u. 65 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldjas eksitab inimesi metsa, haldja jäljed. Siis peab kummuli laskma ja issameiet lugema, siis lähvad silmad lahti, näed, kus sa oled ja pole kuskile kõrvale läind.
ERA II 12, 184 (28) < Simuna khk., Lasinurme k. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hallitõbi. Jutustaja ema on olnud ka hallis tõbes, kuid lähemalt sellest haigusest ei mäleta.
ERA II 12, 185 (32) < Simuna khk., Lasinurme k. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kuldpõrnikaid hõõruti puruks ja anti rabanduse puhul leivaga sisse.
ERA II 12, 186 (37) < Simuna khk., Lasinurme k., Korba t. - Richrd Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Soolatüükad hõõruti soolaga, pandi pääle sibulast ja viidi pärast see sibulatükk lamba sõnikusse mädanema. Kui sääl ära mädaneb, siis pidid soolatüükad ka kadund olema.
ERA II 12, 186 (39) < Simuna khk., Lasinurme k., Korba t. - Richrd Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kidale veel: metsast toodi kida rohtu ja seoti ümber. Neid vist nimetet "põllu kõrgas", krigisend väänates (= põldosjad?).
ERA II 12, 190 (54) < Simuna khk., Lasinurme k., Korba t. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vankri telje puud tulevad raiuda noorel kuul, siis ei hakka kriuksuma.
ERA II 12, 197 (75) < Simuna khk., Lasinurme k., Korba t. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1928) Sisestas Lenne Ojamets 2001, kontrollis Mare Kalda
Virmalised tähendavad tuisku või külma.
ERA II 12, 197 (77) < Simuna khk., Lasinurme k., Korba t. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1928) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui vikerkaar on jõe või järve kohal, siis räägitud, et võtab vett üles.
ERA II 12, 200 (86) < Simuna khk., Lasinurme k., Korba t. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Jaan Parm, s. 1864 (1928) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Mare Kalda
Pikse puhul suure puu alla ei tohi minna.
ERA II 12, 223 (5) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaart või päikest või kuud ei tohi näpuga näidata - sõrm mädaneb ära.
ERA II 12, 224 (7) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaar. Kus veeloik, säält vikerkaar peab tõusma ja säält võtma omale värvid.
ERA II 12, 224 (8) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vihma järele nahakse vikerkaart, öeldakse: "Nüüd jatab vihma järele."
ERA II 12, 224 (9) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised - Põhjamaa valgus, Põhjamaa rahva valgus... Põhjapõdradega peavad sõitma, et siis käib ülespidi see tolm.
ERA II 12, 224 (10) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Sisestas Leila Holts 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui virmalised vehklevad, öeldavat: "Nüüd ilmad muutuvad, tuleb kuiva (suvel), nüüd tuleb käredat külma (talvel)."
ERA II 12, 227 (20) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulepesad tulevat sellest, et põhjavesi on ligidal ja kask ei saa lopsakalt kasvada.
ERA II 12, 227 (21) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulepesasid keedetud ja selle veega pestud lapsi, et siis ei tule vinne ega vistrikuid ihu pääle.
ERA II 12, 228 (23) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maalused hakkavat maa pääl magamisest. Haige laps määritakse üle mulla ja sinise saviga.
ERA II 12, 229/30 (29) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katk vanal ajal.
Vanasti, kui sõda läbi olnud, siis tulnud katk ja sõitnud valge ratsahobuse seljas ringi. Katk sõitnud õue ja hüüdnud:
"Kaied, Maied, tulge välja, juba pergel venelased vei!"
Kuid inimesed hoidnud kõrvale, pole julgend välja tulla. Siis katk läind ahju paistele ja hakand sääl ennast soendama. Siis tulnud mees salaja selja taha ja lükand ta roobiga ahju. Nii katk põlend ära.
ERA II 12, 234/5 (50) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Laiuse khk. - Richard Viidebaum < Liisa Alatsei, 40 a. (1928) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mardus.
Siin üks karjapoiss joosnud karjamaalt koju ja rääkind, et mardus ajand teda taga ja ütelnud ühtelugu: "Kappari, kappari!"
- Mis õieti olevat see mardus? - Midagi vaimutaolist. Kui tema taga ajab, ei tohi tagasi vaadata: lööb silmad puruks.
ERA II 12, 259 (60) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. - Richard Viidebaum < Klara Demidova, s. 1915, Magda Ennus, 20 a., Leida Tikker, 20 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soolatüükaid kaotab: a)haavapuu vahtu (kui haavapuu ahjus põleb ja vahtu välja ajab) b)kuuvalgusega pesta c)hobuse higiga määrida.
ERA II 12, 295 (15) < Simuna khk., Lasinurme k., Allikmäe t. < Tartu mk. - Richard Viidebaum < Aleksander Fiiderman, s. 1882 (1928) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sellest peetavat siin praegugi kinni, et okaspuid võetavat maha (tarbepuudeks) noorel kuul ja lehtpuid vanal kuul. Siis puud ei minevat koitama.
ERA II 12, 298/9 (8) < Simuna khk., Lasinurme k., Raismiku t. - Richard Viidebaum < Jaan Eerik, 60 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vill on, pannakse pääle kartulitärklist, lambasitta ja villimarju. Need villimarjad olevat sinakad ja kasvavat metsas üksikult varre otsas.
ERA II 12, 299 (10) < Simuna khk., Lasinurme k., Raismiku t. - Richard Viidebaum < Jaan Eerik, 60 a. (1928) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti toodud jõulus õled tuppa ja vana-aasta õhtul heinad.
ERA II 12, 300 (1) < Simuna khk., Kadiküla k., Linde t. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < A. Joosing (mees), s. 1877 (1929) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti on lastud ehituspalgid põhja poole maha, et siis ei lõhke.
ERA II 12, 309 (8) < Simuna khk., Kadiküla k., Linde t. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Joosing (naine) (1929) Sisestas Aili Vähi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui virmalised vehklevad, on kolmandamal päeval sadu.
ERA II 12, 309/10 (12) < Simuna khk., Kadiküla k., Linde t. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Joosing (naine) (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pikse puhul: uksed-aknad pannakse kinni, terariistad (nagu vikatid) viiakse eemale (näit. heinamaal küünist kaugemale), sest arvatakse, et teras tõmbab pikset ligi; ei tohi joosta ega vehelda, ei tohi minna suure puu alla.
ERA II 12, 315 (1) < Simuna khk., Kadiküla k., Linde t. - Richard Viidebaum < Johannes Joosing, u. 20 a. (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui pakk metsas põhja poole ja vastutuult maha võtta, siis ei lõhke.
ERA II 12, 328 (9) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabanduse puhul antakse loomale sisse terve kanamuna.
ERA II 12, 335 (24) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui tarbepuud lasta metsas maha "päevalooja poole", siis need puud ei lõhke.
ERA II 12, 335/6 (25) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Püssi "võim ära võetud". Tartumaa sees, Pedja ääres eland Küünissaare Otter. Tema võtnud mõnel püssi võimu ära. Kui kuulnud, et metsas lastakse, ütelnud: "No lase pääle, ega sa jänest maha ei saa!" Siis laskja pole enam looma maha saand, tee, mis sa tahad.
Kord ta kutsund kõik kütid kokku, pannud kuke aiateivasse seisma ja käskind maha lasta. Kõik kõmmutand kohe hullu moodi, kuid kukke maha pole saand. Näe, tal olnud sihuke kange võim.
ERA II 12, 340/1 (37) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus: püssi lasta looma nina all; põhja poolt räästast õlgi võtta ja nendega suitsetada, et suits läheks loomale ninasse; ustelt kaapida, risti nugadega (noaga ristamisi, ennem ühele poole ja siis teisele poole) ja sellega suitsetada; kolm kanamuna sisse anda.
ERA II 12, 341 (38) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus: ...ilmast tulevat... aga vahel olevat ka teise inimese jonn ja kadedus... must põletikukoht on kohe näha ja auk sees, et pista näpuga... Mis eest läbi löödud, sellest enam asja ei saa, mis tagant, sellest võib veel saada.
ERA II 12, 341 (39) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabanduse puhul: hammastega looma keele otsast kinni võtta ja kohe hammustada. Niisugune verelaskmine olevat veel viimane abi. Kui see ei aita, siis ei aita enam miski asi ja loom peab surema.
ERA II 12, 346 (48) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Maa-aluste hingatud, moast hingatud. On mõnes kohas sihuke hall koht, kust halba õhku käib üles. Kui niisugust tead, siis võta labidas ja kaeva säält. Kui leiad, et on "nigu silmad või õhuaugud mulla sees", siis keera see teistpidi ja aja muld pääle tagasi. Siis edespidi säält kohalt enam haigust ei hakka.
ERA II 12, 346 (49) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Moast hingatud haiguse arstimine: lõigatakse tervest söödist mättaid ja nendega vaotatakse.
ERA II 12, 347 (51) < Simuna khk., Kadiküla k., Porniku t. - Richard Viidebaum < Kaarel Ehverdt, 40 a., naine, 30 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Umbratta veega arstitavat ka maast hingatud haigusi. Metsas kasvab taimi, mis nimetatakse umbrattad. Neid tuleb ummukses keeta ja selle veega siis pesta.
ERA II 12, 349 (4) < Simuna khk., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Jutustaja vanemad on rääkind, et rootslased võtnud Vesneri vallas Kob/r/atu külas maa seest välja varandust ja viind ära, "Võtnuvad ühe määrdetünni säält välja, nagu tead, on niisugused kõrged, kissi teab, mis nad säält said, kellele nad näitasid."
ERA II 12, 349 (5) < Simuna khk., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Vesneri mägedest on kunagi välja kaevatud kaks koormat vanaaegset varandust.
ERA II 12, 351/2 (13) < Simuna khk., Salla v., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Emumäel (siin lähedal) metsa ei olevat, kuid "ära eksitab". Jutustaja ise tahtnud minna Koila külasse. Kõik paistab korraga hoopis teistsugune. Ei tunne enam äragi ennem päris tuttavaid kohti. Läheb esimese talu ukse taha ja koputab ega mõista ikkagi veel, kus on. Alles siis, kui inimene välja tulnud, saand aru, siis nagu silmad läind lahti.
ERA II 12, 352 (15) < Simuna khk., Salla v., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Katk vanal ajal käind, jah, inimese kujul ringi. Kui väljal töös oldud, korraga hõigand eemalt tutva inimese häälega. Kes vastu hõigand, see jäänd haigeks ja surnud ära. Kes pole midagi rääkind, vaid põgenend ära, see jäänd elama.
ERA II 12, 353 (16) < Simuna khk., Salla v., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vesneris olnud Kuia vanamees. Tema teadnud nikastuse sõnu. Kui näit. lehm jala ära nikastand, toodud vanamees sinna arstima. Tema sõnad käind vist niimoodi: "Nikatsi, nakatsi, Jeesus läks jala keriku."
ERA II 12, 358 (25) < Simuna khk., Salla v., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuulerõuged: põhja pool toa nurga ääres tuulepesadega vihelda, siis kaovad ära.
ERA II 12, 358 (26) < Simuna khk., Salla v., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Maalised: keedetakse maavitsa vett ja sellega pestakse.
ERA II 12, 358 (27) < Simuna khk., Salla v., Koila as. < Tartu-Maarja khk., Vesneri v. - Richard Viidebaum < Emilje Lill, s. 1875 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui tulest hakand haigus, pannakse vette üheksa sütt, kuid tagurpidi lugedes (üheksast üheni). Selle veega pestakse, kui on vesised rakud ihu pääl.
ERA II 12, 375 (10) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kaaveres on Kaasiku mets. Sääl metsa vahel on ühele mehele tulnud öö ajal vastu punane kass ja hüpand õlale. Siis karand kiiresti vasemale ja paramale õlale, kolm korda edasi-tagasi, hüpand maha ja kadund jälle.
ERA II 12, 375/6 (11) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldjas teeb sukka.
Jutustaja ja tema õde läind ühel ilusal pühapäeva õhtupoolikul - ikka mitu hääd aastat tagasi - Las/i/nurme Aukamäe metsa vahelt läbi, kui näind, et teest eemal põlend tuli ja tule ääres istund hall vanaeit ja kudund sukka. Ometigi vihma sadand, kuid eit istund ja kudund sukka, nagu poleks tal sest midagi. Nemad peatund ja silmitsend teda, kuid eit pole nägu tõstnud.
Siis nad arvand, et mis see muud oli kui haldjas.
ERA II 12, 381/2 (17) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Oma väljal eksind.
Üks küla naine eksind kord oma küla lähedale ära - siin olevat üldse palju eksimisi - ja müdrand tükk aega edasi-tagasi kuhugi välja jõudmata. Viimaks kuulnud eemalt mingisugust mühinat ja kohinat. Tuleb ligemale - nagu saovedamise hääl ja saand nähtavaks - nagu ilmatu suur hoone tulnud mööda teed tema poole. Naine ehmund koledasti ära, mõtelnud, et mine tea, mis küll nüüd juhtub, kükitanud tee ääre maha ja hakand nutma.
Viimaks hüüdnud koera, et: "Pontu, tule sinagi mu juure!" Koer tulnud ja siis kohe läind silmad lahti: olnud oma väljal ja ei kuskilgi kaugel.
ERA II 12, 382 (18) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kadiküla ja Koila mõisa vahel olevat korduvalt eksimisi. Üks mees käind ühe ööga enne kolm korda ümber Parra kaasiku, kui viimaks õigele teele sattund.
ERA II 12, 382/3 (19) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vana Grünberg hakand Paalilt (Paali t. Kadikülas) Koila mõisa tulema (see vahe pole vist 1 kilomeetritki) ja eksind väljale ära, ta tahtnud tulla otse üle välja. Ja - nagu ta rääkind - kaks tundi olnud eksind siin väljal. Viimaks näind eemal inimest, läind selle juure, et teed küsida, see naine olnud Leeni, säältsamast talust, kes natuke aega pärast teda hakand tulema samas suunas. Mõlemad eksind. Udune õhtu, ei oska kuhugi minna. Läind siis kahekesi Paalile tagasi, võtnud säält otse sihi mõisa pääle, siis saand siia välja.
ERA II 12, 385/7 (21) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Hans Veku - kullakaevaja
See olnud üks Mäistest pärit mees. Tema iseloomustavaks jooneks olnud rahuldamatu iha - otsida kulda. Ega ta mõistusega vist kõik korras pole olnud. - Alati ta näind unesid peidetud varandusist ja käind kaevamas mitmes ja mitmes kohas. Labidas õlal ja kollane koer kaasas, nii rännand ta ühest kohast teise. Saand omale hüüdnime "kullaisa" ja "kullaonu".
Nüüd olevat ta juba kaks aastat kadund ega teata, kuhu jäänd. Mõned arvavad, et kuskil liivaaugus on kallas alla libisend ja küllap ta jäänd sinna kalda alla. Kadund järsku ära ja keegi pole otsind ka. Oleks ta kuhugi maa pääle jäänd, oleks surnukehagi leitud.
Mõned arvavad koguni, et "kas oma poeg lõi mättasse või". Isa olnud ikka kaunis palju loll ja pojad hoolind tast vähe. Ja otsimas pole nad kuskil käind. Kui isa olnud juba paar nädalat kadund, alles siis hakand nad sellest kõnelema. See "mättasse löömise" arvamine olevat kaunis laialdane. Keegi on üht poega häbistand: "Kas sa tead ka, kus su isa on? Mis inime sa, kurat, oled, sa oma isa mõsukas!" Kuid hurjutatav pole rääkind vastu midagi, vaid läind alandatuna eemale.
Üks imeline kuuldus on selle Hans Veku surma hiljem meelde tuletand ja vist see ongi kuuljaile "mättasse löömist" põhjustand arvata.
Kadund Hans Veku vend Villem Veku ja keegi teine mees olnud metsas heinu toomas järgmisel talvel. Kui parajasti teind heinakoormat, kostnud lähedasest võsast hirmuäratavat oigamist, mis kadund H.V. häält meelde tuletand. Oigamine olnud kuulda nii kõvasti, et hobused pistnud jooksu ja alles 1½ km tagant saand kätte. Mehed ise olnud samuti ehmatand ja kohmetand, pole julgend vaatama minna sinna võsasse, kust see hirmutav hääl kostnud.
ERA II 12, 388/91 (22) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Karl Tisler, s. 1905 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Pääsuke - teine kullakaevur.
Tema olnud Torma kihelkonnast pärit, Pääsuke ta perekonnanimi. Tema kaevamispiirkond olnud õige lai. Kord käind isegi Tallinna lähedal kaevamas. Kohti juhatet ikka unes.
Jutustaja olnud talus töömeheks, kus see Pääsuke ka juhtumisi olnud ja öömajalegi jäänd. Juba õhtul magama heites ütelnud: "Täna öösi tuleb mul rändama minna."
Kella 12 ajal öösi tõusnud üles ja rõivastund. Pidand minema kohe välja, kuid pole olnud omal labidat. Müksand siis jutustajale külge, ta magand samas ruumis: "Kuule, ma nägin kedagi vaimus ja mul läheb tarvis labidat, kas sa tead mulle juhatada." Tema teand, et õhtul üks labidas jäänd "vöörukse" ja käskind säält võtta. Nii Pääsuke läind oma töösse. Umbes kella nelja ajal hommikul tulnud tagasi ja pugend siis jälle rahulikult magama.
Kord seletand sääl peremehele: "Vat sa oled rikas mees ja mina tahan ka saada rikkast mehest. Sellepärast käin kaevamas ja kulda otsimas. Ma näen unes, vaim teatab, ja siis tuleb mul kohe minna."
Salla väljadest otsind mitmest kohast kullatündreid ja kuskil, vist Emumäes pidand tema teadete järele olema isegi üks kuldtõld. Kuid kõiki peidetud asju ei saavat sellepärast kätte, et inimesed ei lubavat kaevata.
Kord tahtnud hakata kaevama ühe talumehe loomatalli alt, mida muidugi pole lubatud.
Seda ta kõnelend, et kui Salla väljalt leiab kätte ühe rahakatla, siis võtab siit omale naise ja sõidab Saksamaale. Kuid leitud rahast annab poole valitsusele, ostab Simuna kiriku Jeesuse ema kuju ja laseb ehitada ausambaid.
Muidu see mees harrastavat sporti ja tegevat gümnastikat ning võtvat külmavee karastust, et siis tervis jälle hääs korras ja muudkui "pressib varvast".
Siin ümbruses olevat tuntud ja teatud, teeb vahel mõne päeva tööd ja teenib natuke raha. Siis peseb nägu rõõsa piimaga, teeb gümnastikat ja rändab jälle edasi.
Olevat umbes 50 aastat vana ja palju koolis käind, nagu arvatakse, olevat tal "viis keelt suus", nende seas inglise ja saksa. Olnud kunagi rikas mees. Tema vend olevat Vaietus, kuid miskipärast ei sallivat seda venda.
Olevat siin tuntud ja teatud päeviti tööline. Vahel meeldivat talle koristada tuhka ja tahma majast välja.
Kord ühes talus ta läind loomadele õlgi alla panema. Kui hiljem vaatama mindud, olnud ta juba umbes kaks koormat õlgi lauta kannud ja selle pääle veel korv ristikheinu, et "see teeb tahedaks".
ERA II 12, 402 (15) < Simuna khk., Salla v., Salla k. < Palamuse khk. - Richard Viidebaum < Mari Veelman, s. 1873 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Salla mäe all olevat mitmes kohas Rootsi varandusi. Kui Rootsi sõda olnud, siis maetud maa sisse. Siis Salla mõisa kraam, kõik kuld- ja hõbeasjad peidetud ka sinna mäkke.
ERA II 12, 402/3 (16) < Simuna khk., Salla v., Salla k. < Palamuse khk. - Richard Viidebaum < Mari Veelman, s. 1873 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Salla laandes olevat ka palju Rootsi varandust varjul. Kord käind siin Tallinnast kaks meest otsimas. Mitu tundi siin vaadand ja uurind, kuid pole vist leidnud seda õiget kohta. Tallinnas seisvat "Rootsi kirjad", kus kõnealuse varanduse asukoht märgitud järgmiselt: "mõisa harja kohal hobuste kopli tiigi mäel..."
Kuid praegu olevat mõisa asend teistsugune. Praegune mõis olevat teisel kohal kui vana, kaevatud tiiki enam ei olevat.
Praegusest hobuste koplist olevat kuuldavasti kaevatud, kuid leitud vist mitte.
ERA II 12, 405/6 (25) < Simuna khk., Salla k. < Palamuse khk. - Richard Viidebaum < Mari Veelman, s. 1873 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
"Maast hakand" või "maast hingatud", nii nimetatavat haigust, mis hakkab maast (maalused). Kui sinna on maetud "kedagist" nagu mõni "äkilise surmaga" loom, siis säält kohalt hakkab haigust.
ERA II 12, 406 (26) < Simuna khk., Salla k. < Palamuse khk. - Richard Viidebaum < Mari Veelman, s. 1873 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Maavitsa vesi olevat maa hingatud haiguse vastu "esimese numbri rohi".
ERA II 12, 406 (27) < Simuna khk., Salla k. < Palamuse khk. - Richard Viidebaum < Mari Veelman, s. 1873 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Maavits kasvab lepapõõsastes, vee lähedal. Tal on sinised õied kollaste südametega nagu kartulil.
ERA II 12, 421 (2) < Simuna khk., Salla k. - Richard Viidebaum < Kata Tillik, u. 60 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshaldjad olema, kes inimesi eksitavad. Siis peab riided tagurpidi keerama ja issameiet lugema.
ERA II 12, 423 (2) < Simuna khk., Salla k. - Richard Viidebaum < naisinformant, u. 20 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldjad ja metsavaimud eksitavad inimesi. Kui satub nende jälgedesse, siis eksib ära. Sellest kõneldavat eriti siis, kui mõni eksib päris tuttavasse metsa.
ERA II 12, 431/2 (18) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elvi Kaasik, 16 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Suvel maha istudes tuleb ennem sinna kohta 3 korda sülitada, siis ei hakka maast miskit haigust.
ERA II 12, 441/2 (16) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Meinart Kaasik, 11 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui inimene haldja jälgedesse satub, eksib ära. Õige tee leidmiseks peab pöörama riided pahempidi.
ERA II 12, 445 (1) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Sallas on Madramäe mets. Sinna ühe küüni ette heitnud mees heinaajal magama. Magaja juure tulnud mees "mustjasrohelises riietes" (magaja näind teda kohe nagu avasilmi) ja ütelnud: "Tõuse üles! Mine minu tee pealt eest ära." Mees tõusnud küll, vaadand ringi, kuid heitnud samasse kohta jälle tagasi. Kui natukese aja pärast tulnud uuesti ja ajand teda juba kõvemini säält minema. Mees viimaks siis ikka läind ja heitnud teise kohta.
ERA II 12, 446/7 (2) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldjas perseli mehe suu pääl.
Jutustaja isa onu olnud vana kalamees. Pedja jõe ääres käinud ta püüdmas. Õhtul pannud mõrrad sisse ja heitnud ise jõe kaldale magama. Aga haldjad teind sel õhtul sääl kõiksugu hääli ja tahtnud meest kiusata. Aga mees olnud kange ka, ütelnud: "Laku õite mu perset, ei mina sind sitta karda, karju niipalju kui tahad." Siis heitnud rahulikult puhkama.
Aga vähe aja pärast tulnud üks mampsel, toredas riides, ja kui pannud kohe oma perse vanainimese suu pääle, et kas lämmatab või ära. Mees küll sülitand ja mõõrind pärast, aga mis sa enam teed.
ERA II 12, 448/9 (5) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vana Küünissaare Otter, tema võind kohe püssi võimu ära võtta, kui kuulnud kedagi metsas laskmas. Kord vana Raudrusikas lasknud karu ja tema kuulnud ära, ütelnud: "No, lase, lase, ega sa teda maha ei saa." Ja kus vana Raudrusikas muudkui lasknud ja lasknud, mitu pauku kohe, aga mida enam lasknud, seda lähemale karu tulnud. Viimaks ajand teineteist taga ümber puu. Raudrusikas - oli ju kuulus kütt - võtnud viimaks pussi ja teind karu sellega vagaseks.
ERA II 12, 450/1 (8) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ravandust saab teha, kui võtta üheksa õlepead ja tuulega saata. Kaks peremeest teinuvat katust, olnud niisugune kõle põhituul sel päeval. Üks ütelnud: "On täna õite hää kõle põhituul. Vat sellega oleks hää lenvat saata." Teine: "No eks sa saada siis." Esimene võtnud siis üheksa õlepääd, keerand kokku ja saatnud lendva-ravanduse. Teine aga osand selle nii ära muuta, et saatja oma hobused saand selle läbi surma.
ERA II 12, 453 (11) < Simuna khk., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Raudrusikas olnud vanasti siin ümbruses üks kuulus kütt. Ta õige nimi olnud Klasberg ja eland Kaavere külas.
Palju ta oma elus maha kõmmutand kitsi, põtru, metsiseid ja isegi karusid. Hunte muidugi ka.
Kui teda hauda viidud, jänes jooksnud surnuaial inimeste vahelt hauda ja jäändki sinna. Päris loomulik jänes olnud.
Tulelukuga püss olnud veel sel Raudrusikal, millega ta jahti pidand. Nüüd olevat see Raudrusikas surnud juba mitukümmend (80?) aastat.
ERA II 12, 454 (12) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Koila laande eksib sageli inimesi. Jutustaja tahtnud kord tulla Koilasse, kuid eksind ära, kuigi mets talle tuntud. Eriti just Madramäe künkale võib kergesti eksida. Pohlalkäijad eksivat sinna õige tihti. Sääl üks perenaine olnud kord eksind ja pöörand siis suures hädas kõik riided pahempidi, kuid seegi pole aidand midagi. Siin tuntud eksimiskohti on ka Emumägi ja Lipumägi.
ERA II 12, 454 (13) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldjad eksitavad. Kui inime satub haldja jälgedele, siis eksib, ega's muidu.
ERA II 12, 463 (10) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Rootsi org peab kuuldavasti olema Salla mõisa maades, kuhu sõja ajal maetud palju Rootsi varandust. Olevat maa-alune kelder ja trepp minevat alla. Vanasti olevat nähtud vahel õhtuti sääl kohal tuld põlemas.
Kustki on sääl kunagi välja kaevata kullakatelt, kuid pole vist kätte saadud.
ERA II 12, 484/5 (101) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi... see peab olema kurjast, teise kadedus, teine läheb teise pääle. Ühekorra üks tahtnud teisele pääle minna, ütelnud: "Ma teen enese roistust." (roist = prügi, roistust = prügist < -ks) Tüdruk joond alati rõõska piima... et teen enese roistust ja lähen piimakaussi ja kui tüdruk piima joob, siis ka selle roistu omale sisse, siis saab minna teda vaevama. Kui külmtõbi pääle tuleb, peab tahtma kohe inimese kondid ära murda.
ERA II 12, 485 (102) < Simuna khk., Salla v., Koila as. - Richard Viidebaum < Elisabet Kaasik, s. 1881 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmatõve vastu: a) Antud selle tõve all kannatajale süüa siili liha. b) Teine oht olnud üheksa täid haigele sisse anda.
ERA II 12, 497 (1) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui ollaks eksind, peab pöörama riided pahempidi selga.
ERA II 12, 497/8 (2) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmast-tõvest.
Kes seda teab, mis asjaga see külmtõbi tuleb, aga jutustaja oma mees on olnud külmastõves. Kõiksugu rohud proovitud ära, kuid miski asi pole aidand. Unes näidatud, et võtku sisse konna vett, siis saab terveks. Aga mis on see konna vesi? Pidasid kõik arud ära, et mis vesi see on. Aga pole saand seda tarkust kätte. Üks mölder annud ühe piprakauna, et pangu see viina sisse ja andku poisile üks veerandik seda viina. Nemad leotand ja annud ja saand terveks.
ERA II 12, 498/9 (3) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi.
Tammiku koolmeister olnud ka külmastõves. Läind kord kottu välja, et siis ei saa väristama tulla. Muidu vabistand ja raputand teda, kui kätte saand. Läind ja peitnud enda väljale kartuliauku. Kui siis käind ümber augu ja karjund: "Kaarel, tule välja! Kaarel, tule välja!" Kaarel olnud vagane, pole vastu rääkind. Siis läind viimaks minema. Tema pole muidu lahti saand, kui jaanipäeva hommikul läind magand kiriku tee ääres kasukas seljas ja kaks paari kindaid käes. Kõik (möödasõitjad kirikulised) naernuvat teda. Tema (külmtõbi?) nagu häbenes siis teda. Nüüd ei ole olnud nisukesi asju.
Ütlevad, et nõnna ehmatamisest ja vihastamisest tulnuvat. (Päälepanemisest ja -minemisest ei tea, kuid lisab juure:) "Tema oli nagu nõidus. Eks see old üks paha vaim, kes sii teda hüidis seal, et Kaarel, tule välja."
ERA II 12, 500 (4) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
"Moast hingatud haigus". Jutustaja mehel olnud, paiseid täis kui puru. 106 paiset olnud korraga. Ohitsend ja rohitsend siis nii, nagu õpetet. Soo äärest kolme mutimullahunniku südamest võtta peoga mulda ja kolme ukse alt ka ja panna see muld vette. Siis kütta saun ära ja viia haige vihtlema. Sellest mullasegasest veest tuleb visata leili ja vihta kasta sinna sisse. Tema mees vihelnud niimoodi. Kõik paised läind puruks ja ta olnud verine kui elajas. Aga viimaks paranend ära ja saand terveks.
ERA II 12, 501 (5) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Nari käes.
Esimene laps närigu haiget kätt. Siis temalt küsida, kui närib:
"Missa närid?"
Närin nari.
Missa närid?
Närin nari.
Kolm korda peab küsima ja vastama. Siis kaob ära.
ERA II 12, 509/10 (17) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
"Tammiku mäes on ometi praegust rahakatel sees. Kord kaevanuvad välja selle katla, pannuvad kõrvadest palgi läbi - need palgitükid olla seal praegugi (?) näha.
See olnud mõisa maas ja mõisaproua kutsutud ka sinna. Üks neist üteld, et kõigile suntele ja santele peab sellest rahast antama. Kuid proua ütelnud: "Kõik peab saama mõisa, ei saa siit keegi muu...
Kui kohe palk läind keskelt katki ja katel kukkund tagasi ja sügavasse maa põhja läind suure kolinaga. -
Kis teab, mis nad sest prouast sinna kutsusid...
ERA II 12, 512/3 (21) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Kõik vana Salla mõisa varandus olevat ühes suures maa-aluses keldris. Üks maailmasuur kivi, see olevat keldri perse taga, võtmed seisvat keldri ukse äärel. Kelder pidand olema Salla laandes. "Teest hakkab minema trepp kuni keldri ukseni. Seda on minu vanemad rääkind ja mina räägin ka."
- Jumal teab, kellele tahetakse anda, ehk antakse, kui ei taheta, ehk vajutatakse allapoole koguni...
ERA II 12, 514/5 (23) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Tartust varastet enam kui 100 a. tagasi üks rahakast ära, suur kast olnud, kus põhjatumast raha sees. Vargad saadud kätte ja viidud Peterburi. Aga üks mees saand varastelt kuulda, kuhu nad raha matnud. Teine varas ütelnud: "Meie sinna küll enam ei saa..." Kast on soldati sineli sees ja kindatäis kulda on veel kasti pääl. Kast on peidetud Salla laande, veski kohast otse üles, kahe sooaugu vahel, ühe kõvera kase juure all, kaks jalga maad pääl... Säält on otsimas käidud, kuid pole midagi leitud. - Mõtle ometi, kolme mehe (kolmekesi) heinaaegse päeva lugenuvat seda raha sääl rukki ääres, pole saand loetud... Kas sääl ei ole siis raha...
ERA II 12, 515/6 (24) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Jutustaja mees olnud põllul kündmas (siin Salla külas), olnud ise pikali ja hobused söönd. Unes teda hüütud: "Kuule, mis sa magad siin, mis su pää all on!"
Tema tõusnud üles ja hakand edasi kündma, pole otsind midagi. Vat inimese märkus pannakse ju kinni. Oleks ta kohe hakand säält urgitsema, oleks ehk saand kätte. Alles teisel või kolmandal aastal käind kaevamas, siis olnud sääl nimme nagu auk, kust alla läind kohe, sügavamale (see varandus).
ERA II 12, 516/7 (26) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Siin praegust Tõnu mäelt üles minna... pole kuulnud, et oleks leitud... minu emale näidatud unes, et sinu raha seisab sääl mäel suure kivi all... ja ema näind sääl teda põlema ka...
See kivi on küll alles oma paiga pääl, aga ümberringi on liiva urgitsetud. Eks neid raha-aukusid ole küll, aga kissi neid välja võtab.
ERA II 12, 517 (27) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Lassumäel Kalmu soo kaldas olevat kolm tündrit, üks siidi, üks kulda ja üks hõbedat. Sääl on ennem nähtud, et üks soldat sõitnud ratsahobusega ümber. - Eks ikka see aeg pandud, kui see suur sõda oli, see Rootsi sõda, või mis ta võis olla. Nüüd on maa sees ja keegi ei saa kätte.
ERA II 12, 518 (28) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
(Jälle varanduse keldrist)
Noh, seda leidub ju muidugi (Salla mõisa varandust) Salla laanes, tee ääres, kolmnurka kivid pääl, pahemat kätt maanteest - sääl seisab kelder.
ERA II 12, 518 (29) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Üks mees õhtul kartulivõtjaid otsides tulnud pimedas Salla küla vahelt - korraga selge hõbeda kõlin olnud kuulda, nagu oleks kõlistet nuge ja lusikaid. Mees olnud jälle arg ja ehmund ära, et hoidku kohe, mis see nüüd on ja tulnud pleekides tulema...
ERA II 12, 519/20 (30) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Hõbedaleid Salla külas.
See mägi (näitab pääga) Torra ja Prügi maas, sääl ka rahaauk.
Jutustaja õde olnud sääl sügisel kartulid võtmas, kui leidnud kartulivaost hulga pisikesi hõberahasid, mis olnud õhukesed nagu litrid.
Leidja ehmund esiti ära nähes oma ees suurt rahahulka, läind teistele rääkima. Voh, siis tulnud kõik karjas kallale ja igaüks ahmind niipalju kui saand. Mõni juuretulija saand veel rohkem kui leidja. "Vat inimesel pannakse nagu märkus kinni," ütleb eit kahetsevalt.
Pärast müüdud leitud rahad maha ühele juudile - need rahad olnud vana-aegsed - ja juut maksnud nende eest umbes 30 rubla.
Seda rahaauku on jutustaja isale unes näidatud. Temale öeldud unes, et väiksed mehed on selle raha sinna kokku kannud mäest, kus seda olevat veel palju rohkem (täh. säälsamas ligidal). "Mõned helmed olnud ka leitud rahade hulgas, "lisab jutustaja. Isale näidatud unes ja öeldud, et "Sina ise ei saa, kuid sinu poeg saab." Kuid poega pole tal olnudki ja tütar siis leidnud (jutustaja õde).
ERA II 12, 520/1 (31) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjas.
Ennem, kui ta veel oma kodus olnud, üks naisterahvas läind ühel pühapäeva õhtul välja ja näind, et nende "ladu ukse pääl" söönd heinu hall hobune. Kohe hobune, mis hobune. Neil endil olnud ka hall hobune seekord, tema pidand nähtava selleks, läind tuppa tagasi ja ütelnud vennale: "Mine vaata, hall tuld koju, kas viid metsa tagasi või." Vend läind välja vaatama - ei mingisugust hobust enam - vat see olnud siis see halgjas.
ERA II 12, 522 (34) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuulerõugete puhul viheldud tuulepesadega.
ERA II 12, 555 (87) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vees olnud vanasti veenäkid ja veehalgjad.
Kuskil külas lapsed mängind jõe ääres. Jõest tulnud välja, olnud nagu hobune. Lapsed ronind kõik selga, et hobune neid sõidab. Ühele jäänd vähe ruumi ja see ütelnud: "Oota, oota, las ma istun ka näki närva peale." Nii kui ta seda ütelnud, nii näkk olnud kadund ja lapsed kukkund sinna maha.
Jutustajaeide tütar lisab juure: "See olnud sääl Simuna taga kuski küla vahel tiiga kaldal. Ja näkk viind lapsed ikka vette." Eit: "Oh, kus sa sellega! Tema tahtis niipalju lapsi ära uputada."
ERA II 12, 556 (88) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Kullakaevaja.
Siin on käind jah üks kullakaevaja, kes Mäistest olnud pärit (Veku). Liivaaukudest käind kulda kaevamas. Indreku põllu sees on liiva-augu kallas alla kukkund ja sinna ta olevat vist jäändki. Koer käind sääl nuuksumas ja nutmas, aga keegi pole teda otsind.
Sest on ju kaks aastat teed... nõnna on ta kadund.
Teda hüütud Kullaisaks ja Kullaonuks.
ERA II 12, 557 (92) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Mai Vindberg, s. 1841 (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva-ravandus on see, mis looma kohe läbi lööb, nõnna et ta sureb. Must põlend auk jääb järele. Kerge-ravandus on kergem, ei sureta, sellele saab abi.
ERA II 12, 583 (8) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Eduard Weidebach, 45 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Hõbedaleid.
50 aastat tagasi tulnud Salla külas kartulivõtmisel maa seest palju hõberaha välja. Naised ja vao lahtiaaja kahmind omale igaüks niipalju kui saand.
Pärast üks juut käind siin ja ostnud need rahad ära. Leitud raha olnud vanaaegne ja hoopis mitte Vene riigi rahagi.
ERA II 12, 583 (9) < Simuna khk., Salla v., Salla k. - Richard Viidebaum < Eduard Veidebach, 45 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Salla laane nukas peab olema suur rahakelder, kus Rootsi sõja ajal palju raha sisse pandud.
ERA II 12, 585 (1) < Simuna khk., Suur-Tammiku k., Jürtsi t. - Richard Viidebaum < Juhan Steinberg, 69 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Lehtpuid raiutakse tarbepuudeks ikka vanal kuul ja okaspuid noorel kuul, et siis ei lähe koitama.
ERA II 12, 596 (26) < Simuna khk., Suur-Tammiku k., Jürtsi t. - Richard Viidebaum < Juhan Steinberg, 69 a. (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui müristab, siis puu alla ei tohi minna.
ERA II 12, 597/8 (30) < Simuna khk., Suur-Tammiku k., Jürtsi t. - Richard Viidebaum < Juhan Steinberg, 69 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Rahaaugu mägi olevat siin mõisa maa sees (Tammiku mõisa maas). Kunagi vanasti on sääl kaevatud ja rahakatel tulnud välja. Suur katel olnud raha täis. 13-tolline palk pandud sangast läbi, et välja tõsta.
Vana mõisaproua kutsutud ka sinna seda väljatõstmist vaatama.
Üks mees ütelnud proua sääl olles: "Siit saavad kõik sundid ja sandid."
Kui proua ütelnud: "Hea, kui kõik töötegijad ja vaevanägijadki saavad ja mis üle on, see jääb mulle." - Kohe kukkund katel kõige rahaga auku tagasi, palk läind pooleks ja suure kolinaga läind katel kistakui sügavasse, et pole enam näha olnud midagi.
See olnud Rahaaugu mäel ja mägi saand sellest omale nime.
ERA II 12, 599 (31) < Simuna khk., Suur-Tammiku k., Jürtsi t. - Richard Viidebaum < Juhan Steinberg, 69 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda
Veku-kullakaevaja.
See Veku-nimeline mees käind siin ka otsimas kulda. Kuskil hakand kohe õues kaevama, teisal tahtnud lillepeenrad ümber pöörda, et kulda säält alt kätte saada.
Rak/k/e mäel olevat kõlakoda, selle tahtnud ümber lasta. Ühe samba kaevand juba lahti, siis aetud ta minema.
Kärde mäel käind kuldtõlda välja kaevamas.
ERA II 12, 599 (32) < Simuna khk., Suur-Tammiku k., Jürtsi t. - Richard Viidebaum < Juhan Steinberg, 69 a. (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vanasti toodi jõuluõhtul õled tuppa, vana-aasta õhtul heinad.
ERA II 12, 601/2 (2) < Simuna khk., Suur-Tammiku k. - Richard Viidebaum < Mari Steinberg, 60 a. (1929) Kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui on ohatus (= maast ohatus), siis tuleb maaga (mättaga) vaotada, või ka ka hõberublaga vaotada. See aitab. Kus on nisuke halb maakoht, säält ohatab. Igast kohast mitte.
ERA II 13, 11 (1) < Simuna khk., Mõisamaa k. - Richard Viidebaum < Jüri Prinkman, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Siin küla maades olevat üks Kalmu küngas, kuhu vanasti sõdade ajal maetud. Inimese konte on säält välja tulnud. Haljaid ja jäneseid nähtud sääl ümbruses.
Mees olnud sääl õitsel ja tuli olnud tal ees. Jänesed ikka keksind sääl ümber tule, suur hulk kohe. Viimaks võetud mehe jalust kinni, kui ta magand, ja veetud tükk maad edasi.
ERA II 13, 15/6 (7) < Simuna khk., Mõisamaa k. - Richard Viidebaum < Jüri Prinkman, 79 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Haruldane pood jaanihommikul.
Tema (jutustaja) ema olnud Tammiku külas ühes talus tüdrukuks.
Jaanipäeva hommikul vara säält talu perenaine ärgand üles ja vaadand: külakari juba läind. Aga tema lehm alles kodu. Noh, ajand siis oma lehma ka välja ja läind kuni karjamaale. Sääl näind, et pole veel ainustki lehma veel. Aeg on nii väga varane; tema oma lehm ongi esimene.
Tagasi tulles - Ilvekse mägi see on sääl tee ääres, sääl olnud suur pood, kutsutud ostma.
Temal pole raha kaasas. Kuid poest öeldud, et täna antakse muidu, täna raha ei võetagi.
Naine siis võtnud oma säält kraasid, nahkkindad ja veel ühe kolmanda asja. Aga ei enne ega pärast pole sääl nähtud kunagi mingisugust poodi.
Tema ema olnud selle perenaise juures tüdrukuks, kes need kraasid saand.
ERA II 13, 19 (10) < Simuna khk., Mõisamaa k. - Richard Viidebaum < Jüri Prinkman, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui haldjas ära eksitab... Siin Tammikus oli mees, kes käis Kurtnal, sääl oli tema pruut. Tee olnud talle muidugi teada küll, aga ühekorra eksind siiski ära. Mähkvere metsa eksind ära ja mässand sääl ligi hommikuni. Kuskile pole välja jõudnud. Aga kui siis keerand pintsaku pahempidi, kohe näind õiget teed ja jõudnud metsast välja. Aga ennem keerutand säälsamas ringi, kuid edasi pole saand.
ERA II 13, 31/2 (1) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi.
Inimene lööb sinisest ja tee või pane kuhu taht, aga ikke hüppab. Mõni ütleb, et peab kurjast tulema, et teine kuri inime peab seda tegema, et viha pärast, et vihaga saadab, et üks jumala haigus see küll ei ole. Õpetati ikke, et ukse alla panna maha ja ajada lambad üle - ega sellestki veel ära ei jäänd.
Ega tema ei tapa, aga küll hirmsasti piinab. Kui ta tuleb, võtab esiti mõistuse ära, siis käed õiel ees (haigel), nagu sõidaks kuhugi: "Ptruu, ptruu! Pea, pea, pea!" Viimaks lööb sinisest.
Üks joonuvad sõbraga kõrsis õlut. Olnud vihamehed, et lepime ära. Aga siis oli õllega sisse jootnud, kange vihaga - ja sarsid inimesed, need teinuvad.
ERA II 13, 32/3 (2) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmatõve vastu.
Kui hobusel vars, siis võta see kott, kus see vars sünnib ja kuivatada ära. Kui siis säält küllest võtta ja salaja sellele sisse anda, kes on külmas tõbes haige, see pidi olema kangesti hea rohi.
Muid arstimeid: kärnkonna tuhka, siili verd.
Haige saand vahel teha tööd ka, ega ta alati pole pääl käind. Aga kui tulnud, siis murind ta kohe jõvetumaks.
ERA II 13, 35 (10) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti käind katk, olnud nagu luu-vare, miski liha pole tal olnud. Kepp olnud käes ja käind ühest kohast teise. Kellesse ta puutund, see jäänd haigeks ja surnud ära.
ERA II 13, 38 (24) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaar hoovab maa seest vett. Kui ta üleval on, siis sadu jääb järele.
ERA II 13, 38/9 (28) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tammiku mäes olnud üks vana matmise koht. Kui vanasti säält kruusa võetud, tulnud välja inimese konte. Saarlased kaevand sinna mäkke teed ja läind viimaks salaja minema, raha pole võtnudki. Pärast selgund, et nad leidnud säält surnuluude ligidalt ühe kasti (kasti ase olnud näha), mis oli arvatavasti muidugi üks rahakast ja mis neil siis veel sellest palgast.
ERA II 13, 51 (36) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi.
Kui külmtõbi tuleb, ega siis ei saa eest ära joosta. Ühekorra käind poisil külmtõbi pääl ja pandud ta siis sealauta, et sääl jätab rahule. Kuid ütelnud: "No minupärast pange sealauta või loomalauta, kus te tahate, igale poole pääsen mina sisse."
ERA II 13, 53 (38) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi - teiste kurjusest tuleb. Ajab hirmsasti külmetama, seepärast ongi külmtõbi. Meil Kärus oli sääl mehel. Niisuke pala ja kuum heinaaeg oli, aga kui pääle tuli, siis külm tahtis ta ära võtta. Käis pääl enamasti iga päev ja mõni päev veel kaks korda.
ERA II 13, 53 (39) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Teed mööda külmtõbi läind ja nutand: "U-u, u-u, kus sa oled? U-u, u-u, kus sa oled?" Mees läind rukkisse, peitnud eest ära. Pole talle vastu rääkind. Ja siis pole saand pääle tulla.
ERA II 13, 57 (42c) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kunsakas mees olnud see Lamba Kaarel küll. Kärus murtud kord üheksa lammast, olnud siruli maas, verised teised kõik, aga hinged olnud sees. Arvatud, et eks see ole Lamba Kaarli töö.
Niisugune hunt (hundistund inimene) pole saand surmata. Veristand küll, kuid hing pole läind välja. Lammast kiskund kõri ümbert ära ja pannud siis lademesse maha. Pole saand ära viia.
ERA II 13, 61 (47) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kord nähtud Laiuse järvel preilisid sõitmas, kes kõnelend võõrast keelt. Nägija tahtnud hirmutada - nad olnud päris lähedal, - kuid korraga kadund kõik ära, midagi pole enam näha olnud.
Vahel nähtavat samas järves rohelisi rattaid vee pääl.
ERA II 13, 62 (48) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sääl müüride all (Rootsi linna müüride all Laiuses) peab olema kelder, kus kaks tündrit kulda. Seni välja võtmata.
Iga aasta vaadatud need müürid riigi poolt üle (vene valitsuse päevil), pole lastud kaevata. Mine tea, kellele seda kulda hoitud.
ERA II 13, 62 (49) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui mõnele unes näidatakse rahaauku ja kästakse kaevama minna, siis peab minema täiesti üksinda. Vastasel korral ei leita säält midagi.
ERA II 13, 62/3 (50) < Simuna khk., Mõisama vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Libehunt hakkab looma tagant sööma ja sööb seest õõnsaks. Pärishunt hakkab kõige ennem kõrisse kinni.
Libehunt olevat ka ikka pärishundi tõugu. Libehundistumisest ei tea midagi.
ERA II 13, 66 (54) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva ravandus tegi loomad surnust või haigest maha. Oli jälle tarku, kes vastu teatsid.
Juhani-rahval siin surnud kõik loomad ära. Suur tõmmu härg tulnud õueväravast sisse, möirand veel korra, kukkund maha ja olnudki surnud. Oleks saand veel kõrigi läbi lõigata!
ERA II 13, 71 (63) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaar joovat vett maast üles. Vahel olevat tal kohe nagu teine ots maa sees.
ERA II 13, 74/5 (67) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Simuna kiriku ehitamisest.
Simuna kirik tahetud ennem ehitada Tammiku mäele, kuid sinna pole siiski ehitet.
Pandud kivid reele, kaks musta härga rakendet ette ja lastud minema, et kuhu härjad ise jäävad seisma, sääl ongi paras paik kiriku ehitamiseks. Ja härjad jäänd sinna seisma, kus asub praegu Simuna kirik ja ammund sääl kolm korda: Simon! Simon! Simon! Sinna on ehitet kirik ja talle antud nimeks "Simuna."
Kuid see kirik pole tahtnud ikka edeneda. Kutsutud siis kõik rahvas ja õpetajad kokku ja küsitud rahvalt: "Kes tahab tulla Elmilinna võtmeid kandma?"
Isal ja emal olnud üks ainuke tütar, see ütelnud: "Mina tahan!" Vanematel olnud küll kahju oma tütrest, kuid tütar tahtnud ise häämeelega minna.
Kõik õpetajad ja rahvas olnud koos ja antud siis tüdrukule jumalaarmu ja müüritud ta elavalt kiriku altari taha, müüri sisse, sinna kus praegu on rist müüri pääl. Ja sellest ajast hakand kirik jälle edenema.
ERA II 13, 76 (71) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Pilvetükid.
Jutustaja on ise neid näind. Kui pilvetükid taevast alla langevad, siis on nagu sült, mis maa pääl ei sula.
Külmatõve haiguse puhul on antudki sisse pilvetükke. Ravanduse puhul vist ka antud. Leitud pilvetükid korjatud purgi sisse ja hoitud alal.
ERA II 13, 79 (81) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kasvaja - lepapulk tehtud kuumaks ja sellega vaotet.
ERA II 13, 80 (84) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kuu. Kui noort kuud näed esimest korda "täie kätega" ja paremalt poolt, siis see kuu on õnnelik.
ERA II 13, 82 (89) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Tammiku m. - Richard Viidebaum < Ann Veelman, 76 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Kalevipoja säng.
Mõisama külas, Madikse talu põllus olevat Kalevipoja säng. See on väike küngas, kaheltpoolt servad kõrgemad. Kui Kalevipoeg veel maad mööda ringi uidand, siis ta sääl magand.
ERA II 13, 87/8 (1) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Tartu mk. - Richard Viidebaum < Ann Kangur, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi.
Üks mees rääkind, et tema kohe näeb, kui külmtõbi eemalt tuleb, on nagu must vari.
Ja jutustaja on seda oma kõrvaga kuulnud, et külmtõbi räägib ka. Mees olnud maas külmastõves ja tema läind juhtumisi säält mööda. Siis mehe seljast tulnud alla nagu hall lind, läind jutustaja ees mööda teed ja sõimand teda: "Laku perset, sa vana lits! Ega sa mind enam kätte saa."
ERA II 13, 88 (2) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Tartu mk. - Richard Viidebaum < Ann Kangur, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi, see on üks kuri, mõni kuri inimene kiusab teist.
Kui Jakob Lill olnud külmastõves, siis külmtõbi teda kutsund: "Jakob Lill, Jakob Lill! Tule ära ega ma sulle enam kedagi ei tee." Kui mees olnud vagane, pole talle vastu rääkind ja saand niimoodi haigusest lahti.
ERA II 13, 92/3 (12) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Tartu mk. - Richard Viidebaum < Ann Kangur, 77 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mõistu metsas käidud kaevamas, et sääl pidand olema rahaauk. Muidu oleks kaevajad saandki kätte selle raha, kuid üks mees hakand seejuures vanduma ja siis pole saand. Et Rootsi kaartide järele vist käidud sääl uurimas ja kaevamas.
ERA II 13, 95 (18) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Tartu mk. - Richard Viidebaum < Ann Kangur, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Varvaste haudumine: määrida tõrvaga või värnitsaga, panna "üheksama lehti" vahele.
ERA II 13, 95 (19) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Tartu mk. - Richard Viidebaum < Ann Kangur, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Noorkuu. Kui noor kuu esimest korda paistab - raputada rahakotti, siis ei saa ta ilmaski tühjaks.
ERA II 13, 100 (4) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Tartu-Maarja khk. - Richard Viidebaum < Mihkel Kukk, 61 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2002
Varandus Peetla soos.
Rootsi sõja ajal lastud suur varandus Peetla sohu, kiviga lastud põhja. Nüüd olevat sääl kohal väljas tahutud neljakandiline kivi, nagu hauakivi, kuid ainult väike serv nähtaval.
20 aastat rootslased käind otsimas seda varandust. Ühele naisele lubatud suur tasu, kui näitab kätte selle kivi, kuid siis nad pole leidnud.
Jutustaja olevat isegi kord juhuslikult näind sääl soos niisugust tahutud kivi serva, mis paistnud sambla seest. Kui aga teinekord läind uuesti otsima, pole enam leidnud.
ERA II 13, 141/2 (1) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Simuna khk., Salla v. - Richard Viidebaum < Hans Prinken, 67 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2003
Jutustaja onu olnud Maarjas (Väike-Maarjas) ööd ja sääl räägitud, et peremees eksin õhtul oma koplilepikusse ja see lepik pole olnud kuigi suur. Sääl tulnud eksinu juure üks mees ja ütelnud: "Ma olen sinu vend, kes sind eksitab."
Mehele kuuldund see väga kummaliselt, kuna ta ise ei teadnud venna olemasolust midagi.
- "Aga sinu ema muretses mind tüdrukupõlves ja sellepärast sa minust ei tea. Vii emale pailu terviseid ja ütle, et matku ta mind maha."
Mees läind koju ja rääkind emale. Kraapind midagi leest (? - üleskirjutaja märk) ja pannud rohuaeda mulla sisse. Aga surmatunnike jõudnud kätte ja ema surnud ise ka sinnasamasse paika.
Vat nõnna on neid haldjaid, kua siis...
ERA II 13, 146 (4) < Simuna khk., Mõisamaa vanadekodu < Otepää khk., Nuustaku k. - Richard Viidebaum < Eva Karavin, 86 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
"Halli sõidab" (kui külmtõbi tuleb pääle). Kui tuli, siis (inime) hakkas värisema ja kukkus maha. Kui tõusis, sülgas, et sülgan oma tõbe välja.
ERA II 13, 147 (1) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldjad. Kui nende jälile sattuda, siis inimene eksib ära.
ERA II 13, 147 (2) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Kivirist Avanduse mõisa all. Sääl mõisas olnud vanasti kord väga kuri valitseja. Sõda juba tulnud, tema aga ikka karjund: "Kündke, kündke!" Siis üks teomees võtnud härjaikke ja löönd maha. Pärast, kui sõda mööda püstitet sinna kivirist.
ERA II 13, 148 (3) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ravanduse puhul antavat sooda ja "lõnga-eli" vett.
ERA II 13, 148 (4) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva-ravandus on olnud loomadel. Sellele pole abi saand. Kui kallale tulnud, löönd looma kohe surnuks.
ERA II 13, 148 (5) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva-ravandust saadetud hää tuulega. Jutustaja kadund isa rääkind, et üks mees saatnud jämeda õlekõrrega ja kange tuulega, tahtnud küll saata hoopis teisele, kuid läind saatja oma venna seale, vend eland saatmiskohast viis versta eemal. Siis saatja sõitnud ratsahobusega järele, kuid seegi osutund hiliseks: siga olnud juba surnud.
ERA II 13, 149 (6) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hambavalu: heinputke juurt ja toominga koori pandud pääle.
ERA II 13, 150/1 (13) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Villi puhul antavat sisse: sibulast, "lõngaeli", "kamperid".
ERA II 13, 169/70 (4) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hirlas (lapseristimise puhul) kirikust tulles pandi vaderitele soola-leiba ette, et lapsel peavad olema siis kõvad hambad. See Mensa Mardi naine pani oma vaderitele. Üks vihastand, visand vastu silmi talle soolaterad, et "Missa kunsitad!"
ERA II 13, 170 (5) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu < Simuna khk., Nadalama k. - Richard Viidebaum < Anu Õunapuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katku ajal kui söönd just parajasti tulelt võetud leiba, siis katk jätnud järele. "Tuld sööte, tuld joote," ütelnud ja läind minema.
ERA II 13, 176 (2) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Seeman, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendvat on vanasti saadetud tuulega. Eland üks vana Nõmme Mihkel, kes olnud kange saatma. Kui kange tuul olnud, siis ütelnud: "Hea kõhe tuul, nüid oleks hea lendvat saata."
ERA II 13, 178 (11) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Seeman, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katku jäljed.
Siin ligidal, minu isa põllu kohal oli kivi, kus sees olid katku jäljed. Kannad olid näha, varbaid just ei olnud.
ERA II 13, 179 (12) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Seeman, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katku vanker.
Siit natuke maad edasi tema (katku) vanker lagunend ära. Siis tõotand, et tema lapselaps ei pea ka enam siia tulema.
ERA II 13, 179 (13) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Seeman, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui suur katk olnud, siis kõik inimesed surnud ära. Olnud elus veel ainult kaks, üks siin ja teine Jõhvis ja üks valge hobune. Need kaks inimest kartnud teineteist, pole julgend kokku puutuda, et mine tea, on vaenlane.
ERA II 13, 182 (1) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Juula Kümnik, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmatõve lilled kasvavad metsas nagu heinakõrs, lutika moodi marjad külles, ise värisevad.
Külmtõbi tuleb raskest külmetamisest; see teeb siis terveks.
ERA II 13, 182/3 (2) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Juula Kümnik, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldja jäljed.
Hiieveski Kaarel läind ühel pühabehommikul kottu välja ja pannud noa tasku, va Tiina oli just õhtu mõõrind, et ei tee luuda.
Metsas laseb pikali, et magan õige natuke. Siis näind (unes), kui mõisa poolt tulnud kaks heledas riides preilit ja laulnud läbi nina. Kui tema juure saand, tõmmand pintsaku silmade päält ära ja annud kaks kärakud vastu nägu. Mees jättis luuad tegemata ja tuli punase paledega koju. Kui ta maast üles tõusnud, pole enam midagi näha olnud.
Rahvas arvasid, et haldja jälgedele oli magama heitnud.
ERA II 13, 183/4 (3) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Juula Kümnik, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haldjas.
Minu ema rääkis, et kui tema tüdruk old ja mõisas karjakorraliseks old, istund metsas kannu otsas valges riides saksa naisterahvas ja teind sukka. Tema ei ole tund, taht ligemalt vaadata. Läind ja keerand vist korraks silmi, kui oldki juba kadund. Eks see haldjas vist old.
ERA II 13, 186/7 (18) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Juula Kümnik, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Liba (libahunt) läind loomale tagant sisse.
Tema keha on venind kohe pikast-pikast ja peenest. Kui maa peal old, siis on ennast kokku tõmmand.
ERA II 13, 189 (7) < Simuna khk., Avanduse as., Avanduse vanadekodu - Richard Viidebaum < Leenu Leemits, 72 a. (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2003
Liba olnud niisugune, kes ronind loomal mööda jalgu üles ja pugend persest sisse. Eks ta võind maas või rohu sees elutseda. Ta olnud nisuke väike, pää nagu äkkepulk, aga venind suureks pikaks. Läind loomale persest sisse ja söönd sisikonna ära. Siis loom surnud maha, ega selle vastu pole olnud rohtu.
ERA II 13, 191 (1) < Simuna khk., Avanduse k., Abrami t. < Simuna khk., Koila v., Koila k. - Richard Viidebaum < Vell, 45 a. naine (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti olnud jõulu ajal õled toas. Õlgi visatud vastu lage (tüükad ees). Kui heasti lakke hakkand, siis teine aasta pidi olema hea vilja-aasta.
Esimese jõulupüha hommikul viidud loomadele kaeru.
ERA II 13, 194 (1) < Simuna khk., Avanduse k. - Richard Viidebaum < Anna Tepu, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metsavaimud eksitavad inimesi. Orgose metsas alati eksivad inimesed ära. Seal on nisukene nal'lakas koht - Laulu-lage, seal me otsisime maasikaid ja eksisime ära. Seal on nisuksed vanamoodi suitsuooned metsa ääres.
Seal lagedal ikke eksivad, nagu inimese silmad ära peidab kohe.
Peab lugema issameiet, siis saab jälle õigele teele välja.
ERA II 13, 195 (2) < Simuna khk., Avanduse k. - Richard Viidebaum < Anna Tepu, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metsavaim või viirastus.
Käru metsas jutustaja ise läind kohe keskpäeval ja päikese paistes, kui korraga näind, et tema ees läheb suur ja imelik loom, sarved pääs ja saba taga, kuid jälgi tast ei jää. Kui saand natuke ligemale hõisand (argust pole tal olnud): "Kas sa seisad paigal!" Siis hüpand üle kraavi ja kadund see imelik loom.
Eks ta olnud mõni metsavaim või viirastus või mis viirastus see silma ees oli. Ma ei oska seda lähemalt seletada. Oli punase-valge kirju, lehma moodi, suur saba ja suured-suured sarved. Sarved kohe abaluude peal, kaela nagu põlnudki.
ERA II 13, 207/8 (18) < Simuna khk., Avanduse k. - Richard Viidebaum < Anna Tepu, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendav löönd läbi. Nii olevat üks mees rääkind alles nüüd hiljuti. (Lendav: lendva.) Jutustaja eland ise kord ühe lendvategijaga ühe koja pääl. Kui see kord kõrtsis ühe mehega riidu läind, siis koju tulles saatnud oma vastasele lendvat. Kui toast tulnud välja, siis olnud tal nagu kolm tulesütt suus. Läind ukse pääle ja puhund sääl sädemeid suust välja.
Pärast olnud kuulda, et vastase hobune olnud haige.
ERA II 13, 215 (1) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Seina sees tiksuvad seina maaljad. Kui sinna kohta vastu seina koputada, siis kaob ära.
ERA II 13, 215 (2) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tarbepuud lastakse põhja poole maha, põletispuud aga lõuna poole, et siis on pehmemad ja põlevad paremini.
Nendel (hiidlastel) on see taba kohe.
ERA II 13, 216 (3) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised vehklevad.
ERA II 13, 216 (4) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaar. Vanasti oli suur veeuputus, siis tuli vikerkaar selleks märgiks, et enam ei pea tulema üldist veeuputust.
ERA II 13, 216 (5) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui kõuevihma tuleb, siis viiakse raudriistad (raud ja teras) inimestest eemale, ja puu alla ei tohi ka minna.
ERA II 13, 217/8 (8) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmking.
Kui siga toob põrsad ja lehm toob vasika, siis võõrast juurde ei lasta. Kui võõras käib ja mõni selle järele ära sureb, öeldakse: "Vat see inime oli külmking, vat nõidus ära."
"Näe, eks ole see kuradi külmking, tema paha silm see tegi haigeks."
ERA II 13, 219 (11) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Viluhaigus.
Nemad räägivad, et viluhaigus tuleb sellest, et inimene on nii palju külmetand.
ERA II 13, 220 (15) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui talvel metsa ära eksid, pane pahema käe kinnas paremasse ja parema käe kinnas pahemasse kätte.
Kui suvel, siis tuleb vahetada päälmine riie alumiseks ja alumine päälmiseks.
ERA II 13, 221 (19) < Simuna khk. < Hiiumaa - Richard Viidebaum < Madis Mundi, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kotu-vaim elab kaevus, muretseb hääd vett.
ERA II 13, 222 (1) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Jaagu t. < Torma khk., Rääbise v. - Richard Viidebaum < Tombergi eit ja taat, u. 70 a. (1929) Sisestas Tatjana Okuneva 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised. Taevas vehkleb, kes teab, kas see on just see virmaline, Lapimaa rahvale näidatakse valgust.
Kui taevas vehkleb, tuleb teisi ilmasi ja vihmasadu, talvel külma.
ERA II 13, 223 (4) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Jaagu t. < Torma khk., Rääbise v. - Richard Viidebaum < Tombergi eit ja taat, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kes ukse päält vett viskab (ei viitsi kaugemale minna), sel hakkab lendva ravandus käima.
ERA II 13, 223 (5) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Jaagu t. < Torma khk., Rääbise v. - Richard Viidebaum < Tombergi eit ja taat, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuulepesade vett tarvitet vist tedretähtede pesemiseks.
ERA II 13, 223 (7) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Jaagu t. < Torma khk., Rääbise v. - Richard Viidebaum < Tombergi eit ja taat, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mõni sülitavat enne, kui maha istub.
ERA II 13, 226/7 (23) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Jaagu t. < Torma khk., Rääbise v. - Richard Viidebaum < Tombergi eit ja taat, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi.
Siit-eide ema olnud ka külmastõves. Öösi tulnud tõbi pääle ja siis värisend ja rabelend, mis hirmus. Ehmatamisest tulnud. Olnud heina-ajal üksinda kodus, keegi kõbistand öösi ukse taga ja sellest ta ehmatand.
Kust antud sisse, siis saand terveks.
Ühes mõisas olnud noorhärra ka niimoodi haige ja kui tüdruku kust talle salaja sisse antud, saand kohe terveks.
ERA II 13, 227 (24) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Jaagu t. < Torma khk., Rääbise v. - Richard Viidebaum < Tombergi eit ja taat, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mõnele antud külmatõve puhul sisse (muidugi salaja, haige teadmata) musta lehma kust.
ERA II 13, 234/5 (4) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k. - Richard Viidebaum < J. Lents, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kalevipojad.
Vanasti Kalevipojad käind läbi Peipsi Pihkvas veskit ehitamas.
Jutustaja tahtnud minna Viitna (? - üleskirjutaja märk) laadale ja oodand Tapal sõitu, sääl saand kokku tuttavate vanameestega, kes kõnelend, et Kalevipoeg ehitand sinna Tapa lähedale ühe mäe.
"Tapalt hakkab minema nisuke mägi, läheb vist üle kümne versta, tee läheb piki mäge ja ümberringi on soo."
Vanad mehed siis jutustand, et Kalevipoeg sinna teind selle mäe. Tal olnud korraga ehitusel kaks veskit, üks siinpool, teine Pihkvas, ja käind ühtelugu kahtevahet. Et soost olnud tülikas läbi minna, ehitand siit kõrge tee läbi.
"Aga see on tore mägi seal, umbes l½ versta vaksalist, kahel pool on männiraba."
Kui Kalevipoeg Peipsi järvest läbi läind Pihkva veskit ehitama, siis ta peksnud vastaseid, kes tulnud teda kiusama, lapiti laudadega ja peksnud kõik lauad katki.
Siil siis põõsast õpetand: "Peksa servi laudadega." Kalevipoeg peksnud servi laudadega ja saand niimoodi vastastest võitu.
ERA II 13, 239 (13) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k. - Richard Viidebaum < J. Lents, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
See ravandus võib tulihänd olla, kes läheb et sädemed taga. Kättemaksuks saatsid üksteisele, võttis loomad või inimesed maha.
ERA II 13, 241 (19) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k. - Richard Viidebaum < J. Lents, 78 a. (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2003
Libedat hunti vanasti ikka räägitud.
Kord hobune olnud koplis selili maas ja ise hirnund ja kisendand. Mees läind sinna, löönd hobusele jalaga vastu külge. Vat siis kirju hunt tulnud hobuse persest välja, läind üle aia. See olnudki see "libehunt". Et läind hobusele sisse ja söönd sisikonna ära.
ERA II 13, 245 (7) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Oja t. - Richard Viidebaum < Gustav Laur, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katk.
Simuna ligidal on Katku küla. Sääl läind katku ratas katki, nagu vanad inimesed rääkind.
Kuid see võivat olla ka ainult "rahva tühi möga".
ERA II 13, 245/6 (8) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Oja t. - Richard Viidebaum < Gustav Laur, 87 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Simuna lähedal on üks kivist post, mille jala sees olevat auk. Sinna auku tulevat midagi kallata kuival suvel (aga mida, seda ei tea), siis tõmbavat see post pikse pilvi ligi.
ERA II 13, 246 (9) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Oja t. - Richard Viidebaum < Gustav Laur, 87 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Kivirist Avanduse mõisa väljal.
Kui venelased ja rootslased sõdind, siis kestnud segaduste aeg seitse aastat ja venelased käind meie maad ühtelugu röövimas. Kui nad kord jälle tulnud, tahtnud üks Avanduse töömees härgadega metsa põgeneda, kuid opman pole lasknud. Teomees löönd opmani härja ikkega maha ja põgenend ikkagi metsa.
Pärast rahulikumate aegade tulles püstitet opmanile sinna paika kivist rist, mis veel praegugi püsti.
ERA II 13, 247 (11) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Oja t. - Richard Viidebaum < Gustav Laur, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metsahaldjas pidi eksitama inimesi metsa. Siis tuli püksid või ka pintsak keerata teisipidi.
ERA II 13, 247 (12) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Oja t. - Richard Viidebaum < Gustav Laur, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vees olnud veehaldjad.
ERA II 13, 248 (14) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Oja t. - Richard Viidebaum < Gustav Laur, 87 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libehunt läind hobusele tagant sisse ja söönd sisikonna ära. Kes teab, kas teda oli või ei old, aga hakkasid korra mögama niimoodi.
ERA II 13, 248 (15) < Simuna khk., Avanduse v., Hirla k., Oja t. - Richard Viidebaum < Gustav Laur, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui mõni külmastõves haige olnud, siis pandud lauda ukse alla maha ja aetud lambad üle, et siis pidand külmasttõvest lahti saama.
ERA II 13, 255 (1) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Äntu (mõisa) maal olevat Ukurimägi. Vana jutu järele peab sääl mäe ääres olema tünn kulda.
ERA II 13, 256/7 (4) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katk.
Kui vanasti ikke katkud old... Katk sõitnud mööda maandid ja Avanduse küla lähedal läind tal vankri ratas katki. Siis üteld, et tema lapselapski ei pea enam sinna tulema.
Avanduse külas pidand ühes kivis olema katku jälg.
ERA II 13, 257 (5) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kes külmastõves olnud, see pandud ahju ja süüdatud siis õled ahju suu all põlema (kuid ikka nii, et haiget mitte ära põletada). Külmtõbi tulnud külmetamisest.
ERA II 13, 258/9 (12) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva-ravandus olevat see, mis tuulega saadetud.
"Na rääkisid ikke, et ühekorra old hia tuul ja teine mees üteld teisele, et täna hia tuul, täna oleks hia ravandust saata."
ERA II 13, 259/60 (14) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Simuna kirik.
Simuna kirik tahetud ennem ehitada Avanduse küla väljale, sääl olevat veel praegui näha kiriku ase. Kui sellepärast pole ehitusest midagi välja tulnud, et kõik mis päeval tehtud, see öösi lõhutud ära. Siis lastud härjad minema ja kuhu nad seisma jäänd, sinna ehitet praegune kirik.
Simuna kirikumõisa ees olevat allikas ja selle pääl kelder. See allikas minevat Tartu Emajõkke kinni.
ERA II 13, 263 (22) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkid olnud vahel vee pääl ja kutsund inimesi sisse.
ERA II 13, 265/6 (33) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanainimeste jutu järele olevat Rakvere mäes rahaauk. Iga jaanipäeva öösi peab sääl kuivatatama raha.
Kui see kuivatamise jutt olevat arvatavasti tühine, sest vanasti paberraha ei olnud ja metalli polevat ju vaja kuivatada.
ERA II 13, 266 (34) < Simuna khk., Kurtna k., Separahva t. - Richard Viidebaum < Liisu Lepp, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjad eland vees.
ERA II 13, 269 (4) < Simuna khk., Nadalama k., Hansurahva t. - Richard Viidebaum < Tõnu Veenik, s. 1842 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjad eksitavad inimesi.
ERA II 13, 269 (8) < Simuna khk., Nadalama k., Hansurahva t. - Richard Viidebaum < Tõnu Veenik , s. 1842 (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Okaspuud raiutakse noorel kuul ja lehtpuud vanal kuul, "sest on suur pära". Ja põhja poole tuleb maha lasta.
ERA II 13, 272 (16) < Simuna khk., Nadalama k., Hansurahva t. - Richard Viidebaum < Tõnu Veenik, s. 1842 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ravandus - seda peeti ka kurjast.
ERA II 13, 272 (17) < Simuna khk., Nadalama k., Hansurahva t. - Richard Viidebaum < Tõnu Veenik, s. 1842 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva olnud see, mis tapnud kohe kauge maa pääle. Jutustajal omal olnud 2-aastane sõnn. Õhtul olnud alles päris terve ja söönd, hommikus aga juba valmis (=surnud). Kurgu alt olnud lendva sisse läind ja kubemest välja tulnud. Auk olnud selgesti näha.
ERA II 13, 272 (18) < Simuna khk., Nadalama k., Hansurahva t. - Richard Viidebaum < Tõnu Veenik, s. 1842 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ravanduse vastu antud sisse püssirohtu ja piiritust.
ERA II 13, 273 (20) < Simuna khk., Nadalama k., Hansurahva t. - Richard Viidebaum < Tõnu Veenik, s. 1842 (1929) Sisestas Jana Kuningas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised e. põhjavalgus tähendavat kuiva.
ERA II 13, 274 (3) < Simuna khk., Nadalama k., Virgu t. < Väike-Maarja khk., Mõisamaa k. - Richard Viidebaum < Juuli Tombach, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui sügelisi on, siis viheldakse üheksat seltsi okstest tehtud vihaga.
ERA II 13, 275 (5) < Simuna khk., Nadalama k., Virgu t. < Väike-Maarja khk., Mõisamaa k. - Richard Viidebaum < Juuli Tombach, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ravandus. 9 tikku looma nina all põlema tõmmata; püssirohtu põlema süüdata, et loom ehmataks.
ERA II 13, 282 (13) < Simuna khk., Liinemõisa m. < Väike-Maarja khk., Äntu k. - Richard Viidebaum < naisinformant (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Täht langeb - mis sel puhul mõtled, läheb täide; ka - inimene sureb.
ERA II 13, 282 (14) < Simuna khk., Liinemõisa m. < Väike-Maarja khk., Äntu k. - Richard Viidebaum < naisinformant (1929) Sisestas Julia Skripkina 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised vehklevad - see olevat Põhjamaa rahva päike. Siis neil päevaeg , kui virmalised vehklevad.
ERA II 13, 288 (1) < Simuna khk., Määri m. < Simuna khk., Salla v. - Richard Viidebaum < Mees, 67 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti haldjad teind metsas häält ja eksitand inimesi ära. Siis pidand palvet lugema ja riided teisipidi keerama.
ERA II 13, 289/90 (5) < Simuna khk., Määri m. < Simuna khk., Salla v. - Richard Viidebaum < Mees, 67 a. (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kord karu käind kaeras. Mehed läind ööseks hakkjala alla valvama, et hirmutavad, kui karu peaks tulema. Karu aga tulnud ja viind mehed ühes hakkjalaga metsa.
ERA II 13, 292 (1) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Teebe-eit, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjad eksitavat inimesi metsa. Kui tema üle tee läheb, siis eksib ära.
ERA II 13, 292 (2) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Teebe-eit, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Siin lähedal Kissa kuusikus on veel "hilja aja eest" halgjat nähtud. Olnud nagu hall naisterahvas ja istund kivi otsas.
Kui sinna metsa vahele magama jääda, aetavat üles. Üks mees jäänd kunagi, kaks valges riides mampslid tulnud ja ajand ära.
Mõnikord nähtud sääl metsa vahel halgjaid tantsimas.
ERA II 13, 294 (7) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Teebe-eit, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva-rabadus - selle vastu pole olnudki rohtu. Üldse olevat lendva-rabadus kangemat sorti rabadus, "mis kohe läbi lööb".
ERA II 13, 297/8 (1) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjas.
Määri Jüri on magand Määri kuusiku vahel. Siis näind, et tema juure tulnud naisterahvas, õletuust käes, ja ütelnud: "Mine ära siit, me hakkame tuld tegema!"
Jüri tõmmand krae üle pää ja magand edasi. Kuid teist korda jälle aetud ära.
Mine tea, mis loom see olnud, kas olnud halgjas või.
ERA II 13, 298/9 (5) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Jooksvarohtud ehk sassaparillad. Need kasvavad ravas, valged õied ja peenikesed lehed. Keedetakse kõige täiega (juured, lehed ja vars) ja juuakse seda vedelikku. Kui palju võtta, teeb joobnuks ja võib isegi tappa.
ERA II 13, 299 (6) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Palderjan on see mis rahustab, kui inime ei saa magada.
ERA II 13, 299 (8) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Hambavalu - ühel aitab üks rohi, teisel teine. Pannakse valutavale hambale pääle silgupäid, tubakat, nelgieli ja lastakse kuppu.
ERA II 13, 300 (10) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui on maast hingand, siis selle vastu aitavad jälle maaviha rohud, mis kasvavad ahervartel (olevat väändelised kasvud).
ERA II 13, 300 (11) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi olnud nisuke, et inime ronind kohe mööda seina, kui teisi pole olnud nägemas (Lähemalt ei tea, kuna ise pole näind).
ERA II 13, 300 (12) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Haudumine. Kui varbad suvel ära hauduvad, pannakse vahele üheksama lehti (taim mis olevat 99 haiguse vastu; "Kaunis kõrge, purikas läheb ülesse, all lehed").
ERA II 13, 303 (25) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ohatus olevat maast hingand või maast hakand; arstitakse maarohtudega.
ERA II 13, 304 (28) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Pist. 1. Kolm kinganõela kapa põhja püsti ja säält päält juua. 2. Rehetoa seina vahelt võtta üheksa rukkiiva ja ära süüa. 3. Valget klaasi sisse süüa (peenendatult).
ERA II 13, 305 (30) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuulepesa. Kui tüdruk hullab poistega ega ole viga kedagi, aga kui keegi siis tuulepesaga saab salaja 3 korda lüüa, siis on kohe rapsakas külles ja jääb raskest.
ERA II 13, 305 (31) < Simuna khk., Kissa k. - Richard Viidebaum < Leenu Rähn, 64 a., Liisu Vilkes, 67 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Olnud rabadus ja lendav rabadus; viimane tulnud tuulest.
ERA II 13, 311 (1) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2003
Katku küla (praeguse Avanduse) nimi tulnud sellest, et siin on kord suure katku ajal kõik inimesed ära surnud.
ERA II 13, 311/2 (2) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2003
Simuna aleviku ja Avanduse küla vahel (teest natuke kõrval) seisab üks kivi sammas. Objekt on kuulnud, et see pandud sinna ühe Rootsi kindrali mälestuseks, kes kunagi siit läbi läind. Kuid sedasama sammast nimetatavat ka maa looduse sambaks ja maa nabaks.
ERA II 13, 316 (8) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva. Kui kevadel enne sõnnikuvedu panna lehma nina alla maa sisse... (? - eksikombel on aga just see peidetav ese jäänd kuidagimoodi kirja panemata) nii sügavale, et sõnni/ku/veoga ei tule välja. Siis loomad ei jää haigeks ja nõiad ega vigurimehed ei tee enam midagi.
ERA II 13, 318 (17) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Nari.
Kui nari on käes, siis esimene tütar närigu. Siis talt küsitakse: "Mis sa närid?" Ta peab vastama: "Nari närin." Nii on tehtud ja on aidand.
ERA II 13, 320 (21) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sügelised. Näsiniinepuu koori tuleb hapupiima sees leotada ja sellega määrida. Et nad hästi välja tuleksid, peab enne sisse võtma herneiva suuruse tüki salmiaaku. Siis peab määrima nimetatud keedisega ja lõpuks vihtlema.
ERA II 13, 320 (22) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Närvivapustus (kui käed või jalad või kogu keha hakkab kestvalt värisema). Selle vastu olevat rohtu ka, mida saavat hankida kevadel. "Loomade küllest saab võetud ja taimerohud hulka segatud. Muuseas kärnkonna verd ja inimese oma küllest ka verd." (Jutustaja olevat isegi selle vastu annud, kuid ei taha kõike täpselt ära rääkida.)
ERA II 13, 322 (29) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ohatuse puhul arstitakse maavitsa veega.
ERA II 13, 322/3 (30) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jooksvahaiguse puhul võetakse sassabarilla vett, mis on aga õige kange. Võib võtta üks napsiklaasitäis iga söögi alla, kuid mitte rohkem.
ERA II 13, 323 (32) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi tulevat külmetamisest ja ehmatamisest. Siis inimene hakkab värisema.
Jutustaja on näind ise üht niisugust haiget. Magand kuumas ahjus terve öö ja pärast antud sassabarillasid sisse.
ERA II 13, 324 (34) < Simuna khk., Avanduse as. < Simuna khk., Rohu m. - Richard Viidebaum < Aleksander Klein, 79 a., rätsep (1929) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmaline vehkleb; põhja virvelane.
ERA II 13, 326 (3) < Simuna khk., Laekvere k., Korjuse s. - Richard Viidebaum < Korjuse eit, u. 70 a., taat, 79 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Luusaare küngas olevat Muuga metsas. Vanasti sõdade ajal põgenend sinna inimesi ja eland sääl soo sees.
ERA II 13, 327 (8) < Simuna khk., Laekvere k., Korjuse s. - Richard Viidebaum < Korjuse eit, u. 70 a., taat, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjas on metsas; halgja jälgede pääle inimene eksib ää.
ERA II 13, 327/8 (9) < Simuna khk., Laekvere k., Korjuse s. - Richard Viidebaum < Korjuse eit, u. 70 a., taat, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Pritsu isa eksind kord metsa. Kui keerand sukad teisipidi, siis pääsnud välja.
ERA II 13, 329 (16) < Simuna khk., Laekvere k., Korjuse s. - Richard Viidebaum < Korjuse eit, u. 70 a., taat, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libehunt - ikke niisama metsahunt, loodud kohe, aga pisikene old. Pugend loomale persest sisse ja hakand sööma, vahel pärasoole välja kiskund.
ERA II 13, 331 (1) < Simuna khk., Laekvere as. < Simuna khk., Vassivere k. - Richard Viidebaum < Miller, naine (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjas.
Üks naine olnud metsas ja eksind ära. Kaua-kaua ta hulkund sihitult ringi, kuid pole leidnud teed, mis viiks metsast välja. Siis tulnud korraga ta juure valges riides naine, korv käes, ja küsind: "Kus te tahate minna?" Eksinu ütelnud, kuhu ta soovib, ja võõras juhtind ta õigele teele. Õige tee olnud säälsamas ligidal. Kui saand vaevalt selja pöörata, nii olnud valges riides naine kadund. Mis see muud olnud kui halgjas.
ERA II 13, 332 (2) < Simuna khk., Laekvere as. < Simuna khk., Vassivere k. - Richard Viidebaum < Miller, naine (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjas.
Jutustaja ise olnud metsas marjul, märgand eemal valges riides naisterahvast. Päris selgesti olnud näha: valged riided seljas, kaks letti (patsi), suured jämedad, üks ees, teine taga. Seisatund ja hakand lähemalt silmitsema. Näind, et ta nagu toetund puu najale ja olnudki korraga kadund. Küll otsind ja vaadand - midagi pole enam olnud.
ERA II 13, 333 (4) < Simuna khk., Laekvere as. < Simuna khk., Vassivere k. - Richard Viidebaum < Miller, naine (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Muuga mõisa lähedal metsas on Luussaare küngas, kus kunagi ära tapetud seitse kihelkonda (seitsme kihelk. Elanikud). Nad olnud sinna sõja ajal rüüstajate eest varjule põgenende. Ja keegi vana Needo juhatand rüüstajad sinna.
Kunagi olnud sääl künkal üks inimese kont, mis ajand vahtu välja ja karjund: Umbluu! Umbluu!
ERA II 13, 338 (8) < Simuna khk., Paasvere k., Leenmanni t. - Richard Viidebaum < Juhan Kristman, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshaldja jälgede pääle sattudes inimene eksib ära.
Et õigele teele saada, pannakse jalanõud tagaspidi jalga.
ERA II 13, 340 (15) < Simuna khk., Paasvere k., Leenmanni t. - Richard Viidebaum < Juhan Kristman, 68 a. (1929) Sisestas, parandas ja kontrollis Mare Kalda
Veneveres, Luusikul olevat Kalevipoja luisukivi.
ERA II 13, 340 (16) < Simuna khk., Paasvere k., Leenmanni t. - Richard Viidebaum < Juhan Kristman, 68 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muuga mõisa pargis kasvab kaks suurt pärna. Vanad inimesed on kõnelend, et kumbagi alla olevat maetud üks rootsi ohvitser.
ERA II 13, 340 (17) < Simuna khk., Paasvere k., Leenmanni t. - Richard Viidebaum < Juhan Kristman, 68 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libehundid - need olnud hundistund inimesed. Nõiduse teel nad moondand endid hundiks. Muidu olnud nad välimuselt päris hundi moodi, ainult natuke alandlikumad.
Nõiduse teel võind libehunt ka uuesti inimeseks moonduda.
ERA II 13, 340/1 (18) < Simuna khk., Paasvere k., Leenmanni t. - Richard Viidebaum < Juhan Kristman, 68 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks libehunt läind heinaliste juure ja vahtind väga haleda näoga. Mees ulatand talle noa otsast leiba. Kuid libehunt sähmand leivatüki ühes noaga ja joosnud metsa. Siis see leiva andmine ongi nõiduse kaotand ja päästnud selle jälle nõidusest lahti.
Mees läind kord linna, näind sääl oma noa, mis hunt ära viind, poes rippumas ja hakand kaupmehelt pärima, kust nuga sinna saand. Kaupmees siis seletand, et tema olnudki libehunt.
ERA II 13, 354/5 (11) < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Jaan Koulen, 29 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Parun Kabelimäel lapsi hirmutamas.
Olgu Kabelimäe kohta seletuseks öeldud, et sinna on vanasti ja vist veel paarikümne aasta eest maetud, muidugi mõisnikusoost surnuid. Kabelimägi on väike mäeküngas, mille pääl on olnud vanasti rist. Praegu pole sääl midagi näha. Uksed on sisse läind alt. Välimuselt siis umbes nii:/joonis/Kui jutustaja olnud 6-7 aastane, olnud ta kord ühel suvisel päeval Kabelimäel korjamas valgeid härjabeid. Tema ise, Karugu Karla, Madi Jaan ja teisigi, kõik 6-7 aast. lapsed.
Korraga lapsed näind, et vana parun (kes olnud surnud) ilmund valges riides nende keske.e. Kõik hirmund koledasti ära. Jutustaja ise tahtnud mõisa poole plagada, kuid pole muidu saand, kui pidand tulema parunist mööda. Katsund siis ettevaatlikult eemale hiilida, kergitand parunile mütsi ja ütelnud: "Tere!" (et ta siis ehk pole nii hirmus kuri). Kuid nii kui ta selle sõna öelnud, nii olnud vana parun kadund, pole näha olnud muud kui sinist suitsu.Aga siis nad tulnud säält kõik mõisa poole ikka hää kõba leiliga.
Aga siis nad tulnud säält kõik mõisa poole ikka hää kõva leiliga.
ERA II 13, 357 (13) < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Jaan Koulen, 29 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Sama Kabelimäe lähedal Kabeli küüni juures käind üks mees ikka jäneseid piilumas talveõhtuti. Ühel õhtul olnud ta sääl jälle valvamas ja olnud väga selge ja kuuvalge öö. Suur valge kass hakand Kabelimäelt küüni poole tulema. Aga kui poolele teele saand, kadund korraga ära - ja üks must loom läind Kabelimäe poole tagasi.
ERA II 13, 364 (6) < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Juhan Koulen, 66 a. (1929) Sisestas Heidi Aadma, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuuliis või tuulispask.
Kord tulnud kange tuuleiis ja tahtnud kõik heinanukud ära viia. Mehed lasknud kõhuli pääle, et seda takistada, kuid tuul olnud nii kange, et tõstnud inimesedki paar sülda maast üles ja lasknud siis jälle maha.
ERA II 13, 365 (8) < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Juhan Koulen, 66 a. (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Uueaasta öösi toodud õled tuppa. Vanasti muidugi. Praegu see komme juba ununend.
ERA II 13, 368 (1) < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Miina Koulen, 62 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libehunt ja pärishunt - neil ikka olevat vahe ka, kuid objekt seda ei tea seletada.
ERA II 13, 377 (11) < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. < Peetri khk. - Richard Viidebaum < Ants Hasen, 68 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunti jutustaja on ise näind. Ta olevat sileda karvaga, kõrvad ludus pää küljes nagu jänesel. Olevat peaaegu noore koera suurune, talvel punakas, suvel sinihall.
Üldse olevat libahunt või liba ikka hundist sündind, nagu iga teinegi hunt, kuid nad olevat siiski nii isemoodi, olevat ülevõsade hundid, nagu kasulaps poisil ja tüdrukul.
ERA II 13, 383/5 (2) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga m. < Simuna khk., Kellavere k. - Richard Viidebaum < Miina Melesk, 73 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Luussaare küngas.
Luussaare künkal on vanal ajal maha tapetud seitse kihelkonda.
Küngas olevat pehme soo sees ja sinna läheb ainult üks tee koht. Ennevanasti läind sinna pakkudest tee.
Vana Küiska Madi isa leind säält künkalt ankru viina. Loom astund otsa ja hakand kaapima, ja tulnudki välja ankur viina.
Maa on sääl künkline. Konta on välja tulnud. Kõik kasvab sääl väga hästi ja lopsakalt. Putked on kui teivad, puud nii jämedad, et ei saa lõigata.
Seitsme kihelkonna rahvas on sõja ajal sinna varjule läind. Kuid üks tüdruk viind röövijad sinna ja need on siis kõik armutult maha tapnud. Tüdruk on ise üks vanatüdruk Needa. Olnud parsil puude taga. Röövlid tulnud tuppa, vaadand ringi. Pole leidnud midagi ja ütelnud: Neetu! Kuid tüdruk saand nende sõnast valesti aru ja hüüdnud kohe: Ärge mind tapke, ma annan kõik üles!
Ja siis juhtindki see tüdruk need röövikud sinna rahuliste inimeste pääle.
Luussaare on siit 7-8 versta eemal, igavese soo sees. Teadmata inimene ei oska sinna minna. Ringi on nagu lage väli (lage soo). Ainult kuiva ajaga sinna pääsebki.
Sääl künkal kasvab enamasti niinepuid, aga kuuski, kaski ja pajusid ka. Sääl on rohuaia puid, ja kena kodune tunne on sääl olla. Kohati on orgline ja aukline. Pähklipuid on sääl ka.
Kõrvalt täiendatakse: on nagu ristideta surnuaed, künkline; pilliroog kasvab üle inimese pää.
Nüüd on puud maha võetud ja saar heinamaana kasutetav.
ERA II 13, 386 (3) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga m. < Simuna khk., Kellavere k. - Richard Viidebaum < Miina Melesk, 73 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Vaimud Muuga mõisas.
Siin Muuga mõisas nähtud endisel ajal vahel "vaimusi". See olnud vanas mõisas. Kord valitseja hakand õhtul pimedas härra juure minema. Läind pimedas mööda karidori käsikaudu ja koledasti ehmatand - et siga tulnud vastu. Aga olnud püsti kahe jala pääl nagu inimenegi.
ERA II 13, 386 (4) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga m. < Simuna khk., Kellavere k. - Richard Viidebaum < Miina Melesk, 73 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Kord samas mõisas valitseja kuulnud, et tema toa pääl nagu palka hakatud maha murdma, olnud kuulda suurt kolinat ja mürinat ja palju rahvast olnud seda kuulmas. Mindud üles vaatama - mitte kedagi. Kui läind alla, jälle kolistatud. Läind teist korda üles, ikka mitte kedagi. Ainult kass magand korstna kõrval.
ERA II 13, 389/90 (15) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga m. < Simuna khk., Kellavere k. - Richard Viidebaum < Miina Melesk, 73 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Siin Muuga mõisas üks endine tüdruk näind ka kunagi vaime. Tema olnud oma toas ja kuulnud köögist kolistamist. Läind vaatama. Vaadand ukse vahelt. Vanad mõisapreilid (kes tõeliselt olnud surnud ja maha maetud) olnud sääl mitmekesi koos ja kloppind koogitainast. Tüdrukule nad ütelnud: Maie, ära sina nüüd vahi, nüüd pole sinu aeg.
ERA II 13, 391 (1) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muuga mõisa lähedal on väike küngas, kus asub veski. Praegu nimetatavat seda Veskimägi, kuid ennem olnud Linnamägi.
ERA II 13, 391/3 (2) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Luussaare küngas.
Vanasti olnud seitse aastat sõda. Siis rahvas põgenend sinna künkale, mis on soo sees. Ennem paistis see üle soo nagu rohuaia salk. Suuremalt osalt on sääl haavad.
Sääl olnud seitsme kihelkonna rahvas. Puu sild olnud alla tehtud (et pehmest ravast üle minna). See tee koht olevat veel praegugi näha ja tunda: kõvem kui mujal ümberkaudu, ja männid kasvamas mõlemal pool teed. Eemal on lage.
Aga üks lits annud üles.
Soldatid olnud otsimas ja rüüstamas. Üks lits olnud pugend õlekubude alla. Soldatid pole midagi leind ja ütelnud: Neetu! Aga siis tüdruk tulnud välja: Kuda sa tead, et mu nimi Needu on?
Vat siis see Needu viind nad sinna. Aga ta ise tapetud kõige enne ja siis need rahvas.
Pääluud on sääl künkal pärast ümisend.
Ennem oli see saar metsas ja siis oli sääl palju kitsi ja põdrasid. Nüüd on mets maha võetud.
Õieti koosneb Luussaare kolmest vähemast kunkast: Aavasaare, Luussaare, Sikussaare. Vahekohtades on nõgud, mis käivad jäärakudi.
Kord üks mees näind sääl pääluud ja löönd seda jalaga. Kuid öösi näind ta unes, et üks võõras mees tulnud ta juure ja ütelnud: Miks sa mind lõid?
ERA II 13, 394/5 (4) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katla-auk.
Roela ravas on Katla-auk. Rava sees on kõvem koht, auk keskel ja paekilde täis. Tunamullu üks mees käis seda kohta vaatamas ja kiitis väga ilusaks. Keegi on enese sinna ära poond.
Vana jutu järele olnud sääl suur rahakatel. Tahetud kolme venna verd, et siis katel tuleb välja. Aga siis peab sellest rahast antama ka kõigile vaestele.
Tapetud siis kolm kukke ära ja mindud kaevama. Katel tulnud välja. Olnud juba kätte saamas. Palk pandud sangadest läbi. Aga noorem vend ütelnud: "Noh, mis me siit teistele anname, see kulub meile endilegi ära." Kohe palk läind katki ja katel kukkund kolisedes auku tagasi ega ole teda keegi saand enam kätte.
ERA II 13, 395/7 (5) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahakasti leidmisest.
Tallinna kõrval see kuski olnud, sääl Harjumaal, ühe kõrsi lähedal.
Ühel päeval tulnud 2 meest punaselaugu hobusega sinna ja maksnud peremehele või kõrtsmikule 100 rubla, et ta lubaks neid oma maa sees kaevata, kuna vanade kirjade järele olevat sinna midagi peidetud.
Käind nad esiti mööda põldu ja kaevand mitmest kohast, kuid pole leidnud midagi. Peremees vaadand esiti juures ka, aga pärast läind eemale, et minul ikka raha käes ja pole enam minu mure, kas leiavad midagi või ei leia.
Kui ta aga tüki aja pärast läind uuesti vaatama neid kaevureid, olnud nad juba kadund. Kuid üks kivi trepp olnud ära lõhutud ja sääl olnud selgesti näha, et selle alt välja võetud üks kaunis suur kandiline kast ja ära viidud. Vat siis olnud kõrtsmikul asi selge küll, et ennem nad kaevasid lihtsalt moodi pärast ja ei tahnud peremehe nähes kasti välja võtta. Nüüd olnud kahju küll, et ise trepist üle käind ja ei teagi, mis sääl all; tulevad teised võhivõõrad inimesed ja muudkui viivad rahakasti ära. Siis arvatud, et küllap mehed olid vist Rootsist leidnud vanu kirju, mille põhjal nad selle rahakasti asukoha täpselt ära teadsid.
ERA II 13, 397/8 (6) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgja ketikõlin.
Jutustaja vanamees ise olnud terve perega Ädiveres heinamaal. Päris päeva ajal, suur kari inimesi koos. Jutustaja ise läind parajasti heinaseljatäiega, kui kuuldund maa seest nagu keti kõlin (Nüüd kõnelevad teised kuuljad ka vahele).
- Kohe selgesti oli kuulda, oli, mis viirastes ta oli.
- Räägivad, et halgjad vahel viivad...
- Väga selgesti oli kuulda - nagu 10-15 ketti oleks olnud hunikus kohe.
- See oli ikke halja ketikõlin, mis ta muud oli...
- See on ilus lage aruheinama. Pärast otsisime kõik läbi, aga mitte rõngastki ei leidnud. Kohe tõesti ja väga selgesti kuulsin, kõik kuulsid, aga ei näind mitte midagi.
- Üks viirastus ikke oli, kes seda helinad tegi. Päris päev-ajal oli, selge päevapaiste...
- See oli ikke halgja ketikõlin. Oli kuulda, nagu oleks läind sügavamale.
- Aga maa sees ketid - ega need helise?
ERA II 13, 399 (8) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hõbedaleid Peipsi äärest.
Üks Avinurme mees, Oskar Velt Tammispää külast on Peipsi äärest leidnud palju vanaegset hõberaha. Päris järve äärest leidnud, nagu järv oleks uhtund välja. Olnud nii õhukesed nagu lutikad, väiksed räätsikud. Hommuti käind korjamas, mitu päeva vist kohe.
Rahade hulgas olnud ka pärlid (küllap vist helmi). Kuhu see leitud raha saand, sellest ei tea. Leid olnud üsna hiljuti.
ERA II 13, 400 (10) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Luussaare künka äärest on leitud ankur viina.
Siit mõisa nuumkari käind sääl; üks härg astund jalaga ankrule augu sisse. Kuid viin olnud sees veel päris hää. Ankur ise olnud tammepuust.
Asi tulnud välja sellest, et karjane olnud koju tulles sageli joobnud. Päritud, kust ta viina saand, ja siis ta kõnelend ära.
ERA II 13, 400/1 (11) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabadus.
Samas talus, kus praegu kirjutan, on noormees külmetada saand ja sellest haige. Tunduvat väga külm, kuigi on mitme teki ja kasuka all.
Ema õpetab: "Ei tea, ehk on rabadus? Kuule, laku ristati peopesi ja võta kõrvavaiku sisse. Mõnikord kästakse ka uks ristati ära mõõta, et see peab aitama."
Noormees: "Ah, laku õite perset ja ole vait!"
ERA II 13, 401 (12) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katku kivid.
Simuna lähedal on kaks kivist sammast. Nende vastu olevat katk löönd jalakannaga, et tema enam sinna ei tule. Pärast on need ära tahutud.
ERA II 13, 403 (16) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Okaspuid tuleb raiuda ikka noorel kuul ja lehtpuid vanal. Kui raiuda lehtpuid noorel, siis ajavad kevadel lehti ja lähevad seenetama.
ERA II 13, 403 (17) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti räägitud: Puid maha võttes lasta otsad põhja poole, siis ei lõhke.
ERA II 13, 403 (18) < Simuna khk., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tulioks olevat see, mis kasvab püsti, nii poolvilliti. Kui niisuguse oksaga palk panna seina, tõmbab äikest ligi ja läheb põlema.
ERA II 13, 405/6 (23) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muuga Peressaares eland vanamees, keda hüütud Hundikuningaks. Tema hävitand oma eluaastate jooksul väga palju hunte. Mõis maksnud talle 3 rubla poja päält ja 5 rubla vana päält, pidand viima kõrvad mõisa. Lasivere alt toond hundipojad ära - vaata, kus oli vana! Hunt tulnud järele, kuni paarikümne sammu kaugusele tulnud, siis istund maha ja haukund. Päris kallale pole tulnud. Ja mees pole lasknud ka, et saab siis jälle poegi. Poegadega teenind rohkem kui vanadega, kuna neid saand kohe mitu korraga.
Ennem olnud mõisahärraga nii kokku räägitud, et kui 300 hunti on ära hävitand, siis saab priiks. Kui tal see arv täis olnud ja härraga rääkima läind, ütelnud viimane: "Mis priiks sa veel tahad, sa oledki prii." Vanamees lasknud ja püüdnud siis edasi hunte kuni surmani. Kui ta pärast Kulinasse läind ja sääl põtru hakand laskma, aetud säält minema.
ERA II 13, 406 (24) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Läind aastal on üks mees leidnud heinamaalt sambla alt toreda põdrasarve. Müünd ära ja saand 250 marka.
ERA II 13, 407/8 (26) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pikne.
Kui on väljas pikne, pühad raamatud panna lauale ja tuled süüdata põlema.
Jutustaja arvab, et pikne lööb heleda asja pääle.
Kui äike müristab, visatakse kirved, saed ja vikatid põõsasse, kuna need tõmbavad ligi. Ühel olnud sirp odranuku pääl ja äike löönd selle kolmest kohast katki.
Tavalisti siin öeldavat: "Äike müristab, äike löönd korstnast sisse" etc. Sel ajal pandavat ka siibrid kinni, et "luht ei vea läbi".
ERA II 13, 408 (27) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas Tatjana Okuneva 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised.
Heitlejad on, et Põhja-virmalistele peab valgust näidatama, et päike paistab jäämägedele ja lööb läike üles taevale. Nii näidatakse Põhjamaa rahvale valgust.
See hüitasse põhja virmalisest.
ERA II 13, 408 (28) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vikerkaar on madal, tuleb veel sadu; on ta hästi kõrge, siis enam ei tule.
ERA II 13, 409 (32) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ohatus, moast hingamine.
Vajutatud hõberahaga, siis kaabitud raha küljest mätta auku - ja murumätastega ka vajutatud.
ERA II 13, 410 (33) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kel on kuisa paised, sellele tehakse kuisavitsa vett.
ERA II 13, 415 (52) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libehunt.
Libehunt oli see, kes loomale puges persest sisse ja sõi sisikonna ära.
Kui hundil oli 12 poega, siis 12-nes nende hulgas oli peenike ja see oligi libehunt. Ta oli läikiva sileda karvaga ja terava ninaga ja väiksem kui teised hundid.
ERA II 13, 432 (72) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. - Richard Viidebaum < Mihkel Kaevalt, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-aluse sepad seinas tõksuvad. Ennustavad surma. Kui jutustajal tütar ära surnud, siis nad ka tõksund.
ERA II 13, 439 (13) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Miina Kaevalt, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabaduse vastu: 1. sõrmeküünte alt musta, 2. kõrvavaiku, 3. peopesi lakkuda ristati, 4. uks ristati ära mõõta.
ERA II 13, 442 (21) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Miina Kaevalt, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjas. "Üks näind halgjast, et jões päeva paistel pest ennast. Halgja jälge peale eksima ära inimesed."
ERA II 13, 444 (29) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k., Pakkade t. < Simuna khk., Paasvere v., Vanaküla k. - Richard Viidebaum < Miina Kaevalt, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva-rabadus.
Lendva-rabadus on saadetud tuulega. See löönd looma läbi, "kohe purust", et enam vastust pole saand. Kui tagantpoolt kehaosast löönd, siis ehk veel saand kuidagi abi, kui aga eest löönd, siis olnud surm kindel.
ERA II 13, 446 (1) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k. - Richard Viidebaum < Karla Kaevalt, 44 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Samas Noavere v. Muuga külas, Tott Jüri karjamaal olevat suur kivi. Tuleb minna mööda taliteed. Jutustajale on näidatud unes, et mingu kaevaku säält kivi alt, sääl olevat rahakast. Kuid tema pole kaevamas käind.
ERA II 13, 448 (4) < Simuna khk., Paasvere v., Muuga k. - Richard Viidebaum < Karla Kaevalt, 44 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rootsi varandust.
Muuga veski lähedal olnud vanasti üks ladu (küün) ja selle lähedal (mitu sammu ja kuspoole, see pole enam jutustajal meeles) pidand maa sees peituma veerandiku täis kulda, Rootsi varandust. Sõjavägi on kord sääl seisnud ja siis on ka varandus maa sisse maetud. Nüüd polevat enam üldse olemas seda ladu ja seepärast on kulla asukoht teadmata.
ERA II 13, 456/7 (7) < Simuna khk., Laekvere k., Otsa t. - Richard Viidebaum < Juhan Kriel, Pauline Kriel, u. 35-40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Nari.
Seotakse villase lõngaga kinni. Ka lastakse esimest poeglast närida. Kui ta närib, küsitakse: "Mida sa närid?" Peab vastama: "Nari närin."
ERA II 13, 458 (13) < Simuna khk., Laekvere k., Otsa t. - Richard Viidebaum < Juhan Kriel, Pauline Kriel, u. 35-40 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vassiverest Sute Madis oli nõid. Enne surma ta oma raha peitnud keriksele. Kuid teised näind, et tal käed tahmased, hakand otsima ja leidnud üles.
ERA II 13, 459/60 (21) < Simuna khk., Laekvere k., Otsa t. - Richard Viidebaum < Juhan Kriel, Pauline Kriel, u. 35-40 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ristikivi-küngas, asub Laekvere k. piires. Arvatakse, et sinna on kunagi inimesi maetud.
ERA II 13, 469 (18) < Simuna khk., Laekvere k., Viilveri t. < Iisaku khk., Tudulinna k. - Richard Viidebaum < Maali Erdeman, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hambavalu vastu: lihasoolvee soola, tökatit, silgupäid, silgusoolvett.
ERA II 13, 476 (8) < Simuna khk., Laekvere k., Viilveri t. < Järva-Madise khk., Albu v. - Richard Viidebaum < Robert Kaudlerbach, 47 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Paasvere põldudes on kaks üksikut puud, kuusk ja mänd. Vana juttude järele olevat need võrdlemisi vanad puud ja peksu ajal on nende küljes peksetud inimesi.
ERA II 13, 476 (9) < Simuna khk., Laekvere k., Viilveri t. < Järva-Madise khk., Albu v. - Richard Viidebaum < Robert Kaudlerbach, 47 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jäägu mägi. See on Moora mõisa kohal, üle maantee. Vanasti joosnud säält jõgi läbi, kuid mõisa härra pole jõge tahtnud ja siis üks kange mees pannud jõe kinni.
ERA II 13, 479/80 (23) < Simuna khk., Laekvere k., Viilveri t. < Järva-Madise khk., Albu v. - Richard Viidebaum < Robert Kaudlerbach, 47 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Uku mägi olevat Äntu mõisa juures (Väike-Maarja khk.). Sääl olevat ka rahaauk vana jutu järele. Tavalisem nimi sel mäel olevat aga Uguri mägi.
ERA II 13, 490 (4) < Simuna khk., Laekvere k. - Richard Viidebaum < Juukmanni eit, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi.
Külmtõbi raputab inimest. Vanasti inimesed uskund, et külmtõbi on pahast vaimust tulnud, kuid tõeliselt tulevat külmtõbi suurest ehmatamisest. Haigele tehtud vanne, kuhu vee hulka pandud süsi.
ERA II 13, 491 (9) < Simuna khk., Laekvere k. - Richard Viidebaum < Juukmanni eit, 65 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Laekvere väljal need üks kuusk ja mänd olevat pruut ja peigmees. Vanarahvas nii nimetand
Mõned nimetavat neid ka hiie puudeks.
Endisel ajal olnud kombeks, et iga uudist viidud hiiele.
ERA II 13, 492 (12) < Simuna khk., Laekvere k. - Richard Viidebaum < Juukmanni eit, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Veiseröögatus, sammaspool.
Kasetohu pääle teha viiskanda ja see pääle panna. Või ka: veiseröögatuse pääle sülitada kolm korda ja siis teha sinna pääle sõrmega viiskand.
ERA II 13, 499 (9) < Simuna khk., Laekvere k. < Simuna khk., Paasvere v. - Richard Viidebaum < Lilli Krüger, u. 25 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshaldja jälgede pääle inimesed eksivad ära.
ERA II 13, 505/6 (10) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulepesa.
Kui mesilaspere läheb ära - sinna kus ta puhkama jääb (kuhugi puu otsa), kasvab üks tuulepesa.
Mesilinnu jalgadel on seda puuvaksi külles ja sellest siis hakkab kasvama ja kasvab suur tuulepesa.
Kui inimesele on midagi tuulest külge hakand, kui on sihukesed pahad ja paistetand plaadad, mis kangesti sügelevad, siis on kõige parem raiuda puruks mõni tuulepesa ja pajas ära keeta. Kui selle veega paar korda pesta, siis on sügelemine mööda.
ERA II 13, 506 (11) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulerõuged - soovitatakse soojas saunas tuulepesadega vihelda.
ERA II 13, 508 (14) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti olnud libahunt ja suurhunt. Libahundi kohta loetud juturaamatuist.
Eks see libahunt võind ikka teistmoodi olla kui teine hunt.
Inimese hundistumist ei teata.
ERA II 13, 510 (17) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Vana sõjatee.
Veneverest Luusikulle, Luusikult Imukveresse, Imukverest Karukõrve - eks see ole vana sõjatee.
ERA II 13, 510 (19) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti suure sõja ja katku järele eland siin ümbruskonnas ainult kaks inimest. Nad olnud siis nii arad, et pole julgend teineteisele läheneda.
ERA II 13, 510 (20) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Laekvere mõisast Moora mõisa poole on pahemat kätt kivikangur, seda arvatakse ohvripaiga olema.
ERA II 13, 511/2 (21) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Luussaare küngas.
Muuga mõisa lähedal, soos. Suure sõja ajal seitsme kihelkonna rahvas heitnud ühte seltsi ja läind sinna saarele, et ega sinna keegi järele tule. Aga üks vanatüdruk, Paasvere väljal või kus ta olnud, sellele nad ütelnud: "Ütle välja, kus teised on." Ja tüdruku-rumal ütelnud ka, juhatand röövijad metsa. Need läind ja tapnud sääl ära kõik inimesed. Kõik seitse kihelkonda.
Et seal peab luu ots olema maast väljas, vahupull otsas, ja ajama ühtelugu "umbluu!" ja "umbluu!"
(Küsin) Mispärast?
- Sellepärast, et ta inimese kont on.
ERA II 13, 512 (22) < Simuna khk., Paasvere v., Vassivere k., Pärna t. < Viljandimaa - Richard Viidebaum < Juhan Pärna, 71 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Paasvere väljal olevat üks küngas, kus vanasti kirik olnud, Laaritsa kirik.
See kirik on säält vist sõdade ajal ära hävinend. Arvatavasti olnud ta puust.
Kuid sinna künkasse olevat vist veel pärast kirikutki surnuid maetud.
ERA II 13, 513/4 (1) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < Madi Mätlik, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Luussaare.
Sinna on sõja ajal inimesed varjule läind. Paasvere Kabelimäe juures olnud tüdruk, sinna kuhugi enese ära peitnud. Soldatid otsind, kuid pole leidnud, ütelnud: "Netu!" Kuid tüdruk seda kuuldes pole läbend enam peidus olla ja tulnud välja: "Kus te teate, et mu nimi Needu on?" Ega soldatid pole seda teand.
See viind siis sinna. Aga kui nad sinna saand, siis tõmmatud see tüdruk ise kõige ennem lõhki kahe hobuse vahel ja selle järele tapetud sääl maha ka kõik teised inimesed.
Umbes viiskümmend aastat tagasi sääl künkal üks inimese pääluu kisendand: "Upluu! Upluu!" Vahtu ajand välja.
ERA II 13, 514/5 (22) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < Madi Mätlik, 79 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Moora mõisa väravas on nõgu, kus vanasti jõgi jooksnud. Üks venelane pannud selle jõe kinni. Vist olnud nii, et venelane kaubelnud mõisahärra käest härgi, kuid pole saand kaupa. Lahkudes olnud venelasel süda täis ja pannud südametäiega jõe kinni.
ERA II 13, 517 (26) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < Madi Mätlik, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lenda rabadust saadetud tuulega. Nii tapnud mõni kuri inimene kõik teise loomad ära.
ERA II 13, 523 (32) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < Madi Mätlik, 79 a. (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2003
Libehunt.
Kui hundil on 12 poega, siis üks on sääl hulgas libehunt. Sel on terav nina ja ta sööb hobust tagant alates.
ERA II 13, 523 (33) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < Madi Mätlik, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kunsimehed saatnud rabadust udusel hommikul.
ERA II 13, 530 (1) < Simuna khk., Paasvere as. - Richard Viidebaum < August Staak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Tuliheina juured olevat ohatuse ja maast hingatud haiguse vastu.
ERA II 13, 530 (2) < Simuna khk., Paasvere as. - Richard Viidebaum < August Staak, 42 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2003
Veneveres Ansurahva kohal olevat vana matus, sõjaaegne, kuhu Peeter Suure ajal maetud. Siis üks Vene polk olnud Veneveres ja hakand vastu. Kõik tapetud maha ja maetud ka sinnasamasse paika.
ERA II 13, 532 (5) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < August Staak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabaduse vastu vanemal ajal harjakad müünd "rabaduse süsi" ja "mere süsi", kuid see olnud lihtsalt rahva petmine kivisöega.
ERA II 13, 532 (6) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < August Staak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjas, halgja jäljed eksitand inimesi metsa. Vahel mõni käind 6-7 korda ühte ja sama teed ja pole ikkagi saand metsast välja. Kõige parem olnud pöörata riided pahempidi.
ERA II 13, 532/3 (8) < Simuna khk., Paasvere v., Saarismäe t. - Richard Viidebaum < August Staak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Okaspuud olevat hää raiuda noorel kuul ja lehtpuud vanal kuul, see olevat päris õige küll. Kõige parem aeg tarbepuude raiumiseks olevat jaanuari- ja veebruarikuu.
ERA II 13, 536 (1) < Simuna khk., Venevere v., Iba k., Biltsi t. - Richard Viidebaum < Villem Bilts, 67 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kerstussaare olevat soodetagune saar, kus inimesed vanasti sõdade puhul peitu läind. Nimi tulnud sellest, et kirstud on sinna viidud üle laudadest silla. Saar asuvat Saolepa Venevere pool nurgas.
ERA II 13, 536 (2) < Simuna khk., Venevere v., Iba k., Biltsi t. - Richard Viidebaum < Villem Bilts, 67 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arukselt on üks venelane-liivavedaja leidnud liiva-august suure hulga hõberaha. Olnud vana vene hõbedat. Kui venelane raha kätte saand, sõitnud minema ja pole oma nägu enam näidand. Töötasugi jätnud välja võtmata.
ERA II 13, 537 (3) < Simuna khk., Venevere v., Iba k., Biltsi t. - Richard Viidebaum < Villem Bilts, 67 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rootsi ajal on tehtud kindel piir Riiamaa ja Tallinnamaa vahele. Siin lähedal olevat ka kaks piirikivi, üks Liiasilma augus ja teine Savilepal.
ERA II 13, 537/40 (6) < Simuna khk., Venevere v., Iba k., Biltsi t. - Richard Viidebaum < Villem Bilts, 67 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Viirastisi ja vaime on vanasti nähtud.
Ühel nelipühi esimese püha õhtul, vastu keskmist püha, jutustaja läind äiale ja siis mindud säält mitmekesi vähile. Olnud õige hää saak ja suured kotid saand täis. Hommikupoole ööd hakand koju minema. Siis nad järsku näind, et aidamees tulnud mõisa poolt ja otse nende pääle. Valged püksid ja valge pintsak. Jutustajal olnud revolver ka ja ta võtnud selle juba välja. Kuid päris nende pääle pole tulnud, keerand kõrvale ja umbes 50 sammu neist eemal kadund ära Uppumise auku. Aga kohe päris kindlasti olnud aidamehe nägu.
Noh, seekord läind nad säält ikka minema ja keegi pole osand arvata, mis see õieti tähendab. Ennem on mõned küll arvand, et pühal ööl ei maksa minna vähile, kuid nüüd olnud vähid juba kotiga seljas ja mis sinna enam parata.
Kuid samal suvel uppund sinna Uppumise auku ära kolm inimest: Kubja Tõnis, ta tüdruk ja sulane. Olnud lool ja õige soe päev olnud. Tüdruk läind jõkke ja kubjas ütelnud sulasele: "Mine tee tüdruk märjast." Sulane läind. Kuid nad trehvand sinna sügavasse kohta, mis nimetatakse Uppumise auguks ja vajund sääl mõlemad põhja. Kui kubjas seda näind, karand ta kohe appi, kuid teised hakand temasse kõvasti kinni ja nii uppund kõik kolm. Kui teised sinna kogund ja välja tõmmand, olnud juba hilja.
Kuid Aida-Jaak - aidamees - sel ajal ise veel eland, kui teised nelipühi esimese püha öösi näind teda jõkke kaduvat.
ERA II 13, 557 (5) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Veneveres olnud Sorts-Indrek, kes arstind rabadust. Kui nüüd rohtu pole käepärast olnud, siis kutsutud ikka Indrek kohale.
ERA II 13, 558 (7) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabadust on saadetud suure nõelaga.
ERA II 13, 559 (9) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
"Lendva lõi läbi," vanasti muud ei olnudki kuulda.
Lendva ja rabadus - see on üks raibe kõik, kahtepidi aga hõigatasse.
Kui rabadusele abi ei saand, siis suri ära. Kui südame juurest läbi löönd, vahel kohe nagu haavlitega, siis olnud ka ots pääl.
ERA II 13, 560/1 (12) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2003
Libe hunt; (seda) libedad hunti.
Jutustaja ise oma silmaga pole näind libehunti. Aga neid on olnud küll.
Mees olnud mõisaväljal härgadega kündmas, jätnud härjad seisma ja läind kõrtsi. Libehunt tulnud ja söönd härja perse ära. Härg surnud maha. Mees saand mõisas oma 25 kätte ja härg olnud tasa.
Libehunt olnud punetand karvaga loomake, väiksem kui teine hunt. Loomal kiskund ta sooled tagant välja ja söönd ära.
ERA II 13, 561 (13) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Moondatud hunt olnud ikka samasugune kui teinegi hunt. Ühekorra mees söönd ja hunt tulnud sinna juure vahtima. Mees annud raasukese leiba teisele ja siis hunt moondand enese jälle inimeseks, nagu olnud ennegi.
"Enne olid kõvad jutud, et seda oli tehtud."
ERA II 13, 564 (23) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
(Küsin näkist.) Illiveres oli üks Rein Sivi kõrtsi taga heinamaal. Olnud õige kuum päev ja Rein läind jõkke. Kuid pole saand enam välja. Üks väike must loom võtnud kõrvast kinni ja pole tahtnud lasta välja. Aga olnud suvine aeg, vett jões vähe, sulane karand ka peremehele appi ja siis saand ikka veest välja.
ERA II 13, 565 (24) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuulepesad.
Kus linnupere lööb seisma, sinna kasvab tuulepesa.
Kui kõrv haige, keeta tuulepesa vett ja seda valada kõrva.
ERA II 13, 565 (26) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Metsahaljas (haljas).
Inimesed olevat neid näind, päris inimene, ikka meesterahvas, vahest must, vahest hal´l. Haljas käind inimestega ühes ja eksitand ära.
ERA II 13, 566 (30) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised vehklevad.
ERA II 13, 567 (31) < Simuna khk., Venevere v., Regissaare k. - Richard Viidebaum < Isak Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi.
Sest ei tea mitte kedagi rääkida, kas seda sai keegi teha või...
Räägivad küll, et üks läind tagurpidi rukkisse külmatõbe eest. Küll hõigand, aga mees old vaid, põle vastand. Siis põle osand järele minna. Oleks õigand külmatõbele vasta, oleks jälle peale tulnud, aga nii saand lahti. Päävas mitu korda vahest käind. Aga kui külm läks ära, siis palavad kõik kohad täis.
(Rohtudest.) See, kus koer kuseb (koera kust), seda anna natuke sisse, kohe kadund. Salaja muidugi peab andma.
ERA II 13, 571 (3) < Simuna khk., Venevere v., Kaasiksaare t. - Richard Viidebaum < Kadri Plaat, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Üks Avanduse mees kiitnud oma äia, et olnud teine kange lendvat saatma. Kord teind katust, kui ütelnud: "Täna hea tuul, täna oleks hea lendva-rabadust saata." Teised vaielnud vastu, aga vanamees siiski saatnud 25 versta pääle. Kellele saatnud, selle lehm surnud ära.
ERA II 13, 585 (5) < Simuna khk., Venevere v., Iba k. - Richard Viidebaum < Mats Plaat, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
See oli lendva-rabadus, kui lõi läbi ja kohe oli valmis, abi enam ei saand. Muidu rabadusele sai ikka abi ka.
ERA II 13, 586 (8) < Simuna khk., Venevere v., Iba k. - Richard Viidebaum < Mats Plaat, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Üks Korka vanamees - selle nimi oli Jüri - oli üks kuulus nõiavanamees. Muuseas saatnud lendvat.
ERA II 13, 587 (13) < Simuna khk., Venevere v., Iba k. - Richard Viidebaum < Mats Plaat, 84 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libehunt - veiksem teisest hundist, hakand sööma tagant peale.Seda nad kiidivad, mina ei ole näind ega tea.
ERA II 13, 589 (15) < Simuna khk., Venevere v., Iba k. - Richard Viidebaum < Mats Plaat, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tuliheina sõnajalad.
Nende juuri keedetud seestvalu ja viigi vastu ka.
ERA II 13, 591 (5) < Torma khk., Avinurme v., Mõisa k., Peedu s. - Richard Viidebaum < Mari Niinepuu, 80 a., Mari Peedu, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Haljas: hal'lad
Haljad jões pesnud endid. Metsas nad huikund inimestele vastu, petnud neid niimoodi metsa sisse ja eksitand ära.
ERA II 13, 593 (14) < Torma khk., Avinurme v., Mõisa k., Peedu s. - Richard Viidebaum < Mari Niinepuu, 80 a., Mari Peedu, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus ehk lendav. Lendav rabas ää. Lendava läbi löödud.
ERA II 13, 598 (2) < Torma khk., Mustvee al. < Põltsamaa khk., Adavere v. - Richard Viidebaum < Katarina Balalaikin (Küti Kata), u. 100 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ussisõnad.
Uss - moa karva, rohu karva, sarabu karva, nõe karva, kurati ma kohla karva...
Moa ja metsa viha kadugu kõik ä! Kussa oled tuld, sõnna mine tagasi!
Selgesti pead lugema, ega see muidu ei aita.
Neid sõnu loetakse siis, kui uss on nõeland. Peavad kohe aitama.
ERA II 13, 600 (5) < Torma khk., Mustvee al. < Põltsamaa khk., Adavere v. - Richard Viidebaum < Katarina Balalaikin (Küti Kata), u. 100 a.(1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Väänamiste puhul väänatud liige paigale panna ja ütelda seejuures:
"Luu luu vasta,
kont kondi vasta,
liige liikme vasta,
soon soone vasta!"
Siis valu kaob ära ja saab varsti terveks.
ERA II 13, 600 (6) < Torma khk., Mustvee al. < Põltsamaa khk., Adavere v. - Richard Viidebaum < Katarina Balalaikin (Küti Kata), u. 100 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva puhul: "Püha Jumala vägi, sa isi tead ja nääd ja oled isi kohtumõistja." Need sõnad lugeda vee pääle ja sisse anda. Võib anda ka soolaga ja leivaga.
ERA II 13, 601 (9) < Torma khk., Mustvee al. < Põltsamaa khk., Adavere v. - Richard Viidebaum < Katarina Balalaikin (Küti Kata), u. 100 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maast hakand haiguste puhul: "Moast tuld, maha läinud, moa viha, moa hakatus, moast tuld, maha mingu!" Searasvaga ihu määrida ja saunas vihelda, siis kaob ära. "Mõne sita asja küllest hakkab. Käivad naised saunas ja siis hakkab."
ERA II 13, 602 (11) < Torma khk., Mustvee al. < Põltsamaa khk., Adavere v. - Richard Viidebaum < Katarina Balalaikin (Küti Kata), u. 100 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi ajab külmetama, käib nagu painjas peal, väristamisega tuleb.
Jällegi lugeda: "Sa Jumala vägi, sa isi näed ja oled kohtumõistja." Need sõnad tulevad "mõne asjaga" haigele sisse anda.
ERA II 13, 606/7 (2) < Simuna khk., Paasvere v., Küiska t. - Richard Viidebaum < Mihkel Vartsen, 86 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libehunt olevat libeda karvaga, pugevat loomale tagant sisse ja söövat looma seest õõnsaks.
Siin ütlevad, et ilves peab olema see libeunt.
ERA II 13, 607 (4) < Simuna khk., Paasvere v., Küiska t. - Richard Viidebaum < Mihkel Vartsen, 86 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halgjad eksitavat inimesi. Peab riided pöörama pahempidi, siis saab õigele teele.
ERA II 13, 608 (11) < Simuna khk., Paasvere v., Küiska t. - Richard Viidebaum < Mihkel Vartsen, 86 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Umurid, nõiakollad (taim). Sellega suitsetatakse, kui arvatakse, et paha silm on üle käind.
ERA II 13, 631/2 (1) < Peetri khk., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Liisa Hahn, 79 a., saadud tütretütrelt (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Venituse sõnad, mis tulevad ühe lusikatäie piima pääle lugeda ja sisse anda.
Jeesus sõitis teeda mööda,
Mari sõitis maada mööda,
ilusalle ilutele,
Kalamusta mooduselle,
Susammela silla peale.
Kuu pööratas, maa vääratas -
(kelle) naba nikastand,
emakas oli ehmatand.
Jeesus kargas katsuma,
soona sirutama,
ligemeid liigutama,
udemeid ühte panema.
Kolmainu jumalal' -
Jumal Isa, Jumal Poeg,
Jumal Püha Vaim,
Aamen!
ERA II 14, 16 (4) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tarbepuud tulevad maha lasta põiki tuult, siis kuivades puu ei lõhke.
ERA II 14, 17 (10) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui halija jälgede peale juhtud, eksid ära.
ERA II 14, 17/8 (12) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Mees tulnud õhtul kõrtsist. Tuttavat teed mööda tulnud. Pimedas. Näind, et keegi tuleb vastu. Kuid astund ikka julgesti edasi. Korraga leidnud enese tükk maad tee kõrvalt. Pole arugi saand, kuidas sinna sattund. See juhtund nii imekiiresti. Arvand mees, et kuri vaim tuli talle vastu ja viskas teelt kõrvale.
ERA II 14, 18 (14) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k, Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui eksinu tahab jälle õigele teele saada, lugegu tagurpidi issameie. Kui on selge ilm, tuleb minna pääva järele.
ERA II 14, 21 (24) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Moalused hakkavad kihvtisest nõgesest.
ERA II 14, 21 (25) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Moaluste arstimine: Vana hõbedat vette kaapida, selle veega pesta ja vesi siis sinna maha kallata, kust haigus hakand.
ERA II 14, 21/2 (26) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanad inimesed ütlesid, et maa hingab, et peab ennem sülitama (kui istuda), siis pole sealt kohast karta (haigust). Nihukesi kohtasi on kohe tõesti, kus hakkab (haigusi).
ERA II 14, 22 (27) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Sügelised: puutõrvaga üle tõmmata, see võtab kohe ära.
ERA II 14, 22 (30) < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Tulioksaga puud seina ei panda, et toob tulekahju.
ERA II 14, 26/7 (9) < Anna khk., Anna v., Eivere vanadekodu - Richard Viidebaum < Madli Milosei, 50 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-alused taovad täks-täks, nigu uur seinas. Põruta sealt ära, läheb teises kohas jälle, niisama kui uur.
ERA II 14, 27 (10) < Anna khk., Anna v., Eivere vanadekodu - Richard Viidebaum < Madli Milosei, 50 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-alused peavad külge hakkama, kui maa hingab.
ERA II 14, 67 (7) < Anna khk., Anna v., Puiatu k., Ussisoo t. - Richard Viidebaum < Mari Kagovere, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-alused (haigus) peavad maast hakkama. Selle vastu otsivad maavitsu.
ERA II 14, 71/2 (4) < Anna khk., Anna v., Pikaküla m. < Paide khk. - Richard Viidebaum < Marie Punapart, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-alused (haigus). Maast hingab, maast tuleb see külge. Võta hõberaha, kaabi kulli poolt küllest sinna, kus sügeleb, ja raudrohu mättaga vaota, see kaotab ära. Selle juures peab ütlema: "Maa-alused, maa-emandad, andke minu tervis kätte!"
ERA II 14, 83 (5) < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Krüümanni eit, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshal´jas - naisterahvas - tulnud naisele metsa vahel vastu, küsind leiba - naisel olnud leib käes. Hal´jas ütelnud: "Anna mulle leiba, anna ruttu, meesterahvad tulevad järele."
ERA II 14, 84/5 (7) < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Krüümanni eit, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Jutustaja isa olnud poisike ja näind kord oma silmaga, kui üks vanamees tahtnud ravandust saata. Istund aia ääres maas - see olnud pulkadest aid ja läbi pulkade siis pidand saatmagi; müts olnud põlvede all, ise põlvili, käes lepapulk, mille sees nõel. Vanamees ütelnud poisile: "Kes sind, siga, siia ajas! Poiss tulnud segama ja ravandus jäänd seekord saatmata.
ERA II 14, 90 (1) < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Kai Baum, u. 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ravandusest.
Kuule, ühekorra kaks meest teind katust. Teine ööld: "Küll nüid on hea ravandust saata." Teine üteld: "Noh, näita siis, kuda sa saadad." Mees võtt taskust vaskraha, võtt kolm õlepead ja pand selle peale, pomisend ise natuke - ja läind kohe lendu. Siis teine pand talle kuklasse ja mees kukkund katuselt maha.
ERA II 14, 110 (30) < Paide khk., Paide vanadekodu < Türi khk., Väätsa v., Vissuvere k. - Richard Viidebaum < Eeva Usar, s. 1856 (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jõulus olid heinad toas. Kui heinu toodi, ööldi: "Toome jõulud sisse!"
ERA II 14, 114/5 (46) < Paide khk., Paide vanadekodu < Türi khk., Väätsa v., Vissuvere k. Richard Viidebaum < Eeva Usar, s. 1856 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
"Ära sa mine sõnna jõe ligi, näkk tõmmab su sisse ja siis jälle ei tea, kus viiakse!"
ERA II 14, 131 (1) < Peetri khk., Mäo v., Nurmsi k. - Richard Viidebaum < Mari Herbst, s. 1850 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ussid on maaviha võtjad. Kus maa hingab, sealt tulevad maa-alused inimese külge, seal on maa viha. Aga kus ussa on, nemad võtavad ära selle viha, sealt siis ei hakka.
ERA II 14, 137/9 (13) < Peetri khk., Mäo v., Nurmsi k. - Richard Viidebaum < Mari Herbst, s. 1850 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vaarao-aegsed inimesed.
Vaaro peab olema pool kala, pool inimest ja ütleb: "Vaaro, vaaro!" Nende keel peab olema mustlase keelega segatud. Üks toodud Tallinna, old naisterahvas ja kala saba taga, pool kala, pool inimest. Merest on kätte saadud. Kutsutud kuulama, et mis ta räägib, kuid keegi pole saand aru - küll ta rääkind ja kisendand. Viimaks toodud üks mustlane, see saand aru - vaata, mustlase keel on mitme keelega segatud - mustlane üteld, et tal on kaksikud lapsed ja viidagu ta sõnna tagasi, kust on võetud. Ja siis viidud ta sõnna tagasi. See old naisterahvas. Aga eks neid ole meesterahvaid ka - elavad seal ja teevad sugu ka. See Tallinnas old kolme aasta eest.
Need on vaaro-aegsed inimesed, mine tea, kas Punases või Mustas meres, või kus nad on.
ERA II 14, 141 (2) < Paide khk., Paide l. < Põltsamaa khk., Laimetsa k. - Richard Viidebaum < Tiiu Breiberg, s. 1847 (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui tomingas õitseb kaua, tuleb pikk sügise, aga tänavu ei õitsend enam kui kolm päeva.
ERA II 14, 149 (18) < Paide khk., Paide l. < Põltsamaa khk., Laimetsa k. - Richard Viidebaum < Tiiu Breiberg, s. 1847 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-alused vaimud... kui maa hingab, sellest tulevad moalused. Üheksaväe õied ehk moaluse rohud, nendega tuleb hõõruda.
ERA II 14, 157/9 (12) < Paide khk., Paide l. < Paide khk., Mäo v., Mündi k. - Richard Viidebaum < Adam Breiberg, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanasti arvatud, et need on maa-alused vaimud, kes seina sees teevad tik-tak, tik-tak. Kui nende tiksumine olnud mõnes nurgas hästi kuuldaval, siis hoiatet lapsi: "Maa-alused vaimud on töös, nüüd ei tohi segada neid."
ERA II 14, 249 (34) < Anna khk., Eivere k. < Järva-Madise khk., Seidla v. - Richard Viidebaum < Anu Luik, s. 1853 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hal´jas. See üteldakse metsahal´jaks. Et kui tema jälgede peale lähed, eksid ära. Aga loe issameie ää, kohe saad õigele teele.
ERA II 14, 249 (35) < Anna khk., Anna v., Eivere k. < Järva-Madise khk., Seidla v. - Richard Viidebaum < Anu Luik (Luige eit), s. 1853 (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui moa kõmiseb, arvatakse, et on alt tühi.
ERA II 14, 338 < Anna khk., Anna v., Nurmsi k., Liivamäe t. - Richard Viidebaum < R. Romeldi, naine (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kol´l tuleb! (Lastele pole seletetki, kus see koll on ja kust tuleb.)
Mustlane tuleb, viib ära.
Näkk. Kaevu peal ei tohi vahtida, näkk viib kaevu.
ERA II 14, 340 < Anna khk., Anna v., Eivere vanadekodu - Richard Viidebaum < Madli Milosei, 50 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kol´l tuleb!
Näkk tõmbab kaevu!
ERA II 14, 340 < Anna khk., Eivere k. < Järva-Madise khk., Seidla v. - Richard Viidebaum < Anu Luik, s. 1853 (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hoia, kol´l tuleb kallale! (Koll on pimedas.)
Hun´t tuleb!
Mustlane
Kotivanames paneb kotti!
Vee sees on näkk.
ERA II 14, 343 < Anna khk., Anna v., Puiatu k. - Richard Viidebaum < Mari Kagovere, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Last ei tohi peletada, läheb araks. Siiski hirmutatavat neid vahel ka.
Kol´l tuleb! Eks see ole muidu üks tühi sõna.
Kotimees tuleb!
Näkk on kaevus.
ERA II 14, 343 < Anna khk., Anna v., Pikaküla as. - Richard Viidebaum < Marie Punapart, 69 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kol´l tuleb!
Ton´t tuleb!
Näkk tõmmab sisse! (kaevu)
Kotimees
Jõulumees viib ä, kui paha laps oled.
ERA II 14, 345 < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Nimetu informant (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mustlane tuleb!
Näkk tõmmab kaevu!
Kol´l tuleb, paneb kotti, viib ä!
ERA II 14, 345 < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Madli Ohmuth (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kol´l tuleb! Ääh! Kol´l tuleb! (Mine tea, mis ta on. Saab muidu ööldud üks sõna, laps kardab ja jääb vaid.)
Kotimees
Näkk on kaevus!
Ema tuleb vitsaga.
ERA II 14, 345 < Anna khk., Anna v., Purdi as. - Richard Viidebaum < Mari Taks, 81 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Külamees tuleb!
Kol´l
Kotivana
Näkk kaevus.
ERA II 14, 347 < Paide l., Paide vanadekodu < Türi khk., Väätsa v., Vissuvere k. - Richard Viidebaum < Eeva Usar, s. 1856 (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kol´l tuleb!
Kotimees tuleb!
Ära mine, näkk tõmmab!
Ära kisu, see on paa! (Kui laps võtab näiteks teririista kätte.)
Ära söö seda, päh, kaka see! (Et laps ei võtaks suhu.)
ERA II 14, 349 < Peetri khk., Mäo v., Nurmsi k. - Richard Viidebaum < Mari Herbst, s. 1850 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshalijas, -ja. Ööldakse, et metshalijas kostab sulle vasta, aga mets kostab vasta.
ERA II 14, 349 < Paide khk., Mäo v., Tarbja k. - Richard Viidebaum < Meesinformant, rändav töömees (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Veehal´djas.
Metshal´djas.
ERA II 14, 351 < Anna khk., Anna v., Eivere vanadekodu < Järva-Jaani khk. - Richard Viidebaum < Jüri Andreus, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halijas ööldakse.
ERA II 14, 351 < Anna khk., Anna v., Puiatu k., Ussisoo t. - Richard Viidebaum < Mari Kagovere (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshalijas. Kui mets vastab, siis metshalijas hüiab vasta.
ERA II 14, 351 < Anna khk., Anna v., Pikaküla as. - Richard Viidebaum < Marie Punapart, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshalijad peavad olema, kes eksitavad inimesi.
ERA II 14, 351 < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Nimetu informant (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hal´djas, -a.
ERA II 14, 353 < Anna khk., Anna v., Purdi m. - Richard Viidebaum < Mari Taks, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metsahalijas eksitab inimesi.
ERA II 14, 353 < Anna khk., Anna v., Puiatu k., Ussisoo t. - Richard Viidebaum < Mari Kagovere, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshalijas. Kui mets vastu rõkkab, siis halijas hõikavat.
ERA II 14, 353 < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Krüümanni eit, u. 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hal´jas. Metshaljas või kuda ta hüitakse.
ERA II 14, 353 < Paide l., Paide vanadekodu < Türi khk., Väätsa v., Vissuvere k. - Richard Viidebaum < Eeva Usar, s. 1856 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshalijas.
ERA II 14, 385 < Peetri khk., Mäo v., Nurmsi k. - Richard Viidebaum < Mari Herbst, s. 1850 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkk, näku (näki tavalises tähenduses). Näkkusi pidin teile rääkima.
ERA II 14, 385 < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < Mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkk, -i. Näkid olid kaevus.
ERA II 14, 397 < Paide khk., Mäo v., Tarbja k., Tõnise t. - Richard Viidebaum < Mitmelt inimeselt (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus = loomahaigus.
ERA II 14, 397 < Anna khk., Anna v., Eivere k. < Järva-Madise khk. - Richard Viidebaum < Anu Luik, s. 1853 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus lööb läbi.
Lendav rabandus olevat ka. Kui see looma läbi lööb, siis ei saavat enam abi.
ERA II 14, 397 < Anna khk., Anna v., Nurmsi k. - Richard Viidebaum < Jaan Romeldi, 86 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ravandus.
ERA II 14, 397 < Anna khk., Anna v., Puiatu k., Ussisoo t. - Richard Viidebaum < Mari Kagovere, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ravandus. Lendav ravandus.
ERA II 14, 399 < Anna khk., Anna v., Purdi m. - Richard Viidebaum < Mari Taks, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ravandus. Lendav ravandus. See (l.r.) oli järsum ja kangem.
ERA II 14, 415 < Paide khk., Paide l. - Richard Viidebaum < Linda Breiberg, u. 40 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maavitsad - sügelise rohi, loogeldes kasvab mööda maad, helelillad õied, veiksed ümmargused lehed.
ERA II 14, 415 < Peetri khk., Mäo v., Nurmsi k. - Richard Viidebaum < Mari Herbst, s. 1850 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maavitsad - taim, punased ja valged õied.
ERA II 14, 415 < Anna khk., Anna v., Eivere vanadekodu - Richard Viidebaum < Madli Milosei, 50 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maavitsad (on kuulnud, tähendust ei tea).
ERA II 14, 415 < Anna khk., Anna v., Eivere k. < Järva-Madise khk. - Richard Viidebaum < Anu Luik, s. 1853 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maavitsad - (taim) moa-aluste rohi, punased marjad külles.
ERA II 14, 417 < Anna khk., Anna v., Puiatu k., Ussisoo t. - Richard Viidebaum < Mari Kagovere, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maavitsad = taim; mõned tegevat nendest jooksvahaiguse puhul vanne.
ERA II 14, 417 < Anna khk., Anna v., Pikaküla as. - Richard Viidebaum < Marie Punapart, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maavitsad - maa-aluste rohi.
ERA II 14, 417 < Peetri khk., Esna v., Ammuta k. - Richard Viidebaum < Madli Ohmuth (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maavitsad,ravas peavad olema; jälle korjavad, kellega värvivad... sealt turvade seest... Mis nad muud on, nisukesed juured. Ma olen kuulnud.
ERA II 14, 429 < Anna khk., Anna v., Puiatu k., Ussisoo t. - Richard Viidebaum < Mari Kagovere, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahun´ti on kuulnud, ei tea lähemalt seletada.
ERA II 14, 429 < Anna khk., Anna v., Ees-Võõbu k. < Põltsamaa khk. - Richard Viidebaum < Indrik Sark, 76 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahun´t. Sa jusku va libahunt, muudku kiusad mind. Sellest põle muud kedagi, muud tähtsust.
ERA II 14, 429 < Anna khk., Anna v., Mustla k. - Richard Viidebaum < Vanamees (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hun´t ja libahun´t. Nad ütlevad, et iga hundi pesakonnas peab üks libahunt olema. Eks ta ole üks muidu jutt.
ERA II 14, 437 < Anna khk., Anna v., Eivere k. < Järva-Madise khk. - Richard Viidebaum < Anu Luik, s. 1853 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Koi ehk maa-alune (seinas). Vahest kuuleb, et on; vahest nagu kedrab kohe.
ERA II 14, 437 < Anna khk., Anna v., Pikaküla as. - Richard Viidebaum < Marie Punapart, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Maa-alused peavad taguma küll seda, tiksuma nagu sepad taovad.
ERA II 14, 501 (1) < Kodavere khk., Varnja k. - Paul Ariste < Naine, vana taluperenaine (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ork või orgihaigus, või hal´ltõbi oli vanast. Vahel pandi kirstude sisse haige. Tema hõikus tagast järgi. Kui ei kosta vastu, siis ei saand kätte. Peedet mitmele poole ära. Öeldud: "Ära sa mitte hiält tii!" Kui kostis, siis veel hullemb vaevas.
ERA II 14, 503 (2) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hal´ltõbi öeldi. Minu õde oli ka haige. Siakärss pandi kaala ja läks lehmalauta pakku. Hal´ltõbi hõigas: "Liisu ja Liisu." Ja minu sisart ka hõiganu (Märge: õde = sõts, sisar = õde): "Malle, mis sa sinna kottide alla lähed?" Mallel ollu ka siakärss kaalan. Igalepuule tulnu perra. Ta tegi oma inimese häält. Kui heli es ole vasta tennu, siis es ole saanu kätte. Rohtu sellele es ole midagist.
ERA II 14, 504 (5) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Soendid vai niisukesed hundid. Minu isa õde läks heinale. Saie sinna, kos rätsepäl oli tõõne koht. Siäl nõnda tulnu. Soe olnu, visanu undruku ära. Soend tulnu ja istunu undrukule pääle. Kui ta tõstnu vikatit, soend tennu õrr. Siis tagasi pidi niiten viibutanu undruku manu. Ei ole niitnu, tennu aga, nagu niidass. Siis saie undrukule käe pääle. Oli esi raske. - Pääru-Ann oli nimi. Nii raskest kartis, et suri ära. Ma tulin koolist. Siinsaman sanna kohal oli hunt. Seda ma mäletan, nagu täna oles olnu.
ERA II 14, 505/6 (9) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Hundid tulid rehealuse väräväst sisse. Emä arvas, et siad om. Läks vaatama. Hunt karas vastu rindu, ja emä jäi haigest ja selle perrä suri ka.
Tõõno tegi tema soendist. Terve pulmarong on tehtu. Kõik joosnuva metsa. Siin köstri kõhal pulmarõng lähnu üles. Sii vanamiis olnu jälle sääl tii veeren. Pulmarong lähnu müüdä. Vanamiis öelnu: "Kae, kuda kõik lähva! Es anna viina ega midagi." Pääle selle tehnu kõik soendist, hundist. Hobused jäänu järgi. See soend ollu minu isäle ka sugulane. Ta nakanu süümä. Soend tulnu ja vahtinu ka. Isä annu väätsega võidleibä. Soend lähnu kõõgega metsa. Isä lähnu kõrra sinna võõrsile. Siis sii miis tänanu, et päästid mu, annid võidleiba. - Seda ma mäletan, nagu täna oles olnu.
ERA II 14, 507/8 (11) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
See oli lendvast, mis äkiste jäi inimene haigest. Minu miis oli järve pääl. Lendva oleva ta sääl ära löönu. Aast verd suust välla. Lehma lõi ka ära. Lehm ka sõie ja jõie, aga mäletseda es saa. Teda oli lendva või sitt rabanu. Kui luusse rabas, siis es saa asja. Mul oli kolmeaastane pull. Tolle rabas aida taha maha. Oli nii hull, peksis laada puru ja jooksis. Taheti tappa, aga es saa. Naased ajasid elava konna pullile suhu ja linasiimneid keedeti ja pulli enda sõnnikut anti. Sedamoodi toosendasid ja pull sai õhtu tervest. Müüsime peräst ära, saime 30 rubla.
Seda ütleva, et niisuke kuri inime, kes seda teeb. Lendvasõnad tükma suhu. Siis sülgama tuulde ja säält tulema. Nuul tuleb, kost tahes. Otsekohe purustab nii ära.
ERA II 14, 508/9 (12) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Niserduse vastu, kui hobese jalg oli niserdanu:
Jeesus kõndnu teeda mööda
Ja marsnu maada mööda,
Lännu üle Soome silla.
Musta hobese jalg nikastenu.
Jeesuke, tule kaema,
Tule sooni sobima.
Liha kokku liidanegu,
Sooned kokku sobinegu.
Kui hobese jalg oli niserdanu, siis loeti. Naine oli kudanu kangast ja jäänu tukkuma. Hall vanamiis tulnud manu: "Loe kolm kõrda neid sõnu, sülga ja hõõru." Pikä Vana-Matska oli sii naine. Matska siis luges igaühele; siis sai tervest. Sii hal´l vanamiis oli ikka jumalast.
ERA II 14, 509 (14) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Venemaalt, ikka pel´lässivad, et tulevad riisjad. Siit põle pal´lu maad, Naarismaal om suured maailma müürid, kus käisid sõapakku. Mikul leidsid säält paatäie raha, Koolitare man. Kündsid teesed ja raha tuli. Kübara mamma siga aas ka raha üles. Minu miis tõie ka kübaratäie. Ma viil sõelaga pesin järve äärel.
ERA II 14, 512 (19) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Seda kõneliva ikke, et näkk olnu jõen kivi pääl ja suginu pääd. Kui minu isä lännu järvel sinnapoole, lännu lupsti alla. Ilusasti hõiganu viil. Ütelnu vastu: "Külamiis, mis sa tahad?" Ja läks sulpsti vette.
ERA II 14, 513 (25) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Minu isä kõnel, et viis versta linna puule Kalevipoeg visanu kivi linguga. Olnu niisuke kange miis. Alatski mõisa taga vasta Päätsekivi on ta magamise ase.
ERA II 14, 514 (26) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Ann Kook, 81 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kalevipoeg visanu kolm kivi linguga järve (s.o. Peipsi). Kui esimese viskas järve, siis halled maan. Jaagupipääv viskas teese kivi, siis on teene külm. Kolmanda viskas, no, siis kui juba mihklipäävä külm om, tuleb. Minu papa kõnel, et "Nägin ka ära Kalevipoja." Tema olnu jõe viiren ja Kalevipoeg visanu. Kivi om sääl. Ja isä ütelnu, et "Mina olen sedä nähnu, kui visanu, kui lähnu lõmpsti vette." Jah mäletan küll, isä kõnel, et Kalevipoeg käinu siin minu papa puul.
ERA II 14, 521 (1) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Alatskivil Päätsekivi veski man on Kalevipoja säng. Liite otsal oli Kalevipoja kivi. Piirisaarde ehiteti talvel kivikirik. Kivi lõhuti siis ära. Nii suur kivi oli, et terve kirik sai.
ERA II 14, 521 (2) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kalevipoeg ja Vanatont võidelnuvad, kumb kaagemale viskab. Vanatont visas Ihaste alla Emäjõkke, Kalevipoeg visas Peipsi liite otsa. Tartu Toome päält visanuva.
ERA II 14, 521/2 (3) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kalevipoeg lähnud Peipsist läbi. Vesi olnu munnideni. Tallinna pool niitnu kuusemetsa kaari. Ütelnu: "Ah, halb on niita, putked peksavad puha silmad puru."
ERA II 14, 522 (4) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kalevipoeg ehitanu Tallinna Oleviste kiriku. Kirik saanu valmis, aga ei ole naisele ilmutanu oma nime, et on Olev. Ükskõrd naine petnu nime väl´la. Naine kiigutanu last ja öelnu: "Ole vaik, ole vaik, Olev tuleb kodo!" Võõras kuulnu, et Olev on nimi. Olev pannu parajasti risti. Võõras lännu müüda, kes oleva kuulnu. Hõiganu: "Olev, rist on mere puule kõver!" Olev kukkunu kohe maha. Konn tulnu kõhu pääle. Praegu on sääl maalitu, kõnn kõhu pääl.
ERA II 14, 522/3 (5) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kalevipoja tuul on ka siin Peipsi veeren. Ei tiä, kospuul siin on.
ERA II 14, 523/4 (9) < Kodavere khk., Peipsiäärne v., Varnja k. - Paul Ariste < Joosep Katsan, 69 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Sööjad-hundid olnuvad niisugused, nõiad, kui teisele oli vihane, siis tegi hundiks. Kui sai ristiinimese leiba, siis sai tagasi inimesest. Alatskivil miis, üks moonamiis kündnu. Sööja-hunt tulnu manu. Miis söönu parajast. Lõiganu nuaga leibä ja annu ka hundile. Hunt lähnu kõige täiega. Pärast mees lähnu linna poodi. Poodi aknal olnu mehe oma nuga. Mees küsinu: "Kost sii nuga siia sai?" Kaupmees küsinu: "Kas sii on sinu nuga?" - "Ja on!" - "Kas annid hundile leiba?" - "Vot mina olen sii hunt!" Kaupmees löönu nua sinna aknasse, et kes tuleb. Ütelnu mehele: "Kui sa ei oles andnu, oles murdnu." Kaupmees andnu mehele hulga raha.
ERA II 14, 527/8 (5) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Juhannes Madi, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kahtepidi öeldässe: ork või hal´ltõbi. Nüid on kripp. Haige läks hobuse naha sisse, siis sai abi. Seda piiti suurest nõidusest, et teene saadab. Tõõne kandis salaviha.
ERA II 14, 530 (14) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Juhannes Madi, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkk one nõid; näkk ehk üks nõid. Kõik kohad olid neid täis. Enne ei saand neist näkkidest või nõidusest lahti, kui Johan Jürgenstein tuli siia kuulmeistrist.
ERA II 14, 530/1 (19) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Juhannes Madi, 68 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Alatskis siin on Kalevipoja säng. Tikumäiku one väike mägi jõe ääres. Kalevipoeg õmass kuue siilust kautand selle mäe. Vaadanud Peatski külä puule. Kalevipoja säng one ka sängi nägu. Parun kangest hoidis seda mäge.
ERA II 14, 531 (20) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Juhannes Madi, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kalevipoeg laudu vedänd üle Peipsi. Ütelnud:
Peipsi järv perseni,
Emäjõgi helmäni (helmeteni),
Kuningjärv kurguni,
Mussjärv munnani.
ERA II 14, 531 (21) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Juhannes Madi, 68 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kalevipoeg sõdind ikke. Vist tahtnud teestele minna. Siil hõeganud: "Lüü servilauda, lüü servilauda." Kääpa silla juures see olnud. Mõisamaa otsas Kalevipoeg sõdinud.
ERA II 14, 533 (32) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Juhannes Madi, 68 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
(Soendit ei tunne.) Libahunt oli see, kui teised tegid hundist. Kõik muutused olid vanast.
ERA II 14, 539 (2) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Need õlid halkjad, need one linnud, metsän eläsid. Hal´l lind õli. Pitkäd keerulised suled õlid.
ERA II 14, 540 (8) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katk oleva siin piäle Rootsi sõda õllud. Egäl puul - kui Rootsi Kaarel Kaksteist käinud.
ERA II 14, 546 (8) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a., Rosaalie Veskimets, 51 a., Pauline Silm, 33 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui ork õli, minti lambalauta lammaste hulka. Mis ma orgast ei tiä! Üks põdes ju. Inimene väriseb kõhe. Riie panti viil üle, ku õli lammaste laadas.
ERA II 14, 546 (9) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a., Rosaalie Veskimets, 51 a., Pauline Silm, 33 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kalevipoeg vei liiva Peipsist hõlmaga. Kaatas Linnamäe veerel tüki ära. Sinna sai mäeke. Muust tegi sängi üles. Muud ma ei tiä midägi. Sedä tiän sedäviisi.
ERA II 14, 546/7 (10) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a., Rosaalie Veskimets, 51 a., Pauline Silm, 33 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Linnamäel one rahaauk. Ei saa meie siält raha kätte, sedä one juba ärä katsutud. Nõiadega one kinni pandud. Siäl õli viinavabrik. Üks sõitnud siäl maad müdä tritsudega. Tuli käinud kõhe välla. Läinud tammi juuren maa sisse.
ERA II 14, 547 (13) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a., Rosaalie Veskimets, 51 a.; Pauline Silm, 33 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui rabandus one, vastupidi lugeda Issameie.
ERA II 14, 547 (14) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a., Rosaalie Veskimets, 51 a., Pauline Silm, 33 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui inime one eksinud, siis ka lugeda vastupidi Issameie. Vanakurat eksitab. Vanapoisiga one see killan, kes eksib.
ERA II 14, 549 (23) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatsekivi k. - Paul Ariste < Leena Simpson, 71 a., Rosaalie Veskimets, 51 a., Pauline Silm, 33 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Libahunt ikke õli, soendid ei tiä.
ERA II 14, 553 (1) < Kodavere khk., Kallaste as. - Paul Ariste < August Saar, 47 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
No ikke orgatõbi on. Kaheksateiskümne aasta eest üks mees oli veel orgatõbes. Minu isa rääkis, üks old ka orgahaiguses. Teesed ütelnud: "Peeda end ära, siis see ei saa kätte." Aga see hõiganud nagu naane: "Kossa, Kaarel, õled?" Vastand, kus on. Ja tõbi jälle pääle.
ERA II 14, 555 (6) < Kodavere khk., Kallaste as. - Paul Ariste < August Saar, 47 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Alatskivil jõõlulauba õhtu mees lähnd välja ja nähnd: puu pääl kaks last nutavad. Mees pand lapsed suitsusaunas ahjule sooja. Öösel kuuleb, kui need räägivad: "Kas me lähme üleaja Antsule ja sinna ja sinna?"
On kadund hommikul ära. On katkud õld. Inimesed surnd ära neis peredes, kõhe tahid minna.
ERA II 14, 555 (8) < Kodavere khk., Kallaste as. - Paul Ariste < August Saar, 47 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Oudovast nelikümmend versta maa sisse ühel eedel õli jalg haige. Hõigati katkuhaigus. Kui hakkas rohtu piäle panema, üks inimene nagu ütelnud: "Võta ära!" Teised ei näind. "Võta aga ära," üteld, "see ei praavita jalga, jalg ei saa tervest."
ERA II 14, 555/6 (9) < Kodavere khk., Kallaste as. - Paul Ariste < August Saar, 47 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshalkjad õlid noh, metsavaemud. Siin räägiti, Sõõru nõmmes üks mees on lähnud metsa. Hääl hakand hõiskama. Mees hõiskand vastu. Hääl veend suure metsa sisse ja eksitand ära. Mitu pääva õld metsas, enne ku sai välja.
ERA II 14, 556 (10) < Kodavere khk., Kallaste as. - Paul Ariste < August Saar, 47 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkka siin järves ei õle õld (s.o. Peipsis). Luunjas õli. Üks mees käind jõel kalu püüdmas vähtraga. Niisuke väike jarv õld. Näeb, üks naesterahvas istub kivil ja suib pääd. Nigu pääv piäle paistnud, nii kiljatanud ja kadund kivi õtst ära vette. Ja, et näkineitsi on õld.
ERA II 14, 557 (16) < Kodavere khk., Kallaste as. - Paul Ariste < August Saar, 47 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Alatskivil on säng. Et Kalevipoeg on liiva veend, põlle nurgad lähnd lahti, sest saand jälle üks mägi.
ERA II 14, 557 (17) < Kodavere khk., Kallaste as. - Paul Ariste < August Saar, 47 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kiapa jõest lähnd Kalevipoeg läbi. Vaenlane on ära haavand. Kalevipoeg pand mööga vette. Üks mõisahärra tahnd välja vedada, kuus paari härgi pand ette, aga põle saand. Kui hele päev on, siis paestab ära jõest säält.
ERA II 14, 561 (3) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Jakob Lindenau, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ork õli! Lõi kõik nagu kaste piale. Öeldi: vot poiss on orgas. Kui rannast leiti surnud lutsukala, kui seda söödi - es tõhi haigele öelda, et luts on - siis seda süüa, siis sai tervest.
ERA II 14, 561 (4) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Jakob Lindenau, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus on äkiline haigus. Vot on rabanu.
ERA II 14, 561/2 (5) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Jakob Lindenau, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rannas Tedre küla all on veike õja - Aavijõgi. Selle suus on kivi. Niisuke loss on külje piäl, sõrme jalg või. Kalevipoeg näind hunti, jah, ja visanud hunti. Selle piäle sõrme jälg jäi piale. Kas ta viskas järvest või teiselt poolt, ei ma tia.
ERA II 14, 562 (6) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Jakob Lindenau, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu/kalev/järv/Kalevipojal Peipsi järv oli perseni, Kaiu järv oli kaalani. Läind läbi neist. Kaiu järv on umbjärv, sügav.
ERA II 14, 562 (7) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Jakob Lindenau, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Ligi Jõvi, sääl Pühtitsa juures, tulivad välja suured sääreluud. Vot ütlesid: "Need on Kalevipoja sääreluud."
ERA II 14, 567 (1) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Mihkel Reili, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi vai orgatõbi. Arst ei saa kuidagi palavikku välja. Hapukapussid ja sialiha söö, siis saad tervest.
ERA II 14, 567 (3) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Mihkel Reili, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva on läbi löönu. Kui ristluist on läbi, siis võis veel elada, kui pääst, siis ei. Nüüd on ravandus.
ERA II 14, 569 (12) < Kodavere khk., Kodavere k. - Paul Ariste < Mihkel Reili, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahvas räägib, Tedre rannas kivil on pöidla ase pääl. Et Kalevipoeg olevat sellega visand venelaste vastu. 700 saelauda ollud sellas. Kõik peksnud puru. Siilike ütelnud: "Servi lauda, servi lauda." Siis Kalevipoeg saand võitu. See on nii, et eestlased said võitu.
ERA II 14, 571 (3) < Kodavere khk., Ranna as. - Paul Ariste < Naine, koolijuhataja proua (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ork, jah orgas oldud ikke vanasti.
ERA II 14, 573 (1) < Kodavere khk., Ranna as., Teelahkme t. - Paul Ariste < Villem Paju, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ork ja orgatõbi, minu isa õli 6 nädalit haige. Kanepi mindi pakku - siin vanast õli palju kanepit. Kos naeste kerstud õlid, riidepakud sehes, sinna riidepakkude alla mindi ka pakku. Koirohtu kartis. Pidi niisuke vaim olema.
ERA II 14, 574 (3) < Kodavere khk., Ranna as., Teelahkme t. - Paul Ariste < Villem Paju, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rannamõisast lõune pool on suur tamm. Rahapada õleva all.
ERA II 14, 574/5 (7) < Kodavere khk., Ranna as., Teelahkme t. - Paul Ariste < Villem Paju, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Rootsi sõda aeg õli suur katk. 1868 õli suur koller Narvas. Sõda järele tuli katk. Nende tiädä õli kui tuli: "Oota, ta varsti tuleb, kui perituul on, siis tuleb."
Peeter külis esimese ja teese aasta rahvale vilja, aga külm võttis ära. Inimesed surid teelahkmel, heenätutid suus.
ERA II 14, 580 (17) < Kodavere khk., Ranna as., Teelahkme t. - Paul Ariste < Villem Paju, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sookülas tamme kõhal järvel on suur kivihunnik. Kalevipoeg toond kivä Venemaalt. Kaks kõrd viänd rüpega. Kodavere keriku juurel viänd neli kõrda rüpega.
ERA II 14, 580 (18) < Kodavere khk., Ranna as., Teelahkme t. - Paul Ariste < Villem Paju, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kiäpa jõel, siäl piäb õlema Kalevipoja mõõk. Kiäpa silla juurel. Kes sisse läheb, lõikab jalad ära.
ERA II 14, 581 (20) < Kodavere khk., Ranna as., Teelahkme t. - Paul Ariste < Villem Paju, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva õli vanass. Minu isal õli niisuke haigus. Jaagupipäeval õli lauakerikus. Ubasuppi sõi õsta. Akkas kaebama, et valu. Õpetaja proua õli arstist õppind või mis. Proua ütles, et on lendva. Kui rohu annad, oksendab välja.
ERA II 14, 583 (1) < Kodavere khk., Ranna v., Omedo k., Liiva t. - Paul Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Orka vanarahvas lugi nõidusess. Teene soadab teesele külge, nii ikka riaksid. Kõik muudu arstiti. Kõhe näeb, kui tuleb. Miis panti kuvvede sisse ja vahid juure. Külma vett visand piale, siis läind ära. Viina ka antud, siis ork läks ära.
ERA II 14, 584 (6) < Kodavere khk., Ranna v., Omedo k., Liiva t. - Paul Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Katk ja koller on üks. Narvas õli koller, kutsuti ka katkust. Vanad naased kõnelsid, et kepiga käänod mööda inimesi.
ERA II 14, 584/5 (7) < Kodavere khk., Ranna v., Omedo k., Liiva t. - Paul Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshal´las eksitas ära. Inimesed läksid metsa, ei õskand väl´la tulla - metshal´las siis eksitas ära. Metshal´las pett ära, keda näha ei õld. Minu ajalgi inimesed õlid eksitusen, et metshal´las petnod ära.
ERA II 14, 585 (8) < Kodavere khk., Ranna v., Omedo k., Liiva t. - Paul Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkk elas veden. Jõen õli. Järven näkki ei õld. Kui pisiksed õlime, hirmuteti: "Ärgä mingä jõe viirde, näkk one veden."
ERA II 14, 585 (10) < Kodavere khk., Ranna v., Omedu k., Liiva t. - Paul Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
See suur kivi - Ruukivi on Kalevipoeg visand. Hunt murd lammast või kitse, ja Vene poolt küljest visand. Kui jää ajas kivi, vaatasime, noh, mõni aasta tagasi, kas need hundi ja lamba luud one alles. Siin (s.o. Kalevipoeg) hulkund ja neid sõdasid pidand.
ERA II 14, 587 (17) < Kodavere khk., Ranna v., Omedu k., Liiva t. - Paul Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva ja rabandus, mõlemad nimed kutsuti. Teine inimene on ikka nõidund selle. Nagu tatreterad teha lepapuust. Lasta sinnapoole, kos tahab.
ERA II 14, 589 (26) < Kodavere khk., Ranna v., Omedo k., Liiva t. - Paul Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vaarau rahvas Tartus õli näha jäärmarki aal. Siis näideti neid. Purgide sides vee sees. Naesterahva nägu ja juuksed pias. Kõhe nigu kahe- või kolmeoastane laps. Kutsuti, jah, vaarau inimene.
ERA II 14, 595 (1) < Kodavere khk., Ranna v., Omedo k. - Paul Ariste < Miina Annuk, 50 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Ork one ikka üks haigus, ei muud tiä.
ERA II 14, 595 (4) < Kodavere khk., Ranna v., Omedo k. - Paul Ariste < Miina Annuk, 50 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sääritsa küläst tulla, see suur kivi ongi Kalevipoja kivi. Linguga viskand. Küll tal võis ikke võimu olla kah.
ERA II 14, 597 (2) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Susanna Oja, 57 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vihma sadab, päike paistab, vanatondid vihtlevad.
ERA II 14, 601 (13) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Susanna Oja, 57 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshaljas, see oli eksitaja. Tolgane pia õli, inetud juuksed. See õli üks kurat. Inimesed ikka näind.
ERA II 14, 605 (22) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Susanna Oja, 57 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kui õli nikastus või luu paegast ära, loeti palju korda:
"Sonts, sonts soone pialle, saagu tuurvest ja saagu tervest." Triigiti kah.
ERA II 14, 605 (23) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Susanna Oja, 57 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külm ja ork koa, see on nagu pahast, nagu kuradist.
ERA II 14, 605 (25) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Susanna Oja, 57 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendev tehti, suure nõela taha niidi, kellele tahes lasti, loomale või hobesele. Moosese raamat vanast ikka õld. Ehk õn veelgi, aga kes seda ütleb.
ERA II 14, 611 (40) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Susanna Oja, 57 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Näkki õlema nähtod vee sees hommiku. Õllud niisugune õrn asi, mereneitsikene.
ERA II 14, 614 (3) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Jakob Raudsepp, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Külmtõbi nagu uuem nimi, ork õli ikke vanem. Nagu painjas tuli selga. Kui inimene põgenes ära, tuli järele, käis, õtsis üles.
ERA II 14, 614 (9) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Jakob Raudsepp, 87 a. (1929)
Katkuhaigus, see tuli vanast ikka sõdade järele, seda kuulsin küll.
ERA II 14, 614/5 (10) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Jakob Raudsepp, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Nojah, metshal´las eksitas ära. Karjus metsast vastu.
ERA II 14, 615 (11) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Jakob Raudsepp, 87 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Et vanast need kivid siin Kodavere pool Kalevipoeg toonud. Ühe põlletäie Sassukvere poole. Tahtnud silla teha üle Peipsi. Müda Peipsit käinud, kiitnud ise:
Peipsil perse,
Kuremal kurku.
Kost mina teda nägin. Ema kõneles, et vanemal ajal õli. Lepistik kasvis kõik siin jõesuul. Nüid põle midagi. Peipsi viis kõik ära minu ial. Noh, Peipsi võis siis madalam õlla. Kui taevani see Kalevipoeg ikka ulatas!
ERA II 14, 617 (16) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Jakob Raudsepp, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vee perast hirmutati lapsi: "Ära mine järbe suplema, näkk tuleb."
ERA II 14, 617 (17) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Jakob Raudsepp, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendva vai rabandus, rabandus ikke vähem. Käis ikke loomade kallal. Lendva on ikke ise kui rabandus. Nagu noole laseb loomast läbi. Nõiad või kes.
ERA II 14, 621/2 (6) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Minna Raudsepp, 50 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Aastad viisteist tagasi, kui Kasaka Mart ära uppus, kuuekesi õlid seltsis (= kalapüügi liit). Teised magasid. Villem ärkas üles, Raudsepp ka nimi, nigu üks hall vanames istunud kohe vene serval, õld. Tulnud välja, kaua aega istunud kohe. - "Anna üks kätte!" Ei tema andnud midagi. Tulid kaldale. Perast Õmedu jõkke Kasaka Mart uppus ära. Vat see õli see näkk, ütles, kes tahtis ühte saada. Villem ütles: "Ma ütlesin järve pial kõhe, et ühe hinge ta ära vei."
ERA II 14, 623 (2) < Torma khk., Kasepää v., Kasepää k. - Paul Ariste < Kadri Raudsepp, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Sõda lähnod siit mööda, paljastand ära sellesama küla. Piale Rootsi sõda õli katk ja kõik õllud pärast Rootsi sõda. Vanast miilitsast võetud ja kõik.
ERA II 14, 625 (1) < Torma khk., Torma v., Lullikatku k. < Torma khk., Tarakvere k. - Paul Ariste < Liisa Lepp, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Seda öeldi, et ork. Kadunud minu ema õli põdenud orka. Inimese pia valutab ja luid murib. Kange külma värinaga tuleb. Hal´li hobusega põle kannatanud sõita. Haige läks tagurpidi metsa, pani 9 seltsi õksi pia alla. Öeldi koa hal´ltõbi või hal´lvanames.
ERA II 14, 626 (4) < Torma khk., Torma v., Lullikatku k. < Torma khk., Tarakvere k. - Paul Ariste < Liisa Lepp, 69 a. (1929) Sisestas Tatjana Okuneva 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui põhjapool sügise õli nagu koit, siis öeldi, et virmalised vihtlevad, et põhja rahvale näitaks valgust.
ERA II 14, 626/7 (6) < Torma khk., Torma v., Lullikatku k. < Torma khk., Tarakvere k. - Paul Ariste < Liisa Lepp, 69 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Riagiti küll: metshaljad. Kes sinna jälgede piale eksib, see eksib ära. Kolm oastad tagasi tõin metsast hagu. Näe, vana inimene tuli metsa vahel. Ma mõtlesin, et on Ell. Edemal õli, sasis juuksed, õige hall vanamoor. "Kas on metshaljas?" ma mõtlesin. Mõtlesin, et on Ell ja ei tahtnud kokku saada. Tema riägib noh, nii palju juttu. Ma lasin põõsa taha maha, et läheb mööda. Noh, tõõsen üles, hakkan tulema. Ei soand enam välja. Metshal´jas eksitas ära. Siis vist õli metshal´jas. Alles õhtast sain kodu. Vanames käis, õtsis ja vilistas.
ERA II 14, 629 (3) < Torma khk., Mustvee al. - Paul Ariste < Liisa Sepp (Berg), 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Pedja jões on nähtud näkki. Seda on kõik nähnud. Naesterahvas istus kesk jõge kivi õtsas, et see ei õle muud kui näkk. Kes seda püidma läks, see sinna jäi.
ERA II 14, 630 (4) < Torma khk., Mustvee al. - Paul Ariste < Liisa Sepp (Berg), 75 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Tähkuvere all metsas on Ummumägi. Sial on kulda kaevatud, aga ükski ei õle kätte saand. Nagu heinasaad kesk metsa on mägi; ümberringi kõik mäda.
ERA II 14, 630/1 (5) < Torma khk., Mustvee al. - Paul Ariste < Liisa Sepp (Berg), 75 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Kõnnu küla ligi on Katalsepa mägi. Vanast tulid rootslased ketiga, mõõtsid 3 kivi juure. Enne küsisid peremehelt, kus on see mägi. Ühe kivi alt, linna poolt serva alt võtid viis-kuus labidad mulda. Sialt tuli raudkast välja. No siis kuuekesi veid postmaandele. Tõlda pannuvad. Vana-Soodlale andsid üks rubla. Mustvees saadi teada, et rootslased käisid. Kolme-nelja päeva pärast aeti taga, aga kus sa enam. Pärast kivi alt tuli veel hõbeasju ja sõjariistu, lusikad või kahvlid. Ühe sõjariista ka. Vanad rootslased sõjaaeg matsid selle sinna.
ERA II 14, 632/3 (13) < Torma khk., Mustvee al. - Paul Ariste < Liisa Sepp (Berg), 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui on orgatõbi, võta 9 õjast vett. Sisse võtta. Üle jõe ei tõhtind siis käia. Kui üle jõe käis, õli kõhe pial. Tuli kõhe inimese näol. Kala ei tõhtind süia.
ERA II 14, 634 (18) < Torma khk., Mustvee al. - Paul Ariste < Liisa Sepp (Berg), 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendav lööb järsku läbi. Rabandus ehk lendav.
ERA II 14, 645/6 (3) < Torma khk., Mustvee al. - Paul Ariste < Johannes Berg (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Laiuse lossi keldris on kuld paegale pandud. Ühele mehele - sepp oli - üks vanamees näitas: "Mina olen raha hoidja. Enne ma ei saa vabaks, kui keegi raha ära viib. Raha loe pooleks. Sääl tuleb must kass, sa poo üles. Muidu ei saa tappa. See on vanapagan ise. Kui sa seda raha pooleks ei saa, must kass murrab su ikka ära." Sepp läks välja. Tegi omale hia raudkepi. Läks keldri. Must kass tuli vastu. Sepp lõi ta uimaseks ja poos üles. Hall vanamees tuli vastu:"Ah sa tulid! Ammu ootasin. Loe nüüd raha pooleks. Kui sa ei loe, siis välja ei saa." Sepp öö ja päev lugend, üks rublatükk teise ja teine rublatükk teise hunniku. Üks rublatükk jäänd üle. Sellega põle midagi teha... Sepp võttis rublatüki keskelt pooleks. Üks poole ühele, teine teisele poole hunnikule. Vanamees tuli tagasi. Põle hakand lugema:"Mine kodu, too kaheksa paari hobusid. Sellega viidi õle säält ära. Sellega sai kelder vabaks ja tänapäevani alles.
Laiuse lossis on ikka nägemisi nähtud.
ERA II 14, 647/8 (5) < Laiuse khk., Laiuse v., Kivijärve k., Raadaste t. - Paul Ariste < Mari Malm, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Siin oli ikke külmtõbi. Muidu rohitsedi rohtudega ja kuumendedi.
ERA II 14, 648/9 (9) < Laiuse khk., Laiuse v., Kivijärve k., Raadaste t. - Paul Ariste < Mari Malm, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Metshal´jas olen kuulnud küll, aga ei ole nähnud. Meie isa läks kua luuaraaga tooma. Podras ringi ja otsis ikka luuaraaga. Korraga ei sua enam välja, ei tunne enam kohta. Võttis veel vitsu juure. Vuatas uuesti. Näe, Trossi turbasara - ja vahi just otsa, aga välja ei sua. Kui riided pöörata ümber, siis suad välja.
Sial Alatskivi nurgas on suured metsad. Lapsed kingu pial mänginud. Helevalge piaga poisike tullud kua. Need hõikanud: "Seesa paigal! Kossa lähed?" Olnud ka niisuke metshal´jas või niisuke.
ERA II 15, 32 (6) < Saarde khk., Räägu m. - Jaak Sõggel < Hans Rebane, 60 a. (1920) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Rootsi sõja kuld.
Mõned vanad jutud kõnelevad, et Rootsi sõja kuld Voltveti Tõnumaa talu lähedale mäe sisse olla maha maetud. Kuna teised vanad inimesed jutustavad jälle, et Rootsi sõja ülem, kui ta lahingu Kärsu järve peral Vasu mäel oli kaotanud, siis Rootsi sõja kulla Vasu talu mäe sisse peitu oli maha pannud, mis alles täna päev kätte saamata.
Kui aastal, enne sõda Voltveti Tõrva talu nurme seest, kivi külje alt, kogu vanu rahasid leitud sai (Vaata E.R. Museumi kirjakogus minu "Vanad mälestused"), siis liikusivad jutud, nagu oleks Rootsi sõja raha ja vara ülesse leitud. See kogu oli aga veikene, mis leitud sai, kuid tõe poolest on Rootsi sõja kuld alles kätte saamata ja tänini tema koht teadmata.
ERA II 15, 33 (7) < Saarde khk., Räägu m. - Jaak Sõggel < Hans Rebane, 60 a. (1920) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Kuld ader.
Vanajutt räägib, et Vana-Kariste Meeli mäe sisse muiste kuld ader olla ära peidetud. Tõenähtust otsides tuleb tähendada, et kui vahest mitte Meelimäe sisse mõni osa Rootsi aegset sõja kulda varjule ei ole maetud. See kui sääl tõeste kuld ader olemas on, siis peab see kindlaste Kalevipoja ader olema, sest vaevalt võiks mõnda teist oletada, kelle omandus see ader võiks olla. Jagatahes tuleb seda sündmust Kalevipojaga ligistada.
ERA II 15, 40 (12) Saarde khk., Voltveti v., Räägu m. < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Elts Taklaja (1920) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vana kirbu aimamised.
Kui kord vana kirp kodust ära läinud, oma majapidamiseks mõndagi tarvidust muretsema, siis tulnud tema lapsed kõik kokku ja pärinud kui ühest suust seda järele, et millal nad teda tagasi võiksid oodata.
Vana kirp vastanud lühidelt: "Armsad lapsed seda ma ei või teada millal ma tagasi jõuan, aga üht ma aiman siiski. Kui mind õerutakse, siis ma tulen õhtuks tagasi kodu, aga kui mind litsutakse, siis ma küll ei tulegi vist."
ERA II 15, 60/1 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaan Jõgis (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lehm ja lammas.
Vanal ajal, kui kord karjapoiss karja juures magama uinund, läinud lehm ja lammas kahekesi sõnelema ja sõnelemisest sündinud viimaks riid. Lehm kiitlenud end suuremaks häätegijaks kui lammas, sest tema andvad piima ja võid, seega olla tema toitja, milleta inimesed sugugi läbi ei saavad. Lammas kiitlenud jälle end suuremaks ja kasulikumaks, sest ilma temata ei saavad ükski läbi. Tema andvad ihukatet ja kaitsvad seega inimesi külma eest. Tüli läinud viimaks nii suureks, et lehm tahtnud omas vihas lamba sarvedega läbi pista.
Sääl tulnud Vanaisa vahele ja keelanud lehmal ja lambal tüli ja kisklemise ning kiitnud neid mõlemaid ühesugusteks kasulikudeks.
Lammas jäänud sellega rahule, mida Vanaisa neile oli seletanud, kuid lehm kannud ikka ja alati, kuni meie päevini, lamba vastu viha edasi ega kõlbanud paljuks ühte karjamaale. Kui nad aga iganes kokku puutunud, kohe lehm lammast sarvedega viskama. See on ka meie päevil alles nii jäänud.
ERA II 15, 62/3 (31) < Saarde khk., Räägu m. < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Peeter Ruukel (1921) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Rahaauk Kalbakülas.
Vanal ajal kaebanud üks vaene kehv sulane-mees oma seisukorra üle, et ta nii varandusest vaene ja pidada teisi orjama. Hää oleks rikka mehena külluses elada. Ta palunud, kui ta ometi elus korra rikkust nähagi saaks.
Ühel ööl juhatatud sulasele unes ja kästud minna Kalbaküla lähedale, sääl olla suur kivi, selle külje alt pidada neljapäeva õhtul, enne kukelaulu kajuma, mitte aga kartma, siis saada säält väga palju raha. Mees teinud, nagu õpetatud. Läinud lähemal neljapäeval Kalbaküla juurde, leidnud otsitava suure kivi varsi ülesse ja hakkanud õhtul enne kukelaulu, selle külje alt kajuma. Kajunud tüki aega, enne kui üks suur pajasang nähtavale tulnud. Kajunud edasi ja varsi ilmunud mehel, suur katal mis kuld rahaga täidetud, silmade ette. Mees nagu kohkunud korra, niisugust suurt raha kogu nähjes - ja kohe selle sama silmapilguga vajunud rahakatal suure kõlinaga maa alla. Mees kahetsenud küll, et ta natukene kartma oli löönud, aga mis möödas, see oli möödas. Küll käinud mees veel mõned neljapäeva õhtud teatavas kohas kajumas - aga raha ei saanud ta enam mitte kopikudki näha. See oli kõik maa alla vajunud.
Mees oli korra rikkust ikka näha saanud.
ERA II 15, 72/3 (39) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu m. - Jaak Sõggel < Elts Taklaja (1921) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hallitõbi.
Hallitõbi tulnud külasse ja häävitanud inimesi surmale, kellesse ta vähegi puutunud. Suremine läinud nii suureks, et enam matjadki külast ei leitud. Hakatud halli vastu abi otsima: katsutud ja maitsetud kõik ohud ja rohud ära, kuid abi ei saadud ja paranemist ei olnud märgata. Hall teinud oma häävituse tööd ikka edasi.
Viimaks mintud Setumaale, ühe kuulsa targa juurde nõu küsima. Tark seletanud, et hall ise elada Pärnu linnas, ühes kaupmehe tühjas aidas. Tulevad tähele panna, kui külas hall oma häävituse janti pidavad, sest siis olla teda kerge Pärnus kaupmehe aitas ära tappa, sest siis olla ta ilma hingeta ja ei suutvad vastu panna.
Just sellel ajal, kui külas kõige suurem suremine olnud, mintud Pärnu ja leitud ka suure otsimise varal ühest tühjast kaupmehe aidast halli-kõsu ülesse, tapetud sääl kohe ära. Varsi lõppenud ka külas halli-haigus. Nii pääsenud küla halli-tõbest jäädavalt lahti, ega ole teda tänapäevani enam sääl nähtud.
ERA II 15, 78 (43) < Saarde khk., Räägu m. - Jaak Sõggel < Peeter Ruukel (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kuida hunt ja karu vihameesteks saivad?
Kui hunt kord ajaviiteks võeraspeol oli käinud, näinud ta sääl noomatud siga. Seda nähes hakanud temal suu vett jooksma. Ta pidanud plaani kuida siga saaks ära varastada. Aimanud, et ta üksi seda ei suuda ja kutsunud oma parema sõbra ja usalduse mehe karu abisse.
Karu olnud ettepanekuga rahul ja nii mintud tormisel ööl teatavasse talusse siga vargile. Hunt katsunud esite omale siga turjale võtta, temal olnud ainult kahe mehe jõud - ei jaksanud. Karu, kellel kaheksama mehe jõud, upitanud sea turjale ja tassinud kodu. Tulnud kodus jaotamine. Karu lugenud toomise pärast omale eestõiguse, võtnud sea omale ja jätnud hundi kõhu tühjaks ning suu vett jooksma. Hunt läinud minema ja vandunud.
Olivad küll siia maale hunt ja karu kui suured sõbrad, aga tänasest päevast vandus hunt karule kurja ja jäivad eluks ajaks teine teise vaenlaseks.
ERA II 15, 81 (47) < Saarde khk. ja Halliste khk. - Jaak Sõggel < Hans Rebane, 60 a., Jaak Sõggel (1922) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Rootsi kuld.
Põhja sõja ajal, kui Rootsi sõjaväed Vene vägede käest lüüa saanud, taganedes Pärnu maalt läbi läinud, matnud sõja väe ülemad mitu pütti sõja väe päralt olevat kulda Saarde kihelkonda, Kilingi-Nõmme männikusse kingu sisse varjule, sest et Vene väed õige kannul olnud ja nii siis võimata arvatud olevad põgeneda, sest et raske kulla voor selleks takistust teinud. Tänini olla see kuld alles ülesse leidmata.
Jaak Sõggel jätkab: Mina olen varem üht teist sellesarnast lugu varem ülesse kirjutanud, mis Saarde kihelkonnast kuuldud, selles räägitakse, et Rootsi sõja väe kuld, mida Põhja sõja ajal ära peidetud, seista varjul Voltveti Tõnume talu mägedes, või jälle Tõrva linnamäel. Minu arvamise järel peaks sellel lool pisut tõtt sees peiduma, mida see asja olu tõendab, et Rootsi kullast mitmes kihelkonnas ühte viisi räägitakse. Päälegi ei ole Kilingi-Nõmme männik Tõnume talu mägedest kaugel, vast kaks ehk kõige rohkem kolm versta. Niisiis üks kõik, kus kohal nimelt, aga Rootsi kulda peab siit ümbrusest otsima.
ERA II 15, 94 (58) < Halliste khk., Uue-Kariste v. - Jaak Sõggel < Marie Sõggel (1924) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuida ämm minija kõne välja võttis.
Ämmal toodud minijas kodu. Ämm ei olnud minijaga sugugi rahul, sest et see temaga kunagiste ei rääkinud. Kui ämm midagi käskinud, minijas täitnud käsku, küsinud ämm midagi, siis näitanud minijas käega - ja midagi rohkem. Ämm minija kõne ikka ei kuulnud.
Ämm arvanud viguri välja: pannud tapetud kassi supi pajasse keema ja käskinud minijat paja järele vaata ja tuld paja alla teha, et supp hästi keeks. Ise läinud kuulama salajas, mida minijas sarnasest loost arvab. Minijas täitnud käsku. Kui ämm ära läinud, vaatanud minijas pajasse ja hakanud üksinda rääkima, nagu see temale viisiks olnud: "Neni nippi näpakest, kait kikki kõvvakest ja üit tolu lolu pelan."
Nüüd saanud ämm aru kätte, et minijas pudi keelega ja sellepärast oma kõne varjas. Ämm võttis ikka minija kõne välja.
ERA II 15, 95/7 (59) < Saarde khk., Voltveti v. - Jaak Sõggel < Marie Sõggel (1925) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vaenelaps Leeni.
Leeni jäi vara vaeseks lapseks. Surivad ju temal isa ja ema ühte järgi halli-tõppe. Leeni võeti külla kasulapseks, kuid kasulapse elu jäi temal tundmata: pidi orjama ööd kui päevad ühte lugu ja päälegi sai ta selle palgaks õige tihti sõimata ning kuulda halbu sõnu. Kurjest kasuvanematest ja raskest orjusest tüdinenud palus Leeni omale ennem surma, kui veel üht tundi edasi elada.
Kui Leeni ühel õhtul, pääle päävatöö hallikale vett tooma läks ja sääl kaua oma raske elu üle nuttis, ilmus tema juurde hall vanamees. Leeni kohkus esiti, kuid vanamehe lahke kõne pääle kadus ehmatus pea ja nagu abi paludes jäi ta ootama, mis vanamees temast õige tahab. Kui vanamees Leenile oli seletanud, et tema häda teadvad ja tema palvet olla kuulnud, ta saada teda aitama, kuid esite pidada teadma, mida Leeni soovib. Leeni ei soovinud midagi muud, kuid et ta võiks rahulise südamega tööd teha, sääl juures mitte kurja ei kannataks, ega häda ei tunneks. Et Leeni midagi üle liigset ei nõudnud, lubanud vanamees tema soovi täita ja käskinud teda neljapäeva õhtul jälle samasse kohta ilmuda.
Kui Leeni lähemal neljapäeval samasse kohta oli ilmunud, kuhu teda vanamees oli käskinud, võttis vanamees teda enesega ja viis metsa, lükkas tihedas lehtis sahrapuu põesa kahele poole ja selle järele ilmus avaus, kust koguni teine ilm, teistsuguses ilus neile vastu naeratas. Vanamees läks ees ja Leeni sammus järel, mõtetes: Sündigu, mis sünnib, egas ma halvemat ikkagi ei saa.
Vanamees andis Leeni ühe vanapoolse naesterahva hoole alla ja käskis Leenit seda kõik teha, mida see naesterahvas temale õpetama saavad, lubanud ise varsi jälle tagasi ilmuda Leenilt tema elu üle järele pärima, ütlenud endal õige väha aega ja palju tööd teha olevat, ning kadunud nii rääkides nende silmist.
Leenil läinud uues kodus õige hästi, tööd temal teha olnud, kuid seda olnud nii vähe, et Leeni seda nagu tööks ei pidanudki. Nädala aja järel ilmunud vanamees tagasi ja pärinud kohe Leeni elu järele. Et aga Leeni oma eluga väga rahul olnud, see rahuldanud ka vanameest, kes siis jälle lühikese olemise järel ära kadunud. Vanamehe kadumine olnud Leeni mõttes kahtlane, mis temas osalt hirmu äratanud. Tema perenaene saanud tema kahtlusest aru ja seletanud, et tema vanal raske ammet olevat: ta pidada iga päev järele vaatama, et metsale, et metsloomadele siin ega sääl mingisugust kahju ei sündivad, mida kurjad käed alati püüdvad korda saata. Ka olla kõik lilled ja õied metsas ja vainul tema valitsuse all. Sellepärast hüütavad tema vanameest metsavanaks või metsavalitsejaks.
See kõik rahuldanud Leenit, nii et ta oma elus enam paremat ei soovinud.
Leeni kadumine äratanud tema pererahva hulgas kogu hirmu, sest mitmesugused jutud, mis end küla mööda laiutanud, avaldanud tema pererahva kohta enam halba kui hääd.
Leeni olnud ja jäänud kadunuks.
ERA II 15, 107 (67) < Paistu khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1925) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui hobune kaebama läks.
Vanal ajal oli mees hobust jumalamuidu peksnud, omas viha tujus, sest et hobune oli töö tegemise juures rohtu püüdnud. Kuid hobune hakkanud andeks paluma. Mehel saanud süda sellest veel rohkem täis ja jätkanud peksmist veel enam. Hobune lubanud Jumala juurde kaebama minna, kui see peksmist järele ei peaks jätma.
Mees ei jätnud ikka peksmist ja hobune läinud Jumala juurde kaebama. Jumal annud hobusel õiguse ja lubanud temal, et ta töö juures võib rohtu söömiseks püüda, kus juures töö mitte takistatud ei saa. Sellest ajast sööb hobune ikka tööd tehes ja püüab rohu kõrse, kus juures ta kunagi tööd ei takista. Sellest on ka sõna saanud: "Ära seo hobuse suud, kui se pahmast tallab."
ERA II 15, 109 (69) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Hans Rebane (1926) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Vanapagan Võrtsjärvele silda ehitamas.
Vanapagan oli kord kuulda saanud, et Tartus lähemadel päevadel, mitme suurema kurjategija süütegusid kohtus saada arutusele võetud ja selleks mõtlenud Vana kohtumaja enne seda päeva, maani maha lõhkuda. Oma reisi alustanud ta Hallistest, kuid teepääl reisides Tartusse tulnud tal mõnesugusi takistusi ette. Kõige suuremaks takistuseks olnud Võrtsjärv oma suure vee koguga. Sellest ei saanud Vanapagan nii hõlpsaste üle. Kohe olnud temal hää nõu käepärast: korjanud hulga suuri kiva kokku ja kannud neid järvesse, et ülepääsemiseks teed saada. Kuid just kesk töö ajal laulnud kukk, Vanapagan ehmatanud nii kangeste, et just kõvaks jäänud järve kaldale. Kui ta väha toibunud, siis annud jalgadel teada, et aga enne päikese tõusu varjule saada.
Sild jäänud ikka tegemata - ja teisel päeval lõpetanud kohus oma töö - kurjategijaid trahvides.
ERA II 15, 113/5 (73) < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1927) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Julge mees ära eksinud.
Halliste kihelkonnas, Kaarli vallas asub suur laialine Kottnõmm. Kottnõmme kohta kuuldus jutt, et see kes pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi juhtus minema ikka ära eksinud ja pidanud nii kaua Kottnõmme mööda edasi tagasi kõndima, kuni kuke lauluni, siis alles saanud ette võetud sihile. Nii kestnud see ikka ja alati edasi. Viimaks ei julgenud enam keegi pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi minema, kartnud ikka eksimist, sest teati ju, et selles mõni kuri tegevuses olla, ja teekäijat eksitada. Arvati selles tegevuses süüd Vanapagan olevat. Nii läksivad aastad ja keegi ei läinud enam pääle päeva veeru Kottnõmme ligidale.
Kord ajanud üks julge mees südame rindu ja suurustanud, et tema ei karda ühtegi kurja ega ka Vanapaganat, olgu nad kas seitsme pää või sarvega ja alustanud õhtul ämariku ajal reisi, et Torimu talust läbi Kottnõmme Seelaku või Kose talusse reisida. Oma teada läinud ta otse sihis, vana jalarada mööda, kuid pimedas kadunud jalarada käest, kuid julgemees läinud ikka edasi, arvanud nähtavad kohad väga tutavad olevad. Kui ta nõnda kaua aega kõndinud, ei jõudnud siiski lagedale, ega näinud ja saanud ta Seelakule ega Kosele, kuhu ta oli lootnud. Kõndinud, kõndinud ja jälle olnud ta vana koha pääl tagasi. Küll võtnud ta uue sihi, et eesmärgile jõuda, kuid ikka olnud ta vana koha pääl tagasi. Nii sündinud see mitu ja mitu korda. Nüüd uskunud julgemees, et ta tõeste eksituses ja Vanapagan teda edasi, tagasi vedavad. Jõudnud kesköö, kuid ei targemaks läinud sihile püüdmine sugugi. Viimaks kuuldud kaugelt kuke laulu ja nüüd, nagu kadunud soomuksed julgemehe silmade eest. Nüüd kohe leidnud ta õige teeraa. Nüüd olnud temale tutav iga puu ja põesas, iga mätas ja küngas, kus ta noorena oli karjas käinud ja aega mööda saatnud. Selle järel saanud ta ka õige pea Seelaku talu juurde välja.
ERA II 15, 120/1 (78) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Karl Rein (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuida Vanapagan Koodiorust minema sai.
See oli vanal ajal, kui Vana-Kariste Koodi oru ümbrust kattis suur laialine pime mets, elas sääl Vanapagan rõõmsat ja muretut elu. Ükski ei tülitanud teda, tema tegevuses. Ka koerte haukumisi ei olnud ühestki küljest kuulda. Isegi kirik olnud kaugel, see asunud Penuja vallas Alliste mäe pääl. Paremat, ega vaiksemat kohta ei teadnud Vanapagan halli taeva alt otsidagi.
Aeg-ajalt ja aast-aastalt raiutud mets ikka Koodi oru kallastelt vähemaks, asutatud talud, isegi külad lähedusesse. Ka kirik ehitatud Koodiorust mitte kaugele. Kõik see pahandanud Vanapaganat hirmsaste: ta katsunud küll kõiksugu kunstidega rahva tööd takistada, kuid vähe tema ettevõtetest läinud täide ja see vihastanud teda veel enam.
Kord läinud karjastest/mööda/, karjased teda nähes löönud kartma ja hakkanud Jumala keeli paluma. Seda kuuldes põgenenud Vanapagan, kus seda ja teist, ega ole sellest ajast karjasid enam tülitanud. Koodi orus, kodus olles kõlanud juba Pudru- ja Sirgeküla naiste vaimulik laulmine kõrvu Vanapaganale, mis talle hingerahu ei annud. Ja kui veel kiriku kella helin iga pühapäev Koodi orgu Vanapagana kõrvu kostnud, ehmatanud ta kangeks. Esi otsa ei tahtnud ta uskuda, et see Jumala kojast tulnud, aga viimaks, kui kuulnud, et see ühelgi pühapäeval ära ei jäänud, teinud Vanapagan ülepää, kaela otsuseks - Koodi orust põgeneda, põgeneda jäädavalt. Sellest päevast on Vanapagan Koodiorust ära läinud, teadmata kuhu.
ERA II 15, 122 (79) < Saarde khk., Voltveti m. - Jaak Sõggel < Liisa Tooming (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Päkapikulaste tantsupidu.
Kord läinud Voltveti mõisast töölise naine päise päeva ajal, teed mööda mõisa taha Punapargi metsa. Ta lööb silmad ülesse ja näeb eespool tee pääl hulga veikseid pisilasi poisse ja tütrukuid tantsivad. Kõik olnud toredaste ja uudes ülikondades riietud. Naene lähenenud ja vaatanud neid hoolega. Olnud neist veel arvata vassamaa kaugel ja tantsu keerutus kestnud ikka endises tempos edasi.
Selle järele vaatanud naene kõrvale ja tagasi, et ümbrust mujalt silmitseda. Kui ta siis jälle tantsijate poole pööranud, ei olnud tantsijatest ühtegi enam olemas. Naene rutanud kohale, kust ta tantsijaid oli näinud ja otsinud, et kas tantsijatest ei ole vast mõnda märki maha jäänud, kuid midagi ta ei leidnud, ei leidnud ka jälgi, mida oleks võinud veiksede päkapikulaste omaks tunnistada. Kõik olnud nagu enne.
ERA II 15, 124 (81) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, 71 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kuida sündisivad Õisu ja Kariste järved (Teisent).
Sääl, kus praegu Õisu ja Kariste järved asuvad, olnud muistsel ajal ümbruse elanikude heinamaad. See sündinud heinaajal, kord kui heinalised olnud heinatöös, tõusnud põhja-hommiku poolt suur, paks hirmuäratav must pilv ülale ja liginenud kohutavalt heinaliste poole. Korraga hüüdnud hääl pilvest: "Järv Õisu! Järv Karistesse! Rutaku, rutaku!" Henalised rutanud suure kiirusega, kes aga saanud, sest ükski ei tahtnud järve alla jääda. Selle järel lahkunud pilv kaheks: ühest pilve poolest saanud Õisu järv, ja teisest poolest saanud Kariste järv. Mõlemad järved asuvad teine teisest eemal, mille vahe arvata 15 kilum. Ka kuju poolest on järved teine teisele väga sarnased.
ERA II 15, 126/7 (84) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, 72 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Lugu sellest, kuida otsijad kuldadrast ilma jäid.
Rootsi kuninga kuldader, kes vana Rootsi sõja ajal Vana-Kariste Meelimäe sisse peidetud, olla katsutud küll säält päeva valgele tuua, aga iga kord juhtunud ikka üht, kui teist, mis asja nurja ajanud, nii et ettevõtjad alati kartma löönud - ja põgenenud.
Kord pidanud kolm inimest, üks Abjast ja kaks Vana-Karistest nõu, kuida võiks kuldatra Meelimäe seest kätte saada. Et ettevõttes tarkust leida, läinud nad targa nõuandja juurde juhatust saama. Tark, Moia Maret juhatanud, et ei tohi kaevamise juures midagi karta. Kui kartvad, siis ei saada ette võttest midagi välja tulema. Kui mehed tarvilise juhatusega varustatud, läinud nad, tark ühes ka, Meelimäele. Olnud kottpime öö ja puhunud kerge tuul. Hakatud kajuma, sest enne keskööd oli tarvis targa õpetuse järel kuldader välja kajuda. Kui mehed küllalt juba higistanud suurest kajumisest, kuulnud nad jõe poolt häält: "Maret, Maret!" Mehed jäänud kuulama. Sündinud veikene vaikus, selle järel jälle: "Maret, Maret!" Nüüd pistnud Moia Maret jooksma ja kadunud kajujate silmist. Meestel olnud hirm põues, et kui tark juba kardab, siis see hääd nalja küll ei tähenda. Ilma, et mehed üks teisega midagi oleks rääkinud, annud mehed jalgadele tuld ja kadunud Meelimäelt, ilma et kuldadra saba otsagi oleks näha saadud.
Nõnda jäänud jälle, see kord Rootsi kuninga kuldader Meelimäest välja toomata, kus ta praegu ka alles peidus puhkab.
ERA II 15, 140/1 (13) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, 70 a. (1927) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Vanatüdruk naerab, et pulmad lähedal./ Vanatüdruku naer.
Vanatüdruk naernud kord õige suure häälega. Kui perenaene asja järele pärinud, et mis naerule ometi võis põhjuseks olla, kuid tüdruk ei tahtnud kuidagi oma naeru põhjust välja rääkida. Ja kui perenaene sugugi järele ei jätnud, vastanud tüdruk: "Näen, et minu pulmad ka enam kaugel ei ole. Ja sellest oli mul nii hää meel."
ERA II 15, 145 (1) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1919-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vatuherra Ann. Teine nimi teadmata. Elas Halliste kihelkonnas, Kaarli vallas, Rae talus ja oli tegev 1870 a. ümber. Arstis maalise haigusi, tuulest rabatud ja rohkeste teisi haigusi. Luges haigedele sõnu pääle, sest tema sõnade pääle lugemisest loodeti ja oodeti õige palju terveks saamist. Pääle sõnade pääle lugemise andis ta haigedele ka rohtusid, küll vedelad pudeliga, kus juures ka pudelisse nõia sõnu loeti, kuivadest rohtudest olivad väga tähtsad juurerohud ja mitmedest lilledest kokku segatud õied. Neid õiesegu rohtusid anti kõige rohkem niinimetatud "üheksama-sugu haigustele". Vatuherra Ann oli ainult oma ümbruses otsitud arst, kaugemal ringkonnas väha kuulus.
ERA II 15, 173 (24) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas Kristiina Rüütli 1999, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui lepadel lehed sügiseks kaua otsa jäävad ja kaskedel varem maha langevad, siis saada see hääd vilja aastat ette tähendama.
ERA II 15, 177 (48) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pihlaka vitsaga ei tohi noort tüdrukut lüüa, siis saada see vanaks tüdrukuks jääma.
ERA II 15, 184 (100) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kes noori puid armetult, rumalusega ja mõistmatalt maha lõigub, murrab, purustab ja viisiliselt häävitab, see saada juba noorelt pimedaks jääma ehk kaduvad temal nägemine märksa. Sellepärast vanad Eestlased keelasivad kangeste nooremetsa rikkumist ja selle häävitamist. Tähendati et puud olla elavad, ja tundvad purustamisest valu. Teati veel tähendada, et puud olla vanana koguniste kõnelenud, nagu seda ka muinasjutudes sagedaste saada ette tulema.
ERA II 15, 184 (101) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Näpuga ei lubanud vanad inimesed mitte kunagiste päikese, kuu ega tähtede poole näidata, ega neid kiites ilusateks nimetada. Teati, et need jumalikud olevused olla ja nii ei tohtida neist mitte palju rääkida, ei koguniste nende poole sõrmega näidata.
ERA II 15, 187 (134) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Külitakse aega teravaste tähele pannes, ikka noore kuu sees. Vana kuu sees külitud vili kaob vähemusesse, kuna asemele aga tugevat umbrohtu saab tulema.
ERA II 15, 189 (151) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui toomed kevadel rohkeste õitsevad ja marju kannavad, siis saada tatre vili see aasta rohkeste väljaandma.
ERA II 15, 190 (162) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
On saare puudel rohkeste kõtru või seemet, siis saada see hääd odra aastat tähendama.
ERA II 15, 191/2 (175) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Müristamise ega välkimise ajal ei tohi teise inimese kohta halvaste rääkida; kurje ega rumalaid sõnu suust välja ajada; kärmeste jooksta, ega sõita; ega pikka puu all varju otsida; haljaid, läikivaid asju ligi kanda; vilistada ega huigata; ei tohi kivi pääl kõndida, ega istuda; maja uksi ega aknaid lahti hoida; niita, ega kärmeste tööd teha.
ERA II 15, 192 (181) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Noorekuu vihm saab rohkem kosutama, vanakuu vihm kaotama.
ERA II 15, 196 (218) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maasikad valmivad harilikult Jaanipäevaks ja vaarakad valmivad harilikult Jaaka (jakobi p.) päevaks. Valmivad nad sellest ajast varemalt, siis olla see varane aasta; aga kui nad hiljem valmivad, siis olla see hiline aasta.
ERA II 15, 208 (303) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui tulekahju, või mõni selle sarnane valguse kuma öösel kõrgesse taeva pääle paistab, siis saab ilma teiseks muutma.
ERA II 15, 209 (310) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui talvel lume ajaga puude pungad peaks puhkema, siis saada selle järel vilu ja halb suvi tulema.
ERA II 15, 215 (356) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui laps majasse sünnib, siis koer rõõmustab; tuuakse noorik majasse, siis koer nutab.
ERA II 15, 217 (373) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui asub nälghein põllule, on see aasta leivanälga karta.
ERA II 15, 227 (445) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Külima peab kevadelt kasuval kuul, mitte kaduval kuul. Kasuval kuul külitud vili hakkab kohe idanema ja saab kohe kasvu jõudu, kuna kaduval kuul külitud seeme enamikus kadumist näitab.
ERA II 15, 228 (448) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui õuna- ja marjapuudel kevadel õied lihavad, siis tähentavad see hääd saaki, aga on õied kidurad, tähentavad see kõhna ja viletsad saaki.
ERA II 15, 233 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arstirohtude nimekiri. Ussiroht.
ERA II 15, 233 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arstirohtude nimekiri. Nõiapiim.
ERA II 15, 233 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arstirohtude nimekiri. Arniku juured.
ERA II 15, 233 (7) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arstirohtude nimekiri. Seitsmet sugu õiesegu.
ERA II 15, 233 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arstirohtude nimekiri. Peerupaldsam.
ERA II 15, 233 (11) < Paistu khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arstirohtude nimekiri. Luuvalu roht.
ERA II 15, 233 (12) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1920-1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Arstirohtude nimekiri. Jooksjavalu rohi
ERA II 15, 409 (4) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu m. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1922) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Rootsi kuld.
Kui mina varem Saarde kihelkonnast saadud jutu ülesse kirjutasin, et vanast Suurel Põhja sõja ajal, kui Rootsi väed Vene vägede eest taganedes Saarde kihelkonnast läbi läinud, matnud väed Rootsi sõja väe kulla Tõnume talu mägedesse, mis praegu alles ülesse leidmata. Nüüd sain mina Halliste kihelkonnast jutustuse, et Rootsi sõja väe ülemad Vene vägede eest taganedes sõja väe kulla Saarde kihelkonda Kilingi-Nõmme männikusse kingu sisse peitnud, mis tänini alles ülesseleidmata.
Mõlemat eespool olevat teadet kõrvu säädida, peab oletama, et siin tõeste Rootsi kulda olemas on, sest muidu ei oleks mitte mitmedest kihelkondadest saadud teated nii ühe näolised; vähemalt veel tõstab tõe asja see, et peidetud kulla kohad ühe ja teise jutu järel mitte teineteisest kaugel ei ole. Et jutt vanal ajal on aluse saanud, siis viib ainult see teda teisest lahku, et nimetatud ei ole, kas Tõnume mäge ja männikut mitte Kilingi-Nõmme männikuks ja mäeks ei tuleks lugeda, sest nende vahe ka mitte suur ei ole. Iga tahes tuleks uurijatel teatavatest kohtadest Rootsi kulda otsida.
ERA II 15, 414/5 (10) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1923) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Huvitav ajalooline leid Põltsamaal.
23. mail 1923 hommikul sattus kohalik alevi kordnik Rümmel omale uue maja alusmüüri jaoks kaevamisel huvitava leiu pääle. Umbes kolme kuni nelja jala sügavusel maa seest tuli nähtavale terve kogu vanu rahasid, mis arvatavasti savist vaasi sees asusid, kuid kaevamisel on vaas purunenud. Vaasi tükid on mulla seest suuremalt osalt leitud ja kokku liimitud. Vaas on umbes üks jalg kõrge, eest poolt laiem- umbes 6 tolli läbimõõdus, ja päält üle kahe tolli läbimõõdus. Vaasi kaunistavad ornamendid ja reljefkujutused, millest silmapaistev üks vanamehe pää pika habemega. Sääl samas oli maa sees ka savist neljakandiline, tömppiramiidi kujuline kauss.
Rahad on mitmesuguses suuruses, umbes Eesti kolme- ja viiemargaliste metallrahade suuruses, kuid õhukesed ja kergesti murduvad. Nähtavasti on nad suuremalt osalt vasest valmistatud.
Rahadel on mitmesugused ladina keelsed päälkirjad, mille järel nende vanadust võimalik kindlaks määrata 16. aastasaja teise poole pääle. Näituseks on mitmel rahal Johannes 3 päälkiri, ning vapis kujutatud kolme krooni, missugune tunnus Rootsi rahadele omane. Mõned neist on arvatavasti Poola kuninga Sigismundi aegsed. Kindlaid daatume võib selgitada lähem uurimine.
Pääle nimetatud savinõude ja rahade tulid kaevandusel nähtavale samast kohast põlenud raud mõõga otsad ja üks rauast noole ots ning iseäralik prongsist või vasest naesterahva kujutusega leid, mille otstarvet raske kindlaks määrata.
Nimetatud leiukoht asub Põltsamaa lossi läheduses Vana-Põltsamaa pargist lõuna pool. Nagu teada, on Põltsamaa ümbrusest 16 aastasajal mitmed sõjakäigud üle käinud, ning ajutiselt siin peatunud "Liivimaa kuningas" Magnus ja Johan Hirmsa sõjaväed; sellep. võib oletada, et nimetatud leiud, kas sõja ajal maa sisse peidetud varandustena esinenud ehk lihtsalt maha põlenud ehituste jäänud.
Oleks soovitav, et leiu koht, kui ka leitud asjad huvitatud isikute poolt kindlaks saaks määratud ning leiud E.R. Muuseumi toimetatud.
/Jaak Sõggel on selle sõnumi ümber kirjutanud ajalehest "Postimees", maikuus 1923/
ERA II 15, 416 (11) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Pärnu Postimees nr. 183, 1927 (1928) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Rahaleid Kihnust.
Kihnu preester näitas vanu rahasid, mis on leitud a. 1922 või 1923 Sääre külast, maa seest kartula koopa kaevamisel. Leid olnud mahutatud lehmasarvesse. Rahad kuuluda XVI sajandikusse ja nende seas on Riia linna, Leedu ja Poola rahasid. - Varemalt olevad ka Lemsi külast metallkannu täis raha leitud.
/Jaak Sõggel on selle sõnumi ümber kirjutanud ajalehest "Pärnu Postimees" nr. 183, 1927/
ERA II 15, 424 (15) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Kui inimene kas metsa, ehk pimeduses ära eksib, siis üteldakse, et vanapagan vedavad teda ümber ja eksitavad. Ehk: vanaõelus kiusavad ja takistavad kohale jõudmist. Eksitusest pääsevad ja õigele teele jõudvad , ki istuvad siis maha, kui eksitusest aru saavad ja kolm korda "Issa Meie" läbi lugevad. Teise juhatuse järel tulevad "Issa Meie" tagaspidi läbi lugeda. Hallistes ja Saardes.
ERA II 15, 435 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapsena olen Hallistes kuulnud sõna "hallihein", mida rohuna on tarvitatud haiguse "halli" vastu, kuid hein ise ei ole mul mitte tutav. Praegu ei ole ma mõnede järele pärimiste pääle sellest heinast teateid saanud. Ajatare, ehk äiatare hein on tundmata. Kolmkümment a. tagasi Halliste Uue-Karistes metsavahiks olles, kuulsin üht sooheina kutsutavad: soojõhvid, sooema abe, vanaeide abe. Neist soojõhvidest lõigati ka mätas ja pandi seda heina kuhja varda otsa. Lõuna Hallistes on see hein väha tutav.
ERA II 16, 13 (3) < Mihkli khk., Koonga v., Hõbeda k., Altaadu t. - Herbert Tampere < Karl Sakson, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui maa-alused olid, siis pesti Töötsi allika veega. Visati hõberaha vette. Poesid ikka leind allikast veel hilja raha. Töötsi allikas oo Kõima mõisa juures.
ERA II 16, 13 (4) < Mihkli khk., Koonga v., Hõbeda k., Altaadu t. - Herbert Tampere < Karl Sakson, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluseid pigistati soolaga. Selg vastu tuult käända ja üle õla visata.
ERA II 16, 14 (8) < Mihkli khk., Koonga v., Hõbeda k., Altaadu t. - Herbert Tampere < Karl Sakson, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lastele üteldi: "Nakk tõmmab sissi, ära mene mette kao ääre!"
ERA II 16, 39/40 (8) < Mihkli khk., Veltsa v., Piisu k., Maanteeääre t. - Herbert Tampere < Eedu Linder, 65 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Käblaste mõisas oo hiiemets ja sees oo allikas. Seal, rääkvad, et kiriku kell oo sisse pandud. Allika põhjas. Oln ennemalt katku sõda, ja katku sõja aegas. Peab hõbekell olema. Täis vana hõbe. Inimesed ootavad suure isuga, millal see allikas vähemas kuivab. See oo vana Vihuri kohja peal, karjamaa peal.
ERA II 16, 42 (13) < Mihkli khk., Veltsa v., Piisu k., Maanteeääre t. - Herbert Tampere < Eedu Linder, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuuleagadega ohverdatse väiksid lapsi. Lapsele lüüatse muti pihta ja, kui alla pissuvad.
ERA II 16, 42 (14) < Mihkli khk., Veltsa v., Piisu k., Maanteeääre t. - Herbert Tampere < Eedu Linder, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ja siis kase kül´les seoksed suured pahad. Nendega inimesed ohverdavad paisid. Vautavad nende vastu ja. Ja seda ma tean selgeste, et see on selge tõsi. Minu õel kasvas peidla peale suur ja jäme muhk. Õpetati, ja õde vautas, ja kadus ää.
ERA II 16, 46 (28) < Mihkli khk., Veltsa v., Piisu k., Maanteeääre t. - Herbert Tampere < Eedu Linder, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katku aeal oli ennemalt jään kolm peret kolmest külast: Lõu Lülle ja Kaseküla Kalle ja Voose Pent.
ERA II 16, 46 (29) < Mihkli khk., Veltsa v., Piisu k., Maanteeääre t. - Herbert Tampere < Eedu Linder, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
See oli Voose Liival. Läind pühaba homiku kaks vanaeite kiriku. Ja teene et ütend, et "Minu sõnad sõerduvad." Aga teene hakand temaga taplema, et mine ikka, isi lähed lauakiriku: "Lase kivide, kändude ehk puude sisse." Ja siis aed oln neil kõrbas silla ääres. Ja aea teibast või irrest, ma ei tea isigi kummast, käin auk läbi vurtsti. See oli rabandis, rabandise haigus - sellenimeline ta pidi olema siis.
ERA II 16, 53 (13) < Mihkli khk., Koonga v., Jänistre k., Põntsi t. - Herbert Tampere < Mihkel Auka, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kaonäkk võtab jällegi lapse kinni, kui kao juure lääb.
ERA II 16, 57/8 (26) < Mihkli khk., Koonga v., Jänistre k., Põntsi t. - Herbert Tampere < Mihkel Auka, 78 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Antsiku metsa ääres olle rahaauku nähtud. Va Rein põle kätte saand. Läind Sõrve nõia juure. Nõid lõigand parema käe esimese sõrme otsast verd. Lugend sõnad ka peale. Küsind: "Kas sa lubad selle minule, kes kõige enne kodo vastu tuleb?" Va Rein üten, et küll lubab. Mõten, et "Mul oo erk koer - nii hea koer, küll see tuleb." - "Nüüd mine silita kodu hobusid, siis seisvad nii ilusad." Tund koeo. Koera kusagil - magand laos nigu kott. Poiss, kolmeaastane, tulnd vastu. Noh, tulnd koeo, löönd emale ehtme pihta, et nüüd saame ramusad obused. Ema läind nii paksuks mis hirmus. Ja vana Rein võtngi lehma sangu täie raha välja. Siis hakan tal tuulispasad ja tulihännad käima. Kui poiss ära surnd, siis ütend: "Ma aga pean senis põrgu minema, kui vanaät´t järgi tuleb."
ERA II 16, 59 (2) < Mihkli khk., Koonga v., Hirta k., Salu t. - Herbert Tampere < Mari Mikita, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Nak´k oli jälle kaeos.
ERA II 16, 61 (1) < Mihkli khk., Veltsa v., Võitra k., Reinu t. - Herbert Tampere < Annus Reiman, 65 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Hiid, hiieallik ja ohvrikivi on Võitra küla juures Tõnnase ja Vainu talu maal. Lepikus olle sirgasthärja sarve täis kulda maha maetud.
ERA II 16, 61 (2) < Mihkli khk., Veltsa v., Võitra k., Reinu t. - Herbert Tampere < Annus Reiman, 65 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Sii oo see Taara mägi. Vaagna taoline mägi. Seal olnd vana poolakate leeriase. Seal olle 3 kaupmehe varandus peitus.
ERA II 16, 64 (7) < Mihkli khk., Veltsa v., Võitra k., Reinu t. - Herbert Tampere < Annus Reiman, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
"Ei tohi mette kao peale vaatama menna, näkk tõmmab sisse!"
ERA II 16, 66 (20) < Mihkli khk., Veltsa v., Võitra k., Reinu t. - Herbert Tampere < Annus Reiman, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Kivi väina ummistamiseks/Kallis oo suur kibi. Vanasõge tahnd Virtsu väina ummistada. Siin aga rebenend põllepael, kivi kukkund maha ja töö jäänd pooleli.
ERA II 16, 69 (1) < Mihkli khk., Koonga v., Rabara k. - Herbert Tampere < Jaan Sander, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ah-ah-ah! Ei näkka põle kaevus! Kaevus oo konnad. Aga näkid oo metsas vana puurahi sees. Nemetse koa nirgid. Sehoksed loomad. Neid hüüdvad kahe neme peal. Metsa loomad. Ei neid põle kaevus - nad sitad uppuvad jo ää!
ERA II 16, 70 (6) < Mihkli khk., Koonga v., Rabara k. - Herbert Tampere < Jaan Sander, 81 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lebahundid, need olid änam koltsemad.
ERA II 16, 70 (7) < Mihkli khk., Koonga v., Rabara k. - Herbert Tampere < Jaan Sander, 81 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Koduhunt - kes teab, mis see siis oo. Nõid ike tegi seoksed koeod valmis ja - ega ta sitt isi köind. Murdsid loomi ja.
ERA II 16, 96 (7) < Mihkli khk., Koonga v., Ura k. - Herbert Tampere < Rits Peekman, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Nak´k oli kaos. Sellega narriti lapsi. Nägu vee pealt paistis, see oli siis nak´k.
ERA II 16, 96/7 (9) < Mihkli khk., Koonga v., Ura k. - Herbert Tampere < Rits Peekman, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Enno-vana ja Matsi-vana olid suured rabanduse tegijad. Aga Mustu-vana oli nende üle veel.
Kõrtsimehel surnd loom ää. Mustu vana küsind: "Kas ää müüsid?" - "Ei, varesel viisin." Kis muu kui Matsi-vana teind seda tükki. Mustu-vana lasnd siis kõrtsimehel papist kuju teha, et Matsi-vana. Preesiga siis lasnd. Matsi-vana langend kohe adra taha maha - halatud. Kolm aastat mädanend. Viidud loomalauta - sääl surnd.
ERA II 16, 97 (10) < Mihkli khk., Koonga v., Ura k. - Herbert Tampere < Rits Peekman, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandust tuleb nii lasta, et verd ei tule. Kui veri väl´la saab lüüa, siis on võim läind.
ERA II 16, 122/3 (17) < Mihkli khk., Koonga v., Tamme k., Kraavi s. - Herbert Tampere < Liisu Välipson, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui raudsepp (=puukoi) tiksutab, siis öetse, et maa-alused ketravad. Sealt hakkada siis maa-alused, kui seal kohtas oled. Seoksed visked ajavad ihu peale. Soolaga hõeruti ja visati vastu tuult. See oli jälle üks kunts.
ERA II 16, 131 (47) < Mihkli khk., Koonga v., Tamme k., Keldri t. - Herbert Tampere < Mari Sakson, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tütsi allikasse viidi hõberaha ja soola, kui haigusi oli. Kärnade abiks oli alati Tütsi allika vesi. Enne pidi aga allikasse panema ühüksmat sugu vil´la.
ERA II 16, 132 (50) < Mihkli khk., Koonga v., Tamme k., Keldri t. - Herbert Tampere < Mari Sakson, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lapsi ei lubatud kaevu vaadata, üteldi, et nak´k tõmmab sissi.
ERA II 16, 132 (52) < Mihkli khk., Koonga v., Tamme k., Keldri t. - Herbert Tampere < Mari Sakson, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Puukoi seinas tiksutab, siis öeldi, et maa-alused ketravad.
ERA II 16, 132 (53) < Mihkli khk., Koonga v., Tamme k., Keldri t. - Herbert Tampere < Mari Sakson, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui tuule-maa-alused olid, siis hõõruti soolaga ja visati sool vastu tuult.
ERA II 16, 156 (8) < Mihkli khk., Koonga v., Ura k., Madise t. - Herbert Tampere < Mari Peitson, 51 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
"Ää mette mene kao ääre, nak´k kargab kinni ja viib su vee sisse!"
ERA II 16, 161 (2) < Karuse khk., Lihula v., Karuse k. - Herbert Tampere < Karl Puusepp, 78 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Öösiti vahel rahaauk põleb.
ERA II 16, 163 (2) < Karuse khk., Lihula v., Peantse k., Tõmmu t. - Herbert Tampere < Miina Kala, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuuleagu, sellega suitsetas looma, kui midagi viga on.
ERA II 16, 166 (25) < Karuse khk., Lihula v., Peantse k., Tõmmu t. - Herbert Tampere < Miina Kala, 65 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hall koer tuln sisse ja keda ta nuusutan, see surn. Sõja järele oln. See oli katk. Mõni üts jälle, et hall mees oln.
ERA II 16, 172 (18) < Karuse khk., Lihula v., Saulepa k. - Herbert Tampere < Ann Vabi, 57 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kau Ants tõmmab kause lapse, kui laps lääb kau ääre.
ERA II 16, 174 (30) < Karuse khk., Lihula v., Saulepa k. - Herbert Tampere < Ann Vabi, 57 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Triivisringiga ike arstiti ka.
ERA II 16, 175 (1) < Karuse khk., Massu v., Poantse k. - Herbert Tampere < Anna Puusepp, 54 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Mehed Keemu kõrtsust tulnud, näind - rahaauk põleb. Pidand tõmmama nõelaga risti tule kohta ja 3 korda vastupäeva ümber käima. Siis rahaauk jäänd lahti. Noh, teindki niiviisi - saandki kätte. Kuid kõik mehed saand õnnetut surma. Üks neeland raha kurku, teine läind hulluks ja poond üles mõisa rehte. Kolmanda surma kohta ei mäleta.
ERA II 16, 177 (6) < Karuse khk., Massu v., Poantse k. - Herbert Tampere < Anna Puusepp, 54 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vana katkuajal Metskülas veetud sõnikut. Väike laps tuln põllal vankri peale ja ütlen: "Siit talust ma võtan pal´lu!" Surn mitu inimest ää.
ERA II 16, 178 (9) < Karuse khk., Massu v., Poantse k. - Herbert Tampere < Anna Puusepp, 54 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kau Ants oln kaevus.
ERA II 16, 181 (25) < Karuse khk., Massu v., Poantse k. - Herbert Tampere < Anna Puusepp, 54 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Üks Triinu oln hundis. Üks oli pand. Kutsutud Hunt-Triinu. Lastele oli rääkin pärast, et ühe hobusevarsa ika ära murdsin.
ERA II 16, 181/2 (26) < Karuse khk., Massu v., Poantse k. - Herbert Tampere < Anna Puusepp, 54 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Üks mees oln einamaal. Hunt tuln juure. Mees söön ja and hundile ka noa otsast leiba. Hunt võtn ühes noaga. Pärast mees näin Pärnus ühe poe aknal oma noa. Läin sisse, jutustan loo. Noh kaupmehe proua oln jah hundiks nõiatud. Kui kellegi käest midagi saab, siis saab inimeseks. Mees saand palju tasu.
ERA II 16, 184 (9) < Karuse khk., Massu v., Poantse k., Otsa t. - Herbert Tampere < Jaan Tammik, 65 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Iga külal on oma hiie, suured metsad. Siia ei saa loom ka sisse, nii pühaks peeti. Poantses oli ka hiie.
ERA II 16, 185 (15) < Karuse khk., Massu v., Poantse k., Otsa t. - Herbert Tampere < Jaan Tammik, 65 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Matsalus oln Un´t-Riinu, see muutn ennast hundis. Oln 7 aastat metsas. Selle aea sees saan ühü kassi ära murda.
ERA II 16, 185/6 (16) < Karuse khk., Massu v., Poantse k., Otsa t. - Herbert Tampere < Jaan Tammik, 65 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Ühül oln väike laps kodo. Tuln õue, puperdan hundinaha maha, imetan last. Pand naha jälle selga ja läin.
ERA II 16, 186 (20) < Karuse khk., Massu v., Poantse k., Otsa t. - Herbert Tampere < Jaan Tammik, 65 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kau Ants - see oli rohkem lastehirmutus. Taris lapsed sisse.
ERA II 16, 207 (36) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jõuluajal toodi õled, rukkiõled. Siis visati õlgi otsapidi vastu lage, tüükad ületsi. Mida rohkem neid siis kinni jäi, seda parem viljasaak.
ERA II 16, 209 (49) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Siis Virtsus Rame külas Toomu peres oln. Kassakad oln sii maa sees ja riisun. Ja siis Toomu peremees oli põllal künnud ja... Oln kange tugev mees. Kassakas torman üle kiviaea peremehe kallale, et raha tahab saada. Ja see, mina ei tea, mis asjaga ta oli kassaka maha löön, ja kassakal oln irmus pal´lu röövitud raha juures. Toomu peremees saan selle raha omale. Ja koht oln kaua jõukas. See oln muidugi kauges minevikus. Ei tea mis sõja järel see oln või.
ERA II 16, 211 (55) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sii Lõu ligidal oo hiiemets.
ERA II 16, 211/2 (56) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Illusti pool oo Villika männik, see pidi ka vanast olema hiiemännik.
ERA II 16, 212 (58) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui keegi kuhugi maha istus, siis sülitas kolm kord alla - muidu hakkavad maa-alused.
ERA II 16, 213 (66) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN
Tuuliaga hüitud seda, kui kasel oksad tuustis. Sel oln ka tervekstegevat jõudu sees. Keedetud, ja arstitud haigid selle veega.
ERA II 16, 213/4 (67) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ohvriallikas, nüüd pisike kui mütsi lagipealne, nii Nehatu mõisast lõuna poole, sookalda sees. Praegugi veel viiasse pudeliga vett. Ehk jälle vautasid paiset rahaga ja viskasid sisse, siis sai terveks. Küll seal olla rahakopikid ja soolatopsusid. Teuajal üks mees tühjasse, saan hulk raha ja joon maha. Põle viga oln ühti.
ERA II 16, 215 (80) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Paatsalu mõisast tüdrukud läin teult koeo. Üle oja. Külm sügiseilm oln. Et kuidas me siit läbi saame? Pime aeg oln. Äkiste nad näin, üks valge hobu oln oja kalda peal. Tüdrukud üten: "See oo hea küll. Istume selga ja lähme oeast läbi, siis ei saa jalgu külmetud." Ronin mitmekesi valge hobose selga ja läin juba keskelt oja, üks üten na nal´la pärast: "Ma istun na taga näki nägade peal." Na kui ta selle sõna oli üten - valge hobu alt kadun, ja tüdrukud jaluli külma vee sees.
ERA II 16, 216 (81) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kus oli jälle kuuldud vee peal laulvat, ilus neiu oln. See pidi ike vetevaim või näkk olema.
ERA II 16, 216 (82) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Hiidlased püün kala. Ei ole saan. Siis tõmman noodaga väl´la - ilus naisterahva pea ja kala saba. Ja see oli rääkin nendega. Üten na, et sii kohtas kala ei saa, sii oo meite lojuste karjamaa. Käskin teise kohta menna. Hüppan siis paadist merre ja hüün: "Vaarao!" Arvati, et nendest pidid olema, kui vaarao Punases meres pidi ära uppun olema.
ERA II 16, 216 (83) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ükskord meremees oli näin, kui suur ilus naisterahva pea tuln väl´la ja hüün: "Kaali, too kal´la!" Läin tagasi vette jälle.
ERA II 16, 216 (84) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Madrused ike uskun, et laeva peal mingisugune vaim on.
ERA II 16, 219 (93) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Külmahaigust oli enne oln õige tubliste.
ERA II 16, 219 (94) < Karuse khk., Paatsalu v., Lõo k., Niitvälja s. - Herbert Tampere < Adu Aumann, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tammiste valla pool oli kuulda, et kes Tõnni vaka külgi puutub, see viga saab. Üks sõitn teed mööda, jalad puutun aeda külgi (ait oln tee ääres) - ja jalad haigeks. Tõnni vakk oln aitas. Pandud sinna vil´la ja...
ERA II 16, 224 (2) < Karuse khk., Lihula v., Vagivere k., Pihu t. - Herbert Tampere < Miina Raadiku, 69 a. (1929)
Alakülas on hiieaed ja Kingsi külas hiieaed, hiielepad olid sees. Nel´laba õhta käind all tantsimas ja pidu pidamas.
ERA II 16, 264 (7) < Hanila khk., Massu v., Ridase k. - Herbert Tampere < Ida Kalden, 23 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kau-Ants on kaevus, tõmmab alla.
ERA II 16, 265 (14) < Hanila khk., Massu v., Ridase k. - Herbert Tampere < Ida Kalden, 23 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lindva ja jooksja on üks ja sama - kontide haigus.
ERA II 16, 275 (3) < Lihula khk., Lihula v., Parivere k., Antsu t. - Herbert Tampere < Anna Mõisaäär, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnisekott olle olnud. Rehetoa otsas rippund. Toitu viidud sisse. Tõnisepäeval ikka oli viidud.
ERA II 16, 275 (4) < Lihula khk., Lihula v., Parivere k., Antsu t. - Herbert Tampere < Anna Mõisaäär, 78 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
"Kau-Ants tõmbab sisse!" Last narritse sedaviisi.
ERA II 16, 276 (7) < Lihula khk., Lihula v., Parivere k., Antsu t. - Herbert Tampere < Anna Mõisaäär, 78 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Üheskohas kõrtsus oln. Kõrtsimehe tütar puperdand rehe all, hundi naha võtnud selga ja läind.
ERA II 16, 276 (8) < Lihula khk., Lihula v., Parivere k., Antsu t. - Herbert Tampere < Anna Mõisaäär, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui maa-alused, siis soolaga hõõruda, sool tuule vinnada või sinna kohta viia, kus kolm aeda kokku tulevad. Maa-alused, need on seoksed visked, mis maast tulevad. Lapsed maas roomavad, siis saavad.
ERA II 16, 276 (11) < Lihula khk., Lihula v., Parivere k., Antsu t. - Herbert Tampere < Anna Mõisaäär, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravandise haigus äkiste tuleb. Seda jälle, et teiste inimeste läbi tuleb.
ERA II 16, 277 (17) < Lihula khk., Lihula v., Parivere k., Antsu t. - Herbert Tampere < Anna Mõisaäär, 78 a. (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nääris toodi õled, jõulus heinad tuppa.
ERA II 16, 282 (5) < Lihula khk., Lihula v., Valuste k. - Herbert Tampere < Jaan Roos, 69 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kao Ants oo kaevus, tõmmab lapse sisse.
ERA II 16, 284 (4) < Lihula khk., Lihula v., Valuste k. - Herbert Tampere < Vanaeit (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kao Ants olle kaevus. Kui laps kao ääre tükkis, siis üteldi nii.
ERA II 16, 289 (5) < Lihula khk., Lihula v., Äärenurga k., Viita t. - Herbert Tampere < Leenu Nurk, 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
"Ää mette vaata kaosse, näkk kaos, viib ää!"
ERA II 16, 289 (6) < Lihula khk., Lihula v., Äärenurga k., Viita t. - Herbert Tampere < Leenu Nurk, 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
"Kao Ants kaos, ää vaata mette, viib ää!"
ERA II 16, 297 (2) < Lihula khk., Lihula v., Äärenurga k., Soolepa t. - Herbert Tampere < Mari Mägi, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuuleaod - kase otsas tuustis.
ERA II 16, 317 (6) < Kihnu khk., Rootsi k., Matu-Peetri t. - Herbert Tampere < Tiiu Laasen, 51 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lapsi narritas, et näkk-nägaras tuleb vedest. Sai siis vädama panna.
ERA II 16, 321 (2) < Kihnu khk., Rootsi k., Kaasiku t. - Herbert Tampere < Riet Kaasik, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
"Merenäkk tuleb, viib ära!" Kui mere ääre lähtvad. Kis sialt siis tuleb?!
ERA II 16, 341 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Herbert Tampere < Vanamees (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katku aegas üks vana naene Pärtül Siäre küläs jään elämä. Siäl mere jääres meri viskas tammepaku väl´lä. Siäl tuond oma õuõ, ja siält siis katk hakkan. Sie pakk sie katk oln, seisn ja kiun, isienesest kadun ää. Siält perest jään elämä.
ERA II 16, 341 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Herbert Tampere < Vanamees (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks võeras inime tuln ja küsin üht peret taga, ja siält hakkan katk piäle. Mäe-Tõnise või kus sie oln.
ERA II 16, 342 (4) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Herbert Tampere < Vanamees (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Potterman vai... Ebausu aegas igas laeval oln jah. Kobistan ja kolistan ikka ruumis. - Üks näin, et mies kukkun sisse - laev läingi hukka.
ERA II 16, 342 (8) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Herbert Tampere < Vanamees (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Va Tuti eit reakis, et kolm sinist-halli merelehma old, käin maal. Puhastan maal ja läin jälle. Kui oleks jäl´led ümber saan, põleks änam tagasi saan.
ERA II 16, 344 (6) < Kihnu khk., Rootsi k., Põlde t. - Herbert Tampere < Madli Vesik, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Peale katku käin merelehmad. Põdra sarvete moodi sarved oln, isi sinist karva. Kui inimesed vaatama tuln, läin jälle merre tagatsi.
ERA II 16, 344/5 (7) < Kihnu khk., Rootsi k., Põlde t. - Herbert Tampere < Madli Vesik, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui laev hukka lähäb, siis laeva vaim lähtvad nuttes ää. Ehk kui enne nähtud, siis ond teada, et asi hukka lääb. Sie on orava plaani valge luom.
ERA II 16, 347 (23) < Kihnu khk., Rootsi k., Põlde t. - Herbert Tampere < Madli Vesik, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vihm mine üle,
Päe tule väl´la,
Vii vihma Kura naistele kulpa lopota.
ERA II 16, 349 (4) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Mardil heenaajal parand hakata all kõlisema. Vanaisa näin, et terve majaesine oln raha täüs. Võtn ühe raha, et viin vanaemale nähä. Teesed läin kõik tagatsi, kartulivagudesse veerdun.
ERA II 16, 349/50 (5) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Ensike peremehele Englismaal üteldud, et kojas nurkas, mine võta raha üles. Aga vennäpoeg kästud kah ühes võtta. Kaevand. Kast oln juba näha. No peremees ütend: "Vennapoeg, mine ää!" Tüki aja pärast, kui siis isi tuln koa tagatsi koleda häälega. Ei tia, mes siel oln. Sepä Liis kuuln küll karimist.
ERA II 16, 350 (6) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Ühe poisile juhatud unes, et kivi juures, mine võta kott ja paarimees! Tule olid näin, aga hakan kartma, põle julgen minna. Siis mindi Riiga. Riigas olle sihuke mies, kes vaimud laske väl´la tulla. Sie ütend, et sii olla varandused mereröövlid maha pand, undrehti varandus. Et kui mehed kaevma hakavad, siis tuleb politsei, siis varesed, siis madu. Ja ööse peab kaevma. Politsei tulngi paagist: "Mis te, kuradid, kaevate?" Varesed hakan koa kisendama. Siis mehed pand minema, et madu akuraat tulõb.
ERA II 16, 350/1 (7) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Kus niisugused asjad nagu rahaaugud olle, seal tulle jälle 25 aasta pärast jälle ilmsiks.
ERA II 16, 351 (8) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Ensike mees näin Kuraga aidas tule. Mehed oln juures. Tämä läin juure: "Ange piibu peale tuld!" Ant kühvlige. Kodo võtn riidid ää - kõlinaga tuln pintsaka põuõst. Läin vaatama kohale - oln viel raha maas.
ERA II 16, 351 (12) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lehtpuud võetase vanas kuus, ogaspuud nuores kuus.
ERA II 16, 352 (16) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõstamaal ehitati laeva. Laevapuud seisn hunikus. Vana hall mees istun puude peal. Läin juure - põlõgi änam näin. Laeva ehituse aegas uppus Kjõhnu ja Suurmaa vahel 7 inimest. Sisse ajades üks murn jalaluu. Talve kaotas ühe mehe. Vana rauaga läks terveni. Kõige meestega jäljeta kadun.
ERA II 16, 352 (17) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Protemannid, laevavaemud olid ikka. Kui laevast läheb paljas inime, siis ei pease keegi. Kui midagi käes, siis pääsevad.
ERA II 16, 352 (18) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Laeva ehituse juures randas kuuldud nutmist. Laev läks tükkis ära. Viis viis meest kaasa.
ERA II 16, 353 (20) < Kihnu khk., Rootsi k., Ärma t. - Herbert Tampere < Mihkel Karjam, 60 a. (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Puu peab vastu põhja maha laskma, siis ei pakata, ei koita ega...
ERA II 16, 359/60 (6) < Kirbla khk., Kirbla v., Pagasi k. - Herbert Tampere < Mai Vaan, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk, kui tuln jõe ääre, oln ühü hobuse või sihukese moodi - vot ta muundud. Lapsed mängin ja istun selga. Üks küsin: "Kus mina siis istun?" Näkk üten: "Istu siia näki nägara peale!" Läin vette, uputun lapsed ära.
ERA II 16, 360 (7) < Kirbla khk., Kirbla v., Pagasi k. - Herbert Tampere < Mai Vaan, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tein enese sõrmuses jälle - näkk ikka. Tüdruk läin vett tooma, tõmman pengi pealt sõrmuse, pisnd põue. Hakan aga liigutama. Tüdruk visan põuest tagasi.
ERA II 16, 369 (9) < Kirbla khk., Kirbla v., Pagasi k., Kariaadu t. - Herbert Tampere < Miina Ankur, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui nare on, siis esimene poeglaps pidada kolm korda närima. Isi pead küsima: "Mis sa närid?" - "Naret."
ERA II 16, 371 (17) < Kirbla khk., Kirbla v., Pagasi k., Kariaadu t. - Herbert Tampere < Miina Ankur, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui näkk näitab ennast inimese mudeli pial, siis mõni sial upub. Me tulime mehega teesest heenamaast teise - nää, valge peaga poisike nagu Tõnise Kustas kaksiti tõkke peal. Mees hakas ka vaatama - kedagi kuskil. Mõni päev - Kustase oni uppuski ää.
ERA II 16, 372 (23) < Kirbla khk., Kirbla v., Pagasi k., Kariaadu t. - Herbert Tampere < Miina Ankur, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kes rabanduse või välishaiguse teeb, see isi aidata koa. Vaskvarda pealt saadetavat. Inimese elu ei saa võtta - inimene oo ristitud - aga haigeks teeb küll.
ERA II 16, 379 (29) < Kirbla khk., Kirbla v., Pagasi k., Kariaadu t. - Herbert Tampere < Miina Ankur, 73 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mu õemehe emaema Kelu külas oli hunt olnd. See kivi praegu õues, kus otsas istund. Köind kodu, imetand last. Kasukas selgas, pand kivi peale. Silmad joosnd vett. Põletud siis kedrevarred ää kivi peal, siis tõmband naha kokku - pääsnd ää. Seitse kedrevart põletud ää. Kurja sõnaga pandud hundiks. Mis asjast ta elas, seda ei tea.
ERA II 16, 385/6 (10) < Kirbla khk., Kirbla v., Kirbla k., Uustalu t. - Herbert Tampere < Juri Klement, 75 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Üks kaupmees olle hundis muundud, hulkun senna-tänna. Üks talumees and noaotsast leiba. Võtn tükkis ää. No siis jälle, hea küll, kaupmees pand noa poeleti peale. Mees läind sisse, tunnistand lugu. "Mis sa tunnistad?" - "Mis ma sest tunnistan, see jo ammust aega." Viimas saand jutt jutust, kõne kõnest. Kaupmees ütend: "Kui sa selle noa peale vaatsid, siis vaatsin ma su kõri peale." Kinkind selle mehele palju raha.
Neid nimetati koduhundid. Ega nad metsi mööda käind - ike inimesi mööda.
ERA II 16, 386/7 (15) < Kirbla khk., Kirbla v., Kirbla k., Uustalu t. - Herbert Tampere < Juri Klement, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vanal ajal, kui jõenäkid näidand, siis inimesi uppund. Siin Kasari jões on saar, sääl ika rohelise mantliga saksa nähtud.
ERA II 16, 400 (5) < Kullamaa khk., Koluvere v., Väike-Kalju k., Tulgi-Lauri t. - Herbert Tampere < Jüri Saul, 59 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Minu isaisa naabremehega tulnd rannast silke toomast. See mees ütend: "Aga ma katsun!" Noh, meite vana ütend: "Missand katsud!" Valge härg söönd tee ääres. Härg röögatand, visand maha ja - valmis. "Ah, sitaste läks, ei tahndki nii." - Tal oli kohe selleks valu - kuhu trehvus, see langes. See oli siis lindav ehk rabandus - see tähendab ühe välja.
ERA II 16, 401 (10) < Kullamaa khk., Koluvere v., Väike-Kalju k., Tulgi-Lauri t. - Herbert Tampere < Jüri Saul, 59 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kullamaa kantis Tõnise vakka ei teata. Pärnu pool vana äbausu kuntsid. Iga tõnispäe pidand tõnisvakka täitma. Leiba, liha ja... Kui põle teind, siis surnd mõni loom või; see oli nende äbausu kunts.
ERA II 16, 405 (1) < Kullamaa khk., Koluvere v., Väike-Kalju k., Tulgi-Lauri t. - Herbert Tampere < Liisa Saul, 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikastus, nakastus,
Emakitse hakatus,
Puu puusadi, luu luusadi,
Sooned soonte peale,
Liikmed liikmede peale!
ERA II 16, 414 (29) < Kullamaa khk., Koluvere v., Väike-Kalju k., Tulgi-Lauri t. - Herbert Tampere < Liisa Saul, 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Naret või rodi arstiti nii:
a)Kirstukaane vahel vaotati kolm korda, kus kaan kräuksus.
b)Kus kaks puud üksteise vastu käisid, selle vahel arstiti.
c)Aholuua pallad varastatakse ää ja seotakse senna ümmer.
d)Punane lõng koa ümmer ja ühüssa sõlme sisse ja loetakse ühüssast üheni.
e)Esimene poeglaps, see siis näris kolm korda.
ERA II 16, 414 (31) < Kullamaa khk., Koluvere v., Väike-Kalju k., Tulgi-Lauri t. - Herbert Tampere < Liisa Saul, 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluste haigus oli vistrad.
ERA II 16, 414/5 (32) < Kullamaa khk., Koluvere v., Väike-Kalju k., Tulgi-Lauri t. - Herbert Tampere < Liisa Saul, 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Jõemaasikad on jälle laiad vistrad. Jõeveest tulevad. Kui raskest on, siis võid sa poole tunniga nii paistetand olla kui põmm. Soolaga hõõrutakse, kraabitakse hõbevalget leivaga segi ja visatakse senna jõkke, kust oled saand.
ERA II 16, 415 (34) < Kullamaa khk., Koluvere v., Väike-Kalju k., Tulgi-Lauri t. - Herbert Tampere < Liisa Saul, 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mõrastes oli noor neitsi kibi otsas kolm korda pesnd, seebitükk käe, kuldjuuksed, isi ütelnud: "Tuled aga varssi ää!" Varssi üks noor lodjamees uppundki ää.
ERA II 16, 439/40 (6) < Kullamaa khk., Vaikna v., Oomküla k., Ärma t. - Herbert Tampere < Liisu Uulmann, 69 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Üks naisterahvas ond, murdnud loomi, valge krants olnd kaelas. Ei tea, kuidas ta lahti pääsnd. Vend vist päästnud. Ei ole mu meeles änam kedagi. Peidmees oli selle tüki teind. Tüdruk põle talle läind. Täis vana hunt, neli käppa all ja...
ERA II 16, 440 (7) < Kullamaa khk., Vaikna v., Oomküla k., Ärma t. - Herbert Tampere < Liisu Uulmann, 69 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Libahunt, see oli ikka päris hunt küll, aga pidi vähem olema. Nagu hunt, peenikene ja.
ERA II 16, 445 (2) < Kullamaa khk. < Kärla khk., Kärla v., Kõõrküla k. - Herbert Tampere < Ella Pannas, 20 a (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Külmking üteldakse ka olevat, kuid see on isisugune kui kodukäija.
ERA II 16, 448 (6) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk käind ikke inimese näul. Vits olnd pius, and ikka siuh! ja siuh! Pererahvas magand. (Sõjast jäänd järele Kai ja Mai, need olnd virutse küna all. Teses peres jälle olnd tõrdes.) No siis magand ühes. And ikka vitsaga sipst! ja sipst! Põle änam ükski üles tõusnd.
ERA II 16, 450 (11) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Piksekibi, mis ülevalt kõueksega maha pillatakse. Sinine, pikk nagu kanamuna. Kui loomi rabati, siis ikka arstiti sellega. Kui pikne maa sisse lööb, siis kivi pidi kolme aasta pärast välja tulema.
ERA II 16, 450 (12) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Saabla vanamees oli ikka nõiand ja raband. Niisugused sõnad. Kui ta isi arstima läind, löönd loomale pihta - loom krapst üles, läind oma teed. Rabandus või äkiline haigus.
ERA II 16, 452 (20) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt oo teistmoodi. Libahunt oo väike, sinikas, ahvenakarva. Suure pika peene ninaga. Pugeb takka looma sisse, sööb kõik rasvad ära ja... Sellepärast ta liba hüütasse, et ta takka rasva norib, sisse poeb, siis liba. Hunt toob kahessa-ühessa poega, ja üks peab siis liba seal hulkas olema.
ERA II 16, 452 (21) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanast ju inimesed olid undiks läind ja murnd obose varssasid ja... Pärast saand inimeseks jälle, tõstand selle kasuka maha ja... Ei nime neil põlnd teada kedagi.
ERA II 16, 452/3 (22) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk oli ikka vahel kivi otsas istund ja pesnd enda. Siis olnd ükskord Kohatu jões, hüünd: "Tund on täis ja meest on tarvis!" No rahvas vaadand, et kust see mees tuleb ükskord. Siis üks tulnd kihutes ratsahoosega kohe. Mehed pidand kinni, põle jõkke lasnd. No ütlend: "Mul oo jänu kangesti!" Mehed toond jõest vett - kui oleks kaost toond, ei tea, mis siis oleks saand. Joond - ja visand hinge välja kohe.
ERA II 16, 454 (26) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Räägivad, et need olla vaaraost saadik - pool kala, pool inimest. Üks oli kinni püütud noodaga. Toodud välja. Ei põle keegi keelt teadnud. Üks heebreamees toodud, see saand aru. Ütend, et kästud lahti lasta, et tal olla kaksikud lapsed meres.
Meres ikka häält ka teind, ikka: "Vaarao, Vaarao!"
ERA II 16, 454 (28) < Kullamaa khk., Kalju v., Suure-Kalju k. - Herbert Tampere < Mihkel Järlep, 77 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Kullamaa liivamägedes olla kulda maetud. Kuldorilad ja... Katku ja sõdade aegas. Soldatid olla need liivamäed mütsidega vädand. Siin sõda seisnd ja puhand. Poolakate supikatla ase praegu alles.
ERA II 16, 464 (14) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshal´las. Kui enni jaani, kui ilus aeg hakab, siis nähakse.
Postipoiss Lookmann tulnd Nõmmelt. Metshal´las istund teeääres kui särand, pärlid kaelas, tulelemmisi täis. Tal hakand hirm, pand tulema.
Tüdrukud ika rääkisid, et peaks ika metshal´last nägema. Ei tea, kas sest midagi õnn oli või.
Ükskord karjane pand kuusesamblast habeme ette, kasetohust särgi ja läind heinaliste sekka. Need joosma: "Näe, metshal´las tuleb!"
ERA II 16, 465 (18) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katkuaegas, läind tuppa, üks mamsel istund lõsna peal, mustad riidid olnd selgas. Kohe peale selle olnd, katk tulnd talusse, surnd kõik ära. See mamsel pidand siis katk olema.
ERA II 16, 465 (19) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk istub vee peal - naisterahvas - kammib pead. Äkist näeb inimesi, kaob lupst ära.
ERA II 16, 465/6 (20) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui vaarao meres ära uppus, siis said niisugused - kala saba ja inimese pia.
ERA II 16, 466 (23) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mis järsu surma haigus, kõik üteltse, et rabandus, rabatud. Inimese tehtud. Rabanduse sõnad pidid olema.
ERA II 16, 466/7 (26) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Rahaaugud jälle maa sees, vahid kallal, ei saa ära võtta. Mõne vandega pandud. Ühel olnd raha palju. Pidand ära surema. Kraapind koldesse augu. "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." No üks kuulnud seda. Kui surnud, võtnud, käega kraapind välja- saand raha kätte.
ERA II 16, 467 (27) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Libahunt peab jälle üks hunt olema. Kargab tagastpoolt loomale selga ja sööb neerurasvad ära. Seda nimetatakse ka paiurebane.
ERA II 16, 467/8 (29) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Mees lõkke ääres söönd. Hunt tulnud juure. Tema and nuaga leiba. Hunt kõige nuaga minema. Nojah, pärast oli nuga ühe kaupmehe letil olnd. Kaupmees pandud hundiks. Põle aga muud saand kui kolme aasta jooksul söönd ühe kassi ära.
ERA II 16, 470 (35) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Oleviste kiriku meistri nime põle kiigi teand. Kui nime keegi teab, siis kirik jääb pooleli. Naine ütend ükskord lapsele: "Oota ikka veel, küll Olev tuleb varsti kojo!" Na kui ta seda ütend, nii Olev kukkund tornist maha.
ERA II 16, 471 (47) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jõuluks tuuakse heinad tuppa, nääriks ka heinad, ja kolmekuningapäevaks hernevarred.
ERA II 16, 474 (7) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Karl Einbaum, 53 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Piiru pilbastest tehtud korv ja küünal pandud sisse, siis see olnud Tõnni korv. Ahju ees laudil riiulil olnud. Kuke Jüri rääkis, tema isal ka olnud veel. Mis talle antud, seda ei mäleta änam. Vanamees olnd poiste peale kuri, kui poisid kallale läind.
ERA II 16, 475/6 (12) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Kadaka s. - Herbert Tampere < Karl Einbaum, 53 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Üks Rootsi kindral lasnd Kuijõe allikasse rahakasti - kuld - venelaste eest ära peita. Mõni aeg tagasi olid sealt mõned otsind, aga ei tea, kas said kätte või ei. Mõni ütleb, et said, moni jälle, et ei saand. Aga need otsijad olid pärast rikkad.
ERA II 16, 477 (2) ) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks joonud mees Kaariku kõrtsu peal Väike-Lähtrus hüüdis, siis Orkse mõisa poolt hüüdis vastu. Noh, üteldi: "Hüüa nüüd kolm korda, siis metshaljas tuleb. Murrame ta maha." Noh, hüüdis teist korda. Juba kõrtsu sepapaja juures hüüdis vastu. Ei mees julend änam hüüda.
ERA II 16, 479/80 (6) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandis olnd sedasi, et üks vanamees saatnd ikka rabandist ja tuulispaska. Metsas või niisuguses kohjas ikka magand nagu surnu kohe. Siis räägiti, et keera nii pea sinna, kus perse, siis jääb surnuks. Karjased olnd lammus, pöörand ümmer mehe. Tulnd porikärbes, otsind suuauku - ei leia. Noh, poisid pöörand tagasi. Kui siis vanamees hüpand üles. Ja poistel na suur valu sees, et pand karima. Viimaks vanamees tulnd, löönd kumbagit poissi kolm korda jalaga, siis kadund valu ära.
ERA II 16, 481 (10) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Libahundid olle kirjud olnud. Härjad ja noored pullad ja lehmad söönd takka seest tühjaks. Minu emal õhtu jäänd puul metsa, siis söönd kõik udara ära ja...
ERA II 16, 482 (15) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Kross on kurgus. Lapsel keel ja kurk läheb valgeks, ei saa imeda. Maas kasvavad nagu kõrvad, maakõrvad. Keedeti nende vett ja anti lapsele juua.
ERA II 16, 483 (23) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kasari jões olnd ikka näkk. Minu isa oli kutsar. Kui jõest läbi läind, siis tõsnd rattad üles, mis kärtsatas.
ERA II 16, 484 (25) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kasari jõe ligidal olnd ühes talus, laps läind jõe ääre. Ema läind vaatama - laps vees, teine laps alasti kaela peal. No saand ikka poolsurnult veel kätte. Kasari jões ikka näkk üteldi olevat.
ERA II 16, 485/6 (29) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Lapse varrud olnd. Kerjaja läind senna. Põle tast tähele pand ühti. Siis pandud kõik huntideks, ainult laps jäänd. Siis ema ütelnud: "Tooge laps põllale kivi juure! Ma käin imetamas." Kasvataja pidind siis nii ää minema, et ei näe teda. Tulnud ja ütend:
Saps saba takka,
Naps nahk sel´last,
Krõps kõrvad peast.
Visand kivi otsa. Võtnd lapse ja imetand kõhu täis. Pand jälle lapse maha.
Saps saba taha,
Naps nahk selga,
Krõps kõrvad pähe.
Ja läind metsa.
Nüüd õpetud: "Põletage see kivi tuliseks." Tulnd ja pand naha kivi otsa. Kivi kõrvetand naha kokku. Ei änam lähe selga. Siis jäänd inimeseks.
ERA II 16, 486 (30) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Rõuma k., Soeba t. - Herbert Tampere < Mari Valkjärv, 75 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Üks hunt käis jälle. Mina ka nägin: ulgus ja käis küla pidi. Üteldi, et kui näete, hüüdke Liisuks, siis ta saab sest mardusest lahti. Rannaküla mehel oli naine Liisu nõiatud hundiks. Siis kui õiget nime pidi hüüti, siis pidi inimeseks tagasi saama. Noh, viimaks kaduski ära.
ERA II 16, 501/2 (5) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Rannaküla k., Rehe-Juhani t. - Herbert Tampere < Jüri Karm, 66 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui ükskord katk tulnd, ütelnd: "Puisesse ei puudu, kalaranda ei kaota, Põgarilt võtan paari peret."
ERA II 16, 502 (8) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Rannaküla k., Rehe-Juhani t. - Herbert Tampere < Jüri Karm, 66 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt on emane hunt. Hunt on ikka hunt, aga see on emane hunt.
ERA II 16, 506 (8) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Rannaküla k., Siimu t. - Herbert Tampere < Priidu Vahtmann, 70 a. (1929) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui meri midagi välja ajab, siis enne keegi, ei vares ega keegi ei puudu, kui inimene on ära näind.
ERA II 16, 506 (9) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Rannaküla k., Siimu t. - Herbert Tampere < Priidu Vahtmann, 70 a. (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Libahunt ei söönd mitte majalt kui sisikonnast rasva.
ERA II 16, 518 (4) < Rannu khk., Rannu v., Uniküla k., Andresjaani t. - Herbert Tampere < Ann Tampere, 61 a. (1929) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui kiägi võiteo aigu sisse tulli, sis küsiti: "Kas savikuurmat näid tuleva?" - Sis tuleja pidi ütlemä: "Näi küll! Õige lähikesin olli." - Sis läits või varsti kokku.
ERA II 17, 119 (61) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v., Uduvere k. - Eduard Treu < Roman Siitam (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Ussisõnad:
Ussike, hulluke,
Kirjupea kivialune,
Mis sa kiiskad?
Hammusta haavakoort,
Pigista pajukoort,
Sarna suust samblid.
Issa pojuke, püha ristike.
Issa pojuke, püha vaimuke.
Aamen.
ERA II 17, 306 (192) < Kirbla khk., Rumba k., Päärnu t. - Eduard Treu < T. Karet, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapsi hirmutatakse:
Kaevust ja jõest tuleb näkk (gen. näki). Kui Päivilä poiss olnud väike, ei saanud veel õieti välja räägitud, öelnud: nät´t. Seda hirmutatud ikka, et näkk tuleb ja kisub su kaevu. Näkil on pikad käpad, püüab kinni.
Hunt jälle metsas.
ERA II 17, 306/7 (193) < Kirbla khk., Rumba k., Päärnu t. - Eduard Treu < T. Karet, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Äkiline haigus, mõni ütleb rabandus. Ta lööb vere ühte kohta kinni seisku - põletiku.
ERA II 17, 331 (207) < Vigala khk., Vigala v., Paljasmaa k., Sepa s. - Eduard Treu < Mihkel Vaarmann, s. 1850 (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Rahaaugu tuli.
Minu isa old ka pääle kaheksakümne aasta vana kui näin mõisas, old suure karjasmaa pääl, ta kõrvas old kui suur lõke, isa rääkis sedäsi. Muidu na sinine tuli old, sis pärast räägiti sii, et see oln rahaaugu tuli. Raha ei saanud kedagi, käin kaevamas koa, ei tia mes see oli vai.
ERA II 17, 331 (208) < Vigala khk., Vigala v., Paljasmaa k., Sepa s. - Eduard Treu < Mihkel Vaarmann, s. 1850 (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Öeldama küll, et Vigalas koa öeld jälle unes mõnele ikke, ei oo sääl ja sääl raha. Põle kuuln, et keegi oleks saan midagi.
ERA II 17, 587 < Helme khk., Taagepera v., Vaassaare k. - Eduard Treu < Leenu Pinka, s. 1883 (1929) Sisestas Kristiina Niilus 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Virmalised s.o. punane õhk. Vanapagana poisikesed vehklevad. Tähendab sadu.
ERA II 17, 607 < Pärnu-Jaagupi khk., Are v., Eapere k., Madise t. - Eduard Treu < Jaan Madisson, s. 1865 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Paha inimene saadab teise loomale rabanduse. "Ära sa pahas pane, ega ma su lehmal ei tahtnudki saata, ma tahtsin selle teisele, aga sinu lehm juhtus ette," nõnda öelnud rabanduse saatja lehma kaotajale.
Peremees öelnud kord heinakuhja tehes oma sulasele: "Ma lasen ühe rabanduse siia tulla." Ja kohe rabanudki rabandus heinakuhja pooleks.
ERA II 17, 609 < Pärnu-Jaagupi khk., Are v., Eapere k., Madise t. - Eduard Treu < Jaan Madisson, s. 1865 (1929) Sisestas Aili Vähi 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Virmalised.
Kui ilusa ilmaga virmalised vehklevad, tuleb jälle torm ja sadu.
ERA II 17, 627 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Anelema k., Luudearu s. - Eduard Treu < Mari Annusson, s. 1848 (1929) Sisestas Aili Vähi 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Virmalised.
Kui virmalised vihtlevad, läheb ilm sulale.
Virmalised on tulekeerud. Alt näidatakse tulega, siis see sääl kumab.
ERA II 17, 629 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Anelema k., Luudearu s. - Eduard Treu < Mari Annusson, s. 1848 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Äkeldane haigus või ravandus tuleb tuulehoodest. Harilikult loomale, mõnikord isegi ka inimesele.
Ükskord löönud siinsamas külas härjale äkeldane haigus sisse, röökinud siis see koledasti ja ajanud verd välja. Millest see tekib, või kes teda saadab ei tea. Rahvas rääkivat küll, et nõid saadab.
ERA II 17, 643 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Eametsa k., Tammelõuka t. - Eduard Treu < Madis Kontson, s. 1862 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lendva, sarnane nool, mille mõni inimene, kel sarnane võim, välja saadab mõne looma või inimese pihta ja tapab selle. Ükskord lasknud ühe talu peremees lendva ula välja, see läinud ettejuhtuva kase pihta ja see olnud kõik ümbert ära näkitud.
Rabandusi olnud kaht sorti. Üks olnud lendav, teine roomav rabandus. Hirmus vägevad olnud nad üksteise vastu. Isegi üksteise tapmisi tulnud ette.
ERA II 17, 649 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge v., Eametsa k., Tammelõuka t. - Eduard Treu < Madis Kontson, s. 1862 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnnivakku olnud igas talus (peres). Need olnud Jumala eest. Vaka sees olnud vahakujuke. Vakk oli püha, kuhu viidi Tõnnile andeid. Ta asus päämiselt aidas. Ükskord peksnud keegi jalaga Tõnni vakka ja sellepääle kistud ta parema käe pöial kõveraks. Inimene jäänud haigeks, siis öeldud, et Tõnn on külge hakand. Maksmine aidanud jälle ja haige saanud terveks.
ERA II 17, 669 < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Eduard Treu < Liis Alas (Kuraga Liis) (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravandus, gen. -õ
Loomade haigus. Tuleb tuulest. Olevat isegi kuulda, kui ta läheb suure urinaga.
ERA II 17, 697 < Kihnu khk., Rootsi k., Härma t. - Eduard Treu < Mihkel Karjam (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Sepa Mihkel Säärekülast läinud õhtul hämaras randa hoost otsima ja näinud laevapuude juures halli meest. Hakand vaatama, kadund ära. Tema läind puude juure vaatama, pole enam olnud kuskil.
ERA II 17, 701 < Kihnu khk., Rootsi k., Härma t. - Eduard Treu < Mihkel Karjam (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lehtpuud peab raiuma vanas ja okaspuu noores kuus. Kui maja hakatakse ehitama vanas kuus, siis saab ta kuiv, kui aga noores kuus, siis tee mis tahad, ikka niiske. Nüüd küll ei peeta enam sest midagi, ehitatakse, kunas aga tahetakse ja raiutakse puid ka metsast, kunas aga tahetakse.
ERA II 17, 705 < Kihnu khk., Rootsi k., Härma t. - Eduard Treu < Mihkel Karjam (1929) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Puu ja riistapuu nimelt, peab vastu põhjatuult maha laskma, siis ei pakata ta. Niisama ka majapalgid.
ERA II 17, 727 < Vigala khk., Vigala v., Paljasmaa k., Viibuse t. - Eduard Treu < Jaan Viibus, u. 50 a. (1929) Sisestas Anna Hints 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Ilmade ennustusi.
Kui päike selgesti loojub, rehatse põranda kivid kuivad, sääsed õhtuti väljas, siis tuleb järmisil päevil ilusaid ja kuivi ilmu.
Kui veised kiili jooksevad, koer rohtu sööb, siis tuleb halbu ilmu.
ERA II 17, 739 < Vigala khk., Vigala v., Paljasmaa k., Viibuse t. - Eduard Treu < Jaan Viibus, u. 50 a. (1929) Sisestas Tatjana Okuneva 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Virmalised.
Põrgus viheldakse. Taeva taplus on virmalised. Kui taevas taples, siis laplastele näidatakse valgust. Virmaliste järele tulevad muutlikud ilmad.
ERA II 17, 755/6 < Vigala khk., Vigala v., Paljasmaa k., Viibuse t. - Eduard Treu < Mari Viibus, u. 50 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vistrikuid arstiti hõbevalge- ja rukkileivapuruga. Arstiti peene soolagagi. Need asjad pandi nartsukesse, litsuti tõbisele kohale ja öeldi: "Terema isand, terema emand. Terema neitsit, kuningas. Anna mu lapse endin' tervis kätte, ma anna sulle hõbevalge."
Kuid ju leivas eneseski on soola olemas, sinna pole teda siis tarvis lisadagi. Hõbevalge viidi pärast ristimist ristteele, või paisati õues vastu tuult. See pidi sündima kas teisipäeva, neljapäeva või laupäeva õhtul.
Vistrikulasu käel arstiti veise röögatisega, s.o. kõvasile tehti viisnurk, sülitati kolm korda pääle, vajutati tõbisele kohale ja röögatati veise kombel kolm korda ja sellega oli asi valmis.
ERA II 17, 759 < Vigala khk., Vigala v., Paljasmaa k., Viibuse t. - Eduard Treu < Jaan Viibus, u. 50 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näk´k, -i.
Tunneb teda ainult lastehirmutisena. Näkk elab jões. Hüppab jõest välja ja viib vallatu lapse enesega jõkke.
ERA II 17, 763 < Vigala khk., Vigala v., Naravere k., Ööbi t. - Eduard Treu < Mihkel Kaubi, s. 1859 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näk´k (lasteh.)
Näk´k tõmbab vette. Ega näk´k kaevus ei ole, näkk viis jõkke.
Milline ta välja nägi, ei tea, olnud ikke naisterahva keha, kala saba ja, kiskund ikka suplejaid vee alla. Mõnikord tõmmand nii kangesti, et kohe jää vette.
ERA II 17, 775 < Vigala khk., Kivi-Vigala as. - Eduard Treu < Ann Volga-Kanskopp, s. 1852 (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kullaotsijad.
Kivi-Vigalas, tohtre pargis on praegu võõraid mehi, kes palunuvat luba tohtre käest pargis kaevamiseks. Nagu kuulda, otsivat mehed pargist kulda. (Kullaotsimine sündis umbes 5. või 6. juuli paigu 1929 a. - Koguja märkus.)
ERA II 17, 791 < Helme khk., Taagepera vanadekodu - Eduard Treu < Ann Veidemann (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Hall, ka al´l.
Hal´l tuleb inimesele pääle teda väristades. Tekitab ka koledat päävalu. Lahti saab hallist, kui haiget heidutada: valada külma vett krae vahelt sisse või lasta püssi. Haige ise ei tohi heidutamiskavatsusist midagi teada. Vanasti pekstud ka haiget haiguse pääletulekul, et nõnda haigust kallalt minema peletada. Löödud tavalisti vitsakimbuga ja ahjuluuaga. Miks just nendega, ei tea.
ERA II 17, 858 (2) < Vigala khk., Nurtu k. - Eduard Treu < naisinformant (1929) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001, parandas Kadi Sarv
Kord kudunud vaene tütarlaps kivi otsas sukka. Äkki kukkunud hulka hõberaha temale kõrvale. Tütarlaps noppinud rahad põllesse ning läinud koju, kuid kaotanud kõrvakuulmise. Teised õpetanud küll, et mine kolme kirikukella alla, saad kuulmise tagasi, kuid pole saanud kedagi.
ERA II 17, 858/9 (3) < Vigala khk., Nurtu k. - Eduard Treu < naisinformant (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Sädivere postimaja juures on suur vaskkatel jões. Ei noh, päris tõesti ikke! Kui keegi seda kätte tahab saada, see peab võtma kolm toorest köit ja kaks musta härga, viskama nad jõkke ning ootama, kuni härjad katla välja veavad. Kord katsunud keegi. Juba tulnudki katel nähtavale. Seal kuuldud mingit häält, mis käskinud poole vaestele anda, kuid see vastanud: "Kust ma saa kedagi anda." Nii katkenud kohe köied ning katel langenud tagasi jõkke. Päris tõesti kohe! Ase praegugi veel nähä, seda ei saa ju keegi ometi salata. Ja kui lähed sinna kohta jõkke ujuma, kus katel on, siis upud kohe, sest seal on nii sügav.
ERA II 17, 859 (4) < Vigala khk., Nurtu k. - Eduard Treu < naisinformant (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv/raha/Mu vennanaine kündis kord põllul. Korraga naks! jäi ader kinni. Eks adra sahk läind rahakatla sanga kinni. Küll Madis otsis, kuid ta vajus ju maa sisse. Aga sanga sai küll kätte.
ERA II 17, 859/60 (5) < Vigala khk., Nurtu k. - Eduard Treu < naisinformant (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Näe vanaste ämm pand raha koldesse ja ütlend: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad." Mini kuulnud jälle päält. Kui ämm ää surnd, mõtelnd mini: "Mis see oo?" Võtnud surnud ämma käe ning kraapinud sellega raha koldest välja. Ta polegi kuigi kaua saand kaapida, kui raha juba tõusnudki isi üles.
ERA II 17, 860 (6) < Vigala khk., Nurtu k. - Eduard Treu < naisinformant (1929) Sisestas Mare Kalda 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Meie isa tulnd kord õhtu hilja ja näinud rätsepa a-as sinist tuld. Ma ütlesin küll: "Eks sa läind vajutand vasaku jala kannaga, seal rahaauk." Läksid hommiku vaatama, kuid põlnd enam kedagi kuskil.
ERA II 17, 860 (7) < Vigala khk., Nurtu k. - Eduard Treu < naisinformant (1929) Sisestas Mare Kalda 2001
Näe kord üks mees läkski katusele ja ütles: "Nüüd vaatan läbi reite, kus rahaauk on. Vaadanud ning kukkunud alla ja kohe surnud. Eks kurat lükand alla. Egas kurat seda ei taha.
ERA II 18, 121 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Muuga k., Ale t. < Jõelähtme khk., Maardu v., Kroodi k. - Rudolf Põldmäe < Mart Peetremägi, 59 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kord Kalevipoeg ja Vanatont läind riidu. Kalevipoeg hakand vastast peksma lapiti laudadega, tagund kõik lauad puruks. Siil hüüdnud põõsast: "Kalevipoeg, löö ikka serviti lauaga!" Kalevipoeg teindki siili õpetuse järgi, saand Vanapaganast võidu. Kalevipoeg annud siilile oma kasukast tüki nahka, siil saand sellest endale okkalise kasuka.
ERA II 18, 122/4 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Muuga k., Ale t. < Jõelähtme khk., Maardu v., Kroodi k. - Rudolf Põldmäe < Mart Peetremägi, 59 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Poiss läind karja. Vanatondi kari olnud teisel pool jõge. Ta värs´s tulnud poisi karja hulka. Poiss võtnud härja sabast kinni ja visand üle jõe vanatondi karja tagasi.
Poiss hakand pidama end tugevaks meheks, läind välja vastast otsima. Leidnud metsast maja, astund sisse. See olnud vanatondi maja. Kolm poega tulnud õhtul töölt koju. Üks toond seljas veskivõlve, teine veskikivi, kolmas saelauad veski kere jaoks koju, pidand hakkama veskit ehitama. Pojad söönd õhtuks terve teo leibu nahka. Pandud siis seina ääre magama, poisi ase tehtud keset põrandat. Vanatondi pojad hakand peeretama, poiss lennand ühest seinast teise. Viimaks poisil hirm nahas, pistnud jooksu.
Kalevipoeg künnud väljal. Poiss läind temalt abi saama. Kalevipoeg pannud poisi oma kalitsasse. Vanatont tulnudki poisile järele. Küsind Kalevipojalt, kas see on näind jooksikut. Kalevipoeg vastand, et ei ole näind. Vanatont sidund veskikivi piitsa otsa, hakand sellega Kalevipoega peksma. Kalevipoeg võtnud saha ja löönd sellega tondi maa sisse, et saaks jälle ühe tondi vähemaks.
ERA II 18, 136 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Proosa t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Üks mees näind öösel tuld, arvand, et leidsin rahaaugu. Läind ligemale - kuu paistnud veeloiku, see oligi siis rahaauk.
ERA II 18, 136/7 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Proosa t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Sepp kündnud väljal. Sahk hakand ikka maa sees ühe asja külge kinni. Härja jäljed olnud seal lähedal. Viimaks sahk vedand rahapaja välja. Mees tahtnud asja saladuses pidada. Läind ometi tooma naabri käest külimittu, et sellega mõõta raha. Naaber määrind külimitu põhja rasvaga, et saaks näha, mida ta mõõdab. Raha jäändki põhja külge kinni, sellest saadud teada, et sepp leidis rahaaugu.
ERA II 18, 137/8 (3) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Muuga k., Antsumäe t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Piilberg, 83 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Rahaauk.
Mees tulnud teed mööda. Näind: isandad põletavad tuld tee ääres. Ta läind sinna piibule tuld saama. Isandad öelnud: "Piibule ei anna, aga hõlma anname küll. Tagasi ära enne vaata, kui oled kodus." Pandud siis mehele hõlm süsi täis ja mees hakand minema. Selja taga üks käind kange krabinaga, kuid mees pole tagasi vaadand. Jõudnud viimaks koju ja puistand hõlma tühjaks - olnud selge raha!
ERA II 18, 138/9 (4) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Olen näind rabas, et tuli tõuseb üles. Oli lai nagu me tuba, läks kõikudes edasi. Lugesin kord raamatust, et kuhu kuld, hõbe või inimese kondid on maetud, seal on näha tuld. Arvasin ka, et seal on midagi maetud, kuid selle järele tuli hoopis suur torm.
ERA II 18, 139 (5) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kord vaatasin jälle, et rahaauk põleb. Läksin vaatama, leidsin kännu hiilgamas. Viisin kännu tuppa. Naine tuli pimedas tuppa, ehmatas kangesti kändu nähes. Võtsin aga tule üles, siis hiilgus kadus kohe.
ERA II 18, 139/40 (6) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Mu isaisa näind Kruusimäel rahaauku põlemas. Ta lasknud põlvili maha ja lugend kolm korda Issameiet. Rahaauk kadund siis. Hommikul läind vaatama - kaste ja halla olnud ümberringi maas, kuid see koht olnud urbne, kasteta ja hallata, kus ta rahaauku nägi.
ERA II 18, 140/1 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Uueküla k., Mardi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Teras, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui satud haldjate teedele, siis eksid ära.
Üks taat läind linna, eksind teel ära. Mölland ühes kohas ringi, tulnud 3-4 korda samasse paika tagasi. Metsad olnud tema meelest nii suured ja võõrad, et ei ole kuidagi leidnud õiget teed. Teine hüüdnud eemalt, et tule teele, mis sa seal mässad! Siis leidnud õige tee. Arvand, et sattund haldja jälgedele.
ERA II 18, 141 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v. < Jõelähtme khk., Maardu m. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tänav, 43 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halgijas. Kes üle tema jälgede läheb, selle eksitab ära.
ERA II 18, 141 (3) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metsahalgjas läheb mühinal ja kohinal, lööb puud juurtega maha.
ERA II 18, 146 (1) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Randvere k., Seljandiku t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kilu, 77 a. (1929) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mardus. Ma nägin mardavust. See oli inimese eeskäija, käib enne surma krobistamas.
Mineval aastal Tallinnas mu akna taga üks tegi tokk-tokk. Läksin ust lahti tegema, kuid ei olnud kedagi seal. Selle järele samast toast (meid oli mitu ühes toas) üks vanaeit suri. See oli kevadel, ja sügisel suri mu mees. See oli siis üks surmateataja.
ERA II 18, 147/8 (4) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Uueküla k., Tisleri (Puusepa) t. < Jõelähtme khk., Maardu v., Kureküla k., Aukemäe s. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Ots, 77 a. (1929) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Margus.
Nägid kuskil viirastust, hunti või karu, siis see oli margus, polnud ju õieti midagi seal. Vanasti viidi vooriga kraami Tallinnast Tartusse. Kord takkapoolt mehed tulnud ühele me valla mehele vastu. Nad hoiatand poissi, et ära mine edasi, varsti tuleb surnuaed, tondid on seal haua ääres, tuled põlevad ees. Margus on kirikua'a peal. Poiss olnud julge, läind edasi. Surnuaial näindki tuld põlemas. Läind ligi - ristil kuldkiri, see hiilgab. Seal oli siis see viirastus või margus.
ERA II 18, 149 (5) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Rootsi-Kallavere k., Tiiru t. - Rudolf Põldmäe < Jaagup Käsper, 81 a. (1929) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Läksin kord kõrvemetsa. Jõudsin Jägala-Joa sillast mööda, kui üks vankriratas veeres must mööda, keeras mäekerkast üles, läks metsa. Läksin talle järele, leidsin samast kohast metsas mehe kõlkumas puu oksas. Oli poond enda üles. Eks see olnud margus, mis mulle näitas.
ERA II 18, 151/2 (7) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k. < Jüri khk., Rae v., Lagedi koolimaja - Rudolf Põldmäe < Madli Proosahallik, 69 a. (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II. Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Rae valla endine koolmeister Pihlakas läind Assaka ja Lehmja-Loo kõrtside vahelt, pidand minema emale vastu. Üks tore preili tulnud metsa vahel talle vastu, päevavari olnud käes. Pihlakas mõelnud, et on tore preili, oleks korra ümbert kinni võtta ja pikali panna. Kui preili pursand talle sellepeale tuld vastu nägu, suured punased hambad paistnud suust. Siis muutund hirmsaks. Hakand viimaks kaduma, lõpuks pole olnud teist kusagil enam. Pihlakas ehmatand sellest nii palju, et jäänd eluks ajaks jalust vigaseks.
ERA II 18, 167/8 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahun´t oli vannutud inimene, kelle teine inimene muutis hundiks. Libahun´t püüdis lapsi, kelle viis metsa.
Tallinnas oli kaupmees Hunt. Oli üks mees metsas puid raiumas. Hakand sööma, hunt tulnud metsast, vaadand tema juures. Mees vaadand noa peale, hunt jälle löönd silmad mehe kõrile. Viimaks mees annud hundile noa otsast tüki leiba. Hunt võtnud leiva kõige noaga ja jooksnud metsa. Visand siis naha maha ja saand jälle inimeseks. Sest saandki kaupmees Hunt. Korra see puuraiuja-mees läind Hundi poodi, näind oma nuga letil. Küsind, et kust see siia sai. Siis kaupmees avaldand saladuse ja annud mehele suure vaevatasu.
ERA II 18, 213 (4) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rahaaugu-haldjad, rahaaugu-vaimud.
ERA II 18, 213 (5) < Jõelähtme khk., Iru vanadekodu < Tallinna l. - Rudolf Põldmäe < Josefiine Pudjus, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Majahaldjas käib maja sees, näitab nagu viirastus, ütleb õnne või õnnetust ette. Metshaldjad eksitasid inimesi tee pealt.
ERA II 18, 213 (6) < Jõelähtme khk., Iru vanadekodu < Ambla khk. - Rudolf Põldmäe < Leena Bergmann, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Koolmeister ütles: "Kui sa majasse lähed, ütle ikka tere, kuigi seal inimesi ei ole, siis sa õnnistad majavaimu ja tema õnnistab sind."
ERA II 18, 214 (7) < Jõelähtme khk., Iru vanadekodu < Tallinna l. - Rudolf Põldmäe < Josefiine Pudjus, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rahahaldjad on kratid. Näind "kuldpalli" linna kohal lendamas.
ERA II 18, 214 (8) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshaldjad olid inimesekujulised. Hall habe ees, nagu meesterahvas. Tegi hirmust häält, hirmutas inimesi. On mõni kinni võetud.
ERA II 18, 214 (9) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rahahaldjad - need jo kratid. Käisid raha korjamas.
ERA II 18, 214 (10) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Randvere k., Seljandiku t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kilu, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kaks randrüütlit näind merehaldjaid, kes istund kivi otsas ja pesnud end. Olnud ilusad naisterahvad, suurte rindadega.
ERA II 18, 215 (11) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Muuga k., Antsumäe t. < Jõelähtme khk., Maardu v., Uueküla k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Piilberg, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ei ma metsahaldjatest tea midagi, meil siin metsa ei ole, ega nad ole siin elandki.
Ühel talul lehm olnud perekambris kinni. Hommikul olnud ikka teine märg. Aga seal lehma kohal seina sees ikka nagu tiksund midagi. Siis haldjad öelnud perenaisele, et kui ta oma musta koera siit ära ei vii, situb teine nende peale. See oli siis haldjate koht.
ERA II 18, 215/8 (12) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Proosa t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mu ema näind jõel pesu loputades: sead olnud väljal odrapõllul. Üks pruun naine keerlend nende ümber. Ema kutsund koera endaga kaasa ja läind sigu viljast välja ajama. Rahahaldjas siis pöördund ümber ja läind Väljamäele. Teine külg läikind vastu päikest. Ema kohkund veidi, kuid mõelnud, et üks võõras naine korjab vist maitseid (maarohud). Öelnud siis võõrale: "Mis inimene sa ometi oled, et ei ajand sigu viljast välja!" Siis võõras naine muutund nagu varjuks, vajund viimaks maa sisse. Ema kõrvad aga löönd lukku ja silmad läind pimedaks, pole enam midagi kuulnud ega näind. Pärast läind otsima auku, kuhu ta kadus, kuid pole midagi leidnud. Ei sealt olnud rohigi maha tallatud.
Seda haldjast näind samal ajal ka üks Saha vanamoor, kes läind sealt mööda.
Teinekord karjapoiss näind seal Väljamäel alasti inimest. Poiss tulnud koju, öelnud sulasele: "Pearu, mis sa väljal kerpa otsisid, lehvitasid särki?" Pole aga keegi olnud sel ajal väljal.
Kord jälle onu pannud väljaväravat ette. Koer hakand korraga ägedasti haukuma. Onu olnud ühe silmaga, nägemine olnud küll vilets, kuid ta näind ometi, kuidas läbi veesoone läind hallid sea moodi elajad. Onu arvand, et need on rahaaugu vaimud, kartnudki veidi neid. Õhtul rääkind loost kodus teistele, pole tahetud uskuda teda. Ta öelnud siis koerale: "Sa ikka kartsid ka neid elajaid, oleksid su murdnud!"
Teisel hommikul Liisu (tüdruk) magand toas, kui üks hall vanamees tulnud sisse ja küsind: "Mis te Pearn ka rääkis eilsest loost?" Liisu pole teadnud asjast midagi ega vastand vanamehele sõnagi. Siis taat kadund toast.
ERA II 18, 219/21 (13) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Proosa t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Väo külas Allika talus ei ole tohitud sigu panna lauta. Nad hakand seal karjuma, jäänd haigeks ja surnud viimaks. Kord perenaisele näidatud unes, et sealauda alla on maetud varandus. Rahaaugu vaim öelnud unes: "Ära pane sigu mu silmade peale sitale!"
Teine kord jälle näidatud perenaisele unes: "Tõuse üles öösel kella 12 ajal, võta kätte lepane kepp ja mine sealauta. Üks must härg seisab laudas, löö seda kepiga. Härja all on kivi, kivi all on söed, võta need ära, siis leiad sealt alt varanduse."
Naine pole julend öösel minna, läind päeval teise naisega seltsis otsima. Leidnudki kivi ja selle alt söed, kuid rohkem pole julend otsida, pistnud suure kisaga jooksu.
Lambaid võidud sinna lauta panna, neil pole olnud midagi viga, kuid sigu pole sinna enam pandudki.
ERA II 18, 221 (14) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Võõrdla k., Uuesauna t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Tammik, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Meres olnud ka halgjas kivi otsas pesemas. Plaksutand seal oma nisi.
ERA II 18, 221/2 (15) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Võõrdla k., Uuesauna t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Tammik, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mõnikord surejad peidavad oma raha kivide alla. Seda teised ei saa kätte. Kurivaim ei anna kätte, sest see pole heaga pandud sinna. Tuled põlevad seal kohas. Lähed aga vaatama, siis tuled kaovad. Halgjad need tuledepõletajad ongi, need ei anna raha välja.
Vahel oled kimbus metshalgjaga. Ta hirmutab sind, aga ega ta sulle ennast näita. Eksid ta jälgedel ära.
ERA II 18, 222 (16) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshaldjad.
Kui inimene metsa eksib, siis ta on haldja jälgedel. Meil Saha metsavaht läind metsa hagu raiuma. Võtnud haokubu-vitsa puntra selga, pole aga sellega osan enam kuskile minna. Suure vaevaga saand koju.
ERA II 18, 237 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kui loom röögatab su peale, siis pead sülitama, muidu tuleb veiseröögates. Aab suure kärna või punase pleki. Arstiti tubakaveega.
ERA II 18, 241 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused tulevad sealt, kus maa hingab. Ihust hakkab vett välja ajama. Arstiti maarohtudega: keedeti uhakajuuri ja takjavarsi ja pesti selle veega.
ERA II 18, 242 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa hingab mõnest kohast. See õhk on nii kange, et hakkab inimese külge. Ei tohtind kõhuli magada. Kui maha istusid, siis pidid sülitama enne maha, et maa-alused ei hakkaks külge.
ERA II 18, 242 (3) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Randvere k., Seljandiku t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kilu, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkasid maast. Mõnest kohast maa hingab, see hakkab inimese külge, ajab vistrikud üles ja naha kihelema. Keedeti maavitsu ja pesti selle veega.
ERA II 18, 242 (4) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Tammneeme k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Miina Rumberg, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on niplikud keha peal. Tulevad maa vihast. Arstiti maavitste veega.
ERA II 18, 247 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Kadi Sarv
Kes tulesõnu mõistab, see võtab tule valu ära ja võib tulesöe peos hoida, ei põleta enam.
ERA II 18, 248 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Külmtõbi hakkab raputama. Olen ta ise läbi teind. Mõtlesin ühel päeval, et täna ta vist tuleb jälle kallale. Läksin kasarmusse (olin Türgi sõjas), pugesin sineli alla, ei tulnud peale. Viimaks kadus üsna ära. Sain sõjast lahti, tulin Kurna mõisa. Seal tuli veel paar korda kallale. Mõisaproua ja üks teine naine keetsid rohtu, siis enam ei tulnud kallale.
Mõni hüüdis väristustõbeks.
ERA II 18, 248 (2) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Tammneeme k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Miina Rumberg, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Külmtõbe põdejal inimesel on alati külm. Tea kas see haigus tuleb ka tuulest.
ERA II 18, 254/5 (1) < Jõelähtme khk., Iru vanadekodu < Paide khk., Paide l. - Rudolf Põldmäe < Therese Mägi (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Elasin Paide linnas. Tulin saunast, läksin palki mööda üle jõe. Sealt kohalt jõgi on sügav, ujutatakse hobuseid. Kuulsin korraga, kui üks hüüdis: "Al´lo, al´lo, al´lo!" Tegi kolm korda nii, siis nägin: veest tuli välja valge krussis peaga alasti poisike. See oli näkk.
Kahe tunni pärast samas kohas üks väike poiss pidi uppuma. Oli samuti valgete krussis juukstega laps nagu see, keda ma nägin. Mölder Grube päästis suure vaevaga uppuja poisikese, keda näkk tahtis saada omale.
Paide linnas jõgi võtab igal aastal inimesi. Mündi silla juures nägin kord, kui naisterahvas hüppas kivilt vette, tuli kivile jälle tagasi ja hüppas uuesti. Tal olid suured rinnad ja pruunid juuksed. See oli näkk. Teda nähti tihti seal. Kui keegi uppus, siis enne seda ta näitas end ikka koera või inimese näol.
ERA II 18, 255/6 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Kallavere k., Nuudi t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Uueküla k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Kamm, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Näkid eland meres. Kui inimesed uppusid, siis enne seda nähtud ikka näkki. Näkk pesnud end kord kivi otsas, olnud inimese moodi, suurte rindadega naisterahvas. Selle järele üks naine uppund sinna kohta merre.
ERA II 18, 256 (3) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maardu järves eland näkid. Järves olnud kaks kivi, mille otsas näkid käind istumas ja pesemas. Visand ikka teist nisa ja teist nisa üle rinna. Neid kive hüütud näkikivideks.
ERA II 18, 257 (4) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Aigrumäe k, Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk istub vees kivi otsas, peseb ja näitab end üksikule inimesele, paljudele ei näita. Emaseid ja isaseid. Inimese moodi, alasti. Habemega näkke ei ole, nooremad mehed. Laulavad ja meelitavad inimesi vette.
ERA II 18, 257 (5) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Randvere k., Seljandiku t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kilu, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Läksin merde ujuma, nägin palja nahaga inimest istumas paadi ääres. Ma pistsin jooksu, ei olnud aega vaadata.
Merehaldjad on näkid. Kahte ei ole.
ERA II 18, 257/8 (6) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Muuga k., Antsumäe t. < Jõelähtme khk., Maardu v., Uueküla k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Piilberg, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk oli elajas. Tulnud korra mere ääre laste hulka. Lapsed ronind kõik selga, tahtnud sõita. Ühel pole olnud ruumi istuda. Öelnud: "Ma lähen näki nurja peale!" Kui siis kadund kohe ära. Elaja moodi olnud teine.
ERA II 18, 258 (7) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Uueküla k., Mardi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Teras, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Merenäkid tulevad inimeste kallale. Hirmutati lapsi: "Ära mine vette, näkk tuleb kallale!"
ERA II 18, 258/60 (8) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rangu saunas Lagedil (Jüri khk.) eland vanamees, kes olnud Saha järvevahiks. Siis veel Saha ja Maardu järved olnud ühes. Vanamees teind järve kaldal tuld. Vaadand korraga: näkk tuleb järvest välja tule juure end soojendama. Vanamees löönd ahingiga läbi tule näkile persse. Kui siis läind nagu hall härg vette tagasi.
ERA II 18, 260/1 (9) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Võsu rannas oli seal kaks venda ja käind nagu ail ahingitega kalu otsimas. Tuli põlend juures. Hüüti ahe-kaladeks veel. Siis läind, kahe vennaga old siis ail, seal old siis teine vend, öeld: "Solpsnikud käivad!" Üks käind vees solps, solps nagu koer. Üks alasti naesterahvas tuld nende juure. Mees löönd läbi tule ahingiga, et mis sa seia oma perset näitama tuled! See öeld: "Oleks sulle õnne soovind, aga nüüd kuulutan surma." Kahe nädala pärast see mees uppundki sinna kohta. See naesterahvas oli näkk.
ERA II 18, 262 (10) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Rootsi-Kallavere k., Tiiru t. - Rudolf Põldmäe < Jaagup Käsper, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ma kord nägin Jägala jões naisterahva istumas kivi otsas. Tal oli rätik peas, sinine jäkk seljas ja kirju seelik. Läksin vaatama, siis ta laskus seliti jõkke. Selle järele üks tüdruk uputas enda jõkke. Eks see olnud jälle üks margus või vaim või näkk.
ERA II 18, 263/4 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v. < Jõelähtme khk., Maardu m. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tänav, 43 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Laevahaldjad.
Kapten istund laevatekil. Üks hall mees tulnud ta juure ja küsind: "Kas annate mulle laeva nime või laeva ema?" Kapten mõelnud tükk aega, siis vastand: "Annan laeva ema." Mees kadund. Selle peale tõusnud kange tuul, igavene pigur (segadus, kitsikus) olnud käes, laev jäänd päris kitsikusse. Kapten viimaks käskind mehi: "Raiuge mast maha, et tuul ei saaks enam kägistada!" Mehed raiund masti maha ja laev pääsnud kitsikusest. Kapten siis seletand: "Andsin laeva masti, sest see oligi laeva ema, mida mult nõuti. Kui ma oleksin lubanud laeva nime, siis me laev oleks kadund kõige meestega." (Jutustaja on lugend selle loo vist raamatust nagu teised objektid seletasid, sest seesugused lood olevat tundmatud Jõelähtmes. R. P.)
ERA II 18, 264 (3) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Võsu rannas ehitatud laev. Järgmisel päeval tahetud hakata kaupa laadima. Kapten öelnud: "Kui keegi koputab kajuti uksele, siis olge üsna vait ja vagased!" Käindki üks koputamas ustel, kuid keegi pole vastand talle. Kahe aasta pärast laev uppund Naissaare taha. See oli siis mõni vaim või näkk, kes kuulutas ette laevale kadu.
ERA II 18, 265/6 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a., Miina Treiel, 67 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui maa kõmises, siis maa-alused inimesed rääkisid. Maa-alused inimesed on ju kärnkonnad. Korra üks mees kastnud palava ilmaga konna; läind siis ise pidule. Näind seal sama konna ukse man. Tõstnud kõrvale. Konn tulnud siis tuppa ja hakand rääkima. Öelnud: "Ehitage oma laudad teise kohta, me ei saa seal maa all süüa, te loomad kusevad lauale." Kutsund mehe omaga kaasa. Aia äärest läinudki trepp alla. Olnud päris suur tuba ja rahvast täis, kõik söönd laua ääres. Korraga hakand laest vett tilkuma. Konn öelnud: "Näe seal ta on, nüüd te lehm kuseb me lauale." Üks lausund: "Pista musta!" teine aga vastand: "Ei või pista, sõbra must!"
Siis mees saand asjast aru, tulnud välja ja ehitand kohe lauda teise kohta. Ei tal ole enam olnud loomaõnnetust, eland jõukalt ja õnnelikult.
ERA II 18, 267 (2) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Randvere k., Seljandiku t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kilu, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Me keldri taga maa all üks tagus nagu sepp. Seal vanasti olnud talud, Rootsi sõja ajal hävitatud ära. Oli muidugi üks vaim, kes sinna oli maetud.
ERA II 18, 267 (3) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Randvere k., Seljandiku t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kilu, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maad ei tohi peksta, siis hakkab tuul.
ERA II 18, 269 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maavitsad on suured väädid veelompides nagu pajud. Maavitsa veega pesti maast hakand haigusi.
ERA II 18, 274 (1) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Tammneeme k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Miina Rumberg, 65 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapsi hirmutati: ärge minge kaevu vahtima, näkk tuleb välja!
ERA II 18, 275/6 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Muuga k., Antsumäe t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Uueküla k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Piilberg, 83 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kollatsioneeris Kadi Sarv
Muugad eland vanasti siin Muuga külas. Need olid niisugused mustlaste moodi inimesed, käisid mangerdamas külast külla, ajasid palju varandust ja raha kokku. Sõja ajaks nad pannud raha maa sisse aukudesse. Tea kus nad ise sõjaga said, kuid pärast neid pole enam olnud siin. Nüüd seal maetud varanduse kohal, suure kivi ääres mere kaldal, ööseti tuli põleb.
Üsna hiljuti leerilapsed leidsid mere äärest hulga raha ja varandust. Tõid koju pool kartulikorvi täit rahasid, preese ja keesid.
ERA II 18, 283/4 (3) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Esimene poeg pidi närima narit, ise ütles: "Närin, närin narit, nari läheb välja!" Nari rodises.
Punase lõngaga seoti sõrmed kinni, siis nari paranes. Ka piibuahelaga seoti käsi kinni.
ERA II 18, 284 (5) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Randvere k., Seljandiku t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kilu, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nari arstiti kuldimunarohuga, vaskrahaga või vaskketiga.
"Kuldimunad" kasvavad siin me karjamaal. Neil on niisugused munad all nagu kuldimunad ja sellepärast neid nimetatakse nõnda.
ERA II 18, 304 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Saku Pagu (Saku mõisnik) tegi loomakatku. Laskis üht juuti mingisugust pulbrit külvata metsadesse. Haigus tungis Harkust Sakuni ja Nehatuni, kaugemale ei läind.
Mõisnikud tegid ka inimestele katku.
ERA II 18, 304/5 (3) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Tammneeme k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Miina Rumberg, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Paha tuul tõi katku. Minu vennanaine suri katku. Ta läind naabriperesse, kui korraga iseäralik õhk löönd vastu silmi. Tulnud koju, hakand oksendama, ja nädala pärast suri.
ERA II 18, 306 (4) < Jõelähtme khk., Nehatu v. < Jõelähtme khk., Maardu m. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tänav, 43 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katku jupp olnud väiksem kui katk ise. Keda ta kepiga torgand, see kohe surnud. Inimese moodi nad olnud mõlemad.
ERA II 18, 307 (6) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Rootsi-Kallavere k., Tiiru t. - Rudolf Põldmäe < Ants Käsper, 53 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mu vanaema rääkis: Katk käind kepiga turkamas. Tulnud ühte kohta sisse, kus inimesed magand reas maas. Keda ta turgand, see surnud. Üks olnud üleval, seda pole turgand. See jäänd üksi elama ja rääkind jutu välja.
ERA II 18, 308/9 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus tuleb järsku. Lööb tervest kehast läbi. Kes on nõrga verega, see sureb. Loomadel oli ka niisugune haigus, hüüti lendva-haiguseks. Kurjad inimesed saatsid need haigused.
ERA II 18, 309 (2) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Tammneeme k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Miina Rumberg, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus tuli kange külmaga. Tegi haigeks, mokad ja suu läksid katki.
ERA II 18, 309 (3) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Tammneeme k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Miina Rumberg, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandust arstiti
1) pastlapaelad pandi taha risti, kanna sisse kallati vett ja rüübati sealt; 2) pahema pihu pealt võeti soola sisse.
ERA II 18, 309 (4) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Rootsi-Kallavere k., Tiiru t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Käsper, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravandus. Lendav-haigus.
Selle vastu oli linnas tillemani tropid, kodus tarvitati püssirohtu, soola ja nõge.
ERA II 18, 311 (6) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Võõrdla k., Uuesauna t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Tammik, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Roosi arstiti lausumisega. Rahvas oli ebausklik, uskus, et lausuja aitab.
Roosi peale pandi ka tubakalehti.
ERA II 18, 315/6 (5) < Jõelähtme khk., Viimsi v., Tammneeme k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Miina Rumberg, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui kandmise ajal naisel koer on süles või läheb üle jalgade, siis laps on koeratõbes. Ta on lahi, vilets ja vedela lihaga, ei kosu sugugi. Koeratõbe arstiti: a) laps viidi vihelda, üks hoop löödi vihaga lapsele, teine koerale, siis paranes. b) Kolm neljapäeva õhtut lesknaine mõõdab last oma põlle sees. Lapse ema küsib: "Mis sa mõõdad?" - "Mõõdan last," vastati. Ema: "Mõõda nii, et terveks saab."
ERA II 18, 319 (1) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Proosa t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Nehatus Proosa talu väljal olnud kalmud. Seal põlend ühel jaanilaupäeva ööl rahaauk. Mehed läind vaatama. Kui hallid pukid tulnud, hakand mehi taga ajama. Mehed saand aga jooksu.
ERA II 18, 319 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Proosa t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Suurtel lahinguplatsidel ikka rahaaugu tuled põlend vanasti.
ERA II 18, 319 (3) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Siimu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Väo k., Proosa t. - Rudolf Põldmäe < Karl Proosahallik, 70 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Raha, mis maasse maetud, ikka vahel kerkib ja jälle vajub sügavamasse. Kui ta kerkib, siis a'ab sädemeid väl´la.
ERA II 18, 326/7 (2) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Rootsi-Kallavere k., Tiiru t. - Rudolf Põldmäe < Jaagup Käsper, 81 a. (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II. Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
/Hunt Tallinna külastajaks/Kui linnas tehti Narva maanteele konkateed, siis hunt tuli Pöögle hoovi, sadama raudtee-ülesõidu kohal. Istus tee ääres, hobune hakkas maad kraapima, ei läind mööda. Läksime kardavoiga vaatama, ei ta kartnud meid ühtigi. Läks siis viimaks Pöögle hoovi. See oli varahommikul.
Pärast läksin oma hobusega ka sinna hoovi, siis hunt oli pugend suure tünni alla. Oru Jüri tõmbas sabapidi välja. Pidi Jüri kätte kinni hakkama. Püüdsid siis kanapuuriga hundi kinni. Viisid politseisse, et on viimaks kellegi koduhunt. Politsei lubas tappa. Hanguharu torgati kuklasse, kõri lõigati läbi. Nahk võeti maha, saadi 5 rubla.
Niipalju ma olen hunti näind.
ERA II 18, 327/8 (4) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Maardu m. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Liivakandi k., Peetre t. - Rudolf Põldmäe < Peeter Peetremägi, 72 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kuidas hundid sündisid.
Hundid tulnud pulmalistest. Sant läind pulmamajast armu saama. Pekstud minema, pole midagi antud. Läind teise peresse, võtt ja teind pulmalised, pand hundiks. Saat plika vaatama, mis pulmalised teevad. Plika tuld tagasi - pulmalised vahivad üheteise silmi. Saat teist korda, ikka sedasi. Saat kolmat korda - tuba hunta täis. Plika teind ukse lahti, kui kõik pand metsa. Sellest hundid tulidki.
ERA II 18, 350 (28) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Kruusiaugu t. < Jõelähtme khk., Nehatu v., Lillepi k. - Rudolf Põldmäe < Juhan Treiel, 81 a. (1929) Sisestas Eva Labotkin 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tähed vehklevad, jooksevad üksteisest läbi, see on siis silma ees nagu virmaline.
ERA II 18, 350 (30) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Muuga k., Antsumäe t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Piilberg, 83 a. (1929) Sisestas Aili Vähi 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Taeva valgus. "Virmalisi" ei ole kuulnud. Taeva valgus kuulutab ette paha ilma.
ERA II 18, 350 (31) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Rootsi-Kallavere k., Tiiru t. - Rudolf Põldmäe < Jaagup Käsper, 81 a. (1929) Sisestas Leila Holts 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Virmalised tähendasid külma.
ERA II 18, 353 (44) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Äigrumäe k., Palli t. - Rudolf Põldmäe < Truutu Kruuberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Triivistrekk oli südamehaiguse vastu. Võeti sisse.
ERA II 18, 385 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Olev ehitand Tallinna Oleviste kiriku. Ta kukkund torni otsast maha ja saand surma, sest ta tahtnud torni otsa taevasse teha.
ERA II 18, 395 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Sambu k., Pakatsi t. - Rudolf Põldmäe < Ludvig Pakats, 81 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Haljava kõrtsu taga nähtud rahaauku põlemas. Üks mees läind kaevama, ei ole leidnud midagi.
ERA II 18, 406/8 (5) < Harju-Jaani khk., Anija v., Aavre k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Ärm Aguraiuja, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ühel isal olnud poeg. Poiss olnud hirmus laisk, magand 16-aastani asemel. Isa ajand teise viimaks asemelt välja, et mine ometi teole. Poiss läindki teole, võtnud hobuse sahaga kaasa. Põllul pannud hobuse sööma ja vedand ise sahka. Olnud tugev poiss.
Õhtul tulnud teolt koju. Pannud hobuse vankrile sööma. Naabri mullikas tulnud ka hobuse eest heinu võtma. Poiss vihastund, võtnud mullika sabast kinni ja visand üle kahe tänavaaia ja tänava naabri õue. Saand sest ise aru, et on tugev mees.
Läind vastast otsima. Vanapagan tulnud vastu, viind poisi põrgusse. Pannud kahe vahele magama, nii et poiss magand keset põrandat ja kuradid teine teise seina ääres. Üks kurat korraga peeretand. Poiss lennand kohe teise seina ääre. Teine kihutand vastu, poiss lennand tagasi. Poiss hirmu täis, et nüüd on lõpp käes.
Seal põrgus leidund veel üks neiu. See õpetand poissi: "Kui nad tuld suust välja ajavad, siis magavad. Katsu siis põgeneda."
Poiss põgenendki.
Teel tulnud talle Tugev Ärman´n (Herman) vastu, 12 tosinat laudu seljas. Poiss kurtnud sellele oma häda. Ärman´n pannud ta oma püksi tasku.
Kurat tulnudki järele tedre näol ja karanud kohe Ärmanni kallale. Ärman´n hakand laudadega Vanapaganat peksma, tagund hulga laudu teise pähe katki.
Korraga siil hüüdnud põõsast: "Ärman´n, löö servi laudu!"
Ärman´n teindki nii ja peksnud kuradi põgenema.
Ärman´n võtnud siis nimetsesõrmelt tüki nahka ja visand siilile. Ärman´n olnud okaskarvaga ja siil saandki sellest oma okkad.
ERA II 18, 421/2 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Üks peremees ja sulane käind seltsis heinamaal. Peremees käskind sulast ikka enne minema hakata, kuid jõudnud ise ikka enne heinamaale. Ühel õhtul sulane passind põõsa taga, et näha, kuidas peremees oma teed käib. Näind: peremees lööb persse vastu kivi ja põmiseb midagi oma ette. Muutund hundiks ja pistnud jooksu. Saand jälle sulasest enne koju.
Sulane teisel õhtul teind samuti: löönd persse vastu kivi ja muutund hundiks. Jooksnud küll koju, kuid pole saand enam inimeseks. Pannud käpad üle altukse, nii et peremees näind teda toast. Öelnud: "Löö, va häbemata, perse vastu sealauda seina!" Sulane teind nagu kästud ja saand jälle inimeseks. Pole pärast seda enam julend end hundiks teha.
ERA II 18, 425 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kalevipoeg läind kord vanakuradiga tülli. Tagund sordile 12 tosinat laudu pähe puruks, aga pole ikka võitu saand. Siis siil õpetand põõsast Kalevipoega: "Löö ikka servi laudu!"
Kalevipoeg hakandki serviti laudadega lööma ja ajand vanapagana põgenema.
Kalevipoeg võtnud oma kasuka hõlmast tüki nahka ja visand siilile õpetuse eest. Sest ajast saadik siil ei karda enam koera hammast, sest Kalevipojal oli okkaline kasukas ja siil sai sest endale naha.
ERA II 18, 459 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Pakatsi t. - Rudolf Põldmäe < Ludvig Pakats, 81 a. (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Piksevihm sajab. Pikse ajal ei tohtind jooksta, et siis pikne lööb maha. Puu alla ei tohi istuda pikse ajal.
ERA II 18, 461 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Pakatsi t. - Rudolf Põldmäe < Ludvig Pakats, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk pidi olema jões. Nähtud Jägala jões kivi otsas värisemas. Olnud lehma vasika moodi. Hüpanud jõkke, kui inimesed lähenesid.
ERA II 18, 461 (2) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Uustalu t. - Rudolf Põldmäe < Miina Liuberg, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui keegi uppus, siis arvati, et näkk kiskus alla.
ERA II 18, 461/2 (3) < Harju-Jaani khk., Anija v., Aavre k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Ärm Aguraiuja, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk eland järves, käind kivi otsas istumas. Inimesed aina uppund järve, näkk tõmmand nad alla. Mees läind püssiga näkki laskma. Hõbekuuli tal pole olnud, murdnud hõbesõrmuse kolmeks tükiks ja pannud püssi sisse. Näkk, alasti naisterahvas, hakand meest kutsuma oma juure, et seal olevat madal vesi. Paistnudki nii, et näki juurest vesi olnud väga madal. Mees pole siiski läind, et meelitab mu vette ja võtab hinge. Lasknud püssiga paugu näkile pihta. Näkk kukkund kivi otsast alla ja hüüdnud veel: "Kes sind sedasi õpetas tegema?"
Sellest ajast järv hakand kuivama. Kadund hoopis ära, kivi ääre jäänd aga nagu pudrusilm, kus vesi seisnud alati sees.
ERA II 18, 463 (4) < Harju-Jaani khk., Anija v., Aavre k., Lepiku t. - Rudolf Põldmäe < Ärm Aguraiuja, 65 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk meelitab inimesi: "Tule siia, siin vesi on madal!" Inimesele paistab, et vesi ongi madal. Kui ta aga sisse astub, siis kohe upub.
ERA II 18, 463 (5) < Harju-Jaani khk., Anija v., Kehra k., Kooli t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Mätlik, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk on ka tondi seltsi.
ERA II 18, 463 (6) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkid elavad jõgedes, kaevudes, järvedes ja meredes.
ERA II 18, 463 (7) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Siin Perila Veskijärveski olnud näkk. Keskhommiku ajaks tulnud järve kaldale pärna otsa ennast kuivatama. Passitud teda ja lastud hõbehelmega surnuks. Ühes kohas järve kaldal rohi oli must, loomad ei söönd seda. See pidi olema näki veri seal, kus ta maha lastud.
ERA II 18, 464 (8) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk oli ikka enamasti naisterahvas. Aga Peningi Kalesi küla all järves olnud meesnäkk. Ta käind vahel siin me Veskijärve näkki vaatamas, olnud mõlemad korraga me järves näha. Kui me Veskijärve näkk maha lasti, siis järv kuivas ära. Kalesilt kadund ka järv ära. Need järved läind teise kohta. Ühte kohta tekkind järsku uus järv, ei tea, kust tuli.
ERA II 18, 465 (9) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mõnikord inimene uppus väiksesse veeloiku. Ega ta muidu sinna oleks uppund, kui näkk poleks alla kiskund.
ERA II 18, 465 (10) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Taevast loobiti ingleid alla. Kes kukkus vette, sellest sai näkk, kes langes maha, sellest tuli inimesesööja.
ERA II 18, 466 (11) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkid elavad jõehaudades. Puhastavad jõehaudu, ei lase kinni kasvada. Kui on tõotatud, siis näkk võtab ka inimesi alla jõehauda.
ERA II 18, 467 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Seenemäe t. < Juuru khk., Kuimetsa v. - Rudolf Põldmäe < Emilie Kruuspak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kus maa kõmises, seal arvati olevat surnud elusalt maetud. Sõja ajal ju aetud sageli elusalt inimesi hauda. Nüüd inimesed müravad seal all. (Nii arvatud Kuimetsas, Juuru khk.)
ERA II 18, 471 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Pakatsi t. - Rudolf Põldmäe < Ludvig Pakats, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maavitsad on rohud punaste marjadega. Maast hakand haigusi pestakse maavitsa veega.
Tütar läks kord läbi raba, astund maake vee loiku, jalg jäänd haigeks, siis arstitud maavitstega.
ERA II 18, 471 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Kärneri t. < Anna khk., Anna v. - Rudolf Põldmäe < Jüri Puusepp, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maavitsad on metsarohud, nendega arstitakse maa-aluseid.
ERA II 18, 473 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Kärneri t. < Anna khk., Anna v. - Rudolf Põldmäe < Jüri Puusepp, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkavad maast. Tegime metsas heina. Heitsime maha sööma, kui järsku reied ajasid kupule. Mu ema kraapis hõberahalt puru maha ja mu reitele, siis kohe kupud kadusid. Need olid maa-alused.
ERA II 18, 473 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on haigus. Hakkavad sealt, kuhu kuri, tema inglid ja sõjaväed kukkusid. Arstitakse maavitstega ja maaviha-juurtega. Maaviha-juured lähevad maa põhja.
ERA II 18, 474 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa all elavad inimesed. Me toas kapi ees oli kuulda, kuidas maa all kehrati. Vokid kriuksusid, voki kõlgut käis kolks ja kolks. Me olime lapsed, laskime kapi ette maha, panime kõrvad vastu maad ja kuulasime. Ema ütles: "Eks maa all inimesed kehravad. Me jalgade kohal maa all elavad ka inimesed, need on maa-alused. Ega nad sealt välja tule, ärge kartke, nad on sügaval maa all."
ERA II 18, 474 (4) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa all elavad inimesed. Nad teevad tööd nagu meiegi. Aga me ei näe neid. Need on maa-alused inimesed.
ERA II 18, 474 (5) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on haigus, hakkab maast.
ERA II 18, 475 (9) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Tõelga as., Suurekivi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Repnu, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kord nägin naisterahvast jões kivi otsas istumas ja pesemas. Kadus järsku vette. Öeldi, et see oli jõenäkk, sinna upub keegi inimene. Natuke aega hiljem üks noormees uppuski sinna kohta jõkke.
ERA II 18, 475/6 (10) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkid on jões.
Olin tüdrukuks Palgi jõe äärses peres. Sõime laua ääres, mehed pidid minema pärast söömist kalale. Sel ajal üks mees uppus me värava kohta jõkke. Teised näinud, kui ta tõstnud veel käe üles, kuid näkk kiskund käe alla ja tõmmand mehe vee alla. Mees oli küll hea ujuja, aga nii kui ta seekord vette läks, nii ka sinna jäei.
Näkki nähtud mõnikord kasti kujul jões. Mõnikord olnud jälle naisterahvas kivi otsas pesemas.
ERA II 18, 481/2 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Seenemäe t. < Juuru khk., Kuimetsa v. - Rudolf Põldmäe < Emilie Kruuspak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Minu vanaema ema läind linna. Saula silla kohas näind: üks naisterahas peseb jões oma rindu. Olnud kollaste juustega ja laiade puusadega naine, seljaga tema poole. Eit hüüdnud: "Tere hommikut vee-emand!" See võõras naine vastand siis läbi nina: "Jumalime, saagu su lapselapsed neljandast ja viiendast põlvest hästi elama, ei veesurma nemad sure." See olnud suvel päikesetõusu ajal.
Õhtul eit tulnud linnast koju, kuulnud, et samas kohas, kus veevaim istus, üks tüdruk uppund lambapesemise juures. Olnud see õnnetu ka suurte kollaste juustega tüdruk.
Kahe nädala pärast samas kohas kuuldud häält ütlema: "Tund jõuab ja mees ei jõua!" Nii mitu korda. Samal ajal Vaida poolt üks mees tulnud hobust ujutama. Inimesed hoiatand teel, et ära mine. Mees ei ole hoolind sellest. Ajand hobuse samasse kohta jõkke, kust häält kuuldud. Hobune pöördund järsku küljeli, mees kukkund seljast vette ja uppund silmapilkselt. Jutustaja vanaema, veevaimu nägija tütar, öelnud alati oma lapselastele: "Ei teil ole uppumise surma karta." Ja tänini pole ka ükski inimene nende suguvõsast leidnud veesurma, kuigi nad on sageli eland vee ääres ja olnud isegi mitu korda uppumisele õige lähedal.
ERA II 18, 483/4 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas Ursula Zimmermann, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Olid pisikesed hallid vanamehed. Mõned inimesed on näind neid.
Ohukotsust üks mees rääkis: Hauategijad leidnud maa seest küünrapikkuse poisi. Olnud külm aeg. Nad saand suure vaevaga maa pinna pealt ära, seal all olnudki see küünrapikkune poiss. Pole rääkind sõnagi. Mehed arvand, et on külmetand. Viind kirikumõisa sooja, pannud ahjuauku. Õpetaja läind vaatama, küsind: "Mis loom sa oled, sul on ju hing sees ja inimese nägu peas?" Võõras vastand õpetajale: "Kas sa ei mäleta, kui sa mu seitsme aasta eest neesid? Ma olin seitse aastat seal maa seas." Öelnud seda ja kadund toast.
Õpetaja vaadand raamatusse ja siis tulnudki see lugu meele: 7 aasta eest õpetaja käind haigete juures, läind ikka surnuaiast läbi. Õpetaja kutsar kord läind teda hirmutada. Õpetaja küsind: "Kui sa oled inimene, siis seisa, kui vaim, siis tagane! Mina võin su needa." (Õpetajate käes oli needmine.) Kutsar vajundki maa sisse. Hing ei saand kohta, käis hulkumas.
ERA II 18, 495 (4) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Margus on muidu silma ees.
Ma nägin kord mõisahärrat tulema, korraga kadus silma eest. Pärast seda härra lasti maha. Eks see olnud siis üks marguse nägemine.
ERA II 18, 496 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Tõelga as., Suurekivi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Repnu, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk käind halli mehena ringi. Kui ta tuppa astund ja keegi magand, siis see surnud. Kes jälle üleval olnud, valvand, see jäänd elama.
ERA II 18, 497 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Seenemäe t. < Juuru khk., Kuimetsa v. - Rudolf Põldmäe < Emilie Kruuspak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Minu emaema rääkis: Kord karjapoiss näind, kui üks umbes 5-aastane punaste pükstega, punaste juustega ja punaste hammastega poiss tantsind karja keskel. Millist looma ta kepiga pistnud, see kohe surnud. Kaks lehma jäänd pistmata, need jäänd elama. See oli katk.
ERA II 18, 497 (4) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Seenemäe t. < Juuru khk., Kuimetsa v. - Rudolf Põldmäe < Emilie Kruuspak, 42 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mu ema tädi näind ühel hommikul vara päikesetõusu ajal, et üks veripunane peatu hobune tulnud Kuimetsa küla vahelt mööda teed. Kadund kaugemale hoonete vahele. Selle järele tulnud Kuimetsas suur loomade katk. Valda jäänd ainult kaks hobust elama.
See peatu hobune olnud loomade katk.
ERA II 18, 498 (5) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk käind ringi küünrapikkuse vanamehena. Habe olnud varbast saadik. Kus ta tuppa tulnud, seal inimesed surnud. Inimesed kogund ühte kohta kokku, lugend ja palund. Kui katk sinna tulnud, siis öelnud: "Siin rahvas valvab, siia ei maksa tulla!" ja läind edasi. Kus aga rahvas magand, seal ta öelnud: "Ah, siin rahvas magab!" ja jätnudki nad magama.
ERA II 18, 498 (6) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ühes talus mees magand ja naine imetand last, kui kaks katku tulnud tuppa. Üks öelnud: "Siin rahvas magab," teine vastand: "Ei, siin rahvas valvab!"
Löönd siis kepiga mehele vastu reit, reis kuivand ära. Surma pole siiski majasse toond.
ERA II 18, 499 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks mees olnud külmtõbes. Ei ole saand kuidagi terveks. Viimaks õpetatud: "Kui külmtõbi tuleb mehe peale, siis pane talle hobuseriistad peale." Naine teind nõnda, kuid see pole aidand. Külmtõbi öelnud veel: "Nüüd võtame kahekesi!" ja raputand meest hullemini veel.
ERA II 18, 499/500 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mu mehel oli ka külmtõbi. Üks soldat õpetas: "Kui tõbi tuleb, siis anna mehele viina juua." Ma andsingi. Küll nad raputasid meest, aga ära läksid viimaks ometi. Mees sai terveks.
Kord ta läks linna. Ülemiste järve kohal talle tulnud jälle külmtõbi peale. Seal Ülemiste järve juures tuli alati külmtõbi tagasi, kellelt ta oli ära aetud.
Siis Kose apteegi proua õpetas: "Võta musta-ussi pulbrit, see aitab. Ostsin sealt apteegist pulbrit kolme kopika eest ja andsin mehele sisse. Ajas ihu paistesse, kartsin juba surma, kuid terveks tegi mehe.
ERA II 18, 500 (4) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Külmtõbi ajab inimese raputama ja hüppama. Ta on nagu vedrude peal, hüppab kas või asemelt välja. Haige karjub kohe hädaga.
ERA II 18, 501 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Parila k., Kadapiku t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k. - Rudolf Põldmäe < Ants Anderson, 67 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Inimesed teevad ravandust. Üks paha inimene, kel midagi on hamba taga ja teisele tahab paha teha, siis saadab teise loomale ravanduse.
ERA II 18, 501 (2) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Parila k., Kadapiku t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k. - Rudolf Põldmäe < Ants Anderson, 67 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metsavahi talust Tubli Krõõt tuli ostma püülijahu. Tahtis kümme naela, anti ainult viis. Vihastas ja läks toast välja. Kohe selle peale vasikas redeli all hakkas rappima ja viskas pikali. Peremees ütles, et Krõõt saatis ravanduse. Andis vasikale sisse püssirohtu ja suitsetas, siis loom toibus.
Krõõt olnud nõid, osand ka ravandust teha.
ERA II 18, 502 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Kärneri t. < Anna khk., Anna v. - Rudolf Põldmäe < Jüri Puusepp, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus on kurjast. Loomi ta tappis, aga inimestest ei saand jagu.
ERA II 18, 502 (4) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravanduse teine inimene saatis. Seda tegid nõiad.
ERA II 18, 502 (5) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Tõelga as., Suurekivi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Repnu, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks nõiaeit tegi loomadele ravandust. Tegi ka mu ema lehmale ravanduse. Lehm ei saand karjamaalt koju tulla. Võtsime siis katusest õlgi sealt kohalt, kust suits välja käis, suitsetasime nendega lehmi, siis ta tuli jälle koju.
ERA II 18, 502 (6) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks vanamees oli nõid, saatis loomadele ravanduse. Mulgi üks lehm sai sellest otsa.
ERA II 18, 504 (2) < Harju-Jaani khk., Anija v., Kehra k., Kooli t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Mätlik, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Haljas. Kui keegi satub halja teedele, siis ta eksib ära.
ERA II 18, 504 (3) < Harju-Jaani khk., Anija v., Kehra k., Kooli t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Mätlik, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rahaaugul olnud haljad juures, et inimesed ei leiaks üles raha.
ERA II 18, 504 (4) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Kärneri t. < Anna khk., Anna v. - Rudolf Põldmäe < Jüri Puusepp, 71 a (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui lähed metsas üle halija jälgede, siis eksid ära.
ERA II 18, 505 (5) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halgijas eland Perila kuusikus. Siis mets olnud veel suur ja paks. Pärast metsa raiutud hõredamaks ja palju puid kuivand, siis halgijas kadund ära.
ERA II 18, 505 (6) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui metsas eksiti ära, siis arvati, et ollakse halgija jälgedel. Ma eksisin ka kord Perila kuusikusse. Tulin kolm korda samasse kohta tagasi, kust olin välja läind. Tee oli suur ja lai, ei tunnud kohta, kuigi olin kodu lähedal. Eks ma siis olnud halgija jälgedel.
ERA II 18, 506 (7) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks naine tuli Ärma moonakult, tuli läbi metsa. Ta näind kaht inimest raiendiku ääres, üks olnud mees ja teine naine, kes vaielnud omavahel. Üks öelnud: "Ei!" teine: "Ja!" Naine arvas, et need olid metsahalgijad, kes vaidlesid seal. See pidi tähendama, et surm tuleb sinna kohta, kus nad vaidlesid.
Ei tulnud sinna surma ühtigi. Need olid vist kaks puukändu, mida naine pidas metsahalgijateks.
ERA II 18, 507/8 (8) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Läksime Rätla Mäe reie juure rehte peksma. Üks tüdruk jäi meist maha, hakand üksi tulema läbi kuusiku. Tüdruk huiland, et saab teised kätte. Metsast huilatud vastu. Tüdruk istund kännu otsa, et ootan seda ka, kes sealt tuleb huilates. Hääl läind aga kord-korralt hirmsamaks, nii et mets põrund. Tüdruk pole julend enam vastu huilata, hakand jookstes tulema. Võõras tulnud koleda kisaga talle reieni järele. Reie otsa jäänd alles maha. Hääl läind aina hirmsamaks. Tüdruk tuli poolsurnult reie ja rääkis, et metsahalgijas ajas taga. See oli tõotud aeg, millal ta huilgas. Ega ta alati seda teind.
ERA II 18, 508/9 (9) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ma olin oma tütrega sarapikus marjul. Plika kadus korraga ära. Ma hakkasin teda huilgama, aga ei tema hüüdnud mulle vastu. Hakkasin otsima last ja leidsin viimaks kaugelt metsast. Ta kuulnud metsast huilgamist, arvand seda minu hääleks ja läind aga järele. Tea, kuhu metsahalgijas ta oleks viind.
ERA II 18, 509 (10) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Pikavere vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Jüri Lõoke, 49 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Merehalgjad pidid endid vahel näitama meremeestele.
ERA II 18, 509 (11) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Pikavere vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Jüri Lõoke, 49 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Jõehalgjas. Mu onupoja tütar oli Kehra külas lapsehoidjaks. Nelipühi ajal ta näind: võõras tüdruk läheb jõelt vett tooma. Ta aidand natuke last, küürutand, kuid selle ajaga võõras kadund.
Viie nädala pärast sinna kohta üks naine uppunud. Pererahvas arvand, et see oli jõehalgjas, kes näitas ennast seal.
ERA II 18, 510 (12) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Tõelga as., Suurekivi t. - Jaan Repnu, 60 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Sõitsin kord kodu ümbruses päeva läbi ringi, kuid koju ei saand. Laskin viimaks hobust vabalt minna, ta viis mu koju. Öeldi, et ma oli halgjate jälgedel.
ERA II 18, 510/1 (13) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Olin metsas karjas. Laulsin seda laulu: "Eit mind põlgas põnderikku, maha jättis marjakesta," kui korraga metsahalgjas hakkas mulle vastu laulma. Ma arvasin, et see on naabritüdruk. Hakkasin parajasti lehma vitsaga lööma, kui korraga nagu kate langes mu silmade ette. Mõlemad silmad lõid pimedaks, ei ma näind midagi enam. Tegin uih ja vaih, vaatasin läbi kaenlaaluse, siis hakkasin jälle nägema. Need loomad, kes seal olid, said pärast kõik otsa. Metsahalgjas selle tembu vist mulle tegi, kuulutas ette, et loomad saavad otsa.
ERA II 18, 512 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Uustalu t. - Rudolf Põldmäe < Miina Liuberg, 84 a. (1929) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Haljava saksad ehitand Tallinna Toompeale maja. Ehitus olnud pooleli. Inimesed magand teises toas, kuulnud ühes poolikus ruumis kanget kolinat. Arvand, et hommikuks on kõik me poolik töö lõhutud. Aga olnud kõik terve. Selle järele härra või proua, ei mäleta kumb, surnud. Eks see olnud üks surmavaim või surmakäsk, mis nad kuulsid.
Niisugused asjad on vaimust, ega need ole kurjast.
ERA II 18, 513 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Raasiku mõisa juures on maa seest kuulda nagu vaimu hääli. Seal kohal lasti streigi ajal hulk inimesi maha, eks need ole nende hinged seal.
ERA II 18, 517 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks kaupmees olnud hunt. Mees teind hagu metsas, hakand kivi otsas sööma. Hunt vahtind ligidal. Mees annud talle noa otsast leiba. Hunt viind leiva kõige noaga metsa.
Kord mees näind ühes linna poes oma nuga. Kaupmees küsind: "Mis sa vaatad sellest noast?" Mees vastand: "See minu nuga, hunt viis ta metsa." Kaupmees siis rääkind, et tema oligi see hunt.
ERA II 18, 518 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Seenemäe t. < Juuru khk., Kuimetsa v. - Rudolf Põldmäe < Jüri Kreim, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt oli eest jäme ja takka peenike. Näris looma kaela läbi. Puges hobusele perssest sisse, sõi sisekonna ära.
ERA II 18, 518/9 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt. Ühed hundid olid libad, teised ei olnud. Samuti olid jänesed ja rebased - ühed libad, teised mitte.
Libahunt sõi looma takkaotsast. Nägin härga, kelle tagumised reied olid ära söödud. Loom jäi siiski veel elama. Öeldi: "See va libahundi töö, kes looma takka sööb!"
ERA II 18, 519 (4) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Tõelga as., Suurekivi t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Repnu, 60 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahun´t sööb looma tagast.
ERA II 18, 519 (5) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Raasikul olnud kuskil varrud. Hunt vahtind maja ligidal niikaua, kui varrud kestsid. Seal ligidal elas üks mees, keda hüüti hunt-vanameheks. Arvati, et see oligi hundina seal vahtimas.
ERA II 18, 528 (13) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Parila k., Telliskivi t. < Harju-Jaani khk., Kiviloo k. - Rudolf Põldmäe < Pauliine Vitke, 56 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Triivistreks oli üks rohi.
ERA II 18, 530 (22) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Uustalu t. - Rudolf Põldmäe < Miina Liuberg, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Nari (gen. nari) lõi käerandesse. Rodises. Põllul kasvasid paksude ja lühikeste lehtedega narirohud, neid pandi peale.
ERA II 18, 542 (1) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Uustalu t. - Rudolf Põldmäe < Miina Liuberg, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Riis lõi väiksele lapsele nabasse, laps aina nuttis. Arstiti: aloed pandi nabale.
ERA II 18, 553 (7) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mungad olnud niisugused inimesed. Nad toond salaja varandust, keegi pole teadnud, kust kohast. Nende peremees või peamees käind ikka toomas. Kord sulane passind, et kuhu peremees läheb. Näind: peremees poeb puujaare (ääre) alla. Sulane läind järele. Olnud seal all suur ruum, aina kullatündreid täis. Igal tündril istundd vaimu moodi vaht. Sulane toppind taskud kulda täis, kuid pole enam tagasi saand. Pannud aga kulla tagasi, siis saand jälle maa peale. Sellest loost pole lubatud sõnagi rääkida, kuid sulane rääkind ikkagi loo välja, ega ta muidu meil teada oleks.
Kui mungade peremees suri, ta kutsus enne surma poja enda juure ja juhatand sellele kätte varanduseaida.
Need olid siis mungad, neil oli raha küll.
Üks eit öelnud: "Kas vanasti mungade ajal tehti tööd, aga näe kulda oli küll! Tõid aga sealt maa alt."
ERA II 18, 576 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Seenemäe t. < Juuru khk., Kuimetsa v. - Rudolf Põldmäe < Emilie Kruuspak, 42 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk põlend Maardus. Leerilapsed saand kätte rahaaugu, leidnud hulga keesid ja rahasid.
ERA II 18, 576/7 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Pikavere vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Jüri Lõoke, 49 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ma olin poisike, läksin hommikul vara kooli. Ühel mäel nägin kivi kõrval tulukest, tõusis umbes põõsa kõrgusele. Oli sinakas nagu väävlituli. Kolm kirjut siga tuhnis seal mulda tulesse.
Õhtul koju tulles läksin sealt jälle läbi, kuid ei näind midagi. Rääkisin sellest kodus, kuid peremees ei uskund mu juttu. Peremehe vend oli aga ka näind seda tuld ja ütles, et see oli rahaauk.
ERA II 18, 577 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Igas majas on kaks vaimu. Üks on hea, teine paha vaim. Nad vaidlevad isekeskis, tahavad mõlemad maja omale saada. Kumba poole inimese mõte pöörab, sellele vaimule jääb maja.
ERA II 18, 577 (2) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kalesi k., Aavamäe t. - Rudolf Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kõigil majadel on vaimud. Vahel kuuled koputamist, see ongi majavaim.
ERA II 18, 578 (1) < Harju-Jaani khk., Anija v., Kehra k., Kooli t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Mätlik, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui last viheldi saunas ja kui ta nuttis, siis rahustati teda lauldes:
Sopu, sopu, soolavakka,
Vanamoori villavakka!
ERA II 18, 587 (6) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava-Sambu k., Pakatsi t. - Rudolf Põldmäe < Ludvig Pakats, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui taevas sügisel on viiruline, siis öeldi: kureteed on taevas, kus kured näevad lennata soojale maale.
ERA II 18, 587/8 (8) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Enne oli taevas kaks Sõela - üks vana seaduse Sõel ja teine uue seaduse Sõel.
ERA II 18, 588 (11) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Linnud lähevad sügisel ikka mööda Linnuteed. Kui nad minnes kisendavad, siis tuleb tuisune tali. Kui nad, linnud, lähevad vaikselt minema, siis tuleb vagune tali. Kui aga linnud lähevad sügisel madalast, siis tali on madal; kui lendavad kõrgel ja kisendavad, siis tuleb sügav, tuisune ja vali tali.
ERA II 18, 593/4 (3) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Kadakaotsa k., Sipelga t. < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k., Mäesepa t. - Rudolf Põldmäe < Kai Silberg, 85 a. (1929) Sisestas Helen Volber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ma kuulsin kord lindu enne jaanipäeva laulmas, kes vissitas heleda häälega, nagu inimene kutsub loomi. Selle järele tuli suur loomatõbi. Mõnes peres surid kõik loomad maha.
ERA II 19, 31 (13) < Kose khk. - Rudolf Põldmäe < Jaak Õunapuu üleskirjutus 1914. aastast (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II. Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis Kadi Sarv, parandas Mare Kalda
/Laps heinaliste kaasas/Eit läks eile heinamaale,
Taat läks täna tammikusse,
Viskas lapsed laanikusse,
Pikka paksu pilliroogu,
Kus ei kuuldud kukehealt
Ega kana kõerutust;
Muud kui hundi ulgumist,
Vana karu karjumist.
ERA II 19, 45/7 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa all sepad taovad. Mees läks metsa, heitis sinna magama. Kui ta ärkas üles, oli eksind - ei osand koju minna. Jõudis käies viimaks tule ääre, mille ümber magas viis või kuus meest. Üks mees lubas eksinu metsast välja viia. Käskis teist rahulikult heita teiste juure puhkama. Sel mehel oli muide suur mänd kepiks käes.
Mees jäi tule ääres magama. Kui ta ärkas, kuulis seppade tagumist. Läks töötajate juure, tahtis teed küsida. Teiste hulgast tundis ära selle mehe, kes temaga ennemalt tule juures kõneles. See oli seppade pealik, istus uhkel toolil. Näitas mehele seppade tööd, pärast viis koguni endale võõrusele. Ütles mehele: "Ma olen siin seppade peremees. Siin taotakse kulda." Mees elas paar päeva lahkete seppade juures.
Minnes anti talle suur latt kulda kaasa, kuid mees ei jaksand kanda seda, läks kullata minema. Jõudis varsti endise tuleaseme juure tagasi. Sütest leidis aga selget kulda. Võttis sealt süle kulda täis ja läks eksimata koju. Need olid maa-alused sepad või maa-alused.
ERA II 19, 83/4 < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mai Uurberg, 72 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Aravallas (Jüri khk.) Kunimäe peres olnud naine, kes käind hundiks. Läind ühe suure kivi juure ja öelnud:
Niuh, nauh, saba taha,
Kiuh, kauh, kõrvad pähe!
ning hunt olnudki valmis. Käind hundina loomi murdmas.
Kord saand vaimud (mõisatöölised) selle hundi kätte ja hakand peksma. Hunt hakand paluma: "Mis te must peksate, ega mulgi kerge ole: pean vahel mitu riiki läbi jooksma, kuid ei saa koerakutsikatki." Vaimud küsind: "Kas oled siis Kunimäe perenaine?" Hunt vastand: "Olen küll, aga ega te mind peksa, te lööte praegu haokoole." Pole tal peksustki olnud häda.
Pühapäeviti see naine käind hundina murdmas kirikuliste hobuste varssu.
ERA II 19, 84/6 (1) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vardja külas (Kose khk.) Tretsu perenaine käind pühapäeva hommikuti hundina toomas perele värsket liha. Tal olnud hundi nahk aganikus, pannud selle selga ja hüpand reialuse tagumistest väravatest välja. Käind vainul küla loomi murdmas. Pere saand igal pühapäeva hommikul värske liha suppi.
Sulane magand reialuse laudil. Ühel pühapäeva hommikul ta näind, kui lammas visatud reialuse väravast sisse. Hunt tulnud selle järele, võtnud naha seljast maha ja saand perenaiseks.
Sulane pole sellest rääkind kellelegi. Teinekord näind aga, kui perenaine toond kirju koera ja keetnud sellest suppi. See vihastand sulast ja ta rääkind sellest külarahvale, et see on me perenaine, keda te ajate taga mööda vainut ja metsa!
Külarahvas tulnud sinna ja viind hundi naha ära. Perenaine pole saand enam minna hundiks.
ERA II 19, 99/100 (5) < Kose khk, Triigi v., Raava k., Pärtliaadu t. < Kose khk., Triigi v., Kõu k. - Rudolf Põldmäe < Mikk Talu, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vee all on laev, kõik laevamehed sellel on tummad. Kui laevad lähvad rikki, siis see veealune laev veab nende varandused ära. Laevamehed ei saa iialgi laevast välja, peavad alati töötama vee all. Kust nad sinna said, seda ei tea.
ERA II 19, 104/6 (2) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Karjajun´n (karjapoiss) hoidnud loomi. Härg jäänd tümasse. Poiss võtnud tal sabast kinni ja visand mäele.
Poiss läind omale vastast otsima. Läind Sinise eide poegade juure, et need ka tugevad mehed. Poegi pole olnud aga kodus. Poiss oodand õhtuni, siis tulnud. Söönd korraga teo leibu nahka ja joond vaadi õlut peale. Karjapoiss pandud magama keset põrandat, Sinise eide pojad heitnud teine teise seina ääre, et siis hommikul hakkavad värske jõuga rammu katsuma. Üks poegadest korraga peeretand, nii et karjapoiss lennand seina ääre teise juure. See virutand omalt poolt kärtsu, löönd sellega poisi teise seina ääre tagasi. Poiss hakand kartma vastaste jõudu ja pistnud putku.
Hommikul Sinise eide pojad ärgand, pole poissi enam kusagil. Hakand taga ajama. Pannud veskikivid piitsa otsa, et anname talle kere peale.
Kalevipoeg tulnud üle mere, kaksteist tosinat laudu seljas. Läind poisile appi, hakand vaenlasi laudadega peksma. Löönd algul lapilauda, tagund nõnda hulga laudu puruks, kuid vaenlased pole sellest hoolind midagi.
Siil hüüdnud põõsast: "Kalevipoeg, servilauda, servilauda!" Kalevipoeg võtnudki siili õpetust kuulda ja peksnud Sinise eide pojad põgenema. Kalevipoeg tõmmand tüki nahka oma kasuka sabast ja annud siilile. Siil on sealtsaadik karvane, enne ta nahk olnud paljas.
ERA II 19, 108 (7) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Uuemõisa taga olnud järv. Naised loputand seal sees lapsenartsusid. Järv pole sallind seda, läind minema Uuemõisa alt. Järve koht on seal praegu alles, isegi Järve talu on olemas, kuid järve ennast pole kuskil enam.
ERA II 19, 113 (3) < Kose khk., Triigi v., Raava k., Pärtliaadu t. < Kose khk., Triigi v., Kõu k. - Rudolf Põldmäe < Mikk Talu, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk põleb. Seda ei saa kõik inimesed kätte.
Lintse Tõnut kästud unes: mine too rahaaugust varandust, aga pool anna vaestele. Tõnu leidnudki augu üles. Suur punane koer istund augu juures, pole mehele midagi teind. Tõnu võtnud hulga raha kaasa, hakand koju tulema. Saand Pala küla juure, mõelnud: "Mis sest saab veel vaestele anda, jätan õige kõik omale." Kohe see punane koer olnud ta juures ja tahtnud raha ära võtta. Tõnu pole annud. Koer hammustand teda silma alt. Tõnu toond küll raha koju, kuid surnud varsti haava pärast. Raha kantud samuti laiali, Tõnu pole sellest õnne saand.
ERA II 19, 114 (4) < Kose khk., Triigi v., Raava k., Pärtliaadu t. < Kose khk., Triigi v., Kõu k. - Rudolf Põldmäe < Mikk Talu, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Teekäijad näind rahaaugu põlemas. Nad visand kolm vaskkopikat tulle. August visatud uued rahad tagasi, ka kopikased vaskrahad. Mehed pole auku kätte saand, kuid võtnud need kopikad ja visand need linna uulitsale laiali. Üks veekandja vanamees korjand rahad maast üles. Mehed läind vanamehe juure ja juhatand talle rahaaugu, et sina saad sealt raha kätte, sest sa võtsid esimeseks üles need kopikad. Veekandja läinudki rahaauku otsima, leidnud ja saand sealt mitu koormat hõbedat.
ERA II 19, 115/6 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshaljas.
Olin kaheksa-aastaselt Sõmeru mõisas karjase abiks. Läksime hommikul karjamaale loomadega. Loomad kippusid kangesti metsa, me ei lasknud, tõrjusime tagasi. Hulk aega tõrjusime, kui loomad jäid seisu. Läksin vaatama: olime ajand karja mööda tänavat mõisa juure tagasi, mõisa aed oli ees, sellepärast loomad jäid seisu. Siis öeldi, et me olime sattund metshalja jälgedele, need pidid eksitama inimesi.
ERA II 19, 116/7 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ma olin Viskla külas ühes peres õmblemas. Oli mardipäeva aeg. Peremees läks Pikaveresse oma õe juure võõrusele. Tuli öösel koju läbi paksu metsa. Metsas üks vilistand heledasti, nii et mets laksund. Mees hüüdnud vastu: "Mis sa, poiss, vilistad seal!" Kui korraga tulnud metsast üle aia karvane koera moodi elukas, pannud käpad vankri tagumise otsa peale ja tahtnud aina vankrisse hüpata. Küll mees kihutand hobusega, enne kui metshaljas maha jäänd.
ERA II 19, 117 (3) < Kose khk., Ravila v., Maardu k., Marukse t. - Rudolf Põldmäe < Mai Nummu, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshaljas on vaim. Eksitab inimesi teelt.
ERA II 19, 117/8 (4) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nokkur, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kolm meest tulnud Kiviloo laadalt. Üks tulnud hobuse pealt maha ja hõisand korraks. Metsast hõisatud talle vastu. Mees tulnud siis eelmise mehe vankrisse, jätnud oma hobuse kõige taha üksi tulema. Korraga see viimane, tühja vankriga hobune tulnud hirmsa sõiduga teistest mööda, kihutand mitu versta teistest ette. Saadud viimaks kätte. Hobune olnud üleni vahul. See olnud metshaljas, kes sedasi hobusega kihutas.
ERA II 19, 118 (5) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nokkur, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks mees käind öösel külas. Perila kuusiku vahel üks hüüdnud. Mees hüüdnud vastu. Metsast tulnud üks mehemoodi elukas, kahe jalaga, saba taga. Pistnud mehele härja jala pihku. Mees lugend hirmuga Issameiet, haljas lugend järele, muudkui "aamen" pole saand öelda. Mees ehmatand enda haigeks.
ERA II 19, 119 (6) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nokkur, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kiviloo kuusiku vahel haljas läind ühest mehest mööda suure mühinaga nagu heinasaad. Mets aina kohand, kui läind.
ERA II 19, 119 (7) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nokkur, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kiviloo kaupmees läind hobusega linna. Hundid hakand teda taga ajama. Mees kihutand niipalju, kui hobune võtnud, jõudnud viimaks kuskile talu õue varjule. Pererahvas öelnud: "Sul oli metshaljas vankris, hundid tahtsid teda kätte saada." Kaupmees olnud hommikuni talus, pole julend enne välja minna.
ERA II 19, 120 (8) < Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalgjad või eksitajad. Kui juhtud nende teele, siis eksid metsa ära. Halgjas oli ka kuri vaim.
ERA II 19, 120 (9) < Kose khk., Triigi v., Ardu k., Kannukse t. < Kose khk., Triigi v., Kiruvere k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Valdt, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijas hõiskab metsas inimesele vastu ja eksitab inimesi teelt.
ERA II 19, 120/1 (10) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijad.
Ravilal teomehed käind Vetla kõrtsis. Tulnud koju, teivas seisab tee ääres, lina ripneb otsas. Tulevad edasi, teine teivas ja lina otsas. Need olid halijate tembud.
ERA II 19, 121 (11) < Kose khk., Triigi v., Raava k., Pärtliaadu t. < Kose khk., Triigi v., Kõu k. - Rudolf Põldmäe < Mikk Talu, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijas elab metsas. Üks mees olnud Aeli metsas metsisejahil. Üks huiland ikka metsas. Viimaks karjund sama puu otsas, mille all mees teind tuld. Siis hirnund kõva häälega nagu varss. Mees kohkund ja pistnud jooksu. See oli halijas või metsahirmutaja.
ERA II 19, 122 (12) < Kose khk., Tuhala v., Rida (Oru) k., Sepa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Mesikäpp, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijas näidand kord end ihualasti seana.
ERA II 19, 122/3 (13) < Kose khk., Tuhala v., Rida (Oru) k., Sepa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Mesikäpp, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ma käisin lapsepõlves teiste lastega seltsis maasikal. Kord halijas tuli meid hirmutama. Oli hall vanamees, ähvardas meid: "Oot, oot, oot!" Jooksime ühe hingega paar versta edasi - ta oli jälle ees. Viimaks saime ühte peresse. Peremees tuli mega tükk maad seltsis, siis ei näind halijast kuskil. Aga nii kui mees läks tagasi, halijas tuli jälle meile vastu. Me jooksime hingetult mööda metsa ringi, aga kui seisma jäime, nii halijas oli kohe me ees. Viimaks jõudsime Kanikmäe talu juure. Sealt koer tuli välja, see ajas alija metsa tagasi. Saime niimoodi koju. Olime kahekesi. Mets oli täiesti tuttav, eksind me ei olnud.
ERA II 19, 123 (14) < Kose khk., Tuhala v., Rida (Oru) k., Sepa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Mesikäpp, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui huiskad metsas, siis halijas huiskab vastu. Kui satud ta jälgedele, siis ta eksitab su.
ERA II 19, 123/4 (15) < Kose khk., Tuhala v., Rida (Oru) k., Sepa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Mesikäpp, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Niitsime vennaga kaera, olime mõlemad noored mehed. Õhtul koju tulles olime väga väsind. Läksime Kolu kõrtsi jalgu puhkama, võtsime kortli viina. Hakkasime siis tulema, kuid aina eksisime. Koidu ajaks läksime ühe talu tule peale välja, saime nõnda viimaks koju. Metshalijas eksitas meid.
Kardan praegugi metshalijaid. Kui üksi oled suures metsas, siis ta võib su kergesti eksitada.
ERA II 19, 124/5 (16) < Kose khk., Tuhala v., Rida (Oru) k., Sepa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Mesikäpp, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks tüdruk käis Hanepalul (Jüri khk.) karjas. Ta läind kord metsa vaargamarju sööma. Tüdruk hõisand, metshalijas hõisand metsast vastu. Siis halijas tulnud tüdruku juure ja eksitand teda mööda metsa ringi. Üks vaim käind aga ees ja tüdruk käind järele. Tüdruk läind suurest segadusest rumalaks.
ERA II 19, 125 (17) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Noorehindreku t. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kosas, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijas on kuri vaim. On üks inimese hirmutaja. Räägiti, et kord üks inimene näind metshalijast.
ERA II 19, 126 (18) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uue-Värava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijas oli vaim. Mu emaisa magand Saarnakõrbe metsas. Üks hüüdnud metsas. Mees hüüdnud vastu. Hüüdnud uuesti, kuid juba hulga ligemal. Hääl läind tulejal kord-korralt koledamaks, emaisa pole julend enam vastu hüüda, siis pole halijas ka enam ligemale tulnud.
ERA II 19, 127/8 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Villikal oli Luts-Ants, kes käis alati kalal ja sellepärast kandis niisugust nimegi. Ta kaevas heinamaasse augud, kuhu pani kalad seisu. Kord ta püüdnud kala Ravila Mustjärvest. Suur haug läind mõrda. Kala olnud sabatu. Ants toond haugi ära. Sipelga pere on järve kaldal mäel, Ants saand parajasti haugiga sinna, kui kange tuul hakkab puhuma järve poole, nii et Ants pole saand enam sammugi edasi. Korraga järvest hakatud karjuma: "Too me tölpsaba orikas tagasi!" Need karjujad olnud veevaimud. Ants pole hoolind karjujaist, toond kala koju. Kuid sellest ajast kalad kadund sootuks sealt järvest.
ERA II 19, 128/9 (2) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Tõnu Nokkur, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Järve vanamees.
Mees püüdnud sabata kala kinni. Järvest hüütud talle järele: "Too me tölpsaba orikas tagasi!" See oli järve hoidja või järve vanamees, kes hüüdis. Sabata kala ei olnud harilik kala, vaid näkk.
ERA II 19, 129 (3) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nokkur, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
On olemas veevaimud, maavaimud ja metsavaimud. Kui taevast ingleid maha loobiti, siis mis sattusid vette, neist said veevaimud, mis kukkusid metsa, neist said metsahaljad, mis kukkusid maale, need jäid maale elutsema.
ERA II 19, 155/6 (6) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mai Uurberg, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
17-aastasel tüdrukul olnud laps. Tüdruk tapnud lapse ja pannud ta rehte seina ääre kivi alla. Seal alati nähtud vaime. Tüdruk saand mehele, kasvatand juba oma lapsed suureks. Poeg olnud juba täismees, kui läind rehte vaatama. Korraga tulnud sari rehte, rippund traadi otsas. Selle järele üks tüdruk tulnud mehe juure, hakand talle kaela ja rääkind: "Olen su õde, päästa mu, armas vend! Ema tappis mu, olen nüüd metshalijas. Mata mu kondid surnuaeda, muidu ma ei saa rahu!"
Mees läind ema juure, küsind seletust. Ema tunnistand üles oma süü. Poeg kaevand rehe põrandat, leidnudki sealt lapse kondikübemeid. Matnud need surnuaeda, ja õde saand rahu.
ERA II 19, 157/8 (2) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kruusiaugu lepiku juures (Jüri khk. Rae v.) säärekont karand üles ja karjund ikka "Umpahh, umpahh!" Viimaks kont öelnud ühele mehele: "Mata mu sinna prügihunnikusse ja loe matmissõnad peale."
Mees teind nii, nagu kont käskind. Hakand prügihunnikut kaevama, leidnud sealt hulga kulda. See olnud selle inimese varandus, kelle säärekont seal lepiku vahel karjund. Ta tapetud raha pärast, kuid pole seda kätte saadud, kuna omanik matnud raha prügihunnikusse. Mees, kes mattis maha säärekondi, saand rikkaks, kuna tema olnud nii julge ja kõnelend kondiga.
ERA II 19, 160 (5) < Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mihkalai ja inglid sõdisid lendava mao (kuradi) ja tema inglite vastu. Viimased visati taevast maha. Kes kukkus vette, see sai näkiks, kes langes metsa, sest sai halgjas ehk eksitaja. Kes langes maha kummuli, sellest pärast ei olnud karta mingisugust kahju, aga kes langes maa peale seliti, see hingab inimestele maa-aluseid.
ERA II 19, 191/2 (18) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ennemalt lendvaid oli palju näha. Läks nagu tulehagu. Ees oli nagu nui, taga nagu hagu.
Silmsi mõisas oli rentnikuks Kukk-Peeter. Ta poeg läind kord rehte tüdrukute juure magama. Rehe uksel siga röhkind talle vastu. Peeter hakand siga taga ajama, korraga see järsku kadund. Siis näind, kui lendva pugend läbi aida unka. Läind aita vaatama: nagu kollane kana istund salve äärel ja nokkind teri. Ajand lendva sealtki minema. Siis ta lennand kivikangru otsa, jäänd sinna nagu täht särama.
ERA II 19, 192 (19) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõn´n magand toa peal. Perenaine viind talle pudru ja piima sinna. Sulane söönd toidu ära, kusnud ja sittund asemele. Mees sööma: "Äkk!" Vihastund sellest, pannud toa põlema.
Tõn´n oli kratt, tõi vilja ja raha.
ERA II 19, 192/3 (20) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Paunkülas Sael Jänekse söödil üks mees olnud kevadel tedremängus. Lendva tulnud noosiga üle pea. Mees pannud hõbesõrmuse püssi sisse ja lasknud lendvat. Küll see siis ragistand hädaga, ragin kostnud Triiki. Pilland hulga vilja maha, suur vall olnud nisu rohus, sigadele jatkund sellest sügiseni süüa. Mees ise ehmatand enese haigeks.
ERA II 19, 193 (21) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ma elasin lapsepõlves Ravila Villikal. Sealt lendva käis iga ööse üle õue. Õhta läks ja hommiku tuli jälle tagasi.
ERA II 19, 194 (22) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnn magand tõnnivakas. Mõnel olnud Tõnn nagu must kass.
ERA II 19, 195 (26) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõn´n on kratt, magand tõnnivakas.
ERA II 19, 195 (27) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lendva on kratt.
ERA II 19, 195 (29) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Ravila v., Vilama k. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kalk, 89 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lendva ehk kratt ehk Tõnn.
ERA II 19, 195 (29) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Ravila v., Vilama k. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kalk, 89 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lendva ehk kratt ehk Tõnn.
ERA II 19, 215/6 (13) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nokkur, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Uuemõisa vallas üks peremees olnud nõid. Kui tema juhtund nägema kedagi, kes läind püssiga metsa, siis selle püss pole enam lahti läind. Raua otsast tilkund vett, kuid pauku pole tulnud.
See vanamees teind loomadele ravandust. Ühes talus lehm kukkund maha reialuse väravate vahele, olnud läbi rabatud. Süü aetud selle vanamehe kaela.
Kui see vanamees hakanud surema, siis ta tahtnud oma sõnad kellelegi edasi anda. Tasuks nõudnud pahema, käe nimetsesõrmest verd. Keegi pole julend anda verd, vanamees pole annud ka sõnu välja. Vaevlend hulk aega, hing pole läind välja.
ERA II 19, 223 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Allika t. - Rudolf Põldmäe < Mari Härg, s. 1855 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa hingab mõnest kohast. Vahel on nagu maa oleks lahti, seal justkui luiskab tiks-taks, tiks-taks. Teises kohas jälle nagu ketrab. Need on maa hingamise-kohad. Maa-alused ketravad ja luiskavad seal. Need on maa-alused inimesed. Nad töötavad seal maa all, siis see kostab meile.
ERA II 19, 223/6 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Allika t. - Rudolf Põldmäe < Mari Härg, s. 1855 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Minu võõrasema teenis Ravila Sepa talus. Sel ajal Paide linnas ühele inimesele näidatud unes: "Mine Tanski linna, seal on arstiallikas ja Sepa pere. Vii allikasse üks rublatükk, siis see vesi on sulle arstirohuks." Inimene otsind kaua aega Tanski linna, viimaks tulnud Ravilale. Vanasti seal peetud sõda ja siis hüütudki Ravilat Tanski linnaks. Sepa pere juurest leidnud allika ja õige koht oligi käes.
Nüüd arstitakse Sepa allika veega maa-aluseid. Vanakuu neljapäeval ja reedel visatakse allikasse kaht seltsi raha ja üheksat seltsi vilja, siis pestakse allika veega maa-aluseid. See on arstiallikas, sealt saab ikka abi.
Ühed mehed toond allikast rahad ära, ostnud nende eest suitsu. Kuid meeste mokad paistetand üles. Nad viind rahad allikasse tagasi, pesnud suid allika veega ja mokad saandki terveks.
Praegu viiakse allikale andeid ja tuuakse rohuks vett. Rahvast käib palju sealt abi saamas. Kes sealt allikast toob vett rohuks, see kraabib hõberahalt puru allikasse ja loeb:
Maaisandad, maaemandad,
Maahärrad, maaprouad,
Maa noored neitsikesed,
Andku X tervis kätte!
Siis need maa-alused inimesed annavadki tervise tagasi.
ERA II 19, 226 (3) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maavitste veega arstiti maa-aluseid. Keedeti ja joodi seda vett.
ERA II 19, 226 (4) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkasid sealt inimese külge, kust maa hingas.
ERA II 19, 227 (5) < Kose khk., Ravila v., Maardu k., Marukse t. - Rudolf Põldmäe < Mai Nummu, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluste vastu tuuakse Ravila Sepa allikast vett. Viidi üheksat seltsi vilja ja raha allikasse.
ERA II 19, 227 (6) < Kose khk., Ravila v., Maardu k., Marukse t. - Rudolf Põldmäe < Mai Nummu, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkasid maast.
ERA II 19, 227 (7) < Kose khk., Ravila v., Maardu k., Marukse t. - Rudolf Põldmäe < Mai Nummu, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa all pidid elama inimesed. Pidid töötama seal - raiuma ja kõmpima, vahel ketrama. Need olevat maa-alused inimesed.
ERA II 19, 227/8 (8) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused inimesed elavad maa-aluses ilmas. Sepad taovad, luiskavad, ketravad, karjuvad. Seal on teine maailm.
Kui jääd sellasele kohale ja kuuled neid, siis saad maa-alused (vistrikud).
ERA II 19, 228 (9) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Ravila v., Vilama k. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kalk, 89 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Moaalused kehravad moa all. Kui sa jääd magama sinna kohta, kus moaalused kehravad, siis nad tulevad moa alt väl´la ja teevad so ihu katki. Siis sul on moaalused külles.
ERA II 19, 228 (10) < Kose khk., Triigi v., Ardu k., Kannukse t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Valdt, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on haigus, mis hakkab maast.
ERA II 19, 229 (11) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on nahahaigus. Maavitsad kasvavad sooneteste peal. Keedetakse neid ning pestakse selle veega maa-aluseid. Ka juuakse seda vett maa-aluste vastu.
ERA II 19, 229 (12) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Poostlemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Riisikamp, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkavad maast. Kui tahad maha istuda, siis sülita enne maha, siis maa-alused ei hakka külge. Maa hingab, sealt nad hakkavad.
Kui maa-alused olid küljes, siis vaotati hõberahaga neid ja kraabiti rahalt puru sinna kohta, kust nad hakkasid.
ERA II 19, 230 (13) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Noorehindreku t. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kosas, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa hingab, sealt inimesed saavad maa-aluste-haiguse. Olen kuulnud, kui maa alt kostab nagu naise ketramise kõrin.
ERA II 19, 230 (14) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uuevärava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused kehravad. Kui keegi kuuleb seda, siis jääb maa-alustesse haigeks.
ERA II 19, 230 (15) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kus maa hingab, sealt hakkavad maa-alused.
ERA II 19, 231 (16) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Allika t. - Rudolf Põldmäe < Mari Härg, s. 1855 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ump-maa-aluste rohtudel kasvavad munad küljes. Pahad on inimese küljes, taimel on samasugused. Keedetakse neid rohtusid ja juuakse ning kastetakse selle veega.
ERA II 19, 233 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Allika t. - Rudolf Põldmäe < Mari Härg, s. 1855 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravandus tuleb tuulest.
ERA II 19, 233/4 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravanduse-haigus.
Loom rabatakse järsku. Veri on liha ja naha vahel, liha on nagu küpsend. Rabandus inimest ei tapa palju, muidu piinab.
Ravila mõisas olnud vana preili. Lugend ravanduse sõnu. Värava vahel üks tütarlaps tulnud talle vastu, teretand teda lahkesti. Preili öelnud siis: "Ma pidin saatma sulle ravanduse, aga nüüd pole viga midagi, sest sa teretasid mind lahkesti."
ERA II 19, 234 (3) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Mari Nokkur, 61 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lendvaravanduse inimesed saadavad.
Kaks meest tulnud linnast. Teine öelnud: "Täna hea kõhe tuul, hea oleks ravandust saata."
ERA II 19, 234 (4) < Kose khk., Triigi v., Raava k., Pärtliaadu t. < Kose khk., Triigi v., Kõu k. - Rudolf Põldmäe < Mikk Talu, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Hobuse rabandust arstiti: ristteel lasti hobuse jalgade vahelt püssiga läbi, see viis nõiduse minema.
ERA II 19, 235 (5) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uuevärava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravandus on inimeste tehtud. Mõned saadavad ravandust õlekõrre pealt.
ERA II 19, 236/7 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mõisnik tegi katku. Seadis kirjad kokku, keda tappa, keda jätta. Minu õemehe isa läind teise mehega katku hirmul jõkke, pidand pead veest välja. Öösel käind toitu otsimas, päeval olnud jões. Sel ajal olnud suur katk Ravilal. Nii palju surnud inimesi, et pole jõutud uksest surnuid välja kanda, tiritud konksuga laipu õue. Õemehe isa saand kolme aasta pärast poja, läind õpetajale teatama. Õpetaja imestand: "Sa oled kirikuraamatute järele juba kolm aastat surnud, kust sa siis nüüd veel poja said!"
See katk oli koleera.
ERA II 19, 237 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk käib vanamehena ringi. Kelle külge kepiga torkab, see sureb.
ERA II 19, 237 (3-4) < Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk. Poisike käind kepiga inimesi torkamas, need surnud siis katku. Nüüd suure sõja ajal kardeti, et katk tuleb jälle.
ERA II 19, 237/8 (5) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk on sakste tegu. Nad lasid kihti tuulega lendu. Üks karjapoiss luband teise kihtiga tappa. Võetud selle jutu peale poisi käest ära 3 totsi täit kihti. Üks hulgus mees annud poisile, käskind seda riputada kaevu juure ja uste alla.
ERA II 19, 238 (6) < Kose khk., Kuivajõe v., Liiva k., Vetkamäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Jurjev, 80 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanamees tõukab kepiga, toob katku.
ERA II 19, 238 (7) < Kose khk., Triigi v., Paunküla k., Pruuli t. - Rudolf Põldmäe < Otto Kuke, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk tulnud halli kuuega vanamehena tuppa. Torgand kepiga magajaid, need surnud kohe. Kes olnud üleval, see jäänd ellu.
ERA II 19, 259/60 (9) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katku ajal üks mees tulnud linnast, olnud tugevasti purjus. Heitnud tee ääre magama. Teda peetud surnuks ja visatud koormasse, milles veeti surnuid hauda. Kui mees ärgand, siis leidnud enda hauas surnute seas lamamas. Haud olnud sügav, mees pole saand kuidagi välja. Ladund viimaks surnud hunnikusse, ronind virna otsa ja saand nõnda hauast välja. Hauad peetud lahti, surnuid loobitud aina sinna sisse.
ERA II 19, 261 (11) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ka loomi surmati katkuga, kui nende hinnad olid väga odavad. Anti ju alati ette teada, millal haigus pidi tulema. Tohtrid lõikasid tapetud loomade kõrvad peast, panid kihti jumikasse ja viisid sedasi haiguse karjamaale loomade hulka. Selle järele loomad hakkasid aina surema. Neil oli ette teada, mitu looma pidi surema. Kui arv sai täis, siis nad panid haigusele piiri ja läksid edasi teise kohta.
ERA II 19, 262/3 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Külmtõbi tuleb alati kindlal kella ajal. Ajab inimese raputama. Haige pannakse selleks ajaks, kui ta tuleb, ahju ja tehakse tuli ette. Siis külmtõbi tuleb ja hüüab haiget tuttava inimese häälega. Kui haige vastab talle, siis saab ta jälle kätte ja hakkab raputama. Kui ei hüüa vastu, siis tõbi ei tule peale.
Külmtõbe hüütakse ka hal´ltõbeks ehk hallisõiduks.
ERA II 19, 279 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt pidi olema väike, terava ninaga hunt. Kui hundil on korraga 12 poega, siis 11 on õiged hundid ja kaheteistkümnes libahunt.
Libahunt kargab loomale selga, sööb persse augu ja läheb sealt sisse.
Mõni suur nõid käib libahundiks.
ERA II 19, 279 (2) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt olnud väike hunt, söönd looma tagast.
ERA II 19, 280 (3) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Tõnu Nokkur, 74 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahundid on inimesed. Nõiad teind inimesed libahuntideks. Inimesed söönd metsas. Libahunt vahtind juures. Talle antud noaga leiba. Saand inimeseks, olnud ilus preiln.
ERA II 19, 280 (4) < Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt on väiksem harilikust hundist. Ta sööb looma takka, teine hunt kargab kõrisse.
ERA II 19, 280/1 (5) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt oli valge nagu kass, ka samasuurune. Puges härja perssest sisse, tiris süsikonna välja.
Üks vanamees näind libahunti Saaremäe soos. Olnud nagu kass härja seljas, valge väike elajas.
ERA II 19, 281 (6) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mõni käis meelega libahundiks, teised inimesed jälle pandi hundiks.
ERA II 19, 281 (7) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Poostlemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Riisikamp, 71 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mõne inimese kohta, kes on ülalt tüse ja alt peenike, öeldakse: ta on just nagu libahunt!
ERA II 19, 282 (8) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Noorehindreku t. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kosas, 72 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui hunt toob 7 poega, siis üks neist on libahunt.
ERA II 19, 282 (9) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uuevärava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui hundil 7 poega, siis üks on liba.
ERA II 19, 282 (10) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt oli niisugune hunt, kes ei söönd looma ära, vaid kiskus looma sisikonna välja.
ERA II 19, 283/4 (11) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tallinnas on Karu pood. Selle poe kaupmees tehtud hundiks. Üks mees teind metsas hagu, hakand sööma. Hunt tulnud ta juure, vahtind vesiste silmadega ta otsa. Mees annud hundile noaga leiba, hunt tõmmand leiva kõige noaga ja läind metsa.
Mees läind hiljem linna, juhtund sisse astuma Karu poodi. Näind: tema nuga, mille hunt viis metsa, ripub ketiga leti kohal. Mees küsind kaupmehelt, kuidas tema nuga sinna saand. Kaupmees kutsund mehe oma tuppa ja rääkind talle, kuidas ta tehtud hundiks ja kuidas mees päästnud ta sellest oma leiva-andmisega. Kaupmees tänand meest ja tasund teo ausasti.
ERA II 19, 285/6 (15) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nõiad pannud mehe hundiks. Üks mees raiund hagu metsas, hunt läind ta juure ja aina vahtind, kui teine söönd. Mees annud viimaks hundile pussiga tüki leiba. Hunt tõmmand leiva kõige noaga ja jooksnud metsa. Muutund hiljem inimeseks, sest ta sai ristiinimese leiba. See haotegija mees läind kord linna, leidnud oma pussi poeletilt. Kaupmees küsind: "Mis te voatap see suur pussi?" Mees vastand: "Muidu vaatan." - "Ei, te ikki voatap!" Mees siis jutustand loo ära, kuidas hunt viind ta noa metsa. Kaupmees öelnud lõpuks, et tema olnudki see hunt ning saand mehe teo läbi inimeseks. Annud mehele hulga raha, vaari ja kaupa.
ERA II 19, 286 (16) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Uuemõisas perenaine käind hundina koeri püüdmas. Toond ikka hommikuks saagi koju ja keetnud värsket suppi.
ERA II 19, 287/8 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Allika t. - Rudolf Põldmäe < Mari Härg, s. 1855 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ravila külas allpool silda oli Vanakubja pere. Seal rahvas vihelnud laupäeva õhtul saunas. Kuid sulane kippund veel pärast saunaskäimist jõkke ujuma. Samal ajal kuuldud aga jõest hüüet: "Tund on tulnud aga mees pole tulnud!"
Pererahvas pole lasknud sulast jõkke minna, et näkk on seal. Seekord jäänd küll minemata, kuid sügisel sulane uppund just sinna kohta jõkke, kust häält kuuldud. Seal kohal on külmhaud ja sinna on uppunud mitu inimest.
ERA II 19, 288 (2) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kose jões Pearna pere all on lai kivi. Näkk käind seal end pesemas. Olnud suurte rindadega alasti naisterahvas. Pesnud rindu ja loopind neid aina lops ja lops.
ERA II 19, 288/90 (3) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Jaanilaupäeval Pearna rahvas näind jälle näkki kivi otsas istumas. Sant tulnud tallu, kuulnud sellest ja öelnud: "Kui teomees tuleb õhtul koju, ärge teda siis laske minna jõkke ujuma. Kui ta ei kuule keeldu, siis meelitage ta aita, andke talle viina ja pange ta aita kinni, muidu ta täna eluga ei pääse."
Teomees tulnud õhtul koju ja tahtnud minna jõkke ujuma. Peremees kutsund ta aita ja pannud sinna kinni. Näkk tulnud kivi otsa ja karjund: "Tund on tulnud, aga mees pole jõudnud!" Teomeest ta muidugi oodand, kuid see pääses eluga.
Paar päeva hiljem möldri sulane lasknud näkki hõbekuuliga. Näkk põgenend sealt Saula silla alla jõkke, kus ta elutsevat veel praegugi.
ERA II 19, 290 (4) < Kose khk., Ravila v., Maardu k., Marukse t. - Rudolf Põldmäe < Mai Nummu, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk pidi olema naisterahva moodi, suurte rindadega. Istuvat kivi otsas ja pesevat end.
Ravila mõisas isa ja poeg uppusid korraga jõkke. Arvati, et näkineiu viis nad ära.
ERA II 19, 291 (5) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lapsed istund aasu peal. Suur kasepuu tulnud laste keskele. Lapsed ronind puu peale. Üks poiss jäänd maha, sel pole olnud ruumi puul. Poiss hädaldand: "Kuhu ma siis istun? Istun näki nägarate peale või?"
Puu seda kuuldes kadund, jätnud lapsed maha. See olnudki näkk.
ERA II 19, 291 (6) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Naine istund jões kivi otsas, pesnud oma suuri rindu laka-laka. Teisel päeval mees uppund sinna kohta jõkke. See oli näkineiu.
ERA II 19, 292 (7) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk käind vahel valge hobuse näol maal.
ERA II 19, 292 (8) < Kose khk., Triigi v., Ardu k., Kannukse t. < Kose khk., Triigi v., Kiruvere k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Valdt, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Paunküla Kiruvere järves elab näkk. Nagu inimene peseb end kivi otsas. Mu kasuvend näind, kui näkk tõusnud vee peale ja pesnud end. Olnud nagu inimene. Selle peale üks tüdruk uppund sinna järve.
ERA II 19, 292/3 (9) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uuevärava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk tulnud varsana karjalaste hulka. Lapsed ronind talle selga. Üks poiss jäänd maha, öelnud: "Ma istun näki nägarate peale." Nii kui poiss ta nime nimetand, kohe näkk kadund.
ERA II 19, 293 (10) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uuevärava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Olin karjapoiss. Läksin kord teistega seltsis emalaukesse parte laskma. Üks süsimust part ujus laukes, küll me seda põmmutasime, aga kätte ei saand. Tuli aina ligemale. Hkkasime viimaks kartma, et on kurivaim, tõmbab viimaks meid alla laukesse. Emalaukes pidi olema laukenäkk või kurivaim.
ERA II 19, 294 (11) < Kose khk., Tuhala v., Rida (Oru) k., Sepa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Mesikäpp, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ilus vaskedega piip ujund jões. Poiss läind jõkke ujuma, uppund sinna kohta. Näkk tõmbas ta alla.
ERA II 19, 298 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas Tatjana Okuneva 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Taeva valitsuse poolt näidatakse virmalistega Lapimaale valgust, kus on pime.
ERA II 19, 298 (2) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas Julia Skripkina 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Virmalased on taevavehklemised. Lapimaal rahvas näeb nendega valgust, muidu nad oleks pimeduses.
ERA II 19, 299 (3) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Madli Liivakant, 64 a. (1929) Sisestas Leila Holts 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Virmalased kuulutavad sadu ja külma.
ERA II 19, 300/1 (2) Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kureteed on sügisel taevas. Need ei ole tähed ega pilved, vaid valged viirud, mis näitavad lindudele minekuteed. Kevadel lindude tuleku ajal kureteed on ka taevas, kuid neid ei ole näha.
ERA II 19, 306/7 (1) < Kose khk., Triigi v., Paunküla k., Pruuli t. - Rudolf Põldmäe < Otto Kuke, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Paunkülas on Pruuli maa peal hiiemägi. Hiied käinud seal oma jumalat kummardamas. Hiieasun on sama talu maal, seal hiied käind varjul. Saun on külast väljas, kõrvalises kohas.
Praegu hiiemäel metsa ei ole. Pruuli peremehe isa on lasknud kaevata sinna kalatiigi. Poole sülla sügavusest tulnud välja hiiglasuur tammekänd.
ERA II 19, 307 (2) < Kose khk., Triigi v., Raava k., Pärtliaadu t. < Kose khk., Triigi v., Kõu k. - Rudolf Põldmäe < Mikk Talu, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kõus oli hiiepaju auk. Paju kasvas sügavas heinamaa sopis, all oli auk. Sinna viidud vanasti andeid kõigist loomade ja viljade soost. Hiied olid pühad kohad.
ERA II 19, 307/8 (3) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kose Siniallikale (Uuemõisa maal) viidi andeid. Kui lastel olid maa-alused, siis saadeti lesknaine Siniallikast vett tooma. Ta viis ½ või 1½ kopikase vaskraha allikasse ja tõi sealt vett, millega pesti haiget last. See tegi haige maa-alustest puhtaks.
Siniallika lähedane heinamaa on hiieheinamaa. Seal lähedal on ka hiiemägi, hiieaas ja Hiie pere (Kuremäe külas). Hiiemäel kasvasid lepad, haavad, kased ja tomingad. Need olid väga vanad puud, kuid raiuti maha.
ERA II 19, 308/9 (4) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Oru küla vainul oli hiis. Sanglepad kasvasid seal. Nüüd nimetatakse seda kohta hiieheinamaaks. Hiide viidi andeid. Hiieneitsile viidi pühadeks toitu, ka õlut ja viina. Vorstid rippund puude otsas. Kui pikne või tuul tuli, siis käidi hiieneitsit palumas, et ta ei teeks rahvale liiga.
ERA II 19, 325 (2) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Otsa t. < Juuru khk., Kuimetsa v. - Rudolf Põldmäe < Leenu Otsman, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nari arstiti: Esimene poeg näris nari: "Närin, närin." Teine küsis: "Mis sa närid?" Närija vastas: "Närin nari."
ERA II 19, 325/6 (4) < Kose khk., Kuivajõe v., Liiva k., Vetkamäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Jurjev, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Silgusoolveega võiti narid. Kus kolm aiapead jooksis kokku, seal tõsteti aeda. Teine küsis: "Mis sa tõstad?" - "Ma tõstan narid."
Kolm korda nõnda küsiti ja vastati.
ERA II 19, 327/8 (3) < Kose khk., Triigi v., Raava k., Pärtliaadu t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Talu, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Naised sõimasid oma potisinise potti ahju otsal Tõnniks. Ma kord laotasin tuba. Tegin ahju ukse lahti, kuid peremees, vana taat, tuli mind keelama: "Ää tee lahti, me eide Tõn´n on seal."
ERA II 19, 328 (4) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Noorehindreku t. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kosas, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Käru pool oli hiljuti veel tõnnivakk. Sinna pandud kõiki viljasorte, toite ja igasugu varandust, mis majas leidus. Tõnisepäeval löödud vakk ümber, vana sisu puistatud välja ja pandud uuesti täis.
ERA II 19, 328 (5) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uuevärava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnnivakk seisis vanasti toa peal. See on veel üks ebausu jäänus.
ERA II 19, 329 (6) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe, Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lelle meestel seisnud nõu nurgas. Selle sisse pandud iga supi lõpetest Tõnnile.
ERA II 19, 347/8 (2) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muugad olid kanged töömehed. Neid enam ei ole.
Kose kiriku müürid on kangesti paksud, need on muukade tehtud.
Muugad olid enne sakslasi meie maal. Panid raha maa sisse, mis nüüd jaanipäeva öösel põleb.
ERA II 19, 348/50 (4) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Noorehindreku t. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kosas, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muugad olid suured tööinimesed. Nad mõistsid teha kõiksugu kunstlikud tööd. Kose kirik olevat ka nende tehtud.
Mu emaisa rääkis: Muugad panid oma varandused maa sisse. Neid kohti on ju küll, kust rahaaugud võetakse välja. Muugad panid rahale tõotuse juure, et inimesed ei saaks kätte seda.
Ühele mehele näidatud unes: seo nahkpüksid alt kinni ja aja rahaaugust raha täis. Aga anna sest rahast vaestele ka nii palju, kui sa heaks arvad. Mees läind,leidnud punasest vasest katla rahaga. Laadind püksid täis, kuid katlasse jäänd küll veel raha. Mees pole raatsind maha jätta, hakand veel raha taskutesse laadima. Korraga väike punane koer tulnud mehe tööd takistama. Mees pole hoolind koerast, võtnud koguni rahakatla selga ja hakand tulema. Koer tulnud talle järele. Saand umbes pool kilomeetrit (vanad arvestavad juba järjekindlalt kilomeetritega) edasi, kui koer karand mehe najale püsti ja tõmmand küüntega näo katki. Mees toond küll rahakatla koju, kuid nägu läind mädanema ja mees surnud sellesse. See lugu juhtund Pala külas Triigi vallas. See oli muukade rahaauk.
ERA II 19, 356 (1) < Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk põlend, seal olnud hoidja juures. Rahaaugul oli oma tõotus juures. Mõni inimene matnud raha, öelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab."
Üks vanamees matnud surres raha lee alla, öelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." Läind sängi tagasi, surnud seal. Sulane näind seda, võtnud surnu käe ja kraapind sellega raha välja. Tõotus läkski täide.
ERA II 19, 357 (1a) < Kose khk., Triigi v., Paunküla as. < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Rudolf Põldmäe < Jüri Repnu, 80 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jaanilaupäeva öösel nähtud rahaauku põlemas.
ERA II 19, 357 (2) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Triigi vallas Ale mäel rahaauk põlend. Kaks naist näind: üks vanamees istund tule ääres, kübar olnud silme peal.
ERA II 19, 357/8 (3) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pala külas leitud rahaauk. Auk olnud üsna lahti, tünder olnud pooleni väljas. Ühele mehele näidatud unes: "Mine too rahaauk ära, kuid anna muist raha teistele." Mees toond raha ära, mõelnud teel, et mis ma siit saan veel teistele anda! Samal silmapilgul kõik raha läind minema veeauku, pole midagi jäänd enam järele. Suur koer, rahaaugu vaht, tulnud järele ja võtnud hammastega mehe säärest kinni. Mehe säär kuivand ära.
Ei seda rahaauku ole enam keegi kätte saand.
ERA II 19, 358 (4) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui näidatakse unes, et pead midagi viima rahaauku, siis viies antakse kohe raha kätte.
ERA II 19, 358/9 (5) < Kose khk., Triigi v., Kukepala k., Kukepala t. < Kose khk., Alavere v., Palvere k. - Rudolf Põldmäe < Ann Robas, 84 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Raha ei saa muidu august kätte, kui sulle pole näidatud unes.
Ühele Pala küla inimesele näidatud unes, et meie (s.o. Kukepala talu) põllul kivi all on rahaauk. Ei see inimene ole julend minna. Minu vanamees kaevas sealt, kuid ei leidnud midagi.
ERA II 19, 359 (6) < Kose khk., Triigi v., Kõu k., Noorehindreku t. - Rudolf Põldmäe < Hindrek Kosas, 72 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk põleb. Nägin kord, kui põles sinise nagu viinatulega. Kui rahaauk põleb, siis pidi puhastatama rahaauku.
ERA II 19, 360/1 (17) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mees olnud öösel tule ääres hobustekarjas. Hakand sööma, hunt tulnud juure. Mees vaadand noa peale, hunt jälle sihtind mehe kõri. Mees viimaks mõelnud, et annan talle õige leiba, siis läheb ehk ära. Annud noa otsast tüki leiba, kuid hunt viind leiva kõige noaga metsa.
Paari aasta pärast mees läind linna. Leidnud ühe kaupluse letilt oma kadund noa. Kaupmees küsind: "Mis sa vahid seda nuga?" Mees vastand, et see on vist minu nuga. Jutustand siis kaupmehele hundiloo. Kaupmees öelnud jutu lõpul: "Mina olin see hunt, mind pandi selleks. Kui keegi pidi andma mulle leiba, siis pidin muutuma uuesti inimeseks. Sina mu päästsidki!" Mees küsind: "No kas said ka midagi kätte?" Kaupmees vastand: "Mis ma siis sain - kord sain mitme aja kohta akna pealt ühe vana kassi kätte!"
Tänand siis päästjat ja tasund ausasti ta vaeva.
ERA II 19, 362/3 (18) < Kose khk., Kuivajõe v., Kolu k., Kolu t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kose Uuemõisa maal on pillerikivi. Aruvalla Kunimäe eit käind hundiks. Selle pillerikivi juurest ta saand omale hundinaha ja sinna ta ka pärast naha visand, kui jälle enda inimeseks muutnud. Eit tassind alati külast lambaid koju. Külarahvas hakand viimaks hunti passima. Üks mees saand teda püssiga lasta. Kunimäe eit jäänd selle peale raskesti haigena voodisse. Mees läind Kunimäele, küsind eidelt, mis tal viga olevat. Eit vastand: "Värss kaevas." Mees näidand talle püssi ja käratand: "Näe, kus su püss!" Selle peale eit kohe surnud.
ERA II 19, 363/5 (19) < Kose khk., Tuhala v., Rida (Oru) k., Sepa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Mesikäpp, 73 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Russveres (Jüri khk.) olnud alati värsket lambaliha. Mu isa olnud kord seal õmblemas. Tütrel olnud peigmees, pidand varsti pulmad tulema. Peigmees pidandki ühel päeval sinna tulema, et viia pruut kihlusele. Metsa vahel peigmehele tulnud hundikari vastu. Üks hunt tikkund iseäranis ligi, tahtnud aina üle saani hüpata. Mehel olnud püss saanis. Kui hundid tulnud jälle ligidale, siis ta lasknud paugu sellele kõige julgemale pihta. Tulnud siis Russveres ja rääkind: "Mul oli täna hea õnn, pääsesin huntidest terve nahaga!" Perenaine hakand karjuma: "Oh, sa Jumal, see vist oli me Mall (peigmehe pruut), kellele sa pihta laskid!" Peigmees kuulnud seda juttu ja pistnud minema, et saaks hundipesast eemale.
Mall teisel päeval olnudki raskesti haige. Ta käis hundina liha toomas, valmistas peigmehele häid roogasid ette. Kuid peigmees pole enam tulnud tagasi, jätnud Malle kus seda ja teist.
ERA II 19, 365/6 (1) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Allika t. - Rudolf Põldmäe < Mari Härg, s. 1855 (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Olin raskejalgne, läksin öösel liiviga kalale. Olime kahekesi. Hommikupoole nägime, et tuli liikus vee pinnal. Tuli aina meie poole. Liikus keset jõge, teisi inimesi ei olnud lähedal. Ma ehmatasin sellest nähtusest hirmsasti. Ei julend enam jõele minna. Mu tütar, kes pärast seda sündis, kardab vett. See oli üks hirmutus. Nii palju ma olen ka näind nähtust.
ERA II 19, 376 (18) < Kose khk., Triigi v., Virla (Uue-Värava) k., Lasku t. - Rudolf Põldmäe < Tõnu Lasku, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kaevus elas veevaim ehk näkk.
ERA II 19, 378 (21) < Kose khk., Ravila v., Nõmme k., Urgetsi t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Beek, 71 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vanasti Ülemiste järve pole olnud seal Tallinna lähedal. Kord mehed olnud kündmas linna lähedal väljal, kui korraga järv tulnud õhust, laskund ootamata linna väljale. Mehed jään kõige sahkadega alla.
ERA II 19, 447/8 (4) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks eit mõistnud rabanduse sõnu. Siuge külas peremehel täkk jäänd haigeks, süü aetud selle eide kaela. Eit öelnud: "Ei mu rabanduse sõnad enam maksa, mul pole enam hammast suus."
See eit oli siis üks hammamees, tegi teistele nõidust.
ERA II 19, 451 (1) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Nõid saatis teise loomale rabanduse. Pani paugu loomale külge, äkiline hoop tuli peale, loom kukkus maha ja oligi valmis.
ERA II 19, 451 (2) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lendav rabandus tuleb lennust.
ERA II 19, 451/2 (3) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Juurus kaks meest teind palvemaja katust. Üks öelnud: "Täna on hea tuul rabandust saata!" Teine vastand: "No eks sa saada!" Ta saatnud kohe rabanduse teise lambale, lammas kukkund maha ja olnudki surnud. Teine mees vihastund ja saatnud ta karvupidi katuselt alla, et saada veel rabandust!
ERA II 19, 452 (4) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ma elasin Triigi mõisas. Üks kerjaja tuli meile. Ma ei annud talle leiba ja ütlesin: "Iga vald toidab oma vaesed!" Ta vihastus sellest ja saatis mu lehmale rabanduse. Lõi udarast läbi sisikonda, nagu oherdiauk oli seal. Liha oli must nagu kõrbend.
ERA II 19, 453 (5) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kaius olnud eit, kes mõistnud rabanduse sõnu. Kui need tulnud talle meele, siis nad tungind vägisi suust välja. Eit pole tahtnud alati saata loomadele rabandust ja sülitand siis maha. See kõrvetand rohu mustaks. Terve heinamaa olnud täis seesuguseid laike, kuhu eit sülitas rabanduse.
ERA II 19, 453/5 (6) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Hiidlane öelnud siin vallas (s.o. Juurus) teisele mehele: "Too katuseräästast 3 õlepead, siis sa näed, kuidas rabandus läheb üles taeva poole! Peaks ta aga minema metsa puusse, ma ei taha kallil jõululaupäeva õhtul kahju teha inimestele." Teine mees pole toond talle õlepäid, rabandus jäänd sedapuhku saamata. Teisel päeval hiidlane saatnud talle endale rabanduse. Pole mitte liikudagi saand, jäänd päriselt maha. Teisel pühal hiidlane tulnud haiget vaatama. Võtnud õlletoobi, pomisend sinna sisse sõnu ja pakkunud sellest haigele juua. Teine joond ja saand kohe terveks.
ERA II 19, 455 (7) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näpu otsast saadeti rabandust: tõmmati ühe sõrmega teise käe pealt eemale - st-till!
Järvakandist üks sant saatis sedasi loomale rabandust.
ERA II 19, 455 (8) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandust arstiti rabandusekiviga. Neid kive oli punaseid ja halle, müüdi apteegist.
ERA II 19, 456 (10) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui äkildane haigus (see on rabanduse moodi) tuli looma kallale, siis pandi püssirohtu looma nina alla ja pisteti põlema, see aitas.
ERA II 19, 456/7 (11) < Juuru khk., Kaiu v., Ärismäe k., Tõnu t. - Rudolf Põldmäe < Mats Ülistom, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kurjad inimesed saatsid rabandust. Kaks meest teind katust. Üks öelnud: "Täna hea tuul, mõnus oleks rabandust saata!" Teine vihastund: "Ma sulle näitan, mis sa kurat tahad saata!" Virutanud teisele rusikaga rindu, nii et see lennand katuselt alla ja olnudki valmis.
ERA II 19, 457/8 (12) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. < Juuru khk., Ingliste v. - Rudolf Põldmäe < Juhan Klaan, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kaks meest teind katust. Üks öeld: "Aga hea kõhe tuul, oleks mõnus rabandust saata!" Teine pidand talle lasnaga andma, et mis sa teed! - "Ma saadan kibi sisse." Kibi old vällal, kangeste sammaldand. Saatnud, nagu pühkind sambla kibilt minema.
ERA II 19, 458/60 (13) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus. Järlepa Uueda Jaan olnud enne Atlas. Läind mõisa rukistega linna. Traksi kõrtsi juures üks võõras mees tulnud nende voorile vastu, tema vanker läind Uueda Jaani omaga kokku. Nad jõudnud juba Männiku külasse, kui ta hobune jäänd haigeks, visand enda pikali ega ole võtnud enam suutäitki toitu. Läind hädaga edasi, kuid Tõdval hobusel olnud juba vana häda käes. Olnud juba nii väsind, et pole saand enam sammugi edasi. Nad ladund koorma maha ja läind tühja vankriga edasi, sedagi hobune vedand suure vaevaga. Liiva kõrtsi ees seisnud palgikoorem. Jaan võtnud oma haige hobuse rakkest lahti ja tahtnud lasta hüpata teda üle palgikoorma, et see ehk aitab. Üks võõras mees tulnud nende juure ja küsinud, mis nad teevad seal. Mehed seletand talle hobuse haigusest, mees öelnud, et see on rabandus. - "Sa oled vist teise vankriga kokku ajand, sealt see rabandus saadigi." Võõras võtnud mütsi peast löönd sellega hobusele 3 korda kõrva ääre, võtnud siis 3 peotäit vilja kotist, pannud oma mütsi ja lasknud hobust süüa sealt. Hobune paranend silmnähtavalt. Mees siis öelnud neile: "Ärge te, pojad, teel teisi inimesi tülitage ega naerge, sealt võib kergesti saada vigaduse. Kes teab, mis inimesed teel liiguvad."
ERA II 19, 461 (14) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ma elasin Seli mõisas. Lehm mul jäi rabandusse. Mu tädipoeg, Mõisakülast Tooma taat, arstis lehma: vaatas, lõi mütsiga lehmale pähe, puhus talle kõrva ja ninasõõrmeisse. Ütles viimaks: "See inimene, kes saatis su lehmale rabanduse, elab siinsamas!" Arvasime, et see oli mõisa karjane. Tädipoeg lubas siis talle tasuda, nii et ta ei saavat pükse jalga panna. Karjasel läinudki peale seda kõht hirmsasti lahti, mees olnud hädas.
ERA II 19, 462 (1) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Maavitsad on metsarohud. Keedetakse ning seda vett juuakse ja pestakse sellega, kui inimesel on jooksva-haigus.
ERA II 19, 462 (2) < Juuru khk., Kaiu v., Toomja k., Matsi t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kütsen, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv/maa/bot/Maavitsad kasvavad aukude ääres. Neil on valged õied. Tarvitatakse maaaluste vastu: keedetakse ja pestakse selle veega haigeid kohti.
ERA II 19, 487 (1) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halijas näitab ennast halli vanamehena. See on siis üks nääbastus. Mõnikord halijas ilmub kas kitse või põdra näol. Ta elab metsas, tahab inimest segada ja ehmatada. "Alijas tuleb auruga, Metsaküüt tuleb küüruga." Eks see "metsaküütki" ole halijas.
ERA II 19, 487/8 (2) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijas elab metsas. Vaavre rabas eland vanasti halijas. Lapsed läind rabasse kaarlale. Korraga alasti inimene jooksnud nende keskele, hoidnud ise vihta jalgade vahel. Jooksnud nende seas paar korda ringi ja siis kadund. See oli siis metshalijas.
ERA II 19, 488 (3) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. < Juuru khk., Ingliste v. - Rudolf Põldmäe < Juhan Klaan, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui satud metshalija jälgedele, siis eksid metsas ära.
ERA II 19, 488/9 (4) < Juuru khk., Juuru v., Helde k., Sepa t. < Rapla khk., Valtu m. - Rudolf Põldmäe < mees, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halijad. Jõululaupäeva öösel halijad karjund metsas. Kui on tulemas tuuleseid ja saduseid ilmu, siis halijas karjub ja möirgab.
ERA II 19, 489/92 (5) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Mahtra v. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II. Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
/Kolm poolpõlenud püssi puu taga./Metshalijas. Ta oli ka kuri elukas.
Üks mees rääkis mulle halijast niisuguse loo.
Kilingul (Pärnumaal, Saarde khk.) püssimees läind metsa jahile. Jäänd õhtuks metsa, pole saand enam valges välja. Jäänd suure kuuse varju öömajale. Teind tulelõkke maha, istund ise selle ääre soojendama ennast. Korraga üks hõisand metsas. Mees hõisand vastu, et on ka mõni jahimees, tuleb mulle seltsiks. Metsast hõisatud teist korda, kuid siis juba mees löönd kahtlema, et see vist inimese hääl küll ei ole. Hüüdnud siiski teisele vastu. Kolmas hõisk olnud juba õudne, mees pole julend enam vastu hüüda.
Järsku tule ääre ilmund valges riides saksa naisterahvas. Tõstnud riided üles ja hakand paistma oma keha. Käskind siis meest suurema tule teha. Mees korjand oksi juure ja teindki tule suuremaks. Naine aina kiirustand teda takka, et toogu mees veel oksi tulele lisaks. Mees hakand viimaks mõtlema, et see vist õige inimene küll ei ole. Võtnud rinnast hõbepreesi, murdnud selle puruks ja pannud tükid püssi sisse. Lasknud siis paugu naisele vastu paljast perset, sest seelikusabad olnud ju ülal. Naine hakand kohe metsa minema, ise öelnud: "Ei ma seia enam tule, ütlen veel oma laste-lastele, et nad hoiaks end sellest kohast eemale!" Kadund siis mehe silmist.
Mees hommikul leidnud tule lähedalt puu tagant kolm poolpõlend püssi. Mõelnud, et küllap minu oma oleks olnud siin neljandaks. See naine oli ju metshalijas. Ta põletas tulel jahimehed. Käskis ju mindki tuld teha aina suuremaks ja suuremaks, kuid mina sain aegsasti asjast aru. Eks see halijas olnud siis kurjast.
ERA II 19, 492/3 (6) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkli t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijas. Üks mees läind metsa sitale. Halijas tulnud talle kaela peale, vaotand mehe hinge kinni. Mees hakand halijast häbistama, et "Lase ometi ristiinimene situb rahus!" Siis halijas läind minema, ise naernud veel: "Huu-huu!" Mees rääkis seda lugu alati, ütles, et see oli kindlasti metshalijas. Rahvas jälle arvas, et ta oli purjus või käis ta oma surnud Ann, kellega ta oli eland väga pahasti, teda rõhumas.
ERA II 19, 494 (1) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Perenaine käind hundina loomi murdmas. Ühel ööl ta jooksnud 7 kihelkonda läbi, kuid saand ainult ühe koeravinserdi kätte. Toond selle vihaga koju ja visand üle ukse tuppa. Ise öelnud: "Näe, käisin seitse kihelkonda läbi ja nüüd pean va koeravinserdist suppi keetma!" Hakand pahaselt koera nahka võtma ja liha keetma.
ERA II 19, 495/6 (2) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Peremees ja sulane niitnud heinamaal. Peremees õhtul öelnud: "Sa hakka juba koju minema, ma niidan veel ühe kaare." Sulane jäänd põõsa taha passima, et mis ta veel tahab teha siin. Peremees lõpetand niitmise ja lugend:
Niuh, nauh, nahk selga,
Kiuh, kauh, karv selga,
siuh, sauh, saba taha,
volks, üle aia.
Selle järele peremees muutund hundiks ja jooksnud koju, saand sedasi alati enne sulast koju.
Sulane lugend sõnu järele ja muutunud ka hundiks. Läind koju, kuid pole saand enam inimeseks. Peremees viimaks aidand teda, siis saand hundi nahast lahti.
ERA II 19, 496 (3) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahun´t. Kui hundil on 10 poega, siis 9 neist on õiged hundid, kuna kümnes on libahunt.
Libahunt poeb loomale persse ja kisub sisikonna välja.
ERA II 19, 496 (4) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt sõi hobuse takka ää.
ERA II 19, 499 (7) < Juuru khk., Kaiu v., Ärismäe k., Tõnu t. - Rudolf Põldmäe < Mats Ülistom, 75 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt. Kui hundil oli 9 poega, siis viimane neist oli libahunt. Libahunt oli hoopis väike. Ta hüppas hobuse selga ja hakkas teda takka kiskuma.
ERA II 19, 500 (8) < Juuru khk., Kaiu v., Ärismäe k., Tõnu t. - Rudolf Põldmäe < Mats Ülistom, 75 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Inimene käis ka hundiks. Siitküla (s.o. Ärismäe) Jaani peremees käind hundiks. Ühele mehele hunt tulnud teel vastu. Mees hakand hurjutama, hunt kadundki. Natukese aja pärast Jaani taat tulnud mehele vastu. Küllap tema see hunt oligi.
EERA II 19, 500/1 (9) < Juuru khk., Kaiu v., Ärismäe k., Tõnu t. - Rudolf Põldmäe < Mats Ülistom, 75 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Jaani taat õpetand ühele lihunikule, kuidas saada hundiks. Loe järgmised sõnad:
Niuh, näuh, nina pähe,
Siuh, sauh, saba taha,
Kiuh, käuh, kõrvad pähe,
Siuh, säuh, silmad pähe.
Kui tahad jälle saada inimeseks, siis poe tagujalu 9 tugiteiva alt läbi.
Lihunik teind proovi. Sidund köie ümber keha ja teise otsa kinnitand tuppa vankri ratta külge. Lugend sõnad ja muutundki hundiks. Karand volksti aknast välja, tõmmand köie pooleks. Jooksnud hundina metsa ja hakand loomi murdma. Pärast saand küll veel inimeseks, kuid rääkind alati, et küll oli kole see hundielu.
ERA II 19, 502/3 (12) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. < Juuru khk., Ingliste v. - Rudolf Põldmäe < Juhan Klaan, 75 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt on pikk, peenike loom, nii suur nagu mehe käevars. Ta sööb looma tagast. Poeb looma perssest sisse.
ERA II 19, 503 (13) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. < Juuru khk., Ingliste v. - Rudolf Põldmäe < Juhan Klaan, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Mees teind hagu. Hunt tulnud sinna. Annud noa otsast leiba, hunt viind leiva kõige noaga metsa. Mees leidnud pärast noa linnast ühe kaupmehe letilt. Üks tark inimene pannud ta hundiks, kuni viimaks ristiinimese leib päästis ta nõidusest.
ERA II 19, 503/5 (14) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Saku Tammemäe kõrtsi lähedal hunt käind sigadega mängimas. Arvatud, et see on pandud hunt. Tahetud noa otsast talle leiba anda, et siis saab jälle inimeseks. Püssiga pole lubatud lasta teda. Siiski üks mees lasknud hõbekuuliga seda hunti ja saandki surnuks. Naha vahelt leitud 7 tinakuuli, kuid ükski pole olnud surmav. Pärast selgund, et see hunt olnud üks Hiiumaa tüdruk, kelle peigmees pannud hundiks. Pruudil olnud 2 peigmeest. Ta jätnud viimaks ühe maha ja läind teisele. Mahajäetud peigmees ähvardanud teist peigmeest, et kui mina ilma jäin, siis ei pea sina ka teda saama. Lugemast tulles pruut tulnud saanilt maha ja läind metsa. Ta polegi enam tagasi tulnud, sest armukade peigmees muutis ta hundiks.
ERA II 19, 505/6 (15) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kaupmees pandud hundiks, jooksnud juba 7 aastat hundina ringi. Mees teind metsas hagu, hunt vahtind ta juures. Mees annud hundile noa otsast võid-leiba, hunt viind leiva kõige noaga metsa. Mees leidnud noa linnast ühe kaupmehe letilt. Selgund, et kaupmees oligi see hunt, ja mees päästis ta leivaandmisega. Kaupmees annud päästjale surmani tavaari. Ta kõnelend oma hundielust: Olin 7 aastat hunt, kuid toitu oli mul vähevõitu. Kaks kassi murdsin selle aja jooksul, sest rohkem ei lubatud.
ERA II 19, 506/7 (16) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Perenaine käind hundiks, toond perele alati värsket liha. Sulane passind laupäeva õhtul, näind: perenaine läheb suure kivi juure ja loeb:
Niuh, nauh, nahk selga,
Kiuh, kauh, karv peale,
Saba taha ka
ja muutundki hundiks. Hommikul tulnud hunt suure lambaga koju, vedand lammast oma kõrval, löönd sabaga veel takka. Sulane teind jutu välja, et me perenaine käib hundiks, kuid ta pole sest midagi hoolind, vaid käind ikka teiste loomi murdmas.
ERA II 19, 507/8 (17) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Libahunt oli loodud hunt. Kui hundil oli paarisarv poegi, siis nende hulgas libahunti ei olnud. Kui üks poeg oli üksik, siis see jäi libaks.
Libahunt ajas looma nii kaua taga, kuni loom jäi tümasse. Siis libahunt hakkas looma pärakast sööma ning kiskus kõik sooled välja. Libahunt oli palju väiksem kui harilik hunt.
ERA II 19, 508 (18) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Inimene tehtud hundiks kurjuse väel.
ERA II 19, 508 (19) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Libahunt murrab looma takka, tal ei ole luba looma peast võtta.
ERA II 19, 508 (20) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2001
Tark teind kurja ämma nõudel minia hundiks. Ta tulnud vahel koju, visand hundinaha maha ja imetand last. Kord mees võtnud salaja naha ära, siis alasti naine jäänd seisma, saand uuesti naiseks.
ERA II 19, 509 (1) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Veevaim peseb vahel alasti inimesena ennast kivi otsas. Inimene upub selle järele sinna jõkke.
ERA II 19, 509 (2) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Ants Pärn, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkid elavad vees. Üks Kaiu mees tulnud üle Tõdva silla. Näind: Vetka pere kohal jões pajupõõsa ääres alasti naisterahvas. See oli jõevaim.
ERA II 19, 510 (3) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Ants Pärn, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk tulnud jõest välja laste hulka. Olnud ilus hobune, luband lapsi sõita. Lapsed ronind hobuse selga, kuid ühel poisil pole enam olnud ruumi. Ta öelnud: "Ma istun näki nägarate peale!" Kohe näkk kadund ja jätnud lapsed maha.
ERA II 19, 510 (4) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk elab vees.
Meie talu maa peal on näkikivi. Sellel on jäljease sees, umbes lapse jälje suurune.
ERA II 19, 517 (1) < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k., Tammemäe t. - Rudolf Põldmäe < Ann Piirupuu, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on inimesed maa all. Maa-alused kehravad vahel. Maa-alused tulevad ka inimeste kallale, siis inimestel on maa-alused küljes. Kui need jäävad kauaks inimese külge, siis nad muutuvad sügelisteks.
Kui maa-alused on küljes, siis minnakse kaardinaiste juure, need õpetavad rohtu.
ERA II 19, 517/8 (2) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on vistrikkude-haigus. Kui istud seal, kust maa hingab, siis maa-alused hakkavad su külge. Nende arstimiseks tehakse sütevett, millega pestakse haigeid kohti. Pärast vesi valatakse 3 põhjapoolse tugiteiva auku. Seda tehakse kolmel õhtul.
maa-aluseid pestakse veel jõevee kobraga.
ERA II 19, 518 (3) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kivimaa-alused on pisikesed peened. Neid ei kaota ükski rohi.
ERA II 19, 518 (4) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Seina sees mõni kehrab. See on maa-alune. Kui istud seal ligi, siis sulle hakkavad külge maa-alused.
ERA II 19, 519 (5) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa all elavad inimesed, kuid ega need sealt iialgi välja tule.
ERA II 19, 519 (6) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkavad maast. Kuimetsas on allikas, kuhu viidi raha, kui taheti maa-alustest lahti saada. Tõi aga keegi raha ära sealt allikast, siis maa-alused hakkasid selle inimese külge.
ERA II 19, 519/20 (7) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused kehravad maa all. Siin me vanas toas oli kuulda nagu inimeste kehramist. Need olid maa-alused.
ERA II 19, 520 (8) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluste haigust arstiti süteveega, millesse pandi üheksat seltsi vilja, leiba ja soola.
ERA II 19, 520 (9) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui elusad söed pandi vee sisse ja need surisesid kangesti, siis öeldi: küll on kurjad moaalused.
ERA II 19, 520/1 (10) < Juuru khk., Kaiu v., Toomja k., Matsi t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kütsen, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Moaalused hakkavad moast. Moaalused kehravad, sealt hakkavad moaalused. Need hakkavad mõnikord üsna kergeste so külge.
Moaaluseid pesti süteveega. Pandi vette 9 tulist sütt, ohraibikesi, soola ja leivaroasukesi. Selle veega pesti moaaluseid ja valati siis sinna kohta maha, kust kuhalt moaalused so külge tulid.
ERA II 19, 521 (11) < Juuru khk., Kaiu v., Toomja k., Matsi t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kütsen, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kaiu Kässus old moapiired, sinna valatud moaaluste rohi maha, siis inime soand terveks. Moapiired on nagu inimesel piired peas. Rohi on ikka teisipidi ja teisipidi.
ERA II 19, 522 (12) < Juuru khk., Kaiu v., Ärismäe k., Tõnu t. - Rudolf Põldmäe < Mats Ülistom, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused tiksuvad maa all. Kui jääd magama sinna kohta, siis hakkavad maa-alused. Need on vistrikud, suured pahlad kohe kere peal.
Maa-aluseid arstitakse süteveega ja hõbevalgega, mida kraabitakse maha.
ERA II 19, 522/3 (13) < Juuru khk., Kaiu v., Ärismäe k., Tõnu t. - Rudolf Põldmäe < Mats Ülistom, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui Jumal ja kurat läind riidu, siis kuradi inglid loobitud taevast alla. Kui nad kukkund maa peale, sealt pidid hakkama maa-alused, kui kukkusid jõkke, siis said näkkideks, kui langesid metsa, siis neist said metshalijad.
ERA II 19, 523 (14) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Ants Pärn, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui maa-alused hakkasid kehrama, siis pidi saama juba uudseleiba, s.o. rukkilõikus lähenes. Kevadel neid ei ole kuulda.
ERA II 19, 523/4 (15) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Klaan, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused taovad maa all. Mõnikord on neid seina sees kuulda, siis öeldakse: maa-alused hingavad. Kui seal kohal inimene peseb silmi, siis talle hakkavad maa-alused.
ERA II 19, 524 (16) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Klaan, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkavad maast, kust maa hingab. Sinna kraabitakse hõbevalget maha, see aitab. Ka piiratakse leivaraasukesega või soolateraga haiget kohta ja visatakse sinna maha, kust maa-alused on hakand.
ERA II 19, 524/5 (17) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused on haigus, mis hakkab maast. Maas magades hakkab. Mulle hakkas isegi ahju pealt. Pani hinge kinni. Tulin alla, reied olid kupulised. Kraapisin raha küljest hõbevalget sinna ahjule ja viskasin veel lisaks mõned soolaterad ja leivaraasukesed. Võtsin ahju küljest saue, vaotasin sellega maa-aluseid ja panin jälle vanale kohale tagasi. Maa-alused kadusidki.
ERA II 19, 525/6 (18) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Juuru leeritoa seina sees maa-alused kehrasid. Ma elasin kirikumõisas, siis tihti võõrad inimesed tulid leeritoast kellaaega küsima, sest nad pidasid maa-aluste kehramist kella tiksumiseks. Alati nad ei tiksund seal, vahel olid hoopis kadund.
Sealt pidi hakkama maa-aluste haigus. Leerilastele hakand külge, kes seal kohal istund. Nad võtnud siis sealt nurgast põrandaprügi, hõõrund sellega haigeid kohti ja pannud prügi nurka tagasi, siis saand jälle terveks.
ERA II 19, 526 (19) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkavad maast, kust maa hingab.
ERA II 19, 527 (20) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hingavad mõnes toa nurgas, sealt hakkavad maa-alused.
ERA II 19, 527 (21) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluseid arstiti: a) hõberaha piirati 3 korda ümber pea, siis vaotati rahaga kolme kohta kehale, igasse kohta kolm korda. Sellelt rahalt kraabiti hõbevalget vette, pandi lisaks veel soola ja visati see vesi põhja poole maha; b) 9 kasepuusütt ja hõbevalget pandi vette ning pesti selle veega maa-aluseid.
ERA II 19, 527/8 (22) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa all tiksuvad maa-alused. On kuulda, kuidas nad hingavad.
ERA II 19, 534 (1) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Ants Pärn, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnnivakk seisnud nurgas. Mustlane kusnud vastu vakka. Ta munad paistetand sellest üles.
ERA II 19, 534/5 (2) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. < Juuru khk., Ingliste v. - Rudolf Põldmäe < Juhan Klaan, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Juuru Ingliste vallas Palukülas on hiiemägi. Seal on pikk ja mitu sülda sügav auk. Auk on pealt laiem, alt terav nagu oleks maja tagurpidi keeratud. Seda hüütakse Tõnni auguks. Tõnnivakad olnud seal augus. Sügisel, kui tapeti lambaid või sigu, siis viidi ikka Tõnni auku Tõnnidele värsket.
Kord sulane söönd toidukausid tühjaks, sittund ja kusnud kaussidesse. Kaks Tõnni tulnud sööma, hakand isekeskis vaidlema. Üks öelnud: "Pupp," teine vastand: "Ei, äkk!"
Terve Paluküla viis Tõnnidele värsket.
ERA II 19, 535/6 (3) < Juuru khk., Juuru v., Helde k., Sepa t. < Rapla khk., Valtu m. - Rudolf Põldmäe < mees, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnnivakk seisis laudil. Perenaine viis alati toidust esimesed täied Tõnnile.
ERA II 19, 536 (4) < Juuru khk., Juuru v., Helde k., Sepa t. < Rapla khk., Valtu m. - Rudolf Põldmäe < mees, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnnivakas oli ka loom. Lelles ja Kärus kingitakse pulmalauas pojale või tütrele tõnnivakk.
Tõnn on varavedaja, toob peremehele rikkust.
ERA II 19, 537 (1) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Ants Pärn, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk. Vana halli habemega taat käind kepp käes mööda peresid. See oli katk. Kes magas, sellele ta torkas kepiga külge ja see suri. Kes oli üleval, seda ta ei puutund ja see pääsis eluga.
ERA II 19, 538 (2) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katk käind vanamehe näol ringi, teind katku. Riputand midagi maha ja inimesed aina surnud.
ERA II 19, 547 (1) < Juuru khk., Kaiu v., Toomja k., Matsi t. - Rudolf Põldmäe < Mari Kütsen, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nari ehk rodi.
Kui nari on käes, siis tõsta niisugust väravat, mis karjub, siis nari paraneb.
Või tõsta selle aida nurka, mis on 3 korda laotud. Teine küsigu kõrvalt: "Mis sa tõstad?" Vasta: "Tõstan nari." (partitiiv)
ERA II 19, 548 (3) < Juuru khk., Kaiu v., Ärismäe k., Tõnu t. - Rudolf Põldmäe < Mats Ülistom, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nari ehk rodi.
Kes karuliha oli söönd, see pidi närima nari, siis see paranes. Mu ema oli söönd karuliha. Tema näris nari. Teine küsis kõrvalt: "Mis sa närid?" Ta vastas: "Närin nari." Kolm korda küsiti ja vastati.
ERA II 19, 548 (4) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Klaan, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nari ehk rodi arstitakse:
1.Seotakse niinega kinni.
2.Pigistatakse haige käsi puu vahele, mis kasvades krigiseb.
3.Ema esimene poeg närib nari. Küsitakse: "Mis sa närid?" - "Närin nari," ta vastab.
ERA II 19, 549 (6) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nari. Esimene poeglaps närib nari. Küsitakse: "Mis sa närid?" - Ta vastab: "Närin nari."
ERA II 19, 557 (1) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas Maarja Pedaja 1998, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuulispas´s ehk tuulekeere. Kui tuulispas´s tuleb, näita talle paljast perset, siis ta ei tee midagi paha.
Kuimetsas üks eit kaarutand heinu. Tuulispas´s tulnud. Eit tõmmand seelikusabad üles ja näidand perset, et siis ei saa heinu kätte. Tuulispass aga tõstnud eide kõige keeretesega (Kaarutatud heinte kogu, valmis kokkupanekuks) õhku. Visand viimaks eide maha, nii et ta olnud hulk aega hingetu.
ERA II 19, 562 (2) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Klaan, 70 a. (1929) Sisestas Tatjana Okuneva 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Virmamus ehk taeva vehklemine on talvel taevas. Lapimaale näidatakse sellega valgust.
ERA II 19, 562 (3) < Juuru khk., Juuru v., Helde k., Sepa t. < Rapla khk., Valtu m. - Rudolf Põldmäe < mees, 75 a. (1929) Sisestas Julia Skripkina 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv
Virmalus on taeva vehklemine põhja-Lapimaal.
ERA II 19, 562/3 (4) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Juuru v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas USN 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Taevas vehkleb. Põhja poolt taevas on valge nagu koidu ajal. Lapimaale näidatakse valgust.
ERA II 19, 563 (6) < Juuru khk., Juuru v., Härgla-Mõisaküla k., Mihkle t. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ausmees, 72 a. (1929) Sisestas Kristiina Niilus 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Virmalad tähendavad sõda.
Öeldakse ka pool-naljapärast: inimene sõidab saaniga tuulekiirusel seal virmalate sees.
ERA II 19, 570 (1) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuimetsa Tamsi külas on hiiekased. Need on sellepärast, et pikne ei teeks seal ümbruses kurja.
Nende hiiekaskede ligidal asuvad õrteallikad. Trepid lähevad sealt alla sügavasse.
ERA II 19, 571 (3) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Mahtra v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mahtras on kaks hiiemetsa. Üks on mõisa maal, teine valla piirides. Esimeses kasvavad sanglepad, teisel muidu väiksed kadakad ja kase-sakid.
ERA II 19, 573 (3) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Mahtra v., Mahtra k. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mahtras on kaks hiiemetsa. Üks on mõisa maal, teine valla piirides. Esimeses kasvavad sanglepad, teisel muidu väiksed kadakad ja kasesakid.
ERA II 19, 578 (1) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tallinna järv tulnud praegusse kohta. Seal olnud enne põld. Mees künnud põllul sahaga. Korraga karjutud: "Hoia eest, järv tuleb!" Mees pole kuulnud, jäänd järve alla. Nüüdki pidi olema veel järve põhjas sahk näha.
ERA II 19, 578 (2) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa k., Kira t. < Juuru khk., Kaiu v. - Rudolf Põldmäe < Mari Klandorf, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui Tallinna järve kivi jääre peale soab, siis järv uputab linna ää. Üks visand selle kivi Toombelt sinna.
ERA II 19, 583 (9) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Ants Pärn, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vanasti Ülemiste järve ei ole olnud. Järve asemel olnud Mõigu mõisa väli. Kord teomehed läind õhtale, jätnud sahad ja äkked ööseks väljale. Öösel järv tulnud sinna ja matnud kõik tööristad enda alla.
ERA II 19, 586/7 (14) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. - Rudolf Põldmäe < Ants Pärn, 76 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sulane läind metsa puid raiuma. Kask hakand paluma: "Ää mind raiu, ma annan mahla!" Sulane läind lepa juure, löönd kirvega tüvele täkke. Lepp hakand verd välja ajama, läind üleni punaseks. Sulane pole leppagi raiund, läind haava juure. Haav hakand kohe hirmu pärast värisema, sulane pole raatsind tedagi raiuda. Õhtu jõudnud kätte, sulase leivakott tühjaks söödud, kuid raiutud pole üht puudki.
Perenaise süda saand täis, kuuldes sulase halemeelsust. Läind teisel hommikul ise metsa, täkkind kirvega kõik puud ära, et "Mis te ometi karjute!" Mõni küll värisend ja teine jooksnud verest hoopis tühjaks, kuid perenaine pole hoolind sellest midagi.
ERA II 19, 597 (2) < Juuru khk., Juuru v., Helde k., Sepa t. < Rapla khk., Valtu m. - Rudolf Põldmäe < mees, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Kaiu valla tüdrukud./Sa ja ma ja Sanga Leenu, Kolgu Kai ja Kelgu Liisu on kõige toredamad tüdrukud terves Kaiu vallas.
ERA II 19, 598/9 (3) < Juuru khk., Juuru v., Härgla as. (Kalda k.), Kalda t. < Juuru khk., Mahtra v. - Rudolf Põldmäe < Toomas Ebarik, 77 a. (1929) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Härküla jões ennemalt oli palju vähke. Mõis nõudis, et iga vaim (jalainimene) peab öösel püüdma mõisale 100 vähki. Üks saarlane-kraavikaevaja nõudis toobi viina, et "Küll ma teilt selle orjuse kaotan." Võtnud ühe vähi kinni, sidund sellele vitsakimbu selga ja lasknud jõkke tagasi. Vähk läind vitsakimbuga Pirgu tammini. Sellest ajast vähid kadusid Härküla jõest. Pirga tammist ülevalpool on neid küll, kuid siin ei ole ühtegi. Vaimud said nõnda vaevast lahti.
ERA II 19, 600 (1) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk põleb.
Olen kaks korda näind unes rahaauku, kust kästakse raha ära tuua.
Kord näidati unes: "Mine Allika juure, sealt leiad rattarummu, mis on raha täis. Must koer on seal juures valvamas, kuid see ei tee sulle midagi kurja. Mine üksi ja ööaegu!" Ma ei julend minna.
ERA II 19, 600/1 (2) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks vanaeit olnud suremas. Teised aina oodand eide lõppu, sest tal olnud palju raha, tahetud see aga ruttu kätte saada. Eit tulnud salaja sängist välja ja matnud raha leede tõotusega: "Kelle käega pandud, sellega võtta." Läind sängi tagasi ja surnud. Keegi jälle näind pealt eide rahamatmist. Ta võtnud surnu sängist ja kraapind selle käega raha leest välja.
ERA II 19, 601/2 (3) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. < Juuru khk., Ingliste v. - Rudolf Põldmäe < Juhan Klaan, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks eit matnud oma raha enne surma leede. Minia valvand teda ja näind, kui eit paneb raha leede, lööb perssega 3 korda vastu lee äärt ja ütleb: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab!"
Kui eit surnud, siis minia tõstnud laiba sängist välja, löönd selle tagumiku 3 korda vastu leed ja kraapind eide käega raha tuhast välja.
ERA II 19, 602 (4) < Juuru khk., Kaiu v., Salutsi k., Karjatänava t. < Juuru khk., Ingliste v. - Rudolf Põldmäe < Juhan Klaan, 75 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rahaauk põlend. Keegi pole julend juure minna. Üks mees läind viimaks. Teda kästud rahaaugu juurest: "Too kolm venda siia, andku nad meile oma verd, siis me anname raha!"
Mees mõelnud järele, viind viimaks sinna 3 kukke ühest pesakonnast. Tapnud kuked rahaaugu ääres ja annud verd. Üks isand pugend siis rahaaugust välja ja toond mehele külimituga raha. Mees viind raha koju, kuid need muutund haavalehtedeks.
ERA II 19, 605/6 (3) < Juuru khk., Juuru v., Atla k., Savi t. < Juuru khk., Kuimetsa m. - Rudolf Põldmäe < Ann Martinov, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Sügeliste vastu on: sega kollast väävlit, magedat võid ja sasabarilla pulbrit segamini ja võia selle seguga haigeid kohti. Kollast väävlit võta ka sisse.
ERA II 20, 80 (1) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halijas. Kui satud halija jälgedele, siis eksid ära.
ERA II 20, 80 (2) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Männiku t. < Keila khk., Saue v., Voore k. - Rudolf Põldmäe < Jaagup Puumees, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks Üksnurme mees näind, kui valge elukas nagu heinasaad läind üle tee. See olnud metshalijas.
ERA II 20, 80/1 (4) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks mees hakand mõisa juurest koju minema. Teel ta aina eksind, igal pool olnud suur mets ees. Mees keerand mütsi pahempidi, pannud sedasi pähe, kuid see pole ka aidand. Ta oma koer tulnud viimaks vastu, see viind ta koju. Ta oli sattund metshalija jälgedele, need eksitasid ta teelt.
ERA II 20, 81 (5) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijad karjund ööseti metsas, nii et kõik kohad olnud kisa täis.
ERA II 20, 81/2 (6) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halijad. Saula mõisa juures üks naine olnud vaarmarju korjamas. Korraga talle tulnud hall vanamees vastu, hoidnud ise pussi peos. Eit hakand jooksma, kuid halijas olnud igal pool ees. Eit olnud terve öö ja päeva metsas, pole kuidagi välja saand.
ERA II 20, 82 (7) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kes metsas hõiskas, sellele halijas hüüdis vastu. Lapsed ei tohtind ilmaski metsas hõisata.
ERA II 20, 82/3 (8) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Oru Saaremäel (Kose) mees otsind härgi. Hüüdnud metsa poole. Kaugel hüütud vastu. Mees hüüdnud uuesti. Teine hüüdnud vastu, kuid juba palju lähemal. Kolmanda korra järele võõras hääl hüüdnud juba mehe selja tagast koleda häälega, nii et maa põrund: "Tule seia, härjad siin!" Mees pistnud jooksu, et aga pääseks metshalija käest. Jätnud härjad metsa.
ERA II 20, 83 (1) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk olnud alasti naisterahva näol kivi otsas ja pesnud end.
ERA II 20, 83 (2) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Keila jões naisterahvas pesnud ennast, olnud ilusa valge ihuga ja suurte rindadega neiu.
ERA II 20, 84 (3) < Hageri khk., Kernu v., Ruila k., Vanatoa t. < Keila khk., Saue v., Kopelmani k. - Rudolf Põldmäe < Anna Kruusman, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mu ema näind näkki: ninarätik ujund mööda jõge. Kui keegi oleks läind võtma seda, siis võtja oleks kohe uppund. See oligi näkk.
ERA II 20, 84 (4) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Aadu Liibek, 82 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk istund Tohisoo kõrtsi juures jões kivi otsas ja pesnud ennast. Üks inimene uppund hiljem sinna kohta jõkke.
ERA II 20, 84 (5) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Veevaim ehk näkk. Mu leerivend uppus Saku jõkke. Üks päev enne seda nähtud seal kohal naist pesemas. Peseja olnud alasti, kaks nisa olnud teisel. See oli näkk.
ERA II 20, 85 (6) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk oli veevaim. Oru (Kose khk.) Otiveskil nähtud näkki noore tüdruku näol pesemas. Tal olnud seebikanikas peos, pikad juuksed lahti. Kui teda oli nähtud, siis selle järele ikka keegi uppund.
ERA II 20, 85 (7) < Hageri khk., Hageri v., Adila k. < Kose khk., Tuhala v., Oru k - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Oru Laastu perel olnud küün jõe kaldal. Näkk olnud kord selle küüni katusel püsti, olnud alasti, ainult kaabumüts peas. Karjunud seal: "Tund on tulnud, aga mees pole jõudnud!" Teisel päeval üks poiss läind jõkke ujuma ja uppund.
ERA II 20, 86 (1) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt ehk susiilves. See on suur loom. Ta kisub looma tagast puruks, tal on suured küüned. Ronib puu otsa nagu kass.
ERA II 20, 86 (2) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pahad inimesed panid teise hundiks käima.
ERA II 20, 86/7 (3) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kaks peremeest läind isekeskis riidu. Üks pannud teise hundiks, tahtis teisest lahti saada. Hunt läind metsa ühe mehe juure, omal silmad tilkund vett. Mees vaadand juba vikatit, kuid annud ometi hundile leiba soolveega. Hunt tõmmand leiva kõige noaga ja läind metsa. Saand jälle inimeseks, sest ta sai ju süüa ristiinimese leiba.
Leiva-andja mees läind kord linna. Näind ühel kaupmehe letil oma nuga, mille hunt viis metsa. Kaupmees saand asjast aru, et see ta päästja - tema'p olnudki see hunt - ja tunnistand mehele loo üles: "Kui sa vaatasid vikatile, siis ma vaatasin su kõrile."
Annud siis mehele hobusekoorma täie kraami.
ERA II 20, 88 (4) < Hageri khk., Kernu v., Kustja k., Uustalu t. - Rudolf Põldmäe < Mihkel Pauklin, 74 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Riiseperes üks vanaeit käind hundina lambaid murdmas. Lambrine saand asjast aru, läind nõu otsima. Keegi annudki hea nõu, ta teind selle järele.
Hunt tulnud karja hulka. Lambrine öelnud: "Eit, eit, ää seda võta, see mu oma valge lammas!" Hunt jäänd seisma, ajand jalad laiali. Viimaks muutundki vanaeideks, müts olnud tagurpidi peas.
ERA II 20, 89/90 (6) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Hunte on kaht seltsi: ühed on libahundid, need söövad loomi tagast otsast, teised on pärishundid, need söövad hunti kõrist. Kuid ka inimene käib hundiks.
ERA II 20, 90/1 (7) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mu ema rääkis. Kaks talu olnud ligistikku, mu ema eland teises talus. Ta käind lambus (lambakarjas). Igal pühapäeva hommikul hunt viind nende karjast ühe lamba ära. Ühel pühapäeval vend võtnud kibilukuga püssi kätte ja tulnud karja juure hunti valvama.
Valvates talle kippund kangesti uni kallale, silmad tukastandki kinni. Korraga harakas hakand kädistama, vend ärgand selle peale üles. Näind: hunt läheb lambaga üle aia. Mees lasknud püssiga hundile järele. Läind vaatama - Kangru (naabritalu) eit aia taga sirakil. Mees kohkund sellest ja jooksnud koju. Kangru laps tulnud selle peale neile, et "andke mulle oma koera karvu. Me ema reies on kolm auku, ta suitsetab neid koera karvadega."
Lambatall olnud Kangru õues, saadud sealt kätte. Kangru rahvas öelnud, et lammas jooksis metsast siia.
ERA II 20, 91/2 (8) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Sulane ja peremees olnud metsas heinamaal. Igal hommikul olnud värsket liha süüa. Kord sulane näind, kui peremees jooksnud 3 kord ümber kadaka põõsa ja ise kõnelend:
Kiuh, kauh, karvad selga,
siuh, sauh, saba taha!
Ja hunt olnudki valmis, putkand metsa.
Sulane teind ka nii, muutund samuti hundiks. Tulnud koju, kuid pole saand enam inimeseks. Istund lao otsas, silmad tilkund vett. Peremees olnud juba kodus; metsas murdnud kirju koera ja toond selle koju. Kui ta sulast näind hundina, siis hakand tõrelema: "Mis sa, siga, minu järele tulid! Mine nüüd ja hõõru perset 3 korda vastu sealauda nurka!" Sulane teind nii ja saand jälle inimeseks.
ERA II 20, 93/4 (9) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Orul on Tõnuhansu pere all suur kivi. Üks naine käind hundiks. Tulnud ikka sinna kivi juure, käind 3 korda ümber kivi ja öelnud:
Niuh, näuh, nina pähe,
siuh, säuh, saba taha,
krõpsti kõrvad külge!
Selle peale hunt olnudki valmis.
Naine olnud imetaja-ema. Ta võtnud hundinaha seljast, visand kivi otsa ja imetand last. Mehele see asi pole meeldind. Külatark õpetand teda: "Vii koorm hagu sinna, küta kivi soojaks!" Mees teind nõnda. Naine tulnud varsti metsast, visand hundinaha kivile ja hakand imetama. Korraga tunnud kärsahaisu. Nuusutand ja öelnud: "Poh, poh, porsu-hais, vanamoori kärsahais!" Lapsehoidja vastand: "Pole midagi, Tõnuhansul tapeti siga, nüüd kõrvetatakse karvu."
Naine tõusnud üles, kuid nahk olnud kõrbend. Pole enam saand hundiks minna.
ERA II 20, 94/5 (10) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Orul üks perenaine käind hundiks. Igal hommikul olnud värske liha laual. Rätsep olnud talus õmblemas, näind kord, kui hunt visand suure emalamba üle rõhumulgu reiale.
ERA II 20, 119 (11) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tuhalat hüüti ennemalt nõia vallaks. Seal oli palju nõidu: Nuhjal, Vanakubjal, Koplemetsal, Hollandil ja veel mitmes peres.
Nad saatsid rabandust teiste loomadele.
ERA II 20, 123 (1) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k, Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus on inimeste tehtud. Ta suretab järsku teise loomad. Rabanduse sõnad saadetakse tuulega, need tapavad.
ERA II 20, 123 (2) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ühe mehe künnihärg surnud. Ta läind naabri juure, et "anna oma härg mulle kündma." Teine pole annud. Mees teind vihaga rabanduse, suretand teise härja ka, jäänd nõnda mõlemad ühe härjaga.
ERA II 20, 123 (3) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ka inimesele saadetakse rabandus.
ERA II 20, 124 (4) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Männiku t. < Keila khk., Saue v., Voore k. - Rudolf Põldmäe < Jaagup Puumees, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ääsmal üks mees õpetand teisele rabanduse sõnu:
"Eest väravast sisse, takka väravast välja, vana päitsu peale!"
Neid lugedes tehtud rabandust.
ERA II 20, 124/5 (5) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Männiku t. < Keila khk., Saue v., Voore k. - Rudolf Põldmäe < Jaagup Puumees, 81 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks vanamees rääkis mulle.
Tema olnud ühes võõras kõrtsis öömajal. Kaks meest magand ka seal toas põrandal õlgedel. Üks õpetand teisele nõidust, kuidas loomale saab rabandust teha. Tema kuulanud meeste juttu pealt, jäänd rabanduse sõnad meelde. Kord kevade aegu ta teind mõisas katust. Mõisa kari tulnud koju. Ta mõelnud, et katsun õige korraks, kas on mõju neil rabanduse sõnadel. Karja hulgas olnud ilus pruun puula (noor veis). Niipea kui ta lugend need sõnad, puula kukkund maha nagu püssist lastud, olnudki kohe surnud. Mees siis luband, et tema iialgi ei tee rabandust.
ERA II 20, 125 (6) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui issameiet loetud 3 korda tagurpidi, siis võidud äkildast ehk rabandust saata.
ERA II 20, 126 (7) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mul käis mineval talvel äkildane peal. Panin ikka oma juure triivistikki, soola ja püssirohtu, siis rabanduse saatja ei pidand hakkama peale.
ERA II 20, 126 (8) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Minu vend arstis äkildast. See haigus tuleb järsku, lööb läbi. Inimene saadab äkildast. Tärgentiin on heaks rohuks äkildase vastu, mu vend arstis ikka sellega. Talle oli näidatud unes seda ja see oligi hea rohi.
ERA II 20, 126/7 (9) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Äkildane ei ole teise inimese viha, vaid vaev ühe kurja inimese sees. Ta ei saa muidu rahu, kui peab aga tegema äkildast.
ERA II 20, 127 (10) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Adilas üks eit saatnud äkildast. Kui vaev tulnud peale, siis ta olnud hirmsas hädas ja valus. Lasknud vahel kummuli maha ja teind äkildase maasse, kui ta ei tahtnud teisele inimesele kurja teha.
ERA II 20, 127 (11) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui loomal äkildane lööb südamest augu läbi, siis ei aita enam ükski rohi, vaid loom sureb. Kui kuskilt mujalt on läbi löönd, siis võib veel paraneda.
ERA II 20, 127/8 (12) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mul oli ka äkildane. Nagu puuris rinnus. Tärgendeen viimaks aitas.
ERA II 20, 128 (13) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ühele mehele äkildane tuli söögi ajal peale. Mees oli hirmsas valus ja vaevas, nagu kurjast vaimust vaevatud või oleks põrgutules põlend.
ERA II 20, 128 (14) < Hageri khk., Kernu v., Ruila k., Vanatoa t. < Keila khk., Saue v., Kopelmani k. - Rudolf Põldmäe < Anna Kruusman, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Äkildane saadetakse loomadele ja inimestele põhjatuulega.
ERA II 20, 128 (15) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Tiina Liibek, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabanduse-kivi harjavenelased müüsid. Sellega arstiti äkildast.
ERA II 20, 129 (16) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Tiina Liibek, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui loom ajas enda järsku täis, jäi haigeks, siis oli äkildane.
ERA II 20, 129 (17) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Tiina Liibek, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kernu vallas üks eit teind rabandust. Kaks meest läind kõrtsist koju. Üks öelnud: "Näe, rabandus tuleb vastu!" Teine pole näind. - "Aga ma saadan rabanduse tagasi!" Saatnudki eide lehmale kallale. Eit tulnud meestele vastu. Mehed naernud: "Mis su rabandusest ka asja on, näe, oma lehm rabatud!"
ERA II 20, 129/30 (18) < Hageri khk., Kernu v., Kustja k., Uustalu t. - Rudolf Põldmäe < Mihkel Pauklin, 74 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Nõiad tegid äkilist. Teine inimene võis jälle arstida, kui ta ruttu abiks sai tulla.
ERA II 20, 130/1 (19) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandust inimesed teevad.
Olime lammus. Korraga me vabadiku suur lammas tõusis püsti ja kukkus siis pikali. Oli rabatud. Seda me naaber tegi. Me hobune käis vahel tema maa peal. Ta tahtis hobusele rabandust saata, kuid tabas lammast.
Ta ise pärast rääkis seda, ja seletas ka, kuidas tema õppind seda.
Ta tulnud linnast. Teel kuulanud kui üks rääkind teisele, kuidas tema saatnud rabandust: "Panin veekappa 9 nisutera, lugesin sinna peale 9 korda vastuksi issameiet, siis saatsin minema. Läks ühe looma peale, loom suri kohe."
Ta rääkis seda juttu enne suremist, tunnistas kõik oma patud üles.
ERA II 20, 131 (20) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Äkildane-haigus tuleb loomale lemse tuulest. Inimest ta ei taba. See tuul tuleb maa seest. Kui loom või puu satub sinna ette, siis kohe suretab või kuivatab selle asja.
ERA II 20, 131/2 (21) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Enne toodi rabanduse vastu rabanduse-kivi apteegist. Oli punane kivi. Ka meresüsi on rabanduse vastu. See on must.
ERA II 20, 132 (22) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui loomal on äkildane-haigus, siis talle antakse lendavat kulda sisse. Seda ostetakse apteegist, peetakse paberilehtede vahel.
ERA II 20, 132/3 (23) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Adilas oli kaks peret lähestikku - Sõeru ja Kirikudi-takkapere. Peremehed tegid vastakuti üksteisele rabandust. Siimu pere oli nende vahel, seal oldi alati hädas rabandusega, sest seda tuli ju kahelt poolt. Kord Siimu peremees teind katust. Rabandus tulnud tuulispassiga, kippund tema kallale. Suure vaevaga saand aga lahti.
ERA II 20, 133 (24) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Sõeru vanamees öelnud mõnikord: "Aga täna on hea tuul, saada või 200 versta peale rabandust."
ERA II 20, 133/4 (25) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabanduse sõnad.
Kolm meest - Päsaotsa Pärtel, Sillaotsa Siim ja Raiküla Rein - läksid Munavere kõrtsu moona maksma. Üks tõi sihta-vihta, teine tõi mähka-müginat, kolmas tõi ennejaanipäevast lojuse asja, mis nii kõva kui kuuse korp.
Need sõnad loeti aia toeteiva alla. Kui tuul pööras selle talu poole, kuhu taheti rabandust saata, siis kergitati pahema jala kannaga seda toeteivast, mille alla sõnad loetud ja saadeti tuulerabandus. (Kuulnud 7-aastase poisikesena 90-aastaselt eidelt Orul, Kose kihelkond.)
ERA II 20, 134 (26) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Lepasauna t. < Hageri khk., Sutlema k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ülenõmm, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks naine rääkis mulle: "Rabanduse-saatmine on õpitud nõidust, millest inimene ei saa enam lahti."
ERA II 20, 134/5 (27) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Lepasauna t. < Hageri khk., Sutlema k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ülenõmm, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks mõisamees läind teistega seltsis mõisa karja linna ajama. Läind teel kõrtsi. Viina võttes mees õpetand ühele poisile rabanduse sõnad. Poiss tahtnud katsuda, kas sõnad hakkavad peale. Öelnud: "Rappa kirju härja pihta!" Kirju härg kukkund kohe maha ja olnudki valmis.
Poiss olnud pärast hädas, pole saand rabanduse sõnadest lahti. Tulnud aina hirmu rabandust teha, pole saand vastu panna. Teind tuule sisse, siis läind inimesele või loomale külge.
ERA II 20, 135 (28) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Lepasauna t. < Hageri khk., Sutlema k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ülenõmm, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabanduse vastu on metsateed ehk rabanduserohud.
ERA II 20, 135 (29) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Lepasauna t. < Hageri khk., Sutlema k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ülenõmm, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus ehk äkiline.
ERA II 20, 139 (6) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tuulispask oli väljahalijas. Kui tuulispask tuli, siis ikka vaim oli ta sees. Liikus suivilja külvamise ajal, korjas seemne ära. Oli sama seltsi vaim kui halijas. Kui tõmmati pastlepaela ristid katki, siis ta pillas oma saagi maha.
ERA II 20, 140 (1) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluse-haigus tuleb maast. On mõni paha maa koht, sealt hakkab see haigus.
ERA II 20, 140 (2) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Moaalused tulevad moast. Moa kiht on sees.
ERA II 20, 140/1 (3) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Läksin kord heinamaal küüni taha, pesin seal loigust silmi. Nägu läks siniseks ja muhkusid täis, olid maa-alused küljes.
ERA II 20, 141 (4) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mõnes kohas nagu uur tiksub maa all. Need on maa-alused, kes seal täksivad või kehravad.
ERA II 20, 141/2 (5) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Meil rehetoas redeli taga maa-alused täksisid. Üks kaltsuaaja õpetas, et sinna peab ikka soola viskama. Me siis viskasime ikka soola sinna nurka, enne kui pesema läksime.
Pesin kord oma last seal nurgas. Laps läks maa-aluseid täis. Suured plakid olid ihul, viimaks lõi silma. Sain ühelt eidelt varmalt rohtu. See eit elas Nissi kiriku juures ja oli kuulus tark. Ta ütles mulle rohtu andes: "Sa oled noor inimene, aga lähed nurka oma last pesema! On sul aru peas?! Pese keset põrandat. Seal nurgas on ju maa-alused."
Ma pesin pärast ikka keset põrandat, ennast ja oma lapsi.
Üks teine naine läks ka ennast sinna nurka pesema, sai samuti plaksu külge, oli üleni maa-aluseid täis.
ERA II 20, 142 (6) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluste vastu tarvitati keedetud maavitsa vett.
ERA II 20, 142 (7) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluse ussid pidid olema. Kui nende peale läksid, siis said maa-alused külge.
ERA II 20, 143 (8) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kivimaa-alused on väga kurjad, ei need taha ära kaduda.
ERA II 20, 143/4 (9) < Hageri khk., Kernu v., Ruila k., Vanatoa t. < Keila khk., Saue v., Kopelmani k. - Rudolf Põldmäe < Anna Kruusman, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused tulid maas istumisest. Mõnes kohas oli kangesti roheline rohi. Kui laps juhtus istuma sinna, siis sai kohe maa-alused. Mu lapsele hakkasid nõnda külge. Kraapisime küll kulduuri küljest puru sinna maha ja riputasime soola sinna, kuid see kõik ei aidand. Viimaks mu mees käis 3 neljapäeva õhtut seal, kus 3 saksa rajad kokku jooksid, tõstis iga saksa maa pealt 3 mätast üles, kraapis hõbevalget alla, pani ka raha sinna ja rõhus mättad vanale kohale tagasi. Sellest laps sai terveks.
ERA II 20, 144 (10) < Hageri khk., Kernu v., Ruila k., Vanatoa t. < Keila khk., Saue v., Kopelmani k. - Rudolf Põldmäe < Anna Kruusman, 80 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Toas põrandal pestes hakkavad ka maa-alused külge. Siis määriti vistrikke soolaga ja visati sool sinna maha, kust nad hakkasid. See aitas.
ERA II 20, 144 (11) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Tiina Liibek, 73 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks naine käis me toas vihtlemas, läks maa-aluseid täis.
Lesed naised tegid sütevett, sellega pesti maa-aluste vistreid ja ka sügelesi.
ERA II 20, 145 (12) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Aadu Liibek, 82 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui istud sandi koha peal maas, siis saad sealt maa-alused.
Ma olin noor mees. Metsas hagu raiudes lõin omale kirvega jalga. Tööd ei saand enam teha sel päeval, pikutasin samuti teiste juures. Korraga mu silmad läksid nagu pimedaks. Keha lõi maa-aluseid täis. Ma lõikasin maast kolmenurgelise tüki lahti, hõõrusin rublase hõberahaga maa-aluseid ja kraapisin siis raha küljest puru mätta alla. Panin siis mätta omale kohale tagasi. Maa-alused saidki kohe terveks.
ERA II 20, 146 (13) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkasid maast. Kui teadsid, kust nad hakkasid, siis võtsid hõbeasja, piirasid 9 korda vastupäeva ümber pea, sülitati 3 korda peale ja kraabiti sellelt puru maha.
ERA II 20, 146 (14) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui maa-alused on küljes, siis võta vanakuu neljapäeva õhtul soola ja leivaraasukesi, sega segamini, mine õue ja viska see segu üle õla kolm korda eha poole. Selle tegevuse ajal ei tohi tagasi vaadata.
ERA II 20, 146/7 (15) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Toa nurgas tiksub maa-alune. Kui lähed sinna kohta, iseäranis vihtlemise ajal, siis maa-alused hakkavad külge. Suurt ohotamist (ohotama või ka ohverdama tähendab abi otsima, rohitsema, arstima - R. P.) on tarvis, enne kui neist lahti saad.
ERA II 20, 147 (16) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-aluseid arstiti veel nõnda: võeti kärnas kivi, tehti tuliseks, valati vett peale ja lasti sealt auru ihule.
ERA II 20, 147 (17) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkasid maast. Maha istudes pidid sülitama 3 korda ja ütlema: "Muld, ää tee mullale kurja!"
Siis võisid julgesti istuda, maa-alused ei hakand külge.
ERA II 20, 148 (17a) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused kehrasid maa all. Kui nende otsa istusid, siis said maa-alused külge.
ERA II 20, 148 (18) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Lepasauna t. < Hageri khk., Sutlema k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ülenõmm, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkavad maas istumisest või pesemisest. Vaotati hõberahaga.
ERA II 20, 148 (19) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Lepasauna t. < Hageri khk., Sutlema k. - Rudolf Põldmäe < Liisu Ülenõmm, 75 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Seinas maa-alused tiksuvad. Neile antud vanasti körti süüa. Visatud või valatud kört sinna seina ääre.
ERA II 20, 148 (20) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Rätsepa s. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Piikman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mul olid moaalused. Laupäeva õhtul pesime toas, ma läksin pärast õue loputama, sealt hakkasidki külge. See on üks kihiline asi. Pesin süteveega.
ERA II 20, 149 (2) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Juula Laaban, 73 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapsi hirmutati: "Näkk tõmbab te vee alla!
Ton´t tuleb!"
ERA II 20, 156 (2) < Hageri khk., Kernu v., Ruila vanadekodu < Keila khk., Saue v., Ääsma k. - Rudolf Põldmäe < Mari Tammerit, 72 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nar´r lööb liikmete sisse, ragiseb. Tuleb ruukilõikuse ja mõnest muust raskest tööst.
Esimene poeg närigu narri. Teine küsigu kõrvalt: "Mis sa närid?" Närija vastab: "Närin narri."
ERA II 20, 157 (4) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nari (gen. nari) lööb kätte. Seotakse vaskahelatega kinni, siis paraneb.
Tõstetakse teise pere köögi nurka. Teine inimene küsib kõrvalt: "Mis sa tõstad?" Tõstja vastab: "Ma tõstan nari." Kolm korda tehakse nii. Kui ei taheta just midagi tõsta, siis võib ka muidu küsida.
ERA II 20, 165 (1) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katkuhaiguse toob üks vanamees valge hobusega. Kui tuppa tulles ütleb: "Tere õhtust!" siis kõik surevad. Kui ütleb: "Tere hommikut!" siis ei sure keegi.
ERA II 20, 165 (2) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Katk olnud kord tubakakott, kord võipütt. Kes sirutas käe teda võtma, see suri kohe. Mõnikord katk ilmund vana naise näol.
ERA II 20, 168 (1) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Sügisel oli viimane joot Tõnni pidu. Kui välised tööd olid korras, siis rahvas aeti mõisa sööma ja jooma. Rahvas ise hüüdis seda Tõnni piduks.
ERA II 20, 168/9 (2) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabivere maal Väikses külas on hiiekivi. Perenaised viind kivi ääre Tõnnile pudru ja piima. Üks sulane näind seda, söönd pudru ja piima ära, sittund ja kusnud asemele. Tõnnid tulnud sööma, vaielnud kausside kallal: "Pupp-äkk, minnu-pis´s!"
Kratt ja Tõnn, need on ühed.
ERA II 20, 169 (3) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnisepäeval käidi külas ringi. Igal pool anti süüa ja juua. Tänada selle eest ei tohtind. Söömist lõpetades pidi ütlema: "Kurat võtaks Tõnni ja ta anni!"
ERA II 20, 179/80 (3) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Orul oli hiis, sanglepa mets. See oli tümal maal. Sinna viidi toitu. Pärastpoole põõsad raiuti maha, siis öeldi, et hiieneitsi rinnad on maha raiutud, sest tal juhtub ju nii palju õnnetusi.
ERA II 20, 181 (1) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Tiina Liibek, 73 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Üks Märjamaa mees näind unes rahaauku. Kästud, et mine too sealt raha, kuid võta mõni teine mees ka kaasa, kui lähed. Mees läind üksi, et saan kõik omale, mis ma sealt veel teistele annan!
Läind purjus peaga juhatatud kohta. Näind: tule ääres nülitud inimese nahka. Mees kohkund hirmsasti, pistnud jooksu. Ehmatand enda targaks, kuid hirmuga sittund püksi.
ERA II 20, 182 (1a) < Hageri khk., Kernu v., Sipa k., Kadarpiku t. - Rudolf Põldmäe < Tiina Liibek, 73 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Sipa külas Luha väljal rahaaugud põlend. Mardi peremehele näidatud unes, et mine too sealt raha. Mees läind öösel tooma. Tule ümber istund venelase moodi võõrad mehed. Mardi peremehe peanahk tõusnud kõige mütsiga, mees kohkund nii koledasti. Siis pistnud jooksu, jätnud rahaaugu sinna paika.
ERA II 20, 182/3 (2) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Lohu Jaanilinna juures jõehauas pidi olema rahakatel. Seitse musta venda pidid saama katla välja tõmmata villaste köitega. Lohu härral olnud seitse musta härga, kõik ühe lehma vasikad. Ta keerand villased kangad köiteks ja läind härgadega rahakatelt välja vedama. Luband siis sealt kõigile anda raha. Härjad vedand juba katla veepinnale. Härra öelnud siis: "Ei siit saa teistele midagi anda!" Sel silmapilgul köied läind katki ja katel kukkund jõehauda tagasi, kus ta pidi praegugi veel puhkama.
ERA II 20, 183/4 (3) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kelba küla juures Hundilinna hauas pidi olema rahakatel maetud. Kui ema pidi andma oma üksiku lapse ohvriks, siis pidi saama katla kätte. Ühe mehe ja ta naise peale tehti jutt, et nad tahavad oma lapse tappa rahakatla kättesaamiseks. Mees oli hädas, ei saand kuidagi sellest jutust lahti.
ERA II 20, 184/5 (4) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Ühe kõrtsi hoovi nurgast kuuldud alati häält: "Ma tõusen!" Inimesed kartnud seda häält, pole julend enam kõrtsi öömajalegi jääda. Üks mees olnud purjus peaga kõrtsi hoovis, kui jälle hääl hüüdnud: "Ma tõusen!" Mees käratand vastu: "Tõuse, kurat, kui sa tahad!" Tõusnudki suur kullakast maast üles, langend mehe jalgade ette maha. Siis veel üks hääl hüüdnud: "See on sulle palgaks, et nii julge olid ja tõusta käskisid! Mind pandi vandega siia, et kes julgeb käskida mind tõusta, see saab kulla omale."
Mees saand korralt rikkaks.
ERA II 20, 185/6 (5) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Vanaisa olnud suremas. Tal olnud palju raha, kuid ta pole tahtnud seda kellelegi pärandada. Surma eel taat jäänd üksi tuppa. Ta tulnud sängist välja ja matnud raha lee põhja. Ise öelnud: "Pannkoogiga panen, pannkoogiga ta ka siit võetagu!"
Vanamees surnud selle peale. Keegi aga näind salaja ta rahamatmist. See teind pannkoogi, pannud leele ja öelnud vanamehe sõnad. Kohe raha tulnud tuha peale.
ERA II 20, 189 (1) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Nikastuse sõnad.
Jeesus Kristus sõitis mäge mööda. Püü vilistas, tema hobuse jalg nikastas. Luu luusse, liha lihasse! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
(Lugend lapsena raamatust, millel olnud mustad lehed ja valged tähed.)
ERA II 20, 193 (4) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Tikamäe t. < Hageri khk., Varbola v., Pajaka k. - Rudolf Põldmäe < Mari Sunni, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Roosi peale pandi tubakast, mesimagusat, kuldraha või musta jääri koti villu. Need rohud olid kuiva roosi vastu. Kuid märja roosi vastu keedeti pojode varssi rukki- või odrajahudega ja määriti seda peale.
ERA II 20, 200 (7) < Hageri khk., Hageri v., Maidla k., Kopliotsa t. - Rudolf Põldmäe < Juhan Rahamägi, 75 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kuiarilt (Sakust) järv tulnud ära meie Pikemale. Naine loputand järves lapse sitast pesu, järv pole sallind seda ja tulnud ära. Ta on nüüd siin samamoodi sopiline, hobuseraua kujuline nagu ta oli Kuiarilgi.
ERA II 20, 214 (9) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas Tatjana Okuneva 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kui virmalised vehklevad, siis öeldakse, et Lapimaal näidatakse valgust.
ERA II 20, 214/5 (11) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Oleviste kiriku ehitas Olev. Kiriku lõunapoolses seinas on Olevi pudree, see on malmist valatud. Kiriku müüris on auk, augul katus peal ja seal sees ongi pudree. See on inimese kuju, kellel konn südame kohal ja uss tuleb kõrvast välja.
ERA II 20, 215 (12) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Olev ehitand Oleviste kirikut. Keegi ei tohtind teada ehitaja nime. Kirik saand valmis. Olev ronind jutluse ajal torni otsa risti nuppu paigale panema. Naine hüüdnud alt: "Olev, täna hakkame külimituga raha mõõtma!" Olev seda kuuldes kukkund tornist alla, uss tulnud kõrvast ja konn suust välja.
ERA II 20, 216 (13) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Pilli t. - Rudolf Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ülemiste järv.
Ennemalt Tallinna väljal pole olnud järve. Praeguse Ülemiste järve asemel olnud Kurna mõisa põllud. Kord teomehed künnud kesa. Suur pilv tulnud õhus, üks valge komustus või nägu olnud pilves näha. Hääl hüüdnud pilvest, et "teomehed, jookske ära." Kubjas ronind kivi otsa ja karjund sealt: "Mis kurat te jooksete, jääge paigale!"
Vesi tulnud peale, teomehed jäänd järve alla. Vesivaod pidid olema praegugi näha järve põhjas. Kubjas jäänd aga kivi otsa, pole sealt kuskile pääsnud.
See olnud Kuiari Kuivjärv Sakus, mis sinna tulnud. Naised loputand järves laste sitaseid nartse. Veevaim pole sallind seda ja järv läind minema. Annab nüüd Tallinna rahvale joogivett.
ERA II 20, 218/9 (1) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Kloostri t. < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Rudolf Põldmäe < Ants Mesikäpp, 62 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kose Uuemõisa Siniallikale viidi vanu rahasid. Siniallika töl´p pidi elama allikas ja ümbruskonnas. Talle viidi andeid, siis saadi allikast silmarohtu. Töl´p pidi olema sinise kuuega, kübar käes ja kepp peos.
ERA II 20, 223 (1) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Rätsepa s. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Piikman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Südame-ema juured on venind haiguste vastu. Neid hüütakse ka tikstamme juurteks.
ERA II 20, 223 (2) < Hageri khk., Hageri v., Adila k., Rätsepa s. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Piikman, 76 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused.
Öeldi, et maa-alused tiksuvad seina sees. Mul tiksus ka alati kapis. Hakkasin valvama, leidsin, et vana ämblik oli see tiksuja. Kui ta tiksus, siis oli sadu oodata.
Vahel nagu luisatakse maa all, need on küll vist maa-alused.
Aga metsas ka ämblikud soigutavad ja tõksutavad.
ERA II 20, 279 (14) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Nõiad panid teisele inimesele tallaja ja saatsid loomale rabanduse.
ERA II 20, 280/1 (16) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Matuselised läind surnuga kiriku poole. Sausti mõisa karjane istund tee ääres kruusiaugus. Harilikult antud talle ikka viina, et siis ei tee paha. Sel korral pole siiski antud. Matuselised läind natuke maad edasi, kui korraga hobune kukkund maha surnuvankri eest, olnud rabatud. Karjane toodud sinna, et tee hobune terveks. Mees lasknud hobuse lähedal püssi. Hobune karand maast üles ja kihutand surnuga metsa. Olnudki terve korraga.
ERA II 20, 287 (1) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lagedi Viitmani ja Nigula peremehed old riidus. Viitmani peremees võtt härjad ja läind põllule kündma. Hakand härgi saha ette panema, aga kuuland, nii kui üks helin tuld. Härg heit saha ette maha ja oldki surnud. Nigula peremees saat härjale rabanduse.
ERA II 20, 287/8 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rabandus on ikka teise inimese töö. Arstiti sõnadega.
Kui Vaidas Nõmmiku mamma elas, siis oli ikka rabandust. Meil oli rätsep korteris. Nõmmiku mamma elas teises toas. Ühel päeval rätsepa ema kukkus järsku maha, tal oli rabandus. Nõmmiku eit tuli arstima, luges rabanduse sõnad vee peale ja andis siis vee haigele sisse. Rätsepa ema kargas kohe üles, oligi terve, sest sai ruttu abi. Elas veel 15 aastat peale seda.
ERA II 20, 288/9 (3) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Loomadel on ka rabandust. Üks oli suurrabandus, see seisis kaua peal. Teine oli lendvarabandus, see ajas looma tuult täis ja tappis kiiresti. Ka inimesel oli vahel lendvarabandus.
ERA II 20, 289 (4) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Lombi t. < Jüri khk., Kurna v. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Kaller, 66 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Inimene saadab teisele rabanduse. Saadab sõnadega tuule sees. Rabandus tapab loomi, kuid inimest ta surmata küll ei saa.
ERA II 20, 289 (5) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Nõiad saatsid rabandust. Üks niisugune rabanduse-saatja eland Koppelmannil, teine Kurevere Ärmal. Üks saatnud teisele rabanduse ohraivikesega, teine saatnud vastu jälle tahulise nõelaga.
ERA II 20, 290 (6) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tegime Nabala mõisa maalt heina. Nägime: kasel oli valge tohi, sellest jooksis nagu veri alla. Üks heinaline ütles: "Vaadake, üks inimene tahab teisele kurja teha, aga Jumal ei lase. Nüüd rabandus läks puu sisse!"
ERA II 20, 291 (3) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tuulispas´s on lendav ehk kratt. Võtab heinu ja vilja, läheb, nii et mets ragiseb. Tuleb kange tuulega ja viib sellele varandust, kes teda teenib.
ERA II 20, 292 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshalijad.
Vaida kuusikus mu vend ja kolm teist meest teind hagu. Rääkind parajasti halijast, kui ta hakandki metsas röökima. Mehed istund hobusele ja hakand koju poole kihutama. Halijas tulnud kaks versta maad neile röökides järele.
ERA II 20, 292 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui oled sattund metshalija jälgedele, siis eksid ära. Pane riie tagurpidi selga või müts tagurpidi pähe, siis pääsed välja metsast.
ERA II 20, 293 (3) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Lombi t. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Kaller, 66 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Pärast päikese loojaminekut ei tohtinud metsas huilata. Mu ema tulnud kord päikese loojaminekul metsast, hakand huilgama. Emal olnud vitsapundar seljas. Üks hall vanamees hakand talle järele jooksma. Ema visand hirmuga vitsad maha ja pistnud jooksu. Hommikul läind vitsu tooma - pundar olnud tehtud sulbiks.
ERA II 20, 293/4 (4) < Jüri khk., Nabala v., Metsanurga k., Aru t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Arro, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Patika Rätsepa eit ja taat toond laupäeva õhtul metsast vitsu. Üks hakand tulema suure hõiskega nende järele. Eit-taat pole julgend sõnagi rääkida, kartnud kangesti. Hääl tulnud aina ligemale. Kolmas kord tuleja häälitsend juba üsna nende lähedal, hääl olnud ka päris kole kuulda. Eit ja taat läind põõsa taha varjule. Suur pikk valge kogu, inimesest palju suurem, läind neist mööda, rutand ikka Nabala poole. Arvati, et see oli metshalijas või kodukäija, kes tuli kirikust koju.
ERA II 20, 294/5 (5) < Jüri khk., Nabala v., Metsanurga k., Aru t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Arro, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mees magand küünis. Metshalijas jooksnud ka küüni ja ronind pennile, sest hundid ajand teda taga. Halijas siis narrind hunte ja pakkund oma jalgu: "Kuts, säh seda jalga, kuts, säh seda jalga, ei anna kumbatki!"
Mees võtnud hangu, lükand halija pennilt alla huntide kätte. Hundid kiskund halija lõhki, paljalt veetilgad ja närud jäänd maha.
ERA II 20, 295 (6) < Jüri khk., Nabala v., Metsanurga k., Aru t. < Jüri khk., Rae v., Patika k. - Rudolf Põldmäe < Mari Arro, 63 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Mees küünis. Halijas pennil, hundid varitsevad all. Pakub jalgu. Mees võtnud püssi, lasknud hõbekuuliga halijast. Sinist suitsu jäänd maha.
ERA II 20, 296 (7) < Jüri khk., Nabala v., Metsanurga k., Aru t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Arro, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Patika Kriivle vanamees teind heina. Jäänd tulelõkke ääre öömajale. Halijas tulnud sinna, seisnud nagu post tule juures. Mees heitnud magama, pole kartnud, siis halijas kadund. Käind igal õhtul tule ääres vahtimas. Viimaks Kriivle taat küsind: "Mis mees sa oled?" Halijas vastand: "Mis mees sa ise oled? Mina olen metshalijas." Ja kadund ise selle peale. Kriivle vanamees olnud enne julge mees, aga selles loost jäänd araks.
ERA II 20, 297 (8) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halijas elas metsas. Kui huilgasid, siis halijas huilgas vastu ja tuli su juure. Üks naine lõigand päeva läbi otra, hakand õhtul hilja koju tulema läbi metsa. Huiland korraks, halijas tulnud ta juure ja pannud ikka ennast tassima. Rõhund aina naisele selga, et see tassigu teda. Naine saand viimaks jooksu, tahtnud jõuda üle risttee, et siis halijas ei saa midagi teha talle. Jõudnudki enne halijast üle risttee. Halijas läind siis nagu heinasaad naisest mööda.
ERA II 20, 298/9 (9) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks mees läind Aru kõrtsist mööda koju poole. Üks huiland metsas. Mees huiland vastu, et mõni otsib metsas oma kadund loomi. Korraga halijas tulnud metsast välja ja hakand meest vaevama, et see tassigu teda. Mehel olnud parasjagu harksahk seljas, ta tulnud sepalt. Olnud tugev mees, tahtnud saha teraga halijast lüüa, kuid ei ole saand seda teha. Halijas pöörand saha tera otsad mehe enda poole, mees saand suure vaevaga terad kõrvale juhtida. Selle järele mees jäänd raskesti haigeks, nii et teda pööratud linadega.
ERA II 20, 299 (10) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ämmardese mäel on nähtud halijaid. Nad eksitand inimesi, kui need juhtund sealt mööda minema.
ERA II 20, 299/300 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Saula silla juures jões eland näkk. Lihunik tulnud linnast. Tahtnud Vaida trahteri juure jõkke ujuma minna, kuid pole ometi läind. Sõitnud edasi Saula silla juure, sinna läind ujuma. Mees uppund jõkke.
Sama päeva hommikul orav kukkund jõkke. Inimesed näind seda lugu pealt, läind oravale appi ja aidand ta jõest välja. Pärast lihunik uppund samasse kohta. Kui orav oleks uppund, siis mehel poleks olnud midagi häda. Näkk pidi ikka ühe hingelise omale saama, oli see siis mees või orav.
ERA II 20, 301 (2) < Jüri khk., Nabala v., Metsanurga k., Aru t. - Rudolf Põldmäe < Jüri Arro, 70 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Läksime isaga linna, palgikoormad olid vankritel. Patika Kivita värava kohal leppade all jões seisis üks naisterahvas, oli ise rinnust saadik vees ja vahtis aina üksisilmi mind. Ma hakkasin kartma. Pärast rääkisin isale, isa vastas, et see oli näkk.
ERA II 20, 301 (3) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kurevere küla kohal on kuristik. Üks noormees läks sinna hobust ujutama, uppus vette. Kuri kiskus ta alla. Moondas enda vaimuks või näkiks ja sai sedasi mehe kätte.
ERA II 20, 302 (4) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Üks tütarlaps läks sinna kuristiku ääre. Nägi ilusat rätikut veel ujumas. Läks võtma, kuid kukkus vette ja uppus.
ERA II 20, 302 (5) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Seal Kurevere kuristikus on nähtud mitu korda ja mitmesugusel kujul näkki.
ERA II 20, 302 (6) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõdva jõkke üks mees kippund ujuma. Teised keeland, et ära mine, seal on näkk, sa upud! Mees läind kõrtsi, surnud järsku kõrtsi pingil. Talle oli ikka surmaks määratud, ega ta oleks pääsnud sellest.
ERA II 20, 317 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Aravalla Kunimäe eit oli nõid. Ta läind väljale kivi juure, lugend sõnu ja hundinahk tulnud talle selga. Eit käind siis hundi näol küla lambaid murdmas. Kunimäe sulane näind seda ja rääkind välja.
Sellest on tagasi umbes 120 aastat.
ERA II 20, 317 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunbdil ei ole hambaid suus, sellepärast ta ei jaksa lambaid murda. Ta on vist inimeste tehtud.
ERA II 20, 318 (3) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mees teeb metsas hagu. Hunt tuleb juure, suu jookseb vett. Mees annab noaga leiba, hunt viib leiva ühes noaga metsa.
Mees hiljem läheb linna, leiab oma noa ühelt poeletilt. Kaupmees räägib: "Ma olin pandud hundiks, kuid sa andsid mulle leiba ja nõnda ma sain jälle inimeseks." See oli siis libahunt.
ERA II 20, 318 (4) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt ei murdnud looma, ta sõi looma takkaotsast.
ERA II 20, 322 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused (haigus) tulevad maa hingamisest. Maa all elavad inimesed. Ahju seest on kuulda, kuidas üks teeb tiks-tiks. Selle kohta öeldi, et maa-alused kehravad. Nad elasid ahju all, seina sees neid küll ei olnud.
ERA II 20, 322/3 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Lombi t. < Jüri khk., Kurna v. - Rudolf Põldmäe < Tiiu Kaller, 66 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kord ma pesin väljas silmi, maa-alused hakkasid külge.
Kord kuulsin jälle, et maa all nagu uur tiksus. Ema kraapis siina hõbevalget maha, siis tiksumine kaduski. Maa-alused tiksuvad nõnda. Või on see ka maa hingamine.
ERA II 20, 325/6 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Nõelussid olid rahaaugu valvajad. Vaidas Remmeli krundi sees on vana lubjaahju koht. Seal on palju usse. Ühel kevadel tulnud seal ühest august välja 21 ussi. Nad tapetud, kuid arvatud, et seal on mõni rahaauk. Kus nõeluss oli näha, sealt otsiti ikka rahaauku.
ERA II 20, 326 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Paunküla viinavoor tulnud jaanilaupäeval linnast. Mehed näind tee ääres tuld põlemas. Hakand otsima, et siin peab olema rahaauk. Mölland hulk aega seal ringi, kuid pole leidnud midagi. Tuli kadund ka viimaks.
ERA II 20, 327 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Katk käib halli vanamehe näol ringi. Tuleb tuppa, kepp käes. Keda kepiga turkab, see sureb. Aga ega ta kõiki inimesi tapa, ühe jätab ikka elusse, sest muidu saaks inimeste sugu otsa.
ERA II 20, 328 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapsi hirmutati: koll tuleb, viib su ära! Ärge vaadake kaevu, kaevunäkk tõmbab te alla!
ERA II 20, 331 (1) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Nari arstitakse: ema esimene poeg närib haiget kohta. Teine küsib kõrvalt: "Mis sa närid?" Närija vastab: "Närin nari." Nii peab 3 korda küsima ja vastama, siis nari kaob.
ERA II 20, 331 (2) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Lombi t. - Rudolf Põldmäe < Miina Keit, 64 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Põllul kasvavad narirohud, nendega arstitakse nari.
ERA II 20, 345/6 (l) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tallinna Oleviste kiriku ehitand Olevi-nimeline ehitusmeister. Ta käind iga lõuna Peterburis söömas. Meistri armuke eland ka Tallinnas. Keegi ei ole teadnud meistri nime, armuke pole tohtind seda ka kellelegi öelda. Kirik saand valmis. Olev pannud ristigi paigale, hakand siis ise risti otsas. tantsima. Naine hüüdnud alt: "Olev, ole otse!" Olev seda kuuldes kukkund torni otsast alla. Konn ja uss tulnud tal suust välja, mees saand ise kohe surma. Ta maetud kiriku juure sinnasamasse kukkumise kohta. Hauakivile raiutud uss ja konn. Kirikut hakatud hüüdma surnud meistri nime järele Olevisteks.
Kord udupilved lükand Oleviste kiriku torni pooleks. Nüüd torn olevat 5 sülda lühem kui alguses.
ERA II 20, 356 (5) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tõnn on nõid, tema oskab kuntsi.
ERA II 20, 357/8 (7) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Lastele öeldi jõulu ajal, et jõulutaat toob õled tuppa. Sulane harilikult tuli, õlekubu oli õlal, siis me palusime teda, nagu ta oleks jõulutaat, et andku ta meile õlgi. Sulane alguses ei tahtnud anda, aga viimaks ikka pani õled põrandale.
ERA II 20, 362 (13) < Jüri khk., Rae v., Vaida k., Kolga t. < Jüri khk., Rae v., Aruvalla kõrts - Rudolf Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kalev on visand suure kivi Ülemiste järve. Tahtnud linna peale visata.
ERA II 20, 365 (2) < Jüri khk., Nabala v., Piissu k., Türnpuu t. - Rudolf Põldmäe < Mart Veeber, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Külmtõbi tuleb luhist.
ERA II 20, 397 (1) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Metshaljas eksitab inimesi metsas. Kui jääd metsa kuulatama, siis ta eksitab. Pead minema alati otse edasi.
Kui lähed üle metshalja jälgede, siis eksid.
ERA II 20, 399 (1) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkk oli jões. Tõmbas inimesi vette.
ERA II 20, 399 (2) < Keila khk., Vääna v., Vähiküla k., Vabriku s. < Risti khk., Munalaskme v., Kobru k. - Rudolf Põldmäe < Anna Mölder, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lastele öeldakse: Ärge minge jõkke, näkk tuleb kallale!
ERA II 20, 399 (1a) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti pandud inimesed hundiks käima.
ERA II 20, 399/400 (2) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Peremees jõudnud alati enne teenijaid heinamaale. Kord sulane jäänd passima, et kuidas ta saab ometi nii ruttu. Näind: peremees nühib ennast vastu aida nurka, muutub hundiks ja jookseb metsa.
Sulane teind ka enda hundiks ja läind heinamaale. Kuid ta pole saand enam kuidagi inimeseks. Peremees käskind viimaks nühkida perset vastu küüni seina. Nõnda saand jälle inimeseks.
ERA II 20, 400/1 (3) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Peremees ja perenaine käind huntidena koeri murdmas. Alati olnud värske liha laual. Pere arvand, et kust nad ometi võtavad alati värsket liha, viimaks saand aru, et pererahvas käib huntideks.
ERA II 20, 401 (4) < Keila khk., Vääna v., Vähiküla k., Vabriku s. < Risti khk., Munalaskme v., Kobru k. - Rudolf Põldmäe < Anna Mölder, 79 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Libahunt murrab loomi teisiti kui pärishunt. Ta poeb loomale takka sisse, kisub soolikad välja.
ERA II 20, 406 (1) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused tulevad maast inimese külge sealt, kust maa hingab.
Maavitsa vett keedetakse ja sellega pestakse maa-aluseid.
ERA II 20, 406 (2) < Keila khk., Vähiküla k., Vääna vanadekodu - Rudolf Põldmäe < Anna Poot, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused kihelevad ja kipitavad inimese ihul. Nad hakkavad maast ja saunast.
ERA II 20, 406/7 (3) < Keila khk., Vääna v., Vähiküla k., Vabriku s. < Risti khk., Munalaskme v., Kobru k. - Rudolf Põldmäe < Anna Mölder, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maa-alused hakkavad maast inimese külge. Kui inimene kuseb sinna kohta, kust maalused hakkavad, siis tulevad kohe külge.
Maa-aluseid suitsetatakse heinapebredega.
ERA II 20, 407 (4) < Keila khk., Vääna v., Vähiküla k., Vabriku s. < Risti khk., Munalaskme v., Kobru k. - Rudolf Põldmäe < Anna Mölder, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Ühele vanaeidele maa-alused hakand saunast külge.
ERA II 20, 414 (2) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas Julia Skripkina 2001, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Virmalised tähendavad seda, et laplastele näidatakse valgust.
ERA II 20, 415 (1) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Loomadele ja inimestele tehti rabandust. Teine paha inimene saatis.
ERA II 20, 415 (2) < Keila khk., Vääna v., Vähiküla k., Vabriku s. < Risti khk., Munalaskme v., Kobru k. - Rudolf Põldmäe < Anna Mölder, 79 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Inimesed tegid rabandust.
ERA II 20, 417 (1) < Keila khk., Harku v., Järveküla k., Volbri t. < Keila khk., Harku v., Habersti k. - Rudolf Põldmäe < Liina Järvan, 83 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui ma elasin veel oma vanematekodus, siis me naabrinaine kuulnud uueaasta öösel, et jõgi nutnud. Arvati, et suvel upub palju inimesi jõkke. Naabritüdruk uppuski järgmisel suvel jõkke.
ERA II 20, 585/6 (22) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Haldjas. Mo vanaisa oli Lagedi Linnaarus küla härgade juures. Korraga härjad kadund ää. Vanaisa läind poisiga härgi otsima. Üks vanamees tuld neile vasta - üks old hobuse, teine inimese jalg. Vanamees ise lauld:
Teen aga tallid taeva'asse,
Latrid ligilähedasse.
Meil on targad tallipoisid,
Hoolelikud hoostepoisid.
See vanamees old metshaldjas. Mehed otsind härgi, ei ole kuskilt leind. Teisel päeval soand alles härjad Nihatu rajalt kätte.
Nad arvasid, et olid haldja jälgedel. Metsad old võerad, pole tund kohta. Alles teisel päeval nagu silmad läind lahti, siis leind härjad üles.
ERA II 20, 586/8 (23) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Margus.
Ükskord mo ema tädi oli raudtee peal vahtis, võtt ööse kella kaheteistkümnest sõitu vasta; ta oli prieestu-naene. Mo isa old veel mõisast tulemata, ta käis seal vakamoad tegemas. Sõit old tulemata, tädi oodand seal. Näind, et üks mees seisab raudteel. Eit arvand, et see on vist Nigulas (mo isa), tuli mõisast ja läheb nüüd koju. "Ma lähen õige küsin ta käest herneid, küllap ta neid ikka mõisast taskuga tõi." Aga enne pidand sõidu läbi laskma. Kui sõit läbi oli, tädi võtt põlle üles ja läind mehe juure: "Nigulas, anna mulle koa herneid!"
Kui mees teind korraga: "Õõ-õõ!" Kõik hambad old punased ja igemed ja keel old koa kõik nisukesed. Tädi hakand selle peale karjuma ja korraga põle kedagi old.
Sel lool oli ikka oma tähendus koa: see oli sügise, aga talve jäi üks verst moad eemal linna pool mees masina alla. Tädi ütles, et see oli mehe margus, mis tema nägi. Margus pidi alati ennast seal näitama, kus mõni õnnetus või surm pärast juhtus olema.
ERA II 20, 589/90 (24) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Siin Limu külas jõulupühade aal Ärma eit kuuld ööse, et üks koputab tema aseme kohta seina peale. Joan (eide poeg) kuuld koa seda koputamist ja käskind eite voatama minna. Koer magand põrandal, tõst koa pea üles. Eit läind õue voatama, põle näind kedagi.
Kaks ööd hiljem eit suri teiste nägemata, veike laps jäi surnu käte vahele, hommiku ei ole last kudagi kätte soadud. Vanad rahvas oleks sellegi kohta üteld, et margus koputas.
ERA II 20, 590/2 (25) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Lagedi Sipelga Joan oli moaaluseid täis. Need olid pisikesed vistrikud üle kere, hakand vihtlemisest. Redeli all toa nurkas olid alati nagistand nägu kilgid. Arvati, et Sipelga vanamehe lollaka õe Tiiu vaim on seal. Tiiu ise küll elas veel, aga vaim arvati olema seal nurkas ja rahvas kartis kangesti seda nurka. Sipelga poiss jäi sellest moaaluseid täis. Kupu nana (vanaema) õpetas, et võtke soola, piirake sellega kolm korda poisi pead põhja poole, siis viska sool tuppa ja toast kambre. Siis võta hõberublatükk ja kroabi selle küllest hõbevalget ja ütle ise:
Moaisandad, moaemandad,
Andke Joani tervis kätte!
Poiss ökitas. Läks arstima ja jooksis toast kambre ja kambrest tuppa ja ökitas: "Sa-sa isane, ma-ma e-emane, andke mo tervis kätte!" Soand ikka terveks sellest arstimisest.
ERA II 20, 592 (26) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui moaalused on külles, siis võta kolm peotäit soola, viska üle pahema õla põhja poole, siis mine koju, ilma et tagasi voatad, ja saad terveks.
ERA II 20, 592/3 (27) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Ma olin noorespõlves Rookla (Kose Alavere vald) mõisas. Seal oli üks vana 84-aastane vanaeit Anu. See reakis. Siin mõisa moa peal on Nuti küün. Mind on kästud juba kaks korda, et mine südaööse selle küüni juure ja tõsta nurk ülesse. Seal all on suur varandus so jäoks.
Eit ei julend minna, oli koa jumalakartlik inime, kartis kurja.
Seal küüni juures oli suur kruusiauk. Seda vist tarvitati vanasti matusepaigaks. Me leidsime mitu korda sealt surnuluid ja sõrmukseid ja muid hõbeasju.
ERA II 20, 596/7 (30) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas Mare Kalda, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Rooklas oli metsa sees Kolmeristi mägi. Kolm teed tulid risti sinna mäe peale kokku, sellepärast teda hüütigi nii. See mägi oli kitsas liivaseilandik, suur auk oli ühe külle peal moa sees. Seal pidi olema rahaauk. Mitu korda karjatsed, kui nad ööseti loomi otsisid, olid näind seal nagu veavletuld, siis rahaauk põlend. Kõik kartsid seda kohta, ei julend pimedas ligi minna.
ERA II 20, 603/4 (36) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kross oli lastehaigus. Lõi lapsele suhu, suu ja mokad läksid katki. Tuli vist tuulest. Lepapuu sütest tehti vett ja pesti sellega. Söega piirati või pandi kross-eli peale. Hageri Kiisal tarvitatud krossi vasta umbpaise- ehk krossilehti, kui suu oli katki või laps oli ehmatand.
ERA II 20, 604 (38) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Ungrurohud on nägu koerakollad. Tarvitakse venimise haiguse vasta.
ERA II 20, 606 (41) < Jüri, Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Näkki mo vanaema näind korra Lagedil jões. Old teisel suured valged juuksed sel´la peal, visand aga nisasi üle õla. Pest ennast jões kivi otsas.
ERA II 20, 607/8 (43) < Jüri, Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Selimäe Liiva toat old korra hallitõbega kimpus. Kui ta kadunuke elas, siis alati reakis seda lugu. Tal käind halltõbi peal peaaegu iga päe. Üks õpetand toadile, et mine selleks aaks sealauta seapesasse, siis halltõbi ei soa sind kätte. Vanamees pugendki selleks aaks sealauta põhku. Halltõbi tuld vanameest otsima, aga põle leind. Tuld viimaks sealauta ukse taha ja hüünd meest: "Indrek, kus sa oled?" Indrek põle vällagi teind, et teda hüütud ja pugend veel sügavamasse põhku. Ei halltõbi ole enam teda kätte soand, jättki ta edaspidi rahule.
ERA II 20, 608/9 (44) < Jüri, Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Patiki küla mees old Patikitaguse heinamoal hooste karjas. Old sügisene aeg. Võtt tule üles, mees päris üksi old seal. Old tule juures. Üks hõisand metsast, tema hõisand vasta. Siis tema hõisand jälle ikka vasta ja see hõisand jälle talle, ja viimaks tuld tema juure. Old tema selja taga püsti nägu haokubu. Küsind koleda jäälega mehe käest, et "Mitmekesi te seal koa olete?" Mees old hirmu täis, et ega ma nüüd halija käest pease. Vastand siis, et "Oleme kolmekesi: mina, Jumal ja koer!" Siis halijas löönd kartma ja läind metsa tagasi.
ERA II 20, 609/10 (45) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. < Jüri khk., Rae v., Lagedi k. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, 51 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rae mõis old enne siin Vasjala väilal. Old kange katkuaeg. Mõisarahvas magand suures küünis. Üks kart kangeste, et katk tuleb, ei või magama jääda ja old sellepärast ärkvel. Katk tuldki uksest sisse, old veike poiss. Kepp old käes, keda sellega turgand, see old hommikuks surnud. Muudkui see jäänd üksi elama, kis seal küünis valvand ja katku tegu näind.
ERA II 20, 611/2 (2) < Jüri khk., Rae v., Lagedi k., Sootevahe kõrts - Rudolf Põldmäe < Jaan Ollman, 77 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Me noabremehel olid varrud. Nad võtsid parajaste mo isaga rohu peal viina, kui noabremehe lehm sai ravatud. Arvasid selle ühe teise noabremehe peale - teda ei old varrule kutsutud, aga ta oli kangeste viina peale maias ja sellepärast soatis lehmale ravanduse. Kui tal aga viinahimu peale tuli, siis kohe soatis. Soatis korra minu ema lehmalegi.
No vat, teisel päeval tuld noabremehe käest viina soama, kelle lehm oli ravatud, et "Mul jäi sinine ravandus lausumata." Eit and viina, siis vanamees posind peale ja valand siis lehma selga muist viina. Nägu suitsend ja surisenud lehma selgas. Vanamees öeld veel: "Ma unustasin muist sõnu ütlemata, aga näe, nüüd ta läks väl´la." Ja lehm oldki terve.
ERA II 20, 613/4 (3) < Jüri khk., Rae v., Lagedi k., Sootevahe kõrts - Rudolf Põldmäe < Jaan Ollmann, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Tartlane viis heinu linna. Üks mees võttis sületäie heinu ta koormast oma hobusele. Tartlane riidles taga sellepärast. Mees hakkas linna minema, eks hobune ole korraga teel rabatud, old nägu surnud. Mees tuli tagasi ja hakkas tartlast tellima, et tee mo hobune terveks. Tartlane läks hobuse juure, see oli juba nägu raisk moas. Tartlane andis jalaga teisele külle peale, et põle tal häda kedagi, ta magab. Hobune tõusiski natukese a'a pärast moast üles ja oli terve.
Nisukesi mehi hüüti siis tookemeesteks. See oli neil muidu üks iseäranis nimi, nad olid jo ikka päris nõiad, aga rahvas hüüdis neid muidu sedasi.
ERA II 20, 615/9 (4) < Jüri khk., Rae v., Lagedi k., Sootevahe kõrts - Rudolf Põldmäe < Jaan Ollmann, 77 a. (1930) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
/Metsavaraste hirmutajad/Ma olen oma silmaga mitu korda metsahalgjast näind. Ma elasin veel Lagedi külas, kui läksin korra mõisa metsa puid vargale. Omal metsa ei old ja kus sa ikka oleks soand. Kange tuisune ilm oli, arvasin, et kis seal metsas nüüd ikka on selle tuisuga, et täna hea võtta.
Võtsin kiiniga ikka siit ja sealt, suur kimp oli juba peal. Tahtsin veel ühe juurika maha nokkida, et siis hakkan hobusega koju minema. Aga istusin enne veel kännu otsa ja panin piipu. Korraga kuulsin, et hakkas hobusega mo järele tulema, ikka kah-kah, kah-kah. Arvasin, et eks see ole koa üks samasugune metsavaras kui minagi, et las ta läheb peale most mööda. Aga ei ta mitte tuld mo kohtagi, kadus hoopis enne ää. Eks ta old metsahalgjas, kis siis veel muud.
ERA II 20, 617/9 (5) < Jüri khk., Rae v., Lagedi k., Sootevahe kõrts - Rudolf Põldmäe < Jaan Ollmann, 77 a. (1930) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Korra käisin jälle Saha metsas puid toomas. Sidusin hobuse va ribu hagudest seintega küüni külge, et lähen ise, võtan natuke puid. Korraga hobune aas kõrvad kikki ja hakkas norskama. Paks pajuräga oli seal küüni taga, ma kuulsin siis koa, kuda seal rägas nägu ühed reakisid mõminal. Sõnadest ei soand küll aru, aga jutt oli ikka kuulda. Ma ei teind sest vällagi, muudkui läksin metsa ja jätsin hobuse sinna paika. Tulin natukese a'a pärast tagasi, siis hobune sõi jälle rahulikult.
Tassisin siis puud seilas üle raja Lagedi moale ja läksin siis hobuse järele. Aga siis hobune noorskas ja trampis kangeste ja maailma kõmin oli seal põõsastes. Ma ei hoolind sest kedagi, et mis nad mulle ikka teevad. Tõin hobuse ää, põld häda kedagi. Need olid metsahalgjad seal põõsastes. Ma ei teind välla neist ja sellepärast nad jätsid mo koa rahule. Küllap neil seal rägas ikka üks peidukoht oli.
ERA II 20, 619/20 (6) < Jüri khk., Rae v., Lagedi k., Sootevahe kõrts - Rudolf Põldmäe < Jaan Ollmann, 77 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Saha mõisa karjane käind ikka Lagedi kõrtsis viina võtmas. Üks õhta jäänd pimedaks koju minema, eks ta ole näind hulga saksu lepiku jääres istumas, uhked joomanõud ja toidud laual. Karjane võtt kaika kätte, et ma peksan nad kõik puruks. Hommiku läind voatama, et ma seal õige nägin. Lepaoksad old puruks pekstud, muud põle kedagi näha old. Need olid halgjad, keda ta seal nägi.
ERA II 20, 620/2 (7) < Jüri khk., Rae v., Lagedi k., Sootevahe kõrts - Rudolf Põldmäe < Jaan Ollmann, 77 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halgjad eksitavad inimesi. Mo isa kuha väila taga oli üks saun, mo onu elas seal sees. Ma käisin ikka talve õhtate seal juttu aamas ja aega viitmas. Ühekorra läksin jälle sinna, aga jäin natuke hiljaks koju tulema, vällas oli juba pime. Ma sohmisin pool ööd seal väila peal, ei osand koju minna. Sain viimaks ühe pere juure. Otsisin ust, aga käisin hoopis ümber karjalauda. Pererahvas oli veel tulega toas, siis ma nägin tule vilkumist ja leidsin sedasi ukse ülesse. Läksin tuppa, vat siis silmad läksid lahti, sain kõigist kohe aru. Mulle öeldi siis, et halgjas eksitas so ää. Ta pidi kuri eksitama olema, pidi lageda moa pealgi seda tegema.
ERA II 21, 12/3 (2) < Setu khk., Meremäe v., Kiksova k. < Setu khk., Meremäe v., Korski k. - Paulopriit Voolaine < Kullo Saarits, 75 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Äio - mõtsinemene. Äio' on mõtsinemese', kes essüti' inemese' är'. Äio inemiisi nätti Lindsi, Vas´la, Andre külä vaihõl lumbi veereh. Need olid tütregu', tütregu muudo. Lindsist tulli', kattõ' Tääglova külä poolõ kingokõsõ otsa. Tulli' katõkese, lei' kässi kokko ja naari'. Karjalapsed küsisid: "Mis naarat?" Nimä' kõnõli nii kar´ussillõ: "Meil hüä miil: tsussi lehmäle oraga. Nuuri Okse hõigas meid, vannõ meid." Siis sai piim neile. Aga kui olla keegi teine öelnud "laku' perst," siis selle kohta kõnelnud tütregu' (tähendab mõtsinemese tütregu'): "Meil lätt süä kur´as, hiidäm piimä vällä."
ERA II 21, 13/4 (4) < Setu khk., Meremäe v., Kiksova k. < Setu khk., Meremäe v., Korski k. - Paulopriit Voolaine < Kullo Saarits, 75 a. (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Keegi naine läts niiste. Äkki olla kuulnud, et üts paiu puhmah ohinu. Naine küsinud: "Kes olt?" Hääl vastanud: "Ma esi olõ. Lõkova küläh um (see - üleskirjutajal oli mõne päeva eest jutt sellest, et naise kohta, kel laps sündinud, öeldakse lagono' - värke üldä') lagono'. Ma võti halu är, a esi' kanna."
Naine läks koju ja ütles teisele (? naisele): "Lääme Mar´ska küllä." Sääl olla küsinud: "Kes om tii küläh lagono'?" Läts peremiis kaema ja leidis, et tütrek ol´l kõlkusõh. Laps oli tüdrukul aga peidet põrmado ala, sest et tappa tahtos. Nimelt oli rüvvi tüki seeh.
A tuu, kiä oh´k, ol´l mõtsinemine. ("Jumala iist saa ei kiäke är salada', koh mii' olõ'.")
ERA II 21, 14 (5) < Setu khk., Meremäe v., Kiksova k. < Setu khk., Meremäe v., Korski k. - Paulopriit Voolaine < Kullo Saarits, 75 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Essütäjä. Vanahalv. Ol´l vaenõ miiss ja täl ol´l väega pal´lo latsi. Mustõ, muuhavva käänu jummal´, küsünü' seto käest: "Kas kõik latsõ' siih?" - "Siih, ei olõ' muial," vastanud mees. Kol vuuri küsünü jummal´, aga ikka vastand mees, et kõik lapsed olevat kohal. Siis öelnud jummal: "Mis sul tarõ all, jäägu tarõ alla, mis mõtsah, jäägu mõtsa". Mis tare all olid, need said vanos halvos, mis mõtsah, sai' essütäjäs.
ERA II 21, 18 (18) < Setu khk., Meremäe v., Kiksova k. < Setu khk., Meremäe v., Korski k. - Paulopriit Voolaine < Kullo Saarits, 75 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Keegi õpetas teist, kuidas halli eest põgeneda: "Panõ' viiso' taasperi jalga, pakõ' puusta riihte." A lät´s järge, raput´ nigu kuuli.
ERA II 21, 19/20 (21a) < Setu khk., Meremäe v., Kiksova k. < Setu khk., Meremäe v., Korski k. - Paulopriit Voolaine < Kullo Saarits, 75 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
a)Pihlapuu- ja kadajamari. Pihlapuu- ja kadajamar´al om ris´t otsah. (Seletuse toob objekt kadaja kohta:) Katai ol´l vaelno' uma ossa pääle, ku Krõstos ol´l paonu."
ERA II 21, 20 (21c) < Setu khk., Meremäe v., Kiksova k. < Setu khk., Meremäe v., Korski k. - Paulopriit Voolaine < Kullo Saarits, 75 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui Kristus läinud kase alla, ei tahtnud viimane anda varju. Kristus öelnud: "Sino nahk ka nii libisemä, nigu mu süä libises."
Kasetohukese hõrnad libled libisevadki. Kristuse sõnelemine käinud samuti haabalehtede kohta nagu kaselehtedegi kohta. Need ja nood värisevad õhuliigahtusel.
ERA II 21, 26 (7) < Setu khk., Mäe v., Varesmäe k. < Setu khk., Mäe v., Võõpsu k. - Paulopriit Voolaine < Nati Palm, u. 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halli iist paeti hobõsõ-lehmä rõipõ sisse. Tsuvva' kängiti kondsõga ette.
Keegi mees arstis oma naise hallitõvest hirmutamisega. Võt´t naas´e sälgä, lät´s üle kraavi, kui vesi juus´k, las´k äkke naase sälülde maha vette. Naasel kattõ hal´ltõbi.
ERA II 21, 27 (13) < Setu khk., Mäe v., Varesmäe k. < Setu khk., Mäe v., Võõpsu k. - Paulopriit Voolaine < Nati Palm, u. 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rootsi aeg. Petäi. Kus on praegune Laosina matusaed, sinna istut´ Roodsi sõaülemb pedäjä, tõot´: "Ku ossa' kasusõ maaha, sis tulõ tagasi, ku üles kasusõ, ei tulõ' tagasi." Ossa' oma' alah.
ERA II 21, 28 (14) < Setu khk., Mäe v., Varesmäe k. < Setu khk., Mäe v., Võõpsu k. - Paulopriit Voolaine < Nati Palm, u. 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Rootsiaegne lõhmus. Lõmmus Võõpso külä t´sassovn´a man om Roodsi aost.
ERA II 21, 31 (28) < Setu khk., Mäe v., Varesmäe k. < Setu khk., Mäe v., Võõpsu k. - Paulopriit Voolaine < Nati Palm, u. 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Essütäjä. Võrgutaja pett (tütrekka). Essütäjä' mõtsah - vana' tundi'.
ERA II 21, 31/2 (29) < Setu khk., Mäe v., Varesmäe k. < Setu khk., Mäe v., Võõpsu k. - Paulopriit Voolaine < Nati Palm, u. 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kodoka Juhhim (Võõpso küläst) tul´l läbi Lüüd´jä mõtsa. Lüüdja metsas tuleb keegi inimene manu ja kutsub nagu suur sõber Juhhimat kos´tma. Teel ütleb äkki sõber: "Lõika' mu nõna maha!" Juhhim ei taha. Sõber käib aga pääle, et veidikesegi lõikaks. Juhhim nipsaski otsast. Sõber paneb Juhhima kodus ahju pääle magama. Juhhim virgub hommikul aga Rainova Savikoa ahjus. Kaes: uma saapanõna maha lõiganu'.
ERA II 21, 34 (35) < Setu khk., Mäe v., Varesmäe k. < Setu khk., Mäe v., Võõpsu k. - Paulopriit Voolaine < Nati Palm, u. 65 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui kurk on haige, siis on hää pääle panna tampit sibulaid.
ERA II 21, 39 (2) < Setu khk. - Paulopriit Voolaine < Luigelaht, u. 19 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rootsi kuninga istutet petäi. Rootsi kuningas istutas Laosina külla latvapidi pedaja, öeldes: "Kui petäi kasuma lätt, tulõ ruutslanõ viil kõrd siiä." Pedajal on oksad maa poole.
ERA II 21, 42 (4) < Räpina khk., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Hindrek Pedmanson, 68 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Räpina kabeli lähidal on veel praegu vanad pedajad, kust rootsi sõdurid valvasid vene vägede järele.
ERA II 21, 49/50 (3) < Setu khk., Järvesuu v., Vehrulitsa k. < Setu khk., Lobotka k. - Paulopriit Voolaine < Alla Mesipuu, u. 55 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Petseri vägimees Karniila.
Vinne kuningas lei Meremäe otsah lahingut. Siis läks kuningas Riia alla taplõma. Seeni kui kuningas tapõl´ 7 aastat Riia all, Karniila tek´k tuu ao seeh püha aia. Kuningas vaatab säält tagasi tulles kloostri müüri ja vihastub: "Kes mu lubalda tek´k?!" Karniila tuleb kloostri väraval vastu, kuningas lööb ta pää maha. Nigu Passa alt pää nakas hüürdümä, ei jäänd enne seisma kui kaivu man. Kuningas aga jäi pümmes; hopõn sattõ neläjalalt maha. Kuningas jättis kõik oma kraami maha, muu seas puuratta', läts palja hammõga pallo pite minemä. Kohe jalga vasta maad lei, sai kivihun´k. Lehmakari oli palu pääl; lehmadki said kivideks. Kuningas ol´l puul´ pühä: maailm pallõl´ timä iist jumalat. Kuningas läks Pihkva poole. Sääl oli teine master Ulasovas. Valgõ risti man tul´1 vanamiis kuninga mano, häälits pääd pite ja kõnõl´ kõrva sisse: "Vaas´senka, tsiisse! Vaas´senka, tsiisse, tsiisse!" Kuningas oli väga vihane, tahtis Pihkva linna puruks lasta. Ka vanamehe vastu sai kuningas vihaseks, mõtles, kui silla pääle saab, tapab vanamehe ära ehk viskab vette: "Ma lüü timä üle silla vette!" Aga t´saassovna kottal kattõ vanamiis är'. Kuningas mõtles: "Ta ol´l jummal´!" Miildö är'. Lugi jumalavärsi ar. Läts umma paika - Petrograate. Muidu tahtis Pihkvat üles lasta. Vägimiis olla öelnud, et enne üles ei tõusvat, ku Passa alt nakas verd nii pal´lo juuskma, et oro täüs saa. Tulõ vällä ja lööse mäntse patuvidäjä maha. Tulõ abist rahvalõ. (Võõras usk tulõ.)
ERA II 21, 51 (3) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Kati, 43 a., Veera, 30 a., õed (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Halv vidä vette.
Mõtsa lätt, hirmutatakse: "Susi tulõ!"
ERA II 21, 53 (17) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Kati, 43 a., Veera, 30 a., õed (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pikse ajal ei tohitud ühte kokku minna ja aho pääle minnä', akna man istuda. Terävät asja, väist ei tohi üteh kanda.
ERA II 21, 53 (19) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Kati, 43 a., Veera, 30 a., õed (1929) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Pikse puhul/ Setud panevad koogu risti aholuvvaga moro pääle. Siibrid pannakse kinni.
ERA II 21, 63 (67) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Kati, 43 a., Veera, 30 a., õed (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Saja' läksid mööda nõiast, kes tahtis lasta saaja soendus. Pulma nõid oli targem, tegi nii et ei saand pääd tagasi tõmmata. Nõia tütred katsid rõivastega ema kinni, et ära ei külmaks. Pulmarongi tagasi tulles palus, et päästetaks. Pulma nõid laskis vabaks.
ERA II 21, 68/9 (71) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Kati, 43 a., Veera, 30 a., õed (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Petseri oosih maka vägimiis. Ta olla kõnõlnud: "Mi tii siiä' mastera maada'. Inne tulõi' üles, ku mäevärrist juusk veri poolõ jalani." Kloostri taga kar´us laulnu nimmi pite: "Mihhal, Kavriila, tulkõ' üles, sõda jo otsani" (tapleb). Vägimiis tuli välja, võt´t palgi sälgä, ent es näe kedagi. Läks tagasi magama ja ütles (teise objekti järele): "Inne tulõi (üles), ku Paasa alt veri juusk (alla orgu)." (Vana' kõnõli'.)
ERA II 21, 71 (75) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Kati, 43 a., Veera, 30 a., õed (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanamees paneb surma eel raha tuhkhauda. Noorem poeg kuuleb, kui isa sõneleb: "Kink käega panda, tuu käega võtta'! Kink käega' panda, tuu käega võtta'!"
Isa surma järele seletab see poeg, mis kuulnud. Teised otsivad raha, aga midagi ei saa. Naksi kuulja käega segähämä, nii leiti korraga raha.
ERA II 21, 72 (76) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Kati, 43 a., Veera, 30 a., õed (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rikas mees mattis raha. Vaene mees kuulas kõrvalt, kui rikas öelnud, et enne raha keegi kätte ei saavat, kui 50 inimese pääd toogu. Vaene mees ütleb jämeda, hirmsa häälega: "50 sibula pääd!" Rikas mees: "Ei 50 inimese pääd!" - "50 sibula pääd!" Poon´ti', poon´ti, kunni rikas ütles: "Olgu' Su' perrä." Arvas, et vanahalv. Vaenemees sai raha.
ERA II 21, 74 (1) < Setu khk., Kuulja v., Kuuliski k. - Paulopriit Voolaine < Andre, vanamees (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda/pagan/kivi/Vanakurat´ kan´d kaadsaseere tävve kivve tserkva kottalõ. Olla tahtnud silda üle Peipsi ehitada. Teiselt poolt Kuuraske kohalt ka alustas. Aga nägi, et "es mõo' ja jät´t poolõlõ."
ERA II 21, 75 (6) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Määsovitsa k. - Paulopriit Voolaine < ema ja poeg (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mustõ ol´l suure mõtso, essütäjit rohkõp.
ERA II 21, 83 (20) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Määsovitsa k. - Paulopriit Voolaine < ema ja poeg (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Nuu', kel inemese pää ja kala hand, küsüse: "Kunas viimne päiv saa?" (Obj. Kuulis seda sõduris olles Isurimaal Sviklas.)
ERA II 21, 84 (23) < Setu khk., Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Setu khk., Määsovitsa k. - Paulopriit Voolaine < ema ja poeg (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
"Verevä' taivalainõ'" ütleb virmaliste kohta. Tähist teab muu seas: t´sirp, koodi'.
ERA II 21, 91 (7) < Setu khk., Satserina v., Kundrusõ k. - Paulopriit Voolaine < Veera, u. 30 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui neljapäeva õhtul keedetakse saunas elavalt kass, hakkab keetja raha leidma. Keetja hakkab luid korjama, nii kaua korjab ja vahib peeglisse, kunni oma nägu enam ei näe. Viimase luukese, mis kätte jäi, paneb kassikeetja tasku.
ERA II 21, 112 (13) < Setu khk., Värska k. < Setu khk., Lobotka k. - Paulopriit Voolaine < Luuskari pere, Savva, u. 45 a, ema u. 70 a., naine, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Savva lell näk´k ilma vanno halvo. Õhtul läind külvüvakka tooma põllult. Näeb Kostkova (2 km Värskast) soo pääl tulõ saja (pulm). Pulm läind Umbjärve, kus nähakse neid tihti suplemas.
ERA II 21, 113 (16) < Setu khk., Värska k. < Setu khk., Lobotka k. - Paulopriit Voolaine < Luuskari pere, Savva, u. 45 a, ema u. 70 a., naine, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
"Tsiatigo, lambanägo! lasõ' kõrva vällä!" loetakse teole.
ERA II 21, 113 (19) < Setu khk., Värska k. < Setu khk., Lobotka k. - Paulopriit Voolaine < Luuskari pere, Savva, u. 45 a, ema u. 70 a., naine, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Keegi õitsiline nägi, et seltsilised lähevad tal ees ja kutsuvad teda järele. Hommikul tuleb märg seltsiliste manu, kes puid tõid ja midagi sellist es tee.
ERA II 21, 114 (20) < Setu khk., Värska k. < Setu khk., Lobotka k. - Paulopriit Voolaine < Luuskari pere, Savva, u. 45 a, ema u. 70 a., naine, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Vaaroni rahvas.
Meres elavad inimesed, pool-inimene, pool-kala. Jäid tost saadik merre, kui Moosus tõi rahvast Vaaronimaalt. Moosus lei 3 kõrd kepiga ja vesi läts´ pääle. Vaaroni inimesed tulevad laivamehile mano ja küsüse': "Kunas viimne päiv saa." Kui vastatakse: "Hummõn!" saa hüä miil, naarva' ku tagasi läävä. Aga kui öeldakse: "Ei saa' pia," sis ikva'.
ERA II 21, 328 (4) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Bertha Abram, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui lapsel on koerahaigus, siis võetakse koera karvu, annekollasid ja uksepaku laaste ja suitsetatakse sellega last.
ERA II 21, 330 (9) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Bertha Abram, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui on maalised, siis võetakse soola, hõbevalget, punast lõnga, pannakse lupakasse, pitsitatakse haiget kohta, piiratakse kolm korda vastupäeva ümber pää, visatakse vastu lõuna- või hommikutuult ja öeldakse:
"Kallis Maarja, mu isake,
kallis Maarja, mu emake,
anna mu kallis endine tervis kätte!"
ERA II 21, 332 (13) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Bertha Abram, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pihlakapuud müüda lasku uss ronida, siis näeb, et ussil on sada jalga.
ERA II 21, 332 (14) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Bertha Abram, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Löögu ussi pihlaka vitsaga, siis ta läheb jämedaks.
ERA II 21, 334 (22) < Häädemeeste, Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Bertha Abram, 45 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
/Laps läheb kirikust ema kutsuma./Memm läheb kirikus Ja käseb poega hernesuppi keeta ja vorstisi teha. Vorstid laguvad paeas ära. Poiss läheb kirikus ja ütleb: "Tere homikust! Kus mede memme penk on? Memm, tule kodu! Papud sõid makerjad ää!"
ERA II 21, 409/10 (3) < Saarde khk., Talli v., Lindi k. - Leida Lepp < Enn Sepp, 80 a. (1929) = AES MT 70, 28/9. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tori põrgus on Kurat elänu ja siis on tahedud tänd vällä aia. Kolm õpedaead tulnu sinna tänd vällä aama, keigel olnu Piibleraamadud ligi.
Esimene lännu sinna ja ütelnu: "Tagana saatan! Siin põle su elukoht." Vanakurat ütleb õpedaeale: "Sina põle kellegi välläaaja. Sa täädsid küll, et see varastud hobune olli, aga sa võtsid vastu."
Teine õpedaea astunu ette ja ütelnu: "Tagana saatan! Siin põle su elukoht." - "Sinu käskes ma vällä ei lähe. Sa põle tõsine õpedaea, sa oled teise mehe naise juures maganu."
Kolmas astnu ette ja lugenu neid sõnu, mis Eesus ütles: "Tagana, saatan, minust." - "Sina ei ole õige õpedaea. Sa varastasid pagari laua päält saia ärä."
"Kurat, ärä valeda! Sedä sa näid, ku ma saia võtsin ja sedä sa's näe, ku ma raha leti pääl pannin. Tagana, kurat, põrgu! Siin põle su elukoht."
Siis Kurat muutnu ennäst musta seaks ja lännu läbi Tori jõõ, nõnda ku harjased vilvendanu.
Sellest aeast ei ole keegi enäm kuradid Tori põrgus nännu, aga kulda ja hõbedad peab küll sääl olema, mis Kurat sinna on jätnu. Sedä on seitsekümmend viis aastad tagasi, ku see lugu on sündinu.
ERA II 21, 414/5 (5) < Saarde khk., Talli v., Lindi k. - Leida Lepp < Enn Sepp, 80 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku tikkusi põle ilmas olnu, siis vanapagan lännu mehega kullakamresse kulda otsma, lubanu mehel anda nõnda pallu, ku mees jõuab viia. Keller olnu pime, ei ole nännu. Vanapagan hakanu tikust tuld tõmmama. Mees kohkunu ärä, arvanu, et vanapagan hambaga tõmmab, ütlenu: "Oh, Kõrstus, ku hammas!" - Nõnda olnu keik pime ja vanapagan kadunu. Mees olnu üksi kullapütide vahel pimmes keldres.
Hoomugu tulnu kuntruhärrä keldre juure. Uksed olnu keik lukus, nigu õhtu pantud. Ku ta rahakamre lännu, nännu - üks mees olnu kullakastide vahel, istnu kullakasti pääl. Kuntruhärrä küsnü: "Kust sa siia said? Uks olli lukus." Mees ütlenu, et vanapagan on tend sinna toonu ja keelnu kõvasti ärä, et ei pea Jumalad egä Eesust Kristust nimedama. Ku ta hambaga tuld hakanu tõmmama, siis temä nõnda kangest ärä kohkunu, et ta kogemata "Kõrstus" on ütlenu, siis on tuli kustunu ja vanapagan kadunu.
ERA II 21, 459/60 (9) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Leida Lepp (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti on suur katk olnud ja kõik inimesed maha tapnud, nõnda et Riia ja Pärnu vahel kukelaulu ja koera haukumist pole kuulda olnud.
Katk on Dreimanni külas ka kole palju inimesi maha tapnud. Kolm meest on ainult järele jäänud. Sellepärast on hakatudki küla saksa keeles kolme mehe külaks kutsuma (drei Männer). Üks neist järeljäänud meestest on olnud Must Antsi ja saanud Ansi talu esiisaks. Teine neist kolmest on olnud Peedi Peet ja on saanud Peedi talu esiisaks. Kolmandast ei teata midagi. Must Antsi on nii tugev olnud, et visanud kuuepuudase kivi üle õla. Kivi seisab praegu Ansi talu õues, ümmargune kui muna. Nähtavasti on Peedi talul ka väike omanikuõigus selle kivi kohta. Kakskümmend viis aastat tagasi, enne Ansi talu nooreperemehe pulmi, on kivi salaja Peedile viidud. Pulmade ajal seisnud kivi Peedi talutoas laua all. On mindud kivi otsima, kuid Peedilt pole tahetud hääga kätte anda. Viimaks on kivi siiski ära toodud ja seisab praegu Ansi talu õues. Kümne aasta eest Peedi nooreperemehe pulmade ajal on kivi uuesti Peedile tagasi tahetud viia, kuid pole üles leitud.
Katkust järelejäänud kolm meest on omale Tahkurannast naised toonud ja nii on jälle inimeste sugu Dreimanni saanud.
ERA II 21, 467 (34) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Leida Lepp (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lepapuust vitsaga ei tohi lehma lüüa, siis lehm hakkab punast kusema.
ERA II 21, 487 (14) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. < Saarde khk., Laiksaare v. - Leida Lepp < Mari Sepp, 56 a. (1930) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku sa metsas ära eksinud oled, siis sülga peo pääl ja löö näpuga sinna pihta. Kus pool väli on, sinna sülg kargab.
ERA II 21, 487 (15) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. < Saarde khk., Laiksaare v. - Leida Lepp < Mari Sepp, 56 a. (1930) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kivikupitsa mäe pääl on enne linn olnu ja see on ära vaeunu. Sääl peab pailu kulda ja hõbedad olema.
Üks poiss olli viinu ükskord ühe pimeda vanamehe sinna Kivikupitsa pääl kivide sekka ja käsnu laulda, et kõik inimesed kuulatavad. Ku vanamees ära laulnu, siis ütlenu kõik kivid "aamen" pääle.
ERA II 21, 487/9 (16) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. < Saarde khk., Laiksaare v. - Leida Lepp < Mari Sepp, 56 a. (1930) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kivikupitsa juures on jaanituld tehtud ja sääl oleva kiigu olnu. Vaest poissi saadetud puid tooma ja poiss näinu, et sinine tuli põleb ja küsnu vanamehe käest tuld. Vanamees käsnu poissi kuuehõlmad lahti aeada, et ta paneb süssi hõlmasse. Poiss põle tahtnud aeada. Viimati ikki aeanu ja pantud kolm kühvletäit. Poiss hakanu tee pääl vaatama - olnu kuld. Poiss peitnu kulla Kivikupitsa juure kadakapõõsas, joosnud kodu isa juure. Tulnud tagasi, võtnud kulla ja saanud rikkaks meheks!
ERA II 21, 489 (17) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. < Saarde khk., Laiksaare v. - Leida Lepp < Mari Sepp, 56 a. (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vargamäe sees oleva sõeariistu alla vaeunu. Sääl oleva üks kirik olnud. Kuldvärkisi oleva sääl. Oleva küll kaevatud, kuid kätte ei leia.
ERA II 21, 499/500 (35) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. < Saarde khk., Laiksaare v. - Leida Lepp < Mari Sepp, 56 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Maalised.
Võta kolm peotäit soola ja piira ümmer kolm korda ja löö ikki rist ette. Ku päike loojas on, siis mine üksi välla ja mine ükskõik kuhu ja ütle:
"Maarja, mu isake,
Maarja, mu emake,
anna Leida (nimetatakse haige inimese nime) kuldne tervis tagasi,
võta Leida häda ära!"
Loe siis issameie ära ja ära kõrva ega taha vaata.
ERA II 21, 549 (1) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Peeter Lepp, 79 a. (1930) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üks õhta me nägime, et Maksi põllude pääl põleb tuli. Me läksime vaatama, läksime üle järve ja tuli kadus ära. Sinna oleva rahakatel maetud.
ERA II 21, 549 (2) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Peeter Lepp, 79 a. (1930) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku õhta punetab, siis tuleb kuiva ja tuult, suvel ilusat ilma ja talve külma.
ERA II 21, 557 (6) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku noores kuus vihalehti toob, siis hakkavad kärnad.
ERA II 21, 557 (7) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku noores kuus luuaraagu toob, siis hakkavad kirbud.
ERA II 21, 557 (8) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Loomi peab tapma noores kuus ja põhjatuulega, siis liha paisub.
ERA II 21, 557 (9) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Noores kuus peab raiuma okaspuud, vanas kuus lehepuud.
ERA II 21, 559 (10) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Võsa peab raiuma vanas kuus, pohjatuulega ja viimatse kuupäävade sees.
ERA II 21, 561 (17) < Häädemeeste khk., Orajõe, Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Laeva vällaajamise laul.
Akti piinuska, akti piinuska,
saploonaja, saploonaja,
samaa poidjott.
Hurraa!
ERA II 21, 561/3 (20) < Häädemeeste khk., Orajõe, Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku laev merre aetaks ja ta juba jääst veesse vaeub, siis seisab laevale nimeandja laeva nina juures, lööb vasta laeva viinapudeli katti, enne rüipab veel, hüiab: "Hurraa!" ja ütleb laeva nime. Kallab laeval viina pääl.
ERA II 21, 563 (23) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku sõel ja kuu ühes taevas ollid, siis panti võrgu ots üles. Need võrgud pidid siis hästi püidma.
ERA II 21, 565 (26) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Taari peab noores kuus tegima. Ku vanas kuus tegid, siis olli kahe-kolme päävaga sant magu juures.
ERA II 21, 565 (27) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Triinu Lepp, 80 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ahju peab vanas kuus tegima ja savi ka vanas kuus tooma, et kantsakad ei teki. Meil olli Lätist üks müirissepp. See ei tulnu enne tegima ku vanas kuus. Nüid meil ei teki siis kantsaki (prussakad) kah.
ERA II 21, 567 (1) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Meinhard Krapp, 15 a. (1930) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Maksi kivi all oleva rahakatel alla pantu. Kivi sätendava, sest kuld oleva all.
ERA II 21, 607 (2) < Häädemeeste, Orajõe v., Kabli k. - Leida Lepp < Ann Saar, 58 a. (1930) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Naha Juri.
Vana Naha Juri oleva olnu. Isa rääkis. Teistel olnu räimi, neil põle olnu. Juri tõmmanu siis oma augu laiali ja ütlenu: "Miu perses!" Miu isa viskanu siis tal suust-ninast vere välla ja teine homiku olnu neil räimi, mis hirmus.
ERA II 21, 607/9 (3) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Leida Lepp < Leida Lepp < Ann Saar, 58 a. (1930) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rupakonn.
Miu ema rääkis, et nemad käinu võrgudega meres ja rupakonn olnu neil võrgude juures paatis. Nemad tulnu ääre ja see konn vahtinu neil ikki otsa kurja silmadega, plaksutanu lõuadega ikki, hambad plaukunu. Võrkus põle ühtegi räime olnu. Ema mõtlenu, et ma tahan vaadata, mis sul viga on. Võtnu siis konna tangide vahel ja löönu ta surnuks ja pannu tugiteiba alla.
Teise pääva tulnu homiku vara üks mees sinna ja tahtnu leiba lainata. Ema põle annu. Tema juba täädnu.
Kolmanda pääva olnu siis mees meres sihis persest saadik ja palunu, et "Kallis onitüdar, tule puuduta ometi sõrme otsaga." Tema ütlenu: "Kannata veel, pitsita veel." - "Ma ei või. Ma lähen lõhki." Vana Ruuga vana ja need sõuksed poost1ed ollid olnu. Vanaeit roninu ikki veel, läinu eemalt, hoidnu ikki seda sõrme, viimati katsunu siis perse äärt natuke. Siis tulnu ku putkest. Kus kõik vesi olnu rohelene.
Teise pääva läinu võrgudega. Võrgud olnu ka tuutis räimi täis.
ERA II 21, 611/5 (1) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Mihkel Krapp, 50 a., Martin Brackmann, 38 a., Theodor Jürgenson, laevamehed (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Potermann.
Potermann on sõuke vaim. Ku laev randa lähva, siis nähtava tänd. Ta pilduva rotid välla. Näitab inimese moodi ja mõnikord vaim kah. Kunturilaevade ja sõukste suuremade pääl ikki potermann olnu. Laevameister teeb potermanni laeva. Siis ta jätab ühe laastu laeva kribide vahele, siis see teeb sõukest häält. Vaga ilmaga justku keegi ikki kobistab. Mõnikord vanemad mehed teevad ka nooremadel potermanni. Paneb siis sae või mõne kõliseja asja seina pääle ja siis ikki teeb häält. Meil tegi see va Pritsu ikki potermanni. Ükspää päris vaga ilm, aga ikki sõuke kobin. Viimati nägime, et saag vällas vee tangi vasta ja see seda kobinad tegi.
Ku mia "Tatjaana" pääl olli, paukus nõnda; kus lõhkus all sõssi ku mürises. Kus läksid elektrepatareidega alla, tegid kõik valgeks. Mitte midagi põlnu.
Nasterahvas valge juustega käinu teki pääl. Eest piigist käis alla masinaruumi.
Mina ükskord ollin öösi vahtis. Masinal olli kurblevõll katti ja küll ta siis loksis. Päris nii, et terve kamando aeas üles. Kõlksutab päris täiesti, justku haamrega lööb. Meister olli meil üks hiidlane.
"Ottumari" pääl rääkisid küll, et on potermann olnu ja uppusidki seitse meest ära selle aea sihis. Meil ei saanu viirastus olla. Me päris hulga mestega kuulatasime. Laevamestel on see suures lugupidameses.
Ku potermann lähva ära, pekled (pakid) kaindlus, siis laev lähva hukka. Vere sihis või midagi võib olla. Tema päris katla kere sihis paugub, paugub ku loeus.
ERA II 21, 617 (1) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Treimani k. - Leida Lepp < Mihkel Krapp, 50 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Klapermann.
Klapermann teeb ikki eest vöörist seda mürinad ja kolinad. Ku kõik vaga on, siis tema teeb sõukest kõrinad. Kas ta ennast lauatüki pääl kaalub või. Siis tuleb õnnetust.
ERA II 21, 619 (2) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Leida Lepp < Jakob Markson, 90 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kooli Viilep olli selle mede laeva pääl. Kirjutas siia sõuksed kirjad nägu pool nutulesed ja seda olli näha, nägu pool nõdrameelne olli. Tal olli vaimu sees. Nägu üks kartus olli sees, et laev hukka läheb. Sedaviisi on täädu, aga inimene ei saa aru.
ERA II 21, 633 (1) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Leida Lepp < meremehed (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Naissaarelt loots. Selle saare pääl on vanaste katk olnud ja kõik inimesed ära tapnud. Üks naine on ainult järele jäänud.
ERA II 132, 89/97 (2) < Pöide khk. - Mafalda Georgin < Aino Kureniidi vanaisalt (1936) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2005
Aastat kümme enne ilmasõda surnud Järve kandis üks vana naisterahvas, kellel olnud pruunid nagu põlenud haava märgid näo peal. See 90 aasta ligidal olev vanaeit oli oma näo peal pruunide lappide asumist järgmiselt seletanud:
Tema olnud tol korral 18 aastat vana, kui tema ühel suisel hommikul läinud mõisa teopäevi tegema. Olnud kena ilm. Tema saanud teel naabri Riia kätte, kes samuti mõisa teole läinud. See Riia olnud temast umbes 30 aastat vanem ja ümbruskonnas kardetud seda naist kui võlu või paha silmaga inimest. Et neil aga ühine tee olnud, siis seltsinud tema selle Riiaga just sellepärast, et neil oli vaja läbi metsatuka minna, mille kohta külarahval head arvamist ei olnud. Nende vahel pole suurt juttu olnud. Saanud sellest metsatukast läbi teisele poole, kus olnud kümmekond varssadega mõisahobust söömas, sest mõisahärra pole varsaga hobust mitte lasknud tööle panna, vaid andnud neile ikka võimalikult rohkem vabadust. Saanud nüüd metsast välja, kui äkki Riia ütelnud, et tema on väsinud ja unine, tahaks veidi puhata. Viskanud end siis põõsa äärde külili ja lasknud silmad vähe kinni langeda. Et päikese tõusu olnud veel aega, siis mõtelnud tema, et istun ka vähe; vaadanud Riia poole, see juba norsanud. Tema heitnud ka põõsa äärde Riiast natuke maad eemale ja nii hea uni tulnud peale, silmad tahtnud vägisi kinni minna ega pole suutnud unerammetust enesest eemale peletada. Äkki nagu hall viir läinud tema jalge kohalt läbi ja tema kuulnud selgesti oma jalge kohal olevat sarapuupõõsast sahisevat. Ta löönud silmad lahti ja vaadanud Riia poole, see olnud nagu surnud põõsa ääres pikali. Ta pidanud teda hüüdma, et hakkame nüüd edasi minema, kui kuulnud lähedal olevate põõsaste taga hobuste hirmunud norskamist. Tema tõusnud püsti ja näinud, et üks hall hunt on hobuste hirmu põhjuseks. Tema läinud siis Riiat äratama, kuid Riia pole tõusnud. Tema hakanud üksi mõisa poole minema. Ta saanud mõisa ligidale, kui Riia teda kätte saanud. Tema aga pole oma hirmust rääkinud, vaid läinud sõna lausumata mõisa. Mõisas antud temale töökoht just Riia lähedale; tema pole julenud vastu rääkida, sest tööle määraja aidamees olnud kole kuri mees.
Keskhommiku paiku olnud kuulda, et hunt olla metsas ühe hobusevarsa ära murdnud. Tulnud keskhommiku tund. Tema oli siis istunud põllu äärde kibuvitsapõõsa varju leiba võtma. Eks Riia tulnud ka jälle sinna. Tema oli märganud siis Riia leivakotti nähes, et see oli palju suurem kui hommikul taga seltsides. Siis tulnud temal ka Riia sõnad meelde, mis ta teda mõisa juures kätte saades öelnud: "Sa lähed nii ruttu, et mul andis joosta, niiet leivakott selgas aurab." Leiba võttes pakkunud Riia ka temale oma kotist võetud lihakantsaka küljest lõigatud lihatükki, mida tema pole tahtnud vastu võtta. Et Riiast ja tema lihatükkidest lahti saada, ütelnud ta pool naljapärast: "Ei taha ma sinu toorest varsaliha ühti." See ütelus vihastanud Riiat nii, et see oli südametäiega visanud selle lihatüki talle vastu nägu karjudes: "Säh, kurivaim, katsu kas on toores!" Võtnud oma leivakoti ja läinud kirudes: "Oleksin seda teadnud, et mind salaja varitsesid, oleksin su enese varsa asemel maha murdnud."
Temale pole ka toit enam maitsenud, sellepärast hakanud ta oma põllutükki kündma, kuna Riia veel talle tagant järgi hüüdnud: "Pead eluaeg murtud varsa liha mäletama!" Kui tema lõuna-aeg oma leivakotti põõsa alt tooma läinud, olla talle põõsa all veel lihatükk vastu silmi visatud ja see auranud nagu keevast supikatlast võetud. Tema nägu aga oli hakanud kipitama ja valutama, nagu oleks ta selle ära põletanud ja viimaks löönud talle need pruunid märgid näkku, kuhu teda Riia lihatükiga löönud. Aga mõisa hobusevarssasid pole enam hunt metsas käinud murdmas.
ERA II 132, 105 (9) < Pöide khk. - Mafalda Georgin < Aino Kureniidi vanaisalt (1936) Sisestas Aire Kuusk 2001, redigeeris Mare Kalda
Vana aasta õhtul tuppa toodud õled seotakse pärast pühi puntrasse ja pannakse kuhugi paigale, kust nad siis jüripäeva hommikul enne päikese tõusu põllule viiakse ja pealpool tuult põllu serval põlema pistetakse, mille suitsu siis tuul üle põllu puhub ja kõik põllule kahjulikud olevused hävitab.
ERA II 132, 143 (1) < Karuse khk. - E. Lüdig, pastor (1936) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Mare Kalda 2005
Karuse köstri mäel olla rahaauk. Jaanipäeva ja vana-aasta õhtul olla seal näha sinine tuli. - Endise köstri jutt, mida ta kuulda saanud vanemate inimeste käest.
ERA II 132, 269 (1) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla k. - Mihkel Tapner < Kadri Tapner, 73 a. (1937) Redigeeris Mare Kalda
Kui suvel on pihlagapuu marju täis, sie on hea odra-aasta ja teiseks: kui on pihlagas marju täis, tähendab - sügis on vihmane.
ERA II 132, 276 (22) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla k. - Mihkel Tapner < Kadri Tapner, 73 a. (1937) Redigeeris Mare Kalda
Kui kuu ümber on varu, siis tähendab tuleb tuuld ja halba ilma, ja kui päeva ees on sabb. (see on niesugune roheline ja sinine märka), siis on halvad ilmad ees, ja kui on päivä taga, siis on halvad ilmad mööda läinud.
ERA II 132, 286/8 (29) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla k. - Mihkel Tapner < Kadri Tapner, 73 a. (1937) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda 2005
Minule jutustas Mihkel Eero, kudas vanasti käis haldias kodus. M. Eero on juba peale kaheküme aasta eest surnud.
Kusagil on tehtud uus maja, kuid see maja pidi olema haldia tee peal. Noh, maja sai valmis. Kuid iga ööse tuli keski tuppa, kõik kuulasivad, kudas täma uksest läbi tuleb, et kas üks ka teeb ema hääld, aga ei miski ei õld kuulda, vaid ükskõrd oli toas. Ja kõhe küsis: "Kas tulen?" Aga pererahvas ei tohtind öölda, et tule. Arvasivad, et ei tea midä teeb. Käisid iga reede õhtu ühel ja selsamal ajal. Aga viimaks kutsti naaburperest inimesi sinna, et mida tämä siis teeb. Noh tuli ja kõhe küsib: "Kas tulen?" Ööldi vasta, et tule, ja vaat kus tine, nii kudas ööldi, et tule, siis ka tuli.
Kõik see toapõrand õli hõberaha täis. Kõik, kes raha tahtsivad, panivad omad taskud täis. See pidi siis õlema haldia tee peal see maja. No aga täma ei saanud nendest muidu lahti, siis anda nendele nii paliu raha, et läksivad sealt ära ja õstasivad omale uue kõha.
ERA II 132, 288/9 (30) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla k. - Mihkel Tapner < Kadri Tapner, 73 a. (1937) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
Ühekõrra minu lell on kündanut väljal kahe härjaga ja vot enamb ei jäksa härjad veda, ader on kuhugi taha kinni jäänud. Lööb piitsaga, aga ei liigu. Hakkab vanduma, et mis kuradi asi see on. Nii kudas kuradi sona ütles, nii õli kõhe suur müra maa sees. Ja ader õli lahti. Täma ei õleks pidanud mitte ütlema kuradi sõna. See õli üks rahapada millaski vanal ajal sinna pandud. Siis, kui õli see pada pandut sinna kurja vandumata, siis kes leidis, ei tõhtind ka vanduda. Kui vandusid, siis läks maa sisse. Siis täma õleks pidanud paluma, et oh kudas mina siit adra lahti saan, ja kui õli rahapada pandud kurjaga, siis õleks pidanud vanduma, siis õleks saanud rahapada kätte.
ERA II 132, 289/90 (31) < Lüganuse khk., Püssi v., Kestla k. - Mihkel Tapner < Kadri Tapner, 73 a. (1937) Sisestas ja redigeeris USN
Vanal ajal õli rahvast ühekõrra nii vähe (see oli pääle katku), paljalt katk üksinda hulkus mööda maad ja ütles, et Peterpoori ja Tallinna vahele jättab ühe kuke laulama. On siis katk tulnud Peterpoori poold ja saanud Pada külani (see on Virumaal Pada vallas). Katk saald kuuld eemald, et siin on veel inimesi. Tahtis siis minna Pada külast läbi, aga kartas, et võib-olla, kui palju on rahvast, kas täma käib nendest üle. Mõtles ja mõtles, ei läinud, ise aga laulis laulu:
"Meneksin Pada külasse,
Pada sisid peavad kinni."
Sisid õlivad inimesed. Ja sealt siis katk enamb edasi ei läinud.
ERA II 132, 354 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Sigula k. - Joh. Tomingas < Abram Tiismus, s. 1856 (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Mis on saanud Punasesse merre uppunud vaarau sõjaväest?
Punasesse merre uppunud vaarau sõjamestest on saanud hülged, kes laulavad praegultki: "Vaarau vaku, vaarau vaku."
ERA II 132, 386/7 (18) < Jüri khk., Rae v., Assaku k., Viskari t. - Tõnu Võimula < A. Kuuspuu (1935) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kui loom on haigestand rabandusse, siis tuleb loomal lõegata terava noaga keele alla täke, niiet veri jookseb, siis pidada loom terveks saama.
ERA II 132, 387 (19) < Jüri khk., Rae v., Assaku k., Viskari t. - Tõnu Võimula < A. Kuuspuu (1935) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kui inimesel on jooksvatõbi ristluudes ehk ka teistes kohtades, siis peab see tõbi ära kaduma, kui tehtakse raudnõgeste vanne ja tuleb olla neis vannes vähemalt üks nädal aega, iga õhtu üks vann. Vesi peab olema nii soe, kui aga inimene võib kannatada.
ERA II 132, 394 (29) < Harju-Jaani khk., Raasiku v., Haljava k. - Tõnu Võimula < Ludvig Pakats, s. 1847 (1935) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Roosi vastu peab aitama, kui võetakse raudnõekseid, hõerutaks käe vahel pieneks ja pannakse haige koha peale.
ERA II 132, 396 (34) < Harju-Jaani khk. - Tõnu Võimula < H. Kulden (1935) Sisestas Ülle Mällmann 1999, redigeeris Mare Kalda
Jooksvarohi. Võtta noori kasepuu lehepungi, kuivatada ja teha nendest teed. Iga päev juua kolm klaasitäit seda teed enne sööki homiku, lõuna ja õhtu.
ERA II 132, 406 (69) < Harju-Jaani khk., Peningi v. - Tõnu Võimula < Leenu Nikker (1935) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Jooksvarohuks olla väga hea, kui võtta kobrulehta, kallatakse keeva vett peale ja kui on vesi soe, siis jooksvahaigel tuleb seal sees ennast leutada, et tõbest lahti saada. Vaja mittu korda teha sarnast vanni.
ERA II 132, 406 (70) < Harju-Jaani khk., Peningi v., - Tõnu Võimula < Leenu Nikker (1935) Sisestas USN
Jooksva vastu olla ka väga hea rohi raudnõgeste vann.
ERA Ii 132, 418 (6) < Harju-Jaani khk., Peningi v. - Tõnu Vôimula < Jakob Veelmann (1936) Sisestas Pille Sääsk 2001, redigeeris Mare Kalda
Peningi valdas Harju-Jaani kihelkondas käidi vanaste kosjas neljapäeva ôhtul ja laupäeval käidud kirikuôpetaja juures kihlamas vôi lugemas. Neid paare ei olla kirikus laulatatud, kellel enne pulme olnd laps.
ERA II 132, 418 (7) < Harju-Jaani khk., Peningi v. - Tõnu Võimula < Jakob Veelmann (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Palgi jõgi, mis voolab läbi Peningi valla maast,/seal/ olla vanaste näkk elutsend, kes olla naisterahvaid kutsund jõkke nise pesema: "Tüdrukud, tulge nise pesema."
ERA II 132, 422 (20) < Harju-Jaani khk., Peningi v. - Tõnu Võimula < Jakob Veelmann (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Hea hernekülvi aeg olla vanal kuul, kui tuul on põhjas, siis ei pea herned ussitama.
ERA II 132, 422 (22) < Harju-Jaani khk., Peningi v. - Tõnu Võimula < Jakob Veelmann (1936) Sisestas M. Ahse 1999, redigeeris Mare Kalda
Kui vili on parsil kuivamas, tehtakse sookaerte ja kadakasuitsu, seda ei pea ka ussid armastama.
ERA II 132, 424/5 (31) < Kose khk., Triigi v., Ojasoo k., Kõvernurme t. - Tõnu Võimula < A. Marrin (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kose kihelkondas Ravila, enne Ojasuu valla maa sees on väikene umbjärv läbimõeduga pool versta, millel nimeks on Punamäe järv, kus olla palju kalu sees: haugid, lutsud, särjed ja ahvenjad. 75 a. tagasi kuulnud Hans Kaalus suurt kohinad järves, mis aland järve keskelt ja järve äärde tulnd suur must härja peaga kala, mis ajand ninasõermeist vett välja. Mees, nähes sarnast elukad, pand hirmuga jooksma. Samal aastal näind Leenu Varblas ka seda veelooma. Peale nende inimeste ei ole teada kedagid, kes veel seda looma oleks näind. Sellest järvest olla kalastajad kunni 20-naelaseid haugisi unnaga püüdnud.
ERA II 132, 425 (34) < Kose khk. - Tõnu Võimula (1936) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
Ravila mõisa parki oli kellegi poolt maetud mingisugune varandus, kelle poolt, ei ole teada. Tänavu 1936. a. septembrikuul kaevati see varandus välja. Kaevajateks olnd neli meest, kes old hästi riietatud, sõitnud autos senna, kaart old kaasas ja mitmesugused mõetmise abinud. Mõedetud ja uuritud, kunni see õige koht on leitud. Hakatud kaevama, umbes ühe meetri sügavuselt võeti varandus välja ja sõideti minema. Mitmed inimesed olla neid kaevajaid näind.
See raha- või varaauk on näha igale, mina lasksin seda auku pildistada ja saadan ka selle pildi Arhiivile.
ERA II 132, 426 (37) < Kose khk., Ravila v. - Tõnu Võimula < Kaarel Vart (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Nirgu mõisa maa peal Käppa järves käind üks mies unnaga kalu püüdmas. Ühel päeval ei ole temal õnnestand mitte ühtegi kala saada. Õhtu jõudes mies teind tulelõke ülesse ja jäend ise tule juure magama. Unes tuld üks hall vanamies tema juure, öeld: "Mis sa magad, tõuse ülesse, pane püünised sisse, nüüd kalad hakavad!" Mies tõust ülesse, pand unnad sisse ja saand palju kala, üks old 20 naela raske, ka teised kalad old õige suured. Teine öösse sie hall vanamies öeld: "Mis sa minu ilma sabata orika kinni püüdsid?"
ERA II 132, 427 (39) < Kose khk., Ravila v. - Tõnu Võimula < Kaarel Vart (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ravila mõisa maa peal Nirgu veski ja selle veski ligidal jões oli suur kivi, seda kivi kutsus rahvas Näkikiviks. Kord läind jaanipäeva vara homiku üks mies sialt möeda. Selle mehe nimi old Tõnu Kärp, kis näind selle kivi otsas istumas alasti naist, kis võtt jõest vett ühe käega ja teise käega ja visand üle oma rinde. Mehel old püss ligi ja mõeld esteks püssiga seda naist lasta, aga jätt selle tegemata, arvates, et on veskitüdruk, kis ennast peseb, mis sa inimesest ikka lased. Äkitselt kadund naine kivilt ära. Siis mies saand aru, et sie ei old inimene, vaid oli näkk.
ERA II 132, 431 (45) < Kose khk., Ravila v. - Tõnu Võimula < Kaarel Vart (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Ravila valdas Kasuvere taluperemehele näidatud jaanipäeva öösse unes, kästud teda võtta labidas ja minna suure kivi juure ja kaevata sealt, kust ta saada suure varanduse. Mies teind nii, kui unes on kästud, ei ole aga sealt mingid varandust leind, ainult surnu kondid tuld kaevates välja. Seda kohta, kus sie kivi asub, nimetakse Surnumäeks, mis arvatavasti on vana matmisepaik.
ERA II 132, 431/2 (49) < Kose khk., Ravila v. - Tõnu Võimula < Kaarel Vart (1936) Sisestas ja redigeeris USN
Vanaste suure katku aal olla inimesed surnd katku kätte kui kärbsed. Katk käind, suur must kuub selgas, later ja kepp käes. Kui imene magand, katk turgand seda kepiga ja sie ei ole enam elama jäend. Kes üleval old, sellesse ei ole puutund.
Katk tuld ühte peresse, kus lapsed magand. Naine palund, et tema neid ei puutuks. Mies pand käe üle laste, mies ja lapsed jäend elusse, aga naine surnud ära.
Paunkülas Vanaveski talusse tulnud katk sel aal, kui kaks tütarlast old suure lepa otsas, keda katk ei ole näind. Lapsed tuld lepa otsast maha, läind tuppa, toas old kõik katku ära surnud ja need kaks tütarlast jäend perekonnast elama.
ERA II 132, 432 (50) < Kose khk., Ravila v., Kopli t. - Tõnu Võimula < J. Järve (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Tuhala valdas Suur-Särge külas olla Härmasöödi talu peremehele näidatud unes ja öeldud: "Võta oma poeg kaasa, mine heinamaale ja kaeva seal suure kivi alt, kust leiad rahaaugu, aga kaeva nii, et kiegi seda ei näe. Kui võeras inimene näeb, ei saa sa sealt midagi." Mies teind nii, kui unes kästud, aga just kaevamise aal läind sealt üks mies mööda ja näind neid ja nad ei ole sealt midagi leind.
ERA II 132, 432/3 (51) < Kose khk., Triigi v., Paunküla k., Juhani t. - Tõnu Võimula < Marie Toots, 61 a., perenaine (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
50 a. tagasi on Paunkülas Juhani talu perenaine Ann Roomet unes näind ja temale öeldud: "Tõuse ülesse, võta kanamunasuuruse lähkrega rõõska piima, tükk leiba ja nuga kaasa ja kolm naist, mine nendega Ravila Koplemäele, seal tuleb vasta üks mies. Selle mehele anna ära nied kolm asja, siis mine edasi. Seal näed raudväravaid, kus vahti peavad kolm koera. Nied koerad sulle midagi ei tie, mine neist mööda sõjariistade kambri. Sõjariistu ei ole tarvis puutuda. Mine teise kambri, mis on varakammer, sialt võtke omale kulda niipalju kui tahate. Sial kamres on 16-aastane tütarlaps, sie tooge sealt ära." Naine ärgand selle peale ülesse, ei ole aga julend minna juhatatud kohta.
Räägitakse, et seal kohas olla vaat viina ja kast kulda. Selle koha peal on mõned hiljemal ajal kaevand. Üks mies leind sealt kuldsõrmuse.
Üleskirjutajalt: Räägitakse veel, et selle varakeldri ja Ravila mõisa vahel olla maa-alune salatee ja see koht olla sõja aal old varjupaigaks. Väga võimalik, et seal midagi on peidetud. Praeguse Kopli asunikupojad tahavad sellel Kopli mäel võtta ette kaevamist lähemal aal.
ERA II 132, 433/4 (54) < Kose khk., Triigi v., Paunküla k., Juhani t. - Tõnu Võimula < Kaarel Pihlak (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Paunkülas Teelahkme mäe ja Neitsimäe vahel old vanaste suur järv. Vene-Rootsi sõja aegu olla Rootsi sõjamehed selle järve hagudega täis täit. Nüüd olla veel järel veikene loik, selle järve nimi old Kondjärv.
ERA II 132, 434 (55) < Kose khk., Triigi v., Paunküla k., Juhani t. - Tõnu Võimula < Kaarel Pihlak (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Paunkülas Pruuli talu põllu sies on Hiiemägi, kus vanaste on olnd mets ja kus meie esivanemad käind omi pidusi pidamas. Praegu võetakse teede sillutuseks sellest mäest kruusi.
ERA II 132, 443 (80) < Harju-Jaani khk., Peningi v. - Tõnu Võimula < Leenu Nikker, 86 a. (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Kord näind Hans Määr unes ja öeldud: "Mine Peningi valda Abru sauna, selle sauna lielõuka kivi tõsta ülesse, sialt saad suure varanduse. Võta omale kolm kangi kaasa, kolm kolmetahalist pastlanõela ja nied nõelad pista tulesse." Senna kästud teda minna südaöösse kell 12. Mies ei ole läind ja sie vara on vistist tänaseni selle lielõuka all.
ERA II 132, 443/4 (81) < Harju-Jaani khk., Peningi v. - Tõnu Võimula < H. Rändur (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Nehatu valdas olla Suurekangru mägi. Selle mäe sees olla suurem kullavarandus. Kord olla Saha mõisa omanik lasknud mehi selle mäe kallal kolm päeva kaevata, et seda varandust kätte saada, aga ei olla saand.
ERA II 132, 463 (9) < Hageri khk., Hageri v., Adila k. - Hans Mesikäpp < naiseemalt (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda 2005
Nõidusest.
Vanal ajal olnud iga homikul peremehe ehk perenaise mure ümber maja käia, vaadata, kas midagi võerast märki kuskil õues näha on, kas üks kanamuna ehk üks katuse räästavihk ehk mõnda muud. Nõid olla neid sinna toonud. Kord leiti üks muna õuest, ööldi minule: "Säh, võta see muna ja hoia, et sa tee peal minnes katki ei tee, viska üle aia naabripere kapsaaeda, see on sealt toodud." Täitsin käsku ja viskasin. Muna läks katki. Selsamal ajal läks ka selle sama pere künnihärg puusaliikmest ära, kes parajaste põllul kündis. "Oleks ta meie maa peal katki läinud, siis oleks meil see õnnetus olnud," rääkis perenaine, kes mind sinna saatis. Niisamasugune lugu oli ka räästavihuga. Kes teda tarvitas, siis ikka õnnetus juhtus, kas sai mõni mullikas rabanduse ehk siga sõi põrsad ära. Kõik oli siis selle viga, et see õlevihk sai siin ära tarvitud ehk läksid naa/b/rirahva üksteisega tülise. Siis oli kohe ähvardus: "Oot-oot, küll sa pead näha saama, et su loomad kõngevad," siis oldi kärmas lauda ukse peale nõiaristisi tõmbama tõrvaga. Olen minagi neid ristise näinud.
Rääkis mulle minu naise ema, kes praegu elab.
ERA II 132, 495 (24) < Kose khk., Tuhala v., Oru k. - Hans Mesikäpp < Jüri Tiidu (1936) Sisestas ja redigeeris USN
Vanast katkunaesest.
Mitu katku-, sõjajuttu
kuulsin isa-ema kottu.
Mis aab poisi kõdisema,
poisi koodid lõdisema.
Katk on käinud Hageri kirikuvaldas ja Adila valdas vana naise näul. Vana naine tulnud tasakesi öösel uksest sisse. Keda ta on leidnud magamas, selle aseme juure läinud ja puhunud tema magaja peale, see olla siis kohe surnud. Selle pärast olla taludes muist inimesi üleval parsil valvel.
Hageri kirikuvaldas häävitas ta keik elanikud, seda leitakse kiriku vanadest kirjadest. Praegu on kirikuvallas talu nimi Orjakatku. Kes sina talusse oli orjaks läinud, ikka kohe surnud. Kui neist mõned elama jäid, siis olla teine läbi tulnud, seda olla nimetud kolleera. Kolleera olla inimeste töö. Üks isanda moodi mees käinud taluõuedes, saapad jalas, kepp käes ja satterkuub selgas, ja olla kaevu juure läinud ja kaevu sisse vaatanud. Ja inimesed arvasid, et on kaevu kehvti viskanud. Kes siis sealt kaevust vett tarvitas, see kohe kollerase jäi. Siis anti isekeskes külast külase, vallas/t/ valda salajane käsk: Kui keegi kolleera külvajad näeb, katsuge kohe kinni püüda.
Juttu olen lugend "Eestlaste vanad pärlid," veikene trükitud raamat.
ERA II 132, 499 (3) < Hageri khk. - Hans Mesikäpp < Mari Õisman (1936) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2005
Räägiti, et huntidele olla taevast sööki visatud talve aegas. Ühe mehel linnast tulles hundid joosnud ree kannul. Mees vaatanud tagasi: suur mürakas nagu käi olnud ree tagaotsas. Mees lükkanud ree pealt maha nende kätte ja nemad hakanud seda sööma. See olla neile taevast visatud ja juhtumise ree peale kukkunud.
ERA II 132, 499 (4) < Hageri khk. - Hans Mesikäpp < Mari Õisman (1936) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2005
Üks vana parun käinud tihti kodu ikka peale surma. Hundid pole teda iialgi kätte saanud. Kui teda kottu ära aetud hundale, siis tema joosnud üle soo heinaküini. Küinil olnud 2 suud, teine üsna kõrges ja heinu täis. Üks julge mees võtnud sõnnikutõstmise hargi ja läinud õhta sinna valvama. Ja kodukäija tulnud, ise karjunud: "Abi, abi!" See hundil järel. Kodukäija korge küinisuu peal sirutanu ühe jala, öölnud: "Kuts, säh see jalg!" teise jala: "Kuts, säh teine jalg!" Tõmmanud jalad tagasi, et ei anna kutsile kummakitki. Mees pannu hargiga partsti seljati ja viskanud huntile kätte. Põle muud kui tükk surnulina/veet/.
ERA II 132, 524/7 (2) < Kirbla khk., Kirbla v. - Hilda Uustalu-Vellmann < Tõnis Vaan, s. 1849 (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Sellel ajal, kui mõisnikkude võim meie maal suur oli ja raha, mis leiti maa seest, pidi saama mõisnikule. Sellel ajal elas tark mees, kellel lollakas naine. Kui naisel süda täis, ei hoolinud ta millestki.
Kord kündis mees põllul, naine laotas sõnnikut. Mehel hakkas midagi adra taha kinni, näeb: rahapott, sang peal. Nainegi näeb leidu. Mees mõtleb: "Ei tahaks raha ära anda, aga naine on leidu näinud, küll see läheb mõisa ja räägib härrale." Mees tuleb õhtul koju ja räägib naisele: "Armas abikaasa, kurvad lood meie maal. Homme algavat sõda." Mehel oli rehal suur tõrs. Sinna alla käsib naist pugeda varjule sõja eest. Toob odre, riputab tõrre põhjale. Sinna pani siis kuked-kanad teri sööma. Naine all aga hirmu täis, arvab, et sõda ongi tulnud. Saabub õhtu, mees päästab naise tõrre alt välja ja ütleb: "Sõda on nüüd läinud juba. Küll püüdsid sõjalased sind tõrre alt otsida, aga teadsin head nõu ja kavalusega sain sind varjata."
Järgmisel pühapäeval sõidavad mees ja naine kiriku. Mees istub edas-, naine tagaspidi, kuna tol ajal olid kitsad vankrid.
Mees ostab hulga saiu, viskab ülesse, need kukuvad naise sülle. Naine küsib: "Kust need saiad tulevad?" "Pärast sõjaaega antakse ikka leiba taevast," ütleb mees. Sõidavad mõisa värava tagant mööda. Toapoiss puhastab trepi juures härra kuube. Naine küsib mehelt: "Mis seal tehakse?" Mees ütleb: "Vanahärrat peksetakse trepi all." Ta karju ju ühti," küsib lollakas naine. "Ta suudagi enam karjuda," vastab mees.
Mööduvad mõned päevad. Naine on mehega kodu tülli läinud ja läheb mõisa ja ütleb härrale ära, et mees on põllult rahapoti leidnud. Härra küsib naiselt: "Palju selles raha oli?" "Pott oli õige täis," vastab naine. Mees kutsutakse mõisa.
"Sa oled rahapoti leidnud," ütleb härra. "Miks sa seda mõisa ära ei toonud?" kurjustab härra. Mees ütleb, et ta polevat midagi leidnud. "Su oma naine räägib, et oled leidnud," ütleb härra. "Naine on tobu ja räägib jutte, mis pole olemaski," vastab mees. Teisel päeval kutsutakse mees ja naine mõlemad mõisa. Härra küsib naiselt: "Millal mees leidis rahapoti?" "Eks siis, kui meie maal sõda oli," vastab naine. "Millal meil maal sõda oli," imestab härra. "Eks siis ikka, kui saiad taevast maha sadasid," kostab naine virgasti. "Millal need saiad siis sadasid?" imestleb härra. Naine kohe: "Eks härra ei tea, kui ta siin trepi all nii tublisti peksa sai, et enam karjudagi ei jõudnud, siis need saiad sadasid." Härra meel saanud pahaseks, kihutanud mehe ja naise mõlemad toast välja. Mees läinud rõõmuga ja olnud õnnelik, et võis raha ühes potiga omale pidada.
ERA II 132, 537/42 (7) < Kirbla khk., Kirbla v. - Hilda Uustalu-Vellmann < Tõnis Vaan, s. 1849 (1936) Sisestas ja redigeeris USN
Tugev karjane ja pärgel pojad
Kaugel, kaugel, väga kaugel Eesti minevikust elas üks tugev mees. Aga ta arvas enese veel tugevama olevat, kui ta tõesti oli. Ameti poolest oli ta suure küla karjane ja käis karjas. Kord olnd üks noor mulikas teda pahandanud. Ta võtnd sabapidi kinni ja visand üle jõe, mis kümme sülda lai olnd. Teine kord ta olnd härjavankri otsa komistand ja selle katuseharja üle visand meelepahaga. Ja siis mõtelnd, et ta kõige tugevam mees maailmas pidand olema. Ja viimaks mõtelnd: "Tahan kord otsma minna, kas on teist nii tugevat meest."
Kuidas mõelnd, nii ka tehtud. Läheb. Läheb päeva, läheb kaks. Ei kedagid. Kolmanda päeva õhta eel jõuab ühe maja juurde suure metsa sees ja läheb sisse. Seal tuleb talle vasta üks suur kole vanaeit, hirmus pealekauba. Ja küssib: "Mis see külamees käib ja otsib?"
Tema ütleb: "Otsin vastast, tahan jõudu katsuda."
Vanaeit vastab: "On hea küll, minu pojad ei ole praegu kodus, on vahvad mehed ja katsuvad küll. Nad tulevad öössi kodu. Jää siia." Ja toob talle õhta süüa. Vanaeit hakkab laua peale leiba vädama, vääb mitu leiba laua peale. Karjane mõtleb: "Mis ta nendega nii palju teeb" ja hakkab sööma. Sööb harilikult nagu inimene ikka. Vanaeit tuleb juure ja ütleb: "Minu poegi vastu sa küll ei saa. Minu pojad söövad vahel tegu ja kaks ja harukorral ka kolm leivategu korraga." Paneb ta magama, toob talle põhud alla. Temal hirm nahkas. Ei tea mis nüüd saab? Jääb valvama. Pojad tulevad koju Soomest. Teesel on kaks veskikibi, teesel tuuleveski kere selgas tervelt. Tulevad tuppa ja ütlevad: "Sul võeras hais toas. Kis siin on?"
"Tuli üks võeras mees. Tahab jõudu katsuda."
Pojad ütlevad: "Kis taga täna õhtul katsuma hakkab, homme hommiku siis katsume." Ja panevad karjase endi vahele magama. Aga nüüd hakkavad tuult laskma. Kui teene peeretand, siis käind teese vasta, kui teene, siis teese vasta. Jüst kui palli mängind. Nüüd olnd mehel hirm käes. Saand maast ülesse ja punuma. So/r/tsi pergelid ärkavad maast ülesse. Põle karjast kuskil, lähvad taga ajama haisu mööda. Karjane jõuab Peipsi järve ääre, aga ta õnneks tuleb tal ka õnn. Seal seisab meie eesti vägimees, kuulus Kalevipoeg, kaksteistkümme tosinat saelaudu selgas ja küssib: "Mis sa jooksed?"
"Pärgeli pojad ajavad mind takka, ole hea mees, varja mind."
"Tule poe mu püksireide," ütleb Kalevipoeg.
Pärgeli pojad jõudvad sinna. Küsivad Kalevipoja käest: "Anna mees meide kätte!"
Kalevipoeg vastab: "Ei anna" ja hakkab sortsidega taplusse. Võtab laua ja hakkab laudadega virutama. Kui matsu annab, lauaotsast tükk lindab. Üle poolte laudade saab juba peksetud. Kipub nappus kätte. Sealt tuleb noor siil välja. See oli sel ajal paljas, põle okkaid ühti olnd ja hüüab: "Kalev, Kalev, servilaudi, servilaudi, mette lapiti!"
Kolm tugevat meest võitlesid, neljas oli püksireides. Ja Kalev peksab sortsi pojad minema. Ja siis lõikab enese kasukahõlma seest tüki välja, annab siilile. Sest ajast on siilil harjas selgas.
Ja siis võtab karjatse püksireiest välja, võtab enese ihukarva ja annab karjatsele hirmu. Saatis ta karja tagasi ja ütleb: "Ära teinekord enam nii julge ole."
ERA II 132, 579 (1) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2002, redigeeris Mare Kalda
Tuld olla toodud vanasti teist perest linase kaltsu sees, kuid olnud ka tarvitusel väike sütevakk, millega vöetud süsa/?rao?/ ilmaga.
ERA II 132, 581/2 (9) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2001, redigeeris Mare Kalda
Tulel olnud suur mõju ka painasjalgade ja kodukäijate pääle. Kui neile ootamatult tuli pääle lastud, siis olnud nad seisma sunnitud ja neid võid näha. Iseäranis suur mõju olnud veel inimeserasva küünla tulel, sellega nähtud õige väikseid painajaid.
ERA II 132, 597 (3) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kui päiksel on tõustes ja looja minnes ees ja taga sapid, siis hakkavat varsti sadama. Sedasama tähendavad ka kuu ja päeva ümber olevad rantsid.
ERA II 132, 597 (4) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kui päike looja minnes tugevasti punetab, tähendab tuult, tormi ja kõled kuiva aega.
ERA II 132, 597 (5) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN
On päikesel päeva ajal ümber mitu rõngast, arvatakse tulevat suurt sõda.
ERA II 132, 597 (6) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Paistab linnutee sügisel tüklik, ei tulla õiged talvet, on ta hargini must, ei tulevat enne jõulu üldse lund.
ERA II 132, 597 (7) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN
Paistab noorkuu esimese õhtul kehaldi, olevat selle kuu läbi külm ja kõle aeg. Tihti ööldakse: "See on üks väga kange kuu."
ERA II 132, 597/8 (8) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Tähti arvatakse olevat taevas nii palju kui maa pääl inimesi. Kui langevat taevas täht, surra ära üks inimene. Sest ühes inimese surmaga kustuvat ka ära tema hingetäht. Suured ja heledad tähed olla rikaste ja väikesed tuhmid vaeste inimeste hinged.
ERA II 132, 598 (9) < Karja khk., Pärsama v., Pamma as., Lepiku t. - Aleksei Jakobson < Maria Jakobson, s. 1896 (1936) Sisestas USN
On taevas näha sabaga tähte, olla tulemas suur sõda. Sabaga tähte olla nähtud Jaapani ja suure ilmasõja ees.
ERA II 132, 610 (41) < Karja khk., Leisi v., Linnuse k., Sassi t. < Jaani khk. - Aleksei Jakobson < Maria Pauts, 50 a. (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Tarbepuud, mis ennemuiste maha võeti, pidi saama raiutud vanas kuus ja lasti ikka maha kõva tuule sisse (põhja või idase). Siis olnud need mädanemise vastu õige tugevad.
ERA II 132, 610/1 (41a) < Karja khk., Leisi v., Linnuse k., Sassi t. < Jaani khk. - Aleksei Jakobson < Maria Pauts, 50 a. (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Üks Tõrise küla mees lasknud võtta endale majapalgid maha. Kaubelnud kaks töömeest ja annud neile kõva käsu: "Kõik puud, mida maha lasete, peavad langema kõva tuule sisse, olgugi kui puud on pehme tuule poole kiiva, tulevad nad ikkagi saagida lõuna poolt ja põhja ümber tõukada." Mehed teinud ka nii, kuidas kästud. Palgid viietud hunnikusse, kuid milgi tagajärjel jäänud mehel maja ehitamata ja palgid mädanenud hunnikus ära. Ei aidanud vanamehe kunts neid mädanemise vastu ühti.
ERA II 133, 9 (1) < Kihnu khk. < Tartu l. - Teodor Saar < Moses Schafrau, s. 1881 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kihnus elab ka üks väljasaadetud juut Moses Schafrau, s. 1881. a. Pärnus, elanud Tartus ja Valgas. Tema olla Tartus juutidelt poisikesena kuulnud, et vaarao sõjavägi muudetud Punases meres pool kalaks, pool inimeseks.
ERA II 133, 13 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Liis Ottenson, s. 1875 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pärdü vana Mart tuõn katku mäele.
ERA II 133, 15 (4) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Teodor Saar < Kai Laos, s. 1865 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Piäle katku oln Kihnu mua nda tühi, et mindud teisält inimesi tuõma. Üks naenõ jäen testest üksi maha. Randa minnes leüdn Vanaköstri mäelt surn naesõ enges lapsõga. Tahakohe tullõs oln laps kua surn.
ERA II 133, 21 (8) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Pärt Vesik, s. 1867 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Einlaidus (saareke Tõstamaa rannas) ollõ pihelgä juurõs suurõ kivi all Puõla kuninga Sigismundi rahaauk.
ERA II 133, 29 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Reet Vesik, s. 1873 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Marusõ õuõs enne juani oli egä umiku raha kõlin, kui küegi juurõs kivi piäl kolksimõ. Egä pauguga oli kõlks-kõlks! kulda. Ikka tuli ülemäle. Viimes läks jälle alamalõ, nagu olõks ruandaga vett süestetüd. Marusõ Mihklile, kissi praegu Amierikus ond, vana all mies ütlen neljäbä üese unõs, et raha ää tõuõ. Muud ollõ kedägi, kui konn ollõ piäl. Mihkel põlõ läin ühti. Ühe teese neljäbä kästüd jälle minnä. Mihkel läin uatama. Tulõ näin küll, aga põlõ juurõ ühti läin.
ERA II 133, 31 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Liis Allik, s. 1870 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pärämetsä aast käün ennemä sioksõd Vanapagana jäljed läbi. Mede eit oln eksün. Lugõn meie issa ää, siis osan vällä tulla.
ERA II 133, 35 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Liis Laob, s. 1874 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tumadu vana Liialõ juhatõt, et Suarõs kadakapõõsas ollõ rahaauk. Tammõluast ning kärnkonn ollõ piäl. Vana ütles, et suan ühe lekk-karbi täve.
ERA II 133, 41/7 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Toomas Lamend, s. 1891 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mia eläsi Riigas terve kuu. Siäl oli üks lätläne, käüs vabrikus tües. Sie oli üks siokõ mies, et mõtlõma pani - juhatas kõik rahaaugud käde! Muud tiädä ei tahass kui ümberkaudu umbõs sedä kohta, kus rahaauku tiädässe. Kihnust ütles, et rohkõm ei ollõ taris, kui Kihnu mua neiljäks jagada ning tämä leöde üles. Mia küsüsi siis kua silmilt sjõpõlga Raeli rahaauku. Ütlesi, et vesti puõl külges natukõ süüdi puõl kespaega muad pidäde olõma. Ühe nädäli aa päräst ütles, et siäl oln küll rahaauk, aga enäm ei ollõ. Aeg ollõ üle läin. Kõik riäkis ää, mis ümberkaudu ond. Siis mia juhatasi Ala rahaauku, et vesti puõl külges nordi puõl otsas pidäde olõma. Selle kohta ütles, et ollõ küll. Aga paelut ei ollõ - piotõ kümmet tuhat rubla õbõ- ning vaskraha. Suurõseljä rahaaugu kohta ütles, et siäl pidäde piotõ kahtõkümmen viite tuhat olõma. Süüdi puõl kivi neli jalga ümberkaudu pidäde kaevma, siis suajõ käde. Mis mitte mua ollos ollõ, selle pidäde vällä võtma.
Enne, kui kuu täüs suamata oli, siis ütles kõik punkti piält ää. Mioksõd inimesed, mioksõd majad ning akna ruudid, ütles kua ää. Usuks mtõ, et võeras inime sedäsi tiäb riäki. Ennemä, kui vällä läin, pann uksõ lukki ning mitte ühte tuba ei põlõ lasn. Mis tä siäl sis tegi, sedä tiäss kiegi. Tämä juhatamise järge võetud kolõ paelu rahaauka üles. Suarõmalt suadud ulk õbõriistu käde. Kaks vendä suan omalõ. Eläsid päräst Riigas. Rikkad mehed olid. Sõitsid ühe pissikse jõe tiimri piäl.
Ennemä, kuimtõ viel raudtiesi põlõ oln, oln tiede iäres ette paelu pasatskisi. Üks lätläne rüevn ning tapn kua tiede iäres. Viimes suadud käde ning suadõtud Siberi. Viimes kirjutan koo vennäle, et tämä ollõ küll Siberis, aga siälmte ollõ siber, Lättis ollõ paelu enäm siber. Tämä enäm ise tahakohe ei suajõ egä ei tohtidõ tulla. Juhatan, et üheskohta ollõ tämäl raha maha kaevõt, et selle ää võttõ. Vend läin otsma ning kaevn kua, aga põlõ mitte kedägi leidn. Viimes küsün selle targa käest nõu. Sie juhatan samu piält ää, kus pidäde olõma. Mies läin kaevma ning põlõ muud kedägi leüdn kui ühe sioksõ suurõ telliskivi, mis puõlõ suurõm oln kui arilik telliskivi. Mies pann selle auku tahaskohe ning aan augu umbsõks. Tark käsn uiõst kaeva. Teesekorra oln telliskivi kadun, aga roho juuriku oln. Tark käsn viel minnä. Käsn kõik kõrva panna, mis-mte mua ollos ollõ. Mies põlõ muud ühti leüdn kui sellesama telliskivi. Mies pann kivi kõrva. Päräst muutun telliskivi nda sama suurõks kastiks, nagu telliskivi oln. Kastiss oln raha.
Aav tüetäs selle lätläse käe all. Aav riäkis mjõtut siokõst juhtumist. Vanas kuus ei suajõ ta rahaauku üles otsitud.
ERA II 133, 47 (2) < Kihnu khk., Lina k. - Teodor Saar < Jüri Laarents, s. 1870 (1935) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Muasi laevamehed rain kivisse, et Kihnu mau pidäde sedasi ukka minema nagu Jeruusalemma ljõnn.
ERA II 133, 47/9 (3) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Jüri Laarents, s. 1870 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mõisnik tuõn Muasi laevast vaskkangu ning kaevn mõisa juurõ veske juurõ mäesse. Pidän otsmine tulõma, sellepäräst. Aga ühed olid jälle kavalamad - võtsid mõisniku tagant ää ning muusid ää.
ERA II 133, 53 (1) < Tõstamaa khk., Tõstamaa v., Määluka k. - Teodor Saar < Endrek Vesmann, s. 1861 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Killumaa põllul Selistes on kivivares üks võõras puu. Kutsutakse seda hiiepuu. Puu on vana üle 200 a. Nii vanu aastaarve on talle sisse lõigatud. Kes sellest puust tehtud lusikaga sõi, see läks kärna. Kui lusikas puu juurde tagasi viidi, siis sai jälle terveks.
ERA II 133, 55 (4) < Tõstamaa khk., Tõstamaa v., Määluka k. - Teodor Saar < Endrek Vesmann, s. 1861 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Minu isale öeldud unes, et küünlalaupäeva õhtul rahaauku kaevaama läheb. Isa laskis tuura teha ja läks kaevma. Öeldud, et pae kivi tulla vastu ja selle all olla raha. Kaevis küll mees, aga raha ei saanud. Kivi tulnud küll vastu.
ERA II 133, 55/7 (6) < Tõstamaa khk., Tõstamaa v., Määluka k. - Teodor Saar < Endrek Vesmann, s. 1861 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Seli mehed läinud õhtul pimedas riigimetsa aiavitsu varastama. Teel jooksnud niisugune loom mööda, et ei ole olnud koera, hundi ega mõne muu looma sarnane.
Õhtul mehed haknud koju tulema. Ei ole metsast välja saanud. Ikka läinud tagasi vanale kohale. Viimaks jäänud metsa ööseks. Alles hommikul saanud metsast välja.
ERA II 133, 99 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkineitsid oln kivi otsas pesemäs. Valgõtõ piädega oln. Merekaru tuln ning võtn nied selgä. Siis tuln mäele. Karu põlõ ühti mäele tuln. Inimesed uatan iemält ning ütlen: "Näkineitsike, näkineitsike!"
ERA II 133, 99/101 (3) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkineitsid lüpsn randas merelehmi. Kui inimesed juurõ läin, siis kadun ää. Näkineitsite piäd paistn viel laenõtõ vahelt.
ERA II 133, 101 (7) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ennemä kivid, puud ning luud riäkn. Juttu põlõ ühti oln, muedu iält aan üksi. Kui jalaga teese külje piäle lükkän, siis jäen vaid.
ERA II 133, 101/3 (8) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Vesik, s. 1877 (1935) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Keri-puu vikkel,
sarapuu nikkel,
viguli pikkel,
siguli likkel...
ERA II 133, 103 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Jaan Vesik, s. 1876 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Esimese katku aegas pandud aigõtõ riidi puati ning lastud vesiaolõ. Katk läin siis Kablilõ.
ERA II 133, 103 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Jaan Vesik, s. 1876 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Teese katku aegas läin puät inimestegä Ruhnu. Üks mies naesõ ning lapsõga jäen testest maha. Naenõ surn päräst kua ää.
Esimene naenõ tuõdud Karugalt - Pietri Memm. Pärast sedä tuln Englismanni sõda.
ERA II 133, 105 (2) < Kihnu khk., Turu k. - Teodor Saar < Tiiu Kiigajaan, s. 1863 (1935) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks laevamies lüen Pitkänäl vasta kivi, et kui sie kivi ää vaibudõ, siis Kihnumua minne ukka nagu Jeruusalemma ljõnn.
Nüüd ollõ sie kivi juba muaga tasa.
ERA II 133, 107 (5) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k. - Teodor Saar < Liis Loob, s. 1878 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tika küüni piäl oln vaimõ läbikäümise koht. Kiegimte põlõ siäl magatud suan. Ühekorra Allikivi Pärt lükkän ühe jalaga maha. Taldrikutõ ning lussikatõ kõlin oln all. Umiku uatan - kõik oln terved!
ERA II 133, 109 (10) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k. - Teodor Saar < Liis Loob, s. 1878 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pärdü õuõst kadun pakk ää ning nähtüd, et punanõ koer läin Tauslas. Oln oma koeraks muutn. Ljõnaküläst akkan inimesed kõegõ ennemä surõma.
ERA II 133, 113 (2) < Kihnu khk., Sääre k. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1935) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui mia pissike oli, siis olid meil ikka ühed meremõõtajad. Miolõ üeldi, et nied ollõ kivinäkid. Kivinäkid tein Pitkänäle Jeruusalemma ljõnna uulitsad. Kui nied ää vaibudõ, siis minne Kihnumua ukka.
Aga mia tiä küll. Kui mia Mallõlõ tuli, siis olõss Arumäel mitte maja tippu. Aga nüüd neid küll. Äpel juba koht viieks jaetud. Nüüd pojad jagavad jälle. Sedasi lähäb ta varssi ukka.
ERA II 133, 113 (4) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Merelehmäd tuln vähä kaldalõ. Inimesed võtn sugu lehmi ää. Siis karjanõ nutn kivi otsas.
ERA II 133, 115 (5) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Miamtõ sua aru! Sii nurkas oli ennemä vana maja nurk. Tegid siis ikka: kudru, kudru! Nüüd kuulsi jälle ühe õhta. Keträb nagu suurõ lõrinaga. Ollõ ikka muaalusõd. Arvatassõ, et mua sis ollõ sioksõd samad inimesed. Tehe seda samuti tüed ning kedräte. Mua all ei piäks terved inimesed olõma. Siält tulad kõik aigusõd, sarlakid ning. Nendel põlõ õhku mitte.
ERA II 133, 119 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Mõisa k. < Karksi khk. - Teodor Saar < Mihkel Kuuse, s. 1899 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks minu vana sugulane rääkis, et Karksis olnud niisugune halva kuulsusega suur ohvrikadakas. Kadakal olnud auk sees. Seda pole tohtinud maha raiuda ega. Karjapoiss pannud põleva taela kadaka auku. Poiss hakanud rinnus hirmsat valu karjuma. Toodud luteruse õpetaja, see ei ole aidanud. Siis toodud vene preester. See lugenud oma sõnad peale ja võtnud valu ära. Aga poiss surnud ikka ära.
ERA II 133, 119 (5) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Tiiu Oad, s. 1883 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tapõlda aidas ollõ Vanapagana tie. Silmäd tehe pimedäs ning eksütätte ää.
Jutustaja olla raamatuist lugenud "näkäneiust".
ERA II 133, 121 (1) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k. - Teodor Saar < Mari Tapp, s. 1871 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kus rohoratas mua piäl kasvab, siäl ollõ muaalusõ lapid.
ERA II 133, 121 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Tapp, s. 1871 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Meres ollõ meresigu ning -lehmi ning.
ERA II 133, 121 (4) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. - Teodor Saar < Mari Tapp, s. 1871 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Raha pidäde kuevatama. Võiõmtõ mua all pidädä. Egä sui ühe päävä või üese. Päävä ikka ollõ kua rahaauka nähtüd.
ERA II 133, 199/203 (11) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesiku, s. 1903, käsikirjast < Kustav Sutt (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kihnu elu.
Ilmas elu vaev ja valu,
kõndima pean paljajalu.
Toiduained on kõik napid,
seljas viimsed riidelapid.
"Kuidas teil see tüli tõusis,
puudus meie maale jõudis?"
Mis teeb üks saare elanik,
mis mere sees kuus versta pikk!
Enne olid meite rikkus laevad,
tehti tööd ja nähti vaeva.
Minevik kõik lõpetas,
me taskud tühjaks koputas.
Heast elust oli himu siis rahval täis,
suur sõda siis kohe ka lahti käis.
Oli leib ja riie, raha, rikkus,
aeg pea meitest eemal kippus.
Suur sõda laevad põhja aas,
mis järgi jäid, need põletas.
Kes peasis paha hingega,
mis seljas nende hilpega.
Mis kihnlane peab tegema,
tema õppind vaeva nägema!
Mis parata või ära teed,
meil ümberringi mereveed!
Kimpsud-kompsud kotti panna,
tõttan viimse mere randa,
et kergitust saaks räimepüügist,
viljaks vahetes ehk müügist.
Siis sõitsin välja oma paadiga,
kus teised naabrid oma püüstega.
Nad heitsid, nõudsid, sõudsid ette,
korralt ei saand räime kätte.
Siiski kümne sülla vees
räim seal leiti õhtu eel.
Lahutasin omad võrgud vette,
sain sealt väikse jao kätte.
Siis tõusis torm ja marutuul
sügisel septembri kuul
seal kaugel mere madalas,
seal Kihnu otsas Tibrikas.
Paat raske räimekoormaga
torm tahab teda ümber vajuta.
Mets sealt paistab vaevalt ees
lainte tormi, saju sees.
Ka kihnlane on vahva mees
kas maal ehk metsas, mere sees.
Kui tuul ja torm läheb kõvemaks,
see teeb tema südant julgemaks.
Kes kardab tuule tuhinat
ja kohkub lainte kohinat,
see kaldalt lainte jooksu näeb,
pooljookstes hirmul metsa läeb.
Siis suurel maal on salved täis,
meil hakkab üle mere reis.
Täis täie vastu räimega,
kes peremees, toob mõõduga.
Kui maale läed, nad ütlevad
ja odavamaks kauplevad:
"Sa püüad räime paadiga
ja saad neid kerge vaevaga!"
Kui näeks seda metsa-maade Ants
ja saaks üks mere lainte tants,
sinu kisuks kohe paati pikali,
suu kisuks sul lahti kõrvuni!
Sa ütleks: "Mereveel suur vägi.
Jookstes tuleb laintemägi,
tõstab paati üles-alla,
ei lase kuskil paigal olla."
Sina annaks siis vilja asemel jahu,
ei mõtleks, et sul sellest kahju,
tooks herni suure topsiga
ja ütleks: "Kalamehed elagu!"
Kõikimoodi luba on kaubelda:
puud rukki, kaks tuleb otrega.
Aga olgu vili, mis on vili,
kaertega tuleb puuda neli.
Räimed vahetud said viljaks,
aeg meil jäigi õhtu hiljaks,
ei saand enam kokku oma sõprega,
öökorteriks jäi meil Lihula.
Seega näete rikkad, kehvad,
kuidas elavad saarerahvad.
Peavad ööd ja päevad orjama,
kõhu täitmiseks vilja korjama.
Luuletanud Kustav Sutt.
ERA II 133, 241 (30) < Kihnu khk., Sääre k., Puka t. - Teodor Saar < Juhan Kott, s. 1884 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Laevamehed oln põrgus. Suan vanakuratil ändä kindi ning akkan tõmbama: iu-vei! iu-vei! - Vana ütlen, et tämä meremehi enäm põrgu ei võttõ, nendega ollõ kellegi elu.
ERA II 133, 242 (31) < Kihnu khk., Mõisa k., Nuki t. - Teodor Saar < Jakob Türk, s. 1866 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui inimene näeb püünises kala ja ära ei võta, siis kala läheb targaks ja läheb ära.
Meile tuldi kord ütlema, et mõrd olla kalu täis. Läksime vaatama - mitte ühtki ei olnud enam.
ERA II 133, 243 (37) < Kihnu khk., Kihnu v., Sääre k., Malle t. - Teodor Saar < Madli Kiigajaan, s. 1869 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Põhja loit (= virmalised) - tulõpurskajad mäed.
ERA II 133, 243 (38) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k., Kopli t. - Teodor Saar < Jaan Palu, s. 1882 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Põhjanael ~põhjatäht. "Vanad mehed" roolinud selle järele Riiast koju.
Sõel, taeva Sõel.
ERA II 133, 243 (39) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k., Kopli t. - Teodor Saar < Jaan Palu, s. 1882 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tähed on kõik ühekaugusel, kuust vähemad.
ERA II 133, 243 (40) < Kihnu khk., Kihnu v., Lina k. < Häädemeeste khk. - Teodor Saar < Roobert Vambola, s. 1893 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Koidutäht. Vanker. Täht maakera suurune. Kuu suurem kui maa. Päike suurem kui täht ja kaugemal kui tähed. Lendtäht - "elektriviske" (viske = vistrik). Linnutee - elekter. Kisub linde. Külm pressib linde sooja poole. Kui meil külm, siis linnud lähevad lõunasse. Kui seal külm, siis tulevad põhja.
ERA II 133, 244 (42) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vana Vankõr. Põhjatäht ~põhjanaba. Ljõnnutie - väikesed tähed. Koedoehä - hommikul, koivalgõ - õhtul. Täht juõsõb - juõsaja täht.
ERA II 133, 244 (43) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Välku, päikest ei või sõrmega näidata. Sõrm jääb kõveraks.
ERA II 133, 244 (44) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa on alt vett täis. Sellep. ei vaju põhja, et on "enge all".
ERA II 133, 244/5 (45) < Kihnu khk., Kihnu v., Lemsi k., Koksi t. - Teodor Saar < Jakob Oad, s. 1877 (1936) Sisestas Eda Pomozi 2001
Silmatera on ümmargune. Sellep. paistab ümmargune ka taevas. Kui silmatera oleks kandiline, siis paistaks kandilisena ka taevas.
ERA II 133, 339/42 (4) < Kihnu khk. - M. Kurrul (1895/1936); vt. ERA II 133, 36/4 (34) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Sinnekohe, kus suurihalla (hülgeid) nähtud õhta, tahakohe tulles oli ega mehel paar poegi taga. Toomas tõi vanna (hülge) - 15 n päe. Jõlm läks sulaks, siis laksime jälle mere. Saine lõunani juba läin: jõlm läks uduses, põersime tahakohe, aga kust sa laeva veel lõväd. Käösime ning käösime, juba läks pimetaks. Siis klaaris jõlme küll ä, aga minnä tiä enam kohogile. Äkest mia näe: tuli näükse, panime/ = läksime/ otse sinnakohe, saime laeva juure, aga Tungi Kustav oli kadun, ei tules välla kusakilt, lassime paar pauku püssu - ei kedägi. Siis näütami veel tuld - ei kedägi, jäigi selle õhta kadun. Teise humiku oli iõlm selgem ning tuul moalt ning kaunis vali, suatsime poari mehi oatama, mehed tulid varsi tahakohe ning reäksid, et õõre/kinnise ja ajujää piir, kus ju "õõrub"/ olle lahti, ei olle küll liiga lai, aga jala egä eä tükküga olle võimata üle saia. Mia kässi venne valmis panna ning jälle uiest otsma minne, mehed olid koa otse valmis minemas, läksid, oleski väga kaua kadun, juba tulid tahakohe ning Kustav koa pool külmavoetud venes pitkas. Tehti nattuke sooia, viina aeti sisse, õeruti ning vintsutati nattuke, akkaski toibuma jälle. Kustav reäkis: "Õhta tulles jahvardas/vanem vorm, praegu tarvitusel "jahus", täh. segas/ mio nõda ä, et soas mia aru enam kedagi, siiski tuli oma aru pära siakohe, võis olla eha kustumise aani/kahtlane keelend, p. o. "koivalgõ" eha asemel/, siis lahkus udu ää ning mia sai siis aru, et oles õige koes ühti, mia oli paelu pohja poole läin, siis hakkasi rohkem siapuele hoidma, siis nagi teite tule korra koa, aga oli õõrde lahti võtn, suas enam üle kusakilt. Otsi omale/jää-/tükke vahele, varjukse koha ning oli ühe tükü aega seal, hakkas külm kindi, siis tegi joostes nattuke sooia ning langsi siis jälle pitkä, käksä lei enne iätükku otsa pusti ning püssü tupe siõnna otsa. Mõtlesi, kui juhtu magama jäema, ehk siis leüdväd üles. Nenda ondki vist oln. Teä mia kedägi, kudas mia sia sai löütsi, aga et laevas oli." Nenda läks se päe jahtides üle. Õhta sündüs tuul kaunis valjuks ning eä pani minema. Teise humiku olime juba Ruhnust kaudu. Õhtapoõlõ hakkasid juba kurama metsad paistme. Teise humiku olime üsä Sõrve poagi ligi, oleks varsi kurgult/Irbenist/ vällä viin, aga tuul jäi tasaseks ning hakkas edala poõlõ vädämä, siis jai vagavaks ning võttis vesikoare ning hakkas meiti jälle tahakohe aama. Kolmandama humiku olime jälle Ruhnu ligi. Pani ikka tuult juurõ ning vadas luõdõ puõlõ. Sundus kieväks aaks (= tormiks). Iä akkas teese piäle juõsma. Lei meite laeva ligi toppama. Tegi silmapilk murru valmis. Meie panimõ tali valmis, et kui viel tulõb, siis laeva iest ää vadada. Aga tulõss ühti. Meie valvasimõ terve üe, et kui taris, siis valmis olõmõ. Sedaviisi sõitsimõ kaks päävä Riia puõlõ. Lõhkus iä nda ää, et enam suass minna kusagilõ. Kaks päävä ning kaks üed olimõ laevas nda paegal, et mitte kjõpma. Siis akkas jõlm jäemä. Näess meie enam muad ega metsa. Olimõ nda kesk Riia meres. Torm oli aga iä nda ää lõhkn ning puruks tein, et jala ädävaevaga ronidõs läbi sai. Käösime ühe päävä jälle meres. Leüdsime suurõd allid. Tapsimõ kahe päävägä laeva täüs. O, küll võin viel tappa, aga kus panõd! Sedasi oli juba neli nädalid kaudu läin. Tuul sundus jälle põhjast ning aas meiti ikka Riia puõlõ. Iä loppis silma nähtavas. Tuult vadas vesigarõ puõlõ ning aas meiti Läti randa rjõnnassõ (= kinnisjäässe). Sui aeg toppis piäle ning meie jääsime oma laevaga pehme löga (= jääsupp) sisse ning mitte enam kjõpma. Viis päävä olimõ sedämuõdi, siis võttis tuulõ lõuna-edälä, aas rjõnna uagi (= kinnisjää ääres olev laintest purustatud jääsupp) piält ää ning meie saemõ siält purjutama.
ERA II 133, 464/5 (7) < Kihnu khk. - Teodor Saar, M. Kurul (1873/1935). AT 234, 3 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 211. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ööbik ja vaskuss.
Ükskord elasid ööbik ja vaskuss ühel meelel teineteisega rahu sees ühes majas. Niihästi ööbik kui vaskuss olid ühe silmaga. Ühel päeval sai ööbik pulma palutud. Tema ütles vaskussile: "Mina olen pulma kutsutud, tahaks aga mitte ennast ühe silmaga näidata - ole nenda hea ja laena mulle oma silma teiseks, homme toon ma tagasi seda sinu silma." Vaskuss tegi tema palvet mööda! Teisel hommikul tuli ööbik jälle tagasi. Aga oli aru saanud, et kahe silmaga parem on mõlemile poole vaadata kui ühega. Vaskuss küsis oma silma kätte, aga ööbik ei annud mitte. Siis ähvardas vaskuss ööbikule kätte maksta. Ööbik ütles: "Mina ehitan oma pesa kõrges pärna otsa - sinna, kust sa mind ei leia." Sest ajast ööbikutel kaks silma, aga vaskussidel mitte ühte ainustki. Nii kus ööbikute pesad puu otsas on, seal peavad ka vaskussid põõsa all olema ja püidvad üles ronida! Kui nad pesad leidvad, siis puurivad munadele augud sisse ja imevad neid tühjaks.
ERA II 133, 499/509 (3) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jäe jumalaga, Eestimaa,
ma võtan Riiga reisida!
Sääl näen ma meremeeste au,
kes kokku pidand suure nõu:
ühe uhke maja ehitand
ja munserolli sisse seadnd.
Vana Loorents istub ka seal sees,
ta on ju päris saksa mees.
Siis teretan: "Gut morgen!" ma
ja küsin, kas ma laeva saan,
kus peal võin sõita selle sui
ja talveks koju tulla võin.
Ma räägin taga saksa keelt,
see rõõmustab ka vana meelt.
Ja varssi ütleb ta see peal:
"Kas tahad munserdada seal?
Meil on üks suur ja uhke park,
ta kapten on ka õige tark.
Ta reisib pikad mereteed
ja käib ka läbi võerad maad."
Siis selleks kaupa tegin ma,
et täie mehe palga saan.
Kui kaup oli tehtud, raha käes,
siis pudel õlut ostsin ma.
Siis teisel päeval läksin ma
selle väikese Düüna stiimriga
seda uhket laeva vaatama,
kus peal ma pidin reisima.
Laev seisis vanas Millgrabis,
kus tõuerid teda taklasid.
Siis tüürmann vastu tuli mul
ja ütles: "Sa üks madrus mul!"
Kui pudelit tal andsin ma,
siis tööd mul anti korraga.
Bramstengad üles ajada
ja seda mööda rajad ka.
Kui kõik siis nõnda valmis sai,
et varsti merel' minna võis.
Siis masin jõest meid välja veab
ja loots, kes õiget kurssi teab.
Kui kelluboi juurest mööda sai,
siis loots meist jumalaga jäi.
Siis jäi kõik oma hoolele,
me peastsime purjed tuulele.
Siis maha jäi meist Riia linn
ja Ruhnu saare tuletorn.
See Märsarehv ja Kura rand
on oma tuled valgustand.
Kui ükskord kumas koiduläik,
need maad mina maha jätsin kõik.
Siis üskord paistis meie ees
see Gotland Balti mere sees.
Sest Öölandist ja Bornholmist
mul pole palju rääkimist.
Me vastas on suur Rootsimaa
ja varsti Danska Sundi saar,
kus mitu tuhat laeva peal -
kõik ühtlas läbi sõitvad seal.
Paar nädalat me seisime
seal Kopenhaageni reidi peal.
Siis varsti saime tuule hea -
kõik purjed bordevinti sea.
Ei kaua aega kestnud see,
siis maad me jälle nägime:
see Elsener ja Elsenburk
ja Kattegati väina nurk.
Kui kõigest nendest mööda sai,
üks kõrgem koht veel Rootsimaal.
See kutsutakse Kulleniks -
paak põleb seal pikk sülda kaks,
ta näitab laevadele teed,
et surma ei saaks mereme'ed.
Kõik uhked majakad on siin,
mis kõik ma tahaks rääkida.
Neil öösel tuled põlevad.
Kui paksult taevast katab pilv,
et kaugel ei või näha silm,
siis igas laevas on ju need -
trompeedid, pasunad ja muud.
Kõik üle ilma teatab see,
peab seda teadma meremees.
Sest Aagentist nüüd mööda me,
Gibraltar meil see paistab ees.
Seal suures Nordi mere sees
kõik Inglis kalalaevad seal
on uhkest kokku pidand nõu
ja purjutades noota vedamas.
Siis tõusis meile ka üks löök,
ei maitsnud enam söök ei jook.
Meil vestist tormi vastu tõi
ja lund ja rahet maha lõi.
Siis kapten omas kajutis,
tema kõndis suures kurbuses.
Ta palus põlvili ka maas
ja hüüdis appi armulist.
Kui ükskord vähenes suur torm,
siis purjed lahti - üks, kaks, kolm!
Siis viinapudel välja toodi,
elu terviseks seal joodi.
Kapten, see siis vaatas kaarti,
laev, see lendas täies vaartis.
Küll Nordi meri suur ja lai,
kus patentlogi lastud sai.
Küll Inglis kaanalis on suur torm,
siit läbi sõita on suur hirm.
Sest kuulsast Inglismaast
mis teil' ma tahan rääkida.
Seal mürinad on vägevad,
suured tööd ka tugevad.
Ja rauast väravad on ees,
kes kinni hoidvad merevee.
Veest võtab ennast alanda,
kolm sülda madalamaks jääb
ja meri kaugelt kuivaks jääb.
Nüüd purjutan Hispaania,
seal vast saan minna maale ka.
Näen metsad, kaugelt kõrged mäed,
kus otsas seisab linn ja jõed.
Sest ma kui imeks sinna sain,
just kasemetsa tukka jäin!
Seal laev oli laevast seotud
ja rajad viltu prassitud.
Kõik neljas mastis taageldud
ja sütega täis laaditud.
Kui kätte jõudis jõulukuu
ja veel see uueaasta päev.
Seal pääsukesed lendavad
justkui suvel meie maal.
Kakskümmend aastat mööda sest,
kui röövlid tulnud Ahvrikast,
on laevadele ette seadn
ja nülgind meremeeste pead.
Üks kuulus riik jääb rääkmata,
mis on alles vaatmata.
Prantsuse linna majadest,
kus leian kenad neiud eest,
kes rõõmustab üht meremeest,
kui leian turmpoi majad eest. -
Mul olid kallid viinad ees,
mis saada võib kõik meremees
sest kuulsast rikkast Ahvrikast,
mis on ka alles rääkmata.
Kui kümme päiva sõitsime,
siis päeva alla jõudsime.
Küll oli hirmus pala seal,
et liha kõrbes luude peal.
ERA II 133, 515 (1a) < Kihnu khk., Mõisa k. < Tõstamaa khk. - Teodor Saar < Ann Kurul, s. 1865 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kihnu majakiülem Vulf sõitnud iga päev punase tõllaga. See olnud nagu vaarao tõld.
ERA II 133, 515 (1a) < Kihnu khk., Turu k. - Teodor Saar < Jaan Entsik, s. 1894 (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks poiss tuln laevast ning riäkn, et tämä sõitn Punasõst merest läbi. Näin vaarao tõlla ratta vee piäl. Siis ette vanaeit kuulan.
ERA II 133, 515 (2) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k. - Teodor Saar < Jaan Entsik, s. 1894 (1936), kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tammõpakk tuln vastalõ (= vastu tuult) vesiaolõ. Siis akkan katk.
ERA II 133, 522/3 (1) < Kihnu - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kas tunned maad.
Kas tunned maad, mis Seli rannast
on kaksteist versta lõuna pool
ja Kihnu saare nime kannab?
Seal hüüab uhkelt iga huul:
Refr: See on see maa, kus minu häll
kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
see ilus maa on minu kodumaa!
Seal elab vaba Kihnu rahvas,
kes oma kommetele truu
ja maal kui merel ikka vahvas
nii rahus kui ka sõjasuus.
Refr.
Küll ütleb mõni uhkussunnil:
"Mis head võib olla Kihnumaal?"
Kuid Kihnu elu nad ei tunne -
meid kaitseb saatus igal aal.
Refr.
Kui lahti pääsis ilmasõda,
tõi venelasi, kasakaid,
siis õhkas (~ ägas) rahvas suures hädas,
kuid keegi ei (~ ei ükski) puutnud kihnlasi.
Refr.
/vt. Märkus lk. 1. Hariduse Rahvakomissari käskkirja nr. 589 täitmiseks on siit köitest 8.10.1945 välja lõigatud lk. 523/4; mittekeelatud osad on kopeeritud vahelepandud lehele.
/Siis tuli enamlaste tõbi
ja punakaardi taskutes
end kuhjas kokku kuld ja hõbe -
kuid (~ neist) jälle eemal kihnlased!/Siis tuli lõpuks (~viimaks) saksa vägi
ja nõudis pekki (~ lehmi), mune, võid.
Kuid (~Ja) Kihnu rahval himu tegi (~ armu tegid) -
nad ise pekki, mune sõid.
Refr.
Kui aga (~ Siis tuli) uue aja seadus
meil jõulud varem kätte tõi,
ei jäänud ükski kimpu Kihnus,
vaid pühiks värsket õlut jõi.
Refr.
Luuletanud Elena Dubkovskaja. Elas Kihnus 1905-1919. a.
ERA II 133, 526/31 (4) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Must Kapten
Atlandi okeaanil,
kus lained laksuvad,
üks laev seal sõidab ruttu,
kel purjud tumedad.
Komandosillal kõrgel,
ta kapten seisab sääl
ja alla käsku annab
ta kare, käskiv hääl.
See kapten on van Straaten,
Must Kapten on ju ta!
Laev "Lendav Hollandlane"
viib teda Ahvrika.
Küll mässule lõi meri
ja pikne müristas -
ei tarreta ta veri,
ei kohku süda sees.
Ta käseb valjul sõnal:
"Kõik purjud ülesse!
Las möllab, mässab meri,
ei seda karda me!"
"Oi-oi, üks puri näha!"
nii hüüti vahi päält.
"Oh, vennad, vaatke vahvalt,
vist Morgen tuleb säält!"
Must Kapten sõjalippu
sääl käskis tõmmata.
"Küll Morgan saab veel näha,
ei teda karda ma!"
Pea oli kaetud taevas
ju paksu suitsuga -
laev "Lendav Hollandlane"
tuld juba andis ta.
Pauk kõlas, sild läks puruks,
kuul lõhkus laeva ka.
"Trepp alla!" käis komando
siis musta laevalta.
"Kus on mu tütre varas?"
nii hüüdis Morgan sääl.
"Surm sulle, hollandlane,
Atlandi mere pääl!"
Siis tormasivad üles,
need mehed tigedad
ja võtsid püssid, piigid
ning mõõgad välkuvad.
Küll oli hirmus näha,
siis röövli laeva peal,
kus mehed võitlesivad
kui metsalised seal.
Ja laevatekki veri
pea kattis üleni,
ei jäetud võitlust seisma,
vaid peeti edasi.
Ja kui küll mõõgatera
ju lükkas maha sääl
Morgani - siis ka jäävad
kõik rahu laeva pääl.
Ja mehed valjult hüüdvad
kõik vaimustusega:
"Nüüd elagu, van Straaten,
ta elagu, hurraa!"
Kuid Straatenit ei jõua
need hüüded rõõmusta,
Kap Hornis tema mõtted
vist näikse viibima.
Sest aasta on ju mööda
ja sellepärast ta
peab trehvama Kap Hornis
ju oma Marthaga.
Ei hooli tema sellest,
et meri möllab nii.
Kap Horni poole algab
ta reisu ometi.
Et rutemalt võiks jõuda
ta kalli kaenlasse,
seepärast valib tema
siis otse, õige tee.
Veesambast läbi sõita
ta tahab laevaga!
Kuid loodusvägedele
ei jõua vastu ta.
Ehk laev küll oli nii tugev,
kuid siiski põhja ta
saab vete võimust maetud
sääl ühes meestega.
Üks kangelane jälle
on vähem ilma pääl!
Välk, torm ja meri peavad
tal surmapidu sääl...
/Teine variant:/Atlandi okeaanis,
kus lained mässavad,
üks imelaev täis purjes,
ta sõidab Ahvrika.
Tema kapten seisab väljas
komandosilla peal,
see kapten on van Straaten,
laev "Lendav Hollandlan'"
ja kõik maailma riigid
on teda tunda saand.
Küll möllab, mässab meri
ja pikne raksatab,
selle mehel soontes veri
ei tarretama löö!
Tema annab valjust käsku:
"Kõik purjed ülesse!"
Kui möllab, mässab meri
ei seda karda ta!
"Oi-jah, üks puri näha!"
nii hüüti paki pealt.
"Mul andke aega vähe,
Morgan tuleb sealt!"
Üks pauk ja plagu mastis,
mis veripunane.
Morgan saab varsti näha,
ei teda kardeta!
Taevast ja merd seal kattis
paks püssirohu suits
ja nende keskel seisis
üks uhke "Hollandlan'".
Pauk kõlas, sild käis alla,
kuul puuris tekisse.
"Trepp alla!" käis komando
seal musta laeva peal
ja vaatab kurval mõttel
Atlandi mere peal?
"Kus on minu tütre varas?"
nii karjus Morgan seal.
"Surm hollandlasel paras,
Atlandi mere peal!"
Kui verejanus tiigrid
need mehed tormasid
ja vastastikku piigid
nad ette torkasid.
Küll hirmus oli näha
seal röövli laeva peal,
kus tapetud sai mehi
tekk verest punane.
Mõõk puuris Morgani läbi
ja maha kukkus ta.
Tal oli hirmus häbi
ja valus otsata.
"Morgan on nüüd ju surnud,
Must Kapten tappis ta!
Ses elagu, hollandlased,
Hurra, van Straatenil!"
Ei sellest suurest mässust
ta rõõmu ei tundnudki,
vaid mässavas Kap Hornis
tema mõtted viibivad.
"Üks aasta annan aega,
Van Mohlen, tead sa!
Kap Hornis nõuan sinult
oma Martha tagasi!"
Komando kõlas valjust
selle julge mehe suust.
Karavelle peal, kus neiud
viime Kartemi saarele.
Kartemi saare peal,
on teisi küllalt seal.
Sest elagu, hollandlased
Hurra, van Straatenil.
ERA II 133, 540/2 (12) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hülge laul.
Ma algan laulu hülgejääst
ja kiidan Kihnu küttidest.
Küünla kuus, kui külm oli vali,
hangetas kõik Riia meri.
Kuivasääre kääras risu,
ei sealt paista rinna vesi.
Seal tulid kokku külataadid,
õuemehed, armsad naabrid.
Nad a'avad juttu hülgejääst
ja kiitvad Kihnu küttidest.
Kes katsun öösel oma naist,
see ära rikkun hülge püüst.
Seda tarvis varsti harida
ja paelad uuest tarida.
Valmistage valged mütsid,
hülge püüsed, püssid, käksid!
Nemad käivad mitmekesi
vaatmas, kus on sulavesi.
Kus on lausa liiprid siled
leida mõned "mustu-viled".
Kui oli natti kupul näha,
kütt see ronis varju taha.
Seal tema seadis püssi palge,
vaatas kirpu, hark oli selge.
Päästab natil nokapära,
varsti pauk sai tehtud ära.
Kui oli "kala" kätte saanud
ja seal juures juttu a'anud.
Korra pööran kõrtsu pära -
korter viina kuluks ära.
Parem vastu Kihnu pöörda -
jalavaev on makstud ära.
ERA II 133, 574/6 (14) < Kihnu khk. - Teodor Saar < Daniel Vesik, s. 1903, käsikirjast (1936) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Siin meie seltsis.
Siin meie seltsis selle aasta,
Jumal aga teab, kus tuleva aasta!
Muist meist pandaks mulla alla,
muist meist liiva liidetakse,
muist meiti viidaks Venemaale.
Siin meiti peetakse küll lolliks,
meie lähme Riiga siidiselliks,
Siidi aga selliks, ametrolliks (olen kuulnud ka "sametpoisiks" - T.S.).
Seal ees meil loksub kaardilaud
ja tihti vilgub viinaklaas.
Ma pidin aga minema briki peale,
pandi aga Riiga parga peale.
Riigas parkasid oli palju:
üks oli "Tiina", teine "Düüna",
kolmas, see oli parka praama,
neljas, see oli aurulaeva.
Kõik tahtsid minna talireisi,
otsekohe Olensburki.
See aga reis oli väga raske,
sest, et tali oli väga vali.
Küll oli aga külm ja sadas lund,
ei kellegil tulnd silma und.
Õhtul, kui läks päike looja,
andis rooliratas sooja.
Mina andsin aga roolirattal kätt
ja valasin härdast silmavett.
Aga kes ju meitel seal siis teadis,
palju laev seal meitel jõudis?!
Kapten merekardilt uuris,
arvas ära selle aja,
et nüüd saame tõesti Liisarooti.
Seal siis viskasime loodi
ja mõõtsime siis merevett
ja andsime üksteisel kätt.
Aga kapten, see oli ikka hädas!
Tüürmann kinnitas veel teda,
et meitel pole väga viga:
Meil laeva sees on soolalast
ja soola sees on püsti mast;
meitel tekkis seisab valge luup
ja igal mehel selgas suup.
Me suubid selga heidame
ja lainte varju peidame.
ERA II 133, 582 (20) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Lao t. - Teodor Saar < Juuli Lao, 48 a. (1936). Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Seli Aadu maa pial olle suur lepp. Kis sialt oksa murde, jääde otse pimedase. Raaga olle kõik puualt täis, aga keegi kiputa ei toh'te. Ennemueste tapetud sial naa paelu kitsa ää, et selle verest kasun puu naa jämedase.
Sellekohasele küsimusele vastas jutustaja, et need polevat olnud salakütid.
ERA II 133, 582 (21) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Lao t. - Teodor Saar < Juuli Lao, 48 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kus kaks puud kokku õervad, sinna vahele viiate looma südamed ja - kus need õndude.
ERA II 133, 583 (25) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Lao t. - Teodor Saar < Juuli Lao, 48 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mereinimesed ikke olle.
ERA II 133, 584 (28) < Tõstamaa khk., Seliste v., Manija s. < Kihnu khk. - Teodor Saar < Maria Sepp, s. 1908 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Laori Madli ütleb ikka, et eng minne päräst surma paopõõsa.
ERA II 133, 608 (103) < Kihnu khk., Kihnu v., Mõisa k., Ala t. - Teodor Saar < Jakob Mätas, s. 1903 (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanakurat oln mual tües. Aga pandud ljõna siemnetest kuhja tegemä. Vana üteln, et muatüe ei tähendätte, olõ taris meremeheks akata. Vana pandud Ruõtsi pankõ piäl ketti kindi hoidma. Ikka käün egä lainõ aegas iesotsas. Sõrajäljed oln tekiss. Viimes tõmmatud prammsieglid lahti. Siis ei põlõ enäm oitod suan, viin pliisist vällä. Lae läin Englismualõ. Vanakurat tuln ankruketigä, taotan (visanud) kai piäle. Tahtn aprehnutti. Enäm laevameheks ei akatõ. Läin ning kadun.
ERA II 133, 608/9 (104) < Kihnu khk., Kihnu v., Turu k., Lauri t. - Teodor Saar < Madli Sarapik, s. 1870 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tulõoksaga (vaigune, läbipaistev oks puus) puud ei võiõ majassõ panna - pitse lüe leüe maja ää. Mede Mihkel pani kogõmatta tulõoksaga puu tua seenässe. Päräst nägi ää ning raius risti piäle. Siis-mte leüe ää.
Miks juba kasvavale puule pikne sisse ei löö, seda jutustaja ei teadnud.
ERA II 133, 609 (106) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Laevassõ-mtõ võiõ tuulõoksaga puud panna, siis ollõ ikka tormaga kjõmpus. Majassõ võiõ küll panna. Tulõoksaga puu võiõ jälle laevassõ panna.
Missugune on "tuulõoks", seda jutustaja ei teadnud.
ERA II 133, 611 (115) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui teel pikutada, siis ajab ihule kärni.
ERA II 133, 611 (124) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kuhu poole täht langeb, sinna läheb tuul.
ERA II 133, 612/3 (134) < Kihnu khk. - Teodor Saar < koolilastelt (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui vanakuu reede õhtul tehakse luude, siis kaovad kirbud.
ERA II 134, 118 (56) < Saarde khk., Voltveti v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, hiljuti surnud (1936) Mt. 203 C, ainuke teisend. P. Kippari loomamj antoloogia nr 179. Uudishimulik lammas. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks vana jutt.
Perenaene saatnud lamba kahe pojaga karjamaale, ise läinud kodu ja heitnud pisut niiütelda ao-unele magama.
Lambad söönud aasal ja kuulnud peenikest vilet põesast, mis neile kahtlaseks osutanud. Vana lammas jätnud pojad aasale ja läinud kahtlast asjalugu vaatama.
Leidnud põõsast hundi pikutavat ja kanget kõhuvalu kaebavat. Palunud lammast, et see temale kõhtu pigistaks.
Lammas hundi juttu ei uskunud ja läinud kohe tagasi, aga ei leidnud tallesid eest: teine hunt oli talled seniks ära nosinud.
ERA II 134, 137 (4a) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel oma mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui toomedel suvel palju marju, siis tuleb järgmine suvi väga palav, võib-olla ehk ka põud.
ERA II 134, 150/2 (3) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Peeder Sõggel (1936) Mt. 90, Karu õpetab poegi, 2 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 72. Küttide hää jahisaak. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vana karu oli pojad metsas suureks kasvatanud ja viinud siis ühel ilusal õhtul metsa äärde asuvasse kaerpõllule, et pojad saaks ka esimest korda maiusrooga ja õpiks endid päästma kurja küti eest. Kaeras olles õpetanud vana karu poegadele ning käskinud siis kohe metsa põgeneda, kui talumajade poolt ukselingi lõksatust kuulda on, sest siis tulevad säält poolt kuri kütt püssiga, kes nalja ei mõistvat. Kui aga kuulvad metsa poolt kõbinad, see olla kõik tühi asi, sest sääl kõbistavat mõni veikene jänesepoeg ja muud mitte midagi. Arvanud, et metsakabina järel võivad julgeste kaeras edasi pidutseda ja trallida.
Hää meele ja suure jutu pääle ei pannud vana karu tähelegi, et kaera põllust käinud kraavi tirre läbi, kuhu vana karu sisse komistanud. Selle juhtumise pääle ehmatanud pojad kangeks ja arvanud kütti talu poolt tulevat ning pannud metsa poole jooksu, vana karu kaerapõllule jättes.
Metsa ääres valvanud aga kütid, kes mõlemad karupojad maha põmmutanud. Et sellel ajal meestel olnud vanaaegsed tulelukuga püssid ja vana karu poegadele ka peaaegu järel olnud, ei olnud meestel aega püssisid laadida ja pääsmist ka ei olnud, sest vihane karu poegade surma pärast asunud meeste kallale.
Nüüd olnud mehed surmahädas, kuid siiski ajanud südame rindu ja asunud nugadega ning tühjade püssidega vihase karu vastu.
Tulnud heitlus meeste ja karu vahel, mis kestnud umbes kaks tundi, kuni viimaks jäänud mehed ikka võitjaks. Mehed tahtnud küll karule nina pihta lüüa, kust teda kerge oleks olnud tappa, aga karu olnud kange nina hoidma. Mehed, küll haavatud ja puruväsinud, saanud viimaks ikka karust jagu ja võtnud temal pikapääle viimase võhma ikkagi välja.
ERA II 134, 161/2 (10) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Liisa Siitan (1936) AT 169 J, Hunt ja ratas, 5 t. Tähelepandava konkreetse juhtumi alusel tekkinud pajatus, esmakordselt arvele võetud läti ainese põhjal. P. Kippari loomamj antoloogia nr 153. Hunt hädas. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hunt hädas.
Lõmsi talupoiss tulnud öösel ehalt kodu, kui näinud - hunt luusib omapääd õues ümber. Poiss jäänud seisatama, et vaadata, mida kaval hunt viimaks välja mõtleb.
Näeb - hunt lahab lauda poole, tuleb säält ruttu tagasi ja pistab lipsti uksevahelt kööki. Poiss ruttu järele, et saaks köögiust kinni panna ja siis hundile naha kallale tikkuda. Minnes vaatanud mõnd käealust, kuid ei leidnud õue päält mingit muud kui ühe vana kestle, mida nägi õue pääl vedelevat.
Jõudnud poiss köögiukseni, tulnud hunt just ukse pääl temale risti vastu. Poiss pistnud kestle ette ja - hunt jooksnud päädpidi kestlisse, kus pää vana kestli põhjast labi ulatanud ja kestel hundile kaela jäänud. Niiviisi siis hunt löönud kestlega tükkis õue pääl sada kukerpalli, kuni poiss aia äärest teibapooliku toonud, hundi maha matertanud ja temal viimase tossu välja võtnud.
ERA II 134, 162/3 (11) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, oma mälestused (1936). Mt. 77 D1, 1 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 59. Hunt ei täitnud lubadust. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hunt murdnud perenaesel karja seast kõige ilusama lehmamullika ära. Perenaesel olnud mullikust kange kahju ja hakkanud hädaldama: miks hunt just kõige ilusama mulliku murdnud.
Hundil läinud meel haledaks perenaese näumisest ja lubanud temale uue, parema lehma asemele tuua.
Perenaene ootanud teisel päeval, mil hunt oma lubamist täidab, aga hunt olnud ja jäänud otsani valelikuks: murdnud koguni teisel päeval veel ühe lehma karja seast ära.
Perenaese kahju olnud suur.
ERA II 134, 178 (8) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui haavad kevadel rohkeste urventavad, siis saada sellel suvel rohkeste jahedaid ja külmi ilme olema.
ERA II 134, 179 (17) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanakuu valetab, noorkuu külmetab.
ERA II 134, 180 (25) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nisu tuleb külida noorel kuul ja esimesel reedesel päeval, siis kasvab nisu nii, et annab hästi valge saia.
ERA II 134, 194/6 (6) < Saarde khk., Voltvelti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Märt Päärson (1936) Mt. 281 A, 2 t. P. Kippari loomamj antoloogia nr 250. Sääsk hoiatab lehma hundi eest. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hundil karjas ei õnnestanud.
Kord läinud hunt kavala nõuga lehmakarja juurde, valinud kõige rammusama ja noorema lehma karja seast välja ning kutsunud seda libedal keelel omale pulmatalitajaks. Lehm olnud kohe valmis minema, kuid sääsk, kes istunud lehma sarve pääl ja hundi ning lehma kõnet päält kuulanud, sosistanud kõrva sisse: lähad ikka küll pulmaroaks.
Lehmale löönud nagu südamesse ja ta ei läinud enam hundile kaasa.
Hunt katsunud siis veel õnne teise ja kolmanda lehma juures, kuid ikka üks ja sama palk, ei läinud teine ega kolmas lehm hundile ligi, kõigile oli sääsk selgeks teinud, et hundil on pulmaroaks lehma vaja.
Aga hundil olnud kavalusi küllalt veel peidetud kõrva taha. Ta arvanud, et üksi metsa lehma ei jõua tassida, sellepärast valinud ta karja hulgast ühe noore ilusa mullika ja asunud sellele kallale, et seda maha murda ja siis metsa tassida magusaks pulmaroaks.
Kui hunt parajaste lehmamullika kallale oli asunud, röögatanud lehmad kõik korraga nagu ühest suust ja jooksnud tuhatnelja seltsis, kui "viiskümment meest" hundile kallale. Kes saanud, see tõuganud hunti sarvedega, mõned surunud jalgadega, üks ühte ja teine teistmoodi, suure vihaga.
Suure vaevaga pääsenud hunt vihaleärritatud ja marruläinud lehmade käest, et metsa pugeda, kuid ilma sabata ja, õnneks või õnnetuseks, kolme jalaga. Ka lehmamullikas pääsis ära, ehk küll mõnede riimustustega, mis oli saadud hundiga võideldes.
Lehmad "süatasid", et nad edespidi ega iialgi hunti enam karja juurde ei lase ja kogu sellest ajast olla hundid Saarde metsanurgast peaaegu kadunud, ainult harva näeb või kuuleb mõnd "läbireisijat" veel, kuid see Saardes palju ei peata, sest Saardes on tigedad ja kurjad lehmad, kes hundiga nalja ei heida.
ERA II 134, 198/9 (79) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Märt Päärson (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Saarde kohta räägib ennemuistne jutt: üks vanamees oli kord Saardest läbi reisinud. Jäänud väga hiljaks õhtu pääle ja oli sunnitud öömaja otsima. Kui ta kuues külas ja seitsmes talus oli käinud öömaja palumas ja igalt kohalt minema saadetud, jäänud ta viimaks Eonõmmele ühe suure paksu kuuse alla ööseks. Hommikul ülesse ärgates pahandanud selle üle, et inimesed nii kadedad olnud ja temale kui väsinud teekäijale öömaja ei ole annud: "See ümbrus olgu igaveste metsaga kaetud ja ärgu inimesed kunagi himustagu siia omale kodu ega kollet soetada. Hirmuga peavad nad siit hoidma."
Sellest olla siis kuni tänapäevani Saarde ümbrus põlismetsaga kaetud.
ERA II 134, 235/6 (3) < Halliste khk., Abja v., Anni t. - Jaak Sõggel < vana peremees (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku.
Kui sügisel, vana Mihkli päeval veel puud lehtes (nagu seda on käesoleval 1936. a.), siis ei ole niipea täielist ja kindlat talvet oodata, olgugi, et talve eel käivad veikesed külmad ja veikesed lumesajud. Sarnane usund on ka Halliste kihelkonnas tuttav, mida ma hiljuti kuulsin Abja Anni vanaperemehe suust.
ERA II 134, 247/8 (46) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälest. järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku.
Kui metsas mõni inimene on haigeks jäänud, siis ütlevad vanad inimesed nagu imestades: "Metsas jäi haigeks." Metsas haigeksjääja põdevat kauem kui see, kes väljal on haigeks jäänud.
ERA II 134, 247 (40) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Leena Sõggel (s. Graff) (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku.
Kuuvalgel (kui kuu pääle paistab) ei lubata vanarahva arvamist mööda pääd sugeda, sest siis saavad pää alati valutama.
ERA II 134, 247 (41) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Leena Sõggel (s. Graff) (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku.
Kes kuu paiste käes magavat, niiet magajal kuu pääle paistab, see jäävat, kas varem ehk hiljem, kuutõbesse haigeks.
ERA II 134, 247 (42) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as. - Jaak Sõggel < Leena Sõggel (s. Graff) (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku.
Kes metsa minnes ehk metsast läbi minnes "metsa kardab", sellel saab metsas juhtuma mõnesuguseid õnnetusi.
ERA II 134, 247 (45) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanausku.
Metsa minnes ei tohi "kurja" (halba sõna nagu kuradid, kurjavaimu jne.) nimetada, siis saab metsas mõnda halba asja või õnnetust juhtuma.
ERA II 134, 395/6 (1) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936-1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Saardes olivad vanad inimesed ikka kindlas arvamises, et "maalis" haigusi saab maast, "rabadud", "kõrvahaigusi" tuulest ja palju teisi haigusi kadeda inimese kahetamisest, kurjast silmast, vihaselt vaatamisest, sõnatamisest, sisse andmisest ja ära-tegemisest ning kohkumisest. Näituseks: Mäletan selgeste, kui 6-aastane poiss kukkus kangateljede pingi päält maa põrandale ja pääle kerge põrutuse ei olnud poisil suurt viga. Aga mõni päev hiljem tekkisivad peenikesed villid poisi käevarrele ja hiljem katsivad villid käevart üleni. Mindi Kõppu ühe nõianaese juurde, et teada haiguse nime. Nõid ütlenud - haigus on "maaline" ja seda on maast saadud. Käskinud, kui koht teada, kus maapääl halvaste maganud või kusagile maha pudunud, salaja sinna kolmel õhtul "hõbevalget" (vanaaegsest hõberahast) maha kabitseda, siis võib julge olla, et terveks saab. Kahe nädali jooksul paranes haigus.
ERA II 134, 396 (2) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936-1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Mäletan üht vana meest, kes oli teisest küljest "rabatud", maa-arst oli ütlenud, et haigus olla tuulest saadud. Annud rohtu küll, kuid haigus ei paranenud põrmugi. Haige tõentanud, et ta nüüd küll teadvat, kuidas kord oli külm tuul temasse teistmoodi puhunud kui seda varem olnud. Ja säält ta siis haiguse saanud.
ERA II 134, 412 (11) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Lendavkulda kahetatud inimesele.
ERA II 134, 419 (15) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel. < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
On ka neid, kes haudunud varba vahesid puutõrvaga ja poomõliga määrinud, et enam hoida vett eemale, kuid tõendavad, et see palju viga ei parandavat.
ERA II 134, 423 (1) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Kaelahaigustest on tuttav "kaelakangestu". Kael on kõva ja kange, ei anna murda ega käänata. Maa-arstid on haigust nimetanud "tuulest rabatud". Maa-arstide antud rohud on olnud vedelad, mida on kästud tarvitada pääle määrimiseks. Sagedaste on oodatud vanal ajal, et haigus ise paraneb.
ERA II 134, 438 (28) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - J. P.Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Saardes nimetatakse halltõbi ehk külmtõbi. Teisi nimetisi kuulnud ei ole ja ei ole ka ise haigust näinud. Mäletan väga selgeste, kui mõned külmetuse tagajärjel olevad haiged külma röögivad, siis vanad inimesed on ütelnud: "Nüüd on tõeste hall seljas." "Sõidab halli." "Hall on otsaga juba külas." Olen ainult seda juttu kuulnud, et vanal ajal inimesed olla sagedaste halli põdenud. Mitte midagi rohkem.
ERA II 134, 440/1 (33) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Rabandus, rabatsihaigus, tuulest rabatud ja piksest rabatud on haigus, mis "käib inimesi mööda". On inimesi või haigeid, kes mõnikord ainult teisest küljest on rabatud, kuna teine külg terveks on jäänud. Rabat haiguse vastu otsitud juba vanal ajal abi ikka maa-arstilt ja otsitakse ka seda säält praegugi, kuid enam salaja, kui seda sündis vanal ajal.
ERA II 134, 440 (32) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Lendajast läbi lastud, see haigus on Saardes väga tuttav loomade juures, kes äkitselt surevad.
ERA II 134, 441 (34) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälest. järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Äkine haigus on Saardes tutav, kui inimene äkitselt ära sureb nagu eespool nimetatud/vt. ERA II 134, 441 (32)/ loomgi, kes lendajast läbi lastud. Siin üteldakse sagedaste: "Teise kuri viha käis pääle."
ERA II 134, 448 (49) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälest. järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Saardes nimetatud "maalishaigus". Et ma maalishaiguste kohta rahvaluule korjandustes mitmed korrad olen kirjutanud, sellepärast jätan siinkohal seda tegemata.
ERA II 134, 484/5 (105) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälest. järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33
Kas "katk" on mõni iseäralik haigus, ehk mõtlesivad vanad inimesed mõnd teisi haigusi selle all, sest tuttav on ju vanasõna: "Justkui katk on üle käinud."
Mäletan, kui üle neljakümne aasta (praegu on a. 1937) tagasi koolera kohati meie kodumaal möllas, nimetas minu isa seda katkuks ja kui veel varem - missugust aega mina ei tea - suur kõhutõbi meie kodumaal inimesi hulgaviisi hauda viinud, kus talud ja külad õredaks jäänud, siis ütles minu isa selle kohta, et: "See kord laastas katk meie maad."
Kodustel arstimistel on rahvajutu järel joodud tedremarane juure keedist ehk jälle leotatud tedremarane juuri viina või piirituse sees ja joodud seda haiguse ajal.
ERA II 134, 485/6 (106) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel, enda mälest. järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvapärane arstiteadus.
Vaata küsimuskava lkg. 32-33.
Kas on tuntud või tuntakse sõnadega arstimist? Milliste haiguste puhul? -
Vanal ajal on maa-arstidel ikka see viisiks olnud, kui teda haige juurde kutsuti, et haigele pääle lugeda. Tean seda, kui Villematsi mamma üht nikatsid arstis, pääle õerumise ja venitamise luges sõnu tasakesi haige koha pääle. Õisu metsaherra proua lugenud ka sõnu luuroosi pääle. Ja kui Kalgissaare Peeter rohtu annud maalise haiguse, rabatud ja muude sisemiste haiguste vastu, lugenud ikka salajaid sõnu rohule pääle.
Praegusel ajal ei ole enam arstimissõnu Saardest saada, olgu vast siis, kui mõnel korjajal peaks mõni maa-arst kas sugulane ehk tuttav olema. Ei mäleta, kui ma olen mõned arstimissõnad varem saanud, siis leidub see minu korjandustes ERM kogudes.
ERA II 134, 523/5 (l) < Saarde khk. < Halliste khk., Abja v. < Saaremaa - Jaak Sõggel < Emil Usin (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Viha pärast närinud tammepakku.
Ühes Abja talus teeninud tüdruk kaua aega, kes olnud oma töös hoolas, usin ja ustav, mis olnud tüdruku omandustest peremehele kõige enam meeltmööda. Pääle selle olnud ta veel hää südamega naesterahvas, sest kes oleks näinud, et tüdruk oma elus oleks korra kuri olnud, ehk mõne teise vastu pahameelt ülesse näidanud. Kõik, mis tal talu talitustes teha, teinud ta nurisemata ja rõõmuga. Küll räägitud külas, et tüdruk sellepärast nii hää ja vahva on, et talus poissmees kohapidaja, sest tüdruk püüdvat perenase kohta. Olid need külajutud, kuidas nad nüüd olid, aga asi hakkas viimaks niimoodi argnema, et tüdruk saigi ajapikku selle talu perenaeseks, sest koer haugub ikka enne, kui külaline tuleb. Läinud mõni aeg mööda ja sellejärel hakanud välja paistma, et tüdruk sugugi nii hää südamega inimene ei olnud kui varem nähtud ja arvatud. Varsi tulnud ka peremehe ja perenaese vahel pahandused, tülid ning riiud, mis sagedaste nii õnnetult päevad läbi kestnud. Külas räägitud nüüd, et vaga siga on ikka kõige suurem kotilõhkuja ja nii olnud ka siin. Ühel päeval, kui peremees ja perenaene hääs tujus olnud, küsinud peremees perenaeselt: "Kuidas see ometi on tulnud, et sa tüdrukust pärast nii hää olid kui võileib ehk supileem ja nüüd nii valus nagu nõges või raudohaku nutt?" Siis vastanud tüdruk selle pääle: "Kui ma tüdrukust pärast kurjaks sain ja vihastusin, siis jooksin ma välja ja närisin õuepääl olevat vana tammepakku, kuni viha mul täieste ära lahtus." Peremees läinud õue vaatama ja vaata imet: suur vana tammepakk olnud pea pooleni läbi näritud. See kõik olnud hää tüdruku töö.
Märkmeid: On Abjas teenides seda juttu koha pääl kuulnud.
ERA II 134, 586 (7) < Saarde khk., Voltveti v., Räägu as., Võidu t. - Jaak Sõggel, oma mälestuste järgi (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kasvatuslised keelud ja käsud lapse kohta.
Kes laps jõe kalda pääle astuvad või jõele liginevad, selle viivad näkk jõesse.
ERA II 135, 58/60 (16) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks mies künnud oma põllu pial. Kõrraga adra ei lähe sisse enam. Akkas vaatama, vot pott rahaga põllu sies. Noh, kaevis selle kõhe välja ja pani põllupiendra piale. Ise kündis edesi. Siis tuli üks rätsep. Sie nägi seda potti ja ütles: "Mes sa selle potiga ikke tied, anna mulle, mul ia süsi sies hoida." Pott õlnud aga vaskrahasid täis kui kaselehti. Kündja põle aga sellest aru saand kedagi. Mies andis poti rätsepale. Rätsep läks potiga minema. Kündja läks õhta kodu ja riakis naisele, et tämä on täna põllu siest ühe vana poti suanud ja and ära ühele rätsepalle. Naine sai kõhe aru, et rätsep õli tema mehe leitud rahapada ära veenud ja ütles: "Ma lähen õtsin rätsepa ülesse ja toon poti ära." Ta läks oma veikse tütrega rätsepat taga õtsima. Küsisid maja-majalt läbi, et kas rätsepat on nähtud koskil ei olnud. Viimati küla viimases majas üeldud, et rätsep on ahjul. Naine teillind, et võtka täda kua üemajale. Naine pandud tütrega ahju jääre magama. Rätsep küsind õhta naise käest, et mes su nimi on. Sie vastanud, et: "Sitale tahan," ja tütre nimi on: "Jo sittusin." Rätsep jäänud magama, omal rahapada pia all. Naine võtnud üesi selle pada ära ja lähnud tüdrikuga minema. Rätsep ärganud hommuku ülesse ja õiganud naist: "Sitale tahan," kui sie põle vastanud, õiganud ta tütart: "Jo sittusin." Sie põle kua vastanud, sest neid enam ei olnudki sial. Aga talu perenaine erkas selle hüüdmise piale ülesse ja kukkus rätspa kallal kisendama: "Mes sa elajas tegid!" Rätsp seletas siis asja ära.
ERA II 135, 65 (19) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Olevikust on teada järgmist:
Olev ehitanud oma pojaga kirikut: isa Tallinna ja poeg Narva. Nad loopinud üksteisele suurt haamrit, kui seda kivide lõhkumiseks vajati. Oleviku nime ei tohtinud keegi teada. Rahvas oli aga selle teada saanud siis, kui ema oli last kiigutanud ja laulnud: "Olev, Olev, millal tuleb isa koju!" Ajal, mil Olev torni ehitas, oli keegi alt hüüdnud: "Olev, millal torn valmis saab." Sellest ehmatanud Olev, et rahvas tema nime teab. Ta kukkunud alla ja uss ning konn tulnud tal suust välja.
ERA II 135, 239 (13) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas Kadri Koidumäe 1999, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eraomandus ja ühisomandus.
Kalmaküla soos olid ilusad suured kased ja männid, mille surnuid palke leidub veelgi soost.
ERA II 135, 240 (14) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eraomandus ja ühisomandus.
Metsas käimiseks olid erilised reepealsed konstrueeritud tugevamad ja kitsamad, sest mets oli tihke.
ERA II 135, 240 (15) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eraomandus ja ühisomandus.
Keelatud oli metsast võtta rehavarsi, reeaisku, liiva ja savi, kuid et seda külluses oli ja metsahärra kaugel ära oli, käis vaid 2 korda aastas revideerimas, siis talumees võttis seda, mida ta ise soovis.
ERA II 135, 240/1 (16) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eraomandus ja ühisomandus.
Kord sõitnud Riiast metsade revident Ninasi metsavahi vahtkonda revideerima. Kohalik metsahärra aga tahtnud metsavahile hääd teha ja küsinud enne: "Kas metsas kurja on tehtud!" Metsavaht: "Jah, Parra Mart teeb korvisid ja on 2 haaba maha võtnud." Mindi revideerima. Korraga metsahärra kukub pikali ja kisendab, et tema väändnud jala. Ta muidugi simuleeris. Kohe hobusega veetud metsahärra koju ja kogu revideerimine katkestus. Hiljem ütelnud metsahärra: "Üle 3 aasta ei või olla metsahärra, siis on kändusid palju."
ERA II 135, 243 (21) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eraomandus ja ühisomandus.
Rahaleid maa seest kuulus riigile.
ERA II 135, 243 (22) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eraomandus ja ühisomandus.
Leidist üldiselt anti harva. Vahel mõis võttis ära muidu.
ERA II 135, 255 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nõidusest.
Metsades elutsevat haldjad, pahad vaimud.
Veekogudes elutsevad näkid, näkineitsid kui head vaimud.
Mägedes vaime ei teata, vist sellep., et siin puuduvad mäed.
ERA II 135, 257 (4) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Uskumusi loomadest ja juhtumeid.
Kui hundil oli 12 poega, siis see 12-nes oli libahunt, kes tõi lehmast vasika välja ja sõi kõike.
ERA II 135, 266 (31) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Uskumusi loomadest ja juhtumeid.
Hülged merest tulles hüüavad: "Vaarao, vaarao!" sellest ongi nimetus hülgedel "Vaarao sõjavägi".
ERA II 135, 286 (1) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
"Tuleb kuiva, kui päike veereb punades ja päeva vastas ei õle pilverünkaid."
ERA II 135, 286 (2) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Kui veeredes päike tagasi vaatab (s.o. korraks paistab vaid) või veeredess vöö peale võtab, siis tuleb sadu.
ERA II 135, 286 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Kui paistva kuu ümber on valge ratas, siis tuleb sadu.
ERA II 135, 288 (10) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Kaks meest läksid kuud tõrvama, sest nad ise tahtsid vargile minna ja ööd oli vaja pimedaks muuta, kuid nad jäid kuu külge kinni, millest need mustad plekid kuul.
ERA II 135, 288 (11) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Lohusuu mees Isak Josua on ütelnud: "Kivid on olnud vanast taevas sulad ja siia alla lennanud ja jahtunud. Mõned on ka Soomemaalt tulnud."
ERA II 135, 289 (13) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Haavalehed värisevad sellepärast, et nad nägid Kolgatal Jeesuse ristilöömist.
ERA II 135, 289 (16) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Kui täht käis kuu järel, siis sulane käis ka alati peremehe järel ja vastupidi.
ERA II 135, 290 (18) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Toa jaoks savi tuua vana kuu reedel, et vältida kilke ja prussakaid.
ERA II 135, 290 (20) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Vanal kuul lõigata puud.
ERA II 135, 290 (22) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Kui lepad urvas, siis saab palju rukkid.
ERA II 135, 290 (23) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmade ennustusi ja muid loodusenähtusi vanarahvapeeglis.
Kui haavad urvas, siis saab kaeru palju.
ERA II 135, 300 (2) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Juhtumeid ja arvamusi nõidusest.
Lendav või rabandus, milliseid nimetusi mõlemaid tarvitati ja tarvitatakse veelgi, arvati olevat jumala saadetud haigus nn. "lendav lõi läbi".
ERA II 135, 300 (3) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Juhtumeid ja arvamusi nõidusest.
Näkk või näkineitsid on jões, järves ja kaevus, kes eriti lapsi tahavad kaevu tõmmata, kui need kaevu vahivad. Näkk sugevat pead jões kivi otsas.
ERA II 135, 308 (6) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kohalikke vägimehi.
Valgjärv olevat tekkinud järgmiselt:
Valgjärve ei olnudki. Seal oli hoopis mõis. Sellest mõisast lasksid vend ja õde end laulatada ja kui nad mõisa jõudsid, siis mõis vajus maa alla ja sinna asemele tuli kohe uputav järv. Järvest olevat leitud "koera-kaela" raiutuna ehituspalke.
(Kuuldud Viljandi rahvalt).
ERA II 135, 314/5 (1) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lugu vaimudest.
Avinurme metskonna (praegune) metsas Vilkmes olid Lohusuu v. Kalmaküla poisikesed hobustega õitsis. Nende huike peale on ilmunud "vist metshaldjas" pika hammastega, pika juustega, halli mütsiga ja kell kaelas. Vanamees võtnud poiste hobused ilma köieta enda järele ja viinud need metsast välja Vilkme tee äärde ritta, kust need poisid kätte said ja hirmunult Kalmakülasse Jõesuu randa öösi hobustel "kihutasid".
ERA II 135, 316 (3) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ajaloolisi leiukohti.
Rootsi kuninga varandusi olevat Laiuse pool ühes mäes.
ERA II 135, 316 (4) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ajaloolisi leiukohti.
Lohusuu v. Kalmakülas Alt-Kuta talust kuni suure sillani olnud liivaluiteline mägi, mida tuul Peipsi poolt metsa poole puhkudes oli ära tuisanud ja selle juures tulnud sellest mäest välja palju surnu luid, mõõgapäid ja aurahasid. Naised korjanud Jaagu Augusti toa asemelt palju rahalitreid. Rahapada olevat seal alla kukkunud, kui ühed olnud rahade kaevamisel ja teised sajatades juurde läksid.
ERA II 135, 316 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ajaloolisi leiukohti.
Katriina ajal olevat kased kasvamas Tartust Peterburini. Praegust on alles Tormas "Sääse kased".
ERA II 135, 319 (7) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nimede saamine talunditele, küladele ja asulatele:
Tammispää küla (Lohusuu v.) sääl on vanal ajal palju tammi kasvanud.
ERA II 135, 388/9 (4) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
ERA küsimuskava nr. 3. 1936. a., punkt VII Rahvausk ja kombed.
Eksitaja kui mõni õnnetus tabas kedagi ja ta pidi kuidagi sellest eemale jääma, aga just keegi tuli või see asi juhtus, et ma pidin nii toimima, millele järgnes õnnetus, siis öeldi: "Niikui üks eksitaja on kõhe, et mine sinna ja tie sedasi."
Aga on ka eelmisele täieline vastand, kus öeldakse: "Näe, kuda see hoitasse ära, ma pidin just minema ja see õleks mulle pähe kukkunud, aga jumal tänatud, see nagu keelati ära."
ERA II 135, 389 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
ERA küsimuskava nr. 3. 1936. a., punkt VII Rahvausk ja kombed.
Metsaldjad olevat asunud suurtes metsades. Ta olevat vanamees pika halli, isegi valge, habemega hea vaim.
ERA II 135, 389 (7) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
ERA küsimuskava nr. 3. 1936. a., punkt VII Rahvausk ja kombed.
Iis oli suur tammemets.
ERA II 135, 392/3 (4) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
ERA küsimuskava nr. 3. 1936. a., punkt VII Rahvausk ja kombed.
Näkk olevat kaevudes ja üldse veekogudes jões ja järves. Sugevat pead kuldkammiga vees kivi otsas jne. Naisterahvad, nn. näkineitsid. Lapsi ei lubatud kaevu vahtida ega vee äärde mängima minna, sest näkk tõmbavat nad vette ja ei lasegi tagasi.
ERA II 135, 398 (1) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
ERA küsimuskava nr. 3. VII Rahvausk ja kombed p. 5. kohta.
Tulle ei tohtivat sülitada, sest siis suu minevat kärna. (Seda räägitakse ka praegugi lastele.)
Teiste kohta ei tea J. Särg midagi.
ERA II 135, 398/9 (2) < Torma khk., Lohusuu v, Kalma k, Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
ERA küsimuskava nr. 3. VII Rahvausk ja kombed, p. 6.
Taimestik.
Rohttaimedest, mis küsimuskavas loendatud, tunti siin ümbruses:
Jaaniõnn, jooksjarohi, kanakoole, karikakar, koerputk, koirohi, maarjahein, maoajaja, nõiakollad, nälghein, orjavits, paiseleht, palderjan, raudnõges, raudrohi, robirohi, sülirohi, sookael, tedremaran, ubaleht, ämmatoss ja sülirohi.
Jumalakäsi jt. siinloendatud küsimuskavas esinevaid J. S. ei tea.
ERA II 135, 402 (15) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Arstimine (taimedega).
Pajuniinest või kasetohust tehti viiske.
ERA II 135, 402 (16) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Arstimine (taimedega).
Kadakamarjateed tarvitasid neeru- ja põiehaiged.
ERA II 135, 402 (17) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Arstimine (taimedega).
Kaselehepiiritus oli ka venimise vastu.
ERA II 135, 402 (18) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Arstimine (taimedega).
Haudunud varvaste vahele pandi sanglepalehte.
ERA II 135, 403 (19) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Arstimine (taimedega).
Mustlased soovitavist suvel, kui jalg oli lõhki astutud või haudunud, peale panna teetolmu ja sanglepalehti.
ERA II 135, 403 (21) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Arstimine (taimedega).
Paatspuumarju ei lubatud lastel süüa, sest need tapvat.
ERA II 135, 406 (35) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Arstimine (taimedega).
Kadakaoksi pandi värvimise hulka. Kadakate keetmisvesi õlu veeks olnud heamaitseline.
ERA II 135, 576 (14) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanal ajal ei olevat tohtinud öösel metsas huigata, sest selle peale tulevat halli habemega vanamees, metshaldjas, välja.
ERA II 135, 576/7 (15) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Mutska t. Meinhard Särg < Johan Särg, s 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Joh. Särg räägib, et kord nemad metsas olles huiganud ja korraga tulnud üks mees, "haldjas", hobuse seljas ja teinud "kräu" ning võtnud kõikide hobused enese järele lahtiselt ja viinud need 45 klm. eemale, metsast välja, Peipsi äärde Kalmaküla kohta randa. Õitsilised ise olnud kõik tule ääres püsti ja näinud seda pealt.
ERA II 137, 17 (8) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Patsu k., Saali t. Alfred Samet < Villem Patsner, 59 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Poiss on tüdruku juure tahtnud minna ja kuu on liig valge olnd, siis läind kuud tõrvama, jäänd tõrvatünniga tükkis sinna külge.
Üleskirjutatud 9. juulil 1935 a.
ERA II 137, 19 (11) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Patsu k., Saali t. Alfred Samet < Villem Patsner, 59 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kas see Eesuse kohta või mõne muu püha mehe kohta. Siis, kui puud alles olid rääkind, ta põle lasknud oma vilu varjus puhata. Siis ta oli sealt ära läinud ja ütelnud saagu sa ilmaotsani värisema. Sellest siis ta lehed peavad värisema (haavalehed A. S.).
Üleskirjutatud 9. juulil 1935 a.
ERA II 137, 23 (18) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Ruunaaia t. Alfred Samet < Tiina Silbertal, 60 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Liba eks libahunt ole. Libahunt pidi kõik loomad maha murdma, aga see pidi teistmoodi olema kui hunt.
Üleskirjutatud 1935 a. suvel
ERA II 137, 25 (20) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Ruunaaia t. Alfred Samet < Tiina Silbertal, 60 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Need olid tahtnd vargale minna ja siis kuu paistnud, siis läind kuud tõrvama. Kuu tõmmand oma sisse need, need olla seal harakil na, kui sa kuu sisse vaatad, siis teine on meesterahvas, teine naisterahvas ja mis nende vahel on, see on siis tõrvatoober.
Üleskirjutatud 1935 a. suvel.
ERA II 137, 27 (22) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kastja k., Tirsi t. Alfred Samet < Rein Reinvelt, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Inimesehunt, eks seesama tehtud inimesest oli ikka olnd.
Üleskirjutatud 3. VII 1936 a.
ERA II 137, 29 (26) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kastja k., Matsu t. < Hanila khk., Paatsalu v. Alfred Samet < Edu Katkuots, 78 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkk on jõgede sees näkk näitab ju mitme moe peal. Aga kui näkk pidi näitama, vee seest väljas olema, vee peal olema, siis pidi nisukest õnnetust juhtuma, uppumise surma juhtuma.
Üleskirjutatud 3. VII 1936 a.
ERA II 137, 29 (28) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kastja k., Matsu t. < Hanila khk., Paatsalu v. Alfred Samet < Edu Katkuots, 78 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vaarao kala Saasna all oli üks välja tulnd. Siis otsitud inimest, kes vaarao keelt mõistab, rääkind, et kolmepäine laps jäänd Riia linna alla.
Üleskirjutatud 3. VII 1936 a.
ERA II 137, 31 (32) < Kullamaa khk., Vaikna v., Lemmi k., Krõõdani t. < Jõgisoo v., Aru kõrts Alfred Samet < Reinut Voorel, s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eksitaja mõned nagu valeusulised, nagu need on, valeusulised: eksitaja.
Üleskirjutatud 6. VII 1936 a.
ERA II 137, 31 (33) < Kullamaa khk., Vaikna v., Lemmi k., Krõõdani t. < Jõgisoo v., Aru kõrts Alfred Samet < Reinut Voorel, s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Libahunt on peab olema see, mis looma takkaotsast murrab, teine peab kõrisse kargama, aga teine peab takka ära sööma ristluud.
Üleskirjutatud 6. VII 1936 a.
ERA II 137, 35 (40) < Kullamaa khk., Vaikna v., Lemmi k., Krõõdani t. < Jõgisoo v., Aru kõrts Alfred Samet < Reinut Voorel, s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-alune on nisuke, mis hakkab inimesele külge, igas kohas ei tohi olla pikali, maa-alused hakkavad külgi. Niuke tõbi on, et ajab inimese sügelema, niiet kratsi nahk lõhki kohe.
Üleskirjutatud 6. VII 1936 a.
ERA II 137, 35/7 (42) < Kullamaa khk., Vaikna v., Lemmi k., Krõõdani t. < Jõgisoo v., Aru kõrts A. Samet < Reinut Voorel, s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rabandus mu isa rääkis, üks vanamees Jõgisoolt, ta oli rabandust saatnud, ajand lõuad püsti, puhund. Ta vasta tohtind vaadata, kui ta nääb, paneb eesa külge. Kui lähäb loomale tahaotsa, saab rohoga ikka veel, aga kui lähäb südamesse, siis ei saa midagi. Aga lõika loom lõhki punane liha, nagu oherdiga lastud, nagu veretükk, kõik verd täis.
Nõid kui tahab saata, sa oled seda õppind, sa pead seda tegema. Üks kurivaim peab ajama, kurjavaimu töö see on kus sa vastu saad, ei saa, oled seda ametit õppind.
Ta lugeb maa sisse, nagu suur auk maas, põletab maa sisse, mis ta lugeb, sõnad tegevad selle.
Läind õue pühaba hommiku, ajand suu püsti, üks vaadand salaja. Näe, pand sellele, olnd na haige pikali maas, pärast naernd, tule veel vahtima. Sa oled seda enese kätte võtnud ja paha vaim sunnib, sa pead seda tegema.
Üleskirjutatud 6. VII 1936 a.
ERA II 137, 41 (52) < Kullamaa khk., Vaikna v., Lemmi k., Krõõdani t. < Jõgisoo v., Aru kõrts A. Samet < Reinut Voorel. s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Peale sõja tulevad need katkud, mu isa rääkis jälle olnd üks vaim, muudkui tulnd sisse, kolm korda löönd vitsaga, olnd valmis. Ta oli nisuke hall vanamees olnd, üks vaim ja muud ühtigi katk. Kis seda teab, kust ta tuli ja kus ta läks. Vaim on vaim ega teda iga kord näe. Ta tahtis inimesi ära lõpetada. Ükskord olnd, et põle inimesi näha olnd. Ei tea, mitme versta takka tulnd üks välja, kui inimese leidnud, jalajäljele suud andnud.
Üleskirjutatud 6. VII 1936 a.
ERA II 137, 43 (57) < Kullamaa khk., Vaikna v., Lemmi k., Krõõdani t. < Jõgisoo v., Aru kõrts A. Samet < Reinut Voorel. s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Virmalised on see, kus pime maa on, näitavad valgust seal. See on looja poolt sedasi.
Üleskirjutatud 6. VII 1936 a.
ERA II 137, 47 (2) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsavahi t. Alfred Samet < Kustas Matteus, s. 1880 < oma emalt ja kohal. ümbrusest (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-alused ööti nisuksed vistrikud, mis maast hakkasid, sandist veest ja kraavist ja soost hakkavad, need ööti maa-alused. Hõeruti soolaga neid ja kuidas neid rohiti ja arstiti.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 48/9 (8) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Jänese k., Saue s. Alfred Samet < Kaarli Sollmann, s. 18531954 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
See olid suured küined ja suured hammad olid suus, hundi moodi, aga ta oli piinike. Takkaotsast hakkab loomi sööma, jooseb puu otsa ka. Sii Ohtla härra lasi puu otsast maha teise ma käisin teda siis Ohtlasse viimas. Jah, libahunt, jah teine hunt jäme, aga ta oli piinike, takkaotsast piinike. Suured kõberad hammad ja küined olid naa teisel. Kirju, hallikirjutäpiline, nagu ubadega oli vissatud, teese hundi karva ikka, aga ta oli kirju.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 50 (12) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Haldjas noh, eks metshaldjad ole lahtised juuksed olnd, seda ma olen kuulnd.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 50 (13) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < võõrasisalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rääkisid, kuidas jões oli näkk olnd siinsamas, Sordi Leitali maa peal oli olnd. Näkk oli seal Sordi aasa peal, lapsed olid selga läind. Üks oli maha jäänd no kus ma istun? Üks ütelnd, istu näki nägara peale. Na näkk läind lapsekoormaga jõkke. Oli hobuse moodi olnd, valge hobune olnd, mu võerasisa räägib nisukseid jutte.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 50 (13a) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord oli üks söömalaud olnd jälle näkk olnd, jälle seal Sordi aasa peal oli olnd. Vana seaduse inimesed nägid nisukest asja lapsed läind äärde, juba läind jõkke jälle na, kui näki nime nimetad, juba läind jõkke jälle.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 51 (14) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hiis eks hiied ole nisuksed, kuskohas inimesed palvel käisid, vanarahva jumalad olid. Muud jumalad nad ei teadnud mis, vanad rahvas paganad olid. Paleveres ka üks suur puu, suur hiiepuu ond jumala ase olnd.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 51 (15) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmarine eks vanarahva jutt olnd metshaldjad ja ilmarined olnd. Olnd ka metshaldjate moodi valge looride ja pika juustega.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 51 (16) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Noh, kes teab, vanarahvas rääksid olnd nii kanged nõiad olnd, et nõiand inimese hundiks. Üks ämm oli olnd, nõiand oma minija hundiks, siis käind salaja kodu last imetamas.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 53 (22) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-alused, rääkisid: istusid maas, nisuksed vistred tulnd nagu viie-kopikased rahad paistetand ülesse.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 54 (28) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k. (Jänese k.), Metsa t. < Tallinn Alfred Samet < Loviise Reisik, s. 1874 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanaaegas olid kõik rääkind: kivid rääkind, puud rääkind, kännud rääkind.
Üleskirjutatud 7. VII 1936 a.
ERA II 137, 54/5 (32) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Madaste k., Päärna t. Alfred Samet < Ann Silberthal, s. 1865 < isalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Haldjas jah, seda küll vanal ajal on kuulda olnd. Saa ütelda, kuidas see on see põle mitte nõiduse asi, aga ka selletauline ikka. See on üsna vanal ajal. Noh, oska välja rääkida kuskil väljadel, kus ennemuiste olid hiied ja asjad, jo ta ka siis miski nõiduse asja oli. Mitte just nõiduse asja nojah, nii ohverdamise asja. Eks siin ole hiiekivid ju mitmes kohjes, nad ennemuiste seal ohverdasid. No jo ta siis näitas, jo ta siis ka nii näkitauline nii, nagu näkk vee sees näitas metsavaim jälle. Ega see vist paha vaim ei olnd, seda põld kuulda. Ikka metshaldjast rääkisid jo ta ikka siis parempoolne asi.
Üleskirjutatud 10. VII 1936 a.
ERA II 137, 55 (35) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Madaste k., Päärna t. Alfred Samet < Ann Silberthal, s. 1865 < isalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Seda lori siis kõik uskuda või mu isa rääkis, et inimesed olid hundiks tehtud. Nojah, nüüd nõiati need hundiks. Kaks tüdrukut olid hundiks, taskud olnd ka külje peal. Sellest tuntud ära inimhunt.
Üleskirjutatud 10. VII 1936 a.
ERA II 137, 57 (48) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Madaste k., Päärna t. Alfred Samet < Ann Silberthal, s. 1865 < isalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-alused on ju ned vistrikud mis maast akkavad. Käidavad maaalused, pidid ühest kohast teise hulkuma, noh, juhtub nisukse koha peal inime istuma või olema siis. Kaduvad ka, kui tuulde vasta viskad soola. Jah, pidid ühest teise kui sa sinna peale juhtud, siis.
Üleskirjutatud 10. VII 1936 a.
ERA II 137, 58 (51) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Madaste k., Päärna t. Alfred Samet < Ann Silberthal, s. 1865 < isalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkk jah, see on ka üks vee-elukas. Jah, mina olin kuueaastane ja käisin eese isaga Pärnus. Ja Audru kõrtsi ees, seal üks väike lodi. Seal siis rääksid, et inimesed, selle mehe õde, läind kirikusse ja näind üks väike kirju koer joosnud jõe ääres ja hüpand sinna kohta sisse, kus mees ära uppus. Söötsime hoost seal Audru kõrtsi ees ja inimesed rääksid. Need olid siis need näkid, mis inimesele ette näitasid inimese uppumist ja surma.
(Mees uppus nädal hiljem koera nägemist A. S.)
Üleskirjutatud 10. VII 1936 a.
ERA II 137, 60/1 (61) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Mõisaküla k., Suurevälja t. < Vaikna v., Päri kõrts Alfred Samet < Tiina Kasterpalu (Kasterbusch), s. 1870 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ega siin ole küll, aga ma olen kuulnud, ma elasin Lelles seal perenaine oli surnud, minia elas, siis nendel oli olnud Tõnnivakk. See on nisuke nõiakunts ega see's! Mina seda ei näind, aga see oli üks küna moodi olnd, seal reha all, kus loomad olid, seal oli olnd. Ja pandud ju kõik asjad, isi ta kedagi ei söönd, tappis looma äe. Sellest viis sinna esimese tüki kõiki asju: vilja, riiet. Kanga tegi võttis ikka esimese tüki ja viis sinna sisse, haises niiet. Noo ja vat kõik asjad läksid nii, mis ta sinna sisse viis. Ta pani liha sinna, pani leiba, pani kõik. Mu vanemad ka ei teadnud seda, aga sealpool, ma ei näind, aga ta mini rääkis. Kui vanaperenaine saand surnd, siis ütend sedasi: "Ära, sa laps, tee ühti sedasi, ei maksa nisukest kuntsi ühti pidada. Kis ei oska heasti, ei sest tule sellel kedagi." No see oli ju ikka, siis pidi ikka heasti minema kõik asjad. Seda nõiausku on mõnes kohas praegugi veel. No ega see kaua siis olnd see oli üks nelikümmend aastat tagasi.
Üleskirjutatud 10. VII 1936 a.
ERA II 137, 67/8 (81) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nõiad tegevad mitmesugusid vigurisi. Vanasti panid teise inimesele siili sisse, ussi panid sisse, kasvaja ja saatsid rabandust ka välja. Rabandus lähäb välja, ükskõik, kus ta trehvab. Puu kuivab ära, ta võtab nagu haaveldega läbi. Kui loomale eestotsast sisse lähäb, siis sureb ruttu ära on valmis. Kui takkaotsast sisse lähäb, siis võtab aega, kui ruttu abi saab, saab terveks.
Üleskirjutatud 30. VII 1936 a.
ERA II 137, 68 (82) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Minu isaisa oli vanast Kärneri peremees. Künnud põllal, mullikas äkki maha, vat, on rabatud. Läind Kullamaa mõisa juure aidamehe juure, tellind abi, rohtu, et mullikas aige on. Pani vett pudelisse, puhus pudelisse, ikka luges sisse ja ütend: "Ot-ot katsume, kas tema kurat on kangem kui minu kurat." No seal oli tal vägi omiti: "Mine kodu, kui tal veel elu sees, aja kõrisse, siis saab terveks kohe." Tuli koju, ajas sisse, mullikas tõusis kohe üles, hakkas sööma. Jah, tema ütend, katsume, kas minu kurat on kangem.
Üleskirjutatud 30. VII 1936 a.
ERA II 137, 69/70 (85) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jõevaimusi võiks ka paar tükki rääkida, mis vanasti näind on, mis sündind lugu ikka on. Siin on inimesi, kes teda näind on selle järele upub inimene ka. Üks tähendus saab otsa.
Ükskord, see oli Tollil või Tiinusel, kaks tüdrukut ja sulane läind Tollile lugemisele venega. See oli suur sügav jõgi olnd ka ja siis sulane suur kibi olnd jões, ulatand veest välja. Sulane näind all vanamees kibi peal ja kudund võrku. Sulane oli näind, tüdrukud ei ole näind. Ja siis olid edasi sõund. Ja olid selle lugemise majast läind muidugi välja ja siis hakand tagasi tulema ja tagasi tulles läind vene selle kivi otsa ja vene kohe lõhki. Ja siis kukkund sisse puhas, siis sulane ojund välja ja pääst teise tüdruku ära ka, aga teist ei ole saand. Ja, ja siis tene oind venetükist kinni ja läind alla peale. Isi laulnd ühe jumalasõna ka, läind paisust alla ja siis oli kadund. Siis vanamees kudus võrku, see oli siis see tähändus. Jõevaimud, näkid üüdetse näkad.
Üleskirjutatud 30. VII 1936 a.
ERA II 137, 71 (89) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahva-hiis see on üks vana sõna. Seal, kus palju inimesi lähäb ühte kohta, siis rahvahiis läks. Nüüd ööldetse rahvahulk lähäb. (Küsimuse pääle, mis hiis on. Jägnesid täiendavad küsimused hiiepuu, hiiekivi jt. kohta A.S) No need hiiepuud, need on hiiglasuured, vanad ja suured. Hiiekibid siin ei ole kuskis.
Üleskirjutatud 30. VII 1936 a.
ERA II 137, 72 (94) < Kullamaa khk., Vaikna v., Jõeääre k., Palu t. < Kirbla khk., Kirbla v. Alfred Samet < Jaagup Jaaniks, s. 1861 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Haldjad hüüti nagu jaanituled, seal olid käind siis jaanituld pidamas ja hiietulede all, enne olid kooskäima kohad.
Üleskirjutatud 28. aug. 1936 a.
ERA II 137, 72 (95) < Kullamaa khk., Vaikna v., Jõeääre k., Palu t. < Kirbla khk., Kirbla v. Alfred Samet < Jaagup Jaaniks, s. 1861 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hiiekohad olid sii na, kus rahvas koos käis palumas ja jaanituld pidamas, haldjahiie kohad.
Üleskirjutatud 28. aug. 1936 a.
ERA II 137, 76 (115) < Kullamaa khk., Vaikna v., Päri k., Vetesilla t. Alfred Samet < Johannes Marlin, s. 1911 < vanematelt ja ümbruskonnast (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Noja seda küll, et kui noorkuu on madalas, siis tuleb soe kuu. Siis tulevad soojad ilmad, kui noor kuu on madalas.
Üleskirjutatud septembris 1936 a.
ERA II 137, 76 (116) < Kullamaa khk., Vaikna v., Päri k., Vetesilla t. Alfred Samet < Johannes Marlin, s. 1911 < vanematelt ja ümbruskonnast (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ja seda ütlevad ka, et noorkuu nii kangesti seliti, nüüd vanutüdrukuid saab kangesti mehele. Nüüd hakkab vanutüdrukuid mehele saama jah.
Üleskirjutatud septembris 1936 a.
ERA II 137, 76 (117) < Kullamaa khk., Vaikna v., Päri k., Vetesilla t. Alfred Samet < Johannes Marlin, s. 1911 < vanematelt ja ümbruskonnast (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ja siis, kui palju on sügisel pihlakamarju, siis vanadtüdrukud hakkavad mehele saama.
Üleskirjutatud septembris 1936 a.
ERA II 137, 72 (118) < Kullamaa khk., Vaikna v., Päri k., Vetesilla t. Alfred Samet < Johannes Marlin, s. 1911 < vanematelt ja ümbruskonnast (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vat kui kuu ja päike on korraga taevas, siis ei tohi rukkiseemet teha, see on üks tähtis asi.
Üleskirjutatud septembris 1936 a.
ERA II 137, 79 (4) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Kärkse k., Kuuse t. Alfred Samet < Reinut Adusson, s. 1870 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vata kuu vari niisama taeva peal, siis võidab mehe peale, et mees ikka tugevam on vari teeb tugevamaks. Niisama taeva ülemaks olijad.
Aga kui tä mu varju sees on, siis ma olen täst üle kui ta mu varju sees on.
Üleskirjutatud 14. sept. 1936 a.
ERA II 137, 79 (6) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Kärkse k., Kuuse t. Alfred Samet < Reinut Adusson, s. 1870 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Libahunt on see, kis na looma takkaotsast hakkab kiskuma. Teine tõmmab kõri maha, see va libahunt hakkab takka kiskuma.
Üleskirjutatud 14. sept. 1936 a.
ERA II 137, 82 (12a) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Kärkse k., Kuuse t. Alfred Samet < Reinut Adusson, s. 1870 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mu oma naine tä o surnd, tä suri ära jah. Ma magasin lauda peal, tuli hüüdis öösi, hüüdis: "Reenut, kas magad juba!"
Üleskirjutatud 14. sept. 1936 a.
ERA II 137, 85 (17) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Kärkse k., Kuuse t. Alfred Samet < Reinut Adusson, s. 1870 < vanematelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-alused on ühed väiksed punased elajad, on maa-alused. Toas nurgas on ka, seal laulsid nurgas: "Tik-tik, tik-tik," justnagu sadajalg. Kui pesed seal ehk istud, hakkavad külge nahk punaselapiline.
Üleskirjutatud 14. sept. 1936 a.
ERA II 137, 90/1 (27) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Taevas on olemas hunt ja härg ikes taevas. Täht, tähed siis on taevasõel jälle, seda ma tunnen ka. Siis linnuteerajad on olemas ja siis, kui linnuteerajad on, siis tuleb külma.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 91 (28) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ja siis nüüd, kui jälle tarvis raiuda puud või lähed lehtpuud raiuma, siis pead vanakuu sees raiuma ja põhjatuulega kõige parem ja latv vastu põhja maha laska. Siis o puu kõva, ei lähä pakatama ega koitama, seisab sada aastat.
Aga okaspuu tuleb noore kuuga raiuda ja lõunatuulega, võib pehme tuul olla.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 91 (29) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ja sügisene põllukünd, rukikõrssasi künda ikka vanakuu põhjas, siis ei lähä ohakad ega miski sisse, umbrohtu ei kasvata.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 91 (30) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ja kui miskit riiet tahad teha, ikka vanakuu sees.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 91 (31) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ja lähäd veskisse tangu või miskit tahad teha ikka vanakuu põhjas, siis ei lähä koitama, vanarahva vigur kõik.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 91 (32) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kartulid ja juurevili maha teha, mis maa sees kasvab mis ei kasvata varssa na palju vanakuu sees. Aga kapsas, mis lehta kasvatab, need o noorekuu sees.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 92 (33) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ja kui sa hobusemees oled, kui sa eluaegas hobusemees juhtud olema, siis noorekuu kolmandal pääval ehk teese pääva, kudas tahtes, siis rauta ära. Kui vanakuu sees, siis lõhub rohkem kapja.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 92 (34) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui luuda, harja teed, siis o kõige parem, kui viiereedene kuu on.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 95 (42) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
See peab üks naine olema, mis kuu sees on. Naine oli tõmmand vett kaevust ja kuu paistnud. Ta ütend: "Ma pean vett tõmmama ja sa laiskled seal üleval." Siis kuu on tõmmand oma sisse. See peab olema naine kahe ämbriga, veetäied selgas kaelkookudega, peab seal sees olema. Kuu eese sisse tõmmand, see on vanarahva jutt.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 96 (45) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kärneri s. Alfred Samet < Kustas Silberfeld, s. 1879 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Virmalised on lapi rahva pärast, et nad talve valgust nähtvad. Need näitavad lapi rahvale valgust.
Üleskirjutatud 15. sept. 1936 a.
ERA II 137, 99 (59) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Araka t. Alfred Samet < Jüri Maritov, s. 1856 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Halljad need ned kääpad hüitasse. Eks jälle vanasti, ennemuiste, kui ma poisike olin, vanad inimesed teadsid rääkida, nagu ma siiski rääkisin.
Üleskirjutatud 18. sept. 1936 a.
ERA II 137, 99/100 (60) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Araka t. Alfred Samet < Jüri Maritov, s. 1856 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Entses vana Karja-Juri oli karjas oln, aga need olid teda taga ajand seal. Loomad olid kadund oln, läind metsa õhtul otsima, uiland üks uiland vastu, teist korda üks uiland vastu ja kolmandat korda uiland, siis teind, nagu üks loom oli röökind. Siis ta teand küll ja pand eesa joosma ta oli joosma pand. Kodu oli räägitud et mitte tagasi vaadata vat kui sa tagasi ei vaata, siis ta kinni ei hakka. Aga kui tagasi vaatad, siis na ta on sul kraadis kinni. Luba hakata seljatakka ei ole. Enne, kui kotta saand, siis ta põle ka kaugel oln, vaadand tagasi räästa all.
Üleskirjutatud 18. sept. 1936 a.
ERA II 137, 100/1 (61) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Araka t. Alfred Samet < Jüri Maritov, s. 1856 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Siis küla kohta oli karjane ja kus peres ta söömas oli, sealt anti korraline ka. Korraline oln seal metsas ja karjane ond seal. Korraline läind metsa, üks väike laps alasti istund seal. Ta joosnd karjatse juure ütlema seda üks väike laps alasti istub seal, kisub näpuga rohtu. Läind vaatama põle kedagi oln. Siis karjane ütend: "See on see kääbas, mis sa nüüd jälle nägid, ta teeb eese suureks, teeb eese väikseks igas moodi."
Üleskirjutatud 18. sept. 1936 a.
ERA II 137, 101/2 (62) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Araka t. Alfred Samet < Jüri Maritov, s. 1856 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Enne oli rahaaukudest jutt. Ubasalu mõesast tulla, pahemat kätt on kotiauk Muuli (Schmuuli A.S.) maa sees. Seda ei saa kätte, mõni on katsund küll, aga põle seda luba mitte.
See on vanasti ennemuiste pandud. Sõja ajal on ta pandud, ennemuiste, vanal ajal. Aga see on ikka tõsine jutt seal on! Ennemuiste, kui sõda tuli, panid kokku ja panid ära ja. Ei noh, tä oli vee peal ond, katel oli vee peal ond, pand puu sisse kõrvadest läbi, kui ta nägi. Siis pani raha põlle sisse ka, aga üksi ei jõund. Ta saand mette, suutn mette, ta jõud oli nigel. Läks kodu ja kutsus mehe koa, sis tuld sinna augu juure ja mees ütles: "Siit saavad kõik sundid ja sandid." Aga ta naende ütles: "Peaks me isigi saama!" Aga na, kui ta sedasi ütles, siis läks alla ja seal ta seisab ja sealt võta teda välja kiski. Vaskkatlaga on ta sinna sisse pandud, kõrvad jäid järele, kõrvad jäid puu sisse. Jaah! Need Reenu-Jaani aitas, karjane näitas, need on need kõrvad nüüd ja temal oli üks raha ka ristiga rupl.
Üleskirjutatud 18. sept. 1936 a.
ERA II 137, 102 (63) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Araka t. Alfred Samet < Jüri Maritov, s. 1856 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jälle üks oli hundiks muudetud ja ta oli last iga päe käind imetamas seal halli kibi juures. Ei põle kätte saand undiks muudetud kuidas saad tagasi. Aga üks oli õpetand keeda see kibi palavaks, ta viskab oma naha sinna kibi otsa siis ta keedab ta naha ära. Mees oli selle kibi tuliseks teind, siis oli oma naise kätte saand. Aga see on üks muidu lorijutt lastele ajada.
Üleskirjutatud 18. sept. 1936 a.
ERA II 137, 103 (66) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Ubasalu k., Araka t. Alfred Samet < Jüri Maritov, s. 1856 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tõnnivakk niuksed tõnnivakad ja tühjad kolud.. Vanasti üteldi, et kui tühi kolu taevas joosis, siis pidi näljaaeg tulema. Sedasi tühi kolu jooseb taevast nagu sii ühest äärest tuleb ja teise lähäb seda vanarahvas hüüdsid tühjaks koluks. Ei põle paistnd, nääd-kuuled taeva peal ühe asja olevat, paistmist ei ole ond mette.
ERA II 137, 114 (10) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Urvaste k., Karumetsa t. Alfred Samet < Anna Adamson, s. 1863 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord üks mees pakkus mulle nikastuse sõnu ja rabatise sõnu. Ma ei mäleta, see o ulk aega tagasi. See läks Pitrograati Muhu mees oli vana, vana mees oli. Ma andsin talle tüki sooja sepikut, võtsi ahust välja. Ta ütles: "Mul põle anda sulle midagi." Ma ütlesin: "Ma taha midagi selle eest." Ta ütles: "Mul o kahed sõnad: rabatise sõnad ja nikastuse sõnad. Ma kirjutan need sulle paberi peale." Ma ütlesin: "Ei ma taha ühti." Ma olin ka loll, võtnud vastu ühti, mis ma nende sõnadega ikka teen, aga ma oleks ikka võind võtta.
Üleskirjutatud 27. sept. 1936 a.
ERA II 137, 115 (12) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Oomküla k., Jüri t. < Koluvere-Kalju v., Väike-Kalju t. Alfred Samet < Jüri Sillamaa (Silberfeldt), s. 1870 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Metshaldjas pidi huilgama kui inimene. Kui inimene vastu huilgab, tuleb, pidi tulema vastu ja kui kätte saab, pidi ära murdma. No see oli vaim pidi olema.
Üleskirjutatud 27. okt. 1936 a.
ERA II 137, 117 (20) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Oomküla k., Jüri t. < Koluvere-Kalju v., Väike-Kalju k. Alfred Samet < Jüri Sillamaa (Silberfeldt), s. 1870 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Saaremaa Suur Tõll oli ka, tõllarattaga viskas kurni, ise oli ilma peata, joosis ühessa versta.*
*Kurn jooksis 9 versta. Jutustaja kinnitas, et seda pole lugend, vaid kuuldud lugu.
Üleskirjutatud 27. okt. 1936 a.
ERA II 137, 119 (29) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Kullamaa kirikla Alfred Samet < Ann Reeder, s. 1868 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ilmaneitsi on nisukene näkk. Jõenäkk, öötakse ilmaneitsi. Jah, ilmaneitsi, jah, see näkk. Minu vanemad on seda ütelnud.
Üleskirjutatud 29. okt. 1936 a.
ERA II 137, 127 (54) < Kullamaa khk., Vaikna v., Kullamaa k., Koolna-Uuetoa t. < Niinemaa t. Alfred Samet < Mari Klementi, s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Noh ja see on varguse pärast. Jälle kurivaim, kis tõrvapotiga kuud määris, kuu oli helgas, väga valge. Ei saand varastada, siis võttis tõrva, määris mustaks.
Üleskirjutatud 3. nov. 1936 a.
ERA II 137, 149 (11) < Kullamaa khk., Vaikna v., Üdroma k. Alfred Samet < Tiina Reiners, s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vat viidi, kui midagi maa-aluseid oli, pidi kolme ajatugiteiva alla soola viima. Põhja pool ääre pidid need ajatugiteivad olema. Soolaga hõerusid ja viisid siis selle soola sinna tugiteiva alla. Jah, need elajad kadusid ära pealt.
Üleskirjutatud 28. nov. 1936 a.
ERA II 137, 149 (12) < Kullamaa khk, Vaikna v, Üdroma k Alfred Samet < Tiina Reiners, s 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kaarema ema rääkis, ta oli ka rabatud olnd. Nisuke kange külm tuul tulnd, ta oli jäänd sis maha, tesed viind jälle süles koju andnud rabatise rohtu.
Üleskirjutatud 28. nov. 1936 a.
ERA II 137, 150 (14) < Kullamaa khk., Vaikna v., Üdroma k. Alfred Samet < Tiina Reiners, s. 1864 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Härg tuli luigates sinna, see oli härja luikamise hääl, ega sis härga näind kiski. Härja luikamise hääl, see se katk oli sis, küüne juure, luigand seal, üks kaheaastane mullikas, see jäänd järele veel, aga kõik surnd ära.
Üleskirjutatud 28. nov. 1936 a.
ERA II 137, 222/3 (5) < Kullamaa khk. Alfred Samet (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
/kaart/
Hiiepuu Kullamaa khlk. Jõgisoo vallas Patsu asunduses.// See niinepuu asub keset kõrgemat põlluküngast lagedal kohal. Puu on õige vana, tüve läbimõõt umbes 8090 cm. Hiiepuuna on see ümbruskonnas kõige tuntum. Sellest puust lääne pool/x/ madalamas heinamaa metsas näidati veel üht hiiepuud, viimase kõrval olnud teine samasugune, kuid mõni aeg tagasi see varisend maha. Viimatimainitud hiiepuu oli päris tavaline tamm, on vähem tuntud ja ei paku nii suurt huvi oma kasvu kui ka asendi poolest kui kõrvalolev. Joonistus on tehtud kagust 29. detsember 1936 a. (joonis)
ERA II 137, 227 (1) < Tallinn < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. Vello Eenveer < Mai Johanson, 65 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui pihlakatel palju külges on, siis selle aasta on ikka palju tuleõnnetusi.
ERA II 137, 241 (37) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui päeval sapp ees on, siis teise või kolmanda päeva tuleb sadu.
ERA II 137, 241 (38) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui kuul piire ümmer on, siis tuleb tuult.
ERA II 137, 241 (39) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui kuul teravad otsad on ja kui kuu ka seliti või püsti on, siis tuleb jälle paari päeva pärast tuult.
ERA II 137, 241 (40) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui koidutäht virvendab, siis tuleb sadu.
ERA II 137, 241 (41) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui sõelatähed koivalge sisse lähevad, siis tuleb ruttu sula kevadel.
ERA II 137, 241 (42) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui sabaga tähtesid näha on, siis tuleb sõda.
ERA II 137, 241 (43) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jooksjaid ja langevad tähendavad ka tuult ja maru.
ERA II 137, 241 (44) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Virmalised vehklevad tuleb sadu.
ERA II 137, 261/3 (1) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Kalju k., Mägiste s. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Katk on niisugune inimene, kes keind mööda küla ringi hobusega. Mo emaema rääkis, et ta oli näind pisike hall hobu ond ees, pisike aisakell ond ka kaasas. Ta keind talve aegu. Kal'lu külast läind läbi, pisike aisakell tilisend. Ta keind peredes sees. Kus ta sees keind ja kepiga külge turgand, see surnud omikul ää. Hakand paistetama ja surnd. Kes üleval ond, see jäänd elusse, seda ta põle turgand, aga kes magand, see surnd. Enamaste ond need vanad inimesed, kes ää surnd. Nooremaid inimesi põle sedamoodi pal'lu surnd.
Maidla mõisnik (mõisahärra) käskind neid, kes noored on, mõisast rohtu saama tulla, kus katk oli keinud. Mõisahärra andis rohud. Vanemad inimesed olla ka rohtu tahnd, aga mõisaärra pole annud. Ma ei tea, kis oli ka keind oma emale või vanaemale rohtu saamas, aga mõisnik põle annud. Ta ütend: "Ta oo juba vana küll. Ta oo juba paras selle jaoks küll, mis rohtu tal veel tarvis oo."
Katk, eks see ond ka vaim ikka.
ERA II 137, 344 (80) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Noorel kuul ei tohi saunas käia, siis hakkab ihu peatselt kihelema, ega ka tohi noore kuuga pesu pesta, siis pidavad täid kohe pesusse minema.
ERA II 137, 346 (84) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lambaid tuleb niita noorel kuul, siis ei koita villad ära ja lambal kasvab uus vill ruttu selga.
ERA II 137, 347 (85) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui noor kuu paistab esite seliti, tuleb esimine veerand külm, paistab aga ta püsti, tuleb ilus kuu.
ERA II 137, 347 (87) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tubasi tuleb lubjata ikka vanal kuul, siis ei asu prussakaid ega kilka.
ERA II 137, 360 (3) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Herneid külvatakse siis, kui auklised pilved taevas. Kui puhub lõunatuul külvi ajal ja noorkuu, siis keevad herned hästi pehmeks, kui aga vanakuuga külvatakse, siis ussitavad herned ära.
ERA II 137, 360/1 (4) < Marna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui kevadel mets ruttu lehte läheb, peab põllumees ka külviga ruttama. Kui aga mets ei kiirusta lehte minemisega, pole ka kiirust vaja põllumehel.
ERA II 137, 361 (5) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Sügisel, kui puud ruttu lehed maha lasevad, tuleb vara talv. Lasevad puud kaua aega lehti, tuleb ka pikk ja soe sügis.
ERA II 137, 361 (7) < Martna khk. ja v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui toomingad kevadel kaua õitsevad, tuleb pikk ja soe sügis.
ERA II 137, 361 (11) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kartulid pannakse maha noore kuuga, keevad hästi pehmeks. Muu aja kraam aga vana kuuga ei karda ussisi.
ERA II 137, 362 (15) < Martna khk. ja v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui õunapuu õiseaeg läheb kahe kuu sisse, tuleb ilus õuna-aasta.
ERA II 137, 362 (16) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Linu ei tohi noore kuuga ega siis ka külvata, kui kuu ja päike korraga paistavad ei ole head kiudu loota.
ERA II 137, 362 (17) < Martna khk. ja v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kirsi õitsemise ajal on hää nisu külvata.
ERA II 137, 363 (23) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui talvel lepad hästi palju urvasi kannavad, tuleb hää viljaaasta. Ümargurtsed urvad tähendavad hääd suvevilja saaki, pikad aga hääd talvevilja saaki.
ERA II 137, 372 (53) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Looma tuleb alati tappa noorekuuga, siis keeb liha hästi pehmeks. Noorekuuga ei tohi siga tappa, siis keeb liha kõik supisse. Vanakuul siga tapes paisub liha pajas, noorekuul tappes võtab pada liha ära.
ERA II 137, 372 (54) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Lapsed, kes sündinud vanakuul, on vaesed, noorekuulapsed aga rikkad.
ERA II 137, 372 (55) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui Linnuteel lõunepoolne ots on selge, põhjapoolne ots tume, tuleb soe sügis ja külm kevad. On aga põhjapoolne ots selge ja lõunapoolne tume, tuleb külm sügis ja soe kevad.
ERA II 137, 373 (58) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui linnuteel sügisi lõunepool ots on heledam kui põhjapoolne ots, on lund ennem jõulupühi oodata. On aga põhjapoolne ots lõunest heledam, tuleb lund peale jõulupühi.
ERA II 137, 375 (63) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui noor kuu esimest korda paistab ja on seliti, sureb noorekuul väga palju inimeisi ära. On aga kuu püsti, ei sure inimeisi midagi.
ERA II 137, 375 (64) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanu kombeid.
Kui noort kuud esimist korda näed, tuleb võtta rahakott, vastu kuud hoida ja kotti tugevasti kõlistada. Kui seal kõlisevat raha sees on, siis on loota terve kuul palju raha saada.
ERA II 137, 437/8 (11) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kord vanasti ühel tormisel ja pimedal sügisõhtul tulnud Haeska külas elutsev Mandu Jaan Sinaleppast koduse, oli seal käinud teopäivi tegemas. Tee koduse viinud Nurme metsas olevast vanakuradi tõllakivi juurest läbi. Eemalt vaadanud ta: tõllakivi juures põleb tuli, mõtelnud, ehk ka mõni teekäija teeb tuld. Vaja lähemale astuda, ehk saaks piibu peale tuld oli kõik tule tael vihmast märjaks saanud. Lähemale minnes leidnud ta ei ühtegi inimest pole tule juures, vaid tulesöed hõõgunud veel üksinda kivil. Tema astunud lähemale, et piipu panna. Imelik, söed põlevad, aga sooja ei anna. Võtnud peoga ühe suure söö ja asetanud piibule mahvib ja vahvind, ei anna tuld. Ise ütelnud suure suuga kurja: "Mes kuradima tuli see on, ei soenda ega põleta." Saanud selle sõna ütelnud, kustunud kõik tuli ära ja olnud kanged sisinad veel kuulda, nagu oleks sütele vett peale visatud. Ka piibu peal olev süsi kustunud ära. Pidanud siis selle piibu pealt ära viskama, aga tundnud mis see oo, tulesüsi harilikust sööst nii raske. Pannud siis selle taskusse, kodus peenemalt järele vaadata akkanud. Siis kodu poole kõmpima, olnud nii pime, et pole midagi näinud. Viimaks suure käimise peale jõudnud koduse. Olnud juba poole ööaeg. Tulevalgel taskusolevat sütt vaadates ehmatanud rõõmu pärast päris ära süsi olnud puhas kuld. Siis saanud ta aru, et see oli rahaaugu tuli, ei meskid muud. Läinud teisel ööse veel vaatama, ehk põleb veel, aga võta näpust! Küll kahjatsenud mees, et pole osanud rohkem süssa tasku ajada. Oleks ühe ropsuga rikkaks saanud. Aga pole parata, sest vaesel pole iialgi õnne.
ERA II 137, 486 (35) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanasti, kui siga tapeti, siis peale seda, kui siga oli juba puhastatud, võeti ja lõigati tükk liha sea küljest ning viidi toa peal asetsevasse Tõnni vakka. Ise lausuti sealjuures: "Püha Tõnnikene,
hoja minu orikakest,
kaitse ka minu karjakest,
puhas, püha Tõnnike,
ole minu söötja ja jootja,
ole minu majahoidja,
ole ka meie kaitseja.
Anna meile armu ja heida heldust oma armuga, kuidas oled sa meile andnud oma armu igal ajal. Aamen!"
Oli selline palve loetud, oli ka kindel, et Tõnn oma heldust looma ja majast ära ei võtnud, vaid andis oma õnnistust igas asjus majapidamises.
ERA II 137, 487 (36) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tõnise- või kohapeal tuntud nimetusega tõnnepäeval ei tohtinud puududa söögilaualt värske liha ja eriti veel seapea. Selleks tapeti ennem tõnnepäeva siga ära, et oleks sellel päeval värsket liha süüa. Kui tõnnepäeval ei keedetud seapead, ei olnud lootust, et Tõnn ka seakasvu õnnistas. Keedetud seapeast pidi ka osa viidama Tõnnevakka Tõnne heaks.
ERA II 137, 487/8 (37) < Martna khk., Martna v., Haeska k. August Hiiemägi (Isberg) < Priidu Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanasti olnud tõnisepäev suur püha. Tööd pole tehtud, vaid peetud püha. Igas majas olnud söögilaud toiduga kaetud, kogu päeva läbi. Kes olnud jõukamad, nendel olnud õlu ja viin ka laual toidu juures. Kes võõras maja tulnud, see olle pidanud ka kohe lauaääre sööma minema. Lauast ülesse tõustes pole tohtinud kunagi öölda: "Aitäh söögi eest," vaid tuli öölda: "Olgu kiidetud ja tänatud Tõnnike, kes süüa on lasknud valmistada." Kui aga juhtus mõnda muul kombel tänama, võis see Tõnni vihastada ja seega igasuguse õnne majast eemale pehletada. Tõnne päeval käisid poisid ja mehed majast majja peremeeste õlut proovimas. Tavalisel valmistati Tõnise eelpäeval ja seega oli õlu alles värske. Siis istuti õlletõrre ümber koos pinkide peal ja prooviti peremehe märga. Kappaga võeti tõrrest õlut ja lasti käest-kätte ringi käia, kuni üks kapatäis otsas, võeti teine jalle. Seni, kuni küll aitas ja mindi teise peresse edasi.
ERA II 137, 611/3 (12) < Kullamaa khk., Vaikna v. Johannes Nurme < Ernst Veiderma (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Laastre paisu peal on suur sügav haud. Rahvas nimetab "sitt haud", seal olevat rahvajutu järgi rahakatel põhjas. Muidu ei pidada kätte saama, kui kaks musta härga rakendada adra ette ja sealt läbi ajada. Siis jääb katlasang adraraua taha kinni. Aga need härjad peavad olema kaksikud ja mitte ühte valget karva ei tohi kusagil olla.
ERA II 138, 13 (1) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Liivoja t. < Sindi al. < Vändra v., Piitsa k., Rahnoja t. < Maalussaare t. < s. Tori khk., Tori v., Aesoo k., Kummetsa t. Anti Õunapuu < Kadri Õunapuu, s. 1858 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvausk (ebausk) ja kombed.
(Ennust. ilmade kohta.)
Kui õhtul päikeseloojangut on selgesti näha, on järgmisel päeval ilus ilm. Vastasel korral ilm tuulene või vihm.
ERA II 138, 37 (48) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Liivoja t. < Sindi al. < Vändra v., Piitsa k., Rahnoja t. < Maalussaare t. < s. Tori khk., Tori v., Aesoo k., Kummetsa t. Anti Õunapuu < Kadri Õunapuu, s. 1858 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvausk (ebausk) ja kombed.
Tõnisepäeval viidi alati "Tõnnile" moona. Kui sel päeval Tõnnivaka unustasid, juhtus lähemal ajal midagi õnnetust.
ERA II 138, 41 (1) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Liivoja t. < Sindi al. < Vändra v., Piitsa k., Rahnoja t. < Maalussaare t. < s. Tori khk., Tori v., Aesoo k., Kummetsa t. Anti Õunapuu < Kadri Õunapuu, s. 1858 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvausku ja -kombeid:
(Maa-arstist kõneleb mu vanaema päris pika loo):
Kui mede vana (minu vanaisa nii nimetab teda jutustaja = minu vanema A. Õ.) oli alles poisike, siis ta käis tihti Mangusel (= kohal. talu nimi) pilli mängimes. Kui ta kord jälle seal testega (teistega) koos lõõtsa mängind, pole peremees seda sallind ja ajand nad toast välja. Koju tulles aga akand (hakanud) ta sõrmed nii (h)irmasasti valutama, et põle (pole) muud saand, kui päris karjund kohe!
Ema läks siis rutuga Pa'ha-Mari (kohalik maa-arst; Pa'ha-Mari oli ise pime inime, elas kuski saunas) juurest abi otsima. Poiss istund aga kodus pliidi juur(d)e ja hädaldand edasi, aga varsti jäänd vagusi. Isa siis ütend: "Näe, eit juba sai vist sinna, poiss jäi magama." Mari siis seletand: "Poiss on kuskel pilli mängind; peremees põle seda sallind ja kurat on nüüd külgi hakand. Nüüd tuleb Tõnnile mõnda asja viia." Ema siis tulnd tagasi ja viind sinna kivivaremesse, kus "Manguse kurat" olli, oma anni. Poiss pole aga ikka terveks saanud. Ema läind uuesti Pa'ha-Mari juure. See ütend: "Jah, sa pole kuradile kätte and, oled visand eemalt sinnapoole." Ema läind ja toppind anni siis kivide vahele ja poiss saand kohe terveks.
ERA II 138, 42 (2) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Liivoja t. < Sindi al. < Vändra v., Piitsa k., Rahnoja t. < Maalussaare t. < s. Tori khk., Tori v., Aesoo k., Kummetsa t. Anti Õunapuu < Kadri Õunapuu, s. 1858 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvausku ja -kombeid:
Teine võimalus "Manguse kuradist" vabaneda, kui ta "kallal" oli, oli see: kui laetud püssi rauda pandi natike hõbedat ja lasti Manguse poole (arvat. üle õla).
ERA II 138, 43 (5) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Liivoja t. < Sindi al. < Vändra v., Piitsa k., Rahnoja t. < Maalussaare t. < s. Tori khk., Tori v., Aesoo k., Kummetsa t. Anti Õunapuu < Kadri Õunapuu, s. 1858 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvausku ja -kombeid:
Uute põlvede kasvamisel tahetud Manguse kuradit kaotada. Pole kevadel enam Tõnnile ohverdatud. Kuid selle-eest kevadel Mangusel surnud õnnetuste pärast palju häid loomi. Kuid kõige peale vaatamata on kadunud Tõnnivakk Manguselt ja ka mujal, sest oma ümbruses ei tea ma enam ühtegi Tõnnivakka.
ERA II 138, 80 (10) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. Marta Mäesalu < Marta Mäesalu, oma mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui noorekuu sirbil hästi vahedad otsad, siis tuleb sii kuu külm.
ERA II 138, 88 (61) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. Marta Mäesalu < Marta Mäesalu, oma mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ristipäeva homiku päike tantsib tõusu aeg.
ERA II 138, 88 (62) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. Marta Mäesalu < Marta Mäesalu, oma mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Esimese lihavõte homiku päike tantsib tõusu aeg.
Mõnigi vana inimene on näinud päikese tantsimist nimetatud hommikutel.
ERA II 138, 95/6 (106) < Häädemeeste khk., Orajõe v. Marta Mäesalu < Natalie Ülem, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hal'li sõitma = külmtõbe põdema. Siinjuures vanad inimesed seletavad, et seuke väike jässakas hall mees istuvat haigele kaksiti pääle, kange külmaga ta tulevat ja siis haige pidavat teda sõidatama nagu väikest last.
ERA II 138, 96 (112) < Häädemeeste khk., Orajõe v. Marta Mäesalu < Natalie Ülem, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Uad ja erned külitaks nuures kuus, siis keevad ruttu pehmeks.
ERA II 138, 100 (134) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. Marta Mäesalu < Marta Mäesalu, oma mälestuste järgi (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Juuseotsi ei tohe lõigata vanas kuus, sii paneb juusekasu kinni.
ERA II 138, 152/3 (16) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ämmuste k. Jaak Veskemäe < Märt Konts, s. 1855 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Katku käimine.
Si oli üitskõrd joba ammu, kui si lugu oli ollu. Miu vanaesä oli elänu Tarvastu vallan taga sääl Jaanessa talun, kos si lugu oli ollu.
Üitskõrd sügisel inimese maganu kik riha all õlge pääl mahan, aga vana taluesä ollu olla ülevan. Äkki minnu rihatse usse peräni valla ja suur must kateobesa tõld soitan riha ala sissi. Tollan isun kaits miist ja vaielnu omavahel. Üits ütelnu, et siit saab kik puha, tõine aga ütelnu, et siit saab ainult kaks tükki. Selle pääle kohe käändän tõld jälle ümmer ja sõitan ruttu minema. Vanaesä pannu rihatse usse jälle kinni ja heitän magama. Tõisel päeval tullu talupoiss ja -tüdruk mõisast teolt kodu ja ollu õige närvilise ja ajanu segätsit jutte ja tõisel päeval surnu mõlema ärä.
ERA II 138, 190 (29) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ämmuste k., Peetri t. Jaak Veskemäe < Epp Perlus, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Virmalised.
Virmalise olevat suur valgus, mis paistvat suurte mägede vahelt ülesse. Need mäed olevat väga kaugel põhja pool, kuhu veel inimesi saanu ei ole. Sääl elavat peninukimehed. Need olevat muidu inimese moodu, aga koera pää olevat otsan. Kui inimese kätte saavast, sõs söövat ütekorraga ära. Millest just see suur valgus tulevat, ei olevat peris kindlasti täädä.
Virmalisi om katte sorti. Ühed om kõllatse ja tõise om valge. Kõllatse tähendave sadu ja valge kuiva või külma ilma.
ERA II 138, 190/1 (30) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ämmuste k., Peetri t. Jaak Veskemäe < Epp Perlus, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Päikese sapid.
Sapid päevä ehen tähendave sadu ja sapid päva taga tähendave kuiva või külma ilma.
Sapid kuul tähendave kik sadu, kui talve kuu om õhtul kõrgem, sõs tuleb tõinepäev külm ilm.
ERA II 138, 200 (53) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Sooveere t. < Tarvastu v. Jaak Veskemäe < Ann Kupits, s. 1866 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Noorekuu ja pühäpäevä hommukune unenägu minevat kõik täide.
ERA II 138, 201 (56) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Sooveere t. < Tarvastu v. Jaak Veskemäe < Ann Kupits, s. 1866 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kõtuvalu.
Kui oli vanast kange kõtuvalu, sõs poletati leib mustaks ja söödi sedä. Ka söödi muste puusüse. Sõs keedeti pruuni pajukoort paan vähä vee sehen ja joodi sõs sedä vett.
ERA II 138, 202 (58) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Sooveere t. < Tarvastu v. Jaak Veskemäe < Ann Kupits, s. 1866 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Tarvastu kirikumäe tekkimine
Vanaste, kui ehitati Tarvastu kirikut, si oli vana kirik, mis oli enne praegust kirikut. Siis, kui päevä ehitati müür ülesse, oli si tõisel hommukul maha lõhut. Sedaviisi ollu mitu korda järgi mööda, et ikki ehitet müür ollu tõise hommuku maha lõhut. Sõs küsit ütelt targalt nõu. Tark ütelnu, et pange müüri sissi üits elun naine, et sõs jääb müür üles. Tett ka kohe sedaviisi, kudas tark õpenu ja ollugi tõisel hommukul müür alla ülevan. Nüüd saanud aga Vanapaganal söa täis, et müür üles oli jäänu ja võttan sõs suure kivi ja tahtan sellega müüri purus visata. Aga kivi sadanu enne maha ja löönu suure lohu maa sissi ja visanu lohust mulla vällä. Selles mullast saanugi praegune Tarvastu kirikumägi.
ERA II 138, 226 (29) < Tarvastu khk., Suislepa v., Muri t. Jaak Veskemäe < Katariina Trumm, s. 1872 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ennustusi ilmade kohta.
Kui kuu luuasse kõrgesse, siis tuleb sellejärgi kangend külmad ilmad.
ERA II 138, 226 (30) < Tarvastu khk., Suislepa v., Muri t. Jaak Veskemäe < Katariina Trumm, s. 1872 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lambaid peab pügama noorekuu otsa sehen, sõs kasvab jälle pikk vill ja pöet villa ei lää koitama ja rõõv om paelu kõvema.
ERA II 138, 327 (22) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Vene k., Mardi t. Rudolf Jungholz (Alamets) < Maria Jundholz, s. 1884 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui mõni on "maast ära võtnud", siis tuleb sealt kohalt, kus haigus on hakanud, lõigata neljanukeline rohutükk siis selle tükiga (mulla poolega) tuleb vajutada kolm korda haige koha peale, siis tükk tagasi pann täpselt samale kohale.
ERA II 138, 327/8 (24) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Vene k., Mardi t. Rudolf Jungholz (Alamets) < Maria Jundholz, s. 1884 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui metsa ära eksid, siis tuleb jakk (naisterahval) või pinsak, palitu või kasuk pahurpidi pöörata ja see siis selga panna ja tagurpidi meieisa palvet lugeda.
ERA II 138, 331/2 (31) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. Rudolf Jungholz (Alamets) < Anna Sihver, s. 1865 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Eks ükskord üks mees olnud ka itsis, aga hobused läinud ära mõisa metsa ja mees läinud teisi siis taga otsima. Näinud siis ühte tuld, aga põle uskund ligi minna. Aga üks meestest näind teda ja kutsund ligi. Ja annud siis mehele haavalehti kühvliga palitu hõlma. Keeland aga kõvasti ära, et ta ei tohi kellelegi rääkida, mis tal pärast lehtede asemel hõlmas oli. Kui veel mina olin laps, siis see mees käis tihti meil. Küll minu ema pärind, aga mitte põle ütelnud, muudkui aga naeris.
ERA II 138, 332/4 (32) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. Rudolf Jungholz (Alamets) < Anna Sihver, s. 1865 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ühel külasepal kästi unes minna Tartu kivisillale seal tuleb talle üks mees vastu ja juhatab, kust saab raha. Eks sepp läindki Tartu ja kõndinud seal pealegi. Esimesel paeval põle keegi teisega juttu teinud. Järgmisel päeval kolanud kuni lõunani jällegi silla ja selle ümbruses. Aga lõunaaeg tulnud see kordnik, kes sillal vahti pidas, tema juurde ja hakandu vanduma, et mis sa kolad siin: eila nägin sind sillal vahtivat, täna jälle kuni lõunani, mis sa kurivaim kolad tahad silda õhku lasta või. Mees rääkinud ära, et temal ei olevat kurja nõu midagi, minul kästi unes siia tulla, et keegi mees juhatab, kust saab raha. Kordnik hakanud naerma ja ütelnud, et kas sa rumal usud siis seda, mul kästi ka unes, et sial ja sial külas ühe sepaalasse all on üks portsjon raha. Sepp aga olnud sama küla sepp, mida kordnik unes oli näinud. Rääkinud kordnikuga veel mõne sõna ja pannud kodu poole tulema, endal hea meel, kasvõi tansi. Kodus hakab kohe alassi alt kaevama ja saabki suure katlatäie vana kuldraha. Läinud siis linna tagasi ja müünud rahad ühele kullassepale ära. Siis läinud otsinud kordniku üles ja annud sellele ka natuke raha. Läinud siis kodu tagasi ja ostis ühe talukoha ja elanud peris hästi.
ERA II 138, 397 (2) < Torma khk., Avinurme v., Vadi k. Greete Paljak < Johannes Kukk (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanarahva ilmatarkus.
Kui päike loojub pilveisse, tuleb halb ilm.
ERA II 138, 397 (3) < Torma khk., Avinurme v., Vadi k. Greete Paljak < Johannes Kukk (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanarahva ilmatarkus.
Kui järv kohab, läheb sadama (Vadil).
ERA II 138, 397 (4) < Torma khk., Avinurme v., Vadi k. Greete Paljak < Johannes Kukk (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanarahva ilmatarkus.
Kui pihlakail on palju marju, tuleb pikk soe sügis.
ERA II 138, 398 (14) < Torma khk. Greete Paljak < Linda Paju (Saareväli) (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanarahva ilmatarkus.
Kui kuu on seliti, läheb külmale.
ERA II 138, 399 (18) < Torma khk., Avinurme v., Änniksaare k. Greete Paljak < Valter Kiik (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanarahva ilmatarkus.
Kui raiumisel kirvele sinised jooned jäävad, läheb sulale.
ERA II 138, 401 (34) < Torma khk., Avinurme v., Änniksaare k. Greete Paljak < Valter Kiik (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanarahva ilmatarkus.
Kui kuu punades tõuseb, tuleb vihma.
ERA II 138, 402 (42) < Torma khk. Greete Paljak < Pärja Tamm (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanarahva ilmatarkus.
Kui päike punades tõuseb, läheb vihmale.
ERA II 138, 406 (2) < Torma khk. Greete Paljak < Richard Jalakas (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mitmesuguseid vanarahva arvamisi.
Siga tuleb tappa noorel kuul, siis liha kasvab pajas, vanal kuul tappes läheb liha kokku.
ERA II 138, 407 (12) < Torma khk., Avinurme v., Rehesaare k. Greete Paljak < Bernhard Tamm (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mitmesuguseid vanarahva arvamisi.
Kui pihlakail on palju marju, siis tuleb palju pulmi.
ERA II 138, 407/8 (13) < Torma khk., Avinurme v., Rehesaare k. Greete Paljak < Bernhard Tamm (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mitmesuguseid vanarahva arvamisi.
Kui lepal on kevadel palju vanu jämedaid urbi, siis tuleb hea odra-aasta.
ERA II 138, 408 (16) < Torma khk., Avinurme v., Rehesaare k. Greete Paljak < Bernhard Tamm (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mitmesuguseid vanarahva arvamisi.
Kui pimedas metsas ära eksid mis on haldja tegu , pööra pintsak pahempidi selga, siis ka haldjas ja eksitus.
ERA II 138, 409 (20) < Torma khk., Avinurme v., Rehesaare k. Greete Paljak < Bernhard Tamm (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Mitmesuguseid vanarahva arvamisi.
Prussakatest lahtisaamiseks ole sel ajal üksi toas, kui mõni surnu mööda läheb, löö loogaga vastu seina ja hüüa: "Koolja läheb!"
ERA II 138, 431 (2) < Torma khk. Agu Tamm < õpilane (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Läheb päike selgesti looja, on ilusat ilma loota.
ERA II 138, 441 (22) < Rõngu khk. ja Rannu khk. H. Lell (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
/Arstimine/
Hallitõbe, külmetamise vastu aitab saun ja reheahi.
ERA II 138, 443 (33) < Rõngu khk. ja Rannu khk. H. Lell (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ebausk, kombed
Lutikaid ei tohi hävitada vanakuu ajal, siis sigib neid noorel kuul veel rohkem.
ERA II 138, 443 (34) < Rõngu khk. ja Rannu khk. H. Lell (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ebausk, kombed
Kodukäijate vastu abinõuks on seinas olevasse tühja oksaauku lepapuust punn lüüa.
ERA II 138, 466/7 (40) < Karksi khk., Karksi v., Ainja vndk. < Nuia al. Aleksandra Grünvald-Univer < Mari Eiber, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üi't's miis olt pl'lu raha ollu. Ei täidin seda tõistel anda. Hakanu sureme. Enne surma läits' kolde manu. Panden raha tuha sisse, esi ütelnu: "Kelle käsi pand, selle käsi võtt." Keegi tõine olli sedä kuulu. Ku miis olli ärä surenu, tõmmas' surma käege raha tuha siist vällä. Sai raha kätte.
ERA II 138, 467 (41) < Karksi khk., Karksi v., Ainja vndk. < Nuia al. Aleksandra Grünvald-Univer < Mari Eiber, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Emänti raav' om Polli mõisa man. Sääl olevet kivi all raha. Ütel mehel olli unel juhadet sedä raha, et mine võta säält kivi alt raha ärä. Mees es ole julgen minnä. Ku ta pan'd ääge maha, sai ääge kätte. Ku mõtel' kurja pääle, es saa kennigi kätte.
ERA II 138, 534 (37) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. Aleksandra Grünvald-Univer < Marie Univer, s. 1869 < emalt ja vanaemalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pesu pesti harilikult vanal kuul, siis kaovad kõik söödikud.
ERA II 138, 603 (26) < Otepää khk., Pilkuse v., Vidrike as. Voldemar Lille < Miina Roosilill, 71 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Halltõbi vaevanud kaua aega meest, mees teinud oma riietest kuju ja poonud toaukse ette ülesse, hallitõbi tulnud ja ütelnud: "Rumal mees, poos ennast sellesama pärast ära! Ma oleks täna öösel isegi ära läinud, kodu ube tegema." Mees teinud ka teine päev ube, oad kasvand kui käevarred ja olnud seest kõik ube täis.
ERA II 138, 613 (25) < Otepää khk., Pilkuse v., Vidrike as. < Äksi khk., Elistvere v. Voldemar Lille < Amalie Lille, 68. a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-aluse rohi kui kellelgi on maalised, siis tambitakse need rohud salviks ja pannakse pääle.
ERA II 138, 614 (44) < Otepää khk., Pilkuse v., Vidrike as. < Äksi khk., Elistvere v. Voldemar Lille < Amalie Lille, 68 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
/Taimede nimed:/
Lendva rohi (lendva küüned, nõia rohi, rabanduse rohi).
ERA II 138, 614 (46) < Otepää khk., Pilkuse v., Vidrike as. < Äksi khk., Elistvere v. Voldemar Lille < Amalie Lille, 68 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
/Taimede nimed:/
Rabanduse rohi.
ERA II 139, 115/7 (4) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Virtsu mõis Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 69 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Libahunt.
Kaks noort tüdrukud läksid ühel homingul poole koidu aeges mõisa tööle. Ja nägid tee ääres ühe hobuse söövat oma varsaga. Hakkas teine teisele tüdrukule ütlema, et mool hakkab kangesti uni peale kippuma, et heidame magama. Siis laskis tüdruk teise magama heita ja siis kuulas, kui teine just tõesti magas, siis läks puperdas enese hundis ja murdis hobusevarsa ära. Teine tüdruk aga ei maganud, vaid oli ülal ja nägi kõik. Siis ta ehmatas sellest, sest hunt tuli kuulama, kas teine ikka tõesti magab ja haistis oma verise ninaga teda. Tüdruk aga tegi ennast magama ja hunt isi läks varssa ää sööma. Sõi kõhu täis ja kaks sinki pani kotti teise päeva jaoks. Läks puperdas ennast jälle inimeseks ja äratas teise üles, kuigi see ei maganud, et hakkame nüüd teole minema. Ja lõuna teol süües hundiks oln tüdruk pakkus teisele oma liha, et ma anna sulle ka proovida.
Teine üteln: "Taha ma su toorest hobuseliha ühti." Teine üteln: "Säh, katsu, ka oo toores?" tõmmas teisele lihasingiga vastu silmi. Liha oli nii pala, et põletas teisel poole silmnägu ää. Siis hundiks olnd tüdruk pahandas end hirmsasti sellepärast, et teine valvas. Siis ta ütles vihaga: "Oleks ma seda teadn, et sa valvasid, ma oleks soo ka ää murdn."
ERA II 139, 123/4 (7a) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Virtsu mõis Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 69 a. (1937) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks sulane mõtles, mis aru see on, et perenaine iga pühabe värsket liha keedab ja talle teole juure paneb. Sulane heidab õue vankri sisse valvama. Äkitselt nägi sulane hunti õues, kes metsa läks. See ergutas sulast ja ta hakkas järgi vaatama, mis nüüd tuleb. Hunt tuleb nüüd õue, koer suus ja läheb rehe alla. Natukese aja pärast perenaine hüüab sulase üles, et supp on valmis, liha sees, tule söö ja mine siis teole. Sulane ütleb: "Söö oma koera liha ja teeni oma tegu!" Perenaine ütleb: "Oleks ma seda teadn, et sa mind valvasid, ma oleks su enne ää söön!"
ERA II 139, 275/6 (2) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Libahunt (etteütlemise järgi).
Peremees ja sulane raiusid metsas puid. Iga päev ikka peremees saatis sulase enne metsast koju, aga kui sulane sai koju, oli peremees juba söönud. Läksid teise homiku jälle metsa puid raiuma ja õhtul peremees saadab jälle sulase tulema, ise jääb aga metsa. Aga sulane ei tule koju, jääb vaatama, mismoodi peremees iga kord nii ruttu koju saab. Näeb, et peremees läheb põõsa taha ja puperdab enese hundis ning lidub koju poole. Sulane läheb teeb ka sedasi, kuidas peremees teinud ja on ka hunt valmis ja paneb koju. Koju jõudes peremees sööb alles. Aga sulane ei tohi tuppa minna, vaatab ukse pealt. Peremees ütleb: "Oh, sa va häbemata, miks sa mu ree peal sõitsid. Ma laseks su olla, aga olgu peale, mine sigade lauta ja puperda seal kolm rinki, siis tule ää sööma!" Sulane läks ja puperdas ning saigi inimeseks.
ERA II 139, 276/8 (3) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Libahunt.
Mõisa teumehed raiun metsas puid ja iga lüuna, kui mehed sööma hakanud, tulnud üks hunt nende juurde. Mehed pannud omale tuhlid (kartulid) küpsma ja hakan ise puid raiuma, aga hunt kaapind kõik tuhlid tuhast välja ja söönud ära. Üks lõuna, mehed hakanud jälle sööma ja hunt tulnud nende juurde. Üks mees võtnud siis tüki leiba, pistnud noa otsa ja annud hundi kätte. Hunt tõmman leba tükkis noaga ää ja läin, põle enam teist näha olnud. Olnud üks hulk aega vahet. Mees läinud kord linna ja astunud poodi sisse. Ja näinud oma nuga seal ja ütelnud: "Nagu oleks moo nuga, aga kust moo nuga siia sai, ma andsin selle ju hundile." Kaupmees vastanud siis: "Külat see ikka seesama nuga oo. Ja oleks sa moole käega leiba annud, ma oleks käe otsast ära tõmmanud. Ma olin nõiutud ja muidu ei saanud lahti, kui keegi pidi leiba andma." Siis oli kaupmees veel ütelnud: "Kui sul midagi tarvis on, ära siis mujale mine, mina annan soole selle tasuks kõik."
ERA II 139, 279/80 (5) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Katkust.
Katkust jäänud järgi siiakanti kaks inimest: naine Hiiumaale ja mees Kasekülla. Mees siis kosinud naise Hiiust ja nad asunud elama Kasekülla Källe tallu. See talu on veel praegugi (aga uued hooned, sest vanad põlesid ära). Nad korjanud siis sealt, kus katk laastanud, raha ja varandust. Siis nad mõõtnud vaske vakaga ja hõbedat toobiga. Nendel olnud siis kolm poega. Üks neist läinud Pärnu jaki kuntori. Kaks teist läksid talukohtade peale ja need talud nimetati poegade nimedega Källe-Mardi ja Källe -Tooma. Aga selle nime pole teada, kes Pärnu läinud.
ERA II 139, 280 (6) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kahte moodi katk
Esimene katk annud enne teada, millal ta tulnud ja inimesed kaevanud omale ennem hauad valmis, kuhu siis enne katku tulekut läinud.
ERA II 139, 280/1 (7) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Teine katk tulnud südaöösel nägemata ja teadmata. Kes siis juhtunud magama, jäänud igaveste magama, kes aga üleval oli, jäi elusse. Ühes kohas üks vanaeit maganud ahu peal ja kuulnud, et keegi tulnud. Ta küsinud siis:
"Kes sealt tuleb?"
Siis öeldud:
"Ole aga sa ülal peale, teised magavad kõik," ja kadunud.
ERA II 139, 283 (11) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Juukseid tuleb lõigata noores kuus, lammaste niidu järgi lammaste raudadega. Siis juuksed kasvavad hästi.
ERA II 139, 283 (12) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lapsi hirmutati Kau-Antsuga, et nad ei läheks kaevule, sest Kau-Ants elab kaevus ja tirib halbu lapsi oma juurde.
Ka olid tuntud Une-Tiiu ja Murde-Kai.
ERA II 139, 283/4 (13) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui kuul või päeval sapp ees, siis kurjad ilmad tulevad, kui taga, siis on kurjad ilmad möödas.
ERA II 139, 284 (14) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui päeval käivad kiud (suured agad) ületsi, päikese tõusu ehk loojenemise ajal, siis tuleb tuult. Kui aga alatsi, siis tuleb vihma.
ERA II 139, 284 (15) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui päeval ringid ümber on, siis tuleb kolme päeva pärast vihma.
ERA II 139, 284 (16) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kodiutäht paistis homikul ja koivalge täht õhtul.
ERA II 139, 289/90 (29) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Naise "tõmbamisest" jutt.
"Ükskord läinud kaks tüdrukut põllale sõnnikut laotama, peretütar ja vaenelaps. Peretütar ehtinud ennast kangesti ja pannud ka puhta särgi selga. Vaenelaps aga olnud musta särgiga. Laotan siis sõnnikut, aga laotamise ajal peretütar vaadan ikka siia ja sinna, sest ta teadnud, et aa taga oln "tõmmajad". Vaenelaps aga' teinud usinasti tööd. Äkiste karan mehed aa takka välja, teine hüüdnud veel teisele: "Murra musta, must murrab tööd, valge vaalib!" Viidudki vaenelaps ära. Peretütar jäänud järgi vaatama.
ERA II 139, 298 (33) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Sõnnikut veetakse noores kuus ja lõunatuulega, muidu sõnnik ei mädane.
Aga kui vastlapäeval viia põllule kolm hangutäit sõnnikut, siis pole see tähtis, millise tuulega sa sõnnikut vead.
ERA II 139, 299 (36) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Adrapuu tuuakse metsast vanas kuus, siis ta ei mädane.
ERA II 139, 300 (38) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kartul kasvatab, kui ta on noores kuus pandud peale. Kui aga vanas kuus, siis alla.
ERA II 139, 303 (3) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ühtegi seemet ei külvata, siis kui kuu ja päev korraga taevas on, sest siis pole viljaõnne.
ERA II 139, 306 (17) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanas kuus põhjatuulega ja kõige kõvema tuule (keskhomingu e. päevatõusu tuul) sisse maha lastud puud on hästi tugevad. Aga siis noor mets enam asemele ei kasva.
ERA II 139, 306/7 (18) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui aga noores kuus ja lõunatuulega puud maha lastakse, on nad küll kehvad, aga noor mets ja rohi kasvavad selle eest hästi.
ERA II 139, 307 (19) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maja hakatakse ehitama põhjatuulega ja vanakuuga, siis maja ei ole märg ja ei mädane.
ERA II 139, 312 (36) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Loomadel rabandushaigused ja võetud ära ka loomadel söögiisu.
ERA II 139, 313 (37) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-alused. Maa-alused kaotakse ära nii: hõerutse kolm vanakuu neljape õhtut järgemööda soolaga ja viiakse see sool kas neljaristi tuule, katuse unga, põhjatse poole väravasamba alla ja kivi auku.
ERA II 139, 319 (61) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui loomadel oli rabandus, anti soolaleiba. Lõikamata pastlinõelaga löödi üheksa auku leiva sisse ja anti siis lehmale. Lasti ka katlaauru.
ERA II 139, 321 (72) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. < Vana-Virtsu k., Abaja s. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Sügelistele pandi peale tõrva ja silgusoolvett.
ERA II 139, 369 (5) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. Linda Uusküla < rahvasuust (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Üks inimene olevat Hanila kiriku sisse müüritud. Kord parandustöödel näinud üks mees, kuidas parandajad võtnud ühe kivi kirikuseinast välja ja nähtavale tulnud inimese keha (luud). Kirikuhärra saanud sellepärast väga vihaseks. Ta lasknud selle augu kohe kinni panna ja veel kinni krohvida.
ERA II 139, 370 (8) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. Linda Uusküla < rahvasuust (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahaaugust.
Kes tahab raha saada, see pangu hobuserangid tagurpidi kaela ja vaadaku maja (katuse) ungast välja. Rahatuli paistab sinise leegina.
ERA II 139, 370/1 (9) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. Linda Uusküla < rahvasuust (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kord juhatatud ühele inimesele ka rahaauk niiviisi kätte, see olnud Uues-Virtsus, seal, kus palju kivivaresid. Ühes niisuguses kivihunnikus põlenud rahaaugu tuli. Hiljem läinud see isik kaevama, et omale tõotatud varandust kätte saada. Ta kaevanud ja kaevanud ja viimaks hakanud sealt aina usse välja tulema. Mees kohkunud, jätnud kaevamise pooleli, arvates, et "ussikuningas" tuleb välja.
ERA II 139, 371/2 (13) < Hanila khk., Massu v., Kause k., Kuke t. Linda Uusküla < Mihkel Alpius, 50 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Massu mõisas on pihelgas, kust võib veel praegugi leida igasuguseid toitaineid, riidetükke jne.
ERA II 139, 373 (20) < Hanila khk., Massu v., Kuke k. Linda Uusküla < rahvasuust (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kinksi külas Karuse kiriku juures (öeldakse Kinksi hiie all) kasvanud vanasti hiietammed, neid käidud seal kummardamas ja nõu küsimas.
ERA II 139, 374/5 (23) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Ankru t. < Muhu khk. Linda Uusküla < Kristiina Nõu, 64 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Muhus Iga külas Kiviniidi mulkus on ohvrikivi. Kui mõnel inimesel paised, maa-alused vm. vistrikud peal on, siis pestakse ennast selle veega, millesse oli pandud raha ja kaapeid hõbesõle alt.
Pesuvee sisse pidi ka sülitama 3 korda ja ütlema: "Kadugu kõik sitad-pasad!" ning see vesi ühes raha ja kaabetega kivi alla visata ja ilma tagasi vaatamata ära tulla.
ERA II 139, 383 (68) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Ankru t. < Muhu khk. Linda Uusküla < Kristiina Rihvk, s. 1904 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui vihtlemissauna esimest korda köetakse, peab tooma metsast üheksat sorti puid ja need ahjus ära põletama, siis on saun ilma vinguta ja tervisele kasulik.
ERA II 139, 388 (98) < Hanila khk., Massu v., Kuke k., Küüne t. Linda Uusküla < Leenu Uusküla, 77 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui loom oli takka või eest "rabatud", siis arvati, et see on tehtud "kurjast silmast". Seda arstiti ära nii: lasti lehma, hobuse vm. looma kõhu alt läbi püssi, ka aitas katlaauru ja püssirohu suitsu laskmine loomale.
ERA II 139, 406 (4) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste t. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kes kääpa teest üle läheb, see eksib ära.
ERA II 139, 410 (14) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste t. Vello Eenveer < Jüri Varblane, 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Noore kuuga veeti sõnikut, pidi niiske seisma ja rammu enam andma. Vana kuuga, siis pidi puruks minema.
ERA II 139, 552 (38) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Laksilla t. Vello Eenveer < August Reinvee, 41 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ma olen kuund, et lammast peab pügama noore kuuga ja lõunatuulega, siis vill kasvab hästi.
ERA II 139, 553 (44) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Laksilla t. Vello Eenveer < August Reinvee, 41 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui linnutee on sügisel elgas ja kõrges, siis talvel on külm ja lumerikas.
ERA II 139, 560 (66) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste t. Vello Eenveer < Jüri Varblane, s. 1866 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hambavalu aegas tehti lepast piip ja suitsetati hullukoera rohuga. Ennem kuivatati rohi ära. Lepapuust tehti piip, seest keerati süda väl'la, külle peale auk sisse. Heinpu'tk või karupu'tk auku ja lasti hullukoera rohtu hamba peale.
ERA II 139, 571/7 (3) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste t. Vello Eenveer < Jüri Varblane, s. 1866 (1937) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Peremees sulasega hagu tegema. Õhtul peremees saadab sulase ennem koju minema. Sulase koju jõudes peremees juba ahjul. Teisel päeval sama lugu. Kolmandal õhtul sulane põõsasse varitsema. Näeb, et peremees nühib end halli kiviäärt vastu, muutub hundiks ja joostes kodu poole. Sulane nühib end ka kivi juures. Muutub samuti hundiks. Läheb koju ja tuppa. Peremees ahjul. Ütleb hundinahas sulasele: "Miks sa tahad kõike järele uurida! Mine nühi end sealauda nurka vastu!" Sulane nühib. Saab inimeseks. Pärast seda peremees ei tee enam hundiks.
ERA II 139, 577/9 (4) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k., Mägiste t. Vello Eenveer < Jüri Varblane, s. 1866 (1937) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pererahvas ond heenamaal ja söönd parajasti lõunat, kui hunt tund senna, jah, ja vaadand vesiste silmadega nende peale. Peremees üted: "No ma annan tal pisikse tüki noa otsas. Ega ta mo kätt ikka saa ää tõmmata." Lõigand pisikse tüki ja annud. Hunt tõmmand, klõmpsti. Kõige noaga ää ja pannud metsa. Ja see mees saand hundist lahti ja pannud selle noa eese kõrva leti peale. See mees ond linnas kaupmees. Kolm aastat ond juba möödas ja mõtend isi, et kas on inimest, kes tunnistab selle omaks. No siis tund mees, kes ütend: "See on minu nuga. Ma andsin hundile kolme aasta eest metsas leiba ja see tõmmas noa kõige leevaga ää. Nüid ma näen, et see oo just mo nuga." Siis alles peremees seletand, et kolme aasta eest ma olin hunt ja nägin unes, et kui ma ristiinimese leiba saan, siis saan lahti. Sina olid siis see mees, kes mull' leiba andis. Ma keisin ka mitmes pool, aga keegi mulle leiba ei annud. Kui ma inimeseks sain, siis karv läks nagu soomus maha." Siis tehtud tal veel head söömad ja joomad ja antud kaupa ka veel poolmuidu.
ERA II 139, 739 (10) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. Johann Nurme < Hans Manso, 65 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Põhjatuulega ja vanas kuus lepikut raiuda, siis ei aja võsa. Va Liivaaugu vanamees ei raiund iialgi enne hagu, kui oli põhjatuul ja vanakuu. Siis ta võttis omale abi ja raius nii palju maha, kui tarvis oli, pärast oli aega kubusse küll teha ja lepik ei ajand tal kunagi võsa.
ERA II 139, 747/51 (28) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. < Saarde khk., Laiksaare v. Johann Nurme < Elisabet Grenzstein, 66 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord üks mees ostnud laadalt omale hobuse. Kangesti ilus, noor, must märahobune. Kui kaubad koos olnd ja raha makstud, siis müüja ütend: "Ära sa tal' leiba anna see teeb ta haigeks; muidu kõiki võid anda." Olndki kangesti ia hobune ja tark hobune. Mehel olnd nii kange ia meel, olnd vaene mees, et saand niisukse ia hobuse. Aga leiba põle julgend talle anda ja muud midagi paremat ka põle anda olnd. Ükskord, ta oli juba hulk aega neil olnd, üks jõululauba õhtu, nad söönd parajasti tuas, ahju olnd köetud, suur suits olnd väljas, tuauks kinni, ainult vinguauk oln lahti. Nu jah, nad söönd ja korraga hobune pistab nina vinguaugust sisse, ta olnd just riha all tuaukse kõrval kinni, et alati lähedal oleks, nii kallis olnd, jah ja hobune pistab, jah, nina vinguaugust sisse ja teeb: oh-ah-oh! Mehe süda läind haledaks, ütend: "Mis ma sulle nüüd annan jõululauba õhtu. Põle midagi. Leiba anda ei tohi. Aga mis see sulle ikka teeb, kui ma suutäie annan." Pistnudki läbi vinguaugu hobusele suutäie suhu. Omal süda hirmus: kui ta nüüd haigeks jääb. Natukese aja pärast läind hobust vaatama aga hobust põlegi änam. Sõimus aga nutab alasti, musta peaga, ilus, noor tütarlaps. Mees olnd päris keeletu ehmatusest. Põle saand sõna suust. Viimaks tüdruk hakand paluma: "Alastage, kallid ristiinimesed andke mulle riideid. Mina olin teie hobune. Kurjad inimesed muutsid mu hobuseks ja müüsid teile. Põleks sa mulle täna leiba annud ma olekski jäänd hobuseks." Siis mees and talle riided, viind ta tuppa, annud süüa ja tüdrukul olnd nii kange (h)ia meel luband mehele tasuda tuhandevõrra. Kus see tüdruk pärast saand ma ei tia.
ERA II 139, 753/5 (29) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. < Saarde khk., Laiksaare v. Johann Nurme < Elisabet Grenzstein, 66 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord ühes kohas perenaine olnd õues ja näind hunt läind sauna. Ta ruttu saunauks väljast kinni ja puu taha. Siis suure kisaga tuppa: "Tulge appi! Hunt on saunas." Kõik tulnud välja, võtnud kätte, mis kätte juhtund ja hunti ubima. Üks vaadand aknast sisse, mis ta seal teeb. Aga hunt laval, istub ilusti sial ja hoiab esimeste käppade vahel last ja imetab. Päris inimeselast kohe. Kõik vaadand ja imestand. Kui siis viimati uks lahti tehtud, hüpanud hunt lavalt maha, inimeste vahelt uksest õue ja ulgudes metsa. Kõik saand aru, et see õige asi põle, et see oli libahunt. Perenaine võtnud lapse, pesnud puhtaks, mässind riiete sisse ja viind tuppa. Pidanud üles kasvatama. Aga hunt käind ikka seal ümber ja ulund haledasti. Iga pää tulnd ühel ajal sinna ja ulund. Siis viimaks perenaine viind lapse sauna ja jätnud ukse lahti. Hunt läindki sauna ja hakand last imetama. Siis perenaine hakand iga pää nii tegema. Aga ükskord põle hunt änam tulnud. Ja põlegi tulnd. Läind hulga aega ikkagi mööda, kui korraga üks homiku sõidab suur tore tõld, neli hobust ees, õue. Tõllast tuleb uhke proua välja, must loor näo ees. Räägib, et tema olndki see hunt, kes nende saunas lapse sünnitand, nüüd aga saand oma endise olemise tagasi ja tahab oma last tagasi. Nad annudki. Proual olnd niikange ia meel. Tänand pisarsilmil. Annud perenaisele hulga kuldraha selle ia eest, mis ta lapse vastu olnd ja sõitnud minema. Ei seda põle ütend, kes ta on või kust ta on.
ERA II 139, 757 (31) < Kullamaa khk., Kolovere-Kalju v. Johann Nurme < Hans Manso, 65 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Loomi tuleb alati kohitseda vanakuu ajal, siis (h)aavad ei lähe hukka.
ERA II 140, 61/4 (17) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Metsavaim.
Üks kütt käis iga päev jahil. Alati oli ta tulnud koju rikkaliku saagiga, aga nüüd juba mitmendat päeva polnud ta saanud laska ühtki lindu ega looma.
Kord oli ta siiski saanud laska veel paar lindu ja pöördus nendega kodu poole. Äkki märkas kütt, et mets on imelikult võõras ja iga sammuga muutub tihedamaks. Mees mõtles, et ta on läinud vale suunas ja pöördus tagasi. Seekord oli aga ees tige härg, kes lähenes mehele maad kaapides ja möirates. Mees põikas kõrvale mets muutus aga selles suunas nii tihedaks, et võimatu oli edasiminek. Kogu aeg oli kuulda kanget kohinat, mühinat ja vilistamist metsas.
Viimaks väsis mees asjatust tammumisest ja istus väsinult kännule puhkama. Püssi pani ta paremale ja linnud vasakule poole. Äkki märkas mees, et linnud kadusid kui tina tuhka. Imestusega lausus mees kaks sõna: "Jeesus, Maarja!" Kuid neil sõnadel oli otsekui imevõim metsas raugesid mühin, kohin ja vilistamine.
Veidi aega läks mööda, siis aga hakkas mets uuesti kohisema ning üks hall mehike, kelle habe oli hõbedasest samblast ja riided kasetohust, lähenes mehele. Kütt vaatas imelikku meest kasvava imestusega. See ei lasknud end aga kaua imetleda, vaid, jäädes peatuma viisakasse kaugusse, hakkas ta noomima kütti, kes surmavat asjatult tema kuningriigi elanikke. Lõpuks ütles metsavanake kütile, et see muidu metsast välja ei pääse, kui peab tõotama, et jätab maha lindude ja loomade laskmise selles metsas. Mehel ei jäänudki muud nõu üle, kui anda lubadus. Peale selle leidis ta õige tee ja sai koju.
Mees jättis maha küttimise ja ta ei lasknud hiljem ainustki lindu ega looma kusagilt metsast, sest ta kartis tülitada metsavaimusid.
ERA II 140, 169 (150) < Vändra khk. Ernst Tammsoo < Maria Reinik (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ennustamine.
Mängitakse uueaasta ööl. Suurem kauss täidetakse veega. Ümber kausiääre pannakse väikeste vahedega paberilipakad, milledele on peale kirjutatud sõnad - "õnn", teisele jälle "õnnetus", kolmandale lipakale "uus pruut", neljandale "surm", edasi "abielu", "saab rikkaks" jne. Nüüd pannakse kanamuna pooliku koore sisse küünlajupike põlema ja see asetatakse kaussi ujuma Selle järgi loksutatakse kausis veidi vett ja jäädakse ootama, kuhu "laev" tüürib. Eeloleval aastal on oodata seda, mis on kirjutatud lipakale, kuhu "laev" seisma jäi. Sõnade "õnn", "õnnetus", "rikkaks saamine" jne. asemel tarvitatakse vahel ka taimede nimetusi: roos, ohakas, nõges jne., kuid siinjuures peab ennem kindlaks tehtud olema, mida mingi taim tähendab.
ERA II 140, 302 (342) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Külmtõbi (Liharatka) - kui külm hoog peale tuleb, siis tuleb hüpata sooja vette, kui soe hoog peale tuli, siis tuli külma vette hüpata.
ERA II 140, 302 (349) < Tallinn < Vändra khk., Vana-Vändra v., Uusna k. Ernst Tammsoo < Maria Hitsen, s. 1871 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Sõnad hambavalu vastu.
Kui Juhan ütleb üks, mina ütlen kaks; kui Juhan ütleb kolm, mina ütlen neli; kui Juhan ütleb viis, mina ütlen kuus jne.
ERA II 140, 317/8 (360) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst
Tammsoo < Salme Tammsoo (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kolme venna veri.
Eland vanal ajal eit ja taat. Nad olnd väga rikkad. Naine olnd ikka mehe pea ja rahakoti hoidja. No-jah! Heakene küll! Naine jäänd vanaks. Arvanud, et surm varsti kätte jõuab. Võtnud siis ilma mehe teadmata sukasääre sisse kogutud raha, läinud vasikakoplisse, kaevand augu, pannud sukasääre ühes rahaga auku ja ütelnud siis ise: "See raha jäägu siia varjule nii kauaks, kui siin kohal kolme venna veri ära on valatud." Mees olnd ka parajasti koplis. Otsinud loogapuid. Näind, et naine peidab raha. Mees läind õige tasa naise ligidale ja kuuland suure tamme takka kõik, mis eit ütlend. Eit läind koju. Taat pole välja teindki naise ees, et pealt oli kuulanud. No-jah! Olndki siis nii, et eit surnd varsti ära. Maetud maha. Siis võtnd mees labida ja läind kaevama raha välja. Aga lori puha! Raha pole seal olnudki. Mees mõtelnud, et kuidas nii. Ta oli pealt näind, et eit raha oli matnud. Siis tulnd aga taadil naise sõnad meelde. Mõne päeva eest olli kassil pojad olnd. Pimedad teised veel, aga kõik isased. Mees läind koju ja võtnud kolm kassipoega, läind uuesti koplisse ja tapnud need seal ära. Siis saand mees raha kätte. Sedaviisi kätte saadud rahaga eland taat kaua ja pole enam tööd teinudki.
ERA II 140, 331 (397) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui esimest korda noort kuud näed, siis tuleb maast võtta ükskõik, mis asi, panna salaja padja alla. Siis näeb unes peigmeest või pruuti.
ERA II 140, 331 (401) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lammas tuleb niita noores kuus. Kui vanas kuus niita, siis ei tule head villa.
ERA II 140, 331 (402) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Siga tuleb tappa noores kuus; siis "kasvab" liha keetmisel ja küpsetamisel juurde. Kui tappa vanas kuus, siis kahaneb liha.
ERA II 140, 331 (403) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Noores kuus ei tohi savitada mitte midagi, sest siis tuleb kilke ja prussakaid.
ERA II 140, 331/2 (404) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui kilkidest ja prussakatest lahti taheti saada, siis tuli savitada vanakuu kolmandal päeval enne päikesetõusu toodud saviga.
ERA II 140, 332 (407) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Vaki k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Endel Pool, s. 1919 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Massu jõe sillal (Vana-Vändras) ei tohtinud vilistada, sülitada ega kiruda, sest siis tuli haigus. Jões arvati tõnnivakka olevat.
ERA II 140, 332 (412) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Salme Tammsoo < Salme Tammesoo, s. 1898 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kellele öösi unes raha antakse, see jääb haigeks.
ERA II 140, 334 (421) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanakuradi eemalepeletamiseks köeti ahju kadakaokstega ja tehti ristid igale poole. Kadaka suits peletas vanakuradid toast välja.
ERA II 140, 395 (539) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kes tahab pruuti ehk peimeest näha, see peab vana-aasta öösi üheksa silku keresel ära küpsetama ja siis need tagaspidi ära sööma ning magama heitma. Kes öösi juua tuleb tooma, see on siis pruut või peimees.
ERA II 140, 471/2 (1) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Peidetud raha.
Ennemuiste eland kuskil tige eit. See olnd kole rikas, aga ihne: kellelgile põle täind pennigi anda. Viimaks tund vanaeit, et surm ligi hakkab tulema. Võtnd siis suure rahakoti ja läind salaja metsa ühe suure puu juure. Teind puu juure alla sügava augu ja pand rahakoti sinna sisse ja ütlend ise: "Selle raha panen siia niikauaks varjule, kuni siit seitse soda on üle käinud!" Aga eide pojanaine oli metsas ka juhtunud olema ja kuulnud salaja varjult kõik ära, mis eit rääkind. Varsti surnd vanaeit ära. Pärast surma läind minia metsa puujuure alt raha välja kaevama. Aga näpust. Puujuure all pole midagi. Kaevand küll ratast ringi, aga põle rahast jälgigi näind. Siis tulnd minil eide sõnad meelde. Mõtelnd tükk aega, mismoodi seitset sõda saab teha. Pojanaisel olnd palju kukkesi. Naine võtnud kaks kukke, viind need puu alla. Kuked läind kiskuma. Nii käis juba üks sõda üle raha. Mini toond teise paari kukki: need kiskund jälle jne. Kui seitsemes sõda (kukesõda) läbi olnd, siis kaevand mini uuesti ja saand raha kohe kätte. Selle rahaga eland pojanaine ja poeg kaua õnnelikku elu.
ERA II 140, 473/4 (2) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkineiu laul.
Vanasti läind ühel jaanipäeva õhtal üks noormees jõe ääre. Jõgi olnd udus, niiet põlnd näha kuigi kaugele. Korraga näind noormees, et keset jõge on üks imelik valgus, just sedamoodi, nagu paistaks kuu läbi udu. Siis kostnud tasast naisterahva laulu, mis tulnd ikka kord-korralt ligemale. Valgus tulnd ka ligemale.
Varssi näind noormees, et udust tuleb paat nähtavale. Paat olnd üleni kullast ja see kumandki (kumanud) jões. Paadis istund imeilus neiu ja see laulnd nii, et kõik mäed ja metsad vastu kajand.
Noormees istund ja kuuland ilusat laulu pealt. Kord olnd laul kurb, teinekord old jälle rõõmus. Mõnikord tund noormees, et neiu laul kutsub justkui oma poole, aga noormees jäänd paigale istuma. Neiu laulnd õige kaua.
Alles keskööl, kui kukk laulnd oli, sõund neiu uuesti minema. Tasane laul kostnud aga veel kaua noormehe kõrvu.
Alles hommikueel läind noormees koju. Ta olnd kogu päeva rõhutud ja mures.
Teisel õhtul läks jälle noormees jõe ääre neiu laulu kuulama. Nii käis ta veel mitu õhtut jõe ääres ja ükskord ei tulnd ta enam tagasi.
Teised arvand, et näkk oma petiselauluga meelitand poisi jõkke. Ja nii ta võiski olla.
ERA II 140, 480/1 (7) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Must surm
Must surm ehk katk käind vanasti koera näol mööda maad ringi. Kus ta iganes käind, sinna jäänd tühjad majad järgi. Must surm käind ikke öösiti.
Ühel õhtul tulnd ühte talusse teekäija ja jäänd sinna öömaja. Pererahvas kaevand sellele musta surma häda. Võõras aga ütelnd, et põle kedagi, küll sest lahti saab. Teised küsima, kuidas katkust lahti saada. No eks siis võõras seletand:
"Kui katk öösi sisse tuleb, ei tohi end liigutada, vaid tuleb ütelda: "Issand, kaitse katku eest." Sängipeatsis peab aga kolm küünalt põlema."
Õhtul eitnd (heitnud) kõik magama. Enne aga pand kõik sängipeatsisse kolm küünalt põlema. Umbes kesköö paiku läind uks nagu iseenesest lahti ja tuppa tulnd suur koer. See nuusutand kõiki magajaid. Läind siis vanaema juure ja nuusutand seda. Vanaema tõusnd istukile, oiand ja surnd. Koer nuusutand veel teisi, need kõik maganud. Siis läind koer võõra juure ja nuusutand ka seda. Võõras aga ütelnd:
"Issand, kaitse katku eest!"
Kohe olnd kuulda nagu vingumist ja koer olnd kadund. Sestsaadik kadund ka must surm sealt ära.
ERA II 140, 486/7 (11) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lindva (lendva) saatmine.
Vanasti eland kaks naabrimeest, kes üksteisega hästi läbi põle saand. Need katsund teha teineteisele nii palju kahju, kui osand ja saand. Üks osand lindvasid (e. lendva) teha ja saatnud neid naabri loomadele, kes kohe surnd. Korra juhtund teine naaber nägema, kuidas teine kase- ja pihlakapuust lindvasid teinud. Kui need valmis olnd, siis hakand ta neid välja saatma. Ise hüünd: "Lindva naabri Kõrvile!" Kui lindva minema hakand, üind (hüüdnud) naaber: "Lindva talu Kirjakule!" Nii saatnd lindvategija kõik "lindvad" väl'la, aga naaber saatis nad "lindvategija" oma loomade kallale. Lindva minevat sinna, kus teda viimati kästakse.
Nii jäänd naabri loomad kõik terveks, aga talu kari oli ära surnd.
Kellest lindva läbi minevat, see langevat nii kui välgust rabatud ja surevat kohe.
ERA II 140, 488 (12) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Katk kardab oma nime.
Vanasti tulnd ühele mehele teepeal vastu üks imelik mees. Mees mõtelnd, et ta na narus riides ja ma narrin teda natuke. Saand naruse mehe kohta ja ütelnd:
"Tere ka, kus sa, va katkuhakatus, lähed?"
Seepeale öelnud võõras:
"Kust sa mu nime tead?"
Pöörnd kohe ümber ja läind hommiku poole. Seal olnd varsti suur katkuhäda.
Sest ajast teand külarahvas, kudas katkust lahti saada. Igakord, kui katk tulnd, öeldud kohe tema nime ja seda tema kartnud, mis hirmus. Ka jumalasõna oli katk kartnud.
ERA II 140, 495 (18) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Millest tekivad virmalised.
Virmalisi on näha talve õige külmal ajal. Need tekkivat vanarahva jutu järgi lapi tarkade ja nõidade vihtlemisest. Igakord, kui nemad vihtlevad, on meil näha virmalisi.
ERA II 140, 495/6 (19) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maailma lõpus.
Vanasti käind mõned julgemad mehed maailma lõpus. Edasi tulnd minna ikke hommiku (või õhtu) poole, kuni suur kõrge müür vastu tulnd. Müür olnd nii kõrge, et õige pikad mehed ulatand sealt taevasse vaatama ja mõni mees pääsendki sinna. Kes aga vaadand teisele poole müüri, see kukkund kohe üle müüri teisele poole, kus eland koerakoonupad, kes olnd pool inimest ja pool koera. Need olnd vaheldamisi 7 päeva inimese mõistusega ja eland siis ilusti ega põle inimesi kiusand. 7 päeva olnd neil aga koera mõistus ja siis nad söönd inimesi: muud põle tahtnd. Koerakoonupate eest põle kaitsend muu asi, kui toomingapõõsasse tulnd pugeda, siis sealt põle nad inimesi üles osand otsi.
ERA II 140, 498/9 (21) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahatuli.
Ennemuiste läind mees jääniöösi üksi õitsele. Varsti tulnd piibuisu ja ta tahtnd piibu peale tuld saada, aga tuleriistad olnd kodu unund. Mees kõndind tüki aega nõuta edasi-tagasi. Korraga näind aga ligidal suurt õitsituld. Mees hakand sinnapoole minema, aga mida rohkem ta käind, seda kaugemal ikka tuli paistnd. Mees läind ikka edasi ja jõund alles tüki aja pärast tule juure. Tule juures olnd mitu võõrast meest, kes sorind orkidega tuld. Mees seletand oma häda võõrastele. Üks mees and siis piibu peale hunnikust ühe söe ja käskind meest vilet lüües minema minna. Mees hakand vilistama ja unustand piibu päris ära. Alles siis, kui oma kohale jõund, tulnd mehele piip meele. Mees hakand suitsetama; aga imelik, piip suitsu ei annagi. Mees vaadand sütt ligemalt ja see olnd väikene kuldraha. Selle raha abil saand mees omale, mida iganes soovind.
ERA II 140, 504 (17) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Uskumusi ja kombeid.
Kui täiskuu ajal müristab ja välku lööb, siis tuleb pikk sadu.
ERA II 140, 521 (l) < Vändra khk., Vändra al. < Tori khk., Aesoo k., Arakoja t. Ernst Tammsoo < Ilmar Tammsalu (Tamman), s. 1922 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kaks kõva kuulmisega autojuhti.
Kord sõitsid kaks kõva kuulmisega autojuhti mööda teed. Äkki esimene jääb seisma. Tagumine küsib: "Kas sul lõppes bensiin otsa?" Esimene vastand: "Ei, mul lõppes bensiin otsa." Teine sõitnd mööda ja ütelnud: "Ah, ma arvasin, et sul bensiin otsas."
ERA II 140, 522/3 (3) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Ernst Tammsoo (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ohvrian´dide varastamine.
Vana-Vändra Massus on püha jalakas, mille alla vanasti rahvas viinud ohvrian'de. Sel ajal olnd aga ümbruskonnas ka üks ul'akate jõuk, kes käind ohvrian'de varastamas.
Iga kord, kui rahvas an'de viinud, käinud piilurid jõugust pas'simas, mida rahvas toob. Pärast mindud siis hulgaga ja viidud ohvrian'nid ära. Rahvas arvand, et Jumalad (või haldjad) on anded ära söönud.
ERA II 140, 530 (24) < Tallinn < Vändra khk., Vana-Vändra v., Uusna t. Ernst Tammsoo < Maria Hitsen, s. 1871 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kribus, kraabus.
Kriibus, kraabus,
harakale halu,
varesele valu,
rongale keretäis,
rähnale maotäis,
rebasele reetäis,
hundile suutäis,
karuile käpatäis,
mustalinnule muu tõbi,
lapse kõht terveks!
(Kõhuvalu sõnad.)
ERA II 140, 562 (31) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Uskumusi ja kombeid.
Kui lehed langevad kiiresti, tuleb varsti talv.
ERA II 140, 586/7 (2) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Pärajõe k., Aru t. Ernst Tammsoo < Johan Riiman, u. 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nõia "abi".
Vanal aeal eland üks kuulus nõid, kes kõike võind teha, mida tahtnud. Seepärast katsund kõik temaga hästi läbi saada.
Korra üks mees läind oma naabriga tül'li. Mees mõtelnd, et mis ma nüüd talle teen. Tulnd siis hea mõte: "Ma lähen küsin nõia käest järgi." Läind siis nõia juure ja küsind, et mis ma pean tegima, et vihamehele kätte maksa. Nõid ütlend, et mõtle ise. No heakene küll! Mees ütlend: "Sa tunned seda nõidumisvärki ja saada hundid vihamehe loomade kallale!"
Nõid olnd sellega nõus. Hakand õhtu mees jala koju minema. Näeb, puude vahel puha helkivad täpid ikka kaks kõrvuti ja kaks kõrvuti. Saand aru, et hundid ja pand plagama, aga hundid järgi. Mehel olnd püstol ligi. Lasnd hunti, aga see põle mitte midagi teind, sest hundid olid ju nõiutud. Hundid tulnd ikka lähemale ja üks hakand juba mehel "kontsa" kinni. Nüüd hakand mees "Issameiet" lugema. Kohe kadund hundid ära. Mees olnd peale selle veel mitu päeva haige. Kui terveks saand, läind ja leppind vihamehega ära.
ERA II 140, 592/3 (7) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Pärnjõe k., Aru t. Ernst Tammsoo < Johan Riiman, u. 70 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jõest leitud neiu.
Ennemuiste olnd üks suur ja lai jõgi. Selles eland palju näkineidusi, kes alati petnd noormehi ja meelitand neid jõkke.
Korra püünd üks kalamees jõest kinni ühe ilusa neiu. Viind selle koju ja võtnd naiseks. Naine olnd oma mehega ja eluga väga rahul. Kord sõitnd mees ja naine paadiga üle jõe. Mehel tulnd meele, et ta polnud naiselt veel küsind: kust ta tema on leind. Mees ütelnd: "Me oleme juba tükk aega ühes eland, aga me pole veel kordagi sellest rääkind, kust ma su leidsin!" Naine põle vastand sellele. Teine kord, kui mees ja naine jälle üle sõitnd jõest, küsind mees sedasama jälle, aga naine pole ka nüüd ütelnd. Nii sõitnud nad mitu korda üle jõe. Iga kord küsind mees sama, aga naine pole vastand. Kui nad seitsmendat korda üle sõitnud, küsind mees jälle. Nüüd ütelnd naine: "Kui sa just minust lahti tahad saada ja ise õnnetusse joosta, siis ma ütlen - sa leidsid minu siitsamast jõest!" Kohe peale selle läind paat ümber. Naine kadund kui tina tuhka, aga mees uppund ära.
Kes see naine muu võis olla, kui jälle üks näkineid.
ERA II 140, 614 (15) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k. Ernst Tammsoo < Albert Altan, 19 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Isa surm.
Üks mees ütelnd: "No küll sai nal´la, kui isa sur'ri küll ta siputas ja saputas, enne kui ükskord alles hing väl'lä läks!"
ERA II 140, 638 (5) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Vana-Vändra k., Kärneri t. Ernst Tammsoo < Jaan Mett, s. 1922 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pisikesed mehed.
Vana-Vändra Massus on püha jalakas. Rahvas teab kõnelda, et selles jalakas elavat pisikesed punaste pükstega mehikesed, kes head mehed olevat ja mõnikord endid ka inimestele näitavat.
ERA II 140, 638/9 (6) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Pärnjõe k., Aru t. < Aluste k. Ernst Tammsoo < Juhan Riemann, u. 75 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Püha jalaka lend.
Massu püha jalakas kasvand ennemuiste kaugel ühes külas. Esite olnd neid kolm venda. Nad kasvand üsna metsa ligi. Aegamööda hakand külarahvas märkama, et jalakad metsa poole nihkund. Aga nihkumist põle kiigi pialt näind. Ühel ööl kadund üks jalakas ära. Teisel ööl kadund teine ära ja kolmandal ööl lennand kolmas jalakas ära. Sii "sadand" Vändra Massu maha. Et sii "taevast sadand" puu ol'li, siis akati seda pühaks puuks peetama.
ERA II 140, 644/5 (13) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Pärnjõe k., Aru t. Ernst Tammsoo < Juhan Riemann, u. 75 a. (1936) Individuaalne edasiarendus. Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nõia saadetud surm.
Nõid saatnd korra surma (või katku) väl'la. Sii käind kõik kohad läbi, esite võtnd kurjad inimesed ja piinand neid oma valudega. Kui kurjad inimesed otsa saand, siis võtnd head inimesed käsile. Neil löönd pea otsast maha: niuh ja niuh!, et valu ei tunneks. Kui kõik inimesed maha olnd tapetud, sis surm hävitand kõik loomad ära. Kui loomad ka olnd hävitatud, sis võtnd surm vikati õlale ja läind ä'ä.
Sel aeal põle olnd ei ligidal ega kaugel ühtki elavat hinge. Alles hulga aea pärast hakand jälle inimesed (inimesi) ja loomad (loomi) siginema.
ERA II 140, 670/1 (3) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Laane t.. Ernst Tammsoo < Gustav Toomasson, 60 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkijärv.
Ühes järves eland ennemuiste üks näkk. Kis aga iganes sial järves supelnd või vett sialt käind viima, selle püünd näkk kin'ni.
Nii jäänd alati paelu inimesi järve juure kadunuks.
Eland ka üks jõumiis. Sii ütelnd näki kohta, et kõik puha lori. Tahtnd sis ise ka minna vaatama, et kudas sii näkk sis väl'la näeb, kui ta üldse on olemas. Läind järvest vett tuuma. Kohe näkk tema juures. Kutsub jõumiist ühes. Jõumehe hing karand täis, sasind näki kin'ni, lõigand pihelgakepi ja and näkile mitu hiad sirakat näkkade peale. Sis lasnd lahti. Aga näkk põle end sestsaadik enam näidand oma nägu.
ERA II 140, 674/6 (7) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Laane t. Ernst Tammsoo < Gustav Toomasson, 60 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Näkineid naiseks.
Eland ühes järves hulk näkke. Korra tulnd üks näkineiu kaldale. Mängind sial ja jäänd siis magama.
Üks noormiis näind magavat neidu. Neiu ilus. Hakand poisile miildima. Poiss neidu omale naiseks paluma. No eks neiu olndki nõus. Poiss tiand küll, et neiu on näkk. Ei tii sellest aga midagi väl'la.
Näkineid ja poiss eland aastat kaks õnnelikult. Läind siis järvele kalu püüdma. Põle esite saand midagi. Siis neiu (naine) õpetama: "Sõua sinna tahapoole, sial on." Poiss sõuabki. Kohale jõudes neiu seletama: "Siin mu isa õue. Siin palju kalu." Siis küs´ind neiu poisilt uuesti: "Ütle kes ma olen!" Poiss ei taha öelda. Neiu käib aga piale. Poiss annab viimaks järgi ja sõnab: "Näkk sa oled. Kas sa's ei tia?" Vaevalt aga poisil viimased sõnad öeldud, kui vesi käib ülepea kokku ja neiu kadund. Küll kahjatsend poiss, aga parata pole midagi.
Poiss käind iga päe järvel. Viimaks pole enam tagasi tulnd.
ERA II 140, 680 (4) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Laane t. Ernst Tammsoo < Gustav Toomasson, 60 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Rahvausku ja -kombeid.
Sel aastal, mil pihelgad kannavad palju marju, saab palju vanatüdrukuid mehele.
ERA II 140, 689/90 (13) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Laane t. Ernst Tammsoo < Gustav Toomasson, 60 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Luupatakas lehma tallamas.
Ennemuiste käind luupatakas Vändra mõisas iga öösi lehma tallamas. Lehm olnd iga hommiku üleni märg. Lõpnd otsa ega põle ka piima and. See olnd mõisahärra kõige parem lehm.
Mõisahärra and karjamehele käsu: luupatakas tuleb ära kastada. Karjamiis läind targa käest nõu küsima. See õpetama: "Peida end õhtu lauta ära. Pane küünal vaka alla, et sii sul käepärast on ja jää ootama. Kui kuuled, et luupatakas lehma sel'lal, siis võta härra ratsapiits ja äiga mõned korrad lehma sel'ga ja ütle igakord aamen! Si(i)s mine magama. Teisel päeval tuleb sii, kes luupatakaks oli, sinu juure ja küsib midagi ära temale anna, muidu ei aita sii midagi!" Mees teind targa õpetuse järgi. Kui lehm inisema hakand, võtnd miis vaka tule pealt ja and mitu iad sirakat lehma sel'ga. Igakord ütlend: aamen! Sis läind magama.
Teisel päeval tulnd üks kuri eit karjamehe juure ja küsind süüa. Mees saand aru, kust poolt tuul puhub ja saatnd eide minema. Varsti jäänd eit haigeks ja surnd ära. Luupatakas põle enam lehma vaevand ja lehm hakand pikapiale kosuma.
ERA II 140, 700 (2) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Uskumusi ja kombeid.
Noores kuus ei tohi savitada toas mitte midagi, sest siis tekib sinna lutikaid, kil'ke ja prussakaid.
ERA II 140, 700 (5) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Uskumusi ja kombeid.
Siga tuleb alati noores kuus tappa muidu kahaneb liha küpsetamisel. Noores kuus tapetud sialiha aga kasvas küpsetamisel juure.
ERA II 140, 703 (12) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vana-Vändra Pärnjõe külas tehtud jõululaupäeva õhtul, kui juba videvikuks läinud, õue lumest Tõn'n, kes pidi kõik kurjad vaimud majast eemale peletama.
ERA II 140, 704 (20) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jõululaupäeval tehti tubades kadaka suitsu, et kurjasid vaimusid eemale peletada.
ERA II 140, 704 (21) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k., Mukre t. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui mõni koolilaps tahtis targaks saada, siis ta pidi jõuluöösi soovi paberile kirjutama ja selle siis ära sööma. Magama minnes pidi ta sellele mõtlema ja raamatu padja alla panema.
ERA II 140, 706 (27) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Aluste k. Ernst Tammsoo < Salme Tammsoo, s. 1898 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jõuluöösi viidi loomadele kaeru ja leiba. Kaerad segati peenendatud leivaga ja viidi siis kell kaksteist loomadele (hobustele ja veistele). Kui jõuluvilja anti, siis pisteti iga looma karvadesse põlev küünal (põletati karva veidi) ja öeldi: "Tere, tere juba jõulud, jõulud!"
ERA II 141, 33 (29) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maastsaanute sõnad.
"Püha isa, püha ema, võta pahad omale, anna ta tervis kätte." Esti sülitas kolm korda haige ihu piale ja siis nühkis seebiga. Seep olli punasekirju ja enne tullid sõnad seebi piale ka lugeda. Ka kolm korda.
ERA II 141, 34 (30) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
"Nõiad sohu, nõiad rappa, valgetverd naesterahvas, mustaverd meesterahvas. Nõiad rappa, nõiad sohu, mustaverd naesterahvas, valgetverd meesterahvas." Nii luges vanaema, kui härgi lehmi selga panni. Aga seda ma ei tia, mitu korda ta luges ja kas ta sinna juurde muud kunssi ka tegi.
ERA II 141, 34 (30a) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord ollid jälle küla härjad meie lehma selga pantud, siis sioti vanad pastlad lehmale kaela. Aga sõnu ma ei tia, mis siis loeti. Teene päe lehma enam härjad ei sõkkund.
ERA II 141, 97/8 (20) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maastsaanute (maaliste) sõnad. Esti issameie. Siis: "Maaisake, maaemake, maaõeke, maavennake, maa kullane kuningas, maa hellane emanda. Anna tema (haige nimi, ka priinimi) tervis tagasi." Siis loed tema nimel issameie vii piale. Sõnu lugeda kolm korda. Ka seebi või rasva piale võib lugeda ja sellega siis haiget kohta määrida.
ERA II 141, 98 (21) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Põrutamise sõnad.
"Paranda ja põruta (ja haige nimi)." Nii öelda kolm korda.
ERA II 141, 98 (22) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Venitamise sõnad. (ka venitse)
"Via ja venita. Pia ja paranda!" Kolm korda lugeda.
ERA II 141, 98 (23) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Nikatse sõnad.
"Via ja venita. Pia ja kinnita. Via ja venita. Kääna ja kinnita." Haige nimel lugeda, ikka kolm korda.
ERA II 141, 100 (29) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
"Aga ära sa kellegile räägi. Ma sulle räägin, nigu kah oma sugulane. Meie tüdrukud ei salli siukest kuntsitamist, sellepärast ma pole neile rääkind. Mina olen juba vana ja kaon varssi ehk siit ära ja mis ma enam tast hoian. Sull ia, kui sa tiad ja oskad vahel aedata oma loomi ja teisi, kui seda vaja on. Nüid naeravad küll kõiki vanu asju ja kunsitamisi, aga vanasti ometi neist vahel abi sai."
Kui ma kinnitan, et edasi ei räägi, on vanake jälle valmis edasi jutustama nii looma- kui inimravist.
ERA II 141, 101 (36) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui kõht on lahti, siis süü kuevatud mustesõstrid.
ERA II 141, 101 (37) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hallitõves inimest hõeruti vanade piitsavartega, mis ollid härja sooradest tehtud.
ERA II 141, 106 (67) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jalatõve ja jõuetuse vasta on toomingakoorevesi.
ERA II 141, 106 (72) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Uuetoa t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Mikk, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maastsaanuid vajutatakse kuradikäpa ja jeesusejalaga. Sii kasvab heinamaal, roosad õied. Maastsaanuid on 9 sorti. Üks kaob ühest, teene teesest asjast ära.
ERA II 141, 163/4 (19) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui lepatriinut lendu lasti, siis lauldi sedasi:
"Näita, näita lepatriinu,
kus puult tuleb sõda vällä?"
Kus poole ta lennas, sialt poolt pidi sõda tulema.
ERA II 141, 164 (20) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Merihärg veike punane mutikas, jooseb maad mööda. Kui seda nähti, siis öeldi:
"Merihärg metsa kukk. Kas oled meie valgedverd vasikad näind?"
ERA II 141, 171 (31) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui sajajalgsed sellas, siis võetasse 9 tükki ja pannasse püssi ja lastakse siis põhjapoole külge.
ERA II 141, 249/50 (12) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Turgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, s. 1850 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Saja, saja vihmakene,
ära saja meie maale,
saja vihma Saksamaale.
Mul pole kodu, kus ma kuevan
ega aset, kus ma heidan,
kodu koovita ninasse,
ase haki tiiva all,
maja marjavarre all.
ERA II 141, 259 (23) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Turgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, s. 1850 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Sirise, sirise sirpi,
kõrise, kõrise kõverad rauda,
kelle sirp nüid ette jõuab,
sellel peigmiis mütsi ostab!
Kui rukki otsa lõppis, siis üks võttis mitu sirpi kätte ja visas vällä. Kelle tüdruku sirp vällä läks või kõige kaugemalle, sii saab mehele.
ERA II 141, 265 < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Kolgi t. < Turgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, s. 1850 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
/--/ Noored vihtlesid vanasi ja vanad lapsi. Vanad inimesed, kui neid vihtlesid, siis tänasid ikki: "Aituma! Aituma! Aituma saanakütjale! Aituma leiliviskajalle! Olgu su käed terved! Aituma! Aituma!"
ERA II 141, 312 (12) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Mardi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Kaur, 74 a. (1936) Sisestanud USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lõpe, lõpe põllukene,
kui sa ei lõpe, siia jätan,
siia jätan sirgu süia,
sirgu süia, kärba käia,
vana madude magada.
ERA II 141, 370 (11) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui rabandus loomal olli, siis aeti inimese sitta pudeliga sisse.
ERA II 141, 370/1 (13) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord tahtis mustlane piima. Mina ütlen: "Mul on piima küll, aga sina seda ei söö, tema venib nigu hirmus." Mustlane ütles: "Too siia! Ma tahan ta sul hias teha." Võttis piimapüti ja seda ma kuulsin, kui luges ikki lätuska ja lätuska! Mis ta viil tegi, seda ma ei tia. Aga näe, teene hommuku olli piim terve.
ERA II 141, 371 (14) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui maastsaand jaos vett võetasse kaevust, siis piab vaatama, et võtmise aeg vesi hakkab panges peripäeva ringi kiirlema, siis aitab. Nii kaua piab katsuma võtta, kui sedasi juhtub, mudu tast põle kasu.
ERA II 141, 372 (21) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Murru t. < Vissuvere k., Kolgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Ann Ulk, 65 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui paised sellas, siis võta kolm levasuutäit ja vajutada nendega paiseid ja käi vana kuu nallaba õhta ajal kolm tiiristi läbi, mis kolmeharulised on. Iga tiiristi piale tuleb visata üks levasuutäis üle vasaku õla sella taha. Vastutulijatega rääkida ei tohi ega tagasi vahti kah ei tohi.
ERA II 141, 375 (35) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui lapsel tulemärgid pial, siis võetasse ühessa tulesütt ja pannasse patta vii sisse. Siis keerutasse ükshaaval neid kolm korda ümmer paja. Selle viiga siis pestasse last sialt, kus niid tulkest saand märgid pial on.
ERA II 141, 376 (40) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui koera viga külles, siis selle koera karvadega suetsutadi, kellest viga tulnd. Laps olnd ükskord koera puumise juures ja ütlend: "Oh, sa Jumal, kudas ta tiib!" Ja näe, pärast lapsel koera viga külles! Vehib kätega nigu koer käppadega. Koer olnd juba maha maetud, aga siis võetud uuesti üles. Võetud karvu ja vist vajutud koerakäppadega kah seda last.
ERA II 141, 376/7 (41) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui tahad, et ussid enam sinu maa piale ei tule, siis tuleb teha nõndamuudi, kui mulle vana Mikk õpetas. Tuleb võtta üheaastased pajukasud (kasvud), aga ma seda ei tia mitu. Kas kolm või ühessa. Nendega lüiasse ussi, aga maha (surnuks) ei lööda. Iga kord kui lüia, siis tuleb ütelda: "Mine oma sõprade juure!" Nii tuleb kas kolm või ühessa korda lüia ja ütelda, täiesti just ei või ütelda, on meelest ära. Kui oled teda oma maa pialt ära ajand, siis viska niid vitsad talle üle piiri järele, siis enam sinu maa piale ei tule.
ERA II 141, 378/9 (50) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui kida olli, siis panti "ranat" (kandilised ja peo vahel kärisesid) helmed ümmer ja luuaköitmid seoti kah. Kidakõrkid seoti kah ümmer. Siis jälle, kui kaks puud kokku käisid, üksteise vasta hõõrudes karjusid, siis võeti nende vahepialt koort ja sioti kida piale. Kõige enam olli kida käes.
ERA II 141, 380 (57) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui maalised olli, siis kaabiti hõbedat piale. Hõbeda pialt pesti lapsi, et kiigi asi külgi ei hakka.
ERA II 141, 382 (72) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kadaka musta marja vett võeti siist valu vasta.
ERA II 141, 382 (73) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kadakaokstega suetsutadi majasid, et haigused ära kaoks.
ERA II 141, 382 (74) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas M. Ahse 1999, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kadakaoksi keedeti pajas ja selle viiga leotadi õllevaatisid, kui koppind või kueva maik juures olli.
ERA II 141, 382 (75) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kadakaoks panti lüpsiku urva sisse ja selleläbi oleva vanal ajal piima kurnatud.
ERA II 141, 382 (76) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Haavakoore vesi on hia villi vasta.
ERA II 141, 382 (77) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kaselehe viin siist valu vasta. Kui kevadi lehed alles hiirekõrvul on, siis korjatasse neid arukaskedelt. Vanasti olli kaselehe viina igas talus.
ERA II 141, 382 (78) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lepaurva vesi on kõhu lahti oleku vasta.
ERA II 141, 382 (79) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Männaõied on tiisikuse ja rinnahaiguse vasta.
ERA II 141, 383 (80) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Harulisest männaladvast tehti "pudrumänd" (vispel pudru segamiseks, olli enamasti viieharaline).
ERA II 141, 383 (81) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kitspaakspuu koor on kõhu lahtioleku vasta.
ERA II 141, 383 (82) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Pihlakajuure tee jooksja haiguse vasta.
ERA II 141, 383 (83) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Saarepuu tõrva võeti tiisikuse vasta sisse.
ERA II 141, 383 (84) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui hammad valutasid, siis torgiti orgiga, mis pikes lõhutud puust olli tuudud.
ERA II 141, 383 (85) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Et lehm leidjas jääks, kui härja juures käidi, siis peksti teda sial tuupesa hagudega.
ERA II 141, 383 (86) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanasti, kui kanad munad ära söönd, suetsutud neid pääsuksepesadega.
ERA II 141, 383/4 (87) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hallipajukoore vesi on langetõbe vasta. Ka kõhu lahtioleku vasta on mõned joond pajukoore vett.
ERA II 141, 387 (90) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, s. 1852 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kombeid.
Vana Rikkeri (kirikuõpetaja) isa ütlend oma tiinijatele, et kui ma lauta tulen, siis sõimake mind salaja, nigu te vähe viil oskate. Ka siis, kui ma olen juba ära läind laadast. Temal olnd siuke halb silm, et iga kord kui ta laadas käind ja loomasi vaadand, jäänd loomad haiges. Kui teesed siis pärast teda salaja sõimand, kudas aga isi vähagi mõistnd, siis põle haiges jäänd.
Mõnel inimesel on siuke kuri silm, kui vaatab, siis kedagi paha on. Siukest inimest vanad rahvas loomade juurde ei lasnd või tegid ja toherdasid loomade kallal enne, et kuri silm piale ei hakkaks.
ERA II 141, 454 (15) < Kolga-Jaani khk., Uue-Võidu v., Aru t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Juuniku t. Johannes Raidla (Grauberg) < Madli Aru, s. 1870 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui last pesti, siis visati rees sisse, maalised ei hakka külgi.
ERA II 141, 454 (16) < Kolga-Jaani khk., Uue-Võidu v., Aru t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Juuniku t. Johannes Raidla (Grauberg) < Madli Aru, s. 1870 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui laps riides, siis anti isa kätte, tema pidi Issameie pääle lugema. Ema olli juba enne lugenud.
ERA II 141, 466 (3) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolga t. < Jaani t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui maastsaanud (esineb ka sõna 'maastsaand' ja samuti on tuntud vähe sõna 'maalised') külles, siis tuleb lugeda kolm korda: "Maaisake, maaemake! Anna sii tervis mulle kätte, mis mul enne olli!" Määrida selle viiga ja seebiga. Määrimise aeg ei tohi seda vett esti maha lasta, mudu ei saa abi. Kui piale määrimist juhtub minema, siis ei tii sii kedagi. Kui maas istutasse, siis piab enne mahaistumist ja pärast ülestõusmist sinna kohta kolm korda sülitama, siis ei hakka külgi. Pesemise aeg jälle tuleb enne ja pärast kolm korda sülitada.
ERA II 141, 472 (17) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Turgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lepakoorega värviti kangid mustas, ka lõnga.
ERA II 141, 472 (24) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Turgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui esimene lõng läbi visatud, siis öeldi: "Meie kangas lahe kui küla naiste reite vahe!"
ERA II 141, 475/6 (30) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Turgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Maa-arstidest.
(Nende kohalik nimetus: toherdajad.)
Vissuveres põln ühtegi. Soosaare vallas ei tiagi rohkem kui "Juurika" Kull. "Juurika" talu vanaperemiis. Tema andis ikki mitme häda vasta rohtu. Kui maastsaand ollid või jälle siist valu. Kui mõni jälle nõidadega hädas olli, siis tema õpetas, et "vasta" sai.
Uuetoa ema (Anu Mikk, Uuetoa talu), tema parandas kah, aga tema põlnd nii kuulus kui vana Kull. Tema toherdas ussi nõelamist, maastsaand ja teisi siuksid rohkem pialmisi hädasi. Käis lapsi vasta võtmas ja aedas loomahädade aeg. Maastsaand kaotas ta paremini kui Vana Kull. Kull andis musta vedelikku. Tema andis aga vett ja rasva või siipi, sinna ollid tal sõnad piale loetud.
Siist valu vasta sai vanasti hiad rohtu "Luha" Kulli käesti. (peremees "Luha" t., Võisiku v., Päoveres). Tal olli kange rohi, andis sisse võtmise jaos ja pialt määrimiseks. Nüüd on ta surnd.
Oorgu külas olli vana "Tõnni" Rall (taluperemees). Tema aedas rohkem looma hädasi. Aga olli kah siist haiguste vasta rohtu and. Nüid on surnd.
Praegu elavad viil Juurika Kull ja Uuetoa ema. Nende juures käiasse viilgi. Egas nüid enam suurt muu asja pärst käida, kui maastsaand on, siis. Sellepärst linnatohtre juure ei minta. Mõned on käind, aga põle abi saand. Aga ussi nõelamise pärst minnasse Kolga tohtre (jsk. arst Kolga-Jaanis) juure, nüidsed inimesed ei usu enam ussisõnu ega lauluraamatud.
ERA II 141, 490 (102) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937). Sisestas Kristiina Järve 1999, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui sügise kadakad punases läksid, siis öeldi, tulevaasta tuleb paelu tulekahjusid. Ja tulli kah, seda sai tähele pantud.
ERA II 141, 490 (104) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas Kristiina Järve 1999, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui lehed sügisi puude otsa jäid, siis külm võtab sügisi vill'ä.
ERA II 141, 492 (113) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Purtsi k., Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vanasti olli vahel paelu pajuumalid (siuksed kollased tutud pajuokste külles), neid ollid mehed korjand ja kuevatand ja piipu pand. Oleva rohus, vist köha vasta.
ERA II 141, 492 (114) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Emaleppa (lai, latergune lepp) paariaastane kasu (kasv) panti viha sisse ja viheldi tüdrekid, siis nad ei läha sohki.
ERA II 141, 492 (115) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui lehmaga härja juures käidi ja ei tahtnd asja saada (ei jäänd tiineks, vahel oli jäänd, aga siiski otsis veel), siis pekseti emalepaga. Seda tehti kah tuulehagudega (tuulepesadest puude ots).
ERA II 141, 492 (116) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui leppadel paelu piima on, siis tuleb paelu rohuriitsikid. Sel ajal öeldasse: lepad on piimal.
ERA II 141, 493 (119) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Mari Grauberg, 86 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui kägu õue tuleb kukkuma, siis saava surma (üks sialt majast).
ERA II 141, 508/9 (40) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Hobune nõiutud.
Villandi laadalt sai tuudud suur raudjes täkk. Noh, hakasid siin teesega sõitma ja eks vana Kilk olli näind, hakand teist kiitma, et no küll on alles hobene. Ta olligi ilus hobene, püsti piaga. Aga näe, nõidus ära. Vana Kilk oli ju suur nõid, vend sii va sigan sii nõidus kah. Aga nüid hobene enam ei võta heenakõrtki, muudkui sõi kõik oma sita ära. Noh, läksime rääksime siis Ennu Pritsule, tema käis ikki toherdamas ja aedas, et vasta sai. Tema ütles: "Oodake, kui ma kiriku lähen ja siis kirikuriietega tulen." Aga seda ma küll ei tia, kudas ta tegi, aga terves sai.
ERA II 141, 523 (51) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. Johannes Raidla (Grauberg) < Johannes Raidla (Grauberg) (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui noort kuud nähes raha taskus on, siis saab terve see kuu hästi raha teenima.
ERA II 141, 544 (13) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937). Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Lähk. (Jutustus libahundist.)
Onu rääkis seda lugu, kui ma alles väike olin. Üks tüdrek pidand minema ühele mehele naeses, olnd vist juba kord kirikust maha kuulutud. Aga üks teene tahtnd kah seda tüdrekut omale naeses, aga tüdrek põle jälle teda tahtnd. Sii miis ütlend, et oot, oot, ma tiin su lähus (hundiks, lähk hunt). Pruudil kõik helmed ja sõled kaelas, aga hundi nahk sellas, joosnd müüda metsa ringi. Tulnd peigme õue sia kallale. Peigmiis lasnd püssiga hunti, aga nigu ta lasnd, nii kohe kukkund hundi nahk sellast ära ja ta saand oma pruudi kätte.
ERA II 141, 563/4 (11) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui lehm tahab ära visata (enneaegne sünnitus), siis tuleb sedasi teha. Võta kolm vaksa madaraga värvitud punast lõnga ja aja kolmetahilise nõela taha. Siis võta kolm suutäit leiba, igast leva suutäiest aja nõel kolm korda läbi ja anna siis niid suutäied lehmale üksikult sisse. Sedasi saab ühessa korda nõelaga läbi tõmmatud.
Meil üksvahe visasid järest ära. Varsti piale härja juures käimist. Aga nigu sedasi sai tehtud, kohe aedas. Ega's sial kedagi nõidust põle, aga seda toherdamist piab ikki tiadma. Mina vana Suurekivi Mari käest küssin, tema siis õpetas. Tema olli vanatüdruk, aga siuksid asju ta tiadis. Sii lõng olli hästi mustjas tõmmu-punane. Piab korrutud lõng olema. Mina põle poelõngaga katsund. Vanasti sai kohe sellejaos seda lõnga hoitud. Suurekivi Mari, tema olli kah lehmapidaja, süütis lehmadelle nõgese süüma ja sai päratu paelu void. Kus siis rammu siis, mis nõgesel on.
ERA II 141, 565/6 (15) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Vitsasõnadest.
Vanasti, kui mõisas alles pekseti, siis mõni miis põle mitte üks niuks teind, kui enne vitsu näind. Lüüdud küll kahe mehega, aga põle kartud. Tõusnd ülesse ja põle asigi olnd. Perse olnd mudu sinine. Kis enne vitsade juurde saand minna, siis võttis valu ära. Ühed räägivad, et tulest oleva läbi tõmmatud. Mõned jälle, et pahemalt puult kaindla alt oleva läbi tõmmatud. Aga sii ei võind aedata, sõnu pidi kah lugema, aga neid ei tia.
ERA II 141, 578 (38) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Söögipalvest.
Lauba õhta, pühaba hommuku ja pühaba õhta lapsed lugesid söögipalvet. Pidid lugema kah issameiet ja lauldi. Kõik laulsid. Palve olli siuke: "Issand Jumal, taevane isa, õnnista neid sinatseid sinu andeid, mis meie sinu rohkest armust vastu võtame Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen." Seda palvet kuskil raamatus olemas olla põlnd. Ei tia, kus siuke palve olli võetud. Piale sööki enamasti ei loetud, aga vahel öeldi kah: "Tänagem Issandat." Pühade aeg, siis lugesid lapsed kordamüüda söögipalvid. Piale sööki panti käed kokku. Ka "juutudes" loeti söögipalvet ja lauldi söögilaua ääres.
ERA II 141, 579 (39) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Jõululauba üüssi loeti kõigile õnnesalmisi lauluraamatust. Raamat lüüdi järsku lahti, ükskõik, kust kohast ja meestele loeti paremalt puult lehekõlle pialt ja naistele pahemalt. Nii mitmes laps ta olli, siis nii mitmes salm loeti sellele ette. Ja sedasi siis pidi minema. Vana Räni Jaanile juhtus siis salm, et niid piitsad, köied, paelad ... Ja näe siisama aasta ta läks ullus ja seoti köitega kinni.
ERA II 141, 580 (42) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Külijatel olid kihlasõrmused käes. Minul isal küll ei olnd ja sellepärast ei tia, mis sii tähendas. Ja mõned lugesid enne külimist palvet.
ERA II 141, 580 (43) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui inimene haige olli, siis võeti lauluraamat ja loeti sialt õnnevärsse. Selle järele siis arvati, kas paraneb või ei.
ERA II 141, 584/5 (59) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Levaanumal pidada kõik laudadel tüikaotsad all ja ladvaotsad üleval olema, siis leib kerkib hästi. Segamini põle tohtind panna, siis võtab aega, enne kui kerkib. Aga eks vanasti olnd pikad künad, kis sial neid lauaotse sai vaadata. Künal olli laud pial ja selle pial veeretadi leiba.
ERA II 141, 590 (92) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. < Eessaare t. Johannes Raidla (Grauberg) < Rõõt Grauberg, 84 a. (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Kui mets sinises tõmmab, lähab ilm sulas.
ERA II 156, 22/3 (27) < Torma khk., Avinurme v., Kõrve k. - Mihkel Sild < Mart Müür (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Üva sügeliste rohtu suab paatsapuu koorest. Tuleb kuapida enne koorimest must koor maha. Siis koorida koor puu pialt ära. Sie koor ära kuivatada ja pienest tampida. Siis panna tambitud koor kohogi riista sisse, kallata vett piale ja jätta nädalast apnema. On ta apust lähnud, siis miarida ihu piale. Kui selle paatsapuu salviga kaks voi kolm kõrda ihu miarida, siis sügelikud kui pühib maha.
ERA II 156, 29/30 (53) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k., Ülesao t. - Mihkel Sild < Mihkel Sild (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kuerapüeri rohtudega viheldes tieb inimese lollist (nõdramielsest). Mõni kuri inimene õlema seda tehnud mõne tõisega, kelle piale paha miel õlnud ja tahnud tõisele kurja teha.
ERA II 156, 35 (83) < Torma khk., Avinurme v., Soldativälja k., Müüri t. < Iisaku khk., Tudulinna v., Oonurme k. - Mihkel Sild < Jakob Müür, 53 a. (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sünnitamese teade:
Kui naine saanas puegimas õli (vanaste sündis sie ikke saanas), siis üeldi (teatati sellest võerastelle): "Keriss kukkus sisse".
ERA II 156, 38 (92) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi v., Madruse t. - Mihkel Sild < August Haav, 40 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Usukomme lina külvamesest:
Kes soovib, et linad ästi kasvavad, pangu katkine särk selga ja võtku mun´n püksist välja pükste piale, kui linu külvab, siis üelgu ise: "Taevaisa, mull on paljas, taevaisa, mull on paljas..."
ERA II 156, 96/7 (29) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Ehk jälle, kui laps oli endale haiget teinud, siis loeti pääle: "Varesele valu,
harakale haiget,
Mustalinnule muu tõbi.
Meie laps saab terveks."
ERA II 156, 97 (30) < Kodavere khk., Pala v., Kodavere k. - Elly Luigla < Mihkel Reili, 1846 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Lapse vihlemisel saunas loetud sõnu:
"Pikk mees pilu taga
Suur soola tera
Rahe rasva tükk
Isa erne hirmutus
Ema külvi kämmeline
Metselane linnukene
Kus on kits kiilsilm
Lendad üle metsade, merede, maade.
Too abi meie lapsele. Aamen, aamen, aamen.
ERA II 156, 98/9 (31) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Nõiakunst.
Nõide olnud paar aastakümment tagasi üsna rohkesti. Oma oskuse omandanuvad kas vanemailt või sugulasilt. Mõned inimesed kutsusid nõida "targaks" mõned "mustaks" inimeseks. Aga üldiselt on läbilöönud arvamine, et nõiad olid kadetad ja kurjad inimesed. Nii on jutte kurjadest nõidatest.
Karjuse talu perenaine söötnud siga, siga olnud suur ja tugev. Tulnud tuntud külanaine ja öelnud: "Oot, oot ma ka vaatan kui suur see siga sul on." Külanaine (nõid) kiitnud siga mis hirmus. Hiljem perenaine leiab, et siga enam ei söö ja jääb kõhnemaks, ligemalt vaadatuna siga selgus, et seal täid seljas ja kohe palju. Ja perenaine kindlas arvamuses, et külanaise kade pilk pani tema seale täid selga. Nii hakatigi mõnd inimest nõiaks kutsuma, see oli muidugi paha nõid.
Aga seesama Karjuse talu perenaine kurtis hädast (seal täid) külas elutsevale teisele vana inimesele (või nõiale) see kohe õpetama: "Vii sellest sordist siga sellele nii tagasi et ta ei tea misjaoks see siga toodi, igatahes maksu ei tohi võtta, muidu kinkida võib, või ütelda lihtsalt tõin sulle sul ei ole, või on neid vähe." Sündisid samal seal põrsad kellel nõid täiad selga pani, perenaine kohe sellele nõiale põrsast viima, kinkibki põrsa nõiale. Kolmandal päeval läheb perenaine vaatama kas on täid seljas, kuid mitteühte täid. Need on tõesti sündinud lood, olen ise kaasa elanud.
ERA II 156, 99 (32) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Head nõiad osanud inimest terveks teha. Lugenud enda nõiakunsti ja saanudki terveks. Oli mõni paise või roosi taolist siis võtnud noa teinud roosile risti peale ja lugenud
"Alane roos pagene pahus
Mina raiun rauaga
Täksin tera riistaga
Aan sinu askemesse
Koera sita sõnnikusse
Pühin sinu pühkemesse
Abi Jumalast, et mitte minust ega minu sõnadest. Aamen, aamen, aamen.
ERA II 156, 100 (34) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Teine tee oli nassudel samuti, hõõruda linase lapiga ja visata tulle, öeldes ise "puhas mulle, nassud sulle."
ERA II 156, 100 (35) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Juukseid lõigates olla nõid käskinud äralõigatud juuksed viia hobuse talli, ise öeldes hobusele, "kasvagu mu juuksed ilusamaks ja pikemaks kui su saba". Usk olnud sellesse et juuksed kasvavadki paremini.
ERA II 156, 100 (36) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui hammast välja tõmmates, viskad hamba ahjupeale öeldes "luu hammas mulle kivi hammas sulle". Selle tagajärjeks olla, et uus hammas tulevat ruttu suhu.
ERA II 156, 123 (29) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla < Ann Tartu, 78 a. (1937) Sisestas Triin Toome 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui toas lapsed mängivad kividega, või kivid seisavad toas, siis on sääl majas leiba alati.
ERA II 156, 124 (32) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla < Ann Tartu, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui esimesel rukkilõikamise päeval lõigatakse rukist ja päeva lõppedes, loetakse saadud rükkihakkide arv, kui need paaris on, lähvad ka sealt talu noored paari, või sääl majas tulevad pulmad.
ERA II 156, 127 (50) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui oled näinud 99 valget hobust, ükskõik kui pika aja pääle ja kui see 99nda valge hobuse juht sind kätt pidi teretab, on tulevane peigmees.
ERA II 156, 127 (53) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui kootakse kangast ja kes kanga lõpetades tütarlastest tallalauad lahti päästab, saab kõige enne mehele.
ERA II 156, 128 (56) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui taheti teada saada, näiteks, kas eelseisev töö õnnestub või, või üks kõik mida. Siis kirjutadi paberile "J" see tähendab "ja" ja kirjutadi sellele nullid taha, kuid ei tohi teada palju neid on, siis tehti veel "e" see tähendab "ei" ja tehti samuti nullid taha. Siis arvati arv (mitte just suur) näiteks, 3. Ja hakati "j-st" pääle. Missuguse nulli pääle tuli kolm, sellele tõmmati kriips pääle ja seda enam ei loetud. Kui esimesena läks maha "e" siis õnnestus hästi, läks aga kriips "j" pääle tähendas vastupidist.
ERA II 156, 128/9 (57) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui neiu tahab teada saada, kas peiu armastab või ei, võtab karikakra õie ning hakkab tema kroonlehti paarikaupa ära kiskuma, kui tõmbab esimese paari kroonlehti, siis ütleb "armastab või ei" teise paari tõmbamise juures ütleb "südamest, sügavalt" ja kolmanda paari juures "natuke või mittesugugi". Ja järgmise paari juures algab jälle "armastab või ei" jne. Nii kistakse kõik lehed ära. Milline lause tuleb öelda karikakra viimase kroonlehe juures, siis see ongi kas "armastab või ei, südamest, sügavalt, natuke või mittesugugi".
ERA II 156, 129 (58) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Võetakse hästi suur paber, ning kirjutatakse sõõris tähestik, iga tähe vahe oleks umbes 2 sm. Sõõri keskpunkti pannakse alustass kummuli. Juuresolijad panevad näpud taldrikule, ning tass hakkab liikuma, liikudes tähe juurest tähe juurde, kokkulugedes tähed ütlevad "huudisimulise" mineviku. Näit. mitu õde jne.
ERA II 156, 129/30 (59) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui keegi tütarlaps tahab teada saada oma peiut, siis teeb ta sarnasse joonise ... iga noole otsa kirjutab ühe poisi nime, arvab ühe arvu, paneb silmad kinni ja keerutab sulge joonise kohal ja kuhu sulg jääb, sealt hakkab lugema näit. 7 ja kuhu seitse jääb, sinna tõmbab joonekese pääle, teist korda seda enam ei loe ja kes jääb viimaseks, on siis ta peiu.
ERA II 156, 130 (60) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui tütarlapsed hulgakesi tahavad teada oma peiut, siis kirjutab üks neist tütarlastest sala, nimed paberile üksteise alla ja poiste nimed teisele poole üksteise alla. Üks tütarlast ütleb nii palju numbrit segamini kui on ühel poolel nimesid. Nüüd vaadatakse ühenumbritega nimesid, need on siis "paaris".
ERA II 156, 130 (61) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Üks tütarlaps kirjutab paberi teisele poolele tütarlaste nimed pöörab paberi nii et teine tütarlaps neid nimesid ei näe, ja laseb tal kohakuti tütarlaste nimedega kirjutada poiste nimed. Siis vaadatakse kohakuti nimesid, ja on jälle need niiöelda "paaris".
ERA II 156, 130/1 (62) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui tahetakse teada saada, kuidas töö õnnestub, tõmmatakse nii väikesed kriipsud, ei tohi aga teada palju neid on, kui on paaris õnnestub, ei ole aga paaris, tähendab vastupidist.
ERA II 156, 132/3 (5) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui teine inimene luksub, ning üks kuuleb seda tulevat valetada luksujale midagi, luksumine kaduvat kohe. Näiteks valetad "sa kaotasid taskuräti täna" jne.
Ehk jälle teine küsib luksujalt ühe arvu üle 23 ei tohi öelda, luksuja ütleb näiteks 19, nüüd missugune täht on üheksasteiskümnes, tähestiku järje korras, see on S. Nüüd on mõni tuttav noormees S-tähelise nime algusega, siis see mõtlevat luksuja pääle.
ERA II 156, 134 (10) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Peavalutajad arvasid, kui juua kadaka marja teed, kaob peavalu.
ERA II 156, 134 (12) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Paistetus kohtadele pandud pääle toominga koori.
ERA II 156, 134 (14) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Põlenud haavale pandud pääle soola ja ühe toaskasvava lille "vett".
ERA II 156, 134 (16) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Keedeti veel tõrvast ja rasvast salvi, pandi pääle haavadele, see kiskus haavast välja mustust ja mäda, seda keedavad veel praegugi vanemad inimesed.
ERA II 156, 136/7 (3) < Kodavere khk., Pala v. - Elly Luigla (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kodavere koguduse õpetaja läinud pääle suurt surnuaia püha järgmisel päeval kabelisse, läinud piibel kaenlas ja lilleoks käes, et panna seda vast sängitadud sõbra hauale. Sõbra haud oli taga kabeli nurgas. Äkki kuulnud ta jäletad häält ning näinud põõsa tagant valge olevus. Õpetaja lasknud põlvili ja hakanud paluma: "Kallid vaimud ja haldjad ärge tehke kurja, halastage ja kaitske mind. Aamen." Seda olla korranud. Olgugi, et piibel olnud lahti.
Õpetaja saanud siis julguse tagasi, kui kellameest näinud.
Tõeliselt olnud valge olevus aga Kodavere koguduse kellamehe lammas, ning kellamees ise olnud põõsa taga, nii, et õpetaja teda ei näinud.
ERA II 156, 211 (9) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Ann Tikker (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kuidas naisterahva armastust võita.
Kui tahetakse naisterahva armastust võita, siis võetakse üheksast poolpeetud naisterahva hammest, särgist, üheksa lõnga kura käega välja. Siis võetakse veel kura ehk vasaku käega maa seest üheksa takja vart välja. Seotakse need üheksa takja vart selle üheksa naisterahva särkidest võetud lõngadega kimpu, ja viiakse see kimp selle naisterahva pea padja alla, ilma selle naisterahva teadmata. Sellest tunnist peale saab see naisterahvas seda meesterahvast armastama.
ERA II 156, 212 (11) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < August Udras (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv
/15/ Rebaseid soovitavasse kohta meelitada. - Võia saapatallad rasvase sealihaga, mida tule peal on küpsetatud, ja tee peale harvakult tuleb visata väikseid tükikesi küpsetatud ja meega võitud seamaksa. Ja vea küpsetatud kassi, kel nahk seljast ära on võetud, köie otsas selle kohani, kuhu rebast tahad meelitada. Siis tee peenekstõugatud klaasist ja hakitud lihast kuulikesed ja pane nad maha.
ERA II 156, 213 (12) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < August Udras (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vaenlast õnnetuks teha.
Selleks võtta üks raudplekk ja õhtal enne päikese loojaminekut kirjuta sellele peale oma verega Sinu õnnetused tulevad sinu peale ja sinu kurjused langevad sinu pea peale suitseta seda 7 korda ja ütle seal juures. Tõuse üles Adonoi, omas vihas oma vaenlase vastu. Selle peale võta solgi august vett, pese sellega raud hästi üle, ja vala see vesi oma vaenlase ukse lävele. Siis tulevad sinu vaenlasele kõiksugused hädad ja viletsused ja veel iseäranis need, mis ta sinule soovib, temale endale kaela.
ERA II 156, 216/7 (18) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < S. Jänes (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Teine abinõu mehele saamiseks.
Tüdruk läheb laupäev õhtal sauna paneb kaenla auku ükskõik missuguse riidetükki ajab ennast kangesti higile, nii et lapp higist täitsa märjaks saab, ilma et vett sinna juure putuks. Siis kakab, võtab kaenla alt kolm karva ja persest 3 karva need kõik võetakse saunas.
Siis loputatakse see higist märjaks saanud lapp vee sees puhtaks, pannakse need 6 teatavast kohast kaksatud karva ka sinna sisse ja sellest veest ehk segust tehakse taigen ja küpsetatakse, kas karask, vatsk ehk lihtsalt leib. Antakse seda soovitavale poisile ehk peiule süüa, ja korratakse järgmisi sõnu mõttes: "Ole sa mu ligi nigu neo karva ja higi." Ka niisugune abielu olevat tihti õnnetu. Räägivad vanemad inimesed, kes olevat teada saanud, et see ja see olevat niisuguse kunsttükiga maha saanud ja väga halvasti elanud.
ERA II 156, 220/2 (21) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Nõiasõnad Roosi- ja teiste ülespaistetatud kohtade vastu.
Praegu enam ei ole meie ümbruskonnas olemas niisuguseid sõnaarste, nagu oli seda paarkümmend aastat tagasi. Siis elas Põlva kihelkonnas Peri vallas Naruski külas kuulus nõid ehk sõnaarst nimega Johan Palo, rahvanimega "Juto", kes jäi viimati lolliks hakas algul naisterahva riideid oma ihu ligi kandma ja viimati kandis juba avalikult naisterahva undrukut. Suri vist aastal 1923 ära. Ta oli oma arstimisega kuulus ka kogu Räpina kihelkonnas. Ja igaüks, kes tema poole abiotsima läks, kinnitas seda, et tohtrite käest nemad abi polevat saanud, aga "Juto" olevat oma nõiasõnadega terveks teinud.
Juto oli tuttav ka minu naiseemaga Mari Ortusega, kelle käest tema oli nõudnud üht vana undrukut ehk seelikut, et kui selle temale annad, siis ta opab omad nõidumised sellele ära.
Mari Ortus oli siis annud temale ühe vana pruugitud undruku ja siis oli õpanud temale järgmisi nõidumise kunste ja sõnu:
Roosi ja teiste ülespaistetatud kohtade vastu võetakse paks sinise värviline paber sinna kirjutatakse hariliku musta pliiatsiga järgmised tähed järgmiselt:
S A T O R
A R E P O
T E N E T
O P E R A
R O T A S
Siis hõõrutakse need tähed pliiatsiga täitsa üle, nii et kirjatähti üldse sugugi tunda ei ole. Võetakse siis see niimoodi valmistatud paberi tükk pannakse haige koha peale seotakse rätikuga kinni ja lastakse seal olla nii kaua kuni paistetus alanema hakkab ja valu väheneb ehk täitsa ära kaob.
Loomadele ülespaistetanud kohtade vastu tehakse järgmiselt:
Võetakse samuti paks sinise värviline paberi tükike ja kirjutatakse samasugused tähed samasuguses järjekorras peale ja hõõrutakse samuti pliiatsiga üle mustaks nii et tähti enam tunda ei ole, võetakse siis umbes teelusika suurune tükike searasva hõõrutakse selle nõiutud ehk kirjutatud paberi peal täitsa läbi ja sitkeks ja pannakse ühes selle paberiga tühja tiku toosi sisse ja viiakse haige loomani, kas olgu see loom siis kas kümme sammu ehk kümme kilomeetrit kaugel. Võetakse siis see nõia salv tikutoosi seest välja pannakse loomale haige koha peale nõnda, et paber väljapoole jääb ja rasvaga pool vastu haiget kohta jääb ja seotakse kõvasti rätikuga loomale haige koha peale. Lastakse olla seni kuni püsib ehk paistetus alanema hakkab.
ERA II 156, 223 (22) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Armastust võita.
Jaanilaupäiv õdagu päivamineku silmapilgul korjatagu 13 meelespää (äraunustamise) lille. Enne seda toimikut ei tohi süüa kogu päev. Kuivatatagu neid vilus ja hõõrutagu pulbriks. Seda pulbrit tuleb kanda nartsu sisse köidetult südame kohal ihu peal 13 päeva ja 13 ööd.
Kui tahetakse kellegi armastust võita, siis katsutagu milgil kombel seda pulbrit sellele inimesele toidu või joogi sees sisse anda. Ja see inimene hakkab seda inimest tõeliselt armastama, kes seda pulbrit on oma ihu ligi kandnud.
ERA II 156, 227 (16) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui sünnib poeglaps, siis pannakse lapse ligi kas raha, et rikas saaks ehk mõni tööriist missuguseks ametmeheks teda loodetakse saada.
ERA II 156, 227 (18) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui laps on sündinud visatakse ahju soola, et laps kunagi kärna ei lää.
ERA II 156, 228 (24) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kus kohal last pestakse, siis loetakse enne pesemist selle koha peale Meie isa palve, et õnnetused ja hädad lapsest mööda lääksid.
ERA II 156, 232 (45) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Ristimise ajal peavad vaderit vagusi seisma ei tohi laulda ega ringi vahtida.
ERA II 156, 232 (46) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui ristimise ajal vaderit laulavad, siis kasvab väga riiukas inimene, kui vaderit ringi vahivad siis saab lapsest edev inimene.
ERA II 156, 232 (48) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Mari Ortus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui ristimise ajal vaderit räägivat, siis hakkab laps unes sonima ehk rääkima.
ERA II 156, 234 (26) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Miina Sõrmus (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep *red.
Äia kammitsa.
Kui laps käima ei hakka ja jalad kõverad ehk risti on, siis viiakse laps reede õhtul sauna ja pannakse laps sauna läve peale. Lapse sauna viija võtab kirve kätte ja raiub lapse jalge vahelt. Teine kõnnib ümber sauna, kui läve kohale saab, siis küsib saunas olijalt ja lapse jalge vahelt raiujalt: "Mis teet siin?" Vastus: "Raiun äiakammitsaid." "Rao nii kui raotus saa." Ümber sauna käimist, küsimist ja vastust korratakse üheksa korda.
ERA II 156, 235 (29) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Miina Sõrmus (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui lammas poja ära põleb, siis minnakse risttee peale ja hõigatas kõva häälega: "Külämiis lammas põlg är poja" 3 korda. Hõikamine peab sündima alati siis, kui keegi võõras mees teed mööda läheb. Möödamineja külamees peab vastama "Mine, mine tagasi, küll võt umas."
ERA II 156, 261 (381) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Liisa Otsing, 69 a. (1937) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui vihma aol vikakaar paist, sis om tõõnõ päiv tol samal aol jäl satto uuta.
ERA II 156, 261 (385) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Liisa Otsing, 69 a. (1937) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui õhk helle, tulõ kuiv ilm.
ERA II 156, 261 (387) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Liisa Otsing, 69 a. (1937) Sisestas USN 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui hau ragomisega kirvõlõ, sinitse joonõ pääle jääva, sis nakas sadama.
ERA II 156, 267 (467) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui puu raa põvvaga vett tsilgussõ, sis nakas kolmandal pääval vihma sadama.
ERA II 156, 267 (468) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui ristikhäina ja puu lehe longuh ja närvä omma, sis tulõ kolmandal pääväl pikset.
ERA II 156, 267 (469) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui kuusõ ossa tuha karva halli omma, sis tulõ kolmandal pääval sado.
ERA II 156, 268 (470) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui talvõl mõts kohises, sis tulõ sado vai sula ilm.
ERA II 156, 268 (471) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui toomõ häitsese 2 nädalet, sis om süküst kats kuud, häitsese na kats kolm päiva, tulõ sügüse rutto lumi maaha.
ERA II 156, 268 (472) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui kõivo ja paiju ladva lehe kaugõs puuhtõ jäävä, sis tulõ pikk talv ja illos kevväi.
ERA II 156, 268 (473) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Ei taha lehe puust pudõnõda, sis tulõ pikk ja külm talv.
ERA II 156, 268 (474) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui viljäpuu lehe punatsõs lääva, tulõ varste lumi.
ERA II 156, 268 (475) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Om pihlakatõl pallõ marjo, saa vihmanõ süküs.
ERA II 156, 268 (476) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui talvõl puu peräst sulla tilka jäävä, sis tulõ varste jäl sula.
ERA II 156, 268 (477) < Räpina khk., Toolamaa v., Võuküla k. - Daniel Lepson < Karl Otsing, 40 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Lätt mõts rutto kõllatses, sulas lumi rutto är.
ERA II 156, 269 (479) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui sügüse kõivo lehe ilda puu otsah omma, sis omma muutliku ilma kõik talv läbi.
ERA II 156, 271 (505) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Lät mõts rutto lehte, piäd põllumiis katõ käega külvmä.
ERA II 156, 271 (507) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Mis päivil talvõl puu härmäh omma neil päivil om hää külvä.
ERA II 156, 272 (515) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Tsuvva kabla tii vanal kuul, sis ei mädäne.
ERA II 156, 272 (518) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Aia vitso tuu vanal kuul, sis saisva kavvõmb.
ERA II 156, 272 (519) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Nõglapuu rao noorõl kuul, vanal kuul kõitas är.
ERA II 156, 272 (520) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Noorõl kuul rao hagu, sis kasus rutto asõmõlõ.
ERA II 156, 272 (521) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko- Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Lehtpuu rao vanal kuul, sis om kõva.
ERA II 156, 272 (523) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Noorõ kuuga tulõ talv, vanakuuga suvi.
ERA II 156, 272 (524) < Räpina khk., Kahkva v., Väiko-Viirkso t. - Daniel Lepson < Jakob Rämman, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui uibo häitsemine katõ kuu sisse trehväs, sis saa pallõ ubined.
ERA II 156, 273 (527) < Räpina khk., Veriora v. - Daniel Lepson < Jaan Ortus, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Lõpõtusõl om ega miis tark.
ERA II 156, 415/6 (20) < Karula khk., Vana-Antsla v., Mändiku vanadekodu < Karula khk., Kärna t. - Kaika noorkotkad < Marie Saalup, s. 1861 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Rahakatel.
Kord vanast elanud ühes rehetoas keegi lesknaine väikse lapsega. Ühel õhtul, mil naine töötas kaunis hilis öö tunnil toas, kuulis ta, et keegi põranda alt ütleb: "ma tõsõ". Sellepääle vastas lesknaine, et "tõsõ nuu tõsõ Jumala nimel". Kohe kerkinud põranda alt üles rahakatel, olles täis kuldraha. Kuna naine olles majanduslikult päris viletsas seisukorras, ja rahakatel sisaldas palju raha, paranes naise seisukord ja saades rikkaks!
ERA II 156, 476 (2) < Urvaste khk., Leppalaisi t. - A. Jeret < Maarja Sisask, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Teine kõrd tulnud suur oinas vastu ja määgnü haledasti. Zähkri oli teist kurakäega urjutand, et urjuh kuri lats kos kodu, selle pääle veel kord määkätanud ja kadunud ära.
ERA II 156, 491/3 (7) < Urvaste khk., Urvaste v., Tatra t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - A. Jeret < Ann Tetler, 66 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep *red.
Kui tema isa olnut noor mees, eland Uue-Antsla vallas, siis sõitnud kord kolm meest, kaks hobust ees, mõlemad hobused mustad kui süsi Alakõrdsi manu. Palunud eneselle korterid, kõrdsimees oli annud ka. Olid siis käinud mõisas surnuaial ja kirikus. Üle ristee Vanna Antsmõisasse minnes kasvas suur kõver pettai (mänd), Sandi pedäjas kutsuti. Vaatand seda pedäjat hoolega igast küllest. Siis võtnud ühe raamatu välja, uurind seda, läinud kiriku torni, säält vaatand pikasilmaga ja uurind seda pedäjat, siis jälle mõisast ja igast küllest ikka seda pedäjat, ka järvepäält. Rahvas oli teisi juba kartma hakkand, et on mõned vainu toojat. Ükskõrd öösel olid kadunud kõige hobustega tükkis ära. Pedäjast alapoole niidu pealt oli löütut kolm hauku, igal haugul olnut põhjas kolme püti ase, igale asemele oli jäetud natukene maha, ühele hõbe ja vaskraha, teisele kuldraha ja kolmandale ehteasju. Rahat olnud Rootsi aigsed, siis saand rahvas aru, et need olid rootslased, kes sõja ajal maetud varandust tulid ära viima. Küsitud siis kõrdsimehelt, see ei ole teadnud miskid; ainult vaikind. Eland mõne aasta maal, läinud Tartu ja ostnud omale maja. Rahvas arvab, et see oli ostetud Rootsi rahadega.
ERA II 156, 493/4 (8) < Urvaste khk., Urvaste v., Tatra t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - A. Jeret < Ann Tetler, 66 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Kuis vanast oli aiga ja laste sündi arvatud ja loetud.
Õpetaja oli läinud kord tallu, näind talus palju lapsi, küsind peremehelt, et "Kuule vana Jaan, kunas sul need lapsed on sündind ja kui palju sul neid om?" "Opõtaja-härra, pallu mul näid om veel? Kats tükkü om innitse naisõ latsi, Piip om Paabust vanõmb, Jüri Mari järgmine, kats paari katsikid, mullunõ, ülemullunõ ja tinav-astanõ." "Kunas na siis sündünü omma?" "Innitse naisõ latsõ omma tõnõ tsia-ravitsemise (kui hakata sigu toitma sügisel) aigu, tõnõ linaropsmise aigu (ka sügisel). Piip sündü piitripääväl, Paap paavlipääväl, Jüri jüripääväl, Mari maarjapääväl, edimäne paar katsikid katrepääväl, tõnõ paar tõnnispääväl, mullunõ mihklipääväl, ülemullunõ jakapääväl, tinavunõ jaanipääväl. Opõtaja-härrakene, nii nä olli kõik!"
ERA II 156, 501 (2) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Uuel aastal kui kell on 12, siis pannakse suupesukaus vett täis. Pesukausi ühte külge tehakse märk, siis tehakse ümmargune puu, terava otsaga, pandakse see puu kaussi. Üks hakkab vett keerutama käega ja keerutab seda viis minutit. Mitu korda puu terav ots puutub märgi külge, niipalju korda tuleb suvel hunt karja.
ERA II 156, 507 (23) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui Suurel Reedel puu otsa ronida, ja seal laulda siis saab hää laulu hääl.
ERA II 156, 511 (35) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Jaanipäeva laupäeval kui siis minna kolme haruga teepääle ja punu pärg üheksa sugustest lilledest. Õhtul magama minnes pane see pärg pähe, kes selle võtab ära see on peigmees (või jälle pruut).
ERA II 156, 513 (44) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Jõulu ajal ei lähe inimesed vooditesse, vait minnakse maha õlgedele, et kui surnute hinged tulevad, siis on voodi vaba.
ERA II 156, 513 (45) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Jõulu ajal ei lähe inimesed vootitesse sellepärast, et kui Jeesus sündis, siis panti tema ka õlgedele.
ERA II 156, 515 (52) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas USN 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui sirelid õitsevad, siis kes leiab kuue haruga õie, see on õnnelik.
ERA II 156, 517 (65) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui mets kohiseb siis tuleb vihm.
ERA II 156, 517 (66) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Metsa mühisemisel tuleb rahe.
ERA II 156, 523 (99) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Suvel kui leiad viis roosi õit, siis täna selle roosi juures. Kust leiad hulga teisi lille, säält võta neid lille.
Need pane vaasi, kui ei närtsi, siis leiad suvel kodust hulga marju.
ERA II 156, 523 (101) < Hargla khk., Vastse-Roosa v. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkool (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Kui talvel lehmadest kõneled halba, siis lehmad suvel lähevad kiini.
ERA II 156, 530 (1) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. - Aili Univere < Marie Univer, s. 1869 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Tõnivakk oli ohvrikoht. Meil oli Lemmikmäel kivi. See oli suur kivi, madal ümmargune auk sees. Sinna viisid kõik ümberkaudsed külad ohvrit. Kõiksugust kraami viidi: villu, teri, leiba jne. Kui oli rutulist abi tarvis, nagu paluti haigete eest, siis põletati toodud ohver kivi pääl ära. Jaaniööl otsiti selle kivi ümbert lehmadele rohtu, nopiti üheksat sorti taimi. Kes elas kaugemal, korjas mujalt rohtusid. Taimed palmiti pärjaks, kuivatati ära ja anti loomadele vajaduse korral. Kui lehm sai lüpsma, esimese joogi hulka segati jaaniööl korjatud taimi.
ERA II 156, 531/2 (3) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. - Aili Univere < Marie Univer, s. 1869 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Pea igal talul oli oma tõnivakk. Igast uudisest viidi sinna ohvrit, värsket leibagi viidi kolm suupala sinna, kui küpsetati. See koht oli kas aia nurgas või rehe juures, mõni kivi või puu juur. Enamasti oli mõne mahamurdunud puu juur. Sellele viidi ikka ohvrit, neljapäeval sagedasti viidi. Neljapäev oli ohvripäev. Kel oli niisugune püha koht, pidi ohvrit viima, muidu ei olnud õnnistust. Minu vanaemal oli rehe kõrval, kus tuulati, suur kand ja selle kõrval kivi. Anded pandi kivi pääle. Mina ise nägin, kuidas vanaisa viis esimesest rukkirehest teri kivile. Pärast rabamist sõkuti hobustega üsäsid, säält vanaisa võttiski teri. Kui tuli tagasi ütles: "Nüüd saab meil tänavu hää vilja õnn."
Hommikuks oli ohvrianne kivilt kadunud. Siis öeldi, et muuk viis ohvriande ära.
ERA II 156, 533 (11) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. - Aili Univere < Marie Univer, s. 1869 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Roosisõnad.
Aabek, vaabek, saabek; Kristuse aias on kolm punast roosi: üks on headusele, teine verele ja kolmas ingel Gabrielile. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.
ERA II 156, 533/4 (12) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. - Aili Univere < Marie Univer, s. 1869 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Meie armas Issandal Jeesusel Kristusel oli palju vermeid ja haavu ja ühtegi ei saanud seotud. Nad ei paistetanud, nad ei läinud palavaks, ei mädanenud ega jooksnud verd. Sealt võtan ma vett ja verd, see on haavadele ja vermetele hea. Õnnis on see mees, kes kõiki vermeid ja haavu arstida võib. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel.
ERA II 156, 534 (13) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. - Aili Univere < Marie Univer, s. 1869 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
"Musta ja valget" on nõidumissõnad.
ERA II 156, 534 (16) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. - Aili Univere < Marie Univer, s. 1869 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Künnap anti noortele tüdrukutele süüa, siis kasvavat neil pikad juuksed.
ERA II 156, 543/4 (33) < Tartu l. < Hargla khk., Laanemetsa v. - Aili Univere < Marie Univer, s. 1869 (1937) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2002, kontrollis Mare Kalda
Tuli seisis ühtelugu tuha sees rehetoas, säält viidi tuld pillu ja mujale, kuhu vaja. Tohikarbi sees kanti tuld. See oli ümmargune, tohust kokkukeeratud karbike, kaaneta, umbes 15-20 cm läbimõõduga, põhi alla pandud. See söenapp seisis rehetoas.
Söenapa sees toodi tuld ka teisest talust vanasti, kui veel ei olnud tikke ja tulerauda polnud käepärast. Toodi paar sütt, vahel ka üksainus süsi, ega siis pirruga tuld toodud: õlekatused ja koomitsad olid haledad, majad üheskoos. Laste kätte tuld ei antud, vanad inimesed käisid tuld otsimas. Pidi ikka ükskõik missuguse rätiga napa kinni katma, muidu kustus ära. Üleaedselt toodi tuld, vanasti elati üleaedsega sõbralikult, ega tüli palju olnud. Tuld ei keelatud, anti häämeelega. Saunik tõi ühtelugu pererahvalt tuld. Vihamehele ei antud tuld, et ei tea, mis teeb sellega, ega vihamees tulnudki otsima.
ERA II 156, 576/7 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. < Rõuge khk., Saaluse v., Voki k. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 68 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Aitumma! aitumma!
Koso tulgu, tõõsõ mingu
kolmanda' maah kullõlgu,
tapõlgu tänävil, vihõlgu värävil,
Muskka muudu, hõrahka hõngu
Sinililli näkko!
Määnepoiss tuu näo näge
tuu perrä naard:
Hahhahhaaa...!
Aitumma! aitumma!
Koso tulgu jne.
Seda värssi loetakse saunas, kui selga tõmmatakse vihaga üksteisel, lugeja on see, kellel selga vihaga tõmmatakse ja ta loeb nii ruttu, et selja tõmbaja (hästi) arugi ei saa. Harilikult loevad seda naised.
ERA II 156, 577/8 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. < Rõuge khk., Saaluse v., Voki k. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 68 a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Määrä juusk
Seto sõitsõ pojaga. Ratta määr oll naanu' juuskma. Poig rüük: "Määrä juusk! Määrä juusk!" Hopõn oll väega laisk ja' läts väega aigupiteh mäest alla. Seto ütel: "Ostä no' jumalast joosõsi', sis' saasi' rutõmbahe edesi!" A' hobõsõ nimi oll Märä. Seto sai arvu, et hopõn juusk. Viimäte nägi tää', et ratta määr juusk tsõõri mant, sis' nakas poiga sõimama, et mis tuu innembä es ütle. "Ma ütli külh jo sullõ, a' sa' ütli' et, ostä no' jumalast joosõsi.
ERA II 156, 581 (15a) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Maikuu.
Läheb mets ruttu lehte, peab põllumees külviga ruttama.
ERA II 156, 581 (15b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Maikuu.
Õitsevad toomingad 2 nädalat, saab 2 kuud sügist
ERA II 156, 581 (15c) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep/ilm/Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Juunikuu.
Pehmed põhjatuuled ei ole kunagi nii kasulikud kui juunikuul, nad puhuvad vilja salve.
ERA II 156, 581/2 (15d) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Juunikuu
Kust poolt tuul pööripäeval puhub, sealt puhub ta enamisti 3 kuud.
ERA II 156, 582 (15e) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Juunikuu
On hommikul paks kaste maas, saab päeva ilus ilm; ei ole aga seda ehk on vähe, hakkab vihma sadama.
ERA II 156, 582 (15f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Juulikuu.
Kui sipelgad juulikuul usinasti pesa ehitavad, siis tuleb tali vara.
ERA II 156, 582 (15g) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Juulikuu
Jätavad ämblikud oma võrgutegemise pooleli, läheb ilm väheks ajaks halvaks.
ERA II 156, 582 (15h) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Juulikuu
On hommikul kõrge vikerkaar, tuleb pikaline vihmasadu.
ERA II 156, 582 (15i) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Juulikuu
Õhtune vikerkaar tähendab teiseks päevaks head ilma.
ERA II 156, 582/3 (15j) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Augustikuu.
Kui lõoke kõrgel lendab ja kaua laulab, jääb ilm heaks.
ERA II 156, 583 (15k) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Augustikuu
Kui kanad hilja magama lähevad, siis hakkab teisel päeval vihma sadama.
ERA II 156, 583 (15L) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Augustikuu
On augusti esimene nädal selge ja palav, saab pikk ja külm talv.
ERA II 156, 583 (15m) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Augustikuu
On palukatel palju marju, saab sügisel palju vihma.
ERA II 156, 583 (15n) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Septembrikuu
Palju pähklaid ja tõrusid toovad pika, külma ja kareda talve.
ERA II 156, 583 (15o) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Septembrikuu
Selle kuu kõue tõotab tuleveks aastaks rohket õuna- ja marjasaaki.
ERA II 156, 583 (15p) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Vanarahva tarkusi ilmade kohta.
Septembrikuu
Sajab sel kuul vihma, on jaanuaris lund küllalt.
ERA II 156, 584 (16) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < isal 1909. a. kalendri märkmikku kirjutatud (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Halvad päevad:
Jaanuar - 1, 2, 3, 4, 5.
Veebruar - 8, 15, 17.
Märts -/3, 7,/ 12, 13.
Aprill -/1/, 3, 12, 13, 18.
Mai - 8, 10, 17, 30.
Juuni - 1, 7, 12.
Juuli - 1, 5, 6.
August -/1/, 3,/17/, 18.
September - 3, 15, 18,/12, 30/.
Oktoober - 15, 17.
November - 11, 17.
Detsember - 1, 11.
Klambrites on märgitud väga halvad päevad. Kirjutatud 14. veebruaril 1909. aastal.
ERA II 156, 585 (17) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Ludvig Raudsepp (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Haanja vald.
Vanast Lipardi mõisa nimi oll Haani mõisa, et tuu oll kesk valda, sis naati kah valda tuu perrä kutsma - Haanja vald vai Haani vald.
ERA II 156, 587/96 (20) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp < Peeter Hallop, 65 a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep *red.
Öütsih käumine
Aprilli lõpul vai mai algusõh kaubõldi öütsivana. Tuul olle palgas egä hobõsõ päält mõõt rüki, päts leibä ja 10 kopkat raha. Aig oll täl maikuust nikakuni ku' väikumaarja pääväni, tuu um 18. septembrini'. Egä hobõsõ' jaos oll üts niidülapp vai suuviir. Ütskõrd olli kõik hobõsõ' üte kotusõ pääl tõõso üüse jäl' tõõsõ kotusõ pääl, a' kõgõ paremb kotus jäteti puulpääva õdagus. Öütsih käüja olli poisi vai tütärlatsõ. Lätsimi' hobõstõga välla, pannimi' hobõsõ kammitsahe ja aimi nuu' süümä. Sis võtimi hobõsõpäitse ja noidõga tõimi' hako mõtsast, nii et terves üüs sai. Kuuh olli' mitmõ küla hobõsõ', tuuperäst tuudi kah pallo puid, et suur tuli olõsi, mudo, ku väikene um, sis hobõsõ panõi tulõst tähele ja lätvä är' mõtsa voi essüse är', voi saava sussõ kätte. Suur tuli oll kah sussõ hirmutamises, mudo nuu tulõva väiga ligi. Soe' jo' tuld pelgäse'. Ku' oll äripääväne üü, heitsi kõik ümbre tulõ magama, inne pessi puhmaalotsõ nuiõga är, et mõni huss ei' olõ'. Mudo tuu um külm kihä all ja' või viil kahjo kah tetä. Üts jäi üles üüvahis. Tuu kohend tuld ja kai hobõsidõ perrä ja et kah soe' hobõsid murdma ei tulõs. Öütsivahil oll tirinui, minka hobõsid hirmut tulõlõ lähembähe ja' sussõ mõtsa õks kavvõmbahe. Tuu tirinui oll puultõist (1½) arssina pikk kepp, sääl küleh oll pikk traat, koh olli rõnga peräh. Tuud lüüdi vasta maad, sis tuu põrisi, tuud soe' ja hobõsõ väega pelksi.
A' ku' tull puulpääva õdag no' sis oll nali vallalõ, sis tulli kõik noorõ kokko ja naksi larmama. Kõgõ rohkõmp õks mängiti mängõ, vai kaeti jõudu. Kõgõ rohkõmp õks tetti (1) "kaalaluuri vidämist". Tuu oll nii, kats poissi vai miist võti päitse, panni nuu' kumbki üle kaala ja' naksi sis sikutama, et kumb saa võidu. A' küll poisi pitsidi, kas vai elo katski. Oh tuud naaru, mis sis oll. Sis viil oll (2) "tsuuri-lüümine". Tuu jaos lüüdi üts pulk maa sisse, kohes pääle panti rõiva', üts köüdeti jalgapiteh nööriga pulga külge, tuu pidi sis noid rõivit kaitsma. Tuul oll tokk käeh, kis lask hinnast tokiga pututa, tuu pidi sinnä asõmõlõ tulõma. Sis mängiti viil tuud (3) "pulgaviskamist". Määräti ilmakaarõ är, et koh puul um rüänurm, koh kesänurm, koh tõunurm ja' nii edesi. Harilikult õks tulõvana võtt üte tiitü toki ja visas´ kohegi mõtsa vai võpistikku. Sis tää ütel kah är, kas tuu läts tõu- vai kesä- vai muijalõ nurmõ, nii kuis sis nuu' olli määrädü'. Ku' tää pulga är visas ja' ütel kohepoolõ, sis joosi kõik trüginäl otsma, kes pulga kõgõ inne kätte sai, tuu jäi viskajas.
(4) "Vägipulga" vidämine oll õks suurombidõ tüü, a' vahel kisi kah noorõmba tuud, nii et rõngah olli. Tuu oll´e nii: kats miist istsõva maahha ja panniva' jala kokko, sis võtiva' üte tugõva puu, võtiva tuust kinni ja' naksiva' vidämä. Kis tõõsõ üles jõudsõ tõmmada, tuu oll võitja.
Noidõ sussõga oll igävene häda, nuu' ai' hõbõsit takah ja hirmudi inemiisi. Ütskõrd ku' susi tahtsõ tulla hobõst murdma, hüpas hopõn soelõ pääle, nii et kammits jäi kaala pääle, sis tulli mehe ja tapi soe är!
Üte üüse kuulimi' suurt hobõsõ kabjaplaginat. Poisi' joosi tii pääle saibidõga kaema. Näi, et üts miis virot. Poisi lei tii kinni. Miis tahtsõ külh müüdä sõita, a' es saa, sis hüpäs hobõsõ sälast maahha ja' pagõsi är, hobõsõ jätt mii' kätte. Viimäte tull välla, et tuu oll hobõsovaras ja tuu varastaja oll Holstast Saalusõ Puudõrselli sulanõ ja hobõnõ oll varastõt Vaabina vallast ja' Kasaritsah võeti kinni.
Ku öütsiaig oll lõpnu, korssi poisi viimätses õdagus raha kokko viina jaos. Sis egäüts õks pand veidükene, kas viis vai katõsõ vai kümme kopkat, kuis kellelgi tengelpung lubasi. Harilikult pido peeti puulpääva õdagu. Sis tetti nuu' viimätse tembu' ja viguri' är', mis kiäki viil mõistsõva'.
Öütsih käümine püssü mii' külah kõgõ kavvamba. Tulõva' miilde nuu' vana' tulõvana', nigu Hani-Juhan, Habe-Jaan, Piiroro Kasak-Jaan, Puutka Piitre, kõik tõõsõ jo' ammu havvah.
Meil oll suur sulanõ Trull-Jaan, tuu õks võitsõ kõiki tõisi mängmisega.
Soe tüksevä vanast hirmsahe pinne murdma. Meil pini õks oll "kahruperseh" (= reheotsah). Üte üüse susi tule. Pini juusk ruttu lao pääle är' ja' tõmmas hindä kaartõ ala ligi põhku. Susi juusk ruttu, ni' juusksõgi üle laopäälitse rehe ala. Hummogu tull perremiis ja lei tää maahha.
Ütskõrd, ku' Päälsekannu man õutsih ollimi, ai pallo sussõ hobõsid takah, hobõsõ joosi tulõ viirde nigu plagisi. A' soe es julgu tulõ viirde tulla, nää jo tuld pelgäse'.
ERA II 156, 607 (1) < Rõuge khk., Nursi v. - Hella Kahari < Hella Kahari (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Nõidumisvahendeid ei teata, küll harrastatakse veel mõnes paigas mõningaid ebausukombeid. Nii peetakse tarvilikuks kevadel esimest korda karja välja lastes anda karjasele kaasa vits, mille karjane peab koju tagasi tooma. Vits asetatakse lauda katusele, et siis saab kari suve jooksul hästi hoitud.
ERA II 156, 607 (2) < Rõuge khk., Nursi v. - Hella Kahari < Hella Kahari (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Samuti pestakse karjase nägu, et siis on karjane kärmas hommikul tõusma.
ERA II 156, 607 (3) < Rõuge khk., Nursi v. - Hella Kahari < Hella Kahari (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Lammaste väljalaskmisel aset. lauda ukse ette lambakäärid, siis saavat villasaak hea.
ERA II 156, 607 (4) < Rõuge khk., Nursi v. - Hella Kahari < Hella Kahari (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Ebausu kombeid on üldiselt väga vähe tarvitusel. Rohkem levinenud on usk kahetamisse, s.t. et mõni inimene võib mõjuda oma pilguga, vaatega loomale nii, et see haigeks jääb. Nii võib kahetada veiseid, põrsaid jne. Kahetamise vastu tuntakse järgmist abinõu: kahetaja iste- või seisukohast pühitakse puru kokku, põletatakse ja tuhk antakse kahetatud loomale.
ERA II 161, 52/3 < Kuusalu khk. - Rudolf Põldmäe < kogumispäevik (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kiiu-Aabla ja Leesi piirimaadelt otsisin üles keskealise Leena Kröönvalki, kes oli mulle enne tuttav, kuna käis mitu korda Ungersite juures ja aitas kord isegi fonograafi laulda. Kui sain tema nõiasõnade soonele, siis selgus, et nende algallikas elutseb praegu veel Virve külas, kuhu seadsingi sammud (pardon - sõitsin rattaga!).
ERA II 161, 55/9 < Kuusalu khk. - Rudolf Põldmäe < kogumispäevik (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Liikusin siis Virvele, kus asusin Kröönvalki nõuande kohaselt otsima tema õde Emilie Tambergi. Leidsin selle sama vastutulelikuna ja minu tööd täiel määral mõistvana. Ja temalt kuuldus, et ta ämm, 80-aastane Maria Tamberg mõistvat tõesti külluses nõiasõnu, midagi neist poetuvat aeg-ajalt isegi argiellu tegelikuks tarvitamiseks. Eidega vesteldes võtsin tarvitusele kõik oma maksmapaneku võimed, et saada kätte ehtsa külatarga elavat vaimuvara, kuid mu võimed osutusid siiski küündimatuiks. Seletasin asja teaduslikku tähtsust, noomisin jumalasõnaga, tegin enda koduselt sõbraks, viskasin tabavat naljagi, kuid see kõik ei liigutanud iseloomukat vanaeite. Ei saa öelda, et ta oleks olnud umbusklik või midagi kangekaelselt saland. Ei - jutt käis meil väga sõbralikult ja ladusalt. Aga kui küsitlesin parajal momendil uuesti nõiasõnu, siis eit tõsise meelepahaga hakkas mind hurjutama, et kuidas ma ometi julgen teda kahtlustada niisuguses patutöös ja oli päris tõsiselt haavund, sest tema olevat "jumalik" inimene. Ka polevat tema vanemadki seokest asja sallind ja hoidnud oma lapsi kõige selle eest. Kartsin juba, et olen tõesti üht vaikset ja usklikku vanakest kahtlustand kurjas asjas. Kuid läksin pärast ta minia juure tagasi ja see naeris mu puhtsüdamliselt välja, kirudes ka eide kangekaelsust, mille taha olid jäänd seisma minu (enda arvates) küll harukordselt tungiva iseloomuga mangumisoskus. Olin vihane ja häiritud sellest sulaselgest valest ja silmakirjalikkusest, kuid parata polnud midagi. Hää veel, et minia oli arusaaja ning lubas vanaeidelt hiljem kõik kuhjaga välja pigistada, sest ämm olevat talle isegi pakkund oma nõiakraami, küllap vist läheneva lõpu kartusel. Naine lubas sõnad isegi üles kirjutada ja mulle järele saata, osa teadis ta ka ise, mille panin ka aseainena kirja. Muidu oli vanaeit üsna sümpaatne ja arukaski, nähtavasti tõeline "arsti" (mitte nõia) tüüp, kes pääle tervekstegevate sõnade on omand veel südamliku iseloomu, mis on muidugi sama tarvilik olnud teise hädalise abistamisel. Näib üldse, et vana nõidususk on rannarahval rohkem kui ainult mälestustes säilind ja selle vastu abitarvitajaid ning abiandjaidki leidub sääl üsna rohkesti. Vähemalt minevikus on seda ala tuntud küll paremini kui mõneski maakülas.
ERA II 161, 75/6 (8) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Suurpea k., Tõniste t. < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k. - Rudolf Põldmäe < Jaan Varma, 75 a. (1937) Kontrollis Mare Kalda
Ma olen ise 36 hülged kolme päevaga ära tapnud, oma seltsiga koos. Talvel jääl tapetakse. Päevaga tegime reisi ära, üks 15 versta maad läksime kaugele. Püüdsime poegi, lõime teibaga nina peale.
Teine selts on viigarid, need ei jää ette, aga halli poeg ei lähe eest ära. Vanadega oli asi niiskene, et nad jäid ka magama, saime neli tükki kätte. Meil olid püssid ka, aga ei pruukind. Suur jäälaiskar oli, selle peal magasime. Mees läks juure, hakkas teibaga lööma - olidki valmis. Vedasime paadi juure, perast hakkasid veel tantsima. Kui ta saab oma verd suhu, siis läheb jälle kangemaks. Niisugused rauad on, kaks kouku, putke taga. Võtsime soolikad välja. Kui lööja mees leikas lohki, siis tostis pea veel üles, pidi võtma perssest kinni, aga ei saand hammustada. Hülge oli üle kuue jala pikk. Siis vedasime kouguga paadi juure, hakkasime kodu tulema. Votsime rasva ja naha ära, aga liha ei raatsind ka jätta, vanad mehed olid maiad selle peale. Saime tündre liha iga pere peale.
ERA II 161, 81/2 (16) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Suurpea k., Tõnikse t. < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k. - Rudolf Põldmäe < Jaan Varma, 75 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
/134. Soolavedu Soomest./Kui mina nuor olin, siis vedasid suola Suomest. Mina andsin ka rüütlitele/s.t. rannavalvureile/ ühe hobuse kuormaga ära. Suomes oli suol odav, siin oli rupla ümber puud, kui välimaale viisid. Jaani ja Peetrisse käisime. Suomes oli suol odav, vahetasime rukiste ja kardulete vasta. Seal saime vilja mõõdu eest suola 1½ täit, aga siin saime 1½ või 2 täit vilja suolatäie vasta. Sai talveks tuodud, mõni tõi kohe 100 tündred suola, talve läbi vedas, palkas veel hobuse ka. Sie oli minu vanemate vanematel juba, minu ajal kaua enam ei old.
ERA II 161, 101 (4) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Madi(-josti) t. - Rudolf Põldmäe < Joosep Sandtröm, 87 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L Kontrollis Mare Kalda
Enne viidi sügise aegu kardohvlid Soome, vaba käimine oli. Üksvahe osteti maalt mune, viidi Helsingi, turunaised ostsid ära.
ERA II 161, 103 (9) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Madi(-josti) t. - Rudolf Põldmäe < Joosep Sandström, 87 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L Kontrollis Mare Kalda
Enne mind on old viinavedamine ka, viidi viina Soome. Sealt said rohkem raha. Mõisatest ostsid.
ERA II 161, 103 (11) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Madi(-josti) t. - Rudolf Põldmäe < Joosep Sandtröm, 87 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L Kontrollis Mare Kalda
Soomest on rahvast seie tuld. Kui kroonuteenistus oli, siis pugenes palju rahvast Soome. Jäid päriselt sinna elama.
ERA II 161, 104 (12) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Madi(-josti) t. - Rudolf Põldmäe < Joosep Sandtröm, 87 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L Kontrollis Mare Kalda
Siit läksid inimesed Soome Kappöli, ostsid mõisakuha sealt. Viinistult läks kaige rohkem.
ERA II 161, 110 (29) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärisea k. - Rudolf Põldmäe < Joosep Sandström, 87 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Hülgeid hüüta vaarau rahvaks, vaarau sojameesteks.
ERA II 161, 112/3 (1) < Kadrina khk., Kõnnu v., Vihasoo k., Tagavainu t. - Rudolf Põldmäe < Maria Odenberg, 78 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
/Rannarahvast ja tema keelest/Rannarahvas oli teistmoodi kui maainimesed - elukombed ja jutud kõik teisiti. Kui este võeti üks rannaplika maale karja, siis ta oli nii tuhmakas, enne pidi täieealine inimene temaga kõrvuti käima, kui hakkas midagi tegema. Ta ei saand nagu maarahva jutust ka aru, keelemurre oli ka teine, niikui soomlased ja randlased räägivad ühtemoodi. Nemad saivad heaste läbi, saivad kohe aru üksteisest.
ERA II 161, 113/4 (2) < Kadrina khk., Kõnnu v., Vihasoo k., Tagavainu t. - Rudolf Põldmäe < Maria Odenberg, 78 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Randlased ikka käisid ka siin pool. Soomest toodi soola, seda käidi müümas. Ma olin oma isal poja asemel, me käisime ka vedamas. Meil oli 2-3 peale alus, sellega toodi. Rüitlid võtsivad jälle kinni, kui juhtusid kätte saama. Siis olid hobusest ja koormast ilma. Viidi Kunda, seal oli peakohus, seal tehti õigust. Ma olin juba naesepõlves, kui lasti soolavedamisel inimene püssiga maha. Hakkas jooksma koorma pealt ära, pidi kõrtsi jooma minema - lasksid kõrtsi kojaukse peale maha.
Soola viidi Rakveresse ja maakohtadesse, Kadrina poole. Raha ja vilja eest müüdi. Siis oli siin viljakasv ka kehva ja vilets. Vihasool oli aga 3 talu: Saeveski oli, Jüripere ja Antsurahva, teised hakkasivad pärast.
ERA II 161, 123/5 (11) < Kadrina khk., Kõnnu v., Vihasoo k., Tagavainu t. - Rudolf Põldmäe < Maria Odenberg, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Meie olime sõja ajal Haras. Seal üks varastas, kui tulivad merelt, võrgud pandi vabele - üks varastas sealt teise uue võrgu ära. Kuusalu ligidal oli üks niisugune kaardimoor, kes võttis varga näo üles. Klaasi sisse pannud vett, selle peale pobisend, sinna on siis üks nägu siginend. Küsind: "Kas sa tunned seda nägu?" Tema tundis ära, oli tema mehe vennanaine. Kaardimoor öeld: "Kui sa tahad temale ühe jäädava märgi teha, siis torka silm peast või tõmma arm nina peale, see jääb temale kohe külge." Ta tundis ära - üks suguselts oli - ei tehnd midagi märki. Nõid öeld: "Homme homiku vara mine mere ääre, siis see võrk peab seal olema." Ta pani seda rõhku nõnda talle peale. Homiku lähnd, ta mees lähn merele, läks sinna võrguvabe juure: oligi võrk sinna peale pandud. Temale oli niisugune vaev peale pandud, oli kohe sunnitud tagasi tooma. Oleks miski märgi peale teind, oleks igaüks kohe näind.
ERA II 161, 128/30 (14) < Kadrina khk., Kõnnu v., Vihasoo k., Tagavainu t. - Rudolf Põldmäe < Maria Odenberg, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
See oli siis, kui me Haras olime. Minu onu oli ühe veikese koha peal. Ma tulin Kolga külast, läksin Harga. Oli odraleikamise aeg, lõppes leikus ära, läksin kodu, peale lõunat oli. Ma lähen oma krundi ligidale, näen, et onu tuleb järve äärest, kerves oli seljas. Ei tea, kust ta tuleb? Minu onu oli minuga vähe vihane, minu isal oli tema juures karduleid maas, tahtis, et läheksin päivi tegema, aga ma ei jõund minna. Ma ei läind enam nii ruttu, jäin pikemaks. Oli 50 sammu minu eel, lähen ta järel. Ta kaob minu eest ära. Seal oli üks allikas ja üks sõstrapõesas tee ääres, aga seal ei old. Kus ta ometi sai? Seisin ja pidasin aru. Lähen siis edasi. Teise onu tütar oli nende juures teenijaks, see tuli vasta lehmadega. Ma küsisin: "Kas onu tuli kodu?" - "Onu on täna hoopis Virvel kündmas!" Tema oli Virvel, 20 versta oli vahet. Eks see old üks haldjas, mis näitus see muidu oli. Ma pidasin küll teda üheks haldjaks. Nisuke vari minul temast sigines silmade ette, ta ise ei oldki seal ligidal.
ERA II 161, 131 (17) < Kadrina khk., Kõnnu v., Vihasoo k., Tagavainu t. - Rudolf Põldmäe < Maria Odenberg, 78 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Näkki auguti lastele: "Ära mine mere ääre, näkk tuleb!" Lapsi pidi hoidma, et lähevad merde.
ERA II 161, 137 (28) < Kadrina khk., Kõnnu v., Vihasoo k., Tagavainu t. - Rudolf Põldmäe < Maria Odenberg, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Harakale haigus,
vareksele valu,
mustalinnule suurem tõbi.
ERA II 161, 138 (30) < Kadrina khk., Kõnnu v., Vihasoo k., Tagavainu t. - Rudolf Põldmäe < Maria Odenberg, 78 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lenna, lenna, lepatriinu,
lenna sinna lepikusse,
karga sinna kaasikusse,
hüppa sinna haavikusse,
kus on minu peidmees!
Siis vaadati, kuhupoole lendas, seal pidi peidmees olema.
ERA II 161, 156/7 (10) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Laulumehe t. - Rudolf Põldmäe < Mart Manitski, 68 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
/Põhjaranniku suhetest Soomega./Suomes käidi kalapüis. Kaubaga ka käidi, viidi karduleid ja mune. Käidi Helsingis, Poruvaas, Lovisas ja Kotkas. Seal on rootslasi ka, nemad oskavad ikka soome keelt ka. Oli vahest mitu kevadet, et soome keelt ei oldki, aga hakkas juba aru saama rootsi keelestki. Suomlastel olid nuodad, seal osa peal sai oldud püüdmas. Suurem jagu noorem rahvas kõik käisid seal. Enne käidi oma vorkudega ka, minu isa käis. Oma rannas ei old nii palju kala. Kui see mood ära kadus, siis sai oma rannast küll kala. Inimestel oli aga harjund sisse. Sest on mitukümmend aastad tagasi, juba enne sõda jäi järele. Sõjaajal käidi veel kaubaga, aga kalapüis ei käidud.
ERA II 161, 158 (12) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Laulumehe t. - Rudolf Põldmäe < Mart Manitski, 68 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
/Mälestusi ja nalju kalakaubandusest./Rannarahvas käis silkudega maal, terve maakond oli neil tuntud. Ma olen ka käind tagapool Simunad ja Koerud. Nüüd käiakse ka, aga vähe, maal tuuakse silku linnast ja süüakse üldse vähe. Moisad ostsid enne silku palju. Moisaga sai kindel kaup tehtud, sai aasta ringi veetud. Ma viisin kolme moisa korraga, iga kuu viisin 3 tüntret moisa. 4-5 päeva käisime teed. Taluperetes sai oldud ööd.
ERA II 161, 159 (14) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Laulumehe t. - Rudolf Põldmäe < Mart Manitski, 68 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Rannarahvas maal palju tööl ei käind. Moisas käidi kardulid votmas. Palmsi moisas minagi käisin. 1881. a. kadus see sundvõtmine ära.
ERA II 161, 160 (16) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Laulumehe t. - Rudolf Põldmäe < Mart Manitski, 68 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Viinistu külasse on Suomest tuld seie inimesi. Üks Aadu ja Heikki pidand tulema, kes on küla asutand.
ERA II 161, 160 (17) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Laulumehe t. - Rudolf Põldmäe < Mart Manitski, 68 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Minu mälestamisest on sie kielemurre ka palju muutand. Enne oli enamb suome kiele murret. Mehed on enam vällas käind, nied on rohkem unustand.
ERA II 161, 160 (18) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Laulumehe t. - Rudolf Põldmäe < Mart Manitski, 68 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Enne osteti maalt mune, kaupmehed ostsid rannameestele kokku, vahetasid ka kauba vastu. Sellega teeniti Suomes hästi. Ka kartuleid viidi, ise müüdi "kappaga" sadamas. Mune niisama viisi. Eesti kartul oli kuulus kohe.
ERA II 161, 171 (l) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Matsu t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Lintov, 75 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Suomes käidi enne palju, viidi kartuleid ja mune, tuodi silgukaupa. Tuletikkud ja tubakas ja riie - sie oli salakaup, seda ei tohtind avalikult tuua. Minu lapsepolves suolavedamine oligi rannarahva leib. Suomes käidi kala püüdmas, rahvas oli rumal, ei osand ise püüda. Aga nüüd on paremad vorgud, saab kala küll. Enne oli 50-60 silma, nüüd on 200-300 silma korged.
ERA II 161, 172 (3) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Matsu t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Lintov, 75 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Suomes käidi Helsingis keige rohkem, siis veel Porovas, Loviisas, Haminas, Kotkas ja Viipuris. Kala püüdmas käidi holmades, seal räägita soome keelt ja ruotsi keelt ka. Nied on ikka vanad iestlased seal. Sinna on palju läind, läksid juoksu, kis ei tahtnud kruonule menna. Viimaks said seal kohadki. Nad rääkisid ikka iesti kielt ka, aga nüüd räägivad suome ja ruotsi kielt.
ERA II 161, 173 (4) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Matsu t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Lintov, 75 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Suomest peab siin ka rahvast olema, sellepärast on sie kiel ka segatud. Sellega saab Suomes keik asjad aetud, rääkida voib küll suomlasega.
ERA II 161, 176 (10) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k. - Rudolf Põldmäe < Jaan Lintov, 75 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Siin Pärispää külas oli üks naine, Lemeti Ann, suri alles tänavu, oli 12 aastat vuodi peal. Rabadus vai paise oli vai pea oli haige, siis nad ikka lugesid ja podisesid, tema ka tegi.
ERA II 161, 176 (13) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Matsu t. - Rudolf Põldmäe < Jaan Lintov, 75 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Odakivi pidi olema Kalevipoja tuodud, seljast oli viskand. Selle tuond hiukseplehis.
ERA II 161, 246 (55) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k. - Rudolf Põldmäe < Maria Sankmann, 73 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Juminda Veneseppale ja Rätsepale tulled 2 inimest pärast katku, teised olled surnud.
ERA II 161, 268/71 (5) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Liutaia eit/Mai Kravtsov/ oli sündind Tapurlas Kadapiku talus, nimi oli vist Kröönvalk, sündis umbes 1846. aastal. Elas lapsepõlves Kadapikul. Läks noorelt mehele, mees oli Madis Eslon, torupillimehe vend, Kiiu-Aabla Toomari talust. Oli rätsep, läksid Liutaiale elama. Seal olnud enne üks Muori Leenu, tema ema oli Suomest. Elasid vähe aega seal, siis Muori Leenu pand mehe podema, old nii kange noid. And talle oma ihupouest lusika süüa. Mies oli söönd, siis jäänd kohe haigeks, niikaua kui suri. Maiel jäi 2 last järele. Poeg suri nuorelt ära, aga tütar elab praegu veel.
Muori Leen tuond muni, kui titt sündind, pand teiste juure. Tehtud süöki munist, titteema jäänd haigest. Toodud üks arst, Virvelt Kärkä ämm, see arstind ärä, noiduse vasta teind. Kell old 12, vares tuld ja kraaksund 3 sana sauna akna pääl, siis hakand valu jääma. See ämm puhus ja lausus ja lusis.
Ta mies suri ära, siis minu ema vend tuli Hara Kaskneeme talust ja vottis nuore lese omale, Jüri Kratsov oli nimi. Sellega elasid kaua, 30 aasta ringis. Mies tegi peldu, tahtis kivi auku lasta, aga kivi kukkus pääle. Sellest jäi podema ja suri mitme aasta pärast. Üks poeg ja tütar olid sellest mehest. Poeg elas üsna vanaks, aga suri ka enne ema. Elas veel lesepolves, oli tütre juures ühe aasta, aga tuli jälle mini juure tagasi Liutaiale. Ta oli paar kolm nädalad haige, palus kangesti jumalad, ta oli ikka usklik inimene.
Nuorel polvel oppis ta oma laulud, tal oli hea pea, mis kinni pidas. Ta ema suri ka ruttu, üks Triinu-nimeline tädi kasvatas ta üles.
Hea inimene oli, arstiabi andis ka rahvale. Ta triikis inimesi ja toi titti. Palju inimesi sai tema abil terveks. Kus oli luom haige, siis oli Liutaia ema esimene aitamas. Teadust oli tal rohkem kui monel toisel. Käisime seltsis karjas, siis ta laulis palju. Ilus hääl oli, sai hästi välja.
ERA II 161, 275/6 (11) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Üks vanaeit arbus, silmustas hobesormukse ühe paela külgi, pani pahema käe nimetese sorme rippuma, siis pomises seal juures, kui haigus pidi olema. Ma rääkisin, et lehmapiim on viha. See pidi olema noiutud. Ta hakkas arbuma, kellest see viga on tuld. Tasa rääkis, siis nimetas inimeste nimesid, et kas viga on tuld selle sanast vai silmast. Kelle nime juures sormus liikuma hakkas, siis see inimene jäi süüaluseks. Kas siis selle inimese riidi tuo, poleta ära ja suitseta sellega looma. See oli siis sormuksega üles arvutamine. Kannu Mari oli see noid siin Tapurla külas. Sest on aiga üks 35 aastad.
ERA II 161, 276/7 (12) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Siis veel puhuti ühe nõu sisse, pandi sinna piima ehk kohvi ehk kalja, hakkas puhuma, et see vesi liikus. Ise sanad ütles tasa. Kui hambad olid suust ära, siis tegi noa lahti, pani suu ette, üle selle siis puhus, rauast pidi hinneohk läbi minema. Vesi vulises, siis andis selle inimesele juua, siis pidi terveks saama. Seesama Kannu Mari tegi. Minu vanaema tegi ka. Ma olin üle 10 aasta, kui ta ära suri.
ERA II 161, 279 (15) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Üks mies old ael (tulega kala püüdmas, ahingaga raiumas) laupäeva üösse. Üks mies on kalda pääl hüüdand: "Kas süüstan vai kaadan?" Toine üteld: "Ära süüsta." Siis üteld uuesti: "Kas süüstan vai kaadan?" Siis ta üteld: "Süüsta, kuradi perandüs!" Siis oli visand verise härja pää kolksti paati. Siis kustund tuli ära, tulnud turgast tulist randa, ei ole tohtind enam mere peal olla.
ERA II 161, 280/1 (17) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Laevamehed olid nähned, et üks mies oli hüpand vüöri otsast mere üösse. Nad rääkind kaptenile, tulid Suomest. Kapten oli üöld: "Kas see reis lähäb meil huonosti?" Nad said onnelikult Loksale, ei old viga kaige vähematki. Siit pandi kivelasti sise, läksid Suome. Läksid kalju otsa, jäid sinna, laev ja miehed puhas puruks. Nied jäid järele, kes jäid laevalt maha.
ERA II 161, 281 (18) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Toine noidus toise kalad ära, siis veetud läbi pihlaka-veru paat läbi. Üle noa ehk kirve laskid vergu mere, siis hülged ei rebind verku. Püssiga lasti, nii et suitsu tuli.
ERA II 161, 281/2 (19) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui kalapaadiga randa tulevad, siis viskavad polle üle, et keski ei noiu ära. Seda on praiga. Kui lähäd vasta ja ütled, et on palju kalu, siis öelda vasta: "Sinu sanast viel rohkemb!"
ERA II 161, 282 (20) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kannu Mari ütles, et kui lehma lüpsad ja vihamies lähäb müöda, siis ütle: "Sitta suust ja suola silmast, kielest ja mielest mitte midagi!" See on noiduse vasta, ei saa noiuda ära.
ERA II 161, 282/3 (21) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Rabanduse sanad olid. Üks Vaida Tiina oli Virves (Tiina Randmann) läks Vaita (Jüri khk.) elama, sai mihele, see oli ka arst. Ma ei tea, kas ta noid ka oli. See oligi vist Kärkä ämmä tütar. Selle sanad olid, üks mies kirjutas Tiina käest üles, olid alles, aga lapsed on ära rebind.
ERA II 161, 283/4 (22) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Rabaduse-sanad.
(Vaida Tiina raamatust õpitud).
Oli minul muiste musta härgä,
Tuhat sülda turja pikkä,
Sada sülda sarved laiad.
Päeva lendas pääsukene
Härja sarvede vahella;
Kuu kaupa orava juoksis
Härja seljaruodu müödä.
Härg oli suur ja härg oli laia,
Kündis mäed, kündis männid,
Kündis kuused kummulite,
Kadakad keik kallaliste,
Pedäkäd keik peereliste.
Nüüd on müüdud musta härgä,
Liha on süödüd mustalt härjält,
Nahk on müidud mustalt härjält,
Luud on kolitud mustalt härjält.
Nied on rabaduse-sanad, kui inimesele ehk luomale tuleb.
ERA II 161, 284 (23) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ussi-sanad.
Tuli mutti mättä-ästä,
Kamarikku künkä-ästä,
Kilgendäs kiviraosta,
Haljandas aiaraosta,
Suokarva, samplakarva,
Maakarva, maakekarva.
Tule tüöda katsumaie,
Mis oled sinagi teinud.
Miks oled salaja salvand?
Parem olid, et panid.
Kui uss hammustas, siis need sanad pääle lugeda, siis saab terveks, kes usub, ilma uskumata ei saa.
ERA II 161, 285 (24) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ruosi-sanad.
Meie Issand Jeesus Kristus söidab üle ilma ja läbi maa, kolm ruosikest on tema käes. Ühega suitsetab, teisega läkitab, kolmandaga kaotab koguni ära.
ERA II 161, 285 (25) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui lastel enne oli rinnariisi, lapse rinnalehtes, siis loeti riisisanad:
Kust see riis on seise tulnud
Liha süöma, luid närima?
Riis on tulnud Riiamaalta.
Mingu riisi künkä-ässe,
Seniks kui vanad naised lapsi saavad
Ehk tervaskannud vesuvad.
(Tervaskand on tervapuu, männikannud, mis on tervased.)
ERA II 161, 286 (26) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Vaida Tiina oli suur arst. Mu vennal oli umbpaistetus, arstid tahtsid kätt ära leigata. Ta läks Vaita, sie käskind teda juoma hakata maavitsa vett ja kärnalilli vett (ehk suokuused). Hakkas juoma ja sai terveks. Vaida Tiina poig oli juba minust vanem, ta ise oleks old 100-aastane.
ERA II 161, 289/91 (32) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L Kontrollis Mare Kalda
Minu äi oli tulled Suomest, jää tuli pääle, siis hakkas jala tulema üle jää. Viie miehega old. Minu vanaisa old 20-aastane. Siis saaned juba Virumaa ligidale, siis oli tulled pime pääle. Meie ei joua enam maisse menna. Äkitselt nähned ühe tule mereseljalt. Lähme sinna ka, ühed teekäijad on seal. Menned sinne, saaned sinne ligi, tuli kadund ära. Jääned arvu pidama, äkitselt old suur pragin ja mürin, kellad helisend. Nemad kohkund ära. Hakand jälle edasi tulema. Saaned moned sammud edasi - vesi vastas! Keerdand tagasi - jälle vesi vastas! Siis old üks neljakandiline jäätükk, üks jääkrunn (hunnik, kahu) old keskel. Nad old selle jäätüki pääl 5 päeva, ilma süömata old. Ehavalgel nägid seda krunni, muidu oleks kohe uppuned. Siis veened neid vasta Virumaad, veened jälle Suomemaale. Viimaks saaned ühe tühja holma pääle, seal old üks väike kalapüü asm (onn), sealt saaned vähe suvist kardulepudru. Nad läind jäätüki pääle tagasi, siis veend nad Suursaare ligidale. Üks mees langend mere, seda pidand eneste vahel suojas, väändand kasukad. Suursaare mehed päästand ära, nad ei ole jaksand enam kondida. Veedud ühte sauna, annetud enne külma vett ja siis tied, siis annetud alles süüa.
Nemad arvasid, et vaim kutsus neid sinna krunni juure, jumalavaim oli ikka tiejuhiks. Minu äial old viel pruut, old sellest kahju, ei taht surra.
ERA II 161, 291/2 (33) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Enne oli nähtud näkki. Minu ema rääkis, Haras menned 2 last salaja ujuma, uppuned ära. Pärast leitud surnult, südame kohal old sinised plekkid, et näkk imes nad surnuks.
ERA II 161, 292 (34) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Minu vanaema rääkis: Old hulk lapsi rannal mängimas. Näkk tuld merest välja, teind enda hobuseks. Lapsed menned kaik selle hobuse selga. Üks laps ei ole enam mahtund. Näkk oli viel venitand ennast suuremaks. Laps oli öeld: "Mina lähän näkihobu turja pääle!" Siis näkk oli puistand kaik lapsed maha, läind solinal meresse. Tema ei kannata, kui tema nime öella.
ERA II 161, 292/3 (35) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Minu vanaema rääkis, kuda kaks karjalast leidsid Virve Liivametsast rahaaugu. Hakkasid ajama oma rüppe sisse. Poiss juost juure, hakand ka raha korjama, üteld: "Kulla kuradikene, anna raha, anna raha!" Siis menned see raha suure helinaga liiva ala tagasi. Pärast käidud veel otsimas, aga ei ole leitud. Aga see raha, mis lapse rüppe jäi, see jäi järele. Sellega ostetud üks lauluraamat, minu vanaema ütles seda veel nägema.
ERA II 161, 296 (41) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Metsahaldijas juhatas inimesi tiele ja vei metsa. Haldijad on old, lapsi tuond metsast välja ja vahest on omale mielitand. Üks vähikene vanamies old, halli habemega.
ERA II 161, 296/7 (42) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Sie eksus ära, kes oli haldija ehk vanapagana jälgidel. Eks ta vanapagana sarnane ka old.
ERA II 161, 307/10 (82) < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k., Paalbergi t. - Rudolf Põldmäe < Anna Paalberg, 62 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Hära küla poiste tembud ehalkäimisel.
Minu onu oli Haras, sie oli suur naljamies. Ühed laevamehed tulled Hara saare alla, rääkind: "Kas siin on tüdrukuid, kus juttu ajama minna?" Siis old üks naine linnast suvitamas. - "Aga sie on enne ninda kibe, aga pärast jääb nii hüvaks, et ei saa lahti. Esiteks vota kohe kovaste ümbert kinni!" Poiss teind kohe opetuse järele, hakand rääkima, et tulin aiga viitma. Naine hakkas hüüdama oma miest. Poiss tuld välja, toised naurand: "Oleks sa vähä viel old, sie hakkas juba hüvaks saama!"
Käind jälle toises peres, seal old kuri vanamies. Olid tehned ühe muonajukse, puud pand risti, üstkui kapsavahi, tehtud mies ukse ette seisama. Ise läind kolistama seina ääre. Vanamies tuld välja, toised panned juoksu, aga tehtud mies ei liikund paigast. Vanamies sai ahjuroobu seina äärest ja lei mehele pähä. Mies kukkus maha. Poisid panid juoksu. Mies siruli maas, ei liiguta uime. Vanamies ajand oma poiga üles: "Mikk, ae, touse üles - ma lein mehe maha!" Mikk tuld vahtima - mies ongi siruli maas. Toust üles, paljas riidest tehtud mies! Sie naljamies oli Kalle Salström, minu onu.
Ta taht menna oma pruudi juure, aga külapoisid kippund ka ta pruudi juure. Ta visand riided ära, aluspesu väel läind, vahtind altkäe poiste puole: "Migäs kuradi vägi sie siel on? Ma tahun teile näütä!" Ottand puu käde ja pand juostes poiste puole. Poisid panned juoksu. Tema üteld: "Tie nüüd ruttu uks lahti," saand aita pruudi juure. Vanamehe muodi rääkis ka läbi nina, poisid arvasid, et ongi peremies.
Ühekorra mehed hakand Hara kortsis riidlema. Hara Kalle lauland siel. Tämä ottand käde, pand kindasse tuhka, virutand vasta silmi, tuhk läks silma ja oligi riid kadund. Sie laulis palju laulusid ka.
ERA II 161, 338/40 (21) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hära-Jüri t. - Rudolf Põldmäe < Miina Salström, 79 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Meil käisid suomlased siin saares kilu ostmas. Siin oli sild ja sadam, käisid suome paadid. Suomes kilu ei old, ostsid siit. Saares olid nuodad, seal püüti kilu. Seal oli palju poissa ja tütrukuid, üks viiskümmend tütrukud olid suolamas. Lüödijad poisid olid, nied lõid kilukarbid kinni. Sie oli suur vabrik, oli juba siin, kui mina olin tütruk, alla 20 aasta. Üks Söörents oli peremies. Esteks suolati klaasist purkidesse, Tudust ja Lellest tuodi, pärast olid plekktuosid, tinutati kinni. Hiidlased ja muhulased olid nuota vedamas Söörentsile, oma ranna mehed ei old. Sääres elasid ka, seal oli majasi. Suvel palavaga ametid ei old, meres ujusid ja laulsid. Siis käisid Suome paadid, said kilu omale, palavaga ei suolatud. Tüdrukud läksid kevade juba sinna, aga sügise oli rohkem tüöd. Suomlased käisid ka pühapäeval siin tantsimas ja kiigel. Sadamas seisid laevad, laevamehed käisid ka. Pärast jäi Söörents vaeseks, proua surd nälga. Pärast tulid teised siia, viimati oli Malakovi käes.
ERA II 161, 341/2 (25) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hara-Jüri t. - Rudolf Põldmäe < Miina Salström, 79 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mõned uskusid nõidust. Siin ei old, ranna puol ikka oli. Seal old ikka nisukesed sõnad - lendvasõnad, ussisõnad ja tulesõnad.
ERA II 161, 343 (28) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hara-Jüri t. - Rudolf Põldmäe < Miina Salström, 79 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Üks kaupmies old, üks maamies oli mind sinna tema puodi, leind sealt ühe nua. Küsind selle kaupmehe käest: "Kust te selle saite? Sie on minu nuga, mina andsin ükskord hundile leiba selle nuaga." Kaupmees ise oldki hundiks. Siis oli maksnud viel palju selle mehele.
ERA II 161, 343/4 (29) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hara-Jüri t. - Rudolf Põldmäe < Miina Salström, 79 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Siin on Hara kalda all nähtud, et näkk oli käind. Lapsed olid ujund siin rannal, üks ilus hobune tuld sinna. Lapsed mend kõik selle hobuse selga. Üks ei ole mahtund, üteld: "Kas mina istun nikinäki turja peale?" Obune mind selle peale meresse, kõik lapsed puistand meresse, ära ei ole uppund.
ERA II 161, 355 (44) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hara-Jüri t. - Rudolf Põldmäe < Miina Salström, 79 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahahaldjad pidid raha hoidma, öösse pidi nähtama.
ERA II 161, 358 (3) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hara-Jüri t. < Kuusalu khk., Kõnnu v. - Rudolf Põldmäe < Anna Anderson, 83 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Haldjad olid pahad vaimud.
ERA II 161, 358 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k., Hara-Jüri t. < Kuusalu khk., Kõnnu v. - Rudolf Põldmäe < Anna Anderson, 83 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Metshaldjas. Tagapõllu Jaan rääkis, nemad hakand maale minema, see oli soolaveo ajal. Teised läind ees ära, ta jäänd üksi. Üks tuld kellaga, ta arvand, et saks tuleb. Saand ta kohta, läind suur must kuhi metsa. See old metshaldjas.
ERA II 161, 363 < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k., Liiva t. - Rudolf Põldmäe < Katarina Krönström, 71 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Tekst puudub
ERA II 161, 372/3 (12) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Piimasi hoieti. Kui keedeti ternepiima, siis pandi künniksesse ja perandale, ja tahud olid seina ääres, sinna pandi. Kirve ja nua ja vieämbri iest hoiti ja tule iest, et ära pilla piima tulesse! Kui süödi, siis vanaeided leid lusikaga otsaette kaigile: "Härg nii vanaks kui lehm!" Kui sai süödud, siis hakkasid vett luopima. Lauldi:
Nii pikkaks piimatiinu*,
Nii korgeks kuorekirnu,
Kärbäsed külasse käima,
Üle aia Annuksele.
See oli niisugune noiduse ütlus.
* puust piimanõu
ERA II 161, 373/4 (13) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui hakati void tegema, siis oli laul:
Kokku, kokku, kuorekene,
Voiks jumala viljukene!
Sisse aga mingu siemmekene,
Taevast tulgu tannukene,
Littakaida, lattakaida,
Ümber männä mättäkäidä,
Üörädi ändä ja krippali mändä.
Kas on kratti kannud kuorda?
Ei ole kratti kannud kuorda.
Suu oli kratti ja perse oli pratti,
Kori oli kirnu ja kiel oli mändä,
Üörädi ändä ja krippali mändä.
ERA II 161, 374 (14) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Virvel oli Savinieme vanaeit, sie teab palju noidust, ussisanad ja ruosisanad. Ta tüttar on Naurismäel, Eduard Aamanni naine, suolapuhuja tüttar, sie ka ikka teab.
ERA II 161, 375 (15) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ussisanad.
Ussikene, hallikene,
Maukene, marjukene,
Tule kahju katsumaie,
Haavuje parandamaie,
Mis oled hella enne teinud.
Rohukarva, ruostekarva,
Suokarva, sinikakarva,
Maakarva, maakekarva*,
Vesihalli aiakarva.
Savinieme eit opetas. Ta laulis lastele kiikumiselauluks, minu ue lastele, ta on minu ue ämm.
* maake on läikiv pehme maa.
ERA II 161, 375 (16) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Naurismäe Liena teab ka ruosisanu ja muudki, ta käib nüüdki viel arstimas.
ERA II 161, 376/7 (17) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui me olime karjalapsed, siis käisime karjas Tappurla ja Juminda vahel, seal oli üks lage plats, üüti "Naskali ou". Seal oli palju vaimusi. Kielati, et ärge minge mere ääre, seal on suured näkkid. Kaks last läind mere ääre, tantsind seal liiva peal. Äkitselt tuld merest välja ilus naisterahvas, suured pikkad juuksed old piha pääl, sie old merehaldijas või näkk. - "Kas te tahate, lapsed, ka minu kaasa tulla?" - "Ei, meie ei taha tulla." - "Tulge siia ujuma!" Lapsed läind ujuma, viskand riided liiva pääle kökki. Mereneitsit oli kutsund, et tulge minu selga. Teine läind selga, mereneitsit viind selle lapse ära. Laps oligi uppund. Öeldi ikka: "Seal on palju näkki, ärge sinna minge!"
ERA II 161, 377 (18) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Naskali lähedal old veike hobune meres, mies old seljas, kutsund karjapoissa: "Tulge minu hobuse selga soidale! Poisid ei ole läind. Teind ise: "Ptruu!" Üks poiss mend, veend selle ära. Lauland viel ise:
Kes sealt juesta juoneb,
Katsub küla kaevudesta,
Kivekildude vahelda?
Hobu sealt juesta juoneb,
Mies sealt kaevudest juoneb
Ja kivekildude vahelda.
ERA II 161, 378 (19) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vastlapäeva ohta me kippusime vastlaliugu laskma. Me tädi rääkis, et ärge minge - ühed lapsed ka kippund vastlaliule, lastud neid kelguga minna. Olid lassed liugu metsamäest alla. Viimaks tuld pikka mantlega must mies metsast ülevalt alla ja oli öeld: "Votke mind oma kelgu pääle! Ei lapsed ole ottand. Siis oli käed puusas lauland laste ies: "Matvai plinki, katsu linki!"
ERA II 161, 379/80 (21) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Siin külas on üks mies, oli akkand minema kodu, old vintis. Saand Tammistu küla alla - üks must mies tuld temale vasta, öeld: "Sa lubasid ühekorra meresse minna - tule nüüd!" Äigand ta rinnust kinni. Ta voield nii palju kui oli jaksand, et oli vesimärg. Viimaks pääst suure vaevaga lahti, juostes mend ühte peresse, et "Siit ma enam ei lähe, vanapagan tahtis mu mere viia!" See on nuort-voitune mies.
ERA II 161, 382/3 (25) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k., Tõnikseri t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tammistu k. - Rudolf Põldmäe < Leena Kröönvalk, 55 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Moni on pelind ankrud, selge helin on kuulda. Moni konnib laevatekkis, lähed vahtima - ei ole kedagi. Eks nied ole merehaldijad vai vaimud.
ERA II 161, 392 (6) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Savineeme t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k. - Rudolf Põldmäe < Maria Tamberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mina noidust ei pea, minu vanemad ka ei pidand. Aga kuntsist pieti palju lugu. Arsti ei old - tuli midagi häda või ahastust, siis maarohtudega arstiti. Mis oli noiduseasi, siis arstiti sanadega.
ERA II 161, 392/3 (7) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Savineeme t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k. - Rudolf Põldmäe < Maria Tamberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Haltjast mina olen oma elusa silmaga nähnd ja seda mina usun, et sie on vanal ajal olemas olnd. Me käisime Tapurlas karjas, seal käisime ühe oja kaldal mängimas. Mäe ämm oli me'ga seltsis karjas. Ta tousis üles, läks üle oja, kaik tema kuub oli selgas. Me juoksime järele - läks puesa taha, kadus ja kadus, ei enam nähnd. Mäe tädi tuli vähe aja pärast meie juure. Mis ta oli? Ta oli vist üks haltjas, seda on nähtud mitu korda.
ERA II 161, 393/4 (8) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Savineeme t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k. - Rudolf Põldmäe < Maria Tamberg, 80 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Öeldakse olevad siin Hara lahes üks naisterahva haltjas, ja sie laht on tapnud palju-palju inimesi. Kus naisterahva haltjas on, seal ikka tappab. Mone aasta iest sie tappis ühe lustpaadi täie, Loksalt oli. Kätte saadi aga 3 inimest. Seda haltjast on nähtud ka. Saare vastas on Korvenina, on selle talu naisterahvas lähnd kalda peale, kutsutakse Abu (Hapu) kallas - üks inimene oli old seal kivi peal; mustad pikkad juuksed old, kammind pead. Teine naisterahvas - Anu oli selle nimi, kelle kuju oli - Anu nüüd kammib pead. Läind tuppa - Anu ketrab tuas. Läind uuesti - mitte kedagi pole olnd! Juba see oli haltjas.
Sie laht on palju tapnud inimesi meist saadik. Jää sisse on vajund ja seie saarte on kaks inimest uppund, kaks suvitajad uppusid.
ERA II 161, 395 (9) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Savineeme t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k. - Rudolf Põldmäe < Maria Tamberg, 80 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kus miesterahva haltjas on, seal ei pea tapma inimesi. Seal Kolga järves ehk Lohja järves peab olema üks miesterahvas, mitu korda nähtud - senna ei ole ükski inimene surned.
ERA II 161, 396/7 (11) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Savineeme t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k. - Rudolf Põldmäe < Maria Tamberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mina olin pisike laps, läksin keldrekatuksele, jäin haigeks, nii et käisin käppikile. Kiegi tuli Virvelt, oli üks vanaeit, teadis sanad, aitas ka. Sie on päris sünnitamise-äda, sie on naistevaev. Vanaone ema aitas, puhus vie sisse. Ühe pudelitäie join ära, sain terveks. Seda ei paranda ükski arst enam.
Minu pueg oli haige, ma arvasin, et temal oli ka sie häda. Ta kukkus laevamastist maha, oli 6 tundi surnud, üks teivas läks käest läbi. Puhüli tasahilukesti, mina ei kuulnud neid sanu.
ERA II 161, 397/8 (12) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Savineeme t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k. - Rudolf Põldmäe < Maria Tamberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mina näen ussi, aga maha ei lüö. Ükskord turkas mulle jalga, tuiksuone peale, suur lapp läks reieni. Pesin ojas varvast. Torkasin suhu näppu, siis kieleots läks nagu kahekorra, puol kielt oli juba paistes. Läksin Tapurla Matuksele, seal andsid rohtu. Kaks nädalad olin Tapurlas, ei saand enam kuo. Sain viimaks koju, siis ei saand enam rääkida. Mu onunaine luges sanu, sie ikka aitas. Siis ma lugesin ühest raamatust, et uss korjab kõik kihid ja ohatused maast ära, muidu me elada ei saa. Sellest ajast mina teda maha ei lüö, ehk ta mulle küll kurja tegi.
ERA II 161, 402 (18) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Savineeme t. < Kuusalu khk., Kolga v., Tapurla k. - Rudolf Põldmäe < Maria Tamberg, 80 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Katk oli vanal ajal, soja järel käind katk. Aga nied old rüüstajad, keda katkuks arvatud. Sie old katk, kui teine inimene tuli tuppa, tegi (maja) paljaks, läks minema.
ERA II 161, 404 (1) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Kingu t. - Rudolf Põldmäe < Emilie Tammeleht (Tamberg), 47 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Minu õel oli naistevaev, ma tegin viina peale, puhusin ja segasin noaga ringi, nalja pärast saatsin õele. Sai siiski terveks, tuli meile, võttis mu kaelast kinni, et tegid mu terveks!
ERA II 161, 404/5 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Kingu t. - Rudolf Põldmäe < Emilie Tammeleht (Tamberg), 47 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Naistevaeva-sõnad. (Kuulnud oma ämmalt.)
Pietrus, sa püha sulane,
Pane kätte pühased kindad
Ja püha kiri kinnastes,
Pähe sie pühane mütsi,
võtta kätte pühased päitsed,
Mine püha koppelisse,
Tuo sealt pühane hobune.
Mine sealt vaimude majasse,
Seal on piiad pinte-essa,
vaimud vatsa-väände-essa,
Tuo seal ilmale ilusad,
Ilusammad pääle mulla,
Puista kaugel, iemal vaevad,
Ära vaimu sidemete paelad.
ERA II 161, 405/6 (3) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Kingu t. - Rudolf Põldmäe < Emilie Tammeleht (Tamberg), 47 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ruosisõnad.
Kui inimesel on ruos - mitmed värvi, valget või punast värvi:
Iesuse Kristuse nimel,
Hulkub üle ilmamaad,
Kolm punast (valged) ruosi käes:
Ühega võiab, teisega kaotab,
Kolmandaga kaotab koguni ära.
Neid peab kolm korda lugema.
ERA II 161, 406 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Kingu t. - Rudolf Põldmäe < Emilie Tammeleht (Tamberg), 47 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Polemise-sõnad.
Kui tuleb tulevahingu,
Tulgu siis tuleisanda,
Tulgu siis tuleemanda,
Tulge tulda võttemaie,
Vaimujaid valatamaie,
Tulgu kattila käessa,
Tulgu kulpi kattilassa.
Seda loetakse 3 korda. Teisel korral lisatakse veel juurde:
Salvikulpi kattilassa -
ja kolmandal korral:
Mesikulpi kattilassa.
ERA II 161, 406/7 (5) < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k., Kingu t. - Rudolf Põldmäe < Emilie Tammeleht (Tamberg), 47 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Sakstesõnad.
Tere, härra, musta mantli,
Mantel maksakarvaline,
Minu jalas kivised kingad,
Sinu jalas pajused paslid,
Sina värava all, mina värava pääl,
Mina söönd, sina söödetava.
Ega sina ikka minu murra,
Mina murran sinu.
Sina vaga kui lammas ja vasik,
Mina tige kui hunt ja karu.
Vieregu härra ehk ka proua viha
Nagu hane seljast vesi.
ERA II 161, 417/9 (2) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Loksa al. - Rudolf Põldmäe < Natalie Vebermann, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mina olin lapsuke, siis käisid küla karjad koos, lambakarjane, hobusekarjane ja lehmakarjane - igaüks oli eraldi. Enne jüripäeva, kui soe oli, siis pidid lapsed hoidma, jüripäevast tuli vana karjane. See oli Loksal. Karjane mängis kangesti ilusti sarve, vana Maunus Roosikohv oli. Ta oli suur külanõid ja tark ka.
Meie olime karjas, ta tuli senna. Ajas loomad ühe jõekääru sisse. Mängis ühe korra sarve, lõi kepi maa sisse püsti ja siis käis ümber loomade, müts peast ära ja pomises omaette. Kahe vabadikunaisega oli vihane, nende lehmad ajas piirist välja. Kui sai ringi käidud - siis oli üks kott, seal oli tuhka ja karvu sees - hakkas teist ringi minema ja võttis kotist, viskas üle loomade ja ütles: "Taevas, meri ja maa!" Võttis uuesti ja igakord, kui viskas, jälle ütles sama. Kui oli käidud, mängis veel ühe korra sarve, laskis kolm korda püssi põhja poole. Siis ütles: "Ajage loomad laiali ja te võite kodu minna."
ERA II 161, 556 (87) < Jüri khk., Rae v. - Rudolf Põldmäe < Rudolf Põldmäe (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Meie perekonnas lapsi palju ei hirmutatud, kuulasime muidu vanemate sõna. Aga siiski mäletan, et keelati kaevuvaatamist, sest näkk pidi olema kaevus. Ja mäletan, nagu keegi - vist mõni teenijatüdruk - seletas, et enda peegelpilt kaevuvees olevatki näkk.
ERA II 161, 585 (11) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. - Rudolf Põldmäe < Mari Põldmäe, s. 1878 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Naljand kuuest ja kaabotist.
Lagedi Irda eit pand ohrad kokku auna. Trummi eit kuuland pealt, mis ta reagib, nende põllud on kõrvuti. Irda eit last põlvili auna kõrva ja palund: "Issand, sa ise tead ja Issand, sa ise näed - mis riiet ma pean tegema? Tütar tahab mehele minna, kas teen kuueriiet või kaabotiriiet?" Trummi eit hüünd (jämeda häälega): "Tee ikka kaabotiriiet, ää tee kuueriiet!" Irda eit üteld: "Issand, sa ise tead, eks ma tee siis kaabotiriiet." See oli rikaste riie, eidel oli raskem teha.
ERA II 161, 564 (3) < Jüri khk., Rae v., Limu k. - Rudolf Põldmäe < isalt (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Pruudilt küsitakse tema vanust.
Pruut ja peigmees läinud pastori juure kihlusele. Pastor küsinud pruudi vanust. Pruut vastanud: "Kakskümmend (kõvasti) ja üheksa" (tasa, nii et peigmees ei kuulnudki).
ERA II 162, 242 (13) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Kontrollis Kadi Sarv
Hannaga täht näge maailma otsa. (s.o. lõppu, kadu, hävitamist).
ERA II 162, 241 (10) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Kontrollis Kadi Sarv
Kui inemene saa juuda jälge pääle, essüs är. Silminitsa mõtsah (Tooste ja Räpina vahel) omava ka juuda jäle'.
ERA II 162, 242 (14) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui vikahtkaaril ots om järveh, sis saasõ vihma. A kui om keset taavast, sis saasõ põuda.
ERA II 162, 242 (15) < Räpina khk, Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui pikne müristäs, ei tohi maata, kaarte alla ei tohi minna, puu alla ei tohi saistada, välä pääl ei tohi joosta.
ERA II 162, 243 (18) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui meesterahval oma pöksiseere üles käänet, tüküs juudas pikse aigo pöksiseere sisse varjo.
ERA II 162, 245 (27) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Kontrollis Kadi Sarv
Järveh elle järvejummal, kes an´d´ kalasaake.
ERA II 162, 246 (34) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Maarja Klaas 2001, kontrollis Mare Kalda
Kivi päält ei tohi juvva. Vanajuudas om vii kivi pääl är tsurkno. Juudas raputas kihvte kivimulko.
ERA II 162, 246 (35) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Maarja Klaas 2001, kontrollis Mare Kalda
Vanast oll üts miis joonu kivi mulgust, sis oll saanu suurõ kõtuvalu.
ERA II 162, 251 (58) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Käolehem pandas sõrmõ pääle ja laalõtas tälle seeni, kui tä lindo lätt. Tütrek laul:
"Käolehem, lindo-lando!
Linda sinnä lingi pääle,
karga' sinnä kaasõ pääle,
kost puult kosilanõ tulõ!"
Kohe poolõ lindas, säält saa tulõvanõ miis.
Nuurmiis laul: "Kost puult mõrsja saa!"
ERA II 162, 255 (64) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui väikesel latsõl sattõ hammas suust, visate ah´o pääle ja ütelde: "Ritsk, ritsk, seh sullõ luuhammas, anna mullõ raudhammas."
ERA II 162, 260 (75) < Räpina khk., Räpina v., Tooste k. - Paulopriit Voolaine < Magda Tooding, 24 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui majast lahkos halb inemene, kaastadas:
"Tüllü viiäs tündrega,
vihavaino vangõrdõga."
ERA II 162, 579/80 (12) < Räpina khk., Räpina v., Tammiste k. - Paulopriit Voolaine < Juhan Jõks, 79 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Üts miis sei haan´arua man. Tull susi mano, kel olliva silmä' veh´tse. Miis and väädse otsast leibä. Susi läts kõõ väädsega mõtsa.
Ütskõrd läts miis liina, ne näge poodiakna pääl umma väist. Läts puute väist küsümä. Kaupmiis küsse: "Kuimuudo su väits kattõ är?" Miis selet´ kuimuudo. Kaupmiis and väädse tagasi, ne ütel, et timä esi ol´ge soendeh. Tenäs miist, ne kink kraame meehele, et timmä är päst.
ERA II 162, 580 (13) < Räpina khk., Räpina v., Tammiste k. - Paulopriit Voolaine < Juhan Jõks, 79 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vanast läts kõõ pulmarahvas soendest.
ERA II 162, 610 (2) < Lutsi mk., Põlda v. - Paulopriit Voolaine < Teklä Jaro?enko (Herman), u. 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
"Vinnemaal, Sebe?t?inah (Lutsimaa piiril P.V.) um viiristigu puulpäävä "kutejnik". Mees istub laua man ja ütleb läve poole:
"Moroz, Moroz, idi kutju ...!" Teine mees ütleb: "Ja tebja lo?ku dam!"
ERA II 162, 611 (6) < Lutsi mk., Põlda v. - Paulopriit Voolaine < Teklä Jaro?enko (Herman), u. 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Urgõpäävä (palmipuudepüha) hommikul peksetakse magajat pajuurbega sõneldes: "Tõbi ussõ, tehrüs sisse!"
ERA II 162, 618 (10) < Lutsi mk., Merdzine v., Stepuni k. - Paulopriit Voolaine < Anton Urtan, s. 1903 (1937) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis Mare Kalda
Ilja sõidab valgete hobustega. Vikerkaar (raduga) on loogaks.
ERA II 162, 618 (11) < Lutsi mk., Merdzine v., Stepuni k. - Paulopriit Voolaine < Anton Urtan, s. 1903 (1937) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis Mare Kalda
Vikerkaar tõmbab endasse vett ja kalu järvest, jõest.
ERA II 162, 620 (5a) < Lutsi mk., Briigi v. - Paulopriit Voolaine < Jeesp Bull-Mutul, 40 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui õunapuud õitsevad, istutetakse kartulaid.
ERA II 163, 70/2 (12) < Setu khk., Satseri v., Sesniki k. - Nikolai Ress < Paul Karja, 72 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tepo Petra oll meil ja otsõ kõõ rahha. Täl oll üts ravvast varb; siih/piu "suup" - loetamatu/Mi olli üshe öitsih, sis tah all jõõ veereh kivi. Tä kaib tuu kivi alt. Peräst tõmbas. Peräst selet, et suurõ hädäga ar pässe. Sis näüdäte tälle unõh, et Pihkvah om suur vall. Säält nigo uss lätt sisse. Sis, et sääl om rahha. A tuud rahha sai kätte ku üts ütesilmäga miis, sõamiis ja kats muido miihe neläkesi.
Timä eis, naase esä üte silmäga, poig sõamiis ja toise, ne näid saige nii pallö.
Panniva hobõsõ ette ja sõidiva Pihkva paalõ mineket rahha otsma. Raha tull võtta' üüjao seeh ar.
Sis magaseva potivaprikoh üüd ja ko vaprikoh tulte üles. Tikse lask õnnõ, nii oll külm. Lätsi sis müürü viirt piteh minemä. Lätsivä ja löüsevä sääl augu, tuu müürüst läbi es olõ'.
Üts miis sääl oosõ seeh maka. Nimä säält: "Hõe, hõe." Aiva tä säält üles. Sis tuu miis ütles: "Mis tii siih käut seo külmäga?"
Mi ütleme, et otsimõ rahha. Seletevä ar kõik. Tuu miis ütel, et rahha olõi seo läve pääl, tuu om sääl edese. Karas üles ja mõsk ar lumõga suu.
Nimä küüsevä tuu raha oppaja käest: "Koes sa eis läät?"
"Mina lää liina."
"No sis mi ka lää sukka üteh, osta sullõ seo opposõ iist napse."
Ja sis timä astõ iih kümme sammo ja nimä takah. Sääl tull nigu äkke nulk ja tima nigu nulga taadõ astõ, ni ar´ke kattõ.
Ku mii tiidnö, ku tälle kopsano oosõ pääl, agu seo raha sääl ollge.
Kotoh mõtleva, et lääme vahtsõst. Ko maha, sis kopsamõ'. Lätsivä vahtsõst, ne saa-as säält midage. Es olõ miist õga midäge. Selet tuu kadono, et tuu nulga takah es olõ lävve õga midäge. (Seo jutu tä eis kõnõle kadõna.)
ERA II 163, 156/7 (15) < Setu khk., Vilo v., Kolo k. < Setu khk., Meremäe v., Vinski k. - Nikolai Ress < Anna Oja, 49 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Laberitsa küla all on järv, Porona järv (Vilo v). Üte puulpüha õdago läts, tsüra ne oll tõmmano: "Kurradi, väiga taha juvva'. Seo vesi om väiga lämmi, a ku olõsi taar, sis joosi." Ne tulõ tütrik järvest vällä ja and verevä karidsaga taare. Ne tsüra mõtlõs, et seo õks vast olõi õigõ asi. Tahai võtta juuke vasta. Tütrek näge ne kõnõlõs: "Pelägui', ma olõ ristiinemine. Ma olõ õnnõ saanu siiä Vannohalvo mano. Siin om rikkuist ja vilja." "Kost siiä saa?"
"A seo saa tuust, et mis neläpäivi ja puulpühä õdagidi tüü peräh päivä tetäs, tuu saa siiä! Kõgõ inäp saa Olohova ja Laberitsa küläst. Seo olõi mullõ hää, et ma sullõ seledi, a sul massai tõisilõ seletädä. (A Jummal tiid, kas om õigõ vai olõi.)
ERA II 163, 160/5 (19) < Setu khk., Vilo v., Vilo k. - Nikolai Ress < Irina Lepistik, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Poiss otsõ ilosat naist. Näge, et neläpäävä õdago kolm preilet tantsva lätte veereh. Ja temä sis kai, et kuis timä mullõ ar saasi, ne tahtsõ jo edimätse õdago ar võtta tedä kinni.
Tuu neläpäävä õdagu es saa. Läts tõõsõ nelapäävä õdago magama pahma, ne jälke tantsva. Jal es saa, kikas kirge, ar lätsi. Kolmanda neläpäävä õdago läts jal sinnä puhma mano. Tantsõ õigõ lähikeiste, ne haarsõ tuu poiss kinni, tuu preile.
Timä pallõs: "Olgõ nii hää, noorõherrä, laskõ minno vallalõ. Minno nakatas kiusama." Ikk ja pallõs. Poiss es lasõ, vei umma kodo. Timä ikk kummalõ maah: "Laskõ minno imä mano!" Tuu poiss es lasõ. Tull imä perrä. Ja pasöma kotitäus imäl rahha säläh. Heit sis tuu kotitävve rahha maaha ja pallõs: "Lasõ mu tütär vallalõ, ma toi sullõ rahha."
Poiss es lasõ: "Ku ma olõ rahul, olkõ tii ka' rahul. Mullõ olõi raha vaja ei midäge." Nakas sis elämä. A neid veljo oll neläkese, kes naase võti. Üts oll kängsepp, a tuu oll prostoi miis, kes naase võtt. Kängsepp tege saapet ja laul. Katõkese vele mõtlõsõ, et mis tä hüll laul. Mi olõ rikka - laulai, a tä om vaenõ, a laul. Ne tuu kängsepp näge unõh, et timmä kutsutas rahha kaibma. Kõnõlõs velile: "Minno kutsutas rahha kaibma." Ne kõnõlõsõ vele: "Laskui' ulle ütsindä, läki mi ka üteh."
Ne lätsi' kaibma. Kaibi ar niikavva, ku tull vasta lõpno pini. Ja kängsepp tull ar mant ne ütel: "Ah sa Jummal, kuis tä no nii näudäske unõh, et rahapini." A nuu katõkese mõtli, et panõmi seo pini tälle ullilõ tarrõ. Võti ja vei aknast pini-rõipõ sisse (a kõõ tetäs tõõsõlõ halva, tetäi hääd!). Nigu tarrõ heidi, ne käpä sattõ ar mant ja rahha sattõ tarrõ. Olõke-es pini, oll raha. Ne timä sis mõtlõs, et sedä rahha om pallö, vaja tuvva kosthe mõõdi, rahho mõõta. Tõõsõ vele naari ja lätsi ar minemägi.
Ne vele annas ikke mõõta, ku tei mõõdu põhä tõrvaga, et mi kae, midä tä mõõt, et sul ullil olõi muud mõõta ku tuhka. Nii sis tuu mõõt ar, ne panõs tähele, et raha jäi kinni arke põhja. Ni nä näi, et raha om mõõtmõh.
Ni poiss sis mõtlõs, et mis ma siin tii, et ähvärdäse ar tappa, et vaja ar naane võtta. Läts kosja üte talo poolõ. A sääl ull ristiinemise tütär ka saanu vannohalvo sekkä. Tahtsõ sis tuud ristiinemise tütärd, a vanakuri pakk umma tütärd.
Ja sis kosilasõl olli kulladsõ kota' üteh. Saas muido kõrda ja võtt uma kulladsõ kota ja ütel: "Võta tuu, kualõ kott paras."
Ristiinemisele oll kott paras, a tuud es lasõ'. A vanakuräl oll kunds jämme ja pikk varvas. Ütles vanahalv, et lüü varvas maaha ja rahvidsõ ar kunds. Lei sis kundsa päält suurõ lastu maaha ja ragi ar suurõ varba, ne sai kuldkott paras. Miis mõtõl, et ma lää üle silla, et küll ma täst vallalõ saa. Saidiki üle silla, ne tougas ar kosilanõ silla ala ar tuu pruudi. Ja tull perrä ja vei ristiinemise tütre ar nägemäldä. Naaseimäl läts igaväst, ne mõtõl, et vaja väü poolõ kostõlõ ka minnä.
Võtt sis vähämbä tütre ka üteh ja läts sis üle silla kostõlõ väu poolõ. Imä sõit üle silla, ne tuul tütrel oll kasuno vällä nabavarrõst suuputk. Ne noorõp tütär ütles ke, et maama mi soson (Nä ütli, et sõsar, a soson) olõi mehel, mi soson om silla all. Timä es usu tuud, ne sõidi' sis sinnä ja sääl ristiinemise tütär kast leibä.
Timä ütles: "Kae no mu pääle ka vai üle kurä ola." Timä tahtsõ tõrvanahka heitä kaala ja ar viiä', et timä tütre asõmõlõ sai. Kõõ kaes, ne kõõ kaes, ne viimäte kai. Ne vanakuri heit tõrvanaha kaala, ne vei järve. Jäi väikene latsõkõnõ kodo. Miis võtt latsõhoitja. Ni ku lats naas nissa tahtma, sis latsõhoitja vei latsõ jarve viirde ja laul:
"Imäkene õks helläkene,
tulõ vällä imetämmä.
Hummogult andas meile huunisso?
ja lõunõ ajal lõpusluid."
Sai sis tuu ar laulõt, ne tull imä vällä ja istõ kivi pääle. Timä õga päivi õks tull, ne heit tõrvnaha kivi pääle ja jal läts järve. Ne käüte sis targa man. Ne tark opas, et laskui nahka panda kõrvalõ, a kivi pääle. Tull sis, ne heit naha kivi pääle, ne nahk ar ne palle.
Sis tull tütrek järvest vällä, verevä karidsaga juuk käeh ja õks kuts: "Tulõ naane juuma, tulõ õks juuma!" Ne lei timä kässiga vii lahke ja oll illos trepp, kohe tuu tütrek läts, ku tälle juvva' tõi.
ERA II 163, 218/26 (30) < Setu khk., Vilo v., Vilo k. - Nikolai Ress < Irina Lepistik, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Olõva kerik.
Olõva kerikot ku tette, sis tuu tekkij (vanakuri) ütel, et ku kiä ütles ar, mis kerigo nimi saa, sis saa tuu säidse püttö kulda. Kiäke saa-as tiidä, mis tuu kerigo nimi saa. Sis ütle, et vaja kaia', kos tä kodo om. Sis kaete perrä, koes tä lätt. Minte sinnä takah inne kikka kirgmist. Ni täl naane hällüt last (vanalkuräl). Ja rahvas õks kuuld, ku tä hällüt: "Ää-ää-Ärdakene (et tä tütrel ka Ärdakõnõ nimi), a Ollõv kodo tulõ, tuu säidse püttö kulda." Saahes tuud kulda, et nimi sai tiidä. Ni timä taht ar hinnäst uputada, et kost seo sai tiidä. Sis läts uputama, ne saa-as uputada, ni mõtõl, et vaja ar naane uputada, et mis tä nii last hällüt. Jäi timä tütär ka vaesõst ja eis läsäst mehest, ku uput ar naase.
/---/
ERA II 163, 265/7 (48) < Setu khk., Vilo v., Vilo k. - Nikolai Ress < Irina Lepistik, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kuis kurg tahtsõ nurmkanna naasest võtta.
Kurg om pikke jalgaga ja tahtsõ vähämbät sorte naist. (Kurg ei saavat inne luvva, ku sais.) Tulõ nurmõ pääle nurmkanna kosjalõ.
"Tere, tere!" ütles nurmkanalõ. "Kuis mi paari saasi! Ma tulli sullõ kosjalõ."
Nurmkana kaes tsõõri ümbre ja kaes, et väiga suur om.
"Ma olõ väikene, olõ nurmõ pääl harino, a kuis ma suuh käuma nakka, lühko jala."
Kurg pahase ar, et misperäst tä nii kõnõli ja võtas kosjo vasta. Lätt suuho ja kaes hallõ meelega: "Ar nu vaja võtta! Määne saanu, õks saanu naasekõnõ. Olgu pääle, lääkai võtma!"
Nurmkana kaes nurmõ pääl, ku tä käu mätäste pääl, pikke jalgoga. Mõtlõs: "Ar ol vaja minnä, õks saanu, määne saanu kosilanõ."
Kurg kaes, ku nurmkana tulõ, tulõ lähikeiste. Kurg kaes üle kurä õla: "Võõh sust ka mullõ määne naane saanu, ku kartohkas höörüs, saai üle mättä."
Nurmkana vihast ja tull nurmõ pääle ärä. Kurg mõtles, et olgo pääle, saanu õks määne naane. Mi lännö tasatsõpa kotusõ pääle elämä. "Lää kosi õks ar," mõtlõs.
Tulõ nurmõ pääle. Nurmkana kaes: "Sust mulle määne miis ka saanu: pikä jala, närtsõnõ rõiva säläh. Saanus käpe miis." Ka - üts põlg ütte, tõõnõ tõist!
ERA II 163, 265/7 (48) < Setu khk., Vilo v., Vilo k. - Nikolai Ress < Irina Lepistik, 60 a. (1937) P. Kippari raamatuversioon, kontrollis Kadi Sarv
Kuidas kurg tahtis nurmkana naiseks võtta
Kurg on pikkade jalgadega. Ta tahtis endale väiksemat sorti naist. Läheb nurme pääle nurmkanale kosja.
"Tere, tere!" ütles nurmkanale. "Kuis me paari saaks! Ma tulin sulle kosja."
Nurmkana kaeb ümbertsõõri ja vaatab, et väga suur peigmees.
"Ma olen väikene, olen nurme pääl harjunud. Kuidas ma soos käima hakkan, jalad on lühikesed."
Kurg pahandas, et mispärast kana keeldus ja kosje vastu ei võtnud. Läks haleda meelega sohu tagasi ja mõtles:
"Ikka oleks pidanud naiseks võtma. Missuguse naise oleks saanud! No olgu pealegi, no ei võtagi!"
Nurmkana jalutas oma nurme peal ja vaatas, kuidas kurg oma pikkade jalgadega mättaid mööda kõndis. Kana mõtles:
"Ikka oleks pidanud kurele minema. Missugune uhke kosilane!"
Nüüd näeb kurg, et nurmkana tuleb, tuleb aina tema poole ja aina lähemale. Kurg vaatab üle kura õla: "Võõh! Mis naine sinust mulle oleks saanud! Keerleb kui kartul, ei saa üle mätta."
Nurmkana vihastas ja tuli nurme peale tagasi. Kurg hakkas mõtlema, et olgu peale väike, oleks ikka mingi naise saanud. Oleks läinud tasasema kotuse peale elama.
"Lähen kosin ikka ära," pidas aru. Tuli jälle nurme peale.
Nurmkana vaatab: "No mis mees sinust mulle oleks saanud: pikad jalad, kortsunud rõivad seljas. Mis mees see oleks olnud!"
Näe, üks põlgab ühte, teine teist!
ERA II 163, 268 (51) < Setu khk., Vilo v., Vilo k. - Nikolai Ress < Irina Lepistik, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Puud ja loomad.
Puu' kõik kumardiva ja kõnõliva. Eläjä ka kõnõliva. Jummal kiildas, et muido saava inemise targast. Kats kõrda aastakah no ka kõnõlõsõ, tuud tunne õnnõ tiiäi (vahtsõaastaka ja jaanipääva).
Puu nakkas kõnõlõma tuuperäst, et saes inäp rako, kua mano läts ne tuu ja pallõl, et ragogui minno.
ERA II 163, 268 (51a) < Setu khk., Vilo v., Vilo k. - Nikolai Ress < Irina Lepistik, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vaher.
Ka vanastõ aeti Jeesust takah. Ja vahtral omma suurõ lehe ja timä ütles: "Jeesus pakõ, ma kutsu uma koorõ ala ja litsu uma lehe ala.
Kõokõnõ tammõkõnõ,
vaher valgõ puukõnõ.
Timä ka uma armuga kuts uma koorõ ala, lits uma lehe ala, et õks saasi ar paeda.
ERA II 163, 270 (52a) < Setu khk., Vilo v., Vilo k. - Nikolai Ress < Irina Lepistik, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Haavapuu värises tuuperäst, et tä om ar Jummal vanno.
ERA II 163, 285/6 (64) < Setu khk., Järvesuu v., Väike-Rõsna k. < Setu khk., Treeski k. - Nikolai Ress < Tarja Purik, 67 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lapse sündimine.
Kutsuti tarõnaane. Muu rahvas läts ar. (Vanastõ oll häbü.) Esä läts ka ar vällä. Mõni jal jäi. Kuna sündõmine oll rasso, sis miis hoit kässi pääl. Sõnno es loeta. Ku lats sündõ ar, sis lõigate nabavars ja köüdeti kinni. Lats mõstas ar ja pandas sängö imä mano.
Imäle pante mõnikõrd pää pääle külmä vett, ku süä läts nõrgast. Sis ütelde esäle, et jummal om anno imä abi; ku poig, sis ülte, et esä abi. Peräst juvvas ka viina. Ka imäle pakutas, sis tuu ei juu vai võtt sis väiga veidikese.
Päävä katõ-kolmõ peräst tulõva külänaase ja toova kausiga putro vai saia, tulõva kaejatsilõ. Naisilõ jal andas viina. Vanastõ ante noile, kiä kaema tulliva, vüü.
ERA II 163, 391 (1) < Setu khk., Kulje v., Kulje k. - Boris Vilde < Neolihin, 50 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
????? ???? ???????:
?????, ????? ? ????, ?????????
??? ?? ???, ???????? ??????
???. ????? ?????????, ????
????????
Tôtobõ stol zahodil:
Volki, zaitsõ i lisõ,
prihodite vse ko mne,
podõmite stolik mne.
Krov razgorisja, stol podõmisja.
ERA II 163, 391 (2) < Setu khk., Kulje v., Kulje k. - Boris Vilde < Neolihin, 50 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
????? ?????????? ????:
????? ?? ?????????, ???? ?? ????????
Tôtobõ ostanovit stol:
Krov, ne razgorisja, stol, ne podõmisja.
ERA II 163, 393 (3) < Setu khk., Kulje v., Kulje k. - Boris Vilde < Neolihin, 50 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
????? ????????????? ?????:
Ha ????, ?? ????, ?? ?????
?a?????, ?????? ??????,
????????? ?????, ????? ?????????.
?????, ?????, ?????
(????? ???????? ?????, ?????? ??? ?? ???????? ???????)
Tôtobõ ostanavlivat krov:
Na more, na more,
na belom kameôke,sidela devitsa,
kuôaljotôek prjala, krov perestala.
Amin, amin, amin
(Nuúno protôest 3 raza, kaúdõi raz ne perevodja dõhanija)
ERA II 163, 395 (4) < Setu khk., Kulje v., Kulje k. - Boris Vilde < Neolihin, 50 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
????? ???????????? ????
???????? "???? ???" ????????,
????? ?????????? ????? ?????
?? ????? ?????? ? ???? ?? ????
? ???????? ? ?????? ?????????
"?????". ????? ?????? ?????????
?? ??? ??? ? ???????? ?????.
Tôtobõ zagovarivat roúu,protôest "Otôe Naô" naoborot, potom natôertit melom krest na sinei bumage s ugla na ugol i napisat v kaúdom otdelenii "amin". Potom krepko privjazat na tri dnja k bolnomu mestu.
ERA II 163, 413 (6) < Setu khk., Järvesuu v., Podmotsa k. - Nikolai Ress < Matvei Auser, s. 1886 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ku lepä urbõ om pallö, sis saa suvõl hää tõuvili.
ERA II 163, 413 (8) < Setu khk., Järvesuu v., Podmotsa k. - Nikolai Ress < Matvei Auser, s. 1886 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui pedäjä tilk ruttab, sis rutaku ka kesvä külvjä.
ERA II 163, 414/6 (133) < Setu khk., Järvesuu v., Podmotsa k. - Nikolai Ress < Matvei Auser, s. 1886 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hussisõna'.
Mu kadona imä mõist hussisõnno. Ja ma küsse, et naa omma vast väiga halva sõna. A timä ütel, et poig, naa omma ilosa sõna. Tä kuule kadonakõnõ ar ja es saa edese üteldä. Tä sai sõnnoga husse saisma panda, ainult väikest musta es saa. Ütel, et tuu väiko tõrvhussi jaost ei olõ. Vaskhussilõ oll kolm sõnna.
Võib-olla minolõ omge tuust tähtsus, et imä mässäs hussega. (Jutlustaja põeb seesmist haigust.) Ma ku husse näe, sis lätt halvastõ. Suurõh-Rõsnah näi, ne läts sõda taplõma. Maa paul nottisin üte ar ja tull sõtta minnä, olli küll valgopiledi-miis, liine küll es lää.
Torosina ligidäl näi jal husse, oll sääne hall. Tuu oll säkslastõ aigo. Tulli seebi ja paberossi kotiga, võete ar kraam käest. Eesti algusõh jal Kaukse ligidäl näi vaskhusse. Üldäs, et vasklikal olõi silme, a täl ollivä silmä. Tä kaes mullõ otsa ja ma tälle. Note tuu ar. Näe, et üts miis lätt munakorviga iih. Võti tuu pääle ja ütli, et maakõ no ütstõõsõ ala. Jäi ma magama. Virgo üles, ne kae, et hobõnõ üte puu külge köüdet ja veet tii päält kõrvalõ. Mu raha ja müts oll ar võet.
ERA II 163, 535 (4) < Setu khk. - Vassilius Aalik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Käsnä arstmisest.
Kui käe pääl pallo käsne om, sis mine neläpäävä õdago noorõl kuul vällä ja' kae' eis kuu pääle ja pallõ kuud: "Kuu, võta ar mul käsnätse käe (ütskõik, koh ommava käsna) ja' anna mullõ terve käe'". Mõnõ nädälä peräst kaosõ nii ar', nit asõmõ vaivalt tunnda'. Kuna so arstmisviis olõvad veiga' õigõ, ilma arstiroholda saava' tervest.
ERA II 163, 544 (10a) < Setu khk., Mäe v., Suure-Rõsna k., Liiva t. - Vassilius Aalik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Selleperäst vanarahvas uskvage, et patt om kõivomahla juvva', tuuperäst, et kõivomahl olõvat inemise veri.
ERA II 163, 566 (24) < Setu khk., Järvesuu v., Värska k. - Vassilius Aalik < Grigori Suvi, 57 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Oppus noorilõ hiusõ kasumisest.
Kel lühkine hius om tütrikal ja taht, et hius häste kasuse, sis tuu vanal kuul sügüse ja noorõl kuul keväjä pääle lambapügämist mingu (hobõsõ)talle ja lasko tõõsõl lambaraudõga hiusõ otsõ lõigada ja üldä': "Hius nii pikäst kui hobõsõ hand." Lambaraudõ ei toih ar pühke pääle pügämist, kui omma kuuh tolmuga, sis pead õgvalt hiust lõikama. Sis tuul kasuvad hius nii pikäst kui hobõsõ hand. "Naisil pikk hius, lühkene miil," ütles vanasõna.
ERA II 163, 568/71 (27) < Setu khk., Mäe v., Suure-Rõsna k. - Vassilius Aalik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Küläarstõst.
Setomaal, meil siin om arstõ pallo ümbretsõõre. Üts om parem tõõsõst. Keä om sis tasoja, keä sis kadõhusõ tegijä. Üts tund ar, keä om kaehtanno, kas naane vai miis, tund ar, kas om rassõ kaetus vai kerge. Üts sobi soola pääle, tõõnõ sis võiu vai koorõ pääle. Haigõd kotust võida võiuga vai koorõga, kui sis arst näge, muidoge õnnõ arsti võiuga - rohoga. Soolaviiga jäl' mõskõ kihhä vai pääd, koh hallu tege, muidoge sedä arsti soolavett sisse ka' juvva. See teeväd ruttu tervest ja kaovad haigus ar ilma apteegiroholda. Oll mis haigus oll, õks inne lastas kadõhuist tettä'. Kui' sis peräst haigõ hildast jääse jaosk. arsti mano minegeka ja peräst surm tulõ, sis om soo haigus Jumalast.
Lõuna aigo nimä' kadõhuist tettä' ei' saavad, kõkõ pareb aig olõvad neläpäävä õdago ja üldse õdagidi. Sis lätt arst pühäse nulka ja nakkas väitsega sääl vigured soolalõ pääle tegemä ja lugõ muidoge neid sõnno, mis ta tiid. Tegemise aol käüvät veiga haig(u)tusõ', kel suurõmba haig(u)tusõ', tuul olõvad rassõ kaetus. Rahvast käüse kavvõst ja kavvõst arstõl. Ütel saavad soost arstist abi, tõõsõl jäl' saavad tõõsõst arstist. Määne arst määnest verd om, sis saasõ abi parembehe anda säntse sama verelisile. Õgah küläh näid ei olõ', pallo külli om koh ei lövvä' üttege rahvalõ kuulsat arstõ. Arstõ', kinkast abi om saad, ommava tutva S.-Rõsna külä', miisarst Seenä Käovere om arstmise' sõna' saanu' uma esä Mihale käest. Esä om ar koolnu, oll niisama kuulsa seto soolapuhkja. Verska külast vana Oka eläs tütre Kalju puul, vana umbõh 60 aast. Innene elokotus Igrise küläh, pärändanu tarkusõ uma imäld. Om andno suurt abi haigelle ja om ka' suur tasoja ja naistõl "paaba'" (ämmäemand). Tasoja S.-Rõsna k. Maarja Kägomägi pärändanu tarkusõ uma imält, om kuulsat tasojet sooh veereh, vana 55 a.
Neid om siske pallo, kedä tundas rahva seeh. Kärna külä' (v. Netsäjä), Audjasaarõ külä', Greeba-nimeline naane, jälge' kuulsamaid soolapuhkjed.
Ja õgaüts tark umajago arstmise man. Taso võetas nii pallo, kui keä and.
ERA II 163, 606 (12) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui hobusel on "hiired" (lamasklemise tõbi), siis arstitakse seda haigust "hiireluuaga", mis kasvab puu otsas kobaratena, enamasti kasvavad need kaskede otsas.
ERA II 163, 606 (13) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui käel on "kidsi", siis vaja teha nii, et keegi inimine väga vannub. Näit. see, kel on kidsi, varastagu kellelgi "ahjuluud" ära, siis vannutakse kindlasti, sest liba vaja ahju lasta, aga luuda pole, millega ahju pühkida. Pärast võib luua ära tagasi viia.
ERA II 163, 607 (14) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Käsnad kaovad ära, kui üks toores kartul lõigata neljaks tükiks, nendega käsni vajutada, pärast panda kartulitükid räästasse, siis kuivavad kartulitükkidega ka käsnad ära.
ERA II 163, 607 (15) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kaselehtedega värviti suvistepühadeks kollaseid mune. Kuusekäbidega, vees keetes said ilusad roosakad lõngad. Lepakoored andsid musta värvi. Pajuniined värvisid kollaseid kasukaid. Nõgestega said kollased munad. Sookanarbikuga said rohelised lõngad värvimisel, aga palukanarbikuga said sinised lõngad. Leesikalehed värvisid villaseid lõngu mustaks. Roostega värviti "rüüdi" mustaks selgapanemiseks.
ERA II 163, 608 (15a) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
"Pännülä" leent juuakse sisemise haiguse vastu.
ERA II 163, 608 (15b) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lõhmuse koortele surbutult panda külma vett peale, segada, kuni vesi hüübub. See rohi võtab ära paistetuse.
ERA II 163, 608 (15c) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kui mõni paise hakkab kasvama, siis panda peedileht peale, see teeb kohe terveks.
ERA II 163, 608/9 (16) < Setu khk., Vilo v., Truba k., Tsopa t. - Jaan Ilvik < Aleksandra Ilvik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Gav. Kägo maa-alal on suur kivi "Rahakivi", kuhu peale raiutud, kulp, hobuseraud, rist. Senistele otsimistele pole sealt midagi leitud. A. Päevatalule juhatati unes raha, kuid otsima pidavat öösi üksinda. Päevatalu aga läks mehega kahekesi ja ei saanud midagi.
ERA II 164, 9/10 (2) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kaks naesterahvast on ennevanasti läind jälle ühtekohta sisse. Teene naene ütlend, et "mul tuleb õege paha tuju peale, ma ta's kurja teha," aga teene ütlend, et "siin õete hiad inimesed, ansid meile süüa ja puha, ära tii kedagi, sülita sinna tönni." Aga sii naene sülitand sinna tönni, tünn läind katti puha: "Rakk-rakk-rakk, rakk-rakk-rakk!" purus mis kärin ja ragin nõnnat.
ERA II 164, 10/11 (3) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kopa-Marie võtnd lüpsikapa, et "ma lään metsa nõidumese tii pääle," aga ükskord tiinuka pääl tulnd üks prelli, mustad hammad olnd. Lüünd jalgratta teene kohe püsti ühe ratta pääle. Sis rääkind teene kah ja viimati ütlend, et "vaata, mis säält metsest tuleb," aga kadund sis teene kui maa alla. Kis ta muu oli ku vanapagan.
ERA II 164, 11 (4) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Vat pütid ja kapad tulid kolm nellabe õhtad metsa viia ja sis huegata: "Uhuu, tuu mu kuur ja või tagasi!" Aga sis on koorepütid kuhjaga võid täis olnd, aand üle.
ERA II 164, 11 (5) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Pistja - mõni jõi karuuhaka tiid ja mõni jälle võtnd nua ja torkand vasta.
ERA II 164, 12 (7) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv/hall/Hallitõbes; mis niid värinaheenad on, sis niid värinaheenad olevad hallitõve rohud, sis seda tiid on juudud.
ERA II 164, 12 (8) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui eesi varvad haudund olid, panti tõrva piale.
ERA II 164, 13 (11) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Põlend haaval panti aaloe ila, sii on kõege suurem rohi. Ku värske haav on, sis pane kanamuna valge piale.
ERA II 164, 13 (13) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kida - sis võeti punast seda, mis kasekoorega on värvitud. Miu emal oli üü, sis võeti punane lõng sialt ja siuti 9 sõlme sisse ja sis siuti ümmer. Vat kasepuu värvib ka punases, sii kasepuu-värm pidi olema.
ERA II 164, 13/4 (14) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ku lehm röögatas, sis sülitadi piale 3 korda, aga nüid pantse kõrvavaiku piale, sii tiib kõege paremini terves.
ERA II 164, 14 (18) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Maalist olid, sis võeti raudnõgesid, panti rasva sekka ja sis hõõruti nendega, aga vanasia rasu pidi olema.
ERA II 164, 15 (20) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Võta pane 3 kilki tikutopsi sisse ja savita sinna ülesse korstnaotsa sisse, sis kui kaduaeg (vanakuu viimane veerand ehk sis kui kuust riivatasse) on, sii kautab ärä puha.
ERA II 164, 16 (23) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Käärdi vanaisa ikki olema vandund nõnnat. Tema läind lootsikuga jõe pääle, sis niid näkid tulnd puha, pand käed lootsiku veere piale, sis tema lüünd mõlaga. Ütlend: "Lüü teenekord viil, lüü teenekord viil!" Aga tema ütlend: "Ma sulle kuradille ei lüü!" Vata sis temal võim pidada käes olema, kui teenekord lüüd.
ERA II 164, 17 (26) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk. - Linda Köögardal < Mari Jäärats ja Ann Letner, u. 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Püressare lombaku eidel hakkand käsi paestetama, tema teind ühe pisikese kinda, viind Tõnni vakka, kohe käsi terve.
ERA II 164, 17/8 (27) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk., Kaansoo k. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kuidas Tõnnivakad ära kadusid. Vata kui Singu Jaan läks Masso mõisa, tentsikas olnd alles, tema ema vidand ka sinna Tõnnivakka. Ja temal öeldud, et kui tema piaks neid lõhkuma, sis pia lääb pallaks. Aga tema raidund ikki katti, öeldud küll, et saab terves, pole saand kedagi. Tema viskand tükid Pärnu jõkke, läind alla, mis kolinal, pole juused ära läind ega kedagi. Aga pärast oli jäänd masina vahele, vat tema oli olnd katlakütja. Sis öeldud, et Tõnnivakk süüdi.
ERA II 164, 18 (28) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Pupsi t. < Suure-Jaani khk. - Linda Köögardal < Mari Jäärats, 60 a., Ann Letner, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Punasesse merre tullid niid kalad, mis on pool inimese nägu, pool kala nägu ja karjub: "Vaa-rao! Vaa-rao!" (Vaarao sõjaväest tekkinud.)
ERA II 164, 22 (12) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Alli t. - Linda Köögardal < Marie Köögardal, 49 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ma mäletan viil, ma ollin sis väike laps, ollin onu juures külas, sis sial olli üks vana tädi, otsis ikki mööda ahjuauke, võttis russakad ühes sukakinnastega välla. Isi lõugas ikki: "Russakad tiile! Russakad tiile!" Vat surnurong läks mööda, sis pidi sedasi tegema, ku tahtis russakid ära kautada.
ERA II 164, 22/3 (15) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Alli t. - Linda Köögardal < Marie Köögardal, 49 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Maas ei tohi istuda kevadi, kui lumi ära lähäb, piab 3 korda sülitama sinna, kus sa istud sis, kui sa üles tõused ja ära lähäd. Maa piab hingama lume järgi. Ma nägin isi seda, ku ma leeris ollin, üks vana naene istus sial tomminga all, tõusis ülesse: ptüh! ptüh! ptüh! kohe sülitas.
ERA II 164, 38/9 (44) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Alli t. - Linda Köögardal < Marie Köögardal, 49 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vanasti ikki olli olnd siuksid asju. Siin Saarepiidil olli üks Aasu-nimelene koolmeister, sel oli unes juhatadud rahaauk. Aga olli öeldud, et ku selle raha ära tood, sis piad andma kuke ja kana. Sis olli toond ikki ära rahakasti. Aga poeg olli kohe jäänd haiges ja surnd ära. Olli viind rahakasti sinna Naanu Tantsimäe vahele tagasi, aga ikki olli tuudud jälle koolimaeasse. Viimati olli ta matnd selle enda sängipäetsi kohta põranda alla, sis olli jäänd rahu.
Sis olli tal olnd üks tütar kah. Sellel olid tulnd kosilased. Pidand just pulmad tulema. Aga äkki oli surnd koolmeister ära. Olli parajasti tundi and lastele, olli kukkund äkki maha ja olndki surnud. Siis rääksid, et vanapagan põle kana saand, et sis viind koolmeistri enda. Et olema puha imelikud loomad olnd koolimaja ümmer, sis ku olli surnd.
ERA II 164, 43/4 (4) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Tagamõisa as. < Kihelkonna khk., Vaiguranna k. - Linda Köögardal < Tiina Kaasik, 77 a. (1937) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Kadi Sarv
Ühes kohas old noor eit ning vana eit old kahekesti. Noorel old laps. Ning noor eit hakand ikke tööle ära menema ja vanaeit old ikke töö juures. Noh, kena küll, hakand vanad piisuma. Ning leind siis koha ka, kus vana end hundis valmis teind. Seda kohta pole näind mette, kus ta jälle inimeseks saand. Siis jäändki hundiks. Tulnud koju, kiigutand käpaga last, ise vesi joosnud silmist. Vana näind seda, ütlend: "Vaada, vaada, tii veel mu järgi!" Siis vana ikke tõmmand naha tal ümbert ää.
ERA II 164, 45 (7) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Tagamõisa as. < Kihelkonna khk., Vaiguranna k. - Linda Köögardal < Tiina Kaasik, 77 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Meitel on viluhaigus - vahel peab siis nönda kange külm tulema, oh eldeke, kas külmad ära.
ERA II 164, 45 (8) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Tagamõisa as. < Vaiguranna k. - Linda Köögardal < Tiina Kaasik, 77 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Meitel nimetasse maaviga (maalised). Maast võetasse purusid ning suetsetasse. Ning vahest saab tuulest ka, tuulerubid, neid on ka veikste laste ümber.
ERA II 164, 48 (20) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Tagamõisa as. < Kihelkonna khk., Vaiguranna k. - Linda Köögardal < Tiina Kaasik, 77 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Täht jookseb ülalt maha ning siis mõned räägivad seda, et kui sa senna kohta juhtud menema, kus täht maha kukkund on, siis peab haigut saama.
ERA II 164, 58/61 (4) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kalmu k., Reedu t. < Kihelkonna khk., Undva k. - Linda Köögardal < Ann Peit, 76 a. (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L)
Ara südamega Aadu,
piaarja ammetmees,
kulutes küll palju vaiku,
sest tal mure südames.
Juhata, kus on see paik,
kus küll saada kuusevaik!
nönda küsis sagedasti.
"Vaiku on sääl kuuse otses,"
rääkis Reinu Reedu suu.
Otsekohe, sidamaid
Aadu läks ka metsa nüid,
juhtus kokku önnega.
Aadu hakes tasakesti
kuuse otse roinema,
ligi pussi hiljukesti
hakes vaiku nosima.
Korraga nüid kuuleb ta
pöösa taga kabina.
Vaada, pajuvassik sääl!
Pajuvassik, hundikene
ümber pöösast ta veel käis,
kunni kuuse alle ta
pitke heitis magama -
önnetuseks Aadule.
Poole päini laskis Aadu
oma saksa puhkada,
ei ta tohtind vötte vaiku
ega valjust hingeda.
Viimeks südant vöttis ta,
tahtis hunti ärata.
Aga mes nüid tuli sest?
Hirmu täis tema kirvest töstis,
tahtis lüüa kord üks laks;
häda rammu ära vöttis,
teine käsi lahti läks.
Kirves kukkus Aaduga
ülevelt nüid joonega
hundi peele köhuli.
Kohkund hunt nüid metse kargas.
Aadu oma paiga peel
kohkund, minestuse-surmas
midagi ei tiednud teel.
Paari tunni pärast ta
silmad lahti tegi ka,
ütles: "Kus nüid olen ma?"
Kui tel tuli enam märki,
hakkes ümber vaatema:
püksid kärisend ja särkki,
katkend, kuuseoksad ka.
Käsi-jalgu puserdas,
Reinu Reetu ähvardas,
kes tema sinne juhatas.
Maas tema nägi rojukäkki,
kustund ära suitsemast,
vaksapikkus sönnikmakki.
Ei ta aru saanud tast,
kumma oma oli ta,
hundi või ehk Aadu ka.
Tunnistust ep olnud sääl.
Hunt on läinud, Aadu jäänud
vaigukott ja kirves maas.
.............
käsi-jalgu puserdas,
Reinu Reetu ähvardas.
Kohkund Aadu koju tuli,
rääkis lugu minule.
Südames mul naer küll oli,
silmad säädsin nutule.
.................
kuidas kukkumise-viis.
Armas vend, ehk oled, Aadu,
ara südamega mees?
Selle laulu tunmest saagu
öpetust sult igamees.
Kui sul vastu tuleb tont,
vaesem veel kui vana hunt,
hüia: "Hurjoh!" eemalt viel!
ERA II 164, 77 (15) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kalmu k., Reedu t. < Kihelkonna khk., Undva k. - Linda Köögardal < Ann Peit, 76 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kaks naist olid läind, old vara viel möisa minna. Üks varss süönd tie ääres. Teine naine ütlend, et ingame siin natukse aega. Heitand magame. Teine jäänd valvame. No teind teine end karuseks loomaks, murnd varsa ära, ühe kintsi pand kotti. Läind möisa. Löune aeg teine ütlend, et "sul liha küll, terve toores varsakints kotis." Aga vötnd teine siis kintsi kotist ja lüünd teisel vastu palet, pöletand ära puha. Ütlend, et "kui ma oleks teednud, et sa valvasid, siis su enda kints oleks vöinud kotis olla."
ERA II 164, 78 (16) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kalmu k., Reedu t. < Kihelkonna khk., Undva k. - Linda Köögardal < Ann Peit, 76 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Siin oli pidand Leina väljalt Raavi Jürnal antama raha. Unes juhatatud. Aga vana pole läind mette, kartis pimet. Öeldud, et kolme kivi vahel on kasevitsa raag, viska sie pialt ära, seal on raha. No teise peeva läind lammaste juure - kolm kivi old küll ja kasevitsa-raag ka, tuund labja, hakkend kaevama, aga pole leind midad. Muidu nad olid ennevanasti siin targad mihed keik old. Hunte oli käsutatud. Meitel oli lastud siga ää murda. Seitse hunti oli tuld. Ema oli sia ää kiskund küll, aga siga oli ää surnd ikke.
ERA II 164, 116/7 (4) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Siit ühe peremihele oli üks vanamees Kaju Jüri ütlend ikke, on mütsi pand esiti pähe, vaatand ja ütlend nõnda: "Su koht on küll hea maa peal, vesi on sul lisidal sääl kase kannu all tänavasuus ja kahetuhandeline kotitäis raha on põlluvare ääres." Siis ta oli õppan ka teda, et sii, kis tahab seda raha kätte saada, siis piab 4 vanakuu nellabed nüri luuaga seda kohta raapima. Seda nüid üks veike tüdruk tegi küll, aga pole saand midad.
ERA II 164, 119/20 (8) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Suur-Tõlli üideti Säädja, sellest Säädi koht. Kurivaim oli saand ta käest seal pihlase kepiga. Siis jooksis ta sealt merese ning pookis niipalju liiva merest, et Arilaid/= Harilaid/ sellest sündis. Ning siis ta läks sealt veel ikke edasi, siis laevarahudes suri ära ning siis kondid meri uhtus sinna Undve nena otsa; sääl undid käisid siis neid kurjavaimu kontisid lugemas. Ta üiti sel aal Undinenaks, pärast muudeti jälle, et Undvenena.
ERA II 164, 120 (9) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kuidas kurivaim pidi Kihelkonna keriku ukse kinni panema. Agama kukk laulend nõnda: "Võtke kivikandja kinni!" Vana kohkund nii kangesti, et laskend sii kivi maha ning naise varvaste peale. Vana naise silmaveest on kõik pehme maa, ning suur kivi on maha jäänd sinna. Kas nüid on kivi sääl, ma ei tea, ma pole sääl käind. Selle läbi on siis Kihelkonna kerigu ukse taa sii kivi panemata jäänd.
ERA II 164, 121 (10) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kotermann - sii pidi olema üks hall lind. Kui laev madala piale joosken, siis kui sii hall lind sealt ära jooksen, siis laev lammub ära. Seda kotermanni peab esiti, kui laeva alustasse, peab kolme laastuga valmis tehtama. Siis kotermann oli laevaga ühes, niikaua kui sii kotermann ära jooskis sealt, siis laev sai otsa.
ERA II 164, 126 (14) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Sõruga, sõruga sõrgajalga,
anna piima, angussarve,
sest sind talve söödeti,
kevadel sind joodeti,
sügise said sa roonu nuia,
kevade vana tölpi kella.
ERA II 164, 127/31 (16) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Sisestas Mare Kalda, kontrollis Mare Kalda
Tammigu peres või Tammel 3 venda on vaimudega sõitend. Üks on tunmata olnd selles asjas. Vend ütlend talle: "Miks sa nii kehva oled, ma tahan sul varandust anda. Sa pead iga vanakuu neljaspe järges käima selle koha peal, kus kolm majaristi kokku keivad. Et vilistad seal, mis sa seal siis kuuled." Nüid esimese õhta sii vend on käind seal, siis ta on kuulend, üks tuulepahin on olnd seel. Siis teine vend on küsind ta keest: "Mis sa sääl kuulsid?" Nüid on rääkin, et midagi pahinad on kuulend. Teine vend on ütlend, et see on hea siis. Ja teise neljaspa õhta on nõndasamuti kärisnaga tulnd, et paljalt kaks punast koera olnd. Ja kolmande õhta, siis on õieti suure mürinaga tulnd ning paljas raha kõlin olnd. Nüid kui kotisuu lahti teind. Kui kott on täis olnd, siis ta on ütlend seel, et olgu nüid Jumal tänatud, nüid on varandust küll. Aga selle ütlemise pääle sii teine vend on taga kuri olnd, et ei oska asja vastu võtta mette, raha kadund ää jälle.
Siis jõuluaegu nad on hakand kokku, et teeme joomad. On jälle kehva mehe seltsi võtnud. Üks neist on Sõrves eland, kaks on Kihelkonnal olnd. Siis nad ütlend, et läheme Sõrve, mis me siin ühes kohas siis niikaua tieme. Nüid Kehelkonna mees ütlend sedasi, et mis me sinna Sõrve läheme. Teised vennad on ütlend, et hobused on valmis, tule istu selga ja sõida. Olnd 2 musta hobust ning üks valge hobu. Kehva mees on valge hobuse seljas, rikkad on sõiten mustade hobuste seljas. Kui nad sealt hobused pääsnd, tuulekiirusel olnd kohe Sõrves. Hakand seelt jälle tulema, kui nad Sõrves olid juund. Nüid niisamasuguse kiirusega tulnd jälle, kui läind on. Siis sii kehva mees on ütlend ühes kohas nii äkiste: "Issa Poeg, mis loomad need ometi on!" Nõnda kukkund selle hobussega sinna Keimle külase Albre tapuaida, linalõuguti kaas löönd korra lõpsti! mehe perse all ja olndki valmis. No nüid mees hakkend vaatama sääl, et ma sügise tegi uie lõuguti, sie on mul kahjuks siia jätta. Siis hakkend seal lõugutid taluma ja siis ennem jõudend ikke Kihelkonnale ära, kui teised vastu homigud hakkend kirigu menema. Aga selle rumala tüki läbi on teised vennad väga pahased ta peale olnud.
ERA II 164, 149 (29) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Matsema k. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vana Kunde Jaen tegi jälle haigele sütevett. Nüid, kui haige inime sinne läks, siis ta naine jälle, vana Mare oli varutud; pahakse ja kadegepuud ta pani põlema. Ning pahakse söed lähvad põhja ning kadagesöed jäävad peale. Nüid ta näites seda, et niid söed, mis põhjas, on haigus ja nied söed, mis pääl on, siis nendest saab paremaks: "Kui keik sööd põhja läheksid, siis sureks ära. Nüid sa nääd ise oma silmage, et sa saad terveks." Siis 3 korda anti selle süteveest riibate, siis oligid haigus lahkund jälle.
ERA II 164, 154 (36) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Kuusiku t. < Matsema k. - Linda Köögardal < Jaan Puno, 72 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Saksasõnad.
Kõmmud kõbisevad tuas,
mina raudkassige tule.
(Nie pidid sakste sõnad olema, kui nie ära loed, siis saks on hea.)
ERA II 164, 167/8 (8) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Säädja t. - Linda Köögardal < Jaan Kõrb, 67 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vana Kuoste Jaan oli Ristakuumilt keind raha kuulamas 3 vanakuu neljasnad. No nüid kolmande vanakuu neljasna öhta suur herra oli sinna tulnd. Siis küsind, et mitme pölve rahval ta tahab raha saaja. Vana Jaan ütlend, et 3 pölve rahvale. "Aga nüid annad oma vasagu kee nimedissörmest verd mul, mina kirjuti so nime sisse ning anna sulle 3 napsu ühe raudkepige." Vana Jaen laskend hobust lüia 3 napsu. Siis viskend 3 kühvliteit höberaha seelt velja vana Jaanile kotti. Vana tuli seelt tulema oma höbekotiga, aga hobused jeend sest lüömast öte viletsaks.
ERA II 164, 168 (9) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Säädja t. - Linda Köögardal < Jaan Kõrb, 67 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ussisõnad.
Uskised kuseudemed,
tammised tabuvedemed,
haabised ajaelepuud.
Ussi huuled punased,
mau huuled madalad.
ERA II 164, 169 (12) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõruse k., Säädja t. - Linda Köögardal < Jaan Kõrb, 67 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ühekorra oli viidud üks tops täisid kirgopakku. Vana luges keriku kantsle peelt: "Üks suur hulk täisid on kirgupakku tuudud." - Ju sie oli kuntsi perast.
ERA II 164, 194/5 (41) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Undva k., Riidu t. - Linda Köögardal < Sander Agjas, 71 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Üks mies tulnd külase, halli hobuse seljas olnd ning ütlend, et nüid surm tuleb külase. Ning siis teine olnd jälle, musta hobuse seljas tulnd. Siis pole inimesi rohkem olnd selle järgi kui kaks tükki. Kuralase külas seal on Kuramaalt tulnd jälle.
ERA II 164, 201 (54) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Undva k., Riidu t. - Linda Köögardal < Sander Agjas, 71 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Kuidas siil (meresiga) Hiiumaal olnd.
Nad leidend siili, ei ole tundend, mes loom on. Hüitud Põlluotsa Matsi, et "Mats, sa va targa piaga mies, veereta vies üles, köhmus tuleb." Mats vaatend ja vaatend, pole teadend, "on ta sakjas kull vöi on ta köuenool vöi Järve Reinu karu ning ella ots, aga vana ise pole ta koguni mette." (See on: "Vanatont pole ta mette.")
ERA II 164, 244 (10) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Sepise k., Niidi t. < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Vaiguranna k. - Linda Köögardal < Peeter Algu, 75 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Matsepäev es tohi mette puid öue vedada, ussid tulevad sui siis öue.
ERA II 164, 245 (19) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Sepise k. Niidi t. < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Vaiguranna k. - Linda Köögardal < Peeter Algu, 75 a. (1937) Sisestas Eerik Hanni, kontrollis Mare Kalda
Noore kuuge saab ikke palgid maha vöetud, köva tuule sees saab pehme puu maha lastud. Tamme puu on köva puu, pehme tuule sees maha vötta; ogapuu see ikke pehme puu.
ERA II 164, 264 (8) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Ranna k., Avardi-Jürna t. - Linda Köögardal < Liisu Agjas, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Punase roosi sönad.
Enne sind ep olnud, kui Jeesus sündis. Jeesus köndis ühe mäe peel, 3 kroosi olid temal kee; ühe ta ära kautas, ühe ta era suetsetas, üha ta era lennatas.
Neid sõnu peab 3 korda läbi lugema, igakord 3 viirgu roosikohast läbi tõmbama ning 3 viitenurka ja siis 3 risti peale tõmbama.
(Noid roosisõnu ja järgnevaid paisesõnu võib õpetada ainult enesest nooremale, muidu kaotavat sõnad oma mõju.)
ERA II 164, 265 (9) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Ranna k., Avardi-Jürna t. - Linda Köögardal < Liisu Agjas, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Paise sõnad.
Paise, paise, paise,
kuibe, kuibe, kuibe,
vahebe, vahebe, vahebe!
Mine metse saka ala, mine metse saka ala, mine metse saka ala!
Kikerde kivi kannu ala, kikerde kivi kannu ala, kikerde kivi kannu ala.
Nii ütelda, siis 3 viirgu ümber piirate, 3 viitenurka ja 3 risti peale.
(Nende sõnadega oma pojal paise ära kaotanud.)
ERA II 164, 284 (3a) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kuremetsa k., Kuuste t. - Linda Köögardal < Tiina Allen, 76 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ühes peres jälle olnd sedasi: vanamiis oli ää surnd. Pool haigusega segamini oli pand raha kolde tuha sisse, ise ütlend, et "kelle käega paneb, selle keega ka võtab ee." Sulane jälle kuulnd seda. Koristend vana kerkost ee ning kaapind vana keege ning saand raha puha omale.
ERA II 164, 285/6 (5) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kuremetsa k., Kuuste t. - Linda Köögardal < Tiina Allen, 76 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Muhu Madli oli hundiks käind. Sääl oli tal mänd ka, siis sääl ta oli eland. Käind perest perese süia otsma. Kurel ta oli ühe öhta koldeauku tulnd, küsind natuke leiba. Oli rääkind: "Ma tuli siit tied kaudu. Metsailugene oli ka, metsailugene hakkas seda vissi vaatama. (Kari oli söönud tee ääres.) Aga vana suur must härg tuli metsailugesel järgi."
Siis Köörgu mägede taa oli va Madli ee surnd, sääl öölti punased sukaveere tutid maas old.
ERA II 164, 287/8 (l) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõõru k., Kirsi t. - Linda Köögardal < Jaan Armus, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Tõll on tahtend siit ühe suure kivi Kihelkonna kiriku ukse taha viia, aga kukk on laulend ja sii kivi on sinna maha kukkend. Sie kivi on praegest Kuumi riigimetses (kivi).
ERA II 164, 288 (2) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõõru k., Kirsi t. - Linda Köögardal < Jaan Armus, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Odalätsi nimi on sellest: vanapagan on sääl Tölluge vöitlend ja oda on sääl katki läind vanapaganal. Siis ta on ütlend, et "oda läts ning oda läts" ja sellest ongi sie Odalätsi nimi tulnd. Nii alliged, mis sääl on, nii on vanapagane jäljed jälle. Kus ta on astund, sinne on jäänud nii alliged.
ERA II 164, 293 (15) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõõru k., Kirsi t. - Linda Köögardal < Jaan Armus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vitsasõnad.
Kis sääl nömmes nötkutavad,
allapajus paagutavad?
Ilves istub, nurmes nutab,
vahtre süda valutab.
Vitsasõnad loeti siis, kui peksa sai.
ERA II 164, 293/4 (16) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõõru k., Kirsi t. - Linda Köögardal < Jaan Armus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Saksasõnad.
Kömmu sarved näitvad,
kömmu nahk seljas.
Aavi keel ja amsi meel.
Mina suhkur teite suus.
Nii kui emased isaste eest,
nönda mind teite eest:
kukla tagant kullatükk.
Kui tuppa astud, siis ütle nönda:
Kömmud köbisege,
mina raudkassikene,
teide silmad söölapöhja.
ERA II 164, 294 (17) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõõru k., Kirsi t. - Linda Köögardal < Jaan Armus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ussisõnad.
I defe bis tri defe bis se
sina de karne,
karne de os bek en sehos,
vesta ba vesta,
se be a be.
Need sõnad 3 korda üle klaasi veel pääle rääkida ja igakord üks rist teha. Naisterahvas peab viima meestele, muidu ei aita.
ERA II 164, 294 (18) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõõru k., Kirsi t. - Linda Köögardal < Jaan Armus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Segage linnud, segage linnud,
esimene taade, tagumene ede.
(Nii tuli öelda, siis rändlinnud läksid segi.)
ERA II 164, 295 (19) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kõõru k., Kirsi t. - Linda Köögardal < Jaan Armus, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ükskord üks juhtumene oli, kui laeves olime. See on päris sündind lugu. Üks lätlane tuli laeva, läks üösi, vahtis seel masinaruumis. Üks must mies on siis tulnd, käed olnd örevil. Siis tuli ülesse, mitte möhku ei saand rääkida. Sinna on ükskord üks meister jäänd masine vahele ja purunend ära. Siis on arvetud, et sie seel keis. Üks Kuresaare mies on ka seel teda mitu korda neind, aga see on nönda kange mies olnd, et on asund roobige taha. Siis on ära kadund puha.
ERA II 164, 297/8 (2) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Küngu t. - Linda Köögardal < Küngu Priidu, 82 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mu ema-ema rääkis ühekorra, kut ta veel elas, et tema ema olnd Kurevere külas, sääl on olnd vana perenaine - ta olnd sääl peres lapseks. Teised vedand sönigud välja, perenaine pand leiba ahju. Läind õue, hüidend: "Oh, ma vaene, ma vaene, millal mina jõuan! Teised näikse juba ära menema. Sääl on meie pidu koos."
Lapsed läind vaatama, näind: seitse hunti läind mööda. Vana perenaine pand ka järgi. Pilluaja ääres kikerdend ning natukse aa perast va pajuvassik valmis ning pand aga metsa poole.
Üks hunt on Tagamõisas kinni võetud, on lahti leigatud ja leitud punane üü.
ERA II 164, 298/9 (2a) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Küngu t. - Linda Köögardal < Küngu Priidu, 82 a. (1937) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Kadi Sarv
Üks noormees tahtend tüdrugut naiseks, pole läind mette. Nüid noormees leidend omale uie. Aga tüdruge ema saand pahaseks, saatend tüdrugu sinna, et "mine vaata, mis nad tegavad." Tüdruk tulnd era, ütlend, et söid-jöid. Saatend uuesti tagasi. Natukese aa perast tuleb, et urisevad ja kisavad. Siis on saatend uiesti, et "mine, tege uksed lahti!" Kus pand siis välja köik.
Tagamöisas oli üks kätte saadud. Sellel olnd siis punane üü inimese liha ja hundinaha vahel.
ERA II 164, 299/300 (2b) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Küngu t. - Linda Köögardal < Küngu Priidu, 82 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Minu naise võõrasema olnd lapsuke veel. Nende peres Tahula külas (teispool Kuressaare linna) üks naine käind ära üüsiti. Mees küsind: "Kohe sa käid?" Ütlend, et "ah, mis sa sest küsid, ma käi värsked leha otsimas." Ühekorra ütlend tüdrugule, et "tuu mu laps põõsa alla." Tüdruk viind, olnd hunt. Aga võttend piimakoti põuest välja. Pole enam inimeseks saand. Tüdruk rääkind lapse isale, et ema sedasi on. Istund seel kivi peel alati. Mees vöttend tule, teind kivi sojaks. Hunt istund sinna peele, nuusutand, et küla poolt tuleb värsked haisu. Tõusend üles, nahal olnd perse peel auk sees. Tal olnd seitse poega veel. Mees ütlend, et "kis nii sulle siis tegi." Ütlend, et "Nöör pöllu Mart sai Sähku pöllu oja peel kord sähvate."
ERA II 164, 300/1 (3) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Küngu t. - Linda Köögardal < Küngu Priidu, 82 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mees söitend maantied mööda. Kolm hunti olnd tie peel ning ulgund. Mees ütlend: "No va külamis, anna mulle tied ka!" Üks töusend keskelt üles, istund tie ääre ja ulund. Ta löönd hobust, et rutem läbi saaks. Hunt järgi. Vaatand taha: ta riiotsa peel olnd üks valge junn kui kaapstapea. Ta viskand selle valge asja sinna maha. Hunt kahmand selle suhe ning läind ära. Sii oli taevamanna, mis huntidele oli antud selle iest, et nad külmikingu murdvad. Hundid on ikke Püha-Jüri kutsikad, nad käivad külmekingi murdmas. Kärla reihe lae olid külmad kingad sisse tampind. Ma olin siis poisike, kui tuudi sii aru ära, et kuradid tampind lae sisse.
ERA II 164, 301/2 (4) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Küngu t. - Linda Köögardal < Küngu Priidu, 82 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ma olen ikke tähendusi näind ka. Me olime laeva peel, ma oli viimest reisi. Kesköö ajal äkist aeti meid üles, et purjudele pääle panna, me lähme liiga vara Liibau pääle. Kui ma üles läksi, nägin, et poiss oli pooles mastis. Ma hüitsi poisile, et "võta, pane seelt kinni" - ei ühtegid. Ma tuli sidusi siis sölme kinni. Läksi maha siis ja ütlesi poisile: "Miks sa pooles mastis maha tulid." Aga poiss ütles, et pole olnd ja teised ütlesid ka seda. No öeldasse ikke, et laeva klapatermann, pootermann ka. Ju see siis oli. Neid on ka randades. Va Saare Simu oli kord tulnd ühe öhta öuest era ning ütlend, et meitel saa üks suur lae randa tulema, üks kallis lae suure kullage - üks täht langes maha ning lagas ära Tagamöisa pool. No tüdruged pole veel saand ära tulla rannalt, juba lae olnud seel, köiksugu kallid asjad olnd peel.
ERA II 164, 315 (19) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Küngu t. - Linda Köögardal < Küngu Priidu, 82 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vitsasõnad.
Ilves uites, nurmes nuttis;
mis seal nõmmes nõtkutab,
mis seal pajus patkutab?
Löhmuspuid löhuti,
tammest kandu raiuti.
Vitsasõnad pidid nii vägevad olema, et kohe möjusid teisele. Üks sõrulane oli olnd, antud 50 huupi. Sõrulane ütlend, et härra'p jõua seda valu välja kannata mette. Kui esimese korra oli lüüdud, härra teind: "Au!" Teise korra, siis ütlend, et lasku ta, kurat, lahti.
ERA II 164, 316 (20) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Küngu t. - Linda Köögardal < Küngu Priidu, 82 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roosipaber.
Roes punane, ma veel punasem,
roes sinine, ma veel sinisem,
roes must, ma veel mustem,
roes hall, ma veel hallem,
roes valge, ma veel valgem,
roes kollane, ma veel kollasem,
roes kirju, ma veel kirjum,
roes köva, ma veel kövem,
roes kange, ma veel kangem.
Need sõnad kirjuta sinise paberi pääle, tee viisnurk pääle, 9 korda ümber kriipsutada ja siis see paber pliiatsiga üleni täis kriipsutada, nii et sönu näha pole.
ERA II 164, 330 (16) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kurevere k., Poobu t. < Kihelkonna khk., Viki k. - Linda Köögardal < Juula Võsa, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui aeti kevadi loomad esimest korda välja, siis vanaema pani õueväravalle maha raudkanni, selle üle lasti loomad. "Püha-Jüri kutsigene, hoia ise omad koerad!" vist umbes sedasi ütles kõvasti.
ERA II 164, 332 (21) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kurevere k., Poobu t. < Kihelkonna khk., Viki k. - Linda Köögardal < Juula Võsa, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui paat ei püüa, siis tuudi pihlapuu, pandi pael säält läbi, siis hakkas püüdma. Ja purusid piibusse ning suetsetada nendega, aitas ka.
ERA II 164, 334 (27) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kurevere k., Poobu t. < Kihelkonna khk., Viki k. - Linda Köögardal < Juula Võsa, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Uies niites, sääl ikke meie Piiter oli näind, et halgudega tuli olnd ülal ning alasti mies olnd pääl. Aga kes teda nüid sinna pand - tühi jutt puha.
ERA II 164, 362 (15) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Ensingu t. - Linda Köögardal < Miina Kiil, u. 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tõnisepeeval süüdi siapee, siis kondid visati nurmepõllale, öelti: "Tõnis, kaitse sead!" Pisikessi kontisid lasti siis koeri võtta, et kedas koer võtab, siis saab siis mehele. Siajalad süüdi paastumaarjapee.
ERA II 164, 362 (16) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Ensingu t. - Linda Köögardal < Miina Kiil, u. 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui mailese katki tambid, siis peab haiget saama ning ei pea paranema. Austlu metses oli suur mailese piiriaid, suur ümarene rohilene tara, teismoodi rohi kui teine hein, siis seelt tuudi ja sellega siis arstiti.
ERA II 164, 363 (19) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Ensingu t. - Linda Köögardal < Miina Kiil, u. 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui sa Kihelkonnalt tuled, siis sul oli tie ääres 2-3 puud. Kui surnud maha viidi, siis tehti sinna puude peele ristid, siis õuemerk oli ka ning 3 risti tehti. Männapuud olid.
ERA II 164, 380/2 (2) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Potermann. Va kapten Kiil siit teadis üsna töega, et potermann on olemas. Tema rääkis seda lugu: "Laev söitis merel öösse, kapten andis kurssi. Mees oli rooris. Pime öö oli. Nüid kiigi tunmata mees tuli roorimehe juure, tuli sinna, et "nüid söidad siia." Roorimees ütleb, et "ma ei saa teisiti, kui kapten käseb." No vöttend poomi kätte ja ütlend, et "kui sa mind ei kuule, siis ma lüün sind maha." Nüid see roorimees oli kurssi muutend. Kapten küsib: "Kus sa söidad?" Tema ütleb, et üks tunmata mees tuli, kässis kurssi muuta. Kapten ütles siis: "Täida ta soovi." Homigu, kui valge sai, siis laev läks pölema. Mehed olid juba surmasuus, aga siis tuli vastu laev, mis köik päästis. Nönda oli oletamine siis, et selles teises suunas ei oleks pääsmist olnd.
Siis üks meie küla mees oli masinameister, oli masinaruumis öösse. Nüid näeb, et üks mees tuleb pesuveel masinaruumi nurka. Tema mötlend, et sii kütja on, et läheb sinna kusema. Siis tema tahtis säält teda pahateu päält tabada. Läks vaatma: midagi polnud, köik oli kadund."
Teine juhtumene jälle selsamal mehel, kus nad viisid ühe mehe salaja üle. Mees oli punkris suures kastis, magas. Siis salaja nad viisid teda masinaruumi. Äkist tulnd mees teiste juure, et sääl on teine mees ka. Teised ütlend, et ei ole. - "Ooh, me magasime köruti." - Teise magamene on teda unest äratand. Ütlend, et tulgu vaatama, magab praegust sääl. Aga midagit pole olnd.
ERA II 164, 387/8 (5) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Va Ansi-Kadi käind ikke lambud murdmas. (Ansi koht oli Kuusma metsas.) Oli ikke säälpool tääda olnd, et kui lapsed olnd karjas, siis va Ansi-Kadi tulnd. Rääkind, et kui metsakuts tuleb, siis mitte kuri olla taage, et ütelda:
"Oi, oi, metsa ilugene,
oi, oi, metsa ätsegene!"
No varsti olnd hunt lammaste seas. Lapsed pand: "Oloit! Oloit! Va Ansi-Kadi!" No siis va Kadi olnd oma punaste sukkadega sääl vahtimas.
ERA II 164, 388 (6) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lapsed mängind rannas. Hall hobu tulnd, pand ennast sinna laste ette maha. Lapsed ladund selga. Üks pole ruumind. See ütlend: "Kus ma pea minema, kas niku-näku nena pääle?" - Kohe lastelasu jäänd maha, köik kadund.
ERA II 164, 388/9 (7) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Üks mees tulnd linnest ära. Tagamöisa metses olnd suur sütetuli. Mihele olid tikud ligund ära, tahab suitsu teha. Pidand hobuse kinni: "Kuule külamis, kas saab piipu tuld?" - "Jah, saab." Pand piibu täis taal ja viskend rattele neid süsi ka. Homigul siis leidend piibust höberahasid, rattel olnd ka. Siis läind vaatama metsa - pole tuleaset olnd ega midagi.
ERA II 164, 393/6 (9) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Mõisahärra tahma-tünnis varjul, peetakse kuradiks.
Ühel mõisaalamal oli ilus naine. Härrale meeldind see liiga ning ta hakkend küsima, et kuidas siis armastamesega saaks toime. Naine rääkind seda lugu mehele. See ütlend, et peame talle ühe viguri tegema. Mees toond ühe tünni, pand ahju taha kuruse ning korjand sinna tahma sisse. Härra hakkand naisele jälle avaldama. Naine ütlend ühe öhta, et nüid läheb mees välja. Härra, et "jah, jah, ma tule siis." No härra läind. Aga mees passind kõik akna tagant pealt. Naine pand ukse lukku. Härra tahnd asemele minna. Naine ütlend: "Siis olen nõus, kui koha saan vabaks." No härra teind siis akti ikke valmis, kirjutand käe alla, et koht on kingitud. Naine ütlend siis: "Mu mees veab end rasvaga üle, et siis hea lõbus asemel olla." No härra tegi ka sedasi. Hakkavad nüid asemele minema. Äkist naine kohkub, et mees on ukse taga. Härra, et kus ta peidab enese. Naine ütleb: "Tüki sinna tünni." Siis naine teeb ukse lahti. Mees tuleb tuba. Akkab kohe naisele rääkima: "Kuule, ma müisi selle tünni ära, ta muidu siin tüliks." Tahab kohe ära viia. Naine ütleb, et viigu homme. No muidugist kevadine aeg oli, hommik juba jõudis. Teulised kik tööl juba. Mees paneb tünni pääle, lääb teuliste juure. Küsib nende käest: "Kas te kurjavaimu ka näind olete? Ooda, ma näita, ma püitsi ta täna üüsi kinni." Kõik kogusid nüid sinna ümber. Mees teeb tünni kaane lahti, härra kargas välja, pani mõisa poole plagama. Sai elajate lauta. Tüdruk läks hanedele süia viima, tegi laudaukse lahti - tont lautas. Tüdruk paneb kisama, härra vaigistama: "Ole tasa, too siipi ning vett ja pese mind puhtaks." Ta kartis, et proua seda tääda saab. Aga mees sai ikke oma koha päriseks.
ERA II 164, 396/7 (10) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Vana Tammigu Mihkel rääkis. Pidula möisa kari olnd mere ääres. Merest tulnd üks hall pull ning vöttend lehma oma vöimu ala. Tulnud koju ja homigu läind karjaga tagasi. Nüid see lehm toond halli vasika. Mihkel oli selle halli vasika ärä ostend.
ERA II 164, 397 (10a) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Üks Hiiumaa mies rääkis. Tal olnd 2 hobust üüsse metses. Läind kangesti tormiks. Homigul ta hakkes tüdrugel ütleme, et vaja hobseid vaadata. No saand nad sinna, sis kaks ütlemata ilusad sinihalli täkku hoind seda mära. Aga kohe läind merese ja sinna nad kadund. Teise aasta mära tõi varsa. Siis see hiidlane ütles, et nüid on see juba 50-aastane, aga et nüid ei ole enam nii vali sõidu pääle.
ERA II 164, 397/8 (10b) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ühekorra teulised näind, et rannapõllu all üks hall loom magand. Nad läin ikke ligemal. Siis ta kuulend nende juttu, tõstend pead. Aga mitte pole olnd hobuse moodi ega elaja moodi. Pand säät ülesse ja merese.
ERA II 164, 398/9 (10c) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Mu isa rääkis, ta oli näind meriinimest. Ta sõitis Vilsanti. Nüid Vilsanti mehed olid ää läind juba. Ta sai paadiga sõudma sinne. Roostend ilm olnd. Ütles - siis arvata poole vahe pääle Vilsandi majakast eemale esiteks tulnd üks lauatükk vee pääl. Tema mõtlend: "Mis ma sellega paadis teen." Aga siis paadi kõrvas tõusend üles üks tüdruk, nii ilusad juuksed olnd tal ja nii ilusad nisad. Käed tõukand tema poole. Tema mõtlend, et üks surnu ja sõudend edasi. Siis läind niikaugele, saand sii lauatüki käde, siis sellega hakkand mängima. Ning mängind ikke niikaua, kui tema silmad teda veel näind. Ma kuulsi siis, kui ta seda hakkas Ingli Jaeni ees rääkima. Jaen ütles: "Meie oleme teda sääl vahepääl kaks korda näind."
ERA II 164, 399 (10d) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ühekorra võrgumehed laskend võrgud merese. Siis tõusend vee pääle inime, ilusti hakkend rääkima, et "kulla meremed, te lasksite võrgud nüid me karjaaia kohta. Et minge sinnapoole." Nii siis ka kalamed teind ning homigul saand rohkesti kalu.
ERA II 164, 412/3 (16) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Atla k., Kuusiku t. < Kihelkonna khk., Vedruka k. - Linda Köögardal < Peeter Kokk, 67 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Sõja ajal on ühest mõisast käidud raha röövimas. Mõisaproua tapetud ära. Suured summad toodud kaasa. Osa olevat peidetud Reinu koplisse. Siis ma küsisi Reinu Aadu käest - sii on tõsi. Ta teedis, et sääl raha on, aga muidu tarvite ei saa, siis ta on lainuks võttend. Nüid Lillipee Riidu, Kadariku Jüri ja Riisa Ristjan läind ühe sügise Reinule, et "nüid, Aadu, tule, näida meitele koht." Aadu läind näitma. Istusid sääl panga äärel. Siis nad näind: eemalt hakkand tulema suur must kogu. Jüri läind taaspidi kätega selle kohe. Jäänd siis korrast ikka vähemaks, viimaks kabisend korra ja kadund (see olevus). Nüid Tiina, Aadu naine, olnd tuas üksi. Üks võõras mees tulnd, ütlend: "Sinu mees läks nüid raha näitama. Kui sa sii lubad, mis sinu ihus on, siis nad saavad raha." Tiina pole luband. Siis on sääl suur tuul tulnd. Aadu olnd kolm kuud haige selle järel. Sii laps elab praegust.
ERA II 164, 427 (29) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Matse t. - Linda Köögardal < Laas Remmel, 70 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Villase viha vastu - keige rohkem nad leotasid külma veega ning siis küpset sibulid pandi pääle.
ERA II 164, 427 (30) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Matse t. - Linda Köögardal < Laas Remmel, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roosi vastu - need pidavad tähed olema, nelja kanti ikka pidavad ühe sõna tähendama.
ERA II 164, 427 (31) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Matse t. - Linda Köögardal < Laas Remmel, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ussi vastu - Taevaisa abihüidmene peab seda aitama.
ERA II 164, 435 (50) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Matse t. - Linda Köögardal < Laas Remmel, 70 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui aprillikuul on kuul täht ies, tuleb hia aeg, siis peremees otsib sulase.
ERA II 164, 435 (51) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Matse t. - Linda Köögardal < Laas Remmel, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Puude mahavõtmene - kui sa võtad vana kuuga ühe lehtpuu maha, siis sellel tulevad ussid sisse kohe. Männa- ja kuusepuud - 3 päeva enne ja 3 päeva pärast kuu täissaamest on mahavõtmese aeg. Kui pole aja järgi võetud, ussid söövad ta puhtas ära.
ERA II 164, 436 (54) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Matse t. - Linda Köögardal < Laas Remmel, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lapsed hullavad vahel, et:
lenna, lenna, lepatriinu,
huome tuleb kena ilm.
ERA II 164, 438 (5) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Naana t. < Kihelkonna khk., Austlu k. - Linda Köögardal < Jaan Toom, 70 a. (1937) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis Mare Kalda
Noorekuu riede õnge valmis tegid ning siis püidema lähed, on hea õnn tursapüüdmisel.
ERA II 164, 438/9 (6) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Naana t. < Kihelkonna khk., Austlu k. - Linda Köögardal < Jaan Toom, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Önge sisse heites öeldi:
Tuu mulle tuhat turska,
saada sisse sada härga,
vii mul välja viis härga.
Siis sai 3 korda pääle sülitud ja üle parda visatud.
ERA II 164, 439 (7) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k., Naana t. < Kihelkonna khk., Austlu k. - Linda Köögardal < Jaan Toom, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ku seesi vihma sajab, siis laulsid, et ilm läheb tahes:
Eidi, eidi, ilmugene,
paista päeva, parmugene!
Eila olid sa hea ilm,
taane olid sa tahe ilm,
mullu musta kuke ilm.
Kui sa'p eidi minu pärast,
eidi kurja saksa pärast.
ERA II 164, 444 (7) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Põllu k. < Kihelkonna khk., Liidre k. - Linda Köögardal < Ann Kraun, 65 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui hea palav leil oli, siis mõni tänas nõndat: "Aitimm! Aitimm! Aitimm!" ning ise vihtles kangesti.
ERA II 164, 444(10) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Põllu k. < Kihelkonna khk., Liidre k. - Linda Köögardal < Ann Kraun, 65 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Viluhaigus - üks vanamees tegi mul vett, vesi pidi aitama. Ma läksi heinu tuuma niitist, siis tuli soe õhk vastu, sellest ma jäi haigeks.
ERA II 164, 466 (9) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Liivaküla k., Kusta t. < Kihelkonna khk., Võdruka k. - Linda Köögardal < Mihkel Koka, 75 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Siin Teesu rannas oli küll kari merest välja tulnd. Keik olnd hallikirju. Lehmaind läind säält kautu. Üks pull hakkand lehma innaga järgi ning oli lehma juures käind ka ära, aga siis pand merese ja oli kadund. Aga sellel lehmal oli tulnd hallikirju poeg. Sest on hallikirjude sugu siia Saaremaale tulnd.
ERA II 164, 487 (1) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Hiirisõnad.
Pead vaatama, on ruun või märä, must voi valge, nõnda ütelda: "9 penikoormat edasi, 9 penikoormat tagasi. Kes elab, peab surema," nõnda 3 korda ütelda.
ERA II 164, 487/8 (2) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Hiiresõnad.
3 korda kirvega, kõvem kui kivi, raskem kui raud. Sa void sinni taga minna, kui Jänese perse valgeks läheb. Kui tema sind kiusab, siis võta selle looma sitta ja põleta ahju ees pahupidi laava ära ja anna oma loomadele sisse ja mis üle jääb, pane laeka luki taha sinne niituse värava vahel on, võta ja põleta ära ja loomadele sisse anda. Merel pole puud, kivil pole juurt, linnul pole piima. Tüi ülespidi, ladu alaspidi, kassisitt sa oled, kassisitaks sa jääd. Koerasitt sa oled, koerasitaks sa jääd - 3 korda nõnda ütelda.
ERA II 164, 488/9 (3) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ussisõnad.
Ühe tasi peale ja kolme sõrmega risti üle tõmmatud.
Itese pis taridese siun
Maa-madu, merede madu.
Teede pealt tuleb teris jälle, metsa põesast, põllustuse põllust, tuleb põesa sihest, teede pealt tuleb tervis jälle, kivi äerest kirjateks, mere äerest valguteks, maa rohu sarnatseks, kasteheina karmadseks; pea-alused, maa-alused, paksu parmaste alused.
ERA II 164, 489 (4) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ihu-hoolmete sõnad.
Perva vas sista sedela
ranna tersga, Tolga Tus
simrasmi Jumesla karmanas.
sumalenti ti so j hkati
Tuda jatta Pehnadi on issarka
nokale Isago laiut karrassa
Japuk sarna soluk peata
Mauder susileninga.
ERA II 164, 489/90 (5) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Täidest.
Võta kolm korda näpuga tuhka koldest ja pane ühe asja sisse tuhk ja mine lauta ja võta sõel ja lase pahupidi sõela läbi see tuhk elaja turja peale, aga kolm korda. Ja võta leivaluud ja sakitse 3 korda luuaga turja pealt. Siis võta luud ja mine sõnna, kus tua pühkmed keivad ja sakitse neid ka 3 korda ja ütle 9 korda: "Kasud juure sellele, kes seda mulle on teinud."
ERA II 164, 490/1 (6) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Üks paneb kokku kondid-luud.
1. Üks paneb kokku sooned-luud
2. " " " lihast, luust
3. " " " kivist, puust
4. " " " rauast, luust
5. " " " rauast, puust
6. " " " linnas kõik
7. " voidab linnas valu kõik
8. Üks üksi, kes aitab meid küll kõigist hädast, valust, kui usume H ja loodame ja palume ka südamest + + + H H H J. J. J. Ise + + + Oh Issand Jeesus Kristus, halasta ja heida armu meie peale, kuule meie palvehääli, vähenda keik valu. Võta selle, võta selle inimese ehk looma valu + + + N. d. e. Võta minu häel kuulda, nende kui sa kõikide preestrite palved kuulda võtad koguduse eest, võta valu ära +++8bb. Aamen. Isa Poja ja Püha vaimu nimel. Ja siis lugeda Meie Isa palve.
ERA II 164, 491/2 (7) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mina, Jehoova Jeesus Kristus. Rahu olgu Teiega. Mina olen see raamatu oma Jumaliku käega kirjutanud ja ingli Miikaeli saatnud maa peale, mis kuldkirjadega on kirjutud. Seal Pratüla linnas puu kivi peal - kes seda tähele paneb - seal ta seisab, see ristikivi, kes seda aga ära kirjutada tahab, sellel on ta väga kasuks.
Kes pühapäeval tööd teeb, see on hukka mõistetud. Selle pärast ma palun teid, et teie mitte pühapäeval tööd ei tee iga teisi töösse sundida. Teie peate kirikus käima ja südamest Jumalat paluma.
ERA II 164, 493 (8.1) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tüdrukud poisi eest halvaks teha, et enam ei armasta (pealkiri):
Tütruku nimi kirjuta ja nime peäle sittuda.
Sina N:N: oled sitt minu eest.
ERA II 164, 493 (8.2) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tütruku juustest 8 poisi ehk mehe püksiperse peeretamise kohta teha.
ERA II 164, 493 (8.3) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vassaku jala sokki haista lasta.
ERA II 164, 493 (9) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hambavalu sõnad
x Cleilu x moioso x
x Cleilo x moioso x
x gunlo x guff x
x x x
ERA II 164, 494 (10) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lehma tagaajamine
Vett teha Marja magohemaida, Marja kolme sarve, üks hõbe, teine vaske, kolmas hõbe, teine vaske, kolmas kokku kulda harva, esiteks ette vaidu peält, kette vole tervise Jehovseri, punane Jehovveri unn.
ERA II 164, 494 (11) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
SOROPRO
Sator opera, ratas opera rola.
ERA II 164, 494 (12) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roosi tähed
dent. D. A. D. O. R.
A. R. E. R. O. säeleb
T. E. N. E. T.
O. P. E. R. A.
R. O. T. A. D. golok
ERA II 164, 495 (13) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
D. A. T. O. R.
A. E. P. O.
O. P. E. R. A.
X R. O. T. A. D. X
ERA II 164, 495 (14) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
t: b: t: s:
t: d: t: t: t:
Ts: t: a: t: g:
t: 3: t: t: Ts:
t: b: t: b: t:
A: s: a: M: t:
ERA II 164, 495/6 (15) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Saksasõnad.
Tere, süda, armas kuld, kuldne meel ja takne meel. Sündku nõnda kui mina tahan, mette nenda, kui sina tahad, sinu sõnad ja minu sõnad peavad ühed olema, kuldne keel ja meesi meel, mina sukkur sinu suus, mina meesi sinu meelest, nõnda kuidas emased isaste eest, nõnda mina sinu meelest, nõnda armas ja hea kui ema piim lapse eest, """ 3 korda kukla tagant kullatükk, :,: :,: :,:
minu saks tuleb õhtu ees, lammas taga, karunahk ümber pea, oleksin mina nõnda armas kot ema piim nõdra lapse meelest :,: :,: :,:
ERA II 164, 496 (16) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Paise sõnad.
Merel pole puud, kivil pole juurt, sinul pole piima,
tüü ülespidi, ladu alaspidi,
kassisitt sa oled, kassisitaks sa jääd, koerasitt sa oled ja koerasitaks jäed
3 korda nõnda järgest lugeda.
ERA II 164, 497 (17) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Sandi haigele.
Mõtelge haigete peäle omas taevariigis, tee nende ihud-liikmed kõik terveks, Jumala abi olgu teiega, Aamen!
Õue minna ja põhjatuule sisse puhuda kolm korda, Jehova Jumal, vaata minu peäle, kes sa varga peale vaatad, ikka elde võite kelde Jeesuke, veri punane. (3 korda öölda.)
ERA II 164, 497 (18) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ihuoolmete sõnad
Pereva vas sesla seelada, Ranna tirssa Polga Tus simrasmi Juniela karmanas suuma lattiti So sihkati Tuda jätta Pehkadi on issasgos nokols Jrsogo laiut karrasso Japiksarna solok peta Mander süsiemega.
ERA II 164, 498 (19) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Sandi haigele.
Mis pean ma ütlema kaks ehk kom korda kinni hakates, mis on Jumala Poja nimi Jeesus Kristus, aja mustad kingad jalga, mustad sukad jalga, aja mustad kindad kätte, mustad leinariided üle, tule meid abi ehk sedaviisi. Jumala see Isa, Jumala see poja ja see püha vaimu nimel Aamen xxx.
ERA II 164, 498 (20) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Sandi haige sõnad.
Must mees käbi maate kautu, teete kautu, mine metsa puusid kautu, lõhmuspuude lõksutama, pahakspuusid paugutama, vesi jooseb, veri jookseb ormi kautu, niikui valged lund'e kautu, Jumala isa, poja ja püha vaimu nimel Aamen xxx.
ERA II 164, 499 (21) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Äkise haige sönad.
Soost tulevad sojad nooled,
taevast tulevad pühad inglid,
kes on ussivalu võitnud,
need aga sinu valu võitnud
nenda tõesti kui kirikus altri taga aamen X X X
ERA II 164, 499/500 (22) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Looma kinnipanemine vana kuuga.
Võta üks muna, mitte palja käega, vaid kindaga ja pane sõnniku peäle, võta sõnnikuga seltsis see muna kätte, ja kokuta kolm korda looma suu ette ja ütle need sõnad:
"Ar vehitu sih, por ar vehitu sih, por ar vehitu schpor."
Pärast pane see muna põhjatsed poole lauda nurka, et ükski seda katki ei aja. Sügisel, kui loomad kinni paned, ütle selle muna juures kolm korda: "Aamen, aamen, aamen."
ERA II 164, 500/1 (23) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Äkise haiguse sõnad. Vett teha. Rabandust ehk äkkest haigust aitama.
Ja kurja vaimu kavalust rikkuma, minge, minge, minge, ma tahan teile abi saata,
esite homiku, teiseks õhtuks, kolmandaks lõunaks, neljandaks põhja pool, Jumala Issa, poja ja pühavaimu nimel, aamen x x
Need sõnad loetakse kolmele korrale läbi. Iga korra viimaste sõnade lugemise ajal tehtakse vassaku käe nimetissõrmega kolm risti. Hobusele antaks leiva peäle kolme ristikest tehes ja loetakse Issameie ühe hinge tõmbamisega ära X X X
ERA II 164, 501 (24) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Silmade sõnad.
Maria-neitsike tuli taevast maha, kuldne katlekene käes, kuldne kulbikene sees, kuldne pulgakene peus, tegi silmad selgemaks, silmalauad lahkemaks, pese pale puhtakse, aja ihusta iluda.
ERA II 164, 501 (25) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roosisõnad.
Enne sind ep olnud roosi mitte, kui Jeesus kõndis mäe peäl. Jeesus läks üle mäe, kolm roosi oli temal käe, ühe ta ära lennatas, ühe ta ära suitsetas, ühe ta ära kautas.
ERA II 164, 502 (26) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Paise sõnad.
Sehest seata, peält peäta, alt juurita keskelt keata, Sinu nimel armas isa palun mina sind, võta sedasinast valu vähenda, mis see kuri paise selle inimese ihu sisse on tulnud, et ta jälle oma tervist võiks kätte saada, tee seda oma suurest armust, Aamen.
ERA II 164, 502 (27) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Maavea sõnad
Aita Jeesuke Jumala see Isa Jumala see poja Jumala see püha vaimu nimel, tule ise sina ja ole see tohter Aamen
ERA II 164, 502/3 (28) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ussi sõnad, mis vee pääle saab loetud.
S.O.R.O.P.R.O.
Sator Opera ratas Opera role.
Ie taisepes. Aketeste pes see senna ette karne karnedeos pekem, sest vasta see pee de x x x kolme sõrmega kolm risti vee peäle, ning need saab kolm kord loetud, ning kolm kord kuldasjaga ümber piiratud, kolm viitenurka ka peäle tehtud, niisama kui Mooses ussi vaskmau ülendas kõrbes, otse kui see kes selle peäle vaatas, sai terveks samal tunnil
I.E.K.L.A.J.W.M.S.3 olak S.E.T.W.A.T. ur. Issa poja ja püha vaimu nimel Aamen Aamen Aamen. Meie Isa palve saab kolm kord järgest loetud.
ERA II 164, 503/4 (29) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roosi sõnad.
Jeesus läks üle maa ja talus neli roosi käes, see viimane kadus ära, see teine põles ära see kolmas lõppes ära see neljas ei pea mitte puutuma kellegi inimise Margebein kätt pead rinda, ehk üht liigend, sest kõik roosi, nõnda kui see valge, punane, must, sinine, roheline, kolne, sa veeroos, vasserroos, ussiroos, Schlangen roosileheroos Plant roos roos ja kõik roosid, nenda kui nende nimed on, peavad ära kaduma ja mitte enam jälle tagasi keerma, Jumala see Issa poja ja pühavaimu nimel Aamen. Aamen. Aamen.
ERA II 164, 504/5 (30) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Paisutamise haige sõnad
Läksid kolm pühad neitsid ja naad tahtsid ühte paisutamise haigust järge vaata, Esimine ütles see on palav, teine ütles see ei ole mitte kolmas ütles kas ta ei ole mitte; Räägi nõnda seda haava seun mina kinni, kolme nimel, et sa oma külge võttad, palavust, vett ja paistetamist ja kõike mis paisele võib sandiks olla, kolme Jumala nimel, ja see peab kolm kord räägitud saama, piira kolm korda ühe lõngaga ümber selle haava, pane seda lõnga päeva vastu parema maja nurga alla ja ütle; Mina panen sind sellega siia x x x et sa oma külge võttad palavust, vette paistetamist ja mäda. Ja kõik, mis haavale häda ei tee x x x Aamen. palu veel Issameie, ja aita Jumal.
ERA II 164, 506/7 (31) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kondi kokkupanemise sõnad
Usk paneb kokku kondid luud
Usk paneb kokku sooned luud
Usk paneb kokku lihast luust
Usk paneb kokku kivist puust
Usk paneb kokku rauast luust
Usk paneb kokku rauast puust
Usk paneb kokku ilmas kõik
Usk võidab ilmas valu kõik
Usk üksi on, mis aitab meid
Küll kõigest hädast valust mind
Kui usume ja loodame ja palume ka
südamest x x x H H H L. L. L.
lll. lll. lll. x x x (Oh Issand Jeesus Kristus halasta meie peäle, kuule meie palve hääle,
vähenda kõik valu,
võtta selle inimese valu x x x
N: N: võtta minu palve hääle kuulda nõnda kui sa kõikide preestrite palved kuulsid, ja koguduste eest kuuled, võtta valu ära x x x. 8 bl. Aamen. Isa poja ja püha vaimu nimel, Issameie palve saab ära loetud.
ERA II 164, 507 (32) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tole haige peäle veel vere sõnad
P. tilgu läbi nõela silma ja seisa paigal niikui Jordan kui Johannes ristis x Ja Iisraeli lapsed punasest merest läbi läksid ja meri seisis mõlemil poolel nullis ja pullis x Kui kõrgel käib töömees, kui punane on vähi, kui külm on mehe käsi, see võtab su valu kõik.
ERA II 164, 507/8 (33) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ambavalust.
See õnnistamine saab 3 õhtud nimetissõrmega haige hamba peale pannes. Mina võttan see valu ära nõnda kui Jumal teda omast pojast ristipeäl ära võttis kolme Jumala nimel x x x. Mina surman see ussi ära x x x mina teen need vermed lahti, nõnda kui Jumala poeg risti pealt lahti tehti. kolme ainu Jumala nimel x x x Tobias Reku Aamen.
ERA II 164, 508 (34) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roos
Jumal on meile siin mailmas Roosi Küngaks saatnud ja tema üle taeva kroonimise mantliks välja lautanud x Roos x
lahku minust ära lenna ühe
surnu peäle ja päesta, elu olevad tänasest kunni igavene.
ERA II 164, 509 (35) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Sandi haigele
Issa poja ja pühavaimu nimel Meie Issa palve saab loetud) Mis peame ütlema ma kaks kord kinni hakkates Jumala Issa poja ja püha vaimu nimel, sulle süntku nõnda kui sa oled uskunud, Yde su pis tritese pis sina dekarne karnde of pikem saa vesta pa verda see pee amne pea keige kangem valu jäeme käega. Üle muljuda kolm kord.
ERA II 164, 509/11 (36) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kasvaja sõnad.
(Siis vaata kui kuu viimse veerandine on:)
x Jumala Issa poja ja püha vaimu nimel kõik kuri asi peab kõikuma, ja Jumala sõna läbi päesema kuri haigus ära kaduma nõnda kui Jeesus Kristus Jumala sõna läbi kurja haiguse peäle võimust sai, nõnda pean mina püha palvete läbi nende peäle võimust saama igavesest ajast igavesti. pea eest oled ja peata keskelt oled saa. Sa juureta peält oled ja peata alt oled sa juurita, kolm kord nõnda üttelda Murel pole puud, kivil pole juurt, tüügas ülespidi, ladu alaspidi, kassi sitt sa oled kassi sittaks jäed koera sitt sa oled ja koera sittaks sa jäed, kolm korda) aita Jeesuke, toras Lord Ienal ruat waat not Joeugkomten me lond ovard Joug konalin, elavad hõbe sarve sisse panna nende sõnadega, ar vehi to schi por, kolm korda nönda öölda Peenikene tütruk ma olen ja peenikest lõnga ma ketran, punas langa ma punun ja siidi lõnga seun, valged villa ma vaun, kelle peäle ma panen omad käed need kõik terveks saage, rahu olgu teiega ütleb Issand, head sooned tulgu jälle minu sisse, ja pahad sooned minge kõik välja, nimetissõrm pane mu rinna peäle siis saan ma kohe paramaks, see tige silm, mis minu peäle vaatab, see mingu su oma peäle tagasi, Jeesus Kristus aita sind ja mind edasi minna Aamen
ERA II 164, 512 (37) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vett teha
3 korda järgest loetud
Karper vasto, mokku (maku) vastu Sasper kraun, Issa meie ühe hingega kolm korda järjest Hege helde kippe teele tervist Jeesu veri puna Minu ihu sai risti peäle pandud kolmest kohast sai mind katki pistetud, Minu Isa vaeva on sinul, minul arm Kristuse auu kuub see minu kroon. Isa oled mulle annud Aamen 3 kord järgesti.
ERA II 164, 512/3 (38) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Sandi aigele.
X Püha risti täht olgu sinuga see Issa ja see poja ja see püha vaimu nimel. Kõik kuri asi peab kõikuma ja Jumala sõna läbi päesema, kurjad asjad ära kaduma nõnda kui Jeesus Kristus Jumala sõrme läbi kurjade vaimude peäle võimust sai nõnda pean ma püha palvete läbi nende peäle võimust saama. Igavesest igavesti. Aamen, Aamen, Aamen :,: :,: :,:
ERA II 164, 513 (39) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Paisutamise haige sõnad.
3 korda, paistetus, paistetus, paistetus. Mina kässin sind Jeesuse Kristuse nimel et sa N: N: nii vähe paha teed kui Jeesuse Kristusele need naelad paha tegid, mis Juudid tema kätte ja jalgede sisse lõid x x x
ERA II 164, 513/4 (40) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Saksa sõnad.
Tere, tere mõisa herra
sina siidi sametis,
mina lammas karune
õigus teite, võit minu.
ERA II 164, 514/7 (41) < Kihelkonna khk., Kiirasaare t. - Linda Köögardal < Jaan Tiituse vihikutest (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Saksa sõnad
Söön sinu sõnad, saan sinu silmad sõela põhja
Kõmu sarved näitvad, kõmu istub, kõmu nahk selgas,
aavi keel, aavi meel,
mina sukur teite suus,
mina mesi teite meeles,
nende kut emased isaste eest
nõnda mina teite eest,
kuklatagand kullatükk
3 korda nõnda öelda, kõmu sarved näitvad, sinu ja minu sõnad peavad ühed olema, toas raud kassikene tuleb teile valge pea ja silmad sõela põhja, Kõmu kõrvad näitvad, kõmu nahk selgas, aavi keel, aavi meel, lase minu käsi ka nõnda korda käija, kutt püha kiri korda käib. Saksa mees ja sõnad: Saksa mees soe sugugi pahane, koera karvane, sinu süda nõnda pehme kutt se villane virukas, minu süda nõnda kõva kutt tuline raudkivi peäl: ma soo meelest nõnda kutt Maria piim Jeesuse eest. Ma soo meelest nõnda kallis kutt kuld sinu kulmu sees, ma soo meelest nõnda armas kutt hõbe sinu hõlma sees, Jumal hoitku Maria keelgu seda vaimu sündimast, Ema ilma talumast, kes saab saksus elama igaveseks issanda orjaks, sellel läheb säsi särgi sisse, särgi tuli kube tuli karvane kasukas, kellega võib tules magada, tule all ka õhkuda, tule kirgedes kirjuta
nüüd ja rahu issandaga, söön sinu sõnad, saan sinu silma sõela põhja havi keel, aavi meel
mina sukur teite suus,
mina mesi teite meeles,
enne tuleb teile valge pea,
mina su meelest kutt sukkur,
kutt mesi, ho-oh vildsed kööved,
oh kuldsed kööved, ei need mind
kinni pidada, ma so meeles
Proua sinu eest; oh vildsed
kööved, oh kuldsed kööved,
sul pole häda ilmasgid,
Jeesus (Nadsarenus) Natsaretis
Juudas kunni mina astun
kohtumõistja maja ette,
sealt aknast vaatvad kolm
surnud meest, ühel pole pead,
tõisel pole kopsu, kolmas on haige pime ja tumm?
ERA II 164, 537/8 (1) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k. - Gabriel Kask, Karala algkooli õpilane (1937) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda
Jõulu laupäeva õhtul tuuakse pahnad maha. Siis lapsed vinnivad neid lakke, kui pahna kõrsi palju lakke jääb, on hää viljaaasta, kui aga vähem jääb on vilets viljaaasta.
ERA II 164, 538/9 (6) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k. - Gabriel Kask, Karala algkooli õpilane (1937) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda
Ka on palju muid kombeid, näiteks pahnad tuuakse vanaa/a/sta õhtul samuti maha kui jõululaupäeva õhtul. Siis vinnivad lapsed pahna lakke, kui sinna kõrsi palju jääb, on hää vilja-aasta, kui aga vähe siis peab tuleval aastal nälga kannatama.
ERA II 164, 539 (8) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k. - Gabriel Kask, Karala algkooli õpilane (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Matsapäeval ei tohi hagu puid ega midagi niisuguseid asja majajuurde tuua, nendeg ühes võib ka usse maja ligitusse tuua, seda kardavad paljud inimesed.
ERA II 164, 542 (21) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k. - Gabriel Kask, Karala algkooli õpilane (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui laeva ehk kalapaati teha, peab nõnda nimetatud laeva täävipuu külast ehk võõra maa pealt varastama, kas olgu neid endal kodus kümme tükki. Siis saab tugevasti kalu.
ERA II 164, 546 (33) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k. - Gabriel Kask, Karala algkooli õpilane (1937) Sisestas Riina Kajaste 2001, kontrollis Mare Kalda
Majade valmistamise puud peab võtma maha vana kuuga peale jõulu.
ERA II 164, 547/8 (37) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k. - Gabriel Kask, Karala algkooli õpilane (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui kevadel hilja puud härmas on varene külv parem, kui aga varakult härmatis juba kaob tuleb hiline külv.
ERA II 164, 548 (38) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Karala k. - Gabriel Kask, Karala algkooli õpilane (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui pählapuud urmas, tuleb kena odrakasv.
ERA II 165, 13 (4) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Vanaõue t. - Nelli Lilhein, 13 a. < Kata Lilhein, 61 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hooneteperi.
Viinistu lähedal metsas on väike ümarik mägi, rahvas nimetab seda Hooneteperiks. See olevat olnud enne vanade eestlaste ohvripaik ehk hiis. Mägi ise on tihedalt kividega kaetud ja kasvatab väikseid mände ning kadakaid. Umbes viiekümne aasta eest on säält võetud maha üks hiiglamänd, mis oli arvatavasti hiiemänd. Hooneteperi mäge on ümbritsenud mingi saladus, seda on peljatud. Karjalapsi on hoiatatud sinna minemast, tähendades: "Ärgä sinne mengä, seel on muuga keltrid!" Mis sellega taheti öelda, on teadmata, kas muugad tähendasid munke või miskit muud.
ERA II 165, 14 (5) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Vanaõue t. - Nelli Lilhein, 13 a. < Kata Lilhein, 61 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahaauk.
Kord oli juhatatud kedagi meest öösel Silmi kuusiku, sääl pidi olema rahaauk. Mees läkski. Oli talvine öö. Kui ta jõudis lahe jääle, nägi ta Silmi kuusikust suurt tuld. Mehel oli keelatud tee peal kellegagi rääkimine. Kui ta edasi kõndis, tuli talle jääl kaks hunti vastu. Mees ütles: "Ah teijpne mehed oletegi!" Korraga käis suur raha kõlin ja kui mees Silmi kuusiku poole vaatas, ei olnud sääl enam näha midagi.
ERA II 165, 21 (1) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Aksli t. - Signe Hong, 12 a. < Maaria Kain, 72 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tammehari.
Tammehari on Otsa ja Haltja karjamaal, seil old ennevanast paks tammemets. Seil eländ kaikisugu loomi, aga ühel kerräl süüdetüd see polema ja jäänd järele paljas hari. Nii tuldki ütelüs "Tammehari".
ERA II 165, 28 (6) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Roogidu t. - Agda Laine, 12 a. < Marie Silbermann, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tammehari.
Praigusel lagejal kohal, mes kutsutakse Tammeharjaks, old keskel lebamets ja äärtes tammemets. Sest saigi siis nime Tammehari. See mets vist poldeti ära vanuje inimeste judu järel.
ERA II 165, 36 (6) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Aksli t. - Linda Merela, 16 a. < Maria Kain, 72 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tammehari.
Viinistu ja Turbuneeme vahel oli ennem olnud suur tammemets. Seda metsa hüüti tammeharjaks, sest seel on mägine, kus otsas kasvanud palju tammi. Kuid see mets oli pold ärä. Ja eks nee inimised ottaned seelt ka puid. Kaks või kolm tamme on veel järel.
ERA II 165, 52 (8) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Vallimäe t. - Ines Sepman, 14 a. < Miina Vassiljev, 52 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Haldi saar.
Rahvas räägib, et enne olnud Haldi saarel väga paks mets. Sääl arvanud inimesed elama haldjaid. Seepärast antudki saare nimeks Haldi.
ERA II 165, 52 (10) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Vallimäe t. - Ines Sepman, 14 a. < Miina Vassiljev, 52 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tammeharja.
Vanemad inimesed arvavad, et Tammeharja nimi on tulnud sellest, et sääl läheduses heinamaal kasvab tamm. Arvatakse ka, et sääl samas karjamaadel on võinud kasvada tammi. Jutustaja kuulnud need jutud oma vanematelt.
ERA II 165, 53/4 (1a) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Haldi t. - Helgi Kain, 13 a. < Hindrek Varma, 65 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Viinistu karjamaa, mis kannab Tammeharja nime.
Tammehari nime sai ta sellest, et sääl oli olnud suur tammik, aga nüüd on need maha raiutud, millest ainult kaks on järele jäänud. Suurem asub Sääre talu heinamaal ja vähem Pärtli talu heinamaal.
ERA II 165, 54/6 (3) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Viinistu k., Haldi t. - Helgi Kain, 13 a. < Hindrek Varma, 65 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Silmi kuusikus rahaauk.
Kord juhatati Pärtlijaani vanamehele rahaauk, see pidi olema Silmi kuusikus. Talle juhatati, et tuli põleb rahaaugul ja määrati öö. Kui öö kätte jõudis, läks mees metsa ja nägi kaugelt juba tule ja kui ligemale jõudis, nägi ta meest tuld liigutamas. Siis hakkas Pärtlijaani vanamees hirmuga issameiet lugema ja ümber tule käima, tundmata mees ta kannul. Korraga viskas tundmata mees kolm verist vasikakintsu P. vanamehele kaela, aga siis viskas P. vanamees kintsud tulle ja ütles: "Mene sina pergu." Ja kui kintsud tulle langesid, nägi vanamees, et need olid kolm suurt kullakotti, aga siis kadusid kõik nagu tina tuhka.
Sama rahaauku juhatati ka Andikäspri vanamehele ja määrati ka öö ja üeldi, et temale tulevad kaks meest vastu, aga ta ei tohi nendele midagi ütelda. Kui vanamees läks, tulid talle kaks hunti vastu ja vanamees ütles: "Kas teie oletegi nee mihed, kes mulle vastu piid tulema," kui ta sai need sõnad üeldud, tuli talle meelde, et ta ei pidanud rääkima. Kui vanamees rahaaugule jõudis, nägi ta koera mulda sütele pääle kraapivat, kuid äkki kadusid kõik ära, ainult suur helin oli veel järel.
ERA II 165, 68/9 (4) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Peebu t. - Eliise Kalholm, 14 a. < Johannes Ruukholm, 61 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Nägäkivi.
Pärispea Liidesoo lahes, mis asetseb Odakivi lähedal, on suur kivi meres. Selle peal olid olnud näkid ennast pesemas ja ehtimas. Ühel õhtul, kui old suur kisa ja laul külas, ehmund näkk ja hüpand merre. Pääle sidä ei ole teda enam nähtud. Kivi aga Liide soos kannab Nägäkive nime.
ERA II 165, 69 (5) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Peebu t. - Eliise Kalholm, 14 a. < Johannes Ruukholm, 61 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hiietamm.
Pärispea Matsu talu koplis oli old enne sakslaste tulekut suur hiietamm. Rahvas palund selle all jumalat ja ohverdanud seal igal laupäeva õhtul ja teistel tähtpäevil. Kui tulid sakslased, siis raiutud maha tamm ja varastatud ära. Rahvas aga räägib, et kõige ligem mõis Pärispeale on ehitatud selle tamme puist ja oksist. See mõis on Kolga mõis.
ERA II 165, 69/70 (6) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Peebu t. - Eliise Kalholm, 14 a. < Johannes Ruukholm, 61 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahaauk Pärispeal.
Praeguse Oru talu tuhlimaalt on löüetüd suur katel rahaga, mes tuli väljä tuhliottamise ajal, kui aeti lahti vagusi. Rahast said osa kaik, kes olid tuhli ottamas. Taanja, kadund, oli veel peräst mend etsimä ja saand kätte pool katla, mes adra kaugemale oli veend ja toistest maha jäänd. Sida kohta peetakse ka praegugi pühäks ja ei panda tuhli pääle. See olla Vene keisri Peeter I kingitus inimestele.
ERA II 165, 70/1 (7) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k., Mahu t. - Eliise Kalholm, 14 a. < Kata Linholm, 82 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Näkk Purekkaris. Purekaris praeguse suure kive otsas käinud igal ilusal õhtul pead kammimas pruut ja peigmees. Seal kohanud nad igal õhtul. Ühel õhtul oli vanamees kõrge mää pääl, kuidas jälle nad tulnud ja istunud sinna kivi otsa. Enne kamminud pruut oma juukseid ja ulatanud siis kammi peiule. See kamminud ka oma juuksed, siis suudelnud ja kaelustanud üksteist. Äkki oli läbitungivalt kiljatanud pruut ja ta juuksed tõusnud üles otsekohe. Peigmees kadunud kui maa alla, kuna pruut jooksnud merre.
Pääle seda oli nähtud veel mitmel õhtul sealt pruuti ja peigmeest. Mitte enam kive otsas ega maal, vaid nad suudelnud sügavuses vee peal.
ERA II 165, 80 (7) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärlioja t. - Ilse Lehesalu, 14 a. < Magda Lehesalu, 50 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Valuvõtmise laul.
Haigele arsti, tervele vorsti, varesele valu, musta linnule muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu, ärgu vaksa vahet olgu.
Juba lapse jalg terve!
ERA II 165, 99/100 (1) < Haljala khk., Aaspere v., Valgejõe k. - Ilmar Heinsoo, Kõnnu algkool < vanemate meeste suust (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Valgejõe madu. Valgejões elas palju aastaid tagasi suur kollasekirju madu. See olevat õnnemadu. Madu lennanud siia kaugelt. Ennen ei olnud selles peres, kus kohal madu asus, õnne, kuid mao tulekul kasvanud taluvara mitmekordseks. Sellest ajast liigub rahva seas lugujutt ühest perepojast, kes nõia poolt olevat muudetud maoks. Madu kadunud nõia juurest ja hüpanud jõkke just oma talu kohale. Perel, kus poja kadumisel kadus koduõnn. Nüüd aga sigines see uuesti. Pererahvas kui tundis oma poja lähedal olekut. Nõid aga kiristas hambaid. Vette ei ulatu ta võlus.
ERA II 165, 107/8 (1) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Määpealse t. - Erni Janter, 15 a. < L. Berg, 53 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kahala järve tekkimine.
Vanasti olnud praeguse Kahala järve kohas Uuri küla. Ühel kevadpäeval kündnud Uuri mehed põllul, ega ole teadnud aimata midagi paha, kui korraga ilmunud küla kohale lind, kes kogu aeg hüüdnud:
"Põiki rahvas, põiki rahvas!" See pidi tähendama et Uuri küla rahvas oleks pidanud säält hoopis ära minema. Mehed aga olid pannud linnu hüüdmist muidu naljaks ja kündnud edasi. Korraga aga ilmunud taeva alla suur hall pilv, mis Uuri küla kohta jõudes lausa vihmaks muutunud ning küla peale maha sadanud ning kogu küla enda alla matnud. Alla jäänud kõik mehed hobuste ja adradega. Selgel suvepäeval olevad neid veel praegugi näha järve põhjas.
ERA II 165, 111 (3) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Kaasiku t. - Erni Janter, 15 a. < G. Valk, 56 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahaauk.
Kord näinud keegi Vanaküla inime unes järgmist. Pohla ja Klaukse talu rajal asuva suure kivi all on suur varandus peidus, mida ei saa aga muidu kätte, kui tuleb reede õhtul viia seitsme elaja veri sinna kivile, siis pidi avanema varanduseauk.
Sellel inimesel endal pole aga julgust olnud seda teha ja nii seisab varandus veel praegugi suure kivi all.
ERA II 165, 139/41 (10) < Haljala khk., Aaspere v., Valgejõe k., Valgejõe t. - Inna Antar, 13 a. < E. Hermann, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kust said endale nimetuse Kaanjärv ja Kaanjärve mäed.
Kord elasid seal mägedes röövlid. Nende pea-ninameest hüüti röövel Kaaniks sellepärast, et ta oli hirmus verejänuline ning röövis ja hukkas palju inimesi. Röövel Kaan oli veel kole kaval. Küll aeti ja otsiti teda taga, et hukata, aga kätte ei saadud kunagi. Tal oli mägedes palju vara ja kulda.
Seal ligidal elas üks asunik, kellel oli kolm ilusat tütart, kuna üks nendest kolmest oli kõige ilusam. Nemad käisid alati õhtutel mägedes jalutamas ning laulmas. Kord silmas röövel Kaan neidusid, kes istusid kalju veerel ja laulsid imeilusalt. Röövlil tuli tahe tüdrukuid vangistada. Ta hiilis lähedale, et parajal silmapilgul neid haarata. Kaks õde märkasid seda ja pistsid jooksu, kuna kõige noorem neist ja kõige ilusam ei saanud kohe jooksu pista. Röövel tahtis teda kinni võta. Tüdruk jooksis mööda kaljut edasi kuni kuristikuni. All lainetas järv. Ta mõtles: "Ennem ma suren, kui lasen end vangistada." Ning ta hüppas järve. Röövel sai kole vihaseks. Ta kõndis mööda järve kallast edasi-tagasi ning nuttis viha pärast. Järv muutus ümbert sooks, mis oli õige pehme, et seal ükski inimene käia ei saanud. Röövel vajus ja vajus viimaks järve.
Praegalt on järv ümbert nii pehme, et keegi sinna ligidale ei pääse. Järve ääres õitsevad valged vesiroosid. Kes neid noppima läheb, vajub järve, sest see ei kanna inimest. Rahvas hakkaski järve hüüdma Kaanjärveks ja mägesid Kaanjärve mägedeks. Kui praegalt minna õhtul sinna, siis teatakse rääkida, et on kuulda järvest uppunu neiu laulu. Rahvas kaevas mägedes ja otsis kulda, aga ei leidnud, sest vana röövel oli selle hoolsasti ära peitnud. Sellest ajast peale seal enam röövleid ei ela.
ERA II 165, 181/2 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k., Klaukseni t. - Irma Suumann < Anna Helberg, 80 a. (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda
Kuidas soo sai omale nime.
Vanalajal oli seel soos soda. Tuglas oli soa ülemb. Tuglas vaevas inimesi raske töögä. Inimesed ei jaksand tööd tehä. Siis Tuglas hakkas inimesi piinamä. Meestelt leikas seljä päält suured nahajudad väljä ja naistelt leikäs rinnad ära. Pani naised nabapäidi puusse, rippuma. Viimäks jäi Tuklas haigeks. Siis tehti Tuklasele suur kätküt. Tuklas oli kätküves seljällä, naised kävid tädä imetämäs ümbär ranna, igelt poolt ja said sen eest 2 kobika päiväs. Kui naised jäid kätküve pääle suikuma, siis Tuklas oli lauland:
"Tukku, tukku vaene naine,
et saa kahte kobikaida."
Üks naine oli lägäständ Tuklase ärä. Ja Tuklas suri. Sellest sai soo omale nime Naistesoo, et naised käisid Tuklast imetamas.
ERA II 165, 187 (3) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Siguraia t. - Ilse Kenamets, Leesi algkooli õpilane < Joost Kalmholm, 87 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
/Kuusalu ranniku kohtadest/ Kuidas ehitati Jumindale esimene kabel.
Kui taanlased Eestisse hakkasid tungima, joudasid nämäd väljä Juminda Sääreotsa. Oli kangesti udune päiv ja taanlased soitasid karile. Nämäd palusid jumala, et kui nämäd veel eluga pääsevad ja kuhu kohta, sinne ehitavad kabeli.
Olidki joudand sinne randa. Üks mees otand sõela ja otand sen merest vett täüs ja joost nii kaugale, kui vesi otsa loppend, sinne kohta heitänd nad polvilla ja palunud, ning siis hakatud kabeli ehitämä. See kabel ehidetud 1615 a.
Pärast veedi see kabel ristiusuliste poolt Kura talu aia taha, kus püsib veel surnuaid praigagi.
ERA II 165, 199 (5) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Siguriaia t. - Greete Lambot, 12 a. < Joost Kalholm, 87 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Teisiti kõneleb aga Joost Kalholm. "Ige aestat käis näkineiu seel kivel jaanituld tegemas, sest tema peigmies oli surd jaanipäiva ööl. Ta oli teht tuld seel ige aastat niikaua, kui viimaks kivi oli mend punaseks."
ERA II 165, 203 (9) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Rätsepa t. - Greete Lambot, 12 a. < Leopold Lambot, 46 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kuidas sai mets enesele nimeks Maduvare.
Juminda külast ½ km maad Leesi poole on kõrgem mereäärne koht, mille nimeks on Maduvare. Mets saanud nime järgmiselt. Ruotsi soja ajal oli siel palju ussisi ja kuldase kruoniga uss oli ka. Üks soldat soitas hobusega sielt mööda ja löi möögaga kruoni ussilt pääst ärä. Ussid said vihaseks ja jooksid suamihele külasse järele. Soldat jookses ussi iest Tabani tuba. Senperast hüüeda seda kohta nüüd Maduvareks.
ERA II 165, 206/7 (12) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Rätsepa t. - Greete Lambot, 12 a. < Leopold Lambot, 46 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Põlismänd.
Kui punased Jumindale tunginud, elanud siin mongooli usulised inimesed. Need pannud punastele südilt vastu, ei olnud aga aidanud. Paar mongooli noormeest põgenesid põlismetsadesse Juminda neemel. Punased tunginud neile järele, kuid noormehed põgenenud puusse. Metsas teinud nad enesele onni ja elanud Taara armust. Nad hüüdnud teineteist Lutt ja Tutt. Kui eestlased neemele elama asunud, siis elanud noormehed sopruses rahvaga. Mändi, milles noormehed kord varju leidnud, hakatud hiljem pühaks pidama ja ohverdatud männi juurtel. Praegu seda mändi enam järel ei ole, sest taluperemees, kelle karjamaal mänd kasvanud, oli saagind vanakese maha.
ERA II 165, 219 (2) < Jõelähtme khk., Jõelähtme v., Joa k., Suka t. - Anna Havam, 14 a. < Jaan Sukamägi, 75 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Näkikivi. Kord hommikul vara läinud mees mööda Jägala jõe äärt heinamaale. Jões kivi otsas istunud valges riides näkk. Meest silmates tulnud näkk lähemale. Mees hakanud karjuma, näkk tulnud aga lähemale ja näkk viinud selle mehe jõkke. Igakord, kui keegi säält mööda läks, olnud sääl kuulda hääli. Alles aasta pärast visatud mehe laip jõest välja samale kohale. Peale selle olla sääl tihti nähtud näkki, aga inimest nähes kadunud vee alla. Sellest on ka see kivi nime saanud Näkikivi.
ERA II 165, 221 (3) < Jõelähtme khk., Jõelähtme v., Joa k., Suka t. - Anna Havam, 14 a. < Anna Sukamägi, 77 a. (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda *red.
Laps hundi pesas
Vanasti olnud Jõelehtme ümbruses palju hunte. Kord vanemad tööle minnes jätnud lapse üksi koju. Hunt tulnud, lipitsenud niikaua lapse ümber, kuni laps istunud selga, siis hunt viinud ta Koogi metsa oma pesasse. Hundipojad mänginud lapsega ja kriipinud ta oma küüntega lõhki. Vanemad koju tulles ei ole last leidnud ja läinud otsima. Tulnud veel külainimesigi, ja viimaks mindud Koogi metsa ja leitud laps säält hundipesast. Pärast vanemad küsinud, et "kuidas sa siia said?" Vastanud laps, et "suur kutsu võttis mind selga ja tõi väikestele kutsudele mängida." Väikesed kutsud olla mänginud temaga ja kriipinud teda.
ERA II 165, 233 (2) < Jõelähtme khk., Jõeähtme v., Manniva k., Raja t. - Angela Kütt, 13 a. < Miina Metstoa, 46 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kuradikivi.
Kuradikivi asub Loo mäel Manniva külas. See on oma nime saanud sellest, et kurat istunud kivi otsas ja jälg jäänud kohe kivisse.
ERA II 165, 247 (2) < Jõelähtme khk., Jõelähtme v., Parasmäe k., Loovälja t. - Uno Mardim, Jõelähtme algkool < M. Mardim, 81 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kiia järve sünd. Ennevanasti pole olnud Kiia järv omas vanas kohas, vaid olnud koguni Järve sauna juures. Külanaised käinud järves muste lõngu ning pesu pesemas. Järv vihastanud sellest ja tõusnud suure halli kitsena õhku. Kits hakanud ida poole minema ja saanud Kiia võhma kohta, kus heinalised heina tegid, käinud hirmus pauk ja järv läinud pooleks. Üks pool heinalistele kaela, teine osa jõkke. Jõgi on selle koha pealt eriti lai.
ERA II 165, 251/3 (1) < Jõelähtme khk., Jõelähtme v., Aava t. - Hans Ojapõld, 13 a. < Jakob Ojapõld, 69 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kuidas sündisid Kostivere urked ja salajõgi.
Jõelehtme vallas, Kostivere mõisa lähedal asuvad Kostivere urked. Nende sünd vanarahva jutu järgi on järgmine.
Vanasti elanud Kostiveres palju tugevaid mehi. Meeste tööl olnud edu, ning nad olnud jõukad ja elanud omavahel sõpruses. Korraga aga töö enam ei õnnestunud ja kehvus pugenud majja.
Üks mees näinud ühel neljapäeva öösel juhuslikult vanasaadanat, kes külas vargil käinud. Meestel kohe nõu vanapaganale kätte maksta.
Kogunetakse siis järgmiseks neljapäevaks teatud kohta kokku, igalühel tubli madjakas käes.
Kell olnud vaevalt kaksteist läbi, kui ilmus vanapagan. Mehed kohe ta tegusi kätte maksma. Vanasaadan kisub omale kätega teed maa alla. Mehed maa alla järgi minna ei julge. Mehed valguvad laiali vaatama, kust vanapoiss välja tahab tulla.
Vanapagan muidugi meeste nõu ei tea ja pistab pea üsna mõisa lähedalt välja. Mehed on aga kohe kohal ja nuhtlevad sarvikut. Ruttu poeb see maasse tagasi ja kaabib omale uut teed. Kus ta aga pea välja pistab, saab kohe madjakaga vastu nägu.
Viimaks, pikema maa-all-jooksu järele õnnestub tal ometi Jõelehtme küla juures maa alt välja tulla ja plehku pista. Enam ei julge ta mehi tülitama minna.
Kus vanapagan jooksis maa all, hakkas vesi voolama, mida nüüd salajõeks kutsutakse. Kohad, kust vanapagan pea vaatamiseks välja pistnud, said urkeaugud.
ERA II 165, 255 (1) < Jõelähtme khk., Jõelähtme v., Manniva k. - Ella Salm, 13 a. < Aliine Salm, s. 1895 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kulbi tamm.
Kallavere küla ääres asuvas suures metsas kasvab suur tamm. Tamme kutsuti Kulbi tammeks. Tamm saanud nime sellest, et noor neiu, nimega Hilda, pärit Kivimäe talust, oli läinud tammest koskli mune kulbiga ära võtma. Aga nii õnnetult, et kulp oli jäänud tamme sisse. Pärast oli leidnud selle sealt Ristimäe Kustas ja oli võtnud kulbi omale. Sellest oli saanud nimi Kulbi tamm.
ERA II 165, 323 (1) < Kose khk., Alavere v., Pikva k. - Helmi Kula, Alavere algkooli õpilane < E. Lass, 72 a. (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L)
Kord sügise õhtul otsinud sant öömaja, aga kuskilt ei saanud. Siis märganud tulesid ja sant hakkanud tulede sihis minema. Maa vajunud sandi jalge all. Sant läind ikka edasi ja mõelnud, et säält tulede juurest saab öömaja. Kui ta kesksood jõudnud, vajunud ta ülepää laukasse ja sinna ta surnud. Teisel hommikul leidnud rahvas sandi soost ja matnud sinna ja sestsaadik hakatud sood hüüdma Sandisooks.
ERA II 165, 326/7 (1) < Kose khk., Ravila v., Voose k. - Merjanda Pikker, 12 a. < Mai Abrams, 75 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Täijärv.
Vanasti elanud ühes üksikus saunahurtsikus väga vana mees. Temal pole olnud hoolitsejat ega toitjat. Nii et ta elanud mustuses ja korratuses ega puudunud siis täidki. Saabunud laupäeva õhtu. Kõik külarahvas läind sauna, siis tõusnud temal ka isu minna, aga et tal sauna ei olnud, siis läinud ta end järve äärde pesema. Vanamees komistanud ja kukkunud järve ja uppunud.
Nüüd sest ajast saadik on järvel nimi Täijärv. Sel järvel on väga palju inimese kujuga sarnadust. See on veel praegugi järel, ta asetseb Voose külas.
ERA II 165, 347 (2) < Kose khk., Alavere v., Rooküla k., Saare t. - Ilse Sallo, 13 a. < Hilda Taumsaar, 28 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Raha leidmine.
Nõmbra mõisa karjamaal on näha üks suur kivi, millele hobusekabja jälg sisse raiutud. Ka olla nähtud selle kivi kohal ööseti tulekuma ja jaaniööl hõbedasi rahalitreid. Rahvasuus hakkasid jutud liikuma, et selle kivi alla olla P. sõja ajal raha peidetud. Taluperemees, kelle krundis oli see kivi, kergitas selle 10 mehe abiga üles ja leidis säält 100 kuldraha. Nüüd on see kivi sellest ajast küliti.
ERA II 165, 355 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Imelik puu.
Pikaveres Jõepere talu koplis kasvab üks väga vana puu. Keegi pole suutnud ta vanust üles arvata. Räägitakse, et vanapagan ise ta sinna istutanud. Keegi pole tohtinud seda puud rikkuda. Kes seda siiski teinud, seda tabanud õnnetus. Kord murdnud ometi keegi õitseline omale puust oksa. Järgmisel hommikul olnud tema hobune kadunud. Pärast seda lõiganud sama talu peremees sellest puust kaljaastjale pulga. Järgmisel aastal surnud temal kõige parem härg ära. Peale selle pole julgenud keegi sellesse puusse puutuda. Puu praegunegi peremees ei julge temasse puutuda, kartes, et õnnetus tedagi võib tabada.
ERA II 165, 357 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Pikavere k., Presti t. - Lennart Lepik, 14 a. < Johannes Lepik, 65 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kullavalvaja.
Muiste elanud Pikaveres üks vanamees, kes olnud rikkam mees terves vallas. Temal olnud suur ämbritäis kulda. Et vanamees väga ihnus olnud, ei tahtnud ta oma kulda teistele pärandada, vaid matnud selle Kuusiku talu heinamaale ühe allika kaldale maha. Vanamees surnud ära. Et keegi kulda ära ei varastaks, siis käivat ta iga neljapäeva öösel sääl kulda valvamas. Rahvasuu kutsub vanameest "Kullavalvajaks".
ERA II 165, 359 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Andi k., Tuuliku t. - Edgar Teder, 15 a. < Tõnu Teder, 54 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Pikavere heinamaade nimed.
Kui sakslased vanasti meie maale tulid, sundisid nad meid ka väevõimuga ristiusku vastu võtma. Eestlased lasid endid hädaga ristida, kuid palusid oma vanu jumalaid ikka edasi. Pikavere vallas vastu Uuemõisa heinamaid kasvanud enne suur mets. Siin käinud rahvas oma jumalale Ukule ohverdamas. Üks ohvrikivi on veel praegu alles Presti talu heinamaal. Selle juurest olla vanu ohvrirahasid leitud. Nüüd on mets maha raiutud, ja maa Kivioja ja Urvaste küla talude külge liidetud. Kuid seda kohta kutsutakse veel praegu Uku heinamaadeks või Uku-pealseks.
ERA II 165, 363 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Nõiakivi.
Pikavere meeste heinamaade lähedal Arevalla metsas asub suur Pillardi kivi. Vanasti olnud see nõiakivi, mille juures olnud võimalik end hundiks või mõneks muuks loomaks muuta. Üks lähedane perenaine käinud igal öösel kodust ära. Ta käinud selle kivi juures, kus end hundiks moondanud. Hundina käinud ta külas ja varastanud loomi ning alati olnud tema pere laual värsket liha. Pererahvas pole sellest midagi teadnud, kus käib perenaine. Viimaks hakanud sulane asja lähemalt uurima. Ta läinud ööseks rehealla magama. Korraga näeb: suur hunt tuleb värava alla ja viskab ilusa varsa rehealla. Ise jooksnud minema. Hommikul olnud perenaine jälle kodus. Järgmisel öösel läinud ka sulane kivi juurde. Perenaine tulnud ka sinna. Äkki hakanud kivi susisema ja sinakat suitsu välja ajama. Sulane ja perenaine jooksnud hirmuga koju. Peale selle kadunud kivil nõidumisvõime, ega ole tänaseni tagasi tulnud.
ERA II 165, 367 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hiie talu.
Pikavere Hiie talu kohal asunud muiste hiis. Seal käinud ümberkaudne rahvas jumalaid palumas. Veel praegugi kutsutakse paika, kus vanasti hiis kasvanud, Hiieheinamaaks. Osa sellest on praegu Tedre, osa Hansu-Jüri ja osa Hiie talu küljes. Hiie keskel olnud suur veelomm, mis praegugi veel näha.
ERA II 165, 371 (1) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa vanadekodu < Juuru khk., Vaopere k. - Leevi Urke, 17 a. < Tõnu Iibram, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahaaugud.
Rahaaukudest räägitakse palju ja mitmesuguseid jutte. Üks tähtsamatest rahaaugu juttudest, mis sündinud palju aastakümneid tagasi Kuimetsas, on järgmine: Kaubil vanasti elanud Vaadu nimeline mees. Temale oli näidatud unes, et Tõnuansu talu heinamaal kasvab üks toomingas ja selle juurel magab üks suur must uss: "Sina lükka see uss juurte päält ära ja kaeva raha välja." Veel kinnitatud juurde, et ärgu midagi kartku, mis juhtub. Tema siis läinud unenäos määratud ajal toominga juurte alt raha kaevama. Kõik oli läinud tee pääl hästi, kuid ainult - mis jättis raha juurte alla tagasi, et ei julenud palja käega ussi ära lükata. Sellest ajast kuni praeguste aastateni on igal aastal nähtud seda suurt ussi heina ajal sääl toominga ümber jooksmas, kuid igakord, kui püüdma hakatakse, pääseb nagu imekombel alati toominga juurte alla.
ERA II 165, 375/6 (3) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa vanadekodu < Juuru khk., Vaopere k. - Leevi Urke, 17 a. < Tõnu Iibram, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Idaurkad
Kuimetsa mõisast umbes kaks ja pool kilomeetrit Kose poole tulevad vastu järsud sügavikud ja Neitsimägi. Suurem osa jääb nendest orgudest ja nõgudest paremale poole, kus neid varjab Ida mets. Ida metsa nimetuse on saanud sellest: kui ehitati Kuimetsa mõis, jäi suur mets mõisast ida poole, mida hakati hüüdma Ida metsaks. Selle järgi on ka nimetuse saanud Ida talu, mis anti välja Põhjasõja ajal Rootsi sõjaväelasele.
Esimesed urkad tulevad vastu mööda ida teed minnes, mis keerab enne Neitsimäest ülesminekut paremat kätt, neid hüütakse Kallise urgasteks. Sinna uppunud moonakas Kallis. Suurem urgas on sääl umbes 11 m lai ja 2,5 m kõrge, mis läheb edasi 9-10 m, säält enam edasi ei pääse. Üldse on neid urkaid palju, suuremaid kuhu alla pääseb on 21. Rahvasuus on palju õudseid jutte krattidest ja vaimudest Ida metsas ja selle urgastes.
ERA II 165, 379/80 (6) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa vanadekodu < Juuru khk., Vaopere k. - Leevi Urke, 17 a. < Tõnu Iibram, 60 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ida oja, mis algab Vaopere soodest ja rabadest, jookseb Ida talu juures maa alla, mis sääl haruneb omakorda kaheks haruks. Üks neist voolab välja Kuimetsa mõisa juurde Jäävandi ja teine Tamsi küla juures Kärt-Tõnu talu juures. Sääl madalmikus on allikas, mille kaldal on ümarik küngas.
Rahvasuus on levinud jutt, et vanalajal, kui möllas Eestis suur katk, teinud ta ka Tamsis oma puhastustööd ja jätnud elama ainult kaks vanatütrukut - Kärt-Tõnu Malle ja Küünimaa Kaie. Ise hüpanud siis allika künkal ühelt jalalt teisele ja laulnud: "Kärdi Mall elab ja Küünimaa Kai magab!" Nii jorutanud ja hüpanud ta sääl neid sõnu, olles uhke oma tööle.
ERA II 165, 381/2 (7) < Juuru khk., Kuimetsa v., Kuimetsa vanadekodu < Juuru khk., Vaopere k. - Leevi Urke, 17 a. < Tõnu Iibram, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Suursilma allikas ja nunnade kaev.
Pääle Õrde allika tuleb veel palju ja palju allikaid Kuimetsas ette, mis on mitmesuguste tähtsustega, nagu näiteks veel Nunnade kaev. See on ka allikas, mis asub Kuimetsa külas Kamara talu karjakoplis. Säält käinud nunnad toomas omale puhast vett ja selle veega oli õnnistatud õndsaid. Üks rahva poolt väga tuntud allikas on Suuresilma allikas. Seda allikat peeti pühaks ja käidi seal ohverdamas oma iga-aastasest saagist veehaldjale, et teisel aastal kasvaks parem vili. Peatähtsus on selles, et arvati Kuimetsa jõe haldjat elavat Suursilma allikas, mis on jõe ääres. Sellest arvati siis, et haldjas hoiab suplejaid hukkumast. Suur tähtsus on veel Suursilma allikal selles, et sääl käidi toomas omale tervismuda, mida pandi pääle, kui oli mõnes kehaliikmes palavik. Kuid suurem mõju olnud siis veel, kui sinna kalleid esemeid visati.
Seda jutustas minule Tõnu Iibram, kes on praegu 60 a. vana. Teda olla ka kord poisikesepõlves kästud minna tooma ühele vanakesele seda tervisemuda. Talle antud siis kaasa ühte ja teist väärtuslikku, mida ta enam ei mäletavat.
ERA II 165, 383/5 (8) < Juuru khk. - Leevi Urke, 17 a. < rahvasuust (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Õrde allikas.
Keila jõgi saab alguse Kuimetsa soodes asuvast järvest. Jõge ümbritsevad suurte veekogudega allikad, mis pidada olema arvamata sügavad. Üks suurematest allikatest kannab nime Õrde allikas. Õrde allikaga on seoses palju vanaaegseid omapäraseid sündmusi ja jutte, mida rahvasuu on edasi kannud põlvest põlve.
Allikas olevat nii sügav, et ühel kuival suvel, kui kuskilt vett ei saadud, Õrde allikas olnud siiski vesi. Keegi ema läinud säält lapsele juua tooma. Pikk tammepuust trepp viinud alla sügavikku. Vesi olnud sügaval ja palju läinud naisel selle toomisega aega. Kui ta veega tagasi jõudis, olnud laps jänusse surnud. Selge ilmaga paistvat allika sügavas vees midagi läikivat. See olevat kullakast, mis vanal arvamata ajal allikasse lastud.
Rahvasuu räägib, et kui seitse paari härgi panna vedama, siis tulevat kast välja, aga ainukesel tingimusel, et selle toimingu ajal ei tohi keegi kuradi nime nimetada.
Kuimetsa mõisa parun saanud sellest kullaloost teada. Kullapalavik hakanud vanale parunile pähe. Võtnud siis seitse paari härgi ühes. Pääle selle veel kiltrid, kupjad ja aidamehed. Ühisel nõul ja jõul mindud kulda välja tooma. Pikad tugevad ketid lastud kullakastile ümber ja seitse paari härgi pandud vedama. Pikkamööda tõusnud kullakast tugevate härgade jõul. Paruni rõõmul polnud piiri, kui pika vaeva peale kullakast tulnud nähtavale. Suures rõõmuhoos unustanud parun vande ja hüüdnud: "Käes ta kurat ongi!" Kuid sel hetkel murdunud tugevad ketid ja suure mürinaga vajunud kullakast kalda äärelt allikasse tagasi ja langenud nii sügavale, et pääle selle ei ole ükski abinõu ulatanud kullakastini. Ilusa selge ilmaga nähakse veel praegu allika sügavuses kristallselges vees kulla läiget. Pääle selle olevat veel allika sügavuses kaks kirikukella, sest nende kuminat olevat vahest kuulda. Kelli saada saalt põhjast kätte rahvajutte järgi sel teel, et vedama panna kaks kaksikut musta härga.
Praegu elavad Õrde allikas kallid veeloomad saarmad. Vanad kavalad kütid ootavad selgetel öödel head juhust, et kallist looma tabada. Kuid saarmas on tark, ta laseb end kaua oodata. Oma pikkadel igavatel ootetundidel mõtlevad vanad kütid kullakastist ja kuulavad kellade kuminat. Siis jutustavad neid jutte vaiksel õhtutundidel noortele tulevastele põlvedele.
ERA II 165, 387 (1) < Juuru khk., Juuru v., Atla k. - Ellen Koik, 12 a. < August Koik, 37 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ulmu allika ja Katkuotsa talu lugu.
No vanasti möllanud siin Juuru ümbruses katk ja surm. Rahvas old päris hädas. Vesi lõppend otsa, toit samuti. Palju inimesi surnud janusse. Siiski olnud siin soos, Silde heinamaal allikas, millest ka kõige kibedamal ajal vesi pold otsa lõppenud. See oldki see Ulmu allikas. Ümberkaudu rahvas käind siin vett otsimas. Kuid ka Ulmu allikal olnud vesi nii sügaval, et sinna ilmatu pikk raudtrepp viind. Siis korra läinud üks ema oma lapsega, kes janusse suremas, Ulmu allikale. Võtnud kannu ja läinud allika põhja vett tooma. Nii pikk aga olnud tee, et kui ema tagasi jõudnud, olnud laps janusse surnud. Ja-jah, praegugi on ta ilmatuma suur allikas.
Noojah, see katk kestnud ikka edasi, tapnud palju inimesi ära. Läind möllates talust tallu, kuni äkki - stop! jäänud seisma. Rahvas hakanud seda talu hüüdma sellepärast, et sääl katk lõppenud, Katkuotsa taluks. Praegu asub ta Atla külas.
ERA II 165, 408/9 (2) < Rapla khk., Kehtna v., Vastja k., Rehe t. - Laidol Saulep, 14 a. < Juuli Saulep, 55 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Heinamaa nimede saamine.
Üle kahesaja aasta tagasi kasvanud praeguste Kehtna valla Vastja küla talude Pitsi, Rehe ja Reino heinamaadel palju tammi. Et maapind olnud pehme, siis on vajunud tammed maa sisse. Tammedest saanud aga need heinamaad omale nimeks Tammearu. Praegugi leitakse veel üksikuid tammede tüvesid soost.
ERA II 165, 409/10 (3) < Rapla khk., Kehtna v., Vastja k., Rehe t. - Laidol Saulep, 14 a. < Juhan Saulep, 48 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Talunimede saamine.
Kehtna vallas Vastja külas asuva praeguse Iidase talu maa pääl olnud hiis, kus ohverdatud Ukule. Pärast lasknud mõisnik sinna hiide asutada talu. Talule antud nimeks Hiietalu. Sellest on kujunenud välja Iidase. Tammed lasknud mõisnik maha raiuda. Ainult kaks pärna olid jäänud alles. Need pärnad on praegugi alles ja asuvad Iidase talu aias.
ERA II 165, 414/5 (8) < Rapla khk., Kehtna v., Vastja k., Rehe t. - Laidol Saulep, 14 a. < Juhan Saulep, 48 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Pääle maailmasõda oli kardetatavaim haigus katk. Katku kohta räägib rahvasuu järgmist:
Kui esimene inimene surnud Vastjal katkusurma, siis ohverdatud ja tehtud suuri tulesid, et katku eemale peletada. Sellest hoolimata hakanud katk Vastja külas suure hooga levima. Paljud inimesed olid langenud katku kätte. Et paljud inimesed öösel jäid haigeks, arvati, et katk liigub öösel.
Katku kujutati suure, musta näoga mehena. Mehel on käes raudkepp. Öösel pimedas katk tungib majja, vajutab korra inimese keha vastu ja kohe on inimene katkus. Katk aga kartvat tuld. Katku eemalepeletamiseks põlenud taludes ka öösel tuled. Kui aga keegi sääl talus juhtus siiski haigestuma, siis arvati, et tuled ei olnud küllalt suured.
Paljud inimesed põgenesid katku eest metsa, kus nad toitusid marjadest. Kuid nad olevat ka haigestunud metsas.
ERA II 165, 419/20 (1) < Rapla khk., Kehtna v., Kalbu k., Kangro t. - Asta Pärtel, 13 a. < Jaan Reino, 69 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kuldallikast.
Kuldallika asub Kehtna vallas, esimese klassi maantee ääres ja Nadalama külast umbes üks kilomeeter Kehtna mõisa pool.
Kuldallikas olevat sellest oma nime saanud, et sääl olevat kullakast põhjas.
Ühele mehele näidatud kord unes, et sääl allikas on kulda. Kulla saab kätte see, kes toob kulla välja kahe paari härgadega. Mees läinud allikale kahe paari härgadega ja võtnud kaasa ka ühe teise mehe ning rohkesti köisi. Kõigepäält pandud latt kastile alla ja rakendatud härjad kastile ette ning hakatud kasti välja vedama. Kui kast oli juba kaldale saamas, läinud mööda teed halli habemega vanamees. See näinud, et mehed midagi allikast välja veavad, ning oli küsinud meestelt: "Kas lubate mulle ka seda saaki, mis te välja veate?" Mehed öelnud: "Ei, see on suure vaevaga saadud ja seda ei või teistele anda." "Hää küll, kui te mulle ei taha anda, siis võtke kõik omale," öelnud vanamees ja läinud oma teed. Samal ajal oli aga kast tagasi allika põhja kukkunud ja seda enam kätte ei saadudki.
Põhjasõja ajal olevat üks venelane õngega katsunud ning kast oli kõmisenud.
Praegugi pidavat see kast sääl allika põhjas olema.
ERA II 165, 455 (2) < Hageri khk., Hageri v., Rabivere k., Juhani t. - Helmi Vainoja, 13 a. < Loviise Vainoja, 49 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lina-Maie kalm.
Meie lähedal asub väike mägi, mida kutsutakse Lina-Maie kalmuks. Suure katku ajal langenud inimesed kui hein vikati ees. Sel puhul polnud võimalik inimesi korralikult matta, seepärast maetud neid igale poole, kuhu juhtunud. Üks tütarlaps surnud ka katku ning maetud põllu peale ühele väikesele mäele. Tütarlapsel olnud suured valged juuksed, mille tõttu kutsutud teda Lina-Maieks. Mäge aga hüütakse nüüd Lina-Maie kalmuks.
ERA II 165, 493/5 (1) < Hageri khk., Hageri v., Metsaküla k., Linaleo t. - Aino Kaljuste, 14 a. < Karl Kaljuste, 42 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lipumänd.
Endise Pajaka mõisa maal, Nooda mäel asub mänd, mida praegu nimetatakse Lipumänniks. Umbes kolmkümmend kaheksa aastat tagasi, kui oli sõjaväe kaarditegemine, püstitatud kõrgematele mägedele vaatepunktid, mis olid umbes kolmkümmend meetrit pikad. Neid punkte kutsutud majakateks. Püstitatud olid umbes 8-10 km kaugusele üksteisest, nii et kõrgemad tipud kätte paistnud. Lipud asetatud veel majaka katusele. Pajaka mõisa maa-alal, Nooda mäel kasvava tüseda ja tugeva männi latva püstitatud veel mitme meetri pikkune latt, mis täitis niisama majaka aset. Sestsaadik on saanud mänd nimeks Lipumänd.
ERA II 165, 505/7 (2) < Hageri khk., Kernu v., Kernu as., Sarapiku t. - Heinrich Kraas, 13 a. < Voldemar Kraas, 25 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Mädajärv. Korra elanud Vaharas ühes talus peremees oma naise ja lastega. Olnud kibe heinaaeg, terve perekond läinud heinale praeguse Mädajärve kohale. Taevasse tõusnud imelik must pilv ja üks hääl hüüdnud: "Alt ära, tölpsaba orikas tuleb!" Naine tahtnud veel enne kaare kokku tõmmata, kuid siis langenud pilv neile kaela ning uputanud nad. Peale inimeste kadunud ka suur heinaküün. Ja rahvas teab rääkida, et selge ilmaga, kui vesi vaikne, pidi küüni peegeldus paistma. Mädajärve nime oli ta saanud sellest, et inimesed olid ta vett roojastanud ja selle trahviks muutunud järve vesi mädasarnaseks kollaseks.
ERA II 165, 513/5 (4) < Hageri khk., Kernu v., Kernu as., Sarapiku t. - Heinrich Kraas, 13 a. < Voldemar Kraas, 25 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jäärapea allikas.
Korra näinud üks mees unes, et teatud allikas on raha-auk. Noh, mees võtnud siis pika ridva kätte ja läinud allika põhja urgitsema. Korraga mees tunnud, et ridva otsas on midagi rasket. Mees tõmmanud ridva välja. Ridva otsas olnud verine jääripea. Mees lasknud kohkudes ridva tagasi vajuda, sest hirmus hääl oli hüüdnud: "Kui sa veel ritva liigutad, siis vajud ise sisse!"
See allikas on veel praegugi Piksarve heinamaal ning teda hüütakse Jäärapea allikaks.
ERA II 165, 543 (3) < Harju-Madise khk., Kloostri v., Kloostri as., Uuemõisa t. - Aino Leesalu, Kloostri algkool < Leopold Leesalu, 45 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
/Risti kirik/Kuidas on ehitatud Risti kirikut.
Kord hakatud Risti kirikut ehitama. Öösel on sama palju ära laotatud, kui päeval ehitatud. Kord näinud üks töömees unes, et vanakuri seda teeb. Siis kästud veel unes, kui kuskil lehmal on kaksikud vasikad, siis kivi vasikatele järele panna ning nad minema saata. Kus vasikad seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Eks olnud kõik nii. Ja pääle seda ei ole tööd laiali aetud. Kui kirik valmis, siis vanakuri löönud torni viltu. Ja praegugi on torn pisut viltu.
ERA II 165, 553 (2) < Harju-Madise khk., Kloostri v., Kõmaste k., Alu t. - Johannes Elving, 15 a. < Linda Palder, 20 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vintriku kivi.
Vene sõja ajal oli saanud üks ohvitser surma ja ta oli maetud Kõmastisse maha ning kuldmõõk pandud hauda talle kaasa. Hauale pandud kivi pääle, et keegi kuldmõõka kätte ei saa. Selle mehe nimi oli olnud Vintrik, nii on ka kivile nimetus Vintriku kivi.
ERA II 165, 567 (3) < Harju-Madise khk., Kloostri v., Väemla k., Jaani t. - Veleida Uusmaa, 14 a. < Juhan Neudach, 79 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ihnus peremees.
Ennevanasti elanud Väemla külas üks rikas taluperemees. Ta olnud nii ihnus, et ta kellelegi pole raatsinud midagi anda. Pärast, kui ta vanaks saanud, olnud ta ümberringi rahaga piiratud. Surnud aga ise nälga. Peale surma maetud ta pesemata maha, sest keegi pole julgenud teda pesema minna. Raha pole keegi julgenud tarvitada - arvatud, et kurjad vaimud sees. Siis maetud raha maha ja toodud suur virn hagu peale ning pandud põlema. Tuha peale pandud aga puurist, et kurjad vaimud seest välja ei saaks.
ERA II 165, 579 (2) < Harju-Madise khk., Kloostri v., Laane k., Jõberna t. - Heino Jõesaar, 15 a. < Juuli Jõesaar, 56 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hiiemets.
Hiiemetsaks kutsuti ainult seda metsa, kus kasvasid tammed ja kus vanad eestlased käisid Jumalale ohverdamas. Üks niisugune koht asub minu kodust ühe kilomeetri kaugusel. Praegu on sääl veel näha kolm kivi lähestikku, millest kõige suurem on olnud ohvrikivi. Kuid sakslased hävitasid need pühad paigad ja aja jooksul on hävinenud ka tammed. Seda kohta kutsutakse siiski Hiiemetsaks.
ERA II 165, 611/2 (3) < Harju-Madise khk., Kloostri v., Aru k., Karivelja t. - Raul Ackermann, 15 a. < Johannes Ackermann, 44 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahaauk.
Rahaauk asub Letsema mäel (selle mäe, mis kirjutatud eelmises tükis) põhjapoolsel küljel, mehekõrguse kivi all. Öösiti peab see rahaauk põlema. Vanasti põle julgenud keegi öösiti säält läbi minna. Mina ise olen leidnud sealt üle 130 a. raha. Et sääl raha leidub, see on kindel.
ERA II 165, 625 (1) < Risti khk., Kloostri v., Kirikküla k., Paju t. - Alma Laasik, 12 a. < Leena Alvin, 79 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tõntsu Hiie.
Kirikkülas Tõntsu maa peal oli vanasti olnud suur mets. Metsas elutsenud hundid. Kui küla lambad olid laudast välja lastud, hundid olid kohe ära murdnud. Küla inimesed olid seda metsa alati kummardanud põlvili, ja olid igal õhtul palvetanud metsa poole. Praegu seal enam metsa ei kasva, kuid seda kohta kutsutakse ikkagi Tõntsu Hiieks.
ERA II 165, 629 (2) < Risti khk., Kloostri v., Kõmmaste k., Kesiõue t. - Eliise Streimann, 12 a. < Madis Palder, 56 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hundikivi.
Kõmmaste küla idapoolses osas, kust suurelt maanteelt keerab vähem tee Hattu mõisa poole, kahe teeharu vahel asub praegu väike käsitöölise maja, mida rahvasuus kutsutakse Hundikiviks. Vanasti olnud seal tee ääres suur kivi. Üks naine külast olnud moondatud hundiks. Sel naisel olnud kodus väike laps. Naine tulnud tihti metsast hundina, visanud oma hundinaha kivile ja läinud siis naisena koju last imetama. Kui ta tulnud, võtnud jälle hundinaha, pannud selga ja läinud metsa tagasi. Ükskord olid inimesed põletanud kivi punaseks. Naine oli tulnud jälle metsast ja viinud hundinaha tulisele kivile ja läinud oma last imetama. Kui naine oli tagasi tulnud, nahk olnud juba põlenud tuhaks. Sest ajast oli jäänud naine alati inimeseks. Kui hilisemal ajal oli hakatud sinna kivi juurde maja ehitama, oli see kivi lastud lõhki ja pandud maja vundamendiks. Maja on hakatudki siis hüüdma Hundikiviks.
ERA II 166, 11 (2) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k., Kopra t. < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. - Armilda Hallik < Marie Jalakas, s. 1876 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Harakale haiget,
Varesele valu,
Kiitsharakale kibedat,
Mustalinnule muud viga,
Meie laps saab tervest.
ERA II 166, 11 (3) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k., Kopra t. < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. - Armilda Hallik < Marie Jalakas, s. 1876 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Koit, koit, videvik,
Tule arsti minu last,
Minu laps tieb kõllast!
ERA II 166, 11/2 (6) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k., Kopra t. < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. - Armilda Hallik < Marie Jalakas, s. 1876 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lepatriinu, mine lendu, näita kuspool sõda on, kas maa pool vai mere pool!
ERA II 166, 14 (18) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k., Kopra t. < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. - Armilda Hallik < Marie Jalakas, s. 1876 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mustametsa lapsed riakisid, et kui vanakuu riede õhta Ants-Juani aja tagast lepaõksu tuua ja neiega peksa, siis lutikad häbenevad ära.
ERA II 166, 15 (27) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k., Kopra t. < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. - Armilda Hallik < Marie Jalakas, s. 1876 (1937) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2002, kontrollis Mare Kalda
Kes tuld laenas, sie ei tõhtind aitäh üelda.
ERA II 166, 16 (36) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k., Kopra t. < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. - Armilda Hallik < Marie Jalakas, s. 1876 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kanga pakkuajamisel piab pulk ruttu välja tõmbama ja kudujale vasta perset lüema ja ütlema: Kudu ruttu, kudu ruttu, kudu ruttu! - siis saab kangas usina õtsa.
ERA II 166, 18 (48) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k., Kopra t. < Torma khk., Avinurme v., Maetsma k. - Armilda Hallik < Marie Jalakas, s. 1876 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui hammas tuleb suust välja, siis piab ahju piale viskama ja ütlema: "Kilk säh luuhammas, anna mulle raudhammas!"
ERA II 166, 19 (51) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Hakkandhaigusi toherdatasse ninda, et kaivetasse maast kolm rohumätäst ja neiega vajutatasse kolm kõrd haigusse pääle ja pannasse nindasamate maha tagassi.
ERA II 166, 19 (52) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui lapsel vällä lüeb, siis võttada ahjust üheksa heledat süsi ja lassa tagantkätt ükshaavali vette ja ise juassa õvve, et surina ei kuule. Siis sene viega piad pessa.
ERA II 166, 19 (53) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ehk jälle ninda, et laps viia sauna pessa ja pesuvie sisse vanni panna elavahõbeda ja kuldsõrmussi ja hõberaha.
ERA II 166, 20 (56) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui surne sõrmega tuaneluud vajutata, siis piab ütlema: "Võta omale kaasa, et mina saaks tast lahti!"
ERA II 166, 22 (69) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Sualatüükeid arstitasse ninda, et siutasse villase lõnga sisse 10 sõlme ja maetasse lauta sõnniku sisse.
ERA II 166, 23 (71) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lauda-ehitamise ajal taguda 7 lepa vaiast lauda põhja ja uksepaku sisse lassa auk ja sinne panna klaas elavahõbedaga, siis luamad lähväd iast edesi.
ERA II 166, 23/4 (74) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Juripäiv õli suur naiste pühä. Näväd käisiväd kõrtsi juures võid tegemas (ka lüpsikut turbutamas). Kõrtsmik tõi pualtündri ja Ieva-kurat pandi sisse. Sie kolistas sääl ninda (ninda hääldat. ninnda, samuti andas jt.) kaua võid teha, kui naised laulasivad: "Kokko, kokko, kuoreke,
Kaivust tulgu kirnu mengu!"
Siis kõrjeti raha ja õsseti viina. Sie juadi õtsa ja pandi jällä tõine nuarik tündri ja pieti sääl nindakaua kui andas raha ja jällä juadi. Ninda kestas päivõtsa. Naised õlid purjes ja tramasivad; mõned õksendasid kõhe.
ERA II 166, 25 (80) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Vitsavalu võetasse neie sõnadega vällä: "Kurat, tule tuulega, üle seitsme tuuleveski, vie ärä vitsavalu!"
ERA II 166, 26 (83) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Sommeri t. < Iisaku v., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Mendi üks üesse Viru Juri, Allika Mihkel ja va Umberk Kivinõmme metsa Kalevipoja künkele kulda õtsima (Kalevipoja hauaküngast näidatakse praegugi Kivinõmmest). Kellu kahetõistkümme ajal haketi kaivama. Kaiveti, kaiveti ja lagedale tuli suur ribikont; niisikene vähemine mogomane kõhe, jusku hobose luak. Jäeti sie siis maha ja tuldi kodo magama. Eks näidetud miestele unes, et "Kõhe mattaga minu kont maha! Minu und ei tõhi teie segada." Mehed ei muud miski ku(i) mendi ja matteti maha tagassi.
ERA II 166, 29/30 (90) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui esimist kõrd nuart kuud nääd, astu seitse sa(m)mu tagasi, võta, mis kanna alle jääb, pane põuve, ärä enamb kellegiga räägi, heida magama. Keda unes nääd, on su peikmes.
ERA II 166, 30 (91) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui lähäd vieämbritega ja nääd nuart kuud, kalla vesi kõhe maha, muidu saad nuttada. On sul aga lõnga ehk villu kääs ehk piima, siis on hia lamba ja lehma õnn.
ERA II 166, 30 (94) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Lepiku t. - Armilda Hallik < Mari Sommer, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lastel lähäb pia kärnä, siis isa tõrvapintsliga kammigu.
ERA II 166, 31 (96) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Sommeri t. < Iisaku v., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1862 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kõik tarbepuud piab õigel ajal laskema, kuivavad kergest. Õkaspuu lassa nuarel kuul, lehtpuu vanal kuul.
ERA II 166, 32 (104) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Sommeri t. < Iisaku v., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui tahad, et luamad hiast piima annavad, siis kõrja jaanilaupe üesse laudaukse alt sõnniku ja viska oma ja võõra laudaukse alle, ise ütle: "Siie piima, siie võid" ja võõrale (ütle:) "Siie kust, siie sitta."
ERA II 166, 34 (113) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Sommeri t. < Iisaku v., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1862 (1937) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kalda
Paiseid toherdatasse ninda, et ümmergune tuares leppahalg aetasse tulisest ja vajutatasse paise ümbert.
ERA II 166, 34 (115) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k., Sommeri t. < Iisaku v., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1862 (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui poiglaps läbi särgi lassa, siis saab tal pali pruutisi.
ERA II 166, 45 (6) < Iisaku khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Võitegemise laul (jüripäeva pühitsemisel lauldud).
Kokko, kokko, kuarekene,
Võist jumalaviljukene.
Taivast tulgu, sisse mengu,
Ümber männä, müssä, mässä.
Kodo lapse kuagi pääle,
Karjalapse kakku pääle.
ERA II 166, 45 (7) < Iisaku khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Haigus mengu, tervis tulgu,
Aripäivi harvast õlgu,
Pühäpäivi tihti tulgu.
ERA II 166, 48 (18) < Iisaku khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lõppe, lõppe, põrgu põldu,
Saa õtsa saadana välja.
ERA II 166, 51 (26) < Iisaku khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ruasi sõnad.
Ruasi, ruasi, kust sa õled tuld? Kas viest vai maast vai mõnest kurjast inimisest? Mene ärä, anna sina pühälä vaimule maad! Aamen, aamen, aamen.
ERA II 166, 51/2 (27) < Iisaku khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ussisõnad.
Oi sina ussi, ussi,
Läbi mättäste ronija,
Oi sa maa-mahkerjas,
Sarapuukarva sahkerjas,
Viekarva, viljakarva.
ERA II 166, 53 (30) < Jõhvi khk., Illuka v., Oru-Võhma k. < Lüganuse khk. - Armilda Hallik < Liina Suikin, s. 1872 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Tulekahju kustutamiseks võta siatina taldrik ja kirjuta piale:
S,A,T,O,R,A,R,E,B,Õ,T,E,N,E,T,O,P,E,R,A,R,O,T,A,S, viska tulle ja kõhe kustub tulekahi.
ERA II 166, 68/9 (78) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Torma khk., Avinurme v. - Armilda Hallik < Helene Hallik (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda
Isa rääkis. Täma õld viel laps, püksata poiske ja nad eland Maetsmas. Suured metsad õld küla ümber. Õige suur kivi õld metsa servas maja ligi ja ühel hommukul mängind hulk poisikesi kivi pial. Tõugelnud vastastikku ja Alekere Toomas, ühetõistkümne aastane poisike kukkund alla. Sial õldki hunt kõhe platsis, tõmmand lapse lõugu ja jooksnud metsa. Poiskeste kisa piale tuld vanemate inimeste abi, aga hilja. Poiss elas viel küll, kui kätte saadi, kuid suri õige varsti, sest kõht õld lõhki tõmmatud ja sisikond väljas.
ERA II 166, 110 (5) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kenel kõht lahti, senele keitada kõllastest päivälälledest vai sanglepa urvadest tied.
ERA II 166, 110 (6) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kõhuusside vasta on hiad reinvarred ja küemned.
ERA II 166, 111/2 (8) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Nari arstitasse ninda, et nari kõht panna kolm kõrda kräunuja ukse vahele. Ehk lassasse jälle esimisel lapsel närida ja üelda: "Närin nari, närin nari, närin nari."
ERA II 166, 112 (9) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kes näeb kogemata kolme valget hobost kõrraga ja tämäl on tuaneluu, siis üelgu: "Valged hobosed, valged hobosed, viega minu tuaneluu!" Ehk võtta sutike alustamata kangast, vajuta tuaneluud ja pane kangaraasuke surnele kirstu kaasa.
ERA II 166, 112/3 (11) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Hakkandhaigusi ja äkilist paistetust toherdatasse majakavitsadega. Ehk naisterahva haigete jaust võttada kasest tuulepesasi ja miesterahvaste jaust männist tuulepesasi ja keitada neid, siis sene keiduviega pessa.
ERA II 166, 113 (13) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ennemalt uinutati lapsi, kui tulid jua lagedale. Üks ema tõi saunas lapse lagedale ja tahi ära käägistada. Laps aivastas. Ema ütles "aitäh Iesukesele!" Kõhe jäi laps kallist ja ema ei saandki tappada.
ERA II 166, 114 (15) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Rabavuse kõrral andada kõhe püssirohto ehk võib ka rabanduse rohto.
ERA II 166, 114 (16) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Külmavärililledest keitada tied külmavärina vasta.
ERA II 166, 114 (17) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Krampide vasta on pujujuured.
ERA II 166, 114 (19) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Külmtõve vasta aitab ka kärnkonna tuhk.
ERA II 166, 115 (25) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kes kuerataudis õli, sie jäi lahjast. Pandi javekive pääle, kierutati kive ringi: "Javan kuerataudi."
ERA II 166, 115 (26) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tuulerõugeid piab sanglepa vihaga vihtlema.
ERA II 166, 115/6 (27) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Õlima Undisuas heinamal ja ühele läks uss sisse. Siis tuadi Undi Kustav suur lugija. Sie luges pääle ja uss tuli vällä. Mies ehmatas, kui uss vällä tuli, ja jäi langetõbisest.
ERA II 166, 116 (28) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Vill on nisike äkiline aigus, et pääle surma läheb sinisest vai tuleb kuskil sinine plekk. Villi vasta on sibul, lõngaelivesi ehk saltserivesi.
ERA II 166, 116 (30) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kunstisi ja sõnu ei tõhi vanemb nuaremale õpetata.
ERA II 166, 116/7 (31) < Jõhvi khk., Illuka v., Illuka vanadekodu < Jõhvi khk., Kiikla k. - Armilda Hallik < Miina Sareke, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Juripäiväl õlima võid tegemas kõrtsi juures. Eks Kurtna valitseja tuld ka sinne. Meie este hirmu täis, et mene tia, mis ütleb. Aga tämä miski, naeras vaide ja vahtis, kuda vana Viita õli vintis täis, pani munni tõrre serva pääle, et "kokko, kokko, kuareke." Eks meie siis võeti ja pandi valitseja ka tünni. Ei saand tõne muidu, ku õstas ka viina, siis vast lasima tünnist vällä. Ei vihastand ühtigi.
ERA II 166, 117/9 (32) < Jõhvi khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ieva-kurat õli vanatüdrik, vähe litsivõitu. Jõi pali viina ja tõmbas miestega. Juripäiv õli tämä esimene Raudi kõrtsi juures. Tahtas tünni ümber viskada, siis panima ta tünni. Tämäl õli raha alati viina ostada; ta õli kuppar. Käis laialt ringi, sääl Venemaa pual Vihtses käis ja tienis ikke viis kopka sarve päält. Üks nuar poiss õli Vihtses, last kaheksatõistkümme sarve selga panna ja siis hüppend ise jõkke, Vihtse jõkke. Sarved tulled kõik lahti ja kaduned vällä. Ieva õligi sarvidest ilma. Siis katsus, kust sai uved, minagi andasin siit vanu luamasarvi. Ieva leikas pienikese õtsa maha, panni sinne pääle rakkunahka ehk rasvakelmet ja pistas nõelaga pieni aukusi täis. Õligi uued kupusarved jälle kääs.
Kuppu lassasse paha vere vasta. Kui pia vai kaelasuaned valutavad vai on juaksev. Kriisa Katri raiub nuaga, sie on valus, aga Ieval õli massin, sellega lõi. Meie Mihkel lasi ükskõrd 18 sarve selga lüije, ärä siis läks südä pahast; ei minul ei mend kõrdagi. Ieva-kurat surigi Raudi kõrtsi koja ja vald mattas. Tämä õld kõrtsis juua täis ja kolm santi tulled sinne. Üks õld pime, tõised õld tallutajad. Räägiti, et nie tämä raha sääl vist üle lüened ja võibõlla andasivad miigagi pähä, et sinnesamatse suri.
ERA II 166, 125/6 (40) < Jõhvi khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kuldallika juurest siit linnumäe pualt õlema vanarahva jutu järele ninda lai kraav mend alle Kontso järve, et ükskõrd viend paari härgi alle järve; härjed õlled ikkes, kukkuned Kuldallika juures kraavi ja vesi viendki menema. Ega siis ei üeldud Kuldallik; sie nimi tuli päräpuale, ku haketi rääkima, et allikas on kulda ja ku kullakaivajad tulid.
Nüüd on jua mitmed käined kaivamas, aga miski vist evat õle saaned.
ERA II 166, 126/7 (41) < Jõhvi khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Siit käisima, ku nuared õlima, iga pühä Jõvi kerikus. Talve ajal pieti pasli, suvel õlid kerikus virsud jalas. Tiepääl mendi paljajalu. Kerikus kui kõndisid, siis niuh, näuh, niuh, näuh, tohovirsud kidisesid. Tohovirsudel on nena päält jua ormad, aga pajuvirsudel käiväd risti. Miestel sõisasivad kõhe tohokerad lakkas. Haketi tegema, siis tuadi maha ja pandi ennem likku. Mina ku karjas käisin, siis lõuneajal käisin tohto ja kuart kõrjamas. Kakstõist paari õli ikke virsusi ies valmis. Ega pajukuarised kaua käined. Karjas sie päivä kolm kõigist. Tohtosed õlid küll kõvemad. Tohto võis alati võttada. Ajad nua ies ja tohosuga muudku tuleb järel, aga pajukuart ei saand enne, ku müristab kuare lahti. Esimine müristamine sie põrutaski lahti. Pajuvirsudele tegima viel apsati alle ka. Eks neid ka õld, kes kerikus alati paslidega käisid, nied õlid rikkamad. Lieris õlid minul jua ummiskingad.
ERA II 166, 129/30 (49) < Jõhvi khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ussiviga toherdeti ussinahaga ja ussipuuga. Võttada ussipuu ja segada vannis vie sies üheksa kõrda ringi. Sene puuga vajutata lapsele navaku kõhta, südämä pääle ja kõri alle. Ninda üheksa kõrda. Siis seljapuale ristluie pääle, kesk keha ja kaela pääle. Ninda saabki tervest.
Ühekõrra õlima mõisas heinamaal. Mehed leidasivad ussi ja viskasivad vieauku. Kustpualt uss tahtas lagedale tulla, säält jällä lüketi tagasi. Mullika Ann lükkes nindasamate ja ise õli raske. Laps tuli lagedale ja õli ussihaiguses. Jua kuuetõistkümme aastane, kole suure piaga ja jõi pali vett, ühtelugu jõi. Enesel pia paistas läbi.
Ussivia vasta õleks hia kolme sõrmega andada lapsele seda pesuvett suhu kolm kõrda, kus ussipuu on sies õld.
ERA II 166, 130 (51) < Jõhvi khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kenel jalad paisetavad, siis võttada tuulepesasi ja neie liuvies pidada jalgu.
ERA II 166, 131 (53) < Jõhvi khk., Illuka v., Sootso t. - Armilda Hallik < Maarja Amba, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Äkilise haigusse vasta on hiad punased putked.
ERA II 166, 162 (28) < Jõhvi khk., Illuka v., Ohakvere k. < Iisaku khk. < Torma khk., Avinurme v., Ninasi k. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1856 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui laps saab kuskile haiget, siis puhutakse peale ja loetakse:
"Varesele valu,
Harakale haigus,
Kiitsharakale kibedat,
Mustalinnule muud viga.
Meie laps saab terveks, ennekui noore mehe (naise) saab."
ERA II 166, 171 (1) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Elasima alles Sõõrumäel. Sääl räägiti, et vana Klimka on leind Sõõrumä kalmudelt kastitäie raha. Este on näidatud unes, et sääl on, muudku mine ja võta. Läind ja saandki. Vana Suuder käind tõine hommuku vaatamas, löönd jalagi paekivi vasta, aga rahakasti põle õld. Käind Klimka juures juttu rääkimas mõne kõrra ja ühekõrra läind püssiga, last selle maha, aga tia kas raha sai.
ERA II 166, 171 (2) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Täriveres on järved mägede vahel. Ennevanast kukkund künnihärjad ühel pool mäge järve ja tõiselt poolt tulnud välja. Mägi ujund vie pial; järv õld mäe alt ühes.
ERA II 166, 172 (4) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Halijas - metsahalijas, jõehalijas; hiad ja pahad halijad.
ERA II 166, 172 (9) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Okaspuu tahab noorel kuul raiuda, siis kuivab hiast. Lehtpuu raiuda noorel kuul.
ERA II 166, 172 (12) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Mare Kalda
Müristamise ajal ei tõhi joosta, siis õhk jookseb järele ja tõmbab ligi. Vikatit ei või ka seljas pidada, sie ka kisub välku ligi.
ERA II 166, 173 (19) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Puid istutada noorel kuul, siis kasvavad paremast.
ERA II 166, 173/4 (20) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Varesmetsas Kortinal õlema raha maa siest leitud, mis õlema tagasi tuld. Annad ükskõik kellele, ikke tuleb tagasi. Seda raha ei võind teisele anda.
ERA II 166, 174 (22) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Tammekoorega kõhuhaigust arstida.
ERA II 166, 174 (23) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Soolatüvikud kauvad, kui tie niidi piale niipailu sõlmi kuimitu tüvikut on. Siis pane niit aja alla. Kui ära mädaneb, ongi tüvikud kadund.
ERA II 166, 174 (24) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. < Iisaku khk. < Maarja-Magdaleena khk. - Armilda Hallik < Gustav Õun, s. 1866 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Varesmetsas arstiti nõnna, et iga sõlme piale lue kolm kõrda viel "damina, damina, damina."
ERA II 166, 184 (61) < Jõhvi khk., Illuka v., Oru-Võhma k. - Armilda Hallik < Jaan Aljaste, s. 1878 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Nied üeldasse nõiad õlema, kes iseeneses räägivad. Türiku Lienu on ka nõiamueline õld, kandand sualanuutsakuid kaasas, posind pääle ja käskind tütrikutel rohtosi juua, siis veike piab ärä tulema.
ERA II 166, 184 (62) < Jõhvi khk., Illuka v., Oru-Võhma k. - Armilda Hallik < Jaan Aljaste, s. 1878 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Lienu võttas vargad ninda kinni, et posis sualale pääle ja viskas sene koja, keda kahtlustas. Kui sie käib sualast üle, siis kolme päivä pärä tuleb sinne.
(Tiiriku Lienu vt ka ERA II 166, 184 (61))
ERA II 166, 185 (65) < Jõhvi khk., Illuka v., Oru-Võhma k. - Armilda Hallik < Jaan Aljaste, s. 1878 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mina õlin viel nuar mies, kui Lähtepäle ehiteti hospidali. Mehed käisivad müürisi kaivamas ja ühele näidetud unes, et sääl on kulda. Küll kaivaned ja õtsined, ühekõrra hakkand valgeid kitsi vällä tulema; kõik kõhad õld täis. Mehed kartaned, viskand labidad ja panned menema.
ERA II 166, 185/7 (66) < Jõhvi khk., Illuka v., Oru-Võhma k. - Armilda Hallik < Jaan Aljaste, s. 1878 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tarakuse Valdmann õld nuares ias kirjutaja postijaamas. Kontso Kristjan õld säälsamas postipoisist. Riigi kulda vietud ka postovostega ühest jaamast tõise. Ükskõrd saadetud Tallinna pualt 6 ankru kulda Venemaa puale. Jõhvist mend Kristjan postipoisist ja postiljoni nägemata viskand ühe ankru vankrist maha kravi. Narvas vast nähend, et ankur kadund; ehmatand ninda, et hüppend Narva jõkke. Kristjanil õld ka pali hirmu ja muret kullaga. Ei õle viimast muidu saand, kui rääkind Valdmannile, kuda kullaankru peitand õlgide sisse ja näitand kulda ka kirjutajale. Ise tuld, uitand Kontso metsas ja mend siis künega järve pääle. Riided viskand seljast vällä ja hüppand sisse. Va Pappa Madis püüdend nuadaga päiv õtsa, ennegu saand kätte. Kuld jäändki kõik Valdmannile. Sie võttand rikka naise muepera ja hakkand mõisi õstama. Vanas ias ei õle ise ka magada saand, õld vaimudega kimbus. Vot kuda sai Illuka mõisi ollendrist suur mõisa-herra.
ERA II 166, 187 (67) < Jõhvi khk., Illuka v., Oru-Võhma k. - Armilda Hallik < Jaan Aljaste, s. 1878 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jõhvis sie Altkõrtsi Aabel võttand jällä Uhakvere herra raha. Tämä õld mõisas kupjast ja herra mend lollist. Tuand rahakasti tihtipääle väljäle kaasa. Eks kupjas viend jälle tagasi ja jua ta säält vahelt siis sai võttada. Kui Jõvi asus, õli suur kõrtsmik; riiealune oli kaupa täis ja müüdi kui suures pues. Perast õstand Tallinna tagant Sausti mõisi.
ERA II 166, 188 (74) < Jõhvi khk., Illuka v., Oru-Võhma k. - Armilda Hallik < Jaan Aljaste, s. 1878 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Nikastuse vasta võttada valget, musta ja punast lõnga, panna kokko ja siduda üheksa sõlme sisse, siis panna sinne pääle.
ERA II 166, 195/6 (97) < Jõhvi khk., Järve v., Järve k., Joosti t. - Armilda Hallik < Leenu Puss, s. 1848 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui naised kedrasivad ja keski võõras juhtus tulema, siis ütles:
"Tere jõudu ka,
Kerpu kedrajale!
Üheksa igaühe nüeri vahele!"
Kedraja vastas:
"Tere, tere, jõudu tarvis,
Ja täid tulijale!"
ERA II 166, 200 (104) < Jõhvi khk., Järve v. Järve k., Joosti t. - Armilda Hallik < Leenu Puss, s. 1848 (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L Kontrollis Mare Kalda
/Rasvalaeva hukkumine/Ühekõrra läks Ontika rannas rasvalaiv hukka - mina õlin viel puhta laps - ja vesi ajas kalda alle paksu kõrra rasva. Säält käidi kõrjamas ja tehti küündli. Perast valitsus vedas rasva Ontika mõisa juure ladu ja inimesed käisivad säält vargal. Selle iest saadeti mitu miest Siberi. Küündli oli mitmest aastast varust valmis tehtud ja ninda pieti piergu rohkemb süütusest. Perast tulid mokkidega lambid.
ERA II 166, 203 (1) < Jõhvi khk., Jõhvi al. < Jõhvi khk., Järve v., Saka k. - Armilda Hallik < Elisabet Suuban, s. 1863 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ruasisõnad.
"Tagene, tagene, sa tige ruajane, kurat kasujas pahus, alt juuritud, pialt latvatud, keskelt veripunane. Kui ülened, siis alane, kui paised, siis pagene. Linnul ei ole piima, kivil ei ole juurt ja viel ei ole oksa. Jumal-issa-poja pühavaimu nimel."
Terava nua õtsaga vajutata kolm risti ruasile piale ja üelda selle inimese nime, kel ruas on.
ERA II 166, 213 (25) < Jõhvi khk., Peeri k. < Jõhvi khk., Illuka v., Nõmme k. - Armilde Hallik < Kadri Niinepuu, s. 1868 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Haldijad õlid metsas ja vies. Kes neile hiad tegi, senele tegid nämad ka hiad, aga enamiste ikke õlid pahad.
ERA II 166, 216/7 (32) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Avinurme pool jüripääval võitegemise moodi ei õld. Kui seie tulime, käisime ka vaatamas. Einsi vanamoor õli vanainime, jalad vigased, aga jüripääval tuli platsi, kepikene kääs. Jo Raudi mää alt hakkas kaikuma jämäda äälega:
"Kokko, kokko, kooreke..."
Tünn õli määl, siis naised ja noorikud käisid selle ümber ja kolistasid tünni sees võid teha. Nooremad hoisid nagu edemale, et nämad pidid viina õstma, kui tünni pandi.
ERA II 166, 218/19 (36) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
/Kuidas siil okkad sai/Siil sa/a/nd sedasi okkad, et Kalevipoeg kannud laudu ja pand nied maha, jä/ä/nd puhkama. Nähnud siili ja kutsund: "Kuule, tule siie juttu ajama." Siil põõsa tagast: "Ei julge, õlen alasti." Kalevipueg tõmmand siilu oma kasukast ja visand siilile: "Säh, pane selga!"
ERA II 166, 219 (37) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kalevipueg tuld kõrra läbi Peipsi, seitsesada saelauda seljas, ise kirund, et vesi, pagan, tegi tilli märjast.
ERA II 166, 225/6 (50) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jumal on tõugand kurjad inimesed vai vanasaadana taevast maha ja kes selle kõha piale heidab, sel lähäb nägu kärna. Vanal kuul paraneb ära, aga noorel jääb uuest haigest.
ERA II 166, 226/7 (52) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Naine pand parajast leibi ahju ja üeld tüdrikule, et võta sie pihlakane kepp ja mine torka iga lehma külge, ise ütle: "Siit võid, siit piima!" Tüdrik õld neske vigur, lähnd torgand ja üeld: "Siit kust, siit sitta! Siit kust, siit sitta." Lähnuvad siis perenaisega lüpsma, kos lehmad muudkui kusevad ja situvad, piima annavad õte tilga. Perenaine küsima, et kuda sa ütlesid. Tüdrik vasta, et "Mul läks meelest ära, ütlesin "Siit kust, siit sitta.""
ERA II 166, 227 (53) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Perenaine lähnud keriku ja käskinud tüdrikul taga võid teha. Ise õpand: "Iga kõrd, kui paned koort kirnu, ütle: "Kolme küla või, kolme küla või." Tüdrikul lähnd meelest ära, üelnd: "Kolme kihelkonna või." Nõnna kui kõrrale kieras, hakanud koort üle jooksma. Tüdrik hullu hädas, kõik toovrid ja vannid koort täis ja vänta ei või mitte puutugi. Selle aa piale tuld perenaine kerikust kodu ja küsinud kõhe: "Kuda sa ütlesid?" Tüdrik, et kolme kihelkonna või. Perenaine luband tagasi teha ja tehnudki.
ERA II 166, 230/1 (56) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Teudu Kai õli Illukal suur nõid. Ta õli viletsa kuulmisega. Ühel aastal lähnud Kuremäele kuremäpäevale ja põle kuulnud, kui Kukruse kärner ajanud järele õunakoormaga ja Kaiele selga. Kaiel reieluu puru. Sest ajast maganud alati pussnuga ühes ja lammasrauad teises kääs.
ERA II 166, 231 (57) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Papa Mari varastand täma astnast silku. Kai üelnud: "Oot, oot, küll ma talle näitan!" Papa Mari lähnud valgeid usse täis, kõik perseski õld ja põle saand kudagi, kui tuld Teudu Kaiele rääkima, et täma varastas silku. Kai nõidund ussid ära.
ERA II 166, 231/2 (58) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Minu türel Maalil ajas ihu piale valgeid näpikuid. Kai tuli rohitsema. Pani lapse pesuvette ja sinna sisse kuldsõrmuse ja üheksa tulesütt. Pesi lapse ära ja viskas vee sorts, sorts, tagastkätt kuusejuure piale. Ise astus tagurpidi. Ei ma saand lapsele abi sugugi.
ERA II 166, 232 (60) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui Teudu Kai suri, käskind tütrel oma jalad kolmest kõhast niieniidiga kinni siduda, et muidu viimast hakkab kodu käima. Tütar sidunudki jalad kinni ja tehnud raudlabidaga mitu ringi ümber haua. Kui Kai haige old, siis vieretand ennast sängist maha ja klõbistand aga lammaraudadega "Klõpat-klõpat, klõpat-klõpat, ärge tulge, ärge tulge, minge eemale!"
ERA II 166, 237 (7) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Pistuse sõnad. Lugeda sibula piale ja sibul ära süüa:
"Sina pistus torkasid minuda ühe kõrra, mina torkan pistus, sinuda, kaks kõrda. Sina, pistus, torkasid minuda kaks kõrda, mina, pistus, torkan sinuda kolm kõrda. Sina, pistus, torkasid minuda kolm kõrda, mina, pistus, torkasi sinuda neli kõrda." (Nii edasi kuni kümneni.) Sibulat piab sel ajal terava nuaõtsaga torkima.
ERA II 166, 237/8 (8) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Nari vasta võta musta vai punast lõnga ja siu üheksa sõlme sisse, pane sie piale. Niisamati nikastusele. Nari piab närima ja ütlema: "Närin näri, nari, nari, nari, närin, närin, närin, närin nari, närin nari, närin nari!"
ERA II 166, 240 (13) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Rabaduse vasta tie kriidiga ristid pihupessa (haigele ristid) ja las haige lakub kielega ära, siis saab tervest.
ERA II 166, 240 (14) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kes karujälgi on mõõtnud, sie mõõtku rabandusehaiget paremast õlast pahema jala varbani ja tõisipidi risti pahemast õlast parema jala varbani, sie aitab.
ERA II 166, 240 (15) < Iisaku khk., Illuka v., Ohakvere k. < Torma khk. - Armilda Hallik < Miina Kask, s. 1857, Kata Kask, s. 1867 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Villihaiguse vasta keeta segamine piima, sibulat ja hiiresitta ja anda haigele sisse.
ERA II 166, 250/1 (41) < Jõhvi khk., Pagari m. < Torma khk., Avinurme v., Laekannu k. - Armilda Hallik < Liisa Lauringson, s. 1862 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ühele tüdrikule tulnud kõsilased. Peidmes jäänud õue, isamies lähnud tuppa. Käinud ja vaadanud ära, tulnud välja tagasi. Peidmes küsind: "Noh kas kuu kõrgel?" Isamies vastand: "Õige kõrgel, nagu lauda katusel." Tüdrikul õld sieliku-auk lahti, välkund kuhtaserva alt. Peidmes küsind: "Kuda, kas taevas õli selge?" Isamies vastand: "Keskelt selge, jääred pilves." Tuapõrandat õld keskelt pühitud, servajääred kõik prahti täis. Kõsilased jätnud selle pruudi, lähnud minema.
ERA II 166, 258/9 (73) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Pagari as. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Pouline Pori, s. 1891 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ruasisõnad.
Mina vannun sind, sina ruajane vaim. Mine ära sestsinatsest Jeesuse Kristuse ümmardajast ja sulasest. Jumalaisa, poja ja pühavaimu nimel aamen, aamen, aamen. Jeesus tuli läbi kõrbe, kolm ruasi oli temal kääs. Sinine kuivas, punane närtsis, valge kadus huapis ära. Jumalaisa, poja, pühavaimu nimel aamen, aamen, aamen. Mina vannun sind sellest päävast, sellest tunnist, sellest minutist saadik. Jumalaisa, poja, pühavaimu nimel aamen, aamen, aamen.
ERA II 166, 259 (74) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Pagari as. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Pouline Pori, s. 1891 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui silmad haiged, tua allikast riistaga vett ja tõsta seda supilusikaga üheksa kõrda üks täis teise nõu sisse ja jälle lusikatäis omal üle õla tahapuale. Siis võta üheksa hõõguvat süsi, pane vie sisse, viska üheksa hõberaha ka ja siis hõeru selle viega, rahaga ja süsidega silmi. Perast viska vesi, kus kõikse rohkemb inimesed tallavad, kas risttie pääle vai ukse alla.
ERA II 166, 259/60 (75) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Pagari as. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Pouline Pori, s. 1891 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Türiku Lienu arstis ussiviga minu lastel nii, et võttis saaduveu köie, pani kolme rõnga, nii et köie ots jäi väljapuale nagu ussi pia. Pani köie siis pesuvanni serva äärimüeda, lapse pani keskele ja pesi puhtast. Pääle pesu lasi lapse kolm kõrda köierõngast läbi, võttis ussipuu ja vajutas sellega lapsele jala alla, pihupesa ja nava pääle.
ERA II 166, 260 (76) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Pagari as. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Pouline Pori, s. 1891 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui laps on imestatud ja kisendab, võta laps süüli, silmad väljapuale, seisa ukse pääl omal ja lapsel silmad väljapuale uksest. Enesele võta suu vett täis. Lase vett läbi hammaste üheksa kõrda ja igakõrd tõmba lapsel käega altpualt ülespuale ja otsaette.
ERA II 166, 260/1 (77) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Pagari as. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Pouline Pori, s. 1891 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Teise inimese viha tieb, et lehm ei jää tiinest. Ku hakkad pullile viema, mene võta saunast mustad mehepüksid, teine reieots teise kätte ja via lehmal kolm korda tagant ettepuale. Siis võta tüng luud ja tie ristid lehmale. Ehk jälle võta leivanuga, lue issameie palve kolmest ja tie nuaga ristid lehmale ristluie pääle, külgedele, otsaette, udara pääle.
ERA II 166, 263/4 (86) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Pagari as. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Pouline Pori, s. 1891 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui lehmaga pullile lähäd, pane tähele, kes vasta tulevad. Kui pärast lehm annab vähe piima, siis nied vastatulijad on piima süened. Kui trehvad neiega kokko, ütle: "Tia, kes kurat on minu lehma piima kõrist alla laskend?"
ERA II 166, 278 (45) < Iisaku khk., Pungerja m. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Miili Jääger, s. 1869 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Nõiad õppisivad raamatust. Nõidusivad haiged silmad tervest ja saatasivad tuulega.
ERA II 166, 279/80 (49) < Iisaku khk., Pungerja m. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Miili Jääger, s. 1869 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ennevanast räägiti ikke, et kõrtsipaigast ja puepaigast kurat viend raha menema ja pand haavalehed asemele.
ERA II 166, 281 (55) < Iisaku khk., Pungerja m. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Miili Jääger, s. 1869 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Palmipuude laupa üesse pekseti inimesi pajuurbidega. Igaüks siis küsis: "Viskage, viskage mulle ka mõni oksakene!"
ERA II 166, 281 (56) < Iisaku khk., Pungerja m. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Miili Jääger, s. 1869 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Hommigu vara mendi muni korjama. Õigadi:
"Nuar kana, kaks muna,
Vana kana, üks muna!"
ERA II 166, 283/4 (59) < Iisaku khk., Pungerja m. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Miili Jääger, s. 1869 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Varesmetsas üks poiss pettas tüdriku ja võttas tõise pruudist. Sie läks nõialt küsima, kuda tasuda. Poiss hakkas Venemaale kolima ja üks tõine Miili-nimeline tüdrik läind saatma. Nõid õpetand, et kui sina lähäd, hoia suu lahti ja lauluraamat pane põuve, siis ei hakka külge. Eks Miili jäändki haigest, karjund: "Juba tulevad, tulevad, tulevad!" Ahmind hinge ega old inimese nägugi. Kõik käisid vaatamas, muudku vana pruut pole mend. Nõid last poisile tuulega järele; selle ema mend rumalast ja õde uppund. Perast arvatud, kes on süüdi ja Venemaa nõid last tuulega tagasi. Tüdriku isa jäänd kieletust ja välk lüend pärast maha.
ERA II 166, 284 (60) < Iisaku khk., Pungerja m. < Iisaku khk., Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Miili Jääger, s. 1869 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Üks ema vandund last, et ei vie huntidki sinuda menema. Laps mängind metsa ääres ja huntid vienedki oma kuapa. Olid seitse aastat sääl, käind käpili, õld täitsa hunti muadi, karvane. Üks mies vahtind, et mis sie üks hunt on niisige, ei saa teistele järele ega. Võttand kinni ja andand nuaotsast leiba, jumalavilja, saand jällä inimesest.
ERA II 166, 290/1 (85) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Varesmetsa k. - Armilda Hallik < Kadri Sabalotni, s. 1854 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui pulmasae tuli nõiale vasta ja tegi miski paha vai ei pakkund viina, siis nõid sidus isamele rätiku kaela, sie läks huntist ja teised pulmalised tagajärele. Kui võttis rätiku kaelast ära, jällä inimesed tagasi.
ERA II 166, 291/2 (90) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Torma khk., Lohusuu v. - Armilda Hallik < Miina Sääsk, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ussitõbi. Rohitseti nii, et köis tõmmati ümber kerise, pomisesivad vie piale ja vihtlesivad.
ERA II 166, 292 (91) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Torma khk., Lohusuu v. - Armilda Hallik < Miina Sääsk, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
/Ussitõbi/ Ehk võta humalavarsi ja pane vannivie sisse.
ERA II 166, 292/3 (94) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Torma khk., Lohusuu v. - Armilda Hallik < Miina Sääsk, s. 1851 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Eland kaks minijat. Ühel õld liha, teisel põle õld. Sie nähnud, et metsast toob, lähnud piiluma. Tõine mini pand kolm nuapussi maha püsti ja lasnud ise uperpalli. Õligi hunt valmis, kadund metsa. Piiluja korjand nuad oma kätte ja jäänud ootama. Natukese aja pärast tulnud hunt, lammas suus. Vot ei saanudki enamb inimesest tagasi. Teine mini ähvardand, et viimane kõrd õlgu sul võeraid lambaid tuua ja pannud nuad uuesti maasse. Hunt lasnud uperpalli ja saanud inimesest tagasi.
ERA II 166, 293/4 (95) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Torma khk., Lohusuu v. - Armilda Hallik < Miina Sääsk, s. 1851 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Venemaal elanuvad rikas vend ja vaene vend. Vaese juures õlnud vana ema. Ema surnud ära, parajast kui vennad olid kodust ära. Vaese venna naine lähnud teise venna naise käest abi küsima. Sie annudki raha ja mini pist raha ämmale puusärki pia alla. Rikas vend tuli kodu ja naine rääkis, et andis vaese venna naisele ämma matuse raha. Mees pahandama ja läks küsima, et kus raha on. Vennanaine juhatand, et pia all. Karand kõhe võtma, aga ema haarand kääst kinni ja pueg põle mitte enamb ennast lahti saanud. Mitu roodu soldatid käinuvad seda imet vaatamas.
ERA II 166, 296 (106) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Torma khk., Lohusuu v. - Armilda Hallik < Miina Sääsk, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Veresulgemise sõnad:
Bin+Kristus+Berhrtuh+Noomen+Noomen+Soros+Marja+Joosepa
ERA II 166, 296 (107) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Torma khk., Lohusuu v. - Armilda Hallik < Miina Sääsk, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kõige mure sõnad:
B+D+Y?+W?+?+?+D+O+K
ERA II 166, 299 (1) < Iisaku khk., Iisaku v., Sõrumäe k. < Torma khk., Lohusuu v. - Armilda Hallik < Miina Sääsk, s. 1851 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Roosi või eletingi arstimise sõnad:
Meie Issand Jeesus Kristus reisis üle mere ja maa. Kolm roosi oli tema kääs, üks valge, teine sinine, kolmas punane. Üks lendas ära, teine kuivas ära, kolmas kadus ära. Selle roosiga, see Issanda, Poja ja Pühavaimu nimel.
ERA II 166, 310 (33) < Iisaku khk., Iisaku v., Tammetaga k. < Iisaku khk., Iisaku v., Jõuga k. - Armilda Hallik < Mari Juuse, s. 1844 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Õhtate kiskusivad mehed kasepuust piergu kervega. Peerupuud kuivasivad rehetua parsil. Ahju ies seisis tulejalg, siis üks süütas piergu polema.
ERA II 166, 310 (34) < Iisaku khk., Iisaku v., Tammetaga k. < Iisaku khk., Iisaku v., Jõuga k. - Armilda Hallik < Mari Juuse, s. 1844 (1937) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2001, kontrollis Mare Kalda
Tuld saadi taela ja tulekivega. Tael pandi kive pääle, raiusivad piibud polema. Teisest perest käidi ka taela tükiga tuamas.
ERA II 166, 313/4 (46) < Iisaku khk., Iisaku v., Tärivere m. < Jõhvi khk., Võrnu k. - Armilda Hallik < Liisa Savest, s. 1860 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Juripäe käidi naised kõrtsi juures lüpsiku turrutamas.
Kolistati tünni sies võid teha ja lauleti:
"Kokko, kokko, kuarekene,
Võist jumalaviljukene.
Karjalapse kakku piale,
Kodolapse kuagi piale."
ERA II 166, 315 (50) < Iisaku khk., Iisaku v., Tärivere m. < Jõhvi khk., Võrnu k. - Armilda Hallik < Liisa Savest, s. 1860 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kriisi parandatasse rakurohuga ehk pannasse piibuprosku nava pääle. See tõmbab lapse uimasest ja kangest, ajab nava suurest. Vanainimised õpetasivad vaskraha pääle siduda.
ERA II 166, 320 (66) < Iisaku khk., Iisaku v., Tärivere m. < Jõhvi khk., Illuka v. - Armilda Hallik < Joosep Nipsust, s. 1859 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Iisaku mäe põhjapoolses otsas, kus nüüd on Koordi talu, on lage plats mäe tipus ja puud ümberringi. Rahvajutt räägib, et selle mäe sees olevat suur varandus peidus.
ERA II 166, 322 (69) < Iisaku khk., Iisaku v., Tärivere m. < Jõhvi khk., Illuka v. - Armilda Hallik < Joosep Nipsust, s. 1859 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tammetaguse külas, mis mägi on, see olnud vanal ajal kesk järve. Vesi jooksnud mäe alt läbi. Ühelpool servas leotatud linu ja kilumeeter maad eemal ühe maja kaevus tulnud kuprad vee peale.
ERA II 166, 322/3 (70) < Iisaku khk., Iisaku v., Tärivere m. < Jõhvi khk., Illuka v. - Armilda Hallik < Joosep Nipsust, s. 1859 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ma olin leeris Ippiuse aeg, sellest on nüüd 63 aastat tagasi. Ühel hommikul leidsin kiriku juurest mäelt puujuurika vahelt värsket mulda välja aetud. Säälsamas oli paekiviplaat ja augu põhjas oli puuprügi, nagu oleks mõni laud mädanend maa sees. Hommiku rääkis kõrtsmik, et kaks võõrast meest olnud ööd ja läinud õige vara minema. Küllap nad kulda otsisivad.
ERA II 166, 331 (1) < Iisaku khk., Iisaku v., Lõpe k. < Iisaku khk., Illuka v., Sootaguse k. - Armilda Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Nikastuse sõnad.
Jiesus läks Suure Riede hommiku keriku ja püü tõigi niisikese mürina, et Iesuse hobone pelastas ja võttas puale mürina kõhe püült maha. Iesus istus hallile kive pääle, luges lõnga pääle, tegi üheksa sõlme sisse ja kui lõpetas lugemise, sidus hobosele ümber jala.
ERA II 166, 331 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Lõpe k. < Iisaku khk., Illuka v., Sootaguse k. - Armilda Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Meil Kuremääl õli niisikene mies, Undi Kusta isa, et kui vahtis ussi pääle, siis õligi uss valmis.
ERA II 166, 331/2 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Lõpe k. < Iisaku khk., Illuka v., Sootaguse k. - Armilda Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kõik õpetas Kustale, aga vitsavalu ei õpetand, sääl piab vanasarvik kõhe ise õlema. Vitsavalu sõnudega tehti, et keda pekseti, sie õli aukubu pengi pääl ja mies ise vahtis juures, aga kiegi ei nähänd. Vanapagan tegi.
ERA II 166, 334 (10) < Iisaku khk., Iisaku v., Lõpe k. < Iisaku khk., Illuka v., Sootaguse k. - Armilda Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
/painaja/Ei aitand, ku viedi luamad targa vaname juure, sie pritsis üle ja luges pääle.
ERA II 166, 345 (21) < Iisaku khk., Iisaku v., Lõpe k. < Iisaku khk., Illuka v., Sootaguse k. - Armilda Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Jõgedes ja järvedes on haldijad. Sie on naisterahva muodi valges riides, istub vie pääl ja kammib juuksi.
ERA II 166, 358/60 (37) < Iisaku khk., Iisaku v., Lõpe k. < Iisaku khk., Illuka v., Sootaguse k. - Armilda Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Ramumies õtsis omale vastast võitlemaie. Läks metsa hulkumaie, tuleb vasta suur maja, uav ümber. Ramumehele tuleb majast vanamor vasta. Küsib, kas on mehi majas, kellega saaks hakkada ramu katsumaie.
Vanamor vasta: "On ikke; õhtast tuleb kaks miest metsast jahilt." Ise keidab ühes katlas karu, tõises põdra. Mehed tulevad ja süevad kõik sene liha nahka. Lai penk pannasse üle tua. Tõine jahimies heidab tõisepuale serva magama; ramumies pannasse keskele. Kui üks poiss pierestas, siis ramumies lendas vasta tõise perset ja kui pierestas tõine, siis lendas jälle tagasi.
Mies lõi kartama. Õli kuuvalge üe, tämä pani menema. Mehed ärkavad, vahivad, et läheb. Üks viskab suure nuiaga. Ramumies haarab nuia oma pihku ja vot ei saa enamb käe küljest lahti. Raske nui, ei pääse edasi ka. Eks tule Kalevipueg vasta, kakstõist tosina saelaudu seljas. Ramumies paluma: "Armas Kalevipueg, aita mind!" - "No puge minu püksi!" Mehed jõuavad sinna ja küsima, et kuhu see mies kadus? Lähvad ka kõhe Kalevipojaga riidu. Kalevipoig peksab lappi laudu oma lauad pualest, aga sarvikutest võitu ei saa. Siil jälle hõikab põesast: "Servi laudu, servi laudu, siis saad võitu!" Kalevipoig tieb, kuda siil õpetab ja saabki võitu. Siil on alasti põesas ega julge lagedale tulla. Kalevipoig viskab oma kasukakrae siilile, et "Säh, kata ennast!"
ERA II 166, 363 (l) < Iisaku khk., Iisaku v., Lõpe k. < Iisaku khk., Illuka v., Sootaguse k. - Armilda Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kalevipoja jalad on Kuremääl raiutud maha ja pölve nödide pääl mend viel Kuremäält Kivinõmme, kuhu siis maeti.
Tämä juures räägitasse tünner kulda hauvas õlema, aga kiegi ei saa kätte. Kes hakkab kaivama, sie nääb kummitusi. Mitmed on pruavinud, aga tulevad kas kurjad kuerad vai tigedad härjad.
ERA II 166, 366/7 (8) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Vaabu k. - Armilda Hallik < Konstantin Kiiver, s. 1875 (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda
Einbergi isa rääkis, et tema käind pärtlipäeva ajal põdrajahil. Põtradel ju siis juaksuaeg. Leidnd põdra ja last selle pääle. Luam kukkund, aga õld põdralehm. Vana pulli täma pole näind, aga äkitse tormand sie põõsast laskjale pääle. Vaname õleks ikke ära talland, aga poisike, kolme-neljateistkümnene märkas ja lasi pulli maha.
ERA II 166, 373 (40) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Vaabu k. - Armilda Hallik < Konstantin Kiiver, s. 1875 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Kui keegi sinu looma imestab, siis ütle: "Sitta sulle suhu!" Või ütle: "Imesta oma must valgeks!"
ERA II 166, 377 (48) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. < Iisaku khk., Paasvere v., Saarevälja k. - Armilda Hallik < Loviisa Palmet, s. 1858 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Üks mies kündand ja hakkand siis keskhommiku ajal süema. Leikand leiba ja pist nuaõtsast leivatükkisid suhu. Hunt tuld metsast, haarand leiva kõige nuaga oma suhu ja juast metsa tagasi. Pärast saand inimesest ja näitand mehele nuga. Mies nõudma: "Kust sa selle said, minu nuga?" Teine vasta: "Sain, kui hunt olin."
ERA II 166, 383 (65) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. < Paasvere v., Saarevälja k. - Armilda Hallik < Loviisa Palmet, s. 1858 (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Pulmaajal viedi pruut riida pääle ja viheldi: kas viel lähed kodu? Kas viel lähed kodu?
ERA II 166, 392 (86) < Iisaku khk., Iisaku v. < Varbla khk. - Armilda Hallik < Anna Peedo, s. 1870 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Iga suvi vanaema korjas rohtusi ja kuivatas vilus. Talvel rippusivad kimpu siutud kambri- vai reietua seinal. Säält voeti, kui olid inimesed haiged, vai olid luamad.
ERA II 166, 465/6 (9) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Illuka v., Raudi k. - Armilda Hallik < Liisu Porkon, s. 1859 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Lendava arstimine.
a) Kui lendava luama läbi lüeb, tuleb kaapida suurenõela sulgi ja võttada lendava kulda; panna neid segamiste leivatüki sisse ja andada luamale süie.
b) Võib kõrjada kuldmommokesi, panna sualaga pudelisse ja kui vaja, siis hõeruda pienest ja andada luamale leivaga sisse.
c) Lendava vasta aitab ka sie, kui lase püssi risti luama alt läbi.
ERA II 166, 467/8 (12) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Illuka v., Raudi k. - Armilda Hallik < Liisu Porkon, s. 1859 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kui lehm on haige ja ei tia, mis tal viga on, siis tuleb panna suur siatapmise puss lehma juure seina sisse ja parema kääga tõmbada üheksa kõrda saba pualt sarvideni ja iga kõrd üelda: "Kuer, mene oma kodo!"
ERA II 166, 468 (13) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Illuka v., Raudi k. - Armilda Hallik < Liisu Porkon, s. 1859 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kui kuskilt ennast lõikad, vai keski raiub omale kätte vai jalga ja ei saa verd kinni, siis tuleb kolm kõrda ühe hingetõmbamisega lugeda: "Vesi juasku, veri sõisku, isa, poig ja pühävaim!"
ERA II 166, 470/1 (19) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Illuka v.,Raudi k. - Armilda Hallik < Liisu Porkon, s. 1859 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Võitegemise juures lauldi:
"Kokko, kokko, kuarekene!
Taivast tulgu, patta mengu!
Mütsa, mätsa, ümber männa!"
ERA II 166, 480 (13) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. - Armilda Hallik < Juhan Sommer, s. 1859 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kunstisi võib õpetada enesest vanematele. Kui õpetad nuaremale, siis kautad ise kunstitegemise võimu.
ERA II 166, 481 (14) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. - Armilda Hallik < Juhan Sommer, s. 1859 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kunstid kautavad oma võimu, kui on edesi õpetetud kolmandale või viel rohkemale inimesele.
ERA II 166, 492 (2) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1873 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kõige suurem tark õli Undi Kusta. Kui mõisa riies inimesi pekseti ja täma sääl lakkas sõnu pääle luges, siis ei tehend vitsad mehele kedaki.
Üks sepp saand 700 vitsahuapi ja hakkand kõhe päält seda sepikojas tüele, ainult tõine päiv õld sinine.
Üks mies tahtand kuulda, kuda sie Kusta lueb ja peitand enese lakka äre. Kusta vahtind kõik aig olviaugust välle ja lugend tasamiste, ise ikke vahepääl sülgend. Mies ei õle rohkemb kuuld ku: "Kurat, tule tuulega, üle seitsme tuuleveski, vie ärä vitsavalu!"
ERA II 166, 493 (3) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1873 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Ühekõrra õli Kusta tõiste miestega metsas heinamaal. Keitaned õhta tule pääl suppi ja Kusta üeld: "Kui mina ei taha, et supp valmist saab, siis sie kiema ei hakka, panga puid alle nindapali, ku tahate!"
Mehed ei uskunud. Tegivad suure tule, aga supp mitte enne kiema ei mend, kui Kusta ütles, et no nüüd võib supp jälle kiema hakkada.
ERA II 166, 493/4 (4) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1873 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Uhel Kuramää nunnal läks uss sisse. Käis kõik arstid läbi, aga keski ei tiadand, mis viga. Mend siis Undi Kusta juurde. Sie võttas klaasi vett, luges ja tegi ristid pääle ja andas siis nunnale juvva.
Nunn jõi vie õtsa ja tegi "aih" ja Kusta ütles: "No nüüd on uss surrud ja nunn võib selle vällä siedida!" Nunn saigi tervest. Kuberner saand sellest asjast tiada ja kutsund kuremäepäival Undi Kusta oma juure. Küsind siis, et kas sul on luba inimesi arstida. Kustal luba ei õld ja kuberner taht lassa vangi panna. Kõik inimised mend siis ja ütlend, et Kusta ei õle kellegi kääst raha võttand ja siis täde vangi ei pandud, aga inimesi arstida enämb ka ei tõhtind.
ERA II 166, 495/6 (7) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1873 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Issameie palve on igale asjale hia. Kui vasikas ilmale tuleb, ninda vaja kõhe ristida. Kui vasikas pannasse aida, lase kummargile üle vasika ja ütle vasikale sosinal kõrva sisse: "Ma ristin sind, vasikas, isa, poja ja pühevaimu nimel." Rissitud luama ei saa kurjad vaimud tulla kiusama.
ERA II 166, 502/3 (23) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1873 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda
/Joomamehe ärkamine/Mies tuli üesse Narvast Kaidmale. Õli tuplist viina võttand ja jäi rekke magama. Mehel õli vast õige hobone õssetud ühelt Toila mehelt ja eks sie kierand Jõhvist Toila pääle. Toila ranna ääres tulid hundid vasta. Tappasid hobose maha ja seid nahka, aga mies ei tiadand kedaki ja magas edesi. Ükskõrd tieb silmad lahti ja nääb: hobone konotab aisude vahel ega lähegi edasi. Tõmbas piitsaga hia sätteka, siis rohkemb ei õld vaja. Mies lendas kõige riega Toila rannast alle ja kasukapidi ühe puu külge rippuma. Viin õli ku pihuga piast võetud. Päästas enese lahti ja läks alle vahtima. Regi õli puhta puru ja rie all oli surrud hundi kere. Sie vist rangide siest näris hobose kontisi ja tõmbas ehmatusega rie kaldast alle.
ERA II 166, 505/6 (25) < Iisaku khk., Illuka v., Kaidma k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Metsaküla k. - Armilda Hallik < Kai Hallikas, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kaidma küles, praiguses Koljati talus elas enevanast Mudi-nimeline vanames. Mudi künnab ühel päeval väljäl ja hobosed ei jaksa enamb vedada. Annab piitsa, hobosed tõmbavad ja äre annab järäle, aga sahkade õtsas on raudsang. Mudi hakkas kaivama ja eks tuld maa siest pada välle, kõik kaan ilusast pääl ja. Võttas kaane päält äre, pada hõberaha täis. Ei tahtand mõisile anda ja pidas sala.
Eks tõine tiumies õli jälle näht ja võttas rääkis tõistele tiumiestele. Eks härra saand ka tiada ja tuldi kõhe nüüd Mudi üle kuulama. Kodo õli vaide naine lastega. Nied ei tiadaned rahaleiust miski, muudku, et vana Mudi õli Pieterburis sõitand. Mendudki vanamiest õtsima ja kui Pieterburis kätte saadi, ei õle raha enamb õldki, sie õld jua ühele juudile annetud. Mõisnik ei õle saand miski, aga Mudi õstand päält seda Pieterburis kolm suurt maja ja viend naised-lapsedki menema.
ERA II 167, 20 (4) < Simuna khk., Salla v., Salla k., Pärtjaago t. < Simuna khk., Salla v., Salla k., Vahimardi t. - Ernst Lippius < Marie Simson, s. 1882 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui juhtus kellegil käes nari olema, siis pidi kõige vanem poeg seda kohta närima, ise ütles: "Närin, närin." See, kelle kätt näriti, küsis: "Mis sa närid?" "Närin nari," vastas poeg.
ERA II 167, 105 (11) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Poeg või väimees kaelkoogu-meister.
Kaks eite räägivad: "Minu tütar saab mehele." "No kellele ta suab?" "Ühe meistrile." "Mis meister ta on?" "Kaelkoogu meister. Seaaeda parandab, vasika-aeda lahutab. Eks see ole ka meister, ega kõik mõista seda teha."
ERA II 167, 109/10 (4) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Miks kadakas puuks ei kasva?
Looja oli loonud kadaka suureks puuks. Kadakaid oli kasvanud palju ja nad kasvasid kõikjal. Pikapeale kippus kadakas ruumi teiste puude eest ära võtma ja ise sinna kasvama. Kui Looja seda nägi, ütles ta, et sina pead kängu jääma kõike oma sooga. Teised puud peavad sinu üle võimust saama. Nii jäigi kadakas väikeseks ega kasva enam suureks puuks. Väikseks jäid need, kes uhkustasid ja arvasid, et mina kasvan ikka suureks. Vastupidine lugu oli aga nende kadakatega, kes arvasid, et nemad peavad jääma põõsaks, ometigi kasvasid puuks. Nii õnnistab Looja kadakaid.
ERA II 167, 111 (6) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kuidas siil endale okkad sai?
Siil oli loodud alasti. Siil oli häbelik ja kartis, et teised teda naeravad. Ükskord ta aidanud Kalevipoega ja see näinud, et siil on alasti. Kohe rebinud ta enda kuuel tüki küljest ja andnud siilile. See sai nüüd endale uhke kuue, mida ta ei laena ühelegi teisele.
ERA II 167, 114 (7) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Elidingi (roosi) sõnad.
Jeesus käis mööda mägesi ja mäekinkusi, kolm roosi käes, ühega tõotas, teisega vaotas, kolmandaga tegi terveks.
ERA II 167, 120 (3) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Karjaste nõidus oli see, et karjane tõi omale kepi kolme saksa raja pealt, pihlakase kepi muidugi. Tüüka poole puuriti nuaskliga auk sisse ja täideti see juudasita ja mina ei tea, mis muud prahti sääl oli. See oli karjatse kunts ja ma ei tea, miks seda tehti.
ERA II 167, 120/4 (4) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Karjastel oli ülemkarjane ehk nn. ooberkarjane. Iga karjane pidi andma sügisel vaka rukkeid, kes tahtis järgmisel aastal karjas käia. Selle kuninga alla käisid ümberkaudsed seitse valda. Kes sellele kuningale ei andnud rukkeid, neil lasi ta hundi tulla karja ja selle ära süüa. Siis ükskord üks sulane kündis härjaga põllul. Külakarjane läks läbi ja ütles: "Oh misukene härg sinul! Meil kevadised vasikad palju suuremad!" Sulane ütles: "Ega see minu härg ole, see on peremehe!" Siis oli see mood, et piale päikese loojamineku pidi sulane ajama härjad lodumaa piale. Sial söödeti neid umbes kella 10-11-ni ja aeti siis koju. Seda tegi see sulane ka. Ta lasi välja väravast tänavale ja pani värava kinni, aga härjad kadusid ära. Väljas oli pime ja ta ei leidnud neid enam üles. Sulane läks ja ütles peremehele: "Pane tuli lattorni ja otsime härjad üles." Peremees ütles, et "Kuhu nad ikka lähevad. Hommiku läheme rehele, eks siis otsi ülesse." Hommiku hakati kukekella järele rehele. Härjad hakkasid kisendama ja nad jooksid neile appi. Sinna minnes nägid nad, et selle härja kõri oli läbi näritud ja ta surnud, kelle kohta oli päeval öelnud külakarjane, et ta on nagu kevadine vasikas. See oli teine külakarjane, mitte selle küla, kus see härg hundi läbi surma sai. Nüüd läks selle küla karjane karjaste kuningale kaebama ja naine jäi tema eest karja.
Teine hommiku see kuningas tuli selle härja juurde ja hõiskas. See külakarjane hõiskas oma vainult: "Näe, üks sööb vist härja liha! Koer kodu ja kutsikas kõrvas!" Siis oli juba suur valge. Mina tahtsin minna härgi söötma, aga karjane ei lasknud. Alla koplis oli 20 varssa, need ajas sialt ära mööda teed edasi ja tagasi. See oli jälle üks kunts. Siis ajas varsad koplisse tagasi ja lubas mind ka härgadega minna. Sulane kündis ja mina olin härgadega tema juures kesal. Kaks päeva läks rahulikult mööda. Siis läks teise küla karjane kuningale kaebama oma häda. Tema häda oli järgmine. Ühel päeval tulnud tema karja sekka suur kari hunte ja hakanud karjast taga ajama kuna karjakorralisest pole väljagi teinud. Karjane saanud puu otsa ja siis hundid murdnud kolm kõige paremat lehma. Karjasele tuldud pärast hobuse ja meestega järgi ja viidi puu otsast ära. Kuningas tuli sinna ja luges oma sõnad, et hunt enam teist korda karja ei tuleks. Siis jättis hunt naabriküla karjatse rahule ega tulnud teda enam hirmutama. (Olgu siin üks kirjeldus selle aja rahva ebausust. Minu arvates ei ole see küll ebausk vaid sündinud lugu, minu silmaga nähtud).
ERA II 167, 125 (7) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Miks haavalehed värisevad?
Haavalehed värisevad seepärast, et Kristuse ristipuu oli tehtud haavapuust. Kui nad nägid seda koledat piina ja valu, mida Kristus kannatas, hakkasid kõik haabade lehed värisema, mis kasvasid.
ERA II 167, 125 (8) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Miks kuusepuu põledes praksub?
Vanakuri on peeretanud vasta kuusepuud ja nüüd alati praksub ta põledes.
ERA II 167, 125 (9) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Miks kadakas põledes käriseb?
Kadakapõõsa all on jänese pesa ja siis öeldakse, et see on jänese rasv, mis kadakas käriseb, kui teda põletadakse.
ERA II 167, 126 (1) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda
Jutte vanust jõukangelasist.
Ükskord üks mees olnud üksi metsas. Vihma hakanud sadama ja mees pugenud vihmavarju vana kännu juurikate alla. Saanud teine natuke aega sial olla, kui vana mesikäpp karu pugenud ka samasse kännu alla varju. Mees ehmatanud alguses ära, aga siis võtnud karul selja tagant kinni ja vajutanud. Karu koperdand ikka tagurpidi koopast välja, aga nii kui välja saand, kukkund maha ja olnudki surnud.
ERA II 167, 126/7 (2) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Ao k., Pearna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda
Jutte vanust jõukangelasist.
Üks karjane olnud karjas. Oli juba õhtu, kui tal kadunud üks punane mullikas ja ta läinud seda lepikust otsima. Natuke maad eemal näinudki teda kraapimas sipelgapesa. Süda saanud täis ja tõmmanud madjakaga talle mööda vahtimist. Nüüd alles saanud aru, et see on hoopis karu. Teine päev leitud karu teise mätta ja mees siinpool mätast surnult. Suri küll ise, aga karu sai ikka kah mööda vahtimist.
ERA II 167, 127 (3) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Pearna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Mare Kalda
Jutte vanust jõukangelasist.
Karu käinud ühtelugu kaeras. Peremees läinud siis ükskord teist passima. Roninud suure kuuse otsa ja seadnud püssi laengivalmis. Eks karu tulnudki ja läinud kohe puu alt läbi, mille otsas mees oli. Mees mõelnud, et karu mõtleb puu otsa ronida ja hüpanud alla. Hüpanud alla karule otse selga. Karu ehmatanud nii endal kõhu lahti, et kui läinud, siis olnud tee taga, ja peremehe kaeru ei tulnud ka enam sööma.
ERA II 167, 137 (2) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Pearna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ükskord jälle tulnud ta Räitsvere külast ja näinud naljakat ebausku (Räitsvere külasse on Rakkest 2 versta). Päike olnud juba loojas ja punanud eha. Ühest talust mööda minnes näinud ta, kuidas üks hüpitab väikest last. Laps olnud alasti ja kõhukile käe pial nii, et istmekoht olnud paljas ja nii hüpitud ning hüpitaja kõnelenud: "Eha, eha, koit, koit, minu laps teeb rohelist!" Lapse kõht olnud vist lahti ja sellepärast siis tarvitati sarnast nõidust.
ERA II 167, 138 (1) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ühed maganud lakas (mees ja naine, mehe ema juures). Mehe isa olnud kuri mees ja tulnud seda naist krabistama. Mees ja naine näinud mõlemad - olnud nagu heinasaad, tulnud kohe kohinaga. Mõlemad ehmatanud ära ja alles siis läinud minema, kui naine hakanud mõttes Meieisa palvet lugema. Minnes olnud samasugune nagu tulleski, aga nägu ega käsa pole olnd, muidu ka ära ei tunnud, ainult arvanud mehe isaks.
ERA II 167, 139 (3) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Samuti tulnud painajaks ka vihavaenlane, kes päeval saanud sõimata. Seda tund ka ära. Ennem pole ära läind, kui painatav saanud hõigata ta nime.
ERA II 167, 141/2 (6) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Surnu ei saa hauas rahu.
Mõni aasta hiljem eelmist juttu sündi juhtunud õpetajaga jälle imelik lugu. Ühel hilisügisööl, kui õpetaja tulnud jumalaarmu andmast haigetele, näinud ta hobuse suukõrvas valget kogu. Hobused hakanud kartma ja pole tahtnud enam edasi minna. Õpetaja küsinud kutsarilt, et kas see ka midagi näeb ja et kutsar ka seda tõendas, siis käskis ta hobuseid peatuda. Õpetaja hakanud nüüd surnut hauda ajama, ikka kas saad hauda ja kas saad hauda. Surnu põgenenud ikka tagurpidi ees ja see õpetaja kannul. Viimaks leidnud surnu oma haua üles ja õpetaja lugenud teist korda matmisesõnad, öeldes ise: "Kas ma sulle pole lugenud matmisesõnad," kuni surnu kadunud hauda. Nüüd tulnud õpetaja tagurpidi surnuaiast välja. Pääle selle juhtumi olnud õpetaja jälle raskesti haige. Kas õpetajal kolmas juhtum veel oli, seda pole kuulnud.
ERA II 167, 149 (49) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Usuti, et haiguse võib saata halb inimene või vihavaendlane. Kuidas just saadeti, seda ei tea. Lendva, ravandus oli see haigus, mis saadeti teisele inimesele. Ravandus oli nagu lennanud inimese külge järsku ja õhust ning seepärast nimetati lendva ravanduseks.
ERA II 167, 149/50 (50) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Arste meie külas ei olnud. Aadri ja kupulaskjad ning nikastuse arstijaid oli, muid haigusi parandati ise ehk vanemad parandasid. Külapoisid laulsivad:
Lase kuppu Kaiele,
aadrid haige Annele
ja mööda magu Maiele.
Aadri- ehk kupulaskja käis mööda külasi. Ühes külas piatas ta umbes nädal ühes peres ja sinna tulivad siis kõik haiged kokku. Kui enam haigeid ei olnud, rändas kupulaskja edasi.
ERA II 167, 151 (5) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kõigile vihadele pandi sibulat piale.
ERA II 167, 151 (6) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Põletamise korral pandi näpuga soola niiskele haavale ehk toodi mõisast aloed ja pandi seda.
ERA II 167, 151/2 (1) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Hambavalu puhul pandi soola ja silgupäid, piibupigi ja kervesilma pial põletatud kukerpuud, selle eli. See oli see hambavalurohi.
ERA II 167, 152 (4) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Raudrohtu hõeruti ninasse, kui ninast jooksis verd.
ERA II 167, 154/6 (6) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Külmtõbi. Külmtõbi tuli minule ehmatusest. Kevadel oli vesi kraavidesse uuristanud augud ja meie olime kolmekesi ree pial ja niikui see hobune hüppas, olime meie kraavis. Sain kaks versta edasi minna, kui külmtõbi tuli piale. Siis oli mul 20 versta sõita. Keerasin sialt ülesse ja õhtaks tulin koju tagasi see 20 versta. Sain koju, siis tuli teistkorda veel piale seesama õhta. Raputas nii kangesti, et kondid värisesid ja külm tahtis ära võtta. Siis raputas mind kolm kuud, siis oli iga päev ükskord. Siis kui külm raputamast ära jäi, siis tuli kange palav ja nii pidi veel üks paar tundi voodis olema. Kui see juhtus, olin kümme aastat vana. Siis hakkasid külanaised vaatamas käima ja rohtu õpetama. Mind pandi tagaspidi rehetoa ahju ja siis tehti tulelõke ahjusuu piale ette. Ema oli juures, vits käes ja ütles külmatõbele, et kui sa ära ei lähe, siis põletan su ära. Siis tuli teine naine ja õpetas konnakudu salaja sisse anda. Üks õpetas jälle ämblikuvõrku võileivaga sisse anda. See ei aidand, siis kästi salaja jäneksekust sisse anda. Jänes kusi lume piale ja see lumi korjati, sulatati ja anti mulle salaja. Ega minule ei öeldud, mis mulle anti, ainult pärast sain kuulda. Nende rohtudega jahiti kolm kuud. Siis ükskord hakkas hommiku külmtõbi jälle piale ja ma hakkasin parajasti minema rehetoa vommile. Ema hakkas vitsaga alt andma mööda külge, ise ikka ähvardades: "Ma tahan sulle anda" ja "Ma tahan sulle anda!" Ma hakkasin nutma ja ütlesin, et ma pole midagi teinud, aga ema suges ikka edasi, valusasti ta just ei löönud. See vits, millega ema peksis, oli toodud mõisarohuaast, lepapuu, veerand tolli lai, õhuke, mitte ümmargune. Seda nimetati emalepp. Siis läksin vommile ja jäin magama ja sain terveks. Kahe aasta pärast näitas õde aidast seda vitsa ja ütles, et see oli see tohter, kes tegi sinu külmasttõbest terveks.
ERA II 167, 156 (10.1) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Põrutuse puhul tulid külanaised ja lugesid oma sõnad.
ERA II 167, 156 (10.2) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui oli nikastatud või väänatud, siis tulid nikastuse arstijad ja lugesid nikastuse sõnad.
ERA II 167, 157 (4) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roosile (elidingile) loeti sõnad (eelm. vihus) ja määriti punsel palsamiõliga. Piale selle pandi veel piale mitmet siidi ja tubakat, soola ja sinise paberi piale kriitseldati, musta pliiatsiga, seda paberid, samuti pandi laulatussõrmust.
ERA II 167, 157 (6) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Konnasilmadele pandi piale äädika sees liutatud sibulat.
ERA II 167, 157 (7) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Soolatüügastega tehti nõidust, nimelt sõlmiti lõnga. Võeti villast lõnga ja hakati lugema ning sõlmima üheksast üheni, kolm korda. Kui loetud nii, siis võeti ja pandi mulla sisse mädanema. Kui lõng on mädanenud, on ka soolatüükad kadunud.
ERA II 167, 157 (9) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Paisetele pandi piale teelehti ja kualilehti (kaalilehti).
ERA II 167, 157/8 (11) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN
Koeranael oli väike vistrik, millel oli "pia" otsas. Temaga suurt ei jännatud, pühiti mäda ära ja pandi kualilehti piale, et kisuksid rohkem mäda välja.
ERA II 167, 158 (12) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kange piavalu puhul oldi pikali sängis ja pandi külmavee lapid pähe. Kui oli aega jännata, siis toodi metsast kuuseoksi ja raiuti puruks ning pandi neid lapiga ümber pia.
ERA II 167, 158 (19) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Pisti ajal võeti karuohaka seemneid ja toodi mõisast pistiõli.
ERA II 167, 158/9 (20) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kuskohas oli pist, siis sinna pisteti nuaga ja üteldi, et pistan pisti ja pistan pisti!
ERA II 167, 159 (25) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kadakaveega pesti rõugeid, siis öeldi kuivama hakkama.
ERA II 167, 160 (34) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Villi ajal anti hiiresitta ja magusat, leivaastnat loputati ja siis seda vett, ja lõngaeli ja sibulat.
ERA II 167, 160 (35) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke k. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Umbvalu ajal võeti rehetuast kalse ja samblaid ja kõrvetati ja seda pandi tuppa (kõrvetati kambris). Kaltsude ja sammalde piale pandi puutükke, et rohkem ja kauem põleksid. Kiviga vajutati, kivi võeti maast, vajutati kolm korda ja pandi samamoodi tagasi. Siis kadus haigus kolme päeva jooksul.
ERA II 167, 168 < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Arstimisest.
Jaan Enger, pottsepp* 1880 a. on tuntud kohapääl, kuigi kitsamas ringis, sõnadega arstijana. Ta ise selle kohta palju ei räägi, lööb käega ja ütleb: "Ah see naiste usk ja inimeste mõte, ei mina seda usu." Abikaasa aga teab jutustada, et ema on osanud tal mitmesuguseid arstisõnu, vargasõnu, kohtusõnu, teadnud kõik õnnetud päevad aastas jne. Ka Jaan E. ise on nagu poolsalaja teinud selliseid "nõidumisi". "Ju ta sinna vist Jumalasõna loeb, on teisel vahel müts peast ära. Meil on niisugune vana leht, kus peal kõik sõnad on. Kahju, ainult lätikeelne. Seal on 12 roosisõnu, loomaarstimisest, kui loomal on äkiline haigus. Vargasõnu peab lugema igal õhtul ja hommikul, kauem nende sõnade mõju ei kesta. Kohtusõnad on tal läti lauluraamatus, Eestis ei ole."
J. Enger on rahvuselt lätlane.
Esitan allpool mõningaid näiteid, kui vajalik, koguda võib täiendavat materjali.
ERA II 167, 169 (1) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jaan Baumannil, näe, jäi siin loom järsku haigeks. Ei teadnud kuidagi aidata. Rääkis sellest Engerile. See läks koju ja - lehm oligi varsti terve. Peab ainult teadma, mis värvi lehm on, must, punane jne.
ERA II 167, 169 (2) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Valgas oli siga naabril haige. Ta ema võttis leiba, pani põlle sisse, pani suu ette ja luges 5-6 korda midagi sinna juure tasa ja ütles siis: "Mine vii see sea ette, siis aitab." Ja aitaski.
ERA II 167, 169 (3) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vana Enger teab hambavalu vastu rohtu. On kahesugune valu: 1)sööja viga - see kaob sõnadega arstides, 2)vereviga - ei kao. Kirjutab pliiatsiga paberi peale ja see valge paber pannakse põse peale.
ERA II 167, 169 (4) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Eks jälle siin oli lehmal rabandus, rabandusel on sarved ja nina kuivad. Enger käis jälle laudas, ütles et mine lauta, küll lehm on varssi terve. Ja oligi.
ERA II 167, 169 (5) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Teinekord paneb jälle loomal vere kinni. Kord tapetakse siga, tema küsib: "Kas tahate verd või ei, ma võin panna kinni vere." Torkavad ja tilka verd ei tule!
Ka mõnda teistki valu võtab ära inimesel peale hambavalu.
ERA II 167, 170 (6) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ka ussipaistetuse võtab ära. Ühel poisil oli ussihammustus. Võttis selle suure paberi, kirjutas sealt pealt, viis paberi poisile, panid ussi hammustuskoha peale ja ei paistetanud üles.
ERA II 167, 170 (7) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Marie Enger, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Sain selle arstisõnade lehe kasutamiseks ja ERMile saatmiseks tingimusega, et saadetaks tagasi nende sõnade eestikeelene tõlge. - Lisan siinjuures nim. "nõiasõnade lehe", millel on 23 lauset ja õnnetud päevad. Palun saata nende sõnade tõlge, kuna originaal jääks ERMile.
ERA II 167, 175 (1) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
1931 a. suvel sain kuulda, et Ambla valla Jootma asunduses elab rahvaarst, kes ümberkaudseid elanikke arstib taimerohtudega. Kuna kogusin dr. G. Vilbastele vastavat materjali, külastasin vanakest - Miina Veiderpassi. Tagasihoidlik vaikne vanake jutustas, et ta on 80 a. vana (sünd. 1851). On sündinud ja üles kasvanud Järva-Madises Peedu külas Kotkassaare tl. Kabranirava lähedal. Hiljem elanud Järva-Madise Venevere külas, kus neil tärklisevabrik olnud. Oma tarkuse on saanud ta noorespõlves baron Lilienfeldilt Albu mõisas teenides (Lehtse mõisa omanik Wrangel oli L väimees. Kui Plehve, minister, sai surmat, siis Wrangel oli ka seal hulgas, siis ta viidi Albust ära). L. oli tunnud palju arstirohutaimi ja neid uurinud, saatnud isegi väljamaale.
M. Veiderpass suri 1932. a.
ERA II 167, 176 (1) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Palderjanijuured - vere seletamiseks. Õitest tehakse teed ja juuri leotatakse vees.
ERA II 167, 176 (2) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Võilillejuured - maksahaiguse vastu, korjata igal ajal. Kollatõbe vastu keedetakse teed.
ERA II 167, 176 (3) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Põldarnika - viina sees leotada, kui on sisemine haigus, venimine.
ERA II 167, 176 (4) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Sookael on jooksva vastu, õllest tehakse teed, mitte väga kanget.
ERA II 167, 176 (6) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Angervaks - on peamiselt naiste rohud.
ERA II 167, 176 (8) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kummelid - lastele vanne teha, kui lapsed rahutud, elitingale peale panna kompressina.
ERA II 167, 176 (12) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Ubalehed - tiisikuse vastu, keedetakse ummukses.
ERA II 167, 177 (14) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva- Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Sõnajalad - lutika- ja prussakarohu lehed, keedetakse ja veega pestakse. Prussakad kaovad ka, kui surnud uss panna ahju peale.
ERA II 167, 177 (15) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Saksasõnajalad - pisikesed tumerohelised, siin pole kusagil, kasvavad kuusemetsa servil, kus liivane. Lehti ja juurt keedetakse paelussi vastu.
ERA II 167, 177 (17) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Tedremadarad (Potentilla tormentella) - viina sees leotada, sisemise haiguse vastu, venitamise vastu.
ERA II 167, 177 (18) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Reinvars (Chrysanthemum vulg./harilik soolikarohi/) - kõhu lahtioleku puhul hea teed tarvitada, on ka soolikausside vastu.
ERA II 167, 177 (19) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Lõhnavad veljenid (Viola) - võetakse õied ja leotatakse viinas ja tarvitatakse paistetamise vastu.
ERA II 167, 177 (20) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Raudnõges (Urtica urens) - tarvitada roosi (haigus ehmatamisest ja vihastamisest) vasta, tampides peeneks pudruks, ja pääle panna.
ERA II 167, 177 (21) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Koerapöörirohud (Hyoscyamus niger L.) - seemned suitsetada paberi sees, siis võtab hambavalu. Kui koer taime sööb, läheb hulluks.
ERA II 167, 178 (22) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Paiselehed (Tussilago farfara) - sakslased neidki siin korjasid, kõik saadeti ära. Olen ise proovind, ise jalutu olnud, keetsin paiselehti kompressiks ja jalad paranesid.
ERA II 167, 178 (23) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Türgi pipar - vene sõjaväele ei keedetud ühtegi suppi ilma; ajab ära külmatõbe, mis paneb raputama, hoiab ära ka teisi haigusi.
ERA II 167, 178 (25) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Piparmünt - teeks on hästi pruugitav.
ERA II 167, 178 (26) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Pohlavarred (V. vitis-idaea) - jooksjahaiguse vastu tarvitetakse teeks.
ERA II 167, 179 (31) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Liivatee - influentsa ja kopsuhaiguse vastu, korjatakse õitsmise ajal.
ERA II 167, 179 (32) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Vesimünt (Mentha) - kui on pimeda soole haigus, on see tee hea.
ERA II 167, 179 (33) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Pihlakas (Sorbus aucuparia) - marjad keeta moosiks ja see on hää palaviku vastu.
ERA II 167, 179 (34) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass, s. 1851 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kask (Betula) - hõõru kaselehti piiritusse, ja tarvitada piiritust, pungad ja lehed ka.
ERA II 167, 179 (35) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass s. 1851 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Toomingas (Prunus padus) - kõhutõve vastu, ja kui ükski rohi ei aita, siis keeta toomingamarju ja juua.
ERA II 167, 179 (36) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. < Järva-Madise khk., Albu m. - Julius Lunts < Miina Veiderpass s. 1851 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lepaurvad - vedelikku tarvitada kõhuhaiguse vastu, kui kõht ei pea.
ERA II 167, 179 (37) < Järva-Madise khk., Peedu k., Peedu t. - Julius Lunts < Pauliine Peedov, s. 1878 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Tedremadara (Potentilla erecta/tegelikult tedremaran/) - viina sees leotada, on venituse vastu.
ERA II 167, 179 (39) < Järva-Madise khk., Peedu k., Peedu t. - Julius Lunts < Pauliine Peedov, s. 1878 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Seapohlad põiehaiguse vastu, tarvitada lehti teeks.
ERA II 167, 180 (40) < Järva-Madise khk., Peedu k., Peedu t. - Julius Lunts < Pauliine Peedov, s. 1878 (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Petersellijuurte teed tarvitetakse põiehaiguste vastu. Kui sünnib allakusemine, siis teed juua 2 tassitäit päevas, hommikul ja õhtul. On kaotanud isikl. jutustajal haiguse.
ERA II 167, 180 (41) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. < Järva-Madise khk., Albu v., Punamäe k. - Julius Lunts < Alviine Maiste (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Sookaelad (Ledum palustre L./tegelikult sookail/) - kopsuhaiguste vastu. Keedetakse õisi ja oksi vees, võib oksi koguda talvelgi.
ERA II 167, 180 (42) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. < Järva-Madise khk., Albu v., Punamäe k. - Julius Lunts < Alviine Maiste (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Verihein (Achillea millefolia/harilik raudrohi/) - kogutakse siin kimpudesse ja pannakse kuivama; tarvitetakse teena, edendab seedimist seedimise häirete puhul. Õisi tarvitetakse teeks ka köha vastu. Palju anda ei või, umbes ¾ tassi 1-2 korda päevas. Paneb vere käima; lehti pannakse ka haavale, paneb verejooksu seisma (verihein!).
ERA II 167, 180 (43) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. < Järva-Madise khk., Albu v., Punamäe k. - Julius Lunts < Alviine Maiste (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Männa (Pinus sylvestris) kasvud - köha vastu väga head, kui neid koguda noorelt, kuivatada ja tarvitada teena. Võib võtta rohkem, eriti kui karta tiisikust. Tee teeb rinnad kergeks ja puhastab.
ERA II 167, 180 (45) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. < Järva-Madise khk., Albu v., Punamäe k. - Julius Lunts < Alviine Maiste (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Maasikas (Fragaria vesca) - kogutakse õisi ja marju, tarvitetakse teeks.
ERA II 167, 181 (46) < Järva-Madise khk., Lehtmetsa k. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Karpal, islandi sammal (Cetraria islandica) tarvitetakse köha vastu, keedetakse teed, viha, tarvitetakse ka koos männikasvudega.
ERA II 167, 181 (47) < Järva-Madise khk., Lehtmetsa k. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Maavitsa (Solanum dulcamara)vett tarvitetakse ihukoi vastu, pestakse maavitsa veega, siis ei lähe haigus edasi, kaotab ära ka vistrikud.
ERA II 167, 181 (48) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Sookaerad (Ledum palustre L./sookail/) on hääd ka südamehaiguste vastu.
ERA II 167, 181 (49) < Järva-Madise khk. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kõbjas (Fomes/?/) - Aegviidus Kosenõmme külas, Ülejõe talus tarvitetakse kasekõbjast, keedetakse teeks, selle puru annab vanale inimesele söögiisu.
ERA II 167, 181 (50) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Võilille (Taraxacum officinale) juuri tarvitetakse teena sissevõtmiseks kollatõbe vastu.
ERA II 167, 181 (51) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Põldkannike, vaenelaps - tehakse ka teed köha vastu.
ERA II 167, 181 (52) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Sõnajalad (väikesed) - lutikate vastu.
ERA II 167, 181 (53) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Maakõrvu tarvitetakse teeks külmetamise puhul, kui hääl ära.
ERA II 167, 181 (54) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Seapohlad - tiisikuse vastu teena ja ka põiehaiguse vastu.
ERA II 167, 181 (55) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti õpilastelt (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Õunapuulehti tarvitetakse teena ka tiisikuse vastu.
ERA II 167, 182 (56) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Piimasoone rohi (Luzula/piiphein/) - tarvitetakse siis, kui lehm ei anna hästi piima, siis keedetakse neid pajas ja antud lehmadele juua (poisid on ise kogunud Peedu ja Lehtmetsa külas).
ERA II 167, 182 (57) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti õpilastelt (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Toomingas (Prunus padus) - koort tarvitetakse kopsupõletiku vastu. Peedu külas Aidal on tarvitatud. Isa on sõjaväljal ka tarvitanud ja saanud terveks.
ERA II 167, 182 (58) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Sassaparillad - tarvitetakse jooksvahaiguse vastu. (Oru talu peremees Jakob Turgan on tarvitanud ja rohi on aidanud.)
ERA II 167, 182 (59) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kanarpik, aruhein ja kõrvenõgesed - neist tehakse vanni, mis aitab jooksvahaiguse vastu.
ERA II 167, 182 (60) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti õpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kadakas (Juniperus communis) - marju tarvitetakse teena jooksvahaiguse vastu.
ERA II 167, 182 (61) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Heinputk (Angelica sylvestris) - juure osi tarvitetakse sisemiste haiguste vastu, kui hingeõhk lõhnab.
ERA II 167, 182 (62) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Tuhkpohla varred, põdrasamblad ja sookaerad on tiisikuse vastu kõige paremad.
ERA II 167, 182 (63) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Ussilakk (Paris quadrifolia) - villi vastu sisse võtta.
ERA II 167, 182 (64) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Angervaks - on venimise ja seesthaiguse vastu.
ERA II 167, 183 (67) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Vereurmarohi (Chelidonium majus) - korjatakse Peedu külas lehmade haiguse vastu.
ERA II 167, 183 (71) < Järva-Madise khk. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Knautia arvensis/harilik äiatar/ - tulekahjurohud, odrakarmid.
ERA II 167, 183 (72) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Põierohud (Silene venosa/harilik põisrohi/) - hääd põiehaiguse vastu.
ERA II 167, 183 (73) < Järva-Madise khk. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti õpilastelt (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jumalapuud (Lycopodium complanatum/mets-vareskold/) - Läänemaal nimet. nii, ütlevad õpl.
ERA II 167, 183 (75) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Ungrud (Lycopodium selago/harilik ungrukold/) - kõhuvalu vastu, seedimise korraldamiseks teena.
ERA II 167, 184 (82) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Vaenelaps (Viola arvensis, põldkannike) - teed tarvitetakse köha vastu.
ERA II 167, 184 (83) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Euphorbia virgata/vits-piimalill/ - Mägede külas tarvitetakse ihukoi vastu.
ERA II 167, 184 (87) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Väristushein (Thalictrum flavum/kollane ängelhein/) - tarvitetakse arstirohuna lehmade punasehaigusel.
ERA II 167, 184 (90) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kukehari (Sedum acre) - kui loomadel on sadakoorik kinni, tarvitetakse.
ERA II 167, 184 (91) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Narirohi (Sedum maximum/suur kukehari/) tarvitetakse nari vastu, hõõrudes.
ERA II 167, 185 (103) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Jooksvarohi - Veronica chamaedrys/külmamailane/
ERA II 167, 185 (104) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Lehtmetsa-Risti kooliõpilastelt (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Hundihambarohi - Pedicularis palustris/soo-kuuskjalg/
ERA II 167, 185 (109) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Jaan Enger, s. 1885 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Venitamisrohud (Linnaea borealis/harilik harakkuljus/) - korjata, kuivatada ja siis a/u/ru sees keeta, kange teena sisse võtta. Kui rindade alt valus, siis alul vähem, pärast kuni tassitäis sisse võtta, ajab küll esialgul väänama.
ERA II 167, 185 (110) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Jaan Enger, s. 1885 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Jooksvarohi (kirjelduse järgi nähtavasti Ranunculus flammula/sootulikas/), jooksva vastu toored taimed siduda riide vahel haigele kehaosale, ilma riideta võtab naha kupla; ka teena võetakse sisse.
ERA II 167, 185 (110a) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k. - Julius Lunts < Jaan Enger, s. 1885 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kibuvitsajuured on ka hää jooksva vastu
ERA II 167, 226 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Kustav Kronström, 70 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Maamees ei tunne laeva.
Kord maamees sõitnud naesega randa kalu ostma. Merel sõitnud laev, vedades järgi väiksemat paati. Maamees näidanud naisele: "Näe, Mari, see ongi merihärg, poeg jookseb järel, tahab vist imeda!"
ERA II 167, 226/7 (5) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Kadri Krönström, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Mis on maailma lõpus.
Räägidä, et maailmal ei ole otsa. On küll. Vana Numme Kalle oli käünd laevaga siel, kus taevas oli ulatund ninda madalalle, et laeva mastid olid jäänd taevasse kinni. Kalle oli rönind veel masti ja kaapind pussuga taevast - oli old selge punane vask. Tämä löönd siis pussuga augu taevasse ja sield tuld kohe ingli jalg läbi, old ninda paks ja pehme jusku tide reis. Tämä oli sielt siis nähnd, et maakerä on laberik jusku leib ja taevas pääl kummulla jusku pada.
ERA II 167, 228 (7) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Kustav Kronström, 72 a. (1937) Kulka stipendium 1793/00-7L
Maamehed ja kammilas.
Kaks maameest sõitnud randa ostma kalu. Paadis olnud kinnipüütud kammilas. Üks ütelnud teisele: "Näe, missugune lai teine, küll sellel on hea vee peal ujuda!" Teine vaadanud omakorda kammilast ja ütelnud: "Aga vaeneke on vist jäänd kahe laeva vahele, kuidas ta muidu nii laiaks on litsutud!"
ERA II 167, 246/7 (24) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Katarina Kronström, 71 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Mäetaguse Madis peksab poisse.
Virvel eli vanasti va Mäetaguse Mart. Sel oli kuus poissi, kaik kanged rööpelid. Mart oli igäl huomigul peksänd kaik poissid varuks läbi. Naabrimies kerra oli üöld Mardile, et mes sa neist poistest alade peksäd. Mart vastand: "On siis sidä tiedä, miks poissi peksädä. Poissile pidäb ninda andama, et hüppib ja siis viel, nendä et hüppib." Poistest kasvidki peräst aeva tuplid mihed. Kaks olid viel merikaptenidki.
ERA II 167, 250/1 (28) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Adolf Kronström < Katarina Kronström, 71 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Laisk naine.
Vanasti oli tuodud Suomest naine siie randa. Kes tämä omale toi, sidä ma ei mälestä. Sie old kole laisk, oli vade rääkind: "Oli ninda, et üks pühä tulis, toine menis ja üks argipäiv olis vahel, et sais leibuda." Toine naine oli old ka ninda laiska nahka. Kerra enne joulu oli tämä vade magand, kui toised olid tehned jouluks preksu. Mihele oli üöld: "Jouluaat (jõululaupäev) on pikke päivä. Piaks ma nie vorstid vuristan, piaks ma nie kägid käristan." Magand ninda kaua, kui jäändki kaik preksud jouluks tegemätä.
ERA II 167, 274 (1) < Harju-Jaani khk., Kehra-Anija v., Ülejõe k. - Gustav Sommer < Remmelgas (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Lapsi hirmutati jõe ääres, et näkk tuleb ja viib su ära. Näkk pidi kujult olema kala sarnane, sabaga - ja kaldal olles viivat ta lapse vetesügavusse.
ERA II 167, 274 (2) < Harju-Jaani khk., Kehra-Anija v., Ülejõe k. - Gustav Sommer < Remmelgas (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Teinekord võis näkk olla ka naisesarnane, kes eriti lapsi armastas vetesügavusse tirida.
ERA II 167, 275 (1) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Lähevad puud lehte, on paras aeg põllutööle hakata.
ERA II 167, 275 (2) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Õitseb tomingas - õige aeg külvile mõelda.
ERA II 167, 275 (3) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Ajab haab kasvusi (õitsend narmad) olgu põllutöö pooles paikas.
ERA II 167, 275 (4) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Liina-Liis Nergi 1999, kontrollis Kadi Sarv
Läheb kask lehte hilja, on varane sügis.
ERA II 167, 275 (5) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kadakast arvatakse, et ta on 99 haiguse rohi.
ERA II 167, 275 (6) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kadakamarjad aitavad külmetamise vastu.
ERA II 167, 275 (7) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Ursula Zimmermann 1999, kontrollis Kadi Sarv
Kadakajuur (kuidas tehakse, ei tea) aitab luuvalu, pistjate, seljakangestuse korral.
ERA II 167, 275 (8) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas M. Ahse 1999, kontrollis Kadi Sarv
Kadaka okkaid antagu loomadele jahuga segatult, siis ei tüki haigus ligi.
ERA II 167, 275 (9) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Irina Danilova, kontrollis Kadi Sarv
Kadakakepid seina pandult peletavad ka vaimud ja igad salalikud pahatoojad eemale.
ERA II 167, 275 (10) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kadaka okkad on arstiaineks punasehaiguse puhul lehmadele. Antakse, nagu kuulsin, kaks osa purukstaotud okkaid, üks osa karukella (kasvavad liivastel kohtadel) õisi ja pehmemat rohtu, pealmiselt maltsrohtu. Se olla aidanud haiguse puhul.
ERA II 167, 275 (11) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hobuse peataudi puhul antud okastest väljapressitud mahla koos jahudega.
ERA II 167, 275 (12) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kadakas aitavat ka hullustujude, marutaudi puhul inimestel ja loomadel.
ERA II 167, 275 (13) < Harju-Jaani khk., Anija v. - Gustav Sommer < R. Vaar, Mari Saupõld (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kadakasuits haivitavat tuast lutikad.
ERA II 167, 280 (1) < Kose khk., Triigi v., Armi as. - Gustav Sommer < Liisa Robane (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahvapärane arstiteadus.
Vanasti, kui oli arste vähe või puudusid, siis raviti haigusi kodusel teel. Olid ju enne ka igasuguseid hirmujutte, et arst lõikavat käed, jalad või muud kehaliikmed, mis haiged. Veel nüüdki kardetakse arsti ja olen kuulnud-näinud, kus lastakse sõrm või mõni muu kehaosa mädaneda, aga arsti juurde kardetakse minna. Ikka veel püütakse kodusel teel ennast arstida. Vanad inimesed oskavad veel paljud igasuguseid arstimiskombeid. Vanasti, nagu kuulsin, elanud arstid ja puhujad kaugel soodes ja metsades, eemal inimasulatest. N.N. külaarste austatud ja usaldatud end ravima. Külaarstid ravinud igasuguste taimerohtudega, allikaveega, sõnadega, puhumisega. Rudja külast kuulsin, et seal elanud veel hiljuti külaarst ja olnud suures lugupidamises, nüüd aga kahjuks surnud. Vähemaid haiguseid ravitud ise kodu.
ERA II 167, 281 (4) < Kose khk., Triigi v. - Gustav Sommer (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Paiseleht oli abinõuks, kui paistetas kusagilt või mädanes.
ERA II 167, 281 (12) < Kose khk., Triigi v. - Gustav Sommer (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kurguhaigused, mis enamuses niiskeil ja külmal aastaaegul, olnud hea tarvitada pärnaõieteed.
ERA II 167, 281 (13) < Kose khk., Triigi v. - Gustav Sommer (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ka männivaik olnud tuntud ravim, kurguhaiguse puhul võetud palavat männivaiku tulise viina voi piirituse ja puskariga.
ERA II 167, 282 (14) < Kose khk., Triigi v. - Gustav Sommer (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Aidanud ka liiva- ja õunapuutee külmetuse korral.
ERA II 167, 282 (22) < Kose khk., Triigi v. - Gustav Sommer (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda *red.
Kõhuusside vastu arvatud ikka kibedad rohud, näituseks reinvarre tee, viinaga, takjamahl, ka kasekoor olnud ravimiks usside vastu.
ERA II 167, 282 (24) < Kose khk., Triigi v., Triigi k. - Gustav Sommer (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ka jumalasõnaga on püütud kohuussidest lahti saada. Arvamus, et ussid kõik on vanapagana loomad.
ERA II 167, 284/5 (1) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kord laenand vaenemies rikkalt mehelt vaka vilja, et naisele- lastele leiba teha. Luband ära tasuda sügise, kui vili kasvab. Kui vili valmind, läind vaenemies rikkamehele oma laenu ära viima. Rikas mies old haige suremas, öeld vaesemehele: "Ei ma võta ühtigi sinu käest seda vilja, las jäeb peale sulle, tule selle eest kolm ööd minu haua peale, kui ma olen surnud." Mies reakind sellest kõrtsus ühele mehele, mis rikas mies temale oli enne surma reakind. Sie mies oli öeld: "Kui sa lähed tema haua peale, murrab tema sinu ära. Sa mine kolmandema haua taha, kaeva omale senna auk, sealt vaata, kui ta hakkab hauast välja tulema, siis lase oma pea maha, niiet ta sind ei näe, aga kui ta sind näeb, söeb su ära." Vaene mies teind nii, kui teda õpetud, kaevand augu kolmandema haua taha ja jäend siis ootama. Varsti hakand peale suur kolin ja mürin ja rikas mies läind hauast välja ega ole vaestmiest auku näind. Vaene mies käind nii kolm ööd seal valvamas. Kolmandel ööl, kui rikas mies oma rännakult tagasi tuld ja hauda läind, löönd vaene mies pahema jala kannaga kolm korda, niiet auk on kinni läind, ise öeld sealjuures: "Siit ei pea sa enam välja tulema." Rikas mies öeld hauast: "Oleks ma seda teand, et sa nii tied, ma oleks su ää söend." Vaest miest õpetand niiviisi tegema sie mies, kellele ta kõrtsis oli seda lugu reakind.
ERA II 167, 286/7 (4) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kose kihelkondas Kuivajõe valdas old vanaste hiis ja selles hiies suur järv, mida nimetatud Tündersepa järveks. Sie järv läind sealt ära peale selle, kui Tündersepa perenaine järves lapse sitaseid nartsa pest. Järv vihastand sellase perenaise tiu üle ja läind Seva järve, minnes hüind viel: "Maret, Maret, kus sa jäid?" Maretiks nimetand järv püha puud, mis kasvand järve kaldal. Maretil läind pastlepael lahti. Ta hakand seda parandama ja jäend järvest maha (sellest puust olen juba varem kirjutand). Selles järves olnd ka suur kivi, mida praegu hüütakse viel näkikiviks. Selle otsas käind näkk vahel nutmas. Näkil old suured kollakad juuksed peas. Sellesse järve olla uppunud mõnigi inimene. Nüid on selle järve asemel ilus heinamaa, mis kuulub Tündresepa talule.
ERA II 167, 287 (5) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kose kirik olla vanaste old katoliku usu kirik. Kui luteriusulised selle kiriku omale võtt, ei olla muugid kiriku kella neile and, last tornist maha ja uputand kiriku alla jõkke, kus ta olla tänapäevani. Kord hakatud seda kella kahe paari härgega jõest välja vedama ja härgele lubatud anda tangupudru süia, kui kella jõest välja toovad. Kell old juba üsna kalda jaares. Siis mõeld sie mies, kis kella välja vidand, et mis ma nüid härgi hakkan tangupudruga söetma, saab ilma selletagi kella välja. Ja niipea, kui mies seda mõeld, läind köied katki ja kell kukkund vanasse paika tagasi.
ERA II 167, 292 (18) < Tallinna l. - Tõnu Võimula (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Maohaavade vasta aitab sie, kui võtta pruuni koorega paplipuu punge, neid liutada viina sies ja seda juua, poole liitre viina peale panna üks ehk kaks piutäit ja lasta paar päeva seista. Ka haavade pesemiseks väljastpoolt olla sellel suur tervendav mõju.
ERA II 167, 292 (19) < Tallinna l. - Tõnu Võimula (1937) Sisestas Liina-Liis Nergi 1999, kontrollis Kadi Sarv
Põiehaiguse vasta peab aitama see, kui võtta kasepuu kuivatatud punge, neist teha teed ja seda teed juua.
ERA II 167, 293 (24) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui sügelised on, siis kauvad nied ära, kui üheksa puu okstest teha viht ja selle vihaga palavas vihelda.
ERA II 167, 293 (25) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Venind haiguse vasta peab aitama, kui võtta balderjaanijuuri ja neid kieta ja siis seda vett juua.
ERA II 167, 293 (26) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Jooksvatõbe vasta aitab sie, kui võtta kibuvitsu, raiuda katki ja kuivatada ahjus ehk päeva käes ja siis neid keeta nii, et vesi läheb punaseks ja seda vett siis juua niikaua, kui tõbi kadund. Väljastpoolt pesemiseks ja hõerumiseks võetakse kanga pleeki kloorlubja, liutakse tulise viega. Pidada ka aitama.
ERA II 167, 294 (27) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Ka kontpuu juured peavad aitama jooksvatõbe vasta. Neid juuri keedetakse ja seda vett juuakse.
ERA II 167, 294 (28) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Nahkkoi vasta aidata sie, kui võtta mäerõigast ja kaapida neist mähka ja panna seda mähka sees koha peale, kus on nahkkoi. Sie rohi piab kautama märja nahkkoi. Kuiva nahkkoi vastu aidata jälle sie, kui võetakse koerõispuu marju ja neid marju pigistakse haige koha peale katki ja hõerutakse selle marjamahlaga haiged kohta.
ERA II 167, 309/10 (53) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. - Tõnu Võimula < Jaan Põldmäe, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rae valdas käidi õitses kunni 1885 a., mil maad mõedeti kruntidesse ja ühine karjasmaa kautati. Õitsel käimine algas jüripäevaga ja lõppes mihklipäevaga. Õitsel käidi iga õhta. Üks küla käis kevadepoole suvel ja teine küla sügisepoole suvel. Õitsel käisid noored tüdrukud ja noored mehed, käisid õitses sulased, tüdrukud, perepojad ja peretütred. Ka palgalised vanemad mehed käisid õitses, saades palgaks igast talust külimit rukkid. Kui õitsele mindi, siis anti sellest teistele märku huigetega. Õitsele mindi ratsahobustel, ka tüdrukud ratsutasid. Õitsel pandi hobused kammitsasse. Õitsel käidi loopeal ja ka põlde ääres. Hunta on karjast eemale peletatud sellega: tehtud tuld, pillutud tuletukkidega, karjutud "Hurjah ja tsihah hunt." Tule tarvis pidid igaüks kordamööda tooma hagu ja kända. Õitsel on poisid magand, tüdrukud old üleval, lauldud, mõistatatud, räägitud muinasjutte. Kes old väga unised, neid on õlekõrrega ninast kõtistatud ja mokke mööda tõmmatud, ka mõnele kustud kaela. Õitseplatsil on tehtud jaanilaupäeval jaanituld, kus joodud õlut ja viina.
Magati ka paariviisi. Magamise ase tehti puude okstest. Kui olid kaaliajad ligidal, siis käidud ka kaalivargil, mis tules küpsetatud ja ühiselt söödud. Homiku õitselt tulles lastud õitselisi natukene aega magada. Vihmastel öödel magatud okstest tehtud onnis, kellel oli õlgkatus peal.
ERA II 167, 310 (55) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. - Tõnu Võimula < Leena Põldmäe (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui lehm on punatõbes, siis võetakse üheksa lepaoksa, tee maa peale üks ring ja need lepaoksad pista püsti selle ringi sisse alates vastapäeva ja lehm saada terveks.
ERA II 167, 312/3 (63) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. - Tõnu Võimula < Jaan Põldmäe, 60 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rae valdas Limu külas Järve talu maa peal on üks nurk, mis kannab Anni kopli nime. Praegu on see Järve talu karjamaaks. Kui Peeter Suur Rootsiga sõdis, siis sel aal eland Limu külas Jürka nimeline mees, kes venelasi ei ole sallind, sellepärast et venelased olla kõik inimesed ära tapnud. Jürka on jäend elama, sest tema on õigel aal metsa läind. Kui tema Vene soldatid näind, siis on ta selle kohe maha last. Soldatite sõjariistad peitnud puujuurte ja kivide alla. Kord näind tema, kui Vene ohvitser Anni nimelise tüdruku kallal tarvitand vägivalda. Jürka last selle ohvitseri maha ja tema sõjariistad, kuldkäepidemega mõega koos matnud suure lõhkise kivi alla, kus see tänaseni olla. Kord olla Juhan Uudiksele unel öeldud, et mine too see kuldkäepidemega mõek kivi alt ära. Mees ei ole aga julgend minna tooma. See Jürka old kange laskur. Kord last tema kuus Vene soldatid ühe kuuliga ja ühe pauguga maha, kui need istund kõik ühe puupaku peal.
ERA II 167, 314 (67) < Jüri khk., Rae v., Limu k., Mäe t. - Tõnu Võimula < Mari Põldmäe (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui lehm on ära põrund, siis võta üheksa suurt hanesulge ja nende sulgede seest tuleb keeled võtta, panna üheksa leivatüki sisse ja need leivatükid kolm tükki korraga kolmel korral anda lehmale, siis saada lehm terveks.
ERA II 167, 335 (22) < Jõelähtme khk., Koila v., Koila t. - Tõnu Võimula < Jakob Ilma (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui loom on rabanduses haige, siis aitab selle vasta sie, kui antakse loomale tema oma verd kas sabast, kõrvast või kielest. Seda antakse nii: lõigatakse noaga täkes sabasse, kõrva ehk keelesse, leivatükk kastetakse vere sisse ja antakse loomale suhu ja varsti saab loom terveks.
ERA II 167, 335 (23) < Jõelähtme khk., Koila v., Koila t. - Tõnu Võimula < Jakob Ilma (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui inimesel on rabandus, siis pidada sie aitama, kui lugeda lauluraamatust mihklepäeva epistel leivatüki peale ja anda haigele, kes selle peab ära söema ja kohe olla inimesel tervis käes.
ERA II 167, 339 (30) < Jõelähtme khk., Nehatu v., Iru vanadekodu < Hanila khk., Uue-Virtsu v., Rõme k. - Tõnu Võimula < Anton Brandt, 77 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
/Rott poob enda varastatud pähklite pärast/Läänemaal Nehatu mõisas on niinimetud Lambaaru, kus kasvanud palju pähklipuid.
Kord leind mehed sarapuupõesa alt rotipesa, kus old kolm toopi pähklaid sies. Mehed võtt pähklad ära ja teine homiku leitud sarapuu otsast poond rott. Rotil toitu enam ei olnd kuskilt koguda, nälg oli käes ja ennem poos ta enese ära, kui nälga surra.
ERA II 167, 360/1 (25) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kord on üks peremies saat sulase metsa hagu tegema. Sulane hakand ühte pajupõesast maha raiuma. Sialt põesast hakand ussa välja tulema. Sulane hakand neid maha nottima, aga mida rohkem ta neid nottind, seda rohkem on neid tulnd. Sulane viimaks läind koju, koju minnes joost suur krooniga uss talle järele, sie old ussikuningas. Sulane reakind peremehele, et hagu ei saand, aga ussa nottind palju maha. Peremies pand hobuse ette ja läind sulasega metsa vaatama, kaevand siis selle pajupõesa ülesse, kust ussid välja tuld. Kaevates tuld välja suur kast - kõik kuld- ja hõberaha täis. Peremies ja sulane jägand selle omavahel ära ja nii saand mõlemad rikasteks miesteks.
ERA II 167, 361 (26) < Kose khk., Ravila v., Ravila vanadekodu < Kose khk., Kuivajõe v. - Tõnu Võimula < Mai Uulberg, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kopli talu maa pial on üks kõrgem koht, kus vanaste on vistist old vana linn. Üks jaanilaupäeva õhta läind üks mies härgi jöetma, näind, et seal tuli põleb. Mies mõeld: "Lähen õte võtan sialt piibu piale tuld." Tule juures old üks mies, kes and talle paar kulbitäit süsi kuuehõlma sisse. Mies ei ole taht lasta kuuehõlma süsi panna, aga ikka viimaks last. Läind koju, teind kuuehõlma lahti - aina hõberaha old kuuehõlmas.
ERA II 167, 512/3 (36) < Tallinna l. < Rapla khk., Valtu v. - August Hanson < Ado Hanson (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Keegi Valtu mees tulnud Tallinnast, soolakott olnud koormaks vankri peal. Olnud sügisene paha tee ja hobune olnud tülpinud. Jõudnud Selikivi ja Hagudi kõrtside vahelisele. Hobune hakkanud nii lõõtsutades vidama. Tema vaatanud, mis asi see on, et nii vidada annab. Öösine aeg - tuleb meele, ehk on aga vanapaganaga tegemist. Seda näha niimoodi: vaata rangirooma alt. Tema vaatanud, näeb veikesi sarvikuid, terve trobikond peal. Tema lugenud Meieisapalvet, nii olnudki kadunud.
ERA II 167, 521/2 (2) < Tallinna l. < Rapla khk., Valtu v., Hansumardi t. - August Hanson < Toomas Hanson s. 1825 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tema olnud leeriealine. 17. veebruaril peetud Rapla laata, sel päeval olnud väga pakane, tema rakendanud hobust ree ette laadale minekuks. Näeb eemal välja peal kari koeri olevat, ütleb isale: "Näe, mis koerakari seal on." Isa ütelnud: "Need pole koerad, need on hundid." Neid olnud seitse ja kõik käinud reas ja astunud ühte jälgedesse. Nemad hakanud kisa tegema "Hunt hurjah, hunt hurjah!" Nad pole kohkunudki, vaid sammunud Lautaguse metsa poole. Tema isa rääkinud, kuidas hunt ühel hommikul ahjukütti ajal jooksnud koera taga ajades nende tuppa, tema kütnud hommiku vara ahju ja suitsu löönud maani toa täis. Teised maganud kõik veel, lapsed läkastanud tekkide all. Neil olnud tõmmatab toa uks, pulkast, lükati ja tõmmati nagu vaguniuks, kaks palki olnud ülestikku uksepakuks. Kui suur suits olnud välja läinud, tõmmatud alt laud alla, et mitte külma sisse ei tuleks, suits seisnud kui pilve üleval, tema istunud leelõukal (Viljandimaal "kolle"). Koer karjunud ja kilkanud õues, ja hüppanud üle altlaua volksti tuppa ja sängi alla, ja hunt hüppanud koerale järgi. Isal olnud ahjuhark käes, saand hoobi anda, läinud välja. Sel ajal püüdnud hundid paljud koerad kinni ja murdnud ära. Laadal olnud paljudel inimestel ninad ja palenukid valged, külmast näpistatud. Varesed vehkinud lennata, mõni kukkunud külmavõetult lennust alla. Järgmisel suvel olla väga kuum olnud, kaevud olnud kuivaks jäänud, veetud allikatest vett. Kuuma tõttu jäänud suveviljad veikeseks, peoga korjatud vili kokku. Karjatsed olnud huntidega hädas, murdnud mulikaid ja varastanud lambaid. Hobustel olnud kintsudel haavad ja armid.
ERA II 167, 523/4 (3) < Tallinna l. < Kose khk., Tuhala v. - August Hanson < rahvasuust (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Pirita jõgi, mis oma alguse saab Koselt, on Tuhala Otiveski ja Saula vahelt haualine ja sügav, heinamaade ja metsade vaheline. Sääl olla tihtipeale mitmed näkki näinud. Ühel suveõhtul tuleb metsavaht oma ringkäigult jõe äärt mööda ja näeb eemalt midagi valgentavad, vee peal. Näinud, et üks naisterahvas peseb ennast ja istub vee peal, paksud juuksed piha peal lahti. Metsavaht silmitseb ja ütleb endale: "See on näkk" ning võtab püssi seljast, preesi särgikaeluse eest, sest preesiga peab vaimu laskma, muu laskematerjal ei pea vaim valu tundma. Siis, kui näkk ennast näitab, tuleb sea/l/ kohal uppumisi ette. Metsavaht läinud eemale kivi peale ja taob hõbepreesi katki ja laeb püssi ja paneb preesitükid kuuliks peale, läinud hiilides põesaste tagant, ja näeb: näkk ikka peseb ennast. Metsavaht paneb püssi palgesse ja laseb näki pihta. See karjatab: "Ai, ai, ai, pind läks p-sse, ei minu lapselaps pea enam seja tulema!"
ERA II 167, 524/6 (4) < Tallinna l. - August Hanson (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Näki nägemine. Hageri kihelkonnas Lohu mõisas oli 1890. a. järgmine nägemine. Teomees Jaan Stroo jutustas, tema söönud jõe kaldal paisu otsa kohal keskhommikut, hobusetee käib üle tammi, ja seal kõrval asub viljapeksuhoone, kus vee jõul pekstud vilja. Selle vesirattakambri uks käinud lahti silla peale ja sealt tulnud välja alasti meesterahvas ja hüppanud pealepool tammi pauhti vette. Läinud paar nädalat mööda. Ühel õhtul peale päevatööd läinud mõisa sepp tammi peale jõkke ujuma ja uppunud sinna ära. Siis oli näkk oma ohvri saanud.
Teine juhtumine, mida rääkis mõisa tisler Juhanson, vana sunftisell, põline vanapoiss. Tema oli läinud ühel heinaaja õhtul Linnamäe juure natadega vähi püüdma. Olnud paar korda nattasid välja võtnud, mõnikümmend vähki kotti pannud. Äkitselt hakkanud kange ümisemine, nagu maa alt kostnud, kedagi näha pole olnud, hirm ajanud juuksed püsti. Jätnud natad, võtnud vähjakoti pihku, lasknud jalga, ei enam läinud Linnamäe juure vähki püüdma. Kolmas juhtumine mõni nädal peale selle, süda ei annud järele. Läksin allapoole tammi käsitsi püüdma männitõrvikutega või peergudega. Kott kaelas, peerg lõõmab peos, vähid roomasivad mööda kivist jõepõhja, aina nopi. Olen kalda ääres längus leppade all, kohendan kotti ja süütan uut peergu - tunnen midagi oma jalasääre ümber olevat. Olen kuulnud, et vees olevat ussid, hakkavat siis ümber käe, kui urkast vähki võetakse. Vaatan ümber, näen: punane koer vahib minu peale ja saba ümber minu jala ja tirib mind sügavama poole. Ehmatasin hirmsaste, kisendasin: "Appi, appi!" sain kaldal kasvavast längus lepast kinni, vaatasin värisedes ringi, aga kedagit ei olnud enam näha, kedagit ei olnud kuulamas mind. Nii oli minu vähjapüüdmise isu jäädavalt kadunud, ei enam üksinda vähile lähe.
ERA II 167, 527/8 (6) < Tallinna l. - August Hanson < Juhan Koukberg, s. 1860 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Virurannas Vihulas.
Endine meremees ja pärastine kalamees rääkis, kuidas neli nende ranna meest käinud Soomes konderpanti toomas. Jõudnud Uhtju saarele et seal ööbida, see on üks veikene saar ilma ühegi elanikuta. Ainult kalameestele on üks veikene elamu ööbimiseks ja tormivarjuks. Need neli konderpandi meest jäänud sinna, heitnud magama, aga öösel hüütud neid kõva häälega: "Mehed hakkake minema," aga uinund jälle. Veel hüütud: "Hakkake minema!" Kaks meest tõusnud ja ajanud teisa ka, teised pole tõusnud, ütelnud, haka kõige unistuse järele jooksma. Kaks meest asunud paati ja alganud sõitu, saanud poole tee peale, tõusnud tuul ja lisanud juure. Saanud vaevalt võideldes randa, aga kaks meest jäänudki kadunuks.
ERA II 167, 535/9 (12) < Tallinna l. - August Hanson < Aleksander Reppo, s. 1880 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vaimu märatsemine Gatshina Eesti asulas. Aleksander Reppo (sünd. 1880) jutu järgi elas veike talupidaja, aga ise maru joodik. Naine jäi tema juures kannatades tiisikusehaigeks. Neil olnud kolmeaastane tütarlaps, naine olnud pikemat aega voodis. Surma eel ütelnud mehele: "Seda mina ütlen sinule, peale minu surma hojad minu riided kõik tütrele. Sina võttad naise, aga minu riideid ei tohi tema mitte tarvitada. Kui sina seda lubad teha, siis mina sinule rahu ei anna, siis käin iga päeval ja öösel kiusamas." Naine suri ära. Mattis naise maha, peale selle tõi uue naise kodu. See hakkas vana naise riideid selgas kandma. Läksivad mõlemad naisega kottu ära, jätnud tütre üksi kodu. Tulivad kodu, leidsivad, et laps on puhtaks pestud. Küsivad: "Kes sind on puhtaks pesnud?" Tema ütelnud: "Minu ema pesi mind." Ja seda pesemist oli mitu korda teinud, kui laps üksi oli kodu olnud.
Naine ja mees maganud ühis sängis, öö olnud niivõrd valge, et võib toas inimest näha. Naine ärkanud, näeb: vana naine seisnud nende voodi ees. Kiljatab, mees ka ärkanud, naine kadunud. Hommikul läinud loomi söötma, naine läinud aita, näeb: aitas kõik viljad segamini aetud. Läinud loomi vaatama, loomad inisenud, heinad olnud tagumiste jalgade all. Nii kordunud see iga päev. Nüüd nägi mees, et vana naine oli oma lubaduse täitnud ja kiusamine kestis edasi. Mees ja naine hakanud sööma, naine pannud teemasina lauale. Naine hakanud teed kallama, ei teemasinat enam laual, vaatavad ümber - ei ole. Naine juhtunud õue vaatama, näeb: teemasin suitseb lumehanges. Toonud teemasina lauale, söövad ja peavad sööginõusid silmas. Nii kui silmad pöörad, siis kauvad nõud laualt. Ümbruse inimesed saanud teada, tulnud tihti imet vaatama. Siis kutsutud preester maja uuesti pühitsema. Preester tulnud ühel päeval, pannud piibli lauale, riputanud kasuka varna. Enne püha talitust ütelnud perenaine: "Pidage oma asju silmas, meie majas lähevad kõik kaduma." Nende toas olnud ahjualune tühi ja iga ahju külle poolt olnud rusikasuurune auk. Perenaine näitanud preestrele: "Vaatake, mis punane lint!" Liputakse august välja, varsti jälle teisest august, nii kui vallatust teinud. Preester ütelnud, see lint on tema piibli vahelt. Preester alganud püha talitust, pritsinud ja lugenud kaasa: "Kurjad vaimud välja, kurjad vaimud välja!" Preester läinud minema. Peale selle kordunud asi ikka endistviisi edasi. Ei ole aitanud pritsimine ega sõnumine.
Peale selle saanud maakonnaülem ja urjadnik sellest teada. Sõitnud ise oma silmaga seda asja näha. Ametnikud tulnud tuppa, pannud mütsid ja kindad lauale. Peremees ütelnud: "Vaadake oma asjade järele, meil lähevad hõlpsaste kaduma." Ametnikud naernud ja ütelnud, lori kõik. Suitsetanud suitsu ära ja pidanud minema hakkama, pole midagi iseäralikku näha. Juba pistetud punane lint ahjuaugust välja. Ülemus võtnud mõega, torkanud auku. Teisest august pistnud jälle välja, nii narritanud edasi. Ametnikud hakanud mütsisi võtma - ülema mütsi ei ole, otsivad ja otsivad - ei ole, sõnunud: "Vaata vaimu, nina alt võtab ära." Kapsasupp keenud, perenaine liigutanud suppi, tunneb - raske asi pajas, karvane nagu kass, teinud kisa, ütelnud: "Müts on pajas." Võetud välja, ülemus teinud nalja: "Müts sai vanni." Peremees annud oma mütsi ülemusele kodu minna ja selle oma jäänud sinna kuivama.
Ühel päeval peremees lubanud poodi minna ja pole tulnudki enam tagasi. Otsitud ja kuulatud, pole leitud. Siis pandud külarahvaga otsimine toime. Olnud esimine lumi maas, jälgi ja teesid metsad täis. Õhtu eel leitudki metsast, ühe suure kuuse alt, olnud põlvili pea vastu puud nagu tukkuja. Suur kõver kuuseoks olnud kaela peal, nagu keegi oleks pannud, vaadatud järele - vägivalla tundemärka pole leitud. Rahvas rääkinud, eks vanaõelus ole teda ära kägistanud.
ERA II 167, 542/3 (15) < Tallinna l. < Simuna khk. - August Hanson < Otto Spiegel (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Otto Spiegel (elab Simunas) rääkis, tema läinud kevadisel õhtul hobuseid heinamaale ööseks söötma, heinad olnud otsas. Pannud hobused kammitsasse, ise heitnud suure kase alla pikutama. See koht olnud lohkus, keeranud kasuka sisse. Tunnud, et mõnus olemine, jäänud magama. Öösel hüütud: "Mine ära minu silme pealt!" Tema mõtelnud - see ehk oli unenägemine. Läinud silmad kinni, hüütud aga palju kõvemini, niisama nagu ennegi. Ehmatasin, kargasin ülesse, läksin teise kohta. Pugesin kuusepõesa alla, uinusin koiduni. Korra tema läinud karjamaalt hobuseid tooma päeva ajal, näinud - eemal lagendikul sööb hiigla suur hallhärg, mõtleb: kelle oma see on, ei tea niisugust olevat, vaatab, astub edasi, härg kadunud. Läinud mõttes - näeb: eemalt tuleb temale vastu kõrgekasvuline linnapreili. Mõtleb, kuhu see läheb. Tema komistanud, vaatab ringi - ei preilt kusagil, ainult kummitus.
ERA II 167, 557/8 (46) < Tallinna l. < Märjamaa khk., Paeküla v. - August Hanson < Ann Veedam, s. 1854 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Paeküla mõisnik olnud Rennenkamf. Tema ütelnud vallarahvale: "Kui juhtub kusagil tulekahju, siis tuleb kohe moisa minule ütlema, minu kohe kustutama." Pikne löönud agasiaida põlema, teatatud mõisnikule. See kihutanud ratsahobusega sinna. Tema sõitnud kolm korda vastupäeva ümber tule, tuli jäänud vähemaks, kustunudki ära, ainult katus põlenud ära. Vett pole mitte ühte ämbritäit tulde visatud. Öeldud - saksal on tulesõnad.
ERA II 167, 558/9 (47) < Tallinna l. < Rapla khk., Valtu v. - August Hanson < Ado Hanson, s. 1848 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tema/jutustaja Ado Hanson/ läinud 1895 sügisel Rapla laadale. Olnud vihmane ja tuulne ilm. Laada kaupmeestel olnud vihma katteks purjeriidest katused nööridega kinnitatud vaiade külge. Ühe vene kaupmehe kaubakasti peal joonud õlut kaupmehega Angerjamõisa valitseja Ed. Rõigas, see istunud kaubakasti peal, jalad välja sirutet. Tuul liigutanud vaia lahti. Kaupmees ütelnud oma voorimehele - see olnud suur mees, teda hüütud voorimeeste hulkas Isa-Abram: "Võta kirves, anna vaiale pihta, tuul liigutanud vaia lahti." Abram saand paar hoopi anda, kirves läind varreotsast lahti ja kukkunud tera alaspidi Rõika jalapöia peale, veri purskanud ülesse. Kaupmees võtnud rätikuid, sidunud ümber, aga pole pidama jäänd. Kaupmees käskinud oma selli tuua teise kaupmehe juurest poissi, see oskanud veresõnad. See tulnud, põlvitanud, võtnud mütsi, pand käed risti, palvetanud - veri jäänd seisma.
ERA II 167, 561 (49a) < Tallinna l. < Saarde khk., Pati v. - August Hanson < Peeter Oat, s. 1878 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Teine kord tema tulnud oma vanemate poolt, maanteed mööda, olnud kuuvalge öö, muda natuke külmetanud. Tema näeb: üks naisterahvas tuleb vastu. Tema annud teed. Tahab mööda minna, see naisterahvas tema ees lollaka näoga, suu ilane, keksib ees. Tema kisendanud kõigest jõust: "Appi!" Siis pööranud ümber, läinud tema ees. Hüüdnud: "Uhuu, uhuu!" Jõgi olnud ees, hüpanud silla pealt jõkke, olnudki kadunud. Sinna jõkke olla naisterahvas ära uputanud, seal silla peal nähtud naisterahvast istumas, aga kohe kadunud.
ERA II 167, 567/8 (54) < Tallinna l. < Hageri khk. - August Hanson (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L)
Minu isa pidas Katelapi kõrtsi Hageri kihelkonnas Salutaguse mõisa järel. Siis kuulsin, kui üks vana kütt oli sellajal 70-aastane (see oli 1885. aastal), kiitles, kuipalju tema oli hunta lasknud ja poegi pesadest kinni püüdnud. Tema nimi oli Juhan Rõngelep, Rõngelepa talu pidaja, tubakakoti külges rippus punasest vasest piibuork ja libedaks kulunud ussipea (vist talisman). Rõngelep ütles, et Tallinnas Toompea mõisnikkude Landstoa peal maksetakse iga hundi kõrvade pealt 3 rubla; praegu olen juba 95 paari hundikõrvu sinna viinud. Kui saan 100 paari, siis minu pilt ja nimi saab sinna üles pandud. Seal on kõik kuulsused üleval: Riiamaalt olla üks rikas taluperemees seal üleval, Pulli Jaan Järvamaalt; Peetri Koigi mõisa põllud, Harju-Jaani kih/elkonna/ Peningi mõisa põllud, Saku mõisa Aasu heinamaad, Koluvere mõisa Kändi heinamaad.
ERA II 181, 105/6 (3) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Peeter Võlli (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui merereisil suured kalad laeva järel jooksevad, siis on teada, et laevalolejatest mõni saab varsi ära surema.
ERA II 181, 107 (1) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Mare Kalda
Pikse ja müristamise ajal keelavad vanad inimesed: Ei tohi pika puu all istuda ega varju otsida.
ERA II 181, 107 (8) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis Mare Kalda
/Pikse ja müristamise ajal keelavad vanad imimesed:/ Ei tohi välja pääl seistes mõnd riiet üle pää võtta või hoida.
ERA II 181, 108 (20) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vanadel usklikutel Saarde elanikkudel on viisiks iga pikselöögi ja müristamise ajal kas tasaselt ehk kuuldava häälega kohe hüüda: "Issa Pojake, Püha Vaimuke!" ehk "Issa Püha ristike." Mõned teevad ka ristimärki rinna ette.
ERA II 181, 109 (22) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Teised vanad inimesed teavad tõendada, et kui kolm korda Piibliraamatut ümber piksetule kandvad, ise tulesõnu lugevad, siis kustuvat tuli. Räägitakse, et vanal ajal olla mõned vanad inimesed Saardes tulesõnu mõistnud, aga minu küsimiste pääle ei ole ma neid saanud.
ERA II 181, 128 (70) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Pihlakapuud peetakse Saarde ümbruses nõiapuuks, millega võimalik olla teisele kahju sünnitada. Kui pihlakapuuga või vitsaga teise looma või lehma saavad lüüa, siis hakkavad see loom "punast kuskma" ja "lõppevad" (surevad) viimaks ikka ära.
ERA II 181, 128 (71) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ka teisi kahjusid saavad sünnitada teisele, kui pihlakapuu laastuid puistata jaanilaupäeva öösel saavad teise nurmele ja käia tulevad vastupäeva kolm korda ümber nurme. Siis jäävad viljakasv teise nurmel kohe kinni.
ERA II 181, 128/9 (72) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vanal ajal olnud nõidadele pihlakapuust pulk, kellel kaks otsa teravad, nõidumise juures suureks abiks. Mõned tõendavad ja usuvad kindlaste, et lendaja muud midagi ei ole kui terava otsadega pihlakapuu pulk, millega saavad teise looma läbi lasta. Kui mõni loom õige ruttu ära sureb, siis ütlevad vanad inimesed, see on lendajast läbi lastud. Siis otsitakse loomal ka kohta, kuskohalt lendaja on lasknud.
ERA II 181, 129 (73) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Pihlakas oli ka vanainimestele ilma näitaja. Kui pihlakas rohkeste marju täis, siis on oodata vihmast ja halba sügiset.
ERA II 181, 129 (74) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
On pihlakas marjadest tühi, siis järgneda kuiv ja ilus sügise.
ERA II 181, 270/3 (2) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Pärtel Pärn (1937) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L)
/Karu peetakse suureks saksaks/Vanal ajal läinud talumees metsa puid vargile. Läinud üht salateed mööda sügavale metsa, niiet puude raiumine mõisasakste kõrvu ei kostaks. Raiunud koorma kuivi puid valmis, asetanud reele ja sidunud koorma köiejupiga kõvaste kinni, et teel laiale ei laguneks, ja hakanud siis oma tuttavat salateed mööda tasahiljukesi kodu poole minema. Äkitselt näeb eemale vaadates puude vahelt: mõisahärra, karvase kraega kasukas, enesele vastu tulevat. Mees arvanud, ega vast härra teda ei näinud ja pööranud üht kõrvalist teeharu mööda, et jälgi segada, ja ergutanud hobust kiiremalt minema. Näeb, härra pöörab läbi metsanuka just otse temale järele. Mees ajanud hobuse sõitma. Näeb: härra jookseb ka nii, kuida jõuab, tema järel. Et sõitu enam kiirendada, raiunud mees köied katki, pillanud puud reelt teele ja ajanud hobusega nüüd nelja kodu poole, nii kuida võinud. Kuid tagasi vaadates näinud puude vahelt, kuida härra leekab ikka järel ega jäe ivagi maha.
Nii sõites ja kihutades jõudnud viimaks mees väravast õue, jätnud hobuse õue ja jooksnud hädaldades tuppa ning kaebanud naesele, et mõisahärra on väljas: "Jumal teab, mis nüüd küll saab! Viimaks laseb kohast lahti kah ja kus siis jälle lähad?" Naene olnud esiotsa nii saamatu mehe kohkumist päält vaadates, viimaks ometi saanud aknast välja vaadata, kui mees näitanud, kus härra jäänud metsa alla kõndima. Naene tunnistanud esiotsa, kuid viimaks hakanud rääkima: "Küll oled ka sina üks jabur maailmas! Vaata ometi, see on ju karu, päris selge karu ise." Mees vaatanud kaua aega ja lausunud siis: "Küll ma võin ka üks jahupää olla maa pääl; nüüd ma näen küll, et see karu on."
ERA II 181, 286/9 (8) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Kadri Annuson, 75 a. (1937) Kontrollis Mare Kalda
Kuida kiivit omal nime sai?
Hiljuti küsisin ühelt kui teiselt vanemalt inimeselt, et kas nad ei tea või kas nad kuulnud ei ole, kuida meie kevadlind kiivit on oma nime saanud. Mäletan nagu noorest ajast sellest midagi kuulnud, kuid kõik on meelest ununenud. Seda küsimist avaldasin edasi Kadri Annusonil, kes on üle 75 a. vana. Tema tõendas, et on kuulnud, aga kuidas? Lubab enne meelde tuletada. Pärast kokku saades jutustas järgmiselt:
Tüdrukud pesenud Reiküla järve ääres rõivaid. Sellel korral olnud õige palav ilma ja päike kõrvetanud, ninda et tüdrukud pesemise juures endil rõivad seljast ära ajanud ja päris ihualasti olnud. Pesemise juures löönud nad laulu, olnud rõõmsad ja vallatanud väga palju, kui korraga lähedalolevast lepavõsast kostnud linnulaul: "Vitt, vitt! Häbo, häbo!" Tüdrukutel saanud hing täis, mõtlenud mõne häbemata, ulaka poisikese nõnda rumalaste karjuvad. Kui ikka laul ei vaikinud, läinud tüdrukud vaatama, kes sarnane südametükk ometi on, kes nõnda häbemata kombel kisendab. Põõsast leidnud nad linnu, keda hüütud taevakiiviks. Tüdrukud hakanud kisendades taevakiivist oma häält üle ajama: "Kiivitt, kiivitt!" nõnda et nad linnu häält enam ei kuulnud, olgugi, et lind oma laulu ei jätnud. Kui tüdrukud minema läinud, ütlenud nad südametäiega: "Eluaeg olgu sinu nimi kiivit, teisite me sind enam ei hüüa ja ilmast ilma pead sa oma nime karjudes hüüdma, kui sa kedagi näed endale liginevad. Võsa ja soo olgu sinu eluase ning jahimeestest pead sa alati taga aetav olema."
Tüdrukute vanne ja needmine oli ka viimaseni täide läinud ja kui üteldakse: "Ega vanne ehk needmine midagi ei tähenda," siis on see vale. Selle linnu juures oli vanne ja needmine täieste täide läinud, sest et tüdrukud olid kurja meelega needinud ning vandunud.
Teisite, ega midagi rohkem ei ole ma kiivite nime kohta kusagilt kuulnud.
ERA II 181, 499/502 (7) < Saarde khk. < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Hans Liiv (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mispärast kuusel on paksud oksad?
Hiljuti oli üks Halliste poolt vana mees Hans Liiv meil ööd, et teisel päeval siit edasi Kanakülasse minna, kus ütles omal sugulased elavad. Sai siis külalisega kaua räägitud üht kui teist ajast ja elust, kuni viimaks jutt jutust ja kõne kõne kõnest kaldus ka vanaaegsete juttude pääle. Minu küsimise pääle, kas ta mitte metsapuudest mõnda vana juttu kuulnud ei ole, sest ennevanast olla metsapuud kõik kõnelenud: "Võib olla on midagi metsapuudest kuuldud?" vastas ta: "Aga kellel need vanad jutud veel meeles on, peab enne mõtlema. Mispärast kuusel nüüd paksud oksad on? Seda oled muidugi vast kuulnud. See siande tühine jutt."
Kui tõendasin, et ma Halliste poolt küll hulgakese jutte ülesse kirjutanud, aga sellesarnast või nimelist juttu küll veel kuulnud ei ole, siis algas vanamees oma seletust:
"Õige vanal ajal olnud kuused harvade oksadega, nagu tema oma vanematelt kuulnud, aga ükskord juhtunud sedaviisi, et tige võõrasema saatnud oma võõratütre majast südaöösel minema just sellel ajal, kui temal meest kodus ei ole olnud. Päälegi sadanud sellel ööl hirmust moodi vihma. Vaenelaps ei ole kusagile varju saanud, sest külasid lähedal ei olnud. Hulkunud metsa, et säälgi ometi tuulevarju saada; muud ei olnud vaesellapsel mõteldagi. Leidnud siis suure kuuse ja jäänud kuuse alla öömajale. Kuusk halastanud vaeselapse pääle ja annud temale varju. Enne olnud kuusel õige harvad oksad, sellest ajast saanud kuusk omale suured ja paksud oksad. Ka nüüd olla veel kuusk haleda südamega ja andvad varju igaleühele, kes seda tema juurde otsima tulevad. Ka praegusel ajal, kui mõni inimene külma kaibab, kästakse kuuse käest kasukud tuua, sest kuusel on oksad nagu vana kasuk. Kes teab veel, kas sellest see sõna rahva suhu on saanu: "Mine metsa kuuse alla," kui mõnel kusagil kohta ei ole."
See vanamees lubas küll veel minu juurde sisse tulla, kui ta külast tagasi tuleb, aga siiamaale ta ikka ei tulnud. Vististe läks ta küll teist teed kaudu tagasi.
ERA II 181, 640 (157) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui on jüripäeval puud lehtes, siis on enne jaanipäeva lume veel karta.
ERA II 181, 640 (158) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jüripäevast ärkavad metsapuud talveunest ja puudel lööb koor lahti.
ERA II 181, 643 (168) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui jüripäeval puid raiutakse või lõhutakse, siis saavad sellel suvel väga palju huntide ulgumisi kodu lähedal kuulma.
ERA II 181, 643 (170) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui tuletegemise juures jüripäeval piirge murretakse, siis saavad sellel suvel palju müristamist kuulma ja pikken löövad siis sisse.
ERA II 181, 644 (173) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jüripäeval põletatud kapsaajas kadaka- ja pihlakaoksi, et suvel ussid kapsaid ära ei sööks ja perenaene külinud salaja tee päält kokkupühitud teetolmu kapsaaeda, et keegi ei saaks kapsaid aeda kasvamise ajal ära nõiduda.
ERA II 181, 645 (178) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Karjapoisile õpetatud, et siis, kui hunt karja juurde tulevad, pidavad hirmsaste karjuma: "Jüri, Jüri, hunt karjas!" siis põgenevad hunt kohe minema, sest et hunt Jüri nime ei kannatavad.
ERA II 181, 653 (207) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui suvepühadel on mets raagus ja puudel ei ole lehti, siis saada sellele järgnema kehv vilja-aasta.
ERA II 181, 660/1 (219) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Mõned vanad nõiad süütanud jaaniöösel tõrvasid (kuiva männapuu tõrvased laastud) oma põllu ümber põlema, et ei saaks teise inimese "kuri sõna" põllule vaeva teha.
ERA II 181, 705/6 (304) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui nigulipäeval puid raiutavad või suurt kolinad tehtavad, siis saavad suvel säälkohal sagedaste müristama.
ERA II 181, 709 (314) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui Koodid-Rehad (tähestik taevas) enne jõulu maha minevad, siis olla hääd ja korralikku vilja-aastad oodata.
ERA II 182, 39 (1) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Friedrich Eichenbaum < Mihkel Kotkas, 80 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Harakale haiget, varesele valu, mustalinnule muu tõbi. Häda tulgu, teine mingu, kolmas upil oodaku. Varese sabaga võida, haraka sabaga vihelda; meie poisi jalg (või käsi, sõrm) terve, enne kui noore naise võtab.
ERA II 182, 90 (10) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Friedrich Eichenbaum < Anna Sihver, 70 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
/Tuhkapäev/Tarbepuude ega ka jääaukude raiumisest ei tea.
ERA II 182, 93 (16) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Friedrich Eichenbaum < Anna Sihver, 70 a. (1937) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2002, kontrollis Mare Kalda
Tuletoomisest.
Tuld tuli alal hoida leeaugus. Matsime söed tuhaga kõvasti kinni, et ära ei hinganud, et tuli seisaks elus. Kui halvast mateti kinni, siis õhus tuli ära, ei saanud tuld oma käest, mine siis laenama külast. Siis panime pange põhja tuhka, et pange põhi põlema ei hakka ja söed panime labidaga pange sisse ja tuhka sütele peale ja riie üle pange, pang kõvasti sülle ja ruttu tulema. Ilma riieta ei tohtinud. Pidi riie kõvasti üle olema. Üleaia naabri käest tõime tuld.
ERA II 182, 93/4 (17) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Friedrich Eichenbaum < Anna Sihver, 70 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Sarlahaiguse ajal - õpetasid vanemad inimesed - tuleb võtta elavad söed panni peale, võtta kadakamarjad, tampida katki ja raputada süte peale. Paks villane tekk endale üle võtta ja laps enda sülle.
Minul olid mõlemad pojad August ja Volli sarlahaiguses. Seda suitsu lasksime teki alla ja ka pärast tuppa. Igapäev suitsetasime niikaua, kui terveks said.
ERA II 182, 104 (45) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui umbes haige on, siis tuleb toores lepakepp lõigata, see kuumaks ajada ja seda haiget kohta põletada, saab terveks.
ERA II 182, 106 (68) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui viskad soola tulle, tulevad soolatuvikad, kui kuuled praginat, aga kui ei kuule - ei tule.
ERA II 182, 108 (77) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui soolatüvikad on, siis tuleb võtta kepp, lugeda soolatüvikad ära; niimitu tüvikat on, niimitu märki kepile teha; visata kepp ära; siis kaovad tüvikad ära. Kes selle kepi üles võtab, sellele tulevad soolatüvikad külge.
ERA II 182, 109 (81) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui kellegil on kooljaluu, siis tuleb vajutada terariistaga ja lugeda meieisapalve tagurpidi, siis kaob ära.
ERA II 182, 112 (100) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui kooljaluu käe pääl on, siis tuleb toore lepa pulkadega taguda ja seda kooljaluud hammastega närida, siis kaob kooljaluu ära.
ERA II 182, 116 (123) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui soolatüvik ajab inimesele näo ehk jala peale, siis tuleb kolm sibulat pooleks lõigata ja poolega soolatüvikut hõõruda, siis iga pool oma poolega puupulgaga kokku; siis tuleb viia need sibulad lauta ning panna sõnniku sisse. Ja kui laudast ära tuled, ei tohi ennem lauda poole vaadata kui toas. Kui sibulad ära mädanevad, on soolatüvik ära kadunud.
ERA II 182, 117 (129) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tütarlaps teeb õhtul enne magamaminekut silmad märjaks ja läheb voodi ja ütleb: "Kes minu tulevane on, see tulgu ja kuivatagu minu silmad ära." Kes unes silmad ära kuivatab, sellele saab ta mehele.
ERA II 182, 118 (135) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui kass või koer tuuakse kuhugi talusse ja kardetakse, et kodu läheb, siis veetakse kolm korda vastupäeva ümber kaevu; iga korra aegu võetakse looma seljast karva ja lüüakse pihlakase kiiliga kaevurake vahele; siis ei lähe loom kodu tagasi.
ERA II 182, 119 (137) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui kurja silmaga inimene ütleb: "Küll ilus loom" ja on looma pääle vaadanud, siis tuleb omas mõttes ütelda: "Siis oli ilus, kui sa ei näind." Seda öeldakse veel praegu.
ERA II 182, 120 (147) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui surnuvankrile unustatakse kuused ehk kased ja tuuakse tagasi, siis saab säält majast veel surnut.
ERA II 182, 121 (156) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Söögi ajal ei tohi jooksikutest rääkida, siis hakkavad söögi kallal käima.
ERA II 182, 122 (170) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui kõrv pilli ajab, küsitakse lapselt: "Kumb kõrv pilli ajab?" Kui ütleb õieti, pärib varanduse. Ehk küsitakse, ja kui ära ütleb, täitub soov.
ERA II 182, 133 (272) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui lammas põlgab talle ära, siis tuleb minna lauda nurga juure ja kui keegi mees läheb mööda, hõigata: "Külamees, lammas põlgas talle ära!" Iseennast ei tohi näidata. Siis lammas võtab talle omaks.
ERA II 182, 134 (277) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jaanilaupäeva õhtul tuleb ristteele minna ja pärga punuda. Tuleb võtta üheksat seltsi lillesid ja igast seltsist üheksa lille. Pääle selle, kui pärg punutud, ei tohi kellegagi rääkida. Ja kui koju lähed, siis võib pärg padja alla või pähe panna, siis öösel näed oma tulevast meest.
ERA II 182,134/5 (279) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui noorkuu paistab, siis tuleb õhtul välja minna ja kuu otsa vaadata ja ütelda: "Kkuu, kuu, ütle, mis mul ette juhtub!" Nii tuleb kolm korda ütelda ja iga kord tuleb näpuga mulda riide peale panna ja siis tuppa padja alla viia. Pääle selle ei tohi kellegagi rääkida. Siis peab tulevast meest nägema.
ERA II 182, 136 (291) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Friedrich Eichenbaum < Sadala algkooli õpilastelt (1936/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui lammas põlgab talle ära, siis peab minema lauda ukse taha, ootama, niikaua kui sealt keegi võõras läbi läheb ja hõikama: "Kuule, külamees (naine), lammas põlgab talle ära!" Kui võõras midagi vastab, siis lammas ei võta hoida, aga kui ei vasta, siis võtab hoida.
ERA II 182, 141/3 (1) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Talkuse taluperemehe Matsi juhtumised.
Talkuse taluperemees Mats läinud jaanipäeva hommiku karja. Kui ta tükk aega karjas saanud olla, tulnud tema juure üks tundmata räbalasnahka näoga ja näru riietega mees ja ütelnud: "Peremees tulnud ise karja, kas teisi karjatulijaid ei olnud?" Mats ütelnud: "Nooremad tahtsid keriku minna ja mõnda mõjale kohta. Karjalapsele oli püha kaubeldud, sellepärast tulin ise karja." Võõras ütelnud: "Inimene võib kõik teha: karjas käia ja tööd teha. Mina tulin sinu juure ühe tähtsa asja pärast. Tahtsin sulle üht rahaauku juhatada." Mats küsinud: "Kus rahaauk on?" Võeras ütelnud: "Teie oma krundi sees, Molkuse mäel. Võtke homme hommiku labidas kätte ja minge Molkuse mäele, sääl näete mitu kivi. Ühe kivi otsas on kaunis suur sisalik. Kus sisaliku pea on, sinna kaevake kivi äärde paari jala laius auk. Säält leiate rahaaugu. Sellest rahast tuleb teil pool ära anda selle keriku kasuks, kus sinu teenijad täna on. Kui nad ühte kerikusse kõik läksid, siis tuleb pool selle kirikule, kui mitmesse kirikusse, siis tuleb pool raha jagada nii mitme kiriku vahel, kuhu teenijad läksid. Teine pool saab sulle."
Kui võõras need ütelused oli ütelnud, siis kadunud ära. Mats vahtind ümberringi - pole kuskil näinud.
Teine hommiku umbes tund aega enne päevatõusu, võtnud Mats labida kätte ja läinud Molkuse mäele. Sääl leidnud kivi ülesse, kus otsas sisalik olnud.
Kaevanud pea poole paari jala laiuse augu. Kui auk juba sügaval olnud, näinud rahakatalt. Hakanud rahakatalt võtma, mõelnud iseendast: "See raha on ju minu maa peal ja minu omadus. Ja mind sunnitakse, et mina pean poole ära andma!" Kui ta sedaviisi mõtelnud, langenud rahakatal helinal alla. Mats vahtinud, suu ammuli peas, järele ja sülitanud tuld suust välja. "Kui mina nii ahne ei oleks olnud, oleks poole ikka omale saanud, aga nüüd olen kõigest ilma." Pidanud esiteks minema hakkama pahases meeles, aga ajanud augu kinni ja läinud minema.
ERA II 182, 292/5 (121) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kassilook.
Kevadisel ajal öeldud kellegile mehele unes, keda aunimega Kassiloogaks kutsutud: "Mine Konnaorgu. Seal kuuled sina konnade kontserti ja vaata järele, kas sa säält leiad rahaauku." Kassilook tõusnud hommiku üles, rääkinud unenägu naisele. Naine ütelnud: "Oh ära jookse unenägude järele." Aga Kassilook ei ole saanud muidu rahu, kui läinud Konnaorgu. Kuulnud seal konnade haukumist, luksumist ja solistamist. Aga vaadanud ümber - ei ole miskisugust niisugust asja näinud, mida rahaauguks oleks võinud tunnistada. Läinud kodu tagasi. Naine ütelnud temale: "Eks ma öelnud sinule, ära jookse unenäo järele. Sinu öeldakse Kassiloogaks ja see sina oledki." Kassilook ei ole midagi naisele vasta ütelnud. Õhta, kui Kassilook magama oli heitnud, öeldud temale unes: "Kas sa Konnaorus käisid?" Kassilook öelnud: "Jah, käisin." "Kas sa konnade kontserti kuulsid?" Kassilook ütelnud: "Jah, kuulsin." "Kas rahaaugu leidsid?" Kassilook öelnud: "Ei leidnud." Siis öeldud temale: "Tõuse homme hommiku vara ülesse, pane tasa ennast riidesse, et sinu naine seda ei kuule. Võta labidas kätte, mine Konnaorgu, konnaaidu põhjapoole külge. Seal on ühe kivi otsas üks konn. Ära sa konna puudu. Kaeva sinnapoole auk, umbes kahe jala laiune, kus konna pea on. Seal on rahaauk." Kui Kassilook üle jala oli augu juba sügavaks kaevanud, tundnud tema labida otsa ees midagi nõrkuvad raudasja. Kui ta veel edasi kaevanud, näinudki ühte plekk-kasti. Kui ta kasti sugupärast oli lahti kaevanud, et välja võtta võis, võtnud Kassilook kasti august välja, vaadanud ümber ja mõelnud: kaunike suur kast, siin võib ikke tubliste raha sees olla. Hakanud kasti kaant lahti tegema. See olnud sugupärast ära roostetanud. Kui ta natukene aega liigutanud, läinudki kasti kaas lahti. Kassilook näinud raha, mis sääl sees olnud. Seal olnud suuremjagu kuldraha, vähe hõbedat ja vaske. Kassilook pidanud esimese rõõmutujuga jooksu pistma, aga viimaks lükanud augu kinni. Kõrvaldanud kasti kuuehõlma alla ja hakanud laulma tasasel häälel:
Naise käest sain tapelda,
Kassiloogaks sõimata.
Kõnnin rõõmsalt kodu pool´
Rahakast mul hõlma all.
Kui Kassilook juba kodu oli saanud, olnud naine üleval. Küsinud Kassiloogalt: "Kos sa käisid?" Kassilook ütelnud: "Käisin rahakasti järel." Naine ütelnud: "Oled ikke Kassilook, nagu sind öeldakse." Kassilook pannud labida ukse kõrvale, ise läinud uksest sisse minema. Öelnud naisele tasasel häälel: "Tule tuppa!" Naine läinud mehele järele. Kui tuppa saanuvad, võtnud Kassilook rahakasti hõlma alt välja, teinud lahti, näidanud naisele. Naine kiljatanud rõõmu pärast, kui rahahulka näinud, mis kastis olnud ja ütelnud: "Mis sa nüüd minule ostad, et hulka raha said?" Mees ütelnud: "Kas sellepärast pean sinule ostma, et mind Kassiloogaks sõimasid?" Naine ütelnud: "Õh, vanamehekene, ega mina sinu tõepärast ei sõimanud, see oli kõik nali, mis ma sinule ütlesin." Kassilook ütelnud naisele: "Mis sa tahad, et ma sulle ostan?" Naine mõtelnud natukene ja ütelnud: "Osta mulle siidikleit ja kärtsujad saapad." Mees ütelnud: "Ega need asjad palju kallimad ole, ainult kolm kopikat." Kassilook ostnud kellegile mehele liitri viina ja annud oma nime kellegi teisele. Annud pudeli viina pealitsest.
ERA II 182, 296 (122) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Pottseppmeister Savisikk.
Pottsepameister Savisikule öeldud unes: "Mine Tümaleiva künkale, sealt leiad sina ühe kaheharulise kase. Kui sa sinna lähed, võta labidas ja üks puutikk endaga kaasa. Mine kasest põhja poole külge, seisa nõnnaviisi: oma pikkuse maa kasest eemal. Ole kaseharudega sihis. Pane tikk enda asemele, et tema kaseharudega sihis on. Heida seliti, pane pea vastu kaske ja jalad tiku poole. Sinu jalakandade all on rahaauk. Kaeva välja, saad rikkaks meheks. Toeta mõnd vaest ka omast rikkusest."
Savisikk läinud hommiku Tümaleiva künkale, leidnud kase ülesse, seadnud ennast sihti kaseharudega, pannud tiku enda asemele ja heitnud seliti maha, pead vastu kaske pannes Kaevnud jalakandade aluse kohast ja leidnud rahakatla. Saanud rikkaks meheks. Toetanud palju vaeseid oma rikkusest. Tema rikkust jäänud veel isa eaks, poja põlveks ja tütre-tütrele tükiks ajaks.
ERA II 182, 297/8 (124) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kingseppmeister Pigilind.
Kingseppmeister Pigilinnule öeldud unes: "Mine Hullu krahvi kabeli aia juurde. Kaeva pahemapoolse väravaposti juurest, väljastpoolt küljest. Sinna pead sina minema öösi, peale kella kaheteistkümne, siis ei ole inimesi käimas. Kui sa sinna lähed, siis tuleb sinu juurde kaevamise ajal rätseppmeister Kakaduu. Sellega tuleb teil raha pooleks jagada." Järgmisel ööl läinud kingseppmeister Pigilind kaevama. Kui ta kaevama läinud, sel ajal öeldud rätseppmeister Kakaduule unes: "Tõuse ruttu ülesse ja mine Hullu krahvi kabeli aia juure. Seal kaevab keski rahaauku välja." Rätseppmeister Kakaduu pannud ennast ruttu riidesse ja läinud kabeliaia värava juure ja leidnud sealt kingseppmeister Pigilinnu eest. Annud talle tasase häälega jõudu. Pigilind kohkunud sugu. Kaevanuvad ühiselt rahakatla välja. Läinuvad rätseppmeister Kakaduu majasse, lugenuvad seal raha pooleks. Pigilind pannud oma raha katlasse tagasi, läinud kodu. Olnuvad rikkad mehed mõlemad surmani.
ERA II 182, 298/9 (125) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv
Luuasepameister Kõvernina ja pilpameister Plõkatsnina.
Luuasepameister Kõverninale öeldud unes: "Võta pilpameister Plõkatsnina kaasa ja minge Seaniidu orgu. See org on omale nime saanud sellest, et sääl on põrgu peremees siga niitnud ja ütelnud: "Palju kisa ja vähe villa." Seal on üks kivi, sel on persease olemas, kos põrguperemees istus. See kivi näeb välja nagu niidumasina sadul. Kui põrgu peremees istunud selle kivi peal ja niitnud siga, on pannud rahakatla oma jalgade alla. Seal on tema praegust alles. Minge ükskõik missugusel hommikul, umbes tund aega enne päevatõusu ja kaevage kivi ääre, sinnakohta auk, kos kivi väljanägemise järele põrguperemehe jalad on olnuvad. Sealt leiate põrguperemehe rahakatla. Jagage raha pooleks. Ärge aga kiskuma isekeskis minge. Luuasepa meister Kõvernina võtnud pilpameistri Plõkatsnina kaasa, läinuvad kaevanuvad juhatatud kohast kivi äärest ja leidnuvad rahakatla. Jaganuvad raha kahevahel rahulikult pooleks. Olnuvad rikkad mehed surmani ja veel pääle surmagi.
ERA II 182, 299/300 (126) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Karukellaküla karjus.
Karukellaküla karjus olnud karjaga karjamaal. Tema juure tulnud hästi ilusas riides noorisand. Ütelnud karjusele: "Kuda karjaga lugu on?" Karjus ütelnud: "Mis temaga on. Vaata ilusti järele, siis ei ole ühtegi viga." Noorisand ütelnud: "Noh, kas karja palk toidab sind ära ka?" Karjus ütelnud: "Eks ta pea ikka toitma, kos teda rohkem saada on?" Noorisand ütelnud karjusele: "Ma juhatan sulle rahaaugu." Karjus küsinud: "Kos see rahaauk on?" Noorisand ütelnud: "Kas sa tead seda kivi ja kaske, mis karjatänava otsa ligidal on?" Karjus ütelnud: "Tean küll." Noorisand ütelnud: "See on väga hea, et sa tead. Kask on teinepool kivi. Sina mine teisele poole. Pane puu enda ja kase vahele nõndaviisi, et kivi mõlemil pool ühevõrra on. Kaeva oma jälgede alla auk, kos sa seisad, seal on rahaauk. Seda rahaauku võid sina ükskõik millal välja kaevada, kas nüüd ehk sügise, kui karjast lahti saad. Ära sa aga ennast pooliku suvega karjaametist lahti võta." Karjus vaadanud ümberringi. Noorisand olnud tema silmade eest kadunud nagu tina tuhka. Karjus võtnud mõne päeva pärast labida kätte, läinud rahaauku kaevama. Küsitud karjuselt: "Kos sa lähed?" "Lähen mesilase pesa välja kaevama." Kaevanud rahaaugu välja. Ei ole enam edespidi olnud tarvis karjas käia.
ERA II 182, 300/3 (127) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Uskumata Toomas ja ara südamega Aadu.
Uskumata Toomas raidunud karjamaal hagu. Kui ta haokubu kinni sidunud, tulnud tema seljataha üks mees, teretanud ja annud jõudu. Toomas pööranud ümber. Kui ta võõrast näinud, kohkunud tema ära. Aga mispärast, seda tema ei teadnud. Võõras istunud haokubu pääle, ütelnud Toomale: "Istu minu kõrvale ehk mõne teise koo pääle. Ma tahan sulle midagi jutustada. Võta oma sõber, ara südamega Aadu ühes ja minge hommen hommiku vara, enne päevatõusu teed mööda metsa, mis teie väravast mööda läheb. Võtke labidas kaasa. Kui te metsa saate, näete teie paremat kätt teed imeliku olevuse. See on kahejalgne hobune. Temal on kaks esimest jalga jalgadest saat esimene pool kehaosa, kael ja pea on harilikust lühemad. Peas on kaks sikusarve tagasipoole längus. Eespool kaela pääl on punane saehambuline hari. Tagapool kaela pääl on väga ilusad suled, mis kahele poole kaela alla langevad. Saba on kukesaba taoline. Pikad suled tolgendavad allapoole. Seljas on üks imelik ratsanik. Tagumised jalad on temal pikad, niiet ulatavad ümber kaela ja kaela alla risti. Esimesed käpad on lühelase võitu, nendes on hobuse ratsutid. Ratsutid on väga ilusad, läbipaistvad ja pilluvad sädemeid ümberringi nagu jõulupuu sädemete pildujad küünlad. Saba on ratsanikul kaunis pikk ja karvane ja püsti tagapoole justkui Ararati mägi. Seal, kus see olevus seisab, tema jalgade all on rahaauk. Kui te tema poole lähate, siis pidage hästi seda kohta silmas, kos tema jalad on, seal on sugupärast hobusejälgi tunda." Võõras kadunud ära. Toomas vahtinud ümber, aga ei ole koskil teda näinud. Järgmisel hommikul läinuvad Uskmata Toomas ja Ara südamega Aadu labidat kaasa võttes metsa. Ku nad metsa saanuvad ja olevust näinuvad, kulunud neil tükk aega ära imeliku olevust silmitseda. Ja siis kui nemad edasi läinuvad, kadunud imelik olevus ära. Nemad pannuvad hoolega tähele, koskohas olevus seisnud. Sugupärast olnud seal hobuse kabja märkisid tunda. Kaevanuvad augu maa sisse, sinna kos hobuse jäljed olnuvad, leidnuvad sealt rahakatla. Saanuvad rikkaks meesteks. Elanuvad surmani rikkaliku elu ja toetanuvad omast rikkusest mitut vaest.
ERA II 182, 303/5 (128) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Sepameister Tahmanina.
Sepameister Tahmanina tulnud kõrtsist. Olnud õieti purjus. Tuigerdanud ühest tee servast teisi. Vahest kukkunud pantsti! kraavi. Puperdanud ülesse, tuigerdanud jälle edasi. Näinud oma ees ühte viirastust ja valgust. Tema ees seisnud varsasuurus olevus. Temal olnud kaks pikka sarve peas. Sarved olnuvad kaunis tubliste tahapoole längus. Sarved olnuvadki need, kes valgust annuvad. Tahmanina kohkunud ära, kui viirastust näinud. Viirastus ütelnud: "Mis sa tuigerdad ühest teeservast teisi. Vahest kukud ninakile kraavi." Tahmanina ehmatanud ära viirastuse üteluse pärast. Viirastus ütelnud: "Jäta viinajoomine maha! Mina teen sind rikkaks meheks, kui sa viinajoomise maha jätad." Tahmanina ei ole midagi mõistnud ütelda. Viirastus ütelnud: "Kas tahad viinajoomist maha jätta vai ei?" Tahmanina ütelnud: "Ei tea, kas ma saan?" Viirastus ütelnud: "Saad küll, kui sa ise tahad" ja annud Tahmaninale ühe sokolaadi tükikese, öelnud: "Söö see ära, siis sina ei taha enam viina ega õlletilka." Tahmanina söönud annetuse ära. Viirastus ütelnud: "Kahe kuu pärast ehk pääle selle, kudas mina aega saan, tulen mina sinu jutule. Kui sa kaine oled olnud selle aja, siis juhatan sinule rahaaugu." Ise kadunud ära. Tahmanina hakanud minema. Olnud ehmatuse tagajärjel peaaegu kaine. Läinud kodu, rääkinud asjast naisele. Naine öelnud: "Missugust kasu sinule see viinajoomine annab, et sina ei raatsi teda maha jätta." Tahmanina ütelnud: "Ei ma vist võtagi enam viina. Tema andis mulle midagi ärasöömiseks. Nüüd on minul viina järele niisugune iseäralik põlastav tunne." Pääle selle oodanud Tahmanina viirastuse vastatulekut. Kui juba paar kuud mööda olnud, tulnud viirastus kord jälle Tahmaninale tee pääl vastu ja ütelnud: "Kas oled kaine olnud pääle selle, kui me koos olime?" Tahmanina ütelnud: "Mina ei ole ühtegi tilka miskisugust purjutegevat jooki joonud." Viirastus ütelnud: "Ma tean seda isegi, et sa ei ole purjutanud. Kui sa kodu lähed, siis kaeva auk oma toapõranda sisse, ahju ette, üks labidatäie osa seinast kaugemale. Seal on küll sinul üks säng ees, kõrvalda see ära, siis saad kaevata." Viirastus kadunud ära. Mees läinud kodu, kõrvaldanud magamisaseme eest ära, leidnud rahaaugu üles. Teinud mitmele vaesele head omast rikkusest. Olnud kaine ja karske surmani.
ERA II 182, 305/7 (129) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tiretimmi Toomas.
Tiretimmi Toomas läinud metsast läbi minema. Kui ta kesk metsakohta saanud, tulnud temale üks kasetohust riietes mees vastu. Mehel olid ilusti tehtud riided seljas kasetohust. Näinud välja nagu tambreti laud: üks ruutu valge, teine pruun. Üks niin üksipidi, teine niin teisipidi. Tohuriietes mees ütelnud Tiretimmi Toomale: "Kos sa lähed?" Toomas ütelnud: "Lähen kohtu pääle." Tohuriietes mees ütelnud: "Tule ma näitan sulle rahaauku." Toomas ütelnud: "Minul ei ole aega, mina pean kohtu pääle ruttama. Kardan isegi hiljaks jäämist." Tohuriides mees ütelnud: "Kas tuled siit jälle tagasi?" Toomas ütelnud: "Jah tulen." Tohuriides mees kadunud ära. Toomas läinud edasi. Kui ta kohtu asjaga hakkama saanud, tulnud tema tagasi. Kui ta tagasi tulnud, olnud endise koha pääl kasetohuriides mees temale vastas ja ütelnud: "Kas sul nüüd on aega?" Toomas ütelnud: "Jah on." Tohuriides mees läinud ees, Toomas taga järele. Tohumees näidanud Toomale koha ja ütelnud: "Siin on selle koha pääl rahaauk. Aga muidu ei saa sina seda rahaauku kätte, kui sina kolme venna vere oled siin ära valanud." Toomas märkinud koha ära, kos Tohumees ütelnud rahaaugu olevat. Läinud kodu minema. Tee pääl mõtelnud: "Kuda ma rahaaugu kätte saan? Kost ma saan kolm venda, kelle vere ma ära valan?" Pärast mõtelnud: "Ohoo, poiss! Minul on juba viis kukke. Kui ma kolm sealt ära tapan, ehk tuleb rahaauk välja." Kui ta edasi läinud, tulnud temale uus mõte: "Mine tea, kas need kuked on vennad vai ei. Võtan parem kolm põrsast, mis minul mõnepäevased on." Kuda mõeldud, nõnda tehtud. Viinud põrsad koha pääle, kos rahaauk näidatud olema. Tapnud põrsad ära. Kui viimase põrsa veri välja olnud jooksnud, tulnud rahaauk helinal maa seest välja.
ERA II 182, 307/9 (130) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vanaldane piiga.
Kord olnud üks vanaldane piiga üksinda kodus. Istunud leelõukal, söönud kibust pudi. Kui ta söönud, söögiajal tulnud keegi noorisand tuppa, teretanud ja ütelnud: "Jatka, Jumal, leiba." Vanapiiga teretanud vasta ja ütelnud: "Anna, Jumal, jatku." Noorisand küsinud: "Kas sina oled piiga vai eit?" "Kes mind vaest eideks on teinud. Olen piiga veelgi." Noorisand ütelnud: "Kas sa tahaksid mehele saada?" Vanapiiga ütelnud: "Eks see oleks küll üks kallis asi, kui ma mehele saaksin." Noorisand ütelnud: "Mina juhatan sinule rahaaugu, siis saad sina selle läbi rikkaks ja saad ka varsti mehele." Noorisand juhatanud piigale rahaaugu ära ja kadunud ise ära. Piiga läinud välja, võtnud labida, urgitsenud natukene labidaga, saanudki rahakasti kätte. Teinud kasti lahti. Kastis olnuvad ilusad naisterahva käe-, rinna- ja kaelaehted. Vanapiiga võtnud ehted kastist välja, pannud endale rinda, kätte ja kaela ümber. Kaaselanikud tulnuvad kodu, imestanuvad vanapiiga ehteasju ja ütelnuvad: "Küll sina nüüd saad mehele." Piiga ütelnud: "Eks see ole väga kallis asi, kui ma mehele saan." Piiga oodanud mehelesaamist aasta ja teise tagast järele. Kolmandama aasta sees tulnud Liiva-Annus järele ja viinud vanapiiga mulda.
ERA II 182, 309/10 (131) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Soru Saul ja Toru Toomas ehk ilma nahata rebane.
Soru Saulile öeldud unes: "Võta Toru Toomas endaga ühes, kes talled taevasse viskas, põrsad põigiti järele. Minge Kitselükanduse mäele hommen hommiku, umbes tund aega enne päevatõusu labidad kaasa võttes. Seal näete teie ühe rebase istuma. Kui edasi lähete, jookseb rebane varsti ära. Aga teie peate edasi minnes seda kohta hästi silmas pidama, kus rebane istus. Seal on rahaauk."
Järgmisel hommikul läinuvad Soru Saul ja Toru Toomas Kitselükanduse mäele minema ja näinuvad mäel ühte rebast istuma. Kui nad edasi läinuvad, kadunud rebane nende silmist ära. Nemad pidanuvad kohta täiesti silmas. Kui nad koha juure saanuvad, kos rebane istunud, katsunuvad käega maad. Maa olnud selle koha päält soe, kos rebane istunud. Kaevanuvad augu maa sisse, leidnuvad rahakatla augus olema. Jaganuvad raha pooleks, saanuvad rikkaks meheks mõlemad. Elanuvad rikkaliku elu surmani ja olnuvad peal surmagi veel rikkad.
ERA II 182, 310/3 (132) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tihasemäe mõisa rehepapp.
Tihasemäe mõisa rehepapp olnud rehes õhta. Sel ajal keetnud ahju suu peal omale suppi ja sulatanud tina. Põrgu Juss jooksnud ahju ees olevast seina sees august sisse, kust puid reheküti jaoks sisse pillutud ja ütelnud rehepapile: "Ära lase hunta sisse tulla, kes minule järele jooksivad. Mina annan sulle vaevatasu." Rehepapp võtnud puuhalu kätte, löönud huntidele haluga päha ja tõrjunud hundid tagasi. Pannud laua augule ette. Põrgu Juss küsinud: "Mis su nimi on?" Rehepapp ütelnud: "Mina ise." Põrgu Juss küsinud rehepapilt: "Mis sa sääl ahjusuu pääl keedad?" Rehepapp ütelnud: "Keedan omale suppi ja silmarohtu." Põrgu Juss hõõrunud silmi ja ütelnud: "Minu silmad on ka haiged. Kas minule annad ka silmarohtu?" Rehepapp ütelnud: "Lubasid minule vaevatasu anda, huntide käest ärapäästmise pärast. Nüüd pole veel kedagi tasu annud ja tahad silmarohtu ka veel saada." Põrgu Juss kõndinud mööda rehte ja ütelnud ühte kohta seisma jäädes: "Tule seie!" Rehepapp läinud tema juurde. Põrgu Jüss ütelnud: "Märgi see koht ära, kos mina seisan. Teinepool seina on rahaauk. Kaeva välja rahaauk, saad rikkaks meheks, ei ole tarvis enam rehepapp olla." Siis öelnud rehepapile: "Kas nüüd annad mulle silmarohtu." Rehepapp ütelnud: "Jah annan. Heida sinna pingi pääle selili, mis ahju suu ees on, mina lähen toon sarjaköidiku, seon sinu kinni. Kinniseotult on parem rohtu silma valada." Põrgu Juss heitnud pingile seliti. Pink olnud lühelane, jalad jäänuvad põlvist saadik üle pingi. Rehepapp sidunud Põrgu Jussi sarjaköidikuga kinni, võtnud tinasulatamise panni ahjusuult, valanud Põrgu Jussile sulatina silma. Põrgu Juss pistnud hirmsas valus möurgama. Löönud tinapanni rehepapi käest minema kos seda ja teist. Karranud ülesse, jooksnud mõurates vastu seina. Sein nõrkunud sugu, aga ei ole maha kukkunud. Siis jooksnud vasta ust. Uks läinud puru pilbasteks. Rehealuse väravad niisama läinuvad puru Põrgu Jussi jooksu tagajärjel. Põrgu Juss jooksnud edasi, hundid ajanuvad teda taga. Jooksnud möurates põrgu uksest sisse minema, ei olnud aega valu pärast ja huntide tagaajamise hirmust ust lahti teha. Jooksnud põrgu ukse kõige piitadega maha. Siis jooksnud paar ust veel tagajärele maha. Siis võetud teda põrgulaste poolt kinni. Küsitud: "Mis sa kisendad?" Põrgu Juss ütelnud: "Mina ise pani minule rohtu silma. Silm valutab hirmsal kombel." Teised ütelnuvad: "Kui sina ise omale rohtu silma panid, siis oled sina ise selles süüdi." Peale selle ei ole enam Põrgu Juss rehepapi jutule millaski läinud. Järgmisel hommikul kaevanud rehepapp juhatatud kohta augu, saanud rahakatla kätte. Saanud rikkaks meheks. Teinud mitme vaesele heategusid ja annud abi oma suurest rikkusest, mis rahaaugust oli saanud.
ERA II 182, 313/5 (133) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
"Kornats, kos on rahaauk?!"
Ruunaaugu taluperemees mõtelnud mitu korda, et peaks minule ka unes juhatatama rahaauk, et mina saaksin rikkaks meheks. Tema olnud isegi kaunis jõukas mees. Üks ööse öeldud temale unes: "Mine targa juure, küll tark juhatab sinule, kos rahaauk on." Mees tõusnud hommiku ülesse ja läinud rõõmsal meelel targa juure. Annud targale viis rubla ja ütelnud targale: "Mina himustasin ammugi, et minule unes juhatatakse rahaauku, aga nüüd juhatati niipalju, et öeldi: "Mine targa juure, küll tark juhatab, kus rahaauk on."" Tark võtnud iseäraliku raamatu, sorinud raamatut. Raamatus olnud mitmekarva lehti: punased, musta ja muid värvi. Missugune trükk lehtede pääl oli olnud, seda mees ei ole näind. Tark lugenud paarist kohast, pannud raamatu kinni, võtnud klaasi, pannud vett sisse ja ütelnud viimaks: "Mine vanakuu neljapäeva õhtu kõige lähemal olevasse ristteele ja ütle: "Kornats, kos rahaauk on?!" Tark olnud kõhukõneleja. Läinud enne juba tee äärde põõsasse. Kui mees hõiganud: "Kornats, kos rahaauk on?" tark rääkinud kõhukõneleja viisi, et hääl mehele teisest kohast kuuldavale tulnud ja öelnud: "Mine sinna, kos taevas ja maa ühtekokku lähevad, seal on rahaauk." Mees mõtelnud: "Mina olen juba kodukohast kaunis kaugel käinud, aga seda ei ole mina veel näinud, et taevaserv ligemal on ühes kohas, kui teises kohas. Küsinud mitme mehe käest: "Kas sa tead, kos taevas ja maa kokku lähevad?" Saanud igaühe käest eitava vastuse. Sedaviisi jäänud mees ilma rahaaugu saamata. Maksnud targale viis rubla, olnud sellest ilma. Nõnda saavad kõik ahned nuhelda.
ERA II 182, 315/6 (134) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Koopamäe Joonas.
Koopamäe Joonasele öeldud unes: "Mine Härjasoru orgu. Kui sa sinna lähed, võta labidas ja paar vemmalt kaasa. Sääl tuleb sinul ussidega võidelda. Kui sa orgu saad, seal oru põhjas on üks kivi, mis mehel kerge asi on paigast teisi lükata. Lükka see kivi ümber teisi kohta. Võta ruttu vemmal kätte. Kui näed ussi pead välja pistma, anna ussile plaks! päha kepiga. Järeltulijatele anna niisamate plaks! päha. Kui kõik on juba väikesemad ära tapetud, siis tuleb kaunis suur uss välja. Sel on tilukene suletutt peas. Tapa see ka ära. Siis on ussid otsas, kes rahakasti valvasid. Kaeva auk natukene eemale, kõrvalda ussid aukku, mata kinni, kaeva rahakast välja. Oled rikas mees korraga." Mees läinud labidat ja matrid kaasa võttes Härjasoru orgu. Leidnud kivi ülesse, mis temale juhatati. Lükanud kivi kõrvale, hakanud materdama. Annud ikka tükk aega materdada, enne kui materdatud saanud veikesed ussid. Pärast tulnud suletutiga suur uss. Mees jõudnud selle ka ära materdada. Oodanud natukene aega, matnud ussid auku, mis tal kaevatud olnud. Kaevanud labidaga rahakasti välja, keda ussid valvasivad. Saanud rahaaugu leidmisega jõukaks meheks.
ERA II 182, 316/8 (135) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Oleviste kirik.
Vanal hallil ajal hakatud Tallinna kirikut ehitama. Sinna läinud üks tundmata ehitajameister ja võtnud ehituse oma kätte järgmiste tingimistega: tema ehitab kiriku valmis linna materjalist. Ehituse rahalised kulud on tema kanda, tööliste palgad ja muud rahalised kulud. Kui kerik valmis saab ja tema ülesse läheb kellatorni otsa risti viima ja sedaaega antakse inimestele teada, et igaüks võib tulla tema nime ütlema. Siis, kui rist on torni otsa pandud, kui tema nimi öeldud saab, siis ei ole linnal temale mingisugust rahalist tasu maksta, mis temal kiriku ehituse tööde eest on välja makstud. Kerikuehitus hakanud pääle. Meister olnud igal tööajal töö juures tööliste järel vaatamas ja neid juhatamas. Aga kos tema söögiajal ja ööd on olnud, seda ei ole keski teadnud. Keegi tark mees hakanud tema jälgi uurima, kos tema elab. Läinud niikaua kui Peterpuri temale jälgi mööda järele. Leidnud ka selle maja ülesse, kos ehitajameister elanud. Jäänud kuulatama. Ehk kuuleb midagi ütelust, kost võib meistri nimest aru saada. Üks laps hakanud nutma. Üks naisterahvas vaigistanud teda ja ütelnud: "Ole vait, ole vait, Oleviste pojakene. Olevist tuleb kodu, toob meile palju raha." Kui mees need sõnad oli ära kuulnud, pööranud ümber, läinud Tallinnasse tagasi. Kerikuehitus ei ole veel nii kaugele olnud, et ristipanek käes oleks olnud. Kui ristipaneku päev kätte jõudis, anti linnarahvale teadus, et tulla nime ütlema. Olnud palju rahvast keriku ümber kogunud. Igaühel olnud luba nime hõigata. Hõigatud ühte ja teist nime. Meister oodanud torni otsas ja kuulanud nimeütlejaid. Viimaks öelnud see mees: "Olevist!" Selle pääle kukkunud ehitajameister torni otsast maha. Konn ja uss karanuvad tema suust välja tema rindade pääle. Meister olnud surnud. Selle järele hakatud kerikut Oleviste kerikuks nimetama ja kannab seda nime tänapäevani.
ERA II 182, 322 (140) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Varesele valu, harakale haiget;
Musta linnule muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu
Ärgu vaksa vahet olgu
Meie lapse käsi (või jalg) terve.
ERA II 182, 328 (158) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Paista, paista päevakene
Ära paista rannarahval.
Rannarahvas söövad kala,
Meie, vaesed, vett ja leiba.
ERA II 182, 360/1 (217) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Muinasjutt Laiuse lossi ehitamise käsust.
Laiuse luteriusu keriku õpetajale Jaunole öeldud unes: "Mine võta Laiuse lossi alt keldrist raha ja ehita loss ülesse." Õpetaja ärganud ülesse, näinud võtmeid tooli seljataguse pääl. Heitnud magama. Aetud teinekord jälle magamast üles. Kästud jälle raha minna võtma ja lossi üles ehitada. Õpetaja heitnud jälle magama. Aetud kolmat korda ülesse. Õpetaja tõusnud jälle ülesse, näinud võtmeid tooli seljataguse pääl. Heitnud magama. Kui ta hommiku ülesse tõusnud, olid võtmed kadunud.
ERA II 182, 361/2 (218) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Laiuse lossi all käimisest.
Keegi naisterahvas olnud Laiuse lossi varemete juures lambakarjas. Lambad läinuvad lossimüüri alla keldri. Naisterahvas läinud lambaid ära ajama. Kaks meest olnud lossimüüri all. Kui naisterahvas sinna läinud, öelnuvad mehed: "Hoia, et sina lambaid teinekord siia enam ei lase." Teine mees ütelnud naisterahvale: "Tõsta põll ülesse." Naisterahvas tõstnud põlle ülesse. Mees visanud kühvliga kuivi puulehti põlle. Naisterahvas pööranud ümber, et välja minna, lasknud põlle käest lahti, mõeldes: "Mis mina nende kuivanud puulehtedega teen." Kui ta välja saanud ja kaugemale läinud, näinud tema midagi helendavat oma põllevoldi vahel. Võtnud ära. Olnudki kuldraha. Võib olla, et oleksid kõik kuivad puulehed rahad olnud, kui tema neid ei oleks põllest maha lasknud.
ERA II 182, 377/9 (237) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Lendva saatmine.
Kui lendvat saadetud, kukkunud loom järsku pikali maha ja olnud surnud. Kellegi mehele saatnud mees lendvaid hobustele. Mees rääkinud asjast kellegi teisele mehele, kes selle asja juures natuke rohkem tundlik olnud. Mees ütelnud: "Mina ei saa midagi nüüd sinu kasuks teha. Kui sinul veel hobune otsa saab, siis on see viimane. Võta hobusel nahk seljast maha, aga enne lõhki ära lõika, enne kui mina kohale tulen." Juba varsti pääle selle saanud jälle hobune otsa. Mees kutsunud asjatundja. See tulnud, püss käes, hobuseraisa juure, lõiganud hobuse lõhki. Lõiganud südame, kopsu ja maksa küljest raasukesed, pannud püssi, käinud kolm korda vastupäeva hobuse ümber. Kui ta viimase sammu astunud, lasknud püssi lahti. Pääle selle saanud hobusemees kellegiga kokku. See ütelnud: "Mes sinul minuga asja on?" Temal, see oli lendva saatja, kukkunud hobune põmmu päält pikali surnuks maha, kui püss lahti saanud lastud. Pääle selle ei ole enam hobuse otsasaamist olnud.
ERA II 182, 380/1 (239) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Veenäki hõikamine.
Koski Pedja jõe põhjapoolses küljes, kas Pillijaagul või Pedjal, olnuvad inimesed õues ja kuulnuvad häält ütlema: "Tund on tulnud ja aeg on jõudnud, minu meest ei ole kusagil." Inimesed, elanikud kuulnuvad seda häält ja mõelnuvad, mis see ütelus tähendab. Tulnudki varsti mees suure rutuga ja palunud teda ruttu üle jõe viia. Elanikud mõelnud, vist see ongi see mees, keda jõest hõikav hääl ootas. Ei ole kohe läinuvad teda üle viima. Mees jäänud haigeks, palunud: "Tooge mulle jõevett." Viidud kaevuvesi. Mees vaadanud vee ära ja ütelnud: "See ei ole jõevesi." Siis toodud temale jõevett. Kui vee kätte saanud, valanud vee üle näo ja olnud surnud.
ERA II 182, 381 (241) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Jõenäkk palgi näol.
Koskil jõe ääres olnud lapsed mängimas. Näinuvad ühe palgi oma lähedal. Läinuvad palgi pääle istuma. Kui viimane palgi pääle istunud, ütelnud: "Istun näki nälva pääle, jõetäku turja pääle". Nõnna, kui see ütelus üteldud olnud, pildunud palk kõik lapsed oma seljast maha ja jooksnud vette, nõnna et vesi suitsenud.
ERA II 182, 381/2 (242) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Jõenäkk hobuse näol.
Õitsilised olnuvad koski jõe lähedal õitsis. Sääl olnud üks võeras hobune. Seisnud vaikselt kivi ääres. Õitsilised röninuvad hobusele selga. Hobune seisnud vagaselt ees. Viimane selgamineja nimetanud näki nime. Nõnna pistnud hobune minema. Pillanud õitsilised seljast maha. Läinud jõkke nii et vesi suitsenud. Kui mitte keegi nime ei oleks nimetanud, oleks näkk õitsilised kõik jõkke viinud ja ära uputanud.
ERA II 182, 382/3 (243) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Metshalja jutt.
Vanal hallil ajal tulnud seda kaunis tihti ette, et inimesed metshalja jälgede pääle saades ära eksinuvad. Läinuvad edasi. Kui tükk aega olnud edasi mindud, olnud endise koha pääl tagasi. Sedaviisi käinud mõni mitu korda ringi. Kui metshalja jäljed olnud ära lahkunud, saanud inimene oma teed õigelt edasi minna. Üks mees kallistanud metshaljast. Muidu olnud kõik naisterahva olek, aga külm olnud. Keegi naisterahvas hakanud kostki mõisast kodu minema. Mõisast olnud umbes verst maad kodu minna. Kui ta umbes poole teed olnud ära käinud, olnud suur mets tee pääl ees. Kohisenud ja mühisenud. Naisterahvas hakanud kartma. Läinud mõisa juure tagasi. Arvanud, et tema on vahest kõrvalteed läinud. Kui mõisa juure saanud, tunnud, et ta õiget teed oli läinud. Istunud natukene aega, mõtelnud: nüüd ehk on vahest metshalja jäljed ära lahkunuvad. Aga kui ta tükk maad edasi läinud, olnud jälle mühisev ja kohisev mets ees. Pööranud ümmer, läinud jällegi mõisa juure tagasi. Istunud jälle natukene aega. Hakanud kolmat korda minema. Oodanud ikke metsa olemasolekut. Kui ta edasi läinud, näinud juba oma maja katuseid eemalt. Aga mets olnud kadunud.
ERA II 182, 390/1 (248) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Külmtõbi. Tõestisündinud lugu.
Laius-Tähkuvere vallas Võisiku talus elav mees rääkis Tähkuvere mõisa Allveskil tuuleveski elumajas, umbes viiskümmend aastat sinna tagasi, külmatõbe haigusest, mis temal enesel on olnud. Külmatõbi murinud teda nii raskesti, et ta töövõimetu ja luu ja nahk olnud. Kui tema ennast kohegi kõrvale ära peitnud, hõigatud teda mõne kaaselaniku häälega. Kui ta vasta hõiganud, olnud külmtõbi teda murimas. Temale oli tehtud ase reiealla. Sinna asemele, tema juure, tulnud talu väike neljasilmaga koer. Külmtõbi hakanud temal igakord varvastest pääle teda raputama. Nii olnud asi ka seekord. Kui külmtõbi teda juba jalavarvastest on hakanud raputama, hakanud juuresolev koer õrisema. Mida kõrgemale rindade poole raputamine tulnud, seda rohkem koer õrisema hakanud. Kui raputamine juba rinnuni olnud, karanud koer rindade pääle. Nõnnapea olnud raputamine kadunud. Koer jooksnud haukudes reiealuse väravast välja ja tükk maad edasi. Järgmisel korral, kui külmtõbi temale jälle pääle tulnud ja teda varvastest raputama hakanud ja rinnuni saanud, karanud jälle koer tema rindade pääle ja olnud niisamati raputamine äkitse kadunud nagu esimesel korralgi. Koer jooksnud jälle väravast välja ja tükk maad edasi. Kolmandakordne juhus olnud niisamasugune nagu kaks esimest. Pääle selle oianud keegi inimese hääl laka otsal. Aga inimest näha ei ole olnud. Kui oigaja oianud, vahtinud koer ülesse ja õrisenud. Ja pääle selle olnud külmtõbi jäädavalt kadunud.
ERA II 182, 394 (252) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Ebausukombed. Jõulud.
Kui jõulud käes olnuvad, toodud rukkiõled tuppa. Rehetoas oli muidugi hallil ajal elamine. Võetud pihku rukkiõlgi ja kukutatud ülesse, ladvad ülevel pool hoides. Kukutamine pidanud kaunis kõva olema, et rukkiõled vastu lage läinuvad. Siis vaadatud sellest eestulevat rukkisaaki. Kui palju õlgi lakke jäänud rippuma, saadud palju rukist. Kui vähe õlgi jäänud, olnud saak väike.
ERA II 182, 399 (259) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Isa peidab raha leeauku.
Keegi vanamees olnud sängis haige. Mini olnud teda põetamas. Vanamees vaadanud minija pääle põlastava pilguga. Mini läinud ruttu uksikust reiealla, sealt lakka. Tõmmanud lõhnaaugult tropi eest ära. Vaadanud tuppa. Äi röninud sängist välja ja läinud lee juure. Pannud raha leede. Sobrinud käega tuhka ja ütelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." Läinud sängi tagasi. Kui mini lakast maha saanud ja tuppa läinud, olnud äi surnud - äia perse külm. Mini võtnud äia sülle viinud lee juurde, sobrinud äia käega tuhka ja ütelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." Tulnudki raha tuha seest välja.
ERA II 182, 399/400 (260) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Isa peidab raha kase alla.
Keegi vanamees käinud õueväravas ühe kase juures ja olnud iseäralises mõttes. Seda pannud poeg tähele. Kui ta juba raskelt haigeks jäänud, olnud suremas, aga ei sure ega ela. Poeg saanud asjast aru. Läinud toast välja, jätnud haige isa üksinda. Läinud ruttu puu otsa. Isa olnud nägemise poolest kaunis puudulik. Kui poeg puu otsa saanud, tulnud isa toast välja, tulnud puu alla, pannud raha maha. Raha läinud maa sisse. Ise ütelnud: "Kui siin mehe veri ära valatakse, siis tulgu raha välja." Poeg hõiganud: "Ei, mitte mehe veri, vaid siku veri." Isa ütelnud alt: "Mehe veri!" Poeg ütelnud puu otsast: "Siku veri!" Isa öelnud: "Olgu, Issand, sinu tahtmine: siku veri." Isa läinud tuppa. Kui poeg järele saanud, olnud isa surnud.
ERA II 182, 401 (263a) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis Mare Kalda
Ei ole tohtinud ka neljapäeva õhta javada (jahvatada).
ERA II 182, 405/6 (274) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui üldine lõikus lõpetud, siis korjanud keegi sirbid oma kätte, pannud teravad otsad esimese sõrme pääle, sirbi küürud ette poole. Liigutanud sirpisi ette- ja tahapoole niisama kui vene patjuska suitsetamise panni ja ise laulnud:
Sirise, sirise sirbikene,
kõrise kõver rauakene.
Kelle sirp ette jõuab,
selle peigmees vastu sõuab.
ERA II 182, 407/10 (279) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahaaugu leidmise jutud.
P. Kääri oma jutustused.
Peepuse talu karjus pidanud iga hommiku ühes ja sellessamas kohas keskhommikut, kui ta karjas olnud. Ühe künka pääl istudes ja selga vastu kaske toetades mõtelnud mitmed korrad oma vaeva pääle. Suve palk on väga väike, ei taha kuidagi talve üle elutada. Kui ta ükskord jälle istunud ja söönud, kuulnud oma kõrval imelikku häält. Vaadanud kõrvale. Tema kõrval olnud veikene härjapõlvemees. Härjapõlvemees ütelnud: "Sina muretsed oma elu ette ja ise istud rahahuniku otsas." Karjus vaadanud maha ja ütelnud: "Mina ei näe siin miskisugust raha." Härjapõlvemees ütelnud: "Tee nõnna nagu mina sind õpetan, siis oled rikas mees surmani. Kui sa söönud saad, siis löö noaga kolm täkki kase sisse. Pane pahem käsi rusikasse ja löö kolm korda sõrmnükkidega vasta kaske. Hommen tuleb sul niisamuti teha. Ülehomme löö kolm täkki noaga kase sisse ja löö pahemat kätt rusikasse pannes kolm korda sõrmenükkidega vasta kaske ja ütle igakord kui lööd: "Tule välja! Kui sa näed sääl midagi tulevat, ära karda mis sa näed. Kui ta ära kaob, mis säält välja tulnud on; mis temast järele jääb, see võta omale. Selle läbi saad sina rikkaks meheks." Karjus teinud õpetuse järele ja löönud noaotsaga kolm täkki kase sisse ja pannud pahema käe rusikasse ja löönud kolm korda sõrmenükkidega vasta puud. Sedaviisi teinud tema ka teisel päeval. Kolmandal päeval löönud jälle noa otsaga kolm täkki kase sisse; aga rusikaga löömine ja ütelus: "Tule välja!" olnud karjusel hirmuäratav. Viimaks mõelnud: "Kui ma siin surma saan, mis sest lugu. Elamine on mul ka vilets." Pannud pahema käe rusikasse ja löönud sõrmenükkidega kolm korda vasta puud ja ütelnud igakord: "Tule välja!" Kui ütelus üteldud olnud, astunud karjus kolm sammu puust eemale, pööranud ümber, silmad kase poole ja näinud kase äärest, sealt, kos tema seisnud, tõusnud aegamööda üks inimese kogu ülesse. Kui ta juba inimese pikuseks saanud, kummardanud peaga karjuse poole, langenud jälle kokku. Kui ta kokku olnud langenud ja ära kadunud, olnud sääl üks plokk-kast maas. Karjus olnud viirastuse nägemise pärast kohkunud. Ei ole julgenud kasele läheneda. Viimaks torganut kasti piitsavarrega ja koputanud kasti pääle. Siis astunud kasele lähedale, võtnud kasti maast, teinud lahti. Kastis olnud hulk raha. Karjus viinud kasti lõunaajal kodu minnes kodu, kõrvaldanud oma sauna juure ära. Käinud sügiseni karjas. Kui karjaskäimine otsas, teinud tema kasti lahti. Annud vaestele omast suurest leiust armuandeid ja annud mujale ka kingitusi oma suurest leiust.
ERA II 182, 410/2 (280) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Metsavaim.
Mees raiunud puid, keda metsa-Tõnuks nimetatud. Kui tema puid raidunud, teretanud keski teda seljataga ja annud jõudu. Tõnu pööranud ümber, teretanud vastu ja võtnud jõuandmise vastu. Vahtinud tükk aega võõrast tulijat ja ütelnud: "Kes sa, külamees, oled? Sina oled üleüldse tohuriides. Kübar on sul ka kasetohust." Võõras ütelnud: "Mina olen metsavaim. Tundsin sinu häda ja tulin sinu juure sinule rahaauku juhatama. Õhta, kui sa kodu lähed, vaata, missugune puu põhjapool teed kõige ligemal on. Sellest puust põhjapool küljes, paar sammu puust eemal, kahe suure juurika vahel on rahaauk.
Hommen hommiku võta labidas ja pussnuga kaasa. Kui sa puu juurde saad, löö nuga puusse, tera allapoole. Kaeva auk, umbes kahe jala laiune. Kui sa juba niikaugele oled kaevanud, et rahakatal poolestsaadik väljas on, tõsta rahakatal august välja, pane augu servale. Võta nuga ruttu kätte ja tapa see ära, mis sinu augu põhjas elavat olevust näed. Kui ta on tapetud, löö nuga jälle puu sisse. Aja auk kinni, talla muld kovaks. Torka pussi peaga kolm auku kolme nukka augu keskele. Võta rahakatal, vii kodu - oled rikas mees surmani."
Mees läinud õhta kodu minema, leidnud puu ülesse. Puu olnud kaunis tugev kuusk. Olnud kaks tugevat juurikat põhjapoolses küljes, nagu metsavaim ütelnud oli. Tulnud teine hommiku tagasi, labidat ja nuga kaasa võttes. Löönud noa puu sisse. Hakanud kaevama. Kui katal juba niikaugel oli välja kaevatud, et teda käega välja tõsta võis, pannud mees jala katla kõrvale auku, tõstnud katla välja. Võtnud noa ruttu kätte, vaadanud auku. Augus olnud imelik haruline loom. Loom oli võtnud mehe viisuormast ammastega kinni. Mees torganud teda noaga läbi. Kui olevus surnud olnud, lükanud mees teda endise koha pääle katlaauku. Ajanud mulla auku, tallanud kinni, torganud kolm auku kolme nukka pussi peaga. Mees saanud rikkaks meheks. Ei ole enam tarvis olnud puid raiduda.
ERA II 182, 412/4 (281) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Imevõimega prillid.
Keegi mees läinud õueväravast välja tee pääle. Tee ääres olnud kiviaed. Kui ta natukene maad teed mööda edasi läinud, kuulnud oma kõrval üht õige tasast häält. Jäänud seisma ja kuulatanud. Kivi pääl olnud üks õige tibutillukene mees. Ütelnud mehele: "Mine kodu, võta labidas ja kaeva minu kohast tee päält, kivi äärest. Siit sina leiad ühe kastikese. Selles on imeväelised prillid. Kui sa need prillid ette paned, nendega sina näed maa sisse, ülesse vaimude riiki, seintest läbi, nii nagu ei oleks seinu olemas. Lukustatud uksed lähevad sinu eest lahti ja tagajärel kinni. Nendega näed sina ööse niisama heast kui päeval. Nende prillidega ei tohi sina miskisugust halbtust toime panna. Kui sa seda teed, siis kaotavad prillid oma võime ja sina ise jääd õnnetusse."
Mees toonud labida, saanud prillid kätte, pannud ette, näinud imeliku asju maa seest ja ka õhust. Seintest läbi, mis teinepool seina tehtud. Näinud, üheskohas seina taga olnud palju raha. Mees mõelnud: "Lähen võtan sealt ka omale. Seal on seda küll!" Läinud ukse juure, lükanud lahti. Lukustatud uks läinud tema ees lahti ja kinni lükates jälle lukku. Tõmmanud rahasahtli lahti, võtnud sahtlist raha, tahtnud sahtlit kinni lükata, aga sahtel ei ole mitte enam kinni läinud. Hakanud uksest välja tulema. Uks ei ole tema ees lahti läinud. Siis mees tunnud oma viga, mis ta teinud oli, et keelatud oli: "Sina ei tohi midagi kuritegu teha." Pidanud hommikuni olema lukustatud ukse taga. Hommiku pandud teda vangi ja prillid olnud oma nägemise-võimu kaotanud.
ERA II 182, 414/5 (282) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Imeväeline rahakott.
Arja Toomale öeldud ööse unes: "Võta labidas ja mine teed mööda edasi välja kohta. Seal on tee ääres kolm kivi. Keskmisel on terav nukk tee poole. Kaeva säält tee poolt teravat nukka. Sealt leiad ühe plekk-kasti. Kastis on veikene kott. Kotis on kuldraha. Kui sa ühe raha välja võtad, on teine asemel. Võta säält kuldrahasid niipalju välja, kui kast täis saab. Kui kast täis on saanud, siis võta raha kastist omale elutarvituseks. Pane kott kuldrahaga kasti tagasi, vii kast sinna, mata maha, kos sa teda leidnud oled. Kasti ei tohi sina enne avada kui kodu.
Mees läinud, kaevanud ja leidnud plekk-kasti. Läinud kastiga kodu rehetuppa, kos sel ajal elamine oli. Istunud istmele, teinud kasti lahti. Kastis olnud veikene kott kuldrahaga. Mees hakanud kuldrahasid kotist võtma üksteise järele. Kui kast raha täis olnud, mõelnud mees: "Ma võtan veel rohkem." Ja nõnna teinudki. Võtnud kaks raha, pannud omale karmani. Ahi küdenud parajasti, kui tema rahasid kotikesest võtnud. Kui tal kaks raha võetud olnud ja tasku pandud, tulnud suits silmadesse. Mees pannud rahakasti ja koti põlvede pääle, hakanud silmi sügama. Kui tal silmad sügatud olnud, olnud rahakast põlvede päält kadunud. Mees kahetsenud tema ahnust, et ta sellega rahul ei olnud, kuda teda kästi.
ERA II 182, 417/8 (284) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vaeselapse õnn.
Keegi peretütar Needu ütelnud vaeselapsele: "Mine seeni korjama!" Kui ta juba tüki aega oli seeni korjanud, kuulnud oma kõrval kaunis tasast healt, näinud kaunis veikese mehe oma kõrval. Mees ütelnud: "Sina oled vaenelaps. Mina teen sind rikkaks oma õpetuse läbi. Võta mind oma kätte ja vii mind edasi, kohe mina sinule teed näitan. Sealt leiad sina raha ja kallid kuld rinna-, kaela- ja käe-ehted. Tütarlaps võtnud veikese mehe oma kätte ja läinud edasi veikese mehe juhatuse järele. Veike mees ütelnud: "Mine sinna kivi juurde, tõmma see kanarbikupõõsas ära. Sealt alt leiad sina ühe plekk-kasti. Seal on raha ja naisterahva kuldehted. Vaenelaps tõmmanud kanarbikupõõsa paigast ära. Leidnudki kasti, teinud kasti lahti. Kastis olnud palju kuldraha ja naisterahva kuldehted. Veike mees ütelnud vaeselapsele: "Pane kast seente alla, et keski teda ei näe. Võta minu oma kätte, vii sinna kohta mind tagasi, kus sina mind oma kätte võtsid. Mina lähen sealt kodu." Vaenelaps viinud veikese mehe endise koha peale tagasi, pannud maha. Veike mees kadunud ära. Kos tema läks, seda ei ole vaenelaps näinud. Peale selle pannud vaenelaps omad kuldehted omale külge. Läinud keriku. Kerikus näinud teda üks kuningapoeg ja võtnud teda omale naiseks.
(Selle jutu on jutustaja ise koostanud.)
ERA II 182, 419/20 (285) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kutsar ja Punahabe.
Naistepuneja mõisa kutsar sõitnud kodu poole tühjalt, käinud härraseid raudteejaama viimas, sõitnud tühjalt kodu tagasi. Kaunis kõva tuul olnud vastu. Üks punase habemega mees läinud teel edasi sinnapoole kos kutsargi. Tuul ajanud mehe habeme tahapoole üle olade. Kutsar vaadanud ja mõelnud: "Oleks minul niisugune habe olema, siis oleksin mina täielik kutsar." Kui kutsar punahabe kohta saanud, ütelnud punahabe kutsarile: "Võta mind ka sõidale." Kutsar ütelnud: "Ega luba küll ei ole kedagi vedada, aga tule peale!" Kui hobused poolkaudu seisma jäänud, olnud punahabe pukis. Kutsar mõtelnud: "Küll on kärme mees." Kui punahabe pukki saanud, ütelnud kutsarile: "Kuidas kutsari amet ka meeldib?" Kutsar ütelnud: "Eks ta ole, mis ta on. Punahabe öelnud: "Eks sa katsu, ehk saaksid iseseisvaks ja oma peremeheks." Kutsar ütelnud: "Ega see kutsari palk nõnna suur ei ole, et midagi kohta osta ehk rendi peale selle kutsari palgaga võtta võiks." Punahabe ütelnud: "Aga kui sa leiaksid rahaaugu?" Kutsar ütelnud: "Ei ole veel seiesaat leidnud." Punahabe ütelnud: "Pea hobused kinni ja ära nii ruttu sõitma hakka!" Kui hobused juba pooleldi seisnuvad, karanud punahabe pukist maha, jooksnud tee ääre kraavi, tõmmanud ühe rohumätta kraavikalda pealt ülesse ja kraapinud mulda nõnna, et muld lennanud. Võtnud sealt ühe kasti kätte, pühkinud vasta rohtu mullast ära. Teinud lahti ja vaadanud sisse: pannud kinni, läinud tõlla kõrvale, annud kasti kutsari kätte. Kutsar ostnud talukoha. Elanud rikkaliku elu surmani.
(Selle lookese on jutustaja ise koostanud.)
ERA II 182, 420/2 (286) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kas konur kodu? Ruunaaugu peremees.
Ruunaaugu peremehele öeldud unes: "Mine selle kase juure, kost sina iga kevade mahla lased. Pane pahem käsi rusikasse, löö kolm korda vasta kaske ja küsi: "Kas konur kodu?" Kui öeldakse: "Jah, kodu," siis küsi: "Kos rahaauk on?" Kui öeldakse: "Ei ole," siis küsi: "Millal tuleb?" Öeldud: "Homme."" Mees läinud järgmise päeva hommikul, koputanud kase peale, pahemat kätt rusikas hoides: "Kas konur kodus?" Kolmandamal päeval löönud jälle nagu ennegi ja küsinud: "Kas konur kodu?" Öeldud: "Ei ole." Mees öelnud: "Mina olen juba kolmat korda siin ja küsin: "Kas konur kodu?" Igakord öeldakse, homme. Millal see õige omme on?" Siis öeldud: "Mis sa konurist tahad?" - "Juhatage mulle, kos rahaauk on!" Siis öeldud: "Mine sinna, kos koerad persetega purevad, seal on rahaauk." Mees küsinud ühe käest: "Kos koerad persetega purevad?" Mees naernud ja ütelnud, ei tea. Mees küsinud ühelt, teiselt ja kolmandalt: "Kas teate, kos koerad persetega purevad?" Need naernuva niisamati nagu esimene ja öelnudvad, nemad seda kohta ei tea. Ruunaaugu peremees jäänud rahaaugust ilma.
(Lookese on P.K. ise koostanud).
ERA II 182, 422/3 (287) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hunt talutab mehe rahaaugu juure.
Keegi mees tulnud väljastpoolt. Umbes verst maad kodust eemal tulnud temale üks mees vastu, kepp käes ja ütelnud: "Mine homme hommiku seda teed mööda metsa, mis sinu väravast sind metsa viib. Seal tuleb sulle vastu üks hunt." Annud mehele kepi ja ütelnud: "Võta see kepp kätte ja labidas. Mine metsa. Metsas tuleb sinule üks hunt vasta hüpates ja karates. Anna selle kepi ots hundi kätte, mis sina maas hoiad. Teine ots hoia oma käes. Hunt veab sind edasi nagu poiss pimedat santi. Kos hunt seisma jääb ja kraapima hakkab ja kepi otsast lahti laseb, lase sina ka pihus olev ots lahti, et kepp maha kukub. Sealt, kos hunt kraabib, hakka kaevama ja kaeva umbes kahe jala laiune auk. Sealt leiad rahaaugu."
Mees läinud järgmisel hommikul metsa. Tulnudki hunt vasta. Mees mõelnud: "Kui ta mulle kallale tulla tahab, siis annan labidaga päha." Torganud kepiotsa hundi poole. Hunt võtnud kepi otsast hammastega kinni. Vedanud meest tükk maad oma järele. Lasknud kepiotsa lahti, hakanud kraapima. Mees võtnud labida, hakanud auku kaevama. Hunt kadunud ära. Kohe tema jäänud, seda mees ei ole näinud. Kepp kadunud nõnnasamuti ära. Mees leidnud rahaaugu kätte, saanud rikkaks meheks. Olnud rikas surmani.
(See lookene on vanakese oma koostatud).
ERA II 182, 423/4 (288) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Noore lamba suurune sääsk.
Liiva Toomale öeldud unes: "Mine Kitselükanduse orgu. Seal näed sina põõsaste vahel suure sääse. Sääsk on noore lamba suurus. Pea seda kohta hästi silmas, kos sääsk seisab. Seal, kos sääsk seisab, seal on rahaauk." Järgmisel hommikul läinud mees Kitselükanduse orgu, näinud seal ühte imelikku olevust. Peast rippunud alla pikk pulk. Mees läinud ligemale, siis saanud aru, et see ongi see noore lamba taoline sääsk. Pulk, mis tal peast alla rippub, on sääse nokk. Kui mees veel edasi läinud kohta silmas pidades, kadunud suur sääsk ära. Mees läinud sinna kohta, leidnud kaevamise tagajärjel rahaaugu. Raha jatkunud isa eaks ja poja põlveks, tütre-tütrele tükiks ajaks.
(Lookese on Peeter Käär ise koostanud).
ERA II 182, 424/5 (289) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kassisuurune konn.
Kellegi mehele öeldud unes: "Mine teed mööda jõe poole. Kui jõe jäärte saad, pööra sealt pahemat kätt jõejäärt mööda edasi. Seal sa näed ühe kassisuuruse konna. Löö seda konna kepiga, mis sinul käes on. Ja mis temast järele jääb, see on sinu varandus." Mees läinud järgmisel hommikul jõe lähedale teed mööda, pööranud pahemat kätt kõrvale. Ja kui ta tükk maad edasi läinud, näinudki oma ees ühe kassisuuruse konna. Löönud konna kepiga. Olnud äkiline kärgatus: konn olnud kadunud ja rahakast olnud asemel. Mees saanud jõukaks meheks.
(Selle lookese on jutustaja ise koostanud).
ERA II 182, 437 (300) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Mis on saanud Punasesse merre uppunud Vaarao sõjaväest?
Vaarao sõjaväest on muinasjutt või tõelik jutt, seda mina ei tea. Olen kuulnud, et kui kalanoota peab juhtuma niisugune olevus, kellel peapool ots inimest kujutab ja altpoolt ots kala, olevus peab kisendama: "Vaarao, vaarao, millal tuleb maailma ots?" Need on uppunud vaarao sõja sõjavägi.
(Seda ei tea kellelt olen saanud).
ERA II 182, 441 (310.1) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Rahvakombed. Töö juures anti jõudu: "Tere, Jumal appi!" Vastaja: "Tere, aita Jumal!"
ERA II 182, 441 (310.2) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Söömise ajal: "Jätku Jumal leiba." Vastu: "Anna Jumal jätku."
ERA II 182, 441 (310.3) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Pesupesemise juures: "Tere, Jumal appi, val'gid pesijale!" Vastu: "Tere! Aita Jumal! Val'gid tarvis."
ERA II 182, 441 (310.6) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
"Anna Jumal kasvu!" (külvamise juures.)
ERA II 182, 441 (310.7) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kaalika eest ei tohi aitäh anda, siis kasvab kaalikas puine.
ERA II 182, 442 (310.9) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tänusõnad: "Ole terve süia andmast!" Vastu: "Võta heaks."
ERA II 182, 442 (310.10) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, 78 a. (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
"Ole terve võeristamast ja kõige oma hüva eest." Vastu: "Võta heaks."
"Ole sina tuhandest tervest!" - heateo eest.
ERA II 182, 443 (314) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Vrd. E 43172/3 < Laiuse khk., Jõgeva v., Kurista m. - H. Tiedemann (1902) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kalevipoja ütelused: "Peipsi on perseni", "Peipsi lomp kastis kellad ära", "Kuremaa järv kurguni, Ilmjärv - hingevõtja".
ERA II 182, 444/5 (321) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Õnnesoovimised. Noorpaarile ja vahest ka pruudile ja peigmehele soovitakse: "Üheksa last ja üks särk!" Mõni jälle: "Üheksa särki ja üks laps." Soovid tulevad suuremalt jaolt siis avaldada, kui kosjaviina antakse.
ERA II 182, 446 (328) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vanal ajal, kui võid tehtud ja kui võeras tegemise juure tuli, öeldi (võõras): "Võikoormad tulevad."
ERA II 182, 446 (329) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Võitegemise laul.
Kokku, kokku, koorekene.
Taevast tulgu, kirnu mingu.
Ümber männa mütsa, mätsa
Leiva peale patsti!
ERA II 182, 451/2 (342) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Muinasjutt räägib ühest loomast, mis maa sees pidada olema. Kui tema üksipidi on, siis ei ole midagi haigust temast saada, kui seal kohal magada ehk muidu maoldada. Kui tema teisipidi pöörab, siis kui selle koha peal keegi maa peal on, siis hakkavad külgehakkavad haigused.
Koski rehetoas olnud keski maoli maas ja temale löönud niisugused kublad ihu peale. Keegi kaevanud ja leidnud maa seest ühe imeliku looma, mida keski enne ei ole nähnud.
ERA II 182, 452/4 (343) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tuulerõuge arstimine.
See on tõestisündinud lugu. Kui mina umbes kahekümne kuue või seitsme aastane olin, olin mina Narva taga raudteeparanduse töömees. Olime ühel ilusal suvisel päeval Narva raudteejaamast Venemaa poole umbes viis versta kaugel. Minu ihu sügeles. Ütlesin teistele meestele, kellega ühes tööl olime: "Kas teid ka kihud söövad!" Nemad ütlesid, et ei söö. Mina tegin enda särgi eest lahti ja vaatasin oma ihu. Minu ihu oli üleni tuulerõugeid täis. Ütlesin teistele, et minul on tuulerõuged küljes, sellepärast sügeleb minu ihu. Keegi vanamees ütles: "Ära süga nii kõvast, et katki sügad rõuged. Küll leiame vahest nende vastu rohtu." Mina mõtlesin: "Mis rohtu meil leida on?" Päevalooja aeg jätsime töö järele, et õhtale jääda. See vanamees, kes rohtu mulle lubas anda, astus üle kraavi. Seal oli üks veike heinamaakase taoline kask. Murdis sealt kaseoksi ja ütles minule: "Mine sinna orukaldasse, nii sügavale, et org üle sinu pea on. Pööra silmad eha poole ja vihtle selle vihaga oma paljast ihu, üle ihu." Mina mõtlesin, mis see kõik peaks aitama. Aga astusin orgu, võtsin särgi seljast, lassin püksid alla langeda. Alumised pooled sääri olivad pükstest ja saapasäärtest kaetud. Sopsisin vihaga kõik üle ihu ära. Soe ilm oli. Õige hea oli pehme vihaga sopsida. Kui arvasin, et küll olen vihelnud, viskasin viha maha tema käsu järele. Panin ennast riide. Selle koha pealt oli umbes pool versta kodu minna. Kui ma kodu sain, olid tuulerõuged igalt poolt mujalt kadunud, ainult alumistel säärte pooltel oli pikemat aega rõuged alles. Peale selle teise hommiku küsisin vihaandjalt vanamehelt: "Sina andsid minule hea tervekstegeva viha. Mis viht see ometigi oli, et ta nii ruttu tuulerõuged minu küljest ära kaotas?" Vanamees ütles: "Seal ei ole miski nõidust ega tähtsust. Ainult üheksa kaseoksa ja see oli kõik. Kui sul edespidi veel tuulerõugeid tuleb, siis võta mitmest puust okse ühtekokku üheksa oksa ja seisa oru ehk seina lähedal, nii et sein vastu eha on ja sina eha pool seina seisad, silmad eha poole, siis ei tule sinule enam tuulerõugeid." Peale selle ei ole minul ühteainust tuulerõuge täppe olnud.
ERA II 182, 454 (344) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vere kinnipanemisest.
Vanast pandi sõnadega verejooks kinni. Olid head vere kinnipanejad. Üks vere kinnipaneja ütelnud: "Kui mina õlud pruulin ja minul meelde tulevad vere kinnipaneku sõnad, siis jääb õlu pruulimise aeg kinni."
ERA II 182, 456 (351) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Hambavalu vastu. Hambavalu vasta tarvitada toominga koort, heinputke juurt, hanisitta. Tuhaga kuumendamine palge pealt.
ERA II 182, 458 (359) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Nikastuse vastu.
Nikastuse lõng tehti üheksa sõlme ühe korraga. Sellega seoti nikastatud koht ümber kinni.
ERA II 182, 458/9 (362) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Ohatuse arstimine.
Ohatuse arstimiseks tarvitati maavitsa ja kassiratta vett. Pealt määrimiseks.
ERA II 182, 459 (363) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Vistrikute ja vinnide vastu. Vistrikute ja vinnide vastu tarvitati enda kust. Siis maavitsa ja kassiratta veega pesemine.
ERA II 182, 459 (364) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tõuraröögatist arstiti.
Tõuraröögatist arstiti järgmiselt. Inimene, kes oli vainuköit lahutanud, võttis selle haige koha oma kätte ja "sülitas" mitu korda (kuipalju kordi, seda ei tea): "Tüh, tüh, tüh; urr, jurr, juu; tüh, tüh, tüh; urr, jurr, juu." Sedaviisi korrati ütelust mitu korda peale sülitades. Siis tõmmati vainuköie lahutaja käe nimetissõrmega rist peale.
ERA II 182, 459/60 (365) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Roosi arstimine.
Roosi arstiti järgmiselt. Kirjutati sõnad paberi peale tindiga ehk pliiatsiga: "Jeesus kõndis Ketsemannis, kolm roosioksa käes. Üks põles, teine suitses, kolmas kustus koguni ära."
Selle kirjaga paber pandi haige peale. Selle läbi paranes roos ära.
Tehti ka musta kasuka naha kärssa. Nahal pandi karv põlema ja pandi roosi peale kaunis kuumalt.
ERA II 182, 460 (369) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Pistja rohi. Pistja rohi on takjaseemned.
ERA II 182, 461 (371) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Sügeliste vastu rohi. Sügeliste vastu rohi on tuliheina juured, mis niisuguste ojade ääres kasvavad. Kust pannakse juure. Tehakse peeneks ja pannakse kust hulka, et ta salvitaoline on ja lastakse hapuks minna. Sellega tuleb sügelisehaigust arstida.
ERA II 182, 469 (385) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lenda, lenda, lepatriinu,
Kostpoolt sõda tuleb?
Siitpoolt või sealtpoolt,
Ülevaltpoolt vai altpoolt.
Lepatriinu pandi pihu peale ja teise käe esimese sõrmega veeti tema ümber sink-sonk ja lauldi seda laulu. Kospoole lepatriinu lendu läks, sealtpoolt pidi sõda tulema.
ERA II 182, 470 (389) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum < Peeter Käär, s. 1859 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui laps haiget saab, siis puhutakse peale ja öeldakse: Varesele valu, harakale haigus,
Musta linnule muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu,
Ärgu vaksa vahet olgu.
Meie lapse haige terve.
ERA II 183, 20/1 (7) < Jõhvi khk., Kohtla v. < Jõhvi khk., Mäetaguse v. - Endel Mets < Leenu Mõik, s. 1875 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rahvapärane arstiteadus.
Kui sõrm vai varvas jäi ukse vahele vai haambri alle vai kukkus midagi raske asi päälä, siis puhuti sene haige kõha pääla ja üeldi: "Varesele valu, harakale hädä."
ERA II 183, 21 (9) < Jõhvi khk., Kohtla v. < Jõhvi khk., Mäetaguse v. - Endel Mets < Leenu Mõik, s. 1875 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kuhugi pind läks ja kättä ei saand, siis pandi päälä mageda võid ja mageda sealiha ja leivapuru, taigina ja teedite lehti.
ERA II 183, 21 (10) < Jõhvi khk., Kohtla v. < Jõhvi khk., Mäetaguse v. - Endel Mets < Leenu Mõik, s. 1875 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paisedele pandi päälä tuaroosi lehti ja takjalehti, ka kameliteed.
ERA II 183, 22 (14) < Jõhvi khk., Kohtla v. < Jõhvi khk., Mäetaguse v. - Endel Mets < Leenu Mõik, s. 1875 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kurk õli haige ja kahelpoolised ja rinnad haiged, siis põletati jalaalusi vasta tulist asja ja joodi keeva piima soodaga ja linnumagusaga ja sibulakooreteed ja klopitud muna.
ERA II 183, 38/40 (29) < Jõhvi khk., Kohtla v., Kohtla k., Raudse t. - Endel Mets < Olga Kruusik, s. 1878 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ühäkõrra õli suve aig ja üks maamees läks õhta riiala vankri päälä magama. No magas ja õli juba üä aig ja ühäkõrra unes üäsä tuli sinne riiala üks mees ja ütäl, et "Kuule mees, et tule nüüd ruttu üläs ja mene võtta labidas ja kolm samu vankrist eemal riiala nurkas on rahapada. Tõsta ainult 3 kõrda labidaõtsaga maad ja ongi kääs!" No see mees erkas kõhe, aga kole arg õli see mees ja ei tõhtind pimedas riialas pead teki alt vällä ajada. Mees jäi magama, aga võõras tuli jällä ja ütäl, et "Kuule mees, et tule nüüd üläs, sa saad jõukast mehest, kolm samu vankrist riiala nurkas on rahapada ja kolm kõrda on tarvis labidaõtsaga tõstada!" No aga kole arg mees ei tõhtind jällä mitte sinne riialuse nurga poole vahtidagi, et viimast nääb veel säält midagi. No mees jäi jällä magama ja võõras tuli kolmat kõrda ja ütäl jällä, et "Kuule mees, et erka nüüd, ärä karda midagi ja kui sa kardad, siis ärä kaivagi, vade lue sääl nurkas põlvili Issameiepalve ja siis tulebki rahapada lagedale." No mees aga ei tõhtind ikke maha tulla ja jäi magama ja võõras ei tuld ka enamb. Hommiku, siis kui õli valge, siis läks sinne, et ükskõik, milla tädä lued ehk kaivad. Ninda kuda tämä labidaga riiala nurka lei, ninda hakkas kole rahakelin ja see kelin vajus sügävale maa alle. Küll luges mees põlvili ja kaivas kole suure augu, aga ei rahapada enamb tuld lagedale.
ERA II 183, 58/60 (6) < Jõhvi khk., Kohtla v. < Jõhvi khk., Mäetaguse v. - Endel Mets < Leenu Mõik, s. 1875 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Matuselised kaotavad surnukirstust./Ühäkõrra vanal ajal suri jällä üks mees vällä ja sene mehe nimi õli Juri. Pandi siis see Juri ka sinne pakku sisse ja pajas tehti suured naelad, miiga palk kinni tauti. Mehed õlivad jällä lakku täis ja kautasivad Juri puusärgiga teele. Kaks meest tulivad parajast säält müädä ja võttasivad Juri puusärgist välla ja panivad puu nojale soisama. (Talve aig - Juri õli jääs kui kont.) Mehed panivad suure malaka viel Jurile kättä ja tõine puusärgi pual tõisele puale Jurida. Keriku juures jällä nägivad, et Juri kadund ja läksivad tagasi. Vahtisivad - Juri sõisab puu nõjal, suur malakas kääs, ärä mene ligi. Kui matuselised hakkasivad kartama ja karjuma. Aga need mehed, kes sene tembu tegivad, jäiväd nalja põõsast vahtima ja tulivad nüüd vällä, nagu näväd ei õles midagi tehendki. Mehed, et "Õstaga meile toop viina, et meie panema Juri puusärki." Ei matuselistel aitand midagi, mudkui lubasivad. Siis mehed hakkasivad manitama, et "Juri, et õle ikke mees ja mene nüüd puusärki tagasi, siis meie annama sulle veel käräka viina." Tõstasivad siis Juri ninda tellimisega puusärki ja tahivad viina ka Jurile andada, no aga matuselised kisa, et ärä anna, et jääb purje ja kie tiab, mida siis hakkab tegema.
ERA II 183, 117/8 (2) < Jõhvi khk., Kohtla v., Kohtla k., Raudse t. - Endel Mets < Salme Mets, s. 1894 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rahapada.
Ennevanast tegivad ühäkõrra heinalised heina. Üks mees niitas kõhe lageda maa pääl ja ühäkõrra käis hele kelks ja vikast läks pualest. Hakkasivad siis vahtima, et kas vikast käis vasta kandu, et senepera läks pualest, aga maa õli lage nagu põrand. No imelik see lugu õli, aga unesteti vällä ja ninda aasta läks müädä ja tuli jällä heinaaig. Ja jällä juhtus niisikene lugu, et kõhe lageda maa pääl vikast läks nagu ise pualest. Panivad siis sinne kõha päälä märgi, et saab nähä, kas viel tõine aasta juhtub niisikene lugu. No aasta läks jällä müädä ja tuli heinategu ja seesama mees lei jällä säälsamas kõhas vikasti pualest. Läks siis viel aasta möödä ja jällä juhtus niisikene lugu. Ühäl üäsä siis see mees läks sinne kõhta ja hakkas kaivama. Kaivas ja sai juba sügäva augu. Siis tulivad tiiliskived vasta. Mees hakkas neid kivi aukust vällä loopima ja neid kivi õli 200 tükki. Kui need kived õlivad aukust välläs, tuli rahapada lagedale. Sääl rahapaas õli kole pali raha sies ja mees sai jõukast mehest.
ERA II 183, 123/5 (6) < Jõhvi khk., Kohtla v., Kohtla k., Raudse t. - Endel Mets < Salme Mets, s. 1894 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ennevanast elas üks tütärlaps. Tämäl õli kole paha elada. Alati tädä kiusati ja pekseti. Tämäl õli võõrasema ja see ei hoolind tämäst midagi. Ühäl õhta sai jällä emalt tupli piapesu ja läks paha mielega riiala vankri magama. Üäsä ajas tämä üläs üks võõras mies ja ütläs, et "Laps, tule üläs. Kui sul julgus on, siis sa saad pali raha. Maad sinne on, rahapada on Tarikmetsa künkäl, suure kuuse all. Tie on sulle võõras, aga ega sa ei eksi. Mulda on vaid ninda pali, et katab kinni. Midagi ärä karda, keegi sinu ei nää ega kuule. Enne, kui vanemad erkavad, õled tagasi!" Tütärlaps erkas üläs ja mõtles, et maad räägivad sinne õlema ülä kümnä virsta. Õli sügisepuale juba ja välläs kangest pime ja lapsuke ei tõhtind kudagi vankrist maha tulla, toppis vade pia tekki alle ja jäi magama. Aga mies tuli jällä ja ajas üläs ja rääkima, et "Kulla laps, ärä jää enamb magama, su elu on õnnetu ja sa saad jõukast inimisest, kui sa aru pähä võtad!" Lapsuke erkas jällä ja koledast kartas ja ei tõhtind menema menna, vade jäi uuesta magama. Mees tuli kolmat kõrda ja ajas jällä üläs ja ütäl, et "Kui sa nii arg õled, siis mene tuppa ja aja oma nuaremb õde ülas, siis sene võid võttada kaasa. Aja julgelt õde üläs ärä midagi karda, vanemad teid ei kuule. Tee on teile võõras, aga küll teid juhatatasse!" Nüüd tuli lapsuke vankrist maha ja läks tuppa ja ajas õe üläs. Õde õli unine ja puhises ja ei tahand tulla, aga keegi üläs ei erkand. Kiirest panivad riide ja läksivad õue. Öö õli kottpime. Hakkasivad siis hia juttuga menema, aga ise evvad teanedki kuspual Tarikmets on. Ega evvad saanedki kuigi pali menna, kui ühäkõrraga hakkas tulema tulekuma vasta. No saivad siis viimast sinne kuuse alle ja ohukese mulla alt saivadki rahapaa kättä. See õli suur, raha õli sees pali. Tulivad siis ja kandasivad rasket pada. Kui kodu saivad, magasivad vanemad viel. Õde läks jällä ema selja taha magama ja tütärlaps rönis rahapaaga vankrile. Hommiku andas tütärlaps rahast osa oma õele ja isale ja võõrasemale ja läks ise isatalust vällä laia maailma.
ERA II 183, 154 (6) < Jõhvi khk., Kohtla v., Kohtla k., Raudse t. - Endel Mets < Salme Mets, s. 1894 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sompa vallas ja külas (Tuleb lugeda: Jõhvi vallas Sompa külas. Sompa valda pole kunagi olnud. Üleskirjutaja märkus) heinamaal asub suur mägi, mida rahvas Seljapere mäeks nimetab (kutsutakse ka veel Sompa mäeks ja munamäeks, kuid need on vähem tuntud). Rahvas arvab, et sääl oli Rootsi sõja aegne kindlus. Mägi on suur ja kõrge, täis madalaid auke, mis mõnikümmend aastat tagasi olnud kaunis sügavad, kuid nüüd on kasvanud kinni. Need on rahaaugud. Arvati olevat sääl palju Rootsi varandusi, aga keegi pole säält midagi leidnud.
ERA II 183, 155 (8) < Jõhvi khk., Kohtla v., Kohtla k., Raudse t. - Endel Mets < Salme Mets, s. 1894 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jõhvi kihelk., Kohtla külas, Kohtla mõisa õuel kasvavad kaks suurt tamme, millede küljes olevat orjuse ajal inimesi pekstud.
ERA II 183, 217 (261) < Haljala khk., Vihula v., Kõldu k. - J. A. Reepärg < Maria Kivistik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Unesta uni!"...
Kui Liine Rebane, minu mehe õde, oma talus Mullamäel (Haljala khk.) pulme pidas, oli ka Milde, Pihuvere kaupmehe Joosepi tütar, kelle liignimi ununenud, ja kellest oli juba räägitud naljajutus nr. 227, pulmas. Nende kohad olid üksteise juures. Sel ajal oli kombeks veel pruudi linutamine. Linutaja, kes noorikule (pruudile) tanu pähe pani, pidi nagu kord ja kohus sellejuures ka midagi noorikule manitsuseks ütlema. Milde oldki linutaja. Ta löönd esmalt ühe käega noorikule vastu üht ja pärast teise käega vastu teist palet, et paled terve õhta õhetand, ja öeld selle juures: "Unesta uni, mäleta mälu ja pea noormees meeles!"
ERA II 183, 218 (262) < Haljala khk., Vihula v., Kõldu k. - J. A. Reepärg < Maria Kivistik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laul lapsele valu vaigistuseks.
Lapsele, kes haiget saand, lauldakse lohutuseks:
Vareksele valu, harakale haiget, kerbule kibedat, hundi jalg katki, jooksija jalga ja lendaja tiiba! Valgel linnul varvas pooleks! Musta linnule muud tõbe! Lapse sõrm terveks! - Puhuda veel haigele kohale peale. Laps hakkab naerma ja unustab valu.
ERA II 183, 222/3 (265) < Haljala khk., Vihula v. - J. A. Reepärg < Isaak Uming, Haljala kooli õpil. Veltsi meier Lindebaumilt (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Parandas Maarja Oras
Jahimehe juhtumisi.
Üks jahimees läks metsa. Ta jõudis ühe järve äärde, kus nägi vees 8 parti. Hakkas siis püssi trikilt tõmbama, aga alles siis tuli tal meele, et oli püssi koju unustand. Võttis siis kerve vöö vahelt ja viskas partide sekka. Ta sai 10 parti maha ja 12 parti tõusid lendu. Pani siis pardid kotti ja asus teele, kus tuli talle hobune vastu. Tema hüppas hobuse selga. Pärast hakkas vaatama ja märkas, et hobusel ei olegi tagumist poolt: kerves oli löönd tagumise poole maha. Jahimees võttis tubli pajuväädi ja sidus pooled jälle kinni. Hobusel oli rammus veri. Paju hakkas kasvama, kasvas ja kasvas taevasse. Seda mööda ronis ka jahimees taeva. Sai taevaelust isu täis, hakkas alla tulema, aga hobune oli läind koos pajuga oma teed. Siis ta sai taevast ühe köie kätte, pani selle otsapidi konksu külge rippuma ja hakkas alla ronima. Liig kõrgel maast lõppes köis otsa. Jahimees ronis taeva tagasi, leikas köie katki ja sõlmis otsa. Viimaks oli selge sõlmepuru, aga siis jõudis maa lähidale, et julges alla hüpata. Kuid ta kukkus soosse ja vajus kolme sülla sügavusele. Mehel oli hea nõu kallis, kudas nii sügavalt välja saada. Ta läks koju, htõi sealt labida ja kaevas enese soost välja.
ERA II 183, 268/9 (56) < Haljala khk., Vihula v., Kõldu k. - J. A. Reepärg < Isaak Uming, Haljala kooli õpil. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Marjakorjaja ja metshaldjas.
Haljala kooliõpetajanna Kleesmann jutustand oma õpilastele koduloo tunnis, kui jutt old metshaldjatest, et tema old ühel sügisel üksinda Rakvere lähidal metsas marju korjamas. Korraga kuuld, et keegi huikand mitu korda heleda healega. Peale seda tema näind, et mets ümberringi old koguni võeras ja marju pole old. Vähe aja pärast kuuld jälle huikamist ja märgand siis, et paik old uuesti kodune ja tuttav, nagu ennegi, ja marju leidand küllalt. Mets old temale läbi-läbi tuntud. Ta käind seal ennem mitu korda küll marju, küll seeni korjamas. Kui aga paik võeraks muutund, ehmatand ta ära ja mõeld, et mis asi nüüd on. Tal pole enam himu ega tahtmist old kauemaks metsa jääda, vaid võtnud marjakorvi ja tuld koju. Jutustaja old kindel oma arvamises, et metshaldjad on olemas ja võivad inimesi ära eksitada. Õpilased on hakand vastu vaidlema, et niisugune asi olla võimata, aga kui kooliõpetajanna seda kindlasti tõendand, jäänd nemad ka uskuma.
ERA II 183, 297 (67) < Vaivara khk., Vaivara v., Kannuka k. - J. A. Reepärg < Maria Sebar, 50 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Söepõletaja põgenemine metsast.
Minu emaisa Mart Allikas põletas omas noores eas - ta old väga julge noormees - suures metsas augu sees süsa. Kord oma töö juures heitnud magama ja unes üks hääl ajand teda üles, et "Mine siit ära, ära maga siin." Tema ärgand küll üles, aga jäänd uuest magama. Jällegi seesama vaim või mis ta oli, ajand teda ägedalt üles ja käst ära minna. Veel seekord jäänd ta paigale ja pole lahkund. Kui hääl kolmat korda teda manitsend ära minna, siis pole ta enam rahu saand, istund hobuse selga ja südaöösel tuld metsast koju. Tema ei teadnud, mis seal juhtund. Mulle rääkis seda lugu minu ema. Sellest on umbes 100 aastat tagasi.
ERA II 183, 299 (69) < Vaivara khk., Vaivara v., Kannuka k. - J. A. Reepärg < Maria Sebar, 50 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ema unenägu uppunud pojast.
Minu vend Johannes Sebar läks noores eas kord Narva Meriküla lähidal paadiga merele lusti sõitma. Ema sellest midagi ei teadnud. Selsamal ööl torkas emale suur hingelik valu (rahutus) südamesse, et enam magada ei saand. Ta läind lähemasse majasse, kus poeg elas, vaatama, kas ta on kodus. Nägi, et voodi oli tühi.
Mõne aja pärast nägi ema unes, et poeg öeld temale: "Ma kahetsen seda tundi, et merele läksin. Ma oleksin ära pääsend, aga sain kõva põrutuse pähe, mis mind uimaseks tegi." Poolteist kuu pärast tuli hilja sügisel tema surnukeha randa, ja kui järel vaadati, leiti peas haav, mis mast sõiduki ümberminekul oli löönd. Sellest on 25 a. tagasi. Ema oli siis 55 a., Johannes 26. Mina teenisin sel ajal Peeterburis.
ERA II 183, 301 (71) < Vaivara khk., Vaivara v., Kannuka k. - J. A. Reepärg < Maria Sebar, 50 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pihlakapuust kepid kodukäija peletajad.
Keegi äi ja minia ei saand üksteisega hästi läbi. Äi old kiuslik inimene ja teind minia elu kibedaks, niiet see temaga kuidagiviisi ei võind elada. Viimaks ometi surnud äi ära ja minia lootis paremaid päivi. Aga varsti tuld äia vaim miniat kiusama ja tülitama. Ta teind tubades ja lakas suurt kolinat ja loopind asju ühest kohast teise. Minia kaeband ja kurt teistele, et ei või kudagi elada. Keegi on teda siis õpetand, et too metsast pihlakapuust üheksa keppi ja pane tuppa - kas ukse alla või mujale, on jutustaja (Sebar) ära unustand. Minia teind nii ja äi pole enam tuld tülitama.
ERA II 183, 377 (2) < Simuna khk., Paasvere v., Rahkla k., Õie t. < Simuna khk., Paasvere-Vanaküla k. - Kalvi Õis < Anna Õis, s. 1891 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jaanilaupäeva ja ristipäeva öösel teinud nõiad teistega nõidust. Võtnud valge lina, mässinud enda sisse. Läinud siis karjatänavale. Iga talu kohal küürutanud aia tugiteiba alla ja lausunud: "Siit saab piima ja siit saab vöid!" Rahvas arvanud, et sedamoodu nõid korjab kõik teiste lehmade piima ja või omale. Üheks sääraseks nõiaks olnud Toomas Kõrk Paasvere vallas Paasvere Vanakülas.
ERA II 183, 383 (20) < Simuna khk., Paasvere v., Rahkla k., Õie t. - Kalvi Õis < Jaan Õis, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Eelpool mainitud kabelimäel kasvab kaks suurt kuuske. Arvatakse, et kuuskede alla on maetud kohalik mõisnik ja tema naine.
ERA II 183, 383 (21a) < Simuna khk., Paasvere v., Rahkla k., Õie t. - Kalvi Õis < Jaan Õis, s. 1893 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Punasesse merre uppunud Vaarao sõjavägi ei surnud igavesti, vaid igal teatud ööl tulevad nad merepinnale ja hüüavad: "Vaarao, Vaarao!"
ERA II 183, 384 (24) < Simuna khk., Paasvere v., Rahkla k., Õie t. - Kalvi Õis < Jaan Õis, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
150 a tagasi olnud ühel vanamooril ussisõnad, milledega lasknud ussi välja tulla ja ammustuse puhul haava noolida. Hiljem suri uss.
ERA II 183, 386 (28) < Simuna khk., Paasvere v., Rahkla k. - Kalvi Õis < Ants Tartu, s. 1854 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jeesuse surmapäeval kui Jeesus Kolgatale läks, värisesid ja olid vaiksed kõik puud pääle haava. "Haab, et sa ei tunne minule kaasa, pead alati värisema!" lausus Jeesus.
ERA II 183, 388 (34) < Simuna khk., Paasvere v., Rahkla k. - Kalvi Õis < Ants Tartu, s. 1854 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanasti öeldidi: "Linnupesi lõhkuda ja noort metsa rikkuda on kõige suurem "patt"."
ERA II 183, 437 (18) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Endine ja nüüdne peegel./Mis nüüd tüdrukul viga on, vahib suure peili ees, eest ja tagant, kus mina pidin enne veehämbri peal vaatama kas (lahe) lauk peas otse on, ja silma puhas.
ERA II 183, 452/3 (2) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ravanduse saatja.
Kuru külas Rätsepa peres olnud üks vanamees. Teda hüütud Külma vana sekk. Tema olnud kuulus hobusetohter. Ühel jõululaubal vanamees hulkund ringi ja ohkind. Peremees küsind: "Mis sul täna on, et nii ohid?" - "Keda mul siis on. Tarvis õige vana luud käima panna." Läind õue ja tulnud varsi tagasi ja heitnud parsile peergude peale magama. Paari tunni pärast tulnud Moe kutsar senna, et "Teie peab hobusetohter olema. Kas on ta kodus?" - "Jah on, parsil magab." Kutsar palub tohtrid, et sõiduhobune jäänd haigeks. Tohter küsind: "Mis karva ta on? Noh kui ma ta karva teada saan, põle temal siis häda." Kutsar viind tohtri Moele. Tohter silitand ja pomisend hobuse suu juures ja ööld: "Nüüd võite homme kiriku sõita, põle tal enam viga midagi." Tohtrile antud terve leib, seasink ja rubla raha ja toodud kodu. Vanamees ise tegi haigeks ja ise parandas. Vanamees pakkund peremehele ka tohtriammetid: "Anna mulle üks rubla, võid ka enesele mõned kopikad teenida." - "Ei ma niisugust teenstust taha" vastand peremees.
Sündind lugu.
ERA II 183, 453 (3) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kust õppisivad endised inimesed need sonad - ussisonad, vitsusõnad, tulesonad, veresõnad, ravandust saatma, elitinga lausuma jne.
ERA II 183, 454 (4) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
6 ja 7 Moosese raamatust.
Ristirahva Pühapäevalehes on lugeda 1914. a. No 15: Kuuramaal varastati Tahleni kirikust vana piibel ära, mis 1640. aastal Saksamaa trükitud (saksa keeles). Varas oli aknast kirikusse läinud. Piibel on 2 jalga pikk ja ½ jalga lai ja 1 jalg paks, poogitult kaalus see 2 puuda. Hiljem sai salapolitsei teada, et Riias keegi nõid, ühe stabikapteni lesk, elab ja ühe musta raamatu abil, mida ta seitsmandaks Moosese raamatuks nimetab, suuri imesid tegevad. Politsei järelpärimisel teatas see, et ta selle raamatu - vana piibli - 17-aastase Anna Kurti kääst saanud. Politsei võttis nimetud tüdruku kinni ja ta tunnistas ennast Tahleni kiriku piiblivarguses süüdlaseks.
ERA II 183, 454 (5) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mis vägi on ühe sõna sees? Hakkad looma tapma, veri jääb kinni. Hakkad sa minima - nõelussid sul ees.
Maja põleb. Mees käib ümber maja - tuli kustub ära.
Hunt tuleb metsast välja, võtab inimest nähjes hane, lähab.
Mees peksetakse, valu ei ole. Edespidi saab pikemalt teada.
ERA II 183, 457 (1) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tulesõnad. Kustas Vatlang käind peerutulega lakas heinu hobustele maha viskamas. Pistnud tulepeeru seina vahele. Saand peerg põlend, kustunud iseenesest ära. Ühekorra juhtunud Amblas olema ja Roosna kõrts hakkand põlema. Kustas käind ümber kõrtsi. Tuli hakand raugema. Kustas pand tulele piiri ette, et enam kaugemale ei tohi minna. Poolest rehealusest saadik põlend kõrts maha. (Rahva jutt.)
ERA II 183, 457 (2) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Juhan Rilling (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Juhan Rilling niitnud Prümli mõisas heina ja uss nõeland jalga. Juhan hüüdma: "Tulge lööge uss maha. Ta, kuriloom, nõelas mu jalga." Kubjas tulnud senna, pand kaks pulka senna kohta, kust uss põesasse läind, risti ette, ja käskind Juhani maha istuda. Uss hakan aegamise tulema ja tuli jala juurde. Kubjas haugutand ja noomind ussi. Uss läind lakkund seda kohta, kus ta nõeland, siis läind ise lõhki. Ei ole jalg paistesse ajand, kui olnud hell. (Ta oma jutt.)
ERA II 183, 457 (3) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Eliteng. Kui eliteng ehk roos juhtub kuskile lööma, siis selle vastu kirjutakse sinise paberi peale need sõnad: "Meie Issand Jeesus Kristus läks üle liivamäe, kolm roosioksa käas" ja panakse see paber haige koha peale. Ehk loetakse need sõna ühe hingamisega haige koha peale ära.
ERA II 183, 458 (4) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L
Püssinõidus. Mina läksin oravaid laskma, see aasta oli neid palju. Mulle tuli tee peal nõid Pleess vastu ja küsib: "Kuhu sa selle püssiga lähäd?" - "Lähän oravaid laskma." - "Ei seda ole, et sina orava kätte saad!" Nii ka oligi. Orav puu oksa peal sammu viis eemal; niikui paugu lasin, orav kukub maha ja maast üles kohe puuladvasse tagasi. Nii lasin ma 33 pauku, aga mitte üht oravat. Siis räägin naabriperemehele selle loo ära. See ütleb: "Nad täna pesivad pesu, mine vaata, ehk saad Plessi narusid kätte, suitseta nendega püssi!" Mina läksin öösel ja leikasin Plessi püksitasku ära ja suitsetasin püssi. Tommasin kuke üles, lasin raua otsast suitsu sisse. Oh sa tuline kurat! Püss tegi viuuuuuu! vilistas. Siis pesin püssi puhtaks ja laskis kui ennegi. Siis läks Plessi kurat püssist välja.
ERA II 183, 459 (7) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Kai Koonukõrb (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kai Koonukõrb ütles: "Mina olen kaks tegu leiba teind, aga suutäit süüa põle ma neist saand. No mis neil siis viga on? Nii kui ahjust välja võttan, leikan tüki leiva pealt ära - juba ussid sooja leiva sees. Ei tohi loomadele ka anda. Siis tegin kolmat korda ja läksin võtsin - üheksa ussi leiva sees ja viskasin kuuma ahju, ööldes: "Kust, kurat, te olete tulnud, senna minge!" Sellest saadik kadunud ussid ära." Kaie oma jutt.
ERA II 183, 459 (8) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussi hamustamine. Mees kõndinud Soodla kõrsis, nõeluss särgi põues, vahel pistnud pea põuest välja. Seda oli üks hambamees näind ja öölnud: "Kus need ussihambad nüüd on?" Oh sa hull, kui hammustanud kohe mehe kõhu lõhki. Olivad aga hambamehed mõlemad. Rahvasuust kuuldud.
ERA II 183, 471/2 (26) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kuru küla juures kasvand enne suur männimets, kust olla Albu mõisa palgid viidud. Praegu on seal suuri kändusi küllalt leida. Aastat 50 tagasi leidnud küla karjane, mis loomad kannujuurikate alt välja tallanud: hõberaha, preesisi, sõlgesi, sõrmuseid, kaelarahasid ja viind Ambla õpetaja kätte ja saand 70 rubla õpetaja Knühferi kääst. Siis on arvata, et sel ajal elas siin rikkalik rahvas. Praegu on seal Varesmäe küngas, kus maa seest tulevad kaevamisel mustad kerisekivid välja.
ERA II 183, 472 (28) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui juhtus loom haigeks jääma, et ravandus, siis anti viina ja püssirohtu ja pandi looma kõhu alla järi peale püssirohtu ja süütati põlema, et sellega looma ehmatada. Mõnikord saadi abi, aga teinekord kärvas.
ERA II 183, 473 (30) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui juhtus naistel mingisugune kondihaigus, kas maast hakand või mõne kurja silma läbi, siis korjati loomakonta, enamasti labaluukondid. Pandi kerisele, kööti ahju, siis visati kontide peale leili ja viheldi. Siis need kondid pandi kotti sisse ja viidi võera saksa maa peale ja visati üle pahema õla maha, aga viskaja ei tohtinud tagasi vaadata nende kontide poole, siis pidi haigus jäädavalt kaduma.
ERA II 183, 473/4 (31) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui juhtus külas veikene laps olema, kellel veel harjaksed võtmata, siis toodi laps senna vihtlema, et harjaksid ära võtta. Mina küsisin, kust need harjaksed siis tulevad. Naidake mulle, missugused need harjaksed siis on? Siis näidati mulle. Lapse ihu sees olid peenikesed teravad okkad. Niisugune käima peal naine, kes alati sigade hulgas käib ja neid iga pääv nääb, siis hakkab see lapsele. Siis tehti rukkijahutainast pärmiga käima ja määriti laps üleni tainaga ära, sest tainas kiskus harjaksed välja. Siis pandi laps kõhuli põlvede peale ja võeti parem käsi ja pahem jalg - siis mõedeti, kas ulatavad üle selja kokku. Siis pandi sõrm lapse suhu ja räägiti veel. Siin ta, rammutu, võib elada, näe, kui kurgulagi on alla vajund. Sedaviisi arstiti veikesid lapsi.
ERA II 183, 474 (34) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui juhtub maast ohatus ehk lojuse röögatus, siis kaabiti hõbevalget tulde, niiet hõberubla oli pooleni õhukeseks kraabitud ja sellega haige koha peale vajutud kolm korda, siis pidi abi saama. Olen neid koik näind.
ERA II 183, 479 (37) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Eestlased austasid vanasti päikest, kuud ja tähti. Päike oli taeva silm. Päikese varjutamise ajal arvas rahvas, puhastati päikest, et hiilgaks suurema hiilgusega.
ERA II 183, 481/2 (43) < Ambla khk., Lehtse v., Jootma k. - Joosep Neublau < Joosep Neublau (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ja seitse tähte on taevasoelas, mis tahandavad 7 taevast, kus Paulus vaimus kisti ja kuulis sõnu, mis ei või üles rääkida.
ERA II 183, 495 (35) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Julius Lunts (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lenda, lenda, lepatriinu,
näita, kus mu peigmees elab,
linna pool või ranna pool -
kui ei lenda, tapan maha!
ERA II 183, 497 (44) < Järva-Madise khk., Albu v. - Julius Lunts < Julius Lunts (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Varesele valu, musta linnule muu tõbi
tõbi tulgu, teine mingu,
meie laps /ka nimi/ saab terveks!
ERA II 183, 506 (79) < Järva-Madise khk., Albu v., Lehtmetsa k. - Julius Lunts < Emilie Luts, õpilane (1928/1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Harakale haigust, varesele valu,
Musta linnule muu tõbe,
Kiitsakale kibedat!
Laps saab enne terveks,
enne kui uue kuue saab.
ERA II 183, 568 (10) < Järva-Madise khk., Albu v., Lehtmetsa k. - Julius Lunts < õpilased (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ara vahi kaevu, kaevus on näkk.
ERA II 183, 568 (11) < Järva-Madise khk., Albu v., Lehtmetsa k. - Julius Lunts < õpilased (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jõe äärde ei tohi minna, sest jões on koll.
ERA II 183, 589 (3) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jaanipäeval toodi kased tuppa ja keedeti mune kaselehtedega roheliseks. Kotta ka tassiti puid ilustuseks. Käidi kiigel ja lauldi ning mängiti ringimänge. Oli soe ja rahvas oli rõõmus ja lõbus, nii elati jaanipäeval.
ERA II 183, 591/2 (6) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras
Meil mingisuguseid muid kombeid ei olnud, kui jõulutel toodi tuppa õlgi, nääripäeval heinu ja kolmekuningapäeval kõlkaid (põhud). Söödi, mis oli pühadest järgi jäänd. Noored ja vanad ikka käisid ka sugulaste pool võõrusel. Lapsed - need möllasid ikka nii kõlgastes, et tolm käis üle pia. See päev neid ka ei keelatud, lasti teha, mida nad tahtsid. Vanemad inimesed rääkisid jälle endi hädasid. Kolmekuningalauba õhtu kella ühe ajal, umbes nii esimese kukelaulu ajal võeti laualt pühadeorikas ja anti sellest igale loomale nii, et jätkus. Kolmekuningapäeval käidi kirikus.
ERA II 183, 656/9 (13) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seitsmes Moosese raamat.
See raamat on ju kirjutatud püha mehe poolt ja temas on väga palju saladusi. Ao külas olnd ka ühel eidel see raamat ja ta oli täitsa nõid. Nõidus kõik, mida ta tahtis ja soovis. Mina teda küll ei uskunud, aga seda raamatut usun ma küll. Ma ei tia, kuhu ta hiljem selle raamatu pani või andis, aga tal teda enam ei olnud. Kõik ta maja lõhuti pääle ta surma ja üks rikas taluperemees lubas selle raamatu eest oma talu, aga teda ei leitud, vahest eit kartis, et see raamat temalt ära võetakse ja põletas vahest ära tema. Sellel eidel oli neid nõidussõnu küll. Ta tigi terveks inimesi ja loomi, pani mehele vanutüdrukuid ja saatis naisi vanapoistele. Ükskord oli mu hobuse jalg haige ja siis ma kutsusin ta ka enda juurde. Minu ajas juurest ära. Pomises teine ja sidus jala niitidega risti ja põigiti kinni. Samal päeval tuli jälle mõisa kubjas meile ja nägi hobust, hakkas pärima. Seletasin talle kõik ilusti ära. Tema naeris, kiskus jala lahti ja sidus lapi ja siarasvaga kinni. Mõne päeva pärast oli jalg terve. Nii ma ei saanudki tiada, kas aitas selle eide tarkus Moosese raamatu järele midagi või ei aidand sugugi. Naabritüdruku, kis oli vanatüdruk, pannud ta mehele oma lugemise järele. Saunas viheld ja lugend oma nõiasõnu ja vehkind kassisabaga. Seda saba ei tiand, kust ta selle sai, aga ise ütles, et talle taevast saadetud vanatüdrukutele mehe saatmiseks. Lugemise ajal vehkind siis sellega ja teise käe hoind tüdruku pia pial. Saunas olnd tüdrukuga kahekesi, naabrinaised olnd aga kuledasti uudishimulikud ja vahtind prau vahelt seda kõik pialt. Tüdruk sai küll mehele, aga kas ta nüüd selle vihtlemise läbi sai, seda ma küll ei tia. Räägitakse, et ükskord keegi tüdruk läind sinna tuppa ja saand selle raamatu kätte ja hakand lugema. Tuba tulnd kõiksugu vaimusi täis ja kõik karjund ja vahtind tüdrukule otsa ja üteld, et "Tööd, tööd, anna tööd!" Tüdruk ehmatand nii ära, et pole ju mõistnud seda raamatud õieti lugeda. Õnneks tulnd eit kodu ja lugend tondid ja vaimud tagasi. Keegi põle näinud seda raamatud, aga nii on rahvasuus jutt, et ta olevat natuke väiksem kui piibel, aga tähed on olnd nii samasugused ja nii suurelt trükitud kui piiblis. Räägitakse, et siin on veel üks inime, kellel on seitsmes Moosese raamat. Tema ei kasuta seda vist, siis oleks rohkem kuulda olnd. Muidu see nõiaeit oli täiesti nõiavanamoori moodi. Pika lõuaga, kolm hammast suus ja muidu andis ka nõia plaani välja. Kui mina mäletama hakkasin, siis nägin teda samasugusena nagu hiljemgi. Õpetaja põle matt teist surnuaeda, vaid selle taha, nagu nõidasi ikka maeti.
ERA II 183, 663/4 (28) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Arbi tegemine sibulaga.
Kui oli kellegil soolatüükad, siis tehti arpi või taba. Iga soolatüüka jäoks võeti kolm sibulat. Need leigati kolmeks tükiks. Iga tükiga vajutati soolatüügast kolm korda. Siis pandi nad niisukesse kohta, kus nad ruttu ära mädaneksid ja kui sibulatükid olid kadunud - ära mädanenud, siis olid ka soolatüükad kadunud. Nii tehti soolatüügastega ja seda nimetati arbiks. Arpi tehti ka leivaga, võttes sibula asemele leiva.
ERA II 183, 683/5 (17) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Luupainaja ja jutte luupainajast.
Meil kohapial nimetati ikka luupainaja. Muud nime tal ei old. Luupainaja oli enamasti kuri inimene. Kui mõni kuri inime ära suri, siis võis ta veel ka käia sul pial. Luupainaja võib tõesti olla ja sul pial käia ja nii võib ta sind kaua vaevata, kui sa ruttu abi ei saa. Luupainaja tuli alati siis sulle piale, kui sa jäid halvasti magama. Minul oli ka ükskord niisuke kole häda, et luupainaja tuli piale. See oli siis veel, kui ma noormees olin ja siis oli meie külas üks vanatüdruk, nii üle kolmekümne, see tahtis mind kangesti, aga mina olin siis noor ja kartsin teist kohe, oli ikka vana ja juba nagu vunsid kasvand nina alla. Oli pühapäeva hommik ja ma pikutasin aidas, silmad olid lahti, olin üleval ja mõtlesin nii seda naisevõtmist. Ükskord hakkab nagu kohin ja see vanatüdruk tuleb nagu heinasaad ja laskub minu piale ja tahab mind ära lämmatada. Ei julge enam midagi mõtelda ja viimases hädas hakkan Issameiet lugema, siis läks kohisedes jälle ära. Pärast nägin külavahel seda tüdrukud ja ütlesin, et "Mis sa käid mind painamas, et ega ma sind ikka ei võta." Pärast seda enam ei tuld. On kohe näha inimese kuju ja nägu ainult on nii kui udune või vaatad inimest läbi udu. Räägitakse, et kui saad midagi karjuda või ennast liigutada, et siis läheb ära.
ERA II 183, 693/4 (7) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Tüdrukud vanutavad kanga köieks./Ükskord old kaks laiska peretütart ja need läind Kambja veskile oma kangaid vanutama. Veskipoiss näidand ja õpetand naistele ära, kudas tuleb vanutada ja läind ise peremehega heinamaale. Tüdrukud läind kraavi äärde magama, kangastest sai aga kaks pikka köist. Need tüdrukud jäänd siis ka vanakstüdrukuks ja keegi pole neid taht.
ERA II 183, 707/9 (1) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Parandas Maarja Oras
Mina nägin vainuköit ka oma elus ühe korra. Olin mõisaaias heina niitmas. Hommiku oli ja rohi oli veel õige märg. Niitsin liivase tee ääres, mitte just tee pialt, aga eks ta old sial ka liivane. Heina niitsin pialt ära ja nägin heina all nagu halli riideriba. Hakkasin teda ära viskama, mõtlesin ikka villase riide riba olema. Ligemalt vaadates nägin, et on ussidest nagu kokku tehtud põimik. Ussid olid nagu sabapidi ja piadpidi koos, ja nii kui ma nad lahti tegin, läksid jälle ruttu kokku ja parandasid selle sassiläinud põimiku jälle ruttu ära. Kartsin teisi, olid libedad ja nii kole palju ja sellepärast jätsin nad rahule ja läksin kaarega edasi. Olid imeväikesed (ühe sentimeetri pikkused umbes), niisukesed hallid nagu need vihukaaned ja musta piadega (nende vihukaante värvi, millesse ma seda juttu kirjutan). Seda ma nüüd kindlasti ei tia ütelda, kuidas nad kinni üksteisest hoidsid, ei julenud neid vaadata nii kaua. See põimik oli umbes ühe küündra pikkune ja nii nelja sõrme laiune. See põimik liikus mööda maad edasi. Natukese aja pärast tuli mu juurde vana mõisakärnar. Rääkisin temale selle asja ära ja küsisin tema käest siis, mis asi see on. Siis tema ütles, et vainuköis. Tema tahtis siis seda üles otsida ja näha. Otsisime küll, aga enam ei leind seda kohta ülesse. Kärnar rääkis siis mulle, et see inime, kes on parema käe nimetissõrmega ära lahutand vainuköie, et selle sõrmega vajutamine nagu kasvajat, kahepoolset või muud, siis see saab terveks või kaub haigus. Üks naabrieit rääkind ka, et tema on vainuköit lahutand ja nüüd selle sõrmega on ta juba mitu imet teind.
ERA II 183, 718/9 (4) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mis on saanud Punasesse merre uppunud vaarao sõjaväest? Punasesse merre upunud vaarao sõjaväest on saanud veenäkk. Niisuke ilus naisterahva kuju, ilusad pikad juuksed, käed, rind, aga nabast saadik olla kalasaba soomusega. Kui vee all olevat, siis on vait, aga nii kui vee piale tuleb, teeb hirmus koleda häälega ikka "Vaarao, vaarao." Kui tahab kedagi omale vee alla meelitada, muidugi noorimehi, siis vahtivat niisukese pilguga, et muidu nad ei saa, kui lähvad näki juurde. Seda ma siis küll ei tia, mis ta surnuga teeb, kas sööb õige ära.
ERA II 183, 719 (5) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Metshaldjas.
Viina vanaperenaine jutustas mulle, et tema on ise ka näind metshaldjast. Old vanem naisterahvas, suurrätik ümber, seelik ja pluuse seljas ja hall linane rätik pias. Istund kivi pial, väike laps süles ja imetand. Eit läind mööda teerada kodu poole ja hõigand nii muidu lusti pärast "Uu!" Haldjas kivi pial hõigand "Uu!" vastu ja üteld: "Tule siia!" Eit põle läind ja haldjas hõigand ikka "Uu! ja uu!" Eide tee viind sialt kivi juurest mööda, aga nii kui sinna kivi juurde saand, nii old järsku kadund nagu mua alla.
ERA II 183, 719/20 (6) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks jutt oli jälle niisuke. Mehel kadund õitsil olles härjad ära. Otsind siis härgi ja otsind. Üks naisehääl hõigand metsast, et "Tule siia, härjad siin!" Otsind ümbert hääle igalt poolt, aga kuskilt põle leind. Viimaks läind hääle juurde ja old haldjas. Vaadand, et kuskilt näha põle härgi ja saand vihaseks ning pidand päitstega andma, aga kadund enne. Nii kui haldjas oli ära kadund, tuld metsast härjad joostes välja ja hunt aand taga. Meest nähes joost hunt metsa tagasi ja mees aand härjad koju.
ERA II 183, 720 (7) < Koeru khk., Liigvalla v., Rakke al. < Koeru khk., Liigvalla v., Ao k., Päärna t. - Laine Priks < Jaan Tamm, s. 1845 (1838) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Näkk kutsub.
Poiss joost jõe kohta jooma. Üks mees istund jõe kaldal ja kuuld, kuidas näkk tõst pia vee piale ja üteld, et tund on tulnud, aga poiss ei jõua. Mees läind ja üteld poisile, et "Ära siit joo." Viind teise kõrtsi ja nii kui saand esimise lonksu, nii kukkund pikali ja surnd. Saatuse vastu ei saa keegi, kes on uppuma määratud, see sureb ikka veega.
ERA II 185, 17/8 (10) < Kihnu khk., Rootsi k. - Teodor Saar < Liis Alas, 70 a., Liis Sutt, 70 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lendäv lähäb läbi. Ju ta jumalast luõdud üks luõm ond. Kirikuhärra loeb ju kua kirikus. Kullalehte ning sulahõbõdad, ravandõskivi aetassõ sisse. Kõrvassõ valatassõ suõla ning vett. Vana Künkrä põlõ uskn mitte, et ollõ. Pitkänäl läin kandu, mis urisõn. Siis luõm väriseb. Hännä otsast lõegatassõ verd. Tammõkuera kiedetässe luõmalõ.
ERA II 185, 18 (15) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Torilao t. - Teodor Saar < Aleksander Laidla, 33 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hülged oo varao uppun sõjavägi. Nendel oo nisad esimeste jalge juures nagu inimestel. Sellepärast arvatasse inimesed oln.
ERA II 185, 19 (17) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Torilao t. - Teodor Saar < Aleksander Laidla, 33 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ära saja, vihmakene,
Ära saja meite piale!
Meil põle kodu kuevatajad,
Peeni särgi pesijad,
Takse särgi tampijad.
Vii seda vihma Vigalasse,
Aja seda vihma Harjumaale!
Vigalasse veiste juua,
Harju hanede ojoda.
ERA II 185, 21 (21) < Tõstamaa khk., Seliste v., Lao k., Torilao t. - Teodor Saar < Jaan Laidla, 50 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Killuma pärna ei tohtide keegi maha võtta. Üks läin saagima - jäen kurdise.
ERA II 185, 104 (20) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Majaka k. - Marta Mäesalu < Maimu Allikas, õpilane (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võitegimese laul. Migadi-mägadi, mättad sisse, Taevast tulgu, kirnu mingu; Või võerastel, pett perele, Koor vanamoori omale.
ERA II 185, 106 (26) < Häädemeeste khk., Orajõe v. - Marta Mäesalu < Marta Mäesalu (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Noorekuu aeg kanna kõlisevat raha või võtmi taskus ja ku esmalt noortkuud näed, sis kõlista, sis ei tule kunagi rahapuudust.
ERA II 185, 114 (68) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu < Liisa Rääk, s. 1856 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Talguselaul.
Sirbid, niitke, vihud, heitke, kaske, kaske!
Lõpe, põldu, lõikadessa, " "
Ja kulu kokku panne'essa, " "
Änndes olli ää elada'a, " "
Änndes piitsa, änndes pilli " "
Seda laulu olli veel, aga ei tule änam meelde, vanemad naised ikki lauldsid, me nooremad kuulatasime. Olli teisi laulusi ka, aga ikki "kas´ke!" öeldi juure.
ERA II 185, 131 (120) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. < Häädemeeste khk., Orajõe v., Suurküla k. - Marta Mäesalu < Maria Kallas, s. 1871 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kadakas olli suur rohuasi vanasti. Kadakaokstega hautadi püttisi, ku piim raisus olli, ja kadakapuust tehti surnuristisi, et ei mädaneva.
ERA II 185, 132 (122) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. < Häädemeeste khk., Orajõe v., Suurküla k. - Marta Mäesalu < Maria Kallas, s. 1871 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pihlakas olli suur rohuasi. Ku loom ära lõppes, sis enne aukupanekut pidid ta pihlakapuuga ära mõõtma, kõik ta pikkuse ja jämmuse ja muud mõõdud, sis aja loom auku, pää põhja pool, ja see pihlakakepp pääl, isi ütle: "Mis mõõduga sa mõõdad, sellega mõõdetaks sinul ka," sis see häda läheb tegija pääl tagasi. (Minu emal lõppes vasikas ära selle Aru rahva heinte järgi, sis otsis ka targemate käest nõu, sis nõnda olli õpetadu ja nõnda tehtu ja saadu abi ka.)
ERA II 185, 136 (1) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. < Häädemeeste khk., Orajõe v., Suurküla k. - Marta Mäesalu < Maria Kallas, s. 1871 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hädemestel olli ikki moeks mune saata teste õuedesse. Ku sa ta katki tegid, sis see loom läks, kelle nime pääl ta olli tehtu. Minu kodu olli kord üksainuke vasikas kasumas. Suiste kesmese püha lõuna õde niitis õuest vikatiga nõgesi siadel ja muna olli sääl nõgestes, läks vikati ees katti. Ja sa ime küll, säälsammas lähme karja välla lasema, vasikas kukub jala päält maha, vintslema ja vähkrema, inimeste vahel viiti rihialla, sääl ta parandi pääl vintsles homikuni, sis olli ta ots käes. Seda ma olen just oma silmaga ära näinu.
ERA II 185, 136 (2) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. < Häädemeeste khk., Orajõe v., Suurküla k. - Marta Mäesalu < Maria Kallas, s. 1871 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hallitõbehein või värisejahein, sellest tehtaks teed, ku inime halli sõidab, seuke värisemese ja külmetamese haigus.
ERA II 185, 136 (3) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. < Häädemeeste khk., Orajõe v., Suurküla k. - Marta Mäesalu < Maria Kallas, s. 1871 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kondivalurohe või naistepuna, ku kondid haiged on, sis tehtaks sellest teed.
ERA II 185, 136 (4) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kura k. < Häädemeeste khk., Orajõe v., Suurküla k. - Marta Mäesalu < Maria Kallas, s. 1871 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nõgestega kõrvetadakse joosvavalus liikmi ja hautadaks nõgesevannides. Vanasti, ku neid pikki juusi imustadi, siis mõned pessid pääd nõgesteveega, et sis juused kasuva hästi pikaks.
ERA II 185, 146 (89) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu < Liisa Rääk, s. 1856 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Toored lambakopsud ja maksad pannu orgi otsa ja vihtlenu tüdrikusi "kopsuga kubemi kauda ja maksaga magusi kauda", sis keedetu need kopsud-maksad ära ja söödetu selle poisil, kedast tüdrikul tahetu.
ERA II 185, 152/3 (114) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu < Liisa Rääk, s. 1856 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Perenaise proov. Noorikul panti palakas ümmer, tehti seuke nuku pähe, panti rihituppa levaahju ette istuma, sis sapsiti tend ropsimõõgaga ja vannutadi: "Uneta uni ja tuleta tuli, pia mees meeles ja pane metsa tubli levakott!" Sis tõsteti ropsimõõgaga uju ümmert ära, visati partsil, noorikul siuti silmad kinni, panti levalabinda pääl üks asi, see olli "leib", ja noorik pidi pimeda silmadega "leva" otse ahju lasema, sis saava hää perenaine.
ERA II 185, 156 (123) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Piiriküla k. - Marta Mäesalu < Floriida Tuling, 25 a. < Juula Grant, 70 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nikatsesõnad, mis nikastanud liikme pääle pusitaks: Nika-näka niudi mööda, Mooses kõndis sooni mööda, nika-näka pääle kah.
ERA II 185, 156 (125) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Piiriküla k. - Marta Mäesalu < Floriida Tuling, 25 a. < Juula Grant, 70 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Omast nooremal inimesel võib kuntsi või tarkust edesi anda, aga omast vanemal mitte ei või.
ERA II 185, 177/8 (35) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu < Liisa Rääk, s. 1856 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kanamune on küll viitu teste lauta ja lauda ukse alla, sis lendva lööva loomad läbi. Vanad naised hoidnu need munad paigal, sis ku mõne loomal mõni häda tulnu, klopitu see muna ära, aetu pudelis lihasoolveega segi ja antu loomal sisse. Minu isakodu olli ka ükskord suure ristibe homiku kolm muna lauda uksepaku ees liiva pääl, aga minu isa ei uskunu midagi seukest, lassis munad ära keeta ja sõi ära, põlnu häda mitte mihastegi, ilusad värskid munad ollid.
ERA II 185, 180 (43) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Marta Mäesalu < Liisa Rääk, s. 1856 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ku kevadi esimest korda maha istud muru pääl, sülga enne kolm korda maha, sis ei hakka selle sui maalesed külgi. Ja on hää, ku uue, täädmata koha pääl nõndasamma teed, nägu kuskel külas olles.
ERA II 185, 183/4 (55) < Häädemeeste khk. - Marta Mäesalu < rahvasuust (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rahvapärane abinõu jooksja vastu. Kui "joosja" jalus on, kästakse käia suve läbi hommiku vara paljaste jalgade ja säärtega kastese heina sees, nii et kaste ja heinapebred ümber jäävad. Räägitakse ühest saarlasest laevameistrist, kes kevadel kepiga longanud, siinsete vanade inimeste õpetuse järgi hakanud kastes käima ja sügisel tantsides lahkunud.
ERA II 185, 267/8 (9) < Vändra khk., Vana-Vändra v., Pärnjõe k., Aru t. - Ernst Tammsoo < Juhan Riemann, 75 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Peidetud varandus.
Korra olnd suur sõda meie maal. Tapetud pailu inimesi ja kis viil elusse jäänd, sii põgenend ära. Ühel rikkal mehel olnd pailu raha. Põle jõund kõik põgenemisel kaasa võtta. Peitnd raha maa sisse.
Sõda lõppend ükskord otsa. Ühel päival tulnd paar miist ja kaivand raha maa siist välla. Sis läind oma tiid.
Pailu varandusi jäänd aga maa sisse ja on sial viil praegugi. Niisugustel kohtadel olevat öösiti märgata tulekuma.
ERA II 185, 540/1 (71) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak
Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jumalaga, Jumal kaasa, Jumala nimel, mine Jumala nimel, mine Jumala rahuga, Jumal sinuga, jäe Jumalaga = kui külalist, või iga võõrast ära saadetakse, pannakse paremad käed kokku ja üteldakse neid eespool nimetatud sõnadest ükskõik missugust. Seda toimingut nimetatakse Saarde pool jumalagajätmiseks ja hää-tervis jätmiseks. Jätsivad üksteist jumalaga väga südamlikult. Jätsivad üksteist jumalaga ja nutsivad kaua aega teineteise kaelas. Pigistasivad kõuaste teineteise kätt jumalagajätmisel. Lahkusid jumalaga jättes ilma käe andmata.
Minul jutustas üks vana naene Ann Kurvits, kui tema kord oma tütart oli õhtul pimedas kodust ära saatnud, jumalaga jättes käskinud ütelda alati: "Isa pojake, püha vaimuke!" siis ei saada temal midagi häda ega õnnetust juhtuma. Tütrel tulnud pimedas Ruunaku (koht asub Paistu kihelkonnas Heimtali vallas) laanest läbi minna. Teel tulnud tütrele vanapagan vastu ja tahtnud teda ära viia. Tekkinud kaua aega rüselemine. Viimaks tulnud tütrele ema õpetus meelde, ta ütlenud: "Isa pojuke, püha vaimuke!" Sellejärel kadunud kohe vanapagan ära kui õhk ja tema leidnud end üksi olevat.
ERA II 185, 545 (88) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Tere Jumala nimel" = teretamine.
ERA II 185, 545/6 (89) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Tere! Jumal appi!" = teretamine, kui töötegijatest mööda minnakse. Mõned Saardelased ütlevad töötegijatest mööda minnes: "Jõudu!" ehk "Jõudu tööle!" Mõned ütlevad: "Jõudu appi!"
ERA II 185, 549 (106) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jumalapuu = aedades leiduv põõsas.
ERA II 185, 559 (4d) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Leena Sõgel (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Käsnu tuleb hõeruda mähi ajal oleva haavapuu koorealuse vedelikuga. (Leena Sõgel, on kuulnud noorena vanemade inimeste käest, V. Kariste.)
ERA II 185, 559 (6) < Saarde khk. - Jaak Sõggel < Tiina Meltsas (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui on rikas pähkleaasta olemas, siis järgnevad sellele külm, sügav lume poolest ja pikk tali.
ERA II 185, 622 (1) < Halliste khk. - M. Pukits < kogutud umbes 50 aastat tagasi (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rüaterä, mis leväpätsi sehen tervelt löüdä om, pidäved hää rohi eläjide rabandusehaiguse vastu oleme.
ERA II 185, 622 (2) < Halliste khk. - M. Pukits < kogutud umbes 50 aastat tagasi (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ku vanast uiska nätti, siiss ütelti temäle, seni ku malka otsma minti, ninda:
Ehi, ehi noorikuke
Seni ku peigmies tuleb.
ERA II 185, 636 (11) < Karksi khk., Karksi v., Karksi as., Liiva t. - Mari Sarv < Ann Toompalu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kudas vana-Jumal oli üte mehe rikkas tennu.
Üits miis tennu seast hääd äri, käünes külä mööda ja müünu jumalt. Kuju mudugi. Lännu majas sisse, pakkun müvva, viimäde vahete, et see om joba vanass lännu, mõnest kohalt raha pääle ja, tõises kohal vahetin selle jälle ärä. Nüid ühes kohal olla õige vana jumal, joba vana-vanaesäst või kes tääd, kust ajast. Nu see om mudugi ärä igavest vanas lännu ja vahetetki ümmer. Aga see vana ollu ilmatu raske. Miis es ole jõuden tad küla mööda kanda. Viinu kodu, mõtelnu: "Ma lõhu ta õige ärä ja vaate peris, mis tal siin ninda rasket om." Hakanu kirvega lõhkme, kus ollu ilmatu hulk raha sehen, ninda et saanu peris rikkas mehes. Aga nu kes ta ärä vahetan, es ole seda täädengi arvate, ega nemä tad ei ole kunagi liiguten.
ERA II 185, 637 (12) < Karksi khk., Karksi v., Karksi as., Liiva t. - Mari Sarv < Ann Toompalu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kudas üits poiss oli hulka raha saanu.
Poiss perinu esäst maja. See ollu joba vana-vanaesa maja. Pärnapuu kasunu läve ehen. Aga see poiss ollu seonde logart ja maja müüt ärä. Sis ta tennu nindasama juhuslikku tööd. Üitskõrd tal unel ütelt: "Mine oma kodu lähükses silla pääle, sääl sa kuuled uudist. Temä lännugi. Üits vana meheke istun silla pääl ja mõtelnu. Temä küsünu: "Noh, mis sa siin istud ja mõtled?" - "Ma mõtle seda, et mul juhateti ütes katel raha, üteldi, et pärnapuu kasvas läve ehen, sääl om raha sehen, aga ma mitte kuskil ei tää seast kotust olevet." Pois mõtelnu: "Miu esämaja läve ehen kasvas küll pärnapuu, viimäde om sääl kõrd raha sehen." Lännu ööse salaksi ja hakanu kaeme ja koputeme. Kus puul ollugi õõs sehen ja raha täus. Säält ta saanu sis hulka raha, osten omal maja tagasi ja puha. Sis ta es ole änäp seonde loobert ka ollu.
ERA II 185, 638 (13) < Karksi khk., Karksi v., Karksi as., Liiva t. - Mari Sarv < Ann Toompalu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vana Kiini Peetrel, Ann Toompalu esäl, oli ka üitskõrd unel ütelt: "Mine oma esätallu, sääl sa kuuled uudist." Tema lännugi Undil. Sõsaremees, Ennok Jaan ollu enne joba sääl ja jutusten, et temäl juhatet Linnaveske orgu raha. Ütelt kik ära, kus katel mäekülle sehen ja miantse puhma all. Vana Peeter pidanu iki ka kõrra kaeme mineme, aga es ole iki häste uskun ja jäänugi minemede.
ERA II 185, 638 (14) < Karksi khk., Karksi v., Karksi as., Liiva t. - Mari Sarv < Ann Toompalu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Karksi Laane talu vana pernasel ütelt ka unel: "Mine kindrali hauaaia manu. Kirik-kõrdsi poolt lugede seitsmes post, sääl selle all om raha." Küll peremees kutsun, et "Lääme järgi, ma tule ka üten," aga pernan pellanu, es ole lännu.
ERA II 187, 17/8 (26) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Hiiemägi < Priidu Isberg, s. 1872 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Lutikadest vabanedakse sellel teel, kui võetakse mõni lutikas vanakuu neljapäeva õhtul, need vana kaltsu sisse siduda, kaltsule peale heita punase lõngaga üheksa sõlme vastapidi lugedes. On sõlmed peale heidetud, siis tuleb kalts lutikadega viia nelja tee ristile ja sinna maha visata. On kalts teelt ära kadund, on ka lutikad majast kadund.
ERA II 187, 18 (27) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Hiiemägi < Priidu Isberg, s. 1872 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Kui mindakse surnud matma, siis tuleb hauategemise kangiga lüüa matuse ajal kolm korda vastu puusärki. Peale seda ei tohi enam kangi maha panna. Koduse kang tuues selle kangiga lüüa kolm korda maja põhjapoole välisnurga peale, ise sealjuures ööldes: saksad välja, mats on peremees! Siis peale seda kaovad kõik prussakad ja kilgid majast ära.
ERA II 187, 19 (29) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Hiiemägi < Priidu Isberg, s. 1872 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Kui keedetakse värsked sea kopsu ja maksa, peale keetmist keeduveega kõik seinad, kus asuvad lutikad, üle pesta, ülejäänud vesi vastu tuult vesata. On see toiming tehtud, siis ka kaovad lutikad majast ära.
ERA II 187, 19 (30) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Hiiemägi < Priidu Isberg, s. 1872 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Täidest vabanedakse järgmisel teel: tuleb võtta samblepa pulk, sellele oherdiga laska auk otsa. Võtta üheksa täid, need panna auku, siis auk teise lepapulgaga kinni lüüa. Nüüd see täidega olev lepapulk küdevasse ahju vesata ja ära põletada, lähevad täid jälle selle peale, kes neid tegi.
ERA II 187, 33/5 (36) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Hiiemägi < Priidu Isberg, s. 1872 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Kord näidatud ühel öösel kolme pöidlaga Mardile unes, et Tammelaske tihus Kärssama mäel kahe pajupõesa vahel oo rahaauk. Selle järele mene üksipäini täiskuu neljapäeva öösi ja teistele sa ei tohi sellest rääkida. Siis kui raha järele lähed, võta eesele kolmetahuline raudkang kaasa, sellega löö kolm korda vastu pajupõõsast, siis tõuseb rahakatel ülese. Võta raha sealt seest ää ja sa saad rekaks meheks. Et aga Mart old kangesti arg mees, siis põle tä julgend üksinda menna, vaid kutsunud eese venna koa seltsis, aga vaat siis põle raha saand. Oleks tä üksipäini läind, oleks küll saand, aga et ta teise eesega kaasa võttis, sellepärast tä raha ei saand kätte. Viimaks ükskord kuuld koa küla kõrtsis seda juttu Mardi käest soldat Priidu. See old julge mees. Ühel õhtul võtnd ta kolmetahuliseks kangiks pastlinõela kaasa ja läind raha järele. Löönud sellega põesa peale kolm korda. Oh sa poiss, kus hakkand igate sorti elukaid põesast välla tulema ja taht va soldati kallale tulla, aga tääl old nõel käes, seda kõik kartnd ega põle julgenud keegi ligidale tulla. Seal näind, kui küll loomasi oli põesast vällä tuld, et keset põesast seisnd suur rahakast, mes old kuld- ja hõberahasi ääreni täis. Tema võtnud kuue seljast ja kalland kõik need rahad kuue sesse. Siis keernd kuuele keeru peale ja tuld tulema. Need elukad ajand teda takka kuni Sooba heinamaale, seal lauld Kaasiku kukk esimest korda. Seepeale kadund koa vaimud ää. Saadud raha eest ost Priidu eesele lenna suure ja elusa maja, kus eland jõuka mehena, kuni ta oli ää surnd.
ERA II 187, 37/9 (38) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Hiiemägi < Priidu Isberg, s. 1872 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Suure heinamaa juures oo praegu veel see suur lai pajupõesas alles, kust seest ennemalt ükskord oli rahaauk välla võetud. See oli sündind sedasi. Kord näidatud Sookõrtsi Andrusele, kui ta alles noor mees old, et suure heinamaal laia pajupõesa all oo rahaauk. Kui seda tahad kätte saada, siis pane alasti hobu adra ette ja mene künna seal pajupõesa juures põhja pool ääres kolme sammu pikkune vagu, siis saad raha kätte. Andrus läind targa juure nõu küsima, kust ja kuidas ma saa nülitud hobuse, kellega ma saa künda, sest ega see hobu enam künna, kellel nahk oo pealt ää võetud. Tark kuuland ta asjakeigu elusti ää ja siis küsind ta Andruse kääst, kas sool koa pruuti oo. Ta vastand, et jah, ikke oo. No see oo hea, üteld tark. Nüüd mene kodu, võta ja vii ader senna, kus sa pead kündma, katsu rääki pruudile - ma võta so ää, tule moole hobuseks, et saan natuke künda. Eks ta teind koa sedasi. Ühel õhtul läind ta pruudiga seltsis pajupõesa juure, seal nülgind pruut eese riidest lahti ja astund aiste vahele. Siis võtnd aisad peose ja sedasi siis läind künd lahti. Olid nad saand sedasi vaevalt mõne sammu künda, kui kange kolinaga tõusnud rahapada maa seest ülese, mes old kohe rahatükkisi äärepardani täis. Andrus toond pruudi abiga kõik raha koduse ega põle sellest kellegile musta ega valgedki lausunud, vaid mõne aja pärast läind ta pruudiga lenna, seal teind uhked pulmad ja peale pulmi ostnud eesele toreda maja ning hakanud kaupmeheks. Küll murdnud külainimesed pead selle üle, kustkohast ometi Andrus selle raha kokku ajas, aga keegi põle seda teada saand. Viimaks hulga-hulga aastade pärast ta rääkind, et leidsin ülese suure rahaaugu.
ERA II 187, 39/41 (39) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Hiiemägi < Priidu Isberg, s. 1872 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Vanasti põlend Vahamäe all suure kibi juures rahaauk, seda olid metmed inimesed näind. Kord ühe subeööse old Haeska ja Kideba mõisa teovaimud Vahamääl õitsel. Õitsevanemaks old selle korra va ühesilmaga Mart. Poisid kogunend ümberolevast valgelepikust puud kokku, et õitsetuld teha, aga vaat, näe tuld põle saadud ülese, ei ole tuleraud mete tuld löönd, just nagu nõiatud old kõik se värk. Küll katsund üks ja teine luua, aga näe mette tuld ei saa kätta. Seal korraga üteld Siimu Juhan, et näe, seal suure kibi all juba põleb tuli, mingu keegi ja toogu sealt mõni tuletukk siia hakatuseks. Eks mindudki metme mehega tuld tooma. Saadud senna kibi juure - seal selgund, et oo see hoopis rahaaugu tuli, mette muud. Suure kibi alt tõusnud suur sinine leek ülese, põle old süssa ega tukkisi kedagi. Siis toond Siimu Juhan tulevanema kääst tuleraua ja vesand tulese. Keind suur pauk ja tuli kustund kange sisinaga ää. Selle sisina sees justkui oleks keegi ööld, et vesand kolmetahuline kang tulese, siis sa oleks rekaks saand, aga nüüd ei saa sa suurt kedagi ja enam keegi seda rahaauku ei näe. Teisel päebal old kibi juures maas viis hõberaha tükki. Peale seda põle koa keegi enam seal rahahuku põlemas näind, oli ää kadund.
ERA II 187, 228 (27) < Karja khk., Leisi v., Pamma k., Halli t. - Kaljo Lepp < Liisu Prenner, s. 1878 (1938) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui õhtati taevas punab, tuleb sula soe ilm.
ERA II 187, 228 (28) < Karja khk., Leisi v., Pamma k., Halli t. - Kaljo Lepp < Liisu Prenner, s. 1878 (1938) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui hommikuti/taevas punab/, tuleb mõrudat ilma.
ERA II 187, 236 (75) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2001, kontrollis Mare Kalda
Kus tüdrukuid majas, sääl äi tohi lambi päält suitsu otsa tuld võtta äga ukse lävele istuda, siis tüdrukud äi saa mehele.
ERA II 187, 240 (96) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Pihlapuust tehti rist ja sellega tuli seda lüüa, kellel painaja pääl oli. Siis sai painaja kätte.
ERA II 187, 245 (109) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kasvajat muljuti puu kasvajaga.
ERA II 187, 245 (112) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Tuulerubisi arstiti tuulepesadega, mis kasvavad puude otsas.
ERA II 187, 245 (113) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Harjaseid, õigem arjaseid, võeti nii: laps määriti pärmist ja rugijahust tehtud rokaga ja viheldi siis saunas.
ERA II 187, 245 (114) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Kui loomal oli äkine, siis arstiti mitmed moodi. 1) Üheksa tikku põlema tõmmata ikka kolm haavalt (s. o. kolm tükki korraga). 2) Püssi lasta looma kõrva ees. 3) Kolm korda hingeauru suhe puhuda. 4) Tõrvasuitsu teha. 5) Püssirohusuitsu teha.
ERA II 187, 246 (121) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Hambavalu vastu võõti pihla küljest oks, torgiti sellega hammast ja pandi uiesti pihla külge tagasi, just sõnnasammase, kust ta võõtud oli. Pihla juurest ära tulles tagasi vaadata äi tohtind, siis võis hambavalu tagasi tulla. (Sel viisil oli hammast arstind jutustaja mees, kes ka "suurel maal" alati tööl on olnud, sellepärast pole kindel, kust see arstim just pärit on. Üleskirjutaja.)
ERA II 187, 247 (125) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Sulatüü kaub, kui lammaste raudadega üheksa korda sulatüü päält niita.
ERA II 187, 247 (126) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Sulatüüd tuleb üheksma hernega hõõruda, herned ahju tulese vissata ja ise ruttu eemale joosta, nõnda et ise herneste raginad äi kuule.
ERA II 187, 247/8 (128) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Lõhmuspuu koore õli ehk lõhmuspuu koore salv. Keedeti lõhmuspuu koori veega, kunni läks paksuks - õliks. See oli hea rohi uudele ja ka põlend haavadele ja sõukstele kohtadele, kus muu rohi änam äi aitand.
ERA II 187, 248 (130) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Verekusemise vastu anti loomale levaga sisse erkpunane lõng millele oli üheksa sõlmi sisse tehtud.
ERA II 187, 248/9 (135) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Roosi pääle pandi "roosivillirohu marja" ("Roosivillirohi" on, nagu jutustaja seletusest aru sain, "ussilakk" kirjakeelse nimega. Üleskirjutaja.)
ERA II 187, 249 (141) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Külmetamise haiguse vastu "rauariiarohu" tee.
ERA II 187, 250 (145) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui oli söötrei, siis võõti raudnõgesid, muljuti nee kahe raudkivi vahel limaks ja pandi seda mahla söötreile pääle.
ERA II 187, 250 (146) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Mailasi uhatasid vanasti oatajad. Oatajad olid targad, arstijad.
ERA II 187, 253/4 (1) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Peremees ja sulane hundiks.
Ükskord eland ühes peres peremees ja sulane. Kui nad hoomiku olid hakkand metsa minema ehk õhta metsast ära tulema, siis peremees ütlend ikka sulasele: "Hakka sa pääle ees minema, ma tule pärast järge." Aga kui sulane oli koju saand, siis olnd peremees juba ammu kodu.
Ükskord peremees saatnd jälle sulase ennem metsast koju. Sulane tahtnd aga näha, kudas peremees nii ruttu koju jõuab ja jäänd ühe kase taha vaatama, mis peremees teeb, kui ta ära läind on.
Peremees ajand ennast kolm korda üle pea ja olnd äkist hunt valmis ja joosnd ruttu koju poole. Sulane näind seda, läind ja ajand ennast ka kolm korda üle pea ja saand ka hundiks. Sulane läind ka nüüd hundi moodi koju, aga kodu tulnd häda käde. Pole ennast änam mõistnd inimeseks teha. Olnd siis hulga aega hunt. Viimaks saand peremehele märku anda, kes ta on ja see oli siis teda õpetand, kudas jälle inimeseks saab.
ERA II 187, 254 (3) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Paisele pandi pääle küpset sibulat ja.
ERA II 187, 254 (5) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Peavalu vastu nuusutati ninatubakad, see ajas aevastama ja pea sai terveks.
ERA II 187, 255 (7) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Kui laps juhtus haiged saama, siis puhuti haigele kohale ja loeti järgmisi sõnu: "Kiitsakale kibu, varesele valu, musta linnule muu haigus ja lapse pea (ehk muu koht) saab üsna terveks."
ERA II 187, 255 (9) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Pistihaiguse vastu tuleb üheksa "pusu" seemest ära süüa.
ERA II 187, 256 (12) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Urge t. - Kaljo Lepp < Melania Aru, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Emalepa viimane ladvaleht on hea haavarohi, parandab lahtised haavad.
ERA II 187, 256/7 (17) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Põlend haavale pandi hapud leiba ja tuhli kaabet (s.o. kartuli kaabet. Koguja.)
ERA II 187, 257 (18) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Veega põlend kohti arstiti lõhmuspuu ihukoorest ja kanamunast tehtud salviga.
ERA II 187, 257 (22) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui kurk haige, söödi mett ja keedeti sibulaga piima.
ERA II 187, 258 (28) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kasvajad muljuti puu kasvajaga.
ERA II 187, 258 (29) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Muhku muljuti noateraga (lapiti noateraga) ja kui oli tegemist veel lapsega, siis lausuti: "Varesele valu, kiitsakale kibu, nonnile nobed haiged, minu ("Vaiki") saab terveks".
ERA II 187, 258 (30) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Köha vastu - sibulaga keedetud piima ja "rauareierohu" tee.
ERA II 187, 258 (31) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Tiisikuse vastu "akna uhakas" (üks kaktuseliik).
ERA II 187, 258/9 (35) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Lapselt harjaste võtmine. Laps määriti seguga, mis oli tehtud pärmist, nisujahust ja sukrust, kaeti riide või linaga üle ja viheldi siis sauna laudul.
ERA II 187, 260 (46) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Pistihaige. Üheksa pususeemet asja sisse panna, vett pääle kallata ja siis seda vett juua. Olen kuulnud ka midagi nõõldega arstimise kohta, aga pole änam meeles.
ERA II 187, 260 (48) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Tuulerubidele tehti maripuu tuulepesadest suitsu.
ERA II 187, 268 (71) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kui metsas ära eksid, pane riie pahupidi selga, siis leiad õige tee üles.
ERA II 187, 269 (73) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Rahaauk.
Kuulsin vanadelt inimestelt, et üks hobusenaha täis raha olla Tämba mäel laia kivi all. See koht on, kui Purtsa küla poolt tuled ja Tämba kuha värava tagant teed mööda mäest üles Tammiku poole lähed. Siis on vassakud kätt tee ääres pealt lai raudkivi, seesamma ollagi.
ERA II 187, 269 (74) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Metsa t. < Karja khk., Leisi v., Purtsa k., Kapsi t. - Kaljo Lepp < Liisi Rottmann, s. 1876 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Teine rahaauk olla Purtsa külas (Pärsama vallas) Antsu põllu nurkas. See põld oli enne Panga mõõtu (Põllupanga mõõtu) Kapsi talu kääs. Sääl pidada olema suur katlatäis raha ja sääl olla ka rahatuld nähtud.
ERA II 187, 274/5 (77) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Kaks tuttavad tüdrukud läind tiule. Teel teine ütlend teisele: "Lähme korra pöösa taha." Teine mõtlend kohe: "Kas ta pole nüüd küll, räägitakse ikka, et ta käib hundiks." Pole tahtnd esitiks põõsa taha minna, kartnd, et teine murrab ära. Teine käind aga pääle. Siis läind. Teine uinund kohe ära. Ärkand üles, vaatand - teist pole kuskil. Siis näind - sääl olnd üks hobusevars, teine olnd hundiks ja murdnd selle ära. Muist söönd ära ja ühe varsakintsu pannund omale kotti ka. Kui olid pärast mõisas tiul olles söönd, siis teine küsind teiselt: "Kas pole toores ühtid?" Nõnda teine oli virutand varsa kintsuga vastu nägu ja ütlend: "Katsu, kas on toores." Teise nägu oli kõik ära kõrbend ja jäänd eluajaks punaseks.
ERA II 187, 276 (78) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Tämba Liisu ja Kapsi Taavi käind vanasti hundiks (Purtsa külas). Kui nad olid väljal hobuseid püüdnd ja murdnd, siis üks ütlend ikka: "Sirka, Taavi!" ja teine jälle: "Põika, Liisu!".
Ükskord Liisul olnd pojad, pannund need koti sisse ja annund sulase kätte. Käskind Tämba liiva (koha nimi) maha matta kõige kotiga. Pole sulast luband vaadata, mis koti sees on. Sulane ikka vaatand. Siis olnd hundi pojad, muist olnd ikka inimese jalad, muist hundi jalad.
Liisu oli ikka oinud käägistand. Ükskord Kapsi isa olnd lambas, siis hunt tulnd, viind suure oina ära. See hunt olnd Tämba Liisu.
ERA II 187, 279 (83) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Verejooksu suleti rugijahuga.
ERA II 187, 279 (84) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Pakatand haigele pandi tõrva.
ERA II 187, 279 (85) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui sõrmed vastasid, tõmmeti konksus sõrmedega üheksa korda põlve silma mööda alt ülespoole.
ERA II 187, 279 (86) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Haige hambale pandi tubakat ja ka titesitta.
ERA II 187, 281 (96) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv
Kui kõrvetised ehk pistihaige, juua aknauhakast keedetud vett.
ERA II 187, 281 (97) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Kui laps kangesti nutab, antakse lapsele kommeli vett.
ERA II 187, 281/2 (100) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv/lend/Kui loomal äkine, siis leigetakse taal kõru lõhki ja antakse taale seda verd sisse.
ERA II 187, 282 (102) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Mailaste vastu - kukemarjad.
ERA II 187, 282 (104) < Karja khk., Leisi v., Purtsa k. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Kaljo Lepp < Melania Tasane, 50-60 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv
See rohi, millel pruun tolm sees on (kasub heinamaadel), on ka üle kärnade ja mailaste.
ERA II 187, 326 (7) < Karja khk., Pärsamaa v., Tiitsuotsa k., Hentriku t. < Karja khk., Leisi v., Laugu k. - Aadu Toomessalu < Priidu Peetres, s. 1859 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Hundiks käimine.
Purtsast Kapsi Taavi ja Tämba Liisu käind vanasti ikka seltsis hundiks. Taavi olnd õieti vanamees, ta ei jõudnud enam joosta. Kui nad lambakarja sega läind ja neid püüdnud, siis Taavi ütlen ikka: "Liisu, sirka." Liisu kamandan jälle omakorda Taavid: "Taavi, põika sa edasi kõrva!"
ERA II 187, 331 (14) < Karja khk., Leisi v., Meiuste k., Kase t. < Karja khk., Riigi v. - Aadu Toomessalu < Kustav Allik, s. 1861 (1938) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Potermann, egas majas on oma potermann, ka egas laevas on ta. Kui potermann ennast näitab kuskil, põleb see maja maha. Laev läheb hukka, kus potermann ennast näha annab.
Üks Riigi valla mees olnd kunagi oma laevaga Rootsi meres. Mees oln parajasti ööse valvekorral, teised kõik maganud. Äkist ta näin, suur punane mõrra moodi asi ronin laeva masti. Siis kadun säält ära. Kui nad söitma hakkand, läin nende laev Soome holmide otsa puruks. Laevamehed uppund teised kõik ära, ainult tema ja kapten pääsenud eluga.
ERA II 187, 332 (17) < Karja khk., Leisi v., Meiuste k., Kase t. < Karja khk., Riigi v. - Aadu Toomessalu < Kustav Allik, s. 1861 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Libahunt on jälle üks liba inimene, kes tööd ei tee, küla kaudu pääle läägerdab. Valejutusi teeb, teiste pääle valetab, inimesi riidu ajab. Öötakse ja ka vahest mõne naise kohta "va inimese liba".
ERA II 187, 339/40 (26) < Kihelkonna khk., Vilsandi s. - Aadu Toomessalu < Aleksander Kütt, 70 a. (1938) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Näkineiu.
Meil sii Aarma allikas elavad üks kena näkineiu. Seda olla näinud üks madrus ainult ükskord. Laevamehed tulnud maale nii õhtu ees ja läind siis kõik ära, üks jäänd maale, et külase tütruku juure minna. Polla aga tütruku juure saand, läin siis heinaküüni ja pand magama. Korraga ta kuuleb: nii kena lauluhääl tuleb Aarma allikast. Äkist näeb mees, et näkineiu istub küüni katusel ja kammib oma juukseid kuldkammiga.
Ta vaatab allika poole ja see näib taale nagu mõni kena "rahter" kus inimesed sihes söövad ja joovad. Mehel tuleb meelde, et on neljasse õhta täiskuu. Ja sel ajal kutsub Aarma allika näkineiu kõikide laevameiste hingesi, kes Vilsandi juures hukkunud, oma juure sööma ja pidutsema.
ERA II 187, 402 (165) < Karja khk., Leisi v., Linnuse k. - Aadu Toomessalu (1938) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Enne ei tohi maa pääle kõhuli panna, kui on kevadel müristanud. Müristamine võtab külgehakkavad haigused maast ära.
ERA II 187, 406 (175) < Karja khk., Leisi v., Pöitse k. - Aadu Toomessalu (1938) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Joomast, mis inimesed maha püllunud, eriti aga õlut. Selle kasutanud maa-alused oma joomaks, mis maha läin. Inimesed ütlend ikka, kui midagi maha läin: "Maa-alused tahtavad jo ka saaja."
ERA II 187, 466 (85) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Minu lapsepõlve naabruses minu isa onul Jaan Viidasel olnud see pruugiks, et nääripäeva hommiku tehtud õlenuut. Seda hoitud kuni jõulute järge, kolmekuninga järge. See päeva hommiku, kui kõik olid alles magand, võtnud vanamees see õlenuudi, tõmband igaühele perekondas - olgu laps ehk vana - plaksu mööda tagumiku: lihapudid seljast maha, taaripudid jälle selga! Seda ütlend vana iga napsu juures ja iga isiku juures. Ka minu ema lõpsis meid kolmekuninga järge õlenuudiga ja ütles, et naabrimees tehja ikka nii oma lastega. Ja jõulute järge ei antud enam liha, ainult pühapäiviti keedeti lihasuppi.
ERA II 187, 481/3 (4-6) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu < Miina Väärt (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) *red.
Veel rääkis Miina Väärt: kui ta alles noor naine olnd, oli Hakjala karjamaal väga palju huntisi olnud. Tema elukoht oli karjamaal metsa ääres. Külas kellegil olnd üks niisugune lammas, mille pea ümber käind. See söönud ööd kui päevad metsa ääres ühe kuha peal, sest niisugune loom ei mõista kuhugile minna. Üks hommiku ta vaatnud: hunt tulnud metsast kuue pojaga lamba juure ja hakkand lapsi murdma õpetama, aga ta ei olla saand seda lammast ära murda, keegi peletand ta oma lastega ära, lammas jäend murdmata.
Vanad inimesed räägivad: kui hunt inimese ennem näind, siis ei olla mitte häält üles saand, aga kui inimene näind hundi ennem, siis saanud hüüda "hürjuh", see oli hunti kohutand.
Meie ligidal Ahtja ja Hakjala küla vahekuhas on suured mäed ja sääl mägede peal oli suur mets. Need on nimepidi Pelissu mäed. Nüüd on see mets kõik maha võetud. Sääl metsas elanud hundid. Iga õhtu käind hundi ulumise hääl külase. Vana Väärt rääkis, tema mees käind säält metsast puid toomas, teine mees olnd tal ka selsis. Läind õhtu hiljaks, hundid hakkand neil üsna ligidal uluma. Nemad viskand puud maha, tühjade regedega sõitnud kodu, nii kui hobused jõudnud sõita. Kodus mees olnd nii äritud, et pole julgend hobust ka ree eest ära võtta. Käskind teda, tema võtnd hobuse ree eest ära ja pannud lauta. Hundid ulund mis hirmus. Hommikul läind uuest puid ära tooma. Hundid koorind hammastega puud ära. Oleks nad mitte tühjalt kodu sõitnud, hundid oleks nad ära söönud.
Hundid sai hüütud pajuvassik, pajuvillem. Nüüd ei ole Saaremaal ühtegi hunti. Kõige viimane hunt viis meie külast ühe sea ja selle kõhutäiega laskes Loona mõisa metsavaht mõisa heinaküünist hundi maha.
ERA II 187, 502 (27) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu (1938) Kontrollis Kadi Sarv *red.
Mis on saanud uppund Vaarao sõeaväest?
Neist olla saanud ühed kalad.
(Need kalad karjuda: Vaarau, Vaarau)
ERA II 187, 503 (29) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Miks haava lehed väriseva? Juudas poond haava otsa ennast. Haava puu naernud, siis kui Jeesust risti löödud. Üks ütles, et Jeesuse risti alumine puu olnud haavast. Praeguse aja rahvas ütleb, et haava lehel on väga nõrk kand ja raske leht, seepärast väriseb.
ERA II 187, 509/12 (38) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Veel üks juhus meie külas Hakjalas. 67 aastad tagasi, minu arvamise järge aastal 1870 oli vana Pärt Kask nii tark, et pand vankri nii seisma või kinni, et ükski hobune ei tõmband vankrid paigast, näha ei olnd mitte midagi, aga vanker ei liigu. See naine elab praegu minu naabruses, kelle varrul või joodul see asi oli juhtund (neid oli emal kaksikud tütred ja nende isa nimi oli Mihkel Saar). Nüüd vana Pärt Kask oli käind oma poega tellimas joodule või varrule, aga Mihkel Saar ei kutsund Pärdi poega joodule, Pärt saand vihaseks. Aga nüüd see olnd üks pühapäe hommiku. Joodulised hakkand kirikule lastega sõitma, hobused pandud kõik korda, järgemööda minema. Sel ajal said lapsed kõik kirikus ristitud, nüüd ristitakse kõik kodus. Nüüd vankrid, kus peal olnd tited, olnd kõige ees, aga hobu paigast ei saand, kas löö või lõika, ajab püsti ja rassib, aga vanker ei liigu. Mees läind, toond kodust teise hobuse, aga ikka ei olnd paremad, see teind sedasama. Siis laste isa Mihkel Saar toonud piibliraamatu ja lugend ümber vankri ja siis hobune saand (näha ei olnd mitte midagi) minema. Niisama olnd kõikide vankritega, kõik päästetud palvega lahti. Aga kui need hobused pääsnud, siis nad läind nii, et vankrid linnand järel. See peab tõestsündind lugu olema, seda on eit ise rääkind ja ta vanem õde rääkis seda, kui ta elas (See on surnud ja teine kaksikõde ka. Tiina elab alles ja on minu naabertalus perenaiseks ja kardab ka veidikene vanematest päritud võlusi). Tema rääkis veel: pärast jootude vana Pärdi naene Ingel käind sääl lapsi vaatamas, pand lapsed karjuma. Lapsed karjund nii et hirmus, siis toodud selle vana Ingli riidetükk salaja ja väravate alt puru, suitsetud lapsi ja lapsed pandud korvi sisse ja pandud korviga lammaste lauda ukse alla ja lastud lambad hüpata üle laste. Siis lapsed jätnud karjumise järge.
ERA II 187, 516/7 (58) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Ja veel ehk oli leitud maast tee pealt pudelikork, sellega visatud naist ja ööldud: punn perse.
ERA II 187, 530 (68) < Kaarma khk., Loona v., Hakjala k. - Tiina Õunpuu (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv *red.
Surmale visatud kiputäis õlut kirstule järge, kui surm kodund minema oli hakkand. Viskaja oli ütlend: "Sa pead öösel sääl seisma, kus sind päeval pandud."
ERA II 187, 707 (215) < Pöide khk., Laimjala v., Saareküla k. - Aleksei Rand (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Kustpoolt metsad tempavad (üle mere kangastuvad), sõnna pöörab tuule.
ERA II 187, 709/11 (229) < Pöide khk., Laimjala v., Saareküla k. - Aleksei Rand (1938) Kontrollis Kadi Sarv
On pihladel pailu õitsid, tuleb tormine sügise.
ERA II 187, 711 (230) < Pöide khk., Laimjala v., Saareküla k. - Aleksei Rand (1938) Kontrollis Kadi Sarv
On toombul (toomingal) tutid külges (õietopsud näha), tulad linad muha teha (külvata).
ERA II 187, 715 (251) < Pöide khk., Laimjala v., Saareküla k. - Aleksei Rand (1938) Kontrollis Kadi Sarv
Seisvad metsad sügise kaua nardes (lehed osalt puudel), tuleb hiline ja vilu kevade.
ERA II 187, 715 (258) < Pöide khk., Laimjala v., Saareküla k. - Aleksei Rand (1938) Sisestas Aili Vähi 2001, kontrollis Mare Kalda
Põhjataeva põlemine (virmalised) teab külma või suurt sula.
ERA II 188, 169 (5) < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Maalse k., Alt-Aru t. < Noarootsi khk. < Ridala khk., Võnnu v. - Enda Ennist < Anna Pestermann, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord oli ju katk rinki keind. Üks vanaeit magand ahu peal ja näind, kaks meest punaste kuubedega ja keppidega tulnd sisse ja turgand magajaid. Ta olnd üleval ja vaadand pealt, teda põle turgand ühti. Teised surnd kõik, ta jäänd üksi elusse. Jah, siis surnd kõik inimesed, Rohentse külasse jäänd järele üks vana naine ja Martna kihelkonda mees.
ERA II 188, 178/9 (19) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Paemurru t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Maria Trui, s. 1877 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ühes peres surnd peremees ära ja hulk raha jäänd järele. Surm oli nii järsk, et ei saand enni ütelda, kus raha seisab. Naine ja tütar otsind küll kõik kohad läbi, aga ei leia kuskilt.
Üks laubaõhtu poeg tulnd põllalt kündmast ja läind kööki pastleid jalast võtma. Köök olnd tühi, sest ema ja õde olid juba sauna läind. Ta läind siis kambri süia otsima ja leidnd, et isa istub laua ääres, just kõik isa riided selgas nagu ta ikka iga pääv keind. Isa ütelnd selge sõnaga: "Te otsite raha, aga see seisab aitas kolme tünni taga nurkas." Siis kadund korraga poja silmi eest ära, muudku tuule vihin läind kõrvust mööda. Ta rääkind seda lugu ka emale ja õele, kui need saunast tuppa tulnd. Teise humiku läind aita vaatama ja seal olndki kolme viljaasta taga nurkas, üks lauatükk ja natuke mulda peal ka - karp rahaga. See lugu juhtus siinsamas külas, tütar ise rääkis seda mulle.
ERA II 188, 179/80 (20) < Ridala khk., Võnnu v., Võnnu k., Paemurru t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Maria Trui, s. 1877 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks teine lugu juhtus just selle pere naabris. Seal suri ka peremees ära ja tõi surnd pärast kakssada tuhat raha laua peale. Nad isi just olid näind, kui peremees tõi ja raha oli ka õige praegusajal maksev. Ta käskind veel selle raha eest osta kolm head lehma. Aga nad ei ole neid lehmi ostnd. Ütelnd veel, et kui te uusi lehmi ei osta, siis on ka praegused minu ja nende kolm lehma surndki ühe talvega ära.
ERA II 188, 200 (2) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord üks rikas vanaeit surnd ära, aga enni surma matnd eese raha salaja korja põhja, ta oli miniaga riidus olnd ja põle eese raha taale tahnd anda. Kui vanaeit raha tuhka pannud ja isi lugend: "Selle kääd võtvad, kelle kääd on seitsme venna vere siin peal ära valand," - kuulnd seda lugu karjapoiss pealt, kes parsil magand. Peale eide matmist laotatud ahi ära, aga ei leitud raha ühti. Viimaks minia olnd nii tark, ütelnd: "Mu kanal seitse kukke, tapame need ära." Tapndki kuked seal, ja kui viimase kuke veri valatud, kerkind sukasäär kohe isienesest tuha peale.
ERA II 188, 201 (4) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord olnd jälle nisuke lugu, et üks rikas vanaeit enni surma petnd eese raha korja põhja. Seekord kuulnd sulane pealt, kudas eit lugend kolm korda sõnu peale: "Kelle kääd panevad, selle kääd võtvad! Kelle kääd panevad, selle kääd võtvad! Kelle kääd panevad, selle kääd võtvad!" Eit olnd juba puusärkis ja hakatud raha otsima - teatud küll, et taal seda pidi olema, - aga ei leita ega leita. Siis sulane õpetand, et võtku vanamoori käsi ja kraapigu sellega tuhka, küll siis leidvad. Viidudki surnu puusärgist korja ja tõmmatud ta kääga kolm korda, kohe kerkind rahakott tuha peale. Sulane saand sealt muidugi ka oma osa õpetuse eest ja olnd pärast rikas mees.
ERA II 188, 209/11 (31) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See oli mõne aasta eest, kui Peedul oli üks Saaremaa tüdruk teenimas. Ta rääkis mulle seda isi, kudas ta keind hirumandi juures. Vat ta oli Kiidika Sellal teenimas ja sealt jähi tal kaheksa tuhat palka saada, nüid ta läks siis hirumandi juure vaatama, kas saab selle kätte või ei.
Tal põle rohkem raha koguniste olnd kui 150 senti ja see olnd tal taskus. Nii kui ta uksest sisse läind - hirumandid olnd Iie toas - kohe ööldud taale: "Sul oli 150 senti raha taskus ja see on nüid ära võetud, aga kui sa mõtled, et meie oleme võtnud, siis aeagu üks kuri asi sind taga." Tema katsund ja raha olndki kadund. Ei ta põle saand laska eesel kätt ka enam vaadata, raha oli ju läind, ja tulnd tulema niisama.
Eks kodu olndki püstihull lahti, ei tüdruk saa enam magada ega tööd teha: kaks halli meest aeavad teda taga. Neli nädalat ta kannatand välla, peremees riielnd juba ja tahnd teda ära ajada. Viimaks ta siis rääkind Peedu vanaemale eese häda. Vanaema ütelnd: "Eks sa loe Issameiet." Tüdruk katsund, aga ei saa, mehed muudkui naervad. Ta rääkind uuesti emale. Ema ütelnd: "Eks sa mine lauakirikusse." Tüdruk läind pühava kirikusse, aga ei saa altari ette minna, hallid mehed seisvad ta ees ja naervad. Teised lähvad kõik lauale. Ta katsund ka minna, hoidnd isi toolipostidest kinni, ei siis kuradid põle just järele tulnd. Noh, tulnd oma koha peale tagasi ja tahnd põlvili lasta, aga ei saa, kuradid naervad.
Kirik läind välla, ta läind ka teiste järele Kaagi väravast läbi, kuni reheni. Seal ta hakand nutma ja siis ta saand korraga Isssameiet lugeda. Kui saand lugend, keind kange kohin ja pauk ta sella taga ja kuradid olnd kadund.
ERA II 188, 214 (35) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kord Vanapagan hakand Haapsalust üle mere Hiiumaale minema pallajalu ja kange külmaga. Öösi olnd hobussita muna varjus nagu oleks heinakuhja ääre all kükitand. Homiku tulnd talumees reega, Vanapagan hüpand reele. Seal pugend heinakessi tuulevarju, isi ütelnd: "Kus silma, seal külma, kus sõlme, seal sooja."
ERA II 188, 219/20 (43) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Poiss vastab laimamisele lauluga./Ühes talus tahnd sulane naist võtta. Perenaine põle seda hea silmaga vaadand - sulane lähäb siis maeast minema ja võtab kuskilt saunakoha. Eks üks nellaba õhtu perenaine aeand naabrieidega juttu, sulast põle toas nähä olnd mette, ja hakand laitma: "Mis nisuke naisest veel võtab, ei tal saand meil küntud ega niidetud." Sulane põle jälle vällas olnd ühti, enni olid va pimedad ahutagused, ta olnd seal sängis pikali. Naised vaterdand parajasti, kui ta pand ahu takka vahele:
"Kas ma künnan kükakil
või niidan nellatöllakil -
neiud mul ligemale tulevad
ja pruudid mu põue pugevad."
ERA II 188, 222 (50) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Noorelkuul sündind pull ei hakka heasti vidama, aga vanakuu vastikast saab tubli härja. Kui aga lehmikvasikas on nooreskuus ja veel reedesel pääval, siis saab sest alles hea piimalehm; vanaskuus sündind lehma kohta ööti ikka: see nagu va härg.
ERA II 188, 222/4 (52) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tead sa "eksijälgedest" ka midagi? Vat, ma olen isi nendega hädas olnd. Siinsamas meie ja Kõnnu küla vahel põllal on ka "eksijälled". Üks sügise oli, ma läksin Kõnnu külasse Vainu sauna Leenut vaatama ja hakkan sealt tulema õhtu na videviku aegas, tahan otse üle põldude tulla, aga ei saa. No küll mina summasin ja summasin rinki, aga kange paks männamets igal pool mu ees ja kohiseb kangesti, ei ma saa edesi. Viimaks nään ühe pere tuld ja lähen, vaatan aknest sisse, ei tunne ühtegi inimest. Nüid pärast tean küll, et olin Mardi akne taga. Siis tuli mulle hermuga meeli vanaema jutt, kudas ta jõululauba õhtu Kirima lagedal eksind olnd ja kangesti suured palgivirnad igalpool ees olnd. Vanaema põle mud'u kodu saand, kui lugend tagaspidi Issameiet ja pöörnd eese suka ka pahempidi jalga, siis näind kohe, kuskohas ta olnd. Ma mõtlesin, et ei ma püha palvet hakka tüha asja pärast lugema, ehk saan ilma selleta tee peale. Viimaks ma summasin üle põlde Iiele välla. Vaatan Kuurmanni aknest sisse ja nään küll, et üks naine istub pliita ees, aga ei tunne Leenat ära. Siis ma ikka kudagi aimasin, kus olen, ja sain Veski määle, siis olid silmad korraga nagu lahti ja tulin otse kodu.
Ma mõtlesin, et ega ma teistele tohi seda lugu rääkida, nad arvavad, et ma hull olen, aga Teisttoa Anna ütles, et seal on teisigi enni ära eksind. Mo ema rääkis ka nisukse loo, ta olnd jälle Võnnu metsas eksind. Ta tulnd õhtu heinamalt ja korraga eksind nii ära, et läind üks kaks versta maad kottu mööda Rätsepalt teed küsima. Seal öötud taale, et mitu inimest olla teed küsind ja eksind olnd metsas. Need peavad olema nisuksed tõotuse jäl´led: kui keegi on teisele kurja teind, siis see tõotab, et kis selle jälge astub, see eksib päise pääva aeal. Võnnu metsas olla metsavarguse pärast nisuksed sõnad pandud.
ERA II 188, 224/5 (53) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu as. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lähtrus Niinemetsa einamaal põle keegi veel ussi näind. Rahvas räägib selle kohta niiviisi, et üks vääpealik vanasti suure sõa aeal olla ussid ära kaodand sealt. Sõavägi olnd laagris ja kangesti kuiv aeg olnd, niiet kusagilt põle vett saada olnd kui Partsu allikast. Siis keidud selle allika juures hobuseid jootmas. Ükskord uss nõeland vääpealiku hobust ja siis pealik ütelnd: "Siin ärgu nähku sind ükski silm!" Sellest saadik ongi ussid kadund.
Rahvas pidas sellest allikast kangesti lugu. Talve toodi sealt lähkriga vett kodu ja pesti silmi, siis said silmad terveks. Allikale olid kolmenurksed salispuud peale pandud, ei seda mäletand vanad tudidki, kis need oli pand. Seda nad ikka rääkisid, et siis, kui sõavägi seal olnd, siis olnd allikal veel kaan peal ja lukk ees ja üks pidand üsna vahti seal juures. Ei teistel põle vett antud kui sõavääle: küla kaevud olnd kõik mürgitatud, tahetud sedasi vääst lahti saada. Noh, pealik võtnd siis selle Partsu allika ja seal olnd ainult terve vesi. Sellepärast rahvas usub veel praegugi, et sellel veel on imelik võim iga haiguse vastu.
ERA II 188, 225/6 (54) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanaskülas oli veel teine veekoht, mida lapsed kartsid, see oli Reinu kaev. See oli küll üks imelik kaev, seda ei saand tühaks teha ega puhastada, vesi muudkui kees aga ülesse, suur kuhi oli vee peal. Vanad eided rääkisid, et Reinu kaevu oli kord hani kukkund ja Matsi-Mihkli kaevust välla tulnd. Nisuke suur veesoon pidi olema Vana- ja Uueküla vahel, seda on ikka oma tubli verst maad, et hani sai maa alt läbi minna. Vanad inimesed rääkisid veel, et Takkakurisool olla ka nisuksed augud, kus härg kukkund ühele sisse ja tulnd teisest välla.
ERA II 188, 234/5 (3) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Tüdrukud riiete ja tantsuga poisi pärast võistlemas./Võndus olnd kaks seltsitüdrukut, kis tahnd mõlemad ühte ja sama perepoega. Poiss isi põle osand ka valida ja ütelnd naljatades tüdrukutele: "Kui te seitse õhtut kõrtsus ühtejärge tantsite ja iga kord isi riided selgas on, selle ma siis võtan." Tüdrukud teand mõlemad, et nendel põle nii pallu riidid ega ehtid olnd mette. Noh, keind Rannaküla kõrtsus ikka tantsimas ja Poti Liisu, kelle see poiss pärast võtnd, vaadand, et teisel tüdrukul iga kord uus siilik. Vat, teine oli nii pallu kavalam, ta korjas sugulaste kääst riided kokku ja keis nendega. Taal olnd Kureveres ema õde mehel, selle kääst toond viimaseks õhtuks veel uhke korrutise kuue. Tantsind siis selle õhtu kangesti kõrtsus ja olnd uhke oma võidu üle. Poti Liisu istund kurvalt nurkas, tal juba paar korda oli sama siilik selgas olnd. Korraga ta mõtelnd, et mis ma siin norutan, kui teine kõpsib võõraste ehetega, läind ka parandale, laulnd isi loo ja tantsind:
Kõps, kõps, kõps, kõrr, kõrr, kõrr,
vidi, vidi, vidi, võrr, võrr, võrr,
muude ehted ja muude helmed,
oma ümbrik ja võera vammus,
Kurevere Else korroline!
Saand ta sedasi laulnd, teised hakand kangesti naerma ja ta läind uksest välla kodu.
ERA II 188, 240 (27) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Eksitaja - ei ole kuulnud. Eksijälled olid küll metsas või põllal, kui inimene nende sisse astus, siis eksis ära.
ERA II 188, 240 (29) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Haldjas on vaim, kes ilmutab ennast alati inimese näol. Kurivaim näitas ennast looma näol - kukk, koer ja jäär olid kõige kangemad.
ERA II 188, 240 (30) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Metsavaim oli vana mees pika halli habemega ja lõikamata juustega. See oli suur mees, aga väikesed vanad mehed olid pöialpoisid.
ERA II 188, 240 (31) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord vaene karjapoiss läind nuttes metsas mööda teed ja näind korraga tuld ja pika juuste ja habemega mehi tule ääres. Need annud poisile kuuehõlma sisse süssa, aga sööd olid rahad, mis poiss pärast leidis. Need olid metsavaimud, kis tule ääres istusid.
vesi ERA II 188, 240/1 (32) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras/vesi/Vee sees oli näkk, mis oli valge olen, kis viis lapsi vette. Vahel oli näkk ilus naisterahvas, pikkade juuste ja kalasabaga, see oli näkineid või veeneid.
ERA II 188, 243 (46) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanadrahvas arvas siis viimistpääva tulevat, kui oli päikse- või kuuvarjutus. Ka suuri sõdasi pidi see tähändama.
ERA II 188, 244 (50) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui noortkuud esimest korda nääd ja midagi teed, siis teed seda terve selle kuu läbi.
ERA II 188, 245 (58) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanakuuga tehakse saunavihad ja luuad, siis kerbud ei tule tuppa.
ERA II 188, 245 (62) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanakuuga äästatakse põldu, siis rohi kaob põllalt ära.
ERA II 188, 246 (66) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaar pidi olema targa neitsi siiliku krundiriie, sealt võeti siiliku krunti.
ERA II 188, 246 (67) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vikerkaarel mõlemad otsad maas on, siis ta joob.
ERA II 188, 246 (68) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vikerkaar heasti lookas on, siis vihm jääb ruttu üle, kui ta lame on, siis tuleb pikem sadu.
ERA II 188, 250 (93) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui noortkuud esimest korda näed, siis pead rahakotti raputama, siis raha ei saa otsa.
ERA II 188, 272/3 (36) < Käina khk., Käina v., Luguse k., Tausta t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Anna Suuster, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ega vanasti sedasi püitud kui nüid. Siis võeti aerud kätte ja mindi Stukholmigi, Pärnu alla püigile sai alati aerudega mindud. Üks mees teind ka esimese purju, viind rullis laeva ninasse, isi palund: "Me võtame ta küll juure, Jumal aidku teda tarvitamast!"
ERA II 188, 275 (43) < Käina khk., Käina v., Luguse k., Tausta t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Anna Suuster, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äi sii meres põle näkki olnd. Heltermaa sadamas oli küll. Me läksime ükskord, noored tüdrukud koos, sinna ujuma ja nägime alasti naise kõhuli maas, juussed tegid latsaku, latsaku vee peal. Me kartsime ja tulime ära. Üks vanainimene ütles siis sedasi: "See oli hea, et te ära tulite, mudu ta oleks teit ära viind." Siis ta õpetas meit, et enni, kui ujuma minna, kolm kivi vette visata ja iga kord ütelda: "Näkk, säh söö kakk ära, ära söö mind ära!"
ERA II 188, 278 (54) < Käina khk., Käina v., Luguse k., Tausta t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Anna Suuster, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Luguse külas üks naine kardab kangesti nõidust, siis ta ütleb igale inimesele, kes ta loomi nääb: "Haista putsi, haista perset!"
ERA II 188, 286 (99) < Käina khk., Käina v., Nõmme k., Pendi-Tooma s. - Enda Ennist < Leena Juhannes, s. 1860 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Näku-täkk pesi riideid siin üheskohas aukus tumpsat, tumpsat, tumpsat ja loputas jälle sorra, sorra.
ERA II 188, 287 (107) < Käina khk., Käina v., Nõmme k., Pendi-Tooma s. - Enda Ennist < Leena Juhannes, s. 1860 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võrke suitsetati ja keedeti iga kevade kase- ja kuusekoortega.
ERA II 188, 290 (121) < Käina khk., Käina v., Nõmme k., Pendi-Tooma s. - Enda Ennist < Leena Juhannes, s. 1860 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Piibutuhka ja tõrva pandi haigele hambale.
ERA II 188, 299/300 (6) < Käina khk., Putkaste v., Luguse k., Tausta t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Anna Suuster, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tõlluse ja Vanapagana tüli.
Ennivanasti Tõllus ja Vanapagan läind tülisse. Vanapagan uputand eese Sõrvesäärde meresse ära. Enni surma visand peoga liiva maale ja ütelnd: "Pallu põrssaid ja pisut podi." Sellest saadik on Saaremaal kangesti pallu põrssaid ja kehva maa pärast süia nendele vähä anda.
Tursad söönd Vanapagana liha ja närind kondidki ja kui tursad surevad, siis nende suu jaab sellepärast lahti. Kui ma laps olin, ei ma julgund tursakala süia, sellepärast et need Vanapagana konte närisid.
ERA II 188, 304 (15) < Käina khk., Käina v., Mäe k., Vitsiku t. - Enda Ennist < Ants Lammast, s. 1887 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pallupõllu määl, Allika külas on praegu suur kibi, seda üitakse Tõlluste kibiks. Leiger ehitand Käinasse kiriku, Tõllus põle sellest Saaremaal midagi teand. Kui kirikutorn hakand üle väina paistma, visand Tõllus kiviga torni pihta. Aga kivi põle trehvand, vaid kukkund Palupõllu määle maha.
ERA II 188, 304/5 (16) < Käina khk., Käina v., Mäe k., Vitsiku t. - Enda Ennist < Ants Lammast, s. 1887 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Põhjatu auk" on siin ligidal, kõrge maa sees järsku auk ja põhja äi ole all. Seal uppund inimesi ära, seal olnd näkutäkk, kes vedand inimesi alla. Nehtud teist pesemas, pool inimest ja tagumine pool hobuse moodi. Pesnd eese riideid, karjalapsed ütelnd: "Pulsi ka!" Siis teind pulsak, pulsak, pulsak ja mullid tõusnd vee peale. Üks mees läind sealt härjapaariga sisse ja 10 km kauguselt tulnd maa alt välja Orjagu trummi otsa juurest.
ERA II 188, 305 (17) < Käina khk., Käina v., Mäe k., Vitsiku t. - Enda Ennist < Ants Lammast, s. 1887 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord lapsed mängind jälle seal augu juures, hall hobu tulnd sealt korraga välla. Va poisiksed koerad ronind hobuse selga. Üks pisike poiss pole enam mahund, jäänd teistest maha. Tahnd ka ronida: "Oda, ma tule näkutäku änna peale!" Nigu seda ütelnd, nii hobu kadund, lapsed jäänd hunikusse maha puhas. See ikka sedasi, nigu nime nimetad, nii kaob kohe ära.
ERA II 188, 305 (18) < Käina khk., Käina v., Mäe k., Vitsiku t. - Enda Ennist < Ants Lammast, s. 1887 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tondituli joosis maad mööda. Suur tulekera oli. Sügise aegu kõige enam nähti. Üks mees rääkis, ta näind isi teda. Tulnd nagu hobu, nii suur valgus olnd ringi, üle küntud põllu. Mees läind talle vastu, olnd julge mees ka, ja üind: "Oled sa Jumalast või kuradist, tule mu juure!" Ega põle kuuland ühti, hakand otse mehe kohta tulema. Mehel viimaks hirm kääs, lööb risti ette ja hüiab Jessukest appi. Kadund siis korraga ära.
ERA II 188, 322/3 (71) < Käina khk., Käina v., Nõmme k., Kopli t. - Enda Ennist < Liisa Annus, s. 1892 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meie vanaemal oli aias oma nime peal üks õunapuu ja soostrapõesas. Vanaema keelas lapsi nende pealt söömast, aga lapsed võtsid salaja ikka. Selle järele ühel paisus kael paksuks ja teisel tulid paised peale. Vanaeit sai kohe aru, mis asjast lastel nisuke viga tulnd ja ütles: "Kuulge, lapsed, te olete söönd mu puudest! See käsi, mis annud, see võtku!"
Tal oli põhjapool küljes maea seinas 6 auku puuritud, igas augus seaploomi rasv. "Ülemere rasv" põlnd muud kui seep, mis siin keedeti, viidi kusagile üle mere ja toodi jälle tagasi - see oli hea arstirohi. Vanaema võttis ühest põhjapoolsest august rasva ja määris sellega kurku. Siis võttis heasti higise sukapöia, pani kuuma tuhka täis ja ümmer kaela. Homikuss olid kaelad kõigil terved. Paiseid määris ka rasvaga ja ütles: "Mis käsi on pannud, see on võtnud."
ERA II 188, 325 (85) < Käina khk., Käina v., Nõmme k., Kopli t. - Enda Ennist < Liisa Annus, s. 1892 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jõulu esimese püha homiku tehti kohvi, kadakakibu seest joodi seda. Sel ajal pargiti ikka kodus nahku pajukoortega. Pajuvitsad kuivatati siis ahju peal ära ja pandi kohvipaja alla. Kohvi oli kangesti hea, siis pidid ka puud head olema. Saialeiba tehti koa.
ERA II 188, 341 (18) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jõululauba õhtu nii kella 10 ümber toodi õljed tuba. Kõige vanem meesterahvas majast tõi nee ja ütles: "Tere, Jumal sise! Rõõmsad jõulud!" Temale vasdadi: "Tere tulemast!"
ERA II 188, 341/2 (19) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jõulupõhku visa lage, ja kui palju ripuma jääb, siis tuleb hea viljakasv.
ERA II 188, 343 (30) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Uueksaastaks toodi ikka heinad tuppa.
ERA II 188, 344 (34) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nelipühi lauba õhtu viisid poisid tüdrukutele "armukased". Kui keegi tüdruk ei meeldind, siis viidi kuivand kadakas.
ERA II 188, 352/3 (42) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Hiidlaste tohuselkäigust./ Indri-Peetri Jaagu tuusel käimine.
Tuusel käidi ennevanasti sedasi, et lootsiku ninas oli nisuke rauast raam, seal peal põles puudest tuli. Ja kui öösi mindi merele, siis see tuli valgustas lootsiku esist ja kalad tulid sinna valgusse. Siis raiudi neid pihiga (ahinguga).
Ükskord Indre-Peetri vana Jaak läind ka tuusele ja näind, et üks teine mees püiab ka eemal kalu. Korraga teine mees hüiab: "Miks sa mu kala ära võtsid?" - "Missugune see sinu kala on?" küsib Jaak. Hakand vaadama ja näindki, et tal üks imelik ühe silmaga kala ja see üks silm olnd veel kukla peal. Jaak visand selle kala taale tagasi. Noh, sedakord olnd head naabrid jälle. Jaak hakand siis lähämalt silmama, kudas teine mees ka püiab. Ja vada nalja, teisel põle loodsigud ega kedagi, mehine puulaast pihus ja härjasitt põleb peal.
Hakand randa tagasi tulema, mees tahab Jaagust kangesti ette, ei Jaak lase ka. Saand kalda ääre, siis visand Jaagu Sahtli koplis vastu suurt kibi. See kibi praegu seal alles. Jaagu puus läind paigast ära, jähi sellest eluksajaks vigaseks. Minu isaisa näind teda, kui ta alles pisike poiss olnd, hüitud siis va lombak-Jaaguks. Rahvas uskus, et see oli vanapagan, kes Jaaguga tuusel keis.
ERA II 188, 354/5 (44) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti eluolu (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Hiidlaste seiklusi soolaveol./See oli nii vanal hallil aeal, kui Käina kõrtsis oli viina veel. Ühe pühaba homigu vara Maandi Ants joond seal. Korraga tulnd mehed kõrtsu ja rääkind, et nende soolalodjad randrüitlite kääs vangis Tuulikninal. Sel aeal oli sool kunderpant, äi lubatud maale tuua. Vilja ja humalade vastu mehed keisid Stukolmis seda vahetamas, siin müisid rahvale salaja ära ja said kallist raha. Va Maandi Ants ütelnd: "Andke pool toopi viina, ma lähän toon soldatite kääst lodja ära." Mehed luband ka. Vana visand kirguriided seljast ära, korjand külast vanad nadid selga ja paljajalu lähäb senna lotjade sega. Teeb ikka ühe juures asja ja teise juures, viimaks jõuab soldadile nii ligidale, et võtab lodjast lükipuu ja pistab soldadile niisuguse vopsu rõndu, et mees kukub üle hobuse pikali ja hobu minema. Ants annud talle maas ka nii pallu veel, et isi lodjaga minema sai. Otsiti pärast taga küll, aga keda sa süidistad, va kaltsus vanamees oli. Soldat tohi räägidagi mette: sa isi suur kroonumees ja hobuse selgas ning lased ühel kerjusel eesele naha tuliseks teha!
ERA II 188, 355/6 (45) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti eluolu (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks Kassaare mees tõi soldati kääst Saksamaa viina ankru ära. See mees olnd jälle kangesti nobe joosma. Vanamees võtnd eese aluspükste peale, pallajalu ja palla peaga, kirves kää ja parandab karjamaa aeda, otsib isi ühtepuhku vitsu. Sedasi ta sai soldatile lisemale. Viimaks on vanamees nii soldati juures, et küsib ta kääst piibutuld. Soldat hakkab tuld otsima ja paneb püssi kääst maha. Vana ruttu selle aeaga lipsti püss kätte ja joosma. Soldat järele, aga vanamees kange liduma, äi saa käde. Teised mehed valvasid jälle kadagade sees ja viisid ankru ära. Kellele soldat tohib rääkida: sa isi kroonumees ja lased ühel taluvanamehel oma püssi ära võtta.
ERA II 188, 356 (46) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Väga vanal ajal oli Käina laht nii suur meri, et siin käisid kala püidmas laevadega muugalased. Sii oli olnd suur püiumeri. Võrkmajad olid laidude peal olnd. Muugalased käisid sii püidmas ja pidid selle eest kümnist maksma. Ühe aasta oli aga püid nii kehva olnd, et põle saand kümnist maksa. Siis võetud nende püised pandiks ära ja viidud Käina kiriku lae peale. Kui minu isa oli pisike poiss ja keis kiriku lael, siis ta veel näind kõdunend räbalaunikut, mis pidand muugalaste võrgud olema.
Üks muugalane olnd nii tark mees, võtnd neli räime, aeand hõbenõelale ja lasknd vette. Aga selle needmise pannud juurde: kus nee räimed kinni võetakse, seal hakkab suur püirand ja siit peavad siis kalad kaduma. Käina laht peab järveks saama. Nee räimed olla Pärnu lõukas kinni püitud ja see on ka praegu üks väga suur püikoht. Käina laht on juba minu mälestuse aeal üsna kuivaks läind.
ERA II 188, 357 (48) < Käina khk., Käina v., Käina k., Lahe t. - Enda Ennist < Jaan Suuster, s. 1874, Leena Suuster, s. 1877 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanakuri visand Saaremaalt kolm kivi Käina kirku pihta: üks praegu Orjagus, teine Palupõllu määl ja kolmas Kärdla tee ääres. Nee on ka mehised kivid kohe.
ERA II 188, 363 (5) < Käina khk., Käina v., Tatermaa k., Tooma t. < Emmaste khk. - Enda Ennist < Peeter Madrus, s. 1871 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laevamehed uskusid putermanni, see oli laevavaim. Teda harilikult keegi ei näind, aga kui ta ennast näitas või mudu eesest märku andis, siis juhtus laevaga alati õnnetus. - Ükskord me olime Viipuri reidil laadimas. Öösi, kui kõik magasid, kuulis vahtmees, et üks krabistab seina taga. Ta läind vaatama, kes seal on, aga ei leind kedagi. Natukse aea pärast jälle kõbistab. Mees rääkis seda lugu ka teistele ja arvati, et putermann võis olla. Aga kapten leidis, et rotid olid söönd laeva seina läbi ja kõik maale läind. See on kohe selge märk, kui rotid laevast ära joosvad, siis juhtub midagi paha. Nää, oligi sedasi, enne kui Tallinna saime, uppus meie tüürimees merre.
ERA II 188, 363/4 (6) < Käina khk., Käina v., Tatermaa k., Tooma t. < Emmaste khk. - Enda Ennist < Peeter Madrus, s. 1871 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Igal laeval oli oma putermann, aga mõnel oli ka kaks. Ma isi olin ka ükskord vahtis ja kuulsin, kudas putermannid teineteisega mastis laeva üle vaidlesid. Üks ütles: "Kas on ka tugev laev?" Teine ütles: "Mis ta tühi on, hoia sülega kinni". Mõne pääva pärast laev jooksiski karile kinni.
ERA II 188, 366/7 (14) < Käina khk., Käina v., Tatermaa k., Tooma t. < Emmaste khk. - Enda Ennist < Peeter Madrus, s. 1871 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin külas oli üks va Ingel, kellest arvati, et ta nõidab. Mulle rääkis isi üks tüdruk, et ta läind Ingliga vastamisi ja Ingel ütelnd talle: "Ärgu su suhu mingu enam sepikuleib!" Teise pääva tüdruk ei või näha ka, kui teised sepikut söövad, ta enni olnd suur sepikusõber. Ei ta põle osand selle vastu midagi ette võtta, pikapeale kadund see viga ise ära.
ERA II 188, 368 (24) < Käina khk., Käina v., Käina k. < Käina khk., Käina v., Kaigutsi k. - Enda Ennist < Kreet Keskküla, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hauudund varvaste vahele pandi linase riide ehtid (udemeid) ehk kuiva sammelt seina vahelt.
ERA II 188, 370/1 (40) < Käina khk., Käina v., Käina k. < Käina khk., Käina v., Kaigutsi k. - Enda Ennist < Kreet Keskküla, s. 1865 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui söötiir oli naha peal, siis nahk oli natuke sealt kohast punane ja paistes. Maas kasvab nisuke rohi, mis sinna peale pannakse. Kui väiksem oli, siis tehti viislepp peale, näpuga veetakse tugev kramm viide nurka.
ERA II 188, 371 (41) < Käina khk., Käina v., Käina k. < Käina khk., Käina v., Kaigutsi k. - Enda Ennist < Kreet Keskküla, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Roosile panid kanepid ümmere ja siis rõhud peale, mis küitude peal keisid. Musta lamma villu pandi ka peale.
ERA II 188, 371 (42) < Käina khk., Käina v., Käina k. < Käina khk., Käina v., Kaigutsi k. - Enda Ennist < Kreet Keskküla, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sinise villi rohi kasvab metsas, selle leht peale panna, siis kaob ära.
ERA II 188, 377 (58) < Käina khk., Käina v., Seljaküla k., Jaagu-Antsu t. - Enda Ennist < Leena Veel, s. 1872 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kotimees oli kaevus, lastel keelati sinna vaadata, tõmmab alla.
ERA II 188, 379 (72) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Kopli t. - Enda Ennist < Leena Pomerants, s. 1881 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laps kaev vuadas, siis ööldi, et kotumehe nägu on, mis sealt vastu vuadab.
ERA II 188, 381 (83) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Antsu-Tooma t. - Enda Ennist < Juhan Vaim, s. 1850, Anna Vaim, s. 1869 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võrkusi sai keedetud, see puhastas nad kalarasvast ja nad hakkasid parem püidma. Mõni arvas küll, et võrkusi peab ohatlema või mõne kuntsti pärast suitsetama, siis toodi kolme saksa maa pealt salaja puid, pihlkapuid ja suitsetati nendega. Aga see on tühi ebausk.
ERA II 188, 382 (89) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Antsu-Tooma t. - Enda Ennist < Juhan Vaim, s. 1850 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maalased taguvad seinas: tikk-tikk, tikk-tikk. Ma sõin ükskord laua ääres, korraga maalased hakkasid nii kõvasti laua sees taguma. Mõne aea pärast suri mu tütar ära. Kaigutsi külas Mikul maalased tagund talve läbi nii kõvasti ja seal suri ja läks laiali terve see perekond.
ERA II 188, 384 (110) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Väljaotsa-Tooma t. - Enda Ennist < Liisu Jaakson, s. 1854 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ma olin 12-aastane ja mäletan veel, et taevas oli hermsaste ühe öö läbi punane. Vanemad inimesed ütlesid, et see pidi sõda tähendama. Eks Türgi sõda tuligi.
ERA II 188, 386 (122) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Väljaotsa-Tooma t. - Enda Ennist < Liisu Jaakson, s. 1854 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ammust aega keind katk sii ringi nagu pisike hall poiss. Kes seda poissi näind, see surnd. Siis surnd kõik inimesed ära, kaks tükki jäänd ainult järele. Nad põle mudu üksteist leind, kui mere ääres liiva peal näind teise jälled. Siis olnd inimesel nii hea meel, et teise jälgi nähes lasknd kummuli maha ja annud nendele suud.
ERA II 188, 387 (123) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Väljaotsa-Tooma t. - Enda Ennist < Liisu Jaakson, s. 1854 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Inimesed rääkisid vanasti Tõllusest, kis eland Saaremaal ja keind siin oma sugulase Leigeri juures saunas ning kapsaid toomas. Olnd kangesti suur ja tugev mees. Mine tea, kas see õige on või mudu tühi luule.
ERA II 188, 389 (144) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Väljaotsa-Tooma t. - Enda Ennist < Liisu Jaakson, s. 1854 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Loomalauda lääve ette pandi pihlakpuu, nii et kõik loomad sellest pidid üle astuma, see pidi neid hoidma sui kõige õnnetuste eest.
ERA II 188, 390 (150) < Käina khk., Käina v., Jausa k., Väljaotsa-Tooma t. - Enda Ennist < Liisu Jaakson, s. 1854 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Puudehärmast vaadati ka viljasaaki. Kui puud talve palju uudetand, siis ka viljapead rasked.
ERA II 188, 397 (7) < Emmaste khk., Emmaste v., Valgu k., Kopli t. < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k. - Enda Ennist < Liisu Sein, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sii Kurisoo metsas suur auk, seal nähtud näkkisi. Mõnikord pardid ujund vee peal, teinekord olnd kirjud härjad, vahest kenad tütarlapsed, mõnikord ehitas näkk ennast laevaks. See auk neeland inimesi alla. Ühekorra karjalapsed hakand lounat sööma ja istund sinna augu ääre valge kasepaku peale. Neid olnd 10-11 last, mo isaisa olnd ka siis karjapoiss, ta näind seda pealt. Kõik poisid mahund kännu peale istuma, ainult üks jäänd püsti. See ütelnd: "Kus ma istun nüid, kas niku-näku hänna peale?" Nii kui ta seda saand nimetand, nii pakk kadund ja lapsed kõik perseli maas, leivakotid süles. Ta tahtis kõiki peale võtta, siis oleks ära viind. Seda räägitakse ka veel, et härja neeland alla ja alt olnd nii ööne, et 5 km kauguselt merest tulnd härg välja.
ERA II 188, 398 (8) < Emmaste khk., Emmaste v., Valgu k., Kopli t. < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k. - Enda Ennist < Liisu Sein, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lapsed mängisid roogus, mu oma poeg oli ka ja tema rääkis just seda lugu, see oli umbes 30 aasta eest. Lapsed näävad, et ilus mängulaev lähäb. Nad joosvad karjas järel ja hakkavad laeva püidma, aga laev seda rutem eest ära mida kiirem nad joosvad, lähäb kord-korralt ikka sügavamasse mere. Purjud olnd peal ja sõitnd vahest vastutuult ja nõnna, kudas juhtund. Vahest tulnd jälle lastele lisemale ja siis jälle edasi. Lapsed saand viimaks aru, et see meelitab meit sügavasse vette ja tulnd tagasi. Seesama on näkuvaim ehk merenäkk. Ta pidada saama ennast igaks asjaks muuta, ainult mitte haugi peaks ja kadagamarjaks, nendel pidada ristimärgid olema.
ERA II 188, 398 (9) < Emmaste khk., Emmaste v., Valgu k., Kopli t. < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k. - Enda Ennist < Liisu Sein, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda ma olen kuulnd küll, et Ülemiste järves pidada vaim olema. Ta pidi vahel sealt välja tulema väravavahi kääst küsima, millal Tallinn valmis saab. Seneperast seda ühtelugu ehitakse juure, mudu laseb järve linnale kaela. See vaim olevat pisike hall vanamees kangesti pika habemega.
ERA II 188, 400/1 (11) < Emmaste khk., Emmaste v., Valgu k., Kopli t. < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k. - Enda Ennist < Liisu Sein, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kudas enni üks peremees teind eese hundiks. Peremees ja sulane olnd kaheksi heinamaal. Hakand seltsis kodu minema, aga peremees olnd ammu enni kodu ja söönd laua ääres, kui sulane jõund. Riidleb veel pealegi sulasega, - kus see nii kaua aega viidab. Hakkavad heinamaale tagasi minema, juba jälle peremees enni kaare peal. Aga sulane näind iga kord, et taast kautu läind üks hunt lähkat, lähkat, lähkat. Sulane jäänd ühe õhtu metsa põesa taha valvama, mis peremees teeb. Peremees läind põesa taha, kikerdand kolm korda üle sella ja lugend: "Saba taha, sops ja kõrvad pähe, kiks!" Siis oligi hunt valmis ja pani kihudama. Eks sulane teeb järele. Aga sulane ei osand kodu tagasi teha inimeseks, hakand ukse taga ulguma. Peremees läind taale appi siis ja käskind minna sealauta ja seal kolm korda vastupääva kikerdada ümmer, siis saab meheks tagasi. Äi peremees põle sestsaadik saand ennast ka enam hundiks teha.
ERA II 188, 406 (28) < Emmaste khk., Emmaste v., Valgu k., Kopli t. < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k. - Enda Ennist < Liisu Sein, s. 1864 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üksvahe oli nii pallu hunta, ulgusid nii, et aknaklaasid värisesid, ja sõid loomi. Siis korraga kadusid aasta-kahe jooksul ära, läksid talve üle jää minema. Selle kohta ma olen kuulnd nisukest juttu. Laev läind ükskord Kõpu randas hukka. Kõplased päästnd paatidega mehed ära. Kapten ütelnd: "Kui te mind sedasi laevast välja kannate ja Suuremõisa saali viite, et ma jalga vastu maad ei pane, siis ma luban teitele midagi, kas ussid või hundid kaotan ära." Mehed täitndki ta soovi ja kapten kaodand hundid ära. Sest on nüid üks 50 aastat juba tagasi.
ERA II 188, 407 (33) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Liba tahtis ükskord meie lehma ära süia. Teised hundid hakkavad ikka loomal kõrisse, aga liba kargab perssi. Küined lehma udas kinni ja sööb tagumiste jalgade vahelt. Liba on pisike ja kange terava ninaga. Tagumised jalad on tal pikemad kui esimesed.
ERA II 188, 407 (34) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kräti väljakutsumise sõnad: Änta, punta, kivitüdi pinta, tondituru lunta, vaimupulu kunta, lige-suge sunta.
ERA II 188, 408 (40) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin oli nisuke mees, kui ta tuli midagi su kääst saama ja ei saand seda asja, siis ta pistis lõhkise otsaga pihlakase kepi aea vahele ja ära sa siis oota, et loom õue veel tuleb. Ükskord oli sedasi. Panime lehmale trossi kaela ja tirisime, aga röökis ja ei tulnd. Lammad tõime süles õue, aga karjusid kohe.
ERA II 188, 409 (42) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sagrid pannakse teisele peale. Üks mees õpetas mind, kudas sagrisid saab teha: lepapuu puru pane pudelisse ja pissi peale ja pane sooja ahjunurka seisma, siis sigivad. Pealetuule lase neid lahti ja lähvad teise inimese peale.
ERA II 188, 410/1 (48) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Painaja keis ühel noorel tütarlapsel peal metsas heinamaal. Ta ei tohtind magama heitagi, kohe tuli peale. Mina jähin ükskord valvama, kui tüdruk magama jähi, hakkas kohe karjuma. Küll ma hüidsin teda ja tõmbasin talle ristisi peale, aga ei aita midagi. Enni see inimene seda tütarlast rahule ei jätnd, kui üteldi talle suhu, mis ta vaevab teist inimest. Siis kui kingad voodi serva alla paned nii, et varvaotsad väljapoole, siis painaja ei tule peale. Kui tunned, et hakkab tulema ja enni saad ütelda veel: "oh Jumal," siis lahkub ära, või parema jala suurt varvast liigutada saad.
ERA II 188, 411 (49) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanasti liikund siin katk ringi. Hall poiss olnd. Kui kepiga kellegile näidand, siis see suri kohe. Kaks inimest jäänd järele, üks Kõppu ja teine Tohri ninale, teine meesterahvas, teine naisterahvas. Jälgi kaudu otsind teise üles ja heitnd kaheksi paari.
ERA II 188, 411 (51) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui pihelgavitsaga ussi lööd, siis ta aeab jalad välja, saba juurest kaks jalga.
ERA II 188, 411 (52) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Uss ütelnd, et kui temal jalad all oleks, siis ühe ööga paneb üheksa pere uksed kinni. Siis Jumal ütelnd, et tal ärgu jalgu olgu. Aga kui ussi piinad, siis aeab jalad välla. Lepavitsaga lööd, siis sureb rutem, pihelgavitsaga lüies ei sure enni päävaloojat.
ERA II 188, 412/3 (58) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Minu ema oli üheskohas külas õhtu hilja olnd ja hakand sealt koju tulema. Kahe küla vahel olnd suur lai lagendik, ja kui ta sealt üle tulnd, siis eksind ära. Äi tema leia ega leia teed koju. Viimaks ta saand ühe kiviaea kätte ja hakand seda äärt mööda tulema, aga kogu aeg keegi krõpsutand teispool aeda. Ema mõtelnd: "Äi ma lähä üle kurjavaimu jälgede," ja läind aea äärt mööda edasi. Saand talu haopinu juure, siis olnd kole ragin ja kurivaim läind pinu sisse. Seal ta pöörand suka jalas pahempidi, siis saand koju.
ERA II 188, 413 (59) < Tallinna l. < Noarootsi khk. - Enda Ennist < Juuli Lõhmus, s. 1893 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Teine kord jälle ema akkas tütre juure minema, üks kilomeeter maad oli seda vahet. Aga ei tema põle jälle edasi saand, keind aga ringi peal ja tulnd samasse kohta tagasi. Viimaks ta istund maha ja keerand suka teisepidi jalga, siis saand edasi. Need ööldakse vaimu jälled olevat, mis inimesi sedasi eksitavad.
ERA II 188, 415 (70) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Küti t. < Emmaste khk., Emmaste v., Kõmmuse k. - Enda Ennist < Leena Valton, s. 1874 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras/vesi/Kui on kedagi salaja ära tapetud, mere lükatud või muud ülekohut tehtud, siis laevavaim putermann peab mastis vinguma.
ERA II 188, 419/20 (92) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Küti t. < Emmaste khk., Emmaste v., Kõmmuse k. - Enda Ennist < Leena Valton, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siit külast Laasi Simu läind ükskord Tärkmaa Peetrile varrule. Saand õhtu ja Simu hakand kodu tulema. Teised keelnd, et ära mine vastu ööd, jää ööks siia, aga äi Simu põle jäänd. Peetri vana ütelnd siis: "Na, mine aga peale, küll tuled varsti tagasi."
Simu läind natuke maad, kui hobu hakand ümmer kruusiaugu keima, äi lähe edasi, kas tee mis tahad. Äi Simul aita muud, kui keerand hobuse tagasi ja läind Peetrile. Seal ta ütelnd vanamehele: "Võta oma kurat mu hobuse juurest ära!" Vanamees ütelnd: "Na, mine aga siis peale." Siis ta hakand uuesti kodu minema ja hobu läind ilusti edasi. Saand siia Lülle põllu otsa, kui Miller tulnd kahehobuse tõllaga talle vastu ja küsind: "Miks sa oma isa palveraamatud ära võtsid?" Simu ütelnd: "Tagane must, saadan!" Siis läind koplimetsa, niiet tulesoru taga. Miller oli siin kirikuõpetajaks ja Simu isa oli usklik, kuna Simu ei olnd, sellepärast ta küsis isa palveraamatuid. Teise homiku Simu läind samasse kohta vaadama, aga äi seal põle jällekriipsugi olnd.
ERA II 188, 421 (96) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Küti t. < Emmaste khk., Emmaste v., Kõmmuse k. - Enda Ennist < Leena Valton, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui keegi tütart kiitis, siis kästi ikka putsi haista, mudu teeb ära oma kiiduga.
ERA II 188, 425 (3) < Käina khk., Käina v., Vaku k. - Enda Ennist < Tiiu Läkk, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Okaspuud raiuti ehituseks vanaskuus.
ERA II 188, 425 (4) < Käina khk., Käina v., Vaku k. - Enda Ennist < Tiiu Läkk, s. 1863 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tarbepuud, kas rehavarski ja laevapuud lasti ettepoole pääva maha, mudu leheb lõhki.
ERA II 188, 425 (5) < Käina khk., Käina v., Vaku k. - Enda Ennist < Tiiu Läkk, s. 1863 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis Kadi Sarv
Lehtpuud raiuti nooreskuus.
ERA II 188, 440 (100) < Käina khk., Käina v., Ühtri k., Pendi t. - Enda Ennist < Tiiu Tõnts, s. 1856 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Männamaa külas on üks väga vana mänd ja sellel on rist otsas. Seal olnd vanasti kabel ja maetud surnuid, sellepärast rist.
ERA II 188, 440 (101) < Käina khk., Käina v., Ühtri k., Pendi t. - Enda Ennist < Tiiu Tõnts, s. 1856 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rahatulele pead otsekohe ilma silma pilgutamata juure minema, siis saad käde.
ERA II 188, 441 (110) < Käina khk., Käina v., Ühtri k., Pendi t. - Enda Ennist < Tiiu Tõnts, s. 1856 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Villiga on sedasi, et metsas on villilehed ja villimarjad: neli haru, keskelt putk üles ja seal otsas sinine mari.
ERA II 188, 441 (111) < Käina khk., Käina v., Ühtri k., Pendi t. - Enda Ennist < Tiiu Tõnts, s. 1856 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussisositud inimest ei tohi tulemaeasse viia, siis oksendab kas või "suured sapid" seest välja. Mo isa keis Kõpust ussisõnu toomas, vee peale olid sõnad räägitud ja sene veega pesti jalga. Valu andis tagasi.
Samuti võib lepalehtedega vee sees pigistada, nuuskpiiritust, tubakalehti või piibuõli peale panna.
ERA II 188, 462 (28) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin oli üks vanamees, kellel oli tulihänd. Terved heinakuhjad toodud tal õue. Ta oli ka vakkind surmaga, ei tule ega tule. Pakkund teistele sõnu, mudu ei saa surra.
ERA II 188, 465 (46) < Emmaste khk., Emmaste v., Lassi k., Matse t. - Enda Ennist < Ingel Ots, s. 1853 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks mees rääkis mulle ise, et ta olnd heinamaal ja läind õhtu küine magama. Põle saand veel magama jäädagi, olnd alles üleval, kui suur must härg tulnd neelmaaugust välla, röökind ja tuisand kõik heinakokad laiali. Läind homiku seda kahju vaatama, kõik olnd terved. Eks see oli näkk, keda ta nägi.
ERA II 188, 465 (47) < Emmaste khk., Emmaste v., Lassi k., Matse t. - Enda Ennist < Ingel Ots, s. 1853 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks pruutpaar läind ka väga vanal ajal neelmaauku.
ERA II 188, 466 (49) < Emmaste khk., Emmaste v., Lassi k., Matse t. - Enda Ennist < Ingel Ots, s. 1853 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mo ema rääkis ikka, nad olnd karjas ja visand lehkreid ülesse, kellel suu ülespidi jääb, see saab taeva, kellel ei jää, see ei saa. Nad näind, et korraga heinakokk tulnd kikerdades üle aea, aed üsna ragisend, läind loomade hulgast läbi ja lapsed kartnd kangesti. Mis ta muud oli kui näkk.
ERA II 188, 469 (59) < Emmaste khk., Emmaste v., Lassi k., Matse t. - Enda Ennist < Ingel Ots, s. 1853 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lapsi hermutati ikka, et kotumees kaevus, tõmmab sisse ja sööb ära, kui sisse vaatad.
ERA II 188, 474 (100) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katk tulnd Mihkli juure ja ütelnd: "Sa pead nüid surema." Mihkel hakand vastu paluma: "Ma ei taha surra!" Katk ütelnd siis: "Noh hea küll, ma annan sulle siis kergema surma." Katk tulnd üle tappaea ja küined krabisend tappaea peal, ise soigund. Ta olnd halli poisi moodi. Mihkel magand üksi aitas, pererahvas olnd toas. Aitas Mihkel surnd ja sellest hüitakse praegugi seda aita Mihkli ait. See oli teise katku aeal umbes 200 aasta eest.
ERA II 188, 474 (101) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pühad lepad olnd seal, kus praegu Pühalepa kirik seisab.
ERA II 188, 474 (102) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hiiusaare nimi tulnd hiiepuudest, mis siin kasvand.
ERA II 188, 474 (103) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mänspää küla < männispää - suur männimets.
ERA II 188, 476 (108) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meremehed kardavad putermanni, kui ta ennast näitab, siis juhtub õnnetus. Üks öösi kapten annud tüürimehele kursi kätte ja läind isi magama. Putermann tulnd tüürmanni juure ja käskind teist kurssi tüürida. Ei mees muidugi tee seda, kus sa kapteni käsust tohid üle astuda. Läind siis minema, aga natukse aja pärast tulnd uuesti tagasi ja käskind sama kurssi tüürida. Mees kloppind siis kapteni ülesse ja räägib asja talle ära. Kapten käsib, et tüüri siis pealegi seda kurssi, mis putermann näitab, saab näha, kuhu viib. Läind sedasi ja laev läind kummuli, mehed saand veel põhjale ja päästetud ära.
ERA II 188, 476 (109) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mitu inimpõlve tagasi olnd kesk Hiiumaad Tihu kirik. Siis see kirik on ära neetud, niiet see on järveks vajund ja praegu on seal kohal Tihu järv. Kaks vanemat meest - Madis Jünmann ja Adu Veski - näinud veel torni luukidest saadik vee peal, nii pikkamisi vajund. See järv on u. 1 km pikk ja vähem kui kilomeeter lai, üks 500 sülda sügav.
ERA II 188, 477 (110) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vaarao vägi, mis Moosese järele tuli Punasesse merre, muutus hülgedeks. Saare rahvas sööb neid, siis öötakse: sööd vaarao väge.
ERA II 188, 477 (112) < Emmaste khk., Emmaste v., Külamaa k., Kura t. - Enda Ennist < Siim Vanaselja, s. 1859 (end. kaugsõidu kapten) (1938) O. Loorits, Endis-Eesti eluolu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hüljes on väga hull, kui teda haavad. Üks mees Anikaitsi laiul püind hüljeseid ja löönd pootshaagi ühele sisse. Pootshaak pooleks ja mees kukkund pikali, hüljes mehele otsa. Mees hädas: liigutada ei tohi, nii kui edasi lähäd, hüljes sööstab kohe peale. Viimaks tuul viind mehe mütsi peast. Hüljes sööstab mütsi peale - ta arvas muidugi, et mees läks edasi. Mees sai sedasi plagama.
Väiksed mustad, nn. viibrid on arad, aga suured-hallid on julged. Tal silmade vahel ninal on nii õrn koht, et mees võib ta piibuga surnuks lüia.
ERA II 188, 481/2 (128) < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k., Kitu t. - Enda Ennist < Juhan Vismus, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võrgud pandi võrkaeda juhtmete peale kuivama. Kis teist kaetsema akkas, see läks ja lõikas teise võrgust tüki välja, siis rikkus sellega teise püiu ära. Ega inimene teand teinekord seega midagi nõidust, ta aga sai sedasi teise võrku rikkuda. Kõige parem oli, kui said talle ütelda, mis sa sedasi tegid, siis ei juhtund võrkudega paha.
ERA II 188, 482 (130) < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k., Kitu t. - Enda Ennist < Juhan Vismus, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui püised väga lintsuseks läksid, siis toodi metsast lepa- ja paakspuukoori ja keedeti ja pesti võrkusi selle veega. See põlnd kuntsi pärast, aga püised uuendati sedasi nagu riiet tärgeldakse. Siis hakkas kohe parem püidma.
ERA II 188, 484 (142) < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k., Kitu t. - Enda Ennist < Juhan Vismus, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda ma olen kuulnud küll, et varas lasti varastatud asjad tagasi tuua. Siit rahvas keis Saaremaalt tarkust toomas, kudas vargaga teha. Ka haiguste vastu otsiti sealt abi. Tark tegi sõnad viina peale, see anti loomale sisse, siis sai terveks. Sõrves pidada eriti tublid teadjad olema.
ERA II 188, 485 (144) < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k., Kitu t. - Enda Ennist < Juhan Vismus, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kis on valet vandunud, sellel ei ole enam õnne elada.
ERA II 188, 505 (14) < Emmaste khk., Emmaste v., Kaderna k., Tuhaselja t. < Emmaste khk., Emmaste v., Aldi k. - Enda Ennist < Toomas Kubja, s. 1875 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Naised tegid maaleelist. Maha tehti auk, sinna kallati vett sisse ja liigutati segamisi. Selle sogase veega pesti ville, mis maast saadud, kadusid siis ära.
ERA II 188, 506 (17) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kuralased keind siin kala püidmas. Meie koplis praegu veel kolm ahjuvaret, kus nad eland. Suurevallast on tulnd üks laevameister Nuut siia talusse elama, tema muidugi asutas selle talu kaheksa inimpõlve tagasi, enni põle siin küla olnd. Siis elanud siin kuralased, aga viimaks nende elu läks siin kitsaks, siis läksid ära. Ega nad päriselt siin eland, püiuaja ainult olid. Viimaks põle kala enam saand ega renti jõund maksa, siis võetud nende võrgud ära ja viidud Käina kiriku laele.
ERA II 188, 506/7 (20) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ruhnu mehed olid siin hülgeid laskmas. Siin naabris elas vana naine Kreet, kes läind ruhnulastelt rasva saama, äi ruhnulased põle and. Eit nõian nende püssid ära, äi põle lasknd enam. Siis üks Ruhnu vanamees lasknd püssi ja ütelnd: "Sellele mõjugu, kes seda teind." Kreeda silm läind kohalt ära pale peale. Ta keis meil ja silm oli viltu, nägin ise seda, ööti ikka, et ruhnulase lastud.
ERA II 188, 507/8 (23) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katk keind sii ringi, hall poiss olnd. Siin ligidal üks Vare põld, sealt tuleb luid välja. Vanad inimesed arvasid: ju see katkuaeast pärit.
ERA II 188, 508 (24) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Minu kodukohas olid neelmaaugud. Vanad inimesed ütlesid, et see on näkk, mis sealt alla neelab. Hani läind Kurisoo külast alla ja tulnd merest välja. Ööti ikka näkuaugud.
ERA II 188, 508 (26) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viislepp. Kui midagi vistrikku lõi inimese ihu peale, siis sõrmega vidadi viislepp sinna peale, sii pidi terveks saama.
ERA II 188, 508 (27) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kaskede sees on tuulepesad. Siis kui keegi arvati tuulest midagi saanud olevat, siis suitsetati tuulepesaga.
ERA II 188, 509 (30) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui loomad kevade esimest korda välja aeti, siis pandi pihlapuu lauda ukse ette nõnna, et loomad sealt üle läksid, siis põlnd midagi õnnetust karta loomadega sel suvel.
ERA II 188, 510 (36) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Puude peal on uude, selle järele vaadatakse vilja- ja kalasaaki. Kui uudet on palju, siis on saak rikkalik. Kui uude on, siis arvatakse pool aastat edasi, siis nääb, kas tähendab vilja või kala.
ERA II 188, 512 (52) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Matsepää ei tohi mitte üks puuraag õue tuua, mudu on sui ussid õues.
ERA II 188, 514 (67) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord poisiksed narrind ussi ja tõrvand ta ära. Uss saand nii vihaseks ja tõmmand eese ratta ja läind nendest mööda, mis ulgund, Siis tõmmand ennast ümmer ajateiba, nii et teivas läind pooleks mis plaksund.
(Ussidest vt veel nr. 2, 12:1, 20, 42, 51, 65, 68:7, 80:1, 86:4, 111:3, 142, 198:5, 229:7, 241:7.)
ERA II 188, 514/5 (72) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Raske naine ei tohi naerda midagi, siis jääb see viga lapsele külge. Kui mees naerab, mõjub ka.
Siin üks mees võttis naise, tal oli kolm poega ja ükski neist ei saa rääkida. See mees ennemalt lõigand lindudel keeli suust, sellepärast ta lapsed on tummad.
ERA II 188, 516 (86) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin ligidal on kurisoo-augud. Ükskord karjased istund augu ääres ja hall hobu tulnd august välja. Lapsed ronind kõik hobuse selga, üks väike tüdruk jäänd ainult maha. Hobu läind teistega edasi, tüdruk joosnd järele ja karjund: "Oot, oot, ma istun näku hänna peale!" Nii kui ta saand seda ütelnd, nii hobu kadund kohe ära ja lapsed kõik hunikus maas.
Ükskord üks härg läind sealt august alla ja merest tulnd välja. Äi muud viga põle olnd ühti, kui üks sarv olnd peast kadund.
ERA II 188, 516 (89) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui heasti lookas vikerkaar, siis peab kangem sadu tulema.
ERA II 188, 516 (90) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vikerkaar joob ots meres, siis pidada sadama akkama.
ERA II 188, 517 (94) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kolm korda sülita alla, siis võib maha istuda, siis ei tule haigusi.
ERA II 188, 518 (97) < Emmaste khk., Emmaste v., Küla k., Roosimäe t. - Enda Ennist < Tiiu Eistrat, s. 1865 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui maast istudes maalased saad, siis hõeru kukemarjaga (maas kasvav rohi), siis saab terveks.
ERA II 188, 526/7 (4) < Risti khk., Kloostri v., Valgma k., Valgma t. < Risti khk., Vihterpalu m. - Enda Ennist < Juuli Olep, s. 1865 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tõntsu hiie.
Kirikkülas Tõntsu maa peal on olnud ennevanasti suur mets. Kui küla lambad olid laudast välla tulnud, hundid olid lambad ära murdnud. Vanad eestlased olid igal õhtul palvetanud põlvili metsa poole selle pärast, et hundid ei peaks lambad ära murda. Nüid on need puud kõik maha võetud, ainult lepa- ja pajupõesad on seal peal. Ja sellepärast hüitakse Tõntsu hiieks.
ERA II 188, 538 (42) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Kõnnu k., Matsi t. < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Tagavere k. - Enda Ennist < Miina Jalakas, 78 a. (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Eks ikka jõulu ja uueaasta olid need mängiaad, siis istuti põhku ja mängiti.
ERA II 188, 539/41 (46) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanasti oli üks ihnus ja laisk perenaine, ta ei viitsind kunagi tööd teha, ütles ikka, mingu teised tööle, ta jääb kodu võid tegema. Ta teind küll võid, aga ega ta perele põle sellest tera annud, söönd isi ja müind. Üks lauba ütelnd jälle: "Minge te tööle, ma teen kodu võid ja siis saate õhtu võid-leiba." Sulane juba tundis asja ja tegi: "Mh, küll me su võileiba enne näind!" Perenaine võtndki koorekernu ja hakand männaga koort kokku lööma. Aga tee mis tahad, koor kokku ei lähe - vat sulase sant mõte oli koore ära rikkund. Perenaine hakkas siis laulma:
Kópa, koopa, kóorene,
válmis veere võike!
Súlane saab súure tüki,
péremees saab píka leiva,
kárjapoiss saab kánika.
Koor kuulas sellest ja akkas kokku minema:
Koppás, koppas, kóoreke,
válmis veeres võike.
Oli või valmis, ei siis teind oma lubadusest väljagi, pani või pütti ja asi sellega. Sõi oma kõhu täis ja heitis magama. Noh, pere ootas pikisilmi, aga ei toodud. Tulid õhtu kodu, kõik oli tegemata:
púdrupada oli pésemata
ja paéakaaned kásimata.
Noh, perenaine tõi siis külma toitu lauale, siis
péremees patsis piima-leiba,
súlane sonkis sóola-leiba,
kárjapoiss sõi kálla-leiba.
Siis sulane sõi ja sajatles:
Págan võtku Púniku,
soósse jäägu sõnnikud (ärikmullikad);
täkk see surgu täiel traavil,
vánad härjad ikes põllukraavil,
rónk see nokkigu rúunaroju
ja mära ärgu toogu várssa koju (hunt söögu selle),
seápõrssad mata põllale
ja lammatalled láuda taha.
Siis hakandki kõik surema, loomad saand otsa. See pere olnd enni väga rikas ja see sulane olnd 7 aastat seal juba teenimas olnd, aga sajatles kõik ära. Peremees sai ise teise sulaseks.
Mo isa võerasema rääkis selle loo ja kartis kangesti, et mitte mõnada (=sajatleda) ei tohi.
ERA II 188, 544 (53) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laps sünnib "ussihammad" suus, seda inimest kardetakse enam kui ussi. Mõni ema sai sajatatud: "Saagu su sugu sündima "ussihammad" suus!" sündides hammad suus.
ERA II 188, 547 (74) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jõulupühade aegas magati põhkus, aga kõik pidid ühtepidi magama, siis ruki ei kasva sasis.
ERA II 189, 10/11 (3) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda Hiiumaad on kaks korda nälg ja kaks korda katk puhtaks teind. Muda külas Mihklil olnd akned ja uksed kinni pandud ja inimesed olnd kõik toas põlvili maas ja palund, tuli põlend ööd kui päävad. Keegi põle julgund toast välja minna, aga üks vanaeit olnd siis nii julge, et käind väljas loomi söötmas, aga ta ust põle julgund lahti teha, aknast käind sees. Hallid poisid keind rinki, keda kepiga puudutand, see surnd. See vanaeit, kes väljas keis loomi toimetamas, see kuulnd, kudas kaks halli poissi suure pihla all rääkind: "Kus puutus, sinna jähi. Me tulime Valgu poolt. Siin kange nutt, siia maksa sisse minna."
See rahvas jäändki Mihklile järele. Pärast seda hakatud surnuid matma, kus keegi maas, sinna tehtud auk ja pandud mulda.
ERA II 189, 12 (10) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanasti oli näkk. Üks palk olnd ühes kohas maas ja karjalapsed istund selle peal. Aga ükskord olnd lapsi nii pallu, et ühele põle ruumi jätkund. See ütelnd mudu nalla pärast: "Las ma istun siia niku-näku näka peale." Kohe kadund palk ära ja lapsed olnd kõik hunigus maas.
ERA II 189, 12 (12) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanasti olnd üks püha lepp, rahvas keind seda kummardamas. Sinna ehitatud praegune Pühalepa kirik.
ERA II 189, 13 (13) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Reigis oli "torupilli tamm", seal tamme all olla vanasti torupilli mängitud.
ERA II 189, 13 (16) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Männamaa jõe juures nähtud ilusaid tüdrukuid, kes palmind juukseid. Nii kui saand ütelda näkud, nii kohe kadund.
ERA II 189, 13 (17) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Prassi külas oli suur vana mänd, sealt alt leitud raha.
ERA II 189, 14 (18) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ma seda küll kuulnd, et Ulja tee ääres rahatuld nähtud.
ERA II 189, 19 (42) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Külmhaigus oli enni, väriseti kangesti, külm oli ja vahel palavik. Selle vastu põlnd muud kui sooja katsuti saada.
ERA II 189, 20 (44) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See ei saa surra, kellel on sõnad või kratt. Ühel vanamehel olnd kratt, teenja näind seda. Vanamees pannud ühe õhtu ennast täiesse mundrisse: must kuub selga ja nahkvöö peale. Käskind teisi magama minna. Ümmardaja magand teises toas ja vaadand seinapraost. Must härg tulnd sisse ja vanamees silitab härga. Ümmardaja põle julgend enam edasi vaadata, läind magama. Noh, tulnd vanamehele kätte surmatund, aga ei vanamees saa surra. Annud siis sõnad oma pojatütrele Liisile. Liisi magand ükskord õuekambris, poiss olnd ka kõrval. Korraga tüdruk kõva nagu pulk. Poiss läind hirmuga ära, korraga tüdruk surnd ja tema süi viimaks. Poiss hakand välja minema, suur valge vasikas olnd ukse all.
ERA II 189, 22 (48) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks õpetand väikseid poisse, et vandugu sada korda ühte järge, siis näävad kurjavaimu. Poisid vandundki. Ei kohe põle kedagi tulnd, aga öösi, kui poisid magama heitnd, tulnd üks ja hakand poisi tutti kinni. Poisil teise homigu tutt juukseid valgeks läind.
ERA II 189, 22 (49) < Emmaste khk., Emmaste v., Harju k., Kopliotsa t. - Enda Ennist < Liisa Einvaht, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin mää otsas veski juures olnd vana tamm, kus poodud inimesi. Nüid selles majas kummitab sellepärast alati.
ERA II 189, 23/4 (54) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Antsi t. - Enda Ennist < Ingel Vahtras, s. 1867 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meie heinamaal on kaunis suur piklik mätas. Sinna peale ei või magama heita, hüitakse kohe nimepidi ülesse. Ma ise tegin ükskord proovi ja läksin peale lõunat sinna puhkama. Sain parajasti magama jäänd, kui üks hääl ütles selgesti: "Ingel, tõuse üles!" Ma tõusin kohe istuli, mõtlesin, et teised lähvad juba tööle, aga kõik magasid alles rahuga.
ERA II 189, 34 (90) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kolmest kohast: saride vahelt, seljalt ja saba otsast võeti igalt loomalt karvu, pandi paberi sisse ja viidi keskpaika karjamaad, siis loomad söövad sui heasti karjamaal. Soola-leiba anti igale loomale tükk suhu ja ööti: "Tule sa õhtu ikka kodu."
ERA II 189, 35 (102) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hülged on Vaarao sõjavägi.
ERA II 189, 36 (104) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Haavale pandi ämbrikuvõrku peale ja tusspalli, see võtab vere pidama. Hobusesita vesi võtab ka vere pidama. Silguniiska pandi peale ja põienahaga seoti kinni. Rauateerohu sahvt on ka haavarohi.
ERA II 189, 36 (106) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õlleviga läks katkise koha sisse ja pani selle punetama. Siis pandi õllevahtu või pärmi peale, see tegi terveks.
ERA II 189, 36 (107) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui lapsel kõht lahti oli, siis toodi metsast tuulepesa, aeateivast võeti lipendavaid koori, pandi need põlema ja suitsetati väikse lapse tagumikku.
ERA II 189, 37 (112) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hambavalu vastu põletati tuuti. Koerapöörirohi pandi paberist tuuti ja tuudi ots hambaauku, siis tuli otsa. Valged ussid tulid hambaaugust välja. Piibupõhja pandi ka hambaauku.
ERA II 189, 37 (113) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui sündis tütarlaps, siis pandi ta enni pesemist pükstesse, tõsteti ülesse ja hüiti: "Poiss siit ja poiss sealt!"
ERA II 189, 39 (122) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkma k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sii külas ka suur ohvritamm. Neljapäeva õhtutel keidud ohverdamas, toidukraami toodud. Seal oli siis ikka pidu, hüpati ja karati, tuli oli üleval.
ERA II 189, 55 (24) < Emmaste khk., Emmaste v., Muda k., Vahtra t. < Käina khk. - Enda Ennist < Liisa Kiibus, s. 1861 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kuusigus on neelmaaugud, seal näkk olla inimesi alla tõmmand. Ükskord läind sealt mees sõnikukoorma ja hobusega alla ja metsast üle kilomeetri kauguselt tulnd välja.
ERA II 189, 56 (30) < Emmaste khk., Emmaste v., Muda k., Vahtra t. < Käina khk. - Enda Ennist < Liisa Kiibus, s. 1861 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanasti ööti ikka, ma kuultsin seda veel ise: "Päev läks ottu ja otuaeg on käes."
ERA II 189, 58 (36) < Emmaste khk., Emmaste v., Muda k., Vahtra t. < Käina khk. - Enda Ennist < Liisa Kiibus, s. 1861 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin olnd nii suur katk, et kõik inimesed surnd ära, kaks inimest jäänd ainult järele: Priit ja Marit. Kõpu juures saand kokku ja heitnd paari.
ERA II 189, 58 (40) < Emmaste khk., Emmaste v., Muda k., Vahtra t. < Käina khk. - Enda Ennist < Liisa Kiibus, s. 1861 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Uss pea mette leppa kannatama. Kui lepavitsaga lööd, siis kohe sureb ära. Samuti võib ussihammustust lepalehtedega hõõruda, kohe saab terveks.
ERA II 189, 59 (43) < Emmaste khk., Emmaste v., Muda k., Vahtra t. < Käina khk. - Enda Ennist < Liisa Kiibus, s. 1861 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui lammas hakkab eese ümmer pöörama, siis pannakse ta jahukivi peale ja aetakse üheksa korda vastupidi ringi, siis saab terveks.
ERA II 189, 76 (4) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkmaa k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanaskuus tehti luudi ja vihtu, siis lehed seisvad heasti peal. Kolm pääva enni jaanipäeva tehti vihtu.
ERA II 189, 77 (12) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkmaa k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui peelmised hambad enni tulevad, siis oled peelmine mees, enam lugupeetud. Kui tulevad silmahammad või purihammad enni, seda enam lugupeetud inimene saab. Rõesahammad visatakse ahjuotsele ja öötakse: "Kilk, kilk, ma annan sulle luuhamma, anna sa mulle kuldhammas."
ERA II 189, 79 (24) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkmaa k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui magad kuuvalge see, siis tõmbab näo keeruks. See annab iseenesest tagasi ka. Kuutõbine keib katuseid ja seinu mööda, kui ta nime nimetad, siis langeb maha.
ERA II 189, 79 (27) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkmaa k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kuusulane on kuule lisidal, siis tuleb paha ilma, kui kaugel, siis on ilmad ilusad.
ERA II 189, 79 (30) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkmaa k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Lenne Ojamets 2001, kontrollis Mare Kalda
Virmalised vehklevad, tuleb külma. Eriti suured virmalised tähändavad sõda.
ERA II 189, 79/80 (31) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkmaa k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vikerkaar on lamp, jääb sadu vähämaks. Vikerkaar joob vahel merest vett, kui vikerkaare otsad ulatavad mere ja vikerkaare juures hakkab pilv kasvama.
ERA II 189, 81 (44) < Emmaste khk., Emmaste v., Tärkmaa k., Nigu t. < Emmaste khk., Emmaste v., Viiri k. - Enda Ennist < Aet Niit, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kiitsakale kiibud, varesele varbud, musta linnule muu haigus ja meie lapsele tervis. - Neid sõnu loeti siis, kui lapse kõhtu arstidi.
ERA II 189, 82 (57) < Emmaste khk., Emmaste v., Sõru k., Pärtli t. - Enda Ennist < Peeter Pärtel, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui suure laeva kiilupuud saeti, siis taheti, et puu kännu pealt edasi sööstab, siis laev liigub heasti edasi.
ERA II 189, 83/4 (65) < Emmaste khk., Emmaste v., Sõru k., Pärtli t. - Enda Ennist < Peeter Pärtel, s. 1873 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Putermann on laevavaim, kis kolistab ja mürab. Mõni nääb teda ka vahel, must kuju mastis, siis saab laev hukka.
ERA II 189, 89 (88) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. - Enda Ennist < Mihkel Kivi, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Painaja on sandi inimese mõte. Kui talle ütelda saad, siis kaob ära.
ERA II 189, 90 (93) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. - Enda Ennist < Mihkel Kivi, s. 1864 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See ei ole hea, kui püimehed omavahel tülis on. Enni oli siin hüljeseid ja ruhnulased keisid püidmas. Viimaks nad läksid hiidlastega riidu, ruhnulane ütelnd: "Mina lehep ära ja hüljes ka." Ei enam hüljest siin näha saa.
ERA II 189, 93 (105) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. - Enda Ennist < Mihkel Kivi, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kõrtsis üks poiss kilgand, et tema lasta ussi metsast välja tulla. Eks tulndki jalgu mööda üles, löönd ümmer kaela ja limpsind keelt. Üks va kerjadus vanamees olnd ka seal, see ütelnd: "Mis sa mängid, teisa on targemaid kui sina." Kui uss hakand pigistama rinnust nii, et poiss karjund kohe. Siis vanamees ütelnd: "Lase keeletu loom minna." Siis uss lasknd lahti ja läind.
ERA II 189, 93 (107) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. - Enda Ennist < Mihkel Kivi, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lepapuu võtab ussi kohe maha. Nõnna kui lepalehed on teda puudutand, äi ta lähä siis kuskile. Kasepuuga peksa lömaks, aga äi sure ära.
ERA II 189, 94 (117) < Emmaste khk., Emmaste v., Tohri k. - Enda Ennist < Mihkel Kivi, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulepesa suitsu alla neelata, võtab köha ära.
ERA II 189, 95 (121) < Emmaste khk., Emmaste v., Pärna k., Naadrese t. - Enda Ennist < Liisu Maandi, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tohri nina ligidal Leigri laid, seal eland Leiger ja Tiiu, nende maja varemed veel praegu alles. Nendel olnd maad, ja kapsaid kasvatand, Tõllus keis ju nende kääst kapsaid toomas. Nendel oli seal oma lauster ka.
ERA II 189, 95 (124) < Emmaste khk., Emmaste v., Pärna k., Naadrese t. - Enda Ennist < Liisu Maandi, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin saartel olnd nii suur katk, kõik inimesed surnd ära, Ristivälja liival olnd inimese jälled. Isa hiidlane, ema saarlane, ühed kõmpjad on nad mõlemad, läind kaheksi hiidlane ja saarlane paari.
Kui katk saand kedagi satutada, kas inimest või hobust, see surnd kohe ära.
ERA II 189, 96 (125) < Emmaste khk., Emmaste v., Pärna k., Naadrese t. - Enda Ennist < Liisu Maandi, s. 1864 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Kassaare hiiemets neitsite ja koertega/Kassaare laidus kahe küla vahel oli männik, seal männigus olnd "hiiekoerad". Kis sealt läbi läind, hakand kohe hiielaulu lugema, siis põle kallale tulnd. Mo vanaema oli seda laulu noorest pärast osand. Pärast tulnd välja, et sakslased olnd koeranahas, raudhammad olnd suus. Nad tahtsid sedasi ristiusku inimestele õpetada, et inimesed õpiks lugema. Anikatsi laidus olnd vana Nigul, see põle muud osand lugeda, kui siiad-säinad kapi otsal. Need olid kanged kalamehed seal.
ERA II 189, 97 (135) < Emmaste khk., Emmaste v., Pärna k., Naadrese t. - Enda Ennist < Liisu Maandi, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui inimene metsas ära eksib, keib ringi ühes kohas ja ei oska välja, siis pööra mõni riie pahempidi selga, siis na kut muistus pääseb lahti.
ERA II 189, 98 (142) < Emmaste khk., Emmaste v., Pärna k., Naadrese t. - Enda Ennist < Liisu Maandi, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kis vastlapää kõige pikema liu sai, sellel pikad linad. Liugulastes lauldi: "Lina liugu ja pitka kiuga, linad põldu ja tudrad metsa."
ERA II 189, 107/8 (5) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Andres Mäns, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ühes rehes joulu ja nääri aegu olnd punased ja sinised tuled näha. Üks vaene mees keind teed ja näind tulesid ning läind öömaea paluma. Ei ole antud talle öömaea, antud 20 kop. ja otsi ise. Öötud veel, et kodu sul aseme all kast raha täis. Täiega saab ja kolme aasta pärast täis tagasi jälle. Mees leidiski oma kodust rahakasti, võtab sealt raha, aga ei raha vähene. Ja kui ta selle 20 kop. välja andis, siis tuli see ta tasku tagasi. Saand kolm aastat mööda, mees läheb nääriöösi raha tagasi viima. Koputab kaks korda ukse peale, ei mingit vastust, kolmat korda rääkind ära, mispärast ta tulnd on. Siis vastatud talle seestpoolt: "Oh, põle tarvis tuua, see lagus juba mineval jaanipääval libeda jää peal ära." See tähendas, et pikne lõi kurjavaimu maha. Rahakast jähi mehele, aga siis põle enam juure kasvand, siis palju sai kui oli.
ERA II 189, 110 (9) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Andres Mäns, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laevapuud maha saed, pead ühe jutiga saagima, vahel puhata ei tohi, siis laeval ühtejärge hea tuul.
ERA II 189, 110 (10) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Andres Mäns, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Muugalased keind siin enni kala püidmas, Aadu koplis praegu veel nende majade varemed. Nad olla siit ära aetud ja nende võrgud võetud ära. Siis üks muugalaste vanamees pannud kolm räime varda peale ja lasknd vette ja vanne ka veel peale: kus nad kinni võetakse, seal hakatakse jälle kalu püidma, siin aga kaduvad kalad ära. Pärnu juures võetud need räimed kinni.
ERA II 189, 110 (11) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Andres Mäns, s. 1864 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Pisimärkmeid hülgeasjandusest./Ruhnulased keisid siin hülgeid püidmas. Haldi külas kaks meest tahnd ise ka püida ja põle sellega rahul olnd, et ruhnulased siin keivad. Ruhnulased ütelnd siis: "Ja-ja, püidke aga peale, küll me lehme ja kalad ka." Selle järele põle enam ühtegi hüljest nähtud.
ERA II 189, 110/11 (12) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Andres Mäns, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulsel käima.
Ühekorra üks vanamees läind tuusele ja tont tulnd ka seltsi ise oma lodjaga. Ja püiab kogu aeg vanamehega üsna kõrvu, ei vanamees saa kala. Siis peab ütlema: "Ah, nüid oleme va vaderiga seltsis juhtund," siis ta kaob ära ja sa saad jälle kala.
Tuusel käidi sedasi, et lodja ninasse pandi kolme haruga raudhark, selle peal põlesid puud, siis nägi öösi pimedas kalu ahinguga raiuda.
ERA II 189, 121 (35) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Andres Mäns, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Mees kõneleb naise haual rumalasti./Käinas surnd ühel mehel naine ära. Õpetaja matnd naise ära nagu kord ja kohus. Mees küsind õpetajalt: "Kas ma või ka jutustada?" - "Miks ei, võid küll." - Mees hakand rääkima: "Mis sul viga oli elada? Oli meil mingist puudust? Liha oli küll, leiba küll, nüid sa siin nagu va lehmaroisk vee sees." Ei õpetaja põle enam lasknd meest edasi rääkida.
ERA II 189, 139 (1) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Tammiku t. - Enda Ennist < Juhan Mäns, s. 1861 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laeva ehitades esimene laast, mis raiuti, see pandi teusse, siis on õnnekas laev, siis putermannid ei kei kallal.
ERA II 189, 140 (6) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Tammiku t. - Enda Ennist < Juhan Mäns, s. 1861 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rootsikülas üks kevade jää viis 18 meest ära. Koer on kolme pääva pärast tagasi tulnd ja küined olnd tal kulund. Enni seda olnd soigumist kuulda - see oli surma tähändus.
ERA II 189, 142 (11) < Emmaste khk., Emmaste v., Mänspää k., Tammiku t. - Enda Ennist < Juhan Mäns, s. 1861 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Enni surma nad pakuvad sõnu ära, kellel neid on. Üks sulane pakkund ka peremehele, aga peremees põle võtnd: "On nad sul eluaea tarvitada olnd, siis vii nad ka hauda kaasa."
ERA II 189, 150/1 (81) < Reigi khk., Kõrgessääre v., Mägipää k., Kriipsu t. - Enda Ennist < Jakob Liiv, s. 1851 (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Enni oli sedasi, kui meri midagi välja andis, mõisnik sai kõik omale. Kui laev kinni läks, siis madrused tulid kõik maale, mõis andis hobused, et nad Heltermale said, põle nad enam vaadand tagasi. Mõis sai laeva ja laadungi omale. Ega enni masinaid põlnd, purjulaevad olid puhas. Ma olin siin majaka peal, 2-3 masinat juhtus mööda minema, aga purjusi oli üle saja. Kui oli udu, siis
jooksis vahest 2-3 tükki kinni. Mõis oli nii kange, mastid pealt maha ja omale.
ERA II 189, 151 (83) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Mägipää k., Kriipsu t. - Enda Ennist < Jakob Liiv, s. 1851 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Majapalgid võteti kõva tuulega maha, siis puu kõva, ei mädane.
ERA II 189, 152 (93) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Mägipää k., Kriipsu t. - Enda Ennist < Jakob Liiv, s. 1851 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Neid inimesi oli küll, kis ussisõnu teadsid. Sõnad puhudi kas vee sisse või leivatüki peale ja anti sellele sisse, keda uss oli hammustand, siis sai kohe terveks.
ERA II 189, 152 (94) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Mägipää k., Kriipsu t. - Enda Ennist < Jakob Liiv, s. 1851 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda ma olen ka kuulnd, et oolmetele oli ka sõnad.
ERA II 189, 154/5 (105) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Mihkli t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kiduspää k. - Enda Ennist < Ann Vähi, s. 1851 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuuru Mihkel olla isi näind, et alasti inimene istund vee peal. Kaleste all olnd ka, nagu paat oleks tulnd. Lapsed pannud joostes minema, mees, kes kõigi enni ligi saab. Kaleste Liisu ütelnd: "Ma jään maha. Kus ma lähän, istun näku-täku hänna peale?" Siis kadund korraga ära, lapsed põle mitte midagi näind änam.
ERA II 189, 155 (106) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Mihkli t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kiduspää k. - Enda Ennist < Ann Vähi, s. 1851 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hülgede kohta üteldakse, et nad on inimeste, vaaru sugu. Nad karjuvad ikka: "Varuu, varuu!"
ERA II 189, 156 (110) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Mihkli t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kiduspää k. - Enda Ennist < Ann Vähi, s. 1851 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Kräti pask". Krätt on eese nii täis tõmmand, et jätab muist piima maha. See panda siis säärluu sisse ja pihlapulgad vastuksi otsa ja põletakse ära, siis ta'p tule änam mette.
ERA II 189, 158 (123) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Mihkli t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kiduspää k. - Enda Ennist < Ann Vähi, s. 1851 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vastlapää õhtu võteti uksed lahti ja kurikaga kolistati: "Tiss-tussadi toast välja, töövaim tule sisse!"
ERA II 189, 159 (130) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui hammas valutab, siis pannakse paberist toru hambaaugu sisse. Selle sisse pannakse hambarohu seemneid ja siis põlema. Suits läheb hambaauku ja aeab sealt ussid välja.
ERA II 189, 160 (138) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Roosi peale pandi kanebid, punast kalevit, kui punane roos oli, ja maarohtusi. Roosid on mitmet seltsi: sinine, punane ja valge. Sinise papre peale pliiatsit määrida, see on sinise roosi vastu. Naiste musta särki pandi peale. Valge roosi peale pandi maapihlaid.
ERA II 189, 161 (141) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kõht lahti oli, siis söödi kuivadadud mustikaid, pipart, kõrvetatud ube ja lepatürke (urbi, mis on käbi moodi).
ERA II 189, 161 (142) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paakspuu musta koore alt võeti koort ja tehti teed, see aeas kõhuussid välja.
ERA II 189, 161 (144) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui teine inimene oli söögiisu ära võtnd, siis näridi miisujuurt, see pani kangesti oksendama, siis hakkas jälle sööma. Seapõrsastele anti ka seda sisse.
ERA II 189, 162 (152) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äkise haiguse vastu olid rabanduse rohud, siis suitsetati nendega.
ERA II 189, 162 (153) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jooksja kää sees on, käsi rodiseb, siis keedeti jooksjarohu vett ja joodi seda. Vaskkidi (=kett) pandi kää ümmere, see võttis ka ää.
ERA II 189, 163 (156) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maalased tulid maast istudes. Siis võteti sealt kohast maad ja sellega ööruti. Maalaste rohud kasvavad, nendega suitsetati või põletati neid ja pandi seda tuhka peale.
ERA II 189, 163 (157) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Enni kui maha istud, siis süli kolm korda alla, siis ei saa haigust.
ERA II 189, 165 (170) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kõpu k., Sepa t. - Enda Ennist < Ann Remmel, s. 1867 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanaskuus tehti luuad, siis kirp ei sigi. Vihad ka vanas kuus, kui noorekuu vihaga vihtled, siis ihu hakkab kihlama.
ERA II 189, 171 (3) < Pühalepa khk., Kärdla as. - Enda Ennist < Villem Pisa, s. 1851 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kellel ussisõnad on, äi see saa surra. Vahel üsna suremas, siis saab jälle terveks, siis jälle haigeks, sedasi heitleb peal. Siis nad pakuvad neid sõnu teistele, kui saavad üle anda, siis surevad.
ERA II 189, 174 (14) < Pühalepa khk., Kärdla as. - Enda Ennist < Villem Pisa, s. 1851 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Enni olnd seal üks lepp, see olnd püha, sinna rahvas viind ohvrit ja palund seal. Siis pandud kaks musta härga ikega kokku ja lastud minna. Nee läin senna lepa ümmer kinni ja senna ehitatud kirik, mis praegu kannab Pühalepa nime.
ERA II 189, 198 (46) < Pühalepa khk., Kärdla as. - Enda Ennist < Peeter Tau, s. 1865, Liisa Tau (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001 Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jõululauba õhtu viskas peremees õlgi lakke ja proovis sellega: vilja-, heina- ja karduliõnne. Kui suur tuust lakke kinni jähi, siis oli hea kasi.
ERA II 189, 199 (51) < Pühalepa khk., Kärdla as. < Pühalepa khk., Ausmaa k. - Enda Ennist < Madli Spriit, s. 1854 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda juttu ikka on, et inimene võtnd hundinaha ümmere ja eland metsas, põle süia tahnd ega midagi.
ERA II 189, 213/4 (56) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Tubi t. - Enda Ennist < Kreet Keskla, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui toomingas kolm pääva õitseb, siis tuleb vara tali maha, kui kolm nädalat, siis jääb tali hiljaks.
ERA II 189, 215 (66) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Tubi t. - Enda Ennist < Kreet Keskla, s. 1855 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kevade esimest korda loomad välja lased, siis kei nende ümmer ja loe issameiet, siis nad seisvad koos ja nendega ei juhtu õnnetust.
ERA II 189, 228 (112) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Eestmetsa t. - Enda Ennist < Madli Keskla, s. 1859 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nelipühilouba õhtu poisid viisid tüdrukutele ukse taha "armukaski". Kellega pahasti oldi, sellele viidi kadagas ja veel kuivand kadagas.
ERA II 189, 228 (114) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Eestmetsa t. - Enda Ennist < Madli Keskla, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulepesad, mis männa või kuuse otsas on, on tähtsamad kui need, mis kase otsas on, okaspuudelt neid vähäm saada. Neid suitsetati, kui tuulest mõni haigus tuli.
ERA II 189, 230 (131) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Koidma k., Koidma-Villemi t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Rootsiküla k. - Enda Ennist < Villem Espenbaum, s. 1850 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Männipalgid maha võtta 3 pääva enni kui kuu täis saab; kuusepuud just siis, kui kuu täis. Põhatuulega võetud puu pakatab.
ERA II 189, 231 (138) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Koidma k., Koidma-Villemi t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Rootsiküla k. - Enda Ennist < Villem Espenbaum, s. 1850 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Öönes puu olnd vanasti rahva jumal. Sinna viidi raha ja kui kellegil paised olid, siis muljutud neid lapiga ja viidud see lapp sinna öönsa puu juure ja löödud naalaga sinna külgi kinni. Igas külas olnd oma jumal.
ERA II 189, 239 (41) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Villama k., Oodava t. - Enda Ennist < Mari Kõrm, s. 1864 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jouluks toodi õljevihk tuppa ja visati õlgi lakke, kui palju õlgi sinna kinni jähi, siis oli rikkalik vilja-aasta, kui mõni üksik, siis kehv.
ERA II 189, 242/3 (65) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Va Madis rääkis, nad saagind võrklaeva kiilupuud või emapuud. Puu kukkund kännu pealt maha ja teind kolm ringi eese ümmer. Madis keeland küll, ärgu nad seda võtku emapuuks, aga nad ütelnd, et see tühi kunts ja lora ja teind sellest puust laeva. Saand laev valmis ja vette lastud, siis esimese korraga kadund tükkis meestega. Vanad inimesed ütlesid ikka: "Kui emapuu kukkudes mitu ringi teeb, siis see laev saab hukka." Nad vaatasid koguni seda, et mitu ringi, nii mitme aasta pärast.
ERA II 189, 243 (67) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Minu isa olla näkkusi küll näind. Sii järve ääres praegu kivi, mis öötakse näkukivi, seal otsas nad tantsind. Siin järve peal sõidetud hoostega, kapjade plagin olnd kuulda. Siis üks õpetaja keind seal lugemas, siis kadund see plagin ära.
ERA II 189, 244 (71) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Loodetuule ja vana kuuga hakati maea ehitama, siis jääb kuiu, mudu mädaneb ää.
ERA II 189, 244 (72) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ehituspalgid raiuti pärast kuu aavamist, vanas kuus veel, enne kui uus põlnd kolmepäävane veel.
ERA II 189, 244 (73) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paadi lauad raiuti enne kuu aavamist, enne kui noor kuu loodi, siis ei pakata lõhki.
ERA II 189, 244 (74) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lehtpuud, mis tarvituseks, raiuti noore kuu ja pehme tuulega, nee kuivavad sitkeks, ei lehe lõhki.
ERA II 189, 244 (75) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Need puud, mis tävekuu aeal maha võetakse, kuivavad kebjaks.
ERA II 189, 245 (78) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Kanepala t. - Enda Ennist < Mihkel Simmer, s. 1852 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui esimest naabravihku hakkad panema, siis hüia: "Kiiss, kiiss, kiiss!" Siis rotid ei tule naabra alla.
ERA II 189, 255 (101) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Tikerpuu t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Tahkuna k. - Enda Ennist < Ann Lees, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meie ligidal oli üks naine, ta teadis seda, et tal sant sõna oli. Ta ütle ikka ise: "Kui ma su looma kohta midagi ütlen, siis ütle salaja: "Haista putsi!" siis ei juhtu midagi." Ükskord ta tuli meile ja ma olin üksi kodu, väike tüdruk olin alles, ja meie vasikas oli õues lahti. Ta silitas vasika pead ja ütles: "Küll on ilus rammus vasikas, ta vist joob heasti." Nää, vasikas õhtu mo kääst juua enam vastu ei võta, aeab aga nina püsti. Ema tuli kodu ja ma rääkisin talle, ta suitsetas vasikat ja mässas enni, kui jooma hakkas.
ERA II 189, 259 (118) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Tikerpuu t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Tahkuna k. - Enda Ennist < Ann Lees, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Peale vihtlemist tõsteti last kerise poole ja loeti iga kord: "Hea laps olema, meeles pidama, sõna kuulama, lugema hakkama." Suuga ise musutati, tõmmati oma poole.
ERA II 189, 259 (122) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Tikerpuu t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Tahkuna k. - Enda Ennist < Ann Lees, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Esimese pesemise ja vihtlemise aeal üpatati last kiritse poole ja ööti: "Tõuse kakk ja kasva laps!"
ERA II 189, 260/1 (125) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Tikerpuu t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Tahkuna k. - Enda Ennist < Ann Lees, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lapsed pannakse sisse kinni, ei sünni kudagi ilma. Ema ei tohi midagi paha kandmise aeal ütelda. Üks tüdruk olnd raske inimene ja üteld ühe naisele: "Haista putsi!" Naine vastand: "Küll sul eesel läheb putsi tarvis!" Mõne aea pärast tüdruk hakkab last tooma, aga karjub mitu pääva, ei tule ilma. Viimaks ütelnd: "Tooge Kreet siia!" Kreedule ta sedasi rumalasti oli ütelnd. Kreet tulnd senna ja ütelnd: "Mis sa eest karjud, eks aea takka häält välja!" Lükand kolm korda kääga üle tüdruku selja, ja laps sündind kohe.
ERA II 189, 261/2 (127) < Reigi khk., Kõrgessaare v., Kidaste k., Tikerpuu t. < Reigi khk., Kõrgessaare v., Tahkuna k. - Enda Ennist < Ann Lees, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui raske naine või ta mees varastab ja tagasi aeab seda tegu või koguni vannub seal juures, siis lapsel jääb viga külgi.
Siin üks mees läks oma isaga riidu ja vandus, et sündigu ta laps ühe silmaga. Ja laps sündiski ja teist silma põlnd loodudki.
Teine varastas jälle võikarbi ja vandus: "Kasvagu välja sealt, kus ta on!" Naisel sündis laps ja lapsel kasvand reie pealt välja kahe poolega nagu võikarp.
ERA II 189, 268 (9) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k., Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kare peale maha istutakse, siis süliti kolm korda alla, siis ei hakka haigust külgi maast.
ERA II 189, 269 (23) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k., Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vastlapää lapsed keisid liugu laskmas. Siis lauldi ka: "Lina liugu ja pikka kiudu!"
ERA II 189, 270/1 (32) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k., Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui uss hammustab, siis mulju seda kohta louluraamatuga, millel kuldrist peal on, siis annab paistetus kohe tagasi.
ERA II 189, 271 (35) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k., Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kukulind kevade ära situb, siis jääl see sui haigeks. Kui kukulindu kuuled ja põle söönd mette, siis hammusta toore puu sisse, siis sulle ei mõju, aga puulehed kuivavad ära. Mo ema oli hammustand pihla sisse, ei lehed põle tal suuremaks kasvand, kui kevade olid, teise aasta hakand jälle uuesti kasvama.
ERA II 189, 271 (36) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k., Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Noored tüdrukud kuulavad ikka, mitu suutäit kukulind laulab, siis nii mitme aasta pärast nad saavad mehele. Vanad inimesed surevad jälle nii mitme aasta pärast.
ERA II 189, 273 (51) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k., Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sealt, kus sa lehma või hobuse tood, võta sealt maeast kepp kätte ja pista oma katuse räästasse, äi ta'p lehe mette ära siis.
ERA II 189, 273 (53) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k., Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks viind looma ja õnnistand: "Olgu sul niipalju loomi, et kõik puuoksad tilkuvad täis!" Loomad läind seal peres nii täisi täis, nühkind nii, et kõik puuoksad tilkund nendest.
ERA II 189, 275 (63) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Palade k. Hunga t. (popsikoht) - Enda Ennist < Liisa Kure, s. 1874 (1938) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vesikaarejoon (=vikerkaar) heasti lookas on, siis tuleb vihma rohkem. Kui ots vee peale ulatab, siis öötakse: "Vikerkaar joob."
ERA II 189, 278 (79) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui keegi aevastab, siis öötakse: "Tervist! Tervis tuleb!"
ERA II 189, 278 (83) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kõrv lööb pilli, siis keegi sugulane tahab hingetänu. Siis mõtle kõikide surnud sugulaste peale, kui leiad selle, siis jääb järele.
ERA II 189, 278 (84) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui luksud keivad, siis peab seda inimest ehmatama, siis kaob ära. Ööti ikka sellele järsku: "Kuule, sa keisid kaokaldal sital!" Siis teine ehmatas ja luksud jähid järele.
ERA II 189, 288 (119) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kibuspuu pöösaid istutakse maja ümmer, see varjab pikse eest maja.
ERA II 189, 288 (121) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laeva emapuu peab saagides kännu pealt kaugele sööstma, siis laev lehep nobesti edasi.
ERA II 189, 288 (122) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kalapaadi emapuud pidi sipelgapesast võtma, siis rikas püiupaat.
ERA II 189, 289 (124) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kes kolm Suur-reedet imeda said, see oli nõid, selle sõnad läksid täide.
ERA II 189, 291 (140) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kaeo ei tohi vaadata, kaeohunt tuleb kallale ja viib alla.
ERA II 189, 291 (142) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui pihlaoksaga lehma lööd, siis piim läheb vihaks. Siis pandi pihlalehed lüpsiku toru sisse, siis kadus see viga ära, piim kurnati sealt läbi.
ERA II 189, 291 (145) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui võõras juhtub söögi aeal tulema, siis ta ütleb: "Jätku! Mu leivaisa elab alles."
ERA II 189, 292 (149) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Matseba ei veeta puid õue, siis vead ussid õue.
ERA II 189, 292/3 (157) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sakla k., Aru t. - Enda Ennist < Liisu Kuusik, s. 1864 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Kadi Sarv
Vanakuu nellaba õhtu peale pääva lõpetakse kõik pahad asjad ära. Meil heinamaal kasvas kangesti palju haavapuid. Me raiusime vanaskuus ühe neljaba nad maha, ei siis enam kasvand.
ERA II 189, 299 (6) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellama k., Siimu t. < Käina khk., Käina k. - Enda Ennist < Anna Vilu, s. 1881 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mikspärast kadakamarja otsas on rist? Vana jutt räägib, et Jeesus on kadakapuu otsast taeva läind, sellepärast on marja otsast rist.
ERA II 189, 303 (18) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/"Kuhu naise hing läks?"/Kaigutsi mehe naine suri ära ja mees läks õpetaja juurde surmasõnumid viima: "Kauaaegne eluseltsiline mo va Kersti kustus täna ööse ee." - "Aga kus ta hing läks?" küsind õpetaja. - "Nne, kui teda põle siipool neha olnd mette, jo ta siis senna Kõpu poole ennast aas."
ERA II 189, 309 (23) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras, s. 1879
Peale näljaaega hakanud rahva hirmutuseks ümber hulkuma vana hallis riides mees. Tal olnd kepp kääs, millega ta igat vastutulejat püüdnud torgata. Kõige rohkem tahtnud ta südame kohta oma kepiga soskida ja kui see tal õnneks läinud, surnud torgatav kohe ära. Nõnda mäletakse siinpool katku.
ERA II 189, 311 (29) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viislappi tarvitati ja tarvitakse veel praegugi mõne kombeuskliku poolthaiguste arstimiseks. Üks punetav, vähese paistetusega haigus, mida siin kutsutakse "sööthiir", arstitakse sel kombel, et keegi, kes on oma vanemate esimene laps, teeb oma nimetissõrmega haige koha peale viislapi, puhub peale ja peab aitama.
ERA II 189, 311/2 (30) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laeva emapuud maha võeti, siis vaadeti, kui suure nurga all puu langedes ennast keeras. Oli umbes veerand langusnurgast pööre, siis hukkus laev veerandi eluea järel; oli poole peal pööre, siis elas laev ainult pool iga; oli kolmveerandi peal pööre, siis kolmveerand oma east pidas vastu ja täiesti maha langes ja ei pöörand ennast, siis elas laev ka oma eluea ja ei juhtund temaga mingit õnnetust. Nii võetud teinekord mitu puud maha sobiva leidmiseks.
ERA II 189, 314 (36) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui leppadel on palju pikki urbi peal, siis on sel aastal hea odrasaak, kui aga ümmargusi palju, siis kasvab rohkesti kartulaid.
ERA II 189, 314/5 (37) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Näärihomiku vaadati uudetist. Kui puud olid narmaliselt härmas, siis oli loota rikkalikku viljaaastat, kui uudetis oli kalasoomuse moodi, siis tuli hea kalasaak. Esimene uudetis oli kõige tähtsam.
ERA II 189, 316 (44) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Soolatüidest saab sedasi lahti, et vajuta neid alati ja ise mõtle, et nad kaovad. Mõni minut pidada niisugune olema, et kaotab kõik, mida puudutad.
ERA II 189, 316/7 (49) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Hellamaa k., Siimu t. - Enda Ennist < Konstantin Vilu, s. 1879 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Punase villase lõnga sisse 9 sõlme ja iga sõlm soolatüi vere sisse kasta, ise tagaspidi lugedes 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ja see lõng panna nisukse koha peale, kus ruttu ära mädaneb, siis kaob soolatüi, kui lõng on mädand.
ERA II 189, 319/20 (64) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Säärenina ja Kakrimaa sünd.
Ükskord tahtnud Kurivaim Hiiumaa ja Vormsi vahele silda teha ja hakand põllega kruusi vedama. Säärenina tegi valmis juba, aga siis tüdis ära ja läks õige vaatama, kaugel see Vormsi ometi on. Võttis põlletäie kruusa kaasa. Aga põllel oli jälle auk sees ja sealt varises muist kruusa vette, sellest tekkis meresse madal ja kitsas joon. Keset merd jähi suur kivi põlleaugu ette, sinna tuli sügav koht, siis kivi kukkus maha ja on praegu seal kohas meres. Selle kivi järele saab alati kurssi võetud ja leiab sügava koha ülesse. Siis kruus hakkas jälle põlleaugust nirinal jooksma. Kogemata pääsis põllenurk ta kääst lahti ja kruus langes korraga merde. Seal ongi praegu Kakrimaa.
ERA II 189, 320 (65) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kallaste määl Vanapagan küpsetand sitikaid Vormsi majaka tule paistel ja söönd.
ERA II 189, 320/1 (66) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kuri määle hakatud kord kirikut ehitama, aga mis pääva tehtud, see ööse laodatud. Vanakuri ei lasknud sinna ehitada. Sellepärast hakatud seda mäge hüidma Kuri määks. Siis pandud kiriku nurgakivid vankrile ja kaks musta härga rakendatud ette. Siis lastud härjad omapead minna, kus seisma jäävad, sinna tehakse kirik. Härjad läind püha lepa taha kinni. Sinna tehtud siis Pühalepa kirik. Vanakuri äkisti märgand Saaremaalt, et kirik juba valmis ja torn paistab kätte. Tal juhtund vestitaskus paras kivi olema ja visand sellega torni pihta. Kivi läind aga natukene kõrvale ja kukkus kõrtsu taha maha. See nurjatult suur kivi praegu seal. Vanakuri tulnd siis ise ratsahobusel vaatama ja leind kivi sealt. Ta hobuserauaase praegu kivi kõrval pae sees.
ERA II 189, 321 (67) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lehtpuud tarbepuudeks võetakse maha nooreskuus ja lastakse kukkuda humiku poole, siis ei mädane ega lõhke.
ERA II 189, 321 (68) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Okaspuud tarbepuuks võetakse vanas kuus ja lastakse ka humiku poole maha, siis ei lõhke.
ERA II 189, 322 (70) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kuri k., Jürna t. - Enda Ennist < Madis Kimber, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui suplema lähed, pead näkile enne kolm kivi viskama. Iga kivi peale pead sülitama ja ütlema: "Näkk säh! Sina metsa ja mina merre!" Siis ei ole uppumist karta.
ERA II 189, 326 (87) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Kraavi t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Madis Undo, s. 1856 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui me lapsed olime, siis viskasime enni raudkibi mere ja käskisime näkki selle ära süia ja meit järele jätta, siis julgusime sisse minna. Mudu hermutati, ei tohi mette mere minna, näkk võtab ära.
ERA II 189, 326 (91) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Kraavi t. < Pühalepa khk. - Enda Ennist < Madis Undo, s. 1856 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulemurtuid puid põle tahetud mette laeva sisse panna, siis laev pidi tormis hukka saama.
ERA II 189, 332 (4) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui Pühalepa kirikut hakatud ehitama, siis otsitud kohta, kus nurgakivi panna. Viimaks pandud härjad igesse, silmad seotud nendel kinni ja lastud siis lahti. Nee läind suure püha lepa taha kinni, sinna siis ehitatud kirik. Enni tahetud kirikut eemale Kuri määle ehitada, aga kõik, mis pääva tehtud, see öösi lõhutud. Seal praegu kivihunik maas.
ERA II 189, 333 (5) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui Pühalepa kirik valmis saand, siis Vanapagan märgand seda Saaremaalt ja tahnd torni maha visata. Äiandki esimese peosse juhtuva kiviga, aga see kukkund kiriku taha kõrtsu juure maha, kus ta praegugi on.
ERA II 189, 334 (7) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nõmbas on praegu veel alles vana mänd, selle juurte üle ei tohi keia, et kuivab siis ära. See on üks kõige esimene puu Hiiusaarel, kui ta mere seest tõusnd, olnd ta üsna lage. Sakla külas oli teine vana mänd. Sellel oli auk sees ja sinna inimesed viisid raha sisse. Kui kuskilt oli haige, siis muljuti rahaga ja viidi see raha männi sisse, siis haigus paranes ära. Nüid seda puud enam ei ole, tuul murdis ta maha.
ERA II 189, 335/6 (10) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Partsi k., Tiiu t. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Tubala k. - Enda Ennist < Peet Paljasmaa, s. 1866 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Va Tibu Andrus Sakla külas on praegu nii kange mees, et teeb oma nõidusetükid ära. Pisiksed poisid keind teda kiusamas, keerand ja kääksutand veskit peal nende väravas. Vanamees vandund poisse: "Kui te ükskord naise võtate, siis peavad teite lapsed ka sedasamu moodi kägisema kui see veski." Nää, eks üks poistest on nüid naisemees ja tal on kaks last juba 7-8 aastased, aga kumbki äi saa sõna suust välja, kokutavad peale.
ERA II 189, 338 (18) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kukka k., Laasi t. - Enda Ennist < Leenu Heilu, s. 1853 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Jeesuse rist pidada haavapuust olema, sellepärast haavalehed värisevad.
ERA II 189, 339 (32) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kukka k., Laasi t. - Enda Ennist < Leenu Heilu, s. 1853 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui uss sind sosind, siis pane lepakoore mähine külg selle koha vastu, valu annab tagasi.
ERA II 189, 340 (34) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Kukka k., Laasi t. - Enda Ennist < Leenu Heilu, s. 1853 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vana Krossa Simu oli tark mees, ta tegi ussisõnad viina peale, mis anti sisse ja see võttis paistuse alla.
ERA II 189, 340 (35) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Me läksime Kopenhaageni ja laeva vaim hakkas triitsutama, nagu hall lind oli. Natukese aea pärast laev läks kinni. Laevavaim või putermann, kudas teda hüitakse, kui ta ennast näitab, siis juhtub õnnetus.
ERA II 189, 340 (37) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laevakere valmis, siis kaetakse nimi kinni. Siis laevareedar tuleb ja võtab kätte ja lööb konjakipudeli katki. Seda teeb küll harilikult reedari naine, naisterahval nagu õnnelikum käsi. Ise ütleb sealjuures: "Mina ristin sind selle nimega, et sa heasti käid ja palju raha tood." Siis võetakse nimi lahti ja laev on ristitud. Siis hakatakse teda merde viima. Sene õhtu, kui laev meres juba, tehakse joodud nendele, kes aitasid mere laska.
ERA II 189, 345 (44) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See oli nelipühi laube, mees tegi omale uut tuba ja pererahvast kütsid sauna. Sai saun valmis, siis nad aeasid meest ka sauna, aga mees ei läind mette. Ta tahtvat mere ääre minna, võrgud seal sees, neid vaatama ja siis võib seal ka ujuda. Läkski Suuresadamasse ujuma, nii kui mere läks, nii näkk võttas ta ära.
ERA II 189, 346 (48) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Reikama k. < Käina khk., Harju k. - Enda Ennist < Peet Sakkur, s. 1862 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Laevapuid raiuti ikka vanaskuus ja idatuule alla lasti maha, siis ei mädane.
ERA II 189, 347/8 (53) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel naisel on habe ees, see on ka sandi sõnaga inimene. Siin oli üks naine, kui ta midagi ütles, siis sündis kohe sedasi. Ta tuli meile ükskord ja jõi haput kalla, ise kiitis: "Ah, teil nii hea hapu kali!" Teise homiku võta kali kas või selga, nii kangesti venis. Kui ta millegi kohta lausus sõna, siis ütle vastu: "Haista perset!" või "Haista putsi!" siis ei sündind midagi paha.
ERA II 189, 351 (72) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maalased tulevad peale maas istumisest. Neid kaudetakse maarohtudega, nende veega pesta või suitsetada.
ERA II 189, 351 (73) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui maha istud, siis süli alla, siis ei hakka midagi külgi.
ERA II 189, 352 (75) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui teine inimene su peale sülib, siis tuleb sinna kohta söötiir. Siis esimene laps peab tegema vasaku kää esimese sõrmega viislapi peale, see võtab ära.
ERA II 189, 353 (83) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Harju k., Kopli t. - Enda Ennist < Mari Laid, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paise otste peale pandi ka värske või ja leivapuru, see võtab mäda ära. Küpse sibul võtab samuti.
ERA II 189, 358 (118) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sääre k., Ranna t. - Enda Ennist < Andrus Soonik, s. 1852 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks pää enni kuuloomist, kuuloomispää ja üks pää pärast, ee pidid sandid päävad olema, siis ei tahetud mingit tähtsamat tööd teha. Nagu seemnetegu, see pidi seismas olema.
ERA II 189, 359 (127) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sääre k., Ranna t. - Enda Ennist < Andrus Soonik, s. 1852 (1938) Sisestas Kristi Kaber 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kui vikerkaare otsad ulatavad meresse, siis öötakse, et vikerkaar joob merest vett pilvedesse.
ERA II 189, 359 (129) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Sääre k., Ranna t. - Enda Ennist < Andrus Soonik, s. 1852 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ma tean, et mo isa ei luband maea ümmert kibuspuupõõsaid maha võtta, nee pidid ka välgu eest hoidma.
ERA II 189, 372/3 (27) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui titt oli kolmepäävane, siis kööti saun soojaks ja viheldi titte ja titeema. Kui tütarlaps oli, siis viheldi teda ja loeti sealjuures: "Ära aea poistega ümmer, ära käi kõrtsis ega külas, kuula sõna ja õpi lugema." Poisse põle kästud tapelda ega viina juua. Titeema viheldi tublisti läbi, siis piimasooned said lahti ja hakkas piima tulema.
ERA II 189, 373 (30) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui raske inimene kedagi pahandab, siis peab enni ära leppima, mudu laps ei sünni. Üks naine oli siin raske ja varastas seitse parmast nisu ää. See asi tuli ülesse, aga naine aeas tagasi. Siis see inimene, kellelt ta varastas, oli ütelnd naisele: "Pea ta enni sündima mette, kui ma sinna tulen." Äi põle saand ka last ilma, enni kui kutsund selle inimese naise juure ja nad ära leppind.
ERA II 189, 385 (45) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hülged oo ju Vaaru vägi. Kui vaaru Punasest merest oma vääga läbi läks, siis vesi laskis ühte ja nad jähid mere hülgeks.
ERA II 189, 386 (49) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lapsed olnd karjas ja näind ühte palki mere ääres. Lapsed kohe palgi selga mürama. Palk hakand kippuma, läind hulga maad edasi. Üks vähäkene jäänd maha ja ütelnd: "Küll ma asun näku hänna peale." Palk kadund kohe ja lapsed kukkund vette. Siis peab ää kaduma, kui ta nime nimetad.
ERA II 189, 386 (50) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Me keisime meres lammaid pesemas. Ei mudu julgund sisse minna, kui viskasime enni kivi mere ja ütlesime: "Säh, näkk, võta see!" Siis ei juhtund vees midagi paha. Kui siis meres vannud, siis näkk viib ikka ära. Uppunul on ikka näku märk juures. Üks poiss uppus ära ja nina ots oli verine. Mõnel jälle lõua peal.
ERA II 189, 386 (51) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meres ei tohi mette vanduda, meri on ka üks püha koht. Kõigiks asjaks näkk võib ennast muuta, aga kaheks asjaks ei saa: uhilambaks ja teist asja enam ei mäleta, kas see oli kadagamari või haugi lõualuu.
ERA II 189, 387 (52) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui merel on kuulda nutuhäält, siis on teada, et mõni upub ää. Ehk kui sa nääd midagi merel, mis maal põle, siis upub ka keegi.
ERA II 189, 388 (62) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kadagamarja otsa jäänd sellest rist, et Jeesus astund kadagapuu peele ja läind sealt taeva.
ERA II 189, 389 (65) < Pühalepa khk., Pühalepa v., Soonlepa mõisa as. < Pühalepa khk., Pühalepa v., Aruküla k. - Enda Ennist < Kreet Liiva, s. 1855 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Neid inimesi oo küll, kes tuule üle on. Ükskord tuli pääsis Arukülas lahti ja tuul oli sedapidi, et puhus tule just üle küla. Inimesi jooksis palju kokku ja olid hädas, et terve küla põleb nüid maha. Ma ei tea seda, kis oli Suuremõisa läind krahvi järele ja tõid krahvi sinna. Krahv tulnd põleva maja juure ja ütelnd: "Sool põle rohkem tarvis" ja keind ümmer tule ja tuul pöörand kõikide silma all teisele poole. Äi tuli põle änam võtnd ühti.
ERA II 189, 394 (1) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Räägu t. < Martna khk. - Enda Ennist < Liisa Alliksoo, s. 1886 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ma keisin 20 aasta eest Puises kalarandas ja nägin seal hülget. Ta on nii inimese nägu. Puises ma kuulsin, et nad on Vaarao sõavägi. Kui vaarao iisraeli lapsi taga aeas läbi Punase mere ja nad sinna ära uppusid, siis nad muutund hülgeks. Kui tormi ja tuult tuleb, siis nad pidid praegugi veel karjuma: "Varoo, varaoo," sellepärast et vaarao neid sundis meresse minema. Enni põle hülgeid olnd. Siis, kui viimnepää tuleb, siis pidid jälle inimesteks saama.
ERA II 189, 423 (69) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Ann Saaremets, s. 1857 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Priguldi jõe aasa peal Kangru pere värava taga magand üks valge hobu. Lammalapsed, neli-viis tükki olnd neid, ronind ta selga. Üks jäänd maha, see ütelnd: "Ma tulen ka siia nik-näki otsa peale!" Siis hobu kadund ää ja lapsed kõik hunikus maas. Ta oleks lapsed paisu viind.
ERA II 189, 423/4 (70) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Ann Saaremets, s. 1857 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katkust jäänd Turvalepa külasse järele kaks ainust inimest, siis öötud "kaks trääli". Lammalapsed tulnd õhtu kodu ja näind, kudas kaks meest vihelnd küla väraval, teine teise samma otsas. Kis lastest vakka sealt värava alt läbi läind, see jäänd elama, aga kis rääkind, see surnd ää. Katk keind külas pere-perelt. Perenaine pannud sulase jaoks kausiga pudru ahjuotsele. Üks mees tulnd sisse ja turgand pudru kepiga. Sulane söönd seda pudru ja surnd. Üks ema läind lastega magama. Niikaugele kui ema kääd üle laste ulatand, jäänd lapsed elama, teised surnd ää.
ERA II 189, 424 (71) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Allikma k., Uuetoa t. - Enda Ennist < Ann Saaremets, s. 1857 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tõnise vana Juri rääkis mulle, kui ma alles laps olin, et katk üind teda: "Vana Juri, vana Juri!" Ema tahnd küsida, mis ta tahab, aga hääl ütelnd: "Ole vakka, heida ristik ette!"
ERA II 189, 428/9 (9) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Siimas t. - Enda Ennist < Andrus Välja, s. 1859 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin põle metsa palju ega saand isi palju puuriistu teha, siis maa poolt tulid mehed siia puunõusid pakkuma. Väiksemad nõud said võetud täbe täbe vastu, nõutäis vilja anti, kas rukist või odre, aga nisu küll ei antud. Suured astad said raha eest ostetud, nagu käärmatõrss ja veeaam, nende täis vilja läks paljuks.
Sarju ja sõõlu toodi Hiiumaalt ja Saaremaalt. Sõõlakered olid haavast, aga põhjad kukerpuust tehtud.
ERA II 189, 447 (66) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Siimas t. - Enda Ennist < Andrus Välja, s. 1859 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katku aeal suri siin niipalju inimesi ära, et esiteks õpetaja kirjutand pere nime, kust niipalju inimesi surnd. Viimaks põle seda ka enam jõund kirjutada, pannud küla nime ülesse, et sealt külast suri sel pääval nii palju inimesi.
Üks väike hall mees keind ringi ja keda ta kepiga torgand, see surnd ära. Rahvas jähi juba nii väheks, et põlnd enam matjaid, kus keegi kukkus, sinna auku aeti.
ERA II 189, 451 (91) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pastlepa (Paslepa) k., Prigjas t. < Käina khk. - Enda Ennist < Maria Annus, s. 1884 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui heinamaale mindi, siis ööti: "Jõud meitele, töö teistele!" Heinamaal söömist lõpetades ei tohtind kunagi leivakoti suud kinni siduda, siis töö jõuab edasi.
ERA II 189, 452 (97) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pastlepa (Paslepa) k., Prigjas t. < Käina khk. - Enda Ennist < Maria Annus, s. 1884 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ristimise vett ei tohi karusepuu põesasse kallata, tuleb kuri inimene. Seina alla kallati, tuleb alandlik inimene; puu otsa - pikk inimene.
ERA II 189, 456 (122) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pastlepa (Paslepa) k., Prigjas t. < Käina khk. - Enda Ennist < Maria Annus, s. 1884 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui piim enneaegu paksuks tõmmas, siis oli müristamise-viga. Siis toodi pikselöödud puu pealt laasta ja suitsetati sellega lehmalüpsikut.
ERA II 189, 463 (13) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Aasandi t. - Enda Ennist < Villem Laving, s. 1870 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siis kui õled jõululauba õhtu tuppa toodi, siis visati õlgi lakke. Kellel rohkem sinna rippuma jähi, sellel oli paremat õnna ja vili kasvas parem.
ERA II 189, 464/5 (18) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Aasandi t. - Enda Ennist < Villem Laving, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mo vennanaise isa rääkis seda lugu. Ta keind Talinas saarlastega seltsis. Olnd ühes kärtsis öömaeal ja ühe mõisa teomehed olnd ka seal. Ühel saarlasel olnd väga suur nina, teomehed hakand ta nina pilkama. Saarlane ütelnd: "On meest ja on nina ka, pistab teise mehe perssi ja katab augu kinni ka." Sulasel mõne aea pärast kange valu sees, ei saa välja oma asjale minna. Sulane oli siis saarlasele järele sõitnud, et ta sai ta kääst seda ütlemist andeks paluda ja ta valu ära võtaks.
Saarlane oli seda ka teind, aga vat, mis nina võis teha.
ERA II 189, 466 (22) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Aasandi t. - Enda Ennist < Villem Laving, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Teise katku aegas surnd kõik inimesed ära, üks jäänd Noarootsi järele. Kui surnuid veetud, siis tüdrukute juuksed jäänd vankrirataste ümmere kinni, nii et põle mitte edasi saand.
ERA II 189, 468 (39) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siis kui katk olnd, siis väike hall mees keind ringi. Keda torgand kepiga, see surnd ära.
ERA II 189, 469 (41) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lapsed ei tohi kaevu vaadata, koll oli kaevus, see tõmbas sisse.
ERA II 189, 469 (43) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui inimene eksib sedasi metsa ära, et keib ringi ja ei saa kudagi välja, siis oled kurjavaimu jälgi sisse trehvand.
ERA II 189, 470 (49) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Eisterby k., Pälase t. - Enda Ennist < Mari Bruun, s. 1868 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lepatriinut lastakse käe peal käia ja lauldakse siis: "Lepatriinu, lepatriinu, näita, kus minu peimees on!" Sinna, kus lepatriinu siis lendab, seal peimees on.
ERA II 189, 473 (75) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Kadi Sarv
Haometsa raiutakse noore kuuga, siis uus kasvab parem.
ERA II 189, 473 (80) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tarbepuud maha võtta vanakuu ja põhjatuulega, siis seisvad kõbemad.
ERA II 189, 473/4 (81) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ehituspalgid võeti vanaskuus ja vastu põhjatuult lasti maha, need arvati kõbemad olevat.
ERA II 189, 474 (86) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Pürksi k., Värava s. - Enda Ennist < Liisu Graubak, s. 1863 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Loomale ei tohi inimeste nimesi panna, nende loomadega juhtuvad õnnetused. Loomade nimed peab nende karva järele panema.
ERA II 189, 492 (18) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s. 1898 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulepesasi toodi metsast ja suitsetati tuulest tulnd haigust.
ERA II 189, 492/3 (20) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s. 1898 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui lapsel olid vistrikud peal, siis võeti üheksa elavat sütt ja loeti tagaspidi lapse pesuvette. Last pesti selle vee sees ja vistrikud kadusid ära.
ERA II 189, 493 (21) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s.1898 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kevadel maha istud, siis kui maa alles vihmast pesemata on, siis pidi kolm korda alla sülitama, siis ei hakand maa-aluseid külgi.
ERA II 189, 493 (23) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s.1898 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maa-aluseid hõeruti soolaga ja viidi see sool kolme tuleaseme peale. Selle pidi tagaskätt vastu põhjatuult viskama, ilma et ise selle peale vaatad. Sealt kohast toodi puru, kus neid arvati saanud olevat ja suitsetati.
ERA II 189, 496 (47) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Hara k., Mikase t. < Noarootsi khk., Sutlepa v. - Enda Ennist < Loviisa Pruuel, s. 1898 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussipuu, millega uss oli maha löödud, oli ka rohuks.
ERA II 189, 498 (57) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin üks vanamees rääkis, ta tulnd hülgejahilt ja näind, et tulesoru tulnd. See vanamees oli oma isalt kuulnd, et kui sa kräti kohta midagi nimetad, siis ta selleks ka kohe muutub. Ta ütelnd kolm korda: "Kräti kartsas, kräti kartsas, kräti kartsas." Kolm pulka nagu kartsas kohe mehe ees.
ERA II 189, 502 (73) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui enne jõulut puud heasti härmas, tuleb hea kalasaak.
ERA II 189, 502 (74) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nurme kõrtsis olnd ükskord mehed koos ja olnd sellest juttu, siis üks saarlane ütelnd: "Kui enne jõulut puud härmas, tuleb sui palju müristamist." Mehed pannud seda tähele ja selle sui olndki palju äikest.
ERA II 189, 504 (82) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Laubasel pääval tuleb päike nii kauaks ikka pilve takka välja, et mees saab hobuse selga hüpata.
ERA II 189, 504/5 (84) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel inimesel on sant sõna, ta on sandil tunnil sündind. Siit külast üks vanamees läks Nõval ühe vanamehega heinamaa pärast riidu. Nõva mees niitis selle heinamaa maha, siitvanamees võttis loo ülesse, Nõva mees tegi heinad kuhja ja siitvanamees tõi heinad talvel ära. Nõva mees sajatand siis: "Olgu sul heinu, aga ärgu sul heinasööjat olgu!" Teise sui hundid murdsidki vanamehel kaks mulikast korraga ära. Siis nad murdud veel hobusevarsa ära. Vanamees läind siis Nõvale mehe kääst armu paluma, aga mees ütelnd: "Vaata, et nad sind ennast ära ei söö!" Vanamees olnd kange ka ja ütelnd: "Peaks ta mulle vastu tulema, küll ma annaks talle vastu silmi." Hakand kodu tulema, hunt tulndki tee peal vastu. Vanamehe püksid sõõlusid läätsi, ei põlnd lööjat kuskil. Viimaks veel hundid murnd ta koera ära, kui vanamees linna läind, siis olid kõik loomad otsas ja Nõva mehe sõna täide läind.
ERA II 189, 506 (88) < Noarootsi khk., Pastlepa (Paslepa) v., Vööla k., Matsi t. < Ridala khk. - Enda Ennist < Jaan Meister, s. 1870 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hülged olla vaarao sõavägi ja suured hallid on need ohvitserid. Nad karjuvad ikka: "Varau, varau!"
ERA II 189, 509 (99) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jõuluks toodi heinad tuppa, nääriks õled ja kolmekuningaks sasid. Peremees tõi tuppa ja ütles: "Tere jõulud! Tere jõulud!" Ehk kui nääriaeg, siis: "Tere näärid! Tere näärid!"
ERA II 189, 511 (110) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Puid ei toodud kunagi vastaukse tuppa ega aetud ahju ka. Sama ei tehtud ahjuroobiga.
ERA II 189, 513 (114) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Siin oli üks tark mees, kes keis kaevude kohti määramas. Metsast toodi vesipaiu vits ja sellega ta keis üle õue, kus vits kõveraks tõmmas, sinna tehti kaev.
ERA II 189, 514 (126) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Värske piima supi sisse pandi ikka paakspuukoort või kui seda ei olnd kääpärast, siis lepakoort. Üks viiekopikaline hõberaha oli ikka paea põhjas.
ERA II 189, 516 (135) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui maha sai istutud, siis sülitati ikka kolm korda alla, siis ei hakka maast midagi paha asja külgi.
ERA II 189, 516 (138) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Me võtsime ka merihärja (=lepatriinu) ja lasksime kää peal ringi joosta, ise lugesime sealjuures: "Merihärg, kus loomad? Merihärg, kus loomad?" Kuspoole ta siis lendas, seal olid loomad.
ERA II 189, 518 (150) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussi väljakutsumine on kerge asi: kei pihelgasutikaga kolm korda vastupääva ümmer põesa, siis uss pidi põesast välja ronima.
ERA II 189, 518/9 (151) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pihelgast ta/uss/ kangesti kardab, kui teda sellega lööd, siis sureb ära kohe.
ERA II 189, 527 (23) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanapagan oli ükskord hädas olnd, kus sa jõuad minna, igas kohas pead olema: Puises pulmad, Laitses olid lapsevarrud ja kahes Kallus on kääandmed (=kosjad).
ERA II 189, 529/30 (35) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda juttu ma olen kuulnd, et üks naisterahvas olnd hundiks ja keind salaja kodu last imetamas.
ERA II 189, 530 (36) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pererahvas söönd ükskord heinamaal ja hunt vaadand seal juures. See olnd libahunt, valge kurgualune olnd tal. Peremees annud talle noa otsast leiba, aga hunt viind noa tükkis leivaga. Sügise mees läheb linna ja nääb kaupluse aknal oma nuga. Mees läheb sisse nuga küsima ja siis tuli välja, et kaupmees oli olnd hundiks.
ERA II 189, 530 (37) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks hiidlane olnd oma koormaga kord Hellamaa kõrtsu juures. Naine läind hiidlase koormast näppama ja jäänd koorma külgi käppapidi kinni. Viimaks hiidlane lasknd ta sealt lahti ja ütelnd: "Mine nüid, aga ära sa enam kellegi asja võtma mine." Naine läks sellest veel rumalamaks.
ERA II 189, 530/1 (38) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks uhkustand kõrtsus rahva ees, et uss teda ei ammusta. Võtnd ussi kinni ja pannud oma pähä, uss põle hammustand ka mette. Teine olnd ka tark ja ütelnd ussile: "Kas sul hammaid suus ei ole?" Uss hammustand kohe.
ERA II 189, 531/2 (40) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Katk oli olnd, mo ema rääkis seda. Inimesed olid surnd kõik ära. Enni olid ju suured pered, ega igalühel aset jõund teha, vihk õlgi toodi parandale ja ase tehti maha. Üks näind, et keegi tulnd ja torgand kepiga, inimesed hakand kohe unes soiguma ja surema. See, kes näind, visand naiste vöö üle inimeste. Kusmaale vöö ulatas, need jäänd elusse. Katk võttis maa tühjaks. Virtsu mees ja Kambja mees jäänd järele. Läind paadiga üle mere Muhumaale, seal olnd loomakari ja tüdruk olnd karjas. Ta toond selle tüdruku ära ja võtnd omale naiseks. Pärnu linna asutand omale poe. Jak olnd ta poea nimi ja praegu pidand veel Jaki-nimeline kontor Pärnu linnas olema.
ERA II 189, 535/6 (62) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel inimesel olla sant sõna ja teisel jälle sant silm, seda ma olen ise näind. Meil olid kahel emisel korraga põrssad, ühel sai lastud tuua, aga enni jooksid sead väljas vabalt ringi ja leidsid ise omale seltsi, niiet teine tõi ka. Üks naine küsis meilt põrsast osta ja ütles: "Oh te konnanahad, mis te nendega nii pallu teete!" Põrssad hakkasid korraga pasandama ja jähid lahjaks nagu konnad.
ERA II 189, 536 (63) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lepiku sauna isa pidi rabandust saatma. Meie lehmad surid kõik rabandusse. Vanamees oli pime, aga ei sure ää. Kui keegi võtaks need rabandusesõnad, siis ta saaks surra, aga ei keegi põle tahnd. Viimaks räägitud seda asja Kullamaa õpetajale Kenkmannile, et vanamees ei saa surra. Õpetaja tulnd Lepiku sauna, ajand kõik välja ja kirjutand need sõnad ülesse ja põletand selle paberi ära. Siis vanamees sai surra.
ERA II 189, 536/7 (64) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Meil härg suri järsku ära. Ööti ikka, kui rabandus võtnd on, siis jääb sinna auk taha, kus rabandus sisse läks. Me lõikasime härja lõhki ja päraka soolika sees oli auk, sealt läks punane joon südameni sisikonnast läbi, ju sealt siis rabandus sisse läks.
ERA II 189, 537 (65) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui nääd, et loom haige, siis võta üheksa tulist sütt ja loe tagaspidi vee sisse ja anna see vesi loomale, siis aitab kohe.
ERA II 189, 537 (66) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rabandusekibi toodi apteegist loomadele.
ERA II 189, 537 (67) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Piste vastu söödi paksu klaasi. Seinaprao vahelt söödi rukiibasi.
ERA II 189, 537 (69) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui veri jooksis haavast, sinna aeti ämblikuvõrku peale. Raudrohulehti hõõruti ja pandi seda sahvti peale. Peenikest suhkurt pandi peale. Kui minnakse põrssal mune võtma, siis pannakse näpuga peenikest suhkrut peale. Üks "vanamoori tuss" kasvab, selle tolmu pandi peale.
ERA II 189, 538 (71) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See oli alles häda, kui varvad sui hauduma läksid. Siis hõõruti noori lepalehti või punesid ja pandi varvaste vahele, see tõmmas tahedaks. Õlekõrred pandi vahele, et ää kuivavad. Tõrva sai vahele pandud, see ei lase vett ligi minna.
ERA II 189, 538 (72) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pakatand koha peale pannakse umbsepuu vaiku. Kui nisukse koha pealt pakatand on, kus saab midagi ümmere panna, siis seotakse villane lõng sinna ümmere.
ERA II 189, 538 (73) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Raudrohu- ja liivateed sai joodud, see on ikka köha vastu küll.
ERA II 189, 539 (79) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Reinvarssa keedeti oolmete vastu ja võisoolvett võeti sisse.
ERA II 189, 539 (80) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Heinputke juurtest keedeti vett, see on hea kõhulahtisuse vastu. Kohvipaksu söödi ka. Seapekk kõrvetati sööks ja söödi seda, kui kõht lahti.
ERA II 189, 539 (83) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui lapsel suulagi oli maas, siis oli neid, kes tõstsid ülesse.
ERA II 189, 541 (89) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mul läks ükskord või hukka, nagu pask oli. Ma andsin oma saunanaisele võid, eks ta võttis mu võiõnne ära. Ei mudu paranend, kui ma ütlesin talle, miks ta sedasi teeb.
ERA II 189, 541 (93) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Roosile tehakse kriidiga sinise paberi peale sõnad ja pannakse peale.
ERA II 189, 541 (94) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussisõnad olid ka. Risti jaama peal oli üks Jakobson, tema kriipseldas sõnad paberi peale pliiatsiga. See paber pandi peale ja aitas.
ERA II 189, 541 (95) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Roos tuleb ehmatamisest ja pahandamisest. Naiste musta särki või saastaseid musti villu pandi peale. Siniseid härjabaid õõruti peale.
ERA II 189, 542 (96) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Veiseröögatuse peale pandi kõvas, mille peale oli viidenurka rist tehtud, isi röögiti ka, kui risti tehti.
ERA II 189, 544 (108) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k. < Kullamaa khk., Risti v., Rõuma k. - Enda Ennist < Liisu Kirkman, s. 1849 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nelipühiks toodi metsast kaski. Noored kased pandi tuppa igasse nurka.
ERA II 189, 548 (126) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Annamõisa k., Mägari t. < Nissi khk. - Enda Ennist < Anna Mikk, s. 1858 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Madisepää ei tohi hinges puid kodu tuua, ussid aeavad siis sui õue.
ERA II 191, 18 < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tuoma t. - Richard Viidalepp, kogumispäevik < Tuoma t. peremees (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lõpupoole täiendas meie jutuajamist sama talu pärisperemees või selle vend, keda mina aga algul pidasin külameheks. Ta olevat näind oma silmaga, kui "Võiküla Mart" ussi välja kutsund ja ussinõelamisi arstind.
ERA II 191, 36 < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k., Palgi t. - Richard Viidalepp, kogumispäevik < Tõnu Sonn, 83 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Segamatult sain küsitleda Tõnu Sonni, 83 a. v., kes oli üksinda koduhoidjaks, kuna muu pere pidi olema heinamaal. See oli Palgi talus, mille jutustaja ise olevat rajand siia. Näitas mulle kuivand kadakat: "Selle kadaga all ma magasi, kui siia tulli." Ta enda istutatud jalakad on suured puud. Visalt püsind kadaka ärakuivamisest aga arvab, et "see oo üks tähendus, et ma ka hakka ää minema".
ERA II 191, 38 < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp, kogumispäevik (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ning kuigi elatakse mere lähedal või otse mere kaldal, pole ma vee- v. merevaimude kohta kuulnud mitte midagi, välja arvatud harvad teated kotermanni kohta.
ERA II 191, 96 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k., Koolielu t. - Richard Viidalepp < Pärtel Egor, 90 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See peab olema, et kui ta laevast välja läheb, et siis laev saab hukka - poterman. Inimese moodi ikka.
ERA II 191, 119 (29) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lõkitseja - tuli, mis merelt paistis. Tõusis sedasi ületsi ja alatsi ja vahel kadus ää ka.
Poisi isa näind merelt tulles - õige lähedalt. Esiti nagu küünlatuli, pärast nagu heinakuhi.
ERA II 191, 119 (30a) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. - Richard Viidalepp < Eleena Saarlaid (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mualja kivi olnud Rässa orus, kolmesopiline kivi, hobusenaelu ja vaskkopikaid seal peal.
ERA II 191, 119/20 (30) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Perenaine, Eleena Saarlaid teatab:
Mualja kivi olnud Rässa orus, kolmesopiline kivi, hobusenaelu ja vaskkopikaid seal peal.
Vanaema, jutustaja K. Tustit ütleb vahele:
"Seda üitud Äiukivi." ("Äiu" tähendust ei tea.) Kivi pealt kolmesopiline ja natuke nõgus. Lapsed viskanud sinna väikseid kive ja sülitanud ennem kivi peale (karjalapsed). Teised ka visanud. Palju väikseid kive olnud seal ümber. Viskajad ütelnud: "Mualjad, sähke, me anname teitele süia!"
Kel maasthakand kärnad, pesti veega, hobuserauanaelu, mõni soolatera ja vaskkopikas sisse, sellega pesti ja viidi vesi sinna.
Nüüd pole seda olemas enam. Patarei asutamisel ää lõhutud.
ERA II 191, 120 (31) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina Tustit, 77 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ühekorra ühe linna sadamas oln kaks laeva ja laevavaht kuski kõrvalt juhtund kuulma, kui kaks meest rääkin: "Kuidas su meresõit läks?" Tal läin üsna heasti. Teine üteln, et tal põle läin heasti ühtid, et pidan keskmist masti kõik selle aa sülega kinni. Siis vaht rääkin teistele ja lein, et keskmine mast oln katki. Kes need oln? Ju need laeva vaimud ollid.
ERA II 191, 121 (32) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võikülas oli küll üks mees, kes arstis ilma rohtudeta, arstis sõnadega. (Umbes 15 aastat surnud.) Või-Mardi Jaen.
Puhus ja rääkis oma sõrmede peale (aas sõrmed suhu) ja siis muris ja hõerus seda haiget.
Võttis ise viina, pakkus mulle kua, siis kirjutas paberi peale ja ajas paberi pudelisuust sisse - käskis võtta iga päev ussihammustuse vastu.
ERA II 191, 121 (33) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Rässa k., Järve t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Võiküla k. - Richard Viidalepp < Ekateriina (Kadri) Tustit, 77 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ükskord Võikülas oli uss koera hammustan. Jaen kutsun ussi metsast välja, vilistan välja ja pannud ussi koera noolima.
ERA II 191, 142 (5) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k. - Richard Viidalepp < kahelt eidelt (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kürvagi kivi, õieti suur kivi Järve metsa ja Võlla mõisa vahepeal. Suur auk oli sees. Et vanapoiss (=kurat) pidan selle oma kella otsas siia tooma, ja kukkun maha. (Kivi olevat patareide ehitamisel ära lõhutud.)
ERA II 191, 143/4 (4) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere k. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laev hakata hukka saama, siis pidada mingisugune vaim sealt välja põgenema - suure roti näol.
ERA II 191, 145/6 (9) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kalade vahetamine toiduainete vastu. Maamehed, kes tulid kalu saama, tõid kaasa õlut, saiakakud (kodused), soolaga keedetud ubad. Õlletoobi eest sai 30 räime, 5 toopi õlut maksis külemit (1/6 vakka) räimi, saiakaku eest sai külemit räimi. Toop ube sama kui toop õlut. Maamees vahetas selle eest omale kalu. Kalamehed müüsid, sõid-jõid kalad maha ja tulu ei jäänd sest midagi. Sellepärast kalapüügist ei tulnud majapidamisele (talule) rahalist tulu või tuge mitte kõige vähematki.
Kalad müüdi sealsamas. Kõik läks toorelt, suitsetamise moodi ei olnud. Kui kala polnud, ostjad ootasid kaks-kolm päeva. Teinekord oli sellel eestõigus, kes ennem oli oodanud.
Noodaga püüti - räimi. Muid kalu oli vähe.
ERA II 191, 146/8 (10) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
(Ühiskalastusest.) Randvere külas oli 16 talu. Kõik üheskoos püüdsid. Igaühel kolm noota ja üks pärajägu (üks noot 5 sülda sügav, teine 4½, ja kolmas 4 sülda sügav). Pärakangas (= pärasiil) 5 sülda pikk ja 55 silma lai. Igaühel noodaköit 12 sülda.
Pärapaat. Noodakipper ja pärapoiss olid paadis, valvasid pära, kui kalad sees, et kuhugi kinni ei hakkaks - siis tõmmasid lahti.
Laev oli kompanii laev. Mis rahapärast müüdi, see raha anti noodakipri kätte. Kui püük lõppes, siis jägati ää.
Kui summa ostjaid polnud, siis kalad jagati hunnikutesse. Üks noodaliste seast võttis kõigi kindad oma hõlma sisse ja viskas sealt iga hunniku peale ühe kinda ja igaüks sai selle hunniku, kuhu ta kinnas sattus, ja igaüks võis oma hunniku müüa, nagu soovis. Paremaid kalu kui oli - siiad, haugid ja angerjad, lesti ka vahel - need müüdi summa peale ära ja raha läks kipri kätte.
Kipper oli püügimeeste käsutaja, millal, kuhu minna jne. Kalaparvi järeldati kalakajakatest.
Kipperiamet oli kordamööda - teine aasta teine kipper. Kord oli talude järgi. Enamasti vanad peremehed. Arvestati, et see oli kergem amet, sellepärast kalade jagamisel kipper ei saand rohkeni kui teised.
Kui mõni mees jäi tulemata, jäi ta osast ilma, kuigi võrgud olid väljas (kui polnud nähtavat vabandavat põhjust). Toidud toodi kodust järele. Kelle noot katkes, see pidi ise parandama. See oli igamehe kohus juba oma riistade eest hoolitseda.
Igaühel oli oma õuemärk või koha number peal. Võrgud olid ankru otsas, mitte ajus. Noodapüük oli meeste töö, naised sellest osa ei võtnud.
ERA II 191, 148 (11) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rõkata es tohi kalapüügil (laulda jne), et kohutab kalad ära.
ERA II 191, 148/9 (12) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõned pidasid silmas, et laupäeva õhtul pole hea merele minna - et "kui minule osa on antud, siis antakse seda igal ajal kätte."
ERA II 191, 149 (13) < Muhu khk., Tusti k. < Pöide khk. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. v. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võrgud kooti kodus kodusest lõngast ja püüdsid väga hästi. Turski püüti õngedega.
Kus võrgud sisse lasti, seda määrati maamärkide järgi, mis olid juba teada.
ERA II 191, 149 (14) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui kuu ja päike seltsis paistavad, siis pidi üles looma võrgu, siis pidi see kalarikas võrk olema.
ERA II 191, 149 (15) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võrgu rakendamine - talvel sel ajal, kui lopsakat lund sajab ja noorkuu pidi olema.
ERA II 191, 149/50 (16) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Esmakordselt reedesel päeval ei mindud merele (kalurid).
ERA II 191, 150 (17) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paadi kiilu sisse pandi ka elavhõbedat - et siis saab õnnelikum paat.
ERA II 191, 150 (18) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hanesule tüi sisse elavhõbedat - see võrgu korgi sisse, et siis teise nõidus ei pea midagi tegema.
ERA II 191, 150 (19) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Paat, mis ei püüdnud hästi, see müüdi maha.
ERA II 191, 150 (20) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere v. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Muidusaajad: Võrgu ülesvedamisel ja kaladest puhastamisel kehvad inimesed tulid appi - igaühel oma tuttavad. Võeti healmeelel appi - ja neid käis üsna kaugelt. Said selle eest kalu - külimit ja kuidas anti.
ERA II 191, 168/9 (2) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Rässa k., Järve t. - Richard Viidalepp < Leena Saarlaid, 45 a. (1938) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Kadi Sarv
Jõulumäng - õlekõrtest, roopillidest, paberitükkidest ja -lintidest tehtud ilustis, mis riputatakse lakke. Kahe a. eest jõulu eel tehtud. Vanaema õpetand. Vanasti niisugune "mäng" tehtud jõuluõhtul, kui õled toas. Kujult niisugune/joonis samas/. Pealt olevat üks osa ära võetud. Nurkadel rippuvad ümarikud on koostatud peadega õlekõrtest, mis torgatud kartulisse. Iga õlekõrre otsas on tükike paberit. Osalt oli selleks kasutatud kompvekipabereist lõigatud ruudukesi. Lindid ja ribad olid värvilisest paberist, osalt sakiliseks ja auguliseks lõigatud.
ERA II 191, 174 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tuoma t. - Richard Viidalepp < Tuoma talu noorperemees, 30 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võiküla Märt arstis ussihammustust. Uss hammustas koera. Tema tuli, torkas sinna kepi maa sisse. Ja uss tuli sinna kepi otsa.
Temal pidan raamat olema, mustad lehed ja punased kirjad.
ERA II 191, 174/5 (2) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tuoma t. - Richard Viidalepp < Tuoma talu noorperemees, 30 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õemees on konstaabel. Elasid Kihelkonnal. Ükskord lehm surn maha. Õde läin lehma käega puutuma - käsi valu täis. Noh siis oli selge, et see põle õige asi mette.
Läin Sõrvest abi otsima:
"Kas tahad viina pealt selle inimese nägu näha, kes seda tegi?"
"Ei taha!"
"Küsi kodus, kas sest kellaajast on valu ära kadun." Just nii oln.
Teise hommiku põmmdi naabrinaisel loom surnud!
(Pärast löönd selle naise veriseks, siis kiusamine kadund ära. Lugu juhtund 4 aastat tagasi.)
ERA II 191, 176 (1) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa as. - Richard Viidalepp < Mihkel Vapper, 70 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Raagi mänd (suur mänd maantee kaldal, Soonda ja Liiva vahel).
Kirikumõisa seal vanasti oln ja mõisa nimi oln Raagi ja sellest mänd nime saan.
Kui 1840 ja 1841 Muhus hundijahti peetud, siis vahid oln seal männi otses.
ERA II 191, 186 (26) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere k. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kord tulnud kaks venelast Saaremaale, et kaotavad maksu eest hundid ära. Pannud mingisugust pulbrit hundi jälgedesse ja hundid kadund ära.
ERA II 191, 188/9 (30) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Tusti k., Tooma t. < Pöide khk., Randvere k. - Richard Viidalepp < Georg Lukas, 60 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Minul oli roosivill jala peal. Vana Sander oli surnd. Kas pärandas oma pojale Juljusele/oma arstitarkuse/? Läksin teda otsima. Üks naine tuli vastu, see juhatas.
Paju-Kurdla külas Juljus oli rehte peksmas oma masinaga. Parandas masinat. Ütles, et kauaks jäänd. Lubas siiski katsuda.
Kui ta tuli, võttis mütsi peast ära, siis pliiatsiga tegi liigutusi haige jala kohal ja pomises midagi. Aga ma ei kuulnud neid sõnu. Valge paberi sidus peale. Mul valu läks suuremaks. Siis ta ütles, et jah, mõnel olevat nii, et esialgu valu läheb suuremaks. Ütles, et võib koju sõita. Sõitsin minema. Tee peal varsti - vill lahti löönd, valu kadund. Paranes ära.
ERA II 191, 210 (16d) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õhtul oli tanule löömine. Pruudile anti üks vana tanu pähe, kui laua tagant ää tuldi, ja üks väike tüdruk lõi maha:
Pea tanu peas, pea tanu peas,
Ära jäta mehe külje ala!
Pärast pandi õige tanu pähe - harjutanu - see oli kõige pulma aa peas. Sellele pandi valge lina ümberrinki niiet teine silm oli kinni.
Pulma lõpul pandi vähike tanu harjutanu asemele.
ERA II 191, 214 (21) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Et sead paigal seisaksid, selle jaoks tehti kurnid, ümmargused puukurnid, mõni tegi veel sea moodi. Siis köidi neid ajamas, lapsed ja poisid köisid. Need aeti põllale ja karjasmaale, et siis sead suvel seisvad, ep kipu kojo.
ERA II 191, 224/5 (55) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Verikämm - verine paise, mõnel suur nagu rusikas. Kui puhkeb, ajab verist mäda välja. Ise lõhkeb ja paraneb. Küpsesibulat pandi enne peale, et see peab pehme.
ERA II 191, 225 (57) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa k., Jaaguda t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Igaküla k. - Richard Viidalepp < Mare Kesküla, 80 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Raudreiarohi. Selle õitest tehakse teed tiisikusehaigele. Köhimise ja külmetamise puhul ka hea juua.
ERA II 191, 235 (13) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Pädaste as., Aarni t. < Muhu khk., Muhu v., Kesselaiu k. - Richard Viidalepp < Andrus (Andrei) Kõvamees, 72 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Veevaimudest ei tea midagi.
ERA II 191, 237 (21) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Pädaste as., Aarni t. < Muhu khk., Muhu v., Kesselaiu k. - Richard Viidalepp < Andrus (Andrei) Kõvamees, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ussihammustust võitis Simiste Nielu Iivan. Ta kirjutas paberi peale ja paber pandi sinna peale. Sain minagid sealt abi. Ju tal sõnad ollid, ega ta muidu võitn. (Vist ikka tasu ka võtnud. Ammu juba surnud.)
ERA II 191, 239 (6) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Soldatid panid kibetulika õislehti haava sisse, see paneb mädanema ja paistetama. Tohtrid es soa hakkama'ga mette (selle arstimisega).
ERA II 191, 242 (18) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äkine haigus (=rabandus). See on ikka kurjast, ma arva.
Võta vassakult küljest kainla alt oma higi ja haista kolm korda. See haigus oo kurjast.
ERA II 191, 244 (30) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mualjad - need oo elukad, hakkavad järsku sisse sööma. Nee ohatse, süteveega pestakse (üheksa elavat sütt vette panna).
ERA II 191, 246 (38) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k. - Richard Viidalepp < Aleksei Rand, 74 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viluhaigus, mis võtab külmetama. - Alasti rotipojad (noored, ilma karvata) ära kõrvetada (tuhaks) ja tuhka sisse anda.
ERA II 191, 248 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k., Lepiku t. - Richard Viidalepp < Juula, 62 a., perenaine (1938) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui uut võrku teha, siis homikust alustada. Laupa ja neljabe - head päävad. Reede - ei ole hea. Õhtust ep looda - ep jõua tööga mette.
ERA II 191, 285/6 (19) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa II k., Antsu-Jaani t. < Muhu khk., Vahtraste k. - Richard Viidalepp < Raiisa Vaga, 66 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui vanasti putkuga võid tehtud, siis lauldud:
Kokku, kokku, kooreke,
valmis, valmis, võike!
Taevast tulgu, putku mingu,
ümber putku puterdagu!
ERA II 191, 309/11 (25) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Noodapüügist.
Ükskõik kus külast, kes kipriga kaupa sai, viis pool toopi, võeti sinna vastu, sinna noodaväkke.
Ühes noodaväes oli 60-80 meest ja samapalju naisi. Ühest perest võis olla mitu inimest. Igaühel pidi oma noodatükk olema. Noodad õmmeldi kokku. Nooda sügavus oli 1½ sülda. Sadasilm - see oli sügavam noot. Pärakott oli seal otsas, kus kalad sisse läksid. Räimi püiti.
Kõrgesaar oli kõige suurem püiukoht. Adjas oli koa ja Koeranenal (Pedaste mõisa ligidal). "Võlla vägi" oli ka Koeranena ligidal. Muhumoa peale oli 4-5 noodaväge. Saarlasi oli koa mõni seas. Kevade läks poolteist kuud aega kalapüügiga. Iga nädali toodi kottu järgi oma jägu (toitu). Niikaua püiti kut külm aeg olli. Kui aeg soojaks läks, siis noot hakkas mädanema. Siis mindi koju. Igal külal oli oma noodamaa (= maja). Üks palgikord oli all (mõnel es olegi), ungad ja latid peale, roost tehti katus ja muda aeti ka (peale), et siis soem. Ukseauk oli, akent põle olngid. Ukseaugu ette pisteti öösseks õlevihk. Õled olid sees ja lumehang oli õlgede all. Seal magasid segamini mehed ja naised, poisid ja tüdrikud. Kasugad kaasas.
Tuld tehti ilusa ilmaga väljas. Kui vihma sadas, istuti seal sees ümber tule. Keskel kees katel. Iga küla oli omas maas ja iga küla keetis ühe katlaga. Ühes keedeti ja ühes söödi.
Kui tööd es ole, siis aeti juttu. Härmoonikud mängisid. Mõni kipper ei luban (pillimängu), kartis pattu, et jumal ep anna siis kalu mette. Poisid magasid tüdrikute juures küll, seda es keelda mette. Lauldi küll. Mänga põle midagid tehtud. Naistel olid näputööd koa kaasas. Mehed tegid lusikumi (lusikaid).
Kel meest põln, võis tuua inimese eest ühe uadi õlut ehk 8 toopi viina. Siis sai oma osa niisama kui teised (kuid noot pidi siiski olema).
ERA II 191, 312 (26) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mõnel kipril oli see mood, et kui kiisakala tuli võrku, ei tohtin ütelda kiiss, "rõkkam võrkus" pidi ütlema.
ERA II 191, 312 (27) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanal aal, kui Saksamaalt käidi piiritust toomas, toodi merielme eli. Seda pandi klaasiga mõrra suupanna külgi. See oli ebausk. (Pärast naised hakkasid sellega endi lapsi ää kautama, siis keelati ära.)
ERA II 191, 312/3 (28) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üks Rootsivere mees käin noodapaadiga 10 reisi Saksamaal viina toomas. Siis saan 1000 rubla. Sellega ostis talukoha ära.
Kõrsis oli sant viin, seda es taheta mette. Räägiti, et kõrsinaised müüa viina sees oma kuse koa ära. Seda es võta paljut keegi (kõrtsiviina).
ERA II 191, 314/5 (30) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õlletegemise juures, kui humalad tõrde pandi, hüiti:
Hõissa poissi!
Kes katsub, see kaela murrab;
kes maitseb, see maha jäeb;
kus tilk kukub, sõnna kärn asemele kohe!
ERA II 191, 317 (34) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mool vennad ikka riakisid, et laevas peab koterman olema. Et kui seda kuulda ehk näha, siis varsti laev minna hukka.
ERA II 191, 318 (38) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Nurme as., Lillevälja t. < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k. - Richard Viidalepp < Andrei Metsaalt, 80 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Need peavad olema võlud, kel sündides on hambad suus. See ei või mette ütelda ühte sõna mõne looma kohta, siis loom sureb ära.
ERA II 191, 330 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Kansi k., Nuka t. - Richard Viidalepp < Mihail Pere, 76 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seda räägiti: Võlla mõisa põllal üks vana tamm, et seal all on vanad eestlased palvetan. Võlla mõisa teest pahemat kätt.
ERA II 191, 331/2 (4) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Kansi k., Nuka t. - Richard Viidalepp < Mihail Pere, 76 a. (1938) (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kolkas/H/Ara saares olen käin, kus enne Seerens kilu püüdis vene nootadega. Need olid suured noodad, Venemaalt toodi.
Seal oli palju muhulasi ja saarlasi. Ise olid püüdajad, ise soolajad, ise tüdrukud. Ta andis süüa ka meestele. See oli nagu vabrik. Noodajättel sai 120-130 rupla (hooajalt?), karomtik 70, 1. aerumees 65, 2. aerumees 55 rupla. Kokku oli üle saja inimese. Kevadel püüdis räimi ja lõhesid, sügisel sai kilu.
Lõbustusteks ei oln aega. Põln prii aega mette. Pühabe oli pool päeva, õhtu jälle tuli merele minna.
Üle palga sai iga mees veel kaks paari venesaapaid ja kaks paari nahkkindaid.
ERA II 191, 353/60 (1) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Simiste k., Palgi t. < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Nautse k. - Richard Viidalepp < Tõnu Sonn, 83 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Noodapüügist.
Kaks suurt laeva oli (sõutavad), 9-10 väikest laeva (paati), kuuskümmend püüdjat ja kuuskümmend noota.
Kui räimi oli hästi, siis sai kuuskümmend tündrit räimi - igaüks sai tündri. Mõnikord sai iga mees 2-3 tündrit. See pruuk oli jälle sehoke, et muidu es sünni mette. Iga mehel pidi noot olema ja kümne mehe peale üks paat.
"Täna minnakse noota aama." Noodad seoti kokku ja väeti laeva. Vaadati, kus räimepank seisis ja väeti noodad ümber ja hakati tarima. Kaks-kolm tükki olid räimetundajad, räimekiprid, kes mere peal ollid. Need käisid vuatamas, läksid homigu vara merele. Siis kihutati müts roika otsa. Ja siis teised tulid ja hakkasid noota ümber heitma.
Teine poolnoota visati sisse teisest laevast. Kummagis laevas olli umbes kolmkümmend inimest.
Igaühel oli oma noot (jutustaja nimetas noodaks nii suurt püüginoota kui ka üksikuid võrgulinasid, millest noot moodustatud) - kolm sülda pitk ja 2½ sülda sügav. Tagumine ots, mis tuli kahe noodareie vahele, oli pära - oli hulga peale. See olli nõnnaviisi, kis nee räimekiprid ollid, nee muretsesid pära. Kiprid olid niisama muhulased. Mälast, Raegmast, Simmistest, Nautsest - kel noot oli, võis osaliseks tulla.
Kaks noodareit tõmmati koomale, inimesed vädasid, laevad läksid teineteise ligi. Pulludega (see oli üks puu) löödi pära ette, kui see lähemale tuli, et kalad es lähe laeva alt läbi. Pära veeti laeva juure ja hakati pära suud ületsi tarima, niikaua kui räimed jäid viimaks taha pära otsa sisse. Uamiga tõsteti kalad paati ja veeti mäele (kaldale).
Mäel jagati niisamma ära. Kes osaline oli, tuli kottu hobusega ja viis oma osa ära. Osad mõõdeti pangiga. Pandi iga osa peale 2-3 pangi. Osad viira peale (= ridamisi) maha, moa peale. Ühes kohtas oli suur hunnikas, sealt võeti ja tehti jäod. Mis jäi üle, et igaühele enam pangi es saa, nee müüdi ära raha eest. Siis see raha pandi kokku. Ja kui noodad said ära kistud (püük lõppes), siis jägati see raha ära (mõnikord saadi 20-30 kopikat). Raha seisis kiprite käe. Sellega nurelesid vahel küll, et ei tea, palju kiprite käes olli. Pädaste kõrtsi mindi raha jägama. Siis nad jõid ja pärast riidlesid tagajärele, et karvasuits oli taga.
Osad olid: a) nooda pealt; iga noodaosa pealt pidi mees või naine ka olema. Naised enamasti tassisid noodad laeva ja olid aerude peal ka. Igas poatis 4 meest, 3 poissi ja 1 kipper. Pidasid nooda selisest kinni, et põhja ei läin.
b) Kelle poat, selle pealt ka osa;
c) laeva pealt oli 2-3 osa;
d) pära pealt;
e) "püta peal" oli see, kel oli noot, aga es ole vaimu mitte randas ja tõi selle eest vuadi õlut noodaväele (vuat = 150 toopi, ei tea kindlasti). See käis selle püi aja kohta.
Vastulised - kes tulid vastu, kui kala randa toodi, vaesemad inimesed, vabanikud, et anna mulle ka mõned räimed; küsis neilt, kel oli osa. Mitme pealt korjas hulga. Kel ikka oli jõud, viis viina koa; kel polnud, küsitles muidu. Üsna vaesed käisid muidu küsitlemas, ja anti ikke kah. Kui kuulda oli, et kalu oli soadud, siis oli vastulisi koa neil küll. Mõni viis noodameestele saiu (odrajahust), viina (kes viina võttis, pidi räimi andma). Õlut oli noodameestel ennegi. Kel oli püta peal, see tegi. Mis sest vuadist juua sai! 60 inimest oli, igaüks sai 2 toopi.
5-6 nädalt oldi ühtejooni randas. Atjas ja Koeraninal ja Kõrgessaares. Mitu noodaväge oli: Atjas üks, Koeraninal kaks ja Kõrgessaares kaks - kokku viis noodaväge.
Õlgedest majad (ma'ad) tehti, kaks katust kokku, seal all oldi, üks 10 inimest igas majas. Olid üksteise kaelas, said sooja koa. Naised ja mehed olid segamini.
Söögikeetmine. Kipritel oli oma kokk, elasid omaette majas (samuti õlgedest), head-paremad keedeti ja söödi. Teistel ka jäi mõni moale, kes süüa tegi. Keeduriistad olid kaasas. Igale vaimule pandi toidutavaar kodunt juure: külimit tuhlid, terve leib, liha koa, kui olli. Piima toodi ka kottu järele. Kasukad ja head tekid pidid kaasas olema. Kahed riided olid seltsis - kui ühed merel üll, teised moal kuivasid. Kevade käidi, kui meri lahti läks.
Õlut tehti katlas soojaks. Kel oli, panid võid sisse. Lihasuppi keedeti, tuhlid jne. Süüa sai paramini kui kodus. Võid ka pandi kaasa.
Kui räimi väeti noodaga, siis kas öösi ka oldi tööl, aga kui kalavedu ei oln, ole räimi näha mette, siis magas noodamees mitu pääva vagusi. Õhtuti võis nalja küll teha. Mõnel pill koa kaasas.
Kõrgessaares ehk Koeraninal - see oli mõisniku meri - sai mõisnik 1/10 püügist. Kui 60 osa tehti, sai mõis 6 osa omale. Kelle mõisa meri oli, see võttis kümnist. Külal es ole merd kedagi. Siitküla - Simmiste - mehed käisid Atjas püüdmas.
Võrkudega püüdis igaüks ise - mis püüs püüdis, see oli igaühe oma.
ERA II 191, 369/70 (8) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa II k., Ansu-Jaani t. < Muhu khk., Vahtraste k. - Richard Viidalepp < Raiisa Vaga, 66 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui põld lõegatud sai, siis tõsteti põld üles. See viimane natuke, mis kõige viimaks lõegati, see tõsteti ülesse (ükskõik, mis vili - rukis, oder või kaer, millest aga lõpp oli). Kes viimase lõikas, see tõstis, olgu kes tahes:
Sest saagu moole ja soole,
vigastele ja vaestele,
sakstele ja santidele!
Nüüd ei ole enam seda.
ERA II 191, 370 (9) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Suuremõisa II k., Ansu-Jaani t. < Muhu khk., Vahtraste k. - Richard Viidalepp < Raiisa Vaga, 66 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui hakati õsuma (rukist või muudki vilja), ikka peremees luges ennem, kui lõikama mindi. (Palveraamatust loeti.)
ERA II 191, 378 (1) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
See Hiiemägi, see oo meite heinamaa sees, seal taga. Üsna pisike, aga järsk, kena mägi; paistab nagu oleks ükskord tehtud. Lepapõõsad kasuvad seal ümber.
Sealt otsiti ühekorra vanu asju. Ei ma´p tea, kes nee ollid, ma olli pisike. Kaks väljamaameest olli ja siit muhulasi koa. Sui enne heinaaega käidi otsimas, maikuus. Mõned pissed vaskrõngad leiti ja nuppa ja pisseid asju. Surnuluid põle leitud.
ERA II 191, 380/2 (4) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu I (Kulka stipendium 1793/00-7L) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Iga külal oli oma õlest unikas - noodamaja. Kaks korda puid maha, sõnna külge ollid sarikud nakutet ja õlekatus peal. Otsas olid pissed augud, kust suits välja köis. Keskel oli katel. Pael oli ülal, kook paela otsas, koogu otsas katel. Kena ilmaga keedeti tuleaal. Tuleaed: kivid rinki.
Õlgedel magati. Noori inimesi oli palju koos, nagu pulm oli. Tüdrikud veeti poiste juure. Kes seal suurt magada sai - öö läbi kuterdati. Tansiti koa. Pillimees oli ikka koa. Kui kena ilmaga mere piale minti, siis laulti nii rõõmsast. Paljukest neid mehi olli, tüdrikud olid enamasti kõik, nemad nägid selle suure vaeva.
Kipritel olli suur maa (=maja). Kiprid tegid nooda pära. Nee olid kurjad, riidlesid tüdrikutega. Võisid peksa ka anda mõnele, kui tarvis.
Pindad - nendega hoiti alumist äärt, pullud olid ülemise ääre küljes.
Üks olli jälle seoke kohtumaa (-maja), üks unikas. See oli naljategu. Seal anti peksa. Kui tüdrik aas ööse poisi juurest ää, es taha mette. Siis pääva oli kohtumaja: pandi ää leppima. Üks valitseti kohtumeheks, kes kõige naljakam olli (mõni kipper).
Muidu näpistati ja hõeruti kõhtu ja venitati siareluid - nagu üks naljamäng tehti.
Üks Vanamõisa koolmeister oo tein selle laulu, ta oo surn nüüd:
Raudkivi siarel kohtumaas
läks minul aega palju,
kus Metsa Seiu pilli aas
nii ilusast ja valju.
ERA II 191, 382/3 (6) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rahavarete mägi - Pärdi põllu ja karjamaa sees. Nüüd jo moaks küntud, oli ühe pereme rundi sees. Liivasegane mullamaa. Teist uastat kartulid peal. Kivimägi oli. Üks oli lai kivi. Kui me karjatüdrikud ollime, köisime seal kivi otsas söömas.
Ei mitte midaid põle sealt leitud.
ERA II 191, 388 (19) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Edene, edene, eeke,
Põgene, põgene põlluke -
Kus siis mu helmed helkivad
Ja mu pauad paukuvad."
Siis laulti, kui õsuma hakati sirbiga.
ERA II 191, 388/9 (20) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
"Sirise, sirise, sirbike,
Kõrise, kõrise, kõver raud!
Kelle sirp siis ette jõuab,
Selle peimes koju nõuab.
Kelle hial siis vastu kostab,
Sellel peimes mütsi ostab."
Kui põllalt koju mindi, siis laulti. Kui tüdrikud lõikuselt kojo läksid.
ERA II 191, 395/6 (31) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võitegemise laul:
Kokku, kokku, kooreke,
Valmis, valmis, võike!
Kokku koera õnne peale,
Minu vaese vaeva peale.
Pett piigule (pisike põrsas) või pojale,
Suurem jagu sulastele.
ERA II 191, 396 (32) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Ansu t. < Muhu khk., Viina k. - Richard Viidalepp < Ruudu Noor, 72 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lehmalüpsi laul.
Sõeru, sõeru, sõrgajalga,
Anna piima, Harju halli.
Lüpsa, Liane lauki lehma,
Lüpsik täisa lüpsajale,
Toover toas istujale
Kannu kaksi karjastele.
ERA II 191, 401 (1) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Matsi t. - Richard Viidalepp < Mihkel Sugul, 67 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tuulepesa tuua kolme valla piiri pealt. Piirutule peal vähe põlema, seda suitsu silma lasti, kui silmad haiged.
ERA II 191, 401/2 (2) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Matsi t. - Richard Viidalepp < Mihkel Sugul, 67 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Võikülast Mardi Jaen, see oskas arstida. Jooksva, paiseid, kui jalad haiged, kui uss hammustan. Ütles, et peab ise uskuma ka.
Kui hambavalu - katsus sõrmedega, pusis ja oligi tehtud - valu kadus.
Ega tal es ole midagi nõidust mette. Aga ta ikka käis kambris midagi lugemas, siis ütles. Ta oln tüdruku laps. Ema oln mõisas teenimas, lein paruni järelt raamatu; ja poiss oskas kirjutada, kirjutan sealt välja. Oskas arstida. - Minu emaga ühes kasvand, ema teadis teda. Et seitsmes Moosese raamat olle oln, seda rääksid.
Vanal on kaks poega, aga need ei tee midagi.
Kõrve Iivan naeris, et see Mardi Jaen maksis renti natukehaaval, korraga ei maksnud, et vaene mees. Aga kui ära suri, leitud aida põranda alt 1000 rubla kulda.
ERA II 191, 402/3 (3) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Matsi t. - Richard Viidalepp < Mihkel Sugul, 67 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mualjad. Vastlabe õhta välja liugu laskma. Kukkusin lumele maoli maha Kapi-Siivul, sellest mualjad. Kõht sügelema. Paar pääva edasi - kõik rinnad ja kõht täis.
Piiri Kadri - Raegma küla järgi, nüüd vist surn - ütles: "Nee on vihased. Nee oo raudkivi-mualjad, nendega ep sua ühekorraga akkama mette." Esim./est/ k./orda/ teisip./äeval/, teist k./orda/ neljap./äeval/. Tal oli pisike nahkkott, selle võttis...
Andsin viis kopkat. Jajah, see oo õige, muidu ep kao mette, kui raha peab andma.
ERA II 191, 431 (19) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Miks haavalehed värisevad. - Eesuse rist oln selle puust tehtud. - Teised rääkvad jälle, et Juudas olla senna otsa ennast üles poond.
ERA II 191, 431/2 (20) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Miks kadakas puuks ei kasva? Kadakas ei kasva puuks mette, et Eesus olla kadagamarja pealt taeva läind ja seal on (k.-marjal) Eesuse jalajälg. Seal on küll üks seoke jälje moodi asi peal.
ERA II 191, 436 (28) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mälas rääkisid ikka, et rahatuld oli nähtud põlevat mäe taga, aga suuremat juttu sest põle ka oln.
ERA II 191, 437 (31) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lehtmetsa külas, põllu taga kuski peab olema üks kivi. Üks mu tädi Mälas käis kord sinna viimas (vett), see rääkis, et küll sial oln värki - naelu ja pudelikilde. Et see pidada valu ära võtma. Pesed viega haiget kohta ja viid vie senna kivi peale, siis see koht peab terveks suama.
Hobusenaeltega jälle arstitud, kas muljutud haiget kohta või hõerutud suolaga ja see jälle viidud sinna.
ERA II 191, 437 (32) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui laps katki kratsib, siis muljutse soolaga ja pestakse selle soolaveega üle ja viiakse siis kolme tuleaseme peale. - Need mualjad või nii.
ERA II 191, 461 (43h) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Seal kirstu juures toodi viel üks väike tüdruk, see hakkas noorikut tanule lööma. Tanu pandi pähe ja see tüdruk pidi lööma talle tanule, teise käega teise korra, iga sõna peal lõi:
Pea tanu peas! Pea tanu peas!
Ää jäta mehe külje alla mette!
Siis pruut viskas tanu peast ää ja viskas kirstu või kirstu taha. Üks vana tanu oli. - See väike tanulööja sai värvilised paelad, tutid olid otsas.
ERA II 191, 469 (55) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sel sügisel, kui on palju pihlakamarju, siis on tormine sügis. Ja see on tõsi ka.
ERA II 191, 475 (68) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Potermani ei tea.
ERA II 191, 475 (70) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Aili Vähi 2001, kontrollis Mare Kalda
Kui taevas lootleb (= virmalised vehklevad), enustab külma.
ERA II 191, 477 (76) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Näkid - meres. Lapsi hirmutati, et tohi merese minna mette. - Pildi peal ka ole näin.
ERA II 191, 478 (78) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lastehirmutis - kaos oli koll.
ERA II 191, 482 (103) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sinise paberile tehti liiatiga riipsud peale, kõik es sua seda teha - roosi võitjad ollid.
ERA II 191, 483/4 (106) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Madarajuurdest tehasse rohtu kua, viina sisse, lastasse liguda. - Venitamise vastu.
ERA II 191, 484/5 (110) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äkine haigus - lehmal. Lõigatse saba lõhki ja kõrval tükk välja. Soola puhutse ninase. Järsku jääb haigeks - külmast või.
ERA II 191, 486 (114) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui piim või koor venis, kiedeti kadagavett ja hautati piimapüttisi sellega. Suitsetati, kui arvati, et nõiutud.
ERA II 191, 491/2 (137) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vares raagib, ennustab kurja. Kui kuskil kuuled, et vares raagib, siis küsid:
Mis sa laulad, linnuke?
Kui kurja, kuku metsa,
Kui hiad, siis laula viel!
Kui ta viel raagib, siis enustas hiad, aga kui ta enam ei raagi ja metsa lennab, siis ta oo kurja kuulutan.
ERA II 191, 495/6 (150) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Lieskana lastasse joosta käe peal. Kuspoole jooseb, sealpool oo veissed:
"Lieskana, lieskana, kus me lehmad oo?"
Saab sõrmeotsa, läheb lendu.
ERA II 191, 496 (152) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui puu mahlal oli, koorisime, panime sipelgapessa, sipelgad kusid peale, siis noolisime palgid sellega, et siis ep pea päevitama.
ERA II 191, 505 (177) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2002, kontrollis Mare Kalda
Kui tuld laenati - toodi vakaga süsi, katlaga või pajaga.
ERA II 191, 506 (178) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Leivaküpsetusel tehti märgid peale leivale, et kui oli noodarandas palju inimesi koos ja palju leibasi, siis igaühel oma märk peal. Märgid ollid nagut keegi tahtis teha. - Õuemärgid olid ise: riipsud, ankrud, ühel olli haakrist. Enne olid maandi ruusitamise aeg jaod, kussaadik keegid pidi ruusitama. (Need märgiti õuemärkidega.) Nüüd on rohkem kohanumbrid ja nimed.
Siis lassi otsa peal, tööriista varrel, rihal, hargivarrel, nootadel olid õuemärgid.
ERA II 191, 511 (188) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui aevastab: "Tervis tuleb!" öetse. Või jälle: "Tõsi! Aevastus tõestas taga!" Mõtet ja ütlemist ka.
ERA II 191, 511 (189) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kui luksub kiegid - kiegid pidada taga riakima. Kästi ütelda üks number ja loeti, mis täht sinna numbri kohta tuleb, see pidi olema selle nime esimene täht.
ERA II 191, 521 (216) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hambavalu võideti sõnadega või hõeruti käega - käe sees pidi olema võimu, mis ära võitis.
ERA II 191, 521/2 (218) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Maast saadud - maaljad. Hõeruti soolaga, vissati ahju. Pidi nii ruttu ahu eest ää tulema, et sa'p kuule mette, kui sool hakkab praksuma.
ERA II 191, 522 (219) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Pidi olema nisuksi inimesi, kes oma sõnadega või tegudega pidid midagi tegema - (haigust saatma teistele inimestele).
"Jumalast saadetud" on kõik haigused praegugi veel.
ERA II 191, 523 (223) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Õlleviha sisse läinud - pärmi peale.
ERA II 191, 523 (224) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Küüne- ja sukaviha vastu midagi erilist ei olnud. Rasva - sea loomirasva pandi peale.
ERA II 191, 523 (225) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Põlend haavale pandi toorest kardulikaabet peale. Võttis palaviku ära. Ja siis munavalget, - ja veel rukkijahu ka, väga hia peab olema.
ERA II 191, 523 (227) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hambavalu - tomingakoori lõuga, külma vett lõuga. Soe vesi aitas ka vahel.
ERA II 191, 526 (238) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kopsuhaigele keedeti rohutied, põdrasammaldest. Mõni oma kust kua juon. Männikasvudest tied tehti.
ERA II 191, 526 (241) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kõht lahti - tammekoorevett anti juua.
ERA II 191, 526 (242) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kõht kinni - paakspuukoore vett.
ERA II 191, 526/27 (245) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Viluhaigus - sel põlla midaid aitajad. Kuni ise ära jääb. Kestab oma 5-6 nädalid ära ja... Iga päev tuli oma teatud aja järele.
ERA II 191, 527 (250) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Äkine aigus. - Tehti verd lahti, loomal ja... Toodi apteegist "must pähi", anti seda sisse, kiedet piima sies. Hobusele kallati viina kõrva. Lehmale soola ninase.
ERA II 191, 528 (255) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Luuvalu. - Patti tehti (= kümmeldi). Saarelehist, sipelgatest, sõnajalgadest, heinapepredest.
ERA II 191, 529 (259b) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
/Soolatüügas/Hõeruti hernestega, herned pärast kaevu, kolm neljabe õhtud järjest.
ERA II 191, 531 (262) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Valgevoolus - valge emanõgese tied, seda juua.
ERA II 191, 533 (268) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Liiva k., Värava t. - Marta Viidalepp < Julia Kesküla, 43 a. (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Sügelised. Üks vanaeit kietis salvi, kellega miariti. Pesti kala soolviega. Tõrvan ka mõni ennast.
ERA II 191, 579 (3) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Jaani t. - Marta Viidalepp < Iisa Noot, 34 a. (1938) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vikerkaar õhtust juua kuiva, homingust juua märga.
ERA II 191, 583 (24) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Jaani t. - Marta Viidalepp < Iisa Noot, 34 a. (1938) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kõue ajal es tohi josta, es tohi akna peal olla. Uksed kinni ja aknad. Es tohi tuld teha. Öeldi: "Taevataat tapleb lastega." Piksetuld ei saa kustutada. (Piimaga kustutamist ei ole kuulnud.)
ERA II 191, 584 (30) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Mäla k., Jaani t. - Marta Viidalepp < Iisa Noot, 34 a. (1938) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vihmalae ja tuuleagad taevas.
ERA II 196, 16 (521) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanemal ajal, kui ema oma last vihelnud, siis on vihtlemise ajal niisugused korralikud sõnad, mis last rahustanuvad. Iga kord, kui vihaga löödud, siis öeldud:
Aiteh, aiteh, sopu, sopu,
Aiteh, aiteh, sopu, sopu,
aiteh, aiteh, sopu, sopu,
Aiteh, aiteh, sopu, sopu!
Aiteh, aiteh, saunale,
aiteh saunaleinile,
aiteh, aiteh vihale,
aitäh viha tegijalle,
aitäh veekandjalle,
aitäh saunakütjale,
aitäh puupunnerdajale.
(Ei mäleta, kellelt ja millal.)
/vrd. ERA II 149, 165 (49)/
ERA II 196, 27 (594) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui võid tehtud. Seda tegemist hoitud võera eest varjul. Aga kui siiski mõni võeras juhtunud seda nägema, siis öelnud see: "Savikoormad tulevad!" Mis tähendas see sõna, seda mina ei tea.
ERA II 196, 39/40 (610) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Seda usuti tõesti kindlaste, et nahahaigused nagu kublad, vistrikud hakkavad maasoleku ajal maast (maast-hakanud) ehk mõned ütlesid: maast võtnud. Niisuguse koha peal maa sees olnud üks iseäralik elusloom. Kui tema üksipidi olnud - ei tea kumbapidi, siis ei ole midagi haigust hakanud. Kui ta teisipidi pöörand, siis hakanud nahahaigus: kublad ehk vistrikud.
Keski maganud vai olnud rehetoas, keegi mees külili. Temale hakanud ka niisugused kublad ihu peale. Tema tõusnud üles, kaevnud labidaga tuapõranda sisse augu ja võtnud sealt iseäralise elava olevuse välja, kes seda haigust temale sünnitanud. (See on üks vana mälestus).
ERA II 196, 41 (612) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Arstirohtudest on tarvitatud:
Haavadest verejooksu kinnipanemise jaoks tarvitati kasetohu küljest - vastu krobi tohtu, seestpoolt küljes(t) lööb lahti ohukene tohi. Seda haavale peale panna; see võtab vere kinni. Sedaviisi olen mina oma verejooksu haavast kinni pannud.
Raiusin oma pahema jala ära. Panin seda peale ja verejooks oli kinni.
ERA II 196, 41 (613) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Söötide peal ehk mujalgi kasvavad murumunad. Kui tema juba kaunis vanaks on jäänd või läinud, sügise poole, siis on temal pealpool kuiv pruunikas tolm muna sees. Allpool küljes on niisugust pehmet asja, mis aava peale pannes verejooksu kinni paneb.
ERA II 196, 44 (620) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Põlenud haava arstimine. Põlenud haava arstitakse aaloe veega: aaloe leht lõigatakse katki ja sealt higistab "vett" välja. Sellega niisutatakse põlenud haava.
ERA II 196, 44/5 (621) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Haudumist arstitakse mitmet viisi. Pannakse kartulitärklist haudunud koha peale. Linane riie tuleb varvaste vahele panna, et varbad lahus oleksid. Võib ka männi tõrvaga määrida. /
/VÕTTA KÖIDE JA SISESTADA EDASI! ÜLE POOLE ON PUUDU!
ERA II 196, 46 (625) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Hambavalu rohud. Hambavalu rohtusid on palju. Ühele aitab üks, teisele - teine. Heinputke juurt tuleb tükikene lõigata ja hammaste vahele panna - ülemise ja alumise. Toominga koort kas kaabitult ehk lõigatult panna hammaste vahele, hambad kokku pigistada ja ta ongi hamba vahel. Mädarõika juurt samuti.
ERA II 196, 48 (629) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kõhukinnioleku vastu tarvitati toominga koore vett. Ja sõideti obune vahtu, seda vahtu pandud vee ulka ja joodud.
ERA II 196, 54 (642) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Nikastuse vastu.
Nikastuse vastu tarvitadi villast lõnga, millele ühekorraga üheksa sõlme sisse tõmmati.
ERA II 196, 55 (645) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Ohatuse vastu keedeti kassirattaid (taim) ja selle veega pesti ohatatud kohta. Pesti ka maavitsa veega.
ERA II 196, 55 (647) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vistrikuid ja vinnisid pesti kassiratta ja maavitsaveega.
ERA II 196, 56/7 (652) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas USN, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Sügeliste ehk kärnade vastu. Sügeliste ehk kärnade vastu tehti tuleheina juurtest ja kusest salv, mis hästi hapuks lasti minna. Kanasitast ja kusest tehti niisamuti salvi ja määriti saunas kaunis hea leini käes nende mõlemitega.
ERA II 196, 57 (653) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Ussi hammustamise vastu.
Ussi hammustamise vastu tarvitati ussisõnu; kes seda mõistis, see kutsus ussi välja, et tema selle koha ära lakuks, kost ta oli nõelanud; siis ei olnud miski viga. Praegu tarvitavad mõned petrooli.
ERA II 196, 58 (657) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Roosihaiguse vastu.
Sõnadega arstiti vanasti roosihaigust sõnadega: Jeesus kõndis Ketsemannis, kolm roosioksa käes. Üks põles, teine suitses, kolmas kustus koguni ära.
Keegi kirjutas roosihaiguse arstimiseks jumala nimel või jumala palvega kirja. Kirja sisu ei tea.
ERA II 196, 75 (674) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Vanatüdruk sureb kaevukünasse./Vanal ajal oodanud keski piiga, et tema mehele saab. Aga läinud juba kaunis vanaks ja ei ole meest tulnud. Läinud targa juurde targa käest nõu küsima. Tark ütelnud: "Kui teised rahvas kõik magama heidavad, kellega sina ühes elad, siis mine välja, tõmma kaevukünasse vett ja heida selili vette!" Piiga teinud targa õpetuse järele: heitnud künasse selili vette. Hakanud külm, ütelnud: "Täna - õd-õd-õd-õd, homme - kiga-kaga, ülehomme - noore poisi kaisus!" Külm vesi tõmmanud vanapiiga kangeks ja hommiku olnud kaevukünas seliti, hambad irevile, surnud. Sai mehele!
ERA II 196, 80 (682) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Vanal lähevad päevad surma, noorel pulma poole./Vana, kui heidab magama, ütleb: "Jumal tänatud, tänane päev on jälle üle elatud ja surma poole saadetud!" Noor heidab magama ja ütleb: "Oh õnne, üks päev on jälle elatud ja pulma poole saadetud!"
ERA II 196, 119/20 (767) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Prussakate hävitamisest.
Kus majas prussakaid on olemas, sealt peab inimene välja minema ja seesolija sööma. Väljasolija peab koputama ukse peale. Kui seesolija temale midagi häält teeb, siis peab väljasolija küsima: "Mis sa teed?"
Seesolija ütleb vasta: "Mina söön."
Siis väljasolija küsib: "Mis sa sööd?"
Sööja ütleb oma toiduse ära, mis ta sööb. Väljasolija küsib: "Mis prussakad söövad?"
Seesolija ütleb: "Prussakad söövad üks ühte, teine teist." Sedaviisi jutustades kaovad prussakad ära.
ERA II 196, 152/3 (850) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus.
Vanasti ususti, et kui hunti tema nimega nimetada, siis tuleb tema karja ja mõjale. Sellepärast üteldi teda mitmes kohas: kriimsilma-isand, metsalell, mets. Vahest öeldi: mets ei ole puutunud teda - hunt ei ole puutunud looma. Vahest nimetadi ka mõne muu nimega. Nende nimedega hundi nimetamine ei kutsunud hunti kohale, kas teda räägiti.
ERA II 196, 168 (896) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Naine laidab oma põldu./Üks mees ja tema noor naine läinud viljasid vaatama. Naisele olnud põllud teadmata. Kui ühe põllu juurde saanuvad, ütelnud naine: "Tohoo, kurat, kelle see suur tükk ja lai lamm on?" Mees ütelnud: "See on meie." Naine ütelnud: "Ah meie oma? Natukene ongi."
ERA II 196, 192 (967) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Friedrich Eichenbaum (= Priidu Tammepuu) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Selle kohta võime ühe jutukese kirjutada.
Kellegi mehele öeldud unes: sinu õnn on seal linnas ja seal uulitsas. Linna ja uulitsa nime olen unustanud. Mine käi seal uulitsal, seal leiad oma õnne. Seal tuleb sul iga ommugu vara käia. Kui tema ligikaudu aasta oli käinud selles uulitsas, ütelnud üks rätsep aknast läbi temale: "Mis sa nuormees uidad? Mina olen sind näinud siit läbi minema kauemat aega iga hommiku vara." Noormees ütelnud: "Mulle öeldi unes, et sinu õnn on siin tänavas, seda leiad sealt hommiku vara. Aga seiesaat ei ole ma teda veel leidnud." Rätsep ütelnud: "Kes unenägude järele saab joosta. Minule öeldi ka unes: "Mine kohegi sepapajasse, seal alasipaku all on rahakast."" Sepapaja nimetuse olen unustanud. Aga see oligi noormehe isa sepapaja. Noormees mõtelnud: võibolla ongi see minu õnn ja läinud kodu. Ja kaevanud isa sepapajast alasipaku alt rikkaliku rahakasti välja.
ERA II 196, 209 (1018) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
/Ühesilmaga mehed tahavad nelja silma all rääkida./Ega kõiki juttusid ei või suure seltsi hulgas rääkida. Mõned peab nelja silma all rääkima.
Tuimõisa külas olnud kolm ühesilmaga meest juttu ajamas. Üks kahesilmaga mees olnud peaaegu erapooletu (s. t. ei võtnud jutuajamisest osa). Kaks ühesilmaga meest ütelnuvad: "Ega kõiki juttusid ei või seltsi hulgas rääkida, mõned peab nelja silma all rääkima." Kahesilmaga mees ütelnud: "Teie olete kolmekesi ja teil on kolme peale kolm silma. Üks silm on teil veel puudus, siis alles saab neli silma!" Ühesilmaga mehed saanuvad selle peale vihaseks ja tehnuvad kahesilmaga mehele tuupi tema üteluse pärast.
ERA II 196, 285/6 (1273) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Sõimusõnad.
Sina põrgu mõrtsukas!
Sina hundi sööt!
Sina sitahuniku tugi!
Sina põrguhaua täide!
Sina põrgu tuk´k!
Sina hurda lüpsik!
Sina pudru hakkjalg!
Sinna kerge kannus!
ERA II 196, 291 (1289) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kaugemale saatmine
Mine hurda persse!
Mine kassi persse!
Mine koera persse! (mine peni perse!)
Mine seapersse!
Mine persse!
Mine seapersse silda tegema!
Mine koerapersse kooku vedama!
Mine kassisaba alla!
Mine kassi varre alla!
Mine seasaba alla!
Köhi truupi!
Köhi korsna!
Köhi persse!
Mis sa krõbised!
ERA II 196, 293 (1297) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) (1937) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus
Lehtpuud raiutud vanal kuul. Siis oli puud hästi ilusasti ära kuivanuvad. Noorel kuul raiutud puud ei ole ruttu kuivanud ja läinuvad seenetama.
ERA II 196, 294 (1298) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus.
Okaspuud pidi raiutama noorel kuul, siis kuivavad nad ruttu ja on mädanemise vastu tugevad ehk vastupidavad.
ERA II 196, 294 (1299) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus.
Seinapalka raiutud jaanuari- ja veebruarikuul. Siis on puu magamise aeg.
ERA II 196, 295 (1302) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001
Uskumus.
Kui poeglaps sündinud, siis torgatud teda naisterahva särgist kolm korda läbi. Sellest saanud korralik ja aus mees ja rahvast lugupeetud. Hea laste isa ja naistearmastaja.
ERA II 196, 295 (1303) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eve Ehastu 2001
Uskumus.
Kui tütarlaps sündinud, siis torgatud teda meesterahva püksireiest kolm korda läbi. Sellest saanud ausameelne mehe naine, ea laste ema ja lastekasvataja.
ERA II 196, 301/2 (1321) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Muinasjutt Jeesuse risti kohta.
Üks jutt räägib, et see rist, kohe peale Jeesus naelati ja kohe tema suri, oli üks haruline puu olnud, kellest see rist oli tehtud. See olevat ristitaolisest välja kasvanud, nii et püst- ja põikpuu olid ühest tükist.
ERA II 196, 302 (1322) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Teine jutt räägib järgmiselt:
Üks puupakk olnud mitme ehituse juures ja jäänud igaltpoolt üle. Viimaks visatud pakk Siiloa tiiki. Sääl on tema pikemat aega olnud. Säält võetud tema välja ja tehtud temast rist. Selle risti peale on Jeesus naelutatud ja surnud.
ERA II 196, 334 (1393) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanasõna.
Värske leiva eest antud aitäh läheb taeva.
ERA II 196, 334 (1394) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Uskumus.
Kaalika eest ei või aitäh anda, siis kasvavad kaalikad puised.
ERA II 196, 362 (1471) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui mõni vahest juhtus kuhugi jalgu sittuma, siis visati see sealt tulle ja öeldi: "Sinu perse mingu katki ja rakka täis."
ERA II 196, 377 (1527) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Tõura ehk veiseröögatuse arstimine.
Röögatusele sülitati peale: tüh, tüh, ptüh! Urr, jurr, jurr! Tüh! tüh! tüh! Urr, jurr, jurr! Tüh, tüh, tüh! Urr, jurr, jurr! - Neid öeldi kolm korda. Kui sedaviisi urjutamine urjutatud oli, siis oli selle käe nimetissõrmega sülg haige peale laiali aetud, nimetissõrmega viir ümber serva tehtud ja rist peale tõmmatud. Sellega oli haigus arstitud.
ERA II 196, 404/5 (1555) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui mina alles noor olin, siis rääkisivad vanad inimesed, et soos peab ööseti iseäralik tuli põlema. Põrgulised peavad seal oma rahasid kuivatama.
Aga kui mina vanemaks sain, siis kuulsin asjalugu hoopis teisiti. Soomaa peab niisugust gaasi välja hingama, et ööse kaugemalt näha on, et tuli põleb.
Koski on võetud tulepõlemine uurimise alla. Hommiku leitud selle koha pealt, kos ööse tuli põlenud, veikesed tõrvataolised pisarad rohu peal, mis gaasi põlemisest järele oli jäänud. Aga ei olnud mitte põrguliste rahakuivatamise tuli.
ERA II 196, 420 (1598) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui unes nähakse, et maru mõne puu maha murrab, mis õues on kasvamas, siis öeldakse: peremees sureb ära.
ERA II 196, 420 (1599) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui unes nähakse, et maru õunapuu maha murrab, siis öeldakse: perenaine ehk mõni laps sureb ära.
ERA II 196, 475 (1704) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Salajane koppija.
Kos see juhtumine on olnud, seda mina ei tea. Kas siin Simuna pool vai veel kaugemal mõnes kohas. Kostki majast on surnu mahaviimise aeg midagi laenatud. Kas tükk nööri vai muud, seda mina ei mäleta.
Peale selle hakatud selles majas seinasid ja lage koppima. Asja uurides on kutsutud sinna vahtisid välja, aga koppimine käinud endistviisi edasi: ükskord ühes kohas, teinekord teises. Seal on käinud kohtunikud, õpetaja käinud seda maja õnnistamas. Aga kõik jäänud asjatuks: koppijat ei ole leitud ega koppimine ei ole kadunud. Viimaks lahutatud maja ära ja siis olnud koppimine otsas.
ERA II 196, 478 (1714) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Pesupesijale öeldakse: Tere jõudu valgeid pesijale!
ERA II 196, 478 (1715) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Peeter Käär (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanasti hoiti võitegemist nii, et võeras teda näha ei võinud. Seda hoiti sellepärast, et kardeti, et võera silm käib üle või ja siis läheb piim halvaks. Kui võeras kogemata siiski võitegemise peale juhtus, siis öeldi: "Savikoormad tulevad!"
ERA II 196, 489 (1) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Kodisma k., Pusta t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Velling, s. 1844 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Umardu metsas oli üks kivi. Ühele mehele näidatud unes, et toogu ta see kivi ära. See kivi olevat raha täis. Teepoolne ots olnud vankri teljetega juba ära kulunud - katki...
(Rohkem ei mäleta jutustada.)
ERA II 196, 489/90 (2) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Kodisma k., Pusta t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Velling, s. 1844 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Siis oli jutt mõne aasta tagasi. Tallinnamaal mindi öösi õitsile. Üks näinud eemal tulukest vilkumas. Läinud lähedale: sääl kuivatatud raha. Kaks-kolm inimest alasti - ainult nahkpõlled ees - tagunud kulda alasil.
Tagujad küsinud mehelt: "Mis siin otsid?"
Mees vastanud: "Olen eksinud."
Temale midagi ei tehtud. Näidatud veel varandust, mis oli nii suur, et terve Maa võiks ära osta.
Lubatud tal ka kaasa võtta, niipalju kui tahab. Mees proovinud ühte kange tõsta, aga - kus seda! Ei jõua liigutadagi.
Viimati võtnud särgi seljast, ajanud peenikest kulda täis ja viinud koju ja olnud rikas mees.
ERA II 196, 490 (3) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Kodisma k., Pusta t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Velling, s. 1844 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Aga kui teie tahate näha suurt mälestusasja, siis ma juhatan.Üks suur puu - tamm, seest õõnes; sõja ajal latv pealt maha lastud. Kaks suurt oksa on tal, toed all. Seda ei tohi keegi puutuda.
Õõnsuses olen ise olnud.
Praegu seisab tee kaldal, Rannamõisas, järve ääres, Mustveest edasi, Kodavere kirikust mööda.
Sääl on sees kirjutatud peale, ja numbrid igasugused.
ERA II 196, 492/3 (6) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Reastvere k., Ansu-Mardi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Jaan Mänd, s. 1854 (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Laiuse õpetaja Jannau magand ja näinud unes, et temale panti lauale võtmed. Tema ärganud unest üles ja katsunud: on võtmed!
Siis läinud ta uuesti voodi ja heitnud magama. Siis on teda uuesti unest ülesse aetud ja öeldud: "Võta võtmed ja mine Laiuse lossi ja võta sealt keldrist raha niipalju, kui lossi üles ehitad."
Õpetaja ärganud ülesse ja ei ole võtnud seda asja omast.
Siis heitnud uuesti magama ja hommiku pole midagi olnud - võtmeid ei raha.
ERA II 196, 497/8 (11) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui saab põld lõpule, siis korjab üks lõikaja sirbid enda pihku ja viskab üle õla et:
Sirise, sirise, sirtsuke,
kõlise, kõlise, kõverrauda.
Kelle rauda ette jõuab,
see saab mehele,
sellel sõitvad pulmakellad.
Siis pannakse vihud maha; istuvad igaüks oma vihu peale. Nii on tükk aega. Siis pööravad vihud ümberringi ja vaatavad vihu alla, mis säält leiavad.
Kes ämbliku leiab, on õnnerikas aasta. Kes muud mutukat leiab, sellel õnne ei ole oodata.
Kui mina noor olin, siis lõigati kõik vili: kaer, oder, rukis ja nisu - kõik sirbiga.
Siis oli aega laulda. Aga nüid lõigatakse masinaga; nüüd ei tea laulust midagi.
ERA II 196, 509 (36) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Jõudu, ja pesijale val´gid!"
Seda tuleb öelda, kui juhtud pesupesemise aeg teiste poole minema.
ERA II 196, 510 (37) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Jõudu ja luhta!" (Lambaniitmise juure tulekul.) Siis vill peab kasvama nagu luht!
ERA II 196, 510 (38) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Valgepea joodab vasikat!"
Seda öeldakse, kui juhtud tulema, kui joodetakse vasikat.
ERA II 196, 510 (39) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Joosepi t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Sihver, 70 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
"Jumal appi, jätku leiba!" - Söögi juures.
ERA II 196, 513/5 (44) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala vanadekodu - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Villem Neimann, 89 a. (1938) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Ma räägin, mis minu endaga on juhtunud. Ma elasin Piljas. Sääl räägiti... Oli vana rehi ja räägiti, et tondid seal rehes käivad. Mina läksin õhtu rehe juure, et vaatan rehte ja panen uksed kinni.
Aga rehi oli minu tahtmise järele paras soe. Ja mina heitsin ahju ette magama. Panin pea ühe ristikukoti peale. Aga see kott oli kõrge, ei passind mulle. Mina võtsin ühe puuhalu ja panin koti juure ja pintsaku sinna peale. Ja hakkasin pikali.
Kastist tuleb üks sinna ahju ette.
Mina hakkasin pikali selle puuhalu ja pintsaku peale. Nii kuda ma pikali hakkasin, tunnin kastist, nagu raskus tuleb üle minu.
Mõtlesin, et ongi tont siin!
Mina tõusin ülesse, et võtan pintsaku ja lähen siitkohast ära.
Läksin ahju peale, a' vot tule tõmbasin. Tõusin ülesse ja tõmmasin tikust tuld. Ei olnud näha kedagi.
Läksin ahju peale; hakkasin sinna pikali. Kuulen, et tantsu kõhin kesk põrandat!
Tõmman jälle tikust tuld. Ei ole kedagi! Hakkasin jälle pikali. Kuulen: reie all suur kolakas! Läksin lükasin uksiku lahti ja vaatasin: ei ole jälle kedagi.
Siis ütlesin: "Olgu kuradid nii palju kui tahe." Martin Luter läks Vormsi linna ja ütel: "Olgu kuradid nii palju kui kiva katusel, ei karda mina teid ühtegi." Nii ütlesin mina ka.
Siis jäin mina rahule niikaua kui hommukuni, ja ei olnud kedagi.
Noh eks ta ole üks lugu. See on kindel lugu!
ERA II 196, 533 (18) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Pedasi k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Liina Joonas, 67 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Vanal ajal, kui lõikus lõpetati, siis üks vanem neist istus kivi peale ja hoidis kätega ümber põlvede ja kaasitas: "Lõpele, lõpele!" (Aga enam ei mäleta.)
ERA II 196, 533/4 (19) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Pedasi k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Liina Joonas, 67 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kui lõpetus oli lõikusel, siis soovitati sirpisi visata üle pea.
Võeti sirbid sedaviisi: teravad otsad kätte ja visati üle pea ja loeti este:
Sirise, sirise, sirbike,
kõrise, kõverrauake.
Kelle sirpi ette jõuab,
selle peidmees vastu jõuab.
Seda tehti kolm korda. Minu sirp läks viskamise juures katki, kolmeks. Mina arvasin, et mina enam lõikama... Teised nõudsid peidmeest, minul oli surm oodata.
ERA II 196, 538 (26) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Elmar Joonas, 33 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lepatriinu, lepatriinu,
kuhu poole sina lendad,
säältpoolt sõda tuleb.
Lapsed võtsivad lepatriinu käe peale, siis sedaviisi lugesivad, kuni lepatriinu lendu läks.
ERA II 196, 539 (30) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Elmar Joonas, 33 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Varesele valu, harakale haigus;
Mustalinnule muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu,
meie lapse käsi terve.
ERA II 196, 545 (46) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Lovise Simun, 67 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lepatriinu, lepatriinu,
mine, lenda, näita,
kostpoolt sõda tuleb.
Kas õhta poolt, lõunast
või hommikust.
ERA II 196, 545 (47) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Ella Simun (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lell, lell, lell, lell, lepatriinu, lenda sinna, kost poolt sõda tuleb. Kui sa ei lenda, tapan ära. Pea võtan perse jätan. (Selle ütles vahele nende minijas Ella Simun.)
ERA II 196, 559/60 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Tislari k., Mõisa-Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kreos, s. 1861 (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Madu piiramise sõnad. 1933. a.
Kuda madu mättast välja tuleb.
Elas keegi Hindrik Sarnet, kellele õpetas ta vanaisa neid sõnu. Rahvas hüidis teda Tinapurgiks. Ta oli vana sorts.
Poiss ütles, et ta peab siit kätte saama. Hakkas piiri vedama ümber mätta vastupäeva ja luges sealjuures sõnu:
"Ortsi, partsi, lortsi, uuri, kuuri, muuri. Seie piiri sisse peab kätte saama."
Lugemisega tegi piiri otsad kokku. Siis kusi otsade peale. Pulgad pandis risti mätta peale, kohale, kus ta (uss) sisse läks. Teisel päeval oli maduuss väljas.
Kus ringid kokku lähevad, sinna peab see kepp pistma. See on tõsi.
ERA II 196, 560/1 (7) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Tislari k., Mõisa-Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kreos, s. 1861 (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
On olemas sõnad, millega madu ei nõela. Aga kui teine ütleb: Uss, nõel'! Ja madu nõelab kohe. Näituseks oli kord niisugune juhus. Kui mina karjas käisin, 14 aastane, Metsa opmanni juures, tegi tema poeg nii:
Pani madu omale põue, põues käis madu ringi, aga ei nõelanud.
Keegi ütles: "Uss, nõel'!" ja kohe nõelas.
Nad olid nii kavalad ja sortsisid tagasi, et midagi häda ei saanud.
ERA II 196, 561 (8) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Tislari k., Mõisa-Raja t. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kreos, s. 1861 (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Madule, kui ütle madu ehk uss, siis läheb minema. Aga ütle muid sõnu - ei lähe kuhugi.
ERA II 196, 562 (10) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kruus, 78 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Lõepele, lõpele!
Kui ei lõpe, seie jätan
külasigade siduda,
küla lammaste laduda.
Lõpele, lõpele.
(See on lõpelaul. Sellega lõpetati lõikust.)
ERA II 196, 562 (11) < Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Anna Kruus, 78 a. (1937) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Liugu ja liugu!
Linad pika laskijalle,
takud tagast tõukajalle.
Liugu ja liugu!
(Sedasi kelkudega lõikasime.)
ERA II 196, 582/4 (14) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k. < Rakvere khk., Rakvere l. - Peeter Tammepuu < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L)
Lööper
Oli üks vana vanamees. Ta tegi lusikaid, kulpisi ja pudrutampisi. Kõik tegi kadakapuust ja käis linnas müimas turu pääl. Ja mis ära ei saanud müia, käis pikki majasi pakkumas, omale leivapalukest teenima. Ja siis tuli linnast tagasi, oli kõik ära müinud. Tuli talle vastu kaks röövlit ja ütlesid: "Vanamees, anna oma raha siia!" No vanamees ütles: "Mis raha mul on. Sain mõne kulbi ja lusika eest omale leivapalukese raha." Röövlid ütlesid: "Anna aga oma raha siia!" Vanamees ei annud. Nad võtsid vanamehe kinni, viskasid maha ja võtsid talt raha ära. Läksid jooksu metsa. Vanamees istus maha ja hakkas nutma.
Tuli lööper, piits käes, punane müts pääs ja punased püksid ja sinine kampsun. Vanamees põld veel lööprit oma elus näinud. Jäi vanamehe ette seisma ja küsis: "Mis sa, vanamees, nutad?" Vanamees ütles: "Röövlid võtsid minu raha ära. Müisin linnas lusikaid, kulpisid ja pudrutampisid. Sain raha leivapalukese ostmiseks ja selle viisid röövlid ära." - "Kus nad läksivad?" Vanamees: "Siia metsa jooksivad." Lööper jooksis kohe järele. Nemad polnud kaugele jõudnud. Hakkasid metsas mätta otsas raha jaotama. Lööper jõudis sinna koha pääle ja kisendas: "Siin on nad koerad mõlemad! Sest kurat tuli teid tabama ja otse teid põrgu vedama." Ja andis kummalegi piitsaga. Nemad polnud veel oma eluaeg lööprit näinud. Mõtlesid, et ongi päris kurat ja viib põrgu, ja läksid suure hirmuga jooksu. Jätsid rahahuniku kus see ja teine.
Lööper korjas raha ära ja viis vanamehe kätte ja ütles: "Säh oma raha!" Vanamees võttis oma raha ja ütles: "Aidaku sind jumal ja taevane isa!" Lööper läks ise minema. Röövlid läksid minema kus see ja teine. Enam ei tulnud sinnakanti.
ERA II 196, 585/91 (1) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Raha leidmine.
See oli Kunda mõisas. Keegi taluperemees - nime hästi ei mäleta, kas Ants?... Temal oli rendikoht ja tal oli kaks poega, Jaagub ja Ants. Ja tal oli kena naine. Ei olnud talunaiste moodi, elav ja priske. Mees oli aga vagane - niisugune tossukas.
Mees läks põllu peale kündma. Kündis ja sahka otsa hakkas vaskkatla sang. Ta lõi hobust piitsaga. Hobune ei jaksanud tõmmata. Ta mõtles, et ader hakkas kivi taha. Tõstis adra üles - adra otsas oli katla sang.
No kergitas ja tõstis katla välla, nägi, et katel. Vaatas päeva ja mõtles: vaja hakata lõunale. Võttis hobuse lahti, viis ta metsa juure ja ise hakkas lõunat sööma.
Tegi selle katla lahti. Sees olid nigu litrid. Viskas vankrile, sõi ise lõunat ja heitis magama. Pääle lõunat hakkas jälle kündma. Kündis niikaua kui päevaveeruni, tahtis seda tükki lõpetada. No läks kodu. Naine küsib: "Kus sa nii kaua olid? Söök läheb külmaks." Vanamees vastu: "Ma tahtsin seda tükki ära lõpetada." Pojad juba magasid.
Õhtusöök söödud, heitis magama. Kui ta juba voodis oli, ütles ta naisele (tema nimi oli Eva): "Kuule, Eva, ma leidsin ühe katla põllu seest, on vankri pääl. Too tuppa!
Poisid kuulsid, et isa katla leidis, tõusid üles ja läksid ka ema juure. Ema tegi katla lahti, võttis tekli päält ära, ütles mehele: "Siin on miskit litrid." Vanamees vastu: "Ma nägin, jah on miskid litrid."
Poisid võtsid omale pihuga mõned ja hakkasid nendega mängima.
Mees ütles (see oli reedene päev ): "Ma viin mõisa paruni kätte (parun Shirald, Kunda mõisnik), ta ütleb mis asjad need on."
Naine ütles: "Enne vaja linnast järele kuulata, mis need on."
Mees ütles: "Ma viin siiski pühapäeval paruni kätte." Ja viis selle mõisaparuni juure.
Läks kööki, katel pihus. Köögitüdruk küsib: "Mis Antsul vaja on?"
- "Ma tahtsin paruniga kokku saada." Tüdruk küsis: "Mis sul sääl katle sees on?"
Ants ütles: "Ei tea, mis litrid sääl sees on."
Võttis tekli päält ära. Tüdruk võttis omale ka säält paar tükki.
Enne mõisa minekut veel riidles naisega, et katel on pooleli, et kus ülejäänud on?
Selle pääle naine vastanud: "Lapsed võtsid omale mängida." Aga naine võttis poole sukasääre täie seda raha ja peitis ära.
Parun kutsus oma tuppa, küsib: "Mis sul sääl on?" Vaatab: "Oo! Need on vanaaegsed litrid. Ma viin Peterburi muuseumi."
Võttis taskust rahakoti, andis talle kolm rubla ja ütles: "Sa oled tubli aus mees. Kui sa leiad teinekord, too ikka minu juure."
Mees läks koju, ütles naisele: "Parun andis mulle kolm rubla jootraha ja pääleki kiitis, et olen aus mees."
Teine pühapäev läksid mees ja naine Rakvere kiriku. Tulivad kirikust välla. Mees läks turu äärde kõrtsi ja hakkas teistele kiitma, et sai paruni käest kolm rubla.
Teised nõudsid, et siis peab liiku tegema.
Naine läks kullassepa Efleri juurde ja oli neid litrid kaks tükki kaasas tal ja küsis, et misasjad need on? Kullassepp vastas, proovis nad ära ja küsis: "Kas teil neid palju on?"
Naine ütles: "Jah, ikka on." Siis kullassepp ütles: "Need on kuldtukatid. Ma annan teile viis rubla tükist. Kas te müite ära nad?"
Naine müis ära, sai kümme rubla ja oli rõõmus pääleki. Läks poodi ja ostis omale siidirätiku. Maksis selle eest viis rubla ja läks mütsitegija juure, ostis omale kõrge mütsi. Ja veel ostis lastele saia. Pani omale mütsi pähe ja rätiku sellele pääle ja läks oma vankri juurde. Mees oli veel kõrtsis. Mees tuli ka viimati ja sõit hakkas kodu poole.
Tee pääl pärib mees naiselt: "Kust sa selle mütsi ja rätiku oled saanud?" Ja hakkab naist sõimama.
Naine ütles: "Ma viisin kaks litrit kullassepale ja sain selle eest kümme rubla, kuna sa pooled viisid parunile ja said kõigest kolm rubla." Mees lubas mõisa tagasi minna ja parunile ütelda, et nii vähe ta andis nende eest, et nad on kuldtukatid.
Ühel pühapäeval läheb siis mees mõisa, aga naine Rakvere. Naine võttis pooled omast rahast kaasa ja viib kullassepa juure ja müib sellele nelja tuhande rubla eest ära. Kaks tuhat sai kohe kätte, kaks aga lubas pärast anda, kui Peterburisse raha saab viidud.
Naine oli rõõmus: "Nüid olen ma rikas korraga." Ostis lastele saia ja sõitis kodu.
Nägi kodus: mees pikali voodis ja taguots verine. Ta sai mõisast kakskümmend viis hoopi.
Kui mees ilmus paruni juure, arvas parun esmalt, et mees toob talle veel. Kutsub mehe oma tuppa, küsib: "Kas tõid jälle midagi?"
Mees ütles: "Ei toonud kedagi. Ma sain teie käest väga vähe nende eest, kuna need olid kuldtukatid." Parun laskis kutsuda vahimehe ja käsutas mehe talli juure. Ise käratanud mehele: "Mis mina sinu ostnud?! Sa pole mulle kedagi toonud! Kasi talli juure!" Ja mehele anti kakskümmend viis tagumiku pääle. Pääle selle ütles mehe koha päält lahti.
Sel ajal hakkas Malla krahv oma mõisas talukohti müima. Naine läks kohe Malla krahvi juure ja ostis säält talukoha. Krahv küsinud veel: "Kas maksad kohe kinni?" Naine öelnud, et jah, kohe kinni. Nii ostnud ta krahvilt kuuepäeva talukoha ja maksnud neli tuhat rubla. Seda mees alul ei teadnud.
Naine viis ülejäänud litrid kullassepa juure ja sai nii kokku kaheksa tuhat rubla raha.
Siis kolisid Malla mõisa talukoha peale. Ostsid omale hobused ja loomad ja olid kõikse rikkam ümbruses.
Sellest on umbes viiskümmend aastat tagasi ja on tõestisündinud lugu.
ERA II 196, 592/601 (2) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Reisisell.
Ta reisis mööda maailma igal pool. Tuli õhtu kätte. Tahtis öömaja saada. Küsis möödaminejailt, kus saaks öömaja. Juhatati kõrtsu. Ta läks kõrtsu, küsis öömaja kõrtsmiku käest. Kõrtsmik ütles: "Mina omale kedagi öömajale ei võta."
Kõrtsmikul oli tütar. Naine oli tal surnud, elutses tütrega.
Tütar oli parajasti kõrtsitoas, kui sell öömaja küsis. Nüid mõtles sell: "Kuhu ma lähen?" Tahtis talusse minna. Ta läks kõrtsust välja, tüdruk tuli talle järele. See oli sügisel. - "Mul on väga kahju, et ta teile öömaja ei annud. Minge reiealuse lakka ja heitke magama. Ega isa seda ei tea."
Sell läks lakka, heitis magama heintesse. Pani pauna pää alla. Oli soe ja uinus magama. Magas juba täielikult. Nii kui kuked laulma hakkasid - esimene kord laulab kukk kell kaksteistkümmend - no siis ärkab üles. Näeb tulekuma reieall. Vanamees, see kõrtsmik oli laternaga reieall. Siis läks tõi labida ja kangi. Sell mõtles: "Vaata kuradi tüdrukut, nüid pettis mind. Nüid tapavad minu ära ja matavad maha. Näe, vanamees toonud labidagi siia. Kangi kah." Sell võttis - tal olid rauad saabastel all - saapad jalast ja tuli redeli augu peale ja ootas, kui ta tuleb mööda redelit üles, "annan talle saapaga pähe."
Vanamees võttis kangi, hakkas redeli all põrandale auku kaevama. Lõi esteks kangiga, labidaga viskas sügava augu - umbes kolm jalga sügav oli see auk, ümargune auk.
Sell mõtles iseeneses: ega ma sinna auku ei mahu. Aga kui ta kõverasse paneb, mahun küll.
No auk oli valmis. Vanamees võttis kätte laterna ja läks minema. Reisisell mõtles, et nüid läks tütart või abi tooma. Tõmmas omale saapa jalga ja tahtis jooksu minna. Oli juba redelipulga pääl alla tulemas, kuulis: sammud tulevad ja nägi tulekuma. Kargas lakka kohe tagasi. Vanamees tuli, kilimitu täis hõberublasi oli, valas sinna auku.
No reisisell nägi seda, mõtles: "Aa, mis põhjus on!" Vanamees läks jälle minema.
Reisisell kargas lakast maha, pani oma mütsi hõberubla tükke täis ja mööda redelit kargas pööningule tagasi. Vanamees tuli teise kilimitutäiega hõberubla tükkidega, kallas jälle sinna auku. Reisisell kallas need hõberublad mütsist heinte pääle ja kargas teistkorda lakast alla. Pani kübara jälle rublatükkisi täis ja läks jälle pööningule või lakka tagasi. Vanamees tuli kolmanda kilimituga, hõberublasi jälle täis. Noh sell kallas need jälle heinte sisse, kargas kolmas kord lakast alla ja pani oma mütsi hõberublasi täis.
Vanamees läks minema jälle. Ja tuli tagasi neljas kord: oli pool kilimittu.
Sell vaatas ülevalt augu päält, kui vanamees tuli: pool kilimittu.Vanamees enam ära ei läinud. Võttis labida ja hakkas mulda pääle loopima, auku kinni panema.
No, pani augu kinni ja tegi siledas päält ja ütles: "Kui siin pääl tapetakse kolm musta härga ära ja keedetakse ära ja inimene sööb üksipäini ära, siis võib tema selle raha kätte saada." See oli tema vandesõna. Võttis laterna kätte ja läks minema. See oli aeg, kukk laulis teist korda.
Reisisell üleval lakas tegi oma pauna tühjaks, pani need rublatükid pauna sisse. Läks natukene veel aega mööda, tuli vanamehe tütar ja hüidis: "Kas magate veel! Tulge alla, mu isa on surnud. Ärga kartke enam kedagi. Tulge alla!"
Reisisell ronis ülevalt alla, võttis oma pauna, see oli rublatükkisi täis, oli üsna raske ja läks kõrtsituppa. Ja siis näitas tüdruk isa, kes oli surnud. Sell tahtis ära minna, tüdruk ei lase, ütles: "Te olge mulle abiks. Ma ei saa üksinda midagi teha. Võtke riidest lahti, ma viin pauna tahatuppa."
No sellega oli reisisell nõus ja jäi tüdrukule abist. Tüdruk ütles sellile: "Ma pean sugulastele sõna saatma, et nad tulevad mulle appi matma. Ja pean minema õpetaja juure ja üles andma." No ja nüid tütar läks minema ja ütles reisisellile: "Kui keegi peaks tulema, siis võite teie müia, ma letti kinni ei pane."
Läks sugulastele, rääkis, et isa äkitselt suri. Säält läks õpetaja juure ja ütles, millal maetud saab. Õpetaja juurest tuli kodu tagasi. Hakkas otsima raha. Otsib kõik kohad läbi, ei leia mitte rubladki. Muudkui letisahtlis oli vahetusraha, see oli järel. Ütles sellile: "Mu isal oli suur kast raha täis, a' nüid kast on tühi, pole mitte kopikatki sees. Kellega ma nüid isa maha matan. Raha ei ole, pean sugulastelt laenama."
Sell ütles selle peale: "Pole viga, küll maetud saab." Sellil oli raha küll, kuripatt!
No, tulid sugulased kokku, tõivad puusärgi kaasa, pandi puusärki ja matsivad maha. Viina, õlut oli kõrtsis küll.
Tüdruk keetis söökisi. Sõivad, jõivad ja tulivad surnuaiast tagasi. Sõivad, jõivad ja tüksid kodu tagasi. Sell jäi sinna. Tüdruk andis magamiseks isa aseme. Noh, siis tuli hommiku. Sell tahtis ära minna, võttis oma pauna, pani selga, ütles tüdrukule: "Noh, Jumalaga!" Tüdruk kargas sellile kaela: "Mina teid ära ei lase! Võtke minu igaveseks. Ma tulen teile igaveseks." Noh, sell vaatas tüdruku pääle, oli kahju ära minna, ütles: "Olgu pääle, ma jään siia." Tüdruk talle meeldis.
Siis panid kõrtsu uksed kinni. Kihlasid ära. Kolme nädala pärast olivad pulmad. Sell jäi kõrtsmikust, a' tütar otsis ikka raha, et isal oli palju raha, a' nüid ei ole midagi. Kus ta selle pani? Sell aga ei ütelnud naisele midagi. Ja kes kõrtsus käis külainimestest, igaühe käest küsis: "Kas teil muste kukkesi on?" Kellegil ei olnud. Ta võttis kätte, pani ise mustad kanad hauduma. Mitu kana, et saab mustad kolm kukke.
Kolm aastat proovis, ei saanud muste. Oli üks või kaks, a' kolme ei olnud, ikke oli valgeid hulgas.
Poeg oli neil juba kolmeaastane. Siis pani jälle kana hauduma. Oli kolm kukepoega kõik olid süsimustad. Kasvatas nad ülesse, niikaua kui laulma hakkasid.
Üks hommiku ütles naisele: "Võta need kolm musta kukepoega kinni, ära lase neid välla." Naine võttis kinni, tõi tuppa, ütles: "Mis sa nendega teed?" Mees ütles: "Küll sa pärast näed. Võta kolmrauda (see on, kus pääl keedetakse) ja vii reiealla ja võta pada ka ja vii puid ka ja pane vett sisse." Naine võttis paja, kolmrauda, puid ka. Tõi vett, viis reiealla.
Mees võttis kolm musta kukke ja võttis terava noa, tappis selle koha pääl ära, kus raha oli maetud, lasi vere sinna pääle joosta ja naine ja poeg oli juures, vaatasid kõike päält. Mõtlesid, mis tempu tema teeb?!
Kui kuked olid tapetud, hakkas mees ise kukkesi sulgedest kitkuma.
Naine tahtis ise puhastama hakata sulgedest. Mees ütles: "Ei, mina ise teen." Ja pani patta, tegi tulukese alla ja hakkas keetma ettevaatlikult, et tuluke reieall laiali ei lää.
Keetis ära ja hakkas sööma. Poeg seisis juures, vaatas päält. Ema ütles mehele: "Poiss vaatab päält, eks sa anna poisile ka." Mees vastas: "Ei tohi kellegile siit anda!"
Sõi need kolm kukke ära ja siis ütles naisele: "Võta pada ja kolmraud ja vii nad siit ära." Ise läks ka minema.
Tuli kukelaulu aeg öösi, kui kukk esimest kord laulab, ajas naise ülesse: "Lähme reiealla." Võttis labida ja kangi kaasa, ütles naisele: "Siin peab sinu isa raha olema. Ma proovisin enne juba kaevata, aga mitte ühte rublatükki põld näha." Noh, niiku labidaga kaevas paar korda, võttis labidaga mulla pealt, olid kohe rublatükid vällas. Ütles naisele: "Mine too nüid kilimit siia." Naine tõi sinna ja ta hakkas neid kilimittu panema. Naine kargas talle jälle kaela: "Kui kallis sa oled! Kus sa teadsid, et isa raha siin on?" Mees ütles: "Ma nägin. Kui ma lakas magasin, mattis isa raha siia ja ütles sääljuures oma vandesõnad, et kes kolm süsimusta härga selle koha pääl ära tapab ja ära sööb, saab selle raha kätte." A' ta proovis juba enne kaevata, a' ei tulnud kedagi välla. Kilimituga viis selle raha, pani sinna kasti, kus isa pidas.
Sell ütles: "See raha, mis minu paunas, võtsin ma isa tagast, kui ta raha sinna mattis.
Naine ütles: "Mis minu, on sinu." Sell jäi kõrtsmikust. Võttis rentis selle kõrtsi mõisnikult ja olid rikkad ja elasid uhkelt.
ERA II 196, 602/3 (3) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Raha kuivatamine.
Kord sõitnud mees oma naisega õhtu hilja kirikust. Mees oli pääle kirikuteenistust kõrtsis viina võtnud, seepärast nii hiljaks jäänudki.
Mehel kange suitsuhäda, aga tuld polnud. Sõidavad läbi metsa ja sääl näinud vanamees oma tuttavat külakarjast õitsil. Et vanamehel polnud piibule tuld saada, ütles naisele: "Pea hobune kinni, ma lähen panen Tõnu juures piibu põlema. Tal näe sääl tuluke ees." Naine peatanud hobuse ja mees läinud tule juure. Teretanud, aga vastust ei saanud, see ei vastanud kedagi talle. Mees hakanud siis võtma süsi piibule. Söed aga kustunud kõik ära.Viskanud kustunult kõik nad eemale. Viimaks, kui ka kuuenda söe järele piip ei hakanud põlema, käratanud mees: "Kurat, sinu söed ei põle!" Saanud seda öelda, kui käinud - sedamaid kadunud kohe tuluke ja mees sealjuures.
Naine seda nähes ehmunud väga ja arvanud, et vanapagan käägistas mehe, andnud hobusele piitsa ja sõitnud kus seda ja teist. Mees küll hüidnud: "Oota, pea ometi hobune kinni!" Ei naine hoolinud sellest ühtegi ja sõitis koju. Mees jäi maha ja läks ööseks ühte külasse. Rääkis loo ära majaperemehele. See ei tahtnud alul uskuda.
Viimaks siiski läinud järgmise päeva hommikul seda kohta vaatama. Leidnud sääl nende kuue söe asemel kuus hõberaha. Proovinud kaevada, aga ei olnud kedagi säält leida.
ERA II 196, 606/8 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Haige käpaga karu
Üks väike tütarlaps korjanud metsast sinikaid. Käinud müümas. Korra näinud ta karu sinikapõõsa vahelt üles tõusvat. See hoidnud esimest käppa õieli ees ja mõmisenud:"Mõhõhõh!"
Tüdruk kohkunud koledasti ja pistnud plehku.
Järgmisel päeval läinud jälle marjule. Ei kartnud, sest karu teda taga ei ajanud.
Korjanud, korjanud marju. Korraga tõusnud karu jälle põõsaste vahelt üles, liginenud lapsele kahel jalal ja mõmisenud, ise hoidnud esimest jalga õieli ees ja näidanud seda lapsele.
Laps vaadanud jalga. See oli paistes, umbes ja mädanes. Pind oli jalas. Laps jooksnud koju, toonud pastlanõela ja lasknud mäda välja.
Kolmandal päeval läinud jälle marjule. Nüüd ilmunud karu uuesti, mesipuu süles. Tütarlapse juures visanud mesipuu täie hooga maha, nii et see purunes. Puu olnud mett täis. Karu andnud mõmisedes lapsele märku, et söögu.
Laps söönud, pannud korvi ka kärgesid täis ja viinud koju. Kodus päritud, et kust ta mee sai. Tüdruk jutustanud loo, nagu oli. Siis aetud mehed kokku ja mindud metsa-sohu karu püüdma, aga ei leitud. Karu oli kadunud.
Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud.
/Hundiarst 37 t. Läänemeresoome-balti arendus antiiksest muinasjutust "Androkles ja lõvi"./
ERA II 196, 606/8 (6) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II (Kulka stipendium 1793/00-7L) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Haige käpaga karu
Üks väikene tütarlaps korjanud metsast sinikaid. Käis müimas. Korraga näeb karu sinikate põõsa vahelt üles tõusvat, ise hoiab esimest käppa õieli ees ja mõmises: "Mõhõhõh!" Tüdruk kohkus koledasti ja pistis plehku kodu.
Järgmisel päeval läheb jälle marjule. Ei kartnud, sest karu teda taga ei ajanud.
Korjanud, korjanud marju. Korraga tõuseb karu jälle põõsaste vahelt üles, liginenud lapsele kahel jalal mõmisedes ja hoidnud esimest jalga õieli ees ja näidanud seda lapsele.
Laps vaadanud jalga. Jalg oli paistes: umbes, mädanes, kasvas. Pind oli jalas. Laps jooksnud koju, toonud pastlanõela ja lasknud mäda välja.
Kolmandal päeval läinud jälle marjule. Nüid ilmunud karu, mesipuu süles. Tütarlapse juures visanud mesipuu täie hooga maha, nii et see purunes. Seest oli see mett täis. Karu andis mõmisedes lapsele märku, et söögu.
Laps sõi ja pani kärgesi korvi täis ja viis koju. Kodus päritud, kust ta mee saanud. Tüdruk jutustanud loo, nagu ta oli. Sääl aetud mehed kokku ja mindud metsa-sohu karuda püidma, aga ei leidnud, karu oli kadunud.
Karul on ühe mehe tarkus, seitsme mehe jõud.
ERA II 196, 608/10 (7) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Õnn võib tulla ilma otsimata.
Ligistikku elasid kaks taluperemeest, üleaedsed. Nüid teine peremees tuli jaanipäeva laupäev teise peremehe juure ja ütelnud: "Lähme metsa sõnajalaõit otsima, et leida rahaauku.
Teine peremees ütelnud: "Kui mul õnne on, tuleb ta uksest ja aknast sisse. Ei ma lähe teda kuskile otsima."
Teine peremees läks oma sulasega metsa. Käisid ja uitasid piki metsa, ei näinud ega leidnud ühtegi sõnajalga õitsevat. Leidsid ühe vana hobuse pealuu.
Peremees ütles sulasele: "Võta see hobuse pealuu, viime ja viskame oma üleaedse Antsu aknast sisse." Sulane täitis peremehe käsu, võttis pealuu ja läksid ja viskasid Antsust peremehe aknast sisse. Need magasid, sest oli ju öö. Nad ehmusid ära. Tõusid ülesse, näevad: aken sisse visatud, põrandal hobuse pealuu. Panid aknale mati ette.
Teine peremees tuleb hommikul oma sulasega sinna, küsib: "Mis sinul matt akna ees?"
Ants vastu: "Eks ma öelnud, et kui mul õnne on, tuleb ta uksest ja aknast sisse. Hobuse pealuu oli kuldtukateid täis. Näe, üks veel praegu siin. Seh, võta. Anna ja pane teiste juure." Selle oli ta ise sinna pannud. Teine peremees kohe: "Mina viskasin selle aknast sisse. Õnn pooleks!"
- "Ah sina olidki see, kes minu akna sisse lõi?! Sa kuuled, sulanepoiss. Oled mulle tunnistajaks kohtus." Nüid teine paluma: "Ära tee seda. Ma tasun sulle kõik, toon ankru viina ja korv õlut." Nii ta tegigi. Toodi ankur viina, korv õlut ja peeti jaanipäeva väga toredasti.
ERA II 196, 627/31 (12) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) < Eduard Jürgenson, s. 1867 (1936) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Kingsepa unenägu.
Elas kord vaene kingsepp. Temal oli suur pere toita - kaheksa hinge. Alati laulis töö juures.
Ta näeb korra unes: keegi mees ajab teda üles, ütleb: "Mine linna, sääl jõe sillal leiad omale õnne."
Esimene kord ei annud ta sellele suurt tähtsust. Teisel ööl näeb ta samuti, et keegi äratab teda ja sunnib minema linna, jõe sillale. - "Säält leiad omale õnne." Ka seekord kingsepp kahtles vähe. Kui aga kolmandal ööl peaaegu raputatud teda unest üles ja saadetud linna jõe sillale, siis ei jäänud tal muud üle, kui minna jala linna.
Jõudis linna, leiab üles jõe, sellelt silla. Läheb sillale ja ootab, missugune see õnn võiks tulla. Ootab, ootab - ei tule õnne. Hakkab juba õhtale minema, aga õnne ikka ei tule.
Teisel päeval läheb jälle sillale õnne ootama. Ehk tuleb õnn teisel päeval. Ootab - ei tule õnne ka sel päeval. Läheb viimaks kolmandal päeval sillale, et vast nüid tuleb ehk õnn. Ootab kuni õhtuni.
Õhtu eel astub keegi mees tema juure ja küsib: "Kuule, mees, ma näen sind juba kolmat päeva siin sillal. Ütle, mida sa siin otsid? Või ootad sa kedagi?"
Mees seletab oma unenäo: "Nägin kolm ööd järgimööda unes, et keegi sunnib minna linna jõe sillale, et säält leian omale õnne. Ja kui kolmandal ööl mind otsekui raputati unest üles, ei jäänud mul muud üle, kui pidin kõmpsima jala linna. Nüid ootan siin juba kolmat päeva ja ootan õnne, aga seni ta pole veel tulnud. Ei tea miks ta..."
Mees vastu: "Oo, ära usu unenägu. Kas siis peaks kõik täide minema, mis unes ära ei näe. Näe, ma nägin kord unes, et mind juhatatud minna sinna linna. Juhatati ka uulits ja maja õu kätte, kus pidada vanas kaevus kulda olema. Kus ma siis seepärast lähen sinna otsima. Ära usu ühtegi. Annab talle raha, et säh, sulle siin kümme rubla ja sõida päälegi koju."
Kingsepa imestus oli suur, kui ta kuulis, et mees nimetanud sama linna uulitsat ja maja õue, kus ta ise elas. Sõitnud kohe kodu, rääkinud naisele loo ära. Öösel läinuvad kaevu. Ja mis imet! Kaevu põhjas vähe vett ja vee seest käega katsudes leiab põhjas kuldtukatid. Kogunud neid pangi, kuni enam ei leidnud. Mees sai väga rikkast.
Selles korteri alumisel korral elanud rikas mees. Temale ei meeldinud, et kingsepp varahommikust hilja õhtuni laulab ja kopsib sääl üleval. Ta kaevanud seda maja peremehele ja öelnud: "Kingsepa laul ja kopsimine on mind nii ära tüitanud, et ma enam ei või seda kuulda. Ma pean korterist ära minema, kui kingsepp jääb edasi ülesse elama." Majaperemees ütelnudki kingsepale korteri üles.
Kingsepp ostnud omale saadud kullaga toreda maja. Võtnud omale abiks sellid, teinud tööd ja laulnud.
Pääle kingsepa lahkumist jäänud kõik vaikseks ja õudseks. Nagu midagi puudus.
Alul ei saanud rikas mees aru, mis see oli, mis puudus. Viimaks selgus ka temale, et puudub kingsepp, tema laul ja kopsimine. Läheb jälle majaperemehe juure, kaebab, et pääle kingsepa lahkumist on muutunud nende elu veel väljakannatamata õudseks ja palus peremeest, et see kutsuks kingsepa tagasi. Lubas ise korteri üiri kingsepa eest maksta.
Peremees kahtles küll, kas kingsepp tuleb veel tagasi. Rikas mees läinud ise ja otsinud kingsepa üles ja kutsunud tagasi. Aga kingsepal omal maja - ei tule.
Nüid tellib rikas mees: võtku kingsepp ta oma majja korteri. Kingsepp sellega päri. Üiris talle ülemised ruumid välja ja rikas mees asus nüid vaese kingsepa juure elama ja oli väga rahul ja rõõmus, kuulates kingsepa laulu ja kopsimist.
ERA II 196, 658 (16) < Torma khk., Laius-Tähkvere v., Sadala k., Rosina majake (üürikorter) < Rakvere khk., Rakvere l. - Priidu Tammepuu (= Friedrich Eichenbaum) (1936) Kontrollis Merili Metsvahi, parandas Kadi Sarv
Jutustajal omal oli juhus. Ta maganud (see oli Rakveres) ja tema pääle langes nagu keegi. Võttis tast kõvasti kinni, nii et liigutada ei saanud. Ta hammustas tal esimesest sõrmest, siis sai lahti.
Ta rääkis sellest tädile. See andis nõu, et võtku kolm levapalakest, tõmmaku igaühele üheksa risti pääle ja pangu voodi peaotsa padja alla. Ja sest ajast ei tulnud keegi.
Sääl oli üks lesk kahe lapsega. See tahtis väga, et ta teda ära võtaks. Temale aga ta ei meeldinud.
Ükskord pääle selle kuuleb, see naisterahvas on löönud kirvega esimeste sõrme.
(Üleskirjutaja märkus: sellele järgnes "Lööper", mille aga olen juba varemalt ümberkirjutanud ja ERA-le ära saatnud.)
RKM II 121, 238 (41) < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Mihkel Priimets < rahvasuust (1960/61) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nii, nii ninnega
kui roosi lillega,
valgit, verevit.
Nii, nii minu peigmiis
kui ingli taivan
lätsi läbi heinamaa,
läbi lilli aidu ka,
algati mul meele sääl
ketsemani aiake.
RKM II 121, 242 (4) < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Mihkel Priimets < Mihkel Priimets (1960/1) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Endise Porkuni kindluse ja lossi asukoha juures on Porkuni järv. Järvest kulgeb mitmesse harusse orgusid. Räägitakse, et need orud on kunagi olnud jõed. Ühte orgu nimetakse Daani oruks, et seal olla daani sõjalaeva kere olnud. Mõned vanemad inimesed räägivad, et olla kunagi veel vanu daani laevakere tükke näinud.
RKM II 121, 243/4 (5) < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Mihkel Priimets < Mihkel Priimets (1960/61) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Poiss käind ika tütri man. Käik oln na sake, imä ootnu ike kosje. Aga viimäs aknu kahtlus, mõelnu, kaess tütri saladusi. Eks olnu sedasi, vana lännu linna, sis oln paras aig. Eit saatnu tütri tõise valda enda sõsare man, et nii ruttu takasi es tulle. Tüdar pol saanu kon'tvõõral är rääki kah, et es oll' kotu.
Eit oln üksi taren, läin tüdri sängi makama. Eks poiss tulnu. Eit tõmmanu tüdri mantli sellän, läin' teinu' ukse valla, öeln' sala: "Ol'l äste tasa, meil küläd."
Poiss tuln' tasa tarre, tennu end tasa riidest valla, tõmmand eid' mantli kah är' ja käuh sängi. Sängis eit aknu vastu rabelema. Poiss öelnu: "Kut sa täna es, sa pol' ju kunagi keelanu." Eit karanu sängist püsti ja poisile pihta andma: "Ah sellepäräst sa käit." Poiss: "Ega ma es ole vägisi, ol' sa ju isi nii magus olnu." Seda hullemini eit klähmima aknu. Poiss kahmanu rõiva ja pesu väeli uksest välja. Ega poiss seda hinges es teadnu', et see emä ol'. Emäl ol' aga tütri saladus teädä. Tüdär tuln' kodun, ootnu poissi õhtu, teise, no es tull'. Tahnu sis poisiga kokku saada, rääknu imal', et tima taht poodi minna. Et sis saas poisiga kohata, aga ei imä lase üksi minnä, lähep ise ka. Ei pääse imä silmist, mõelnd minnä öössi salaja. Sätnu end öisi minekule, aga es teadnu vaene hing seda, et imä peale passib. Nii kui minekule läheb, eit kohe kallal: "Ütle, kuh' sa lät'." Vanaeit tütrel nõgesseid andma: "Ah, ma olen mära kasvatand, ütle kuhu pidid minema." Ja annu nõgesi' nii, et aitnu. Vat sedasi, imä pas'snu ja enda tüdri ja külapoisi läbi pessnu. Mis na' tennu pattu. Ema üten: "Es tohi enne putto, kui pole papi luba. Las' laitse omapead vallatada, peräst kuri karjes."
Seda juttu kuulnud Võru raj. Kasaritsas.
RKM II 79, 63 (12) < Rõuge khk., Tsooru v. Alfred Lepp < E. Ploom (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pruudi kiitus.
Meil om neiu noorõkõne,
nii kui lilli ossakõnõ.
Juuskõks kotta kobinalda,
lauda manu lõõgamalda.
Praatsõ põrsa peo pääl,
kanapoja kaendli all,
oll' õks paras paarikandja,
tugev turjapuule.
Ei ta naarul näägutelle,
ei ta sõnul saajatelle,
ei ta keksi kerikus,
Halbi küla palli pääl.
Ei ta suigu sua pääl,
lammuskele laadi pääl.
Tegi tekil tedrekirja,
padjal pandse pardikirja.
Seo või tubli miis ka olla,
kes vii neiu tanu alla.
RKM II 79, 78/80 (17) < Rõuge khk., Tsooru v. Alfred Lepp < M. Ploom, 52 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pruudi sõimamine peigmehe sugulaste poolt.
Ta um laisk ju latsõst saadik,
suuhagu hällüst saadik.
Es ta taha tarkust oppi,
tarkust oppi, virkust võtta.
Tahtsõ õks tarõn taaruta,
päävä paisten põõnuta.
Mõtli ütskõrd hindämisi,
ma kae neiu kavalust.
Kuis ta neiu tööda tege,
kabehjane kangast koda.
Üts üü, vass vuud -
kümme üüd ja küünar kangast.
Sukasilma suikun koda,
virgu es vokki keerutama,
põllepaelu palistama,
kaputa ärr kakenu.
Tegi tuld sis tuulut mulku,
aie haku hargut jalgu.
Imäle õks irvit hambõid,
esäle õks silmi kõõrut.
Sõsarale sarvi näudas,
vellele oll' verepini.
Kas mii teda iilä es näe,
iilä es näe vai toona es tunne?
Kui ta maal magasi,
kraaviperven külliteli.
Perse oll' palljas perani,
urumulk oll' ammuli.
Sisse kävve sisaliku,
manu maru kärblase.
Ei ole minni meeleline,
Poja naane naaruline.
Viska väl'lä a'ia takka
tõiste tare tuksi kätte.
Las sääl tuksi' haardva teda,
las sõs kaarna kakva teda.
RKM II 79, 82/4 (18) < Rõuge khk., Tsooru v. Alfred Lepp < M. Ploom, 52 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Peigmehe sõimamine pruudi sugulaste poolt.
/Lauldi enne tanu panekut/
Kae no, määne märsikene, kaskee, kaskee,
tsiapaha pöörakene. " "
Varast mu virga vii tuuja, " "
rutulise ruua kiitja.
Mii õks uutsõ orust ubinat,
mäe päält pääsukest.
No tull' orust unitsiga,
mäe päält vana märi karu.
Kae, no, kui ta siia kaaberdeli,
Pruudi poole laaberdeli.
Karjapoisi kaatsa /püksi/ jalan,
tsiapoisi pulsti sällän.
Hobõnõ oll iin ku hiirekene,
miis oll pääl ku piibukene.
Suust õks juusk tal sinist suitsu,
huule kolgast kunna läkä.
Täi tall haukva habenin,
hiire piiksva perse'en.
Kõrva tal pään umma kõvera,
silma ku sitta laterna.
Tal õks hääle härisese,
tal õks kurgun kärisese.
Üts olg iin ja tõne takan,
kõver nii ku Vanapakan.
RKM II 79, 389 (8) < Hargla khk., Saru v. Minna Kokk < Minna Kokk (1958) Sisestas Ursula Toomri 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui laps maha kukkus ja haiged sai, siis võeti laps sülle, puhuti haige koha pääle ja loeti:
"Valu varessele, halu harakale,
mustale tsirgule muu tõbi."
Laps hakkas naerma ja oligi valu kadunud.
RKM II 79, 389 (8a) < Hargla khk., Saru v. Minna Kokk < Minna Kokk (1958) Sisestas Ursula Toomri 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Arstimise võlu sõnad.
Jeesus sõitis silda mööda,
mäkke mööda, merda mööda,
Surnumere randa mööda.
Ruuna jalga rakkastas,
varsa jalga vapustas.
Püha Peetrus tule toes,
astu abis,
tee haige terves,
võtta valu ära,
sooned kokku sobigu,
veri kokku vedagu,
luu-liha lopertagu,
aamen, aamen, aamen.
RKM II 83, 11/3 (1) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Kord käis Juhan Julm oma väesalgaga Pada orus, Vanaveski taludes riisumas. Esimesest perest inimesed põgenesid sõja eest ära Tallinna, teises peres aga jäid koju. Kui Juhan Julma sõdurid sinna jõudsid, tapsid nad kõik inimesed ära, peale ühe vana naise, kes oli pugenud rehetoa ahju peitu.
Pärast veretööd võtsid Juhan Julma sõdurid kõik kariloomad kaasa. Üks lehm aga pääses tulema ja jooksis kodu juurde männimetsa. Sõdurid olid küll otsinud, aga kätte ei saanud.
Vanainimene puges ahjust välja ja läks vaatama kuhupoole sõdurid läksid ja nägi, et mäeveerul seisis üks naine lastega, kes palus sõdurilt oma lastele kuivikuid. Sõdur oli ka andnud. Siis aga tuli järgi teine sõdur ning tappis naise koos lastega ära.
Tagasipääsenud lehm tuli aga varsti koju, tõi härgvasika ja sellest lehmast kasvaski hiljem uus kari.
RKM II 83, 13/4 (2) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Viru-Nigula ligidal seisavad vanad Maarja kiriku varemed. Kord, kui rahvas jutlust kuulas, hakati merelt kirikut pommitama. Kirik purunes ning inimesed said surma.
Kiriku kõrvalt voolab väike oja. Selle oja kaldal olla peetud suur lahing, nii et oja vesi oli olnud verest punane. Seda oja kutsutakse sellest ajast alates Maarja ojaks.
Siis räägitakse veel, et Maarja kiriku varemetest tuleb iga saja aasta tagant, jaaniööl kell 12 välja pika habemega vanake, kes möödaminijatele pakub oma piitsa ja palub, et teda sellega 3 korda lüüakse, siis saavat ta nõidusest lahti.
RKM II 83, 14 (3) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Viru-Nigulas Padaoru kallastel, endise Vanaveski talu ligidal kasvab mäel suur mänd, mille vanadust keegi ei mäleta.
Räägitakse et tema all olla kuningas Kaarel XII oma sõduritega kohvi joonud.
Siis juba oli see mänd olnud nii suur, et kuningas Kaarel XII oli tema järgi teed määranud.
RKM II 83, 15 (4) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Padaoru linnuse vastas kaldal on üks suur liivamägi. Kui kevadel lumi sulas ja vesi hakkas mööda kallast alla voolama, tuli sealt nähtavale palju inimeste luid ning arvatakse, et seal on olnud vanade eestlaste matmispaik.
RKM II 83, 15 (5) < Viru-Nigula khk. - Kaupo Suurkaev, Venevere kooli õpil. < Pauliine Vilu, 64 a. (1958) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis Mare Kalda
Viru-Nigulas Koila küla ligidal on üks allikas, mida kutsutakse Ohvriallikaks. Seal olla vanad eestlased käinud ohverdamas oma jumalatele.
RKM II 83, 69/79 (3) < Kadrina khk. - Ivar Masing, Kadrina Keskkooli õpil. < Heinrich Masing, isa, 47 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Raha katukses.
Meenub mulle üks talvine õhtu. Väljas tuiskas lund, tuul ulus akna taga. Olin väikene, nii kuue-seitsme aastane poisiklutt. Kartsin tuule undavat laulu, mis kostis tuppa akna tagant. Pugesin isa sülle, arvasin sääl kõige kindlama varjupaiga olevat, kust mind tuuleeit kätte ei saa. Alati sellistel momentidel, kui isa sülle peitu pugesin, jutustas isa midagit huvitavat. Saan suuremaks, kerkivad uuesti mällu isa käest kuuldud jutud. Lugu "Raha katukses" palusin isal uuesti jutustada, mille kirja panen.
See on üks tõestisündinud lugu, mis juhtus minu vanaisaga. Minu vanaisa Madis Tõnni poeg Masing töötas tollal Kullaaru mõisas moonamehena. Kullaaru mõis asub Rakvere ligidal (ca 2 km), minnes Rakverest Kadrinasse maanteed mööda, läbi Risumetsast keerab tee ära põhja suunas, üle raudtee ca 1 km asub Kullaaru mõis. Mõisast veel edasi, ca 2 kilomeetrit oli ühine moonameeste maja, mille õlgkatuse all elas neli perekonda. Maja vastas asus laut, õlgkatuksega, samuti nelja pere jaoks ja lauda tagant kulges Paatnaküla tee, mis viis välja Rakvere-Haljala maanteele, ühtus just endise Tõrremäe kõrtsi ees. Nimetatud teed mööda käisid Paatnaküla rahvas ja Kullaaru moonamehed linnas, Rakveres. Neid hooneid, s.o. moonameeste maja ja lauta enam ei ole.
Vanaisa näinud unes kord ühel suvisel ööl (aastanumbrit isa ei mäleta), et keegi öölnud vanaisale unes: "Mine võta raha ära, see on sinu laudakatukse sees!" Ütelus olnud nii selge ja vali, nagu oleks keegi inimene talle tegelikult öölnud, mille peale ka vanaisa oli üles ärganud. Üles ärgates olid kumisenud ikka veel selgesti kõrvus unes kuuldud sõnad: "Mine võta raha ära, see on sinu lauda katukse sees!" Vanaisa tõusnud üles, läinud õue, vaadanud: väljas tibanud sadada vihma. Temal hakkanud kõhe tunne, nagu kartnud midagit salalist unenäo pärast. Läinud tuppa tagasi ja heitnud uuesti magama. Saand magama jääda, kui jälle ütelnud tuttav hääl: "Mine võta raha ära, see on sinu lauda katukse sees!" Vanaisa tõusnud uuesti üles ja ajanud ka oma naise, s.o. minu vanaema, ja rääkis talle, mis ta oli unes näinud ja veel kahel korral järjest. Vanaema saanud pahaseks ja hakanud riidlema: "Ei viitsi ise magada ega lase ka teisi magada, ajab tühja loba pärast üles. Mine võta siis raha ära, kui sulle pakutakse!" Vanaema jäi uuesti magama, kuid vanaisa ei heitnud.
Tuli päev, ilm läks valgeks, oli vanaisa esimene käik minna vaatama laudalakka, kas ei paista kuskilt raha, mida öösel pakuti. Kuid mida rahaks nimetati, seda vanaisa ei leidnud. Järgmine öö oli jälle kordunud sama lugu. Ööldud jälle sama tuttava häälega: "Mine võta raha ära lauda katukse seest!" Vanaisa käinud jälle korra õues, vaadanud ukse eest lauda poole, kuid pole olnud julgust minna laudalakka vaatama ja otsima, ehk oleks leidnud. Läinud tuppa tagasi ja hakanud tööle, pole enam magama heitnud. Hommikul rääkinud vanaemale, et oli öösel jälle näinud seda rahaunenägu. Mindud siis vanaemaga kahekesi laudalakka raha otsima, kuid ei leitud. Vanaema saanud pahaseks, et vanaisa arg oli, ei läinud kohe raha võtma, kui kästi. Võib-olla oleks raha asukohast, õlgede seest mõni tuluke paistnud või midagit muud märki olnud, mis oleks juhatanud raha juurde. Ega hiljem päevaajal enam ole. "Oled va jänes," ütles vanaema. Hiljem enam vanaisale raha unes ei näidatud. Nii möödus elu endist rada. Ununesid unenäod igapäises töös. Rukis oli koristatud, käsil suvivilja korjamine, kui ühel hommikul ärgates ja õue minnes üllatas kogu moonameeste maja rahvast huvitav nähtus. Nende lauda katus oli ära lahutatud. Võetud õled kord-korralt ja pandud roovilattide pääle hunnikusse. Moonamehed vahtisid üksteise otsa ehmatanud nägudega: "Mis nüüd saab? Lauda katus ära lahutatud, vihmasajud tulevad, ja mis ütleb härra selle peale" (tollajal oli Kullaaru mõisas härraks Tischler). Katus oli lahutatud just majapoolsest küljest. Teatati asjast härrale. See tuli kohale ja oli üllatatud. Keegi ei võinud arvata, kes selle tegi ja miks see nii tehtud oli. Siis tuli vanaisale meelde suvel nähtud unenägu rahast ja rääkis selle loo härrale ja moonameestele ära. Moonamehed olnud vanaisa peale pahased, et see oma arguses ei võtnud raha ära, oleks saanud seltsiga nädal aega Tõrremäe kõrtsis juua. Nüüd näidati unes kellelegi teisele, kes oli targem, see tuli võttis raha ära. Meie tehku ise laudale uus katus peale, ei mitte suutäit viinagi saa. Härra öölnud, et katukse lahutasid inimesed, mitte vaimud. Toodud kohale vallatalitaja ja uräädnik, tollajal suuremad kohapealsed võimuesindajad. Tehtud protokoll ja hakatud asja juurdlema ning peagi lahenes katuse lahutamise saladus.
Jutu all olevas moonameeste majas elanud, enne kui minu vanaisa sinna läinud elama, Jüri ja Miina Kuldvered. Lapsi neil pole olnud. Jüri ja Miina töötanud Kullaaru mõisas põllutööl. Jüri Kuldvere olnud laisavõitu, puudunud tihti töölt ning käinud aga ümbruskonna laatadel. Keegi ei teadnud algul tema käikusid ja tehinguid. Peagi tuli kuuldavale jutt rahva seas, et Kuldvere Jüri on suur varas ja aidalõhkuja. Temal olnud Rakvere linnas veel teisi kampamehi ja nii käidud selle bandega ümbruskonna taludes ja mõisades viljaaitasid ja hobusetallisid rüüstamas. Aasta tagasi või enam oli Kuldvere kamp murdnud sisse Rakvere lähedal asuva Mõdriku mõisa viljaaita ja viinud sealt ära neli koormat vilja. Vili viidud ära mõisa naabrusest, taludest varastatud hobustega. Vili ja hobused müüdi kusagil kaugemal laadal ära. Kuid säälsetele, kohapealsetele uräädnikudele äratasid need mehed kahtlust ja teatati Rakveresse, et sellised vilja ja hobuse müüjad on siin ja hakkasid neid jälitama. Kui Jüri Kuldvere koju jõudis, ei tohtinud ta raha tuppa ühes viia, et tullakse läbi otsima ja leitakse raha ning peitis raha enda lauda katukse sisse, õlgedesse. Eks hiljem, kui asi vaikseks jääb, säält vähehaaval võta ja kuluta. Jüri võeti tee pealt järsku kinni ja viidi vanglasse. Õnnetuseks ei saanud ta naisele öölda, kus varastatud raha on. Jüri Kuldvere raha puhkas nüüd vaikselt Kullaaru mõisa moonameeste lauda katukses ja Jüri ise Rakvere vanglas. Kohus mõistis 10 aastat korduvate suurvarguste puhul. Kullaaru mõisa härra sai teada, et tema moonamees oli mõisa aidavaras ja istub kinni praegu, ajas vihaga ka naise ära. Kuldverede asemele tööle ja korterisse võttiski Kullaaru härra minu vanaisa, Madis Masingu. Kuldvere sai kinni istuda umbes aasta, kui pääsis saunamineku korral vangivalvurite käest jooksu. See oli päev enne nimetatud moonameeste laudakatukse lõhkumist. Vabadusse pääsedes oli esimene asi minna ja võtta oma raha ära laudakatukse seest, et naisele edasi anda. Läks otsima raha, kuid ajaga oli ununenud koht, kuhu raha pani ja ei aidanud muu, kui lahuta katus vähehaaval ära, niikaua kui raha kätte saad. Ja nii see ka sündis, mis pani kõik Kullaaru moonamehed imestama ja vanduma. Hiljem saadi Jüri Kuldvere kätte ja pandi tagasi vanglasse.
Nii siis osutus vanaisale unes näidatud raha katuses tõeks.
Küsisin ülemalpool räägitud jutu kohta kinnitust vanaema enda käest. Ka tema ütles, et see oli tõesti nii. Vanaisa on surnud, tema käest ma küsida ei saa.
RKM II 83, 101 (1) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Edru Järvemäel on kullaauk. Inimesed on sealt kaevamas käinud kahest kohast, kuid ei ole leidnud midagi. Seal käidi jaaniõhtutel laulmas ja ringmängusi mängimas. Vanasti olla sõja-aeg inimesed seal peidus old ja oma varanduse sinna peitnud. Seal olid maa-alused käigud olnud.
RKM II 83, 101 (2) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mustlase org on saanud nime sellest, et seal elasid ennemalt mustlased. Neil oli seal soe mägi ümber. Kivid kus nad sõid. On alles veel.
RKM II 83, 101 (3) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Surmaorus olla vanasti põletatud inimesi tuleriidal. Ja sellest on saadud nimi Surmaorg.
RKM II 83, 102 (4) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Suve aeg sõitis üks naine oma hobusega üle mäe. Ja korraga näeb: üks vari liigub tema järel. Naine hakkas kartma ja hobune ka. Siis ütles vari: "Löö mind piitsaga!" Aga naine ei löönud piitsaga. Jõudsid juba sinnani, kus präegult on kõlakoda. Siis vari ütles naisele: "500 aastad olen ma juba maganud ja 500 aastad magan veel, enne kui välja tulen!" Naine vaatas tagasi ja kuulis raha kõlinat. Seal kohal on rahaauk.
RKM II 83, 102/3 (5) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Rakvere linn olnud ennem teiselpool mäge. Aga see oli maa alla kadunud ja see vari pidi olema Rakvere vaim. Nõnna hakati seda mäge kutsuma Rakke mägi.
Aga kui seitse venda ühtemoodi vesihallides riietes ja ühte nägu on ja siis lähevad Rakke mäe harjale, siis Rakvere linn tuleb tagasi.
RKM II 83, 103 (6) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Simunas peeti ennemalt laatu. Ja seal lähedal oli kõrts. Seal kõrtsis nemad pidasivad nõnna nõu või aru. Üks lihunik tõi pulli laadale. Aga pull sai tasakeisti lahti ja hakkas möirgama: "Simoon, Simoon." Seal platsil oli ühe venelase haud ja selle mehe nimi oli Simon. See mees tõusis hauast üles ja ütles, et siia saaga kirik ja nimi olgu Simon.
Aga mõisnikud ei olnud sellega päri. Ühe mõisniku suguvõsas oli ka olnud mees nimega Simon ja see ei meeldinud neile. Ja nad panid kiriku nimeks Simuna.
RKM II 83, 103/4 (7) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Simuna kirik olla 7 korda ümber veetud hobustega. Hobused olid jõudnud allikani ja koerad hakkasid ulguma. Sinna kohta jäetud kirik ja öeldud, et kui seitse venda tulevad kirikusse, siis kirik langeb maa põhja.
RKM II 83, 108 (12) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mäistes ühes talus oli poiss näinud unes, et põllu peal on suur katel. Hommikul rääkinud seda teistele. Päeval läks poiss kündma, adra jäi paja sanga külge kinni, aga katel oli katki läinud ja ei ole seal midagi olnud.
RKM II 83, 108/9 (13) < Simuna khk., Rakke al. - Liina Kink, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Kaljuste, 67 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mäistes oli ka ühele karjapoisile näidatud unes, et mine võta see totsik ära. Poiss läks hommikul ja leidis selle totsi üles ja see oli kulda täis. Pärast leiti sealt veel kuldraha.
RKM II 83, 125 (1) < Simuna khk., Kamariku k. - Õie Rohtmaa, Rakke Keskkooli õpil. < Juhan Pajula, 70 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Mustlase oru kaldal olid Rootsi kolm suurtükki, kellega oli lastud Mõisamaa väljale. See oli Rootsi-Vene sõja aeg.
RKM II 83, 125 (2) < Simuna khk., Kamariku k. - Õie Rohtmaa, Rakke Keskkooli õpil. < Juhan Pajula, 70 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Must vanamees ja vanaeit olid elanud Rakke külas. Olid varastanud. Naised olid võtt vanamehe ja vanaeide kinni ning saatnud minema. Vanamees ja vanaeit olid elanud Mustlase orus. Teinuvad endale osmiku. Elanud seal suvel ja talvel. Aga vargil käinud ikkagi külas. Varastanud, mis kätte saanud. Lehmad aetud vainule. Aga vanamees oli läind vargile. Naised olid peksnud vanataati ja vanaeite. Siis olla ka nad sealt ära kadunud. Sest saanudki org nimetuse.
RKM II 83, 129/30 (11) < Simuna khk., Kamariku k. - Õie Rohtmaa, Rakke Keskkooli õpil. < Juhan Pajula, 70 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2004
Rakke Mäe kallakus on 4 suurtüki pesa. Moonaladu on old mäe küljes. Enam-vähem on see koht näha. Sõjatee on nähtav, mis läheb moonalao juurde. Mustlase orus on näha kaevukoht.
RKM II 83, 133 (2) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Laiuse kirikuõpetaja maja juures on suured tammed, mis praegu ei võta kolme mehega ümbert kinni. Olla Karl XII istutatud.
RKM II 83, 134/5 (4) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti põlnud mingisugused rohtusid kättesaadavad töölisrahvale. Mis olid, olid hirmus kallid; ja veel rohud katku vastu, mis levis kiiresti ja mis niitis inimesi nagu hull. Katk olla tulnud vahel jõge mööda paadiga, milles istunud hall mees. See oligi katk. Vahel tuli katk halli joana. Ja kui inimesed näinud niisugust juga, olnud lähedal asuvad külad tühjad.
Inimesed aga pagesid soodesse, kus kasvas metsik tooming. Inimesed närisid oksad ja lehed, tüve ja isegi mullased juured, sest see toomingalõht peletas katku minema. Katk kartnud toominga lõhnagi läinud kaugelt, eemalt. Rahvas aga palunud kirikus, et rohkem toomingaid kasvaks ja et katk neid külastama ei kipuks.
RKM II 83, 135/6 (5) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber, parandas Kairika Kärsna 2003
Laiuse külast ülesse minna on suur tiik, kust vanasti langenud alla Laiuse kirik. Kiriku rist olla veel päikesepaistelistel päevadel näha, mis hiilgavad kalliskivina. Seal leotati veel linu, aga kui linad välja tõmmati, olnd vesi sama puhas kui likku pannes. Inimesed käisid sääl pesu pesemas.
RKM II 83, 136/7 (6) < Simuna khk., Lasinurme k. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Adeele Tikerber, 72 a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Siniallikas olla Laiuse mäe peal, suur järv, mida ei tea keegi, kui sügaval on põhi. Vanad julged mehed pannud mitu-mitu köit otsastikku, panid rasked pommid otsa ja hakkasid põhja laskma. Köis oli vajunud vajunud, aga põhja ei puutunud. Köis sai otsa, aga põhja ei olnud veel.
Kui hakkasid välja tõmbama, tõmbasid välja ja... verine lambapea oli otsas!
RKM II 83, 140/1 (12) < Simuna khk., Lasinurme k. < Laiuse khk. - Maie Lainevee, Rakke Keskkooli õpil. < Ilmar Leiten, 28 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muugas keset soolaukaid olla üks suur allikas, kel pole olnud põhja. Kord läinud talusulane sinna härgi jootma, kes olnud ikkes. Härjad läinud ikka sügavamale ja sügavamale, kui äkki olla olnud härjad kadunud vee alla.
Pärast seda juhtumit olla lastud märgitud pardid prooviks. Ja ka pardid tiirelnud, kuni viimaks kadunud. Pärast leitud märgiga pardid kuskilt mererannalt. Arvatakse, et sellel allikal on mingi suur ühendus merega.
RKM II 83, 145 (1) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Edru k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Helene Neimann, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Seljamägi on saanud sellest, et Kalevipoeg kandis liiva oma mantli hõlma sees. Kui tema liivaga läks, siis läks kuuehõlm katki ja liiv jooksis maha, nii tekkis Seljamägi.
RKM II 83, 145 (2) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Edru k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Helene Neimann, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Piibes oli kõrts. Kõrtsis oli palju joodikuid. Rahvas rääkis, et Seljamäes on varandust. Joodikud läksid kaevama ja siis hakkas vett imbuma ja pärast tekkis jõgi.
RKM II 83, 146/9 (5) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Valdo Mattisen, 36 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Praeguse kolhoosi Tulevik uute karjatallide taga liivaaukudes kasvas mänd, mis saeti kolhoosi algupäevil maha. Sellest männist räägib vanarahvas, et Põhjasõja ajal olnud seal kohal lahing ning üks Rootsi sõjaväelane saanud seal surma. Sõjaväelane maetud koos oma hobusega sinna liivaauku ning istutatud hauale mänd. Räägiti, et oli maetud sinna ka tema varandus, kuld- ning hõbeasju.
Kodanlikul ajal kaevati see haud ühel ööl lahti. Kas sealt midagi leiti, seda ei tea keegi, aga ümbruskonna taludest käisid inimesed seda auku vaatamas. Kaevajaid oli kaks. Ühel olid jalas kalossid, teisel saapad, nii oli näha liival jälgedest.
RKM II 83, 149 (6) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Valdo Mattisen, 36 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanarahva jutu järgi nähtud vanasti Piibes Seljamäel öösel pääle kella 12 põlemas igal õhtul tuld. Tule põhjuseks olla ühe rändkaupmehe vaim. Kaupmees olla tapetud Seljamäel ning tema varandus ja raha röövitud. Aga seda tuld pole keegi julgenud vaatama minna lähemalt.
RKM II 83, 151/2 (9) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Edru k. - Heili Muru, Rakke Keskkooli õpil. < Helene Neimann, 72 a. (1959) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanasti oli mõisaaeg. Mõisnikud ehitasid endile majasid. Nad tahtsid ehitada endi majad madalamatesse kohtadesse, rohkem vee äärde. Säälsamas peeti ka vanasti laatasid. Inimesed müüsid oma kaupu, kellele arvasid. Mõisnikul oli suur pull. Ka see mõisahärra suur pull oli sääl laada platsile kinni pandud. Ja keegi ei julgenud teda puutuda. Kõik kartsid teda. Aga sääl tuli korraga üks hull või loll ja päästis mõisahärra pulli lahti. See pull hakkas siis kraapima ja ise karjus: "Simoon! Simoon!"
Ja hiljem lastigi ehitada kirik sinnasamasse platsile, kus pull karjus ja kraapis. Nimeks pandi Simuna.
RKM II 83, 161 (1) < Simuna khk., Tammiku k. - Õie Konetski, Rakke Keskkooli õpil. < Jaan Kivimägi, 88 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rahaauk on siin mäel. Üks moonamees on rahakasti ära viind. Ost omale kolm suurt talu.
RKM II 83, 161 (3) < Simuna khk., Tammiku k. - Õie Konetski, Rakke Keskkooli õpil. < Liina Lubjak, 78 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Keegi nägi, rahaauk põleb. Tema läinud sinna ligi ja viskand oma liigetega taskunoa sinna sisse. Ja see visatud temale tagasi. Otsekohe läind temale säärde. Ja siis kadus tuli ära. Kui hõbedat rahaauku sisse visatud, siis jääb auk lahti, siis saab raha.
RKM II 83, 161/2 (4) < Simuna khk., Tammiku k. - Õie Konetski, Rakke Keskkooli õpil. < Liina Lubjak, 78 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Mõisamaal Trelli koha sees on kuristikuauk. Kevadel suunduvad kõik veed sinna kokku. Nii kui maa sulaks läeb, siis võtab kuristikuauk, keerab kõik veed sealt alla.
Üks seitsekümmend aastat tagasi, siis olla sealt üks kurikas visatud ja see kurikas olnud Tammiku järvest välja tulnud.
RKM II 83, 178 (2) < Simuna khk., Tammiku k. - Maimu Stein, Rakke Keskkooli õpil. < Aleksander Stein, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Vanarahvas räägib, et Rahaaugu mäel olnud rahapada. Ja mõisnik lasknud meestel sealt kaevata suure kivi äärest ning pada tulnud nähtavale. Pada oldud lati abil üles tõstetud. Üks meestest oli ütelnud: "Siit saavad sundid ja sandid." Kuid mõisnik vihastanud sellepeale ja ütelnud: "Siit ei saa peale tööliste keegi." Samal momendil astunud keegi kogemata lati otsa peale ja latt läinud katki ning pada kukkunud alla. Aga enam ei leitudki.
RKM II 83, 178/9 (3) < Simuna khk., Tammiku k. - Maimu Stein, Rakke Keskkooli õpil. < Aleksander Stein, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Räägitakse, et kaks meest teinud teed, mis läheb üle Tammiku linnusemäe. Neil oli olnud kaasas ka lõhkeainet. Aga sinna rahaaugu kohta, mis mõisnik lasknud kaevata, olevat langenud suur kivi. Ilvese Jüri oli proovinud seda kivi lõhkuda pooleks püssirohuga, kuid sellest ei tulnud välja midagi. Aga need mehed olid selle kivi õhku lasknud ja järgmisel päeval polnud mehi kuskil ega tulnud endi palga järgi.
RKM II 83, 179/80 (4) < Simuna khk., Tammiku k. - Maimu Stein, Rakke Keskkooli õpil. < Aleksander Stein, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rahaaugu mäel olevat vanasti rahva jutu järel rahaauk ööseti paksu suitsu välja ajanud. Ühel korral üks mees visanud sinna auku terasvedruga taskunoa ja nuga olevat karanud tagasi otse mehele säärde. Kes oleks sinna visanud hõberaha, siis poleks enam rahaauk suitsenud.
RKM II 83, 187/9 < Koeru khk., Ao k. - Maire Tiik, Rakke Keskkooli õpil. < Alviine Pärisalu, 63 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Seal oli üks ilus tüdruk, aga vaene orjalaps. Iga mees, kes teda näinud, hakand teda armastama. Kaks rikast poega tahtsid teda naiseks saada, aga kahele minna ei saa. Oli teise maha jätnud, teisele läinud. Aga teine olnud selle asja üle väga õnnetu. Käinud siis targa käest nõu küsimas, kas ta ei saaks abiks olla. Tark ütelnud, et saab küll, kui maksab palju. Mees lubanud maksta niipalju, kui nõuab. Nõidunud selle noore naise metsahundiks. Tal oli maha jäänud kahekuune laps. Tal oli väga kahju. Hulkus kaks päeva metsas, kolmandal päeval tuli kodu. Visanud hundinaha seljast maha kodu ligidale kivi otsa. Läinud lapse juurde ja imetanud last ja siis tõmmanud hundinaha ümber ja läinud metsa. Niimoodi oli käinud tükk aega.
Mees läinud targa juurde nõu küsima. Naine käib kodus, aga midagi ei räägi. Tark öelnud: "Ma õpetan sind, kui tasud mulle. Kaeva see kivialune õõnsaks ja küta kivi kuumaks. Kui ta tuleb, viskab selle naha kivi peale, siis jääb ta inimeseks. Nahk hakkab kõrbema." Ta küsis mehe käest, mis kõrbehais see on. "Ei ole midagi, külarahvas tapsid sigu ja kõrvetavad karva." Hakkand siis metsa minema, nahk olnud kõrbend. Jäänd siis inimeseks, aga sõnagi põle rääkinud, muudkui nutnud. Mees läinud targa juurde: "Tema ei räägi minuga. Kas jälle võid mulle abiks olla?"
Tark öelnud, et mine kodu ja too hobune laudast välja ja pane rangid, aga ära sa õieti pane. Pane nii kaua, kui ta hakkab rääkima. Viimaks ütles ta mehele: "Kui kaua ma vaatan su tempe," ja siis jäi ta inimeseks. "Küll oli raske hundi elu elada," ütles naine mehele.
RKM II 83, 194/5 (3) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Anti Ivanov, Rakke Keskkooli õpil. < Anna Suurkask, 84 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rakke mäge nimetatakse rahaaugu mäeks. Mitmed olla otsimas käinud, kuid pole leidnud raha.
RKM II 83, 195 (4) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk., Ao k. - Anti Ivanov, Rakke Keskkooli õpil. < Anna Suurkask, 84 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Tammiku olla oma nime saanud sellest, et seal kasvab palju tammesid.
RKM II 83, 207 (1) < Simuna khk., Rakke v., Väike-Rakke k. - Maie Ots < Rosalje Helene Ots, 75 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ühel päeval läind üks poiss nimega Andres kartulivõtjaid kutsuma. Noh, hakanud siis kodu tulema. Tuld, saand Siniallika juurde, näind: hall vasikas tuleb välja ja teda taga ajama. Poiss joost niikaua, kui ää väsind. Saand ühe maja juure ja pugend peitu. Natukese aja pärast olla läind vaatama. Põld enam keegi vasikat näind. See juhtus Väike-Rakkes.
RKM II 83, 233/4 (2) < Simuna khk., Rakke v., Keramäe t. < Koeru khk., Õle k. - Gunnar Paalberg < Eliise Arnis, 60 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas Oleviste kirik oma nime sai.
Kirik sai valmis, aga keegi ei teadnud meistre nime. Kui meister pani torni tipus risti, läks sealt keegi mees alt läbi ja hüüdis: "Näe, kuhu Olevist ronind!" Ja vihast, et tema nimi on teatavaks saanud, kukkus mees maha ja uss roomas tal suust välja. Ja nüüd on täpselt selle koha peal, kus meister alla kukkus, raiutud kivi sisse selle mehe kuju, uss suust väljas.
RKM II 83, 234 (3) < Simuna khk., Rakke v., Kingsepa t. < Simuna khk., Paasvere k. - Gunnar Paalberg < Rosalie Tiido, 70 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Simuna kirik
Simuna kirik pole kohe nii suur olnud, vaid teda on mitu korda suurendatud. Kui kiriku suurendamisel altari ette põrandat löödi, märgati seal all keldreid, kus olid palsameeritud parunid lahtistes surnukirstudes. Mõnele parunile oli olnud nuut kõrvale pandud, mõnele viinapudel. Ühel parunil olla olnud jalg kõver.
RKM II 83, 235/6 (5) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Kadiküla k. - Gunnar Paalberg < Anna Viirmann, 72 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Kord kündnud sulane Lell Toomasoo krundi peal. Adra sahklusika vits läinud katki. Sulane teind uue. See jälle läinud katki. Nii kordunud see kakskümend seitse korda. Sulane hakkas vitsa tegema. Ise aga vandus, et mis tal kuradil ikke on. Seepeale olla kõlinat kuulda olnud ja rahapada langenud sügavikku.
Teisel aastal samalt põllult kartuleid korjates leidis üks Anne-nimeline naine mulla seest põlletäie raha. Müüs ära selle raha juutidele ja sai vastu seitsesada rubla. Ka minagi olen neid juute näinud. See oli 75 aastat tagasi.
RKM II 83, 236/7 (6) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Kadiküla k. - Gunnar Paalberg < Anna Viirmann, 72 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Sallas Oitvee talu juures on vana kalmistu. Muud ei ole sealt leitud kui surnuluid. Ja maja vundamendikraavi kaevajad leidsid sealt 7 surnupealuud ja matsid nad sinnasamasse kraavi tagasi. Perenaine olla lugenud seal juures Meieisapalve ära.
Jaan Viirmann oli tol ajal Salla mõisas äestajapoisiks. Äestades leidis ta pealuid ja igasuguseid konte. Ja pärast põldu trullides oli ta selle ära unustanud ja kui ta trulliga üle maa käis, juhtus ta samasse kohta, kus need pealuud olid olnud. Trulliga üle minnes purunesid pealuud krobisedes. Sellest ajast peale hüütakse seda kohta Kabelimäeks.
RKM II 83, 237/8 (7) < Simuna khk., Rakke al. < Simuna khk., Kadiküla k. - Gunnar Paalberg < Anna Viirmann, 72 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Kord käinud vaene tüdruk metsas seenil. Äkki märganud põõsa ääres ühte halli vanameest, kes teda enda juurde kutsund. Vanamees ütelnud tüdrukule, et ta tuleks siia öösel kell 12. Siis ta andvat talle toobitäie raha. Aga seda ta ei tohtivat emale rääkida. Tüdruk läkski koju. Aga ta astus vanamehe keelust üle ja rääkis sellest emale, mida ta metsas nägi ja kuulis. Siis läks ta öösel kell kaksteist metsa samale kohale. Vanamehel oli toop kuhjaga raha täis. Siis ütles ta tüdrukule: "Kui sa poleks emale rääkinud, siis sa oleksid saanud selle toobitäie raha, kuid valetamise eest ma sulle raha ei anna!" Seda öeldes olla vanamees kadunud olnud.
RKM II 83, 252/3 (6) < Ambla khk., Tapa l. - Helmi Poll, Tapa Keskkoli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas tekkis Porkuni järv.
Ennemuiste kinkinud metshaldjas ühele Märjamaa mehele märsi. Viimane olla kogemata piibuvarrega märsile augu sisse torganud. Mõtelnud siis mees, et mis ta selle katkisega peale hakkab ja visanud märsi maha. Märss polnud aga tavaline märss, see olnud sihuke, kust vesi otsa ei pidavat saama. Algul tekkinud lõik, siis tiik ja lõpuks järv, mida märsi kautaja nime järgi Porkuni järveks kutsutakse.
RKM II 83, 268/9 (1) < Rapla khk., Kehtna v. - Märt Reino, Kehtna kooli õpil. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Muistend Kuld- ja Silmallikast
Kehtna asulast umbes 2 km Lelle teed on maantee lähedal jõe ääres kaks kaske. Nende kaskede all on kaks allikat. Suurem nimetatakse Kuldallikaks väiksem aga Silmallikaks. Viimane paistabki nagu sinine silm rohelisel heinamaal. Vanasti oli läinud tee allikast mööda. Kord läinud üks rikas kaupmees sealt suure rahakastiga mööda ja oli pillanud kasti kogemata vette. Kaupmehel oli küll kahju, aga mis sa enam ära teed, kui kuld juba allika põhjas. Sellest tulebki nimi Kuldallikas. Silmallikast aga teatakse rääkida järgmist. Inimesed, kellel olid silmad haiged, läinud allika juurde ja visanud metallraha allikasse. Siis pannud allika vett silmade peale ja see teinud silmad terveks. Sellest saanud allikas oma nime. Silmallikas. Need mõlemad allikad on teineteise lähedal. Allikatest natuke maad eemal on muiste asunud püha hiis. Rahvas tuli vanal ajal sinna pidutsema ja nõu pidama. Seal kasvab praegugi veel pühasid kaski. Praegu on seal hiiekohal kõrgem kuiv, mis heinamaast ümbritsetud, ja kasvab seal kaski, mõned küllalt vanad.
RKM II 83, 282 (2) < Hageri khk., Lümandu k. - Sirje Ambos, Hageri kooli õpil. < Maali Altamm, 56 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Lümandu ristteelt peavad minema märgikivid kuni Pärnikuni, sealt keerama vasakule kuni 41. kv. sihi peale. Sihi peal on üks suur kivi väiksemate peale tõstetud. Vanarahvas tõendab, et kivi all olnud kulda ja üks tuuletallaja tõstnud kivi üles. Kas ta kulla sai, seda ei teata.
RKM II 83, 290/1 (2) < Hageri khk. - Silvi Kreisberg, Hageri kooli õpil. < A. Torilo (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ruila mõisa väljal on suur kivi. Selle oli visanud vanapagan. Vanapagan oli tahtnud hävitada Oleviste kirikut. Käsi oli aga vääratanud ja kivi kukkunud mõisa põllule.
RKM II 83, 292 (5) < Hageri khk. - Silvi Kreisberg, Hageri kooli õpil. < Leida Torilo, 36 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Endise Hageri kirikumõisa tiiki on maetud kulda. Kuld oli vanasti sõja ajal tiiki maetud. Pärast ei leitud enam kohta üles ja kuld on veel praegugi seal.
RKM II 83, 322/3 < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Kehila k. - Laine Raik, Tagala kooli õpil. < Ida Raik, 47 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Muistend Kihelkonna ja Mustjala kiriku tekkimise kohta.
Kui Suur Tõll hakkas vanaks jääma, hakkas Saaremaale palju võõrast rahvast sisse tulema. Saarlased ei teadnud midagi paha karta ja andsid võõrastele igal pool ruumi. Võõras rahvas hakkas viimaks ennast peremehena tundma ja ehitas endale ilusaid losse, kirikuid ja linnu. Siis läksid saarlased Suurt Tõllu paluma, et Tõll nendele ka kiriku ehitaks. Tõll kandis ehituskive kokku küll maalt ja merelt. Merepõhi oli mudane ja muda hakkas Tõllu jalgade külge. Tema järele jäid mustad jäljed, mis viisid kiriku juurde. Sellepärast hakkas rahvas hüüdma seda kirikut Mustjala kirikuks.
Suure Tõllu poeg nägi, mis isa tegi ja hakkas ka kirikut ehitama Kihelkonna rahvale. Kui kirik valmis, nägi Suur Tõll, et poeg ehitas palju ilusama kiriku kui ta ise. Isa vihastas, võttis maast suure kivi ja virutas kiviga vastu kirikutorni. Kirikutorn kukkus poolest saadik maha. Torn küll parandati ära, aga jätkukoht jäi Kihelkonna kiriku tornil sisse.
Sellepärast ongi Kihelkonna kiriku tornil jätkukoht sees.
RKM II 83, 330/6 < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Ranna k. - Liili Suurna, Tagala kooli õpil. < Marie Rauk, 69 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapagan ja Suur Tõll.
Muiste elas Saaremaal Suur Tõll, keda rahvasuu Saaremaa valitsejaks kutsub. Suure Tõllu "küüntenärija" oli aga Vanapagan.
Kord, kui Suur Tõll raskesti magas, tahtis Vanapagan Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ja siis Sõrvemaa koos sõrulastega merepõhja uputada. Aga sõrulased said Vanapagana kurjast nõust aru. Nad ruttasid Suurt Tõllu appi kutsuma.
Kui Tõll seda lugu kuulis, kahmas ta silmapilk mesipuu sülle ja tormas Vanakurja otsima. Leidiski lõpuks Vanapagana ja viskas põõsast mesilased ta juurde.
Suures töös ei pannud Vanapagan Tõllu tulekut tähelegi. Tunneb korraga, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaatab - mesilased kallal. Küll tõrjub Vanapagan mesilasi eemale, küll lööb neid sadade kaupa surnuks, aga mis sa suurele perele ikka võid teha! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui paneb putkama. Aga ega vaenlased sellepärast maha jää. Need lendavad järele, nõelavad edasi. Viimaks jõuab Vanapagan noorde kuusikusse. Seal pääseb ta mesilaste nuhtlusest lahti. Suures valus neab Vanakuri mesilased ära, et need enam üle ta kraavi ei tohi tulla. Sellest saadik ei hakanud Vanapagan enam sõrulasi tülitama, aga ka mesilased olevat Sõrvemaalt kadunud. Vanapagana kaevatud kraav on praegu veel olemas. Seda kutsutakse nüüd Salme jõeks.
Teinekord tahtnud aga Vanakuri endale Karujärvele eluaset rajada. Enne aga oli vaja järv veest tühjaks lasta.
Selleks hakkas Vanapagan Teesuu rannast kraavi Karujärve kaevama, et vesi seda kraavi mööda järvest merre voolaks. Ümbruskaudsed inimesed läksid Tõllult abi paluma. Tõll läks kohe inimestele appi. Ta lõikas enesele kolm pihelgast keppi, läks nendega Vanakurja otsima. Vanapagan laskis tööväsimuse peale parajasti leiba luuse, oda pea all. Ja jälle ei teadnud ta Tõllu tulekust midagi.
Magusat und nähes tunneb Vanapagan korraga hirmsat valu kõhus. Laugusid lahti lüües näeb: Tõll seisab ta ees, kolm pihelgast keppi käes, käsi valmis teist korda lööma. Vanapagan kargas nagu tuul püsti ja laskis kannad välkuma. Suure rutuga ei mõelnud oda peale ja tallas oda puruks. Putkates ise kaebama: "Oda läts! Oda läts!" Sest ajast peale hüütakse talusid, kus Vanapaganale see äpardus juhtus, Odalätsi küla taludeks. Hirmu ja valu pärast trampis Vanapagan nii tugevasti jalgadega vastu maad, et igal pool, kus ta jala maha pani, vee maa seest välja pigistas. Vett tungis nii palju, et allikas iga jälje kohale tekkis. Veel praegu võib neid allikaid Pidula mõisa ligidal näha.
Suur Tõll ei tahtnud aga Vanapaganat nii hõlpsasti minema lasta. Ta jooksis Vanakurjale järele. Vanapagan putkas eest mere poole. Kõruses Säädi juures sai Tõll Vanapaganale mööda sääri sähvata. Sellest tulebki nimetus Säädi. Nüüd tuli meri vastu ega Vanapagan pääsenud enam edasi. Tal tekkis mõte merre teed teha. Vanapagan kahmas kahe käega liiva, viskas enese ette merre. Sinna, kust ta liiva võttis, tekkis Sarapiku järv. Nõnda tekkis tee merre. Tee on kujult nagu katusehari. Seda liivaseljandikku nimetatakse nüüd Harilaiuks.
Varsti oli aga Tõll Sarvikul jälle kannul. Vanapaganal surm silma ees. Ei olnud aega teed teha. Sajatades kahmas Sarvik tee lõpul merepõhjast peotäie väikseid kive ja viskas tagaajaja poole hüüdes: "Palju põrsaid, pisut podi!" Sellest ajast saadik hakkas sealse ranna rahvas rohkesti sigima, aga maa jäi kiviseks ja kasvatas vähe vilja.
Sajatamise järele kargas Vanapagan Tõllu eest merre. Lootis ujumisega end päästa. Meri aga lainetas seekord tugevasti. Sarvik ei jõudnud suurte lainete vastu võidelda. Lained matsid ta enese alla ja uputasid ära. Sarved viskas torm pärast suure kolinaga randa. Sellest ajast saadik hüütakse seda randa Kollinga rannaks. Vanapagana keha jäi mere põhja. Tursad sõid liiga palju ta liha, seepärast paistetasid nende lõuad üles ja on praegugi veel paistetanud. Vanapagana keha ümber tekkis madalik, mis on laevadele väga kardetav. Seda hüütakse saarlaste poolt enamuses Laevarahuks, osalt aga ka Kuradi põhjaks.
Jutt on rahva hulgas laialt levinud.
RKM II 83, 353 (5) < Jaani khk., Orissaare v., Võhma k., Nupu t. - Piia Vinkel < Juulia Siinar, 69 a. ((1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Vässa mägi
Vässa mäge hüitud enne Mikumäeks. Seal olnd kuradid, põletanud raha. Seal oli sinist tuld nähtud. Vanapaganad olnud suurte orkidega seal tule juures.
RKM II 83, 365 (15) < Muhu khk., Muhu v., Külasema k., Koosi t. - Piia Vinkel < Matvei Metsniit, 78 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suurekivi
Sii Külasema karjamaal Laugu metsas on suur kivi kadakate seas. Seda hüüdasse Suuregi. Sie on moa peal, punane kivi nagu soome kalju. Tõll olle selle põlle sihes toon, kui luteruse kirku ehitati. Pidan kirgu ukse taha viima, et ei saaks kirku ehita mitte. Kukk lauln. Kivi kukkun käest maha. Põllepaelad läin katki. Peale kukelaulu põlle tohtin käia.
RKM II 83, 367 (16) < Muhu khk., Muhu v., Külasema k., Koosi t. - Piia Vinkel < Matvei Metsniit, 78 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Laiakivi
Sealsamas, paarkümmen sammu üle tee on Laiagi. Selle all olle kirst. Ruudi kirst olle kivi alla jään. Kirstus olle kulda.
Kui kaks ruutkirstu vastamisi lähvad, siis vajuvad ää.
/Jutt Laiakivist ka RKM II 83, 377/9 (23)/
RKM II 83, 375 (22) < Tartu l. < Jaani khk., Orissaare v., Võhma k. - Piia Vinkel < Aarne Vinkel, 40 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
(+ foto)
Kaali järve tekkimine.
Praeguse Kaali järve kohal olnud ennevanasti mõis. Mõisnikul olnud hulk lapsi. Nendest tahtnud vanem poeg oma noorema õega abielluda. Kirikuõpetaja olnud nõus ainult mõisas laulatama. Kui kirikuõpetaja koju sõitnud, keelanud ta kutsaril selja taha vaadata. Kutsar aga vaadanud siiski selja taha, mispeale mõis ära vajunud. Jäänud ainult sügav auk, kus praegu on Kaali järv, mis rahva arvates on põhjatu (nii sügav, et põhja pole leitud).
RKM II 83, 460/1 (2) < Tõstamaa khk., Tõstamaa as. - Mae Soomets, Tõstamaa Keskkooli õpil. < Anna Köösel, 63 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kohal, kus praegu on Tõhela järv, olnud kunagi soostunud mets. Selle ääres olnud üks talu. Kord läinud mets põlema. Talust tulnud välja peremehe vend ja hüüdnud:
"Siidivennad, niidivennad, tulge appi, järi põleb!"
Kuuljaid polnud ja nii põlenudki mets maha koos taluga. Kunagise metsa asemele tekkinud aga Tõhela järv.
RKM II 83, 468/9 (2) < Palamuse khk., Voore v. - Enno Nõmme, Tallinna kooliõpil. < Ida Sommer, vanaema, 77 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapagana kivi
(a) Ammu aega tagasi olnud Verioja kaldas kõrts, kus Vanapagan õhtuti õlut joomas käinud. Enne kõrtsi minekut moondanud ta ennast uhkeks härraks. Kõrtsirahvale meeldinud see härra väga, sest ta olnud helde ja tellinud kõrtsirahvale ikka õlut. Ükskord öösel hakkas Pikker taevas põrutama. Vanapagan ehmunud hirmsasti. Suurest hirmust kadunud moondus. Kuid veel hirmsamini kohkunud kõrtsirahvas, kui nägid, kes see uhke härra oli. Kõik tormanud kõrtsist välja ja vanapagan nende järel. Kuid lageda taeva all olnud veel hirmsam. Välgud sähvinud vahetpidamata. Vanakuri tormanud jõe ääres asetseva suure kivi alla. Hetk pärast seda löönud välk kivvi. Rahvasuu pannud kivile nimeks Vanapaganakivi.
(b) Vanapaganakivi on samas Leegi kolhoosis Verioja jõe kaldal endise Roela vesiveski tammi ligidal. Kõrts on hiljem olnud mõisa viljaait, rahvasuus nimetatakse teda Rotimõisaks. Praegu asub seal Leedimäe 7 kl. kooli internaat.
/+Skeem lk. 466/
RKM II 83, 479/80 (5) < Nõo khk., Kulbilohu k. < Nõo khk., Konguta v., Aru k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < August Sirk, s. 1887 (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Erumäe kants on ennemuiste sõjakants olnud. Seal on lage koht ja ümberringi vall. Keskel on kivivare, siis rahvajutu järgi pidi seal olema rahakast. Seal pidanud olema sõjalaager ja siis maetud raha. Seal on kaevatud, aga ei ole midagi leitud.
RKM II 83, 481 (8) < Nõo khk., Kulbilohu k. < Nõo khk., Konguta v., Aru k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < August Sirk, s. 1887 (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üits Kurgjärv, mu oma heinamaal oli, kadus ära ja nüüd on jälle tagasi. Kui ma poisike olin, uppus sinna kaits inemest ära. Sinna istutati mets peale, nüüd on puud puha vee sees. See on Arul, Järva koht kutsutakse.
RKM II 83, 482/3 (11) < Kodavere khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aline Oras, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rannamõisas Peipsi ääres on suur tamm. Nüüd ta on purunenud, aga omal ajal mahtus sinna 12 inimest sisse (ta oli seest õõnes). Üks oks on haljas ja harul on toed all. Kui vana ta on, ei tea.
Rootsi kuningas oli tammekepi maasse pistnud ja ütelnud: "Kui kasuma läheb, tuleb Rootsi valitsus tagasi." Tamm läks kasuma, aga Rootsi valitsus tagasi pole tulnud.
Joosep Nõmme pulma aal läks sinna 12 inimest sisse. Pärst keegi oli põletanud ja veel mõni aasta tagasi mahtus vaevalt 6 poissi.
RKM II 83, 484 (14) < Kodavere khk., Alatskivi v., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aliide Paap, s. 1886 (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuningvere järv olevat Kalevipojale kurguni. Ta ei ole kuigi suur, aga nii sügav, ta on põhjatu.
RKM II 83, 489/91 (23) < Jüri khk., Rae v. < Jüri khk., Rae v., Limu k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Mari Põldmäe, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rooklas oli jõe kaldal Kruusi mägi. Üks vanainimene ütles, et Põhjasõja ajal oli sinna maetud inimesi. Aga siis hakati sealt kruusi võtma maantee peale. Võeti üsna augud sisse, siis tuli sealt seest luid. Tuli nii palju, et pidi vedamise seisma jätma. Siis tuli sealt sõrmuseid, aga me, lapsed, olime rumalad ja loopisime laiali.
Kahte sorti pealuud olid - ühed olid harilikud, teised olid kõiksugu märke täis. Inimesed ütlesid, et kirjaniku pealuud.
Üks igavene alp vanamees oli, ta oli sepp ise, võttis ühe pealuu endale, tegi puhtaks ja hakkas viina tõstma. Aga ükskord, kui me mängisime Kruusimäel, kui vanamees tuleb ja ütleb: "Kallid lapsed, ärge puutuge. Ma nägin unes, et ta ütles: "Ma olen teda elus küll tarvitanud ja sina kallad veel pealuusse."" See vanamees oli aga nii ehmunud, et hakkas usklikuks, aga enne oli igavene loru, tegi igasuguseid roppe tükke.
Üks vanainime näinud seal unes, et öeldi: "Mine sinna ja vaata, kaeva küüni nurgakivi all, saad suure varanduse." Aga eit oli usklik ja ei läinud, ütles: "Ma suren niigi ära." See küün on aga praegugi alles.
RKM II 83, 491/2 (24) < Hageri khk., Haiba k. < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Jakob Imakaevu, 86 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ebavere mäes on rahaaugud; seal, kus rahaaugud on, aur suitseb - vihmastel aegadel hakkavad mõned kohad aurama. Siis öeldi, et seal on rahaaugud.
RKM II 83, 492/3 (25) < Hageri khk., Haiba k. < Väike-Maarja khk., Väike-Maarja al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Jakob Imakaevu, 86 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Väike-Maarjast lähevad Kadrinani Kalevipoja vaod.
Vao heinamaadel hakkavad Kalevipoja hobuse jäljed, lähevad kuni Neerutini minu teades, aga võib olla, et edasi üks 20 km maad.
Aga vanasti peeti sõda, need on vast pelgupaigad või positsioon. Need jäljed on ümmargused, umbes poolteist meetrit läbimõõt. Nende vahet on nõnda üks kümme meetrit. Öeldakse, et Kalevipoja hobuse jäljed - Kalevipoeg sõitis ja hobune oli nii tugev, et jäljed jäid järgi.
RKM II 83, 493 (26) < Kodavere khk., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aleksander Kuslap, s. 1887 (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kalevipojast räägitakse, et olevat palitusiil lahti kukkunud ja pudenenud liiva maha, sellest saanud Kooljamägi. Mis üle jäi, sellest tegi omale sängi, nüüd on sealt kruusa võetud, ma ise olen kah võtnud.
RKM II 83, 493/4 (27) < Kodavere khk., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aleksander Kuslap, s. 1887 (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Rannamõisa tamm olevat Rootsi-aegne. Rahvas räägib, et Rootsi kuningal olevat tõllatiisel katki läinud ja ta pistnud selle kasvama ja ütles: "Kui see tiisel kasvama jääb, siis tuleb Rootsi riik jälle siia elama."
See tamm oli nii suur, et 12 leeripoissi läinud sinna sisse (tamm on seest õõnes, umbes 1905. a. paiku on teda põletatud, mille tagajärjel ainult üks oks elujõuline on, aga seegi on üsna suur) ja joonud pudeli viina. Üks kolmandik on vast alles, aga seegi paistab hea jäme olema. Siinkandis ma vanemat puud ei tunne, see peab Rootsi-aegne olema. Võib-olla, et mõni pärn on vanem, aga neist ei ole nagu suurt juttu olnud. Aga see on küll, peab ütlema, hiiglavana.
RKM II 83, 496 (29) < Kodavere khk., Alatskivi v., Naelavere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Alma Fuchs, 76 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma kuulsin, et Mustjärv (asub Kuningveres) on saanud oma nime sellest, et seal on pestud musta oina villa.
RKM II 83, 504 (36) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Meie naabrimaa sees, piiri lähedal olnud suur kivi. Siis räägiti, et keegi elanik, ma ei tea, kas pops olnud või, sellele öeldud unes: "Seal kivi all on raha, anna see kukk minule, siis saad raha omale." See jälle ütelnud: "Mul ei ole ju kukke." "Sul on ju see poiss." Nii et vanakurat tahtnud last endale. Jäi asi poolikuks.
RKM II 83, 504/5 (37) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kamali külas oli veski, saksad lõhkunud paisu ära, nüüd ei ole. Keegi rääkis mulle, et temale oli unes öeldud, et - järv oli seal ja kaldal kuusk - ja siis öeldud, et kuuse all on raha, kästud järgi minna. Aga tema ei ole läinud ja asi jäi sedasi.
RKM II 83, 505/6 (38) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Minu isa rääkis, et Pärnu ligidal on Vaskrääma jaam, tal on üks teine nimi praegu, vanasti oli selle koha nimi Sikka. Poiss tulnud kirikust pühapää ja hõberaha olnud maas kuivamas palju. Tema korjanud ära omale niipalju, kui arvanud. Jänes jooksnud temal ikka taga. Ta läinud koju, jänes jäänud värati taha. Aga poiss jäänud haigeks, hakanud paistetama. Viinud raha tagasi, saanud terveks.
Sikka-Selja kõrts oli vanasti, see koht on see, kus see endine kirjeldus juhtus.
RKM II 83, 507/8 (40) < Kodavere khk. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Sealsamas, kui meie külla pöörab, seal oli enne üks mõis, Kärsu mõis kutsuti. Kui neid maid uuendati ja krunti aeti, siis üks poiss kündnud oma maa peal ja seal olnud üks ahervars. Ta püüdnud hästi kõvasti seal vajutada. Korra vaatab tagasi - maas vanad litrid. Mis maa sees leitakse, kutsutakse litrid. Pool kartulikorvi oli neid, siis need oli poisil käest ära võetud ja muuseumi viidud. Riisimann oli selle poisi nimi.
RKM II 83, 516/7 (46) < Kodavere khk., Alatskivi v., Kuningvere k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Narits, 73 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kuningvere talu põllu sees asub Rahamägi. Kui ma noor olin, siis ikka pärisin vanade käest, miks niisugune nimi. Nad vastasid, et seal oli vanasti igal öösel tuld nähtud, keegi pole julgenud sinna minna ja siis tuli välja nii, et keski olevat seal raha kuivatamas käinud. Sellest saanudki nimetuse Rahamägi ja see jääbki talle kasvõi ilma otsani. Ta pole kuigi suur, nüüd on kivid peale veetud.
Kui seal tuld nähti, siis ma kuulsin, et oli kaevamas käidud ja raha otsitud.
RKM II 83, 518 (48) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatskivi k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Madi, 91 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Tikumägi on Kalevipoja peotäis. Ta toonud Peipsist mulda, teinud sängi, siis kukkunud hõlmast tükk maha.
RKM II 83, 518/9 (49) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatskivi k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Madi, 91 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mustjärv (asub Kuningveres) on kaunis sügav, pealt paistab must. Seal tulevad metsaveed, need toovad seda värvi. Sellest saab ta oma nime.
RKM II 83, 520 (52) < Kodavere khk., Alatskivi v., Peatskivi k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Kaarel Madi, 91 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
On üks tamm Linnamäel, kutsutakse truuduse tamm, seitsmeharuline. Noorenpõlven sai seal mängitud ja lauldud, seda on 40 aastat tagasi, kui ma tema juures käisin.
Vanasti olnud mõisas vene suuretükivägi, need lasknud tema pihta märki.
RKM II 83, 526 (60) < Elva l. < Kodavere khk., Pala v., Pala k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Peeter Kull, 73 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
On Ilmjärv. Kui Kalevipoeg Venemaalt tuli, lauakoorem seljas, oli Peipsi talle perssest saadik, Saadjärv saapast saadik, aga Ilmjärv oli hingevõtja - vesi tulnud üle pea. See on sügav, mudase põhjaga, ma pole nüüdki saand teda mõõta, aga ise üks pisike porilomp ta on.
Kes teab, võib-olla on nimedki selle järgi saanud.
RKM II 83, 529/30 (67) < Elva l. < Palamuse khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Salme Kull, 58 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kui ma karjas käisin, siis Saadjärve lähedal oli kaks Kalevipoja lingukivi. Teine oli madal, kui kaugelt jooksma hakata, siis sai otsa, aga teisele sai ainult redeliga.
Nad on nüüd vast ära veetud, sest nad olid heinamaa sees.
RKM II 83, 530 (68) < Elva l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Liina Pottsepp, 76 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ebavere mäel on olnud üks linn vanasti ja seal käib üks vanamees iga saja aasta taga väljas. Ma rohkem ei tea temast, kui ma Virumaal elasin, siis kuulsin.
RKM II 83, 532/3 (73) < Elva l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Liina Pottsepp, 76 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ma olin Teedla mõisas õmblemas. Seal oli teomehele unes näidatud, et sarapuu all, mille juures ta magas, on rahakast. Rauduks pidi olema seal ja ärjaike, ma ei tea milleks, seda ei tohi puutuda. Ta ei julgend üksi minna, et mis ma kaevan võõra maa peal, võttis härra ühes (teistkordsel jutustamisel: võttis valitseja ühes), hakkas kaevama, aga ei leidnud midagi.
Ma toatüdrukuga käisin seal sees, köögitüdruk ei julgenud tulla.
See mees oleks pidanud üksi minema, aga ta läks härraga.
RKM II 83, 534 (75) < Elva l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Liina Pottsepp, 76 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kaarel (Karl XII) olevat Laiuses istutanud ühe tamme, ütelnud: "Kui see kasvama läheb, saan mina selle maa tagasi." Ei tea, kas ta siis läks kasvama.
RKM II 83, 534/5 (77) < Elva l. < Nõo khk., Aru v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Senni Treial, 64 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kaarel on Laiuse mäe peale vankriaisa püsti löönud: "Kui see kasvama läheb, siis saab Eestimaa oma alla." Seal ongi suur puu. See võis küll olla, sõjaaeg, aisapuu toorest puust. Aga võib-olla mõni istutas sinna puu asemele.
Seda juttu räägib rahvas, see on juba lapsepõlves kuuldud.
RKM II 83, 538 (82) < Elva l. < Tartu l. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Elfriide Kangur, 63 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Petseris on suur tamm, annab kolmel inimesel ümber võtta. Selle tamme koor pidi aitama hambavalu vastu ja muude haiguste vastu. Seda ma kuulsin inimeste käest. Nüüd on aed ümber tehtud, ei saa käega võtta, aga mina õngitsesin vihmavarjuga ühe võsu, koort kätte ei saanud.
RKM II 83, 540 (85) < Elva l. < Nõo khk., Pangodi v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Friedrich Kikas, 69 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kaarel olnud siin, tal läinud tõllatiisel katki, löönud püsti ja ütles: "Kui see kasvama läheb, tuleb Rootsi riik tagasi." Tammepuust tiisel olnud. Ta pidi Põhja-Eestis olema, Virumaal, kui Rootsi Kaarel Narva alt tagasi tuli. Mu isa ikka rääkis seda, aga ma ei mäleta, kas see tamm läks kasvama või mitte.
RKM II 83, 541 (87) < Elva l. < Nõo khk., Pangodi v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Friedrich Kikas, 69 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Üks kivi on Meeri metsan, Lõsta talu hainamaa peal, toda hainamaad kutsuti Lõsta Sori. Neljakandiline kivi, kuus on peale kasvanud. Siis rahvas rääkis, et seal on vara maha maetud ja kuus peale istutatud, et üles leida.
Ma olin karjas, siis kaevasin kah sealt alt.
RKM II 83, 547 (91) < Elva l. < Nõo khk., Pangodi v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Friedrich Kikas, 69 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Umbjärv on üle Elva jõe, Illi vildivabrikust kilomeetrit paar. Siis räägiti, et Umbjärvel olevat ühendus Vaikse järvega alt jõe, luik olevat läbi ujunud. Järved on küll kohakuti, aga ma arvan, et see ei ole tõsi.
RKM II 83, 547/8 (92) < Elva l. < Tarvastu khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Helmi Kaljo, 52 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Viljandimaal, Hentali (Heimtali vald) vallas on Siniallik. See ei ole niisugune nagu teised allikad, vaid tema vesi oli päris sinine ja seal, kus ta maast välja kees, oli nagu suur auk, selle põhi justkui kees. Rahvas rääkis, et selle koha peal pidi olema rahakast maetud.
RKM II 83, 548 (93) < Elva l. < Otepää khk., Palupera k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Juuli Lukksepp, 65 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu vanaema kõneles, et Otepääl oli vanasti nii suur sõda, et kõik kohad olnud verd täis, Pühajärv oli kah verd täis. Ainult Jaanuse järvest on sõdurid saanud juua, sellepärast ongi ta nimi, ja kui nad teise inimese jälgi leidnud, siis andnud suud, nii vähe oli inimesi.
Mu vanaema kõneles nii, aga ma olin laits ja nii palju ongi mul meeles.
RKM II 83, 548/9 (94) < Elva l. < Otepää khk., Palupera k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Juuli Lukksepp, 65 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Kui Rootsi sõda oli siin, siis Roots oli löönud kuiva tammekepi püsti ja ütles: "Kui see tamm kasvama läheb, tuleb Roots siia tagasi." Ja see tamm oligi kasvama läinud.
Kui ma laitske olin, mu vanaema kõneles mulle, aga ma ei mäleta täpselt, kus ta pidi olema. Ta üteldi Palupere kandis Tooru mägede peal olevat, aga ma ei mäleta, kus jao peal.
RKM II 83, 548 (93) < Elva l. < Otepää khk., Palupera k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Juuli Lukksepp, 65 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Minu õemees sures äkitselt ära, nii et ei saand sõnagi öelda. Siis tuli unes ja ütles: "Õunaaian on suur rahaauk." Unen seletas nii kõik täpselt: "Seal on kaev ja kaevu lähedale on maetud raha." Aga ma ei läinud ja ei tea tänapäevani, kas ta mattis või mitte.
RKM II 83, 550/1 (97) < Elva l. < Rõngu khk., Rõngu v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Karl Lihu, 75 a., elanud mitmel pool Eestis (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Elva uue koolimaja vastas, kus see spordiplats on, on männid. Rahvajutt räägib, et nende all oli Rootsi kuningas lõunat söönud, kui Rootsi vägi siit läbi läks. Siis ta oli sinna ka tõllatiisli püsti löönud, tõllatiisel oli katki läinud. Ta ütles: "Kui see kasvama läheb, saan ma oma maa tagasi." Ju ta ikka ei läind, sest maad ta tagasi ei saanud.
RKM II 83, 551 (98) < Elva l. < Kambja khk., Haaslava v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Leena Krooman, 94 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Lihaste/= Ihaste/ kõrtsi ligidal oli Emajões suur kivi. Siis räägiti, et Vana Juudas tahtnud Vooremäe peal seda Toomkiriku peale visata, aga kivi sadas jõkke. Ei tea, kas ta nüüd on alles, ta on vast ära lõhutud.
RKM II 83, 551 (99) < Elva l. < Tartu-Maarja khk., Luunja v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aliide Jaanimägi, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kald 2004
Kunagi on Vapramäele istutatud Rootsi kuninga poolt üks tamm. Ta on Vapramäelt Tartu poole, Tõravere kõrtsist tulla on ilus ülesminek, aga Peedu poolt on hirmus vaevaline maa.
RKM II 83, 551/2 (100) < Elva l. < Tartu-Maarja khk., Luunja v. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aliide Jaanimägi, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kald 2004
Kui ma laps olin, siis kuulsin, et üks naine nägi unes, et Võru teed minna oli Tõrvandi kõrts, üks 6 kilomeetrit Tartust. Siis ta nägi unes, et seal olevat kõrtsi rehe all nurgas 10000 rubla. Ta ise rääkis, et oli leidnud üles kah, aga pärast tuli välja, et see pole tõsi.
RKM II 83, 553/4 (103) < Elva l. < Nõo khk., Keeri k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Anna Paluoja, 57 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu vanaisa rääkis, et Talinas oli Ülemise järve kaldal käinud ühe kivi otsas istumas üks vanamees. Tema küsis: "Mis sina, vanaisa, istud siin?" Siis ta vastas: "Ma olen Ülemise järve vaht. Kui ma järve tamme eest ära lõhun, siis jääb kogu Talin vee alla." See pidi olema siis vete kuningas.
Ükskord poiss läinud kivi juurde ja küsinud: "Kui palju aega veel on?" Ta vastas: "Ta ei ole veel valmis, aga kui ta valmis saab, siis ma tõmban värati eest ja kogu see linn läheb merre."
RKM II 83, 554/7 (104) < Elva l. < Nõo khk., Keeri k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Anna Paluoja, 57 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ma olen kuulnud, mu isa kõneles, et ühel mehel oli palju kulda. Ta mattis raha keldri, aga hakkas mõtlema, et hakatakse keldrit sügavamaks kaevama ja leitakse üles. Siis tegi seina sisse augu ja pani sinna sisse. Aga unes üks hääl ütles: "See maja võib ära põleda ja poisikesed hakkavad varemetes sorima ja leiavad selle ja sa ise võid ju sisse põleda!"
Siis ta läks metsa, leidis ühe kivi ja kaevas terve nädal aega auku, kivi oli maru suur ja raha pidi kah sügavale matma.
Läks palju aega mööda ja tema rääkis ühel päeval poisile, pojapojale, et tal on palju kulda ja ta kingib selle talle. Poiss küsinud: "Kus sul siis see kuld on, näita mulle?" "Kasva veel veidi, küll ma siis näitan." Aga vanaisa jäi haigeks ja ütles ühel päeval: "Ma olen ikka sulle seda kulda lubanud ja nüüd annan ta sulle kätte." Siis läksid nad sinna, kus see kivi on ja hakkasid kaevama. Kaevasid paar-kolm päeva. Siis vanaisa ütles: "Oota nüüd, ma lähen kivi alla ja toon kulla välja." Aga nigu ta sinna läks, nii kivi kukkus peale. Kivi oli suur, üks inime ei jõudnud liigutada ja vanaisa saigi surma.
Pärast tõsteti kivi üles ja võeti vanamees välja ning hakati veel otsima, aga ei leitud midagi. Siis üks vanamees olnud seal, ta ütles, et vanasti oli nii, et kelle käega pandud, selle käega võetud. Siis kraabiti selle surnu käega mitu päeva, aga ei leitud midagi. Võib-olla, et nad ei kaevanud nii sügavale nagu tarvis oli ja kuld võib nüüdki alles olla.
Mu vanaisa ikka rääkis seda, kui ma laps olin. Siis ta näitas mulle kah seda. See on Rakke juures, seal, kus see kivist Kalevipoja säng on, see on üks suur kivi, sellel on näha, kuidas ta magas, küünarnuki jäljed ja kõik oli näha. Siis seal oli see kivi kah, mille all raha pidi olema.
RKM II 83, 563 (109) < Elva l. < Rõngu khk., Rõngu k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Karin Puna, 36 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Ma olen kuulnud, et Arbi talu maa peal mänd on Rootsi kuninga poolt istutatud.
RKM II 83, 566/7 (112) < Hageri khk. < Häädemeeste khk. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aleksander Arumäe, 62 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Võiste mäed on Tahkuranna valla järel. Nad on merepinnalt kaunis kõrged. Seal olid Rootsi sõja aeg lahingud olnud, kui rootslased meie maal olid. Seal oli leitud sõjariistu.
Jõulu külas oli läinud taluperemees kartuleid kündma. Sahk jäänud raudkasti taha, ta arvas, et on kivi, pani märgi, et pärast kaevab kivi välja, muidu lõhub saha ära. Hakkas kaevama - raudkast, Rootsi raha täis. Siis andis muuseumile.
RKM II 83, 571/3 (116) < Kodavere khk., Naelavere k. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Meie perekonnas juhtus imelik lugu. Mu vanaisa hakkas surema, kui ma 6-aastane olin. Mu isa ütles ikka, et tal peab raha olema ja kaevas kogu põrandaaluse üles. Aga ei kedagi. Noh, 6 või 7 aasta pärast põles meil maja ära. Ükskord isa läheb kodust ära. Me võtsime vennaga adra, sellel oli kitsas nina söödi kündmiseks, et laia turvast ei jõua hobene üles vedada. Ega tol ajal veel pöördsahka ei olnud. Läksime kündma vana maja aset, et seda on tuhk hästi väetanud. Korraga nägin pudelit. Mis pudel see on? Vaatan - paberid sees. Viisin ema kätte, ema ütleb, et see on vanaisa raha. See oli laia peaga vanaaegne ¨ampanjapudel. Kitsa ninaga ader tõi ta välja maa seest. Seal oli sees 321 rubla - vene rahad ikka tol ajal. Isa läks linna ümber vahetama, käigust maas olid juba. Rentei (riigi hoiukassa, ma ei tea, kuidas ta nüüd on) ei olnud vahetanud. Sealt lähedalt üks advokaat oli palve teinud ja saatnud rahaministeeriumi. Siis tuli järelepärimine, mis raha see on, kus ta nii kaua on olnud. Politseilt ja vallast. Need olid vastanud, et maja oli ära põlenud, põlemise ajal kaotsi läinud ja nüüd välja tulnud. Ja siis tuli kord povestku. Oktoobrikuus, me andsime raha sisse aprillis. Siis tuli otsus, et ministeerium on otsustanud raha tagasi maksta uutes rahades. Saime 319 rubla, 2 rubla läks postikuludeks.
RKM II 83, 574/5 (118) < Kodavere khk., Naelavere k. < Saarde khk., Tihemetsa al. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Henrik Kosengranius, 80 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Sulane olnud kahte peremeest teeninud. Teisel olnud hirmus kehv olek, teisel oli manti mis hirmus, liha ja kõiki. Siis ükskord sulane näinud, kuidas rikas peremees - seal olnud üks puu või kuusk maha murtud - siis peremees püüdis sealt risti ja rästi alt läbi pugeda. Korraga tulnud sealt alt välja hunt. Läinud ära, tüki aja pärast tulnud tagasi koeraga, koer oli ära murtud, siis sai koera liha. Sulane mõtelnud, et ennem võib küll kehva peremehe juures elada kui siin koera liha süüa.
RKM II 83, 576/9 (120) < Kodavere khk., Kadrina k. - Jaak Põldmäe, Elva Keskkooli õpil. < Aline Oras, 66 a. (1958) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2004
Mu vanaisa kõneles, et teoorjuse ajal oli üks nõid ühe tüdruku ära nõidunud, ei mäleta enam täpselt, aga ikka olid tol ajal nõiad kah.
Nõid oli selle lapse emaga tülli läind ja nõidus tüdruku hundiks. Ta murdis oma isa varsa ära. See oli sügisel, varss oli kevadine.
Tema õde viis teda Kadrina mõisa teoorjusele. Kadrina ja Pala mõisa vahel oli Piiri Varbe (mets), ta oli Pala mõisa maa sees. Siis õde läks metsa. Teine ootab, aga ei tule. Siis tuli metsast hunt ja murdis varsa maha ja jooksis tagasi. Varsti tuli tüdruk metsast tagasi. Aga õde saanud aru, aga ei julgenud ütelda, arvas, et teeb endale halba. Kodus rääkis teistele ära. Siis nad läksid vaatama, kus ta seda teeb. Metsas oli suur kivi. Ta käis mitu korda ümber kivi, siis visati kivi alt nahk välja. Kui ta tagasi tuli, siis viskas kivi peal kolm korda hundiratast, siis tuli nahk ära ja ta viskas selle kivi peale. Aga teised olid sellal kivi tuliseks ajanud. Nahk kõrbes ära. Omad riided olid sealsamas kõrval, aga tüdruk oli nii verine, et kolm nädalit oias ja oli haige, see oli ju ta oma nahk, mis ära põles. Aga õele ütles: "Oleks ma teadnud, et sa niimoodi ära kaevad, ma oleks su tol korral koos hobusega ära söönud. Mu isa mäletas täpselt, mispärast too tüli oli, miks nõid tülli läks ja kõik, see oli päris tore vanaaegne lugu, aga ma olen ära unustanud, niiet tuli alustada sõidust. Vanaisa nimetas seda libahundiks. See on ikka päris sündinud lugu, ega mu vanaisa muidu poleks kõnelnud, ta oli sel ajal päris noor mees. See oli sada aastat tagasi. Ma olin siis 17-aastane, kui vanaisa ära sures, ta nimi oli Jakob Annask.
RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl."
Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.
RKM II 83, 624/5 (2) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd paastu aigu olle seto pojalõ ütelnü: "Pojakõnõ, läke ärä maa sisse, talla müüdä käümä. Sääl saa süvvä. Sääl saa juvva, sääl saa kõkõ hüvvä."
Märkus: "Läki ära maale, talusid mööda käima."
RKM II 83, 625/6 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskord olle elänü kitsi perenaine. Tä oll' enne peremehele lihha söögis lauapääle pandnu, kuna tõsõ lihast ilma pidivä jäämä. Ütskord tulle sinnä tallu küläline ja ka küläline kutsuti süümä. Perenaine kandsõ süüki laua pääle ja pandsõ lihakausi kogõmata külälise ette. Peremiis nägi tuud ja käändse lihakausi hindä poolõ, esi ütel: "Illus kauss, ma massõ tä iist potisetolõ 7 killo närtsõ." Aga külaline sai aru, et peremiis taht tält lihakaussi ärä hindä ette võtta. Tä tõmmas kausi hindä ette ja ütel: "Illus kaus neh!" Ja nakas kausist lihha süümä.
RKM II 83, 626/7 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd kutsuti ütte perre rätsep. Rätsep jõudsõ kohalõ õkvalt lõunaaos. Tä kutsuti ka süümä. Rätsep seie lõunalauan väega palju lihha ja leibä ärä. Peremehel olle sääne mood külge harjunu, et tä pääle süüki hiitäs magama. Aga tuul pääväl olle peremiis keldrilõ lännü ja rätsep läts peremehe sängu magama. Perenaine läts peremehe sängu manu ja arvas, et sääl maka peremiis ja tä ütel: "Küll rätsep seie lõunalauan hirmsalõ, ei tiiä mis ma nüüd õdakus süüä tii." Rätsep pahanõsi hirmsalõ ärä ja ütel. "Seie jah!"
RKM II 83, 627/8 (5) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ahnõl perenaisel olle rehepesmine. Ja sõs ku rahvas joba tarõn seie, sõs läts tä tarrõ ja ütel: "Sööge, no sööge, ega ma imeks ei pane, et te nii palju sööte." Ta olle aga väega vedelä soosti tennü ja üts miis seie suusti luitsaga ja Juuli ütel: "August, see on ju soust, kes seda lusikaga sööb?" Aga August ütel: "Soust neh!" ja sõi edasi.
RKM II 83, 628 (6) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haani vallan Sika külän elli üts miis, kettä kutsuti Mooritsõ Piitres. Tää oll väega ahnõ. Söögilauan üttel tä latsilõ: "Ku ti lihha süüt, sõs kasussõ karva sälgä, nakat nelä käpä pääl käümä ja kurja hellü tegemä!" Ja nii es tohekina latsõ lihha süüä.
RKM II 83, 628/9 (7) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd tulle ütte liina üts miis ja tä ütel liinavalitsulõ: "Ma või ehitädä kuuõ koti kulla iist ütte keriku vai sõs hoopis ilma, ku ti arvad ärä mu nime." Kuut kotti kulda es olõ koskilt saia ja nii proovitigi tä nimme ärä arvata. Joodõti küll tedä purju, aga es saia ka nii nimme ärä arvata. Sõs minti tä kodukohta uurma, aga ka sääl es ütle kedäki. Taheti joba liina tagasi minnä, ku kuulti, et üten majan hällütäs naine last: "Maga, maga, Pillekene, homme Olev tuleb koju, kuus kotti kulda kaasas!" Otsõkohe minti liina tagasi. Ollegi viimäne aig. Olev pandsõ keriku torni otsa risti, ku rahvas all nakas rüükmä: "Olev, Olev, rist viltu!" Olev hiitüsi, sattõ torni otsast maha ja sai surma. Nii saigi Oleviste kerik.
RKM II 83, 630 (8) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu kodu ligidal on mägi mida kutsutakse Kuntsa mäeks. Ja minu maja ligidal on liivane küngas, mida kutsutakse Haki kalmumäeks. Kuntsa mäel oli vanasti hiis olnud ja künkal olid vanasti kalmud.
Ja veel kaugemal kodust on üks mägi, mida kutsutakse Meegumäeks. Rahvas räägib, et seal oli surma saanud Rootsi-aegne Kindral Meego. Ta oli maetud mäel, ja kõik püssid ja kuld-ehteasjad temaga hauda kaasa pandud.
RKM II 83, 633 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mahtka mägi.
See mägi asub minu kodust 1,5 kilomeetrit edela pool. Sellest mäest teatakse rääkida väga palju. Sellel mäel olevat olnud paganaajal, see oli enne ristiusu sõdu, püha taara hiis. Siin palvetatud ja peetud kokkutulekuid.
Kaevud, mis siis olnud kasutusel, olevat veel mõned aastad tagasi tunda olnud.
Selle mäe all on järv, mida nimetatakse Salujärveks. Selles järves olevat ristikivi, mis pandud juba Rootsi ajal.
Praegu asub sellel mäel Mahtka talu, praeguse nime järgi Kauksi.
RKM II 83, 634 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tepamägi.
See mägi asub minu kodust läänes, umbes 0,5 km. Praegu on selle mäe jalamil talu, kus elab Kanep. Kunagi, mõned põlved tagasi, elanud seal üks Venemaalt sisserännanud isik, nimega Tepo või Tepa (seda hästi ei teata). Selle järgi hakatudki seda mäge Tepamäeks nimetama.
RKM II 83, 634/5 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Palanusoo.
See soo asub Tepamäest natuke maad edasi. Seal on praegu kolm kivi, nende vahel on auk. Siin kuivatatud raha. Selle augu kohal põlenud sinise leegiga tuleke. Tule ümber istunud kolm väikesekasvulist meest. Rahva jutu järgi olevat sellesse auku raha peidetud. Mõned kohalikud elanikud käinud seda raha otsimas, aga polnud midagi leidnud.
RKM II 83, 635/6 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kullakatel.
Minu kodus kasvab tamm, mille oksad katavad osa maja katusest. See tamm on juba väga vana. Umbes viis põlve on kasvanud ta sellel kohal. Varem olnud siin veel rohkemgi tammi, aga praegu pole nendest mingit märki järgi jäänud. Tammest põhja pool olnud heinaküün, sellest natuke maad age rehetuba ja rehealune. Praeguse maja alumises osas olnud laudad.
Minu vanaisa vanaisa olnud metsas õitsil. Õitselistel olnud kaasas piits. Metsas magades öeldud minu vanaisa vanaisale järgmiselt: "Mine koju ja võta heinaküüni kõrvalt kõik ära, mis seal on. Ainult ära karda."
Tulnud hommikueelsel ööl koju ja sidunud hobuse rehealuse juurde kinni. Nüüd tulnud talle meelde öine unenägu. Ta läinud heinaküüni juurde ja mis ta nägi. Küüni kõrval seisnud katel, täis kulla- ja teisi raha. Katla vangul aga olnud vaskuss. Nüüd tõuganud ta piitsavarrega ussi, aga ka katel läinud koos rahaga maa alla.
Praegu on rehetoa asemel suur küün. Laudad on tehtud uue koha peale. Vanade lautade asemel on hobusetall. Sellele järgneb elumaja.
RKM II 83, 637 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Külajärv.
Meie koolimajast mõnesaja kilomeetri kaugusel on järv, mida nimetatakse Külajärveks. Teiselpool järve on mägi, mida nimetatakse Külamäeks.
Selle mäe nõlval olnud kunagi küla. Suurte paduvihmade tagajärjel uhutud vete poolt küla mäe nõlvalt alla. Hiljem tekkinud siin järv, mida hakatud nimetama Külajärveks, mäge aga Külamäeks.
RKM II 83, 637/8 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõomägi.
Minu kodust 0,5 kilomeetrit edela pool asub mägi, mida nimetatakse Kõomäeks. Sellel mäel kasvanud kunagi kased (meil Võru murdes kõod). Selle järgi hakatud mäge kutsuma Kõomäeks. Selle mäe jalamil olevat küla aga kutsutakse Kõomäeks. Praegu kasvab sellel mäel mõned üksikud kased. Nende vahel tehakse mai- ja jürituld.
RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole.
Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.
RKM II 130, 185/6 (73) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Põlva khk., Võru l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Talumeeste marss.
Kauem vikatid kanda ei taha,
lähker kaenlas ja leivakott käes,
piimakruusid kõik pillame maha,
silgud puistame karpide seest.
Silgusööjaks kas tahate jääda,
tunneb rõõmu sest toidust te kõht,
ühes või tahame ise nüüd süia,
ei enam meid täitma saa põhk.
Sest ülesse, hüüab meid põllumeeste hääle,
tund tulnud, kus pidusta vaja,
kui kutsub meid pudeli kaja,
elu tilgake, voolaku ta.
Kanda takusid püksa ei taha,
ei meil meeldi ka takune vest,
pastlad jalast me viskame maha,
jalad mustad, mis hoolime sest.
Pastlakandjaks kas tahate jääda,
meeldib jäädavalt takune vest?
Saapaid me jalga tahame saada,
pükstes kalevist peenikeist riid.
Nurka viskame adrad ja äkked,
need on vaevanud meid päevad ja ööd.
Tulgu mehed, kel kõrgemad mõtted,
tulgu, tehku nad nendega tööd.
Kaljaastjad me peksame puruks,
seda küllalt me lakkunud ju,
tahame saada veini, likööri,
mis vast rahustaks januva suud.
Sestse ülesse hüüab meid põllu?
Tund tulnud, kus trimbata võib,
kui kutsub meid pudelikaja,
käes meilgi on priiuse tund.
RKM II 130, 186/7 (74) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Tartu l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kas tunned maad.
Kas tunned maad, kus rendi olud
on korratumad, segased
ja võimumeeste paksud kõhud
ja paksud kõhud rasvased.
See on see maa, kus kupja nuut
on rahva turjal tantsinud.
Sest laulan nüüd ja ikka ka,
see maa on kuulus kupja nuudiga.
Kas tunned maad, kus mõisamajad
kõik haljad künkad ehivad
ja äärepoolsed rabarajad
me talupoegi toidavad.
See on see maa, kus hirmu sees
kõik kummarduvad saksa ees.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka,
see on see kuulus sakste söödamaa.
Kas tunned maad, kus päris rahvas
saab paganateks hüütud veel,
me ainsaks hinge peatajaks
on alandlik ja orja meel.
See on see maa, kus mütsita
pean kõnelema saksaga.
Sest laulan nüüd ja ikka ka,
nüüd sakste ette astun mütsiga.
RKM II 130, 187/9 (75) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Monopol, sa püha paik.
Monopol, sa püha paik
siin laia ilma sees,
kus napsu võivad saada kõik,
kas olgu naine, mees.
Kui õhtul kõrtsust koju lään,
ma kõige etem mees,
mul saapad jalas porised,
pintsakil augud sees.
Seal kalarannas paadi all
mul sorukohvka ees
ja saianaise tütar Mai,
see armastab mind tõest.
Seal uhkes Viru uulitsas
mul vastu tuli preili,
tema ütles kella kümne aal -
te võite tulla meil'.
Mina elan Mardi uulitsas,
mul maja alles uus,
minu korter teise korra peal
ja korteri nummer kuus.
Mul majas uhke mööbel värk
ja kardin akna ees,
seal sohva peal sind armastan,
kui oled rahamees.
Ma ennast väga rõõmustan,
et kokku saime siin,
kolm rubla kätte saaksin ma teilt,
kui seda oleks teil.
Minu mamma seitse lehma peab
ja papa vabrikant
ja õde ülikoolis käib
ja vend on voorimees.
Minu õde Narva linnas käib
ja kannab kübarad,
ta teistest palju toredam
ja kõigil truiks jääb.
Preili ohkas: oh sa tume mats,
mis pastlaid kannad sa,
kas kübarad ei tunne sa,
mis ehib minu pead.
RKM II 130, 189/90 (76) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nekruti laul.
Kui lehed kollendavad
ja lilled närtsivad,
:,: siis noored mehed lähevad
siit ära kaugele. :,:
Jää jumalaga, hüiab
üks noormees neiule
ja neiu silmast veeres
üks pisar palgele.
Ela hästi võeras linnas,
pea meeles kodumaad
ja ära nopi õisi,
mis võersil kasvavad.
Sest võerastel õitel
on okkad teravad,
sellepärast vaata ette,
kui kätt neil sirutad.
Oh, ärgu tuulde mingu
meie endine armastus,
vast kindlamaks veel jäägu
kui kalju, mis mere sees.
Kui armastad sina õisi,
siis armasta sina mind,
sest armastuse õisi
ju kandis minu rind.
Oh neiu, kas mina tohin
sind omaks nimeta
või on see tuulekohin,
mis välja näitad sa?
RKM II 130, 190/2 (77) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rakvere linnas.
Veikses, veikses Rakvere linnas
vaikse oja kalda peal
ehitatud kivist maja,
raudsed trellid akna ees.
Oja kaldal väljas seisab
kurja näoga tunnimees
ja ta kurjalt üles vaatab,
silmad vihas säravad.
Õue peal on tunnimehed,
püssid käes ja valvavad,
kannatajaid on seal palju,
igas kambris leidub neid.
Mäest alla veereb vanker,
uhke härra istub sees,
pöörab ümber ja siis küsib
hobust kinni pidades:
"Kuule, sõber, ütle mulle,
kelle maja see siin on
ja kes peremees siin majas
ja mis tema nimi on."
"See on, härrad, kroonu maja,
Rakvere vangimaja ta
ja ta peremees siin majas
praegust Eesti Vabariik."
Mütsi võttes palvetades,
kui tema nägi vangisid:
"Oh, mispärast jumal nuhtleb,
teie, sõber, rääkige."
Kas sa mäletad kõik ära,
mis nad keegi tegivad,
vaata mul omal seitsmes suvi
... vabadust pole näind.
Kes on paari marga pärast,
kes on vandund, võltsinud,
kes on noore neiu pärast,
kes on röövnud, kes on tapnud.
RKM II 130, 192/3 (78) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laul.
Olin noor ja tegin tükka,
tihti käisin trahteris,
aga nüüd, kui puudub raha, rikkus
pole saada kuskilt kopikat.
Kuub mul seljas üsna vana,
ööd ja päevad kannetud.
Aga nüüd, kui tädiranda rändan,
ära ajavad: mis sa räbal käid!
Olin noor ja õppsin kunsti,
tihti mängsin kandle pial,
aga nüüd, kui viin mul kurku hakkab,
pole enam rinnus tundmust mul.
Oma naist ja oma lapsi
võtsin hellast kaisuta,
aga nüüd, kui võtan vähe napsu,
kõik minu meelest ära kaob.
Kõik mu elu ja kodu,
kõik on ilma korrata,
riided need mul vedelevad nurkas
ja viiul, see on ilma poognata.
Kõik, mis mööbel on minu toas,
kõik on kolme jalaga.
Kapi uksed, need on ära lagund,
voodi, see on ilma põhjata.
Tihti vaatan aknast välja,
uhke inimeste pial.
Kübarad kõik daamed pias kannavad,
meestel läikvad hõbekepid käes.
Kui mina ükskord ära suren,
vähe pattu kaasa viin,
siis minu haua piale nutma käi,
seitse kassi ja üks vana koer.
RKM II 130, 194/5 (79) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Postitroika.
Kiirelt sõidab postitroika
läbi luha lauluga,
luhast laul meil vastu kajab:
"Jäe jumalaga isamaa."
Admiistratsia meid rõhub,
ei lase rahus elada,
kivist müürid kuivatavad
ja trellid rinda rõhuvad.
Minu isa ja minu ema
jäivad mulle tundmata,
võera rahva hulgas mina
ju pidin üles kasvama.
Kooli nad ka pannid mind
ja mis kasu tõi see mul,
varga nime sõimusõna,
mis mulle ainult tundmata.
Keegi hoolt ei tahtnud kanda
ja kõik mind nad vihkasid,
keegi tööd ei tahtnud anda,
hulguseks mind sõimasid.
Nälga ma ei tahtnud surra,
tõisi sõpru otsisin,
nagu röövloom välja läksin
varastama, röövima.
Sellest saadik tõusis viha
ja kuristikku langesin,
viimne halastuse säde
kadus minu südamest.
Kartseris nüüd olen mina,
võimata siist piaseda,
et kord meele tuletada,
miks mind jumal ilma lõi.
Kiirelt sõidab postitroika
läbi luha lauluga,
luhast laul meil vastu kajab:
"Jää jumalaga kodumaa."
RKM II 130, 195/7 (80) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hulgus ja hõberubla.
Oh, ütle vana hõberubla,
kust minu juurde tuled sa,
kas vastust mulle anda ei taha,
mis ilmas tehtud sinuga.
Ma tahaks teada mitmest käest
sa oled juba läbi käind
ja mitu hinge sellest ilmast
on sinu perast hukka läind.
Sa vaikid, vana hõberubla,
kas kõneainet pole sul,
su aastanummer ütleb juba,
et palju rääkida võid mul.
Võib-olla, et sind töömees vaene
kord palgapäeval omandas
ehk tal küll näljas kodus naine,
sind viina vastu vahetas.
Võib-olla, et sind mõni ema
ehk silmaveega niisutand,
kui tütar, kes on noor ja kena,
sind endale ta lunastas.
Sa vaikid, vastust sa ei anna,
kas närakas ma sinu ees,
ära unusta, pea meeles seda,
ma praegu sinu peremees.
Kui tahan, võin sind merde heita,
võin osta kõik, mis meeldib mul
ehk sind tahan tasku peita,
veel selleks aega annan sul.
Kui vahetaks ma selle raha,
ta läheks jälle rändama,
teeks vahest head, kuid palju paha
ei enam mäletaks nüüd ta.
Kui raha, nii ka ilmas naine,
ta truu sul ainult silma ees,
kui silmist kaod, tal juba teine,
sind hoopis ära unustab.
Nii raha kui ka naine ilmas,
neist tõtt on leida võimatu,
kas armastab, kes on ta mees,
ei keegi tea ütelda.
Nii heaste ...si kui luete
pealtnäha puhtad, silmad vees,
kui nende hing kui minu rubla
on kustund juba nilgusest.
Oh, palju lobosenud mina
ja rubla ära unustand,
ei tasku jätta sind ka täna,
vaid tahan sinust lahkuda.
RKM II 130, 197/9 (81) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vargapoiss ja vanemad.
Minu hiad ja armsad vanemad,
kes mind on sünnitand,
nad tahtsivad, et mina
saaks kõrgest koolitud.
Need mõtted läks neil nurja,
mis nemad mõtlesid,
sest ma ei võtnud kuulda,
mis sai mul räägitud.
Seal kõrtsi laua taga
nii suure hoolega
sai õlut, viina joodud
selle koolirahaga.
Kui kooliaeg sai mööda
ja raha otsas mul,
siis vargile ma läksin,
et jälle raha saaks.
Kui vargile ma läksin,
siis kinni võeti mind
ja kohtu ette viidi,
kus otsus loeti mul.
Siis otsus mulle valiti,
et lähen Siberi,
kus palju Eesti vendi
mind ammu ootavad.
Kui vaksalisse mind viidi
nii mitme vahi all
ja palju rahvast saatsid
mind kurjategijat.
Seal nägin oma ema,
tal silmad seisid vees,
sest tema armas poeg
oli suure häda sees.
Seal nägin oma pruuti,
nii valge, kahvatand,
kelle rinna najal
mina tihti viibisin.
Siis liikus seal see raudtee rong
ja rattad veeresid,
minu teekond algas Siberi
ja kaugemale veel.
Kolm aastat olin mina
ju vangis viibinud,
mul nummer rippus seljas
ja nimi katersaan.
RKM II 130, 199/200 (82) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõjalaul.
Laske lipud lehvitada,
mõõga teed meil raiuda,
Jumal juhib võidurada,
varise sa, vaenlane!
Vägi marsib, kaasik kajab,
sammud kõigutavad maad.
Käsusõna väljult kajab,
astkem julgelt edasi!
Jooksku higi, jooksku veri,
astkem julgelt edasi!
Vaba olgu Läänemeri,
vaba eesti muld ja kuld.
Vanduge te puha vanded,
Eesti pojad, vandugem!
Isamaa ja looja anned
hoidkem ikka hoolsasti.
RKM II 130, 200/2 (83) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üks paigake.
Üks paigake siin ilmas on,
kus kadunud ka...tus õnn.
Kõik noored mehed ilma peal
on kapsasuppi söömas seal.
Kas kroonuelu tunned sa,
kus piin ja mure lõpmata.
Siin orjaks saanud iga mees,
kes rahus eland ilma sees.
Kas sõjakunsti tunned sa,
mida meid on pandud õppima.
See seisab koos auandmisest
ja pussi õlal kandmisest.
Kas paelamehi tunned sa,
kes meid on võtnud õpeta,
kes söögi seal ära sööb
ja leivatükist osa saab.
Kui õigust ilmas näed sa,
see sõjamehel tundmata.
Kui seda julged nõuda sa,
siis piin sind sunnib vaikima.
Kas sõjaseadust tunned sa?
Ta kärbsest elevandi teeb
ja sul püssikuuli toob,
mis hull ja armuheitmata.
Kas õppepataljoni tunned sa,
kus meid on pantud teenima,
mul seljas raske liivakott
ja püss on õlal niikui nott.
Ei võinud vabaduses ma
küll seda mitte uskuda,
et elu saab nii armuta
ja kroonu supp nii kõlbmata.
RKM II 130, 202 (84) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oh, Tartu linn.
Oh, Tartu linn, sa lõbumaja,
kus lõbus oli elada,
kus viin ja lõhnalille vaasid
mu meelt seal võtsid uimasta.
Oh, noormees, noormees, kas see tõsi,
et sa mind nõnda armastad
ja neiu veike valge käsi
mu kaela ümber painutas.
Nüüd seisan tohtri kabinetis
seal suure lõikuslaua ees,
kus tohter riistad kätte võttis
ja hoolega neid silmitses.
Oh, noormees, noormees, haigus paha
on sinust välja arstida,
see nõuab sinust palju raha
ja viimaks hauda saadab sind.
Vaat sõbrad, nõnda on see lugu,
mis teile tahtsin rääkida
ja seega vannun hoorasugu,
kes mulle hauda kaevavad.
RKM II 130, 203/5 (85) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kiviraiuja.
Maantee ääres istun mina,
lõhun katki kivisid.
Kraavi äärde kokku kogun
purustatud kivisid.
Tihti tunnen tühja kõhtu,
kottis leivakooruksed.
Millal jõuab eluõhtu,
millal löök on viimane?
Juuksed hallid, otsin surma,
laugel valupisarad.
Nägu kortsus, mullakarva,
käed on muhkud' kaetud.
Salaviha tunneb süda,
kivist lendvad sädemed.
Igal hoobil lõhun mina
puruks kivisüdame.
Uhked härrad, uhked prouad
maantee ääres kõnnivad.
Nagu kartes põgenevad,
kui minu kuju silmavad.
Uhked prouad, miks mind kardate,
kas sul olen tüliks ma
või mul leiba murrad,
et mind põlgad vaesuses.
Mul kord oli laps ja naine,
soojas kambris istusin,
aga nüüd ma vilets, vaene,
õnnepäevad kadunud.
Kord mind saadeti kui vangi
külmale maale elama,
asetati külma kongi
asupaigas minule.
Kui kord koduküla neiu
oli minu armuke,
mitmed uhked rikkad peiud
hakkasid ta järele.
Mul ei olnud rikkust, vara
kodus isa, emake,
aga neiu põues süda
tuksub ainult minule.
Ta minu väikse kambri tuli,
astus, elurõõmu tõi.
Aga saatus karm ja vali,
kohutavalt mind ta lõi.
Mõne aja hirmsad tuuled,
võttis majad, põllud,
viimne vara ära põles,
naine ühes lapsega.
Nende viimne kalmuküngas
teadmata jääb ka mul,
ahervarred ja suitsend küngas
teadmata jääb ikka mulle.
Nüüd siis kõnnin kepi najal,
minu ümber kurbtus, vaev,
kaugel põhjapiiri rajal
viimne kodurahu pind.
RKM II 130, 205/7 (86) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vangilaul.
Õrn kevade on jõudnud,
tuul puhub õrnasti,
kõik puud ja lilled õitsvad,
linnud laulvad rõõmsasti.
Ei minu silm saa näha
enam lille õitsemist,
ei minu kõrv saa kuulda
enam linnu lauluhäält.
Mina istun vangikongis
omas raskes mõtetes,
tunnimehe rasked sammud
minu mõtteid segavad.
Uued rasked jalarauad,
need piinavad hirmsasti mind,
need koletanud vangimaja riided
on häbiks minule.
Kattersaani kell on löönud,
teised läksid jalutama,
aga mina üksi ei läinud,
jäin kurvalt oma kambrisse.
Mina vaatasin aknast välja
läbi aknatrellide,
minu silmi kuivatasid
taevapoole ülesse.
Oh, sina kena taevas,
mul silmad nutsid vees,
vahest kena päike paistab
läbi raudse trellide.
Ei antud enam luba
aknast välja vaadata,
kurjalt käratades küsib:
"Kuule, mees, mis vahid sa?"
Siis sealt mina ära heitsin,
langesin aknalt tagasi
ja haledasti mina nutsin,
kuldne päikene kadunud.
Seal kivimüüride vahel
järsku aken lahti läks
ja selgesti mina nägin
valge näoga neiukest:
"Kallim, kust oled siia saand,
kas oled sina elav või vaim?
Mis nii kahvatanud sinu palged
ja kuis kehast värised sa."
"Oh kallim, ära küsi,
ma ei suuda vastata,
ainult palves mina palun,
anna andeks minule."
Kõik teised pöörsid selga,
irvitades naeravad,
aga sina üksi otsid mind
vangimajast ülesse.
RKM II 130, 207/8 (87) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Valga l. - Vello Lõugas < Frits Deemandi sõdurilaulikust (1961/1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kroonuelu.
Tahan teile kroonuelust natuke laulda,
palun teil siiski seda kannatlikult kuulda.
Oh, sa poiss, ega sa ei tea,
kroonuelu polegi poiste meelest nii hea.
Räägitakse, et sõduril palju vaba aega,
seda teen selgeks teil kohe mõne reaga.
Oh, sa poiss, ega sa ei tea,
et vabal ajal sõitu saada polegi nii hea.
Räägitakse, et sõdurid saavat hästi süüa,
see on lihtsalt vale, aga saavad lüia.
Oh, sa poiss, ega sa ei tea,
et tühja kõhuga sõitu saada polegi nii hea.
Räägitakse, et sõduril lubatakse linna,
paariks tunniks kellelgi ju ei maksa minna.
Oh, sa poiss, ega sa ei tea,
et linnaluba norida polegi nii hea.
Unustad sa kogemata vrentsinööbi lahti,
näeb seda ülemus, siis lendad peavahti.
Oh, sa poiss, ega sa ei tea,
et peavahis istuda polegi nii hea.
Lähed sina ambulantsi, saad vaba päeva,
sunnitakse kohe sind kööki tööle jääma.
Oh, sa poiss, ega sa ei tea,
vabal päeval köökis olla polegi nii hea.
RKM II 130, 531 (20) < Tallinna l. < Tarvastu khk. - Anu Kask < oma mälestuste järgi (1961) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui lapsel kõht valutas, siis tehti talle:
"Keermus-kaarmus,
arakule haigus,
varesele valu,
mustale linnule muu tõbi.
Sitt silla alla,
pask paju alla,
miu latse kõtt tervese."
Selle juures masseeriti kõhtu ikka pikipäeva ringi.
RKM II 130, 547/8 (1) < Tallinna l. < Rõngu khk., Aakre v., Pühaste k. - Anu Kask, s. 1883 (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Midagi Vooremäest.
Aastasaja vahetusel elasin ma mõned aastad Aakre Pühaste koolimajas, milline asus umbes 5 klm. kaugusel Pikasillast Tartu maantee ääres. Kui minna sama maanteed mööda umbes kolm klm. koolimajast Pikasilla poole, jõuame silla juure, mida ümbruskonnas Andresjärve silla nime all tuntakse. (Ah, ja ennem oli ka üks sild, seda hüüti "Üste koti" sillaks.) Nojah, Andressjärve sillast paremal pool oli mingi metsavaheline madalam heinamaa või soonetus. Pahemal pool silda ülespoole minnes liivasem maa, kus asus Andressjärv. Nagu rahva suu räägib, olla igivanal ajal säält, kus nüüd järv asub, liiva kaevatud, mida siis Võrtsjärve äärde veetud, kuhu sellest liivast mägi tehtud, mida nüüd Vooremäe nime all tuntakse. Liiva on veetud lotjadega ja selleks on läbi metsa suur kraav või kanal kaevatud, milline koht nüüd ammu kinni on kasvanud ja mis ehk seda aega hoopis metsaga on kaetud. Aga kuidas see vanast oli, kas oli ka siis mets või oli üldse lage maa, seda meie ei tea. Mina nägin seda maad ja metsa 60 aastat tagasi, nõnda et ta ka nüüd võib palju muutunud olla. Olgu siinkohal veel tähendatud, et ei tea, kas töödejuht või mõni kõrgem ülemus kannud Andresse nime, sellep. siis järve ja silda hüütakse tänaseni vist veel ikka Andressjärveks ja Andressjärve sillaks. (Muidugi on see jutt liiva vedamisest muinasjutt.)
RKM II 130, 553 (3) < Tallinna l. - Anu Kask < emalt (1962). Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vooremäe läheduses Võrtsjärves ja ka kaugemal järve ja jõe kaldastes oli vanemal ajal väga palju vähki leidunud, aga sel ajal, sajandi vahetuses, ei pidanud sääl ühtegi sõralist enam olema. Räägiti, et kalamehed olid kunagi kadeduse või viha pärast ühe oma kaaslase ära uputanud ja pääle selle kadunud vähid järvest ära.
RKM II 130, 553 (4) < Tallinna l. - Anu Kask < emalt (1962). Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Teine jutt oli, et on kord suvel niisugust äikesevihma sadanud, et kogu järve pind olnud nagu kollase väävliga kaetud ja pääle selle on kõik vähid ära lõppenud.
RKM II 135, 28 (6) < Setumaa khk., Mäe v., Usinitsa k. - Veera Pino < Irina Pino, s. 1894 (1959) Sisestas Pille Sääsk, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laulatus oli ajaliselt pulmadest lahus. Toimus enne pulmi. Pulmad algasid laupäeval. Laulatus oli enne seda kas kolmapäeval või reedel või eelmisel pühapäeval.
RKM II 135, 183 (4) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s.1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Köha ja selle liigid. Köha vastu keedeti igasuguseid teesid, vabarnatee, meriheinatee, kummelitee, määriti rindu pealt hanirasvaga, enamasti lastel ja joodi hanirasva ka sisse, aeti kuumas saunas kuivalt higitsema jne. Ja kui juba kardeti, et hakkab tiisikuseks minema - no häbi on küll ütelda - siis joodi kõvasti oma ehk teise kust. See öeldi kõige kangem tiisikuse roht olema. Kes aegsasti hakkas jooma, sai terveks.
RKM II 135, 184 (5) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõhurohuks joodi kadakamarjateed, tammekoore teed, kalmusejuureteed, palukateed.
RKM II 135, 184 (7) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Põiehaiguse puhul keedeti leesikateed, see parandas kohe.
RKM II 135, 185 (1) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haavad ja nende liigid.
Vanasti sõjaajal kõnelesid vanad mehed ja ka hiljem suleti verejooks tõrvaga, mässiti siis linase riidega kinni, ka paneb verejooksu kinni ühe õiega haraklill (karikakar). Selle rohilised lehed pigistatakse puntrasse ja tilgutatakse seda rohelist vedelikku haavi pääle ja valge soo sammal.
RKM II 135, 185 (6) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Põletushaavad, pandi aloe lillist pigistatud vett pääle ja valget muna, puistati pääle kartulijahu.
RKM II 135, 189 (15) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hallitõbi on üks väga vana haiguse liik, päris muiste on olnud ka siin Eestis hall. Kasuisa kõneles, kui tema noor olnud, siis põetud veel hallitõbe, kui olid veel väga suured metsad ja sood, siis kõneldud, et hallitõbi saanud mürgisest sooaurust. Kuis seda iidsel ajal arstiti, sellest pole siiani enam teateid või kas siis iga haigust arstiti, inimene oli haige seni, kui ta ära paranes ja kui ei paranenud, suri ära ja valmis. Kui palju kordi minagi olen haige olnud, enamasti olen ilma arstita alati terveks saanud.
RKM II 135, 192 (1) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hääle kähisemine tuleb teinekord ka külmetamisest ja mõnikord inimene karjub hääle ära, siis joodi kuuma pärnaõieteed.
RKM II 135, 192/3 (3) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Valu kõrvas.
Seda peeti roosiks, kõrva pääle pandi tubakalehe pääle mett ja toome kööbet. Seda peeti kõrvo pääl, ka kotikesega kuuma tuhka peeti pääl ja siis lasti roosi paberid teha, roosihaigust ei tohtinud märjaks teha.
RKM II 135, 193/4 (6) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hambahaigus. Sellega oli küll tõeliselt suur häda, aga peris vanast ei olnudki kellelgi hambad haiged. Kui juhtus, et mõnel hammas tegi valu, siis tsüsiti hammast küüvitsa puu pilpaga, siis pudenes too haige hammas maha, et ei saanud teisi nakkata ehk lasti hammas maha kakasata, maal olid ka niisugused hambakaksajad, et teinekord kaksati hammas kõige igemetükiga välja, jäi suur auk järele, minu emal hakkas hamba asemele kasvama, tegi hirmsad valu, oli kõik igim paistes, hakkas kasvama, siis sai Hargla apteegist hamba põhkle, kui seda peal pidas, siis kiskus mädaniku välja. See oli nii viiskümmend aastad tagasi, kui maal olid ka juba apteegid, üldse päris vanal ajal ei olnuki hambahaigust.
RKM II 135, 197 (7) < Hargla khk., Mõniste v. - Minna Kokk < Minna Kokk, s. 1892, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuutõbi.
Nägin ise lapsena kuutõbist poisikest, tuli öösi sängist välja, ise täitsa magas, käis tuba mööda silmad kinni, no teda vanemad ühtelugu valvasid. See haigus öeldi saanud ehmatusest ja vasturohuks pidi olema ka ehmatus. Nii visatigi poisile, kui ta magades tuba mööda käis ja ümises, külm vesi kaela. Poiss ehmatas kangesti unest üles, sai aru ja läks sängi, nii tehti mitu korda ja poiss saigi terveks.
RKM II 135, 413/8 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seadus.
1) Kõik Vene riigi seadus
on ropp ja roojane
ja mõisnikute kubjas
meid rõhub rängasti.
2) Kõik aastad mööda läinud
on suure murega
ja meie silmad näinud
neid tooreid tegusid.
3) Siis rahvast vangi võeti
sel tapapingile
ja ridastikku seati
neid söödaks kuulile.
4) Ei laste nutukisa
neid röövleid liiguta,
nad maha tapsid isa,
oh, teie timukad!
5) Ka Tallinna on näinud
üht niisugust röövlitööd,
mis uuel turul teinud
on timukate käed.
6) Kõik nutvad meie isa,
oh, keiser halasta!
Kas meie nutukisa
ei jõua liiguta?
7) Ka keiser hüüdeid kannab,
kel käed punased.
Ta neile jõudu annab,
kel käed on punased.
8) Manzuurias ei olnud
neid täpseid ülemaid,
kus on see vaprus tulnud,
kes tapab kerjaid?
9) Kurupatkim magab kambris
jaapani neiuga
ja sõjavägi väljal
võitleb surmaga.
10) On taganemise meister
Kurupatkim, kuulus mees
ja surnute register
seisab tal silme ees.
11) Siis voolas verejõgi
seal sõjavälja peal,
aga mis Kurupatkim tegi?
Ta lakkus trahteris.
12) Seal koeraliha söödi,
kolm rubla maksis nael
ja vene tantsu löödi,
et raugeks nälginud kael.
13) Nüüd Vene kotkal häbi,
et Jaapan väike mees
ja peksis Vene läbi,
tal silmad häbi sees.
14) Üks lambapea seal leiti
ja sõtta saadeti,
see lepituseks hüüti,
suurt võitu oodeti.
15) Ei olnud rahval kinnitust,
mis tehti sõjateel,
sest rahva kulla võimul
ja võitu ei loodud veel.
16) Kui rahvast vaja võita
seal võimu välja peal,
nad võisid joosta peitu
ja siiski hirmu veel.
17) Kus mehine käsi voodist,
huraa, nad hüüdsivad
ja naisi-lapsi voodis
nad tappa püüdsivad.
18) Miks Keiser Maratiine
Alviine mägistel,
miks ei tee sõjamüra
meil vene jõgedel?
19) Seal timukad kõik ringi,
nad sõitvad tõlla sees
ja löövad vere mängu,
kõik oiged tema ees.
20) Timukate süüdi tundvad,
kui punast näevad nad.
Nad ise punast kannavad,
need kroonu ülemad.
21) Küll vere süüd on raske,
kellel ristid rinna peal,
ka punane pael uhkem,
on nende pükste peal.
22) Neil rinnas verevapid
ja mõõgad puusa peal,
neil kulda täis on kapid,
kõik meie vaev on seal.
23) Nebukatolt mehel
seamolli karjaga,
sai sõjavälja ligi,
läks põhja korraga.
RKM II 135, 419 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Metsad kaovad.
1) Metsad kaovad silma näes,
hinnad tõusevad kõrgele,
sest et tarvidus on tõusnud
viimasel ajal jõudsasti.
2) Võsastik nüüd raiutakse
puha peksuvitsadeks,
vanem mets kõik võetakse
võllasteks ja silmusteks.
3) Metsad kaovad silma nähes,
hinnad tõusevad kõrgele,
kui ei tule ruttu lõppu
vabaduse a'al.
RKM II 135, 420 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Eesti mees ja tema sugu.
1) Eesti mees ja tema sugu,
neist ei peeta kuskil lugu,
ei ole õigust Eestimaal
ei sõnal ega teol.
2) Ei me tea, mis see viga,
talupoega hüütaks "siga",
talupojal paksu turja,
sest et nema omma orja.
3) Vana Eesti härra kurjus,
kui ta karu viisil karjus,
mõni Eesti usupapp
on vihas kui mõru sapp.
RKM II 135, 421 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oh, vennad!
1) Oh, vennad, kuulge seda,
üks tuhat ja kakssada.
Üks tore, uhke rahvasugu,
kes täidab üksnes oma pugu.
2) Oh Eesti mees, sa vaene vilets,
sind hirmsat piinab junkruselts.
Kui viimast Eesti vanemat
siit rüütlimõõk viis hauda.
3) Armsad Eesti vennad,
vaatake tagasi,
oh, sa vaene Eesti sugu,
küll on hale sinu lugu.
RKM II 135, 422/3 (5) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seapea laul.
1) See jäme linna lihunik,
kes haiseb viinast nagu sikk,
kui tema "savikõrtsi" sai,
siis tema sinna ööseks jäi.
2) Siis küsis kõrtsi Leena käest:
"Kuhu lähed sa õhtul magama?"
See Leena oli kaval küll,
sest talv oli külm.
3) Seepärast olen oppnud ma
kõrtsiahjus magama,
kui tuli kambris kustunud,
siis kobis kambrist tuppa ta.
4) Kui ahju juurde jõudis ta,
siis siga vastu tuli tal.
Siis seapea oli tal pükste sees
ja tagumine ots oli ees.
5) Siis kõrtsi mööda kihutas
ja pingid ümber virutas.
Siis Leena oli, kus ta koht,
naeris nii, et katkes kõht.
RKM II 135, 423 (6) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ei saa abi keisri käest.
1) Ei abi saa keisri käest,
kes rahva verest elab,
me peame iks omast
väest priiust taga nõudma.
2) Las herrad kadugu!
Meil priius tulemas.
Me peame iks võitma...
(Järgneb)
RKM II 135, 423/4 (7) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Orjalaul.
1) Oh mõeldes, miks sa ehmatad,
et kuuled santi tulevat,
ei võtta veskid sinu käest,
kepp ja kott on omast käest...
......
Viimane salm:
Vainu isa teada sai,
et kurat koopas komme sõi.
Pistu pika redeli tõi,
koopast kuradi välja tõi.
RKM II 135, 425 (8) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seal Siberis Baikali taga.
1) Seal Siberis Baikali taga,
kus põlised metsad ja mäed,
seal kõndis üks rändur üksi,
kes ära vandus oma isade maad.
2) Ta kõndis läbi suure laane,
kus kõlas vaid lindude laul.
Tal seljas olid katkised rõivad
ja jalas närused saapad.
3) Kui Baikali äärde ta jõudis,
siis paadikese eest leidis.
RKM II 135, 425/6 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < August Langus, s. 1898 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seal Siberis Baikali taga.
1) Seal Siberis Baikali taga,
kus põlised metsad ja mäed,
üks rändur sääl üksind kõndis,
ära vandus oma isade maa.
2) Ta kõndis läbi suure metsa,
kus kõlas vaid lindude laul.
Üht kotikest seljas ta kandis,
kus kuivand suhkarid sees.
3) Kui Baikali äärde ta jõudis,
üht paadikest leidis ta eest,
siis rõõmsasti ta paati astus
ja paadike libises vees.
4) Kui paadike kaldale jõudis,
oma emakese leidis ta eest.
Oh tere, oh tere, mu ema!
Kas isake elab mul veel?
5) Su isake ammugi surnud
ja vend Siberis sunnil
oma ahelaid kõlistab sääl,
aga naine sul kodus on ju.
RKM II 135, 497 (I) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Puuk".
Ühel vaesel mehel olevat olnud puuk, kes kandnud piima. Puuk seisnud pajakoogu otsas ja lasknud piima. Ükskord tulnud peremehel tütar koju ja kui tema näinud puuki, võtnud kohe kaika ja löönud puuki, kuna peremees näinud, saatnud ta oma tütre kodunt välja ja ütelnud: "Oh, sa tõpras, mis sa tegid, see oligi minu varandus!"
RKM II 135, 498, 503 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kelle lats ma olli, selle emaks ma sain, keda imeti, tu olli minu ema mees.
(Perekonna mõistatus.)
Oli perekond. Perekonnas oli tütar, kel oli juba väike laps. Isa mõisteti vangi, teda piinati ega antud süüa. Isa panti kinni puukuuri. Tütar võttis puuoherdi ja puuris augu läbi seina ning imetas oma isa. Kui isa mõisteti surma, andis tütar kohtule mõistatada mõistatuse, kuid kohus ei osanud vastata ning küsis: "Mida sa soovid selle eest?" Tütar palus isa vabastada. Kohus lubas ja tütar seletas mõistatuse ära ning vabastas isa.
RKM II 135, 499/500 (II) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pruudi tulek.
Kui pruut tuli üle läve, siis panti kask (kasukas) maha ja pruut pidi sellest üle astuma, et ei oleks mehest ülem. Seejärel aeti lauda, kus söödi, seejärel läksid kõik sõõri (ringmängu mängima). Noorpaar istus sõõri keskele taburetile, kus ämm (meheema) pani noorikule tanu pähe. Kui hakkas mängima pill, siis kes esimesena nooriku tantsima kutsus, sellele pidi noorik andma paari villaseid sokke, kutsarile villased kindad.
Teisel päeval viis ämm nooriku sanna (sauna) ja sinna läve peale pidi panema noorik paari sukki, siis lasti kanda 10 paari vett (20 pange), tegema üks paar tsua kablu (pastlapaelu), siis meheema ja sugulased laulsid.
"Kaske kandke,
kas minni on meeleline
ja poja naine naaruline,
kas on tubli toobrile,
paras paarile?
(Kahe puuämbri kandmine.)
Kaske, kandke ümber,
ümber ritta,
poiss ei mõista valida,
seasõra suurune,
lamba saba laiune."
(Viis: Kaske-kaske.)
RKM II 135, 501/2 (30) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapoisi laul.
1) Ei naist ma võta selles ilmas,
saa lapsi kanda kottiga,
ei ole pisaraid ei ole silma,
mis naiste meestel lõpmata.
2) Ei iial taha ma teid,
neiud meelitada,
ma kardan, et köidad
minu jalad kammitsasse.
Ref. Kas elan maal ehk linnas,
kui olen mõistlik vanapoiss,
mu süda rahu, rõõmu täis
ja ela sa heas õnnes, vanapoiss.
3) Olen üks vanapoiss siin ilmas,
üks rahuline rändaja
ja siiski tütarlaste silmas
kui üks suur kurjategija.
Ref. Kas elan maal ehk linnas...
(Viis on)
RKM II 135, 503/4 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti, kui tüdruk tahtnud minna mehele, kuid enne ei saanud, kui teadis kümmet käsku, viit peatüki ja pidi lugema raamatud.
Ei ole koolis koolitat, ei tea, mis on aabits, vaid olen kolkija, minu käes on kolk ja roobits (rabai).
RKM II 135, 504 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pulmakommed.
Toidud.
Kusagilt toodi lehma sisikond, sellest keedeti suppi, millele lisati suurmid, kartoleid ning seda supi nim. "jahelihapuder." Jahelihapuder panti suurte puutoobri ja kõik külalised kui ka noorpaar sõid puulusikatega puutoobrist "jahelihaputru".
RKM II 135, 510 (4) < Urvaste khk., Antsla v. - Evi Kõuhkna < Aleksander Roht, 60 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Atikoja küla muinaslugu (praeguses Põlva raj.).
Atikoja küla keskel asetsenud järv. Räägitud, et selles järves peitub suur kullakast. Kullakasti olnud võimalik saada kätte ainult tugeval ja julgel mehel. Tugev, julge mees peavat tänuga kolm korda ümber järve kihutama ja siis kõige hobusega vette hüppama. Hobune uppuvat ära, aga mees saavat õnnelikult kõige kullaga tagasi kaldale.
Selles külas aga ei leidunud sellist julget meest, kes oleks julgenud kulda välja tuua, ja järve kaldad olid seda nähes pehmeks ja soostunuks muutunud. Ka praegu polevat järvele võimalik lähedale saada.
RKM II 135, 538 (1) < Urvaste khk., Antsla l. < Rõuge khk., Lasva v. - Eevi Aaspalu < Emilie Berg, 73 a. (1961) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mari magas kulda'assa,
koola jooksis konna suusta,
ila ilgeva ninasta.
Säältap sündis maokene,
madu nõelaja sigisi,
kimbuline, kambuline,
kulukarva, kullakarva,
soo karva, sinika karva,
saleda sarapuu karva,
soo sammalde segane,
kasteheina karvaline.
RKM II 135, 596 (2) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Muistend sellest, kuidas Karaski küla keskele tekkis org.
Hommikul ja õhtul käisid naised ühe järve ääres laste mähkmeid pesemas. Järvele ei meeldinud, et naised käivad pesu pesemas ja põgenes Ahja jõkke. Selle järve asemele tekkis org. See org asub Karaski küla keskel.
RKM II 135, 597 (4) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas tekkis metsale selline nimi.
Piirivarik on saanud oma nime sellest, et sinna lähevad kokku Urvaste, Vaabina ja Vastse-Antsla piirid. Sellest on see nimi tekkinudki.
RKM II 135, 619 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõja ajal olevat üks suur kell peidetud Uhtjärve põhja. Vaiksetel suveöödel olevat veel praegugi kuulda kella kõlinat. Kes seda kella on tahtnud välja tuua või vaatama minna, see olevat ära uppunud.
RKM II 135, 620 (7) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tehnikumi järv olevat orjade kaevatud, niimoodi räägib rahvasuu.
RKM II 136, 647 < Simuna khk., Rakke al. - Villem Viirmann < oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vihus olevad andmed on koguja enda mälestused ja osalt ka kontrollitud. Näitkes 1962 a. sügis vartal.
Rahvaennustus.
Kui toomingad õitsevad kaua, kui kägu kukub peale Jaanipäe, kui sõnnikusitikad lendavad peale sügispööripäva, tuleb soe sügise. Ja täna on 15. detsember, kuid pole veel olnud reeteed ega õiged külma. Maa on kõikjal sula.
RKM II 148, 227 (16) < Kihelkonna khk., Lümanda v. - J. Palm < Jakob Tõsine (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kotermann (Potermann).
Sadama sillavaht näeb, et ühel öösel tuleb laevast sillale väike mehike. See laev peab järgmisel päeval merele minema. Ühest teisest laevast hüütakse talle järele: "Kuhu sa lähed, Koots?"
"Lähen maale," vastab hääl sillalt, "alus vana, ei taha temaga enam sõita."
Väike mehike kaob sillavahi silmist ja lugu läheb meelest. Järgmisel päeval läheb laev, kust Koots maale tuli, ulgumerele. Hiljem saadakse teada, et ta seal hukkus. Koots, kes maale tuli, oligi selle laeva kaitsevaim ehk kotermann.
RKM II 148, 227 (17) < Kihelkonna khk., Lümanda v. - J. Palm < Jakob Tõsine (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Madrusel öövahi kord laevatekil. Äkki kuuleb ta südaöö paiku, et keegi ähib nagu suurt raskust kandes ja ise hädaldab: "Ei jõua, ei jõua enam hoida."
"Lase siis lahti, kui sa enam ei jõua hoida," hüüab madrus hääle peale. Nii, kui ta seda sai öelnud, langes peamast raginal maha. Masti hoidjaks oli kotermann, kes teda püsti pidas, kui käed ära võttis, langes see maha.
RKM II 148, 231 (1) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mõned istemängud.
Peitmine.
Ma olin siis 8-9-aastane, kui neid mängusi mängiti. Istusime kõik üheskoos, suured kui veiksed ja käed kõigil rüppes. Siis üks võttis midagi veikse asja kätte ja hakkas siis teistile sinna kätte panema ja ise loeb: "Sulle anna ja sulle ei anna." Aga teine seisab natuke kaugemal ja vaatab hästi hoolega pealt, kellele see asi sai ja pidi siis ära ütlema, kelle käes see asi on. Kui tema ära ütles, siis sai tema istuma ja see tuli panema, kelle käest kätte saadi, aga kui ei saanud kätte, jäi tema edasi.
RKM II 148, 232 (2) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kas kingsepp kodus.
Istusime kas reas või ringis ja üks käis siis ühe juurest teise juurde küsimas kas kingsepp kodus. Niikaua, kui tema seal küsis, niikaua teised vahetasid oma kohti ja see siis näitas sinna - näe seal ta on, ja kui see küsija sai nüüd koha ära näppata, siis jäi see ilma kohata küsijaks.
RKM II 148, 233 (3) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Varas.
Nooret istuvad kõik paari ja üks jääb siis üksinda ja see hakkab siis edasi taga seal käima. Ja teised kõik laulavad, et varas, varas on su nimi, varastid mu pruudi ehk peiu ära. Ja tema võtab ühe tantsima ja see, kes nüüd ilma jäi, peab minema nüüd omale otsima (jälleki vargile minema).
RKM II 148, 233/4 (4) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Anektoot.
Proua oli tulnut kööki. Köögitüdrukul parajasti hernesupp kees ja proua siis küsis: "Liisa, kas sa herneid olet hirmutanud ka?" Liisa vastas: "Ja prouad, hirmutasin küll," noh jah, siis proua siis küsis, et kuidas sa neid siis hirmutasid. Liisa ütles, et ma panin kasuka karvupidi selga ja tõstsin siis paa kase üles ja näidasin hinnast hernile. Proua ütles, et sa oled rumal, kes siis niiviisi, hernesuppile on tarvis külma vett kallata, siis hernet ehmatavad ja siis keevad pehmeks.
RKM II 148, 234/5 (5) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Panni lakkumine.
Üks mõisa proua oli vaga ihnuskoi, ei raatsinud teenrile õieti süüa anda. Kui tehti praadi ja praad panni päält ära võeti, siis proua ise lakkus panni kah ära. Aga nüüd ükskord tulid proual võerad ja tehti ka jällegi praadi ja nüüd, kui parajasti külalised lauas istusid ja praad lauale viidi, siis köögitüdruk tulnud proua juure ja küsinud siis, et kas proua lakub ise panni või lakun mina. Proual sai muidugi häbi ja ütles, et sina.
RKM II 148, 235 (6) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui veike laps alles ristimata oli, siis ei jäetud teda üksinda tuppa, kas oli siis keegi tuas või kui kõik pidid ära minema, siis pandi talle lauluraamat pea alla, et muidu vanakurat tuleb ja vahetab lapse oma lapsega ära.
RKM II 148, 236 (7) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Asja kaotamine.
Ebausk
Kui mina karjas käisin, siis ma pidin perenaise karja juures sukki, sokki ja kindaid kuduma. See oli jo püsti jalu käies. Siis juhtus, et sukavarras kukkus maha ja kadus ära. Otsi mis otsid, aga mis kadund, see kadund. Aga vanemad inimesed ütlesid, et vanakurat võttis ära. Nüüd oli tarvis vanakuradi pea kivi vahele panna, selleks sai maast võetud tutsakas rohtu ja kõvasti kokku keeratud ja kahe kivi vahe pandud, et küll ta siis kätte annab. Aga võta näpust, kui nad ei ole ära roostetanud, siis on nad praegust veel seal.
RKM II 148, 237 (8) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk
Üle uksepaku ei tohtinud teineteist teretada, ei ka jumalaga jätta, et siis lahavat riidu.
RKM II 148, 237 (9) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mehe naine ei tohtinud paljo jalaga põrandale astuda, see oli ju suur patt. Tal pidi pea olema kaetud kas räti või tanuga. Siis oli veel kahte sorti tanusid, ühed oled tüllist koti moodi, aga teised veiksed tuti moodi. Juus keerati lagi päha üles ja sinna kinnitadi juuste nõeelega tanu kinni.
RKM II 148, 238 (10) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui hommikul hakkasid riidesse panema, siis pidid ikka parem käsi enne käisesse panema ja parem jalg enne kinni panema ja õhtul jällegi vastupidi, vasak enne. See tähendas, et Issameie palve ütles, et hommiku ära saada meid kiusatusse ja õhtul jälleki, et päästa meid kurjast.
RKM II 148, 238 (11) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui ma veike olin, siis minu vanaema ei tõstnud ühtegi toitu enne kuhugi nõu sisse, kui ei löönud käega ristikest alla, isegi seatoidule, et muidu vanakurat sööb ära ja sülitab asemele või veel midagi hullemat.
RKM II 148, 239 (12) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui hakati kuhugi minema, kas linna või ükskõik kuhu, ja kui siis juhtus, et kõige enne kass või naisterahvas vastu tuli, siis öeldi kohe, et ei tasu enam minnagi, et nüüd niikuinii hästi ei läha, et ei saa head õnne. Aga kui meesterahvas või jällegi siga tulid esimesed, siis kohe, jah, nüüd saab hea õnn.
RKM II 148, 239/40 (13) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui saunast tuldi, siis pidi hästi palju vett jooma. See oli selleperast, et kui ära sured ja põrgusse lähat, siis seal pidi väga kuum olema ja siis tahad juua, aga seal ei anta ju vett ka. Nii palju pidi siis vett antama, kui palju sa maa peal peale sauna oled joonud.
RKM II 148, 242 (14) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Mäe otsas
1) Mäe otsas kalju lossis
õitses mul üks õieke.
2) Lossiherra ainus tütar
oli minu armuke.
3) Võtsin õhtul kandle kätte,
sammusin siis lossi pool.
4) Lossi aken seisis lahti,
armukene laulis seal.
5) Aasta perast läksin jälle
sedasama tutvad teed,
6) Lossi aken seisis kinni,
ei sealt kuulnud ühtki häält.
7) Surnuaiast kõlas mulle
tumedalt üks tuttav hääl.
8) Kurvad laulud lõi ta mulle,
kurvalt kuulsin ma ta häält:
9) "Olen lahti ilma vaevast,
tule ka mu juure sa.
10) Teistel armastus on magus,
meile vihakarikas."
RKM II 148, 243 (15) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Karjase hommikulaul
1. Hüiavad pasunad, tõuskem üles magajad.
Lähame, karjase, metsa karjaga.
Tallekesed, lambad ka on kõik rõõmsalt meiega.
Siit ja sealt põllu pealt
kuuluks lauluhäält.
2. Liblikat kõiguvad, metsa poole lendavad.
Mullika tammuvad vilu otsima.
Metsas on nii varske õhk, metsas selge siidi põhk.
Metsa sees põesa sees selge allik ees.
3. Päike nii vagusi vajub ikka edasi.
Pilved ka ujuvad üle metsa - maa.
Päike läheb loojale, lahme koju, karjase.
Rõõmus meel ikka veel kõnnib meie eel.
RKM II 148, 243/4 (16) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Oja ääres.
1. Oja ääres puude vilus
lillerikka aasa pääl
leidsin lille, mis nii ilus,
ei ta sarnast polegi.
2. Lille ilu ihaldades
ligemalle läksin ma,
kätt saal välja sirutasin,
tahtsin lille noppida.
3. Aga rohust rooma välja
uss ja ütles minule:
"Ära ligemale astu,
ta ei õitse sinule."
RKM II 148, 244 (17) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Oh, ma vaene.
1. Oh, ma vaene, miks ma läksin
joodikulle mehele?
Joodikul saad nälga näha,
ei saa enam tagasi.
2. Oh, mu ema, oh, mu isa,
miks te mind küll kasvadit!
Parem võinuks jõkke heita
või ka jõe laintesse.
3. Seal mind vesi veeretanud
ja mind suureks kasvatand,
hirvelehm mind oleks jootnud
oma rinnapiimaga.
RKM II 148, 245 (18) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Miks sa nutad?
Mees:
Mis sa nutad, mis sul viga,
minu kallis naisuke?
Kas sul puudub puhast leiba
või ei armasta sa mind?
Naine:
Mul ei puudu puhast leiba,
sa ei ole armas mul.
Mees:
Miks siis võtsid mulle tulla,
kui ei olnud armas sul?
Naine:
Vanemad mind sulle sundsid
vastu tahtmist minema.
Mees:
Lahutagem sängiriided,
laulatuse sõrmused.
RKM II 148, 245/6 (19) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kloostris
1. Nüüd siin kloostris igavuses
omad päevad lõpetan,
nutan härdast, kaeban valjust,
oma häda jumalal.
2. Ema, kes mind sünnitanud,
tema palet pole näind,
isa, kes mind kasvatanud,
hingab ammu mulla all.
3. Peigmees, kes mul tõutanud
truiks jääda surmani,
aga noorte meeste sõna
on kui lumi kevadel.
4. Kui ma ükskord ära suren,
igaveste hauda lään
ja siis mõtle selle peale,
arm ja õnn on üürike.
5. Peigmees, sulle mälestuseks
omad parlid jätan ma,
mis ma ikka kaelas kandsin
musta siidipaelaga.
6. Istuta mu haua paale
lilled helesinised,
istuta, kui päike paistab,
lilled hauda varjama.
RKM II 148, 247 (20) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringimängu laul.
Kus käisid, veike Annake,
kus käisid, veike Annake?
Ref. Oi rillalla, oi rallalla
oi ridi roosa rallalla.
:,: Ma käisin metsas kõndimas :,:
Ref.
:,: Ja roosi lille noppimas :,:
Ref.
:,: Mis oled sa nii ehmatand :,:
Ref.
:,: Mind jänes põesas ehmatas :,:
Ref.
:,: Kes on su kleiti rebinud :,:
Ref.
:,: Mets on mu kleiti rebinud :,:
Ref.
:,: Kes on su juuksid sasinud :,:
Ref.
:,: Tuul on mu juuksed sasinud :,:
Ref.
RKM II 148, 248 (21) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringilaul.
Jahimees.
Üks jahimees läks välja
seal kasemetsa pool,
üks jahimees läks välja, välja
seal kasemetsa pool.
Ref. Sui oli kätte tulemas,
sui oli kätte tulemas,
:,: Toomingad ja õienupud
olid lahti minemas. :,:
:,: Tal tee pääl vastu tuli, tuli
noor ilus tütarlaps. :,:
Ref.
:,: Ta teretas ja hüüdis, hüüdis:
"Kus pool su mõtted on?" :,:
Ref.
:,: "Kus mujale mu mõtted, mõtted
kui kasemetsa pool. :,:
RKM II 148, 249/50 (22) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kaks neidu.
Ringilaul.
1. Kaks neidu metsa kõndma läks,
kaks neidu metsa kõndma läks,
üks rikas, teine vaene,
üks rikas, teine vaene.
Ref. Ta rittas tiritam, tiritam,
ta rittas tiritam, tiritam.
Taadi ridi raa, taadi ridi raa.
2. :,: See küsis rikka käest: :,:
:,: "Miks oled sa nii murelik?" :,:
Ref.
3. :,: "Ma võin küll sulle ütelda, :,:
:,: mis olen ma nii murelik. :,:
Ref.
4. :,: See poiss, kes mind nüüd armastab, :,:
:,: see armastab meid mõlemaid." :,:
Ref.
5. :,: Poiss istus kaugel vii puu all :,:
:,: ja kuulis kõik neid sõnu. :,:
Ref.
6. :,: Ta ohkas raskest südamest: :,:
:,: "Mis pean ma, vaene, tegema? :,:
Ref.
7. :,: Kui rikka naise võtan ma, :,:
:,: kus jääb see vaene üksinda. :,:
Ref.
8. :,: Parem jätan maha mõlemad :,:
:,: ja kosin omal kolmanda." :,:
Ref.
RKM II 148, 250/1 (23) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Jüts.
Juts oli rikka jesa poiga,
Juts oli rikka jesa poiga.
Võtse vaest last armasta,
võtse vaest last armasta.
2. :,: Kui jesa sedä teedä saie, :,:
:,: saat är poja võõral maal. :,:
3. :,: Kuule, kuis me kellä lööva, :,:
:,: tiä ei kes koolnu um. :,:
4. :,: Tu nu mõrsja um är koolnu, :,:
:,: kellel hummen saaja um. :,:
5. :,: Kuus aga velle kirstu kantse, :,:
:,: kõik oli leina rõivasten. :,:
6. :,: Peigmees esi risti kantse, :,:
:,: pisar silmast tsilkuman. :,:
7. :,: Peigmees võtse vaiva väidse :,:
:,: lõigas hindäle kõrisse. :,:
8. :,: Las nu tsilguda mu veri :,:
:,: mõrsjakõse havvale. :,:
RKM II 148, 251/2 (24) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ringilaul.
Aadamil oli seitse poega,
seitse poega Aadamil,
Ei nad söönd, ei nad joond,
ei nad teadnud armastust.
Elasid kõik üheskoos ja siis tegivad kõik nii.
Tehti ringmäng ja üks oli ringi sees ja siis, kui lauldi, et siis nad tegivad kõik nii, siis see, kes oli ringi sees, mis see siis ees tegi, seda pidid kõik järgi tegema, ja see, kes nii ruttu järgi teha ei saanud, see pidi siis ringi sisse minema.
RKM II 148, 308 (30) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johannes Valdur, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Läheb päike punetades looja, siis võid julgelt heina teha. On aga vingu moodi pilved, suured rõngad ümber päikese, siis teisel päeval just sajab.
RKM II 148, 310 (40) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johannes Valdur, oma mälestuste järgi (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kui hommikul on päikese vastaspoolel pilved, tuleb päeval kindlalt sadu.
RKM II 148, 322 (1) < Kadrina khk. < Haljala khk., Varangu v., Varangu k. - Uno Kumpan < Helene Neimlo, s. 1892 (1962) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Kaanjärve mägi.
Vanasti elanud Läsna küla läheduses Kaanjärve kaldal samanimelises mäes Itikas oma kahe tütrega. Itikas oli naine. Kui oli hakanud Põhjasõda, olid tütred koledast sõda kartnud ja jooksid sõja eest järve. Mäest alla joostes olid laulnud ise seda laulu:
Kibe on kivine!
Ale on hagune!
Raske raua raiumine,
hõlpus vette uppumine.
Pärast seda oli ka vana Itikas surnud.
RKM II 148, 335 (24) < Kadrina khk. < Haljala khk., Varangu v., Varangu k. - Uno Kumpan < Helene Neimlo, s. 1892 (1962) Sisestas Ursula Zimmermann 1999, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ravimtaimedega ravimine.
Palavik - teelehetee, paakspuukooretee, krooklehetee.
Haavad - krookleht, kummelivesi, mailasetee ja nääritee.
Halvatus - arnikatinktuur ja kadakaõli.
Maohaavad - varemerohutee.
Kõhulahtisus - varemerohutee.
RKM II 148, 452 (7) < Kadrina khk., Kõrveküla - Johannes Valdur < Johanes Valdur, , s 1898, oma mälestuste järgi (1963) Sisestas USN, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Lendva ehk rabadus.
Haigus algas kõrge palavikuga; inimene kartis külma suvisel kõige soojemal aastaajal - isegi ahjupaistel hambad lõgisesid suus. Lendva ehk rabaduse vastu anti musta suitsuga püssirohtu mõni tera keelega lakkuda pahemalt peopesalt, mõni tera soola -"- -"- sibulat triivistrikki umbes 1/4 tl. Lõnga õli veega lahjendatult, nii et paras hea tugev hapu maitse oli ja hambad suus krudisema pani. Tagajärg oli, et tunni ehk kohe pärast läks haige juba liikuma, rohi oli oma töö teinud. Inimene sai terveks.
E 13074 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Virmaliste vehkeldamised tähendavad ilma muutumist.
E 13074 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noore kuuga muutuvad ilmad. Uus kuu, uued ilmad.
E 13074 (12) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri kuu on kummuli, hää kuu on seliti, soe kuu on serviti, külm kuu külliti.
E 13074 (13) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu servad teravad, tuleb külma, kui nüridad, sooja, ka haigust.
E 13077 (23) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike tõustes veripunane on ja pilved kaldsed punased, tuleb vihm.
E 13077 (24) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päike loojaminekul taevas kõrgele punetab, pilved mitmekarva, siis läheb ilm sajule.
E 13077 (27) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui päikese ees hele sapp seisab, siis tähentab see vihma lõpetust, kui taga, siis vihma hakatust.
E 13077 (28) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sapp päikese ümber tähendab vihma ette.
E 13077 (39) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul põhjatuul, puhub vilu vihma.
E 13078 (41) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vikerkaar kuulutab kuiva ilma.
E 13078 (42) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langevad tähed toovad tuult.
E 13078 (43) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamine täiskuu ajal toob pikka sadu.
E 13079 (46) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui udu metsaladvas seisab, siis on vihma loota.
E 13079 (49) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suitsu sees paistab põuapäike.
E 13080 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripäeva koidukuma toob halva ilma ja suurt häda.
E 13080 (3) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääripääval puud härmas, hää vilja-aasta.
E 13080 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Selge paavlipäev toob hää aasta, tuuline toob vihma.
E 13081 (8) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Küünlakuus kuuseokkad pudenevad, siis hakkab paastukuus lumi sadama.
E 13082 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vastlapäeval kuu kolm päeva vana, siis tuleb hää aasta, kui veerand vana, siis halb.
E 13083 (14) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevade paisutab mahla puusse.
E 13084 (33) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu lehemetsas laulab, tuleb soe kevade, kui kuusemetsas esite, siis külm.
E 13084 (35) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuleb kägu lehtega, siis saab väha vilja. Tuleb raagus puil, siis saab palju vilja.
E 13085 (38) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel puud pitkalt lehte lähvad, tuleb tali varaselt.
E 13086 (52) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mets ruttu lehib, siis peab põllumees kärmalt külima.
E 13086 (53) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Juure kasvud küli vanal kuul, keeduvili noorel kuul, siis keevad pehmed.
E 13086/13087 (58) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui haavad hästi urvis, saab kaera, kui lepad urvis, hää vilja-aasta.
E 13087 (60) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi noore kuu ajal külvata, ka siis, kui kuu ja päike korraga näha.
E 13087 (61) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui õunapuud kahe kuu sees õitsevad, siis saab palju õnne.
E 13087 (62) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnnikut vea noorel kuul vaga ilmaga.
E 13088 (71) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusedel palju käbisid, siis saab palju kardohvlid.
E 13090 (90) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pihlakatel palju marju, saab palju tütruki mehele.
E 13091 (92) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puulehed enne mihklipäeva maha langevad, siis lääb lumi kevadel enne maarjapäeva ära; kui pärast mihklipäeva, siis on lumi kevadel kaua maas.
E 13091 (96) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel lehed vara pudenevad, tuleb tali hilja.
E 13092 (99) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kadripäeval Taevasõel maha vaatab - palju tütruki mehele. Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Nigulas needab.
E 13092 (102) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jõuluööl tähed taevas näha on, siis sigivad loomad hästi. Pilves jõuluöö tähendab hääd vilja-aastat.
E 13092 (104) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui viimasel jõulupühal puud hästi härmas, siis tuleb hää räimesaak. Jõulus haljas, lihavõttel valge. Kui jõulu ja uue-aasta vahel ööd selged on, siis saab uuel aastal palju loomi lauta.
E 13193 (2039) < Saarde, Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehepuu, noorel kuul okaspuu.
E 13197/13201 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karuse kirik Läänemaalt.
Läänemaal on enne Karuse kiriku juures päratu suur mets olnud ja sealt käinud veike teerada läbi ja metsast läbi käia olnud õige kardetav, sest karud on murdnud väga palju inimesi ära. Pealegi on mitmed naisterahvad neile ohvriks langenud. Hirm olnud suur. Siis on tehtud üks veike puust kabel selle koha peale, kus nüüd Karuse kirik seisab ja nimetatud Karuse kabeliks seeläbi, et karud seal metsast läbi käies palju inimesi on ära murdnud. Seal kabelis on teekäijad siis palumas käinud ja nimelt et jumal karude eest kaitseks sseal metsast läbi käies.
Ja nenda on siis mõni aeg läinud, kuni viimaks puust kabel on ära mädanend. Aeahammas on teda häävitanud. Ei ole julgenud keegi enam paha ilma ja karude eest senna varjule minna. Siis on ta maha kistud ja uus kivist kirik selle asemele ehitatud ja on jälle selle kirikule nagu enne puust kabelilegi karude järele Karuse kirik nimeks antud ja mitmed inimesteluud saanud selles kirikus ja ümber kiriku maha maetud. Ja aega mööda on mets saanud tee äärest ära raijudud ja tee on paremine läbi tehtud. Siis on teekäijad jälle julgesti sealt läbi käinud, ehk küll siiski mitmed on veel karude küüsi langenud.
Nii on see mõni aeg läinud ja katk on jälle tulnud Eestimaale. Ka Läänemaalt on Karuse ja Hanela kihelkonnad saanud katku läbi inimestest ära laastatud. Siis on mets jälle kasvand ja Karuse kirik, ehk küll maantee ukse eest läbi lähab, on aja jooksul metsa sisse jäänud, pole enam tee peale ära paistnud ja on ära unustud. Maantee ka on karude läbi seisnud ja inimesed on peale katku jälle siginenud ja uus põli on kiriku otsegu uuesti metsas ülesse leidnud. Hakanud jälle kirikus käima.
Ja siis on kord sõda ka Karuselt mööda käinud. Sõaaeg on sõalised kirikut riisunud ja viinud kella tornist ära, matnud kiriku ligidale Koti kõrtsi poole minnes tammemetsa mahe, kus ta praegu veel peab olema. On otsitud küll, aga ülesse ei ole tänapäevani leitud. Kirikule on uus kell uuemal ajal ostetud. Vana kell magab üleval nimetud metsas, ilma et keegi teda oleks tänini leidnud.
Ka Hanela kiriku kella on vaenlased ära röövind ja meresse lasnud. Veel mõnesaja aasta järele on tuul merevee Sääne poole ajand, siis on karjapoisid näinud rannas, et kell on ära paistnud. Ja on püsti madala vees oleja kelle otsa roninud ja seal peal seisnud kuni jälle vesi tõusnud, kella üleni varjanud. Tänapäävani keegi ei tea meres seda kohta enam, kus kell siis oli, kui meri alanes, arvatakse ära sügavamale vajunud olevat.
E 13202/13203 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja Hans
Ühe korra läinud vanapagan oma pojaga jalutama ja näinud lambaraibet tee ääres. See teinud temale tuskameelt. Vanapagan käskind poiga: "Poiss viska raibe kõrvale, muidu teupoisid jälle ütlevad kurat võtnud lamba hinge ära minu hing tea vähematagi tema surmast. poiss läinud raibet kandma, isa läinud edasi, sellsamal ajal läinud üks naine rannast räimekoormaga, kui ta sinna kohta olnud, saanud kus poiss lambaraibega oli, tõusnud korraga suur metsatihnik ülesse, naine jäänud ehmatades sinna. Jälle olnud korraga mets kadunud ja kaks hunti seisnud tee pääl. Naene tahtnud hobesega põgeneda, aga ükski vankreratas ei liikunud. Nüüd katsnud naene jookstes põgeneda, aga hundid tõrjunud teda tagasi ja üks olnud veel nii julge, et hakanud naese riietest kinni ja vedanud vankri juure tagasi ja hakanud kõigest jõust üht vankriratast venitama. Kui naine jälle tahtnud ära minna, tõrjunud kõrbekutsikad jälle tagasi ja hakanud jälle oma tööd edasi tegema. Viimaks arvanud naene, et hundid vankriratast ära tahavad kiskuda ja avitanud neid ses töös. Vaevalt olnud vankriratas liikunud, kui üks veike loom rummust välja jooksnud metsa. Hundid kihutanud järele ja naene läinud edasi.
Hans olnud jälle metsas puid raiumas. Hans läinud töö vaheajal metsa männa otsa mesilasi püüdma. Äkitselt kuulnud korraga krabinat ja üks veike orav jooksnud tema juure männaoksa peale ülesse ja kaks hunti jooksnud puu alla, kes kohe kisaga puud närima hakanud. Hans märganud, et siin õige asi ei ole ja arvanud, et loom kurivaim on ja löönud kirvega selle oksa pääle, kus orav olnud, oks läinud katki ja orav kukkunud maha. Hundid tõmmanud teda kinni ja murdnud ära. Sinine suits tunnistanud tema surma. See olnud kuradi poig, kes lambaraibet kandes huntidega kokku juhtunud. Kurat olnud oma poja põgenemist ja surma näinud. Poja surm kurvastanud teda nii, et ta niineköie otsinud ja ennast sellega sellesamasse metsa suure seitsmeharalise männa otsa ülesse poonud. Ka mets olla sellest omale nime Kuradimets saanud.
E 13203 (2) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas päev ja kuu ja tähed on saanud.
Ennemuiste olnud taevas nii madalas, et inimesed teda kätega kinni võinud hakata. Ükskord olnud hulk karjalapsi karjamaal ja müllanud seal. Kogemata teinud üks karjapoiss taeva sisse augu ja näinud, et säält imelikku valgust paistma. Ja et maa peal sel ajal muud valgust ei olnud, kui tuli, tegid karjalapsed sõrmedega peratu hulga aukusid taeva sisse. Ja üks sepp võtnud pihid, teinud nendega taeva sisse augu, tema naene teinud veel suurema augu, sest on päev ja kuu ja tähed saanud.
E 13206/13207 (9) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel.
Ühel peremehel olnud oma õues suure kivi kõrvas rahaauk, tema isi ei ole teadnud. Ühel öösel üeldud temale unes, et seal rahakatel on. Peremees ei julgenud öösel kaevama minna ja teisel päeval hakanud peremees kaevama ja sang tulnud nähtavale. Peremees johtunud kogemata kurja vanduma ja raha ka vajunud kõlisedes maa põhja, ainult auk jäänud järele ja peremehel olnud kolm valget lehma ja need lehmad maganud alati selle suure kivi kõrvas ja lehmad läänud nenda rahamärkisi täis kui hirmus.
E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < H. Rilling (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks sõpra.
Ühel pühapääval kõndinud kaks meest mööda linnauulitsad. Nad juhtunud palvemajast mööda minema, kus parajast lauletud. Teine ütelnud: "Lähme ka sisse, kuulame, mis seal räägitakse." Teine ütelnud: "Ma olen noorespõlves küll seal käind, pole ma sellest idagi kasu saand." - "Lähme täna veel viimast korda, nüid oleme juba siin ligidal."
Mehed läinudki palvemajasse. Kui kõik põlvili lasknud, jäänd teine mees (vasevalaja Jürgens) istuma, sest tema põle tahtnud oma püksa põranda peal määrida. Ta mõelnud: "Teie räägite Jeesusest ja tema ristist, aga kes teda on näind?"
Kogemata juhtunud ta oma silmad üles tõstma, ta näinud, et palvemaja lagi old pealt ära ja kõrgelt taeva alt paistnud Jeesuse ristikuju, mis ikka ta ligi tulnud ja jälle ära kadunud. Teist korda paistnud jälle see kuju ta silmi ja tulnud ta nina alla, et ta oleks hammastega ta ristinaelast kinni võtta.
Siis ehmatanud mees nii ära, et ta kui halvatud pingi peale istuma jäänud.
Kui kõik inimesed ära olid läinud, tõusnud ta värisedes püsti ja läinud minema. Tee peal tulnud taale üks uhke härra vasto ja öölnud valju hääälega: "Tere!" - "Tere, tere!" kostnud mees. "Mis mees sa oled?" - "Noh, kas sa mind enam ei tunne, mina olen kurat." - "Räägitakse, et sinu valitsuse all peab palju hingesid olema," küsinud mees. "Minu valitsuse all põle kedagi, nad on kõik pileti peal, see, kes enne surmapatust pöörab, see on minust kadunud, aga kes pattudes sureb, see on minu."
Sellest saadik hakanud mees jälle kirikus ja palvemajas käima.
E 13226/13227 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks teekäijat
Ühekorra olnud kaks teekäijat, teine olnud rikas ja teine vaene. Kui nad juba tüki maad ära olid käind, öölnud rikas mees: "Ma olen nii väsind, et ei jõua enam edasi minna, jääme õige seia puhkama." "Jääme minugipärast," kostnud vaene mees. Rikas mees jäänud magama ja vaene mees näind, et üks kärbes tulnud ta suust välja, lendanud ta peaotsi, kus üks pikk õlekõrs maas olnud ja läinud mööda õlekõrt kunni ühe suure kivi alla. Natukese aja pärast ärganud rikas mees üles ja ütelnud: "Küll mina nägin ühe ilusa unenäü." - "Noh, mis sa siis nägid, räägi mulle ka." - "Ma läksin üht suurt maanted mööda edasi, mul tuli üks suur linn vastu. Ma läksin senna linna. Seal linnas oli üks suur kelder, seal keldris oli palju hõbe- ja kuldraha. Ma ajasin kõik oma taskud kulda täis."
Mees katsunud üles tõustes oma taskuid läbi, aga põle kullakopikatki leidnud. "Ah oleks see ilmsi olnud, mitte unes, siis oleks põhjatu rikas olema!"
Vaene mees põle sellest kärbsest midagi mitte sõnagi rääkinud, mõelnud ise:"Küllap ma lähän katsun, mis sinu unenägu tähendab."
Teisel pääval läinud vaene mees senna kohta, kaevanud kivi alla suure augu, kus ta kärbest oli näind minema ja leidnud suure katlatäie hõbe-ja kuldraha. Vaene mees saanud kümme korda rikkamaks kui rikas mees.
E 13232/13233 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõuluorikas.
Tänapäävani on veel meie eesti rahva juures see kombe, mida just minu silmad põle näind, aga ühest ustavast suust olen ma seda kuulnud, kes neli aastat seda peremeest oli teeninud, kes need ebausu kombed on pidanud.
Kui peremees läinud rukkid leikama. Enne põle tohtinud keegi teine leikama hakata kui peremees. Peremees võtnud mütsi peast ära, leiganud kolm pühutäit, sidunud vihku, siis lugenud selle veikese vihu peale Issameie ära, siis olnud see õnnistuse vihk valmis ja käskinud kõik pere siis leikama hakata.
Kui esimene rukki rei saand peksetud, siis saand see veikene vihk kõige enne ära peksetud üksikult, siis võtnud peremees sest reiest kolm õlekubu ja pannud selle veikese vihu nende kolme õlekubu juure toalakka.
Sügise, kui lojuksed kinni saand pandud, siis antud need kolm kubu õlgi, mis toalakka selle tarvis oli pandud ja sellest veikesest vihust sai iga lojuksele teiste õlgede juure, mis õnnistust ehk toidujätku elajatoidu juures tähändas. (See inimene ei tohtinud esimest korda sügise lojukseid minna söötma, keda kevadel kägu ära oli petnud, sest siis pidada lojuksed talve ära kuivama.) Kui peremees ehk perenaine saanud lojuksed ära söötnud, siis lugenud iga lojukse pahema kõrva sisse Issameie ära.
Sellest esimese reie viljast võtnud peremees kolm vakka rukkid, kus see õnnistuse veike vihuvili hulgas olnud, jahvatanud jahuks ja teinud jõululeiba. Perenaine teinud ühe pisikese kaku, nii arvata 3-4 naela raskuse, mis kõik pühade aja laual seisnud ja seda kakku kutsutud jõuluorikas. Uue aasta lauba õhtal pannud peremees selle "orika" alla niimitu soolatera, kui palju neil lojuksid olnud, iga soolatera tähändatud lojukse jäuks. Missugune tera ära sulanud, see lojus saada see aasta otsa. Kui soolaterad pole ükski ära sulanud, siis lojuste äpardust see aasta põle karta olnud.
E 13233 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees teinud uue aasta õhtal iga ukse peale kriidiga + risti ja öölnud: "Isa, pojukene, püha ristike!", mis tähändanud, et Kurat ei saa see aasta kuhugile senna sisse minna, kus rist ees on.
E 13234 (5) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Elts Betcher (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ternepiima keedetud, siis visatud piima sisse hõbeprees ja lepakoori, mis tähändanud, et hõbevalge ei lase lehma nisi katki minna ega leppakoored ei lase punast lüpsta.
E 13236/13237 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Võeraspidu tüdrukutega.
Üks metsavaht läinud metsa vaatama ja eksinud metsa ära. Küll ta käinud metsa risti ja põigiti läbi, aga õigele teele pole saanud. Viimaks nbäinud ta ühte valget hane enese ligidal. Ruttu läinud ta hane kinni püidma, aga hani läinud eest ära. Metsavaht ikka järele, kunni hani viimaks ära kadunud. Metsavaht langenud põlvili, võtnud mütsi peast ära, lugenud Issameiet - ehk siis saab õige teele, aga ei paremat lugu ühti.
Üks ilus noor tüdruk tulnud metsavahi juurde ja ütelnud: "Mis sa siin metsas kõnnid, tule minu juurde võeraks." Metsavahil olnud hea meel, et ommetigi olen inimese leidnud, kes mind õige teele viib.
Kui nad natukene maad olid edasi läinud, tulnud neile tore maja vastu, mis tuledega väga säranud. Metsavaht mõelnud: "Kus kohas ma ommetigi peaksin olema, niisugust ilusat mõisat ma põle iialgi näinud." Tüdruk viinud metsavahi sisse. Oh sa püha Parabas, kui ilusaid tüdrukuid metsavaht nüüd oma ees näinud! Kohe hakanud pillid hüidma. Tüdrukud viinud metsavahi tantsima. Metsavahil põle aega olnud enam kolme lugeda, üks tüdruk lõpetanud tantsimast, teine hakanud.
Kui juba kõik tantsimisest väsinud olnud, siis heitnud metsavaht tüdrukukarja hulka magama. Hommikul ärganud metsavaht ülesse, ta olnud lagunenud puusüldade hulgas ja hoidnud puuhalgusi kaendlas, mida ta magama heites tüdrukud arvanud olema. Ta kääd olnud tõrvased, mida ta öösel puuhalgudega oli tantsinud ja suu niisamuti, kellele ta tüdrukule pähä musu oli annud. Hommikul saanud metsavaht alles aru kätte, et tal öösel vaimudega siin tegemist on olnud.
E 13295/13296 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnisevakk (nõiakast)
Ennemuiste olnud inimesed enamaste nõiad. Teinud üksteistele viga, tapnud loomi ja mõnda muud. Nendasama leitud rahva seast nõiakastisid, mis niisugused olnud: nurkas olnud kast, kasti sees olnud väiklane uss, mida väljast suvel püitud ja tõnisepäeval kastisse pandud.
Vist seeperast ongi vanarahvas talle nimeks tõnisevakk (kast) pannud.
Iga uudse aegas pidanud esimist uudset temale kasti panema. Siis vidanud uss peremehele raha ja vara kokku. Saanud aga uss pahandatud ehk haiget, siis tasunud ta seda peremehele kätte.
Kord toonud peremees esimist uusi kardolid, pole aga temale uudsid ühti annud. Ussi süda täis - pea peale seda surnud peremehel hobu ära.
Mis see uss muud oli kui vanapagan ise.
E 13299 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja hunt
Kord juhtunud vanapagan ja hunt metsas kokku. Hunt sasinud vanapagana kraest kinni ja hakanud tuuseldama. Vanapagan karjunud mis hirmus. Pääsnud ometi kogemata lahti ja pannud jooksma - jooksnud puusülla otsa. Hunt taga järele.
Vanapagan hakanud hunti osatlema ja naerma. Hundi süda täis, tahtnud sülla otsa hüpata.
Vanapagan näinud seda, haaranud süle puid täis ja virutanud hundile vastu silmi. Hunt pole sest midagi hoolinud, vaid tahtnud jälle hüpata. Vanapagan virutanud jälle sületäie puid hundile vastu silmi. Nenda loopinud vanapagan sületäis sületäie peale maha. Süld alanenud iga silmapilguga. Viimaks läinud süld na madalaks, et mehed karvupidi kokku läinud.
Nad resinud natuke aega - viimaks aga pole muud üle jäenud kui sinine suits.
Puusüld oli ka veel lõhutud.
E 13300 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja joobnud mees.
Kord läinud joobnud mees kõrtsist. Olnud ka parajaste paks mets ees. Kesked metsa kuuleb mees priginad ja praginad ja näeb - kaks meest tulevad suure joosuga otse tema vastu. Mehe juure saades jäevad seisma ja hüidvad: "Tuled ometi, va pikkpäe, mis sa seal kõrtsis na kaua aegutad!" Mees vastanud: "Olen seal kas mitu päeva, see pole teie asi!" - "Ah sa hakkad üsna vastu, oota sa, vilets hing!"
Selle peale sasinud teine teisest käest kinni ja läinud, mis suits taga. See olnud nii ruttu, et mees pole aru saanudki. Korraga aga lasknud vanapaganad mehe lahti ja pannud jooksu. Mees vaatab, vaatab, näeb, hunt tuleb selle igavese lennuga vanapaganail taga järele - jooksnud seni kui kätte saanud, murdnud kohe ära. Vanapoistel pole muud järele jäenud kui sinine suits. Nenda pääsnud siis mees hundi abiga vanapaganate käest lahti. Siis lõegates kodu.
E 13302/13303 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < ja A. Puls (1894). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Liu säär
Vanapagan tahtnud ühe rutulise asja pärast Liust otse üle mere Tahku ja Salatsi minna. Et lage vesi ees, pole ta mudu saanud, kui hakanud teed tegema. Ta vedanud kiva rannalt ja loopinud meresse, ikka otse üle mere. Saanud ta tüki aega töötanud, seal tulnud paks udu maha, nii et sülda maad ka edasi ei näe. See olnud jälle Vanapaganale suureks õnnetuseks, ta pole nüüd näinud, kus ta kiva toonud ehk kus ta neid viinud. Ilm olnud pime nagu kott.
Sellest hoolimata töötanud vanapoiss siiski edasi, vedanud kiva mis kolinal. Udu läinud ikka paksemaks, viimaks nii, et sundinud tööd seisma jäema. Vanapoiss kirunud ja karinud, et ruttu oleks tarvis minna, aga ei saa. Viimaks südametäiega vandunud end ära, hüpanud ühe suure kivi äärde meresse ja uppunud ära.
Pärast, kui ilm selgeks läinud, näinud rannarahvas hirmuga, mis sündinud: tükk merevett oli maaks saanud, eestotsa läinud maantee moodi maa otse edasi, perast aga pöörnud pikkamisi õhtu poole ja lõpnud alles poole versta pikkuselt - siis veel, kui vesi möön, hulga pikemalt.
Pärast aga olla mõned näinud selle kivi juurest vee seest, kuhu vanapagan end ära uputas, kord kassi, kord koera, kord hobust, kord härga, kord seda, kord teist veest välja tulema, kivi otsa ronivat ja ära kaduvat.
Vist olla see uppun tondi vaim. Nenda siis Liu poolsaare sündmise lugu.
E 13313/13314 (2) < Mihkli khk., Koonga k. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk*
Rahvasuu teab rääkida, et Koonga vallas Palu külas olla vanal ajal üks peremees ühe rahaaugu leidnud. Ta olnud peris puruvaene, aga seal saanud ta siis raha muidugi tõotud aja peale saada sealt laenata ja pidada sel ajal just tagasi panema, millal sa lubasid tagasi tuua. Sel kombel läinud see peremees õige rikkaks, ehitanud omale ilusad majad ja elanud kui paron.
Viimaks aga mees läinud oma rikkusega liiga uhkeks ja hakanud jooma. Ei ole enam raha õigel ajal tagasi pannud ehk sugugi ei ole enam tagasi viinud, aga alati toonud. Nüüd aga hakanud jälle vaeseks jääma, et küll raha saanud, aga need kopikad pole midagist aidanud. See tulnud aga sellest, et mees pole enam tagasi pannud raha, sest kui tagasi ei pandavat, siis jääda jälle vaeseks ja see sugukond kaduda suutumaks ära maa pealt. Nõnda olla selle perekonaga ka olnud. Enne olnud nende sugujagu suur, nõnda et see terve küla, kus kolm suurt talu oln, kõik tema sugujagu olnud, nüüd olla sel kevadel viimane sellesugust inimene surnud ja need kolm talu võeraste käes.
* Nõnda palju on selle jutul küll tõtt, et seal ennevanast on üks perekond elanud ja need kolm talu kõik nende sugujagude käes, aga hiljuti maeti üks, ja ma sain ühe vanaisakesega jutu peale, see lõi käed nuttes kokku ja jutustas, et viimne olnud see surnu täna sellest perekonnast, nüüd olla see sugukond otsas. Ma pärisin, et kust see siis on tulnud, siis vanaisake jutustas selle rahaaugu jutu, mis rahvasuu juba tema lapsepõlves olla rääkinud. Rääkija T. Kriivel, 80 aastat vana.
E 13373/13374 (1) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsahoidjad, Kaarel Siimu suust
Poisikese põlves olime Kongimetsa metsas vastu Vara piiri puid raidumas. Vanemad mehed käisivad õhtu Sirnavere kõrtsis, tulivad säält metsa tagasi löövi juure. Üks poiss oli, see alati hirnus täku viisi. Hakkas see õhtu jälle hirnuma. Sai mõne voori hirnunud, kui korraga täkk alt metsast vastu hirnus. Mida enam ta talle vasta hirnus, seda ligemalle hirnumine tuli ja kui viimati poiss tule ääres hirnus, siis hirnuti õige koleda häälega vasta, nõnda et maa kohe põrus. Siis ehmatasid mehed ära, igaüks katsus aga, et löövi sai taha otsa minna. Mina, vaene, jäin etteotsa teiste jalgade pääle, kes poisikest veel taha laskis. Mõned olid läätseleent keetnud, see oli löövi taga. Hommiku leidsime aga, et üks suur kärnakonn oli leemepadas kui üks viisk.
E 13374 (2) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mõne aasta pärast läksime ühel neljapasel päeval ühe teise mehega Vara metsa kodarapuid vargile. Teine mees raidus kaks loogapuud sääl maha, mina leidsin ühe kaheharulise saare, raidusin selle maha. Tüvikust oli nii arvata viie paku pikkus, ja võtsin selga ja hakkasin tulema. Siis oli üks hirmus hääl, nõnda et maa põrus, aga seda aru ei saanud, mis hääl see oli, aga nõnda kõvast, et mets rõkkas. Siis pistime jooksma. Kui me piiri pääle saime, siis oli mul kui pangega vett kaela visatud, särk oli märg kui vesi, aga tänapäävani ei kanna süda enam sinna kohta minna.
E 13374/13375 (3) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Poisikesepõlves karjas hakkasin huikuma, huikasin korda kaks, kui hakkas üks kõvast vastu huikuma, viimati tuli ikka ligemalle. Mina hakkasin pelgama ja hakkasin karja ära ajama, aga sääl oli üks veike vahemetsakene, aga enam ma säält välja ei saanud. Ma mürasin sääl seni kui pimedaks läks. Viimati tulid ja ajasid tüdrukud mu kodu kõige karjaga.
E 13375 (4) < Maarja-Magdaleena khk. - Gustav Tenter < Kaarel Siim (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärast juba, kui ma naese võtsin, läksin õhtu Patastelt kodu minema uue aasta õhtul, sain Vara piiri pale, siis sääl tuli üks lühikese riietega mees vastu ja läks minust pahemalt poolt suurelt kaugelt mööda ja pööras Vara piiri mööda metsa. Teine hommiku läksime metsa ja vaatasime, et kas jälgi on, aga mitte jälje iukugi ei olnud.
E 13417/13418 (4) < Paistu khk., Loodi - Mirjam Link (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakast
Ennemuiste juhatud ühel mehel suur kastitäis raha, mida ta järgmisel kombel kätte pidi saama. Teda kästud neljapäeva ööse ihualasti tagaspidi pihlakapuust labida selga istuda ja siis lähedale mäekingu peale minna, kus üks suur nimi on. Sealt kivi kõrvalt kästud kolm korda labidaga mulda visata, siis saavat sealt suure kastitäie raha, aga ei kästud sealjuures mitte kurja nimetada. Mees kartnud ja ei tohtinud minna, läinud hommiku, arvates et teda hommiku niisama kätte saab kui ööse. Võtnud pihlakase labida ja viskanud kolm korda mulda, aga kõik asjata - raha ei tulnud ja jäi ta tulemata. Mõni aeg perast seda kündnud seesama mees sellesama mäe peal kivi ligidal, äkiste jäänud ader ühe asja taga kinni. Mees ajanud hobust, aga hobune ei jõudnud atra vedada. Mees annud hobusel piitsaga ja ise ütelnud: "Mis kurat siin ometi on, kui enam künda ei jõua!" Kui ta seda sai ütelnud, peasis ader lahti ja raha jooksis kõlinal maa sisse. Mees otsis küll veel käpuga mulla sisse, et veel mõndagi raha kätte saada, aga kõik asjata. Nõnda pidi mees rahast ilma jääma. Kui ta mitte kuradi nime ei oleks nimetanud, oleks ta raha kätte saanud.
E 13428 (8) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kadunud Kloostre mõisa seakarjatsel sead ära. Karjane läinud kloostri keldrites sigu otsima. Kui ta sinna sisse jõudnud, tulnud talle kaks ilust noortherrat vastu ja tellinud seakarjast neile vett tuua ja annud ämre seakarjatse kätte, ja karjane toonud neile vett ja selle heateu eest annud härrad seakarjatselle kühlega nurgast hõberaha põlle sisse. Seakarjane tänanud härrasid ja tulnud jälle kloostrist ära. Aga pärast ei ole keegi seal enam neid härrasid näinud ega rahahunikut ka leidnud.
E 13452/13459 < Halliste khk., Uue-Kariste - H. Sosi < Jaak Muriku isa (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teie auväärilise üleskutse pääle "Postimehes", kus 7 Moosese raamatu kohta teateid soovite, olen ka mina mõned read üles kirjutanud Teile saatmiseks. Ehk nad minu arust küll midagi ei tähenda, siiski ehk võivad nad Teie uurimise materjali hulgas pisut abiks olla. Aastal 1883, kui ma veel Eesimaal Halliste kihelkonnas elasin, siis jutustati mulle 7. Moosese raamatu läbirääkimisel eelolev luokene. Rääkija oli 65. aasta vanadune tuttava U.-K. (Uue-Kariste) valla rätsepa J. M. (Jaak Muriku) isa.
See oli aastal 1830, kui ma veel noor alaealine poiss olin, siis elas meie naabri M. (Muriku) talus ligi 70-aastane taluvanaisa, kellel tagakambris kolmenurgeline, nõndanimetud nurgakapp oli. See kapp sai meile noortele elurõõmulistele poistele selle lbi õige tähelpandavaks, et seda kappi vanaisa iseäraliselt õige hoidis. Kord tuli meile mõttesse kudagimoodi katsuda seda hoitavat kappi läbi vaadata, mis sääl sees nii iseäralist õige on. Aga meil ei olnud kudagiviisi võimalik kapi juurde pääseda, sest vanaisa hoidis selle võtit nagu enese hinge.
Meie mõtlesime vanakest petmise viisil kapist kuidagi eemale peletada. Ühel kuival suvisel päeval, umbes juulikuu lõpul, tegime meie õue peale kuivadest heintest kaunis suure tule, nii et tare läve juurest vaadates tuli mööda aidanurka näha oli, mis näitaks nagu seisaks ait tuleleekides. Selle järele jooksime tare juurde vanaisale ütlema, et ait põleb, mille järele vanakene kõiki muud unustades välja jooksis, et tule kustutamiseks, kui võimalik, abi karjuda. Aga meie, meie jooksime tema tarest väljamineku järel kapi kallale, et seda lahti teha ja näha, mis siin sees hoitakse. Meie õnneks oli ka võti kapil ette unustatud ja keerasime teda lahti. Kuid meie imestuseks ei olnud kapis muud leida, kui üks suur vana raamat ja mõned kulunud piibu vandoosid.
Võtsime siis selle vana raamatugi ära ja jooksime oma teed. Kohe pääle selle tuli vanataat tarre ja leidis, et suur raamat kadunud oli. Ta täädis nüüd küll, et meie teda tulekahju ütlemise läbi olime petnud ja sel kombel tema kapi kallale tunginud. Vanaisa lubas meile kolmele poisile igale ühele vana hõberubla anda, kui meie talle vana piibliraamatu tagasi tooks. See tegi meile veel elavamat uudishimu piibelt läbi sorima hakata sellel mõttel, ehk vahest on piibli vahele päratu palju raha pantud, kus vanaaegsed inimesed sagedasti raha hoidsivad. Aga läbiotsimisel, mida pääle päeva meie karjahoidmise juures sarjasime, ei leidnud meie mitte ühte paberirublakest. Selle eest tõmbas aga vana piibel ise meie tähelpanemist enese poole. Piiblil oli umbes ühe jala väärt paksust, aga õige jämeda paksu paberi pääle trükitud. Eesotsas oli suur pilt, mis jumalat, taevast, kuud ja tähti kujutas ühes metsa ja rohukasvudega. Selle järel oli piibli eeskiri suure punase trükiga. Üleüldse oli selles piiblis palju piltisid, mida meie hää meelega vaatlesime. Enamisti olid pildid iga uue raamatu algul. Kui meie esimesel korral küllalt olime vaatlenud, siis viisime piibli karjamaa ligidal olevasse lagunud kartohvle koopa ja peitsime sinna kuiva liiva sisse ära. Oli vast pooltõist nädalat mööda läinud, siis tõime piibli jällegi vaatamise alla. Muidugi vaatasime ikka piltisid, aga seekord leidsime ka midagi muud. Piiblil oli umbes keskkohas üks jagu, kus muist musta tindiga ja muist punasega oli trükitud. Katsusime ka lugeda, nii palju kui meie osavus lubas, aga tähed olid nii imelikud ja mõned koguni meile arusaamata, ümargused ning sakerikud. Kõik see terve raamat oli kõige kangemas Tartu keelemurdes, mida selgesti mälestan. Viimaks lehtede sorimise järele leidsime ühe uue pildi, kus kõiksugused loomade kujud selle pildi pääl seisid ja nende keskel, seisis habemik mees, kelle ees suur madu oli. Tõise lehekülje pääle oli punasega suurelt trükitud sõnad: "Püha Jumala mehe Moosese tarkuse ja kunsti sõnad." Selle järele oli järgnev lugemine nõnda trükitud nagu mõistatusteraamatus. Esimene salm oli mustadega trükitud, aga selle all vastuoksa punasega. Meie leidsime muu lugemiste hulgast oma imestuseks selle koha kätte, mille sõnadega ümber kivi käima pandakse. Et meil seekord kitsid karjas olivad, siis tegime ühe vaga kitsiga järgmise katseproovi. Üks viis kitsi kivi ligi ja tõine luges raamatust selle tarbeks olevad sõnad ja vaata nalja - kits hakkas ümber kivi sammuma. Nõnda lasksime teda mõnedkümned korrad ringi käia ja kutsusime siis kitsi ära, aga kits ei läinud. Nüüd peksis üks teda vitsaga, et ta kivi juurest ära läheks, aga kits hakkas karjuma ja ei läinud. Meil läks asi imelikuks, ei tea mis teha. Viimaks, kauase mõtlemise järele tuli meil meelde seda salmi lugeda, mis kitsi käima paneku sõnade all vastuoksa punase trükiga oli. Ka näe nalja, nende sõnade lugemise järele läks kits kohe kargates minema.
Nüüd oli meil koguni iseäralik raamat, mida õige hoolega ära peitsime, et pärast veel mõnda kunsttükki proovida. Nende proovikatsete järeldused olid järgmised, mida selle raamatu sõnade abil korda saatsime. Konna võisime loigust välja kutsuda nõnda, et ta meie ette seisma jäi ja meile haledalt otsa vahtis ja mitte ka ajamise läbi enne loiku ei läinud, kui selle tarbeks vastuoksa olevad sõnad ära olime lugenud.
Verejooksmise, nii hästi loomade kui ka eneste juures, võisime sõnade läbi tarvilisel korral kinni panna. Vere kinnipanemist proovisime mitu korda, mida eneste sõrmede haavamise korral toimetasime.
Kui lind lendes meie poole tuli ehk mööda oli minemas ja kui neid selle tarbeks sõnu lugedes linnu pääle vaadati, nii tuli lind meie pää kohale ja lendas ringi senikaua, kui meie jälle tema ära päästmiseks sõnad lugesime.
Sarnaseid katseid tegime selle raamatu sõnade järele palju ja kõik läksivad ime väel korda.
Kõige viimane, mis külarahva tähelpanemist meie pääle juhtis oli varguse tagasi toomine, see sündis nõnda. Meie ligidal oleval J. (Jutuse) talu peremehel varastati seekord mõned asjad ära, aga varast ei leitud kätte. Meil olid aga raamatust mitmesugusid tükid tuttavad ja see koht ka, kelle sõnade mõjul varas asjad tagasi peab tooma ja senikaua sääl paigal seisma, kust ta varastanud on, kuni teda päästetakse. Ühel päeval küsisime J. peremehelt, mis ta maksta, kui meie varga laseme kraami tagasi tuua. Ta lubas meile ühe hõberubla anda, kui meie seda tõesti teadvat või üles andvat. Kohe tõisel päeval võtsime tuttava raamatu ja lugesin kõva häälega seda kohta, kelle järele varas kraami tagasi pidi viima. Lugemise järele ei teadnud meie asjast midagi, aga kui karjaga kodu lõunale läksime, tuli naabri peremees selle uudisega minu juurde, et kolmandama talu tüdruk Kärt olevat nende varastud kraami kõik tagasi toonud ja ei saavat selle kraami juurest enam minema ja nutvat suure häälega. Mina teadsin nüüd küll, mis asjalugu oli. Kui peremehelt kaks hõberubla vaevapalgaks vastu olin võtnud, läksin kohe oma raamatu juurde karjamaale ja lugesin varga lahti päästmiseks tarvilised sõnad, mille järele tüdruk kohe on minema saanud. Nüüd hakati meid vanemate inimeste poolt silmas pidama ja meie piibelt hoolega valvama, et seda käte saada. Sel põhjusel jäi nende kunsttükkide proovimine meil koguni seisma ja peitsime raamatu jälle ühe lagunud koopasse liiva alla. Heinamaad said karja käimiseks ikka enam ja enam vabastatud. Nõnda hakkasime ka meie karjaga juba kaugemal käima ja kitsad, enne heinategemise aegsed karjamaad jäid unustusse. Selle tõttu unustasime siis ka selle kunstipiibli ära.
Sügisel, kartohvlekoopade korrale seadmisel sai J. (Jutuse) talu sulase läbi juhtumise korral see lagunud koop ka parandatud, kus meie piibel varjul oli ja see nimetud talusulane leidis selle raamatu üles ja võttis enesele.
Küll katsusime tema tagant piibelt veel ära varastada, aga see ei läinud õnneks. Umbes kuus aastat hiljem hakkas piibli leidja mitmesugusid posimise tükkisid rahva seas tegema, muidugi minu ja mõne tõiste teada selle piibli abiga. Viimaks sai mees õige tähtsaks ilmatargaks ja nõiaks ning palju rahvast käis tema juures abi otsimas, nii hästi haiguste kui ka nõiduste vastu. Viimaks läks see suur tohter meie külast ära K. (Kõpu) valda K. (Kuninga) talusse sulaseks. Nimetatud piibli omanik ja sulane on mõnede aastate järele ära surnud ja see piibel on surnud sulase lese läbi K. talu peremehele vaka rukkite eest ära müüdud.
Nõnda kaugele ulatab eesotsas tähendatud vanamehe jutustus, mida ta ise oma silmadega olla näinud ning käega katsunud ja pidada sulatõsi olema.
Mina lisan omalt poolt juurde, et selle kuntsipiibli jälgi K. vallas K. talus veel tänapäevani on alale jäänud. Nimetatud K. talu peremees on ju Kuninga-Hansu nime all tervel Liivimaal, niisama ka Lätimaal, haiguste tohderdamise ja varguste välja saatmise läbi õige kuulsaks saanud. Vast 5 aastat tagasi ei ole tema vanem poeg, kes talu pärija on ja ka uue aja hariduse on saanud, oma vanaisal lubanud enam seda ametit edasi pidada.
Umbes sellesarnasest eelräägitavast piiblist jutustas ka minu õnnis vanaisa, kes juba ligi 15 aastat mulla põues hingab. Ta ütles, et tema isa justament ka sarnast kahevärvilise trükiga piibelt olla kord ühe nõiamoori juures näinud.
Üleüldse võin ma tähendada, et Hallistes ja lõunapoolsel Liivimaal 7 Moosese kohta mitmesugusid jutte rahvasuus liikumas on. Ikka ja ikka teavad vanad taadid ja eided jutustada, et kaks kuni kolm põlve tagasi tõesti sarnasid piibliraamatid rahva keskel on olnud, kus 7. Moosese raamatud sees olnud. Kaks raamatut olnud iseäraliste kunstide tarbeks. Isegi teatakse jutustada, et Uue-Kariste Jutuse külas sarnasid ramatuid pea igas talus on leida olnud ja mille abil siis vastastikku ükstõistele nõidumiste ja posimiste abil kõiksugust kurja olla tehtud. Mõnel talul olla vahest terve kari laudas ühel öösel ära surmatud, niisama ka paremad hobused ja muud loomad. See aeg ulatab arvatavasti katolikiusu parema õitseaja sisse, mis 15. ja 16. aastasaja vahel võis olla.
Viimaks olla katolikiusu ülemad kuulda saanud, et rahva keskel ühe raamatu abil palju kurja tehtavat, siis saadetud iga kiriku poolest üks mees välja, kes neid raamatuid pidi kokku korjama ja pappide kätte viima.
Kui palju neid kokku on saadud ei ole teada, aga et rahvas neid rohkem nüüd ära hakkas peitma see on muidugi mõista. Pärast seda olla üks riidekaupleja juut üht raamatut sala rahvale müünud, mida Saksamaal olevat trükitud, aga maakeeli ja kui juudil nii palju ei olevat anda olnud kui rahvas soovinud, siis olla juut veel Saksamaalt tuua lubanud.
Nõnda rääkis minu isaisa kord, et tema mälestada selgesti, et keegi juut seesugust sehvti olla ühe nõiaraamatuga ajanud. See juut olla tubli salakaubavedaja olnud ja kui ta Poolamaal parajasti üle piiri oma kaubaga tulnud, siis võetud teda kinni. Kinnivõtmise juures olla ta veel kaks soldatit maha lasknud. Selle korral olla juudi kraami hulgast ka hulk raamatuid leitud, mida kui meie keeli raamatut ära olla tuntud ja siis Riiga piiskopi kätte saadetud, kes neid rahvale pidi müüma. Piiskop olla siis aru saanud, et need ära keeletud ja kokkukorjatud nõiaraamatud olnud ja lasknud kõik ära põletada. Juudi lõõg olla küllalt täis saanud ja teda saadetud ära Siberisse.
Nii tõsised kui need jutud ka muidu on, siiski on nad paiguti rahva seas veel liikumas. "Kus suitsu, sääl tuld" ütleb vanarahvas. Siin peaks küll seda asja sügavamalt uuritud saama, kas ei ole ka sarnaste juttude taga midagi asjalist ära peidetud.
Missugused ja mille otstarbelised võisid need raamatud olla, mida juut on müünud? Kas peaks 1400. ja 1500. aastate ümber meie keeles piiblit tõesti olema trükitud, millest vanarahvas teab jutustada ja mida mõned näinud olla?
Kui oli, aga kes võis ta rahvakeelde kirjutanud olla?
Kas ei võiks võimalik olla, et keegi sahkerdaja juut mõnda selleaegist eesti keele paramat kirjameest enese nõusse on meelitanud ja selle abiga siis mõnda osa piiblit meie keeled toimetanud ja keda juut siis Saksamaal omal kulul trükkida laskis???
Kust peaks siis 7. Moosese raamatu jutud tulnud olema, kui raamatut ennast ei ole olnud?
Sarnased on küsimused, mis tõesti uurida ja kosta tahavad. Teadusemehed peaksivad ju ometigi seda uurinud olema, kas ladina, kreeka ja heebrea keeles on Piiblil 7. Moosese raamatut, sest Piibel on ju alguses nendes keeltes kirjutatud.
E 13460/13462 (I) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Hendrek Weltmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Püha Jüri
Vanal ajal kadusivad ühel talu peremehel kaks hobust öösi koplist ära. Varas neid küll viia ei võinud, sest et kaks suurt tublit koera õues magasivad, kes pimedal ajal ühtegi võerast hinge maja ligidale ilma suure kisata ei lasknud. Arvati, et hobused ise kuskilt üle aia olivad hüpanud ja ära läinud. Peremees ja karjapoiss läksivad otsima. Üks ühele, teine teisele poole. Karjapoiss otsis päeva läbi - õhtu jõudis kätte, ilma et hobustest midagi oleks kuulnud ja näinud, ehk ta küll kõik kohad hoolega läbi otsis. Väsimus ja nälg piinasivad teda, sest et hommikust saadik einet hamba alla polnud saanud. Karjapoisil oli nõu peetud, koju tagasi minna.
Ta ei läinud enam suurt teed ümber, vaid hakkas ennast otsekohe ühest tihedast metsast läbi puetama, sellest hoolimata, et seal mõnigi oks tema nägu ja käsi lõhki rebis ja riideid lõhki lõhkus. Kui ta vähe maad metsa mööda edasi oli läinud, puutusivad temale ühes kuuse padrikus kähe hobuse verised luukerad, mille külles siin ja seal veel lihakillud narmendasivad, silma. Läbi vaadates leidis ta, et mõlemad hobused veel selsamal päeval kiskjaelajate hammaste all pidid lõhutud olema. Poisil oli nüid teada, et tema peremehe hobused sarnast surma saanud - ta leidis veel kella maast mis hobusel kaelas olnud.
Poiss hakkas kurva sõnumiga koju poole tõttama. Oli ta vähe aja järele ühe lagendiku peale jõudnud - nägi ta enese ees hulk huntisi seisma. Need hundid ei näinud poisi tulekut - vaid lamasivad nagu surnud maas. Poiss taganes ettevaatlikult paari sammu tihindiku poole. Ta ei saanud veel ennast puude varju ära peita, kust healitsemist kuulis. Ja kui ta sinnapoole vaatas, nägi ta üht väikest halli mehikest kesket hundikarja ühe kännu otsas istuvat.
"Noh, poiss, astu aga ligemale!" hüüdis hall mees sõbralikult. Karjapoiss värises ega liikunud paigast.
"Poiss, ae! Astu aga julgeste ligemale! Minu kari ei saa sulle midagi kurja tegema!" rääkis hall vanake uuesti poisi kartust nähes.
Poiss läks.
"Mis sa siin üksikus metsas otsid?" küsis hall mees.
Poiss rääkis oma asjaluo otsast otsani ära ja tähendas, et keegi muud hobusi ei ole maha murdnud kui hundid.
"Ja, kui hundid on seda teinud, siis peab see kahju tasutud ja kurjategija karistatud saama!" ütles hall mees oma kulmu kortsudades. Ta pani vile hüidma ja selle vile peale kargasivad kõik hundid jalale ja jooksivad halli mehe juure. Neid tuli sadade viisi kokku. Poiss andis ka verise kella halli mehe kätte, keda hall mees huntidele nuusutada andis - selle peale jooksivad kõik metsa mööda laiali. Vähe aja pärast tulid nad jälle suure käraga tagasi, kolme hunti eneste vahel talutades. Kurjaste vahtis hall mees nende kolme peale, kes nüid nagu armu paludes, tema jalgade ette maha lasksivad.
Hall mees vaatas poisi peale ja ütles: "Vaata nüid, kurjategijad on leitud. Need on kolmekesi koidu ajal teie hobused maha murdnud. Igaühele olen ma tasunud, kellele nad on kurja teinud, ja kes õigel ajal mu juurest abi on tulnud saama, nõnda tasun ma ka teile teie kahju ära, et mitte inimestega vaenus elada. Säh, pojuke, võta see kukkur ja anna oma peremehe kätte, ma usun, et ta sellega saab rahul olema ja vägevat võsavalitsejat, püha Jürit, ikka meeles pidama."
Siis andis Jürike huntidele iseäraliselt märku, mille peale teised hundid need kolm süialust hunti lõhki kiskusivad.
Enne veel, kui karjapoiss kõigest selgeste aru sai, olivad püha Jüri ja hundikari tema silmist kui tina tuhka kadunud. Poiss jõudis viimaks koju. Ta kõneles teistele oma juhtumist, kes uskuda ei tahtnud; kui ta aga püha Jürist antud kukru, milles kümme suurt kullatükki hiilgasivad, peremehe kätte andis, siis ei kahtlenud ükski enam.
E 13462/13466 (2) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Mari Weltmann (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämarik
Ennemuiste elasivad kaks õde, Videvik ja Hämarik. Mõlemad olivad ilusad, armsad ja sirge kasvuga piigakesed. Ühel õhtul tuli vanem õde põllalt härgadega kodu, kelledega ta kündmas olnud ja viis neid jõe ääre jooma. Kui ta jõele oli jõudnud, ei raatsinud Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna: ta jättis härjad jõele ja astus ise kõrge kaljuserva peale, et sealt oma varju vee peale paista laska. Hõbekarva jõepeeglikene säras piiga kena roosa palede ja sõstra silmadega Videvikule vastu, et ta süda suurt rõemu selle üle tundis.
Kuu aga, kes praegu üles tõusnud oli, et allamineja päikese asemel ööd valgustada, unustas oma ameti ära ja laskis ennast, igatsemisest kihutatud, jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja selle suud andis. Selle läbi kosis kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli aga ilm kottpimedaks saanud, sellepärast et kuud paistmas ei olnud, kes seda ka vähe valgustanud oleks ja niisugune kohuse täitmise unustuse tund ja kottpime öö tõi suure kahju maa peale.
Hunt nihutas ennast parajaste sel ajal lähemast metsast pimeduse kattel ühe künnihärjale lähemale, kes ilma karjatseta rahulikult karjasmaal rohtu sõi. Hunt kiskus aga härjakese maha ja tegi talle otsa peale. Küll laksutas ööbik mitmesuguseid viisisi läbi vaikse pimeda öö: "Videvik! Videvik! Ärka üles! Vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb; vui, vui, vui! Tõuse üles! Tõuse üles! Tööle, tööle!"
VideviK: ei kuulnud oma armuõhinas ööbiku hüidmisest mitte sõnagi, vaid tema silmad vaatasivad ühtelugu oma armukese peale, tema süda ihkas aga üksnes tema järele. Alles siis kui päike juba omad säravad kiired maa peale laskis paista, kargas Videvik armastuse unest üles ja vaatas ümber, oma künnihärgi otsides. Kui ta hundi pahategu oli aimanud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roosipuna palgeid kaudu maha, millest kohe suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli üheainuma silm, kelle eest ükski asi varjule ei või jäeda, tähele pannud. Vanaisa isi astus oma kuldse trooni pealt maha, kurjategijale tema pahategu kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste härja kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsa hoopide all teda taga vedama peab. Kuule aga andis tema Videviku naiseks ja tema lahke nägu vaatab praegu veel kuu pealt maha veepeeglisse, kus ta peigmehe armastust kõige este oli tunda saanud.
Et edespidi jälle öö valgustamisega segadust ei tuleks ega maailm pimeduse katte alla ei langeks, pidivad vahid säetud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal kellegi amet hakkab.
"Koit ja HämariK" ütles Vanaisa, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit targaste ja mõistlikult. Sina, minu tütar Hämarik, pane hoolega päeva loojaminekut tähele. Kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust tulega ei sünniks ja saada päikest tema öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan ma seda, et sa uue päeva hakatuseks kiired jälle põlema süitad, nõnda et maailmal valgusest iialgi puudust ei tuleks.
Mõlemad täitsid oma kohuseid hoolega. Seal tuli aga ka see aeg, kui ööd lühikesed on ja HämariK oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Seal vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõiK maailm hiilgab valguses, linnud tõstavad hääli, lilled löövad õie nuppusi lahti, kõik, kõiK hakkavad jälle elule, ka Vanaisa tuleb oma kuldse trooni pealt maha, seda ühenduse püha pühitsema. Leiab asjad korras olema, mille üle end rõemustab. Koidu ja Hämariku juure astudes ütleb ta: "Ma olen teite hoolsuse üle väga rahul ja et teil sellest puudus ei ole, kelle järele teie süda igatseb, annan ma omalt poolt selleks luba, teid üksteisega ühendada.
Mõlemad hüüdsivad korraga nagu ühest suust: "Isa, lase meid nõndasama ikka olla, kui nüidki olime - peigmees ja pruut! Meie oleme selle seisuses väga õnnelikud ja rahul. Seda ilust aega, mis igaveste nooreks jäeb ja iialgi vanaks ei lähe lase meil ikka jääda!"
Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnitades oma trooni peale jälle tagasi ja pidas oma lubamist kindlaks.
Ükskord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämarik Koiduga kokku puutub, siis viivivad endid need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaenlas suud andes vaikselt keskööl ja kinnitavad oma truuduse vannet uue lootusega. On Hämarik oma tööd ära teinud ja hiljal õhtutunnil kustuvat päikest oma kihlatud peigmehe kätte annud, siis musutab teine tema otsaesist ja Hämariku paled õhkuvad ja kumavad roosipunasest taevaservast alla, kuna Koit jälle valgustama hakkab ja purpurpunane pilvepiir ülestõusevat päikest kuulutab.
Nende jällenägemise aega ehitab Vanaisa igakord oma ilusama lilledega ja ööbikud hüiavad rõemu ja armastuse õhinas vaunud Hämarikule naljatades: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk! Öö pikk!
E 13466/13467 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Jüri Manguson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kivine kiri
Vanal ennemuistsel ajal läks vanapagan reisi peale oma laiu maapealseid kihelkondasi läbi vaatama. Oma reisi tehes tuli tema ka meie Baltimaale. Aga kudas ennast vanapagana selle üle vihastas, kui leidis, et evangeeliumi valgus ka juba siin paistma oli hakanud, mis tema võimusele otsa teha ähvardas.
Oma suureks ehmatuseks nägi ta juba Düina jõe kalda ääres ühe püha jumalakoja, kus sees vagad ristiinimesed oma õnnistegijale tänu ja kiituselaulusi laulsid.
Vanapagan oli pärsi pigis. Tulises vihas pidas ta nõu, kuidas seda ära keelda, et evangeeliumi valgus mitte kaugemale ei saaks minema. Ta lendas üles ja läks Rootsimaale, kus ta ennast ühe kivimägestiku otsa maha laskis. Seal valitses ta omale ühe paraja kivi välja, võttis küinte vahele ja lendas üles ning ruttas sellega Düina poole tagasi, et laevateed kinni panna, sest jõge mööda tuli laevu üles, kes uusi paatreid juure tõid, nõnda siis evangeeliumi usu lautamist ära keelda.
Peagi paistab vanapaganale ka Düina jõgi silmi. Ruttu edasi ja edasi, et kivi sisse visata. Aga oh häda! Üks kukelaul kostab temale äkitselt kõrvu, hommiku on käes ja üsna kalda lähedale kukkus kivi tema küinte vahelt maha.
Ehmatanud, laskis vanapagan isi ka järele ja kiristas oma tulises põrguvihas hambaid. Lahkelt paistis kuu läbi suise öö ja jumalakoja katus hiilgas tema valgusel, torni otsas lehvitas kukk oma tiivu ja laulis nii, et vanapaganal läbi pealuu käis.
See suur kivi aga, mis vanapagana küinte vahelt maha kukkus, seisab praegu veel Düina jõe kaldal, kuhu samblad peale on kasvanud ja teda nimetakse tänapäivani Küine kivi.
E 13468/13469 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi - Jakob Weltmann < Reet Preis (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas väike härra rahakatlaga ära kadus
Ühel mehel näidatud unes, et Järve nõmmes suure käidava tee ääres üks kivi olla ja selle kivi all seista rahakatel. Üks väike hall vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Mehike, ole nüüd rõemus, mine Järve nõmme, võta labidas ligi ja kaeva sealt laia kivi alt rahakatel välja. Kui sa lähed, siis mine ikka neljapäeva öösel, aga hoia, et sa seda teistele ei kõnele."
Mees oodanud neljapäeva õhtut, aga ei ole seda ühelegi ütlenud. Kui teised magama läinud, võtnud siis labida õlale ja läinud Järve nõmme kivi juure. Oh sa sada viiskümmend! Üks väikene härra sõitnud seitse niisama väikest hobust ees ikka tuhatnelja ümber kivi, mehele tulnud tuline hirm peale ja pannud punuma ikka koju poole; üks põõsas kuulnud, teine näinud, kolmas hüüdnud: "Mis sa jooksed?"
Mees jõudnud koju ja heitnud magama. Aga seesama väike vanamees tulnud tema juure ja ütelnud: "Miks sa nii rumal olid ja seda härrat kartma hakkasid, teinud sina oma tööd kivi juures julgesti edasi. See võeras härra ei oleks sulle midagi paha teinud. Ma soovin sulle head, mine too teinekord rahakatel ära, aga ära sa seda muudele ütle!"
Mees rääkinud lugu neljapäeva õhtul vennale ja kutsunud teda enesele seltsiks rahakatelt ära tooma. Mehed saanud kivi juure ja hakanud hoolsasti tööle, et väike härra tuhatnelja seitsme väikse hobusega ümber kivi kihutanud. Niipea kui nad katlasangast hakanud katelt maa seest välja vinnama, sõitnud väike härra hobustega rüsinal auku ja mehed kuulnud veel, kui rahakatel kolinal väikse härra järele maa alla ära kadunud.
Mees jäenud rahast ilma. Kolmandal ööl tulnud jällegi seesama väike vanamees ja ütlenud: "Oh sa rumal mees! Eks ma ütlenud sulle, ära teistele seda räägi. Oleks sa mitte rääkinud ja teist ligi võtnud, siis oleks rahakatel sinu olnud. Nüüd pead tast ilma jääma!"
E 13501/13506 < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanal ajal, kui veel Saarde kirik olla Jäärja k. mõisa väljal olnud, siis olevat ühel udusel ilmal tulnud üks õige veike meheke Viljandi järvest välja, Viljandi vallumäele. Pitk lingupael olnud mehel käes, isi vidanud üht suurt kivi linguga järele ja pomisenud isiomale habemesse: "Ahaa, nüüd ma tean küll, kus see pitka torniga kirik seisab, kelle torni vari järve minu toaakna peale paistab. Oot, oot, seda ma ei või kannata." Pöörnud silmad järve pääle ja vilistanud korra. Siis olevat kange tuulehoog tulnud ja vanamees kerkinud korraga suureks meheks, võtnud lingu, kus kivi sees olnud, keerutanud kolm korda ümber pea ja siis viskanud suure hooga kivi lõuna poole, isi hüpanud ja öelnd: "Saatsin kivi Saardele, pitka torni puutuma, kirikuda kautama." Aga kivi kukkund, sest et vanamehe jalg vääratanud, üks neljandik versta praeguse Saarde kirikust põhja poole, ühe liivaking peale maha ja 12 versta saab selleaegse kiriku juure, keda vanapoiss tahtnud hävitada.
Viimaks tulnud vanamees tuule kiirult järele ja leidnud kivi künkal pooleni maa sisse läinud, siis ei ole ta teda enam tarvitanud seekord, vaid istutanud kaks pisukest männavõsa kivi ligidale liiva sisse, et edespidi kivi kätte leida kui jälle tarvis.
Siis olevat üks väike järv lõuna poolt vana vilistamise järele seie istutud, männide ligidale maha sadanud, millest vana vett mütsiga võtnud ja mändi kastnud, öeldes: "Kasvage õige lühikesed, aga hästi jämedad." Nii on see ka saanud. Männad kasunud jämedaks, olnud uuel ajal, kus nüüd Lõmsi talu ehitatud selle järve kaldale. Vana kange meheke olla järve praeguse Lemsi linna ligidalt siia vilistanud, kust ka praegune talu Lõmsi oma nime saanud. Kivi olla alles hilja näha olnud ja siis järve libisenud. Järv on aegamööda kinni vajund ja nüüd on ilus heinamaa järve kohal näha. Vana Lõmsi pereme isa olla nende männadele ohvreid viinud iga neljapä õhtul. Männad olnud väga jämedad ja olla jaanituld nende latvu põlema pandud ja nenda on nad ju ära kuivand ja ära raiutud. Üksi mustad kännud paistsid teekäijale, kes Pärnu poolt Jäärja k. teed Riia poole sõitsivad, silma. Nagu kaks musta karu oleks Lõmsi talu vilja sees olnud, sest et koht tee ääres on. Sel ajal olnud suured metsad siin ja va kiviviskaja mees vihastanud väga, et töö nurja läinud ja murdnud metsas endale ühe pitka tammepuu kepi kätte ja läinud Jäärjasse kirikut ülesse otsima, aga eksinud Möksi ja Kuvitse raba soodesse ära, olnud janus. Jõudnud Allika talusse, keda sel ajal ei olnud, välja, murdnud oksi peale, heitnud pitkali suures janus, pistnud kepiga augu maa sisse, kohe hakanud allikas nirisema. Vanameheke pannud kübara alla ja saanud janu kustudades ennast nii täis ja läinud siis jälle kirikut otsima. Aga korraga läinud ilm uduseks, et pole kirikut näinud. Siis ta on purskanud vee suust välja, sest on saanud Suurjärv Jäärja k. mõisast õhtupoole, üks verst kaugele, on praegu alles, hüütakse Järvejärv. Vanameheke vihane, et jälle töö nurjas. Võtnud mulda mõlema kätega, viskanud vastutuult mäekast. Mis maha sadanud, saanud kaks mäge, praegu hüitakse teine Tuule- ja teine Kisamäeks. Siit läinud ta vihatujus jälle - peu mulda täis - metsa, seal mullahunnikusse, kellest hea mägi saanud. Seal on ta oma haudunud jalgu tõrvaga määrinud, (mäge kutsutakse praegu Tõrvamäeks). Siit läinud ta ikka edasi, leiganud otse lõuna poole ja leidnud ühe järve eest ja ümber järve kasvand palju rõikad. Neid süies saand viha täis ja on tallanud ümber järve keik selle maa nii tümaks (kutsutakse nüüd Rõiküla soo, kus kured, tildred, pardid suil peesitavad). Sealt olla vihane mees, et kirikut kätte ei ole leidnud, metsa läinud, kaks auku kätega teinud, keda rahvas Musta augeks kutsub alles veel (Jäärjas leida Suuremetsa sees on), siin on ta end siniseks tuulekeraks muutund ja ülesse tõusnud ja suure kohinaga põhjapoole kuni Viljandi järve ääre jõudes end järve hüpand. Järv olla üles ajades kahest otsast välja hakand ajama, kellest need kaks oja on saanud, mis järvest välja jooksevad.
Ühe vana saja-aastase mehe suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud J. Püüdja.
E 13511/13513 (5) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Piimavargusest
Ennemuiste käinud sortsilased karja man piima vargil, aga mitte inimese näul, vaid kord tuulispasa, kord konna näul. Ükskord tulnud suur tuulispask karja sekka. Karjusel oli aga nelja silmaga koer (s.o taksi seltsi koeral on pruunid silmakolmud, siis kutsutas neid - nelja silmaga). See hakanud koledaste haukuma. Karjane, kellele see asi juba tuttav oli, arvas, et jälle mõni piimavaras platsis on. Lugenud mõned sortsisõnad, mis varguse vastu tarvilikud olivad ja seda võimatuks tegi. Selle pääle hakanud tuulis koledasti keerlema ja kadunud viimaks põesa sisse ära. Koerad kiskunud hammastega paju, tükid taga, karjus ise torkinud suure pussnoaga, kuni tuulispää suure vingumisega lendu tõusnud.
Tüki aja järele läinud üks tuttav nõiamoor selle taluperemehe juure, kelle peralt see kari oli ja kaebanud, et karjus teda koertega ässitanud ja nugadega torkinud oli. Näidanud ka riideid, mis tõeste lõhki kistud ja verised olivad. Peremees saatis nõiamoori minema ja lubas asjalugu järele kuulata.
Kui karjus koju tuli, nõudis ta asja järele. Karjus seletas asja ära ja andis peremehele nõu öösel lauta valvama minna, selle mõttega, et sortsimoor öösel vargile tuleb.
Läkski peremees öösel lauta ja võtnud karjusse ka üten. Karjus tegi pihlakatse kepi otsa tervakas, mis ta üten võtnud, kuna peremehel latriga tuli siilu all oli karjase soovi järele. Viimane käskinud tuld nii kaua varjul hoida kuni mõni lehm või õhvakene mõnda iseäralikku häält saaks tegema. Peagi hakkas üks lehm inimsema. Peremees võttis tule siilu alt välja ja nägivad, et üks suur kärnkonn lehma nisa imes; tuld nähes aga põgeneda püüdis. Karjus aga torganud pihlakase kepi kärnkonnale selja sisse, mille pääle hulk piima konnal seest välja jooksis, kuna konn ise koleda krooksukmisega ära kadus. Tõisel päeval oli vana nõiamoor ära surnud. Sest päevast saadik hakanud lehmad sääl külas rohkesti piima anma.
E 13545/13546 (4) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Birkental (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõenäki hüüdmine
Kõrtsi ligidal olnud suur jõgi. Sinna jõkke uppunud igal nädalil üks inimene ära. Viimaks seatud kohe vahid jõe ääre, et need inimesi jõest eemale hoiaks. Niiviisi läinud terve nädal rahuliselt mööda ning pole inimest ära uppunud. Kuid laupääva õhtapoolikul hakanud jõest hele kaebtus välja kostma: "Nädal lõpeb, ei tulegi veel meest."
Vahid valvanud seda kuuldes kahekordse hoolega, sest nad saanud aru, et see jõenäki hääl on, kes oma ohvrit ootab. Õhta eeli tulnud sinna kõrtsi üks teekäija. See kuulnud ka seda haledat häält ning tahtnud jõe ääre vaatama minna, kuid vahid pole teda lasknud. Mees heitnud siis kõrtsituppa magama. Öösse kuulnud vahid, kuid jõest kuida hüütud: "Nädal lõppeski, nädal lõppeski, tuli ka juba mees!" Siis vaikinud see hääl jões koguni ära. Vahid naersivad isekeskis: "Ei tea, kust see mees temale tuli, meie olime ju hoolsaste vahi peal."
Kuid hommiku leidnud kõrtsimees eilse võõra mehe eilse toobris oleva jõest toodud vee sees olema uppunud.
E 13550 (7) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida kütt kodukäija surnuks laskis
Kütt käinud metsas. Kodukäija aga kiusanud teda. Kui kütt looma ehk linnu ligidale saanud, juba kodukäija tulnud, ajanud looma ehk linnu eest ära, nii et kütt pole lasta saanud. Kütt näinud kodukäijat küll, aga mis sa raipele teed! Kiusab aga peale!
Viimaks tulnud kütil hea nõu meele. Ta laadinud püssi ära, pannud hõbesõrmukse kuuliks peale. Tahtnud kodukäijat lasta, kuid kodukäija hoidnud ennast kütist eemale. Pole kütt muidu lasta saanud, kui mõtelnud uue kavaluse. Ta jäänud seisma, pannud püssiraua otsa enesele vastu rindu. Kohe kodukäija valmis ligi tulema.
Esteks keksib ikka eemal, pärast ju üsna küti ligidal. Ise sunnib kütti: "Lase nüüd! Lase nüüd! Täna siin veel vaeva nääd, homme põrgus pidu pead."
Kütt seadnud ennast veel, oodates et kodukäija ligemale tuleks, siis keeranud äkitselt püssiraua kodukäija poole ja kõmmutanud. Kodukäijast pole muud järele jäänud kui natuke sinist vett.
E 13554/13555 (10) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshalgjas.
Külapoisid olnud küla ligidal heinamaal hobustega õitsis. Heinamaal olnud suur heinaküün, see olnud pooleni heintega täidetud. Poisid läinud sinna küüni, võidelnud, müranud ja vandunud seal, nii et jäle kuulda.
Üks poiss vahtinud küüni ukse peal ja näinud, et paarisaja sammu kauguselt põesastikust üks väga isevärki mees välja astunud ja väga tasaste sammudega küüni poole tulema hakanud. Mees äratanud poisi sees hirmuvärinat, sest ta olnud väga iseäralik ja kole: keha olnud peenikene, kuid pitk kui Koljatil, pea olnud keha kohta õige suur, just kui suur toober. Nina olnud õige suur ja lai. Poiss kutsunud ka omad seltsimehed vaatama, need kohkunud nii väga ära, et küüni heinte sisse endid ära peitnud. Suur mees tulnud aga ikka pitkamisi küüni poole. Hobused kartnud ja jooksnud norskates minema. Viimaks küüni juurde jõudes roninud Koljat küüni, sirutanud senna heinte peale pitkali ja maganud nii, et küün põrunud.
Poisid suure mehe norskamisest kuuldes roninud tasakeste heinte seest välja, et putku panna. Läinud kõik välja, kuid mis teha! Koht üsna võeras, ei poisid oska kuskile minna. Küll püüdnud nad seda suurt teed üles otsida, mida mööda nemad heinamaale tulid, kuid pole leidnud. Saanudki nad tüki maad ära käinud, arvanud et juba külasse jõuavad, juba saanud jälle küüni juure tagasi.
Jäänudki poisid viimaks õue küüni seina ääre ootama, mis sünnib. Kukk laulnud hommiku eeli. Mees karganud küünist välja ja metsa poole. Nüüd poiste silmad nagu kukkunud lahti - näinud kohe, kus küla seisnud. Pole nad edespidi enam kurja vandunud.
E 13557/13558 (12) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahatuli
Mees tulnud õhtu hilja kõrtsist. Tulnud, tee viinud teda ühest mäekünkast mööda. Mees vaadanud ringi, näinud - sinisekarvaline tuli põlenud määkünka peal. Tuult olnud kauniste, kuid seda sinist tuld pole tema jõudnud liigutada, see põlenud endist viisi. Mees mõtelnud edasi-tagasi, mis tuli see küll peaks olema. Korraga tulnud meele, et see rahaaugu tuli pidada olema, mis sedaviisi põleb. Hakanud aru pidama, kuida sealt enesele raha saaks. "Piaksin ma siit raha saama, küll oleksin siis õige mees."
Tulnud temale siis meele, et rahatulest siis pidada raha saama, kui sinna midagi asja saab visatud, siis pidada raha sinna alla jääma. Pole tal raske peaga muud paremat meele tulnud tulde visata kui taskunuga. Võtnud selle taskust ning kõmpinud mäe poole, et seda tulde visata. Kuid rahavalvajad vaimud pole meest tahtnud mäele lasta. Saanud mees juba mäekünka küllele, juba jälle kukkunud külleli ja libisenud tagasi.
Viimaks võtnud jõu kokku ja roninud käpuli tule juure, viskanud siis nua tulde, kuid kange jalavägi paiskanud mehe künkalt maha, tükk maad eemale, kuna üks hääl ütelnud: "Selle emaemagi alles sündimata, kellele see raha saab ja sina tahad omale saada!" Selle peale kadunud tuli ära. Kui mees mäekünkale tagasi läinud, leidnud ta nua alt natuke raha.
E 13558 (12a) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal ajal läinud Jäneda mõisa kubjas ükskord öösel õue ja näinud õue peal sinise tule. Toonud kohe kolmekandilise kinganõela ja viskanud tulesse. Tedagi paisatud tükk maad eemale, kuid raha jäänud kaunike kuhi maha. Mees kogunud raha kottidesse, annud muist vaestele, saanud lausa jõukaks. Rahvas jutustanud, et sinna ennevanast sõja ajal varandusi maa sisse maetud.
E 13559/13561 (13) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg < Mari Kirspuu, 54 a. (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ilm
Kui talvel külmal ajal õige heaste tuiskab, siis ütlevad rahvas: "Täna on päris rahaaugu ilm." Kust aga jumala ilmukesele niisugune nime tulnud, sellest räägib rahvasuu järgmiselt.
Tuulisel ja tuisusel päeval tulnud teekäija kõrtsi soojendama. Astunud kõrtsileti ette ja küsinud: "Anna, kõrtsipapa, pool naela, täna on niisugune rahaaugu ilm, et ajab aina külmetama!" Kõrtsmik valanud soovitud jau välja, mõtelnud, mõtelnud, siis küsinud: "Mikspärast sa seda ilma rahaaugu ilmaks hüüad?" Võeras, kes lausa kelm olnud, vastanud: "Kas teie siis ei tea, et täna niisugused inimesed, kelledel julgust ja mõistust on, hõlpsa vaevaga võivad rikkaks saada?" See ajanud kõrtsmiku kõrvad kikki. Hakanud teine meest kohe tellima, et see edasi jutustaks. Valanud mehele omalt poolt poole naela, et siis jutt libedamini käiks. Palunud siis: "Õpeta mind ka, kuida täna võib rikkaks saada." Mees õpetanud: "Täna võib tontide käest hõlpsaste raha saada, sest et nemadki niisuguse ilma eest varjule poevad. Tean, et siingi metsanurgas suure lepa põesa all rahaauk on, kuid pole mul võimalik seda kätte saada - olen vaene mees. Kes rikas, sellele oleks see üsna hõlbus. Tal poleks muud tarvis, kui koguks oma raha nii palju kui temal aga on - mida rohkem, seda parem - ühe karbi sisse, viiks siis, kuna karbi enne kolme okaspuu suitsus hoiaks, õhtal rahaaugu koha peale ja peedaks sinna lume sisse. Hommiku tooks kasti ära ning paneks kolmeks päevaks ja ööks kindlasese kohta. Pärast seda, kasti lahti tehes, leiaks ta kastist poole rohkem raha, kui kastiga põesasse viis. Kuid kahjuks," lisanud mees juure, "olen vaene mees, muidu võiksin heagi summa enesele täna öösel teenida!"
Kõrtsmik kuulanud ammuli suuga pealt. Valanud siis veel mehele klaasi õlut hea õpetuse eest. Saanud mees ära läinud, otsinud kõrtsmiks tubli kasti ja pannud sinna sisse hea kähmaka paberiraha. Kogunud siis veel hõbe- ja vaskraha, sest mida rohkem, seda parem. Õhtapimedikul viinud kõrtsmik tuisust hoolimata kasti metsanurka lepa põesasse. Pole tähelegi pannud, et päeval hea nõu andja mees seal samas ligidal tema tegevust hoolega tähele pannud. Kui kõrtsmik oli ära läinud, astus mees põesastikust välja, võttis kasti põesast, korjas raha sealt oma karmanisse ning pani kasti sisse kiva asemele, nii et kast heaste raskem oli kui enne. Läks siis rahaga oma teed. Kõrtsmik aga oli öö otsa rõõmus, nii et rõõmu pärast silmagi kinni ei saanud. Ta lootis palju raha saama.
Läks siis, tõi hommiku kasti ära, seda sai aina tassida, nii palju oli raskemaks läinud. Pani siis kasti kolmeks päevaks ja ööks kappi luku taha, et vargad raha järele ei hakkaks himustama. KOlmandamal päeval tegi kasti lahti, kast tühi. Nüüd sai kõrtsmik aru, mis see rahaaugu ilm on.
E 13573 (5) < Koeru khk., Väinjärve v., Aruküla k. - Otto Hintzenberg (1894) R. Põldmäe Eesti naljandid. Mees võitjana sängi all. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mäe Mats olnud vahva mees. Ta olnud küll jõu poolest nõrk, kuid oma naese Kaiega tülitsetes jäänud temale alati võit. Kui nende vahel tüli juhtunud, olnud Matsil esimene asi sängi alla pugeda, kus ta siis täiest kõrist "minu võit, minu võit!" karjunud, ja ega Kai tema käest siis enam võitu ära saanud, kui ta juba sängi all oli.
E 13578 (16) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sukkadega neid pastlaid jalga panes hüpati kolm korda peerukivi peal ja üteldi: "Ühed kingad, üheksad paelad!"
E 13578 (21) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui uut tuba ehitati, ei pandud keerdu palki ukseläve kohta, siis ei pidada suits välja minema.
E 13578 (22) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimene puu, mis metsast toodi, märgiti ära ja pandi tua läve kohta, siis arvati suits heaste välja minema.
E 13579 (28) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ligidalt tuul lehtpuu maha murrab, sureb varsti naesterahvas, kui okaspuu - meesterahvas.
E 13580 (33) < Koeru khk., Aruküla - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leppadel heaste urvasi kevadel külles on, kasvavad head odrad.
E 13631 (22) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanad luuad ära põletatakse, siis saavad vanadtüdrukud mehele.
E 13632/13633 (28) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varessed hulgaviisi kaseladvas on, siis on kuri (halb) ilm oodata.
E 13633 (32) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjavitsal oksad vastapidi ära kistakse ja selle vitsaga elajaid lüüakse, siis hakkavad elajad punast kusema.
E 13635 (38) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui karjane Suure Neljapäeva ehk Reede hommikul enne päikesetõusu väljast laastu- või puupuru teiste magamise ajal sisse toob, see leiab sel aastal rohkeste lindude pesasid.
E 13636 (47) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pange ehk mõne muu veenõu peale istudes peab ütlema: "Jumala peralt selle hingeke, kis uppumise surma on surnud." Sellest ainult saada uppunud hing hingearmu.
E 13637 (50) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne palja maa peale mahaheitmist ning enne, kui mõne tiigi või jõe ääres suud pesema hakatakse, ehk kui suupesemise vett välja visatakse, peab enne kolm korda omaette sülgama, siis ei hakkavad maalised ega muud maast tulevad putused (haigused) külge.
E 13639 (60) < Tarvastu - Joh. Vaine (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puud kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.
E 13639 (63) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Enne joomist peab joogi peale puhkuma, siis ei hakka mitmesugused veehaigused külge.
E 13639 (64) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes magades alla kuseb, seda peab tuulivitsakimbuga (iseäraline kähar puuoks) pekstama, siis jäeb allakusemine järgi.
E 13642/13643 (1) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihännas
Peremees ja poiss tahtnud kaheksi Pärnu konturi aita tühendama minna. Nad otsinud kaheksi hagariku alt kaks vana searuhit, viinud neid Otsa külas seisva suure kuuse otsa ja säädnud neid ilusaste kuuseoksade peale, ruhvede otsad Pärnu poole. Mõlemad istunud ruhvedesse.
Peremees ütelnud nüüd: "Läki, kuradi nimel!" Ja kohe lendanud tulejoon kuuse otsast minema. Poiss ei pannud peremehe sõnu heasti tähele. Ta ütelnud: "Läki, jumala nimel!" Kui ta neid sõnu ütelnud, langenud ruhi ühes poisiga kuuse otsast maha.
Peremees vaadanud tagasi ja näinud, et poiss ühes ruhvega kuuse otsast maha kukkunud, ta käänanud silmapilk tagasi, läinud poisi juurde ja tõrelenud kangeste, et ta tõisigi oli hüüdnud.
Poiss olnud pool hingetu, kui peremees teda kodu viinud. Peremees ei jäänud kodu. Tema roninud uueste kuuse otsa ja muud kui tulihända. Külarahvas vaadanud järele, tulihänd kadunud ikka Pärnu poole. Hommikul alles oli peremees kodu jõudnud. Ta oli sealt palju kallist kraami toonud. Ainult riided, mis kaasa toodud, olnud väha ära kõrbunud.
E 13644/13645 (2) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (194) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitse venda kirikus
Ühel pühapäeval läinud seitse venda korraga kirikusse. Nad olnud enne hulgani kodus tülitsenud ja nüüd tahtnud seda kirikus andeks paluda. Enne ei olnud nad seitsmekesi korraga kirikus käinud, täna olnud esimene kord.
Kui õppetaja lugenud, ohkanud nad väga rohkeste. Kõige vanem vend mõtlenud: "Enne vajuks küll siinsammas kirikuga maa alla, kui veel kodu minna, sest ega vennad seal ometi rahu ei pea."
Kui ta seda mõtlenud, vajunud kohe kirik ühes kirikulistega maa alla, kuhu veel suur sügav auk järele jäänud, kus suve kuivaga aga vett küll sees on, aga vihmastel ja vesistel aegul päris kuiv on.
Kirikukell ei vajunud ühes kirikuga mitte maa alla, see kukunud aga tornist ligi kaks versta kaugele sooheinamaale pajupõesasse, kus ta aga praegusel ajal aales helisevat. Nüüd kuuldavat tema healt pühapäeva ja neljapäeva õhtutel ka veel ja see tunnistavat veel seda kiriku langemist.
Sellepärast on ka nüüd rahvas pühapäeva järel neljapäeva õhtut pidama ja pühitsema hakanud ning ei tee tööd sel õhtal.
E 13647/13649 (4) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Maaarst.
Ühel õhtul läinud keegi vana naene allikale vett tooma. Kui ta kruusi täis võtnud, tahtnud siis sellega kodu tagasi minna. Korraga liikunud põesa oksad ja sealt astunud õige hall vanakene välja. Tema juuksed ja habe olnud valged kui hõbe, silmad elavad, riided tumedad hallid ja peas kannud laia roostekarva kaapkübarat. Vanakesel olnud õige suur raamat kaenlas.
Kui ta naesele ligi saanud, hakanud siis sellega tasaselt ja mahedaste kõnelema. Viimaks istunud teeraa äärde suure kivi peale maha, võtnud raamatu põlvede peal lahti ja lasknud naest sealt üht värsikest lugeda. Kui naene salmikese ära lugenud, siis pannud vanamees raamatu kinni, tõusnud istumast ülesse ja läinud tuldud teed tagasi.
Naene läinud kodu. Seal mõtlenud ta: "Ma pean katsuma, kas tõsi on, mis vanamees mulle õpetas. Külas olnud üks mees ammu maas surma vaakumas, aga ei surnud ära kah. Naene teinud rohud nii valmis nagu vanakene oli õpetanud ja läinud siis külasse. Ta arstinud seda oma rohtudega ja läinud kodu jälle tagasi. Mehe valu olnud sel silmapilgul kadunud. Kolm päeva läinud mööda ja mees koguni terve nagu purikas Palupera jões.
Jutt lagunenud ümberkaudu laiali ja kõigest küljest jooksnud naese juurde rahvast abi paluma. Nüüd olnud alles naesel tegemist. Keda ta kodus vaatamas käinud ehk kellele ta rohtu annud, need saanud ikka kohe terveks. Naene elanud sel kombel väga rikkaste.
Kui ta maas suremas olnud, siis õpetanud ta seda arstimist oma lastele, need jälle edasi oma lastele ja nii kaugelt kuni siiamaale olla sellest maa-arstid saanud.
E 13649/13653 (5) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks ussi
Ühel pühapäeval kui keegi naene kirikust armulaualt oli tulnud, ajanud ta oma meest metsa vihalehesid tooma, sest et tööpäeval ei olnud neil kumbagil aega minna, siis pidivad mõisateole minema.
Mees ütelnud: "Mina täna küll ei läha, ehk saab vahest mõnel tööpäeval mõni tund aetga, toon siis muidugi." Ja mees ei läinud ka.
Naene mõtlenud asja veeri-ääri mööda läbi ja viimaks läinud isi metsa vihalehessid tooma. Olnud ees õhtu, kui naene lehesse seljatäie valmis oli lõiganud, astunud ta sellega metsast välja. Metsa ääres viskanud ta lehese seljatäie maha ja istunud sinna peale, et väha hinge lõõtsutada, aga korraga näinud naene - metsast astunud üks hall mehikene välja, kuldkepp olnud tal käes. Ta tulnud naese poole ja naene ei pannud ka seda suuremat imeks. Kui hall mehikene õige naese ligi jõudnud, ütlenud ta: "Kuule naene, et sina pühapäeval tööd oled teinud, mida sa aga tööpäeval ära oleks võinud teha, siis panen ma sulle kaks asja ette, mida sa selle trahviks kandma pead. Kumba tahad sa, kas üheksas aastaks voodisse või eluks ajaks kaht last rinna otsa imema? Vali neist nüüd."
Naene ehmatanud esiotsa ära, aga viimaks, kui oli näinud, et ta tõeste süüdlane oli, sis hakanud ta oma pattusid andeks paluma. Aga neid ei võetud kuuldagi. Hall mehikene ei nõudnud muud, kui ainult nende kahe küsimuse peale vastust. Kui naene pikkalt aega viivitanud, saanud hall mehikene õige kurjaks ja küsinud viimaks nii mõjuvalt, et naene kohe käsku täitnud.
Naene palunud eluks ajaks kahte last rinna otsa imema. Ta arvanud, et see liig olla üheksaks aastaks voodisse minna ja kes pidi siis veel õnnetumate laste eest hoolt ja muret kandma.
"Seda pead sa saama!" ütlenud hall mehikene ja kadunud ära paksu põesastiku sisse. Ainult suure tuule kohin kostnud veel naesele kõrvu ja pea vaikinud ka see.
Naene tõusnud üles, jätnud vihalehesed sinna ja läinud ära kodu. Väravast õue astudes tunnud ta rinnas imelikku raskust. Ta läinud tuppa ja heitnud koikusse magama. Lapsed mõtlenud, et ema haige on, aga ema ei olnud sugugi haige. Tõisel päeval, kui päikene juba ülesse tõusnud, ärganud ka naene unest. Ta tunnud oma rinnades nagu imeks seal keegi. Naene võtnud särgi eest lahdi ja vaadanud. Aga ta ehmatanud ära - tema rindade otsas imenud kaks nõelavat ussi.
Pika minestuse järel hakanud naene jälle viimaks toibuma, ta teinud ka aeg-ajalt kõik töö ära, aga nõeluvad ussid olnud ikka teda piinamas.
Kui nad rinnadest oma tahtmise ära imenud, siis läinud kumbagi oma poole külge kaenla alla, kiskunud seal rõngaks ja maganud nii. Iga päev käinud nad kolm korda imemas.
Naene kannud ussisid kuni surmani, aga peale surma kadunud nad ära. See olnud trahviks, et pühapäeval tööd ei tohi teha.
E 13653/13657 (6) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tuld
Ühel õhtul näinud mees Marumäe peal kaht tuld paistivat, ta ei pannud sellest suuremat tähelegi. Mees mõtlenud selle õitseliste tule olevat. Tõisel õhtul näinud ta jälle sealtsamast rahatuld paistvat. Ta silmitsenud seda üle akna hulga aega, et aga sealt midagi aru saada ei olnud, siis heitnud mees viimaks magama, aga tuled paistnud aknast sisse just tema sängi kohale seina peale. Ta võtnud nõuks ja matnud akna kinni. See aga ei tähendanud midagi, tuled paistnud ikka riidest läbi tema sängi kohale.
"Mis pagan seal siis õige on, ma lähen vaatama!" ütlenud mees. Tõusnud sängist üles, pannud riidesse ja sammunud uksest välja Marumäe peale.
Uksest natukene maad kaugemale minnes, näinud mees veel tulesid, aga siis kadunud nad nii ära, et mees isigi ei teadnud, kuhu. Mees käinud küll Marumäe peal ära, aga tulesid ei olnud enam kusagil näha. Mees läinud kodu tagasi ja heitnud uueste magama.
Teisel õhtul näinud mees jälle Marumäe peal kaht tuld ja kolmandamal õhtul ka. Nüüd katsunud ta uuesti tuledele ligineda, aga ikka seesama palk, mis esimesel korral. Ta läinud jälle kodu tagasi. Hommikul läinud mees Marumäele tulede haisu tõmbama, leidnud aga sealt paiguti põlenud süse ja ühest kohast mõned hõberahad. Ta võtnud nõuks seda asja nõiale kõneleda. Nõid õpetanud kohe: "Mine metsa puid raiduma ja raiu nii kaua kuni üks laast sulle vingudes mööda kõrvu lähab. Siis võta see laast ja pane oma taskusse, siis ei saa sind ükski nägema ja sa võid sel viisil Marumäele jõuda. Ka keegi muu inimene ei saa sind siis nägema, kui sul see laast taskus on.
Teisel päeval läinud mees kohe metsa puid raiduma, ta raidunud kuni õhtuni ja ei leidnud ühtegi laastut, mis vingudes mööda kõrvu oleks läinud. Raidunud tõise päeva, ei saanud siis kah. Raidunud veel kolmandama päeva, siis alles saanud laastu. Ta pannud kohe selle taskusse ja katsunud küla karjast mööda minnes proovi, kas koerad näevad või ei, aga koerad ei näinud meest haisugi.
Mees oodanud nüüd päeva loojaminekut. Kohe, kui ilm pimedaks läinud, paistnud jälle Marumäe pealt kaks tuld. Mees pistnud kohe laastu taskusse ja läinud nüüd õieti vaatama. Mida lähemale ta jõudnud, seda suuremalt paistnud talle tuled silma. Viimaks jõudnud mees õige ligi ja näinud, et need mitte tuled ei ole, vaid kulla-ja hõbedaraha hunnikud. Vanasass kõndidnud isi ümber rahakuhjade, suur labidas käes ja kühveldanud neid koomale.
Mees mõtlenud: "Ma katsun, ehk saan neist mõne võtta." Kuida mõeldud, nõnda ta ka teinud. Aga seega olnud ta eksinud. Kui ta oma käe rahakuhjasse pistnud, kadunud need eest ära nii kui tina tuhka ja mees, vaene, läinud tühjalt tagasi kodu.
Ta hakanud viimaks mõtlema, mil viisil sealt raha kätte saada. Uuesti läinud siis nõia juurde nõu küsima. Nõid annud ühe kinda, käskinud selle kätte ajada, sest siis võida küll raha kätte saada.
Mees teinud ka nii. Nüüd ei takistanud teda keegi. Ta toppinud raha taskud täis ja läinud siis kodu. Oh, kui ilusad kullatükid need olnud! Tõisel õhtul olnud mees jälle ootamas hobusetork kaelas nagu vähjulane. Ta oodanud, oodanud, aga tulesid ei tulnud enam nähtavale. Oodanud tõisel õhtul - ei siis ka. Astunud veel edasi - aga ei ühtegi. Tulesid ei nähtud enam.
Viimaks mõne päeva eest läinud mees neid rahasid vaatama, mis ühel õhtul toonud oli, aga need ei olnud enam rahad, need olnud ainult kase-ja haavalehed.
E 13658/13659 (7) < Paistu khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vastakõla
Kord oli ema lapsega metsa seeni otsima läinud, laps jooksnud alati ema juurest ära seentele järele, kui ta neid kusagil näinud. Niiviisi korjanud ta põlle seeni täis ja viinud ema korvi sisse. Läinud jälle uut põlletäit tooma. Sel viisil jõudnud emast hulga maad kaugele. Kui rta põlle seeni täis korjanud, tahtnud jälle ema juurde tagasi minna. Ta marssinud mööda metsa edasi ja tagasi, aga ei leidnud ema enam kusagilt kätte. Laps olnud ära eksinud.
Ka ema, kui ta aru saanud, et laps ära kadunud, hakanud ta teda otsima. Otsinud, otsinud, aga ei leidnud. Pisar silmis leegutanud vaene ema metsi ja laanesid mööda, kuni õhtuni, aga laps jäänud ikka kadunuks.
Ema läinud kodu. Seal ta oma õnnetust tõistele ja nüüd läinud kõik kadunut otsima. Küll nad huikunud ja otsinud, aga kõik olnud asjata. Iga kord, kui ema huiganud, kõlanud lapse heal metsast vastu; läinud heale poole ja huiganud jälle, nüüd kostnud heal tõisest küljest. Küll huiganud, küll otsinud, aga kõik see olnud ilmaaegu.
Sest ajast olla healekõla metsale juurde jäänud, see olla kadunud lapse healest.
E 13669/13671 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaanitulelised
Ennemuiste tulnud vaene tütarlaps ühel jaanilaupäeva hilisel õhtul heinamalt koju. Poole tee peal keeranud ta teelt kõrvale ja tahtnud läbi metsa otsekohe minna. Mets olnud aga paks, tütarlaps eksinud sinna ära ega ole oskanud enam kuhugi minna, ei koju ega saa metsast välja ka. Ümber eksides näinud ta korraga läbi metsa vilkuvat tulepaistet. Tütarlaps pidanud seda jaanituleks ja hakanud siis ka sinna poole minema, et ometi ükskord inimestesse saada. Kui ligemale jõudnud, näeb ta, et tule ääres kolm meest on. Kõige vanem nendest, halli habemega vanakene, istunud tule ääres käsipõisakile, kuna kaks nooremat aegajalt tulele puid peale pannud ja siis jälle raudkühvlitga tulesüsi tõstnud ja liigutanud. Ehk tuli ja mehed küll natukene iseäralikud, sellegipärast pidanud neiukene neid jaanitulelisteks. Astunud teretades meete juurde, jutustanud, et ta ära on eksinud ja palunud siis enesele õiget teed juhatada. Mehed võtnud kõik sõbralikult tütarlapse teretuse vastu, kuulanud osavõtlikult ta eksimise lugu ja kui viimaks tütarlaps omale teed palunud juhatada, tõusnud halli habemega vanamees püsti ning näidanud ja juhatanud, kust jälle õigele teele võib saada. Siis öölnud ta veel: "Neitsikene, tõsta oma põll ülesse!"
Küsivalt vanamehe otsa vaadates tõstnud see oma põlle ülesse ja jäenud ootama. Kaks nooremat meest võtnud kohe kühvliga tulest tuliseid süsa ja visanud tütarlapsele rüppe. Tütarlaps kiljatanud hirmu pärast, kartes et sööd tema riided ära saavad põletama. Vanamees aga öölnud sõbralikult: "Ära karda ühtigi, ega sööd sind ei põleta! Hoia aga põll hoolega kinni." Ning nüid visanud talle nooredmehed veel kumbki paar korda kühvliga süsi rüppe. Siis öelnud vanakene: "Nüid võid koju hakata minema, aga hoia hoolega põlle ja ära vaata enne kordagi rüppe, kui koju oled saanud." Saatnud veel tütarlast natukene maad ja läinud siis jälle tule äärde tagasi.
Tütarlaps, kõige selle luo üle ehmatanud nagu poolsurnud, mõelnud ikka: "Küllap riided hakkavad varsti põlema." Aga ei hakka ühtigi. Jõuab viimaks koju ja hakkab kohe vaatama, mis tal nüid põlles on, sest sööd oleks ometigi pidanud põlema hakkama. Laseb põllest lahti, kõlinal kukub midagi maha. Hakkab vaatama ja näeb nüüd: kõik on selge kuld-ja hõberaja, süsi ei ole olemaski. Nüid vast sai ta ka aru, et need kellegi õiged jaanitulelised ei olnud, vaid koguniste salavaranduste hoidjad, sest jaaniöösel olla kõik vanaaegsed salavaranduse koopad maa peal lahti ja nähtavad ning hiilgata jaanitule näul, kust siis neile õnnelikkudele vara ja rikkust jägatakse, kes nende juurde juhtub. Ka see vaene tütarlaps oli nüid korraga rikas ning võis, kui õnnelaps ja suure varanduse omanik rahuga ja mureta elama ja häid päivi pidama hakata. Küllap elab ehk veel praegust, kui ta mitte ära pole surnud.
Küll läinud veel mitmed, kes seda lugu kuulda olivad saanud öösetel ja jaaniöödel seal metsas uitamas, et ehk trehvaks ka sarnatse salavaranduse hoidjatega kokku. Aga võta näpust, ei sarnane asi otsitav ole! Õnn saab sellele osaks, kellele ta loodud on, ta otsib ise oma lapse ülesse ja annab talle naeratades suud.
E 13672/13673 (1) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutukesed näkkidest
vanal aeal olivad kord kolm küla karjalast oma karjadega kuskil jõeäärsel heinamaal. Sügisene päev oli ilus ja loomad sõivad rahuga magusat ädalarohtu, kuna karjalapsed ise rõemsaste jõekaldal mängisivad ja kigatsesivad. Varsti näeb üks karjalastest, et nende karja hulgas suur kena kasvuga hall täkk on, ei tea kust tulnud, sööb aga edasi. Ta ütleb ja näitab seda teistele ja nüid lähevad kõik täkku ligemalt vaatama. Täkk on tõeste suur ja lihav ja ütlemata kena kasvuga. Ta on vist kuskilt lahti saanud ja ära jooksnud, sest päitsed on tal alles peas. Täkk on hästi julge, laseb karjalapsed enese juure tulla ja on ka sellega rahul, kui need teda päitsetpidi edasi talutavad. Viimaks ronib üks täku selga, ka sellega on täkk rahul. Seepeale ronib teine poiss ka täku turjale. Kolmandamal ei näi aga seal enam hästi ruumi olema, sellepärast küsib ta teistelt: "Kuhu kohta mina nüid istun?" - "Istu sina näki nägarate peale," vastas üks seljasistuja naerdes.
Vaevalt oli see sõna ööldud, seal kargas täkk ühe krapsuga ülepeakaela jõkke ja oli kadunud ja jäi kadunuks. Poisid kukkusivad õnneks veel kaldal täku seljast maha ja peasivad sedaviisi uppumise surmast. Nüid saivad nad ka aru, et hall täkk keegi muu ei olnud, kui näkk, kes jõest hobuse näul nende karja hulka oli tulnud. Kodu tõendasivad vanad inimesed, et hall täkk vististe näkk oli, sest näkk ei sallida seda mitte, et teda nimepidi saab nimetatud. See nimi "näkk" pidada tal sõimunimi olema.
E 13673 (2) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud vana Kadapiku Jaan Lohja järve taha metsa kõndima ja tulnud siis ka nimetatud järve kalda ligidalle. Järve kaldal näinud ta üsna enese ligidal üht noort naisterahvast ennast pesemas. Vanamees pannud seda asja võeraks ja mõelnud, kes naisterahvas see siin ometegi pesemas on. Ta jäenud salaja vaatama, kus ta siis ometegi läheb ja kes ta on.
Nüid pesnud see naisterahvas ennast truuviste puhtaks, siis kuivatanud linaga kuivaks, pannud riided ümber, kamminud pea ilusti ära ja ehtinud ennast kõikviisi pärast, nägi viimaks välja nagu mõni suurtsugu inimene. Kui ta ennast nõnda kõik sai välja ehitanud, siis korjanud ta kõik oma kuivatamise linad, pesukäsna ja seebi enese kätte. Siis pannud ta käed ettepidi ja lasknud nagu merelind pea eel otseti kaeldalt järvesse, vesi löönud kahelt poolt kokku ja ei enam kedagi näha. Siis vanamees saanud aru, et see näkk oli.
E 13673/13674 (3) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jälle ükskord läinud kaks tüdrukut Nike järve äärde jalutama. Seal tulnud üks võeras tundmata tüdruk neile kolmandaks seltsiliseks, kumbki neist pole näinud, kust ta nende juurde tuli. Võeras tüdruk olnud väga sõbralik nende vastu ja viimaks hakanud tellima ja paluma teist tüdrukut endal peast täisid otsima. Tüdruk ei ole olnud ka mitte kade, istunud maha ja võeras pannud pea tema rüppe ning teine hakanud truuiste ammetisse. Aga see teine tüdruk, kes pealt jäänud vaatama, pannud tähele, et võeras oma sõrmed tasahiljukesi tema kaaskäija vöö vahele ajas. Kui ta seda näinud, pannud ta seda võeraks, võtnud enese nua taskust ja pannud ka enese seltsilise vöö vahele selja tagant terava nuatera ja pidanud ise nuapeast kinni. Seal karganud korraga see võeras tüdruk maast püsti ja tahtnud tüdrukut enese järele tõmbata, aga teine tüdruk tõmbanud selja tagant nuaga vöö läbi. Võeras tüdruk läinud suure pahinaga järve ja kadunud sinna ära. Siis saanud tüdrukud jälle aru, et see näkk oli. Tüdruk tänanud oma seltsilist, et ta oli mõistnud vöö katki lõigata, sest muidu oleks näkk teda ära viinud ja järve uputanud.
E 13674/13675 (4) < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord jalutanud ühel jaaniöösel üks noormees sellesama Nike järve ääres. Järv olnud kerge uduga kaetud, nii et ühelt poolt äärest teist kallast mitte võimalik pole näha olnud. Äkitselt kostnud kaunis leuluhääl nooremehele kõrvu. Noormees jäänud vaatama ja kuulatama, ei ole aga kuskil kedagi näinud. Kaunis laul kõlanud ikka edasi ja häälest võinud tunda, et laulja naisterahvas on! Varsti solisenud järves vesi ja ka veike paat tulnud udu seest nähtavale. Paadis istunud noor ilus neiu, laulnud ja juhtinud oma sõiduriista otsekohe kalda poole, sinna kus noormees seisnud. Üsna kalda ligidal jätnud ta paadi vaiksele veepinnale seisu, pannud mõla käest ära ja laulnud siis edasi, nii et mäed ja metsad vastu kajanud. Neiu laul olnud ärarääkimata kena ja südamelik, vahest kõlanud piiramata lustilikult, siitsamast jälle nii kurvalt ja haledalt, et tahab südame seest välja kiskuda. Imestanud noormees vaadanud ja kuulanud seda kõik sõnalausumata pealt, sest nii kõlavat laulu ja nii ilusat neiut ei olla ta veel eluaealgi kuulnud ega näinud. Nii läinud juba tükk aega mööda. Ei neiu ole enam paati paigastkgi liigutanud, vaid laulnud aga ühtesoodu edasi. Korraga kostnud kuskilt kuke kesköö laul. Neiu jätnud kohe oma laulu katki, võtnud mõlad kätte ja sõudnud sinnapoole tagasi, kust tuli.
Kui paat juba nooremehe silmist kadunud olnud, siis paistnud veel tüki aega kesk järve nigu kuuvalgus läbi udu. Alles hommiku eel kadunud see valgus ära ning nüid olnud jälle kõik vaikne ega ole enam midagi kuulda ega näha olnud.
Pärast rääkinud noormees seda lugu mitme teisele ja enamiste kõik arvanud, et see vististe keegi muu ei võinud olla, kui näkk oma petise lauluga, sest näkk istuda sagedaste jõe ehk järve lainetel ja meelitada ilusa lauluga inimesi enese juurde, keda ta siis, kui kätte saab, kas ära viib ehk jälle ära käägistab.
Sest aeast kadunud selle nooremehe südamerahu ära. Kena neiu ja tema laul seisnud ööd ja päevad tema meeles. Enamiste iga õhtu tõtanud ta korraks järve äärde, vahest üksi, vahest sõpradega seltsis, aga ei ole enam neiut näha saanud. Sedaviisi läinud aasta mööda ja jälle olnud jaanilaupäev käes. Ka sel õhtul läinud see noormees sinna järve äärde, aga läinud ka igaveste, ega ole enam tagasi tulnudki.
E 13686/13696 < Ambla khk., Lehtse k., Äpliku t. - Joosep Freimann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kännukaevaja
Vaene saunamees käis iga päev metsas kändusid kaevamas. Kaevas kännud maa seest välja, lõhkus lõhki, ladus sülda ja teenis nii omale igapäevast leivapalukest. Tema rikkus olivad ta hea naene kahe lapsega kodusaunas ja ta igapäevased tööriistad: labidas ja kerves, mille abil ta ennast ja oma veikest peret toitis. Muud ei ühtigi.
Ühel päeval hakkas ta suurt kändu välja kaevama. Kännu all oli suur kivi, mis peale sugugi ei paistnud. See oli tarvis nüid eest ära võtta. Mees hakkas labidaga kangutama, kangutas, kangutas ja labidas läks katki. Mis nüid teha? Mehel oli üsna nutt varaks, sest ilma labidata ei olnud võimalik läbi saada, kui ta tööd edasi tahtis teha. Ja see just ta ainukene leivapalukene oli ja uue labida ostmise jauks ei olnud tal kopikatki raha. Ta istus tüki aega nukra meele ja poolvesiste silmadega. Siis hakkas uueste kännu kallal tööle. Katsus puuga kivi välja kangutada, mis aga paigastki ei liikunud. Siis võttis kerve ja hakkas kännu juurikaid katki raiuma. Seal juhtus uus õnnetus: kerves läks vasta kivi ja tera eest maha, kohe lõhki ja igapidi puruks tükkideks katki, nii et tast enam midagi ei võinud saada.
Kännukaevaja lugu oli nüid hoopis hale. Ta tööriistad olivad mõlemad katki. Mis pidi ta peale hakkama? Kellega edespidi tööd tegema ja millega ennast ja oma peret toitma ja katma? See oli vaesemehele ühekorraga liig!
Kurva meelega istus vaene töömees kännu otsa, vaatas katki läinud tööriistu ja lasi mõtted ringi, mis nüid peale hakata ning kust uut labidat ja kervest saada? Just sellel silmapilgul kuulis ta oma jalgade all imelikku krõbinat ja just nagu oleks maa liikunud. Ta kargas kohkudes püsti ja mis ta nägi, oli väga imelik. See kivi, keda kangutades ta oma kerve ja labida katki oli teinud, liikus iseenesest ja tõusis pikkamisi maa peale välja. Nüid nägi kännukaevaja, et see mitte kivi ei olnud, vaid ümmargune vaskkatel. Sügav mustav auk tuli nähtavale, kust ta välja kerkis. Seepeale võtsivad ühed tugevad käed augu servast kinni ja halli habemega vanamees ronis august ülesse. "See on kõik su oma süi, et su labidas ja kerves katki läksivad," ütles ta kohkunud kännukaevajale. "Eks sa olnud ettevaatlikum, siis oleksid näinud, et see mitte kivi ei olnud. Sa, hooletu inimene, tahtsid mu maja katukse sisse taguda ja oleksid siis vist röövima hakanud. Sellepärast lasin su tööriistad katki minna, et sa mulle kahju ei saanud tulla tegema. Sa oled aga vaene mees, sellepärast halastan su peale ja annan sulle seekord andeks!"
Nüid lõi vanamees pahema jala kannaga kolm korda katkist labidast ja siis nõndasamuti katkist kervest ja mõlemad saivad terveks. Siis võttis ta katla maast selga, hüppas sinna auku, kust välja oli tulnud ja vajus kange kohinaga alla. Auk kadus isenesest ära ega olnud seal mõne silmapilgu pärast enam midagi näha ega tunda.
Kännukaevaja oleks seda nüid varsti unenäuks hakanud pidama, aga suur kivi oli täiesti kadunud, see kivi, kuhu vasta ta oma kerve ja labida katki oli löönud, mis maa seest tulnud hall vanamees pärast jälle terveks tegi. Mees võttis kerve ja katsus raiuda - see oli hoopis teiseks saanud. Nii heaste ei olnud kerves ilmaski leiganud, kui nüid. Puu oli ta ees just kui mädand, ka kiva ega liiva ei kartnud ta sugugi, löö kuhu kohta tahad, igalt poolt tükk tuleb, olgu see kivi ehk puu. Nüid võttis ta labida kätte. Jällegi asi teine, kui enne. Kohe pool jõudu juures ja ega tunnegi kuda teene maa sisse ja kännujuurikate vahele läheb. See asi pani mehe õige mõtlema ning ka kõik tõeks pidama, mis seal juhtunud oli ja ta jättis selle kännu, kuhu hall vanamees alla oli pugenud sinnasamasse, kus ta oli.
Nüid tegi kännukaevaja iga päev enam kui pool rohkem tööd kui enne, ja läks sedaviisi mõni aeg edasi. Ta ei rääkinud seda lugu, mis talle juhtunud esiteks kellegile, pärast rääkis naesele, aga see ei teadnud siin ka midagi seletust anda.
Kord tuli jälle mees töölt koju. Poole tee peal näeb ta, tee ääres kivi otsas istub vana krimpsus näuga vanaeit, puhkab vist jalgu. "Tere õhtust, eidekene!" ütles talle kännukaevaja, kui tema kohta oli saanud. "Tere, tere, jumalime!" vastas eit köhase häälega, tõstis silmad üles ja hakkas meest tunnistama, kes tema kohta seisu oli jäenud. "Kuhu sa, pojukene, lähed?" pärib eit. "Ikka koju, eidekene, ikka koju. Tulen töölt, näe õhta on käes!" oli vastus. Vanaeit köhatas ja rääkis siis jälle: "Või koju! Või töölt!... Astu, pojuke, ligemalle ja anna oma käsi seie, ma tahan vaadata ja sulle öölda, missugused su edespidesed päevad saavad olema. Tule aga tule, ära karda ühtigi!"
Mees andis parema kää eide käte. See hakkas nüid hoolega pihupesast lugema ja tunnistama. Varsti küsis ta teise käe ja luges sealt niisamuti. Sedaviisi vaatas mitmele korrale mõlemaid käsi ja pajatas siis: "Palju on sinu pihusse kirjutatud, aga vähe, mis mina siit ära jõudsin lugeda. Siiski võin ma sulle siit mõndagi teatada, millest sa vist veel midagi ei tea. Sinu möödaläinud elu on enamiste lihtlabane olnud, ainult mõne veikese juhtumisega. Aga edespidi on sul palju uudist ja õnne oodata. Kõik õnnekriipsud, mis eestuleva aea peale tähendavad, on sinu pihus väga sügavad ja selgeste näha, iseäranis paremal käel, mis ikka head tähendab. Veel on kesk õnnekirjasid üks iseäralik kriips, mida igal inimesel mitte ei ole. Kuid kõige nende kirjade hulgast leian ma, et sul kõike oma õnne kätte saades väga palju julgust ja tarka nõu tarvis läheb, mida omale, mu pojuke, aegasaste peaksid muretsema, ilma nendeta ei saa sa mitte läbi, sest kesk õnnekriipsusid on palju segaseid viirusid, mis mitte head ei tähenda. Sellepärast ole aga terane, mu pojukene!"
Eit hakkas köhima ja läkastas nüid hulga aega ennegu hinge tagasi sai. Kännukaevaja tahtis juba minema hakata, seal hakkas ta uuesti rääkima: "Pojukene, eks sa taha mulle oma südame pealt midagi saladust oma suuga ilmutada. Ehk on seal veel, mis pihust mitte ei leidnud. Ei see sulle paha tee, kui sa mulle räägid. Ma näen juba su silmist, et sulle vist midagi on juhtunud, räägi aga räägi, pojukene!" palus vanaeidekene.
Mehel tuli nüid kentsakas juhtumine kerve ja labida katki minemisest ja terveks saamisest meele ja ta hakkas seda jutustama. Eit kuulas ja kui jutt otsa sai, pajatas ta: "Hea küll, et sa seda mulle rääkisid. Siin võin sind natukene õpetada ja head nõu anda. Sinna kännu alla on vist keegi rikas inimene enne surma oma varanduse ära peitnud, kuhu ta siis nõiduse väel vahi juurde pani, kes seda nüid vahib ja viimaks sellele õnnelapsele jägab, keda ta seda väärt leiab olema. Võibolla, et sinu eestulevad õnnepäevad sealt algavadki. Ära lase siis aega mööda minna, vaid tõtta õnnekivi tabama! Ja kuda ja millal? Seda sa ei tea, aga ma võin sulle öölda. Aga enne pead mulle midagi lubama, kui sind õpetan. Anna üks osa varandust minule, sulle jäeb teda sellegi pärast veel küll. Seal varanduse hulgas on kolm suurt hiilgavat Indiamaa kallistkivi, üks nõiaprill ja ninatubaka toos ja veel üks vana roostetanud võti, anna need ka mulle, siis on meie kaubad koos ja ma õpetan, kuda sa need ja terve varanduse võid kätte saada. See on küll üsna veike ja tüki asi, mis sinu käest nõuan, mu pojuke, eks sa ikka luba."
Eidekene jäi vastust ootama ja kui kännukaevaja talle lubas, mis ta nõudis ehk ta küll vanamoori juttu uskuda ei tahtnud, siis hakkas ta õpetama, kuda varandust kättte võib saada. Enne aga kinnitas, et ta seda kellegile ei räägi, ka mitte oma naiselegi. Kui jutt otsas, tõusis eit püsti, jättis mehega jumalaga ja läks komberdades metsa poole, kuna ta veel enne mitmele korrale kinnitas, et ikka kõik nii saab tehtud, kuda tema õpetas. Oma osa järele lubas poole aasta pärast tulla sinnasama kohta, kus täna rääkinud oli.
Kuda varandust kännu alt kätte saada, seda oli vanaeit sedaviisi õpetanud: käskinud kolme küla põldudelt üheksa maa õisi korjata. Seal metsas oli allikas, sealt käskinud täiekuu reedel südaöö aeal lähkriga vett tuua, ise annud kolm vahaküinalt ja ühe inimese juustest punutud nööri - need kõik ligi ja siis vanakuu reede õhtul varandust ära tooma. Enne poolt ööd pandagu küindlad kännu juures põlema, siis käidagu üheksa korda vasta päeva tagurbäri või selg eeli ümber kännu ja suitsetatagu üheksa maa õisi. Seepeale pidanud känd kerkima ja varandusekambri uksed lahti minema, kust nüid esiteks hall vanamees ning pärast teised varanduse hoidjad nähtavale tulevad. Neile käskinud ta allikavett lähkrist peale pritsida ja kohe kaduda kõik kui aur ära. Siis pidanud varandusekatel maa peale kerkima, kuhu nüid inimeste juustest nöör ümber tarvis siduda, siis selga ja tulema - ongi käes!
Kännukaevaja pidas seda esiteks vanamoori tühjaks loriks, ei tahtnud koguniste uskuda, aga varsti kihutas kulla ja rikkuse himu teda nii kaugele, et kõik tõeks pidas ja selle vastu valmistama hakkas. Peagi oli kõik valmis ja käe, mis seal tarvis pidi minema. Vanakuu reede jõudis kätte ja mees läks õhtul varandust ära tooma. Naesele aga kellegile ei olnud ta sellest veel midagi rääkinud.
Kodu oli mehel julgust küll, ei tunnud mingisugust hirmu ega kartust, kui õhtu videviku aeal teatud koha poole hakkas minema, ta lootis kindlaste, et kõik heaste saab minema ja ta tõeste suure varandusega tagasi tuleb. Aga mida kaugemale ta kodunt sai, mida ligemale kännule jõudis, seda vähemaks julgus jäi ja hirm hakkas võimust võtma. Juba hakkas kahetsema ja kaksipidi mõtlema, et seda teed oli ette võtnud, parem oleks võinud kodu rahuliste magada, sest kes teab, mis seal öö aeal kõik näha on ja juhtuda võib. Tema üksipäini, sügisene aeg ja kangest pime. Tuul kohises puu okstes, siit ja sealt oli nagu liikuvaid kogusid näha, kes nagu kedagi salaja varitsesivad või ei tea kuhu tõttasivad, ikka ja jälle ikka oli nagu inimeste häälesid, jutukõminat ja jalaastumist kuulda. See kõik oli nii salalik ja kohutav, et mehe süda vägise kartma lõi. Kuid oli mis oli, aga tagasi ei raatsinud ta siiski pöörata, vaid tõttas viibimata edasi ning jõudiski ka varsti oma teatud kännu juurde. Siin sai ta nagu uut julgust ega pannud enam tähelegi, etta praegult üksipäini öö aeal pimedas metsas on. Kõigel teel polnud midagi juhtunud, mis siis tühja karta. Ta ootas veel vähe aega, pani siis küindlad põlema ja hakkas vanaeide õpetust mööda tööle: ta ei olnud veel midagi ära unustanud, mis see teda oli õpetanud.
Kui ta seitsmendat korda ümmber kännu tagurpäri läks ja ikka üheksa maa õisi suitsetas, siis kostis maa alt tume müdin, känd liikus ja hakkas pikkamisi kerkima. Üheksandema käigi korral käis pauk, maa värises ning känd tõusis kõige juurikatega ja vajus teinepoole küllakile, sügav mustav auk jäi sinna kohta järele, kus ta oli olnud.
Kõik oli seiemaale korda läinud, kuid hirm võttis siiski kännukaevaja südames võimust ja ta oleks varsti peaaegu jooksu pannud, kui kodu ligemal oleks olnud ehk rahahimu veikesem. Hambad lõgisesivad küll hirmuga suus, aga jäi siiski paigale. Maa põrus ja müdises ikka tumedalt. Korraga paistis hall vanamees oma pea august välja, tal oli põlev tõrvalont käes ja vaatas kurjalt ümber. Kännukaevajal tuli vanamoori õpetus meele. Võttis allikavee, mis ta lähkrist kappa oli valanud, kastis viha sisse ja raputas vanamehele vastu silmi, enne kui ta veel sõnagi sai lausuda. Kohe kadus vanamees nagu poleks teda olnudki. Nüid hakkas august sinine tuli ja suits välja käima, misläbi varsti ümberringi hirmus palavaks läks. Tulega ühes tulivad kõiksugu hirmsad elukad, poolinimese, poollooma moodi ja ei tea kelle sarnane veel mõni oli, kõigil aga suured sarved peas, pikad sabad taga ja rehepulgasugused hambad suus - kohe kõik päris põrgulised. Eks nad ikka olnud kuradid või vanadpaganad, mis nad muud olivad! Suure hirmu pärast sai kännukaevaja veel vaevalt nii palju, et kastis viha vette ja hakkas tulde ja elukate peale vett raputama, kes nüid kõik tema peale tormasivad. Esiteks ei saanud ühtigi aru, kas keegi neid vähendas või kasvatas, sest uusi tuli ühtepuhku juure. Mees raputas surmahirmuga vett, ära jooksma ei julgenud ta hakata, sest vanadpaganad oleksivad ta ometegi kätte saanud ja ei tea, mis teinud. Tüki aea pärast oli ka näha, et vesi neid vähendab, uusi ei tulnud enam ja vanad hakkasid otsa saama, ka tuli ja palavus jäivad vähemaks.
Nüid ühekorraga tõusis suur katel august välja kaldale, ta paistis selgest vasest olema. Kohe kogusivad ülejäenud kurjadvaimud katla juure ja jäivad hambaid irvitades vahtima. Kui nad aga mõne sapsu vett vastu silmi saivad, kadusivad kõik, et polnud ühte ainust kuskil näha. Päris vaikne asi oli varsti. Kõik põrgulised ja müra oli kadunud, känd vajus oma koha peale tagasi, ainult katel oli veel üksi järele jäenud. Oli näha, nagu poleks seal midagi juhtunud.
Kännukaevaja lõdises veel ikka hirmu pärast ehk küll midagi hirmutavat näha ei olnud. Üks vahaküindla otsakene põles veel, teised olid juba lõppenud. Öö oli kottpime ja tuul kohises, kõik niisama kui enne. Mees vaatas katelt, katsus kergitada, aga ei jäksanud, oli hirnmus raske. Teada ei võinud, mis seal sees oli, sest kuskil polnud auku ega ust, kust sisse oleks võinud vaadata. Tõsta teda ei jäksanud, lahti ta ennast kuskilt ei annud, tervelt pidi ta siit saama ära viidud, aga kuda? Seal tuli tal vanamoori antud inimese juustest nöör meele. Ruttu võttis ta selle ja sidus ümber katla, kastsus siis kergitada ja ennäe imet, katel oli nüid nii kerge, et ta teda parajaste selga jäksas võtta ja ka kanda. Natukene enne hommikust koitu jõudis ta katlaga koju, peitis tua ligidale metsa ära ja läks tuppa magama.
Hommikul hakkas naine ta käest pärima, kus ta öösel käinud? Tema arvanud ikka, et mees läks õue oma asju toimetama, aga ei tule ega tule tagasi, ei tea, mis nii kaua väljas teeb. Ei tahtnud küll esiteks öölda, aga kus ta parata sai, muud kui rääkis välja. Naene ajas kui mustlane peale ega jätnud enne järele, kui kõik teada sai. Ka sedagi rääkis mees talle ära, kuda kord kerves ja labidas katki läksivad ja hall vanamees nad pärast terveks tegi, kuda siis vanaeit ta kätt vaatas ja juhatas, mil viisi salavaranduse kätte võib saada, ja nõnda edasi terve luo kuni täna hommikuni. Peale seda jutustamist tundis mees, et tema süda nagu oleks valutama hakanud. Läks selle peale ruttu uksest välja ja lubas varandusekatla tuppa tuua. Naene ei tahtnud seda imejuttu küll heaste uskuda, jäi aga nüid siiski rõemsa lootusega ootama, mis mees tuppa toob.
Kaua aega läks mööda, ennegu mees tagasi tuli, aga tühjalt. Ta otsinud kõige aea katlat, aga ei ole seda enam kuskiltki leidnud. Selle koha leidnud küll ülesse, kuhu oli ta pannud, kuid seal pole enam midagi olnud.
Nüid läksivad naesega mõlemad otsima, aga kõik asjata, oli kadunud ja jäi kaduma. Vist ehk viis mõni ära, sest inimese juustest nöör, kellega ta teda kandis oli külge jäenud, mispärast teda igaüks kergeste selga võis võtta ja sinna minna, kuhu tahtis. Võibolla, et varastas vanamoor ise katla ära , sest ta lubas poole aasta pärast tagasi tulla, aga ei tulnud ühtigi, ei siis ega millalgi enam. Mehel oli oma kautatud õnne pärast hale meel, nii et nuttis, mis küll midagi ei aidanud. Kõik suur varandus oli kadunud ja jäi kadunuks.
Nüid ei olnud tal jälle muud, kui oma endiseed tööriistad: labidas ja kerves, millega sest aeast väga hea tööd oli teha, kui hall vanamees neid parandas ja see headus ja jõud ei kadunud neist enam iialdeski. Ta oli jälle kännukaevaja nagu ennegi. Käis iga päev kändusid kaevamas ja teenis nii enesele ja oma veikesele perele igapäevast ülespidamist ning elas üsna õnnelikult.
Kord käinud ta veel targa käest küsimas, kas see mitte ei teaks, kes tema leitud varanduse ära varastas või kuhu ta sai. Tark pole aga midagi välja saanud. Katsunud kõik oma kunstid läbi ja käskinud teda siis lindude keelt õppida. Üksi sel viisil pidanud veel võimalik olema teada saada, kuhu suur varandus kadunud. Lindude keelt pidanud siis selgelt õppida, kui kaarna munad ära saavad söödud.
Kas kännukaevaja kaarna munad ära sõi, linnukeele selgeks sai ja oma varandusekatla ülesse leidis, sest ei ole enam midagi teada.
E 13704/13706 < Saarde khk., Jäärja k. - Jaan Jakobson < Leena Mõttus (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Soolaniit ja Taavetisoo
Kirbla valla teiste talude ja üksiklase Lukone talu vahel on mõisa mets ja heinamaa. Korra elanud vanal ajal nimetud vallas üks vanamees nimega Taavet, kes oma ülespidamist niisama rahva käest saanud lusikate ja luua tegemiste jne. eest.
Ühel päeval, kui ta neid jälle Lukona talusse viinud, jäenud teine õhtu peale kodu minema.
Olnud parajaste kuu täis ja selge ilm.
Astunud siis kepi najal kodu poole soolakotike, mida ülemal nimetud asjade eest antud, seljas. Korraga näeb enese eee metsa vahel helesinine tuli maas virisema.
Lähemale jõudes silmab, et tule juures üks mees raha loeb. Teisest hunnikust, kes sinise tulena põleb teise käega lugedes: "Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis! Üks - kaks - kolm -neli - viis - kuus - kümme täis!" ja paneb teisesse hunnikusse.
Et inimene ligidal pealt kuulmas, siis ei oskada kuri enam lugeda kui üle poole - ja juba kümme täis.
Vanake vaadanud tüki aega pealt, siis ei ole paremat nõu leidnud kui viskanud oma soola äraloetud hunniku peale ja ütelnud: "Õnnista ka mind!" Seal ütelnud kuri talle järele: "Sa ei pia nii kergeste siit peasema!"
Eksinud siis vanake keige öö läbi pehmes soos, paksus paju raatsitus. Riided olnud seljast katkenud kuni viimaks jõuetult sinna ühe põesasse maha sadanud. Meelemõistusesse ärgates olnud päike juba kõrges. Öösise tuleaseme juurde vaatama minnes leidnud teine teise hunniku, kuhu ta soola peale visanud, kuld- ja hõberahana alles olevat.
Vanake saanud siis rikkaks meheks.
See metsavanguke ja selle kõrval mõne vakamaa suurdune pehme, pajudega soo kannab tänapäevani rahvasuus nime Soolanlit ja Taavetisoo. Seal, kus kuri raha kuivatanud on veike kingu moodi koht, kus rahva jutu järele kalmet olevat. (Sõa- ehk katkuaegne matusepaik.)
Mälestuse järele Leena Mõttuse suust.
E 13725/13726 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ujuv rahakast
Ükskord kõndinud üks mees mööda järve äärt ja näinud ühe ilusa vaskkasti järve peal ujuma. Mees pidanud kasti rahakastiks, lubanud kohe poole raha vaestele anda, kui see kast peaks kaldale tulema, et tema seda võiks kätte saada.
Kast ujunud kalda ääre, mees võtnud juba käärõngast kinni, tunnud et kast väga raske olnud, öölnud kohe: "Ei ma anna siit mitte kellegile kopikat, see on kõik minu jägu." Kohe tulnud järvest kaks halli sikku välja, pistnud teine teise sarve kasti käärõngast läbi ja läinud kastiga järve.
Mehel olnud nutt varaks, et korraga suur varandus tema kääst oli ära läinud, aga vanasõna ütleb: Ahnus lükkab auku.
Vanal ajal kuuldud siin, aga ei mäleta, kelle suust.
E 13726/13727 < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau < Otto Roop (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Laps kaevus
Ühekorra olnud peres lapse varrud. Perenaine läinud kaevust vett tooma ja näinud, et üks laps ujunud kaevus. Jooksnud ruttu teistele ütlema, et last välja tõmmata. Kui teised kaevu juurde jõudnud, olnud laps juba kadunud. Aaasta pärast selsamal pääval läinud perenaise laps kaevu äärde. Perenaine näinud, et kaks last kõndinud ümber kaevu. Perenaine toond oma lapse ära, aga võeras laps kadunud kaevurakete taha ära. Laps öölnud: "Küla tedu kutsus mind endile."
Perenaine olnud lapse pärast väga mures ja kartnud, et laps ehk ära upub ja hoidnud last alati oma juures. Laps saanud kahe aastaseks, ema põle enam teadnud lapse uppumist kartagi, kuid ühe korra olnud laps kadunud. Ema läinud kaevule kohe vaatama, laps olnud kaevu uppunud.
Otto Roopi suust.
See lugu peab olema Järvamaal Madise kihelkonnas Metstaguse vallas Veski peres sündinud mõnekümne aasta eest.
E 13787 (2) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal hallil ajal, kui Jeesus veel maa peal elas, elli ka üks joodik vanapoiss, kes igaühte inimest hundiks sõimas, olgu ta kes tahes. Ükskord tuli ta jälle purjus pääga kodu poole: tee pääl tuli talle tundmata mees vastu. Kohe sasinud ta temal rinnust kinni ja hakanud vanduma: "Mis sa, kuradi susi, hunt, hulgud, kas sa mulle viina ka ostsid!"
Võeras mees, kes keegi muu kui Jeesus oli, ütles: "Kui sa mind hundiks sõimasid, siis ole ka esi hunt!" Kohe laskis joodik käpikalla ja hunt oligi valmis. Et hunt joodikust olla saadud, siis ei puutuvat ta mitte joodikuid.
E 13787/13789 (3) < Võnnu khk., Ala-Kilgi k. - Jaan Rootslane (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes mõisas elanud kord julge rehepapp. Rehi oli mõisast hää tükk maad kaugel ja tee käis läbi metsa, keda mööda keegi muu ei julge käia kui üksi rehepapp. Metsa sees elutsesivad tondid hulga kaupa.
Ükskord läks rehepapp südaöösel läbi metsa. Tee oli pikk ja mehel hakkas igav, võttis piibu taskust, et sellegagi igavust ära ajada, aga taskusse kobides, et tuld üles lüia, hakkas ta vanduma - ta mehekene oli tuliraua kodu unustanud - "Võiks ometi vanapoisski tuld tuua!" Kohe nägi ta enese ees heleda tule paistvat. Ilma mõtlemata läks ta tuld otsima. Tule ääres seisnud kaks paksu kõhuga poisijõmakat ja segasivad kühvlitega tuld ümber. Rehepapp läks tule manu, võttis sõna lausumata tulise raa ja pandis piibu põlema. Viimaks ütles teine poisike rehepapile käreda häälega: "Võta põlleäär pihku!" Rehepapp tegi nagu kästud, mille pääle teine poiss tulisid süsa kühvliga rehepapile rüppe viskas, üteldes: "Mine nüüd kodu!" Kodu saades viskas ta söed nurka, aga mis ime, söed kõlisesid. Kohe mõistis rehepapp ära, et vanapoiss temale raha oli annud. Äkitselt tõusis rehe all suur müra ja kära, nii et julge rehepappki ära ehmatas. Uks läks lahti ja vanapagan astus sisse ja hakkas oma raha taga nõudma. Rehepapp hakkas Isameiet lugema ja risti ette lööma, kuni kukk kirge, kadus vanapoiss hirmsa kisaga rehe alla ära. Hommiku leidis rehepapp, et kõik tema tööriistad olivad rehe all ära purustatud.
Rehepapp sai raha läbi rikkas meheks, ostis enesele talu ja tema elavat veel tänapäevani õnnelikku elu, kui ta veel ära pole surnud.
E 13796/13798 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk
Kuuenda-Seitsmenda Moosese raamatu järel peab maarjasõnajalaõis jaanilaupä öösi õitsema, siis kus nad kasvavad, peab inimene ootama, kuni ta õitseb, sest paljalt õieaeg peab üks särts olema. Sel särsu ajal peab ta peusse kahmama ja jooksu pistma ja hoidma hästi, sest vanapagan tahab teda vägise ära tõmmata, et inimesel ei pea õnne olema, ja talutua unkasse peab siis selle õiega minema selsamal ööl ja vaatama läbi selle õie, siis põlevad kõik rahaaugud kui tuluke, mis muiste sõdade eest maha on maetud nagu seda laplased teevad. Selle õiega peab minema siis silmalt selle tule peale rahaaugu juure. Õis aga peab kõvasti peus olema, sest kui see juhtub kaduma, siis kaub tuluke ja oled saagist ilma. Nõnda peab siis töötama kui jo rahaaugu juure on jõudnud, et õis ikka peus on ja labidas, mis jo ka sul algmises juure on võetud tööriistaks, teises peus seisab. Tugevust põle vaja kaebmises, sest see võim saab siis isienesest olema kaebmises, teisel käel aga nõnda, et ikka õis pahemas käes ja labidas paremas käes seisab peab kaebmist toimetama. Oled jo raha nähtavale saand, siis peab õie käega kasti, ehk kelle sees raha seisab, august välja tõstma ja ilma lugemata katsuma ära viia. Ja kui kodu oled saan, võid teda pruukida kui so oma. Aga selle õiega ei saa enam teine kõrd teist rahaauku - seda on aga paljalt seks korraks; teine kord peab jälle niisama töötama, enne kui kätte saab.
E 13822/13825 (1) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann < Joosep Pääru (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Peretüdruk läinud laupääva õhtu hilja kaevust vett tooma, kuna pererahvas vihtlema hakand. Teised oodanud tüdrukut tagasi tulema ja kui see ju kauaks jäänud, siis läinuvad teised vaatama, mis viga tüdrukulle juhtus. Kaevu juures olnud ämbrid tühjalt maas, aga tüdrukut ennast ei kusagil. Vaadatud ja otsitud kaevu, ehk vahest tüdruk kaevu kukkunud, aga ei kaevus midagi. Kui otsimisest ega hüüdmistest midagi välja ei tulnud, läinud pererahvas tuppa, mõteldes, et tüdruk ehk kusagille teise peresse läinud. Kui pühapääva hommikul tüdruk ikka kadunud oli, siis kuulanud pererahvas külas igal pool, aga keegi ei ole tüdrukut näinud. Saanud nädal mööda, teisel laupäeva õhtul tulnud tüdruk kodu. Pererahva küsimise peale, kus ta olnud, rääkinud tüdruk: "Ma läksin kaevu äärde ja panin veeämbrid seljast maha ning hakkasin kaevukooku võtmma. Äkitselt tuli üks toredas riides mees minu juurde, võttis minu ümbert kinni ja viis edasi. Ma tahtsin karjuda, aga ei saanud häältki teha. Ma pigistasin silmad kinni ja ootasin, mis tuleb. Kui ma jälle silmad lahti tegin, siis leidsin enese toredas toas, kus kõik asjad aina kullast ja hõbedast särasivad, nii et silmad tahtsid kustuda. Mees oli minu vastu imelahke. Ta küsis, kas mina selle eluga rahul saan olema ja lubas minule kõiksugu head asju ja lõbusat elu. Ma ei teadnud äkitselt midagi ütelda, ma olin kangesti uimane. Mees aga ütles: "Kui sa ei taha siia jääda, siis võid tagasi minna, aga mõtle järele, et siin sinul palju parem on kui maa peal ja võid tagasi tulla, kui soovid."
Võttis siis minu ümbert kinni, ma pigistasin jälle silmad kinni. Kui kaua ma sedaviisi tema kaendlas olin, ei tea mina. Kui ma aga jälle silmad lahti tegin, leidsin enese kaevu juurest. Mõtlesin, et liiga kauaks jäin, sest et ämbrid olid ju ära toodud. Kui pererahvas temale seletasivad, et ta juba terve nädali ära olnud, pani ta seda väga imeks.
Edespidi ei läinud tüdrukul söök ega jook. Ta kuivas silmanähtavalt ära, nii väga muretses tema, et altilmast ülesse oli tulnud. Paari nädala pärast kadunud ta ära ega tulnudki enam tagasi. Peale tüdruku kadumist jooksnud üks punane kutsikas toa poolt kaevu poole ja kadunud kaevu juure ära. Sest arvasivad pererahvas, et ta nende tüdruku vaim on, kes veel vanas kohtas käib vaatamas.
Joosep Pääru suust.
E 13846/13851 (V) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metshaldjad
Mees läinud pääv enne jõuluid metsast jõulupuud tooma. Otsib ja otsib, aga ei leia parajat. Otsides ei pane ta tähelegi, et juba võeras metsas on, Korraga nääb ta enese ligidal kena kuuse, mis jõulupuuks kõlbab. Mehel hea meel, et ometi kord leidis, mis otsis ning hakkab kuuske maha raiuma. Tõstab juba kirvest, et puule pihta anda, kui keegi korraga tema õlast kinni võtab. Mees laseb kerve maha ja vaatab, kes teda puudub. Võeras, ilus naisterahvas, seisab mehe juures ja ütleb paluvalt mehe peale vaadates: "Kulla külamees, ära raiu seda puud mitte maha! Siin metsas on küllalt ilusaid puid, aga need on minu valitsuse all ja ma hoian neid nii palju kui jõuan, kõige kahju ja kurja eest." Mees vaatab imestades naisterahvast. Nii ilusat ei olnud tema oma eluajal enne näinud. Ta küsib: "Kes oled sina, et sa selle metsa enese jagu ütled olema ja kus kohtas elad sa?" Naesterahvas kostab: "Kes mina olen, saad sina kuulda, kui minu kortelisse tuled, kus minu teised õed ja ema elab."
Mees oli enne juba muruneidudest kuulnud ning arvas praegu ennast niisuguse ees seisvat. See aga mõistis mehe mõtteid ja kostis: "Sina, surelik, arvad, et mina murueide tütar olen! See ei ole õige! Muruneid ei tule iialgi ühe sureliku juurde nii avalikult, et ta ennast näitab, tahad sa aga minu kortelisse tulla, siis lase ma katan sinu silmad kinni."
Mees ihaldas väga kena naisterahva elukohta ja tema teisi õdesi näha ning ütles: "Mina olen valmis tulemas, aga ütle minule enne, kas saan mina sealt veel tagasi tulla?" Naisterahvas vastas: "Kui sinul tahtmist on, võid kohe tagasi tulla., tahad sa aga meie juurde jääda, võid seda ka." Mees käskis oma silmad kinni katta. Naisterahvas võttis taskust toreda rätiku, pani selle mehe silmade ette, mis peale mees nagu uimaseks jäi, ega teadnud midagi, mis tema ümber sündis. Kui ta jälle uimastusest toibus, nägi ta enese ümber hulk ilusaid naisterahvast ja mõned mehed. Tuba, kus tema oli, oli toredam palju, kui mees enne kusagil mõisas oli näinud. Seesama naisterahvas, kes metsas teda keelas puud raiumast, tuli temale kõige ligemalle ja ütles: "Sina tahtsid teada, kes mina ja need, keda sa siin näed olevat, on, siis võin mina sinule ütelda - meie oleme metsahaldijad ning valvame, et inimesed oma rõemutujus noort metsa ära ei lõhu. Paraku tihti peame meie nägema, kudas ilma asjata noori puid maha raiutakse. Selle eest tahtsin mina sind hoida ja hoiatan, et sa edespidi mitte ilmaasjata oma rõemustuseks noort puud ei raiu. Iga kord, kui üks noor puu saab raiutud, tunneme meie niisamasugust valu nagu teie, inimesed, kui oma kätt ehk jalga haavate."
Mees tõutas, et tema iialgi enam ei taha selle tarvis kervest pruukida, et noort metsa ilmaasjata raiuks. Naisterahvas naeratas, andis mehe otsaette kergest suud ja ütles: "Tänan sind, hea mees, et seda tõutad, ma arvan ka, et sa seda pead. Oma lastele võite teie ju igamoodi rõemu teha, ilma et oleks tarvis metsa rikkuda." Selle peale viis naisterahvas mehe mitmest toredatest tubadest läbi. Igas toas nägi mees uutmoodi toredusi. Sai ta kõik näinud, küsis naisterahvas, kas ta tahab nende juurde jääda. Mees kostis: "Ma tahan enne minna ja oma naist ja lapsi veel kord vaadata ning siis tulen mina teie juurde elama."
Naisterahvas ütles: "Kui sina kord siit ära lähed, ei saa sina enam elusalt seia tagasi, sest kes surelik korra seia sisse on tulnud, ei leia enam teist korda selleks teed. Et sina aga naise-laste järele igatsed, siis tahan mina sind nende juurde saata."
Nõnda rääkides võttis naisterahvas jälle rätiku taskust, pani mehe silmade ette ning mehel kadus mõistus peast. Kui ta ülesse ärkas, leidis ta enese kodu ligidal olevat. Ta läks kodu. Imeks pannes tuli temale naine ja lapsed vastu ning küsisivad, kus tema nii kaua oli olnud. Mees kostis, et tema ainult enese arvates ühe tunni ehk kaks ära olnud. Naine aga seletas, et tema täiesti kaks nädalat oli kodunt ära olnud ning nemad teda juba ammugi taga otsinud. Nüüd rääkis mees, kuda tema metsas naisterahvast oli näinud, kes teda keelanud puud raiumast ning viimaks tema kortelisse läinud. Naine kuulas seda lugu imestades pealt. Mehel ei olnud aga enam õiget rahu. Ei maitsenud temal enam söök ei jook. Ta läks metsa, rändas kõik kohad läbi, kas ehk juhtuks veel selle kena metsasalgu juurde, aga see ei läinud temal korda. Igatsus kena naisterahva järele läks nii suureks, et ta haigeks jäi ning varsti ka suri.
Peale surma nähtud üks valge kogu öösete seal majas käima, mida inimesed surnud mehe vaimuks pidasivad, kes kodu käia. Pea selle järele surnud ka naine ja lapsed ära. Varsi pärast naise ja laste surma, põlenud ka maja ära. Maja asemelle kasvanud aga kena kuusemetsasalk, mis ruttu suureks sirgunud ja praegust seal pidada olema. Räägitakse, et keegi sealt salgust ei tohi midagi raiuda, sest et seal palju haldjaid olla, kes sellele, kes sealt midagi raiub, paha tegevat.
E 13857/9 (4) < Audru khk. - Jakob Weltmann < Andres Nurm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kulla kuivataja.
Vanal ajal, kui ümberkaudu jaanituled helendasivad ja noorrahvas tule valgusel lusti lõid, oli ka sel ajal Kirbu männiku künkal elu ärganud. Surmavaikuse asemel oli sääl siis maa-alust müdinat kuulda, mis nagu kõuekõmin kaugele kõlas, ja sääl kohas helkis taevas nagu oleks ka keegi sääl jaanikest teinud.
"Vanamees kuivatab kulda," rääkis rahvas. Rahva seas liikus jutt, et männikus ammust aega vanamees elada, kellel suur varandus maa all olla, keda ta iga jaaniöösel kuivatada ja üle lugeda. Vanamees käia ka iga aasta üks kord üks kord enne jaanipäeva suure pangega merest vett viimas. Sel ajal olla siis ikka üht pisuhänna sarnast tulejuga nähtud männikust merele ja säält tagasi läbi õhu helkivat.
Kaks meest võtavad nõuks ühel jaaniöösel vanameest vaatama minna. Mehed läksivadki. Nad jõudsivad ka paksust põõsastikkudest läbi pugedes männikusse, kus neile ka kohe väike lagedik silma paistis. Nad jäivad seisatama, korraga valitses pilkane pimedus nende ümber, maa nende all hakkas vankuma ja kõikuma, nii et nad jalal ei võinud seista, vaid endid põõsaste sisse pikali pidivad laskma. Kui pimedus jälle kadus, nägivad nad kesk lagendikku üht inimese moodu kogu seisvat, mis hiigla suurune oli. Pikad lumivalged juuksed katsivad tema pääd ja põlvine ulatav sorakas habe kattis tema nägu. Keha ümber oli tal suur karunahk tõmmatud. Hiiglamees lõi tule põlema ja pistis hagad põlema, mis kaunis hää hunnik maas seisnud. Siis veeretanud kolm suurt kivi tule juure, kelle pääle ta ühe poti pannud. Siis tõstnud ta mullakõrgenduse nagu kirstukaase ülesse, kelle alune raha täis olnud. Ta tõstnud raha kamaluga potti, kus ta teda tule pääl kuivatanud või küpsetanud ja pani siis jälle tagasi oma kohale.
Vana hiiglamees ei olnud veel oma teoga lõpule jõudnud, kui teine mees teisele kõrva sisse ütelnud: "Oh, oleks see raha meie käes!" Vanamees oli seda kuulnud. Vali karjatus kõlas ta suust, tuli kustus ära ja pimedus valitses männikut. Mehed kuulsivad veel kanget kõuekärgatust läbi õhu ja rahakatla vaumist maa põhja. Mehed olnud hirmunud ja jooksnud kodu.
Praegugi veel on kesket männikut üks auk väikese lagediku sees olemas. Jaaniöösetel olla sääl sees väikest valgust nähe. Kes sääl nüüd lugemata varandust kuivatab on teadmata, kas see endine hiigla sarnane vanamees või mõni muu.
Andres Nurme suust.
E 13868/13869 (4) < Paistu khk. < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel (1894) = H III 24, 283/4 (117) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2003
Kuidas katk ära kadus
Vanal ajal olnud Eestimaal suur katk. Inimesi ja elajad surnud igal pool maha nagu kärbseid ja keegi ei teadnud abi selle vastu.
Viimaks jõudnud ka katk juba Viljandimaale ning teinud seal oma häävitusetööd edasi.
Viimaks, kui Viljandimaal üks taluvanakene seda kuulnud, et katk juba nende maale oli tulnud, ütelnud kohe: "Lapsed, ei ole sellest viga, küll katk nendasama minema peab, nagu ta tulli."
Kohe peale selle võtnud taluvana kapist paksu raamatu välja ja lugenud selle kallal arvata poole tunni aega, siis pannud ta teda jälle kappi tagasi, käänanud ukse lukku ja pistnud võtme hammekaukas.
Tõisel päeval kuultud, et katk Viljandimaalt olla ära kadunud. Kui Eestimaa mehed seda kuulda saanud, et Viljandimaal üks taluvana sealt katku välja ajanud, tulnud ka nemad tema juurde. Vanakene lugenud siis väha aega suurest raamatust ja käskinud sellejärel mehi kodu tagasi minna.
Kui Eestimaa mehed koju tagasi jõudnud, leidnud ka, et katk juba maalt kadunud olnud.
E 13878/13879 (11) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veepuudus
Kord olnud ühes külas veepuudus. Vihma sadanud kah, aga see ei ole kedagi tähendanud, mitte juua ei ole ka saanud. Jõed-ojad kujunud ära ja mis ülevalt sadanud, see kadunud kui tina tuhka. Mujal olnud vett küll, aga selles külas mitte piiskagi. Külarahvas arvanud seda jumala vitsaks.
Külarahvas pidanud aru, kuida külasse vett saada. Mõned arvanud seda kellegile nõiale jutustada. Mindud ka nõia juurde. See võtnud suure seitsme Moosese raamatuga Piibli kaenla alla ja läinud ühes külasse, lugenud seal mõne sõna suurest raamatust ja käskinud siis kolm päeva aega oodata. Külarahvas oodanud ja saanud ka vee kätte.
Seda oli nõid enne äraminekut ütelnud, et nende küla vee keegi vanatüdruk olla ära kaotanud, aga nüüd ei saavat enam.
Külarahvas tänanud nõida ja olnud rõemsad vee tagasisaamise pärast.
E 13881 (13) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel päeval lugenud keegi taluvana kambris suurt Seitsme Moosese raamatuga piibelt. Ta lugenud nii kaua kuni õhtuni. Siis hakanud õhtu, et selge ilm olnud, tähti taevast maha sadama. Neid sadanud niisama kui lund, tõised inimesed kartnud väljas olla ja läinud ära majasse. Hommikul üles tõustes ei leidnud nad väljast mitte midagi, ei tähte ega muud. Järgmisel ööl kartnud rahvas jälle, et tähed maha sadavad, aga ei tulnud enam ühte tähtegi, kõik olnud alles, ilusaste oma koha peal. Pärast seda läinud jutt laiali, et see ja see taluvana, kelle nõiapiibel olla, rahva silmad ära lummutanud ja sel moodul näinud nad tähtede sadu, et seda küll kusagil ei olevat olnud.
E 13882/13883 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahundiks muudetud
Kirnumäe Märt ja Redelpere Reet tahtnud kõvaste paari minna, aga nende vanemad kummagilt poolt seda ei sallinud. Viimaks arvanud noored inimesed välja, isi ilma nende lubata õppetaja juurde paluma minna, et see neid paari paneks. Õpetaja seisnud küll esiotsa vastu ja ütlenud, et Märdi isa seal käinud ja seda kõvaste ära keelanud, nii et tema ka seda üle keelu ei võivat teha. Viimaks lubanud Märti-Reeta ilma laulatamata ühte elama hakata. Siis laulatanud ka õpetaja neid ära. Pärast saanud Märdi ja Reeda vanemad seda kuulda ja see mõjunud valusaste nende südamesse. See olnud nädal nende laulatusest, kui Märdi isa suure raamatu kaenla alla olla võtnud ja lastega sauna poole läinud. Tema lugenud aga seal ilma kellegi nägemata ühe tüki sellest suurest raamatust ja selle järel lipanud Märti-Reeta libahundina metsa.
Sellest olla siis libahundid ja libahundijutud meile tekkinud.
E 13883/13884 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõisend
Kord tahtnud kaks noort inimest paari minna, aga kummagipoolsed vanemad seda ei lubanud. Noormehe vanemad sellepärast, et nooriku vanemad nõiad üteldi olevat ja nooriku vanemad sellepärast, et noormehe vanemad kahed üteldi olevat.
Noored inimesed aga tahtnud endid kindlaste ühendada. Läinud õpetaja juurde, see aga ei laulatanud, ütlenud, et nende vanemad seda aga sugugi ei lubavat. Siis jätnud õpetaja laulatamata.
Noored inimesed aga läinud kusagile kõrvalisesse kohta ja hakanud seal mehe-naesena elama.
Ühel päeval lugenud nooriku isi nende sauna lähedal suurest Seitsme Moosese raamatuga piiblist kolm salmi ja kohe saanud neist soendid, kes sedamaid metsa jooksnud.
E 13889/13890 (6) < Saarde khk., Jäärja k. - Juhan Kangur < Mari Kangur(1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kärsamäe augud
Kärsa vallas Kärsa mäe pääl Allikakivi vabrika juures seisavad selle mäe sees kolm suurt auku ja nende urgude kohta käib järgmine jutt. Seal olnud vanast kolm maja, need olnud ait, laut ja elumaja. Seal pidanud maja noorperemees oma pulmi. Viinad ja õlled olnud valmis, siis lähtud pruudi järele, pruut toodud koju ja hakatud pulme pidama. Pulmapäeva õhtul tulnud üks vana halli habemega mees sinna ja palunud öömaja, aga ei antud. Siis läinud vanamees alla saunanaese juure öömajale ja siis saatnud saunanaese vaatama, mis pulmalised teevad. Naene läinud, tulnud aga varsi tagasi ja ütelnud, et pulmarahvas kõik maas segamine. Jälle natukese aja pärast saatnud vanamees jälle vaatama, naene läinudki. Inimesed olnud elajanäoliseks saanud. Siis käsknud vanamees kolmat korda vaatama minna. Naene läinud välja, tulnud tagasi, kutsunud vanamehe ka vaatama, kui maja suure praginaga maa sisse vajunud. Ainult ühest aknast lennanud vares ja harakas välja: pruudist saanud harakas, peiust vares sellepärast, et nemad esmalt lubanud seda meest öömajale, aga teised ei olnud lasknud ja sellepärast vajunud need rahvas maa sisse, aga pruut ja peiu saanud välja lenda ja sellest pulmaviinast ja õllest saanud see Kärsa allikas. Enne jooksnud see allikas viina ja siis pandud vahid juure, et vaesed ei saanud seda viina juua ja sest saadik ei jooksnud allik enam viina, vaid vett. Veel praegu on need augud mäe sees alles ja see allik jookseb ilmlõpmata. Veel nüüd jõuluööseti on katsutud, ehk vahest jookseb viina, aga ei jookse, vaid vett.
Mari Kangru suust.
E 13940 (16) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussimaterdamise kaikaga tuleb lehmajooki segada, siis ei lähe piim venima.
E 13941 (33) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui maja ehitamise juures mõnest palgist tuld välja tuleb, põleb see maja ära.
E 13941 (34) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koer hommiku ringutab, saab viina, kui õhtu - pahandust.
E 13941 (34a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul lammast niidetakse - kasvab hea vill, kui vanal kuul - jäeb vill veikseks.
E 13942 (40) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased heaste mahla jooksevad, lüpsavad lehmad suvel heaste piima.
E 13942 (47) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul metsa raiutakse, kasvab uus asemele, kui vanas kuus - ei kasva.
E 13942 (48) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul juust lõigatakse, kasvab juuks ilusaks pitkaks.
E 13942 (49) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui noorel kuul vihtled, hakkab ihu sügelema.
E 13944 (66) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vastuoksa raasitud vitsaga looma lööb, selle looma hammustab uss ära.
E 13944 (67) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vikerkaari sõrmega näitab, selle sõrm mädaneb ära.
E 13944 (68) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes vääntud vitsaga looma lööb, selle loom kooleb ära.
E 13944 (69) < Audru - Johan Pill (1894) Sisestas Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes pihelgakepiga looma lööb, selle looma hakkab punast kusema.
E 13945 (86) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Esimesel karjapäeval ei tohi karjane puud murda, siis murravad loomad jalgu.
E 13946 (93) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm on igale asjale sigiduse andja.
E 13946 (94) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Neljapäeva hommikul peab lepa luuaga enne päeva tuba pühitama ja pühkmed põllule rattarööpasse visatama, siis ei sigine kirbud.
E 13948 (108) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi tulla sellele, kes läbi sideme kasvanud rukkisid söövat.
E 13948 (109) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi kaub takjajuure söömisest.
E 13948 (110) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jooksjapuu marjad kaotavat jooksjahaigust.
E 13949 (119) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puu ahjus pilli ajab, jäeb palju vaesid lapsi nutma.
E 13949 (119a) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puusärki tehes veristud saad, saad pea jälle kirstu teha.
E 13950 (129) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noores kuus tehtud viht sünnitab sügelisi.
E 13950 (131) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vanas kuus juuksed lõikad, langevad juuksed maha.
E 13951 (134) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul tehtud luud sigitab kirpa.
E 13951 (135) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu vihm kasvatab juuksed pikaks.
E 13951 (137) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes lihavõtte esimese püha hommikul metsast pajuokse toob, leiab palju linnupesi.
E 13953 (161) < Audru khk. - Johan Pill (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusel palju käbisid, tuleb hea kartula aasta.
E 13966/13969 (4) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Aadu Tomberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu kaevajad
Elanud kord kolm venda. Kaks nooremat venda tahtnud rikkaks saada ja teinud selle tarvis kõiksugused tembud ära. Vanem vend olnud aga vagane mees, kes ennast oma kätetööga toitnud.
Ühel öösel juhatatud kahele nooremale vennale unes: "Minge heinamaale, sinna, kus suur tamm kasvab. Tammest põhja pool on suur kask. Just tamme ja kase vahekohal maa sees on rahakatel. Kaevake see välja, siis saate rikkaks."
Mõlemad vennad näinud öössel ühte ja sedasama unenägu. Hommikul ülesse tõustes olnud nemad rõemsad, et nüüd ometigi rikkaks saavad. Nad võtnud labidad õlale ja läinud siis ka vanema venna maja kaudu läbi, et teda ka endi kaasa kutsuda rahaauku kaevama.
See vastanud aga neile: "Rahaauku mina kaevama ei tule. Teil läheb mind tarvis muidugi ja saate mulle ka ilma kaevamata raha andma."
Vennad naernud: "Vat kus mees, kes loodab, et temale ilma kaevamata ja vaevata raha antakse. Eks meie saa näha, kuida tema jutt tõeks läheb."
Läinudki vennad heinamaale tamme juure. Vaadanud - tammest otse põhja poole suure kask. Mõedavad maa ära tammest kaseni - just kolmkümmend sammu, niisiis viiteistkümnenda sammu peal keskkoht. Kaevanud sealt paari jala sügavusele, juba labidas puutunudki ühe kõliseva asja külge. Võtnud mulla pealt ära, vaadanud - määratu hulk raha raudkastiga maa sees. Suure vaevaga jäksanud mehed katla august välja tõsta, kuid sedaviisi käsitsi pole nad teda ära viia jaksanud. Olnud vaja hobust tuua.
Keskmine vend läinud hobust tooma, kuna kõige noorem rahakasti vahti jäänud. Kojuminejal vennal tõusnud kurjus südamesse. Ta tahtnud raha üksi omale saada. "Tarvis temale," pidanud ta tee peal aru, "lasta kodu naist kooki teha, kook aga vaja ära kihvtitada. Küll ta siis kooki ära süies varsti sureb. Siis on kõik raha minu ja ei pruugi jägamisega vaeva näha."
Lasknudki kooki teha, kellele ta aga jões kasvava mürgijuure sahvti peale tilgutanud. Läinud siis hobusega heinamaale.
Noorem vend rahavahtis jäänud rahakasti juures mõttesse: "Kui see raha kõik minu oleks, siis oleksin ma rikas mees. Mistarvis seda õige hakatagi vennaga jagama, eks ta mulle omale tarvis lähe."
Võtnud hea kaika, läinud siis põesa taha ja jäänud põesa taha ootama, et kui vend tuleb, teda maha lüia.
Keskmine vend, kes sellest pole midagi teadnud, tulnud hobusega julgesti teed mööda edasi. Korraga karanud noorem vend põesast välja, löönud temale teibaga pähe, kohe surnuks. Viinud siis hobuse rahakasti juure. Hakanud seal vankrit vaatama, leidnud koogid. "Näe mis head suutäied ta veel mulle tõi," ütelnud tema ja hakanud hea isuga sööma. Saanud vaevalt koogid ära söödud, kui juba hirmust valu tundnud ja varsti ka surnud.
Kodu oodanud naesed mehi koju, kuid neid pole tulnud ega tulnud. Pole nemad ka teadnud, kuhu mehed läinud. Nad läinud siis vanema venna juure ja tellinud, et tema nende mehed ülesse otsiks. Vanem vend läinud. Ta leidnud vennad heinamaalt, mõlemad surnud. Pannud raha ja vennad vankrile ja toonud koju.
Muist raha toonud koju omale, muist annud leskedele, kellega need endid elataks.
Nii saatis rahaahnus vennad mõlemad hukatuse sisse.
Aadu Tombergi suust Koeru kihelkonnast Marjast.
E 13972/13973 (8) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Leena Tamberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha leidmine
Talumehel olnud põllu sees üks põesastiku salu. Ammugi juba olnud rahvasuus juttusid kuulda, et seal võsa all rahaauk pidada olema. Mees püüdnud ka mitu korda kaevata, kuid pole midagi leidnud. Läinud ka viimaks targa juure. Tark katsunud oma kunstid ära, siis ütelnud: "Jah, kulla mees, mina ei või sinna midagi parata. Seda raha ei saa sealt enne kätte, kui ise välja kerkib."
Korra väljal kündes näinud mees, et tema metsatukas koer istub. Ta pole sest suurt tähelegi pannud. Kui aga teisel ja kolmandamal õhtal, kui mees metsatukast mööda koju poole tulnud, ikka koer seal istunud, läinud ta vaatama. Juure saades pannud mees imeks, et koer mitte eest ära ei jookse. Ta andnud kepiga koerale, see kukkunud kõlisedes küljeli. Nüüd saanud mees aru, et see mitte koer ei ole, vaid selge suur rahakott. Pole mees seljas jäksanud koju viiagi, viinud hobusega.
Naha sees olnud kuld- ja hõberaha. Mees jäganud muist vaestele, muist võtnud omale, saanud jõukaks ja kuulsaks meheks.
E 13990 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid väga palju sigineb, võib neid järgmisel viisil ära kautada. Too kuude vaheajal (kui kuud luuakse) saue, võta sellest kolm korda pihuga ja viska sellest kolm korda üle pahema õla neisse nurkadesse, kus kilgid elavad, siis kauvad nemad varsti.
E 13990 (5) < Koeru khk, Merja k - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes noort kuud taevas esimest korda nääb, hüüdku kuu poole: Sina vanaks, mina nooreks!"
Siis seisab tema nägu kauemine ilus noor.
E 13990 (6) < Koeru khk., Marja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noori hobuseid peab alati vanal kuul, vanu hobuseid aga noorel kuul rautatama, siis seisavad rauad hästi kaua all.
E 13991 (9) < Koeru khk., Merja - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulamise ajal esi- ja tagavärava piitade sisse kirves lüia, siis ei pease hallitus, ravandus ega muu kuri haigus looma kallale, kes tuulatud vilja sööb.
E 13992 (14) < Koeru, Merja - O. Hinzenberg (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tütarlaps sünnib, siis vaja teda peale esimest pesemist meesterahva särgiga kuivatada ja pärast kuivatamist läbi võera meesterahva pükste lasta.
E 13993 (18) < Maarja-Magdaleena khk, Koeru v, Merja k - O. Hinzenberg (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulehoogu, mis äkitselt läbi akna tuppa keerab peetakse rabanduse saatjaks.
E 13993 (23) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kirp käe peal kõnnib, tähendab see pahandust.
E 13993 (24) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes metsas halgja jälgede peale juhtub, see eksib kaua edasi-tagasi.
E 13996 (2) < Koeru khk., Väinjärve v., Merja k. - Otto Hintzenberg (1894). R. Põldmäe Eesti naljandid. "Mis siis teha, kui head poisid ahvatlevad?"Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ema õpetanud tütart: "Kui kurjad poisid sind avatellevad, siis ära võta mitte nende nõu!" - "Aga kui mind head poisid avatellevad, mis ma siis pean tegema?" küsinud tütar emalt. Ema pole selle peale teadnud midagi vastata.
E 16329/30 (1) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vitsavalu vastu
Kurat kuulus kuningas ilma peal,
rohke rammu mees rahva seas,
tule tuulesta üle üheksa kiriku,
üle seitsma suure linna,
üle viie viinaköögi,
vii ära vitsavalu.
E 16330 (2) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui täied selga pantud on, siis võta 7 täie ja lõika pihlakupuupulk ja kääna latva poolt otsast süda natukene välja ja pane need 7 täie sinna sisse. Siis pane vastupidi punn ette, nüid vii see pulk sinna, kus üks jooksja oja ehk allik välja ajab ja kui seda teed, siis tee nõnda, et keegi ei näe ja kellegil ei ütle, ei oma emal, isal, vennal ega õel.
E 16330 (3) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussi hammustamise vastu
Ussil on huuled punased,
Maol hambad maksakarva,
kullespea kulualune,
see teeb hea saoalune,
mis sa pime teda pistnud,
salajas teda salunud?
Pugi põesas, mägi mättas,
keri kerasse, mine metsa
rannapae keskele
kus ei kuulda kukehealt.
Issa pojakene, püha ristikene.
E 16330/1 (4) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes käsnasid ära kaotada tahab, see piab siis, kui kuu õhtal läbi maja seinaprao teise seina peale paistab, neid seal kohal hõõruma.
E 16331 (5) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes paisid ära kaotada tahab, see peab vana 1/2 rahaga neid ristamisi keike läbi vajutama ja siis seda raha neljapäeva õhtul kolme teeharu peale viima ja sinna maha viskama.
E 16331 (6) < Paistu khk., Kaarli k. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi tähed
RATOR
AREPO
TERET
OPERA
ROTAR
Need tähed saavad sinise suhkrupaberi peale kirjutatud pliiatsiga üle määritud ja haige koha peale pantud.
E 16342/3 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näki jõest välja toomine
Ühes veikeses Viljandimaa jões elutsenud vanasti õige kuri ja tige näkk. Iga inimese ja elaja, kes sinna jõkke juhtunud minema, kiskunud ta kohe vee alla. Viimaks ei julgenud enam keegi meelega mõistja inimene selle jõe juure minna.
Korra kuulnud ka üks ümberrändaja täkuruunaja sest näkist räägitavat, see lubanud teda jõe põhjast päevavalgele tuua. Korjanud siis omale rahva käest hulga hõbesõrmuseid, pannud iga sõrme ja varba otsa kolm sõrmust ja läinud siis jõkke, kus ta kohe põhja vajunud. Tüki aja perast tulnud ta näkiga, kes peaaegu põrsa taoline elukas olnud, jõest välja. Kui täkuruunaja teda küllalt kuival maal oli piinanud, lasknud teise jälle oma märjasse elumajasse tagasi minna.
Sellest ajast saadik ei puududa selle jõe näkk enam kordagi jões ujuvate ja jõest üle minevate inimeste külge.
Jaak Vaine suust 20. veebr. 1895 üles kirjutatud.
E 16344/5 (5) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valge hobusest näkk
Ühel suisel päeval läinud kolm veikest last isekeste järve ligidale heinamaa peale mängima. Seal ilmunud äkitselt üks veike valge hobune nende juure. Lapsed hakanud hobust ettevaatlikult, et teda mitte ära hirmutada, silitama ja sügama. Et ta aga paigastki ei liikunud, roninud talle viimaks kõik lapsed turjale.
Niipea, kui lapsed hobusele selga istunud, hakanud see tuhatnelja otse järve poole jooksma. Kui ta juba järve tahtnud hüpata, saanud kõige vanem poisike, kes saba pool istunud, aru et see mitte õige hobune ei või olla. Hüidnud siis rutuste: "Näkk, näkk, hoorapoeg, linnalitsi nõelavaras!"
Kui ta need sõnad välja öelnud, vajunud valge hobune kui maa alla. Ainult lapsed jäend kolmekeisi järve kalda peale istuma. Poleks poisike sõnu mitte öelda mõistnud ehk nende hüidmisega hiljemaks jäenud, siis oleks neid näkk kõiki järves ära uputanud.
Jaak Vaine suust 15. jaanuar 95 üles kirjutatud.
E 16361 (13) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore kuu ajal hamet õmmeldakse, siis ajab see hame ihu sügelema.
E 16363/4 (20) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes teada tahab saada, kus ouul ilmakaares tema tulevane teinepool elab, see võtku suvel üks kirjatlehm (lepaptriinu) kinni, lasku teda ühe oma sõrme pealt teise peale nii kaua edasi jooksta, kuni ta lendu läheb. Sel ajal kui kirjatlehm sõrmi mööda jookseb, lausugu katsuja ise: "Näit, näit, kirjatlehm, kus pool minu noorik (noormees) - õhtu pool või hommiku pool, lõuna pool või põhja pool!" Kuhu külge siis viimaks kirjatlehm lendab, seal pool elada ka katsuja teine pool.
E 16365 (23) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kägu kevadel varakult enne puude lehtesse minemist kukkuma hakkab, siis saab sel aastal rohkeste vilja, aga kui ta alles siis esimest korda kukkub kui leht juba puus on, siis saab sel aastal nälga näha.
E 16384/5 (1) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Painjast naene
Kord hakanud ühel mehel painjas käima ja käinud kangesti ja iga ööse, mees pole rahu sugugi saanud. Läinud siis targa käest nõu küsima, tark õpetanud: "Puuri seina sisse öherdiga auk ja tee lepapuust prunt, mis parajast auguga ühesuurune on, ja muretse inimeserasvast küünal, pane tuli külge ja kuhugi varjule, et painjas seda ei näe, ja kui tuleb, siis pesta see pulk augu ette, tuli peidust välja, siis saad painja kinni."
Mees teinud nii, kudas tark õpetanud. Tulnud õhta, mees heitnud magama lepapuust prunt pihus ja inimeserasvast küünal tekiserva all. Painjas tulnudki. Mees teinud nagu magaks, pistnud aga kiiresti prundi augu ette, võtnud küünla tekiserva alt välja - niisugune kena neiu istunud voodi jalguotsis, et sa ime, ja mees saanudki omale painajast naese, olnud aga tõsine naene, põle millagi palju rääkinud ega suud naerule vedanud.
Läinud ka kord mees ja naene kiriku, naene naernud tee peal, mees põle sest midagi teadnud, kiriku sees jälle naene naernud. Tulled kirikust välja, mees küsinud: "Mis sa kirikus naersid ja tee peal jälle, kui tulime?" Naene öölnud: "Kui sa seda ütled, kust sa minu said, siis ütlen, mis ma täna naersin. Mees öölnud, räägi sa este, küll ma siis kodu räägin, kust ma sinu sain."
Naene rääkinud: "Hommiku, kui mei tulime, siis kolm vanapaganat riidlesid, üks oli luukur. Läksid kolmekeste üle kraavi, siis seda luukurid ma naersin, ja kirikus jälle kolm vanapaganat kirjutasid tukkujate nimesid verise hobusenaha pääle ja nahk sai täis, siis hakkasid hammastega venitama ja ühe pea käis kolksti vasta seina, siis seda ma naersin."
Saaned koju, mees võtnud pulga augu eest ära ja näitand, et siit sain, naene lipsti august välja ja kadunudki ära.
E 16387 (4) < Haljala khk., Vihula v. - Jüri Loosberg < Jüri Koorberg (1895). O. Looritsa, Endis-Eesti elu-olu, Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hülgesõit
Kord tulnud talumees lauba õhta saunast. Kuu paistnud heledasti. Kuuvalgel näinud ta: suur hülge rannal kivi otsas. Ruttu läinud ta tuppa, pannud riided selga, võtnud hülgeraua (pika paela otsas), läinud siis rannale, ajand lootsiku merde, läinud isi lootsikusse, hülgeraud käes. Niipea kui hülge ligi saanud, viskand raua hülgele sisse, hülge aga lipsti merde ja vanamees lootsikuga järele. Ja see sõit olnud nii hirmus rutuline, et vanamees pole tohtind liikudagi. Kui juba tüki merd olnud lõhki sõitnud, tulnud suur kala, 12 küünalt peas, hülgele vasta, olnud korra suur solin, ja kala kadunud jälle ära. Kohe pöörand hülge ümber, tuldud teed tagasi. Sõit võtnud aga homikuni aega. Hülge viinud vanamehe sinna, kust este toonudki, ja surd isi ära. Mees tänanud jumalat, et eluga peasnud. Hülgesõit aga jäänud surmani mehe südamesse.
Jüri Koorberg
E 16390 (2) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luupaenajast
Kord olnud mees, kes luupaenaja sõnu oskanud. Kui ta aga need sõnad mõttes ära lugenud, tulnud luupaenaja kohe sinna, kuhu mees soovinud. Kuid mehel olnud see kavalus ka luupaenajat eemale hoida, mõnikord kutsunud mees teiste naljaks luupaenaja, hoidnud siis aga jälle ta sealt vaevamast tagasi, kuhu teda kutsutud. Siis olnud selgesti kuulda, kuida luupaenaja mööda parsi ja seinasid roninud, nii mis ragisenud. Mees pole mitte kurja loomuga olnud, ta saanud aga muidu luupaenaja sõnad omale selges. Ütelnud ise: "Pole minul muud tarvis, kui mõtlen aga need sõnad, siis tuleb kole."
Hobust pidada luupaenaja saba mööda üles minnes vaevama. Selle vastu olla hea nõu, hobuse sabast vaja iga kord ise kohast kinni hakata ja iga kord Issameie lugeda. Siis ei saada luupaenaja mitte hobuse selgagi. See olla kõige parem abi; öökulli talliukse külge naelutamine ei olla selle vastu midagi.
E 16391/2 (3) < Koeru khk., Merja k. - Otto Hintzenberg < Juhannes Tamberg, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel 7 Moosest
Ühel mehel olnud 7 Moosest. Karjapoiss saanud selle raamatu ükskord peremehe järelt ja kirjutanud säält heasti välja. Sääl raamatus olnud mitmesugused haiguse terveks tegemise sõnad: kütisõnad, karjatsesõnad, hundi-, karu-, ussisõnad, kurjade vaimude ja surnud inimeste vaimude ettekutsumise sõnad ja muud.
Karjapoiss katsunud korra ussa välja kutsuda, need tulnud kohe. Kuid poiss pole julgenud neid väljakirjutud tükka omale pidada ega neid lugeda, põletanud ära. Kartnud, et uneski juhtub neid lugema ja nõnda mõne kurjavaimu ette kutsuma - selle nägemine võiks aga teda väga ehmatada. Kuid see olnud kõige hirmsam, et iga soovi ehk asja ees oma hirmus tõutus olnud, mida pidanud tõutama, muidu ei lähe toime. Nii olnud ussihammustamise arstijal see tõutus, et oma arstimist teistele ei tohi õpetada - kui õpetab, ei saa ise enam abi, kui omale õnnetus juhtub.
Ükskord kiidelnud üks tugev moonakas oma jõudu, et tema ei pidada karu ega hunti kartma. Kui ta kiitlemine juba liiale läinud, hakanud mõisa peremampsel teda keelama, kuid mees läinud sõnadega lausa jämedaks. Korraga võtnud mampsel oma kastist suure musta raamatu, lugenud sealt seest mõne sõna. Korraga läinud uks lahti ja kaks karu astunud uksest sisse. Mees, kes hunti ega karu ei kartnud, olnud nüüd vait nagu hiir. Karud otsinudki nagu mehega sõprust, läinud tema ette ja mörisenud. Viimaks lugenud mampsel jälle, siis läinud karud ära.
Juhannes Tambergi suust Koerust, Merja külast.
E 16446/54 (3) < Põltsamaa khk., Kurista v., Sulustvere k. - Martin Luu < Emilie Mihk, 37 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristimise täht põrgus
Ennemuistene jutt
Kord läinud üks tüdruk metsa marjule. Ta noppinud omad korvid täis ja hakanud kodu tulema. Tulnud ju hea tüki maad, siis saanud aru, et olnud ära eksinud. Hakanud siis õiget teed ülesse otsima. Küll käinud ta sinna ja tänna, aga õige tee pole kuskilt välja tulnud, mis kodu oleks läinud. Teed otsides tulnud öö jo peale ja tüdruk pidanud ööseks metsa jääma.
Teisel hommikul hakanud tüdruk jälle teed otsima. Küll käinud ta metsa põigiti ja ristati uuesti, läbi aga ikka pole kodutee välja tulnud. Nõndaviisi möllates tulnud jo lõuna kätte ja tüdruk istunud ühe kivi otsa väsimuse pärast maha ja hakanud kibedasti nutma. Kui tüdruk nõnda kivi otsas istunud ja nutnud, siis tulnud korraga metsast üks tore herra välja ja öölnud nutvale tüdrukule: "Ära nuta, ma juhatan sind metsast välja, aga sa pead siis selle minule andma, mida sa praegust oma südame all kannad!?"
Tüdruk lubanud ka seda, mida tundmata herra nõudnud ja herra juhatanud tüdruku metsast välja. Tüdruk astunud mõned sammud edasi sealt kohalt, kus nad herraga kõnelenuvad ja seisnudki oma õue all koplis.
Mõni nädal pärast seda juhtumist sünnitanud see tüdruk poeglapse. Kui see laps kolm päeva vana olnud, siis tulnud see tundamata härra sinna talusse, kes metsas tüdrukule teed oli juhatanud ja öölnud tüdrukule: "Kui sa metsas ära olid eksinud ja ma sulle teed juhatasin, siis lubasid sa selle lapse mulle, mida sa kolme päeva eest sünnitasid, nüüd tulin ma teda ära ristima, aga praegu ma teda ka sinu käest ära ei vii." Tüdruk lasknudki tundmata härrat oma lapse ära ristida ja kui ta lapse ristimisetähte kirjutama hakanud, siis võtnud ta lapse ema sõrmest verd ja kirjutanud sellega ristimisetähe, aga lapse emale annud ta ühe teise tähe, mis verega ka olnud kirjutatud ja kus need sõnad peal seisnuvad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!" Siis keelanud ka veel see tundmata härra lapse emad, seda tähte oma lapsele näitamast ja seda sündmust jutustamast, kust maalt nad üksteist tunnevad, aga niipea kui ta seda teeb, siis peab ta kohe surema. Nõnda rääkides läinud tundmata härra oma teed, tüdrukut nutma jättes.
Tüdruk kasvatanud oma poega ilusasti ja kombelikult ja õpetanud ka teda lugema ja kirjutama. Poiss aidanud emad kõiksugustes majatöödes, kus iganes tarvis olnud ja käinud igal pool ema kastide ja kappide kallal, aga ühele kirstule pole ta oma poega lasknud. Poiss mõtelnud küll: teab ometi, mis emal seal kirstus on, et ta mind ilmaski sinna kallale ei lase. Aga ema käest pole ta ka seda küsinud.
Kui poiss kümme aastat vanaks saanud, siis jäänud poisil ema raskesti haigeks ja poiss tallitanud ja põetanud haiget ema. Kord haiguse ajal jäänud poisi ema raskesti magama, poiss otsinud ema salakirstu võtme ülesse ja läinud sinna vaatama, mis salaasja seal on. Kõik kirst olnud poisil ju läbi kraamitud, aga midagit iseäralikku pole ta leidnud - aga korraga löönud ta silmad kirstukappi ja näinud, et seal üks paberileht olnud, kus verega kirjutud sõnad peal olivad: "Selle lapse ristimisetäht on põrgus!"
Poiss pannud kirstukaane kinni, võtnud kirstust selle tähe ära ja läinud ema juurde seda küsima, mis need sõnad seal paberitüki peal tähendavad. Ema rääkinud ka siis pojale oma saladuse salgamata ära ja mis need sõnad seal paberitüki peal tõutada. Poeg kuulanud ema jutustamist tähele pannes ja kui ema oma jutu lõpetanud, siis küsinud poeg ema käest: "Kuhu poole see härra siis läks, kes mind ristis, kui ta meilt ära läks?" - "Põhja poole," kostnud ema pojale.
"Nüüd ma tean, kuidas ma oma ristimisetähte võin kätte saada ja kelle käes ta on."
Poiss pannud omale kolmenädalise leivakoti valmis, võtnud siis kolme sülla pikkuse kadakakepi kätte ja alganud reisi põrgusse. Iga kümne sammu peal koputanud poiss korra kepiga vastu maad ja hüüdnud isi: "Ei! Selle lapse ristimisetäht on põrgus!"
Niiviisi käinud poiss jo kolm pääva kepiga iga kümne sammu peal koputades ja isi sealjuures hüüdes: "Ei! Selle lapse ristimise täht on põrgus!"
Nõnda kõndides ja hüüdes jõudnud poiss neljanda päeva hommikul ühte paksu kuusekähmikusse, kus üks suur kivi olnud, millel toobri põhja suurune auk sees olnud. Sinna augu peale koputanud poiss oma kadakase kepiga kolm korda ja kohe tulnud üks trepp nähtavalle. Seda treppi mööda läinud poiss ikka alla poole, tükiaegse kõndimise järele jõudnud poiss ühe suure vaskvärava taha, kus üks mees vahti pidanud.
"Minu ristimisetäht siia!" hüüdnud poiss vahile ja tahtnud vaskväravast läbi minna. Väravavaht pole poissi tahtnud läbi laska, aga poiss näidanud seda tähte väravavahile, mis ema kirstus oli. Niipea, kui väravavaht seda tähte näinud, lasknud ta poisi keelmata väravast läbi.
Poiss kõndinud jälle tüki aega ja jõudnud siis hõbevärava taha, kus jällegi vaht juures olnud. Väravavaht pole poissi jälle tahtnud läbi lasta minna, aga poiss näidanud jälle oma kirja väravahile ette ja saanud keelmata hõbeväravast läbi.
Poiss käinud jällegi tükk aega ja jõudnud viimaks kuldvärava taha, kus jällegi vaht juures olnud, sellele näidanud poiss jälle oma tähte ja väravavaht võtnud poisi käest kinni ja öölnud: "Nüüd tahan ma sind oma härra ette viia!"
Väravaht ja poiss käinuvad mitmest võlvialusest ja kambrist läbi ja jõudnuvad viimaks ühe raudukse taha, kuhu nad seisma jäänuvad. Sääl öölnud poisi seltsiline: "Siin elab meie härra, mine sisse ja näita oma tähte temale!"
Nõnda rääkides jätnud poisi väravavaht raudukse taha seisma ja läinud tagasi.
Poiss avanud raudukse ja astunud sisse ja seisnudki vanapagana ees. Vanapagan istunud parajasti laua ees ja lugenud raudlehtedega raamatut. Poiss annud oma kirja vanapagana kätte ja rääkinud siis temale oma loo ära.
"Sa pead oma ristimisetähe kätte saama," öölnud vanapagan poisile, kui ta poisi loo ära kuulanud. Kohe lasknud vanapagan ühe hulga oma teenijaid vaimusid ette tulla, näidanud neile poisi tähte ja küsinud siis: "Kes seda tähte on kirjutanud?"
Siis öölnuvad nad: "Meie ei tea!" Et keegi neist vaimudest seda tähte polnud kirjutanud, siis öölnudvad nad: "Meie ei tea!"
Et need vaimud seda tähte polnud kirjutanud, siis lasknud vanapagan nad ära minna ja kutsunud uued vaimud ette.
Niiviisi käinud jo kuus hulka vaimusid vanapoisi ees tühjalt ja vanapagan lasknud oma viimased vaimud seitsmenda hulga ette tulla ja küsinud nende käest: "Kes seda tähte olla kirjutanud, mis tema käes on?" Seitsmenda hulga teenijate vaimude seast tulnud üks vana lombakas välja ja ütelnud, et tema seda tähte olla kirjutanud. Kui vanapagan seda kuulda saanud, et lombaka kääs poisi ristimisetäht olla, siis põrutanud ta lombakalle peale: "Tee, et silmapilk poisi ristimisetäht väljas on!"
Lombak võtnud taskust ühe toosi välja ja selle seest poisi ristimisetähe, mida ta poisi kätte annud. Olnud poisil ristimisetäht kääs, siis öölnud vanapoiss poisile: "Nüüd võid, laps, jälle tuldud teed tagasi minna, nüüd on sul see kääs, mida sa soovisid!" Lombaka pannud aga Vanapagan seitsmeks päävaks linaharjade otsa istuma, selle trahviks, et ta poisi ristimise tähe oma kääs ilma vanapagana teadmata oli pidanud.
Kolme päeva pärast jõudnud poiss oma ristimisetähega kodu ema juurde tagasi ilma mingisuguse veata. Kui poiss seda omale haigele emale jutustanud, kuidas ta ristimisetähe kätte saanud, siis olnud emal selle üle ütlemata hea meel ja ta saanud kohe terveks.
Poisi käsi hakanud pärast väga heasti käima ja tast saanud kuulus mees.
Jutustanud Emilie Mihk, elab Kurista vallas, Sulustvere külas, praegust 37 aastat vana. Ülesse kirjutud 27. novembril 1894.
E 16469/71 (4) < Saarde khk., Jäärja v - Jaan Jakobson < Jüri Puusep (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast paju ennast väga laiali maa üle kasvab?
Ennevanal ajal kasunud puud ühesugused. Sügisel ajanud lehed küljest ära - talve raagus.
Vanaisa pahandanud ennast selle üle sagedaste. Ükskord võtnud siis ette neile igale oma seisukohta ära määrata ja ütelnud: "Sina, mänd, seisad alati kahar ja haljas, sui kui talve, ja karvad ka kõige halvematel maadel, kus kedagi enam ei sigine, nii liivakutel kui ka rabas. Seega saad siis neil kohtadel ehteks olema!
Sina, kuusk, kasvad iga parema maapinnal teiste puude seas ja jäed ka aasta otsa haljaks. Seega oled siis teistele puudele kui ka kõigile inimestele minu armu meelde tuletajaks!
Ja sina, pärnapuu, saad ka kõige parema mullapinnaga rahul olema, aga sinu puu muudan mina pehmeks ja valgeks ja lehed südamekujuliseks, südant kosutava vaikse kohinaga.
Sa pead eeskujuks ja ettetähenduseks minu lastele olema, nii kaua kui nende süda kõigist mustusest puhas on. Õrn, puhas armastus leidku su lehede kohinast kosutavat troosti! Aga sind, tamm, säen mina siin kõige kõvemaks puuks, mis kõigile tormidelle vastu peab. Seega oled kuninglik omas olekus. Saagu sa eeskujuks minu lastele nimelt meestesoole!
Teised puud kasvavad igaüks läbisegi, maa headuse järele." Ja juba tahtis vanaisa ära minna ja nägi teiste taga veikese paju ja ütles: "A sust suurt puud loota ei ole, siis olgu sa mu lastele vahetarbeks oma sitkuse ja visadusega. Pead siis kõrvaliste pehme maapinnaga rahul olema."
"Oh, vanaisa!" palus paju, luba mind kraavikaldadelgi kasvada! Ka enamalt maad ma ei nõua kui mütsipõhja suurusest saab mulle küllalt!"
"Saagu sulle su palve järele!" ütles siis vanaisa.
Sellest saadik kasvab paju ühest juurest mööda maad laiale kõige rohkem kraavi kaldatel.
Jüri Puusepa suust.
E 16474/5 (6) < Saarde khk., Jäärja v. - Jaan Jakobson < J. Aime (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõveri mägi
Üles kirjutanud J. Aime
Jäärja-Talli vallas on üks mäeseljandik. Kord üteldud ühel mehel unes: "Tõusu üles, nüid on ööd-päevad ühepikkused. Mine Kõveri mäe peale, kaeva kõige kõrgemas kohas ühe kõvera kase põhjapoolt küljest kolm sammu kaugele auk sisse, sealt saad siis ühe rahakatla leidma. Aga muidu ei saa sa teda mitte kätte, kui katal nähtavale tuleb, siis pead kana kahe valge pojaga ära lubama."
Mees arvanud selle muidu viirastuse olema ja uinunud uuesti unele. Seal äratatud mees peris ülesse ja ilmutud seda asja peris kuuldavalt.
Mees maganud laudil.
Mees tõusnudki siis ülesse, võtnud labida ja et tal ka just poegaga kana olnud, siis kana kahe valge pojaga, mässinud takkudega jalad kinni, võtnud kandlasse ja ühe kaunis jämeda tammepaku õlale. Nii siis läinud mäe peale.
Kaevanud siis juhatud kohale augu. Kana oma poegaga pannud ta mäe külge võssa. Saanud sugu üle kolme jala sügavasse kaevata, kui juba katal nähtavale tulnud. Mees pannud tammepaku sangast läbi ja ütelnud: "Sitta sulle vana kahe poja eest, juba ta mul käes ongi!"
Prauh! käinud tammepakk keskelt pooleks ja raha vajunud kõlisedes maa sisse. Küll kaevanud mees pärast mitu korda, aga ei raha enam kuskil.
Hiljaaegu olnud veel tammepaku otsad kahel pool augu sees näha. Auku näeb veel igaüks, kes seal käib. Pärast ööldud mehele unes: "Sa tahtsid mind petta, tõid kana kahe pojaga, see olli su naene kahe tütrega, mis sa pidid mulle lubama."
Mitme jutustaja suust.
E 16549/51 (4) < Kroonlinna < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm kuuske
Eestimaal Laagna mõisa välja peal, mõisast väha põhja õhtu poole seisavad Sõmer kalda serva peal hilja aja eest kolm üksikut suurt kuuske, üsna lageda välja peal. Ümberkaudsed rahvas nimetasivad neid Laagna mää kuused ja Sõmer kalda kuused ja kaugematel elanikutel olivad nad tutvad, sellepärast et nad väga kaugele igale poole paistsivad. Palju laevamehi, kes Narva sadamatesse ümbert väljast maadel/t/ tulivad, vaatasivad neid kaugelt mere pealt ja käisivad neid vaatamas ja pärisivad nende üle laiemalt otsust, aga nende üle ei teadnud need, kellelt küsiti, miski vastata, sellepärast, et küsimine ikka sattus noorte meeste ja ka noorte tütarlaste käest vastata, kes mitte nendest rohkem ei teadnud ütelda, kui et nad kolm kõrget kuuske on.
Vanemad inimesed teadvad aga nende üle laiemalt rääkida ja see jutt tahab nende käes õige põhja peal olla, kuidas eeltulev jutt nende kohta räägib.
Kord tulnud eestlase vanem oma pojaga Eestimaa poolt ja tahtnud Soomemaale soomlaste vanema juure võõrsile minna. Jõudnud juba Vaivara mägede peale, sääl jäänud ta puhkama. Kui juba täieste puhkand oli, hakas ta jälle edasi astuma, kaheksa versta Vaivara mägedest homiku poole jõudes, hakas nende tee mäest ülesse minema, mäest ülesse jõudes näinud ta, et temale kaks inimest vastu tulevad. Ligi jõudes tundsivad mõlemalt poolt vastutulejad üksteist ära. See oligi Soomemaalt soomlaste vanem, kes tahtis Eestimaale eestlaste vanema juure ka võerusele tulla. Kui nad üksteist teretanud olivad, hakas eestlaste vanem rääkima: "Imelik kokku juhtumine, mina olin just selle tee peale välja tulnud, et tahtsin Soomemaale sinu juure võõraks tulla ja nüüd sattusime äkitselt tee peal ilma mõtlemata kokku." Sedasama rääkis ka Soome vanem. Nüüd mindi vähe maad teest kõrvale ja istuti maha ja hakati lõunale. Mõlemil vanemil oli toomuste jauks natuke hästi head toidukraami juures ja et parajaste lõunaaeg oli, hakati lõunat sööma.
Perast lõunasööki saivad eesti vanema poeg ja soome vanema tütar teineteisega tutvaks ja hakasivad juttu vestma, mis nende keskes hästi tubliste edasi läks.
Eesti vanema poeg oli ainus poeg omal isal ja soome vanema tütar oli ainus laps soome vanemal ja sellepärast, et soome vanem teda tahtis laiemalt inimestega tutvaks teha, selle tarvis oli ka teda kaasa võtnud. Noor mees ja noor neitsi rääkisivad mitmesugustest asjadest ja viimaks ütles soome neiu, et meie selle koha peal oleme tutvaks saanud, siis teeme selle kohta üks mälestus, mis meile saab veel tuleval päävadel ikka meie sõprust meele tuletama."
Nad läksivad ligemale kaldasse ja kaevasivad säält juurtega viis kuusevõsa ülesse ja tõivad sinna kohta, kus nad olivad üksteisega keige esmalt kokku saanud ja istutasivad kuusevõsad sinna kohta: kolm hakasivad nendest kasvama, aga kaks kuivasivad ära. Peale selle hakasivad nad jälle edasi minema. Mõlemad vanemad olivad sellega nõus, et nad Eestimaal olivad kokku saanud, siis esite Eestimaal võeruspidudel olla, siis perast Soomemaale minna. Nad hakasivad Vaivara mägede poole edasi astuma. Nad jõudsivad ühte kohta, kus väga palju maasikaid kasvis, sinna istusivad mõlemad vanemad maha ja hakasivd jälle juttu puhuma. Noor mees ja noor neiu hakasivad maasikaid korjama. Kui juba maasikaid hea hulk oli korjatud, siis tõivad nad neid ka oma vanematele, sõivad ja istusivad ühes koos juttu puhudes.
Kui jo maasikad olivad ära söödud, siis tõi soome neiu jälle ühest kohast ligidalt metsast ühe kuusevõsa ja istutas seda jälle sinna kohta, kus nad olivad maasikaid süies istunud. See kuusk sai enne istutatud kuuskedest tükk maad õhtu poole istutud ja sai ümberkaudsetest elanikudest Sildre kuuseks kutsutud. See kuusk oli nüüdse Sildu ja Kugu maa elaniku Magusa Daaveti krundi peal.
Vanal ajal saivad need kuused eestlastest au sees peetud ja iga aasta tõivad mitmed noored mehed ja noored neitsikesed suurel hulgal krantsisid kokku ja kroonisivad nendega nende tüvid ja alamal seisvad oksasid. Nende kuuskede kõrgus oli kasu poolest peaaegu ühesugune, umbes arvata kümme sülda. Silku kuusk oli nende hulgast kasu poolest keige kõrgem, aga ta näitis kõige madalam olema, sellepärast et teised suure mäe kaljul olivad, aga ta madala maa kohas.
Suured Sõmer kalda kuukedest sai 1885mal aastal üks kangest tuulest maha murtud, teised kaks aga seisivad 1889-1891se aastani ja et Laagna mõisa moonamehed nende ümbert üle liig ligidalt suurte adradega kündsivad, saivad nende juured katki rikutud ja maa seest lagedale aetud. Mäepealne kange tuul murdis neid hilja aja eest maha. Mitmetel ümberkaudsetel elanikudel oli nende üle kahju ja paha meel Laagna mõisa moonakate üle, et nad nii ettevaatamatalt adradega ümber käisivad. Sildu kuusk sai 1892. aastal välgust maha löödud, nüüd on veel üksi nende tugevad kännud järel ja näitvad möödakäijatele, et siin kohas on enne niisugused suured puud kasvanud.
Rahva keske liigab veel mitmel pool jutt, et Sildu kuuse külges on nähtud mitmesuguseid paelu seatud olevat ja paelte peal ilma arusaamata kirjaridasid tunda olnud ja ikka usklikute keskes on ka veel kuulda, et selle kuuse all on öösiti mitmel korral tuld nähtud põlevat, ja kui keegi tahtnud ligi minna, siis kustund tuli äkitselt ära.
Niisamuti räägivad ka niisugused rääkijad, et Laagna Sõmer kalda kuuskede all on vanast ajast iga aasta ühe korra käinud üks noor tütruk ja on nende juurte peale Sõmer kalda alt kraavidest vett kannud - ja kui keegi oli tahtnud temaga rääkida ehk küsima hakata, miksperast ta niisugust tööd ilmaaegu teeb, olla ta äkitselt ära kadunud -, sinne saadik kui kuuskedel hakanud samblad külles halliks minema, ei ole teda ka enam näha olnud.
E 16553 (1) < Kuusalu khk., Kiiu - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maardu ja Kahala järvedest
Maardu järv on Tallinna ligidal, lõunapool Narva maanteed. Kahala järv on Kuusalu kihelkonnas; põhjapool Narva maanteed, Kolga mõisa ligidal.
Kahala järv olnud vanal ajal Maardu järve juures, põhja pool maantee kaldal. Nende järvede algjad alati üksteisega palju riielnud. See koht, kus praegust Kahala järv seisab, on vanal ajal põld olnud.
Ükskord on kündja künnud ja üks lind on seal kohal, kõrgel ringi lennanud ja ise kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb" Aga kündjad ei ole sest kisendamisest hoolinud. Siis on Tallinna poolt hakanud suur must pilve üles tõusma ja tulnud Kahala poole. Ja on nähtud, et sest pilvest on üks tükk Kuusalu kiriku ligidale, lõunapoole Narva maantee kaldale maha kukkunud - selle koha pial on tänaseni suur veeloik, nimetakse Turaka katk ehk -järv.
Kündjad on seda suurt kohinat kuulnud ja lind on ikka ühtelugu kisendanud: "Põgenege, rahvas! Põgenege, rahvas! Järv tuleb! Järv tuleb!" Aga ei ole keegi enam jõudnud ära põgeneda, suur vesi hakanud maha sadama ja vähe ajaga on see koht järveks jäänud.
Kahala järv on kõrge koha pial, väljade vahel, mudase põhjaga, karusi kaladega väga rikkas ja kalapüidjad mitu kord sahku järvest muda seest leidnud.
E 16554 (2) < Kuusalu khk., Kiiu v. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusalu kirik on kahe metsa vahe pial. Lõunapool külles on kõrge männimets ja põhjapool lepamets ilusa heinamaaga.
Lepikust keeb palju veeallikaid üles, vanad rahvas on neist allikatest palju lugu pidanud. Nende vesi olnud vägev rohi iga häda vasta. Seal neis allikates käidud haigid inimesi ja loomi pesemas ja seda vett on kaugele viidud ja on ka ohvrid viidud, seda on ka tänapäevani näha.
Kiriku juures lepikus on üks väga sügav lendva muda auk. Vanal ajal on sõda olnud ja suuretüki valamise tarvis kirikute kellad ära võetud.
Kuusalu kirik olnud rikkas kulla ja hõbedaga. Üks kell on saadud ruttu sammaste pialt sõja eest ära võtta ja on kuld- ja hõberaha ja -asju kella sisse pandud ja tinaga pialt kinni pandud ja siis lepikusse lendva muda auku lastud. Üht kella on Tallinnas raatuse maja tornis nähtud.
Vanarahva jutu piale on leeripoisid pika ritvadega augu põhja katsunud ja kõik arvavad tõe olema. See auk on ridvatükka täis. 1869 õp. W. K. lasi heinamaa puhastamise mättaid palju sinna auku vedada, aga see koht on alles.
E 16556 (2) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussid piima sisse tulid, ega teatud, kelle süi on, siis võeti pihlakapuust pulk, lasti auk sisse, siis piimaussid sisse, siis põlevasse ahju ehk leede tulise tuha sisse. Kui ussid pulga sees palavat hakasid tundma, siis see palava valu on selle inimese peale läinud, kes ussid piima sisse pannud. Aga valust ei saa muidu lahti, kui piab minema rohitseja käest piima ehk kalja rüibata saama. Aga kui midagi ei anta, siis tahab valuga lõhki minna ja pidanud oma maja ära põletama ehk muud kahju omale tegema, kui ei tahtnud surra. Aga halastajad inimesed annavad ikka midagi, sest on küll, kui aga pahategija teada saadakse.
E 16556 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punasetõbes on ja kui seda esimest kord nähakse, kus tõbene loom kuseb, sinna kohta pandakse 9 pihlakast pulka püsti, ladvad allapidi, siis piab abi saama.
E 16556 (5) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui loomad kevade esimist päeva välja lastakse, pandakse iga loomale 9 soola riidetopsiga sarvede külge, siis ei pia kellegi paha silm kogu suvel piale hakkama.
E 16557 (8) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõige hirmsam tegu, kui seda tehtud on!
Kirikust on armuleib ära toodud ja püssiga metsa mindud, püss on selja taga ära laetud ja leib! ka püssi sisse pandud, kui hakatud, selja taga püssi lahti laskma, enne on ööldud: "Kurat, tule!! Õnnistegija, mine!!!"
Siis on püss selja taga lahti lastud ega ole laskja tagasi vaadata võind. Aga kui on vaadatud siis nähtud inglit nutma ja õnnistegija risti käes hoidma. Püssilaskja on siis, täiesti kuradi omaks jäänud, mis tema on iial tahtnud, seda on tema saanud!
Siis olnud tema kõigile ebausu isa. Kurat.
E 16559 (27) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ämbriga kaevule minnes ehk tulles noortkuud nääd, siis saab sel kuul nutta.
E 16569 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Liignimesid on siin pandud umbes seitsmesaja keskkohal aastal, enne hüitud neid kas kohtade järel ehk ka sõimunimedega nagu neid ennevanast enamast igal inimesel olnud nagu neid veel mõndagi mälestakse, näituseks Leililaps, Tõmmulauk, Ruskejaan, Vilding, Tuura, Manta, Eiku, Kuri, Ruskemadal, Lussa, Puta, Põristes, Müristes jne.
Need olnud siis muidugi nagu nüid liignimed ja neid nimesid nimetates tulnud ikka tüli ja riid. Siis arvatud kohase olema nõnda, kuidas keski tahtnud omale nime valida, juurde lisada. Igamees läinud mõisa ja nimetanud selle nime, kuidas tahtnud ja nii saanudki liignimed paljud. Ka pannud vanad sõimunimed, et hüütagu siis, kui tahavad.
Teise Kuusalu kirikukella peal on nimed Kalgaste Pärent ja Kosu Jaan, Kuusalu kirikule aastal 1751 kinginud. Sellest nääb, et sel ajal veel liignimesid põle olnud, et need alles pärast on pandud.
Teise kella on jälle pärastpoole Kolga krahvid Stubock kinkinud aastal 1759, seal on ju liignimed peal, aga võibolla, et sakstel olid ennemalt ju liignimed.
Ka on peresid mööda ümber käitud ja küsitud, mis nime tahad, see on siis üles kirjutatud. Nõnda on siis arvata, et see liignimede panemine arvata 1775 aasta ümber on olnud.
E 16570/73 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teie küsite, kas on teie pool hiisi
Siin, Kahala järve kaldal on veike kuusik, mida hiiekuusikuks hüitakse. Kuusiku sees on veel kivivaremed näha, kus ennevanast altarid on olnud.
Siis on Koitjärve kaldal hiiemets ja altari aseme jäteisi näha. Sigula külas kannab üks veike koht hiie nime. Rahvajuttude järel on neis kohtades ennevanast pööripäävadel ja -öösetel suured ohverdamised olnud. Kõige suuremad ohverdamised olnud sügise pööripääva ajal, siis on toodud kõigist uudseviljadest, mis sel aastal oli kasvanud ja ohverdatud Taaral kui kõige asja sigitajale tänuks.
Ennemalt põle tohitud midagi uudseviljadest süia, siis on kohe hakanud inimesed surema ja veel tänapäävani käib inimeste suus ikka see sõna. Kui uudseleiba saab, siis hakkavad inimesed surema, mis sest vanast kombest tunnistab.
Nõnda viidud, kui midagi elajat tapetud tükk liha hiiesse, ehk kui loomadel vasikad ehk lammastel talled olnud, viidud esimesed ikka ohvrikohtadesse loomade sigimise õnneks. Nõnda olnud need siis ikka lootused õnneliku elamise tarbeks.
Ka on siin Kuusalu ligidal üks suur tammepuu, mis küll aastasadasid võib vana olla ja mis pühaks on peetud. Seal puu sees on ennevanast pühad ussid eland.
Kaladele ka on ohvriks viidud kõiki uudseviljasid ehk mis midagi looma tapetud. Kõige esiteks ikka neile teiste loomade siginemise õnneks ka paar vana pedakast mändi, mis vanad pühad puud on olnud ja nüid kui mälestuseks seisavad.
Arvata umbes 1250 aasta ümber kui Kuusalu hiie ohverdamise paik nüidsest Kuusalu kirikust umbes pool versta põhjatumas lepalaanes või soos on seisnud, kellest veel praegust nagu rõngatauline vare järel on, aga ajahammas ja õelad inimesed on selle püha metsa ära hävitanud, kust sügaval turba sees kannud veel järel on. Vana Kuusalu kiriku kohtki on vanast üks püha pesemise koht olnud, sest siin Kuusalu ümber on umbes 70 allikat, mis vanast kõik ümberkaudusest rahvast pühaks ja imetegevaks kohaks on peetud. Kui rooma kaduliku usu mungad 1200 ja 1300 keskkohal seie maale ristima tulnud, siis kes saanud ristitud, need jälle käinud Kuusalu pühas allikates ennast pesemas ristitähest puhtaks. Viimaks saanud mungad sest asjast aru ja ehitanud Kuusalu allikate keskele kloostri, kus nad elama hakanud, et siis pesemist keelata ja seda kohta nagu halvemaks teha rahva meelest. (Pärast poole on koorijagu juurde tehtud ja torn, aga keskkoht on ikka praegu veel sest ajast järel).
Siis on ka haiguste vastu neist neist allikatest abi saadud. Tänapäävani tassitakse ühest allikast vett ehk käitakse pesemas, kel silmad haiged on.
Ka on siin värviallikad olnud (nüid küll teadmata, kust ümberkaudune rahvas püha värvi on viinud, siis pole piksekahju karta olnud, kus seda värvi kuued seljas on olnud.
Nõnda sest kloostri asutusest saadik on see Kuusalu pühaks pidamise olek rikutud saanud ja on siis veel aastasadasid kui tuluke tuha all edasi õhkunud. Kõige rohkem on seda vana ebapühaks pidamist viimsel ajal tublid kirikuõpetajad Irssonsen? Ahrenti kõige rohkem ja Kentman kõige viimaks ära pühkinud, nõnda et nagu mõned jutud, kus unenägemised veel alles on, eespool ööldud.
Kuusalu hiie ohvripaigast räägib rahvasuu veel üht juttu, et sinna on tahetud linna ehitada. Mis pääval ehitatud, see öösel maa sisse langenud (Aga see on küll võetud jutt ehk vana mälestuse segaduseks tehtud). Igal õhtal on üks heal üheksa korda hüidnud, et sest tööst tänaseks küll, ja kui mehed ära läinud, vajunud öösel müür maa sisse. Ühel õhtal põle aga üks mees siis ära läinud kui teised, vaid teinud tööd edasi, see vajunud müüriga seltsis maa alla ja homikul kuulnud teised töömehed, kuidas ta seal kiva raiunud ja müüri teinud. Sest saadik on jäätud töö seisma. Igal aastal pärast seda on kuuldud sel öösel teda seal raiuma ja taguma. Ja see ase on tänapäevani ümberkauduse rahval Lõunamüüri nime all tuntud).
Ka on Kuusalus kivisid, kus peale on ohvrid viidud. Üks kivi on tuntud nelja kuninga nime al, kus peal neli kuningad on söönud ja igaüks on mälestuseks risti raiunud (vist rahvajutt).
Teine jutt käib, et seal peal Uku pühadel kevade pööriaegadel suured ohverdamised ja pidud on peetud, see koht kannab tänini Salu tammiku mägi nime ja see suur kivi, pealt latsikune, on mitme vähema kivide peale kui vundamendi peale pandud. Kui nüid Kuusalu mungaklooster ehitatud ja munkad sest kivist teadust saanud, läinud ja raiunud suured ristid peale, mida paganarahvas põle sallinud ja jäänud sest saadik sest kivist eemale. Õelad mungad raiunud veel nelja risti umbes viiskümmend ja sada sammu ristid, et rahvas pole enam sinna kivi ligi läinud.
Ja veel vähemaid kivisid on leida, kus ümmargused augu peal on, kus lindudele talvistel aegadel on toitu viidud ja ohvrid.
Üks kivi kannab tänini nime Müristes kivi. Seal on piksele ohverdatud, et ei teeks kahju ega kärgataks inimeste peale valjust ja nõnda veel palju muidagi nagu Hallikivi, Suurekivi, Punasekivi, Kolme kivi ohvrikoht.
Ka on ennemalt Kuusalu alikatest rahasid ja muid kallimaid asju leitud, mis rahvas tänutäheks allikatele on ohverdanud, kes on terveks saanud. Küll neist saaks vist paksud raamatud täis kirjutada, neist Kuusalu mälestustest, aga kes jõuab enam tagasi vana halli aegadesse vaadata, kus kõik muistsed mälestused on maetud.
E 16573 (7) < Kuusalu khk, Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näinud lapsed Kehra jõe tamme peal hobuseraua. Üks tahtnud ära võtta, teine öölnud: "Ehk on näkk." Mispeale raud suure müraga jõepõhja vajunud.
Teine kord näinud veskipoisid suure kala veskitammi peal vees seljali olema, üks tahtnud ära võtta, teine keelanud: "Ehk on näkk." Mispeale kala jõe põhja läinud. Rahva jutu järele võib näkk ennast kõik muuks kalaks muuta, aga hauiks ei pea saama.
Haug olla vanal ajal sõjas käinud ja tubli võitlema olnud. Saanud selle eest risti, mis tänini tema peakontide hulgas on. Rist, kerves, labidas - vanad sõja mälestused. Sest siis tuleb, et näkk hauiks ei saa muuta.
E 16574 (1) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Surujões on näkkisi nähtud mitmel näul ja Kahala järves ja Hara juures meres, neist olen teile ju ennemalt kirjutanud. Ka Lohja järves on päävatõusu ja keskhommikute vahel näkki ilusa tüdruku näul istumas nähtud puunoti peal, kus ta vaikse aga imeilusa healega laulnud.
Kolga külast käinud üks noor mees järvekaldal tema laulu kuulamas, viimaks sügisel, kui järv jäässe läinud, kõndinud ta nagu vari inimeste hulgas ja ühel pääval nähtud teda järve jäe peal ulgumas, kus ta kadunud. Kevadel leitud tema surnukeha kalda ligidalt veest.
Teisel suvel olla karjalapsed näinud jälle teda kesk järve laulma, mehe pea ja pool keha veest väljas tüdruku süles. Kellele ta siis vahel rõemsaid ja vahel nagu hällilaulusid laulnud. Kui lapsed hõiganud, et vaadake näkki, olnud kohe kadunud.
E 16574/5 (2) < Kuusalu khk, Kiiu - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on nähtud Andineeme ligidal meres üht naisterahvast päävatõusu järel laene peal kaugel meres läikiva kammiga pead sugema.
Üks vana jutt räägib. Kord kõndinud üks veike poiss mööda merekallast ja nutnud, sest isa olnud hiljuti meresse ära uppunud ja võerasema olnud tige võera poisi vastu kodu.
Seal tulnud üks ilus naisterahvas merest ja annud vaesele poisile kaks käevarre jämedust heledat puutükki ja käskinud neid niikaua varjul hoida kui suureks saab. Poiss matnud teised mere kaldale kivi ligidale ära ja kui suuremaks saanud, tulnud taale see lugu meelde. Läinud vaatama ja leidnud kaks suurt panka kallist merevaiku, kellest ta palju rikkust saanud.
E 16575 (3) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Kurbluse saare ligidal Käu ojas on näkki nähtud ja ikka mõnede aastate pärast on ta sinna kedagi sisse tõmmand ja ära uputanud.
Ihasalu neeme ligidal on sügise tormistel öödel kuuldud meres kui veikest last nutmas.
Nõnda on neid vanu lugusid veel mõndagi, mis kohe meelde ei tule, aga neist ikka näha, mis jutud rahvasuus liiguvad, et naked ikka on headele inimestele ja nagu vaestelastele head teinud, aga kurje ja õelaid on nad vette tõmmanud ja ära uputanud. Ka niisugusid vanu lugusid on palju rahvasuus liikvel, kus näkid endid ilusa naesterahva näul mehi vette ahvatelevad ja mehe näul jälle naesterahvast, aga seda ei tule nii palju ette kui ikka naesterahva näul.
E 16575/6 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Tõlgjõe jões on näkkisid sõrmukse ja ka konnakarpide näul nähtud.
Korra vanal ajal otsinud tüdrukud öösel tulega vähkisid. Korra näinud üks tüdruk üht suurt musta konnakarpi, kus ikka teatavalt pärlid sees on. Tüdrukul tulnud kade meel ja tahtnud pärli omale saada, jooksnud vette, sääl tõmmanud näkk, kes konnakarbi näul ennast näidanud, tüdruku vee alla ja kui teised ta viimaks välja tõmmanud, olnud näkk teise elu välja piigistanud.
E 16579 (12) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk. Tüdruk läinud vett tooma. Nähnud sõrmukse vee peal, kakand teist ära võtma, sõrmus kadunud vette ja üks vägi tõmmand tüdruku ka. Trehvanud üks mees nägema tüdruku kukkumist ja tõmmand tüdruku kaevust välja ja peastnud teise surmast.
E 16579 (13) < Kuusalu khk., Kiiu k. - J. Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra võtnud kaks naesterahvast Kahala järve kaldal loogu, korra näevad, et üks hall vanamees kõnnib järvekalda ligidal vee peal. Naesed ehmatanud ära seda nähtust nähes, trehvanud mõlemad korraga Uuriküla poole vaatama. Järvele vaadates olnud selle ajaga hall vanamees kadunud.
E 16580 (14) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel Kuusalu allikatest.
Vanarahva jutu järele on kaugelt rahvas Kuusalu allikatele käinud pühelikusi pesemisi tegema, et kui keski midagi paha on teinud, siis on see vesi teda pidand puhastama. Ka põle Uku pühatele kõlvand muidu minna, kui pole enne pühas allikates käidud. Ehk kui mingisuguseid haigust olnud, siis on haigeid kaugelt ja ligidalt seie toodud ja on tervit saanud.
Ka surnuid on selle veega pestud, siis on vaim puhtalt võinud Toonelasse minna. Kes ligemalt on surnud, neid on selleks määratud allikasse toodud pesta, aga ka kaugeltki on surnuid seie toodud selleks tarbeks. Ehk kui pole olnud võimalik, siis viidud vett kodu. Ka on ehk vist palju surnuid kohe seie samasse saanud maetud, sest et siit mitmes vanas kalmudes inimeste luid välja tuleb.
Ka on neile allikatele palju ohvriks toodud, kes tervit ehk mingid abi saanud, nõnda olnud vanaste palju hõbe- ja kuldasju neis allikates leida, aga keski põle neisse puutunud, et haigus tema külge hakkaks, kellest teine lahti saanud. Ka mõne põlve eest on veel seal kuld-ja hõbeehteid leitud, aga nüüd on aegamööda see tähtsus kadunud ja ahned käed seda röövinud, mis vanemate vanematel püha on olnud.
Ka ohvrikohtasi on siin palju olnud. Ühe vana jutu järel ohverdanud üks rahvavanem Raamatiku mäel ohvripaigas 300 härga püha allikate auks, et ta on siin terveks saanud. See vanem on pärast paljudes sõdades käinud, aga ükski nool ega nui põle temale paha teinud, sest vetevaimud on teda hoidnud.
Rahvajutt.
Teine kord veel sest pitkemalt. Abreldal Kuusalus.
Järgneb.
E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakatal
Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna.
Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.
Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle."
Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.
Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.
Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.
Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.
E 16583/5 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakünd
Üks mees olnud kuldraha peale õige himulik, ta ei mõtlenud muud ega kõnelenud muud kui ainult kuldrahast ja selle saamisest.
Ühel õhtul juhatadud temale unes: "Kui sa kulda tahad saada, siis pead oma tänava aia pahemalt poolt küljest päeva ajal kukega kündma ja kanaga äestama. Adral peavad aga kuldäered otsas olema."
Kui mees hommikul üles tõusnud, mõtlenud ta unenäo uuesti ja ilusasti järele. Mehel hea nõu kallis, kuida kulda kätte saada.
Ta võtnud oma ja naese laulatuse kuldsõrmuksed, läinud sepa juurte ja lasknud neist adraäerdele jakud otsa panna. Läinud siis kodu ja kohe kukega kündma. Ta künnud tänava aiapikkuselt, kümme sammu laiuti ja äestanud siis kanaga selle maa jälle ilusaste üle - nii ikka nagu juhatadud oli.
Aga ennäh, kuldraha olnud vaod täis, mis lume. Arutu palju. Mees korjanud nüüd seda nii palju oma naesega kui arvanud omale tarvis minevat. Pärast saanud oma poisid ja tüdrukud ning kõik külarahvas oma jao. Nüüd olnud kulda tervel kihelkonnale. Paljud lootnud kuldraha poolest arutu rikkaks saada.
Tõisel ööl öeldud kullakündjale jälle unes: "Et sa sellest kullast tõistele oled annud ja mitte ise üksinda ei tarvitanud, pead sa ning need, kes sellest osa saivad, kõik sellest kullast ilma jääma."
Kui mees hommikul üles tõusnud, ei uskunud ta unenägu. Läinud vaatama. Ait olnudki kullast tühi. Kuldrahade asemel olnud ainult kuivanud haavalehed. Ka need tõised, kes sellest kuldkünnust osa saanud, saanud kuldrahade asemel ainult haavalehti.
Pärast künnud küll seesama mees veel tihti kukega ja äestanud kanaga oma jaoks, aga võta näpust, ei kulda kusagilt enam saada. Ilma mees kullast kui enne.
E 16585/6 (3) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan metsas
Muiste olnud kuusk koguni tõistmoodi kui nüüd, tema olnud siis ilusate rohiliste siidikarva kübemetega kaetud, üleni tüvest kuni ladvani. Ka muud puud olnud ilusamad, siledad ja õiged, kellegil ei olnud kuivi oksi küljes, ei ühtegi muhku ega käsna, niisama ei olnud ka kõveraid puid.
Kord läinud vanapagan metsast läbi, tema pannud metsapuude ilu tähele, pahantanud aga selle üle, et nad nii ütlemata siledad ja sirged kasvanud. Ja kohe hakanud nad tööle metsapuid ära rikkuma. Kuuse tapnud ta tüvest kuni ladvani oksi täis, pihlaka käänanud keeruks, siledad ja sirged puud murdnud kõverateks ja keikidele tapnud ladva alla tüve järgule kuivi oksi sisse. Neise puudele, mis magusat lõhna annud, lasknud ta suust oma hingeõhku peale ja nad hakanud koledaste haisema. Puud, mis väga ilusaks olnud kasvanud, sorganud neile kepiga augu juure peale ja sülganud sinna sisse, et nad mädanema hakkaksivad ja puud, mis väga suureks kasvanud, neile murdnud ladva pealt maha, sellepärast et nad kängu jääksivad.
Metsajumal näinud viimaks, kuida vanapagan metsas puid rikkunud, ta saanud kurjaks selle üle ja saatnud kohe kõu ja pikri, kes teda sedamaid metsast minema kupatanud.
Sest ajast kartvat vanapagan kõu ja pikkert kui tuld ja põgenevat tema eest kus seda ja tõist.
E 16586/7 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Must surm
Must surm möllanud suurel maal koledaste, keda ta leidnd sellesse puutunud kord käega ja kohe olnud see surnud. Mitte ühte ainumat küla ei olnud enam olemas, kus must surm käimata oli. Ainult mõned üksikud inimesed, kes kusagile paksu metsa peitu oli pugenud, jäänud mustast surmast puutumata.
Muhu saarel ei olnud veel musta surma käinud. Saarerahvas olnud kartuses ja oodanud hirmuga iga tund musta surma sinna ilmumist.
See olnud ühel pühapäeva õhtupoolel, kui saarerahvas vaikselt mererannas ja metsateedel jalutamas olnud, sõudnud üle väina üks suur must mees paadiga Muhu saare poole. Rahvas kartnud musta surma tulekut ja tõeste tulnud täna must surm Muhusse. Randa jõudes sidunud ta paadi pajupõesa külge kinni ja siis läinud maale. Kohe aga alganud ta seal oma surmamise tööd. Ta otsinud kõik kuivad paigad läbi ja keda ta leidnud, see olnud tema laps. Kaks inimest aga peitnud endid ühte maa-alusesse koopasse ära, et seal endid musta surnma eest varjul hoida ja must surm ei leidnud ka neid ülesse. Kui must surm kolm nädalat Muhus oli olnud, läinud siis paati ja sõudnud ära Rootsimaale, selle lootusega, et nüüd Muhu saar inimestest tühi on.
Need kaks aga, kes koopas peidus olnud, jäänud mustast surmast puutumata, nemad hakanud Muhus elama ja neist olla siis Muhu rahvas sündinud.
Pärast ei nähtud musta surma Muhumaal enam.
E 16587/8 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast pähkel tupes on
Vanal ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas kasvamas, ka nende sisu olnud nooreltpäralt magus. Lapsed aga ei lasknud pähklit sugugi valmis saada, vait rookinud kõik nooreltpäralt sahrapuude otsast maha.
Metsajumal arvanud seda paremaks, siis pähklid süüa, kui nad täiskasvanud on ja loonud sellepärast pähkli sisu nooreltpäralt hapuks ning pannud pähklil isi karedalehelise tupe ümber, kelle sees pähkel nooreltpäralt kinni pidi olema, nii et hammastega katki teha ei saanud. Ainult siis kui pähklid valmis, kukkuda nad kareda koore seest välja.
Sellest ajast saadik ei himusta lapsed pähklid enam noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.
E 16590/2 (7) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Vt. H II 24, 164/7 (28) < Halliste (1894). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed libisevad
Kord elanud ema ühe ainuma tütrega üksikus saunahurtsikus ilusat elu. Ema armastanud tütart ja niisama armastanud ka ema palavaste. See ema ainus tütar olnud ka ütlemata ilus. Tema silmad olnud nagu kevade, juuksed mustad ja palge valge nagu lumi. Tütrel olnud see moodiks päeva ajal tööd teha ja õhtul sauna kõrval puude vilus istuda ning laulda. Esiotsa olnud ta sellega küll rahul, aga viimaks hakanud õhtutelt kaugemale metsadesse ära kõndima, ilmunud selle järel poole öö ajal ja sagedaste ka hommikuks kodu. Nüüd jäänud päeva töö seda rohkem tagasi, sest tütar tahtnud hommikutelt rohkem magada.
Kõik see pahandanud vaese ema südant nii valusaste, et ta mitu peatäit ainuma silmatera pärast nutnud. Ta manitsenud mitu korda tütart õhtult kodus olla, aga see kõik olnud asjata - tütart tõmbanud nagu salavägi õhtult kodust välja.
Olnud aeg, kui ema ainus tütar üle käte ära läinud, siis nutnud vaene ema valusaste, ta ei lubanud enam iialgi seda tütrele andeks anda, et nii suure koorma emale südame peale oli veeretanud. Ema vandunud tütre igaveste ära ja soovinud, kui tütar veel metsa lähab, et karu teda ära kisuks ja hunt murrustikus murraks.
Aasta läinud vaevalt mööda ja tütar hakanud jälle vanaviisi kodust ära käima, ei aidanud ema palve ega rahva naer; see olnud tüdrele ükskõik. Ta lasknud seda ühest körvast sisse ja tõisest välja jooksta.
Kui ta ühel õhtul jälle metsas kõndimas olnud, tulnud karu temale vastu, vaene tüdruk kartnud teda ja katsunud ühe lähedal oleva peenikese haava otsa ronida. See läinud talle ka korda. Karu näinud, et tüdruk haava otsas olnud, ta katsunud temale järele ronida, et niiviisi teda kätte saada. Peenikene puu aga ei kannatanud karu ronimist, murdnud katki ja nii kukkunud vaene tüdruk ühes puuga õnnetumalt maha. Karu kiskunud teda seal samas lõhki ja pannud nahka, mis üle jäänud, seda matnud kannude alla kinni.
Haavad näinud seda haledat lugu pealt, mis ema äraneedmine teinud, nende süda saanud kurvaks ja silmad niiskeks. Nad varisenud väga selle koleda surma üle.
Ka nüüdki alles libisevad haavalehed ühtelugu, olgu tuulega ehk vaikse ilmaga. See olla sellest saanud.
Mari Sõggeli suust.
E 16596/8 (12) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnakonn
Muiste leinud karjatsed karjamaa pealt kärnkonna, et nemad niisugust looma enne ei olnud näinud, siis tahtnud nad teda kohe surnuks lüüa, arvanud seda mõne paha vaimu olevat või mõnda muud sellesarnast. Üks poisikene aga keelanud kangeste kärnakonna surnuks lüüa. Kui viimaks tõised oma jonni nii kaugele ajanud, et ikka surnuks lüüa, siis tõmbanud see karjapoiss, kes seda kangeste oli keelanud ja viskanud kärnkonna jõkke. Nenda pääsenud ta ära.
Kui nüüd karjapoisid kodu minemas olnud, eksinud nad ühes karjaga suurde laande ära. Keegi neist ei mõistnud enam kodu minna. Küll nad mässinud edasi ja tagasi, aga ikka ei ole kodu kusagilt lähemale tulnud. Õhtu jõudnud kätte ja selle järel öö. Ikka olnud karjatsed alles eksituses.
Viimaks jõudnud nad ühe maja juurde, kus hele tulukene paistnud. Esite arvanud nad seda oma koduks, aga kui lähemale läinud, näinud küll, et see üks võeras maja oli. Karjatsed olnud juba väsinud ja arvanud nad parem siit öömaja paluda, kui et metsas öö ära olla.
Nad läinud kõik kolm majasse. See olnud päris tühi, mitte kõppu ega kõbinat ei olnud kusagilt kuulda, viimaks suure otsimise varal leidnud nad ühe vana naese ühest isiäralikust kambrist. Kui nad sellele oma häda jutustanud ja öömaja palunud, vastanud see: "Lapsed, siin on teil kuri olla, sest siin on päris maapäälsete põrgu. Aga kui nad kodu tulevad ja teid ei leiaks, siis viin ma teid sinna oma kambrisse ja nii võite varjul olla ja homme juhatan siis õigele teele." Kuida vana naene kõnelenud ja nenda ta ka teinud.
Öösel tulnud põrgusellid kodu. Tuppa jõudes hakanud peamees haisu tõmbama ja ütlenud: "Võerast haisu! Võerast haisu!" Ise tõmbanud ikka haisu edasi kuni viimaks sinna kambri ukse ette jõudnud, kus poisid sees olnud. Nad teinud ukse lahti ja leidnud poisid kätte.
"Hää õhtukost," ütlenud peamees ja jooksnud tõiste sellidega poiste kallale. Keige esimese juurde jäänud peamees peatama, viimaks ütlenud: "Et sina minule elu kinkisid, siis jätan ka mina sind elama."
Siis jooksnud hulgani tõiste kallale ja pannud neid nahka.
Hommikul juhatanud vana naene selle poisi ilusaste kodu. Nenda pääsenud see karjapoiss, kes kärnkonna elama oli jätnud, eluga põrgust välja.
E 16598/600 (13) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmavanamees
Ühes külas elanud vana hall mehikene ja see mõistnud vihmasõnu. Tema lasknud siis vihma sadada kui tema tahtnud ja keelanud ka niisama. Alati, kui ta poolemaa meestega pahaseks saanud, siis lasknud ta neile mitu päeva vihma sadada ja keelanud ainult siis ära, kui vihmatuju üle läinud. Oma põldude peale lasknud ta ikka paraja osa vihma sadada, misläbi temal ilusad viljad kasvanud ja poolemaa meestel koguni kehvad. Külarahvas nimetanud teda vihmasõnade pärast vihmavanameheks.
Kui vihmavanamehel juba lõõg täis saanud ja Liiva-Hannus lepise kelguga järele sõitnud, siis olnud alles tegemist. Vanamees olnud haige maas, aga hing ei läinud välja. Nenda põdenud ta mitu nädalat. Külarahvas hakanud juba juttu järele ajama, et vihmavanamees sellepärast ära ei surevat, et ta elu sees rahvale palju halba olevat teinud. Kui vanamees nenda ikka vaeval maas vähklenud ja viimaks ka isi juba aru hakanud saama, et selle süü pärast hing välja ei lähe, siis kutsunud ta ühel päeval oma sugulased oma juurde ja tunnistanud neile kõik patud üles. Nüüd surnud ka mõne tunni järel alles vihmavanamees ära.
Sel päeval, kui vihmavanamees hinge heitnud, olnud niisugune torm, et maad ega taevast ei nähtud, lume ajanud maha, mis mahtunud ja tuul olnud ütlemata suur. Tema tuttavad olnud mures, kuida vanameest niisuguse tormise ilmaga maha viia, matussepäeval jäänud aga torm üle.
Rahvas kõnelenud pärast pikka lou, et sellepärast vihmavanamehe hingeheitmise päeval tormine olnud, et vanamees kõik oma päevad kurjalt ära elanud.
E 16601/2 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mees õnnetuses
Kord tulnud ühel mehel tee peal hobuse heinadest suur puudus, teed olnud küll veel käia, aga hobusele ei olnud enam iva maikugi anda. Mees mõtlenud asja kige külle järel, aga ei leidnud kusagilt nõu, kust peale hakata. Veel hulga maad ära käies, näinud mees õhtuhämariku ajal tee ääres heinamaad ja seal üht suurt kuhja heinu. Mees peatanud ka hobuse seisma ja läinud kuhjast sületäit ära tooma.
Kuhi ei olnud ka just kaugel ja mõnekümne sammuga olnud mees seal, ratsinud paraja jao kuhjast maha, ahminud sülesse, et sellega koorma juurde tagasi minna, Kui ta heinad sülesse võtnud, näinud suurt järve enese ees. Tahtnud tõiselt poolt küljest minna, aga ikka seesama palk. Nõnda katsunud ta ühest kui tõisest küljest ja ei saanud kuhja juurest enam ära - jõgi voolanud ees, tee mis sa tahad. Sisse hüpata ja läbi ujuda, seda arvanud mees kardetavaks. Ta olnud nüüd kimbus nagu hunt aia nurgas. Kui ta nenda enda küllalt juba vaevanud, siis viskanud heinad külje alla ja heitnud peale, et hommikut ära oodata.
Pea uinunud ta magama ja ärganud alles siis üles, kui juba suur valge väljas olnud, jõgi olnud ikka alles ees, nii et üle- ja läbiminek võimata olnud. Hulga aja tagant näinud ta ühte halli vana mehikest oma juurde tulevat. See jäänud aga tõinepoole jõge seisma ja ütlenud: "Kuule, külamees, oleks sa minu juurde tulnud ja heinu palunud, ma oleks sulle mitme päeva jaoks annud, aga et sa isi võtma läksid, sellepärast pidid nüüd selle öö vaeva kannatama. Sinu hobune on alles tee peal ja sa võid jälle oma teed minna." Selle järel kadunud jõgi eest ära ja mees läinud hobuse juurde, leidnud aga selle omal kohal niisama terve ja tugeva olevat. Hobusel olnud veel suur virnam heinu ette viitud.
Pärast saanud see teemees teada, et selles talus üks niisugune vana peremees olevat, kes sel moodil oma varandust kaitsta mõistvat.
E 16602/3 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Halliste tark
Vanal ajal elanud Halliste kihelkonnas mõtsaurkas ühes üksikus onnikeses vana mees, kes kõiksugu haigusi parandanud, vargusi ülesse juhatanud ja muid niisuguseid asju korrale ajanud. Tema juures käinud rahvast ligidalt ja kaugelt ja kellegi käest ta rohkem ei võtnud, kui elu ülespidamiseks ja rohtude muretsemiseks tarvis läinud. Tema pannud sõnadega vere kinni, arstinud nikastust, pannud luu oma koha peale jälle tagasi, aidanud maalist ja tuulest rabatud.
Sel ajal olnud Halliste kihelkond terve ja tubli, haigused, mis vahest kellegile juhtunud, parandanud vanamees kohe ära. Niisama ei olnud ka Halliste kihelkonnas sel ajal vargahaigusi näha ja ka tõistest kihelkondadest käidud varguse pärast tema juures.
Kui vanamees ära surenud, õpetanud ta tarkuse ja sõnade võimu oma pojale, kes ka pärast isa surma niisama usinusega ümberkaudse rahvale head teinud. Aga kui see jälle ükskord ära surenud, ei õpetanud tema enam kellegile seda ammetid ja nii hakanud aega mööda Hallistes jälle haigused liikuma.
E 16603/6 (17) < Halliste khk., Kaarli k. k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan puid raidumas
Kord läinud vanal ajal mees metsa puid raiduma, raidunud nii, et pea otsas valutanud, viimaks viskanud kirve käest maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Ümber vaadates näinud ta enesest mõni samm kaugel üht mehikest kannu otsas istuvat. Mees, kes enne alati vanapaganast palju kuulnud oli, mõtlenud: "See vistist vanapagan ongi seal kannu otsas. Oot ma kutsun ta kelminäo enesele appi puid raiduma, võin talle selle eest ka kõhutäie süüa anda."
Mees läinud Vanapaganale ligemale ja ütlenud: "Kuule, kannupapa, mis sa palgaks tahad, kui sa mulle tänase päeva puid raidud aitad?"
"Ei taha rohkem, kui kõhutäis süüa," ütlenud kannu otsas istuja.
"Noh, sellega saame valmis, tule aga raiduma." Kõheldanud mees ja kohe olnud vanapagan platsis puid raidumas. Ta võtnud mehe kirve ja kupatanud sellega, et nina otsast tilkunud vett maha. Varsi olnud ka päratu hulk puid valmis raiutud ja mees olnud nüüd üsna rõemus, sest homme ei olnud enam tarvis puid raiduma tulla.
Jõudnud õhtu kätte ja mees käskinud vanapaganat järele jätta. See viskanud ka kirve maha ja kõnelenud: "On õhtu, siis olgu õhtu."
Mees läinud nüüd Vanapaganale kõhutäit süüa andma. Tehtud tuli maha ja mees küpsetanud kolm vardatäit silkusid ära, lõiganud kuus kikku leiba lahti ja nüüd hakatud sööma. Vanapagan pistnud kiku leiba ja silku nagu pala pala järel alla, viimaks saanud leib otsa ja silgud kah. Vanapagan aga tahtnud veel süüa, tema kõht ei olnud sellest natukesest täis saanud. Mees palunud küll, et temal enam rohkem juures ei olevat, lubanud homme jälle järele tuua, aga vanapagan ei olla seda sugugi kuuldagi võtnud, ta käskinud meest üht teibajämedat kuuske maha raiduda, ütlenud seda omale tarvis olevat, sest temal olevat üks silk, mida ta ära lubanud küpsetada. Mees, kes asjast aru saanud, olnud nüüd nii kimbus nagu havi õnge otsas, läinud aga siiski raiduma. Natukese raidumise järel jäänud mees väha kuulatama.
"Raiu, raiu, mis sa kuulatad," ütlenud vanapagan.
"Ma kuulen, Püha Jüri kutsikad tulevad," ütlenud mees.
"Kas nad kaugel on?" pärinud Vanapagan.
"Arvata paar vakamaad," seletanud mees.
"Ära raiu enam," hakanud vanapagan paluma. "Kui Püha Jüri kutsikad tulevad, söövad nad mind ära. Päästa mind, kui sa võid, ma maksan sulle vaka kulda."
"Hea küll, ma päästan sind," ütlenud mees.
Võtnud nahkreisikoti suu lahti ja käskinud vanapaganat sinna sisse tükkida, lubanud siis koti kuuse otsa rippuma panna.
Natukese aja järel hakanud mees niuksuma nagu otsiks Püha Jüri kutsikad vanapaganat. Ees hommikut aga jätnud mees niuksumise järele ja võtnud vanapagana kuuse otsast maha. Nüüd tänanud vanapagan meest ja maksnud ka vaka kulda temale ilma sõna lausumata kätte.
E 16607/9 (19) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm luika
Ilusal lillerikkal järvekaldal istunud poisikene ja hoidnud õiekimbukest. Tihti vahetevahel vaadanud ta järvepeegli pinda ja soovinud omale üht lootsikut, kellega järvel sõuda oleks võinud, aga paadikest ei olnud ja ujuda ei mõistnud poisikene ka.
Ta löönud silmad üles, vaadanud järve poole ja näinud imet. Korraga ujunud järvel kolm lumivalget luika. Luiged ujunud ja ujunud ikka poisikesele lähemale. Poiss tunnud ütlemata suurt rõemu neist ilusatest lindudest. Ja nad olnud ka vagad, lasknud poissi leivapalukestega sööta ja ujunud nii üsna tema lähedal, aga kui poisikene neid kinni võtta tahtnud, siis ujunud nad väha maad temast kaugemale. Et järve äärest vesi õhukene olnud, siis kõndinud poisikene neile järele ja püüdnud ikka. Viimaks läinud luiged nii kaugele, et poisikesele jalad enam põhja ei ulatanud. Nüüd olnud kõik tema lootused korraga kadunud.
Et luiged õige vagad loomad näidanud, siis ei tahtnud küll veel poiss nende püüdmist järele jätta, ta vaadanud ümber ja näinud ühe põõsa küljes üht laudadest tehtud parvenäru kinni seotud olevat. Sinna kõndinud ta ja selle päästnud ta lahti. Sellega tahtnud nüüd poisikene luikedele ligidale jõuda. Pea olnud ta juba kesk järve, õige luikede lähedal, kui paadikene tema valjust sõudmisest katkenud ja poisikene vette kukkunud.
Poisikene langenud minestusesse ja ei teadnud enam maast ei ka ilmast midagi. Kui ta viimaks meelemärkusele tagasi tulnud, leidnud ta enda pehme aseme peal, ilusas kuninglikus lossis magavat ning tema lähedal seisnud kolm taevalikku ilusat neitsit. Nad olnud poisikese vastu ütlemata lahked ja kui poisikene terveks saanud, siis näidanud nad temale kõik seda kuninglikku varandust ja toredust.
Ühest kambrist viitud ta tõise ja igalpool leidnud ta ikka rohkem hiilgust ja iludust. Aedades kasvanud õunad kui kapsapead ja ka muu vili olnud niisama lopsakas. Poisikene olnud enne tihti paradisist kuulnud ja nüüd elanud ta isi seal sees.
Tunnid ja päevad kadunud ja nende järel viimaks nädalad, ikka leidnud poisikene iga päevaga uut ilu ja hiilgust, uut rõemu ja lusti. Kodu igatseda ei tulnud poisikesele enam meeldegi, sest siin ilusas hiilguses olnud talle muidugi ütlemata hea elada.
Viimaks kosinud ta kõige noorema kuningatütre omale abikaasaks, kuningas õnnistanud noortpaari ja kinkinud neile veel poole omast kuningriigist.
Mari Sõggeli suust.
E 16609 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Ann Kurvits (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas
Kui Jeesust Kolgatale oli viidud, et seal risti lüüa, siis võetud tema kinnilöömise jaoks kaks käte, üks jalgade ja üks rinna sisse löömise nael ligi. Maria Jeesuse ema ja Johannes, kes löömise ajal seal ligi olnud, püüdnud salamahti seda kõige suuremat, see on rinna sisse löömise naela kätte saada, sest neil olnud väga kahju, et tema rinnast läbi pidi löödud saama.
Nenda läinud aga Marial korda, seda naela ilma tigedate sõjameeste nägemata ära võtta. Ta ei julgenud seda oma ligidal hoida - mõtlenud, et vahest otsima hakatakse ja seda siis tema käest kätte saadakse, sellepärast pistnud ta siis naela Kolgatale maa sisse. Kui aga tigedad sõjamehed naela otsinud ja mitte kätte ei leidnud, siis jätnud nad temal nagu tõistelgi kurjategijatel naela rinna sisse löömata.
Pärast kasvanud sellest naelast sinna kohta karuohakas ja siginenud sealt üle ilma laiali.
Ann Kurvitse suust.
E 16610 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Märt Viidik (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas (Tõisend)
Kui Jeesust Kolgatale risti lüüa oli viitud, võtnud soldatid tema risti peale löömise jaoks ka ühe suurema naela ligi, mida nad rinnast läbi tahtnud lüüa.
Aga mõned tema jüngrid, kes ristilöömise ajal seal ligidal olid olnud, katsunud seda naela ära võtta. Ja see läinud ka neile korda. Nad peitnud naela ära maa sisse, kartnud järele otsimist, mis läbi neid niisamasuguse surma sisse oleks saadetud.
Kui Jeesus kätest ja jalgadest risti peale oli naelutadud, otsinud nad rinnanaela taga, et ka sealt läbi lüüa, ei leidnud aga seda naela kusagilt. Viimaks lendanud üks suur kärbs Jeesuse rinna peale ja katnud seda kohta. Soldatid aga näinud kärbsed seal ja mõtlenud juba naela sisse löödud olevat, jätnud otsimise järele ja ajanud risti püsti.
Naela asemal, mida jüngrid maa sisse pistnud, kasvanud karuohakas asemale, millel nii kibedad ja valusad okkad küljes olla, et seda palja käega keegi katsuda ei võivat.
E 16614 (25) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1894). Sama vt. H III 24, 202/3 (46).Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord oli keegi vanamees kesktalve ajal jõe ääres jääd raidunud. Ta raidunud, raidunud ja leidnud viimaks jää seest kinni külmenult suure ria surnuid pääsukesi. Mees ei teadnud, mis nendega teha; viimaks arvanud heaks pääsukesi tagasi jõesse visata. Et aga seda näha, kas need pääsukesed suvel veel elusse tõusevad, sidunud mees igale punase lõnga kaela. Kui kevade kätte jõudnud, siis pannud mees hoolega tähele, kas sääraseid pääsukesi leida oleks, kelledele punased lõngad kaelas olla, - ja leidnud ka oma kodu ümbert kõik pääsukesed, kelledele punased lõngad kaelas olnud.
E 16616/7 (27) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heitumine
Kord oli üks saunamees õhtu hilja kodu poole kõndinud, seega aga palju kõndimisest palju ära väsinud. Ta istunud metsa äärte suure kivi poeale maha, et seal väha aega jalgu puhata. Korraga kuulnud ta selja tagant kõminat ja näinud metsast kaht musta kogu välja kõndivat. Need tulnud aga tema lähedale ja istunud veel ühe suurema kivi peale ja hakanud seal kõnelema. Esimene mees ütlenud: "Vaata minule oli täna õnn, ma heidutasin mõisa risttee nurga peal, suure kuuse lähedal mei mõisaproa nii ära, et see kohe paari tunni eest hinge heitnud ja seal on ka mul paras koht, ma ootan ikka neid mõisasaksu, taluinimestega ei maksa õige jantidagi."
"Ka mina ollin üleeile selle kõige parema õnnega koos, ma heidutasi vana sõjakindrali hobuseid nii ära, et nad lõhkuma hakkasivad ja vana kindral on praegu sellest ajast haige, ei kõnele ega kuule karvagi. Seda ma ütlen, koht on mul hea. Ma elan Karuküla jõe silla all ja teen seal oma tööd edasi. Kui vana kindral teaks, ta lõikaks sillatala peale kolm risti ja minu võim oleks kadunud, ka vana kindral saaks siis kohe terveks."
"Niisamasugune lugu ka minuga on. Kui inimesed küla risttee kuusele kolm risti peale lõikaks, oleks mo võim korraga kadunud. Aga mis surnud, seda ei saa nad enam kätte. Noh, lähme nüüd jälle oma kohtadele."
Läinudki.
Sulanemees olnud selle aja sees kui küpse kartohvel. Aga kui mustad kogud ära läinud, hakanud ka saunamees kodu poole astuma. Hommikul võtnud ta kohe reisi ette, läinud ja lõiganud küla risttee kuusele kolm risti peale ja pannud sellega sellele tee kinni. Siis läinud vana kindrali kodu ja lubanud selle terveks teha, kui see teda tema kehvuses aidata lubaks. Vana kindral onud ka kohe valmis ja lubanud vaese mehe hea järje peale aidata, kui see aga teda terveks teeks.
Sulane läinud ja lõiganud silla aluspalgile kolm risti peale ja läinud siis vaatama, kuida vana kindraliga lugu on. See olnud terve nagu teras.
Kindral annud nüüd saunamehele hulga raha, nii et ta sellest kohe rikkaks saanud.
E 16618 (28) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos
Roos oli kord pahantanud, et suts neiu sõrme sisse tekkinud ja nii väha seal viga teinud. Ta ütelnud: "Vaat kus mina, ma tükin proua rinna sisse ja rikun nii selle ära, et lapsed sealt enam midagi ei saa."
Nii ongi. Kui nüüd keegi naesterahvas ära hirmub, lööb ikka roos kõige rohkem nende rinna sisse.
E 16620/1 (32) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 171 B* 3, 16 t. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 158. Karjapoiss ja karu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjapoiss ja karu
Karjapoiss roninud karu eest puu otsa, karu näinud aga seda ja roninud järele. Kui karu juba poolest puud olnud, kukkunud poisil kogemata kodust juurde pandud leivaotsakene särgikaukast*1 maha ja otse karule nina peale. See kukkunud kohe maha ja olnud surnud. Poiss ei julgenud enne puu otsast maha tulla, kui tõised karu puu alt ära olivad viinud.
*1 taskust
E 16622/3 (35) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Mt. 102 B. 7 t. Jutt on rahvasuhu läinud arvatavasti trükisest Villmann 1782. P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, 76. Koer hundile seltsiliseks. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja koer
Vanal ajal näinud hunt üht viletsat nälginud koera teed mööda kõndivat ja kohe olnud temal aru peetud; ta ütlenud koerale: "Tule mulle seltsiliseks. Muud tööd sul küll teha ei ole, kui ainult minu juures olla ja selle ette valvata, et me õnnetuse sisse ei satu. Sellepeale on sul süüa kõige paremat, nii palju kui isi ihaldad!"
Koer olnud selle kaubaga rahul ja läinud hundile kaasa.
Nende tee läinud paksust metsast läbi. Korraga jäänud hunt seisma ja ütelnud koerale: "Siin on paras maa lõunat süüa!" Nenda üteldes murdnud hunt koera ära ja pannud nahka.
E 16623 (36) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). AT 30, 13 t. Euroopas laialt levinud muinasjutt on eesti koolikirjanduses alates 1870 moraliseeriva lõpuga. P. Kippar Eesti Loomamuinasjutud, 12. Rebane pilkab hunti. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane
Kord oli hunt metsas luusides kogemata põdra auku juhtunud. Küll kaapinud vaeseke küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga see ei aidanud kedagi. Viimaks hakanud ka nälg kõhtu näpistama, nii et ta selles valus uluma hakanud.
Rebane kuulnud ulumist, läinud seda hirmukisa vaatama ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli.
Seda nähjes hakanud rebane hunti pilkama, naerma ning sõimama ja nimetanud teda selleks ja tõiseks. Jooksnud naerdes hea meelega augu ümber senna ja tänna. Jalg komistanud ja vaesekene kukkunud ka auku.
Nüüd olnud rebase kavalus ja naljatamine korraga kadunud. Ta palunud hunti, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.
E 16625/6 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metsade loomisest
Peale maa loomise, kui kuldsed Kalevid maa peal elanud, ei olnud siis muud leida kui ainult kõrbe sarnatseid kohtasid. Palav päikene kõrvetanud kõiki inimesi, loomasid ja kõiki mis elanud ja siis palunud Kalevid taevaisalt varju.
Taevaisa kuulnud ka inimeste palumist ja loonud maa peale paiguti metsad kasvama, nende vahele aga pannud ta rohu tõusma ning lillekesed õitsema. Kui inimesed hommiku vara ülesse tõusenud, hõerunud nad silmi, sest see kõik, mis nad näinud olnud koguniste uus nende meelest. Aegamööda harjunud nad ka selle ilusa ilmaga heaste ära ja tänanud vanaisat, et ta metsa päevapaiste eest varjamiseks oli loonud.
E 16627/8 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimehe õnnetusest
Ühel päeval võtnud jahimees nõuks metsa lindusid laskma minna. Ta laadinud püssi täis ja astunud siis kodust välja suurde linnurikkasse laante. Seal edasi kõndides näinud ta puu otsas üht väga ilusat valget lindu. Ta ei olnud enne veel nii ilusat valget lindu näinud ning nüüd tõusnud temal himu seda kätte saada. Kohe kui ta paugu lasknud, olnud tema ümbert paksu suitsu täis, nenda et ta mitte enam ei näinud sõrme suhu pista. Jahimees ootanud, millal suits ära väheneks, nii et ta jälle edasi astuda oleks võinud, aga suitsu ei olnud enam kusagil, vaid jahimees olnud pime ja jäänud ka edespidi pimedaks.
Sellest soost, kes lindusid piinavad, olla siis pimedad inimesed saanud.
E 16629/30 (42) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida mees rahast ilma jäänud
Vanal ajal juhatadud ühel peremehel ööse ja kästud neljapäeva öösel enne kesköö kukelaulu Kitsiuudre oja kaldale minna ja sealt ühest käänaku kohast kajuda, siis saada ta katlatäie raha, ei kästud aga midagi kurja nimetada.
Mees oodanud kuni neljapäeva õhtuni ja läinud siis oja kaldale juhatadud rahakatalt kajuma. Leidnud ka juhatadud koha ja mees hakanud tubliste kajuma. Pea paistnud ka katal ja mees viskanud veel mõne labidatäie mulda ning katal kuldraha täis olnudki käes. Mees olnud sellest leidmisest üsna rõemus ja ütlenud: "Kurat küll, vaat nüüd ma olen rikas!"
Selle järel kadunud raha mehe silmade eest ära ja tühi katal jäänud veel järele. Mees viinud katla kodu ja oodanud, vahest raha tuleb tagasi, aga võta näpust, mees jäänud rahast ikka ilma.
Pärast keetnud naene tihti selle pajaga süüa ja mees kutsunud seda kurjanimetuse pajaks, sellepärast et ta kurja nimetamise pärast rahast ilma jäänud.
E 16630 (43) < Halliste khk., Kaarli k. < Kõpu khk. - Jaak Sõggel < Jaan Maks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis musta siga kartes juhtunud
Ühel mehel juhatadud unes ja kästud Kõpu suure kõrtsi tagant pihlakapõesast kajuda, siis saada ta hulga raha. Lubatud ka siis, kui ta kartvat, naene ühes ligi võtta. Ei kästud aga sellest mitte midagi tähele panna, kui midagi vastu tuleb, sest siis jäävat ta rahast ilma.
Mees võtnud ka naese ligi ja läinud juhatadud kohale. Kui nad ligi põesast jõudnud, tulnud suur must siga lõuge lõksutades vastu. Mees ja naene kartnud seda ja pistnud jooksma.
Pärast läinud mees päeva ajal seda kohta vaatama ja kajunud ka, et küll saanud, aga raha ei leidnud enam kusagilt.
E 16631 (44) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pillutud raha
Vanal ajal sõitnud öö ajal üks mees üksinda küla poole, kui ta Vana-Kariste Koodiorgu jõudnud, sest tema tee läinud sealt läbi. Siis näinud mees, et temal tagant tuliseid süse järele pillutud. Küll ajanud mees hobust valjuste sõitma, aga see ei tähendanud kedagi, tulesöed lendanud ikka temale järele ja veelgi mööda, mõnikord puutunud ka temassegi. Koodiorust läbi minnes jäänud tule pildumine järele ja nii jõudnud mees viimaks õnnelikult vigata kodu.
Hommikul läinud ta seda kohta vaatama, kust temale tuld järele pillutud ja leidnud, et need aga rahad olnud. Mees korjanud neid nii palju kui leidnud ja saanud siis suure huniku raha.
E 16631/2 (45) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasadu
Ennemuiste läinud üks vanamees metsa puid vargile. Naene oli teda küll keelanud, aga mees ei võtnud seda kuuldagi, vaid läinud ikka peale. Kui ta metsa jõudnud, hakanud ülevalt temale tuld kaela sadama. Mees hirmunud seda nähes ära ja pistnud pügama, et tulesaju käest ära kodu saada. Aga ikka sadanud tuld edasi, et kõik näha harvemaks oli jõudnud. Kui ta õueväravast sisse astunud, siis jäänud tulesadu järele.
Kodus kaebanud mees naesele seda lugu, see olnud õige rõemus ja parastanud veel teda. Mees saanud selle üle vihaseks ja heitnud selle tujuga magama.
Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud kohe tahavärava vaatama, kas tulesadu midagi ära ei ole kõrvetanud. Aga kui ta väravast välja astunud, kuida ehmatanud ta ära, sest terve kord raha olnud maas. Mees hakanud vaatama ja leidnud, et see rahatee ikka sealt edasi läinud, kust tema eila õhtu oli tulnud.
Nüüd läinud mees kodu naese järele ja kutsunud seda raha kokku korjama. Naene ei tahtnud küll mehe juttu uskuda, aga kui see kottidega metsa läinud, läinud ka naene järele.
Nüüd korjanud mees ja naene hulga raha kokku ja elanud pärast sellest rikkusest.
E 16632/3 (46) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida karjapoiss raha leidnud
Kord oli karjapoiss ühel päeval karja juures üle kingu õige valjuste jooksnud. Ta kuulnud ühe korra nagu oleks raha tema jalgade all kõlanud ja kohe pööranud poiss tagasi, et seda kohta vaadata, mis seal õige on. Ta tampinud jalgu vastu maad ja kuulnud kõlinat jälle edasi.
"Siin peab midagi olema," ütelnud poiss ja toonud suure teiba, et sellega maad puruks ajada ja kõlisevat lugu järele vaadata. Kui ta teibaga turbad ülesse kaalunud ja mulda kaugele ajanud, leidnud suure tündritäie raha. Poiss läinud kodu ja jutustanud lugu vanematele. Ka need kartnud ussi ja ei tohtinud raha ära võtta. Poiss läinud viimaks nõia juurde nõu küsima. Nõid õpetanud: "Pane hõbevalget püssi sisse ja lase uss maha, siis saad raha kätte, aga ära sa midagi karda, muidu võib mõnda õnnetust juhtuda."
Poiss läinud kodu, laadinud püssi hõbevalgega ära, läinud lasknud siis ussi rahatündri pealt maha. Kartnud aga ikka ussiraibet ega tohtinud eesmalt raha ära võtta. Viimaks, kui näinud, et uss midagi ei teinud, siis kaalunud ikka rahatündri välja ja vedanud hobusega kodu. Raha pandud aita luku taha.
Tõisel päeval läinud poiss vanematega aita raha lugema, aga leidnud tündri haavalehtedega täidetud olevat. Küll nad seganud lehti, aga raha ei leidnud enam kopikutki.
E 16637/8 (50) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks herned pehmes ei kee
Sel ajal kui Jeesus maa peal käinud, külvanud parajaste just üks mees põllul herneid. Jeesus läinud sealt mööda ja küsinud: "Mis vilja sa seal külvad?"
"Külvan kiva!" vastanud mees.
"Noh kui sa kiva külvad, siis pead sa ka kiva saama?" vastanud Jeesus.
Kui mees sügise herned põllu pealt kokku kogunud ja neid keetnud, ei keenud need sugugi pehmeks, vaid olnud kõvad kui kivid. Sest ajast jäävad siis herned keetes kõvaks, kuna nad enne seda õige pehmeks keenud. Sellepärast üteldakse ka hernete kohta tihti: Kõvad nagu kivid. Ehk: Õige naglutsed herned.
E 16640/1 (54) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peoleo
Vanal ajal, kui kõik loomad ja linnud jõge kajunud, läinud vanataat vaatama, kas kõik ka hoolega töös on või luusivad mõned mujal.
Kui vanataat väha aega jõe kaevamise juures tööd ja töölisi üle vaadanud, leidnud aga, et peoleo puudunud. Ta läinud teda taga otsima. Leidnud peoleo kuusikust pillerkaari pidamast. See vabandanud vanataadile, et tema oma ilusad kullakarva riided selle ropu töö juures ära määrida ja sellepärast ei tahtvat minna. Tõisi olla seal muidugi küll, aga see ei tähendada ju midagi, kui üks seal puuduvat.
"Sina riidealp," pahandanud vanataat, "et sa aga oma riiete eest rohkem hoolitsed kui elu ülespidamise eest, siis ei pea sa edespidi enam jõest ega mujalt loikudest jooma, vaid pead aga siis, kui vihma sadad, neist tilkadest oma joogijanu kustutada püüdma. Hommikult võid aga kastetilkadest oma suurt joogijanu kustutada ja pead neid nagu kass hiiresid tabama."
Sest ajast ei saa peoleo enam mujalt juua, kui ainult vihmatilkadest. Igakord, kui tal suur janu on, siis kisendab enne vihmasadu suure healega. Sest ajast ei kanna peoleo ka enam kuldseid püksa, vaid ainult selle asemel süsimusta trahvitut.
E 16641/2 (55) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast vähjal silmad tagapool on
Ennemuiste, kui kõik loomad ja linnud jõgede kaevamises töös olnud, et sealt aga joogivett saada, läinud jumal nende tööd üle vaatama. Vähk olnud tõiste varjul ja jumal ei pannud teda tähele, sellepärast küsinud ta siis: "Vähki ei olegi tõiste hulgas?"
"Ega sul ometi silmad tagapool ei ole, kui ei näe," ütlenud vähk.
Jumal vastanud: "Noh, saagu sul siis silmad tagapoole!"
Sellest ajast saadik olla siis vähjal silmad tagapool.
E 16644 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Olevi surm
Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud.
Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: "Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!"
Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: "Olev! Olev!"
Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja.
Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on.
E 16647/8 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmakull
Kui muistsel ajal linnud jõgesid sügavamaks kajunud, et nende seest rohkem vett saada, sest suur põud oli kõik kuivaks võtnud, puudunud ka vihmakull tõiste lindude hulgas. Tema ei viisinud palava päeva paistel tööd teha, vaid luusinud sellepärast ära paksu kuusikusse.
Taevataat tulnud tööd üle vaatama, tema märganud kohe, et vihmakull puudunud ja läinud siis teda taga otsima. Leidnud aga vihmakulli kuusikust. See aga vabandanud Taevataadile, et tema seda palavat välja ei jõudvat kannatada ja sellepärast vähaks ajaks kuusikusse tulnud.
Taevataat ütlenud: "Sina, hooletu, laisk mait! Et sa tööd põlgad, sellepärast pead nüüd trahviks suurt janu kannatama ja ei ilmaski jõest jooma. Pead oma suurt janu vihma tilkmetest kustutada püüdma. Ka sinu nimi olgu vihmakull."
Kui nüüd vihm tulemas on, siis kisendab ikka vihmakull enne seda janu pärast suure healega ja on sellest peale vihmasaju vagusam.
E 16649/50 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid kirikus
Vanal ajal läinud kellalööja südaöö ajal üksinda kirikust mööda. Ta kuulnud kirikus suurt kolinat, läinud vaatama ja näinud keset kirikut suurt rahakasti ning tontisid selle ümber käratsevat ja kisklevat. Kellalööja läinud kohe jala pealt õpetaja juurde kaebama. Õpetaja võtnud suure raamatu kaenla alla, kellalööja ja kaks poissi ligi, lugenud kolm korda Issameie ära ja läinud siis kiriku juurde vaatama, mis imetondid seal õige olla.
Kui nad kiriku ukse lahti võtnud ja õpetaja suure raamatuga kõige ees kirikusse astunud, kustunud tuled äkitselt ära ja muud ei olnud enam kuulda, kui ainult raha kõlinat. Õppetaja mõtlenud, et tondid rahakasti ümber ajanud ja lasknud siis kohe tule ülesse võtta, et asja järele vaadata. Vaadanud ja otsinud küll, aga ei olnud enam midagi näha ega leida.
Õpetaja oodanud tõisel õhtul, et siis tontisid rohkem järele vaadata, aga tondisid ei tulnud, oodanud kolmandamal õhtul, ei tulnud kah, ootanud veel neljandamal õhtul, ei tulnud tontisid ikka enam.
E 16650/1 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirikust toodud rahakast
Ühel kehval saunamehel oli ööse unes juhatadud: "Mine neljapäeva öösel kirikusse ja viska üle pahema õla peotäis mulda altarisse, siis saad pahemast poolt altarit kastitäie raha."
Kui mees hommikul ülesse tõusenud, kõnelenud ta öösist juhatust naesele ja tahtnud neljapäeva öösel rahakastile järele minna. Naene keelanud meest minemast ja see ei läinud ka.
Jälle tõine kord juhatadud niisama. Nüüd ei lausunud mees enam naesele sõnakest, vaid läinud südaöösel üksinda kirikusse rahakasti ära tooma. Viskanud ka peotäie mulda üle pahema õla altarisse ja leidnud siis juhatadud kohalt kastitäie raha. Mees käristanud rahakasti selga ja viinud kodu. Kui naene mehe kodu toodud rahakasti näinud, pahandanud see kangeste selle üle ja käskinud raha kus seda ja tõist viia, sest naene kartnud kangeste tontisid. Mees viinud aga rahakasti aita ja pannud sinna naese eest varjule. Pärast, kui ta sealt läinud raha võtma, leidnud, et kast ainult haavalehtedega täidetud olnud. Ta seganud lehti küll veel, aga ei leidnud sealt enam kopikudki.
E 16651 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kepi seest leitud raha
Kord oli üks rikas mees ära surenud, aga oma raha ei annud ta mitte kellegile ja keegi ei teadnud, kus vanamees raha oli pannud. Ainus kõige tähtsam varandus, mida vanamees oma pojale oli annud, olnud tema vana jäme reisikepp, mida vanakene alati au sees oli hoidnud.
Poeg ei pannud isa antud kepist suurt tähelegi, jätnud seda hooletuse sisse ja lasknud seda alati seal ja teal vedeleda. Üks kord tulnud tõistre talu koer sinna õue, poeg olnud tõistre talu vastu õige kade, tema tahtnud koera lüüa, aga ei leidnud parajat käealust. Suure otsimise varal saanud viimaks nõgessepõesast isa kingitud kepi, poeg löönud sellega koera ja see läinud keskelt katki, seest kukkunud hulk kuldraha kõlinal maha.
Nüüd alles saanud poeg aru, kus isa raha oli olnud. Ta korjanud selle kõik kokku ja saanud siis päratu rikkaks meheks.
E 16655/6 (76) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põllu seest leitud rahakatal
Ühel päeval kündnud mees põllul. Hobune väsinud ette ära ja ei tahtnud enam sugugi edasi minna, mees aga annud hobusele vemlaga mööda külgi ja tahtnud õhtus ja maad välja künda. Viimaks jäänud ader kinni ja hobune ei jõudnud enam edasi tõmmata, mees löönud aga hobust vemlaga, et ikka veel edasi läheks. Hobune katsunud tõmmata ja ader annud järele. Kui ader maa seest välja tulnud, näinud mees suurt katlasanga adraaerte otsas. Mees hakanud asja järele vaatama ja arvanud, et seal maa sees mõni katal varjul pidi olema. Ta kaapinud mulla kaugele ja leidnud sealt suure katla, raha täis.
Nüüd olnud mees rõemus, ta kajunud rahakatla välja, viinud kodu ja näidanud ka naesele, mis ta oli saanud. Pärast ostnud nad omale suure mõisa ja elanud väga rikkaste. Võibolla, et nad praegu alles elavad, kui ära ei ole surenud.
E 16656/7 (77) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valli seest saadud raha
Ühel mehel oli öösel unes juhatadud: "Mine sel neljapäeva öösel, kui sa saunas vihtunud ei ole, Viljandi vana lossivaremete juurde, võta raudkang ligi ja kaalu sellega põhjapoolt valli küljest üks kivi lahti, siis saad sealt toobitäie hõberaha."
Mees teinud ka nii. Kui neljapäeva õhtu tulnud, olnud ta minemas, aga et tal raudkangi ei olnud, võtnud mees naese sukavarda ja arvanud, et see kangi asemel küllalt võib aset täita. Läinud siis juhatadud kohale. Kaalunud ja uristanud hulga aega, enne kui sukavardaga kivi valli põhjapoolsest küljest välja saanud. Viimaks ometi liikunud see ja kukkunud kolinal maha. Mees näinud, kiviaugus olnud ka toop. Võtnud siis selle ära ja vaadanud, see olnud ka raha täis.
Nõnda saanud mees toobitäie raha.
E 16657 (78) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Henn Liiva (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Öösine juhatus
Ühel mehel oli öösel unes üteldud, et ta varsi hulga raha saab ning seega pärast rikkalt elada võib. Kui mees hommikul ülesse tõusnud, tulnud tal kohe öösine unenägu meelde. Ta mõtlenud: "Tühja kah! Unenäod ka midagi ära on, neid näeb iga ööse mitu." Nenda ei pannud mees sellest unenäost enam midagi.
Mõni päev läinud sellest ajast mööda, kui ühel päeval karjapoiss lõõtsutades kodu jooksnud ja peremehele ütlenud, et siga ruusakingu seest hulga hõberaha songinud. Mees läinud asja vaatama ja leidnud maa hõberahadega nagu lumega kaetud.
Mees korjanud seda kõik kokku ja saanud hulga raha ning elanud pärast rikkaste.
E 16658 (80) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm laastut
Vanal ajal elanud üks vanamoor, see teinud oma nõidusega ümberkaudse rahvale, kes temale vastumeelt olnud, palju pahandust. Ühel päeval ütlenud vanamoor oma pojale: "Pojukene, mine too mulle surnuaia pealt kolm laastut, aga lõika need puu põhjapoolsest küljest."
Poiss läinud ja toonud ka surnuaia pealt kolm laastut. Ema võtnud siis need, posisenud nendele mõned sõnad peale, annud neid siis poja kätte ja käskinud ilma kellegi nägemata tõise talu kaevu viia. Poiss pidanud ka jälle minema.
Varsi mõne päeva pärast surnud tõisest talust peremeest-perenaest ära, selle järel lapsed ja kõige viimaks kõik pere. Vanamoor olnud aga rõemus, et ta seda kõik ära võinud teha.
E 16697 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veresõnad
Kui keegi on ennast haavanud, siis lugegu kolm korda ühe hingetõmbamisega need sõnad ära.
Veri jäägu nii vaikseks kui Jordani vesi, kust meie Issand Jeesus Kristus läbi käis!
Ja puhugu kolm kord haava peale.
E 16697 (2) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosisõnad
Kirjutatagu sinise paberi peale need sõnad ja pandagu haige koha peale.
Meie Issand Jeesus Kristus läks üle liivamää kolm roosioksa kääs.
E 16698 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadunud järv
Endisel ajal olnud Piibe mõisa juures üks ilus järv. Mõisanaised käinud lapsenartsusi järves pesemas. Nad ajanud ka muud rooja järve. Järves olnud mitu korda niisugust imelikku häält kuulda, kellest inimesed põle aru saanud.
Ühel hommikul läinud üks naine lapsenartsudega järvele. Korraga hüidnud üks hääl järvest: "Lähme!" Teine hääl hüidnud vasto: "Las panen kingapaela kinni!"
Järv tõusnud üles ja läinud kui suur pilve minema. Sügav õenestus peab tänapäevani Piibe mõisa taga olema, ja üks suur kivi, mis järvest senna on jäänud.
Rahvas arvab, et järv põle sallinud, et naised ta vett käinud solkimas, sellepärast on ta ära läinud.
E 16704 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1895). Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kunstid laste ristimise juures/
Mütsi pits või treemel, see tõmatud ka pärast tütarlapse sündimist maha.
Tähanduseks. Ema kartnud, et tütar lähäb kasuks.
E 16712/3 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Kustas Plout, 42 a. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viinajoojad
Vanal ajal olnud Ambla kihelkonnas Koolme külas Vanajaagu peres peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk kõik suured viinajoojad. Seal ligidal olnud teine pere, kus peremees ja perenaine alati lugenud ja laulnud.
Ühel jõululauba õhtal tulnud Vanajaagu pere kõrtsist joomast. Koju saades hakanud nad riidlema ja karvupidi kiskuma. Seal peres olnud üks lesknaine vabadikuks, see toond neile õled põrandale ja viimaks, kui nad kiskumisest väsinult põrandale magama olid jäänud, läinud lesknaine ahju peale ja lugenud seal lauluraamatut.
Öösel tulnud kaks meest sisse, pistnud kepiga magajaid põrandale. Naine vaatanud hirmuga mehi, ta mõelnud nad mõrtsukad olema. Teine mees öölnud: "Pistame seda naist ahju peale ka."
Teine öölnud: "Ei saa pista, vaata, mis rist seal raamatu kaane peal on."
Jälle ütelnud teine: "Lähme teise perese, torkame need ka läbi."
Teine öölnud vastu: "Ah, senna meie ei või minna, see lauluhelin lämmatab meie kõrvad kinni."
Rahvas arvanud, et katk käinud ja surmanud inimesed ära.
E 16726 (1e) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned päevade tähendused/
Puuhalgusi saab sülega ilma lugemata tuppa toodud. Kui neid pärast saab loetud, kui on paaris halud, siis saaved tüdrukud see aasta mehele ehk kui meestel paaris on, siis võtavad naesed. Kui aga paaris ei ole, siis jäeb veel see aasta üksiku põlve elama.
E 16728 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeval (25 märtsil) tõusevad lapsed enne päevatõusu ülesse ja kannavad laasta tuppa, et siis suvel palju linnupesasid ülesse leiavad.
E 16731/2 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks selts rohu peab kasvama, kellega kõik lukud ja ahelad võid katki murda ja lahti teha. Kui seda kätte tahad saada, siis otsi üks siilipesa ülesse, tee ta ümberringi hästi puhtaks ja tee pesale pulkadest kaunis kõva aed pesale ümber, nii et siil pesasse ei saa, siis otsib siil selle rohu ülesse ja lõhub sellega aja eest ära, mida ta pärast sinna maha jätab. Kui sa ta pärast ülesse leiad, siis tee käerandme pealt natukene nahka katki ja pane see rohi sinna alla. Siis ei pea sind enam lukud ega rauad.
E 16732 (6a) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ussi ehk madu juhtud nägema, siis võta üks vastuoksa murtud pihelgaoks, löö sellega kolm korda ussile vastu pead ja pista see oks põhjatse poole ussi maa sisse. Uss paneb oma pea sinna alla ja seisab seal nii kaua, kui see oks maa sees püsti seisab.
E 16732 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maaalused
Kui kusagilt silmi pestes ehk maast lombist juues maalusid oled saanud, siis võta meljapäeva õhtul soola, hõeru ennast sellega ja viska üle õla vastu põhja, siis kaduvad ära.
E 16760/71 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Põrguauk ja Kuradiauk
Eestimaal vanast tutvate Vaivara mägede ligi järges on palju aukusid leida, mille sees praegu alati vesi seisab. Nende seast on keige tuttavam põhjapoolse mäe ja keskmise mäe vahe peal ja saab hüütud Taldriku järveks. Palju kaugemalt inimesi tunnevad teda sellepärast, et ta üsna suure läbikäidava maantee ääres on ja selgeste maantee peale näha võib. Keskel augu põhjas kasvab pikk rohi ja on tükiti puhast muda näha. Mõne aja eest oli rahva hulgas kartus ja räägiti, et selles augus niisugune sügavus on, et põhja keegi leida ei või. Aga varemal saivad rahvas aru, et sääl mitte sügaval ega kõigepealt mingisugust aukugi ei ole ja et selle augu põhjapeal võib julgeste käia ja ilma keigesuguse häda kartmata teda läbi käia. Kudas augu olek näitab, peab ta tõesti mitte üks inimese kaevatud ega tehtud olema, vaid et ta on loodusest saanud ja ka keige vähemat juttugi ei ole vana ega ka uuema aja rahva seas tema üle.
Taldriku järvest arvata umbes 200 sülda eemal lõuna poole on keskmise Vaivara mäe põhjapoolses otsas üks sügav, arvata 30 sülla sügavune auk ja seisab alati kuiv ja tema põhi seisab alati kuiv ja vett ei ole millaski leida.
Suured kuusepuud kasvavad augu põhjas, kelle latvad augu kallastest täiesti varjatud saavad, peale selle on veel sääl mitmesugused vähemaid puid kasvamas. Selle kohta, kudas see auk on saanud, on vanarahvaste keskes jutt liikumas ja seda tahan ka mina praegu igale kuuldasoovijale jutustada.
Korra vanal ajal tahtnud Vanapagan ühte ja teise kohta hakata põrgut ehitama, aga saanud igal poolt ära kihutatud. Nüüd võtnud ta parema nõu, et parem salaja maa all hakata tööle, sest maa alt ei võinud teda mitte nii kergelt kui maa pealt näha.
Selleks valitses ta selle jaoks kõrget kohta ja leidis selleks Vaivara mäed kohalised olema ja hakas kohe ilma viivitamata sääl tööle. Suure hulga teendritega läks töö väga rutusete edasi. Ühe nädala aja sees oli töö juba nii kaugele jõudnud, et võis hakata põrgusse tuld tegema, tuli sai põlema süütud ja keik põrglaste hulk oli rõõmus ja hõiskasivad rõõmu perast ja juba haketi pidude vastu valmistama.
Just sel kõrral kui põrglased uue põrgutule ümber tantsisivad ja rõõmsad olivad, sattus vana Lagna mõisa rehe Hans (rehepapp) Vaivara mägedes ümber luusima ja otsis omale kapsaastja võrude tarvis häid võrupuid ja sattus just otsekohe selle koha peale, kus all maa sees vanadpaganad põrgupidusid olivad pidama hakanud. Ta kuulis suurt kisa ja kära ja ühtlasi vabisese ja terve mägi kangest tantsust. Hans tahtis pikemalt asja üle otsust saada, ta raius ühe kaunis tugeva puu maha ja tegi sellest labida ja hakas sinna kohta, kus keige suurem kära kuulda oli, auku kaevama. Pea jõudis auk juba Hansule üle pea, aga ikka veel ei olnud midagi näha, korraga kuulis tema enese ligidal suurt juttu, ta vaatis ümber, üsna tema ligidal seisivad viis vanapoissi täies paraatna vormis (Paraatna vorm nimetakse "täielikus univormis"). Hans ehmatas niisugusid jäledaid elukais nähes otsata ära.
Ta peitis ennast sügavamale augu põhja ja õnneks ei näinud põrgulised ka teda mitte. Põrgulised läksivad temast natuke kaugemale, nüüd hingas Hans natuke vabamalt, ikka kaugemale ja kaugemale kuulis Hans vanapaganaid tema juurest minevat. Hansu julgus läks suuremaks ja ta tõusis augus püsti ja vaatis ümber, umbes 60 sammu peal hakasivad temast eemal vanadpaganad ühte kohta maa sisse minema. Kui viimane vanapoiss veel oli maa sisse ära kadunud, ronis Hans august üles ja läks seda kohta vaatama, kuhu põrgulised olivad maa sisse ära kadunud. ta leidis, et sääl ühe sarapuupõesa keskel oli üks kaunis lai auk, ta tegi puust ühe kaunis suure risti valmis, võttis selle kätte ja hakas julgeste auku astuma, augus leidis ta ühe uue puust tehtud trepi, mille astmed allapoole viisivad.
Ta hakas treppi mööda ala poole ronima, juba oli kaunis sügavale jõudnud ja temale hakas kange ägedus vastu tulema, pea nägi ta ka selgeste, et suur tuli maa sees põles ühes suures ahjus, ahju peal oli müüri sisse suur katel pandud ja see tulist vedelat tõrva täis. Põrgulised nähti keik suurte ahingitega ümber ahju käivat ja ise suure häälega naervat ja kisendavat. Hans sai asjast aru, et see mitte muud ei ole, kui vanapaganate elukoht. Ta oli ka kuulnud mitmelt poolt rahvasuust, et vanapagan olla mitmele poole põrgu ehitamise kohta otsinud ja vist nüüd siia kohta olla ta põrgu üles ehitanud. Niimoodi mõtles Hans ja tema mõtlemisel oli ka tõsi kannul. Ta ronis treppi mööda üles jälle maa peale tagasi ja hakas kohe välja minema, et asja üles anda ja varemalt nõu pidada, kuidas vanapaganale pussi tegema hakata. Ta läks keige esmalt vägeva mehe Kalevi juure seda asja rääkima.
Vana tark ja vägev Kalev leidis kohe nõu, millega peale hakata. Ta laskis hulk rahvast kokku tulla ja siis ligi olevast madalast kohast, kus vett küllalt oli, suured torud teha ja siis suured pumbad. Kui keik valmis oli, siis laskis keige viimati tükk maad põrgust eemale ühe suure augu kaevata, kuhu keik torude otsad pidid kokku tulema. Sellest august sai mitmed torud pandud teiste otsadega selle koha pääle, kus põrgu maa all oli, maa sisse saivad augud kaevatud, kust vesi pidi põrgusse võima pääseda. See auk, kust vanadpaganad sisse ja välja käisivad, sai suurte kividega kõvaste kinni kiilutud, et säält ükski ei pidand välja pääsema. Nüüd hakati pumpadega tööle, suure hirmsa kiirussega voolas vett torude mööda mäe peale auku ja pool pääva ei olnud veel mööda läinud, kui juba auk ääretasa vett täis oli. Nüüd sai nende torude otsad lahti peastetud, mis august põrguni oli seatud, nüüd voolas vesi täie hooga põrgusse, nüüd oli põrgus müra ja kära lahti, niisuguse ilma ette ootamata hirmsa asja üle olivad keik vanadkurjad ehmatand.
Nüüd jooksivad keik põrgulised oma väljakäidava augu juure, aga laku lund, auk oli kinni kui pigitutud. Nüüd lõivad sarvikute püksid püüli, ei kuskile poole pääsemist, keik põrguteendrid võtsivad labidad kätte ja hakasivad kaevama uut teed. Aga lugu läks tee kaevamisega veel pahemaks kui sedaviisi oli. Vesi, mis mitmest harudest jõe viisil sisse voolas, hoidis nende kaevatud uut teed mööda omale õige head sissevoolamise teed ja ei lasknud ühte vana jättist säält ülesse pääseda. Aga suurem õnnetus pidi veel tulema. Nii kui tuli ja vesi mitte üksteise sõbrad ei ole ega ka põrguski ühte ei sünni, vaid nende vahel ikka muudatust tuleb, nii juhtus ka see siin. Ülevalt alla jooksev vesi puutus viimaks tule külge, sest et tule võim suurem oli, pidi ka veele teed andma, aga nende vahel tuli suur müra, nii et terve kivimüür, kus all tuli oli, katki lõhkes ja suur tõrvaga täidetud katel ümber kukkus ja enne kui vesi tuld jõudis täieste ära kustutada, hakas tõrv hirmsa leegiga põlema. Vesi tungis vägeva mehe küll peale, aga põlevat tõrva ei võinud ta ometi ära kustutada ja põlev tõrvatuli ei jõudnud vägeva vee voolamise vastu kaua seista, vaid pidi eest ära minema. Vesi kasvas suure kiirussega ühtelugu kõrgemale ja põlev tõrv lõõmas täie leegiga vee peal ujudes. Juba hakas tõrvatuli pealseisvat maapinda põletama ja väha ajaga oli maapind läbi põlend. Nüüd purskas põlev tõrvatuli läbipõlend kuristikust välja otsega tulepurskavast mäest. Nüüd jäeti veepumbad seisma, sest auk oli ääreni vett täis, aga mitu pääva põles tõrv veel augu kallaste ümber ja purskas hirmsaid tuleleekisid ülesse.
Sellest ongi veel mõnes kohas rahva keskes jutt, et see sügav auk sinna Vaiavara mäe sisse on sellest saand, et see ennevanal ajal on tulepurskaja mägi olnud ja säält august on tuli välja purskanud.
Sinna saadik kutsuvad rahvas seda auku põrguauguks ja nooremad inimesed ei tea kogoniste, kust niisugune kole nimi selle augule on saanud.
Keikide kurjavaimude tee oli sellega ära võetud ja mitte ükski ei pääsenud eluga maa seest välja.
Selle Vanapagana sugulane ei olnud aga mitte veel uude põrgusse elama tulnud ja jäi sellepärast elusse ja sai ei tea kust kuulda, et vana rehepapp tema sugulasele niisuguse sauna oli sooritanud. Ta võttis kindlat nõu rehepapile mitte seda tasumata jätta.
Ta tegi ennast rehepapiga tutvaks ja käis õige sagedaste tema juures vaatamas, milla paras aeg oleks tasumist peale hakata. Aga vana kaval ja tark rehepapp sai vanatüütuse nõust aru ja hakas proovima ja keigest jõust püüdma, kuidas temast lahti saada.
Kord istus rehepapp rehe ukseläve peal ja nägi juba kaugelt, et vanatüütus tuleb. Ta läks ruttu, võttis ühe poti kätte, pani mõne hea naela tina selle sisse ja pott tinaga tuliste süte peale ahju. Selle peale istus ta jälle ukseläve peale. Juba vanatüütus jõudis rehe juure. Ähkides viskas ta suure koti seljast maha ja käskis Hanssu koti kuskile ära peita. Hans võttis raske koti maast selga ja viis rehe alla ja pani ühe kirstu sisse, enne panemist aga tegi kotisuu lahti ja vaatis, mis sääl sees pidi olema. Aga vaata lugu, kott oli puhast kuld- ja hõberaha täis.
"Noh, nüüd õnn ometi mulle osaks saanud, peaks aga mu nõu korda minema," rääkis rehepapp kotti kirstu pannes. Nüüd tuli ta jälle rehehoone vanatüütuse juure tagasi.
"Mis asi see sul siis süte peal keeb?" küsis vanatüütus kükitades ahjusuu juures. "See on üks kallis pulber, ära mitte seda puudu, las ta lähab natuke soojaks, mul tuleb teda täna väga hädaste tarvis," vastas rehepapp vanatüütusele.
"Ütle ometi, mis kallis pulber see niisugune on?" nõudis uudishimuline vanatüütus. "See on kallis silmade rohitamise salv. Kui sellega silmi saab rohitud, siis võib õige kaugele, kas või üle ilma teise ilmaserva näha."
"Ai, vana sõber, seesugust rohtu läheks mul õige hädaste tarvis. Kas oled, vana sõber, nii hea ja lubad mulle üks musta küüne võrs?"
"Jah, vana sõber, see on väga kallis rohi ja maksab suurt hinda ja on minusugusel mehel väga soolane ostada, noh, ma usun, et sa, vana rikasmees, minu vaesemehe käest ilma ei tahagi."
"Ma annan kas kümnekordse hinna, kui sa aga mulle lubad."
"Ma luban sulle küll hea meelega, aga sa ei tea, kudas teda tuleb silmide peale panna. Kui ta mitte õieti ei saa silmide peale pandud, siis võib see silmadele suureks kahjuks tulla."
"Noh, sa tahad jo ise ka täna hakata silmi rohitama, siis teeme üheskoos."
"Ükstakeik, kudas soovid."
Hans astus ahjulee ligemale ja vaatas ahju ja ütles: "Salv on paras valmis, mine rehe alla, vana sõber, ja too säält üte pingi seia."
Vanatüütus läks ilma aja viitmata. Selle aja sees, kui vanajätis pingi järel käis, võttis Hans ruttu poti ahjust ära ja pani ühte pimeda nurka koormale ja valas ühe teise poti sisse külma vett.
Nüüd vanajätis ka pingiga. Hans võttis poti külma veega ja viis selle pingi juure, siis andis ta vanatüütuse kätte ühe nööri ja ise hakas pingi peale pikali ja ütles: "Kuule, vana sõber, ma ei tea mitte siiasaadik veel, kudas sinu nimi on, võta see nöör ja seo mind paarist kohast pingi külge kinni."
Vanapoiss võttis nööri ja hakas Hansu kinni siduma ja ise ütles: "Sa küsisid, mis minu nimi on, minu nimi on Päris Vanapoiss."
"No siis ongi meil peaaegu ühte seltsi nimed," rääkis Hans pingi peal pikali, "minu nimi on Päris Noorpoiss."
Nüüd oli Hans kinni seotud.
"Nüüd võta see pott ja vala selle kulbiga, mis poti sees on, üks kulbitäis minule poti seest rohtu silma."
Vanapoiss tegi, mis kästud oli. Kui juba veepotist oli paar lusikatäit Hansu silmile vett valatud, siis ütles Hans: "Tee nüüd minu sidemed lahti."
Vanapoiss tegi Hansu sidemed lahti ja Hans tuli pingi pealt ülesse ja jooksis kohe õue, vanapoiss tema järele.
"Noh, ikka teine maailm, vaata nii kaugele kui tahad," ütles Hans. "Noh, lähme nüüd jälle rehesse tagasi ja valame minule ka," tellis vanatüütus. Nad läksivad. Hans läks kohe ahjusuu juure ja hakas pottisid katsuma ja ütles vanapaganale: "Salv on ära jahtund, tarvis jälle ahju sooja panna, puud on ahjust otsas, mine ja too Päris Vanapoiss ühe süllatäie riidast kuivi puid." Vanapagan läks ruttu õuest puid tooma, selle aja sees pistis Hans poti tinaga jälle ahju süte peale ja ise vaatas juures, juba vanapoiss tuli puudega ja ütles: "Noh, Päris Noorpoiss, puud on siin."
"Hea küll," vastas Hans. Juba oli tina natukese aja perast vedelaks sulanud, nüüd ütles Hans: "Päris Vanapoiss, salv on valmis, mine pingile." Jooksuga läks vanapagan pingi juure ja hakas pingi peale pikali ja Hans sidus teda mitmest kohast õige tugevast kinni. Kui juba seotud oli, võttis Hans suured pihid (sepatangid) ja võttis nendega poti servast kinni ja valas otsekohe vanatüütusele tulist tina silma ja ise ütles: "Esimene kord on natuke kibe, aga kannata, sellest tuleb head abi." Niipea, kui tina oli potist vanajätissele silma langenud, hakas ta kohe karjuma ja kargas pingi tükis püsti ja lettis jooksuga reheuksest välja ja ise karjus, nii et metsad ja maad põrusivad. Reheukse juurest sai ta ühe koti kätte, kus kasepuuseemned sees olivad, tahtis sellega hakata silmi hõeruma, aga kasu ei tulnud sest kedagi. Ta pani jälle jooksu otse põhja poole, siis pööras õhtupoole, siis pööras jälle lõunapoole, siis viskas ta valu perast kaseseemekoti vastu maad minema, nii et see lõhki läks ja seemned laiali lendasivad. Tänapääv on veel ses kohes nii paks puhta kasemets, et vaevalt kirve abiga läbi võib pääseda ja rahvas hüiavad seda metsa Kiikla lao kasik.
Viimaks lõpes vanapoisi jõud otsa ja ta langes maha ja hakas pikali teendrisid valu perast appi hüüdma, silmapilk oli suur hulk teendrisid tema juures ja keik küsisivad: "Mis on? Kes tegi?"
"Silmad põlend, Noorpoiss tegi," kisendas vanapagan seliti maas. Tema oma poeg oli nimega Noorpoiss, ka tema juure teendritega ühes jooksnud, keik teendrid vaatasid Noorepoisi, tema poja otsa ja imetelesid, kudas võis tema oma isale niisugust paha teha. "Tasuge kätte Noorepoisile, andke talle tubliste!" hüüdis Vanapoiss suure valu sees pikali maas. Kuik teendrid kargasivad tema poja Noorepoisi kallale ja tahtsid temale hästi hea vati anda, aga Noorpoiss oli õige tugeva rammuga ja hakas teendritele vastu ehk teendrid küll keigest jõust tema kallale tungisivad, ei saanud nad ometi temast jagu. Viimaks pidivad teendrid järele andma ja pakku panema. Noor Vanapoiss, kes teadis enast süüta olevat, kargas nüüd vihaga Vanapoisi kallale ja tahtis talle õige hea nahatäie selle eest anda, et ta tema peale tühja juttu oli rääkinud, aga kui ta Vanapoisi juure jõudis, oli see juba surnud. Noorpoiss võttis labida kätte ja kaevas suure laia ja sügava augu ja pani Vanapoisi auku ja ajas augu jälle päält mullaga kinni.
Mõne pääva perast leidsivad põrgulised, et põrgust keik kuld- ja hõberaha oli ära kadund. Nad tulivad sinna kohta, kus Vanapoiss augus oli ja kaevasivad augu lahti ja kandsivad mulla ümberkaudu kaugele ja sügavalt laiali. Tänapäävani on veel see auk igalpool ligijärgis elanikkudel tuntud ja saab Kuradiauguks nimetatud. Augu põhjas on veel Vanapagana kehaase sees tunda, kudas ta pliiti oli sääl lamenud, käed ja jalad laiali sirutud. Pääle selle ei ole enam sääl nurkas põrgulasi näha olnud. Rehepapp, kes suure hulga kulda ja hõbedat vanapoisist mahajäänud kotist leidis, sai ühe hoobuga rikkaks meheks. Rahvas räägivad, et põrglased küll teada saanud, et põrgust ära viidud kuld- ja hõberaha rehepapi käes on, aga ei ole julgenud enam rehepapiga keige vähem tegemist teha, vaid jätnud teda rahule, sest nemad kartsivad, et neile sedasama palka tark rehepapp valmistab, mis vana tark Vanapoisski sai. Suure rikkusega rändas rehepapp kaugele maale ja elas õige krahvi moodi ja jutustas sääl mitmele, kudasmoodi tema rikkaks on saanud, aga keski ei uskunud tema jutu poolegi.
E 16787 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks teine mees oli omale ka targa juhatuse järele tulihänna teinud. Ta pannud talle luuavarre kehaks, kaks vana vihta tiivadeks ja põlenud peeru tunglisabaks. Lugenud õpetatud sõnad ära, aga olnud mõne sõna ära unustanud. Tulihänd tikkunud elus ja läinud katuksele, aga sealt enam mitte kaugemale. Peremees olnud kimpus, ei tulihänd tule sealt maha ega hakka minema. Pitka ootamise järele võtnud ta viimaks ahjuroobi ja löönud sellega tulihända. Tulihänd läinud ungast sisse ja natukese aja pärast hakanud maja põlema ja põlenud ühes tulihännaga ära.
Kui tulihände näed, siis peasta kõik paelad ja nööbid enese ümbert lahti, siis pillab tulihänd oma koorma maha. Ja kui püssisse hõbekuuli paned ja tulihända järele lased, siis pillab ta ka oma koorma. Kui tulihända näed, viska talle tikuga tuld ehk tulesüsi järele, siis paneb ta oma peremehe maja põlema.
E 16787/8 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks postipois oli tähele pannud , et tema hobustel iga ööse luupainaja peal käib. Kauase kunsitamise järele õpetadud temale, et tema hobuste selja peale tuhka riputaks ja siis näha saaks, kelle jäljed hobuste selja peal leida on. Lähemal õhtul sõelus ta tuhka hobuste selja peale ja läks homiku varakult vaatama ning leidis, et kahe hobuse selja peal kassi jäljed olid.
Järgmisel õhtul pani ta kõik augud pihlakapuu punnidega kinni, muudkui lukuaugu jättis ta lahti ja jäi ise ootama. Ligi poole öö aegas kuulis ta, et hobused soiguma ja hirnuma hakasivad. Ta pani ka lukuaugu ruttu kinni, võttas tule ülesse ja nägi, kuidas must kass hobuse seljast maha hüppas. Ta võttis ruttu piitsa ja hakkas sellega kassi peksma. Kui ta juba küll arvas saanud olevat, laskis ta kassi ära kooksta ja sellest korrast saadik kadus ka luupainaja hobuste kallalt.
Aga juba kolmandamal ööl pärast seda, kui ta kassi peksnud oli, tuli luupainaja tema oma peale. Ta oli juba mitu ööd luupainaja pärast hädas olnud, kui talle viimaks õpetadi, et tema enesele selle põlle peale võtab, mis laulatuse aegas pruudi ees olnud. Järgmisel öösel kuuleb ta, et luupainaja tasakesti tema juure tuli, teda katsus ja minema hakas, kusjuures ta ise rääkis: "Siin ei ole mul enam midagi tegemist. See mees on juba teise jagu, siit pean ma taganema."
Sest korrast kadus luupainaja ära, aga pärast tuli välja, et see üks tüdruk oli olnud, kes selle mehe naeseks tahtnud saada, aga kui ta nägi, et ta lootus tühine olnud, siis kättemaksmise himus luupainajaks hakanud.
E 16796/7 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud ingel ja vanapagan ühe mehe pärast, kes vaesuses ja jumalakartuses elas, tülisse. Ingel kiitnud seda meest, aga kurat ütelnud: "Tee ta rikkaks, küll ta siis uhkeks lähab ja minu kätte tuleb."
Ingel lubanud seda ja läinud ühel õhtal vaese kerjajasandi näol sinna majasse. Õhtul võetud teda lahkesti vastu, antud süia ja ka öömaja. Homikul vara tõusnud ingel ülesse, võtnud ahjuotselt peeru, hakatanud selle põlema, läinud õue ja süidanud maja põlema, mis peale ta ka ise ruttu sealt ära läinud.
Peremees, kelle maja nüid põlenud oli, hakas vana maja müürialusid lõhkuma, mis tulest ülejäenud olivad ja leidis sealt alt hulga raha. Mees ehitas uue suure elumaja üles ja hakas uhkesti elama. Aasta pärast tulnud ingel ja kurat mõlemad seda peremees vaatama. Ingel näinud juba eemalt, et kolm kurjavaimu katuksel olnud. Kurat rõemustanud ja ütelnud: "Näes sa nüüd, et minu võit on, minu poisid on juba seal."
E 16798/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe saunamehe hobusel käinud luupainaja peale. Küll oli mees kõik augud kinni toppinud, et luupainaja hobuse peale minna ei saaks, aga kõik asjata. Viimaks annud üks targem temale nõu ja ütelnud: "Mine sinna, kus sinu hobune on, võta latrega tuli kätte ja kata latter kinni, nii et luupainaja tuld ei näe, kui sa kuuled, et hobune soiguma hakab, tõmma kate laterna pealt ära ja vaata hästi hoolega järele, kas midagi leiad."
Mees teinud targa õpetuse järele ja läinud hobuse juure valvama. Ligi poole öö aegas hakanud hobune hirnuma ja soiguma. Mees tõmmanud rätiku laterna pealt ära, nii et valgeks sai, aga kõige suurema hoolega otsimise järele ei leidnud ta midagi. Teisel päeval jälle targa juurest nõu küsima. Tark ütelnud: "Pane hobune hästi kindla lauda sisse, laudaukse alla pane üheksa pigelgaoksa püsti ja võta tuli niisama kätte. Kui hobune healt tegema hakab, siis vaata kõik hobuse keha hoolega läbi, kui ta hobuse peal on, siis ei või ta sealt enam ära minna, sest et pihelgaoksad tema tee kinni panevad.
Mees läinud ka selsamal õhtul uuesti hobust valvama, pannud üheksa pihelgaoksa laudaukse alla püsti, võtnud tule ligi, katnud kinni ja ta jäenud hobuse ligidale ootama. Niisama kui ennegi, hakanud hobune poole öö aegas hirnuma. Mees võtnud rätiku ruttu tule pealt ära ja otsinud hobuse hoolega läbi, viimaks leidnud ta hobuse laka alt pastlanõela. Mees võtnud nõela, põletanud tule peal pehmeks, teinud kõveraks ja pistnud vaheda otsa silma seest läbi. Teisel homikul olnud teisepere perenaene raskesti haige, ta olnud nii kõverasse kokku kistud, et pea jalgade vahel olnud. Nüüd oli saunamehel aru käes, kes tema hobust vaevamas käis. Ta lasknud nõela kolm päeva kõveras seista, viimaks kolmandamal päeval, kui ta juba küll arvas kätte maksnud olevat, tegi ta nõela sirgeks. Niipea, kui nõel sirge oli, jäenud ka teisepere perenaese valu järele ja ta võinud ennast sirgele ajada, aga ka sest saadik jätnud luupainaja hobuse rahule.
E 16804 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linu ei tohi siis mitte külvata, kui kaks valgust, kuu ja päike, korraga taevas on. Kui seda teed, siis kasvavad lühikesed ja ilma kiudeta linad.
E 16806 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnu puusärgi tegemise järele, kui puusärk valmis on, viiakse sülega laasta õue aja ääre, et surnu mitte kodu käima ei hakaks.
E 16807 < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel pulmapruukidest
Kui pruut esimese pulmapäeva õhtul peigmehe majasse viiakse, siis teeved ajumehed piitasadega ristisi tee peale ette ja enne kui peigmehe majasse sisse minnakse, sõidab esimene ajumees kolm korda ringi ümber pulmaliste.
Teise pulmapäeva homiku seutakse pruudi silmad kinni, võetakse teda särgiväel ja tuuakse kolm halgu puid tuppa, mida pruut kinni silmadega ahju peab panema, nii et ta oma särgi käiksid ära ei riku ega tahmatseks ei tee. Kui särgi käised tahmatsed, siis saab temast hooletu perenaine, kui puhtad, siis usin ja hoolas.
Peale veimede jagamist võtab pruut hulga veikeseid keerutuid villaseid paelu, mis õnnejooksu paeladeks kutsutakse ja läheb nendega jookstes õue, neid paneb ta igale poole: kaevukoogu otsa, aida- ja laudauste pöörade ehk haakide otsa, õueväravate peale ja igale poole. Kõik pulmalised jooksevad tema järel ja püiavad neid paelu üksteise võidu oma kätte saada. Saab see jooksmine jookstud, siis läheb ja viskab pruut raha kaevu.
E 16809 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saalomon katsub meresügavust ja taeva kõrgust
Et Saalomon kõigist targem ja sügavaid asju teadnud, siis arvanud ta viimselt ka mere sügavust katsuda ja teada, ja ka taeva kõrgust ära mõõta, siis ka alamatele teadustada. Esite arvanud ta mere sügavust teada saada ja lasknud selleks kõigist omast riigi rajadest klaasi kokku koguda ja ühes lõpmata suureks klaaslaevaks valada. Nõnda ka sündinud. Kõigest riigist kogutud klaas kokku ja valatud laevaks. Selle peale kogutud kõigest riigist kablad kokku ja jakutud üksteise otsa, nõnda et üks pikk keits saanud. Seesugumane pikk keits pantud klaasist laeva peale ja Salomon sõudnud klaaslaevaga mere kõige sügavama koha pääle. Nüüd lasknud Saalomon keie meresügavusese, aga enne veel, kui miskit otsust leida oleks võinud, tulnud merest hall vana mehike, kellel habe põlvist saadik ja kes ennast merevalitseja olnud, üles laevalaele ja ütelnud Saalomonile: "Katsu, et niisugumast ettevõtmist kohe järele jätad, algmiselt kuni siitsaadik pole keegist võinud minu ega minu meresügavusese katsuda ega või nüüd seda ka sina teha. Kui nüüd edasi püiad, löön sinu mõõdikeie katski. Sellega ei võinud siis ka Saalomon muud teha, kui sõudnud oma klaasise laevaga kuningliku linna randa tagasi.
E 16815/6 < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Allikatooja vanamees
Kõrd elanud üks taluperemees juba mõnda aega kuiva koha pääl, kus kaevu ega miskist allikat ligidal polnud. Ta pidanud iga päev raskeda vaevaga vett vedama, küll hobusega, küll enda taga. Seesugumane teadus lagunenud ka viimaks kaugele rahva ringkondase.
Seal tulnud siis ühel sügisesel ajal keegist hall vanameheke nimetatud taluse ja ütelnud: "Ma olen ka kaugel käinud ja palju näinud ja sellejuures mõndagist õppinud, olen ka ise siit ära kaugel. Et teil veepuudus juba mõnda aega vaeva teinud ja veelgist teeb, siis on see ka viimselt minu kõrvasse puutunud, et ma selle asjale teatavalt abi anda võin, siis olen ma teid sellest hädast päästma tulnud. Võtad nüüd minu soovimist valmis, siis võite eestuleval kevadil, kui lumi läinud, rohkelt vett saada vastu ja nimelt allikavett."
Peremees, kes nüüd muud ei arvanud, kui aga vana halliga kaupa teha, lubanud kõik tasuda, kui aga allikavesi õue pääle saaks. "Muud ma sinult, aus majaperemees, ei nõuagist," ütelnud vana hall mees, "kui et sa mind selle eesoleva telve kuni kevadine üle toidate, ahju peal soojas kohas kortelid annate, sennasamase toidu kannate ja ka tarvilikud riided kuni kevadine, sest olen, nagu ju isegist näete, vana ja jõuetud ja kui juhuks ma varem suikuda, jääks ka teile allik kodu toomata."
Peremees, kes sellega ikka valmis, lubanud vanale hallile mehele ahju peale talves korteli ja ka toiduse sennasamase kanda, kui ka tarvilised riided anda. Talv olnud käes ja aeg hakanud ikka kevadi poole kalduma. Vana hall mees puhanud päev päeva järgi soojas ahju peal ja peremees kandnud valmist toitu ette, niisama ka hästi soojaid riideid, et vana hall mees mitte enne kevadit ja allika toomist jäädavalt ei uinuks. Juba olnud aeg viimaks nõnda ligi jõudnud, et vana allika kodutooja ahju pealt platsi minema pidi, sest maa oli lumest paljas ja ilmad soojad. Ühel õhtal ütelnud siis allikatooja peremehele: "Täna öösel tahan ma teile oma lubamist täide saata ja allika kodu tuua. Peaks aga mind homikul mitte kodus olema, siis järgmise öö järele homikul olen ma tõesti allikaga teie õue pääl. Nüüd aga palun sind veel, et minule selleks ettevõtmiseks ühe valge kasuka selga annaksite ja ka leivakoti leivaga, olen ju vana ja jõuetud."
Ka selles tükis ei olnud peremees vastu. Ta andnud allikatoojale uue ja valge kasuka selga ja tugeva leivakoti kõrvasega selga. Nõnda läinud vanakene öö ajal tasakesti taluõuest välja allikat kodu tooma. Homikul ei leidnud aga peremees veel allikat toojaga kodu olemas. Ootnud ka teise öö homiguni, aga ka asjanda ja ikka edasi, aga ikka ka asjanda.
E 16819 (1) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/
Kui keegist puud lõhkus kiiluga ja kui puu mitte lõhki ei saanud aetud, siis ei pidatud mitte kiilu prau vahele jäetama ega pragu lõhki, vaid kiil pidi välja võetud saama ja pragu kokku tõstama, et siis suremisel silmad ja suu ka ilusti kinni vajuda võivad.
E 16820 (7) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/
Kui leivad ahjust väljavõttel veega hämmed, siis kastetavat ka põrgus keelt veega ja kui puid peale leiva välja võtmisel ahju heidad, siis jahudetavat ka põrgus.
E 16820 (11) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesi ja tuli olla ilma pääl kõige vanemad, sellepärast ei pidata tulega mitte naljakombel ümbre käia ega vee vagadusest kiitelda. Tuld ei tohi iialgist jalaga kohendada ega puud latvapide ahju panda.
E 16823 (18b) < Oudova mk, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/
Igal jaanipäeva öösel kuiutab sarvik raha, kes siis sellest osa tahab, peab võtma musta varsa taused pahepoodi kaala ja siis rehetare kahrupersest vaatlema, kuspool tuld näha. On tuli nähtud, mingu ja käigu kolm kõrda ümbre tule, vastu päeva, visaku siis oma kübar pääst tule pääle ja senna jätku. Kui siis homikul vaatama lähed, siis olla kindlasti teda, et raha käes.
E 16823/4 (20) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned endised eestlaste usud ja kombed ja pruugid/
Kuidas nõidust vanastele pruugitud ja teisele tagasi lastud. Paljund kõrdu olla taluperenaised omais lautades võõraid kanamunasid ja kontisid leidnuvad ja selle järele omil elajatel vigasi leidnuvad. Kõrd leidnud perenaine oma lehma molli all kolm kanamuna ja vanaelaja kondi, kui elajate vigade pärast ümbre vaatama hakanud. Ta võtnud ja ajanud tokiga need võõrad asjad räbala pääle, viinud, pandnud neid mädasoo sisse ja ütelnud ise pääle: "Kost olete tulnud, senna minge ka tagasi, vaivake tooja elajaid ja lapsi. Taevataat lasku minu elajatel kõrda minna ja kaitsku neid ise."
Sellega olla siis soovitud hädategijale enesele kaela tagasi läinud ja teisel päeval kohe tulnud ligem vanamoor perenaise käest midagist paluma. Kui see ei andnud, ja sellega pidi tegija omatehtud nuhkluse ise vastu võtma ja kandma. Et vanastele inimesed kurjaga olla teisile palju kahju ja kurja teinuvad, selles sündinud, et nad ka kanamunad üksteise järele kahju viimisega teise õue pääle jooksma saatnuvad, ilma et need katki oleksivad läinud. Kuri tulnud teise käest kaarna, haraka, kassi, jänese, koera, varese, kuke näul kodu ja kandnuvad õnnetust kaasa. Et aga kuri ka mõnda majaelajat kartnud, selleks peetud kodus nelja silmaga koer (kel silmade ligidal teisekarvalised täpid), kits ja sikk, kukk jne.
E 16839 (18) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäev ei tohi puid õue vedada, siis tulevad ussid õue.
E 16845/7 (2) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegijad
Korra elas ühes mõisas üks vana mõisa vahimees, temale anti väga vähä palka tema teenistuse eest ja mõni kord ka oli lugu nii, et tema oma palga eest omale leibagi ei saanud ja pidi sellepärast mõnda aega nälga kannatama. Ta pidas mitmesugust nõu, kudas enese elu paremale korrale seada, aga mingi asi ei tahtnud temale headust tuua.
Tema sai ükskord, ka ei tea, kelle käest, kuulda, et tulihänd pidada inimestele mitmesuguseid asju kodu kandma ja et mitugi vaest meest tulihänna abi läbi olla rikkaks meheks saanud. Tema võttis nõuks hakata ka tulihända tegema, aga ta ei teadnud, kudas ja millest pidi tulihänd tehtud saama.
Ta kuulas mitme käest järele ja viimaks sai teada, et tulihända võib mitmest asjast ja mitmet moodi teha. Tema pidas hea plaani ükskord valmis ja läks metsa ja kaevas hulga kadaka juurikaid üles, sidus kimpu ja tõi kodu. Ta oli mineval pühal kirikus käinud ja kuulda saanud sääl õpetaja lugemisest, et vanal ajal olla üks mees saanud kadakapuu all mitukümmend pääva toidetud. Ta mõtles: "Jah, tõeste kadakapuul on suur vägi külles, sest kadakamarjadest võib ju väga selgeste näha, et nende ristidega otsad mitte tühised ei ole, sellesama perast on kadakapuu jõud keige parem tulihänna materjal."
Ta hakas tööle ja peagi sai tulihänd valmis, veel üksi oli talle tarvis süda sisse panna ja keik oligi valmis.
"Aga millest pean ma talle südame sisse tegema?" küsis tegija. Pea sai jällegi ühe targa käest kuulda, et väävlikivi selle tarvis keige parem olla. Ta läks mere ääre ja otsis säält omale õige ilusa väävlikivi (väävlikiviks kutsutakse üht punasekarvalist kivi, mis mererannas keige rohkemalt osalt leida on ja ka väävli väge on nende kivide sees), siis pistis ta nõelaga oma pahema käe nimetussõrme sisse augu ja piigistas säält kolm tilka verd välja ja määris nende veretilkadega südame tarvis toodud kivi üle ja pani siis seda tulihännale südameks rindu.
Ah rõõmu, paari silmapilgu aja perast hakas tulihänd elama ja tuli kohe keige esmalt oma peremehe juure ja küsis: "Kuhu poole sa mind nüüd keige esmalt minna käsid?" Mees ei lasknud teda ka mitte teist korda küsida, vaid ütles: "Mine too nüüd keige esmalt mõisaherra toidukambrist (sahvrist) üks õige hea seljatäis toidukraami, et süia saaksime."
Silmapilk oli tulihänd kadunud, umbes arvata mõne minuti perast tuli ta suure seljatäie hea toidukraamiga tagasi. Nüüd oli vahimehel toitu mõneks päävaks. Küll ta laskis tulihännal hulk mitmesugust vara kokku vedada, ka mõisaherra raha ei jäänud temast puutumata, vaid sellestki tuli hea summa vahimehe tasku. Ei üksipäini oma mõisaherralt ei võtnud ta raha ja muud vara, vaid ka mitmelt poolt mojalt ja peaaegu keigest ümberkaudsest mõisatest langes temale mitmesugust vara osaks. Viimaks, kui tema oli juba keigesugust vara ja ka suure summa raha kokku lasknud vedada, läks ta salaja säält ligi mailt ära ja ostis omale mõisa ja elas väga uhkeste ja rikkaste.
Aga tulihända ei kautand ta mitte ära nii kaua, kui ta elas, vaid pidas teda ikka enese juures. Kui tal mingi tegemist ei olnud, siis magas tulihänd mõnikord mitu aastat, aga kui oli miski tegemist, siis saatis ta peremees teda jälle, ja kuhu teda saadeti, sealt pidi igakord ikka tükk tulema.
Perast vahimehest saanud mõisniku surma jäi tulihänd tema ühe sugulasele pärida, aga kas tulihänd sugulasele ka niisugust head tegi, kui oma endise tegijale ja peremehele, see on meile täieste teadmata ja ei ole selle üle mitte kuulda saanud.
E 16871/2 (3) < Tveri kub. < Tartumaa - M. Riste (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirik ja mõis järve põhjas
Kord olnd ja eland Tartumaal rikas mõisnik. Sel olnd poeg ja tütar. Aga ei olla nõnda rikast pruuti pojale leidnud ega tütrele nõnda rikast peigmeest nagu nad ise olnd. Siis tulnud vanemad selle mõtte peale ja pand tütre ja poja paari, nõnda et nende suur varandus ei saaks mitte võeraste kätte.
Ühel pääval laulatatud vend ja õde paari. Õhtal tulnud palju mõisnikka pulmapidule, priisand ja raalind kogu öö. Aga enne kella kahteteistkümmend, hakand üks kohtuhärra ammetlikkude asjade pärast koju kippuma, et täda polla küll tahetud laska, aga ommetegi kästud teda härrat homikul vistist tagasi tulla, mis see ka luband teha.
Homikul tulnd kohtuhärra tagasi, aga leid oma suureks imestuseks tee otsas järve olema: asi saand ligemalt järel vaadatud ja leitud, et kirik ja mõis sel öösel maa põhja vajunud ja järv asemele siginend. Praegal seista see kirik ja mõis järvepõhjas, aga küll olla proovitud senna alla minna kulda ja hõbedat ära tooma, aga kirikuukse peal seista suur vähk, see lubada kõik katki hammustada, kes aga püiaks senna kiriku sisse minna, nõnda seista praegal see suur varandus järvepõhjas.
Tartu poolt.
E 16889/92 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Unenägija
Kord heitnud peremees ja sulane pääle söögi puhkama. Kui sulane juba küllalt arvas maganud olevat, tõusis ta üles ja ajas peremeest kah, aga see ei tule, ei siruta, ei liiguta kah, ei tõuse, ei tõuse. Viimäte lendanud üks kimalane peremehele lahtisest suust sisse ja kui sulane nüüd ärätas, virgus peremes ülesse ja hakkas jutustama, mis ta unes näinud. Ta jutustas kõiksugustest orgudest ja kuristikkudest. Sulane es lausu sõnagi, vaid läits tööle ja mõtelnud tõine kord valvama jääda, mida ta ka tegi.
Kui peremees jälle puhkama heitis, pandis sulane tähele, et peremehe suust jälle kimalane välja lendas. Sulane jooskis kimalase järele, kuni nägi, et kimalane ühe mätta sisse ära kadus.
Nüüd läks sulane peremehe juure tagasi ja katsus teda üles äratada, aga asjata. Ootis, kuni kimalane tagasi lendas, mispeale peremees isegi üles ärkas. Ta jutustas, et ta ühe rahakeldris käinud, kus hulk hõbe- ja kuldraha olnud, aga tema ei teadvat, kuskohal see keldri olla. Sulane seletas, et tema küll teadvat, kus tema käinud ja näitas ka mätast, mida peremees aga es usu. Sulane lõhkus mätta ära, mille all suur hobuse pealuu olnud ja selle sees hulk kuld-ja hõberaha, mida sulane ja peremees teineteise vahel ära jautasid ja mõlemile sai nii palju, et mureta elada võisid.
E 16892/3 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuda Vanapagan Emajõe suud sulgus
Kui lodjad Tartu ja Pihkva vahel puid vidama hakkasid pahandas põrguvürst enda nii selle üle, et ta kohe Emajõe suud tahtis kinni sulguma hakata. Ta kutsus omad põrgujüngrid kokku ja hakkas kivve Ema suhu kandma. Kui Emajõgi nägi, et päkäpikkused mehikesed suured kivid sülles tema poole tullivad sai ta asjaloost aru ja hakkas kisendama: "Tulge appi, Ahja jõgi, tulge appi, Koosa jõgi, Emajõe suud sulgutaks!"
Hüüdmist kuuldes ehmatasid põrgupoisid ära, viskasivad kivid maha ja panivad punuma. Vanalepaganale kukkus kivi jala pääle, kes sest saadik lonkama hakkas.
E 16903/4 (1) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk
Puuki seisma panda
Kui pisuhänd nähtavale tulla, sis lõika pahema jala pastla ristpael katki ja sõnu ise sääljuures: "Saadan, jää seisma nagu Kristus risti pääl seisis!"
Kohe pidavat puuk seisma jääma, kui tal koorem säljas on.
E 16904 (2) < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva usu järele võivat käsni seeläbi ära kautada. Mine põhjapoolse tua otsa taha kuuvalgel öösel, lase kuul käsnase koha pääle paista ja sõnu ise sääljuures:
"Kuuvalge, päevavalge,
Käsnäküla põleb."
E 16945 (3) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oma und tahab ära kautada, see pandku tähele kus kägu kevadel esimest korda kukub, siis mingu selle puu alla, kus ta otsas on, et ta aga sind ei näe, aga selle aja sees, kui ta kukub, käi kol korda vastu päeva ümber puu ja tõmba iga ringi ajal hammastega puu küljest koort, siis piab uni kaduma.
E 16946 (5) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kilkisid palju on, siis määri vanas kuus võetud saviga ahjusid, siis piavad kohe kaduma.
E 16946 (9) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps palju karjub ja vihastab, siis võta sealt kohast maa seest rohu juure, kus härjad on müranud ja kraapinud, ja peksa nendega last, see aitab kohe.
E 16947 (14) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud, siis tõmba paskpaju koor vastu oksi seljast ära ja mässigu sellega kinni, siis ei läha paistetus enam edasi.
E 16947 (15) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kida käe sees on, siis keida maranatega keedetud lõngal kolm sõlme sisse ja mässi see sõlmiline lõng kolm korda ümber haige koha ehk mässi kida asju ümber ehk keida hobusesaba jõhvil käed selja taga hoides kolm sõlme sisse ja mässi ümber haige koha ehk pitsita niisuguse kahe puu vahel, mis teineteist on kasudes hõerunud seda haiget kohta ehk mässi varastud ahjuluua pael ümber haige koha ehk kui teisele seda haiget kohta näitad ja teine ilma sinu täädmata larinal hammastega selle haige koha pääle kinni kargab ja pigistab nõnda, et sa isi järsku ehmatad, siis kaub ära.
E 16948 (18) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes on üheksamad vaenuköied oma parema käe veikese sõrmega lahti päästnud, siis võib ta nende sõnadega, mis ta sealjuures on ütelnud, palju hädasid avitada.
E 16949 (22) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uss on hammustanud ja said teda ära tappa, siis vajuta selle kepiga kellega teda tapsid selle hammustatud koha pääle, siis saab terveks.
E 16949 (26) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis piab üheksa korda ilma lugemata ühe hingega ütlema: "Põletsed, kõrvetsed, siasita närvetsed."
E 16949 (27) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui luksud käivad, siis piab selle nime kohe ära ütlema, kes sind räägib, siis jääb järele.
E 16950 (30) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui püss kohe ei jookse, siis pista ühe puu vahele, mis alt kaheharuline ja päält on kokku kasunud kolm korda päeva järele ringi läbi, aga rauaots ees.
E 16050 (37) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu võtta pikse lõhutud puu küllest kilda ja pane hamba pääle.
E 16951 (44) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus võetud saviga ahju määritakse, siis kasvab palju kilka, aga võta siis savi kui vanakuu esimest korda päeva kätte jääb ehk natuke riivatakse, ja sellega määrid, siis kauvad ära.
E 16951 (45) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kirpudest tahab lahti saada, see tehku vanakuu lõpetuses luudasi ja pühkigu nendega tubasi.
E 16952 (4) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad teisel lehma mäda maa sisse nõidu, siis otsi üks niisugune ork, kellel kolm haru on, aga igal harul jälle kolm haru, tee nende harude otsad tervaks, pista igaühega üks kord sõrmeküüne alla, aga et otsad kõik sinu verega saavad, ja nüüd pista see ork selle lehma juure, keda selleks soovid, maa sisse - siis piab jääma.
E 16952/3 (7) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui aru saadakse, et tüdruk poistega ümber käis ja ometi sohki ei läha, siis löö vitsaga kolm korda ümber palja härjakara, kui ta parajaste lehma juures on ja löö jälle sellesama vitsaga seda tüdrukut. Ehk pista nõel surnuristi tutist kolm korda vastu päeva läbi ja pista siis see nõel selle tüdruku riiete sisse. Ehk ka anna selle tüdrukule emise piima sisse.
E 16953 (11) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tahab, et tüdruk raisku lähab, see võtku kolm ühe aasta pajukasu, keerutagu patsi kokku ja tõmmaku kolm korda kura jala alt läbi, löö siis ramma elajat, aga pääle selle kohe tüdrukut.
E 16955 (17) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lammid vanas kuus pesed ehk niidad, siis ei kasva villa.
E 16955 (25) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noores kuus hobusele ranga teed, siis hõeruvad hobuse kaela katki.
E 16956 (28) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui räästast purad maha torgid, siis on sial väha poegi.
E 16956 (29) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pääst täia otsitakse ja otsimine pooleli jääb, siis eksib metsa ära.
E 16956 (38) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui neljapäeval auku puu sisse lased, siis lased looma sisse.
E 16956 (42) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maast vett jood, aga enne kolm korda sülgad, siis ei hakka maast haigused külge.
E 16959 (68) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maalised on, siis võetagu särgi hõberees ja keerutagu seda kolm korda enese ümber ehk kaapigu selle päält hõbedat maha.
E 16959 (69) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju pihlakamarju on, siis on palju tulekahjusi.
E 16959 (71) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisi haavalehed punased on, siis on palju tulekahjusi.
E 16960 (78) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lina külvamise ajal kuu üleval on, siis ei kasva hääd kiudu.
E 16960 (79) < Viljandi khk., V-Tännassilma - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui haaval nii suured lehed on, et vares lehte seest välja paistab, siis on paras kaerakülvi aeg.
E 16960 (80) < Viljandi khk., V-Tännasilma. - H. Jaanson (1895) Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kadakad tolmavad, siis on hää tatrakülvi aeg.
E 16960 (81) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kapsid ehk kaala siis külvad, kui pääv ülevel on, siis kõrvetab päike nad ära. Kui kuu paistab, siis kolletavad ära.
E 16960 (82) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui toomingad õitsevad siis on hää linakülvi aeg, kasvab hää kiud, ja valged kui toominga õied.
E 16961 (98) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilpad maas isi maas risti on lähnud, siis saab surmasõnumid.
E 16962 (106) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad kevade ümarguses urvas on, siis tuleb nälja-aasta.
E 16962 (117) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puu lehed suil hommiku päält kastega on, siis tuleb päeva kuiv, on altpoolt, siis vihma.
E 16963 (130) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed vilguvad, siis tuleb tuulne ilm.
E 16963 (133) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päike õhta tagasi vaatab, siis edespidi ilus ilm.
E 16963 (135) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui virmalised vehklevad, siis tuleb sulailm.
E 16964 (143) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidutähel on üks veike kaaskäija täht. Kui see veikene täht taga on, siis otsib poiss peremeest ja on üks nälja-aasta, on aga veike täht ees, siis otsib peremees poissi ja tuleb üks hää aasta.
E 16964 (144) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepad sügisi pikki urvi täis on, siis tuleb hää rukkiaasta.
E 16971 < Paistu khk., Kaarli, Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikastamise vastu
Nikatand ja nakatand,
väändind ja välpund,
kurilindu kohta saand,
pahalindu paika saand.
Nahk nahka vastu,
soon soont vastu,
liha liha vastu,
luu luud vastu,
üdi üdi vastu,
ila ila vastu,
äisk äiska vastu,
jäsam jäsamud vastu,
paremine paigal kui enne.
Issa pojakene, püha ristikene.
E 16972 (1) < Paistu khk., Kaarli k., Kunigu t. - Hans Lensin (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavaparandamise ja hambavalu vastu
Oh Maarja, sa madal vaim,
Jeesuse ema veel ilusam,
kelle pea peenikene,
peastab pead pindajest,
varsed vaja väänetest.
Mesilane, ilmalind,
lennab metsad, lennab lepiku alused,
lennab üle ütesa maa, mere,
sealt toob metta meelelist,
haavu parandada ja ka valu ära võtta
ja ka hammid terveks teha.
Issa pojakene, püha ristikene.
E 16973 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui peale vihmasajo metsad palju auravad, siis saab veel sadoseid ilmu tulema.
E 16973 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vahest pikne puu sisse lööb, siis öeltakse, et vanapagan selle puutüve all varjul olla olnud.
E 16974 (18) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lepapuud näritakse, siis minevat hambad vanana suust ära.
E 16975 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusekäbid tähentavad, kui neid palju on, kartohvlisaaki; pedajakäbid jälle kesvasaaki.
E 16975 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoonet noorekuu sees tegema hakatakse, siis mädanevat see ruttu ära, hakatakse hoonet vanakuu sees tegema, siis seisvat see rohkem aega.
E 16975 (23) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtune vihmasadu tilkmetena tõiseks päevaks kuuskede otsa jääb, siis loodetakse ilma heale minevat.
E 16975 (26) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pastlad esimest korda jalga pannakse, siis hõerutakse jalgadega kivi peal ja öeldakse: "Pae paksutsed, kivi kõvased, ühed pastlad, üheksad paelad." Siis seisvat pastlad kavva.
E 16977 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapse kellegile suurel inimesel asja pakub, siis tuleb vastu võtta ja ülesse tõsta ning ütelda: "Pikas! Pikas!" Siis saavat laps heasti pikkas kasvama.
E 16977 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hommiku vara ei tohi äglapulga otse teritada, siis ratsivat ägel viljaterad kõik maa seest ülesse. Peab õhtult ehk siis, kui töö ära lõpetatud, äglapulka teritama.
E 16977 (41) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanadest kaselehestest tehtud vihaga vihutud saab, siis võtab ihu sügelema.
E 16979 (56) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaselehed juba jaanipäevast kollaseks minema hakkavad ja ka varsi selle järel puude otsast maha langevad, siis tuleb sügise varem.
E 16979 (57) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hakkavad puudelehed alles jaaka(jaagupi)päevast kollaseks ja maha minema, see tähendab hilist sügiset.
E 16979 (62) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Väänetud vitsaga hobust luau, siis väändub sellel hobusel elu sees mõni luu katki.
E 16979 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lüüakse väänetud vitsaga lehma, siis ei poegi see enam iialgi.
E 16980 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Langevad männakäbid (pedajakuked, kuda neid mõnel pool kutsutakse) sügisel maha, see tähendab halba aastat.
E 16980 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jäävad männakäbid kuni tõise aastani otsa, see tähendavat head aastat.
E 16981 (85) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel ja talvel palju vastu hommiku tuult on, siis kannavad viljapuud tõisel kevadel palju vilja.
E 16982 (87) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Missugune on ilm kuu loomise ajal ehk peale loomist kolm päeva on, seesugune saab ta siis kõik see kuu aega olema.
E 16982 (92) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene hommikul ilma iseäraliku karvata tõuseb ehk tõusmise ajal pilved pea enesest ära ajab ehk kui tema vastu tõusmist pilvi näha ei ole, siis on ilusat ilma oodata.
E 16982 (93) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene õhtul ilma iseäralise karvata jälle looja lähab, siis on jälle tõisel pääval ilusat ilma loota.
E 16982 (94) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene paksu pilvede taga, kelle üle ta jooni välja laotab, tunkelpunase karvaga tõuseb ja jälle seesuguse karvaga looja lähab, siis on kas tuult ehk vihma oodata.
E 16982 (95) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilved keskpäeva ajal endid päikse ümber koguvad ja pea teda katavad, siis on paha ilma oodata.
E 16983 (105) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puid raiudes mõni laast vingudes mööda kõrvu läheb; seda tarvis kinni püüda ja taskusse panna, siis ei saa ükski selle kandjat nägema.
E 16984 (111) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene aevastab, siis ütlevad vanemad inimesed: "Aita Jeesuke!" Siis saavat ta terveks.
E 16985 (129) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui oma koer kedagi oma inimest ei salli ja ikka teda nähes augub, siis öeltakse: "Sa ei ole siis, kui koer veike oli, selle jaoks leiba annud."
E 16986 (138) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise ajal ei tohi kuue-, jakihõlmu, nii ka põlle ülepea võtta, muidu saab pikken pihta lööma.
E 16989 (169) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte vahest näha on, sis ütlevad rahvas, see tähendab vaemnu, sõda ja verevalamist. Paistab sabaga täht hommiku poolt, siis arvatakse sõda hommikupoolt tulevat, paistab sabaga täht õhtupoolt, siis tulevat sõda õhtupoolt.
E 16989 (170) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On sabaga tähte sügise aegus näha, siis arvatakse sõda kaugelt tulevat, on kevade aegus, siis lähedalt.
E 16989/16990 (171) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põhi põõnab, virmalised taevas näha on, siis üteldakse see sõda tähentavat.
E 16990 (172) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, kui virmalisi rohkeste näha on, siis olla suur verevalamine põhjamaades.
E 16990 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tähed taevas nooli lasevad, et vanapagan taeva all palavaid kiva pilduvat.
E 16990 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, siis, kui tähed nooli lasevad, ei ole enam head nalja, vanapagan pillub juba nukiga tähti taevas, see saab tõeste midagi tähendama.
E 16992 (194) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lihaheite (vastlapäev) on ikka noorekuu sees. On ta õige noorekuu lähedal, see tähendab head, on ta noorekuu viimaste päevade sees, see tähendab halba.
E 16992/3 (198) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse selle ette valvata, et karjaelajate sekka talvel, kui nad laudas on, ühtegi viga ei peaks sündima, ei ka ükski kuri käsi neisse puutuda, siis tuleb sel päeval, kui kari viimast päeva metsas on käinud ja nüüd lauta peab jääma, uhertiga auk laudaukse aluspakule sisse lasta, elavathõbet sinna sisse panna ja peale selle auk pihlakapuust punniga jälle ilusaste kinni panna. Siis võib selle üle julge olla, et karja sekka mingisugust viga selle talve sees tulema ei saa.
E 16994 (208) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui surnut maha saab viitud, siis ei tohtivat enne peatada, kui kusagil metsa ääres, kus siis ka esimese seismise järel rist puu peale saab tehtud. (Niisuguseid vanu puid näeme sagedaste tee ääretel, kus ristisid sisse on lõigatud.)
E 16996 (238) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui metsad talvel kohavad, siis olla sulailmu oodata.
E 16997 (243) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuu sees raiutud palgid ja nendest tehtud hooned seisavad palju rohkem, kui vanakuu sees raiutud palgid, sest need mädanevad ruttu ära.
E 16997 (252) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui see laast, mis raidudes vinguvat healt teeb pulma ajal õllevaati saab pantud, see õlu panevat siis kõik pulmalised tantsima.
E 17006 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Valgeid laastuid hööveldama, tähendab lumesadu.
E 17006 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Taevatähti nägema, tähendab rõemustamist.
E 17010 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid vidama, tähendab mõnda head kasu.
E 17010 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid lõikama, tähendab halba ilma.
E 17010 (177) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid lõhkuma, tähendab lumesadu.
E 17010 (178) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid istutama, tähendab head.
E 17010 (179) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid maja ümber istutama, tähendab sissetulekut.
E 17010 (180) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid maast ülesse kiskuma, tähendab halba.
E 17011 (199) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puude mahamurdmist nägema, tähendab suurt tormi.
E 17011 (202) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puunõu seest jooma, tähendab halba.
E 17012 (222) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Lehtis metsa nägema, tähendab head.
E 17012 (223) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Raagus metsa nägema, tähendab halba.
E 17012 (224) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puude otsa ronima, tähendab paremale püüdmist.
E 17012 (229) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Laudu tahuma, tähendab halba ettevõttet.
E 17016 (335) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Koitu või eha nägema, tähendab külma.
E 17016 (336) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Päikest nägema, tähendab head juhtumist.
E 17016 (337) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kuud nägema, tähendab niisama head.
E 17016 (338) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Tähti nägema, tähendab õnne.
E 17016 (339) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Palju tähti nägema, tähendab suurt õnne.
E 17016 (340) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Tähtede maha langemist nägema, tähendab õnne kaotamist.
E 17020 (431) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Noori kaski nägema, tähendab kedagi tanu alla saama.
E 17020 (432) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaseoksi murdma, tähendab pulmade katki jäämist.
E 17020 (433) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaseoksi küljest lehti kraasima, tähendab halba.
E 17020 (434) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Raagus kasemetsa nägema, tähendab kurba aega.
E 17020 (435) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Raagus kasemetsa nägema, tähendab muret.
E 17020 (436) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Jõulukuuske nägema, tähendab head.
E 17022 (476) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Noori õunapuid nägema, tähendab pulmi.
E 17022 (477) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Noori õunapuid maha raiduma, tähendab naest võtma.
E 17022 (478) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Mõned ütlevad: noori õunapuid istutama tähendab naest võtma.
E 17022 (479) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Mädanenuid puid nägema, tähendab haigust.
E 17022 (485) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaski koorima, tähendab naest võtma.
E 17022 (486) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaski maha raiduma, tähendab ka naest võtma.
E 17023 (515) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Aiaväravat tegema, tähendab midagi kaela saama.
E 17023 (516) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Aida tegema, tähendab niisama midagi kaela saama.
E 17024 (531) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Palke lõikama, tähendab head.
E 17024 (532) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Palkisid vidama, tähendab halba.
E 17025 (558) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Lilles või puus saama, tähendab head.
E 17026 (571) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Tumedat päikesepaistet nägema, tähendab pahandust.
E 17026 (572) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Selget päikesepaistet nägema, tähendab rõemsat meelt.
E 17026 (573) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selged päikesepaistet nägema, tähendab head elu.
E 17026 (578) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid või kiva vette kandma, tähendab muret või südamevalu.
E 17035 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui selg ära venitatud on, siis arstivad mitmed seda nõnda nimetada selja tõmbamisega. Mõned jälle seljarohu (mercurialis perennis)vedelikuga, mis taimede seest välja pigistadakse. Enne peale võidumist tehakse sellest samast taimest rist käe peale (peopesa sisse) ja vajutadakse siis kolmes kohal selgroo mööda alla, iga koha peale kolm korda.
E 17035 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirpusid ära kaotada, tuleb anipaju okste ja lehtedega, kui neid tubaku moodi katki on lõigatud ja põrantu peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutud.
E 17035 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pärnametsa alune hein on parem lehmadele piima, nii kui ka võianni kohta, kui kuusemetsa alune hein.
E 17036 (5) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimesel üks niisugune haigus on, kus üks valujutt alati nagu muaga lõigatud ihust läbi käib, ikka edasi lähab ja ikka rohkem valu teeb; siis kutsuvad inimesed seda jooksja haiguseks.
Veronica offeinalis (jooksja rohi) tuleb siis keeta ja haiguse või valutava koha peale määrida. Peale määrimisel tuleb aga "Meie Isa" seitse korda ära lugeda, küll siis jooksja kus seda ja tõist kaob.
E 17036 (8) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt vana kannu seest tõine puu (tõist sorti puu kui kand on) välja kasvab. Selle küljest lõigatud laastud on valu vastu, kui nendega valutava koha peale vajutatud saab.
E 17036/17037 (9) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse, et pastlad rohkem seisavad, siis tuleb nendega vastsest pärast paekivi peal hõeruma ja isi sealjuures ütlema: "Pae paksutsed, kivi kõvatsed, ühed pastlad, üheksad paelad." Küll siis pastlad kaua seisavad.
E 17037 (10) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb pahema käega otsa peale vajutada ja kolm korda "Meie Issa" ära lugeda, küll siis peavalu kaob.
E 17038/41 < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirjad mõningade tähtsate leiduste üle
Kui suur tähtsus on meie vanarahva mälestusi, mida sealt ehk täält maa ja mägede seest välja on kaevatud, alal hoida, selle kohta on sagedaste juttu olnud ja sellepärast toome tänases kirjas mõne kirjelduse sarnaste leiduste üle.
Õisu-Ülemõisa järel oleva põldude seest olla kolm suurt kivi leitud, milledest üks alles hilja nimetadud mõisas näha oli. Sellel kivil oli külje peal sissi raiutud suur ring ja selle sees rist. Ka tõised kivid olnud sellesama sarnased. Vanarahvas nimetab neid kivisid ohvrikivideks ja teab kõnelda, et nende kivide lähedal, kus sel ajal suur mets kasvanud, ohvrikohad olnud. Oleks soovitav nende kivide alla hoidmine.
Niisama leidis Heimthali valla mees Hans Rooger a. 1886 sellesama mõisa metsast ühe kõrgema kingu kohalt hulga vanaaegseid hõbe- ja vaskrahasid, millede juurest aga aastanummert leida ei olnud. Ühes ka kaks suuremat kirjadega neljakandilist hõbetükki. Mõned hõberahad olivad nii veiksed nagu herneterad, vanaduse pärast ei võinud aru saada nende kirja, näitas nagu oleksivad need vene keeli tähed olnud. Ühel osal neil veikestel hõberahadel oli tõise külje peal Peeter I ratsakuju ja tõistel arvata üks tiivadega loom. Suuremad hõberahad olivad meieaegste 20 ja ja mõned vanaaegste 50 kop. suurused. Vaskrahad, mis arvata meieagsete 1/2 kop. suurused võisivad olla, oli kõige rohkem, umbes 100-150 tükki. Need olivad keik õhukesteks mädanenud, nii et mõned neist katki läksivad ja nii ei võinud kõikide kirjadest haru saada. Suurem jagu vask- nii kui ka hõberahasid kandsivad järgmiseid vappi ja kirju. Eeskülje peal oli kaks suurt võtit risti säetud, nr. 7 üks + ja täht S. Äärt mööda kais järgmine kiri: MONE NO ARGENTHA. Tõise külje peal oli üks värav, millel kaks torni kumbagil pool nurga peal oli. Värava sisse käimise kohal oli kaks võtit risti. Äärekiri järgmine: GIVITATIS RIGENSIS. Veikeste hõberahade peal kirjad olivad ?Z-92H31-ja tõised HIJIHV-35, siin puudusivad kaks viimist tähte. ja jälle /joonis/. Suuremade hõberahade kohta ei olnud mul enam võimalik kirja ega tähendusi saada.
Suvel 1894 Halliste kihelkonnast Reinse küla kirikumäe seest leitud vaskrahad, mis meie aegsete 2 kop. suurused olivad, kandsivad järgmiseid kirju. Esimese külje peal lõvi kuju krooniga ja tähed ÖR-m. Mõnda märki ei olnud enam näha. Tõise külje peal olivad kolm krooni /joonis/ järgmiste märgide viisil. Siis täht R pahemal pool, S paremal pool küljes ja G üleval kahe krooni vahekohal. Kroonide all oli aastanummer järgmiselt 16 73. Siis oli rahasid, mis meieaegste 5 kop. hõberaha suurused olivad. Neid oli kahte sorti, esimesed paksemad ja tõised õhemad. Paksemade rahade eeskülje peal oli üks kuju ja järgmine äärekiri pahemal pool küljes: IOAN. Paremal pool küljes: GASRB viimast tähte ei olnud võimalik aru saada. Tõise külje peal oli ratsakuju ja selle all järgmine märk /joonis/, äärekiri MAG DV?LITB?? siin puudusivad kaks vahemist tähte ja jälle: OLI. Õhemad vaskrahad kandsivad järgmiseid kirju ja vappi. Eeskülje peal oli järgmine suur täht R. Äärekivi paremalt poolt lugema hakates GAROLVSD GREX S. Tõise külje peal oli kaks võtit risti ja üleval nende keskkohal mark +. Äärekiri paremalt poolt küljest: SOLIDVSGIV nüüd puudusivad tähtesid, milledest vananduse pärast aru ei saanud. Ka on seda Reinse küla kirikumäge soome teadusemees Aspelin ja eesti teaduse uurija J.Jung mõne aasta eest vaatamas käinud, niisama ka Taru vare- ja kirikumäge ning mõnda muud, ja on siis nende kohta soomekeelstes kirjades "Muinasmuisto yhdistyksen Aikakauskirja" ja "Muinaisjäännöksiä Suomen suvun asuusaloilta" pikemalt kirjutanud. Niisama on Õpetadud Eesti Seltsi kirjades leida, mis need mehed kirikumägede ja mõne muude vanade kohtade uurimise juures on leidnud ja kirja pannud.
Sel samal suvel a. 1894 Saarde kihelkonnast Kanakülas seisva Kalmeti kohalt on leitud suur vaskraha järgmise kirja ja vapiga. Esimese lehekülje peal seisivad krooni sees tähed: A?-??? ja aastanummer 1731. Tõise külje peal suur kahe peaga Vene kull.
Nagu "Oleviku" 31 nr a. 1894 härra J.Jung Reinse küla kirikumäe kohta kõneles, et seal selle aastasaja algul üks lai tasane kivi nimetadud mäe peal on olnud, mida Moosese käsulauaks kutsutud, kus rahvas peal palvetamas käinud, mis aga pärast mäe järsu külje alla linalikko olla veeretadud. Et tähtsat kivi valgele tuua, olen ma seda järele kuulanud ja ka järele katsuda lasknud. Ei ole aga kivi kusagilt leida ilnud. Ei ole ka mäe küle all ühtegi linaleo aset leida, vaid küll sellest arvata vakamaa kaugusel üks loik. Kui aga kivi mitte jões ei ole, mis mäest paar vakamaad kaugel seisab. Edespidi, kui sellest kivist midagi teadust saan, kirjutan kohe.
Tähendus. Sellele kirjale tahan veel juurde tähendada, et mul mitmed neist rahadest on, millest eespool sai kõneldud ja et ma edespidi rohkem tahan vanu kohti ülesse otsida ning nendest välja kaevatud leidusi tahan rahva käest ära osta. Praegu eespool nimetadud rahad olen ma Õpetadud Eesti Seltsile lubanud ja saan nad ka lootuse järel varsi ära saatma. Korjanduse üle lähab ka kiri ühes ligi, kustkohal nimetadud materjal saadud ja mil aastal.
E 17042/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saksakambri mägi
Et viimasel ajal ajalehtedes Eesti vanaaegste mälestuste ja kohtade üle sagedaste juttu on olnud, siis tahan ka mina selle kohta pisut kirjutada.
Pealkirja all nimetadud koht on Saarde kihelkonnas Reinse külast arvata viis versta kaugel Kilingi metsas ühe mäeseljantiku serval seisav kõrgem küngas, mida Sakasakambri mäeks kutsutakse. Vanarahvas teab kõneleda, et selle mäe peale sel ajal, kui sakslased siin sõdinud, nõupidamas käinud, niisama nagu Kaarli ja Uue-Karistes oleval heinamaadel, mida nüüd Saksniiduks kutsutakse ja millede kohta ka kord oleme teile teatanud. Nimetadud Saksakambri mägi on arvata 8-10 sülda kõrge, aga täidab laialt metsaalust, mille ümber madalad sood ja rabad seisavad, mida Valgerabaks kutsutakse. Suuremad mälestusi sealt ei leitud, kui ainult mõne aasta eest paar veikest raha, milledel rahva ütlemise järel üks kirik kahe torni ja kahe risti seisva võtme ja ristiga peal olnud (Vaata minu praeguses kirjas Kirjad mõningate tähtsamate leiduste üle), mida mina Bremeni vapiks arvan, keda saksa sõjamehed a. 1285 siia on toonud, siis kui Hamburg, Lübek ja Bremen oma ordu seltsisid Riiga, Tartu ja Tallinnasse sisse olivad säädinud. Niisugusid rahasid on ka veel mujalt leitud üsna rohkemal arvul.
E 17067 (3) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps sünnib, siis peab temale isa ja ema püha Issameie palvet parema kõrva sisse lugema, siis saab tal häste kerge pea raamatu õppimiseks olema.
E 17067 (4) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosihaiguse paber saab järgmiselt kirjutatud.
"Enepus enapus, mu ema, sama, valus, haigus, sina oled mind ütesse kuud kiusamas seisnud nüüd pead sina välja minema selsinatsel kuupäeval kui vaene orjapoiss ja minu ihu peab pehmeks saama kui püha neitsi nisa.
Issand õnnistagu sind ja hoidku sind.
Issand lasku oma palet paista sinu peale ja olgu sulle armuline.
Oh Issand Jehova Jumal, lahuta sinna ise seda haigust nõnda kui sa maad merest oled lahutanud ja nõnda kui sa pilved taeva all ja linnud lased lennata, nõnda
Issand tõstku oma pääle sinu peale
ka selle inimese tervist kosuda ja õitseda
ja andku sulle oma rahu. Aamen.
Peab ka püha Issameie palve peale loetama ja nõnda kodu viidama, et tuuleõhk peale ei puudu.
E 17072/4 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust
Parts muneb kuld mune.
Üks rikas mees on ära surnud ja oma varanduse enne surma maha matnud. Küll otsinud ainus poeg varandust kaua aega aga ei leidnud kusagilt. Leiba oli tarvis osta, aga mis teta kui raha kopikatki ei olnud. Selle häda sees kõndis ta nüüd linna poole. Sääl tuli vana hall mees temale vastu ja ütles: "Ära muretse, poeg, ühtegi, mine mere ääre suure kivi juure, sääl ütle: "Mis sa magad siin mo isa varanduse pääl."
Nõnda ka mees tegi. Kui ta kivi juures need sõnad oli ütelnud kerkis kivi ülesse ja säält tuli uus hall mehekene välja, andis vaesele mehele üks rubla hõbedat, käskis linna tagasi minna ja partsi omale osta, mis tee peal saada talle vastu tulema. Mees läks linna poole, ostis partsi ühe rubla eest omale. Nõnda oli hall mehekene õpetanud ja rubla ka partsimüüja nõudis ja ostja andis.
Ta tõi partsi kojo ja varsti hakkas parts pesa tegema ja munes kuldmuna. Nüüd oli rõõm mehel, naesel ja lastel. Mees viis muna linna kullassepa kätte, kes teda lõhki lõikas. Kuld mis kuld, nii hästi seest kui väljast. Kullassepp andnud mehele muna eest 100 rubla. Nüüd ostnud mees omale söögikraami ja kõik mis tarvis, viinud kojo ja hakanud tublisti elama. Ta teinud partsile kalli puuri lae ala ja saanud igast kullasest munast, mis parts munenud 100 rubla. Mõtelge ometa kui rikas võis ta aasta pärast olla, sest parts ei pidanud kunagi vahet, vaid munes iga pääv. Endine vaene mees sai nüüd selle partsi läbi rikkaks meheks, hakkas kauplema ning võttis selle pekrepoisi, kes talle keige esimese leiva müünud, omale selliks ja mis siis viga on kaubelda, kui raha käes - raha tuli rahale ühtelugu juure. Aga sääl tuli kord ette, et kaupmees oma kaubatallituse pärast kolmeks aastaks ära võõrale maale minema ning oma kahte poega ja abikaasa jumalaga jätma.
Kui nüüd kaupmees ära oli läinud tulnud üks väeülem sinna korteri, vaatnud partsi, kes kuldmune munenud ja leidnud selle tiiva ala kirjotud - kes partsi söame sööb saab mõttete mõistjaks, kes läbi kolme seina tõise inimese mõttid võib ära tääda. Kes partsi pea sööb saab kohe kuningaks.
Väeülemb andis nüüd kaupmehe prouale nõu, kellega tal salasõprus oli siginenud, partsi ära tappa, et ise kuningaks võiks saada, mis ka nõnda sündis. Varsi sai partsikene ära tapetud ja praaditud ja väeülemb andis kokale nõu raasu partsi lihast maitseda, mida ta keik ise soovis lõunaks ära süüa.
Kaupmehe poead Jaani-Jürit tulnud koolist kojo ja söönud täädmata kombel partsi ära. Kui kokk seda nägi rääkis ta poistele, mis nüüd poisikestel oodata on, kuidas partsiga lugu tema pea ja südame söömisega, et väeülemb neid võib vihas ära tappa. Poisid seda kuuldes põgenesid tõisi kuningriiki kus üks pime sügav org oli ning selle oru ääre pääl suur kast küündlaid täis. Selle riigi kuningas oli käsu välja andnud, et kes nende küünalde seast aindsa küündla kätte leiab, mis põleb ja sellega orust läbi kõnnib saab kuninga väimeheks ning kuningriigi perejaks.
Ainust põlejat küünalt hulga küündlate seast polnud kerge asi leida. Mitmed noored mehed olivad õnne katsuma läinud, aga oma pea kaotanud. Jaan, kes partsi pea oli söönud juhtus ometi seda küünalt leidma, mis käes põles kui nad kahekeste oma venna Jüriga pimetast surma orust läbi rändasivad ja jälle päikesevalgele välja tulid.
Kuningas laskis Jaani enese juure kutsuda, andis oma tütre temale naeseks ning kinnitas teda kuningriigi perijaks. Jaani lugu oli nüüd hea ja õnnelik, sest kuningatütar armastas teda lõpmata armastusega, mille sarnast paljo ei ole nähtud, sest et Jaan ilus, hea, mõistlik, tasane, ja vaga mees oli. Jah niisugust armastavad ka kurjadki naesed, miks siis mitte head naesed, ja kuningatütar olnud lõpmata hea ja ilus.
Heakene küll, sai seda viisi, Jürist vend oli veel ilma kohata ja ka temagi pidi südame söömise läbi õnnelikuks saama. Ta reisis ära tõisi kuningriiki ja andis oma vennale, kes joba kuningas oli, kange käsu keik vangid vallale lasta ning keik vangimajad ära lõhkuda, kui ta tagasi tuleb.
Edasi reisides sai Jüri ühte paika, kus kolm venda kahe asja pääle taplesid. Et seda oma keskel kuidagi viisi ei mõistnud ära jagada, nad palusivad Jürid jaotama, mida Jüri ka heameelega siis tegi. Põtk, piits olid kokku üks asi, sest põtk ei käinud piitsata ega piits ei käinud põtkata. Ja nui oli üksi tõine asi. Kui nuiaga löödi, sai loss, ilus lilliaed ehk ilus hobune, mis lööja ise soovis. Need asjad sai nüüd Jüri omale, sest taplejad tenasid õnne, et tülist lahti said.
Säält läks Jüri ühte kuningriiki, kus kuningas käsu välja andnud, kes tema kuningriiki kullaga terve aasta ülevel peab, saab kuninga väimeheks ning riigi perijaks. Jüri sülitas kulda ja pidas selle viisiga aasta aega kuningriiki üles ning sai kuninga väimeheks. Lõi nuiaga vasta maad, sai ilusa lossi, lõi tõine kord, sai ilusa lilliaia, lõi oma naest nuiaga, sai naene mustaks märaks.
Ta istus märale selga ning sõitis oma venna kuningriiki. Laskis venda keik vangid lahti lasta ja oma hobusale sedasama süüa anda, mis kuningas ise oma perekonnaga sõi. Pärast lõi ta jälle nuiaga maad vastu, siis sai hobune jälle inimeseks.
Nad sõitsivad kõik kolmekeste tõllaga oma isamaeasse, kus nad siis väeülema oma emaga lasksivad ära hukata selle eest, et ema väeülemaga ühes nõus tahtsivad neid surma saata.
Pärast läksivad mõlemad vennad oma kuningriigi pääle ning kui isa võõralt maalt tagasi oli tulnud, võtsivad nad ka teda eneste juure elama.
E 17074/5 (2) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
II. Pokk ja sikk
Kord heitnud üks poiss küllili õitsi tule ääre ja kohendanud tukkisid, kui äkiliselt üks ilma rummuta vankrirattas mäe rinnakust alla tule ääre jooksnud ja ise rääkinud: "Kui keegi järele küsib, kas läks keegi siit mööda, siis ütle pokk."
Selle pääle jooksnud ratas tuule kiirusega jälle edasi kuni alla jõkke, kus vesi vasto taevast ülesse purskanud ning kadunud siis ära. Õitsipoiss seda imet nähes kohkunud ja jäänud mõtlema: "Kuidas võis üks tühipaljas vankriratas iseenesest jooksta ja rääkida, et tema päälegi veel pokk olevat."
Kui ta alles nõnda mõtles, jooksis üks tõine niisamasugune ratas kui esimenegi olli jälle tema ligidale mäe rõunakust alla ning peatas tule ääres ja küsis õitsipoisi käest: "Kas kedagi läks siit mööda?" Ja poiss vastas: "Pokk läks."
Selle pääle veeris ratas jälle iseenesest minema ning jooksis alla jõkke, nii et vesi vasto taevast ülesse purskas. Keik seda imet nähes kargas poiss asemelt püsti ja tahtnud lippama panna, kui kolmas suur, nago veskeratas mäest alla veeris ning poisi juure seisma jäi: "Kas sikk sõitis siit mööda?" küsis ratas.
"Jah, sõitis küll," lausus poiss.
Selle pääle sündis hirmus kohisemine all jões, nago oleksivad vesketammi väravad eest ära tõmmatud, viimaks hakkas maa ka poisi jalgade all kõikuma, nii et mees veel vaevalt jõudis jalgade pääl püsti seista. Seda imet nähes ja hirmu tundes oli poiss tükk aega ehmatuses. Aga kui sellepääle keik vaikseks ja vagusi jäi, hakkas siis poiss nagu unest ülesse, ehk ta küll ülevel oligi, ning kohe kojo poole jookstes ja appi hüüdes äratas ta pererahva unest ülesse. Läksid hulgani vaatama aga ei olnud ei jões ega jõe ääres enamb midagi muud näha, kui kolm ratta jälge, mis nõnda maa sissi olivad sooninud, et aseme jäljed veel tõisel suvel tunda olivad. Sellest imenähtusest ei võinud ka keige targemad inimesed mitte mingit otsa ega selgust saada.
E 17075/17076 (3) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämma raha
Kord läinud ämm oma esimese väimehe ja tütrega pulma ja tõine väimees ja tüdar jäänud kodu hoidma. Aga koduhoidjad varastanud seni ämma raha ära, mille pääle ämm kojo tulles väimehe ja tütrega väga pahandanud, et pole jõudnud raha järele valvata. Aga kes võis seda tääda, kes raha ära varastas. Ämm seda väimehe ega tütre pääle koguni ei mõistnud arvata. Ka olivad nad ütelnud mitte hingestki täädvat, kus raha jäänud ehk kes teda võtnud.
Vana ämm läks targa juure, kes siis pangi vee päält eidekesele kahe inimese varjo näitis, keda ütles rahavarga olevat. Ja sääl vee sees seisivad ka kahe inimese varjud, tõine meiste- ja tõine naesterahvas, tunda ei võinud eidekene neid oma töntside silmade pärast mitte, päälegi küündlatule valgusel. Sääl küsinud tark, kas ta soovida, et vargad saada surmatud ehk põdema pantud. Vanaeidekene tundis haledust naesterahva vasto, sest et tütarde ema oli, ja käskis varjo nõnda lüüa, et mees sureb, aga naesterahvas põdema jääb, mida tark siis ka tegi. Mehe varjule löönud ta õla pääle ja naese varjule kõhu pääle, ja kui ämm kodu jõudnud olnud joba väimees surnud ja tütar kannatanud kõhuvalu kolm aastat ja kolm päeva, sest et varastud raha kolmsada rubla ja 30 kopikat olnud. Küll kahetsenud vanaeit, et oma väimehele ja tütrele nõnda lasknud teha, aga mis sinna veel võis parata, kui väimees joba surnud oli, sest kes käskis ämmale valetada, et nemad rahast hingestki ei tea.
E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures
Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele.
Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest.
Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud.
Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani.
Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud.
Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.
E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp
Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule."
"Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi."
"Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp.
"Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne."
"Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida."
Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma."
Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära.
Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht."
Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.
E 17079/80 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heinalised
Heinamaa olnud kaheksa versta kaugel ja peremehel ainus poiss. Nüüd tuli küsimine, millas niidab ainus poiss kümme vakamaad maha? Kaks meest saaksid selle tööga varemb toime. Õnneks juhtund ka mustlane parasjago sinna, kes siis talupoisiga ühes nädalaks aeaks heinamaale läks. Tööriistad ning nädalasöök võetud ligi, sest kes kaheksa versta kodust järele jõuab kanda, see oleks asjata vaev. Esimesel päeval ütles mustlane poisile: "Täna ei läha meie niitma, vaid puhkame. Küll homme ta ruttu maha lööme."
Aga seesama lugu oli ka homme ja ülehomme, magasid ja sõid keik nädal otsa heinamaal, ei liigutanud lilligi kuni laupäeva hommikuni, sest et peremeest nägemas ei olnud, kes mihi tühhu oleks pannud.
Aga talupoiss ei võinud siiski nii noorelt kojo minna, ilma et ta midagi oleks teinud ja palus homiku mustlast tungivalt niitma hakka, mis mustlane kuuldagi ei võtnud, vaid vasto kisendas: "Hale, kullakene, kallis pojokene, ma löön ta üksi maha. Sina võid kojo minema hakata, kui soovid."
Ja seda uskus ka poiss ja valmistas ennast pääle pruukosti söögi kojo minema, arvates et mustlane oma sõna peab ja üksi heinamaa maha lööb. Aga niipea kui poiss kojo jõudis oli ja mustlane aegsaste poolest õhtapoolt poisil kodus järel ning rääkisivad siis peremehele, et heinamaa keik ilusaste maha niidetud, muud kui mingu peremees tüdrukutega esmaspäeval üles võtma. Mustlane hakkas oma nädalapalka nüüd nuruma ega hoolinud sellest midagi, et jahu, liha, võid ning piima heinatöö eest palgaks anti, vaid nuias veel lastele riidid, kapsaid, kaalikaid ja mune, mis pererahval koguniste sel aeal anda ei olnud. Sääl hakkas mustlane siis sajatama: "Saagu so heinamaa keik nõndasama kasvama nago sel aeal oli, kui meie niitma läksime. Saagu kaarid ja kuiv hein püsti tagasi jala pääle minema, nago sel aeal oli, kui meie niitmist alustasime."
"Kas see küll peaks nõnda sündima," ütles peremees perenaesele, "mis mustlane ütleb. Meie annaks talle küll, mis ta palub, oleks anda olnud, aga, pai mustlane, palume sellega leppida, mis saanud olete ja ära minna." Ja mustlane läks hea vooriga sajatades uksest välja.
Külm kahm käis peremehel üle kiha poisiga ja tüdrukuga esmaspäeval heinamaale jõudes ja nähes et niit keik niisama haljendamas ja kasvamas nago enne niitmist.
"Võiks pagan mustlased võtta maa päält! Kas ta, vana mait, ei sajatanud mo heinamaad uueste kasvama, mis sain ma kahe mehe nädala tööst? Kui nad mõne kaari oleksid kasvama jätnud, siis oleks tõine asi olnud. Aga nüüd oli hulk tööd tehtud ja peab veel üle tegema. Võtku need mustlased sinna ja tänna!"
Mis mõistis talupoiss ise selle asja kohta ütelda, kui tema käest küsiti. Ta ütles, et nemad mustlasega kahekeste keik heinamaa laupäeva lõuneks maha niitnud ja siis kojo tulnud. Sääl jäi siis keik süü üksi mustlase kanda ja hakkati jälle kibedaste niitma.
E 17080 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuuvalge.
Kibedal küündlakuu külmal ööl kiirgasivad tähed ning plõksusivad aiateibad. Kuu paistis nii selgeste, et kirja oleks võinud lugeda oleks keegi seda katsunud. Vana metsa hall hunt, kes nii vana joba oli, et kaugele metsa oleks elama asunud, oli omas suises korteris külatänava ligidal põõsastiku sees ning mõtles iseeneses: "Seie ma ka viimati nälga ära suren, kui ma liikuma ei hakka" ja ta tõusis istukuli ja nägi omaks imestuseks, et päike kesk taevast heledaste paistis, tähti tähele panna polnud tema asi. Tarvis küla tänavase vaatma minna ehk jo tulevad karjad välja, et ühe tallekesega oma nälga võiksin kustuta. Nõnna mõteldes hüppas ta pesast välja sammus külatänavat mööda edasi-tagasi ja lausus ise: "On nüüd need inimesed peris hulluks jäänud, päev on jo all lõune, ei aea veel karja välja. Ka on tänavatee kui laud, mis siin karjal käia viga, nad on keik magama uinund, ma tahan neid äratama minna."
Aga vana hundikene ei täädnud, et peremees teda laudas, malk käes, jo ootis ning kui ta parasjagu oma nõna lauda seina alt sissi pistis, ühe hoobiga vana hundikese eluküündla kustutas. Oleks vana võsavillem rahulikult omas talvekorteris maganud ja seni ootnud kui sui tuleb, oleks ehk praego veel elamas.
E 17081/3 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri herra ja talupoeg
Talupoeg pole jõudnud renti ära maksa, sellepärast on ta mito korda mõisa kutsutud ja iga kord kolmkümmend kepilööki antud, et võtku raha välja, kust taht. Selle häda sees tulnud talupoeg ükskord nuttes kojo poole, kus üks vana hall mees talle vastu tulnud ja küsinud, miks mees nutab. Talupoeg seletanud oma asjalugu võõrale ja võõras ütelnud: "Paha lugu küll, mehekene, tule minule kolmeks päevaks töösse, tahan siis sinule niipaljo raha anda, et rendi võid kinni maksta."
Talupoeg väga rõõmus selle üle, ütles: "Seda tahan ma hea meelega teha, kui see töö niisugune ei ole, mis mina teha mõistan."
Võõras ütles: "Heinu sa ometa ikka kojo vedada oskad ja see ongi see töö, mis sulle teha annan." Talupoeg läks siis vanakese järele tema kojo ja vedas musta suure täkuga kolm päeva heinu, aga kui jo kolmas päev oli lõppemas ja viimne koorm verst maad kodust veel kaugel oli, ei võtnud hobune enamb koormat perra. Küll sipsis talumees hobust piitsaga alt aisa, aga ei liikunud loom enamb paigast. Mees seda nähes hakkas hirmu tundma, et nüüd oma kolme päeva teenistuse palgast ilma jääb, mida temal väga hädaste tarvis oli, hakkas loomale tubliste piitsa andma, aga keik see ei mõjonud ühtegi ehk küll koorm lageta tee pääl oli ja ka üleliig suur ei olnud. Ta viha süttis looma ammeti vasto põlema, ta tõmbas hea malga maast ja virutas hobusele ühe tubli hoobi päha, aga ehmatas väga kangesti, kui nüüd musta täku asemel ta oma mõisaherra isa koorma ees seisis ja mehele ütles: "Hea oli see, et sina minule niisuguse tugeva hoobi andsid, et sinuga nüüd rääkida võin. Tule mo kojo, saad raha niipaljo, kui tarvitad ja ühe kirja ka ligi, mis mo poea, oma praeguse mõisaherra kätte viid."
Selle pääle siis läksid nad natukene maad ühe lossi pääle, kus kolmandik hõbedat ja kiri mehele kätte anti ja nõnda nad siis jälle koorma juure tagasi jõudsivad ja vanaherra talupoega siis õpetas, et ta kirja, mis saanud, kõrva taha paneks ja mitte kuskile mojale, sest keik muud kohad otsida herra mõisas läbi. Ka käskis ta siis talupoega omale taosad jälle kaela toppida ning koorma ette rakendada ja üks tugev löök malgaga päha anda, et ta jälle hobuseks saaks. Mida siis ka talupoeg sõna lausumata tegi ja siiski veel õigeks aeaks heinakoormaga kojo sai.
Vana hall mees tänas talupoega kolme päeva teenistuse eest ja ütles: "Nüüd võid minna, et oma teenistuse hinna jo metsas oled kätte saanud. Aga siin kingin ma sinule ühe hobuse, mida ise pead tallitama ja söötma. Ainult paar korda aastas anna talle teravaid raud naelu süüa, siis on ta alati ilus ja hea."
Talumees võttis kingituse vastu ja tänas selle eest vana halli mehe maeast ära tulles, et kingituseks ilusa hobuse oli saanud, mis peris kena hobune oli ja mitte liig suur, nõnda kui see täkk oli olnud, kellega ta kolm päeva otsa oli heinu vedanud.
Kojo tulles läks ta nüüd mõisaherrale raha viima, sest et tal teda nüüd küll oli, aga mõisaherra ei võtnud raha vasto, vaid käratses ja ütles, miks ta nüüd tuua ja mitte õigel aeal ei ole toonud.
Selle pääle laskis ta talupoeale veel kolmkümend vitsahoopi anda ja küsis siis pääle maksmist. Antko nüüd mees tääda, kust ta selle raha olla saanud. Sääl ei võinud nüüd talupoeg midagi parata, vaid andis kirja herrale kätte, mida herra siis läbi luges ja ütles, et ta talupoea käest nüüd enamb raha ei tahagi, nii kaua kui ta ilmas elab. Ta pidas oma sõna ja oli sest päevast saadik keige oma valla rahvale väga hea herra. Talupoeg pidas oma kingitud hobust kuus aastat ja oleks teda veel rohkemb pidanud, kui mitte ühe pulma pääl õnnetus poleks juhtunud, mis läbi ta oma hobusast ilma jäi.
See sündis sedaviisi. Keikidel pulmahobustel olnud heinad ja kaerad ees aga meile tuntud talumehe hobusel mitte midagi, ta seisis keik pulma aeg ree all peadpidi aasa külgi kinni tõmmatud, mida keik pulmalised imeks panivad ja talumehe naesele seda asja kaebasivad, miks ta hoost söömata pidada. Küll oli mees kangeste ära keelanud oma naist mitte hobuse juure minna ega temale midagi anda, sest et endine tuntud vana mees, kes hobuse kinkinud, seda kangeste ära keelanud. Keigest sellest keelust hoolimata võtnud naene tüki leiba ja andnud seda keige pulmaliste nähes hobusale. Selle pääle olnud hobune kadunud ja sellesama koguduse endine surnud õpetaja seisnud kadunud hobuse asemel, mida keik kohkudes näinud ja imestanud.
Selle pääle käinud kange tuulepöörutus läbi rehealuse, et paarid ja palgid naksunud ja õpetaja olnud ka kadunud. Nõndaviisi jäänud mees omast heast hobusast ilma, kellega ta kuus aastat kündnud ja põldu harinud.
E 17083/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid pulmas
Üks eesti mees reisinud maanteel edasi kuni ta kahte poisikest nägi taplevat. Sääl jäi ta seisma ja küsis: "Kuulge, poisikesed, mikspärast teie sääl taplete?"
"Meie tapleme oma isa varanduse pääle," vastasivad poisid.
"Siin on meie isa varandus: kepp, kübar ja viisud," vastas nooremb poiss. "Kes selle kübara päha paneb, näeb kaugele. Kes selle kepiga lööb - keik asjad puruks, mis ette juhtuvad, ja kes viisud jalga paneb võib ühe sammuga sinna saada, kus ta eal ise mõtleb. Tule seie, suur mees, ja jaga vanaisa varandust meie vahel pooleks."
Mees kohe valmis, aga tahtis enne nimetud asjade väge proovida, kas keik nii õige on kui poisid paeatavad. Ta pani kübara päha, viisud jalga ja võttis kepi kätte. Aga oh imet, nüüd tekkisid poisikestel sarved päha ja saba taga - peris tondid valmis. Mees virutas kepika neile hea hoobi, siis olivad mõlemad riidlejad kui suits kadunud, aga asjad mehe kätte jäänud.
Mis nüüd mehel viga niisuguste kalli asjadega reisida ja elu üles pidada. Ta pööris omad silmad Kuramaa poole ja nägi, et sääl ühes rikkas peres pulma peeti, sest suur lipp lehvis katuksel. Tal polnud muud tarvis kui üks samm astuda ja ta oligi joba sääl. Teretas pulma peremeest, võttis oma kübara peast maha ja sai keigile nähtavaks. aga et sellel aeal ka Kuramaal pulmad rehetares peeti, siis olid kõik tare parred ja talad tontidega kui üle külvatud, mis pulmalised mitte ei näinud, aga meie mees, kui tondikübara päha pani, keik ära nägi. Nad kussid ja sittusid ülevelt parrete päält söögikausside sisse, et igal pulmalisel toit, ehk küll heaste tehtud, väga halva maoga maitses, millest keegi, pulmalised ega peremees, ise aru ei saanud.
Kuna meie mees peremehele seda asja ära seletas, et teda sääl pulma peremehe ja perenaese poolt väga lahkesti vasto oli võetud ja armsasti peeti. Aga kui pulmavanemad seda veel ei uskunud, siis pani meie mees oma kübara talle päha siis nägi peremees oma silmaga, kuidas tondid keik parte ja talade pääl istusid ja hambaid irvitasid. Seda ei sallinud peremees sugugi, et niisugused sarvilised loomad majas pulmaliste teotuseks olivad, ta palus meie meest neid säält minema kihutada ehk koguni ära tappa.
Pulmalised aeti rehest välja ja keik uksed ja aknaaugud topiti kinni, kuna meie mees üksi sissi jäi ja oma nõiakepiga laastamise tööd algas. Sääl hüüdis äkki tont jo eemalt: "Onu tuleb, meie onu tuleb!"
"Küll ma teile onu näitan," hüüdnud mees ja peksnud siis oma kepiga nad keik pihuks ja põrmuks, et kord sinist tolmu ainolt rehe põranda pääl näha olnud.
Aga ometa üks tont, kes küll mito lopsu päha saanud ja kelle tõine jalg perra löödud, saanud ühe lõhe vahelt välja jooksta, ikka lagedad nurme mööda edasi jookstes ja hüüdes: "Kas mas ütle! See ei ole onu, see ei ole onu!", mida keik pulmalised kuulsid.
Sellest aintsast tondist, kes päälegi ühe jalaga ja küürakaks peksetud, on tondisugu veel meie kubermangutese tänapäevani sugenenud.
E 17084/6 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rehepapp ja tont
Kui mõisa rehed jõuluks ära peksetud, võtnud tont oma perekonnaga sinna nüüd korteri, arvates et suvel tühja mõisarihte teda keegi sinna tülitama ei tule. Ja ta elas sui aega sääl peris vagusi, kuni sügise kätte tuli ja rihi üles panti (või asteti). Nüüd läks meie üürilisel elu peris kitsaks, ta pidi ahjo keressepäälsega nüüd leppima ja rehepapile, kes päälegi lahke mees oli, seda head tasuma, et teda sääl siis laskis elada.
Ühel päeval palus ta rehepappi ligi tulla ühe kaunis pitka reisi pääle. Ta tahta Rooma linna minna paavesti keldri joodavat viina tooma, ta võtta rehepapi oma turjale, et siis ka võõraid maid ja linnu näha saaks, mille üle rehepapi meel väga rõõmus oli ja tänades ütles, et ta jo ammugi seesugust reisi ihaldanud.
Ühe ööga olivad nad sääl ja läksivad viinakeldri, kus vanasarvik valgustust pimedas keldris sünnitas, mille üle rehepapp ära ehmatas ja "Meie esad" hakkas pobisema. Vana katsus, et kartuse pärast keldrist välja sai ja siis jättis vaese rehepapi kimpu. Kui rehepappi tõisel homikul säält leiti, tahetud teda ära puua.
Sääl ilmunud tont talle appi, viskanud õlekoo kohtuteendrite kätte, mida need siis rehepapi asemel üles poonud. Siis on nad uueste paavesti viinakeldri läinud ja tont öelnud: "Ära sina oma suud enamb pudruga tehku, vaid pane tähele, mis ma toimendan."
Nüüd keerutanud tont kaks tugevat viinaaami turjale, lasknud rehepapi veel kaksiti vaatide pääle istu ja tulnud keikide piigimeiste ja vahtide nägemata keldrist välja ja jõudnud mõne tunniga kojo. Viina olnud neil nüüd juua küllat, aga selle kiire käiguga ja külma sügüsese tuulega jäänud vanapoisi silmad raskeste haigeks, mille üle ta väga kaebanud ja palunund, et rehepapp temale peaks silmarohtu keetma, mida siis rehepapp ka nõnda toimetanud, et ta paejatäie tina sulaks aeanud, tonti enne jämeda köiega ahjo pääle tala külgi kinni sidunud, et haige ei liigutaks ja vagusamb oleks rohitseda, mis vanapoiss keik haigusega lasknud teha, nõnda kui tark tohter ise heaks arvas.
Aga kui kuum tina silma jooksis, ei ole ta seda ära jõudnud kannatada, vaid kisendades rehest ühes talaga välja pühkinud Juudajärve, oma palavaid silmi jahutama. Sääl olla veel praego tala ots kesket seda sügavat järve näha.
Järv on Sänna Tsooru mõisa ligidal, Tsooru valla jaos ja kutsutakse sest saadik Juudajärveks. Sinna sama paika on see tont jäänud ja uppunud, pärast pole teda enamb mõisa rehes iialgi nähtud.
Kui rehepapp välja vaatma läinud, kus haige on läinud, on ta ühe küünest tehtud kübara leidnud ja kuub ja viisud. Selle kübaraga võis keik näha ja kuuega nägemata olla ja viisud viisivad inimest sinna, kus meel mõtles ja süda igatses. Kui rehepapp need asjad oli proovinud, hakkas ta oma mõisaherra juure igal söögiaeal võõraks käima, sõi herraga ühes lauas ühte sööki, aga nägemata, kuna siis viimaks nõnatark toapoiss aru sai, et herral paljo toitu üles lähab, kuna ta mõni aeg enne seda poole vähema toiduga ära elas. Ta vaatis kord läbi võtmeaugu ja nägi selgeste, et rehepapp herraga ühes lauas lõunat sõi ning prostas talumehe moodi keik toidud saksa nõna alt kõhtu toppis. Seda asja rääkis siis toapoiss herrale ja tõine kord läks herra ise läbi ukseaugu vahtima, kus selgeste siis rehepapi ära nägi, sissi vihaga tormas ja lauda vasto virutas, et keik tassid ja taldrikud puruks ja tükkideks kukkusivad, aga rehepapp naerdes joba tõisel pool lauda herra kallist sigarit suitsetas ja saksa kätega vehklemist ning viha tujo imeks pani.
Varsi jooksis herra rehe juure vaatma, kas rehepapp sääl - jo ammugi oli rehepapp sääl, misüle herra väga vihastas, aga ühtegi parata ei võinud, kuni rehepapp ise asjalugu oma kerge meele läbi herrale ära jutustas.
Herra meeltas rehepappi kuni see viimaks kübara herrale ka katsuda andis, aga sellega enesele väga paljo paha sünnitas. Herra vaatis põhu sissi ja nägi sääl väga paljo teri, nüüd ei olnud siis vaesel rehepapil enamb pidu ega põlve, ei lusti ega rõõmu. Ka võttis herra küünekübara ära ega annud enamb rehepapile mitmekordse palve pääle tagasi.
Nüüd kees rehepapi viha mõisaherra nago varga vastu, et ta kalli leitud küünekübara ilma mingisuguse õiguseta omale omandas. Õnneks oli tal kuub ja viisud, kaks kallist asja veel, ta võis kuube selga pannes nägemata herra tuppa tungida ja kübarat, mis herra voodi kohal rippus, jälle ära tuua, mida ta siis ka mõne nädala pärast tegi.
Aga sellega ei jäänud noor rehepapp veel rahule. Ta hakkas herra tütart armastama, niisamuti see ka teda, mis väga vana mõisnikku vihastas, kui ta seda pitka aea pääle kuulda sai, aga parata ta midagi sinna ei võinud, kui rehepapp tütrega käis lõbusaid õhtuid pidamas nägo noortel see viis enamiste ikka on, sest et vanamees rehepappi ei näinud. Selle vihastamise pääle ka vana mõisaherra viimaks suri ja rehepapp tütre keige mõisaga omale sai. Elavad vist praego veel.
E 17086/8 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sada rubla aasta teenistuse eest
Soltad oli kakskümmend viis aastat kroonut ära teeninud ja kojo tulemas. Mitu linna ja küla olid joba seljataga aga veel oli päält saja versta kõmpida enne kui oma valda tagasi jõudis, kust kahekümneviie aasta eest pidanud teenistusesse astuma. Sugulasi tal paljo ei olnud, kes teda oleksivad kojo ootnud ja oma isat-emat oli soldat enne teenistusesse astumist kalmukünkale kannud, nüüd siis oli tema meelest nago ükskeik, kas mine oma endise kodupaika, või jää võõrase linna ehk kubermangu elama. Nõnda mõteldes jõudis ta ühe kõrtsi juure, kust üht võõrast herrat eest leidis, kes teda saa rubla eest omale aasta pääle teenistusesse palkas.
"Sul ei ole muud tööd, kui paea ala tuld teha, peris eht karjapoisi amet," ütles võõras herra. "Selle eest saad siis aastaks 100 rubla, riie, söök ja prii korter veel pääle kauba. Aga vaadata sinna katlase ei tohi, teed sa seda, oled oma aastapalga kaotanud, võid minna kus taht, muud trahvi sul ei ole."
Kaup tehti kindlaks ja soldat astus tõisel homikul ametise. Õhtul tänas ta jumalat, et hea koha ja peremehe oli leidnud ja nõnda läks elu ühtejärge kuus kuud otsa lõbusaste edasi, muud kui pane puid katla ala, mis selle tarbeks olivad sinna maja kuuri kokku veetud.
Juba seitsmes kuu oli käes ja katal varises homikust õhtuni. Sääl tuli soldatil kord mõte päha katlase vaadata, mis sääl ometa peaks keema ja nägijat ka kedagi sääl polnud, kust võis siis peremees seda tääda saada, et ta katlase oli vaatnud. Nõnda mõtles soldat ja tõstis katlakaane ülesse, aga nägi et sääl muud sees polnud kui selge vesi. Aasta lõpetusel tuli peremees asja üle vaatma ja küsis soldati käest: "Kas oled katlase vaatnud?" Soldat vastas: "Ei ole."
Peremees pööris ennast nüüd katla poole ja küsis: "Katal, kas poiss vaatis sinu sissi?"
Katal vastas: "Vaatis küll."
Peremees sai nüüd pahaseks ja ütles soldatile: "Mikspärast sina valetad? Oled nüüd oma aastapalgast ilma ja võid minna, kus kolmatkümmend. Ehk kui soovid veel aasta pääle tagasi jääda ja mitte katlase ei vaata, saad jälle 100 rubla nago esimese aasta kaup oli." Soldat jäi jälle tõiseks aastaks siis teenima ja imestas väga, et katal oli vasto rääkinud, kui peremees ta käest küsis.
"Ei ma ole nüüd enamb nõnda rumal, et ma ta sissi vaatan, minu pärast olgu sääl sees mis taht."
Soltati asi oli nüüd igapääv katlale tuld ala kihutada, et kees mis varises kuni aasta pea lõppema hakkas ja soldatil jälle see rumal mõte päha tuli kord katla sissi vaadata, mis sääl ometa peaks keema, vesi ei võinud see mitte olla, sest magus lõhn tuli katlakaase alt välja ja tungis soldati nõnasse. Mida rohkemb ta selle pääle mõtles seda rohkemb kasvis himu katlase vaadata, kuni ta ühel päeval oma tahtmise üle enamb ei jõudnud valitseda, vaid kaase üles tõstis. Aga ehmatades nägi soldat, et alasti inimene katlas oli, ta pani kaase jälle pääle ja täädis nüüd muidugi, et omast aastapalgast ilma oli.
Aasta lõpetusel tuli jälle peremees ja küsis: "Kas oled katlase vaatnud?"
"Vaatsin küll," vastas soldat.
"Mis sa nägid sääl?"
"Üks alasti inimene oli katlas," vastas soldat.
"Noh, ütles peremees, "oled omast aastapalgast jälle ilma. Või tahad veel üks aasta teenida, et sa katlase mitte ei vaata, siis võid teenistuse jääda." Ja soldat jäi veel kolmandat aastat teenima.
Nüüd ta ei vaatnud enamb katlase, vaid kihutas tuld ala kuni aasta lõpetuseni, kuni siis peremees jälle ilmus ja küsis: "Kas katlase oled vaatnud?"
"Ei ole," vastas soldat.
"Kas ta vaatis so sissi?" küsis peremees katla käest.
"Ei vaatnud," ütles katal.
"Hea poiss," ütles peremees, "nüüd võtad oma palka 100 rubla ehk tahad õnne, siis võta õnn. Õnn on niisugune, et keik asjad: puud, kivid, linnud ja olgu mis taht asjad, sulle vasto kostavad, kui sa midagi küsid."
Soldat valitses omale õnne, jättis siis peremehega jumalaga ja hakkas minema oma sündimise koha poole. Aga varsi tuli temale nälg kätte ning ta kahetses väga, et õnne ja mitte sada rubla raha polnud võtnud. Ta jõudis varsi teelahkmile, kus üks post oli püsti pantud, aga mitte midagi pääle kirjotud.
"Post, kus lähab tee pahemat kätt?" küsis soldat.
Ja post vastas: "Külasse. Sinna saab 12 versta."
Jälle küsis soldat: "Post, kus lähab parema käe tee?"
"Linna," vastas post. "Siit saab linna neli versta maad." Soldat imestas selle üle, et post temale vasto rääkinud ega kahetsenud enamb oma saja rubla üle.
Varsti jõudis ta linna, ja heitis kaupmehe poisiks, sai 100 rubla aastaks palka, riided ja söögi. Nüüd läks elu õige korda. Hääkene küll, sääl sündis ühel ööl õnnetus, vargad olivad kaubakuntuuri tunginud, ja mitme tuhande rubla eest kallist kaupa ära viinud, ja kümme tuhat rubla pakuti selle mehele, kes teaks varastud asjad kätte juhatada. Meie tuntud kaupmehesell võis nüüd seda lubatud hinda kergeste omale saada. Ta andis kaupmehele üles, et tema võida küll ära tääda, kus kaupmehe varandus ja vargad seisavad. Kaupmees sai selle üle väga rõõmsaks ja lubas, niipea kui varandus ja vargad kätte saadud, jalapäält 10000 rubla soldatile välja maksa.
Selle pääle läks siis soldat kuntuuri ja küsis: "Kuule, kuntuur, kus on see varandus, mis kolmandamal ööl siit ära varastati?"
Ja hääl vastas kuntuurist: "Siit kolmas uulits, maja nr. 40, kaupmehe keldris, kes ise oma sellidega ka vargad olivad ja varanduse ära viisivad."
Anti siis asjalugu politseile tääda ja minti varandust otsima. Ja ets kae, varandus keik sääl, mis siis viimane kui nahanõgel tagasi toodi ja kätte saadi. Vargad ei võinud enamb midagi salata, tunnistasid keik oma suuga kohtu ees ülesse ning said sundusetööle mõistetud. Soldat sai nüüd rikkaks meheks, sest 10000 rubla, mis kaupmees temale ülesandmise eest välja maksis, ei olnud enamb veike raha, sel aeal. Lugupidamine ning austus kaupmehe ning linnavalitsuse poolt veel pääle kauba.
Keegi ei julgenud sääl linnas enamb pääle seda midagi varastada, sest nad täädsivad, et nende linnas nüüd mees elab, kes keik asjad ära teab ja keige pimedamad teod valge ette toob. Ta võttis kaupmehe aintsama tütre omale naeseks, mis teda väga armastas ja sai sellega ühes pärast kaupmehe surma keige rikkamaks kaubakontuuristiks. Ots.
Otsast olen hea tüki ära näpistanud, et väga jämedaks läks.
E 17088/9 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mereväe admiraal
Kord olnud üks mereväe admiraal, kes alamast seisusest selle kõrge ameti sissi tõusnud, rikkaist mõisnikutest ballipidule kutsut. Ja temale pidu lõbureisiks ratsu, peru hobune pakutud. Mida siis ka admiraal ehk ta küll ratsasõitja ei olnud, nago rüütlid, viimaks pääleaeamise pääle vasta võtnud ja sadulase istunud, kuna rüütlid ise taltsutatud hooste seljas metsa kihutasid. Aga nad pole veel kaugele jõudnud, kui äkitselt peru hobune püsti aeanud ja väeülema seljast maha viskanud. Seda nähes keerutanud siis mõisnikud oma hobused ümber ning kahetsenud väga poolpilgates admiraali õnnetust. Aga üks pool purjus mõisnik pole oma mõttid jõudnud varjata, vaid öelnud lausa: "Vaat, suur ja kõrge ametnik, aga ei mõista ratsa veel sõita. See pahandanud admiraali väga, aga ta varjanud oma viha ega ole hakanud lollidega vaidlema.
Mõne aea pärast kutsunud admiraal needsamad mõisnikud oma sündimisepäevaks laeva pääle pidule, mis ta väga uhkesti olnud valmistanud. Aga olnud käsku andnud, et niipea kui tervise ja õnne soovi hääl kuulda ja klaasid kokku lüia, siis laevalael korraga 12tõistku suuretüki pauku anda.
Seda ei täädnud mõisnikud, vaesekesed, hingestki mitte, kes joba püssipaugust ennast ehmatavad. Niipea, kui tervise õnnejoomine tuli ja igal mõisnikul viinaklaasid suu ääres valmis seisid, käis määramata kange põrutus korraga.
Kõik mõisnikud kukkusid selle pääle maha ja klaasid kukkudes läksid puruks.
"Oi imet!" ütles admiraal, "targad, suured mehed, aga ei mõista jalgade pääl seista." Ta ei jõudnud oma naeru pidada, kui sõbrad käsi kõrvade ees hoidsid ja põrmandal maas lamasid, kartes et veel tõisi mürakaid tagant järele tuleb.
"Keik om tasa, tõuske nüüd ülesse," ütles admiraal. "Kuida teie mulle, nii mina teile. Elagu rüütlid, õppinud ratsamehed."
E 17089 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ura Kaarel elas Tiidu talus oma sõsaramehe juures. Aga perenaene Jaava (Eva) olnud nii kitsi inimene, et ta sandile pala leiba pole andnud. "Kas surego ta sinnasama mo ette ära öelnud," öelnud Jaava mito korda. Selle pääle ütelnud jälle vana Ura Kaarel, kes ise küll ilmlik mees olnud Jaavale suu sissi: "Pange tähele, sina, perenaene, saad leivamõhe juure ära surema."
Viimaks saanud seda viisi, et perenaese poeg võtnud uue talu ja läinud sinna elama. Olnud tõised pererahvas kaugel heinamaal ja perenaene üksi kodus leiba tegemas. Kaks leiba olnud ahjo pantud ja kolmas leib labida pääl, kui pererahvas õhtu kojo tulles teda säält leidnud. Käed mõlemad, mis leivataignaga olnud, olnud sead otsast ära söönud. Nõnda läks Ura Kaarli, vana ilmliko mehe sõna tões. Uues Antsmõisas Valli talus sündinud see lugu.
E 17089 (2) < Rõuge khk., Viljandi v., Karula k., Rootsi t. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma olin oma isa maeas alles poismees, see oli sõnniku vedamise aeg. Koormad läksid metsa ja mina seisin tahra tsia aia pääl kõhuli ja vaatsin kui tõistre perenaene oma põrsastele üle aia sööki ette kallas. Sääl tuli äkitselt üks kange tuulekeerutus, mis mulda aias üles keerutas ning selle sees üks tulesäsi, mis just minu paremalt poolt mööda jooksis ja tõistre perenaist vist puutus, see satte selsamal silmapilgul maha ja oli surnud. Öeldi, et lendaja olla teda läbi löönud.
Villandi Karola Rootsi talus.
E 17090 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast elanud Tee vallas üks tark või nõid, kes paljo head ja paha teinud. Kord tulnud kaks meest tema juure, et herra viha ära võtaks ehk teda koguni surmaks.
"Kummad ma pean tegema siis," öelnud tark, "kas ära surma või haigust saatma?"
Poeg vastanud: "Tarvis ära surmata."
"Kelle hinge pääle?" öelnud tark.
Vana isa pole seda oma hinge pääle võtnud, aga poeg olnud kohe valmis ja öelnud: "Tee minu hinge pääle."
Mis pääle siis tark tulise söe ahjust võtnud, ümber poisi pea keerutanud ja minema saatnud. Ja enne kui targa juures käijad kojo jõudnud olnud herra surnud, ja see sündinud selsamal tunnil, kus tark tulesöe lendu saatnud. Asi, mikspärast nad targa juures käinud, olnud see, et mõisaherra need koha päält välja tõstnud.
Jutt Tarvastust perit.
E 17090 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord surnud ühel metsavahil kolm lehma ära. Aga ta mõistis kohe, et see õiguse asi enamb ei ole. Läinud targa juure, lasknud nõnda teha, et vastalisel neli lehma ära surnud. Üks sellepärast pääle kauba, et mõistab oma naabrit lasta rahulikult ära elada. Ja see nõidumine ei maksnud rohkemb kui rubla raha ja 1/2 toopi viina.
E 17090/1 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks perenaene olnud nõnda kimbus, et piima tilka enamb lauda juurest tare juure ei saanud, ilma et sääl sipelgad sees ei olnud. Läinud siis, vaesekene, targa juure ja palunud teda selle ilmakuulmata häda vastu abi ja toetust. Tark õpetanud nõnda. Võta kolm ehk neli sipelgat ehk nii paljo, kui ise arvad vastalisel loome ära surmata. Mähi neid siis mõistlikult ja tasakeste paklaste sissi, et nad enneaegu ära ei sure. Siis lase oherdiga auk üles lõhna, ahjukummi kohale seina sissi, ja pane paklate sissi mähitud sipelgad sinna sissi. Pihlakane pulk, kolm risti otsa lõigatud, löö tubliste ette, siis ongi toimetus valmis. Nüüd ei ole siis muud enamb teha, kui kuivade kasepuudega tulukene ahjo panna ja kolm head sületäit ära põletada. Kui keik nõnda toimetad, siis tuleb kurjategija isi so juure ja palub sind, aga sa ei pea temale midagi asja andma. Annad sa talle omast käest midagi, siis pääseb ta kohe hädast ja hakkab sind jälle kimbutama. Aga ei anna sina temale midagi, siis surevad tal nii paljo loome ära, kui sipelgaid, mis piima pealt võtsid, ja teda ei või keegi tark enamb avitada.
Kui täna keik nõnda sai toimetatud, tuli tõisel hommikul päikesetõusu aeal oma küla peremees asja paluma, kelle pääle keegi poleks mõistnud arvata. Teda sai sõimatud, aga ta ei jätnud siiski palumast, öeldes, et tal kolm lehma joba surnud ja kaks tükki hingitsemise peal olevat.
Viimaks ometi läinud peremehe ja -naese süda haledaks, et nad abipalujale tüki leiba andsid ja viiest sipelgast kaks tükki lahti lasksid. Kolm tükki olnud kui tina tuhka kadunud, neid ei leitud paklate seest enamb. Sest saadik jätnud siis hambamees ligimese kiusamise järele ja olnud surmani hea ja lahke tema vastu.
Ja mis sai tark S. eidekene selle õpetuse eest? Väga väha, ainult 10 naela võid ja pool toopi viina.
E 17091 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ma alles poissmees olin ja T. talus teenisin, tuli sihane kena nali, kulla velle, mul ükskord ette, kas nuta vai naera. Vaka linasemnid külvi maha, peremehe linad, mis ühekorraga saivad külitud, tulivad maast üles nago suga. Aga minul mitte vaimugi ehk küll jo viies päev oli.
Mõtli keik mõtte ja arvasin siis iseeneses, ega siin hääd asja ometagi ei ole.
Kaapsin käega mulda päält ära ja nägin, kas usute vai uskmata, et lina loomakeste otsad olid allapoole käänanud, valmis maa ala kasvama. Siin ei ole midagi enamb teha, siin peab ruttu abi saama.
Läksin siis kojo, hüppasin hobusale selga, sõitsin kõrtsi juure js võtsin säält 1/2 toopi viina, viisin vana Punaku Märdile. Ta ütles: "Poeg, ei ole viga, mine nüüd kojo ja hommiku mine vaatama."
Hommiku vara ei saanud minna, et vihmane oli ja kodus hobuste kammitsad tegin, läksin siis pääle lõunasöögi. Aga kui rõõmsaks ma sain! Keik mo lina kui suga ülevel! Poleks ma õigel aeal abi otsinud, oleksin linast ilma ka olnud.
E 17091/2 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma täädsin, kui alles noormees olin, kuidas üks naabriperemees nõidumist väga kartis ja päevad ja nädalad otsa ühte läti nõida, keda ta 60 versta kauguselt arstima tõi ja tagasi jälle oma hobusega viis, tubli palk ja söötmine veel pääle kauba. See tääduseta vanaaegne rikas mees, kes küll meie aeal olnud, ei sallinud seda silma otsas, kui kuskil raipeluud ehk mõnda surnud kassi silmas. Ka rotid, hiired ja riide- ehk lõngatutikesed, kui need silma puutusivad, ei võinud head tähenda, päälegi veel, kui hiirekene aida ehk lauda lähedal maas surnud oli.
Noh siis kohe poiss, hobune vankri ette, ja nõia järele. Aga naljahambad külapoisid saivad peremehe nõiduse kartust sellesama talu poiste käest tääda. Ja külapoisid sünnitasid selle läbi peremehele paljo peavalu. Kui kuskilt iial üks looma kondiluu või pealuu leiti, kohe kanneti teda öösel nimetud talusse ja pisteti silmaauku pidi loomade tahraaia teibasse. Kui nüüd peremees hommikul üles tõustes seda jäledust nägi, oli esimene töö, olgu keige pakkemb töö ees, poissi 60 versta kaugele arsti järele saata.
Aga niipea kui arst ehk nõid kojo oli saadetud, mis küll salaja hoieti, aga oma talu poisid siiski asja tõistele avaldasivad, oli uus hobusepea jälle aiateibas, suuremb ja koledamb veel kui endine.
Kui asjalugu laiali lagunes ja ümberkaudu keige naljahammastele täätavaks sai, viiti keik luud ja kondid, surnud kassid ja rotid möödaminnes nõiakartja peremehe õue pääle ehk loomalauda lähedale, sest et maantee selle talu õuest mööda käis.
"Siin külas on väga kiusakad inimesed, peris nõiad ja tükimehed, oleksin ma vaenemees seda täädnud, ma poleks mitte seda kohta ostnud."
E 17092 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord elanud talu saunas kuulus tark, kes keigevähemat asja ei mõistnud parandada, nago ta ise mito kord kahe silma all ütles. Ometi oli ta keige ümberkaudse rahva meelest tark ja nõid. Juhtus kord sellessamas peres, kus nimetud saunatark, saunas elas ka lombak sulane. Nüüd oli abiotsijal raske aru saada, sest tark oli lombak ja sulasega ühte nägo, üks mis üks.
Sääl tuli kord lugu ette, et abiotsijad sulase juure juhtusid ja teda palusid herra viha ära võtta, mida sulane ka siis viibimata tegi. Ta võttis võõraste viinapudeli, kallas viina välja ja kuskis pudelisse ja andis võõrastele herra viha võtmise arstimiseks. Päälegi andsid abiotsijad sulasele paar haljast rublatükki ja läksid oma teed. Sääl pidas sest päevast sulane saunamehega nõu kokku ja hakkasid kahekeste ametisse, sest et lõikust väga paljo oli. Ja kuni surmani toitsid vanakesed ennast oma tarkusest ning rahva rumalusest, kuna nad ilma selle naljata mõlemad nälga oleksivad ära surnud. Sest siis oli väga puuduline aeg.
E 17092 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heinareha ei tohi heinaaeal selili maha visata, siis tuleb kas selsamal ehk tõisel päeval vihma sadama.
E 17092 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vikatit peab pärast niitmise lõpetust iga inimene luiskama. Jätab keegi hooletu inimene seda tegemata, siis luiskab teda tont oma luisoga üle, et ta enamb heina ei võtta.
E 17092 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihoones ei pea keegi vilistama (vilet aema), siis lööb pikne, välk hoone põlema, kui sääl sees on vilistud.
E 17092 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirvest ei pea keegi selili maha viskama, tera üles poole - kirves ootvat siis saadlasi?
E 17092 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirvest ei tohi keegi ümberringi kärga pääl tiirutada. Kes tiirutud koha pääle astub, sellel läheb tiir jala sissi.
E 17092 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kübarat ei tohi keegi käe otsas keerutada, kes keerutatud kübara päha paneb, sellel läheb pea rumalaks (hulluks).
E 17092 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On naesterahval undrikuhänd kahekorra üles läinud, kutsutakse teda varsi vaderisse.
E 17092 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes keige pärast tööd jääb lõpetama, olgu heina- ehk lõikusetööd, jääb sinna peresse veel tõiseks aastaks teenima.
E 17092 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kukk vaheaeal laulab, tähendab tõine päev head ilma ja kui enne hea ilm oli, siis tähendab kukelaul kurja ilma.
E 17092 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannab siga suuga põhku lauta, läheb ilm kurjaks, kannab põhku laudast välja, läheb ilm heaks.
E 17093 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sääb siga veel pärast põuaaega pääle päikese looja minemist muru (õue) pääl, saab tõisel päeval vihma.
E 17093 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähab kuivanud heeringa- ehk räimepütt, mis tühjalt on aitas ehk keldris seismas, ligedaks ja hakkab higistama, on suurt vihmasadu oodata.
E 17093 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Läheb raudkivi ligedaks, mis metsas ehk mojal varjulises kohas seisab ja kellel ainult otsakene maa seest välja paistab, tuleb vihma tõisel ehk kolmandal päeval.
E 17093 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Röögib pajoharaks (sineraal) metsas ehk lendab metsast välja, ei jää vihm tõisel vai kolmandal päeval pääle selle ealgi tulemata.
E 17093 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sööb koer hea ilmaga heinu, tulevad väga halvad ja vihmased ilmad.
E 17093 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hakkab uni vanainimest päise päeva aeal vaevama ja lähavad luud-kondid nago raskeks on vihm tulemas.
E 17093 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Päikesel rõngad suil ja talvel sünnitavad pitkalist sadu, nõndasama ka sapid ees ja taga päikesel.
E 17093 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tõuseb päike selgeste ja läheb pääle tõusmist pilve, on selsamal päeval raske sadu käes.
E 17093 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pilvitab pääle lõunat ja paistvad päikesekiired pilvede vahelt välja nagu kokku seatud vitsakimbud, tuleb tõisel päeval vihma.
E 17093 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On päikesel ratas ümber enne lõunat, tuleb selsamal päeval vihma. On pääle lõunat, tuleb tõisel päeval. Nõndasama on ka kuurõngastega lugu.
E 17093 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmase ilmaga suil tuul põhja käänab, läheb kuivale.
E 17093 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pärast kauaaegast vihma sadamist pilved päikese loojaminekul valgeks rünkadeks läävad, saab kuiva.
E 17093 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päike tõusmise ja veeremise aeal kollane näitab, pole paljo vihma loota.
E 17093 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuiva aeaga päike väga valge on ja helgib, on vihma varsi ootata.
E 17093 (25) < Rõuge - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui saksamaa pajo lehed kuiva ilmaga väga läikivad kui päike õhtapooles on, tuleb tõisel päeval vihma.
E 17093 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui järvehütt ehk jutitaja laulab õhtatel jut-jut, on vihm tõisel päeval tulemas.
E 17093 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui koer suigub ja kurb on, tulevad pahad ilmad.
E 17093 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kana vihtumine põrandal tähendab talvel sula, aga nokitsemine kanget külma.
E 17093 (29) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varessa vihtumine kuiva ilmaga tähendab vihmasadu.
E 17093 (30) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass suud ja silmi käpaga peseb on varsi külaline oodata.
E 17093 (31) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sigade vingumine ja purelemine laudas talvel tähendab kanget külma ja tuisust ilma, niisama ka suil vihma ja tuult, mis paar nädalat vaib edasi kesta.
E 17094 (32) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kana laul kuke kombel tähendab perekonna ehk ta peremehe ehk perenaese surma, kohast lahti saamist ehk muud äkilist häda ja äpardust, mis täädmata ilmub.
E 17094 (33) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On inimesel kihavoolmed nago palmikud üles aetud ning näpuga katsudes tunda, tuleb kuri ilm.
E 17094 (34) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui söögi aeal pala suust ehk käest maha kukub, tuleb näljane külaline.
E 17094 (35) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leib ahjust välja võttes keskelt lõhki on, saab leivategija ära kaduma, surema, olgu see kunas ta on.
E 17094 (36) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rist tehakse leivale, võile ja paljodele söödavatele asjadele pääle, et tont ei saa tulu ega jatku ära võtta. (Kestab kauamine)
E 17094 (37) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui küündlaid tehakse, siis peab külaline juure tulles hästi hambad irvile aeama ja naerma, et küündlail valge tuli saab.
E 17094 (38) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pajapõhi talvel ehk suil põlema lähab, on suurt sadu oodata.
E 17094 (39) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui süües ehk juues kurku kargab, saab varsi viina. Aga laste juures tähendab seesama asi püksimõõtu.
E 17094 (40) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi tõisele järel kõndides tagant kontsa pääle astub, siis saavat need kaks pärastpoole sugulaseks.
E 17094 (41) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orav maja ligidal, tähendab hirmus suurt õnnetust.
E 17094 (42) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käo kukkumine tähendab majarahva kohast lahti saamist, äkilist õnnetust ehk koguni surma.
E 17094 (43) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui siga ehk kukk aknast sissi tuppa vaatab, tuleb sel päeval haruldane külaline ja toob viina.
E 17094 (44) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuleb vana ehk noor naesterahvas esitiks reisil vasto on see reis tühine, paremb on, et ümber kojo tagasi pöörad.
E 17094 (45) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuleb teekäijale keigu päält mees ehk poisikene vastu võib julgeste reisida sest õnn on hea.
E 17094 (46) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuti ja mustlast reisile minnes näha, kui ta esmalt vasto peaks tulema, tähendab, et petja kätte saad langema. Seepärast, kui sa neid mihhi kumbakit silmad, siis katsu nii ruttu kui võimalik, et kojo tagasi saad.
E 17094 (47) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkilõikuse lõpetusel võtab üks ? sirbid enese kätte ja viskab keik ühe korraga kaugele. Kelle sirbid keige kaugemale kukuvad, lähavad kevade säält talust ära. Kelle sirbid keige lähedamal, jäävad veel tõiseks aastaks sinna peresse teenistusesse.
E 17094 (48) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalamehele, kes hommikul merele ehk järvele lähab visatakse laastude ja puutükkedega järele, siis ei tule ta kunagi tühjalt. Mida pitkemad puukondid seda suuremad kalad.
E 17094 (49) < Rõuge - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui riidid pestakse, siis peab võõras mööda minnes ütlema: "Valget kah!" ja peseja peab vastu ütlema: "Valget tarvis!"
E 17094 (50) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui üks karjaelajas mööda minnes inimese pääle kõõrdi vahib ja röögatab, siis peab kolm korda sülitama, et paisid ega naelu ihu külgi ei saa.
E 17095 (51) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmabe õhtu hiliseks jääb, väga õhtu pääle, siis on keik nädal läbi sarnane lugu.
E 17095 (52) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmaspäeval külalisi ehk võõraid inimesi käib (ühes peres), siis käib neid keik see nädal otsa.
E 17095 (53) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmaspäeval mõnega pahandust ehk sõnavahet saab, siis tuleb pahandust nädal läbi igal päeval ette, seepärast peab iga inimene ennast esmaspäeval keige rohkem hoidma.
E 17095 (54) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
See ei ole mitte hea esmaspäeva mingisugust suurt tööd alustada. Olgo niitmist, lõikamist ehk külvamist, seepärast, et asja alustustes ikka mingisugust jonnimist ehk pahandust ette tuleb, kui mõtted kokku ei sünni ja nõnda kallis eesmaspäev rikutud ei saaks.
E 17095 (55) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reedine päev on ka halv päev sellepärast, et vanast jo see päev kohtumõistmise ja nuhtluse päevaks oli määratud, kuna sel päeval üle Liivimaa külma sauna köeti, kuna siis jälle laupäeval kuumas saunas haavu sai arstitud.
E 17095 (56) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Aastateendrit, ka karjapoissi ei tohi reedisel päeval uue peremehe juure tuua. Teeb keegi seda, siis saab karjapoiss rohkemb peksa kui leiba, seesama lugu ka muide teendritega.
E 17095 (57) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahju savitamist ei pea mitte noorel kuul ette võtma, kes seda teeb, sellel hakkavad ritsikad ja prussakad sugenema.
E 17095 (58) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes noorel kuul sea ehk muu elajalooma ära tapab, sellel lihal ei ole tulu, vaid kahaneb katlas kokku ja saab ennemine otsa, kuna vanal täiskuul tapetud liha katlas välja paisub ning ka liha tünnis kunagi nii ruttu ei lõpe.
E 17095 (59) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ahjuritsikad õhtul ehk öösel laulavad, on talvel kanget külma oodata. Laulavad nood päise päeva aeal, läheb ilm soojaks.
E 17095 (60) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi karjumine ja kisendamine tähendab talvel tuisku ja külma.
E 17095 (61) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jõgede sees vesi väga alla sadab on talvel suurt sula ja suvel suurt vihmasadu oodata.
E 17095 (62) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavad, noorel kuul lõigatud ehk löödud, lähevad mädanema, vana täiskuu haavad ruttu paranevad ja kinni kasvavad.
E 17095 (63) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul sündinud lapsed seista kaua noored, kuna vanal kuul sündinud inimesed ruttu vanaks lähevad ja joba noores mehe- ehk naesepõlves kortsus nägo näitavad.
E 17095 (64) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sigu ei pea mitte noorel kuul tapmise tarvis kinni pantama, siis sööb küll paljo aga ei läha rasvaseks, kuna vanakuul kinni pantud siga kerge söötmisega ramusaks lähab.
E 17095 (65) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul niidetud hein lähab kokku, kuna vanal täiskuul hein jaksamb on sööta ja kuhi suuremb saab.
E 17095 (66) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Riistapuid, palkisid ehk saepakkusid ei tohi mitte noorel kuul raioda, vaid aina siis, kui kuu täis on . Tetsemri ja jaanarikuu olla selleks tööks keige sündsamb.
E 17095 (67) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul puud ja palgid mädaneda väga ruttu ja aeada seenekesi välja, kuna täiskuuga palgid väga kõvad olla ja maea ehk elajate laut neist palkidest hoopis kauemb seista.
E 17096 (68) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Läätsed, tatrad, herned ja oad ja ülepea ütelda keik kaunaviljad ei tohi kunagi muul aeal kui täiskuul külitud saada, noorel kuul ei kasva nad iialgi täis ega kee pehmeks.
E 17096 (69) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kartulad ja kaalikad olgu täiekuuga maha pantud ning kaali- ja kapsataimed täiekuu aeal istutud, siis üksi võid suuri kaalikaid ja kapsad kuuse kõrgusid saada.
E 17096 (70) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuksid lõigata ja habet pügada on noorekuul sünnis, siis hakkavad rutem kasvama.
E 17096 (71) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul niidetud niit kasvatab küll rohkemb ädalat kui vanal kuul niidetud heinamaa, aga hein lähab selle eesmalt niidetud, selle jago jälle kokku. Teeb üks välja, sellepärast pole ädalaheina tegemine ka kasuks ühtegi.
E 17096 (72) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lambad ja talled olgu noorel kuul pöetud, sest seda pole keegi veel proovinud, et noorel kuul pöetud villad kokku lähavad ehk välja paisuvad.
E 17096 (73) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tangusid (soormid) ei pea mitte noorel kuul tegema, vaid ikka siis, kui kuu täis saanud, püsivad rohkemb söömise vastu ja on tuumakamad.
E 17096 (74) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul sündinud lapsed on näljased ja raiskavad oma eluaeg rohkemb toitu kui täiskuul sündinud lapsed, kelle kõhud alati täis seisavad. Loomadega seesama lugu.
E 17096 (75) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes isa ülearu rikas, selle lapsest saada ülearu vaene, nii kange kui isa koguma oli, nii kange on poeg pillama.
E 17096 (76) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes isa ülearu kehv ja vaene, sellest lapsest saab rikas mees; isa oli pillaja, poeg on nüüd ülearu koguja.
E 17096 (77) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaks ehk kolm põlve järjestiku on kogunud ja vara kokku kaapinud, lõpetab neljas põlv seda ühe aastaga otsa.
E 17096 (78) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust on välja võetud, peab puukondikest ehk laastuid ahju asemele viskama. Sellest saab purre surres taeva minna.
E 17096 (79) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui räniga tuld raiotakse ja tuli ülesse ei tule, peab sinna pääle kolm korda sülitama, uus tael panema ja, siis jälle uueste raiotama.
E 17096 (80) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pahad ilmad tulemas, hakkab pada sine välja aeama ning keik supp on paeas sinine.
E 17096 (81) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kurja ja saduse ilma tulemist hakkab tuul ulguma ja vinguma, mõnikord joba paar päeva enne seda. Nago oleks laulu hääli kuulda.
E 17096 (82) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Adralusikad, noad, labidad ja kirved lähevad rostetama, enne kui raske vihmasadu algab.
E 17096 (83) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui mihklipäevaks puuleht on maha läinud, siis on ka maarjapäevaks kevade lumi kadunud.
E 17096 (84) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui enne maarjapäeva kaks nädalat lumi pole ära läinud, siis seisab ta maarjapäevani ehk sagedaste ka pärast maarjapäeva kaks nädalat.
E 17096 (85) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sea põrna ots on tagant poolt paksem on tali viimses otsas paksemb, on eestpoolt jämedam, on talve lumi eest otsast sügavamb.
E 17097 (86) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maarjapäeva ööse külmetab, külmetab 40 ööd pärast veel.
E 17097 (87) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripäeva ööl külmetab on 9 maini veel külma karta.
E 17097 (88) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui küündlakuul härg saab juua (sulaga), siis ei saa kukk paastukuus juua.
E 17097 (89) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida madalamast linnud luiged, hanid ja kured sügiselt ära lähevad ja lendavad, seda paksemb (tali) lumi.
E 17097 (90) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mitu nädalat sügisel puulehe minek viivitab, niipaljo aega viivitab ka kevade lume minek.
E 17097 (91) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seitsmevennastepäeval niipalju kuiva peab, et mees mahti saab selle aeaga hobuse selga hüpata, saab ikka veel heina teha.
E 17097 (92) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui peetripäeval vihma sajab, sajab ühtelugu seitse ööd-päeva.
E 17097 (93) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jaanipäeval päike selgeste üles tõuseb on heinaaeg hea.
E 17097 (94) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaalikad peavad heal aastal mihklipäeva aal veel niipaljo kasvama, et villane lõng ümber köidetud katkeb.
E 17097 (95) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on vanast ütelnud, et temal siis paras on kasvada, kui lammas kahe poeaga vahete pääl magama mahub.
E 17097 (96) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkikülvamine olla keige paremb enne pärtlipäeva kolm päeva ja pärast pärtlipäeva kolm päeva.
E 17097 (97) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on lubanud keigesuguse maaga leppida, kui tema aga mulla sissi pannakse.
E 17097 (98) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmalt lumi maha tuleb, siis peab seda hästi tähele pandama ja meeles pidama, mito päeva ta maas seisab ehk maas on seisnud, kui ta veel ära lähab ja maad paljaks jätab. Niipaljo päevi kui esimene lumi on seisnud, niipaljo sulasid on karta, läheb veel lumi ära, enne kui kindel tali peris tuleb. Ei lähe esimene lumi sugugi enamb ära, jääb tali ühe korraga kindlaks.
E 17097 (99) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähavad suilinnud vara siitmaalt minema, tuleb ka vara talv.
E 17098 (100) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hanid lähavad, hall tuleb,
Luiged lähavad, lumi tuleb.
E 17098 (101) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhulained enne lõunat voolavad ja soojus väga suur on, ei jää vihm sel päeval tulemata.
E 17098 (102) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paar nädalat ehk enamb seda vihma ei ole tulnud, aga kui kartulapäälsed jo närtsima löövad ja maha lokastavad, siis tea, et vihm on varsi joba tulemas.
E 17098 (103) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kihulased, sääsed ja parmud valusaste salvavad, siis on varsi vihm käes.
E 17098 (104) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendab mõni kärbes jo ümber ehk tükib nõnna ehk kõrva sissi, siis on jo vihmahoog nii kaugel, et silmaga võid näha.
E 17098 (105) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kargavad loomad kuiva ilmaga kibetaste kiini, päälegi mitu korda, kui taevas paksus pilves on, tähendab vihma.
E 17098 (106) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb külviaeg on siis, kui põld on üles kergitud, keik urge täis, nago oleksivad pisukesed loomad neid sõmeraid maapõhjast pinnale välja mütnud.
E 17098 (107) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on siis linu külida, kui toomingad õitsevad ja peoleo laulab.
E 17098 (108) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on, siis kesvi külida kui pihlakad õitsevad. Aga leetemaa mehed pangu sookaalide õitsmise aega tähele ja tehku hilisemalt kui savi- ehk kindla põllumaa mehed.
E 17098 (109) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palukad ja pihlakad paljo õitsevad ja paljo marjo kandvad tähendab väga vihmast sügiset.
E 17098 (110) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel tuisk katuste päält alla keerutab ja nago paea sees keeb tähendab sula.
E 17098 (111) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel kivimüürid halli karva löövad, lähab ilm varsi pehmeks ja juhtub ka sagedaste, et vihma tuleb.
E 17098 (112) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uduaur suiõhtatel jõgede ja järvede pääle kogub, tuleb tõisel ehk kolmandal päeval pääle selle vihma.
E 17098 (113) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paks kaste sui kuival päevadel hommiku maas on, pole paljo sel päeval vihma oodata.
E 17098 (114) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui pitkadel põuapäevadel mõni hommiku vara kastet sugugi tunda ei ole kui käega katsud, siis on vihmapilved joba käimas, olgu küll, et see sinu põllule täna veel maha ei sada. Antakse vaest küll tõistele.
E 17098 (115) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ajad kogemata tõise suka tõisi jalga hommikul, siis tea, et sel päeval sinul mõni äpardus ehk pahandus tuleb, seesamasugune õnnetus juhtub ka sulle, kui hame pahupidi sauna juures ehk mojal selga aead.
E 17098 (116) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On laps väga rõõmus ja naerab ülemäära, siis on sel päeval saun oodata.
E 17098 (117) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On mõni vanemb inimene üleliiga rõõmus, siis täädku ta, et nutt ja õhkamine enamb kaugel ei ole.
E 17098 (118) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed talvel väga heledaste paistavad ja kirgavad on kange külm tulemas. Tuhmid tähed tähendavad head pehmet ilma.
E 17098 (119) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lilled kevade poolt sui väga õitsevad, saab vaene viljakasv sel aastal. Paljo lille, väha leiba.
E 17099 (119a) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorkuu esmalt vaadates selili ja teravate otsadega, surevat sel kuul paljo inimesi.
E 17099 (120) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorel kuul päälmine ots terav ja isepool viltu taeva sõrvas, tähendab talvel kanget külma ja suil kanget kuiva.
E 17099 (121) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõgluvad mustad lutika moodu mardikad väga virgaste kange kuivaga veepinnal, siis tuleb varsi, kas selsamal ehk tõisel päeval, vihma. Sõgluvad nad aegamööda, siis on ilm veel ikka edasi kuiv.
E 17099 (122) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendavad pääsukesed kibedaste vee pääl ja karja seltsis ja on ilm väga kuiv, siis usu, et pea vihma tuleb, sest putukad põgenevad joba vihma eest pakku ja pääsukesed püiavad põgenejaid kinni. Ehk küll vihmapilv sagedaste mõnisada versta veel kaugel on, et so lihasilm ei näe, kannata veel, küll ta seie jõuab.
E 17099 (123) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmakullid kisendavad, tuleb tõeste vihma.
E 17099 (124) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed suure neljabe hommiku hästi vara laastuid tuppa toovad, leidvad nad suil linnupesi.
E 17099 (125) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kana nahkmune muneb, siis on teda tõine inimene oma kurja silmaga ära nõidunud.
E 17099 (126) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külvikepp peab kadajapuust olema, ristid otsa lõigatud, seda ei tohi muu inimene näha ega katsuda kui külvaja üksipäini.
E 17099 (127) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe laulatusesõrmus ei tohi mitte ühegi tõise naesterahva näppude vahele saama.
E 17099 (128) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meisterahva tööriistast, kirvest ega höövlist, ei tohi iialgi üks naesterahvas üle astu, siis on kohe tööriist rikutud.
E 17099 (129) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suuremb inimene ei pea lapsest üle astuma. Kui ta seda teeb on lapse kasvamine kinni.
E 17099 (130) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütarlast peab pääle sündimist varsi meisterahva jalgade vahelt läbi pistma, siis saab ruttu mehele.
E 17099 (131) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naesterahva juuksid ei tohi keegi läbi peo tõmmata. Kui seda tehakse, on juuksekasv kinni.
E 17099 (132) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tervet leiba ei pea keegi maeast välja andma, vaid natuke otsast ära lõikama, ei tee ta seda mitte, on leivatulu (jatk) maeast läinud.
E 17099 (133) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juure minnes ei pea kedagi vastutulejat teretama ega ka tervist vastu võtma, niisama ka tulles.
E 17099 (134) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Neljabe õhtut peeti sellepärast, et lambad pimedaks ei pea jääma.
E 17099 (136) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannipuudest? (ölpetest) ei tohi keegi üle astu, kes seda teeb, ei jõua enamb perset pidada.
E 17099 (137) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jüripäeval keelati karjatsed ära võsa oksi lõikamast, et vana hunt karja juure ei pea tulema.
E 17100 (138) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varessad talveõhtatel ennast kõrgesse puulatva kokku koguvad, lähab külm väga käredaks.
E 17100 (139) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass küüsi kisub, tõuseb kange tuul.
E 17100 (140) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed veepangist üle astuvad, hakkavad alla kusema (ei pea enamb kust kinni).
E 17100 (141) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pühmeid üle läve välja visatakse, et pühkija ei viitsi välja viia, teeb hunt suvel palju kahjo.
E 17100 (142) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes persega leivanõu pääle (mõhe pääle) istub, selle pea hakkab paistetama.
E 17100 (143) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes laub. kirikus käib ja altre eest ära tuleb peale oma pattu niksu lüües sinna maha raputama. Seda pruuki näed Rõuge kihelkonnas igapühapääv veel.
E 17100 (144) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes surnuaeda lähab omakse haua pääle "Meie esad" lugema ehk muud palvet tegema, peab keige esiti risti ülesse kergitama, et kooljal kergemb oleks.
E 17100 (145) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes koera ehk kassi tõisest kohast omale viib, peab leivatükki kura kandla alla pistma hame alla, et soojaks saab, ja siis loomale ära söötma. Selviisil ei läha siis koer enamb oma uue peremehe juurest ära.
E 17100 (146) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel meisterahva vanal aeal habet ei olnud (kasvanud), seda hüüti nõiaks. (Kui ka mitte igakord suu sissi.)
E 17100 (147) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes viimest vilja salvest kotti pani ja salvet puhtaks pühkis, pidi peotäis vilja tagasi viskama, et tulu ei saaks maeast välja saadetud (hurtele heaks).
E 17100 (148) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kassipoega läks tõisi peresse otsima pidi selle hinnaks suure paklanõela viima, et kass hästi terav oleks hiiri püidma (nägo nõel).
E 17100 (149) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sammaspoolikut pidi see mees arstima, kes merevett oli joonud nõndaviisi, et ta puhta noa tera pääle kolm korda ilma ivata sülitas ja sellega haiget kohta siis vaeotas.
E 17100 (150) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oli keegi paha haiguse külgi saanud, mida arstid enamb ära ei jõudnud arstida, pidi haigusekandja inimene ühe vaskrahaga haiget kohta vajotama ja siis seda raha käidavasse kohta maha viskama. Kes raha üles võttis, sai haiguse omale ja endine omanik oli lahti.
E 17100 (151) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi kõllaste jalgadega kana tervelt ära sööma, ilma et keegi tõine maitses, siis oli terve.
E 17100 (152) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi üht tublit elus hauekala oma kätte võtma ja tema silmadesse siis vahtima kuni kala oli ära surnud, siis läks kala kõllaseks ja inimene valgeks.
E 17100 (153) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hõbedaga võis paljo haigusi arstida, et hõbedavalget sauna ehk magamisekoha pääle kaabitseti, kust kohast haigus arvati hakanud olevat. Ka tonti ehk kodukäijat sai hõbekuulidega kergeste surmata, kui pauk trehvas.
E 17101 (154) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoone põlema läks, pidi perenaene ise oma käega terve leivapätsi tulesse viskama, siis oli tule võimus otsas ja kustunud.
E 17101 (155) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui välk (pitkne) hoone põlema lõi, siis ei tarvitatud kustutamiseks mitte vett, mis tuld veel suurendas, vaid selle tarvis võeti rõõska piima, mis kohe tule pidi ära kustutama.
E 17101 (156) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka arvati seda kindlaste, et tuli keik asjad enne kokku korjab. See on, et enne tulekahju keik asjad nago selle tarvis majasse said toodud, enne kui õnnetus täädmata tuli.
E 17101 (157) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka usuti, et ilma jumala tahtmata ealgi tulekahjo ega ükski muu õnnetus ei võinud sündida.
E 17101 (158) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõnad olivad väga lühikesed, millega tuld võis kergeste kustutada, aga neid oli väha inimesi, kes tulesõna mõistsid, sellep ikka õnnetus juhtus.
E 17101 (159) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõna oli: "Tasa Laurits."
E 17101 (160) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tarvastu Nopli talusid olnud vanal aeal kolm tükki. Kolmandal Noplil elanud tark, kes tulesõnad mõistnud ja paljo taresid kistutanud. Üks olnud ta purjus kuivas rükkirehes selili maas, kuna ta seitsme-aastane tütrekene parte all pirrutulega mänginud. Seda nähes hüüdnud isa: "Pista peerg ahte sissi, tüttükene, ära karda midagi, ätil tulesõnad," ja kui tütar pirru üles tõstis ja tuli parte all lausa juba leekinud, hüüdnud isa: "Tasa, Lauritz!"
Aga Lauritz pole sellest midagi hoolinud, kuna isa ise tütrega vaevalt veel rehest välja saanud. Asi kannetud selleaegse mõisaherra ette. Et peremees ise meelega oma maja ära põletanud, siis ei ehitanud herra enamb maja üles ehitada, vaid selle talu põllud kahe praegustele taludele ära jagada.
Ka tuletark ei jäetud koguni ilma, vaid tarkusesõnade eest sai ta mõisas 60 kepihoopi.
E 17101 (162) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi söödust ei tohtinud keegi süia, sest kassi keele otsas usuti tõbi olevat.
E 17101 (163) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera keele otsas arvati rohi olevat ja koera söödust, kus koer oli hauganud, anti julgeste jälle lapse kätte.
E 17101 (164) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, sammaspoolikud, maalised olid ihu pääl, arvati seda keige paremaks rohuks koera lakkuda lasta, ja kui koer lakkuda sai, paranes haige kah varsi ja sai paremaks.
E 17101 (165) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooljahäda parandati surnuluuga, mis nägemata surnuaiast toodi ja pärast arstimist sinnasama paika jälle tagasi viidi.
E 17102 (166) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tuletargaks tahtis saada, pidi lauritsapäeva hommikul pangiga vett keressa otsa pääle panema ja uus viht sissi kastma ning ennast selle vihaga Lauritsa nime pääle vihtuma. Selviisil võis temast siis tuletark saada, kes leekiva maja võis ära kustutada.
E 17102 (167) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seemevili kuivamas oli, siis ei võinud sääl ahjus keegi leiba küpsetada, kartes, et seemevili seeläbi rikutud saab.
E 17102 (168) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kapsa istutamise juures ei tohtinud keegi üle aia tõisega juttu aeada, et kapsail paatrid alla kasvada.
E 17102 (169) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lammaste pügamise raudu külast tuues ei tohtinud tooja mitte kuseda ega raudu seeläbi ära rikkuda.
E 17102 (170) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes vargaks tahtis hakata, pidi varahommiku üles tõusma ja iva maitsma, aga ei teinud ta seda mitte ehk juhtus ilma ivata varssa ehk vasikat nägema, sai ta kohe kinni nabitud.
E 17102 (171) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämlikut varahommiku nägema arvati väga halvaks, et sel päeval keige töö ja tegemistega nago võrgu sees kinni oled, kuna konna keige esmalt nähes keik päeva töö ja ettevõtmine hästi sigines.
E 17102 (172) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahukotti veskelt kojo tuues ei tohitud mitte kotisuud tagapoole panna, et, siis õpetaja vastu vaest juhtub ja koti käest ära võtab.
E 17102 (173) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnut maha viies tapeti hobuste jalgade ees kana ära, et siis selle läbi surnu hing surmamerest paremine üle saaks.
E 17102 (174) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õpetajat haige juure tuuakse ja siis hobune pea ette sõites maha lööb saab haige surema.
E 17102 (175) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui matjad kojo tulevad ja hobune maha heidab vähkrema pea kiriku poole, saab veel sellest maeast sel aastal surnut.
E 17102 (176) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar laulatuselt kojo tuleb vankri ehk reega, peavad nad ühelt poolt maha astuma, siis saavad nad keik eluaeg ühel meelel olema.
E 17102 (177) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pisuhända näeb ja teda kinni tahab panna, peab kura jala ruttu lahti pästma, siis jääb pisuhänd kinni.
E 17102 (178) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tuulispaska (tuulepöörust) tahab kinni panna, peab, kui ta meisterahvas on, püksid ruttu jalast maha laskma ja tuulispasale paljast perset näitama, siis on ta jõud otsas ja kadunud. Naesterahva paljas perse ei hoida tuulispasa kadumiseks keige vähemat midagi.
E 17102 (179) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varast ära vanduda, et varandust kätte soab, peab 99 kuradit sõela sissi lugema. Aga olgu linane riie sõela all, et mõni kurat maha ei kuku.
E 17102 (180) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad, et ruttu tali tuleks ja saaniteed saaks, pead valget kitsi kolm kord ümber suure kivi vedama, aga häält poolt kurale poole, vastopäeva.
E 17103 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Ants korjab mune
Kord oli Kaval Ants perenaeste käest hakanud mune korjama, et tema neid omas veikeses saunas paremine ja rutemine võida välja haudusa kui kanad ise. Seda nüüd uskusid perenaesed keik ja tõivad mune hulgaviisi ligidalt ja kaugelt Antsu kätte.
Aga Ants ei mõtelnudki haudumise pääle, vaid keetis munad kõvaks ja pani keik nahka. Viimaks arvasid perenased, et nüüd tarvis Antsu juure minna, noorte kanade järele, et mehekesel niipaljo vilja ei saa olema, millega hulga kanapoegi võiks sööta.
Aga kui Ants ühel hommikul voodist üles tõusis ja seda perenaeste tulekut läbi akna eemalt nägi, pistis ta sauna põlema, jooksis ise ümber sauna ja karjus: "Kluk, kluk, kluk!" ja tahtis tulesse sissi jooksta. Perenesed kargasid ta juure hoiatama, et Ants seda mitte ei teeks ega tühja kanapoegade pärast ennast ära ei põletaks.
"Igal ühel omast kahjo," vastas Kaval Ants, "kuidas võib mo süda seda ära kannatada, kui nii paljo mo enese hautud poegi tules surma saab."
Selle suure kurbduse ja haleduse pääle, mis Ants nüüd kannatas, andsid perenaesed oma peremeistele seda head nõu vagale Antsule uut sauna üles ehitada, mida ka peremehed sääl vallas ühel meelel tegivad. Kui saun valmis oli saanud, muretsesid perenaesed liha ja leivapoolist, et õnnetumal tarvis ei olnud käsi ega jalga töö pärast liigutada, vaid üksnes süüa ja magada ning kirikoõpetajate ja mõisaherradega vahel aeaviiteks naljatükkisid mängida, kuna ta sinnasama sanna ka viimaks surnud ja sõprade poolt ausaste maetud saanud.
E 17103/4 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Hants korjab mune (tõise jutustaja järele)
Kord oli Kaval Hants hakanud mune korjama. Ta läinud ühte mõisa ja palunud säält 300 kanamuna, et ta tahab neid välja haududa ja prouale siis noored kanakesed kätte tuua. Proua uskus seda ja andis Hantsule 300 muna, mida Hants keik ära keetnud ja söönud.
Paari kuu eest lähab ta mõisa ning räägib prouale, et ta munad küll hästi välja haudunud, aga ta arvata, et keik kuked saanud, kuidas see nõnda juhtunud, ei tääda ta isegi.
Proua annab veel 300 muna haududa, et noori kanakesi ka saaks, mida Hants jälle kojo viinud, ära keetnud ja söönud.
Poole aasta pärast tuleb ta mõisa ja kaebab: "Aulik prouakene, keik on jälle kuked, ainust kanakest pole nende hulgas. Nüüd laulavad, et kõrvad tahavad huugama panna: "Kiki-riki-kirr, mõisaproua magab uma poiste juures."
"Oi," ütles proua, "tapa keik need kurjategijad kuked ära, kes nõndaviisi laulvad, et mina mõisapoistega magan."
(Aga Hants täädis, et mõisaproua liiderlik inimene oli.)
"Ma annan sulle veel 300 muna, ehk neistki siis kanakesed tulevad."
Hants läks kodu ning keetis ja sõi need munad ka nahka. Kui nüüd mõne kuu pärast proua tuli sauna juure vaatma, kas kanakesed jo suured on, pistis Hants seda nähes saunale tule otsa ning kluksus ise ümber sauna ning tahtis tulle jooksta, aga haleda südamega proua käskis teda kinni pidada, et Hants mitte tulle ei jookse ega ennast ära ei põleta.
"Igal ühel omast kahjo," nuutsus Hants, "kes maksab minu mitme kuu vaeva?"
Sääl võttis proua 300 rubla taskust, andis Hantsule ja ütles: "Ära nuta, Hansuke, ehita jälle omale saun üles, ma tahan härraga rääkida, et ta omalt poolt teile palgid ja ahjokivid kingib, siis võid jälle uueste elama hakata."
Hants tänas prouat silmaveega keige hea eest, sai härra käest ehituse palgid ja kivid ja mõisaproua käest veel suitsutatud sea, kingiliha. Keik selle eest, et ta mõistis suud pidada ega lubanud kellegile rääkida, kuida noored kukekesed laulsivad.
Kui Hants sääl saunas vanaks elanud ja paljo head mõisaproua käest saanud, surnud ta viimaks ära ning mõisaproua lubanud teda ausaste maha matta.
E 17105/8 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN Individuaalne edasiarendus, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naanu Naan
Alatised sõdimised olivad Eestimaa tublimad mehed keik omale ohvriks perinud. Lapsed, naesed ning vana raugad, kes ei ole jõudnud sõtta minna, elasivad kodus hirmus pardiajajate ja võmmutajate pärast.
Tarvastu mees Adu Tomson, kes enne Viljandi Karula vallas elanud, jutustab nõnda:
Arvata paarsada aastat meie päivist tagasi, 1882. arvata, olnud kaks kasakast Karula mõisa ligidale lahinguväljale ära tapetud, kus sadanded tõised surnukihad ka maas lamanud, kus nad rootslastega sõdinud ja sinnasama paika maa pääle matmata maha jäänud. Ka nende kasakate hobused olnud nende juures surnud maas.
Aga, mis sündis: kui karjapoisid neid surnukihasid vallatuse pärast vihtadega peksnud, et arvasid keik omad vaenlased olevat, karganud kasakad kui välk maast ülesse, istunud hobuse selga ja kihutanud keskpäise päeva ajal Karola mõisa väravast sissi ja sestsamast saadik ilmunud, siis katk.
Kes seal neid kahte kasakat juhtunud nägema, pidi ilma armuta surema. Ja surnud ka ilmlõpmata palju rahvast ära!
Ainult Naanu talu rahvas, kes versta seitse mõisast kaugel metsa sees elanud, jäänud veel elama. Vana Naanu peremees Naan ja tema kaks viisakat prisket tütart harinud põldu ning vahtinud kordamööda vaenlasi. Kui kaks põllul kündnud ehk vilja kokku pannud, olnud ikka üks püssiga tee ääres vaenlasi valvamas.
Juhtunud pardiajajad nende talusse tulema ja lastud üks neist püssiga maha, pistnud tõised kohe punuma ja kui pauk olnud kuulda, siis võtnud ka põllul töötajad püssid kätte, jooksnud sinna ning tapnud vaenlased viimse meheni maha ja võtnud riisutud vara, kulda ja hõbedat nende käest tagasi, mis vaenlased olivad kokku riisunud.
Kui töö vaheaeg olnud, käinud vana Naanu Naan oma kahe tütrega väljas külasid mööda, püssid keigil käes, oma eesti vendu ja õdesid maha matmas, keda pardiajajad olivad ära tapnud ja maha matmata jätnud.
Keik rahavarandus, mis kuskilt salajalt kohalt kätte leieti, kus inimesed olivad ära surmatud, viis Naanu Naan enesega kaasa ja mattis seda oma kodu ligidale Viru veskeaia kaldale maha, et tuleva põlve rahvas seda võiksivad tarvitada. Mitte sellepärast ei matnud Naan oma varandust maha, et ta ihne mees oli ehk mõtles seda ise pärast surma veel tarvitata. Ei, sõbrad, siis olivad ajad kardetavad ja riisujad ja tapjad päevad ja ööd kukla pääl., kes võis oma maja rahakonduriks teha ehk sinna midagi koguda, kus iga päev enesel ja lastel surm silmaga näha oli! Ainult mullapind võis veel varandust varjata. Oli teda ise omas elus tarvis, siis otsiti ta pantud paigast jälle ülesse, tuli surm ehk võitsid riisujad, siis võisid teda järeltulejad jälle leida, aga mitte võõrad.
Oli ka vana Naanu Naanil mõni hea rublakene kodus oma tarvitada, aga suuremad jagu mattis ta keik oja kaldale mulla sissi. Kaks seljatäit naeste sõlgi ja üks seljatäis kaelarahasid, nii paljo kui selga jõuti võtta, rippunud tal tare-editses vaiade otsas. Need sõled, kaelarahad ja kaelaehted olid surnute rindadest ja kaeladest korjatud, keda Naanu Naan oma tütardega igavese unele maamulda sängitas.
"Mis ma hõbedast asjata hauda ajan," oli Naan ütelnud, "paremb saagu ta tuleva põlvedele päranduseks., kes kätte leiab, küll see surnutele rahu soovib." Ka kõrge mäe sees olnud vana Naanu-vanal koobas, kus ta leitud varanduse suuremat osa viinud, mis vist praegu täädmata kohas varjul puhkab, kuni üks auväärt eesti mees teda kätte leiab.
"Kas, siis Naanu Naani hõbedat keegi veel pole kätte leidnud?" rääkisin ma vanakese jutu vahele.
Oota natuke, poeg, ma seletan, ega lugu veel otsas ei ole.
Meie maale tulnud pärast seda paremad päevad. Mina ei tea õigeste, kes selle parema valitsuse seie sissi on säädnud, aga suureks Peetriks teda kutsutud. See keelnud riisumise ja tapmise suutumaks ära. Võõrast rahvast tulnud Soomest ja Saarest meie maale elama. Naanu Naani tütred saanud veel mõlemad mehele, päälegi ilusatele noortele meistele, keda Soomest öeldud perit olevat. Ja kulla hingekene, mis neil oli viga Naanu tütrid kosida, kelledel varandust küllalt oli.
Aga keige suuremb viga olnud see, et noored mehed väga kanget eesti keelt porssinud. Aga õnneks ei kestnud see kaua, aasta pärast olnud eesti keel selge, mis sorab. Väimehed olnud ka tublid põllumehed, kes väga hästi vanaisast ka mõitsnud lugu pidada ja vana Naani tütardel olnud mõlematel poegi ja tütrid, millega siis vana Naan aeaviiteks naljatanud ja vanas ikkas pärnte vilus hiie pääl istunud. Mitu kord olla ta rääkinud: "Noh lapsed, teile olen ma varandust, mida teie isigi teate, küllat kogunud. Aga veel on mul varandust varjule pantud tuleva põlve tarvis ja seda ei ütle ma ühelegi." Ja kui vanakene 96 aastat vanaks saanud, surnud ta ära. Kus siis väimehed teda armsaste maha matnud. Jätame sada aastat vanakene ja tema varandus puhkama. 1814 ühel septembrikuu õhtul, kui Taali talus varrusi peetud, on öösel keegi peremeest nimepidi hüüdnud: "Tõuse ruttu üles ja mine võta vana Naanu Naani raha oea kaldast ülesse ja kanna teda oma koju, nüüd on ta mulla pinnast pääle tulnud ja sulle lubatud." Peremees tõusnud siis voodist ülesse, läinud oma abikaasaga oea kaldale juhatud kohale ja leidnud sääl suure hõberaha huniku, mis ta kumbki kolm korda oma abikaasaga koju kandnud - kumbki kolm särgitäit, niipalju, kui jõudnud selga võtta, kus nad siis aegamööda keik seda raha ära vahetanud ja suuremat osa kõik niisamuti pruukinud.
Küll saanud ka Viljandi sillakohus mõne aea pärast asjalugu tääda ja tulnud raha otsima, aga pole enamb paljo leidnud, kuid üksnes 170 hõberaha, vähemat ja suuremat. Teoli kätte jäänud ikka keik see leidus. Teol suteerinud selle rahaga oma kolm poega, voi kaks, seda mi hästi ei mäleta. Üks saanud Äksi õpetajaks ja tõine tohtriks, mis viimaks Helme kiriku ligidale Kaarlimõisa hiljaaegu ära surnud. Aga kas tal kolmandat poega oli, ei mäleta. Vana Teolit küll mäletan, see oli veel 1831. aastal kuni 1840 Pahuvere mõisas aidamees ja suur vendaderahva eestlugeja, keda paljod tundsivad ja austasivad, et ta vaga, jumalakartlik ja õige mees olnud.
"Kui Teoli poead õpetaja ja tohter olivad," ütlesin mina vanakese jutu vahele, "siis oleksid nad ka eesti rahvale midagi pidanud kirjotama, nagu Kreutzwald."
"Mis mina sellest tean," ütles vanakene. "Kas naad midagi on kirjutanud ehk ei ole kirjutanud. Ometi on meil kiriku lauluraamat ja piibliraamat, võib-olla ehk ongi need nende Teoli poegade kirjotud, sest mo piibel ja lauluraamat mõlemad on edeotsast ära katkenud, et enamb ei tea, kes on neid kirjutanud."
"Jätame, vanakene, jutt järele raamatukirjutamisest. Keik õpetud mehed pole mitte raamatukirjutajad. Ma muidu tahtsin su käist tääda saada, mis vaimuga mehed kadunud Teoli poead olivad, kas nad eesti rahva poole hoidsivad või võõraste poole?"
"Kust mina seda võin tääda," lõpetas vanakene oma jutu ja ma patsisin tema kätt ja soovisin talle head ööd.
E 17109/10 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tont eksitab isat
Ma olen juba vana mees, tonti ma ei olnud veel näinud ega neid mihi uskunud, kes teda ütlesid näinud olevat, kuni mulle ise kord ka teda näha kätte tuli. Aga, kulla rahvas, mismoodu ja viisiga, sellest tahan lähedalt rääkida. Peris imestamise väärt lugu.
Ma läksin pühaba hommiku kiriku ja säält, siis pääle kirikut palvemaeasse ning olin hilja õhtuni veel sõbra pool, ja sammusin, siis arvata kellu 10 aeal kodu poole. Aga kodu ligidal tuli mulle mo oma poeg vasta ja tahtis minust mööda sammuda. Ma tundsin teda selgeste ning ütlesin: "Kus sa lähad poiss, pööra tagasi!" sest ma mõtlesin, et poeg kõrtsi lähab. Aga ta ei kuulnud mo sõna ega lausunud musta ega valget. See aeas mo südame peris täis. Ta pööris teelt kõrvale, kui ma talle vasta tahtsin minna ning püüdis minust vägisi mööda minna. Ma pöörsin jällegi vastu ja ütlesin: "Ei, poiss, petta sina mind täna õhtu ei saa. Pööra tagasi ehk ma lähen sinuga, kas või maailma otsa ja tahan näha saada, kus sa käid ja hulgud öösel."
Nüüd algas reis pääle, poeg ees, mina taga, ikka T. mõisa poole. Viimaks jäin ma vanainimene väsimuse pärast seisma, siis seisis ka poeg. Kõndisin mina sammu, kõndis ka tema, jooksin mina, siis oli tema veel viledamb jooksma. Nõnda vadisime põikitigu? arvata 6 versta maad, kuni T. mõisa alla orgu, kus lai jõgi ja kõrge sild oli.
Ma mõtlesin eseeneses: nüüd lähab ta sepapoiste juure sissi, sääl ma talle, raipele, ikka järele saan. Aga võta näpust, poiss ei läinud sissi, vaid pööris ümbert sepikoa nurga ja sammus õkva silla pääle, jäi sinna, siis pisut seisatama. Aga kui nägi, et mina teda ligidal tahtsin kinni haarata, hüppas ta kõrgelt sillalt alla jõkke, et vesi kõrgele kuni minu juure silla pääle üles purskas.
Ma hakkasin meelt heites keigest jõust kisendama ja appi karjoma, mille pääle keik mõisapere ülesse ärkasid ja silla pääle minu ümber kogusid. Nüüd said köied ja latid toodud ning keik silla alune läbi otsitud. Aga mo poja surnudkiha ei tulnud kuskilt nähtavale. Mõisavalitseja, kalli südamega inimene, lubas hommikul uueste otsida lasta. Trööstis mind ja saatis, siis mõisa hobusega kodu. Küll oli süda väga raske ja tahtis valu pärast lõhkeda kui kojo poole tulin. Mis pean nüüd abikaasale ja tõistele lastele ütlema? Ja kuidas õnnetust ja kurva lugu neile avaldama?
Aga vaata imet! Kui tuppa astusin ja poja voodi vaatsin, keda nüüd arvasin tühja olevat, magas poiss rahuliste voodis.
Vaat, kus oli kuradil kavalus, rääkis lõppeks vanamees. Ta tahtis mind sellemooduga ära uputada, kui ma nii hull oleksin olnud, ülevelt silla päält temale järele jõkke kargama. Aga oli mulle veel jumalast see meel ja mõistus antud, et ma seda mitte ei teinud. Nõnda kaval on, jah, kurat. Ühte petab ta viina joomisega, tõist jälle tõise patuga ja kui näeb, et oma nõusse milgi viisiga ei saa, siis teeb muidu esale ennast poeas ja veab nõnda muidu käsitsi põrgu ja hukatuse poole. Hoidku, kes ta vanainimeste vandlase võrku siin elus saab!!
E 17111/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jookse kas hing armas
Ma olin kaua aega R. mõisas rehepapp, ma ei kartnud hunti ega tonti. Sest, mis ta mehele teeb? mõtlesin mina. Aga siiski üksainumas kord omas elus ma hirmusin ning ehmatasin nõnda ära, et jooksmisega peaaego püksid jalgadest oleksin kaotanud. Kuidas see ometagi minusugusel mehel ette tuli, ehk juhtuda võis, tahan lühidalt siin jutustada. See oli tõisel õhtul pärast kadripäeva. Rehelised läksivad kojo ja mina jäin üksi riht kütma. Ilm läks jo hämarigul kottpimedaks, sest taevas seisis paksus pilves. Ka maa oli porine ja must. Viimaks tikkusid silmad kinni jääma, ma panin kasuka pea alla ja hakkasin varsi norskama nago mitmed, kellel see viis jo lapsest saadik juure harjonud on. Aga niisugune norskamine pole mitte kiita asi, sest niisuguse larina pääle voivad tondid ja kurjad inimesed so juure tulla, sind hirmutada ehk paljaks riisuda, kuna seda, kes vagusi magab, keegi paljo ei näe ega kuule.
Aga, mis see oli? Ma kuulsin läbi une tõist niisamasugust larinat nago ma ise just praego lõpetasin. Norskamine on olnud mitte kuigi kaugel mo päetsist, vaid üsna ligidal. Viimaks kadus mul uni hirmuga suutumaks silmist. Aga norskamine kestis omasoodu ikka edasi. See aeas mo juuksed ikka enamb peas püsti. Ma täädsin, et keik uksed kindlaste lukku olivad pantud ja ainult aknaauk lahti seisis, aga see oli nii pisukene, et inimene säält läbi sissi tulla ei mahtunud. Kes võis see norskaja ometagi olla? Tunnid venisivad kuulatades aasta pikkuseks. Tonti ma naljalt ei uskunud, oli siis tont mulle esimest korda elu sees käima tulnud? Ja mis tahtis ta minust, kuna ma veel hiljaaego sõpradele seletasin, et tondisugu olemaski ei ole. Mito tundi vaevasin ma ennast niisuguste mõtetega, kuni viimaks kannatus lõppes ja ma tasahiljukeste ennast norisejale lähenesin, kuni mo käed üht karvast pehmet kogu puutusivad. Kohkudes ja karjatades kargasin ma tagasi. Sääl oli tõeste üks suur lojus maas. Kui esimene kihavärin oli lõpnud, jooksin ma kui pöörane ukse juure, kiskusin selle lahti ja tormasin, nii paljo kui jalad kandsid, kõrtsu poole.
Aga kui pisut seisatama ja kuulama jäin, oli ähkimine ja puhkimine mo kannul, aga kolme sammu pääle midagi näha ei võinud. Kas oli ta tont või inimene või vana kahe peaga sarvik ise. Ma jooksin veel viimse jõuga, sest kõrts, kuhu ma tõttasin, ei võinud enamb versta maad minu arvates kaugel olla. Aga kui õnnetused tulevad, ei tule nad mitte üksi, vaid kaks-kolm korraga. Üsna äkitselt katkes mo püksipael katki ja ma kukkusin otseti maha, tõusin veel jalgade pääle ja tahtsin jooksu panna, aga püksid olivad jalgade otsas ja sirutasid mind tõist, kolmat korda nõnakile. Ma kuulsin nüüd selgeste vahkamist ja lõõtsutamist ja tulist hingeauru oma kõrva ääres. Mo mõistus lõppes, hirm ja rammestus panivad mo vere seisma ja ma langesin sinnasama paika minestand maha.
Sinnasama paika oleksin ma ka surnud kui mo hea abikaasa, kes mulle pruukosti rehe juure järele tõi, mind siit poleks leidnud. Ka kõrtsimees, mo tuttav sõbrakene, ei viivitanud abiga kui mo abikaasa käest kuulda sai, kuis minuga lugu olnud. Nad valanud külma vett mulle päha ja määrinud kange ätikaga südame kohta, kuni siis viimaks meelemõistusele tulin ja püksid jalga tõmbasin, märkasin alles, mis lugu minuga öösel sündinud. Ja mis teie arvate, sõbrad, kes see hirmutaja õige võis olla?
Nüüd mõistsin seda iseeneses, kui silmad oma suure koera pääle lõin, kes mo ligidal kraavi kalda ääre pääl kükitas. Ma küsisin abikaasalt: "Kas koer sinuga ühes tuli või oli ta minu juures siis joba, kui mind siit kraavi kaldalt leidsid?"
Naene vastas, et ta näinud koera kraavikaldal istuvat, sellepärast ta sinna siis vaatma tulnud ja mind kätte leidnud.
Nüüd ei oleks mul pitka seletust enamb tarviski. Mo oma koer oli kodust mulle järele tulnud, aknast sissi pugenud kui magasin ja ta kuriloom mõistis magades niisama norskata kui ma isigi. Oli ta, veider loomakene, seda minu käest õppinud - kes seda teab. Aga paljo naljatükke mõistis ta teha. Ma olin selle ehmatuse pääle paar päeva peris haige ega tohtinud kellegile, kui endine julge mees sõna rääkida, kus minu minestus kraavikalda pääl oli tulnud. Ikka inimesel tuleb elus kord ette, et ta ehmatab, kardab ja jookseb nägo oleksid kümme kuradit ta kannul. Sest julge süda ilma usuta, ilma palveta sünnitab kartust ja aeab jooksu.
E 17113 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mahlajook
Seda on kakskümmend aastat tagasi. Siis olivad siin Võrumaal metsad hoopis suuremad kui praego. Kui kevade tuli, siis oli igal peremehel oma vaat kase all, kus valge lehma must piim sissi tilkus. Aga kord juhtunud M. talus ometa see lugu. Kui hapu mahl hakanud vaadist lõpma ja paksu veel põhjas olnud, käänatud vaadi punniauk allapoole ning ühes paksu peraga tulnud surnud uss vaadist välja. Oh seda jäletat lugu! Uss oli juba kase all vaadi sissi läinud, säält kojo toodud ja mahla ikka pääle kannetud (ehk küll uss sees) kuni siis viimaks musta lehma piim hoopis lõppenud ja vaati pestes uss uueste päevavalgele tuli.
Sellest juhtumisest saadik ei läha M. talus mahla joomine enamb hästi korda.
E 17113 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord sammusin mina uhke talu õue alt kui eredad kased kasvasivad, kojo poole. Kolm koera jooksid säält mulle haukudes järele, mis mina malgaga enese kallalt tagasi hirmutasin. Kaks läksid kojo poole, neil ei olnud vist suurt jänu ja kolmas hakkas kase all mahla lakkuma, sest nõu, kus sissi mahl tilkus, oli kahe puuhalukese pääle väga madalasse pantud.
Tõine kord nägin mina, et mo oma ligivõetud koer madalasse pantud mahlanõu pääle loodud kibedat pritsis. Ma andsin seda pererahvale tääda ja palusin nõud kõrgemale panna. Kas nad seda tegid või sellest veikesest asjast midagi halva mõtlesid jäi mulle täädmata.
E 17113/4 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mina alati armastasin haput taari juua, aga kas naesed ka selle korraspidamise eest vastust andsid, kui mina taaritõrrukest rivideerisin, on jälle kogune tõine tükk. Et ma 1/6 vakka jahu korra tarvis andsin, päälegi veel rükkijahu, siis pidi ka taar kaks nädalat hea seisma, said need päevad otsa, lõhuti vana kraam tõrukese kere seest välja. Aga kaks tugevat surnud rotti ilmusid ka raba seest välja ehk küll tõrukesel kindel kaas pääl oli, siiski võis valetus sääl süüdlane olla, et kaas mõni öö pääle panemata jäi ja rottidel prii voli oli sinna sissi kukkuda. Kaks nädalat rotivett juua ei ole kellegi naljaasi ega lapsemäng.
Et nüüd minule taari joomise läbi niisugune äpardus on juhtunud, seepärast ärgu mõistlikumad inimesed taari joomist maha jätku ega vee joomist ülemäära kõrgeks kiitku. Mikspärast elasivad meie vanemad kauemb? Sellepärast, et nad head taari jõid. Vanasõna: Isi talu, ise taar näitab, et ka vanemate päivil ka igas peres taari eest nõnda hoolt ei kannetud kui kohus oleks olnud. Et joogivesi kui ta ka hea oleks, talude paigus mitte paraja kraadi sees kuskil seismas ei ole, et juua sünniks, vaid teda sagedaste lompide ja lohkude, jõgede ja järvede seest aamiga veetakse, iseäranes talve aeal, kus jääpangad sees kõlisevad ja kaelast alla minnes klõgisevad, siis ei või see mitte ühelegi tervisele kasulik olla. Kuna taar parajas toasoojas alati värske ja parajas soojusekraadis juua sünnib. Kust siginevad alalised tiisikuse ja rinnahaigused? Eks alalisest liiga külma vee joomisest, olgu see talve ehk sui soojade päevadega. Kes nüüd taari ei jõua saada ja paljast vett keige paremaks jänu kustutajaks kiidab, täädku, et meie suurel Venemaal taar igas kubermangus tarvitusel on. Ja eks ole vene rahvas sellepärast kõva tervisega, et nad jäätatud vett ei joo.
E 17114 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konnapuder
Kord nägin mina, et konn oli ära keetetud ja perele paksu pudruga lauale kantud. Kui pool rahvast joba söönud olivad, leiti üks kink. Mõtelge, ainumas kink ja pudru söömise lust oli keikidel korraga kadunud! Keegi vana eideke oli kaevust vett toonud ja ilma prillita ehk kuidas tuleb ütelda - tähelepanemata - patta kallanud. Perenaene oli omalt poolt tangu ja liha ning soola ligi toonud, et pidi hea puder saama ja puder sai ka hea ja söödud oleks keik, kui eidekene oma rasvaraasukese oleks panemata jätnud.
E 17114/5 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pole seda näinud, et niipea kui kass mahti saab, söögi juure kipub. Ka seda täädvad inimesed, kuidas kass suure suuga piima ehk suppi lakub, et kahelt poolt lõppete vahelt piim ehk supp nõu sissi tagasi kukub, keige rohkemine veel siis, kui näeb, et perenaene vitsakimbuga tulemas on. Aga kes talupoeg võib selle pääle kihla vedada, et ta kassi söödust söönud ei ole, et küll öeldakse kassi keele otsas tõbi ja koera keele otsas rohi olevat. Ehk mis veel pahemb, kass kuseb ehk situb iga jahukotti ning terasalve, mis päält katmata ja lahti seisavad. Seepärast, kes roppu asjo ei või sallida, pidagu korda ja hoolt. Ehk küll mitmed iseäranes laisad ja hooletumad naesed keigega rahul on, mis elu juhtub, üteldes: mis see siis ära teeb ehk ära sulle tegi. Kae, kae, mis saks sina siis õege ära ei ole! jn edasi.
Ka pole talupoead keik hooletumad ega ropud, vaid suuremb jago elavad neist paljo puhtamalt ja peenemalt kui sandid saksad. Saksad armastavad mädanenud linnuliha, kus ussid joba kihavad sees. Seda talupojad ei taha. Saksad söövad keik nahka kui tal aga looma nimi. Talupoeaed ei või ega salligi mitte. Sakstel on tihti kõhuvalu ja närvihaigusi. Talupoeg sellest haigusest paljo ei teagi. Joba saksa kimmelguid kaugelt nähes tuleb talupoeael okse pääle ja ta peab kahe käega oma nõna kinni pidama, kui ta sinna asjale lähab. Saksa nõna paha haisu ei tunnegi ehk ta on joba eluaeg selle ropu haisuga läbi käinud ja harjonud. Sest konnad ja veeussid on sakste keige armsamad toidud, kui aga seda alati käepärast saada oleks. Seepärast palun ma ka saksu hoolega ette vaatma, aga üksnes kadajasaksu, kes linnades ehk maal ennast uhkeks ja peenikeseks tegevad ja üle õla talupoegade pääle maha vaatavad.
E 17115/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Äkiline surm
Inimene võib kihvti kihasse saada ja äkitselt surra, kui ta mitte igas asjas puhtust ei pea. Sellest mõned näitused. Sääl on sul keedupada päev ehk paar poolkuivalt niiskes kohas seisnud, paks roste kord pääl, mis muud ei ole kui selge kihvt. Ta saab kergeste veega üle loputud ja keetmiseks pruugitud. Rosteollused lähavad supi sissi ning sellega kihasse. Vanemad veel jõuavad seda välja kannatada, kuna nooremad lapsed oksendavad jo mito kord, järsku pääle söögi surevad. Pärast räägivad siis tagajärele, mis tal muud viga võis olla, löödi läbi. Ehk lendaja läks läbi jne. Niisugust kogemata kihvtitamist tuleb talupoea rahva seas sagedaste ette, kui alati mitte suremist, siis kanget seest valu, et pigista hambad kokku.
Sääl on kahvlid ja noad, mis külaliste tarvis on ostetud ning kappi saisma pandud, sääl nad nüüd on enne paar nädalat rostetanud kui äkki võõrad tulevad ning nad kerge pühkimise järele lauale tuuakse. Olgo ka üle pühitud, siiski jääb peenikene rostetolm nende pääle, mis ühes liha ehk leivaga kõhtu poeb ning sedasama õnnetust sünnitab, mis jo üleval nimetasin. Ka plekk supilusikad, kui neil liiva ehk puu tuhaga tina päält on ära hõerutud, toobid ning pisemate lapsukeste kastrulid, mis juutide käest ostetakse ja kelledega vaesemad taluinimesed oma lastele piima tulel keedavad, võivad lapsukest kergeste ära kihvtitada, et ta äkitselt haigeks jääb ning sureb. Ka vaabatud savipotid, mis leel ehk ahjus kihvtijagusid välja higistavad, võivad kergesti haigeks jäämist ja surma sünnitada. Seda olen ise oma silmaga näinud, kui kauss ahjust välja võeti, tal väljaspool küljes must tõrvasarnane vedeliku kord ümberringi seisis. Kui ma seda musta vedelikku oma keele pääle lasksin, tundsin mina, et ta mõrudamb oli kui koirohi. Ärgu arvaku siis keegi inimene, et niisugune pott oma kihvtiollusid üksi väljaspidi välja keedab. Ei mitte. Ka piim ehk supp, mis potis keeb, saab selle väljaimmitsemise läbi nõnda rikutud, et ta nõdrematele pea surma võib tuua. Aga ka vanematele inimestele ei tee ta head.
Kord keetis mo abikaasa niisuguse savipotiga piima, kes oma külje päält musta vedeku oli välja higistanud. Nii kui ta piima jõi, jäi ta raskeste haigeks ja hakkas oksendama. Mõnda tõist asja selle vastu pruukides sai ta paari päeva pärast siis paremaks, kuna minul surmapott ammugi oli puruks peksetud, et ettevaatamata olekul mõnele jälle kahjo ei pääseks tegema.
Et kogemata kihvtitamise läbi paljo pisukesi lapsi talupoja rahva seas ära surevad ja vanemad, kui ka mitte iga kord surma, siis kanget kõhuvalu saavad, paljo oleks sellest mul veel rääkida, aga kardan, et minu töö ja hoiatamine asjata on. Sest minu seletuse pääle võib mõni ütelda, kust tema siis niisugust asja ära võib tääda. Kas ta mõni pottsepp või tohter on?
E 17117/8 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähame pühi saatma
See oli kolmandal lihavete pühal 1894. aastal, päike hakkas veerima, taevas oli selge ning õhk magusa lõhnaga täidetud ja väga soe. Mets seisis nooruse ehtes ja nurmel ja niidul oli haljas noor rohi tärkamas. Kägo kukkus esimest korda sel kallil õhtal, keda need inimesed üksi kuulsid, kes seekord väljas juhtusid olema, aga mitte need, kes väljas ei olnud. Jo hommiko oli ilus ilm, rahvahulgad tõttasivad kiriko poole. Keikide meel oli rõõmus ja hea, et jumal ilusa ilma annud ja metsad ning aasad suiehte pannud. Õhtu tõttasivad needsamad inimesed jälle kõrtsi poole, hulgani pühi ära saatma. Nägo rahval see sõna pruugiks on. Pühi võetakse küll paljodes talumaeades ausal kombel palve ja laulmisega vasto ja elatakse pöörpäeva kaunis kristlikult jumalasõna järele. Aga viimne õhtu rikub keik headuse ja pühadusejutu ära ning teeb mitmed loomade sarnasteks, kes vahet ei tunne oma parema ega pahema käe vahele. Kellel tervis käes, seda sa viimasel püha õhtul paljo omas maeas ei näe, ta hakkab jo aegsaste küla mööda ümber vedelema. "Ma pean sinna ehk sinna minema, ma ei või seda mitte jätta." Aga pärast kahetseb ta ning ütleb: "Võtku ta pagan veel, ma ei saanud täna omast reisit mitte midagi."
Kui ma nüüd küsida tohin, siis ära pane pahaks, kui sulle suu sisse ära ütlen - sinul ei olnud midagi ka saada, ju sind polnud ka tõega keegi oma poole kutsunud. Sina ei teagi, et suuremal hulgal inimestel see viis ja mood on kutsuda: "Millas sa meile tuled? Tule ometi täna, kas siis aega pole täna meile tulla? Küll on ime, mojal sa käid, aga meil mitte."
Niisugused kutsujad ja pääleaeajad ei mõtlegi ise sagedaste, mis nende keel räägib ja suu lobiseb. Kui sina iga niisuguse kutsumise pääle maeast välja lähad, siis peavad niisugused kutsujad ise sind jooksikuks ja hulkujaks. Isiasi on see kui tõesõber sind tõekombel oma poole kutsub. Noh on sul aega, siis mine sinna, ju sa tead, et sind sääl oodetakse ja ausaste peetakse. Kõrtsi juure mine omast kodust mõne hädalise asja pärast väga harva. Pühade ärasaatmise koht ei ole mitte kõrts, vaid palvekamber, kus sa pead paluma ja tagasi vaatma kolme sammu pääle, mis sa neil kallil ja tähtsail päevil surma poole oled edasi astunud. Kas oled hingele neil kallitel päevadel paljo kaso saatnud? Või koguni kahjo teinud? Kui keik loodus haljendab ja puud, rohi ja maa oma nägo muutvad sel kallil kevadel, siis muuda ennast ka sina ja jäta vanemist õpitud paha ametit - kõrtsis käimist - maha.
E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri
Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani.
Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise.
Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?"
Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud.
Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas.
Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud.
Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai.
Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes:
Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat.
Puppu nalja, Pätsi nalja.
Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu.
Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt
Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne.
Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab.
Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi.
Orav nalja - Orav nalja -
Paljast nalja, paljast nalja -
Karu tuleb - karu tuleb -
Peremehe nalja - perenaese nalja -
Peremehe Aadu nalju -
Perenaese Anne nalja.
Uhk till-till-till.
Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants.
Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad.
Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.
E 17120/2 (7) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Märt Siipsen < Jaan Neater (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnulaul
Oi, vellekene, ma ole paljo õnnetust oma elu sehen nännu. Ma pidasi Koikküla vallan suurt talu, üten aintsan aastan pani sääl katessatõistku karielajat hauda. Sõs andis sõsarmees mulle üte lehma, sellega pidi nüüd oma latsi ja ütessa tööinimest toitma, iga nädal oli teomees mõisan. Mõelge, mis saab ütest lehmast suure talu pääle. Aga ma aeasin, juma/la/le tänu, sõski ikki läbi. Tõisel sügisel peran elajate kahjo palli tare ka ära, kikk raam ka, sellarõõva jäiva sissi. Aga sõski ei heida meelt veel ära. Teie hobestetalli sitast puhtase, ahi nurka ja korsten välla ja elasime selle talve sääl üle. Ei masnud elaja soetaminegi enamb, kui suvi tuli, sõs lõppiva punasetõppe kikk ära. Aga inimene näeb õnnetust küll ette ära, kui ta tähele mõistab panna. Poiss oli mul haige, lätsi esi postiteed tegema, see oli sõs, ku mo kari kikk veel terve oli. Oli üten talun ööd, es tule uni pääle. Söa oli nõnda rahutu, tuli hämarik, pani hobesa ette, oli veel paar koormat ruusa vaja viia, lätsi ütest sillarumbist üle, veike linnuke laulab: Piu-piu-piu, ja lendab kurale poole ütest ossast tõise pääle. Laulab jälle: Piu-piu-piu. Ma ütlesin: "Laula, laula, linnuke, so om saated kodust mulle midagi ütlema. Kas kodurahvas elavad keik hästi? Kas loomad ja inimesed kodu keik terved on? Jah, linnuke, kallis loomake, sa ikka mulle midagi kõnelad, aga mina, patune mullatükk, ei mõista sinu keelt ega saa sellest aru. Jälle lendas linnuke minust mööda teed mööda edasi. Kui ma ruusa koormaga tulin ja laulis piu-piu-piu, esi nii erk kärmas ja rõõmus. Arvassi küll esi, peaks see küll nüüd hääd tähendama. Aga süda oli raske sehen, et linnuke kural pool teed laulis. Saie sõs teega valmis ja tuli läbi ööd ommukuks kodu ja keskpäeva aeal kooliva ütekõrraga kolm kige paremat lehma mul ära. Selle perra koolsiva paari nädala joosul kikk kari.
Ainus sõsaramehe antud lehm mul oli, nõnda kui enne jo ütlesin, aga pitkalt sedagi sai - tõisel sügisel lõppi see ka ära.
Jälle oli esi linnakäigul, kui õnnetus kodu sündi. Tuli kodu pool, linnuke laulis jälle pahemal pool teed: piu piu piu. Ma mõistsi, et see hääd ei tähenda, aga mis sääl teta. Saie kodu, lätsi kambri, naene tuli vastu, oli väga murelik. Ma küsse: "Mis viga, armas naeseke. Ta võttis mul ümbert kaala kinni ja ütel: "Armas mehekene, lehm om koolu."
Ma rööksi: "Ära ikke, mis koolu, om koolu. Meie enamb talu edesi pidada ei saa. Hommen saab mõisa minna ja härrale üles anda, et minust talupidajad selle koha pääl enämb ei saa. Andku ta oma maja kellele taht."
Lätsi sõs tõisel hommikul mõisa, es ole härrat kodun. Valitseja es võtta ülesütlemist vastu. Mis nüüd teta, kas ela või koole. Teomees päevast päeva vällän, midagi süüa ei ole, pane manu. Mis paned, kui endal kodun esiki süvva es ole. Pani siis hobese ette ja sõiti Kõrgepalu mõisa, säält võti kõrtsi ja talu rendi pääle, rendi oli sel aeal väga odava. Lainassi sõsaramehe käest raha ning lätsi tõisel jüripäeval sissi elama. Kui sinna just jüripäeval lätsi, laulis linnuke paremal pool teed: piu-piu-piu-piu.
Mõtli sõs mina: "Oh, linnuke, kuuluta mulle nüüdki hääd, kuuluta hääd uue koha pääle elama minnes."
Ja vaata nüüd, kulla külaveli, usu ehk uskmata, et see linnukese laul hääd tähendas. Ma oli uue koha pääl kakstõistku aastat talumees ja kõrtsimees ning kohtomees. Sain rahameheks, maksin sõsaramehele võla ära, ostsin, tänavu saab katessatõistku aastat, talu perisseks. Jumal tänatud, on härra võlg jo ammugi tasa massetud. Nõnda olen nüüd pea seitsekümmend aastat vana, olen omas elus paljo õnnetust, aga ka paljo õnne näinud. Kes teab, mis enne surma veel ära näed, ehk missuguse viisiga mulda lääd.
Kõrgepalu Kangsti? talu peremehe Jaan Neater suust üles tähendud 12. aprillil 1894. aastal.
E 17122/4 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed on vanemate pildid
Kui üks isa oma lasteüle räägib, et lapsed sõna ei kuule ehk kui paraku mõni laps oma vanemat lööb, siis on need mõlemad väga halvad asjad. Rahva vanasõna räägib selle kohta, et niisuguse õela lapse liikmed pärast surma hauast välja kasvavad.
Kas peame vagusi päält kuulama, kui isa poegadest ja ema tüdardest halva räägib? Kas peame isale õigust andma ja emale ütlema: "Sinu lugu on vilets küll, et niisuguste lastega kimpu oled juhtunud, kes sõna ei kuule."
Ei mitte, meie peame niisugusele kaebajale isale ja nurisejale emale suu sissi ära ütlema: "So lapsed on so oma pildid, kust sa oma nägo näed, missugune sa ise oled. Mäleta järele, niisugune oled sinna noorelt oma isale ka olnud, kui nüüd so lapsed sinule. Sina pole ka vist oma vanemate sõna kuulnud ehk oled neid vaest murega hauda saatnud. Mis sa nüüd maitsed, eks ole teenitud palk. Nüüd maksab so poeg ehk tütar sulle so sõnakuulmata olekut kätte ja seda südamevalu, mis sina oma isale ja emale noorespõlves oled teinud. Sa oled seda ära unustanud, nüüd lõikad, mis ise oled külvanud. See ei ole sinule pitk ega lühike vaid peris paras. Nii pead selle vanemale kostma, kes oma lapse üle halva võõrastele ehk tutvatele räägib.
Ma tunnen ühe isa, kes omast lastest alati halva räägib. Aga ma tundsin ka selle rääkija isa, kes väga oma üleannetuma poeaga kimbus oli kuni surmani. Oh neid tükke, mis poeg keik ära tegi! Ta varastas lambaid ja tappis neid ilma oma isa täädmata, selle tarvis olivad tal pitkad nöörist kalaõnged, kus leivaraasukene otsa pantud, miska siis loom põõsastikko tassitud. Ja seesama endine lambavaras isa kaebab nüüd väga oma laste pääle, et nad väga sõnakuulmata olla.
Seesama isa, kes oma poegadest nüüd halva räägib ja neid kui neljandamast käsust üleastujaid hukka mõistab, mis lapsed ka ära teeninud on. Seesama isa on ühe truu ristiinimese tunnistuse järele kord noorespõlves oma halli isa rindade pääl sõkkunud ning teda häbemata kombel peksnud.
Oled sina, armas lugeja, naesemees ehk mehenaene ja on sinul omal joba lapsed. Oled sina oma vanemate sõnakuulja olnud ning keik püüdnud teha, mis kästud? Siis ma ei usugi, et sinu lapsed sõna ei kuule ehk sulle vasto irvitavad kui sa neid õpetad ja käsid. Ehk olgu siis, kui sa neid ahvi kombel oled kasvatanud ning liia hellitamise ja armastusega oled ära rikkunud ja omad lapsed ise nõndaviisi hukka saatnud. Ka siis ei ole sinul laste, vaid iseenese pääle kaebamist. Vabandamised: "Ega mino laps seda paha pole teinud, see on selle ehk selle inimese kius, minust ei saa ta jago, nüüd aeab lapse harja kinni. Ma ei sa aru, mis nad tahtvad."
Ja laps kuuleb seda. Rikuvad lapse vaimu surmani ära, nõnda, et temast kade ning kiuslik ja turtsakas inimeseloom kasvab, kes kellegagi läbi ei saa. Laps, poeg ehk tütar, on vanemba pilt ehk peegel, kust vanemb ise oma nägo võib näha ja vaadata. Siiski on pisut poegi ja tütrid ka paremad kui nende joodikud ja vargad vanemad. Nad on vanemate patuelust ja häbist tüdinenud ja vanemate teod on neile läilaks ja hirmsaks läinud, sellepärast võtab mõni poeg ehk tütar tõest nõu paremine elada ja see hea nõu on mitmele jumala abiga korda läinud. Õnn selle lapsele, kes oma vaga eluga oma vanemate kurja elamist ära varjab ja paremine elab.
E 17124/8 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis uni õieti on?
Kui inimene ennast liia tööga ära väsitanud, siis tahab ta puhkata ning magada. Ja mida rohkemb inimene ennast väsitanud, seda magusamb siis uni. Joba lapsukesed täädvad seda mõistatust ükstõisele üles anda ja küsida: "Mis on pehmemb ja paremb kui ema süli?" Ja tõine kostab selle pääle: "Uni."
Aga mis siis uni õieti on ja kuidas võib teda täieste ära seletada? Küll seletavad targad mehed ja prohvessoorid inimese kihajagudest ja neist ollustest, millest kihajaokesed on kokku pandud. Aga uneollustest, kellest ta kokku on pandud, pole ma midagi kuulnud ega lugenud ega tea ka mitte, kas mõni õpetud eesti mees une üle midagi on kirjotanud. Siis ärgu pangu lugeja mitte pahaks kui mina oma arvamisi une üle seie üles tähendan, sest ka mina arvan ennast täitsa õpetud meheks, et vallakooli täieste olen läbi teinud.
Luuletajad laulavad, et uneingel olevat, kes omad pehmed tiivad väsinud rändaja üle välja laotab, mis mina koguniste ei taha uskuda. Esitiks sellepärast, et miljonid inimesed iga õhto voodi pugevad ja magama uinuvad. Olgu küll, et mõni enne uinumist kirpude, sügeliste ehk elumurede käes mõne tunni vähkreb. Siiski suuremb osa neist miljonitest, keda kirbud ei salva ega elumured ei rõhu, kes puhtuses elavad, et neil ainust sügelist ihu küljes ei ole, uinuvad magama. Kust siis niipaljo inglid võtta, kes igale uinujale tiivad pääle laotab. Tõiseks, kui uneingel igale uinujale omad pehmed tiivad pääle laotab, mikspärast siis mul ööse külm on, niipea kui tekk voodist maha kukub ehk tõinepool, va abikaas, teda keik oma katteks üksinda tarvitab. Ma arvan, kas pole uni mõnest lillilõhnast, kärjemagusast, siirupist, suhkrust, searasvast, vasikasüldist jne. kokku pandud, mille hulka ka natukene pipraga viina on lisatud, mis peaaego tõsine näitab. Sest seda olen ma, karsk mees, kes viinatilka ei maitse, ise tunnud, et hommikul üles ärgates mito korda mo pea hull on ja suus ja kurgus just mõru pipre magu. Kes nüüd minu juttu uskuda ei taha, võib mo abikaasa käest järele küsida, ka temal on mito kord unest üles ärgates pea hull olnud ehk küll meie elumaja niiskes kohas seisab ja õhuaknat ei ole, kust kust halv õhk väljast võiks sissi pääseda. Nõnda minu arvamised une kohta, aga minu abikaasal jälle koguni uued arvamised. Tema ütleb, et uni olevat kassi nägo, peris kass mis kass. Võib olla, kass tikub alati voodisse magama, ehk oligi kass. Mine nüüd saa aru kumbal õigus on.
Kord seletas mulle üks vana eideke, et uni olevat mitmest pehmest asjast, sisinast ja sosinast kokku segatud. Sest kuida laps moidu sootades ja kõssitades magama jääda. Ma ütlesin: "Võib olla, eidekene. Aga nõnda kui laps sootamist ja kõssitamist armastab ja sallib, kardavad kanad jälle hirmsaste kõssitamist. Kas sina, eidekene, minule pitkemalt seletata ei või, mis asjast uni just kokku on pandud?"
"Seda ei tea, kulla poeakene, keegi," Ütles vana eidekene, aga siiski ei jätnud ma uurimist järele, kuni viimaks oma targa lellega, kes keige targemb mees meie kehelkonnas oli, kokku juhtusin ja temale ette panin und õieti mulle ära seletada. Ta hakkas seletama, et uni olevad armastusest ja armastus jälle unest kokku pandud ja segi segatud. "Nõnda kui sina und armastad, nii uni jälle sind. Tõine võtab tõise kaissu ja siis põõnutate edasi. Mida rohkemb kellegil armastust enese liha vasto ehk mida rohkemb keegi ennast armastab, seda rohkemb armastab ka niisugune laisk inimene und."
"Ei, ei, lell, ma palusin tääda, mis asjast uni on kokku pandud? Mis ollustest, et ta nii vägevaste inimeste pääle mõjub?"
"Ma ütlesin jo, et armastusest ning harjomisest," ütles lell. "Ah jah, unustasin harjomise koguni ära, nüüd ütlen uueste. Uni on kolmest ollusest kokku pandud: armastusest, laiskusest ja harjomisest."
"Ma palun pitkemalt seletust, lell. Sest ka keige virgemad inimesed, kes ööd kui päevad tõttavad ja eesmärgile püiavad, magavad vahel ikka, kui ka küll pisut, siiski mõne tunni."
"Jah, magavad, tõsi, nad on lapsest saadik selleks harjotud. Jah, ütlen veel kord - harjutud. Kui keegi ema näituseks oma last, niipea kui ta ilmale sünnib, sugugi pitkali ei paneks, vaid ikka püsti käes hoiaks, kuni laps suureks kasvaks, siis harjuks ta nii viimaks ära, et tal unega seda vähematki tegemist ei oleks. See on, kas saad aru? Tal poleks enamb tarvis pitkali voodi heita ega magada. Ja niisugusel inimesel poleks ka tarvis siis surma karta. Sest ega surm kellegile püstjala paljo ei tule, vaid ikka enamiste siis, kui inimene ise surmale pitkali ette maha heidab. No, mis, siis surmal viga tulla.
Sesamasugune lugu on ka armastusega näituseks. Kui keegi noormees naesterahvaga mingisugust armastuse juttu ei aeaks, mingisugust sõprust ei teeks ega lapsest saadik ühtegi noort naesterahvast pääle oma ema silmaga ei nääks ja nõnda puhtalt ilma armastuseta täieks vanakspoisiks saaks, ma ütlen, et niisugusel vanalpoisil, siis armastusega mingisugust tegemist ei oleks, vaid kui ta ühte näiot peaks silmama, ta malga kätte tõmbaks ja temale valu annaks.
Aga nüüd meie noored mehed seda ei tee, nad lasevad ennast väga kergeste armastuse paelu panna, kõndivad üsna võhivõõraste näiodega, keda nad veel hästi ei tunnegi, puude ja metsade vilus käsikäes. Harjuvad, armastavad ja laisklevad. Segavad need kolm ollust kokku. Noh, siis ongi uni valmis, muudkui maga edasi.
Nõnda on keige inimeste suguga nüüd meie aeal lugu: harjuda, armastada ja laiselda. Aga kellel aega pole neid kolme asja pruukida, peab nende asjade vasto võitlema. Aga, mis jõuab lihalik inimene võidelda une vasto, kellest ka viimaks surm välja sigineb. Ka surm pole muud midagi kui pitk uni ehk hingamise öö. Kui sul tunnikella ei ole so majas ning taevas pilvis, ei tea sina mitte, kui kaua oled maganud. Nõnda ei tea sina ka pärast surma, paljo aasta sadasid sinu kiha põrm on hauas olnud. Vaid sa ärkad ja küsid, kui kaua ma olen maganud? Ja vastust antakse sulle: "Kaks tuhat aastat ja mõned kuud veel pääle kauba."
Nõnda on selle inimese lugu, kes pisut on harjunud, pisut armastanud ja parasjago maganud. Ja parasjago keiki kolme asja siin elus pruukinud ja liia vasto keik eluaeg. Kas napi aeapuuduse pärast ehk tõiste sunduse all ohkanud ja võidelnud.
Ja mis jõuab ka lihalik inimene armastuse vasto võitelda. Sääl ligidal peres elab üks taevakarva siniste silmadega ilus näio, ta valge rõõsk pale ja magusad roosihuuled panevad vanapoisil, kes viiskümmend aastat ära elanud ja veel armastust pole tundnud, vere kihama ja pea kihama. Ta ehmatab esmalt niisugust iludust nähes ja arvab, et ingel tõisest ilmast on inimeste sekka maha tulnud, mis siis veel kahekümne aastasest noorest mehest rääkida, kelle armastuse kired merelainete kombel voolavad. Kelle noored silmad täis elurõõmu sinna ja tänna ümberringi vahivad nago kullil, kes kana igatseb murda. Kuni ta ka selle ilusa inglikese täieste murrab. Noored armastajad ei mõtle midagi kuni näio kas pettuse ehk tõeviisiga tema omaks on saanud. Ta märkab alles, siis kui loodetud armastust abielus enamb ei leia.
Ja, mis jõuab lihalik inimene laiskuse vasta, kes lapsest saadik sellega joba arjunud on. Näituseks, kas jätab kaupmees oma kauplemist, kes aasta otsa poelaua taga hommikust õhtuni püstjalge pääl seisab? Maksab temale seletus, et mõni tõine amet hoopis kergemb on? Jätab hobusevahetaja oma ametit maha, kui sa temale seletad, et ta kasu asemel selget kahjo võtab ja keige ülemast käsust ligimest pettes üle astub? Ei, ta kihutab jällegi platsi ja annab vaesele loomale tubliste nuuti. Ta suu jookseb peas kui tatraveske hommikust õhtuni, ei ta väsi ealgi ära oma looma asjata kiites ja valet jumala ja inimeste kuuldes suust välja lobisedes. Seesama lugu on ka laiskusega, armsamat asja ilmas ei igatse, olgu see nüüd öö ehk päeva aeal. Mis see temasse puudub, et keik majakatused ja õueaiad lagunud. Mis see temasse puudub, kui ta poolnälgas kannatab ja kui paremad suutäied virgemad ta eest ära näppavad. Tema ülemb hool on ikka paljo magada."
"Oi, lell, keik on tõsi, mis praego seletasid, aga minu küsimine, mis uni õieti on, ei puudu sellesse seletusesse suurt asja midagi."
"Oh sa arusaamata inimene," käratas lell. "Sina ei saa aru ilmast ega maast. Mis sina siis une õieti arvad olevat? Mitte muud midagi kui magamine. Kas sa sedagi aru ei saa, et sinul silmad magades kinni on? Kust sa siis und võid näha, missugune kujo tal on? Pea magades mõnikord omad silmad lahti, küll siis isigi seletad ja näed, missugune uni õieti on. Ma tahtsin sind patuga tutvaks teha, mille vasto keik õpetamata peavad võitlema ja sõdima. Ja need kolm peapattu on harjomine, laiskus ja lihalik armastus, mida õpetud inimesed keige suuremaks õnniks siin ilmas arvavad ja taevaõndsuseks ihkates kätte saada püüavad."
Nago lugeja isigi märkab, ei võinud mina oma targa lelle seletusest, mis uni õieti on, ka veel tõsist otsust kätte saada, vaid uurin ikka edasi ehk vaest aegamööda selgusele jõuan.
E 17128/30 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal inimesel ise õnn, üks jumal taevas
Peebu Jüri kasvatas varsu, kasvatas ja müüs, sai raha ja elas tubliste. Mõtsa Mihkel mõtles: "Eks mina sedasama viisi varsu või hakata kasvatama kui Peebu Jüri."
Kuidas mõeldud nõnda tehtud. Mõtsa Mihkel ostis ilusa sugulooma ja lootis Jürist veel ettegi saada, aga esimene vars läks raisku, teda oli koplis tige ruun jalaga surnuks löönud. Mihkel ei rääkinud õnnetusest kellegile. Ta ootis jälle rohkemb aastad, sai jällegi ilusa varsa, kasvatas kahe aastaseks ja lubas kolmandal aastal esimeseks käsirahaks ära müüa. Aga raibe poiss või poisiraibe või kes teab, ei ole ise varsale paljo teri annud. Mihkel leidis tõisel hommikul varsa koplist surnult maast. Veel kolmat korda katsuda, kas lähab, mõtles Mihkel ja ta lootus läks ka kolmat korda täide - väga ilus vars sihvaka ja pitka kihaga, nago kurepoeg.
"Sest saab mul hobune," ütles Mihkel, "seda tahan oma peris sõiduloomaks kasvatada, pole teda sugugi tarvis välja kopli panna, pean peris tallis, senikaua kui suureks kasvab. Ja vars kasvis 1 1/2 aastaseks, perenaese Mihkli enese ja laste rõõmuks. Kas nüüd täädis ka Mihkel ise ehk mõni muu, et sel heal loomal ka pitka pidu ei olnud. See oli kui ära nõiotud. Kolme-aastane pullikene, nago köie sõlm, sai talli hobuste juure sööma pandud, et pääle jõulu teda lihunikule ära müüa. Ja kes seda oleks võinud ette aimata, et niisugune põuasitikas kalli varsa ära surmas. Ta oli lahti pääsenud ja varsaga naljatama hakanud ja varsal kolm korda teravate sarvedega kõhtu pistnud. Küll sai rohitsetud ja hoolt kantud, siiski lõppis varsakene ära. Nüüd jättis Mõtsa Mihkel püidmise peris järele Peebu Jüriga võidu aeada.
"Las ta kasvatab hobusid, vana hobusteparsink," sõnus Mihkel. "Mulda ka temagi pannakse, nago meid igatühte. Küllat tal omajago vaeva ka varsadega on. Jooda, sööda ja tallita, too kojo ja vii metsa ning keige viimaks müü jälle ära, mis oled siis keigest omast vaevast saanud. Parem ära pea kedagi elajalooma müümise jaoks, saad ka läbi."
Sepa Peeter ütles sellepääle: "Mihkli jutt on õige, mis sellest maailma asjast keik viimaks välja tuleb. Mõisa sepp rautab vedruvankrit, aga ma elan oma lihtsa tööga siiski paremine kui tema."
"See om õige," ütles Mihkel, "see om peris õige."
Mõtsa Mihkli perenaene tõistele perenaestele jutustas nõnda: "Kellel põrsad ja kanapoead korda lähavad, sellel lähavad korda, aga kellel ei läha, sellel ei läha ka mitte. Sääl pidas Põlde perenaene põrsaid kui ma veel plikakene olin. Küll ta neid söötis, küll ta ravitses, aga sellegipärast lõppid ära kui luu ja nahk. Jäivad õhukeseks kui särjepoead, es enamb põrsa nägugi. Mõtelge ometi, kulla sõsarakesed, olid jo kuuekuulised põrsad, nago peris rotipoead, pead ja jalad koos, peris ära tehtud. Annid sa sööki pää ehk perse ette, üks puhas. Kullapai sõsarakese, ega ma ometa ei valeta. Teie teate jo keik, et ma Põlde perenaese kasulaps olin. Või kas teie arvate, et ma ise põrsaid ei ole kasvatanud. Ei aita põrsale söök midagi, kui kuri silm kord on üle käinud ehk kui seda looma edasiminekut ei ole. Noh teie ehk ütlete, et ma tallita ei mõista ega ei viitsi. Küllat mõistan, mõistan küllat, tallitamise asjaga ära keegi mind õpetama tulgu ehk küll kaunis vana olen. Vaata tühja kanapoeakest, kui sul õnne ei ole antud neid kasvatada. Tee, mis sa tahad, korda nad ei läha, raisku saavad viimaks keik, olgu neid küll paljo. Kullisid ja tuhkruid on ka paljo, kes neid murravad ja ära viivad. Vana harakud ja varesed veel päälekauba. Mul oli paar aastat tagasi 30 kanapoega, kolme kana jago. Mo va Mihkli raeakas, ise ta küll nõid ei ole, ütleb: "Leenu, kas need keik sinu kanapoead on? Oh kui paljo!"
Ja, kulla sõsarakesed, sestsamast päevast saadik hakkasid kanapoead kaduma ja lõppid viimane kui üks. Ütli küll Mihklile vasto: "Paljo veetakse hobusega, mis sul kanapoegadega asja," aga ka see ei aitnud enamb midagi.
Aga kellel nood kõrda lähavad, sellel lähavad nad kõrda, aga kellel nad kõrda ei läha, sellel ei maksa ka neid pidada. Kulla sõsarakese, ma ei tea kah, kas see sellest tuleb, et mõni inimene elajalooma ei armasta, sellepärast nad siis ka korda ei läha. Ma olen neid inimesi küllat näinud, kes kümme korda ühe ööga lauda juures käivad looma vaatamas. Aga tõine ei vitsi ühte ainust kordagi lauda juure minna. Ja ma olen seda ka mito korda mõtelnud, et inimese hool ja mure sääl asjata on, kus jumal ise hoolt kannab. Päälegi on kadedaid inimesi maailm veel täis, kes tõise elajaloome kahetsevad ning ära nõiovad. Ja võib olla, et need inimesed ilmas keige õnnelikumad inimesed on, kellel ühtegi looma ei ole, nägo mo Mihkel ütles."
"See om õige, väga õige," ütles Sepa Peeter.
"Kuule, vana Sepa Peeter," ütles Tammiku Jaan, "sina laulad alati järele, mis tõised ees laulvad. Sul on keik õige, sest sina ei mõista õige ega tõe asja vahel vahet teha. Ma ütlen sinule ja Mihkli perenaesele siin peris suu sissi -nõidu ei ole enamb ilmas, vaid ühe inimese laiskus ning hooletus tema nõidus. Pidagu iga inimene oma loomade eest hoolt nõnda kui kord ja kohus, siis saab ta varsi nägema, et asjad paranevad ning lugegu kasulikuid raamatuid, kus põllutöö ja karja kasvatamises õpetust andakse, muud ma teile, rumalatele, ei ütle."
Keik koosolejad jäid vait, niihästi mehed kui perenaesed. Aga Sepa Peeter hüüdis valjo häälega: "See om õige, väga õige, mis sa, Tammiku Jaan, ütlesid."
E 17131/3 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuldne abielu
"Keik ilm teab, missugune sa oled. Kas mul tahtjaid puudu oli, et sinusugusele närakale mehele pidin minema? Sa oled niisugune loru, et riielda ka meheviisi vastu ei mõista."
Jah, Maiel oli selles asjas õigus küll, kui ta oma Jaaniga päevad ja nädalad taples ja käratses, siis tuli väga harva Jaani suust mõni sõna: "Oh seda head veli, oleks sa nõnda hea olnud, kass oleks so ammugi ära söönud."
Ja see oli keik, enamb Jaan ei mõistnud, Mai võis teda vanduda niipaljo kui ise arvas ja suu suutis. Jaan nagu ei kuulnudki seda enamb.
"Sa igavene loruvasikas, mis sina küll oled, niisugused saadananäod olivad ta vanemad ja vennad keik. Jonnima on nad mehed, aga teha ega rääkida ei mõista. Vat, kus mul mees, keda ma eluaeg toitma pean."
Niisugust laulu laulis Mai iga pääv, siiski armastas Jaan teda südamest. Sest ta arvas, et see keik peab nõnda olema, et naese kohus on meest sõimata, aga mehe kohus oma vandlast armastada. Seda oli Jaan kord tähtraamatust või kuskilt mojalt lugenud, mida ta ennemb (nago ta ise ütles) selgeste ei mäletavat.
Tõiste nägemise ja kuulmise järele ei liigutanud Mai lilligi: ta ei kudunud, kedranud ega parandanud, ei õmmelnud ega paiganud, keik riided seljas olivad puhas narmad ehk ta küll jo viie lapse ema oli. Mis külanaesed armust kinkisid, mõned vanad riidehilbud, need olivad Maiele ja ta lastele kihakatteks. Ka vett ei pruukinud ta millaski pesemiseks, arvata, et see patt olla jumala puhast vett oma riidenärtsudega mustaks teha ehk seda küll kümne sammu pääl saada oli. Ka ei pesnud ta enese ega oma laste palgeid ealgi peris puhtaks kartes, et looduse iludus kuigiviisi rikutud saab. Ka tõiste kingitud hilbud olivad nõe ja tahmaga koos, et jo kaugelt Maiest mööda minnes nõe ja tahma hais välja lehkas. Ülepea ütelda - Mai oli laisk, ropp ja kasimata inimene. Ta mees Jaan oli tema igavene aealiku elu ori ning tänas õnne, et Maiest igakord lööjat ei saanud ehk ta teda küll lõpmata sõimas ja teotas. Jaanil oli väga pehme ja kannatlik süda, sest ta kannatas keik. Ka seda kui paar päeva söömata peeti, ja siiski moidu veel ei antud, kuni ise puu lõhkus, vee tõi ning supi valmis keetis. Aga seda üksi naese lubaga. Siiski armastas Jaan oma naist ja uskus keik, mis Mai ette rääkis. Mitmelt talult oli Jaan selsamal kevadel jälle tulema hakanud, selsamal kevadel kui ta sinna sulaseks läinud. Mikspärast? Sellepärast, et Mai ei tahtnud sääl mitte elada, vaid mehele ette rääkis, et inimesed selles peres väga kiusakad ja jonnikad olla, teda ega tema lapsi ei sallita. Ja Jaan uskus seda. Ta uskus seda keik kindlaste, mis Mai ette luiskas, ilma et ise pererahvale seda vähemat süüdi oleks võinud anda.
Ta hakkas kraami kokku kobistama, nii salamahti kui vähagi võimalik ja tõisi kohta ära kolima. Kus? Seda ei täädnud ta mito korda isigi. Et ta uue koha peremehele hulga tööd ära teinud, omale kartulid ning kapsad aeda istutanud, mis joba lopsakalt kasvasivad, sinna ei võidud midagi parata.
"Mai tahab ära minna. Nad kiusavad mo naist," ütles Jaan, "las jääda keik seie paika, kui ma aga minema pääsen," ja ta jättis keik maha ja läks ära.
Aga see ei tulnud mitte Jaani abielus üks kord, vaid mito kord ette, et ta ära läks.
"Mis sinna teha, peab minema. Mai tahab seda," ütles Jaan.
Et nad väga vaesed inimesed, ilma leivata ja lihata olivad, seda nägivad tõised inimesed väga hästi, aga Mai suurt ise puudusest ei rääkinud ega kõlbanudki rääkima. Sest siis oleksivad tõised ütelnud: "Mai, tee tööd, siis saad süüa."
Aga Mai ei liigutanud lillegi. Ta võis iga hommiku kella seitsme kuni kaheksamani tühjas sängis põõnutada, mõni vana riideräbal padjaks ja linaks külje all. Kunagi ei nurisenud ta, et ase kõva või külg haige. Niisamuti ei kuulnud ta ilmaski, et lehm laudas ammus ja tõiste loomade sekka karjamaale ihaldas. Ei, Mai täitis lehma lüpsmises truiste oma kohut. Ta lüpsis teda päevas kolm korda ega unustanud seda ealgi ära, olgu küll, et kaks esimest hommiku lüpsmist tõinetõise kannul käisivad. Mis sellest. Mai tõi selle varajase võlalainajale meeleheaks mõnikord musta pangega heinu. Noh seda nägi lehm, et Mai neid heinu tõi ega küsinud ka selle järele, kas Mai neid ise katkunud või veike tütrekene. Oleks ta saladust tääda saanud, siis poleks ta Maiele piimapiiska enamb kätte annud, vaid oleks seda ennemine veiksele tütrele annud, kes nii veikest moodi tema eest hoolitses.
Et sui ööd hommiku kella seitsmeks Maiele liig lühikesed magamise tarvis olivad, seda täädsivad Mai ja Jaan mõlemad. Selle tarvis jäeti jo talvel lauda pääle paar sületäit heinu, kus Mai kellegi võõra ehk oma inimese silma nägemata öösel võis põõnutada. See tähendab sel öösel kui päike taevas heledaste paistis ja liigsoojus töötegijad higistama pani. Ei, siin läks korda. Sest Jaan tuli oma söögiund, kui hobusad puhkasid, ka seie puhkama. Et Jaan üles tulles redelit kolistas ja kobistas, seda andis Mai temale igakord andeks ega pannud kunagi pahaks. Ja Jaan oli ka nii ustav, et kellegile oma ega võõra inimesele ei ütelnud, et Maie peakorter täna laudalae pääle on valitud. Aga lapsed täädsivad seda muidugi ja pidivad ka täädma. Sest säält tulivad keeldused ja käsud, ringkirjad ja paveskad iga tunni pärast üles ja alla, mis peab tegema ehk tegemata jätma. Kas veiksel Mannikesel või Jaanikesel lallid kinni panna või lahti pästa. Kas puppu tarvis keeta ehk pätsi anda jne.
"Kui hea see oleks, kui neid veikesid lapsi mul ei oleks," õhkas Mai sagedaste, "nad, raitsakud, ei anna rahu magades ega üleval olles."
Ehk küll keige viimne laps Jaanikene kolme ja poole aastane oli, keda ta nädalate kaupa imetas ja nädalate kaupa näljutas. See on, et ta üheaindsama aasta sees teda 12 korda võõrutas ja kui piim rinnas pakki hakkas tegema, jälle imetas. Ka seesama pisuke lapsuke oligi peasüüdlane, et Mai midagi tööd teha ei saanud ega võinud teda ka keegi vägi midagi tegema sundida.
"Laps imeb mul veel rinna otsas võtan ma nisa ära, mis ma talle siis süüa annan."
Nõnda põõnutasid siis sagedast keik kolm, kaks Jaani ja üks Mai, sest et Jaan peris aastasulane ei olnud. Nad olivad küll nälgas, alasti ja paljad, aga neil oli hästi aega magada, tapelda ja armastada. Oh, kas patusel inimeselapsel siin ilmas paremat enamb tarvis. Kuldne abielu!!!
E 17134/7 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peakohtumees Mats
1850
Surnud Tarvasto Kantsi talus, tema enese jutustamise järele.
Oi, vennikesed, vana aeg oli hea aeg ehk küll orjapõli meie maal õitses ja kupja kepp sagedaste selja pääl välkus, siiski, kellel kolm kopikat taskus oli, võis ennast kui tina täis juua. Ma olin kohtomees, keik valla rahvas kutsusid mind kohtomees Mats. Ehk ma küll ealgi kohtulauas polnud istunud, siiski olin mina kohtomees. Rahakopikat mul kunagi ei olnud, sest ma olin saunamees, aga ka ühtlasi krahv, mõisnik ning perisperemees. Sest saun oli täieste mo oma. Mind kutsuti ka iga aasta kord Riiga maapäevale, kus rüütlid koos olivad, aga mo aeg ei andnud kunagi sinna minna. Keik inimesed ja ka mina ise arvasin ennast oma liiga suure tarkuse pärast mõisniku seisusesse üles võetud olevat. Sest ma olin Mustlase talu saunas kolm aastat ülikoolis käinud ABD õppimas, kus ma ka viimaks lõpueksaami tegin ja kui täieste õpetud mees eluteed rändasin, kuni siis viimaks hääle paljus minu pääle kaldus ja mind Emmuste küla kohtomeheks nimetati. Mo kohtomõistmise paik oli enamiste kesket külma kõrtsipõrmandat. Sinna istusin mina maha, panin oma kulunud rebasenahkse kübaralokikese perse ala ja mõistsin kohut niihästi meiste- kui naesterahvale. Ka olin mina paljo kangemine vannutud, kui selleaegsed rüütli kohtuherrad. Sest mind ei vannutud mitte kirikus vaid säält mõni verst õhtupoole, Oru kõrtsi korsnas, kus mulle kolm ööd ja kolm päeva vahet pidamata paksu kuuseoksa suitsu alla kihutati, et ma keigile õigust pean tegema, ja ma olen ka püidnud õigust teha. Seda võivad need inimesed tõendada, kes mo kohtojäre ees on seisnud ja mo otsusi kuulanud. Olgu siin näituseks mõned aktid mo kohtupidamise protukulli raamatust, kus aus lugeja võib näha, kuis sel aeal jo asjo meie rahva seas seletati, ja õigust ja ülekohut ära tunti. Et õigus ikka õiguseks jäi ning õelus ja ülekohus oma teenitud palka sai.
Esimene protukull
Se oli mullu aasta viimasel jõulupühal, kui üks vaene lesknaene ette tuli ja kaebas, et rikas taluperenaene, kes teda oma abiliseks aasta pääle kaubelnud, talle süüa enamb ei andvat, vaid ütlevat: "Talve toitmine temasse ei puudu, söögu lesk talvel omast käest."
Perenaene sai ette kutsutud ning ei võinud oma ütelust kuigiviisi salata, vaid tunnistas kohtu ees, et ta küll nõndaviisi olla ütelnud. Ilma et ta enne kohtumõistmist kohtomehele piiska viina oleks ostnud, aga mida vaene lesknaene ilma vasto tõrkumata tegi.
Otsus.
Kui perenaene roobiga kartulit ahjust välja kisub, ei tohi ta oma käega neisse enamb puutuda, mis ahjusuu päält maha kaldesse langevad. Need on lesenaese päralt. Ja kui siiski perenaene oma kätt kolde peaks küünitama, võib lesknaene ahjuhargiga talle käe pääle lüüa. Ka ahjusuu päälne leib, mis tõiste leivade suurust välja ei anna leiva tegemise aeal, on lesenaese jagu. Niisamuti ka keedusöök, mis esimese korra katlast välja tõstmise järele katlasse jääb on lesenaese jago. Tõist korda ei tohi perenaene suppi tõstma enamb katla juure minna. Kui kumbki pool selle otsusega rahul ei ole, võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebada.
Allkiri: peakohtumees Mats xxx
Tõine protukull
Koos olivad paastomaarjapäeval Savi kõrtsis paljo rahvast ja pea kohtomees Mats.
Ette tuli Kaeba talu teenija Mats Kupits ja kaebas, et T. talu perenaene temale jõuluaeal heaste pole süüa andnud, nõnda kui kord ja kohus seda nõuab ning kuidas temale enne tõistes peredes andud, kus ta enne teeninud, vaid keiges risti peotäis vorsti ja pool seajalga. Perenaene oli peremehe enese eest ette astma volitanud ning iseennast raske haigusega vabandanud. Aga ka peremees ei jõudnud poisi õigust kõrvale lükata, vaid hakkas kohtu ees kogelema, et poiss peremehe ja perenaesega pühade aea ühes lauas söönud ja ühest kannust joonud. Aga see kostus ei lükanud karvagi asja olekut ümber ega muutnud kaebaja põhjusi, sest et Mats Kupits kohtumehele korteri viina oli ostnud, kuna peremees oma suure õiguse pääle lootnud ja tilkagi pole annud, sest, et ta üks kitsipung oli.
Otsus.
T. talu perenaene peab poiss Mats Kupitsele, kui ta veel tõiseks aastaks sinna teenima jääb, jõulupühiks isipäinis kätte andma. Üks kolmandiku ehk külimutu täis seajalgu ja risti seljatäis vorstisid, nii paljo kui poiss Mats Kupits maast selga jõuab keerutada.
Kui kumbki selle otsusega ei taha leppida võivad kolme aasta jooksul Kärsna Murikatsi kohtule edasi kaebata, aga mitte enamb selle vana asja üle, vaid uue asja üle.
Allkiri: peakohtomees Mats xxx
Neist kahest protukullist märkab lugeja minu suurt tarkust kohtoasjade tundmises ning väga õiglast meelt igaühe vasto, kes mind vähagi meelitas ja mulle tilga viina ostis. Aga liig kitsipungad, kes tilkagi viina ei ostnud, vaid oma suure õiguse pääle lootsid, noh, mis niisustest taludest peab ütlema - koer saab koera palga. Seda ütlesin ma ise ka kohtolaua ees mitmele suu sissi.
Abielu asjade seletused nõiade ja noorepoiste protukullid, mis sel aeal päältkuuljate eest varjul hoiti ei või ka siin lausa avaldata. Olgu siis ainukene avaldus poisi naesevõtmise kohta paragrahf 13. säädusekogu välja antud 1228. aastal Villandi komtuurist. Peremees ja perenaene pidid palga juure poisile lubama aasta jooksul naene võtta, ei jõua nad seda asja läbi teha, pole neil ka sellega asja, kui poiss kodust välja hulkuma lähab ehk kõrtsi juure, kust ta tõiste käest karvupidi kiskuda saab. Keik trahvi selle tüli eest kandvad peremees ja perenaene, aga poiss peab ka võetud naesega täieste rahul olema, mis mõisaherra, peremees ja perenaene soovivad, kui näio mitte üle 40 aasta vana ei ole. Seadusekogu välja antud Riias Rüütli majas 1221. e. 41,594
Allkiri: peakohtomees Mats: xxx
E 17137/9 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas peab naesele jarele andma?
Mis mees see on tõiste silmas, kes oma naesega hakkab taplema. Eks see ikka aus ja hea mees ole, kes igas asjas oma naese pilli järele tantsib. Selle kohta ütleb ka laulik: "Mõnel mehel on see hea, et ta naene on ta pea". Isi on mees, ise on meheke, ise on naene, ise naeseke. Kellel naene tarkuse poolest mehest üle käib ja mees ise nõder lollikene välja näeb sääl olgu siis õigusega püksid naese jalgas ja prunts mehele kihakatteks. Seda ei või siis ka imeks panna ja pahaste arvata, kui niisugune paar igapäevases elus puuduses ja kitsikuses kiratseb ja viratseb. Sest naene tarvitab oma ehtete pääle rohkemb ära kui kasin sissitulek seda välja annab. Ka elu ülespidamine nõuab paljo, kui pillaja naene valitsuse ohjad oma kätte võtab. Aga loll mees peab keigega leppima, ka sellega, kui ta mõni õhtu tühja kõhuga magama peab heitma, et midagi enamb suhu pista ei ole. Mikspärast? Sellepärast, et mõni kuu enne seda ülearu toitu raisati ja surnuks löödi, pääle uudist. Noh, mis sellest ega naist mitte ei maksa pahandada, ei tohi mitte pahandada, armastus saab selle läbi rikutud. Naene teab jo ise, mis tema teeb. Pahandan mina naist, kes mind siis veel kaissu võtab. Ja vaata nüüd selgub, mis peris põhjus on: musutamise pärast mindakse abielusse ja musutamise pääle rajatakse abielu. Ja musutamise pärast kannatab mõni mees abielus nõnda valu, et peab hambad suus kinni pigistama. Noh ime küll! Eks see siis ka keige ülemb asi ole abielus. Nõnda mõtlevad keik nõrgad ja lolli aruga mehekesed.
Kui oma mõistus veikene, siis on nõuandjat igal aeal tarvis. Ja kelle käest sa veel ilma rahata head nõu saad kui oma naese käest? Sa täna veel jumalat, et niisuguse kallikesega kokku oled juhtunud. Aga jäta seda koguni unustusesse, et ühel aindsal nädalal kolm korda naese käest peksa said, sõimamine ning ropud sõnad veel pääle kauba. Kellele tahad seda kaebata, tõised irvitavad, kui tääda saavad, sina kardad ilma naeru. Sind kutsuvad naesed heaks meheks ning sina oled hea mehe nime auga ära teeninud ja trööstid ennast selle sõnaga: "Kes kannatab, see kaua elab."
Aga, kes ise mees on, see ei tohi oma rumalat ega liiga tarka naist ennast juhtida lasta. Sest tähelepaneja inimene näeb sadasid ja tuhandid, kelle eluvanker tujuka ja pillaja naese läbi on kraavi kukkunud ja ümber läinud, keda naljalt enamb mõistuseta mees pori seest välja ei suuda vedada, sest et vanker liiga maanteest kõrvale metsa on veetud. Naene täädku oma majatalitust põhjalikult ja ärgu pistku oma nõna välimise poliitika sissi, mis üksinda mehe juhtida olgu ja mida iga mõistlik mees isigi juhtida oskab. Pistab naene oma nõna sinna vahele, rikub ta keik oma mehe mõtted ja püüdmise plaanid ja aeab neid nurja.
Ka keiges tarviduste ja sissiostmise asjus olgu iga naene sellega rahul, mis mees teeb. Sest ka naese riided ja ilusad hilbud saagu ainult mehe tahtmise ja mehe meelepärast ostetud, aga ei iialgi mitte ilmainimeste pärast. On nüüd mees sellega rahul, et ta abikaas alamaid riideid kannab, miks siis naene ise sellega rahul ei peaks olema. Aga on abielunaisi küllad, kes ennast liiga püidvad ehitada ja keik järele ahvida, mis rikkamad ees teevad. Nende kohta ütleb vanarahvasõna: agan augus, kõlgas kõhus, siid seljas. Kes naesterahvas ennast liiga ehitab, et küla ning kehelkond teda imestaksid kui ta väljas käib, niisugune on mitu kord kodus ropp ja kasimata ja kõnnib kui korsnapühkija oma mehe silmade ees. Asjata kiha üleliiga ehitus, liiga raha nurumine ühel naesel oma mehe käest ikka uute ehtete tarvis tegevad teda oma mehe silmas madalaks ja väärtuseta inimeseks, kes oma mehele viimaks koormaks kanda on. Ka muus asjas ärgu lasku mõistlik mees ennast naesest juhtida ja kes seda õpetust tähele ei pane, võib pea oma naabritele naeruks saada. Mees öelgu täie häälega, kui naene lapse kombel jonnima hakkab: "Pea suu." Ei aita see, siis täädku mees ise, mis teha tuleb. Ärgu ta ka ilma kartku, mis ilm selle asja kohta saaks ütlema. Ma olen mitmed mehed jonnika ja kurja naese valitsuse all kannatades palgest ära lõpvat kui surma varjud. Ja see on niisuguste liiga lollide meeste oma rumaluse palk. Karm metsaloom õpetakse tantsima ja ma nägin seda poisikesepõlves oma silmaga, et karu tantsis.
Mõistlik mees ei võta naist musutamise pärast, vaid sellepärast, et naene kui eluseltsiline mehega ühes meeles aitaks elukoormat kanda, et kahe kandmine üht asja hoopis kergemb on kui ühel, sellepärast peab naene mehega alati ühes meeles olema. Aga jonnib nüüd naene igas asjas tõisiti ning püüab oma tahtmisega mehe üle valitseda ennast targemaks arvates, siis pangu mees keik abinõud maksma, et vandlane saaks alla rõhutud, enne kui ta liig vägevaks on saanud. Ärgu ka keegi mees nii rumal olgu, et naesega sõnu vahetama hakkab, mis igal jonnakal naesel väga meele järele on. Avaliku vastupanejale, kes head ei mõista ega aru saada ei taha, peab valjusega vasto tuldama ja ära seletama, et ta kohus on armu paluda ning kui ta palub ja oma süüdi tunneb, siis varsi ka andeks andma.
Igal asjal oma aeg, ka armastusel, valjusel ning andeks andmisel oma aeg. Keik peavad siin elus ennast korda mööda vahetama, siis on abielu hea ning elamine lõbus.
Väga suur aealik abieluarmastus ilma piirita teeb mõlematele armastajatele tihti otsa pääle ja toob surma. Ma olen õnnelikud abielusid tähele pannud, kus peremees ühes nõus perenaesega teedrite palka maha kisuvad ja ainolt omakasu otsivad, et ligimesi nülgida. Ma olen vargaid perevanemaid tähele pannud, kes abielu armastuses väga tõinetõist usaldavad ja vargatega ühes nõus oma kaaskodanikutele paljo kahjo ja kurja tegevad ning kurjus mito aastat varjul seisab. Mikspärast? Sellepärast, et armastajad halvade asjadega väga ühes nõus on. Lõppeks ütlen veel. Ka abielu arm ja armastus sigitagu armastust ligimeste vastu, siis üksi on ta õige.
E 17139/41 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtete aimud
(rahva järele)
Võid sina ühte põtra, kes looduses ümber kargab, kinni võtta ja hobuse asemel, kes koormat veab, pruukida? Aga ise asi on hobusaga, kes varsast saadik põllutööd tegema on õpetud, ta veab koormat ja künnab maad ja kui ta enamb ei jõua, käivad piitsahoobid ta selga. Ta ohkab ja veab jälle edasi ja mõtleb: "Eks see keik pea õiguse pärast just nõnda olema."
Vars, kes sellesama koormavedaja poeg on ja priiuses täieks hobuseks kasvanud, kes jõuab teda nüüd kui tas uur hobune on, orjama õpetata, ta lõhub riistad ja jookseb metsa. Ehk võta linnukene metsast kinni ning pane puuri, ikka ta igatseb keige paremat toitu süües priiuse järele.
Nõnda oleks selle inimesega lugu, keda vabalt on üles kasvatud ja keda, siis veel orjaikkesse peaks sunnitama. Õpetud inimene sureb ennemine kui ta orjaiket oma kaelas kannab. Ta teab, et surm hoopis hõlpsamb on kui eluaegne orjapõlv.
Millal pääsevad eesti rahvas oma rõhujate alt peris lahti? Kostus: siis kui nad peris selge silmaga ilma häbita oma rõhujate silma sissi julgevad vaadata. See on, kui nad targuse poolest vastastiku ühe järje pääl on. Kui rahakott täädmisele, täitmise häbiks, mitte enamb tühi, vaid raha kauniste täis on.
Kui kaugele kestab nüüd veel vägevamate mõisnikute võim? Kostus: niikaua kui täädus ning kõrgemb haridus nende keskes ülevel peetakse, mida võõrakeele sõnaga kultuura kutsutakse, selle tõine jagu ehk pool ei taha enamb mitmel endisel võimumehel sõna kuulda. See on: kott ei kuule enamb sõna. Kui kulla- ega hõbekuulidega kindlusevallide päält enamb sihti ei või, sest et kuulid liiga asjata lahingu pidamise pärast otsa lõppenud, siis on tääda muidugi, et kindlused kaua enamb ei jõua vastu pidada, vaid aegamööda ikka saavad langema.
II Ladina keel. Oh, surnud ladina keel! Keda keegi rahvas enamb ilmapääl ei räägi. Sa vägev tohtrite saladus ja abinõu. Kui keik raamatud ja protukullid rahva ja riigi keeles kirjutakse, mikspärast siis aptiigi ja tohtrite sedelid selles surnud keeles kirjotakse, keda keegi haige ega terve ei mõista, kui aga sedelite valmistajad üksi. Kus jäivad meie kuulsad ja kallimad mehed Kunder, Jakobson, Veske, Kulbars ja Kapp ja paljo tõisi. Kas, sina, ladina keel ei ole mõnegi tähtsama mehe juures oma väge näitnud? Mikspärast elas meie austatud Kruitsvald kõrgeni vanaduseni? Sellepärast, et tema ladina keelt ise mõistis ega lasknud tõisi ladina keele mihi oma haigevoodi ligi. Ta täädis väga hästi, mis mõju ladina keelel mõne tähtsama haige kohta iseäranes on.
III Ehk missugune haige on elama jäänud, kellel surmahaigus oli ja tohter ta juure toodi? Mikspärast nad mõnda kuningat ja keisrit oma ladina keele abil elus pole hoidnud kui surmatunnikene kätte tuli? Keik nõdra mõistusega inimesed põlgavad rohtu ega võta seda suu sissi muidu kui vägisi suhu kallatakse. Pühakiri õpetab: "Ei rohud ega plaastrid teinud meid terveks, vaid Issand sinu sõna." Veretõbine naene evangeeliumis kulutas keik oma vara arstide pääle kuni ta Jeesust leidis. Pühakiri õpetab inimest paluma, aga mitte liiga arstide pääle lootma: "Sest keik inimeste abi on tühine." On siis lolli aruga inimesed tõeste targemad ja usklikumad kui mõistlikud inimesed? Väga veider ja kentsakas mõtelda. Kas õpetud arstid ei ole meiegi aeal valeprohvetid, kes rahvast õigest usust ära eksitavad? Pastur Parisis ja kah Perlinis on oma õpetusega mõni aasta tagasi õpetud ja õpetamata inimesed ära petnud, kes nende õpetuse viisi uskusid ja nende käest tervist otsisid, aga viimaks ometegi nägid, et nende õpetus üles leitud aitamise kunstis muud midagi polnud, kui tühi peast välja arvatud luule. Patsillused on nüüd päevakorral kuna neist keegi inimene mõni kümmekond aastat midagi ei täädnud. Mõned aastad tagasi keelati haigetele kangeste rasvast toitu süüa ja pidi ainolt tanguleem nende ainus toit olema. Ei võinud siis midagi parata, pidi iga haige sellega leppima, sest see oli selleaegne tohtrite peaõpetus, kuna kuulu järele keige rasvasemaid suutäisi haigetele pakutavat, et nad seda ennemine kosuksivad. Vanast arvasid õpetud mehed keik, et kanamuna kõvaks keeta väga kahjulik olla, kuna nüüd muna toorelt kahjolikuks arvatakse. Saksad meie maal tegid selle õpetuse järele ja sõivad mune mitusada aastat toorelt. Talupoead keetsid esimese õpetuse aeal munad kõvaks, kuna neid pooltoorelt süüa kästi ja talupoead keedavad neid praegu kõvaks, kuna neid kõvaks soovitakse keeta. Sellest nago tähelepanemata, kas tarkade õpetus nõnda ehk tõisiti on. Targad oma õpetustega tegid enestele ja oma jüngritele seega seda kahjo, et nemad mitusada aastat toorid mune sõid.
IV Aga ometi peab riigivalitsust tänama, et meie maal aptiigid on sissi säetud, nõndasama ka õpetud tohtrid haava arstimise ja rohu eest väljaspool ihu küljes, olgu raiotud ehk löödud, need paranevad väga pitkamise kui arstiabi saada ei ole, päälegi kui nad veel mustuse läbi rikutud saavad. Aga mõistlikumad rahva seas oskavad ka küllat haava arstida kui arstiabi saadaval ei ole, ja kui iga talumees tohtriabi pääle lootust peaks panema, siis peaks igas vallas nimelt üks õpetud arst olema. Iga häda kohta passib eesti vanasõna: "Kui häda tulnud, nõnda ta ka lähab." Sest iga puu ja inimese haav paraneb, kui puu mitte kuivanud ja inimene surnud ei ole. Anna sõber aega. Küll paraneb ja saab isigi terveks. Mulla- ja liivaaugud kui nad mitte liiga suured ei ole, langevad aea jooksul kokku ja kasvavad kinni, samasugune lugu on ka haavadega. Viimaks on kannatust igale õnnetusele ja juhtumisele tarvis, on küllat nähtud, et inimene oma kannatamata meelega ühest hädast ehk haigusest üheksa teeb, et ei kärsi kannatada ega paigal seista. Olid mõned jo pea terveks saamas, ei puudunud paljo, nad läksivad välja külma tormi ja tuule kätte, rikkusivad oma tervist uueste, jäivad raskemaks ja surivad. Niisugusid kaebtusi kuuled maal talupoegadest, kus inimesed surevad pea igast kohast ja igast perest.
E 17141 < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali
Noorherra ja virtsafti õpilane
Mõisaomaniku poeg ja virtsafti õpilane tulevad põllule ühe töötaja moonamehe juure ja õpetavad elatand vanameest rükkikoormat ilusaste pääle teha. Vanakene kuulab ükskord ja tõinekord ja kui kollanokad ikka järele ei jäta ja vanameest lüia ähvardavad, annab töötaja neile perset lakku. Nooredherrad vihastavad selle üle ning omaniku poeg kaebab nimetud lakku andmist kojo jõudes oma isale. Vanaherra vaatab tükk aega noorte silmadesse ja ütleb siis: "Sääl ei või lapsed midagi parata. Keik virtsafti õpetus. Ka lakku andmine on virtsafti õpetus ja õppimine." Nooredherrad läksivad rahuga seda kuuldes toast välja.
E 17142/3 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naeste keskes
Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast."
Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära.
Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat.
E 17143/5 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühes nõus
Mailm kiidab neid õnnelikuks, kes hästi abielus kokku sünnivad, kes ei riidle ega pea viha tõinetõisega, aga sagedaste on need tõinetõise armastajad keige õnnetumad inimesed maapääl. Kuidas nii, küsid sina? Kannata natuke, ma seletan sulle, et aru võid saada. Kaks hinge on kokku laulatud meheks ja naeseks. Need kaks hinge, mis enne üksikud olivad on nüüd paarirahvas. Varastavad ja petavad nüüd ühes nõus. Kisuvad ligimese varandust omale ühes nõus. Kui tõine varastab, siis tõine aitab salata, ikka ühes nõus. Kui tõine palgalise palka ei mõista käest ära kiskuda, siis tõine jälle õpetab. Ikka ühes nõus. Kui tõine abielupaar mõne naabriga hakkab riidlema, siis tõine jookseb kohe appi, ikka ühes nõus. Nõndasamuti taplemises naabritega aitas tõine tõist, ikka ühes nõus. Nad ei salli kumbki võõrast armastust, sest nad armastavad tõinetõist keigest südamest. Nad elavad paradiisis siin ilmas. Nad soovivad keik eluraskust ja vaeva tõinetõise eest kanda, ehk kui tarvis, lähavad nad ka tõinetõise eest surma, nii armastavad nad ükstõist ja on ikka ühes nõus. Surm teeb lahutust. Need, kes alati ühes nõus on olnud, peavad nüüd igaveste tõinetõisest ära lahkuma. Kui tõine surnud, siis tõine leinab kibetaste. Mitokord on seda ka nähtud, et armastajapaari tõinepool, pärast tõise hauda kandmist kaua enamb ei elanud. Lootus pärast surma kokku saada ja sääl ühes nõus midagi veel koguda on kahe kaalu pääl, ehk koguni nurja läinud. Säälpool hauda ei tunne enamb mees naist ega naene meest, seda lugu on järelejäänud tõinepool kuskilt vist kuulnud või unes näinud, aga ei mäleta enamb kust.
Säälpool hauda saab ühes nõus olemine, vargus, petmine, ahnus ja ligimese oma võtmine hirmsa piinaga tasutud. Ainult ühes nõus palvel käia siin ilmas ei saa sääl süüks arvatud, nõndasamuti ka need head teod, mis ühes nõus ligimestele on tehtud. Mis arvad sina nüüd sellest jutust, sa üleliiga naesearmastaja mees ehk mehearmastaja naene? Sa mees, kes sina naist omale võõraks jumalaks oled kosinud, eks ta aita sind oma ilmliku vara püüdmise ja ahnitsemisega tüki teed edasi põrgu poole, kus mõlemad suuremat hukatust peate perima. Kas poleks paremb polnud, sina varas mees, et sinule niisugune abikaas oleks juhtunud, kelle mõtted sinu omadega mitte poleks kokku sündinud? Kes üles oleks andnud, mis sina varastasid ja kui sina nuhtlust oleksid saanud, siis oleksid sina vaest ümber pöörnud ja nõnda oleks minu arvates vastase meelega naene sulle paljo kasu saatnud.
On neid majaperemihi ja -perenaisi küllat meie evangeljumi Luteri koguduses leida, kes küll avalikud vargad ei ole, et nad naabri aita vargile lähaksivad varandust otsima ehk naabri talli hobust ära tooma. Aga seda nago ei arvatagi pattuks, kui kuskilt hobune mõne hukkaläinud poisikese käest viie ehk kümne rublaga saada on. Mõtted sellejuures on: ega mina teda varastanud ei ole. Sääl oli siis mito nägijat juures, kes vanduda võivad, kust ma ta sain ning kelle käest oma raha eest ostsin. Ega mina ei pruugi seda tääda, kas ta varastud ehk õiguse nimel saadud oli.
Niisugune peremees ning perenaene, kes küll täädvad, mis nad tegevad, aga sellest midagi ei hooli, on oma sulasid ja teendrid petma ka väga osavad meistrid. Nad on ühes nõus oma abikaasaga, lähavad pärast salaja vargust ehk pettust siis lauale kirikule nago õiged ausad abielurahvas kunagi. Nad on jo ühes meeles ja ühes nõus, oma lastele varandust koguma ja arvavad seda õnneks, kust rahakopik ehk muu asi kergemine saada on. Nende peasoovimine on see, et keikidele poegadele peris kohad (kui niipaljo jõuaks koguda) saaksivad ostetud ja tütarde jaoks ka sadat viis igaleühele majast välja saates ligi panna. Sellel põhjusel ongi see ühes nõus töötamine nii tarviliseks arvatud, et sääl ligimese kasu pääle ei sünni mõtelda, nad on ühes nõus, nago kaks kelmi kunagi.
Aga issand vaatab taevast teie ahnuse ja püidmise pääle ja nuhtleb teile ja teie sugule seda kurja kätte. Ta saadab õnnetust, tulekahjo ehk varga kätt teile karistuseks, et teie varandus, mis ülekohtuga kogutud, silmapilkmisel aeal otsa saab. Abielurahvas, kes tõinetõise pääle pole kaebanud, ei riielnud ega käratsenud tõiste kuuldes. Öeltakse väga hästi elavat, aga need hästi elajad võivad mito korda paljo halvemad olla kui muud inimesed, keda keegi õpetaja ega köster ei tea, kes tõinetõise pääle ei kaeba ja ühes nõus keik kahjo ja kurja oma kaaselanikutele sünnitavad, rohkemb veel siis, kui neil võimus käes ehk valitsus tõiste üle kätte usutud, nõnda kui enne sai seletud. Olgu siis lõpetuseks veel üks asi, et need, kes ühesmeeles elavad ja silmakirjaks vagaduse nägo näitavad, päälegi vagaks ja usklikuks nimetakse, ehk nad küll üheaindsa heateoga oma usku pole üles tunnistanud. Need inimesed, mis veel keige naljakamb on kuulda, kaebavad, et maailm olevat nüüd hukka minemas, oma hirmsa kurjusetegudega. Aga need maailma eest muretsejad ei tea vaesed ise sugugi, et mailmaga hoopis paremb lugu on kui nende enestega. Jah, nõnda kaebavad ja ohkavad kurjuse katte all, käed kokku pantud need mehed ja naesed, kellel ainult usk elu sihiks on võetud, aga usuteod puuduvad ja nende hulk on meie eesti rahva seas kaunis suur. Aga tõsised ristiinimesed tegevad tööd enese südame kallal ja võitlevad jumala abiga südamekurjuse, selle paha allika vastu ning jätavad ilma parandamise keigevägevama hooleks.
Neil on helde süda vaesid ja hädalisi aidata ja nende abikaasadel niisamuti. Kui neil hea nõu puudub, siis annab naene mehele head nõu, ehk kui nende mõtted mõnes heas asjas kokku ei sünni, siis nad tegevad head ligimestele, ilma et neil tarvis oleks seda tõinetõisele ütelda ehk järele vahtida, mis tõine vaestele annab ehk mitte ei anna. Nende pääle ei kaeba keegi teener ega päiviline palga pärast, sest et nad ainolt õigust armastavad ja õigust tegevad ja õigus ka viimaks taevas neile osaks saab, kui oma reisi siin maapääl on lõpetatud.
E 17145/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene jõuab, kui ta tahab
Kord läksid rikas ja kehva mees, peremehed olivad mõlemad, vaidlema usutegude pääle, mis jumal inimese käest nõuab. Sääl seletas vaene mees, et inimene paljo jõuaks head ligimesele teha, kui ta tahaks, aga inimene ei taha mitte jumala käsku pidada ega sellejärele elada, mis jumala sõna õpetab, vaid aeab, ehk küll nõder inimeseloom, oma Loojale keik eluaeg jonni.
"Mis sa rumal lorised," ütles rikas mees. "Kes võib jumalaga jonni aeada, kes jõuab tema suure väe vastu. Küll katsun mina igapäev ta käsku mööda teha ja elada, aga lihalik inimene, ei mina ega keegi tõine seda ei jõua! Ei, kus võib minusugune lihalik inimine jumala käsku pidada, kui püha apostel Paulus seda ei jõudnud, vaid kaibab: "Oh mina vilets inimene. Tahtmine oleks küll, aga seda heategemist ega täitmist ei leia ma mitte."
"Hea küll," alustas jälle kehva mees, "sina ütled, et sina tahaks küll jumala käsud pidada, aga ei jõua. Kas sina ka keige ülemat käsku tunned, kus keik käsud ühte pantud: "Sina pead jumalat ülekõige asjate armastama ja oma ligimest kui iseennast." So ait ja salved on vilja täis, sa kaupled viljaga ning linadega ja oled rikas mees, mida sina mitte valeks ei või aeada.
Kui ma nüüd küsida tohin? Kas oled ühe koormagi vilja sel napil kasinal aeal, kus puudus käpuga katsuda, vaestele kinkinud ehk ära jaganud? Ehk kui sul koorm kallis oli anda, siis mõne vaka ikka oled andnud, mis?
Ei küll seda pole ma teinud, ka matitäit jahu pole ma ühegi vaesele veel armastuse pärast omast aidast annud ehk mis see minu ühe andmine ka aitaks kui puudusekannatajad sel aastal nii paljo on. Annan ma ühele, siis tahavad tõised ka keik."
"No vaata nüüd, sõber," ütles kehva mees. "Mikspärast sina ütled, et sa küll jumala käsku tahaks pidada, aga ei jõua. Aga mina ütlen sulle veel tõist korda siin hulga kuuldes - sa jõuaks küll, aga ei taha, aead oma loojaga pahura lapse viisi seesamasugust jonni nago minagi."
Rikas mees jäi mõtlema ja ütles siis: "Sul on õigus, sõber. Kõne ei maksa midagi, kui tegusid juures ei ole. Ma tahan täna kord katsuda, kas mul jõudu on head teha ehk mitte."
Selsamal päeval laskis ta kümnele vaesele omast viljasalvest igaühele 1/2 vakka rükkit anda. Kas ta veel nüüd õhkab ja ristis kätel kaebab, et ta, patune inimene, midagi head ei jõua teha, ega Jumala käsku, mis väga rasked täita olevat, pidada nagu enne. Seda pole ma kuulda saanud. Sest mo tee, kus pääl ma reisin, ei puudu selle rikka mehega enamb kokku.
E 17146/7 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhkamised, poolsalajalt
Niisugusid inimesi on igas maanurgas meie maal, kes naabriga jutu puhudes salaja õhkavad nago oleks neil raske murekoorm südame pääl. Mine sina Talina, Tartu, Villandi, Pärnu või Pihkva piirile, neid ei puudu vist kusagil. Küsime, mis mehed need on? Kas aealehtete lugejad või muu kirjandusesõbrad? Siis kostame ise selle pääle, nii paljo kui neid tähele oleme pannud, ei kumbagit. Ei aealehtede lugejad, ei kirjandusesõbrad, sest neil, kes lehti ehk tõisi kasulikud raamatud loevad, ei ole aega südamepõhjast salajalt õhkata. Need on enamiste niisugused mehed, kes ennast tõistest inimestest pisut paremaks peavad, olgu sellepärast, et nad kord mõisaherraga on jutul olnud ehk kord vallaametis olnud. Nad on niisugused kadedad, et neil selle üle hale meel ja süda raske on, et naabrid ka elavad. Nende meelest oleks see kohane, kui naabri põld alati äpardaks ja keik inimesed vaeseks ja kehvaks jääksid ning tema üksi rikas oleks. Tõine asi on see, kust neil salajad õhkamised tõusevad. Nad on omas noorespõlves mõne karutüki ära teinud. Kas mõne noore tütarlapse õigelt teelt kõrvale meelitanud ehk mõne asja, mis hinna vääriline oli, varastanud, ehk kord kohtu ees valet vandunud, et häbi sissi ei tahtnud jääda. Niisugused asjad tulevad tal, siis vaest tahtmata meele ning sellejärele ka ohkamine, mis ta ise tähelegi ei pane ega usu seda ka, et tõine inimene ta ohkamist tähele paneb ehk aru saab. Niisugusel inimesel, kui ta istub, on käed sagedaste kokku pantud, nago oleks ta keige suuremas palves. Niisugused inimesed on keige kardetavamad loomad ja nende eest tuleb kangeste ennast hoida, neil on see peasihiks võetud tõisi inimesi, kes õnnelikult elavad, õnnetumaks teha. Sellest ainuüksi tunnevad nemad siis head meelt ja rõõmu. Nad ei salli koguniste, et keegi nende väljaspidise au külge sõrmeotsaga puuduks, sest see on nende ainus ülemb vara siin ilmas, seestpidist au ega vagadust neil põrmugi ei ole. Juhtub kogemata, et mõni amet nende käest ära võetakse, mida nad küll küüne ja hammastega kinni peavad. Noh, siis on vihane tiiger kohe sellele kallale kargamas, kes teda ametisse ei kiitnud, ehk tahtis mõnda tõist tema asemel kiita. Isisugused on need õhkamised, mis ühe õnnetuma inimese rinnast tõusvad ja taeva poole üles lähavad. Niisugused õhkamised pane tähele ja peri järele, mis viga on ja püüa aidata, kuis iganes jõuad ja võid. Ehk kui sinul jõudu aidata ei ole, siis anna head nõu ning mine ühes temaga seltsis neid mihi paluma, kes jõudvad aidata ja ära karda mitte oma venna eest käemeheks heites, kui seda peaks tarvis olema, ehk kui sind so ausa meele ehk sõpruse pärast enamb ustakse, kui so õnnetumat ligimest. Ka on veel õhkamised, mis ühe õige inimese rinnast välja voolavad, kui tal veel mingisugust häda ega õnnetust ei ole. Niisugused õhkamised on siis märgiks kui nad südamepõhjast tõusevad, et üks õnnetus pääle üsna täädmata tulemas on.
E 17148 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks
Tõnu: "Kuule, Kaarel. Mikspärast keik saksa rahvas kätega vehklevad kui nad tõinetõisega juttu puhuvad ehk midagi seletavad?"
Kaarel: "See tuleb sellest, et saksa keeles niipaljo sõnu ei olevat, kui rääkimine ja seletamine tarvitab, nägo vene ja meie eesti keeles on. Siis peavad nad seda sõnade puudust käega vehklemise läbi parandama. Näituseks: kui nüüd mina saksa mees oleksin ja sinule kirikust, mille torn kaugelt paistab, sulle midagi peaksin jutustama, siis peaksin mina ka näpuga kirikutorni pääle näitama, moidu tõine saksa mees ei saaks mo jutu otsa ega algust ealgi kätte."
Tõnu: "Ah nõnda. Nüüd ma mõistan ja saan sellest asjast küll joba aru, aga veel üks tõine asi, armas Kaaril, mikspärast meie armas õpetaja, kes peris sündinud eesti mees peab olema nago mehed ja naesed seda tõendada teavad, mikspärast siis tema kantslis jutustates kätega sinna ja tänna vehkleb nago oleks tema justament peris Saksamaa mees?"
Kaaril: "See tuleb sellest, et ta ennast nüüd peris Saksamaa meheks peab, sakslaste viisid ja kombed karvapääl on kätte õppinud ja siis ahvi viisil sakslastele järele tegema on sunnitud."
Tõnu: "Olge terve selle seletuse eest."
E 17148 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaks
Lauale kirjotamise juures
Õpetaja saunamehelt küsima: "Mis nimi?"
Saunamees: "Peet Tigane, Ann Varblane."
Õpetaja: "Kes see Varblane siis on?"
Saunamees: "Minu naene Ann."
Õpetaja: "Kuidas? Sina Tigane ja naene Varblane?"
Saunamees: "Ta oli enne Varblane, kui ma teda kosisin ja Varblane on ta ka praegu."
Õpetaja: "Ta on jo ometi nüüd sinu laulatud naene."
Saunamees: "Ma võtsin jo võõra inimese naeseks ega ta minule sugulane ei ole."
E 17149 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Alletamine (Karjalaste)
/Noodid/
E 17149 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kosjalaul
/Noodid/
E 17150 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lilla istus vangitornis
/Noodid/
E 17150 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehed, tulge meie poole
/Noodid/
Sisse teeme siidilaeva,
vällä teeme väistelaeva,
otseti odade laeva,
nuketi nugade laeva.
E 17151 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei ole kuulda olnud veel
/Noodid/
E 17151 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joonatan
/Noodid/
2. Oh, ta oli minu meelest
kui üks ilus, kui üks ilus,
roosilill, roosilill.
3. Oh, ma armastuse perast,
tema järgi, tema järgi,
igatsen, igatsen.
E 17152/3 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks meil vesi silmis?
/Noodid/
2. Oh, mu armsad vennad,
Jumal elab veel,
olgem aga vaprad,
siis saab kõik heaks teal.
3. Vara sai surma
merepõhja sees,
sest ta mõtles kurja
omas südames.
4. Langema ka peab
Uhke Paabilon,
"Jumal kõik siin seab,"
ütleb Saalomon.
5. Meie keisrihärra
on ju valmistatud,
et kõik ilma kära
saaks ju lõpetud.
6. Meie elu mure
on kui pime öö.
Vaata, öö lääb mööda,
annab päeval maad.
E 17153 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri naine
/Noodid/
Kui kodunt ära läksinma siis vopsu selga
Toi toa jne.
Kui jo koju tulin ma, siis vana Mari surnud
Toi toa jne.
E 17154 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polli Andrese laul (sandi laul)
/Noodid/
E 17154 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Türgi sõa laul
/Noodid/
E 17155 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reisilaul
/Noodid/
E 17155 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu (Tuhalaanist)
/Noodid/
(Võib ka lauluviisi asemel)
E 17156 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu
/Noodid/
E 17156 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Torupilli lugu
/Noodid/
E 17157 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sarvelugu
/Noodid/
E 17157 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Lauluviis/
Noodid
E 17158 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polkamazurka
/Noodid/
E 17158/9 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Magaja lapsele
/Noodid/
E 17159 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka
/Noodid/
E 17160 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka
/Noodid/
E 17160/1 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laul. Pulmapidul
/Noodid/
E 17162 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/
E 17162 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Noodid/
E 17163 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Labajalavalts
/Noodid/
E 17164 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Polka
/Noodid/
E 17165/6 < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sündimisepäevaks
/Noodid/
2. Su elu pikk
ja rõemulik
küll saagu olema.
Tee õigust sa,
siis leiad ka -
kõik saab nii sündima,
kuid ära eksi õigelt teelt,
siis kaotad rõemust meelt.
3. Sind hoidku veel
su eluteel
see isa taevas seal.
Ta kaitsegu
ja saatagu
sind sinu teede peal,
et õnnetust, ei paha eal
sul juhtuks ilma peal.
E 17167 (1) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Võrumaal om mehe musta,
mehe musta, naise laisa,
tüdruku tööhigitse,
poisi kannukarvalise.
E 17167 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viibisi mina, viibisi,
viibisi vile aeama,
pajupilli puhkumaie,
lepalalli laskemaie.
Seni oli neidisse jaetu,
talutütteri tasutu,
mul oli jäänu musta neiu,
musta neiu, tormihuuli.
Kus pean musta mahutama?
Viisin Võrru vihtumaie,
viisin Harju haudumaie,
viisin ta vee veerele,
mõsse taad viiele veele,,
kuuendale kurikale,
säitsmendale seebitüki,
siis sai neiu nii kui muile.
E 17167/8 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taha ei talupojale,
ei lää rinnu rikkiella.
Ma lää suise sulaselle,
alla ilma armetule.
Sulase sugu paremba,
orja seeme selgeema.
Sulane künd soomaada,
palgaline palumaada.
Soost ta tegi suure nurme,
palust tegi pika põllu.
Sulane sugis hobesta,
talupoig see tappi naista,
sulane raha lugesi,
talupoiga tappi täie.
E 17168/17169 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Millaal maksan eide vaeva,
eide vaeva, hella piima,
hea ema imetisvaeva,
suu juures suikumise,
käte peala kandamise?
Sülen oli süieenna,
kaelan karja saatenna,
rüpin rüga lõigatenna,
puhun putru keeteenna.
Mitu ööd olid uneta,
mittu hommikut osata,
mittu päeva lõuneetta,
mittu suitsu suurukseta.
Lõpnud ei tuli toasta,
küünal ei küü käesta,
säde sängi veere alta.
Naine noori rõivienna,
hobu halli rakkeenna,
otsis lapse lausujatta,
noore nutu võttijatta.
Lubas lamba lausujalle,
kitsi keele katsujalle,
tuhkru ruuna tundijalle.
Eide kopsun ma kosusin,
eide maksan ma magasin,
imesin ma eide piima.
E 17169 (5) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tohi siin toresta laulda,
healta hästi kuulutada.
Siin om kulleja külana,
sõnavõttija võsana,
healeviija vitsikunna.
Kubjas kulleli külana,
kilter võtt sõna võsasta,
veli viis heale vitsikusta.
Kulle kun laulab neiu noori,
Virun ta laulab vitsa pääla,
Harjun haavaoksa pääla,
Kõpun kõeva lehe pääla,
Saksamaa sarapuu pääla,
Rooben rootutu pääla.
Saksamaa sarapuu sadeli,
Roobe roogu kõigutelli.
E 17169/70 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene,
jätid maha marja suuru,
tee peale tera suuru,
murule muraku suuru,
läve alla läätsa suuru.
Jätid mu ilma ehita,
ilm mu ehit hilbakile,
vald mu vana rõiviella,
ema mu õppes kooldunna.
Hõigas ta üle värati:
"Kui jääd ilma sa elama,
pääle ilma pääd pidama,
ära mine mustalt muude seltsi,
tahmane tõisi talusse.
Kuuvalgel utta kurna,
aol sa aiale laota,
siis saab päevas pääle panna,
aastas selga aeada.
Oled sa ise vaene,
ei ole vesi vaene,
oled sa ise lainaline,
ei ole libe leinaline.
Siis su hüvas üteletas,
Hüva naise tütteressa.
Hüva naine su hüppateni,
kallis naine kasvatanu,
siis mine nirgis niidu pääle,
siis mine nukus nurme pääle.
Valge küla vahele,
vastse viisu, valge räti,
kanepise keerukabla.
E 17170/1 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles noore mehe noruna,
torsin nee torukübara,
vaiki ne vahajuusse?
Hää neid ära surenu,
kallis neid ära kadunu,
parem pantu magamaie,
ilusamb pant hingamaie,
alla akende ilusa,
pääle ruuti rohilise,.
Veli, hella vellekene,
võta tallist sa tasane,
latermista laukiotsa,
ligi seina sa lihava.
Sõida liina sa mäele,
mine too liinast liivasõkla,
alevista harva sõkla,
toest too sõkla punasta,
sõelu üles lige liiva,
sõelu üles musta mulda,
sõelu neiu sõrme luida,
piira neiu peoluida.
Siis saab neiu teie näta,
Vahapää teie valate,
kaharpää teie kaeda.
E 17171/2 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits ep Anneke külassa,
seegi istub kammerenna,
kirjutab kivitoana,
säeb ta sõrme sõrmussida,
kaeb ta kaela kaalussida,
rinda ristiruubelida.
Tuli kuu kossuella,
Teretella Anneksida.
"Tere, Anne, niidisukka,
niidisukka, ninnipõlle!
Tuled ka sina minule?"
Anne kuuli, kosti vasta:
"Kuda lää mina sinule,
ööse sina kasvad, päeva kaod."
E 17172 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli velleke minule,
kuldatutike tuvile,
hõbepärjake õele.
Seegi seppasse sugeni,
seegi aste ametisse.
Tei ta küla kirvesida,
mõnel mehel mõõgapäida,
noorikil nugade päida,
vallale valjaste päida.
E 17172/3 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Velle, velle, noore, noore,
teid ei kutsu kossuella,
talle ei panti andamaie.
Mul om kodun kolmi kosja,
nädalil mul viie viina,
aastal saa sõnumi.
Kiltre kihla mul käena,
kubja sõrmus sõrmeenna.
Velle, velle, noore, noore,
viige kihlad kivile.
Pakke panti pajule,
Kae, kas kivi võtti kihla,
kae, kas paju võtti panti.
Paju taht palju pallemista,
Kivi taht palju kiskumista.
E 17173 (11) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üits oli vellekene minule,
seegi panti palga pääle,
tibi pääle teenimaie,
raha pääle raiumaie,
kopikat kulutamaie.
Sooviti soldatis minema,
panti pauna kandijasse,
rootsi raua rookijasse,
vene püssi pühkijasse.
E 17173/4 (12) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sügise aea tuleva,
mõnel veel mehele minna.
Mõni taht talupojale,
kelles lään mina vaene?
Ma lää suise sulasele,
otsekohe orjale.
Sulasest sai suuri meesi,
orjast sai osa jagaja,
säält sai pätsi ürgajasse,
keskelt kiku lõikajasse.
Valge mees, vere valaja,
ilus mees, ihu imeja,
tuleb joobuna külasta,
õlut võtmast vöörinesta.
Hõigas ära üte kõrra,
Kui ma's johu kullelema,
elluke eranenema,
võtt ta anda piuti pihta,
piuti pihta, servi selga.
Lask ta lapiti õlale,
seni sai sinest silitseda,
seni sai punast puserdada,
seni kui tõista tõmmati.
Mees see musta, meeli tarka,
tuleb joobuna külasta,
õlut võtmast võerinesta,
hõigas ta ära üte kõrra,
kui ma's johu kullelema,
ütel: "Maga, naine noori,
ei sa maga laiska unda,
magad sa väsinud unda,
suigud suurta tetteenna.
E 17174 (13) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust ma tuusi oma kodu,
oma kodu, oma kulla,
oma maja, oma marja,
kuldarist oli koha pääla,
hõberist oli õue pääla,
vaskeristi värati pääla.
Säält ma tuusi oma kodu,
oma kodu oma kulla,
oma maja oma marja.
E 17174/5 (14) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valati, mina valati,
Valati variku pääle,
Kaie kasemõtsa pääle,
kas om puu ütepikku,
haava üteharulise,
kõiva ütekõrgulise,
toome ütetutulise,
pihlapuu üte pikutse.
Lääme alta harva mõtsa,
keset kuldakepi mõtsa,
mis mul vastu või tulessi?
Vastu tuli Sulevipoega,
Sulevi-Kalevipoega.
Pak's ta mulle suisa suuda,
suisa suuda kiusta kätta.
Enne anna jala alta,
jala alta, pää päälta,
piira pöidela peosta,
anna ei au käesta,
leimi ei pikesta linusta.
Oh, mu ilusta juusta,
kullastanni, kõllastanni,
vahapääda valgeida.
E 17175/6 (15) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees, peremeheke,
perenaine, naisekene,
kui sa'i massa orja oma,
orja oma, vaese vaeva,
küll siis tandsid taevaenna,
küll siis põksud põrguenna,
suka suun ja kaldsa kaalan,
hame hammaste vahela,
küünarpuu pikka peona,
kangus laia kandalenna.
Tule, ori, võta oma,
tule, vaene, võta vaeva,
es tule ori oma võtma,
es tule vaene vaeva tahtma.
E 17176 (16) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis kolin isa koduna,
lagin isa laua pääla,
põrin velle põrmandulla?
Kodun müüas tütterida,
kaubeldas kodukanuda,
Liis meist Virru viitanessa,
Anne Harju antanessa,
Maie jääb kodumajasse.
Kust siis kolmi kokku saame,
kirikusse minneenna,
toolist välla tulleenna.
Kost siis kolmi me tuusime?
Rihma riitsva minneenna,
kenga kiitsva tulleenna.
Tere, Virumaa Liisuke,
tere, Harju Annekene.
Meants elu Hiiomaala,
meants põli Põltsamaala?
Kurat elu Hiiomaala,
sadan põli Põltsamaala.
Elu oli esakoduna,
Elu oli emakoduna,
põli oli velle põrmandulla.
E 17177 (17) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emakene, ennekene,
mis said hääda jo minusta.
Silmavett ja meelekurbtust,
ikke said imetamisest,
käe külma kandamisest.
Sülen hoidsid süüeenna,
kaalan karja saateenna,
suu manna magatenna,
rüpin rüga lõigatenna.
Emakene, ennekene,
enne sa mähkin mättaida,
tuttutanu turbaida,
meelitan merekiveda,
tugi es tullu turbaista,
mägi es saanu mättatesta,
kui hoidsid sa minusta.
E 17177 (18) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kaitsi vaesta lasta,
Istume ütte haua pääle,
tõine tõise veere pääle,
siidirätti meil peona,
vahime tõinetõise silmi.
Tõine meid ilma isata,
tõine meid ilma emata,
siia tiiki tekkinessa,
allik ala asumessa,
kost saab äti härja juua,
ema nelja lehma juua,
onupoja hobuste juua,
tädipoja täkku juua.
E 17178 (19) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa lehisilla,
sääl tuli vihma vitu pääle,
kastet karva otse pääle,
pani kuuske kuivamaie,
kaselatva kahkumaie.
Tuli kulli, kurja lindu,
viis ta vitu vitsa päälta,
putsi puu oksa päälta.
E 17178 (20) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setu süüdi mu esale,
setu süüdi mu emale,
pand ta mu kauele mehele,
üle kolme kuusemõtsa,
üle kate kasemõtsa.
Mul jäi kodu kolmi sööki,
hani jäi ahju küdsama,
parts see jäie panni pääle,
kali jäi külma kellerissa.
Kuu saab tullu kuusemõtsa,
kaits saab kuuda kasemõtsa.
E 17178/9 (21) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütar, noori linnukene,
mõista mu unenäguje,
une näie magatenna,
tõise üles tõusteenna.
Kuuse kasvi koateele,
haava kasvi aidateele,
noore saare sannateele,
vahteri tare vahele,
kõiva kõlgusse lävele.
Tütar, noori linnukene,
mõistab mu unenäguje.
Ema jääs kuuses koateele,
ema jääs haavas aidateele,
noores saares sannateele,
vahteris tare vahele,
kõivas kõlgusse lävele.
E 17179 (22) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Milles poisi meida põlgsi,
leeva lalli meida laidi,
tühja kõtu meid kõneli?
Kas meil putsi puusa pääla,
kas meil vittu viida, vääda,
E 17179 (23) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muidu lääs mina mehele,
kargas katella käela,
pelgan peiud pistavatta,
kaasa selga kargavatta.
Mul om pilu pisukene,
mahu ei madu vahele,
kerapää ei keskeella.
E 17179/80 (24) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme Lätimaale,
saame suure Saksamaale.
Kun ei kolgita linuda,
ega teta teopäevi.
Koti sääl kolgiva linuda,
titi teeva teopäevi.
E 17180 (25) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi ma naista nabra tõttu,
kabu kaerarõugu tõttu.
Tule es naine nabra tõttu,
kabu's tule kaerarõugu tõttu.
Mis tetta, mina vaene!
Näidi sõs titti näidissilla,
katte munna või kaole,
siis tuli naine titi tõttu,
kabu tuli kate munna tõttu.
E 17180 (26) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu-tsu-tsu-tsu suurembase,
kasva, kasva karjatsesse,
äti nänni pikutsesse,
ätti härja hoidijasse,
nänni lehma nüssijasse,
velle varsa vaatajasse,
sõtsi kana kaitsijasse.
E 17180 (27) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsu, tsu, surma poole,
kiigu kirikuaia poole.
Jala ehen, pää peran,
käe risti rinna pääl.
E 17180/17181 (28) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hants oli Harva,
Jaak oli Järva.
Teiva silla soie pääle,
madalite maie pääle,
suurte meiste soola tuua,
rikaste raha vedada.
E 17181/2 (29) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusi, kuusi, kulli pesa,
kulli pesa kuuse otsan.
Kunnes see kuuseke?
Vanamees raius kuusekse.
Kunnes see vanamees?
Vanamees põllupeenra all.
Kunnes see põllupeenar?
Kana sabits põllupeenra.
Kunnes see kanake?
Kull viis kanakse.
Kunnes see kullike?
Kull lennas roogu.
Kunnes see rooke?
Vikat niitis rookse.
Kunnes see vikatike?
Vikat karas kandu.
Kunnes see kannuke?
Kand musta mere veeren.
Kunnes see must meri?
Must härg jõie musta mere.
Kunnes see must härg?
Must härg laudan lõa otsan.
Kunnes see laudake?
Tuli palut laudakse.
Kunnes see tuleke?
Tuli läits taevasse.
Kost me sinna perra saame?
Ölpidega, pangega,
vana vastkataldega,
nugadega kirvestega,
kulpega, kookega n.n.e.
On laste mängulaul. Lapsed võtavad ükstõisel sabast kinni, käivad ringi ning laulavad: "Kuusi, kuusi, kullipesa" kuni "tuli läks taevasse", siis lasevad ükstõise küllest lahti, teevad suurt kisa ja naeru hunikus ning ütlevad sõnu Ölpidega, pangega n.n.e., mis aga meele tuleb.
E 17182 (30) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsi mõtsa hommikulla,
vara enne valgeetta,
enne kuuda, enne päeva,
enne hallasta aguda.
Lõusi kure kündamasta,
haraku äestamasta,
varesse vagu aeamast,
hiire itsmid vedamast,
rotti nee muidu roomamast.
Siis võtti kündijal kübara,
ästajal hää hobesa,
võttis kündija kõnelda,
äestaja tetta häälta.
Mis sa, hulgus, siia otsid,
kõverik, sa siia kõnnid,
pilusilm, sa siia pilgud?
Kõverik, mine kõrtsi poole,
pilusilm mine Pihkva poole.
E 17183 (31) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taidu raidu tahtsin laulda,
hääl es anna hästi laulda,
kurku ei kurjaste kõnelda.
Mine Moori mulla peale,
Nuki Jaagu nurme peale,
säält võta äkle häälessegi,
adrakurge kurgussegi,
rihavarta rinnussegi.
Siis tule vastu laulamaie,
laulamaie, laskemaie,
pisut sõnu pildumaie.
Mis sa, rinnutu, rögised,
mis sa, hääleta, ägised?
Mul om sõnu sõgla täisi,
manu võtti mati täisi,
kodu jätti koti täisi.
E 17183 (32) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mina, mees, mereme poega,
kallis mees, kalame poega.
Tei mina lootsik luige luista,
ankure hanisulista,
parmeke partsiluista.
Viisin laeva vee pääle,
saadin laeva Saksamaale,
poole laeva Poolamaale.
E 17183/4 (33) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lätsin mõtsa kündamaie,
ai ma härjad vaole,
kinnitin kirjud kesale,
kasigu musta söödulegi.
Ai mina hoori, ai mina kaksi,
neiu lelluts lepikunna,
neiu karas kasikunna.
Lätsi mina neiut valatema,
seni tuli soost soe sumba,
kasikust tuli karu kilda,
murs mu musta, kisk mu kirju.
ära sei härja mõlemba.
Lätsin kodu kurva meeli,
kurva meeli, leina keeli.
Kes sii tuli kurba küsüma,
või tuli leina löudamaie?
Esa tuli kurba küsüma,
ema leina löudamaie.
Mis sul viga, poiga noori,
kui sa kurdad leina keeli?
Karu mul kiskus kirju härja,
susi murdis musta härja,
üts om kirju, tõine musta,
kolmas om koguni punane.
E 17184 (34) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodu pea mina minema,
kodu kooriksid jürama,
vesiputru vemmeldama.
Sääl meil tetas lepaleiba,
lepaurvest vorstesida.
E 17184/17186 (35) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime,
peame kivi peona,
hõbemõõka hõlma alla.
Kui tuleb poissi puttumaie,
lei ma poisil poole pääda,
poole pääda, poole meelta,
poole armasta aruda,
poole sündinu söanda.
Poiss läits Riiga kaibamaie,
neiu perra kullemaie,
kummal kohus kannetessa,
kelles õigus andanessa.
Poisil kohus kannetessa,
neiul õigus andanessa.
Poissi Riian pessetessa,
poissi sii ära koolenessa.
Kui see poissi koolenessa,
kus see poissi matetessa?
Kuramaale kuusikusse,
Harjumaale haavikusse,
Virumaale vitsikusse.
Kes sääl manna mattamanna,
kes sääl hauda kaevamanna?
Susi manna mattamanna,
karu hauda kaevamanna.
Hundi käive hulga kaupa,
karu käive karja kaupa,
susi käive silge-solge.
Kui see neiu koolenessa,
kos see neiu mattetessa?
Viias ta Viru kiriku,
pannas ta Paistule magama,
Helmesse või hingamaie.
Mööda käive mündi saksa,
ega reedi Riia härra,
ega poolba poepoisi.
Kõik tal kergiti kübarda,
kõik tal linti liigutalli,
kõik tall' anni hengearmu.
Jumalaga Mariaga,
jumalaga neiu henge.
E 17186 (36) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mihkel, kihkel, kitsihabe,
halli ruuna rokapoissi,
võtid naise, tapid naise.
Panid põllule palama,
põld sai põhjani vägeda,
ratas rummuni rammuda.
E 17186/17187 (37) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene,
iki petid näidissida,
haugutid sa Anneksida.
Tule mulle, neiu noori,
mul om kolmi aidakesta:
üits om kiilut kesveida,
tõine tambit tatterida,
kolmas litsut linnassida.
Kui sai naine naidetussa,
tinarinda tingitussa:
sul oli kolme aidakesta,
üits oli tulda, tõine tõrva,
kolmas meie maakiveda.
Kui om naine naitamata,
tinarinda tingimata,
Seni siid kübara pääla,
kalev kauka veere pääla.
Kui saab naine naidetussa,
tina rinda tingitussa,
juba köuds kübara pääla,
kammits kauka veere pääla.
E 17187 (38) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene,
likes teed, mina ligune,
märjas teed, mina mädane.
Mul pole kodu, kus ma kuiva,
mul pole tare, kus tahena.
Kodu mul suure kuuse alla,
tare mul laia tamme alla.
Kuusek ep minu koduje,
tammek ep minu tareje:
vitsik pika vihma varju,
kuusik suure hoo varju.
E 17187 (39) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõtsikese, linnukese,
tulge teie meie poole,
meie lääme teie poole,
teeme üles näiu linna,
koome kume kiriku.
Sissi teeme siidis laeva,
välja teeme võitse laeva,
otseti odade laeva,
nuketi nugade laeva.
E 17188/9 (40) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esa ollu, ei ma tia,
ema ollu, ei mäleta.
Esa ollu olleenna,
ema ilma tulleenna.
Maha jätt ta marjasuuru,
läve alla läätsasuuru,
tee veere tingusuuru,
söödile sõmerasuuru.
Lätsi esa haua pääle.
"Esakene, taadekene,
tõuse üles vihtumaie,
harvalt vihta haudumaie.
Ma tei' sanna sammelista,
lava tei laasik pakelista,
keresse merekivesta,
seebi tei sialihasta,
viha tei villatätterista."
"Tütarlaits, sa linnukene,
ei või tõusta, ei tõota,
huule om uisilla aetu,
pale pappermardikilla.
Muru kasvan mulla pääle,
hallas heina haua pääle,
sinililli silma pääle,
kullerkuppu kulmu pääle.
Tütarlaits, sa linnukene,
küta sa sanna külale,
hau vihta vallale.
Hõika nee mehe onusse,
tänita naise tädisse,
külatüdruku sõsaras,
külapoisi poolesvelles.
E 17189 (41) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tats, kus poisid Tarvastulla!
Hulge käive, hulge joove,
hulge ostava õluta,
marge massave rahada.
Hobu alla kui see osja,
mees om pääla kui see päeva.
Kübar tal kirikukirja,
viin see pillub peekerinna,
õlu loppub lootsikunna.
(Sõimati võeraid poisse nõnda:)
Orik om teie hobene,
siga teie sõiduruuna.
Hobu alla kui see harki,
mees om pääla kui see päkka,
kübar sitaseene kirja,
keel kui kirikuusse,
hamba kui viru värati,
otsan om teie hoora märgi,
lagipaigan litsi lahu,
vesi teil pillub peekerinna,
Kusi loppub lootsikunna.
E 17190 < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbe rohi (uuel õpetus).
Võtta. 1. Üks korter spiiritust ehk prostoi kõrtsiviina,
2. Natuke vägevat sialiha, mida pisikesteks suurma (või tangu) suurusteks tükkideks tuleb lõigata,
3. Üks laendik püssirohtu,
4.Pisut juuksid, mida ka peeneks tuleb lõigata.
Seda segu pannakse ühe pudeli sissi ning loputatakse hästi segi, mida siis haigele juua antakse.
Tähendus. Juuksed pidada just nimelt olema. Kui need puududa, ei saada mitte abi.
E 17191 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärapõlenud haava rohi
Võtta: 1. Sugu perast kuuse- ehk männikasvusid (noorelt).
2. Haputkoort paar lusikatäit.
3. Tükikene vaha.
Keeda pisut aega veikse tule peal ning määri peale, kui on juba jahtunud.
E 17191 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana haava ehk roosi rohi
Võta noore kase koort mäha aegus (ilma tohuta). Keeda nii kaua vähe vee sees, kuni koored puhtaks ja segu punaseks lähab. Lase ära jahtuda ning määri haige kohale peale.
E 17192 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi rohi
Lahuta vainukeeli (veiksed ussid maa peal võrgukaupa) sõrmega ühest ära. Kui siis selle sõrmega haiget kohta vajutad, siis saab kohe terveks.
E 17192 (4) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krampide ehk langetõbe vastu
(Kellegile unes õpetatud, kes kaua ses haiguses olnud ning selle arstimise viisi läbi terveks saanud.)
1. Kolm müti (mügra) südant ära küpsetada ning ära süia.
2. Musta kassi kust peale juua.
E 17193 (5) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krambi ja langetõbe vastu Kasvab üks taim niidu ja soogude peal sinikas-punase õitega. Rahvas nimetab teda jumala- ehk vanatondikäpp. Tal on kaks juurt all, mis välja näevad, kui inimese käed, üks valge, tõine must. Võta neid juuri, kuivata ahjus ära ning hõeru pulbriks ja võta sisse.
E 17193 (6) < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paistuse vastu olla väga hea nii kaua saunas vihelda kuni inimene täitsa higistama on hakanud. Kui võimalik, vihtlemise juures veel rommiviina juua.
E 17194 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu vastu
Võta õlekõrs, selle ühe otsa sisse pane natuke kõllast veevelt. Tõine õlekõrre ots pane haige hamba peale, nüüd süüta veevliga õlekõrre ots põlema ja tõmba suitsu haige hamba sissi. Aitab kohe. Kui ei aita, võib seda katset veel tõine ja kolmas kord ette võtta.
E 17194/5 (8) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu kaotamine vainoköie, vangiköie ehk vainokeele läbi
Leiad kuskilt vainuköie, siis pead neid esimese sõrmega ühest ära lahutama - mida rutem, seda suurem arst saab - ja ise sealjuures mõtlema, mis arstiks tahad saada. Üksi halle vainuköisi võib lahutada, aga punaseid ei tohi. Kui siis selle sõrmega haiget kohta katsud, kusjuures sa veel Issameie pead lugema, siis saab haigus kohe terveks.
Üksi need hambad saavad selle arstimise läbi terveks, kellel õõs sees on.
E 17195 (9) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soe silmi kõrvetamine
Jüripäeva hommiku enne valget lähavad karjased metsa karjamaa peale ehk kus kadajaid on, süitavad kadajapõesad põlema ja laulavad ise sealjuures.
E 17196 (10) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On karjastel pastlad ehk viisud ära vananenud, siis viskab ta neid enesest kaugele nende sõnadega:
"Susi, seh silmapaik!
Kui tuled meie karja manu,
siis võta silmapaigas,
kui lähad küla karja manu,
siis võta kaelkotis,
kui lähad mõisa karja manu,
siis võta perareekses.
E 17196 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laste naljad
Kumma sa võtad, kas laanelamba või oruoina?
Laanelammas - konn, oruoinas - vähk. On halvema võtnud, siis saab naerda.
E 17196 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kumma sa võtad, kas kõllendaja kivi päält või hallendaja aia alt?
Kõllendaja - penisitt
hallendaja - uisk)
E 17197 (1) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed võtavad ükstõise käeselja nahast pöidle ja esimese sõrme küüntega kinni, käed ületsigu ning kõigutavad käsa üles ja alla, lauldes:
Teek, teek, tigane,
vaak, vaak, varblane,
orav läits kuuse otsa,
võtt Ansu, Pitti, Sassi, Liisa, Manni n.n. nina otsa,
Pahut Ansa porri,
ise läks ära üle aia vurtsti.
Ning lasevad käed lahti ja naeravad - teevad kisa.
E 17197 (2) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paneme piipu põlema,
vana tobi tossamaie.
Tao mul tulda tubaku juua,
pirdu pikka piibu juua.
E 17214 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Heido (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jumalateotaja surm
Ükskord läinud üks mees ühte kirikutorni. Kange tuul aga kiskus mehe enesega ühes läbi lahtise luugi alla ja et just luugi all üks väga suur kask kasvas, siis jäi see mees sinna kase otsa kinni ja pääsis nõnda surma käest.
Mõni aig perast seda olli see mees kõrtsis ja kuulis, kuda kaks meest tõinetõisega tema imeliku pääsemise üle rääkisivad. Kohe kargas ta nende juure ja ütles, et mitte jumal es hoia mind, vaid ma ise, ja sellepääle vandus ta neid rääkijad kõige jumalaga ära. Ta võttis nüüd veel ühe kortna viina ja heitis siis pingi pääle puhkama. Kui ta parajide magama olli jäänud, siis kukkus ta pengi päält maha ja murdis oma kaelaluu katki ja suri nõnda ära.
E 17214/7 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < M. Kõrv (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varakaevaja
Ühes majas elanud kaks sulast. Ühe ööse näidatud tõisele nendest unes, et Karolaane metsas teda praegu üks suur rahakatel ootab. Ta tõusnud ka kohe üles ja võtnud labida kaasa. Kui ta sinna nimetud paika olli jõudnud, siis hakkas ta kohe kaevama. Tõine sulane, kes küll teda nägi kodust ära tulevat, aga ta ei teadnud mitte, kuhu ta läks, selleperast läinud ta ka salajalt tema järele. Ta nägi nüüd, et see sääl kaevas, ja üks tõine, kel sulane kuradi näu ütles olevat, olnud sääl kaevaja ees ja sel olnud ka labidas käes, ja pildunud seda kaevetud mulda sinna auku. Tõine aga seisnud kaevaja selja taga ja sel olnud raudkang käes ja ta ähvardanud iga kord sellega kaevajale pääle lüüa.
Kui rahakast välja olli kaevatud, siis tahtis ta teda selga võtta, aga ta olli tal hirmus raske, selleperast jättis ta tema sinna ja ruttas ise koju. Salaja päältvahtija ruttas ka nüüd koju ja ta jõudis enne kui kaevaja. Kui ka see varakaevaja kodu olli jõudnud, siis rääkis ta selle kohe, et Karolaane metsas ta praegu ühe suure rahakatla välja kaevanud, aga et ta hirmus raske olli, siis ei jõudnud ma teda koju tuvva ja selleperast tule ka sina mulle nõuks.
" Ei läha!" kostis see, "juba ma käisin salajalt sinu järel ja nägin küll, mis sulle sääl tehti. Üks olli sinu enese nõna ees ja iga labidatäis, mis sa viskasid, seda ajas see sinnasamasse auku tagasi, ja tõine, see olli sinu selja taga ja tal olli raudkang käes ja sellega tahtis ta sulle iga silmapilk päha lüia. Ja kui sa juba selle kasti välja kaevasid, siis kui sa teda selga tahtisid võtta, siis võtsid need mehed tõine tõisest kastiotsast kinni ja tegid sulle nõnda vaiva."
Nüüd ei julgenud enam kumbki sulastest vaatama minna, enne kui hommigu. Ja siis ei leidnud nad säält enam midagi.
E 17217/9 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. Valli (1895) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Luuraja palk
Keegi A... mõisa teumeestest käis juba paar teisipääva õhtut oma venna juures, keda ta südamest armastas, nõu küsimas, et kuidas herrale seda ülekohut kätte maksa, mida see paari pääva eest talle olli teinud. Ta olli mõisaherrast paari päeva eest ühe mehise nahatäie saanud ja seda tahtis ta sellele kahekordselt tagasi maksa. Herra, kes kõik sulased kätte saada tahtis, olli nõnda uudishimuline, kui ühekorra kubjas talle sest loost rääkis, et üks mõisa teumees kusagile metsa rahaaugu leidnud ja just järgmisel tõisipäeva õhtul seda tahab ära tuvva.
Kohe olli herral nõu seda teada saada, kus rahaauk seisis. Ta säädis kõik valmis ja ootas nüüd rahuliselt tõisipäeva. Teumehed aga ollivad isekeskis kõik kubjaga kokku rääkinud ja see rääkis ka kohe herrale.
Kui tõisipäiv kätte olli jõudnud, siis nähti mõisaherral vististi üks kibe tallitus käes olevat, sest sel päeval ei nähtud teda enam nurme pääl teuliste kallal vandumas ja prassimas, nagu see igal muul päeval olli sündinud. Kui õhtu kätte jõudis, siis teadis igaüks, mis neil tarvis olli teha.
Kui juba pimedas läks, siis läks ka herra kohe metsa poole. Ta kõndis sinna-tänna ja kui ta kedagi ei näinud, siis arvas ta, et kubjas teda vist petnud olli. Juba sai tal himu täis metsas luusimisest, ta hakkas koju kõmpima. Kui ta ju tükki maad olli edasi läinud, sis arvas ta üht musta kogu nägema, kes talle ikka ligemale tulli.
"Hei, mis sa siin teed?" küsis jäme bassiheal.
Herra olli nagu keeletu, ta ei mõistnud niisuguse küsimise pääle midagi vastada.
"Tulge siia, mo mehed," hüüdis küsija ja varsti sasisid paar tugevad kätt herra kinni ja talle loeti nüüd õige mehine keretäis kätte, mida see ka ilma sõnalausumata vastu pidi võtma.
E 17220 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < K. H. (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkineiu ja tuule sündimine
Vanataat olli enesele ühe tüdruku ja tallipoisi võtnud, kes tema pikse- või pikkerihooste eest pidid hoolt kandma. Suvi läks ju pia mööda ja vanataat olli oma uute orjadega väga rahul, nõnda et ta neile ja luba andis ka maa pääle mõnikord kaema minna, aga selle tingimisega, et iga kord parajal ajal tagasi tulevad. Ükskord palusid nad jälle vanataati, et see neile luba annaks maa pääle minna. See ei keelanud ka neid minemast. Kohe, kui nad ära läinud, saanud nad ühte pulma, sääl söödud ja joodud kuni hommikuni, siis alles saanud vanataat aru, et teda ta teenrid olid petnud ja maapäälist lusti paremaks arvanud kui teda teenida, ja kohe saatis neile sõnumit, et aeg on ju koju tulla. Aga need ei pannud vanataadi sõnumist tähelegi, vaid pidasid ikka oma lusti edasi. Kui sõnumikud taadile seda täätasid, et tema teenrid mitte hästi sõnavõtlikud ei ole, siis pandis vanataat tüdruku vetevalla valitsejaks (näkiks) ja poisi lõi tema tuuleks. Ja ta ütles veel, et näkk peab nii kaua veen olema, kuni ta järve või jõe, kus ta sees on, ära jõuab auruks teha, ja tuulele ütles, et see piab nii kaua mööda ilma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb ja kuni ta oma kerget meelt on parandanud.
E 17227/9 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kodukäija tükid
Vanal ajal elanud üks väga rikas mees, aga ükskord jäänud ta haigeks ja kui ta ju surma ligidal tunse olevat, siis ajas ta kõik pererahva kodust välja põllutööle, ja kui naene tema juure jäi, siis ütles ta ka sellele, et ega ma veel ära ei sure, seepärast mine ka sinna tööle, sest nüüd on ilus ilm ja just hea tõuvilja kokku panda. Kui kõik kodust ära ollid läinud, siis võttis mees potitäie haput piima, raputas oma raha kõik sinna sisse ja hakkas sööma. Kui kõik ära olli söödud, siis panni ta poti jälle riiuli pääle ja ise läks sängi ja olli natukeise aja perast surnud. Tema veike kaheksa-aastaline poeg olli aga nõnda uudishimuline, et ta otspaja juure üles olli roninud ja isa tallitamist kõik olli näinud. Kui pererahvas koju tullid ja isa surnud leidsid, siis küsisid nad selle poisi käest, et kuhu isa ise raha pandis.
"Isa sõi raha ära," kostis poiss.
"Mis sa lorad, isa sõi nüüd raha ära! Kuula, kus jutt on," ütlesid pererahvas.
"No kui te ei usu, siis kaege, et ka potist piima sõi ta kõik ära," ütles poiss.
Kohe läksid kõik piimapotti vaatama, ja oh sa pergel, piim olli potist söödud ja üksainus hõberaha olli veel poti põhja jäänud. Ja nüüd ulusid kõik pererahvas, et kuida see vanamees ommeti nii ahne võis olla, et ta ka raha ära sõi. Nüüd minti kirikherra juure, et selle käest nõu küsida, kuidas nüüd vanamehega tuleks teha ja kuidas ka raha kätte saada. Kirikherra ütles, et kui vanamees jalgupidi naela otsa pandakse ja siis õige tugevaste klopitakse, et siis kõik raha välja tuleb. Nüüd tehti nõnda, kui kirikherra õpetas, ja varsti olli neil kümme tuhat rubla raha käes. Nüüd mateti vanamees maha ja kohe esimesel ööl tulli ta kodukäijana pererahvast piinama. Nõnda käis ta iga ööse, kuni tõised läksid jälle õpetaja juure abi otsima. Õpetaja aga ütles, et kaevake ta hauast välja ja käändke kummuli, küll ta siis tagasi jääb. Nüüd tehti nõnda, kui õpetaja käskis, ja kohe jäi kodukäija vagusi.
E 17229/30 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra surnud üks väga rikas ja ahne peremees ära. Surmatunnil ütelnud te veel, et kõik mino raha pandke minoga ühes hauda. Kui ta surnud oli, siis tullid kõik tema sugulased pärandust jagama. Vanem poeg, kes nüüd isa suhvli võtit kandis, läks kõrtsi juure viina tooma. Tee pääl, kui ta tagasi tulli, siis tulli isa vastu ja võttis poja kõrist kinni ja ütles, et kas sa tegid nõnda, kuida ma sul käskisin, et pandke ka raha kõik ühes minoga hauda, aga sa pole mitte pandnud.
Nüüd hakkas poeg paluma ja lubas talle kõik hauda perra viia. Kui ta koju sai, siis saatis ta kohe ühe mehe targa järele, ise aga hakkas sugulastega sööma. Kohe hakkas vana mees ahju päält prahti ja kiva ja mis ta aga kätte sai söögi sisse pilduma ja ise aga sõnas ühtelugu, et üks tuhat mino jaoks ja üks tuhat mino jaoks ja see kostis nõnda kavva, kuni tark sinna jõudis. See võttis seitse kaseraago ja tegi neile igale ühele kolm risti pääle, viskas, siis vanamehe haua pääle ja sõnas arusaamata sõnu ja sestsaani ei käinud vanamees kodu.
E 17230/2 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra surnud üks vanamoor ära, keda rahvas kange nõia arvasid olema. Peran surma hakkas ta kodu käima. Kord tulli ta karjalauta, kord hobusetalli, kord elumajasse.
Ühekorra tulnud ta jälle hobusetalli, sulane aga olli talli pääle magama läinud ja kui ta kolinat kuulis, siis läks ta kohe sinna talliukse juure, toppis võtmeaugu kinni pihlakase pulgaga ja kui ta talli sisse läks, siis olli vanamoor sääl. Nüüd võttis sulane toobripuu ja hakkas sellega vanamoori vemmeldama ja kui ta ju küllalt teda olli peksnud, siis pandis ta talliukse jälle kinni, läks heitis jälle magama. Ja kui hommiku pererahvas talli juure tullid ja vanamoori sääl nägid, siis vemmeldeti teda õige mehe moodi ja kui küll arvati olevat, siis võeti vanalmooril tukast kinni, viidi kabelisse ja kästi hauda minna. Ei aidanud enam muu nõu, kui pidi käsku täitma. Vaevalt olli ta hauda saanud, kui sulane kolm korda haua pääle pahema jala kannaga lõi ja kusjuures ta ise sõnas, et seisa sa siin igaveste. Ja sest ajast pole vanamoori enam keegi näinud.
E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.
E 17233/4 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulihänna tükid
Tonneri aita käinud tulihänd juba mitu korda vilja viimas. Ükskord läinud Tonner ise vahtima, et kes see niisugune varas on, kes vilja ära viis, ilma et koergi ei haugu. Tule pannud ta vaka alla ja ise istunud siis vagusi pääle ja oodanud, et kas tuleb keegi vilja viima. Natukese aja perast kuulnud ta, kuida keegi läbi võtmeaugu sisse tulnud ja just rukkisalve. Kohe võtnud ta vaka tule päält ära ja näinud nüüd, et üks poisikene seisnud keset rukkisalve ja suur siidine kott olnud tal käes. Kohe võtnud Tonner tal tukast kinni ja hakanud teda peksma, kusjuures ta ise nõnda luges, et üits ja kaits, üits ja kaits, üits ja kaits jne. Poisikene aga palus, et ütle kolm, ütle kolm, ütle kolm. Viimaks ütles Tonner kolm ja kohe kadus poiss kõige kotiga ja sestsaani ei kadunud enam vilja Tonneri aidast.
E 17237 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaljalaul
Meie kali hapnema,
külanaised taplema,
mehed mütsita mürama,
naised tanuta trallama.
Kes maits maha sadas,
kes joose, joobnus jääse.
Kõike tehku meie kali,
mis siin ilmas võimalik,
pulmalisil kasulik
(pidulisil kasulik).
E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht
Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.
E 17245/7 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Peetsi (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks tulihända
Ükskord olnud ühel peremehel kaks tulihända ja need olliva peremehele nõnda palju varandust kokko toonud, et see kõige jõukam peremees selle küla sees olli. Tulihändadele anti alati aga tanguputru süia, kus või sees olli. Ükskord, kui perenaine putru tare pääle viis, siis olli sulane seda näinud ja see vahtis salajalt järele, et kuhu perenaine pudrukausi paneb. See aga pandas ta ühe vana kirstu sisse. Kui ta ära olli läinud, siis läks sulane ka vaatama, et kas on hea puder ja kas kõlbab süia. Aga oh sa mait, mis hea! Nüüd vihtus sulane kõik see söögi ära ja ise läks õlgi sisse leiba luusse laskema. Kui ta tüki aega sääl olli olnud, siis kuulis ta korraga üht robinat ja nüüd nägi ta selgeste, kuida kaks tulihända kahrupersest sisse tullivad ja just kirstu juure. Aga kui nad kausi tühja leidsivad, siis ütles tõine, et pistame tare põlema.
"Aga kuhu meie siis ise lähme," küsis tõine.
"Lähme puuriida ette selle vana rattarummu sisse," kostis esimene.
"Jah, nõnda meie teeme."
Nüüd puhkusid nad tuld suust välja, ise ruttasid nimetud paigale. Sulane, kes ka seda olli kuulnud, läks nüüd kohe puuriida ette ja tahus kaks pihlakaist punni ja need peksis ta selle rattarummule sisse, tõine tõiste otsa. Ja kui maja kanges tuleleekides põles, siis virutas sulane see rummu tulesse. Aga oh sa palasilk, kuida see rumm nüüd kargles, ikka ühest kohast teise!
E 17247 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < R. Spaal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõia surm
Ükskord elanud üks mees, keda tõised nõiaks hüüdsivad. Ükskord läinud terve K. valla rahvas kirikusse ja nõid läinud ka. Kui kerik välja tulnud ja kõik kodu poole ruttasid, siis võtnud see nõid ühe sivvu ja pannud ta enesele mütsi pääle. Rahvas, kes seda nägid, imetlesid väga niisuguse töö üle. Aga rahva seas olli ka üks tark mees, kes teadis, et kuida niisugusel mehel seda tööd taltsitada, ja ta hüüdis, et siug, kus sul silmad, kus sul kõrvad. Ja kohe lõi siug ümbre nõia näu ja nõelas teda nõnda, et see ära suri.
E 17261 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust last ära nõiutu arvati olevat, siis minti sauna ja tehti viht sellesama veega märjaks, kelle sees laps olli, ja siis vihuti, kusjuures ka siis need sõnad loeti, et
sop-sop-sortsi solgitud soone pääle,
vihalehes nõiast nähtud veere pääle,
Uku tehku terveks teda,
nõial endal tulgu häda.
E 17261a/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lääme, lääme, käime, käime,
peame kivi peona,
hõbemõõka hõlma alla.
Kui tuleb poissi puttumaje,
lei ma poisil poole pääda,
poole armasta aruda,
poole sündinu söanda.
Poiss läits Riiga kaibamaje,
näio perra kullemaje
kummal kohus kannetessa,
kellel õigus annetessa.
Poisil kohus kannetessa,
näiol õigus annetessa.
Poissi Riian pessetessa,
poissi ära koolenessa.
Kui see poissi koolenessa,
kos see poissi mattetessa?
Kuramaale kuusikusse,
Arjomaale haavikusse,
Virumaale vitsikusse.
Kes sääl manna mattemaje,
kes sääl hauda kaevamaje?
Susi manna mattamanna,
karu hauda kaevamanna.
Hundi käiva hulga kaupa,
karo käiva karja kaupa,
susi käiva silge-solge.
Kui see näio koolenessa,
kos see näio mattetessa?
Viias ta Viru kiriku,
pandas Paistule magama,
Helmesse või hingamaje.
Mööda käiva Mündi saksa,
ega reedi Riia herra,
ega poolba poepoisi.
Keik tal kergiti kübara,
keik tal linti liigutalli,
keik tal anni hingearmu.
Jumalaga, Maarjaga,
jumalaga, näio hinge.
E 17263 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veli, hella vellekene,
ikka petsid näidisida,
hauguted sina Annekesi.
Tule mulle, näio noori,
mullu kolmi aidakesta.
Üits on kiilut kesvida,
tõine om tambit tatterida,
kolmas litsut linnassida.
Kui sai naene naidetussa,
tinarinda tingitussa,
sul oli kolmi aidakesta.
Üits oli tulda, tõine tõrva.
kolmas meie maa kivida.
Kui oli naene naitamata,
tinarinda tingimata,
seni siidkübara pääla,
kalev kauka ääre pääla.
Kui sai naene naidetussa,
tinarinda tingitussa,
joba kööts kübara pääla,
kammits kauka veere pääla.
E 17264 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahi mina naista nabra tõttu,
kabu või kaerarõugu tõttu.
Tule es naene nabra tõttu,
kabu es kaerarõugu tõttu.
Mis tetta mina vaene?
Näiti siis titti näidissilla,
katte munna või kaole.
Siis tuli naene nabra tõttu,
kabu tuli kaerarõugu tõttu.
Nüüd siis lääme Lätimaale,
saame suure Saksamaale,
kun ei kolgita linuda
ega tetta teopäevi.
Koti sääl kolgiva linuda,
titi teeva teopäevi.
E 17265/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu,
vihas poissi, verisilma,
ei või nätta näiokesta,
kuulda ei näio häälekesta.
Ega sa siita naista saa,
neide neiode seasta,
kate kabu keskeelta.
Ära sa käid iks Kärküla,
ära sa sõidad Sõmmerpalu,
kukkud kümme koa läve,
sandid sada tare läve.
Ega sa sissi naista saa.
Või sa osta kuusi põlli,
keigil kuuel kuldanööri,
või sa osta kuusi rätti,
keigil kuuel kulda kolga,
või sa osta kuusi kinga,
kõigil kuuel kulda paela.
Ega sa säski naista saa.
Hopen sul ette härmatetu,
roosku sul piiu roostetetu,
sadul selga sammeldetu.
Võta vöölt vöörätti,
võtta kaelast kaelarätti,
pühi ikke hiiru päälta,
halli vattu varsa päälta.
Ega sa siiski naista saa.
E 17266/17269 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nakkas valge tulema,
hakkas neitsi nuttema.
Krahv sõs küsse neitsi käest:
"Mis sa nutad neitsike?
Kas sa tahad verevat viina
voi ehk punast pudelist?"
"Ma ei taha verevat viina
ega punast pudelist.
Ma taha oma mõisale
oma mõisa, oma kodu."
Ema nägi tütart tulevat.
"Tere, tere, tütrekene!
Kuis käib sinu käekene?"
Väiga raskest, emake.
Eest oli kleiti lühike,
tagant kleiti pitk ja paras,
toatüdruk säe sängi,
säe sängi ilusaste,
pessa patja pehmeste.
Mina tahas maale heita,
maale heita, haiges jääda.
Haiges jääda, ära koolda."
Kes läits krahvil sõna viima?
Vanamees jo halli pääga.
Krahv näi vanameest tulevat.
"Tere, tere, vanamees!
Mis sõnumid sa mulle tõid?"
"Surnusõnu sulle tõin."
"Kes sääl ära suresi?"
"See küll noor roosike,
kallis krahvi pruudike."
"Kuule sina, Ants, sa tätter poissi,
pane hobusad ette."
Sõidi, sõidi tüki teeda,
tüki teeda, marja maada.
Sääl tuli vasta kellalööja.
"Kelles ingekella lööd?"
"Küla noore roosile,
kalli krahvi pruudile."
Sõidi, sõidi tüki teeda,
tüki teeda, marja maada.
Sääl tuli vastu hauakaevja.
"Tere, tere, hauakaevja!
Kelles sinna hauda kaevad?"
"Küla noore roosile,
kalli krahvi pruudile."
"Kuule sina, Ants, sa tätter poissi,
anna hobusale keerdu rooska."
Sõidi sõidi tüki teeda,
tüki teeda, marja maada,
sääl tuli vastu surnukandja.
"Kedas nüüd sääl kannate?"
"Küla noort roosikest,
kallist krahvi pruudikest."
"Kuule sina, Ants, sa tätter poissi,
kääna hobusad ümber,
sõida sinna kabelisse,
kun see surnukirst om.
Sääl ma oma mõõka tõmba,
oma süand läbi pista.
Keik kihelkonnad, kirikud,
neid võta sina endale.
Mis surmatunnil lubatu,
neid ei või keelda keaki."
E 17269/70 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üle, üle, vihmakene,
likes teed, mina ligune,
märjas teed, mina mädane.
Mul ei ole kodu, kun ma kuiva,
mul ei ole tare, kun tahena.
Kodu mul suure kuuse alla.
tare mul laia tamme alla.
Kuusik ep minu koduje,
tamm ep minu tarekene,
vitsik pitka vihma varjo,
kuusik suure hoo varjo.
E 17270 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ärge laaske latvadeni
ega tiiru tippudeni.
Jätke ladva käo laulda,
tipu tedre ukerdada.
Kägu ei kuku kuivila,
lind ei laula lahkembale.
Kägu lätt puile puhtaile,
varikmaale valgemile.
Käol jäi kirja kivi pääle,
armi jäi aiateiba pääle.
Säält siis saiva kindakirja,
alussite hamekirja.
E 17271/2 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes läits sõtta minemaje?
Veli läits sõtta minemaje.
Esi läits, esi ikki,
esa tegi taossida,
esi tegi, esi ikki.
Veli valmist vankiriida,
esi valmist, esi ikki.
Ema aie hamesida,
esi aie, esi ikki.
Sõsar kudi sormikindid,
esi kudi, esi ikki.
Ei ma enne sõast tule,
kuni vee virret jooksva,
mõtsaveere mõdu jooksva,
hainaladva aanikiita(?),
Poola verda puhu täis,
mõne verda mõõga otsa.
Tuli ta sõast koduje,
ai hobust tare lävele.
"Tule, esa, tunne poiga!"
Tuli esa, es tunne poiga.
Ai ta hobest riida ette.
"Tule, veli, tunne velle!"
Tuli veli, es tunne velle.
Ai ta hobust aida lävele.
"Tule, ema, tunne poiga!"
Tuli ema, es tunne poiga.
Ai ta hobust koa lävele.
"Tule, sõsar, tunne velle!"
Tuli sõsar, tundse velle.
"Kust sa tunned, sõsarakene?"
"Kirevista kindaista,
aetusta hameista,
oma kalmu kaelarätist,
oma surnu suurätist."
E 17273/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meid oli kaksi sõsarida,
ühe ema imetetu.
Tulime läbi toomemõtsa,
astime läbi haavamõtsa.
Küsitenna, mõistatenna,
kuis om sõsar sinu elu?
Kas om kodun häda elu?
Sõsar mõistse, vasto kostse.
"Mul om kodun halba elu.
Kolm mul pada tulena,
kolm om kulpi neil sisena,
kolm on manna maitsemanna.
Esi mina seisi seina taga.
esi mina nutti nurga taga,
laut oli täisi laevavetta,
kaitsi lauta kaevuvetta,
muru oli täisi mudapori,
tee oli täisi teibaida.
Pani palgi purdepuussa,
tammetala tarvipuussa.
Joosi üle joogitooja,
käisi üle käskijalga
katski murdu purdepuuda.
Kuis om sõsar, sinu elu?"
Mul om kodun hää elu.
Kolm om pada tulena,
kolm om kulpi sissena.
Esi ma manna maitsemanna,
ei mina saisa saina taga,
ei mina nuutsu nurga taga.
Laut mul täisi lambaida,
kaitsi lauta kandijaida.
Sulg oli täisi suuri sigu,
põhk oli täisi põrssaida.
Muru täisi mullutsida,
teeraa täisi timatsita.
Pani pirru purdepuussa,
kuusenõgla nõderpuussa.
Joosi üle joogitooja,
käisi üle käskijalga,
es lää katki purdepirru."
E 17274/5 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talutütre tööle targa,
tööle targa, maale maida.
Saat ta kassi vetta tooma.
Kassi kaevu langenessa.
Kessi kassi välla kissi?
Virumaalt tuli viisi meesta,
viisi meesta viiekesta.
Kuramaalt tuli kuusi meesta,
kuusi meesta kuuekesta.
Muu viinast vereva,
muu õllest ilusa.
Mina ikust ilusamb,
silmaveest siledamb,
pajopudsust punasemb,
lepamahlast lihavamb.
E 17275/6 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes oli suri, kes oli sari?
Mari suri, Mari sari.
Kes läits Marit kossule?
Kuu läits Marit kossule.
"Tere, Mari, neitsikene!
Kas sa tahad mulle tulla
või om meeli muile minna?"
"Ei, ei lää küll Kuule
Kuu om kolmesta kõvera."
Kes oli suri, kes oli sari?
Mari suri, Mari sari.
Kes läits Marit kossule?
Täht läits Marit kossule.
"Tere, Mari, neitsikene!
Kas sa tahad mulle tulla
või om mõte muile minna?"
"Ei ma läe küll tähele,
täht om tähtsa meheke."
Kes oli suri, kes oli sari?
Mari suri, Mari sari.
Kes läits Marit kossule?
Koit läits Marid kossule.
"Tere, Mari, neitsikene!
Kas sa tahad mulle tulla
või om meeli muile minna?"
"Mina lää küll Aole,
Agu om avar poisike."
E 17276 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese noorekese,
ärge naarge neidusida.
Nii om neio, kui om loodu.
Nii om kaalan, kui kasunu.
Vaatake variku pääle.
Kas om puu ütte pitku,
laaneladva ütte laio?
Nii om näio, kui om loodu.
Nii om kabu, kui kasunu.
Härg om paksu palgeella,
siga silmilla madala,
hobu huulist om rumala,
kass om kaalast nii jämeda,
haug om pitka peenikene,
lattik lai ja lühikene.
E 17277 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oh, te hullu, uhke mehe!
Oh, te kõhna, kõrgi poisi!
Mis te seie otsma tulid,
talutütrid tahtämaje?
Ei nee näio teile läha,
talutütre teid ei taha.
Teil om kulu kurgu all,
lõopesa lõõri all,
siupesa silma pääl,
ussipesa huule pääl.
Täi teil haukva habemin,
konna kukva kukkurin.
E 17277 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõsaritse me mõlemba,
kasulatse katekeisi.
Mõrda saame me mõlemba,
kalaranda katekeisi.
Mõlemil oli mõrdasukka,
kummagil oli kuldakinga.
E 17277/8 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ole vaiki, vanapoissi,
pea suu, pulstpää.
Ma lää manu, tõuka maha,
tõuka tuhatoovirisse,
litsu libe lännikude,
vii välla väratile.
Pane kivi kõttu pääle,
haavakannu kaala pääle.
Kui ma juhtu koolemaje,
tee mul tinane kirstuke,
vala vaski ristikene.
E 17278 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei mina taha tsillikulle,
tsillikulle, tsöllikulle,
musta suuga või Murile,
rataskaalaga karule.
Mul tuleb ilmast ilusamaid,
tagat valla valgemida,
ubasuun, käbikübaran.
Käbikübar, peeni huule,
jala all kui jaanilille,
vöö vöölen Riia risti.
E 17278/9 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esakene, taadikene,
kui sa kõnnid kõrtsiteele,
kui sa liigud liinateele,
ära vaatku viinavaati,
ära kaegu õllekannu.
Heida silmi helmi pääle,
kae kaalakirja pääle.
Sul om paljo tütterida,
enamb helmetahtijaida.
Esakene, kõrtsi läits ta,
kõrtsi läits ta, kõrtsi jäi ta.
Es ta enne kodu tule,
kui oli sepa silma nätta,
vaadipunni puusa pääla.
E 17279/80 (18) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vellekese, noorekese,
kui te tahate targa olla,
ilma ei naeseta elada,
tehke luhta lustikesva,
tanumise tantsukesva,
mäe pääle mängukesva,
tehke koera kalda (pääle)ella.
Siis tuleb naene naaratella,
sõlge telje tilistella,
kaelaraha kahistella,
helmekõrra helistella.
E 17280/1 (19) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Akkas hame hargunema,
ihukatus katkenema.
Siis tuli meelde memmekene,
meelde memme armukene.
Meelde tuli minnejenna,
kõrvu tuli köiejenna,
söamette süüejenna.
"Emakene, memmekene,
tule ilmale elama!
Ma lää kalmule kaema,
küta sauna köömenista,
viha hau villa latakista (tässerista),
lavva tee laasik pakkalista,
keressa kanamunesta."
"Ei või ilmala elada,
ei või kalmula kaeda.
Suu manu om surmahaisu,
käte man om kärnahaisu.
Armas laits mul, Annekene,
kallis laits mul, Kadrikene."
Ema hauda laskenessa,
armu alla langenessa,
ei löua teda linneltenna,
ei tunne teda tunnistenna.
E 17281/2 (20) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie mõisa, põrgu mõisa,
kuratide koolimõisa,
kun neid orje opetessa,
vaisidlatsi vaivatessa,
teopoisse piinatasse.
Oh minu ärtu härrakene,
pupperlilli prouakene,
tule üles tuoli pääla,
saisa saali leeni pääla,
käe välja akkenista!
Kuis sul valda vaivatasse,
talupoegi tapetasse,
vald teil aetud vardasse,
teopoisi teibasse,
vald teid sõimab vardanna,
teopoisi teibanna.
E 17282 (21) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjas kuri minule,
mina kuri kubjale.
Pani kubja kammitsasse,
kubja naese naritsasse.
Kubjas karas kammitsas,
kubja naene naritsas.
Kurat oli pantu kubjasse,
varas vallavanembasse.
E 17282/3 (22) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hans oli veike saunamees,
saun oli suure metsa sees,
hundi, karu jooksva sääl,
rebane istus katuksel.
Hanso katus lagunes.
Talle tehti uus tuba,
kõva tuba, kivituba.
Hantsu mõisa aeti,
vana võlga nõueti.
Hans küll naksi minema
katte aha härjaga.
Tuli vasto mõisahärra.
"Kus sa lähad, Antsuke?"
"Lähan vana võlga maksma."
"Mis sul sääl siis koormas on?"
"Rükki, kaeru koormas on."
"Mikspärast na niske om?"
"See ei ole minu süüd,
see om junkru Joona süüd."
Junkrut mõisa aeti,
tulupit selga toppiti,
õlgi ümber säeti,
tuli otsa torgati.
E 17284/5 (23) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käisi kui käbi kenaste,
oli kui uba iluste,
hernevarsi valgeista.
Ega ei puu meil puhtusta.
Mõni mees, mõni nägija,
mõni kale kannataja.
Mõnda näi mina mõisanna,
sada näi mina saajanna.
Venelasel oli viisi lasta,
kuradil oli kuusi poega.
Es ole auku ütelgi,
kusimulku kummagilla.
Võta oherd, uurista mulku,
võtta käämer, kääna mulku.
Kubjas, kulla onukene,
võta mo tütar teole!
Ma pane konna kottikusse,
ma pane nussi nurmikusse.
Söö kott ja koina tütar,
pane päevad paberesse,
kuupäevad kübaresse.
E 17285 (24) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mis mul viga nii elada,
Harju karjusid karata.
Virul mina sõie viidikida,
Harju kurul haugesida,
Põltsamaal põhja poolt kalada.
Minu naene naska toska,
kand tema poea, niit ta niidu,
imet ta poega ilusa,
kasvat ta poea kavala,
sööda ei sõrmi seale,
küüdsi ei küla kanule,
varbid valla põrsaile.
E 17285/6 (25) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudas,
kunas vesik veimi tegi?
Ema ai maita maranile.
Mait läits mõtsa, heit magama.
Mao pand marana pääle,
kõtu kõllajuure pääle.
Kuuld kosja tulevat,
kuuld saabaste sabinat,
raudarõngaste raginat.
Esa siis aste ahju päälta,
veli kobist koldesta,
ema mureta magasi,
kosilase kodu lätsi.
E 17286/7 (26) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ai ai, jalg oli haige,
tõine pääv oli pää haige,
kolmas kord oli kõtt haige.
Venelasi viisi-kuusi,
harjukesi kaksi-kolmi
maksa ei ühte meie meesta,
meie poole poisekesta.
Mittu meest ole mina tennu,
mitto saksa ma saganu.
Ei mina hooli ometegi,
kas mind homme hukatakse,
täna või torni tõugatakse,
veri toobris mõõdetasse,
rasu kakkun kaalutasse.
Ei mina hooli ommetegi.
Mina mees mõne nägija,
mõne kale kannataja
mõnda näi mina mõisijana,
sada näi mina saksujaani.
Viis kord sain mina vitsutatus,
sada korda sannutatus,
siiski saisan seere pääla,
kurdan kudris varbaenna.
E 17287/8 (27) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri oli võtnu kosja silma,
nälg oli võtnu näio silma,
põud võtt põllekandijada.
Viiti vituta mehele,
kohioinast kosijale,
lammaste lahi lihale.
Muidu lääs mina mehele,
kargas katela käela,
pelgan peiot pistavatta,
kaasa selga kargavatta.
Peiol ikki pitka pistiriista,
kaasal ikki suure karvariista.
E 17288/9 (28) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nüüd elame esanda viisi,
leiba saame või sandime.
Oh, meie ilusta eluda,
kallist kasupõlvekesta.
Kui elli esa koduna,
taadi tettuna tarena,
ei meil puudund puhtad hamed
ega lõpnud meil lõvendid.
Ka oli kaltsa meil linatse,
räti valge vagja pääla.
Elu me elli helmetenna,
kaas meil kasvi mõisajenna.
Mis oli enne meil elada?
Söödi siis sarapuuurbe,
kasepiima ka rüübati.
Mis om viga nüüd elada?
Nüüd jo süüas räime-leiba,
Juuas õlut, juuas piima.
E 17289 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keegi ei tohi kooritud valge kepiga tõise elajalooma lüüa. Teeb ta seda, peab loom surema ja ära kuivama nagu kooritud kepp.
E 17289 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maarjapäeva puna peab igamees kõrtsi jooma minema, muidu kasvavad linad suil lühikesed.
E 17290 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uueaasta hommiku peab peremees kirikust välja tulles keige enne kojo püüdma rutata, et omad põlluriistad ära liigutada. Jõuab ta keige enne tõistest külaelanikutest kojo ja saab keik riistad ära liigutada, on ta suil keigist oma tööga ees.
E 17290 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui keegi vastse riide selga aeab ja tõine teda riidest venitab ehk puudub nende sõnadega:
Auk sulle, paik mulle,
homme akna rappussase,
siis laguneb vastne riie sedamaid.
E 1776/9 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mõisaherra ebausklik arvamine Jaan Erspergi suust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski
Ühes väga vanas mõisas elanud üks kord üks herra, aga üks kord hakanud äkiste üks hääl nagu vaim paranda alt karjuma: "Mina tõusen!" ja "Mina tõusen!" ja et see hääl pää tulnud ja pääv tulnud, ikka sagedamaks läinud, on ta viimaks omale lasknud uue mõisa ehitada, sest et ta selle ebamõtte peale tulnud, et kuri vaim seal aset on.
Ühel õhtul tulnud üks peipslane kaltsuajaja ja palunud mõisaherra kääst öömaja. Mõisaherra võtnud teda siis öömajale ja mõteln: "Ma annan talle oma vana mõisa öökortleks, las vanad vaimud võtavad teda seal õnneks."
Juhatanud siis kaltsuajajat vana mõisa. Seal olnud hobuse jauks kuur, et kõigiga võib rahul olla, ja mõisaherra saatnud teendritega puid ka, et tuba sojaks kütta, et magada võib. Kaltsuajaja kütnud ahju, enne kui üks hakkan karjuma: "Mina tõusen üles!" ja "Mina tõusen üles!"
Kaltsuajaja hirmu täis, et siin on päris kurjavaimude pesa.
"Paneks ma nüüd jooksma, võib vaim siis järele tulla. Saagu mis saab, ma ütlen: "Tõuse peale!""
Kui see vaim ikka karjun: "Ma tõusen! Ma tõusen!" üteln kaltsuaaja: "Tõuse peale!" ja üks suur rahakast tuln suure praginaga üles ja lendan paranda eest katki. Kui rahakast rahu jäänud, läinud ta vaatama, olnud kast kõik raha täis. Ta loopin oma kausid, ja mis tal veel peal olnud, ree pealt maha ja aanud suure vaevaga rahakasti peale ja läinud rõõmuga oma teed.
Teisel pääval läinud mõisarahvas vana mõisa vaatama. Kui nad sedamoodu lugu näinud, mõtelnud nad, mis vaimud on öösel teinud ja jäetud üks julgenaha mees teise ööks kuulama, kas ikka veel hüüab: "Mina tõusen ja mina tõusen!" Aga oh imet, ei ühte kordagi ei ole säärast häält kuulda!
Võetud nõuks paranda alt hoolega läbi otsida. Teisel pääval tulnud mõisa tiumehed, labidad õlal ja läinud paranda alla, leidnud aga kasti ase ja annud seda asja herra teada. Herra ehmatan kohe ära, sest siis tulnud tema meele, kui tema ükskord oli üht vana raamatut mõisakapist lugenud, et siin vanas mõisas on selle mõisa asutaja vara ja kapitool keik koos.
Herra aga põle sest enne aru saanud, et oleks selle kapitooli üles otsin, nüüd kui aeg täis sai, et see raha pidi välja tulema, langes see ühe kaltsuaaja osaks. Kaltsuaaja aga tulnud teine nädal ühel öösel tagasi ja viinud oma kausid keik ära. Kaltsuaaja on nüüd Peipses keige rikkam mees ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis elab ta veel praegu uhkeste ja suureste. Lõpp ja punkt.
E 1779/81 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe mehe rahakasti leidmalugu, käsikirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski
Vanal ajal künnud üks mees põldu ja mõtelnud härjad lahti lasta ja keskhommikust sööma minna. Käinud ühe vau ära ja saanud teise vau otsa, üteln ta: "Ajan veel ühe." Nõnda ajanud ta pärast hulk vagusid üle tahtmise, viimaks läinud adranina kõlksti katla pihta ja katel tulnud poolest saadik maa seest välja. Mees olnud rõõmus. Võtnud rahakatla süles ja läinud kodu, heitnud sööma peale ahju äärele puhkama. Antud talle nii hirmus tugev mürakas mööda külge, et mis sa aasid üks vagu ja üks vagu ikka rohkem ja rohkem ja viimaks tõid mu rahakatle suisa ära. "Mul oli tarvis Riiga minna last ristima ja sellepärast ei olnud aega raha valvata. Oleks sa veel poolteist vagu ajanud, oleks sa suure katla välja ajanud!"
Ja rahakatel kadunud jälle mihe kääst kottu ära. Mees rääkinud targema inimestele seda lugu. Teised öölnud: "Sa olid rumal, eks sa visand oma raha sinna hulka, ei oleks sinu raha, mis sa leidsid mitte enam ära viidud, sest et hoidjavaim seda mitte võtta ei saa, kus võerast varandust ju hulka on pandud."
E 1784 (4) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on see usk - jõulu- ja näärilaupääva õhtul, kui õled tuppa tuuakse, siis võtavad nooremad õlga peu täis ja viskavad õletüükad ülespool vastu lakki ehk reheparssa - kui palju kõrssa rippuma jääb, on eestulev aasta viljaline aasta,jääb aga pisut kõrssa rippuma, ei ole viljaline aasta. Seda katset tehakse kolm korda.
E 1785 (7) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kää sees narr ehk krogi on, peab see abi käe seest ära kasutama. Kui tuul kahte puud vastamise liigutab, nii kui prääksub ja karjub, kui saab see koht, kus kää sees viga on kolm korda nende kahe puu vahel pandud. Need puud peavad olema teine okkaspuu, teine lehtpuu.
E 1785/6 (8) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui see viga on, parandab se, kui saab selle kääga, kui narr ehk krogi sees on, kui leiad hoone seest ühe palgi, kus viis oksa risti palgi otsa sees on põhja pool nurk, siis peab selle kääga kolm korda tõstma nii tugevast kui suudab, siis peab jälle ära kaduma.
E 1786 (9) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kollatõbi on inimesel, peab see ära kautama, kui põhja poolt vana majaseina küllest saab seda kollast korda, mis puupalgi peale on kasvanud nagu sammal, kraabitud ja piima sees keedetud ja selle haige kätte antud, siis peab ta terveks saama.
E 1786 (10) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sooltüükad kää peal ehk ihu külges, peab see ära kautama, kui kuu öösel ennast sisse paistab parandalle. Võta kääga palla paranda pealt kuu seest ja nühi niimoodu selle sooltüüka pealt, siis peab sooltüügas ära kaduma.
E 1786/1787 (11) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene metsas ära eksib, nii ütleb vanarahvas: "Vanakuradi jälge peale",peab see kohe abiks olema kui oma ümmert võtad üks riie, olgu müts, sukk ehk kinnas, ükskeik mistahes ja pahanpidi pöörad ja jälle oma ümmer sinna panema, kust võtsid.
E 1787 (12) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rohutirtsud suil kõrges puuotsas siristavad, tuleb vihma, kui maas, siis kuiva.
E 1787 (13) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui kuiva ajaga veeaugud ja -loigud järsku kuivaks kuivavad, tuleb vihma.
E 1787 (15) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pikse vihma sajab, ei pea mitte siis okaspuu alla vihmavarju minema, sest pikne peab siis selle puu sisse lööma, kus inimene all on. Lehtpuu alla on aga luba minna.
E 1793 (38) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooritud ja väänatud vitsaga ei tohi looma lüüa, sest siis peab kurjad paised looma peale kasvama. Niisama ka ei tohi pihelgavitsaga looma lüüa.
E 1796 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui minnakse metsa majapalke raiuma, siis pannakse seda tähele kui tahetakse, et puu usinaste peab ära kuivama, siis lastakse puu lõuna poole maha kukkuda. Aga tahetakse, et kaua toores peab seisma, siis põhja poole. Ka kuu kolmandamal pääval ei võeta iialdeski suuri ega tähtsad asja ette ega raiuta toorest puud maha.
E 1797 (45) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka kui nooreskuus puud raiud kasvab selle maa või paiga peale usinaste uus mets, iseäranis lehtpuu - ja vanad kännud hakkavad võsuma. Aga mis vanas kuus saab raiutud, ei pea need puukännud mitte võsuma hakkama.
(See võib ka tõsi olla.)
E 1797 (46) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Iseäranis panevad ka seda pruutpaarid tähele, et kui vanas kuus peab saama mihele mindud, siis peavad lapsed liiga vananäulised jääma, aga kui noore kuus saab mehele mindud, siis peavad lapsed ilusad kui õunad ja roosiõied saama.
E 1797 (47) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui maa peale istutakse, peab kolm korda enne sinna kohta maha sülitama, siis kurjad paised ja maa-alust ei pea külge hakkama.
E 1798 (51) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juuksed ei taheta mitte noores kuus leigata, niisamma ka habet ajada, sest noores kuus leigata ehk ajada, peavad juuksed usinaste pikaks kasvama, niisamma ka habe.
E 1799 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hääl ära on, peab see hääle kätte tooma, kui kaevuaugu peal saab kolm korda kummuli karjutud: "Anna mu hääl kätte! Anna mu hääl kätte!" Kellel see viga on võib seda proovi katsuda.
E 1802 (62) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel saunas ikka süda tahab sandiks jääda, peab see hea abi selle vastu olema, kui vihaleht, mis vihtlemise aeg rinde peale on jäänud südame kohta, ja sealt see leht ära võetaks ja ära süüaks, siis ei pea iialdes enam süda saunas sandiks jääma.
E 1803/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka peab see hoone ära põlema, kelle sisse on üks niisugune palk pandud, kelle sees tuleoks on. Seda oksa tunneb ära sest, et tema ladva poolt alla tüüka poole on kasvanud kui lüpsikutoru, kuna teised oksad ikka alt tüüka poolt ülespoole kasvavad. Ka on see oksakoht, kust ta ära on raiutud hoopis punasem kui muud oksakohad.
E 1804 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ja kui tuleoksaga palk juhtub olema majja sisse raiutud ja seda alles pärast maja seest leitakse, siis on see abiks, kui selle palgi otsa saab kirvega kolm risti raiutud.
E 1804/5 (71) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka panevad veel vanarahvas surnule puusärki pea alla üks viht ja höövlelaastusi, ja ennemuiste ka pudelega viina juure pandud - ikka vist sellepärast, et ka surnul teises ilmas oleks pruukida. Ka pandud raha juure, sest nagu üks vana jutt rahvasuus - ühel saanud ennemuiste raha juure pandud, aga ühe ettejuhtumise pärast saanud haud lahti kaevatud ja kõik ehmatan ära, et kõik raha, mis ta juure pandud, keik olnud surnu suu ja silmad täis lautud. Sest ajast aga on raha juure panemine ära kadunud.
Ka ei jäeta neid laastusi üks järele, mis surnu puusärgi tegemisest on saanud, vaid siis, kui puusärk valmis saab, korjatakse kõik laastud kokku ja põletakse ahjus ära.
E 1806 (73) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alust peavad siis ära kaduma, kui selle allika sisse, mis põhjapoolt lõunapoole jookseb laulatusesõrmus sinna vee sisse paned ja selle veega pesed ennast.
E 1810 (84) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hammas suust ära tuleb, käskivad vanarahvas hammas kereselle visata ja neid sõnu öölda : "Kilk, säh, ma annan sulle puuhammas, anna sa mulle raudhammas." Siis peab usinaste uus hammas sohu tulema.
E 1811 (90) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui nähakse kui rahaauk põleb ehk hallitust välja ajab, siis peab kätte saama, kui üks oma raha saad aega sinna sisse visata ehk ka kui saad aega pastle- ehk kasukanõela sisse visata. Vanakõhn peab ennast muuks keik ümmer muuta saama, aga pastlenõelaks - see on kolmekandiliseks - ei pea tema mitte ennast saama teha.
E 1815 (106) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvekülmaga ajateivad pauguvad, peab külm järele andma.
E 1816 (109) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtu poolt pääva looja minemise aeg punetab, et taevas punane on, tuleb teisel pääval kuiv ilm.
E 1818 (120) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügise väga tuultsed ja tormised ilmad on, peab teisel aastal väga palju pihelgamarju tulema.
E 1820 (132) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palju kilka on, tuuakse vanakuu otsas kahe lõngaga kirju kindaga saue ja visatakse mööda nurki, siis peavad kilgid ära kaduma.
E 1822 (141) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uppunud inimene vee seest välja võetakse, kellel veel arvatakse eluvaimu sees olevat, kui maa peale maha pannakse, ei pea eluvaimu enam sisse tulema, kui aga üles maa küllest pannakse, siis peab eluvaim sisse tulema.
E 1823 (145) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puud raiud, kui alla tuult maha lased, siis lõhkeb see puu aga vastu tuult siis ei lõhke.
E 1823 (146) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuus raiutakse okaspuud, vanakuus lehtpuud, siis puud ei mädane.
E 1823 (147) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehmikvasikas sünnib vanakuu otsas, saab sest hea lehm, ja kui härikvasikas sünnib noorekuus, saab sest hea härg.
E 1824 (150) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui öösel taevatäht maha sajab, peab üks inimene ära surema. See nimetakse hingetäheks.
E 1824 (151) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte nähakse, peab sõda tulema.
E 1825 (159) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui poisslaps sünnib aetakse teda siis kolm korda läbi naisterahva seeliku, siis peab see poiss tüdrukude eest armas olema.
E 1830 (182) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jüripääv metsast midagi puid ehk muud kodu tuuakse, pidada mette ussid koduhoonete ümber asuma, sellepärast kästakse kõiki endid selle eest hoida.
E 1831 (184) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui suvel palju pihelgamarju on, siis olla vihmane sügise.
E 1834 (200) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1982). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera heaks tegema sõnad
Kui koer tige on, ööldakse:
Must koer mullikas,
valge koer vasikas -
pea vastu aeda,
saba vällapoole.
Siis ei pea koer mitte kallale tulema.
E 1834 (201) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Valusõnad on nii. Sülitakse kolm korda enne piima peale, kellega sõnad antakse.
Harangol aigus,
varesel valu,
musta linnul muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu,
ärgu vaksa vahet olgu.
Ja loetakse kolm korda vastukse takka otsast lugema hakates Issameie palvet.
E 1835 (202) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sellele ei pea mitte maksma sõnu õpetada, kellel harvad hambad on - selle sõnad ei pea midagid parandama.
E 1835 (203) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sõnu õpetakse teisele, kui teine juhtub vahelt ehk kõrvalt salamahti pealt kuulama, peab pealtkuulaja sõnad omale saama ja sellele, kellele õpetakse, ei pea siis nende sõnadest midagid kasu olema.
E 1836 (208) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui langetõbiline on, peab see abi aitama. Kui naisterahvas on langetõbes, siis ühe naise esimene poeg, kui esimest korda näeb langetõbelist, võtab oma särgi sellast ja kohe kui tõbi peale tuleb, selle langetõbise üle viskab. Meesterahva langetõbilisel peab aga ühe naise esimene tütar olema ja kui esimest korda nääb, niisamma ka särgi sellast võtma ja üle langetõbise viskama.
E 1838 (212) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talve aegu üles puu otsa lähevad ja peal karjuvad, tuleb külma. Kui aga varesed mööda maad käivad ja lindavad, tuleb sula ja soojasid päivi.
E 1860/2 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennemuiste läinud Nõva randa üks laev rikki ja vood toonud ühe suure aami randa, mis raha täis olnud. (Päraküla toa) vanamees leidnud selle raha-aami ja toonud kohe kottu härjad ja viinud see raha-aami kodu ja pannud aita. Laevamihed, kes mere peal laevalauatükkide peal eluga võidelnud, juhtunud seda nägema ja märkinud härjad ja koera ära ja öölnud: "Kui nüüd jumal meid kaldase aitab, siis läheme raha järel sinna peresse, kus vankrejälled meid viivad ja kui meie selle perest niimoodu härjad ja koera leiame."
Kui laevamehed randa saanud, läinud nad jälge mööda järele ja leidnud ka Päraküla toalt niimoodi härja ja koera. Nad palunud raha kätte ja tunnistan mitmedpidi, et raha siin peres peab olema ja lubanud pool raha selle maja peremehel anda, kui raha ilusti kätte annab, aga peremees vabandan nii ära, et tema midagid sest ei teadvat ja hakanud mihi kurjaga ära ajama. Siis ütelnud mehed: "Et sa meie raha kätte ei anna, ei pea sa ise ka teda pruukida saama."
Laevamihed läinud siis minema, ja vaata imet, kui majaperemees läinud aita raha-aami vaatama, olnud aamis ja aitas nii hirmus palju ja suuri ussa, et ei tohi ligi minnagid. Siis aanud ta jälle raha-aami vankri peale ja viinud määle liivaauku ja matnud liiva sisse maha. Aga see abi ei ole ühtegi aidanud. Ussid asunud viimaks elutuppa. Siis vidanud ta see raha-aami sealt liivaaugust ja viinud ühe veikese järve äärde ja viinud lootsikuga kesk järve peale ja summanud siis aami keige rahaga järve põhja, kus ta tänapäävani seisab.
Ussid ei ole ilmaski toast ära kadunud, vaid ahju alla oli üks auk käinud, kus peremees ussa välja oli kutsunud: "Piilu, piilu!" Kui ta nenda oli nimetanud, tulnud nad venides ahju alt välja ja nad teadnud kohe, kus nende söömanõu seisnud, sest kui peremees neid tapma ehk nuhtlema hakanud, siis hakanud kohe maja karielajad äpardama ja ise ka üles paistetama.
Need ussid ei ole nõelanud ega midagid paha teinud. Öösel pimedas väljas kusel käimaga jäänud vahel mõni põigiti jala alla.
Ühel aastal, kui Rootsis vaimu ärkamine oli, käinud üks mees Rootsist, kes ennast üteln nii püha olevat, et tema tahab palvega selle raha järvest välja tuua. Mees läinud juhatama, ise läbi sinna järve peale ja sõudnud ühe päeva läbi lootsikaga seal peal ja palvetan, aga raha ei ole tema ka mitte kätte saanud.
Alles hilja aja eest suri see peremees ära, seda ma ei ole veel kuulda saanud, kas nüüd on ussid kadunud või on ikka veel alles.
E 1877/8 (21) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe nõia tarkusest
Ennemuiste ehitanud üks mees omale uue hobusetalli. Kui valmis saanud, võtnud ta piitsa kätte ja käinud vastupääva kolm ringi ümber talli ja plaksutan piitsa ja lugenud iga ringi aeg vastukse Issameie. Kui ta need tembud oli saan teinud, läinud ta talli ja näinud, et kolm kanamuna olid see aeg hobusetalli tulnud, iga hobuse asemelle üks. Ta pomisen omale habeme sisse: "Ahaa, üks kurat tahab mu hobused ära nõiata, et ma pean hoostest lahti saama, aga maa tahan ta kuradil näidata, mis nõidamine on, et ta enam ühegid ei julge nõidama minna."
Ta võtnud need munad, keetnud ära, leiganud risti-rästi katki, lugen seejuures Issameiet ja söönud nende need munad nahka.
Teisel pääval aga tulnud tema tuttava vihamehe sulane ja ütleb: "Minu peremees on surma peal haige ja palub teid sinna, et enne surma teiega ära leppida. Ta on nii paistetanud, et pea tal hing kinni jääb."
Mees aga ütelnud sulaselle: "Mine kodu ja ütle talle, et mina teile ei tule. Las ta, kurat, nüüd surra."
Sulane läinud minema. Mees läinud ka natukese aja pärast tagajärel. Kui ta sinna saanud, olnud peremihel pea hingeheitmine kääs. Ta võtnud oma piibu ja toppinud sureja hammaste vahele. Pea hakanud paistetus alanema ja saanud peremees ikka enam piipu tõmmanud, pea oligi tal vana tervis kääs. Siis tõudanud ta iialgi enam kellelegid kurja teha. Mees ütelnud siis: "Pea oma tõutust, sellepärast ma ka tegin sulle seda, et see kuri nõu sulle viimseks pidi jääma."
E 1889/92 (24) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe perenaise hundiks tegemine
Ennemuiste olnud ühe peres vanamees ja vanamoor mõlemad kanged nõiad, siis olnud neil üks noor mees sulaseks. Sulane kiitnud külas: "Ei tea mis seadus see on, lamma hinge meil ei ole, aga iga pääv on värsket liha nii palju süüa, kui süda himustab."
Üks tark ütelnud siis sulaselle: "Vaata, kui sa lõunat sööma hakkad, viska üks tükk liha koera ette. Kui koer lihatüki ära sööb, siis on see õige liha, kui aga koer mitte ei söö, siis see liha ei ole, mis sa arvad."
Sulane teinud nenda, kui tark õpetanud oli. Söömaaeg visanud ühe tüki koera ette, koer nuusutanud ja läinud lihatüki juurest minema. Sulane vaatnud siis - liha üsna täissinine koeraliha. Sulane hakanud siis valvama, et kis seda koeraliha ometi peaks tooma.
Ühel pääval läinud perenaine välja. Sulane vaadan järele, et kus ta nüüd läheb. Läinud ühe suure kõvera puu alla ja tõmmanud sealt hundinaha selga ja käinud kolm korda vastupääva ümber puu ja olnud täishunt valmis ja leiganud nellakäpakil metsa ja püüdnud jälle ühe koera kinni. Aga seda aega ei ole sulane mitte näinud, millal ta kodu tulnud.
Ühel pääval mõtelnud sulane: "Ma tahan ka katsuda, kas ma ennast hundiks saan ja kui ma saan, tahan mina külakarja seast lammast tuua, sest ega koeraliha inimesed ei või süüa."
Ta läinud ka sinna kõvera puu alla ja leidnud sealt selle hundinaha. Ta tõmmanud selga, jooksnud kolm ringi vastu pääva ümber puu ja olnud päris hunt valmis. Siis jooksnud ta kohe küla lammakarja hulka, võtnud keige suurema lamma suhu ja viinud koju. Aga mis teha, ei sa enam hundinahka sellast ära! Läinud küll sinna puu alla, kus ta ennast hundiks teinud oli, jooksnud ümber puu - ei iialgi saa hundinahast lahti.
Siis läinud ta kodu, ulgun toa ukse taga kunni perenaine välja tulnud ja teda hundinahast välja aidanud.
Sulane öölnud perenaisel: "Teie olete täis tola, veate külakoeri koduse söömalihaks, kuna lambaid küll külakarjast saada on." Sest võtnud aga perenaine õpetust ja vedanud pärast ikka lambaid.
E 1893/4 (25) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene hundiks tehtud
Üks kord teinud üks mees, kes suur nõid olnud, oma vihamehe metsahundiks. Hunt jooksnud mööda metsi, kusagilt ei saa abi, et võiks inimeseks saada.
Ühes kohas olnud üks mees üksipeni heinamaal. Kui mees parajaste lõunat tule juures söönud, tulnud hunt metsast välja ja tahtnud vägisi ligi tikkuda. Mees katsun vikatiga eemal tõrjuda, hunt näidanud selle peale larinal hammad. Mees näinud, et hunt pai näüga leiva peale vaadanud, siis pannud mees leivatüki noa otsa ja sirutanud hundi kätte. Hunt tõmmanud nauhti suuga leivatükki keige noaga tükkis ära ja pannud metsa. Hunt saanud kohe leiba süües jälle inimeseks ja viinud see nuga ühte suure poodi ja käskinud kaupmeest seda nuga ühes nähtavas kohas pidada, et omadnik juhtuks tulema ja ma seda moodu oma ärapeastjad teada saaks.
Ükskord läinud aga see mees sinna poodi kaupa ostma ja näinud oma nuga seal poodis, kellega ta hundile leiba annud ja küsinud kaupmehe kääst seda meest järele. Kaupmees annud selle mihe elukoha teada ja see mees tasunud selle mihele ausaste ja võtnud siis selle noa omale mälestuseks, et tema selle noa otsast on leiba saanud, mis teda hundinaha seest oli peastnud.
E 1902/4 (27) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt 738* Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe küti lugu, kuidas tema rikkaks oli saanud. Kirjutanud Juhan Holts Nõval üle Paldiski
Ennemuiste läinud üks kütt metsa jahile ja võtnud hoomiku omale ühe suure leiva juure - kes teab, milla kodu saab. Kui ta oli lõunini metsi mööda kõndinud, istunud ta maha ja hakanud lõunat võtma. Kui ta natukene aega oli pruukosti võtnud, tulnud üks hirmus suur madu metsast välja ja löönud rõngas kütti ümber. Kütt ehmatan esite küll ära. Katsun ära minna - ei, madu ei lase. Viimaks katsunud meelitada, annud maole ka võidleiba ette, mis madu hea meelega ära söönud. Kütt katsunud mitu korda ära minna, ei madu lase ega tee ka kütile midagid. Kütt mõtelnud: "Püssiga laseks, kui ei trähva easti, siis ta mind ka ära purustab. Lööks küll mõegaga, aga ta võib siis oma sabaga ühe korraga surnuks lüüa, parem olen rahu, saab näha, ehk pääsen õnnelikult viimaks minema."
Kui kütt rahuga istunud, olnud metsas äkiste kange röökimise hääl. Selle röökimise peale röökin ka madu, mis küti ümber olnud. Selle peale tulnud metsast teine suur kahe peaga madu välja ja vaadanud küti peale, kui tahaks ära neelata. Selle peale karanud see madu vastu larinal, mis küti ümber olnud. Madu tõmmanud teise pea teise maol otsast ära ja kütt raiunud oma mõegaga teise pea otsast ära. Selle peale pidanud kütt minema hakkama, aga madu tõrjub kütti sinna poole, kus tima tahab minna. Kütt mõtelnud: "Olgu peale, ma tulen sooga ühes, saab näha, kus sa mind viid."
Kui nad nenda tükki maad olid edasi läinud, saanud nemad ühe suure lagendiku peale. Seal olnud üks suur sipelgapesa. Madu löönud oma sabaga sippelgapesa laiale ja pesa alt tulnud suur vaskkatel nähtavale. Madu pannud selle peale metsa ja jätnud küti sinna. Kütt vaadanud ja näinud, et kattel olnud raha täis. Kütt läinud kodu ja võtnud hobuse ja viinud selle katla kodu ja saanud rikkaks miheks.
Selle loo järel on arvama hakatud, et sipelgapesade all peab raha olema ja ka ussipesade all, mis aga vist ei või tõsi olla. Ka kes ussikrooni peab kätte saama, see peab kõik saladused ära teadma ja peab võima vägevad tükka teha.
E 1905/7 (28) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühe jäägre lugu, kes huntidest pidan ära söödud saama. Rahvasuust Juhan Holts Nõval üle Paldiski
Ennemuiste käinud üks jääger metsas jahi peal. Metsa sees olnud üks lage sööt, kus ta igapääv läbi käinud. Igakord, kui ta sealt läbi läinud, näinud ta kari hunta seal istuvat. Ühekorra mõtelnud ta neid lasta ja läinud üles puu otsa. Siis näinud ta, et ülevelt igaühele lihatükid ette visatud, aga üks jäetud ilma ja hääl üteln metsast selle hundil, kes ilma jäänud: "Sinu osa on seal puu otsas!"
Teised hundid läinud sellejärele metsa, aga see üks läinud sinna puu alla, kus jääger otsas olnud, ja ei põle ära läinud, vaid istunud puu all. Jääger mõtelnud: "Kaua ma siin vangis ikka olen! Ma katsun ta maha lasta!" Nii kui mõeldud ja peagi käinud pauk. Aga oh imet! Hunt ei tea sellest midagi! Hunt hakkan sellejärele hirmsate ulguma. Sellejärele tulnud teised hundid ka metsast välja ja hakanud puud maha närima. Peagi kukkunud puu praginal maha, jääger saanud nii valu, et midagi ei ole võinud huntidel parata.
Hääl hüüdnud jälle metsast: "Jäägrel ei tohi teie midagid teha!" Sellepeale läinud hundid jälle lageda söödi peale ja antud jälle igaühele ülevelt tükk liha. Jäägrel aga hüütud metsast: "Oleks sa teist korda veel lasknud, siis oleksid hund/id/ sind ära söönud!" Jääger läinud sellepeale kodu ja ei põle enam uskunud hunta lasta. Sellepärast asunud ka vanaste palju hunta metsa, et inimesi tee pealt ära söödud. Uuemal ajal on aga südakamad jäägred, kes hundisugu tahavad metsast ära kautada.
E 1911/4 (30) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi äpardus, kui tema kitse oli kätte tahtnud saada
Ennemuiste olnud üks kehv saunamees. Temal olnud üks kits, keda ta alati õue lahti lasknud heinakõrssa otsima. Kitselaut olnud rihaltse otsas ja kits oli õppinud mööda laudu üleval käima, rihaltse lakka, sealt toa peale, toa pealt kamre peale, kus ta teadnud heinu olevat, aga peremees ei põle seda kordagid juhtunud nägema. Kits karjun ja määginud iga õhtu õue peal, aga hunt saanud viimaks haisu ninas ja tahtnud õuest kitse ära viia.
Ühel õhtul, kui kits õues määginud, tulnud hunt oja takka ja pidan kitse peale kargama, aga kits juhtun parajaste nägema ja jooksnud oma lauta, hunt taga järel. Kits läinud oma tuntud teed mööda lauda krõbinal üles rihaltse peal ja toa pealt läbi kamre peale. Hunt läinud ka suure vaevaga taga järgi, aga mehikesel olnud tee tundmata ja jooksnud parajaste laeaugu peale ja läinud vortsti kui tuhakott rihaltse põrandale maha. Hakanud seal omas suures hädas laulu lööma, sest et välja ei saa. Pererahvas hirmu täis, ei tea, mis kuri elajas rihale on läinud, ei julge vaatama ka minna. Kui hoomikuvalge tulnud, teinud peremees rihaltse jalgväraku lahti ja näinud - kaks tumedat tuld taga nurkas ja pannud kähku jälle väraku kinni ja läinud tuppa naisele ütlema, et kurivaim tõeste rihal on.
Lapsed jooksnud selle hirmu sees ahju, enni ei olnud mitte korsnaga ahjusi toas, kus suits oleks võinud välja minna. Perenaine hakanud kartuhvlid hoomikuks keetma ja pidanud suitsuhäda pärast ukse lahti tegema. Naine mõteln: "Saagu mis saab," lugenud selle järel, kui ta ukse lahti teinud valju häälega Issameie palvet, et kurat siis rihalt ära kauks. Kui ta aamen saanud öölnud, jooksnud hunt täie valuga rihalt tuppa. Peremees öölnud, kes hirmuga parssile jooksnud: "Jumala nimel, tagane meist, saadan!" ja hakanud õnnistamise sõnu lugema. Hunt näinud, et ust välja majalt ei läinud ja karanud aknast välja ja pannud metsa.
Mees ja naine tänanud jumalat, et kuradist lahti saanud.
E 1918/9 (31a) < Risti khk., Nõva - Juhan Holts (1892). AT 56 A*, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 33. Kass püüab lindu Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selle peremihel olnud ka üks niisugune tark kass, kes väga kaval olnud saaki varitsema. Korra püüdnud see kass metsast jänese kinni ja viinud elusalt kodu. Kui kass jänesega kamrelakka läinud, karjunud jänes kassi käes.
Pererahvas kuulnud seda imelikku häält ja läinud kamre peale vaatama. Nad leidnud kassi jänekse peale urisevat.
See kass olnud nii kaval. Ta läinud lageda põllu peale, heitnud sinna pikali maha, saba sirgu, jalad kõik eemale siruli, kõrvad lonti ja silmad pigistand kinni ja ei põle ennast siis kusagilt liigutan. Ja teinud ennast kui vana raibe kunagi, kes ammust ajast juba põllu peale on visatud.
Varesed seda nähes arvanud, et nende jauks visatud ja linnanud üheteise järel seda raibet ära sööma. Ninda võtnud kass neid üheteise järel kinni.
E 1921/4 (33) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremihest ja perenaisest, kes tulehännaga käinud
Ennemuiste oli ühes peres üks peremees ja perenaine, mõlemad käinud ööses tulehännaga (pisuhännaga) vargil. Neil olnud ka kaks sulast. Need hakanud ära märkima, et mis seadus see on, peremees ja perenaine söövad head tatratangupudru alati, aga meie peame halva toiduga rahul olema. Ühel korral läinud peremees ja perenaine jälle välja vargile ja sulane näinud, et perenaine viinud pudrukausi (anuma) rihaltse lakka või laudile ja sulane öölnud teise sulaselle: "Kui nad saavad kottu ära läinud, siis lähme ja sööme see pudru nahka."
Nii kui ööldud, nii ka nad teinud - läinud sinna ja söönud see pudru ära, millel ka hea suur võiauk sees olnud. Saan nad ära söönud, sittun teine sinna pudrukaussi ja teine turkin halu otsaga augu sisse ja kusnud või asemelle sinna sisse. Peremees ja perenaine tulnud kodu ja läinud enda pudru ära sööma.
Teine öölnud, kui võtnud: "Ah! See on sitt ja kusi."
Teine võtnud ja mekkinud ja öölnud: "See on pupp ja vesi."
Teine öölnud:"Paneme maja põlema."
Teine öölnud: "Kus meie ise lähme?"
Teine öölnud: "Seal oja äärse on üks vana rattarumm, lähme sinna sisse." Nii kui nad öölnud, nii nad ka teinud ja pannud maja põlema ja läinud rattarummu sisse, aga sulane juhtun seda nägema. Sulane teinud kaks pihelgapuust pulka ja löönud teineteise poole rummu otsa, et nad ennam rummu seest välja ei saa. Maja põlenud koledaste. Sulane võtnud ja visanud rummu kesk elava tules/se/. Rattarumm karanud esimese valuga küll tulest üles taeva alla, aga kukkunud jälle tagasi ja põlenud tules ära. Nenda on kohe suure nõiast lahti saadud.
Kirjutanud J. Holts.
E 1938/42 (39) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vesiveski õnnistamine
Ennemuiste ehitanud üks mees vesiveski ühe jõekäänu peale, kus vesi hästi jooksnud ja voolanud. Kui ta veski juba valmis olnud saamas, öölnud üks hääl mihele: "Ära tee mitte oma sitapeldikut minu söömalaua peale, tee, et sa ennast aegsasti siit koristad."
Miis olnud ennegid õppinud kurja vanduma öölnud ka selle keelmise hääle peale: "Kurat, ma ei hooli, olgu mistahtes ma oma veskit siit enam ei laota," ja teinud oma veski valmis. Aga kurjad vaimud hakanud iga ööse möldert vaevama ja ööse olnud kõiksugusi häälesi õues kuulda: kassi näugumist, koera haukumist ja lojuste ammumist jne. ja aknast aetud pikad sarved sisse.
Mölder palunud jumalat ja lugenud Issameiet, et kurjavaimudest lahti saada, aga miskid ei ole see abi aidanud, vaid öö tulnud, ikka hirmsamaks läinud see veski kurjavaimudest.
Mölder seda nähes, saatis oma naised ja lapsed vesiveskist külasse ja jähi ise sinna ja ütles: "Ega mina ikka neid kuradid ei karda. Tulgu neid nii palju kui neid maa peal
iial on. Veski on ikka minu päralt."
Tuli õhtu jälle kätte, heitis magama. Õhtu ei olnud ühtegi viljakotti veskis. Hoomiku, kui üles tõusis, olnud veskikoda viljakottisi täis ja keda mölder puudutan, see saanud kohe ühe loomaks - kassiks või koeraks.
Ja jälle ööl öölnud möldrele: "Kui sa ennast siit ei korista meie söömalaua pealt oma sitapeldikuga, siis hoia sa iseendid."
Jälle teise pääva õhtul, kui mees magama heitis, palunud ja lugenud ta Issameiet, et ta kurjavaimude eest rahuga saaks puhata. Kui ta parajasti magama jäänud olnud, olnud väljas jälle kõiksuguseid häälesid kuulda. Mölder läinud välja vaatama ja jälle hääl öölnud: "Kui sa ennast oma veskiga siit ei korista, siis uputame meie sind siia jõkke ära."
Mees läinud tuppa ja heitnud magama. Pea olnud ka veskikoda kurja vaimusi täis mitme looma näül ja teinud kõiksugusid hirmsad hääli. Mölder värisenud voodis kui haavaleht. Pea tulnud üks inimese näul ja karanud voodiserva kinni ja pidanud möldert uksest välja viima. Mölder pidanud tugevaste uksest kinni ja lugenud ühte hinge/ga/ Issameiet. Viimaks kadunud see kuri vaim, võis mees jälle ära.
Mölder ei põle hirmuga enam julgenud veskisse magama heita, vaid jooksnud veskist ära külasse puhkama.
Hoomiku läinud veskisse ja pidanud jahvatama hakkama, aga kui ta veskiukse lahti teinud, jooksnud veskis suure mürinaga keik kivid ja värgid ja kurjad vaimud ajanud keik, mis veskis olnud, puhas kivi silmast sisse ja jahvatanud puruks.
Mölder seda nähes jooksnud õpetaja juure ja palunud, et õpetaja tuleks ja tema vesiveski ära õnnistaks. Õpetaja pannud esite vastu ja põle tahtnud minna, aga mölder lubanud pärast õpetaja vaeva ausaste tasuda. Siis läinud ka õpetaja möldrega ühes vesiveskit ära õnnistama. Kui õpetaja veskikotta astunud, jahvatanud kurjad vaimud ikka omasoodu edasi ja õpetaja öölnud möldrele: "Siin on kuradid nii palju kui sipelgaid pesas."
Õpetaja võtnud taskust lauluraamatu ja öölnud möldrelle laulusõnad ette: "Jeesus, oh aita, et võimust võim saada, jne." Sel silmapilgul visatud ülevelt üks mees maha, mis pea otsast ära olnud raiutud ja verine. Õpetaja ehmatan ära ja jooksnud veskikojast välja ja öölnud möldrelle: "Jäägu kuradid siia paika, katsume, et ise hingega pääseme." Mölder öölnud: "Mina siit enne ei lähe, nii kaua kui nad veel veskit ära ei ole lautanud."
Saanud õpetaja ära läinud, öölnud hääl veskist: "Mata see surnukeha kirikuaeda ristitud mulda, siis kaome meie kõik siit veskist ära."
Mölder teinud nõnda, kui talle sealt veskist ööldud. Matama aeg öölnud jälle üks ääl: "Mine nüüd veski ja pühi ja korja kõik viljaterad kokku ja jahvata ära, saad iga tera pealt kopika." Mölder teinud nii, kui talle ette ööldud ja ta saanud pärast hirmus palju jahu ja raha, tulnud iga pääv nii palju sisse, et lugeda põle jõudnud. Kui ta veel ära ei ole surnud, siis jahvatab ta veel praegugi.
E 1999/2004 (44) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt: 756B Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas üks mõrtsukas õntsaks saanud
Ükskord olnud üks hirmus mõrtsukas, kes alati röövin ja ka inimesi tapnud, nii et kõik teda kartnud. Viimaks olnud temal juba nii palju raha, et enam ei tea, kuhu panna. Siis tulnud tal see hea mõte - ma tahan kirikut oma raha eest lasta ehitada, võibolla ehk siis saan ka õndsaks.
Ta annud igal pool käsud välja, et rahvas tuleks temal kirikut ehitama, aga keegi ei julge ja kartnud, et kui tema kääst töövaeva läheme pärima, et ta siis meid ära tapab.
Ta saanud seda kuulda, siis maksnud ta kõigile enne raha välja ja kiriku töö algan. Pea saanud ka kirik valmis.
Siis võtnud ta maast ühe tuletukki ja löönud püsti ja öölnud seejuures nii: "Kui ma veel õndsaks saan, siis mingu see põlenud puutukk kasvama ja kasvagu suureks puuks." Ja peagi hakanud see tukk võsuma ja kasvama. Siis läinud ta kirikuõpetaja juure, et õpetaja tuleks ja tema kiriku ära õnnistaks ja teda ise ka omas kirikus esimest korda armulauale võtaks, aga mis teha, ei õpetaja julge minna ja ütelnud: "Ei, ma ei tule."
Mees läinud jälle kodu, läinud aga teisel pääval jälle õpetaja juure ja ähvardan: "Kui sa mind ei tule lauale võtma ega kirikut õnnistama, siis ma sind praegu siia paika tapan." Õpetaja hakanud suure hirmu sees värisema ja öölnud: "Pai mees, ma tulen."
Õpetaja läinud keriku ukse taha ja näinud, ukse peal olnud kirjutud mihe nimi ja liignimi ja sel ja sel pääval saab mind siin esimest korda lauale võetud ja kirik õnnistud ja aastanummer. Õpetaja teinud ukse lahti, siis ta näinud, et mees olnud põlvili altari ees ja palun jumalat. Õpetaja seda nähes pannud ukse tagasi kinni, võti olnud ees, keeran ukse lukku ja visanud võtme järve. Aga mis teha, võti olnud nii kunstlikult tehtud, et keegi teine võti enam lahti ei tee.
Aastat nelikümend läinud mööda, siis saanud üka kalamees noodaga võtme järvest kätte ja siis keeratud kirikuukse lahti ja vaata imet, mees palun ikka ühtiviisi põlvili altari ees. Kui vaatajad sisse astunud, küsinud altari ees paluja, kas õpetaja veel ei ole tulnud, sest tema arvates olnud seesamma pääv, kui ta õpetajat kutsumas käinud.
Siis läinud teised õpetaja juure, rääkinud seda lugu talle ja õpetaja võtnud raamatut kaendlase ja läinud siis kirikus. Kirikus paluja pannud aga imeks, et ei ole enam see õpetaja, kelle jutul tema käinud. Mees olnud siis armulaual. Õpetaja õnnistanud kiriku. Siis tulnud mees suure südamerõõmuga kirikust välja, vaadanud seda tukki, mis ta senna püsti löönud ja see olnud juba suur puu. Siis öölnud mees: "Nüüd võin ma kindlaste see peale julge olla, et ma õndsaks saan."
See jäägu aga lugija enese arvata, kas see lugu tõsi on või üks luuletus.
Rhvasuust kirja pannud Juhan Holts Nõval üle Paldiski.
E 2008 (226) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noore õunapuu otsast saab õunu varastatud, ei pea see puu hea viljakandja puuks kasvama.
E 2033/6 (54) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene ühe silmamoondajast
Kord elanud üks väga tark nõid või silmamoondaja, kes kõiksugused vägevad tükka teinud. Rahvas mõelud teda vanakuradi ise olevat, sest ega üks lihalik inimene ikka niisuguseid tükka ei või teha.
Kord koorinud tema palka hoone ehituse tarvis ja viimaks juhtunud ka sinna võerad inimesi juure tulema, siis öölnud ta: "Tahate näha saada, maa poen siit palgi otsast sisse ja tulen teise otsast välja?" Keik soovinud seda imet näha saada. Mees muutnud kõigil silmad ära, kes seal olnud. Läinud palgi otsa juure ja hüüdnud: "Vaadake, nüüd panen ma pea palgi otsast sisse ja lähen." Ja peagi põle teda keegi näinud, arvates, et ta palgi seest edasi läheb.
Aga sel ajal juhtun parajaste üks kaltsuajaja setukas sinna tulema, kelle silmad moondamata õppetaja olnud, sest silmamoondaja ei olnud teda veel näinud, see hüüdnud juba mõned sammud eemalt nende ligi astudes: "Teie rumalad, teie arvate, et ta palgi seest läbi läheb! Ta ronib käpuli palgi pealt edasi ja krõbistab laastudega ja teie arvate, et ta praginal puusüdamest edasi läheb."
Selle ütlemise peale vaadanud silmamoondaja kord tagasi kaltsuajaja peale ja nõidanud kohe selle silmad ka ära ja näinud, et sead tema kaltsukoorma otsas ammetis olnud. Kaltsuajaja võtnud matra ja hakanud sigu nuhtlema ja peksnud nõndaviisi nii kaua, kunni kõik tema taldrikud, tassid, kruugid ja kausid katki olnud virutatud, aga sead ühteviisi ikka kaltsukoorma kallal. Viimaks silmamoondaja võtnud moondamise ta silmi pealt ära, siis olnud kaltsuaajal vesi ahjus - kõik kallis kaup katki pekstud ja ometige põle ühte loomahingelist koorma kallal olemas olnud.
Siis öölnud silmamoondaja: "Vaadake, siit seinast on oherdeauk läbi ja mina lähen siit august läbi teinepool seina, võite igaüks oma silmaga iga mees hooltsaste pealt vaadata, et ma seda teen." Silmamoondaja pannud pea augu peale ja hüüdnud: "Nüüd lähen!" ja kadun vaatajade silmist ja pea hüüdnud seestpoolt seina: "Kuulake nüüd, olen ära teinepool seina."
Tüdruk, kes üleval aida peal pesu kuivatama pannud, näinud seda lugu, et silmamoondaja iga kord kõrvalt uksest sisse läinud ja hüüdnud: "Ärge uskuge teda, et ta august läbi läheb. Ma olen iga kord näinud, et ta uksest sisse läheb." Tüdruk tulnud aida pealt maha ja hakanud tuppa minema, aga imet, hirmus sügav vesi. Ta tõstnud oma riided üles, et märjaks ei saa. Mida enam toa ukse poole, seda sügavamaks läinud. Ta käärinud viimaks oma riided kaendlaaugust saadik ülesse, et kõik ihu paljas olnud, teised naernud, nii et kõhud tahtnud katkeda.
See silmamoondaja oli palju vigurit teinud ja seega hulga raha kokku pannud. Kui ta ära ei ole surnud, siis teeb ta veel praegu oma vigurit edasi.
E 2044/7 (57) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas ennemuiste hunta kinni püütud. Rahvasuust J. Holts
Ennemuiste, kui hunta olnud, kes rahvale palju tüli teinud, pruukinud rahvas ka mitmed nõud nende kinnipüüdmisks.
Huntide püüju tarvis kaevatud suured sügavad augud, siis pandud üks post sinna augu keskel püsti ja pandud siis üks põrsas ehk kukk sinna posti otsa ja pandud siis õrnalt puuokstega auk pealt kinni, et kui hunt seda põrsast ehk kukke ära tuleb võtma posti otsast, siis ta sinna auku kukub, kust ta enam välja ei saa ja kus siis kerge on nende elutossu välja võtta.
Selsugusel püüdmise ajal sündinud ka üks hirmus ja nallakas lugu, mida ma siia lugejatel ülesse panen. Ühes küla kõrtsus käinud üks noor poiss alati õhtati viiulit mängimas. Aga seal küla ligidal olnud ka üks niisugune hundipüüdmise auk, aga viiulimängija poiss ei ole sest ühtegi teadnud. Kui ta kõrtsist kodu läinud, näinud ta tee ääres metsas kukke ühe posti otsas karjuvad. Ta läinud ruttu sinna ja pidanud kuke sealt ära võtma, aga vaata maa langenud jalge alt ja kukkunud suure krobinaga auku kaksiti ühe looma kaela peale, mille järeldusel see hirmust häält teinud.
Poiss tõmmanud tikust tule üles, siis näinud ta omaks suureks ehmatuseks, et tema leitud seltsiline hunt olnud ja auk ka nii sügav, et väljasaamist loota ei ole. Poiss mõtelnud: "Surm ehk elu!" ja hakanud viiulit mängima ja hunt hakanud kangeste ulguma. Kukk karjunud ühtelugu posti otsas edasi.
Peagi tulnud üks ülevelt võntsti viiulimängijale selga. Viiulimängija tõmmanud jälle tule üles ja näinud, et hunta olnud juba paar tükki tema seltsis. Ta mõtelnud, need viimaks mind nällaga siin õnneks võtavad.
Öö läinud mööda ja viiulimängija oodanud pääva läbi, kas inimest tuleks ka auku vaatama. Pääv läinud õhtule, aga ei tule kedagi ja nälg hakanud ka teda hirmus vaevama. Õhtu ei heitnud tema magama, öösel aga tulnud paar vortsu talle jälle ülevelt selga. Ta võtnud tule tikust üles ja näinud, et hunta juba neli tükki augus olnud. Küll värisenud tema ihukarvad, aga mis ikka parata võib, sest põgeneda ei saa neist keegi.
Teisel pääval aga tuldud auku vaatama, kas hunta ka on sisse läinud. Kõik ehmatan ära, kui nemad viiulimängijat poissi nella hundi vahelt august leidnud. Nad annud poisile auku köieotsa kätte ja pidanud poissi sedamoodu huntide vahelt august välja tõmbama. Aga kui poisi ülespidi tõmmatud, hakanud hundid hammastega poisi külgi kinni, ei lase välja tõmmata. Kui nad näinud, et see abi ei aita ja et hundid poissi igatemoodu lasknud ende ümber silitada, siis pannud poiss köieotsa hundi kaela ümber kinni ja sedamoodu vidanud teised kõik neli hunti enne august välja ja poiss keige viimaks.
Hundid saanud siis kõik oma surmanuhtluse kätte. Ja sest ajast kaudatud ka niisugune hundipüüdmise mood ära.
E 2051/4 (59) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1061+1176+1575 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt Mammaste külast
Ennemuiste olnud Mammaste küla Eestimaal vanakuradiga hirmus kimpus, sest vanakurat vidanud iga aasta hirmus palju küla loomi ära. Et küla juba üsna hirmu sees olnud, ei põle sinna hooltsate karjuste abi aidanud ega miski abi. Siis tulnud üks noor mees külasse ja pakkunud ennast karjatseks ja öölnud, et vanakurat tema hoole alt ühtegi looma ära ei saa viia, ja kui seda peaks ette tulema, siis tema selle eest vastab. Aga karjane tahtnud väga kallist palka saada, mis külamihi üssna värisema pannud, siiski võtnud nad teda hädaga endale karjatseks, sest loomade äravedu olnud juba liiale läinud.
Karjane läinud metsa ja korjanud teise tasku pähkled, teise tasku veikesi kiva, söönud siis vahetevahel oma pähkled ja löönud vahel veikest nurtralli sekka. Seal näinud ta vanakuradit äkiste vantides oma poole tulevad. Karjane põle sest ühtegi välja teinud, vaid söönud ikka rahuliste oma pähkled. Kurat astun uhkeste karjatse ette ja öölnud: "Noh, kas annad heaga mulle ühe hästi rasvase looma või pean vägise võtma?"
Karjane öölnud: "Kui teie, aus isand, ka nii hõlpsaste pähkle katki närite kui mina, siis annan keelmata, aga kui ei, siis katsuge, et tervelt oma nahaga pääsete." Ja karjane võtnud selle peale piuga kivi taskust välja ja annud vanakuradi kätte. Vannakurat närinud nii et hambad ragisenud ja suus tuld leiganud, aga ei saa katki, ja pannud seda nähes putkele.
Nõndamoodi mitu kord vanakuradiga karjane pannud iga kord pähelt närima, aga annud selle asemelle kiva närida. Nii kaua närinud vanakurat, kui viimaks kõik ta hambad suust otsa saanud.
Karjane öölnud: "Kuule, kui sa oma käimist veel edasi tahad pidada, pead mulle ühe kotitäie sala sitahaisu tooma. Kui sa seda ei saa, siis ma so naha pealt võtan ja külameeste kätte annan."
Vanakurat öölnud: "Toon, toon!"
Vanakurat läinud siis kotiga mõisa põllu peale, kus teumihed kibedaste töötanud ja koogutanud igaühe perse taga oma kotiga, kes üks tirt lasknud, pannud ta kohe oma koti ette. Kui ta arvanud kott juba haisu täis olevat, hakanud ta karjatse juure minema. Tee peal aga nuusunud ta vahel kotti, kas hais peaks ikka kotis alles olema. Selle ajaga, kui ta karjatse juure saanud, olnud kott täitsa haisust tühi. Vanakurat korjanud mitu aega niimoodu salasitta, et viimaks ta tuhvled jalast otsa saanud ja ta kaela- ja sellasooned haigeks jäänud töömeeste perse taga koogutades.
Karjane näinud, et ta haisu toomisest midagi põle tulnud ja öölnud: "Nüüd tahan ma so naha maha kiskuda ja kui sa oma nahka ei taha anda, siis pead mulle selle kotitäie raha tooma."
Vanakurat öölnud: "Toon, toon." Ja peagi tulnud vanakurat ähkides kott selgas. Karjane lasknud siis kuradid rahakoti oma koju tassida.
Karjane öölnud: "Hoia, kui sa ennast veel mulle peaks näitama!"
Külarahvas harjun juba ära, et vanakurat enam loomi ei käi vidama ja ei põle lubanud karjatse palka välja masta. Karjane pahandan selle üle ja annud sui jaanipääva aeg üles, et tema sügisel ennast karjatse ammetist lahti võtab. Teeninud siis aasta täis ja läinud külameeste kääst palka kätte saama, aga külamehed ei maksa. Karjane mõteln, mis hea nõu nüüd hakkab. Läinud ühel õhtul pimedas küla alla metsa ühe puu otsa ja hakanud karjuma: "Häda, häda Mammaste küla peale! Häda, häda Mammaste küla peale!" Külast hüütud siis: "Mikspärast häda?" Karjane hüüdnud puu otsast: "Sellepärast, et karjatse palka ära ei maksa. Häda, häda" jne.
Külamehed maksnud siis karjatselle ta lubatud palga välja.
Kui ta veel ära ei ole surnud, siis sööb ta praegu oma palka, aga vanakuradi kalliga kotitäis on alles tervisega.
E 2055/7 (60) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersberg (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldati võitlemine kaheteisme kuuga
Ennevanaste, kui üks soldat kroonuteenistusest kodu käima läinud, saanud ta õhtuni teed mööda kodu poole rutanud, olnud ta jalad juba üsna ära väsinud. Tulnud üks maja vastu ja ta läinud sisse ja küsinud öömaja, mis temale ka viimaks lubatud. Soldatil tehtud ase tahatuppa maha ja ööldud siis: "Heida siia magama, et sa eestoas teistele tülinaks ega jalgus ei ole."
Soldat põle veel magama jäänud, kui üksteist noort meest tuppa tulnud ja see vanamees, mis enne olnud - kaksteistkümnes. Tagatoas olnud üks veikene potikene, vedelat kraami olnud seal sees ja igamees läinud sinna poti juure ja kastnud oma näpuotsa sinna sisse. Ja iga mihel olnud puumõek kääs ja läinud kõik siis selle peale välja. Soldat seda imeks pannes läinud akna peale vaatama, kuhu nemad puumõegad kääs minna ja soldat näinud, et nemad kõik üles taeva peale läinud ja seal taplema hakanuvad ja maha paistnud nii kui meie mõnikord virmalise vehklemisi nääme. Soldat seda nähes pannud ennast ka ruttu riidesse, võtnud oma mõega, kastnud oma näpu ka sinna potti ja läinud välja nende järel - ja vaata imet - soldatil olnud ka see võimus, et ta üles taeva alla nende hulka saanud.
Soldat hakanud oma raudmõegaga taplema. Küll tulnud need kaksteist meest kõik tema kallale ja tahtnud teda surnuks lüüa, aga soldat keerutan oma raudmõegaga kolm-neli ringi ja löönud mitmel kääd otsast maha. Selle peale põgenenud need kaksteist meest soldati eest ära.
Soldat läinud tagasi jälle oma öökortlesse. Hommikul tapelnud majaperemees küll temaga, et: "Meie olime puumõekadega ja sina tulid raudmõegaga - ega see kenegi taplemise riistapuu ei ole. Kes õpetas sulle seda kuntsi, et sa meie hulka ülese võisid tulla?"
Soldat öölnud: "Arvate teie, et ma magasin, ma nägin keik, mis teie tegite." Selle peale läinud soldat minema.
Sellepärast on ka see teine mees, küündlakuu, tänapäävani kõige lühem, sest et soldat teda kõige enam oma mõegaga oli haavanud.
Jaan Ersbergi suust Juhan Holts Nõval üle Paldiski.
E 2078 (1) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Enne kui veel kirjamehi ei olnud, pruugiti valla magasinides pulgad. Peremihel oli siis teina pulk oma kääs ja teina pulk magasinis. Et igaüks oma pulka ära tundis, olid kõigidel oma isesugused märgid, mida õuemärkideks kutsutud. Iga kord, kui vilja laenatud, siis saanud ka pulkade peale üles märgitud. Nüüd on juba ammu see pruuk kadunud ja pulgad seisvad magasinis nurkas hunikus.
E 2078 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Riguldi mõisa põllal peab üks lehtpuu olema, mis ühe ööga olla kasvanud ja kes selle puu oksa murrab, peab ära surema.
E 2078 (3) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahvajutu järele olen kuulnud, et Paldiski linnas peab see olema, mida rootsi kuninga kuivanud kepist olla kasvanud, sest kui venelane Paldiski linna ära võtnud, löönud ta kepi püsti, ööldes: "Kui kasvama hakkab, saan linna tagasi."
E 2079/82 (63) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Natukene näkkide ajaloost
Ennemuiste olnud üks kuri inimesesugu, mida nimepidi näkkideks kutsutud, need olnud ühe jalaga. Kui nad kuskile käima peale välja läinud, löönud neid kaks tükki kättpidi kokku ja läinud nii tulisest edasi, et hobusega naljalt põle nende vastu saadud. Inimeste elu olnud see aeg väga kardetav, sest nemad püüdnud ka inimesi ja nuumanud neid endile sööma tarvis.
Neil olnud ka majad, kus nad koos elanud ja oma hirmsat tööd toimetanud. Ühes niisuguses näkkide asunduses olnud palju inimesi kinni pantud ja kindlasse paika nuuma peale pandud. Seal olnud üks vanamoor kodu alati, kes neid inimesi, mis nuumati, iga pääv ühe sööma jaoks küpsetanud, sest teised näkid käinud iga pääv röövimas ja riisumas ja inimesi püüdmas. Inimene, mis nuuma tarvis pandud, seutud traat või muu asi ümber vasaku käe päka ja kui ta juba nii lihavaks läinud, et traat juba liha sisse sügavas jäänud, siis kästud seda vanamoori ahjus ära küpsetada.
Ühel pääväl läinud näkid jälle riisumise peale välja, siis öölnud üks nende peameestest vanamoorile: "Täna lõuniks lähed võtad ajast paremat kätt kõige esimene ja küpsetad meile lõunaks ära."
Saanud vanamoor ahju küdema pannud, toonud ta selle mehe ära. Vanamoor pannud käru ahju ette ja öölnud: "Istu siia peale."
Mees öölnud: "Ma ei mõista, palun teid mulle enne näidata." Vanamoor istunud käru peale. Sel silmapilgul kihutanud mees vanamoori käruga ahju, kus teda kohe tuleleek surmanud.
Mees võtnud võtmed, peastnud teised inimesed, kes nuuma peal olnud, ka lahti, võtnud siis raha ja kallimad asju, mis nad majast leidnud ja põgenenud siis sealt ära.
Lõuni aeg tulnud näkid kodu ja pannud imeks, kuhu vanamoor on saanud. Tommanud siis ende praekeha ahjust välja, siis saanud nemad aru, et mitte head nalja ei ole - vanamoori keha ja tema sõrmus peale selle veel tunnistanud, et tõeste nende ende vanamoori keha olnud.
Siis läinud nemad nuumtalli vaatama. Viimane kui üks on kadunud ja ka raha ja kallid asju. Siis istunud nad hooste selga ja kõik läinud põgenejad taga ajama. Tee läinud neil kaheharaliseks ja ei põle teadnud, kuhu külge nad on läinud. Hobused kippunud teise ääre, mihed tahtnud teise ääre minna ja ka läinudki, aga põgenejad olid sinna külge ikka läinud, kuhu hobused püüdnud minna. Viimaks, kui näkid näinud, et selle tee pealt neid leida põle olnud, pööranud nad ümber ja läinud teist teed mööda. Põgenejad väsinud juba ära. Tee ääres olnud lojuste kari. Põgenejad läinud sinna lojuste karja hulka ja lasknud pikali maha, nii et neid keegi ei ole näinud. Tagaajad läinud neist mööda ja nenda pääsnud nemad näkkide kääst ära.
Näkkidest on vanainimeste suus mõndagi juttu kuulda olnud, mida kõik ei maksa kirja panna.
Rahvasuust kirja pan/nud/ Juhan Holts Nõval üle Paldiski.
E 2083/5 (64) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Erseng (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbest, mis selle aastasaja alguses on mõnes maakonnas möllanud ja kelle kimbatuses mõned vanemad inimesed on olnud, kes veel alles elavad.
Jaan Ersbergi suust J. Holts.
Minu isa jutustas mulle, kui tema alles poisike oli olnud, kuidas siis hallitõbi inimesi käinud piinamas. See tõbi tulnud igal pool inimeste peale nagu inimese näül või kombel ja vapustanud ja tallanud väga inimese selgas, et inimesed selle kätte üsna ära lõppenud.
Üks mees, kes alati selle hallitõbe kääs kimpus olnud, pidanud järgmise nõu: ta teinud pihelgapuust ühe pulga ja leiganud sinna risti otsa, läinud siis aita kirstu sisse ja mõtelnud iseeneses - kui see halltõbi tuleb siis sisse, siis topin ma selle augu selle pulgaga kinni, kus ta sisse tuleb, siis saan ma näha, mis elukas ta ette on. Kui mees kirstus nenda mõtelnud, näinud ta, kuidas halltõbi võtmeaugust sisse tulnud, ta pannud kohe pihelgast pulk võtmeauku ette. Saanud halltõbi teda küll tallanud, võtnud mees tikust tule ülesse ja näinud, et üks naisterahvas olnud tema seltsis ja naisterahvas öölnud kohe: "Võta mind omale naiseks."
"Kust sa oled ja mis sa mind vaevamas käid?"
Naisterahvas öölnud: "Meid on võeraltmaalt palju naisa ja hulgume siin maal ümber. Meie küll seda ei tahaks, aga meid on seks pandud. Sina oled mind nüüd peastnud ja nüüd sooviksin, et teie mind naiseks võtaksite." Mees olnud pea selle nõus ja neid laulatud kokku. Nad elanud mõnda aastat ühes ja neil olnud juba mitu suurt last. Ühel pääval küsinud naine mihe käest: "Kust sa mind ära peastsid."
Mees seletanud seda lugu naisele ette ja naine läinu selle järele aita ja mees vaadanud, naine läinud kirstu. Mees jooksnud järele, et mis ta hullu aidas nüüd on. Tõstnud kirstukaane üles ja vaadanud kirstu, põle enam naist kirstus ühtegid. Siis olnud mihel silmad vett täis, et kes nüüd mulle ja minu lastele riided selga teeb. Aga vaata imet, iga laube toodud ilma nägemata temale ja lastele puhas pesu ja riided laua peale, aga naine jäänud nägemataks kunni tänapäävani.
Juhan Holts Nõval üle Paldiski.
E 2085/7 (65) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Mt. 1381 Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näkkide sõjast
Ennemuiste olnud ühe mihel väga tige naine. Mees olnud ta kääs üsna hädas, sest naine peksnud teda vahetevahel nii, et veri mööda külge alla jooksnud.
Seal tulnud mihel hüva nõu meela. Ta ostnud mõni kopika eest saiu ja kutsunud siis oma naise välja, ööldes: "Naine, tule vaata, et taevast sajab saiu maha. Üks nõid ütles mulle, et see näkkide sõda tähendada."
Naine läinud siis mehe jutu peale välja. Mees visanud taskust ikka salamahti saiu üles taeva alla. Naine seda nähes, et mehe jutt tõsi on, hakanud meest paluma: "Kui sa mind näkkide süõjast ära päästad, siis ma eluaeg ilmas sind ei löö ega peksa."
Mees öölnud: "Peastan, aga pea oma sõna."
Mees öölnud siis: "Kõige parem, mine nüüd siia tõrre alla, mis siin õue peal seisab ja ma ise tahan ka väljas hooltsaste valavata."
Naine kuulnud mihe sõna. Mees tõstnud tõrre ääre üles ja naine pugenud kummuli tõrre alla. Mees toonud siis aidast piuga odre, pannud tõrrepõhja peale, tassinud siis kanad tõrre põhja peale ja need hakanud hooltsaste odre nokkima. Naine tulist hirmu täis tõrre all, hakanud karjuma: "Armas mees, peasta mind näkkide sõjast."
Mees karanud selle naise appi hüüdmise peale tõrre juure, kisendades: "Teie, kuradi näkkide selts, tahate minu naist õnneks võtta!" ja visanud kanad tõrrepõhja pealt ära ja lasknud siis naise tõrre alt välja, ööldes, et: "Näkkisi enam olemas ei ollagi."
Naine karanud rõõmuga tänades mihe kaela ümber kinni: "Südamelik tänu, et mind näkkide sõjast ära peastsid, nüüd eui taha mina iialdes sulle haiget teha." Ja naine pidanud ka oma sõna.
Kui nad ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu.
E 2101/4 (67) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jaanitulest
Ennemuiste läinud üks mees jaanipääva laube õhtu hobusekarja. Tüki aja pärast tahtnud ta piibu peale tuld panna, aga õnnetuseks ei põle miskid tuleriistu taskus olnud, et oleks piibu peale võinud tuld saada.
Seal näinud ta äkitselt eemalt suurt tuld ja ta läinud siis sinna tule juure, et piibu siutsema saaks. Kui ta tule juure saanud, olnud seal mitu meest. Kui ta tuld tahtnud võtta, ütelnud need mihed: "Siin meie sulle piibu peale tuled ei anna, vaid pead siit kuuehõlma sees süssa viima oma karja juure."
Mees esite kartnud, et sööd põletavad kuuehõlma ära, aga viimaks ometi lasknud ta ühte, kel suur tuhalabidas käes olnud, omale süssa kuuehõlma sisse panna.
Siis läinud oma hooste juure, pillanud sinna sööd maha, et omale ise ka tuld teha, aga niipea, kui ta sööd maha pillutand, olnud need kadunud.
Ta läinud uuesti, toonud jälle süssa ja ikka, niipea kui ta sööd maha pannud, olnud need suutumaks maast kadunud.
Mees läinud kolmat korda veel süssa tooma ja hakanud ütlema: "Mis tuli teil on, et see minu kääst ikka ära kaub" ja saanud nendega riidu. Keik mihed karanud tule äärest ja hakanud ta peale tuld viskama ja loopima. Mees pannud jooksma ja tule äärdsed mihed jooksnud ta järel ja loopin nii palju tulesüssa ta peale, et kui hobusekarjane viimaks ära väsinud ja pikali kukkunud, et ta sellani süte alla jäänud.
Viimaks laulnud kukk ja selle ajast kadunud need sööde loopijad kõige tule ja sütega ära.
Mees tõusnud maast üles ja olnud nii hirmu täis, et ta karja ette võtnud ja kodu läinud. Siis läinud ta ühe targa või nõia juure küsima, et mis asja see peaks tähendama. Nõid öölnud, et mine sinna vaatama, kus sa süssa maha pillasid ja vaata - sa leiad raha.
Mees teinud ka nii kui nõid õpetanud oli ja iga koha peal, kus ta süssa maha oli pannud, olnud suured rahahunikud. Seal, kus ta pikali viimaks oli olnud, olnud kõige suurem rahahunik.
Kui ta veel ära ei ole surnud, siis peab ta veel praegu selle suure rahasumma juures aru.
E 2105/12 (68) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õela naisest
Ennemuiste olnud üks väga õel ja tige naine, kes oma mihega väga sandiste elanud. Ta olnud ka jõu poolest mihe üle ja mitu korda peksnud ta oma mihe keha nii läbi, et kole olnud vaadata. Mees surnud viimaks ära ja naise elu läinud sest ajast nii sandiks, et koguneste ilma mihete läbi ei saa ja ükskid mees ka enam temast ei põle hoolinud, sest kõigidel olnud see teada, kuidas ta oma esimese mihega oli elanud. Siis saanud tema meel ja süda ühel korral nii hapuks, et ta omas meelepahanduses öölnud: "Mis kurat see on, et ma meest ei saa! Ma võtaks keik vastu, tulgu kas kurat mulle miheks."
Sest ajast hakanud tal üks mees käima, kes igal õhtul tulnud ja hoomiku jälle ära läinud. See mees öölnud naisele: "Sul ei pruugi ühegile tööle välja minna, mina saan kõik ära tegama." Suil näinud kõik külarahvas, et naise põllud kõik ilusti küntud ja äästatud olnud ja kõik vili ilusti kasvanud, aga mitte ühte inimest ei ole näha olnud, kes seda tööd oleks teinud.
Naine hakanud ka selle imeliku asja pärast hirmuma ja võtnud kätte ja läinud ühe nõia juure kuulama, et mis lugu see on. Nõid öölnud: "See on see vana kurat ise, mis sa soovisid. Sa pead põgeneda katsuma ja kui see abi ei aita, siis tule jälle mu juure, küll ma siis jälle sind õpetan."
See mees ei ole lasknud iialdeski naist öösel kusagil minna, vaid kui naine kuhugil läinud, siis lipanud ta ka kohe seltsi. Teisel õhtul, kui mees tulnud, öölnud naine, et temal rihale vaja kusele minna. Mees pidanud kohe seltsis minema, naine öölnud: "Eks sa lase mind seda väikest reisu üksipeni ära käia." Siiski põle mees naist muidu lasknud minna, kui sidunud naisele köie ümber kõhu ja lasknud siis naise minna. Rihal olnud üks kits. Naine sidun köie kitsele kaela ja läinud üles rihaltse laudile ja roninud üles penni peale kuke ja kanade juure. Naine kuulnud, et mees toas eerdanud, et kus ta nii kauaks jäänud, teinud rihaltse ukse lahti ja hakanud köiest tõmmama ja vidanud kitse tuppa. Mees öölnud: "Ohoo, on sarved peas!" ja jooksnud selle järele rihale naist otsima. Otsind rihaltse läbi - ei leia -, siis läinud mööda redelt üles laudile otsima. Kui ta natukese aega oli penni otsinud, kus naine olnud, laulnud kukk (vanarahvas tõendavad, et kurat ja kõik kurjad vaimud kukelauluga ära põgeneda ja et kukk ja kanad k/urja/v/aimu/ nähta) ja mees kadunud kukeleulu järel ära.
Teisel õhtul olnud aga mees jälle tagasi ja käinud mõnda aega ja naine näinud jälle nõia juure ja öölnud, et põgenemine ühtegid ei aita.
Nõid öölnud: "Kui teie õhtut sööma hakkate, siis lase lusikas laua alla ja võta lamp laua pealt ja vaata, missugused jalad tal all on. Ja selle klaasiga annan mina sulle üht eli ligi, kalla siis kohe seda eli tema jalge peale, siis jääb tema nii nõdraks ja võimetumaks, et ta pikali kukub ja kuhugi minna ei saa. Siis võta pihelgavitsad ja peksa nii kaua, et ta paluma hakkab ja ära lubab minna. Aga enne ära mitte peksmist järel jäta ja et ta tugevamaks saaks ja ära võiks minna, annan sulle teise klaasiga niisugust eli - kui sa tema jalge peale kallad, et ta siis kohe minna võib."
Naine läinud kodu ja olnud lootuse peale rõõmus, et nüüd tast lahti saab.
Teisel õhtul tulnud mees aegsaste ja kui nad sööma hakanud pillutanud naine lusika laua alla ja võtnd lambi, et lusikast nääks ära võtta ja näinud kohe, et mihel olnud karused kabjajalad all. Naisel olnud kõik kääpärast valmis. Naine kallanud kohe eli mihe jalge peale ja mees kukkunud losti laua äärde külleti maha. Naine öölnud: "Et sa oma käimist ei jäta, siis tahan ma sulle ühe niisuguse mundre anda, et sa enam teist saama ei himusta tulla."
Neid sõnu ööldes võtnud naine nurgast vitsad ja hakanud meest peksma. Küll palunud mees, et ole hea ja jäta järele, aga naine öölnud: "Või jätan järele!" ja hakanud veel hirmsami/ni/ peksma.
Viimas öölnud mees: "Lase mind lahti, ma lähen." Selle peale jätnud naine peksmise järele, valanud teise klaasist õli mihe jalge ja mees tõusnud üles ja läinud lepates minema, pärast seda ei ole aga naine enam teda näinud.
Sest ajast saadik ei pea enam olema vanakuradit inimese näul maa peal nähtud.
E 2112/8 (69) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondikirik
Ennemuiste olnud ühes kohas üks vana kirik, kus enam jutlust ei ole peetud, ja kes öö aegu läinud, saanud kurjavaimudest ära söödud, et paljad kondid järel jäänud, ja tihti nähtud öö aegus kirikust tuld. Et see kirik seal maal kõigile oli kardetavaks saanud, siis vidanud üks mees kihla, et tema tahab kolm ööd seal kirikus olla ja et temal kõige vähemadki viga ei ole. See mees olnud ka väga tugev. Kõik teised olnud jõu poolest tema alamad. Kui ta esimene õhtu kirikus läinud, tulnud ka pea üks selt kurjavaimusi sisse. Vanakurat istun kantsle peale ja lugenud sealt teistele aruannet ette, mis nad teinud, mis neil veel teha tuleb, viimaks öölnud oma sulastele: "Vaadake, seal seisab meie tänaõhtune pruukost, minge võtke ja valmistage valmis." Mees seisnud nurkas ja kui kurjad vaimud tulnud, ta neid kätega enesest eemale tõrjuma. Kes ta ligi ikka tulnud, selle ta virutanud vastu maad. Viimaks olnud tal juba väsimus käes ja kurjavaimude kätte pidan võit jääma, aga sel silmapilgul laulnud kukk ja niipea kadunud kõik kurjadvaimud ära. Siis läinud ta kodu ja nenda olnud esimesel ööl lugu.
Teisel õhtul läinud ta jälle kirikus ja kurjad vaimud olnud aegsaste platsis. Vanakurat öölnud kantsle pealt: "No täna pead sa ikka meile pruukostiks saama" ja annud oma sulastele märku teda maha murda. Küll võidelnud nemad üks puhk aega, aga viimaks kurjad vaimud näinud, et sel kombel temast jagu ei saa ja tõised kadunud kõik ära, aga üks ilma peata jäänud veel sinna ja öölnud: "Mata mind siia kiriku paranda alla maha. Selle vaeva palgaks juhatan ma sulle raha." Mees lubanud matta ja see ilma peata öölnud: "Siin kiriku paranda all ühes kambris on kaks tündert kulda, aga kolmas öö pead sa veel siin kirikus katsuma ära olla, muidu sa seda raha kätte ei saa."
Mees matnud siis see ilma peata maha, aga suur isu raha või kulla üle ei põle temal isu annud kodu minna. Ta kiskunud kiriku parandalaua üles ja läinud kullatündret paranda alla otsima. Kui ta ühe kambre läinud, löönud uks taga kinni, et enam tagasi ei ole saanud, siis läinud tema mitmest uksest edasi, viimaks jooksnud tema eeli üks kass nii kaua, kui tema äkiste maa peale välja saanud. Siis läinud tema kodu ja nii olnud tema teise ööga lugu.
Kolmas õhtu läinud tema jälle kirikus ja läinud kohe paranda alla kullatündret otsima. Kui ta esimese uksest läbi läinud, läinud see kohe taga kinni. Ta läinud mitmest jo uksest läbi, keik olnud tühjad ja ei ole leida midagid olnud. Ühest kohast nurgast leidnud ta ühe kepi, võtnud selle kätte ja kõmpinud ikka edasi, viimaks saanud ta pärise põrgulinna, kus kõik teistmoodi inimesed olnud. Ta hakand selle kepiga peksma ja peksnud neid surnuks kui sääska. Siis elanud ta üksipeni ses linnas, et ta isegid põle seda aega enam põle jõudnud ära arvata. Viimaks leidnud ta ühest majast vanakuradi üles ja hakanud kepiga seda viruta. Vanakurat öölnud esite: "Ega mina omite karjapoisike ei ole nagu sa teised oled maha verutanud." Aga mees põle sest ühtegid hoolinud, vaid virutanud ikka edasi. Viimaks hakanud vanakurat paluma, et: "Jäta järele, mine teise kamre mo ema juure!" ja kirjutanud mõned riad ühe laua peale ja käskinud seda kirja tema ema kätte viia. Mees läinud kirjaga sinna kamre, kus ema olnud, visanud kirja laua peale ja hakanud kepiga vanakuradi emad peksma. Vanakuradi ema hakanud viimaks paluma: "Lase mind lahti, lase mind lahti!" Mees lasknud teda viimaks lahti, ema jooksnud uksest välja ja põgenenud tema kääst ära.
Mees läinud mitmest uksest läbi, viimaks kuulnud korraga ülevelt laulmist ja ta löönud kepiga ülese lae pihta, kohe jäänud laulmine seisma. Kirikurahvas mõtelnud, kes seal alt koputab. Tõstetud parandalaud ülese ja mees astunud kirikus.
Olnud kirik uus ja teise koha peal ja kirikulist pannud imeks - teistlaadi inimene ja samlad selga kasvanud. Mees läinud kohe vana kiriku juure, kelle ase veel alles olnud. Sealt saanud tema teada, et sest ajast mitmed tuhanded aastad mööda on läinud, kui ta kurjavaimudega ses kirikus võidelnud.
Ta võtnud kepi ja löönud selle kepiga seda peata inimest, mis ta maha matnud. See küsinud: "Miks sa mind ülese aasid?" Mees öölnud: "Sa, petis, pead mulle juhatama, kus kaks tündret kulda seisvad." Ilma peata näidanud kääga: "Näe, seal nad seisvad." Mees matnud ta maha ja leidnud siis juhatamise järele kullatündred üles.
Kui ta veel ära ei ole surnud, siis talub ta veel praegu kulda kiriku paranda alt kodu.
E 2135/47 (74) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suure habemega Silla Jürist, tema 12 sulast
Ennemuiste olnud üks suure habemega mees, keda Silla Jüriks hüütud ja see nimi olnud ka temal kohane, sest tema majad seisnud just jõe ääre peal, kus sild üle käinud. Tema olnud ka aega mööda üsna vanapagana teendriks saanud ja et tema üksi põle saanud nii palju kurjust ja ülekohut tehtud, pidanud tema enesel 12 orja (sulast). Kui kuhugile röövimise peale välja läinud, siis olnud temal ka need kaksteistkümme sulast ligi.
Ühel hoomikul, kui ta üksipeni kottu üle silla pidanud minema, tulnud vanakurat tema järel ja öölnud: "No, Jüri, nüüd lähme."
Jüri pärinud: "Kuhu meie lähme?"
Vanakurat öölnud: "Sa oled juba mind küll teeninud ja minu abiga elanud, nüüd pead ka igaveste minu olema." Jüri seda kuuldes hakanud hirmus kartma ja hakanud karjuma: "Sulased siia puhas, abi on hädaste tarvis." Ja peagi olnud ta sulased kõik seal. Sulased peksnud vanakuradit nii, et ta hingetumaks jäänud ja visanud siis ta keha üle silla ääre jõkke. Sulased pidanud siis kodu tagasi pöörama, aga peremees Jüri öölnud: "Tänasest päävast saadik peate alati minu seltsis olema. Kui ma ise lähen sinna, peate teie seltsi ka tulema, üksi ma enam ei usu kusagile minna, sest ega kuradisi üks ei ole. See oli see kõige väätim ja ma tean, et nüüd järgimööda kõige kangemad minu järele saadetakse, aga oleme mihed, siis ei või nad meile midagid parata."
Jüri tööväli ja plats olnud teinepool jõge, sellepärast pidanud ta ka iga hoomiku üle silla minema.
Teisel hoomikul, kui Jüri oma sulastega üle silla pidanud minema, hüüdnud vanapagan silla alt: "Kuule, Jüri, pea kinni." Aga Jüri sest tähelpanemata läinud ikka edesi. Kui nad kesk silla peale saanud, tulnud vanapagan juba teine poolt silla otsast vastu. Jüri öölnud sulastele: "Andke talle nüüd valu!" ja peagi peksnud sulased vanapagana nii hingetumaks, et tal kusagil elumärki enam põlnud näha olnud. Visanud jälle selle vanapagana jõkke ja läinud jälle oma teed edasi.
Kui nad õhtu kodu saanud, kuulnud Jüri, kuidas kuradid silla peal nõu pidanud, et kuidas Jürid kätte saada. Üks öölnud: "Kõige parem nõu on, kui meie selle silla peale lauad paneme, kõigesuguse kalli söögi- ja joogikraamiga, et kui ta oma sulastega tuleb, siis ta peab surma leidma, sest kõik söögi ja joogi kihvtitame ära."
Üks öölnud selle peale suure jämeda häälega, vist see peaperemees ise: "See on, va vennas, õige, mis nõu sa nüüd andsid. Homme ta enam meie kääst ei pääse."
Kui Jüri hoomikul sulastega läinud , kõnelenud ta neile ette ära, et sedak, sedak nõu kuradid on pidanud, sellepärast ärge ühegid toitu ega märga katsuge.
Kui nad silla peale saanud, olnud keik nenda, kui Jüri ette oli rääkinud ja kõigil olnud kange isu neid roogasi mekkida, aga nad kannatanud kõik oma nälga ja kui nad ülke silla saanud, olnud söögiisu kõikidel kadunud.
Kui nad õhtul kodu saanud, mõtelnud Jüri, tarvis on ka täna õhtu väljas kuulata, mis nõu nad homseks pidavad. Kui Jüri natukese aega väljas oli olnud, kuulnud ta, kuidas kuradid nõu pidanud, nad kõnelenud: "Sel kombel meie Jürid kätte ei saa, kuidas meie nüüd oleme katsunud, homme läheme nii suure tõllaga neile vastu, et see kõige silla ära täidab ja nenda sõidame neid surnuks."
No heakene küll, homiku kõnelenud Jüri oma sulastele, et täna silla peale kohe ei tohi minna, sest sedak, sedak moodu sõidavad nad meid kõiki surnuks, aga täna lähme esite silla alla ja kui vanapagan seda aega arvab, kui meie üle peame minema, sõidab ta üle silla ja pärast võime ilma takistamata üle silla minna.
Kolmandamal hoomikul teinud nad ka nenda ja peagi tulnud suur tõld, kaheksa hoost ees üle silla ja kui üle silla saanud, jäänud tõld pidama ja üks öölnud: "Ah, nad on silla alla läinud." Jüri seda kuuldes, et vanapagan aru saanud, et Jüri sulastega silla all on, karanud Jüri krapsti silla alt välja oma sulastega ja kibe maadlemine alganud vanapaganaga. Küll olnud meestel tegemist, sest see vanapagan olnud kuue peaga. Pika võitlemise järele saanud Jüri seegi kord jälle ikka võimust ja vanapagan karanud viimaks suure hädaga tõlda ja leiganud hoostele takka ja olnud rõõmus, et hingega aga Jüri kääst ära pääsnud.
Kui Jüri tüki maad oma sulastega edasi olnud läinud, saanud nad sinna lagendiku peale, kus üks suur mägi olnud. Kui nad sinna mäe ligi saanud, hakanud üks kass nende eele jooksma ja läinud ühe suure august mäe alla. Jüri pugenud ka oma sulastega taga järele ja peagi saanud nemad ühe suure toreda tuppa, aga Jüri saanud aru, et see põrgu olnud ja et seal eestoas midagid põle olnud. Teinud Jüri oma vigurit ja karjunud kaks-kolm korda: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Teise kamrest öölnud kohe vanapagan: "Kassikene, ära näugu ühtegi, küll meie Jürid kätte saame. Homme ta läheb muidugid ristikheina niitma, siis puistame kihti sinna maa peale maha, niipea kui ta üks kordki vikatiga lööb, läheb kiht talle ninas ja ta langeb surnult maha."
Jüri selle peale läinud oma sulastega minema ja hoomiku pannud Jüri oma sulased valvama, kus kohta kuradid kihti külvavad. Sulased kuulnud, kui kuradid tulnud ja üks peamees nende seast öölnud: "Kihti külvame siia esimese platsi peale, sest siit ta hakkab muidugid kõige enne niitma."
Sulased läinud kodu ja kõnelenud Jürile, seda kõik ära, mis nad näinud ja kuulnud ja kui nad tööle läinud, ei põle nemad mitte seda tükki niitma hakanud, vaid hakanud teise kohast peale.
Kui õhtu kätte tulnud, läinud Jüri jälle põrgus ja teinud kassi kombel: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Peagi ööldud jälle teise kamrest: "Kassikene ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme, kui nemad karduled keetvad, siis paneme kihti kardulepatta. Nii pea kui neist keegi kardulest hammustab, heidab see kohe hinge.
Jüril hea meel, et jälle teada on, mis nõu homseks on peetud. Jüri lasknud küll karduled keeta, aga nad põle keegi neist söönud, vaid neil olnud muud toitu küll süüa."
Kolmandamal õhtul läinud Jüri jälle põrguse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud jälle takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, küll meie Jürid kätte saame. Homme hoomiku hakkavad nemad reht peksma. Kihti on juba rehe sisse pandud, nii pea kui nad rehe kallal tööle hakkavad, läheb kihi tolm neile ninas ja siis on ka nende toss kõigil väljas."
Saanud Jüri seda kuulnud, läinud ta kodu ja pannud rehe põlema ja peagi põle rehest enam midagid järel olnud.
Neljandamal õhtul läinud Jüri jälle põrgusse ja teinud: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu!" Kohe ööldud takkakamrist: "Kassikene, ära näuga ühtegid, täna ööse peame ära põgenema, sest Jürist jagu ei saa ja tea, mis ta viimaks veel meiega võib teha."
Jüril seda kuuldes hea meel ja läinud kodu süda rahul ja rõõmus sees.
Teisel pääval läinud Jüri oma sulastega põrguse. Jüri teinud jälle: "Kurnäu, kurnäu, kurnäu," aga enam ei öölda vastu midagid. Siis saanud Jüri aru, et kuradid putku on pannud.
Uksed olnud keik lukku pandud ja Jüri hakanud oma sulastega lukkusi lõhkuma. Mida enam tagapoole nad läinud, seda ilusamaks kambred läinud, viimaks saanud nad ühe väga ilusa ja toreda kambre, mis üleüldse seest kõik kullatud olnud, läinud veel tagapoole, siis saanud nad sinna kamre, kus ilmhulk raamatud seisnud. Jüri hakanud neid raamatud õige läbi silmama ja saanud aru, et need hingeraamatud olnud. Jüri otsinud ja otsinud ja viimaks leidnud ka oma hingeraamatu üles. Jüri põletanud kohe selle ära, siis murdnud nad veel ühe ukse lahti, mis vist kõige viimane olnud ja vaata õnne, see kammer olnud täis selged kullatündred. Jüri hakanud siis oma sulastega kulda kodu taluma ja kui ta veel ära ei ole surnud, siis vedavad nad veel tänapäävani põrgust kulda kodu.
E 2177/82 (79) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana rahatündrete vidamisest
Ühes kohas kõrvalise jalgteerea peal näinud rahvas ikka viirastust mitmet moodi loomade ja vahel ka inimese näul. Ühel korral olnud ühe mihel tarvis sealt läbi minna, aga kõik teised keelnud: "Ära mine mitte, sest vanakuradid võtavad su seal õnneks!"
No heakene küll. Ometige põle mees teiste keelust midagid kuulanud, vaid läinud ikka sealt läbi. Kui ta teerada mööda julgeste edasi astunud, tulnud vanapagana rahavidajad ta vastu, aga mees põle midagid aru saanud, sest ta üksnes näinud kolm pulli, kes ta vastu tulnud, üks olnud punane, teine sinine, kolmas hall, ja tahtnud vägise tema peale karata. Hädavaevalt peasnud ta hingega nende kääst ja läinud kodu. Kodu tulnud tal hea nõu ja läinud nõia juure nõu küsima, mis abi aitab, et seda teed mööda võiks käia. Kui ta nõiale seda asja oli kõnelenud, öölnud nõid: "Need on vanapagana rahavidajad, kui sa nüüd jälle lähed, siis võta oma vöö ja löö kolm korda risti nende härjadele selga, siis saad sa raha kätte." Mees, rõõmu täis, tänanud nõida ja läinud kodu. Pannud vöö vööle ja läinud jälle seda jalgteed mööda käima. Tee peal aga põle seekord mitte pullid vastu tulnud, vaid kolm koera ja need kippunud ka tema kallale. Ta saanud jälle õnnekombel nende kääst lahti ja läinud jälle kohe nõia juure ja öölnud, et mitte pullid ei olnud, vaid kolm koera. Nõid öölnud: "Oh sa rumal, löö aga kõigile, mis su vastu tuleb vööga risti selga. Vaata, sa saad kätte."
Mees läinud jälle teist korda õnne katsuma ja tulnud jälle need kolm pulli vastu. Mees virutanud esimese pullile vööga risti selga, jäänud kohe suur rahatünder maha, löönud siis teisele ja kolmandama pullile ka ja nii seisnud kolm tündret tema ees. Ta võtnud need tündred lahti ja leidnud esimese seest kümnerublalised rahad, teise seest viierublalised ja kolmandama seest rublalised. Ajanud siis oma taskud raha täis ja läinud kodu. Kodu võtnud raha taskust välja ja vaadanud - ja vaata imet - olnud selged haavalehed, aga vanapagan ise muutis see raha haavalehtedeks.
Mees läinud jälle nõia juure ja küsinud: "Mis nõu ometi peaks aitama?" Nõid õpetanud: "Sa pead omale rahad muretsema: üks kümnene, üks viiene ja üks rublane ja pead siis nenda need rahad sinna tündrede sisse panema: kui suur raha tündres, seda seltsi raha ja nii suure raha pead ka sinna sisse panema, siis saad sina kõik raha kätte."
Mihel kitsas kääs, kust raha võtta, omal raha ei ole. Käinud mööda inimesi ringi raha küsimas laenata, aga mis teha, keegi ei laena. Viimaks saanud ta süda täis ja vandunud: "Kurat, võta veel ära, keegi ei laena raha." Selle ütlemise peale tulnud üks hall vanamees tema vastu ja öölnud: "Ma kuultsin, et sul kange rahanälg kääs olla, ma ehk võin sulle laenata, kui sa nimetad, kuhu sulle hädaste raha vaja on." Mees kõnelenud, et sedak, sedak moodu tema asjad olla ja keegi ei laena. Siis öölnud hall mees: "Mina laenan." (Aga see hall mees olnud ise vanapagan).
Mees võtnud tänades raha vastu ja läinud kodu. Kodu hakanud tema raha vaatama, ta ehmatan ära, kui näinud, et jällegi selged haavalehed olnud. Mees hakanud selle peale jumalat paluma ja tänapäävani ei saa keegi vanapagana raha kätte. Kuid harva, mis tema hoiu alla on antud, kuid siiski peab ettevaatust ja kavalust olema, kui pead hõbedat ehk raha sisse visata saama, siis, kui rahaauk põleb, muul ajal mitte.
E 2183/6 (80) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagana hoiu alla antud rahast
Kord olnud üks rahatünder vanapagana hoiu alla antud, mis ühes heinaküüne nurkas maa sees seisnud ja keda vanapagan vahtinud. Ühel pühapääval öölnud vanapaga oma naisele: "Jää sina täna raha valvama, mina tahan kirikusse minna."
"Hea küll," naine lubanud.
Saanud Vanapagan kirikuse läinud, jäänud naine uniseks ja läinud heinamaa peale magama. Olnud pühapääv ja üks kari poisikesi läinud sinna küüne tantsima ja kuulnud rahakõlinat. Poisid hakanud küüneparanda alla otsima ja leidnud viimaks rahatündre üles. Üks olnud nende seast nii tark ja saanud oma raha sinna sisse ja siis tõstnud mitmekesi see rahatündre üles. Poisid läinud siis kodu hoost tooma, et raha kodu vidada.
Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi ja näinud, et rahatünder olnud välja kistud, siis ehmatan ta oma habe kolm korda hallimaks kui enne olnud ja hakanud raha vaatama, ei tunne enam oma raha ära, puistanud kõik raha parandale maha, ei tunne ega tunne ja jätnud raha kõige täiega sinna parandale ja läinud ja otsinud oma naise üles ja hakanud naist peksma ja öölnud: "Mul oli kirikus kange kirjutus ja sina lähed rahatündre juurest ära majale magama ja lased seda mõõduraha ära võtta!"
Ja peksnud naist nii, et see üsna siniseks tema kätte jäänud ja öölnud: "Vaata, vanamoor, kui sa veel nii hooletu oled, siis tea, et ma so kere nii läbi peksan, et sa iialdeski enam ära ei unusta, mis ma sulle ette ütlen."
Poisid vidasid rahatündre koju ja said igaüks rikkaks miheks.
E 2245/2246 (89) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vähile silmad tahaotsa on loodud
Pärast maailma loomist kadunud jumalal kord taevavõtmed ära ja et tema neid taevast ei ole leidnud, hakanud tema neid maa pealt otsima. Jumal näinud, et ämblik ujunud jões vee peal. Jumal küsinud: "Kas sina oled neid näinud?"
Ämblik öölnud: "Tean küll, need on siin kohas jõe põhjas."
Jumal otsinud ja otsinud, aga ei ole leidnud. Seda kuulnud vähi (sest vähi olnud enne pime, ilma silmita). Vähi öölnud: "Kus so silmad on, on nad perses, et sa ei nää, kus võtmed on?"
Jumal öölnud: "Et mulle nii toredaste vastad, peavad sul endal silmad tagaotsas olema ja pead vaevastviisi jõepõhjast omale toidust otsima."
Aga ämblikul loonud jumal siidiniidikera tahaotsa, et ta omale võrgu võib kududa, mis temale toidust kinni püüab, sest et ta jumalalle võtmed kätte juhatas.
E 2251/9 (91) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk, 97-101. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg ja Vanapagan
Ennemuiste, kui Kalevipoeg siin maa peal olnud, käinud ta kõik maad ja järved läbi. Teised järved leidnud ta kõik madalad, üksnes Peipse järves olnud tal perssest saadik vett. Ta vidanud alati laudu oma turjal üle järve, 70 ehk vahel ka rohkem võtnud ta korralt omale selga ja see olnud tal kerge asi üle järve viia. Tal olnud rahuline elu, sest kedagi suuremat ega tugevamat temast sel ajal ei ole olnud, üksnes Vanapagan olnud tal hirmuks, kes sel ajal ka maa peal hulkumas olnud.
Ühel korral juhtun ka Vanapagan Peipsese, ja Kalevipoeg ei ole kellegi kääst sest teadust saanud.
Ühel korral läinud ta oma lauakoormaga järvest läbi, seal pistnud Vanapagan äkiste pea veest välja ja tulnud Kalevipoja vasta. Kalevipoeg hakanud lauadega Vanapaganale mööda pead peksma, nii kaua peksnud, kunni kõik lauad purul olnud, et enam midagi kätte põle võtta olnud. Ja Vanapagan tikkunud ummisjalu peale, Kalevipojal enam midagit hakkamist. Hakanud armu paluma ja palunud, et Vanapagan täna järel jätaks, et homme, siis võime uuesti rammu katsuma hakata. Vanapagan öölnud:
"No olgu peale," ja Vanapagan jätnud siis Kalevipoja rahule ja läinud jälle karsumdi vee alla.
Kalevipoeg läinud kodu ja mõtelnud kõik mõtted ära, millega Vanapagana vastu minna. Ei põle ikka paremat nõu leidnud, mis kääs, sellega vastu hakata.
Teisel pääval võtnud ta 777 saelauda selga, et lauadest puudust ei tuleks, ja hakanud siis üle järve nendega minema. Saanud parajaste teisel poolel kaldas, kui Vanapagan äkiste metsast välja tulnud ja öölnud:
"Kui mees oled, tule siis nüüd mooga taplema."
Kalevipoeg hakanud jälle lauadega Vanapaganale mööda pead andma. Vanapagan tunnud, et juba meel-mõistus hakanud kaduma ja pea kumisend Kalevipoja hoopide all kui kirikukell. Selles suures hädas pannud Vanapagan sõrmed suhu ja vilistanud kõik oma sulased ja teendrid kokku. Neid tulnud pärast nii palju, et Kalevipoeg juba hirmu täis olnud. Ja lauad olnud ka juba suurem jagu puruks ja pihuks löödud.
Äkiste kuulnud Kalevipoeg, et üks hüüdnud: "Servi lauda, servi lauda!"
Kalevipoeg hakanud serviti laudadega Vanapaganale ja ta sulastele pihta andma, ja vaata, iga hoop, mis ta löönud, viinud vanapaganatel peasi otsast maha. Vanapagan näinud, et enam põle abi hakanud, ja et suurem sulaste hulk juba maha löödud ja omal ka kõrvad ja nina hoopis tükkis metsa löödud, pannud sulastega metsa mis maa müdisenud all.
Kui Kalevipoeg vähe hingata saanud, hakanud ta hüüdma: "Kes sa olid, kes mulle ütlesid: "Servi lauda, servi lauda"?"
Aga üks õölnud rohu seest: "Mina see olin!"
Kalevipoeg hüüdnud: "Tule välja, see heategu ei pea mitte maksmata jääma!"
Hääl hüüdnud jälle rohu seest: "Ma ei või mitte, maa olen alasti."
Kalevipoeg öölnud: "Ära karda, tule aga julgeste!"
Sellepeale näinud Kaievipoeg siili enese juure tulevat.
Kalevipoeg tõmmanud oma kuuesabast tüki. välja ja annud siili kätte, ööldes: "Sest tee enesele kuue selga, siis ei ole sul edespidi ühtegid vaendlast tarvis karta. Seda andsin mina sulle selle eest, et sa mind mo kõige suuremas hädas oled õpetanud."
Siil võtnud oma kingituse tänuga vastu ja läinud siis jälle oma pesase tagasi. Teisel päeval võtnud Kalevipoeg jälle 777 lauda selga, sest kes teab, mis nõu Vanapagan veel ära peab, võib aegsaste jälle vastas olla. Kui ikka hea seljatäis laudu on, ega siis ka suurt kartust põle. Kalevipoeg võtnud lauad selga ja läinud üle järve.
Kui ta üle järve saanud, põle ta esiteks midagit näinud. Ta pannud lauakoorma sellast maha ja istunud mätta otsa puhkama.
Seal kuulnud Kalevipoeg äkiste metsas suurt praginat. Kalevipoeg kraps maast ülese, lauad selga ja Vanapaganale vastu. Küll olnud nüüd ta vägi suur, aga Kalevipoeg löönud neid lauadega kui sääska surnuks. Ikka vilistanud Vanapagan sulased rohkem kokku, ja Kalevipoeg olnud juba üsna hädas. Sel silmapilgul kärgatanud äkiste kõu, ja pikrinooli sadanud Vanapagana ja ta sulastele selga kui rahet. Vanapaganal ja ta sulastel muud nõu enam üle jääda ühtegit kui putked järve poole. Küll virutanud pikne neid oma nooltega mõned pihule ja purule, kuid sinine suits jäänud aga järele. Vanapagan üksnes kahe-kolme sulasega saanud veel õnnega järve vette karata.
Nüüd mõtelnud Kalevipoeg, nüüd ei tee vist Vanapagan ka mulle enam midagit. Sulased on kõik suurem jagu maha löödud. Kas ma ise neid vähedegi laudadega maha ei nottinud, ja pikrenooled surmasid ka omajagu. Nüüd, kui ma selle Vanapagana kätte saan, siis tahan ma ta tossu välja võtta, siis ei ole mul enam midagit maa peal karta.
Võtnud siis ühel pääval lauad selga ja hakanud Vanapaganat taga otsima. Otsinud ja otsinud, ei leia kusagilt. Otsinud kõik Peipse järve ja ümmerkaudsed kohad läbi, ei Vanapaganat leida kusagilt. Kalevipoeg mõtelnud: ei julge vist mehike enam minuga kokku anda. Oh sa argpüks, kui ma sind peaks nüüd veel kätte saama, küll ma sulle valu annaks!
Kalevipoeg näinud, et Vanapaganat kusagilt enam leida ei ole, võtnud sellepärast nõuks põrgut üles otsima hakata. Kalevipoeg otsinud ja otsinud, ja leidnudki viimaks põrgu üles, läinud sisse ja leidnudki Vanapagana oma perega kodust. Vanapagan asunud kohe oma teendritega Kalevipoja kallale. Küll annud Kalevipoeg neile valu, aga neid tulnud pärast ikka enam ta ümber. Kalevipoeg nottinud neid küll esiotsa maha kui sääska, viimaks tulnud tal ikka väsimus kätte ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kalevipojale ahelid kaela ja sidunud Kalevipoja välja põrgu nurga külge kinni. Kalevipoeg mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Öösel, kui Vanapagan oma teendritega magama heidab, siis kisun ma ennast siit lahti ja lähen minema.
Kui Vanapagan parajaste olnud oma perega magama jäänud, tõmmanud Kalevipoeg täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärgand selle kolina peale üles ja jooksnud oma sulastega Kalevipoega kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte ja pannud teda üles põrgu harja peale. Seal peab Kalevipoeg veel praegu kinni olema.
E 2277/87 (93) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Soldat ja vanapagan
Ennivanaste olnud ühes linnas üks niisugune kroonu magasin, kus soldatidel hirm ja kartus vahi peal olla olnud. Kui üks soldat vahi peal olnud, põle tast hoomiku muud kui verised kondid järel olnud, sest igal öösel käinud vanapagan seal oma kolli tegemas. Viimaks ei ole seal mitte enam üks ega kaks soldatit vahtinud, vaid tosina kaupa, siis ei ole ka miskit hirmutust nähe olnud.
Ühel korral olnud aga üks niisugune julge südamega soldat, kes öölnud: "Mina olen see mees, kes ka vanapaganat ei karda ja lähen üksipeni sinna magasini juure ja mul keiges vähemat viga ei pea sündima."
Lastud siis teda üksipeni vahi peal minna. Soldat vahtinud ja mõtelnud iseeneses: "Mis see vanakõhn omite täiemihele võib teha." Kui ta nenda mõtelnud, olnud umbes kella poole üheteiskümne aeg, olnud kottpime. Äkiste kuulnud ta üht enese poole tulevat patst, patst. Soldat hüüdnud: "Kes sa oled, mis sul siia asja?"
Ei kihku, kahku kuulda midagi. Äkiste kuulnud aga jälle patst, patst üht oma poole tulevat ja peagi karanud tugevad kääd soldati külge kinni. Soldat, julge mees, karanud vastu. Küll rabelenud soldat, aga mine kuradiga rabele - ta ei väsi iialgi.
Vanakurat soldatiga hullu imet teinud, kui kukk äkiste laulnud. Selle peale ehmatanud vanapagan ja soldat saanud aega püssilaega talle kõmdi selga virutada. Selle peale aga jooksnud vanapagan magasini katusele ja naernud sealt ih ahaha haa, ja selle peale kadunud ta ära.
Soldat läinud hoomiku kodu ja kiitnud ennast: "Vaat kus mees, aga teitsugused kärbsed murrab vanapagan kohe."
Keegi ülem aga ei põle seda uskuda tahtnud, et mõnel ajal ei ole üks soldat seal julgenud vahtida ja et tema üksi seal nüüd vahtida. Soldatil ööldud ülema poolt, kui tema nende teades ühe öö seal magasini juures vahib, saab suure aupalga ja teenistusest priiks.
Soldatil hea kaup küll, kuid aga raske täita, sest nüüd värisenud tema süda sees, sest ta teadnud juba ka ära, et vanapagan ehk võib ka temast võitu saada ja suutumaks lõhki kiskuda, kuid aga ometi ei tahtnud ta oma kartust kellegile näidata, vaid öölnud ülematel: "Mul on niisugused sõnad suus, kui vanapagan õieti vihaselt mu kallale tuleb, kui ma siis suu lahti teen, põle tal siis muud aega ühtegi kui putked mängima."
Soldat aga kuulnud teisel öösel unes, kui üks talle öölnud: "Kui sina metsast hästi jämeda ja okslese kadakakepi tooksid ja kui vanapagan siis so kallale tuleb ja sina selle kepiga talle ristati selga lööksid, ei võiks tema selle valu vastu mitte enam panna, vaid tänaks oma jalgu, mida usinamine so kääst lippama saaks."
Soldat mõtelnud hoomikul seda ilmutust tõe olevat, läinud metsa ja toonud kadakakepiga missuguse.
Kolmandamal õhtul ütelnud soldat aga: "Nüüd olen mina valmis puhanud ja täna öösel võin mina üksi vahi peale minna."
Lastud siis soldat minna. Soldat oodanud arvata kella üheteistme aeg, kui ta äkiste kuulnud jälle üht enese poole tulevad matst, matst. Viimaks tulnud üks must kogu nähtavale. Soldat pannud süda rindu kõvaks, läinud vastu ja hakanud oma kadakase kepiga vanapaganat pesma. Vanapaganal viimaks vana häda käes, hakanud armu paluma. Soldat põle armupalumisest hoolinud, vaid annud aga ühteviisi pihta. Vanapagan viimaks lubanud soldatil viimaks maksa, mis soldat aga iialdes tema kääst nõuda ja ei iialdes enam teda hirmutama tulla. Soldat öölnud: "Kui tünder kulda annad, siis lasen lahti, muidu mitte."
Vanapagan lubanud viimaks tünder kulda anda. Kui ta parajaste seda saanud lubanud, laulnud kukk. Vanapagan katsunud, et lippama saanud. Soldat lastud siis ülemate poolt priiks ja saanud 500 rubla aupalka. Soldat mõtelnud, aga kui vanapagan mind petab, hoidku ta siis ennast mu eest.
Arvata nädala pärast tulnud vanapagan ähkides soldati juure ja öölnud: "Tule nüüd oma kullatündre järel." Soldat läinud vanapaganaga ühes. Käinud juba mitu pääva, soldatil kõht tühi. Soldat mõtelnud: "Ah, mis häda pärast ma oma raha eest leiba ostma hakkan. Kui vanapagan ei anna, siis näitan talle oma keppi, küll ta siis hirmuga annab."
Soldat öölnud vanapaganale: "Miks sa mulle süüa ei anna. Keiser ka ei lase soldatit üht pääva ilma leivata olla. Kui sa silmapilk mulle leiba ei too, siis vaata, mis see on!" näidanud soldat oma keppi. Vanapagan hirmuga lähen otsima silmapilk.
Olnud pime südaöö aeg kui nad ühte vene külase saanud. Venelastel olnud paast ja keedetud liha põle kuskilt saada olnud. Soldat aga öölnud, et pead keedetud liha ka tooma. Vanapagan läinud ja otsinud mitmed kamred läbi, leiba küll, aga liha kusagilt saada. Tulnud viimaks hirm kätte, et kauaks jäävad, võtnud leib õlale ja pidanud soldati kätte tooma. Kui ta parajaste ust kinni pannud, laulnud kukk ja oh sa tuhat ja teine, vanapagan, leib seljast maha, ja lippama.
Soldat oodanud ja oodanud, ei vanapaganat tule. Võtnud kätte ja läinud ise omale leiba otsima. Mõned päävad käinud soldat üksipeni ja mõtelnud, miks vanapagana mõisa ta mitte veel ei peaks saama.
Kui ta seda mõtelnud, tulnud vanapagan talle vastu ja öölnud: "Tõin nüüd pisut söömist. Oleks usinam toonud, aga ei olnud võimalik."
Soldat söönud ja hakanud siis vanapaganaga minema. Pea saanud nad sinna, kus vanapagana kullatündred seisnud. Vanapagan küsinud: "Noh, missuguse sa soovid?" Soldat koputanud oma kepiga ja valitsenud kõige suurema ja tugevama välja. Vanapagan öölnud: "Ega sina ometi seda selgas ei jõua kodu viia." Soldat öölnud: "Minu kääs on see kerge asi viia, võin sind kullatündrega korraga selgas viia kus seda ja teist. Aga seda ma tean, et sina küll ei vii."
Vanapagan vihaselt: "Mis sa räägid, mina ei vii. Minu käes on se tühi asi sinu kodu viia." Soldat öölnud: "Hõiskad muidu uhkuse pärast, aga viletsast viijat ei saa."
Vanapagan vihaga: "Mina vilets!" ja tõmmanud kullatündre selga ja käskinud soldati ka otsa istuda. Soldat istunud, vanapagan tassinud kullatündre ja soldati üsna kodu ligidale, kui korraga kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud, visanud kullatündre ja soldati seljast maha ja pannud lippama. Soldat aga vidanud hoostega sealt oma kulla kodu ja saanud rikkaks miheks.
Vanapagan aga ei ole pärast enam kordagi julgenud ennast soldatiga kokku anda.
E 2342/50 (96) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondilossist
Ennemuiste olnud ühe suure maande ääres üks vana kiviloss. Ei seal põlnud ammust ajast enam inimese hinge sees elanud. See loss saanud rahvale väga kardetavaks, sellepärast, et seal maja juures alati ööseti vanatonta nähtud ja vahel kägistanud inimest surnuks ja mõni pääsnud pisku hingega sealt veel ära.
No heakene küll! Ükskord olnud ometi üks nii julge mees, kes öölnud, et mina ei karda tonta sugugit ehk olgu kas vanakurat ise mu vastas. Teised pannud seda juttu naeruks ja öölnud mihe vastu: "Küll sa suuga võid seda ütelda, aga kägistud saad sina nendasamuti kui kõik teisedki." Mees öölnud: "Peate näha saama, et mina tondid sealt ära kautan." Seekord olnud siis asi nii.
Ühel õhtul võtnud siis mees oma püssi, laadnud ära ja pannud 12 nõela sisse, võtnud püssi õlale ja hakanud tondilossi poole sammuma. Kui ta juba seal lossi juures olnud, näinud ta, et üks kena neiu istunud akna peal ja kujumisevardad olnud kääs. Sukka või kinnast, mis ta kudunud. Mees tõmmanud püssi palge ja sihtunud ja pauk käinud ja tüdruk akna pealt kadunud kui tina tuhka.
Mees pööranud ringi, hakanud kodu minema. Nii pea kui ringi pööranud, olnud suur tee kadunud ja ümmerringi paks mets, et kole vaadata. Mees ehmatanud seda nähes üsna ära, vissanud hirmuga oma püssi maha ja otsinud teed, et las seda ja teist võtta. Teed ei leia, tee mis sa tahad. Jooksnud kolm ööd ja pääva seal metsas ringi, ei ole teed enam olemaski.
Mees mõtelnud, ma lähen ete tagasi, ehk siis saan tee peale. Kui ma lasksin, oli loss lõuni pool ja ma põhja poolt lasksin, siis pöörasin mina pahemat kätt ennast ringi. Mees läinud tagasi, läinud lossi põhjapoole külgi, pööranud paremat kätt ringi, ja vaata õnne, olnudki jälle suure tee peal.
Mees leidnud sealt jälle oma püssi, võtnud püssi ja läinud kodu. Kodu küsinud tõised kõik: "Noh, kuidas lugu tontidega läks, tapsid vist kõik ära, ega muidu nii palju aega läinud." Mees põle aga teiste küsimise peale midagi vastanud.
Mees heitnud õhtu kodu magama, aga seesamma tondimaja tüdruk tulnud teda tallama ja kägistama. Mees olnud ta kääs üsna kimpus. Mees küll väänanud vahel oma alla, aga mine tonti all pea, silmapilk jällegi selgas.
Kui ta seekord küll olnud meest kägistanud, öölnud tüdruk enne kui ta ära läinud: "Sa oleks mind küll kaheteisme nõelaga maha lasknud, aga sa olid ise veel rumal. Oleks sa enne, kui sa lasid, kolm ringi vassakse jala kanna peal ringi löönud, siis oleksid sa minu maha lasknud." Selle peale kadunud tüdruk ära.
Mihe kondid hakanud sest tallamisest nii kangeste valutama, et enam asemelt üles ei või tõusta. Mees ohanud: "Oh, oleks mul nii palju tervist olevat, küll ma nüüd su maha laseks, aga kahju, ma ei või."
Mees jäänud iga päävaga ikka enam haigemaks. Kui ta näinud, et enam terveks saamist ei ole loota, võtnud ta oma kasti lahti, võtnud kirjutuse värgid ja kirjutanud paberi peale, et sedak, sedak moodu võib lossitondi maha lasta. Pannud siis jälle iluste kasti tagasi ja heitnud voodi. Nädala aja pärast surnud mees ära ja maetud maha kui kõik muudki inimesed.
Nüüd läinud üks kolm aastat üsna rahuga mööda, ei põle enam miskit hirmutust lossi juures näha olnud. Läinud veel üks pool aastat mööda, jällegi kägistud inimesi lossi juures.
No hea küll!
Majarahvas aga leidnud selle mihe kastist paberi üles, et mis peale kirjutatud olnud, et kuidas võib maha laska. Võtnud siis jälle sealtmaja mees püssi, laadinud püssi ära, pannud 12 nõela sisse ja läinud tondilossi juure. Mees näinud, et ilus neiu istub akna peal ja teeb üht tubakakotti, vist oma peimihele. Mees kohe püss palgele, sihtinud, pauk käinud ja paljas sinine suits jäänud järel. Mees läinud kohe lossi sisse, leidnud sealt palju kambrid ja ühes kambris rahatündrid, kõik raha täis. Mihe meel rõõmus, võtnud nõuks kottu hoost ja vankrit tooma minna, kellega raha kodu vidada. Läinud kodu, toonud hobused ja vankrid, läinud siis lossi sisse. Mees ehmatanud ära, et selle kambris enam rahakõlksugi ei ole, kus ta enne raha näinud, vist olnud tal tagajärel vaaritsejad olnud, kes see aeg raha ära viisid, kui ta kottu hobused ja vankred tõi.
Kui ta oma õnnetuse üle kurtis, öölnud üks hääl lossi nurgast: "Ära karda, sinu jauks on tagumises lossikambris küll veel raha." Mees näinud, et üks uks veel edasi läinud, teinud selle lahti ja oma suureks rõõmuks leidnud ta sealt nii palju raha, et ta mitu korda mitme hobusega raha kodu saanud viia.
Mees jätnud talutöö maha, ehitanud poodisi ja kunturid ja hakanud kauplema. Tema asutuse läbi saanud sinna viimaks suur linn, mis tänapäävani alles peab olema ja tema suguselts kaupleb siis veel praegu seal.
E 2351/2360 (97) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts < Jaan Ersperg (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mää peremees 40 aastat põrgus
Ennemuiste olnud üks mägi, kelle peal harv männimets kasvanud. Selle mää peal elanud üks mees, tal olnud kõik ostetud elumajad ja mägi olnud kõik ta päralt. See mää peremees olnud ka jääger ja kui aega olnud, siis hulkunud ta püssiga mää peal metsas ringi.
Mitu korda näinud ta mää peal üht valget koera jooksvat, katsunud seda koera mitu korda heaga oma juure meelitada, aga koer ligi ei anna. Viimaks hakanud teda püssiga laskma, aga oh imet, püssikuul ka ta peal ei hakka, ja iga kord jooksnud see koer ühe suure kivi ääre alt maa alla, sest et suur auk sealt kivi juurest maa alla läinud.
Mees hakanud viimaks seda koera vanatondiks arvama ja mõtelnud - siin mäe all ehk võib põrgu olla. Mees võtnud kindlat nõu selle august alla minna, olgu siis, mis seal on. "Olgu seal kuradit kui palju tahab, mis nad mulle ometi võivad teha."
Mees läinud enne nõia kääst nõu küsima, et mis ma omale ligi pean võtma, kui ma mää alla lähen. Nõid öölnud: "Muretse omale üks hea kadakakepp, jäta head oksavähmud külge, too siis see kepp enne minu kätte, mina teen see siis veel õige tugevaks ja siis võid sa selle kepiga mäe alla minna."
Mees muretsenud omale siis ühe niisuguse kadakakepi ja läinud nõia juure, annud nõia kätte kepi. Nõid vaadanud ja öölnud: "No niisuguse tükiga võib ka vanapaganat vemmeldada." Nõid pomisenud siis veel oma sõnu selle kepi juures ja teinud rista peale, siis aga annud mihe kätte ja öölnud: "Ole julge, vanapagan ei või sulle nüüd midagid parata."
Mees võtnud kepi ja läinud mää peale, valge koer olnud jällegid seal ümber jooksmas. Koer jooksnud jälle kivi ääre alt august alla, mees läinud tagajärel august alla. Kui ta natukene maad alaspidi olnud läinud, tulnud tal maja vastu, ta läinud julgeste ja pidanud ukse lahti tegema, aga uks olnud lukus. Ta jäänud ukse taha valvama. Peagi tulnud üks halli habemega vanamees uksest välja. Mäe mees aga karanud kohe oma kadakakepiga halli mehe kallale. Hall mees näinud, et ta väga tugeva mihega kokku saanud, põgenenud ta mäe mihe eest oma tagumise toa nurka. Mäe mees läinud taga järele, seal tulnud aga äkiste kuradit nii palju ta kallale, üks must tuhat, et lugeda pole mõistnud. Mäe mees pesknud oma kepiga neid kui sääska maha, viimaks põgenenud nad jälle mäemehe ümmert eemale.
Mäemees luusinud ühe nurgast teise ja viimaks näinud ka vanapagana rahaaita. Mäe mees mõtelnud: "Siit ma ilma sellatäieta küll ära ei lähe!"
Mäe mees olnud oma teada üks öö ja pääva põrgus. Seal tulnud hall mees, vanapagan, ta juure ja eerdanud: "Mis sa tahad, kui sa mu majast välja lähed? Ma olen juba sooga ära tüdinenud, üks 40 aastat hirmu sees elada, mõtle, see on ka aeg."
Mäe mees öölnud: "Hea meelega lähen, kui mulle nii palju raha annate, kui ma jõuan ära kanda." Vanapagan öölnud: "Annan!" Mäemees ajanud oma taskud ja riidevoodre vahed kõik selget paberiraha täis. Siis küsinud veel peenikest raha tee peal ka napsu võtta. Vanapagan annud ka kamaluga selget hõbedat.
Nüüd hakanud Mäe mees oma raha sellatäiega minema. Viimaks saanud ta mää peale välja, aga omaks suureks imekspanemiseks, ei põle ta enam mäe peal metsa näinud, ei elumaja, muud kui paljad hallid kivid, samlad peal. Kui ta tüki aega saanud ringi vaadanud, tulnd hall vanamees jälle ta juure ja küsinud: "Noh, mis sul viga on, et nii häda näoga ringi vaatad?"
Mäe mees öölnud: "Mis mo viga on on see, et see mitte minu maa ei ole, kus ma praegu olen."
Hall vanamees öölnud: "See on sinu maa küll, aga et sa aru ei saa, seda olen mina teinud. Ma annan sulle jälle su endise omaduse tagasi, aga hoia, et sa enam ei hakka valget koer taga ajama, kui sa teda oma maa peal nääd."
Sel silmapilgul kadunud hall vanamees mihe silmist ära ja ta näinud oma maa jälle endises olekus ja muud kui elumajad olnud väga lossi vajunud. Ta läinud tuppa, ei ole enam naest ega last ega midagi inimest näha.
Mäe mees mõtelnud, mismoodu nüüd jälle elama hakata. Tal tulnud meele, et tema raudkast, kus kõik kohakaardid ja sada rubla raha ja ostutunnistuse kirjad sees seisnud, et see kast ahju taga seina all keldres olla ja et seda kasti keegi kätte ei saa, sest et see ahju külgis ahelet pidi kinni on. Ahjutagune sein ja kelder olnud sisse kukkunud, sellepärast olnud tal enne tööd, kui ta selle raudkasti ülese leidnud. Viimaks leidnud ta kasti üles, võti olnud tal alles, ta keeranud kastiukse lahti ja leidnud kõik endises korralikus olekus, kuid paberid olnud väga ära pihastanud või vanaks läinud. Ta võtnud oma paberid ja kaardid ligi ja läinud valitsuse juure uusi paberid saama, et need näpu vahel ära laguvad.
Maakonnavalitsus vaadanud paberid läbi ja öölnud: "Sinu naine on ligi neljakümne aasta eest surnud nagu minu kirjad tunistavad ja sina olid hoopis tükkis kadunud ja sellepärast sai maa kroonu omaduseks nimetud, sest et pärijat ei olnud, ja nagu sa nüüd ise tunnistad, et sa oma teada ühe öö ja pääva kõigest kõik ära oled olnud, sellepärast ei või sind mitte päris maaomanikuks nimetada, sa võid ehk üks petja olla."
Mäemees hakanud paluma: "Ei, aus valitsus, kuulge, kuidas mu lugu on olnud." Siis kõnelenud ta valitsuse ees kõik oma juhtumiseloo ära ja viimaks antud talle siis ülemalt poolt uued kaardid ja tunistusekirjad. Siis läinud Mäe mees, süda rõõmus, kodu, lasknud omale hästi uhked majad ehitada, võtnud veel noore naise ja rõõmustanud naisega oma suure raha ja rikkuse üle.
Kui nad veel ära ei ole surnud, siis elavad nad veel praegu omas suures rikkuses.
E 2361/5 (98) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas vanapagan koolmeistri tahtnud ära viia
Ennemuiste olnud üks koolmeister, kes mõrtsuka ametit pidanud, jumalasõna ja kurjavaimu vandumist pruukinud ta mõlemat. Kes jälle koolmeistri juure tulnud, koolmeistri palka ehk lapse koolitamise eest maksma, kellel ta palju raha näinud, selle tapnud ta kohe salamahti ära. Ja et selle maantee ääres, kus koolimaja seisnud, palju mõrtsukaid olnud ja alati inimese tapmisi ette tulnud, sellepärast olnud ka koolmeistril hea. Ta vidanud kõik oma tapetud surnud metsamaantee ääre nii, et keegi põle näinud ja sellepärast põle keegi koolmeistrit süüdlaseks julgenud arvata.
Läinud nenda mõned aastad mööda, seal tulnud ühel pääval äkiste vanapagan koolmeistrile järele ja öölnud: "Noh, va sõber! Oled maa peal küll juba koolmeistri ammetit pidanud, nüüd pead mulle koolmeistriks tulema, mul on sind tarvis ja nüüd sa enam ka ei pääse, kui pead tulema!" Koolmeister öölnud: "Miks mitte, tulen, aga palun pisut mulle aega anda oma kraamid kokku panna."
Vanapagan öölnud: "No ole siis kärmas."
Koolmeister pannud oma kraami kõik kokku. Vanapagan istun seks ajaks tooli peale maha. Kui koolmeistril kraamid koos olnud, öölnud koolmeister: "Täna ma mitte ei või tulla, sest mul on tarvis külast minna hoost tellida, kes mu kraamid ära veab, või kas sul on ka kohta ja ruumi mu kraamide tarvis?" Vanapagan öölnud: "Kohta on sul küll, aga rohkem aega ma enam ei või sulle mitte anda. Kui sul köisa on, siis too siia, ma tahan oma selgas nad ära viia."
Koolmeister pannud seda naeruks ja otsinud ometi mõned köied kokku. Koolmeister sidunud siis oma kraami kõik köiedega kinni, vanapagan võtnud kraamid selga ja käskinud ka koolmeistri otsa istuda. Koolmeister istunud siis kraamide otsa ja vanapagan hakanud tassides minema. Koolmeister olnud seda suurt rammu nähes üsna oimane. Vanapagan saanud juba mere ääre välja, kui jumala veri koolmeistrile südames tulnud. Koolmeister ohanud südamest ja öölnud: "Oh Jumal, küll oled aga jõumees!" Sest sammast sõnast visanud vanapagan koolmeistri kõigi kraamidega tükkis maha ja öölnud: "Oh, oleks sa üks paar minutit rohkem aega mulle annud, siis oleks sa päriselt minu olnud." Selle peale pannud vanapagan lippama.
Koolmeistril silmad kirjud peas, ei oska minna kuhugi, sest vanapagan moondanud ta silmad ära, et muud pole näinud, kui paljast lagendikku.
Kui koolmeister seal tüki aega nõu pidanud, tulnud vanapagan oma mitme sulasega tagasi ja annud koolmeistrile hästi valu, pisut hinge aga jätnud koolmeistrile sisse. Siis läinud vanapagan jälle oma sulastega minema.
Kui koolmeister aga jälle aru hakanud saama, teadnud ta küll, kus kohas ta olnud, tassinud oma kraamid kodu ja hakanud sest ajast jumalat paluma ja pärast seda ei ole vanapagan enam tema järele tulnud.
E 2411/2 (105) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Setuklasest
Kord läinud üks setuklane linakoormaga üle Peipse järve. Hobusel olnud jänu ja kahmanud maast lund hammaste vahele. Setukas öölnud iseeneses: "Ah su jänu on juba õige suur, oota natuke, küll ma su jänu ära ajan."
Pidanud hobuse kinni, võtnud kirve kätte ja hakanud jää sisse auku raiuma. Kui ta selle tööga valmis olnud, võtnud ta jahukoti ja avanud kotisuu ja kallanud jahud järve neid sõnu ööldes: "Jumal, jätka järvevett, jahu on kotis küll" ja kallanud kotitäie jahu kõik järve.
E 2509/12 < Narva - Friedrich Valts < emalt (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hiiomaa Pühalepa kiriku ehitus
Kui jo ristiusk oma valgust Eestimaale hakkas paistma, tungis ka ta kiired Hiiomaale. Siis hakkasivad hiidlased Kuri Kõrgemäe peale kirikut ehitama. Mis nad pääval ehitasivad, seda Vanaõelus öösel maha kiskus, nõnda et nad ehituse pidivad seisma jätma. Siis tulivad mehed kokku nõu pidama. Ühed mõtlesivad siia, teised sinna ehida, kuidagi ei läinud meeste meeled kokku. Siis astus üks vanem mees ette ja ütles: "Mis meie siin ilmaasjata vaidleme. Paneme kaks musta härga vankre ette ja kiriku nurgakivi peale, laseme härjad oma tahtmise järele minna; kus nad seisma jäävad, sinna ehitagem omale kirik." Kõik mehed kiitsivad vanema nõuannet heaks. Panivad kaks musta härga vankre ette ja nurgakivi peale ja lasivad härjad minna, ise käisivad härgade järele. Härjad läksivad edasi ja jäivad Vanapagana aia ohvripuu lepa taha kinni. Mehed rõõmustasivad väga selle üle, sest see lepp olli juba nende vanemate vanemate ohvripaik. Siis ehitasivad nad sinna lepa asemele kiriku ja panivad temale Pühalepa kirik nimeks. Kui Vanaõelus nägi, et rahvas ikka omale kiriku olivad ehitanud, läks ta Kallaste mäe peale ja viskas suure kiviga kiriku peale (ta tahtis kirikut puruks visata). Siis sõitis ta ratsahobusega kivi järele vaatama, kui suurt kahju see teinud, aga ei pannud tähelegi, et jo hobune kivi peale oli astunud. Vanaõelus sülitas ja ütles: "Oleks mitte mo veike sõrm mitte nikastanud, siis oleks kirik puru!"
Kui ajahammas mitte ei ole seda kivi hävitanud, siis on ta praegu veel alles ja hobuseraua jälg sees.
Seda lugu rääkis mulle minu ema, temale rääkinud tema isa seda lugu, sest minu ema ja isa on sündinud hiidlased ja Hiiomaal üles kasvanud.
E 2513/5 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rikas perenaine!
Ühel kurjal rikkal perenaisel sündis laps. Vanapagan vahetas tema lapse oma lapse vastu ära nõnda, et seda keegi ei saand aru. Laps oli juba mitu aastat vana, aga ei võtnud jalgu alla, vaid oli hällis, muudkui küsis aga süüa.
Iga kord, kui perele süia keedeti, kadus liha pajast ära. Perenaine taples tüdrukuga, et tüdruk liha ära sööb. Tüdruk hakkas valvama, et kes seda ometi teeb. Läks välja ja jäi võtmeaugust vaatama. Sääl nääb ta, kudas laps hällist välja tuli ja käe patta pani, liha välja võttis ja oma alla hälli panni.
Siis rääkis ta seda perenaisele. Perenaine ütles: "Mis juttu sa ajad - ei saa hällist väljagi -, ja ütled, et tema käib liha vargil."
Ühel pääval jäi perenaine ise valvama ja nägi, et see õige olli, mis tütruk talle ütles.
Siis läks perenaine targa käest nõu küsima. Tark käskis perenaist iga neljapää risttee peale minna ja last seal peksa, kui siis kedagi ei tule lapse järel küsima, siis küta ahi ära ja pane laps labida peale ja viska teda ahju.
Perenaine käis kolm neljapääva oma last risttee peal peksmas, aga ei tulnud kedagi lapse järel küsima. Siis küttis perenaine ahju ära ja pani lapse labida peale. Korraga seisis must mees perenaise ees ja ütles: "Kas mina ka sinu lapsega nõnda teen kui sina?" Viskas perenaise lapse hälli ja võttis oma lapse labida pealt ära ja kadus kui tina tuhka.
E 2564/77 < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sauna Karel ja Tiiu elasivad õige vaest vanadusepõlve, sest nende lapsed, üks poeg ja kaks tütart, surivad kõik üksteise järele noorelt ära. Seepärast ei olnud neil vanaduses änam ühtegi tuge ega abi, kes oleks neid vanaduses aidanud ehk rõõmustanud. Nemad elasivad sellest, et va Karel suvel taluperemeestel karjas käis, Tiiu jälle selle asemel kedras külanaistele talvel villu ja nenda nemad elasivadki piust suhu oma kätetööst.
Kord juhtus va Karelile õnnetus, et ta oma jalaluu katki murdis nõnda, et enam tervel suvel änam karja ei saand käia. Va Tiiu oli selle üle nõnda ära ehmatanud, et ka tema haigeks jäi, siis ei võinud tema ka enam oma endist tööd edesi teha. Nüüd olivad vanakesepaar õige viletsuse sees.
Kord ühel ilusal sügisekuu pühapäeva homikul ütles va Karel Tiiu vastu: "Kuule, va Tiiuke, mina võin juba vähe käia, ma lähen õige kord ka kiriku, pole änam õige tükk aega kodunt välja saanud."
Tiiu vastas: "Eks minegi minu pärast, kui su jalg sind lubab, ja palu ka minu hinge eest, mina jälle lähen selle aja sees metsa ja korjan seeni. Kui kodu tuled, saad siis suuperalist." Nõnda läks Karel kiriku ja Tiiu metsa seenile.
Kui jo Tiiu oma korvikese täis sai ja tahtis kodu poole minema hakata, nääb tema korraga oma eest üht uhket lossi seisma ja lossitrepi peal üht uhket prouat. Proua kutsub teda oma juure ja ütles temale: "Kuule, Tiiu, kui va Karel kirikust kodu tuleb, siis ütle temale, et tema läheb Soosaare laadale ja ütleb minu mehele, et tema kodu tuleb, sest temal on kodu noortsugu olnud. Küll tema soole seda vaeva ausaste saab tasuma."
Tiiu aga ütles: "Aga kust minu va Karel võib Teie meest tunda, keda tema elu ajalgi ei ole näinud, ja teda laadarahva seest üles leida?"
"Pole sellest viga, et sinu va Karel teda ei tunne," vastas uhke proua. "Sinu Karel aga mingu laadale ja vaadaku, kellel paar viiskusi selja peal on, see om minu mees, ja öölgu aga temale, mis ma olen käskinud, küll ta siis kodu tuleb."
Peale lõunat tuli Karel kirikust kodu ja Tiiu panni oma korjatud seened lauale ja hakkasivad sööma. Karel jutustas kõik, mis ta kirikus käies näinud ja kellega ta koos olnud ja pani üks rubla raha lauale, mis Saare Peeter temale on annud käsirahaks tuleva suveks karja tulla. Tiiu jälle jutustas, mis temale metsas oli juhtunud ja ütles, et: "Ei tea, kas sa peaksid õige laadale minema ja selle uhke proua meest üles otsima? Ta lubas sulle head tasumist."
Karel vastas: "Eks ma siis lähe pealegi, mul muidugi ei ole nüüd kedagi tegemist. Soosaare laat ei ole ka ei tea kui kaugel."
Teisel hommikul läks Karel laadale ja otsis kõik laade läbi, aga ei leidnud ühtegi viiskudega meest. Ta oli õige tüdind juba otsimast ja mõtles juba kodu poole minema hakata, aga läks veelkord Soosaare kõrtsi sisse.
Seal nääb ta - kaks meest õige kurjaste riidlemas ja kolmas mees, viisud selja peal, tagand ikka kangema taplusele. Karel läheb viisumehe selja taha ja ütleb: "Kuula, külamees, mis sa siis hukutad teisa taplusele, sinu naene ootab sind kodu, sest temal on noortsugu selle aja sees olnud, kui sina kodunt ära oled ja tema käskis sind koju tulla."
Mees vaatas tagasi ja ütles: "See on väga hea, et sa rõõmsaid sõnumid mulle tood. Säh, siin on sinu vaevapalk ja kui sul võimalik on, siis tule ükskord ka minu kodu vaatama!"
Ja kadus kui tina tuhka ära. Selle peale jäivad ka teised kaks meest taplused järele. Karel võttis koti ja vaatas sinna sisse. Seal oli mõnikümmend kopikat hõberaha ja üks haavapuu koor. Karel mõtles: "Noh, see ei oleks minu vaeva mitte maksnudki laadale tulla. Aga noh, aitäh ka sellegi eest."
Nüüd läks Karel poodi ja tahtis ühte ja teist osta. Kõigepealt Tiiule üks pearätik, aga mis selle mõnekümne kopika eest saab. Ta ostis siiski ühe rätiku ja pool naela tubakat, maksis kaupmehele välja ja ütles: "Küll sooviksin veel Tiiule üks paar uusi pastlanahku osta, aga mis teha, ei ole enam raha kui viistõistkümmend kopikat."
Kaupmees vastas: "Mis sa, külataat, vaketad, seal sul ei ole raha! Omal on kotis kahekümne viie rublane, anna aga siia ja võta, mis sul tarvis on."
Kaupmees võttis Karli kääst niinekoore ja andis temale paar pastlanahku ja seelikuriiet ja veel mõnda muud, mis Karel soovis. Kaupmees andis raha, mis üle jäi, kõik tagasi ja Karel läks tänades poest välja ja vaatab oma kotti, raha on kott täis ja niin on ka kotis.
Karel läks kodu ja viis Tiiule rikkaliku kingituse ja rääkis, kudas tema selle raha ja kõik need asjad on saanud. Sest ajast ei tunnud Karel ja Tiiu enam puudust ja ei olnud ka enam kumbagil tarvis teisa orjata, vaid kui raha otsa sai, läks Karel poodi ja vahetas raha oma niinekoore ära ja ega kord sai tema, mis tema soovis ja peale poest välja tulemist oli ikka jälle see niinekoor tema kotis tagasi.
Nenda elasivad nemad juba mitu aastad, kui ükskord Tiiu hakkas rääkima: "Eks me lähe ka ükskord oma heategijaid tänama kõige see hea eest, mis nemad meile on teinud.
Ühel pühapääva hommikul läksivad Karel ja Tiiu metsa lossi otsima. Ei leia ega leia. Korraga ütleb Tiiu: "Vaata, seal ta on!"
Nemad lähevad lossi ligemale, üks härra ja proua seisavad lossi ees ja kutsuvad juba vanakesi eemalt oma poole. Härra ütles, Karli vastu: "Küll aga olite kaua, et ei tulnud meid vaatama, aga nüüd ometi."
Härra ja proua viisivad vanakesed lossi ja andsivad neiel süüa ja juua rohkeste ja olivad vanakeste õnne üle väga rõõmsad.
Kui nad küll söönud ja joonud olivad, hakkas Tiiu küsitelema: "Armuline härra ja proua, olge nõnda head ja öölge meile, mis teie nimi on, et meie teame oma heategijaid tänata?" Härra sai selle peale pahaseks ja ütles: "Ära küsi midagi, vaid olge rahul sellega, mis teil on."
Aga Tiiu ei jätnud järel palumest. Viimaks tüdines härra ara ja ütles: "Noh, kui sa oma vanadusepäivi tahad just lõpeta, siis lähme välja, seal vastan sulle, kes ma olen."
Selle peale läksivad nemad välja ja härra ütles: "Pööra selg minu poole." Nii kui vanakased selja härra poole keerasivad, käis üks hirmus pauk ja loss oli korraga kadunud. Vanakestel peale selle ei olnud enam midagi, ei raha ega õnne, vaid läksivad mõlemad üksteise järele hauda.
E 2625 (3) < Narva - Friedrich Valts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külapoiss läks puukoormaga linna turule. Saks küsis: "Kuule, koorem, mis poiss maksab?"
Külapoiss vasta: "Kuule, sitahunnik, mis härra maksab?"
E 2732/4 (1) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristikiriku ehitamine
Üitskord taheti kirikut tetä, aga mis päeva ehitedi, see oli ööse ära lõhutud. Mis tetä? Saadeti kaits julget meest ööses vahtma. Mehe peedive kiriku manu ärä. Vahive pooleni ööni, ei ole miägi, aga kui poole öö aig kätte tuli, näeve - kirikun hulk punatsit ja sinitsit poisiksit - lõhuve müüri maha.
Mehe aga annave jalgele tuld ja kaeve, et kodu saave.
Mis tetä? Muud kui minti targa manu nõu küsime. Tark ütel: "Võtke kaits kirivest lehmä, pange vankre ette ja laske valla. Kõe lehma seisma jääve, sinna teke kirik."
Võeti lehmat ja tehti nõnda, kui tark õpet. Ja vaata imet, es lõhute enämb. Kirik teti valmis ilma hädate. Oli ju viimäne lukk valmis, kui äkki olli kirik kui maa ala vajunu, ei ütte kivi ega ütte kübet es ole enämb kirikust.
Minti targa manu küsime. Tark ütel: "Kirik om sääl all jõõn. Kui hää ilm om, siis akne paistuve ja kui kell kõla, siis tule halb ilm."
Seletuseks. See jutt on Voorust. Need kohad, kust see jutt jutustab, praegu Hõbõmägi on, kus pääl kirik oli mõisa pääl. Sääl om praegu üks auk, kus surnuluud sees on ja säält alt jookseb Õhne jõgi.
E 2734/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kutsar Hans ja vanapagan
Üitskord oli kutsar Hans. Ta oli Riidajen kutsar ollu ja sinna olli palka sissi jäänu, kui ta teenistusest valla sai. Üitskord olli ta kõrtsin, kui üits kutsari rõõvin mees, kes ennest Riidaje kutsari ütel ollev, ütel Hansule: "Härra käsk Saadvällä tulla ja lubas sulle palka vällä massa."
Hans läks vällä, aga ära es massa palka, vaid ütel: "Lääme ojume." Hans ütel: "Kas ööse mõni ojus?" Härrä ütel: "Kas sa ei nää, kui palav."
Hans vaatas ja nägi, et inimese pallal hammel rügä lõigassive. Härra kutsus ikka Hansu ujuma, aga Hans puikles ikki vastu ja Hansu võit jäigi.
Kui herrä nägi, et Hans ei lää ojume, sis nakas Hansu maadlema kutsma. Hans valmis kohe ja läitski maadleme. Edimene tiir ja Hans käis maad vastu, et maa mütsat. Hans saie aru, et maadlei herrä es ole, vaid vanapagan. Hansul tulli meelde, et kuu tondi vastu jõudu and. Karas maast üles ja käänd sellä kuu poole ja ütel: "Tule uueste!" Tõine valmis kohe, aga karkauh võeras mahn. Võeras üles ja kuts Hansu uueste.
Hans jälle, aga jälle võõrras maha. Ninda maadlive tüki aiga. Kumba selg kuu poole olli, see olli kõvemb, kuni viimati Hans teda nõnda kõvaste maad vastu lei, et sinine suits järgi jäi ja korrage oli kikk tõld ja kutsar kadunud ja rüalõikaje ollive ka kadunu, pallalt kuu paist selgelt taevast.
E 2736/7 (3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakasti välja kaevamine
Üitskõrd olli ütele Abja mihele juhatet, et V. vallan K. talu kua nurga all om kast raha. See kast om nõnda suur, et üksinde vällä ei jõua võtta, siis võta oma sõber enele appi. Aga päevatõusu ajas peate selle talu maa päält ära oleme, muidu jääte kõigest ilma.
Hommuku kõnel mees sõbrale, kudas teda kästu, sõber olli valmis kah. Säet ööl lätsive kasti otsma, leidsivagi kasti. Kast oli nõnda suur, et katel mihel kanda sai. Hommuku hämärigu ajal saiva S. ja T. talu kuhal maantee pääle ja viisivegi kasti ära. Aga tõne päev mülläs tuulispask K usseaian, et tolm taga. Aga võta veel, mis minnu see minnu, ei saa kustigilt kätte.
E 2738 (2) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesse puulatva koguve, tähendes külma.
E 2741 (3. 3) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Õhne jõgi.
E 2744/5 (1) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikerduse sõnad
Nikerdus nimetemede,
Liper-laper lausumede,
kakerus kusume,
oh sa sitt sillaalune,
oh sa pask paaalune
oh sa kahre katlaalune,
oh sa pine petoalune,
kige tuule taevaalune,
mine suure soo peale,
mine lage laane peale.
Jumala see Esa ja see Poja ja see Pühavaimu nimel. Aamen.
E 2745/6 (2) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kurja vastus
Oh sa kulles kulualune,
hellerheina herilane.
Veekarva, versakarva,
Tuhakarva, tukikarva,
Lehekarva, maakarva,
Maakarva, maranekarva.
Oh sa sadu saraalune,
oh sa madu maa-alune,
kige tuule taevaalune.
Kivi peal sa kinnitagu,
seina peal sa seisatagu,
paju pääl sa pakatagu,
taeva all sa talisegu.
Oh kulles kulualune,
oh sadu saoalune,
pori peal sa poperdagu,
lome pääl looberdagu
enne kui sala salud,
nägemata vabisesid.
E 2746 (3) < Tarvastu khk., Vooru v., Siidre t. - Jaan Sikk (1893) Vooru Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naljaka kõtu arstimise sõna
Varessele valu,
harakule haigus,
mustalinnule muu tõbi,
minu latse kõtt terves.
E 2758/62 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas mees valjad vanatondi käest kätte sai
Mees viinud kord hobusid metsa sööma, pannud hobused kammitsasse ja valjad lähemasse puuoksa, aga isi läinud ta eemale, oma asja õiendama. Kui asi õiendatud, tulnud ta jälle selle puu juurde tagasi, kuhu ta valjad pani, kui ta oma asja õiendama läks, aga omaks meelepahaks ei leia ta valjaid enam kuskiltki, valjad kui tina tuhka kadunud.
Mees otsib ja otsib, aga ei leia valjaid kuskiltki. Kõik ümmerkaudsed puud ja põõsad olnuvad jo läbi otsitud, aga valjaid ei tulnud veel ikka nähtavalle.
Viimaks saanud mehe süda täis ja ta ütlenud täiest suust: "Kus kurat need valjad ometi siis jäid?" Kui ta nõnda saanud ütelnud, siis hakkanud põõsast, mille juures ta seisnud, üks hääl rääkima: "Kuule, mees, ma tean, sa otsid valjad, aga sa ei saa neid muidu kätte, kui sa Nõmavere nõia juurde lähed, vaata see teab ütelda, kuhu sinu valjad jäivad!"
Et mehel just asja teisel pääval Nõmaveresse olnud minna ja et siis üks tee ja kaks asja oleks, siis läinud ka mees vaimust juhatatud nõia juurde nõu küsima, kuidas ta oma valjaid võiks kätte saada. Kui nõid mehe jutu ära kuulnud, siis käskinud ta meest lähemal neljapäeva õhtul sinna kohta minna, kus tema valjad ära olivad kadunud, küll sealt siis sulle ööldakse, mis ta tegema peab.
Lähemal neljapäeva õhtul läinud ka mees tähendatud koha peale vaimu ootama, kes temale ütleb, kuhu tema valjad jäänud. Saanud mees tükk aega oodanud, tulnud siis ka viimaks vaim ja ütelnud mehele: "Nüüd on lugu lakas, sina ei leia oma valjaid ülesse. Kus nad siis jäid? Kuule nüüd, mis sa pead tegema. Mine siit otsekohe edasi, ikka põhjapoole, kuni sulle kolm risttee vastu tuleb, sääl oota tükk aega, siis tuleb sulle üks suur tõld järele, kellel neli süsimusta hobust ees on. See peab sinu juures kinni, sina istu siis tõlda ja sõida nii kaua edasi, kuni üks suur tamm vastu tuleb, mis keskpaika teed kasvab, selle puu oksa katsu sa kinni karata, nii et sa oksa rippuma jääd. Saad sa õnnelikkult tammeoksast kinni, siis saad sa omad valjad kätte, aga kui sa mitte puuoksa kinni karata ei saa, nõnda et sa rippuma jääd, siis tea, et sa otsekohe põrgu sõidad ega maailma enam ilmaski näha ei saa. Mine nüüd, aga ära ja tagasi vaata," ütles vaim ja kadus ära.
Mees teinud ka nõnda, kuidas vaim teda käskinud. Tüki aja pärast jõudnud ta vaimust ettetähendatud kolme risttee peale, jäänud siis sinna tõlda ootama, pole olnudki mehel vaja kaua oodata, tõld tulnud varsi, mees istunud sisse ja sõitnud edasi. Kui ta niiviisi tükk aega saanud sõitnud, siis jõudnud ta ka viimaks vaimust ettetähendatud tamme juurde. Karkäuhh, olnud ta puuoksas kinni ja tõld vuranud tema alt ära. Tamme ümbrust silmitsedes näinud mees, et ta omas tuas olnud ja tua partes rippunud, kadunud valjad kaelas ning üks unine hääl küsinud: "Kes sääl kolistab?" Kes niiviisi mehe käest küsinud, pole keegi muu olnud, kui mehe oma küljeluu, va teinepool. Niiviisi oli mees vanatondi käest õnnelikult ära pääsenud ja omad kadunud valjad kätte saanud. Sest päävast saadik jätnud mees kurjavandumise maha.
E 2782/3 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mikspärast haavalehed värisevad
Kui Jeesus Golgata mäele läks ja oma risti seljas kandis, et päev siis väga palav ja põletav oli ja Jeesusel risti kandes higi mööda palgeid jooksis, siis astus ta tee ääres kasvava haava alla päevavarju jalgu puhkama. Haaval olivad harvad lehed ja hõredad oksad ja ei võinud Jeesust põletava päeva kiirte eest kaitseda. See pahandas Jeesust väga, et ta haava alt ülesse tõusis, siis ähvardades oma kätt tõstis ja ütles: "Et sa mind oma lehtedega ei ole jõudnud põletava päikese kiirte eest kaitseda, siis peavad sest päävast saadik sinu lehed ööd kui päevad alati värisema." Nii on see ka tänapäevani jäänud ja sest päävast saadik värisevad haavalehed kõige vähema tuule liikumise juures.
E 2783 (2) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui rukkid minnakse lõikama, siis peab esimene vihk kõverasse murdma ja ütlema: "Sinu selg katki, minu selg terve." Siis ei jääda selg haigeks.
E 2786/7 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teine imeline lugu juhtunud jälle niiviisi. Tangu karjapoiss näinud oma õue pealt, et üks kanamuna veerdes Holstre poolt tulnud. Kohe läinud ta selle üle oma leivavanemale teadust viima. Peremees tulnud õue, võtnud veikese pihlakase vitsa, keeranud kolm korda pahema jala kanna alt läbi, annud veerjale nõiamunale kolm korda külge, isi ütelnud:
Lendaja linnuke,
kanamuna kaunike,
mine sinna, kust sind saadeti.
Tee talle ise seda,
mis mulle sooviti.
Teisel päeval olnud kuulda, et Vangul kõige parem hobune olnud järsku ära surnud. Tangu peremees mõistnud Vangule lendaja tagasi saata ja seal seda kurja tegema panna, mis temale sooviti.
E 2788/93 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan ja rannas käija. (Tarvastu keeli)
Tarvastu valla Tagakuusiku Tani, minnu ütekõrra Pärnu mere veere räimi otsma. Saanu ka õnnekaupa koorma kergeste kätte, pannu viiskümmend vanapangi räimi pääle ja nakanu tulema. Et vanal ajal veel seansit häid teesit es ole, om esiendest tääda. Hääke küll, saanu räimekoorma kätte ja nakanu tulema, aga essunu mõtsa ära. Küll käinu ta mõtsan risti ja rästi ümber, aga valla ei ole ta saanu. Ei muud midagi, kui võtan hobese vällä, tennu tule maha ja jäänu öömajale. Saanu nõnda arvata kella ühetõistku aig, tullu üits võõras mees tema manu ja ütelnu: "Kuule, Tani, mine mõtsa ja too mulle räimevarrast, mea taas endele kah räimi küdsata."
Tani heitunu ära ja mõtelnu: "Jumal issa, jumalse pojake, kost tema mind ommetagi pias tundma!"
Minnu sõski ja toonu parra räimevarda. Võõras võtan varda vastu, vaadanu ja visanu maha, esi ütelnu: "Ruttu mine ja too jämmemb." Tani minnu tagasi, nakanu uut otsma ja esi hõiganu: "Püha Jüri kutsika, tulge appi, see om peris vanapagan."
Võõras saanu aga aru ja käratanu: "Mis sa seal pobisad, ruttu too varras ära."
"Küll ma too iki kah," vastanu Tani ja toonu arvata vihavarre jämutse.
Sõs saanu vana koll õige kurjasse ja ütelnu vihaga: "Silmapilk mine tagasi ja too rüüstipuu jämedune (rüüstipuu om see, kellega viht sorgitas, et päramine kuivab) ja tee ots häste teravasse, et ma siu ennast otsa või panna."
Tani täädan joba enne, mis lugu tal kähen om. Minnu jälle tagasi ja viitan jälle aiga ja hõikun esi Püha Jüri kutsikid. Viimate tullu joba vardaga tule veere tagasi, aga mõtsan ollu nagu tuulekohinat kuulda. Võõras karanu maast üles ja pistan rattarummu sissi. Kohe ollu ka katsa hunti sääl, ütel istun väike ümarigu kübaraga mees sellan ja küskin: "Kos see jäi, mis siin oli?"
Tani ütelnu ka ära, et rattarummu sissi läits. Kohe tõmmanu hundi ka vana kõmmi vällä ja kiskun katik. Sõs kõnelnu väike mees: "Kolm tuhat versta oli mia kaugel, kui sia hõikma nakassid, mul oli kaitstõistku teendert man, neli tükki ajasi tee pääl lõhki, katsamaga sai sulle veel õigel ajal appi! Nüüd om jälle selle toss vällän."
Selle jutu järgi pühkin ta jälle tuhknai oma huntega mõtsa. Tani saanu ka õige tee pääle ja tullu iluste kodu. Seda juttu rääkis mulle üks Tarvastu vana, kes seda jälle oma suureesa käest ütel kuulvat ja tõe tunnistas olevat, sest Tagakuusiku Tani esi ollev seda tema suureesale kõnelnu.
E 2793/5 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karud elavad, nagu teada, suurtes metsades ja teevad seal oma röövitööd. Vahel võtvad nad ka vaevaks sealt välja tulla, mesipuid muisutama ja kaerapõldusi katsuma. Aga kui sügise kätte jõudvat, siis tegevat nad omale talvekorteriks sammaldest pehme koopa, söövat üht niisugust heina või rohtu, minevat siis koopasse, lamavat maha ja hakkavat oma esimest käppa imema või lutsima. Ja nõnda lamavat ta kuni kevadeni.
Seesugust juttu kuulnud ka kord üks mees, läinud sügise metsa ja vahtinud järgi, missugust rohtu karu enne talvekorterisse minekut sööb. Näinud ka õnnekombel ühe põõsa varjust, missugust ta just söönud. Otsinud siis omale ka niisuguse rohu ja söönud nalja perast ära (tahtnud katsu, kuidas mekib) ja hakanud kodupoole minema. Koju jõudes tunnud ta ennast nagu uimase olevat, roninud sellepärast siis üles tare peale ja heitnud sinna õlevirna sisse magama. Kui kodurahvas leidnud, et meest kuskil ei ole, otsinud ja kuulanud nad teda igalt poolt, aga ei ole kuskilt ta jälgi leidnud, Kevade kui juba õled tare pealt lõpma hakanud, leitud mees räästa alt õlgede vahelt, kus ta, peial suus, kui kuivatatud kiiss sirutanud. Peial olnud kui lehma nisa pehmeks ja peenikeseks imetud. Ta toodud tarepealt maha, hakatud leemsööki andma ja varsi olnud ta jälle mees kui ennegi.
E 2796/801 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlakas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsetapja ots
Kord elanud üks libanik tüdruk, kes öösel ilmapoistega ümber ajanud, ta saanud ka viimaks raskejalgseks ja kannud ühel pimedal ööl poeglapse ilmale. Nüid alles saanud ta oma häbist aru ja et ta seda ilmale ei tahtnud näidata, sellepärast tapnud ta oma lapse ära ja matnud aeda õunapuu juurte alla maha. Toimetanud kõik asjad nii, et sellest keegi aru ei ole saanud ja olnud perast rõõmus oma tembu üle nagu ennegi. Mõni aeg perast seda tempu saanud ta mehele ja kannud jälle poja ilmale, kellest aastate järele tubli poiss välja kasunud.
Ühel sügisel, hingede ajal, läinud see poiss metsa hagu tooma, aga et tal teel mitmed takistused juhtunud, sellepärast jäänud ta öö peale kodu tulema. Teel tulles tulnud talle valges riides noorhärra järele ja karanud tema ree peale koorma otsa tema kõrvale. Poiss kohkunud ära ega ei ole julgenud musta ega valget lausta. Noorhärra hakanud rääkma ja ütelnud: "Ära karda, ega ma sulle midagi ei tee, sest ma olen sinu vanem vend." Poiss kostnud, et temal enam venda ei olegi. Noorhärra ütelnud: "Küsi kodus ema käest, küll sa siis kuuled, et on." Rääkinud teel ühest ja teisest asjast ja kui nad kodu õunapuuaia lähedale jõudnud, hakanud noorhärra äraminekut tegema, ütelnud veel lahkudes vennale: "Vii siis emale ka palju tervist ja ütle, et ta sinna kohta issameiet pääle loeb, kus ta mind pani, siis saan ma vaevast valla." Poiss tahtnud teda küll kodu kutsu, aga nende sõnade järele olnud ta kadunud kui udu. Poiss läinud kodu ja küsinud ema käest: "Ema, kas mul venda on kah?"
"Ei ole," kostnud ema. "Kas sa siis isi ei tea, et sa üksik oled."
Poiss punninud vastu: "Ema, mul on ju vend."
Ema ütelnud: "Ära lara, sul ei ole ju kedagi venda." Endal tulnud aga oma endine tegu meelde ja ta arvanud, et sest ilm juba teab ja selleperast küsinud ta veel: "Kes sulle seda siis ütles, et sul vend on?"
"Ei keegi muu, kui vend isi," rääkinud poiss, "sest tema tuli minuga ühes kuni õunapuuaia kohta, saatis sulle veel palju tervist ja ütles, et sa sinna kohta issameie pääle pead lugema, kus sa tema oled pannud, siis saavat ta vaevast lahti, mina sest aru ei saa, ja kui ma teda kodu tahtsin kutsuda, oli ta kadunud kui udu."
Selle jutu pääle kohkunud ema koguni ära ja läinud ilma sõna lausumata uksest välja. Teisel hommikul leitud ta surnult, selle õunapuu juure pealt, kuhu ta aastate eest oma lapse alla matnud. Ta läinud öösel sinna issameiet lugema ja seal võetud ta hing ja pantud sinna vaevakohta, kus ta lapse hing enne olnud.
E 2813/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lehessalõikja
Kord läinud üks naene pühapäeval metsa lehessille, näind ka tee ääres ilusa heinamaa ja hakanud sealt lehasaid maha raputama. Lõiknud nii kaua, kui juba küll arvanud olevat. Võtnud siis voori selga ja hakanud kodu tulema. Aga kui ta juba tüki maad ära tulnud, tunnud ta endal midagi seljas kihisevat. Hakanud vaatama, visanud lehessavoori maha, aga mis ta leidnud: kõik tema riided olnud peenikesi valgeid ussa täis. Küll katsunud ta ennast neist puhastada, aga mida rohkem ta neid tapnud, seda rohkem neid kuhja ja hunikusse tekkinud. Ei ole muud nõu tal midagi üle jäänud, kui jätnud muist riidid ja lehessavoori sinnapaika ja läinud isi kodu. Kodus ta puhastanud ta ennast neist jälle, aga mis võimata, see võimata - ta ei ole neist muidu lahti saanud, kui kütnud ahju palavasse ja visanud riided põlevasse ahju. Sestsaadik ei tohtivat keegi enam pühapäeval lehesille minna.
E 2841/2 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnupetmine
Pererahvas läksivad kevadehommikul vara põllu peale töösse. Teised kõik olivad kodus iva ära katsunud, aga ühe poisi hamba alla ei olnud sellel päeval veel marjagi saanud.
Kägu pettis teise ära: kukkus esimest korda lähedal lepa ladvas. Poiss ruttu lepa juure ja jooksis kolm korda tema ümber ning hammustas iga kord leppa, kui ringi ära oli jooksnud.
Tuli jälle teiste juure ja ütles: "Vaadake nüüd kuivab see lepp tämu sui ära, nõnda oleksin ka mina ära kuivanud, kui selle ümber ei oleks jooksnud ja teda ei oleks hammustanud iga ringi ajal."
E 2844/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oigajad luud
Viljandi kreisis, Paistu kihelkonnas ja Holstre vallas Kadrioru metsas, mis lõuna pool mõisat seisab, on üks mägi, mida Rahahaua mäeks kutsutakse. Selle mäe peal kuuldi alati suveöödel oigamist. Sellepärast ei julgenud keegi peale päevaveeriku enam sealt mööda minna, ja kui mõni võeras inimene sel ajal juhtus sealt mööda minema, siis seisis see tal eluaeg meeles ning ei mõtelnudki enam selle peale, et sealt teinekord veel mööda läheks.
Kes seal mäe peal oigas, seda ei teadnud keegi inimene. Päeval ka seal mõnigi vaatamas käis, aga ei näinud midagi iseäralikku. Paljalt niipalju oli seal enam näha, kui mujal, et seal rebaste koopad maa sees olivad ja siin ja seal liiva peal ja poolest saadik liiva sees luid maas oli.
Ükskord laupäeva õhtul viitsivad teomehed kõrtsi juures natukese aega. Seal vestasivad teised sellest ja teisest juttu ja viimaks ka Koodioru metsa mäe oigamisest.
Üks võeras soldat kuulis seda ka.
"Andke mulle pool naela viina südamejulguse rohuks, ma lähen otsekohe selle mäe peale ja uurin järele, kes seal oigab, ning teen ka oigamisele otsa peale, kui vähegi võimalik."
Andsivad või pakkusivad mitu talle viina, kelle õige tee sellest mäest mööda käis. Nad ei uskunud küll, et soldat julgeb mäe peale minna ja võib oigamisele otsa peale teha.
Aeg oli hilja. Teomehed läksivad ära kodu. Vana soldat oli ka kõrtsist ära kadunud. Ja mõtelge ometi, tema selle järele, kudas teised kõrtsis juhatanud, mäe peale läinud. Seal näeb ta kuuvalgel liiva peal hulga luid, mis otsast vahtu välja ajavad ja ise oigavad. Ta ei mõtle kaua aega, mis teha, vaid korjab luud riita kokku ja loeb Issameie nende peale. Palumise ajal jäeb oigamine aeg-ajalt ikka vaiksemaks ning kui aamen üteldud, on kõik vait ja luude asemel seisab soldati ees suur hulk sõamehi.
Soldatil lööb nende sõjariistu näes hirm südamesse, ta tõuseb püsti ja jääb seisma nagu sammas kunagi.
Pealik astub teiste liigist tema ette ja hakkab rääkima: "Mitme saja aasta eest saime meie sõas surma ja meid maeti siia maha. Et jumalasõna peale ei loetud, saime meie vaeva sisse, kuhu igaveste mõtlesime jääma, et sügavas maa sees meid keegi peasta ei saa. Õnneks aga tegivad rebased omad koopas siia ja kaapisivad luud liivale. Siin mõtlesime jälle, et mõni vaga inimene oma palve läbi meid nüüd ruttu peastab, aga oleme kaua aega ilmaaegu oodanud. Nüüd peastsid sina meid Issameie palumise läbi sest vaevast ja saatsid õnnistuse sisse. Suur tänu sulle selle heateo eest! Kui jälle luudeks oleme muutnud, siis kaeva siia haud ja pane meid selle sisse, loe aga Issameie veel kord enne meie peale, kui haua kinni ajad.
Selle heateo eest luban sulle katlatäie kulda, mis sa sellesama mäe lõunapoolt külle pealt suure murelaste pea alt leiad."
Kui pealik need sõnad ära rääkis, sai tema äkiste ühes sõaväega jälle luudeks. Soldat tõi külast labida ja mattis luud jälle maha, nõnda, kudas pealik käskis. Nüüd läks ta murelasepesa kallale kaevama. Leidis ka selle alt katlatäie kulda. Sellega läks ta Soomemaale elama. Oigamist ei ole enam mäe peal kuulda. Rahahaua ja rebasteaukude asemed on seal praegu näha ning mägi nimetatakse tänapäev veel Rahahaua mäeks.
E 2850/6 < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimees ja vanapagan
Ühel udusel hommikul muiste läinud üks jahimees oma kahe poja ja kahe koeraga jahi peale, jahimehed näinuvad sel hommikul väga palju kõiksugusid metsaloomasid ja -lindusid, aga iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu pihta sihtinuvad, siis läinud kuul ikka viltu. Päike olnud jo ammugi lõunat, aga jahimeestel pole veel linnupoegagi olnud. Kõht hakanud viimaks ka oma õigust nõudma ja jahimehed hakanuvad sööma. Söögiaeg tulnud jahimeeste juurde üks mees, kes niisama püssi seljas kannud kui nemadki. See mees küsinud jahimeeste käest ka endale süia. Jahimehed vastanud talle: "Annaksime küll sulle hea meelega süia, aga et meil väga vähe ühes võtsime, siis ei saa meie sulle suuremat midagi anda."
"Ehk jätkub minu jäuks ikka ka natukene?" ajanud võõras mees jahimeestele peale. Selle peale tõusnuvad jahimehed söömast ülesse ja ütelnuvad: "Noh, kui sul kõht just tühi on, siis tule ja söö seda musta-valget, mis meil on!"
Võeras mees hakanud ka kohe sööma ja silmapilgu pärast põle võeral mehel enam midagi süia olnud. Olnud jahimeestest antud toit võeral mehel ära söödud, siis küsinud võeras mees jahimeeste käest: "Noh, kas teil midagi veel mulle süia on anda?"
"Ei ole," kostnuvad jahimehed.
"Hea küll siis, kui teil midagi mulle süia pole anda, et ma kord sööma olen hakanud, siis pean ma ka kõhu täis saama!"
Nende sõnadega moondunud võeras mees suureks jättilaseks, haaranud siis ühe jahikoera kinni ja neelanud korraga alla. Niisama neelanud ka jättilane teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd alles saanuvad jahimehed aru, mis loom see jättilane on, et see jo pole keegi muud, kui vanapagan või põrgupoiss isi. Jahimehed hakanuvad nüüd küll tagasipidi Issameiet lugema, aga jättilane põrutanud oma piksehäälega: "Vait, sa koer, oma kutsikatega, niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minema, nii peavad ka sina ja sinu pojad minu kõhtu minema, aga sinule, sa vanakoer, annan ma veel enne tingimise täita. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama, aga kui sa seda hommen seks ajaks korda ei või saata, siis lähed sa minu kõhtu niisama, nagu sinu pojad praegu." Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus siis isi ära.
Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas nutma. Kui ta nõnda seal istunud, siis näinud ta ühte vanamoori enda juure tulevat, kellel kulliküined ja -nokk olivad. Vanamoor tulnudki jahimehe juurde ja hakanud rääkima: "Ära nuta, säh, ma annan sulle siin ühe hõbekuuli, pane see kuul oma püssi ja lase see hall kotkas maha, mis vanapagan käskis sind laseks. Oma püssiga ei saa sa seda kotkast ilmaski maha laska, kui aga üksnes selle kuuliga, mis mina sulle annan, selles kuulis on seitmesugust nõiduse väge sees ja see viib selle kotka kohe maha. Kui sa kotka oled maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles, sest kui sa selle kuuliga kellegi looma peale lased, siis ta su käest enam ei pease. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht ristati lõhki ja sa saad oma pojad ja jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte. Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim, aga hoia, et sa mind ei pahanda ja kui sul head päävad on, siis pea ka mind meeles!"
Jahimees tänas nüüd metsavaimu kingituse ja õpetuse eest ja et metsavaimul enam midagi jahimehele ei olnud ütelda, siis läks ta tuldud teed tagasi. Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotkale pihta. Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga maha. Jahimees tegi ka nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kuuli kotkast välja, lõikas siis kotka ristati lõhki ja sai siis omad pojad ja koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte, kui hommiku metsagi tulles.
Iga kord, kui jahimees selle kuuliga kedagi looma laskis, siis see loom tema käest enam ei peasenud, aga kunagi ei unustanud ta metsavaimu ära, see sai iga kord ka oma jäuks.
E 2865 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On kellegil kuskilt kohalt keha paistetanud, siis peab selle paistetanud kohale piire vastu päeva ümber tõmbama ja siis Issameie vastuoksa peale lugema.
E 2866 (8) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuskilt kohalt nikastanud, siis peab nikastanud koht toore pajuniinega kinni siduma, siis viiskanda peale tegema, ööldes kolm korda: "Nikastused, mingu tondile!"
E 2868 (14) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põletised käivad, siis peab rukkitera võtma, mis leiva sees on ära küpsenud, kaevu viskama ööldes: "Nii kaua olgu põletised käimata, kui sina ülesse tõused!"
E 2869 (16) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On söögiisu ära, siis peab sialauda ukse peale minema, seal leiba sööma ja kolm korda ütlema: "Söön kui siga! Söön kui siga! Söön kui siga!"
E 2875 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei tohtida mitte savitada, siis sigineda palju prussakaid ja lutikaid.
E 2875 (6) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanakuu reedel olla hea savitada, siis kaduda prussakad ja lutikad ära.
E 2878 (4) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/
Täiu nägema, siis saada kuskilt raha.
E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/
Raha nägema - haigust
E 21692/8 < Kõpu khk., Kihu v. - Jaak Laarmann < Tõnis Pihlak (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutt näkist
Ühes peres olnud teenijatüdruk, Liisu nimi. Seda käskinud perenaine kaevu juurde vett otsma (tooma) minna. Olnud kuuvalge õhtu. Kui ta juba kaevu lähedale saanud, näinud üks valges riietes naisterahvas istub kaevurakke (salve) pääl. Ta ehmatanud nii ära, et pidanud juba tagasi pöörama, aga mõtelnud jälle: "Ilma veeta ei tohi tagasi minna ka," muudkui astunud siis südisti edasi. See tüdruk olnud raskejalgne. Valges riietes naisterahvas ütelnud: "Ära karda midagi, mina olen näki. Kui sul see aeg kätte jõuab, et ristsid (varrusid) pead, siis kutsu mind vaderiks."
Tüdruk ehmatanud õige ära, et see kõik teab, aga ei ole vastu julgenud midagi lausta, muudkui lubanud kutsu. Selle pääle ütelnud näkk: "Et sa minu nime temale nimeks paned. Minu nimi on Mikk Muur. Kui mind sul tarvis on, siis koputa kaevukonksiga salverakkide vastu, siis olen ma sulle kohe saadaval."
Tüdrukul ei ole enne ka näkki meele tulnud, kui just enne lapse ristimist. Mõtelnud: "Kutsun pääle, ära kaugel ei ole." Koputanud ja näkk olnud parajal ajal sääl noore ilusa neitsi näul. Kui ristimine mööda olnud, annud näkk kaks karpi tüdruku kätte ja ütelnud: "Seda teist karpi võid sa pruukida, aga teist ei tohi sa enne lahti teha, kui tütar mehele saab, pulma ajal üksines. Ja kui sinu tütrel jälle esimine tütar on, siis peab temale jälle minu nimi pandama. Kui ta seitseteistkümmend aastad vanaks on saanud, peab ta mind siia kaevule teretama tulema." See pääle kadunud näkk ära.
Liisu tütar kasvanud priskeks ja suureks. Söögimuret ei ole olnud neil, säält karbist võidud süia nii palju kui tahetud, aga otsa ei ole lõpnud iialgi.
Liisu tütar saanud ka noorelt mehele, siis tehtud ka teine karp lahti. Oh seda rõõmu ja lusti siis, kõiksugu pillimehed mänginud imeilusaid lugusid ja pikad lauad olnud paremate söökidega katetud.
Paar aastat pääle pulmade saanud ka noorpaar jälle tütre ning pandud seesama nimi, mis emal näki soovimist mööda. Laps kasvanud ka üsna jõudsasti, hea tervisega üles. Kui ta juba 17-aastane ära saanud olnud, võtnud ka ema teda käe kõrvale ja viinud teda kaevu juure näkki teretama ja vaatama. Niipea kui tüdruk käe näki kätte teretuseks annud, olnud näkk ühes tüdrukuga kaevu kadunud. Küll nutnud ja leinanud ema, et peris nõdrameelseks tahtnud jääda, aga mis ära see ära.
Sellest ajast, kui näkk tütre ära viinud, olnud 8 päeva mööda. Kui isa ja ema õhtul enne magama minemist palavaid pisaraid ollivad valanud ning selle pääle magama jäänud, näinud, tütar tulnud uksest sisse, olnud valges riietes ja hakanud lahkesti kõnelema, et miks ilmaaegu nõnda kurvastate, minul on näkkide seltsis üsna hea elada. Rääkinud veel mõned sõnad, aga istunud ei ole ta mitte ja kadunud ära siis nende silmist. Pääle selle pole nad teda enam näinud.
E 21703/4 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerakoonlased
Koerakoonlased elasid vanal ajal maa peal seal, kus taevas ja maa ühte läksid. Vana eestlaste arvamise järele oli maa kui tasane laud ja taevas kui kumm üle tõmmatud ja nõnda pidi siis taevas nagu ta meie silma paistab, ümberringi maaga kokku käima kui müits, mis tooli peal seisab. Koerakoonlased elasid maa ääre peal suure klaasmäe taga, kelle ette kahele poole külge niisugune rohi oli loodud, mis kõik loomad kui ka inimesed läbi lõikas, siis ei saand neid ilmas muul ajal näha kui palavaga jaanipäeva aeg, sest siis oli klaasmägi tihke üles minekule ja siis koerakoonud magasid sel ajal pikka und. Nende nägu õli pool inimese nägu ja pool koera nägu ja kui nad pikka und magasid, siis kasvas neile siidivõrk ümber, siis käisid inimesed neid üle klaasmäe siidist puhtaks koorimas ja nõnda said vanal ajal siidi. Seda lugu on minu vanaemale minu vanaema ema rääkinud.
E 21704/21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ümber ussid
Ja hilja teoorjuse aigi läksid kaks teomeest teole. Ühest metsast, kus nende tee alati läbi käis, läksid nad seekord õige varakult hommiku pimedas, kusjuures latter neil tumedat valgust andis. Kui nad ühe kõrgema koha peale said, oli seal ussa väga palju ja hakkasid neid tapma, aga august voolas neid ühtelugu hulgana juure nõnda, et kõvasti kõige pääva tööd oli. Lõune aeg oli vähe vahet, selleks tarvitas teine oma aega lähedale targa juure minemiseks nõu küsima. Tark ütles, et tapke aga edasi, kuni otsas, siis tuleb üks õige suur uss, tal on hari peas, punane hari peas ja on nende kuningas. "Säh, võta minu käest puss, sel on hõbekuul sees ja lase sellega pealuust läbi ja siis kaevake auku suuremaks kuni nende augu alt raha kätte saate, sest iialgi pole muidu nii palju ussa üheskoos, kui seal raha hoida põle."
Mees läks rutusti teise juurde, kuna teisele hädasti abi vaja oli, sest kahele oli järjest tublisti tööd kuni õhta eel otsa lõpsid ja siis ussikuningas välja tuli. Mehed panid esiti jooksu ja joosid suure kivi taha, ussikuningas järel. Ussikuningas jooksis kivi otsa ja ajas pea püsti. Mees laskis püssiga alt kohe peast läbi. Et pime ju oli, ei näinud nad enam kaevata, läksid mõisa, seal taheti neile nahapeale anda, aga mehed rääkisid oma lugu ära, kuida eespool kuulsime, siis läks kubjas meestega ühes metsa. Seepeale, et kui mehed peaks valetama, pidi kohe jälle meeste nahka pargitama. Kubjas näitas tuld, kuna mehed tööd tegid ja ennäe, kolm suurt potitäit tuli raha välja: ühe sees selge kuld, teise sees selge hõbe, kolmanda sees selge vask. Kubjas sai raha toomise eest herra kääst: "Ole terve, mehed, aga ilma nahatäieta jäädes kõige õnnelikumad." Tegid rõõmsasti tööd.
E 21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanataadi pastlategemise sõnad
Kivi kõvadus, pae paksus,
ära karda kassisitta,
ära kohku koerasitta,
ära hirmu inimesesitta.
Ühed kingad, üheksad paelad,
kivi kõvadus ja pae paksus!
E 21715 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkineitsi
Ühel vanematel kadus nende ainuke poeg ära, otsiti taga, ei leitud kuskilt, kuna naabripoiss vanematele kõneles, et näkineiu ära on viinud. Poiss käind alati näkineiu laulu kuulmas järve ääres videviku ajal. Laul olnud ilus ja südant sulatav, nõnda käind poiss mõnda aega järve ääres, kuni ilus lauluneiu ka poissi armastama hakkand ja välja tulnud ja teineteist suudellenud ja vette ära kadunud ja naabripoiss veel vaatama jäänd ja peale selle ei laula neiu enam järve peal, sest kui armastus abieluks muudab, on tema parem maitse - luule - kadunud.
E 21721/2 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistne jumal halli mehena
Kord magas mees metsas sooja pääva paistel. Hall mees tuleb juure, üteldes: "Mis sa muidu laiskled ja magad, tee ometi ka, et sa toidust saad." Mees vastu: "Mis ma teen, mul pole teha kedagi." Hall mees kostab: "Tee ometi pael ja püia loomi." Mees teeb paelad, kuida õpetud ja näe imet, põdra on paela läind. Mees tapab ära ja hakkab siis nülgima. Kui ju kõhu alt naha nurk lahti on nülitud, tuleb vana hall mees juure: "Noh, kas Jumal ei and sulle suure põdra!" Mees vastu: "Kus Jumal seda andis, ma isi püidsin. Põdra kargas maast üles ja metsa. Ja põdral on praegu see koht, kus vanasti ära nüliti valge lapp kõhu all. Seega kadus hall mees ja ei tule meest enam õpetama.
E 21735/40 < Vaivara khk., Samokrassi k. - F. Feldbach < Juhan Välja (1895) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt ja püha Jüri
Ei tea kui palju aega sest tagasi on, kui üks südi kütt elas, kes päävad ja ööd alati jahi peal käis.
Ka oli tal üks hea jahikoer, kes jo versta maa pealt linnujäljed ära tundis, mispärast ükski lind ega metsloom tema eest ära ei peasenud.
Ühekorra läks kütt ööse metsa jahi peale, kus temal ta hea koer kaasas oli. Metsas rändades nääb ta korraga üht tuld.
Ligemale minnes nääb ta, et üks vana mees istub tule ääres, tule ümber ringis istuvad aga valged veiksed kutsikad.
Tule juures istuv vanamees, kel pikk valge habe oli, kui ta kütti nägi, kutsus teda lahkeste enese juure, mis kütt ka tegi.
Kaks kutsikad läksid kohe eest ära ja andsid kütile teed tule juure.
Tule juure jõudes hakkas hall vanamees kütiga sõbralikult rääkima, näitas oma valge kutsikate peale ja ütles: "Ära karda, need on minu kutsikad, need ei tee kellegile kurja ilma minu lubata. Minu nimi on Püha Jüri."
Peale selle rääkisivad nemad veel üht ja teist ja jutt pööras viimaks koera ja kutsikate peale. Kütt kiitles oma koera rammu üle, et paar kutsikat tema koerale midagi ei tee. Vanamees ei uskunud seda ja panid taplema, koer kahe kutsika vastu. Koer võitis. Peale selle panid koera nelja kutsika vastu võitlema. Jällegi võitis koer.
Siis panid kuue kutsika vastu võitlema ja kutsikad võitsid koera ära ja sõid teda ära.
Kütil oli väga kahju oma head jahikoera, aga vanamees ütles: "Pole viga, säh võta, siin on sulle kümme rubla, võta see raha ja mine kolmest kihelkonnast läbi lõuna poole, neljandama kihelkonna raja peal on üks mõis, sinna mine sisse.
Esimene koer, mis sulle seal vasta tuleb, seda küsi herra käest osta ja kui ta seda müia ei taha, siis silita teda selle rublatükiga, ei ta sinust siis maha ei jää. See koer seal #on 31757/8#
tema kätte tuua.
Oli mees oma hobuse hea raha eest ära müünud, tuli ta valjaste ja koeraga jälle ühel öösel püha Jüri juure metsa.
Püha Jüri võttis küti käest valjad ära ja pani koerale pähä, kohe oli ilus hobone küti juures. Vanamees võttis valjad koera peast äa, koe oli ta jälle koer.
Peale selle pani pulgad koerale pähe, siis sai lehmaks, võttis ära - jälle koer.
Oli vanamees kütile keik ära õpetanud, saatis teda kodu ja käskis neid õpetusi tarvitada ja mõnikord ka teda vaatama tulla.
Kütt läks nüüd kodu ja oli ülirõõmus kalli kingituse eest.
Kord tuli kütil meele järel katsuda, kas koerast ka raha saab. Ta võttis paar rublatükki, pani koera selga ja kohe oli koera asemel rahahunnik maas. Võttis omad rublatükid ära, kohe oli jälle koer. Kohe selle peale läks ta linna, pani rublatükid koera peale, kohe oli rahahunnik maas.
Kone tulid linnasaksad sealt mööda, nägid rahahunnikut küti juures ja hakkasid omale ostma. Kütt küsis Puudub 51739/40 algus kutsikale.
Kohe olid kaks ilusat hobust seal, millede selga kütt ja vanamees istusivad ja minema sõitsivad, vanamehe kodu poole.
Peale selle ei olnud kütist enam midagi kuulda, vist jäi ta jäädavalt püha Jüri majasse elama.
Kirik ja kool on aga praegu alles ja tunnistavad küti ehitust ka veel tulevale põlvelegi.
E 21763/4 (2) < Halliste khk - K. Sinka Sisestas Pille Parder 2003 (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees tuleb templist (kõrtsist) ise ka kaunis trihvis. Kõrtsi lähedal metsa sees olnud üks sild. Kui silla juurde oli jõudnud, kuuleb müdinat. Äkitselt seisab mehe ees üks kogu, ta ei olevat isegi tunnud, mis elukas ta õige olnud, tõmbab mehe kinni ja tahab meest silla alla sisse visata. Aga mehel olnud omajalgu elutarkust nupus, teadnud üsna selgeste, et siis võit tema on, kui selja kuu poole saab pöörda. Küll annud aga ka puskleda, ennegu tondi kuud vasta jõudnud tirida. Kohe tunnud mees, et tal kahekordne jõud on, viskanud tondi vasta maad ja ise plagama, nii et nahk aurab. Nii pääsenud mees oma tarkusega ähvardavast hädaohust. Nii palju pidanud aga mees ikka meeles, et ööse kunagi enam mõtsa ligi ei läinud.
E 21765/6 (3) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees täädnud ühe rahalaeka, mis tema isaisast olnud ära peidetud, aga rahale olnud vandesõnad pääle loetud, sellepärast siis poeg ega pojapoeg teda ei liigutanud, ehk küll mõnikord üsna nappus olnud. Poegade poeg täädnud raha, ühes sellega ka isa vannet, aga mis uus ilm sellest hoolib, mida isaisad kartsivad. Toonud ühe karnitsatäie kulda rahalaekast ära.
Järgmisel ööl tulnud mehe sängi juurde üks hall mees ja käskinud võetud kulda jalamaid tagasi viia oma koha pääle, kui ta mitte õnnetuks ei tahta saada. Kullavõtja ei pannud ka sedagi hädaohtu tähele, vaid lubanud veelgi rahakastist mõne tenga tuua. Enne kui ta oma karnitsa ära pruukis, kasvanud mehe suu kinni, niisiis ei julgenud ka enam otsima minna, suuremat hädaohtu kartes.
E 21773/4 (10) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naene sõitnud linnast kodu. Õhtuks jõudnud ta ühte metsa. Hobune tahnud vägisi teelt kõrvale metsa pöörda. Viimaks näinud naene läbi udu, et üks mees hobuse ees olnud ja hobust ikka metsa püüdnud vedada. Naene täädnud juba ennem, et sääl metsas tondid elanud ja täädnud ka seda, kuidas teda eemale peletada. Läinud hobuse suu juurde, tõmbanud kolm risti piitsavarrega hobuse otsaette. Aga nüüd läinud naene ilusasti kodu, ei olnud tohtnud enam hobune kordagi teelt kõrvale kõmpida.
E 21778 (31) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Käsnu peab värava tilkedega pesema, mõned kivipäälse veega, siis kaovad nad ära.
E 21785 (3) < Halliste khk. - K. Sinka (1895) Mt. 204 A 2, P. Kippar, Eesti lommamuinasjutud, 181. Kukk ja vasikas sõidavad jõel. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord juhtunud ühele saunikule niisugune veeuputus, et saun ühes kuke ja vasikaga jõge mööda alla ujunud.
Kukk rõõmus selle kena sõidu üle, hakanud sauna pennil laulma: "Stokholmi tahame minna! Kõõõ!"
Aga vasik karjunud jälle kõigest hingest: "Mööda! Mööda!"
Viimaks kukel hing täis. Hüpanud vette ja nagu eht poolakas: "Jopp või matt! Jopp või matt!"
E 21797/801 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve k. - Jaan Rootslane < Voldemar Goldberg (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Surmaingel
Kord sündinud ühel läsjalnaesel, kelle mees paari päeva eest ära olli surnud, kaksikud lapsed. Sääl andnud jumal surmainglile käsu lapse ema ära kutsuda. Ingel läinud ema juure ja ütelnud: "Mina pean sind siit ilmast ära viima." Sääl aga hakanud laste ema surmainglid haledaste paluma, et see teda elama jätaks. Ingli meel läinud haledaks ja jätnud naese elama. Läinud jumala juurde, ütelnud: "Selle naesel olli kaks veiked lapsukest ja ta palus teda elama jäta ning nende lapsukeste perast tegin ma ka seda."
Selle pääle ütelnud jumal: "Kas sina tahad targem olla kui mina. Mina ise tean kõik, mis taeva all elab ja maa sees on. Arvad sina, et ma seda ei teadnud. Tule minu järele, ma näitan sulle veel varjul olevaid asju, mis sina veel ei tea, ehk sa küll ise saladuseriigis elad." Siis viinud Jumal teda ühte suurde orgu, kellel suured kaljuseinad olid. Ühe kalju pääle koputanud jumal sõrmega ja kaljusein avanud ennast. Nad saanud ühte kaljukoopasse. Keset koopa olnud suur kivi, selle pääle koputanud jumal sõrmega ja kivi lõhkenud lõhki ning selle sees olnud kaks veiked ussi. "Vaata," ütelnud jumal, "kas need ussikesed on minul teeda, siis ei peaks mina neid lapsukesi teedma. Selleperast, et sina minu käsku ei täitnud, pead sina selle trahviks kolmeks aastaks ametist lahti olema, pead kusakile rahva sekka minema, seni kui sinule andeks saab antud, siis võid jälle oma ametisse astuda."
Surmaingel elanud (läinud) nüüd ühe mõisherra juure ja aidanud selle teendrid töö juures. Mõisnik pidanud teda aga väga halvaste üleval, süia antud väga sandiste.
Kord sõitnud ta kutsariga ühes linna. Tee ääres ühe kõrtsi juures kakelnud kaks joodikut. Neid nähes hakanud ingel haledasti nutma, kuna tõised kõik päältvaatajad, keda suur hulk olnud, naersid. Sõitnud nad tükk maad edasi, sääl näinud nad sandi tee ääres kivi pääl istuvat ja andeid paluvat. Seda nähes hakanud ingel naerma, kuna tõised inimesed haledusega päält vaadanud. Linna jõudes tulnud neile surnuvanker vastu. Seda nähes õhkanud ingel, ütelnud: "Tõine on ametis ja mina olen lahti."
Kui nad linnas asjad ära olid õiendanud ja kodu sõitnud, jäänud kutsar mõtesse, mis tõine naernud. Küsinud ingli käest: "Mis sina nutsid, kui joodikud kaklesid, kuna tõised naersid?" - "Rumalad inimesed naervad, minu meel läks selle haledaks, sest jumala ingel seisis mõõgaga nende selja taga, oleks kumbki neist taplejist jumala nime mäletanud, oleks selle võit olnud ja taplus oleks otsas olnud, et nad aga vandusivad edasi ja kurat irvitades naeris, hakkas ingel nutma ja seda nutsin mina ka. Kui naersin sandi, see sündis selleperast, et selle kivi all hulka raha oli, kus sant istus, aga ta ei teadnud seda. Kui mina ohkasin, kui surnu vastu tuli, et tõine minu asemel tööd tegi, kuna mina sellepärast, et ma jumala vastu eksisin, ametist lahti sain lastud." - "Aga kes sina siis õieti oled?" küsind kutsar, kes tänani veel ei teadnud, kes võeras oli. "Mina olen surmaingel," vastanud ingel.
Kutsar läinud herrale ka asjalugu kuulutama. See käskinud inglid enese ette kutsuda, aga see olnud kui tinatuhka kadunud. Kolm aastat olnud täis ja ingel oli ära vana ametisse läinud. Kutsar läinud ja kaevanud kivi alt raha välja, olnud põhjatu hulk, saanud rikkamaks kui herra. Herra kahjatsenud nüüd ka, et ingli vastu pole hea olnud, aga see olnud hilja. See tulnud nüüd pea ja viinud herra ära.
E 21804/9 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Herra hobuseks
Ühes mõisas olnud väga kuri herra, iga päev lasknud ta talupoegi peksa. Kord mõtelnud ta terved vallarahvast laske läbi peksa ja kutsunud selle toore mängu päältvaatajateks hulga tõisi tooreid mõisnikusid. Lasknud suure peksmise tulbakesed mõisaõue üles sääda ja kõigile vallarahvale kõva käsu anda mõisa tulla. Hirmuga mõtelnud rahvas eentuleva päeva pääle ja nimetatud päeva hommikul kubisenud mõisaõue pääline inimestest. Imestuse ja hirmuga oodanud rahvas, miksperast peksmine kohe pääle ei hakka.
Aga korraga tulnud sõnum rahva, et kes tahab, võib kodu, et kes ka tahab, võib mõisapoistele abiks surnu matuse valmistamise abiks jääda, sest herra öösel oli ära surnud. Nüüd tõmbanud rahvas kergemalt hinge. Herra olnud surnud ja jäänudki surnuks nagu viimaks kuulda olnud, istunud herra surnukeha juures suur must kass, kes urisedes tuapoisile vastu vahtinud, kui see herrad üles ajama läinud.
Herra maetud maha ja rahvas lootnud noore herra poolt parembad põlve. Olnud esiotsa ka, aga mõne aja perast läinud niisama tigedaks kui vana herragi. Kui ta ühel päeval jälle ühte meest koledaste peksa oli lasknud, ütelnud see kodu minnes: "Ennem teenin ma vanasarvikud kui herrad!" Sääl tulnud tema juure üks halli habemega vanamees ja ütelnud: "Külamees, tule minule paariks päevaks tööle." Mees küsinud, millal tarvis oleks minna. Kui vanamees kohe ütelnud tarvis olevad, läinud ta kohe ühes. Vanamees läinud ühe suure kivi juure ja löönud selle jalaga külge, kohe tulnud üks uks nähtavale, kust nad sisse läinud. Jõud peagi ühte suurde ruumi, sääl antud mehele toredaste süia ja kästud siis puhkama heita, mida mees ka teinud ja maganud õige mehise peatäie. Kui ta üles tulnud, antud temale jälle ilusaste korraperast süia ja kästud siis tööle minna. Kui mees küsinud: "Kus ma õieti olen?" vastanud eilane vanamees: "Sa oled põrgus ja tööks tuleb sul põrgu parandamise tarvis tammepakkusid vedada." Ja kohe toodud mehele üks hall hobune pakkude vedamise tarvis. Nüüd ütelnud vanamees: "Kui sa hobusega tööd teed, võid mujale kõiki paika lüia, kuid aga mitte pähe. Kas jäie meelde?" küsinud vanamees. - "Jäi küll."
Mees läinud metsa ja pandnud koorma pääle ja tulnud kodu poole tulema, aga tee pääl väsinud hobune ära, mees kompsinud hobusel kõik kohad läbi, aga see pole sellegiperast edasi läinud. Kui mehe süda õieti täis läinud, ärgitanud ta viimaks ka hobusele pähe, aga oh imetust ja ehmatust, mis nüüd mehel olnud, sest hobusest saanud korraga nende vana surnud mõisaherra. "Kulla mees," hakanud herra kõnelema, "nagu sa nüüd isegi näed, olen mina oma ülekohtuse elu perast, mis mina maa pääl tegin, põrgus vaevata ning pean veuloomaks olema. Seeperast ütlen ma sulle, anna minule andeks, mis ma sinule maa pääl tegin. Ja kui sina siit ära lähed, maksetakse sinule rohkeste. Sind viiakse varakambrisse, kus raha ja lehepragi ja -purukastid seisavad, aga ära sina raha võtku, sest see muutub maa pääl prügiks, vaid võta puru, see saab maa pääl rahaks."
Selle pääle andnud herra tema kätte ühe tammekoore tüki ja ütelnud: "Seda vii minu poja kätte, et tema oma elu parandaks. Pane minule ka vähem koorma pääle. Ärgita nüüd minule jälle päha, siis saan mina hobuseks tagasi."
Mees teinud nii nagu herra õpetanud, vedanud pareja jau pakkusid ära ning võtnud teenistusest lahti.
Kui palka hakatud maksma, lastudki oma käega palk võtta. Mees võtnud mõlemaid: lehepuru kui ka raha, et olgu petja siis kumb on. Vanamees ütelnud küll: "Mis sina tast purust võtad?" ja saatnud mehe maa pääle, aga kohe maa pääle jõudes muutnud lehed ennast kullaks, aga raha ennast jälle lehepuruks.
Läinud mõisaherra ette tammekoort viima, see aga olnud ennast kirjaks muutnud. Herra kärgatanud kohe: "Kus, koer, ennast kaks nädalid peitsid?" Nüüd alles saanud ta teeda, et ta kaks nädalad ära oli olnud, kuna mehe oma teeda kõigest kaks päeva oli läinud. Herra tahtnud meest kohe vemmeldama hakata, aga kui mees kirja kätte andnud ja herra seda läbi lugenud, olnud see ehmatanud nagu surnud ja ütelnud: "Ära räägi kellegile sest, mis oled näinud. Teed sina seda, siis kingin mina sinule talukoha." Mees lubanud ning saanud talukoha ja päälegi olnud tal põrgust saani raha suur hulk. Aga küllap mees seda juhtumist ikka kellegile om kõnelenud, sest ega muidu seda meie kõrvu ei oleks kostnud. Aga herra saanud sest saadik nii hääst, et ta tervel maal kõige parem oli olnud. Ots.
E 21824/6 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Saanike k. - Mart Aija < Jakob Raab < Vatla mees (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks Vatla mees oli ühe laeva peale madruseks läinud, mis ühe Riia kapteni omadus olnud. Nad sõitnud maailma mered läbi ja hakanud viimaks kodu poole tulema. Koju poole tulles sõitnud nemad laevaga Riia meresse (Läänemeresse). Seal kadunud neil laevatee käest ära, nad sõitnud edasi-tagasi, aga kusagil ei olnud maad nähtavale tulnud. Viimati ühe õhtu näinud nemad ühte maa äärt metsaga paistvat. Nad sõitnud sinna poole. Edasi minnes jooksnud laev liivapõhja peale kinni. Nad katsunud igatpidi laeva lahti teha, aga see olluaküll neil koguni võimata olnud.
Viimati läinud kapten ja üks madrus paadiga maale, maad vaatama, seal kasvanud väga suured puud ja sealt saare pealt tõusnud kange veevlisuitsuhais ülesse. Edasi minnes jõudnud nemad ühe lagunud ahervareme juure, kus kõige rohkem suitsu olnud. Seal seisnud kaks musta meest, kes teineteisega rääkinud: "Täna toodakse kaks Riia kaupmeest siia teine on ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, pärast seda, kui nemad hulga raha teistel ära on petnud."
Kapten kirjutanud need kaupmeeste nimed oma taskuraamatusse ülesse ja jäenud veel sinna kuulatama. Üks nendest kõnelejatest juhtunud neid nägema ja ütelnud teisele: "Ennäe, kutsumata võerad, vist tahavad vaadata, kuida siit elu passib, eks näitame neile." Teine tulnud ka kapteni juure ja kutsunud teda omaga ühes tulema. Kapten läinud ka edasi ja läinud ühte madalasse sumbunud majasse sisse. Võeras mees käinud ees ja jäenud viimaks seisma ning käskinud mehi edasi vaadata, mis eespool näha on. Kapten ja madrus vaadanud ümberringi ja näinud palju inimesi, kes rindadest saadik palava tuha sees seisnud. Kapten ei ole muud tunnud kui neid kahte Riga kaupmeest, kelle nimesid ta kuulnud nimetavad ja madrus, kes Vatla mees olnud, tunnud Vatla vana herra ära.
Nad pööranud ümber, et laeva peale tagasi minna. Kui nad laeva juure saanud, olnud laeval teine ots ette pööratud. Nad läinud laeva peale, kapten lasknud purjud üles tõmmata, laev peasenud liiva pealt lahti ja kapten lasknud sinna poole purjetada, kus laevanina olnud. Kui ta tagasi vaadanud, ei ole seda saart ega maad kusagil näha olnud, muud kui lagedat vett.
Kolmepäevase sõitmise järele jõudnud Riia linna. Riia linnas kuulanud ta nende kaupmeeste järele ja kuulnud, et need kaupmehed kolme päeva eest ära olivad surnud. Üks oli ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, peale seda, kui nad ennast olivad pankrotiks teinud.
E 21828/32 (9) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Porisme k. - Mart Aija < I. Laur (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui soldatid taludes kortles olnud, siis hakanud nende päelik või ülem asjatoimetuse pärast Pernu linna minema. Tee peal juhtunud tal suur õnnetus, et ta suure hulga raha ära kaotanud, mis alles üsna uued paberirahad olnud ja koguni alles kangast lahti leikamata olnud. Küll lasknud ülem kirikutest kuulutada ja igal pool teada anda, et kui keegi seda raha ülesse leiab, siis seda hea maksu eest tema kätte tagasi toob, aga ei ole keegi, ei ole seda raha tagasi toonud.
Viimati leidnud seda raha üks N. valla mees ülesse. Ta ei ole sellest kellegile midagi teadustanud, vaid hoidnud seda raha omale. Kui ta selle rahaga koju tulnud, pannud ta seda raha aita, aga aidast varastatud see raha temal ära. Küll kuulanud tema ka ääriveeri, kas keegi ehk oleks sest teadnud, kes varas olla. Kui kõik teadmatuks jäenud, pidanud ta nõu targa juure minna, et see temale varga üle teatust annaks, nii et ta oma raha kätte saada võiks. Seekord elanud Tartumaal suur nõid või tark, kes kõik tulevased ja minevased asjad ette kuulutanud, selle juure tahtnud mees minna.
Ta läinud heinamaadest otse, et Pernu linna välja saada. Ta ei olegi veel oma valla maa seest välja saanud, kui üks võeras mees temale vastu tulnud. see teretanud teda ja hakanud temaga juttu ajama. Jutu sees küsinud võeras mees tema käest, kus kohta tema minna ja mis asjatallituse pärast ta teel olla. Mees salanud ja ei ole tahtnud ütelda. Viimati ütelnud võeras mees: "Miks sa ilmaasjata salgad, ma tean jo küll, mikspärast sa teel oled ja tahad selle varastatud raha pärast targa juure minna."
Mees vastanud, et see tõsi olla ja imestlenud, kuida üks võeras mees seda võib teada, mis kõigil saladuseks olla. Võerad vastanud, et temal midagi teadmata ei ole, kuidas ta selle raha saanud ja kus see raha praegu olla ning ütelnud ka: "Sellepärast ei maksa sinul nii kaugele minna, kui sa mulle seda lubad, mis mina sinu käest küsin, küll siis raha kätte saad."
Võeras põrutanud kepiga kolm korda vastu maad, siis tõstnud kepiotsa üles ja näidanud mehele keppi, kepi otsas olnud hulk paberiraha, mis mees joonelt ära tundnud, et see tema raha on. Võeras ütelnud: "Sa näed seda raha küll, aga see on sul väga raske kätte saada, ma arvan kindlaste, et sa seda raha kätte ei saa. Olgu siis, kui sa seda lubad, mis mina küsin. See küll suur asi ei ole, kui sa mulle ühe veikese lambatalle annad."
Mees jäenud mõtlema, et kui sa seda tead, mikspärast ma kottu välja minna tahan, siis peaks sa seda ka teadma, et mul sugugi lambaid ei olegi ja et mul muud midagi ei ole kui mina üksi (ta oli alles poissmees olnud). Aga äkiste tulnud tal meelde, et tal kolme-aastane ristitütar olnud. Mees ehmatanud selle mõtte juures ja ei ole midagi lubanud. Küll meelitanud teda võeras ja ähvardanud vahel. Viimati ütelnud mehele: "Noh, mõtle natukene aega, ehk saad targemaks, nii kauaks lähme võtame lõunat." Võeras mees kutsunud teda natukene maad enesega ligi ühe paksu põesa taha. Seal põesa taga seisnud leivalaud, mille peal heeringast ja rukkileiba olnud. Ta ei ole küll midagi tahtnud sealt midagi süia, aga kui võeras mees teda sundinud, võtnud ta viimaks tüki leiva. See leiv olnud nii halva maiguga, et ta seda sugugi süia ei ole tahtnud, vaid pistnud selle tüki, mis tema käes olnud, taskusse. Võeras mees saanud ka söönud ja küsinud tema käest: "Noh, kui oled järele mõtelnud, kas annad selle küsitud lambatalle minule või mitte?"
Ei, mees ei ole lubanud midagi anda. Võeras saanud vihaseks ja ütelnud: "Sa oleksid selle raha kätte saanud, aga nüid ei pea sina aga keegi sellest rahast midagi saama. Kes seda raha pruugib, sellel õnnetus tuleb. See raha saab veel ühe teise käest varastadud."
Võeras kadunud ära ja mees pööranud ka kodu tagasi. Tagasi tulles vaadanud ta seda leivatükki, mis tal taskus olnud. See ei ole leiv olnud, vaid üks rabamätta tükk. Tüki aja pärast kodu saanud ta viimaks ka oma rahavargast nii palju teadust, et ka tema käest see raha ära varastadud saanud. Ta ei ole tohtnud teda kohtu kätte anda, sest et ta ise seda raha pool varguse viisi oli omandanud, et ta leitud asju oli salganud. Viimati kadunud see raha nii ära, et keegi ei ole teadnud, kuhu ta jäenud. Need mehed aga, kes seda raha üksteise käest varastanud, surnud kõik teiste inimeste nägemata ära.
E 21836/218 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanajutt
Ükskord läinud perest perese üks täkuungur ja igal pool küsinud, kas on täkkusid lõigata, kas on härgi lõigata. Kui pole olnud, siis käinud edasi jälle.
Nüid tulnud ühte metsaperesse sisse ja küsinud: "Kas on lõigata?" Peremees põle tahtnud jälle, ja mõtelnud, et ma seda ei lase, aga pererahvas hakanud peale käima, ja mees kutsunud siis ka ungurt, et tuleb lõikama ja nüid tuleb lõikab ära 2-aastase täku. Aga peremees ei taha enne raha anda, kui täkk terve on, ja täkuungur sellega ka rahul.
Ja nüid hakkab ta ära minema ja ütleb siis: "Tulen tagasi sellel päeval," ja nüid tuleb ka siis tagasi. Peremees maksab raha kõik ilusaste välja, aga ungur tahab veel saaja, aga peremees ei anna. Ungru süda täis ja ütelnud: "Hea küll, küll sa kahetsed seda."
Läinud ja lugenud ahjusuu ette mõned sõnad ja läinud välja. Nüid saanud mees ju paarkümend sammu ära läinud, ju üks möaka olnud toas. Muidugi põle pererahvas sest midagi arvanud ja nüid jäi kõik vagusi. Ja jälle hakanud sääl kambris.
Ungur läinud, ja sest ajast olnud ju paar päeva vahet, kui üks suur mörakas olnud ja siis ei ole kedagi kuulda olnud.
Nüid hakanud iga päev üks kolistama ja ühest kohast teise käima, nii et ime olnud näha, üks mürin ja kärin. Vahel olnud musta kassi, vahel jälle öökulli moodi, nii et hirmus ta olnud ja nüid, mis ta muud tahtnud, kui tatraputru sellepärast, et sel ungrul põle antud seda.
Nüid olnud rehi üleval, ja oh sa ime, kõik näevad, kui jälle suured plaksud käivad nii mis hirmus. Nüid ruttu abi otsma. Tulevad ka abiks sinna, ei midagi muud ei näe, kui üks must kass istub kolde nurga peal, üks ilge mees olnud ja viskanud kassi ahju. Eh! Kui siis löönud kõik tule ja tukid vastu rindu ja must too raudork käinud seina sisse, just selle vasta, kus see viskaja seisnud. Nüid jooksnud kõik välja kaevule ja et vett tuua ja tuppa visata, sest tuba põleb ju, aga kui kõik sinna läinud, siis ei ole ennam olnud midagi. Toas ei ole olnud tuld maas, ei midagi muud, kui kolm raudorgiharu auku olnud seina sees. Ei ole härgi kuskil olnud ega suitsu olnud nii kui enne, aga vili olnu ära põlenud, mis parte äärel üle olnud, niisiis olnud vaik kõik.
Nüid tulnud õhtu, veel suurem kärin. Tuli lööb välgu rehe alla, ei ole saanud magada ja üks jahvatanud ikka käsikividega koeas. Nüid võtnud peremees käsikivid ära koost, aga siis hakanud nad jälle viskama. Nendega nii kimpus, läheb räägib õpetajale. Õpetaja tellib kaks teist õpetajat ka ja nüid lähevad kolme mehega. Saavad sinna, peremees paneb pika laua välja ja ise läheb siis sinna juure. Kolm õpetajad laulavad ja siis võtavad päratumad suured piibliraamatud lahti. Siit seest ta ometi kardab, ja ka põrandale tehakse ristisid palju. Nüid hakkavad, kõige ülem, vanemõpetaja, lugema. Oi, kui loeb ilusti ja kõik asja, et ta nii ja nõnda võib kuradi vastu abi saada. Aga siis hakkab teine, ja loeb teine, ja siis kolmas. Kolmas seletab, et olete nõdra usuga ja kõiki kardate ja veel ütleb: "Miks teie olete nõdra usuga?"
Kui suur müra hakkas, oli jo suur käsikivi. Tuli inimeste vahelt läbi ja jooksnud kui ratas üle piiblite, nii et lauad ragisenud. Nüid nii ütelnud peremees õpetajatele: "Teie olete nõdra usuga, ei usu, et siin siisugune kurivaim on nüid, aga nüid olete teie näinud, nüid usute väha."
Aga mis nüid lugenud veel üks kõige vägevamid tükka. Ei midagi, ka on puulagi raksunud ja ajanud liiva maha, kaela õpetajatele. Vahel visanud ka tuhka kambri ka nii nii, et inimeste silmad pimestanud. Siis õnnistanud õpetajad peremeest. Siis visatud käsikiviga vööruksest läbi ja vastu kambri seina, ja nüüd visatud tuhka, nii et midagi ei ole näinud. Oh sa ime! Õpetajad tõmmanud piibled ja pistnud jooksma. Kutsarid ootnud ju väljas ammugi neid ja oh sa kena nali, mis siin on olnud, rääkinud kutsarid. Vaata ei ole veskeke moodi, aga vaata, kui tolmused õpetajad on.
Õpetajad tulnud oma tõldadesse ja ütelnud: "Laske sõita! Kui käinud mörin toas, nii kui keris oleks maha kukkunud ja uks ragisend ja põrisenud. Niisiis olnud pererahval hirm ja läinud teese peresse. Aga kõik olnud kaugel. Siis pidanud mõni ikka kodu olema.
Nüid, hea küll, peremees läinud targa juure ja palunud tarka ja kui mees kõik seda oli rääkinud, kuida ta teinud seda, siis targa ütelnud, et ta kolm tükki teab niisuguseid, kui see on, sest tema ei või sellele vastumeelt teha. "Aga õpetada võin ma küll. Kui ta seda on, vastu võtab, siis on hea." Ja nüid, kui sa kodu lähed, siis mine ja võta iga jagu tangu, pane seitse täid iga katla sisse ja keeda siis seitsmekesti ja pane siis selle pika laua peale ja kutsu siis: "Noh, aus võlgnik, tulge sööma!" Siis tulla ta ja ise minge ära!"
Ja nüüd teind ka nii, siis tulnud ja pöörnud kõik tühjaks ja kadunud sest ajast.
E 21852 (4) < Põltsamaa khk., Lustivere k. - Martin Luu < Hans Pachla (1895) < Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuanjärv
Laiusi kihelkonnas, Vaimastvere vallas, Oornorme küla all on üks veikene veerand versta pikkune ja piaaegu niisama laiune järvekene. Järvekest kutsutakse Kuanjärveks. Selles järvekeses on väga palju kalu ja vähka. Aga et järvekeses palju rampeid ja puurisu sees on, siis on ka sealt sellepärast väga halb kalu, ja vähka püüda.
Vanarahva jutu järgi olla see järvekene ilma põhjata ja keegi ei teada kui sügav see järvekene on. Küll olema mitu korda katsutud selle järvekese sügavust mõeta, aga ilmaski pole kuskilt nii pikka nööri saadud kelle ots oleks põhja ulatanud. Ja igakord, kui mõedunöör veest välja tõmmatud, siis olnud nööri otsast kivi ära võetud ja selle asemele olnud verine lammapea pandud.
E 21853 (5) < Põltsamaa khk., Kaavere v., Sulustvere k. - Martin Luu < Mari Pachla (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis on puuk?
Puuk ei olla mitte loojast loodud loom, vaid kurjad inimesed ja nõiad, kes teistele tahta nägemata kombel kahju teha ja enestele seeläbi kasu saada. Need käia puugiks mitmesugusel näol ja moel nõiduse väe läbi. Kord olla puugiks käija konn, teinekord hall kass. Vahest ka veel koguni hiir ja mõnikord päris inimene, aga ikka muudetud näol. Niisugusel puugil olla vaimu väledus ja sellepärast olla teda väga raske kinni püüda. Kui vahest niisugune puugiks käija kätte saadama, siis ei saadama teda muidu oma süidi ülesse tunnistama sundida, kui üksnes kange suitsetamise läbi kadakadega.
Seda rääkis mulle Mari Paahla Lustivere vallast. Ülesse kirjutatud XI. 16. 95.
E 21873/4 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Mari Leivelt, 64 a. (1895). Mt. 112 A, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 87. Rotipoja kosjad Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rotiema rääkinud oma pojale:
"Poeg, kas sina ka tead, et sina nüid naist pead võtma. Mina olen sinule juba naise välja valitsenud. On ilus naine," kiitnud rotiema, "sile karv, pikk saba, kikkis kõrvad. Paremat ei või enam tahtagi."
Poeg hüpanud rõõmu pärast ja hüidnud:
"Ema, kas me teeme nüid pulmad?"
"Ei tee," kostnud ema. "Ennem pead kosja minema, siis saad pulmad tehtud."
Rotipoeg läinud kosja. Leidnud ema poolt väljavalitud naise tee peal sitikaga mängimas. Olnud küll ema ütluse järele ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga olnud liiga laisk, et teel sitikaga mänginud. Rotipoeg läinud temast mööda ega ole kosjajutust midagi rääkinud. Jõudnud viimaks ühe suure kivi juure, näinud: üks vile hiiretütar tulnud, suur odrapea olnud suus. Rotipoeg märganud kohe, et see üks usin töötegija on. Hakanud sõbralikku juttu ajama. Hiiretütar kutsunud rotipoega ka oma juure kivi alla võeraks. Seal näidanud ta, kui suur hulk odra- ja nisupäid tal tagavaraks olnud. Rotipoeg kiitnud hiiretütre usinust ja virkust ja hakanud ka varssi kosjajuttu ajama. Kaup saanud kindlaks. Kui rotipoeg koju tagasi läinud, kiitnud ta emale:
"Nüid olen mina omale virga ja usina naise kosinud. Sinu kiidetud ja välja valitud oli küll ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga tema oli päris laisk, mängis tee peal sitikaga ega viitsinud päid korjata. Aga see, keda mina ise välja valisin, oli usin tööle. Küll oli temal suur hulk odra- ja nisupäid tagavaraks pandud ja pealegi olivad temal niisamuti sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad!"
Varssi sellepeale peetud pulmad, mis väga toredad olnud. Pulma ajal aga laulnud rotiema:
"Uijut-ruijut roti pulmad,
hiire tütar sai mehele
roti noorema pojale!"
E 21875 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Riina Leivelt, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont
Üks mees tulnud öö ajal välja poolt kodu poole. Teel tulnud temale üks punane kits vasta, jäänud mehe ette seisma, mökitanud korra ja läinud jälle vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Mees ei ole esiotsa sellest midagi teadnud karta ega tähele panna. Kui tema natukene maad edasi tulnud, tõusnud üsna mehe ligidalt tee pealt maa seest üks väga väikene mees üles. Mees seda nähes kohkunud ja jäänud seisma. Väikene mees aga tõusnud ikka suuremaks. Mees saanud nüid selgeste aru, et temal tontidega tegemist on, sellepärast hüidnud mees kolm korda: "Hundale, hundale, hundale!"
Mees olnud ennem kuulnud, et tondid kangeste hunta kardavad. Kui mees need sõnad ütelnud, pöörnud tont vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Kui mees jälle edasi tulnud, hakanud üks tuline kera mehe kõrval käima. Mees olnud hirmu täis, pannud jooksma, tuline kera nendasamuti. Mees jõudnud üsna kodu ligidale, siis alles jäänud tuline kera mehest maha. Mees olnud selle nähtuse peale kaks nädalad haige ja surnud siis ära.
E 21875/7 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Hendrik Reitvelt, 32 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuule- ehk õhuvooluste keere, keda rahvad tuulispasaks nimetab ja teda kui mõnest nõiast ehk sõnatargast läkitud varanduse viijad kardab, rahva usu ja kartuse järele pidada tuulispasal seesamasugune võim olema nagu seda tulihänna juures välja näitavad, muudkui tulihänd käia öö ajal, kuna tuulispask aga igal ajal nägemata varandust vedada.
Kord külvanud mees põllu peal, seal tulnud aga tuulispask tolmu keerutades mehe poole. Mehel olnud hirm, et tuulispask nüid tema viljaseemne, mida tema külvab, põllu pealt ära viib ehk kui mitte seemet, siis ometegi külvatud viljaseemne tulu. Mees võtnud püssi ja lasknud tuulispaska püssiga ja tuulispask kadunud ära. Varssi selle peale tulnud üks mees külvaja juure ja ütelnud: "Miks sa mind püssiga lasid?"
Veel räägib rahvas, et kui tuulispask tuleb ja siis kirves, nuga ehk vikat ehk mistahtesuguse terava rauast riistaga just otse kesk tuulispaska saab löödud, siis surra see ära, kes tuulispaska on saatnud ja see varandus, mida tuulispask viia, kukkuda sinna maha, aga ta jääda nägemataks ja muidu ei võida seda kätte saada, kui peab neljapäeva öösel just kella 12 aegas tagaspidi selle koha peale mindama, kus tuulispask lüia saanud, siis tulla see varandus nähtavale ja võida kätte saada.
Kord raiunud üks mees metsas. Tuulispask tulnud. Mees võtnud kirve ja löönud otse kesk tuulispaska ja tuulispask kadunud selle peale ära. Mees võtnud nõuks neljapäeva öösel tuulispasa varandust minna ära tooma. Läinud tagaspidi metsa, juhtunud ka õnneks sinna koha peale, leidnud terve vaka puhtaid odre. Mees võtnud odrad, viinud kodu, kodu aga leidnud mees, et odrad kuuseokastega segatud olnud.
E 21877/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Mihkel Miilet, 26 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kuulnud rahvas metsas õhtuti tasast huikamist, mis pärast, kui hale soigumine välja kostnud. Juba olnud mitu ööd järgimööda kuulda. Ühel öösel võtnud mõningad mehed nõuks seda asja järele vaadata, läinud metsa, jõudnud heale peale ikka ligemale. Mehed näinud, et üks sääreluu maas olnud, mis oigades vahtu otsast välja ajanud. Mehed läinud selle peale kodu ja jätnud sääreluu metsa soiguma. Üks tahtnud küll ja ütelnud, matame selle luu mulla alla, siis jääb see heal vait. Teised aga naernud ja ütelnud: "Palju on konta metsas, mis meil nendega tegemist on!"
Öösel aga tulnud üks mees unes selle mehe juure, kes sääreluud maha tahtnud matta ja ütelnud: "Miks sa mind maha ei matnud? Sa oleksid hulga raha saanud, sest seal kohtas maa sees, kus sääreluu oli, on hulk raha ühe raudkastiga. Mata mind maha, sest mina olen see sääreluu, mis seal soigus ja seda raha olen mina ise sinna maha matnud, selle tõutusega, et ükski muud seda raha sealt kätte ei saa, kui see, kes mind õigel viisil maha matab. Ma olen mõnda aega oodanud, aga keski ei ole seda teinud. Minu vaev on väga suureks läinud, mis mind soiguma ajab."
Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud tema metsa, kus sääreluu oli soigunud ja matnud selle sinna kohta maha. Auku kaevates leidnud mees suure kastitäie raha. Mees võtnud rahakasti välja, pannud sääreluu sinna kohta asemele, lugenud palvet ja ajanud mulla peale. Mees saanud rikkaks meheks ja sääreluu ei ole enam ühte kordagi soigunud.
E 21887/8 (16) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt, 72 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Parasma valda piiravad laialdased sood ja rabad. Neis rabades seisavad suured sügavad augud, keda rahvas urgasteks nimetab. Mõningad on ligi vakamaa suurused ümmargused augud, mis aga aegajalt iga aastase sambla läbi ikka vähemaks lähevad, kuna mõned suutumaks on ära kadunud.
Kord katsunud üht niisugust laugast ära mõeta, kas ta ka sügav on. Toodud külast mitu köit, pandud üksteise otsa, köie otsa, aga pisikene pada, mis kiva täis pandud ja lastud urkasse, et ta sügavust siis teada saada. Põhja aga ei ole ilmaski leitud. Kui viimaks köis välja tõmmatud, ei ole enam pada köie otsas olnud, vaid paja asemel olnud köie otsas verine oina pea.
Näkk oli paja otsast ära võtnud ja oina pea asemele pannud. Sest ajast ei ole enam keegu julgenud laukaid minna mõetma.
Näkk pidada veealune vaim olema, kes ennast iga asja näol näha annab. Kord on ta kui naesterahvas ilusa armsa näoga, kel väga meelitav ja ligitõmbav olek on, vahest mängida, vahest laulda ta nii imeilusaste, kes kõik kuuljad ligi miilitada, siis moondada ta ennast jälle üheks ilusaks asjaks, mis kusagil kalda ligi vees on. Läheb nüüd keegi seda ära võtma, mis muu keegi ei ole kui näkk, kes ennast selleks on muutnud, siis tõmmab näkk teda vette ja viib oma veealuse riiki elama. Näkk ei pidada kedagi surmama ega muud vaeva tegema, vaid aga üksi vee alla viima, kus näkid elavad.
Kord käinud üks mees jõe ääres ja näinud, et üks ilus veikene kullast vanker üsna jõe kalda ääres madala vee sees olnud. Mees läinud vankert veest ära võtma, vanker aga ei ole keegi muu olnud, kui näkk. Kui mees käe vankri ligi saanud, tõmmanud näkk mehe jõkke ja viinud ära.
E 21888/9 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pärnu linnas olevad kaks kuntort, Jaki ja Miti. Neil olnud kummagil oma tont, kes nende varandust kaitsenud. Järgest püidnud tondid teineteise varandust ära tuua, misläbi mõlema tontide vahel sagedad riiud olnud, kusjuures teine teist püidnud ära kägistada.
Kord olnud jälle mõlema tontide vahel suur tüli. Seda näinud aga Miti kutsar, teadmata kumb oma või võeras. Kutsar võtnud puuhalu ja annud teisele hea müraka, misläbi teise tondi jalaluu katki läinud ja terve nüid vigase üle võitu saanud.
Homikul tulnud aga herra kutsari juure ja annud kutsarile 25 rubla, üteldes: "See on selle eest, et sina Jaki tondi jalaluu katki lõid."
Tondid olla kurjadvainud ja tehe üksi neile head ja koguda varandust, kes tontide sõnad oskata. Kui keegi nende sõnad oskata, siis võida see neid käskida kõiksugu tööd ära teha ja teiste varandust omale tuua.
Tulihänd koguda ka varandust, aga ei võida neid töösi ära teha, mis tont teeb. Kord leidnud üks toapoiss, herra kodust äraoleku ajal härra raamatukapist ühe raamatu. Hakanud sealt seest lugema. Kui ta lugenud, tulnud kõiksugu loomi tuppa ja kõik küsinud: "Anna tööd!" Toapoiss ei ole enam teadnud, mis teha. Herra aga tulnud parajaste sel ajal kodu, kui ta seda näinud, ütelnud ta toapoisile: "Miks sa minu raamatud lugesid?" Herra võtnud raamatu ja lugenud raamatust jälle need sõnad, mis tondid tagasi ajanud. Kui tondid ära läinud, ütelnud herra: "Oleks mina mitte kodu tulnud ega neid tagasi saatnud, siis oleksivad nad sind ära murdnud, kui sul neile ei oleks tööd olnud anda."
E 21889/90 (18) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Hendrik Hendriks, 57 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud Parasma valdas üks katkutõbi liikumas, mis mitmed pered inimestest üsna tühjaks teinud. Ei ole enam töötegijaid olnud. Siis käinud mõisa opman mõisasulastega neid talumaid tegemas, kus ei ole enam töölisi olnud. Opman olnud rahva teada suur nõid ja seal peres, kus ta öömajal olnud, näidanud ta oma nõiduse raamatud. Raamat olnud musta lehtedega ja valge tähtedega. Opman seletanud, et selle raamatu sees kõik nõiduse ja tontide sõnad olla, aga tema ei tahta sellega midagi tegemist teha, see olla suur patt.
Jutustanud Hendrik Hendriks Jaagupi kihelk. Parasma vallas 57 aastat vana. Tema isa olla sel ajal poisike olnud ja siis seda raamatud näinud.
E 21892/3 (21) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaste elanud kolm suurt nõida: Vidu, Tani ja Nadi. Vidu elanud Virussaares, see saar on Vee valla jaos, kroonu rabas. Ta ümbrust piirab ütlemata tüma soo. Saar aga ise on kõva paekaljuline, ümberringi tema ääri aga piirab vallimooduline võrgustik. Rahvas räägib, et olla seal vanaste üks linn olnud.
Tani elanud Taidrasaares, mis umbes arvata 8 versta Virussaarest homiku pool raba sees on ja mille ümber jälle tüma soo on.
Nadi elanud Naissaares, mis nende kahe vahel on. Taidra ja Naissaar Parasma valla jaos.
Ühe luua ja lasnaga teinud nad ühekorraga leiba. Vilistamise peale tulnud ahjuluud ja leibalasn iseenesest igaühe juure. Hobusega sõitnud nad suve ajal ratsa üle tüma soode üheteisel võeriks, ilma et hobune oleks sisse vajunud. Virussaares pidada nende järgi veel hulk raha olema, aga keegi ei tohi seda kohta kaevata, sest rahva suus on jutt, et seda varandust pidada üks ussikuningas valvama hulga oma alamatega. Rahvas on selle kohale nimeks pannud Ussilõugas, sest igal ajal, kui sinna ligi minnakse, on seal ussi näha.
E 21916/7 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Krätt
Üks peremees oli kehvapoolne, ei saanud oma eluga enam läbi. Tema oli kuulnud, et teiste meestel, kes jõukad on, käivad kratid varandust toomas, aga tema va mees ei mõista krätti teha.
Ükskord õhtul metsas tuleb temale väike pika habemega mees vasta ja õpetab mehikesele krätitegemise sõnad. Kui nüüd mees kodusse läinud, oodanud, millal teised pererahvas magama läinud, siis läinud sauna ja hakanud krätti valmistama. Kedervarre pani kehaks, suure nõela südameks, kaks vana kasukakäist tiivadeks, kaks tulesütt silmadeks, puuäkke pulgad jalgeks, vanad sukasääred kottideks. Iga kehajäo panemise juures ütles ta ise sõnad. Krätt seisnudki mehe ees ja küsinud kohe tööd. Peremees ütles: "Too mulle vilja, raha, vara jätku!"
Sulane oli aga peremehe järele valvanud ja niiviisi sauna seina vahelt kõik peremehe kräti tegemise käigud ja sõnad kuulnud.
Kohe hakanud omale ka tegema. Tehjes unustanud ta aga ühe sõna ütlemata ja krätt saanudki kolme jalaga (läänlased hüiavad kolmejalgist pinki ikka krätiks). Siiski olnud see kolmejalgne krätt veel teravam ja tugevam sulasele vara tooma, kui peremehel neljajalgne krätt. Sagedaste võtnud ta veel neljajalgse kräti käest selle noosi veel ära.
Krättidele pandud ikka laudile pudru, mis näd sõivad, sööma kallal läksivad krätid igas kordas riidu. Ükskord sõi karjapoiss, kelm, laudil pudru nahka, aga ise pani oma rooja jälle asemele (sittus sisse).
Kui nüüd krätid sööma läksid, ütles peremehe krätt: "Pupp, pupp!" Sulase krätt katsus ka ja ütles ka: "Äkk, äkk!" Krätid vihastasivad sellest teust nõnda, et maea põlema panid. Ise pugesivad õue rattarummu sisse, sulane viskas selle tulesse, nii saivad ka krättid ise otsa.
E 21922 (6) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondid toovad raha
Kord läinud vaene lesk vabadikunaene õhtul kottu välja. Kaks last jäänud kodu, lapsed ootavad ema, aga ei tule. Viimaks tehakse uks lahti ja lasped jooksevad rõõmuga vastu, aga ema asemel astuvad kaks punast looma sisse ja kohe ahju. Kolistavad kerisekiva ja hakkavad neid maha pilduma. Lapsed suurt hirmu täis, sest tuba on tulisid kiva täis, ei saa välja. Ema tuleb ka kodusse, aga ei pääse laste ligi, ootavad suures hirmus homikud. Homikul näävad - tuba raha täis. Lapsed käinud rahaga mõistlikult ümber ja elanud pärast üsna suureste.
E 21940/3 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
See leitud rahaauk
Kolm sõpra jalutasid jalgu. Kui nemad hea tüki maad käinud, siis istusid nemad ühe kivi peale maha, et nemad pidid puhkama. Said nemad puhanud, siis hakkasid nemad üksteise sega mängima ja hüppasid kivi pealt maha ja jälle kivi peale. Nenda mängides kumises see kivi ja nemad võtsid nõu seda üles tõsta. Said nemad seda üles tõstnud, siis leidsid nemad suure vana augu. Oh, kui rõõmsaks said need mehed! Need mehed!
Nemad ütlesid teineteise vastu: "Saame nüid igaüks oma osa, siis võime ehk ka ausaste elada." Nüid tuli neil söömaihaldus peale ja üks pidi minema leiba tooma.
Kui see aga tee peal oli, andis kurat tema meele, et ta pidi söömise sisse kihtirohtu panema, misläbi need teised pidid ära surema ja kõik see raha siis temale jääma. Nenda avatelles see rahaahnus teda, et ta pidi omad sõbrad ära petma ja tapma.
Selsamal ajal aga kiusas ka kurat need teised kaks, et nemad pidid, kui see kolmas tagasi tuleb, teda ära tapma, et siis varandus nende osaks jääks.
Kui see kolmas nüüd leivaga tuli, siis läksid nemad kurjaga tema peale ja tapsid teda ilma armuta ära. Sel viisil oli see rahaahnus nende südamed nõnda kõvaks teinud, et nemad tema kisendamisest ega palumisest ei hoolinud.
Pärast istusid need kaks maha ja sõid, aga ei pööranud oma silmi sest rahast. Niipea, kui nemad olid söönud, hakkasid nemad sest kihvist paisuma ja nemad surid ulumise ja hammaste kiristamisega.
Nenda surid kõik kolm, teadmata, et nemad iseenda tapjad pidid olema.
Oh sina ära neetud rahaahnus, kuidas sina inimesi kiusad! Eks nemad mitte ei oleks võinud elada kolmekeste, kui see kade ahne meel mitte nende sees ei oleks olnud. Sellepärast jääb tark vanarahvasõna tõeks ikka meie päevil, et ülekohus ei seisa kotis.
E 21951/2 < Kihelkonna khk. - Jaan Anger (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki
Ükskord olnud kaks tüdrukut. Läinud jõõ äärde ja üks üelnud teisele: "Siin on väga ilus, et otsi sa minu pea." Teine ütelnud teisele: "Pane pea minu põlveda peale." Ja see kes ennemini ütelnud, see võtnud oma särgi ja pannud seda teise põlvede peale ja hakanud siis pead otsima. Kui tema natukse aega juba otsinud, siis jõgi tulnud üsna ligidale. Siis tema ütelnud: "Sinul on niisugused hambad kui näkil." Siis tema kadunud ära ja see särk jäänud temale. Tema kiskund seda mitu aega, ei pole katki saanud. Siis teised küsinud, kust tema selle saanud. Tema rääkind, kuidas tema selle saanud, siis see särk kadunud äkisti ära ja ööse üks noormees näinud unes, et oleks ma seda teadnud, siis poleks sina mette elus olnud, aga ma ei või enam parata.
E 22034/6 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuu, päike ja tähed
Vanaste oli taevas nenda madalal, et pikk mees aga kõndida sai ja teda kätega katsuda võis. Siis ei olnud veel päikest ega ühtki valguseallikat taevas.
Kord juhtus ühel rätsepal püksilappi tarvis olema ja ta lõikas kogemata taeva küljest tüki lahti. Kui ta natuke sai lahti lõigatud, ehmatas ta kangeste ära, sest et säält august paistis hele valgus välja, mis rätsepa ruumisi valgustas.
Ta jättis lapi poolele lõikamata ja läks kodu seda lugu naesele rääkima. Naene läks, lõikas päratu suure lapi taeva küljest ära ja juhtus just vanaisa trooni kohtale. Sealt paistis veel heledam valgus välja, kui mehe lõigatud august, sest et mehe lõigatud auk vanaisa trooni kõrval oli. Teised nägid, et rätsepal on valgus ja sellepärast sorkisid nad igale poole aukusid sisse ja säält paistis ka valgus välja. Vanaisa vihastas selle üle ja tõstis trooni kõige taevaga kõrgele nagu ta praegu on.
See auk, mida rätsep lõikas, nimetakse kuu. Et rätsep lapi augu ette ripendama jättis, sellest siis tuleb poolkuu, täiskuu jne.
Et kuu sees inimese nägu nähakse, see tuleb sellest, et vanaisa säält august alla vaatab, mis inimesed teevad. Seda auku, mis rätsepanaene lõikas, nimetakse päike ja sealt paistab kõige rohkem valgust välja. Neid aukusid, mis teised sorkisid, nimetakse tähed ja neist paistab kõige vähem valgust, sest et nad veikesed on ja teiseks, et nad vanaisa trooni kohal ei ole.
E 22042/5 < Vaivara khk. - R. Lepmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukeste loomine
Vanal kuldsel ajal käisid head ja pahad vaimud inimeste näol maapealseid inimesi vaatamas. Head vaimud võtsid enestele enamiste halli vanakese kuju. Mis head vaimud maa peal tegid, seda same eestulevas rahvasuust kuuldud jutus kuulda.
Ühes Eesti talus olid pilmad. Õhtu, milla kõik inimesed puhkama heidavad, oli kätte jõudnud, kuid pulmalised ei mõelnudki magamise peale. Sel ajal tuli pulmamajasse üks halli peaga kerjaja, kes öömaja palus. Peigmees ja pruut olid nõus ja lubasid sandile öömaja, kuid pulmalised ei tahtnud, endid vabandades, et nendel ei olla ruumi. Sant läks kurva meelega pulmamajast ära ja juhtis omad sammud lähema sauna poole, kus üks puuraiduja oma naese ja lastega sees elas. Puuraiduja majasse jõudes, palus ta öömaja. Need võtsid teda hea meelega vasta, andsid temale süia, tegivad temale põrandale õlgedest aseme ja sant heitis magama. Teisel hommikul, pärast söömist, palus sant puuraiduja poega pulmamajasse vaatama minna, mis pulmalised teevad.
Poiss tuli tagasi ja teatas, et pulmalised olla söönud. Natukese aja pärast palus sant jälle poissi pulmamajasse minna. See läks jälle ja tuli selle sõnumiga tagasi, et pulmalised olla kõik tantsinud. Teised olnud kõik kurvad, kuid üksi peigmees ja pruut olnud rõõmsad. Natuke aega pärast seda palus sant kolmat korda poissi pulmalisi vaatama minna. Poiss läks. Pulmamajasse jõudes jäi tema imestuse pärast seisma. Pulmalised tantsisivad, kuid pruudi isa ja ema tulivad tantsides teiste hulgast ning ühtepuhku tantsides nii kaua, kui üle toaläve. Üle toaläve astudes muudeti nemad karudeks, kes kange möirgamisega metsa läksid. Teised pulmalised muudeti koja ukse peal teisteks metsaelajateks. Kõige viimaks tulivad peigmees ja pruut. Koja ukse lävest üle astudes muudeti nemad pääsukesteks, kes rõõmsa lauluga lendu läksid. Puuraiduja poeg läks kodu ning rääkis sandile kõik, mis ta oli näinud. Pärast poisi jutustust tänas sant pererahvast ja läks minema. Selle päe oli puuraiduja õnnega koos. Tema sai rikkaks meheks ja elas mureta elu.
E 22066/8 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896). Mt. 230 D, 1 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 208. Kana poegadega kulli küüsis Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks jutt ühest kanast, kellel kaksteistkümmend poega on
Ükskord oli üks kluksuja kana ning tal oli kaksteistkümmend poega. Neid võttis tema oma tiiva alla, soendas ning toitis neid. Kui see kull tuli, siis läks tema nendega varju alla, et kull neid ei võinud ära võtta. See kull sai seeüle vihaseks ja tegi lepingut teiste kullidega, et nemad ei taha hingata, seni kui nemad kana ning tema poegi ei ole ära söönud.
Teised kullid ütlesid: "Meie tahame enne kluksujat kana ära süüa, pärast on pojad keik meie päralt."
Aga see ei tahtnud kuidagiviisi korda minna, sest kana valvas ööd ja päävad ning vaatas enese ette, et need kullid temale midagi ei võinud kahju teha.
Aga juhtus kord, et üks kanapoeg teiste juure ei jäänud, vaid tahtis ise enesele toidust otsida.
Siis võttis teda üks kull kinni ning ütles temale, et kui sa vastu hakkad, siis tahan mina sind ära süia. Aga kui sa mulle oma ema juhatad, kust mina teda hõlpsaste võin kätte saada, siis pead sina elama ning mina tahan sind toita."
See kanapoeg ütles: "Ja! Mina tahan oma ema sinu kätte saata. Lase mind aga jooksta. Mina tahan õhta ennast nenda seada, otsegu mina ära kadunud oleks. Nii mina tahan suure healega tsiuku: "Ip, ip, ip!" Siis saab minu ema oma viisi järele jooksma ning minu otsima. Sest kus mina siugun, säält võite teda leida."
Ning see sündis nõnda. Ning see kluksuja kana võeti kinni ning keik need pojad saivad laiali pillatud. Ning need kullid olivad väga rõõmsad ning ütlesivad: "Kolmandamal pääval on suur püha, siis tahame neist poegist enestele söömaaja teha ning neid nii kaua vangis hoida."
Aga see keige suurem kull ütles: "Ei mitte, nii kaua ei taha ma mitte paastuda!" Tema haard (võttis) selle kanapoja kinni, kes ema oli ära annud, ning kiskus teda oma küüntega katki ning sõi ära.
Suure püha hommikul tulevad kõik kullid kokku ning igaüks tahtis sest kluksujast kanast midagi süia saada.
Aga kui nemad isekeskis riidlesivad, kiskus see kana ennast nende käest lahti ning lendas ära. Ta läks jälle oma ärapillatud poegade järele, kuhu nemad iial olid ära hirmutud. Üks siuksus siin, teine sääl.
Kui need pojad jälle oma ema häält kuulsivad - Jumal avita! Missuguse suure rõõmuga nemad jälle keik kokko jooksivad! Ning see ema tõi need üksteistkümmend oma poega jälle kokku. Kullid olivad teda küll väega ära kiskunud ja tema ihu oli täis haavu. Siiski hoidis tema oma poegi, soendas neid ning otsis neile toidust.
Sest päävast saadik ei saanud kull enam võimust ei selle kana ega ka tema poegade üle.
E 22111/2 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku surm
Olnud korra kange katkuaeg. Inimisi surnud igal pool nagu puru ja ränka ja need inimesed, kes veel elanud, olnud argu ja hirmu täis, hoidku. Pugenud, kus saanud, kas ahju või ahju peale.
Korra juhtunud siis niisama. Inimesed maganud tuas sängis, ainult üks vanamees maganud ülevel ahju peal - olnud ka kümmekond lapsi temaga ühes.
Korraga läinud tua uks lahti ja vaata, va hall mees astunud uksest sisse. Teis käes olnud oda, teis käes veikene tilin-kell. Läinud iga sängi ette, puutunud magajat odaga ja tilistanud ise kella. Keda ta aga puutunud, see surnud.
Kui vanamees ahju pealt seda näinud, pugenud ta ära laste alla. Kartnud, et va odaga vana üles ahju peale tuleb ja teda ära surmab. Va odaga vana roninud ka kartsast mööda ülesse, puutunud iga last ja kõlistanud kella. Keda puutunud, see surnud. Vanamees aga laste all jäenud elusse, sest et odamees teda ei näinud. Pärast astunud ta jälle uksest välja ja läinud minema.
Ahjupealne vanakene aga rääkinud lugu teistele, teised jälle teistele ja nenda olen minagi seda kuulnud.
E 22112/3 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan äkke all
Ükskord äestanud mees põllul. Päike paistnud õige palavalt ja ilm olnud ilus. Korraga aga läinud taevas pilve ja hea ilm olnud kadunud. Hakanud ka vihma veel sadama ja ka müristama. Vanapagan aga kartnud kangeste müristamist, läinud ja pugenud põllule äkke alla, sest seal olla temal luba varjul olla. Müristanud - müristanud, vanapagan olnud ikka äkke all.
Pea läinud aga müristamine hoopis valjumaks ning välgud löönud säuh ja säuh vastu äket.
Talumees arvanud, et äke põleb, läinud põllule vaatama, näinud: ei äke põle ühti, ainult välgud löövad vastu äge. Talumees mõelnud no, et kes teab, ehk on mu va äetükk siin ees. Tõmmanud karpauhti äe selga, et kodu viia. Kohe aga kähvatanud müristamine nii valjult, et mees pikali kukkunud. Välgud löönud ikka kiuh ja käuh. Põle muud näha olnud kui ainult sinist suitsu. Seegi kadunud ka varssi ära - pikker löönud vanapoisi surnuks.
Nüüd ei jäeta siis äge mitte paljut kauas põllule. Ehk kui jäetakse, siis tõmmatakse ägi keskelt nagu maja katukse moodu üles. Sest siis ei olla vanalpaganal mitte luba äkke alla varjule minna. Unutab aga keegi äe üles tõmmamata, siis on vanalpaganal müristamise aegus hea asi ning pueb sinna alla varjule.
E 22113/4 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd sa said (luupain)
Elanud korra keegi eidekene. Olnud üsna va nõid ja sõnutseja. Aga tea, kuidas see juhtunud, et va luupainaja teda tallamas käinud. Eit vihastanud küll ja katsunud oma sõnaosavust, aga mis sa röövlele teed, tuleb sulle peale ja tallab, et vesi silmist välja, üsna mürk ise.
Nõiaeit pidanud kannatama, kannatama kuni noorkuu tuleb, siis mürgile kätte tasuda. Nenda ta teinud ka ja kannatanud kuni noorkuu tulnud.
Esimesel noorekuu öösel võtnud ta mõõdunuia piosse, istunud sängi ääre peale ja ootnud luupainaja tulekut.
Jõudnud ka poole öö aeg, seal kuulnud eit eeskojas kobinat. Valge kuju nagu pugenud uksest sisse ja jäenud eide juurde sängi ette seisatama. Eit tõmmanud mõõdunuia ja virutanud valgele kogule parpläu vastu vahtimest, üelnud veel ise: "Nüüd sa said!" Valge kogu pannud kui välk uksest välja tua ette, osaltanud sealt veel: "Toll loll, toll loll!" Siis kadunud.
Nõiaeit elanud nüüd jälle rahulikku elu, ega luupainaja põle teda enam kordagi vaatama tulnud.
E 22114/6 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja jäljed
Korra käinud va patakas jälle üht noormeest vaevamas. Noormees unistanud iga öösel ning lõppenud üsna kõhnasse. Aga vot korra saanud ta ometi head nõu. Tark käskinud kõik kohad kinni toppida, olgu ka korsnaauk ehk oksapragu, siis seina sisse paranda, peale veikest auku uuristada ja õhtul tuhka parandale augu alla riputada. Küll siis homiku ära näeb, miskased jäljed seal on.
Noormees teinud ka nii ja toppinud vähema kui prao kinni, siis uuristanud augu seinasse ja riputanud tuhka alla. Ootnud nüüd asja selgumist.
Saanud na poole öö aeg, kuuldud kõbinat ja juba unistanud noormees peal, luupain tallanud. Teised hakanud kisa tegema, kohe kadunud mütsakas ära. Jõudnud homiku, mindud ja vaadatud, mis jäljed nüüd tuha peal on. Vaadatud, vaadatud, ei muud midagi kui kassijäljed, teised tulnud, teised läinud.
Noormees läinud nüüd jälle targa juurde ning ütelnud, et tuha peal olla kassijäljed. "Ah kassijäljed," vastanud tark. "Mis nüüd muud, kui tee kodus üks pihlakane pulk, lõika kolm risti otsa peale ja valva öösel ta tulekut. Saad sa aru, et ta tuas on, siis pista pihlakast punn kohe ette, küll siis näed, kes ta on." Noormees tänanud ja läinud.
Teinud kohe kodus punni valmis. Ootnud öösel augu ääres kassi ilmumist. Põle kaua tarvis oodata olnudki, kass roomanud juba sisse. Noormees kohe augule ja punn ette. Kohe kuulnud ka nutuhäält, võtnud tule üles, kena neiu tuas. Hoolsamalt silmitsedes näinud, et see keegi muu pole olnud, kui teise pere tüdruk. Tüdruk tahtnud, et poiss ta ära võtab, poiss pole aga võtnud ja sellepärast siis käinud ta poissi tallamas.
Nüüd lubanud ta, et ta iialgi enam noortmeest vaevama ei tule ja palunud välja laskta. Noormees täitnud ka ta soovi ja tõmmanud punni eest ära, kohe lipsanud kirju kass minema. Läinud ja kadunud. Noormees saanud sellest vaevast seekord jälle lahti üsna hõlpsa vaevaga.
E 22119/20 (19) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaaegne ussipesa
Vanarahvas teadnud rääkida, et Sõrves kuhugil suure kivi all määratu suur ussi pesa olla. Kellegil pole aga julgust olnud seda pesa vaatama minna, igaüks kartnud, et ussikuningas ligitulijaid ära sööb. Ja nenda seisnud ussipesa kaua aega aega puutumata.
Üks kord aga juhtunud üks väljamaa laev sinna purjutama. Laevakaptin olnud suur ussisõnade mõistja ja kui ta seda jutu kuulnud, et seal kuhugil suure kivi all ussipesa olla, siis palunud ta ennast sinna juhatada. Sõrulased aga seletanud, et sinna minek hoopis kardetav olla ja ussikuningas neid kohe ära murda. Võeras kaptin aga põle kuulanud, vaid sammunud sinna, kuhu juhatatud. Kaptin astunud kivi ette, lugenud oma ussisõnad ära ja pugenud august alla.
Vana usside peremeest, kuningat, põle seekord kodu olnud ja kaptinil olnud päris hõlbus kullavarandust, mida ussid korjanud, ära tuua. Kaptin toonud õige hulga kulda kivi ette välja, ilma et ussid teda vähegi oleks takistanud. Rõõmsa meelega astunud kaptin laeva peale ja purjutanud edasi. Vanaaegsest ussipesast saadud kuld oli teda korraga rikkaks teinud.
E 22121 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kalja tehakse, siis põletakse kann enne tulega üle, et kuri sõna viga ei teeks.
E 22121 (9) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus ei vihelda, et haiges ei jääks.
E 22121 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuude vaheaegus sündinud laps ei jäe mitte elama, ehk kui jäeb, siis elab põduralt.
E 22137/8 (8) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui puuvankrid ollid rohkeste pruugitaved olnud, läinud üks mees üsna uue puuvankriga, mis võidmata olnud, üle Nurme jõe. Jõekaldast Sindi vabriku poole edasi minnes tulnud heinamaa ette, kust aga mitte läbi käia ei olnud lubatud. Jões saanud puurattad märjaks ja hakanud kangeste karjuma ja niuksuma. Mees kuulatanud vankri peal rataste karjumist, mis aga tema kõrvus nii kostnud: "Ei tea - kas on hea - et me siit lähme. Ei tea - kas on hea - et me siit lähme," ja ikka nii edasi. Heinamaa peal tulnud metsavaht vastu ja tahtnud meest käsu üleastumise pärast trahvida. Mees annud hobusele piitsaga pihta, et metsavahi käest peaseda. Kui hobune sõitnud, kiununud ja karjunud rattad palju hullemini. Nüüd kostnud see heal mehe kõrvu: "Eks ma ütelnd, eks ma ütelnd, eks ma ütelnd jne."
E 22139/40 (11) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees kiitnud ennast väga targa olevad, iseäranis usside vastu, et ta nendega kõik teha võib, mis ta tahtvat. Et teised seda ei ole uskunud, läinud mehed isekeskis punnima ja kihla vedama. Tark lubanud elava ussi omale põue panna, et uss temale midagi viga ei tee, kuna teised selle vastu seisnud. Viimati läinud mehed metsa, kus nad ühe ussi ülesse otsinud. Tark võtnud ka ussi ja pannud enesele põue. Üks pealtvaatajatest ütelnud: "So isal olid hammad ja emal olid hammad, noh, kus sinu hambad on?"
Nii karanud uss hammastega teise ihusse kinni, kuna ta valjuste karjuma hakanud. Viimati läinud see, kes seda ütelnud ja peastnud teise ussi käest lahti, kus ta ka oma sõnadega valu ära võtnud.
E 22140 (12) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud mõisasulased mõisarehe juures lõuna aegas koos. Üks kiitnud ennast, et tema niisugused sõnad mõistab, mis valu ära võtavad, iseäranis vitsa valu. Selle tõenduseks lasknud ta ennast vitsadega palja ihu pihta peksta, ei ilmaski valu ei tunne. Rehepapp, kes parajate ahju kütnud, vaadanud seda lugu pealt, et mees ka tõeste nii tark on, et ta valu ei tunne. Ta võtnud viimaks ühe pihlakavitsa haovihu seest, tõmmanud selle läbi tule, läinud mehe juure ja ütelnud: "Mis lori see on, et inimene vitsalöögist valu ei tunne, ma löön ka korra." Mees olnud ka sellega rahul ja lubanud lüia. Rehepapp äiganud korra vitsaga põigeti keha. Mees karjudes üles ja jooksma, kuna teised järele naerma jäenud.
E 22143/4 (17) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Naine ei taha mehele uusi pükse jalga anda Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel mehel olnud väga tige ja kuri naene, kes temaga alati nurisenud ja riielnud. Korra tahtnud mees asjatalituse pärast välja minna ja küsinud naese kääst uusi püksa. Naene annud viimati suure tüli ja riiu järele mehele uued püksid ja ütelnud: "Aga hoia, et sa mitte neid kusagil ära ei lõhu!"
Mehe tee läinud ühest kohast metsast läbi. Metsavaht aga pannud metsa püssi kunstlikult põdrade püidmiseks nõnda ülesse, et kui põdra sealt eest läbi läheb, siis püss iseenesest põdra peale lahti läheb. Mees aga juhtunud just sealt läbi minema, kus püss püidmisel olnud. Kui ta püssi kohta saanud, paukunud püss tema pihta lahti ja laeng haavlid tunginud temale reiesse. Mees pööranud valuga kodu tagasi. Kui ta kodu saanud, tulnud naene temale käratsedes vastu ja ütelnud: "Ma keelasin sind küll, et sa uusi püksa jalga ei pane, noh, nüid on püksid lõhutud!" Mees vastanud viimaks tasakesi: "Miks sa püksidest räägid, kui enam reisa pükste sees ei olegi!"
E 22146/7 (19) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Märt Aija (1896). Mt. 203 B, 7 t. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 178. Koer lambaga kohtus Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste olnud korra lambal kange nälg ja kui ta kusagilt midagi ei ole saanud, läinud ta koera käest laenama. Koer annud ka temale, mis tal tarvis olnud, ja ütelnud, et lammas oma võla ka rutuste ära maksab.
Lammas ütelnud: "Kui ma muidu ei saa, siis maksan oma kasukaga." Läinud tükk aega mööda. Lammas aga ei ole maksmise peale sugugi mõtelnud, vaid elanud rahulikult edasi.
Koer, kui ta näinud, et lammas võlga maksta ei taha, läinud Jumala juure kaebama. Jumal kutsunud lamba oma juure ja küsinud, kas see tõsi on, mis koer kaebanud.
Lammas ütelnud, et see tõsi olla. Ta unustanud maksmata ja praegu ei olla temal midagi maksta.
Jumal aga ütelnud, et ta oma kasuka peab ära võtta laskma.
Lammas aga palunud vastu, et tema kasukast mitte tervelt ei või ära anda, vaid karvad üksi kasuka pealt. Siis leppinud ka koer sellega, ja lasknud oma peremeest lamba villad ehk karvad ära niita.
Peremees aga teinud neist villadest omale kuue ja sest saadik niidetakse lambaid.
E 22154/5 (24) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra läinud kaks tüdrukut jüripäeva öösel metsa käima. Nad olivad juba tükk maad ära käinud, kui nad maantee ääre välja jõudnud, kust üks väikene oja läbi jooksnud. Oja ääres olnud juba tükati noor rohi tärganud ja mõned kevadised lilled õitsenud. Tüdrukud noppinud neid lillesid ja pidanud juba noppimist järele jätma, aga üks ilus lilles olnud veel üsna vee pindas, mida teine tüdruk ära võtta tahtnud. Kui ta seda võtma läinud, hüidnud üks hale heal tüdrukute selja tagant: "Ärge kõiki ära võtke, jätke ometigi üks minule." Tüdruk ehmatanud ära ja vaadanud tagasi. Nende selja taga seisnud üks valge kogu, kes oja poole sammunud. Ta läinud kunni kesket oja, siis kadunud äkiste vee sisse ära. Tüdrukud visanud kõik nopitud lilled vee sisse ja läinud kodu. Kodu rääkinud oma juhtumist teistele, mis nad näinud. Kodused rahvas aga teadnud, et sinna kohta ojasse üks mees linnast tulles ümber oli läinud ja ära uppunud ja nüid undreti surma pärast peab tema vaim mõnikord hulkumas käima, keda mitmed olla näinud. Mõnikord olla ka seal oigamist ja appihüidmist kuulda olnud.
E 22179 (13) < Koeru khk. < Ambla khk. - M. Leppik (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
"Kes käskis nõnda palju lapsi muretseda!"
Aastal 1869-70. oli vaene aasta. Vili oli kallis, tööd vähe. Seal läks üks vaene naisterahvas, Leenu nimi, kellel haige mees ja 3 väetimad last kodu, Aavere mõisahärra juurde (Järvamaal) rukkid töö peale võlgu tellima. Uhke, pilges tallitaja juhtus mõisahärra juures olema ja ütles: "Kuule, Leenu Traasberg! Kes käskis sind nii palju lapsi muretseda, et neid toita ei jõua!" Leenu vastas tallitajale: "Kas sind on kästud ja mind on keelatud!" Härra koputas Leenule õla peale ja ütles: "Tubli vastus, Leenu! Mine aida juurde, võta kuli rukkid töö peale!" Tallitaja läks häbiga õue.
E 22197/200 (17) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, 18-aastane poiss petab 80-aastast vanatüdrukut, Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vantüdruku paarilugemise lugu
Kord elanud kusagil külas vana kaheksakümne-aastane tüdruk. Oma noorest põlvest siia-aeani oodanud ta ikka omale ka kosilasi; olnud ju rikas, aga seda ei teadnud keegi, mispärast kosilased tulemata viibinud. Temal olnud ise oma hea jagu varandust ja pärinud ka oma ristiema poolt ligi tuhat rubla. Nüid olnud vanakene kõige rikkam tüdruk üle kihelkonna. Seda kuulnud keegi noor poisikene ja mõtelnud iseenesest: "Tarvis õige vana rauga käest see suur varandus ära võtta ja teenima panna, mis ta muidu moorikese kaes hallitab!"
Läinudki moorikese juure, rääkinud sellele kosjajuttu ja lubanud ära võtta. Vanatüdruk kohe sellega nõus ja lähevad õpetaja juure paarilugemisele. Enne minemist käsknud Hans - nõnda oli poisi nimi - vanakest heaste raha juure võtta, et siis pärast paarilugemist ka linna minna pruudiehteid ostma. Teel küsis Hans jälle: "Kas palju raha ligi võtsid nüüd ka?" - "Võtsin ikka ka natukene!" vastas vanamoor ja andis ühe nutsaka räbala sisse mässitult Hansu kätte, öeldes: "Võta nüüd ende kätte, sest sina nüüd ka ikka tema hoidjaks jääd!" Hans võttis naerdes rahapaki vasta, kus üle tuhat rubla sisse oli mässitud ja sammus rõõmsa meelega kirikumõisa poole.
Kirikumõisa jõudes jäi Hans välja ootama ja vanaeit läks kohe õpetajale asja avaldama. Tuppa astudes teretas vanaeit õpetajaherrad: "Tere, tere, õpetajaherr?" - ja põrutas kepiga põrandale takti juure. "Tere, tere, vanaeidekene!" teretanud õpetaja ja küsis kohe, mis siis eidel soovida olla. "A meest tahan, õpetajaherra!" - ja põrutas jälle kepiga põrandal takti. "Kui vana sa siis ka oled?" küsis õpetaja. "Katsakümmend aastad," kostis vanaeit keppi põrutades. "Oi, liig vana, sinule ei või enam meest anda!" vastand õpetaja. "Palles iks õpetajaherralt meest!" palunud vanaeit. "Ei või, armas eit, meie seadus ei luba nii vanale meest anda!" ütelnud jälle õpetaja. "Hooras lää, hooras lää, õpetajaherr, tulevaaste tuleme kolmekesti!" kägistas vanaeit keppi põrutades. "Kui vana see tõinepool sul siis on?" küsis õpetaja. "Katsatõisku aastad!" vastas vanaeit. "Liig noor!" vastas õpetaja. "Lase ta siis sisse tulla!" Vanaeit läks kepi najal ukse lävele ja hüüdis: "Hans, Hans, tule sisse!"
Aga Hansu polnud kuskil enam. Viimaks läks vanaeit välja ja hüüdis jälle: "Hans, Hans, kärnane konn, kus sa lätsid?" Aga Hansu ei olnud enam kusagil, sest Hans oli ju kohe ära läinud, kui vanaeit õpetaja juure oli läinud. Vanakene ei saanud õpetaja juures käimisest midagi asja, vaid pidi ilma meheta ja ka ilma rahata koju tagasi minema.
E 22201/2 (21) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v. Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Minia töö juures unine. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nooriku haigutamine
Üks noorik olnud väega unine. Peigmehe kodus pandud tõine õhtul ka tööd tegema, ei saanud tõine midagi ära teha, haegutanud ühtelugu ja ütelnud ise esimese korra haegutamise aegus: "Meie rahvas teeve oma kodun aset juba!" Tõise haegutamise aal ütelnud: "Meie rahvas lääve magame juba!" Kolmad korra aegus ütelnud: "Meie rahvas magase ammu juba!" Siis käskinud ämm teda ka magama minna.
E 22203/4 (23) < Tarvastu khk., Vana-Suislepa v., Vooru k. - Johan Kala (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Kui mees toob asplite jaoks puud, siis naine surevat. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes haspelt tege, sel naine kooles
Kord olnud ühel mehel laisk naine, see ei ole talvel viisinud midagid teha. Kui mees käskinud lõnga kedrata, siis ütelnud: "Kust ma kedrada saan, kui mul ei ole haspelt lõnga aeada!" Kord läinud mees metsa hasplipuud otsima. Naine jooksnud ette, ilma mehe nägemata, kükitanud põesasse ja laulnud ikka ütsi sõnu: "Kes haspelt tege, sel naine kooles; kes haspelt tege, sel naine kooles!"
Mees kullelnud tüki aega seda laulu, ei julgenud hasplipuud kodu viia ega hasplit teha, sest arvas siis ka naisest ilma jäävat. Naine jooksis jälle põõsaste vahelt ilma mehe nägemata koju. Kui mees kodu jõudis, jutustas see kõik, mis ta metsas kuulnud oli ja ei sundinud naist enam ketrama.
E 22267 (4) < Ambla khk, Lehtse v., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel ravanduse haigus on, see peab pahema jala kingakanna seest kolm korda vett rüüpama. Niisama ka aitab see, kui pahema käe pihupesa lakutakse risti kolm korda.
E 22268 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loom saab ostetud, siis võetakse vaksapitkune pihlakapulk, sellega mõedetakse looma saba ära. Siis pandakse pulk katuseräästasse, siis pidada loom heaste korda minema.
E 22269 (17) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui nirki nähtakse õues ehk hoonetes, siis ei pidada loomad heaste korda minema. Kui aga teda kaugemal nähikse, siis pidada heaste korda minema.
E 22269 (18) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui külasse lähed, kus parajaste vorstisi tehtakse, seal peab sedaviisi ütlema:
Vorsti tehakse,
mauku valatakse,
üht lükatakse,
teist tõugatakse,
mind vaest jäätakse vahele.
Siis ei karda pererahvas, et sa ehk vorstid ära nõidud.
E 22270 (22) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naisterahvas, kes kuude vahaajal on sündinud, ei pidada elades sugu saama.
E 22270 (27) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt on ohatanud, siis peab see inimene, kellel viga on, kolm korda haukubuvitsast läbi pugema.
E 22273 (44) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui koeranaeltest tahetakse lahti saada, nühitakse koidu ajal, kuuvalgel neid, sealjuures räägitakse: "Kuuke, kuuke, ega sinul seda ole, mis minul on." Selle juures ei tohi oma silmnägu kuule näidata.
E 22276 (60) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul ei tohi kihlama minna, siis pidada noorik ruttu vanaks jääma.
E 22281 (7) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes järves olnud hirmus palju vesihaldjaid. Õhtute nähtud neid mööda kaldaid, inimese ja mitmet moodi loomade kujul ronima. Iga aasta uppunud senna ikka üks inimene ehk laps ära. Enne uppumist laenetanud ja kohisenud järvevesi kangesti. Peale uppumise jäänud aga vagaseks. Kord kukkunud üks 20-aastane noor mees järve ja saanud kohe haldjatest alla kistud. Temal olnud aga arud veel selged, et nii et ta nende kääst lahti püüdnud rabeleda. See pole aga korda läinud. Viimaks tulnud tal hea nõu. Ta lugenud mõttes kolm korda "Issameiet" ja kohe kadunud haldjad tema kallalt. Tüki aja mässand ta siis vee sees ning saanud viimaks suure vaevaga vee peale, kust ta teiste abiga kaldale saanud. Peale selle pole senna järve enam iga aasta inimesi uppunud ja mõned, kes küll vette on kukkunud, on ka välja saanud. Siiski võtta ta tihtigi veel ohvrid.
E 22288/9 (10) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord vedanud keegi kihla, et tema kõrsi ees olevast järvest üle ujub. Mees olnud hea ujuja. Ta pannud piibu suitsema ja hakanud ujuma. Õnnelikult saanud ta teinepoole kaldasse. Järv seisab aga tüma soo sees. Et mehel tagasi tulemine mööda kallast väga vaevaline olnud, siis ujunud ta uueste jälle otseteed kõrtsi poole. Õnnelikult ujunud ta ka teise poole kaldasse tagasi. Mõni samm aga kaldast eemal, kus mehe jalad peaaegu põhja puutunud, vajunud mees põhja. Ta tõmmatud küll silmapilk veest välja, aga surnu jäänudki surnuks.
Peale selle kuuldud seal järves õhtuti imelikku arusaamata sõnu ja nähtud ka halli habemega meest seal kohas ujuma, kus mees oli uppunud.
Mõni aeg peale seda uppunud senna kohta kaks meest ära. Mehi järvest välja võttes tulnud ühe mehe suust suur konn välja ja läinud sulpsates järve. Arvatakse, et see järvevaim olla, kes inimesi alla kiskuda. Kord pidanud üks poisikene sennasama kohta ära uppuma, saanud aga Jumala nime veel nimetada ja saanud sedaviisi järvest välja. Vahest nähtud järve peal ka tuliseid kerasid, mis nagu suuretüki kuulid pidada olema. Need veereda suure kiirusega ja kaduda siis äkitselt ära. Kalu ei pidada seal järves mitte palju olema, selle asemel aga palju suuri konnasi.
E 22290 (11) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann < M. Kleinmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peremees läinud sulasega metsa hagu raiuma. Pannud leivakoti puu otsa rippuma ja hakanud ise tööle. Mehed teinud lõunani tubliste tööd ja läinud siis leiba võtma. Teinud tule üles, et soem oleks. Tuli ei ole aga kudagi moodi tahtnud polema hakata. Viimaks ometi saanud sulane tule üles ja hüüdnud: "Ei enam kustu ehk kuse peale!" ädast saanud sulane need sõnad suust, kui tuli jälle ära kustunud. Sulane kirunud: "Mis ta, kurat, sest tulest jälle ära kustutab!" Kohe selle peale saanud sulane hea lataka vastu kõrvu, nii et kuulmine ja nägemine kadunud. Kui ta jälle mõistusele tõusnud, leidnud enese paksu tihnu seest. Kõik kondid valutanud kangesti. Ta pugenud sealt välja ja näinud, et peremees juba õhtule minemas olnud. Ta olla sulast igalt poolt otsinud ja hüüdnud, aga kusagilt mitte leidnud. Sulase kadumise ajal, lõuna ajal olnud ta vähe maad eemal, nii et temagi pole näinud, mis sulasega sündis ja kuda ta senna tihnu sai lükatud. Sulane pole aga sest saadik iialgi enam vandunud tühja asja pärast.
E 22291/2 (12) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sulane püüdnud öösel vähki jõest. Selleks koorinud tema konnadel nahad seljast ära, pannud söödaks. Pimedal ööl kukkunud ta aga võrku sisse pannes jõkke. Vee sees tunnud ta, kuda keegi tema jalast kinni võtnud ja ikka allapidi vidanud. Korraga leidnud te enese ilusaste ehitatud toast, mis kulla ja hõbedaga ehitatud olnud. Mees pannud toredust imeks. Äkitselt läinud üks uks lahti ja sealt tulnud päratu suur konn hüpates sisse. Vahtinud vähe aega mehe peale ja rääkinud: "Sa üleannetu inimene, kuda tohid sina minu poegi tappa ja nahad seljast ära kiskuda, et sedaviisi teisi elajaid püiad. Minu laste hädakisa on minu kõrvu ulatanud ja ma pean nende peale halastama sellega, et sind trahvin nii, et sa enam minu laste piinamise peale ei pea mõtlema." Seda rääkides virutanud suur konn oma käpaga hea lopsu mehele vastu vahtimist, nii et sellel kuulmine ja nägemine tükiks ajaks kadunud. Kui ta jälle ülesse ärganud, leidnud enese jõe ääres istumast. Ta tuletanud seda lugu meelde ja läinud tule äärde ennast soojendama.
Seal jäänud ta magama. Kui ta jälle ülesse ärganud, olnud päikene juba keskhomikus. Ta tõusnud ülesse ja läinud kiiresti minema. Tee peal tulnud aga temale konn hüpates vastu. Konna nähes ehmatanud ta kangesti ja pistnud jooksu. Konn hüpates taga järele. Mees sibanud hirmuga nii kaua, kuni ta väsinult maha langenud. Sest ajast kartnud ta iga kord konna, nii et ta tulest ehk veest oleks läbi jooksnud kui konna nägi.
E 22293/4 (14) < Ambla khk., Tapa as. - J. Ekemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaeit olnud üksi kodu. Teised olnud heinamaal. Eidekene söönud õhtuoodet toas, kui uks korraga nagu tuulest lahti kistud ja peremees tuppa astunud üteldes: "Perenaine kukkus jõkke." Eit hakanud pärima, kudas see tuli, pikemalt, peremees aga kadunud kui maa alla. Eit otsinud õuest ja hüüdnud, aga mis ei ole, seda pole kusagil. Heinamaad olnud 25 versta kodunt kaugel. Teisel hommikul toonud peremees hobusega perenaese surnult kodu. Ta olnud tõeste jõkke kukkunud ja ära uppunud. Peremees aga ei olnud eile õhtu mitte kodu käinud. Nii ei olnud see siis enda arvamisele järele muud midagi kui perenaise surma kuulutaja mardus, kes eila õhtu peremehe näul kodu käis.
E 22398/400 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugud
Ühel jaanipäeva lauba õhtul tuli üks vanamees kõrtsist joobunud peaga ja läks kodu poole. Kui tema ühest põllust üle läks, nägi ta ühe suure kivi ääres tulelõkke põlevad. Mees läks tule juurde ja tahtis piibu peale tuld võtta, aga tule äärde istus üks hall vanamees, kes raudhargiga tuld segas. See vanamees ei tahtnud laska tuld võtta. Viimaks lükkas mees jalapöiaga tuld laiale, võttis eemalt ühe söe ja pani piibu peale. Kui mees kodu jõudis, heitis tema magama. Hommikul kui ülese ärkas ja pidi piibu tubakast panema, leidis tema piibu pealt hõberubla. Mees vaatas ja mõtles, kust see siia on tulnud. Äkiste tuli temal meelde, et tema sealt tulelõkkest oli tuld võtnud. Ma lähen vaatan ehk on seal veel hõberublatükkisi maas. Kui mees kivi juurde jõudis, leidis tema mitu head kamalutäit hõberublasi. Neid, mis tema ise oli jalaga laiale visanud. Mees läks kõrtsi ja tegi seal mitme rublale kannad külge.
E 22400/7 < Märjamaa khk., Mõisamaa k. - Jaan Veedam (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundiks moondatud.
Muiste olnud üks mees, sellel olnud kaks armukest, mõlemid lubanud mees omale naiseks võtta. Teine armuke olnud peretütar ja teine saunarahva laps. Viimaks võttis mees peretütre omale naiseks ja jättis saunamehe tütre järele. Laupäeval käisid kiriku juures ja kolme nädala pärast olid toredad pulmad, sest pererahval oli üksainuke laps ja siis sai ka hea veimevake ligi. Aasta elasivad noorpaar õnnelikku abielu, neil oli ka üks poeglaps. Pärast varrusid ühel öösel magasid mees ja naine ühes voodis, mees ärkas krõbina peale ülese ja nägi - naine hüppas hundina kambri uksest välja. Mees jäi kohkudes seisma ja ei teadnud midagist teha. Viimaks ajas tema teised pererahvad ka ülese ja rääkis, et naine olla hundina kambrist välja hüpanud. Teised kohkusid ka esite ära. Siis hakkasid arvama, kes perenaist on hundiks nõidanud, kellegi peale ei teadnud süid lükata. Äkiste tuli peremehel meelde ja ütles, vist see saunaeit on seda teinud, kelle tütre mina esite pidin naeseks võtma. See peab üks pisinõid olema. "Jah, on küll," tõendas sulane. Peremees ei teadnud esite midagi, mis pidi tegema, vaid ootama, mis saatus toob.
Mees võttis naeseema oma juurde lapsehoidjaks. Ühel öösel oli laps vanaema kõrvast kadunud, kui tema ülesse ärkas ehmatades ära, ajas peremehe ülesse ja rääkis, et laps kadunud. Nemad ei teadnud kuskile otsima minna, vaid arvasid, et nõid on lapse ära viinud. Natuke aega vahet, kuulevad, laps nutab õues ukse taga. Lähvad vaatama ja laps ongi ukse taga, esite imestasid küll, aga aru ei saanud, kuida laps senna saanud.
Teisel ööl laps kadunud, natukese aja pärast kuulevad, laps nutab jälle ukse taga.
Kolmandamal ööl jäi peremees valvama, kes pidi lapse õue vedama. Kesköö ajal tehti kambri uks lahti ja hunt hüppas kambri, võttis lapse käppade vahele ja läks uksest välja. Peremees läks ka järele. Hunt läks mööda teed edasi, üks pool versta maad, seal pani lapse käppade vahelt maha, tõmbas hundinaha seljast ära, viskas kivi peale ja siis võttis lapse sülesse, andis rinnalapse suhu ja istus teese kivi peale. Oli tema lapse ära imetanud, pani lapse maha, võttis viskas hundinaha selga, siis võttis lapse jälle vahele ja viis tuaukse taha.
Kui peremees seda kõik oli näinud, rääkis seda vanaemale, ema ütles: "Sina pead homme minema targa juurde ja targa käest nõu küsima." Hommikul, kui vähe valgemaks hakkas minema, pani mees riided selga ja läks targa juurde.
Kui mees targale oma juhtumist oli rääkinud, ütles tark: "Kui sina kodu lähed, siis väe hästi palju puid ja kanda senna kivi peale, kus hunt oma naha viskab, siis pista need puud põlema. Nõnda kaua põleda, kuni kivi punaseks läheb. Kui hunt oma naha senna peale viskab, siis kõrveb see senna kivi külge kinni, tema ei saa nahka kätte ja siis ei pease kuskile minna."
Mees tänas tarka õpetuse eest ja läks kodu. Seal tegi tema targa õpetuse järel. Öösel tuli hunt ja viis lapse ära, mees läks ka salaja järel. Oli hunt naha kivi peale visanud, tuli mehele kange kärtsuhais ninasse. Oli naine lapse ära imetanud ja maha pannud, läks tema kivi pealt nahka võtma. Küll tema kiskus, aga kätte ei saanud. Kui naine tüki aega oli kiskunud, läks viimaks mees tema juurde ja küsis: "Mis, sina siin!"
Esite vaatas naine nii võõrite mehe peale, aga viimaks, kui ära tundis, et oma mees oli, hakkas tema mehe kaela ümbert kinni, ütles: "Sina oled minu ära peastnud!" Läksid seltsis koju, naine rääkis: "Mina tundsin, kui visati kasukas minu peale, aga kui ülesse ärkasin, tundsin, et olen hundiks muudetud. Aga seda mina ei tea, kes viskas." See kivi, kus hundinahk ära kõrvetati, hüütakse tänapäevani Hundikiviks.
E 22415 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ihnus rikas isa
Vanamees olnud haige ja tunneb surma ligi olevat, aga ei raatsi raha lastele anda, paneb raha koldetuhka üteldes: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!"
Ise sureb ära ja mini on näind, et isa kolde raha on pand, aga kätte ei saa. Otsind küll - ei ole -, aga pojal torkas meele - vanamees ju alles kodu. Lähvad toovad vanamehe reha alt ära, pistavad käe tuhka ja ise ütlevad: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad!" Ja vaata, rahakott rippus surnud isa peos. Nõnda said raha kätte.
E 22416/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõaaegne raha
Vanasti kui sõjad väga suured Eestis olid, siis maeti raha kõik maa sisse ehk lasti allikasse, et vaendlased kätte ei saasi. Kes veel, kes sõjaväljal viimane, sest sugulastest ära surnud, vandunud siis surres ära, et tema kooljas seda rahakasti hoiaks, et vaendlased kätte ei saa. Ühes allikas pandud veel selle kinnitusega, et tammepakk, mis üle allika pandud, ratsahobusega kolm korda üle allika peab sõitma, mööda tammepakku, siis tõuseb rahakatel iseenesest ülesse. Üleaedne, kes vandumist kuulnud ja ka raha panemist näind, on peale sõja elusse jäänd ja läind katsuma, kas rahakatla kätte saab. Läind ratsahobusega, sõitnud üle allika, pöörab ümber, kui kolm korda ära oli sõitnud. Aga ennäe, va üleaedne ilma püksata rahakatla peal püsti, mõek käes, muidu sõjamundris. Mees katsund, et ajama saand, raha jäänd allikasse paorabastikku ega pole enam julgend pärast vaatama minna. Võibolla, et praegu va üleaedne kaksiti, ilma püksata, mõek peos rahapoti hoiab.
E 22426/7 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uueaasta pidamine vanasti
Uueaasta hommiku viidud loomadele igaühele kolm suutäit leiba ja kaeru, kolm peotäit igaühele ja kui lauta mindud, siis peremees teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed!" Ümberlõikus sündis täna ja jõulud jälle teretud: "Tere, uteksed, tere oisuksed, jõululaps tuleb teid kaema!" poiss saadetud ükskord ees sisse kaertega, kuna peremees leivatükkidega järel tulnud. Poiss teretand siis peremehe kõva kuntsi nokkides, sest see teretamine sündind sellepärast, et hunt pole siis selle lambid sui murdnud, mis küll iseenesest mõista küll murdmata ei jäänd - murdjaid oli sel ajal ju palju. Poiss teretand: "Tere, uteksed, tere, oisuksed, kõrvetõnn tuleb teid kaema!" Peremehe ehmatust võime nüüd isegi arvata.
E 22432 (3) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teumees oli läinud Proosti metsast puid tooma. Metsas tuleb temale suur pitk mees vasta suur torumüts peas ja teretab: "Tällätt, tällätt!" Teumees sai küll aru, et see vanapagana teretus olnud, aga et teumees julge oli, nõudis ta, et vanapagan eest ära läheks. See aga ei kuulanud käsku. Teumees läinud vanapagana kallale. Nüüd kukkunud heitlemine lahti. Teumees olnud kaval, hoidnud ennast kuu poole, sest siis peab ikka vanapaganast jägu saama. Nenda võitnud teumeeski vanapagana ära ja see pühkinud häbiga minema.
E 22433 (1) < Lääne-Nigula khk., Oru - J. Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahva nali
Kullera Peeter oli üks kange ebausklik mees. Mitu jaanipääva ööd viitis ta sõnajalaõie otsimisega ära. Ühel jaanipääval arvas ta ennast eesmärgile jõudnud olevat, sellepärast hakkabki mees ridvaga, millel pastlanõel otsas on, ringisi ümber tegema.
Pastlanõel sai suure pitka ridva otsa pandud, mida pitkem ritv, seda parem, siis sai kolm ringi ümber õie tehtud, et vanasarvik ligi ei pääseks, sest üle neist ringidest ta ei pääse. Üle esimese ringi ta peab küll ka vahest saama, aga üle viimase kohe ei ilmaski.
Rõõmsas lootuses ootas nüüd Peeter rahakatla ilmumist, aga oh võtku äpardust - suur koer ilmub ja hakkab hammastega ridva otsa kinni! Peeter, kes enne kunagi vanapoissi ei ole näinud, ehmatab sest hirmsaste ja paneb putked kodu poole mängima. Pisut elu veel teise otsa sees saab ta kodu, aga ehmatus muudab ennast varsi imestuseks, sest kodu tunneb ta koera oma koera olema, kes ikka tema järele oli jooksnud. Peeter oli koera kodu küll ahelasse pannud, aga see oli siiski kuidagiviisi lahti pääsnud ja haisu mööda peremehe juure läinud ja mängides ridva otsa hakanud. Sestsaadik ei mõtlegi Peeter enam rahakatla peale.
E 22471/2 (4) < Võnnu khk < Varssavi - Jaan Rootslane < Eduart Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vahetatud laps
Üks mees läinud metsa puid raiuma, näinud aga ühe mehe metsas lepapuust midagi nikerdavad. Läinud mees tõise juure ja küsinud: "Mes sa siin teed?" Nikerdaja vastanud: "Teen, teen titekesta, lepapuusta lapsukesta."
Mehel tulnud kange hirm pääle, aimanud kohe, et võeras keegi muud pole, kui vanatont ise. Teadnud enesel ka ristimata lapse kodus olevat. Kartnud, et tont lapse ära viib. Läinud kohe kodu tagasi ja andnud naisele käsu hoolega lapse järele valvata, kuni ta ristitud saab. Naine valvanud ka kõik päeva ära. Mees ise läinud lapsele ristijat otsima. Aga mees pole veel õhtast tagasi tulnud, olnud naine veel kuni keskööni üleval, aga siis jäänud ta tukkuma, millest teda lapse kisendamine üles äratanud. Aga nüüd tundnud naene, et see mitte enam tema laps pole olnud, vaid juba vanatondil ümbre vahetatud selle aja sees, kui ta tukus. Laps olnud hirmus kisendanud ja sipelnud, nii mis hirmus. Nüüd tulnud mees koolmeistriga ka kodu, et lapse ristimine käsile võtta. Aga mis tondist ristid! Koolmeister olnud aga elatanud ja tark mees, käskinud ahju hästi palavast kütta. Kui see sündinud, ütelnud naisele: "Võta leivalabidas ja pane laps selle pääle ja ärgita ahju visata, küll siis oma kätte saad." Teinud naine ka seda, kui nüüd lapse labida pääle pandnud, tulnud uksest must karvane kogu sisse ja laps süles, mida ta põrandale visanud, ise ütelnud naisele: "Kas mina sinu lapsega seda tegin." Haarnud lapse labida päält ja kadunud. Nüüd aga ristinud nad lapse kohe ära.
E 22478 (7) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kadakas suureks ei kasva
Kui Prohvet Elias kadaka all maganud olnud kadakas sel ajal kõige suurem puu metsa sees. Aga sest saadik langenud kadakas vande alla ning temast ei saa tänapäevani ühtegi tarvituse puud.
E 22479 (8) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks kibuvits suureks ei kasva
Ennevanast olnud kibuvits kõige toredam puu üle terve ilma aga ka nõelad olnud palju suuremad kui meie päivil. Ka kasvanud tema määratu pikk. Aga kui temast Jeesusele valukroon tehtud, vandunud jumal teda ära. Sest saadik ei kasva kibuvits enam suureks: ning see, mis meie päivil temast näha on, olla ainult vilets kuju tema endisest toredusest.
E 22480 (1) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane Sisestas Kristiina Järve (1999), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kadakas tolmab, olla hea odra (kesva) külimise aeg.
E 22480 (4) < Võnnu khk < Varssavi - J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui taevast täht maha langeb, surevat üks inimene ilmas ära.
E 22489 < Pilistvere khk., Kõo v. - Jaan Keller (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Võõras ärgu segagu vendade tülitsemist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks venda läinud riidu ja karupidi kohe. Aga üks võeras läinud appi. Vennad jätnud kohe tüli katki ja hakanud võerast vitsutama ühes nõus ja ütelnud: "Mis sinul siia asja on!" Kui võeras ju tubli vati oli saanud, siis lasksid vennad teda lahti. Nii siis olid vennad jälle rõõmsad ja sõbrad omas töös.
E 22498/500 (9.II) < Haljala khk, Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendva
Aga üks teine kartetav elukas on siit rahval, keda nad rohkem kardavad kui tonti - see on lendva. See toob loomadele haigusi, vahel harvast ka inimestele. Kelle loomasse see haigus, lendva, puutub, jääb äkiste haigeks. Kui lendva südamesse puutub, siis on loom kohe surnud. Kui majale süssikonnasse puutub jääb ka vahel elama, kui ruttu abi - "lendva vastust" - saab. Kui loom ära sureb ja nahk seljast ära võetakse, siis võib küll näha, kust lendva on läbi käinud. See koht on loomal sinine, vahel ka must, mõni kord peab loomal ka auk seal kohas olema, kust lendva läbi käinud, et pane sõrm auku. Augu ümbert must ja sinine nii kui põlenud. Kui looma takka otsast läbi käib, siis peab tagumine ots nõrgaks jääma jne.
Lendva on teise kurja inimese töö, teine inime saadab teisele ehk teise loomale lendva. Lendva saab kurjast inimesest tehtud ja kuhu teda saadetakse, senna tema ka läheb. Vahel peab ka lendva muido saadetama, et kohta ei juhatata, siis teeb ta seal kurja, kuhu ta aga juhtub, kes teel ette juhtub.
Lendval on ka veel teised nimed: vanakuri ja vanapaha. Mõni ütleb ka lendvarabadus. Kui küsid, mis loomal viga oli, vastab: "Vanakuri ehk vanapaha käis loomast läbi ehk rabadus oli loomal." Harvast ööldakse ka - lendva käis loomast läbi jne.
Lendva saab kurjast inimesest nõiduse abil tehtud. Kolm rukkiõle pead seutakse vana võrguniidiga kokku, vana kulunud särgi savast võetakse üks tükk riiet, selle sisse pannakse nõiutud soola ja süsi (ja ei tea mis veel), seutakse nartsunuustik õlepeadega kokku, nii et õlepeade terav ots ette poole jääb, õlepead ees, nartsunuustik rohtudega taga saadetakse lendva minema nõidusesõnadega, ja kuhu saadetakse, senna läheb. Targad peavad ka lendvanõiduse abil sellele tagasi saatma, kes esite lendva tegi ja välja saatis. Loomade arstimine lendva vastu on: vana kulliga vaskrahade pealt kaabitakse noaga vaske ja piksekivist (piksekivi on pehme ümargune must kivi, umbes kolm tolli läbi mõeta laius, mitte paksus, nairi moodi, olen ise seda kivi näinud) kaabitakse tolmu ja siis seda vasetolmuga segamine antakse loomale rõõsa piimaga, vahel ka veega loomale sisse. Pihutäis lausutud soola antakse ka loomale sisse. (Seda lausutud soola peeti ikka hädaajaks kodo, sest et arstid mõnel ruttu kättesaadavad ei olnud.) Anti ka loomale püssirohtu, tärbendiini ja poomõli rõõsa piimaga sisse. Oli ka mitu muud arstimise rohtu ja -viisi, kui loom täis ja jämedaks ajas, siis võeti kass, parem kui must kass oli, sellega kiibiti looma seljas. Olid ka oma sõnad, need olen unustanud. Püss laeti palja rohuga, sellega lasti kaks pauku risti looma kõhu alt läbi. Kui loom kartis, oli abi loota, aga kui loom ei kartnud, pidi ueste veel laskma. Võeti ka raudpann või ehk -pada, pandi tuliseid süsi sisse ja looma nina alla. Siis pandi püssirohtu süte peale, et põlema pahvatas ja suits looma ninasse läks. Nii oli need arstimise moodisid üsna paljo. Inimese arstimiseks lendvarabaduse vastu kõige parem rohi - võta püssirohtu viinaga sisse, mine voodi kasuka alla, küll higi kõik kurja välja ajab.
E 22502 (10) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mai Raiku (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Lehmalüpsja
Kord on ühes peres iga ööse lehmalüpsja käinud, kõikse parem lehm lüpsetud ööse laudas ära, on ka vahitud, aga kedagi inimest ei ole lehma lüpsmas käinud. Viitud vana tonn lauta, laternatuli pantud selle sisse, sõel tonni peale, peremees ise läinud sarja taha vahti, mis lauda seina ääres tonni kõrvas seisnud. Pool öö ajal sirutanud lehm jalad pikale, peremees võtnud äkiste tule sõela alt välja, läinud lehma juure - suur kärnkonn imenud lehma all. Võetud tõrvatud konn ära, pantud lepase keppide vahele, viitud siis võera saksa maa peale.
Teises külas jäänud see aeg üks saunanaine haigeks, arvatud, küllap see kärnkonn selle saadetud ikka oli. Sest ajast saadik ei ole öösist lehmalüpsjat enam käinud, lehm annud samuti piima kui teisedki lehmad. Laut saanud targast arstitud. Kord on ühes kohas lehmalüpsja ussi näul käinud. Imenud niisamuti lehma udara tühjaks. Targa abiga on ussist võitu saadud. Teada, muidugi peab laut siis arstitud saama.
E 22503 (11) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondist ja kodokäijast rääkis M. Schönbach nii. Tont on vaim, temal päris keha ei ole, teda ka kinni ei saa, nii paljo kui mina olen kuulnud, on ta alati must olnud ja mõisareiede juures on ikka ta asu ja käigukohad olnud. Kas ta vanakuradi sulane, teenija ehk muido tema sugulane on, või on ta vanakurat ise olnud, seda mina ei tea. Aga et tont kellegile vara ja vilja kodo on vedanud ehk vergal käinud, ei ole mina kuulnud.
Vanakuradi vargusest mina ka ei tea, aga need rahad, mis vanal ajal maha on maetud, on tema enamiste omale pärinud ehk oma võimu alla võtnud. Aga et tont ehk vanakurat kedagi on petnud, ei ole mina kuulnud, aga et teda on petetud, olen küll kuulnud. Endine ja nüüdine kurat ei ole mitte üks. Aga tont ja vanakurat võivad küll üks olla. Kodokäija on ühe surnud inimese vaim, aga ka kuradiga sugulane, sest miks hunt teda murrab, sest on nemad ühed, et ennast igamoodi muudavad. Aga tont on must ja kodukäija valge.
E 22504/5 (12) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < M. Schönbach, ligi 30 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkist ja halijast. Küsisin M. Schönbahi kääst, mis tema meist teab ja arvab. Tema rääkis nii. Näkk on veevaim, aga mitte paha vaim. Kui ta ennast näitab ehk inimesi uputab, ei sünni see mitte pahast tahtmisest, vaid igavuse pärast, sest et ta omale seltsi tahab ja keegi ei usu, et näki seltsis paha on elada. Näkk elab vee all kullast majas ja senna ta ka inimese viib, keda ta uputab. Aga halijad näitavad minu kuulmise järele mitu olema: majahaljas, metsahaljas ja veehaljas. Kas neid mitu on või on nad üks, ei tea mina. Veehaljas ja näkk näitavad minu teada üks olema. Metsahaljas on üks hea vaim, paha inimestele ta ennast ei näita, aga hea inimestele on ta häda ajal nõuandjaks ja aitajaks. Ta näitab ennast enamiste vana ja vaese mehe näul. Maiahaljas on hea vaim, ta on igas majas majakaitsjaks, nagu nüüd ööldakse, kaitseingel. Tema ennast paljo inimestele ei näita, olgu nii kui vahel surma ette kuulutab ehk mõni muu õnnetus tulemas on, siis ta ka ennast vahel näitab, aga mitmel näul ja moodil. Aga kui majahaljast miski paha teuga pahandab, läheb tema majast välja, siis sel majal on ka õnnetust karta, sest et kaitsjat ei ole. Tema paha ei salli, seepärast ta ka sealt ära läheb, kus pahandus on. Nii arvan mina oma lapsepõlvel kuuldud juttude järele. Need jutud olen küll ära unustanud, sest et neid nelja- kuni kolmekümne aasta eest ei tohtinud rääkida. Nende rääkimine peeti patuks, sellepärast mina neid ja muid vanaviisi juttusid olen ka unustanud.
Nii M. Schönbachi jutu järele.
E 22505 (13) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Karel Mäetam (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Aaspere mõisast Võipära küla poole tee ääres peab üks veike tiik olema, rahvas peab seda Tõnisse tiigiks hüüdma. Seal tiigis on enne tihti näkki nähtud, aga suuremat tähtsust sest näkki nähtusest ei ole mina kuulnud.
E 22506 (14) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanast on meri Kaavastu mäest saadik olnud (nüüdsest merest kõige ligemast kohast 13 versta kaugel). Ligi 5 versta sest määst all pool on Vihuma mõisa maa peal üks koht, mis hüütakse Lahepõhja. Praegu on see Vihula mõisa maa. Enne on seal talukoht olnud. Mõnekümne aasta eest on mõi selle koha ära hävitanud ja maad mõisa võtnud. See Lahepõhja nimi peab vanarahva juttu järele endise mere pärandus olema.
See mere taganemine on sest tulnud, et Sundist on maa läbi kaevatud, siis on vesi meie merest suure merde jooksnud. Nii siit rahva suust.
E 22508/9 (17) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk
Tüdruk läinud jõest vett tooma, jõe ääres olnud ilus valge kanamuna, tüdruk võtnud muna ja läinud sellega tuppa. Vanaeit näinud seda ja küsinud: "Kust sa selle muna said?" Tüdruk rääkinud, et jõe äärest leidsin. Vanaeit saanud kohe aru, et see õige asi küll ei ole, kust muna jõe ääre tuli, see on näkk. Ahi küdenud parajaste. Eit visanud muna põlevasse ahjo. Muna plahvatanud ahjus äkiste lõhki, toonud tuletukkidega tükkis ahjost välja, lõhkunud ahjo ka ära, pidanud ka toagi ära põletama. Ahjust kuuldud kiunumist ja vingumist.
Nii M. Männi suust.
E 22509 (2) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk
Suur kari lapsi läinud jõe ääre, jõeaasu peal söönud üks valge hobune. Hobune olnud tasane. Lapsed läinud kõik hobuse selga, et sellega sõita. Üks lapse ei ole enam hobuse selga mahtunud. Üks hüüdnud hobuse seljast: "Istu sina sinna näki nägara peale!" Nii kui laps seda saanud öölnud, olnud hobune summdi vees. Kõik lapsed uppunud ära, see üksi jäänud järele, kes hobuse selga ei ole mahutunud.
E 22509/10 (3) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk
Kord leidnud lapse jõe äärest liiva pealt hõbepreesi. Läinud pressiga tuppa ja tellinud eite, et eit aitaks preesi kaela panna. Eit saanud kohe asjast aro, mis prees see on, et see moondatud näkk on. Eit ei ole preesi mitte lapse kaela pannud, sest et siis näkk lapse ära oleks uputanud. M. Männi suust.
E 22510 (4) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl < Mart Mänd (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapsed jõele vähile lähevad, siis vanaeit kodo õpetab. Kui jões vähki püiate, siis öölge ühte puhku:
Näkki, näkki, nõela varas,
suure nõela silma varas.
Siis näkk teie ligi ei tule, sest muido võib näkk vähiks moondada ja teid ära uputada.
M. Männi suust. Sündinud noores põlves Läänemaal Konoveres.
E 22526 (1) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Eidel surres kahju heast taarist. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hea hapu taar
Korra olnud talu ema suremas haigevoodis. Tahtnud enne veel jumalaarmu. Toodud ka õpetaja sinna, see täitnud haige soovi. Lõpeks küsinud ka, kas haige tahab surra? See aga vastanud: "Muidu sureks küll ära, aga see hea hapu taarike jääb maha!"
E 22527 (2) < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise kahesugune jutt surnud mehest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Õnnis Tõnis
Korra surnud ühel saunanaesel mees ära. Naene läinud talutua juurde ja rääkinud ikka iseeneses: "Jumal olgu tänatud, et ta tema va õela ära koristas! Tahtsin ka vahel suutäie viina võtta, aga mitte ta ei lasknud." Talu tuppa jõudes teinud naene nutunäo ja karjunud ise: "Uuu, kus minu õnnis Tõnis! Aeas mind ikka linna tubakud otsma, sain minagi ka mõne mopsu, nüüd on ta surnud, uuu!"
E 22528/30 (4) < Viljandi khk. - Heinrich Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Oleks ma veel elus
Vanast läinud Setu Jüts metsa pika puu otsa vaatama, kui kaugel jõulud on. Sinna juhtunud metsavaht ja küsinud: "No, Jüts, mis sa vahid sääl?" Jüts arvanud selle metsavaimu olevat ja kostnud: "Ma tuli vaatama, kui kaugel jõulud veel on." Metsavaht märganud Jütsi rumalust ja vastnud: "Puu alt viis versta siin pool küinlapäeva." "So, oh," ümisenud Jüts puu otsas. Nüüd küsinud ta uuesta: "Kas sa seda ka tead, kui kaua ma veel peaks elama?" - "Kui mees kolm korda kahe mäe vahelt huikab, siis oled sa surnud," ütelnud metsavaht puu alt.
Nüüd hakanud Jüts puu otsast maha ronima. Metsavaht hoidnud ennast seniks ühe suure puu varju, kui Jüts metsast välja saanud. Koeu minnes astunud Jüts üle ajamulgu ja päkärtsi huiganud mees esimest korda kahe mäe vahelt. Jüts kohkunud puukangeks ja ohkanud ise: "Või kaks korda ongi veel!" Üle tuaukse astudes tulnud teine sehake kärtsask kuuldavale. Nüüd heitnud Jüts pikali voodisse ega pole julgenud ennast enam liigutadagi, sest üksainuke kord olnudki veel.
Viimaks lõppenud leivajahu kodunt otsa ja naene aeanud Jütsi veskile.
Läinudki veskele. Veskekoeast jahukotta ree pääle aeades huiganud Jütsil mees kolmat korda. Istumise sadula nukkide vahest Jüts visanud ennast pikali ja arvanud, et nüüd ongi surnud. Möldri sead tulnud ja kiskunud kõik jahukotid lõhki. Jüts ütelnud maast: "Oleks ma veel elus, küll ma teil näitaks!" Seda näinud mölder veskikoeast, võtnud piitsa ja ladunud Jütsil mitu silakud, üteldes: "Või sina oled pikali ree kõrval maas ja lased sead jahukotid lõhki kiskuda." Jüts karganud maast ülesse ja hakanud tänades möldri kaela ümber kinni, üteldes: "Ole sa terve, et sa mind elusse äratasid!"
E 22547/50 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra jäänud üks laste isa kauaks kõrtsi, temale saadetud umbes kolmeteiskümne-aastane tütar järgi. Kodu poole tulles vandunud isa ja nimetanud ühtelugu kuradit. Kui nad tütrega tee ääres seisva mõisa rehe kohta jõudnud, olnud kaunis pime, ja üks suur oinas pistnud pää rehe aknast välja, teinud korra pähäää! Isa seda nähes ütelnud kohe: "Kae kuradit, see ei ole kellegi oinas; - kus ta rehte sisse sai? See on vanasarvik ise!" Tütar näinud veel, kudas oinas rehe aknast välja karganud ja ümber rehe jooksma hakanud. Siis läinud nad jälle edasi, kust umbes pool versta veel kodu saanud. Kui nad hulk aega ju olid edasi läinud, tulid nad jälle sinnasammasse rehe juurde tagasi, kust nad seda oinast ollid näinud. Uuesti mintud teele, aga ikka juhtunud jälle sinnasammase kohta tagasi. Nõnda sündinud mitu korda. Viimaks istunud isa sinna maha ja ütelnud: "Kae, mis see oinas, kurat, nüid teeb! Ega nüid muud saa, kui ootame siin hommikut." Tütar aga vastanud: "Kas sa ei mäleta enam, kui ema kodus, rääkis, et tema ka ühekorra eksituses olnud, ja kui ta oma tanu pahupidi päha pannud, siis näinud kohe, kus tee kodu läinud. Pööra sina oma müts ka pahupidi, ehk saame ka kodu." Isa täitis viimaks tütre käsu järele, ja vaata imet, - nüüd näinud nad kohe, et säälsammas ümber rehe olla kõndinud, ja saanud hõlpsaste koeu.
Teinekord sõitnud jälle üks naene linnast koeu poole. Kui ta oma küla tänavasse saanud, kust umbes üks verst veel kodu olnud, sõitnud ta seda mitu tundi ja ikka pole kodu saanud. Viimaks tulnud naisel meelde, et tarvis tanu pahupidi käända; teinud seda ja näinud kohe, et kodu lähedal mäda soo sees olnud ja enam võimalik pole oma jõuga hobust säält välja kiskuda; jätnud hobuse sinna ja läinud jala kodu, kus teised hommiku: hobuse välja kiskunud.
Ükskord tulnud jälle naene lapsega mõisast koju, jäänud kaunis õhtu pääle. Kodu ja mõisa vahet olnud kolm vakamad. Naine kõndinud last süles kandes tuttavat kraaviäärt mööda, nõnda et puruks väsinud olnud, aga ikka pole kodu saanud. Viimaks jäänud seisma, küüritanud maha ja vaadanud läbi jalge tahapoole, ja näinud siis, et üks sündinud laps tema järel kõndinud. Sellepääle saanud naene kohe kodu. Räägitakse veel, et kui keegi lapse ära hukkab ja metsa maha matab ning ülesse ei tule, siis kõndiva see ilmasüüta metsas ümber, ja kui keegi siis tema jalajälje sisse juhtub astuma, see eksib siis ka sääl ümber. Kui aga eksitajat näha tahetakse, siis pidava läbi harude tagapoole vaatama.
E 22550/1 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurat kulliks
Ennemuiste läinud üks metsavaht metsa nurmkanu püüdma, mis öösel tule juurde tulevad ja siis väga kerge on varjupaigast maha laske. Metsavaht teinud ka tule maha ja jäänud põõsa taha ootama. Varsti selle pääle kuulnud metsavaht suurt kohinat puude latvas ja näinud ka varsti kaks suurt kulli ümber oma tule lendavat. Esimene kull lendanud tule juurde ja saanud kohe uhkeks nooreks herraks ning akanud ennast sääl soetama ikka eest- ja tagatpoolt, varsti saanud aga jälle kulliks ja lennanud minema. Sellepääle tulnud teine kull tule äärde ja saanud uhkeks preiliks, soetanud ennast nõndasammuti ülessetõmmatud riietega. Selle vahe sees oli aga metsavaht oma püssi hõbekuuliga laadinud ja laskis uhke preili pääle, sellest pole aga muud järele jäänud kui natuke sinist suitsu. Natukese aea pärast kuulnud metsavaht oma tagaselja haledat vingumist ja tumedat müdinat. Sellepääle löönud keegi rusikaga metsavahile selga ja ütelnud: "Sa alastamata vanarauk lasksid minu naise surnuks! Nüid ei pea sa mitte ühte looma enam maha saama laske!" - mis ka edespidi tõeks läinud. Pääle selle ei ole metsavaht, et küll tihti ja mitu korda metsas käinud, mitte ühte looma näinud, keda laske oleks võinud.
E 22551/2 < Viljandi khk. - Heinrih Põder (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karvane kera.
Korra surnud üks rikas vanapreili ära. Enne surma aga ütelnud oma teenijatüdrukule: "Kui sa mind kolm ööd valvad, siis luban ma kõik oma vara sinule." Mis ka tüdruk lubanud. Kui nüüd preili ära surnud, läinud tüdruk valvama. Tulnud umbes kesköö aeg kätte, siis sündinud suur kohin, mis pääle üks karvane kera laest veerenud. Sää akanud ta ikka kohisedes kord korralt suuremaks minema, nõnda et ju kõik tuba teda täis saanud ja tüdrukul pole enam kuskil ruumi olnud ning läinud suure hirmuga säält ära ega pole teisel ega kolmandal öösel enam julgenud valvama minna, pärinud aga siiski preili vanaduse. Mõne aea pärast kadunud aga see varandus kõik jälle tüdruku kirstust ära, ilma et keegi seda oleks näinud ehk kuulnud, kuhu ta viitud.
E 22577/9 (2) < Pärnu khk., Uulu v., Surju - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahavaim
Ühes vanas majas hüppas üks vaim iga öösi peale kella kümne mööda parsi ja luges ikka üksi sõnu: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Mida vanemaks maja läks, seda sagedamaks läks vaimu kisa. Viimaks läks see maja nii koledaks, et keegi seal enam magada ei julgenud, vaid pidivad uue tua tegema. Kui uus tuba valmis oli, siis tarvitadi vana tuba rehepeksmise tarvis.
Ühel õhtu tuli üks mees ja palus öömaja, aga talurahvas ütlesivad: "Meie võtaks sind öömajale küll, aga uue toa juurest ei või meie sinu hobusele mingisugust kuurialust ega kohta anda, kui sa nii julge oled, siis on parem, kui sa vana tua juure lähed. See tuba sai täna kütta ja seal on hea magada küllalt." - "Ega see kellegi kunst ole," kostis mees, "ma ei karda kuradit ka mitte, siis ma pean sellepäralt kartma hakkama, et ma üksi vana tua juure magama lähen, seda kartust ei tule ette."
Mees läks vana tua juure, võttis hobuse lahti, pani kuuri alla sööma ja heitis ise ahju peale magama. Ta ei olnud veel magama jäänud, kui ta üht healt kuulis ütlevat: "Kas hüppan või kargan? Kas hüppan või kargan?" Ja luges neid sõnu ikka edasi. Mees mõtles, et keegi on uue tua juurest teda hirmutama tulnud ja ütles pahameelega: "Hüppa nii, et kurat sind võtab!"
Sel silmapilgul kukkus üks raske asi lõsna pealt maha, nii et parand põrus ja lendas suure kõlinaga ühes seinast teise, nii et seinad värisesivad. Kõlin jäi viimaks vähemaks ja kadus aegamööda üsna ära. Kui mees kohkumisest toibunud oli, võttis tule ülesse ja vaatas, mis see pidi olema, mis nii suure kõlinaga põrmandale maha sadas, ja nägi, et põrmand kõik hõberahaga üle külitud oli. Mees pühkis raha luuaga kokku ja sai vakase kotitäie, tänas oma suurt õnne ja läks rõõmuga koju. Vaimu ei olnud peale seda enam kuulda, ka majarahvas ei teadnud, mis oli sündinud.
E 22579/81 (3) < Pärnu khk., Uulu v., Surju k. - M. Esna (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kas tulen ja toon?
Sel ajal, kui soldatid Pärnu kaudu Tallinna ja Riia vahet jala on käinud, on ühes majas, mida nüid enam ei ole,(aga see majaase on minule küll ära näidatud) üks heal koldest ikka hüidnud: "Kas tulen ja toon? Tulen ja toon?" Et mees surnud olnud, sellepärast ei ole naine midagid vaimu häävitamiseks teadnud teha ja läinud kõrtsi juure mõnda soldatit appi paluma. Üks soldat on ka naisega ligi läinud ja oodanud seal kella kümneni, siis kuuldud juba healt ütlevat: "Kas tulen ja toon?" Soldat ütlenud: "Nu gavari, gavari porusk, kakk ponimajesh!" Ja vaim ütlenud vene keeli. Siis ütelnud soldat jälle: "Nu prinessi, prinessi, kagda tõi hotshesh." Ja varsti tõusnud rahakast tuha alt üles, mille peale suur must uss roninud. Soldat tapnud ussi ära, mõõtnud raha pooleks. Näha olnud, et nad mitte valatud, vaid taotud on olnud, et sel ajal, kui see raha on tehtud, valada pole mõistetud.
E 22610 (6) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerasõnad
Koer isane, koer emane
koer libane, koer labane.
Söö saba, näri naba,
villad-takud suus,
mine tuppa ja laku perenaese perset.
E 22611 (7) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Karusõnad
Sompa, sompa, sooda mööda,
hundid umbi raudassa,
karud kangi valjastesse!
Söö saba ja näri naba,
kivid kihva, kännud kaela,
sipelgad sul silma sisse!
E 22611 (8) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundisõnad
Hulgu, hulgu, hundikene!
Käi karjatse järele.
Kas on jäenud jäärakesi,
vahest võibunud vasikakesi,
kivi äärde kitsekesi.
Üksnes poolikult. Rahvasuust üles tähendanud.
E 22611/3 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahunt
Kord vanast teuorjuse ajal, oli üks teumees metsas tee äärde tule ülese teinud ja sõi seal lõunat tule ääres end soojendades. Äkitselt jookseb hunt metsast välja, tuleb tule äärde ja heidab end üsna julgeste sinna maha. Teumees lõikab leiba, sööb ja hunt vaatab nii palavalt ja saba liputades mehe otsa. Aga kui mees vaatas kepi poole ja tahtis seda võtta, siis hunt urises. Mehel oli hundi vastu kaastundmus ja lõikas leiva küllest tükikese ja andis nua otast hundile leivatüki suhu. Hunt aga haaras leivatüki äkitselt kõige nuaga ühes ja jooksis metsa, mees ei teadnud kuhu. Hulga aja pärast peale seda juhtumist sai mees oma nua, mis ta hundile leivatükiga oli annud, ühe kaupmehe käest kätte. Mil viisil libahunt jälle inimeseks oli saanud (vistest leivatüki söömisest), ei tea rahvasuu rääkida, aga inimeseks saades pärast, sai temast kaupmees. Et seda nua omanikku jälle kätte saada, pani ta selle katseks selle nua kaubalaua peale ja küsis siis ostjate käest, kas keegi ei tunne seda nuga, mis juhtumise kombel olla tema kätte saanud, aga keegi ei tunnud ega võtnud teda omaks.
Viimaks tuli üks mees, sellele näitas kaupmees jälle oma nuga. Mees vaatas ja tundis oma nua ära, millega ta üks kord kaua aja eest ühe hundile oli tükikese leiba annud. Nüüd rääkis ka kaupmees oma elulugu mehele kõik ülesse, kuidas teda libahundiks oli muudetud ühe vihavaindlase poolt ja hulga aega metsas ümber uitnud ja ka ükskord nälja pärast ühe talu kassi ära murdnud. Kaupmees tänas meest südamlikult tema lahke meele eest, et ta temale tüki leiba oli andnud. Kinkis veel mehele hea suure kingituse ja jäivad muidugi edespidi headeks sõpradeks.
E 22614/5 (1) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõreda kivikaev
Olen vanarahva suust mõningaid jutuaineid Tõreda kivikaevu varanduse kohta kuulnud, mida ma seia lühidelt tahan ülesse tähendata. Teuorjuse ajal vanast kord oli Tõreda kivikaevu ligi üks karjamõisa, kus piima ja juustu tegemine oli. Kord oli näidatud ka mõisa korratüdrukule unes niiviisi, et kui soovida seda varanduset, mis kaevu põhjas magab, kätte saada, siis võtku uus kuub, mis veel kordagi pole seljas olnud, lahutage üle kaevu laiali kolm risti nurga peale tehes, siis tuleb rahakattel vee peale ja võib raha kätte saada. Nimetud korra tüdrukul pole aga nii palju julgust südames olnud. Kesköö ajal kell 12 olnud veel tingimine juhatud õpetuse järele teha. Ainult hommiku vaatama minnes näinud ta veel nagu märgiks kahte musta kukke teineteisega kisklevat, kuna ka üks punane verine lint vee peal ujunud üle kaevu. Äkitselt kadunud aga see nähtus ära ja pole enam peale selle midagi nähtu, üksnes verine lint ujunud veel vee peal.
E 22615 (2) < Torma khk., Kõnnu k. - Johan Soodla (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Teist lugu sealtsama karjamõisast teab rahvasuu järgmisel viisil rääkida: ükskord olla korratüdrukud lüpsma läinud. Korraga näinud teine lüpsitüdruk, et lauda ukse eest hakanud õled kihisedes ülesse kerkima ja olla katla sang juba näha olnud. Imestades teist tüdrukut ligi kutsudes, langenud aga selle peale katal kõlinaga maa alla tagasi ja puhkab tänapäev veel puutumata, kuna tüdrukud oma kohmetusest toibudes seda teistele jutustasivad. Rahvas teab veel tähendada, et nimetud rahakatal enne rootsi sõda juba sinna maetud ja kaevu põhja varjule pandud jne. Veel tähelepanemise väärt on see, et Tõreda kivikaev sellepärast, et sealt ka kõige põuasemal ajal vesi otsa ei lõpe.
Rahva jutu järele üles tähendanud Joh. Soodla.
E 22627/8 (2) < Tarvastu khk. - Johannes Vaine < Mari Juhkamson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapaganaga sõitmine
Kord hakanud üks mees esimese jõulupüha öösel palvemaja juure minema. Et ta palvemajast õige kaugel elanud, sellepärast läinud ta siis häste vara minema.
Saanud teine tüki maad edasi läinud, sääl sõitnud üks saks hoostetõllaga talle järgi. Saks jätnud mehe kohta jõudes hobused seisma ning kutsunud teda sõitma, lubanud meest palvemaja juure viia. Mees istunud ka ilma pikema jututa pääle ja sõit läinud edasi, nii et lumi tolmas. Nõnda sõitnud nad hulga aega ära, aga palvemaja pole kusagilt nähtavale tulnud. Viimaks öelnud mees iseeneses: "Jumal Isseke, ei saa ka su tee vahel otsa!" Vaevalt saanud ta sõna suust, kui sõidatee ja saks ühes oma hobustega sõiduriistaga kui maa alla vajunud. Endise tõlla asemel leidnud mees ennast tee ääres tundmata kohas lehtlise haava oksa pääl istumast. Nüid sai mees aru, et ta saks muu keegi ei olnud, kui vanapagan ise. Vanajätis olnud teda aga palvemaja juure viimise asemel kodust nii kaugele sõidatanud, et tal tagasitulekuks kaks-kolm päeva ära kulusid.
Neiu mari juhkamsoni suust Tarvastus, 10. Febr. 1895 üles kirjutatud.
E 22629 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Anu Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Armukarask
Üks tüdruk igatsenud ühte noort poissi omale eluseltsiliseks. Poiss ei võinud teda aga silmaotsaski sallida. Ei sääl aidand tüdrukul muu nõu, kui hakkab ühel neljapäeva õhtul poisi jaoks armukaraskit valmistama. Sõtkunud odrajahust karaskikaku valmis ja viskanud teda tagurpidi ahjusuu ees seistes läbi reite palava ahju põrandale küpsema, kusjuures ta ise laulnud:
Ahju, ahju, armukarask,
läbi reie, rõõmukarask jne.
Selle karaski andnud ta siis poisile süia. Poiss, kelm, viskand aga karaski koera kätte. Selle järele hakanud see koer tüdruku peran jooksma. Tüdruk ei saanud milgi nõul koerast lahku.
Anu Vaine suust.
E 22630/2 (4) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiriku-kõrtsimehe juures käimine
Vana kiriku kõrtsimees Hans teinud oma elule ise otsa. Pääle matmist hakanud iga öösel kodus oma Truutakest vaevamas käima.
Kord sõitnud üks mees õhtul sellest kõrtsist mööda. Kõrtsiukse kohal tulnud talle vana Hans surnuriietes vasta. Mees sõitnud tast sõna lausumata mööda. Tüki maa tagast vaadanud ta tagasi, siis näinud ta kodukäijat kõrtsist natukene maad eemal akna kohal tulevalguse sees seisvat. Et palju võeraid inimesi kõrtsis olnud, siis ei julgenud ta kohe sise minna. Aga niipea, kui rahvas ära läksid, olnud ta kohe platsis. Teinud seestpoolt lukku pantud kõrtsiukse praginal lahti, läinud siis oma naese Truuta juure, piinanud ja pitsitanud teda mis kole.
Nõnda teinud ta seal iga öösel oma tükke. Viimaks kutsunud Truuta ühe kange targa - Tõrgendaja Aadu - teda säält ära ajama. Vana Tõrgendaja tulnud, laadinud püssi täis, pannud hõbevalget pääle ning jäänud siis kodukäija tulemist ootama.
See ei lasknud enese järel ka kaua oodata. Niipea, kui ilm pimedaks läks, olnud ta, et kõrts rahvast tühi oli, aegsaste sääl. Tõrgendaja kodukäijat nähes tagakõrtsis kohe jumalasõna lugema. Kodukäija tulnud otse Tõrgadaja tagaselja. Kõik sõnad, mis Tõrgendaja raamatust luges, lugenud ta tasakeste järgi, ainult siis, kui sõna aamen ette tuli, jäenud kodukäija vait. Tõrgendaja hakanud siis laulu "Aamen, au isal olgu" lugema, kus sõna aamen ühteviisi ette tuleb. Selle laulu lugemise ajal võtnud kodukäija targast samm sammult ikka kaugemale taganeda. Kui ta juba ettekõrtsi jõudnud, tõmmanud vana Tõrgendaja püssi ja kõrvetanud kodukäijale hõbekuuliga laengu tagant veel jäerele. Pärast seda pole vana Kõrtsi Hans ennast enam kellegile näidanud.
Jaak Vaine suust, Tarvastus 3. jaan. 96 üles kirjutatud.
E 22636 (1) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine < Jaak Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkide sündimisest
Näkid sündida nende väärlaste hingedest, keda nende emad vette ära on uputanud.
E 22636 (2) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Peninukkidest ei teata meie pool muud rääkida, kui et nad sõja ajal ära põgenenud inimesi üles otsinud. Et nad inimesi haisu mööda igalt poolt välja otsinud, siis pole põgenejad nende eest mujal julged olnud, kui toominga põesas. Toomingal ja inimesel olla ühesugune hais juures, seepärast ei leidnud nad säält inimesi üles. Mõned nimetavad neid koguni ristimata türkideks.
E 22637 (3) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kellel silma kulmukarvad nina kohal kokku on kasvanud, see surra uppumise surma.
E 22639/22640 (10) < Tarvastu khk. - Joh. Vaine (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kus talus rukkilõikus ära lõpetakse, sääl võtku üks tööline keik selle talu rukkilõikajate sirbid ninasid pidi oma paremasse kätte ja viskaku neid kõiki ühekorraga käest lahti lastes üle oma parema õla kaugele. Ise peab ta enne viskamist hüidma:
"Selle sirpi käigu seliti,
kes meist ära koolenessa.
Selle sirpi mingu kaugele,
kes meilt (siit) ära minneessa!"
Kelle sirp siis seliti kukub, see sureb enne teise aasta rukkilõikust ära. Kelle töölise sirp teistest kaugemale kukub, see minna teisele talule.
Niisugust tempu tehakse meie pool praeguselgi ajal veel.
E 22645 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärve näki
Ema keelanud lapsi tihti, et nad ei pidanud Nõiajärve äärde minema, sest et seal üks kuri näkk arvati elavat, kes kohe lapsi kinni võtvat ja järve viivat.
Lapsed kuulanud küll seekord ema sõna, aga ometi tulnud neile tõinekord tahtmine järve äärde mängima minna. Kui nad järve äärde saanud, näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed hakanud näkki kartma ja pannud kodu poole jooksma. Näkk jooksnud järele. Küll lapsed jooksnud valjuste, aga ikka tahtnud näkk järele saada. Viimaks saanud nad ikka enne kodu, kui näkk järele jõudnud. Lapsed vaadanud kodust veel tagasi, aga ei näinud näkki enam kusagil.
E 22645/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pime näki
Kõneldud ikka, et Suurejõe ääres pime näki elavat, kes sugugi ei nägevat, kui küll lapsed vahest tema lähedal kõndivad. Mõni aeg ei olnud ka enam näkki nähtud ja inimesed läinud nii hooletuks, et enam sugugi ei kartnud suure jõe äärde minna ja ei keelanud ka lapsi sinna minemast.
Ühel päeval kõndinud kaks last Suurejõe ääres, näkk tulnud jõest välja ja viinud mõlemad lapsed ära jõkke.
Nüüd ei uskunud rahvas enam, et Suurejõe näki ei näe.
E 22647 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kased kevadelt ruttu mahla jooksmise järele jätavad, see tähendab head aastat.
E 22647 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud kevadel palju vaiku ajavad, siis tähendab see kehva aastat.
E 22650 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb suuri teelehti otsa peal hoida, küll siis peavalu tagasi jääb.
E 22650/1 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Katimägi
Paistu kihelkonnas Loodi vallas Mõõnaste küla Tõntsu talu karjamaa sees on üks veikene mägi, arvata pooleteist-kaks sülda kõrge ja kaks-kaks pool vakamaad ümbert mööda. Seda kohta kutsutakse Katimäeks ja vanarahvas kuulukse kõnelevat, et selle mäe ümberkaudu muistsel ajal Kati rahvas olla elanud, kus nad siis selle mäe peal pidusid pidamas käinud. Katimäe lähedalt jookseb üks veikene oja mööda, mida Lõksiojaks kutsutakse.
E 22652/4 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiusu linnamägi
Lemsali maakonnas, merest arvata 15 versta kaugel Heinaste mõisa päralt oleva metsapiiri lähedal on üks koht, mida Kiusumetsaks kutsutakse. See mets oli enne ühe Riia saksa päralt, kelle nime ma ei tea. Siis müüs see ära ja nüüd on ta Oraja talupoegade Grant-Marksoni compani omandus. Kuida see maakoht omale Kiusumetsa nimeks on saanud, sellest ei ole ma nii palju kui küll järele olen pärinud, siiamaale midagi teada saanud. Maakoht ühes metsaga on nii suur, et sinna arvata viis talu peale on asutatud. Enne ei ole selle Kiusumetsa jäo peal ühtegi talu olnud ega ole seal ühtegi talu jälgi leida, niisama ei ole sealt ümbertkaudu kaugelt 10 versta peale ühtegi vana talu leida. Talud, mis sealt praegu leida, on hiljuti uuemal ajal asutatud. Kiusumetsa koht nii kui ka kaugelt seal ümberkaudu on kõik soo, raba ja laukaid täis. Harva mõnes kohas on mõni liivakingukene ja veel vähem mõni jooksja soonetsi koht leida, kus lehepuumetsa näha on. Küll aga kaugemale minnes nähjakse mõnda lehepuu metsa vastu paistvat.
Selle Kiusumetsa jao peal, ühe liivakingul, soost-rabadest sisse piiratud, on üks koht, kus väga palju maakiva leida ja seda kohta kutsub rahvas Kiusulinna asemeks ehk Kiusu linnamäeks. See linnamägi on Salatsi jõest mõned verstad põhja pool, arvata Läti ja Eesti piiri peal. Koht näitab mõni tähtjas liivlaste linnaase olevat, mida sõjad ja ajahammas rusuks on teinud. Kahjuks ei ole aga sealt surnuluid ega mingisugusid sellesarnaseid jätisseid leida. Küll olevat aga mõne aasta eest mõned metalliasjad leitud, mis küll veel siia maale nende ridade sulestaja silmi ei ole puutunud.
Kiva ei ole aga sealt lähedalt saada ja sellepärast on näha, et need, mis nimetatud Kiusu linnamäel leida, umbes viie versta kauguselt Kiviaru ja Tiaste talumaade pealt sinna on veetud. Ka näitab vana teease Tiaste talu kaudu Kiusu metsa minevat, sest mujalt puuduvad laialised rabalaukad ette. Küll lähab aga tee Kiusumetsast läbi Ääka peale ja sealt Heinaste mõisa, kes nimetadud linnamäest 15 versta kaugel on. Aga enne kui Ääkale saad, tuleb niisugune rabalaugas ette, et jätta kas hobune ühes vankriga sinna sisse. Niisama on ka talvel see koht visa kinni külmema, näitab nagu allikaline keede olevat. Mõne niisuguse lauka sisse nähjakse vanal ajal nahksild tehtud olevat, kõik aga tammepuudest ja need on juba nii sügavasse vajunud, et paljudes kohtades enam haisugi tunda ei ole.
E 22664 (8) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure nellebe enne päevä toove karjatse mõtsast linnupuid, siis lövvave suve hästi linnupesasid.
E 22664 (29) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui edimist hänilist lennäten näed, kasvave lina lemlise, ku mahan näed - kasvave maalise, ku aiateibän näed, kasvave pikä.
E 22665 (34) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku vasikut edimist kõrda joodeti, siis üteldi: "Merre juoma, laande süömä", siis saab tast hää jooja ja sööjä.
E 22665/6 (39) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kägu vitsa tuleb, tuleb villä-aasta ku lehte - leina-aasta.
E 22665 (41) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku eläjatel luupaine pääl käib, pannas kolm pihlapuu risti laudaläve ala, siis kaob luupaine ärä.
E 22665 (43) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsaga ei tohi lehmä lüvvä, siis kuseb lehm punast.
E 22665 (44) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine kõneleb, et kunnig eläjid om koolu, siis ütelts tasa: "Mede ritsiku ka ärä koolu."
E 22665 (50) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku koer pääle tuleb, siis ütelts koerale: "Mine vaata, kas su peremehel püksi jalan om," siis ei aa ta külge.
E 22665/22666 (53) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku leva ahjust vällä võets, siis piab kohe puid ahju viskame, siis seisab kõtt hästi täis.
E 22666 (75) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku hammas suust ära tuleb, siis visats ta ahju pääle ja ütlets: "Ritsik, seh luuhammas, anna mulle raudhammas!"
E 22666 (77) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku rõõvid noorel kuul mõstas, saave rõõva kõva, aga vanal kuul saave na valge ja pehme.
E 22666 (78) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku kuud sõrmega näidata, kasvab sõrm kõveres.
E 22667 (92) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tõine tõist ilma süüta vannub, siis ütleb vannutud: "Suust vällä, ninäst sisse tagasi."
E 22667 (99) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana pastlid ega viise ei pia sõnnikus viskame, vaid tulle, sest vanast om vili ütelnu, et ta tammelaastust enne läbi kasvab ku vana pastaldest ja viisraagust.
E 22667 (100) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits heitub, siis ütelts kolm kõrda: "Perst saab roos!" siis ei hakka latsele roos.
E 22668 (106) < Halliste khk, Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku õhtu kolme varba kurgu alt higi võtad ja sedä nuusuted, siis ei tule äkilist haigust.
E 22668 (120) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits maha putub, siis piab ütleme: "Aituma maaksel!"
E 22670 (147) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Uiska nätän ütelts:
Uisk, saisa paigal!
Suo sammal siu,
maa muld miu.
Sis ei lää uisk ärä.
E 22670 (167) < Halliste, Kaubi k. - Hans Reissar (1896)< Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku pastlid edimist kõrda jalga pannas, siis ütelts:
"Ärä karda kassisitta,
ärä pelgä penisitta,
hooli hullu hundisitta",
ja lüvväs kolm kõrda jalage vastu maad, siis ei lää pastal ninda ruttu katik.
E 22672 (10) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valateved hammast piab uisa matrega vajoteme.
E 22692/3 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kihlvedu
Korra vedanud kaks meest kihla. Teine üelnud, et tema olla nii julge ja minna südaööse 10 versta taha kirikuaida ja tuua sealt midagi ära. Teine punninud aga vastu, et see olla vale, teine valetada ja ei tohtida ühti minna. Viimaks läinud asi nii kaugele, et kihla vedanud. Julge mees pannud südaöösel hobuse ette, istunud ree peale ja sõitnud surnuaja poole.
Jõudnud ta kesk pimedat metsa. Seal tulnud kaks hunti. Hüpanud üle mehe jalgade teine teinepoole: mütsaku ja mütsaku. Näidanud kiiskavaid silmi. Mees põle aga sugugi kartnud, sõitnud edasi. Jõudnud kuni aiani. Võtnud oma märgi ära ja hakanud tagasi tulema. Jälle need kaks endist hunti platsis. Hüppavad niisama nagu ennegi üle mehe jalgade. Mees aga põle sugugi kohkunud, vaid kihutanud edasi. Sõitnud kuni kodu. Nüüd alles kadunud hundid ära! Mees viinud märgi teise mehe kätte, saanud hea palga, kuid põlved üsna valutanud, sest hundid tallanud nad üsna kangeks.
Jaan pahlbergi suust Pootsis.
E 22695/6 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz < Jaan Pahlberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuluke tee ääres
Vanaste hakanud peremees ja perenaine linna minema. Olnud just südaöösel kellu 12 aegus! Jõudnud nad kuhugile paksu nõmme sisse, seal sündinud korraga tulukene tee ääre. Talumees sõitnud hobusega, tuluke veerenud tee äärt mööda.
Nii sündinud lugu, kuni mets otsa lõpnud, siis alles kadunud tuli ära. Talumees sõitnud rõõmsa meelega edasi. Jõudnud aga teise nõmmesse jälle. Juba tuli jälle tee ääres. Veereb niisama nagu ennegi edasi.
Veerenud nii kaua kuni valge tulnud, siis alles kadunud ära. Talumees olnud rõõmus, et ilma suurema hirmutuseta pääsenud. Kartnud iga ööse linna minema hakata!
E 22697 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kümnendaks
Teatuseks endistest tuule pöörmistest mere peal
Ennemuiste olnud laevameeste seas niisama tarkasid ja nõidasid nagu maa pealgi. Mõni laev olnud nii hea õnnega, et kui tarvis minema hakata, kohe tuul hea (tagant), muudkui lennuta! Mõni laev olnud jälle sarnane, et kui tarvis minema hakata, tuul vastu, ei pööragi heaks, muudkui seisa seal.
Nii ja mitme teise asjaga olnud üks laev ikka teisest parem! See tulnud kõik laevameeste tarkusest. Üks mõistnud natuke sõnuda ja vaata - tuul olnud hea. Teine olnud rumal ja vaata - tuul kah. Vanarahvas räägib, et see olla ühe iseäraliku ussi abiga sündinud. Uss püitud kinni ja pandud pudelasse. Siis luetud tarvilikud sõnad ära ja tulepöörja olnud ka käes! Seda pudelad pidatud siis ikka laevaga ühes kandma ning kuni see sündinud, seni olnud tuuleõnn hea. Vanaste olnud siis mõningatel tarkadel see ussipudel ligi, iseäranis sõrulastel, sest nemad olnud kanged nõiad. Kuidas aga seda ussi sinna pudelasse aetud ehk kuidas neid sõnu luetud, sellest ei ole mina veel kuulda saanud.
E 22698 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi k. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu öösel paistab, siis vajutakse koeralaeva leivaga ja antakse leib koera kätte. Koer sööb leiva ära ja visper saab terveks.
E 22699/704 (1) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge liivamäe tüdruk
Roosna karjamõisa Suuga krundi peal on üks vana matmisekoht, liivamägi, kus rahvas arvab sõja ajal surnuid maetud olema. (Mina, selle jutu kirjutaja, olen seal surnuluid küll näinud.)
Endisel ajal käinud üks tiumees Roosna mõisas tiul. Et see jüst sealt liivamää juurest läbi käind, siis tulnud tiumees ühel õhtal tiult, rukkikott seljas, mis ta rehest saand varastada. Kui mees parajast sealt liivamää juurest läbi läind, näind ta üht valges riides tüdrukut mää peal istuma. Tiumees läinud kärmeste minema, ta kartnud, et tema viljakotti on nähtud. Tüdruk vaadanud mehele järele ja naernud suure häälega.
Teisel õhtal tulnud tiumees jälle sealt läbi, taal põle vargusekotti enam seljas olnud. Tüdruk istunud jälle seal. Tiumees mõtelnud: "Mis inimene see peaks õige siin olema? Ma lähän vaatan." Kui ta tüdruku juurde oli jõudnud, küsinud kohe: "Kes sa oled? Ja mis sa nii hilja veel siin istud?"
Tüdruk põle sõnagi rääkinud, kui naernud. Mees mõtelnud teda ühe vaimu olema ja läind minema. Õhtal, kui mees magama heitnud, ta põle veel magama jäänud, tulnud see tüdruk uksest sisse (tuppa), heitnud kohe tiumehe juurde magama. Tiumees võtnud tule üles, vaadanud - jüst seesama tüdruk. Tiumees mõtelnud: "Oled sa, kes sa oled, eks sul ole siin ruumi magada," ja heitnud selja tüdruku poole. Tiumees ärganud öösel üles, katsunud, tüdrukut põle kuskil olnud.
Teisel ja kolmandal õhtal tulnud tüdruk jälle sulase juurde. Sulane küsinud: "Ütle, kes sa siis oled, et sa minu juures magamas käid?" Tüdruk põle midagi vastanud, kui naernud.
Sulane rääkinud seda lugu peremehele. Peremees sidunud õhtal ukse kinni, teind veel kriidiga ukse peale risti, et nüüd ta peab ära jääma. Aga lugu läind veel pahemaks. Öösel tulnud peremehele painakas peale, ta rõhunud ja mudinud peremeest, et küll saand, nii käinud painakas mitu ööd peremehe peal.
Peremees rääkinud seda lugu mitme vanainimesele. Üks and üht nõu, teine teist, aga painakast lahti põle saand. Viimaks läinud peremees targa kääst nõu küsima. Tark õpetama: "See põle raske sul temast lahti saada! Vaata sinu toa uksepiida sees on oherdiauk, pane senna kadakane prunt ette, leika rist prundile otsa, siis oled sa painjast lahti.
Peremees pannud augule prundi ette ja olnud õige rõõmus, et nüüd painjast lahti saab. Pääva ajal saanud sulane ja peremees riidu, sulane läind võtnud salaja augu eest prundi ära. Öösel hakanud peremees asemel ümisema, sulane läind, pannud prundi jälle augu ette, et painjas välja ei saa ja las ta nüüd teda tallab. Kui peremees painja kääst lahti saand, siis võtnud ta tule üles ja näind, et üks ilus tüdruk istunud ahjuredeli pulga peal. Peremees pidanud tüdruku toast välja viskama, aga mõtelnud: "Küll sa ise välja lähäd.
Teisel hommikul tüdruk hakanud pererahva hulgas tööle, teind niisama tööd kui teisedki. Aasta läinud mööda, peremees pannud imeks, et nii head tüdrukut mul põle veel olnudki ja mõtelnud tüdrukut ära kosida.
Tüdruk naernud suure häälega ja öölnud: "Ristiinimene mängib vaimudega."
Peremees jäänud mõtlema, et esimist korda ma teda selle aasta sees nään naerma, vist ta võib ikka üks vaim olla ja jätnud kosjanõu maha. Sellest saadik jäänud tüdruk väga kurvaks ja nutnud iga õhta, kui ta magama läinud. Ta põle kellegile rääkinud, mispärast ta nutab. Pühapää, kui teised kiriku läinud, läinud tüdruk liivamääle nutma. Teine aasta läind mööda, aga tüdruk ei lõpeta ikka oma nuttu. Peremees mõelnud, saab mis saab, aga mina tahan ta omale võtta. Niisugust ilusat tüdrukut iga õhta nutta lasta oleks jo patt olema.
Kui peigmees ja pruut laulatuselt koju olid jõudnud, ütelnud pruut pulmalistele: "Tulge, ma näitan teile oma hauda, kus olen ma korra maganud." Ta läinud pulmalisetega senna liivamäele, ta rääkinud seal järgmiselt nii: "Ühe korra olen mina juba enne üks õnnelik pruut olnud, aga minu õnne on kurjad soldatid minult ära riisunud. Ma pidin oma peigmehega laulatusele minema. Siin liivamääl röövisivad rootsi soldatid minu peigmehe minult ja tapsivad teda ära, et ma neid küll palusin, nad sellest ei hoolinud. Ma jooksin metsa ja peitsin ennast soldatite eest ära, et nad mind küll taga otsisivad, ei leidnud nad mind üles. Pärast seda, kui sõda mööda oli, läksin ma ööpimeduses, et oma surnud peigmeest üles otsida ja maha matta, aga ma ei leidnud teda enam, vist olivad soldatid teda maha matnud. Ma hakkasin ära minema, seal kargasivad needsamad soldatid minu kallale, kes minu peigmehe olid tapnud. Ma püüdsin põgeneda, aga nad võtsid mind kinni."
Ma palusin armu, et ma muidugi üks õnnetu tütarlaps olen, aga nad ei hoolinud minu palvest, kui ütlesivad: "Sa pead surema, aga sinu vaim peab rändama senni, kui ristiinimene sinu vaimuga peab laulatud saama, siis saad sa oma igavese rahu kätte. Seal tungis sõjamehe oda minu südamest läbi ja minu ihu oli surnute kirjas. Aga mo vaim on üle sada aastat siin ilmas rändanud ja omale rahu otsinud, mis ma seiamaale veel põle leidnud! Ka teised vaimud on minu eest põgenenud, nad on mind kartnud."
Selle peale kadunud pruut nende eest ära ja pulmalised läinud ilma pruudita kodu, kus peigmees ka eluks ajaks poissmeheks jäänud.
E 22729 < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Osav kütt
Üks kokk, kui tema jahi peale oli läinud, siis tema alati oli lindusid saanud. Vahest pannud paja tulele, ise läinud püssiga metsa, kohe toonud lindusi. Mõisahärra pand seda väga imeks, et kudas sinu ette linnud peaksivad tulema.
Ükskord, kui kokk jälle jahi peale läinud, läind härra salaja järele passima, et näha saada, kust ta need linnud kohe võtab.
Kokk läind metsa, murdnud ühe männioksa, pand selle enese ette maa sisse püsti, kohe olnud suur mets sest oksast saanud. Siis lugend ühed võera keele sõnad ära. Korraga tulnud põdra ähkides küti ette, mis ta maha lasknud.
Kui kokk neid sõnu lugend, tõusnud härral hirmu pärast ihukarvad püsti. Ta läinud küti juurde ja ütelnud: "Mis sõnad need olivad, mis sa siin ära lugesid?"
Kütt kostnud: "Mina ei tea, mis nad tähändavad, neid olen ma ühe targa kääst linnusõnadeks õppind." Härra ütelnud: "Nüüd sa vandusid iseennast ihu ja hingega kuradile, oma isa ja ema ja kõik oma suguvõsa. Ja siis tõi kurat sinule selle põdra, mis sa maha lasid."
Sellest ajast saadik jätnud kütt (kokk) linnulaskmise maha, ta põle enam püssi võinud sallida.
E 22731 < Saarde khk. - J. Kangur (1896), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vedajast
Üks tüdruk teinud ennast varavedajaks. Tema kogunud enesele enne koerakarvu ja siaharjasid, lambavillu ja samli, läinud kolm neljapäeva õhtut metsa risttee harude pääle ja ütelnud:
Niuh, näuh, nina päha,
Siuh, säuh, saba taha,
Kiuh, kauh, karvad pääle.
Ise tõusnud siis lendu tulejuga järele jättes, läinud siis teise talu aita, pugenud kassiaugust sisse, võtnud hulga villa kotiga selga, läinud siis august välja. Sulane näinud aga ära ja pannud siis sõnadega vedaja kinni, et vilja tema käest ära võtta. Pidanud aga palju aega kinni ja vedaja pannud aida siis põlema, ise pääsnud lahti ja lennanud ära.
E 22731/2 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäijast
Ühe talu peremees surnud ära, hakanud kodu käima. Olnud ühekorra neljapäeva ööse, linakolkijad olnud linu kolkimas. Üks linakolkija läinud välja asjale ja näinud - peremees tuleb, surnuriided seljas, koerad tahtvad teda maha kiskuda. Linakolkija ehmatanud, jooksnud tuppa, teist, rääkinud, mis ta näinud. Peremees läinud repneaugust sisse, kärinal pöörnud lapsed hällis teisepidi, pea jalutsi, jalad peatsi poole. Linakolkijad tahtnud teda kinni võtta. Üks läinud repneauku kinni panema, kodukäija-peremees läinud august välja kärinal.
Peremees ei saanud hauaski rahu. Sõa ajal vedanud soldatid rahavoori ja selle peremehe isaisa varastanud poole püti kulda ära. Soldat hirmuga teinud enesele otsa. Enne surma neednud veel selle raha ära, et see raha ei pea kellegile õnne tooma ja et kuskil rahu ei pea saama. Nõnda tulnud see peremees hauast kodu raha lugema. Pärast seda põletanud pikne mitu korda sel talul hooned ära.
E 22732 (1) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuulispask
Mõisa karjane Hans näinud - tuulispask läinud üle Jäärja mõisa. Olnud parajaste lõuna aeg. Teomehed läinud, Hans pomisenud mõned sõnad: "Tuulispask" ja "teorehi harja pääle kinni."
Herra ütelnud: "Oh sa kuradi Hans, näe, mis ta ära ei tee."
Siis kui teised teomehed ära, Hans lasknud tuulispasa jälle lendu. Tuulispask läinud vilistades metsa sisse puid maha murdes.
E 22732 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaauk
Ühele Tammiste mehele üteldud öösi unes, et Pärnu jõe ääres ühe puu all olla rahalaegas. Keskööse alasti pidavat seda ära tooma ja ärgu vaadaku tagasi.
Mees läinudki. Kui rahakasti kätte saanud, olnud jooksnud üks suur must emmissiga mehe järel. Kui kodu saanud, siis kadunud ära. Pärast näidatud mehele jälle unes, et Tammiste mõisa heina pääl kadakapõõsa olla jälle rahakatel. Mees ei ole julgenud minna. Seitsme aasta pärast näidatud jälle. Mees läinud, tõmbanud kadakapõõsa üles, saanud raha kätte, kuulnud, must kass jäänud nagu näugima.
E 22733/4 < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Küttide lugu
Kord olnud üks julge kroonumetsa vaht, läinud öösel metsa mõtuse mängi. Teinud metsa tule maha ja võtnud uued pitka säärega saapad jalast ära, heitnud tule kõrvale magama ja näinud, et oravad hüpanud tule ümber ja valge olnud väljas. Mees karganud kurja meelega ülles, et olla hiljaks jäänud. Läinud saapad võtma, mis tule ääre kuivama pani, aga näeb, saapad olla tulesse visatud ja põlenud suutumaks ära. Sääre otsad kiskunud veel välja, hüpanud siis paljajalu metsa mõttuse mängi. Männa alla kargama, aga korraga jääb mõtus vakka ja kottpime öö on jälle korraga käes. Metsavaht tapleb isienesega, arvab, et unes näinud, heidab jälle tule ääre maha ja siis ilmub jälle tule juure üks imeilus naesterahavas, kel taevakarva sinine kleit selgas, võtab riided üles, näitab metsavahile perset. Metsavaht kargab vihaga üles, rabab perse näitajat kinni võtta - see oli kord äkitselt kadunud, läinud metsa, hüüdes: "Paras, paras, saabastest oled ilma ja veel mõtusest ka ja nüüd oled ilusast nasterahvast ka ilma!"
Kütt vihastanud ja läinud paljajalu kodu ilust naesterahvast kirudes ja ütlenud, et kurad olla teda, julget meest, kiusanud.
Kord olnud üks noormees. See olnud kange kütt, käinud metsas ja soodes küttimas. Kord juhtunud ühe suu ehk raba peal ta nägema, see olnud pühapäev, ilm olnud palava, et üks linn seisnud ta ees. Sepad tagunud, läätsed vuhisenud, inimesed seisnud tummalt, ja neid olnud vanad ja noored, võetud kinni, aetud koti sisse, pistetud äesisuu ette ja siis alase peale, tautud vanad nooreks, noored vanaks, siis lastud lahti. Viimaks tulnud kord meie noore jäägri kätte, tema pidand ka tulest, kotist, haamri alt läbi käima. Hirmuga värisedes ütelnud ta: "Jumals, isa, pojake, nüüd pean ma ka seda teed minema." Siis kadunud keik korraga ära. Määratu soo seisis tal ümber ringi ja ta läinud kodu ja pole sest saadik iial enam soodesse jahtima läinud.
E 22735 (2) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luupainaja kas inimese ehk loomale peale käib, siis on tarvis seda inimest, kes teisel homikul kõige esimene sulle vastu tulema on (sest lugu ei ole, kas ta süidlane on ehk ei) tubliste sõimata ja teda enese ehk loomade tallajaks nimetada.
E 22735 (3) < Saarde khk. - J. Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elumaja vanem sureb, siis pannakse tähele, kas vanas ehk noores kuus. Kui ta vanas kuus sureb, siis surevad ka elumaja loomad selle järele, kui noores kuus, siis ei ole midagi viga. Sellepärast võetakse ka puusärgi tegemise laasta (kui vanas kuus surnud on) ja viiakse loomalautadesse. See peab hoidma, et loomad ei sure.
E 22736/8 (1) < Saarde khk. - J. Kangur < Mari Linnom (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kodukäija
Üks rikas majaomanik oli ära surnud ja oma maja ja hulga raha järele jätnud. raha ei ole keegi ülesse leidnud, sest et see igaveste ära peidetud olnud ja ta ei ole seda ka kellegile ütelnud, kus raha varjul on. Maja aga oli pärijate kätte jäenud, kelledest üks perekond sinna elama asunud. Peale matmist hakanud endine majaomanik kodu käima ja imimesi hirmutama. Ta lõhkunud majariistu, kustutanud tuled ära ja mitu korda pillunud kerise ahju pealt maha. Seal majas ei ole enam keegi elada tohtinud, nii et seal juba mitu perekonda olnud, aga kõik olevad sealt ära põgenenud. Viimati läinud üks vaene mees, kellel kusagil omal ulualust ei ole olnud, sinna majasse elama. Esimese õhtul võtnud ta tule ülesse ja hakanud õhtust sööma. Äkiste sündinud suur kolin ja üks must kass tulnud tuppa. Kass vaadanud tuas ringi, siis hüpanud laua peale ja võtnud küinla kõige tulega laua pealt mehe eest ära. Kass kustutanud tule ära ja kadunud ka ise. Vaene mees ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma ilma tuleta pean olema, siis katsun ka nii läbi ajada." Ta heitnud õlgede peale magama, ilma et sellel õhtul midagi muud iseäralikku näha oleks olnud.
Teise õhtu hakanud ta jälle õhtust sööma. Tuld tal enam põlema panna ei olnud, õhtuöögiks olnud tal leiba, vett ja soola. Kui ta pimedas söönud, olnud jälle kolinat kuulda, üks must kogu karanud laua peale (pimedas ei ole ta näinud, kes see olnud) ja võtnud tema eest veekruusi ära ja kadunud niisama järsku kui ta ilmunud. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ja soola ilma veeta pean sööma, siis katsun ka sellega leppida." Peale sööma heitnud ta magama, öösel korra käinud üks kogu tema jalge juures ja katsunud teda jalast. Selle peale jäenud ta magama ja ei ole enam midagi kuulnud.
Kolmandamal õhtul õhtusöögi aegas tulnud jälle üks must kogu kolinal tuppa, hüpanud laua peale ja võtnud soolatoosi tema eest ära, kui ta ka niisama järsku kadunud, kui ta tulnud oli. Vaene mees aga ütelnud: "Kui see jumala tahtmine on, et ma leiba ilma soolata pean sööma, siis katsun ka sellega leppida."
Kui ta magama heitnud, läinud tuba korraga valgeks ja endine majaperemees astunud latretulega tuppa. Ta tulnud vaese mehe aseme ligi ja käskinud teda magamast ülesse tõusta. Kui vaene mees ülesse tõusnud, hakanud endine majaperemees rääkima ja ütelnud: "Sina oled niisugune mees olnud, kes mulle haudas rahulist puhkamist on valmistanud. Minu matjad viisivad mind ilma jumalasõnata majast välja, sellepärast minul haudas rahu ei olnud ja mina pidin siis majas kodu käima, aga et sina nüüd juba kolm korda jumala nime nimetasid siin majas, siis saan ka mina nüid haudas rahu ja ei tule enam sealt kordagi välja."
Viimati näidanud ta vaese mehele, kus tema raha seisab ja käskinud seda omale võtta. Enne poolt ööd kadunud ta järsku tuast ära. Kui ta ära läinud, heitnud vaene mees uuesti magama ja maganud rahulikult hommikuni. Hommikul ülesse tõustes vaadanud ta seda kohta, kus tal raha näidatud olevat. See olnud seina äärest eemal kolmandama põrandalaua all. Ta kiskunud laua lahti ja leidnud ka sealt hulga raha ühe suure pudeli sees. Ta võtnud selle raha ära ja ostnud omale elutarvidust. Pärast elanud ta üsna rahuliste seal majas kunni surmani. Et tal ühtegi pärijat ei olnud, jätnud ta oma järelejäenud raha vaestele pärida.
E 22743/5 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees raiunud metsas puid, kusjuures tal kirves kivi vastu puutunud ja nüridaks läinud. Kui ta kirvest ihuma hakanud ja künka peale istunud, tulnud üks vana mehike tema juure ja ütelnud: "Tule minuga ühes natuke maad käima, ma tahan sulle midagi näidata." Mees kuulanud vanamehe sõna ja läinud temaga ühes, kus ta ise mõtelnud: "Ei tea, mis ta minule ometi näitab." Nad läinud kahekesti sõna lausumata edasi, mets nende ümber oli koguni võeraks jäenud, nii et puuraiuja sugugi ei ole teadnud, kus nad on. Viimati tulnud nendele õiete paks laas ette, kui nad seal laane all veel tüki maad edasi läinud, jäenud see harvemaks ja suure puude asemel olnud väikesed põesad. Põesaste vahel hakanud maapind ikka pehmemasse ja märjemasse minema kunni nende ees viimati üks väikene järv olnud. See olnud nii musta põhja ja mudase veega, et see vesi kui tõrv välja näinud. Sinna järve ääre jäenud nemad kahekesi seisma, seal ei ole mingisugust healt kuulda olnud, aga äkiste tõusnud keskpaika järvest üks inimese kogu ülesse ja hüidnud valjuste appi. Nii oli ta kolm korda ülesse tõusnud ja iga kord appi hüidnud. Viimase appihüidmise järele hakanud vesi keerlema ja see kogu kadunud ühes veekeeruga ära, pärast olnud tuulekohinat kuulda ja kohina seest hüidnud üks heal: "See on Ämma Liisu, peastke teda!" Tuulekohin kadunud ära ja selle järele ka ühes vanamees, kuna puuraiuja üksinda sinna seisma jäenud. Ta vaadanud ka ringi, et teada, kuspoole ta peaks minema. Ta läinud mõned sammud edasi ja leidnud ennast oma tööjärje juurest. Ta oli kõigest ühe vakamaa maad eemal kainud, mis küll tema arvates mõndakümmend versta pidanud olema. Kui ta õhtul koju läinud, kuulnud ta koduse rahva käest, et Ämma Liisu olla ennast kaevu ära uputanud. Ämma Liisu olnud üks suur nõid või tark, kes oma sõnadega teiste inimestele palju kurja teinud. Teda oli viimati kangesti kurjast vaimust kiusatud ja igatpidi oma elu kästud võtta, et temal enam andeksandmist loota ei olevat. Küll oli teda puua kästud ja ennast uputada, kunni ta viimaks kaevu läinud ja seal ennast ära uputanud.
E 22748/9 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänd
Ühel näeripäeva (laupäeva) õhtul olnud üks taluperemees kõige oma perega kodu. Sulased ja tüdrukud teinud kõiksuga nalja, küll valanud õnne ja muul moel püidnud eestuleva aasta juhtumisi teeda saada. Kui viimati kõik tembud ja vigurid tehtud saanud, ütelnud peremees: "Nüid on kõik tembud tehtud, aga ma tahan veel midagi näidata, ma teen tulihänna valmis." Teised ei ole seda uskuda tahtnud ja seisnud selle vastu. Peremees pole midagi rääkinud, vaid läinud ahju taha nurka, kus alles päevasest vihtlemisest saadik vanad viheldud vihad seisnud, võtnud sealt kaks vana vihta, korjanud muud vana peetud kraami kokku ja hakanud tulihända tegema. Kõik pere vaadanud juures. Kui tulihänd valmis saanud, saatnud peremees pere teise tuppa, et tulihännale hinge andmist mitte ei näeks. Teised läinud kõik ära, sulane aga pugenud hobuse nõu taha (talukohtates peetakse suured nõud veega tuas, millede sees hobuse jootmise vesi seisab), et sealt näha, kuidas peremees tulihännale hinge annab.
Peremees pomisenud mõned sõnad, lõiganud vasaku käe nimetsisõrme katki, lasknud sealt kolm tilka verd tulihännale südamesse. Tulihänd liigutanud esimese korra, aga ei ole ülesse tõusnud, liigutanud teise korra, ei ilmaski, peremees saanud vihale ja löönud jalaga tulihänna nurka ja ütelnud: "Noh, mis sa ootad, et ülesse ei tiku või tahad siia nurka siputama jäeda?" Tulihänd tõusnud ülesse ja roninud ahju otsa peale, võtnud kerisekivi ja visanud hobusenõu taha. Sulane saanud aru, et teda visatud, pugenud sealt salani välja ja läinud rihale. Rihal otsinud ta kaks vana luuda ülesse ja ka muud niisugust kraami kui peremees, teinud nendest niisama tulihänna valmisse kui peremeeski oli teinud. Tulihänd tõusnud ülesse ja küsinud sulase käest: "Mis ma teen?" Sulane vastanud: "Mine katsu sellega jõudu, kes tuas ahju otsa peal on, kumba teitest tugevam on."
Tulihänd läinud tuppa. See tulihänd, kes ahju otsel olnud, võtnud jälle kerisekivi ja visanud võera tulihännale vastu silmi. Teine pole ka laisk olnud, vaid karanud ahju otsele esimese kallale.
Oh sa puraku, mis siis sündinud! Tulihännad riielnud nii, et tuba tuhka ja tahma täis olnud. Kõik pere olnud olnud hirmuga üks ühes teine teis kohta pugenud.
Viimati läinud peremees nende ligi ja ütelnud: "Mis teie muidu riidlete, teie olete ju ühe maja loomad, parem minge pühadekraami tooma."
Tulihännad jätnud tüli järele ja läinudki minema. Natukese aja pärast olnud tagasi - kes toonud liha, kes vorsta ja muid asju. Pärast hakanud tulihännad seltsis peremehele ja sulasele kõiki kraami vidama, mille läbi mõlemad rikkaks saanud.
M. Aija Veel 15. jaan. 1896.
E 22750 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1896). R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees soovib, et jalgadel oleksid karvad ja sõrad. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees võtnud õhtul jalgu lahti, jäänud aga mõttes seisma. Naene küsinud: "Mis sa nenda mõttes seisad?" Mees vastanud: "Mis mina muud mõtlen kui aga seda: oleks mul kõik ihu karvadega kaetud ja jalgade otsas sõrad, siis jäeks kõik see tühine töö järele, mis mina iga homiku teen ja õhtul jälle ära laotan!"
E 22750 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk
Korra mänginud lapsed jõe ääres, näkk aga pistnud pea jõest välja ja käsikinud lapsi vee sisse tulla. Lapsed aga teadnud juba näki ära ja ei ole vee sisse läinud, vaid narrinud eemalt kalda pealt näkki, üteldes: "Näkk, näkk, nõelavaras, kuue kingapaela varas!" Kui näkk seda kuulnud, et lapsed teda narrinud, pistnud ta pea vee alla ja kadunud ära.
E 22750 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Halinga v. - J. Reitvelt < Anna Kingissepp, 17 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra tulnud üks naesterahvas õhtu ajal metsateed, teel aga tulnud üks valge inimene ja hakanud naese kõrval hüpates edasi tulema. Nenda tulnud ta tüki maad naese kõrval edasi. Naene olnud üsna hirmu täis, äkiste kuulnud naene validat laudade kolinat ja selle peale kadunud valge inimene naese kõrvalt ära.
E 22751/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Hans Rüisson (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui inimene ära eksib, siis olla ta kurjavaimu jälgede peal ja muidu ei võida sellest peaseda, kui pannakse müts tagaspidi päha. Ehk kui see ei aita, siis peab nenda kaua ootama kunni kukk laulma hakkab, siis peaseda sellest kimbatusest.
Korra olnud üks mees üsna oma kodu ligidal ära eksinud, ei ole enam aru saanud, kus kohtas tema olnud. Ta käinud mitu korda ringi, aga ikka tulnud tema selle ühe ja sellesama koha peale välja, ei ole aga kuskile mujale saanud. Viimaks unutanud ta ka oma nime ära: tema ei ole enam teadnud, kes ta on. Küll pöörnud tema mütsi tagaspidi päha, aga keegi ei ole aidanud. Ta istunud viimaks maha, et kukelaulu oodata. Kui kukk laulnud, läinud tema silmad nagu unest lahti ja ta saanud kohe aru, kus kohtas tema on.
E 22752 (7) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt olnud ristipäeva lauba öösi metsas. Näinud aga, et üks hall mees tema kõrval kivi otsas istunud ja härjapilli ajanud, aga nenda valjuste, et kõik maa mehe jalgade all värisenud. Selle peale hakanud mehele üsna tema ligidale puude otsa ja maha kõiksugu linda tulema, aga nenda palju, et kõik maa ja puud üsna kubisenud täis. Mees näinud nüüd selgeste, et see enam õige asi ei ole, võtnud püssi ja pannud kodu poole jooksma ega ole enam ilmaski laupäeva öösi ega pühapäeval küttima läinud.
E 22752/22753 (8) < Pärnu-Jaagupi khk, Parasma v. - J. Reitvelt < Kaarli Leivelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra olnud jälle kütt suistepühade laupäeva öösi metsas olnud. Näinud, et üks hainasaad maa seest üles tõusnud ja tema ligidalt mööda läinud. Mees hakanud kartma ja läinud kodu. Kui ta kodu saanud, olnud ta parema käe vars ja kõik sõrmed kui tõrvatud, mustad. Mees heitnud magama ja kui ta hommikul üle ärganud, olnud ta käsi jälle vanaviisi terve ja puhas. Selle peale ei ole ta enam kallil laupäeval ega pühapäeval küttima läinud.
E 22756 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sadajalgsed inimese kallal on, siis võetagu neid sealt üheksa tükki ja vissatagu üle pahema õla sinna ahju kelle suu vasta lõunat, üteldes: "Võerad mingu, omad jäägu!" siis kaduda sadajalgsed.
E 22757 (2) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Täia võida järgmisel viisil teise inimese peale panna. Võetakse üks tammepuulaast, mis järgmisel viisil saab kasvava tamme küllest raiutud, raiuja peab puu juures oma suu loode poole pöörma ja siis pahema poolt küllest, põhja poolt tamme küllest laastu raiuma. Aga seda laastu peab ta kolm korda kirvega lööma, enne kui ta puu küllest maha kukub. Siis võetakse see tammelaast ja pannakse kõiksugu puru sinna peale. Siis võetakse see laast kõige pealoleva purudega ja katsutakse, mis moodi selle inimese hingeõhku sinna saaks lasta, kellele täia tahetakse panna. Kui nüid selle hingeõhku kudagi moodi sinna peale on saadud, siis võetakse see puru, mis seal peal on ja vissatakse tagasikätt selle inimese peale, kes oma hingeõhku sinna peale lasi. Selle peale läheb aga see inimene täia täis.
E 22757/8 (3) < Pärnu-Jaagupi khk, Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui loomadel täid kallal on, siis võetakse nende loomade pealt kolm täid ja pannakse kahe tammalaastu vahele. Siis pannakse need laastud kõige täidega lauta ehk talli ehk kus need loomad sees on, aampalgi ja lae vahele ehk mujale koha peale, kus need laastud nenda pitsituses seisavad, et täid vahelt ära ei saa ja lastakse seal olla. Selle järele kaduda täid loomade pealt ära ja keski nõid ei saa enam sinna täia saata, ja selle ihu peal, kes need endised täid sinna saatnud, olla nende kolme täi mudel näha, mis tammelaastude vahel pitsituses seisavad.
E 22758 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et inimene peast segaseks läheb, siis võetakse selle inimese juuksid ja pannakse metsa kahe puu vahele, kus puud teineteist vastastikku hõeruvad, siis minna see segaseks.
E 22759/60 (15) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Korra käinud üks peremees kahe sulasega metsas hagu raiumas. Õhtul, kui peremees teise sulasega kodu läinud, jäänud teine metsa, aga kui peremees ja teine sulane kodu saanud, olnud see sulane ikka ennem kodu, kes nendest metsa jäänud. Peremees ja teine sulane mõtelnud, kuidas ta ometi metsast ennem kodu jõuab.
Ühel õhtul, kui nad jälle metsast kodu tulnud ja teine sulane jälle tule ääre istuma jäänud, peremees kutsunud ka, aga sulane ütelnud: "Ei mina praegust tule, mina suitsetan natukene aega siin tule ääres veel piipu, siin on hea soe istuda." Teine sulane aga läinud põesa taha, et näha saada, mismoodi see sulane nii ruttu kodu jõuab, kes neist metsa jääb.
Kui peremees ära läinud, istunud sulane veel tüki aega tule ääres. Selle peale hakanud ta sõnu lugema. Sõnu lugedes muutnud sulane ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Teine sulane, kes siiaajani põesa taga olnud, läinud nüid ka tule ääre ja lugenud ka need sõnad, mis teine ennem oli lugenud. Sõnu lugedes muutnud ka tema ennast hundiks ja pannud kodu poole jooksu. Kui ta kodu jõudnud, läinud ta tua ukse alla, pannud esimesed käpad ukse peale, aga ei ole tohtinud tuppa minna, sest et ta ennast enam ei oskanud, tagasi inimeseks lugeda.
Kui teine sulane seda näinud, kes ennem kodu olnud, tulnud ta teisele ukse peale vastu ja ütelnud: "Mis sa, siga, siia otsid, mine sigade lauta ja lase seal kolm korda uperpalli."
Kui hundks saanud sulane seda kuulnud, läinud ta sigade lauta ja lasknud seal kolm korda uperpalli, selle peale saanud ta jälle inimeseks.
E 22769/70 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tindikala Viirtsjärvest ära kadus
Kord püüdnud meie mehed ja venelased Virtsjärve ääres kalu. Olnud hää saak, kõik vened saanud kalu täis, päälegi kõik tindikalad. Hakatud kalu jagama, mehed jagamise juures tülisse. Üks venelane visanud leivapätsi järve. Ja eks sa näe imet - kõik kalad leivapätsi järele vette! Sest saadik pole enam järves tindikala nähtud.
E 22770/1 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagana kasupoeg
Mees ja naine läinud metsa heina niitma, pannud pisukese lapse põõsa alla magama. Hakanud vihma sadama. Mees ja nained jooksnud koju vihmavarju, jätnud lapse põõsa alla. Sõitnud nelja hobuse tõld mööda, võtnud lapse põõsa alt ligi ja siis sõitnud edasi. Mees ja näine läinud last metsast ära tooma, ei leidnud kuskilt. Kutsnud külarahva kokku, otsinud kõik põõsad läbi, kuskilt ei leia. Asi lagunenud laiali. Mitme aasta pärast nähtud ühel päeval, kui müristanud ja välku löönud, et järvest üks poiss välja tulnud ja hernepõllu pääle hernid sööma läinud. Inimesed läinud vaatama ja toonud poisikese ära. Poisikene rääkinud, et tema ühe mehe juures elanud, kellel järve põhjas ilusad toad olevat ja tema tulnud ühes selle mehega välja, aga et müristama hakanud, pugenud mees järve ja käsknud teda hernesse sööma minna. Et inimestel lapse lugu tattav oli, saatsivad nad lapse vanematele tagasi.
E 22775/6 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine
Jumal oli kõik loomad loonud ja rõõmustas oma töö üle. Kuradil ei olnud see sugugi meele järele, et karjapoisid metsas noori puid koorisivad. Ta tahtis hunti teha, et seega neile karistajat saata. Tema tegi hundi sammaldest, pani temale raudnaelad hammasteks suhu ja küünteks jalgade otsa. Hunt oli valmis, aga temal ei olnud hinge sees. Kurat läks Jumala juurde nõu küsima, kuidas hundile elu sisse saada. Jumal ütles: "Ütle hundile: "Hunt, tõuse ülesse, söö kurat ära." Kurat läks hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära." Ei hunt ei liigutagi. Ütles teist korda niisammuti - ei midagi. Läks jumala juure uuesti nõu küsima. Jumal ütles: "Kas ütlesid sedaviisi nagu ma sind kässin?" Nüüd läks kurat uuesti hundi juure ja ütles: "Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära?" Ei hunt ei liigutagi. Nüüd läinud õige kaugele ja ütelnud: "Hunt, tõuse üles, söö kurat." Nõnda kuida vaevalt kurat sai ütelda, oli hunt kui välk üleval ja pistis kui üks nool kuradi kallale, kes vaevalt kivi alla sai pugeda.
E 22777/9 (1) < Viljandi khk. - Karl Kullama < A. K. suust (1896) Mt. 68 Med., A. Medne poolt Lätis arvele võetud süzhee; ainukene eesti teisend uuema rahvalaulu vormis. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 47. Nahaparkali juures kohtume. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Hunt ja rebane
1. Hunt ütles ükskord rebasel:
"Mis ots küll meil võis*1 tulla?
Mu isa poodi üles küll,
kes tääb, mis meil võib tulla."
2. Seepääle kanavaras kost:
"Mu esä tapp luuvallu,
ta oli talupoeadest
küll raskest uhta saanu.
3. Ma massi*2 neile kätte ka
ta surma aigapite*3.
Neid kannust*4 lakkes*5 teie ma,
es kanastki*6 neil jäta.
4. Ma sulgi jäti korjada,
neil täheks*7 sinna, niida*8,
et nema mul, mo lellil ka
ei teessi*9 enamb liiga."
5. Siis ulus kriimsilm murega:
"Mu kurja tööd on enämb!
Kes tiid*10 kas taivas mulle ka
kik seda andis annap?
6. See pruugip palju aiga tääl,
kui ma või kahitseda*11
kik mis ma tennu ilma pääl...
Ent kuule? Jäägri*12 hõiskap
7. ning koerad hauguvad ju sääl,
ei tiiä, mes meil tetä,
sest püüdkem pageda nüüd veel
ehk jalad meid veel päästvad.
8. ent kos me kokko saame jäl?"
"Kui muial," koste reinat*13 täl
"siis nahkaparkja õrrel...
9. Kruus seni ikka kaivul lääp,
kui ütskõrd otsa lövväp,
nii igal julgel ots ka saab,
ke kurjust taga nõvvap."
*1 võiks; *2 maksin; *3 aegapidi; *4 kanadest; *5 lagedaks; *6 kanakestki; *7 märgiks; *8 neid; *9 ei teeks; *10 teab; *11 kahetseda; *12 jääger, jahimees; *13 rebane
E 22779/82 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Saunanaesed
Muiste elanud ühes saunas kaks saunameest oma naestega. Läinud mehed kodust ära, jäänud naised üksinda koju. Jõudnud õhtu kätte. Mehi ei tulegi kodu. Viimaks koputud kõvasti ukse pihta ja väljast hüüdnud üks: "Tehke lahti, mehed on väljas!" Naised teinud ukse lahti, tulnud kaks meest sisse just nende oma meeste nägu. Annud naesed neile süüä. Teine naine, kellel veiksed lapsed olnud, hakanud kohe aru saama, et asi õige ei ole. Laua juures istunud üks laps: "Isal raudhambad suus." Teine ütelnud: "Isal küüned raudnaeltest kah." Kolmas ütelnud: "Isal saba kah." "Ei ole midagi," vaigistanud laste ema, "küll nad magades ära kaovad."
Lapseta naine heitnud oma mehe kõrva magama, aga teine naine pannud omad lapsed ahju, säädnud kadakad ahjusuu pääle ning teinud risti pääle, ise aga ütelnud, et temal tarvis on välja minna koera talitama. Mees aga sidunud teise öökse otsa naise külge ja teise otsa hoidnud omas käes ja ütelnud: "Kui ma sind kutsun, siis tuled sisse!" Naine läinud välja, sidunud öökse otsa jämme tammepaku külge kinni, ise läinud sauna pääle, võtnud kolmeharalise heinahargi kätte ja oodanud. Küll mees kutsunud, aga ei tule kedagi. Viimaks tõmmanud paku enese juure ja küsinud poja käest: "Kuidas maitseb?" - "Pehme kui sai," ütelnud poeg. "Minul kõva kui tammepakk," kostnud vanamees. "Too lapsed ahjust välja," käskinud vanamees. Poeg läinud vaatama, ütelnud: "Ei saa, ribalad, räbalad ees!" - "Otsime naise kätte," käskinud jälle vana.
Läinud ise sauna pääle vaatama. Nõnda kuida sauna pääle jala tõstis, torkas naine hargiga rindu ning mees langes tagasi maha, kohe ka laulnud valge kukk. Vana ütelnud: "See on minu poolvenda." Laulnud must kukk, vanapoiss ütelnud: "See on minu muri" ja kadunud mõlemad ära.
Naine tulnud sauna päält maha, võtnud lapsed ahjust välja - kõik terved. Läinud teise naise aseme juurde, naist ei kuskil, paljalt natukene rabalaid veel naise asemal, kus naene oli maganud. Sellepääle tulnud mehed kodu, aga naine jäänud ja jäänud kaduma.
E 22784 < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Talumees
Mees läinud linna puid müüma. Kõndinud ise koorma järel. Järsku jäänud hobune seisma. Mees vaadanud, mis hobusel viga on, et seisab. Näinud, hobuse eest jookseb suur lai jõgi mööda, kuskil ei näe silda ega parve olevat. Kuidagi üle ei saa. Muud kui pööra koju tagasi. Mees hakkas vanduma ja põhjendama: "Kurat ise võib niisugust jõest üle viia, aga mitte inimene." Nõnda vandunud mees, aga vaata imet - nii kui taevast kukkunud seisab parv kalda ääres. Mees ajab hobuse parve pääle ja parv hakkab üle jõe minema. Keset jõge jääb parv seisma ja keset parve kerkib üks must mees ülesse ja küsib talumehe käest: "Mis üleviimise eest maksad?" Talumees ehmatanud ära ja ütelnud: "Issa pojuke!" Sedamaid kadunud parv ühes jõega ära ja mees olnud jälle tee pääl.
E 22785/22786 (1) < Võnnu khk. < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks nõida
Kord elanud kaks talumeest, kes ise üleaedsed olnud, aga alati olnud nad tõinetõisega riius ja tülis. Ise olnud mõlemad suured nõiad ja teinud tõinetõisele kahju, kui seda iganes aga saanud. Nende kahe talu vahel jooksnud iga ööse nõiamunad, mis nagu sinised lõngakerad olnud. Kord saatnud tõine hulga rottisid tõise põllu pääle, mis hullul kombel kurja hakanud tegema! Aga tõine saatnud jälle rotid tema oma põllu pääle tagasi, aga see saatnud jälle rotid tagasi. Nüüd ajanud see rotid sauna ja suitsetanud neid sääl kadakapuuokstega ja lasknud siis minna.
Nüüd läinud jälle rotid oma peremehe juure tagasi, aga viinud ka katku ühes, sest kõik loomad viimase kui üheni lõpnud ära, nii et ta verivaeseks jäänud. Tõine olnud selle üle väga suureline ja kiitnud omast tarkusest otsata. Aga ükskord, kui ta pühapäeval jälle nõiarohtusid valmistanud, tulnud paks must pilv ülesse ning pilve keskkohas olnud punane tulp näha ning kui selle maja kohta jõudnud, langenud tulp alla hirmsa raksumisega ning süüdanud selle olegi kõik põlema, nii et pääle hoonete ka kõik muu varandus ära põlenud ning tema veel vaesemak jäänud kui naaber.
Peeter Viira käest Varssavis, aga Nõo kihelkonnast pärit.
E 22786/22787 (2) < Varssavi < Nõo khk. - Jaan Rootslane < Peeter Viira (1896). Sisestanud Janne Juuse. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Seitsmest Moosesest.
Ühel vanal õpetajal olnud Seitsmes Moosese raamat, millega ta palju head teinud: küll tõbisid terveks, küll kustanud tulekahjusid ära, kui ta aga lahtist raamatut käes hoides kolm korda ümbre põleva hoone kõndinud kadunud tuli ära.
Ükskord läinud tema kodust ära aga unustanud raamatu kodu laua pääle. Tüdrukud aga hakanud raamatut lugema. Nüüd aga tulnud tuba surnusid täis, küll olnud neid, kes hilja aja eest surnud, küll neid, kes ammugi. Tüdrukute hirm olnud otsata, pole mõistnud midagi pääle hakata. Küll katsunud edasi lugeda, aga mida enam nad lugenud seda rohkem tulnud surnusid juurde. Viimaks tulnud õpetaja ise kodu ja võtnud raamatu enese kätte ja lugenud säält nüüd kadunud surnud ära. Aga õpetaja ise jäänud selle pääle kohe haigeks. Küll tahtnud tõised tohtrit tuua, aga õpetaja ise pole lasknud, vaid ütelnud: "Mind ei aita ükski tohter," ja surnud kohe ära. Aga temaga ühes kadunud ka Seitsmes Moosese raamat ära.
Peeter Viira suust.
E 22790 (2) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmal piim venivat, sis võivat sedaviisi arstida: lüpsa piima lusika sisse ja tõsta lehma saba üles ja viska saba alla, ise ütle: "Seh, söö oma jagu ära."
E 22790 (3) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Siis olevat hea lina külimine, kui võrguga maa kaetud on ja kuud taevas pole.
E 22791 (5) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuhalgu ei tohtivat mitte selite ahju visata, sest siis lähevad lehmad laudas lõia pääle.
E 22792 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorel kuul ei olevat mitte hea kartulit teha, sest siis kasvavad nad kärnased.
E 22792 (13) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui mõni uus elajas majja saab toodud, siis tuleb sel saba otsast tükk karvu ära lõigata ja seina sisse oherdiga auk laske, sinna karvad sisse panna ja pihlakapuust puu ette lüia, sest siis jäevat loom paigale.
E 22793 (17) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes hulga linnupesasid tahab löida, see kandku Suure Reede hommingu enne päevatõusu lastusid tuppa, nii et tõised ei kuule.
E 22794 (21) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja saava võetus, siis peab väljavõtja puud ahju viskama, sest siis ei tundvat tema pean surma, nälga. Ei teevat ta seda, siis pidavat peran surma, nälga kannatama.
E 22794 (22) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kiislat ei tohtivat mitte nahaga süia, sest selle all olevat hall.
E 22796/22799 (5) < Võnnu, Varssavi - Jaan Rootslane < August Tiirmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ööbiku püüdjad.
Kord läinud kaks talusulast nelipüha esimäsel päeval metsa ööbikuid püüdma, sest nad olnud kuulnud, et ööbikud head hinda maksvad. Aga et kahinat ei sünniks, võtnud nad riided seljast ära. Kui nad tükk maad metsa sees olnud ära käinud, tulnud neile üks pikk saksa riides mees vastu. Küsinud poiste käest, kus nad minna. Poisid olnud toredad ja vastanud: "Mis sinul sellega tegemist?"
"Oh teie, hakipojad," ütelnud võeras, "vai minul ei ole sellega tegemist!" vibutanud selle pääle käes oleva kepiga poiste poole ja hakanud siis minema, aga nägemata vägi vidanud poisse ka võera järele, keda nad vanapagana arvanud olevat, mis ta ka tõesti oli.
Nüüd käinud vanapagan nendega kõik kohad läbi, kus pulm olnud. Sääl olnud nemad alati seas ja sünnitanud tüli, aga iga laupä olnud nemad jälle saunaskäijäte seas ning hulkunud sedaviisi kolm aastat ümbre ilma mööda ning kodurahvas pole neist kõige vähemat teedmist saanud.
Aga ka vanapagan pole neid omast küüsist ära lasknud. Kord kõndinud nemad hainategemise aegu jõe kaldal. Viimaks ütelnud vanapagan: "Mina heidan magama, teie valvake seni, kui mina magan, kui et vahest pikne ei tule."
Poisid pidanud nüüd nõu, mis teha, sest peagi tõusnud must müristamise pilv ülesse. Teine ütelnud: "Pöörame tema jalad jõe poolt ära, sest muidu kui ta üles ärkab, jookseb ta kohe jõkke." Teinudki nii, pööranud jalad jõe poolt ära. Müristamise pilv olnud juba aga koguni ligi jõudnud ja välgud käinud kangesti. Nüüd äratanud nad teda üles ja ütelnud: "Vanamees, tõuse üles, Müri Jüri tuleb!"
Vanapagan hüpanud kohe üles ja jooksnud kohe müristamise pilvele vastu. Põhjatu suur välk viskanud pilvest hirmsa müristamisega välja just vanapagana pääle, nüüd pole sellest muud järele jäänud kui sinine läga.
Nüüd läinud poisid kodu tagasi, aga pole tahtnud sinna jääda, iseäranis kartnud nad risti. Nüüd toodud õpetaja, see pandnud nendele ristid kaela ja õnnistanud neid, aga nad karjunud, et rist neile väga valu teinud. Kui õpetaja palve lõpetanud, jäänud nad taltsaks, surnud aga pea mõlemad ära. Ots.
August Tiirmani suust.
E 22828 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suvel tee regesid, talvel aga vankrid, siis võib mõlemil aegadel sõita.
E 22829 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jõululaupä õhtu kurdab tüdruk peremehele: "Teised peavad kallist laupäva õhtut, kus mina vaene pean veel taha Riia minema luupainajaks valge hobuse selga."
Peremees küsib: "Kes sulle seda käsku annab, et sa pead minema?" - "Tammelastuke tuleb, siis pean kohe minema, mul tuleb kange himu peale ja nõnda olen ju mitukümmend korda seal käind."
Peremees ütleb: "Kui ta sisse tuleb, siis näita mulle, küll ma katsun siis parandada ja minekut kõrvale saada." Sai kell 11, tuli vingudes tüdruku ette, tüdruk näitab: "Näe, siis ta ongi." Peremehel on ka pada koogu otsas rippumas ja tuli all ja keev kadaka vesi sees, tangid lõukal, haamer kõrval. Peremes kahmab tangid ja näppab lastu tangide vahele ja pistab keevavee patta ja pärast haambrega taob koldekivi peal nõnda, killud lendavad kuni puruks, vahel kapaga keeva vett peale kallates. Tüdrukul hea meel, himu kadunud, ei enam põle minekut. Tänab peremeest.
E 22830 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Noorekuu teretamine
Kui noorkuu loodi, siis teretati:
Tere, tere, noorkuu,
sa vanaks, mina nooreks,
sina kannika kasvatajaks,
mina kannika sööjaks.
E 22837 (1) < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui vaarao isreali rahvast taga ajas, siis läksid need Punasest merest läbi ja vaarao vägi jäi sisse ja sai kaladeks ja neil kaladel on inimese pea ja kala saba ja karjuvad ise: "Vaaraoo! Vaaraoo! Varaoo!"
E 22847 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tulihänna tegemine
Ühes külas hakand poiss tulihända tegema narudest, kus salaja öösi pidand valmis tegema. Narudest ja purudest meisterdand, kuni isi sõnu lugend, hakand narud sibama käes, poiss hakand appi karjuma. Peremees ärkab ülesse ja saand poisi kinni siduda kõige hännaga ja saatnud kohtumaja juure. Seal antud 25 lööki tegemise eest ja loobitud narud laiali, kus vahemehe või kasaka naene ära korjand ja potuksemüüja käest hea kausi saand.
E 22861 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakk
Peremehe poeg võtab naese ja see naene on jumalakartlik, ei tea mingist ei Tõnnist ega ta vakast. Aga ta käib aidas ja seal on üks vakk ja sealt seest küsind hääl: "Noh, mis sa Tõnnile tõid?" Tema ütleb vastu: "Mis mul sulle tuua oli?" Ja iga kord küsib Tõnn ja naene ei salli teda. Alati ajab ikka peale, ja vastlapääva õhtu tõmmatud talle (Tõnnile) pastlid ja sukki teha ja riidid, kui kunagi talupoisile, aga veiksed olnud nagu aastase lapse omad. Perenaese meel olnud paha ja kui ta aidast ära tulnud, tõmmand käega risti ukse peale. Ja hommiku läind peremees aida juure, aidaukse esine kõik ilusaid jämedaid hernid täis. Peremees tuleb tua juure ja ütleb noorikule: "Üks situline siga käis õhtu aidas, on ka rada taga."
Noorik läind ka vaatama, olnud ka ilusaid hernid laiali.
E 22863 < Pilistvere khk, Kõo v - Hans Keller (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendav
Võõsiki valdas oli rikka peremehel ikka see õnnetus, et kõige parem lehm ära surnud. Noh, tark õpetab teda ja ta ootab aega kätte saada seda lendavat. Ka peab talle jälle hea lehm saama, on seks ju kasvatatud.
Ja jääbki järsku haigeks ja peremees jookseb suu juure ja puhub lehmale ninasse ja hoiab sõermed kinni, hõerub. Lehm sureb ikka ja lõikavad lõhki - lendav südames. Seesugune lihapomm või -kera ja pikk siidiniit järel. Nad vötnud selle välja ja teind suure tule karjamaale ja visand selle kera tulde, kui tükk aega visisend, löönd pauh lõhki ja tuli surnuks.
Aga sest ajast kadund lendav ja peremees kasvatab kõik head lehmad ja ükski ei sure enam.
E 22863/22865 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luupainaja naeseks
Noor poiss kannatab ju mõnda aega luupainajat ja viimaks räägib ühe külasorsi naesele, et mul käib luupaine jo mõnda aega selgas tallamas. Ja naene õpetab, et kui õhtu jälle magama heidad, siis on sul ehk mõnes kohas sängi ligi auk seina sees - ega ta majalt sisse saa. Poiss ütleb: "On veike pilu." - "Nojah, siis pane vihad augu alla ja tee enne kindel punn, mis augu ette kohe paned, kui vihad kabisevad, siis on ta käe, võid taga teha, mis tahad, ega sa kuskile, enne kui lased."
Noh, poiss teeb nõnda ja ootab selili sängis ja vihad kabisevad. Ta paneb lups punni ette ja võtab tule, mis varju alla pandud, äkki välja ja vaata, ilus noor tüdruk tuas, ja võtab omale ta naeseks. On ju paar aastat naene ja on laps ju neil ja küsib naese kääst: "Kas tead ka, kus ma so sain?" Naene ütleb: "Ei tea."
Mees võttab punni eest ja ütleb: "Nää, siit august tulid." Naene oli lips kadund, august väljas, mees naesest ilma.
Läheb jälle sorsi naese juure nõu küsima. Naene ütleb: "Vii laps metsa ja hõika nimepidi last imetama, küll ta tuleb siis. Kui nõnda kätte ei saa sedaviisi, siis küta kivi palavaks, ta on nüüd hundiks metsas, ja kui ta last imetama hakkab, siis võtab ta oma hundikasuka ära ja viskab selle lähedal oleva suure kivi otsa. Ja kui kivi palav on, põleb kasuk ära ja on käes, ega saa elades enam minema."
Mees läheb metsa ja hõikab metsas naist: "Leitud Leenu, tule last imetama!" Tuligi ja imetas lapse ära ja nõnda tegi mees kaks korda, aga kolmandamal korral küttis kivi palavaks. Kui jälle naene tuli ja hundikasuka kivi otsa viskas, käis kasuk kõsinal kokku. Sai imetud laps ja tahtis jälle ära minna, aga kasuk puudu, ja nõnda jäi mehe juure ja mees tõi kodu oma naeseks, mis ta ennegi oli.
Naene olema enne ka vahel mehe käest küsind, et sina käid külas ja on sugulasi, aga kus minu sugulased on, aga mees põle ütlend enne, kui kui laps olnud. Ja nõnda kui ta ütles, nii pääsis - aga sai kätte.
E 22875/22877 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vaene Hants
Ühe isal oli kolm poega, kaks nende seast olnud targemad, sellepärast ka isal armsamad, pärinud ka isa vara ja hakanud väga jõukalt elama. Noorem vend Hants olnud küll kurb selle üle, et ta nii halvaks peetud, aga siiskid kannud ta alandusega oma õnnetust, ehitanud ühe suure tamme alla oma onnikese ja elanud vaikist ja vaest elu. Kord oli ta nii suures puuduses, et tamme pidi juba raiuma hakkama. Küll oli mehikesel sellest kahju olnud, aga mis teha, nälg ei ole mitte tädi?, võtnud kerve kätte ja hakanud tammejuuri katki raiuma. Korraga kuulnud, üks asi kõlksatanud vastu kervest. Mees kaevanud mulda pealt ära, näinud - rahakatel. Hants hakanud katalt välja tõmbama, aga ei saa. Küll kangutas mees, aga mis võimata, see võimata. Öösel näinud Hants unes, hall mehike tuleb tema juure ja õpetab: "Ma tean, et sul puudus on, sellepärast usaldan ma selle varanduse sulle. Kuula omale kolm hobust ja rakenda katlasanga külge kinni, aga enne, kui sa senna ligi lähed, viska vana hõbedatükk puujuurte alla."
Hans tõusis üles, unenägu seisis ees, mõtles, eks katsu õnne. Läks vendade juure hobusid saama, vennad aga viskasivad uksest välja ja ei lasknud venda selle üle pitkemalt enam rääkidagi. Hansul hea nõu kallis, kust hobusid saada. Viimaks teisest vallast ometi sai ta ühest perest kolm hoost. Hans viis hobused tamme alla, viskas vana preesi, mis ta isast oli veel mälestuseks pärinud, tammejuurte alla, hobused said katlasanga külge rakendud ja raha tuli välja mis ragises. Hans ühe korraga rikas mees, suure hulga raha, kulda ja hõbedat pani Hans varjule ja siis viis hobused kätte.
Varandusest hakkas Hansuke heaste elama kui mõisnik. Vennad püidsivad temaga küll nüüd sõprust, aga ega Hans nii rumal ka polnud, et valesõprusest aru ei saanud. Hans kasvatas enesele suured juuksed, mis tuule käes udisesivad, sõitis ikka kolme hobusega vankri ees ja juuksed tegivad - kuidas inimesed rääkisivad - kahv, kahv. Sellest hakati ka Hantsu Kauhi Hansuks hüidma.
E 22877/22878 (9) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896). Mt. 14, ainuke teisend, tekkinud arvatavasti Vanapagana-muinasjutu AT 1119 mõjul selle paralleelina. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rebane oli kusagilt lambatalle kätte saanud, viinud oma pesasse ja hakanud sööma, söönud juba pooleni. Rebase pesa ligidal juhtunud ka hundi pesa olema. Hunt tunnud toore liha haisu, ja et liha himule kuidagi ei võinud vastu panna, hakanud haisu mööda liha järele minema. Liha hais viis hundi muidugi rebase kodusse, kus see oma kõhule tema õigust ohverdas.
Hunt kohe karjuma: "Anna mulle pool, mu kõht on tühi! Kui ei anna, ma söön sind ennast ära!"
Rebane pahandas niisuguse ootamata võera üle, aga siiski võttis alandliku näu ette ja pajatas: "Kulla suur elajate vürst! Kuida pean ma sinule poole andma? Ei seda tohi ette tulla, muidu teutan ma sind ja ennast. Tule homme. Terve talle tahan ma sulle anda!"
Hundil tõusis niisuguse kiituse üle saba harilikust seisust kõrgemale ja ta ütles: "Noh, olgu peale. Ma pean sinu mehelikust tõutusest ja lubamisest lugu ja tulen homme."
Rebane sõi oma saagi ära ja mõtles, kuidas kelmistükki korda saata.
Teisel pääval varitses ta hundi järel. Kui see pesast välja tuli, võttis ja varastas ühe hundi poea ära. Viis kodu, võttis naha pealt ära ja jäi hunti ootama. Hunt tuligi ja kohe rebane kui peenike kammerteener viib temale kohe tema poea ööldes: "Võtke oma alandliku teendri käest see väike and!"
Hunt sõi rõõmuga rebase anni ära, läks koduse*1. Poead kohe kaebama: "Kollane onkel viis ühe venna ära!"
Hunt sai asjast aru, läks rebasele kätte maksma, aga rebane oli oma pesa sealt ära kolinud.
*1 kodusse, koju
E 22906/22907 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühel poisil juhatatud unes, et võta tooripuuga selga ja mine sinna ja tuu endale raha, aga kui kegu vastu tuleb, siis ära mine, siis ei saa sa kedagi.
Poiss tõusnud ka üles ja võtnud toori selga ja läinud, aga tee pääl tulnud nende endi teine poiss vastu, kes löösi pääle oli läinud. Poiss oli pahandama hakanud ja ütelnud: "Kes sind ajas mulle vastu, ma oleks rikkaks meheks saanud, sina narr, tuled vastu." Teine poiss pidanud narriks ja rääkinud teistele ka kodus sest loost.
E 22915/22916 (7) < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - Hans Maater (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Luuategija
Üks mees toitnud ennast sellest, et ta luude oli teinud ja müünd. Korra, kui ta oli luuakoormaga jälle linna läinud, tulnud temale sant vastu. Sant palunud, et teda peaks linna viidama, jalad olevat ära väsinud ja ei jõua enam edasi minna. Luuategija lubanud teda pääle istu ja nõnda läinud nad linna ja kui nad linna olid saanud, andis sant tall ühe sule ja ütelnud: "Kui sa selle sule mütsi külge paned, siis saad sa sinna, kus sa tahad." Kui mees luuad ära oli müünud ja kodu läks, nägi ta tee ääres ühe augu. Mees mõtelnud, et mis sääl sees võib olla, tarvis vaatama minna. Pistnud sule kõrva ääre ja sedamaid olnud ta augus. Sääl olnud palju kulda ja kuldasju. Mees sedamaid kohe hobune augu veere pääle ja koorm pääle ja kodu. Sedaviisi vedanud ta senikaua, kuni ta rikkaks sai, siis kadunud aga sulg ära ja sedaviisi saanud vaene luuategija rikkaks.
E 22925 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks võerasema peksnud jõululaupääva õhtul oma veikest võerastpoega ja viskanud tema pärast rehe alla, ööldes, et: "Pahad vaimud viigu Sind!"
Poisikene kadunud ära ja kolme aasta pärast leitud Laitküla soo ligidalt. Ise ta jutustanud järgmiselt. Kui ema teda rehe alla viskanud tulnud üks isand tema juure ja viinud teda käepidi enesega kaasa; nemad käinud isandaga igal pool pulmades ja jootudes, söönud ja joonud, aga keegi ei ole neid näinud. Paha ei ole isand temale midagi teinud. Üks kord jätnud isand teda natukeseks ajaks üksi metsa marju sööma ja sel ajal öölnud üks hääl temale: "Homme, kui teie Laitküla soo juure lähete ja isand magama heidab, siis keera tema jalad soo poole. Tema seda ei saa kuulma."
Nõnda sündinud. Teisel pääval heitnud isand Laitküla soo juures magama, pannud jalad jõe poole ja käskinud siis ennast üles ajada, kui "pauke" (pikne) tuleb. Poiss keeranud isanda jalad soo poole. Natukese aja pärast hakanud kaugelt müristama ja tulnud ikka ligemale. Kui juba üsna kõvaste müristanud, hüüdnud poiss : "Isand, isand, pauker tuleb!" Isand hüpanud üles ja jooksnud soosse. Kesk soo kohal kähratanud pikne kõvaste ja isand vajunud senna. Poja pahem käsi aga, kust isand teda kannud, olnud kuivanud.
(Kirjutaja täh. Jutt on Liivimaalt, kus nimetud soo peab olema. Jutustaja mees rääkinud, et tema olla seda poissi näinud: pahem käsi olnud kuivanud).
E 22927 (7) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanapagan kahetsenud korra, et ta Moosese hauda ei tea, sest kui ta seda teaks, siis paneks ta hunniku oma väljaheidet senna peale.
E 22927 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid, Härra küsib, miks teenril pole habet. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Härral olnud teender, juba vanuse poolest mees, aga hoopis ilma habemeta, kuna härral tulipunane habe olnud. Korra küsinud härra: "Kuule, Hans, sa oled tubli mees, aga miks sul habet ei ole?" Hans vastu: "Jah, vaadake, härra, mina jäin hiljaks, kui habemeid anti. Kõik paremad olivad juba ära noritud, üksi va punast oli veel, nagu härral, aga seda ma ei tahtnud!"
E 22929 (21) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe Eesti naljandid, Kurt vastab vastutuleja küsimustele valesti. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kurt naene tulnud linnast mööda jalgteed koju, kuna tema naaber sedasama teed hobusega sõitnud suure tee peal. Naaber lüüdnud: "Anne, tule rattale!" Ann vastanud: "Vatsa nahad toon." Teine hüüdnud jälle: "Anne, tule rattale!" Ann vastu: "Juhanile." Naaber jälle: "Tule rattale!" Vastus olnud: "Juhan läheb papile!" Naaber löönud kääga ja sõitnud edasi.
E 22932 (28) < Narva l. < Vaivara khk. - Johannes Sirdnak (1896). R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Pastor laulatab paari kiriku-uksel. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Õpetaja lõpetanud kirikuteenistuse ja tahtnud juba kirikust välja tulla. Ukse peal tulnud aga veel üks paar vastu, kes ennast laulatada tahtnud lasta, õpetaja ei ole tahtnud sellepärast enam tagasi minna ja laulatanud neid sealsamas ära nende sõnadega: "Ristiinimesed olete ja ristiinimesteks jääte, menge kodo ja elage ilosasta!" Teinud veel risti ja asi olnud lõpetud.
Vaivara murdes.
E 22935 (39) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Joobnud Vaivara mees sõitnud linnast koju poole. Tee peal käinud ta mitmes kõrtsis sees, et - nagu rahvas pilkab - "ühes kõrtsis juua, toises sülitada, kolmandes pengi all magada". Hilja õhtu olnud juba kääs ja Vaivara mees sõitnud rõõmsa lauluga:
,,Ai tudi-ludi,
hapupiima pudi,
larivonni lüdi (illarionovõje ljudi),
padi kaik sudi" (poidi sjuda).
Äkitse näinud ta, et tema ees teine hobune sõidab ja ree peal lööb üks mees tantsu, latern kääs. Nõnda sõitnud tantsija öö otsa tema ees, kuna vaesel Vaivara taadil ammugi laul ja viinaaur otsas olid. Vastu valget saanud ta aru, et ta hoopis teelt eksinud on. Tüki aja pärast saanud ta suure tee peale välja, kus õnneks kõrts ligidal olnud. Seal ootanud ta, kunni hoopis valgeks läinud, ja siis sõitnud ta oma jälgi vaatama. Nüüd näinud ta, et ta öö otsa ühe küüni ümber oli sõitnud, kuna muud jälgi ei ole näha olnud.
E 22949/22950 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sündku, suur isa, sinu tahtmine.
Korra elanud üks rikas isa, kelle elutunnid varsti juba luetud olnud. Enne surmatundi läinud ta metsa ühe heinaküüni juurde ning hakanud küüni nurga alla auku kaevama. Poeg saanud aru, et isa metsa läinud ning pannud järele. Nähes, et isa küüni nurga alla auku kaevab, roninud ta salaja küüniunka, et isa tegevust selgemini näha saada.
Isa saanud augu kaevamisega valmis. Nüüd võtnud ta rahakoti ja puistanud sellest raha augu põhja. Peale selle ajanud ta augu jälle umbseks. Kui auk umbseks saanud, ütelnud isa: "Kes siin küüni nurga all seitse meest ära tapab, saab raha omale."
"Mitte seitse meest, vaid seitse kukke," hüüdnud poeg küüniungast.
Isa mõtelnud, et Jumal taevast räägib ning ütelnud: "Sündku peale, suur isa, sinu tahtmine!"
Ta läinud koju ja surnud varsti ära. Poeg muretsenud seitse kukke, tapnud nad tähendatud küüni nurga all ära ning saanud isa raha tervelt omale.
E 22950/22952 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel
Kord leidnud üks mees maa seest rahakatla. Ta katsunud seda üles tõsta, kuid katel ei olla paigastki liikunud. Mitu päeva käinud ta veel oma õnne katsumas, aga kõik olnud asjata. Ühel öösel öeldud talle unes: "Otsi paar kaksikuid musta härga, lase need tõmbavad katla välja! Ühe osa sellest rahast pead aga kirikuvaestele andma."
Mees otsinud teisel päeval paar kaksikuid musta härga, sidunud jämeda köie katla ümbert läbi ning pannud härjad tirima. Härjad tirinud katla välja. Katel olnud kuldraha täis.
"Ohoo!" hüüdnud mees, "ei siit saa kirikuvaestele midagi, see kulub mul enesele kõik ära!" Vaevalt saanud ta need sõnad välja ütelda, kui rahakatel järsku maa all tagasi vajunud. Küll otsinud mees veel rahakatelt, aga ei olla enam midagi leidnud. Jäänudki rahast ilma.
E 22952/22953 < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahi raha
Korra elanud üks metsavaht. Ta olnud väga rikas, kuid oma raha pole ta kellegile pärandada tahtnud jätta. Kord olnud ta üksi tuas ja rääkinud iseeneses: "Raha lähen matan maha ja lasen ühe kuuli metsa, kes selle kuuli üles leiab, seda saab raha juurde juhatatud." Siis laadinud ta püssi ära, riputanud ta varna otsa ning läinud ise rahale parajat paika vaatama.
Sulane olnud sel ajal, kui metsavaht enesega rääkinud, ukse taga kuulamas. Kui metsavaht tuast välja läinud, astunud sulane tuppa ja võtnud tähendatud kuuli püssi seest välja.
Tüki aja pärast tulnud metsavaht tagasi, võtnud tuast püssi ja läinud kõmmutanud teise metsas tühjaks. Pauk käinud küll, aga kuul jäänud ikka sulase taskusse.
Mõne aja pärast surnud metsavaht ära. Sulane läinud kuuliga metsa ja saanud silmapilk metsavahi raha juurde juhatatud. Ta ajanud raha kotti ning toonud koju. Sest ajast saadik saanud ta rikkaks meheks.
E 22983 (24) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ei tohi sõnikut välja vedada, sõnik ei mädane põllu sees ära.
E 22983 (25) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanas kuus ja põhjatuulega ei või metsa raiuda: uus mets ei kasva asemele.
E 23004/23006 < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont ja rehepapp
Mõisa rehepapp kütnud ahju, väljas voolanud vihma maha nagu oavarrest. Vanapagan olnud ka hulkumise pääl, saanud aga märjaks ja sammunud mõisarehe poole. Rehepapp võtnud teda õige lahkeste vastu, annud istme ahju kõrva, ise sirutanud pikali maha ja jutt läinud nii mis sorab.
Vanapagan kaebanud rehepapile, et tal kuri naine olla ja kuskil tükis talle perra ei andvat. "Noh, siis oled sa püksid naise jalga andnud," ütles rehepapp, "need katsu õige rutusti ära kisku, siis on võit sinu käen."
Vanapagan leidnud nõu hea olevat ja teinud ka rehepapile head teha, juhatanud teda rabasoo põllu pääle, kus üks suur kivihunik olnud. Säält käskinud natukese mulda ära kratsi ja siis seda teed pitti, mis säält nähtavale tuleb, edasi minna - "Ja küll sa siis sääl isegi oppust saad."
Kui vanapagan ära olli läinud, siis võttis ka rehepapp labida õlale ja sammus nimetud paika, pildus paar sülda mulda päält ära ja juba paistis talle suur kiviuulits vasta, seda pitti läks ta nüüd edasi kunni ühe uhke maja juure jõudis. Julge sammmuga astus ta sinna sisse, säält leidis ta ühe jahumati, veekruusi ja sületäie puid. Et rehepapil ka õige söögiisu olnud, hakkanud ta kohe sööki keetma. Korraga, kui rehepapp suud söögist puhtaks teinud, kuulnud ta väljaspoolt ukse taga sammusid ligemale tulevat. Kohe peitnud ta ennast ahju taha ära. Uks tehtud lahti ja neli meest, verevin rõivin, astunud sisse. Nad pannud ühe puusärgi põrandale maha, jälle läinud toojad ära ja rehepapp julgenud ka ahju tagast välja tulla. Ta tõstnud puusargi kaane ülesse ja üks vanaherra tõusnud sääl istukile. Rehepapp pakkunud talle ka oma keedetud sööki. Herra tänanud rehepappi selle eest ja jutustanud nüüd omma 300saja aastalist vangipõlve puusärgi sees. Ta tänanud rehepappi tema ärapäästmise eest ja käskinud sel tõiste tuppa minna, kus üks must kass magavat, seda käskis härra ühe paelaga rehepapil üle puua, sest kui see üles piaks tulema, sis on kõik paha, ja raha, mis sealt leida olli, seda kolme jakku jagada: ühte kirikule, ühte vaesile ja ühte enesele. Siia tuppa tagasi ei luba ta rehepapil aga iialgi enam tulla. Rehepapp tegi kõik nõnda, kuida kästi, poos kassi üles, jagas raha ära ja läks sis kõike kolme jakku ühes võttes jälle tultud teed tagasi. Ta andis igaühele oma jau kätte ja elas kunni surmani välja õnnelikult.
E 23006 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 31 Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuida Vanapagan Peipsit mõõtnud
Vanalpaganal olnud tihti tarvis ikka kohta saada vaatama, mis inimesed teevad, aga Peipsi järv olnud alati tal nagu risuks ees. Kord tahtnud ta teda ära mõõta, et säält läbi sammudes midagi äpardust ei pidand johtuma. Ta läinud pojaga äärde, kus üks hirmus sügav koht olnud. Ta katsunud mitu korda ennast põhja kasta, et vaadada, kas liivapõhi on või mudane, aga see katse ei läinud tal sugugi korda, sest et ta midagi aru ei saanud, kui ka vahest jalgadega põhja olli puutunud. Vanalmehel saanud süda täis, ta tahtnud järve maa päält ära hävitada, kui mitte teeda ei saa, kui sügav ta on. Ta toonud ühe 10-süllalise puu ja katsunud sellega, aga kõik ikka asjata. Sest saani põgenenud ta Peipsist kaugemale, sest ta ei võinud ju sääl elada, kus tal kõik tuttav ei ole ja järveraip risuks ees on. Ja sest saani olevat Vanapagan Peipsi äärest kõik inimesed lasknud taevase minna.
E 23101/23110 < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Metsavahtide äpardused
Vanaste elanud Voorus üks suur ja kõva mees, tema nimi olnud Tõnis Kunis, aga külarahvas pöörnud nime ümber ja kutsunud teda tihti Kuni Tõnisseks. Temal oli Vooru vallas ühe talumaa peale veikene majakene üles ehitet ja elas siis vabalt ennast oma trejali tööga toites, sest tema tegi ju tervelt vallale kõige paremid vokkisi ja kus veel neid imetoredad puujuppi vaagnad, mis tema treis - niisugusid tõine trejal enam ei teinud. Jõu poolest oli ta jälle mees - ütelda - üle mitme valla või koguni terve kihelkond otsinud läbi ja siiski ei oleks nii tublit ja kõvad meest leitud kui Tõnis oli.
Aga temal oli üks paha kombe juures, et ta alati Riidoja mõisa metsast, mille ääres ta elas, puid varastas ning sellega metsavahile suureks ristiks kaela peal oli. Tema varastas alati, aga ikka nii, et teda millaski kätte ei saadud. Kord võtnud metsavaht nõuks nõnda kaua ööselt metsas vahtida kunni ta teadmata puuvarga kätte peab saama. Metsavaht oli ka oma arvates tubli mees ning arvas ühe vargaga üksi julgeste oma tahtmise järele võida toimendata - aga paljas arvamine.
Tal ei pruukinud kaua oodata, sest Kuni Tõnis käis ju enamiste iga öö oma saagi peal väljas ja tulli tänagi niipea kui ilm pimedaks oli läinud ja kõmmis puid maha mis paukus aga.
Metsavaht astus ligemale ja küsis: "Kelle lubaga sa siin neid puid julged maha põmmida, anna oma kirves käest ära ehk ma soen sind muidu kui koerapoega!" Tõnis ütles julgeste: "Kui sa tont oled, siis põgene ristiinimeste seltsist ära, kui aga inimene oled, siis jäta mind ka rahule ehk muidu võib su käsi pahaste käia."
Metsavaht naernud selle peale ja läinud Tõnisele veel ligemale, et kirvest ära võtta. Tõnis tabas aga metsavahi kraedpidi kinni, võttis peenikesi kaseokse ning andis metsavahile päris lapselikku kaseplaastrit tagumise otsa pihta. Kui küll arvas olevat, laskis teda lahti ja ütles: "Mine nüüd ja hoia, et enam ööaegus metsas ei hulgu, muidu võib ju käsi mul pahemalt käia, kui siia maal käinud on!"
Kui ta lahti oli pääsenud, andis kohe jalgadele mõista, et sellega enam nalja pole ja pealegi mõtles ta, et see kellegi inimene ei võinud olla, kes temaga, kes nii kõva mees on, just nägu lapsega ümber oli käinud, vaid see pidi tõeste metsavaim olema.
Kui ta koju jõudis, jäi ta mitmeks nädalaks haigeks ja puuvarga sinised sõrmejäljed ei tahtnud enam ta kaela pealt ära kaduda. Metsavaht võttis nüüd tutva vanasõna eesmärgiks, kes ütleb: "Hoiad sa ise ennast, siis hoiab sind ka Jumal." Aga siin ei tahtnud see vanasõna tõeks minna, sest metsavaht hoidis ennast küll öösest metsa minemise eest, et seal jälle paha vaimuga kokku ei peaks juhtuma ning käis ainult päevalt oma ametitallituses, siiski juhtus ta ühel päeval Kuni Tõnissega metsas kokku. Nüüd tulnud meestel jälle sõnavahetust ette, puuvaras kahmanud jälle teiba pihku ja nüpeldanud teda päris mehe moodi. Kui küll arvas olevat, laskes teda minna ja ütles: "Tea juba ükskord, et minu rahule jätad, ära enam mind kiusama tule!"
Mõisa kari olnud ka metsas, karjus näinud küll lugu pealt, aga ei julgenud appi minna, siis oleks ta seesamasuguse keretäie osaks saanud. Kui ta koju jõudis, panni käed risti ja ütles: "Oh sa püha Jummal, hoia ise minu kolmändet kõrda selle hirmsa mõtsalise kätte sattumast!"
Nüüd jutustas ta oma halba õnnetust oma kodurahvale ning ütles viimaks: "Küll olli hirmus, mis ta mulle tegi, seda ei näe muu üitsigi kui Jumal ja karjus!" Varsi peale selle läinud ta mõisa, kaebanud herrale, et metsavaimud tema peale pahaseks olla saanud ja teda enam mõtsas ei sallida, palus ennast ametist lahti ja soovis, et herra mõne tõise tema asemele paneks, kellega metsavaimud paremini lepiksivad kui temaga.
Herra laskis ka vana metsavahi ametist lahti ja panni uue selle koha peale ametisse. Kohe, kui uus koha peale tulli, viis ta ohvre metsavaimudele: seitse tetre, seitse parti, püta rõõska piima, potitäie mett ja pang õlut ning lassi täis viina. Keskel, põrgulaane mets oli ilus lage plats, selle platsi peale pandi nimetatud ohvriand suure kivi peale maha ja arvati sellega metsavaimud kõik lepitatud olevat.
Uus metsavaht oli poissmees ja hakas kohe koha peale saades naist võtma, sellepärast ei olnud tal aega öösetel metsa vaatama minna, kuidas lugu metsavaimudega oli. Pulma aeal tulli jutt puuvargatest ette. Kuus tublit meest läksivad esimesel pulmaööl metsa vahtima, kas mõni kutsumata külaline ei ole vaest julgenud metsa tulla.
Kuni Tõnis oli parajaste oma vendadega, neid oli kaks peale tema, kaks palki oli juba vankri peale pantud ja vennad pidivad palkidega kodu minema, nägivad pulmaliste tulemist ja hüüdsivad Tõnissele, kes metsa oli jäänud palkisi valmis tegema kunni vennad tagasi tulevad: "Tõnis, Tõnis, tule, kuus meest!"
Tõnis raius kohe vankri vehmri jämmuse kasetüviku pihku ning tõttas vendadele appi. Aga vennad olivad enne oma teed ühes hobuse ja vankri esimeste ratastega läinud ja palgid tagumise ratastega sennapaika jätnud. Kui Tõnis nägi, et vennad ära olivad läinud, kargas täie jõuga pulmaleste vasta - kes nüüd patsu pähe sai, see kohe kukkus. Viimaks hakkas üks karjuma: "Ai, ai, ai, nüüd kurat lõi paise peale. Tulge lähme, see ei ole enam inimene, see on päris metsavaim."
Kõik kuus meest aevad jalgele, kes maas olivad ja jooksivad nii ruttu, kui vähe jalad kandsivad, koju poole, aga lubasivad terve pulmalistega tagasi tulla ja koolmeistert ühes võttta, kes metsavaimu pidi ära võitma. Varssi tuli ka terve pulmaliste rong, koolmeister eesotsas. Tõnis oli parajaste palkisi rataste pealt maha aeamas, arvas ette ära, et ta nii hulgale vasta ei jõua ning jooksis metsateed ja kadus nõnda võimuka pulmaliste silmist ära.
Kõik pulmalised olivad rõemsad, et nad koolmeistri ligi olivad võtnud, keda metsavaim oli kartnud ja eest ära põgenenud. Nüüd ei olnud neil enam muud tööd teha, kui vargatest maha jäänud tegumisi rattaid enestega kodu viia, sest nende läbi oli võimalik puuvarast üles otsida, sest neil ratastel olivad treitud rummud, kuna kõigil küla peremeestel ümberringi kirvega tahutud rummud olivad. Pulmalised viisivad rattad metsavahi maeasse, pannivad rehe ala ning sidusivad köie tõise otsa ratta külge, tõise pannivad lõbi seina kambrisse pulmalaua külge, et öösel vaest ilma nägemata kiigi ära ei varastaks.
Kuni Tõnis aimas paha lugu ette ja läks teisel pulmaööl metsavahi maja juure, kuulas tasakeste ära, et kõik tasa olivad, siis läks tasakeste rehe ala peastis köiesõlme ratta küllest lahti ja viis tasa välja, et kiigi ei kuulnud. Nüüd viis ta rattad maha jäänud palkide juure, tõised vennad olivad seni hobuse ja esimese poole vankriga ka sinna tulnud. Nüüd pandi palgid peale ja viiti oma teed. Sel aeal oli V. mõisas viina koe tegemine ja mõisaherra oli käsu välja annud, kes viina kua tegemiseks ühe palgi toob, saab pool toobi viina. Nüüd oli Kuni Tõnis esimene mees, kes herrale palkisi muretses ja jällegi K. mõisa metsast. Korra tuli metsavaht jälgi mööda kunni V. mõisani järele ja hakkas siin palkide seast omasid välja otsima. Herra laskis teda enese juure kutsuda ja küsis, midas tema otsida. Metsavaht ütles: "Iks omma otsi!" Herra ütles: "Kui sa ei ole vargais metsast kinni võtnud, siis ei või sa ka enam mujale jälgi aeme tulla!"
Laskis vaese metsavahi, kes omma otsis, talli ette viia ja seal kuuskümmend tagaotsa peale lugeda ja ütles: "Ole tõine kord targem ette vaatama!"
E 23117 (2) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarabuvitsaga ei tohi elajaid lüüa, siis nõelas uisk neid ära.
E 23117 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hobusele kasevitsaga lüüakse, siis laheb hobune ruttu sõites märjaks.
E 23117 (5) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa metsahaldja jälgedel juhtud kõndima, siis eksid ära.
E 23117 (8) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui keski ära eksinu, siis peab ta püksinööbid lahti võtma ja vahel harude vaatama, siis leiab ta jälle õige tee ülesse.
E 23118 (12) < Tarvastu khk., Vooru v. - Johan Kala (1896) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristamise aeal ei tohi tühja nõusid käe otsas kanda, siis läheb kuri sinna sisse ja pikne lööb teda.
E 23118 (13) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes ema soovib, et tütre ruttu mehele saave, see peab kolm neljapäeva õhtut oma talu õueväravatel käima ja vihaga üheksa korda vahelt jalgu lööma tagasipidi ja ütlema: "Siit tuleve poisi ja säält tuleve poisi, läbi värati valge poisi!" Siis saave tütre ruttu mehele.
E 23118 (14) < Tarvastu khk., Vooru - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ajhust välja võetakse, siis peab kohe mõni tükikene puud ahju visatama, siis suab sellest põrgukoera kaitse terav kepp.
E 23119 (32) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kolinad
Kust poolt jõuluõhtul laudade kolinat kuulukse, sealt poolt saab surnut.
Kust liudade ja lusikate kolinat, sealt poolt saab pulme. Kust poolt kaevukook kädsiseb, sealt poolt saab tulekahju.
Ükskord jõuluõhtul kuulanud üks mees, kust poolt midagit kolimist kuulukse. Ei kuulnud aga muud häält ühtegi, kui ainult veenäkk laulnud jõe peal:
Ilus tema oli heinamaal,
kaunis tema oli karjamaal,
valge tema oli küla vahel,
pikk oli põllupeenaraida.1)
Sellega olnud nüüd mihel teada, et eestuleval aastal sealt jõest uppujat saab.
1) vesi
E 23125/23126 (35) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kadunud raha
Ühele mihele üteldud unes: "Tõuse ruttu ülesse ja mine metsa äärde suure kivi juure, sääl kivi pääl näed hulga raha, võta pool sellest rahast enesele, pool jäta maha."
Mees tõusnud üles, läinud välja vaatama. Öö olnud külm ja oime, arvanud kuuldud juttu unenäoks, läinud tuppa, heitnud jälle magama. Silmad ei olnud veel kinni läinud, kui hääl teda jälle käskinud kivi juure minna ja pool raha ära tuua.
Mees tüusnud uueste ülesse, võtnud koti, teinud ennast julgeks ja läinud metsa poole. Leidnudki rahakivi üles. Sääl olnud hõbe-ja kuldraha, nii et mees korraga juba kaugemalt ennast rikkaks hüüdis.
Ajanud poole rahakotti. Tahtnud veel võtta. Korraga olnud hulk koeri. Koerad jooksnud vuhinal mihe pea ümber ja karjunud: "Küll! Küll!" Mees ei pannud seda oma ahnusega tähelegi, ajanud kõik raha kotti. Ise ütelnud koertele: "Mis teie, kuradi, tahate!" Niipea, kui ta seda ütelnud, kadunud raha kolinal ära ja paljas kott olnud mihel käes.
E 23129/23131 (38) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halli vaimud
Peremees läinud põllule külima, tee läinud saunast mööda. Korraga kuuleb sauunast kõnekõminat. Ruttu läbi lõhe vaatama, kes kõnelevad. Näeb: kolm poolinimese poolelaja moodu elukat istuvad laval ja kõnelevad.
Üks ütleb: "Täna lõuna ajal tahan ma siit selle talu peremihe hallitõbesse teha!"
Tõistel rõõm: "Tee, tee seda! See on meie vaimudele kahjutegija ja vihkab ühetepuhku, vihkame ka kord teda! Peame aga nõu, kuidas temale sisse pääseda? Küll ta on ka kaunis kaval ennast hoidma. Ehk saab meie saladusest aru, mis siis meist saab!"
Esimene vasta: "Ei ole sest kartust! Mul on nõu juba peetud. Täna lõuna ajal annab perenaine temale piima süia, kui ta sööma hakkab, siis muudan ma ennast purukübemekeseks ja lasen lusikasse, ta ei pane sest tähelegi ja rüüpab mind ühes sisse."
Tõised kiidavad nõu hääks. Räägivad siis veel ühest ja tõisest ja lubavad seitsme päeva perast sellesse samasse kohta kokku tulla.
Peremees läinud koju. Võtnud sööma minnes kindla poti, potile kindla kaase, pannud siis piimakausi kõrva laua pääle.
Peremees sööb esimese ja tõise lusika täie ära, ei näe midagi. Võtab kolmanda lusikatäie. Veike puruke tekib lusikase. Peremees karnapsti potil kaas lahti ja puru lusikast ühes piimaga potti. Potil kaas kolmekordse nööriga kinni ja üheksa sõlmi ette. Söönud siis kõhu ilusti täis ja pannud poti ülesse keresse kohta rippuma. Sääl pidanud ta potti seitse ööd ja päeva kange palava käes. Kütnud ka iga päev tubliste ahju.
Seitsme päeva perast teinud mees potisuu lahti ja lasknud hallitõbe välja. Ise läinud sauna juure kuulama, mis hallidtõbed räägivad.
Sääl istunud juba üks luukogu lava pääl ja oiganud valjuste. Varsti olnud ka tõised sääl. Luukogu tõstele kaebama: "Nälg ja palav vaevasid mind mis hirmus. Küll katsusin välja pääseda, aga mitte ei saanud. Nii kimpus ja vaevas ma veel ei ole olnud, tahab hing üsna välja minna! Ei ma sinna enam läha!"
Peremees olnud selle peale üsna rõõmus, et vana hallile niipalju vaeva oli mõistnud tiha.
E 23134 (4) < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohi elajale mitte pihlapuust vitsaga lüia, sest et sellega lüies elaj tümaks jäävat.
E 23137/23140 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kokakivi
Vanajutt Kihnus
Ükskord kõndinud Vanapagan Peipsi järve ääres edasi ja tagasi, kiskunud karvu peast ja sülitanud, vahel rääkinud isieneses:
"Küll on see ilmaelu imelik, mind kardavad keik, minu juure ei taha keegi tulla, keik püüavad ülespoole minna, sinna, kus minagi ennemuiste elasin, jah, hm, seal oli kena elada küll - aga - mina pidin seal, nagu keik teised inglid, vaga ja püha olema, mis siin all viga elada, siin võin oma tahtmise järele teha, mis tahan; ainult üks viga on siin, see on: et ma üksi olen. Mul peab ka seltsi olema."
Nenda mõteldes ja isieneses rääkides oli ta sinna vee ääre jõudnud, seal tõstnud ta silmad üles ja vaatanud järve peale. Ta näinud kalamehi paatidega järve peal purjutavad. Neid nähjes ärkanud tal midagi meele, ta hakanud ühe jala pealt teise peale hüppama ja tantsima ja hüüdnud:
"Nüüd ma tean, mis ma teen, mina saan seltsi küll, ma viin ühe suure kivi Sõrve sääre otsa, just laevade tee peale, siis laevad purjutavad kivi otsa, inimesed, kes ära upuvad, on keik minu jagu."
Nende sõnadega kahmas ta ühe kivi põlle sisse ja hakkas Sõrve poole sammuma. Aga tee peal rebenenud põllepaelad ja kivi kukkunud maha. Kivi seisab praegust ühe veikese, Pootsi mõisa päralt oleva Manija saare peal ja kutsutakse Kokakivi. Kivi kõrgus on maapinnast 10 kuni 12 jalga, hästi terava otsaga. Kivi kohta on praegu veel järgmine jutt Kihnu saarel olemas.
Vanast ajast kuni praeguni on see mood, et siit saarelt sagedaste sui ajal Manija saarel kalu püüdma käiakse. Nenda läinud ka ükskord vana Kossu Jaan1 sinna kalu püüdma. Õhtu olnud vaikne ja vaga, ta teinud tule raua peale ja hakanud ahingaga kalu püüdma; et Manijas igakord küllalt kalu saada olnud, ei ole ta seekord mitte midagi saanud. Tema ligikonda ilmunud varsti üks teine paat, paatis olnud kaks inimest, teine pannud puid tule peale, teine püüdnud kalu, vana Jaan olnud nenda ligi, et ära näinud, kui palju see kalu saanud. Saak olnud mehel üsna hea, ta saanud nii palju kalu, kui aga jõudnud ahingaga raiuda, Jaan ei ole aga mitte ühte näinud, veel väham saanud. Uudishimulikult tahtnud ta teada saada, kes see mees on, kes nenda palju kalu saab. Ta lükanud paati hästi tugevasti edasi, et teise ligimale saaks. Teine mees ei ole ka laisk olnud, vaid teinud niisama ka. Nenda kasvanud viimaks võiduajamine välja. Jaan arvanud, et rohkem jõuab, olnud näha, et teine väha ligemale jäänud, olnud selgeste näha, et mees ühtelugu kalu tapnud, aga mehe nägu ei ole ta veel tunnud. Ta lükanud kord veel õige tugevaste, seal põrganud ta paat vastu kivi, ta isi kukkunud üle paadi otsa merese, tuli kukkunud raua pealt maha, teine paat keige kalapüüdjaga olnud kadunud, vana Jaan seisnud oma paadiga kuival maal just Kokakivi juures. Praegu räägitakse veel, et Vanapagan sagedaste seal ümber öösite kalu peab püüdma.
1 Vana Jaani poeg on juba 80 aastat vana ja selle poeg peremees. - Üleskirjutaja märkus.
E 23243/23244 (6) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane < Mart Lips (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnnivakast. Sulase ja peremehe vakk
Üks peremees teinud enesele tõnnivaka, sulane aga märganud seda ja luuranud järele. Peremees käinud sauna kolm neljapäeva õhtat ja siis olnud valmis teinud, nagu sulane näinud, viha latvadest. Sulane aga võtnud nüüd need ülejäänud konsud ja teinud enesele nendest.
Aga ei tea, mis sõnu pole õieti mõistnud, saanud sulase oma ühe jalaga, aga muidu olnud palju tugevam. Peremehe oma vedanud temale vara kokku, ka sulase oma tulnud tööd otsima, see ütelnud: "Oled ühe jalaga, ei saa kaugele, seeperast vaata järele, mis peremehe oma toob, võta selle käest ära, sest et sa muidu palju tugevam oled." Tõine olnud sellega rahul.
Nüüd pole peremehel enam vakast midagi kasu olnud, pole midagi saanud kodu tuua, sest sulase vakk kõik käest ära võtnud. Peremees märganud lugu ja teinud sulase lahti. See läind nüüd tõise peremehe juurde, aga see peremees saatnud nüüd oma vaka selle peremehe põllu pääle, kus sulane läks ja lasknud selle põllu päält kõik sõnniku ära vedada. Sulane aga saatnud oma vaka ja lasknud tagasi tuua, päälegi veel tõise oma ka vedada. Pole enam saanud peremehe oma midagi teha: kõik võtnud sulase oma käest ära. Viimaks läinud ja palunud peremees sulast ja nüüd keelanud see oma vaka peremehe kallale kiPpumise ära. Ja sest saadik toonud vakk alati peremehele kompsud kodu. Ots.
Mart Lipsi suust.
E 23245/23246 (7) < Võnnu khk. khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tõnnivakka
Ühel perenaesel olnud kaks tõnnivakka. Olnud tõised nagu kutsikad, teinud aga kõik tööd perenaese eest, lüpsnud lehmadki. Perenaene andnud see eest aga tõisile ka hästi süia, kõige paremat, mis aga olnud, kuna tüdrukud tihti nälga pidanud kannatama. Olnud tõised perenaese voodi kohal selle tarbis seina küljes seisva laudu pääl, tüdrukud pole tõisi aga näha võinud, selleperast, et kõik parem söök neile anti.
Kord olnud vakad kodust ära saaki toomas, perenaene pandnud või ja pudru laudu pääle valmis, kui kodu tulevad siis söövad. Ise läinud põllu pääle tööle, tõine tüdruk aga läinud ja võtnud söögi ära. Nüüd tulnud vakad kodu, kui nad pole süia leidnud arvanud seda perenaese hooletuseks, ütelnud: "Kas meie küll temale pole kandnud, ja nüüd jätab veel ilma söömata. Mis meie temale selle eest teeme?" ütelnud esimane. "Tapame kõik loomad ära," ütelnud tõine. "Teeme seda jah," kiitnud ka esimane.
Tapnudki kõik ära, ise pole ka sinna jääda nüüd julgenud, vaid põgenenud ära. Nii saanud perenaene Elajatest kui ka vakkadest lahti.
E 23247 (8) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 13-Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks pilliroog kahiseb
Kui Kalevipoeg Kääpa jões mõõga pääl jalad ära raiunud ja surmavalus kisendanud, siis võtnud tema valuga pilliroogu suhu ja närinud seda.
Ning sestsaadik saanud pilliroog, kelle lehed enne pehmed ja siledad olnud, (kohrest) karedast. Ja päälegi jäänud tema hambajäljed lehtede pääle ning ühtelugu kuulutavat pilliroo kahisemine Kalevi surmavalus tänitamist meelde.
Võnnus kuuldud.
E 23250 (11) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks joodik ropp on
Kui Noa esimese viina teinud, tulnud kurat ja tapnud ühe hundi ja ühe siku ära ja valanud nende vere viina sekka ning see olla tänapäevani viina sisse jäänud. Siis tulla see, et inimene, kes viina täis joob, kiskja nagu hunt, ropp nagu siga ja pöörane kui sikk on, sest et ta nende verd ühes sisse joob.
Võnnust kuuldud.
E 23250/23251 (12) < Võnnu khk. < Varssavi - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kust Vooremägi nime on saanud
On üts mägi ja mõts, mille nimi Voore on. Selle nime saanud ta oma viimase valitseja käest. Selle mäe pääl olnud enne tore linn ja tema viimane valitseja kuningatütar Voore nimega, kes väga ilus neiu olnud. Palju, palju kosilasi käinud temal, aga pole tema kellegile läinud. Viimaks tulnud Soome targa poeg temale kosja, aga ka sellele pole ta läinud. Nüüd olnud Soome targal süda täis ja nõidunud tema kõige linnaga maa alla ning olla veel praegu sääl. Ainuke tee, kust sinna võida pääseda, olla üks allikas, kust tee läävat, aga ka selle olevat kuldhärjaike ette pandud ning kes selle välja saavat võtta, pääsevat linna ja tõusevat ka linn üles tagasi, välja võtmine läävat aga ainult suurel reedil korda.
Võnnust kuuldud.
E 23257/23261 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kaevuvett sai
Kord olnud ühes talus kaevukaevaja ja kaevanud kaevu valmis, milles palju vett olnud. Peremees aga ei maksnud kaevumeistrile tööpalka välja. Selle peale ähvardanud kaevumeister peremeest: "Kui sa tööpalka välja ei maksa, kaob su kaevust viimane kui veetilk ära."
Peremees aga kiitnud: "Vesi on kaevus ja seda ei võta ükski" ja ei maksnud kaevumeistrile tööpalka ära. Selle pääle kadunud kaevust viimane kui veetilk ära.
Küll tellinud peremees uusi kaevumeistrid ja lasknud kaevu mitu jagu sügavamaks kaevada, aga ikka ei tulnud vett. Nüüd lasknud ta uusi kaevusi kaevata, ka nendessegi ei tulnud veetilkagi. Mees pidi vee kaugelt vedama.
Kaks aastat peale seda olnud seal lähedal kõrtsis üks teekäija öömajal, see kuulnud ka seda lugu ja lubanud vett muretseda, kui aga vana kaevu enne näeks. eda lubamist kuulnud ka see peremees, kus vett ei olnud ja viinud teekäija oma majasse. Seal näidanud ta temale vana kaevu. Vana kaevu vaadates ütelnud mees: "Kaevuga ei ole õige lugu, kaevumeistrile ei ole hinda ära maksetud ja see on veesooned kinni nõidunud. Kui teie aga tahate, võin ma hea maksu eest veesooned lahti teha."
Peremees lubanud head hinda. Nüüd küsinud teekäija ühe paja ja koonla paklaid ja läinud nendega kaevu põhja. Seal põletanud ta paklakoonla kaevu põhjas ära ja tulnud siis kaevu põhjast välja, veikene sarvedega oinas kaenla all, mida ta metsa viind. Selle peale keelnud ta majarahva ära, et keski ei tohi enne kaht tundi kaevu juure oma jalga pista. Kahe tunni pärast aga võivad minna ja siis olla ka vett kaevus.
Ise läinud peremehega elumajasse. Aga juba teised kuulavad. Umbes tunni aja pärast läind poiss uudishimuga kaevu juure minema. Seda tunnud teekäija tuas ära, läinud välja ja keelnud poissi seda tegemast. Kahe tunni pärast mindud kaevu juure vaatama ja näe imet, kaev olnud vett ääretasa täis. Peremees maksnud teekäijale hinna välja, mis pääle ta oma teed läinud. Sest saadik ei lõpnud sellest kaevust enam vesi.
E 23262/23263 (4) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaevutegija
Kord lasknud herra kaevutegijal omale kaevu kaevata. Kaevutegija teinud kaevu varsi valmis ja vett tulnud mitu sülda kaevu. Kaevutegija palunud nüüd herra käest 50 kop. liiguraha, herra aga ei annud. Selle peale kadunud vesi kaevust. Nüüd tellinud herra uusi kaevutegijaid ja lasknud mitu kaevu kaevata, aga ei vett nendest tulnud. Ei aitanud muu nõu, kui palunud vana kaevutegijat, et see vett kaevu muretseks. Kaevutegija ei olnud ka kade, lubanud vett muretseda, aga nõudnud selle eest 50 rbl. Herra maksnud 50 rbl. välja, selle peale käinud kaevutegija üks kord kaevus ja kohe olnud kaev vett täis.
E 23269/23270 (8) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha kuivatamine
Kord sõitnud mees öösel kell 11 kodu poole ja kaks jalust olnud vankris. Kesk paksu metsa näinud ta aga tee ääres kaks poisikest üle tule käsi risti hoidvat ja hüüdnud ise meest: "Tule siia, tule siia!" Mehel olnud hirmu nahk täis ja kihutanud hobuse hästi jooksma. Küll sõitnud mees, aga ometi ei saanud paari verstagi edasi. Mees olnud ära eksinud. Oleks ta aga poisikeste kutsumise peale sinna läinud, siis ta oleks hulga raha saanud, sest poisikesed ei olnud muud keegi kui rahahoidjad.
Alles hommikul pääsnud mees metsast välja.
E 23282 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui luiged võerale maale lähevad, siis tulla lumi maha.
E 23283 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1896) Sisestas Kail Sarv 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui hammas maha tuleb, siis visatakse ahju taha ja üteldakse: "Ritsik, anna mulle raudhammas, ma annan sulle luuhamba!"
Saad saavat hambakaotaja kõva hamba. Ka vanu olen näinud nõnda tegevat, kelledel hambaid enam ei kasva.
E 23301 (9) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Perekondlik ajaarvamine. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
"Liisu ae!" - "Mis?" - "Millal su must lehm ära suri?" - "Mh, see oli ju kaks aastat pärast seda, kui minu tütrel poeg oli; just selsamal päeval, kui minu väimees naese võttis."
E 23311/23314 (5/8) < Ambla khk., Lehtse v., Põriki k. - Otto Hintzenberg < Kaarel Evertov, 20 a. (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkkidest
Mees läinud öösel üle jõesilla, kus saeveski olnud. Näinud, jänes jooksnud tema ees üle silla edasi ja tagasi. Ilus valge olnud teine. "Nää, möldrel kodujäneseid ka; laseb teisa öösel väljas joosta! Tarvis seda oma kasuks tarvitada ja jänes kinni püüda." Hakanud jänest püüdma. Jänes jooksnud tasakesi sinna ja tänna, olnud ikka üsna mahe ligidal, kuid kätte pole saanud. Viimaks lipsanud jänes alla saepurukambrikesse. Mees läinud järele ja pannud imeks, et saepurukamber ööse nii väga valge on. Püüdnud nüüd jänest, kuid see põiganud eest ühte ja teise kohta. Viimaks pugenud, nagu näha, nurka saepuru sisse. Mees tahtnud sinna järele minna, kuid löönud pea vastu seina ära: "Mis kuradi näkk sa oled, et sind kätte ei saa," pahandanud mees. Korraga läinud saepuru kamber pimedaks nagu ikka ööse on. Mees pole enam jala ette näinud. Tõmbanud tikust tule ülesse ja põrganud ehmatades tagasi. Tema ees, just sääl, kuhu jänes läks, vulisenud vesi, kust saepuru jõkke kukub. Oleks mees ilma vandumiseta ja näki nime nimetamata edasi astunud, ta oleks jõkke sattunud.
Vana Oolu olnud jõe ääres heinamaal. Pugenud õhta üksipäini küüni magama, teised heinalised läinud koju. Kutsunud küll Oolut: "Mis sa seia jääd, pole versta maadki koju minna." Kuid Oolu pole viitsinud koju minna. Söönud tüki leiba-silku õhtul ära, heitnud magama. Või ep heina ajal aega aegsati magama heita, kell olnud juba 11 peal, kui magama saanud. Teistel õhtatel tulnud ikka kohe raske töö järele uni, täna õhtu pole aga tulnud. Korraga kuulnud: keegi hõiskab lähedal Härgamääl. Hõiskajal olnud õige hele hääl. Oolu mõtelnud: "Kes nii hilja seal veel peaks hõiskama? Vist mõni, kes eksinud. Tarvis vastu hõisata." Hõiskanud vastu. Hõisatud mäelt jällegi, kuid palju ligimal kui enne. Oolu vaadanud läbi küüni seinapilu, kas kedagi näha oleks ja hõisanud uuesti. Nüüd näinud halli hobust, kes hõiskamisega küüni poole tulnud. Oolu pugenud seda nähes hirmuga küünis olevate heinte sisse. Hobusel olnud inimese-sarnane hele hääl. Hobune tulnud küüni juure, norskanud siin nii valjuste, et küüni seinad põrunud. Siis hakanud küüni palki närima ja just Oolu kohast. Oolu lõdisenud aga heinte sees. Hobune jooksnud paar korda ümber küüni ja hüpanud siis küüni kõrval olevasse jõkke nii mis summunud. Oolu vaadanud nüüd ruttu läbi pilu, kas hobune seiapoole või teinepoole kaldale läheb. Hobune kiigutanud ennast natuke aega vee pääl, siis aga läinud vee alla, nii et see kaua aega vulisenud. Pole enam välja tulnudki. Oolu pole ka enam hirmu pärast magama jäänud, vaid aelenud hommikuni heinte sees. Pole enam edaspidi heinamaale öömajale jäänud.
Mees läinud üle Valgejõe silla. Korraga kuulnud sõidumürinat. Tagasi vaadates näinud, kuda kolme halli hobusega tõld kange kiirusega temale järele sõitnud. Mees kupatanud hobusele piitsaga et kitsast sillast üle saaks. Saanud üle silla, siis tõmmanud tee kõrva, et kiiresti sõitjad saksad mööda läheks. Oodanud - ei saksu pole tulnud. Vaadanud siis tagasi ja näinud, kuida hobused ja tõld jõkke sõitnud. Vesi vulisenud ja kohisenud tükk aega. Jõest pole enam kedagi välja tulnud, sest et jõkke sõitjad näkid olnud.
Pruuna vallas Suuresjärves pidada ka näkid elutsema. Kalamehed olla mitu korda näinud, kuda alasti naesterahvad endid järve pääl pesenud. Mees sõitnud talve ajal üle järve. Korraga hakanud hobune norskama, pole tahtnud enam edasi minna. Järv ise mürisenud ja kohisenud, nii et mees hobusele piitsa annud ja katsunud et järve pealt minema saaks.
Kord olnud Kroonukõrve taat Suureljärvel kalal. Õhtul hakanud vihma sadama. Taat vedanud küna kaldale, keeranud poolkummuli, teinud enesele tulelõkke ette ja paistnud ennast ise küna serva all olles, tule paistel. Küll olnud siis järve pääl solistamist kuulda olnud, lauletud ja tantsitud nii, et vesi laenetanud. Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja pääle ja hüpanud siis tagasi järve. Nii kestnud müra kaua edasi, vanamees aga uinunud sellest hoolimata magama. Hommikul hakanud ta uuesti kalu püüdma ja saanud neid nüüd nii palju, et pole jäksanud ühe korraga koju viia.
Kaarel Evartovi suust Lehtsest. 20 aastat vana.
E 23340 (4) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk käinud vanast loomade näol ümber maad, kord kassi, kord koera näol.
Üks peremees saanud tääda, et katk sia näol ümber ilma uidab. Kinnitanud siis lastele ja kodurahval kõvaste ära, et kui mõni siga sisse tuleb, siis mitte naerda ega teda nimetada ei tohi.
Tulnudki kord siga tuppa. Peremees olnud ise ka toas, siga läinud söögilaua juurde, hakanud sööki mölistama. Peremees võtnud sea kinni ja keerutanud põlevasse ahjusse. Natukese aja pärast tulnud siga ahjust välja, ütelnud:
"Ai, ai, pala, pala. Ei siia maale ma iialgi enam ei tule."
E 23341 (5) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord söönud lapsed tares põranda pääl. Kolm linnukest lennanud akna pääle. Kui lapsed kõhud täis olnud söönud, ütelnud nad kui ühest suust:
"Lähme võtame igaüks oma lind."
Aga vaevalt saanud nad lauset lõpetada, kui linnud ära kadunud ja lapsed surnult maha langenud.
E 23341 (6) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkusikk tulnud ühte peresse. Pereeit pilgutanud noorematele silmi, et nüüd keegi ei peerataks ega naerataks. Sikk patseerinud kui vürst mööda tuba, nõnda läinud tükk aega surnuvaikusega mööda. Sikk saanud vihaseks, annud perenaesele ühe hää võmmi ja läinud minema.
E 23347/23349 (8) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sant läinud talusse öömajale. Kästud laudile magama minna, sest toas ei olnud ruumi. Pereisa olnud ka haige. Pererahvas läinud ise õhtusi talitusi toimetama. Sant näeb laudilt, kuidas pereisa rehe alt hobuseküna võtab, natukese aja pärast tulnud tagasi, küna raha täis. Pannud reha ala purde alla, ütelnud ise: "Kaks korda saob veel tuua."
Sant kõbinud laudilt maha, ajanud paar peotäit puhu ja laudile üles jälle. Varsi toonud ka tõise künatäie: "Üks kord saab veel tuua," kiitnud vana ja läinud tooma. Sant ruttu maha ja tasku jälle täis.
Pereisa tulnud kolmandat korda, kraapinud väha mulda rahahuniku pääle, ütelnud: "Kes siin pääl kukega künnab ja kanaga äestab, see saab selle raha kätte."
Aasta pärast tulnud seesama sant sinna talusse, hakanud järele pärima, kas vana pereisa elab ja kus ta selle rikkuse jättis, kui ära suri. Sandile öeldud küll, et isa surnud, aga mitte punast tenga ka maha pole jätnud. Sant tõutanud isaisa päranduse kätte juhatada, kui temale kolmas jagu antakse.
Lepitud sandile järele, kästud ära tuua. Sant teinud kukele adra ja kanale äkke, künnud kukega ja äestanud äkkega. Vaata nüüd,raha tulnud kui kolinal maapinnale. Nüüd kadunud ka endine vilets ja kehv olek selle talult, sest nüüd olnud peremel, ka sandil raha küll.
E 23351 (10) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe silla pääl nähtud alati veteneitsisid jalutamas. Üks julge noormees käinud neid kord mööda silda marssivat. Ühel õhtul võtnud mees hea kansika ligi, istunud hobuse selga ja sõitnud silla pääle - olnudki kaks neitsit silla pääl. Mees tõstab kansika, aga iga hoop, mida ta neitsitele tahtnud anda, tulnud ta enese pihta.
E 23358/23359 (1) < Viljandi khk. - Johan Nurmberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ilusa naise ihaldamine
Üks poiss oli endal ilust naist tahtnud võtta ja oli kõik kohad ümberkaudu läbi käinud. Aga ükskord oli ta jälle välja läinud vaatama, et kas mitte kuskilt ei saa enda tahtmise järele naist. Olnud kange tuulene ilm ja lume sadanud taevast maha. Poiss rakentanud kaks hobust saani ette ja läinud teele. Tüki maad ära sõites eksinud mees ära tee päält ja juhtunud ühte metsa. Metses olnud ilus tee jälle ees ja tema ajanud ikka tulist nelja edasi. Arvates tunni sõitmise järele tulnud üks maja nähtavale. Poiss sõitnud sinna ja näinud hoovi pääl palju tüdrukuid. Tema läinud sinna ja vaadanud natuke aega, viimati näinud ühe õige ilusa neiu, sõitnud ruttu sinna, tõmmanud seda saani pääle ja tuhatnelja tagasi tuldud teed.
Tükki maad ära sõites vaadanud - neiut ei ole enam kuskil. Muud ei ole näinud, kui kasepuu tükk saanis naese asemel.
E 23379 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas kivid V/õrts/järve saivad
Vanapagan tahtnud omale mõisat ehitada, hakanud piiri mõõtma, mõetnud kuni V/õrts/järvest saadik. Vaadanud oma töö üle ja leidnud, et mõis väikene on saanud, karjamaad pole sugugi olnud. Näinud: üle järve ilus lage koht, võtan säält karjamaad juure. Aga järv ees, ei saa üle. Sild tarvis pääle teha, mõtelnud vanapoiss ja hakanud välja päält kiva korjama. Korjanud põlle kiva täis, läinud siis järve äärde silda tegema, aga vaat sul äpardust, põllekanne läks katki ja kivid kõik järve laiali. Vanapoiss hakanud kiva üles korjama, aga parajaste laulnud kukk ning vanapagan kadunud ära.
E 23381/23386 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa < H. Käär (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koit ja Hämmarik
Kord olivad kaks õde, Videvik ja Hämmarik, mõlemad ilusad, armsad ja sirge kasvuga neiukesed. Ühel õhtul tuli vanem õde pääva loode ajal kündmast kodu ja härjad, kelledega ta oma päävatöö lõpetanud oli, viis neid, nii kui iga põllumehe viis on, jõe ääre jooma. Sääl ei võinud kena Videvik oma südame sundimisele enam vastu panna, tema jättis härjad maha ning läks ülesse kalju serva pääle ja laskis sealt oma varju vee pääle paista. Hõbekarva jõepeegel säras neiukese kena roosipunase palede ja erade silmadega Videvikule vastu, nii et ta süda selle üle suurt rõõmu tundis. Kuu, kes alles üles oli tõusnud, et oma valgusega päikese asemel maad valgustada, unustas oma ameti sootumaks ära ja laskis ennast alla jõe sügavusesse, kus tema paled Videvikuga kokku puutusivad ja sellele suud andis. Selle läbi kosis Kuu Videviku omale pruudiks. Vaheajal oli maailm kottpimedaks saanud, sest et Kuu maad valgustamas ei olnud ja selle läbi saatis kuu suurt õnnetust maa pale. Verevaenuline hunt nihutas ennast lähemast metsast pimedusekatte all ühele künnihärjale ligemale, kes ula ja rahulikult aasa pääl karjatseta rohtu sõi, kiskus teda maha ja tegi talle otsa, enne kui see kurjategijale vastu hakata oleks saanud. Küll kõlas ööpitku hääl mitmedviisi läbi vaikse pimeda öö maanitsevalt: "Videvik, Videvik, ärka üles, vaata, vaata, laisk tüdruk, laisk tüdruk! Päike tõuseb, vui, vui, vui! Tõuse üles, tõuse üles! Töössse, töösse!"
Aga armastus on kurt ja pime, sellepärast ei kuulnud videvik ööpitku maanitsevast hüüdmisest midagi, vaid tema silmad vaatasivad ükspäinis oma armukese pääle ja tema süda ihkas üksnes selle järele. Alles siis, kui päike juba omad säravad kiired maa pööle laskis paista, kargas Videvik armastuse tujus unistusest üles ning hakkas oma künnihärga otsima. Kui ta Võsavillema pahategu oli märganud, langesivad pisarad temale silmi ja voolasivad tema roospuna palgeid kaudu maha, millest pea suur järv sündis. Aga neid pisaraid oli ühe silm, kelle ees ükski asi varjule ei või jääda, tähele pannud. Vanaisa astus oma kuldse aujärje päält maha hundile tema kurjatööd kätte tasuma. Ta sidus hundi igaveste kõrva, öösise taevavõlvi külge kinni, kus ta karjatse raudse vitsahoopide all teda taga vedama peab. Kuule andis ta Videviku naiseks ja Videviku lahke nägu vaatab praegugi veel jõesügavusesse, kus ta peidmehe armastust kõige esite tunda oli saanud.
Aga et edaspidi enam niisugust segadust ei tuleks, et maailm pimedusekatte alla ei langeks, pidivad vahid säätud saama, kes kohe meele tuletaksivad, millal keegi ametisse hakkab. "Koit ja Hämmarik," ütles Vanataat, "teie mure olgu nüüd valgustamine. Pidage oma ametit mõistlikult. Sina, mu tütar, pane hoolega tähele, millal päev looja läheb, kustuta tema kiired alla minnes ettevaatlikult ära, et midagi õnnetust ei tuleks ja saada päikest öörahusse. Ja sinu kätte, mu poeg Koit, usaldan seda, et sa uue pääva hakatuses kiired jälle põlema süütad, nõndaet maailmal kunagi valguse puudust ei tuleks."
Mõlemad pidasivad omat ammetit truusti ja muretsesivad hoolega selle eest, et päike alati säätul tunnil maailma valgustas. Nüüd tuli ka see aeg kätte, kus ööd lühikesed on ja Hämmarik oma viimses paistuses seda veel tumedat hiilgust Koidu kätte annab. Sääl vaatavad mõlemad tüki aega üksteise pruuni silmade sisse, annavad kätt ja suud teretuseks ja kõik maailm hiilgab valguses.
Ka vanaisa tuleb oma kuldse trooni päält maha, seda ühenduse püha pühitsema. Kui ta näeb, et kõik asjad korras on, rõõmustab tema ennast, astub tema Koidu ja Hämmariku ja ütleb: "Ma olen teie kohusetäitmisega väga rahul ja annan omalt poolt selleks luba, et teie ennast võite ühendada." Mõlemad hüüdsid korraga nagu ühest suust: "Isa, las' meid ikka nõnda olla nagu nüüd, peigmees ja pruut. Meie oleme selles seisuses väga õnnelikud ja rahul."
Vanaisa kuulis nende palvet, läks neid õnnistades oma trooni pääle jälle tagasi ja pidas kindlaste oma sõna. Üks kord aastas, kui lühikesed ööd tulevad ja Hämmarik Koiduga kokku puudub, siis viivivad nad need õnnelikud neli lühikest nädalat üksteise kaelas suud andes vaiksel keskööl ja kinnitavad oma truudusevannet uue lootusega.
H. Kääri suust.
E 23388/23389 < Viljandi khk. - Karl Kullamaa (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas jõed ja järved saanud
Hallhärg pääsnud vanaisa koplist välja, hakanud jooksma, hoidnud sarved ees ning sarvedega teinud suured vaod järele. Hallhärg olnud pime, teda juhtinud vaimud. Vaimud käinud ees ja taga. Juhtus, et tuul külje poolt puhus, siis ei tunnud härg enam haisu ning kaevas siis sarvedega üheainsama koha pääle suured augud. Kui tükk aega juba kaevanud oli, siis jooksis otsekohe edasi. Nõnda sündisivad siis järved ja jõed.
E 23406/23407 (11) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Märjamaa kirikusse sõitnud Vigala poolt eit oma noore miniaga. Pärast kirikut kodu poole sõites olnud tee ääres varsaga hobune söömas näha. Eit ütelnud: "Pea kinni, ma lähen maha." Läinud maha ja silmapilk saanud eidest hunt, kes kohe varsa maha murdnud ja sööma hakanud. Söönud kere täis, üks reis jäänud järele. Sellega tulnud eit, kes ennast selleks jälle silmapilk muutnud, minia juure ja pakkunud ka sellele. Minia ei ole pakutud liha võtnud, vabandades, et tema ei ole niisugust liha õppinud sööma ja et see olla toores. Eide süda saanud täis. "Soh," ütelnud ta, "mina söön ja sina ei taha" ning virutanud lihatükkidega miniale vastu silmi. Liha olnud tuline ja kõrvetanud minia silmad ära. Selle peale istunud eit jälle minia kõrvale vankrisse ja sõitt läinud koju poole edasi.
E 23414 (21) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe eesti naljandid I, Isa seletab poegade elukutseid. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuningas sõitnud mööda suurt teed ja näinud tee ääres üht vanataati külvamas. Kuningas küsinud taadi kääst, kas tal lapsi ka olla. Taat vastu: "Jah, mul on kolm poega: üks on varas, teine mõrtsukas ja kolmas kerjaja sandipoiss." Kuningas ei ole sest aru saanud, vaid käskinud meest seletada, mis see tähendab. Mees seletanud: "Üks on kaupmees, teine arst ja kolmas kirikuõpetaja."
E 23429 (5) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa veenäkki juhtud nägema, siis ütle aga: "Näkk, näkk nõelasilmast nähtud." Siis kaub ta kohe.
E 23432 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolmekuningapääval võtta surnuajalt ühe kadakapuust risti katuselaua, kus oksaauk sees on, vahi oksaaugust läbi ja tule ise ikka mööda teed edasi seni kaua, kui venelaste jordanile jõuad. Seal nääd sa, et pappide ja muude palvetajate vahel ka vanasarvik ise keerleb, suur kõrge turban peas. Sina katsu tema selja taha saada ja kahma turbani ära. Kui sa siis selle pähe paned, võid sa igal ajal käia, kus sa aga ise tahad ja keegi ei saa sind nägema.
(Kirjutaja tähendus. Selle lou päris kodumaa on vist ainult siin piiriäärsete eestlaste juures, sest vene surnuaedades ei ole ma juhtunud katustega ristisi nägema, nagu neid vanades eesti ja soome matusepaikades näha on.)
E 23434 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa tahad, et üks inimene sind armastama hakkaks ja sinuga abielusse heidaks, siis katsu kuidagi moodi temal ühe toidu hulkas oma higi sisse sööta, kusjuures veel üks salm tuleb lugeda, mis nagu laulatab kokku. Selle salmi sõnad on aga kahjuks teadmata jäänud.
(Kirjutaja tähend. Küll teab minu hallitanud soome onu selle salmi, aga paku talle või kas higi, mis sul teda tellides maha jookseb, kõik asjata. Ei räägi.)
E 23436 (24) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui oled kukkunud, nikastanud ehk mõnda muud haiget saanud, siis lase haige koha peale järgmisi sõnu lugeda: Tõbi tulgu, teine mingu,
varesele valu, harakalle haigus,
musta linnule muud tõved,
meie Mihkli (ehk Juku ehk kuida nimi on) käsi (ehk jalg ehk sõrm) terveks.
E 23448/23450 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord söönud üks mees heinamaal lõunat, tulnud üks hunt tema juure ja vahtinud mehe peale, kui mees söönud. Tulnud ikka lähemale ja jäänud üsna mehe juurde seisma. Mees lõiganud tüki leiba ja istnud noa otsa ja pakkunud hundile. Hunt tõmmanud leivatüki kõiges nuaga mehe käest ära ja jooksnud metsa. Talvel läinud mees linna linu müima. Müinud linad ühe kaupmehel ära ja läinud raha saama ja näinud oma nua kaupmehe laua peal, küsinud: "Kust sa selle nua ka said?" Kaupmees küsinud: "Kas see sinu nuga on?" Mees vastanud: "See on minu nuga jah, sest sui andsin ma heinamaal hundile leiba ja hunt tõmbas noa kõiges leivatükiga minu käest ära ja jooksis metsa."
Kaupmees seletanud mehele, et ta olla soendis läinud ja pole enam tagasi saanud. Seekord tulnud tal kange leivahimu ja kui ta leiba olli saanud, siis olla ta hundinahast välja saanud, ja selle noa viinud ta sellepärast kodu, et näha saaks, kas mõni seda nuga omaks teeb, et ta siis sellele võiks tasuda, kelle käest ta leiba saanud. Siis kinkinud see kaupmees selle mehele püta heeringaid.
E 23452 < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord olli üks tüdruk jõe ääres kõndinud, koerakoonlane tulnud talle jälgi mööda järele. Tüdruk näinud, et koerakoonlane tulnud. Tüdruk roninud toome otsa ja tüdruku vari paistnud jõkke, koerakoonlane otsinud tüdrukud taga ja nainud, et tüdruku vari jõkke paistnud, hakanud vett lakkuma, et siis tüdruku kätte saab. Küll ta lakkunud ja lakkunud, aga pole vesi vähemaks jäänud. Katsunud käpaga tüdrukud kätte saada, aga pole ulatanud. Hakanud jälle lakkuma ja läinud viimaks lõhki. Toomehais ja inimesehais pidada üks olema, sellepärast ei ole koonlane osanud tüdrukud toome otsa otsida.
E 23473 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord sõknud sulane pahmast ja iga kord tagaseina ääres kummartanud hobune. Sulane läinud vaatama, et mis sääl on, ta leidnud säält suure rahakatla, aga et tal seda kuhugile panda ei olnud, sis pandnud ta rahakatlale mulda pääle. Peremees, kes seda nägi, tulli ja võttis rahakatla välja ja sai rikkas meheks, aga nina ja jalad mädanesivad ära.
E 23473/23474 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe korra leidnud karjatsed pajupõõsa seest rahapoti, jautanud see ära ja igaüks olnud rõõmus, et raha saap. Pajupõõsase aga lastud enese vett ja loodud pakitust heidetud ka sinna. Õhtu, kui nad koju läksid, siis tulli neile üks vana mees vastu ja ütles, et teie olete õnne leidnud ja olete oma õnnepaika ära roojastanud, siis ei pia ka see õnn teile mitte jääma. Oleksid teie sinna ühe ninarätiku või miski muud asja pannud, siis oleksite veel õnne leidnud, aga nüüd kadugu see ära, ja sedamaid olli suur kõllin ja raha kadus poiste käest ära.
E 23474/23475 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord läinud üks vaene sepp metsa lusikapuud raiuma. Raidunud ühe kadaka maha ja tüvest teinud lusika. Kui ta tüve olli maha raidunud, siis hakkas ta teda lusikamoeliseks tahuma. Kui ta tahus, siis kuulis ta korraga tirrrr tehtavat, ja teist ja kolmat korda ka. Kohe viskas ta lusikapuu maha ja hakkas kodu poole minema. Kodust võttis ta labida ja oma tütre kaasa. Kui ta sinna kohta tagsi jõudis, siis ei olnud kadakakändu aga kusagil näha, oksad ja lusikad ollid küll sääl ja see känd, kus pääl ta olli tahunud. Känd aga jäi kätte saamata ja raha välja otsimata.
E 23475/23476 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vendade kiusamine
Korra surnud üks rikas ja ahne peremees ära. Oma poegadele jätnud ta tõisele sauna, tõisele maja. Vennad aga pole mitte nii rahu olnud, vaid tõine tahtnud maja ja sauna, tõine sauna- ja majaperemees olla. Viimaks läinud tülisse, kaevanud kohtusse. Sauna peremehel pole aga mitte raha olnud kohtus käia, aga üks kord näidatud vaesele unes, et rikka venna tare läve all on rahakatel.
Läinud kohe otsma. Kui ta sääl just parajide kaevas, siis tulli rikas mees välja kaema, et kes sääl mügistap. Näinud, et vaene vend kaevab sääl. Läinud ruttu tuppa, võtnud püssi, et vaest venda maha laske, aga kui ta suure rutuga tulli, siis lõi ta uksepiida vasta püssi ära, nõnda et see lahti läks ja peremehe ära tappis. Saunavend, kes aga pauku kuulis, pani koju poole jooksma nagu tal jalad järel andsid. Perast sai ta maja enesele.
E 23494/23495 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sääreluu
Ükskord läinud kaks meest K. mõtsas taplema. Nad kiselnud ja tapelnud seeni, kuni tõine mees tõise ära tapnud ja ta rambe ala maha matnud, ise läinud ta aga kodu. See olnud ühel sügisesel päeval, kui üks vaene talomehe sulane säält mööda sõitis, kus see tapetud mees olli, kui ta üht healt kuulis nagu maa alt hüüdmas, et umbe ja umbe.
Mees läks nüüd heale peale sinna, et kes see niisugune on, kes nõnda hüüab ja mis nägi ta - maas olli sääreluu ja see ajas vahtu otsast välja.
Nüüd hakkas see luu rääkima, et mata mind maha ja su vaev saap ausaste tasutud.
Nüüd võttis mees selle sääreluu ja mattis ta maha. Kui ta hauda kinni ajas ja puutus labidat vasta midagi kõlisevat ja mees leidis nüüd rahakatla ja ta sai rikkas mehes.
E 23500 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Rumal tüdruk hirmutab vargad pakku. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Loll tütruk ja mõrtsukad
Ühe korra olnud mõrtsukil ühe mäekoopa sisse eluase võetud. Mäe seest jooksnud allik välja. Korra saanud üks loll tütruk selle allika juure. Ta vaadanud, et allika vesi jooksnud ühte veikest kraavi pitti. "Ei," ütelnud tema, "ma tahan, et ta igale poole piab jooskma!" Kohe teinud ta mitu tõist kraavi veel juure ja ütelnud siis iseeneses, et "sina mine sinna, sinna, sinna ja sinna!" Vargad mõtelnud, et sõamehi säetas, ja pistnud kohe paksu metsa sisse pakku. Tütruk ehmatanud ära ja hakanud taga sonima, et "tasa ma rääkisin küll, aga siiski kuulsid kaljud ja kivid, oih, puih!"
E 23507/23508 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha põranda all
Ühes vanas rehekambris ei julgenud keegi magada ega elada, sääl olnud kõiksugu healt kuulda, kord kõlinat, kord mürinat, kord laulu, kord lauluhealt.
Ükskord tulnud vaene närukaupleja sinna ja palunud öömaja, talle antud ka see vana kammer.
Kui see nüüd magama tahtis jääda, siis kuulis ta üht healt, kes ütles: "Kas tahad, ma tule? Kas tahad, ma tule?" jne. Närukaupleja mõtelnud: "Eks ta või tulla pääle," ja ütelnud: "Tule!" Kohe kuulnud ta kõlinat ja jäänud nüüd kõik vaiki. Ka närukaupleja jäänud magama. Hommikul, kui ta üles tõusis ja välja tahtis minna, olli rahahunnik läve ees ja ta pidanud enne veel raha eest kõrvale ajama, kui välja sai. Hea meelega jagas ta peremehega raha vennalikult pooleks ja ta sai nüüd peremehega otsatu rikkaks ja elasid mõlemad õnnelikult.
E 23511/23512 (3) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann < Mihkel Luts (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja hobuse ostmine
Kalevipoeg tahtnud hobust osta, pole aga kusagilt sarnast hobust saanud, kes teda üleval kannab. Ühel päeval reisinud Kalevipoeg teed mööda edasi. Tema vastu tulnud üks hobusega mees. Kalevipoeg küsis: "Kuule kulamees, kas sul on hobune müüa?"
Mees vasta: "On küll, istu aga selga!"
Kalevipoeg löönud käe hobuse selja pääle ja ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune mind ennnast ka."
Hobune aga nõtkus, kaup jäi katki. Kalevipoeg läks jälle tüki teeda, marga maada edasi, tuli teine hobusemees vasta. Kalevipoeg küsis: "Kuule, külamees, kas sul on hobune müüa?"
Mees vasta: "On küll, istu aga selga!"
Kalevipoeg ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune mind ennast ka," ja pani käe hobuse selja pääle. Hobune aga nõtkutas vähe selga. Kaup jäi jällegi katki. Kalevipoeg läks jälle tüki teeda, marga maada edasi, sääl tuli temale kolmas hobusemees vasta.
Kalevipoeg küsis: "Kuule külamees, kas sul on hobune müüa?"
Mees vastas: "On küll, istu aga selga!"
Kalevipoeg ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune minu keha ka," ja pani oma käe hobuse selja pääle. Hobune nõtkutas selga veel kõrgemaks. Kalevipoeg istus proovisõideks hobuse selga, aga hobune pani tuhatnelja jooksma, ikka edasi. Kui ta tüki maad ratsutanud oli, nägi Kalevipoeg tee ääres ühe suure tamme.
Ülevalt tamme okstest hüüti: "Kalevipoeg, Kalevipoeg! Löö käsi tamme kinni!" Kalevipoeg lõi küll käe tamme külge, tamm tuli aga kõige juurtega maast ülesse ja hobune lõhkus ikka tuhat tulist edasi kuni põrgu ukse ette.
Kalevipoeg kuulis häält: "Kalevipoeg, Kalevipoeg! Löö käsi uksepiita kinni." Kalevipoeg lõi oma käe väravapiita kinni ja piit oli kõva, see ei annud nõrkuda. Hobune jooksis Kalevipoja alt ära, otse väravast põrgu. Kalevipoeg jäi aga põrgu ukse pääle vahiks. Sääl ei lase ta ühtegi kuratit välja ega ka inimesi sisse ja on veel tänapäevani selles ametis.
Kalevipojale vastutulejad kolm meest ja kolm hobust olivad kõik vanad põrgupoisid isi.
Mihkel Lutsu suust.
E 23513 (4) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja põllu tegemine
Kalevipoeg kündnud ühes suures paksus metsas. Teine käsi olnud temal vagu ajades adra pära küljes ja teisega tõmbanud ta teise vaju kündmise tarvis suuri kuuskesi maast ülesse ja viskanud kõrvale. Nii teinud ta iga vaju ajamise juurdes.
Jumal juhtunud ka sinna tulema ja möödaminnes hüüdnud: "Tere, Kalevipoeg, jõudu kah!"
Kalevipoeg: "Tere jumaleme! Jõudu tarvis!"
Siis küsinud Jumal: "Noh, Kalevipoeg, mis sa siin teed?"
Kalevipoeg vastu: "Ma teen enesele põldu!"
Jumal küsinud: "Aga mis sa sääl teise käega siis katkud?"
Kalevipoeg vastanud: "Ma katkun kanepisi!"
E 23513/23516 (5) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann < Kai Parrikas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk
Vanal ajal raiunud ühe väga rikka peremehe sulane Paarika järve kaldal enese ahju kütte tarbeks puid. Kui sulane õige tugevaste töötas, tundis ta korraga, et kirves varre otsast lahkus ja järve sulpsatas. Küll katsus sulane kirvest vee seest kätte saada, aga kudagi moodi ei läinud seda õnneks veel veest välja tuua. Raske ja rõhutud südamega läks sulane kodu peremehele oma õnnetust kõnelema ja uut kirvest saama.
Kui sulane oma peremehele oma lugu oli ära jutustanud, kargas ihnsa peremehe süda tigedaks ja ütles: "Kui sa tõbras kirve olid järve lasknud, siis raiu käpuga, aga puusüld olgu sul õhtuks valmis, muidu ei saa sa süia ega päevapalka!"
Sulasel ei aidanud muud nõu midagi, kui kõmpis järve juurde tagasi, otsis uuesti, aga kõik asjata. Sulane istus õhkates kaldale maha ja jäi murest rõhutud südamega mõtlema. Korraga kuulis ta veekohinat ja nägi järve pääle vaadates üht ilusat neidu ligemale ujuvat. Sulane lõi kohkuma. Neiu lõi poolest kehast saadik püsti ja küsis naeratades: "Kallis noormees, miks sa mures oled?" Sulane kaebas oma häda ja õnnetust. Neiu aga vastas: "Ära muretse midagi, küll ma otsin sinu kirve ülesse!" Ilus neiu kadus vee alla, tuli aga jälle silmapilk tagasi, näitas vaskkirvest ja küsis: "Kas see on sinu?" "Ei," vastas noormees. Neiu käis jälle põhjas, tõi hõbekirve nähtavale ja küsis: "On see siis sinu?" - "Ei," vastas mees. Kolmat korda välja tulles ja kuldkirvest näidates küsis: "See on siis ikka sinu?" - "See ei ole ka," kostis mees. Neljandal korral tõi vesineiu nooremehe enese kirve nähtavale, keda mees suure häämeelega omaks ütles ja vastu võttis. Õiglase meele palgaks kinkis ilus vesineiu temale kõik need nähtavale toodud kirved ja kadus isi vee alla.
Sulane tegi oma töö valmis ja läks kodusse, kus ta juhtunud lugu ka peremehele kõneles. Peremees mõtles: "Rumal mees, et ta korraga neid kirveid vastu ei võtnud, kui pakuti! Oh, lähen ja toimetan seda paremini." Ta pani kolm kirvest õrnaste varre otsa, läks siis järve äärde, raius ja pildus nad kõik ükshaaval järve. Nüüd kurtis mees kirveid taga. Vesi ilus neiuke tuli tema häälitsemise pääle veest välja ja küsis, mis viga. Ihnus peremees rääkis oma õnnetust. Neiu kadus korraga vee põhja ja tõi kolm kuldkirvest nähtavale ja küsis: "On need sinu omad?" - "Jah, needsamad ongi minu," rääkis ihnus ruttu ja tahtis neid enesele võtta, aga korraga sulises vesi ja veeneiu oli kõige kirvestega kadunud. Peremees ootas, ootas, aga ei ilmunud enam midagi, kuid süda valu täis, kõigist kolmest irvest ilma. Kodu jõudes varastas ta ometigi sulase kirved, mida vesineiu oli kinkinud, ära. Sulane läks jälle puid raiuma järve kaldale, kuid varastud kirved tulivad temale meele, ta istus järve kaldale ja kurtis neid taga. Vesineiu ilmus ja küsis: "Mis sul, noormees, jälle viga on?" Noormees kõneles oma õnnetust, mida ihnus peremees temaga oli teinud. Vesineiu kadus vee põhja ja ilmus peagi jälle ja andis noore mehele ühe valge kivi, üteldes: " Ütle selle kivikesele, mida sa isi soovid, siis saab sul seda olema" ja ilus neiuke kadus isi kui tina tuhka. Noormees imestas esiotsa, pärast aga katsus kivikesega proovi, üteldes: "Kivikene, muretse mulle minu kallid kirved tagasi!" Peagi olivad kirved sääl.
Sulane läks kodu, ütles ennast peremehe teenistusest lahti, hakkas isi oma pääle elama ja oli ütlemata rikas mees kivikese abil.
Kai Parrika suust.
E 23534 (8) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Jüri Evartov (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halgjas
Poiss pidanud suvisel õhtul oma kallikest vaatama minema. Olnud kaunis valge öö. Poiss saanud juba üsna kallikese kodupaiga ligidale. Korraga näinud, hallis riides neiu tuleb temale vastu. Pikemal silmitsemisel näinud, et ongi tema oma kallis Miina. Poiss sirutanud teisele käe vastu, teretanud ja ütelnud: "Näe imet! Sa Miina käid nagu halgjas hallis riidis." Saanud seda ütelnud, kui tüdruk korraga eest ära kadunud kui õhk, poiss aga sulpsatanud saueauku, mis vett täis olnud. Sellest ajast saadik pole poiss julgenud enam ööseti kallikese ega muude tüdrukute juure minna.
Jüri Evartovi suust.
E 23537 (10) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Jüri Evartov (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pitk mees
Kooliõpetaja tulnud laupääva õhtul mõisast lugemise tunnilt. Tee viinud teda metsast läbi. Korraga kulnud ta ühe puu alt nagu oigamist. Ta vaadanud sinna poole ja näinud, et puu najal ilmatu pikk mees seisnud. Kuusk olnud küll pikk, kuid mees olnud veel üle kuuse. Selle loo üle järele mõteldes, läinud kooliõpetaja koju.
Teisel päeval saanud kuulda, et mõisa tallmeister ennast olnud ülesse poonud ja just sinna puu külge, kus kooliõpetaja pitka meest näinud.
Jüri Evartovi jutt.
E 23544/23545 (15) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Joh. Blumfeldt (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Paar näkilugu
Valge jõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas, need näinud seal valgeis riidis neiut edasi-tagasi kõndivat. Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise: "Kujun, kujun surnu sukka,
kujun kooljal koiva katet."
Tütarlapsed läinud uudishimulikult lähemale. Neiu tõmbanud tütarlapsi kääga, otsekui kutsuks neid ligimale. Kui need pole julgenud minna, sest neiu laul kõlanud nende meelest väga hirmsasti.
Nüüd läinud neiu jões oleva suure kivi otsa, viskanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda: "Tund on tulnud, mees pole jõudnud!" Siis aga hüpanud plumsatades vette, kuhu ta ka jäänudki.
Pole kaua aega mööda läinud, kui sinna kohta mees ära uppunud.
E 23545 (16) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Joh. Blumfeldt (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees armastanud püssiga metsas kolada. Kord olnud jälle Valgejõe ligidal. Olnud varahommiku, tedrede mänguaeg. Mees läinud edasi, näinud: naesterahvas kõndinud jõe ääres. Sellel olnud helekollased juuksed ja lausa pruun nägu. Mees mõtelnud: "Kes see nii vara ometigi peaks siin jõe ääres olema?"
Hakanud naesterahva poole minema, kuid see põgenenud eest ära, mees läinud kiiresti, naesterahvas veel kiiremini. "Mis näki jalad tal on, et järele jõuda ei või," pahandanud mees. Ehk ta küll tasakesi ütelnud, kuulnud naine ometigi, vaadanud korra ringi ja hüpanud vette. Vesi vulisenud, selle hulgast kostnud aga jahimehele ka hele naermine kõrvadesse.
J. Blumenfeldti suust.
E 23548 (3) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui piima toonud lehma piima esimest kord keedetakse, pannakse selle sisse kolm lepakoore tükki ja hõbesõrmus. Lepakoore tükid aitavad, et loom punasesse ei jää, sõrmus mõjub aga, et looma nisad ei lõhkne.
E 23551/23552 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki omandus
Korra käinud näkk ühest järvest välja, ta istunud järve äärde ühe kivi pääle maha, sääl suginud ta kuldkammiga pead ja laulnud üht imelikku õrna laulu. Järveäärne rahvas rääkinud seda lugu ka võerastele ja ükski pole seda uskunud.
Korra läinud üks vaene poiss sinna järve ääre. Kuu vaadanud taeva võlvilt ja mitu tuhat tähte säranud kuldhiilguses. Noormees istunud sinna kivi ligidale maha ja vahtinud looduse ilu. Natukese aja perast kohisenud vesi ja näkk tulnud veest välja, kivi otsa istunud ta maha, hakanud jälle pead sugema.
Noormees tõusnud tasakeisti maast üles ja läinud neiu poole, aga kui see seda märganud, siis olnud ta läinud ja oma kuldkammi sinna maha jätnud. Mees võtnud kammi ja ütelnud: "Mina olen süüdlane, et ma neiu ära hirmutasin, mina pian see kamm talle tagasi andma." Ja kui ta kammi veel oli vaadanud, siis viskas ta tema laenetese, sedamaid avanud ka noormehe silmade ees ennast üks kullaga tehtud tee ja mees läinud seda teed pitti järve ja ta jäänud sinna igaveste elama.
Johan Rootslane Vastse-Kuustes.
E 23553/23554 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Punapoiss
Ühe korra põlenud ühel mehel karjalaut ära, ehitanud uue, uues laudas aga jäänud loomad hirmus kõhnaks, hakanud põdema ja mõned neist surnud ju ära. Mees uurinud lugu järele, läinud lauta vahtima, äkist aga kuulnud ta, kuida hobused ja teised loomad tampima ja häälitsema hakkasid. Mees tõmbas tikuga tule üles ja näinud nüüd, kuda üks Punapoiss hobusid ja teisi loomi hirmsast malgutanud ja muidu piinanud.
"Poiss, mes sa sääl teet?" küsis mees.
"Karistan loome, nad põrgulised roojastavad ju minu söögilaua ära, tarvis ju keelda! Sina peat see laut teiste kohta ehitama," ütles Punapoiss.
"Kuhu ma tema siis ehitan?" küsis mees, "ehk kuhu ma tema õige pian veel ehitama, tulep ju hulka kulu kanda, kes selle ära tasup?"
"Mina ise tasun kulu ja valitsen kotuse," ütles Punapoiss.
Nüüd läksid mõlemad kotust vaatama. Esimeses kohas küsis Punapoiss: "Maa, mes moona võtad?"
"Üks nuumhärg ja hobune," ütles maa.
"Seda on palju," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi. Nüüd küsis Punapoiss uuesti: "Maa, mis moona võtad?"
"Üks härg," kostis maa.
"Palju on ka seda," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi.
Siin küsis Punapoiss jälle: "Maa, mis moona võtad?"
Maa kostis: "Kaks kanamuna!"
"Noh, seda ei ole palju," ütles Punapoiss ja andis mehele ehitusraha ja kadus ise jälle laudaseina alla ära. Mees ehitab laudad sinna kohta, kus kaks kanamuna maa moonas tahtis ja tal olli edespidi karjaõnn ütlemata hea.
Jutus Vastse-Kuustest. Johan Rootslane.
E 23554/23556 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Hindrek Rootslane (1896) Mt. 752. Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jeesuse teod.
Kui Kristus veel maa pääl kõndis, siis ollid nad Peetrusega kahekeisi kõndimas ja ühe korra läinud nad ühe peresse öömajale, sääl olnud rehi ülevan ja kui peremees homigu rehele tulli, siis tullid ka Jeesus Peetrusega peremehele appi reht peksma. Ajasid koerad tuast välja ja teinud pahma seks. Nüüd tõmmanud Peetrus tikuga (või kust ta see tule saanud on mulle teadmata) üles ja pistnud kaerte sisse. Peremees, kes seda näinud, arvanud kohe, et nad panevad tare põlema ja ta löönud Jeesusele.
Kui tuli suures läinud, siis hüüdnud Peetrus: "Laurits, ära lao otsale mine!" ja tuli jäänud kohe vähemaks. Ollid kaerad ära põlenud, siis olnud terad ise hunikus, õled ise ja haganad ise hunikus. Peremees naernud iseeneses: "Nüüd on mul rehepeksmine hoobis mänguasi!"
Kui Jeesus Peetrusega ära läinud, siis hakanud peremees ise ka nõnda reht peksma, pannud tule vilja sisse ja ise vahtinud, et see aga lao otsale ei läheks. Tuli läinud aga suureks ja mees hüüdnud: "Laurits, ära lae otsale mine!" Aga Laurits ei pannud sest tähelegi, vaid läinud lao pääle ja tare põlenud maani maha. Siis tulnud mehel meelde, et ta Jeesusele oli löönud.
Jutustanud Vastse-Kuustest Hindrek Rootslane.
E 23561 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanadest kohtadest
Kurista Tondimägi on üks vana hiie-või ohvrimägi, ta on Jurjevi ja Räpina postitee ääres. Jurjevist on ta Räpina poole minnes pahemal pool, umbes 24 1/2 versta kaugel, muidu on ta uhe suure kuuse ja kolme kasega ehitatud ja need puud on otsata vanad. Mägi ise on otsast natuke laasik, muidu on ta ümarik ja teisest kaldast teiste umbes 200 sammu risti üle mõõtes.
/Joonis/
E 23562/23563 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõakääpad
Üks sõakääbas on Võnnu khl. Ahja vallas Miku talu maa pääl. Ta on täis inimeseluid ja vanu sõariistu ja sääl on imestamise väärt suuri luid. Üks sääreluu on nüüdse aja sääreluuga kõrvu mõõtes pool pikem.
Korra toonud üks mees ühe sääreluu säält kääpast ära ja pannud ta kodu aia ääre, et kui mõni tuleb, siis on hea näidata, kui suured inimesed ennevanast on olnud.
Ööse hakand mehel jalad valutama ja unenägo olnud hirmus ja keegi hüüdnud: "Puhkepaika! Puhkepaika!"
Mees viinud teisel hommigul luu jälle kääpase tagasi ja saanud nenda sest kohutavast asjast lahti.
Teine kääpas on ühes Kuristal olevas metsas, kus ta Hundikuhja nime all seisab. Ta on õige suur ja ümarik. Teine on ka sääl ligidal ja see on pikergune.
E 23563 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kohanimedest
Suuresaare mets Kuristal on oma nime ühest vanast saarepuust saanud ja saarepuu olnud väga vana ja ära kuiunud. Ühe korra olnud pühapäeval suur marutorm ja kirikulised sõitnud kodu, aga tee käinud just sellest saarepuust mööda ja kui ühel kirikulisel hobune sinna saare kohta olli jõudnud, siis murdus puu maha ja lõi mehe vigaseks ja sest ajast saani kutsub rahvas seda metsa Suuresaare metsaks.
E 23563 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pähna oruks hüiab rahvas Kurista mõisa peralt oleva Rootsi talu suurt orgu. Oma nime on see org jälle ühest suurest pähnapuust saanud.
E 23563/23564 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mussjärveks kutsutakse üht veikest järvesugust lombikest. Oma nime saanud ta sest: "Poiss ja tütruk saanud sääl ühes põõsastikus kokku, poiss küsinud tütruku musu ja üks venelane seisnud teisel pool järve, tütruk näinud selle ära ja näidand käega venelase pääle tähendates, et poiss tasa räägiks. Venelane aga mõistnud seda käega näitamist teiste, ta arvanud et selle järve nimi on Musu ja ta ütelnud ka kohe: "Eta muss osero" ja sest saani saanud rahva kätte see nimi.
E 23567 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mai vastu võtmine on ju ka tähtjas. Õhtu 30. aprl. tehakse tuli kuskile nurme pääle ülesse ja sinna tulevad poised ja neiud ja tantsivad ja igaüks toop ka hagu või puid tulesse, et ta sel aastal niisama lehkasi nagu lehkaja lehekuu. Kõrtside juures panevad kõrtsimehed see tarvis suure kadakahuniku põlema, et siis rahvas hästi sinna koguksi ja talle raha tooksi viina ja õlle eest.
E 23567 (9) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes siis enesele raha soovis, see läks tare pääle katusseunka või kahrupersede ja vahtis säält läbi musta täku rangide põhja poole, kus siis vanapagan raha pidi kuivatama nagu seda muinasjutud räägivad.
E 23657 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teised, kes linnukeelt ehk suurt vanadust enesele soovisid, läksid sõnajalaõisi otsima ja kui midagi näha ei olnud, siis arvasid otsijad, et nad oma süü perast ilma jäid.
E 23571 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd toodi metsast üks kähar kuusk ja seda nimetadi "jõuluingliks". Sellest kuusest viidi igale loomale natuke toiduga üten, et loomad siis teise jõuluni hästi terved ja rammusad pidid olema.
Õhtu, kui hämaraks läks, siis võisid noored ja vanad kõik tuleviku ette ära seletada. Tuba sai puhtaks pühitud ja pühkmed ühe matti sisse pantud, mida peremees hõlma võttis ja siis sellega põllu pääle läks, kus ta matti pühkmetega kummuli käänas, ühe pussnua, mida ta selle tarvis kodu põue oli pannud, nüüd selle matti ala pistis, ise kummuli pääle heitis ja kus ta nüüd tuleviku õnne valvas.
E 23573 (27) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
/Uueaasta/ Õhtu, kui juba väha hämaras läks, siis tegi peremees lepapuust teiba ja pistis iga hinge jauks, mis majas elasid, ühe teiba lume sisse püsti ja kelle teivas maha olli kukkunud, see suri sel aastal ära.
E 23575 (37) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure reedi hommungul, siis pidid lapsed lastusid tuppa kandma, et suvel hästi rohkest linnupesi leiaks.
E 23576 (47) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm pajupuust keppi kooriti valgeks ja need panti laudakatusele, et kui suvel mõni siug ehk madu loomadese pidi puutuma, siis olli nende keppidega hea arstida.
E 23577/23578 (51) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmapiim venis, siis olli keeki puugi sitta laudaläve ala toonud ja nüüd olli tarvis puugisita toojad kätte saada ja see sündis sedaviisi. Kaks pihlakat said kodu toodud ja siis oherdiga mulk teise sisse soohitedud ja siis teine pihlakapunn teisele selle augu sisse löödud. Nüüd sai see tükk tuhakoldesse visatud ja pahema jala kontsaga kolm korda pääle löödud, kusjuures sai üteldud: "Verise, higise ja tulise kuradi nimel!" ja veel järele siunatud: "Homme ole sa, põrglasenägu, siin!" Nüüd pidi see inimene teisel päeval sinna tulema. Siis olli ka mõni asi, mis ta otsma tulli, aga seda ei tohitud talle anda, sest muidu ei saand midagi abi.
E 23578 (53) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohtinud iial pihlakast vitsa pruukida, sest siis hakkasid loomad verd kusema.
E 23578 (54) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ei tohtinud karjane ka hundi ehk jänese nime nimetada, selle asemel aga va metsa hall ja argpüks.
E 23579 (55) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevadel sai põld ka ära õnnistatud, mis nii sedaviisi sündis: "Üks veeämber veega, kuhu igast vilja seltsist natukese sai sisse raputatud ja siis iga nurme pääle ühe saunavihaga seda vett raputatud, kusjuures kolm kord sõnati: "Isa, pojuke! Isa, pojuke!"
E 23581 (66) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Arstiti ka saunas, enamiste vihaga. Kui mõni paise või koeranael ihu külge ajab, siis saunas löödi kiige eesmalt kolm kord jalatalla ala või kontsa ala, kusjuures veel sõnati: "Rohi välja, rohi välja!" jne.
Perast aga löödi jälle kolm selle haige pääle.
E 23581 (67) < Võnnu khk. - J. Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui laps ära nõiutu arvati olevat, siis vihuti ka seda saunas, kusjuures jälle lausuti: "Sopp, sopp, soone pääle, vihalehes nõiutu veere pääle."
E 23582 (69) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Et aga sauna arstimise ja kiige nõiduse asemeks on tarvitadud, seda tunistavad need järgmised tööd: puuki, lendvat, katku, halli ja luupainajat olla saunas tehtud.
E 23582/23583 (71) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvad, seda tehtud ka neljapäeva õhtu, kuid ainult üks ainus õhtu. Pääks võetud selle teha suur nõel ja taha pandud talle kivi või tükk tina. Kolm kord visatud teda üle pahema õla, öeldes: "Sünni liide, linnukene, tõuse taadi tondikene! Käi üle maa, mere, käi läbi tule ja vee!"
Nüüd pidi lendva ennast lihaks ümber muutma ja ka oma peremehe sõna pääle igasse kohta minema, kus see aga soovis. Terav ots käinud tal eel- ja jäme ots, see olnud tagapool.
E 23583 (72) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku, seda tehtud saunas, metsas, tuas ehk üleüldse, kus sellekohast materjaali olli. Katk, see olnud päris inimene, talle pandud igast tõbest ja hädast üks tükk või tilk ehk saanud ka tõbedega kokku määritud nagu koeranaelte, sureja ihuga, sivvu lihaga jne. Katkud olnud värvi järele: rohiline olnud inimeste katk, punane olnud loomade katk, hall olnud aga kiigi taimede tarvis.
E 23583 (73) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall see olnud üheksast seltsi verest kokku pandud: inimese-, koera-, lehma-, kassi-, hobuse-, sikka-, lamba-, kitse- ja seaverest. Ka olla tal kiik keeled selged. Tal olla nägemine ja kuulmine küll, aga tundmist ei olevat tal mitte sugugi.
E 23587 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja võeti, siis ei tohtinud leivaahju iial ilma puieta jätta, sest kui ahi tühjalt oleks seisnud, siis ei oleks tema sisse ka kunagi leiba enam saanud.
E 23594 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Läsjanaise pedakast ja ta nimest
Üks vana pedakas saisab praegugi veel Kurista karjamõisa (Lilumõisa) maa pääl. Ta on üks kähar puu ja oma nime on ta muistese juttu järele järgmisel viisil saanud. Korra surnud ühel naisel mees ära. Mees saanud maha maetud ja naine jäänud teda perra leinama. Kui kolm nädalat mööda olnud, siis kästud naisel nimetud pedaka juure minna. Kui naine sinna läinud sai, siis kuulnud ta oma nime nimetavat. Ta vaadanud ülesse ja näinud sääl omma meest valgis riides seisvat ja üht käsulauda käes pidavat. Kui mees ära kadunud, siis tulnud naine kodu ja surnud kolme päiva perast ära.
E 23594 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõine jutt räägib, et korra olnud ühel naisel ainus poeg, see surnud ära ja nutnud väga omma poega taga. Korra teinud see naine teiste töölistega selle põllu pääl tööd. Kui töörahvas jälle jutu selle naise poja pääle käänanud, siis hakand naine jälle nii haledaste nutma, et ta ära surnud. Sinna kohta istutadud ka see pedak, kuhu see naine surnud.
E 23595/23596 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kullakoobas
Ühe korra mänginud lapsed ühe kengo pääl. Üks herra tulnud sinna ja hakanud ka nendega ühes mängima. Herra olnud aga hea osav mängija, võitnud lapsed kõik ära ja löönud kepiga vastu maad. Kohe olnud kõik mägi tuld täis ja üks laps hakanud Issameie palvet lugema. Kohe kadunud herra säält ära. Ta olli nägemata tulnud ja nägemata ka ära läinud. Lapsed ei julgenud enam sinna mängima tulla.
Ja üks sääl elaja vanamees teinud sinna mäe sisse enesele keldri. Keldrisse pannud ta kõiksugu kraami.
Ühe öö läinud ta välja ja näinud enese keldri kohal tule põlemas, ta läinud sinna vaatama, kes sääl tuld teep. Kui vanamees sinna ligidale olli saanud, siis nägi ta sääl, et vanapagan raha kuiuvad. Kohe peitis vanamees ennast ära ja vahtis salaja, kuhu vanapagan raha paneb.
Kuke ajal siis hakkas vanapagan raha oma koopase matma, mis mehe koopaga kõrvu olli. Kui vanapagan ära olli oma töid toimendanud, siis aevastas ta üks kord õige tugevaste ja kadus ära. Mees läks nüüd kullakoopa juure ja hakkas otsima, aga ta ei leidnud mitte midagi. Mees mõtles järgi, kas vanapoiss midagi kavalust või nõidust ei pruukinud. Mehel tulli nüüd meele, et vanapagan aevastanud, mees ka aevastanud ja kohe tulli kuld välja ja seda olli sada vakka, mees sai põhjatu rikkaks. Kui ta kolm aastat nii olli elanud, siis poos ta ennast ära.
E 23606/23608 (3) < Harju-Madise khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jakob Preimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaveski jõe näkk
Madise Vanaveski jões olnud kord üks näkk, mis tihti näha olnud. Vahel olnud ta nagu naene, kel laps üssas. Aga enambiste ikka olnud tüdruk, iseäranis nääriööse jää pääl istunud ikka, ja jaaniööse suvel laulnud ta, aga nääriööse nutnud. Läinud aga keegi nääriööse üle jõe minema, selle ütelnud ta: "Kuule, ära mine, pea kinni!" Kes seda kuulnud ja tagasi läinud, sel pole viga ühtegi olnud, kes aga edasi läinud, see uppunud ära.
Kord läinud üks mees üle minema, näinud näki jõe pääl olevat. Olnud julge mees, pole midagi kartnud. Küll hüüdnud ka näkk selle: "Pea kinni, ära mine!" Pole tõine hoolinud, vaid läinud edasi, sääl aga murdunud jäe ja mees kukkunud ja uppunud ära. Ning viimate polegi ka julgenud palju keegi säält käia.
Kord olnud aga ühel mehel nääriööse üle jõe asja ja läinud sinna minema, näinud ühe tüdruku jäe pääl istuvat ja nutvat, mõtelnud kohe, et ehk vahest on näki. Nii olnud ka. Hüüdnud ka selle: "Kuule, mees, ära mine, pea kinni." Mees jäänud seisma ja ütelnud: "Mis sa tahad?" Nüüd ütelnud näkk: "Tuhat tänu sulle selle sõna eest, sina oled mind vaevast pästnud. Oled esimene, kes minuga midagi kõneles. Mina olen tüdruku tütar. Minu ema sünnitas mind kahekümne aasta eest nääriööse siin jõe jää pääl, aga peran on minu sündimist uputas ta ennast minuga ühes ära, aga sest saadik pean mina iga nääri- kui ka jaaniööse siin olema. Aga võisin siis alles lahti saada, kui keegi inimene minu käest midagi küsib. Et sina seda oled teinud, pääsen mina ära." Ja kadunud ära.
Mees läinud kodu, käinud, kus vaja käia olnud, tulnud ilma äpardusteta kodu. Kõnelenud lugu ka tõistele. Ja sest pole keegi sääl näkki näinud. Mehel olnud aga see aasta õnnelik elamine, kõik, mes ta ette võtnud, läinud hästi korda.
Jakob Preimanni suust Varssavis, aga Madise kihelkonnast päri.
E 23608/23609 (4) < Rapla khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Mart Õre (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondi nägemine
Mees tulnud Tallinast kevade poole talvel voori päält kodu poole tulema, jäänud aga tõistest voorimeestest maha. Vandunud selle üle palju. Tee, mille pääl nad sõitnud, käinud jõekallast mööda. Jõgi olnud juba lahti.
Korraga näinud mees, kuda saaniga kaks meest, kaks valged hobust ees vett mööda sõitnud, mis vesi suitsenud. Mehe kohal jäänud peatama, mehel tõusnud nahk hirmu täis, ütelnud: "Jumal, tule api!" Nüüd kärgatanud tõine: "Miks sa siis meist siia kutsusid?" Andnud hobustele piitsaga nii pihta, et tuli välja tulnud ja sõitnud ära.
Ühe kõrtsi juures jõudnud selsimeestele järele, olnud aga veel nii hirmunud, et pole rääkida saanud, vaid tüki aja perast toibunud.
Mart Õre suust Varssavis, aga Rapla kihelkonnast päri.
E 23657/23658 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatal
Ühel poisil oli unes rahakatalt juhatatud: "Tõuse üles ja mine metsa alla, sääl on metsa ääres üks allik, sääl on rahakatal sees." Poiss oli ka julge olnud, tõusnud üles, võtnud suure teiva õlale ja läinud nimetatud allika juure. Kui ta sinna oli saanud, näinud ta katla, sääl pistnud puu sangast läbi ja kangutanud juba üles. Oleski pea katla välja saanud. Kui ta üles oli vaadanud ja näinud, et peenart mööda tuleb üks must siga tema poole ja lõuad laiali. Poiss oli seda näinud, lasknud katla tagasi ja pistnud pukama, aga ei oleks ta mitte üles vaadanud, siis oleks ta katla ühes rahaga kätte saanud. See must siga oli katla hoidja, kes säält peenart mööda alla tuli, ehk paremini ütelda - see oli silmaviirastus.
E 23658/23661 (5) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas poiss jaanipäeva õhtu tuld oma särgis kandis Ennemuistne jutt. Hans Maaten
Ühel jaanipäeva õhtu läinud ühe talu tütrikud ja poisid õitsele ja säält olnud ka saunanaise poeg ühes, kes vaesesti oli elanud. Kui nad juba nalja ja kõik olid juba ära teinud, hakkas neil viimati külm saama, aga kellegil ei ole tuletikka juures olnud. Kesköö aeg näinud nad eemalt ühe tule, aga keegi ei ole julgenud sinna minna. Viimati ajanud teised seda saunanaise poega, see pidi vägisi minema.
Kui nüüd see tule ligidale saanud, vaadanud ta salamahti läbi poosaste tule poole, sääl olnud kaks meest ja seganud tulesüsa harkidega umber. Poiss oli hirmuga ära tahtnud minna, aga nemad näinud ära ja kutsnud tagasi. Kui poiss tule ääre oli tulnud, küsisid, mis teda siia ajas. Poiss seletanud ära, et teda vägisi siia tuld aetud otsima. Nüüd käskinud mees poissi sõrgihõlma laiali lautada ja mees pannud kolm kühvletäit süsa poisi särgihõlma sisse ja ütelnud: "Keegi ei ole selle ajaga enne sind siia veel juhtunud."
Nüüd oli poiss ära läinud, aga mõtelnud: "See ei ole õige tuli, ta ei põleta mu särkigi ära." Poiss pannud tulesöed põesa alla ja ise läinud teiste juure. Et juba hommik väljas oli, siis ei olnud tuld enam tarvis. Kui teised õitselesed kodu hakkasid minema ja ära olid läinud, siis läks poiss sinna põõsa juure, kus ta tulesöed maha oli pannud ja vaata imet - suur hunik olnud hõberublatükkisid põesa all. Poiss oli nüüd selle raha võtnud ja saanud rikkaks meheks, et enam ei ole olnud tarvis vaest viisi elada.
E 23675/23676 (1) < Tarvastu khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugujutud
Rahaviijad
Umbes paarikümne aasta eest tulnud kaks tundmata võerast meest Vooruse K. talusse, küsisivad talu osta ehk renti ehk monad teist kohta ümbert kauda. Nad ütlesivad ennast Abjast päri olevat. Et õhtune aeg oli, siis palusivad öömaja. Peremees lubas neile lahkeste ka. Nüüd vaatasivad ümber õueaja ning kiitsivad selle iludust. Ööseks pantud mehed ettekambri õlgede peale magama, hobune panti talu rehe ala. Öösel olivad mehed kui tina tuhka kadunud. Pererahvas imeldasivad varaste ära põgenemise üle, vaatasivad kõik aitad ja lautad ning tallid läbi, kas võerad ehk midagi ära pole varastanud, aga ei leitnud midagi puuduvat.
Kui hommikul karjapoiss karjaga metsa läks, nägi ta kopli serval värskelt segatud mulda, läinud vaatama ja näinud segatud mulla peal suure kivi kõrval suur neljanukaline kastipõhja ase hästi sügavale mulla sisse vajunud, mis tähendas, et kast häste raske oli olnud.
Karjapoiss rääkis asjalugu peremehele, nüüd läks seegi lugu vaatama. Peremees kaevas august segatud mulla välja ja leitis - päris maapinna ligidal neljanukeline kastiase, mida tõeste võerad olivad ära viinud. See lugu oli ka vist unes näitatud rahaauk, mida võerad oma julgusega ära tullivad viima.
E 23676/23677 (2) < Tarvastu khk. - Johan Kala < Mai Siil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha lehmalaudas
Kord oli ühele vanaeitele raha lehmalaudas lubatud. Juhataja vanamees ütles: "Mine lehmalauta, seal on palju raha lehma nina ees üles tõusmas ja maha vajumas, ära karda, võta julgeste, seal on teda küllalt." Vanaeit ärganud ülesse, aga ei julgenud raha ära tuua ja uinunud jälle magama. Saanud uni jälle pääle tulla, ilmunud jälle seesama vanamees ja ütelnud: "Ära karda, vanaeit, ühtegi raha ära tuua, mine ja võta julgeste, seal on teda küllalt üles tõusmas ja maha vajumas!" Aga siiski ei julgenud vanaeit lauta vaatama minna.
Selle luu olen ma vane saunaeide Mai Siilu enese suust üles kirjutanud, kellele see lugu ise oli ilmutatud.
E 23677/23678 (3) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm tüntrit kulda
Umbes kümme aastat tagasi juhatadi Pikasilla parvepoisile unes raha, kolm musta keppi ilmunud poisile ja rääkinud inimese healega ja ütelnud: "Tõuse ülesse, võtta labidas ligi, mis siin vööruseukse kõrval seisab ja mine sada sammu kõrtsi nuka juurest otseteed põhja poole, siis kääna pahemat kätt, seal on tee kõrval lohk, seal lohu sees suur männakänd, selle kännu kõrvalt kaeva kolm korda labidaga, siis tõusevad sealt kolm tündrit kulda ülesse. See on vana sõeavarandus ja sina pead seda kolmeks jagama. Üks jagu peab praeguse rootsi valitsusele, tõine osa praegusele vene valitsusele, kolmas osa peab sinule enesele jääma. Tõuse ruttu ülesse ja ole julge, sest pika viitmise läbi võib see õnnetund mööda minna ja see ei tule enam selle põlve rahvale tagasi, sest iga saja aasta tagant on meil luba temast teadust välja anda."
Kepid kadusivad ära ja poiss ärkas ülesse. Poiss mõtelnud asjalugu risti ja põigiti läbi, aga ei julgenud kullatündrit välja võtma minna, labidas olnud küll vööruse ukse kõrval, kus kepid teda olivad juhatanud.
Hommikul rääkis poiss lugu kõrtsimehele ja läksivad kahekesi vaatama, leidnud ka juhatatud lohu ja suure männakännu, kaevanud nüüd kännu ümbert, aga pole enam midagi ilmunud.
E 23678/23679 (4) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tütrukule juhatatud raha
Kord juhatatud ühele tütrukule hulk raha põllu peal suure kivi juures. Kästud tütrukut, teist naiseks saanud õde ka appi võtta raha kodu kandma. Kästud neid ka anumaga natukene võid võtta ja selle kivi peale maha panna, siis tõusta raha ülesse. Õed pole aga kumbki julgenud raha ära tooma minna.
E 23683/23685 (6) < Tarvastu khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Abieluta lastest
Korra oli üks mees ja ilus tütruk eksinud. Ta tahtis seda tehtud süüdi varjata ja ilma silmas ausaks ja puhtaks neitseks jääda ja mõtles, mis nüüd pean tegema, sünnib laps, siis olen ise haige, ei saa last ära peita, ei saa ka süüagi ise kätte. Abielurahva viisi kõikide kuulda ja näha tuua, siis oleks mul abi küllalt, aga siis jäeks ma ommeti terve kihelkonna näpunäiteks (jumala kohut ja igavest nuhtlust ei tulnud temal meeldegi).
Korraga hüüdis üks kole heal otsekui põrmadu alt: "Luba laps mulle, küll ma siis ise sind aitama tulen! Vii ta pärast sündimist kohe tiiki, küll ma siis sulle su endise jõu ja tervise jälle tagasi annan ja veel su ilmlise au ja õnne, et sa paremat enam soovida ei või."
Need sõnad olivad tütrukule esite küll hirmsad, aga mida enam ta järele mõtles, seda enam meeldis see nõu talle, sest lootus ilmliku au ja õnne peale oli suur, ja sellepärast lubaski viimaks nägemata heale soovi täita ja last tiiki viia, kui see saab sündinud.
Varssi jõudis ka mahasaamise aeg kätte ja tütruk läinud üles lauda peale ilma kellegi nägemata. Seal sündinud lapsukene ilma mingisugu valuta ära ja tütruk olnud jälle terve nägu ennegi. Mässinud lapse põlle sisse ja tulnud redelit mööda lauda pealt maha, et laps tiiki viia. Mingisugu armu ei tunnud ta oma lapse vasta. Korraga aevastanud laps põlle sees ja tütruk ütelnud nägu enamiste naistel see komme on ütelda kord kui laps aevastab: "Aita, Jeesuke!" Saanud selle sõna ära ütelda, siis löönud kiigi selja tagant tütrukule tubli vummi kuklasse, nii et tütruk ühes lapsega redeli pealt maha kukkunud ja heal hüüdnud: "Ise lubasid lapse mulle, nüüd võtid jälle ära!"
Tütrukul läinud kohe laps armsaks, et enam ei tohtinud tiiki viia ja tütruk jäänud ise kohe raskiste haigeks.
E 23688/23696 (10) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve tulemisest
Helme kihelkonnas Koorküla vallas on üks veikene järv, Valgjärveks nimetud. Sellest järvest on palju juttusid rahva seltsis liikumas. Selle järve asemel olnud ennevanast kirik ja ka mõisa ning aja jooksul järv asemele asunud.
Üks lugu jutustab, et sääl mõisas vanaste väega kuri ja rikas herra elanud, sellel olnud üks poeg ja tõine tütar ning ütlemata palju kõigesugu varandust ja pärisorjasi. Kui herra ära surnud, jätnud ta varanduse lastele üle kahe pärida. Poeg oli esimene meister kõigesuguste koerustükkide peale ja armastas jahil käimist ning hulkus päevade kaupa metsasi mööda ümber. Ka kõige koledamal kombel käis nooreherra oma orjadega ümber, kõige vähema süü eest tulli nuhtlus, vaest ka surnuks pekstud. Kõige pahem oli veel see, et nooreherra oma õde oli hakanud armastama ja sellega keelatud kombel ümber käinud. Kõik kosilased, kes õel käisivad, saadeti tühjalt tagasi ja õest ning vennast pidi ise abielupaar saama. Nooreherra oli küll kuulnud vanarahva suust seda juttu, kus vend ja õde paari lähevad, sinna saab tule ehk vee läbi hukatus tulema, aga seda peeti ju tühjaks ebausuks. Ta oli ka kuulnud, kes ussikuninga krooni või harja ära sööb, see siis linnukeelt mõista. Seda tahtis herra väega hea meelega õppida, oli ju tõisel mitme vakamaa suurused rohtajad, kus tuhanted linnud vahel laulsivad, seal oleks ka palju tarkust võinud linnukeele läbi õppida.
Sellepärast käis nooreherra ise ühe vana nõia juures õpetust palumas, kuida linnukeelt peaks mõistma. Nõid õpetas, kuidas ta ussiharja kätte võib saada ja andis salvi hobusejalgade ja mõeka määri, millega ussiharja tooma minti. Nüüd saatis nooreherra tuapoisi metsa, kus usside kuningas oma aastapüha pidi pühitsema. Nooreherra andis selleks oma kõige viletsama ratsahobuse ja vesiterava mõega. Hobusejalad võiti salviga, et usside nõelamine kahju ei teeks ja mõegatera võieti tõise salviga, et siis ussihari sinna külge jäeks, et kaugelt hea ära rajuda oleks.
Nukra südamega läinud tuapoiss seda kardetavad võitlust võitlema. Ta jättis sinna metsa, kus nõid oli juhatanud. Keset metsa olnud suur lagendik üleni ussidega täis täidetud, keset lagendikku suure kannu otsas istus suur uisk, valge läikiv hari peas. Tuapoiss luges targal õpetatud ussisõnad ära ja ussid lõivad kahele poole lahku ning saatsivad aidade vahelt tee kuninga juure. Tuapoiss kihutas rutuste otsekohe eesmärgi poole. Süda kees hirmust neid suuri ja jäledaid madusid nähes, mis siin kõik liigutasivad ja oma päid sisistades tema poole sirutasivad. Ruttu, ilma aeaviitmata kihutas kuninga juure, tõmmas mõegaga üle mao pea ning hiilgav maohari jäänud mõega peale. Ruttu kui välk tõmmanud ta harja ja pannud jahitasku, ise kihutanud surmahirmus kodu poole, sest usside kuninga haleda surmahädas appihüüde peale kargasivad kõik usside leegioonid tuapoissi kinni püüdma. Aga sellel oli hästi vali hobune, pealegi olivad hobuse jalad nõiasalviga ära salvitud, et usside nõelamine neile midagi ei saanud teha.
Tuapoiss tänas õnne, kui ta kodu jõudis ja oli rõemus, et ta ühe neist kõige hirmsamatest lahingitest oli võitnud. Kui tuapoiss ussiharja kodu oli toonud, andis nooreherrale, see andis koke kätte, öeldes: "Prae see mulle nõnda ära, et sa ise oma suuga sellest midagi ei maitsa, vaid tervest minule pead tooma."
Herra ei uskunud kokke ja pannud sellepärast tuapoisi senniks ka köögi järele valvama, et kokk mitte ussiharja ei peaks mekkima. Hakanud praad valmis saama, pidanud kokk natukeseks köögist ära minema. Seda aega tarvitanud tuapoiss enese kasuks ja mekkinud keelatud ussiharja. Kohe tunnud ta eneses imelikku muudatust, aga ei teinud sellest midagi välja.
Kui nooreherra praadi ära sõi, siis läksivad tuapoisiga aeda, et kuulda saada, kas rahvajutt tõsi on ja kas saavad aru, mis linnud laulavad ja kas mõistavad käo kukkumist üles arvata.
Küll kullelnud nooreherra, aga ei saanud sõnakestki aru, aga tuapoiss kuulnud ja mõistnud kõik, aga ei tohtinud nooreherrale avaldada, siis oleks tema keelatud prae puutumine avalikuks tulnud.
Kord enne nooreherra pulmapidu läinud jälle tuapoiss rohtaeda kuulama, mis linnud ka pulmapidust saavad rääkima. Kohe rohtaeda jõudes kukkusivad kaks kägu tõinetõisele oma häda kurtes. Esimene ütelnud: "Täna oleme veel siin, homme peame juba siit ära minema, sest suur hukatus ootas seda tundi, kus vend ja õde laulatud saavad!" - "Ei tea, mis õnnetus siin tuleb, kas tuli või vesi?" küsinud teine kägu. "Vesi saab siia tulema," vastanud esimene. "Siis peame küll juba homme ära reisima," ütelnud tõine.
Pulmapäev jõudnud kätte, võerad tulnud juba sinna ja laulatuse rahvas hakanud kirikule minema, kõik ehtinud kiriku minema ja olnud rõemsad, ainult tuapoiss ei olnud mitte rõemus. Tema rääkis nüüd kõigile, mis pidi tulema ja andis nõu, parem kes soovib ära põge/ne/da, sest tema olla linnudest kuulnud, et siia järv asemele saada, tulema laulatuse aeges. Aga seda peeti nairuks ja kõik lõbus seltskond sammus naerdes ja hirnudades oma rada, ainult tuapoiss üksi põgenes ära ja läinud ligemale külasse, et näha saada, mis pidi sündima.
Parajaste saanud tuapoiss külasse ja pulmarong kirikusse, kui taevas paksu pilve läinud ja otsekui meri sinanud ning suur kohin tulnud ikka ligemale, ilm läinud pimedaks, et enam midagi ei võinud eemale näha. Paari tunni sinanud, kohisenud ja mühisenud sääl kohas, siis läinud jälle valgemaks, pilved kadunud ära, ainul paks udu varjanud maad ja katnud seda häävituse tööd kui vaibaga kinni. Kirik ja mõisa olivad kadunud, järv oli asemele tulnud. Tuapoiss oli kaks korda ujudes vee alla läinud vaatama, mis pulmalised teevad. Majad olnud kõik nägu ennegi ja inimesed tallitanud nii sama nägu maa pääl, ainult ümber muudetud - nad hingata vett õhu asemel ja olla veevaimudeks ümber muutunud. Tuapoiss toonud sealt ka kuld- ja hõbeasja mälestuseks välja. Kolmat korda ei ole enam julgenud sinna minna, siis jääda igaveste sinna teenima.
E 23696/23697 < Helme khk - Johan Kala (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teine jutt jutustab Valgjärvel kala püüdmisest järgmist lugu. Üks mees läinud Valgjärvele kalu õngitsema, õngitsenud terve päeva aega ja saanud kaunis hulga suuri kalu. Õhtu eel kuulnud tasast häälekaja, üks hüüdnud: "Notsi, notsi, notsi!" Tõine ütelnud jälle, joba tuleve, ainult tölpsaba on kadunud, ei tea kos tema nõnda kaua aega viit?"
Mees vaatanud selja taha lootsikuse, kus kalad olnud, aga mis mees näeb - kalad kõik kadunud, üks ainuke ilma sabata siblib veel lootsikas. Mees võttis ka selle ja viskas sisse (järve) nüüd hüütnud heal jälle: "Näe kui tölbsaba tule kah!"
Mees kohkunud sellest kuultud ja nähtud olekust nõnda ära, et ei julgenud enam iialgi Valgjärvelt kalu püüda, sest ta teadis nüüd, et need altvee inimeste või vaimude sead olivad.
Niisuguseid juttusi on Valgjärve kohta palju liikumas, soovida oleks, et täädumehed seda kohta läbi katsuda võtaksivad, sealt olla ka palkisid kord välja kistud.
E 23721/23722 < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Eesti maarahva elopildi Võro kreisis Põlva kihelkonnast.
/joonis 1/
Joonõstas N 1. näitas enditse aja pruugitavat uhmõrt. Võetu häste jämme pedäjä tüvi ja lõigatu paraja rinna korgutsõs, rajutu sõs päältpuult lihustõ alla poolõ peenempäs, kohe sõs ka tsõõr vai jalg otsa jäetü, mille pääl terve uhmrõ saisma pidi. Ka jäetü sellestsamast uhmbrõpuust katõlõ poolõ uhmrõd kats pikkä kõrva vai vangu, millest sõs, kui uhmrõst terri vällä tühendeti, kattõ inemisega kinni võeti ja kummutadi. Vanastõlõ olnu tütrekal vai näitskoil sakõhe üüsite kesvi, ubõ ja hernete kiitmise jaon surmu. Tuutu uhmrõ nulkast keset tarrõ, võetu pilahk pirrutulõga liggi, pantu sõs matt või rohkõmb, nigu sedä kunagist pernaane hääs arvas, kesvi uhmrõhe, veetkese külmä vett pääle ja paarina tütreku nakasiva kirvõkuvtidega, kes selles kõgõ paremba valitu, ütstõsõ hoobi pääle uhmrõhe lüüma. Kesvä surmmine olnu raskõ amõt. Sagõhe väsünüvä kehvä lüüjä kogoniste ärä. Enne ei jäetü perrä, kui kesvä kogoniste koorõst puhta ja mille tähentüses si olle, et kirvõkuvvas inämb liblõt külge ei võtnu. Uhmrõit tettü ka ilma kõrvõta. Uhmrõ tegemine olnu: lastu edimält uhertiga mulk ette ja sõs käämbrega viil üle, raotu sõs puraskiga (seppä tettü peitel) häste laias. Küttetü sõs viil keresekivi häste vereväs ja palotetü neitega uhmõr sisest parajas suurõs ja silles. Kes jälle hõlpsastõ tegi, sii aie uhmrõpakku lahki ja tegi sõs tühäs ja laske peräst uhertiga kokko. Uhmräst om ka pallo vana juttõ. Kõrd olla juutas uhmrõga kirist last takah ajanu ja paljotõl kõrdõl olla juutast uhmrõ näol nättü ja nii edesi.
/joonis 2/
Joonistus N. 2. näütäs enditseid ahjoriisto. 1. lauaklopist, nui peräh, om ahjoruup ja 2. om ahjo tapts, mis kõvõmbast puust võetu, kellega ahjon palavaid tokke hütsist puhtas koputadi ja üte poolõ päält tõsõ poolõ pääle tõugati ja kes alati ahjo kõrval vai ahjo pääl hoieti; üts ots olle tal kõrrat palanu ja tõine käeh hoietav palamatta. 3. Om pikk paakuuk, millel mõnõd ossa jakku siseh, kos piätäv kabõl piätäs ja kes ahjo lõkkõs patta üleväh pidä, niisama ka 4. väikene kuuk, kes esi kronksu kasunu ja kellele pikemp piätuse kabõl vaja olle.
/joonis 3/
Enditsel ajal olnu pääle savist kruusi omatettü joogikäsk ausampas joogianomas, inämb viil pidatõ ja sajaaigo õllu jagamises. Joogikäsk tettü, kui vähäkist võimalik, kadaja puust, et sii mitte joogile magu ei lasõ ja et ta ka kerge puhastada ja häste nägos vällä naütäs. Niisama pantu ka kadajast vitsa häste tihedalt pääle, mille arv mitte alla 12-ne ei pidämä olõma, vitsasõlmõ ollevä käelavva takkah ja üteh kotal.
/joonis 4/
Egal ajol pruukitu söögiliud tettü ka, kui sii võimalik olnu, kadajapuust. Kui sedä ei olnu, sõs ka suusõpuust, söögiliud olnu häste laga ja mattal, nelli kuusõst ehk kadajast vitsa pääl. Seda anomat pruukitu egalõ söögi panõmises, esierälde kõige vedelä ruvva jahutamises ja piimä päält koorõ võtmises. Tävvelisel majaperemehel olnu iks neljäst kuni kuvvõ livvani neid tähtsäid anomid. Kõigi puuanomatõ puhastami olnu sagõtastõ ja raskõ: tuha ja kruuusaga ümbre hõõru ja mille töönäitsikide osa olnu, ka olnu liud ainult kodonõ anom.
E 23726 (13) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui peale leiva välja võtmise ahju puid paned, siis saada neist puist tulevase eluse minna sild üle jõe (või purded).
E 23727 (32) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes uued pasklad esite jalga paneb, siis seisnud see kivi pääle ja ütelnud: ühed pasklad aga üheksad paelad, saagu kivi kõvaks ja pae sarnases.
Usutakse, et selle ütlemisega pasklad kõvad saavad.
E 23730 (5) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Antud aga riiet tõisele lainuks, siis olnud selleks kõige ligem ja pruugitam oma lihaküinar. Küindre pikkus oli ja on kesk käevarre kohast või küindrenukist sõrmeotseni pikkus, sellega mõõdetud siis lainuandja poolest pikute ja ristede laenatav riie ümbre ja märgitud arv hästi meele. Pulka või nuia (kaigas) pääle aga lõigatud viljamõõdud (vakad) ja ka väljapäälsed arvud. Rehe all vilja mõõtmisel lõigatud tsälgud nuia (kepi) sisse, kui rehed peksetud, siis oli ka keppi sisse lõigatuist tsalkudest näha, kui palju viljavakku salvedes ja kottides oli. Arvukep aga sai nüüd edespiditse ajale aita katla sisse paigale pantus.
E 23730/23731 (6) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Saivad ka välja pääl sellekompelise arvupulgaka rehknumit tehtud enamade jauskondades, aga ka talupoegade juures, et liialine arv pulga pääle mahtuks, sellest sai iga kümne jauks üks risttsalk lõigatud, veikese jautamisel osal aga tehtud üks pist õige tsalk kepi pääle, mis siis ka ainsa üht tähendanud ja kedas siis jälle kümmend tükki ühe kümnelise risti olla märkid. Seesugune rehknumipulk või-kepp tootud siis kubja poolt töö lõpul mõisavalitsuse kätte, nii sama ka talupojad oma põlluasja ajamises. Tähtsamad jaud, kus niisugumast arvupulka väljas pruugitud olnuvad: heinasaatude meeles pidamine või jautamine, heinakoormate kodu vedamisel või jautamisel, lina-ja viljahunikute meelespidamisel ja ka jautamisel, kui seda teise põllumehega kokku oli külvatud, puu süldade ja palkide meelespidamisel ja jautamisel. Ka magasis olnuvad veikesed pulgad arvu välja andmisega märgitud, mis pärast arvustust pooles lahastud: üks pool laenajale ja teine pool magasivalitsusele jäi. Sellesugumase pulga valtsimisel või salgamisel olla ka asjast kohtu alla kukkunud ja salgajaid raskesti trahvitud. Ka olla kubijal iga mõisa teutegija inimese jauks arvupulk olnud, kuhu tehtud päevad ülesse kripsitud, muidugist teada, et sealt pärast neid siis, kui mõisas kirjutajad oli, mõisa raamaduse ülese kirjutadut saivad. Praegu on veel niisugumane rehknunn vai arvupulga pruukimine alles nahaparkijade juures. Kes nahad parkija juure viib, saab ühe sõrmepikkuse pulga omale kodu viia tunistuseks, et temal nahad on tegija käes ja mitu neid oli. Pulga pääle on nahade arv tasalkudes ülese lõigatud, pulga ükspool nahaparkijast vastu võetud nahakimbu külge nööriga keidetud ja teine pool pulka naha omanikule tunistuseks antud, et sellega, kui juba nahad valmis saanud on, siis teisepoole pulga kokku sündimisel oma naha jälle õigesti kätte saab.
/joonis 1/
Arvukepp, mille esimese poole pääle üht asja esimalte 25 on ülese tähentatud ja teise poole pääle teist asja 17-nega.
/joonis 2/
Naha-ja magasipulk, kellest 1 pool tunnistuseks omanikule saab ja 2 pool nahade külge, tagumine ots keidetult jääb.
/joonis 3/
Ilma sabata lihtsam pooles lahastud tunnistuse pulk, üks pool võtjale teine andjale.
E 23745/23747 (1) < Tõstamaa khk., Seli - J. Tõnisson < A. T. (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tonti
Muiste olnud ühel peremehel tont. Kui kedagi keedetud, siis viidud laudile ka sööki. Peresulane näinud seda ja ta süda olnud sellepärast pahane, ta mõtlen, kus see söök sealt peaks jääma.
Ükskord laupäeva õhtu keedetud pudru ja viidud laudile ka sööki. Seda aga pannud peresulane hästi tähele ja ta võtnud nõuks seda laudile vaatama minna. Sulane läinud laudile ja mis ta näeb - kauss pudru täis. Sulane söönud muist pudru kausist ära ja sittunud sisse, siis läinud ise sealt eemale ja vaatab, mis nüüd sunnib.
Äkitselt näeb ta - kaks musta meest tulevad ja hakkavad sööma. Esimene sööb, sööb ja ütleb: "Äkk, äkk."
Teine: "Pupp, pupp."
Söönud pudru ära. Esimene küsib: "Mis me nüüd peremehele selle hea kingituse eest teeme?"
Teine: "Pistame toa põlema."
"Aga kus me siis ise lähme?"
"Põllal kraavi rummu all üks vana rattarumm, pueme sinna sisse."
Seda aga kõik kuulatanud peresulane eemalt ja kui tuba põlema hakanud, sulane teinud kaks pihlakst punni, löönud teise teis rattarummu otsa ja viskanud rattarummu kõige tontega tulesse. Kui see rattarumm ulun ja paukun, peremees käind ümber toa ja ise nutnud: "Kus mu kuldkutsikad, kus mu kuldkutsikad!"
Jutustanud A. T.
E 23789/23790 (10) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elajaid kevadel esimest päeva välja lasta, siis tuleb ütelda: "Taevast tulgu, putku mingu,
ümber männi mässaku!"
Siis saada hääd piima ja võid.
E 23791/23792 (27) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paastumaarjapäeval õuest laastusi ilma lugemata tuba tuua, siis pidada ka nii palju sell suvel linnupesasi leidma.
E 23792 (32) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui matsapäeval puid koju tuub, siis pidada ussid halude juure tulema.
E 23794/23795 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuistne jut.
Kord oli niisugune mees olnud, kes ei kartnud tuld, selleperast, et ta nõid oli olnud. Seda nähes oli teine mees seda kangem hooplema, nii oli kange nõid ja kõva hoopleja kokku puutunud. Ühel korral, siis kui laada aeg olnud, juhtunud siis nad kokku ja kohe tülisse selleperast, et nõid ei pea võima tuld ära keelata, kui põleb, aga nõid ütelnud, et tuli temale midagi ei tee. Ja nüüd pidi riiul lõpp tulema. Ka löödi käed ja käemehed juurde. Noh, nõid heitis pikali maa peale ja vastane tegi tule rinde peale ja ütles: "Ise piab hakkama põlema," aga ei hakanud põlema. Nõid lugenud sõnu ja kui sõnad otsa saanud, siis ole olnud midagi tegemist enam, kuub põlenud ju ära kõhu pealt, nõid olnud pikali ja julge, ise ütelnud: "Kui küll riie põleb, aga ihusse ta ikka ei puudu."
Nii olnud mees ikka pikali maas ja üks kord järsku karanud ta ülesse ja ise ütelnud: "Ah sa pagana tuli, põledab kõhu ära, ei ma sind rohkem ei usu, aga küll ma pärast sulle tahan näidata."
Niisiis pidi nõid mees kihlvedu kautama ja ei saanud midagi ning rahva naeruks. Sellepärast ei maksa enne kiidelda, kui üle jõe saab, sest jõgi on sügav ja lai, kitsas põhjata, nii param karta siis, kui kahjatseda.
H. Keller Kroonlinnas 22. 02. 1896.
E 23795/23796 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teises kohas oli jälle läinud maja põlema ja selle peale läks kohe peremees tulepuhuja järele ja kui puhuja tuli, siis pööras ta tule ära ja tegi ilma vagase ja pööranud ühe suure puu sisse selle tule, ja siis lugenud ta sõnad ära ja tuli kustus kohe ära. Siis tänanud mees südamest, kelle tuba põlenud ja ütelnud, et see on hea, et meil nõidusi ja tulesõnu teadjad on. Siis nii oli see lugu.
E 23814 (21) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes rahakuivatajad näeb, sii kaegu lähikses minnä ja hobese luok sinna sisse (tulle) visate, siis saab sii pool hunikud raha, mis viskaja pool luoka om, kätte ja tõine pool jääb varahoidjal.
E 23826 (1) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapse kõht valutas, siis pitsitati seda järgmise sõnadega:
Kiirmus, kaarmus, varesel valu,
harakul haigus, musta linnul muu tõbi,
hundile hoolme, karule kaeve,
vink vänk värist vällä,
latse s.t.g. seinä pääle,
kana perse parlaksti,
mede latse kõtuk terves.
E 23826 (2) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ronk üle karja või hoonete lendab üteldakse:
Oh sina viisraak, pastlapaik,
tulitukk, ahjuots,
paatuust, aiaalune.
E 23843 (2) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sai näkk
Üks mees läinud Priguldi jõest linu ära likkest tooma. Näinud, jõe ääres sarveline sai maas. Mees hakanud saia ära võtma, aga oh imet, saial oli niisugune jõud, et mehe jõkke vedas ja ära uputas.
E 23843 (3) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk hobuseks
Näkk ei salli iial seda, et ta nime peab saama nimetud ehk teda ära tuntud, siis kaub ta kohe ära. Kord kisendanud ja käranud karjapoisid jõe ääres. Äkiste nägivad nad, et jõe ääres ilus valge hobune sööb. Poisid räägivad, et ta küll pisut lühem olnud kui harilikud hobused. Üks poistest läks ja ronis hobuse selga, teised poised tahtsivad ka ronida ja vaata imet, hobu läks ka ikka pikemaks, nii et hulk poissa selga mahtusivad, ainult üks poiss jäi maha, see siis ka ütles: "Teab mis näkk see on, et selle selga nii palju mahub!" Korraga oli ka hobu kadunud ja poisid leidsid endid mätta otsast, muidu oleks ta poisid tõeste jõkke viinud.
Teine kord olivad kaks poissi mere ääres karjas olnud ja näinud, et valge hobune mere ääres sööb. Esimene poiss roninud hobuse selga, teine hüüdnud takka: "Lase mind ka senna näki persekondi otsa peale!" Nii pea, kui ta seda ütelnud, saanud hobusest punane ratas ja veerenud vette. Poisid said nüüd aru, et see näkk oli, kes neid oleks meresse viinud ja ära uputanud.
E 23844 (4) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes peres olid pere kõik maganud, üksnes vanaisa olnud veel üleval. Äkiste koputanud keegi ukse pihta ja vanaisa teinud ukse lahti. Ja vaata, sisse astus üks vanaldane tüdruk, suur raudkepp käes, läinud kohe ja istunud ahjukartsa ääre peale ja puhunud kaua vanaisaga ühe ja teise asja üle juttu. Viimaks, kui ta minema oli hakanud, siis palund ta, et vanaisa teda saatma läheks. Seda vanaisa ka tegi, aga kui suur oli ta ehmatus, kui ta tagasi tuli ja oma pere kõik tulise valu sees leidis. Ei tea, millal tüdruk neid oma kepi otsaga oli puudutanud. Nüüd teadis vanaisa, et ta katkuga oli juttu puhunud ja selle aea sees katk teisa oma kepiga pistnud.
E 23845/23847 (24) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas peremees ennast hundiks muutis
Kord elanud Läänemaal taluperemees, kes iga hommiku pärast teisi koju jäänud, kui teised metsa tööle läinud, aga iga kord, kui töölised metsa jõudnud, olnud peremehel juba tükk tööd ära tehtud. Siisamma olnud lugu õhtatel, töölised hakanud parajal ajal metsast koju minema ning peremees jäänud tööriistu paigale panema, aga iga kord olnud peremees kodu enne, juba söönud ja heitnud puhkama, kuna töörahvas alles sööma pidanud hakkama. Seda pannud töörahvas väga imeks, kust peremehele niisugune kärmus ometi tuleb. Ühel pääval niitnud nimetud peremees oma perega metsas ja see olnud just laupääv, päike jõudnud juba õhtu ligi, seal käskinud peremees töö seisma jätta ja rahvast koju minna, ise läinud aga küine juurde vikatisi ära panema.
Sulane läinud põõsa taha peitu ja oodanud, kuni peremees minema hakkab, et ometi näha saaks, kuidas ta nii ruttu koju jõuab. Kui juba kõik töörahvas läinud olnud, siis lasknud peremees ennast käpakile, jooksnud kolm ringi ümber küini ja lausunud ise sealjuures:
"Müttaka, mattaka, mööda maad,
kipaka, käpaka käpad alla,
sipaka sapaka saba taha,
hundiks sai ja metsa läks."
Niipea, kui nimetud sõnad saanud ööldud, olnud peremees täitsa hunt ning jooksnud tuhatnelja koju poole. Sulane katsunud ka järele teha ja vaata imet, kõik läinud muidu korda, aga viimased laused saba kohta unustanud ometigi ütlemata, nõnda saanud sulasest küll ka hunt, aga ilma sabata, pannud aga siiski koju poole jooksu. Koju jõudes näinud sulasest saanud hunt, et peremees juba kambris laua ääres istub ja võid-pudru sööb. Seal pannud sabata hunt käpad ukse lääve peale ja vaadanud vesiste silmadega peremehe otsa. Peremees tunnud kohe sulase ära ning öölnud tõreledes: "Miks teie, põrssad, minu jälgi mööda nuusite, mine ruttu tapuaeda sealauda taha ja pöörle seal kolm ringi ennast ümber, siis saad hundinahast lahti."
Lugu oleks muidu tänapäävani saladuseks jäänud, aga peretüdruk, kel kaunis viledad jalad olnud, rutanud ka mis võinud, et pühapääva tarvis mõnda asja puhastada. Tema siis oli näinud, kui hunt ilma sabata õue jooksnud ja otse kambri ukse peale seisma jäänud, kuulnud ka veel peremehe tõrelemist ja vaatanud hundi piherdamist ja sulaseks ümber muutumist pealt.
Nagu igaüks lugejatest teadvad, on naesterahvas himulikud kõik teda saama, niisama ka seegi tüdruk, nõnda on siis sulane tüdruku meelitamise peale lugu muidugi vist kõrva sisse temale rääkinud, mina olen aga tema järetulejate käest kuulnud.
E 23848 (6) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja peninukkid
Kord kuulnud mees, et tema ukse taga üks väike laps sisse tahab tulla. Et lapsele külma eest varjupaika anda, läinud siis mees ka rutuste ust lahti tegema, häkkiste aga, kui mees õue läinud, varunud tema kallale hulk halla poisikesi ja tahtnud teda metsa oma pesasse viia. Mees hakkas haledaste paluma, et nad teda ära ei viiks. Peninukid ütlesivad: "Kui sa meile näitad kõik, mis sul on ja meile annad, mis meie tahame, siis meie laseme sind lahti." Mees olnud rumal ja lubanud. Peninukid läinudki tuppa ja viinud kõik mehe naese ja lapsed ära ja ise naernud suure laia suuga. Metsas olivad nad maa sisse läinud.
E 23851/23852 (12) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ära eksinud
Kui inimene ära eksib, siis satub ta vanapagana jälgedesse ja peab umbrändama. Kord juhtus üks raskejalgne naene ka metsas vanapagana jälgedesse. Poole pääva jahmerdas ta metsas ringi ega ei mõistnud metsast õige teele. Viimaks tuli tema vastu üks hall mehike ja ütleb: " Ma juhatan küll sind õigele teele, kui sa mulle seda lubad, mis sul vöö all on!" Naene mõtles, mul ei ole muud midagi vöö all kui task ja kindad, mis sest on, kui ma need ära annan, kui ma aga õige teele saan. Naene saand küll õigele teele juhatud ja hall mehike läinud oma teed, naesel hea meel, et ta oma küsimise näis ära unustanud olevad.
Naene tõi lapse ilmale, varsti tuleb ka meie tuttav hall mehike naesele võeraks ja nõuab kätte seda last, sest see olla ju talle lubatud. Nüüd tuli naesele küll ta lubadus meele, aga seda ju ta ei oleks ilmaski teinud, et last oleks ära annud, seda teadis ta ka nüüd väga selgeste, et hall mees muud ei olnud, kui vanaõelus ise.
Naese ahastus oli suur, kukk pidi naesel alati kaenlas olema, sest kui kukk kõristab, seda ei või vanaõelus välja kannatada, siis läheb ta ikka ära, aga ilmu aeg-aealt ikka jälle. Naene katsus küll lõik abid ja nõud, et vaenlasest lahti saada, aga ei ole saanud, poeg oli üles kasvanud ikka kuke abiga. Selgeste ei tea, kuidas ta viimaks õelusest lahti saanud, arvatakse et kiriku altarisse läinud ja seal palunud ja hinge jumalale lubanud ja siis vanaõelus on ära pehlenud.
E 23859/23860 (21) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kirikuõpetaja jääb sikuks
Ühe vaese talupoea poeg oli mõisas teul käinud, seal haigeks jäänud ja ära surnud. Kui ta kiriku juure matmisele oli viidud, hakanud õpetaja taplema: "Miks ei ole mind haiguse aeal kutsutud, sellepärast ei luba ma teda surnuaea peale matta, matke surnuaea taha." Kui matjad surnuaea taga olivad kaevanud, leidnud nemad sealt suure kuldrahakasti. Mehed jäutanud raha ära, kui nad koduse olivad saanud. Kõige suurema jäu oli poisi isa saanud. Et nad selle asja salaja pidasivad ja kangeste varjasid, siis elasid kõik nüüd üsna jõukat kodust elu. Poisi isa ostis omale koguni koha ja elas kui prii mees.
Ei tea, mil kombel kirikuõpetajale oli hais rahakatla leidmisest ninasse läinud, kohe hakkas ta arvama, mil kombel raha omale pärida. Viimaks leidis ta selle kõige paremaks abinõuks, tarvis ennast kuradiks teha, hirmutama minna. Selle jäuks tappis ta siku ära, võttis naha sarvedega tükkis ümbert ära ja aeas enese selga ja sõitis poisi isa juure. Kui ta tuppa astus, nõudis ta kohe, et raha peab saama välja antud, muidu saab suur õnnetus tulema, sest et see tema raha olla. Vana mees uskus muidugi, et kurat seal ta ees on ja oma vara pärib, sellepärast andis ta raha õpetaja kätte. Õpetaja läks õue ja sõitis kodusse, aga kui ta kutsari käskis oma seljast nahka ära tõmmata, ei tulnud see mitte - nii jäigi õpetaja sikuks.
E 23864 (25) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkklaps
Üks pere vanaisa läinud jõest vett tooma, kange külm ilm olnud väljas. Jõe ääres istunud väikene laps ja nutnud. Isa ütelnud: "Armas laps, mis sa nutad? Ons sul külm? Mine meile, poju, aga vaata ette, et näkid sind mitte sisse ei tõmba." Selle peale kadunud laps kui suits ära, saanud isa näkki nimetanud. Sest saanud siis isa aru, et laps näkk olnud.
E 23864 (26) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkktüdruk. (Haeskast)
Üks peremees oli läinud jõe ääre vaatama, kas on nii sügavat vett ka, et võib linu ligusse viia. Jõe ääres nääb mees, käib üks ilus punase ratikuga kaelas tüdruk. Mees küsib: "Mis sa siin käid, kas sa tead, on siin ka kohta nii sügavat, et võib linu likku tuua?"
Tüdruk kadunud ära, nii et mees imeks oli pannud, ei tea kuhu ja ei vastanud midagi. Kodu rääkinud mees oma nägemist.
Teisel pääval läks mees linu likku viima jõkke ja uppus ära. Siis teadsivad kodused rahvad küll, et nägemine, tüdruk, muud ei olnud kui näkk.
E 23865/23866 (28) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses < A. pere perenaine (1896) Trükitud väheste erinevustega: M. J. Eisen. Kodused jutud (1896), lk. 52-53; J. Jõgever. Eesti muinasjutud koolidele (1924), lk. 251 (viidatud Eisenile, 1896); C. Stern. Estnische Volkssagen (1935), lk. 207-208, nr. 278 (viidatud Eisenile, 1896); M. J. Eisen. Esivanemate varandus (1958), lk. 110-111, nr. 86. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkupoiss
Haeska küla A. pere Mart tulnud ühel kevadisel õhtal suurel katkuaeal väljast kodu poole. Külasse minnes, üks võrst külast eemal, mitte kaugel tee äärest liivaaukus nääb ta: nutab üks poiss. Mart teretanud poissi ja küsinud järele, kes ta on ja mis ta teeb.
Poiss esiteks niikui oli ehmatanud niisuguse ootamata külalise üle, kaua aega ei saanud ta sõna suust välja. Viimaks ometi oli ta ütelnud: "Mina ei puutu sinusse, ära sa puutu minusse ka. Mine nüüd kodusse, ära sa külva ega künna, mine ehita metsa omale maja. Senna mine oma perega ja ela seal niikaua, kuni mets hakkab loomi vihama (see on, kui hunt hakkab loomi murdma), siis tule ära. Kõik tähtpäävad pead sa pidama, ühtegi tööd ei pea tehtama, selle läbi tuleb õnnetus majasse. Neljapäävä õhtal ei tohi kedrata, siis surevad lambad ära. Reedel ei või sealiha keeta ega pastlaid lappida, siis saavad otsa sead ja loomad. Reedel ei tohi ka pead sugeda, siis langete saksa viha /alla/. Hoia ennast aga ka, et sa sellest kellegile ei räägi."
Mart tänanud õpetuse eest ja lubanud suu pidada.
Selle kevadel ei teinud siis Mart ei ühtegi seemet maha, et teised küll teda naernud. Mart ehitanud metsa maja ja elanud seal oma perega ilma vigata, kuni hunt ühe looma ära viinud, siis läinud külasse tagasi.
Kõik küla oli pea katku läbi ära hävitud. Mardil oli nüüd vilja lõigata küll, mis teised olivad külvanud.
A. peres sai ikka kõik tähtpäävad ja õhtad karvapealt täidetud ja palju teisi kuntsta, nii kui kervede ja pöitlite loomade alla viimine ja oherdite viimine sigade alla jõululaubal. Kord on kogemata sulane reedel pastlaid lappinud, kohe surnud lehm ära. Niisamma saanud ka kord sealiha reedel keedetud, kohe söönud emis oma põrsad ära.
Need maea palgitükid peavad praegu veel olema A. pere lauda ees, mis ennemuiste Mardi maeaks olnud metsas. Praegune A. pere maea on juba kolmas uus maja. Praegu aga ei pea noor perenaene enam neid vanu kunsta ja ütleb, et ei ole ka midagi iseäralikku juhtunud.
Katkuaegsed hauad on aga praegust veel Haeska küla väljal.
E 23866/23867 (29) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk
Kord oli ühe naesele ööldud ühe hääle läbi: "Kui sa magama lähed, siis võta kõik oma viis last ühe käe peale."
Naene heitnud magama ja võtnud kolm last ühe käe peale ja kaks last teise käe peale.
Homikul olnud kaks last teise käe peal surnud ja mustad lapid ihu peal. Sellest saanud siis naene aru, et katkupoiss oli lapsi oma kepiga torganud.
E 23867 (30) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läks üks mees mööda teed ja nääb: üks poiss riidleb külameestega. Külamehed peksvad hirmsaste poissi ja tahtvad ära tappa. Mehel olnud hale meel poisi üle ja läinud appi ja päästnud ära poisi, aga ise surnud ära. Neil, kes teda olivad peksnud, pole häda ühtegi olnud.
E 23868/23869 < ? - ? (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine
Vanal ajal kui Vanaisa kõik oma looduse tööd oli lõpetanud, kõndis Vanatühi ühel paeval ilma pääl ja vaatas vanaisa looduse tööd, et see kõik väga täielikult oli tehtud, aga ta omas meele arvas, et see töö mitte täielik ei ole ja mõtles omas meeles üht looma valmistada, mis Vanaisa loomi pidi ära häävitama. Selle tarvis võttis tema ühe tammepaku ja pani selle looma selgrooks, lepavõsadest tegi küljekonndid, raudkivi pani südameks, samblaga kattis ta ära, puupaku pani peaks, raudnaelad küüneteks, sepapajast tõi kaks hõõguvat sütt, need pani silmadeks. Sellepärast põlevad ta silmad öösel tuleleegina. Selgroog temal kõverdada ei anna, karv on temal kõva sambla sarnane, sest et teaml kivi südame asemel rinnus on, murrab ka tema ilma süüta tallekesi armuta. Kui sa teda vitsaga lööd, siis on temal häbi. Kui ta nüüd niiviisi oli valmis ehitatud, läks vanatühi Vanaisa juurde elusõnu saama, sest et tema ise mette ei saanud oma väega loomale hinge sisse luua. Vanaisa, teades, et vanatühi seda looma tema loomade häävitajaks tahtis luua, ütles temale: "Mine ja hüüa seda: "Tõuse üles, murra kurat ära!""
Vanatühi läks ja hüüdis: "Tõuse üles, murra Jumal ära!" Ta ei liigutanudki ennast. Kui ta nõnda juba kolm korda oli hüüdnud ja siiski tõusnud ta ülese, läks ta Vanaisa juurde ja kaebas temale oma häda, et need sõnad ei aita. Vanaisa ütles: "Mine ja ütle nõnda, kuidas mina sulle ütlesin, küll tema siis tõuseb."
Vanatühi läks looma juurde ja ronis lepa otsa ja hüüdis õige tasa: "Tõuse üles, murra kurat ära!"
Loom liigutas saba. Teise korra hüidmise ajal nälpas keelt, kolmandama hüidmise ajal oli vanatühi lepa otsast maha roninud ja hüüdis kaugelt õige tasa: "Tõuse üles, murra kurat ära!"
Loom kargas maast ülesse ja jooksis vanatühjale järgi, kes õnneks enne kivi alla varjule jõudis põgeneda ja hüidis õige valjuste sealt: "Sa oled nagu hunt looma järel!"
Sest sai ta ka oma nime hunt ja sellest ajast saadik vihkab hunt vanatühja oma tegudega. Küll kahjatses vanatühi oma tegu, et ta omale oli ise vaenlase valmistanud.
Kes tegi, ise tegi.
E 23872 (7) < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Reede nädala sees ei tohtinud keegi kodu lähedal puid raidu ega muud seesugust kolinat teha. Kui puuraidumise aeg olli, siis mindi nõnda kaugele metsa puid raiduma, et raidumise hääl kodu ära ei kuulnud. Kui kodu puid raiutud ja kodus kolinat olnud, siis olevat sui müristamine hoonete ümber vali, ja kui kedagi seesugust ei olnud, siis läinud müristamine kaugelt mööda ja ei tegevat mingisugust kahju.
E 28191 (3) < Reigi khk., Kõrgessaare k. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunstiraamat ja vanapagana poisid
Vanast Suuremõisa aidamees ja mölder olnud sõbramehe. Mölder saanud kuulda, et aidamehel peab üks kunstiraamat olema. Ükspäev tulnud aidamees veskile, mölder küsinud kohe: "Ma olen kuulnud, et sul peab ikka üks veikene raamat olema, kui sa laupäeva õhtu koju lähed, too see siis mu kette, mul na vahel aeg igav, ma vaata siis ka." Aidamees lubanud ka tuua. Esmaspäeva hommiku lainud aidamees veskilt mööda. Mölder mõtelnud: "Pole ta vist toonud ühtigi."
Kesknädali tulnud aidamees veskile, mölder küsinud kohe: "Tõid sa nüüd selle veikse raamatu ära, mis sa lubasid tuua." Aidamees ütelnud: "Oh jah, see mu taskus." Võtnud raamatu ja annud möldri kette ja ise leinud minema. Mölder võtnud kohe raamatu lahti ja lugenud mõned sõnad ja vaatnud aknast välja. Aga ennä imet, veskimägi pisikesi musti poissisi täis ja võtvad tantsida, et tolm taga. Möldril häda nahkas, näinud küll, et need muud pole kui vanapagana poisid. Mölder kutsunud ka teised veskimehed vaatama, aga teised ei näinud midagi. Niimoodi tantsinud poisid ligi poole päeva.
Aidamees arvanud jo ta nüüd midagi ikka lugenud, leinud veskile ja küsinud: "No, kas lugesid juba?" Mölder ütelnud: "Jah, aga vii see raamat, see on täis vanapagana oma. Väljas on präegust küll nii palju poissisi tantsimas nagu mul viljateri veskil."
Aidamees võtnud raamatu lahti ja pomisenud mõned võõrad sõnad ja poisid kadunud ära.
Pole mölder enam tahtnud kunstiraamatut lugeda.
E 28200/1 < Nõo khk. - August Koger < Liis Kreutzberg (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord heitnud vanapoiss järve kaldale magama ja pannud jalad järve poole, et siis on kergem järve jooksta kui Mürijüri üles tuleb, Hansu aga jätnud vahti pidama. Kui vanapoiss magama jäänud, käänud Hans tal jalad järve poolt kuiva maa poole. Pikne tulnud üles ja vanapoiss pistnud jooksu ja pikne kärgatanud ja vanapoisist ei jäänud muud järele kui sinine löga.
E 28201/2 < Nõo khk. - August Koger < Hendrik Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kristuse ristipuu olevat järgmist viisi kasvanud ja saadud. Ükskord olnud Adam haige ja tema saatnud oma poja paradiisiaeda rohtu otsima. Aga poeg ei saanud seda rohtu nenda ruttu kätte ja läinud kolm aastat aega, kui ta rahu kätte saanud ja seeni olnud Adam ära surnud.
Sealt antud temale kolm seemet. Need olnud: kadaka-, pihlaka- ja seedriseemned. Siis võtnud poeg ja istutanud need tema haua peale, nendest seemnetest kasvanud üks puu välja, alt üksik aga pealt rist.
Kui Saalomon oma templit ehitanud, raidunud tema selle puu maha, aga et ta templi jure kuhugi ei passinud, pantud ta templi seina juurde istepingiks. Üks kord tulnud üks prohvetiemand ja ütelnud, et siin ei või istuda, selle et selle puu külge saab jumal üles poodud. Siis maetud see puu Siloa tiiki maha ja selle risti peal liigutanud ingel tiigis vett. Ja sealt võetud tema välja (selle et hästi rasket puud otsitud) ja antud Kristusele Kolgata mäele kanda.
E 28238/9 (13) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Anu Viltmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tassi sisse ära uppunud
Üks tark ämmaemand ütelnud ühe lapse sündimise juures: "Kui see laps meheks saab, siis sureb tema uppumise surma."
Laps kasvanud meheks, võtnud naise, siis elanud ta kui õnnelik naisemees peab elama.
Nende maja tagant jooksnud jõgi läbi. Naine juhtunud õues olema, kui üks hääl hüüdnud jõest: "Tund on kääs, aga meest ei jõua." Naine kutsunud mehe aita, pannud ukse kinni. Mees hakanud aitas karjuma: "Lase mind välja, mul on kange jänu. Minu keel on nii kuiv, et ta kuivab suulae külge kinni." Naine toond temale veikese tassiga vett ja and kassiaugust ta kätte.
Tunni aja pärast läind naine meest aita vaatama. Mees olnud kõhuli põrandal, suu tassi peal ja uppunud (surnud).
E 28255/7 (3) < Varssavi < Rapla khk. - Jaan Rootslane < Mart Õre (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vande alla pantud röövel
See olnud vanal ajal ja ühel õhtasel ajal, kui mees naesega teed käinud, jõudnud ühe kõrtsu juure. Aga teed olnud veel hulka käia, mees pidanud kõrtsu juures kinni, et natuke hobusel puhkada laske, naesel olnud aga nõu koguni ööseks sinna jääda, sest nende tee olnud veel ühest suurest metsast läbi minna, päälegi olnud jutt rahva seas, kes peale päevaveeru seda teed käinud, seda enam pole nähtud. Mees pole naese keelust mingit hoolinud, vaid ütelnud: "Ah, kõik tühi vanarahva lori, aga peaks siiski mõni olema, küll mina oma kadakase piitsavarrega temale näitan, kuda õlut tehakse."
Sõitnud minema, jõudnud metsa, olnud südametsa saand, kui temale kole lõhkilöödud peaga mees vastu tulnud ja käsi mehe kõri kallale hakanud ajama. Naene olnud hirmu perast nagu surnud, mees aga võtnud piitsavarrel peenikese otsa pihku, andnud jämeda otsaga, millel rist sisse olnud lõigatud, vopsi pähe kallaletungijale. See tuikunud nüüd kolm sammu tagasi, langenud seal põlvili, ütelnud siis: "Tuhat tänu sulle, sa minu peastja!"
Seletanud siis: "Mina ollin seitse aastat tagasi röövlite pealik, käisin külasse inimesi riisumas. Kord röövisin siin samas kohas kirikuõpetajat. Aga selle kutsar lõi minu pea lõhki ja õpetaja vandus mind ära, et ma mitte enne ära ei pea surema, kui mind ristiga löödakse. Seda oled nüid sina teinud oma piitsavarrega."
Ütelnud siis veel: "Seitse aastad olen mina hirmsat valu kannatanud, sest mu valu ei vähenenud mitte põrmugi selle aja sees. Seeperast käisin ma inimesi tee pääle veel nüüdki käkistama selle lootusega, et peastmist leian, mida ma ommetigi leidsin. Minu vöörihma sisen on palju raha varjul, mida ma riisunud olen, see rihm võtke enda kätte. Kinkige kolmas osa sest rahast kirikuvaestele, muu kõik võite omale hoida, ja laske minu surnukehale õpetajal palvet teha, siis saan ka mina rahulikult hauas hingata."
Selle pääle langenud ta surnult maha. Mees pandnud tema surnukeha ka peale, sõitnud nüid ilma mingi äparduseta metsast läbi oma kirikuõpetaja juure, see õnnistanud meest ja maetud maha. Mees aga andnud poole sest rahast kirikuvaestele, siiski jäänud temale veel hea summa, sest seda lõpmata palju olnud. Ots.
E 28258/9 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitse Moosest ja kunstimees
Kord olnud ühes kõrtsus kunstimees, kes kõiksugu koledaid tükka teinud, torganud enesel keelest naela läbi ja lõiganud teistel inimestel peasid otsast ära. Viimati hakanud ussidega tükka tegema, lasknud nendel ümbre oma keerleda, hakanud siis ise, üks suur uss ümbre pea, rahva käest raha korjama. Selle vahe sees tulnud külakoolmeister sinna, sellel olnud Seitsme Moosese raamatud. Ka selle käest küsinud kunstimees raha, aga see pole andnud.
Selle üle saanud kunstimees pahaseks ja ütelnud: "Vaadake, kui ihnus ta on, habegi on temal raha täis, aga kopikat ei raatsi ta anda." Võtnud selle pääle koolmeistril habemest kinni ja raputanud ning kõlinal jooksnud hulk kopikrahasid selle habemest välja, mille üle rahvas naerma hakand.
See pahandanud koolmeistrit, see ütelnud mõne arusaamata sõna ja pää pääl olev uss visanud nüid kunstimehele kaela, tahtnud teist ära käkistada. See märganud nüüd asjalugu ja hakanud koolmeistrit paluma. See lugenud jälle mõne sõna. Uss visanud enese maha. Nüüd ütelnud koolmeister: "Teine kord sa enam ära mehega mängima tulgu!" Lugenud siis veel mõned sõnad ja kunstimehe asjat tõusnud lendu ja lendanud ära ja see ise ka litsunud minekit, et rahva naeru ja vägevama käest pääseda.
E 28262/4 (6) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jaan Mootis (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vooremäe linn
Muiste olnud Voore metsa asemel linn. See seisab Tartumaal Kambja kihelkonnas. Aga üks vägev nõid, kes kuningatütart, kes linna üle valitsenud, omale pojale naeseks tahtnud, kui see mitte pole läinud, nõidunud ta kõige linnaga selle maa sisse. Sel kombel võida linn jälle üles tõusta, kui see inimestest, kes suurel reedil sündinud on, sinna metsa lähab, aga jälle suurel reedil.
Seal olla metsas üks allikas või läte, kes sellest allikast ühe kuld härjaikke ja kuldpeaga nua kätte saab, mis sääl sees olla, siis tõusta linn ülesse. Aga sääl olla hirmutuseks kõiksugu koledaid elajaid.
Kord juhtunud tüdruk sinna saama suurel reedil, kes ka sel päeval olnud sündinud. Võtnud küll nua välja, aga nüüd tulnud koledid elajid. Esiteks tulnud punane kukk sinna, seda pole tüdruk kartnud. Aga peale kuke tulnud punane rebane, lõuad laiali, nüüd pistnud tüdruk põgenema ja viskanud nua tagasi allikasse. Selle peale kadunud loomad ära.
E 28266/8 < Vaivara khk., Samokrassi m. - Friedrich Feldbach < Aadam Orav (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas Aadami rahaaugule kutsuti
(Samokrassi keelemurdes Aadam Orava suust)
Siis kui viel nuor mies olin ja miu esimine naine viel elas, kävime Pähklimäe mõisas tüöl. Ühe korra magasimä selle kõrtsi taga, mida - nagu mõned vanad inimesed viel mälestavad - vana Narva maande ääres oli. Meid oli seal hulk mehi, keik oma Samakrasi külast. Magasimä, aga minu ei lastu magada. Kui mie magama nukusin, löödi minu piä kohal otsegu suure puuga vasta maad. Mie toisin üles, vahin ümber, ei kedagi, kaik toised magavad, kävin jälle uueste magama. Niisamuti lüödi toine ja kolmas kord (kerd).
See oli just laupane pääv, kui see asi juhtus. Mei tulime õhta kodu. Vanamoor tegi pärast hildast voode üles ja kävime magama. Miu silmad ei saanudki virl kinni, kui kiegi vastu mie akent koppis. Mie toisen üles ja kabusin katsuma (Samokrassis ööldi vaatamise asemel alati 'katsuma'), kie sääl onob. Vahin aknast välja, nään, et üks pien mies, torokübär pääs, seisab tie pial ja vahib akuna poole. Minuda nähes tuleb ligemalle ja kutsub minu enesega kaasa senna kortsi taha, sest sial, kus meie magasimä, just miu pia kohal olla maa sies raha, mida mie siis omale saada, kui temäga kaasa lähen.
Mie ajasin vanamoori üles ja küsisin temä käest nou. Temä käsküs menna, mie aga en tohtind menna, sest üö aig oli, motlin, et ega see vist hüva vaim ei ole, kes kutsub, tia mida tie pial viel vodab tehä. Ütlin temäle: "Mien tule siuga," ja läksin magama. Pien mies, kes vaevalt arsina pitkune oli, kadus ka siis ära.
Toine kord kutsus see sama minuda Narva silla juure, kus üks puu kasvas, et selle puu juurte all raha olla, sealt seda ära votma. Ka senna on tohtind mie menna, motlin et tia mida võtab teha kui tie pääl sinna lähen, sest et alate südaööse senna kutsus.
E 28289/90 (6) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pisuhände õnnetus
Ühel peremehel olnud kaks pisuhända, tõine vana, tõine noor. Need kannud peremehele vara kokku. Kui peremehel vara juba küll olnud, tulnud peremehel himu pisuhändest lahti saada. Läinud targa juure nõu küsima. Tark õpetanud ka.
Tulnud peremees kodu, saanud õhtuks kodu. Läinud siis pisuhändele nagu iga päävgi kahe kausiga süia viima. Söögi asemel aga sittunud tõise kausi sissi ja tõise kausi sissi kusenud.
Pisuhännad tulnud sööma. Noorem läinud enne söögi kallale, katsunud ja ütelnud: "Ätt, äkk!" Vana vastu: "Poig, pupp!"
Läinud siis vana pisuhänd, katsunud ja sülitanud. Pistnud siis peremehe tara põlema, isi aga tükkinud mõlemad rattarummu sissi. Peremees löönud pihlapuutse pulga rattarummu ette ja visanud tulesse. Kolm korda lendanud rattarumm pisuhändadega taiva poole, aga ikka langenud tagasi ja põlenudki ära.
Nõnda sai peremees pisuhändest valla. Peremehel oli pisuhände kooritud vara küllalt ja ehitas sellega uue tare.
E 28307/8 (15) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitsme Moosese vaimud
Ühel õpetajal olnud piibel, kus seitse Moosese raamatut sees olnud. Üks kord läinud õpetaja kirikuse jumalateenistust pidama ja tõised läinud ka kiriku, ainult väike poeg jäänud üksi kodu. Õpetaja olnud kogemata piibli laua pääle unustanud. Veike poeg läks laua juure, lõi piibli lahti ja hakkas lugema. Saanud natuke lugenud, kui kambrisse konne hakanud vajuma, vajunud kammer täis.
Poisike hakanud kartma, jooksud kambrist välja ja kiriku juure ja jutustanud isale seda lugu. Isa ehmatanud seda kuuldes, läinud kodu ja lugenud uuelt kohalt, siis kadunud konnad kõik ära.
E 28314/5 (23) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa tarkus
Ühes talus olnud üks lesknaine. Selle ainus varandus olnud ta lehm. Üks kord läinud ta kodust ära. Kodu tulles leidnud ta lehma ära lüpsetud olevat, ja lehm olnud haigeks jäänud ja tahtnud päris ära kärvata.
Naene läinud targa manu abi otsima. Tark ütelnud: "Too oma kruus siia, kelle sisse sa oma lehma lüpssed." Naene toonud kruusi targa kätte. Tark võtnud kruusi, võtnud kaevust vett täis ja lugenud sõnu pääle. Kohe hakanud külm vesi kruusis keema, ja kohanud ja ajanud vattu üle veere maha. Selle pääle ütelnud tark: "Nõnda om su lehmapiimä keedetud ja selle on ta haigeks jäänud."
Andnud siis naesele rohtu ja käskinud lehmale sissi anda. Naene andnud lehmale rohtu ja lehm saanud terveks nagu ennegi.
E 28319 < Halliste khk. - Hans Sulsenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Vanatüdruku unistus rikkusest ja perekonnast. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatüdruku mõtted
Vanatüdrukul olnud üks kana, keda ta heaste söötnud ja kes temale heaste munenud. Saanud juba hea korvi täis, munakorv seisis voodi jalutsis laudi pääl. Ühel hommikul seisnud tüdruk voodis kaua pikali ja mõtent: "Munadest kogun nii palju raha, et võin omale lamba osta; lammas toob kaks poega, siis saan hulga villu; viimaks müin lamba ära ja ostan lehma; lehm toob vasika, siis müin lehma ja vasika ära ja ostan märahobuse; hobune toob varsa, varsa müin jälle ära ja ostan omale sauna. Siis võtan omale mehe. Siis toon kaks poega, nimeks panen Matsi-Marti. Hommikul lähan poissisi ülesse ajama. Esmalt hüian tasa ja hellalt: "Matsi, Marti, tulge ära ülesse, puder keedetud, või sulatud!" Kui poisid ei tule, hüian valjuste: "Matsi, Marti, maast üles!" Kui poisid ei tule, lähan kolmat korda ja virutan neil hea müraka pihta!" Sedaviisi virutanud vanatüdruk jalaga munakorvi pihta, munad kõik puruks ja vanatüdruku plaan mokas.
E 28331/2 (4) < Tõstamaa khk., Seli k. - J. Tõnnisson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõiutud raha
Kord vahetanud kihnlane ühe juudiga raha. Juut annud kihnu mehele 20ne kopikulise hõberaha. Kihnlane läinud ühesse poodi, ostnud kaupa ja annud selle 20ne kopikulise poemehele. Koju minnes hakanud mees raha vaatama ja näeb, et juudi antud raha alles kottis on. Mees mõtlend, et ta teise on annud, aga juudi antud raha kotti jätnud.
Teinekord andnud mees jälle juudi antud raha poodi ja mõtelnud: "Ega ta nüid enam tagasi tule."
Koju minnes mees raha vaatama ja mis ta näeb - raha jälle kottis.
Mees mõtleb, et kurat raha sees on ja viskab raha küdevasse ahju.
Kihnlane võtab rahakoti välja, vaatab kotti ja ütleb; "Ega teda nüid enam kottis ole, viskasin jo ta ahju."
Aga ennä imet - raha jälle kottis.
Mees mõtleb, tarvis targa juure minna nõu küsima. Läinud esimise targa juurde ei see pole kedagi teadnud.
Läinud teise juure, niisamuti läinud kolmanda juure, rääkinud oma asja ära ja palunud targa käest nõu, kuidas rahast lahti saab. Tark õpetanud: "Kui sa talve üle mere sõidad, siis vaata, kus jäel ristpagu sees on, viska raha sinna pao sisse, küll siis tast lahti saad."
Mees teinud nõnda, kuidas tark õpetanud ja sedaviisi saanud tondist lahti.
E 28336/7 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanad jutukesed
Esimene jutt
Kaks rahakasti
Ennemuiste näitatud ühele kirikuõpetajale unes: "Mine neljapäeva õhtul vana lossi varemele, sealt läheb kaunis suur auk maa alla. Seda mööda mine ikka edasi, kuni sa ühe rahakasti juure jõuad. Kasti kaane peal magab vana sokk, viruta vassak käega sokule lõua pääle, küll ta sind siis raha laseb ära tuua ja eest maha kobib."
Kirikuherra ärganud unest üles ja nähtud unenägu seisnud temal selgelt meeles. Päeval mõelnud ta ka seda järele, kuid lossivaremele ei ole julgenud ta siiski minna.
Õhtul heitnud ta magama. Öösel olnud aga endine unenägu jälle platsis. Kästud teda selge sõnaga lossikambri minna. Sokule lõua peale lüia ja siis rahakast ära tuua!
Teisel päeval paneb kirikuherra südame kõvaks ning sammub lossivaremele lugu vaatama. Leiab kõik nii olevat ja sammub urgast mööda edasi.
Jõuab pea rahakasti juure. Suur sokk magab kaane peal ja vaatab üsna kurjalt õpetaja otsa. See aga läheb ligemale ja virutab sokule vassak käega tubli müraku vastu lõugi. Kohe hüpanud sokk kasti pealt maha ja läinud minema. Õpetaja upitanud suure vaevaga kasti selga ja tassinud üles maa peale. Kasti ahti tehes leidnud ta sealt seest hulga kuld-ja hõberaha. Pärast olle seesama õpetaja teise niisamasuguse kasti lossivaremetest päevavalgele toonud. Saadud rahast saanud ta ütlemata rikkaks ja elanud edespidi kuldset elu.
E 28339/40 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v., Seli k. - Otto Schantz < J. Peterson (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Ihne sööb surres raha oma kõhtu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasööja
Vanaste elanud üks niisugune mees, et ta teisele kivi ka pead peksa põle annud. Temal olnud ka mitu venda, kes puuduses elanud. Sagedast käinud need temalt andid palumas. Need palvesõnad olnud kui seinale räägitud, ilma et need sugugi venna meelt oleksivad halastanud!
Ühel päeval jäenud see mees raskesti haigeks. Nii raskelt, et enam elu pääle sugugi lootust pole olnud. Surm olnud iga minut oodata. Vanamehe süda kartust täis, et vennad pärast surma ta raha ära pärandavad. Katsunud suure vaevaga ahjukoldele kobida,kus raha hunikus peitus seisnud. Suure vaevaga kaapinud ta raha välja. Enamiste olnud kõik paberiraha. Vanal muud midagi, kui piotäis piotäie järele suhu ja kugistanud kõhtu. Kugistanud, kuni raha kõik kõhus olnud. Sellepeale kobanud sängi, et surema hakata. Aga oota, et surm tuleb. Vanamees hakanud paranema ja saanud terveks! Olnud tugev nagu ennegi. Nüüd kitkunud ta karvu pääst, sülitanud ja turtsunud - raha kõhus! Kätte enam ei saa.
Pärast olla seesama vanakene kerjamas käinud ja nenda oma igapäevast leiba korjanud. Ka olla ta nüüd vaesete vendade uksel andid palunud, kuna ta enne, kui vennad teda palunud, neid sõimates minema saatis.
E 28340/1 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v., Seli k. - Otto Schantz < J. Peterson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahatoop
Vaene vabadik tulnud metsast vitsakoormaga. Kõrtsu ukse ette aga jäenud hobu seisma. Vabadik uinunud magama ja magama hulga aega. Unes aga üeldud temale: "Astu koorma otsast maha, siinsamasel kraavikalda peal seisab kivi, selle all seisab toobitäis kuld- ja hõberaha. Võta teivas ja kanguta see kivi pealt ära, siis saad raha kätte."
Vabadik ärkab üles, unenägu alles meeles. Võtab imetembuks teiva ja kangutab kivi. Kivi olnud aga väga tugevalt maa sees. "Võtku seda see ja teine," üelnud vabadik ja jätnud töö pooleli. Hüpanud koorma otsa ja läinud kodu.
Kodu aga hakanud naene meest sundima, et ta sinna ometi vaatama läheks. Mees puhanud sel päeval kodus ja läinud teisel päeval. Leidnud aga kivi juba ära kangutatud olevat ja näinud rahatoobi aset veel selgelt mulla sees. Kurva meelega ja raske südamega läinud mees kodu ning teadustanud lugu naesele.
Pärast seda aga hakanud üks sepp seal lähedal õige rikkalt elama, uhkeid hooneid ehitama jne. Sellest olla arvatud, et see mees selle rahatoobi vist ära toonud. Sest kui rahatõutuse aeg täis olla, siis pidada teda üks ikka leidma, olgu kes tahes.
E 28350 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < M. Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast hunt tuld ei salli
Hundikari hulkunud ennemuiste mööda metsa. Olnud parajalt jaanipäeva õhtu. Jõudnud viimas veikse lagendiku peale, kus endine jään põllulapikene olnud ja ka vana ahjuvare ase näha olnud.
Korraga silmanud hundid lagendiku peal veiklast tulukest, hakanud kohe arvama, et vist lambakari metsas sööb ja karjane laternatulega juures valvab. Pannud tuhatnelja üksteise järele jooksma, värske himu liiga suur.
Lagendikul pole aga lambad ühti söönud. Põlenud ainult rahaaugu tuluke. Vanadpaganad olnud hulgana ümber tule valvamas. Hundikari jooksnud kohe tuhenaga nende sekka. Sa heldekene, mis nüüd sündinud! Vanadpoisid langenud kui aganad. Keda aga hunt hammustanud, sel sinine suits järele jäenud. Natukese ajaga olnud rahaaugu valvajad kadunud.
Sellest ajast ei sallida hunt mitte tuld. Tulla kohe larinal ligemale kui tikutuld tõmmatade, arvates, et vanapagan rahaaugul valvamas on.
E 28353 (17) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Madis Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vaskne kaev
Lumi sulanud juba ära. Talumees hakanud prooviks ka kapstamaad kündma. Künnab juba mõned peendrad ära, seal hakab midagi adranina taha kinni. Mees annab hobusele piitsa, arvates, et see muidu seisma on jäenud. Seal kuuleb aga midagi raksatust ja ader läheb lohenal edasi. Mees vaatab, mis adral viga. Näeb, suur vaskne kaan adranina otsas. Mõtleb, mis mürakas see on! Võtab selle ära ja hakkab vao sisse otsima. Leiab suure vaskse püti. Pütt olnud raha suuni täis, küll kulda ja hõbedat.
Talumees tassinud raha kodu ja nagu ma arvan, elas ta pärst muidugi mõnust elu!
E 28355/6 (19) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Jaan Palberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundi jaoks!
Peremees kuulnud hunta õige kangest uluvat. Mõelnud: "Ma lähen ometi korra vaatama, et näha saaks, mismoodi nad laulavad ja mis nad siis tegevad?"
Hundid ulunud edasi, mees sammunud metsa poole. Jõudnud juba üsna huntide lähedale, jäänud põõsa tagant vaatama. Näinud, hundide suud kõigil pärani ja laulavad. Korraga antud neile ülevelt pilve sarnast andi. Hundid söönud selle suure isuga ära. Kõige viimane jäetud aga ilma. Temale üetud: "Mine põõsa taha, sinu jagu seal."
Hunt läinud ka vaatama, mees ga pistnud juba enne punuma. Hunt näinud seda, jooksnud järele. Kodu olnud ligidal. Mees saanud sellepärast enne kodu. Hunt jäenud värava taha vahtima.
Mees üelnud tuas: "Hundi oma ma ikka olen, aga siiski puen ma aita vana tühja kirstu sisse. Tooge mulle natukene leiba." Ta hüpanud tuast välja ja läinud aida poole. Aida tee peal aga silmanud ta üht nuga maas. Võtnud nua üles ja pugenud tühja kirstu.
Pärast läinud naene mehele leiba järele viima. Tõmmanud kaane lahti, suur hunt hüpanud kirstust välja, jooksnud metsa poole. Peremeest ei enam kusagil.
Leitud nuga olnud hunt, kirstus aga oma endise kuju kätte saanud ning peremehe ära murdnud. Sest see olla ikka nii, mida hundile lubatud, seda ta ära murrab nagu peremehe loost juba nägime.
E 28357 (20) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Madis Schantz (1896) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve soldat
Vanaldane soldat sammunud Ülemiste järve kallast mööda. Olnud öösel. Korraga tuleb temal endine tuntud kaassoldat järve kaldal vastu. Sõber teretab rõõmulikult, küsib kuida kaua aja järele tema käsi nüüd käib? Ajavad ühest ja teisest asjast juttu. Viimaks ütleb ilmunud soldat: "Kas soovid täna minu majasse öösele tulla?"
"Miks mitte, kui kodu nii kaugel pole," vastanud teine.
Esimene näidanud eemal olevat veikest maja ja üelnud, et see tema eluase ongi.
Pea jõudnud nad sinna ja astunud tuppa. Vestnud õhtul mõnust jutu kuni aeg magama minna tulnud.
Esimene soldat näidanud teisele kena voodi seina ääres ja käskinud sõpra sinna sisse pugeda. Soldat astunud sängi ette, löönud risti ette ja pidanud just külili voodi heitma. Seal kadunud maja ja kõik tema kraam korraga ära. Ka vana soldatki olnud kadunud. Magamaheitja aga olnud külili järve kalda peal. Pea oleks ta alla kukunudki. Tõusnud üles ja saanud aru et see üks järveelukate vingerpuss on olnud. Läinud üsna paha meelega kodu.
E 28360/4 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Loomine
Vanaisa oli kalevid ju ära loonud, et ta nende tarkust tarvitada võis. Kalevite nõul ja abil loonud vanataat ka maailma. Maailm olnud aga pime ja selleperast käskind vanataat omal alamal Ilmarinel üht valguseandjat ülesse seadida. See võtnud siis ühe tükki kulda, tagunud selle ümarguseks, ajand taivatules selle punaseks ja pandnud siis selle võlvile särama. See olnud aga nii säetud, et ta ülesse ja alla käinud. Kui ta alla läinud, võtnud Hämarik õrnalt säraja päikese ja pandnud ta magama. Nüüd olnud aga jällegi ilm kõik pime. Vanataat käskind Ilmarisel ka öösiseid valguse andjaid teha. Ilmarine tagunud ka hulka hõbenaelu ja löönud võlvi sisse, naelte hiilgavad pead aga säranud ilusaste ja need andnud ööse valgust.
Perast seda loonud vanataat ka inimese maa pääle elama, ta loonud selle pühaks ja vagaks ning säädinud teda valitsema üle kiige maailma. Hoolsaks ja virgaks oli vanataat inimese loonud. Inimene aga ei hoidnud mitte ennast ikka valvamisel, vaid ööse, kui ta maganud, tulnud hunt metsast härja juure ja murdnud selle ära. Vanataat, kes seda näinud, löönud taivavõlvisse ühe heleda naela, mis härga tähendanud, tumeda naela löönud ta sinna kõrva, kes hunt olnud. Nüüd saanud Inimene vanataadi käest oma hooletuse perast nuhelda.
Nüüd hakand inimene ikka enam ja enam hooletumaks minema, suured kurjadteud ja pahandused tulnud loomade keskel ette, inimene isegi hakand pattu armastama ja teinud seda, mis vanataadi meelest mitte hea ei olnud. Et nüüd kurjus nii jõudsaste kasvanud, siis andnud vanataat kurjuse asemeks põrgu. Et kurjus nii jõudsal viisil siginud, siis kaotanud maailm ka oma ilusa halja koore ära ja must jäänud perra. Kalevid, kes enne tihti maa pääl käisid, läinud siit ära. Kurjus ja õelus asunud ikka enam ja enam maa pääle. Paradiislik elu, mida inimene algmises elas, olli hoopis ära kadunud. Ainus rõõm olli neil veel sest, et paradiisivärat veel lahti seisnud. Vanaõelus, kes seda näinud, tahtnud paradiisiväratit ära varastada ja ühte suurde soosse matta. Ta rakendanud sellepärast ka hobuse vankri ette ja võtnud kaks poissi ligi ja läinud siis paradiisiväratit ära viima. Kui ta sõitnud, läinud hobusel jalg vastu kivi, see komastanud ja kukkunud rataste aisa pääle, aisad olnud aga peenikesed ja see läinud katki. Nüüd olnud mehike õige hädas, saatnud poisid metsast uut aisa tooma. Vanataat, kes maganud, kuulnud seda kära, see tõusnud ülesse ja näinud vanaõela tööd, et see paradiisiväratit ära tahtnud viia. Ta toonud siis paradiisi maa päält ära taivasse. Selle sündmuse mälestuseks löönud ta vankri kuju võlvisse ja vanamehe, kaks poissi ja paradiisiväratid. Nii näed sa taivavõlvil veel praegugi vankert, vankri aisasi, vanameest, poisse ja paradiisivärajit.
Õelus ja kurjus kasvanud päev-päevalt suuremaks, kaibed tõusnud ju vanataadi ette, et kurjus häädust ära häävitavat ja oma võrkusi välja panevat. Nüüd tahtnud vanataat kurjusele piiri panda. Ta lasknud omal targal sepal Ilmarinel ühe pilli teha, mis 12 häält andnud ja lasknud siis hulga tuliseid noola teha, mis tulise vankri pääl edasi veeti. Nüüd valitsenud ta kaks venda, Kõo ja Pikri, andnud siis Kõo kätte pilli, Pikrile aga andnud ta noolide ambumise ametiks.
Kui nüüd vanaõelus jälle maad pitte ümber luusimas olli, siis hakand Kõo pilli puhkuma ja Pikker ambunud tuliseid noola õelusele kaela. See jooksnud kõik ilma läbi, Pikker ei jäänud ka tal kannult. Viimaks siis hüpand merde, vees aga kustusid Pikri nooled ära ja sääl sai õelus puhata. Mööda ilma jookstes teinud õelus hirmsad jäljed maa pääle. Et need ära kaoks, käskind vanataat ilmaneitsil Ilmataril vett sõeluda nende jälgede pääle. Ilmatar täitnud ka vanataadi käsku, aga kui ta ju nii mõndagi kõrda neid sopaseid jälgi uhtunud, puudunud viimaks vesi.
Nüüd käskind vanataat jälle Ilmatarel üht kangast kududa, mis kangaste kangas pidi olema. Seda tõmbas vanataat ise võlvile laiali ja säädas tal otsad meresse,jõesse võui järvesse, kust see nüüd vett ülesse tõmbas.
Õelusel polnud nüüd enam head elu. Iga päev, kui ta liikuma hakkas, olli kohe Kõo Pikriga platsis. Ta kaubelnud nüüd omale ühe sulase. Ööse pidanud sulane töös olema ja päeva olnud ta prii. Kaubalepingu juures andnud sulane aga lepingu kirjutada kolm tilka verd, sellega müünud ta ka oma hinge ära.
Korra käskind Vanaõelus sulasel Kõo pilli ära varastada, lubanud siis talle hinge jälle tagasi anda. Sulane olnud ka selle kaubaga rahu ja kui Kõo maganud, läinud õelus sulasega pillivargile. Vanaõelus sirutanud omad koivad hästi välja ja sulane roninud tema pea otsa. Olnud ka just taivani ja säält roninud sulane taivase, kus Kõo maganud. Sulane võtnud Kõo pea alt pilli ära ja tulnud jälle tagasi. Nüüd ei saanud Kõo Pikriga enam nii hästi õelust taga ajada, kui see luusimas käis. Ei teadnud ka Kõo ega Pikker, kuhu pill jäänud olli. Üks tark, kes Kõo ja Pikri asja teadis, saatnud aga ühe linnuga sõna, et õelus pilli ära varastanud. Õelusel olnud aga selle üle nii hea meel, et ta sulase priiks lasknud ja ühe suure pidu valmistanud, kuhu ta kõik omad seltsilised ja muud kutsunud. Kõo, see teinud enese ka poisikeses ja läinud sinna pidule. Kui pidulised kõik koos olnud, siis lasknud vanaõelus selle pilli seitsme luku takast välja tuua ja käskind pidulisil seda puhkuda. Pidulised katsunud kõik korrast, aga keegi ei saanud healt välja teha. Viimaks tulnud katsumise kord ka Kõo kätte, see pandud pilli suu pääle ja puhkunud nii, et kõik uimaselt maha langenud, ise aga tulnud ta pilliga ära kodusse.
Nüüd olnud õelusel jälle pahad päevad, Pikker kiusanud teda nii päiva kui ööse taga, rahu ei saanud ta mujal kui vees või mõnedes urgastes.
Kui Pikker mõne maja olli põlema pandnud, siis tohitud seda kistutada, sest sinna majja olli õelus läinud. Pikker lõi õelust ja ühtlasi pandis ka maja põlema, et ta sinna koguni ära põleks. Pikrist põlema löödud maja ei jõutudki kistutada, sest et ta äkitselt väga laialt põlema läks. Et pikker majast eem,ale hoiaks, siis palutud järgmist palvet:
"Tuli Pikker, andi anname, härja saadame!
Tuli Pikker, saada pilve, kõrgen soode!
Tuli Pikker, hoia tulda, soola vette!
Kange Pikker, hoia nooli põllukülvist!
Kange Pikker, hoia nooli põllukünnist ja -külvist,
koduhärjast ja lammast, majast ja puudest!"
E 28364 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Piksekivi peeti pühaks, temaga arstiti kõiksugu haigusi ja tehti nõidumist vastu rohtu ja m.m.
E 28364/5 (2) < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taivatähtede sündimisest arvab mõni. Kui õeluse läbi maailm kõik ära saanud patustada, siis olnud vanataadi meel nii hale, et ta igast asjast, nii elavast loomast kui ka kõige vähemast taimest ühe tähenduse taeva külge teinud, mida ta tähtedeks nimetas. Mälestuseks jäänud sest endisest õnneajast nüüd tähed igaveste taeva külge.
Vanataat olnud kange lehepillli puhkuja. Üks kord istunud ta pilverünka pääl ja ajanud jälle üht lustilist lugu, tema pillipuhkumise pääle tulnud hommikust ja õdangust, lõunest ja põhjast kuulajid kokku. Kuulajate seas olnud küll kahejalgseid ja neljajalgseid ja kuue- ja veel rohkemategi jalgadega elukaid. Kõik, kes vanataadi mängu kuulama tulnud, need ehitanud ja uhkustanud nii üliväga, et mõnel olnud kuusepulgad päha tõmmatud, mõnel jälle lõhkised kingad jalga aetud ja mõnel kaseoks selga võetud.
Taivas olnud sel ajal nii madalas, et need loomad, kel kuusepulgad pähe ollid pandud, nendega kõik taeva auka täis sorkinud. Teised, kel lõhkised kingad jalas, need jälle maa sisse nii sügavad augud teinud, kust vesi välja purskanud. Need, kel kaseoksad seljas ollid, need peksnud sellega veepisaraid vanaletaadile riiete pääle. See pole seda tahtnud, vaid ta tõstnud taeva kõrgele ülesse. Augud jäänud aga ikka taivale sisse ja läbi nende paistnud vanataadi tubade seinad. Maa sisse pistud augud jäänudki vett välja ajama ja need jäänud meile allikiks. Kaseoksad jäänud aga neile loomele igaveste selja külge kinni, niisama ka neile teistele, kes augud taeva sisse pistnud, jäänud ka need pähe, lõhkised kingad jäänud ka neile jalga, kes need jalga pandnud.
E 28365 < Võnnu khk. < Põlva khk. - Peeter Rootslane < Peeter Mänd (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanataat korjanud enesel puulehta koti sisse, et õhtu magama minnes pehmed lehed hea pää ala panda. Seda korjamist näinud aga vanaõelus. See arvanud, et ei tea, mis vanataat lehtedega tegema hakkab, tarvis järele luurata. Õhtu, kui vanataat magama heitnud, läinud õelus sinna ja varastanud koti lehtiga ära, tahtnud koti sisse vaadata, missuguseks lehed läinud, vaadanudki sinna. Seeni tõusnud aga vanataat ülesse ja leidnud koti kadunud olevat, hakanud kohe varast taga ajama. Õelus, kes vanataati näinud, pistnud ja jooksu, unustanud aga kotisuu lahti, säält pudenenud kõik lehed taivast pitte laiali. Vanataat see jooksnud ka nii ruttu taga, et oma higirätiku ära kautanud. Õelus, kes tühjast kotist midagi kasu ei saanud, visanud selle maha. Nüüd saanud neist puulehist taivasse tähed, vanataadi higirätist saanud päiv ja sest kotist saanud kuu.
E 28366 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Igal aastal olla 33 ööd, mil inimise õnnetähed ja õnneteed näha olevat. Neil öösetel kuulutanud siis tähetargad ja vanemad inimesed õnne ette.
Sündimise täht olnud igal inimesel ikka õhtupool, see saanud üles otsitud ja siis olnud teisi õnnetähti kerge ülesse leida. Niisugused õnne seletamise õhtud ja ööd olnud ikka tähtpäevade ööd. Minu kõige küsimiste ja nõudmise pääle, et missugustel tähtpäeva õhtudel niisugust asja ette võeti, kosteti mulle, et vähema tähtsusega ööd olla 14. okt., 2. nov., 21. dets. ja veel muidki olla. Aga neil öödel, kel õige suur tähendus, ei teadnud keegi mulle ütelda, vaid kosteti : "Mine va Karja Leenu poole, küll see teab."
"Kus pool see Karja Leenu om," pärisin ma.
"Eks ta Räpinal ei ole. Kui tahad minna, siis pead ka viina sellele viima!" Seesuguse vastuse sain ma jälle.
Karja Leenu jäi mul küll veel teretamata, nagu kuulda, olla teine suur tähetark.
E 28368 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned kohtade nimed ja mälestused
Mesikuuseks nimetab rahvas Kurista mõisa metsas ühte suurt mädanud kuuske. Oma nime saanud ta niida.
Ennevanast olnud meie esivanemil väga kanged kohtusäädused. Mesipuu varas viidud metsa, lõigatud kõht lõhki, köidetud soolikaotsa pite puu külge ja siis veetud varast nii kaua ümbre puu, kui sel soolikad otsa said ja mees koolu maha satte.
See kuuse juures tehtud ka nii. Mees varastanud mett ja saadud aga kätte, nüüd saanud ta oma palga kätte, sääl ümbre selle kuuse olla seda meest veedud soolikid pitte.
E 28369 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Mõned kohtade nimed ja mälestused/
Männamägi
Kurista mõisa maa pääl om üts veike kink, keda rahvas ühe jutu järele Männamäeks kutsub. Muiste kasvanud selle mäe pääl üks väga suur pedajapuu, selle puu ümbre käinud rahvas tihti kokku tantsima ja mängima. Ükski ei tohtinud selle puu külge puutuda kurja ega ropu mõttega. Ükskord aga tulnud ööse üks vaendlane ja raiunud selle pedajapuu maha. Kui rahvas seda nüüd näinud, siis tõstnud nad suurt leina ja kaibust selle puu perast. Rahvas põletanud selle puu sisu ära ja hakanud seda mäge sestsaadik Männamäeks kutsuma.
E 28374 (a) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorkuu sai loodud, siis jäeti kõik töö seisma ja iga mees hõikab teda kiige enne nätten:
Tere, tere, noorkuu,
mina noores, sina vanas,
minu silma selgeks,
sul segatseks,
mina kirbu kergeks,
sina rauda raskeks saa!"
E 28374/5 (b) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui edimalt kõrda pikse häält kevaja kuuldi, siis tapp peremees härja ära, kuts omatse kokku ja siis söödi ja joodi ja peeti siis söödi ja joodi ja peeti siis peran tulevat palvust, mis Urvaste kirikuõpetaja Erastvere mehe käest olli kuulnu ja kirja pandnu:
Võta, pikken, härja anname,
palvv, katte sõrga kah,
kündi ja külvi perast,
et õlgi vask, tera kuld.
Tõuka muile musta pilve,
suure soo, kõrgen konda,
laia laane pääle,
simase ilm mesitohk meile,
kündjale ja külvajale.
Püha pikken, hoia meie põldu,
hüva õlgi alan,
hüva pää otsan
ja hüva teri sisen.
E 28377/8 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meie kihelkond kutsutas Võnnu ühe vana mõisa perra, mis kõige enne siin kihelkonnas om olnu, kelle ase köstre ja keriku vahel Võnnu küla maa pääl um. Kui edimane katoliku usu piiskop Hermann Tartumaa ära võit, siis jäi ta Tartu liina elama 1224. Tema sääd ja põhjand neid kihelkunde ja lask paganid risti Emajõen, Saad- ja Pühajärven. Tartu kaitsmises ehit tema Vana-Kastre küla mano Emajõe perve pääle üte kivitorni ja lossi, keda Oldenturm (Vanatorn) kutsuti (sääl olli ka enne üts venelaisist tettu puuloss olnu). See saie valmis 1232.
Tema käsu pääle saie ka Võnnu kirik kivest üles tehtus ja õnnistedi jakobipäival, kost ta ka oma Võnnu Jakopi nime sai. Ka peeti sääl laate iga aasta sel päival. Aigapitte sai veel abikirikid tettus. Rasinale Märdi kirik, Kärsa küla taha Jaani kirik, Sarakuse valda Sarakuse kirik ja üle Emajõe Alevi küla Maarja kirik.
Vallad olid Võnnus järgmised: 1. Vana-Kastre ehk Tornimõisa, 2. Võnnumõisa, 3. Peepevere ehk Mäksa, 4. Puka, 5. Koorvere ehk Kidijerve, 6. Kaugasitsi ehk Moisekatsi, 7. Kriimanni. Kastre, Ahja ja Rasina olliva siis veel külad, perast saivad veel valla nime alla.
E 28382 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuradi vesiveski ehitus
Ühekorra tahtnud kurat ka enesele vesiveskit ehitada. Toonud kiva ja puid ju ühe otsatuma kihi päälepoole Lääniste parve, Lääniste küla kohta. Ühe suure küla ja kaks lodjatäit viise matnud teine oma materjaali ala. Olnud ju veskil õige tubliste tööd ära tehtud, kui üks suur õhtutuul hakkand puhkuma ja kõige selle ehituse nagu maa-alla pühkinud. Ainult üks suur nulgakivi jäänud keset jõge ja see on praegugi sääl veel näha. Rahvas kutsub teda Tondikiviks.
Üks väga järsu kaldaga mets kasvab ka sääl kohal ja seda kutsub rahvas Mihklimäe salv. Võib olla, et aja jooksul see koht ennast veel on muutnud, aga sääl on küll päris Kuradi töö jälgi veel praegugi näha, seda tunnistab ka nimi Tondikivi ja rahvasuu arvab selle koha kuradi eluasemeks.
E 28386 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Moosese haud
Kui Mooses ära surnud, siis tulnud ka kurat tema kehale järele. Kurat tahtnud teda selle Egiptuse mehega, keda Mooses ära tappis, paaris põrgut ehitama panda. Kui jumal seda näinud, võtnud ta Moosese keha ja hakanud maha matma. Kurat aga vahtind orjavitsa puhmu taga jumala tööd. Kui jumal seda näinud, loonud ta orjavitsadele okkad külge, et need kuradit torksid. Kurat põgenud kohe nüüd ühte paika võsastikku, kus palju nõgesid kasvand. Nõgesed ei kõrvetanud enne mitte sugugi. Jumal aga loonud nõgesele kõrvetamise külge. Nüüdsest ajast vihkab nõgene kõiki, kes ta ligi juhtuvad, et neid kõrvetada.
Kui kurat ikka vahtma tükkinud, saatnud ka jumal kuradi siis Turjamaale korstnaid pühkima. Kurat läinud ka. Seeni ka matnud jumal Moosese keha maha ja nii, et keeki ei tunne. Kui kurat säält tagasi tulli, hakkas ta säält kohe Moosese hauda otsma, aga ei ta leia seda, ka tänini ei ole ta teda veel mitte leidnu.
E 28387 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühekorra olnud heinalised jõe ääres heina tegeman. Korraga näevad, et kolm suurt saadu heina jões vee pääl ujuvad. Kohe kõik heinalised neid säält välja püüdma, aga ei saa, tee mis sa tahad. Viimaks läinud üks neid lootsikuga kinni püüdma. Saanud ühe sau ju lootsikuse, kui lootsik kaldunud. Kaldalnägijad hüüdnud kohe: "Oi, jumalakene, satad veel jõkke!" Kohe olnudki lootsik ja heinasaud kadunud. Küllap jõenäkk lootsikuga inimese ikka ära enesele viis.
E 28403/6 < Vaivara khk., Samokrassi k. < Vaivara khk., Saarevälja k. - Friedrich Feldbach < Johannes Kase (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadedus ei anna kasu
Vallissaare mõisa väljal kündnud kord moonamehed kesa. Üks moonamees kõndinud paari härgadega, kui korraga adrasahad ühe asja taha kinni jäänud, et kudagi moodi lahti ei saa, kas tee, mis sina tahad! Hakkab järele vaatama ja nääb, et adrasahad on ühe suure pada sanga taha kinni jäänud. Mees pungib tükk aega, enne kui adrasahad lahti sab, paneb kivitüki märgiks senna kohta ja künnab edasi.
Kui mõisa kubjas väljale tuli, rääkis moonamees temale oma leidust ja tähendas, et see muud ei võinud olla, kui rahapada sang. Kubjas arvas asja niisamuti, käskis moonameest suud pidada ja läks kohe herrale asjast teadust viima.
Herra oli selle üle väga rõõmus, laskis kubjal kümme labidat mõisa juurest kaasa võtta ja läks ise ka kaasa, et rahapada maa seest välja kaevata.
Kui nad väljale olid jõudnud, laskis herra keik moonamehed kokku kutsuda, läksid ühes mehest juhatud rahapada juure ja rääkis sääl: "Kuulge mehed, kui meile täna siin üks suur varandus osaks saab, mis ma küll ainult üksi omale võiksin pidada, sest et ma maa peremees olen. Aga seda ei taha ma mitte. Kui meie kaevamisel täna õnne peaks olema, siis tahan ma selle varandusega järgmisel viisil toimetada, sellest varandusest saab üks jagu kirikule, teine jagu vaestele ja mis siis järele jääb, saab meile keikidele ühe võrs."
Mehed olid selle üle keik väga rõõmsad, et herra nii õiglane oli ja hakkasid keik südist tööle, et rahapada päävavalgele tuua, mis ka väga raske ei olnud, sest et pada ainult vähe maad maa sees oli.
Mis loodetud oli, oli õige, sest nende ees seisis suur pada täis hõberaha, millel veel raudkaas peal oli.
Mõisaproua aga oli sellest leidusest haisu ninasse saaned, laskis hobuse sadulasse panna ja ratsutas väljale töömeeste juure. Parajaste, kui moonamehed rahapada lahti olid kaevanud, jõudis ta senna. Rahapada nähes ütles ta herrale sula saksa keeles: "Lasse alles nach oben bringen und gieb den Bauern kein Kopeken (Lase keik üles tuua ja ära anna nende talupoegadele mitte kopikatki)."
Oli proua need sõnad ütelnud, kui rahapada suure praginaga ja kõlinaga maa sisse vajus ja päält aukki kinni langes.
Keik said suud pärani vahtima, aga mis läinud, see läinud. Küll oli ka herral proua kadeduse üle paha meel, aga mis see enam avitas, rahapada ei toonud enam ükski vägi valge ette.
E 28406/8 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oma käsi paneb, oma võtku
Auvere külas elas vanast üks vana naene, keda rahvas Tangu Maieks kutsus. Kui ta vanaks ja leseks oli jäänud, läks ta oma tütre juure elama. Maiel oli ka paarsada rubla raha, mida ta aga alati oma põues kandis ja öösel magades pia all pidas.
Kui ta juba üsna haigeks oli jäänud, mõtles tütar tema raha pärijaks jääda, aga ema ei teinud raha lubamise, veel vähem raha andmisega tegemist. Sellepärast hakkas tütar ema järel vahti pidama, et kui ta vahest raha kuhugile ära ei peida.
Kord oli üks külaeideke tulnud haiget vaatama ja et tütar välja pidi minema, palus ta eidekest haige tegevust silmas pidada.
Eit läks ka kotta, jättis aga ukse lahti, et tuatoimetust näha võis.
Kui haige nägi, et tuas kedagi näha ei olnud, võttis rahakoti pea alt ja pani leede tuha sisse, lausudes: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab." Oli ta need sõnad ütelnud, läks ta tagasi voodi ja heitis hinge.
Tuli tütar tuppa ja nägi, mis oli sündinud, oli esimene asi rahakoti otsimine. Ei eide päitses midagi. Naabrieit jutustas aga nüüd nähtud ja kuuldud lugu ja otsimine algas leest, aga asjata. Küll sõelus tütar sõelaga tuha läbi, aga mis ära, see ära. Et aga ema ütelnud oli: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtab," siis ei aidanud muud, kui surnu sängist maha ja lee juure otsima. Sai aga tütar ema käe tuha sisse pistnud, kui rahakott tuha seest välja tuli ja tütar selle oma kätte sai.
E 28408/10 < Vaivara khk., Samokrassi k. - Friedrich Feldbach (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Raha ei anna rahu
Kanapää Toomas oli vaene mees, aga tema mõtted käisivad selle peale, kuda ilma tööta rikkaks saada. Kord näidati temale unes, et Nõgispää künkal, mis paar versta külast eemal oli, raha maa sees olla. Läks siis Toomas sealt otsima. Küll tuhnis ta selle kingu läbi, nii et ühtki kohta enam otsimata ei jäänud, aga mis ei ole, see ei ole.
Jättis siis otsimise järele. Unes tuli aga kord üka vana hall mees tema juure ja ütleb: "Pojuke, sa himustad raha, mis sulle mitte antud ei ole, siis ära nõua seda mitte, see ei ole sulle kasuks. Kui sa aga just tahad, siis võid seda küll kätte saada, eks sa siis näha saa, mis siis tuleb. Seda raha seal künka sees on üks lähkri täis ja võid seda ainult jaanipääva laupa ööse kätte saada, kui raha põleb ehk õigem ütelda, kui raha puhastakse. Ole siis julge, mine ja too ära."
Toomal ei olnud enam hingerahu, ootas pitkisilmi jaanipääva.
Jaanipääv jõudis kätte. Kui õhta pääv looja oli läinud, läks Toomas Nõgispää künkale.
Hinge kinni pidades ootas ta seal tule ilmumist, aga ei ühtegi. Hakkas siis mööda mäge edasi-tagasi otsima ja vaata imet, künka otsas oli rahalähker, üsna raha täis. Ta võttis lähkri selga ja läks kodu, aga üks must vari käis tema kannul.
Oli mees rahalähkriga kodu jõudnud, oli aga tema rahu kadunud.
Rahutu ja väsinult viskas ta ennast voodisse, kus temale aga nii raske haigus peale tuli, et üsna elu kallale kippus.
Aga rahast ei tahtnud ta lahkuda.
Viimaks läks lugu nii hulluks, et Tooma jalad said pea külge kokku kisutud. Siis ilmus vanahall jälle tema juure ja lausus: "Kus vaesus, seal tervis, kus rikkus, seal haigus. Selle haiguse oled sa rahaga ühes kaasa toonud. Vii ta tagasi, siis oled jälle terve."
Toomas viis rahalähkri tagasi senna, kust selle leidis ja sai jälle terveks ega mõtlegi enam selle peale, et enam rahajahile minna. Lähker aga vajunud Tooma nähes maa sisse.
E 28411 (44) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kadak on kõige vanem puu, sellepärast on temal ka rist marja otsas.
E 28412 (49) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa kullile hüüad: "Kull, kull, kanavaras, pesa põleb, pojad sees!" siis lendab ta kohe tagasi, kartes, et pesa ehk tõeste põleb.
E 28412 (51) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui Nualaev (Linnutee?), mis iga õhtul taeva külges näha on, ennast muudab ehk teisipidi pöörab, siis tuleb selle järele ikka teisi ilmi, näituseks sooja järel külma, kuiva järel vihma jne.
E 28416/8 (59) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Va Mõisamulgu taat olnud suur tark ja teinud kõiksuguseid vägevaid tükkisi. Naabruses oleva Rakvere peremehega, kes aga omast kohast ka mitte üsna rumal mees ei olnud, elanud Mõisamulgu vana alati vihavaenus. Mõlemad olnud jõukad mehed, mõlematel olnud palju loome. Korra aga hakanud naabrid teineteise loome just nagu nalja pärast hävitama ja hävitanudki teineteisel suutumaks ära.
Ühel pühapääva hommikul saatnud Mõisamulgu isa rabandust Rakvere tare poole. Lausunud rabanduse valmis ja saatnud juba lendu, oma tütar aga toonud parajaste kaevust vett ja rabandus trehvanud just teda õue peal. Tütar kukkunud maha, hing kinni, silmad punnis, mis muud, kui viimne ots käes. Mõisamulgu vanamees häda täis, aga ise ei saa aidata. Saatnud kärmest Ülevainu onu järele, kes ka mitte kaugel ei elanud. See tulnud ja võtnud rabanduse ära.
Mõisamulgu taat olnud otsast otsani vigurisi täis. Korra jälle läinud üks naabriperemees oma kahe pojaga metsa. Nääb, kahe kuuse vahel ripub kott ja koti sees sea- ja loomaliha tükid. Peremees seda nähes arutama: "No kust tuli nüüd see kott seia südametsa sisse? Mis see muud jo on, kui va Mõisamulgu vanamehe tükid. Poisid, tehke koti alla tule!"
Poisid tegid koti alla tule. Kott põlenud kõige lihatükkidega suure praksumise ja paukumisega ära. Kohe teisel pääval surnud Mõisamulgu vana suur härg ära, peale seda olnud sigadega ja lammastega õnnetusi, juba neid kiskunud hundid, juba närinud ise üksteist surnuks. Mõisamulgu taat teadnud küll, kes seda temale tegi - ehk naaber ja tema pojad -, sest küll kellegile ei hinganud. Mõisamulgu taat aga sõnud naabrile: "Haa, kes sind ka nii targaks õpetas? Mina tahtsin sind hammustada, sina hammustasid aga mind!"
Ühesõnaga, va Mõisamulgu taat olnud suur tark ja kui ta ära surnud, siis mässanud ja möllanud torm ja tuisk, nii et see kole.
E 28429 (7) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkan (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäeva tähendusest
Madisepäeval pole mitte tohitud väljast kõige vähemat, see on metsast ei puid ega heinu koju tuua. Kõik eide pöörad, köie kokkulaskmise vändad, naeste vokid, lõnga kedrevarred, aspled, kerilauad ja kõik keerutamise riistapuud viidud sel päeval põllale kivihunnikute otsa, sellepärast et madisepäeval talveharja või pööripäev olla, ja kui sellel päeval metsast midagi koju toodud ehk jälle nende keerutamise riistapuude peal midagi tehtud, siis olnud suvel väga palju madusid majade ümber elutsemas.
Ja kui madisepäeval lund sadanud, tähendanud, et suvel siis väga palju kõiksugu mardikaid, küll elajate ja viljade kallal.
Madisepäeva tähendusest ei tea mina mitte rohkem.
Rahvasuust.
E 28432/3 (11) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkan < J. Kornak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida kevadel loomi esimest kord välja saadetud
Kevadel, kui loomi esimest korda metsa saadetud, siis võtnud peremees väikese paja, pannud tulesüed sisse, käinud iga looma juures ja suitsetanud siis niiviisi kõik loomad ümberringi ära, siis pannud raudkangi ehk kirve või mõne muu raudasja loomadelauda ukse ette maha, siis vast lastud loomad laudast välja. Juhtunud keegi loom raudasja peale astuma, siis tapetud see loom ära. Raudasi laudaukse ees tähendanud, et loomadel nii kõvad või tugevad jalad on kui raud ja mitte suvel metsas katki ei lähe puujuurte vahel. Aga raua peale astumine tähendanud loomale õnnetust ette.
Nüüd võtnud peremees jälle paja kätte, pannud natuke püssirohtu paja sisse süte peale, siis käinud korra ümber kõige karja. Siis võtnud peremees ühe kepi ja annud karjatse kätte. Selle kepiga pidanud karjane metsas kolm korda mööda päeva karja ümber käima ja õhtul, kui karjaga kodu tulnud, pistetud kepp loomalauda kastuseräästa sisse. Tähendanud, et nii kaua, kui kepp katuseräästas, seisnud loomad metsas ikka üheskoos ja tulnud õhtul jälle kõik kodu.
Suitsetamine olnud suureks abiks sandi sõnade, nõiduse ja õnnetuse vastu.
E 28435/6 (14) < Vigala khk., Nõlva k. - J. Tihkna (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nikastuse sõnad
Sõnad, mida sortsimoorid kõhu arstimise aegas, viina peale lugenud ja siis viinaga arstitavale sisse annud, olnud järgmised:
Nikatsu, nakatsu, puupeaga pusu,
üheotsaga nuga, valge vasika saba
ja kirjukoera kael,
kommerlinksu, kommerlanksu,
allepuskari naps.
Aga pealemäärimise jauks olnud üks isesugu rohi neil, mis järgmistest rohtudest kokku käinud: "Sabatilli ja salmijaaku, kolmejalgseid ja kullalehte, musta köömreid ja muud rohtu. See rohi olnud hommiku ja õhtu sisse võtta ehk peale määri nii sama hea.
E 28469/70 < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Musma? allik
Üks allik, mis praegus tähtsus on, kus veel vanad inimised nägind, et üks inimene istund seal juures kivi peal ja nüüd, kis sealt mööda läheb, see peab sealt jooma ja seal kivi sela istuma, et ei tohi muidu mööda minna.
Ja vanad inimised, kis haigeks jäevad, need lähvad sealt jooma ja ise räägivad, et kis sealt joob, see saab tervaks.
Ja loomadele toovad ka enne jüripäeva, kui loomad esimist korda välja lastassa, siis andekse juua, et loomad peavad terved olema. See allik on Irovi? külas, mere ääres.
E 28473 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Mahnus(1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rõstla külas Pilistveres Võõsiku vallas Sikasaare väljal on olnud rahaauk ja kolm pihlakast on seal augu peal kasumas, nii on näidatud Otsa Juhanille. Sellele ütelnud unes nii: "Seal on suur rahaauk, mine ja kaeva välja neljapäeva öösel." Aga mees ei ole tahtnud (julgenud) minna, selleperast, et teda on kästud öösel välja kaevata.
Siis on kästud teda kolm korda, siis tulnud see jälle tema juure ja ütelnud: "Kas sina ei tahagi seda raha enam?"
Aga siis läinud Otsa Juhan seda kohta vaatama ja leidnud, et see koht olnud kõik ümber kaevatud ja raha sealt ühe katlaga välja võetud. Siis saanud Otsa Juhan aru, et seal tondi raha oli ja nüüd mees kahjatsenud, nii et kael katki oli.
E 26483/6 < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana jutt
Korra elanud omas saunas ja kuskil tööl ei käind, aga raha ja varandust olnud küllalt. Teine mõtlend: "Kuidas mina haavikusse saan, mina tahan hõika." Ja teine kuulend mis nad rääkind.
Teine hõbedast, et kui sa vana kuu neljapäeva õhtul pirrusid teed, siis kõike viimane pane põlema ja põleta mõlemad otsad ära ja mine sauna, siis võta üks vana saunaviht ja üks vana sukasäär, mis punane on ja pane kõik kokku ja viska kolm kord üle sanna harja ja isse ütle iga kord, et sina pead mulle varandust tooma. Siis vii ta senna kohta, kus sa tahad varandust panna.
Nüüd tema läind ka koju ja hakand ka nõnda tegema. Kui kõik valmis olnd, kui kolmat korda üle sanna harja viskand, siis üks punane loom tulnud talle vastu ja küsinud, et anna nüüd oma pahema kää sõrme seest kolm veretilka, muidu ma ei too midagist. Tema hakand kartma ja pand jooksma, see punane loom järele. Tema läind kõlusse ja pand ukse kinni, aga missest kasu tulnud, ikka tuln kallale, ei anna rahu. Öö läbi hoidand ära ja läind teise päeva targa juure ja palund abi. Tark õpetanud, et mine koju ja kui ta jälle tuleb, siis võta üks vana püss ja sulata üks vana hõbeasi ja tee kolm väikest haavlit. Ja kui õhtu tuleb, siis lase läbi ukseaugu, siis kaub sänna.
Kui õhtu tulnud, siis tulnd jäalle ja tema teind nõnda, laskand püssi, aga puss ei lehe lahti. Teist korda niisamuti ei lehe lahti, aga kui kolmat kord, siis püss läind lahti ja mees kukkund maha ja olnud surnud, ja pole rikkaks saanud. Aga see punane loom läind oma teed sauna pool ja kadunud ära, ükski pole näinud, kus ta jähi.
E 28488/90 (2) < Kihelkonna khk. - J. Anger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kis pailu tahab saada, see leheb metse ja püüab enne jüripääva ussi kinni ja leikab tükkideks ja paneb kinda sisse ja oma vasema jala alla, kus tema istub.
Noh ükskord teine mees näind, et teine palju kalu saand, tema mõtlend, et kuidas mina tema kohta saan istuma, teine õpetand, et jääda? mees ? te, et tema magama jääb, siis istu tema kohta. Ja tema teind nõnda. Kui tema sõnna kohta istund, temal tulnud nõnda pailu, et pole jõudand üles tõmmata. Kui ta üle laiva äärä sisse vaatand, siis ta näind, et üks musta kübaraga poisikene temale kalu sisse loopind, et kole olnd näha. Temal hirm nahkas, mis nüüd teha. Kui ta neid kalu sisse loopind, seda rohkem tulnd juurde. Ta ei tea, mis teha, kui ta sisse loopind, ei rahule jää ilmaskit, siis ta ajanud see vana mehe üles ja ütlend, et aita, kalad võtavad mina elu ära. Tema ütlend: "Miks sa tegid nõnda, ära tee teine kord enam."
E 28491 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord elanud Are valdas üks suur nõid, läinud kord vennaga kiriku, teel aga tulnud selle nõiale, kuida kõige nõiadele see vaev, et ta oma nõidusetööd pead edasi tegema. Nõid küsinud vennalt, kellele tema rabandust peab saatma. Vend aga palunud: "Ära saada kellegile." Nõid aga kostnud: "Ma ei või parata, ma pean saatma, kui ma ei saada, on mul väga kange vaev."
Seal olnud suur kivi, nõid saatnud rabandust kivi peale, selle peale löönud kivi paukudes lõhki. See suur lõhutud kivi seisab praegu alles Hallinga küla ligidal Valistre soos.
E 28495/6 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanaste, kui Maalinn alles terve olnud, olnud Vanapaganal seal väga palju tegemist, aga vaevalise tee pärast ei ole ta igakord sinna peasenud. Mehike aga võtnud nõuks sinna kividest teed teha ja kandnud igalt poolt sinna kiva kokku. Kord tulnud ta jälle, suur kivi selgas. Kivi aga olnud nenda raske, et Vanapagan ära väsinud. Ta viskanud kivi maha, et vähe puhata, ja istunud ise kivi peale ja jäänud magama. Üks mees, kes sealt mööda läinud, äratanud ta üles. Vanapagan küsinud: "Kus sa, külamees, käisid?"
Mees vastanud: "Maalinnas."
"Mis sa seal kuulsid ja nägid?" küsinud Vanapagan.
"Ei muud midagi, kui et Maalinna ehitakse kirik."
Kui Vanapagan seda kuulnud, jätnud ta kivi sinna ja pannud ise minema ja jätnud sillaehituse järgi. See kivi seisab praegu veel Vaistave ja Kurese küla vahel, kus kaks suurt käeaset selgeste sees näha on, mis Vanapagan kivi kandes sinna sisse olla pigistanud.
E 28496/7 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitsmenda Moosuse raamatust räägib rahvas meie pool nõnda. Seitsmendama Moosuse raamatus olnud kõik need nõidused ja kunstid ülevel, mis Egiptuse kunsimehed tegivad, siis kui Moosus seal oma imetegusid tegi, nii hästi ka Moosuse oma nõidused ja kunstid, kui Moosus kõrbes ussi puu otsa pannud ja rahvas elama jäänud. Seda ussi aga pannud Mooses muidu moeks puu otsa. Ta olla ussisõnad lugenud ja see olla rahvast aidanud ja need sõnad olla praegust veel meie kiriku lauluraamatus üleval, aga laiali laotud. Sellepärast kui uss inimest hammustab, vaotakse lauluraamatuga, kus need sõnad sees ja see pidada aitama.
Üks mees meie pool tõendab, et ta olla ise oma silmaga Viljandimaal seitsmet Moosuse raamatut näinud. Need piiblid aga olla rahva käest ära korjatud, aga peale korjamist jäänud kaks piiblit veel Jaagupi kihelkonda, mida kätte ei olla saadud.
Peale selle olnud tontide raamatud, mida rahvas kätte enam ei ole antud, vaid aga ainult sakste käes. Sel raamatul olnud mustad lehed ja valged tähed. Praegust on meie ligidal veel mitmed nõiad, üks vana mees oskata 9 ussi sõnad ja mitmed on ta juures käinud, keda uss on hammustanud ja kange valu sees, aga kui ta sõnad on lugenud, on ka valu kadunud ja paistus alanud silmapilk. Ka on veel mitu meest, kes rabandust saadavad ja ka ühtlasi aitavad ja mitmed muud veiksema looma saatjad.
Mina kirjutaksin Teile neist rahvast pikemalt, aga aeg on väga kasin - edespidi.
E 28512/4 (5)< Põlva khk., Himmaste k. < Kanepi khk. - Johan Keerd < Taniel Jaht, 60 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast kõnnu katsk mõnikõrd kitse vai sikka näol, mõnikõrd kassi ehk pini näol, mõnikõrd sõitnu tõllaga nigu suur saks, neli hobõst iih.
Niiviisi sõitnu vana katsk ütskõrd jäll vana haha (halli) sika näol, neli musta hobõst iih, must kass kutsari asõmõl puki pääl, Mooste puult tiid pitte Himmastõ küla poolõ. Sääl künnü Eostõ küla maal üts miis uma noorõ hobõsõga maad. Ku katsk sinnä kottalõ saanu, hirnnu künja hobõnõ. Tuu pääle ütelnü sikk: "Ime! Ime! Varsa hirnva vainuel!"
Künja olnu vana tark miis, kes ilmast pallo nännu, kuulnu ja opnu olnu, tiidnu tuuperast kah tuud, et kui katsk ummõ sõnno pääle vastust ei saa, siis kas inemiste ehk elajide kuul vai mäännegi muu õnnõtus külla tulõ. Kostnu tuu pääle järgmiste sõnnoga: "Ei olõ tuu ime, et varsa vainuel hirnva, ka tuu um ime, et kide keelile kõnõlõs."
Katsk sülänu kolm kõrd maaha, pomisnu hindahe mõnõ arvosaamada sõna ja kihotannu Himmaste küla poolõ tuhatnelja edesi, nii kavvõtõhe, ku pia külla sisse üte kõõvo kottalõ. Sääl lännu üts tõlla ratas katski, ei olõ kuigimuudo inäp edesi saanu. Lännu külast ratast otsma. Küla rahvas avitannuva katso hädast är, annuva kõva ratta ala panda, tuu pääle olnu tõsõl väega hää miil ja ütelnü külarahvale: "Et tii minno hää meelega hädäst olõtõ avitannu, tuuperast tii mina selle küläle kah hääd."
Kõnnu kolm kõrd ümbre küla ja üttelnu küla rahvallõ:
"Nüüd ei tulõ määnästki suurt hätta tii külale, ei inemiste, ei ka elajide kuulu, ei ka määnästki suurt nälähätta."
Istnu tõlda ja sõitnu läbi küla ku tuul edesi.
Tuust saani ei ollõv Himmaste külah inäp kunagi määnastki suurt kuulu vai katsko olnu, tuud kõiva naat tuust saani Ristikõõvas kutsma. Kõiv um küll joba ammugi ära kaonu, a maad, mis säält kohegi ei jää, kutsutas täämbätse pääväni Ristikõõvo alonõ.
E 28522/4 (9) < Põlva khk., Himmaste k. - Johan Keerd < Johan Keerd, 69 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal orjuse aol lännüva ütskõrd suvõl valla peremehe mõisa vilavooriga Riiga minemä. Edimätse päävä lännüva kõik ilosahe üteh, ei olõ kelgi midagi hättä olnu. Tõsõl pääväl väsünu ütel mehel uma hobõnõ är, ei olõ inäp paagastki tahtnu liigutada. Mehel hädä suur, et tõistõga üteh es saa minnä, pesnu küll hobõst ja säädnu rattit ja hobõsõriisto, a midagi ei olõ mõono, hobõnõ ei viä iks, kas vai panõ nõgõno hanna ala. Tõmmanu tõnõ suurõ hädaga hobõso kõgõ kuurmaga tii päält är mõtsa alla üte ilusa lakõ platsi pääle ja kaanu sääl hobõst süütmä. Ei olõ kuigi pallo aigu sääl viil saanu olla, kun sussõ sinnä naanu kokko tulõma. Olnu vast juba mitu sada, kun perakõrd, kea kõik kah undama naanuva. Mehel olnu hirmupelgu ülearru, mõtelnu, et ega nüüd inap hindäl, ei kah hobõsõl pääsemist ei olõ. Soe unnanuva hulgahna hää tükü aigu, kuu peräkõrd üte suurõ hõpõhalli soe säläh üts hall vanamiis nääle keskehe sõitnu. Tuu pääle jätnüvä soe undamise maaha. Tuu hall miis lännü mehe mano ja küsinu mehe käest: "Kes sa oled? Mis sa tahad? Kuis saa tohtset siia mii platsi pääle uma hobõsõ ja kuurmaga tulla?" Mees seletänu är, mis häda perast tima sinna oll lännü ja pallõlnu abi. Vanamiis lännu susse sekka tagasi, jäänu keskehe saisma ja vahtnu tükü aigu taiva poolõ. Tuu pääle sadanu taivast vanamehe kätte üts õigõ hää suur kogo, vast nii suur ku üts lehmäkints. Tuu külest lõõganu egalõ soelõ väikese tükükese ja annu mehele kah ja ütelnü esi: "Süü är, sõs saat kõvas!" Miis pallõlnu vasta ja ütelnu: "Anna mu hobõsõllõ, ta ei jõvva inäp sukugi, mul um hindal viil jõudu küll."
Vanamiis ütelnu: "Mina olõ Püha Jüri ja söödi ummõ kutskit ja tiia kah, mis sullõ ehk su hobõsõllõ hää um, lupa mullõ tuu är, mis sullõ kotoh kurja tege, sõs saasõ su hobõnõ kõvas."
Miis söönu kah tuu tükükese är, mis vanamiis tälle paknu, olnu pia sääne magu nigu lihal ja ütelnu sõs vanalõ mehele: "Olgu mis um, saagu mis saa, mina lupa tuu är, kes mullõ nüüd kotoh kurja tege."
Püha Jüri sõitnu uma soega minema ja kah kõik tõso lännuva är. Miis pannu hobõsõ ette ja naanu minemä, nigu tii pääle saanu, tüknü juba hobõnõ sõitma, miis istnu tuuperast kah esi kuurma pääle ja lasknu tõõsilõ voorimeehile sõitõh järgi. Nu imehtelnüva, et kuis täl hobõnõ nii kõvas oll lännu. Ku tõsõ voorimehe ummõ hobõsit süütnüvä ja esi süümä naanuva, süütnu küll timä kah umma hobõst, a esi ei olõ sukkugi süvvä tahtnu, olnu ilma süümädägi ülearvo kõva. Kun säitse päiva tuust aost müüdä olnuva, kun vanamiis, ta vana Pühä Jüri tälle süvva annu, sõs tulnu söögiiso tagasi, söönu niisama ku inne Püha Jüri süütmistki. Kun voori päält kodo lännü seletännü naane, et künnihärg kaara süümä lännü ja sõs soe tõsõ är söönüvä. Härrä süümine olnu tolsamal pääval, ku täl hobõsõga susse seah olek olnu. Hobõnõ olnu nii kavva kõva, ku miis tedä oll hindä käeh pidanü.
Seletännu 63-aastanõ vanamiis Joh. Keerd.
E 28533 (4) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord juhtunud üks mees just sel aal rahaaugu juure, kui rahad põlenud ja mõtlend, et see üks päris tuli on. Küsin siis ka selle mehe kääst, kis seal tule ääres soendand, omale piibu peale tuld, mida temele ei ole keelatud. Tõstetud talle kohe kolm kulbitäit kuuehõlma ja kästud kodu minna, nii et ta kuuehõlma sisse ei vaata. Mees teind ka nii, kuda kästud, ei ole enne vaadanud kuuehõlma kui koju jõudes teinud hõlma lahti ja leind suure hulga kuldraha kuuehõlmast.
Teine mees saand seda lugu kuulda ja läind ka omale piibu peale tuld saama, aga selle teise mehele ei ole antud, vaid ööldud: "Mis tuld sa siit tulid saama, mine koju seal on sul tuld küll." Mees tuld koju ja leind maja põlemast.
E 28534 (5) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru valdas Nõrava külas on Tõnuri kapsaaedas üks suur kivi ja selle kivi all peab üks rahakatel olema. Korra näidatud ühele mehele unes, et võta paar emahanesi ja künna selle kivi ümbert, siis saab sealt raha välja tulema. Aga mees old väga arg, ei ole julgenud kündma hakata ja nii seisab see rahavarandus tänapäävani seal varjul.
E 28534/5 (6) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru mõisast mõnisada sammu eemal on Hiiealune heinama, seal olla vanal ajal suur hiis olnd, kus rahvas käind ohverdamas ja mida väga pühaks peetud. Seal kasvand suur sanglepa mets peal, selles metsas käind külarahvas tähtpäävadel ohverdamas. Puudele on saand ohvriks õlut viidud, mida puude otsa loobitud, aga maa peale kõrgemate küngaste otsa on saand muud toidupoolist viidud.
See raba, mis sellest õllest järele jäänd, söödetud kohe, selsamal pääval loomade kätte. Seal hiie ligidal on suur küla olnd, mida Hiietaguse külaks kutsutud, ja praegust on veel hoonete asemed tunda, mis kõrgemad, ja üks kaevgi on sest aast veel järel. Selle küla asemel on üks suur kivi veel praegust alles. Oru Soo tänava otsas, seal olla vanal ajal arvamise järel vist ohverdud ja seal peab rahvajutu järel üks rahakatel kivi all olema.
Korra aand üks naine hommiku vara veikseid metsa ja näind veikeseid muste kustikaid üle selle kivi edasi tagasi jooksvad, pärast ta läind senna kivi juure vaatama ja leind sealt kivi pealt kuldlukuga pussnoa. Kui see Hiietaguse küla ära kautud, siis olla üks mees sealt hiiemetsast oma maja ehituseks palka raiund, aga siis olla sel mehel alati looma ikaldus olnd, sest kõik loomad surnd ära.
E 28535/7 (7) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru mõisa põllu peal Kaissalu määl peab ka üks rahaauk olema. Kord näidatud ühe mehele unes, et võta üks kolmetolline lepapuust pulk ja mõeda kolm neljapääva õhtut selle pulgaga kolme punase looma sarvi ja mine löö siis iga neljapääva õhtul selle pulgaga kolm korda vastu seda kivi, kus rahakatel all on. Esimesel korral tuleb liblekas välja, teisel õhtul tuleb sitikas välja ja kolmandamal õhtul tuleb rahakast välja.
Mees on ka nii teind, kudas unes kästud, võtt kolmetollise lepapulga ja mõet esimesel neljapääva õhtul punase looma sarvi, läind siis kivi juure, löönd pulgaga kolm korda vastu kivi ja kohe lennand üks liblekas kivi alt välja. Teisel õhtul mõet jälle punase looma sarvi ja läind löönd kolm korda vastu kivi, selle peale tuld sitikas välja. Aga kolmendamal neljapääva õhtul ei ole mees enam julgend kivi minna võtma ja jäänd ka rahakatlast ilma. Aga nüüd on ka mehe rahu kadund olnd, ei ole enam magada saand, sest nii pea kui tema magama jäänd, tuld suur must härg suurte mustade sarvedega teda pusklema.
E 28537 (8) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orus Mäe pere väravas kivi all peab üks rahakatel olema. Ükskord olla ühele eidele unes näidatud, et võta oma kõige noorem poeg ja pane temale kolm kuube selga ja kõige vanem kuub olgu kõige peal, siis mina ja võta pojaga seltsis sealt kivi alt rahakatel ära. Aga eit löönd kartma, et ei tea, mis vaimud seal võivad olla ja ei ole läind. Nii seisab see rahakatel praegust seal kivi all.
E 28537/8 (9) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Orus vanas Hiietaguse külas on vanaste Käspre talu olnd ja seal talu juures kasvand üks tomingas ja selle tominga all olla rahakatel olnd. Korra olla ühele vigaselle mehele pealelõunasel uinakul unes näidatud, et võta labidas ja mine Käspre tominga alla ja kaeva hapuoblika juurest mulda ära, siis saad sealt ühe rahakatla kätte. Mees olla küll käind muidu seal vaatamas ja leind kõik nii olevat, kuda unes näidatud, aga kaevama ei ole julgend hakata ja nii on see rahavarandus veel tänapäävani maapõues varjul.
E 28538 (10) < Kose khk, Tuhala v - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord olla Tammiku soo pealt leitud ühe inimese kondid, mis otstest verist vahtu välja ajand ja ise on nemad karjund ump ja ump. Viimaks korjatud need kondid ära ja pandud ristitud mulda, siis kadund see ump-hüüdmine sealt soo pealt ära.
E 28539 (12) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oru koolimaja juures on üks veikene männiku salk, mida Kalmumännikuks kutsutakse. Senna peab olema vanal ajal surnuid maetud, kui üks kord suur katk olla olnd. Sealt on palju surnuluid välja tulnd seda koolimaja on ehitud ja korra olla sealt lähedalt põllu seest künniga ühe mõega leind.
E 28539/41 (14) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord käind üks perenaine hundiks nii kui enne seda sagedaste ette tulnud. Selleks läind tema rohuaeda ja käind kolm korda vastapääva vana õunapuu ümber ja iga kord ütlend:
Niuh, nauh, nahk seilga,
Kiuh, kauh, karvad külge!
Ja sedamaid old kohe perenaisel karvane hundinahk seilgas ja joost nii kui teinegi hunt metsa poole.
Kord olnud üks rätsep seal tööl ja juhtunud seda lugu pealt nägema ja kuulma. Rätsepal tõust ka himu hundiks minna, läind ka käind ümmer õunapuu kolm korda ja ütlend: "Niuh, nauh, nahk seilga, kuih, kauh, karvad külge!" Ja kohe saand rätsepast hunt. Läind siis mehikene ka perenaisele jälgi mööda järele ja leind perenaist teiste huntide seltsis pillkaari pidamast ühe vana hobuseraisa kallal. Rätsepal on see nähtus südame peale hakand, pöörand otsa ümmer ja visand hundinaha jälle õunapuu juure maha, kust ta silmapilgul ära kadund.
Kord saat siis ema tütre ka oma asemel hundiks ja käskind siis koju ka värsket tuua. Tütar läind ja murd kohe oma vana ruuna ära ja toond ruunareie emale. Ema jälle tund oma ruuna reie ära ja hakand tütrega tõrelema ja ei ole enam teinekord tütart saat, vaid käind ise, kui värsket vaja olnd.
E 28541 (15) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanal ajal soldatid külades korteris olivad, siis on üks soldat oma peremehe kääst hoost küsind välja sõita, aga peremees ei ole and. Siis võtt soldat vägise hobuse ja sõit minema, aga ei ole veel kaugelle saand, siis olnd suur hall hunt temal tee peal vastas ja ei ole enam hoost last edasi minna, vaid hakand vägise hobuse ninasse kinni. Viimaks saand soldati süda ka täis ja löönd mõegaga hundil nina otsast tüki ära, siis läind hunt ulgudes metsa.
Kui soldat koju tuld, siis leind, et peremehe nina otsast old tükk ära, siis saand soldat kohe aru, et see peremees ise oligi, kis temal tee peal hundiks vastas oli.
E 28541/2 (16) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuhalas Mäe talu põllu peal on üks kivikangur, seal olla vanal ajal üks kabel olnd ja olla katku ajal senna saand surnuid maetud. Sealt olla kaevates inimeseluid välja tulnd ja üks vaskrist olla sealt leitud. Rahvajutu järel pidada seal üks rahakatel olema, mis tänapääv seal veel seista.
E 28542 (17) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näidatud ühe mehele unes, et Tuhala kabeli surnuaja taga oleva kivikangru all peab kolm tündret kulda olema ja selle kulla peal peab üks mees puusärgiga magama ja selle keldreukse võti pidada seal mehe pea all puusärgi sees olema. Meest kästud sealt kolm korda labidaga kaevata, siis tulla puusärk välja, aga mees ei ole julgend minna kaevama ja nii on tänapäävani see kullakogu seal kangru sees alles veel tervelt ilma kasu kandmata.
E 28542/3 (18) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuhalas olla Siilu järves üks suur rahakast, see peab olema selle tõutusega senna pandud, et kui inimesed juba nii veikeseks ja nõrgaks jäävad, et kaks meest munakoorega vett juba kannavad, siis tulla see rahavarandus iseenesest välja.
E 28543 (19) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord on üks vanamees pühapääv jutluse aeges magades unes näind, et võta labidas ja mine maantee ääre ja kaeva sealt kivikangru äärest rahakatel välja. Mees teindki ka nii, kui kästud, võtt labida ja läind kaevama. Niipea kui tema seda maad hakand kaevama, tuld üks jänes kivikangru seest välja ja hakand seal ümmerringi jooksma, selle peale olla juba inimesed kirikust välja tulnd ja mees jätt kaevamise järele, et eks ma siis kaeva teda välja, kui inimesed ära lähevad. Läind siis pärast jälle kaevama, aga ei ole enam kedagist leind sealt ehk küll suure sügava augu kaevand.
E 28544/5 (20) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord tund üks vanamees, kis väga rikas oli, oma surmatundi ligi olevat ja taht siis oma rahavaranduse maa sisse matta, aga poeg on saand vanamehe nõust aru ja passind vanamehe järel igal pool, kus tema läind. Viimaks võtt nõuks koplisse suure lepa alla matta ja pand siis selle tõutusega senna maa sisse: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Aga poeg, kis enne puu otsa oli ronind, ütles selle peale: "Kukepea aitab küll." Vanamees ütlend teist korda: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Poeg on jälle ütlend: "Kukepea on hea küll." Vanamees ütlend kolmat korda: "Kis seda raha tahab kätte saada, kautab oma pea." Poig ööld jällegi, et kuke pea on hea küll. Selle pääle ööld vanamees: "No olgu siis peale kuke pea," sest tema arvand, et see hääl taevast tuleb, sest puu old lehtes ja tihe, nii et tema poega ei ole puu otsa näind. Selle peale eland vanamees veel viis pääva ja viiendamal pääval viskand selle va hingekese välja.
Siis võtt poeg vana kuke ja tapp seal kohas ära, kuhu vanataat rahalaeka oli pand ja sai sedamoodi rahakasti kätte. Poeg enne käind niisamma seda kohta kaevamas, aga ei ole sealt kedagit leind, aga niipea, kui kuke pea otsast ära löönd, paist rahakast talle silma. Poeg elab veel tänapäävani head elu selle vana isa varaga, kui tema mitte ära ei ole surnd.
E 28545/6 (21) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuha valla heinamaal veikses orus kraavi ääres kadakapõesa all peab üks rahaauk olema. Kord läind üks mees sealt mööda, kui just parajaste rahad põlenud. Mees mõtlend, et see tuli on, mis karjatsed põlema jätt, sest eemalt näind tema, et üks suur must härg magand seal tule ääres, aga ligemalle minnes on härg ennast mustaks härraks muutnud. Mees löönd esteks kartma, aga pärast võtt ometi südame rindu, et saagu mis saab, lähen ometi juure ja küsin piibu peale tuld. Küsindki siis omale piibu peale tuld, mida see must härra temale kohe kolm kulbitäit ilma keelmata and. Ühe kulbitäie pand piibu peale, aga kaks täit kuuehõlma. Mees tänand tule eest ja läind minema, saand vähe maad eemalle ja hakand vaatama, et kas tuli kuuehõlmasi mitte ära ei ole põletand, aga oma suureks imeks ei leind tema mitte tuld kuuehõlmast, vaid selge kuld hiilgand mehele hõlmast vastu ja piibu pealegi old kuldtükk. Mees saand kohe korraga rikkaks meheks.
E 28546/8 (22) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olla Tuhalas palju nõidasi olnd, nii et kogu ümmerkaudsed rahvas kõik Tuhala rahvast kartnud ja hoidnud nendega tülisse hakkamast, sest tihtipeale on need nõiad oma vihamehele siilid, sisalikud ja konnad sisse nõidund, mis suurt valu teind ja millest muidu ei ole lahti saand kui mine ja palu seda, kes sulle seda viga tegi. Siis saand jälle kohe terveks, kui nõid mõne sõna on posisend.
Tuhalas Rähni talus olla ka üks nõid olnd ja see olla käind lendavaks, tassind siit ja sealt omale vara kokku ja nad eland jõukat elu, ei ole kellegist puudu old, kuna sellevastu Pärtle premees vaeseks jäänd, sest tihtipeale olla peksetud ja tuulamata vili ööse palju kahanend.
Viimaks käind Pärtle peremees targa kääst nõu küsimas, mis teha tuleb, tark õpetand, et pane kuuseokkaid vilja asemelle, siis saad kohe näha, kis teine pääv vilja ja kuuseokkaid tuulab.
Pärtle peremees teind targa õpetuse järele ja pand vilja asemelle kuuseokkaid ja teine homiku olnd okkahunnik heaste vähenend. Siis läind peremees vaatama, kuskohal kuuseokkalist vilja saab tuulatud ja leind, et Rähnil tuulatud rukkit ja kuuseokkaid segamini. Pärtle peremees küsind: "Kudas teie kuuseokkaid tuulate?" Selle peale vastand Rähni perenaine: "Mis sul sellega tegemist on, mis meie tuulame, okkaid või ohakaid?"
Peale selle ei ole enam Pärtle viljahunnik öösse kokku kuivand.
Teine kord, kui Pärtel sõnnikut põllule vidand, tuld üks suur emissiga ja hakand seal sõnnikuhunnikus pöörlema. Pärtle peremees löönd talle kepiga nina peale nii, et nina verine old. Teisel pääval old Rähni perenaise nina verine.
E 28562/3 (31) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra on üks perenaine old, kis libahundiks käind ja iga kord olla ikka midagist värsket ligi toond, sest et neil alati värske liha old võtta.
Korra toond poeg siis ka noore nooriku koju ja see olla juhtunud kord nägema, kui ämm tuld koju suur koerakoot old käes ja viskand siis üle ukse lattu. Hommiku vara läind mini vaatama ja leind, et juba old koot puhas ja perenaine hakand juba leemeks teda keetma. Mini ei ole sest saadik enam seda leent ega liha söönd ehk küll ämm teda selleks sundind.
Viimaks saand ämm aru, et mini teda on passind, siis taht tema miniat ära kägistada, aga mini saand veel jooksma tema kääst ja joost oma koju nii, et ämm teda põle kätte saand. Siis ukse takka ööld veel: "Oleks ma so kätte saand, ma so tossu oleks välja võtt."
E 28564 (1) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lehm punases on, punast kuseb, siis võta löö lehma laia lepaga ristluude kohta üheksa korda ja pista see lepp siis vastuoksa maa sisse senna kohta, kus lehm punast kusi, sis kaub kohe punase kusemine ära.
E 28567/8 (15) < Kose khk., Tuhala k. - T. Viidemann (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kellegil maaalused on, siis saab neid niimoodi arstitud: enne päevalooja tuleb altpoolt päeva ajatoe teiva alt üks kolmenurgeline mätas lahti kaevata ja siis vautakse soolaleiva puruga kolm korda haiget kohta ja sülitakse kolm korda selle leivapuru peale ja siis sõnadega: "Maa isakene, maa emakene, kui oled seda haigust mulle and," siis võta ka soolaleiva puru senna mättaauku panna ja mätas ruttu takka otsa ja isse keera kohe pahema jala kanna pealt ümber ja mine ilma tagasi vaatamata ära, siis peab see tõbi suutuks ära kaduma.
E 28569 (19) < Kose khk., Tuhala k. - Tõnu Wiedemann (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa väga unine oled ja tahad unest lahti saada, siis käi kolm korda tagurpidi Issameiet lugedes ümmer härjalinnu kui tema laulab, siis oled alati ärk ja erkvel, kui teised magavad, nii et sa kõige pisemat krõbinat kuulda võid.
E 28591 (a) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson < vanake, 75 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Raha kuivatet mede nurgan Mattu Libaniku pääl, Kõveru silla otsan, Kalmemäe käärun, Peetre pedastikun, ja Reile mõtsan aeanu jälle luu pilli. Reile mõtsan ollev vanal aal üits sõaülemb umbsi ära tapet ja selleperast sõs luu oeanu.
E 28606 (21) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Taari tegemise juures, kui taari raba peale kallatakse.
Mede taar hapnema,
külanaise kaklema,
perenaise persekile,
oma naise otsekile,
külanaise kükakile.
Kes joob see joobnus jääb,
kes maitseb, see maha sadab.
E 28609 < Tarvastu khk. - J. Tõllason (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanarahva jutu järele olnud seal, kus nüid praegust Võrtsjärv on ilusad põllud, heinamaad, külad, talud ja kirik. Olla ükskord lausa vesi asemele tulnud, mille sündmust rahvas oma silmaga olla näinud. Kallil pühade aegul olla mõnel õnnelikul korda läinud kirikukellade helisemist kuulda ja kuuldavat veel praegugi.
E 28613 (7) < Tarvastu khk. - J. Tõllasson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varesed talvel õhtalt puuladvas seisavad, siis tuleb külm ilm, seisavad varesed hommikul puuladvas, siis tuleb sulailm.
E 28632 (1) < Ambla khk., Lehtse as. - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja võetud, siis ahju kohe mõni puu visata, siis ei jää ahju kõht millaski tühjaks. (Siis on ikka leibu ahju panna.)
E 28634/5 (13) < Ambla khk., Lehtse as. - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõni inimene võib oma jutuga, ilma et ise tahakski looma ehk mõnda muud asja ära teha. Olnud kellegil õige vagane siga. Elanud aina õue peal, üsna põllu ligi. Ainult kahelatiga aed olnud sia ja põllu vahel. Naabrieit käinud seal, näinud siga ja hüüdnud naljatades: "No, kas see siga pime on, et ei oska vilja minna! Oi kui vagane!" Naabrieit saanud vaevalt õuest välja juba siga olnudki viljas.
Möldri siga elanud veskis keset viljakotta. Nosinud mahalangenud teri. Kord hüüdnud keegi messaline: "See siga on puruloll, et ei oska hambaid kottidesse lüia!" Pole poolt tundigi mööda läinud, kui siga juba mehe oma koti lõhki rebinud.
Vanemad inimesed teavad niisuguste üteluste vastu abi. Ütleb keegi, kui lambad kadunud: "Ehk hunt murrab lambad ära," vastatakse "Oh, mis hundil lammastega asja on!" Kui keegi kiidab: "Oh, küll on teil vagane laps, ilusad haned, head ja terved loomad jne.," siis lausub kiidetud asjade omanik tasa: "Laku lapse, hanede, loomade jne. p-t!"
Kord olnud tütarlaps lammaste karjas. Istunud põesa varjus ja mänginud. Korraga tulnud keegi vanamees, keda rahvas nõiaks pidanud, lammaste poole ja pomisenud: "Sikud, sikud, sarved, sarved, vanal kitsel keerud sarvaed!" Laps pole teadnud midagi kahju karta, tulnud põesa varjust välja ja ütelnud: "Vaata, taat, selle oinal on ka keerulised sarved!" Vanamees pole sõnagi lausunud, sülitanud ja läinud minema. Lammastel pole viga midagi olnud.
E 28642/3 (4) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1886) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees uputab kurja naise poriauku. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahne naine
Ühel mehel olnud ahne naene, ei ole täidin mehele süiagi anda. Mees oli peris kimbus. Viimaks tuli hää nõu meelde. Tema tare lähidal oli üks sügav auk, vist mõni kaevuase. Üks päev võttis mees köie ja ütles naesele: "Tule, lase mind siia auku, mulle üteldi unes, et sääl põhjas suur katlatäis raha ollev, ma lää too ta vällä." Naesel kohe himu ise raha järele minna, arvab, et mees raha puha vällä ei too ehk jälle muist omale tahab. Ütleb mehele: "Sinust tolust ei saa kedagi raha vällätoojat, mina ise lähen ja toon raha vällä!" Mees ajab küll vastu, aga kas naesed oma jonni jätavad. Ja mees seda just tahtiski. Laskis naese alla, naene vajus üle pää pori sissi. Mees laskis nööri ka naesele järgi hüpata ja läks ise ära. Nõnda sai mees naesest lahti.
E 28649 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sa ära essun oled, siis aja püksi jalge otsa ja vaate pükse ja harude vahelt, siis näed, kos sa oled.
E 28651 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise ajal ei tohi tühja nõud käe otsan kanda, vanapagan tükkivat sinna sissi.
E 28651 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes suure reedi hommiku enne päeva laaste tuppa too, see leid suvel hästi linnupesi.
E 28659 (7) < Tarvastu khk - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallihaigus saavat terves, kui sauna kütetes ja halli vihutes, sannakütmiseks aga korjatakse vana pastlatüki, viisräväku, saapatalla tükid, maidaluud ja kõik niisugune ribu ja räbu.
E 28659 (8) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hall kaduvat ära, kui hallipõdejale valge mära tausse pääle pandakse.
E 28659 (9) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallipõdeja saavat terves, kui talle parpendiini sissi anda.
E 28659 (10) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalisi arstites maalise heintega.
E 28659 (11) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise saavat terves, kui neile mütamulda pääle pandas.
E 28659 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolme aiatoe alt võetes mulda ja vajutades maalisi sellega.
E 28660 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise nakave maast. Kui teadas, kus kohalt na om nakanu, siis kaabites sinna hõbevalget ja visates punast lõnga maha.
E 28661 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seal tiiru om, siis aetas lepatse malga kuumas ja virutes sia lõugepärasid.
E 28661 < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saadan nüid natukese värki. Tänan teid postkaardi ja raamatu eest, mida ka kätte olen saanud ja ma loodan, et veel mõni saadetus edespidi saab järgnema.
E 28666/7 (5) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kudas teomees raha sai
Korra olnud üks vaene teomees. Orjanud mõisat ööd ja päevad, hädasti saanud aga igapäevase leivapalukese.
Kord kui ta jälle mõisa teole läinud, tulnud talle üks uss vastu. Teomees löönud ussi maha. Edasi minnes jõudnud ta ühe kruusamäekese juurde. Sääl tulnud tal kaks ussi vastu. Teomees löönud ka need maha. Mõned sammud edasi astudes tulnud talle kolm ussi vastu. Need löönud ta ka maha. Ja mida kaugemale teomees jõudnud, seda rohkem ussa tulnud talle vastu ning kõik kopsinud ta maha. Viimati, kui ta õige suure ussikarja maha kopsinud, tulnud talle ussikuningas vastu, suur punane hari pääs. Ka selle löönud teomees maha.
Nüüd pole tal enam ainustki ussi vastu tulnud. Võtnud siis labida ja hakanud ussa maha matma. Vaevalt saanud ta labidaga paar korda kaevata, sääl tulnud suur rahaauk vastu. Rahaauk olnud kuldraha täis. Teomees teinud augu tühjaks ja saanud sedaviisi rikkaks meheks. Viimati läinud kaugele maale ja ostnud sääl omale mõisa.
E 28670/2 (8) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896). AT 150 A*, Konna kolm õpetust, 59 t. Laialt levinud muinasjutu "Rebase nõuanded" läänemeresoome-balti arendus, mida tunnevad soomlased (5), eestlased, lätlased (8), leedulased (6) ja liivlased (2). Meie piirkonna õpetused on improvisatsioonilised ja varieeruvad rohkem kui mujal jutustatavas rebase redaktsioonis. Vt. P. Kippar. Konna õpetused (AT 150 A*). Muinasjututüübi AT 150 läänemeresoome-balti redaktsioon. Emakeele Seltsi Aastaraamat. 19/20, 173/74, lk. 263-289. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konna õpetused
Korra läinud mees kaevust vett tooma. Konn olnud kaevus. Sattunud kogemata veeämbrisse.
Mees toonud veeämbri tuppa. Leidnud konna seest. Mees konna kinni püüdma ja õue lume sisse viskama.
Konn paluma: "Kulla mees! Ära mind külmaga kuivale viska! Külm võtaks mu siis kohe ära."
Mees vastu: "Kao mul asja! Mine nüüd sinu pärast tagasi kaevule sind vette laskma! Kes sind käskis ämbrisse tulla?" Pidanud konna uksest välja viskama.
Konn haledamalt paluma: "Kullapai mees! Pane mind talveks oma taariastasse*1. Ma annan sulle kevadel selle eest kolm hääd õpetust."
Mees mõtelnud, ütelnud: "Ükskõik! Kui mulle kolm õpetust annad, eks siis panen ka. Õpetused teevad ikka inimese targemaks."
Viinud konna taariastasse. Igapäev täitnud taariastast uue veega, et konn raba*2 pääle kuivale ei jääks.
Kevade jõudnud kätte. Lumi sulanud ära. Teised konnad olnud juba platsis.
Mees läinud oma konna juurde, rääkinud: "Vesi juba lainetab. Sinu sugu lööb sulpsu. Mine nüüd ka välja ja anna mulle ületalve pidamise eest õpetused kätte!"
Konn vastu: "Vii mind kaevu äärele, sääl ütlen."
Mees viinud konna kaevu äärde. Konn hüpanud kaevu salispuu*3 pääle ja pajatanud: "Esimene õpetus: kui sa õmblema hakkad, siis pane niidile sõlm otsa, muidu tõmbad niidi läbi.
Teine õpetus: kui sa üle aja*4 lähed, siis hakka aja väljaspool teivastest kinni. Hakkad sa seespoolsetest kinni, siis tõmbad nad katki.
Kolmas õpetus: kui sa vanaleiba välja heidad, siis pööra nina vastu tuult, muidu käib hais ninasse."
Ütelnud ja sulpsatanud kaevu.
*1 kaljanõusse; *2 jahvatatud linnased, vili või leib kaljanõu põhjas; *3 kaevurakete; *4 aia
E 28677 (8) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui veetilkmed või -piisad kaua aega puude okste või lehtede küljes ripuvad, siis saab sadune ilm kaua edasi kestma.
E 28677/8 (9) < Saarde khk - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuida lendajat tehti? Kui küpsetatud leivapätsist mõned niisugused terved rukkiterad leitakse, mis veskikivide vahel mitte katki ei oli pudenenud, siis pandakse need terad püssi sisse ja lastakse selle nime pääle välja, kellele kahju või surma loodetakse teha. Ialgi ei saada pauk tahtmisest mööda rehvama. Kui kolm tera korraga saavat lasta, siis mõjuvat see valusamalt.
E 28679 (14) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel puude lehed harilisest ajast varemalt kollaseks löövad ja koltunult kauaks puude otsa jäävad, siis olla eestuleval kevadel pikka, igavat ja viletsat aega oodata. Ka ei saavat siis, sellel kevadel põllutööga õigel ajal hakkama.
E 28679 (15) < Saarde khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Härmatuse kohta pandakse aega tähele: on härmatus puuoksadel allpool küljes, siis saada eestulev suve väga vihmane olema, kui aga härmatus puuoksadel päälpool küljes seisab ehk sääl paksemalt paistab olevat kui allpool küljes, siis saada eestulev suve väga kuiv olema.
E 28709/12 (9) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar < E. Põld (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatüdruk libahundiks
Kodune jutt
Arvates kümmekunna aasta eest läinud Patsi kõrtsi juurest, mis seisab 25 versta Kuresaare linnast Sörve pool, suure maantee äeres, kaks teuvaimu Käetla mõisa, mis siit ligi 30 versta põhjapool seisab, teule. Üks olnud noor naene ja teine vanatüdruk. Aeg olnud pealelõunane, kui nimetud naesterahvad tee jala alla võtnud.
Saand nad juba paarkümmekond versta ära käinud, jõudnud nad Irmuste mäele. All suos söönud üks valge mära uma varsaga. Vanatütruk ütelnud oma seltsilasele: "Vaata, kui ilus vars seal suos sööb!"
Tükk maad edasi minnes, hakkanud ta jälle räekima: "Siin nii ilus koht!"* Istume ete vähe maha ja hingame jalga, ma olen juba üsna väsind."
Istunud siis ka maha. Noor naesterahvas viskanud ennast küliti ja jäenud veidi magama ehk kuidas rahvas räegib, silmad läinud korra kinni. Kui ta silmad jälle oli lahti teinud, näeb tema, et ta seltsilane maas rabab ja sipleb. Ta vaatnud salaja kõrval ja mõtelnud: "Ei tea, mis sest asjast peaks välja tulema?"
Korraga näeb ta, et ta seltsilane ennast libahundiks oli muutnud, Hunt tulnud tema juure, haistanud teda igalt poolt ning pannud koguni oma nina tema oma vastu. Tema teinud ennast raskest magama ja hinganud mõlemate otsetega. Libahunt pannud suo poole vattima. Püisnud seal varsa kinni, murdnud see ära ja pannud nahka. Jätnud ainult kaks reit järele. Võtnud need suhu ja kömberdanud vana koha peale tagasi. Siin pannud ta need ona kotti ja tulnud jälle seltsilast haistama, kas see peaks magama. See teinud ka sel korral ennast magama. Nüüd muutnud libahunt ennast jälle inimeseks. Äratanud siis seltsilase üles ja hakanud jälle ühes minema. Jõudnud heaks ajaks mõisa. Siin hakanud nad omale õhtuks süia keetma. Saand sööm valmis saanud, ütelnud vanatüdruk oma seltsilasele: "Ma olen täna omale nii palju liha keetnud, et ei saa üksi otsa, säh, aita sa mind kah!"
Teine vasta: "Taha ma su varsaliha üht! Kas ma's näe, kuida sa varsa ära murdsid ja kaks varsakintsu kotti toppisid!"
Esimene: "Os sa k...t! Oleks ma seda teadnud, et sa ülal olid, küll oleksin sind kohe ära kuugistanud!"
* Irmuste mägi on tõeste üks kaunimaist kohtadest Saaremaal. Loodus on see koha väga ilusaste ehtinud. Mägi on mitu vörsta pitk ja kaunis körge, nönda et tema pealt seitse kirikutorni võib näha. Vanad inimesed räegivad, et see Saaremaa seljaroog olla.
E 28764 (5) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab teisele paiseid panna, siis peab kolm kibuspuu oga ja kolm maarjakivi üheksa kord läbi oherdiaugu ajama. Selle järele kolme tule peal kuivatama, siis tuhaks höeruma ja teisele milgil viisil sisse andma ning sellejuures lausuma:
Höeru, höeru, kivike,
purgi üles, punnike,
otsi üles, ogake,
paista, punanupuke.
E 28764/5 (6) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab teisele hambavalu panna, sis tuleb kolm aiavihva tükki tuhaks höeruda ja seda tuhka teisele leivaga sisse anda ning selle juures lausuda: "Näri, uss, puuri, puss, tee auk, pane jälle tuletukk!"
E 28766 (13) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uut sauna ei vöida noores kuus esimeseks kütta, siis ei pidada saun ilmaski sooja.
E 28766 (15) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahab, et pörsad palju ei karju, siis tuleb neid enne viite päeva kotiga kolm kord vastu küna otsa kunkida.
E 28767 (18) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui võõras midagit asja kiidab, siis tuleb ütelda: "Su p...e on taga kena," siis ei tehja võõra suu ega silm santi.
E 28767/8 (20) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kilkisi tahab ära kautada, siis piab vanas kuus neljapäeva õhtul söömalaua ära pühkima ja need purud kolm kord läbi jalgade ajama ning siis taaspidi käega ahju peale viskama ja ise lausuma: "Sõbrad, sööge kõhud täis ja hakage ära minema," siis kaduda kilgid kohe ära.
E 28768 (22) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui selle paiga pealt, kus neiu k...l käinud, puru võtab ja see pruukimata paberikarbi sisse paneb ning karbi siis ümebrt kinni liimib ja tammejuure alla viib ning vasaku jala kannaga kolm risti peale teeb ja ise lausub:
"Seia sinu himud surgu,
mulla põhjas mädaks mingu!"
Siis ei sallida neiu kõige oma elu ajal meesterahvast.
E 28771 (30) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noort hobust saab uudes kuus õppima haketud, siis seista hobune kaua noor ja priske.
E 28771/2 (33) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koolja kerstulaua tüki, millel oks sees on, oksaaugust läbi vaata, siis nähja, mis silmamuundajad teevad.
E 28773/4 (39) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui näeripäeva humikul enne kukelaulu kolme soolaragega kolm kord ahju kireaugust tahma vötab ja siis need soolaragid loomade sekka viskab ja lausub: "Sööge nüüd!", siis olla loomad sel aastal terved.
E 28775 (43) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et siad suvel prsiked on, siis peab kadakamarju läbi katlakõrva toppima ning neid jüripäeva homikul piu pealt leivaraasukestega sigadele sisse andma.
E 28777/8 (52) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse teise pere loomi ära nöiduda, siis saab suure neljapäeva homikul enne koitu ahjuluua vett tehtud ja seda teise pere värava alla valatud ning siis sealt ise kolm kord tagurpidi üle hüpatud ja iga kord lausutud: "Võtku tont, pangu paharet", siis loomad kas surra ära või jäeja kiduraks.
E 28778 (53) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui teise taimeaida tahetakse ära rikkuda, siis saab sütevett 9 kord läbi vasaku jala sukapäise lastud, peale selle saab teise pere ukse alt kolm laastu kirvega lüödud, need ära pöletud ning seda tuhka ühes veega teise pere taimeaja pöhjapoolt nurgast aeda visatud, siis ei kannatada aed midagi.
E 28787 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed laulud
Mul oli veikene vellekene,
siberiku sillukene,
läits ta mõtsa ragumaje.
Lõi üits kõrd, lõi tõist kõrd,
tüvi merde tüntsati,
ladu satte saare pääle.
Mea tüvest tettanesse,
koa ladvast laskenesse?
Tüvest tetti tünderman,
ladvast laste langalõim,
keskest tetti kiilukirstu,
kiilukirst, mõõdu vakk.
Pani kinni siis kidsisi,
pani rampi, siis rabisi.
Lase es külan magada,
külalatse lammiskida.
E 28788 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Me kae, me katsu,
kas om iks veri vereva,
kas om iks pale punane,
kas om peet ka piimale,
söödav sõira soormile.
Näiokene, noorekene,
ei ole sa peet piimale,
sööted sõira soormile,
sul om silma pimestetud (sinetedu),
kõrvajuure kõllastetu.
Vellekene, noorukene,
oppa siis oma ullikene,
noomi oma noorekene.
Oppa iks uil usse tagan,
noomi noor nulga tagan.
Andku ei küla teada,
karjalastel katsatada.
E 28788/9 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kubjakene, kullakene,
istu maha pendre pääle.
Tissi tinge, tässi täie.,
Mea om sorre, pista suhu,
mea om peene, pillu maha,
mea om järre, järra ära.
Kubjast põrgu kutsutas,
Kiltrit põrgu kisutas.
Sääl neid nõnda kaubeldas:
"Viis vana viisu vastu,
Kuus vana koti vastu,
seitse vana särgi vastu,
kattessa vana kasukat vastu.
E 28789/90 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poisi loodu petijasse,
oma hinge andijasse.
Pois petab,ei peritse.
Kuits sõtse kuusistule,
pett sõtse pehistule,
ala sõkk sõnajala,
pääle kakk kanajala.
Tule mulle, näiokene,
karga mulle, kaabukene,
mul om siid kübara pääl,
karra kauka veere pääl.
Tule mulle, näiokene,
ma pea sinu peo pääl.
Saie näio saanunes,
kaabukene kaldunes,
pand' iks juuse irre ette,
vahalatva vaiva ette.
Kunas see irs öölenes,
tarepakku või taganes,
siis läits näio kuusistule,
aste ikma haavistule.
Enne iks ollu oman põlven,
söönu pütsikuid pajosta,
angerpüssi aia alta.
Oles mo ihu ilusamb,
oles mo pale punatsem.
Juus mul helki herra elu,
kodun mul kuninga elu.
E 28790/1 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunas kusik sukka kudi, kaske,
kunas vesik veime veeret?
Kusik lei kuuti kuusikunna,
vesik lei leiku lepikunna.
Põlvist saadik meiste vammil,
nabast saadik naeste vammil.
Küll om tennu, küll on saanu,
ei ole suiknu suitsuaiga,
häbendanu hämaraaiga.
Viis me virga näio ära,
rutulitse ruakeetja, kaske,
parajatse soolapandja,
virgakse veevedaja,
Ka valli paja vanguni,
esi must ku muruoinas,
seapaha pöörakene,
viis me virga näio ära, kaske.
E 28791 (6) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanamees, vaderikene,
võttis noore naesekese,
kattekümne aastalise.
Lätva sängu, lööva mängu,
lina liikva, padja plaksva,
sängutulba lööva tulda,
sänguvedru väriseva.
E 28791/2 (7) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üksik oli ma emale,
üksik oli viie vellele,
üksik viie vellenaesel.
Viidi ma kana kaugele,
üle vee ütsind lätsi.
Saie kuus kodu tulla,
aastajas majja astu.
Kuu ma küdsi kukkelida,
päeva otsa pätsikesi.
Naksi kodu käiemaje,
veerma vellile omile.
Pani ette esa hiiru,
vehmerte velle vereva,
külgi pani künnihobesa,
pannelile peio paadi.
Sõidi ma esa nurme veerde,
velle põllupeenarile,
hobu een mul hirnati,
sõletelg mul tirati,
helmekõrd mul kõrati.
Karas mu ema välla kaema,
armas ema akenile.
Arvas kuu tulevat,
arvas päeva tõusevat.
"Ega joht kuu es tule,
kuu es tule, agu alga.
Tuu mo kulla kodutütar,
tuu mo väike väimekene,
jooske latse, laske värja,
tooge tooli nüüd murule,
lautage laia lina,
kus see istub kodutütar,
kodu väike väimekene."
Ema nakkas ruttu rooga keetma,
esa äkki härga tapma,
veli virgast viina perra,
sõsar lehmi sõõratama.
"Es ma tule söögi tõttu,
söögi tõttu, joogi tõttu.
Tuli oma esa ilus,
ema au armastuses.
Esi mul kodun kolmi söögi,
kolmi söögi, kolmi joogi.
Ahjo jäi mul haniliha,
laua pääle lambaliha,
kappi jäi mul kanaliha,
patta jäi mul partsi.liha
Latse jäiva manu laulumaje,
pere pilli puhkumaje.
E 28792 (8) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mo kurjale kositi,
vihatsele viina joodi.
Oles võtnud tarest tapitse,
aia päälta ahjuluua,
saatan kosja kodu poole,
viinalise veerimaje.
Muda sul mulknu püttikun,
vesi lapnu klaasi seen.
Mine kodu, nooremeesi,
pane õlu pütikusse,
pane viina klaasi sissi,
siis tule näiot kossoelle.
E 28792 (9) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viin ütles, viida siin,
õlu ütles, ooda siin.
Kaua küll viida, viinakene,
kaua küll ooda, õllekene.
Härg mul viias mõisale,
kumersarve kohtu ette.
Jääb mul äke ikkemaje,
adrarauda aprastama.
E 28792 (10) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana kodun kositu,
nirtsu-närtsu näidetu.
Tantske, tare tapitse,
Asutage, ahjuluua,
Mukeltage, murikatse,
Karake, kadajapuhma.
E 28792 (11) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meil om käkü käküssin,
suvilind sulussin.
Piira kokku oma pere,
raiu kokku oma rahvas.
Meil om välla minemine,
edespidi ehtimine.
Tee om tige teele minna,
maa lige, maja sooja.
Pitk tee, pime öö,
laisk hobu, lauluratas.
E 28793 (12) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noormees, sigasilm,
oma selg, külasärk.
oma pää, külakübar.
Mis sa, sant, saaja pead,
nahalöustik naist võtad.
Särk om säljan siiluta,
kübar pähan kaldeta,
pää om pääl mürsa-märsa,
jala all kui ahjuluua.
E 28793 (13) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mille siin herra ilusa,
mille preili peenikese,
noore saksa sammetise.
Keik me vaiste vaiva läbi,
tüdarlaste töö läbi,
oles ollu meie luba,
tõsõst meie tegemine.
Me panes härra äkle ette,
proua roomade vahele,
preili lehmi lüpsemaje.
Äesta, äesta, härrakene,
künna maida, prouakene,
lüpsa lehmi, preilikene,
Küll sa tules sõs kaema,
kuis so valda vaevatasse,
teopoisse piinatessa.
E 28793 (14) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ehi, veli, õpi, veli,
Ehi, veli, esandas,
pääle sõa päälikus,
riisu maha reherüüdi,
aja selga auhame,
leemi selga leedilina.
Kui sa saad näio kodu,
saad sa mõrsja mõisale,
sääja hästi särgisiilu,
kobista kasukanurga.
Näid om kaval kaema,
näid om vali vahtima,
näid kaie kammerista,
pilgut silmi jo pilusta,
kas peenikas peio,
kas kaarikas kaasa,
kas peeni peiohobused,
kas kaari kaasa ratsud.
Tamm sääl värati tagan,
kivi keseta muruda.
Ära sa tamme toogu,
ära sa kivi keeraku,
aea saan tare lävele,
keeruta keset muruda.
Ära sa enne maha tulgu,
saada saabas sa murule,
kuuluta kauniste kullale,
kui tuleb vastu näioema.
Alla lauda aukõrika,
alla viiet veeritse,
siis sa sinna maha tule,
saada saabas siis murule,
kulda kaunis või kullale.
E 28793/4 (15) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsihi, tsihi, ema hella,
paras, paras, ema hella.
Kea käsk kõrtsin kõnelda?
Joogipaigan juttu aia.
Mul om paljo tütterida,
paljo põllepästijaida.
Tuli üits, võttis ühe,
tuli tõine, võttis tõise,
tuli kolmas, kobist pera,
jäi tühja tütterista,
jäi lages omist latsist.
Jõiva mulle vasika vallale,
kitsi kinni köutamata,
suure sikku sulgumata.
Päev läits kui verreti,
ema ikk kui noreti.
Ema iks ikki tütterida,
leinas lehmanüssijaida,
kahets karjasaatejaida.
"Ära iks ikke, ema hella,
kahetsegu kasvataja.
Küll sul lepa lehmi nüsva,
kahar kask karja saatva."
"Sa ei lepast lehmanüsjat
kahar kasest karjasaatjat."
"Emakene, hellakene,
käsi esi ome käsi,
kutsu esi ome kuntse."
"Lää ei käe käskinenna,
tule ei kuntsa kutsunenna."
E 28794 (16) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kulla meesi, kuri meesi,
kui tuleb pääle kuri sõa,
pääle paisus pahameel.
Mine sa välja, pure puid,
salva usse sagaraid.
Siis so söa süttinessa,
pahameel küll paranessa.
Tee iks niidist roosakene,
õlekõrrest varrekene,
seega pessa peenikesta,
löö liiga lühikesta,
oppa sa oma hullukene,
noomi sa oma noorekene
oppa hull usse tagan,
noomi noor nurga tagan.
E 28794/5 (17) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu,
vihas poissi, verisilma,
ei või nätta näiokesta,
kuulda näio häälekesta.
Sei ta näio, sei ta hääle,
sei ta mõrsja mõlemba.
Hüdse poissi, höudu poissi,
Kuis tohid näidu irvitella,
oma huuli urvitella.
Sul om naene naitamata,
ubasuu ostemata.
Ega sul siita naista saa,
mõrsjat selle poole päält,
nende näidude seasta,
kate kaabu keskeelta.
Ära sa käid kümme küla,
sandid sada tareläve,
aead sa hiiru heele,
varsakese vattule.
Võta vöölt vöörätti,
võta kaelast kaela rätti,
pühi ise hiiru päälta,
valget vahtu varsa päälta.
Sulle saab Nursist nuhimadu,
vanast Nursist vahimadu,
neil omma nuja nukka all,
ööri nuja ölsti all.
E 28795 (18) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saadi mehe ma merele,
kaasakesi või kalale.
Mees läits mõtsa magama,
tuli kodu kaevatenna.,
Joba om meri jääne,
tõinepooli puida täisi.
Astu esi, Annekene,
Marsi esi, Marikene.
Kae kuis kala kudenesse,
Have handa heitanesse,
säre selga säädanessa.
Võti ma nooda nurga päält,
sadasilma saina päält.
Lätsi ma merele minema,
kalajärvele kaema.
Mütti kui meri mürisi,
kalajärve kui kahisi.
Saie mulle paljo kalu,
paljo kalu, paljo särgi,
lätsi ma kodu keedemaje,
esi ma seie selle särje,
esi ma poodi pude pala.
Mehele anni luupuru,
mees läits nurka nuristen,
pera poole poristen.
Lei ma jalga vastu maad,
kengakontsa kui kõrati.
Mees tuli vastu pallelden,
ole iks terve, naene noori,
hää rooga keetamasta,
parra soola pandamasta.
E 28795/6 (19) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mille poisi meida põlgi,
noore mehe meida laidi?
Et mee oli ilma helmita,
kasvime kaalarahata.
Ilus oli ilma helmita,
sõõrik suureta sõleta.
Kui me ela, osta helme,
kui me kasva, kaelaraha.
Mille iks poisi meida põlgi,
nooremehe meida laidi?
Et meil põlle pakilista,
hame halvusta linusta.
Ei me ole joht sõsara
ega eide imelatse.
Küll meil sõna sõsaritse,
hääle eide imelatse.
Ütte me heida juussile,
ütte me paista palgile,
ütte meil linniku liidetu,
ütte meil kõriku kaetu,
ütte meil veeritse veedu,
ütte pantu pallapoole.
E 28796 (20) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei meil, sõsar, sõnu puudu,
emalatsel laulukesi.
Velle me Riiga viruti,
sõtse saada Saaremaale,
poole velle Poolamaale.
Säält tõi rinda sõnasõle,
kaalatäis kõnede kõrra.
Kodu mul jäi kuuda sõlge,
lavva pääle laululehte,
kirstukappi keelelõksi.
Siis ma värsi välla võta,
laulu löö lühikese:
Vellekese, hellakese,
Heitke ette oma hiiru,
Vehmerde velle vereva.
Tooge mul kodust kuuta sõlge,
lavva päälta laululehte,
kirstukapist keelelõksi.
Siis ma värsi valla võtsa,
laulu löö lühikese.
E 28796 (21) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ma nakka laulamaje,
peesusõnu piltumaje.
ei meid jõua kea keelda,
kea keelda, kinni pitta.
Kui meid ohjan hoietasse,
keerun köitsin keidetasse,
valla me võtta ohjaotsa,
katki kaku keeruköitse.
Ohja hoitku hobesid,
köitse köitku koormaid.
E 28796/7 (22) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõtsekene, sõõrekene,
kuule sina, mis ma kuku,
pane tähel, mis ma pajata.
Ega ma kuku kurja pärast,
ega ma haugu halva pärast.
Tule sa üles hommukult,
vara enne valget.
Jäta sa küdu külle pääle,
nadu armas ahju pääle.
Vii sa esi tuli kotta,
tee sa tee tiigi pääle,
jälle aea järve pääle.
Aia rada ranna poole,
veere sa esi vesi patta.
Veere vetta, veere tasa,
vala vetta, vangu tasa.
Seni loe lusikit,
seni arva anumid,
kuni vesi peesunesse,
mõse lusik luikakene,
anum mõse ansakene.
Mine siis mäele memme manu,
tasakeste taadi manu.
Võtta sa linki hiljakeste,
tare ust tasakeste,
pajalavva paraste.
Ära sa kõigu kärkinessa,
pangu ussi paukunessa.
Ema om kuri kullemaje,
esa hella eranemaje.
Tule jo üles, memmekene,
Joba mul vesi peesunessa,
luska mõstu luigakarva.
E 28797/8 (23) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laske jo vaese vallale,
orjakese oma kodu,
lääva latse õdangule.
Õdangut me jo igatsi,
hämarat me hääliskelli.
Õdang tuli me õnnesse,
hommung tuli me hoolesse.
Õdang latsi kokku kutsja,
hommung latsi laudaja.
Emakene hellakene
pandsu paja pandelele,
usse uude rõngastelle.
Pime tulu pettetes,
hämar tulu (kasu) hälvätes.
Pimedal om pitka jala,
hämaral om hämme (like) jala.
Näiokese, noorekese,
hoitke ennast hommikuni,
variku enne valget.
Se om soe sõiduaiga,
Püha Jüri joosuaiga.
Soe sõitva sõgeussi,
Püha Jüri pimeussi.
E 28798 (24) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust sa, siil, siia saied,
kust sa, orav, tee otsed?
Kust sa said suurde külla,
Kõrgepallu katussilla,
madalile majatella?
Oodime orust ubinaid,
oodi salust pähkelida.
Tulid sa kui orik orust,
mörikaru mäe tagast.
E 28798 (25) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Küll me kae kaieenna,
küll me näe nätteenna.
Kas väil värati värvitu,
kas om lae langasetse?
Küll me kae kaieenna,
küll me näe nätteenna,
kas om meida siia oodet,
siia tallu meida tahet?
Kas om siia õrsi ostet,
õrsi ostet, parsi pantut?
Kuhu kaasik kaabu heit,
velle sõsar sõle paneks?
Ole ei meida siia oodet,
siia tallu meid tahetu.
Ole ei siia õrsi ostet,
õrsi ostet, parsi pantut.
Siin omma hoone urtsa-artsa,
sea paha silge-solge.
Siin saina savila paigatu,
siin nurga tukiga toetu.
Ole siin tare sooja seista
ega penki mõrsja istu.
Nurme nurk om saaja seista,
põllupeenar mõrsja istu.
Tulge me kodu kaema.
Meie kodu kullast tettu,
maja marjust ehitetu.
Usse eessa uibupuusta,
sagara sikkasarvista,
lagi liidet linnikist.
Kuu om pääl korsnaenna,
aotäht om aknaenna.
Meil om tare saksa seista,
meil om penki peio istu.
E 28799 (26) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Võtta es veli kaasikus.
Üttel mo pallu pussuvatta,
lakka aisu laskevatta.
Pussu es ma paha pallu,
pussu ütte punga tävve.
Lasi latse hällu tävve.
Vana kuus oli kosilane,
vana pedai peiopoissi,
vana rambe raudakäsi.
Kaits oli kitsu kaasikun,
sada sikku saajameest.
E 28799 (27) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pidage kinni peio hobese,
saisku kinni saaja hobuse.
Ma kae esi murule,
kas tuleb muru mooga üten,
veeruse voi villaaita?
Tule ei muru mooga üten,
veere ei esi villaaita.
Muru jääs perra muheldama,
heinakaari kahisema.
Nimi jääs mul niidu pääle,
au jääs hainakaari pääle.
Ega nimi niitu niida,
au ei aea hainakaari.
E 28799 (28) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saatke jo meid minema.
Tee on tige teele minna,
maa om lige maale minna.
Mitu oja, setu ohtu,
mitu kingu keernust,
mitu mäe määrnust.
Ema meile kodust õppes,
taati laulis laua tagast:
"Ära te tulgu tule aal,
ära te püüdku pime aal.
Tulele saab tuline kuri,
pimele saab Püha Jüri."
E 28799/800 (29) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ketra ma ööd, ketra ma päiva,
ketra ma keige seitse päiva.
Esi ma pei peenikest,
esi ma kanni kalevist.
Veel taht peig peenemat,
veel taht kaasa kallimat.
Pani ma pää suitsu.
Tuli susi karja.
Võtt ära memme oisu,
memme oisu, minija lamba.
Memme oles tennu musta kuue,
musta kuue, sinisärgi.
Lännu ma merele müüma,
väina veerde vahetama.
Meremehe astemaje,
Narva naese kaemaje.
E 28800 (30) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emal oli ulga tütterid,
kaksi hulka kanasid.
Pani paari jahvatama,
viisi villu vanutama,
kuus kangast kudama,
mea üle jäänunes,
jäänunes, saanunes.
Pand ta tee ääre tedres,
soo ääre sokukeses,
kolmas palu partsikeses.
Ema tuli üles hommukul,
vara enne valget.
Läits vett vedamaje,
läits kalla kandmahe.
Tedre lauli tee veeren,
sokku lauli soo veeren,
partsi paion präägutiva.
Emakene, hellakene,
kKelles sa seda vett vead,
vett vead, kalla kannad?"
"Tütrekene, armokene,
kanakene, kallikene,
sulasele suu mõske,
poegadel kirveste ihuda."
"Emakene, hellakene,
või me kallis kasvataja,
paremba omma pajourva,
ligidama lepaurva,
kobedama kaseurva
kui sõsarde suure sõira,
minijate mesileiva."
E 28800 (31) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uni tuli uikuenna,
läbi laane lauldeenna,
lepane regi tall peranna,
kadajatse kauspuuda.
Kes heit une rekku,
lammi rammu rattile?
See elas iku taren,
laul iku laua pääl.
Iku peekri tal peona,
iku kandli kandalenna.
Kea ei heida une rekke,
lamme ei rammu rattile?
See iks elas ilu taren,
laul ilu laua pääl.
Ilu peekri tal peona,
ilu kanni kandalinna.
E 28801 (32) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri peio kuradi hoben,
sõgelaste sõiduruuna,
ära söö ta näio osa,
ära kütsa näio külle.
Suu and sarna (põsenukk) salv,
käe and kämbla löö.
Vere pand peekri pilguma,
Liha liuda libesema.
Liha söö leiva eest,
vere joo viina eest.
Oles ette täädnu,
oles ma ette mõistnu.
Kui tuli kurat kossule,
viilas viina vedama,
võtnud tapitse tare eest,
ahjoluua aia päält,
aeanu kurat kossult,
viilas viina vedamast.
E 28801 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joosi järgi, joosi järgi,
joosi järgi, kargsi tõlda.
Sõidi Narva, sõidi Narva,
sõidi Narva teed mööda,
pihu pandi, pihu pandi,
pihu pandi ruunaga.
Linalehe, linalehe,
linalehe laugiga.
Iste ma siidi-, iste ma siidi-,
iste ma siiditooli pääl.
Peenu lang oli, peenu lang oli,
Peenu lang oli pooli pääl.
Kuule, mo armas, kuule, mo armas,
Kuule, mo armas armuke!
Milles sa minu, milles sa minu,
milles sa minu maha jätid?
Ilma süüta, ilma süüta,
ilma süüta ära põlgsid?
Vana küla, vana küla,
vana küla naeste läbi.
Kehelkonna, kehelkonna,
Kehelkonna keele läbi.
E 28801/3 (34) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ojast mõtli ubina tulevat
mäe päält pääsukese.
Nüüd tuli ojast unisiga,
mäe alt määrikaru.
Varast me virga veetooja,
rutulitse roakeetja.
Näio tuli üles hommikulla,
vara enne valgeetta,
tegi tee tiigi poole,
aeas jälle järve poole.
Tule, ema, saada sagu,
Tule, esa, vääna vägi.
Näio pani vett veerest saani,
vattu pani vangust saani.
Mõsk anumi aiale,
pand' koa kaarte (rästa) ala.
Näio läits mäele keldrile,
võtt võidu veidikese,
liha lõigas lipsukese.
Ema iks ütel hiire pääle,
esa kaevas kassi pääle.
Esi ma ilus hiirekene,
kattejalga kassikene.
Oota, oota, sõsarakene,
anna aega, armokene,
kui saad sa peio peidehele
vai kaasa koldele,
siis tuled üles hommikulla,
vara enne valget.
Siis teed tee tiigi poole,
aead jälle järve poole,
paned vett veerest saani,
paned vattu vangust saani.
Paned anuma aiale,
kannu koa kaartele.
Siis mõsed suud-silmad veega,
käe lakat lainetega.
Aead karja kavvetele,
kirja käänad muule maale.
Lähad esi pallu pakku,
liina ala lepikuse.
Sai siis näio peio kodu,
läitski pakku pajostikku,
liina ala lepistikku.
Säält siis leidis luutse lutu,
luutse lutu, puutse pilli.
Nakkas pilli puhkuma,
luusta luttu ajama.
Veli tuli üles hommukulla,
vara enne valgeta.
Kuule, kun mo sõsarane,
Kuule, kun mo armsakene.
"Tule kodu, sõsarene,
kalla kodu, kanakene!
Ema pand' piima peesimoje,
liha leeme leigenema.
Peese, peese, piimakene,
Leigu, lihaleemekene!
Mul tuli väike väsinuke,
raasukene rammetuke."
"Ei ma läha, vellekene.
Minu toitva toomemarja,
pidava pihlakamarja,
kasvatava kadajanõgla.
Paremb oma pajolehe,
libedama lepalehe
kui küll esa kurnat õlu
või velle verev viin.
Veli ai välla omast hoonist,
välla omist väratist.
Ma käisi murul nagu muna,
taren kävve nagu käbi.
Ma iks iste ilu taren,
iste ilu laua pääla,
ilu peekri oli peona,
ilu kandli kaindlajenna.
No sai ma peio perehele,
kaldu kaasa kaldele.
No iks istun iku taren,
istu iku laua pääla,
iku pekkeri peona,
ikku kanni kandelenna.
Ma iks ikke ima pääle,
nuutsu noore velle pääle,
ken ai välla omist hoonist,
välja omist väraist."
Ema käis kõrtsin kõnelema,
kavakute kauplemaje.
"Mul om pallu tütterida,
ligi liiga kanasida."
Ema pand' paljus paa man,
liias liha liu man.
Meid es ole paha paljo,
paha pallu, leina liiga.
Meid oli paari parajuse,
kattekesi kanakese.
Oota, oota, emakene,
anna aega, armakene!
Küll jääse vaska vallale,
kitsi kinni keitmata,
nimi jäi küll niidu pääle,
au hainakaari pääle.
Ega nimi niitu niida,
au ei aja hainakaari.
Küll hakkas muru muretama,
kastehaina kahetsema.
Peiol hakkas muru mühisema,
karitsheina kahisema.
E 28803 (35) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuli üles hommikulla,
vara enne valgeta.
Mõsi suu suje pää,
kinni kängsi käpejala,
alakänge aojala,
pääle kenge päevajala.
Lätsi metsa kõndimaje,
nägi ma sao suitsevata,
nägi ma palu palavad,
soo iks tegi sulada,
palu tegi palavat.
E 28803/4 (36) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näio sai suisa sulasele,
päise päeva pettijale.
Suur olgu sulase naene,
paks olgu palgapoisi naene,
kes jõud sängi säljan kanda
magause enne man.
Aitan on säljan taba kaala,
võtti aaret hambehe.
Laits om üsjan, laiv sällan,
keedupotti puusa pääl.
Küll ma iks näie nättejenna,
küll ma iks koje koieenna.
Peio om tulitu tuim,
kuri kui kuradi hobene,
sõgelaste sõiduruun.
Verest tegi viisukabla,
Nirtsust-närtsust näiokinga.
Ema tegi ilma täädamata,
kura kõrva kuulemata.
Saatnu kodust kuue kosja,
viletsast ka viie viina.
Näiol oli muudki võttijaida,
päise pääle tükkijaida.
Taat iks tahtse tallipoissi,
kutse kosja kutsarida,
lootis mõnda Männistesta,
korge kooli õppetajat.
Es ka hani harju näita,
pääsukene pääd es kääna,
selle iks om meil õde armas,
õde armas, kabu kallis,
kel om osa oman nurmen,
kesvapõlde keskeenna.
Mul om kivi kingu pääl,
kand karjamaa pääl.
Minka urtsaku uristi,
harjanärtsaku karisti.
Selle iks om meil sõsar armas,
sõsar armas, kabu kallis.
Ma iks ikke ema pääle,
nuutsu noore velle pääle.
Ema sund sulasele,
pakk palgapoisile.
Mõttel, külan poiste puudu,
vallan väi vähanevad.
Enne om mõtsan puid puudu,
kui om vallan väi puudu.
Enne lõppeva lõhmussa,
kui külan poisi puuduva.
(Mõnistest)
E 28804/5 (37) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jo, jo meie kannist, kaske!
Maitse mamma pekkerista!
Meil om kannun kallis viin,
pekkerin peeni viin.
Mis sa iks astsid au pääle,
saisid saani veere pääle?
Sa oled rikas rahale,
sa iks eile Riiast tulid,
toona pääsid Pärnust.
Massa ära oma võlg.
Meil om kannin kallis viin,
pekkerin peeni viin.
Mis sa meid, vaesid, vaevad,
peenikesi piinad?
Enemb om vaiva lauljal
kui rehepessjal.
Rehe pessad, too unetad
laulu laulad, tõist muretad.
E 28805 (38) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pange kägu käkkisite,
suvilindu sulussite.
Mii tule oma otsimaje,
kaonud iks kaemaje.
Tõised vastu:
"Seiske te, Saaremaa härja,
kuulge te, Kuramaa pulli!
Kui te annite aega kasvada,
antke aega ka ehtida."
Näio läits üles ehtimaje,
pööningule säädamaje.
Ei me anna enne agu
ega pista enne päeva.
Ei anna ao tullejenna,
pästa päeva tullejenna.
Kuule iks raske raudakäsi,
pane iks õrs usse pääle,
pane taadri tulba pääle.
Massa ema imetamine,
hüa häide hällimine.
Ema pidi piima pudin,
ema hällut häiermin.
Ema pidi, maa pilluti,
ema kasvat, maa kandi.
Me pidi pilu ilul,
katti kaali narmin.
Kuus oli kurekarvalist,
seitse säresilmilist.
Meie tund sõtse toimutsid
ja mõist lahku labatsit.
Sõtse tegi teo man,
kodi kolde veere man.
E 28805 (39) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Too tulgu mooga juttele,
kõntku mooga kõnedele.
Kea mõist tuhast tuuti tetta,
linaluist leiba kütsa.
Ei me anna sõsart te sõimata,
emalast teie laita.
Ennemb anna rinnast suure sõle,
kaalast kaku kalli helme
ku me anna latse te sõimata,
emalatse teie laita.
Sõsar meile üliarmas,
Üliarmas, kabu kallis.
Tõised vastu:
"Uba om aian õige,
veel me veli õigemb.
Tapp om aian tasane,
veel me veli tasasemb."
Tõised vastu:
"Võid sa, sõsar, sõna öölda,
Aia ao viidakus."
"Peio om laisk latsest saani,
loid loomu polvest saani,
vihta lätt vihane,
tahu lätt türbastünü,
päeva tege naese pälutslauda,
kuu tege kolgitsat.
Kui tuleb veidi vihmahoogu,
kasinaste kallahoogu,
siis ta astus ahju pääle,
siis ta keeras keresselle."
Tõised vastu:
"Võid sa, sõsar, sõna öelda,
Aia ao viidakus (viitmises)?
Me veli noorekene,
Noorekene, nõrgakene,
nii ku uibu ossakene.
E 28806 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poiss koera asemel
Vanal aeal tapnud talupoiss peremehe koera ära ning selle koera tapmise pärast pannud peremees teda iga ööse välja haukuma. Kaua aega läinud mööda ja midagi äpardust pole juhtunud. Poiss haukunud tubliste iga öö ja saanud selle ameti eest peremehe käest leiba. Kaks aastat läinud mööda ja kolmas sügise tulnud kätte, öö olnud pilkane ja pime nago sügisesed ööd kunagi, poiss hakanud joba õhtu aegsaste haukuma:
"Tuleva, tuleva, tuleva."
Peremees kuulnud küll seda tõistmoodi haukumist, aga pole mitte vaatama läinud, arvates: tulevad vargad aita, eks siis poiss tule ütlema, ta on jo inimene.
Vargad varastanud sel öösel aida tühjaks ja hakanud saagiga minema. Jälle haukunud poiss valjuste ja väga ruttu:
"Lähave, lähave, lähave."
Ka seda kuulnud peremees, aga pole siiski vaatma läinud. Hommiku näinud, et keik kraam varastud, võetud siis koer käsile, see vastanud:
"Kas ma ei haukunud? miks sina ei tulnud vaatma?"
Peremees kaebanud poisi kohtusse, miks ta laskis varastata. Aga kohus mõistnud poisi vabaks selle põhja pääle, et ta koer olnud ja koera asemel teeninud. Siis pole ka tema õigus peremehele rääkima tulla, vaid ainult haukuda, sest keegi ei või kellegi koera käest rohkemb nõuda kui seda, et ta kurjategijat nähes valjuste üriseb ja haugub.
E 28807/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hirmsad linnud
See pole mitte sugugi ime, kui vanemad vanal aeal mõisa saksu, kubjasid, kiltrid ja aidamehi kartsid. Ka see pole immeks panna, kui meie vanemad tontisid ja kurje vaimusid uskusid ja neid kartsid. Aga see on imestamise väärt, kui alles aastad 40 tagasi kahtesugu linde - kiivitajaid ja koovitajaid - kardeti ning karjapoisile kevadel käsk kätte anti nende sõalindude pesad ja munad ära hukata. Hirmsab veel koovitajast oli kiivit, kes alati üle pea lendas inimest taga aeades: kiivit, kiivit, nõnda, et linnu tiivaotsad väga sagetaste karjase kübarakese külgi puudusid.
Vanemad inimesed rääkisivad sel aeal neist lindudest niiviisi. Vanast sõdate aeal, kui inimesed kuskile veel saanud varjule pugeda tapjate ja mõrtsukate eest, olgu nüüd suurte soogude ehk maa alla aukude sissi, kust neid keige hirmsamb mõrtsukas oma kavalusega enamb poleks kätte saanud, sinna siis tulnud need hirmsad linnud kiivitajad ja koovitajad mõrtsukatele abiks ja aitnud oma kisendamisega põgenenuid inimesi välja otsida. Kas olgu küll inimene voi mitu sülda maa all, siis ikka kiivitajad sääl seni kisendanud, kuni röövlid seda märganud ja sinna kohta otsima läinud, kus inimene varjule oli põgenenud. Ka pole kiivitajad ega koovitajad enne järele jätnud kisendamast, kuni inimene oma peidupaigast välja otsitud ja ära tapetud, siis alles lennanud need pahad linnud nagu kurjad vaimud jälle tõisi kohta inimeste jälgi nuutsutama.
Koerakoonlased pole nii suurt kahju meie inimestele jõudnud teha, sest nende pärast oleks mõni inimene veel võinud elusse jääda, aga jumal teab, kust maalt need linnud perit on, sest meie Eestimaal pole neid enne sõa aega nähtud. Vist on neid peninukimehed ühes endaga selle tarvis ligi toonud, et keik meie rahvast ära hukata. Kui ülemalnimetud lindusid mõni kevade rohkemb oli kui muidu harilikult, siis õhkasid vanemad inimesed südamepõhjast: "Oh, latsekese! Kes teab, kas meie ükski saame sügiset enamb näha, sõda om tulemas, sõalinnud kiivitajad ja koovitajad on hulgani väljas. Jumal pane minu silmad enne seda hirmust päeva kinni, et mo silmad seda silmavett ja verevalamist enamb ei nää." (nutt)
Niisugused jutud eidekeste ja taatikeste suus panivad keik minu ihukarvad värisema ja kui ma karja läksin ja kiivit häält tegi ja üle minu pea lindis, siis oleks nago keegi külma vett mulle kaela kallanud, nii käis kohmetus pealaest jalatallani keigest ihust ja hingest läbi. Kas teie, nooremad, veel linde kartate?
E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud
Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.)
Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima.
Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus.
Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast.
Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud.
Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk."
Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk."
See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.
E 28812 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemalnimetud jõgi, mis Vooru ja Suistlepi mõisast mööda jookseb Võrtsjärve, selle allikas ehk hakatus veikene ojakene tuleb Veisjärvest, mis Tuhalaane ja Karksi mõisa piiriks on, mitte väga kaugel Karksi mõisast, kus ka tõine kena järv on, mida Samla järveks nimetakse. Selle järve kaldal juhtunud lugu tahan tõine kord kui elu ja tervit on, pikemalt jutustata.
Nägu ülemal jutustud, pidanud iga mõisapidaja igaks nädalaks kuus tüdrukut hooramise mõisa või kloostrisse saatma korra järele, sellest on see nimi "korraline" sündinud. Mõisakorraline, karjakorraline jne. Oma madala ja ühe tasaste põldude ja kasemetsa salkadega, mis suuremad osa Vooru valda ehib, on ta läbirändajal praegugi veel iseäranes suisel aeal kena silmitseda, ehk küll seda ilu sääl vaataja silm asjata otsib, mis jutustatud kohal vanal hallil aeal võis olla. Ja kas asjalugu tõsine, millest rahvasuu teab jutustada, noh kes selle eest võib seista.
E 28813 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida keik ära ei räägita
1893 tõusis jutt rahva seas, et Pärnumaal üks surnud peremees sellsamal päeval ellu tõusnud, kui teda just maha matta tahetud. Ja kes seda võis valeks aeada, mida iga päev suust suhu ja käest kätte kõneldi.
Peremees karanud matmise päeval surnuaseme päält püsti, läinud sahvri ja söönud kolm leiba korraga nahka, tulnud siis sahvrist välja, rabanud kassi ahjootsa päält kinni ja söönud selle keige naha ja karvadega sakuskaks pääle.
Vallavalitsuse poolt hoida teda praego kolm tugevat meest kinni, aga toitmine olla väga raske, kui lugu ikka niiviisi edasi kestab. Kolm leiba korraga, see on üheksa leiba, ja kolm kassi päevas. Kust need kassid ja leivad välja võetakse? Ja surnud peremees suuremb asi meest ei olevatki, vaevalt 5 jalga pitk. Ainult silmad olla võõrad pääs ja keerlevad ühteviisi. Õppetaja käinud ka kord vaatamas ja palvet pidamas, aga kasu mitte midagi. Saame kuulda, mis temaga edespidi sääl sünnib. Jah, niisugusid jookseb veel tuhinaga iga aasta rahva hulkatest läbi (niisugusid juttusid). Mis siis veel muistsetest juttutest rääkida.
E 28814 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe pea
Kord sõitnud üks talumees linna poole ja näinud ühe ilma kihata pea maanteekraavis. Ta pidanud hobusa sääl juures kinni ja imeltenud väga politsei hooletuse üle, kes surnud kiha taga otsima ega uurima ei hakanud. Mis sääl kaua järele mõtelda, hüidnud talumees, tarvis kärmeste linna sõita ja sündinud asja politseile üles anda.
Linna sissi jõudes toimetas mees ruttu omad tarvilised asjad ära ja läks siis politseile nähtud lugu rääkima. Varsi saatnud politseimeister kaks ametniku ühes talumehega sinna kohale, kus kuritöö tehtud, aga ametnikud pole sääl mitte midagi muud näinud kui heeringapea.
"Kus see mehe pea on?" öelnud ametnikud talumehele kuritööpaika jõudes. "Eks näe, siin ta on," hüüdnud mees hirmuga heeringapea pääle näitates. "Siin on see kuritöö sündinud ja pea maha kaela otsast raiotud."
Nüüd alles märkasid ametnikud, et talumees nõrga meelega oli, ning ütlesid: "Sina lontrus, see pole jo mehe, vaid heeringa pea." "Kas ma teile ütlesin, et ta mehe pea oli," öelnud talumees ja sõitnud minema.
E 28815/7 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nairipõllul
Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.
E 28817 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali
Talunaene: "Palun ausa paruni prouakese käest rohto, meil jäi haigesse. Raha mul ei ole. Lubas esi mõisa tulla, kui haigus edasi kestab, ja ära massa."
E 28818 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahva naljajutt eneste vahel
Esimene: Ma nägin täna ööse und.
Tõine: Kuisviisi sa nägid?
Mina raiosin üht uut elumaja, joba saivad seinad peaaegu valmis. Sina olid ka sääl maja tegemas. Tõmbasime talasid parasjagu ülesse, aga kukkusime selle juures mõlemad kõrgest seinapäält alla. Sina kukkusid meetonni ja mina tõrvatonni. Nüüd hakkasime ükstõist puhtaks lakkuma. Sina lakkusid minu küljest tõrva ja mina lakkusin sinu küljest mett.
(päältkuulajate naer selle unenäo üle)
E 28818/9 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tants kanganiitsete sees
Vanal aeal, kui inimesed keik veel rehetares elasid ning kambrid veel ühel aintsalgi ei olnud, siis toimetati keik talutöö, mis eal ette tuli, säälsamas ära.
Kord võtnud üks perepoeg omale noore naese, kes keik tööd oskanud ära teha, aga pole ometa nüüd pääle pulma kanga niitsisse panemisega sugugi korda saanud, ikka läinud niitsesse panemine vassi, ehk noorik küll oma mõistust ning osavust häbi pärast selle töö pääle tarvitanud.
"Mis saab mo mees, mis ämm ja eit, mis pererahvas nüüd ütlema," ohanud noorik, "kui nii kaua joba konga ees istun ning ikka selle tööga veel valmis ei saa."
Joba jõudnud lõuna kätte ja noorikul suured higitilgad hirmu pärast palgel. Ohkab iseeneses: "Oh mina vaene!"
Tõuseb kanga eest ülesse ning lähab välja oma palavust ning meelt jahutama. Sääl ta sammub natukene maad majast kaugele ja ohkab kaunis kõva häälega:
"Oh Jumal küll, mis ma, vaene, nüüd ometagi pean tegema!"
Sellepääle kuuleb noorik üht häält, aga ei saa aru, kust poolt see kostab. Sõnad käivad nõnda (aga koletaste ja jämedalt):
"Noorik, õe noorik, mine rehetarre ja ütle ruttu Jaanijorule, kes niitsete sees vassib: "Lätütöru tapab Taritoru soo pääle ära.""
Noorik oma häda sees lähab tarre, et muid inimese seekord sääl sees polnud, ja hüüab need sõnad, mis ta väljas kuulnud, kõva häälega:
"Jaanijoru, sind kästi Taaritorule appi minna, sest et Lätütöru teda soo pääle ära tapvat."
Kui noorik need sõnad sai ütelnud, tõusis niitsete sees nago tuule kohisemine, mis hirmsaks mürinaks tõusis, keik tare parred saanud kange tuulega lendu tõstetud ning alla aia ala suure soo pääle viitud. Siis alles märganud noorik, et tont niitsete sees olnud ning tema tööd hommikust saadik nurja aeanud. Pääle selle sai noorik oma tööga varsi toime.
E 28820 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk: Vihtu ei või keegi naesterahvas kinni köitetud paaris sauna viia. Ta peab neid enne sauna viimist lahti päästma. Ei tee ta seda, siis sündivat ta enesele ehk tema lähema sugulasele kaksikud lapsed.
E 28820 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuse, kuse, kulda titti,
tilguta titti tinane.
Mis tähendavad need vanad laulusõnad? On vanal aeal mõnel titt kullast olnud? Sarnane lugu võib ka vanal aeal Kalevi kullaga olla, keda nüüd uuritakse.
E 28821/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen < Peeter Orav (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks imeelukas rehes
Ma läksin õhtu linaleo päält tulles rehte ja heitsin sinna magama. Mo silmad ei olnud veel kinni läinud, päevasid juhtumisi järele mõeteldes, kui uks lahti lükati ja jälle kinni panti. Keegi tuli nüüd rehte, see oli mulle selge ja ma küsisin kartmata:
"Kes tuli sissi?"
Aga ei häält ega vastust, mitte midagi.
"Noh hea küll," ütlesin mina, "kui sa häält ei tee, siis puhka pääle. Ka mina olen väsinud ja tahan magada." Sest ma mõtlesin teda mõne oma inimese, poisi ehk tüdru olevat ning jäin rahule.
Natukese aea pärast virutati kivi kerekselt maha seina vastu. Sellepääle vastasin mina:
"Ära tee nalja, sina võid mulle kiviga päha visata, seisa rahu."
Ning kõik jäi vagusi ja rahu. Natukese aea pärast puges keegi minu tagaselja ja võttis minu kaela ümbert kinni. Ma ei kartnud mitte põrmugi. Võtsin juuretikkuja sõrmedest kinni, teda oma maja tüdrukuks pidades, aga ma ehmatasin, sest sõrmed olivad nii pehmed ja ilma luuta nago lehmanisad.
"Noh, pagana pihta," ütlesin mina. "Kes sina õige oled?"
Ja haarasin teda siis juuksidpidi kiskuma, aga ei suud kuskil, pea peris ümmargune kuulisarnane ning ümbertringi pehmete lambavillatega kaetud. Nüüd alles sain peris aru kätte, et see veider elukas mitte loom ega inimene ei olnud, vaid luupainaja ehk vanapoiss ise. Tõusin poolistukile ja hakkasin teda rõhuma. Murtsin kokku kui kera. Ei jalgatel ega reitel ühtegi luud ega konti sees, aga väga sitke ja vintse. Ehk ma küll oma tugevate mehekättega teda kiskusin, siiski ühte tükki tal küljest ära ei saanud. Viimaks kui pää päält mõne tordi karvu ümber sõrmete sain mässida ja selgeste tuntsin, et karvad mo peos olivad, pääsis pahavõrk mul kättest lahti ega saanud mingisuguse otsimise teel teda enamb pimedast rehest kätte. Kuultsin natukese aea pärast veel ukse kolatust, siis jäi keik vaikseks. Mina uinusin, väsinud peksmisest, rahuliste magama ega näinud kurja undki enamb.
Hommikul üles tõustes leitsin pehmed lambavillad enesel peos olevad ning ka sõrmede ümber mässitud. Nii paljo olen mina nähtust näinud, millest aru saada ei võinud, kas ta luupainaja või mõni paha vaim oli. Aga üks ikka ta oli, seda aega, kui see asi juhtus, voib aastad 40 tagasi olla, ma olin siis veel alles koguni noormees.
E 28823/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan heinamaa pääl
See oli pärast jüripäeva kolm nädalat, kui ma oma venna Mihkliga hobustega õitsi läksin. Noor rohi ei olnud veel ülesse tärkanud, aga vana kuluheina oli veel küllat ja hobustele kodus ka enamb suurt anda ei olnud.
Karjamaale jõudes panime hobusad kammitsase ja läksime ise ühe laia kivi otsa istuma. Et kivi päält kahe sülla lai ja umbes viis jalga kõrge, sadula moodi, siis mõtlesime sinna kivi otsa ka puhkama heita, sest et kivi otsas ikka pehmemb magada on kui laua ehk palja mätta pääl. Kes seda on katsunud, teab küll, et mina ei valeta.
Maapind ei olnud veel kevadesest lume- ja vihmaveest täieste ära kuivanud, vaid alles niiske ja lige, sellepärast oli üsna õnneks seie kivi pääle öömajale jääda. Kivi ligidale laotas ennast vesine heinamaa õhtuiha poole laiali, paiguti üsna peris järvepinna sugune, millest talvised kuhjalavad nago saarekesed välja paistsivad. Sääl olivad mitme ja mitme talu heinamaad ükstõise kõrval, igal mehel oma taaldre ja krossi suuruse järele. Vähematel talutel vähemad ja suurematel suuremad tükit. Ka meie peremehel oli hea platsikene, üheksa vakamaad, sest nõnda oli maamõõtjaherra ise oma suuga meie peremehele ütelnud.
Sellesama heinamaa ääres nüüd see suur lai kivi oligi, kus pääl hämariku aeal istusime ja ühest ja tõisest asjast juttu vestsime. Päike oli küll joba ammugi looja läinud, aga pääle jüripäeva mõni nädal ei kustu enamb ihavalgus. Väga kena oli üle heinamaa kuni metsani vaatata, meie ei heitnud veel puhkama, vaid ootsime ühte seltsimeest öitsile tulevat, aga kes enamb ei nähtuki tulema, sest aeg venis pitkale, kuskilpool polnud enamb ei uikamise hääli ega koerte haukumist kuulda.
"Vist jääb seltsimees täna õhto peris tulemata," ütles vend Mihkel. "Heidame magama, et homme jälle hästi vara kojo saame."
Ma olin sellega varsi nõus, et puhkama eita, aga lõin silmad veel kord heinamaa poole. Sääl seisis pitk must kogu otsego oleks ta maapõhjast ülesse kerkinud. Ma ütlesin ehmatades:
"Mihkel, kas näed, mis sääl vesise heinamaa pääl liigutab?"
Ka Mihkel nägi teda ja ehmatas, sest suur kogu polnud meist päält paarisaa sammu mitte kaugel.
"On see inimene, kes mäda heinamaal nii hilja öösel veel luusib?" ütlesin ma vennale.
"Ei iialgi," ütles vend, "inimene ta healgi ei või olla, loom ka mitte, sest keegi loom ega elajas ei ole nii pitk ega suur, ainult vanakurat võib ta olla."
Venna arvamist kuuldes hakkasid mo peas juuksetutid püsti tõusma, et ma küll suur tondite kartja ei olnud, ainult pimedasse metsa ega tühja hoonesse ei julgenud mina sissi minna. Muidu olin ma nii julge, kas või tulgu karu vastu. Aga mo vend Mihkel oli hoopis kartlikuma loomuga kui mina, seda näitas ta jo mineval talvel üles. Kui tädi ära suri, siis ei julgenud Mihkel kolmel nädalal mojal kuskil magada kui leivaahjus. Säälgi kartis ta, et teda jalgopidi välja tõmatakse, niisugune jänessapüks oli mo vend Mihkel. Peris õnnetuseks oli see, et ma temaga täna õhtu seda nähtust nägin. Ja kui hirmutus ikka edasi nihkus ja meie vait olles tõinetõise otsa vahtisime, küsis Mihkel tasakeste, kelleks mina hirmutust saan arvama.
"Saadanaks," vastasin mina, "sest nago näha, tuleb ta meid seie kivi otsa ära sööma."
"Mis tal ristiinimestega tegemist," lausus vend.
"Ära ole narr," vastasin mina, "millal on saadan saadanat hirmutanud, ristitud inimesi ta jo alati hirmutab."
Kumbki meist ei käändnud oma silmi ennamb imeliku eluka päält ära, kes ikka sinna ja tänna liikus. Imelik oli see kogu küll, vahel tegi ta ennast kahe sülla pitkuseks nago elevant, vahel jälle nii ahtakeseks, et küündragi laiust enamb ei olnud. Viimaks pööris ta vinklis just meie poole tulema ja nihkus ikka ligemale. Ma lasksin oma eluaea, mis mööda läinud, silmapilk oma vaimusilma eest mööda jooksta, iseäranes neid koerustükkisid, mis ma kui poisikene olin teinud, et kord tõise poisikese purde päält vette lükkasin ja paar aastat tagasi ühel mullikal lingukiviga tõise sarve peast maha viskasin, ehk see küll kogemata nii juhtus, siiski arvasin need juhtumised nii suureks patuks, et vanasarvikul küll luba on mind karistama tulla.
Mis ma sääl suure hirmuga lugesin ja palusin, seda ma enamb hästi ei mäleta, aga mo vend Mihkel nähti nutvat, keda mina vaigista püütsin ning rahul käsksin olla, öeldes:
"Ole nüüd vaga, vaest ei näe paha vaim meid ja lähab mööda."
Ja vaata imet, ta hakkaski edasi nihkuma, oma kojo pitkaks sirutades ja jälle kokku tõmmates, kuni ta õhta poole meie silmist suutumaks ära kadus.
Nüüd võisime jälle kergemalt hinge tõmbata, aga magama eitmisest polnud selle hirmuga enamb juttugi. Veiksel koiduaeal võtsime hobused ja ratsutasime tuhatnelja kojo ja rääkisime koduinimestele oma öösesest nähtusest, millest ka nemad ei võinud otsust anda, missugune loom ehk tont see võis olla.
Paar nädalat läks mööda, kui ma jälle ühele vanamehele oma hirmutusest rääkisin. Ta naeris minu juttu. Ma küsisin, miks ta naerab. Ta vastas:
"Mina ise olin see hirmutaja. Et teie oma kuhjalava sissi heinu talvel olite maha jätnud, kuivatasin ma neid päeva ja läksin õhta järele. Kõndsin ma end kottiga vastu aovalged risti, siis olin pitk, oli kott teie pool, siis olin ahtakene."
E 28827 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pelgaja mees
Vanal aeal kartnud üks mees alati vanatontisid ja pimedat. Ta kartnud nii kangeste ja värisenud, et mito korda püksipael hirmuga katki läinud. Kord saatnud teda peremees enne valget rihte tuld ahjo panema, aga pimedasse rihte sisse astutes jäänud mees kuulatama. Mis see pogiseb nago oleks piibutõmbamist kuulda olnud? Mees mõtleb ja väriseb. Vist vanatont suitsetab piipu, sest piks ja poks on ühtelugu kuulda. Mees hääab:
"Ära sa, kurat, mind hirmutagu oma piibutõmbamisega."
Seda öeldes ise läve poole taganedes. Sääl tunneb ta enesel üht vildakut asja jala all ning selle pääle head lööki vasto nägo. Mehel kargab tuld silmist ja jookseb kisendades abi otsima. Aga varsi seletab peremees rihte astudes, et tont pole mitte see olnud, kes piipu tõmbanud, vaid leivajuuretus hapnes mõhes ja pogises ning lööja polnud ka mitte kurat, vaid ahjoroop. Selle pääle oli mees astunud ja tugeva matsu päha saanud. Sestsaatik jäänud mehel suur pelgamine vähemaks.
E 28828/30 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talumees Jüri
Vanal aeal elanud üks taluperemees nimega Jüri. Kui keik tõised talupoead herra käest peksa saanud, siis vana Jüri ei saanud ometi. Mikspärast? Sellepärast, et Jüri keik teopäevad hoolsaste teinud ja veel rohkembki kui härra nõudnud. Olgu see kas öö ehk päeva aeal, ikka olnud Jüri mõisas ning käepärast käskida valmis.
Viimaks saanud härra Jüriga nõnda tutvaks ning sõbraks, et herra teda oma kutsariks tarvitanud. Keik linnad, külad ja talud Jüriga läbi sõites tulnud härrale viimaks mõttesse ka põrgusse kord sõita. Ta andnud Jürile käsu kätte ühel hommikul kahe hobusaga mõisa treppi ette sõita, teda pääle võtta, et siis põrgut vaatma minna, arvates:
"Sellega saan mina ometagi ausat meest kord trahvida, kui ta teed põrguse ei leia ega mind sinna ei vii."
Kui Jüri mõisast käsu oli kätte saanud härratd põrguse viia, heitis mees rahutuma südamega sel õhtul voodisse magama, sest ta tundis sellest käsust selgeste, et härra teda asjata kiusab ja narrib, aga kesköösel äratab üks vanamees Jürit ülesse ja hüüab:
"Sina mees pead omme oma härrat põrguse viima, sest tema arvab põrguga nalja teha niisama kui muude lusti ja ballikäikudega. Ära sina karda ühtegi, et eksiteele satud, sinu härra lõõg on täis, sa vii teda sinna, kuhu ta nüüd igatseb. Kui sa homme mõisatrepi eest minema sõidad, siis on sinul valged postid paremat kätt, pane neid postitulpe tähele, kuni tee otsa lõppeb ja sina põrguväravate ette jõuad. Tagasi sõites on tulbad või postid pahemat kätt, neid pea jälle silmas kuni kojo jõuad."
Seda üteldes oli vanamees voodi eest kadunud ja Jüril selge täädmine käes, kust tee põrgu läheb.
Tõisil hommikul päikesetõusu aeal sõitis talumees oma kahe hobusega ja vankriga mõisatrepi ette ning võttis härra pääle ja kihutas tuhadnelja põrgu poole. Valged tulbad paremal pool tee ääres ei lasknud sõitjad eksida, kuni suur valge maja viimaks vastu tuli ning härra sinna sissi läks, teda väljas oodata käskides.
Kui Jüri oma hobustega väljas paar tundi oli oodanud ja aeg kippus igavaks minema, köitis ta hobused posti külgi ja sammus uksest sissi härrat välja kutsuma. Aga kuidas ehmatab tema, nähes oma härrat laua pääl tapetud ja pead otsast ära lõigatud olevat. Sääl näeb ta paljo surnupäid katlates keevat ja tunneb ka oma härra pea, kes kissendates teda aitama palub. Aga põrgusaksad ei lase Jürit sõnagi rääkida, vaid käsivad teda üksi silmapilk kojo sõita, moidu võib lugu halvaks minna, et ta ka oma pea kaotab. Aga Jüri ei kuulanud nende hirmutamisest, vaid ütelnud:
"Ilma ma mitte siit ei lahku, antke mulle üks kviitung, mida ma prouale kojo jõudes ette näitan."
Sääl kirjutanud põrgupoisid temale verise hobusenaha tüki pääle viitungi ja pakkunud Jürile, aga ta ei võtnud seda vastu.
"Ei proua seda usu, kui talle seda näitan ja minu käest nõutakse ikka härrad taga. Kirjotage paremb kviitung minule selja pääle, sinna ma ise kirjotada ei saa."
Sellega olnud ka põrgupoisid rahul. Jüri võetud ihualasti ja üks põrgupoistest kirjotanud tulise krihvliga Jürile kviitungi selja pääle, mil päeval herra põrgusse vasto võetud ning ka aastaarv. Küll olnud mehel kange valu, aga mis sinna võis parata.
Valgid poste pahemal pool tee ääres tähele pannes jõudis talumees kolmandal päeval mõisa tagasi ja näitnud kohe prouale verise hobuse naha äärest kviitungit, mida proua paigastki ei uskunud, vaid Jüri suure kohtu kätte andnud. Sääl kohtu ees võtnud mees ennast alasti ja öelnud: "Lugege siit seda kirja, mida mulle põrgus selja pääle kirjotati, kus mina ise kirjotata ei saa."
Kohtusaksad lugenud seda kirja, mis selges saksa keeles olnud kirjotud, ja väänutanud päid, andnud Jürile õigust vabalt kojo minna ja keelnud kellegile inimesele sellest õnnetumast juhtumisest sõnagi rääkita. Ka proua pidanud Jürist pääle seda lugu ega nõudnud enamb ühtegi teopäeva kuni surmani.
Lugejale olgu nii paljo seletuseks, et ülemal jutustatud lugu sel aeal sündinud, kui rüütlid keik siinmaal ise kohtomõistjad olivad ja kui nende vennale nüüd see õnnetus juhtus, et teda oma soovi pääle põrgu viidi, noh siis ei arvatud sellest kellegi tõisele, ka voorimehele mitte süüdi, sest et õige kviitung seda tõeks tegi.
E 28831/3 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas mas ei ütelnud, et siug on siin
Urvaste kehelkonnas Kassi karjamõisa ja Sarapuu veske vahel seisab praegu kahel pool maanteed ilus haavamets (haavik). See haavamets olnud vanal aeal paljo suuremb kui nüüd. Praegugi on säält läbirändajal iseäranis sui aeal kena läbi sõita, sest mõisa ja talude heinamaad, nii kaugele kui silmavaade ulatab, annavad kena laotusepildi. Haavamõts on kahel pool teed nägo müüriks, kus lahkute vahel kullerkupud ja jaanilillid lopsakalt kasvavad, et metsasalgad päikesepaiste ja tuulede eest kosutavat varju pakuvad. Siis peab sõitja hobuse kinni, ronib vankrilt maha ja kõnnib tasakeste sammudes vankri järel, kuni sest armsast laotuse ilusast kohast läbi jõuab.
Ehk see koht küll igal rändajal ilust vaatepilti praegusel aeal näitab, ei olnud see vanal hallil aeal mitte nõnda. Mida ilusamb koht, seda irmsamb olnud ta ööaeal rändajatele ja õitselistele, kes sääl tuld teinud ja hobusid vahtinud. Vanapoiss saadan ei ole kunagi ööõitsilisi jätnud sääl tülitamata. Ta vedanud mõnda poissi peris vägisi tule äärest metsa, et teda siis õigelt teelt ära eksitada või mõnda muud pussi mängida.
Kord juhtunud ainult üheaintsama talu poisid kahekeste haavistu alla õitsile. See olnud laupäeva õhtu. Teinud tule maha ja jäänud seltsimihi ootama. Aga see õhtu ei tulnud kedagi õitsilist enamb juure. Vist olivad nad raske nädala töö järele keige hobustega kojo jäänud. Ei olnud veel keskööaeg kätte jõudnud, kui kare hääl haavikust kõlanud:
"Poisid, tulge seie, siin on hea magada!"
Poisid kohkunud seda häält kuuldes ega tohtinud musta ega valget vastu lausuda, sest nad tundnud häälest ära, et see kellegi inimese hääl polnud. Jälle hõiganud vanasaadan mõtsast:
"Poisid, tulge seie, siin on hää magada!"
Sellepääle olnud metsas oksade praginat ja jalaastumist kuulda ning üks hirmus must suur koljatisugune mees astunud tule ääre.
"Kas teie ei kuulnud, kui ma teid kutsusin?" hüüdnud ta poistele.
"Ei kuulnud," vastanud poisid hirmuga.
"Noh, siis lähame mõtsa magama," öelnud saadan.
"Mistarvis mõtsa?" vastanud tõine poiss, "siin tule ääres on valge ja soe magada ja kui soovid, võid meie juure puhkama heita."
"Siin voib siug olla vana lehtete sees," ütelnud must mees ja lamenud tõise poisi kõrvale pitkali ning hakanud varsi norskama. Suure irmuga pani tõine poiss hagu tulesse, et keik mõts ümberringi valgeks sai, järele luurates, mis must mees võttab teha ehk kui kaua ta sääl oma väsimust põõnutab.
Õnneks oli tuletegija poiss pitka raudora kodust ligi võtnud, et õnnetuse korral sõariist käepärast võtta oleks, sest seda täädis jo iga külaelanik, et sääl mõtsas mitu korda noorte meistele õnnetus oli juhtunud. Poiss tegi tuld ja pani raudora tulesse ning laskis teda hästi tuliseks minna. Must mees magas veel tõise poisi selja taga raskeste ega täädnud sest toimetusest märkigi, mis tema tarvis praegu ette võeti. Kui ora hästi tuliseks ja valgeks oli läinud, tõmbas poiss teda tulest välja ja sopsas vanasaadanale taguotsast sissi, nõnda et ta valuga üles kargas ja tuhat tulist pimedasse mõtsa punuma pani, ise ühtepuhku kisendades kui härg:
"Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin? Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin?"
Niiviisi kisendanud ta tüki aega, kuni viimaks hääl hakanud raugema ja tasaseks ümisemiseks või härja inamiseks muutunud.
Sellestsamast ööstpäevast saatik olnud haavikumõtsa hirmutaja saadan kadunud ega ole teda meie päivini keegi enamb sääl mõtsas näinud. Nüüd magavad sääl veikesed poisikesed ja noored tütarlapsed mito kord hobuste juures küünide sees ja täädvad rääkida, et nad kurja undki ei näe.
E 28834 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tuba on vingune, võta kapiuks lahti," ütles peremees oma naesele.
E 28834 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tema tuleb, tema ise jah," öelnud heinamüüja, kui heinade õige peremees kaugelt tulnud, ise kuhja juurest punuma pannes. Aga heinaostjad võtnud mehekese varsi kinni ja annud kohto kätte.
E 28834 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joodik tõisele:
"Kuule, vaa sõber, ma ostan sinule kortel viina, katsu siis täna õhtu ka minu poole olla."
"Kellega see asi sul siis ette tuleb?" küsinud tõine.
"Saab nätta, kellega siin saab," vastanud joodik.
E 28834 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Kes vaesele õigust teeb," ütles talumees, kellele kohus 60 hoopi oli mõistnud ja 40 hoopi keiges lüüja laskis.
E 28834 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Poiss tahab, et taevaäär oleks nende põllu taga. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Geograhvia täädus
Poeg isale: "Kuule, isa, kas taga Tartu veel paljo maad on, kus taeva äär maha puutub?"
Isa: "Taga Tartu on veel Venemaa, sest Lapumaal olevat see koht, kus taeva äär maaga kokku puutub."
Poeg: "Oi, väga kaugel! Oleks ta meie nurme ääres, see taeva äär maas, siis ei saaks meie elajad tõistre rukkipõllule minna!"
E 28834 (6) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laps: "Mamma, ae mamma, meie kass on kadunud."
Ema: "Noh lapsuke, siis on hiired teda ära söönud."
E 28835/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnud saksad tõlla ees
Vanal aeal on tondid meie maal imed teinud ja lausa inimestega ümber käinud. Seda usub iga laps, kuna üksi pahad inimesed, kes enesemeelest targad, vanu jutte ei taha uskuda, üteldes:
"Kus tont on? Näita, sõber, teda minule kah."
Noh, niisugused uskmata Toomad jätku minu kirjotud jutud vanust tontidest päris lugemata.
Kord läinud üks Vastse-Roosa mees jõuluöösel Oppa kirikuse, moni verst kodust kaugel sõitnud talle saks tõllaga järele, pidanud kinni ja öelnud:
"Tule, mees, ja istu tõlda, ma viin sind mõne versta edasi."
Mehel, kellel jalad käimisest jo väsinud, olnud peris hea meel, et suur saks teda tõlda võtnud. Ta palunud ainult täädmist, kuspoole saksad sõidavad.
"Ära küsi sellest, mehekene, kus ma sõidan," ütelnud võõras herra. "Olen suur lihunik ja lähan L. mõisa ühe suure nuumhärja järele, rohkemb ära sina minu käest püüa tääda."
"Aga kas sina, mees, neid kahte hobust ka tunned, mis mul ees trahvivad?" öelnud natukese aea pärast jälle võeras herra talumehele. "Tõine neist hobustest on teie surnud mõisaherra ja tõine teie kadunud austud õpetaja, ma olen neid kahekeste paaris sõitma välja õpetanud, nüüd las aga käia."
Talumees kohkunud seda juttu kuuldes ja näinud, et asjalugu tõsine olnud, molematel hobustel käinud tulesädemeid nõnasõõrmetest välja, kui kutsar neile piitsa andnud, ja mees tundnud nüüd selgeste, et need mitte hobused ei olnud, vaid peris saksad tõlla ees. Hirmuga seda nähes palunud mees herrat kinni pidada ja teda tõllast maha lasta, aga härra öelnud:
"Oota, mees, natukene, kuni teekäänak tuleb ja ma piibu põlema olen pannud."
Sellepääle tõmbanud herra oma nõnast tuld ja pannud piibu põlema, mida kohkunud talumees hirmuga keik päält vaatas ja omas südames mõtelnud, et peris kuradiga sõidab.
"So mõtted on õiged," öelnud saks tõllas mehele, "nüüd saad sa küll aru, kes ma olen, aga ära räägi kellegile sõna, et sind armastuse pärast tõlda olen võtnud ja selle härraga sõidutanud, kes sulle elus mitu nahatäit on andnud. Olgu see sulle pisutki tasumiseks so asjata ilma süüta valu ja peksmise eest."
Varsi jõudis tõld teekäänakule, nüüd pidanud kutsar hobused kinni ja lasti mees maha astuda ning saksad sõitnud edasi just L. mõisa väravast sissi. Kirikust välja tulles kuulnud mees juttu, mis koguni uudis, räägitavat:
"Täna hommiku on L. mõisa valitseja ennast ülesse poonud, ta olnud väga halv mees ja peksnud alati talupoegi, see surm olli talle üsna kohane."
Mees ohkanud seda juttu kuuldes ja käändnud kurva meelega kojo poole.
E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed
Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista.
"Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb:
"Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna."
Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu."
"Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida.
"Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad.
Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta.
Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme.
Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole."
"Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda."
"Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada."
(Ja ma uskusin kõik seda.)
E 28839 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laisk tüdruk
Vanal aeal elanud üks laisk tüdruk, kes kesk lõikuse aeal maganud ja laiskelnud. Küll sundinud ta ema teda rukki lõikama, aga tüdruk vabandanud ennast nõnda:
"Memm kooleb sügise ära, mina saan mehele ja nõnda pole meil rukkit tarvis lõigata."
Jätnudki rukkid lõikamata.
Sügise ja talv jõudnud kätte, ei surnud memm, ei saanud ka ise mehele, nälg nüüd surmaks käe, ei suhu pista mitte midagi. Siis hüüdnud tüdruk:
"Oles nüüd põld põrmandul ja tatter tare läve ees, küll nüüd liibis ja laabis."
Veel mõni päev kannatanud laisk tüdruk oma emaga näljasurma ning surnud siis mõlemad viimaks nälga ära.
E 28839 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks santi
Kaks santi laada poole minnes.
Esimene: "Kui meie nüüd laadale lähame, siis sääl loeme ja selle eest raha saame, siis ostame selle rahaga lehma, siis lüpsame lehma ära ning mina serba piima üks kord ja sina tõine kord ja mina jälle üks kord."
Tõine sant: "Mikspärast sina kaks korda serbad?"
Seda üteldes virutas ta oma ametivennale tokiga vastu pead, sellepääle suur tapelus.
E 28840 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri mõisahärra
Ennemuiste elanud üks kuri mõisahärra, kes oma valla rahvast alati peksnud ja nuhelnud. Selle pahatöö karistuseks on ühel öösel härra suu paremale poole viltu läinud ja proua suu pahemale poole. Ükski arstiabi pole jõudnud mõlemate viga enamb parandada, ehk küll keik tohtrid ja arstid kokku kutsuti.
Härrat-prouat olnud molemad veel nooreperalised inimesed ega olnud neil ühtegi last. Aga pääle selle ülemalnimetud õnnetuse andnud jumal neile ühe poja. Sellel olnud suu jälle ülespoole viltu nõnda, et alumine huul pool pitkemb olnud kui ülemine. Mõne aasta pärast sündinud neile tütar. Sellel olnud suu allapoole viltu ja päälmine huul palju pitkemb kui alumine. Kui nüüd need lapsed suureks kasvanud ja keik ühel õhtul see perekond söömalaual istunud, kus vahaküünal nende ees põlenud, mõeldud pääle söömist magama mineku pääle ja tahetud küünalt ära puhata, aga keegi laualistujaist pole puhkamisega toime saanud, ehk küll neljast küljest järgimööda puhutud. Härra ise esmalt, puh paremale poole, siis proua puh pahemale poole, poeg puh vastu lage ja tüdar puh alla põrmandale. Sedaviisi puhkunud see rüütliperekond kaua aega puh ja puh, siit ja säält, ometagi pole ühegi tuul küündla pääle käinud ega seda ära kustutanud.
Viimaks tulnud härral hea nõu meele, ta üüdnud oma tarka toa Juhanid ja ütelnud:
"Juhan, tule seie ja kistuta see küünal ära."
Juhan tulnud ja pannud käe tule pääle ja pitsitanud tule korraga ära.
"Noh, sedaviisi oleksime meie ka võinud teha," öelnud härra. "Need eestlased on paljo targemad ja kavalamad inimesed kui meie, rüütlisugu inimesed, oleme. Ma tahan neist rohkemb lugu pidama hakata ja peksmist peris suutumaks ära kaotada."
Seda see härra ka teinud, aga ta sugukond ja lapselapsed olevat praegu veel viltu ja kõverate nägudega.
E 28841/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ihnused perevanemad
Vanast elanud Rõuge kehelkonnas Tsooru vallas ühes talus väga ihnused perevanemad, kellel ainus sulane nimega Kusta olnud, kes keik kodutööd ja mõisa teopäevad üksi teinud, aga süüa pole talle midagi antud. Perenaene teinud sagedaste kohupiima, mida peremees oma naese ja lastega keik nahka pannud, sulasele muud midagi kui seda piimanõud lakku antud, kust piim ära kallatud. Perenaese sõna olnud järgmine:
"Kusta, laku piimalänik ära ja katsu, et magama saad ja homme hommiku vara teole."
Selle mooduga lõpnud sulane viimaks ära kui luu ja nahk, ei jõudnud enamb kodus ega teol mitte midagi teha. Paljo teopäevai jäänud tõisel aastal selle nälginud sulase pärast võlgu ja mõisahärra lasknud jakobipäeval peremehele üles ütelda, et jüripäeval aegsaste peab välja kolima. Nüüd alles pääsnud veel perevanemate silmad lahti, et aru hakanud saama, kust see lops tulnud, aga see olnud joba hilja.
Ühel õhtul pannud perenaene reheahjo hulga kartulit küpsema, toonud võid ja hakanud küpsenud kartulit peremehega sööma. Sulane nutnud tühja kõhtu pimedas nurgas ega olnud sel päeval veel midagi ivamarja hamba alla saanud. Sääl hüüdnud siis perenaene viimaks, kui enestel jo kõhud täis:
"Kusta, ae, Kusta, tule maitsa ubinit kah selle majapahanduse pääle. Nüüd oleme sitast lahti saanud ja voime vabamine ja priskemalt elama hakka."
Kusta kuulis seda käsku suure rõõmuga, sõi küpsetud õunu kõhu täis ja pani võid kartulale otsa pääle, öeldes:
"Tänan perevanemaid selle kõhutäie eest, see oli alles kõhutäis üle kolme aasta. Hea oli, et sitast majast lahti saite, nüüd voime keik kolmekeste vabamalt ja priimalt elada."
E 28874/5 (2) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Töötegijad
Ennemuiste tapelnud üks mõisahärra päriselt oma kärneriga, et kärner aeda mitte puhtaks ei tee. Ükskord leinud härra linna. Kärner leinud siis ka saksa tubasid vaatama. Kärner näinud tuas, kommuti peal olnud üks raamat. Kärner võtnud raamatu, lugenud mõned sõnad ja pannud siis raamatu jälle tagasi ja leinud aeda. Aga ennäe imet, aed töötegijad täis nagu pihu ja põrmu. Tulnud kärneri juure ja küsinud tööd. Kärner käskinud kohe aja heaste puhtaks teha ja varsti olnud aed nii puhas, et mitte ühte rohuotsa pole enam näha olnud ja töötegijad tulnud jälle kärneri käest tööd saama. Kärner käskinud tiigi tühjaks taluda ja tiik olnud ka varsti, aga küsinud ikka veel tööd. Kärner ütelnud siis:
"Minge keerge see liivamägi tuusti, mis rohuaja taga on."
Ja kohe olnud ka poisid ammetis, et liivatuisk keinud üle peade, aga ilmaski ei saa liivatuusti.
Härra aimanud teel, et kodu midagi iseäranist on juhtunud, pööranud hobused ümber ja sõitnud kodu tagasi. Kui mõisa juure saanud, näinud härra kohe, mis liivamäel olnud. Härra küsinud kohe, et kes on tema raamatute seas sorimas käinud. Kärner rääkinud siis asja otsast otsani härra ette. Herra ütelnud:
"Ja see oli sul hea nõu, et sa nad liivamäele saatsid, sest muidu oleks nad su tossu välja võtnud."
Herra võtnud jälle sellesama raamatu, lugenud mõned võõrad sõnad ja liivamägi olnud töötegijatest puhas. Pole mõisaherra enam oma raamatut lahti jätnud.
E 28875 (3) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hirmutus
Vanast olnud mehed Viilopi järve ääres jahil. Mehed jäenud ööseks sinna, teinud tule ülesse ja pannud magama. Kesköö ajal ärkanud üks mees ülesse, kuuleb, mis see on. Järv kohiseb ja pahiseb mis hirmus ja varsti olnud müdinat kuulda. Tulnud ligemale. Mees võtnud püssi kette ja jäinud ootama ja varsti tulnud üks imelik kogu nähtavale, inimese nägu, aga keha nagu linalõuk, vaatanud üle tule mehe poole. Mees pannud püssi palge ja pauk keinud ja hirmutus leinud ka järve poole tagasi, ise plaksutanud käsi ja naernud valjuste.
Teised mehed ärkanud siis ka ülese, kuulanud loo järele ja ütlenud kohe, et see vanapagan ise olnud. Pole mehed enam julgenud ööseks järve juure jäeda.
E 28908 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui väeti laps aivastab, siis tarvis ütelda:
"Aitäh, Jeesuke!"
(vana pruuk)
E 28925/8 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord eland üks kuri perenaine, kes nõidust olli pruukinud. Käinud teise taluse musta kassi näol lehmi imemas. Peremees olnud peris kimbus, ei oln pere tarvis enam piima saanud. Pole aidanud mu nõu, läinud targa juurde nõu küsima. Tark olli õpetanud, käsnud püsiga laske. Peremees läinud koju ja laadinud püssi hõbedaga. Ei ole palju aega olnud, tulnud jaaniöösi. Peremees läinud kassi vahtima. See ei lasknud palju aega oodata. Tulnud. Eside teinud kolm ringi ümber loomaaja. Siis tulnud aeda. Lehm maganud. Hammustand kõrvast ja ajand lehma ülesse. Siis hakand imema.
Peremees tulnud oma peidukohast välja. Kass näinud seda, pistnud jooksu. Peremees lask püssiga. Kass käinud korrapealt maast üles ja jälle edasi.
Teisel päeval tuldud külasse rohtu otsima, et perenaine haige, teisest küljest ära halvatud. Peremees ei annud, saatnud tühja kätega minema. Lähemal pühapäeval tuldud matusele kutsuma. Juba perenaene surnud. Pandud surnukirst pääle, rakendud kaks hobest ette. Need ei ole liigutand paigastki. Antud piitsa. Ei lähe. Pannud see peremees oma hobused ette, kes kassi oli lasknud. Need läinud et maa taga lõhki ja viinud viimse puhkamise paika. Maetud ilusaste maha. Kolmandal ööl tulnud luupainaja peremeest piinama kassi näul ja vaevanud iga ööse.
Peremees läinud targa juurde nõu küsima. Tark õpetanud, et katsu kassi saba pihti panna. Kui ta ära jookseb, siis mine surnudaeda ja löö seitse korda pahema jala kannaga vastu ja ütle need sõnad:
"Seisa sa iganest hauas ja saba rihites oma pattu kahetsedes."
Peremees läinud koju ja teinud pihid valmis ja pannud käepärast. Ööse tulnud jälle luupainaja. Peremehel läinud korda saba pihti panna. Küll siis kass karjudes uksest välja pununud. Peremees tõtanud surnuaiale. Teinu sääl nõnda, kui õpetaja õpetand. Siis saand ta painajast lahti.
E 28944/5 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanalrahval olnud see mooduks, tehtud kesend põldu savist ja raudkivist ahi. Seda nimetud Tõnu vakas. Seda pruuki olli aga neljakümne aasta eest. Niisugune ahi seisis nurmel, senna viidi iga kord esimest uudistvilja, kui esimene kord peksiti ja jahvatati käsikividega ära ja viidi ahju. Kui lehmal poeg olli, tapeti kolme päeva pärast ja verega märiti seestpoolt ahju ja liha küpsendati ahjusuu ees, siis panti ahju. Lambatalle tapeti ära, määriti rasvaga ära, siis põletati ära. Kui naine lapse ilmale tõi, siis võttis vanamoor lapse ja peskis ahjusuu ees, isi laulis:
"Kallis Tõnu, kaitse seda last keige kurja eest."
Vesi visati ahju pale, et laps kõva kui ahi oleks tulevikus.
Tulli kallid pühade ajad. Seda rooga, mis ahju kanti. Aid olli ahjul ümber tehtud, et loomad ligi ei pääse, seda pühapaika ära ei rikuks, jumalat ei vihastaks ja õnnetusi kaela ei saadaks.
E 28946 (4) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähti metsa, raiuti puu maha, säält võeti pakk otsast ära ja aeti lõhki. Teisest poolest tehti riistapuud ja teine pool jäeti maha. See olla paha pool, ei kõlbata riistapuuks ja mädanevat ruttu ära.
E 28946 (7) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuu ja päev ühe korraga taevas ollid, siis ei külvatud lina, kuu võtnud linaseemne jõu ära.
E 28947 (11) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tütar olli, siis toodi riide pesemise kurik õmblusenõelaga ja neid näideti väikse lapsele. Veel üteldi:
"Kasva suureks, pista nõelaga omal riided selga ilma ema vaevata."
E 28986 (5) < Lääne-Nigula khk. - Joann Prooses (1892). AT 236,1, 2 t. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalkun ja hani olnud kahekeste väljal. Rebane tulnud metsast. Hani hüüdnud:
"Ta-ta-ta tuleb!"
Kalkun karjunud:
"Tulgu-tulgu, tulgu-tulgu!"
Hani hüüdnud veel kord:
"Taa-taa tuleb!" ja pistnud lendu.
Kalkun kostnud:
"Tulgu-tulgu!" Ja rebane tarinud kalkuni kinni.
E 28996/9 (2) < Helme khk., Lõve k. < Põltsamaa khk. - Johannes Puusepp < Madlena Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-aluste ema
Korra läinud üks kaunis vanatlane piiga kaevule vett tooma. Kui ta oma panged täis täitnud ja juba ära minna tahtnud, silmanud ta kaunis suure konna, kes maha valatud vee lombis ennast püherdanud. Vanapiiga seda nähes valanud talle vett pääle, mida konn õige näinud sallivat, sest supelnud küll selili ja külleli. Seda rohkem valanud veel piiga, mis näha konna veel rohkem rõõmustanud, kuni ta viimaks rõõmsalt minema hüpanud.
Tõine hommiku, kui piiga jälle vett tooma läinud, olnud konn jälle sääl, kus piiga selgi korral talle tahtmise järele vett pääle valanud. Nii sündinud ka kolmas hommiku.
Neljandama päeva hommiku, kui piiga lauda juure loomi tallitama läinud, tõusnud äkkisti lauda nukkast luuk üles, kust üks naesterahvas mööda trepiastmeid, õige tillukene pada käes, juurde astunud. Piiga ehmatanud kangesti ja tahtnud punuma panna.
"Ära karda kedagi," hakkanud võeras kõnelema. "Mina ei tee sulle midagi halba. Et sina meie titeemale hääd oled teinud, sellepärast palub tema sind oma juure külaliseks."
Tüdruk ajanud esiteks küll vasta, aga kui võeras ära seletanud, et talle midagi paha ei sünni, võtnud ta viimaks ometigi julgust ja läinud võerale järele. Lauda nukka jõudes koputanud võeras tillukese paaga kolm korda vastu seina ja nii kohe tõusnud luuk nähtavale, mis vaheajal kinni oli läinud.
Nüüd hakkas võeras mööda treppi alla minema, kuna ta piigale märke annud, et see ka järele tuleks. Vähe aja pärast jõudnud nad ühte kaunis suurte tuppa, kus kõik väga ilusasti sisse olnud säetud. Piiga jäänud seda imestades vaatama. Sääl läinud tõises toas uks lahti ja kust üks uhke vanadlane naesterahvas naerataval näol tema juurde astunud.
"Ära karda, mu laps!" hakkanud ta kõnelema. "Meie ei tee kellegile paha. Mina olen maa-aluste ema. Sellepärast et sa minu vastu lahke olid, kuna kõik mind põlgavad, olen mina sind siia tuua lasknud."
Pääle selle antud talle väga häid roogasid süia, mida ta veel eluilmas ei olnud maitsnud. Ära minnes antud talle enne tuntud tillukene paakene (l) ligi, millega teda nimetadud kohta kästud koputada, kui tal himu oleks maa-alustele külaliseks tulla.
Pääle esimese korra käinud piiga veel kaks korda maa-alustel külaliseks, kus teda niisama lahkelt vasta võetud nagu esimesel korral. Kolmada külaliseks mineku korral puutunu piiga kogemata paakesega vastu seina ja nii kohe olnud tuttav tee jäljeta kadunud kui ta paakene.
(Paakese andmise korral üteldud ka seda, et ta paakesega tulles kui minnes kuskile vastu seina ei tohtida puutuda, siis ei pääseda ilmaski enam nende juure.)
E 29012/3 (7) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Mees proovib naise virkust ketramisel Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees läinud kodust kauge linna. Naine küsinud minejalt mehelt:
"Kus sa aidavõtme pannid, ära sa taskusse unusta!"
Mees, kes naist proovida tahtnud, kui palju naene tema äraolekul ketrab, pannud aidavõtme paklakootsle alla selle mõttega, et kui naene vähegi ketrab, siis leiab ta muidugi paari tunni pärast võtme nimetatud kohast. Mees vastanud:
"Pannin sinna, kust sa parajaks ajaks kätte saad."
Järgmisel päeval tulnud mees kodu. Naine kohalt mehele kaebama, et ta võtit ei ole kätte leidnud, mispärast inimesed ja loomad puudust kannatanud. Mees küsinud pääle muu juttude:
"Sul vist alles see kootsel pääl, kui ma ära läksin?"
Naine, kes iga kord kiidelnud, et ta palju teha, ütelnud:
"Või see, mul juba seitsmes!" Mees astunud kohalt voki juure ja võtnud võtme kootsle alt, kus ta pannud, üteldes:
"Seitse kord nägid, võtit aga ei leidnud!"
Naene seda nähes, et ta laiskus avalikuks tulnud, ei ole häbi pärast kolme mõistan lugeda.
E 29038 (1) < Helme khk., Lõve - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a.(1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussisõnad
Mida karja välja lastes kaitseks loeti. Pääle järgneva sõnade loeti veel kolm korda Issameiet.
Oh sa, tige uss,
keri ennast kerasse,
mässi ennast mättassem
poe puujuure alla.
Maamees künnab kesada,
ühe kännu, ühe lage,
kahe kännu vahele.
E 29038 (2) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundisõnad
Metsa üppi, metsa appi,
metsa kuldane kuningas,
metsa siidineitsikene,
Püha Jüri poisikene,
lase minu karja laialt käia.
Issa, poig ja Püha Vaim
minu ja minu karja man!
Nagu ussisõnad, niisama loeti ka hundisõnad kolm kord Issameiet.
E 29039 (3) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) < Madlene Puusepp, 65 a. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sakste vihavõtmise sõnad
Tere, Reinut, must mees.
Mina armas sinu meelsest
kui laps oma ema meelest.
Suus suurus, karu kangus,
sina kotkas, mina harakas,
sina laua all, mina laua pääl,
suur lootus ülevel.
Nimetadud sõnu pidanud vihatud mees saksa tuppa minnes tasakesi omaette pomisema. Sinna juure ka veel kolm korda soola pääle puhkama.
E 29106/7 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord olli
Koigi mõisas olnud moonakas, künnud härgiga sööti ja jätnud härjad sööma ning läinud metsa asjale. Ja kui ta oma asjal oli, siis tulnud sealt ligitalt sauglepakünkast uss välja. Mees tapnud selle ära. Teine tulnud jälle ja mees tapnud jälle ära, nii kaua kui ilma lugemata olnud hunnikus neid ja siis hakanud temal hirm ja et aeg ju hiljaks läinud, siis läinud kündma ja kui ta läinud, tulnud kubjas ja andnud keppi.
"Miks sa ei künna," ütelnud mehele.
Aga mees ütelnud:
"Mina käisin all oma asjal ja sealt sanglepakünka seest tuli palju ussa välja ja mina hakkasin neid tapma. Siis läks see aeg nii ära. Kui teie ei usu, siis tulge vaadake."
Ja kubjas tulnud vaadanud ja ütelnud, et siis kui aega saad, siis tule ja mata nad auku ja kui õhtule läinud moonakas, siis läinud ta neid matma ja kaevanud suure augu ja seal löönud ta sinna labidaga. Pannud ussid sinna sisse ja löönud veel ja labidas kõlatanud. Ja kui ta veel nii löönud, siis hakanud ta kohe kaevama ja kui ta kaevnud, siis leidnud ta suure rahakatla ja on välja võtnud öösel, nii et keegi ei ole näinud ja nenda siis saanud mees rikkaks ja võtnud enese moonakast lahti, läinud linna ja ehitanud sinna suure maja. Ja kui ta ei ole ära surnud, siis ta elab praegu veel seal.
E 29107/8 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sabiaugus Põdra saana all
Kõos Pilistvere kihelkondas sabiaugus Põdra saana all, kus nüüd Põdra saun on, põlenud rahaauk. Mainasaare väljalt vaadanud õitselised. Läinud kahekesi vaatma, agu kui ligi saanud, siis kadunud ära tuli ja õitselised pöörnud tagasi ja ei olnud näha midagi. Aga kui oitselised kodu rääkinud, siis rääkinud üks vanamees, et tema olevat ka seda teed tulnud ja näinud tuld põlema, aga tema ei ole julgenud ligi tulla. Läinud aga kaugelt ringi. Kartnud, et see on paha. Aga see mees on olnud rumal, ütelnud kõik, et ta ei ole läinud vaatama, selleperast.
E 29010 (5) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Siis, kui ükskord Liivassaare metsa surnud Aru Jaan ära, siis peale selle tulnud Põldma J. mööda teed ja ise hõiganud:
"Aru Jaan, tule metsast välja!" ühe korra ja vilistanud.
Siis vilistanud metsast nii kõvasti vastu temale kolm korda ja tulnud metsast suur heinasausugune välja suure kohinaga ja hakanud hobuseaisa kõrva kinni ning tulnud ühes, aga mehed olnud kahekesi ja mõlemil olnud hirm.
Ja kui nad ju metsast hakanud välja saama, siis olnud ka hobune väsinud valmis, aga Kõo mõisa kuked laulnud siis esimese korra, ei ole asjagi teinud, aga kui kukk teist korda laulnud, siis ütelnud Põldma Jaan:
"Isa, pojuke ja Püha Vaimuke."
Siis teinud heinasao moodi: "Isi, isi, isi!"
Ja kukk laulnud kolmat korda ja siis lasknud vankreaisast lahti ja ütelnud ise:
"Isi, isi, isi."
Ja läinud metsa. Mehed tänanud jumalat, et sest lahti saanud.
E 29010 (5a) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennu Enn
Olnud pajupõõsas pärast Mälastu murru sõjast kaelast saadik vee sees ja näinud, et vanatont tulnud metsast välja ja võtnud suure hulka kiva põlle sisse ja hakanud üle jõe tulema, aga põllepaelad läinud katki ja kivid läinud maha, ei ole saanud siis kiva Maalastisse viia ja need kivid jäänudki sinna jõe ääre ja see kivivare on paergu Päppe toa taga maas, suur hunnik kiva.
E 29114 (9) < Pilistvere khk., Kõo v., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Manglu Jüri Kotsamast läinud Kõrgeraba peale näppa laskma. Teinud tule maha, et näpid tule peale tulevad ligi. Ja see aeg olnud arvata kella 11-ne aeg. Aga natukese aja perast tuleb piinikeses riietes naisterahvas ka tema tule ääre. Ja see preili peeretab nii kõvasti, mis perse kärsub taga kohe. Tuli puhunud laiali, aga mees korjanud tuletukid kokku ja tuli hakanud uuesti põlema. Siis tulnud hobune. See hirnunud nii, et kõrvust läbi käinud, ja kaapinud tule ääres ja läinud ära. Aga sellepeale tulnud vanamees, see loopinud kõik tuletukid lajali, aga mees löönud risti ette (see Manglu Jüri). Pidanud kirvega lööma, aga ei käsi ei ole tõusnud. Ja mees mõtelnud veel:
"Teab, mis nõidused need kolm võisid küll olla!"
Ja sestajast ei ole enam Manglu Jüri midagi läinud enam küttima. Ja veel tänini, kui keegi lihavõttepühade laupäeva öösel läheb linda ehk jahile, siis kohe näeb nägemist.
E 29115 (10) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud mihklepäeva öösel üks vaene saunamees ja alati tahtnud, et et ta võiks rahaauku leidma. Ja nüüd tulnud ta mihklepäeava öösel ja näinud, et tema ees olnud rahaauk põlenud. Nii kui allikast ajanud välja tuld, aga mees läinud kodu ja unes näidatud, et seal on rahaauk ja öösel käeva välja päevaööl. Ja ise ütle nii:
"Kelle käed on pannud, selle käed võtku!" kolm korda.
Ja mees ütelnud ka:
"Kelle käed on võtnud, selle käed võtku!"
Ja rahakast tulnud küll välja, aga mees hakanud lahti võtma, aga rahakast langenud tagasi ja ei ole tulnud lahti.
Küll olnud mehel palju tööd, kaevanud kõik selle koha ümber, aga ei ole enam leidnud seda rahaauku. Sga oleks tema ütelnud, et kelle käsi on pannud, selle käsi võtku jne. kolm korda, siis oleks see raha tema käes olnud ja kõik. Oleks ta rikas mees olnud. Sga nüüd läinud ta kurva meelega kodu. Ja teisel päeval läinud ta seda kohta vaatama, aga ei ole midagi olnud muud kui pöördud maa.
E 29116 (11) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord on näidatud ühe mehele rahaauku ja kästud välja võtta. Ja mees võtnud labida ja kaevanud, ei ole aga midagi leidnud. Aga üks õpetanud:
"Künna kukega ja äesta kanaga, siis saad kätte rahakasti."
Ja mees teinud veikese adra ja äkke ja pannud kuke adra ette ja kündnud ja ka kana äkke ette ning äestanud. Ja siis saanud rahaaugu kätte. Ja mees saanud hulka raha ning saanud rikkaks meheks pealeselle.
E 29117 (1) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Hans Sööberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval kütt
Savikõrsi Hans läinud pühadelauba öösel lihavõttes jahile ja näinud tedre ja lasknud üks kord kaherauaga. Ei kedagi. Ja vaadanud: tedre tulnud ligemalle. Ning laadinud jälle püssi ära ja lasknud ruttu teist korda. Ja ikka tedre tuleb ligemalle. Ta laadinud mitu püssi ära ja lasknud jällegi mõlemad rauad tühjaks. Ei kedagi kuula tedre.
Aga siis kadunud Savikõrsi Hansul julgus südamest ja tema pannud jalad ka jooksma, nii palju kui jõudu olnud, kodu poole.
Ja sestsaadik ei ole ta enam ilmaski läinud linda laskma ega jahile.
E 29117/9 (2) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Püha Jüri hundikarjaga
Üks kütt käinud hunta laskmas ja hundipoegi otsimas. Ja kui ta neid leidnud, siis nende kõrvad ära lõikas ja mõisaherrale ära müüs. Ja saanud siis selle eest raha.
Kord läinud ta jälle raba peale. Teinud tule ülesse ja soendanud iseennast ja pannud püssi kõrvale maha künka peale. Ja temal olnud tugev koer. See heidnud tule ääre maha, aga kütt kuivatanud jalarätikid.
Korraga ilmunud nagu kahinaga kõik metsaalune hunta täis ja kõik tulnud raba peale kütti juure. Ja nende seas olnud üks halli kuue ja halli pea ja nöri halli habemega mees. See astunud tule ääre ratsa ühe suurema hundiga ja see olnud Püha Jüri. See ütelnud kütile:
"Sa oled minu kutsikaid palju ära hukanud."
Aga kütt ütelnud:
"Ega mina ise ole neid hukanud palju, aga minu koer, see on neid murdnud ikka. Tema võtab kohe hundi kõrist kinni ja mina vahel aitan püssilaega siis."
Ja Püha Jüri ütelnud:
"Kui sinul niisugune koer on, siis mina käsin ühe hundi teiste seast tulla ja sina oma koer."
Siis käskinud Püha Jüri:
"Noh, Villem, võtta!"
Aga kütt ütelnud aga:
"Akam, hakka!"
Siis karanud koer hundi kõrist kinni ja hoidnud nii kaua kõrist kinni, kui see hunt surnud oli olnud.
Siis käskinud Püha Jüri ühe hundi teiste seast tulla ja lasknud teised hundid selle lõhki kiskuda ning ütelnud siis selle kütile:
"Vaata, kui sinu koer ei oleks seda hunti ära murdnud, siis oleks mina sinuga nii lasknud teha."
Siis läinud Püha Jüri ära. Ja kütt läinud kodu ja sestajast ei ole enam ta iialgi küttimas käinud. Ei ka ilmaski hundijahil sest saadik. Aga sest on tunnud ta Püha Jüri ära, et see alati hundidega käib seal, kus huntidele ju liiga tehtavad ehk neid undrehti surmatakse.
E 29120 (15) < Pilistvere khk., Kõo k. k. - Jaan Keller (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas hundid Riiamaale ära aeti
Ükskord oli tulnud mees Laiusi kõrtsi ja küsinud toobi viina. Ja see mees joonud ta kohe ära ja ise läinud ta välja ning jätnud viina maksmata. Aga kõrsimees läinud kohe järele õue ja hõiganud:
"Külamees, maksa viin ära!"
Aga mees vastu:
"Ei minul ole nüid aega. Et vaata, mis siin on!"
Ja kõrsimees näinud, kõik kohad olnud hunta täis. Siis saanud kõrsimees aru, et see mees eelkuuldud Püha-Jüri on oma hundikarjaga.
Nüid ütelnud Püha Jüri:
"Mina ajasin rotid ja hiirid siia maale. Ja hundid ajan mina siit maalt ära."
Siis istunud ühe hundi selga. Aga sellel mehel olnud päratu pitk piits käes. Ja ta hakanud neid hunta ajama. Kõik hundid hakanud ka kohe liikuma ning kadunud pea kõik ära. Aga peale selle ei ole enam selle maa piirides hunta nähtud nii paljugi, et mõni teda nääkski omas elus korra - neid on vähe leida. Aga Laiuses ja seal ümberkaudu on nii palju hiira, et nad vilja perse panevad ja ära söövad kõik, kus kassi ei ole.
Sest ajast aga ootavat ikka Laiusi kõrsimees Püha Jürit tulevat ja toobi viina raha toovat, mis võlgu on. Seeperast käivat Laiusi kõrsimees tihti väljas vaatmas, kas Püha Jüri on tulnud ju. Ei aga midagi! Jätame ta ootama, kuni ta kätte saab raha.
E 29123 (18a) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Mahnuse (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rõstla külas kolme pika pihlaka all ja ka sanglepapõõsas kasunud peal (seal) Sikasaares Otsa Juhanil. Sellele üteldud öösel unnes, et Sukasaares on nii suur rahaauk, mine kaeva välja, aga mees ei ole tahtnud minna ja ei ole julgenud, selleperast et teda on kästud öösel välja kaevada.
Siis on kästud teda kolm korda. Nii kästud, aga mees ei ole julgenud. Siis tulnud öösel see jälle unes tema juure ja ütelnud:
"Kas sina ei tahagi enam seda raha?"
Ja mees läinud, Otsa Juhan, seda kohta vaatma ja leidnud, et see koht kõik olnud ümber kaevatud ja ja raha on sealt ühe katlaga välja võetud.
E 29123 (18b) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller > Mari Mahnuse (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõos Palukülas Peedil (Vanal) seda peremeest kästud, et ta oma ligikonnas on rahaauk:
"Mine kaeva välja""
Ja Peeti peremees ei ole läinud ja jälle kästud minna meest teist korda, aga ei mees ei ole läinud. Siis kästud kolmat korda meest minna ja mees ei ole mitte julgenud öösel minna, aga läinud päeval. On juhatud kõik kätte see koht, et kaeva välja, aga peremees läinud päeval ja kaevanud, nii et kuused läinud ümber, aga ei ole leidnud juurte alt midagi. Aga oleks ta öösel läinud, siis oleks tast rikas mees saanud, aga nüüd ei saanud tast kedagi.
E 29125/6 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjatsed
Anna Rili ning Kai M.Võõsikil karjas ja linamaa kaasiku juures kesal ja et tüdrukud mõlemad seal suure kivi otsas olnud, siis ütelnud teine teisele:
"Kai, ae, mine löö sa need elajad sealt vastu!"
Ja kui Kai läinud ellai vastu lööma, siis tulnud uss kivi alt välja ja Ann pistnud nõela ussile selga ja see uss läinud ära. Jälle olnud uus asemel ja Kai pistnud teise nõela sellele selga ja see läinud ära ja jällegi tulnud kolmas välja ja nüid olnud Anne nõelad otsas. Ja siis akanud Ann hirmu perast karima:
"Ei, Kai, tule appi, ussid söövad minu riided selgast ära! Tule siia!"
Aga Kai hakanud Anne õpetama:
"Võta, kui sul on hõbeasja, siis viska seda ussi kaela ehk kätte."
Ja Ann võtnud kaelast hõbehelmetega rahad ja ussi kaela ja siis tulnud palju rahahelme (tega) sekka palju raha kivi alt välja.
Suure hunniku, see olevat vanarahva sõna, et kus sedasi ussisid välja tuleb, sinna viska raha juure, siis tuleb see raha nähtavalle.
Ja siis kadunud ussid ära.
Ja Ann võtnud raha ära, annud aga Kaiele üheainukese, nii et see sellega rahul pidanud olema. Ja Ann läinud ise kohe kodu ja ei ole tulundki enam ilmaski karja.
E 29130 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plakin tulnud ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.
E 29138 (21) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussa lastakse põõsast välja tulla, kus neid on nii. Võetakse pihelgavemmal ja lõigatakse üheksa märki peale ja siis pannakse kepp püsti. Ja siis käidakse vastu päeva selle põõsa ümber ja loetakse iga korra juures:
"Noorik, tule põsast välja!"
Ja siis mindakse juurest ära natuge maad ja vaats siis, kui sedasi oled teinud, siis keerutab uss ennast selle vemla ümber just nende lõikamiste siis iga kord.
E 29140 (37) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõost Käusaare metsas
Kõost Käusaare metsa maantid mööda läinud mölder kord Vana-Käusaare Jaan. See läinud mööda teed ja näinud, et neli halli olnud ees ja läinud mööda Joosta teed alla, aga Käusaare Jaan mõtelnud, mis see ometi on, et nii suure hobustega ja ilusa tõllaga sinna alla sõidab. Ja läinud sinna tee peale ja vaadanud jälgi, aga ei ole mitte jälgi leidnud. Siis pannud ta imeks ja saanud aru, et see muud ei olnud kui vanatont ise.
E 29140/1 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teine kord jälle see Käusaare Jaan läinud kodu minema ja jälle siinsamas metsa vahel Käusaare teelahkmes olnud. Jäänud järsku nii pimedaks, et enam ei ole näinud mitte midagidki. Mölder olnud kui kotis. Aga nüid hakanud ta Isameiet lugema. Ja kui ta ära "Aamen" ütelnud, siis kadunud kõik ära ja taevatähed paistnud jälle. Ja Käusaare Jaan läinud jälle edasi kuni kodu. seal ei ole temal enam midagi juhtunud.
E 29148 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tamun ehk must uss
Tamun ehk must uss on sellest saanud, kui ükskord oli naisterahvas karjas käinud, siis jooksnud ta üle allikasoone saba sisse vidades ja ütelnud:
"Os sind ka siin ees olemast."
Siis ütelnud alikas:
"Et sina nii lohakas oled ja ei viisi oma jalgu tõsta, siis ütlen ma sulle, et sul saab sest ajast isesugune edelt okas sisse kasuma, et kui keegi asi saba ehk jala külge puutuma, siis ajab kilkama ja kiiskama ja kes sind ajab hüppama ja kargama."
Et kui nüid körsikusaba märjaks saab ehk keegi asi jala külge puudub, siis kilkavad naisterahvad: uih ja aih.
E 51131 (1) < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Terviseallikas
Allikas, mis ida poole välja jookseb, visati hõberaha ja pesti siis allikaveega haigeid silmi, mis siis pesemise järele paranesid.
Sarnane allikas on Kiidika mõisa juures Allika mäel.
E 51132 (2) < Lääne-Nigula khk, Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldja tekkimine
Mihklipäeval visanud peaingel Miikael kurjad vaimud taevast alla. Ühest osast neist saanud metshaldjad. (Metsal'las ~al'da)
E 51133 (3) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tohtri allikas
Taebla koolimaja juures on Tohtri allikas, mis jookseb vastu hommikut (ida). Kui silmad või kõrvad haiged olid, siis visati allikasse kopikas või kaks vaskraha ja pesti peale selle allikaveega silmi ja kõrvu, mis siis terveks said.
Pudelitega kanti seda vett ka kaugemale. Mõned käisid allikal õige kaugelt, istusid seal juures 24 tundi ja pesid silmi ja kõrvu.
E 51134/5 (4) < Kullamaa khk., Piirsalu k. - Aleksander Tiitsmaa < August Tamm (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mustjärve rändamine
Mustjärv asunud enne Mike küla all praeguse lageda raba kohal. Järves asunud Vanapagan kahe musta härjaga. Et järv küla ligidal oli, segasid külarahvas tihti Vanapagana rahu. Ta otsustas järve Turvasti küla alla rabasse viia. Ta rakendanud oma kaks musta härga järve ette ja läinud minema. Kabeli külas Varese talu juures olnud tänavad niivõrd kitsad, et järv läbi ei ole mahtunud. Muist jäänud sinna maha, kus ta veel praegu kevadel ja sügisel oma olemasolu avaldab. Kui ta järvega praegusele kohale jõudnud, läinud Vanapagan jälle oma kahe musta härjaga järve, kus viimased veel praegu ilmade muutmise eel möirgavad.
E 51136 (5) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldjas
Metsades, kus metshaldjas elab, peab ikka mingisugust riiet pahurpidi seljas kandma. Lääne-Nigula Seljakülas Laiaku metsas olevat haldjas, kes vilistab ja inimesi eksitab. Metsavaht saada ainult selle moega käia, et üks soki pahurpidi jalas.
E 51148/9 (16) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vaimude kivi
Kiidika metsas Lääne-Nigula kihelkonnas seisab Tallinna-Haapsalu maantee ääres suur kivi järgmise pealkirjaga:
1736 F. Knorring 1771
C. Knorring
1864 C. Knorring
1843 P. W. Knorring
L. Knorring 1871
Sellest kivist teatakse palju õudseid jutte rääkida. Ara verega inimesed ei julge praegugi temast öösel mööda minna ei jala ega hobusega, vaid käivad Kiidika mõisast ringi läbi. Kord sõitnud keegi isik puukoormaga öösel sellest kivist mööda. Korraga jäänud hobune seisma, tõmmanud kõrvad lingu ja hakanud turtsuma. Mees märganud, et palk risti tee peal ees on. Läinud palki ära tõstma, pole midagi leidnud. Näha olnud palk selgesti. Hirmutanud hobust, aga hobune ei lähe sammugi edasi, ainult turtsunud veel rohkem ja kiskunud kõrvu tagasi. Mees võtnud koormast puuhalu, löönud sellega otseti kolm korda vastu maanteed. Mets kõlanud hirmsasti, palk kadunud ära ja hobune läinud rahulikult edasi.
E 51150 < Lääne-Nigula khk., Hardo k. - Aleksander Tiitsmaa < Adu Birkenfeldt (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jooksva
Jooksvahaiguse vastu avitavad rabakalju vannid. A. Birkenfeldti naine on ühel talvel palju kedranud, nii et jalad on haigeks jäänud, on siis rabakalju vannisid teinud ja jalad on paranenud. Jooksva vastu aitab ka rabakalju tee.
E 51151 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Maria Paalmann (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kopsu põletiku rohi kasvab põllupeenartel, kõrge maa peal. Roosad, maliinad õied (nupsakad). Varred kaunis sitked. Nendega seotakse vahest ka odranapru. Keedetakse ja juuakse seda vett.
E 51154 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Maria Paalmann (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jooksvarohud. Neid keedetakse ja juuakse teena ja tehakse ka vannisid. /vrd. E 51151/
E 51156 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Söögiisu puudus loomadel. Keedetakse sõnajala juuri ja antakse loomadele sisse (veistele ja sigadele).
E 51157 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920), kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Närvihaigus. Närvihaiguse vastu aitab palderjaani tee.
E 51158 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ehmatuse vastu aitab palderjaani (valeriana officinalis) tee.
E 51159 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hambavalu. Suitsetakse küüsikast (kasvab kruusimaal, sarapuupõõsaste vahel) piibus ja keedetakse ka küüsikavett ja hoitakse suus.
E 51161 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jooksva. Keedetaks küüsika- (kasvavad kruusimail sarapuupõõsaste vahel) vett ja võetakse sisse.
E 51162 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Verekihvtitus. Takjajuured keedetakse ja juuakse seda vett. Keegi oli käinud habemeajaja juures, kus näo sisse armike läinud ja ei ole mingil viisil paranenud. Joonud siis paar korda takja- (kobru-)juure vett ja saanud terveks.
E 51163 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos. Raudnõgeseid tambitakse peeneks pudruks ja määritakse haige koha peale.
E 51164 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roos. Valget roosi suitsetakse valge härjapeadega.
E 51167 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sügelised. Pigistatakse õuetõve rohust kollast vedelikku välja ja määritakse peale.
E 51169 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pea kärnad - keedetakse soo kuuskjalgu veega ja pestakse sellega pead. Keeta tuleb hea tükk aega.
E 51175 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa < Jüri Uus (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Leitud pealuu ja mõõk
Ristilt Tallinna poole minev maantee ääres Loigu värava taga mäel on leitud kartuliaugu kaevamisel pealuu ja pool mõõka.
E 51176 < Lääne-Nigula khk., Soolu küla - Aleksander Tiitsmann < Jüri Truus (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussi nõelamine
Kui uss lehma nõelas, siis tehti vasaku käe nimetu sõrmega haige koha peale /joonis viisnurgast/ viitenurka rist /joonis viisnurgast/. See võttis valu ära.
13.juunil 1920
E 51180 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maaalused
Maaaluste rohuna võeti neljapäeva õhtul peotäis peenikest soola, hõeruti sellega maa-aluseid ja visati siis sool vastu koivalget.
E 51181 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maha sülitamine
Kui kuskilt maast, kraavist, jõest, august vett juuakse või kuhugile maha istutakse, siis sülitakse enne sinna, et sellega kurjade tõbede külgehakkamist ära hoida.
E 51187 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1902) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas puid istutada
Et peale istutamist ära ei kuivaks, peab teda nii istutama, et see külg puust, mis enne kasvades põhja pool oli, saaks jälle põhja poole, seega muidugi ka iga külg endise ilmakaare järele. Iseäranis tähtis on see okaspuude ja viljapuude juures. Samuti ka kõva puude, nagu saarte ja tammede juures.
E 51201 (1) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alused
Keedetakse sookuuskjalgu tükk aega vees, pestakse sellega haigeid kohti.
E 51201 (2) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sookuuskjalgega suitsetakse maa-aluseid.
E 51202 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alused
Maa-aluseid suitsetakse liivateega.
E 51203 < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kuijõe k. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-alused
Majaka õied (sinised õied kasvavad niiske maa peal väänkasvudena). Neid keedetakse ja pestakse maa-aluseid.
E 51208 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k., Laiaku t. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Kasemer (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peidetud varandus
Kirima mäel Lääne-Nigulas olla varandust varjul. Vahest olla seal auk lahti, vahest minna jälle kinni. Üks vanamees näinud, et auk lahti olnud, kuid ei ole köit kaasas olnud, et oleks sisse läinud. Lasknud siis haavaroika alla ja kuulnud tüki aja pärast taldrekute kõlinat.
Teine kord tahtnud keegi jälle sisse minna, kuid kuulnud alt koerte haukumist ja kasside karjumist. Mees ei julenud sisse minna. Kukk laulnud ja auk läinud kinni.
28. VI 1920
E 51211/2 < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Koela k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Känd (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnuluid leitud
Lääne-Nigula Triki (Koelas) põllu seest on leitud vanaaegseid sõjariistu ja inimese luid. Luud on jälle maha maetud, kuid asjad on Eesti Rahva Muuseumi vanavara korjajatele 1913. aastal annetatud. Asjad on välja tulnud 3-4 jala sügavusest, kuhu inimesed nähtavasti ühes selleaegsete sõjariistadega olid maetud. Arvatavasti leidub neid seal veel rohkem. Lahti kaevatud on ainult nii palju, kui seda kraavi kaevamine nõudis. Koht on pealt ühetasane küntav põld. Sealtsamast on ka välja tulnud mingisugune kullamuld, mida üks hobuspeakotitäis on toodud ja mille vanavarakorjaja on ära viinud.
1. juulil 1920. a.
E 51213 < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Koela k. - Aleksander Tiitsmaa < Hindrek Willma (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hiiomaal tulnud mõisavalitseja õhtul sulaste tuppa ja käskinud tallipoisi külasse käsku andma minna, et mehed Emmaste metsast lähevad palka tooma. Vedajad pidid tulema järgmistest peredest: Utlast, Kilkast, Kassisaba Hansult, Sarve Sikertist, Sarve Vikertist, Sarve Pormannilt, Sarve Riikmannilt... Kõige viimane oli Pitspuud (kõiki jutustaja ei mäleta.
1. VII 1920
E 51214 < Lääne-Nigula khk., Taebla v., Koela k. - Aleksander Tiitsmaa < Hindrek Willma (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et ilmi ette teada saada, selleks toodi metsast kuuseoks ühes puuga ja naelutadi seina külge (oks oli umbes jala pikkune). Kui ta alla vajus, siis tuli vihma, kui tõusis, siis kuiva.
Metsavahid tunda kohe, kui kuuseoksad metsas alla vajuvad, tuleb vihma, kui püsti tõusvad - kuiva.
1. VII 20
E 51243 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tirtsud puude otsas, siis tuleb vihma. (Tihti on puud (kased) noori tirtsupoegi täis nii et kihab.)
E 51256 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Haavavitsaga ei tohi veist lüüa, siis hakkab veis punast kusema.
E 51271 < Lääne-Nigula khk., Keedika - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Usside eest hoidmine.
Madisepäeval ei tohtinud ouid koju tuua, siis tulid ussid suvel metsast koju.
10.juunil 1920
E 51272 < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Madisepäev
Madisepäeval ei tohinud kedrata ega sõela tõsta, siis tuli järgmisel suvel palju kärbseid. Niisama ei tohtinud puid tuua, siis tulid ussid suvel metsast koju.
10. juunil 1920
E 51274/7 < Räpina khk. - Paul Pedmanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt kodokäüjäst ja sepäst
(Räpinas ca 1913/14 Jaan Sahalsoni järele)
Ütel naasel kuule miis är'. Läts mõni päiv pääle puhtedi, ku miis üüsedi nakas kodo käümä ja naist hirmutama ja muido kolstma pöönko pääl ja sahvret piti. Ai piimä länket ümbre ja jätä es elajit kah laadah putmata. (Veta naane anna õs vast võido meehele keele otsa päälege, ku miis elle viil.) Naane kaavas umma hättä küläsepäle, kiä tiis är' kõik ilma krutsko' ja konko'. Sepp läts sepikotta, võt't säält jämme raudhannaga suurõvasara, tsusas vasara käüsehe ja tul'l naase tallo. Iste sis moro pääl oleva rüäolõ rõõgu kõrvalõ maaha ja nakas' kodokäüjät uutma. Päiv läts alla ja nakas hämmär. Sepp konot tükü aigo, kaes - värrest tulõge' ussaida ku roodas, luih ja kõhõn miis, ku maailma rojo, silmä' hindäl hauda sadanova'.
Sepp sais üles ja läts kodokäüjäle vasta ja küsse: "No kost sä nii hilda tulõt ja kes sä olõt?"
"Mä olõ kodokäüjä, a kes sä olõt?"
"Mä olõ tuusama, mis sääge'," ütel sepp vasta.
Kodokäüja ütel: "Anna' kätt kobi."
Sepp and käe, kodokäüjä pitst nigu jõus ja ütel: "Õige kõva käsi, no lääme nüüd inemeise pitstämä."
Sepp vasta: "Täämbä ei massa inämb, jätäme' tõõsõst kõrrast."
"No lääme sis elajet murma'."
Sepp jälke': "Tuust ei tulõ ka midäge vällä. Aig oo jo illanõ, kikas nakas varste kirgmä. Lääme paremb är' tagase minemä, kalmato om ka kavvõtõh."
Kodokäüjä jät't ka järge ja nakseva' mõlõmba' kalmato poole kebimä. Tii pääl kobe kodokäüjä vahetevahel õks sepä kätt.
Hää luukõnõ külh, saiva' sis kodokäüjä havva mano. Kummal inne hauda minnä'? Es saa' muud, ku tul'l serepet heittä'. Liisk langes kodokäüjä pääle ja kodokäüjä pidi inne kirsto kolima. Sepp pand kaase pääle, koput kolm kõrd kulakoga päitsehe ja ütel: "Siiä piäd sä jäämä!" Heit risti kirstu pääle ja lugi "Meie essä."
Kodukäüjä järi kirstuh hambet, ku hobõnõ ruuht ja põmise: "Ku ma oles tiidnö', et sä ristiinimene olõt, olõs su kui jusi tennö', kõ luukontega olõs su pihupinnast katske' hõõrno'."
Sepp kõnd kodo poolõ ja kai valgõga vasara handa, koh sügävä' kodokäüjä käejäle' olliva'. Kodokäüjä es tulõ inämb pääle tolle kedäge' tüllütämä. Sepp võt't lesenääse är', teivä' suurõ' saja' ja asi ants.
E 51278 < Räpina khk. - Paul Pedmanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakäkmene
(Räpina rahva suust)
Inne surma mat't üts miis potitävve rahha ahosuu lõpsehe tuha sisse ja ütel: "Kelle käe panva', tollõ käe võtko!"
Kuule miis eis är'. A toda raha käkmest rõbahttõõne inemene kõrvalt kuulma salamahto. Tu nakas kah peräst rahha nuhkma. A lövvä ei', kas vai nui poolõst, laho' vai kõik ahi maaha.
Karkseva no äkke tälle kuulja sõna' miilte: kelle käe' panva, tolle käe võtko'.
Tõi sis kuulja lautselt ja siäs tima käega tuhka ja hütsi ja põmm-pott käeh.
E 51279 < Räpina khk. - Paul Pedmanson (1921) Aarne S63. Eisen "Rahaaugu jutud" 732, nr. 4, Landtman 611 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahakäkmene
(Räpina rahva suust 1920)
Üts miis läts üüse mõtsa rahha käkmä. Pand raha potiga üte kivi viirde maa sisse ja sõnas': "Tu saasõ raha kätte, kes kats inemese pääd toosõ."
A üts tõõne inemene trehväs võsah toda kuulahtama ja müräht jälle helüga: "Kats kikkapääd!"
"Ei, kats inemese pääd."
"Mis, kats kikkapääd!"
Miis arvas, et vanapatt eis võsah oo ja leppö ka katõ kikkapääga. Tuu miis, kes võsoh kullõl, tõi ka kotost kats kikkapääd ja kõmm - raha käeh.
E 51344/6 < Läänemaa - S. Pruuden (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt imetegevast rohust
Kuulsin vanu, kui ka noori niitjaid kõnelemast mingisugusest imetegevast rohust. Kui niita pehmel, soosel heinamaal helerohelise rohuga kasvanuid rohumättaid, siis tõusta mättalt mõnikord äkitselt uimastav hää lõhn. See olla imetegev rohi, mis ainult üks kord lõhnata, nimelt siis, kui vikat ta varre läbi lõikab. Raske on seda rohtu üles leida, sest et ta ainult mõne sekundi lõhnab. Niitja peab rohu õrred, mille keskel ta lõhnava heina arvab olevat, vette viskama, kõik teised rohukõrred ujuvad allavett, imetegev rohi aga vastuvett, sellest siis võidagi teda ära tunda. Ka võida teda siili abiga kätte saada. On nimelt tarvis siilipesale vall ümber ehitada, siil ei peaseda nüüd muidu pesa juurde, kui imetegeva rohu abil. Peab siis siilipesa juures valvama, kuni see rohuga tuleb, et siis näha, missugune see imetegev rohi õiete on.
Raske on ära tunda imetegevat rohtu, kuid on ta juba käes, siis võidakse temaga imet teha. Kui keegi sarnase rohu on leidnud, siis lõigaku ta oma käe sisse haav ja kasvatagu imetegev rohi sinna sisse. Sellel käel olla siis imetegev jõud, temaga võida kõik uksed ja lukud lahti teha. Kui sarnase käe omaniku üle kohut mõistetakse, siis otsustavad kohtunikud kohe kohtualuse kasuks, niipea kui viimane oma käe kohtu lauale paneb. Kui kohtunikud süüdlast peksta lasevad, siis tunnevad esimesed ise valu ja käsevad muidugi peksmise järele jätta.
See jutt on Läänemaal üleüldiselt tuttav. Ka tuntakse teda Muhu- ja Saaremaal. Mujal ei ole kuulnud.
E 51346 < Läänemaa - S. Pruuden (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt rahaaugust
Varbla kihelkonnas Linnamäe talu lähedal soos olla suur varandus ära peidetud. Seda varandust valvata hundid, niipea kui teda välja kaevama tahetakse hakata, siis tulla hundid ja peletada kaevajad minema. Kord olnud karjased karjaga soos, leidnud rahakatla ülesse, tahtnud hakata soo seest välja kiskuma, seal tulnud hundid ja murdnud terve karja maha. Muidugi hirmunud karjased ka ära, jätnud rahakatla sinnapaika, ise aga jooksnud minema. Ka olla mitu korda mehed labidatega läinud rahakatelt välja kaevama, iga kord aga tulnud hundid ja peletanud nad minema.
E 51347 < Läänemaa - S. Pruuden (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Paadremaa varakeller
Paadremaa mõis on ehitud vanadele müüridele, vanade dokumentide järele vana kloostri asemele. Rahvajutu järele olla mõisa õues hoonete vahel maa sees suur varandus peidus. Kunagi lasknud mõisaherra seal kaevata. Mõisahärra olnud kaevamise aegu Virtsu mõisas, mis umbes 20 versta kaugusel Paadremaast. Korraga hakanud härra hirmust valu karjuma, hüpanud hobuse selga ja kihutanud tuhatnelja Paadremaale. Juba eemalt karjunud ta töölistele, et need kaevamise seisma jätaks. Viimased jätnudki kaevamise seisma, härral kohe valu kadunud. Kaevajad olid suutnud varakeldri ukse lahti kangutada, näinud - suur punane härg maganud keset kellert suure kirstu peal. Keegi töölistest suutnud keldriukse kõrvalt riiulilt ühe habemenoa ja suuräti ära võtta, enne kui härra kaevamise ära keelanud.
Need jutud on Läänemaal üleüldiselt tutvad. Kirjutasin üles 1920. a. suvel.
E 51355 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldjas (metsal'las).
Seljaküla Uueda Jüri ja Selidemäe Kustav käinud korra Suuressoos jahil. Päisi pääva ajal eksinud nad üksteisest ära. Äkisti läinud mets pimedaks, nii et midagi pole näinud.
Siis märganud nad metshaldjast, kes olnud justkui kõver vanamoor, pikk nokk peas, ja vilistanud. Raba metsavahi ema oli sel ajal ära surnud, need arvanud esiti tema vaimu olevat. Kui nad aru saanud, et see enam õige asi pole, tahtnud nad teda lasta, kuid haldjas näidanud sõrme ja ütelnud: "Ära lase! Ära lase!" Alles päevatõusu ajal leidnud nad üksteist.
25. märtsil 1921. a.
E 51357 < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui mingi varandus on seitse aastat maa sees olnud, siis ei saa teda enam heaga kätte.
E 51358 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Katle haud
Rootsi ajal pandud Katle hauda (haud asub Vidruka-Seljaküla rajal väikeses jõekeses. Ta on umbes 2 jalga sügav, ümargune) suur katel rahaga. Raha pandud vandega. Seljaküla Vanakupja Maanus käinud kolm neljapäeva õhtut kahe musta härjaga rahakatelt välja kiskumas. Löönud pootshaagi taha ja tõmmanud. Esimisel neljapäeval pole midagi tulnud, samuti ka teisel. Kolmandal neljapäeva õhtul saanud ta katle kätte. Mitmed sugulased saanud sellest osa, kuid pärast jäänud kõik vaeseks.
26.III, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/19/21
E 51360 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahaauku otsimas
Korra läinud üks Kuie mees (küla Kullamaa-Piirsalu kihelkonnsd) näärilaupäeva õhtul rahaauku otsima. Tark käskinud oherdi kaasa võtta ja esimisel vastulijal silma peast välja puurida. Läinud rahaauguallika juure, seal tulnud talle õemees vastu. Ta pole tahtnud temal silma peast välja puurida. Pärast küsinud ta õemehe käest järele, kus ta uueaasta öösel käinud. Õemees ei olnud kusagil käinud, ainult kurivaim oli ennast õemeheks moondanud.
Rahvasuust.
E 51361/2 (1) < Kuusalu khk. - Walter Lewström (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahala ja Maardu järve riid
Kahala ja Maardu järve vaimud elasid isekeskis tülis. Et küll palju maad vahet oli, käisid nad siiski teineteisi riisumas, mille all enamasti Maardu vaimud kannatasid. Kahala järve vaimud olid tugevamad ja tegid teistele palju kahju. Vahel käisid ka Maardu järve vaimud Kahala vaimusi riisumas, aga viimased said alati võidu, sest et nad tugevamad olid.
Kord aga tõusis Kahala järvest paks pilv üles ja läks otseteed Maardu järve poole. Senna jõudes tõmbas ta kõik vee oma sisse ja tuli jälle tagasi. Teepeal kukkus üks tükk pilvest Tõdelõpe juurde maha, kus ta veel praegust näha on. Ülejäänud vee tõi pilv nii kaua oma kaasas edasi, kuni teda viimati Kahala järve paigutas.
Sest saadik olid Maardu vaimud võidetud ja nende poolt ei olnud enam vähematki kahju karta, ehk see kartus küll ennegi just suur ei olnud.
E 51362/3 (2) < Kuusalu khk. - Walter Lewström (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg Turje keldris
Kuusalu rannas Turje keldris olnud vanasti Vanapagana kõrts. Kaks ilusat tütarlast müinud seal viina. Need neiud polnud muud kui Vanapagana orjad.
Korra tulnud Kalevipoeg Soomest, kaksteistkümmend tosinat saelaudu seljas. Neiud kutsunud Kalevipoega Turje keldrisse. Kalevipoeg läinud. Neiud jootnud Kalevipoja üsna joobnuks. Tüki aja pärast hakanud Kalevipoeg joobnud peaga edasi Peipsi poole minema. Vanasorts arvanud, Kalevipoeg joobnud, nüüd paras aeg tast jagu saada. Vanasorts Kalevipoja kallale. Kalevipoeg laudadega sortsi tagasi tõrjuma. Andnud ikka lapiti. Laud läinud pooleks, ei kasu midagi. Viimaks hüüdnud siil põõsast: "Põigiti! Põigiti!" Kohe hakanud Kalevipoeg põigiti laudadega vanapoissi peksma. Niiviisi kihutanud Kalevipoeg sortsi minema.
See koht, kus siil Kalevipoega õpetanud, kannab praegu veel Siilikõrve nime.
E 51367 (9) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naistehaiguse valu vastu. Pesuvett võtta, soola sisse panna, ka hõbevalget, Issameiet peale lugeda, kolm korda peale päeva maha matta ja jälle Issameiet peale lugeda.
E 51368 (11) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuu ajal tarvis käsi tasku panna, siis saab palju raha.
E 51368 (12) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, muhud ehk muud inimese kehal, võetakse soola, tükk leiba, natuke hõbedat (kaabitud), pannakse nartsu sisse, viiakse ristteele ja öeldakse: "Võta haigus ära, anna tervis!" Peale selle vajutakse veel rahaga haiget kohta.
E 51368 (13) < ? - Mattias Johann Eisen (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui nägu kesteldab, tarvis söeveega pesta ja sõnu peale lugeda. Missugused need sõnad, ei ole teada.
E 51369 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Tipel (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Krätt
Haapsalust tulles tulnud kellegile suur tuleratas järele. Ta kartnud ja läinud Suistemale sisse. (Suistema talu Keedika külas Lääne-Nigulas), et ehk jääb maha. Olnud tüki aega toas, tulnud siis uuesti välja ja hakanud tulema, saanud Keedika metsa vahele (vaevalt 1/4 versta) ja tuleratas ilmunud jälle. Ta läinud suure hirmuga koju. Kodus näinud naised, et ta üleni kahvatu on. Need küsinud, mis ta viga on. Ta ütelnud kogeledes: "Minge vaadake, mis õues on!" Naised pole midagi enam näinud.
E 51372 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kevadel mahl magus on, siis tuleb kuiv suvi. Kui vesine, siis vihmane.
26.III, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/19/21
E 51373 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oogna pajustik
Seljaküla mõisas elanud parun Oogen (Hogen?). Ta tulnud Seljakülasse tündrise kullakotiga, kuid jäänud pärast päris vaeseks.
Korra kaevanud üks saarlane temale kraavi. Oogen kiskunud palga madalamaks kui kaubeldud. Saarlane ütelnud: "Nink pää sa tuleva lauba enam siin raha jägama." Teisel laupäeval poonud Oogen ennast pajuoksa, sellest tulnud ka pajustiku praegune nimi.
26.III, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/19/21
E 51376 < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1921) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahiõnne kirikuleivaga
Seljaküla Selidemäe Kustav toonud kirikuleiva, pannud ta püssi sisse ja lasknud siis jäneseid ja tetri nii palju, et pole enam jõudnud kojugi kanda. Viimaks tulnud veel jänes, kahe peaga, krapp kaelas. Seda pole ta enam lasknud, see olnud vanaõelus ise.
Teinekord toonud ta jälle kirikuleiva, pannud ta puust lõksu vahele ja tahtnud pahema käe alt, selg leiva pool, leiva peale lasta, kuid hääl hüüdnud: "Kustav, Kustav, tahad sa veel teist korda Jeesust risti puua?" Ta pole siis lasknud, võtnud leiva ja söönud ära.
E 51380 < Kullamaa khk., Piirsalu v. - Aleksander Tiitsmaa < Johannes Tammermann (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan Suuressoosse*1 silda ehitamas
Korra tahtnud Vanapagan Nõva poolt silda üle Suuressoo ehitada. Teinud juba hea tüki valmis, kuid korraga laulnud kukk. Vanapagan pannud plagama, sild jäänud pooleli. Koht, kus ta silda ehitanud, on veel praegugi näha.
*1 Suuressoo asub Harjumaal. - Üleskirjutaja märkus.
E 51381 < Kullamaa khk., Piirsalu v. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan Suuressood niitmas
Korra läinud Vanapagan Suuressood niitma seitsmesüllase löö ja viiesüllase vikatiga. Niitnud tükk aega. Viimaks väsinud ta ära ja ütelnud: "Ei mina seda niida, ilm on seda niitnud ja niitku veel!" Suuressoo asub Harjumaal.
E 51387 < Kuusalu khk., Kolga v. - Johannes Silberberg (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sündinud lugu
Ukskord oli olnud ühes kohas sadamas kaks laeva kõrvi. Mõlemad olid olnud lastis, nii et teisel päeval oleks võinud välja sõita. Õhtul, kui videvikuks läinud, pandud tekkvahid välja, kaptenid olnud linnas.
Nüüd, kui pimedamaks läinud, kuulnud vahid, et kapteid räägivad laeva poordi peal. Vahid imestanud mõlemad, et kust need kaptenid siia said, sest nad on ju linnas. Ja kaptenid olivad rääkinud isekeskis seal: teine oli öölnud et meie laev on alt mädanud, et ei või välja minna.
Vähe aja pärast tulnud kapten laeva. Vahid hakanud kaptenile rääkima, mis nad kuulnud. Kapten imestanud ja ei uskunud. Siis mindud vaatama ja eks oligi laev alt mädanenud olnud. Ja ei aitanud muud kui pidi hakatama parandama.
E 51389a/90 < Kuusalu khk., Kolga v., Muuksi k. - Adele Linkmann (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naissaare sündimine
Ennevaste sõitnud üks laev Tallinnast Soome. See laev võtnud ka reisijaid peale. Enne laeva äraminemist tulnud laeva peale üks vanamees ja ütelnud: "Kui siia laeva peale keegi tuleb ja selles varastatud asi on, siis lähab laev hukka!" Seda üteldes kadunud vanamees.
Palju inimesi olnud juba laeva peal, siis tulnud veel üks vana naisterahvas peale. Laev hakanud selle peale minema. Kui ta aga juba hulga maad oli edasi sõitnud, siis tõusnud hirmus torm. Kapten käskinud igaühe käest küsida, et kas neil kellegil on võerast asja kaasas. Ühel naesel olnud varastatud leib. Mehed rääkinud kaptenile, et sel naesel, kes kõige viimaks laeva peale tulnud, olla varastatud leib. Kapten käskinud naese merda visata. Naene visatud merde, aga ta hüüdnud leiba eel visates: "Kui sa ennast peastad, siis peasta ka mind!" Niipea kui naene vette kukkunud, tõusnud tema jalgade all üks küngas temaga ühes vee peale. Sellel künkal olnud puud, põesad, loomad ja linnud kõik peal. Kui naene hirmust toibunud, siis saanud aru, et see ilus saar oli. Mere poole vaatades näinud ta üht ilusat paati saare poole tulema. Naene istunud paati ja sõitnud kodu tagasi.
Saar on oma nime sellest saanud, et sinna naene merde visati. Laev aga jõudis õnnelikult Soome. Saar kannab veel tänapäeval Naissaare nime.
E 51391 < Kuusalu khk., Kolga v., Muuksi k. - Adele Linkmann (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jutt Tsitri kulla leidmisest
Ennevanaste elanud Tsitris üks suur tore mõisnik. Sel mõisnikul olnud palju vara. Tema pidanud omal palju teenijaid. Ükskord tulnud sinna kraavikaevajad tema kääst tööd paluma. Mõisnik juhatanud mehed kraavi kaevama. Kaevates leidnud üks mees kraavi põhjast kollast kullakarva mulda. Mehed kaevanud kuni õhtuni, siis läinud koju. See mees, kes kullamulda leidnud, pannud seda tasku ja viinud seda mõisnikule näha. Sellele aga ütelnud mõisnik, et ära sa seda kellegile räägi. Maksnud meestele palga välja ja saatnud nad minema. Sest ajast saadik on aga kraav poolikule jäenud, sest mõisnik kartnud seda, et keegi võib selle läbi rikkaks saada.
E 51392 < Kuusalu khk., Kolga v., Muuksi k. - Adele Linkmann (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muinasjutt
Ennevanasti elanud Salmistu külas üks naine. Selle naise mees olnud surnud. Ühel õhtul tulnud sellele naisele võõraid. Võõrad olnud toas, kuna naine teises toas toimetas. Pärast tulnud naine tuppa, siis kui võerad ära läinud, läinud ka naine neid saatma. Teised oodanud kodu tulema, aga naist ei ole tulnud.
Hommiku, kui naise vanemad merele läinud, leidnuvad nemad naise võrgust. Päevavalges vaadates näinud nemad muda peal naise jälgi ja hobusekabja jälgi. Viimaks ütelnuvad teised, et tema mees oli põrgusse läinud ja sealt vanapaganaga naise järel tulnud.
E 51401 < Kolga-Jaani khk., Leie k. - August Anni < Jaan Anni, 61 a. (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oiu kabeli kellad
Kolga-Jaanis Oiu jõe suus olnud vanasti kabel. Kui sõda külasse olevat jõunud, olevat säält kabelist kellad võetud ja Oiu jõe ääres seisva Utti talu kohal jõkke lastud. Säält kõlisevat nad veelgi vahel, aga keski ei oska neid välja võtta. Oiu kabeli aga põletand vaenlased maha.
E 51496/7 (1) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Umbjärv
Umbjärve-nimeline järveke, umbes 1/3 versta pikk ja kuni 60 sülda lai, asub soos, mis Kavastu ja Vara valla piiril, Tartumaal asub (Tartust versta 25 Peipsi poole), ulatades Koosa-Tartu teest kuni Tammistu-Taabri teeni. See soo kannab nime: Kavastus ja Varal Umbjärve soo, Taabris Laukasoo. Järv asub soo põhjapoolses osas, Koosa-Tartu maanteest umbes verst maad eemal seistes.
Järve ei ole seni teadusliselt uuritud. Ümbruskonna elanikud on tema sügavust mõõtnud köiega, kuid köis ei olevat põhja ulatanud. Umbjärv on kinni kasvamas. Temast välja voolab kaevatud kraav. Järves ei ole nähtud kalu. Ümbruskonnas on ta mõnesuguseid muinasjutte tekitanud. Neist ühe jutustas mulle Mihkel Koort, 73 a. vana, Kavastu Laarituma (= Laari Tooma) talus 17. juulil 1921. a. Jutt käib järgmiselt.
Terve Laukasoo kohal asunud ennem järv. Kord sõitnud Tartust kodu poole üks kutnik* oma naese ja väikse lapsega. Et laps teel ennast ära määrinud, läinud naene teda järve kaldale pesema.** Järvest öeldud sarnase teotamise pärast: "Küll tuleb aeg, kus te siit enam juuagi ei saa."
Läks mööda mõni aeg. Tuli torm. Järvest tõusis üles pilv, viis vee kaasa. Ainult väikene veekogu jäi järele. Torm oli nii suur, et pilv ühtlasi suure kivi üles tõi, mis Vara Polli talu*** juure maha langes. Üks kild eraldus kivi küljest ja langes Vedu**** taha.
Järele jäänud järveke on veel praegugi iseäralik: igal jaanipäeva laupäeval tõuseb sealt välja kuldne lootsik. Imestades silmitsed sa teda. Aga seal hakkab õitsema sõnajalg, sa pöörad silmad tema peale ja lootsik on kadunud.
* Kutnik - vaene inimene, pobul ("t" peenendatud).
** Sel ajal ulatus Umbjärv muidugi maanteeni.
*** Polli talu juures asub suur aratiline? kivi.
**** Vetu taha Kavaste poolt arvates.
E 51497 (2) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed värisevad
Kord tahtnud tormi ajal vanapagan haava alla varju pugeda. Haab ei võtnud teda vastu. Vanapagan sajatanud: "Ärgu leidku sa tormi ajal iialgi rahu." Nüüd värisevad haavalehed igal tuule puhumisel.(Kuulsin lapsepõlves E.M.)
E 51497 (4) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peale leivade ahjust välja võtmist peab Kavastus ahju tingimata puid viskama. Miks? Ei teata.
E 51497 (7) < Kodavere khk. - Elsbet Markus (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui haavad urbe täis, on järgmisel aastal hea kaertesaak.
E 51535 (14) < Vigala khk. - Jaan Eisen (1869) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Puud kivikõvaks teha
Kes seda tahab ja tarvitab, võtko üks jago liivakärko, (tulekivi liiva) ja kaks jago värvi, sulatago poti sees kokko ja pärast keeva vee sees vedelaks. Selle vedelaga saab puu, mis kivikõvaks tahhe, kord-korrast senikaua määritud, kuni puu sisse enam ei võta. Viimaks saab veel puu vitrioliõliga üle määritud, ja kui on kuinud, veega üle pestud.
E 51548 < Tartumaa - Kustav Vilberg < Tartu Reaalkooli õpilane (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas Saadjärv tulnud
Ennemuiste olnud Saadjärve asemel suur kirik, kirikusse läinuvad ühel pühapäeval seitse venda. Aga paraku kui vennad saanud kirikusse, karjunud üks mees väljast: "Saadjärv tuleb, Saadjärv tuleb!" Ja kohe olnud ka kiriku asemel järv.
PS. Tänapäevani, kui kohegi kirikusse seitse venda kõik korraga üheskoos lähevad, kaduda kirik kohe ära.
E 51550 (2) < Palamuse khk., Toovere k. - Gustav Vilbaste < V. J. (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maanteed mööda Roela mõisa poole minnes tuleb tee peal madal lohuke ette, kus veeallikas vett tee pääle niriseda laseb. Sellepärast ei ole see koht kunagi suvel kuiv, vait alati enamiste märg. Selle koha kohta teavad säälsed inimesed järgmist rääkida.
Ükskord toodud Roela mõisast suur piiritusevoor. Selle lohu kohal kukkunud ühel moonamehel piiritusevaat vankrilt maha, mille pääle vaat katki läinud ja piiritus kõik vaadist välja voolanud.
Teised moonamehed, kes seda olivad näinud, jooksnud sinna juure kohe piiritus maha sattunud ja lakkunud ta viimse tilgani maast ülesse. Tänapäevani teavad rahvas rääkida, et näe Roela mõisa moonamehed on selle koha kõige mulla ja piiritusega ära lakkunud. Sellest see koht ollagi madal.
1910, V.J.
E 51555/6 < Äksi khk., Kärevere k. - Gustav Vilbaste (1911/21) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas Saadjärv sündinud
Sääl kohal, kus praegu Saadjärv on, olnud ennemiste üks suur kirik. Vanapaganal olnud nõu mitu korda seda kirikut ära hävitada. Küll visanud ta mitu korda kiviga, kuid pole kunagi trehvanud. See lugu tehnud tolle va mehikesele palju meelevalu. Ükskord tulnud temal hea nõu meelde, et kaks versta kirikust eemal üks kuulus nõid elada, kes kõik oma salasõnadega ära suut teha. Vanapaganal hea nõu kallis, kohe jookstes nõia juurde, rääkinud oma loo otsast otsani ära ja küsinud, kuidas seda kiriku hävitamist võiks korda saata. Nõid vastanud selle peale: "Minul on kerge seda kiriku-tühja ära hävitada, kui sa aga mulle selle eest kaks vakast kotitäit kulda annad."
Vanapagan vastanud: "Küll ma sulle kulla annan, kui aga kiriku hävitatud saab.
Nõid olnud selle kulla lubamisega nõus ja rääkinud vanapaganale järgmist: "Pühapäeval, kui inimesed kiriku jumalat paluma lähevad, siis lasen ma järve kirikule pääle. Järgmisel pühapäeva hommikul ole kullakottidega minu juures. Koputa ukse pihta järgmiste sõnadega:
Kati, Kati,
tii uss lahti.
Küll ma siis su sisse lasen."
Pühapäev jõudnud kätte. Varahommikul olnud juba vanapagan, kaks kullakoti seljas, nõia ukse taga ja koputanud ukse pihta nõia õpetadud sõnadega:
"Kati, Kati,
tii uss lahti."
Nõid, kes neid sõnu kuulnud oli, avas vanapaganale ukse. Vanapagan astunud sisse, visanud kaks kotitäit kulda õlalt ukselävele maha ja ütelnud: "Säh, siin ons sinu palk! Tule ja lähme nüüd kirikut hävitama, muidu läheb paras aeg käest ära!"
Nõid olnud ka valmis ja mõlemad sammunud kiriku poole. Kiriku juure saades sammunud nad kiriku ligi, nõid lugenud natuke aega oma salasõnu ja karjunud viimaks: "Üks, kaks kolm, järv, tule nüüd!"
Silmapilk olnud kiriku asemel suur järv. Kõik kirikus olevad inimesed olla praegugi järvepõhjas kirikus. Selge ilmaga võida kirikut järvepõhjas tänapäevgi näha, vahel kosta ka järvepõhjast kirikuliste laul.
Märkus. Vahel jääda kalameestel ka noot kirikutorni otsa kinni. Kati olnud nõia nimi.
Märkus. Kui Saadjärv kuulsa nõia Kati nõidumise pääle sündinud, teinud nõid otsuseks ühte inimest järves kiisaks nõiduda. See suur kiis pidada sääl järves tänapäevgi olema. Kui mõni inimene teda sealt kätte pidada saama, kaduda Saadjärv ära.
Käreverest kulnud 1911. 15. III.
E 51558 (1) < ? - Gustav Vilbaste (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lammas poja ära on põlganud, siis peab karjus mööda sõitvale külamehele hõikama: "Külamees, külamees, lammas põlgas poja ära." Kui teine külamees ütleb: "Võtku hoida," siis võtab lammas poega hoida.
E 51558 (2) < ? - Gustav Vilbaste (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kevadel kuustel palju käbisid on (noori), siis saab hea kartuliaasta.
E 51578/80 < Tallinn - H. Tomasson (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Virumaal Haljala kihelkonnas olnud Kaostu mõis. Mõisaherral olnud kutsar. See viimane olnud väga ebausklik. Ta uskunud kõiksuguste lausujate, soolapuhujate, nõidade ja nende kunstide sisse. Kaostu mõisast natuke maad eemal Vihula külas elanud omas viletsas hurtsikus üks vanaeit. Tema olnud suur lausuja. Kõik, kes tema juurde tulnud kas hambavalu, luuvalu või mõne muu häda pärast, pööranud tervena ja rõõmsana jälle koju tagasi, kiites ja imestades lausujaeide suurt võimu. Arvati ja räägiti, et vanaeit põrgulastega ühenduses olla, sest kust tal muidu niisugune suur võim.
Kord olnud Kaostu mõisa kutsaril kange hambavalu. Ööd ja päevad läbi kannatanud kutsar puurivat valu, siis lõppenud aga tema kannatus ja ta otsustanud: "Oot, oot, lähen õige lausuja juure, ta ju nii mitmed terveks teinud ehk suudab ka mind aidata. Ruttu võtnud ta tallist hobuse ja kihutanud lausuja vanaeide juurde. Igaüks,kes lausuja juure abi otsima tuli, pidanud (talle tasuks) pudeli viina kaasa tooma, muidu vanaeit jutule ei olevat võtnud. Kutsar võtnud siis ka pooletoobise kaasa ja ulatanud vanaeide kätte. Viimane pobisenud vanaeit viina peale mingisuguseid salajaseid sõnu ja andnud seda lausutud viina kutsarile juua. Kohe olnud kutsari hambavalu nagu käega pühitud. Rõõmsana pööranud kutsar koju tagasi.
Korraga poole tee peal tulnud talle vastu must sikk, kelle seljas istunud must mees. Mõlemate silmad kiirganud peas nagu tulised söed. Imelik ratsanik asunud kutsari hobuse pahemale poole külge ja sõitnud sõnalausumata. Kutsar pole hirmu pärast ka julenud esiteks suud lahti teha. Viimaks võtnud südame rindu ja küsinud: "Mis sa must tahad, et kogu see aeg mu kõrval kõmbid?" Niipea, kui mees seda ütelnud, komistanud ta hobune, kukkunud maha ja ta ise jäänud hobuse alla. Üles tõustes tunnud ta pistvat valu pahemas puusas, see olnud nagu halvatud. Enese ees näinud kutsar seitse teed ja olnud kimbus, missugust teed minna. Korraga aga hakanud kuked laulma. Siis kadunud seitse teed ära ja kutsar tunnud oma vana tee jälle ära. Ta annud hobusele pihta ja kihutanud tuhatnelja kodu poole.
E 51581/4 < Tallinn - Hilda Nurk (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
VIII b kl
Järve lendamine
(Kuurkülas)
Korra elas mõisas üks mees, kes kutsari ametit pidas, oma julguse ja elavuse tõttu aga terves vallas lugupeetud oli.
Ühel kevadisel päeval läks ta metsa, kirves kaasas, et vehmreks parajat puud raiuda, ja tagasi tulles nägi puujuure ümber imelikku hunikut, mis elavatest ussidest koos seisis. Imeväärt julgusega ligines ta sellele, tappis osa usse ära, kuna harjakandjal pea kirvega maha lõi ja koju viis, sest sellest oli ta vanainimeste juttudes palju kuulnud.
Nimelt: harjakandja ussi pea söömine andis sel isikule võimaluse linnukeeltest aru saada.
Nii sündis ka kutsariga, kuid ta ei teadnud sellest kuni järgmise juhtumiseni. Mõne päeva pärast pidi ta kusagile mõisahärra käsul sõitma. Tee peal pani ta tähele, et tuul puhuma hakkas ja suur must pilv kõrgele tõusis ja järk-järgult kutsarile ligines, kuid see ei teadnud suuremat hädaohtu peale vihma karta.
Järsku hakkas üks väike linnuke sõitja ümber siristades lendama. Kuulatades sai mees linnu jutust aru - suur pilv ei olnud muud midagi kui lendav järv, mis iga silmapilk alla kukkuda võis. Nüid kihutas kutsar hobust nii ruttu kui võimalik, et ainult elu päästa, kuid vaevalt oli ta paarsada sülda eemale sõitnud, kui must pilv maha langes. Järgmisel päeval koju sõites nägi ta luha asemel, mis mõlemalt poolt segametsaga piiratud oli, suurt järve. Ainult üks kõrgem koht, kus kolm kaske kasvasid, paistis endiselt silma.
Tuul kiigutas kurvalt nende üksikute kaskede latvu ...
Nii lendasid vanast järved ja kui lapsed karjamaalt sülditaolist vedelikku leidsid, pidasid seda mööda lennanud järve tükiks, mida puudutada ei tohtinud.
Korra olla järv terve mõisa enese alla uputanud, ühes sellega ka kõik ta elanikud. Praegu veel paistvat elumaja korstnad vees, kui suvel paadist järvepõhja vaadata.
E 51592 < Kodavere khk., Ruskavere k. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rauduks
Kustavi naine Ein tulnud noorespõlves kord mõisast teenimast koju, läinud kääbastest mööda ja näinud seal raudukse. Kodus kõnelenud ta sellest isale ja küsinud, miks Küti rahvas omale sinna metsa keldri on teinud. Isa ütelnud, et seal mingit keldert pole. Tüdruk tõendanud, et ta kindlasti kellert näinud - olnud rauduks pruuniks värvitud. Ka kolistanud veel sõrmega võtmeaugus.
Mindud siis kellert otsima, aga pole enam midagi leitud.
Märkus: Käesolevad 8 kääbast asuvad Saare Kose metsas Kääpa jõe äärest umbes 0,5 km kaugusel. Seal olla palju varandust varjul. Varanduseotsijad on kääpad läbi kaevanud.
E 51593 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahaauk. Kääpad
/joonis/
Saare Kose metsas on 8 kääbast. Pull Peetrile oli kord näidatud unes kääbast nr 7 ja kästud teda sinna kaevama minna. Seal pidanud olema kuldhärjaikkeid ja veel muid asju. Unes kästud teda üksi minna ja keelatud ära sest kellegile rääkimast. Pull Peeter pole julgenud üksi minna, rääkinud sellest ka pojale ja läinud siis kahekesi kaevama. Kaevanud augu 8 jalga sügavaks, aga pole midagi leidnud. Oleks ta üksi läinud, siis oleks ta varanduse kätte saanud.
E 51594 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Verioja
Vara mõisast Sirnavere poole minnes on väike ojake, mis tee alt läbi voolab. Vanasti olnud seal suur lahing, nii et hobusevarss veresse ära olla upunud. Sellest tulnud ka nimi. Sealt olla ka sõjamehi kõige mundritega välja kaevatud, kuid Vara krahv lasknud nad jälle maha matta. Paremad asjad võtnud ta omale.
E 51596 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa < Soosaar, peremees (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoja kivid
Ruskavere Lassi talu väljal on Kalevipoja lingukivi tükk. Teine tükk kukkunud Peipsi ääre, kuna teine siia, Ruskavere väljale kukkunud.
Talu peremees Soosaar.
E 51597 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg järvi mõõtmas
Korra mõõtnud Kalevipoeg järvi. Kõige sügavam olnud Kaiu järv, mis tulnud kaelani, teised tulnud põlvini.
E 51598 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoeg järvi mõõtmas
Korra mõõtnud Kalevipoeg kõik järved ära. Peipsi olnud persini, Mustjärv munnideni, Kaiu järv kaelani, Kuninga järv kuklani, Ilmjärv olnud ilma põhjata.
E 51599 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoja kivid
Kodavere ja Kallaste vahel Tedre külas Peipsi kaldal on kaks suurt kivi. Neid olla Kalevipoeg ropsuga visanud.
E 51600/1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalevipoja säng Alatskivil
/joonis 1/
Plaan (umbkaudne)
Kalevipoeg olnud veel väikene poisike ja hakanud omale sängi ehitama. Tahtnud aga palju suurema teha kui see praegu on (62 m pikema), aga isa ütelnud: "Ää, poja, tee nii suurt sängi, ega sa nii pikaks ei kasva." Siis teinud Kalevipoeg sängi lühemaks ja 63 m pikkune osa jäi kasuta seisma.
Kalevipoja säng
/joonis 2/
Läbilõige (umbkaudne)
E 51604 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varandust leitud
Kodavere kihelkonna Saare valla Ruskavere küla Sepa talu ligidal olevast Kose metsas olevatest kääbastest saanud omal ajal Kallaste venelased hulga raha. Raha olnud suure savist poti sees. Potitükid olnud pärast veel seal maas ja nende juures pihlakakangid (hoovad), millega nad raske rahapoti olid maa seest välja kaalunud.
E 51607 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poomise tamm
Alatskivi Linnamäe idapoolsel serval on suur tamm, millel üks suur oks kaugele kraavi peale välja sirutub. Kraavi põhjas on praegu jalgtee. Vanasti poonud parun Noleken (Alatskivi mõisa omanik) sinna vastuhakkajaid orje, kus nad kaua teiste hirmuks rippunud.
E 51608 < Kodavere khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keldrid
Alatskivi Linnamäe sees olla keldrid raudustega. Kui vastu linnamäe külgi tugevasti põrutada, siis kõmisevad need uksed.
Enne pandud nendesse keldritesse vastuhakkajaid orje. Kui rauduksed vahest avatud, siis tulnud sealt paha lehk välja. Keldrites olla ka varandust.
Märkus: Alatskivi Linnamäe sees keldreid ei ole. A. T.
E 51612 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärsa allik
Maarja Magdaleenas Kudina vallas Vaidavere külas Paavli (rahvasuus ka Kruusa) talu ligidal on haiseva veega allik. Kui selle veega haigeid silmi pestud, siis saanud nad kohe terveks. Enne käinud paljud sealt vett viimas. Kas allikale ka ohverdati, ei teata.
E 51615 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmaa (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Juutide habemetest kadakad
Selgise metsavahimaja juures oleval Kabelimäel kasvab kadakaid, kuna ümbruses neid ei ole. Rahvas seletab, et enne olla sinna maetud juutisid ja jäätud habemed välja. Pärast kasvanud habemetest kadakad.
E 51723/4 < Kuusalu khk., Kolga v. - E. Kutnik (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Libahunt
Saaremaal elanud noor lesknaine, tal olnud kaheaastane tütar. Sealsamas ligidal elanud üks vanatüdruk. Ta teinud kõiksugu vigurid, isegi hundiks moondanud ta ennast. Nende elukoht asunud suure metsa ääres. Sealt natuke maad metsa sees olnud suured sügavad kuristikud. Kui temal vahest midagi iseäraliku juhtunud, siis jooksnud ta metsa, otse sinna kuristiku juurde, hüpanud sinna sisse, lasknud kolm korda uperpalli ja rääkinud nõidussõnu. Kui ta kõik need vigurid ära oli teinud, siis tulnud ta august välja, aga mitte inimese, vaid hundi näol, siis läinud ta metsa hulkuma ja lambakarjaseid hirmutama.
Ühekorra näinud lesk seda vigurdamist, ta mõelnud ka teha ja ta teinud. Last üksinda kodu jättes jooksnud ta metsa. Tulnud sealt tagasi, kaks kõrva peas, saba taga ja neli jalga alla, aga selle ajaga oli laps magamast üles tõusnud ja nutma hakanud. Hunt kuulnud nuttu ja jooksnud toa juurde, et last vaigistada, läinud lapse kiigu juurde, aga kui laps seda oli näinud, karanud ta kiigust välja ja vänderdand õue, ise suurt kisa tõstes. Ei hundil ole muud aidanud, kui jooksnud metsa, ja natukese aja pärast olnud kõik otsas.
E 51761a < Kuusalu khk., Kolga v. - Evalt Jalakas (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahala järve sündimine
Ennemalt olnud Kahala järv Maardu järve kõrval. Järvede vaimud läinud tihti riidu ja käinud Vanataadile kaebamas. Vanataat tüdinenud kaebtustega ära. Ta võtnud nõuks järve teise kohta viia.
Ükskord tulnud must pilv järve kohta ja tõmbanud kõik vee enesesse. Ja siis hakanud ta edasi liikuma. Musta pilve ees lennanud lind ja karjunud: "Põgenege, järv tuleb!"
Mõned inimesed pannud linnu hüüdmist tähele ja põgenenud ära, aga muist ei ole pannud tähele, vaid teinud tööd edasi. Kui pilv senna kohta saanud, hakanud hirmus palju vihma sadama. Need, kes linnu hüüdmist tähele on pannud ja ära põgenenud, need peasenud ära, aga kes linnu hüüdmist tähele ei pannud, need uppunud ära. Nüüdse Kahala järve asemel on olnud ennemalt ilus nurm. Inimesed teinud seal tööd.
E 51774 (1) < Kuusalu khk., Kolga v. - K. Volberg (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Imelik kivi
Kiio vallas Sõitme külas on suur kivi tee ääres. Selle kivi kohta on järgmine jutt.
Kord tulnud rannamees linnast. Pikast teekäimisest olla ta väsinud. Mees näinud tee ääres suure kivi ja heitnud selle äärde magama. Parajasti vajunud tal silmad kinni. Korraga tulnud hall vanamees tema juurde. Vanamees käskinud randlast viivitamata sealt ära minna. Selle peale tõusnud mees üles ja läinud minema. Räägitakse - kui keegi selle kivi äärde magama heidab, siis kohe hall vanamees teda sealt minema ajab.
E 51774/5 (2) < Kuusalu khk., Kolga v. - K. Volberg (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kulla muld
Kolga vallas Muuksi külas on vana merekalda kõrgem koht, mida Linnamäeks kutsutakse. Seal ligidal on Zitri mõis. Vanasti saatnud selle mõisahärra oma teomehe Linnamäe alla kraavi kaevama. Kraavi kaevates näinud teomees, et kraavi põhjas punane muld olnud. Õhtu koju minnes viinud ta mulda mõisahärrale näha. Härra vaadanud mulda ja käskinud teomeest kraavi hoolega kinni katta. Sealjuures ütelnud härra, et mees sellest kellegile ei räägiks. Viimaks läinud jutt siiski laiali. Arvatakse, et punane muld kuld olnud.
(Jutud kuuldud Kolga vallas Muuksi külas.)
E 51776/7 < Kuusalu khk., Kolga v. - A. Pihlakas (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kahala järve sündimine
(Kuuldud Harju maakonnas Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas) Harjumaal Tallinna linna lähedal olnud kaks järve. Kord läinud nad kahekesi tülisse. Et seda tüle jälle heaks teha, läinud Vanajumalale asja ära seletama. Viimaks tüdinenud nad ka sellest käimisest ära ja jäänud rahule.
Ükskord ilmunud sinna järvede kohta suur pilve ja korjanud teise järve vee oma sisse. Varsti peale selle seisnud Kahala küla ligidal ühe heinamaa kohal, kus inimesed töötanud, suur must pilv. Selle eel lennanud lind ja hüüdnud: "Minge ruttu eest ära!"
Töölised ei ole pannud seda hüüdu tähelegi ja töötanud edasi. Selle peale hakanud kangesti vihma sadama, mis kõik heinamaa ja töölised oma alla matnud. Sinna tekkinud veekogu, mida Kahala järveks kutsutakse.
E 51778/9 < Kuusalu khk, Kolga v. - J. Lõuke (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas enne lendvat saadeti
Minu vanaema teab rääkida, et kui tema karjas käinud, siis näinud ta ka, kuidas lendvat oli saadetud. Ennevanaste käinud kõik küla kari üheskoos. Nemad läinud teise tüdrukuga lehmi koju ajama ja näinud, et Sillarebase karjamaa poolt üks vanaeit tulnud, müts kuklas, ning eide pea kohal olnud tuline võru. Vanaeit aga olnud ühest saunast pärit ja kui ta kellegagi vihaseks saanud, saatnud sellele kohe õnnetust.
Ühe kivi juurde saades kadunud vanaeit ära ja tuline võru läinud tema pea kohalt ikka edasi. Ühe pere loomad tulnud parajasti ja tuline vits kukkunud nende loomade hulka.
Teisel päeval kuulnud ta, et sealt perest lehm haigeks jäänud ja ära surnud.
E 51786 < Paistu khk., Kaarli v. - Anna Johanson (1921) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maalise arstimine
Hõbeasjaga tuleb haige koht ümber piirida. Kolm viienurgelist risti pääle teha. Siis ümber pää ja jalgade kolm korda peripäeva piirida. Viienurgeline rist otsaette teha. Leida salakoht, kus palju ei käida. Sinna maasse auk lõigata. Hõbeasjast auku hõbet kaapida. Auk jälle maatükiga kinni panna ja viienurgeline rist pääle teha. /Asi võib ka kuldne olla. Uleüldse, mitte rahaga toimetada./
E 51787 (1) < Paistu khk., Kaarli k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Käsna arstimine
Käsnad ära lugeda. Villase lõngasse niisama palju sõlmi heita. Üks käsn katki lõigata. Lõng verega määrida ja ukse alla ära peita, kust üle käidakse.
E 51787 (4) < Paistu khk., Kaarli k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmaveega, mis puukatuselt tilkunud, tuleb käsne peseda.
E 51788 (1) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärna arstimine = hapukoore ja kasepuu söepulbri seguga määrida.
E 51788 (2) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnaoblika juured (kollane, kasvab järves, jões) peenikeseks teha. Hapu oore ja väävlihappega hapnema panna. Siis selle vedelikuga määrida.
E 51788 (3) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seesmise valu rohi = balderjaanijuured viina sees leotada ja siis seda juua.
E 51789 (2) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnaoblika juured (kollane, kasvab järves, jões) peenikeseks teha. Hapukoore ja väävlihappega hapnema panna. Siis selle vedelikuga määrida.
E 51789 (5) < Paistu khk., Kaarli v., Ridala k. - Anna Johanson < Tiio Järsolar, 70 a. (1921) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi arstimine - toomekaapega määrida.
E 51792 (1) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ristimise vesi peab ilusa koha pääle viitama, kas lille ehk puu juurele, siis kasvab laps ilus.
E 51792 (5) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Esimese jõulu öösel kiriku ukse ees põlvili kolm korda "Meie isa" palvet lugeda. Siis ukse võtmeaugust altari poole vaadata. Sääl võib peast tulevikku näha, kas laulatakse, maetakse jne.
E 51793 (1) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõnad saksa viha vastu - kui peksa anti
Soost tuo soojad vitsad,
pajust palavad vitsad.
Tammepakku pekseti,
mustakuube uhuti.
Tule, kurat, jõua, kurat,
üle üheksa kiriku.
E 51793 (2) < Paistu khk., Kaarli v. Ridala k. - Anna Johanson (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui võõras looma vaatab ja kiidab, siis peab tasa ütlema: "Sita sul keele pääle!" Muidu kahetseb looma ära.
E 51794 (6) < Paistu khk., Kaarli v., - Anna Johanson (1921) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hommikul taevas roostene, siis näitab kuiva, kui õhtu, siis vihma.
E 52885/7 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sangaste Linnamägi
Linnamägi on Sangaste vallas Mäekülas, Sangaste kihelkonnas, 5? versta Sangaste kirikust põhja pool. Keeni jaamast seitse versta, Restu-Pringi maanteest poolteist versta, Enno talust 350 sülda. Talude kruntisid välja mõõtes on krahv Berg välja graveerinud Linnamäe alla kuuluva maa ühes Kirikjärvega; mäe edela poole jalale on ehitanud väikse maja, kus elab mäevaht.
Sangaste Linnamägi on Otepää kõrgustiku edelapoolses osas. Et tema juure saada, tuleb mõni verst vaheldavate küngaste ja orgude keskelt läbi minna. Loodusliku mäe seisukohta kasutades on inimene teda veel kindlustanud omapäraselt: vallide ja kraavidega nõlvad äkiliseks teinud. Sellepärast näeb Linnamägi välja neljakandilisena, hästi kindlustatud, muistse aja hiiglasena mägede ja küngaste keskel väikse veekogu, Kirikjärve kaldal.
Linnamäelt avaneb vaade ümbruse pääle: õhtas silmapiiril valendab Võrtsjärv, lõunas sinetavad Karula mägede siluetid, siis Haanja Suur-Munamägi. Lähedal olevatest kõrgustikkudest suuremad on: kirdes 1/4 versta kaugusel on Uniku Hiiemägi - kõrgem kui Linnamägi 100 x, põhjas ühe versta kaugusel on Harimägi, mille absoluutne kõrgus on 250 m. Linnamäest edela poole on Matu mägi 3/4 versta kaugusel, niisama kõrge kui Uniku Hiiemägi. Õhtu pool mäe all on heinamaa, mis pika kitsa niidukaelana tuleb põhja poolt Hiiemäe õhtapoolse külje alt ja läheb lõuna poole. Linnamäest mööda saades võtab sihi kaugusse ja ümbritseb terrasidena lõuna poole madalamaks minevat Linnamäe osa, ise lõuna kohal oruks minnes. Heinamaa on 60 aastat tagasi läbipääsemata mäda olnud. Üle selle heinamaa, loode pool on madal maakünnis, mis lõunasse ja hommikusse lagendikuna edasi läheb. Hommiku pool, kohe mäe külje all on Kirgjärv. Järve kirdepoolsest otsast samas sihis edasi läheb sügav kraav, mille kallastel põõsad kasvavad, seda nimetakse Udila oruks, järve kagupoolsest otsast läheb samasugune kraav kagu sihis, mida Endo oruks nimetakse. Vanad inimesed kinnitavad, et Linnamäelt on tulnud üks maa-alune tee Endo orgu ja teine maa-alune tee Udila orgu, mida ka Röövlioruks nimetakse. Vanaaegne maantee on läinud Linnamäest mööda 1/2 versta kaugusel, Kirikjärve tagant, Sangaste mõisast tulles otsesihis üle Hasimäe Pühajärve poole. Siin on röövlid üle tee ketid tõmmanud ja inimesi kinni pidades neid paljaks röövinud - sellest siis ka org on nime saanud. Praegu on see tee külavaheteena alles.
Põhja pool on mägestik. Siin ei ole looduse poolt Linnamäe juure pääsemiseks takistusi ees, sest et Linnamäe ja Uniko Hiiemägede vahel ainult lohk on. Siin on kaitseks ehitatud vall. See vall algab punkt I-sest järve äärest ja läheb 375? sihis, 100,8 m pikkuses kuni punkt II-ni heinamaa kraavini. Punkt I-se ja järve vahel on suur lohk, mille veeru pikkus tema põhjast kuni valli harjani on 32,2 m: veeru kaldnurk on 10°, sügavus valli kõrguseni 1603 cm. Saarmann räägib, et seda lohku ennemalt pole olnud.
Umbes lohu kohalt pidanud minema madalane tee põhja poolt järve Udila orgu. Umbes valli keskpaigas on 3-4 aastat tagasi ümargune pangilaiune auk olnud - 5 jalga sügav. Augu põhjas olnud must muld. Kündmisega on auk kinni läinud. Seda on Saarmann näinud.
(Saarmann on Uniko talu põline peremees, 72 a. vana.)
Linnamäel ülevalt on keldriuks mäe sisse viinud. Uks on rauast olnud, alati poollahti seisnud. Seestpoolt ukse on trepp alla viinud. Pärast on uksele kivi ette veeretatud ja viimati lastud teomeestel uks koguni kinni panna. 78 aastat tagasi on uks veel näha olnud. Seda on näinud Uniku talu omaniku Saarmanni ema Eva.
Linnamägi ei ole mitte päält tasane, seal on palju kaevamas käidud, kes kulda ja hõbedat otsimas, kes mäe konstruktsioonist huvitatud olles. Kõiki mäepäälist katab lepapõõsastik ja harvad noored puud. Otsisin kaevu kohta, kuid midagi sellesarnast polnud. Märt Saarmann teab rääkida Linnamäe otsas olevast kaevust, et see kaev olnud ühe kaardi pääle üles tähendatud, mis on Sangaste mõisa valitsejal von Jepardil kaasas olnud. See praegu enam ei ela.
Vana peremees Saarmann räägib, et aastat 60 tagasi on ta leidnud mitmed kivikirved, lubjakivist ja raudkivist, nõndasamuti ka nooleotsasi nendesama kividest, ta on nad ära kaotanud.
Rahvas räägib, et Linnamägi on olnud vanaaegne eestlaste Linnamägi, Uniko mägi, Hiiemägi ja matusekoht. Saarmann on Hiiemäge kaevanud ja leidnud maa seest tuhka, kahe kihi süsi, seda tuhka pestes on järele jäänud luuosad (luutuhk).
Teised nimetavad mäge Lossimäeks ja seletavad, et see on endise katoliku piiskopi asupaik. Selle lossi varandus olla Kirgjärves, peal olla tal härjaike, et mitte üles ei tõuseks.
Üks venelane hakanud kord kraavi kaevama, et järve tühjaks lasta ja varandus selle põhjast välja tuua, kuid jäänud pimedaks. Lõigatud kraavi koht on praegu näha.
E 52890 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sangaste vallas Lauküla Ansi talu põllu sees kasvab suur tamm. Mõisa poolt on vali käsk antud seda kaske/?tamme/ ilusaste hoida. Üks mees, kes selle tamme küljest suure oksa ära leikas, sai mõisatallis läbi pekstud.
Rahvajutt: Karl XII on oma katki murdunud aisa maa sisse löönud ning tähendanud, et kui see ais juurduma hakkas, siis saab see maa Rootsile tagasi.
E 52898 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Märkus saadetise ees: "Kopeeritud arheoloogia kabineti kogust."
/Linn Kuikatsi Juudapalus/Mägiste jaamast 4 versta, Priipalu ja Riia-Tartu postitee vahel Juudapalu metsas on kivikalme. Ennem on kiva väga palju olnud, aga nüüd on nad ehitamise jaoks laiali veetud.
Praegu on kive vähe, mõnes kohas on paar-kolm tükki reas, siis on näha, et vahepealt on jälle ära veetud. Kivide läbimõõt on 1-11/2 meetrini, nad on pealt sammeldanud ja heina sisse kasvanud. Maapind on tasane, liivane, pääl kasvavad männad.
Vanajuudas ehitanud kord omale linna, selleks kannud kinda sees kiva kokku. Linn oleks pea valmis olnud, kuid üks kivi kukkunud kinda seest maha, sest pöial olnud katki. Selle kivi kõrgus olnud 1 süld. Linn pidanud enne kukke valmis saama, aga sääl kirenud korraga kukk ja kõik ehitus varisenud kokku. Säält siis tekkinud kivilademik, kellest saanud ka oma nime Juudapalu.
E 52899 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kuigatsi vallas Loku talu maa pääl olevast kivikalmust lõuna sihis 450 sammu, kahe suure pärna kohal on näha vundamendi ase, mida Jaani kiriku asemeks nimetakse. Sealt on kündmisega välja tulnud: kroonlühter ja kullast kalliskividega kaunistatud vöö, hõbedast sadulajalgraud, kuld- ja hõberahasi, kuldsõrmuseid ning kõiksugu teisi kuld- ja hõbeasju. Need olnud mullased ja märjad, sellepärast viinud leidja nad aita kuivama. Mõisaomanik on aga kohe sellest leiust teada saanud, hobusega aida ukse ette sõitnud ning kõik asjad ära viinud. Mõne väikse asja on leidja saanud ära peita. Nendest on järgi praegu Kuigatsi Lipi talu omaniku Jaan Härmanni käes kaks sõrmust, mõlemad kullast sinise kividega.
Mari Kaaramaa poja Augusti käes on sõrmeotsa suurune hõbemuna, millest uurikett on läbi pistetud. Kalmust põhja poole on kündmisega välja tulnud rauast kirikurist, millel kukk otsas on. See on Loku talu omaniku käes.
E 52900 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Aakres leidub mitmeid Rootsi-nimelisi mägesi ja kohtasi. Nii on Rootsi mägi, Rootsi talu, Rootsi mets jne.
Aakrest Pikasilla (Virtsjärve) poole seisab tee ääres Aakre mõisa metsa sees Rootsimägi, teisel pool Kunimägi. Rahva juttude järgi olla Rootsi sõja ajal nende mägede alla rahakatlad maha maetud. Mõlemad katlad olla raudahelatega ühendatud. Raudahel minna läbi tee alt Rootsimäe juurest Kunimäeni. Rahakatlaid hoida vanasarvik ise.
Aakres Soka talu maa peal olla ka üks väike mäeküngas, Kunimäe nimeline.
Sealt olla karjalapsed palju püssikuulisi leidnud, mis muidugi ära on kaotatud, sest see on umbes 15 aasta eest olnud.
E 52902 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana Uderna postijaama ees kasvavat kolm vana mända nimetat. Kolme pedaja plats. Praegu hoitakse seda pühalikult korras.
E 52908/10 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rõngu loss
1500 aastat on Rõngus Totveni suguvõsa elanud. Krahv Mannteuffeli suguvõsa käes on ta 300 aastat olnud. Von Anrepi käes 40 aastat, kes ka viimane omanik oli, sest praegu on mõis riigistatud.
Praegused hooned on Gotthard von Mannteuffeli isa ajal ehitatud. Ehitus on suurepäraline, väga ilus ja hää töö. Rahvas seletab järgmiselt. Ehituse juures saanud oma telliskivid otsa, sellepärast on neid Kongota mõisast orjade läbi käest kätte edasi antud 12 verstalisel vaheteel. Naised, neiud ja mehed kõik olnud välja aetud. Naistel olnud lapsehoidjad taga, poisslapsele võinud ema kaks korda rinda anda, tütarlapsele üks kord. Teolistel pidi kodust oma toit ühes olema, see seisnud koos aganaleivast, hapupiimast ja ohakapudrust (kapsaid pole sel ajal olnud). Hapupiim rukkijahudega segatud on veel 50 aastat tagasi teoorjade toit olnud. Mõisast antud nende toidule lisaks raha ehk praaga. Meestele kaks toopi, naistele poolteist toopi päevas. Niimoodi sai ehitatud laudad, aidad, viinakoda, õlleköögid, mille alt vesi on läbi juhitud olnud. Rauast osad kõigi ehituste juure on mõisa sepp Jaan Grünfeldt teinud. Tema on selle seletuse annud, sest ta on 90 aastat vana.
Kuidas rahvas lossi ajalugu seletab. Rõngu ja Rannu mõisade omanikud olnud suured sõbrad ja käinud koos jahipidudel. Mõlemal olnud kodus valmis sõjavägi, mida riik tarbekorral välise vaenlase vastu tarvitanud. Rõngu loss olnud looduse poolest väga hästi kaitstud, teda ümbritsenud vesi: järv ja jõgi, praegune Rõngu mõisa jõgi ja Lüüsi järv, mis siis palju suuremad olnud. Ainult põhja poolt ühines ta kitsa riba läbi maaga. Sinna on vallimägi ette ehitatud. Rannu krahvi poeg olnud Rõngu krahvi ristipoeg. Lapetukme küla olnud enne Rõngu päralt, kuid krahv kinkinud oma ristipojale. Seda kinnitab veel see asjaolu, et Rannu piirid on üsna Rõngu lossi lähedal.
Mingisuguse tüli pärast lasknud Rõngu krahv oma ristipoja ära tappa, teinud ühe tükist prae ja kutsunud Rannu krahvi oma juure lõunale. Söögi ajal küsinud: "Kas liha hää maitseb?" Saanud vastuse: "Imehää." Siis käskinud ta vaagna pääl krahvile poja pää näha tuua. Rannu krahvil läinud oma kaitseväe abil korda lossist välja pääseda. Mõne päeva pärast ilmunud ta oma sõjaväega Kaapri mäe pääle, on sinna suurtükid üles seadnud ja Rõngu lossi pommitama hakanud. Seda on ta niikaua teinud, kuni viimaks Rõngu krahv ta suurte jõudega minema kihutanud ja Rannu lossi üsna ära hävitanud. Rõngu lossi varemed seisavad veel nii, kui nad purustuse tagajärjel üles jäid. Paarkümmend sammu asub eemal uus loss kuulsa Mannteuffeli ehitus. Von Anrepp on ta 1917. aastal põlema pannud, pääle selle, kui tema oma kallima kraami linna vedanud, mida moonamehed pool aastat toimetanud. Enne Vene vägede taganemist oli kraam ära veetud ja omanikku ennast polnud ka mõisas, sest ta kartis taganemist. Kui Saksa väed sisse tulivad, ilmus ta jälle ja oli Rõngu komandant - Herbert Anrepp. Mõisa on keldreid ja õõnsusi all täis. Seda on säält koha päält näha, kust pikne valli sisse löönud. Rahvajutu järgi olla sääl palju särgimusta ja laskemoona, mida on ka kaevamise juures välja tulnud, koguni üks raud üles leitud, aga siis on edasi kaevamine ära keelatud. Sääl pidavat ka palju viina olema. Mõne aasta eest elanud keldritoas metsavaht Jaan Raudjalg. Korraga kuulnud ta põranda all niisuguse plahvatuse, et tuli laual ära kustunud. Konrad von Anrepp tähendanud: "Lõhkes vist mõni veinivaat."
Kõige esimesed talud olnud Alani ja Mikkani. Rõngus, mille ümbrus suure laanega kaetud olnud - rahvas räägib, et sääl olnud röövlite elukoht ja nad käinud säält Riia-Tartu postitee pääl röövimas.
1/4 versta Rõngu kirikust, Puidaku talu ja väikekoha omanik Eichvaldi piiri pääl on lättekoht, mida "Tondiläte" kutsutakse. Sinna on röövlid inimesed sisse visanud, säält on oigamisi ja hääli kuulda olnud. Kord selgel hommikul on Iha mäelt suits otse taeva poole tõusnud, mida lossivahid on näinud. Selle suitsu järgi on sõjavägi metsa läinud ja röövlid ära hävitanud.
E 52914 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Põrguhaud
Rõngu lossist verst maad Väikse Rõngu poole, tee ääres on haud, mida rahvas Põrguhauaks ja ka sõjaaegseks pelgupaigaks hüüab. Näeb välja nagu sisselangenud koobas, soost ümbritsetud.
Räägitakse järgmiselt.
Sõda oli maa lagedaks rüüstanud, talud ja külad tuhahunikuteks muutnud. Peavarjuta rahvas, kes hävitava raua eest põgenemisega peasenud, ehitanud endale maa alla koopad. Et ka seal julge pole võidud olla, saadetud vahid välja puude otsa, kes märkidega röövlisalkade lähenemisest teada annud. Nii näinud vahid, et vaenlased ratsahobustega Hiiemäelt tulnud (praegune surnuaia koht Rõngu kiriku lähedal), aga et soo vahel olnud, pööranud tagasi. Nimetatud peidupaik on põrguhaud, jutust on aimata, et sel ajal vistist Rõngu lossi polnud.
E 52918 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rõngu kihelk/konna/ Kirepi vald, Ansu t/alu/Selle talu põllul asub maakivist rist ja hauakivi. Need mõlemad on teadmata põhjusel oma päriskoha päält tõise koha pääle paigutatud ja asuvad praegu tee ääres, mis õuest karjamaale viib. 400-500 sammu talust eemal. Risti juurest talu poole minnes kasvab paremat kätt teest eemal 110 sammu vana mänd, mida "rootsiaegseks" hüütakse. Selle männa juures on kruusaauk, kust surnuluid välja tuleb. Selle kruusaaugu kohal, mäe all on soo, mida Kalmesooks hüütakse. Soo on Matsi talu krundi sees, umbes kahe vakamaa suurune.
E 52919 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Salu talu nurmes Võrtsjärve kaldal kasvab suur mänd, mida rahvas "rootsiaegseks" nimetab.
E 52916a < Väike-Maarja khk. - A. Liiv (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
V.a. her. M. J. Eisen!
Kiri käes! Tahan Teile mõne küsimuse pääle vastata, nimelt mis tean:
Puudest, mis ühest kohast teise oleks rännanud, pole kuulnud. Küll olla hääd vaimud ja metsajumalad häid inimesi tagakiusajate eest imelikult peastnud, neid puudeks moondades. Inimene olnud seni puu, kuni kiusaja ja hingevõtja temast mööda tormanud. Kuid pääle hädaohtu muutnud hädast aitajad puu jällegi inimeseks. Mis ma kasepuust olen kuulnud, sest kirjutasin "Lastelehes" 1914 a. jutukeses "Miks on kase tüved valged." Jutukesel on vanarahva mõte aluseks.
E 52916/17 < Sangaste khk. - M. Kirschbaum (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kivivarre Linnamägi
Rõngu kihelkonnas, Aakre vallas, umbes kolm versta Puka raudteejaamast ehk üks verst Riia-Tartu maantee äärest seisab kesk soosid ja põldusid muistne Linnamägi, rahvas kutsub teda Kivivarre Linnamäeks. Linnamäe all seisab Kivivare nimeline talu. Mägi on kaunis suur ja kõrge, pikergust vormi. Mäeküljed on järsud, kuna mäepealne tasane on nagu laud.
Mäe peal kasvavad männid ja kased, kuna mäe all siis lepavõsa on, teisel pool aga talu ja põllud. Mäe all viriseb oja, mis Verioja nime kannab. Mäe jalal on mõned suured pooleniste maa sees olevad kivid.
Linnamäega lõunapoolsest servast ühendatud, seisab üks madalam mägi, mis Vargamäeks kutsutakse.
Umbes pool versta Kivivarre Linnamäest lõuna-lääne poole seisab Tangi talu maa peal kesk sood pähklipuumetsa sees kõrge ümargune mägi, millel õiget nime ei ole, vaid Kuusemäeks hüütakse, sest et mäeharjal suur kuusk seisab. Kuusemäe all Linnamäe pool küljes on sügav kraav, mille põhjas küll vett palju ei ole, vaid mädasoo, heinaga ära kasvanud. Kraav on muistsete vallikraavide sarnane. Kraavi kaldalt läheb kõrgem maariba nagu tee läbi soo Linnamäele. Rahvajutt räägib, et siin venelased ja rootslased olla sõdinud. Lahingu ajal on venelased, kes Kivivarre Linnamäel olnud, püssirohusuitsu sees selle tee ilma rootslaste tähele panemata teinud ja nii rootslaste kallale tunginud.
Kivivarre Linnamäest hommiku poole seisab Mooritse talu maa pääl Kabelimäe nimeline mägi, kus ennemalt surnuluid leitud.
E 52920 (1) < Tallinn - Aleksander Ploompuu (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Oodutaja (lind)
Nimi ilmub õudselt C. R. Linnutaja lauludes. Laulu on kuulda lumemineku ajal: "Oot, oot, oot!":,: kõlaliselt kohutavalt suurtes inimesteta laantes ja metsades. Inimeste lähikonnas oodutamine tähendab tingimata õnnetust.
1888. aasta kevadel hakkas oodutaja juba veebruari kuul Koitjärve metsavahi toa taga jõe kaldal ja lähedal metsas laulma ja laulis mitu nädalit öösiti ja päevalgi ägedasti. Suurevee ajal uppusid kaks inimest sinna kohta jõkke. Külarahvas kõnelesivad, et kümmekond aastat varemalt ühe teise kevadise õnnetuse puhul oodutaja niisama ägedasti laulnud. Hiljemalt ei ole ma kunagi nii ägedat oodutaja laulu kuulnud, küll aga ükskord oodutas hõikamisi iga kevadel öösiti kaugemal metsades.
E 52921/2 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pelgupaik
Rahvas nimetab Kukelinnaks.
Torma (Avinurme) khk., Maetsma küla all Suures soos.
Asukoht.
Maetsma küla all kroonu metsapiirkonnas oleva Suursoo (kaardil Maetsma soo) edela osas. Avinurme mõisast umbes 2,6 versta sihis 95° (umbes, sest et ümberkaudsete suurte metsade tõttu on sihti peaaegu võimata määrata).
Kirjeldus:
Mainit rabas, mis selgesti näib olevat kinnikasvand järv, mil veelgi mitmed laukad lahti, on madal (vaevalt 0,5 kõrge) liivasaar, loode-kagu sihis pikergune, umbes 30 m pikk, umbes 23 m loodeotsast ja umbes 16,5 m kaguotsast lai, kuju on raske määrata, sest soo sammal on kasvand üle äärte kaunis kaugele saarele. Saarel kasvavad üksikud männad umbes 12 cm jämedad (kuna sool kasvavad ainult piitsavarre jämedused) - saare äärtel on puid kuivand, nähtavasti on soo üle saare äärte kasvades need surmand, seda tõendavad ka ümberkaudsed elanikud, kelle mälestuses saar olnud suurem ja kõrgem. Saarele ei pääse praegusel ajal suvel loomad ja isegi inimene suurema vee ajal. Saarel on viimasel ajal kaevand augud salaja viinategija, kes siia kui varjatud paika on tulnud.
Rahvas jutustab - nagu seda Vadi küla Andressa talu peremees Jaan Jõgi (50 a. vana) omilt vanemailt kuulnud ja nagu seda ka sama küla Pihlaka talus jutusteti, et Kukelinn olnud vanasti rahva pelgupaigaks sõja ajal, kuhu mindud kõige loomade ja varaga. Kord sõja ajal saand kõik inimesed otsa, üks kukk ainult jäi saarele. Selle laulmist kuuldud sääl ja antud saarele nimi Kukelinn. Üksikasjalisemalt midagi ei teatud. Sedagi juttu teadsid vähesed, kuna suurem osa saarel tähtsust ei arvand olevat, kuid nimi Kukelinn näis ümbruses üldiselt tuttav olevat.
E 52922 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Maa-alune käik
Torma köster Kõmmusaar jutustab, et umbes 23 aastat tagasi end. Torma õpetaja Landesen jutustand temale, et ta (õpetaja) leidnud kiriku arhiivist teate, et õpetaja aiast kahe teatud papli vahelt käivat maa-alune käik teatud sihis mingisuguse aarde juure, mis õpetaja arvates asuvat praeguse altari kohal. Aare maetud sinna vist kunagi sõja ajal. Rahvas jutustavat ka, et kiriku pikendamisel ja praeguse altari osa ehitamisel ehitajad tähele pannud, et maa mainit kohast kõmiseb, nagu oleks selle all õõnsus. Õpetaja Landeseni poeg hakkand arhiivist leitud juhatuse järgi paplite vahelt kaevama ja leidnud säält mingisuguse müüri, millest suure võtme kätte saand, mis õpetaja äraminekuga olevat kadund. Edesi pole õpetaja luband pojal kaevata, sest kartnud, et sellest laiemalt võidakse kuulda saada, kaevama tulla ja kirikuhoonele kaevamisega viga teha. Tähendut teadet on püütud arhiivist üles otsida, kuid pole leitud. Muude hulgas otsind seda ka Palamuse õpetaja Vestrén-Doll, kuid asjata. Olevat ka võimalik, et see on hävind õpetaja maja ümberehitamisel, kus arhiiv hiirte ja vee läbi palju kannatand.
Ülestähendet köstri jutustuse põhjal.
E 52923 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kalm ja hiiease
Matused ajaloolisel ajal.
Rahvas nimetab Kabelimäeks.
Torma khk.
Asupaik:
Tuulavere külast Madi kohast mööda suurele teele, Torma postijaama juure viiva tee ääres, Tuulavere küla põhjapoolsest otsast umbes ? versta kirde pool - umbes kohal, kus seisnud triangulatsioonitorn.
Teated:
Peebu Juhani peremehelt: mainitud paigast on mitmel korral välja tulnud surnuluid. Koht om kruusaseljal, suuremaid ja väiksemaid kive on mitmel pool seljakul. Luud on välja tulnud niihästi kündmisel kui ka kaevamisel, kruusa võtmisel ja ka naabri Miku talu alalt. Luud on põletamata. On leitud ka mõned asjad: üks hõberaha, üks (vist) pronks mõõgapide, need kõik aga kaduma läind, üks spiraal pronkstraadist. Olevat ära antud E.R.Muuseumi. - Peremehe ema (surnud) seletand, et tema kuulnud omal ajal omalt koolmeistrilt, et mainit paik mäel olnud vanasti pühaks paigaks ja hiieks. Mäel kasvand 3 pärna, mille all olnud kiviohvrilaud, millele pandud antavad ohvrid. Viimaseks "preestriks" olnud keegi Palvik'u nimeline mees. Kelgi olnud veel mitte kaua tagasi tool ühest pärnast, mis hiiekohal kasvand.
E 52925 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kalme
Kohalik kabelimägi.
Maarja-Magdaleena.
Selgise.
Asukoht:
Selgise metsavahi ligidal Vara poole tulles paremat kätt tee ääres. Metsavaht Jänes.
Kirjeldus:
Kalme on ovaalitaoline liivaküngas. Pikkus 340° sihis 17 m, laius 6 m. Langud: põhja poolt 13°, lõuna poolt 19°, idast 33° ja läänest 27°.
Künkal kasvavad umbes 80-aastased männid ja kadakapõõsad. Enne oli sinna juute maetud ja habemed välja jäetud, millest pärast kadakad kasvanud. Mujal ümbruses kadakaid ei ole.
Kaevamised ja leiud:
Umbes 20-30 a. eest käinud seda kalmet kolm meest kaevamas (kolm auku on veel praegu näha). Surnud olnud maetud männapuust künadesse. Leitud mingisugune vene kaelarist. Pärastpoole leidnud keegi sealt ühe mõõga. Kuhu asjad jäänud, ei teata. Surnud olnud maetud umbes 0,6-1,2 m sügavusel.
E 52926 < Maarja-Magdaleena khk., Kudina mõis - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hõbeväravatega järv
Kudina mõisa Tuuleveski mäe all olla järv, millel hõbe- (teisend: raudväravad) väravad ees olla. Kui need lahti teha, siis uputaks järv terve Kudina mõisa ära. Korra tahtnud üks juut neid ära osta (teisend: ära varastada), aga Kudina mõisa omanik ei ole lubanud.
E 52927 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi.
Maarja-Magdaleena, Kudina v., Vaidavere küla, Paavli talu.
Asukoht: Ohvrikivi asub Paavli (rahvasuus ka Kruusa) talu maa peal. Kaugus elumajast W sihis 30 m. Ümberringi küntav põld. Pealmine osa on põllu ääres kiviaia sees.
Leiud:
8 aasta eest tulnud umbes 6-7 m. elumajast ida poole 60 cm sügavusest kuue raudkivi vahelt tulease nähtavale. Kivid olnud parajad mehe tõstekivid. Talu peremees Ludvig Simeon arvab, et seal õletuhka on olnud, millega oleks puid süüdatud.
Umbes 0,5 km kaugusel ohvrikivist, soos asub Kärsa allik haiseva veega. Kui selle veega haigeid silmi pestud, siis olnud nad teisel hommikul terved.
E 52928 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003
Sandi kabel
Maarja Magdaleena, Kudina vald, Kõrgemäe.
Kõrgemäe asub Maarja-Magdaleena kirikust Pataste poole mineva maantee ääres paremal pool tee kõrvas, kirikust umbes 1 km kaugusel.
Leitud siit midagi ei ole. Sandi kabeli kohta on ainult mitmesugused arvamised olemas.
1) Keset kinku kasvanud enne suur mänd, mille känd praegu alles on (diam. 1,1 m, ümbermõõt 3,25 m), selle all istunud pühapäeviti sandid.
2) Männa all olnud ohverdamise koht.
3) Siin olnud enne kalme, kuhu ainult sante maetud.
4) Siin olnud ennem kõrts.
5) Kohta on hakatud juhusliselt sandi kabeliks hüüdma.
E 52929 < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ebamäärased teated
Maarja-Magdaleena.
Vara Alajõe mõisa ligidal on umbes 40-45 m kaugusel jõest rabakivi rahnudest koobas. Rahvas räägib, et seal Rootsi ajal loss olnud (teiste järele 300 a. eest). Küngas on umbes 0,5 m ümberkaudsest põllupinnast kõrgem, 1 m sügavune. Künkal koopa kõrval kasvab kask.
E 52931/2 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Linnamägi
Rahvas nimetab Ummumäeks.
Torma khk., Raja küla all Laius-Tähkvere kroonumetsas.
Asupaik:
Raja külast Aoselja küla poole mineva metsatee loodepoolses ääres metsalodus umbes 1,2 versta paigast, kus metsatee Raja külas Laiekõnnust Rajale tulevast teest ära pöörab edelasse, Tulimurrust arvates SE-is 0,9 versta.
Teated: rahvalt, et mägi olnud linnamäeks, rahvas ei tea, vaid arvab selle olnud mingisuguseks pühaks paigaks, kuna mitmed arvavad selle ainult mingisuguse tähtsa paiga olnud. Pääasi, mille poolest mägi laialt ümbruses tuttav, on jutt, et selles mingisugune suur kuldvarandus peitub, mida siis ka väga mitmed on käind kaevamas, nõnda et magi auke täis on. Rahvas on mälestus - elavad seda ise ei ole enam näind - , et mägi olnud terve ja näind välja umbes kui kummuli pandud pada, ülemine osa olnud ümarik ja valge nagu lubjatud. Rahvas kartnud mäge, inimesed pole julend ööse mäele minna, räägitud, et sääl jookseb ümber mingisugune ilma nahata, verine hobune. Siis kaevatud mäes, ei tea kes, arvatakse, keegi õpetaja lasknud kaevata, hiljem lasknud mäes kaevata ülalt keskelt alla Avinurme mõisa veski mölder. Selle järgi hakatud mäge, mis enne täiesti puutumata, väga tihti kaevama ja kulda otsima. Hiljem luband kroonu, et rahval kruusa lähedalt saada ei ole, hakata kruusa mäest võtma, praegu ongi juba pool mäge ära veetud. Et kruusa läheduses ei ole - alles Aoselja külas on - , on rahvas arvamine, et mägi on siia veetud, mida juba mäletatakse isaisadest saadik räägitud. Edesi räägitakse, et veel mitte kaua aja eest olnud tunda pakktee jälgi, mis läbi metsa käind Aoselja küla poolt Ummumäele. Mäes on umbes 40 m kirde poole mööda Raja külast tulevat teed, teest vähe ida poole auk, mida rahvas nimetab Suteauguks, teised jälle Süteauguks, milles ka varandus peituvat. Augus olevat, nagu kord kaevamisel selgund, paeplaat põhjaks, mida siin looduses ette ei tulevat. Mõned arvavad augu küll lihtsaks söepõletamise auguks ja nimetavad siis ka selle järgi Süteauk.
Kirjeldus:
Mäest on järele ainult põhi ja lõunapoolses osas vallitaoline külg, mis seestpoolt on ära kaevatud, väljastpooltki on palju auke kullaotsijate poolt sisse kaevatud, muu osa mäge on teedele kruusaks ära veetud. Kõige enam on ära veetud mäe kirdeosa otse vastu Rajaküla teed, kõrgus on siin ainult 2 m, kalle umbes 12°, mäe sisemine osa on osalt veel enam ära veetud poolkuusarnase vallina alles olev edela osa on umbes 71/2 m väljast kõrge, kalle umbes 25-30°. Nõlvad on ümberringi ära kaevatud ja rikutud kullaotsijate poolt. Nii et auk augu kõrval on, ega saa nende kallet täpipäälsemalt määrata. Praegune mäe läbimõõt (ülemiste servade vahe) on hommiku sihis umbes 36 m jala juurest umbes 52 m, teisipidi on läbimõõdud umbes 31 ja (jala juurest) 46 m. Kõige tähelepandavam asjaolu on mäe juures see, et arvata kümne aasta eest mäest kirde pool küljest on leitud kaev, mille ülemine osa küll on ära mädanend ja seetõttu kogu kaev kruusa täis oli langenud, kuid alumine osa on praegugi alles ja ulatab kaevajate jutu järgi, kes kaevust varandust otsind, põhjaveeni. Kaevul on sees rakked, vist kuusepuust, mille pikkus on, nurkade kaelad ühes arvatud 235 cm pikuti rakkeil ja 175 cm risti rakkeil, nõnda et kaev on suur seest 205x145 cm. Rakked on täiesti ümmargused ja umbes 12 kunni 14 cm tugev. Nurgad on nähtavasti kirvega raiutud ja on nn. "koerakaela" viisil ühendet.
Mäe ümbrus on madal, lodumets iseäranis on kirde pool mäge päris soo ja säält jookseb läbi väike oja, mis nüüd küll suvel ära kuivab. Seda oja nimetab rahvas Roosnaojaks, aga nagu mõned külaelanikud teatasid, tuntakse selle nime all oja ainult Ummumäe juures, kaugemal ojal nime ei olevat.
E 52933 < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas
Laiuse khk, Paduvere küla, Pere-Jüri talu.
Asupaik: Pere-Jüri talust, mis teine Kõola poolt Paduvere tulles (tuuleveskiga) umbes 440 m kagu poole (137?) rabasel heinamaal. Peremees Jüri Soo.
Kirjeldus: Allikas on ümargune auk (umbes kaks meetrit läbi mõõta), mil olnud vähe kõrgemad kaldad, sest vesi näib lubjakas olevat ja lubi kogub kaldaile; nüüd on kaldad kari maha talland. Üldse ei jookse allikas nüüd enam muul kui suure vee ajal, muidu on ainult mäda loik. Paduvere küla peremees Joh. Ermani teatel viidud sellel vanasti hõberaha ohvriks. Ka viidud selle vett haiguste arstimiseks, missuguste vastu nimelt, ei tea.
E 52936 (4) < Torma khk. - Harri Moora (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi.
Laiuse khk., Paduvere küla, Alttoa talu.
Asupaik:
Alttoa talu heinamaal, mis Kõola poolt Paduvere tulla I talu, talust umbes 300 m lääne pool heinamaa servas, põllu servast umbes 5 m.
Kirjeldus:
Kivi on pikk 1,75 m, lai 1,30 m ja kõrge 75 cm. Tavaline maakivi ilma aukudeta ja muude märkideta, et see olnud ohvrikiviks, rahvas nähtavasti kindlasti ei tea. Kõneldakse, et säält leit ohverdet lihaluid, arvatakse mäletetavat, et rahvas siin ohverdamas käind. Ei tea siiski, kas mitte jutt ohvrikivist mõnd kirjanduslikku teed pole tekkind. Teine kivi, millest kõneleb Jung Mss 67 on hävitet.
Kivi asupaik on tähendet Alttoa talu kalmete asemete kaardile.
E 52936 (4) < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pataste mõisa Lubjaaugu mäe sees olla kulda varjul.
E 52936 (5) < Maarja-Magdaleena khk. - Aleksander Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kukemäel olla varandust. Enne olnud seal loss. Mäe sees leiduda telliskivikilde.
E 52937 < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pikkjärve kivivare
Palamuse khk., Kaarepere vald, Pikkjärve mõis.
Pikkjärve kõrtsist Visusi mõisa poole viiva tee ääres kagu pool maanteed ja kirde pool raudteed Pikkjärve mõisa põllus on kivivare, mille kõrgus keskelt on umbes 1-1,25 meetrit.
Karl Ottoson, kingsepp Põderi maja ehitaja, avaldas arvamist, et kas kivivare või lohk olevat endine veskiase, kuid kumb just, seda ta ei teadnud.
Mõtus 75 a. vana teadis kindlasti, et veski asunud kõrtsi vastas.
Mäge, kus kivivare ja lohk asuvad, nimetati mitmel korral Veskimäeks. Mõtus Prossa mõisas ja Pikkjärve kõrtsi perenaine Anna Kaasik 65 a. vana. Veskimäe nime peale vaatamata, pidi kohaga mingisugune saladuslikkus ühenduses olema, sest Anna Kaasik jutustas:
Tema tulnud kord septembrikuus õhtul Veskimäest mööda koju poole. Äkitselt silmanud ta suure paju otsas tuld. Tema ei olevat kartlik, tahtnud järel vaadata, mis see oli, läinud teisele poole puud, käinud ümber puu, et ehk kuu paistis, kuid ei olevat kuud olnud. Siis hakkanud koju minema, küll ta käinud ja käinud, aga kodu ei ole leidnud. Viimaks jõudnud kella kümne ajaks koju. Kõrtsi juurest on Veskimäele 3-5 minuti tee.
E 52939 < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kalevipoja kivi
Palamuse khk., Kaarepere mõis.
Kaarepere mõisa maa peal, Prossa järve lääne pool otsas on suur kivi, millest Kaarel Ingel, 73 aastat vana, Kaarepere mõisas teadis, et see olevat Kalevipoja visatud. Kalevipoeg tahtnud kivi Peipsi järve visata, kuid pool kukkunud Prossa järve ääre maha.
Kivi on 160 m kiriku teest, Kaarepere mõisa mäe kõrgem koht on 176°. Pärtliste talu 356°, Kubu puulõikajate majad 330°, Prossa karjamõis 30°.
Kivi on 3,14 m kõrge, 9 m pikk ja 7,29 m lai keskkohalt.
Jungi teadete järele olevat kivil inimese pealuu sarnane kuju, millel iseäralised märgid peal. Kivi kuju võiks ju pealuu sarnaseks pidada, kuid märkide kohta ei tea ütelda, kas on nad looduse mõjul tekkinud või kunstilised sünnitud, sest neil ei ole joonistuses märgitud korrapärasust.
E 52941/1a < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ehavere Kalevipoja säng. I
Palamuse khk., Luua vald, Ehavere.
Luua vallas Ehavere veski lähedal Amme jõe kallast mööda läheb mägi idast lääne poole, mis näib puhtast liivast olema. Selle mäe põhjapoolsel serval Nava nõmme ja Ehavere veski vahel NE poolt SW poole on mäesopp, mida kutsutakse Ehavere Kalevipoja sängiks. Kalevipoja säng on metsa sees, mis oli ennem Luua mõisa päralt, kuid nüüd on vabariigi omandus. Luua mõis on vaadates NE poolt otsalt 330°.
Amme jõgi voolab põhja poolt mäge temale paralleelselt umbes 100 m kaugusel Kalevipoja sängist. Jõesäng on ennem olnud õige mäejala juures, kuid hiljem vist kinni aetud ning heinamaaks tehtud ja uus säng kaugemale kaevatud.
Jõe poolt on Kalevipoja säng õige kaitstud: S kohalt on kõrgus 15,5 m, T kohalt 13-25 m, kalle on üleüldiselt 30°-40°, mispärast on siis ka seletav, et siinpool ääres nn. vall puudub, kuna SW pool ots, mis on mäe selja pool, on kõrgemaks tehtud. Vall on seest 22 m, pealt 44 m pikk, algab F läheduses. Mäest lahutab Kalevipoja sängi 127 m pikkune kraav, mis algab U ja lõpeb N läheduses. Tee, mis Nava mõisa poolt tuleb ja Ehavere veski poole läheb, on sängist 17 m, kive ümbruses ei ole näha. Mets, mis väljavaate ainult Luua mõisa poole vabaks jätab, seisab koos õige mitmekesistest puudest, ei puudu isegi tamm. Valli seespool ääre ligidal kasvab üksik suur mänd. Sissekäik on valli alguse lähedalt.
Kalevipoja sängi nime kõrval nimetavad üksikud teda ka linnamäeks. Kalevipoeg olevat seal mäe peal maganud.
E 52942/2a < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi
Palamuse khk., Süvalepa küla
Süvalepa külas Märtina (rahva nimetuse järele Toomari) talu peremees Eduard Rükkel näitas meile oma põllu sees suure kivi, mille pikkus on 2,56 m, laius 1,7 m, kõrgus umbes 1-1,25 m. Kivi on talust umbes 100-120 m, teest Künnapuult tulles 30 m paremal pool, tallu mineva tee juurest 50° all. Kivi juurest on Laari (Lauri) talu 90°, Toomari talu 100°, Künnapuu talu 230°.
Kivi on ju tubliste lõhutud, kuid leidsin veel tema peal S ja Se poolt äärest 13 korrapäralist ümargust auku, kuhu umbes 6-7 cm läbilõikega pall sisse mahuks. Samal äärel oli ka olnud sisse raiutud kaaretaoline märk. Kivi on NW poolt vähe madalam. Pealt vaadates on tal kõrval oleva joonistuse kuju. Heinrich Martinsoni (Jaagurahva-Peetri Tooma peremehe) teate järele olevat see ohvrikivi. Umbes 150 m kivi juurest SW poole on Künnapuu talu sauna juures allikas, praegu õige vähese veega ja vähe eemal oja Piirioit.
Martinson arvas need ohvrikiviga ühenduses olema.
Teine samasugune kivi olnud Kuusiku talu maas, kuid lõhutud ära. M. teatel leitud seal külas (kus just, seda ta ei mäletanud) tulekivi kilde, üks lai ornamentidega pronkssõrmus ja vaskraha. Kindlamaid teateid ma selle üle ei saanud.
E 52944 < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tervise allikas
Palamuse khk., Sääsküla
Sääsküla mää all olevat üliõpil/ase/ H. Moora teatel allikas, millest rahvas arvab, et tema veel on terveks tegev omadus.
Vanasti pestud selle allika veega haigeid silmi ja siis saanud need terveks.
Rahva seas olevat üleüldse arvamine, et allikatel, mis ida poole jooksevad, terveks tegev omadus on.
E 52945/5a < Palamuse khk. - Adeele Jürgens (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kassinurme Kalevipoja säng
Palamuse khk., Kaarepere vald, Kassinurme küla.
Kassinurme Kalevipoja säng on Palamuse kihelkonna loodepoolses osas, Patjala ja Kassinurme külade vahel, Kassinurme mägedes Saarema talu krundis, talust ida pool umbes 0,5 km. Kassinurme mägede läänepoolsel äärel S ja N pool otsas on vallid. Ümber sängi on nagu oleks seal ka kraav olnud. Niihästi põhja kui lõuna pool otstes on pealt ümargused mäed. Kalevipoja sängil W külg järsum, kuna E külg vähe rohkem libamisi läheb. Siit läheb kitsas seljandik 47 m pikkuselt mägedesse. Kassinurme mägedes on mitu trehtrisarnast auku, milledes on vesi sees. Üks niisugune on sängi N pool otsa lähedal, selle augu ringimõõt on 58 m. Teine auk on seal ligidal, selle ringimõõt on 85,44 m.
Kalevipoja sängist allpool mägede nõlvadel on põllud. Saarema talu omanik Juhan Peik rääkis, et põllud olnud ennem kõrgemal mägedel, siis tulnud kündes süsi ja üks käsikivi pool maa seest välja.
Rahvajutu järele maganud Kalevipoeg siin. Üks trehtrisarnastest aukudest olevat tema silmapesukauss. Teiste jutustuse järele olevat need augud Kassinurme mägedes Kalevipoja hobuse kabjajäljed. Sängil kasvavad külgedel põõsad ja peal kuused.
Kalevipoja sängile on Kaarepere Tuletõrjujate Selts aia ümber ehitanud ja rahva-aiaks muutnud, kus rahvas suvepidusid teeb.
E 52946/6a < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ahja vallas Ropka metsas läbi Juhkami talu maal olevatest kääbastest põhja poole Läänste parvest (ka Läänste linnamäest) 3 versta kaugusel Ahja jõe kaldast 200 meetrit eemal metsa serval on Utsko nina.
Rahvajutt kõneleb: Siin eland Eesti vanem Utsko omas linnas. Ta langenud vaenlaste vastu, toodud aga kodulinna, kuhu ka maetud ühes hulga varandusega. Tema linna raudväravad olla praegu veel Ahja jões. Veel olla linna kohta kastiga kuld maetud, mida mitmed otsimas on käind. Luude leiust teatakse rääkida, muust aga mitte. Koht asub täieste soo keskel, mis nüüd metsa kannab. Lääne pool veel Ahja jõgi. Otse üle jõe Viira metsas on (Teriketsi küla järel) ohverdamise koht. See kombinatsioon on õige palju arvamisi loov. Kindluse või linna jälgena võiks ainult veel märgatavat valli moodi moodustust pidada. See läheb sihis N 50°, S poolne ots on selgem, N 35 meetrit lai. Sellest lõpust hommiku poole on 3-4 meetri laiune lohk, mis nähtavasti vana kaevu, tiigi (igatahes veekogu) ase on. Sellest otsast siht üle jõe Kuksaare talule 330° ja Mootse talule 235° (lähemaid ehitusi ei ole). Valli reljeefne osa on umbes 600 m pikk. Kahel pool otsas on kõrged männatukad, keskel võsastik. Laius kohati 35 m, keskelt 19 m. Kõrgus 2-3 m otste poolt. Keskkohalt 11/2-2 m, kallak otstest 20°, keskelt 5°. Vall pealt näha näib ainult liivast või mullast olevat. Igatahes pinna profiili ei läind korda näha, sellepärast õiget koosseisu ei tea. Valli asend on kaarekujuline.
E 52948 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ahja vallas Võnnu kihelkonnas Läänste parve lähedal Ahja jõe paremal kaldal Ropka metsas on kalmud. Kohta umbes vakamaa suuruselt kutsub rahvas "kääbaste pealne".
Koht asub nõlvakul, mille lõuna pool nüüd juba kuivanud soo. Üle selle soo nõlvakule olla palkidest tee tulnud, kõneleb rahvas. Soos olla härja kuldike. Kääbaste pealset on palju salaja kaevatud. Uudishimulised saada aga vaimudelt kohe karistud. Kohta kardetakse, iseäranis veel vanemal ajal. Pimedas ei lähe praegugi arg sealt mööda. Põhjuseks vaimude nägemine. Kohal seisnud kõrge torn, see kukkunud ümber ja sellest on seal niipalju kiva - seletab rahvasuu.
E 52951 < Võnnu khk., Ahja vald - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu khk., Ahja vald
Piiri talu maal on kääbas Ahja jõe kaldal. Siht kääpele Pastali toast 230°. Kääbas on 40 m ümbermõetes, 13 m läbimõetes, kallak 5°-10°. Kõrgus 1 meeter. Asub pikki jõge mineval nõlvakul. Kääbas on liivast. Rahvas kõneleb kääpast: kahele vennale näidatud unes, et kääpas rahakast peitud. Leidnudki mehed kasti, kuid ei jäksa liigutada. Nüüd nõudnud hääl, andku üks meestest oma laps temale. Kui aga soovi pole täidetud, muutunud kast kiviks ja mehed jäänud pimedaks.
E 52952/2a < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu khk., Ahja vald
Ahja jõe kaldal Valgesoo küla karjamaal nn. Pikaniidu käärus olla vana ohverdamise koht. Koht on lääne poole kerkival jõenõlvakul. Sihis 140°-320° 62 sammu pikk, 35 sammu lai. Koha keskel paistab maast grupp moräänkivirahnusi. Leidustest ei teata. Koht ikke lage olnud, kadaka põesaline. Üle jõe teinepoolt Põlva kihelkonda, sest olla leitud 20 aasta eest vaskvöö, prees ja vaskraha.
Üldse annab sellel kohal Ahja jõgi oma tujukate käärudega loodusliselt väga ilusa koha. Järskused mäenõlvakud vahelduvad orgudega, saavutud kevadvetest. Valgesoo küla uhkuseks on ta Taevaskoda. Taevaskoja nimeline koht on väga järsk 18-20 meetri kõrgune devoni punase liivakivi kallas. Samas läheduses on teine samalaadiline koht Väike Taevaskoda. Kallas on poolkumer, millelt hääl vastu kajab, sellest vist küll koja nimi. Kaldas on koopaid, millest allikad jõkke nirisevad. Koha vaatamise väärtust täiendavad hulk legenda. Ühest, nimelt Vanakivi koopast, minna tee Kiievi, teise teisendi järel Riiga. Korra lasknud karjapoisid oina köiega auku, välja tõmmates olnud ainult sarved köie otsas. Ühes teises koopas olla tüdrukut õmblemas nähtud. Mehed läinud kord koopa, näinud seal väikest järve, mille keskel ohvrikivi ohvriga seisnud. Mehed põgenenud ja pärast vajunud see koopasuu kinni. Ka põrgu viia teed koopast, sisse võib küll vaadata, aga kaugemale minnes juhtuda õnnetus: kas tabada kurdiks, pimedaks või koguni hullumeelseks jäämine. Ka olla kord kirik mäkke vajunud. Mõnelt poolt peetakse kõrget kallast ohvrikohaks.
Taevaskoja juures jões on kaunis suur ümargune kivi, see olla ohvrikivi ja ülevalt kaldalt jõkke langenud. Nüüd istuda näkineiu õhtuti kivil ja silida kuldkammiga juust. Kalju vahelt immitsevaist lätteist on silma-arstimiseks vett toodud.
Valgesoo küla Taevaskoja nimelise koha kohta olla ajaloolisi andmeid G. Kelchil - Liefländische Historia's.
Taevaskoda on Põlva kihelkonna päralt.
E 52954 < Võnnu khk., Võnnu-Kastre v., Hammaste k. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonna Võnnu-Kastre vallas Hamaste külas olla rahva näitamise järgi vana ohvriase. Vanema põlve mälestises on seal veel kaks suurt pärna kasvanud. Nüüd on veel ühest suur känd tunnistusena järele jäänud. Nimetud ohvrikoht asub nõlvakul. On leitud palju sõjariistu, ka surnuluid. Leiukohtadel asuvad praegu Jakobi talu hooned. Koht on täieste üles küntud, seega lõhutud. Kiva ega mingisugusi muid jäänusi järele ei ole.
E 52955 < Võnnu khk. - Alice Karu (?). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonnas Võnnu vallas Võnnu külas, kirikust versta kaugusel on vanatüübilisem ohvrikoht. Tähelepanu kohale juhib juba hiigla pärn, mis ainuke hulgast hiiepuist seisma jäänud. Pärna iga ulatab ohvrikoha aktiivsuse ajani. Rahva mälestused elustavad vanu jäänuseid nii.
Mäel asunud tähtsam ohvrikoht terves kihelkonnas (pea altar). 3 altaril, s.o. suuremal kividel, mis üksteisest eraldi seisid, toodi ohvreid. Ümberringi sõõris oli palju vähemaid kive, neid tõivad ohverdajad omale istumiseks. Lähedal olevas tiigis pesti püha veega ohvri liha enne põletamist puhtaks. Pasun peaaltarilt andis ümbruses olevate altaritele, näiteks Hamaste külas, märku ohverdamise algusest. Mälestusena endisest ohvrisuitsust on kaks talu - Mäesuitsu ja Allasuitsu.
Koht on ümbruskonnast palju kõrgem, väga avara silmaringiga. Nõlvak kaldub õige järsult lõunasse. Praegu nimetakse kohta Ääre mäeks. Koht on maanteed mööda pikiti 70 sammu (1 samm - 73 cm), laius 35 sammu. Kohal võib eraldada kaks suuremat kiviladet ja üks väiksem, kõik ümargused. Maanteelt ristloodis kohale vaadates on pahemat kätt kivide sõõr 86 sammu ümbermõetes ja paremat kätt pikergune suurem 130 sammu ümbermõet. Vahe mõlemi vahel 5 sammu. Kohalt on leitud luid, süsa ja ehteasju: preesa, käevõrusi, alt tasased, pealt ornamentidega. Asjad on 25 aasta eest muuseumi saadetud (Rosentali korjatud). Mäesuitsu talu aida nurgast on samati luid ja tuhka leitud, arvata on see kõik üks ala. Kivisõõride lähedal on vana tiigi ase. Teine tiik rohkem ala hoidunud pajupuhmaga keskel on Mäesuitsu talu õues ja nõlvaku veerul veel kolmas tiigi ase. Suurtest altarikividest ei ole järel ühtegi, ka vähemaid kive on hulgana ära veetud. Jungile saadetud kirjades jutustab J. Mootse, ta ise olla poisikesena kolm asja sealt leidnud: 1) vasest viiekopka suurune lõvipea, 2) hobuse moodi looma kuju, millel ühest jalast rõngasauk läbi, 3) valgest vasest nööp, mille peal kaelkirjaku moodi loom palmipuude all jooksmas old kujutet. Veel on ohvrihiie kohta teisend J. Rootslase poolt (1898. a.):
Mäel ohverdud sõjavange tänuks Ukule, Pikkerile ja põllujumalale. Ka rahva vanemaid maetud sinna ja nende haudadele kantud kiva. Kui raudrüütlid maale tungisid - kogund rahvas kulda ja hõbedat kokku terve laevatäie. Varandus lootsikuga maetud mõni samm vanast pärnast hommiku poole, kus ta veel praegugi peitus olla.
Vanast pärnast siht Võnnu kirikule on W 225? ja köstri majale O 115?.
E 52956/6a < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonna Ahja vallas Läänste külas Kiltre talu maal on mägi, mida rahvas Linnamäeks nimetab. Mäe kunstiline saavutus on kindel, sest asub madalal jõelammel, kus nii reljeefne kõrgustik ebaharilik. Mäge on mõned ka Kalevipoja sängiks nimetand ta sellekohase kuju tõttu. Nimelt seisab ta madalamast lamedast ja kõrgemast kupli (padi) taolisest osast koos. Mäe pikkus sihis NS, laius O4. Mäelt Lipsoni veskile on siht 5200° ja Läänste koolimajale N 25°. Lamedama osa pikkus 56 m (kallaku all sellest 12 m), ta laius 32 m, kõrgus 5-6 m ja kallak on 40°. Kõrgema osa pikkus 24 m (sellest ka 12 m kallaku all), ta laius 19 m ja kõrgus lamedamalt osalt 4 m. Üldse aga maapinnast on kõrgema jao kõrgus 9-10 m. Selle osa kallaku järskus on lamedamale osale 20°, maapinnale aga 45°. Üleüldse on siis mäe pikkus 80 m.
Mäe jalalt 6-7 sammu kauguselt algab vallitaoline moodustus, mis mäe põhjapoolsemast otsast sihis 5°-10° läheb. Koolimaja kõrvaliste hoonetega asub just vallil. Valli pikkus 444 sammu (1 samm - 73 cm). Koolimaja kohalt on valli laius 36 sammu, valli kallak koolimaja juurest jõele on 50° ja kõrgus sealt kohalt 10 m. See on sama kõrge kui mäe kõrgem koht. Koolimaja õues on leiukoht. On leitud palju ehteasju: sõrmusi, preesa, käevõrusi, ka sõjariistu. Kuhu asjad on jäänud, ei teata. Mäel on praegu vana kreekakatoliku usuliste matusepaik.
Mäega rööbasjoones jookseb hommiku pool Ahja jõgi. Nii asuvad mägi ja vall täieste jõe kaldal, viimasest on jõgi koolimaja kohal palju ära uhtunud. Mäe õhtupoolsem külg on madal ärakuivanud soo ja alles siis järgneb Ahja jõe loomulik veerg. Vana inimeste mäletises on see õhtupoolne piir veel mädasoo olnud, mis inimestki pole kannud. Arvata on siit ka mägi veega (jõe haruga?) piiratud olnud. Ka olla Ahja jõgi sellest kohast enne väga sügav old ja jõgi ei külmetanud sealt kunagi kinni. Sellel kaitseabinõul ei puudu strateegilist tähtsust, hoopis selle vastu. Üle jõe teinepool on ka vallitaolist moodustust märgata (Mihklipalus) ka kalmeid. 4-3 versta jõge mööda allapoole on veel Utsko nina, rahvajutu järgi endine maalinn.
Rahvas nimetab ainult esimest osa linnamäeks. Arvan, et see kõik üks ja sama ehituse üksus on. Ühte mäeks ja teist valliks pidada, selleks ei ole küllalt vahet. Vahekoht aga näib ühendavat Ahja jõge mäe õhtupoolsel olnud veega. Mõni kaitsevall just veeteel. Mis puutub Kalevipoja sängi nimetuse kohta, siis ei ole seda rahvasuus mitte. Küll on seda aga need teind, kes kirjanduslisest kirjeldustest leidnud nimetud mäe sarnadust Kalevipoja sängideks nimetud mägedega.
E 52958 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu kihelkonnas Teriketsi küla Lätte talu maalt on 1913. aastal leitud kirjadega kivi. Rahvajutt seletab, kivil olla juhatus, kudas rahakasti leida, mis sama talu maasse kuhugi maetud. Kivi leiti põllult Lätte talule siht S 265° ja Kuuse talu Peetsi veskist N 190°. Teine, väiksem kivi joontega on samast kohast leitud. Kas need tõesti mingisugused kirjad on, või lihtne juhuslik glacial hõõrumiste tagajärg?
E 52959 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Teriketsi külas, Võnnu kihelkonnas ja vallas Lingutuse talu karjamaal suure kuuse all on kivi, millel ka jooned ühel küljel. Kivi on "püsti" seisnud, lame lõunasse. Kivi juurest siht Manile Vikse tarele N 0°. Teisi hooneid lähedal ei ole. Kivi on harilik moräänrahk. Kivi seis on sarnane. Kivi juurest on kaevatud, nagu kuulda, olla sealt raha otsitud, vaev aga asjataks jäänud.
E 52960 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võnnu-Kastre Peravallas riigimetsas Rökka metsavahi maja ligidal puulõikaja Todessoni maja eest tee kohalt on maantee tegemise ajal umbes 30 aasta eest leitud surnuluid, ehteasju, muu seas üks prees, mingisugune nuga ja veel asju, mille otstarvet ei teata. Asjad on endise Kambja mõisa omaniku poja Järnald v. ? poolt ära viidud, arvatakse Tartu. Koht on nõlvakul, mis muust ümbruskonnast 2-3 m kõrgem. Tee tegemisega on olnud muinasjäänuse kuju täieste lõhutud. Kohta on pühaks peetud. Mõnekümne aasta eest surnud vanake Tooma ? on oma eluotsani seal palvetamas käinud.
E 52964 < Võnnu khk. - Alice Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Haaslava vallas Lilu talu maas on allik, kus neljapäeva õhtuti käidud silmi arstimas, anniks on allikasse raha visatud.
E 52989/90 (8) < ? - Matthias Johann Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kuusk ja kask.
Lapsed rääkisid kord ilusadest puudest. Üks ütles: "Teate ka, missugune on kõige ilusam puu maailma peal?" Väike Karla lõi kässi kokku ja hüidis rõõmsaste. "Oh, see on jõulupuu, kes palju ilusaid asju lastele annab." Ka teised ütlesid: "See on jõulupuu."
Üks aga küsis: "Missugune on kõige sandim puu?" Väike vallatu Prits hüidis sedamaid: "See on kask, see on kask, sest täma oksadest saab lastele vitsu." Kõik naerdsid, sest nämad teadsid, kuidas Pritsu ema neid vallatu poisi persi peäle pruukis.
E 53041 < Hiiumaa - Matthias Johann Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jeesus jäänud korra vihma kätte. Ei maja kusagil. Ainult siin-seal üksikud puud. Läheb kase alla: "Kask, anna vihmavarju!" Ei kask anna. Haaba alla: "Haab, vihmavarju!" Ei haab anna. Lepa alla: "Lepp,vihmavarju!" Ei lepp anna. Remmelga alla. Ei remmelgas anna. Viimaks kuuse alla. Kuusk kohe: "Küll varjan sind okstega." Kuuse all ei vihm viga Jeesusele. Pärast vihma J edasi, õnnistas kuuske: "Ikka olgu su oksad haljad, ka siis, kui muud puud tühjad ja paljad!" Sest saadik kuusel talvel ja suvel okkad rohelised.
E 53049a < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kiriku ase
Navi koolimaja ligidal kruusaaugu asemel, arvab rahvas, et sääl puust kirik (vene) on olnud. Sõja tulekul lastud kell Navi järve, kus ta veel kaua aega oiganud.
E 53050 < Põlva khk. - O. Urgart (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ajaloolised teated
Külakalm ja kivirist.
Nn. Lüllemägi asub Peri vallas Alakülas Padari talu põllul. Olla vanaaegne matuse- ja karistuskoht. Varem olla sääl umbes 50 (?) kiviristi olnud, kuid need olla ehitusteks ära veetud. Leitud mõned vanad rahad ja asjakesed. Ristidest on ainult üks järele jäänud, mis tee äärde on toodud.
E 53053 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pelgupaik
Vedo küla ligidal Pragi mõisa metsas on nn. Kirstumägi. Sääl olla varandus peidus, mille kõlinat vahel kuulda olevat. Teiste teadete järele olnud see sõja ajal peidukohaks. Mainitud koht on väike küngas keset sood.
E 53054 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrimänd.
Asupaik:
Koiola külas (Aleksandri v.) Ruuda (Kruuda) talu põllul nn. Taru petäi.
Kirjeldus:
Mainitud männa juurde olla ohvrit toodud. Hiljemine on puu maha raiutud ja kändki ära põletatud. Praegu ei mäletada kindlasti kohtagi.
E 53055 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvripuud
Asupaik:
Vana-Koiola vallas, Vanakülas Sau talu maa peal, Lutsu jõe kaldal.
Kirjeldus:
Mainitud talu põllul olla olnud ohvrikadakas ja virvepuu (virvekõiv), praegu mõlemad hävinenud. Vanemad inimesed mäletavad nüüdki seda aega, kui sinna ohvrid olla toodud. Näituseks ei tohtinud noormees enne kosjagi sõita, kui ta sinna ohverdanud ei olnud (raha). Harilikult olla aga ohverdatud tõnisepäeval.
E 53056 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvripaik
Peri vallas, Mäe talu põllu sees on suur mänd, mille all ohverdamas käidud. Rahvas nimetab teda Tõnise petäi.
E 53058 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas
Asupaik: Tsopa külas (Võru v.) Levski talu maa pääl, Navi järve kaldal nn. Silmaläte.
Kirjeldus: Mainitud allika vett olla tarvitatud silmade arstimiseks.
E 53059 < Põlva khk. - O. Urgart. (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas
Asupaik:
Võru linnast 11/2 versta õhtu poole niidul Vagula järve ligidal.
Kirjeldus:
Allikas olla õige kuulus. Ohvritena visatud allikasse ikka midagi valget.
E 53060 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallik
Asupaik:
Koiola külas (Aleksandri v.) Valgide talu heinamaal nn Silmaläte.
Kirjeldus:
Allik asub tasasel niidul, on väike veega täidetud auk, millest vesi vähehaaval ära niriseb. Allikast olla silmade arstimiseks vett võetud.
E 53061 < Põlva khk. - O. Urgart (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvriallikas
Asupaik:
Vana-Koiola vallas Himmaste külas, koolimaja ligidal.
Kirjeldus:
Mainitud kohas on nn. Silmaläte ja Silmajärv. Silmajärv on tekkinud kahest allikast jooksva vee sulgumisel ja annab veejõudu väiksele veskile.
Allikad on sündinud liivakihtide paljastamisel, milline nähtus on õige tavaline Põlva kihelkonna ürgorgudes. Allikad jooksevad kihtide alt kahe väikese nõrena ladalasse ja liivapõhjaga tiiki. Rahvas ei tea nende kohta midagi erilist ega tunne ka nimede tähendust.
E 53067 < Vaivara khk. - ? (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Uku oja
Asukoht:
Õhtu pool Päite mõisa jookseb üle maantee oja.
Kirjeldus:
Seda oja nimetatakse Uku ojaks, see olla vanal ajal pühaks peetud. Ta voolab merde, moodustades kõrges kaldas sügava kuristiku. See on nähtavasti ohverdamise paik olnud, sest varem olla seal ka ohvrikivi olnud, mis nüüd aga juba hävinenud.
E 53068 < Vaivara khk. - ? (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikivi
Asukoht:
Vodova küla Metsküla talu metsas umbes 3/4 versta elumajast lõuna poole.
Kirjeldus:
Kivi on kaunis suur, umbes 1,5 ars. kõrge, pikkus ja laius 2 ars. Kivil olnud jäljed, mida rahvas vanakuradi jälgedeks nimetas. Kivi all olla varandus. Kivi küljes olla mingisugused kirjad, mida keegi lugeda ei oska. Keegi on kivi kolmeks tükiks püssirohuga lasknud, mis kõik kohal on.
(Teated saanud üliõp. Aug. Keskküla´lt)
E 53070 < Lüganuse khk. - N. Liiv (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hiiekoht.
Hommiku pool Kurtse mõisat kaunis kõrge mäeseljandik, kus mets peal, mis merekaldani ulatab. Kohta kutsutakse Hiiekaldaks, kus ka vanad kalmed olevad.
Hiiemägi algab mere äärest peale ja on 1076 m umbes pikk. Tuleb välja Kurtse mõisa juurde. Hiie keskmine laius on 40 m.
256 m kaldast eemal on püha pärn ja algab hiiemets, mis 60 m pikk on. Mere kalda läheduses 112 m lääne poole Hiiemäest arvates on Uku allikas, kuskohast vanal aegul inimesed arstimiseks vett olevad viinud: iseäranis heaks abiks olnud see vesi silmahaigustele. Hiiemäest lääne poole põllu sees on kündmata kohtasi. Rahvas räägib, et need kalmid olevad, aga see ei ole kindel.
E 53071 (4) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vikerkaari peale ei tohi sõrmega näidata - sõrm mädaneb ära.
E 53071 (11) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pikne ei tee kahju, kui müristamise aeg risti ette lüüakse.
E 53072 (15) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui piim halb on, lüpstakse ristati tagumiste jalgade sõrgade peale ja antakse lehmale oma piima juua.
E 53073 (28) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pää otsimist ei tohi pooleli jätta - eksitakse metsa ära.
E 53075 (34) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Väikest last ei tohi kiita - toob lapsele õnnetust. Teeb mõni siiski seda, üteldakse: "Laku perset, kui sa ei näinud, oli ta veel ilusam."
E 53075 (43) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siga tapetakse noorel kuul, siis paisub liha keetes. Vanal kuul tapetud liha kahaneb.
E 53075 (44) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lehtpuud istutatakse noorel ja okaspuud vanal kuul. Niiviisi istutatud puud hakkavad jõudsasti kasvama.
E 53075 (45) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Okaspuud raiutakse noorel ja lehtpuud vanal kuul. Vanal kuul raiutud okaspuu hakkab koitama, noorel kuul raiutud lehtpuu ei kuiva ära ja läheb mädanema.
E 53076 (61) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjuvad hakid elumajade lähedal - saab surma. Sellepärast hüütakse hakke nähes: "Kuradi hakid, jääge vait!"
E 53078 (73) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Noorel kuul ei tohi sauna kütta, täiad tulevad selga ehk ihu hakkab iseenesest sügelema.
E 53078 (74) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vihad tehakse vanal kuul, siis ei kihele ihu.
E 53078 (75) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Noorel kuul niidetud lambale kasvab ruttu uus vill.
E 53078 (80) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kuu pääle sõrmega näidatakse, mädaneb sõrm ära.
E 53078 (81) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel esimest korda ussi nähakse ja ei taheta enam ussi näha, üteldakse: "Sina ära ütle teistele, et sina mind oled näinud, siis ei ütle mina teistele, et mina sind olen näinud."
E 53079 (87) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Anna Ratasmeister (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui piim halb, tuleb korjata vanu kaltse, kolme ukseläve päält lõigata pilpaid ja leida vana köis ehk puunott, kust palju inimesi üle käinud. Nendega suitsetada piimanõusid ja anda lehmale suitsuvett.
E 53079/80 (93) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Leena Kütt (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kiidab keegi reedesel päeval lehma, võib loom haigeks jääda. Sellepärast peab midagi halba vastu ütlema, kas näit.: "Ah sitta, kasvab või ei, küll tast asja saab!"
E 53080 (95) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Leena Kütt (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui lehm haige, tarvis korjata laaste mitme ukse alt, muretseda selle inimese riidetükk, keda arvatakse haiguses süüdlane olevat. Neid asju lehma ümber suitsutada.
E 53081 (110) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Miina Paramell (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui lehmal rabandus, aetakse pada tuliseks, valatakse äädikat või vett pääle ja lastakse auru lehmal sisse hingata. Siis antakse lehmale veel kolma korda läbi rattarummu lastud piima.
E 53081 (113) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Leenu Krumm (1922) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui jõuluaeg õlgi lakke vistakse, tuleb õnne.
E 53082 (116) < Tallinn - Paul Berg < Luise Linnamägi (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui esimest korda noort kuud nähakse, pistetagu käed tasku ja soovitagu midagi, see soov läheb täide.
E 53083 (133) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Kaarel Kraumann (1922) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003 2001
Külvi alates öeldakse: "Jeesuke tule ka!" Siis kasvab hää vili.
E 53086 (166) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kilkest võib järgmisil teil lahti saada: a) teha õlgist tee ahju juurest õue, ahju ümbert saunast toodud vihaga vihelda, üteldes: "Kas te saata, kas te saata," siis lähevad kilgid mööda õlest õrt minema, b) siduda üheksa kilki punase niidiga kokku ja viia toobripuul ristteele.
E 53086 (167) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Hilda Pals (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Prussakate kaotamiseks a) tuuakse esimest lund sisse, visatakse kohtadesse, kus prussakad asuvad, sõnudes: Meie saksad lähevad sõitu, b) pannakse üheksa prussakat tagurpidi tikutoosi ja viiakse kas ristteele või teisi tallu.
E 53087 (169) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Rein Maritov (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rabandus tuleb tuulest.
E 53087 (172) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Maha istudes peab kolm korda sülitama, siis ei hakka maa-alused külge.
E 53087 (178) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kull ei vii kanapoegi ära, kui nad väiksest pääst sõela pannakse ja sõelast kadakasuitsu läbi lastakse.
E 53088 (180) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) Sisestas Irina Danilova, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Majaseinte vahele topitav sammal katkutakse kadakapõõsaste ümbert.
E 53088 (181) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < A. Siimann, H. Pals, A. Ratasmeister (1922) , kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul raiutud majapalgid ei lähe koitama.
E 53089 (197) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raiudes jäetakse viimane hoop löömata, muidu läheb tehtav asi ruttu katki.
E 53090 (209) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kanapojad talus, ei tohi ütelda varest nähes: "Näe, vares lendab." Vares viib siis pojad ära.
E 53091/2 (225) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tahetakse, et vana äratulnud hamba asemele uus tugev kasvaks, visatakse vana kerisele, sõnades: "Kilk, säh puuhammas, anna mulle luuhammas!"
E 53094 (246) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui uueaasta öö pilvine on, saab palju õnnetud surma ja loomakahju. Kukub mainitud ööl palju okaspuu okkaid, saavad inimsed see aasta palju peksta.
E 53095 (251) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui uuel aastal mees esimesena majja tuleb, tuleb õnn sisse. Naine toob õnnetust, sellepärast sülitatud naise tulekul kolm korda ja üteldud tasakesti: "Mis sa, kurivaim, otsid siit?"
Et õnnetusi ära hoida, olnud naised uuel aastal ja järgmisil päevil kodu.
E 53098 (289) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui valget oinast sarvipidi vastupäeva kolm korda ümber kivi veetakse, tuleb lumi maha. Sealjuures lauldud:
Tule, tule, lumekene,
(Sada, sada, lumekene,)
Päästa lapsed karjavaevast.
E 53098 (291) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul tehtud ahju ümber ei teki prussakaid.
E 53100 (309) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul ehitatud majja ei sigine söödikuid.
E 53101 (324) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Last ristimisele viies lugegu ema issameie, siis armastab laps jumalasõna.
E 53101 (326) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Täiel kuul istutatud kapsad kasvatavad suuri päid. Õhtul istutatud kapsaile ei sigine usse.
E 53101 (327) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul maha pantud kartulid on muredad. Noorel kuul istutatud kartulid kasvatavad juuri.
E 53101 (328) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanal kuul istutatud kaalid ja porgandid on kõvad, noorel magusad ja pehmed.
E 53101 (334) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Noorel kuul alustatud võrk ei püüa kala.
E 53107 (11) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Rein Maritov (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rabanduse saatjad
Kaks Lähtru meest ajanud kõrtsis isekeskis juttu: "Lähme saadame ühe peremehe härjale rabanduse." Eks keegi kuulnud seda pealt, tundnud peremeest, kellest jutt olnud. Läinud teatanud teistele, mis ta kõrtsis kuulnud. Peremees võtnud pannud härja asemele mullika ukse kõrvale lõõga. Ise jäänud valvama. Varsti hakanud mullikas värisema ja kukkunud maha. Härg jäänud sedaviisi ellu.
E 53117 (27) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kelle käsi pannud, selle käsi võtku
Minial olnud tige ämm. Riielnud iga päev. Minia elu olnud päris halb. Viimaks surnud ämm ära. Enne surma läinud ämm kolde juure, kraapinud tuhasse augu, pannud raha sisse, ise ütelnud: "Kelle käsi pannud, selle käsi võtku." Minias juhtunud seda salaja nägema. Surnud ämm ära, tahtnud minias raha kätte saada. Küll otsinud ja tuhninud, pole aga midagi leidnud. Viimaks tulnud ämma sõnad uuesti meele. Tassinud eide kolde, kaapinud siis surnu käega, kohe raha käes.
E 53120/1 (36) < Keila khk., Harku v., - Paul Berg < Leenu Krumm (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Heering naise sees
Kord ostnud naine heeringaid. Tahtnud üht suurt heeringat pääle kauba võtta, pistnud salaja kotti. Kaupmees juhtunud nägema, ütelnud: "Küll see heering sind veel sööb!"
Saanud naine koju, löönud valud sisse. Kala närinud südant. Varsti surnud naine ära.
E 53123/4 (40) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raha koerte näol
Peremees leidnud korra rahaaugu. Tulnud koju, käskinud sulast raha tooma minna, ise ütelnud: "Ära sa aga säält omale võta."
Sulane läinud ja mõtelnud: "Ma hakkan nüüd kõiki temale viima, poole võtan omale." Niiviisi mõteldes saanud viimaks sinna, kus peremees ütelnud rahaaugu olevat. Näeb, surnud koer maas. Küll otsinud raha, aga ei ole pääle koeraraipe midagi leidnud. Saanud viimaks vihaseks. Mõtelnud: "Viin õige raipe peremehele. See ta raha ja kõik! Miks ta petab?"
Võtnud siis koera õlale ja sammunud koju poole. Kodu viskanud koeraraipe peremehe jalgade ette. Ise ütelnud: "Säh, võta nüüd oma raha!"
Kõlinal kukkunud raha põrandale. Olnud suur hunnik kulda. Sulane olnud imestuse pärast keeletu. Peremees seletama: "Et muist raha omale tahtsid saada, muutus see koeraraipeks. Nüüd ta ikka tervelt minu käes."
Üks teine kord muutunud raha kaselehtedeks. Sulane tahtnud jälle osa saada.
E 53124 (41) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kudas mees rahast ilma jäi
Korra öeldud mehele unes, et ta järgmisel päeval rahaaugu leiab, kästud aga sel päeval mitte vanduda, siis jääb rahast ilma.
Mees virgunud, hommikul arvanud unenäo tühiseks, kas siis vaene inimene ka rahaauku leiab! Otsustanud siiski sel päeval mitte kurja nimetada.
Hakanud kündma, künnud juba lõunani. Härjad väsinud, tahtnud puhata. Viimaks jäänud miski raske asja taha seisma. Küll mees minetanud, aga ei härjad liigu. Saanud viimaks päris tigedaks, ütelnud: "Mis teiel kuraditel sees on, et teie ei liigu?"
Saanud mees seda vaevalt öeldud, kui kõlinat kuulnud. Nagu hulk raha vajunud maa alla. Läinud mees vaatama. Adra ees suur auk, rahakatla ase tunda.
Nüüd mehel küll kahju, et kurja nimetanud, aga kõik juba hilja.
E 53124/5 (42) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Julius Rääp (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kudas mees rikkaks sai.
Kord öeldud vaesele mehele unes: "Tõuse üles, mine mere ääre, mata maha, mis sa säält leiad, siis saad rikkaks." Ei ole mees seda tähele pannud, arvanud tühiseks unenäoks. Heitnud uuesti magama. Saanud vaevalt silmad kinni, kui jälle seesama uni kordunud. Nii kästud tal kolm korda mere ääre minna. Tõusnud ka viimaks üles ja läinud. Saanud mere ääre, sammunud tükk maad mööda kallast edasi. Näeb äkki mingisugune must kogu tee pääl ees. Läheb juure. Surnud mees lamab liiva pääl. Vesi oli ta oma hõlma võtnud ja nüüd välja viskanud. Riietest saanud vaene mees aru, et see üks kapten olnud.
Kaevanud siis ka mulla sisse augu, tahtnud surnud sinna matta. Surnud maast üles tõstes tunnud ta taskus midagi rasket, hakanud katsuma, suur kott kullaga.
Mees matnud surnu maha ja viinud kulla koju. Saanud sellest pääle jõukaks meheks.
E 53125 (43) < Keila khk, Harku v. - Paul Berg < Julius Rääp (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raha mulle, katel kuradile
Vanamees olnud juba mitu kuud haige, aga ei ole ära surnud. Küll palunud surma, aga surm ei ole tulnud.
Kord künnud naaber põldu. Näeb, vanamees tuleb ruttu, ruttu nagu ei olekski haige, endal suur katel käes. Läinud vanamees aia alla, viskanud katla üle aia, ise sõnunud: "Kurat, võta oma raha!" Pääle seda läinud vanamees koju ja surnud kohe ära.
Kui vanamees rahakatelt viskanud, hüüdnud naaber nalja pärast: "Raha mulle, katel kuradile!" Õhtul koju tulles näeb, must tõld seisab ukse ees ja tõllast käseb hääl raha järele tulla. Ei mees julge. Lõdisenud hirmu pärast toas.
Viimaks tulnud tõllast must mees välja ja toonud ise raha tuppa. Pääle selle kadunud ta tõllaga kui tina tuhka. Olnud veel nagu katla kõlinat kuulda.
Alles nüüd julgenud mees hingata. Suur rahahunnik seisnud põrandal. Mis mehel nüüd viga elada.
E 53140 (52) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Uss tüdruku kaelas
Kord elanud vaene taluteenija. Palgaks saanud ainult süüa ja mõne riidenartsu. Tahtnud ka helmeid kaela saada. Mõtelnud, ma lähen metsa, korjan marju, saan raha ja ostan helmed. Läinud ka pühapäevasel päeval metsa. Hakanud korjama. Saanud poole toobi osa marju korjatud, kui teine tüdruk hüüdnud: "Näe, mis sul kaela ümber on!" Tüdruk vaatama. Kaelas olnud suur uss. Ei ole kuidagi ära tulnud, jäänud igavesti kaela.
Nii saanud igaüks karistuse, kes pühapäeval tööd teinud ehk midagi raha eest müünud või ostnud.
E 53140/1 (54) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg < Liisa Berg (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanatont Vesnari metsas
Vesnari metsas nähtud sagedasti viirastusi. Kord tulnud talve ajal mees ja naine linnast. Saanud metsa vahele. Näinud tuld. Jäänud mõtlema, kust tuli sinna saanud. Nende teada ei olnud sääl lähedal ühtki elumaja. Läinud ligemale vaatama. Näinud: kaks musta ihualasti meest, sabad taga ja sarved pääs, istunud tule ümber ja sulatanud katlas raha. Meest-naist vahtinud tükk aega hirmuga päält. Viimaks hüüdnud: "Isa pojuke, püha ristike!"
Silmapilk kadunud tuli ja rahasulatajad. Meest-naist minetanud hobust ja kihutanud ruttu kodu poole.
Kodu jutustanud lugu teistele. Kodurahvas nõu andma: "Minge tagasi, vaadake, mis sääl kohal näha!"
Läinud mees teine päev tagasi. Tule kohal olnud ainult hunnik kaselehti lume pääl maas, ei rahast ja sulatajatest jälgegi.
Mees sõitnud tagasi koju. Pärast kahjatsenud, et ei võtnud kaselehti kaasa, oleks näha saanud, mis neist välja oleks tulnud.
E 53141 (55) < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg (=Ariste) < Liisa Berg (1922). Pille Kippari Loomamuinasjutud. AT 243*, 97 t. Ligikaudu 1/4 üleskirjutustest (32) on jutuks välja arendamata loodushäälendid. Saaremaal lauldakse samateemalist riimilist rahvalaulu (ca 50 t.). Vrd. vanasõna EV 10564. Vt. P. Kippar. Varese naisevõtt (AT 243*). Rahvasuust kirjapanekuni. Uurimusi rahvaluule proosaloomingust ja kogumisloost. Tln., 1985, lk. 83-100. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Varese naisevõtmine
Vares läinud naist võtma. Kiidelnud pruudile, et jõuab küll naist toita. Kõik väljad vilja täis. Läinudki naine varesele.
Tulnud sügis. Hakatud vilja ära vedama. Varese naine juhtunud seda nägema. Läinud mehele kaebama:
"Jaak, Jaak, vili viias, vili viias!"
Jaagul häbist silmad täis. Vale väljas. Hõikanud naisele nabra otsast:
"Las' viia, las' viia,
saab küllalt, saab küllalt!"
E 53148 (61) < Tallinn < Tartu-Maarja khk. - Paul Berg (Ariste) < Liisa Berg (1922). Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vähk
Vanasti andnud Jumal loomadele süüa. Vähk jäänud alati hiljaks. Tulnud Jumala juure ja venitanud ennast (ringutanud). Kord tulnud vähk ometi õigel ajal, jäänud aga Jumalale kahesilmavahele. Jumal küsinud: "No, kus vähk on jäänud?" "Vanamees, kas su silmad tagaotsas on, et sa ei näe?" küsinud vähk. Jumal vihastanud ja loonud vähjal silmad tagaotsa.
E 53148 (62) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Ann Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vaenuköis
Vaenuköieks nimetab rahvas väikeste usside kogu, mis nagu madu välja näeb: ussi pää, ussi keha jne. Ainult sellest võib teda ära tunda, et väikesed ussid kehavad ja liiguvad. Vaenuköis ei lähe muidu laiali, kui käega segada ja lugeda teatavaid sõnu. Need sõnad, mida kord vaenuköie lahutamisel tarvitatud, aitavad iga haiguse vastu. Vanast otsitud inimesi, kes elus vaenuköit lahutanud. Vaenuköied olla vist sõja ajal vaenlaste poolt tehtud.
E 53148/9 (63) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Ann Siimann (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mehe petmine
Ühele mehele ilmutatud unes: Mine öösel vana müüri juure, müürist leiad poti ja potist raha. Mees ei ole alguses uskunud. Läinud viimaks siiski kaema. Leidnud ka poti üles. Teinud poti lahti, potis olnud raha asemel surnuluud.
E 53153 (13) < Keila khk., Harku v. - Paul Berg < Aliide Siimann (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Sinu, minu ja meie lapsed. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Palju lapsi
Mees kuulnud õues suurt kisa. Tulnud sisse küsima, mis juhtunud. "Ei ole suuremat midagi," seletanud naine, "minu ja sinu lapsed läksid meie laste kallale!"
E 53153 (14) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Poeg ei taha võõrast naist kosida. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kuda ma võtan võõrast inimest
Poeg olnud juba vanapoiss. Isa peale käima: "Võta ja võta naine!" - "Kudas ma võtan võõrast inimest?" ütelnud poeg. "Aga ma võtsin ju ka võõra inimese," vastanud isa. "Sa võtsid ometi meie armsa ema!"
E 53160 (33) < Torma khk. - Paul Berg < Aleksander Berg (1922) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Naise tanu läheb rutt moest välja. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Moodis tanud
Mees tulnud linnast, läinud kõrtsist mööda. Sõbrad kõrtsi sisse kutsuma natuke viina võtma. "Ei mul ole aega", vastanud mees, "pean ruttu koju minema: ma ostsin naisele uue tanu, läheb muidu moodist välja!"
E 53203 < Vändra khk., Lelle v. - Linda Pärt (1922) < Peeter Kivimurd, 60 a. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lelles surnud keegi eit ära. Surnu viidud rehe alla höövlilaastude peale. Öösel kuulnud peremees rehe all korraga suurt müdinat. Arvanud, et hobused lahti tõmmanud. Ust avades näinud ta aga järgmise pildi. Eit olnud püsti kuradite vahel nagu hangupuu (s.o. alasti). Raginal kiskunud kuradid talt naha ja söönud liha ära. Peale seda hakkanud nad üksteisele eide nahka selga passima. Viimaks leitud kohane, öeldes: "Pirt Pirile paras!" Aetud nahk sellele selga ja see heitnud laastudele eide asemele. Pandudki kurivaim puusärki ja aetud puusärgile raudvitsad peale. Kiriku viies olnud puusärk nii raske, et hobused pole suutnud vedada. Puuritud puusärgile kuradi silma kohta auk ja lastud sealt tulist körti sisse. Selle järele käristanud kurivaim puusärgi puruks ja pannud metsa.
Peremees saanud aga eelmisest pildist nii põrutatud, et paari-kolme nädali pärast surnud.
E 53217 < Põltsamaa khk., Lustivere v., Pudivere k. - Gustav Saar (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennustus
Vanaisa jutustas: Tema ja ta teinepool olnud alles noored. Ühel sügisel olnud kusagil teises külas jubi. Nemad läinud ka. Kuu paistnud selgesti, nii et mingit eksimist karta pole olnud. Nende tee läinud kopliaia veert pidi. Sääl kasvanud suur haab ja haavast mõni samm edasi olnud äsja kaevatud linaleoauk. Haava kohta saades kuulnud nad, et keegi aukus sulistab. Vanaisa kärgatand: "No, kes kurat see sügisel veel siin ujub?" Lähemale jõudes näinud nad tundmatu mehe alasti rinnuni vees ja kätega vastu veepinda taguvat. Neid märgates kadunud ta kui tina tuhka, vesi sulisenud aga natukene veel. Vanaisa katsunud teivaga augu läbi, aga kedagi pole leidnud. Nemad olnud sellest nii hirmunud, et tontaril pole julgenud kellegile sellest sõnatada, ka tagasi tulles tulnud teist teed mööda.
Mõni päev läinud mööda. Nemad olnud väljal tööl, kui karjapoiss suure nutuga sinna jooksnud ja kaebanud, et üks võõras mees olema linaleoauku ära uppunud.
E 53234/6 < Kursi khk., Puurmanni v., Ausi m. - Hilda Korp < Liisa Kaskler (1923) Sisestas Pille Parder 2003
Kolm venda
Elasid kord kolm venda. Kõige noorem neist oli rumal. Igal vennal oli üks härg, teised vennad võtsid ühtepuhku rumala venna härga kündma, aga ükskord saanud lolli süda täis, ta võttis oma härja, viis metsa ja sidus puu külge kinni, puu kriuksunud ja loll küsinud 100 rubla, aga puu ei annud, nüüd läks lollil süda täis, ta võttis suure malga ja hakkas puud peksma, viimaks murdus puu ülesse ja puu kännu all oli suur rahapott. Loll võttis rahapoti selga, jättis härja metsa ja läks koju. Tee peal tuli talle õpetaja oma prouaga vastu, õpetaja küsis: "Mis sa kannad?" Loll vastanud: "Rahapotti." - "Anna mulle ka üks peotäis." Poiss annud. Õpetaja jälle: "Anna mu prouale ka." Poiss võtnud rahapoti ja löönud õpetaja surnuks.
E 53240 < Karja khk. Ratla k. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Ratla k.
Ohvrikivi.
Asukoht:
Ratla küla kalmistute läänepoolsel äärel, nn. "Salu metsas", külast u. 1 verst N-O poole suurest maanteest paarsada meetrit lääne poole.
Kirjeldus:
Ohvrikivi, mida rahvas ka "tondikiviks" kutsub, on suur raudkivimürakas, u. 3 m kõrge, samapalju pikk ja u. 2 m lai, järsu äärtega, nii et ainult ühest nurgast vaevaga üles pääseb. Kivi päälmine osa kujutab umbes ebakorralikku ovaali, mille keskel lohk. Viimane on põhjast kitsas, päält u. 30 cm lai, sügavus samuti 30 cm ümber. Kivi keskel on lohk, õhem põhjapoolse kiviserva poole, läheb laiemaks ja sügavamaks, kuni mööda kiviserva alla keerab. Kivi on päält sammaldunud, ohvriauke ei olnud näha. Rahva arvates pidada kusagil kivi küljel sambla all mingisugused "kirjad", teisendi järele "tondi kuju" peituma.
Täpsem kirjeldus kivist jäi ajapuudusel tegemata. Ohvrikivi lähedal kasvanud vanasti suur tamm, mis hävinud nii, et kohtagi ei teata. Kalmistu on üsna kivi lähedal selle ümbruses.
E 53242/2a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Metsaääre k.
Hiietantsijate koht.
Asukoht:
Pärsma valla Metsaääre küla Hiie talust u. 150-200 m N-W poole, Rauniku mäe läänepoolsel veerul.
Kirjeldus:
Rauniku mäel algab Metsaääre küla kalmistu. Kalmusid (raunasid) on siin kaunis tihedasti, millest siis ka mägi oma nime saanud. Mullakiht on umbes jalg paks, all paas. Mägi on üleni kaetud tiheda sarapuupadrikuga. Rauniku mäe idakülg, eriti lõunaosas on kaunis järsk ja paiguti üleni kaetud umbes pääsuuruste ning suuremate raud- ja paekividega. Kallak on u. 20°-30° ja 3-4 m kõrge, nii et mäekülg nagu kivikattega linnamäe valli meele tuletab. Võiks oletada, et kivid lõhutud raunadest pärit (?). Umbes 20 m sarnasest kivisest mäeveerust kaugel Rauniku mäe tipul asubki Hiietantsijate koht. See on ovaalne ring suurtest raudkividest, mis tublisti maasse vajunud, keskmiselt 20-50 cm üle maapinna ulatades. Ringi läbimõõt N-S sihis 21 m, O-W sihis 29 m. Ringi laius 1,5-2 m. Ovaali sisemus on tasane muru. Kiviringil ja selle ümber tihe põõsastik. Hiietantsijate koha ja idaveeru vahel on kümmekond põõsastega läbikasvanud kivirauna, mille hulgas ka suuremaid raudkiva ja mis kogu poolest suuremad kui kalmistu raunad. Hiietantsijate koha üle räägiti, et sääl vanasti kiviringi sees tantsimas käidud, mida hiiel-käimiseks nimetatud, tantsijaid aga hiietantsijateks. Lähemalt midagi kirjeldada ei teatud. Kiviringist mõnikümmend sammu ida poole suure üksiku männa läheduses kasvanud vanasti suur tamm, mille känd u. 10 a. tagasi karjapoiste poolt ära põletatud, nii et aset enam üles ei leidnud. Rahvajutu järele olla tamme juure, kivide alla tüdruk maetud, keda kunagi vanasti röövlid Hiietantsijate kohal kinni võtnud ja ära tapnud.
Hiietantsijate kohast enesest võiks veel tähendada seda, et erilist sissekäiku ovaalis ei näe olevat. Paari meetri laiune madalam koht kiviringi lääneotsas, kus kivid pea üleni maasse vajunud, tuleb vist säält kohalt kiviringi sissekäiva teeraja arvele panna.
E 53244/4a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Põitse k.
Põitse k.
Silmaallikas.
Asukoht:
Põitse k. Kalmu t. juures külast Karjalasma kroonu metsaülema koha poole mineva maantee idakaldal. Allikad nimetavad kohta Karjalasma järele. Kohalised nimetused silmaallik ja rahalik allik. Mõlemad nimetused ka kirjanduses.
Kirjeldus:
Põitse küla juures on kokku 6 allikat, mis kõik maantee idakaldal ridamisi asuvad. Nende nimed lõunapoolsemast alates on järgmised: Üdise allik, Kõrgkosje a., Kesvere a., Silmaallik ja Sakste allik. Kuuendal, väiksel, pole eranimetust. Sakste allik asub just Kalmu t. tänava otsas. Nimetuse saanud sellest, et säält allikast Lasma m. v. Nolckenile vett viidud, varemalt hüütud teda Kännu allikaks, kaldal oleva suure kännu pärast. Sakste allikast meetrit 10 lõuna poole ongi Silmaallik. Ta jookseb välja otse maantee alt ega lähe millegiga teistest allikaist lahku. Veekogumise auk, kust väike oja välja niriseb, on u. 1 m suur. Allikas on vähemalt 16. aastasajast alates ohvrikohaks olnud, kus silmi arstimas on käidud ja praegu veel käiakse. Üldse on ümberkaudne rahvas nüüdki veel väga ebausklik. Terviseotsijad on ohvrina allikasse raha visanud. Muid ohvrid ei olla tarvitatud.
Leiud:
Hosmayeri/Holzmayeri/ teatel on Silmaallikast 1866. a. üks Sigismund III (1587-1632) aegne Riia solidus ja üks vene vaskraha 18. aastasaja algult leitud, mis Kuressaare muuseumis säiluda. Kas rahad veel alles, on teadmata.
1921. a. suvel leidnud lähedal olevas Kalmu talus elav gümnaasiumiõpilane Vasili Piik Silmaallikast ühe vene hõberaha, mis 1915. a. valatud (10- või 15-kopikaline).
Sama isik leidnud 3 a. eest ka Sakste allikast ühe kulunud vene vaskraha 1840-dailt aastailt (kas ohver).
Sügavamalt ei ole allikaid läbi kaevatud.
E 53245 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Pamma m. Reo nõmm.
Asukoht:
Pamma m. (Herrenhof) ja Nurme k. vahelisel metsateel, umbes 1 verst mõisast põhja pool, üsna tee ääres.
Kirjeldus:
Reo ehk riu nõmme nimetus tuleb risuhunikust (risu gen. riu ehk reo), mis sääl varem olnud. Rahvajutu järele olla sääl kaks pulmarongi vastamisi juhtunud, kus mõned pulmalistest langenud ja tapluskohale maha maetud. Nende hauale pidanud iga möödasõitja midagi viskama. Hilisemal ajal olla sinna harilikult puuoksakesi visatud, millest terve risuhunik kerkinud. Aastat 20 tagasi pistnud poisikesed huniku põlema ja sellega lõpnud ka uute annete juure viskamine. Praegu ei tea nooremad inimesed enam kohtagi näidata.
E 53246/6a < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk.
Metsküla m.
Haud hilisemast ajast.
Asukoht:
Metsküla mõisast u. 1 verst maad suurt maanteed Asuka k. poole (lääne poole) minnes Punape t. männiku vahel, kesk maanteed.
Kirjeldus:
Praegu ei ole hauast jälgegi. See olla aastat 30 tagasi teede ümberjagamisel tasaseks tehtud, nagu Jüri Kull, Põitse k. Udiselt kõnelda teadis. Punape kohal läheb tee laia liivast metsavahet mööda, kus 3 paari roopajälgi kõrvuti jooksevad. Haua kohta enam täpipäält ei mäletatud.
Nagu Asuka külas ja Liiküla Punikul kõneldi, olla sinna kohta, otse kesk maanteed, roobaste vahele 4 põlve tagasi surnu maetud, keda hobused kaugemale (vist Metsküla surnuaiale) vedada pole jaksanud. Sestsaadik olla kohta kartma hakatud. Sääl nähtud alati tonte ja hundid käinud sääl ulumas. Mees, keda Punape männikusse maetud, olnud Pahapilli Andres Liikülast, kes kuradiga ühenduses olnud. Temal olnud võrk Pahapillilt kuni Vilsandi saareni ja ikka kalu täis. Kord läinud vader, Andrese mütsi päha pannes kalale ja saanud kalu mitu võrgutäit järjest. Viimaks märganud, et võrgu äärel mees seisab ja sülega kalu võrku ajab.
E 53247 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk.
Endine Parismetsa mõisa omanik v. Rehenkampf rääkis, et mõnekümne aasta eest Koikla mõisa omanik (vist von zur Mühlen) kellegile rootslasele kõik oma metsa tammed kuni teatud jämeduse alammäärani ära müünud. Selle tõttu saanud maha raiutud ka suur ohvritamm, mille olemasolust mõisnik enne midagi pole teadnud. Rahva pahameel olnud nii suur, et avalikka rahutusi kardetud. Tamm olnud nii kuulus, et isegi Muhust sinna ohverdama käidud. Jutustaja teatel olnud tamme koor üleni täidetud sisselõigutud runokirjaga. Kus see hiietamm just kasvas, seda kõneleja täpselt ei teadnud (Koikla mõisa tammemetsad on vist praegugi kõige suuremad Saaremaal).
Võiks arvata, et siin Hiietantsijate koha juures kasvanud tammest jutt. Et teade hiljem saadud, jäi kohal lähemalt kuulamata. Koiklas mäletatakse küll praegugi seda rootslase aega, kus metsa hävitatud.
E 53248 < Karja khk. - Ferdinand Leinbock (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karja khk. Pammana külas Olde metsavahi lähedal, vist merekaldal, olla Kalevi kivi, mille Kalevi naine põllepaela katki minnes maha pootnud.
E 53250 (17) < Audru khk., Oara k. Aadumadise t. - Juri Raku (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Terve jalaga ei või longata, taevaisa panebki lonkama.
E 53252/3 < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - Johan Toom (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Väga austatud herra M. J. Eisen.
Palun vabandada, et Teid tülitada julgesin. Pööran Teie kui kuulsa ja vilund vanavara uurija poole palvega nõu küsides asja üle, mis mind huvitab.
Mõni aasta tagasi on leitud Räpina mõisa ligidal kellegi talu maa seest raudkasti sees olev Rootsi sõja aegne dokument, mis sisaldab järgmist: Tänasel päeval 12. juulil 1710. aastal on Rootsi sõjakassa Vene sõjavägede pealetungimisel siia maha maetud 2 tonni, 200 000 kuldtükidega; koha mõõdud: siit Kõlõsi kõrtsi kaevu juurest 3*** hommiku poole, 30+++lõuna, 300 ... tagasi põhja. Üks pool sellest dokumendist saab alal hoitud kuninglikus sõjaväe staabis arhiivis Stokholmis. Dokument on varrustet kuningliku vapi ja kolme kindrali allkirjaga. Sellest Rootsi sõjakassa matmisest on ka legenda vanarahva suus olemas ja selle legenda järele otsimisega on juhtumise see kast dokumendiga kätte saadud. See isik on ise ära surnud ja enne surma, ei tea keegi, kuhu selle dokumendi peitnud. Meelde on jäänud selle talu omanikule see, mis siin üles tähentasin. Kõrtsi ei ole enam olemas, see paik on ümberkaudu teada. Koht, kus dokument oli, oli mul teada. Koha omanik väga intereseerib selle asjaga ja palub mind selles asjas kaasa aidata. Seda asjalugu tõendab faktiliselt see, et dokument leiti, mis põhjust annab tõele, et see mitte ainult legenda ei ole. Kõige raskem küsimus on see, missuguseid mõõtusi nad tarvitasid, mis tähendavad niisugused mõõdu üksused või pikkused neis märkides. Ilma mõõduta ei ole seal midagi peale hakata. Väga kahju on niisugust varandust maa sees peidule jätta. Võib olla, et leiate niisugustest asjadest huvitust ja lubate sellest vaevast osa võtta tehnilisest küljest, mis väga tähtis oleks, kui aga Teil selleks aeg lubab. Teie ehk saaksite oma laialise tutvuse läbi kergelt Stokholmi arhiivist teise poole dokumenti kätte, mis meid kohe otsa peale viiks, ja mõõdut on tähtis.
Palun teid väga, kui see Teid ei tülita, oma arvamist selles asjas teatada.
E 53256 (b) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui minevatele kurgedele laulda:
Essi, essi, kurekesed,
Tagumine ots ette,
Edimene taade,
siis lähevad nad segi ja ei leia enam õiget teed, aga sarnane segamine toob lauljale kahju.
E 53256 (7) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Toom olla püha puu ja teda olla püütud ikka koju istutada. Tema õied näitavad inimlikku (või neitsilikku) puhtust. Nagu vanapagan inimesi tüütama kipub, nii kipuvad putukad toomele kahju tegema. Aga inimese kohus on toome kaitsta, siis kaitstakse ka teda ja sellep. et ta püha, laulab tema otsas ka ööpik.
E 53256 (8) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Eliina Korts 1999, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kadak seisab rahva põlguse all, sest ta kergats hoopleja oli ja inimesed ei tohi teda koju istutada. Aga kui majas halb õhk, siis kaotab selle kadakakõrvetamine, sest kadak ei salli võistlejaid ja halb õhk majas tähendavat kurjavaimu majas pesitsemist,kes seda sünnitab. Tules karjub kadak oma tigeda südame üle, sest ta on vihane, et Jumal ei luba teda teiste puie pikuseks kasvada.
E 53256 (9) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kask on tigeda vaimuga ja tema vitstega laste peksmine aitab, et nad kõige kergemini koeruse maha jätavad. Teistel puil ei ole seda mõju.
E 53256 (10) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui pihlakal palju marju, saab vihmane sügis.
E 53256 (11) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel lepal pikad peened urvad, saab hea rukkisaak, kuna lühikesed jämedad urvad rukki äpardust tähendavad.
E 53256 (12) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui sarapuul kevadel palju urbe, on hea odrasaak.
E 53256 (13) < Helme khk., Riidoja v. - Hans Martin (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui kevadel haaval pikad pehmed urvad, on head kaerasaaki loota.
Haavapuudega ei tohi saunaahju kütta, siis hakkab nahk sügelema.
E 53270 (2) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siis on Kastre mõisast teisel pool jõge vana Kantsi linna varemed, kus rahva jutu järgi maa-aluses keldris suur varandus olla sõa ajal ära peidetud.
E 53270 (3) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd tulevad teated Kastre-Peravallast:
Kikkaseeres (Kikkasaar) aurulaevast välja astudes, viib tee üle Suuresoo (5 versta lai) Tasa talu juure. Seal on üks vana kapõl, mis suure vee ajal sinna alla peatama jäänud. 30 aasta eest olid seal veel surnuristid näha. Praegu on veel üks suur mänd selle pühapaiga tunistaja, kus meie esivanemate luud peituvad.
E 53270 (4) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Sealt 4 versta edasi algab Ahunapalo külas Kure talu. Tolle talu kohal on vana ohverdamise koht, mis vanal muistsel ajal Karja kerikumägi kutsuti. Hilja aja eest kasvas veel sääl tore pihlapuu, mille all ohvrit oli toodud, mis aga kahjuks maha on raiutud. Koha nime järele võib otsustada, et seal kariloomi ohvriks toodi.
E 53270/1 (5) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks verst maanteed edasi jõuab reisija Ahunapalo koolimaja ja surnuaia juure. Ka see nägemise väärt koht olla suure vee ajal tulnud. Nägemise väärt on ta oma üle 1000 aasta mändade ja kahe nägemise väärt kadaka pärast. Lehepuud on kõik hiljem istutud. Ei vist kusagil Eestis leia puusärk nii pehmet aset kui Ahunapalo kabeli liivas.
E 53271 (6) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ohvrikohtatest on üks Kõivosaares kahe talu vahel kasvava suure vana kase all ja teine Leegol Poska talu maa pääl. Ka seal kasvas suurepäraline kask. Kas alles on, ei tea.
E 53271/2 (9) < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pääle sõja on käinud peninukid (röövsalgad) külades ja riisunud kõik, mis kätte said. Selle kartusel on rahvas oma väärtasjad sügavale maapõue peitnud, sest röövsalgad on pika oradega isegi maa sisse torkind. Paljud surid ja varandus jäi maapõue varjule. Ahunapalus Mäha talus, kui vanast kootidega reht peksti, olla ühes kohas põranda all iseäräliselt kõmisend. Seal arvati raha või väärtasju olema ära peidetud, sest selle rehe põranda pääle oli juba teine maja ehitud. Praegune Mäha vana perenaine teab küll veel tänapäev seda kohta näidata. Mäha talu on küla asemele ehitud. Seal leiti põllult kõiksugu vana raha ja ehteasju, mis, kahju küll, kõik hoolimatult teadmatalt on laiali pillatud.
E 53275 < Võnnu khk. - Anna Kirsipuu (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lõpõtusõn tulõ ma viil Mähä talo mano tagasi. Vanaste, mitu, mitu põlvõ tagasi, om säält üts perepoig, veli, kel esämajan võimalik elädä es ole, Otepää kihelkonda, Pühajärve ligidäle vällä lännü ja sinnä üte väikese järve viirde endäle talo ehitänü, talolõ Mähä nimes pannu ja järve Mähä järv kutsma nakanu. Tima sugu eläs viil prõlla sääl.
E 53297/302 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Torupilli-Tiit oli kange mängimees. Kus iganes pidu peeti, seal Tiidu torupill hüüdis. Ja Tiit mängis hästi. Tiit läks oma mängimise peale uhkeks. Hooples, et maa ega taeva vahel enam teist nii head mängijat ei ole.
Kui ühe pühapäeva noorrahvas kaasikus tantsis ja Tiit nii torupilli puhus, et silmad pungis peas, tuli üks hall vanamees noorerahva sekka. Noorrahvas kohe pilkama: "Tule tantsima, taat!" Aga ei taat taha tantsida.
Näeb Tiitki taati. Tiit hüüdma: "Ei taha sa tantsida, siis tule mängima. Minagi tahan tantsida!"
Vanake vasta: "Heake küll, pojuke, anna aga pill siia!"
Tiit pilgates vasta: "Kas tead aga ka, kust otsast puhuma hakkad?"
"Küll saame näha," kostis vanake. Võttis pilli Tiidu käest ja hakkas puhuma. Ja näe imet: Tiit kohe tantsimas. Tantsib ja hüppab nii et küll saab. Ei tantsi enam tahtmise pärast, tantsib sunni pärast. Ei või vasta panna, jalad tantsivad vägise. Ei jätnud enne tantsimist järele, kui viimaks nii väsis, et jalad enam ei kannud. Langes nagu nott pikali maha, ei jaksanud enam ülesse tõusta.
Sellegipärast ei jätnud võeras pillimees pillipuhumist järele. Puhus aga ühtelugu edasi. Ja vaata, mis nüüd sündis. Tiit hakkas maa sisse vajuma. Tahtis küll ära põgeneda, aga tee, mis tahad, jalga tõsta ei jõua. Palus pidulisi appi, aga ükski ei julgenud Tiidu pärast kätt ega jalga liigutada. Igaüks pani punuma, kui Tiidu nägi maa sisse vajuvat. Kõik kartsivad, et neilgi ehk niisamasugune lugu kätte tuleb.
Vanamees mängis aga edasi. Tiit vajus ikka sügavamasse, pea paistis veel välja. Torupill hüüdis edasi. Pea ei nähtud enam Tiidu peadki.
Tiit arvas, et nüüd surm silmapilk kätte tuleb. Pigistas silmad kinni ja ootas suremist. Aga või ep surm nii hõlpsalt tuleb. Korraga tundis aga Tiit, nagu puutuks keegi ta külge. Tegi silmad lahti ja nägi nüüd enese ümber mitu pisukest mehikest suurte vasaratega. Mõned koputasivad oma vasaratega Tiidu külge. Natuke kaugemal tagusivad teised niisama pisukesed mehikesed kulda ja hõbedat.
Tiidu juuksed tõusivad hirmu pärast püsti. Üks pisuke mehike ütles: "Andke võerale tubliste pihta, miks ta tuli meie rahu rikkuma!" Ja juba koputasivad mitmed vasaratega Tiidu selga.
Tiit põlvili maha paluma: "Kulla vennad, andke andeks! Ma pole midagi paha teinud. Ma olen Torupilli-Tiit. Ei oleks ise iialgi teie rahu tulnud rikkuma, kui mind siia ei oleks saadetud."
"Kui sa pillimees oled, siis mängi meile ka üks lugu, siis usume," ütlesivad väiksed mehed.
Torupilli-Tiit aga vasta: "Hea meelega mängiksin, kui mul pilli oleks. Aga mu pill jäi sinna maha, kus viimase korra mängisin!"
"Ära pilli eest muret kanna! Küll me sulle pilli muretseme," hüüdsivad väiksed mehed. Ja sedamaid toodi torupill Tiidu kätte. Ja missugune pill veel! Niisugune, kelle sarnast Tiit enne veel iialgi ei olnud näinud.
Tiidu ei mõtelnud kaua. Pani torud suu äärde ja lasi hüüda. Ja hüüdiski mehemoodi, hüüdis palju paremine kui Tiidu oma pill.
Vaevalt kuulsivad pisukesed mehed torupilli hüüdmist, kui igaüks jalad ametisse pani. Pihid paisati piost ja vasar käest ja lasi labajalavaltsi. See oli nali näha, kudas väikesed mehikesed õige keerutasivad. Tiit mängis aga ka oma kõige kenamaid tükkisid. Tiidu suu väsis viimaks puhudes ära, aga ei väsinud väikesed mehed tantsimast. Lasti vahel Tiidut aga väha lõõtsutada ja siis algas tants uueste. Nii meheviisi ei olnud Tiit veel kusagilgi pulmas ega pidul tööd teinud, kui siin väikste meeste seas.
Viimaks nähti väiksedki mehed väsivat. Nad käskisivad Tiidut puhata ja ütlesivad: "Sa oled meile nii suure rõõmu teinud, kui meil kaua aega ei ole olnud. Selle heateo eest ei taha me sinu vastu tänamata olla. Tule meiega kaasa ja piad oma palga saama."
Väikesed mehed võtsivad pillimehe käest kinni ja viisivad suurde majasse. Siin oli seitse määratut tuba. Need olivad kõik kuld- ja hõbekangisid täis.
"Võta nüüd nii palju kulda ja hõbedat, kui aga süda kutsub," ütlesivad väiksed mehed. Kõik tuad on su ees lahti, võta kust tahad, aga ära ometi seitsmendast kambrist võta!"
Ütlesivad ja läksivad oma teed. Õnnelik torupillimees jäi üsna üksi kullavirnade vahele. Nüüd oli hea nõu kallis, mis võtta, mis jätta. Üks kullatomp oli ta meelest ikka armsam kui teine. Heameelega oleks ta kõik kulla enesele võtnud, kui aga oleks jaksanud kaasa võtta.
Miks keelasivad aga väiksed mehed seitsmendast tuast võtta? Oli tarvis vaatama minna, mis seal on. Läkski vaatama. Kuldvirnad seal niisama nagu mujal. Kas see aga parem kuld ei olnud kui mujal? Vististe! Miks väiksed mehed muidu keelsivad sealt võtta? Küll nad vist kadedad olivad.
Ei midagi, pillimehe nõu peetud: ainult seitsmendast tuast tarvis võtta. Kahmas kolm kuldpakku selga, aga ennä, olivad nii rasked, et mees nendega sammugi edasi ei saanud. Ei aidanud, pidi ühe kuldpaku seljast maha viskama. Kahju küll, aga mis teha! Suure vaevaga jõudis kahe kuldpakuga viimaks õue.
Siin tulivad talle väiksed mehed vasta. Mehikesed kohe küsima: "Kas nüüd koju tahad minna?"
Tiit vasta: "Mis ma enam aega viidan! Aeg ammu juba minna!"
Väiksed mehikesed lahkeste vasta: "Hea küll, siis tuleme sulle teed juhatama. Oled nüüd enesele palga ise valinud, ole rahul sellega."
Kui nad natukese maad edasi jõudsivad, lõi väike mehike vasaraga vasta maad. Vali kärgatus oli kuulda. Tiit langes nagu minestusesse. Kui ta jälle ärkas, leidis ta ennast kodutänavas olevat. Tiit ruttas nüüd koju. Siin hakkas ta oma kuldpakkusid paremine järele vaatama. Võttis vasara, lõi kuldpaku otsast tüki ära. Kuldpakust kargas pillimehele nagu suitsu vastu silmi. Suits pani Tiidu aevastama ja köhima. Ühtlasi hakkasivad Tiidul kõik kohad sügelema. Paremini vaadates nägi Tiit enesel kõik keha maa-alusid täis olevat. Neist ei saanud ta enam iialgi lahti.
E 53340/3 < Vigala khk. - Matthias Johann Eisen (1890) Mt. 1148+1000. Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Hans teinud korra suurt veetõrt. Ajanud just viimase vitsa peale, kui korraga väike hall mees ta juurde joosnud. Ise hüüdma: "Päästa mind, päästa mind, kulla mees!"
Hans küsima: "Kelle käest ma sind päästan? Ma ei näe sul ju kedagi viga olevat!"
Võeras vasta: "Eks sa näe, et kuri vaenlane mu kannul on!"
Hans vaatab ümber, ei näe midagi. Võerale vasta: "Mis tühja sa räägid! Pole ju kedagi näha!"
Võeras vasta: "Vaata ometi, mis piksepilv sealt tuleb. Seal on palju välkusid. Need mu tapavad, kui ma varju ei leia!"
Hans vaatab ja näebki piksepilve tulevat.
Võeras aga uuesti paluma: "Ole kärme, ole kärme! Otsi varjupaika! Tahan su heategu ikka meeles pidada. Tunnen juba suurt surmahirmu!"
Hans mõtlema: "Kuhu ma su õige panen? Pue tõrde! Paremat kohta ma ei tea!"
Võeras vasta: "Ei see aita! Välk lööb tõrre puruks ja tapab minu!"
Hans vasta: "Aga kui ma tõrre vee põhja lasen?"
Võeras vasta: "Jah, see on mehine nõu. Ei siis ole viga midagi!"
Hans kohe õpetama: "Karga siis kohe kaevu. Küll ma tõrre järele veeretan. Aga ütle mulle enne, kes sa ise oled?"
Võeras vasta: "Ära mu nime küsi. Mul on tuhat nime. Minu nime tunneb igamees!"
Ja juba hüppab võeras karsumm! kaevu.
Hansul selge aru käes, et võeras keegi muu ei ole, kui vanapoiss. Kohe nõu kindel vanapoissi hästi kiusata. Veeretab tõrre üle kaevuääre kaevu. Ei ütle ise vanapoisile midagi. Vanapoiss vaatab vee peal, arvab kaevu sügavust järele. Korraga tõrs karkolks vanapoisi päha.
Nüüd alles Hans hüüdma: "Hoia alt ära!" Aga juba vanapoisil pill pios. "Ai, ai, ai!!!" õhkab mehike.
Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: "Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaevu põhja. Juba välgud käivad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!"
Nagu kuul kadus vanapoiss tõrrega kaevupõhja.
Müristamine läinud peagi mööda.
Hansul tahtmine vanapoisile pussi edasi teha. Teinud kaevu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakanud siis kaevu serval teist tõrt tegema.
Korraga kuuleb solinat, vaatab alla: vanapoiss pistab pea veest välja: "Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?"
Hans kohe vastu: "Ei vennike! Välgud käivad veel siuh ja säuh!"
Ja silmapilk tuline rauatükk kaevu vanapoisile kaela.
Vanapoiss vette nagu tina tuhka kadunud.
Tükk aega läheb mööda, vanapoiss jälle pea välja küsima. Seesama vastus ja palk.
Nii piinand Hans vanapoissi kolm päeva. Hansu himu saanud siis aga kaevu ääres istumisest täis. Kui vanapoiss jälle pea veest välja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal-krabinal ronind vanapoiss kohe mööda kaevusalvi ülesse.
Üleval mees õhkama: "Oli aga see müristamine. Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Pidi mu hinge võtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Välkusid käis pauh ja pauh! vasta tõrre põhja. Aga tugev oli see tõrs, ei välgud jõudnud tõrre põhja!"
Hans naerdes vasta: "Mis nad mehe tõrrele siis võivad teha!"
Vanapoiss vasta: "Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole mu silma puutund. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mul tarvis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas kotitäie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karvapealt piad täitma!"
Hans vasta: "Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda, kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!"
Vanapoiss vasta: "Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!"
Hans vasta: "Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mul meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees on. Võib olla, et sa vahel vihastad, ei tahaks ma sind teenima tulla!"
Vanapoiss vasta: "Ära karda, ei vihasta!"
Hans vasta: "Küll sa nüüd oled mees lubama, aga kes seda võib uskuda. Seitsme aasta sees võib mõndagi juhtuda. Ehk saad ise vihaseks ehk vihastad mind! Kes seda teab!"
Vanapoiss vasta: "Kui seda piaks juhtuma, siis pista kas mu silmad peast välja!"
Hans vasta: "Sõnast meest, härga sarvest! Käsi siin!"
Kaup valmis. Hans oligi vanapoisi poiss.
E 53364 < Saaremaa - Matthias Johann Eisen < P. Südda (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mees tuli metsast heinakoormaga. Ilm oli palav, mehel tilkus higi otsa eest. Korraga tuli väike habemega mehike joostes mehe juurde ja meest paluma: "Kulla meheke, ole hea, võta mind oma vankri peale. Olen nii väsinud, et enam sammugi edasi ei jõua astuda."
Mees aga vasta: "Eks sa näe, et mul enesel higi mööda nägu maha tilgub ja suur heinakoorm vankri peal on. Hobusel vedada küllalt juba. Ei taha ise heinakoorma otsa istuda, aga pean jo sinu istuda laskma! Mis veel!"
Võeras aga mesikeelil paluma: "Kulla mees! Lase mind koorma otsas natukegi puhata. Ma annan sulle piotäie kulda selle eest!"
Ja kohe võttis võeras taskust kuldraha ja andis mehele. Nüüd polnud enam muud kui võeras heinakoorma otsa. Ja vaevalt oli ta heinakoorma otsas, kui ta ju ka heinakoorma sisse ära kadus.
Mees pani võera tegu imeks ja sammus koorma kõrvas edasi. Korraga tõusis aga kange müristamine. Välku lõi välgu peale. Ja iga välk jooksis mehe ligidal maha, üks siia, teine sinna. Äkisti lõi välk aga heinakoormase ja esimese välgu järel veel kolm, neli välku. Nüüd kargas väike mehike nagu tuul heinakoormast välja ja hüppas karsumm ligidase ojasse. Ja kohe jooksivad välgud sellesama koha peale vette.
Nüüd alles sai mees aru, et see vanapoiss olnud, kes ta heinakoorma otsas istunud. Seda tunnistas talle antud raha. Kätt tasku pistes ei leidnud ta sealt enam rahakopikatki, vaid ainult haavalehti.
E 53365/6 (1) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanapagana kivid
Lääne rannas olivad talunikud ükskord põllul vilja koristamas. Keskpäeval oli palavus väga suur, kus inimesed kõik vagusi tööd tegivad ja rõõmsad olivad, kui vahest värske tuuleõhk mere poolt jahutust tõi. Siis tuli metsast üks päratu suur mees välja, jäe ühe välja ääre seisma, vaatas põlevate silmadega töötegijate pääle ka ütles: "Teie olete väsinud?" "Jah, herra," anti vastuseks. "Kui teie tahate, siis tahan ma teid aidata ja veel enam, ma tahan kõik selle töö üksinda ära teha ja teie võite kõrtsi minna ja juua!" Inimesed vahtisivad ehmatusega tema otsa. Üks vana talunik vaatis teda pääst jaluni ja ütles siis: "Teie olete küll suur ja tugev herra, aga mitte veel nii suur ja tugev, et 50-ne inimese eest tööd võite teha." "Ohoo," naeris suur mees, "mitte üksi 50-ne, vaid tuhande mehe eest võin ma tööd teha, kui tarvis on! Vaadake, ma tahan teile näidata, kuidas mina juht üksipäini ühe kivisilla siit Saaremaale üle mere läbi teen!"
Talunikud ehmatasivad selle üle. See kole võeras tõmbas aga ilmasuured kivid peosse, keerutas neid kergel viisil ümber ja viskas neid teisele poole, nõnda et need silma eest kadusivad. Lühikese ajaga läks kivi kivi juure ja üks põhjatu suur sild tõusis merest ülesse, mis iga viskamisega kasvis. Siis märkasivad töörahvas, et see Vanapagan oli, ja neil oli hirm tema eest. Ainult üks vanamees võttis julguse kokku ja hüüdis: "Meie ei taha kellegi Vanapagana tööd, ega ka Vanapagana abi! Sööme parem peale higi sees oma leiba, kui et meie kõrtsides magame ja vanapagana vili meie põllul kasvab! Tagane meist Jumala nimel kõige oma tegudega!" Vanapagan naeris selle pääle suure häälega, aga siis langesivad sillakivid suure mürinaga kokku ja kukkusivad kolinal ja vulinal laiali merde. Vanapagan sai selle üle hirmus vihaseks ja toetas omad jalad kahe suure kalju pääle, kuna ta isi hirmus suureks ja kõrgeks kasvis, siis tõmbas ta ühe päratu suure kaljutüki käte vahele ja tahtis seda lagunud silda ühe hoobiga jälle ära parandada. Ta viskas, aga see kivi kukkus merde, nõnda et vesi kaugele üle kallaste välja voolas ja temale vastu silmi pahvatas. Selle pääle röögatas ta korra ja kadus. Tänapäevani näikse aga tema jalajälgi nende mõlemate kaljupankade pääl, mis üksteisest 51/2 versta kaugel seisavad, kellest üks Ridali kiriku taga Saaniku küla juures ja tõine Mäe mõisa all on. Jäljed on hobusejälgede sarnatsed ja 3-4 jalga läbi mõõta suured.
E 53366/7 (2) < ? - Matthias Johann Eisen < Jaan Jung(?) (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Üks teine jutt räägib jälle, et Vanapagan oma jalgega nende kahe kivi pääl olla seisnud, taskud ja põll kive täis, millega ta Kividepäält Sastamalle silda teha tahtnud. Kukk olla aga enne laulnud, kui ta oma kivivoosi õige koha pääle viia saanud; ta pillanud kivid sinnapaika ja pannud putkama. Ommeti olla ta aga omad jälged igaveseks ajaks nende mõlemate kivide sisse litsunud, kus nad veel tänapäevani näha on. Suuri raudkive on aga kõik see maa sääl täis.
Niisugusid Vanapagana kivide sületäisi ja sillategemisi on kõik meie maa täis.
Mis need kividevaremed ja kalmed õiete tähendavat, vt. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1882, lk. 28-51. - Üleskirjutaja märkus.
E 53367 (3) < ? - Jaan Jung (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Halliste kihelkonnas Õisu vallas on Sammaste küla Taru talu põllu sees üks suur kivivare ja üks veerand versta eemal üks veiksem vare Kääriku talu põllu sees. Vanapagan olla Õisu järvest silda läbi teha tahtnud ja kesköö ajal ühe suure põlletäie kiva selle tarvis korjanud. Kukk olla aga järsku laulma hakanud, mispääle Vanapagan nõnda ära ehmatanud, et ta Kääriku põllult ühe sammu - üks veerand versta - järsku kõrva karanud, kusjuures põlletäie kuhi Kääriku põllule maha kukkunud, aga Taru põllul, kuhu ta karanud, olla põllepael täieste katki läinud ja kivid kõik sinna maha pudenenud. Niisama on ka Tisu Päidre küla Maiste talu põllu sees kaks kivivaret, kust Vanapagan neid Õisu järve sillaks on tahtnud viia, aga kukelaul teda ära ehmatanud.
E 53367/8 (4) < ? - Jaan Jung (?). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karksi kihelkonnas on mitu niisugust suurt ahervart või varet. Polli Remsi talu põllu sees on 2 (kaks), Karksi Tauga karjamõisa põllu sees 1 ja Mäekülas Küti talu juures 1 jne. Neist räägitakse, et Vanapagan Karksisse linna olevat tahtnud ehitada, mistarvis ta põllega kive kokku olevat kannud. Kukelaulu ajal olevat ta aga nõnda ehmatanud, et põllepael katki läinud ja kivid sinna maha kukkunud, kus praegu need varemed on.
E 53368 (6) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võrtsjärve ääres Tarvastu kihelkonnas Rõuma külas Rannu kihelkonnas Verevi külas ja Kolga-Jaani kihelkonnas Leie külas Ulge talu juures on suured kivivaremed, mis Vanapagan olla korjanud, et Võrtsjärvest silda läbi teha, aga kukelaulu pärast ära ehmatanud ja kivid sinnapaika maha poetanud. Järve sisse olla ta juba palju kive kannud, aga siiski on sillad ikka poolikuks jäänud.
E 53368 (7) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Põhjapoolsest järve otsast Vare talu kohast olla ta otse üle järve kääru Tarvastu kihelkonda Saba kohta ühe ööga silda üle tahtnud teha. See sild on 7 versta pikk ja järve sees paiguti ligi 400 jalga lai. See hakkab juba üks pool versta kuivalt maalt Vare talu juurest pääle, kus just kivimää pääle on tehtud, mis ühte kitsast maajuga mööda kaunis sügavaste järve sisse lähäb, kus vee ääre pääl üks suur päratu kivivare on. Säält lähäb see sild siis veepõhjast edasi kuni Sabale. Vanapagan pidand selle sillaga peaaegu valmis saama, aga kui ta viimast sületäit kive veel viinud, siis laulnud kukk, ta ehmatanud kõvaste, põllepael läinud katki ja kivipõlletäis kukkunud sinna maa ääre pääle maha, kus ta veel tänapäevani seisab, ja nõnda ei ole see sild ka mitte täieste valmis saanud.
E 53368/9 (8) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nüüd olla ta seda uut teed mööda Varelt Sabale sõita tahtnud, aga vist ära unustanud, et ta sillaga veel mitte päris valmis ei ole saanud. Ta lasknud kaks tublit ruuna tõlla ette panna ja kihutanud, vene kutsar pukis, Saba poole. Teisele poole ranna ligi jõudes lõppenud sild korraga otsa, kuhu ruunad sisse kukkunud ja ära uppunud. Vene kutsar ütelnud taga järele veel: "Vot kak! (???? ????)" ja sellest saadik jäänud selle silla nime Vetka ehk Ruuna vare, sest et ruunad sinna ära uppunud.
E 53369 (9) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Pääleselle silla või vare on veel mitu teisi varesid Võrtsjärve sees, kellest mõned kuni kümne jala sügavusel veepinna all on, aga mõned nõnda kõrged, et vaevalt lootsikuga üle võivat sõuda. Nende nimed ja suurused on järgmised: 1. Papivare, umbes 800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 2. Tartu Suurvare, Tamme mõisa all, umbes 600 jalga pikk ja 200 jalga lai. 3. Arvametsa vare, ligi 1000 jalga pikk ja 200 jalga lai. 4. Elna vare, Valma küla ligidal, ligi 100 jalga pikk ja 200 jalga lai. 5. Saba vare, umbes 1800 jalga pikk ja 300 jalga lai. 6. Piirioja vare, 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 7. Lubja vare, umbes 3600 jalga pikk ja 400 jalga lai, mis kõik lubjakividest kokku olla pantud, kuna teised vared puhta raudkividest olla. 8. Lai vare, ligi 400 jalga pikk ja lai. 9. Suur vare, ligi 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 10. Ohekolga vare ligi 400 jalga pikk ja 300 jalga lai. 11. Kalbassu vare, ligi 300 jalga pikk ja 200 jalga lai. 12. Kivikalda vare, ligi 400 jalga pikk ja lai. 13. Urri vare, umbes 1800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 14. Haani vare, 800 jalga pikk ja 200 jalga lai. 15. Vihendi vare, ligi 6000 jalga pikk ja 300 jalga lai. 16. Karikolga vare, ligi 1000 jalga pikk ja 300 jalga lai. 17. Kärga vare, Tarvastu ligi, 400 jalga pikk ja lai. 18. Siilikärk ehk Mungavare 600 jalga pikk ja 200 jalga lai. Nende kivivaremete juures on Vanapaganal küll vedamist ja kandmist olnud, aga mitte ühte ainust silda ei ole ta valmis saanud.
Ka kaugemalt maalt on Vanapagan Võrtsjärve sildade tarvis kive kogunud, aga ikka kukelaulu läbi ära ehmatatud, et ta korjatud kivid sülest maha visanud ja plagama pannud. Tema on ikka üks pimeduse töötegija olnud ja ainult enne poolt ööd tööd teha julgenud. Kui kukk esimest korda laulab, siis kuulutab ta valguse tulemist, mis Vanapaganat nii väga ehmatada ja hirmutada, sest et ta valgust väga vihkavat ja kartvat.
E 53370/1 (11) < ? - Jaan Jung (1892) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Võrtsjärv olla vanal ajal kuni Pilistvere kihelkonda Vitsjärve või Virtsjärve külani ulatanud, millest see küla veel oma nime olevat saanud. Selle küla hommiku-lõunapoolne külg puutub ühe suure soo külgi, mis ka Võrtsjärve ümber seisva soodega ja madalustega ühte lähab; see olla kõik vanal ajal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal järv olnud. Nõnda oli Vanapaganal asja küll ka sääl mail kive korjata ja sildasi teha. Esimene kivivare on Imavere vallas Tamme külas Sootsa talu põllu sees, teine ja kolmas Eistvere vallas Taadikvere küla põllu pääl, neljas Kabala valla Kurla küla Villemi talu ja viies Määru talu põllu sees, kuues Kõo tuuleveski ligi ja seitsmes Venevere küla juures. Viis varet on Kabala Arkma küla välja pääl ja üks õite suur vare 7 versta säält eemal Villevere küla Siimu talu põllu sees. Kõik need varemed olla Vanapagana enese ja tema tütre korjandused, kellest viimne ka oma põlle sees Võrtsjärve sildade tarvis kive kokku kannud; aga kus tema põllepael olevat katkenud, sinna olevat siis ka kivivare maha jäänud.
E 53372/3 (15) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ka Maaltse mõisa põllu pääle Martna kihelkonnas olevat Vanapagan linna ehitada tahtnud. Ta olla sinna hulga kive kokku vedanud, mis sääl praegu veel laiali maas on. Sagedaste olevat sääl viirastusi näha, sest et nende kivide all suured varandused peitus olevat. Ka ühte suurt kivi, mis kiriku tee ääres karjamaa sees on, olla ta selle tarvis tahtnud pruukida, et ta aga väga sügavas maa sees oli, ei saanud ta seda mitte nii kohe välja kiskuda ja enne, kui ta seda oma linna asemelle viia sai, laulis kukk, mispärast ta kivi sinnapaika maha pillas ja katsus, et plagama sai.
E 53373 (17) < ? - Matthias Johann Eisen (1892) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui esimene männapuu maha oli raiutud, valas see kibedaid silmapisaraid, mis pärast kui vaik kõvaks läksivad. Ema kurvastus läks lastele, männakäbidele, väga südamesse ja nad ütlesid temale: "Ära nuta, armas ema! Meie tahame inimesel, kes sind nii armuta on surmanud, kõige kurjemine kätte maksta!" Selle pääle muutsivad männakäbi soomused endid lutikateks ja ronisivad inimeste majadesse, kus nad inimesi veel tänapäevani piinavad ja vaevavad.
E 53397 (4) < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Siis visati noorpaarile õnne, see sündis langude laulu ja kange püssipraginaga (laskmisega)
Sisse ma viskan vilja õnne
Katusele karja õnne
Õueje hooste õnne
Sõnikuje sea õnne
Vitsu! Vitsu! Uttu! Uttu!
Tsah! Tsah! Tsah!
E 53397 (5) < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Koera sõnad:
Koer isane, koer emane,
Koer koti tükist,
koer vana kasuka käisest,
Poe perenaise perse.
E 53409 < Petseri l. - Ilmari Manninen (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Peko kohta
Nelipühade laupäeval tehakse pirukaid ja häid sööke. Peremehed ja -naised lähevad määratud tuppa, kus Peko lina sisse mähitult välja pannakse. Küünlad süüdatakse põlema. Palutakse, keegi laulab: "Püha Peko, anna meile häid kaeru!" Keegi teine palub, et tema tütar saaks mehele. Edasi palutakse soodsat ilma ("Meile saada mesipilved" jne.). Kuhupoole küünalte leek paindub, sellest ennustatakse. Ahju nurga peale ilmub kana, kukk ehk oinas. Oinas olevat Peko ise. Siis hakatakse rüselema, kel veri tuleb välja, see saab Peko omale hoida.
Tääglova küla olevat suure Põhjasõja aegu suur hädaoht ähvardanud. Küla siiski sellest välja saanud. Sellepärast, et Peko päästnud küla, olevat seal teda austama hakatud.
Peko tuleb hoida tingimata mitte tulihoones.
(Jutustanud Petseri maakonna valits. haridusosak. juhataja hra Grünthal ja mõned teised hritlased.)
E 53411 (1) < ? - Matthias Johann Eisen (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tallinna ligidal kõrges merekaldas on "röövlikoobas". Selles koopas asunud muiste mereröövlid. Praegu ei pääse enam sinna koopasse, kaljutükid on koopasuu ette langenud. Vanasti olnud koopas mereröövlitel ka palju varandust, mõned arvavad, et varandus kusagile koopasse maha maetud. Rahvas teab veel rääkida, et mereröövlid koopast umbes poole versta pikkuse maa-aluse tee kaevanud kuni lähema maantee äärde. Tee kaevanud nad selleks, et kui neid kinni tullakse püüdma, nad maa-alust teed mööda ära pääseksid. Koopal ehk maa-alusel teel olnud rauduksed ees.
E 53411 (2) < ? - Matthias Johann Eisen (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rannamõisa ligidal on mere ääres koht, mis Punaparda nime kannab (Parda = madalam koht mere rannas). Rahvajutu järele olnud seal merel korra suur lahing, kus nii palju verd ära valatud, et vesi päris punane olnud. Sellest koha nimi Punaparda. Arvatakse, et sõda seal taanlastega olnud. Tiskri ja/?Tiskrimetsa/ olnud vanasti kaua aega ühe taani printsi päralt.
E 53413 (1) < Kursi khk., Puurmani v. - Mart Reim (1923/1869) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Lustivere mõisa ligidal oli kaunis kalarikas Pühajärv (samanimelise talu krundis), mille veest elanikud alalist peatoidust saavutasid. - ... Ükskord suvisel ajal järve kaldal miski ülbuse teostamisel tõusnud üles must piksepilv, torm ja vihmasadu, pilv ühinenud järve kohal sellega, nagu allalastud suur sammaskott, järve vesi voolanud seda mööda üles ja kantud pilvega jäädavalt edasi, järele jättes järve põhja mudalompe, milles suurimad kalad pooliti kuival pinnal siplema jäänud, kust elanikud neid kui viimast lõpusaaki käsitsi tabanud. Järve ase, kasutatakse sestsaadik heinamaaks, olla tunda ja Pühajärve talu seal olemas.
E 53415 < Põltsamaa khk., Pajusi v. - J. Retter < Roosi Guutmann (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana kuu reede
"Seitse sõna"
Kolm päeva pärast vana kuud, reedel:
1) viheldes kaovad söödikud, 2) puu või põõsas maha raiudes ei aja seitsmel aastal ühtegi võsu, 3) sel päeval õmmeldud särk ei sügele kunagi, olgu ta kas või pigine, 4) villu kedrades, pestes või kraasides ei lähe sellest riie koitama, 5) tuba lubjades kaovad lutikad, 6) leivaahju määrides ei lõhke leivad, 7) pesu pestes ei sigine söödikuid ega sügele. Vana kuu reedet tuntakse "seitsme sõna" all, sarnast päeva juhtuvat õite harva.
E 53424a < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Paja t. - Ernst Saabas (?). Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jõulukuuske ei tunnud meie esivanemad mitte, kui ka tundsivad, ega nad ka sellepärast mitte teha ei võinud, oli mõisasakste poolt ära keelatud, olla üeltud: "Ori peab orjana elama!"
E 53427 (1) < Hargla khk. - E. Jakustant, õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakast
Vanapagan oli ükskord rahakasti suure tamme juurde alla ära peitnud, seda näidatud ühele mehele unes. Mees kutsunud teisi mehi ja läinud kasti otsima. Tee peal ütelnud üks mees teistele: "Oleks see raha meile saanud, siis oleksime rikkad!" Korraga tulnud nendele vastu Vanapagan viie sarvega, pika sabaga ja ütelnud: "Minge kodu ja tooge mulle mõrsja, siis saade rahakasti kõige rahaga." Mehed läinud kodu, pannud ühele kitsele riided selga ja läinud Vanapaganale viima. Kui nad tamme ala olivad jõudnud, kus hõberahakast hiilgas, tuli hunt ja tahtis kitse ära süia. Üks mees karjunud: "Hahuu, hahuu!" Teine visanud labidaga ja ütelnud: "Ma talle kuradile virutasin kesk selirootsu!" Hunt küll jooksnud metsa, aga rahakast kadunud ka ära.
E 53428/9 (2) < Hargla khk. - Alvine Rockenbaum, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Näkk
Mustas jões on suur võrreng. Külalapsed armastasivad seal ligi supelda. Korra soojal suvel suplesivad seal ligi hulk poisikesi. Kui poisid parajaste naljatavad ja oma ujumise kunsti näitavad, näevad nad korraga tundmata poisikest võrrengu kohal ujumas. Võeras poiss ujus osavaste ja kutsus ka teisi suplejaid sinna ujuma, usutades, et sügaval kohal palju kergem ja lõbusam ujuda. Keegi ei julgu minna. Poisid lõpetavad suplemise ja lähevad kodu. Teisel päeval kordub jälle seesama lugu. Võeras poiss kutsub ja meelitab, kui see ei aita, hakkas ta poisikesi narrima ja pilkama.
Lapsed lähevad koju ja räägivad seda vanaemale. Vanaema õpetas: "Tehke puust ristike, pange paela otsa ja katsuge seda võerale ujujale kaela visata." Poisikestel oli varsti ristike valmis ja pael küljes. Lõuna ajal, kui nad suplevad, tuleb jälle võeras poiss nende sekka. Varsti visati talle ristike kaela. Kuidas nüüd aga võeras poiss kisendas: "Võtke see neetud rist ära, võtke see neetud rist ära!" Teised poisid katsuvad, kuda kodu jooksta. Võeras poiss ikka nende kannul kisendates: "Võtke see neetud rist ära!" Külas tuli kisendajale üks vanamees vastu ja täitis tema palvet. Korraga oli võeras nagu tina tuhka kadunud. Sest ajast saadik ei ole keegi seda võerast poisikest enam näinud, kuid ükski õige laps ei julge võrrengu ligi ujuma minna.
E 53431 (4) < Hargla khk. - Otto Paas, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tammekolga oja rahakast
Tammekolga oja silla all elanud vanast tondid. Kes sellest sillast kesköösel üle tahtnud minna, seda hakanud tondid kimbutama.
Korra läinud keegi mees jaanipäeva hommiku päevatõusu ajal sellest sillast üle ja näinud, et keegi oja ääres kivi peal raha kuivatab. Mees läinud ligi ja küsinud enesele ka raha. Kuivatajad, kes keegi muud ei olnud kui tondid, lubanud ka kõik raha anda, kui mees neile selle eest valge lamba pojaga tooks, mis tal kodu on. Mees vastanud: "Seda valget lammast pojaga mina ei anna!" Sel silmapilgul oli raha kõige meestega kadunud.
E 53432 (5) < Hargla khk. - August Punt, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Viirastus
Korra tulnud keegi talvel üle Mustajõe konnu. Astub ja astub, kond ei olegi lai, kuid otsa ei tule ja üle ei jõua. Korraga näeb ta jää peal maja, just kui oma kodu. Astub sisse, kodu mis kodu. Istub kohe paku peale ja peastab jalad lahti ning paneb jalakatted ahju ääre peale kuivama. Pärast istunud jälle paku peale ja jäänud suikuma. Korraga kuuleb ta, et kukk laulab. Mees ärkab üles ja vaatab ümberringi ja näeb, et istub jääaugu ääre peal ja sealsammas ta sukad kuivamas.
E 53432 (6) < Hargla khk. - ?, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahaauk
Taheva endise Kirepi koolimaja aseme ligidal metsanurgas on kaunis sügav haud. Selles hauas olla varandus peidus. Kes seda varandust tahab saada, peab tagurpidi hauda ronima. Kuid kellelgil ei ole selleks veel julgust olnud.
E 53433/4 (7) < Hargla khk. - ?, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Raudjärv
Taheva Essemäe metsas on mitu järve: Savijärv, Sammaljärv, Riidjärv, Linnajärved ja ka Raudjärv, mis praegu nagu Sammaljärvgi pealt kinni on kasvanud. Raudjärvest pajatab rahvasuu järgmist:
Muste olnud Raudjärve kohal suur ja rikas talu. Tervel talul olnud kõrge aed ümber ja raudvärava läbi saadud talusse. Kui heaste hele õhtu olnud, siis kuuldud selle värava kinnipanemist Hargla kirikuni ära. Selle peremehe varandus tulnud aga röövimisest. Ühel päeval aga leidnud möödaminejad talu kadunud ja selle asemel järve päikese käes paistmas. Ennem, kui see järv veel lahti olnud, nähtud veel vee sees väravavarvu. Kõik rikkus ja nimelt terve pütitäis kulda hingata järve põhjas ja ei saada keegi muu seda sealt kätte, kui kes sinna mõrsja valges linikus viib. Ühel mehel tulnud hea mõte oma kitse valge palaja sisse mässida ja mõrsja asemel sinna viia. Kui ta nõnda järve kaldale jõudnud, näinud ta ka korraga, kui vesi kerkinud ja pütt, milles kullatükkisid hiilganud, tõusnud veepinnale. Mees sidunud kitse puu külge ja rutanud kulda võtma. Parajaste kui püti järele käe sirutanud, kuulnud, kui selja taga kisa tõusnud. Suur hunt tahtnud kitse puu küljes murdma hakata. Mees kohe hurjutama ja hunti ära kihutama. Seal aga vajunud kullapütt mürisedes järvepõhja, kus ta praegugi veel viibib.
E 53437/8 (9) < Hargla khk. - Hugo Paltsep, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kõndiv kuusk
Sõitis keegi talumees linnast koju poole ja oli halvas tujus. Lund sadas ja oli külm. Mehel hakkas külm ja ta hüppas saanist välja, laskis hobusel tasakeste minna ja sammus ise taga. Korraga kuuleb ta enese taga kohinad, ta vaatas enese taha ja näeb, et üks suur kaharate okstega kuusk tema järele ruttab. "Hei, külamees, pea kinni," ütleb kuusk, "ma tahan ka sinuga ühes sammuda!" Külamees kargas saani, et minema sõita. Kuusk muutis ennast meheks ja kargas mehe kõrvale saani. Külamees vaatles teda ja tundis, et ta kurat on, ja küsis kuradilt: "Kuhu tahad sa minna ja mis su nimi on?" "Minu nimi on Ispel Purilase talust ja tahan kodu minna." Selle aja sees olivad nad/jõudnud/ külamehe maja lähedale ja kukk laulis. Kurat ehmatas ja ütles: "Siitsaadik on minu tee." Ta tahtis saanist välja karata, aga ei saanud, mees oli teda sabapidi kinni sidunud. "Ole nii hea ja lase mind lahti, ma toon sinule kotitäie kulda." Mees uskus ja laskis kuradi lahti. Kurat kargas saanist välja, muutis ennast kuuseks ja kadus ära. Mees ootis teda kaua aega, kuradid ei tulnud.
E 53443/4 (15) < Hargla khk. - E. Kalamees, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rehepapp
Korra olnud ühel herral rehepapp. Tema olnud kimbus sellepärast, et temal iga kord vilja vähem olnud kui õigus. Ükskord olnud tema üksinda rehetuas. Aeg läinud igavaks, hakanud kartulid küpsetama. Varsti olnud ka Vanapagan seal ja küsinud: "Mehike, anna minule ka kartulid." Rehepapp heitnud risti ette ja lubanud ka. Vanapagan söönud kartulid ja ütelnud: "Mis küps, see läps, mis tooras, see rehepapile." Rehepapil olnud seal pihlakane nui, tema võtnud selle ja lõiganud üheksa risti peale, siis ähvardanud sellega vopsu üle kühmu. Peagi kadunud/vanapagan/ kui tina tuhka. Sest ajast ei kadunud papil vilja rehest.
E 53446/7 (17) < Hargla khk. - J. Udsu, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakast
Ennemuiste elanud üks mees. Temale üteldud öösel: "Mõniste mõisast verst maad eemale metsas on kuivanud petai. Selle juurte all maas on rahakast ja pedaja oksa peal võti. Mine öösel kell kakstõistkümme ja ära võta tõisi kaasa." Mees võtnudki nõuks tõisel öösel minna. Ta ütelnud tõisele mehele ka, et seal on rahakast. "Tule sina ka minuga ühes," ütelnud ta teisele, "sina jää kaugemale ja mina lähen toon sinule ka raha." Nad läinudki kodust minema. Pea jõudnud nad sinna kohta, kus see puu oli. Nüüd ütelnud (ta) see mees tõisele: "Jää sina siia ja mina lähen sinna rahakasti juure." Mees jõudnud sinna, võtnud pedajast võtme, pöörnud kastikaane lahti, see olnud raha täis. Mees toppinud tasku raha täis, ei jätnud kopikutki kasti ja hakanud teise mehe poole tulema. Seni kui sinna jõudis, oli raha taskust kadunud.
E 53447/8 (18) < Hargla khk. - M. Torm, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt
Muiste elas ühes külas vana naene, kellel muud varandust polnud kui üks lehm. Natuke maad tema hurtsikust oli tore talu. Kord peeti seal talus pulmi. Sellel ajal juhtus sinna talusse vana sant oma pojaga. Sant palus enesele ka palukese leibagi, aga joobnud mehed irvitasivad ja naersivad ainult. Mõrsja tahtis sandile küll midagi anda, aga pulmalised irvitasid teda, kuni ta oma nõu katki jättis.
Vanamees läks minema. Vähe aja pärast nägi ta hurtsikut ja läks sinna. Hurtsikus istus ta maha ja küsis naese käest süüa. Naene vastas, et temal muud ei olla kui üksainus lehm. Sant käskis lehma ära tappa. Vanaeit oli nõus ja sant tappis lehma ära. Pärast söömist viis sant lehma jalad lauta. Hommikul läks naene nuttes oma lehmalauta vaatama, sest tal oli kahju oma lehmast. Laudaust lahti tehes nägi ta neli lehma laudas. Naene läks rõõmuga aita, et järele vaadata, kas veel eilsest päevast jahu on üle jäänud, et sellest lehmadele jooki teha. Aita astudes nägi ta, et aidas hulk jahukottisid oli. Rõõmuga läks naene ja tänas santi. Vanamees saatis oma poja vaatama, mis pulmalised teevad. Poeg tuli tagasi ja jutustas, et kõik pulmalised põrandal lamanud. Niipea kui tema ukse avanud, jooksnud kõik huntideks muudetud neljakäpakil uksest välja. Mõrsja ainult olla pääsukeseks muudetud.
E 53450 (20) < Hargla khk. - Juulius Laap, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt
Korra sõitnud kaks karjapoissi Vaidva jõge pidi venega. Sääl näevad nad, et jõe ääres liiva peal istub üks alasti poisike ja soendab ennast päikesepaistel.
Karjapoisid märganud võerast poisikest ja hakanud tasakesti sõudma, et näha saada, kes see võeras poiss on. Võera poisi kohale jõudes vaadanud poiss üle õla, hüpanud vette ja kadunud.
Poisikesed märganud, et see tont oli, ja hakanud kartuse pärast rutuste sealt ära sõudma.
E 53450/1 (21) < Hargla khk. - H. Valge, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakattel
Saru vallas oli ühele mehele unes öeltud: "Mine kaeva konnu äärest ühe suure kivi alt, sealt saad sa raha." Mees läinud välja ja vaatanud ja näinud, et ilm väga halb olnud, vihma sadanud. Mees heitnud jälle magama. Jällegi üteltud sedasama ja lisatud veel juurde: "Enne päevatõusu olgu sul üles kaevatud, siis saad sa raha kätte!" Mees läinud, kaevanud katla ääre vallale ja tahtnud juba katalt välja tõmmata. Sääl tõusnud päike. Raha läinud kõlistes tagasi. Mees läinud kurvalt ja rääkinud seda teistele. Üks mees oli ka õnne katsunud. Aga temale üteltud unes: "Nüüd kaevad sa küll labidaga, aga aeg tuleb, et sa kaevad oma ninaga."
Mees ei kaevanud ka enam. Kui aga mees oleks läinud esimese käskmise peale, siis oleks ta küll raha saanud, nüüd aga kõik ilmaaegu.
1914 a. 5. nov.
E 53453/4 (23) < Hargla khk. - A. Kasak, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt
Ükskord elanud ühes külas päiviline, kes iga kord raha ahnitsenud. Kord läinud tema kõrtsi ja tee peal saanud ühe tuttava nõiamooriga kokku. Mees küsinud temalt nõu, kuidas korraga rikkaks saada. Nõiamoor mõtelnud tükk aega ja kostnud: "Nädala pärast sünnib siin külas ühel vaesel tüdrukul laps, sina varasta ta enne ristimist ära ja viska võrengusse, siis tuleb kirst kullaga vee peale." Tüdrukul sündinud küll lapsuke, aga mehe süda ei kannud seda teha ja lapse asemel viinud ta oma kassi. Kullakirst tulnud küll vee peale, aga niipea, kui mees kassi sisse visanud, vajunud kirst kõige kullaga põhja. Tõine kord saanud ta nõiaga kokku ja rääkinud temale oma äpardust. Nõid küsinud: "Mispärast last ei viinud?" Mehike ei lausunud sõnagi, vaid pistnud punuma.
E 53454 (24) < Hargla khk. - Varik, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt
Kord tulnud Mõniste Paju kõrtsist joobnud Saru mees koju. Mees sammund Mõniste teed mööda. Kui ta Vaidva silla juure jõudnud, sõitnud tõld temast mööda. Tõllast hüidnud heal: "Hei, külamees, karga sina ka pera peale!" Mees karanud ka, aga korraga olnud Vaidva jões, kust ta suure vaivaga välja oli saanud. Sellest ajast jätnud mees viinajoomise ja kõrtsis käimise maha.
E 53456/8 (26) < Hargla khk. - Kalkun, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rehepapp
Korra elanud rehepapp. Iga ööse käinud tema juure üks ilus naisterahvas. Kui kell kakstõisku sai, kuuleb ta suurt mürinat. Rehepapp ärkas üles ja vaatas kereselt maha, kesk rehetuba seisab üks ilus naisterahvas ja naerab. Väha aja pärast läheb jälle ära. Rehepapp mõtleb ja mõtleb, kudas ta selle omale naeseks saaks. Ta proovinud ka teda kinni võtta, aga ei saanud. Viimaks mõtles, et tarvis nõia juure minna. Ta läks. See seletas: "Sina võta pihlakapuu ja rao sinna üheksa risti peale ja vaata järele, kust ta sise tuleb, sinna pane see pulk ette." Rehepapp tegi nõnda. Kui see naisterahvas jälle tuli, pistis ta pulga seinaaugule ette ja nüüd ei saanud tüdruk kuskilt välja ja jäi rehepapile naeseks.
Ükskord sõidavad nad kirikusse. Kirikus naene naerab ja enne aamen ütlemist läinud välja. Koju sõites küsis mees naese käest: "Mis sa kirikus naersid?" Naene ütles: "Selleta enne minule, kudas sa mu omale naeseks said." Ja mees jutustas oma loo naesele kõik ära. Naene hakkas ka oma juttu rääkima: Vanapagan kirjutas kõiki neid üles, kes kirikus naersivad, suikusivad ja rääkisivad. Toores hobusenahk oli juba täis kirjutatud ja ta venitas teda laiemaks ja lei pea vastu seina ja mina naersin seda. Mehel läks seda naest juba nii täies, et enam ei tahnud ta peale vaatadagi. Ja ta tahtis naesest lahti saada. Läks jällegi nõia juure ja selletas nõiale, et naene teeb kõiksugu vigurid ja mitte ei tahta suguki enam. Nõid ütles: "Kui sa kirikusse lähed, viska ta silla ala jõkke ja mine ise kirikusse. Kui tagasi tuled, on silla peal üks ilus lill. Seda muu ükski ei näe kui sina, aga ära sa seda putu, kui sa putud seda, siis saab ta sulle jällegi naeseks." Mees sõidab kirikust koju, saab silla peale. Lill väga ilus, ei jäta ikka putmalta. Nüüd kuuleb healt: "Ära putu, ära putu, see on mu nabavars," ja korraga sai lill naeseks tagasi.
E 53465/7 (33) < Hargla khk. - K. Lüitsep, juh. õp. J. Tamm (1914) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Õitselise õnn
Ükskord ühel jaanipäeva õhtul läksivad kõik külapoisid hobustega õitsi ja nendega läks ka üks vaese mehe poeg. Kui nemad kohale jõudsivad, oli juba pime, aga neil ei olnud tuld. Siis ronis üks poiss puu otsa vaatama, kas ehk kuskil tuld näha ei ole. Tuli nähti lähedal olevat. Nüüd ajasivad nad vaese mehe poega tule järele, see ei tahtnud küll minna, aga suure vaevaga pidi ta minema. Tuli nähti küll lähedal olevad, aga siiski kulus palju aega ära, enne kui ta ligi sai. Ta jäi ühe puu taha vaatama. Sääl nägi ta kahte halli habemega meest raudroobidega tuld kohendavat. Korraga kuulis ta üht vana meest teisele paar sõna sosistavat, siis ütles üks vanamees kareda häälega: "Poiss, ära karda, räägi, kuidas sa siia juhtusid?" Poiss rääkis kõik ära, mispärast tema tulnud. Siis võttis vanamees kõrvalt raudkühvli ja ütles poisile: "Võta särgisiil üles, ma panen söed peale ja kae, et minema saad, muidu tuleb valge ja siis pole enamb tuld tarvis!" Poiss ei tahtnud küll lasta hõlmasiilu peale panna, aga siiski vanamees pandis. Ta tänas ja läks minema. Teel minnes mõtles ta, missugused söed need on, kui kuuelegi auku sisse ei põleta, vaatas ja ennäe, kõik kuld. Poiss pandis kulla ühe kadaka alla maha ja läks teiste õitseliste juure. Need olivad kõik koju läinud. Nüüd ruttas poiss endisesse kohta, kuhu ta raha pandis, võttis raha ja läks koju. Seda raha sai tal isa eaks ja poja põlveks.
E 53468 (34) < Hargla khk. - Alfred Peltser, juh. õp. J. Tamm (1915) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jahusoo Taheval
Kord olnud Taheva valla maa sees üks imesuur järv ja seal sees elanud vanadkuradid. Kui uueaasta ööl üks mees sinna tulile läinud, siis näinud ta, kuidas mustad kassid vee sees hüpelnud ja mänginud. Kui mees lähemale sõudnud, siis muutnud kassid ennast mustadeks meesteks, ja üks neist vaatanud mehele väga uurivalt otsa, ja küsinud: "Kes sind siia ajas meie mängu segama?" Must mees võtnud mehe kaelapidi kinni ja läinud põrgusse, kus mees suures hädas olnud, sest vanad kuradid piinanud teda hirmsaste. Kui see küll haledaste palunud, siis olnud äkkiselt hirmus paukumine ja mürisemine, järv kasvanud kokku ja muutunud sooks. See soo on väga rabe, sellepärast nimetanud rahvas seda Jahusooks. Soos on üks auk, mille juures uueaasta ööd hõikamist kuulda on. Vanakurat piinavat siis seda meest.
E 53469 (35) < Hargla khk. - Karl Kaus, juh. õp. J. Tamm (1915) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt
Vanal ajal oli Karula kiriku vöörmünder ühel äripäeval kiriku juures käinud. Kui kodu tagasi sõitnud, kuulnud tema, et saksad tema ees sõidavad kelladega. Vöörmünder ütelnud ka omale hobusele: "Sõida, sõida, ruunake, sina ka sakstele järgi!" Ruunake oli ka sõitnud seda teed, kuhu saksad sõitnud. Saksad sõitnud alla Pikajärve juure, kus olnud üks läte, seda kutsutud Ijässe läte. Kuna vöörmündre tee hoopis teisele poole läks. Ruunake hakanud ka lättele sise minema. Nüüd oli vöölmünder aru saanud, kuhu saksad olivad sõitnud ja kuhu tema hobune ka tahtis minna. Vöölmünder peasis ikka eluga ära. Need saksad olivad enne juba palju inimeisi sinna lättese vedanud, seda olivad kuradid teinud, et inimeisi ära eksitada oma tee pealt ja lättese vedada.
E 53474/5 (38) < Hargla khk. - Edgar Ploomipuu, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vana jutt
Vanasti oli iga jaanipäeva õhtu üks herra tõllaga kaks hobust ees Hargla ojasse sõitnud. Ühel jaanipäeval pidanud inimesed selle üle nõu, et kes läheb oja ääre vahtima. Aga ükski ei julgenud minna. Viimaks lubanud kolm meest minna. Kui õhtu kätte oli jõudnud ja mehed vaevalt olid saanud oja ääre puude taga ära peita, siis oli suur mürin tõusnud. Tüki aja pärast sõitnud herra oma tõllaga ja jätnud nende meeste lähedale seisma. Mehed ehmatanud väga ära ja üks mees pannud koju poole jooksma, aga kukkunud maha, sellepeale hakanud Vanapagan suure healega naerma. Mees tahtnud maast ülesse tõusta, aga ei olevat saanud. Vanapagan ütelnud: "Tulge istuge peale ja sõidame edasi." Mehed ehmatanud ära ja tahtnud jooksma panna, aga jalad olid nagu maa külge kinni jäänud. Vanapagan ütelnud jälle: "Kui teie ei tule, siis surete kohe ära." Mehed läinud ka ja istunud tõllasse. Vanapagan hakanud otsekohe oja poole kihutama. Aga see kolmas mees jäänud pealt vaatama. Vanapagan sõitnud ojasse ja kadunud vette ära. Tüki aja pärast tulnud ka kolmas mees maast ülesse ja läinud kodu. Kodus tahtnud ta juhtumist rääkida, aga ei olevat saanud. Kolme päeva pärast oli see mees hakanud nagu väike laps kõnelemist õppima. Mõne nädala pärast olnud kõnelemine juba õige selge, nüüd jutustanud ta selle ka teistele ära, mis oli sündinud. Sellest ajast saadik kadunud sõitja ära ja ka ühes kaks meest. Iga jaanipäeva ööse kell kaksteiskümend oleb ojast nende meeste õhkamist kuulda.
E 53476 (39) < Hargla khk. - A. Lepp, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahakeller
Vanast orjaajal öeltud ühele mehele unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis tee nõnda, nagu ma sinule õpetan: Sina mine oma karjamaa peale, seal suure üksiku pedaja alt leiad sa valge lubjatüki. See alt võta võti ja mine eemale metsa äärde, seal näed sa suure keldri. Kääna keldriuks lahti ja mine sisse. Sealt võid sa nii palju kulda ja hõbedat võtta, kui ise tahad. Kae, et sa enne päikesetõusu kõige sellega valmis saad, muidu jääd ilma!" Mees tõusnud üles, läinud kästud pedaja ala, sealt leidnud ka valge lubja ja selle alt võtma. Nüüd läinud ta metsa äärde, kus ta suure keldri näinud. Mees läinud keldri juure ja käänanud ukse lahti, kuld ja hõbe säranud aina vasta. Parajaste tahtnud sisse astuda, kui korraga tõusnud päivaveer silmapiiri tagand üles. Keldriuks läinud kinni, suure mürina ja kõlinaga vajunud keller maa alla. Mehel jäänud paljas võti peosse. Kurva meelega läinud mees koju. Selle keldrivõtme viinud ta Mõniste mõisasse. Kui see ära ei ole kadunud, on ta praegugi seal alal.
E 53479 (41) < Hargla khk. - Elfrida Lepp, juh. õp. J. Tamm (1916) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Ennemuistne jutt
Kord üteldud ühele mehele unes: "Kui rikkass tahad saada, siis tõuse praegu üles, võta üks tõine mees ka ühes, pange valged särgid selga ja minge jõe ääre. Seal pajustiku sees on suur kivi, kivi peal on võti, kivi veere all on uks, pööra uks lahti ja mine sisse. Sealt saad sa nii palju raha, kui sa tahad, aga vaada, et sa enne päevatõusmist oma tööga valmis saad!" Mees tõusnud üles, vaatanud ümber, ei näinud kedagi. Ta heitnud uuesti magama. Jällegi üteldud: "Mis sa veel magad, kas sa rikkass ei taha saada?" Mees ärkanud, kuid jällegi heitnud magama. Kui kolmat korda üteldud, siis tõusnud ta üles, võtnud teise mehe ka, panivad valged särgid selga ja läinud minema. Kui nemad juba pea kivi juure olivad jõudnud, siis tõusnud päike. Kivi peal ei olnud ühtegi võtit pantud. Mehed läksivad kurvalt kodu.
E 53484/8 < Jämaja khk. - Ojasson (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kohanimed Jamaja kihelkonnas
Jamaja küla perenimed:
Hinso, Laaso, Erigo, Leemu, Priigu, Reheoue, Padjagu, Härbsla
Mere rahu: Kummi rahu.
Heinamaad: Alagu, Kärvibä.
Oesaare (Höhesaar) küla perenimed:
Hihuse, Jaandi, Anli.
Põldude nimed: Vassakri p., Hellakri p., Kõdu p., Kaagri p., Kessakri p., Kossatu p., Liguri p., Aardu p.
Heinamaad: Lanermaa, Ubassoo, Kodu niit, Nurme niit, Kõrve, Praski heinm.
Mäed: Lanerma m., Jaandi m., Kellaniidu m.
Jõed: Praski j., Kossatu j., Nurma j. ja põld ja Nurma.
Türju küla:
Ahiste, Leesi, Rummu, Tehu, Proosa, Päädu, Vänava, Loete, Inu, Jõnni.
Põllud: Luurigu p., Leesi p., Rahniste p., Klaa p., Uha p., Naasma p., Kavandi p., Palu p., Leeslõuga p., Likri p., Paakse p., Kihnutse p., Tiirima p., Hurva p., Saarina p., Metsandi p.
Heinamaad: Kellaniit, Leeslõugu, Kreijala, Volisaadu, Palu, Kihnutse, Vormi, Jõnnika-aaniit, Kahusaadu, Hoolisaadu, Lükri, Looterannaniit.
Mäed ja jõed kannavad põldude ja heinamaade nimesi.
Mererahud: Kummi, Suuriku, Jaandi, Saki, Polda ja Türju hall rahu.
Maaninad: Pitari, Jaandi, Hiletule.
Lülle küla perenimed:
Libligu, Laudiste, Piskuelu.
Põllud: Pädaste, Handsudama, Luadiste, Õitse, Aidandi, Kasnuaed, Ouma aed ja Haueskabli aed.
Heinamaad: Aeste heinm, Ahe niit.
Mäed: Kalmu, Kaatsa.
Jõed: Kalmu, Kõrendi.
Laada küla perenimed:
Simbi, Arma, (Norentse) Kabuna, Rootsima (2 per) Rootsima (Seemi), Pendise, Annuste, (2) Jaagudama, Uhametsa, (2) Massindi.
Põllud: Tagava, Õitse, Ahela, Pellepere, Räägi, Kolga, Risti, Vaime, Simbi, Vanava.
Heinamaad: Kahusaadu, Uha, Lülleniit, Pellepere niit, Jüssiniit, Uhametsa (karjamaa)
Jõed: Kolga, Papipõllu.
Mõisaküla (Ide k.) perenimed:
(3) Põrsa peret, (3) Vesiku, (2) Punäbä, Suurigu, Naarismaa, Teisigu.
Põllud: Ide, Teisugu, Plaasse, Olli.
Heinamaad: Paluniit, Punaba kopl.
Mäed: Huterdi, Roosma, Kivesnina rüngas.
Jõed: Isahatsu.
Hängeküla perenimed:
(2)Hänge, (2)Küntri, Pisku, (2) Raisa, (2) Hansudama, Kahusaadu
Põllud: Kesni, Toate, Raisa
Heinamaad: Aki, Rajandi, Pahissoo, Raisa väli (karjamaa).
Mäed: Aki mägi.
Karuste küla:
Uustla, Tõnni, Jõensuu, Undreste, Oeselja, Vakuma, Mariste, Vinni, Kibe, (2) Ilbipõlli, Seasita.
Põllud: Poevaste, Monilaasma, Külasma, Uha, Ratu, Ilbi, Kibeste, Uuendi, Maeva, Armi, Unbä, Easte, Miilingu.
Heinamaad: Põevaste, Kibe, Piili, Kaesla, Runastu, Kõrve, Kalmati, Valma koppel, Ratu koppel, Usilaugu (karjamaa).
Mäed: Leeri, Votinga, Armpõllu, Ilbipõllu, Monilaasma, Ratupõllu, Uhapõllu, Kibeste põllu.
Jõed: Votinga
Mereninad ja rahud: Argade nina, Lammaste nina, Laevade nina, Rohine nina, Katurand, Uletnina ots, Rohine ladu, Utrina laidu, Paksurahu, Alumine ja Ülemine umbrahu, Linnuste rahu, Valma rahu, Pisku rahu.
Ahlud: Tiidu-Tooma ahl, Kivise otsa ahl, laevade ahl, Katu ahl.
Padud (pajud): Innu padu, Leeri padu, Kalmatse padu, Sookase padu, Paduri padu.
Prikikivi.
Tammuna küla perenimed:
(3) Usina, Kauste, Vanava, Kräguldi, Kotkapesa, Kurjana, Kaubi, Tilsi, Ahlo.
Põllud: Palso, Kauste, Piki, Tõnni, Vanava, Huobama, Õerisma, Karspõld, Lülle, Tilsitoata, Ubama.
Heinamaad: Pikipõllu, Piskuniidu, Poeraste, Karspõllu, Tilsi, Oolisaadu, Loeti.
Mäed: Kaustepõllu, Usina, Kraguldi, Karspõllu, Tondi, Poeraste, Seasita.
Jõed: Ratu, Polendi, Tondi.
Mererannad ja rahud: Ratu rand, Taaliku rand, Pulga rahu, Laste rahu, Suuresea ja Pisinesea rahu, Ulge rahu, Vinniahku laidu, Ülemine ja Alumine riit, Rohine laidu, Tondimäe ahl, Rannaniidi ahl.
Sääre küla perenimed:
Pärsa, (2) Lahtima, Mädaniidi, Vaheniidi, Tõusla, Pärdise, Utu, Tikaste, Roomiste, Toudigu, Selgandi, Kahusaadu, Palupõllu, Väigi, Loopsu, Vapri, Urva, Olmi, Muutski, Arpaja.
Põllud: Hintuma, Liigagu, Toudigu, Palu, Pitloma, Leesi, Suuri-aia.
Heinamaad: Lehminiit, Kilbaniit, Selganiit, Kikaguniit, Kanisteniit, Roomiste-alasoo, Toudigu heinam, Hargatte karjamaa.
Karjamaad: Rojaste k., Sillu k., Rahustu k.
Rahud: Kongi, Hänna, Tuule ja 2 Lombi laidud.
E 53555/6 (1) < Haapsalu l. - Voldemar Lao < J. Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Millest Kullamaa kirik nime saanud
Sääl, kus praegu Kullamaa kirik asub, elanud ennevanasti kaks sõdurit. Kord on nad metsa jahile läinud ja püssid ja mõõgad kaasa võtnud, metsas künkal näinud nad kahte madu. Nad löönud need maha, selle aja pääle tulnud aga uued asemele ja suuremad kui endised. Iga kord, kui mehed niiviisi usse nottisid, tulid aga ikka uued ja suuremad asemele. Viimaks läinud ju maod nii kole suureks, et teine meestest kartma hakkanud ja mõtelnud ära jooksta, teine sõdur on aga julgem olnud ja ütelnud teisele: "Kuhu sa jooksed, mõõkadega me ju neid karta ei pruugi." Teine on ka siis veel ikka paigale jäänud ja nii nottinud nad siis kahekesi edesi. Mahanotitud madude hunnik kasvanud ikka suuremaks, mida nad mõõkadega teine ikka teinepoole küngast loopinud, sääl pole viimaks enam madusi ilmunud ja olnud juba õige suur vaheaeg...
Korraga mürisenud, kõikunud ja vabisenud terve küngas ja vana ussikuningas pistnud pea välja. Mehed pole siis ussikuningaga sugugi paremini toimetanud, vaid raiunud tal mõõkadega pea otsast. Surmavalus peksnud ussikuningas ümberkaudse maa tasaseks, pääle selle vajunud peata keha oma koopasse tagasi.
Mehed oodanud siis eemal, kunni ta täiesti sureb. Läinud siis sinna tagasi ja leidnud ussiaugult kaks kahe- ja üherauaga püssi ning ja kolm tündert kulda. Ühe tündri kulda võtnud nad enestele, teise tündri osa jäganud nad vaestele ja kolmanda tündritäie kullast ehitanud nad kiriku, millele nad Kullamäe nimeks pannud, sellepärast et kuld oli leitud ussiaugult - mäelt, kus nad ussikuninga hukkasid.
E 53557 (3) < Kullamaa khk., Piirsalu - Voldemar Lao < Voldemar Riimann (1922) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mustjärve sünd
Piirsalu vallas Turvastu küla lähedal asub väike järveke, rahvasuus Mustjärve nime all tuntud.
Järve tekkimisest teab rahvasuu järgmist jutustada.
Kord kündnud Vanapagan sääl soos, korraga hakkanud müristama ja välku lööma!
Vanapagan kartnud müristamist, üks välk trehvanud mehele (vanapoisile) pihta, tükk sinist suitsu jäänud järele, kuna härjad sügavasse sohu vajunud. Sinna, kuhu härjad vajunud, tekkinud aga järv. Veel praegugi kuuldub sealt järvest härgade röökimist.
E 53557 (4) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Öine nägemus (rahatuli)
2.IX 22
Hiiumaal Kõrgessaare vallas Puski surnuaia taga nähtud ühel ööl väikest tuld, mis ikka aeg-ajalt suuremaks läinud. Viimaks on tuli nii suureks läinud, et kõik ümbrus nagu oleks tules põlenud. Inimesed on siis vaatama läinud, saanud ligemalle, jäänud tuli ikka väiksemaks ja kustunud viimaks hoopis, vist olnud see rahatuli.
E 53558 (6) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Rahatuli surnuajas
Korra öösel kusagilt tulles näinud üks poiss, et Puski surnuaias ümber risti tuli jooksnud. Poiss ligemale vaatama ja hüüdnud: "Kes siin on?" Selle pääle pole keegi vastanud. Poisil tulnud hirm pääle, aga pole julgenud enam hüüda. Varsi kustunud tuli ise ära.
E 53562 (10) < Käina khk. - Voldemar Lao < Alex Mäeumbaed (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Näkijutud
Kord läinud mereranda kaks neiut suplema ja pärast suplemist hakkanud üksteise pead otsima. Korraga tulnud veest kolmas neiu nende juure ja ütelnud teisele: "Ma aitan ka siis otsida, kui sa ära väsid." Võtnud siis oma noa ja aidanud ka otsida, kui teine neid ära väsind. Neiud pole midagi paha aimanud, korraga tirinud näkk, kes ta muud võis olla, teisel neiul vööst kinni, kelle pääd ta otsinud, ja hakkanud teist neidu merre tirima, neiu hakkanud karjuma, sel ajal saanud teine abiks ja lõiganud vöö katki, nende tükkidega läinud näkk merre.
E 53566/7 (15) < Haapsalu - Voldemar Lao < J. Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Nõva mees kääbuste käes kimbus
Enne olnud Nõva meestel viisiks enne pühi nõukoormatega mööda küli käia. Kord ühel jõulude eelsel ajal juhtund Nõva mees metsast läbi minema, olnud juba pime ja öö käes, hobune olnud päisest käigust väsinud ja mees ka. Mees otsustanud siin vähe puhata, teinud tule ülesse ja hakanud õhtusöögiks silku küpsetama.
Saanud just parajasti seda tööd tegema hakata, sääl tulnud metsast kolm valgeis riideis neidu välja ja läinud mehe juure. Üks ütelnud mehele: "Mine too mulle metsast kalaküpsetamise ora."
Ei mees pole julgenud minna, mõtelnud: "Ei tea, mis viimaks minu ja mu hobusega ära teevad," kuid läinud siiski viimaks ja toonud kalaküpsetamiseks peenikse vitsarao. See valge neiu, kes teda esmalt käskind, ütelnud: "See on väga peenike, mine too jämedam." Nüüd läinud mees uuesti metsa ja toonud õige tubli roika. Kui ta teist korda tagasi tulnud, öelnud kääbus (kes ta muu oli): "See on väga jäme, mine too peenem." Mees läinud, toonud nüüd kõige esimese tagasi.
Kui ta metsast välja tulnud, ütelnud üks kääbus teisele: "Asi ei ole korras, vististi luurab meid siin lähedal Püha Jüri kutsikas." Pöörnud siis mehe poole ja ütelnud: "Tõsta see tõrre äär natuke ülesse, me poeme siia alla. Kui keegi tuleb, ära sa siis juhata, kus meie oleme."
Mees tõstnud tõrre ääre ülesse ja kääbused (kodukäijad) pugenud tõrre alla.
Natukese aja järele tulnud hunt tormates vahuste lõugadega, jooksnud kohe tõrre juure, kaapinud käppadega ja urisenud nagu koerakutsikas. Mees pole esiti hundist väljagi teinud, aga kui hunt mehele hambaid näitama hakkanud, tõstnud mees tõrre ääre ülesse, mispääle hunt tõrre alla pugenud ja kääbused ära murdnud nii mis kägin kohe taga.
Selle pääle olla mehele üks hääl ütelnud, et see hunt saadetud päästma sind viieteistme versta takka, sest muidu oleks kääbused sinu ja su hobuse ära murdnud.
E 53574 (7) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui vana-aasta õhtul tuuline ilm ja tähed taevas, siis sai järgmisel aastal palju pähklaid.
E 53583 (7) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mõnel pool kaapis pereisa maa-aluste meelehääks nurka natuke hõbevalget, et nad eeltuleval aastal kodu kõigi kurja ja õnnetuste eest kaitseks.
E 53583 (11) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Mindi veel tagaspidi puukuuri ja tõmmati virnast halg välja: kui oli oksline halg, siis sai tüdruk halva mehe, oli aga sile lepahalg, siis sai ta kodaniku soost mehe.
E 53584 (23) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjalaskmise päeval söödeti uueaasta öösel tehtud leivad loomade kätte, ühtlasi pandi ka lauda ukse alla piirunuga, pajakook, ahjuroop, ahjuluud ja leivalabidas, üle lauda ukse koolutati võruna pihlakane vits, mis teise saksa maalt pidi toodud olema.
E 53584 (24) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjapoisile anti ilus kirju kepp, mida ta õhtu pidi koju tagasi tooma.
E 53584 (26) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Karjapoiss andis kepi (mis harilikult lepast) peremehe kätte, peremees pani kepi künasse ja laskis loomasid siis säält päält juua. Kui loomad joonud said, turkas ta kepi tara rästasse, sellega arvati loom murdjate eest kaitstud olevat.
E 53584 (27) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Roosi arstimine. Roosihaigust (eliting) arstiti musta lamba villadega, pääle selle puistati roosi peale kriidituhka, arstiti ka veel Katariina II aegse ristirublaga, kuldrahaga ja sõnade lugemisega, samuti arstiti villihaigust suhkru sinise paberi ja sõnade lugemisega.
E 53585 (35) < Haapsalu - Voldemar Lao (1922) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Toodi sületäis halga tuppa - kui oli liigarv, siis jäi tüdruk sel aastal koju, paarisarvuga sai ta mehele.
E 53588/92 < Maarja-Magdaleena khk. - A. Mitt (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Vanasti elanud kusagil Tartu pool metsas (vist Kivinõmmes) üks väga kuulus nõid ehk tark, nagu neid nimetatakse, kelle juures mitte üksi rahvas, vaid ka teised nõidujad tarkust saamas käinud.
Kord püüdnud see nõid ühe murutütre metsast kinni ja olles tark, võtnud selle enesele naiseks või muutnud naiseks. Nõia ja murutütre abielu õnnistuseks sündind tütar, kellele nimeks pandud Volper. Tütre sündides kadund ema, saanud vist jällegi murutütreks. Volper kasvand ja olnud väga tark. Isa, olles vana nõid, õpetanud ka tütrele kõik vigurid ja kunstid kätte ja viimaks saanud nõiatütar kõigi nõidnaiste ülemaks.
Kord tulnud aga üks munk rahvast õpetama ja kuulnud, et lähedal üks nõid elavat, ja läinudki vaatama. Munga hoolitsusel põletud vana nõid ära, tütar jäätud aga alles, vistist samuti sama munga hoolitsusel, sest Volper oli ilus kui murueide tütretütar kunagi, ka munk olnud ilus ja noor mees ja meeldinud Volperile. Järgnenud armastus. Munk hakkanud viimaks õige sageli läbi metsade nõidneitsi Volperi juures käima. Liiatigi pole aeg ega ruum nende kohtamist takistanud. Igal ajal, igas kohas võinud munk armastatut näha, kui ta läbi pärlirea vaadanud ja hüüdnud: "Volper, Volper, võimassa, tulder, tulder tulessa." Nende sõnde lausudes tulnud nõidneitsi kohe munga juure, ilma et keegi teda (Volperit) oleks märganud-näinud. Muidu olnud nõidneitsi inime mis inime.
Kestnud kaua aega, kuni kord üks munga ülematest asjast märku saanud ja kavalusega munga ühes tüdrukuga kinni püüdnud.
Peetud kohut ja kui selgunud, et tüdruk nõia tütar olnud, olla munk keldrisse müüritud ja tüdruk mõistet põletamise surma. Enne piinatud neid mõlemaid.
Põletamine sündind kevadel ja kui tuleriit põlema süüdatud, lennanud nii suur parv sitikaid tulle, et tuli ära kustunud. Nii peasend nõidneitsi surmast. Ka munk ei olla keldris nälga surnud, vaid eland seal väga vanaks. Süüa ja juua olnud tal küllalt, mida vist Volper talle toonud.
Nõiad aga, kes eneste põletamisega tule kustutasid ja Volperi päästsid, said kõik otsa. Volper aga inimene olles ja munka armastades kaotas palju oma võimetest, kuid siiski elavat ta edasi ülemnõiana, sundides vihtlema ja tantsima ülejäänd nõidu, kes teda peastma ei rutanud. Nende (nõidade) tantsu ja nõialaulu võib praegugi ilusal kevadõhtul sitikate lennus, nende tiivade krabinas ja suminas tajuda: näha, kuulda ja nõidneitsi (paganuse) armatsemist ristiusu (katoliku) mungaga reprodutseerida.
(NB Olen kirjutanud Volper, sest minu kuulmise järele ei häälda rahvas seda sõna mitte helilise "b" kaudu. A. Mitt)
E 53593/4 < Tallinn - A. Truberg (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kõrgesti austatud herra professor!
Ei tülitaks Teid tühise asja pärast, kuid mõtlen, et see ehk Teid endid huvitab.
Teie kõnet Tallinnas nõidadest ja nõidumisest edasi andes oma tööseltsilistele, leidsin veel kindlat usku nõiasõnade imetegudesse. Nii seletas minu kaastööline, et tema isal on olnud ussi-, vere- ja palju teisi sõnu ja need toonud temale õnne, samuti võinud tema nendega ka teisi aidata. Kord pannud tema ühel naisel veresõnadega verejooksu seisma ja mis mina tähendasin, et ehk aitas naise oma usk, siis jutustas tema teise loo, kus sedasama on sündinud seaga. Üheks tähtsaks sündmuseks arvas tema ka seda, et tema vend, kes oli seitsme-aastane, ega midagi sest raamatust ei teadnud, olles haige, tulnud enne surma voodist välja ja võtnud selle raamatu teiste kirjade vahelt ja rebinud tükkideks, mis tema isa jälle kokku korjanud ja kokku lappinud nii palju kui korda läinud. Siiski kord varastud see tema isal ära ja peale selle ei ole tema isal enam midagi õnnestunud.
Ka Tallinna Olevi kiriku end. õpetaja Hahu olla leeris oma õpilastele seletanud, et nõidust võib uskuda.
Tallinn 15.X. 1923. Austusega A. Truberg, Luise tän. nr 27.
E 53611/2 (5) < Lüganuse khk., Püssi mõis - Otu Liiv < K. Normak (1921) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Jutt Kikerpära mõisa varemete kohta Lüganuse khk. Püssi vallas.
Kikerpära mõis asunud endisel ajal Purtse jõe saarel (jõe varemat sängi võib selgesti näha veel Püssi mõisa juures tee ääres). See olnud üks tugev ja ligipääsematu loss. Tema omanik oli suur röövel ning ta riisund omale palju kulda, hõbedat ja muud vara kokku. Tema agaram abiline riisumisel ja vara kokku voorimisel oli ta teener, pärisori. Kord pahandas peremees mainitud orja, lõi teda ning haavas veel mitmel viisil.
Ori tõotas kätte maksta. Ja ühel ilusal ööl pani ta vihast taga kihutuna lossi põlema, viskas härra jõkke ning uputas ka iseenese. Nii hävines tore loss, kuid varandused olla säilunud ta sügavais keldres.
Nüüd käia vana omanik, rüütel, jõest pimedail ja udusil öil vaatamas, kas ta varandused veel alles.
E 53612/3 (8) < Lüganuse khk., Maidla v., Tarumaa k. - Otu Liiv < Madis Välja, 74 a. (1923) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Tarumaa küla minevikust
Suurest Põhjasõja-aegsest katkust elab külas seitsmes põlv. Tarumaa külas jäänud katkust järgi ainult üks mees, nimega Tenno. Tema pääsenud ainult põgenemisega põlistesse laantesse ja metsakõrbedesse. Sellel Tennol säilinud ka üks maja Tarumaa külas.
Tükil ajal pole ta ühtegi inimest näinud. Ükskord leidnud ta inimjälje metsast, mis naisterahvale kuulunud. Selle jälje mineku sihis alganud siis nõrkenud Tenno teist omasarnast olevust otsima, enne veel põlvitades jälje juures ja sellele suud andes.
Jälgides nägi Tenno eemal naisterahvast, kes teda nähes püüdnud põgeneda. Lõpuks põgenevat neidu kätte saades palunud Tenno teda mitte karta, sest nad ühesugused õnnetud.
Abielludes neiuga on nende järeltulijatena nimetada pea tervet küla. Selle Tenno perekonna peavõsude nimed on järgmised: Tenno ise, poeg Tenno, siis Toomas, Jaan, Madis, Jüri ja jälle Madis (praegu 74-aastane).
E 53617 (6) < ? - Matthias Johann Eisen < H. Prants (?). Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Petseri ühes kirikus/on/ kellalöömise nui. Rahva teate järele on see Petseri vägimehe külleluu. Kudas külleluu Petseri kirikusse saanud, ei tea rahvas enam kõnelda.
E 53620 (2) < ? - Matthias Johann Eisen (?). Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Luule Krikmann, parandas Pihel Sarv 2003
Kui vanasti üle Ülemiste järve sõideti, visati kas raha ehk muud järve. Loodeti, et siis õnnetust ei juhtu.
Vist anti see ohver järve haldijale.
E 6741 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundivanker
Taevas on veel meie päivilgi nimega Hundivanker, mis mõnest tähest on kokku pandud. Seal olla taeva taat kaks iges härga neid vedama pannud kui õhtul hundivanker siin seisnud, siis olnud ta hommikul koguni teise koha peal. Nenda täinud härjad säetud tööd. Ühel õhtul karganud aga va hunt põõsast välja ja murnud teise härja ära. Sest ajast süttinud jumalaviha põlema ja ta teinud otsuseks, et enam ilma peal hunt looma ehk hobust aistevahel ära ei tohi murda. Ja see tõutus on meiegi päivil tõsi. Ka võtnud taat hundi ja pannud härja kõrva igese. Sest ajast hüitakse seda tähe paika Hundivankriks.
E 6745 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord istunud herra, kes ussisõna mõistnud trepi peal ja vaadanud ilma ilu. Korraga näinud ta, et üks mees ratsahobusega ajades sinnapoole tulnud. Mees mie selgas istunud, vaarunud siia- ja sinnapoole. Herra aimanud asja ja jooksnud tee peale mehele vastu. Seal saanud ta aru, et see mees ussi nõelatud olnud. Ta lugenud sõnad ära ja mees saanud terveks. Viimas seletanud ta mehele ära ja ütlenud: "Kui sa üle kolmandama veesoone oleks tulnud, siis ei oleks minu abi enam midagi maksnud." Sest oli aga veel hea, et ma sulle vastu jooksin. Mees tänanud väga ja läinud kodu. Nenda teinud see herra mitme mehe terveks.
E 6760/6761 < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiakivi Palmses
Ajaloolik ennemuistne jutt.
Kes Palmse mõisast Sagadisse läheb, nääb 21/2 versta Palmse mõisast minnes pahemat kätt tee ääres, paarkümmend sammu teest eemal ühe heinakuhja moodi kivi kuuse- ja männimetsa sees. Sealne rahvas hüüdvad seda Nõiakiviks. Kust see nimi selle kivile tulnud, räägib rahvas nõnda: Palmse vallas, Võhma külas, Kingu peres elanud üks perenaene nimega Krõõt. See on suur nõid ja kuradi seltslane olnud ennast mitmet moodi moondanud. Temal olnud ahjo ees põranda all hundinahk, kui selle sealt võtnud ja ümber pannud, siis olnud hunt, läinud püüdnud metsas loomi kinni ja keetnud neid perele süüa.
Ükskord homiku vara olnud pere veel tööle minemata, viskanud ühe murtud koera üle sanga tuppa ja keetnud perele lõunaks värsket leent, sest saadik ei ole pere enam liha söönud.
Temal olnud mood iga laupääv võid teha. Ükskord, kui teised tööle läinud, pugenud sulane voodi alla, et näha saada, kuda perenaene võid teeb. Perenaene toonud natuke koort, pannud kernu, liigutanud natuke ümber, siis läinud heitnud ahjolaele magama. Natukese aja pärast tulnud nurgast üks suur kass välja, tulnud kernu juure, oksendanud selle täis, siis läinud tuldud teed tagasi. Selle peale tõusnud perenaene magamast ülesse, liigutanud kernus natuke ümber, või olnud valmis. Sest saadik ei ole pere enam võid söönud.
Sääljuures on teine pere nimega Kanguste. Kui see vilja tuulanud, tulnud kange tuul ja viinud kõik vilja ära. Kui seda jo mitu korda olnud, toonud Kanguste peremees teiste nõu järele metsast kuuseoksi, pannud reie üles, kuivatanud ja peksnud nii kui viljagi. Kui see kuuseoksa reie jo hakanud tuulatud saama, tulnud kange tuul ja viinud kõik ära. Mõni pääv peale selle hakanud Kingu perenaine kurtma: "Ei tea, mis lugu see on, meie leib on nii kuuseokka magu." Sest on siis teada saadud, kes vilja ära viib. Nõnda on tema mitmet moodi varastanud ja teistele kahjoks elanud. Need ja paljo muid kaebtusi on mõisas tema peale kaebatud. Seepärast on tahetud teda ära hukata. Mõisahärra käsu peale toodud ja visatud mõisatiiki, et pidanud ära uppuma, aga ei ole uppunud, tulnud sügavast veest välja, istunud ühes kesktiigis olija kivi otsa ja öölnud: "Ei upu, ei upu, olen laps, kel nööpnõel perses."
Siis toodud tiigist välja ja viidud see nimetud Nõiakivi otsa, sääl on ta tulega ära põletud. Keha on küll ära põlenud, aga süda jäänud järele. Üks mees on siis ühe kadakakepi leiganud, vastuoksa oksad küllest ära kiskunud, selle kepiga on siis selle põlemata südame läbi pistnud, siis läinud see süda suure pauguga äkitselt lõhki ja karganud suure kuuse otsa ja olnud harakas.
E 6788 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipojast
Kalevipoeg ehitanud majasid ja toonud Soomest laudu. Ükskord tulnud Soomest, 12 tolti laudu seljas (l tolt - 12 tosinad); tulnud Mohni saare juurest merest läbi, kus 40 sülda vett, öölnud:
"Ooh, siin tuleb jo tilluni!"
E 6788 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teinekord tulnud lauakoormaga Suuresaare juurest merest läbi, kivi hakanud varvaste ees veerema, võtnud veest välja ja visanud maale tülist ära.
Kivi peab praegu Malla mõisa akna kohal olema, heinakuhja suurune.
E 6788/6789 (3) < Haljala khk, Metsiku v. - Danel Pruhl (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vatku mõisa maa peal on üks nõmm, hakkab Palmsi Viitna kõrtsi ligidalt, mitu versta lai. See nõmm on mägine ja aukusid täis. Sääl on Kalevipoeg ratsahobusega sõitnud, need peavad hobusejala augud olema. Sääl Viitna kõrtsi ligi on ka kaks järve, need peavad hobuse püherdamise kohad olema.
E 6789 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks versta Palmsi mõisast Võsupere küla juures on üks veike männikusalk. Hüütakse Kalmemännik, peab vana matusekoht olema. Rahvas räägib, et sääl on rahaaugu tulesid nähtud.
E 6790 (6) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1889) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tomingas õitseb, külva linu. Kui pihlakas õitseb, külva odre.
E 6801 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl < M. Jaansohn (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahasaak Rakvere lossist
Kord läinud üks laps Rakvere vana lossivaremete alla keldri eksides. Ukse kõrvas olnud üks suur must koer, keldris seina ääres olnud paljo punasid kastisid. Keskkeldris olnud tuli. See must koer kõndinud jälle sääl tule ümber. Nurgas olnud üks hunnik tuliseid süsi. Üks vana naine olnud keldris, see võtnud raudkühvli, käskinud lapse särgisava üles võtta, visanud kühvliga süsi särgisava sisse ja käskinud siis lapse kodo minna. Laps läinud kodo ja särgi sees olnud selge hõberaha.
E 6802/6803 (3) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rakvere naise rahasaak lossi keldrist
Kord läinud üks naine lossi varemete vahele kõndima. Näinud keldriukse, läinud sisse. Küünal põlenud kesk tuba laua peal. Laua juures istunud kaks meest vastakute teine teisel pool lauda, teine on kirjotanud ja teine vaadanud pealt. Ühes nurgas olnud tuli, üks mees on oraga tuld sorinud, teises nurgas olnud rahahunnik. Üks mees seisnud juures, kühvel kääs.
Laua juures istujad mehed küsinud naise kääst: "Mis sa tahad või mis sa otsid siit?" Naine hakanud vabandama: "Kogemata juhtusin seie, tulin varemete vahele kõndima, nägin ukse, tulin sisse." Laua juures istuja mees öölnud: "Mine siit ruttu välja ja kui sa kellegile ei räägi, mis sa siin kuuled ja nääd, siis selle palgaks anname sulle ..." Kühvlimees öölnud vahele: "Tõsta põll ülesse!" Ja kui naine põlle üles tõstnud, visanud kühvlimees kühvlitäie hõberaha naise põlle sisse. Siis lükatud naine keldrist välja ja üks hüüdnud ukse pealt naisele järele: "Aga ole sa vait!"
E 6804/6807 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jaaniõhtune rahaaugu leidmine
Mees läinud teed mööda edasi ja kurtnud iseeneses: "Oh, oleks mul raha olema, siis oleksin ma mees." Sääl tulnud teine tundmata mees vastu, see öölnud: "Mis sa rahapuudust kurdad, mine jaaniõhtu metsa ja vaata, kus tuli paistab. Mine tule juure ja viska midagi hõbedast asja tulde, mine ise edasi. Teisel pääval saad säältsamast kohast raha ja selle asja, mis sa senna tulde viskad. Aga hirmu ei tohi sa tunda, olgu sääl mis tahte, tagasi ei tohi sa ka vaadata."
Mees ootas nii kaua, kuni jaanipäevani, läinud metsa ja näinud tuld. Läinud tule juure, suur tuli on põlenud. Üks pika habemega mees liigutanud raudhargiga tuld ja üks nülgitud, ilma nahata hobune kõndinud ümber tule. Mees läinud tulest mööda ja visanud oma hõbepislakkidega piibu tulde. Läinud edasi, aga vaadanud üle õla tagasi. Aga nii kui mees tagasi vaadanud, läinud raha kolinal maa sisse.
Teisel pääval läinud mees raha vaatama, aga ei ole midagi leidnud. Mees hakanud kurtma: "Nüüd olen piibustki ilma." Sääl tulnud see tundmata mees sinna ja öölnud, mis sa kurdad: "See on so oma süü, et rahast ja piibust ilma jäid, miks sa tagasi vaatasid. Nüüd ole targem, tule aasta pärast, jaaniõhtu, kui sa ei eksi, siis saad raha."
Mees oodanud kuni teise jaanilaupääva õhtuni. Läinud siis jälle vaatama. Näinud tule, läinud tulest mööda, visanud oma hõbepreesi tulde. Seekord jooksnud üks must koer ümber tule, raudhargiga tulesorija olnud seesama habemega vanamees, mis mineval aastalgi oli. Mees läinud siis natuke maad edasi, jäänud siis vähe seisma ja kuulama. Sääl kuulnud tema, kui raha kõlinal maa sisse läinud. Teisel pääval läinud vaatama, leidnud oma preesi ja paar kamalutäit hõberaha maast.
Sääl tulnud jälle see tundmata mees ja öölnud: "Mikspärast sa senna seisma ja kuulama jäid, sellepärast sa rohkem ei saa. Seda ma nään, et sinust õiget rahaaugu leidjad ei saa. Jäta parem see rahaaugu otsimine järele, sest kui sa nii kahtlusmeelne oled, võib sul ka mõni õnnetuski rahaaugu otsimisega juhtuda."
Selle peale kadunud tundmata mees ära. Mees on ka näinud, et veikene ümmargune must auk on maa sisse läinud. Augu põhja ei ole paistnud.
E 6814 (10) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees, kes varguse tagasi lausus
Kord läinud mõisa teumehed killaga linna. Peetud ühes kõrtsis lõunat ja söödetud hobusid. Üks mees tuleb õuest tuppa ja ütleb teisele: "Jaak, sinu leivakott on koorma pealt ära varastatud." Jaak seda kuuldes teeb paar vigurid ja istub kõrtsi põrandale maha, ööldes enne: "Mina siit ei tõuse, kui varas leivakotti hambus minu kätte toob."
Istub natuke aega põrandal. Sääl tuleb teine mees õuest tuppa ja ütleb: "Jaak, sinu leivakott on jo koorma otsas tagasi."
Seda kuuldes kargas Jaak põrandalt püsti: "Sina tolavasikas, miks sa mulle ütlema tulid, et leivakott koorma otsas on, nüüd enam varas kotti hambus minu kätte ei too," ütles Jaak.
E 6825 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kaarnad nääd, ei tohi millagi mustlind öölda, vaid ikka valgelind. Kui nääd tulema, siis ütle ikka: "Häid sõnumid, valge linnuke!" Kui must ütled, tuleb õnnetust.
E 6826 (11) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Loomad jäävad tihti haigeks äkitselt ja surevad ka tihti. Seda haigust hüüab rahvas lendva ehk vanakuri, mis loomast läbi käib, mõni hüüab ka rabadus. See haigus peab teise kurja inimese süü olema, teine inimene peab selle haiguse saatma. Kui loom sureb, siis otsitakse looma seest see koht üles, kust lendva läbi käinud. See koht peab punane ehk ka must ja põlenud olema. Mõni ütleb ka, augu leidma, kust lendva sisse läinud.
Seda haigust arstitakse väga mitmet moodi: lastakse looma alla kaks kord risti püssi, pannakse püssirohtu nina alla põlema, lastakse piibusuitsu ninasse, puhutakse ninasse. Kui arvatakse, kelle süü, siis võetakse salaja selle inimese riideid, suitsetakse nendega jne. Pihutäis soola piiratakse ümber looma pea ja antakse sisse, püssirohtu antakse loomale sisse jne., mitmet aja.
E 6827 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kollast lõnga värviti karikakratega villast lõnga. Kamarikuga on ka kollast värvitud. Kaselehtedega on ka kollast ja rohelist värvitud. Linast kollast lõnga on sibulakoortega värvitud.
E 6827 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Punast on värvitud õunapuu lehtedega ja ka punedega villast lõnga. Paatsapuu koortega linast lõnga.
E 6827 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1889) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Linast pruunikad kollast värviti sanglepa koortega. Villast musta lõnga värvitakse ka lepa koortega.
E 6842/6843 (5) < Karksi, Kurimetsa - Jaak Kivisäk (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis perast ühest kohast Karksi Veisjärve vesi kohab
Üks salk pardiaajat tulnud Kärsna valla poolt Veisjärve pääle. Nad tahtnud Karksi valda üle Veisjärve riisuma tulla.
See olnud ka sügisepool talved, jää olnud nõrk, kesk järve jõudes ragisenu jää sisse, pardiaajad ka alla vee. Nii räägib vanarahvas, pidata järv selleperast vahel kohama - koht, kus nad uppunud olla.
Veisjärv on Kärsna ja Karksi valla vahepääl 4 versta pikk 2 versta lai.
E 6863 < Haljala khk., Metsiku v. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Orja kasuk
Kord elas üks vaenelaps, keda kuri võerasema alati ränka tööd pani tegema ja temale millagi rahu ei annud, vaid teda iga ööse ketrama pani.
Ühel laupäeva õhtul läks võerasema ise sauna vihtlema ja pani võeratütre ketrama. Ööse, kui kukk oli laulnud, käskis ta võerasttütart vihtlema minna. Vaenelaps läks nuttes sauna juure, võttis seal ämbred kaelkookudega õlale ja läks kaevult vett tooma. Kuu paistis selgeste ja vaatas vaeselapse peale. Vaenelaps vaatas ülesse ja nägi kuud paistma ja tal oli siis nii hea meel ja ta igatses, et ta kuu juure võiks saada, kus tal parem elu oleks ja võeraemast lahti saaks. Ta tõstis käed ülesse kuu poole ja laulis:
Kuukene, kullakene,
võta sa mind omale.
Veetoojaks, vihahaudjaks,
saunakütjaks, leiliheitjaks.
Kuul oli vaesest lapsest hale meel, sest võerasema vaevas teda kurjaste. Kuu tõstis vaeselapse oma juure, kus tal hea elu on ja iga õhta alla vaatab veeämbrid õlal.
E 6870/6874 (1) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutud Kreenholmist
Ükskord olnud üks hästi vaene mees ja läinud siis ühel päeval metsa kõndima ja oma tüdimust lohutama. Ja ise palunud, et mis ma vaene pean ometi peale hakkama, enam ei saa kudagu läbi. Kõik mu põllud ja loomad on juba vaeseks jäänud, maja lagund ja rahakopikad põle mul ka enam mitte.
Kui ta nõnda kaebanud, tulnud korraga üks vana hall mehikene tema juurde ja ütelnud: "Mis sul viga on, et nõnda mures oled ja kurdad?" Mees vastanud: "Miks ei pea ma mures olema? Olen vaene, et enam kuidagi nõu ei hakka või kas tee omale ots peale."
Selle peale ütelnud vanamees: "Luba ennast kümne aasta pärast minule, siis saab sul kõiki küll olema. Kõik su majad lasen ma kolme päeva pärast üles ehitada ja loomad rammusaks, põllud hakkavad heaste vilja kasvama jne."
Mees mõtelnud üks natuke järele, et mis siis, luban peale, kui aga kümme aastad heaste elada võin, ja kes teab, kuda siis lugu võib olla, ei tule mind viimaks keegi pärima. Ja lubanud siis ennast vanamehele ära ja kaubakinnitus olnud kolm tilka pahema käe nimetissõrmest verd.
Teisel päeval tulnud kohe mehed ja hakanud kirina ja kärinaga majo ehitama, mis ka kolme päeva pärast valmis saanud. Muist neni hakanud jälle põldusi harima ning üht asja toimetama ja mõne nädala pärast olnud mees juba jõukas mees, mille üle naabrid küllalt imestanud.
Nõnda elanud ta siis kümme aastat head ja rõemiliku elu. Kui aga kümme aastat mööda hakkanud saama, jäenud mees ühel päeval häkiste haigeks, nõnda, et enam sängist välja põle saanud. Naene valvanud ööd ja päevad alati tema sängi juures. Mees näinud ühtepuhku koledaid vaimusi oma sängi ümber käima ja näidanud ka naesele. Naane põle aga kedagi näinud.
Viimaks käskinud siis naene meist küsida, et küsi, kuhu nad sind tahavad viia. Vatsatud, et ei mujale kuhugi, kui lojuste lauta varna otsa. Veel selsamal päeval hakanud naene toast välja minema, aga põle veel õuegi saanud, teine jalg olnud alles toa sees, kui äkitselt mürakas käinud. Naene vaadanud tagasi ja põle muud midagi näinud, kui et ahjunurk olnud verine ja lihatükid põrandal maas. Naene korjanud siis lihatükid kokku ja tehtud puusärk ning pandud lihatükid puusärki ning ühes ka surnuriided. Naene pannud valged villased kindad mehele kätte. Kindad aga toodud veel selsamal öösel naese pea alla sängi.
Ning reial, kus puusärk seisnud, olnud müra ja kära iga öösi kuni pühapäevani. Laupäeva õhtul öelnud ema poegadele, et kas toome ka isa ööseks tuppa. Pojad vastanud: "Mis me tast siis siia tuppa tooma, ega see enam meie isa põle, see on kurat."
Pühapäeva hommikul kogunud kõik sugulased ja sõbrad kokku, et surnud maamulda viia. Pandud siis kolm õige tugevat musta hoost vankri ette, aga kui surnuajale saadud, olnud hobused üleni valges vahtus. Selle peale maetud surnu maha ning sellepärast kadunud kõik müra ja kära ära ja peale selle elanud naene poegadega jõukalt edasi.
E 6874 (2) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veenäkk ja lapsed
Ükskord mänginud lapsed kuskil jõekaldal ringmängusi. Korraga siginenud üks hästi ilus valge hobene nende sekka ja hakanud ka laste seltsis mängima. Ta võtnud lapsed kõik oma turjale, et neid sõita. Üks poisikene olnud aga teistest vähe noorem: See põle kohe istunud. Viimaks aga istunud ka see hobuse selga ja öelnud ise: "Las ma istun näki nägarate peale. Nõnda, kui see need sõnad öetud, olnud näkk või hobune kadunud.
E 6874/6876 (3) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Narva linna ära võitmine
Sel ajal kui Vene-Rootsi sõda Narva all oli, siis langenud venelasi ikka rohkem kui rootslasi. See tulnud sellest, et rootsi nõid või rootsi kuninga ema selles tornis elanud, mis vastu Ivangorodi kindlust Eestimaa pool linnajäus veel praegu üleval seisab. (See on see neljakandiline torn). Tema nõiduse vägi teinudki seda, et venelasi rohkem langenud kui rootslasi, sest iga kord, kui rootslased omad püssid tühjendanud, langenud venelasi kui loogu maha, kuna venelaste laengud rootslastele midagi pole teinud.
Ühel öösel aga näidatud ühele vene soldatile unes, nõndaviisi: võta kuninga seitsmes sinelinööp ja lase õpetajal ära needa ja pane siis püssi sisse ning valva kui nõid oma pea torni august välja pistab, siis kohe lase. Soldat jutustanud asjaloo kuningale ära ja olnud seda tööd kohe valmis tegema, aga üksnes selle tigimusega, kui kuningas tema naesed-lapsed toita lubab, kui ta vahest peaks surma saama.
Kuningas lubanud siis tema soovid täita, kui aga nõid otsa saab. Soldat teinud siis nõnda, kudas unes õpetatud ning seadnud ennast sellele tööle valmis. Kui siis nõid pea august välja pistnud, lasknud soldat kohe püssiga ta pea lõhki, kust aga üks ilmotsatu ussikari välja tulnud ja kohe soldati kallale tormanud. Soldat seda hirmust ussikarja nähes hüpanud kohe jõkke ja sellesse samasse kohta, kus praegune Narva sild linna ja Ivangorodi vahel seisab, mille määlestuseks ta ollagi ehitatud. Nõnda saanud siis rootsi nõid otsa ja venelane võitnud pea rootslased ära.
E 6889 (7) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui jälle unes näed, et mööda sügavat musta jõe äärt hulgud, siis tähendada see liig vaevalist elu.
E 6890 (15) < Narva, Kreenholmi - J. Laur (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui unes näed, et noort kuusemetsa maha raiutakse, siis tähendada sõda.
E 6906 (6) < Haljala khk., Vihula v., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ketraja tüdruk
Mees läinud peresse. Tütruk on kedranud, mees teretanud: "Tere, tomplik, tämplik!" - "Saab pestud ja keritud, siis sile, jummalime!"
E 6911 (19) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Merekallas Sagadis (Mälestus rahvajutus)
Sagadist alla minna mere ääre, siis on igal pool enamiste kaunis suur mägi alla minna, sest määst räägib rahvas, et see peab vana merekallas olema. Seda alusmaad hüütakse praegu Määaluse mets. Rahvas räägib, et seal mää all veel hilja aegu laeva põhjapuid on leitud. Mõned tahavad tunnistada, et praegu tämas maas peab tammelaeva puid leida olema (Kas tõsi, ei tea ma. D.P.)
Rahvas räägib, et Sundist on merekitsus läbi kaevatud, siis on meri tagasiläinud. See mägi on 3 kuni 4 versta merest eemal, mõnes kohas ka rohkem, mõnes vähem. See mägi on Tallinna ja Narva vahe enamiste kõik.
E 6922 (30) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läinud üks mees järve ääre ja näinud, et üks pisike laps on järve ääres ennast pesnud. Mees läinud ligi ja öölnud: "Mis sa laps siin teed?" Korraga kadunud laps mehe silmist kui tina tuhka. Mees ise olnud nii väsinud, et ei ole kuhugi jaksanud minna. Sääl ligi olnud üks heinalado, mees roomanud käpakille senna lattu. Sääl laus om see mees ühtvalu kolm pääva ja kolm ööd maganud, siis ärganud üles, siis olnud nii tugev, et kodo jaksanud minna.
Sest ajast saadik ei ole see mees millalgi enam üksi senne järve ääre läinud. Ja see mees on kaua aega noor olnud, ei ole vanaks jäänud. Kord on see mees teistega seltsis senna järve pesema läinud ja kui sealt ära tulnud, jäänud haigeks ja surnud mõne aja pärast. Kui see mees surnud saanud, siis on teised inimesed õuest veikese lapse nutuhealt kuulnud. Kui vaatama mintud, ei ole kedagi nähtud.
E 6924 (32) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Venelase kelk
Üks õhtu pimedas läinud üks harjavenelane ehk vene kaupmees, kribu-krabu kaup kelgus, teisest külast teise. Kahe küla vahekohas kuuleb mees, et üks ähib kelgu kõrvas. Sääl jätab venelane kelgu maha ja jookseb külasse. Üks jookseb ikka äh, äh järele. Venelane ei tohi tagasi vaadata, tunneb, et soe hingeõhk käib tema peale. Venelane jõuab, ehmatanud ja higine, külase, räägib seal oma äpardust ja kus kelk on.
Sealt palunud venelane paar meest seltsi ja siis mintud kelku ära tooma. Kui kelgu juure saanud, olnud kelk paigal, tee peal, aga suur värske mutimulla hunnik olnud kelgu kõrvas. Tehtud siis kolm risti mutimulla peale. Venelane teinud kelgule ka ristid, võetud siis kelk ja mintud külasse. Seal vaadanud venelane oma kauba järele, kõik olnud alles ja paigal.
Perenaine keetnud venelasele kaetisrohu vett juua. Sest saadik ei ole venelane enam õhtupimedas üksi teele läinud, palunud õhtu aegsaste öömaja ja jäänud paigale.
E 6929 (38) < Haljala, Vihula v., Metsiku - Daniel Pruhl (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Naise sooja piima keetmine
Mees olnud põllul kündmas. Naine hakanud omale maiuserooga keetma, pannud natuke rõõska piima padaje ja tuli alla. Piim hakanud pajas kerkima. Naine seda nähes toast välja, ikka kisaga põllule mehe järele: "Tule koo, mees vaene: pisut panin, paljo sain!"
Mees tulnud kodu, mintud pada vaatama - pada olnud tühi! Mees öölnud naisele: "Jätsid ukse lahti, piim läks pajusse!"
Sest on see sõna tulnud: pada läheb pajusse. Siis kui supp kergib, ööldakse ikka nii: pange uks kinni, pada läheb pajusse!
E 6934 (1) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haige hamba arstimine. Kui hammas valutab, siis võta ühe suure puu küllest koor lahti, koore alt võta üks kild, selle killuga torgi hammaste vahelt igemete seest veri välja, siis pane see kild jälle puu külge võetud kohta tagasi ja koor peale.
E 6935 (7) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kõrvad haiged on, siis lase teine tasahillukeste issameie kõrva sisse lugeda, nii tasa, et isegi ei kuule. Seda peab ka paljo valu haigustega tegema.
E 6935 (9) < Haljala khk., Metsiku k. - Danel Pruhl (1893). Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sisestas USN Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003/ns/jaht/Kui püss on imestatud, et lindu ei tapa, siis suitseta püss kollaokste ja kaetisrohuga, siis pühi ja puhasta püss heaste ära, Siis poeta püss kolm korda ristamisi oma jalgade vahelt läbi ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!"
E 6935 (11) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui küünla tegemise ajal peerestab, siis küünal suhiseb ja ajab sinist tuld välja. Selge päävapaistse ilmaga peab küünlaid tegema, siis põlevad valgest. Noorel kuul peab küünlaid tegema, siis küünlad ei jookse.
E 6952/6952b < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõrvapõletaja Hannus
Vana Hannus läks iga kord, kui tõised tööst raha said, metsa ääre tõrva põletama. Ühel neljapäeva õhtul istus ta jälle oma tõrvapaja juures, soendas oma jalgadevahet ja rääkis iseenesele nõnda: "Neli toopi tõrva, mis mul käes, peaks ma mõne niisuguse mehega kokku juhtuma, kes mulle igast toobist 50 kopikut annaks, no ku ta ka 40 või 35 kopikut annaks, vaata siis, siis saaks ma õige hää hulga raha."
Kui ta nõnda rääkis, hüüti metsast: "Hannus!" Hannus kostis: "Mis sa tahad?" Nõnda hüüdis metsast üks hulga aega ikka nime pidi. Viimaks arvas Hannus, et tõise tare Jaan hobusega mõtsas õitsil ja läks vaatama. Tüki maad mõtsa läinud, leidis ta ennast ühes majas, kus viiolit löödi ja tansiti ning tõises nurgas raamatud loeti. Hannus kohkus ära. Ta pani käed risti ja tahtis välja minna, aga uksehoidja ei lasknud, vaid andis talle valitseda, kas raamatud lugeda ehk tantsida. Hannus võttis nõuks raamatud lugeda ja hakkas kõva häälega pääle. /2 Mos 3. p/ Ära astu mitte siia ligi, tõmba omad kingad jalast ära, sest see on püha maa jne. ja kui ta seda sai lugenud, olid kõik ta ümbert kadunud ja maja ei olnud ka enamb.
Ta läks tagasi tõrvakatla juure ja leidis seda ümber lükatud olevad. Tõrv, mis laiali oli jooksnud ja ümberkaudu maad ära määrinud ja tulega ära põletatud, ei kanna enam taimi, muud kui mõni vana männaköss on all lohus, sellepärast nimetakse seda kohta ka praegu veel Tõrvaauguks. Praegu on see lugu ka nõnda.
Aga sui palava päävaga ei või sääl kinga, saapa ega pastlaga käija, kui nendega käid, kukud ikka maha, sest see maa on nagu rasvatud. Aga paljas jalg hakkab hästi kinni, sellepärast võta ikka kingad ära, kui sa sääl käid, armas hing, muidu kukud sa maha ja teed enesele haiget.
E 6960 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Ann Sepp (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuistne jutt kütist
Kord käinud üks kütt metsas jahi peal ja saanud alati palju lindusid lasta. Viimaks ei ole ta enam aga midagi lasta saanud, vaid alati, kui ta metsa läinud, kuulnud ta enese selja taga kanged naeru ja vilistamist. Ta vaadand ringi, aga põle kedagi näinud. Ta läind targa juurest abi otsima. Tark õpetanud, kuda ta õnn paremaks läheb ja öölnud: "Kui lauakiriku lähed, siis too sealt Jumala armuleib ära. Kodu tee tada peeneks ja pane püssi sisse ja mine metsa ja lase üle õla selja taha püssiga. Aga hoia, et sa tagasi ei vaata.
Mees teinud targa õpetuse järele, õerunud peeneks ja pannud püssi sisse ja läinud metsa leeva laskma. Ta lasknud püssi üle õla lahti ja näinud Jeesuse ristikuju enese selja taga kase otsas. Mees ehmatanud ja kukkunud maha ja olnud surnud.
E 6962/6963 < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatlatest
Vanal ajal kui palju sõdasid siin maal käinud, pannud inimesed oma raha ja kõik hõbeasjad maa sisse. Mõned pannud aga ka kui teistele oma varandust ei tahtnud jätta oma vara maa sisse ja lugenud katlale lausumise sõnu ja needmisi. Lõpetuseks öölnud nad, kas Jumala ehk kuradi nime "oh Jumal" ehk "Oh kurat". See, kes rahakatelt leidis, pidi ka kas kuradi ehk jumala nime ütlema, muidu ta teda kätte ei saanud.
Kord kündnud üks peremees kahe paari härgadega põllul. Kui ta ühe kivi ligi saanud, ei ole härjad enam sahka maa sees edasi tõmmata jaksanud, mees löönud härgi piitsaga, aga see põle midagi aidanud, härjad põle edasi saanud. Viimaks saanud mehe süda täis, löönud veel härgi piitsaga ja öölnud: "Mis kurat siin õige on?" Mees kuulnud raha kolinad ja näinud, et suur katlakõrv raha külles olnud. Ta vaadanud ümber ja näinud, et mitu rublatükki ja hõbesõrmused seal maas olnud, kus sahk kinni olnud. Ta toonud ruttu kodust labida ja hakanud kaevama, et rahakatlad kätte saada. Ta leidnud küll aseme, kus suur katel maa sees olnud, aga katlad ennast põle kuskil olnud.
E 6963 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Ann Sepp (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks kord läinud üks tüdruk mööda rukkivälja peenart kiriku. Ühe kivi ligidale saades näinud tüdruk, et suur kahe kõrvaga pott kivi ääres seisab ja rublatükid potis läigivad. Tüdruk mõelnud, kuda ma nüid ta kätte saan, kas pean jumalat või kuradit nimetama, ei tea kumba rahapanija ütles.
E 6964 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Mart Mägi (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõnajalaõiest
Vanast õitsenud sõnajalad iga jaanilaupäeva ööse. See, kes sõnajalaõie kätte saanud, olnud õnnemees. Ta võinud sõnajala abiga kõik teha, mis ta ise arvanud. Läinud igale poole, aga ükski põle teda näinud. Sõnajalaõiega näinud ta kõik ära, mis teised inimesed teinud. Sõnajalaõis löönud siis parajast õitsema kui südaööaeg olnud ja vanapoiss olnud hoolsast õit valvamas. Kes õit tahtnud kätte saada pidand omale valge lina ja mõega, mida kirikhärra enne õnnistanud kaasa võtma. Lina sai maa peale laiali lautud ja mõegaga kolm kriipsu ümber lina tõmmatud, et vanapoiss ligi ei saa. Oli õis kätte saadud, siis moondas vanapagan ennast kas leidja isaks, emaks, vennaks ja õeks, sagedast ka naiseks ja palus õit omale näha, ja juhtus siis, et õie leidja õit näha andis, siis moondas vanapagan ennast jäneseks ja lippas metsa. Ei annud ta õit näha, siis saatnud vanapagan varekseid ja muid hirmsaid lindusid mehe ümber karjuma. Olnd aga õieleidja hästi julge, siis viinud ta õie ilusasti koju ja temal olnud hea elu.
E 6965 < Ambla khk. - Karp Kuusik < Mart Mägi (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu põlemisest
Vanal ajal pannud kõik ihnsad inimesed oma raha, kui neil lapsi ei olnud ja võerastele raha jätta ei tahtnud, maa sisse auku, enne kui nad ära surnud. Peale nende surma on aga rahaaugud iga jaanilaupäeva ööse põlenud ja nähtud rahaaukude peal sinist tuld.
Kätte pole aga raha naljalt saand, sest vanapoiss olnud augu jääres valvamas ja kui raha hakand keegi võtma, saatnud vanapoiss oma sulased rahavõtjad hirmutama. Mõni, kel hea julge süda olnud, läinud rahaaugu juure, visand kolmetahulise nõela tulesse ja teinud kolm ringi ümber tule, et vanapoisi sellid ta kallale ei saa tulla. Tuli kustunud kohe nõela viskamise järele ära ja rahahunnik jäänud maa peale järele.
E 6966 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kõndinud Jeesus oma teed ja isunenud väga, seal näinud ta üht naest tahralt tulema, kes Jeesust nähes lüpsikut varjanud. Seal küsinud Jeesus: "Naene, mis on sul seal anumas, et anna mulle süia." Naene aga kostnud: "Ei mul pole siin midagi suupäralist, vaid selge vesi on siin sees." Seal kostnud Jeesus: "Pole tarvis selge vesi olla, vaid olgu sul kaks jagu vett." Sest ajast olla piim end palju veeks muutnud kuna ta enne seda selge piim olla olnud.
E 6971 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ristipäeval ei pea karjane ühti looduse ilustajad rikkuma nagu lille, rohtu jne., seda tehes tulla veri nähtavale.
E 6972 (11) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuu reede ja esmaspäeval kanep külvata, kasvab hea, nendel päevadel ka kablad teha, saada kõvad ja kestvad.
E 6972 (14) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuu ees käib ja hele täht taga (peremees ja sulane), siis on ikka ennemalt viljaikaldust oodata. Kui siis, kui sulane (hele täht) ees käib. Käivad nad aga kõrvustikku, siis nad pidada võitlema ja olla koguni õnnetud aega oodata.
E 6973 (21) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kuusenõelad enne küinlapäeva lume peal, siis peale küinlapäeva vee peal, sest lumi läheb siis pea ja kevade hea.
E 6974 (1) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas pikki juukseid võib saada
Kui neiu tahab omale pikki juukseid saada, siis võtku ta omale juukselõikaja ligi ja mingu, kui tuli ahjus on, ahju lõhna pääle. Sääl lasku ta oma silmad kinni siduda ja siis omal juuksed maha lõigata. Kui juuksed lõigatud on, siis pandagu nad lammasteraua pera vahele , keerutatagu kolm korda ümber pea ja üteldagu: "Kasva juukse, sirgu juukse, sirgu hästi suureksa!"
Pääle seda löögu lõikaja sellega üks kord tüdruku pea ja teine kord selja peale, siis tulgu lõikaja ahju päält maha ja löögu kolmas kord ahju külje peale. Nüüd võib ka tüdrukul silmad lahti võtta ja ta võib ahju päält maha tulla. Siis kasvavad juuksed kohe nii pikaks kuni ahju päält maha.
E 6974/6975 (2) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lamba villasaagi suurendamine.
Kui lammast hakkad pügama, siis lõika kõige esite lamba pea pealt üks tükk villu, pane need villad lammasteraua pera vahele ja keeruta kolm korda ümber lamba pea ja ütle ise: "Jumala Isa, poja ja Püha Vaimu nimel!" Siis pista need villad talle suhu. Vaata siis, kust sul tulevad alla villad.
E 6975/6978 (3) < Pärnu < Võrumaa - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuri proua
Kord olnud ühes mõisas üks väga kuri proua, kes alati oma orjadega tülitanud ja ka ühtelugu neid peksa lasknud, et need mitte tema meele järele pole tööd teha jõudnud. Tema häärberi ehk lossi lähedal olnud üks väga mäda soo ja selle soo sees üks veikene järv. Et säält mõisast väga kõverad teed tõiste mõisate poole viinud, siis võtnud see proua nõuks, sellest soost ja järvest otse õiget teed läbi lähema mõisa poole teha. Mis mõteldud, saanud ka pääle hakatud. Ta pannud kõik omad orjad selle juure töösse. Nüüs olnud orjadel päris põrgu elu. Töö olnud väga raske ja päälegi pidanud nad sääl lossiakna all proua silma ees töötama. Ükski pole aga proua tahtmise järele jõudnud teha. Kui ta muidu aknast näinud, et mõni pole hästi rutuga teinud ehk jälle tagasi juhtunud vaatama, selle lasknud ta kohe kupjatel oma lossi akna alla tirida, sääl maha tõmmata ja kolmeharuliste piitsadega, teine mees tõiselt poolt, pidanud siis teda peksma. Proua vaadanud läbi lossiakna ja röökinud ikka: "Andke talle häste, andke talle häste! Miks ta laiskleb ja ei tee mitte tubliste tööd!"
Sedaviisi tehtud ühtelugu päeval ja igal õhtul, muidugi peksetud enamasti kõik orjad läbi, proua vaadanud päält, käsknud ikka kõvemaste lüia, kui kupjad pole tema tema tahtmise järele löönud, siis lasknud ka kupjad maha tõmmata ja neid hästi tubliste peksa, seni kui ta arvanud, et ehk mõjub.
Küll töömehed palunud, aga palve pole kedagi aidanud. Neid pisaraid, mis siis orjad sääl valanud, olnud arvamata. Kui orjad nõnda hulga aega järvetöö juures olnud, siis juhtunud kord, et see kuri proua väga raskeste haigeks jäänud. Orjad olnud proua haigust kuuldes kõik rõõmsad ja soovinud südamest, et ta ka sureks, sest siis saaks nad temast lahti. Prua jäänud päev-päevalt ikka haigemaks. Haigus olnud ka väga raske. Alati kisendanud ta suurt valu ja rääkinud: "Ajage saadanad välja! Vaata, nüüd tulevad! Nüüd viib minu praegu ära."
Vahetevahel käskinud jälle orjasi nuhelda, sest et need nüüd enam tubliste tööd ei tegevad. Jälle kisendanud suurt valu. Kui ta juba mõne kuu haige olnud, siis juhtunud kord, et pikne kõvaste kärkinud ja välk käinud ikka löök löögi järele. Sel päeval heitnud ka see kuri proua hirmust piina kisendads hinge. Kui ta hinge heitnud, siis olla kõik ta ihu pealaest jalatallani üles punsunud ja nii kui paja põhi mustaks läinud ja hirmsaste haisenud.
Mõni päev pääle surma olnud matus. Kõik keha olnud nii üles punsunud, et kirstu tahtnud lõhki ajada. Matuse ajal olnud ilm kaunis selge ja ilus. Kui surnukeha hauda pandud ja haud juba kinni aetud, pöörnud matjad kodu poole, aga haua kohal tõusnud äkiste väga suur piksepilv üles ja pikse kõva pauk käinud haua peale. Haud hakanud suure pragisemisega põlema ja saatnud muidu sinist suitsu taeva poole. Kui haud juba tükk aega olnud põlenud, siis kustunud tuli ära. Matjad läinud tagasi hauda vaatama ja leidnud, et haud olnud ühes prouaga ära põlenud ja ainult suur sügav sinine tuhahaud järele jäänud. Kõik, kes seda näinud ja kuulnud olnud väga ära ehmatanud. Mõned rääkisid, et vana sarvik olla proua hauda läinud ja pikne olla seda löönud, millest ka proua põlema läinud. Nõnda saanud see kuri proua otsa ja tee jäänud soost ja järvest läbi tegemata, orjadel olnud nüüd aga palju parem elu.
E 6991/6992 (10) < Pärnu - Jaan Karu (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõnise vakk
Vanal ajal viidud üks suur vakk (nõu) kuhugile mõtsa. Sinna kantud kõik vilja, linu, raha, riideid, villu jne. sisse. Misasjast mitte sinna pole viidud, seda pole ka peres olnud. Ehk kui mõni säält mööda käinud ja pole mitte midagit sisse pannud, sellel juhtunud kohe mõni õnnetus. Igal aastal peetud aga küünlapäeval selle vaka juures suurt püha, kuhu kõik külarahvas kokku sööma ja jooma tulnud. Kord läinud üks-kaks peremeest tõnisevaka pärast tülisse. Nüüd juhtunud kord, et tõisel peremehel kõik lehmad laudas kael vastu seina, keel väljas ja vahivad. Perenaene näinud, et lehmad olnud, jooksnud, tõmmanud kirve ja raiunud lehmadele kopsusse. Nüüd jooksnud ta peremehe juure ja kutsunud peremeest vaatama, kuidas lehmad osandavad. Peremees tulnud vaatama ja leidnud, et lehmalõad, milledel muidugi otsad läbi seina väljapoole olnud, kõvasti väljapoole sirgu venitatud ja nii lehmad lauda seina küljes. Kõik ütelnud, et lehmad olla nõutud. Väljas lauda juures olnud ka suured jäljed ja tõises jalas olnud nõial pastal, aga tõises jalas viis olnud. Nüüd mindud nõiatarga juure abi otsima. Tark juhatanud: "Nõia jälje seest võtke lume, pange seda lauta ja suitsutage lume, siis saavad lehmad terveks. Tehtud ka seda. Aga mis ei aita. see ei aita! Lehmi pole enam ükski terveks teinud. Nüüd arvatud, et lumi jälgedes sulanud ja sellepärast ei aita.
Tõise talu sulane olnud aga lõad sirgu kiskunud ja nõnda lehmad ligi seina olnud. Sulane naernud kui koer, kuid pole sellest sõnagi julgenud rääkida.
E 6993 (20) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas peigmeest võib saada
Mine sauna, lase sääl oma ihu kuuma käes higiseks minna, siis ära mitte vihu, vaid pühi närtsuga oma ihu päält higi, pane see higi närtsuga keresele. Siis võta kereselt, pane leiva sisse ja anna sellele, keda sa omale meheks tahad sisse, ise ütle: "Sa olgu minu ligi nii kui see higi." Siis võtab see poiss sind ära ja armastab väga.
E 6995 (23) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas hallitõbe võib parandada
Võtta halli hobuse valjad ja seo nendega ilma haige teadmata teda sängi külgi kinni. Siis löö teda nende valjatega ja ütle: "Kurivaim! Saadan! ... mine seljast ära."
Siis läheb hallitõbi minema.
(Ka olla hea, kui haige halli hobuse selga istuvat ja kodust ära sõitvat. Kui siis hallitõbi tulevat ja haiget eest ei leidvat, siis ei tulevat ta enam ilmaski tagasi).
E 6997 (26) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas tuleviku võib tääda saada
Kui tahad oma tulevikku tääda saada, siis mine jaanilaupäeva õhtul metsa, kus sõnajalg õitseb. Seisa sõnajala juure ja tee omale rist ette. Siis tuleb vanapagan ja katsub sind kõiki pidi hirmutada, küll ta tuleb mitmesuguse looma näol, aga ära teda karda, siis sa saad oma tulevikku näha.
E 7002 (30) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ussisõnad, mis nõelumist keelavad.
Ussikene, sussikene!
Ära mind salaja suska,
nägemata näpista!
Ma tean sinu sündimise koha!
Põrgus laia kivi otsas.
Kui neid sõnu loed, siis uss ei nõela.
E 7004 (32) < Pärnu - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Roosi arstimine
Kõige pealt loe tagaspidi Issameie, siis võta üks paber ja tee sinna pliiatsiga üheksa risti peale. Peale seda tee nende üheksaga risti sisse üks viienurgaline rist ja riipsuta siis paber pliiatsiga üleni ära.
Siis pane roosi pääle ja roos saab terveks.
E 7005 (35) < Pärnu l. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord tulnud Võisiku vallas ühe talusse kolm poisikest sisse. Peremees tunnud kohe, et need poisid muud keegi pole kui katkud. Poisid küsinud säält süia, juua ja muid asju. Peremees annud neile kõik, mis nad küsinud. Poisid rääkinud nüüd:
"Meie oleme kõik kohad läbi käinud, nüüd on veel Paduvere, Pahvastvere, Suurluik ja Lustivere käimata, nüüd peame ka sinna minema."
Viimaks läinud poisikesed minema. Et see peremees katkusõnu mõistnud, siis pole nad sääl midagi kurja teha saanud.
E 7013/7014 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda perenaine soendiks saanud
Perenaine sõtkunud toas tainast kui vanamehike akna alla tulnud ja perenaest oma jutule kutsunud. Perenaene pühkinud käed puhtaks ja läinud akna juure, kus vanamees temale soe(hundi)naha üle pea heitnud ja naene varsi soendiks saanud ja metsa jooksnud. Mahajäänud laps nutnud rinna järele pea terve päeva. Seal läinud vanaeideke üle õue , kuulnud lapse karjumist, märganud asjalugu ära ja hüidnud üle ukse tuppa lapsehoidjale: "Mine metsa ääre, seal leiate kaks kivi, üks on suurem, teine vähem, istu vähema kivi peale lapsega ja laula:
"Hommikuks huunisa,
keskpäevaks kistavars,
lõunaks lõhmuspuu," ja läinud ise edasi.
Lapsehoidja teinud nagu õpetatud, seal jooksnud soendiks saanud ema metsast välja, heitnud soenaha suurema kivi peale, istunud ise vähema kivi peale ja imetanud last. Pärast võtnud soenaha üle pea ja kadunud jälle metsa.
Nii sündinud juba kolm päeva. Neljandal päeval hüidnud endine eideke mööda minnes tuppa: "Kütke suurem kivi pihlapuudega kuumaks ja varitsegu peremees metsas, et naest parajal ajal ära peasta."
Peremees kütnud kivi kuumaks ja jäänud ise metsa varitsema. Nüid tulnud lapsehoidja lapsega, istunud kivi otsa ja laulnud oma tuttavat laulu. Kui ka soendiks saanud ema metsast välja jooksnud, soenaha seljast kuuma kivi peale pannud, ise pisema kivi peale istunud last imetama. Mees tulnud metsast välja ja nii kohe naene seda näinud, heitnud lapsehoidja sülle ja kivi juure nahka nappama, nahk aga olnud kuuma kivi peal kõrvenud ja kokku kiskunud. Nüid tahtnud ta metsa jooksta, kus aga mees ta kinni tabanud ja nii ta jälle inimeseks saanud, kus nüid kõik ühes kodu kõndinud.
E 7014/7015 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuda pulmalised soendiks saanud
Kord kõndinud sandi moodi mehike talule ja palunud öömaja, et aga majas pulmad olnud, ei võetud teda vastu ja ta läinud saunamehe juure, kes ta lahkeste öömajale võtnud. Nüid küsinud sant: "Mis on su suurem varandus." Seal vastanud saunamees: "Mis muud, kui lehm laudas." Sant käskinud saunamehel lehma ära tappa, peakesed lauta panna ja jalad igaüks ühte nukka. Saunamees teinud seda. Nüid käskinud samt: "Võta see nahk, mine lauta reie alla ukse juure põrandale ja hüia ise üle ukse: "Kõik põleb!" Saunamees teinud nagu kästud ja pulmalised jooksnud üle naha välja ja saanud kõik soendideks ja läinud metsa.
Saunamees ehmatanud isege ja jooksnud sauna juure, aga sant olnud kadunud. Ta läinud lauda juure, laudas aga olnud igas nukas ilus lehm ja kesket lauta kirju päits. Ta rõõmustanud üliväga õnne üle, aga kurtnud peremehe ja pulmaliste üle väga.
Kord läinud ta heinamaale niitma, niitnud kaari, niitnud kaks, töö aga ei olla edenenud, seal istunud ta põesa vilusse ja hakanud võileiba sööma.
Söönud, joonud, seal karganud kari huntisi metsast lagedale ja otse tema poole, kus nad siis saunamehe söömist teravaste tunnistanud. Mees ei mõistnud hirmuga muud, kui pildus võileiva palu huntide hulka, et näljaseid sööta, kuni kustkilt abi asuks.
Saanud iga hunt suupala söönud, seal saanud nad korraga peremeheks ja pulmalisteks. Võileib olla esimese õnnistusega and ja niipea soend seda süia, saand ta inimeseks.
E 7015 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui langetõbi peale tulnud, visatud must siidirätik suu peale ja kui tõbi üle läinud, siis visatud rätik põlevasse ahju ja sellega ei tulnud iialgi langetõbi peale.
E 7024/7028 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kudas Vanapagan vanast kaabust ilma jäi
Mees, kes metsas tarvilikka puid riistapuuks otsinud, näinud küll, kudas ilm pilve läinud ja kohe müristama hakanud, aga enne, kui ta märgatagi mõistnud, olnud tal juba vihm kaelas. Et ta nüid enam mujale varjule ei saanud, läinud ta ühe suure, poolmädanud kase kõrvale. Müristamine ja vihm jäänud mõne aja pärast jälle üle ja ilm olnud ilusam veel kui enne.
Mees tulnud kase kõrval kaugemalle, kuulnud aga kasejuurikate all, kes alt õõnes olnud midagi. Uuesti astunud ta kase kõrvale ja vaadanud siis kase varjult, mis sääl ometi piaks olema. Kohe tulnud üks punase pääga poisike metsast, kummardanud kase juurikate alla ja küsinud: "Anna mu müts siia."
Antud säält müts ja punase pääga poisike, kes muu keegi ei olnud kui vanapagan ise, läinud oma teed. Jalamaid tulnud teine punase pääga poisike, küsinud niisama, saanud mütsi ja läinud pasholl.
Nõnda käinud neid mitusada, kes aga oma mütsi kätte saanud, see läinud ku tuul. Kui enam kedagi ei tulnud, läinud mees kase kõrvalt, kah kummardanud maha ja küsinud kase juurikate vahele: "Anna mu müts siia?" - "Ei ole ju enam," saanud ta vastuseks. "Ei tea, kas mõni kurat neid kaks tükki pähe on pannud võeh?"
Mehel kippunud naer peale, lisatud aga juure: "Vanaäti kaabu on veel, saad sellesama." Antudki vanaäti kaabu, mis kõik otsast otsani inimeste sõrme- ja varbaküüntest valmistatud olnud.
Mees võtnud mütsi, pannud pähe. Kohe ku tuul, viinud kübar ta minema. Ta näinud nüüd ka endiseid punase pääga poisikesi, kudas nad ümber hulkunud ja inimesi taga kihutanud. Kahele mehele, kes varjule lubanud minna, jooksnud üks punase pääga poisike juure ja käskinud teist meest ütelda: "Lähme, et aga hiljaks ei jää!"
Teine punane pää jooksnud teise juure, tõuganud seda minema, käskinud ütelda: "Lähme."
Sarnaseid ja veidramaid tükka, mis nad teinud, mis aga vanaäti kaabuga mees väga hästi ära näinud ja ise ka ühest kohast tõise lennanud, kuni ta viimaks himu vahtimisest ja lendamisest ära läinud.
Ta tahtnud siis maa jääda, aga ei saa. Kübar vinnab edasi, mees sülega ümmert puu kinni. Ka see nõu ei aita, jalad tantsivad edasi.
Viimaks mees, kübar pääst, ja kaplarts maha, see nõu aitas. Nüid sai mees oma tahtmist mööda kõndida ja käia. Tegi tule üles ja kõrvetas vanaäti kaabu krõmpsuks kokku, nii et tast enam peutäit tuhkagi järele ei jäänud.
Kui nüüd vanaätt omale uut kaabut ei teinud, siis on ta vist praegu palja pääga.
E 7033/7034 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosjajutt
Vanast olnud kosilased ühes talus, kus nad oma kosjajuttu peremehe ja perenaisega puhunud, kui peretütar ehk kositav, kes parajaste magamast üles ärkanud ja kohe kahe käega oma kõhtu kraapima hakanud. Perenaine arvanud, et kosilased arugi ei saa, mis kraapimine see on, ja ütelnud: "Lapsed, ajage kits välja, nüid kaabib levaanumat!"
Peretütar aga vastanud: "Ei, ei, memm, mina kraabin oma kõhtu!" Peigmees, kes ära näinud, et ta üks mõistlik inimene olnud ja midagi salata ei püidnud, võtnud ta omale naiseks ja ei rääkinud kitse väljaajamisest ega kõhukraapimisest kellegile. Aga jutt on ikka rahva kõrvu peasenud, ja kui talle mõni sõna juure lisatakse, venib ta viimaks eht nüidseaja romaaniks. Minu kõrvu on ta aga niisama pikalt ulatanud.
E 7051 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui varesid talveõhtul puude latvas nähti, siis arvati tõine päev külm ilm olevat.
E 7054/7055 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks videvikul ei tohi vilistada?
Vanasti olnud Pajuse veske peal üks möldripoiss, kellel moodiks olnud alati vilistada. Kord õhtuvidevikul vilistanud ta õige valjuste vesketammi peal, kuuleb aga sedamaid, et kaugel metsas temal keegi vastu vilistab. Poiss vilistab teist korda, jälle vilistatakse vastu, aga palju kävemalt ja ligemal kui enne. Poiss vilistab veel korra ning vastu vilistatakse, et maa põrub. Veel korra vilistab poiss ja vanapagan on tema ees, nülitud inimese keha seljas ning küsib: "Mis sa tahtsid minust?" Poiss ehmatanud nii ära, et vaevalt aga vanapagana eest veskekotta saanud jooksta. Sellest aeast saadik ei ole poiss ilmaski enam vilistanud. Ja öeldakse ikka: "Videvikul ei tohi vilistada! Sa kutsud kuradid enese juure." Ehmatuse järel olnud poiss kaua aega haige.
E 7060/7061 < Ambla khk., Nõmküla v., Nõmküla k. - Jakob Karelson (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Miks tuli suitseb?
Ennemuiste istunud õitselised metsa ääres tule ümber ja küpsetanud kartuhvlid. Korraga tulnud halli habemega vanamees metsast välja ja küsinud õitseliste käest: "Kas mulle ka kartuhvlid annate?"
Õitselised: "Meil on üksi nende tarvis, ei täidi sulle anda."
Hall vanamees: "Kui ei anna, siis võtan vägise ning hakanud kartuhvlid tulest välja võtma, kusjuures ta ise nõnda sõnanud: "Mis käps, see lops, mis vindund, selle viskan metsa, mis külm, selle panen küpsema, mis jahe, selle annan Hansule."
Kartuhvlite söömist lõpetades aevastanud halli vanamees kolm korda tulesse ja kohe tõusnud tulest paks suits ülespoole. Sellest saanud õitselised aru, et halli habemega vanamees, kes kartuhvlid söönud, keski muud ei olnud, kui vanapagan ise.
Sellest siis ka tulla, et tuli, mis enne ilma suitsuta olnud, veel tänapäevani suitseda.
E 7081/7082 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall ja mees
Hall tulnud kord mehele vasta, teretanud teda ja küsinud kas sa mind veel tunned. Mees kostnud: "Kust ma sind tunda võin, ma ei ole sind kunagi enne näinud?"
Hall ütelnud: "Oh, oh, meie elasime ju aasta aega ühe naha sees, aga üks vanatüdruk ajas mind sinu juurest ära, sest ta andis sulle kust rüibata."
Teinekord tulnud jälle hall mehe juure ja tahtnud talle pääle minna, aga mees saanud eest ära kardulakoopasse joosta. Hall kutsunud teda küll: "Tule välja, ma jürkan sind veel enne ühe korra, siis lähan ära omale maale ube tegema."
Aga mees ei ole enne koopast välja tulnud, kui hall omale maale läinud. Siis roninud ta välja ja hakanud omale kah uba tegema.
Uba kasunud aiateiba pikkuseks ja jämeduseks, aga mitte ühte kõtra ei ole talle külgi kasunud, kui ta ära lõigatud, siis leitud, et varred kõik seest õõnes ja teri otsast otsani täis olnud. Hallide maal kasuvat kõik niisugused uad.
E 7082/7083 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha põletamine
Ennevanast põletanud või kuivatanud vanapaganad tihti metsas raha ja kui inimesed juure vaatama läinud, kustunud tuli ja kadunud raha kõik äkiste ära. Aga kui nad ruttu mõnda asja tule pääle saanud visata, jäänud raha selle alla alles.
Kord sõitnud mees öösi ratsahobusega metsast läbi ja näinud, et vanapagan jälle raha põletanud. Et mehel midagi asja käes ei ole olnud tule pääle visata, sellepärast kihutanud ta ratsahobusega risti-rästi tulest läbi, kuni ta kustunud.
Hommiku läinud ta tuleaset vaatama ja leidnud sealt hulga kuldraha nende kohtade pealt, kuhu hobuse kabjad olid puutund.
E 7084/7085 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sureja raha matmine
Kord olnud üks vanamees raskesti suremise peal haige, aga hing ei ole tal mitte tahtnud ihust välja minna. Nõnda viselenud ta juba mitu päeva. Tulnud lauba õhta, rahvas läinud vihtma, aga perenaene jäänud üksi salaja haiget valvama.
Kui majas kõik juba vagusaks jäänud, ajanud vanamees sängis istakille, vaadanud ümberringi ja et ta kedagi ei ole näinud, võtnud ta pääaluse padja seest rahapagaski välja, roninud sängist maha ja läinud tarre. Tõmmanud käpaga kolm korda koldest tuhka üles, pannud raha sinna asemelle, lükanud tuha pealt jälle tasaseks ja ütelnud: "Kelle käsi paneb, selle käsi võtku." Isi kukkunud kõmm! kolde ette maha ja surnud.
Perenaene kuulnud ja näinud seda asja kõik pealt, jooksnud vanamehe juure, võtnud tema käe oma peosse, tõmmanud kolm korda sellega koldest tuhka üles ja rahakast olnudki käes.
Oleks perenaene ka teistega vihtuma läinud, siis ei oleks keegi teadnud, kuhu vanamees raha pandis ja ta oleks igaveste kolde jäänud. Kunas vanamees teda veel oma käega võtma oleks tulnud.
E 7085/7087 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1893). AT 240 + 240*, Munavahetamine, 21 t. + Võidujooks munavahetamisel, 17 t. Eesti käsikirjalistes kogudes on lisaks veel kümneid ainult loodushäälendi üleskirjutusi. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Meok ja kana
Enne olnud meokal*1 kullased munad ja kanal kärnased munad. Sellepärast pilganud meok alati kana ja laulnud ühtepuhku:
"Töö-töö, tühi pesa,
minul kuus kullast muna,
sinul kaks kärnast muna."
Kana vihastanud küll selle üle, aga parata ei olnud tal midagi.
Kord teinud nad meokaga kauba maha, et kumb ennemalt kuldmunade peale saab, sellele nad jäävad. Meok teadnud muidugi, et ta kanast mitu jagu rutem lennata võib, sellepärast naernud ta ja hakanud võistu lendama. Varsi olnud meok kanast tükk maad ees. Seal hüidnud kana tagast järgi:
"Meok, meok, riba peras*2,
mine pajju*3, pane kinni!"
Meok ei ole enam aega saanud tagasi vaadata, vaid lendanud pajustikku riba kinni panema. Aga seni kui ta tagasi jõudnud, olnud kana juba kuldmunade peal. Nüid jäänud kuldmunad kanale ja kärnased meokale.
Sest saadik muneb kana kullaseid mune ja meok iga aasta ainult kaks kärnast muna. Ja kui karjased teda näevad lendavat, kisendavad nad:
"Meok, meok, riba peras,
mine paiju, pane kinni!"
*1 mehik, meigas - kaelustuvi e. metstuvi; *2 järel; *3 pajuvõsasse, pajustikku
E 7089/7091 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Unel juhatud rahakatal
Ühele mehele juhatud kord unes: "Mine vana sanna asemelle enne päeva, tõsta sealt labidaga kolm korda mulda ära ja siis tuleb rahakatal nähtavale. Võta siis ta omale, aga hoia, et sa kellegiga ei räägi ega Jumala nime ei nimeta. Mees tõusnud üles ja läinud, visanud paar korda juba labidaga mulda ära, sääl tulnud külamees, läinud mööda, teretanud ja andnud jõudu. Rahakaevajal saanud süda täis, et kes sind nüid siia õnnistas ja ütelnud: "Perset laku!" Ei ole isi tähelegi pannud, et need sõnad ka rääkimine on, aga kui ta need sõnad ütelnud, läinud rahakatal kolinal maa alla, mees kaevanud küll veel tüki aega, aga ei kedagi, läinud viimaks ära kodu.
Saanud mõni päev mööda, seal juhatud talle jälle uueste: "Pane kaks härga adra ette ja mine enne päeva jälle sinna samasse kohta, kuhu rahakatal maa alla vajus, aja kolm ringi adraga ümber saunaaseme ja siis saad rahakatla kätte."
Mees teinud ka nõnda, kuda juhatud, rakendanud härjad adra ette ja läinud kündma. Käinud kaks ringi ära ümber saunaasema - ei keadgi iseäralikku juhtunud ette tulema. Jõudnud juba kolmandama ringiga sinna, kus ta esite peale hakkas, seal jäänud härjad seisma, ei tahtnud ega tahtnud enam vedada jõuda. Mees hirmutanud küll, aga ei kedagi targemat. Viimati ütelnud ta: "No jumal tule appi, teie ei jõu nüid enam vedada kah!"
Nõnda kui ta Jumalat nimetanud, käinud üks kilin ja kõlin adra all ja rahakatal kõige täiega vajunud maa alla, muudkui suur vasksang jäänud adranina otsa ripendama.
Kui teda mõnele muule mõistlikumale mehele ei ole juhatud, kes ta välja on võtnud, siis on ta praegu alles seal maa sees.
E 7092 < Viljandi khk., Vana-Võidu - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõid naene.
Kord elanud üks naene, kes oma nõidusega alati teistele väga palju kurja teinud. Kord käskinud ta oma lapsi: "Lapsed, minge lõigake ja tooge mulle teise tare uksepakust kolm laastud."
Lapsed mõtelnud, ükskõik, kas meie oma ehk teise tare uksepakust toome ja ega ema seda ei tea. Sellepärast lõiganud nad oma tare uksepakust kolm laastud ja viinud emale.
Saanud paar päeva mööda läinud, surnud sealsamas talus kolm hobust järsku ära, kelle uksepakust kolm laastud olnud lõigatud. Vana nõid jooksnud laste juure ja ütelnud: "Lapsed, kärnased, te olete meie oma uksepakust kolm laastud lõiganud.
E 7113 (4) < Põltsamaa - Martin Luu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui tahetakse, et peavad hästi head linad kasvama, siis peab neid ihualasti külvama ööldes: "Minge ja viige, kui tulete, siis tooge!"
E 7133/7134 (2) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uisa karistai
Üitskõrd ollu uisk üte tüdrukut nõglanu. Küll otsitu abi, aga kennigi ei ole mõiganu. Valu olla hirmus suur, ta pidanu jalga maa sihen hoidma, siis ollu väha paremb.
Kolmandal päeval kuulu selle talu inimese, et üle kate maakonna hommiku poole minna, üits õige tark uisaarst ollev. Mintu selle manu ja toodu sinna. Nüid kutsun tark tüdruku sinna, kos uisk teda oli naglanu.
Tark läinud tüdrukust tükk maad kaugele, üte puhma manu ja nakanu uiske kokku kutsma. (Ta mõistan uisa sõnu). Tullu õige suur kari uiske kokku. Tõise ollu kikk nõnda julge ja astun targale manu, aga üits tullu õige häbelikult, ei ole tohtin silmigi targa poole tõsta. Tark ütelnu sellele: "Kas sina seda tüdrukut naglasid?"
Uisk ütelnu häbelikult: "Mina jah". Siis võttan tark vitsa ja nakanu uiska nüpeldeme. Uisk siverden ja vingun kohan. Viimati kui küll saanud, lasken valla ja ütelnu: "Kudas sa tohtsid seda tüdrukut naglata, kui ta sulle midagi ei teinud? Nüid mine ja laku haav puhtaks, et ta terveks saab."
Uisk minnu ja lakkun haava seni kui haav valges jäänu. Nüid käsken tark uiske ära minna ja minnu tüdrukuga kodu ja tüdruk saanu terves. Targale massetu hulk raha selle eest.
E 7137 (1) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pisuhända sad kinni panna, kui tagasipidi Issameiet loetas.
E 7137 (12) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Koorit vitsage ei tohi lehma luusva, sis nakas lehm verd nüsma.
E 7138 (13) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sarapuutse vitsage ei tohi lehmale lüvva, siis pist uisk lehma ära.
E 7138 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui sa mõtsan kõnnid ja mõtsavaimu ahk haldija jälge pääle juhud, sis essud ära.
E 7139 (32) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui kennigi ära essus, sis aagi püksi ja lastma ja vaadaku pükse ja kintse vahelt, sie om nätta kos olda.
E 7140 (39) < Tarvastu khk. - Jaan Sikk (?) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Müristemise ajal ei tohi tühja nõud käe otsa võtta, muidu lää vanapagan nõu sisse ja pikne löö inimese sissi.
E 7217/7219 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust.
I. Kus on põrgu?
Et põrgu enamb taevas pole, seda teab iga inimene, kes pühakirja om lugenud, aga kus nukas ehk kus maal ta praegu seisab, seda vist mitmed veel ei tea. Alamal seisav jutukene tahab sellest selgust tuua.
See oli ühel septembrikuu õhtul kui Sauga valla taluperemees õhtul heinakoorma pääle ladus, et hommikuks Pärnu turule müüma minna. Küll keelis naene ja lapsed, et pääle poole öö hoopis paremb on minna, et ka siis veel õigeks aeaks turule saab. Aga mees ei jätnud oma jonni, ta laskis sulase hobuse ette rakendada, istus ise koorma otsa ja sõitis õueväravast välja linna poole.
Tunni kolm võis ta jo käinud olla, aga ikka ei tulnud veel kõrts. Tee oli ees kui laud, kanarpik kasvis kahel pool teed. "Mis lugu see ometagi on? Miks ei jõua ma ometi kõrtsi juure," mõtles mees iseeneses. Kust see tuleb, et külatee nii tasaseks on silutud ja kas ma vaest koguni teelt pole ära eksinud. No, jumala ristike juures, pea jõuab kella 11. aeg, mil kõik pahad vaimud rahvajutu järele platsis peavad olema. Oh jõuaksin kord ometi kõrtsu juure välja. Ta kiirestas veel hobuse sammusid suurema viledusele ja sõitis jällegi mõne tunni edasi, aga ikka üks ja seesama lugu. Seesama nõmm, kanaharjakud ja männad kahel pool teed kuni viimaks ühe suure kõrge, valge kivimaja ette välja jõudis. Et see mitte oodetav kõrts ei olnud, märkas mees esimesel silmapilgul. Ka ei olnud ta enne ilmaski niisugust uhket hoonet oma läheduses veel näinud ega täätud ka siis arvata. Mis koht see õieti oli, kuhu ta nüüd oli välja juhtunud?
Ta sidus hobuse ukse ette posti külge kinni ja mõtles maeasse sissi astu teed küsima, aga selsamal silmapilgul lükati uks lahti ja üks saks ilmus lävele ja küsis mehe soovi järele. Kust ta tulla ja kuhu ta minna?
"Tahtsin heinakoormaga Pernu turule minna. Olen Sauga valla mees, nüüd olen vist ära eksinud ja palun tääda, mis koht see on, kuhu olen juhtunud?" - "Mis sina kohast küsid?" sõnas herra poolkaredalt. "Oled heinamüüja, et ka oma abikaasa keelu ja laste palvet õhtul ei kuulnud. Siin saab ka heinu hädaste tarvitatud. Paljo nõuad oma veiksest peksust?" - "Viis rubla," kostis mees. - "Paras hind viis rubla. Oleks sa enamb küsinud, siis oleks sina seie jäänud," kordas herra. "Ooda sääl oma koorma juures ja ära sa paigastki liigu kuni sulle raha välja toon."
Seda üteldes läks herra tuppa tagasi ja lükkas ukse poiokile. Mitte koguni peris kinni.
Mehel mõlkusid mitmed mõtted peas: "Kust võis võõras herra seda tääda, et naene ja lapsed teda vasto ööd keelsid kodust välja tulla? Mind ta keelis kangeste ära oma koorma juures seista, kuni raha välja toob. Tükk aega on juba mööda, aga rahatoojad veel kusagil. Kes teab kas toobki raha, vaid petab ainult. Lähan vaatan ukse vahelt tuppa, süüdi ta mulle anda ei saa, sest ma olen juba küllalt siin ootnud."
Nõnda mõteldes astunud mees trepi pääle ja vaatnud ukse vahelt tuppa. Aga kuidas kohkunud ta ja jäänud hirmu pärast peris kangeks. Ta näinud, et inimesed, peris alasti inimesed katlate sees keenud ja veiksed sarvedega mehed toppinud hagu ja puid katlate alla. Ta tundnud sääl mõnda oma sõpra, kes mõni aeg joba surnud. Ka tema onu ja vanaisa, kes mõlemad viinavõtjad mehed elades olivad, olivad sääl, mõlemad ühe katla sees, tõinetõisel karvus kinni ja tülitsesid hirmsaste. Vana saadan, suur mehemürakas, pitk lehmasaba taga ja sikusarved peas, olnud taga seina küljes, jämeda raudahelõa küljes kinni ja limpsutanud keelt. Selsamal pilgul, kui mees sääl vahtinud, sõitnud tõld trepi ette, neli musta täkko ees.
Vana saadan saanud väga rõõmsaks ja raputanud jämedat ahelõõga ning küsinud: "Keda säält tuuakse?" Keegi ta sellidest vastanud kõva häälega: "Võlla mõisa kubjast." Selle pääle naernud vana saadan koledaste ja hüüdnud: "Hea, väga hea! Sedasugust meest ma ammugi juba ootsin. Tooge ta sedamaid sissi, ja pange sinna keige suuremase katlasse, kus need kaks joodikut ees on."
Teendrid sammusid ukse poole ja ja talumees jooksnud kui tuul oma heinakoorma juure. Varsi ilmunud kaks teendrit, tõmbanud ühe alasti mehe tõllast välja ja kandnud, tõine peast ja tõine jalust, maja sissi. Tõld pöörnud siis kiireste ümber ja sõitnud tuldud teed tagasi, nõnda et hoostel tulesädemed nõnasõõrmetest välja purskanud. Varsi selle pääle ilmunud ka heinaostja herra ja toonud mehele viis rubla välja. "Säh, siin on so raha, meie ei peta õiget ilmaski ega tee kellegile ülekohut, kes õigust vähegi taga nõuab. Sina, mees, viska oma koorm ümber ja heida ise kõhule vankrisse maha ja ära sa oma pead enne ülesse tõsta kuni hobune seisma jääb. Kas said aru?"
Nõnna nüüd mees ka hirmu pärast teinud, et sellest koledast paigast niipea kui võimalik ära pääseda. Ta pistnud raha tasku, lükanud koorma ümber ning heitnud otseti vankrisse, mille pääle ta kolm tugevat piitsahoopi kuulnud, mida saks ta loomale virutanud.
Kui hobu seisma jäänud, tõstnud ta pea ülesse ja näinud, et olnud oma maea ukse ees.
Oma käimisest põrgus jutustanud ta siis oma naese ja laste ja keige perele. Säält ongi siis see jutt tänapäevani rahvasuhu jäänud. Et Võlla mõisa kubjas just selsamal ööl ära surnud kui mees heinakoormaga kogemata põrgu juhtus, see oli mehele siis kindlaks tõenduseks, et ta põrgus oli käinud.
Nüüd tead siis, lugeja, et põrgu Pernumaal seisab ja see võib väga võimalik olla, sest Pernu ümber on paljo soogusid ja nõmmemaad, päälegi, et ülemal seisav jutt Pernumaa mehe enese jutustatud on. Oleks põrgu Võru- ehk Villandimaal, siis teaksivad ka Võru- ehk Villandi mehed sellest koledast kohast midagi paeatada.
E 7219/7223 (2) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
II. Hõbekulp
Ennevanast, ei tea jo mil aeal, aga üks kord ta ikka olnud, kadunud Partsi mõisa karjanaesel hõbekulp ära, kellega ta võid teinud. Kulp olnud sakste oma, ja seda nõuetud nüüd vahetpidamata karjanaese käest. Kas anna kulp kätte ehk maksa 30 rubla. Aga kui keige otsimise ja kuulamise pääle ei tulnud kulp välja, vaid jäi kadunuks. Sääl ei olnud siis enamb muud nõu, kui taga Valga targa juure minna, maksku mis maksab.
Pani siis karjamees ühel hommikul hobuse rakkesse ja kihutas taga Valga targa juure, kes mõndagi kadunud asja oli kätte saanud ning mitmele vargusekraami oli kätte juhatanud. Seda täädis sel aeal missugune vägev mees taga Valga tark omal aeal olnud. Partsi mõisa karjamees jõudnud õhtuks aegsaste perale ja saanud ka õnneks targaga kokko, sest ta olnud kodus. Kui karjamees oma asja oli targale jutustanud, ütles see: "Õhtu on käes, tule tuppa ja heida voodi puhkama, küll hommiku saame asjaga korda."
Aga karjamees palunud luba ukse ees vankris magada, et sooja ööga toa sumbunud õhk ta nõrga tervisele kahju ei teeks, mida vana tark ka siis viimaks lubanud. Karjamehel ei tulnud ka vankris magades silmadesse. Rahutumad mõtted kulbi kadumise ja herra pahanduse pärast vaevanud teda. Ta silmad olnud peris lahti veel, kui vana tark toauksest välja astunud ja kolm korda läbi sõrmede vilistanud. Kolmandama korra vilistamise pääle ilmunud üks kaharpeaga veik habemega mehekene targa ette. See küsinud: "Miks sa mind hüüdsid." Tark rääkinud alandlikult: "Mitte just ilmasjata. Eile õhtu tuli Partsi mõisa karjamees mo juure, magab praegu siin ukse ees vankris, ta naene on herra hõbekulbi võid tehes ära kaotanud. Kus ta ometagi on, et ma teaksin talle hommiko ütelta?" - "Oh, selle tühja asja pärast oled sina mind seie kutsunud! Praegu viibisin Talina Toomemäel ja vaatsin sakste maipidu päält, et sugugi aega poleks saanud tulla. Niisuguste tühja asjadega jäta mind tõine kord tülitamata. Mõtle, ega minagi enamb mõni poisikene ei ole. Hõbekulp on neil ise kogemata pütti või alla jäänud ja nüüd aeavad otsimisega ilma lõhki. Ütle talle, et kulp või all on ja mõista ka hinda võtta. Ära ka iga tühja asja pärast mind tülita nago ma joba sulle esmalt ütlesin. Arva omast peast ka ise midagi välja. Sest see pole jo kellegi tark, kes keik tõise õpetuse järele teeb. Ma arvan, et ma sind jo ülearu kaua olen õpetanud. Sina saad kiitust ja au, mina keigevähemad midagi."
Seda üteldes kadunud kaharpea kui maa alla ja vana tark läinud tuppa ja heitnud magama. Et mees nüüd keik nägi ja kuulis, kuis asjad seisivad ja kus võikulp peidus oli, võis ta hobust vankri ette panna ja minema sõitu, aga ta ei teinud siiski seda mitte. Sest siis oleks ta vana tarka pahandanud, kelle nõu tal mõisa teenistuses, mine tea mis asja pärast, jälle võis mõnus olla.
Hommiku vara kutsus vana tark karjameest ette, raputas viina kirja ja küsis vaevapalgaki kolm rubla hõbedat, sest hõbekulp olevad pütis või all. Mees maksis küsitud hinna, tuli kojo ja leidis keik niiviisi kui veike kaharpea ja tark olivad seletanud. Kulp sai kätte ning karjamehe ja sakste süda jäi rahule. Noh kas niisugune tark küll sel aeal ei võinud kuulus olla?
Aastad paar oli ülemalnimetud juhtumisest mööda läinud ja karjamehe ainus tütar oli sinnasamasse ligidale ühe jõuka taluperemehe mehele saanud. Koht oli kõigiti hea, põllud kandsid vilja, et lust näha. Aga kari ei tahtnud heaste sigineda, mis igale põllumehele peaasjaks on, sest karjast tuleb sõnnik ja põllurammu ja kui kari kängu jääb, on ka põllupidamine kängus? Mis viga see ommetagi oli ehk olla võis ei mõistnud peremees ega perenaene kumbki mitte. Keige heledamal heinaaeal ja keige suuremal suvel, kui rohto keik kohad täis olivad, lõppesid neil keige paremad karjaelajad ära. Peris karjamaal. Aga ikka üheaindsa koha pääl, õvve all künka pääl, oja kalda ääres. Mis kuri koht see võis küll olla?
Sääl ei olnud pererahva täädupärast mingisugust kõrtsu ega laadaplatsi olnud, kelle asemete pääl ikka niisugused õnnetused juhtuvad, et sääl paljo vannutud ja kurja hüütud. Aga kes teab, võis see väga vanast olnud olla. Jällegi surid sinna kaks keigeparemad lehma järsku tõinetõise järele ära. Seda lugu rääkis nüüd väimees oma naeseisale ning käskinud teda jalapäält taga Valga targa juure minna. Ka jutustanud ta väimehele, kuhu ta peab targa juure jõudes magama heitma, mitte tuppa, vaid välja vankrisse nago ta omal reisul on teinud.
Seda keik pani väimees teraselt tähele ja sõitis siis tõisel päeval targa juure. Teda käskis siis vanamees oma asja jutustata ja häda, kas iseenese ehk loomade pärast tulnud, ette kanda. Mees tegi seda osaval sõnal ning palus tarka kui vähagi nõu hakkab teda avitada. "Saab keik näha homiku," ütles tark, "nüüd tule tuppa, ei heida voodi puhkama." Aga võõras ei teinud seda mitte, vaid ütles: "Sui aeg ja soe on, ma võin ka oma vankriski põõnutada." - "Olgu siis pääle," ütles vana tark. "Aga hommiku ole sa varajane, mul on tarvis kodust siis ära minna. Aga enne tahan sinu asjad ära õiendada." Seda üteltes soovis võõras vanakesele head ööd ja heitis vankrisse pitkali.
Aga polnudki veel keskööaeg kui ukse lõksatust kuuldi ja tark toast välja astus ja kolm korda läbi sõrmede vilistas. Sääl jooksis kaharpea mehekene kui nool ta juure. Ta oli vist väga kaugelt tulnud, sest ta ähkis ja lõõtsutas hirmsaste, pühkis higipisaraid otsa eest ja lausus. "Mikspärast mind nii hilja ööl jälle hüüdsid? See peab küll vist suur asi olema?" - "Ta pole küll asi, aga veikseks arvata ta teda ka ei voi. Sääl põõnutab Partsi mõisa karjamehe väimees praego vankris, kes eile õhtu mo juure tuli ja kaebas, et igal suil lehmad ta õue all künka pääl surma saavad. Mõtelge pisut järele, kaks lehma tõinetõise järele kaotada pole ka keige rikkamal peremehel nalja asi." - "Või nii!" hüüdis käharpea. "Paremat lontrust ei või enamb ilmas olla kui see Ojaääre peremees oma majapidamisega tõeste on. Roovikuid ta ei muretse ega koplile aeda ümber ei tee. Peris laiskvorst! Ta ei peaks õiguse pärast sinna Ojaääre künkale oma kanapoegi ka laskma, kui ma temaga tahaksin jonni aeada. Sääl künka otsas on vana kõrtsiase ning sääl seisab paari jala sügavusel mo rahavarandus, mida ma küll ise teeninud ei ole, vaid mida kõrtsimees, kes umbes 300 aastad tagasi suri, oma naese ja poegade eest sinna maha mattis ja mind siis palus seda vahtida, et keegi elus inimene teda kätte ei pea saama. Nüüd Ojaääre elajad, et tal õiget karjast ka ei ole, sõkuvad ja roojastavad mo rahakasti kaane viimaks puruks. Siis see pole imeasi kui ma puutüki pihku tõmban ja südametäiega mõne puruks löön. Väärt on see varandus, et ma keik ta loomad, kui ta veel edasi nõnda teeb - maha notin." - "Anna andeks," kostis tark, "ma ei täädnud seda mitte, siis on peremehel ka omajagu süüdi küllalt. Ma tahan talle siis ütelda hommiku, et ta aia sinna künka ümber teeb, et loomadt enamb kasti pääle ei saa tallama." - "Jah, seda pead sa ütlema, et ta kodu jõudes kohe roovikud muretseb ja aia veel nädala sees enne pühapäeva jutlust ära teeb, sest just jutluse aeal pean ma igal pühapäeval kirikus olema, et siis kirikuliste mõttid muude asjade pääle juhtida. Aga seda hoia ütlemast, et sääl künka sees mo varandusekast on. Niipea kui sina teda temale ehk mõne tõisele juhatad, oled sa kadunud inimene. Ma olin täna ööse Riias, mõisnikute balli pääl. Oi, see oli alles ball veel! Kolm paari läksid mõõkade pääle välja vehklema ja mina väsitasin ennast nende narrikestega üht ja tõist taga kihutades hirmsaste ära. Viie minuti pärast pean jälle Riias vanas tuttavas kohas tagasi olema." Seda üteldes olnud käharpea kui maa alla jälle kadunud. Kui Ojaääre peremees varahommikul targa tuppa astunud ja viinapudeli talle pihku pistnud, raputanud tark pudelid ja lugenud neid sõnu viina kirjast, mida mees isegi öösel käharpea mehe suust kuulnud.
Talumees sõitnud nüüd kojo ja kaevanud tõisel hommikul rahakasti täätava koha seest välja. Hea kastimürakas, umbes arvata vaka suurune. Täis mõõduvakk, mitte kraadivakk. Pool kulda, pool hõbedat. Mis nüüd mehel oli viga elada või maja pidada. Ta teinud ka veel pool naljapärast õpetud kohale aia ette, aga mis sääl veel hoida oli, kui ise rahakasti ära kasis.
Umbes aasta pärast sõitis ta targa juure, et temale ka õpetuse eest mõni kamula täis kulda-hõbedat viia. Aga tarka polnud enamb kuskil, ta oli naese jutustamise pääle, pärast tõisel päeval, kui Ojaveere peremees sääl käinud, jäljeta kadunud. Vist arvas rahahoidja kasti kadumist targa süüks. Kes teab?
Tähendus: Mis peame meie niisugustest rahvajuttudest kolm korda vilistamistest arvama? Ka nüüd vilistatakse kolm korda ning meie oleme mõne tunniga Talinas ehk Tartus.
II. Hõbekulp või hall tähendab, et meie seda soome vendade käest peaksime järele perima, kus kulp jäänud. Sest ilmast ilma meie võid ei või teha, kui tarkuse hõbekulp kaotsis on.
III. Kes tarkust tõistele õpetavad, on seda enne tõiste käest õppinud ja kui sa mõnesaja aasta pärast tarka meest lähaksid otsima ehk temale õpetuse eest palka maksma, on ta ihulikult jo ammu kadunud. Ta suguvõsa käest saad veel kuulda päeva ja tunni, millal ta kadunud."
E 7223/7225 (3) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mine põrgusse
Vaene kehva rendiperemees ei ole jõudnud oma mõisaherrale rendiraha ära maksa. Sellegipärast tulnud sõna sõna ja käsk käsu peale. Et peremees tulgu mõisa ja õiendago oma asi ära. Peremees jälle mõtles: "Mis ma mõisa lähan, mis ma õiendan, kui ühte kopikat raha praego taskus ei ole."
Aga või herra seda täädis või uskus. Kas täis kõht seda teab, mis tühjale tarvis on ehk rott valla magasiaidas, et kirikorotil ainult ivakest hamba alla pole panna. Mis sinna teha, see on nõnda ilma viis enne meid olnud ja jääb pärast meid ka nõnda. Mees pidi ikka viimaks, ehk küll häbi ja hädaga, mõisa minema herra palvele, et see mõne nädalagi veel rendirahaga kannataks. Aga kas herra seda tegi, kuuleme varsti.
Niipea kui peremees mõisa jõudis ja herra ette saanud, jooksnud herra temale vastu ja haaranud rinnust kinni. "Sina igavene sõnakuulmata koer, mito käsku ma sulle järele saatnud, et sa pidid mõisa mo juure tulema ja rendiraha ära tooma!" - "Pai armuline säks, mul ei ole kopikatki hinge taga, niipea kui saan, siis toon."
Seda vabandust ei uskunud mõisnik enamb ega võtnud kuulda, vaid viskas talumeest uksest välja üteldes: "Kasi, mine põrgusse!"
Talumees mõtles iseeneses võibolla, et põrgust kehvematele peremeistele raha lainatakse, ega ometi herra kui tark mees mind asjata sinna poleks käsknud otsima minna. Lähan kodu, panen uued viisud jalga ja võttan leiba ka natuke ligi, siis tahan põrgus ära käia, muud midagi. Juba pääle lõunat marssinud siis mees põrgu poole ja saanud just õhtusöögiks parajaste sinna. Teda võetud sääl kaunis lahkeste vasto, kutsutud lauda sööma nago oleks ta ammune võõras või sugulane olnud. Keik põrguvaimud kuulanud tähelepanemisega tema kõnet kurjast mõisaherrast, kes temaga nii halastamata ümber käinud ja teda põrgusse käskinud minna.
"Hea küll," ütlesivad nemad, "ta käskis sind põrgusse tulla ja sina oled heameelega ka tulnud. Sellepärast meie sind küll rahaga võime aidata, aga koguniste siia elama meie sind ei võta mitte. Aga sinu mõisaherra, see ei taha küll meie käest abi, aga teda ennast on meile hädaste tarvis, sest siin puudub üks timukas, kes käsust üleastujad peab nuhtlema ja selleks on teie herra sündsamb kui keegi tõine üle ilma."
Kui mees söönud oli, anti talle raha kätte ega küsitud mingit viitungitki vasto, mida talumees väga imeks pani. Talle öeldi, et ta viie aasta pärast punktselsamal päeval peab raha, mis lainatud, tagasi tooma, mida mees ka kindlaste lubanud.
Nüüd saadetud ta vasto ööd tulema. Ehk küll tee kaunis pitk olnud jõudnud peremees siiski valgeks kojo. Siis tõtanud ta mõisa ning maksnud herrale keik võlg rendiraha ilusaste tasa. Aga herra imeltanud ja ütelnud: "Kust oled sa need rahad võtnud? Nad on nii palavad kui tulest võetud ja kõrbehais on neil juures." Mees kostnud: "Herra on mind põrgusse käsknud minna, siis olen ma seda ka teinud ja need rahad säält toonud."
Seda kuuldes kohkus herra omas elus esimest korda põrgu nime kuuldes ja pakkus talumehele need rahad tagasi, mida talumees mitte vasto ei võtnud, vaid herra rahade juure laua ääre mõtlema jättis ja ise kojo sammus.
Sestsaatik ei tulnud vaeselmehel enamb rendiraha puudust, ikka sai ta nii paljo iga aasta omast põllust ja sissitulekust, et võis ausaste mõisarendi ära maksa.
Viie aasta pärast punkt selsamal päeval, mil ta raha oli põrgust toonud, läks ta jälle teda sinna tagasi viima. Jälle anti talle süüa ja võeti lahkeste vasto. Sääl ta võttis siis rahakoti põuest ja palus oma võlga ära maksa. Aga talle ütelti, et seda enamb tarvis ei olla. Ta võida seda raha omale pidada, sest ta mõisaherra olevat ka joba ise siia eile toodud. Küll punninud mehekene vasto, aga see pole midagit aidanud. Nüüd olla siis herrale kohuseks pääle pandud, et ta raske tööga seda raha, mis mees põrgust lainanud peab tagasi teenima ja mees võida seda raha, mis kord lainatud, õigusega omale pidada.
Selle üle siis küll tänanud mees väga, et võlg temale kingitud. Aga ta süda ei olevat sellegipärast mitte rahul. Kui nüüd küsiti, mis mees siis veel soovida, et ta süda rahul pole. Siis ütles talumees: "Lubage, et ma selle raha, mis mulle olete kinkinud, oma mõisaherrale annan, et tema töö vaev ja raskus, mis tal siin kannatada on üks jagugi kergitud saaks. Aga seda palvet ei võetud kuulda.
Siis palus talumees oma mõisaherrad, kes küll enne surma tema vaendlane olnud, veel kord näha saada. Ka seda ei lubatud, vaid öeldi: "Sina, liig pehme ja helde südamega talumees. Kes teab, mis sina oma piinaja kasuks keik ära teeksid, kui meie seda lubaksime, aga siin enamb halastust ega heldust ei tunta."
Kui nüüd talumees põrguuksest välja astus, kästi teda veel kord tagasi vaadata, ja kui ta tagasi vaatis, nägi ta oma herrad kolmandamas põrgus ukse juures nutvat nuhtluse tuline kepp käes. Ta tahtis tagasi pöörda ja talle mõnda trööstisõna ütelda, aga uks lükati sedamaid kinni ja meie talumees sammus kurvalt kojo poole. Sääl kuulis tema, et mõisaherra eile lõuna aeal oli ära surnud.
See jutukene on Võrumaalt.
E 7226 (4) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 674*. Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pääsukese osi
Vanal aeal kõndinud üks taluperemees järve ääres ja pannud tähele, kuidas pääsukesed vette osjade sissi alla ja üles lendanud. Ta olla ka kuulnud, et pääsukese osje olemas olla, mida pääsukesed sügisel süüa, siis osjade sissi pääle söögi pugeda ning sinna magama uinuda kuni kevadel jää sulab ja sui palavus valitseb. Siis ka pääsukene oma talve pitkast unest ärkab ja Loojat kiita märkab. Seda oli talumees kuulnud oma vanemate käest ja seda nüüd ta sääl järve ääres kõndides mõtles. Aga mõtlemine üksi ei aita, ta tahtis katsuda, kas vanemate jutul ka tõepõhja on. Ta ise tundis jo pääsukese osja lapsest saadik, et see natukene pitkem ja valkjamb oli kui teised osjad. Sellepääle võttis ta lootsiku, sõudis osjade juure ja korjas neid ühe peotäie prooviks katsuda. Kas nad ka inimesel süüa passivad ehk kas neil toidumago ka juures on. Mitte nälja pärast ei teinud ta seda, sest ta oli hommiku keedetud kapsaid kõhu tubliste täis söönud ja täädis et õhtal kojo minnes teda pessitud kapsad sealihaga jälle ootavad. Aga kas lähab nõnda, kui inimene mõtleb?
Viis võib tulla viletsusta,
kuus või meelekurvastusta.
Mees tõmbas lootsiku kaldale, võttis osjad pihku ning sammus põllule suure kivi kõrvale ning istus sinna maha. Sääl ta hakanud nüüd pääsukese osje sööma. Nad maitsenud magusamad kui mesi ehk suhkur, nõnda et mees keik selle peotäie puhtaks ära söönud ja siis sinnasamase paika kivi kõrvale magama uinunud ja sääl kevadeni kui surnud kunagi magusat und põõnutanud. Ei vaevanud teda sääl külm ega nälg ega näinud kellegi inimese silm. Ta olnud põllu pääl suure kivi kõrval nägo tõine kivi kunagi.
Kord, kui mehe oma poeg rükkikõrt künnud, siis puutunud isa adra ette ja poeg veeretanud temal tõise külje. Et peremees pääle pärtlipäeva ära kadus ja teda taga otsiti ja kuulati, aga kuskilt leida ei olnud, saivad naene ja lapsed jälle rõõmustud, kui peremees pääle jüripäeva tuppa astus ja perenaese käest küsis: "Kas hommikuse keedetud kapsad on jo peesitud, ma tahan süüa."
Jutt Võrumaalt perit.
E 7227/7229 (5) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 470 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Isa õpetus surmavoodil
Kord jäänud üks isa raskeste haigeks ning arvanud isegi, et enamb üles ei tõuse. Siis kutsunud ta oma aindsama armsa poea haigevoodi ette, et viimist tahtmist sellele tääda anda. See ei sündinud mitte vara ega maja pärast nagu tõistel surejatel see viisiks on võetud, vaid koguni tõise asja pärast, mida keegi paljo meie aeal ei tee. Isa õpetus olnud nõnda: "Kuule, mo kallis poeakene, kui ma nüüd suren, siis mata mind ausaste maha nago keik ilma inimesed oma vanematega tegevad. Ja siis, kui sina noore naese võtad ja pulmalistega laulatuselt kojo poole sõidad, siis pead sina oma pruudi juurest vankrilt maha astuma, mo haua pääle tulema ja sääl palvet tegema ning lõpetuseks veel "Meie isa" lugema. Vannu see pääle, mo poeg, et sina seda tõeste teed." Ja poeg vandus selle pääle.
"Hea küll," ütles isa. "Pisut on neid lapsi, kes oma vanemaid rõõmu sees mäletavad siin ilmas. Aga kas neid ühteainust leida on, kes oma rõõmu sees vanemaid siis mäletavad, kui nad jo ammugi hauas magavad. Siis, poeg, nüüd loodan ma seda sinust, et sa oma vannet täidad ja pead, mis sa oma isale haigevoodis oled lubanud. Sina ei pea seda ealgi kahetsema."
See oli nüüd isa õpetus poeale, mille pääle ka vanamees paari päeva pärast ära suri, nõnda kui ta ise oli ette arvanud.
Paari aasta pärast võttis poeg naise ja pidas pulmi, aga oma isa sõnad seisivad tal ka pulma aeal meeles. Kui ta nüüd oma noore pruudiga ja uhke pulmarongiga laulatuselt tulles surnuaiast mööda kojo poole sõitis, käskis ta kutsarit kinni pidada, sest tema tahta surnuaeda natuke sissi minna oma isa haua pääle palvet tegema.
"Kus sa selle aruga lähad," ütlesivad pulmalised ning ka pruut. "Eks sul pärast muul ajal palvet aega teha ei ole. Ära ole narr!"
Aga poeg armastas oma isat ja ei hoolinud pruudi ega ka pulmaliste keelmisest ühtegi. Ta kiskus ennast väe kombel nende käest lahti ja jooksis surnuaiale, kõigist tõistest haudadest mööda oma isa hauale ja langes sinna põlvil maha palvele. Kui ta nüüd palvet isa eest oli lõpetanud ja tema hingele taevalikko rahu soovinud, tõusis ta põlvede päält ülesse, aga nägi nüüd ehmatusega, et tõine pool hauda lahti oli ja kena trepp sinna alla läks. Ta vaatis kummardades alla ja nägi oma isa sääl seisvat ja talle käega näitavad, et ta alla peab astuma. Ta astus trepist alla ja langenud oma isale kaela, pruuti ja pulmalisi unustades.
Kui nad tõinetõist olivad suudelnud, ütles isa: "Hea poeg, kallis poeg. Sa oled oma sõna ja vannet pidanud. See ei pea sulle mitte tasumata jääma. Ma pistsin oma pead kalmukünkast välja, kui sina pulmarongiga tulid. Ma arvasin iseeneses, vist on ta mind unustanud ja sõidab mööda. Aga kui suur oli mo rõõm, kui sa aeda sissi astusid ja mo haua pääl palusid. Oh kui kallis ja armas oli so palve! So silmapisarad sadasid kui kuldpisarad alla mo halli pää pääle ja mulle anti luba õndsate seast sulle vasto tulla, sind teretama. Keegi surelik pole niisugust luba veel saanud ega saagi vist saama. Tule nüüd, poeg, mo elupaika ka vaatama, kuidas ma elan. Las noor naene oota, see ei tee viga."
Nüüd lükkas isa ühe kuldvärava lahti ja koguni tõine ilm seisis nende ees. Sääl olivad inimesi ja inglid tuhandaid. Keik valge siidiriidedega ehitud, ka minu isa sai inglitest tõiste riietega ehitud. Ainult minul olivad ja jäivad needsamad riided, kellega mind isa sissi viis. Keegi ingel tahtis minule küll uusi riideid anda, aga tõine keelis ära ja ütles: "Ei ole tarvis, tema lähab tagasi."
Ma seisin nägo kohkunud oma isa kõrval, keik seda au ja ilu nähes, mis nii ütlemata imelik oli, et seda keegi üles ei või rääkida. Sääl seisivad kõrge koori nägu pilve pääl, suur muusikukoor oma kuldsete mänguriistadega. Mo isa nikutas peaga nende poole ja palus mulle kolm tükki mängida. Oh kui ütlemata ilus ja armas oli see mäng! Kui muusik lõppis, ütles isa mo vasto: "Poeg, nüüd peame lahkuma, aga mitte enamb kauaks. So pruut ootab sind."
Mo isa saatis mind kuldväravast läbi trepi juure, sääl andnud nad veelkord tõinetõisele suud, jätnud jumalaga, mille pääle poeg hauast välja astunud.
Aga pulmarongi enamb mitte kuskil! Sääl seisnud keegi tundmata mees ühe haua pääl ja nutnud. Ta küsinud pulmarongi kadumist selle käest, see vastanud: "Seda on kolmsada aastat tagasi, nõnda kui kirikoraamatud tunnistavad, kui üks peigmees surnuaeda ära kadunud ja pruudi ootama jätnud. Ega sina ometa see mees ei ole?" - "See ma olen jah," ütelnud peigmees. Kolm lugu laskis isa mulle mängida ja seda aega polnud ilma aea järele rohkem arvata kui kolm minutit. Oh, ma igatsen väga oma isa ja pruudi järele. Maailm näitab mulle väga kale."
Seda üteltes langes peigmees pihuks ja põrmuks kokku, mida keik surnuaias oleja mees oma silmaga päält näinud. Nõnda saanud siis peig oma pruudi ja isa juure.
Jutt Villandi poolt perit.
E 7229 (6) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont taga selja
Kord läinud toapoiss tüdrugut hirmutama, kui see vana endise lossi juurest üht hõbelühtrid tooma saadetud. Kell löönud lossi tornis parajaste ükstõistkümmend. Paks mets kasvanud ka lossi ümber, mille lähedal ka sakste matmisehoone seisnud. Sellepärast olnud see koht keige surelikkudele pimedatel öödel kardetav ja hirmus. Aga toatüdruk oli sääl mõisas jo mõnda aastat sakste teenistuses olnud ning selle koleda kohaga kauniste harjunud. Ta ei kartnud õigust ütelda ei hunti ega tonti ehk küll nimetud õhtul mõisapoisid teda kohutasid, et ta vana lossi juure minna ei julgevat vanaherra hõbelühtrit säält neile ära tooma. Tüdruk ütles, et see temal veike asi olevat, võttis lossivõtme ja läks.
Toa Hants vahtis kelmlikult ümber, pilgutas silmi tõiste poole, kes lauas istusid ja kaarte mängisid, et nemad asjast pärast sõna ei pidanud lausuma. Ta kadus siis varsi seltskonna seast ja läks tüdrukut hirmutama.
Sai küll varsi lossi juure, aga kartis ise tonti, mis hirmus. Sellepärast jäi ta lumivalgis riidis, kaks sarve peas, välja trepi juure seisma ja ootis sääl tüdruku väljatulemist. See ei tuurinud ka kuigi kaua. Tüdruk tuli ja kandis laternat ühes ja lühtrit tõises käes. Ka nägi ta Toa Hantsu esimese piguga ukse kõrval seisvat ja veel üht tõist. Aga veel üht tõist võõrast Hantsu selja taga. See oli mustas riidis, suure kongis nõna ja siku sarvedega. Tüdruk hüüdis seda lugu nähes: "Hants, oi, Hants, vaata mis sul selja taga!" Ise pistnud ruttu lippama.
Nüüd ootnud tõised sõbrad ka Hantsu tagasi tulemist, aga asjata. Hantsu ei tulnud, ja kui viimaks mitme laternaga ja mitme mehega asjalugu vaatama mindi, oli toapoiss Hants trepi kõrval maas surnud. Keik tema ihu päälaest jalatallani olnud üleüldse siniseks pitsitud nagu tondi töö kunagi.
Nõnda rääkis külaeidekene ja lisas omast käest veel juure, et see, lapsukesed, kunagi hea pole tõist inimest hirmutama minna. Ehmatusest sünnivad mitmed hädad ja haigused.
E 7230/7232 (7) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Taga Peterburgi
Et taga Peterburgi Soomemaa jaos inimesed vanal aeal ennemuiste peris nõiad ja kuntsimehed olnud, et nad võinud ennast missuguseks loomaks ehk linnuks muuta nõnda kui keegi ise soovinud, sellest teati paljudes paikades Viljandimaal aastat 30 tagasi mõndagi jutustada.
Kord olnud siit maamees taga Peterburgi Soomemaa jaos kroonuteenistuses ehk kuidas tuleb ütelda - istmas talude pääl. Sellel peremehel olnud kolm tütart ning keige vanemb neist hakanud soldatit väga armastama. Vanematel polnud ka midagi selle vastu, kui soldat nende keige vanema tütre kosiks, aga väimees, raibe, olnud ise hirmus ettevaatlik. Ta märganud kaunis sagedaste, et üks kui tõine neist perekonnaliikmetega majast äkki ära kadunud, mõnda päeva kaotsis olnud ja siis jälle äkki kui maa alt välja tekkinud.
"Selle asjaga ei või õiget lugu olla," mõtelnud soldat iseeneses, "inimesed on muidu keigiti lahked ja lõbusad, et paremat tahta ei või. Aga üks suur viga siiski juures. Võtan ma küll keige vanema tütre naeseks kui teenistusest lahti saan ja viin ta ära Virumaale. Aga kaob ta keige pakemal töö aeal käest ära, mine tee siis. Enne tahan peris põhja välja uurida, mille abiga nad seesugusid kuntsitükkisid tegevad. Kas vaest vanakurat ise nende teejuht ei ole."
Oma mõtted soldat muidugi oma pruudile ei avaldanud ehk nad küll tõinetõist ihust ja hingest armastasivad. Aga kui üks inimene ennast kord luuramise pääle on heitnud, siis on niisuguse eest väga veider mingit saladust varjul hoida, olgu siis, kui ta mõnikord raskeste magab. Ja soldat magas ka täna, märdipäeva õhtul raskeste. Õhtusöök oli aegsaste söödud, keik pererahvas heitsid puhkama. Mikspärast see täna õhtul nõnda on? Märdiõhtu ja nii vara minnakse magama. Nüüd on üks tükk neil tõiste ees.
Isienesele: "Jaan, hoia silmad kinni ja norska valjuste, sest täna ööse sünnib tõeste midagi." Ja Jaan norskas valjuste, paljo valjumini kui ta enne kunagi oli norskanud. See tegi meie tuntud pererahvast varsi julgeks, et nad silmapilku enamb ei viivitanud, vaid kohe tule üles puhusivad ja ehitima hakkasivad. Saapad ja sukad, kudrused, helmed ja kaelarahad, keik panid majatütred nüüd rutuga ümber nägo pulmaehtid kunagi. Aga pulma polnud sääl soldati täädupärast ümberkaudu mitte kuskil.
Ka vana isa ehtis ennast pühapäeva riidisse ja sosistas perenaesele siis veel mõned sõnad kõrva sissi: "Katsu väimehele hästi süüa anda kuni meie kojo tuleme. Ütle talle, et meie Helsingi-rahva pidule läksime ja vaata seni ilusaste (hüvaste) kodu järele."
Ma kuulsin keik, aga norskasin kangeste. Sääl tuli mo pruut mo voodi juure ja puutus oma roosisuuga mo huultesse, ise tasa sosistades: "Maga, mo kallike, rahuga, maga ja ole ülevel kuni ma tagasi kojo jõuan." Selle pääle läks ta mo juurest ahjo kõrvale, kus üks veikene potikene seisis ahjuaugus, mis ma päeva olin näinud. Selle poti sees oli vedel salv. Sellest vedelikust, kus veike pintslikene sees seisis, tõmbas igaüks omale kordamööda palja otsa pääle. Kes ära tõmbas oli harak valmis ja lennas vurinal aknast välja.
Kui keik, isa ja kolm tütart kadunud olivad ja tuli ära kustutud, tõusin ka mina tasakeste üles, panin saapad jalga, aeasin sineli selga, müts päha ja mees ongi valmis. Ma kartsin perenaist oma pruudiemad, et ta vaest ära kuuleb ja minu käimist takistab, aga ta magas. Ma panin tule peeru otsa põlema, võtsin pintsli ja panin vedelikopoti seest ka omale otsa pääle. Varsi olin siis harak valmis ja lennasin aknast välja, mitmest kubermangust ja linnast üle, taga Perliini, veel mõni hea verst ühe rikka karjamõisa rentriko pulmas. Säält leidsin oma peremehe kolme tütrega eest. Oh, nad panid väga imeks ja küsisid, kust mina seie olevat saanud ja mil viisil? Ma ei salanud mitte midagi. Sääl ütles siis pruudiisa nago poolpahaste: "Saab näha, sa uudishimuline, kes sind siit nii kaugelt kojo viib. Oled muidu kaunis hea poiss, aga topid oma nõna siiski sinna, kus ei sünni. Palu oma pruuti, kui see sind kojo aitab, siis on hea. Mina niisuguste asjade sekka ennast ei sega." Nõnda rääkis mo äiataat ja mul oli hirm küllalt kojo saamise pärast.
Meie sõime ja jõime ja olime rõõmsad ühes pulmarahvaga, aga meid ei näinud mitte keegi. Mul oli see veel koguni õnneks, et mul pruut ka pulmas oli, siis polnud mul tarvis ühegi võõra saksa näioga tantsida. Pulmad kestsid kolm ööd ja kolm päeva, siis oli ka kojotulek käes. Ma tantsisin veel oma pruudiga parajaste üht soome rahvuslist tantsu, kui nägin, et mo aiataat kolmes haraku mundris aknast välja lendasid. Seda ütlesin ma nüüd pruudile ja ta vastas kurvalt: "Oh mina vaene, mis siis sinust saab? Sind ei või ma kuidagi siin võõras paigas muuta. Tule ruttu välja, tõesed lähavad kaugele ära, ma ei saa neile enamb järele."
Meie siis jooksime välja. Sääl silmas ta ühe looma kondiluu, mis ukse kõrval maas vedeles, käskis mind sellele kaksiti selga istu, siis oli valge hobune valmis. Veel õpetas mind pruut: "Hoia, et sina tagasi ei vaata kuni hobu seisma jääb." Ise lendas ta haraka kombel kõrgele ja kadus mo silmist.
Mo valge hobu jooksis väga kangeste üle metsade, jõgede ja järvede, ikka edasi põhja poole. Ma poleks ealgi tagasi vaatnud, kui mo sapkamüts peast maha poleks kukkunud. Vaatsin mütsi pärast tagasi, leidsin ennast maa päält maast, raipeluu jalgade vahel, ei enamb paigast kuhugi.
Nüüd hakkasin jala vantsima ja kulus kolm kuud enne ära kuni Soomemaale oma vana korteri kojo sain. Mõtelge, sel aal polnud veel Venemaal ainust raudteed ja nõnda kui ma pärast tääda sain, oli õnnetus lõuna pool Vilna linna minuga juhtunud.
Mo pruut oli mind ööd kui päeva ootnud ja kui nüüd tagasi jõudsin, pidasime kohe pulmad küsimata sellest, kas mo äiataat nõid oli ehk mitte. Ma sain soome näio omale naeseks. Ühe käharpeaga kaunikese, linalaka linnukese. Tõin teda välja Virumaale ja elasime kuni mõlemad vanaks ja halliks nüüd oleme saanud.
Jutt Villandimaalt perit.
E 7233/7235 (8) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 402 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Konn, kuningapoja naene
Kuningal olnud kolm poega, kaks tarka, üks lolli mõistusega. Kaks tarka võtnud targad kuningatetütred omale abikaasadeks aga loll poeg pole abikaasa kuskilt saanud. Viimaks võtnud ta head nõu targa juure minna ja tark õpetanud teda allikale minema ja mis ta säält leiab, seda peab siis naeseks võtma.
Noormees läks allikale ja istus sinna maha. Ootis tükk aega, ei kedagi kuskil näha. Viimaks ronib konn allikast välja, seda võttis nüüd kuningapoeg kinni, viis kojo ja see oli siis nüüd temale naese asemel.
Seda naesevõtmise lugu oli ka vana kuningas kuulda saanud, aga mitte oma silmaga näinud, mida nägo see kolmandama poja naene oli. Ta tahtis oma minijaid proovida, kes neist tööle kõige osavamb ja targemb oli ning saatis keige kolme miniale käsu, et nemad igaüks homme pidivad leiba küpsetama ja kuningale lõunaks lauale viima.
Targad poead olivad oma naestega väga rõõmsad, et isa kuningas niisuguse käsu välja andnud, sest nad igaüks sellest leiva küpsetamisest omale au ja kiitust kuninga ja keige riigi ülemate ees.
Aga loll poeg nuttis ja kaebas nõnda: "Oh mina vaene hing, mis mina pean tegema! Mo vendadel on targad naesed, kes mõistvad leiba küpsetada. Oleks mo naene inimene olnud võiksin ka mina au loota, aga mis konn sellest mõistab."
Seda kuuldes hüüdis konn toanurgast: "Oh, armas mees, ära muretse, too aga sina õhtul leivajahud tuppa ja viska virussale, küll siis näeme, mis sünnib."
Teiste poegade naesed vaatsid läbi akna seda lugu päält, et konna mehe naene oma meest käskis jahud virussale visata. Nemad siis tegid ka nõnda ja viskasid kumbki mõõdu jahu virussale. Hommiku olivad nende jahud virussal niisamuti veel kui nad sinna visatud olivad, aga lolli poea naese leib oli valmis, magus ja maitsev, mille üle kuningal lõuna väga mekkis ja heameel oli.
Selle pääle käskis kuningas oma kolme miniad igatühte üht hamekangast kududa kuningale ja tema perele riideks.
Jälle rõõmustasid targad poead oma abikaasadega, et nüüd nemad tõeste au enesele saavad ja ilusamad kangad kuduvad kui lolli poea naene.
Ka nüüd vahtisid nad salaja akna all, mis lolli poea toas tehakse. Mees nuttis jälle niisama kui eelmisel korral ja ütles: "Neil on naesed ja nemad nüüd võivad küll kangaid kududa, aga mis mina pean tegema, mul on konn naeseks." Naene-konn vastas nurgast: "Mis sina muretsad, armas mehekene, too lõngad tuppa ning raio need kirvega tükkideks ning viska virussele, siis näed mis sünnib."
Nõnda siis ka loll poeg tegi, mida ka tõised vendade naesed läbi akna nägivad, kojo läksivad ning omad lõngad puruks raiusivad.
Hommiku vara saatis kuningas kangaste järele, aga tarkade poegade naeste kangad olivad niisama veel kui nad õhtul sinna olid pandud - ainult katki raiotud lõngatükid. Üksnes lolli poea naese kangas oli tasane, pitk ja ilus, mille üle kuningal väga hea meel oli.
Siis andis kuningas veel kolmandama käsu oma miniatele, et igaüks peab kuningale ühe vooditeki kuduma, et sellest siis täieste aru saada, kes neist kolmest miniast see keige targemb on, ja et see viimne proovi katsumine olla, mille järele kuningas oma miniad teab austada kuni elab.
Jälle rõõmustasid targad vennad oma abikaasadega ning naersid tagaselja oma lolli venda ja konna, tema naist. Jälle nuttis mees selle üle, et nüüd tõised teda võidavad, aga naene-konnakene krooksus nurgast: "Armas mees, ära karda midagi. Pole keegi teki kudumisega veel siin halja taeva all mo vastu saanud, siis nemad ammugi. Too mitmet kirja villased siidilõngad tuppa ja raio neid peenikeseks kui tuhk, seda ilusamad tekid tulevad, ja viska nad virussale.
Nõnda siis loll poeg ka tegi. Vendate naesed vaatsid läbi akna mehe tööd, mis ta lõngadega tegi ja kuulsid konna õpetust, läksid kodu ja tegid ka selle järele. Aga keik nende kallid siidilõngad jäid tükkideks, kuna lolli poea naese lõngadest kallid tekid olid koetud, mis kuningas ja riigi ülemad väga imeks panid.
Nüüd siis andis kuningas käsku, et poead minijatega pidid kõik suure ballipidule tulema, sest kuningas tahtis oma lolli poea naist keige suurema auga austada, ja oma tarkade poegate abikaasadele natuke hambavingu teha, et nemad mitte niisugust käetööd pole õppinud kui tema kolmas mini.
Hääkene küll, pidupäev oli käes ja keik rõõmsad, et nüüd saab juua, tantsida ja mängida ja lulli lüüa.
Aga loll poeg polnud mitte rõõmus, sest ta naene ei olnud mitte inimene, vaid konn. Kus sa konnaga lähad? Hobusad pandi siiska lollil poeal tõlla ette ja oodeti konna ehtimist. Kui ta viimaks uksest välja tuli, oli ta piltilus naeste rahvas, sirge kui osi ja ilusamb kui ingel. Ta mees, kuningapoeg, rõõmustas isegi teda nähes ja kiitis tema kenadust. Ta oli konnariided seljast ära heitnud ja tuppa varna otsa pannud. Kui ta kuningalossi poole sõitis oli keik tee siidi ja kaleviga kaetud ja kahekordsed auvahid kahele poole teed üles säetud. Ja missuguse au ja iluga vana kuningas teda vasto võttis, see olgu ära rääkimata Keik aeasid juttu temast, keik kuningakoja liikmed rääkisid temast kiitusega. Sõamehed marssisid ja pidasid selle iluduse ees paaradid ja musikandid mängisid marssisid kuni ligi keskööd pidulised ära lahkusid ja ka meie tuntud abielupaar.
Ligi kaks nädalad oli naene ilus kui pilt kunagi. Ei oleks ka halvemaks läinud kui vana poole toruga mees nago ta oli, endised konnariidid poleks ahjo visanud. Niipea kui ta seda tegi, oli abikaas kadunud ja kargas allikale sulpsti ning läks põhja.
Nüüd polnud kuningapoeal paremad nõu kui uueste jälle targa juure minna, kes teda nõnda õpetas: 2Sina pead 3 aastat iga päev allika ääres käima ja sääl nutma selle patu pärast, et sina oma naese konnariided oled ära põletanud, siis saad sina oma naese jälle kätte.
Ja kui kuningapoeg kolm aastat targa õpetuse järele päev-päevalt allikale nutmas käis, tuli säält viimaks ilus naene välja. Tuli allikast kolme aasta pärast ilus naene välja. Punkt.
Jutt Rõugest Võrumaalt.
E 7236/7239 (9) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 532+313/4+675 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanakuradi tütar
Ühel mehel surnud esimene abikaas ära ja ta võtnud tõise, aga see tõine naene olnud vanakuradi tütar. Oleks mees seda täädnud, ei ta siis poleks teda võtnud, nüüd oli tõise naesega peris kimbus, ta oli veel päälegi hädaline ja põdenud jalgu. Esimesest naesest oli mehele üks poeg maha jäänud, nurgis terane poiss, keda isa väga armastas, aga võõrasema silma otsas ei sallinud.
Kord õpetanud ta oma meest sauna juure minema, sääl elavat tema ema, ja siis ema käest temale jalgade haiguse vasto rohto tooma. Mees pidi tegema, mis paha naene käskis, aga kui tema sauna juure jõudis, polnud inimese hinge kuskil näha, kelle käest ta rohtu oleks saanud. Sääl pidi ta juba tagasi pöörma kui parte pääl nurgas nago veikese heinaroakese silmas. See hakkas nüüd rääkima nägo oleks ta ise ka peris haige olnud: "Väimehekene, kallikene. Tee nüüd nõnda kui ma sind õpetan: tapa esimese naese poeg ära ja pese poea verega siis oma naese haigeid jalgu, siis saavad nemad terveks."
Ja mees lubas keik teha nõnda kui naeseema oli õpetanud. Peremehe esimese naese poeg, kes õhtul karjaga kojo tuli ei täädnud oma isa ega võõraema kavatsusest midagi, kes teda nüüd ähvardasivad ära tappa. Aga kui ta laudas valget härga lõõga pani, andis see temale asjalugu tääda. Ka manitses härg poisikest tema tõist sarve peast maha lüüa ning kotiga ligi võtta ja viivimata maeast minema minna. Muidu võida poisi käsi halvaste käia.
Poiss kuulis härja õpetust, lõi ta sarve peast maha, pistis kotti ja põgenes vasto ööd tapmise hirmo pärast oma isa maeast ära. Ka oli poisi valge härg veel õpetanud ühte tammelaastut, liivatera ja veetilka ligi võtta, et võõrasema oma kuradi kavalusega teda ilmaski enamb kätte ei saaks.
Poeg oli jo väga kaugel isa maeast, kui isa oma naese kihutamise pääle, suur nuga käes, poega tapma läks - ta jo täädis, kus poeg magab. Aga poeg oli ühe veevanni enne äraminemist oma voodi pääle tõstnud ja magamisekoti selle pääle pannud. Kui nüüd isa tuli ja noaga koti sissi pistis läks veeanumb ümber ja mees karjus: "Naene tule ruttu jalgo pesema, tule ruttu, sest veri jookseb maha."
Sääl pesis siis vanakuradi tütar oma jalgo veega, mis arvas pimedas mehe poja vere olevat. Aga niipea kui valge tunda oli ja asi avalikuks saanud, et võõraspoeg on kadunud ja magamisekott tema asemel ära surmatud, siis olivad naesel jalad terved all võõrastpoega taga aeama.
Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, laast maha, muidu sind tapetakse!" Poiss viskas laastu kotist välja ja paks tammemets kui müür kattis ta ümbrust.
Aga sääl hakkasivad kuradi kannupoisid mitme tuhande kirvega metsa maha laastama, et poissi kätte saada.
Ja tihalane laulis selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Nõnda võttis küll võõrasema paljo laastud kaasa, aga poissi ta sellegipärast ei saanud, see läks ikka edasi.
Kui võõrasema oli kojo jõudnud, viis ta laastud oma emale sauna juure näha, see hüüdis: "Oh rumal tütrekene, ei nende laastute seas poissi pole, kes teda nõnda kavalaks ja targaks õpetanud. Mine, tütreke, talle tõistkorda järele ehk saad vaest kätte."
Ja tütar pistis kui tuul jälle minema. Sarv hüüdis kotist: "Viska, poiss, kotist liivaterakene maha, juba so võõrasema tulemas. Kui sa seda ei tee, siis tapab ta sind."
Ja poiss viskas liivaterakese maha, sellest kasvis üles pilvedeni suur ja kõrge mägi, mida tuhanded saadana sellid siis kottidesse toppisid ja minema läksivad.
Ja jälle laulis tihalane selgel hõbehäälel: "Tee, tee, tee, tee, ära võtad, maha jätad."
Kui nüüd võõrasema saadana sellidega ja liivakottidega oli kojo jõudnud ja vana ema sauna juures keik liivakotid oli läbi sorinud, ütles ta: "Oh, tütrekene, pole poissi kuskil. Mine kolmat korda järele ehk saad teda veel kätte." Tütrekene vastas: "Ema, jookse ise kah, ma olen küllalt jooksnud. Ema peab oma lapse sõna kuulma, see on meie kuradite piiblis ehk kaartides selgeste lugeda. Nõnda samuti ka viina kirjas, jookse ema."
Ja ema ees ja tütar taga pistnud mõlemad jooksma kui tuule tiivul poisile järele.
"Viska veetilk maha!" hüüdnud sarv kotist ja poiss viskanud veetilga maha, sellest tekkinud kaunis lai järv, mille kaldale vanakuradi ema ühes oma tütrega seisma jäänud. Sääl siis heitnud vanamemm ise käpuli maha ja lasknud tütre tugeva punni augu ette panna, et vesi loodud august jälle tagasi järve ei jookseks, siis hakanud ta järve kuivaks jooma.
Tigalane, linnukene, laulnud siis oma viimist laulu järve kaldal toominga ladvas: "Tee, tee, tee, tee. Paljo jood ja lõhki lähad."
Kui juba mõnda tunni vana ema järvevett oli joonud ja siiski vesi järvest veel ei vähanenud, sündis üks plahvatus ja vanakuradi kõht oli lõhki ja vesi jooksis kui veske liiasilmast järve tagasi, mille üle tütar väga ära ehmatas ja kojo poole jooksu pani ning siis kodus oma mehele õnnetust õhkates juttustas. Ta põdes oma jalgu kuni suri.
Nüüd oli põgeneja poiss omast vaendlasest lahti saanud ja võis keelmata, sarv kotis, oma teed edasi minna kuni ta ühel ilusal päeval ühe võõra kuninga pealinna jõudis ning sinna ennast karjuseks kauples. Ta teenistus oli talvel vett linna ligidalt järvekesest kuninga loomadele lauta ette kanda ning ka põhku ette anda, muud ta käest ei nõutud. Aga et vee vedamine alt hea poisikesel vastomäge perareega viimaks raskeks läks, saab jo mõistlik inimene märkama, kes perareega vett on vedanud. Ta mehekene oli oma koti sarvega koguni ära unustanud, kelle käest ta palju head oli saanud. Nüüd ta läks tuppa, tõi koti sarvega välja, tõstis toovrid vett täis, ise ree pääle ja reekene jooksis kui nool mäest alla ja ülesse. Keik linnarahvas panivad seda imeks, kuisviisi reekene ilma vedamiseta ometa jookseb, aga ka keige targemad ega rumalamad sääl linnas ei jõudnud mõistatuslist asja välja arvata. Poiss ei võinud asjalugu muidugi ilmutada, seda oli sarv kangeste ära keelnud, ainult oma peremehe soovi täitis sarv iga kord.
Et poisikese veevedamise tee kuningalossi aknast mööda käis, siis nägi ka kuningatütar seda imet, kuis reekene ilma hobusata mäest alla ja ülesse jooksis. Ta küsis esmalt kuningakoja teendrite käest, mis nõidusetükk see olla? Ja kui nemad ei täädnud õiget vastust anda, läks kuningatütar ise poisi käest küsima. Aga ka kuningatütrele ei võinud poiss salaasju ilmutada ja ütles: "Ma ei tea."
Selle üle sai nüüd kuningatütar tulivihaseks ja käratas, valjuste jalga vasto maad põrutades: "Miks sa ei tea, kes peab siis täädma! Kolme päeva jooksul pead sina minule asjalugu ära seletama, seni annan ma sulle aega mõtelda. Ei ütle sina siis ka veel mitte, siis lasen ma sind ära tappa."
Nüüd oli poiss suures kitsikuses, et isigi ei täädnud, mis teha. Sääl tuli tal häda sees hea nõu meele kuningatütre nõnatarkust natukene alandada. Ta siis astus oma sarvekoti juure ja ütles: "Sarv, muretse kuningatütrele laps!"
Ja kuningatütrel sündis ka ilus priske poeakene, mille pärast ta kolmandamal päeval ei võinud poissi enamb ette kutsuda, vaid reekese lugu ühe tähtsama asja pärast ära unustas.
Kui nüüd poisikene suureks kasvis, ei täädnud ka keegi kes lapse isa on. Aga targad seletasid kuningale, et see lapse isa on, kelle pääle laps naerab. Nüüd laskis siis kuningas keik ülemad ja alamad lossiteendrid ette kutsuda ja poisikese silma eest mööda minna. Aga ühegi pääle ei naernud poisikene. Viimaks tuletas keegi meele, et kuninga karjane ka tarvis ette kutsuda. Ja niipea, kui ta ilmus, naeris lapsukene suure häälega tema pääle.
Sääl sai kuningas väga vihaseks, et karjapoiss ta tütre lapse isa on. Varsi andis ta käsu üht suurt vaati raudnaelatega tihedaste läbi peksa, mõlemad, ta tütar ja karjane, vaati sissi panna ja mäekaldalt alla merre veeretada, mis ka varsi täidetud sai.
Aga poiss ei unustanud oma sarvekotti häda sees ka vaati ligi võtmata, mille läbi keik teravad naelad vaadi sees pehme sulgedega topitud patjadega üle vooderdatud olivad, nõnda et kuningatütrel ega karjasel keige vähemad viga ei saanud.
Tuul oli neid lainetega ligi versta maad kaldast eemale aeanud. Sääl hüüdis karjapoiss: "Sarv, tee uhke linn kahe kukejala pääle seiesama kohta ja uhke raudsild kuni kaldale kuningalossi trepi ette."
Ja see sündis nõnda. Kui nüüd kuningas hommiku voodist välja tuli ja uhket linna ja silda nägi, ei läbenud ta mütsigi pähe panna, vaid tõttis vaatama. Ikka sildu mööda edasi kuni merelinna sissi, kus talle selle linna kuningas, endine karjane ja tema tütar kui kuninglik abikaasa kunagi ütlemata toredas riietes vastu tulivad ja isad armastuses teretasid ja suudlesid, mispääle keik endine paha sai unustatud ja andeks antud. Nende pulmad peeti suure au ja iluga ja karjapoisist sai kuningas.
Jutt Rõugest, Võrumaalt.
E 7240/7247 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Mt. 1535+1537 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suur Laos ja veike Laos
Kaks peremeest elanud tõine tõise kõrval nägo naabrid kunagi. Tõist kutsutud suur Laos ja tõist veike Laos. Suurel Laosel olnud viis tööhobust, sest ta olnud rikas mees. Aga veikesel Laossal olnud üksainus hobune, sest ta olnud kehva mees. See on jo algmisest ilma viis olnud, et rikas ikka kehvemat petta püüab ja see oli ka sel aeal viisiks, kui veike ja suur Laos siin ilmas kord elasivad.
Veike Laos ei jõudnud kunagi oma hobusega põldu üksi harida ega vilja õigel aeal maha teha. Säält see kehvus tuligi. Aga nüüd pani talle suur Laos veel ette, et ühe hobusega kündmine peris asjata olla. Tulgu veike Laos ja aitku teda kuus päeva põldu künda, siis seitsmendal päeval annab suur Laos keik oma viis hobust temale äestama ja siis võoib päälegi veel veikse Laosse kõhn hobusekont peris puhkada.
Selle kaubaga oli veikene Laos väga hästi rahul ja ei saanud mitte aru, et tema põllud ainult äestamisega haritud ei saa, vaid ta mõtles: "Suurel Laossal on tublid hobusad, teravad äkkepulgad soonivad põllu sügavalt läbi ja ma võin uhke olla, et ma pühapäeval, kui mo naabrid kiriko lähavad, viie hobusega omal põllul äestan. Õissa poiss, see kaup on hea!"
On siis veike Laos oma kõhna hobusekondiga nädal aega naabri põldu künnud ja loomakese koplisse pannud, siis oli ta pühapäeva hommikul vara platsis ja äestas viie hobusega, et pea auras otsas, ise piitsa õhus keerutades ja ühtepuhku hüüdes: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, sõbrad kirikulised, mul on viis hobust!"
See vihastas suurt Laost väga ja ta keelist teda kangeste tõisel pühapäeval mitte enamb nõnda hüüda, sest siis vaest hakkavad võerad ja naabrid arvama, et need sinu hobused on. Sa jo tead ise, need on minu hobused, mitte sinu.
Sellest manitsusest ei näitanud veike Laos nägo midagi märkavat ega põrmugi aru saavat, vaid ennemine paistis ta palgest veel koguni rõõm selle üle, et naabrit pahandada võib.
Noh heakene küll, tõine nädal otsa kündis veike Laos oma kõhna hobusakondiga jälle suure Laossa põldu ning pani siis seitsmenda päeva, see on pühapäeva hommikul suure Laossa viis hobust äkete ette sedasama laulu lauldes, mis tõne kangeste ära oli keelanud: "Ahtsah! Uhtsah! Vaatke, kirikulise, kus mul viis hobust äkete ees, mul on viis hobust." - "Ah, sina, pea inimese näru," pahandas suur Laos. "Nüüd arvavad naabrid tõeste, et nad tema hobused on. Kuis jõuan ma seda välja kannatada. Kui ta kojo tuleb, tahan teda hästi läbi võtta, ehk jätab oma ameti maha."
Aga keigesuguste sõimusõnade pääle, mis suur Laos talle õhtul kaela ladus, ei lausunud musta ega valged.
"Hea küll," ütles suur Laos, "kui sina mind veel tuleval pühapäeval nii hirmsaste pahandad, siis ma tapan so hobusekondi ära ja meie leping on katki."
Aga ka selle ähvarduse pääle ei lausunud veike Laos mitte musta ega valged.
Kolmandat nädalat kündis jo veike Laos suure Laossa põldu ilma nurisemata ja suure Laossa põllud olid nii valmis, et muudku pane seeme.
Ja veike Laos arvas, et tema ka niisama kaugel oma harimisetööga on, kui ta homse päeva veel viie hobusega äestada jaksab. Suur Laos läks nüüd ka vara ise põllule, et kuulda, kas veike Laos ähvardamise pääle ka tänagi oma suud peab. Aga oota seni! Niipea kui kirikulised, oli vana laul jälle kuulda: "Ahtsah! Uhtsah! Vaadake, kirikulised, kus mul viis hobust äkete ees. Mul on viis hobust."
Nüüd oli suure Laossa kannatus otsas, ta jooksis veikse Laossa koplisse ja tappis ta hobuse ära. Nüüd oli siis leping rikutud ja veike Laos ei võinud temale enamb tõisel nädalal töösse minna. Ka ei pahandanud ta sugugi suure Laossa kurjatöö üle, vaid võttis oma hobusel naha seljast maha, kuivatas kuivaks ja hakkas linna poole kõmpima, nahka ära viima.
Linn oli kaugel ja õhtu jõudis kätte. Veike Laos oli käimisest ära väsinud ja palus kõrsi juure ööseks jääda, mida noor priske kõrtsinaene mitte ei lubanud, sest et kõrtsimeest ise kodus ei olnud. Veikene Laos puges üles kõrtsu lae pääle, kust ta ühest laeaugust keik läbi võis näha, mis kõrtsimehe kambris sündis.
Varsi astus üks noormees kõrtsi naese kambri sissi, sirge kui niinepuu. Ta oli üks noore perenaese endine armukene säält ligidaltd veske päält, rikka möldri ainus poeg ja perija. Sääl räägiti mitmest asjast, mis keik lae pääle selgeste kuulda oli ning kõrtsiemand kahetses väga, et ta kõrtsimehele ja mitte selle endisele kallimeelelisele peigmehele pole läinud. Sellepääle võttis noor kõrtsiemand praetud hani ahjust ja kapist pudeli joodavat viina välja, pani lauale ja hakkasivad kahekeste sööma.
Sääl oli ukse pääle koputamist korraga kuulda. Kõrtsimees oli kojo tulnud, nüüd oli endisel peigmehel vesi ahjus. Ta ei tahtnud mitte oma pruudi käestpetjale, kes sellest saadik ta vihamees oli, näidata, päälegi keskööse emanda kambris. Sellest oleks võinud tühi jutt ja kuri lugu sündida. Mis nüüd heaks nõuks? Koputamine ukse pääl läks ikka kangemaks ja mehe valjo hääl kostis neile mõlematele kõrvadesse. Kastist riidid välja võttes ja neid kappi pannes ütles kõrtsiemand noore mehe vasto: "Mine nüüd kasti, ta on küllat nii eredald tehtud, et sul läpastust karta ei ole. Ning kui mo mees magama uinub, küll siis sind välja lasen."
Mis ka nõnda sündis. Hanipraad sai ahjo tagasi pandud ja joodava viina pudel ahjo taga peitetud. Nüüd siis alles lasti mees tuppa, kui keik joones oli. Emand vabandas ennast sellega, et ta magas ega koputamist sugugi kuulnud ei ole, mispääle siis ka vana pehme südamega mees rahule jäi ja palus emanda ruttu õhtusööki muretseda, sest kõht pitka käimisega hommikust saadik väga tühjaks läinud on.
Seda keik nägi ja kuulis veikene Laos ja märkas varsi, et siin kometit mängiti, millest mõni tõine-kolmas võib kasu saada. Ta võttis oma hobusenaha ja ronis redelit mööda alla ning astus paarisrahva juure elamisekambri. Sääl ta teretas viisakalt nago oleks ta praego reisilt tulnud, mida kõrtsimees ka käeandmisega naerdes vastas.
"Ma palusin õhtul teie emandad, et mind öömajale võtaks, aga ta ei täitnud mitte minu palvet," ütles veike Laos. "Ta ei tunne mind vististe mitte ehk küll meie kahekeste jo lapsest saadik tutvad ja sõbrad oleme. "Oi lugu," ütles kõrtsimees, "siis mo emand oli teie vasto nii halastamata ja ei võtnud mo vana sõpra mitte öömajale," ennast naese poole pöördes: "Mikspärast tegite nõnda?" - "Ma ei tundnud ega täädnud seda mitte, et ta sinu sõber oli," vastas naene. - "Noh hea küll," ütles mees, "lepita oma eksitus seega võõra vastu, et teda minuga ühes lauda palud. Kapsad on külmad, mis peab siis võõras siin sööma?" - "Soendama ma ka keskööl ei hakka!" - "Ei, seda vaeva meie sulle pääle ei panegi," ütles mees. "Otsi mis on ja asi sellega."
Veike Laos istunud kõrtsimehega lauas ja sõid külmi kapsaid ja rääkisid ühest kui tõisest asjast. Sääl puutus veike Laos jalaga oma naha külgi, et see vasto kabises. Kõrtsimees küsib: "Mis sul sääl laua all on, mis kobiseb?" - "See on mo hobuse nahk, mo ülespidaja ja keige asja äratäädja," ütleb veike Laos, "talust olen nüüd lahti." - "Soo," ütleb kõrtsimees, "mis teab so tark nahk siis rääkida?"
Jälle lööb Laos naha külgi ja räägib siis: "Kuula, kõrtsimees, va sõber, mo nahk ütleb, et ahjus hanipraad seisab ja meie peame siin külmi kapsaid sööma."
Kõrtsimees lähab ahjo kallale ehk küll emand keelab ja ütleb võera lorijuttu puhuvat.
Oi nalja, kus lugu! Ongi praad ahjus, mida nüüd kõrtsimees lauale paneb. "Sööme nüüd, sõber, sul on pagana tark nahk."
Natukese aea pärast kopsatab Laos jälle jalaga naha külgi ja kõrtsimees küsib, mis nahk jälle räägib?
Laos ütleb: "Nahk räägib, et taga ahjo paar joodavat viina pudelid peidus olevat. Kes teab, mis ta ära loriseb, võib siis tema ütlemise järele teha." - "Miks mitte!"
Kõrtsimees leiab tagant ahjo kaks veinipudelit, mis ta nüüd ka lauale paneb. Sõbrad söövad nüüd ja joovad, naene vaatab päält, süda hirmu täis mitte söögi ega viina pärast, kuidas sõpra kastist põgenema aidata. Ta mõtleb keik mõtted, aga ei leia ühtegi nõu selleks. Küll manitseb oma meest võõraga magama heita, et varsi valge välja tulevat aga mees ei tee unega tegemistki, vaid hakkab koguni nahka, kes keik saladused teab, enesele kauplema.
Veike Laos nõuab kolm matitäit raha naha eest ja vana riidekasti veel pääle kauba, mida ka kõrtsimees heameelega lubab. Kui raha oli kätte antud ja kast peraree pääle pandud, hakkas veikene Laos kojo poole tulema. Ta nahakaup oli hästi läinud.
Kui ta mõne versta maad kasti oli vedanud ja parasjago ühe vesketammi üle oli minemas, rääkis ta iseeneses: "Mis ma sinust, vana tühi kast, asjata vean, parem kukutan sind alla tammi alla. Asi sellega."
Möldri poeg, seda kuuldes paluma, et võõras seda mitte ei teeks, sest ta üks õnnetu inimene olla kasti sees. "Ohoo," ütles Laos, "kurivaim oled sina! Ma ei usu sind mitte välja lasta."
Aga kui möldri poeg tõendas, et ta lihalik inimene olla ja rikka möldri ainus poeg ning lubas temale pääsemise palgaks üks mõõt hõbetat anda, avas Laos kasti kaase ja laskis mehekese välja. Selle heateo eest sai ta siis möldripoea käest üks mõõt hõbetat.
Nüüd jõudis ta siis paari päeva reisi järele kojo ning saatis oma naesterahva suure Laossa juure kuuendiku järele, millega raha ära mõõta. Aga kui kuvendik tagasi viidi, oli üks veike hõberahakene kuuendiko serva vahele jäänud, millest suur Laos märkas, et naaber raha oli mõõtnud. Varsi oli ta nüüd ise sääl kuulamas, kust veike Laos niipaljo raha võtnud, et ta joba nõuga mõõtma hakkab. Veike Laos vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui hobusanahad linnas nii kõrget hinda maksavad et joba ühe naha eest kolm matti hõbetat sain."
Nüüd ei olnud suurel Laossal enamb tarvis pilku aega viita. Ta tappis keik oma viis hobust korraga ära ning viis nahad linna, kus temale nägo ikka kolm rubla tüki eest makseti. Siis vihastas ta ennast hirmsaste ja läks ühel pimedal ööl veikest Laost ära tapma.
Ta täädis, et Laos alati ahjolael magas ja Laossa ema savikul, aga ta ei täädnud seda, et veikse Laossa ema päev enne seda oli ära surnud ja veike Laos surnut ahjo pääle tõstnud. Kui nüüd suur Laos tapmise nõuga uksest sissi tuli ja ülesse ahjo lae pääle ema kallale tormas ning surnule nuiaga paar pauku vasto pead virutas, pühkis ta, südamepiinast hirmutud, jälle ruttu minema, ilma et ta veikest Laost savikule oleks tähele pannud ehk silmanud pimeduse pärast. Kojo jõudes arvas suur Laos, et veikene Laos nüüd peris tapetud on.
Veikene Laos läks tõisel päeval linna surnuaeda oma emat maha matma. Ta mähkis ema riiete sissi ja pani saani enese kõrvale istuma. Kui ta nüüd linna jõudis ja ühe trahteri ukse ees kinni pidas, sissi läks ja hea käraka napsi meelelahutuseks küsis, aga ta kõhn mehekene ei jõudnud klaasi tühjaks juua, mida siis trahterisaks Laossa käest võttis ja välja vana emale viis. Kui surnud musta ega valged viinapakkujale vastu ei lausunud, raputas trahteriisand teda peast ning selle pääle kukkus surnud, kange kui juurikas, saani päält maha, mille üle trahteriisand väga ära kohkus, sest ta ei täädnud mitte, et eidekene surnud oli ja arvas ennast nüüd inimese tapjaks.
Veike Laos oli keik see aeg kõrtsiaknast lugu päält vaatnud ja jooksis nüüd ehmatanud trahteriperemehe juure ning ütles: "Kulla isand, mis teie nüüd tegite! Olete oma käega praego mo vana emakese ära tapnud, makske mulle nüüd kolm matti hõbedat, siis annan teile seda pattu andeks. Aga kui mitte, siis viin teid kohto ette, kust valjut nuhtlust ning eluaegset vangipõlve osaks saate."
Trahteriisand maksis kolm matti hõbedat ning veike Laos mattis ema selsamal päeval hauda, sõitis kojo ning laskis jälle suure Laossa käest kuuendiku tuua, kellega raha mõõta.
Kui kuuendik tagasi viidi, oli jällegi raha sinnasamasse lõhe vahele jäänud kui ennegi, mispääle siis suur Laos varsi küsima tuli, kust veike Laos niipaljo raha võtta, et ta jo tõist korda nõuga raha mõõdab.
Veike Laos siis vastas: "Mis nüüd viga raha saada, kui surnud linnas apteegis hirmust kallist hinda maksavad. Ma viisin oma vana emakese eile sinna, polnud suuremb asi, kui luu ja nahk, aga sain kolm matti hõbedat. Mis sa, naaber, arvad, kas paremat hinda ühe vana inimese eest veel tahta võid?" - "See hind lähab korda," ütles suur Laos.
Selle pääle ruttas ta siis kojo ja tappis oma vana ema ära ning sõitis linna apteeki teda rohuks ära müüma. Aga kui siis linnavalitsus teda kui inimesetapjat tahtis kinni võtta, sai veel mehekene suure vaevaga politsei käest putkama.
Kui nüüd suur Laos linnast laupäeva õhtul kojo põgenes ja selle öö rahutumalt voodis puhkas, tõttas ta pühabe hommiku väga vara veikese Laossa maeasse, võttis ta kinni ja toppis kotti, et siis taga kiriku viia ja sinna suurde järve ära uputada. Et veike Laos kaunis raske kanda oli, jõudis ta just jutluse aeaks parajaste kiriko juure, ta pani kotiga ühes veikese Laossa kirikomüüri kõrvale maha, et ise kirikusse minna jumalasõna kuulama. Õpetaja oli ka kantslis ja ütles need sõnad just nago suure Laossa kohta: "Sina pead oma ligimest armastama kui iseenast." Sinna lisas õpetaja veel midagi juure, mis Laos väga tähele pani: "Et meie oma vaendlastele peame andeks andma."
Nende sõnade üle läks suurel Laossal meel pea haledaks ning ta mõtles oma vihameest kotist välja lasta. Aga kui ta oma ema pääle hakkas mõtlema, mis veikese Laossa vale läbi sai ära tapetud ja kelle tapmise läbi ta ise ka pea oleks lõõga sattunud, lõi ta süda jälle kõvaks.
Jätame suur Laos jutlust kuulama ja vaatame, mis kirikomüüri taga veikese Laossaga seni sünnib.
Veikene Laos rääkis kotis keiksugusid jampsisõnu ja sõimas täie suuga oma vandlast, kes teda kotti oli toppinud. Seda kuulis üks lihunik, kes parasjago sel tunnil oma suure härjakarjaga kirikust mööda juhtus minema. Ta läks veikese Laossa ligidale ja küsis: "Mikspärast mees on kotti topitud?" Sääl vastas veike Laos kotist: "Mind tahetakse võõrale maale kuningaks viia, aga ei ma vaene mees mõista kirjota ega keelesid." Sääl ütles lihunikuisand, et ta mõlemaid mõistab, laskis veikse Laossa kottist välja ja tükkis ise sissi ja Laos sidus kotisuu kõvaste kinni. Nüüd võttis veike Laos lihuniku härjakarja ette ja aeas neid oma kojo.
Pärast seda lugu tuli suur Laos kirikust välja, keerutas koti õlale ja viis ja viskas taga kiriko äkilisest kaldast alla järve. Nõnda sai isand lihunik, kes kuninga ametit ihaldas, õnnetumal viisil veikese Laossa asemel ära upputud.
Kui nüüd suur Laos oma kurjatööd naabri peremehe vasto korda saatnud ja pühapäeva lõuneks kojo poole kõndis, nägi naabri, veikse Laossa koplis suure rammusa loomadekarja. Ta ei läbenud seda nähes oma kodu minna, vaid pööris järsku naabri väravast sissi, et asjalugu lähemalt järele kuulata.
Tuppa astudes tuli veike Laos temale naerdes vasto ja pakkus kätt, mis üle suur Laos lumivalgeks kahvatas ja mõtles tonti ehk vaimu nägevat.
"Miks sa ehmatad, naaber," ütles veikene Laos. "Sina viskasid mind kotiga järve. Aga vaatke, sõbrakene, missuguse loomadekarja ma säält leidsin ja kojo aeasin. Nüüd olen rikkam mees kui sina."
Seda kuuldes sai suur Laos jällegi tulivihaseks ja ütles: "Ehkki ma nõnda samuti teha või ega sina, veikene mehekene, ometa kõiki loome säält ühe korraga jõudnud välja aeada. Mul on suur pere, ma lähan homme keige oma perega, siis olen sinust, närust, ammugi rikkamb.
Tõisel homikul oli suur Laos oma halli habemega isa ja keige perega vara järve ääres ning kihutas teendrid ükstõise järele äkilisest kaldast järve hüppama. Kui viimne teener vette oli hüpanud ja ainult pull, pull kuulda oli, käratses suur Laos ääre pääl: "Mitte ei taha ma veiksid pullikesi nago teie ütlete leidvat, vaid üksi suuri pulle ja rammusaid lehmi, veel suuremaid, kui veikse Laossa koplis eile nägin." Aga kui ta ikka kalda ääres nii rahutumalt seisis ja muud ei näinud kui vahumullisid, pööris ta isa poole ja ütles: "Taat, hüppa sissi ja vaata, kus nad selle loomakarjaga lähavad ega mina oma sulasid ometa usku või."
Nüüd hüppas ka isa järve ning natukese aea pärast kerkis hall habeme ladvakene veepinnale. Sääl naeris suur Laos ise kõva häälega ja hüüdis: "Vaat imet, ammuks taat sissi läks, joba hall susik habenat pidi käes, aga ei jõua vanamees üksi kaldale vedada, pean ise temale appi minema."
Seda üteldes kargas suur Laos ise ka järve ja uppus keige oma isa ja perega sinna ära.
Poleks ta oma naabrimeest veikest Laost taga kiusanud, oleksid mõlemad veel praego elanud, kui nad mitte poleks ära surnud.
Jutt Rõugest 16. veebruaril 1895.
E 7248/7255 (11) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Mt. 709 Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lesenaese tütrekene
Kord olnud ühel lesel perenaesel priske tütrekene, 13 aastat vana. Isa olnud tal joba paar aastat surnud ning ema iga pääv mehele minemise hädas. Aga iga kosilane, kes emat kuulama tulnud, põrgkanud tütre pärast tagasi, öeldes: "Mis sellest saab, kui ma leske kosin. Mõne aasta pärast saab tütar täieealiseks, lähab mehele ja perib maja. Mine siis vanamemmega, kus sa lähad."
Ja see ei olnud mitte üks kosilane, kes nõndaviisi mõtles, neid oli sel aeal sadasid, kes keik rikast leske kuulamas käisivad, eestväravast sissi sõitsivad ja tagantväravast niisama targalt jälle välja läksivad.
Seda ei jõudnud meheigatseja lesk viimaks enamb välja kannatada, ta ütles: "Mis mulle tütrest kasu on? Peris ristiks elutee pääl ees. Eks ta, paha laps, võinud ühes vanamehega ka ühes ära surra, siis oleks ma juba paar aastad mehenaene olnud. Nüüd, kes mind kosima tuleb, ütleb ikka: "Poleks sul tütart ees olnud, siis oleks iseasi olnud." Ja missugused armsad, ilusad noored mehed."
Nõnda mõtles lesk alati ja iga päev ja vaevas ennast murega, kuidaviisi tütrest lahti saada kuni ta siis viimaks kurja nõu ülesse leidis, oma truu sulasele ühel ööl käsku andis tütrekest paksu metsa sissi, kaugele inimeste elumajadest ära viia ning sääl ära hukkata.
Ema ise hoidis seda jäledat tööd korda saata, oma tütrekest magamise pääl kinni siduda, siis veel vankri pääle tõsta, ja ilma, et ta tütre palvet kuulda oleks võtnud, minema saata.
Kui tütrekene majast välja oli saadetud, heitis ema nüüd ise rahulise südamega voodi magama, mõteldes: "Noh, nüüd võivad kosilased tulla, neile siis ütlen, et tütar peris jumala surma, on ära surnud, et neil enamb kartust ei ole, et keegi tõine veel pääle minu meest maja perib."
Vaata, lugeja, nii suur on mõne meheleigatseja lese armastus oma aindsa lapse vasto.
Kui nüüd sulane tütarlapsega mõni penikoorm maad paksu metsa mööda oli edasi sõitnud ja ühe oru sissi, mis paksudest puudest ümber piiratud oli, hobuse seisma jättis ning siis tütarlast vankrist käskis maha astuta, mis käsku tüdrukene ilma kahtlemata täitis. Nüüd alles rääkis veel sulane, mikspärast ta oma peretütartd seie metsa toonud, et ta seda ema käsu pääle on teinud ja et ema ise käskinud tütart metsas ära hukata.
Seda kuuldes ehmatanud tüdrukene väga ära ja hakanud sulast haledaste paluma, et ta teda elusse jätaks, mida palvet siis ka viimaks kuulda võtnud (sest et ta ka ise kahe lapse isa olnud) selle tingimusega, et tütarlaps ealgi ei pea metsast välja tulema ega ennast inimese silma andma, nõnda et ema ehk tõised inimesed seda kuulda saaks, et ta veel elab.
Tüdrukene lubas kangeste seda käsku pidada ning metsa kas või nälja ära surra, ennego ta ennast ühele inimesele näitaks. Selle pääle sõitis sulane kojo tagasi ja teatas oma perenaesele, et ta keik nõnda teinud, kuidas õpetud ja kästud oli, ja nüüd perenase käest selle rahasumma kätte sai, mis tapmise vaevapalgaks oli lubatud.
Vaatame siis nüüd, kuidasviisi lapse käsi metsas käinud ning mis temast viimaks saanud.
Kui sulane oli ära läinud, hakkas tüdrukene oma ema kurjuse üle haledaste nutma, sest ta ei võinud seda uneski arvata, mikspärast tema oma armastud ema teda käskis metsa viia ja ära hukata. Sest tal polnud ema vasto mingisugust viha ega kadedust südames. Kuidas oli ema ta vasto nii õelaks läinud, et ise öösel aitas teda kinni siduda ja vankri pääle tõsta. Ta nuttis niikaua kui silmad kuivaks said ja enamb ainust piiska laugudest maha ei langenud. Viimaks oli ta magama uinunud ja ärkas alles siis, kui jo päike kõrgel oli ja läbi puude latvade alla mureliku ja kahvatanud lapse pea pääle paistis. Mis ta pidi nüüd ette võtma? Kas seiesama paika surema? See oleks keige paremb olnud. Ta istus mito tundi ja palus surma, aga surm ei tulnud. Viimaks vaeos päike ikka ja ikka madalamale ja metsaalune hakkas pimedaks minema. Sääl asus kartus lapse südamesse tontide ja metsaliste eest. Ta oli surma palunud, aga surm ei tulnud, nüüd lõivad ta mõttet tõisiti. Ta hakkas paluma et jumal teda veel elada laseks ning tontide ja hirmsate metsaliste eest hoiaks. Ta tahta ikka hea laps olla ja ei mingit kurja teha.
Kui ta nõnda oli palunud ja ümberkaudu silmitsenud, nägi ta sääl orus mitte väga kaugel ühe suure kivi, sinna nüüd läks ta juure ja ronis suure vaevaga kivi otsa ning jäi sinna ööseks. Küll ulgusid sel öösel hundid ja tegid nämmu karud, mis keik selgeste lapse kõrva kostis. Aga imelik asi, et kivi juure keegi ei täädnud tulla, kui neil veike asi oleks olnud üles ronida ja teda ära süüa.
Und ei tulnud tal keigel sel ööl silmadesse ning nälg ja jänu hakkas teda vaevama, kuni viimaks koitma hakkas ja mets ümberringi valgemaks hakkas minema ning lapsukene kivi otsast maha tuli ning edasi läks. Kuhu, seda ei täädnud isigi. Ta soovis, et kaugele oma kodust saaks inimeste sekka, kus keegi teda ei tunneks, kus ta keige raskemat karjatseametid ehk muud tööd mõtles enese pääle võtta, et näljast ja jänust selle läbi lahti saaks.
Aga juba jõudis päike kesk taevast, metsal äärt veel kusagil, ühtegi talu ei puutu silm. Veel tarvis sammusid kiirestada, et enamb kolmandaks ööks metsaliste sekka ei jääks.
Kui ta nüüd mõne versta oli edasi läinud, nägi ta kesket paksu metsa ühte lagedat ja selle lagendiku keskel suurt uhket valget ja kõrget kivimaja, ümber piiratud ilusa õunapuuaiaga. Seda nähes sai ta väga rõõmsaks ja tõttas kiireste sinna poole. Õnneks olivad aiaväravad ja maeauksed lahti, et ta keelmata võis sissi minna. Aga imelik, toad olivad suured ja uhked ja neid oli väga paljo, aga ainust inimese hinge mitte majas. Ta mõtles teda varsi ühe röövlite maja olevad ja pidi esimesel silmapilgul pakku pugema, aga nälg ei lasknud, see piinas teda hirmsaste. "Olgo ta ka röövlite maja, tapku nad mind ära, kui nad kojo tulevad, mis sellest. Nälga ma muidugi metsa ära suren ehk metsaliste saagiks saan."
Nõnda kesket suurt saali seistes tungis temale magus praadilõhn nõnasse, mille pääle ta ahjo juure vaatma ruttas ja ahjoust lahti võttis. Aga oh rõõmu, sääl ahjus olivad seitse leiba küpsemas ja seitse hani pannide pääl praadimas.
Ta ei viitnud paljo aega, võttis söögikapist suure noa, lõikas ühe hani küljest tüki maha ja leiva küljest tõise tüki, sõi suure isuga kõhu täis, et nälg kohe kadunud oli.
Selle pääle tuli kartus röövlitest südamesse, ta oleks nüüd küll metsa pakku läinud, aga arvas iseeneses, et lõuna aeg jõuab ja röövlid võivad teel vasto tulla. Seepärast puges ta taga ahjo, säält mõtles ta kuulata, mis majarahvas räägivad, kas nad ristiinimesed või paganad on. "Kui ma hukka saan, siis saan mina nii hästi siin, kui metsas hukka."
Ei läinud kuigi paljo aega mööda, kui seitse tööriistadega noortmeest saali astusivad. Need olivad seitse venda, kes juba kaua aega sääl lossis olivad elanud ja ei ealgi vanemaks läinud. Nende amet oli see: iga päev vanakuradi vasto sõdimas käia, kes musta pitksepilve näol lõuna poolt üles tõusis ja nende elumaja ja neid endid tahtis ära häävitada.
Kui üks vend nüüd ahjo juure läks leibu ja lihale lauale tooma, nägi ta imeks pannes, et keige noorema venna leiva ja hani küljest tüki ära lõigatud oli.
Ta hüüdis tõised vennad asjalugu vaatama. Nüüd imestasid keik selle asja üle ja murdsid pead, kes see küll võis olla, kes nii mitme aastakümne järele nende maeasse oli tunginud. Sest ühtegi naesterahvast ega teendrid neil polnud ega täädnud kellegi sureliko inimese hing nende maja, ehk ta küll sellesama kuningriigi raeas paksus metsas oli.
Nad hakkasid siis lõunat sööma ning rääkisid söögi juures: "Kes teab, kus see inimene on läinud, kes meie leiva ja liha küljest on lõiganud, vist on tal kange nälg olnud. Oh, kui hea ja armas oleks see olnud, kui ta meie seltsi oleks elama jäänud. Kui ta vana mees oli, siis oleksime teda isaks võtnud. Kui vana naesekene, siis emaks, kui poisslaps, siis vennaks ja kui tütarlaps, siis õeks." Nõnda, rääkisivad need vennad söögi juures, mida keik tütarlapsukene ahjo tagant kuulis ning siis häbelikult vendade ette välja astus.
Oh missuguse rõõmuga nad teda teretasid ja eneste seltsi lauda sööma võtsid, nende rõõm oli rääkimata suur. Nüüd oli neil ka nii mõnesaa aasta üle ometi ka üks õde, kes maeja järele võis vaadata ja kodu korras pidada, kui nemad ise sõtta välja lähavad. Nad naersid rõõmu pärast ja olivad otsego meelest ära, mis tütarlaps sugugi pahaks ei pannud, vaid vendu ka esimesest silmapilgust saadik omaks vendadeks pidas ja peagi nende eluviiside ja maeja talitusega ära harjus, nägo oleks ta oma isamajas, kui isa alles veel elas. Lesenaese tütar oli nüüd õnne leidnud, mida ta ei täädnud, kui noor plikakene, uneski mõtelda. Teda ehitati keige kallima siidiriietega, ka kullast käevõrud ja kallid kividega sõrmused ei puudunud, sest et vennad väga rikkad olivad ja neil keik kastid ja kapid varandust, hõbedat ja kulda ning keiksugusid riidid täis seisivad. Oma leitud õde ehitada ning keik tema meelepärast teha oli vendade keige suuremb rõõm ja igapäevane püüdmine.
Aga lähame nüüd natukeseks aeaks tütrekese ema, lese talusse tagasi ja kuulame, kuidas asjad sääl läksivad. Kas ta sai nüüd kohe mehele, et tütart kui maja perijat enamb risuks ees ei olnud. Oota seni!
Ta truu sulane, kes öösel tütarlast metsa oli viinud, rääkis tagasi tulles, et ta oma kohut täieste on täitnud, nõnda kui perenaene on õpetanud, et ta last täieste on ära hukanud, mille eest ta nüüd lubatud palka nõudis, millest perenaene kui kitsipung midagi tääda ei tahtnud, vaid veel päälegi ähvardas, kui sulane asjast sõna lausub, tema teda kui lapse mõrtsukat siis kohtu ette annab. Mille pääle sulane siis küll vait jäi, aga salaja kättetasumise vihas siiski suud ei pidanud, vaid sinna ja tänna välja lobises, et perenaene ise oma tütrekest metsa viinud, kus ta sääl veel elada ehk kiskjast elajatest ära murtud, kes seda tääda.
See jutt, mis sulane küll salaja nelja silma all üksikutele inimestele rääkis, läks kui kulutuli ümberringi laiali ja puutus ka sadade noorte meiste korvu, nõnda, et tütre kadumisest saadik ainust noort meest rikast leske kosima ei tulnud. See vihastas rikast leske hirmsaste ja ta kihutas sulase omast maeast minema.
Jälle mõne aeapärast tekkisid tõised jutud rahva sekka, et lese tütar kuskil väga õnnelikult elada ja hääd põlve pidata. Kus? Ei seda täädnud leskema ise ega keegi tõine elus inimene.
Aga ka selle asjale otsis ja leidis lesknaene viimaks nõu. Ta rehkendas, et kui sulane teda mitte tapnud ei ole, siis ta ikka veel kuskil elamas on ning viimaks veel välja võib tekkida ja tema meheleminemist takistada.
Ta maksis ühe kerjusele head hinda ning andis talle pudeli täie kanget kihvtirohto kaasa, et see peab keik külad, mõisad ja mõtsad ümberkaudu läbi nuuskima ja kui ta tütart leiab, siis seda pudelit tütrekese kätte andma. Et armas ema seda on saatnud ja kinkinud armsa lapsele sündimise päevaks ära juua, mis väga magus ja hea viin olevat.
Nüüd hakkas sant oma rasket ülesannet täitma ja maad ja metsa, keda ta muidugi paremb, kui keegi tundis, läbi luusima. Kuni ta kord ära eksis ja nägo kogemata sinna lossi pääle juhtus, kus meile tuntud lesenaese tütar lustis ja rõõmus elas. Sääl sai nüüd sant ausaste vasto võetud ja keigesuguste kingitustega selle eest tulema saadetud, et ta tütrele ta oma armsa ema poolt pudelitäie head viina oli ligi toonud.
Nüüd oli sandil tee tääda, mis ta kodus emale keik jutustas ja mis üle ema veel enamb vihastas, et ta tütrel niisugused kuldsed päevad peavad olema. Aga olgo pääle, küll ta nüüd ikka iseenesest mõista otsa saab.
Kui nüüd tüdrukukene pea aasta aega sääl vendade lossis oli elanud ja vennad ühel päeval puhkama heitsid, see oli pääle lõunesööki, õpetasid nad õele, et ta seni akna juures peab valvama, kui must pilv üles tõuseb, siis neid üles äratama. Aga tütarlaps ei pannud oma pupedega mängimisega pilve seni tähelegi kuni must pilv jo lossi kohale jõudis, maha laskis ja suure musta mehe kombel tuppa tungis, nõnda et uksepiidad nõrkusid ja prigisesid. Nüüd küll ehmatas tüdrukene, aga võttis pea jälle julgust mitte vendu magamast äratata, vaid isi üksinda võõrast lahkeste vasto võtta ja talle istet pakkuda.
Ta teretas võõrast lahke sõnaga ja andis tooli istumiseks, mis kohe katki kärises, nõnda et võõras põrmandu pääle maha vajos. Seda nähes palus ta andeks ja veeretas ühe paku talle istumiseks varsi ette. Mis pääle siis määratu mehemüraks paku otsa istus ja tütarlast paari sõnaga tänas. Siis jooksis ta kapi juure ja kallas kannu ema käest saadetud viina täis ning palus võõrast keik tühjaks juua, mis võõras ka sõna lausumata tegi ning selle pääle lõhki paugatas nago püss ja suitsu kombel ära kadus. Nüüd alles selle paugatuse pääle ärkasivad vennad unest ja kuulsivad tütarlapse suust, et nende vandlane oli nii armetumal kombel otsa saanud ja neil tema vasto nüüd enamb mingisugust sõdimist ega tapmist ei olnud. Selle üle tänasid nemad oma õde südamest ja suudlesid keik kordamööda tema kätt.
"Homme on õe sündimise päev," ütlesivad vennad, "ja temal ei ole oma ema saadetud viina enamb. Seda on ta meie vandlasele ära jootnud. Olgo pääle, eks meil ise marjaviina selleks päevaks küllat ei ole. Meil on teda jo küllat."
Õe sündimise päeva õhtul tuli meile tuttav sant jälle lossi pääle ja tõi õele emast saadetud välja kirjatud ja heegeldud valge hame, mis ema enne saatmist kihvtirohu sissi oli kastnud, et tütart selle viisiga, kui ta teda peaks selga aeama, ära surmata.
Tütar võttis hame sandi käest vasto, tänas oma armast emat saatmise eest, et ta teda ikka veel meeles pidada, andis sandile hea voori selga ja saatis siis enesele tervet ligi saates väravast välja.
Tõisel laupäeval kütsid vennad sauna ja vihtusid enne isi ära, nõnda kui neil ammugi see viisiks oli. Pärast seda läks siis õde üksi sauna vihtuma ja võttis kapist emast saadetud hame ühes, et seda pärast vihtumist selga aeada. Aga niipea, kui ta vihtunud oli ja hame selga aeanud, surri ta sinnasama paika ära!
Vennad leidsid ta mõne tunni järele säält ülesse ja nutsid omad silmad kuivaks ta surnukiha juures. Nüüd leinasid ning nutsid nad oma õde seitse päeva ja seitse ööd kuni nemad ei jõudnud enamb nutta ega enamb ühtegi pisarad neil silmis nuttu tarvis ei olnud, siis hakkasivad nad matusse tarvis ette valmistama. Tegid õele kuldkirstu ning vooderdasid seda keige kallima siidi ja linnusulgedega ning tõmbasid teda oma lossi rästa külgi vaskahelõaga üles, sinna jäi ta nüüd nende silma ette rippuma, meeletuletuseks, et neil kord üks armas õde on olnud, kes neid nõndasamuti puhtalt armastanud kui nemad teda. Ka ei mõistnud nad seda arvata, mis surm on ja mikspärast nende õde suri.
Vennad selles kurbtuses ei söönud ega joonud enamb kuni nad ükstõise järele keik surmale ohvriks langesivad. Kes vend suri, sellele tegivad tõised vennad hõbekirstu ning tõmbasid teda vaskahelõaga õe kõrvale rästa külgi ülesse, kuni mõne aea pärast seitse kirstu lossi rästa küljes rippusivad. Seitsmes vend suri voodisse. See jäi sinnasama paika, sest et enamb matjad ja kirstutegijad ei olnud ja nüüd oli see uhke loss sääl kuninga metsas kui peris surnuhaud. Kus enne rõõm ja mängimise hääl kuulda oli, valitses nüüd haua vaikne rahu.
Tervelt seitse aastat olivad viimse venna surmast saadik aeamerde voolanud, kui kuningas kord oma ülematega metsa jahi pääle läks ja seltsiliste juurest ära eksis, nago kogemata silmab ta uhke lossi enese ees ja näeb kallist hõbedast puusärgid lossi rästa küljes ripuvad, üks koguni selgest kullast.
Ta ei või eesmalt aru saada, kus ta on juhtunud, sest oma kuningriigi metsa sees ei täädnud ta kuskil niisugust uhket lossi olemas ja ometi täädis ta selgeste, et ta oma kuningriigi metsas oli. Nüüd siis hakkas ta kangeste hõbepasunad puhuma, mis ta kaelas oli ning ülemad jõudsid sinna ja küsisid imeks pannes, mis kuningas puhub?
"Eks teie näe seda lossi siin ja neid puusärkisid rästa küljes. Võtke neid keik maha, siis saame näha, mida nägo need surnud on, mis nende sees puhkavad."
Varsi sai kuninga käsk täidetud ja keige esmalt kullast puusärgi kaas lahti kruvitud, kus üks ütlemata ilus tütarlaps sees nägo magas. Kuningas käskis teda viibimata oma jahivankri pääle tõsta ja kuninglikko kotta oma tuppa viia, aga tõised puusärgid mulda maha matta. Mis siis karvapäält ka täidetud sai.
Siin olgu veel nimetud, et kuningas ise alles noormees oli, ilma abikaasata, kes mitmed kuningatüdred oli ära põlgnud, et ainult üksikult siin ilmas elada. Aga seda surnud iludust nähes tekkis tal himu abielusse heita. Kellega? Seda ei täänud ta praego isigi. Oleks seda surnut, mis ta ise metsast leidnud, kuidagi viisi elusse võinud äratada, ta oleks teda kahklemata kohe kosinud. Sellepärast laskis ta kullast kirstu siis ülematest oma tuppa kanda, et teda töö vahetundidel sääl vaadata ja tema suurest iludusest ennast rõõmustada.
Aga kuninga ema pani seda asja imeks, et ta poeg surnut armastab ja ta ütles: "Eks sa võta paremb omale naene, miks sa surnust armastad:"
Aga ka omast emast ei hoolinud kuningas ühtegi: "Sest kui sa selle surnu minu käest ära võtad, oled sa keik mo käest võtnud, mis mulle ilmas kallis ja armas on."
Selle kõne pääle jäi ka kuninga ema rahule ja ei pannud enamb pahaks, kui ta vahest juhtus nägema, kui kuningas siit ehk säält väljat tuli, puusärgi juure läks, selle kaane üles tõstis ning surnu roosipalgetele suud andis. Selle järele sai ta, kui ta raskeste kurvastud oli, rõõmsaks ning kui ta väga vihastud oli, jälle lahkeks. Keegi ei julgenud ka kuningale selle pääle sõna lausuda ehk küll keik riigi ja ta koja liikmed täädsivad, et ta surnud neidu armastas.
Ometi oli kuningal tarvis ühe pitkema reisi pääle kodust välja minna, et võõra maa ja inimeste eluviisisid tähele panna, mille otstarbeks ta siis ühel ilusal päeval oma kodakondsed ja riigi ülemad jumalaga jättis ja mitmed kuningriigid ja linnad läbi reisis. Oma kalli surnud tütarlapse eest tal mingisugust kartust ei olnud, et teda keegi oleks saanud ära varastada. Selle üle valvasid ta majavahid ja ema. Päälegi oli ta oma toa ukse lukku pannud, kus ta kallimad asjad, paberid ning surnud näio kuldse puusärgiga sees seisid.
Kui ta nüüd jo mõnda kuud reisil oli olnud ja veel mitte tagasi jõudnud, laskis kuningaema salavõtme abil ta toa ukse lahti teha, et poeale kojo jõudes uut rõõmu valmistada ja surnud tütarlapsel uued puhtad siidisärki või hamet selga panna ja tema ihu üleüldse kalli salviga võida, kellel seitsme aasta seismise järele muidugi higi hais võis juures olla.
Kuida ta nüüd mõtles, nõnda see asi ka toimetud sai. Aga parasjagu kui endine kihvtine hame, mis ta ema oli saatnud ja mis ta seitsme aasta eest ise saunas selga oli aeanud, kuninga ema juuresolemisel maha võeti, lõi näio silmad lahti, tõusis istuma ja hüüdis: "Kus ma nüüd olen? Kus on minu vennad? Oh, see on üks koguni võõras koht!"
Kuninga emal ja teenijatel naesterahvastel oli siis tööd teda rahule sundida ja vaikista. Kuninga ema oli ise üliväga rõõmus surnu elusse ärkamise üle. Sest mis saab küll ta poeg, kuningas, nüüd ütlema, kui ta reisilt kojo jõuab.
Ta laskis noort tütarlast keige puhatamate ja ilusamate riietega ehitata, et ta peris kui printsess kunagi välja nägi. Talle sai vähahaaval keige kallimat toitu süüa antud, et ta veel priskemaks ja ilusamaks läks kuni kuningas kojo tuli ja see tuurinud ka enamb kaua. Jo tõisel nädalal jõudis ta kojo ja kohe puusärgi juure. Aga kui ta surnut säält enamb ei leidnud, ehmatas ta väga ära ja jooksis ema juure asjalugu järele perima. Sääl nägi ta siis üht kuninglikut printsissinat oma ema juures seisvat, mis korrapäält ta surnud pruudi nägo oli ehk pisut ilusamb veel. Sääl seletas kuninglik ema talle lühikeste sõnadega asjalugu ära, mispääle noor kuningas oma surnud, nüüd elavaks saanud pruudi oma rinnale tõmbas ja teda väga armastades musutas. Selle heateo eest tänas ta ka oma kuninglikut emat südamest, kes keik seda asja oli korda saatnud ja tema surnut armukesest talle elava elu seltsilise nägo hauast välja toonud. Seda ütleldes langes ta siis ka oma ema kaela ja andis talle südamlikult suud.
Paari nädala pärast kuninga kojo jõudmist peeti siis pulmad suure au ja iluga. Aga kahjo, et mina pulma ei saanud kutsutud.
Jutt Tarvastust perit.
E 7280 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Jüri Pihlap (?) Mt. 284 A, 16 t. Muinasjutt on arvele võetud ka muistendina (Aa US 66). Viedemanni (1876) ja Dähnhardti (1910) kaudu läinud Eestist saksa keeles ka rahvusvahelisse käibesse. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
268. Konn ja ämblik
Konn läinud Jumala juurde kaebama, et karjatsed söövad metsas ja raputavad palju leivaraasu maha. Ämblik läinud kah ja kostnud konnale ja Jumalale:
"Ega neile sest süidi ei saa mõista, neil ei ole ju söögilauda ja liuda, kelle pääl nad söövad."
Jumal mõistnud ämblikule õiguse, annud konnale jalaga lõua alla ja löönud taevast maha.
Maha kukkudes murdnud konn seljaluu katki. Perast kasunud küll kinni, aga tal jäänud küir selga tänase päevani.
Aga ämblik hakanud Jumalalt abi ja nõu paluma, kuidas ta kõrgelt maha saab. Jumal visanud temale siidiniidi keraga perse. Ämblik sidunud otsa taeva külgi ja lasknud mööda niiti ennast alla. Sest saadik on ka ämblikul siidiniidi kera perse jäänud.
E 7282 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kastnud üks noor naene leiba. Seal tulnud külamees ukse ette ja kutsund teda välja. Aga see väljakutsuja olnud vanapagan. Naene läinud kah. Väljas võtnud vanapagan naese käte ümbert taigent, pannud oma tütre käte ümber, saatnud naese asemele sisse ja viinud naese metsa.
Vanapagana tütar läinud tarre ja hakand leiba kastma. Aga nõnda kui kastnud, käinud käed läbi anuma põhja välja. Saanud leib kastetud, hakanud ta ahju kütma. Toonud korraga poole sülda puid sisse ja toppinud ahju, isi hakanud last imetama (muidugi endise naese last) ja käännud isi selja valge poole. Teised mõtelnud, kudas mede noor nüid nõnda imelikuks on läinud: kastis leiba, nõnda et käed läbi anuma põhja välja käisivad, tõi korraga poole sülda puid tarre ja nüid imetab last, suu nurga poole. Aga laps karjund, mis ime. Võetud lapsele amm või hoidja.
Kord kõndinud see lapsehoidja lapsega metsas, sääl tulnud talle lapse ema, see, keda vanapagan metsa viinud, vastu, rääkinud lapsehoidjale ära, kudas vanapagan tema metsa viinud ja oma tütre asemelle saatnud. Käsknud teine päev jälle sinna ühe kivi juure last imetama tulla ja kadunud isi ära...
Lapsehoidja rääkind kodus mehele kõik ära ja mees läinud kohe targa juure nõu küsima, kudas naist vanapagana käest kätte saab.
Tark õpetand: "Kui ta jälle last imetama käsib tuua, siis kütke see kivi palavaks. Ja kui ta selle naha kivi pääle paneb, mis tal ümber on, siis põleb see ära ja siis võta ta kinni."
Mees kütnud ka kivi palavaks ja jäänud isi põesa taga vahtima. Kui nüid lapsehoidja lapsega tähendatud ajal jälle sinna tulnud, tulnud ka naene ja hakanud last imetama. Visand nõidusenaha kivile, isi küsind: "Mis hais see tuleb?" Lapsehoidja kostnud: "Ilmsi rahvas kõrvetavad sigu."
Mees karganud kohe põõsa tagant välja ja võtnud naese kinni. Naene tahtnud kivi päält nõidusenahka rabada, aga see olnud juba tuhaks põlenud. Nüid muutnud naene mitmet ja mitmet moodi ennast, viimaks jäänud nagu vokikedrev veel kätte, aga mees pole ikka veel lahti lasknud. Toonud kodu ja lasknud õpetajat uuesti risti, siis jäänud naene jälle ristiinimeseks.
Vanapagana tütar olnud oma teed läind ega pole muud märki tast järgi jäänud, kui lapse suu olnud lõhki ja veriseks aetud, sest tal olnud kasekoorest nisad ja raudnaal otsas, kui ta last imetanud.
E 7284/7285 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kahe vanapagana ots
Naene läinud pulma ja näinud, üks kogu olnud kuuse otsas ja hundid ulunud all. See kogu hakanud naesega rääkima ja ütlend:
"Kuule, naene, nahkamunni,
kui sa saad saaja talule,
ütle sa Üri-Türile,
kaeba sa karu kõrile,
tibu teele tapetas,
kallis teele kakutas."
Naene läinud pulmatalule, aga ei ole esite meelegi tulnud rääkida, mis teda tee peal kästud. Tüki aja pärast rääkinud ta alles seda lugu ja küsinud, kus kohas Üri Tüvi õige on. Seal karganud mees ahju pealt maha, tõmmand parre ja pühkand metsa, isi ütlend veel ukse pealt tagasi: "Oh, sa naene, nahkamunni, es sa ennembi ütelnud."
Teised läinud kõik seda imet vaatama ja näinud, kudas hundid ta kohe lõhki tõmmanud. Kuuse otsas oleja olnud juba enne lõhki kistud. Neist ei ole muud järgi jäänud kui sinist suitsu, sest see, kes ahju pääl oli olnud, oli vanapagan, ja see, kes kuuse otsas oli, oli tema naene olnud.
Nõnda saivad jälle kaks vanapagant otsa. Pulmalistel oli hea meel, et vanapaganad otsa saanud, et ei tea, mis nad viimaks seal tegema oleks hakand.
E 7288/7289 < Viljandi khk., Vana-Võidu v. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanast käinud üks tõug niisuguseid vaimusi mööda maad, kes vahel inimese moodi, vahel koera, vahel kitsi ehk mis tahte moodi ennast moonutanud, ja inimesed, kes neile midagi head teinud, neid võtnud nad kohe oma kirja ülesse. Ja kui nad siis jälle imelikul kombel vaist tulnud ja kui see inimene, kes juba nende kirjas olnud, neid juhtunud teisele näitama ehk isi kuidagi temast midagi kõnelema, siis kukkund ta kohe kõmm! maha ja surnud.
Kord söönud üks pere parajaste laua juures, kui kits ukse juure tulnud ja mekitand: "Eh-eh-eh, pere sööb pehmet leiba."
Perenaene ütlend kohe vasta: "Vui, kide keeli kõneleb."
Kohe kukkund perenaene pikali ja surnud.
Teine naene läinud aita ja näeb: ilusad tuvid aidas riidekõrendi peal, jookseb kohe tagasi ja kutsub teisa vaatama, aga nõnda, kui ta tuvisi nimetab, kukub ta maha ja ongi surnud. Teised läksid tuvisi vaatama, aga ei kedagi tuvi kuskil, kõik kadunud.
Kord veernud jälle muna üle õue ja naene ütelnud jälle: "Nää, näe, missugune muna."
Ka see naene surnud kohe ära.
Aga üks mees olnud, kes veel nende kirjas ei ole ülevel olnud. Küll katsunud nad teda iga viguriga oma kirja saada, aga mees olnud niisugune, kes ei ühelegi inimese ega loomale head ei ole teinud.
Kord muutnud katkuvaim ennast õpetajaks, mantel seljas ja piibel kaendlas, ja palub meest, kes parajaste parvega üle jõe lähab, ka ennast üle viia. Mees ei tunne midagi, et ta õpetaja ei ole ja käseb teda parve pääle tulla, et ühes üle minna. Aga õpetajal nüid nii hea meel, et nüid kohe meest oma kirja saab, võtab piible ja tahab kohe nime üles kirjutada, aga mees näeb ja vaatab: õpetajal paljalt neli sõrme, saab kohe aru, et õpetaja keegi muu ei ole kui katkuvaim, kargab talle kallale, kisub raamatu käest ära ja utjab õpetajat seni, kui ta juba väsima hakkab. Siis viskab ta teda karsulps üle parve ääre jõkke. Raamat jäi mehe kätte ja sääl sees oli palju inimeste nimesi, mis kõik nüid tema käest lahti said.
E 7359/7361 < Viljandi khk., Uusna v. - Jaan Täht (1893) Trükitud: M. J. Eisen. Kolmas Rahva-raamat (1894), lk. 93-94; J. Jõgever. Eesti muinasjutud koolidele (1924), lk. 249-250, nr. 3 (viidatud Eisenile, 1894).Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku kavalus
Kord sõja-ajal käinud katk kirju koera näul maad mööda ümber ja kus ta kord sisse käänas, seal jäivad tühjad majad järele.
Nii tulnud ta ühte veikesesse külasse ja iga öösi jäänud talud tühjaks.
Ühel õhtul tulnud ühte talusse reisija ja palunud öömaja, mida ta ka saanud. Nüüd jutustanud /talupere/ temale katkust ning ütelnud: "Et tea, kas hommest päeva enam näeme!"
Lühikese mõtlemise järgi lasknud võõras asemed kõik maha põrmandu peale teha ja kõik talurahvas valges rõõvis kokku asemele magama heita. Siis pannud võeras iga päitse otsa kolm küünalt põlema ja käskinud, et kui midagi kuulete, siis mitte seda täätavaks ei tee. Kui kõik korras oli, heitis võõras ise ka niisamasuguses maha magama, aga kõige uksepoole.
Arvata kesköö ajal läinud uks iseenesest lahti ning kirju koer tulnud sisse ja rihm olnud kaelas ning nuusutanud kõik magajad korrast läbi. Kui aga kord vanaema juurde tulnud, siis tõusnud see istukile, aga langenud jälle tagasi, oianud ja surnud. Aga õnneks pole teised keegi kuulnud ja need jäänud elama.
Hommiku käskinud võõras, et otsige kõik kohad läbi, ega ta veel ära pole läinud. Pika otsimise järgi leidnud nemad tüki maad õuest eemal õlevihu alt soldati, kellel püss rihmaga kaelas olnud. Nüüd ütelnud võeras: "Seesama on see katk, ta oleks teise öösi tagasi tulnud ja teid kõiki tapnud."
Talurahvas jätnud võõra tänades jumalaga. Ühes võõraga olnud ka katk sealt kadunud ja pole teda ka siiamaani enam nähtud.
E 7360a/7362 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahapõletajast
Kord tulnud kaks naest talguselt kodu poole. Lagedast väljast üle tulles näinud nad lagendiku serval suurt sinist tuld. Arvates, et õitselised tuld teevad, ütelnud teine: "Lähme ka endid väha soendama." Aga mida ligemale nad jõudsid, seda veiksemaks tuli jäänud, kuni ta koguniste ära kadunud.
Korraga käinud neil üks mõte läbi pää: "Vanapagan põletab raha."
Ruttu viskasivad nad oma ninarätikud senna koha pääle, kus tuli olli põlenud, sest nad olivad kuulnud, kui midagi asja senna koha pääle maha pannakse, siis jäävat märk järele.
Hommiku vaatama minnes leidnud kummagi seitsmekümneviie kopikulise hõberaha oma ninarätiku alt.
E 7362/7365 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt
Kord tahtnud üks mees heameelega kangeks kütiks saada. Küll käinud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja paugutanud, aga pole ühtegi looma maha saanud.
Ta läinud targa juurde võu küsima. Tark õpetanud: "Lase jumala armuleib püssist läbi, siis ei lähe sinul ei ükski pauk märgist mööda!"
Mees teinud targa nõu järele ja katsunud proovi, ja vaata imet, mitte üks pauk pole märgist mööda läinud. Nüüd hulkunud ta päevad otsa mööda metsi ümber ja jätnud koduse töö kõik ripakile, nii et vaesus majasse tulnud.
Ta läinud uuesti nõu küsima, kuda seda ametit saaks maha jätta. Tark ütelnud: "Mine jaaniöösel metsa, tee tuli üles, siis saab sind hirmutud. Kui sa elama jääd, siis peased oma ametist lahti."
Nõnda ka mees tegi. Kui ta tükk aega oli tule ääres istunud, tulnud üks meees metsast välja, lai vene kaabu pääs, ja istunud just teisel poole tuld ilma sõna lausumata maha, viskanud vahel raagusid tule pääle ja käändnud rahutult teist külge ja teist külge ja vaadanud kõõrdis üle tule tema poole. Mees mõtelnud iseeneses, et ega ma ära minna ei tohi, siis kargab ta minu kallale ja kägistab mind ära. Ja mõtelnud ja mõtelnud, viimaks tulnud tal hea nõu, ta murdnud reesi telje ära ja pannud püssi ning lasknud üle tule mehe peale. Nii kui pauk olnud, olnud mees kadunud ning pole muud näha olnud, kui natuke sinist suitsu tõusnud selle koha päält üles, kus mees seisnud.
Kütt mõtelnud, veel pole aeg ära minna, sest kuked pole veel laulnud. Ta murdnud reesi küljest veel tükikesi ja pannud püssi mõlemad rauad laengusse, et kui keegi juhtub tulema, siis kohe põrutab.
Natukese aja pärast tulnud kõllane täkk lageda pääle välja, jooksnud ringiratast ja hirnud, et mets vasto kõlanud. Kütt põrutanud mõlemad laengud korraga täku peale, see hirnud veel korra heledaste ja olnud siis kadunud.
Varsti laulnud ka kukk ning kütt võtnud püssi õlale ja läinud kodu, aga sest saadik kadunud temal ja küti hing ära ning pole kordagi enam tahtnud püssi lasta.
Kord juhtunud ta targaga kokku ja küsinud, mis see mees ja täkk tähendanud. Tark ütelnud: "See mees oleks sind selle täku selga pannud ja su põrgu sõidutanud."
E 7368/7370 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Varrutalu
Kui katoligi usk alles meie maal valitses, olnud kord ühes talus ristsed. Vanapagan pugenud aegsaste juba ahju peale, mõeldes: "Ehk saan minagi siit kedagi ära nälpata."
Vanapagana naene tahtnud ka mehele seltsiks tulla, aga seal juhtunud tal tee peal veike äpardus. Metsast läbi tulles, tulnud suur kari huntisi kohe tema kallale, suure hädaga saanud ta ühe puu otsa.
Seal juhtunud üks talunaene ka seda teed mööda varrutalu poole minema. Vanamoor küsima: "Naene, napakas, kuhu sa lähed?" Naene vastu: "Varrutalusse." Vanamoor paluma: "Kui sa senna saad, siis ütle sel Jüri-Türile , tibutirtsu söödanessa!"
Naene läinud varrutalusse, kus liha parajaste olnud küpseks saanud ja talitajad olid ahjust välja võtmas, aga kes täie katte sai ja ära tahtis minna, see kukkus kui prantsatab põrandale, sest pagan polnud ahju pääl mitte laisk. Küll sääl olnud risti ette lõhkumist ja vandumist ning vanapagan talitanud, et pää suitsenud otsas.
Naene vaadanud tüki aega seda kometit päält ja ütelnud viimaks: "Mind kästi Jüri-Türile üteld, et tibutirtsu söödanessa."
Vaevalt sai ta selle välja ütelnud, siis olnud kolinat ja mürinat kuulda, pengid ja toolid kukkunud ümber. Vanapoiss jooksnud oma tibule appi, viinud aga rutuga kõik ümber, mis ees juhtunud olema. Aga kui ta metsa senna kohta saanud, kus tibu puu otsa pagenud, olnud see juba püha Jüri kutsikatel nahka pantud.
E 7377/7378 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Surnud vend
Kord sõitnud üks noormees kodu poole. Tee viinud teda paksust kuusemetsast läbi. Äkitselt tulnud üks mees metsast välja ja ütelnud: "Külamees, kas sa mind enam ei tunne, mina olen sinu vend ja seitse aastat sinust vanem. Kui sa kodu saad, siis ütle emale: "Sinu poeg tahab ära leppida ja palub sind aida taha marjaaida minna ja sinna kahe kirsi vahele tema luide pääle ära lugeda.""
Nii rääkinud võeras valju sõnaga ja olnud äkitselt jälle kadunud. Mees sõitnud mõttes kodu ja rääkinud emale oma juhtumist. Ema ehmatanud väga ära ja tunnistanud, et tal seitse aastat enne teine poeg olnud, keda ta aga ära tapnud ja kirsi juurte alla maha matnud. Pärast läinud ta aida ja lugenud issameie sinna ära ja surnud ise ka kohe sinnasamasse kohta. Nii olnud ta poeaga ära lepitadud.
E 7378/7379 < Viljandi khk., Uusma - Jaan Täht (1893) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nääriöösisest jänese vahtjast
Kord läinud üks mees nääriöösi jänesid vahtima. Vahtinud tüki aega, aga ei kedagi. Viimaks pomisenud pahaselt: "Mis pagan see on, mul on alati hea õnn ja nüüd ei näe ühte jänesepoegagi."
Arvata poole öö aeg näeb ta ühte jänest tulevat, ruttu püss palge, aga ei lähe lahti. Mis lugu see ometi on? Jänes läinud äkitselt õige suureks ja punaseks. Kütt lasknud ehmatades püssi käest maha kukkuda ja pistnud plagama. Tee päält tagasi vaadates näinud ta - jänes kõndinud kahe jala pääl kui mees ja olnud õige ligidal.
Mees uuest jooksu ja jänes ikka taga järel. Koduõue väravas vaadanud ta seisma jäädes tagasi. Jänest polnud enam kuskil. Sestsaadik jätnud mees kallil öösel jänesed rahule.
E 7397 (17) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui puud talvel tihti härmas on, tuleb viljarikas suvi.
E 7398 (28) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lambaid peab alati noorel kuul niitma, siis kasvab hea vill. Aga sauna ei või noorel kuul minna, ihu hakkavat veel rohkem sügelema
E 7398 (32) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui esimest korda noort kuud näed, siis pead ütlema:
Tere, tere, noor kuu,
sinu silmad segaseks,
minu silmad selgeks.
Sellel kuul ei valutada silmad.
E 7399 (43) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanal kuul raiutakse lehtpuu, noorel kuul okaspuu.
E 7402/7403 < ? - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord elasid kaks meest, Tõllus ja Leider. Kui nad teineteisel kostis käisid, oli neil pool vaati õlut taskus ja viiesüllane palk oli kepist käes, aga mitte käima abist. Kui ta läbi mere läks, puutus vesi nihuti ja laened vasta kotikid. Aga kui tõusis sõda, siis ta võttis tõllaratta, viskas vaenlasel vastu silmi, ratas jooksis kivi vasta, kus ta peiad praegu veel. Enne kui ta ära suri, rääkis seda omal lastel, et kui neil sõda juhtub, käskis ennast appi kutsu, ütles: "Küll ma aitan teid!" Aga lapsed tegid nalja, tulid tema haua juure, üelsid: "Tõllus, Tõllus, tõuse üles!" Kuulis, et see nali oli, pahandas siis, oma põrma ei luband enam appi tulla.
E 7410 < Kuusalu khk. - A. Ploompuu (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuusalu kihelkonnas Kaberla küla ligidal vähaldase jõe ja kanarpiku metsa vahel on väike liivalagendik, mis Kalevi liiva nime kannab.
Lagendiku ääred on kõrgemad ja osalt metsaga kaetud, keskpaik aga nõgus.
Ennemuiste olnud seal järv, aga Kalevipoeg olla seda suures jänus tühjaks joonud.
Peale selle läinud sealt kolm versta eemale kivi peale puhkama. Ase olla praegu kivi peal, kus ta istunud.
E 7430/7432 < Saarde khk., Jäärja - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Täide mägi
Jäärjas on ümber ringi metsa sees üks ilus mägi, kelle lõuna pool otsa peal talutuba seisab oma kõrvaliste hoonetega. Ennemuiste elanud seal talus üks ebausklik peremees Köva Toomas. See olla neljapä ja laupa õhtul ohverdanud lõuna pool kukkesid, kanu ja seapõrsaid, lambatallesid ühe oja kaldal suure kuuskede all ja seda oja kutsutakes praegu Kukeojaks. Ja vanapagan käinud tihti vana Toomale võeraks ja söönud ohvrid alati puhtaks ära, mis üle vana Toomas üsna pahaseks saanud ja katsunud, kuda vanapoisist lahti saada.
Kord raidunud Toomas metsa maha risti-rästi murruna, et poiss ei saa hõlpsaste jälle külaliseks tulla. Sinna tehtud hiljem Murru talu, mis alles praegu on. Aga ikka tulnud pagan pimedas õhtul Toomast kiusama ja küsinud kana kahe pojaga.
Kord pugenud vanapoiss salaja õhtul rehetuppa ahju peale, oodanud seal, millal Toomas magama heidab. Olnud neljapä õhtu, Toomas tahtnud jälle kukke ojale ohverdama minna ja läinud rehetuppa aknat kinni panema, leidnud vanapoisi jälle eest. Hakanud rehehanguga vanapaganale selga laduma, vanapagan lipsanud toaaknast õue ja läinud mäe peale, seal olnud suur tõrd, pugend tõrdu, et oodata, küll Toomas vahest magama heidab enne kukelaulu, et siis jälle kana kahe pojaga luurama minna, sest tal olnud nõu perenaist kahe lapsega ära kägistada. Aga kuk hakand laulma ja poiss näinud, et vanapahan läinud mäe pääle toidusse ja öelnud Toomale: "Lähma vaatma, mis ta seal teeb?"
Vanapagan ärganud ülesse kukelaulust ja kuulnud ära, kui poiss ütelnud Toomale ja toidus olnud täied korjatud, need pugenud vanapaganale reide sisse. Vanapagan lükanud tõrdu ümber ja pannud plagama, ikka metsa poole, ja isi hüüdnud: "Juhm aru, juhm aru!" ja kadunud sest ajast saadik ära, pole enam perast Toomale võeraks tulnud. Tänapäevani kutsutakse seda mäge üles taluga Täidemäe talu ja seda metsa, kuhu vanapagan karjudes jooksnud, Juhmaru kutsutakse Juhkaru metsaks veel. Nenda ajanud täied vanapagana sealt plehku ja määle jäänud nimi Täidemäe. Rahvasuust kuuldud.
E 7453/7454 (11) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Pääru Suultits, Tapa mõisa sepp (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Uut takka peale
Albu mõisa järele Peedu kõrsis purjutanud üks mees nimega Godnu. Oli Godru juba kolm päeva purjutanud, hakanud ta kodu minema, äkist hakanud vihma sadama. Ta läinud ühe paksu lehtedega pihlaka alla vihmavarju. Korraga näind Godru, et kuivand oksa augus kükitanud kurat vihmavarjus. Godru mõtelnud, mis ma temaga teen. Ta võtnud kadakase puupulga, leiganud risti ette ja pistnud augu ette, ise läind minema.
Kolme aasta pärast olnud Gordu jälle Peedu kõrsis purjutamas. Ta pea teinud hirmus haiged, ta hakanud kodu minema, aga temal tulnud tee peal meelde, et kolme aasta eest panin ma kuradi puuauku kinni, nüüd lähän õige vaatan, kas on alles veel.
Pulka augu eest ära tõmmates, kargan kurat august välja ja jookstes minema. Kolsi määl pidanud kurat kinni ja vaadanud tagasi. Gordu hüüdnud: "Õpeta, mis peaparanduseks aitab." Kurat kostnud: "Uut takka peale, uut takka peale," ja ise jooksnud minema, kartes, et Gordu teda auku kinni paneb.
E 7476 (10) < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui pärast lapse sündimist meesterahvas senna majasse juhtub minema, siis järgmine laps poeg, naisterahvas, siis tütar. (Seda usuvad naised kindlasti).
E 7476 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau < Hans Peipsi (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk pesemas
Oisu mõisa kärnel läind pääle päävaveeru jõe äärde parta laskma. Sakste ujumise kohal näind ta, et üks naisterahvas ennast seal pesnud. Ta mõtelnud, mis inimene see on, kes südaööse ennast peseb? Õige inimene see külle ei ole.
Kärnel pannud hõbekuuli püssi, et ma lasen ta maha. Ennegu ta laskma saand hakata, läind sumdi naisterahvas vee alla, nii et vesi karanud suurele kõrgele.
Hans Peipsi suust.
Seda tükki ma Näkiraamatust ei leidnud.
E 7477 < Ambla khk., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Langetõbi
Kui langetõbi kellegi peale tuleb, siis peab see inimene, kes langetõbist inimest põle näind, tema jalad senna poole keerama, kus pea ja pea senna, kus jalad, ja ristmise sõnad temale lugema, siis saab tõbi ära kaduma.
E 7478 (8) < Ambla khk., Ambla v., Jootma k. - Joosep Neublau (1896/7) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Naine nutnud oma poega taga, et poeg soldatiks läind. Teine naine küsinud: "Kus ta siis läks, kas kinderalide või kammeralide hulka?" - "Ei, ta läks rügemanti rümmeldajaks!"
E 7485 < Vigala khk., Velise v. - M. J. Eisen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tori põrgu
Tori põrgu on suur koobas, sülda 12 pikk ja 3 kõrge. Ta on Tori jõe liivapae kalda sees. Õieti on 2 koobast, üks suur, teine väike.
Korra surnud Tori mõisas hobune ära. Viidud põrgu suu ette. Mõisasaksad ärkavad homikul üles, raibe söömalaual, noad-kahvlid juures. Mõisa võtmed aga kadunud. Saadetud mees põrgust võtmeid tagasi tooma. Põrgus koer vasta, laseb aga mehe edasi minna.
Viimaks võtmeotsija tule äärde, hall mees tule ääres, võtmed kõrval. Otsija saanud võtmed kätte. Hall mees aga ütelnud, et kui veel raibe koopa suhu tuuakse, küll ta naine - koer koopa suus selle eest siis näitab.
Korra hani Tori koopasse. Hanele kell kaela. Hani tulnud Viljandisse välja.
E 7486 < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord olnud üks vana soldat, kes teenistusest lahti saades nüüd jala kodu poole läind. Teel tulnud aga temale kodukäija vastu, kes pole soldatid enam edasi minna last.
Soldat hakkand temaga kärkima: "Mis see on, et tee pealt eest ära ei saa." Sedaviisi käratsetes saanud soldat temast mitu korda võitu, kui ta kuu pool seist ja kodukäija allpool. Kodukäija aga tahtnud soldati üsna ära süia, sest ta kiskunud kõik soldati riided ja silmnäu lõhki.
Nõnna riieldes lähned nemad ikka teed mööda edasi, kuni neile üks kaev tee äeres vasta tulnud. Soldat kohe nõu pidama. "Ma topin teda kaevu." Ja hoidnud ennast ikka kuu poole. Seni kaua, kui üsna kaevu juure saivad, ja visanudki teda kaevu.
Kodukäija on tänapäävani kaevus ja see kaev on kivide ja mudaga täis topitud. Kaevu peal kasvavad aga kollased lilled. Inimesed aga ütleva,need on vanapagana.
E 7499 (2) < Haljala khk., Vihula - Toomas Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui aasta algul tähti taevas näha ei ole, siis ei saa sel aastal noore looma õnne olema.
E 7500/7505 < Kroonlinn < Vigala khk. - M. Riste (1894). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 13-16. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rapla kirik
Loomulik on, et Rapla kirik seisab teise kihelkonna ääre peal. Järvakandi vald läheb kuni Valgu rajani ja seega on Rapla kihelkonna teine serv umbes 35-40 versta kirikust eemal, kuni teise ääre juure ainult 7-10 versta on.
Sel ajal, kui seda kirikut hakatud ehitama, pidatud see kirik Kuusiku Raiküla valdade poole ehitama ühe kõrge kruusise mäenuki otsa.
Kiriku alus pandud paigale jumalasõnaga ja hakatud ehitama, saadud juba pooled müirid valmis! Homikul läind töömehed ehituseplatsile, aga - oh imet, pole enam müirisid ühti, kõik maani maatasa maha kisutud. Sellest ajast saadik, mis aga iganes töömehed jõund ehitada, kisutud öössel maha. Küll peetud palvet ja pandud vahid juure, aga kõik asjata.
Niisuguse mitmekordse äralõhkumise pärast tüüdand ehitajad ära, ei tea mis teha, kõik ehitusematerjal olla juure veetud, palju päivi ja raha raisatud, aga valmis pole veel midagi.
Seal ühel ööl näind kiriku eestseisjate liikmetest üks unes: Võetagu kolm musta härga, pandagu vankre ette, neist praegustest ehitusekividest koorm peale ja aetagu neid härgasid koormaga sennikaua edasi, kunni nad seisma jäevad. On nad seisma jäend, senna kohta ehitage kirik. Praegusel kohal, kus teil kirik alustatud on, on üks vaimude eluase, sellepärast ei lase need kirikut valmis saada. (Ja praegal olla veel päris tõeste Kuusiku pool ühel mäel vanu ehitisevaremeid tunda, rahvasuu arvab, et seesama paik ollagi. Selle mäekalda sees olevat kruusiauk ja üks mees vedand kruusi ja tõstnud koormat parajaste peale, kui labida ees tulnd üks ümmargune nagu pajapõhi nähtavale. Mees kuidagimoodu teind selle pajapõhjale augu sisse ja hele valgus paistnud sellest august välja. Mees lasknud ennast kumargile ja vaadanud alla sügavusse, aga oh imet, all olnd päris kirik ja olnd saksa rahvast täis, aga käed-jalad raudus. Õpetaja teind altari sees jutlust ja maenitsend neid nende kurja tegude pärast. Mees vaatand natuke aega ja tõusnud ülesse, aga hobust polla ühtegi olnd, ehmatand ära, läind kodu, seal ta polla arugi saand, jooksnud naesed-lapsed talle vasta ja kõik küsind: kus sa nõnda kaua olid? Mees ütelnd: "Kus ma olin? Kas see kaua, homiku läksin alles kodust." Naene ütelnd: "Ei, mees, sa olid just tänasest päevast terve aasta kadund, meie mõtlesime, et sa surnd oled."
Mees jutustand ära, kuida lugu oli, naene kipund vaatama senna, aga polla muud märki näha olnd, kuid seal kohal olla üks kuldrist olnd, mis mees ja naene omale võtnud.)
Nõnda siis kiriku ehitajad otsind kolm musta härga, rakendand vankre ette ja kivikoorm peale ja piitsad kätte ja härgi ajama. Härjad tulnd maatee peale ja Rapla mõisa poole tulema, läind Rapla mõisast mööda, jõest üle mõnedkümned sammud ja jäend seisma. Küll peksetud piitsadega, aga ei härjad ei lähe ega nihku paigast. Polla siis muud midagi aidand, kivid pealt maha ja senna kirikut ehitama. Veetud vanast kohast ehitusematerjal ära, pandud alus püha sõnaga paigale ja töö hakand peale. Aga selles kohas ei ole ära lõhutud enam, mis tehtud, see jäend paigale, nõnda siis õige rutuste tõusnud uue kiriku müirid ülesse, mille üle rahval kui ka ehitajatel hea meel olnd.
Kirik saand valmis, torn tehtud peale ja kuulutadud päev, millal sisse õnnistakse. Rahvast kogund kui murdu uue pühakoja ümber kokku. Et küll Rapla kirik suur on ja läbistikku 3000 inimest sisse mahub, jäend siiski palju inimeisi välja. Parajal kirikuõnnistamise ajal kuulnud õues oleja rahvas üleval taeva all suurt kohinat. Kõik vaadand ülesse ja näind suurt musta kogu üle kiriku lendama. Sel silmapilgul tulnd torni otsast rist ja mõned puutükid maha, aga must kogu lennand Valtu mõisa poole edasi ja nõnda, kuida rahva silm näind, kukkund see mürakas umbes paar versta Rapla kirikust Valtu poole praeguse Kõpsoni poe juurde maha. Kõik rahvas, kes kirikus olnd, kuulnd kohinad, ja torni otsast risti kukkumist ja praksumist. Kui kõik hakand välja tungima, et teada ja näha oma silmaga, mis see ometegi on. Mõnedki kartnud: ei tea, kas uus kirik langev kokku või mis see on. See, kes ikka välja saand, küsind, kuida torni otsast rist on maha kukkund ja mis kohin see oli. Polla muud otsust teatud anda ühtegi, kuid üks suur must kogu linnand üle kiriku ja langend Valtu mõisa poole maha. Mindud rahvahulgaga vaatama. Teekalda peal seisnd üks suur kivi. Silmitsetud seda kivi ligemalt, siis leitud kivi seest kuradi küineasemed. Siis tulnd selgeks, et õelus tahtis kirikut kiviga puruks visata, aga viskas südametäiega liiga kõvaste, nõnda et kivi üle kiriku lendas, ainult aga ristisse natuke puutus. (See kivi on peaaegu nõnda suur kui Peterburgis Peeter Suure all.)
Peale selle lõhutud torn kiriku pealt ära ja tehtud kiriku ette maha, milles olekus ta praegal on. Aga kirik jäend peale selle vanaõelusest puutumata ja teeb oma õnnistavad tööd rahva keskes edasi.
Aga rahvas usub sellegipärast, et jaanipäeval, kui seitse venda ja seitse musta täkku ühest märast juhtuvad kirikus olema, siis pidada kirik ära vauma. Seesugune on rahvajutt.
E 7535/7539 (9) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe sepale näidatud unes: hall mees tulnud tema juurde ja ütelnud: "Tõuse usinaste üles ja mine Raudoja allikalle (Piibe maantee ääres). Kaeva sealt 30 sammu põhja poole, siis leiad suure varanduse. Kellegille aga ei tohi sa sellest enne rääkida!"
Mees tõusnud üles, mõtelnud asja üle järele ega ole seekord kuhugille läinud, heitnud uueste magama. Teine kord tulnud talle see lugu meel. Ta läinud nalja pärast vaatama. Õhtu võtnud labida õlale ja läinud allikalle. Allika ligidal tulnud üks tuttav temale vastu. See küsinud: "Kuhu sa nii hilja veel labidaga lähed?" Sepp rääkinud kõik, mis tema unes näinud ja kutsunud tuttavad ka. Teine aga olnud kartlik mehike ega ole tahtnud minna. Sepp läinud üksipäini. Allikalle saades mõõtnud ta 30 sammu põhja poole ja hakanud kaevama. Tüki aega kaevand mees, aga midagi iseäralikku pole juhtunud. Viimaks ometi, kui ju sügav auk valmis olnud, läinud labidas vastu kõva asja. Mehel hea meel. Kärmeste ajanud ta mulla pealt ära ja suur kast olnud mehe silmade ees. Ta püüdnud seda välja kangutada, aga see olnud väga raske. Hakanud siis kaant lahti püüdma. Suure vaevaga läinud see tal korda. Mehe silmade ees seisnud korraga hulk kuldraha. Ta hakand juba kulda tasku ajama, kui kasti alt hall vanamees välja tulnud ja ütelnud: "Kuda ma ütlesin, et sa ei pidanud kellegille sest rääkima! Ommeti oled sa rääkinud. Selle trahviks ei pea sa midagid saama. Aga siiski, sinu töövaeva tahan ma ära tasuda. Sa võid ühe korra pihuga kulda võtta, aga mitte enam. Kui rohkem võtad, siis su oma õnnetus." Nende sõnade järele kadunud hall vanamees ära.
Mehel olnud aga kuld armas. Ta pole vanamehe keelust midagi hoolinud. Kiiresti hakand ta kulda taskusse ajama. Aga hädast saanud mees paar korda võtta, kui kast suure mürinaga maa alla vajunud. Mehe mõistus kadunud ära. Kui ta jälle ülesse ärgand, leidnud enese allika äärest. Ta vaadanud seda kohta, kust raha kaevas, aga midagi pole sellest märki olnud. Maa olnud niisama terve sealt kohalt kui mujal. Ta oleks muidu unenäuks seda pidanud, aga see kaks pihutäit kulda, mis tal taskus olnud, sellest saanud ta aru, et see kõik tõsi oli. Ta kahetses, et oli vanamehe keelust üle astunud ja teistele rääkinud. Ta läinud kodu, pannud kulla laua peale ja imetellend selle hiilgust. Korraga muutnud kuld ennast elavaks süteks ja hakand leegitsema. Enne kui mees kustutada saanud, olnud maja ju tules. Natukese ajaga põlenud maja kõige kraamiga maha. Mees ise peasnud veel eluga. Kurvalt kõndinud ta ümber tuhahunniku, mis tema varanduse märk oli. Tuha seest roninud üks inimese kogu välja ja ütelnud mehele: "Eks sinule üteldud, et ainult ühe pihutäie võid võtta kulda, kui rohkem võtad, on sinu õnnetus!" Nende sõnadega kadunud võeras kogu ära. Mees sai aru, et tema enese süi oli. Oma ahnitsemise himus oli ta vanamehe hoiatamise ära unustanud. Ta süda oli iseenese peale täis. Mitu korda oli ta Aadamat ja Eevat kahetsenud, et need ei saanud kiusatusele vastu panna. Nüüd sai ta aru, et ise samasugune ehk veel hullem oli. Omas kurvastuses läinud ta jälle allikalle vaatama, ehk vanamees halastaks tema peale ja annaks natukene veel kulda, oli ta ju päris vaene nüüd.
Hakanud siis labidaga sealtsama kohast, kus esitegi urgitsema. Tüki aega higistanud ta ilmaaegu. Midagi märki kullast ei olnud leida.
Viimaks visanud labida südametäiega kääst ära, üteldes: "Kurat teab, kus see pagana vanamees oma kullakastiga läinud." Hädast saanud mees need sõnad suust, kui maa tema jalge all kõikuma hakanud. Hall vanamees tulnud välja. Kolmeharuline kantsik kääs, sellega löönud mehele mööda selga ja ütelnud: "Kasi, meeletu, siit tuustimast! Ise julged veel vanduda mind, kes ma sinule head pakkusin, aga ise ei märgand õnne vastu võtta. Nüüd oled sa vaene ja selleks sa ka jääd. Oleks sa jõudnud esite oma suud pidada, oleksid rikas mees olnud. Pärast ei kuulanud sa mu keeldu, vaid võtsid kaks pihutäit kulda. Selle trahviks pead sa nüüd vastust tundma."
Vaim kadunud ära, auk läinud kinni ja mees seisnud jälle allika ääres. Mehe selg valutanud kangeste. Tal olnud suured vorbid seljas, mida vana mehe kantsik olid jätnud. Mees olnud vaesuse sees kuni surmani. Kantsiku vorbid ei ole enam seljast ka ära kadunud. Pärast pole enam keegi sealt julgenud kulda minna urgitsema.
E 7546/7550 (13) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Sopmann (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tapa mõisa linnakse rehes olnud üks teumees linnakseid tegemas. Ta olnud öösse ainuüksi seal. Enne poolt ööd läinud ta rehe otsast allikalt vett tooma. Vett võttes libisenud ta järskust kaldast alla ja kukkunud vette.
Ehk küll allikas kuigi suur ei ole, nii et hõlpsaste sealt välja oleks võinud saada, vajunud ta siiski, nagu oleks keegi teda rebinud vee alla. Mehel kadunud mõistus ära. Kui ta jälle märkama hakanud, leidnud enese toredas saalis hulga inimeste keskelt. Saal olnud toredaste kulla ja hõbedaga ehitud, nii et mehe silmad tahtnud kustuda. Kesk toredust tantsinud toredad inimesed lustilikult. Pillihääled kõlanud nagu ülevalt laelt, mis imeilus kuulda olnud. Mees näinud tantsiate hulgas palju oma tuttavaid poissa ja tüdrukuid. Ta läinud nende juurde ja hakanud juttu tegema. Aga ehk mees küll igatemoodi küsinud, pole ta siiski vastust saanud. Kõik olnud tummad. Mees näinud, et rääkimise peale vastust ei saand, jäänud vagusi pealt vaatama. Natukese aja pärast tulnud üks veikene vanamees tema juurde. Koputanud sõbralikult ta õla peale ja ütelnud: "Sa paned seda toredust imeks, mis siin näed. Sellepärast meie sinu pealtilmast seia tõime, et võiksid ennast vähe rõemustada ja kui soovid, siis võidki meie juurde jääda ja seda lõbudust maitseda, mis minu pere iga pääv tunneb." Mees jäänud vanamehe sõbraliku jutu peale julgemaks. Ta küsinud: "Aga mikspärast ei räägi nad sugugi? Ma nään siin palju oma tuntud inimesi, aga need on nii uhked, et minu küsimise peale midagi ei vasta." Vanamees kostnud: "Nemad ei ole uhked sugugi, et nad siin toreduses viibivad, nemad tunnevad sinu küll ära, aga neil pole luba ühegiga rääkida, enne kui see meie perekonda pole vastu võetud. Saad sina aga seia hulka võetud, siis on igaüks lahked su vastu."
Mees küsinud selle peale: "Aga kes teie siis olete, et nii mureta siin elate?" Vanamees kostnud: "Meie oleme maaalused! Meie ei taha ilmapealsest murest ega kurvastusest midagi teada, vaid elame mureta elu. Meie perekond kasvab kord-korralt ikka suuremaks, sest et siin surmast midagi ei teata, nagu teie juures üleval on. Uusi liikmeid tuleb ühtepuhku juurde."
Selle peale võtnud vanamees tema kääst kinni ja viinud teise saali, mis esimesest palju suurem ja toredam olnud. Seal olnud niisama tantsijad nagu esimeses saalis. Palju tubasid käinud nad läbi. Kõik olnud rõemsa rahvaga täidetud.
Kui vanamees kõik ära näidanud, küsinud ta: "Kas tahad meie seltsi jääda?" Mees mõtelnud vähe aega ja vastanud: "Hea meelega jääksin ma küll seia, aga kus jäävad mu väätimad lapsed ja naine?" Vanamees üteld: "Sa muretsed veel ilmarahva eest! Mis on sinul nendega enam tegemist? Nad on ju sinust võerad, kui sa aga seia jääd. Aga ma nään, et su süda on maailma tühjas asjades kinni. Ma ei sunni sind seia jääma, kui kahkled!"
Nõnda üteldes kadunud vanamees ära, tulnud aga varsi tagasi, kullast karikas punase viinaga täidetud. Ütelnud siis mehele: "Sa igatsed naise ja laste järele, mis maa peal on. Sa võid nende juurde minna. Kui sinul aga tahtmist on meie seltsi tagasi tulla, siis võid sa julgeste. Tee on sul ju teada!" Andnud siis mehele viinakarika ja käskinud ära juua. Mees joonud karika ühe joonega tühjaks seda imemagusat märjukest. Saanud ta viimase piisani karika tühendanud, siis kadunud mõistus peast ja kukkunud maha. Nagu läbi une kuulnud ta veel pillihääli, mis nagu kaugemalle minnes viimaks vaikinud. Kui ta jälle omast uimastusest üles ärganud, leidnud enese linnakse reheahju suu all olevat. Ta rääkinud kodu oma naisele seda lugu.
Varsi selle peale jäänud naine haigeks ja surnud ära. Selle järel surnud lapsed ka üheteise järele. Mees oli üksinda. Ta olnud väga kurvastud ega ole enam miski asi passinud. Ükskord kadunud ta ära. Keegi ei teadnud, kuhu. Ju ta ikka vist maa alt oma naist ja lapsi läks otsima. Vanamees lubas ju teda igal ajal vastu võtta. Kas ta sealt omale õnne leidis, ei ole teada.
E 7550/7553 (14) < Ambla khk., Tapa - J. Eckmann < J. Raadu (1894) Sisestas Pille parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees läinud jõele kalu püüdma. Tal olnud hea õnn. Natukese aja pärast olnud temal suur hulk kalu. Aga ikka pole ta püüdmist järele jätnud. Kui tal ju suur kogu kalu kaldal olnud, saanud ta lõppeks ühe kullakarvalise kala. Mees imestanud toreda kala üle. Äkitselt hakanud kala meest paluma: "Armas mees, lase mind jälle vette tagasi, ma räägin sinule midagi, mis sinule õnneks tuleb!"
Mees kohkus ära, kui kala suust niisugust kõnet kuulis. Kala oli ilus, ta ei oleks teda miski hinna eest jõkke lasknud. Kala aga lubas temale midagi rääkida, mis talle kasuks oleks. See pani mehe mõtlema. Ütles siis: "Minu pärast mine jõkke, aga pea oma lubadust, muidu rebin su jälle välja ja siis ei ole armu heitmist!" Nende sõnadega lasi mees kala vette. Kala läks rõemustades jõkke ja kadus mehe silmist. Vähe aja järele tuli ta aga jälle vee peale. Pistis pea veest välja ja rääkis: "Ma tänan sind, armas mees, et minule elu kinkisid! Selle eest pean oma sõna ja räägin sinule. Kuula aga. Mine siit 300 sammu hommiku poole. Seal on suur kivi. Kaeva ühel kuuvalgel ööl sealt kivihunniku poolt servast, siis leiad sa suure varanduse. Hoia aga, et sa seal kallal mitte kurja ei nimeta. Labida otsa tee, enne kui kaevama hakkad, kolm risti. Saad sa varanduse õnnelikult kätte, siis pead poole sest vaestelle jagama. Teine pool jääb aga sinule."
Nõnda üteldes kadus kala vee alla. Mees ootas teda veel tulema, aga kui tüki aja järele midagi näha polnud, hakkas ta sealt kohast, kus seisis, hommiku poolde mõetma. Kui ta 300 sammu oli mõetnud, oligi kivi seal. Ta vaatas hommiku poolde kivi äärde, kus varandus pidi olema. See koht oli natukese aukus. Mees läks kodu ja ootas kuuvalget ööd. Ühel kuuvalgel öösel võttis ta labida, tegi tale kolm risti otsa ja läks kiire sammuga varandust välja urgitsema. Senna jõudes kuulas mees enne, kas kedagit ligi ei juhtuks olema. Kui kõik vaikne oli, hakkas ta kaevama. Hädast sai ta mõned labidatäied mulda ära viskanud, kui ta hirmuga taganema pidi.
Kivi alt tuli suur uss välja ja läks susisedes mehe poole. Mees hoidis labida hirmuga oma ees ja püüdi ussi eemalle tõrjuda. Labidat nähes keeras uss ümber ja põgenes teinepoole kivi. Nüüd sai mees aru, miks kala kolm risti labida peale käskis teha. Mees läks julgemaks, kui ussi põgenemist nägi. Ta hakkas jälle kaevama. Natukese aja pärast tuli palju suurem uss kivi alt ja tahtis mehe kallale minna. Ristisi labida peal nähes põrkas tagasi ja läks esimise järele teinepoole kivi alla.
Nüüd kaevas mees hoolega edasi. Tüki aja pärast kolises labidas vastu kõva asja. Mees ajas mulla pealt ära ja rauast kast oli mehe silmade ees. Ta hakkas kaant lahti kangutama, aga see ei tahtnud tal kuidagid korda minna. Ta pühkis higi otsa eest, mis kiire tööga senna tekkis. Korraga kuuleb ta oma selja taga susinat. Kiiresti vaatas ta ümber, tema selja taga oli päratu suur uss, kes joonega ta peale tahtis tulla. Mees võttis labida ja hoidis kaitsmiseks ees, aga sellest ei näidanud uss midagit hoolima. Vihaga tormas ta mehe peale. Mees hakkas labidaga vehklema. Uss ajas pea püsti ja näitas ähvardades oma musta keelt.
Surmahirmuga andis mees oma labidaga kõigest jõust ussile pähe ja näe imet, mis sündis: uss kukkus maha, viskas enese seljali ja oligi valmis. Ühtlasi aga kerkis rahakast suure raginaga maa peale ja kaas kargas lahti. Mees vaatas, kast oli kulla ja hõbedaga täidetud. Ta võttis nii palju kui jaksas kanda ja läks kodu. Sealt tõi hobused, millega kõik selle varanduse ära viis. Varsi selle järele andis ta poole sellest varandusest vaestelle, nagu kala oli käskinud.
Poole varandusega, mis isegi suur hulk oli, ostis omale suure mõisa ja elas mureta elu. Varandust jäi veel lastelastelegi. Ta jutustas oma varanduse saamist lastele, mida need jälle oma järeletulijatele jutustasid. Nii on see jutt ikka põlv-põlvelt edasi tulnud nagu teisedki jutud.
E 7554 (3) < Ambla khk., Tapa - J. Ekemann (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haritud naisterahvas räägib oma sugulasele, talueidele, lapsekasvatuse ja -õpetuse abinõudest. Talueit ütleb: "Minu arust on kõige parem abinõu lastekasvatuses keriksel vinnutud kasevitsad!"
E 7563/7655b (5) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Eduard Reemet (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja kurivaim
Mehel jooksnud siga metsa. Mees läinud teda taga otsima. Otsinud ja leidnud viimaks sia ühes liivakünka all olevas hangus olema. Toonud siis labida, sest siga muidu pole kätte saanud, kaevanud sellega sia välja. August tulnud aga ka üks iseäralik rebase moodi elukas välja. Mees annud sellele labidaga ja löönud tema surnuks. Ta läinud lõhki kui puupakk. Mees viskanud looma õlale ja läinud linna teda ära müüma. Tee peal tulnud temale must mees vasta ja hakanud temaga riidlema. "Miks sina minu venna oled surnuks löönud?" Hakkanud ise seda looma mehe seljast ära kiskuma. Mees pannud vahvaste vastu. Iga kord, kui mees seda mustameest vastu maad hakanud virutama, saanud see siniseks veeks. Kui mees edasi hakanud minema, saanud veest jällegi mees. Mees võidelnud niiviisi kunni linna ligidale saanud, seal hakanud mustmees temaga sõbrustama.
"Ega sina sellest loomast saa hinda midagi, võta mind abiks, anna loomasüda mulle ma müün looma ära, teen sinu rikkaks meheks." Mees pole seda juttu kuulanudki, kaubelnud looma ise. Ostmisega pole aga keegi tegemist teinud, naernud veel meest pealegi, et niisugust raiska müüb. Nüüd leiganud mees looma südame välja ja annud mustale mehele, kes ilma teiste inimeste nägemata tema kaasas käinud. See hakanud ise looma müüma. Niipea kui looma oma õlale võtnud, muutnud see puhtaks kullaks. Nüüd olnud ostuhimulisi küllalt, kuid mustmees müünud kullaks muudetud elaja ühele kullasepale ära, kes kõige rohkem hinda maksnud. Mees saanud korraga rikkaks. Mustmees annud temale nõu kiireste kodu minna. Mees läinud. See olnudki väga hea, sest juba poole tunni pärast hakatud niihästi seda talumeest kui ka musta meest taga otsima, sellepärast et kullatükk mis kullasepp ostnud, pärast üheks elaja raipeks muutnud.
Ei ole kõige hoolsama otsimise järele enam kumbagid leitud. Mustmees, kes vanapagan olnud, moondanud ennast teisenäuliseks, läinud ahastaja kullaseppa juure ja ütelnud: "Ma muretsen sinule su raha tagasi, anna mulle oma nimata sõrmest mulle kolm tilka verd!" Kullasepp, kes raha tagasi saada himustanud, andnud verd ja vanapagan läind uueste looma kauplema, mida ta kullaks muutnud. Varstigi olnud kullasepa raha kääs. Nüüdne ostja, pettust märgates, poonud ennast ülesse enne kui vanapagan teda trööstima sai minnagi. Hinge sai vanapagan muidugi endale.
E 7567 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < V. Kotkas (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kai ei soa koju!
Üks eidekene kinnitanud alati oma kodakondsetele: "Kui mina suren, ärge teie mind mööda teed surnuajale viige, siis hakkan kohe kodu käima. Viige mind mööda soosid ja rabasid, ümber puude ja põesaste."
Surnud eidekene viimaks ära, siis tuletatud tema õpetamist meele, viidud teda põesastest ja kraavidest üle, mõnikord ümber põesaste ja kändude. Maetud siis hauda. Kohe esimesel õhtul kuuldud metsas kaebamist: "Kai ei soa koju! Kai ei soa koju!"
Vahest kuuldud kahinat ja mühinat. Hommikuks vaikinud müra ära. Teisel õhtal seesama lugu. Nii ka kolmandal. Siis aga vaikinud müra ära ja enam pole midagi kuulda olnud.
E 7569/7576 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < J. Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valge hobune
Peremehe poeg ja saunamehe poeg läinud metsa maasikale. Äkitselt tulnud valge hobune joostes ja pugenud lähedale padrikusse. Tulnud varsti veike vanamees järele: "Aidake, pojakesed, minu hobune kinni püüda!" - "Püia ise, kui tahad!" pahandanud peremehe poeg. Saunamehe poeg läinud aga vanamehele abiks: "Mine püia sina hobune kinni, sind tema ei karda," õpetanud vanamees poissi. "Mine kõvasti vilistades, siis ta sind ei karda!"
Poiss teinud vanamehe õpetuse järele ja saanud hobuse kohe kätte. "Sa oled tubli poiss!" kiitnud vanamees poissi, "tule minule väheks ajaks abiks, aita hobune koju, ma tasun ausaste."
Poiss läinud hobust suukõrvast talutades sinnapoole, kuhu vanamees juhatanud. Vanamees käinud hobuse järele, hoidnud hobuse silmade ette astumast, sest et hobune teda nähes peruks läinud. Varsti jõudnud nemad, ehk küll poisi meelest õige palju maad käidud saanud, vanamehe elumaja juure.
See olnud üsna ilus hoone. Hobune viidud ühte üsna toredasse kambrisse, poiss imestanud selle üle väga. Vanamees seletanud temale: "See pole mitte niisugune hobune kui kõik teised. See on üks minu vaenlane, sellepärast pean mina teda oma ligidal, et tema põgenema ei peaseks. Kui ta välja peasebki, on tema esimesel ja teisel päeval üsna loll, et kuhugi kaugele ei mõista minna, pärastpoole läheb aga üsna teraseks ning võib tunni ajaga oma tuliste jalgadega maailma serva jõuda. Jõuab hobune sinna, siis peaseb oma kütketest lahti ja võib minule palju kurja teha. Sellepärast teda hoiangi!"
Andnud siis oma varandusekeldrist temale tänutäheks hulga kulda ja hõbedat. Poiss läinud koju, viinud isale raha, kes selle abil niisamasuguse talu ostis, kui ta endisel peremehelgi oli.
Peremeest ja tema poega vihastas see väga, et tema saunamehe poeg rikkaks sai. Peremehe poeg oli pahane iseenese peale, et siis vanamehele abiks ei läinud valget hobust kinni püüdma. Käinud nüüd igal pääval metsasid mööda, et ehk juhtuks valget hobust nägema.
Vanamehe poja kääst oli tema kuulda saanud, et valge hobune kindlasse puuri pandud. Viimaks, kui valget hobust millalgi näha polnud, tõttas peremehe poeg selle nõuga vanamehe elukorterit ülesse otsima, et sealt valget hobust lahti peasta, teda siis aidata kinni püüda ning vanamehelt head vaevapalka nõuda. Kauaaegse metsas rändamise järele tuli tema ühe vana majahüti juure. Nälg piinas teda väga, pääv ots oli tema juba oma rahaahnuses söömata olnud. Astus siis senna lagunenud majasse. Esimesel silmapilgul näitas maja üsna tühi olema, pikemal vaatamisel nägi tema ühes nurgas puusärgi. Seda nähes putkas poiss ilma pikemalt aega viitmata kohe minema. Pidas oma öömaja lausa taeva all. Koju ei oskanud tema enam minna, sellepärast hulkus jälle metsa mööda ringi. Nälg tahtis teda juba üsna ära tappa. Õhta eeli jõudis jällegi hurtsiku ligidale. Näljast ja väsimusest pimestud silmadega ei pannud tenma tähelegi, et see seesama hurtsik oli, mis eilegi. Astus sisse, nägi puusärki. Ei jõudnud see teda enam hirmutada. Ta vaatas ringi, kas midagi toitu ei saaks. Silmitses ka korraks puusärgi sisse. Nägi seal vanakese, kelle juuksed ja habe lausa lumivalged olivad. See lamas paigal kui surnud, hingamistki polnud kuulda. Ainult näü värske jume näitas, kui oleks vanamees elus. Vanamehe väljasirutatud kääs oli nuga, nua otsas suur kannikas leiba. Poiss silmitses seda nähtust. Leib, ehk teda küll surnu käsi hoidis, tõmbas poisi tähelpanemist oma peale.
Poiss sirutas kätt leiva järele välja, pani aga tähele, kui oleks vanamehe silmalaud liikunud. Ei hoolinud sellest, võttis leivatüki ja hammustas selle küllest ahneste. Selsamal silmapilgul tõusis aga vanamees puusärgist ülesse. Poiss tahtis ära joosta, aga hirm tegi jalad nõrgaks. Vanamehe lahke nägu peletas aga hirmu varsti kaugemale. Vaname hakkas kõnelema: "Ära karda, pojukene. Sina oled mind nõiakütkest peastnud, mulle elu tagasi andnud. Poleks sa nii julge olnud minu käest leiba võtma, mina oleks ei tea kui kaua sedaviisi lamanud, ei surnult ega elus. Mina olen see valge hobune, keda sina otsisid. Nõid nõidas minu ära, pani minu seia vangi puusärgi sisse. Minu hinge viis valge hobuse näül oma kätte. Nüüd mine ja otsi nõia elukorter, mis siit kaugel ei ole, ülesse, otsi kambred läbi kunni valge hobuse leiad. Nõida pole kodu, võid seal julgeste olla. Valge hobune tapa selle nuaga ära, siis kaub ta ära ja mina olen lausa peasetud!"
Vanamees andis poisile nua, mille otsas enne leivatükk oli. Õpetas siis veel: "Ära ennast varandustest lase meelitada. Hakkad sa sealt varandusi püüdma, juhtub sulle palju õnnetust. Tule minu juure tagasi, mina teen sinu rikkaks!"
Juhatas veel poisile, kus nõiamaja on ja poiss läks. Maja ligidale jõudes kuulis tema juba kaugelt suurt müra. Astus julgeste majasse, kõikide kambrite uksed olivad lahti, ainult ühel oli lukus, võti oli väljaspool ees. Sealt kostiski see suur mürin ja kolin välja. Poiss tegi ukse lahti. Nägi seal valge hobuse püherdama ja rabelema kui oleks temal hirmus valu. Poiss astus julgeste ligi ja torkas hobusele nuaga külje sisse. Vaevalt oli nuga hobuse külge puutunud, kui see nagu aur poisi silma eest ära kadus. Poiss vaatas ringi. Kulda ja hõbedat nähti igal pool küllalt särama. "Pagana pihta", mõtles poiss, "mina pean selle suure varanduse kõik maha jätma. Ma võin ju korraga rikkaks meheks saada. Valge habemega vanamees tahab ehk kõik omale pärida."
Nende mõtega hakkas poiss enese taskuid kullaga täitma. Kuld rõemustas teda nii väga, et tal aega põlnud minemagi hakata. Nõid tuli koju. Valget hobust mitte leides sai tema süda täis, ta muutis poisi koeraks ja läks siis valget hobust taga otsima, keda ta ära jooksnud arvas olema. Poiss pidi koera näul nõiaga tahes ehk tahtmata kaasa minema.
Esimene käik nõial oli senna hurtsikusse, kuhu lumivalge habemega vanamees jäi. Kuid imelik nähtus ehmatas teda juba eemale ära. Hurtsiku asemel oli väga tore loss. Nõid oleks küll jooksu pannud, aga üks salalik vägi kiskus teda lossi poole. Ta astus lossi, koer kannul. Aujärjel istus seesama lumivalge juuste ja habemega vanamees. Nõid langes kummuli tema ette maha. Aujärje peal istuja puudutas kepiga tema külge, mispeale ta ise valge hobuse näul välja jooksis. Ainult poiss jäi oma koeramundris sinna.
Vanamees ütles: "Vaene poiss! Ahnuse pärast pead sa nüüd koer olema, eks sa kuulnud minu käsku ja tulnud ilma kulla külge puutumata ära. Nüüd pead nii kaua koer olema kuni nõid kudagi surma juhtub saama, siis saad oma inimesenäu jälle kätte."
Koer jäigi nüüd lossi, sai kõige paremat toitu, magas pehmel asemel. Nõnda läks kaua aega mööda. Ühel pääval leidis vanamees koera asemel kambrist poisi. Sest sai tema aru, et nõid surnud. Poiss oli aga koeraks olemise läbi palju oma mõistusest kautanud. Kaua aega läks mööda kunni tema jälle oma täie aru kätte sai. Nüüd igatses tema oma vanemate juure tagasi minna. Talle anti palju varandust ja ta läks oma vanemate juure, kes teda arvasivad surnud olevat. Siin elas tema oma rahaga õnnelikult. Enam ei piinanud teda ahnus, kelle pärast tema kaua õnnetumat elu elanud. Kui tema ära pole surnud, siis elab veel praegugi õnnelikult.
E 7576/7578 (10) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Juuli Birkenthal (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Puuraijuja ja halgjad
Mees läinud metsa puid raiuma. Toksinud puu, kellest tema enesele küna tahtnud teha, juba pooleni läbi, kuulnud, lapsed tulevad kilgates ja joostes. Vanamees jätnud raiumise pooleli, vaatnud, lapsed tulnud ligemale, üks ütelnud: "Taat, ega sa puud ei raiu, sa raiud kiva ja kändusid!"
Nüüd kukkusivad mehe silmad lahti, et tema mitte künnapuud polnud raiunud, vaid ühte vana jämedat kändu. "Seda tükki pole mulle veel juhtunud," pahandanud puuraijuja. Hakanud nüüd uueste päris künnapuud raiuma. Nagu udu katnud tema silmi, pole tähelegi pannud, et ühe suure kivi juure astunud ja sellele hakanud pihta andma.
Märganud seda alles siis, kui kervetera juba üsna puruks olnud tautud. Ta silmad olnud lastest, kes halgjad olnud, ära tehtud, nii et tema mitte pole teadnud, mis puu, mis põesas, mis kivi ehk mis känd. Ta kõht olnud üsna tühi, tööd aga ei midagi tehtud. Tulnud vana hunt, keda mees halli habemega meheks pidanud. Küsinud: "Mis sa mees muretsed?" Mees ütelnud, et ei saa puud maha raiuda, et lapsed teda ära teinud. Hunt ütelnud: "Oleks sina mõne nendest kinni võtnud. Hommikust saadik ajan ma neid taga, kõht on tühi, need on halgjad. Kui sa neid veel nääd, võta üks kinni, oota siis nii kaua, kui ma tagasi tulen, siis saavad sinu silmad terveks!"
Läinud minema. Mees jäänud istuma. Mõtelnud: "Hommikust saadik ajab vanamees halgjaid taga ega need talle ikka süia ei anna!" Pole märganud, et kõneleja hunt oli. Kuulnud, lapsed tulnudki kisaga. Vanamees, halli habemega, tulnud (hunt) mehe juure, ütelnud: "Kui sa neid kinni püiad, siis taba nende juures olevaid kändusid, siis juhtub sulle halgjas sülle. Ära enne lahti lase, kunni juure tulen."
Läinud siis põesaste varju. Lapsed tulnud, tahtnud üsna puuraiuja juurest mööda minna. Puuraiuja teinud kui ei näekski ta neid. Kui lapsed tema ligi jõudnud, tõusnud ta äkitselt ülesse ja hakanud ühe jämeda kännu ümbert kinni, mis laste hulgas olnud. Teised lapsed pannud jooksu, känd hakanud ka puuraiuja süles rabelema. Hunt jooksnud sinna, tõmbanud kännu puuraiuja käest ja pannud nahka.
Nüüd peasenud mehe silmad lahti. Ta näinud, et põgenejatel lastel sarved pääs ja sabad taga olnud. Vanamehe asemel olnud tema ees hunt. See tänanud puuraijujad, et see temale süia aitas muretseda. Tõi siis kirve ja raius mehe künnapuu mõne hoobiga maha. Pärast kinkis kirve mehele. Kodu minnes leidis mees, et kirves hõbedast oli, kullast varrega. Ta sai rikkaks meheks , ei pruukinud enam puid raiudagi.
E 7591 (1) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Väga tuisusest ehk vihmasest ja tuulest ilmast ütlevad vanad inimesed - täna on hea rahaaugu ilm.
Vanad inimesed arvavad, et need pilved, mis väga kõrges taeva all on, tarretanud süldi sarnatsed on. Sellepärast räägitakse ennemuistsetes juttudes, kuida mõni inimene pilve peal käinud, kuidas kõu ja pikker pilve peal sõidavad, kuida Hans vanapagana nuia lubas pilve peale visata jne. Ka olla mõned pilvetükka leidnud, mis olla maha kukkunud.
E 7606 < Kroonlinna < Vigala khk. - M. Riste (1894) Sisestas Pille Parder 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatel
Kui Vigala mõisa vana viinaköögi otsas teand vanadrahvas juba ammugi rääkida, et seal viinaköögi otsas jõe põhjas suur rahakatel olevat.
Ükskord sealt ligidalt jäend mees oma naesega natukest hiljaks kirikusse tulema. Köögi otsast mööda minnes näind mees rahakatelt vee pinnal olevat. Mees ütelnd: "Sellest saab nüüd suntele ja santele." Aga naine kilgand: "Küll ta kulub meile endale ära!" Selle peale vaund rahakatel jõepõhja, mis sumatand. Praegal, kel teravad silmad on, näha jõepõhjas rahakatelt selge ilmaga.
E 7617 (1) < Kihnu khk. - Mihkel Kurul (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kosimine võetakse enamiste noores kuus ette.
Noormees, kes naist tahab võtta, pistab pool toopi viina tasku ja läheb kas neljapääva, laupä ehk pühapääva õhtu sinna majasse, kus ta omale pruudi välja valinud, räägib oma mõrsjale, mikspärast ta tulnud ja pakub temale viinapudelid. See võtab viinapudeli vastu ja viib oma isa ja ema kätte, üteldes: "See ja see poiss on tulnud mind omale saama, mis teie sest ka arvate?"
Muidugi teada saab viin enamiste iga kord ilma suure vasturääkimiseta vastu võetud, pudel tühjendakse ära ja seotakse vöö ümber pudeli kaela tähenduseks, et viinad vastu võetud ja kaup kindel. Nimetakse aeg, millas viinad saavad ära joodud ja nenda on siis kaup tehtud, peigmees saadetakse kodu.
E 7648 (1) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva Kontrollis Mare Kõiva
Hmbavalu vastu aitab vanarahva arvamise järele kõige paremast: võtta surnukirstu nael, mis surnuajast leida on ja torki sellega hammast, siis jääb valu ära. Ja kui see ei aita, siis võta lase sepp teeb ühe soojaga kolm naela, nendega võta torgi hammast, iga naelaga kolm korda, üteldes: "Kadugu valu!" ja viska siis üle pahema õla nemad minema.
E 7648 (2) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Langetõbe vastu tarvitadi kõige paremaks rohuks: võta surnuajalt surnupealuu ja kaabi selle külest joomavee hulka. Niimoodi pruugi mitu nädalad kuni terveks saad.
E 7649 (3d) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui need ei aita, siis võta söö küpsetud seapekki (salaja, nii et keegi ei nää ja ei tohi ka kellegile ütelda) niimoodi, et kamar järele jääb. Selle kamaraga hõeru soolatüikaid, üteltes: "Kaduge!" Siis viska see kamar üle pahema õla keriselle ja ütle: "Seal teil paras paik."
E 7649/7650 (4) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Roosi ehk helitinga (naha põletik) vastu aitab kõige paremast luosumise sõnad: "Jeesus läks mäele, käes oli temal sinine, punane ja valge roos. Sinise ja punase roosi viskas tema ära, aga valgega tegi terveks, Issa meie, kes sa oled taevas jne."
E 7658 (10) < Tallinn - A. Bormann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lehmapiim rikis on, nimelt kui tema ei taha mitte heaste ära hapneda, ehk liig ruttu ära hapneb, siis võta, tee nii: mine senna kohta, kus kolme saksa rajad kokku puutuvad, võta sealt ristikivi alt mulda ja suitseda sellega lüpsikud. Ja kui see ei peaks aitama, siis võta, kui seal on kadakapõesaid, kolme põesa, iga põesa alt kolm pühutäit sammalt, nendega suitseta lüpsikud ja pese siis heaste puhtaks, see peab aitama.
E 7789a (9) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui metsas ära eksind on, siis tarvis pahema jala kanna pealt äkist ümber pöörda, siis on kohe aru käes, kus sa oled ja kuhu tarvis minna.
E 7790a (12) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Ülle Mällmann 1999 Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Kaseurv tähendab head kaerasaaki.
E 7790a (13) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Head haavaurvad tähendab head kaerasaaki.
E 7790a (18) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui pärast kuu loomist noorekuu otsad terved ja püsti, siis tuleb külm kuu, kui tömbid, siis soe kuu.
E 7790a (21) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui talvel hiired puid närivad, siis tuleb viljaäpardus.
E 7791a (30) < Vaivära khk, Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Siestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./
Toominga õied tähendavad tüdrukute mehele minemist.
E 7791a (31) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Palju õisi - palju kaeru.
E 7791a (32) < Vaivära khk., Repniku - A.K. Feldbach (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Kui palju pihlakal marju, on hea odra aasta.
E 7791a (36) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanipääva ööse tarvis vaadata, kus sinist tuld näha on, seal on haldjas rahaauku hoidmas, sinna tarvis juure minna ja tuhka laiali visata, see muudab pärast kõik rahaks.
E 7793a (57) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui öösel metsas puuraiumist kuulda, mis tõesti võimata on, see tähendab surma.
E 7793a (58) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjasõnajalg jaanipäeva öösel kell 12 selle õie kätte saab, see on õnnelik inimene, leiab rahaaukusi ja võidab kõiki asju.
E 7794a (66) < Vaivära khk., Repniku - Aleksander Feldbach (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui rammunöpikud(?) näu külge löövad, tarvis võtta uus kangane tükk, õõrutakse nii, et verine on, minnakse metsa, puuritakse pihlakapuule auk sisse ja pannakse linane narts sinna sisse, lüiakse kovaste prunt ette, siis kauvad ära.
E 7819 (1) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vanad kombed ja usu riismekesed
Tuuru jumala püha. Ennemuiste peetud neljapäeva pühaks, iseäranis neljapäeva õhtat, ja öeldud see Tuuru jumala püha olema. Siis käidud hiiemetsades hiiekivide ja puude juures palvetamas ja viidud Tuurule ohvrid - sügise ikka igast uudsest, mis kuskil majas juhtus olema. See läbi oodetud Tuurult õnnistust, nii kui korralikku aastat, head viljakasvu, vihmasadu ja päikesepaistet, haiguste eest hoidmist, sõjaõnne ja vaenlaste hukatust ning palju muud sellesarnast. Veel nüidki mõnes pimedamas nurgas pühitsevad vanem rahvas neljapäeva, austavad Tuurut ja paluvad temalt õnnistust.
E 7819 (2) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku/
Kui sügise lehed puust visad varisema, siis piab kevade ootama, enne kui paljast maad näha saab.
E 7819/7821 (4) < Ambla khk., Lehtse - Joosep Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jaanilaupäeva õhta. Kes ei tunne jaanipäeva ja veel jaanilaupäeva õhtat? - Jah, külas tunneb teda igaüks! Noored inimesed ootavad terve päeva pikisilmil, mil kord õhta tuleks, et päike looja läheb, ja on see sündinud, siis minnakse küla vainule ehk kusagile mäekingu peale, kus mõni üksik pikk puu kasvab ja pandakse jaanituli põlema. Siia koguvad nüid ümberkaudselt noored ja vanad kokku ja ega lõpe neil siis naljatujud, rõemus laul ja jutt palju enne hommikut. Iseäranis lustilikud on noored neiud, sest nad võivad täna Tõnni põllult koju viia ja seega peiuõnne katsuda, see on, kas varsti mehele saab! Nii saadetakse see öö igasugu lustis ja rõemus mööda.
Peale selle peetakse jaaniööd veel päris imede- ja nõiaööks, mil kõik salaväed paelutamata maapeal valitsevad ja nõiad enda kunsti talsutamata priiuses tarvitada võivad, mis läbi siis inimestele ühele õnn, teisele õnnetus vasta naeratab. Nii ustakse, et sõnajalg sel ööl kuke kesköölaulu aeal õitseb. Kes selle õie kätte saab, see pidada võima ta abil kõik teha, mis aga ise tahta ja soovida mõistab. Õit ära tuua piab aga väga raske ja kardetav olema, sest terve põrgutäis kuradid olla õie ümber vahiks, kes igat õietahtjat silmapilk tagasi mõistavad peletada; tubli julgus piab aga põrguliste karjast sellegipärast võitu saama.
Jälle ustakse ja räägitakse, et jaaniööl kõik puud ja loomad üksteisega kõnelevad ning mõned targad inimesedki piavad nende juttu mõistma ja seeläbi palju tuleviku saladusi teada saama j.n.e.
Selle öö kesktunnil valmistab nõid armastajatele armujookisi, saadab loomadele täisi, teeb oma ehk teise vihamehele ravandust, lühidalt: nõiad võivad eneste kunsti jaaniööl täiel volil tarvitada. Veel räägitakse, et salavaranduste koopad sellel ööl jaanitule näul põlevad, ja kes niisuguse koopa juure kas kogemata ehk õnne juhatusel juhtub minema, see saada varandusevahtide käest nii palju kulda ja hõbedat kui aga ise himustab: Teised katsuvad jälle nõiduse teel salavarandust üles leida ja kätte püida. Teatakse ju tuhandeid kohtasi nimetada, kus niisugused varandused varjul peavad olema.
Sedaviisi ustakse ja tehtakse jaaniööl. Muidugi ep ole seega veel kõik selle öö susimised ja posimised nimetatud; sest palju on neid, mis mina ei tunne ega tea.
E 7839 (18) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuud, päikest ega taevatähti ei tohi sõrmega näidata, sest siis mädaneb sõrm juba enne surma ära.
E 7840/7841 (9) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Verejooksu kinnipanemise sõnad.
Ühel mehel olnud võimalik verejooksu kinni panna. Teda olla kaugelt ja ligidalt käidud abiks kutsumas. Üks kord, kui tema ühel haavatud mehel jällegi vere kinni pannud ja kõik selle üle imestanud, siis tulnud üks vagamees ja küsinud temalt, kuidas temal võimalik on verejooksu kinni panna. Et see küsija üks austatud ja vaga mees olnud, põle verejooksu kinnipaneja temale seda keelata tahtnud. Ta näidanud vagale küsijale üht paberitükki, kus mõned iseäralikud sõnad peal olnud, ja ütelnud: "Kui ma haige juure lähen, siis pole mul muud tarvis teha, kui loen neid sõnu kolm korda, siis jääb verejooksmine kohe seisku." Vagamees palunud, et neid sõnu võiks näha saada, mida mees vastu tahtmist täitnud. Kui vagamees neid sõnu lugenud, ehmatanud ta väga ära. Ta saanud aru, et need sõnad seitsmendamast Moosese raamatust on ja nõnda tähendavad: "Kurat võtku minu hing, aga täitku nüüd minu palvet ja pangu verejooks kinni."
Kui vagamees verejooksu kinnipanejale ütelnud, missugused hirmsad sõnad need on, mis tema nii kaua ligemise ihu kasuks, aga oma hinge kahjuks on pruukinud, ehmatanud see väga ära ja tõutanud iialgi mitte enam neid sõnu oma suhu võtta.
Mõne nädali pärast juhtunud see õnnetus, et sellesama mehe poeg raskesti haavatud saanud. Küll palunud mehe sõbrad ja sugulased, et mees veel üks ainukenegi kord veel verejooksu kinni paneks ja neid sõnu oma poja pärast ütleks, mis ta võeraste pärast mitu korda ütelnud. Aga mees ei tahtnud sellest kuuldagi. Kõik sugulaste palved olivad asjata. Õnneks sai poeg ka muidugi terveks.
E 7870 (21) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
/Vana usku./
Kui kevadel tomingad heaste õitsevad, siis saab sel sügisel palju linu.
E 7915 (7) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Valuvõtmise sõnad.
Harakale haigus,
vareksele valu,
mustalinnule muud tõbe,
põrsa persse pinnuke.
Tõbi tulgu, teine mingu,
ärgu vaksa vahet olgu.
E 7917 (12) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui unes rahaauku juhatakse, siis on ikka parem edasi magada, sest et rahaauku otsima minnes ikka õnnetust juhtub.
E 7917 (20) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ilusaid puid nägema, tähendab ilusat järeltulevad sugu.
E 7968e/7968f (3) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1893) Kontrollis Mare Kõiva
Kuda kodukäija hundile lubati
Surnud vanaema ära, aga pärast hakanud kodu käima. Päeva ajal mänginud ta kassi näul laste hulgas, aga öösse hakanud tükka tegema. Teinud suurt müra, et teised tuasolejad pole magada saanud. Talvel kui külm aeg olnud, teinud ta öösse ukse lahti, nii et külm tuppa tulnud; suvel kui tuba kangesti palav, pannud jälle ukse kinni. Kui tuli tuas olnud, siis pole midagi teinud. Toodud kukk ja pandud öösseti tuppa redelipulgale magama. Mitmel ööl pole kodukäija enam käinud. Ühel kangesti külmal ööl tulnud ta jällegi. Tuasolejad maganud rahulikult ja tuba olnud pime. Kodukäija tulnud tuppa, jätnud ukse lahti ja hakanud ise redelid mööda ahjule ronima. /Kukk/ kes kodukäijad kuuvalgel näinud, teinud kurrr! ja kodukäija kukkunud poolest redelist tagasi. Hakanud uuesti ülesse ronima. Jälle seesama palk.
Nüüd aga võtnud kodukäija kuke kõrist kinni, et see enam kuristada ei saaks, ja roninud siis ahjule. Seal võtnud suure keriksekivi ja viskanud sellega oma õde, kes nurgas maganud. Pimedas pole aga heaste trehvanud, vaid visanud kivi mürtsatates vastu seina. Magaja ärkanud ülesse ja saanud kohe aru, kust kivi tüli. Ta pannud tule põlema, läinud siis ka ahjule, koputanud pahema jala kannaga kolm kord vastu ahju lage ja ütelnud: "Hundile, hundile, vana häbemata!" Nüüd aga paiskanud kodu-käija selle, kes teda hundile lubas, ahjult põrmandale,kuna ta ise kui valge aur lahtisest uksest välja tormas. Valge kogu tõttas väljale, kus ka varsti huntide ulumist kuulda oli, ja pärast seda polnud teda enam näha ega kuulda.
E 7994 (III) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas inimene noor seista
Kuuvarjutamise ajal lähab inimene välja ja ütleb need sõnad: "Tere, tere, noorkuu!
Mina noor, sina vana,
mina kulla kergusse,
sina raua raskusse!"
Siis seista see inimene noor.
E 7998 (10) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Lauritsapäeval luuakse õuntele magu juure.
E 8000 (1) < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Arstimisest
Valu võtmise sõnad
On kellegil missugune loom hhobune ehk elajas palju vilja ehk mistahte toitu saanud, nõnda et lõhkiminemist karta on, siis tehakse järgmiselt. Võta üks ühe- ehk kaherauaga püss, täida selle raud ääreni vett täis ja loe järgmised sõnad.
"Mesilased, linnukesed,
minge üle Punase mere,
tooge salvi Saksamaalt.
Israeli Jumal tule oma uduvihmaga ka seda haiged parandama."
Seda sama ühte vett lase kolm korda püssirauast sisse, lendrest välja ja loe iga kord need sõnad ühe hingega. Siis anna loomale seda vett sisse. See püss ei lase pärast aga enam kedagit looma maha.
E 8010 < Viljandi khk., V-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Tõnnivakk
Kasetohust tehtud veikene vakk, sinna sisse pannakse karvu nagu hobuste, lehmade, lammaste, sigade, kanade, ka igat seltsi vilja ning üks veikene tita, mis puust on tehtud ja riided selga seutud - see on siis jumal, kes seda õnnistust jagab. Seda vakka ei pia aga keigi täädma muud kui peremees, kes seda isi valmistab ning aidas oma kirstu põhjas hoiab.
Tõnisepäeva hommikul enne koitu võtab peremees salaja selle vaka ja laternaga tule, kelle sees tükk rasvaküinalt põleb ning lähab elajatelauta, võtab vakast tüki lehmakarvu, süitab seda küinlatule pääl põlema ning suitsetab sellega lehma ümberringi läbi. Pärast võtab see selle tite, paneb seda lehma selja pääle istuma ja viimaks keerab veel lehma kõhu alt läbi mõned ringid ümber ja paneb seda vaka tagasi Pääle selle lõikab veel tüki karvu tulevaks aastaks vaka sisse valmis. Nõndaviisi tehakse iga looma juures, olgu mis tahtsugune. Ka vili suitsutasse ja sorgitasse titaga läbi. On tema majandus keik sedaviisi läbi käidud, siis viib vaka jälle kirstupõhja tagasi. Tulevaks aastaks, nagu üteldud, salaja, et keigi ei tää ega näe.
E 8011 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuidas kohtus alati õigust saab. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal minnakse salaja kuskile lammastelauta ja põetakse (niidetakse) igal korral üheksamal lambal kolmest kohast villu, neist villest aga tehakse siis kindad. On siis kellegiga kohtuasi ees, siis võetakse need kindad ligi, siis saab alati õigust, ehk kinnastele võit jääma. (Meie pool räägitasse praegu neist kinnastest ja praegu teeb üks vana soldatilesknaene mitmed protsissid teiseti; isegi alamad kohtud saavad kõrgemalt poolt trahvitud ja palju veel alles poolel. Selle olevad, nagu räägitse, need kindad.
E 8012 (5) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui piim enam hää ei ole ehk rahvas ütleb - terve ei ole, siis tuuakse metsast kadakaokse ühes marjadega ja lõigatakse üheksama põõsa otsast kolmest kohast ja põhjapoolt külle päält, need oksad keedetakse ühes piimapüttega katla sees ja piim saab kohe terveks.
E 8012 (6) < Viljandi, Vana-Võidu - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Luupainaja. Kolm neljaspäeva õhtud täiskuu ajal tehakse kolmearuline aga üheksama-keelne paelust piits ning pannakse pihlakavarre otsa. Siis minnakse risttee pääle ja tõmmatakse seda kolm korda kura jala konsa alt läbi, aga iga korra tõmbamise ajal vilistakse kolm kord ning jäetakse seda nõnda saviga koos seisma. On nüüd kellegil loomal isiäranis hobusel tallis luupaine seljas, tunda sellest, et ta üleni märg ja oigab, ähib ja röögib pikali maas. Seda valvetakse aga järele, sest siis olevat luupaine pääl. Kohe võetakse see pütt ja lüiakse tugevaste kolm korda mööda hobuse selga, siis kaduda temal sest ajast kohe ära, aga sellel inimesel, kes sääl käib, jäävad eluks ajaks piitsa palistused verega segatult selga.
V-Tennasilmas sel 4 juunil 1893.
E 8019 (1) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk
Surnud toast välja viies visatagu pühkmed järele öeldes: "Kui kaod silmist, siis kao meelest!" Siis ei seisa surnu kaua meeles.
E 8019/8020 (2) < Kolga-Jaani khk., Rõika - Joh. Kampus (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Vana usk
Leiba ahju pannes visatakse esimese leiva küllest raasuke kolde, öeldes: "Tuli ole sellega rahul, mis ise sulle annan." Siis ei põleta leibasid ahi ära.
E 8027b (27) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Hakkas aga siiski mõni kodu käima, siis mindi surnu hauale ja kui sealt auku leiti, kust kodukäija välja käis, siis tõmmati pahema jalaga seitse korda üle augu ja ööldi: "Tuhat aastad pead siin olema."
E 8093/8094 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kelle käsi paneb, selle käsi võtab
Kord elas üks rikas vanaeit oma tütre juures. Ta oli ju vana ja haige ja hakkas varsi ära surema. Enne surma kutsus ta tütre oma juure ja ütles: "Mata mind ikka maha ilusaste tütrekene." - "Kus su raha on, ema?" küsis tütar. "Mul ei olegi raha," ütles vanamoor.
Peagi suri vanamoor ära ja tütar ja väimees matsid teda ausaste maha. Peale matuste hakkasid nad aga vanamoori raha otsima. Küll otsisid nad riided ja laudiparred ja laepalgi otsad läbi, aga ei leidnud midagist. Viimaks küsis pisukene tütretütar oma ema käest: "Mis te otsite vanaema riiete seast?" - "Meie otsime vanaema raha," ütles talle ema. "Ehk sa nägid, kus vanaema raha pani, sa olid ta'ga vahest kahekesi kodu, ehk sa nägid, kus vanaema oma rahavaranduse pani?" - "Ei, ma seda küll ei tea," ütles pisukene tütarlaps, "aga ühe korra küll, kui teie kodunt ära olite, võttis vanaeit ühe sukasääre ja raputas sealt leede, pärast kraapis ta käega segamine ja ütles: "Kelle käsi võtab, selle käsi paneb."
Mees ja naine hakkasid leest tuha seest otsima, aga ei leidnud midagi. Viimaks läksid targa käest nõu küsima. Tark õpetama: "Minge ja võtke vanamoor hauast ülesse ja kraapige vanamoori käega lee tuhka, küllap siis raha välja tuleb."
Mees ja naine läksid ööse, kui kõik magasid, surnuaeda ja kaevasid vanamoori haua lahti ja tassisid vanamoori kodu ja kraapisid tema käega leetuhas. Olid nad mõne hea korra tõmbanud, tuli kohe suur rahahunnik välja. Nad viisid vanamoori surnuaeda tagasi ja matsid maha, ja neil oli pärast raha küllalt.
E 8095 (9) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Maja ehitama. Sugulaste surma.
E 8125 (4) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom haigeks jääb, siis lassa kolm kord püssi looma juures ja loetu Issameie tagurperi, siis peab jälle terveks saama.
E 8127 (12) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui laps ristsele viia, siis panna kolm raamatu lehte lapse rindade pääle ja tõmmata kolm risti, ööldes: "Taldrikust sulle kui Iisakille, vägevust kui Simsonile, saa rikkaks kui riikide kuningas!"
E 8128/8129 (15) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn imestuses on, siis pekseta tada musta särgiga. Ehk kui jälle seebitegu imestuses, siis pekseta tada musta särgiga ja ühiksa lepase vemblaga.
E 8151 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui silmad haiged on, siis voeta pohisepoolt ajateiba alt mätas ja vajuteta kolm korda vasta silma. Siis kaabita hõberaha küllest ühiksast kohast selle mätta pääle ja viiakse senna tagasi, sedaviisi kui ennegi oli.
E 8153 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui loom äkitselt haigeks jääb, siis loeta kolm korda Issameie palve loomale korva sisse ja lasta püssi ühe korra ehk kolm korda. Siis peab abi saama.
E 8171/5 (1) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Jutustus.
Vihula mõisa ligidal on üks mäerüngas ja kutsutakse nime järele Ristimägi. Rahvasuust olen ma kuulnud, kuda see koht selle nime on saand. See on vanal aeal olnud, kui nimetud paigas juhtund kaks pulmasaaja vastamisi (vastakute). Siis olla seel peiupoisid nii kaua mõekadega vastamisi raiuned kuna toistest üle on saaned, ja jälle edasi pääsed. Mõnikord jäänd ka nii suguse vastakute juhtumise pääl peigmees pruudist ilma ehk on jälle peigmees ära tapetud. Seepärast olla see keige suurem mure olnud peigmehel, kust ta kõige tugevamad peiupoisid olla saand, et iga pulma aeal ta võitjaks jääks kui ninda peaks juhtuma, nagu ma eespool nimetasin.
Teel olla siis ka toise saaja hulgast peigmees oma elu kautand ja pruut olla ära varastatud, kus siis kõige tugevam peiupoiss ta omale pidand kosima. Kui aga pruut nimetud peiupoissi pole mitte sallind, siis olla ka pruut ära tapetud seelsamas, kus peigmeeski. Aga seda tuld väga harva ette, ikke ennem olla pruut peiupoisile oma tõutuse and, aga pärast katsund kuda ta põgenema olla saand ehk jälle pruudi poolt sugulaised aeaned niikaua pruudivargaid taga kuni kätte saaned, kus uueste raidumine lahti tuld, ehk ka leppimise teel kaubaga kokku sobind.
(Seda ei tea enam keegi, mis siis olla lunastuseks pakutud, kas härgi või hobusid v.m. - kirjutaja).
Siis olla lähned sinna tapaplatsi pääle tagasi ja panned ühe mälestusekive senne püsti, kus aga enne veel palvet ja ohvrit Taarale olla teind. Siis soitand igaüks rahus oma kodu,nagu ei oleks midagi sündind.
Seel nimetud Ristimäes oli hiljuti veel, minu lapsepõlves, tee ääres üks kivi püsti, rist pääle raidutud. Ma leidsin seelt ka ühe vana raha ja ühe sõrmukse. Raha saatsin Tartu E.K.S. vanavära koguse, kuna kahjuks sõrmus uueste kautsi läks. (T.Wiikmann)
Nii käib ka see jutt selle kive kohta, mis Kaarli mõisa väljal Rakvere juures on. Õndsa Dr. Greitswaldti ennemuistse jutu järgi peab ta Toolse rannamehe tütar olema, mis üks Soome nõid sinna ta kiveks nõidund. Aga peab niisamuti olla pulma saa vastamisi juhtund, pruut pole peiupoissi vastu võttand ja siis olla langend pruut veel ohvriks ja ta mälestuseks nikerdatud see kive sinne, mis tänapäävani alles on.
Ükskord olla üks mees ta põllu päält ära lükand, põllu ääre, sest et ta ikke adra ees olnuvad künni algus. Aga mehikene pole saanud magada, kui näidatud unes, et peab selle kive senna tagasi panema. Ei ole mehel aitand, kui veereta kive tagasi, mis ka üsna veike ei ole.
E 8175/8177 (2) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Vihula ja Annikvere, Metsiku raja pääl olla ennevanast, rahaauk põlend, kus üks oinas suurte sarvedega iga ööse seel tule ümber olla kepsu löönd. Räägitud siis ka seda lugu Metsiku härrale Bruntersille, kes kohe pääval hulga meestega sinne läind ja käst hakata kaevama, lubades, et kui siit meie raha leiame, siis saab keik jauks tehtud. Kui aga juba kaevates üks vaskne katel näha tuld, käst härra kohe katlaplaati päält ära kangutata. Olla siis ka nii palju saaned, et nähned, et kuldraha katlas sees old, siis olla härra ühe kolmesüllase palgi katla sangast läbi last aeada ja olla üteld: "Mingu üks mees mõisa juure ütlema, et panevad tangupudru keema, siis saate keik heaste süia, aga raha ei saa kellelegi."
Kui ta seda on saand üteld, olla palk katla sangas nagu pilbas katki läind ja kattel olla suure kellaparinaga uueste maapõhja tagasi läind. Joostud veel arvata üks paarsada sammu kellaparina järele kuni jõe ääre, kus see parin olla ära lõppend, siis härra old hirmus vihane, miks ta raha ei olla saand. Koht näitab tänapäävani üht sügavat kaevatud auku.
E 8179/8181 (3) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuda Sagadi ranna Aldja küla omale nime sai.
Kord olla keik külalapsed mere ääres mängimas olled üheskoos. Siis olla vesi ühe pika valge palgi randa toond, lapsed ütelt: "See on näkk, lähme istume keik näki selga" ja olla ka parajaste mahtuned, ainuld üks laps pole istet saand, see üteld: "Las ma istun näki nägära pääle."
Seel tuld suur vesi ninda ruttu, et see palk olla keige lastega merese ujund, ainuld see laps, kes mitte isted ei saand, olla maha jäänd, ja lugu vanematele reakides, et näkk viis lapsed ära. Lähned küll veel vaatama, aga ei enam pole näha old. Arvasivad muidugi, et näkk viis lapsed omale seltsiks.
Sellepärast on nüüd veel vanema inimeste suus see jutt, et mõne aasta taga peab ikka siit külast keegi merese uppuma, et näkk tarvitab iga kord, kui ta siia küla alle juhtub tulema, kas nelja või viie aasta tagast, seda last kätte, kes lubas näki nägära pääle istuda. Ütlevad veel: "Oleksivad meie vanad nii targad kohe olned ja selle lapse kes järele jäi, merese visand, ei siis oleks Aldja külas ei ühkski inimene ära uppund nagu see nüüd juhtub.
E 8186 < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Sagadi mõisast alle minna, Võsu tee peal tuleb kaunis kõrge seljandik, mis nime kannab Ligedama mägi. Säält mäe päält otse alle mere poole, metsa sisse, tuleb soo vasta. Rahvas teavad rääkida, et enne laevasadam olla olnud, selle tõenduseks seisab veel üks laevakere sääl maa sees paegal. Ma käisin ka kord vaatmas - on aga väga ära mädanent, kui kaevab, siis on nähe, et seal üks laevapõhi küll on.
See koht kannab nime Ahi sadam ja säält on veel mere ääre metsast läbi 4 või 5 versta, arvan. Mõni aasta tagasi lõhkund aga rannamehed selle koha nii ära, et seda vaevalt võib tunda, otsind vaske ja rauda, mis ka leidaned.
E 8197 (5) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui üks tütarlaps meesterahvaga elab, ilma et taal midagi näha tuleb, siis peab see, kes seda tahab, ussinodimise puuga sellele tütarlapsukesele sava pääle lööma, siis ei pea ta enam pääsema, vaid peab varsi emaks saama. Peab veel löömise aeal ütlema: "Sellest sa ei pääse!")
E 8199 (8) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui lapsel kõht lahti on, siis peab niisama jälle vihtlema pohise pool räästa all pääle päävaveeru, üteldes:
"Eha, eha,
koit, koit,
minu laps teeb rohelist."
E 8199/8200 (9) < Haljala khk., Vihula - L.Wiikman < T.Lepp (1893) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui kasvjaid ihunaha pääle löövad, siis peab seda mäda seelt välla piigistama ja paberi sisse mässima, siis uherdiga musta lepase pohja poole auk puurima ja see mäda sinne sisse panema, siis prunt augule ette lööma ja pahema jala kanna päält ümber pöörama ja ei mitte tagasi vaatama, siis peab neist lahti saama. Kes aga juhtub selle lepa maha raiduma, see saab jälle need oma külge.
E 8201 (13) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Joulu kui pahn tuppa tuuakse, siis peab olekorred lakke viskama. Kui need sinne rippuma jäävad, siis on toise aasta hea viljasaak.
E 8203 (17) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui seepi keedeta, siis peab seebipada lepaste vitstega peksama, siis ei hakka toise inimese pahandus pääle.
E 8203 (19) < Haljala khk., Vihula - T. Lepp-Wiikmann (1895) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kui koorekirn mitte kokku ei lähe, siis peab kirnu lepaste vitstega peksama, siis peab kohe kokku menema.
E 8281 (183) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kui maarjapäävaks Sõel ehasse lähab, tuleb hia kevade.
E 8281 (189) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Nelipühi tuuakse kased metsast tuppa ja õue, süiakse mune.
E 8287 (210) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva
Jõululaupääva õhta toodi ja tuuakse veel praegu mõnes perekonnas õled tuppa, "pahn põrandalle".
Tuli põleb kõige öö, luetakse, lauletakse, iseäralik rõem ja rahu täidab vana ja noore südant.
E 8289 (216) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Kontrollis Mare Kõiva
Selge kuu seljali,
hia kuu istuli,
kuri kuu kummuli,
õel kuu otseti.
E 8290 (226) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ring päikese ehk kuu ümber tähendab vihma. Kui suur ja selge ring, siis kohe kolme pääva pärast, kui veikem, siis hiljem.
E 8290/8291 (227) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Mis ilm kuuloomise ajal on, nii lähäb selles kuus edasi. Kui kuu kortliseks, täis- ehk kolmekortliseks saab, siis võivad ilmad vahest muuta.
E 8292 (236) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Noorelkuul raiutud puu ajab võsusi.
E 8292 (237) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Tarbepuid raiutakse, et nad kõvemad mädanemise vasta olla: lehtpuid vanal kuul, okaspuid noorel kuul.
E 8292 (238) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Noorel kuul niidetakse ka lambaid, leigatakse juuksid jne.
E 8293 (239) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul jahvatakse jahu ja tehakse tangu, siis ei pia koitama.
E 8292 (240) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul pannakse prussaka-, lutikarohtu. Noorel kuul pandud ei tapa.
E 8292/8293 (241) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul külvatud vili mureneb rohkem kui noorel kuul külvatud.
E 8293 (242) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Ja vanal kuul ja põhjatuulega ei ole hia sõnnikut vedada, siis ei mädane sõnnik ja ei kasva hiad rukkid. Ikka tarvis seda noorel kuul ja lõunetuulega teha.
E 8293 (243) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Kalapüügiriista piab noore kuu reedel alustama, siis võtab hiast kalu. Vanakuu on õnneta.
E 8293 (244) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Vanal kuul on kalad tuimad, noorel kuul ergad.
E 8293 (245) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kuu ajast
Ikka veel: Kes vanal kuul sündis, jääb rutemalt vanaks kui see, kes noorel kuul sündis.
E 8293 (246) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Ja noorekuu unenäud tulevad ruttu kätte.
E 8293 (247) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Lõpetuseks piale kauba veel mõni põllumehe sõna.
Kui vanaaastal puud härmas on, siis on tuleval aastal hiad rukkid.
E 8300/8301 (1) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kalevipojast.
Kangest mehest tiab aga siitrahvas veel midagi vesta ja ei ole tema nimi veel ära ununud.
Õnnis Dr. Veske ütleb ühes oma korjanduses, et Vaidlu saare juures vesi Kalevipojal üle saapasääre tulnud. Jüri Maasing Kloodis ütleb, et tema isa Jaagup rääkida, et Vaidlu saar olla Kalevipoja mullakott. Pikemalt ei tia ta rääkida.
E 8301/8302 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva
Ka räägivad niisugused, kes seda raamatust ei ole pärandand, kuda poisike metsa ära eksind, siis ühte majasse saanud, kus teda vana ema kahe poja vahele magama pannud, aga poisside loomulik tuul teda ühe juurest teise põrutanud. Poiss sialt putkama pannud, metsas teda jälle Kalevipoeg, kellel lauakoorm seljas, leidnud. Sellele kurtnud poiss oma lugu. Kalevipoeg pistnud teda oma püksitasku. Kuda siis põrgulised Kalevipoja kallale kippunud, tema neid lapiti laudadega vemmeldanud. Siil põesast õpetanud, et: "Sõrvi lauda, sõrvi lauda, Kalevipoeg!"
Kuda siis Kalevipoeg võitu saanud, siis oma hiategijat põesast välja kutsunud, see aga üelnud, et ta ei julgeda, sest et ta alasti olla. Siis Kalevipoeg kiskunud kasukahõlma küllest tüki ja põesa siilile visand, kes Kalevipoja kasukat tänapäävani kannab.
Pärast tulnud Kalevipojal tasku pandud poiss meele. Kobland kohe kää tasku ja leidnud, et ta vaene surnuks olnud muljutud ägeda võitlemisega.
E 8302/8303 (3) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Kalevipoja jäljed algavad Vohnjast ja lähävad Jõeperest, Neerutist ja mojalt kuni Porkuni. Mägine ja aukline maa.
E 8303 (4) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva
Assamallas, kus hundid Kalevipoja hobuse ära söönd, on umbes ruutversta suurune tükk heinamaad punane rohi. Assamalla luht, see on Kalevipoja hobuse verest punaseks saanud, kui hundid selle ära on murdand. Sial ligidal on veike mägi, kus praegu tuuleveski pial on, see mägi on Kalevipoja hobuse maksast saanud ja kannab sellepärast nime Maksamägi.
E 8303/8304 (5) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890). Kontrollis Mare Kõiva E 8304/8305 (6) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8305 (7) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach < Mart Treial (1890) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8347 (7) < Põltsamaa khk., Kaavere - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8366L/8366s (3) < Põltsamaa khk., Kaavere - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8377 (4) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestanud Merili Metsvahi Kontrollis Mare Kõiva E 8377 (1) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva E 8378 (4) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8378 (6) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8379 (14) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis Mare Kõiva E 8379 (18) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8380 (22) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8380 (24) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8380/8381 (29) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8387 (11) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8387 (12) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8388 (22) < Põlva khk, Navi k. - Joosep Melzov (1893) Kontrollis Mare Kõiva E 8389/8390 (32) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8397 (14) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8398 (23) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8411 (12) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8415/8416 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8420 (17a) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8420 (21) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8421 (26) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8421 (27) < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8424 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8436/8437 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8437/8439 < Tarvastu khk., Kuressaare - Adu Meos (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8457 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8459 (17) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8462/8463 (33) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8465 (41) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8465 (44) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8466 (45) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8468 (58) < Tarvastu khk. - A.Parts (?) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis Mare Kõiva E 8474 (80) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8474 (81) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8474 (82) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8476 (94) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8477 (95) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8480 (107) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis Mare Kõiva E 8480 (109) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis Mare Kõiva E 8484 (126) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8485 (131) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8486 (133) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8486 (134) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8489/8491 (146) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8495/8496 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8496 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8496 (3) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8496 (4) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8496 (5) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8496 (6) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8497 (7) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8497 (8) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8498 (9) < Tarvastu khk - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8498 (10) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8498/8499 (11) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8499 (12) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestanud USN Kontrollis Mare Kõiva E 8499 (13) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8500 (14) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8500 (15) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva E 8507 (10) < Tarvastu khk - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8569 < Tarvastu - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8569/70 < Tarvastu - A. Parts (?) Sisestas USN Kontrollis Mare Kõiva E 8577/80 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1892/3) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8582 (1) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1892/3) Sisestas Elge Leiten 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8590 < Kuusalu khk. - J. Ploompuu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8604 (1) < Narva l. - J. Reinvald (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8605/8606 < Narva l. - J. Reinvald (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8633 (1) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8644 (16) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8644 (17) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8645 (18) < Halliste, Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8645 (19) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8646 (20) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8656 (50) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8656 (51) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8657 (54) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8661 (65) < Halliste, Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8661 (66) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8689/8690 (1) < Halliste khk., Uue-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8696 (3) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8699 (19) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8700 (21) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8704 (48) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8705 (60) < Tarvastu khk., Suislepa k. - Joh. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8709/8710 (1) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8710/8711 (2) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8712/8715 (3) < Jõhvi khk. khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8715/8716 (4) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8716/8717 (5) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8720/8723 (7) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8723/8724 (8) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8725 (9) < Jõhvi khk. khk. - J. Seland (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8725/8728 (10) < Jõhvi khk. - J. Seland (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8759 (2) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schants (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8759 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schants (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8760 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi - Otto Schants (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8787 (2) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8787 (5) < Simuna khk - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8787 (7) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8787 (10) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8787 (12) < Simuna khk. - Tõnu Franzdorf (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8891 (2) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8891 (10) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8892 (11) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8892 (14) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8892 (15) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8892 (16) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8892 (21) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8892 (22) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8893 (31) < Paistu khk - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8893 (32) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8893 (33) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8893 (34) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8893 (35) < Paistu khk. - J. Sõggel (?) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8894 (44) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8894 (48) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8894 (50) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8894 (54) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8894 (55) < Paistu khk. - J.P. Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8895 (73) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8896 (90) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8898 (121) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8898 (126) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8899 (127) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8901 (156) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8901 (160) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8902 (167) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8902 (168) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8902 (175) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8903 (197) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8905 (220) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8905 (227) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8905 (231) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8906 (235) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud Eve Ehastu 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8906 (243) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8907 (252) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8908 (261) < Paistu khk. - J. Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8908 (268) < Paitu khk - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8909 (280) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8909 (284) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8909 (286) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8910 (288) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8910 (289) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8910 (290) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8910 (292) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8910 (301) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8912 (322) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8914 (351) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8914 (359) < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 8970/8971 (II) < Tallinna - Jakob Weltmann (1893) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9100 (1) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9101/9103 (3) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9103 (4) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9113 (4) < Kose, Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9114 (7) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9114 (8) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9114 (11) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9115 (14) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9115 (15) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9116 (17) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9116 (18) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9116 (19) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9117 (21) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9121 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9121 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9122/3 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (4) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (5) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (6) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (7) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (8) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9123/9124 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (4) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (5) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (6) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (7) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (8) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (9) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (10) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (11) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (12) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (13) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9124 (14) < Rõuge khk. - ? (?)Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (15) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (16) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (17) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (18) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (19) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (20) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (21) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (22) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (23) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (24) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (25) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (26) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (27) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (28) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (29) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9125 (30) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (2) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (3) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (4) < Rõuge khk. - ? (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (5) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (6) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (7) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (8) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (9) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (10) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9126 (11) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (12) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (13) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (14) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (15) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (16) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (17) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (18) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (19) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (20) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (21) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (22) < Rõuge Sisestas - ? (?) USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (23) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (24) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (25) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9127 (26) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (27) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (28) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (29) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (30) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (31) < Rõuge khk. - ? (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (32) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (33) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (34) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (35) < Rõuge khk. - ? (?) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (36) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (37) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (38) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (39) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9128 (40) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9169 (1) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9169 (2) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9169 (3) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9169 (4) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9170 (5) < Viljandi khk., Vana-Tänasilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9170 (6) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9170 (7) < Viljandi khk, Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9170 (8) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9171 (9) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9171 (10) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9171 (11) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9171/9172 (12) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9172 (13) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9173 (14) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9173 (15) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9174 (16) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9174 (17) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9175 (18) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9175 (19) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9176 (22) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H.Jaanson (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9176 (23) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9177 (1) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9178 (2) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma m. - H. Jaanson (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9188/9191 < Halliste khk., Vana-Kariste k. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9214 < Tõstamaa khk., Pootsi - Jaan Jagoschmidt (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9242 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Jaana Puksa 1998 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9243 (1) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9265 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9267 < Ambla khk - Karp Kuusik (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9274 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9276/9277 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9308/9309 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9403 (75) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9416/9417 (94) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9418/9419 < Viljandi khk., V.-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 E 9418/9419 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9422/9425 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9425/9427 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9462/9466 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9467/9472 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9481/9484 < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Pihlap (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9511 (1) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9511 (2) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9512 (4) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9512 (5) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9512 (6) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9512 (7) < Käina khk., Kassari - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9518/9521 (1) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9537 (8) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9539 (15) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestanud USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9541 (7) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1892) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9542/9543 (3) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9543 (5) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9545 (11) < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9565b < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9566 < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9567a < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9567 (3) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9567 (4) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9567/9568 (5) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9568 (6) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9568 (7) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Eda Pomozi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9568 (8) < Haljala khk., Metsiku - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9587 < Haljala, Vihula - T. Lepp-Viikmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9588 < Rõuge khk, Roosa - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9588/9589 < Rõuge khk, Roosa - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9589 < Rõuge khk - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9589/9590 < Rõuge khk, Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (1) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (2) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (3) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (4) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (5) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (6) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (7) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (8) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (9) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (10) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (11) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (12) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593 (13) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9593/9594 (14) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (15) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (16) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (17) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (18) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (19) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (20) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (21) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (22) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (23) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (24) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (25) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9594 (26) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (27) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (28) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (29) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (30) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (31) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (32) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (33) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (34) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (35) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (36) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (37) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9595 (38) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9596 (39) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9596 (40) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9596 (41) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9596 (42) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9596 (43) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9596 (44) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9596 (45) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9601 < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9611 (11) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (1894) Sisestas Martin Jänes 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9611 (5) < Tarvastu khk., Vooru v. - Jaan Sikk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9617 (1) < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9617 (2) < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9617 (3) < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9617 (7) < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9621 < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe < Andres kerner (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9622/9623 < Käina khk., Kassare, Laasi t. - Friedrich Wilhelm Vahe < Mari Kerner, 65 a. (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9624 < Käina khk., Kassare, Matsipeetri t. - Friedrich Wilhelm Vahe < Willem Wahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9678/9685 < Kose khk., Tuhala - Tõnu Wiedemann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9752/9753 < Põltsamaa khk - Martin Luu (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9754/9756 < Põltsamaa khk - Martin Luu (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9772/9773 (6) < Ambla khk., Jootma - Joosep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9806/9807 < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9812/9814 < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9815 < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9820 < Saarde khk., Jäärja v., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9823 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Siestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9824 < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9828 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9829 < Saarde khk., Jäärja k. - August Kangur (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9830 < Saarde khk., Jäärja k. - August Kangur (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9830 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9838 < Saarde khk., Jäärja k., Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9862/9863 < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 9959/9962 (3) < Tarvastu khk., Vooru - J. Kuusk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10074 (31) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestanud Kristin Haugas 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10074 (34) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10075 (41) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10076 (49) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10076 (51) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10077 (63) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10077 (64) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10080 (91) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10080 (92) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10080 (93) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10080 (94) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10082 (105) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10082 (106) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10082 (108) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10083 (113) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10083 (115) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10083 (116) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10083 (117) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10085 (129) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10086 (145) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10087 (153) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10088 (155) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10088 (159) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10089 (162) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10089 (164) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10089 (166) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10090 (171) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10090 (172) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10090 (173) < Pilistvere khk., Kõo - Hans Keller (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10145/10146 (4) < Tarvastu khk. - Adu Meos (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10150 (4) < Tarvastu khk., Kuressaare k. - Meos (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10150 (5) < Tarvastu khk., Kuressaare k. - Meos (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10151 (2) < Tarvastu khk. ja v., Kuressaare k. - A. Meos (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10151 (6) < Tarvastu khk., Kuressaare k. - Meos (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10154/10155 (1) < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10155 (2) < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10165/10166 < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) < A. Sirkel Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10167/10168 < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10169/10170 < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10171/10172 (1) < Suure-Jaani khk. - Ernst Saabas-Galigula (1894). Sisestanud Janne Juuse Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10179 (4) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10179 (5) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10179 (9) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10180 (14) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10180 (17) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10180 (23) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10180 (24) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10228/10231 (3) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10232/10233 (5) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894). Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10233/10234 (6) < Karksi khk - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10235/10236 (8) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10236/10237 (9) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10237/10238 < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10239 (10) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10240 (11) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) = H II 48, 4834 (2) < Karksi khk. - J. Kivisäk. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10241/10242 (12) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10243/10245 (14) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10258 (20) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10267 (1) < Palamuse khk. - Helene Maasen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10270 (1) < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10272/10273 < Põlva khk., Navi - Joosep Melzov (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10305/10306 (7) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hintzenberg < Johannes Sapmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 (1894) E 10312/10315 (11) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Johannes Sopmann (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10355/10356 < Viljandi, V.-Võidu v. - Hans Pihlap (1894) R. Põldmäe rmt Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10356/10358 < Viljandi, V.-Võidu v. - Hans Pihlap (1894) R. Põldmäe rmt Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10419/10422 < Ambla khk., Jootma - Josep Neublau (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 10441/10442 < Tarvastu khk., Vooru - Paul Arthur Meil (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva E 1003 (4) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Karoliina Kagovere 1998, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1003 (1) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1003 (2) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1003 (3) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1005 (16) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1005 (17) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1005/6 (19) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1006 (20) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1008 (18a) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1009 (18b) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1009/10a (18c) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1010a (4) < Tarvastu khk. - J. Kuusk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1020 (10) < Kolga-Jaani khk., Kolga-Jaani v., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1023/4 (39) < Kolga-Jaani khk., Kolga-Jaani v., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1058 (2) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1059 (14) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1061 (29) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1061 (35) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (47) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (48) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (49) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (51) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (52) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (53) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (54) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (55) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063 (56) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1063/4 (57) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1064 (59) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1064 (60) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1064 (61) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1064 (62) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1064 (63) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1065 (66) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestanud Kristin Haugas 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1065 (67) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1065 (73) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1066 (77) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1066 (78) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1066 (79) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1066 (80) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1066 (84) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1066 (85) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1066 (86) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1067 (88) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1067 (89) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1067 (93) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1069 (12) < Viljandi khk. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1082 (4) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hintzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1083 (18) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hintzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1084 (22) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hintzenberg (?) Sisestanud Katre Kikas 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1084/1085 (23) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hintzenberg (?) Sisestas Pille P-arder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1085 (26) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hintzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1085 (27) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hintzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1086 (12) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1088 (79) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1088 (80) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1089 (83) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1089 (95) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1089 (96) < Oudova mk., Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1092 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1092 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1094 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1095 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1098 (36) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1099 (44) < Tõstmaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1099 (45) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893). Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1099 (46) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1100 (47) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893). Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1100 (48) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893). Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1101 (56) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893). Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1101 (58) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1103 (67) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1103 (68) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1103 (69) < Tõstamaa khk., Pootsi v. v. - Gustav Anniko (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1104/8 < Tallinn - A. Borman < Mari Kruus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1119 < Tallinna - A. Borman (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1127 (6) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1127 (7) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1128/1129 (17) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1129 (19) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1129 (20) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1130 (21) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1130 (22) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1130/1 (1) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1131 (2) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1131 (3) < Kolga-Jaani khk., Rõika k. - Johann Kampus (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1136 (a) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1138 < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1138 (1) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1138 (2) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1140 (7) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1140 (8) < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (?) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1141 < Risti khk., Nõva v. - Juhan Holts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1144 (14) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1145 (26) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1145 (40) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1145 (41) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1146 (53) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1146 (58) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1146 (62) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1147 (71) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1147 (72) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1147 (73) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1148 (1) < Ambla khk. - Karp Kuusik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1150/3 < Haljala khk., Vihula v. - Toomas Lepp-Viikmann (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1155/8 (1) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1158 (2) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1158 (3) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hinzenberg (?)Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1159 (4) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1159 (8) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hinzenberg (?), kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1160 (14) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1162 (26) < Ambla khk., Lehtse v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1164 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1165/6 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1172 (6) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1174 (17) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1174 (18) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1177 (16) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1178 (30) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1194/5 (5) < ? - J. Valdmann < õpilastelt (1888) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1201 (2) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1201 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1201 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1201 (6) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1202 (19) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1203/4 (33) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1204 (40) < Viljandi khk,, Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1208/9 < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1214 (2) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1216 (15) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1216 (21) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1216 (22) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1217 (26) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1217 (27) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1220/1 (58) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1221 (62) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) (1893) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1222 (65) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1223 (70) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1224 (73) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1224 (74) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1224/5 (76) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestanud USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1226 (81) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1226 (82) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1226 (83) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1226 (84) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1227 (85) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1227 (86) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893). Sisestanud USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1227 (87) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1227/8 (88) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1228 (89) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1228 (90) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1229 (96) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1232 (10) < Tarvastu khk. - J.Pausk (1893) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1240 (9) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1241 (15) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1246 (16) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1246 (17) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1246 (19) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1246 (20) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1246 (21) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1247 (28) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1253 (29) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1260 (4) < Viru-Nigula khk., Aseri v. - Gustav Johann Jürjev (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1263 < Viru-Nigula khk., Aseri v. - Gustav Johann Jürjev (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1298/9 (1) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1299/300 (2) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1300 (4) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1300 (5) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1301 (7) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1301 (8) < Oudova, Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1304/5 (12) < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1306 < Oudova mk., Sträkova - J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1327 (1) < Soti, Salme k. < Kuusalu khk., Kolga v. - Johannes Herm (?) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1333/4 (1) < Väike-Maarja khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1336 (3) < Väike-Maarja khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1337 (1) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1338 (5) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1339/40 (7) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1342/3 (11) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1346 (6) < Rakvere khk. < Haljala khk. - Toomas Lepp-Viikmann (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1358/9 (3) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1359/60 (5) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1361 (7) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1363 (12) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1367/8 (21) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1371 (27) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1372 (29) < Halliste khk., Uue Kariste v. - Otto Sapas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1376/7 (2) < Halliste khk., Abja v., Abja-Vanamõisa k., Lüütre t. - M. Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1408 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1408/9 (3) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1410 (6) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1412 (12) < Tarvastu khk. - A. Parts Sisestas (?) Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1417 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1417 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1417 (5) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1471 (6) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1471 (7) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1417 (9) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1417 (10) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1417/8 (12) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1418 (17) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1418 (20) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1419 (23) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1419 (27) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1420 (36) < Viljandi khk., Uusna v. - Johan Evert (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1435 (1) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1436 (3) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1438/9 (8) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1439 (10) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1440 (11) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1440/1 (13) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1445 (1) < Kambja khk., Vana-Kuuste v. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1451 (9) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1453 (19) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1453 (20) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1455 (34) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002 Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1456 (37) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1456 (38) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1459 (57) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1464 (103) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1464 (104) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1465/6 (110) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1466 (111) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1466 (112) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1467 (116) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1467 (117) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1470 (135) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002 E 1470 (136) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1472 (150) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1473 (160) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1473 (161) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1475 (177) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1475 (178) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1475 (179) < Tarvastu khk. - A. Parts (?) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1499 (3) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1501 (1) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1501 (2) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1502 (4) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1502 (5) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1528 (1) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1529 (5) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1531 (14) < Tarvastu khk. - Jaan Pausk (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1540 (10) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1540 (12) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1541 (17) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1545 (39) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1545 (42) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1546 (47) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1546/7 (48) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1547 (54) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1548 (58) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1548 (60) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1550 (69) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1560/1 (102) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1562/3 (107) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1566/9 (3) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1559/1570 (111) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1571 (114) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1571 (115) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1572 (118) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1574 (145) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1574 (147) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1575 (157) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1575 (158) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1575 (159) < Rakvere khk., Kloodi v., Paatna k. - Juhan Lilienbach (1883-1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1582/5 (2) < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1585/6 (3) < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1586/7 (4) < Suure-Jaani khk. - Hermann Karell (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1622 (1) < Vastseliina khk., Lasva m. - August Kuuben (1893) Sisestas Viire Villandi 2003, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1622 (2) < Vastseliina khk., Lasva m. - August Kuuben (1893) Sisestas E 1622 (3) < Vastseliina khk., Lasva m. - August Kuuben (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1623 (1) < Tallinn l. - Kristjan Puusemann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1623 (2) < Tallinn l. - Kristjan Puusemann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1623 (3) < Tallinn l. - Kristjan Puusemann (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1630 (1) < Halliste khk., Abja-Vanamõisa k. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1630 (2) < Halliste khk., Abja-Vanamõisa k. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1630/1 (3) < Halliste khk., Abja-Vanamõisa k. - Hendrik Küle (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1634 (3) < Palamuse khk. - Helene Maasen (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1636/7 < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1641/4 < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1645 < Samaara kub. - Jaan Pint (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1649/52 < Viljandi khk, Uusna v. - J. Täht (?) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1652 (7) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1665/6 < Tartu-Maarja khk., Kavastu v. - ? (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1666 < Tartu-Maarja khk., Kavastu v. - (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1667 (1) < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaanson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1667 (2) < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaakson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1668 (4) < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaakson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1669 < Viljandi khk., Tänassilma v. - H. Jaakson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1687/90 < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1697 (6) < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E 1701/2 (16) < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003 E I 6 (11) < ? - M. J. Eisen < Prof. A. Paldrock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 6 (12) < ? - M. J. Eisen < A. Jürgenstein (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 7 (19) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 7 (20) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 7 (21) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 7 (22) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 7 (23) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 8 (27) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < V. Raid (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 8 (29) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < V. Raid (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 8 (30) < Kanepi khk. - M. J. Eisen < V. Raid (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 10 (34) < Paistu khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 10 (35) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 11 (38) < ? - M. J. Eisen < K. Soo (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 13 (77) < Nõo khk. - M. J. Eisen < Riisberg (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 14 (81) < Nõo khk. - M. J. Eisen < Riisberg (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 14 (83) < Otepää khk. - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 15 (89) < Räpina khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 15 (90) < Räpina khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 16 (94) < Tõstamaa khk. - M. J. Eisen < Prl. Seemann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 17 (101) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 17 (102) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 17 (103) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 17 (104) < Martna khk. - M. J. Eisen < F. Leinbock (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 18 (119) < Varbla khk. - M. J. Eisen < T. Karopun (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 18 (120) < Varbla khk. - M. J. Eisen < T. Karopun(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 18 (121) < Varbla khk. - M. J. Eisen < T. Karopun (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 19 (122) < Pilistvere khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 19 (125) < Pilistvere khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 19 (126) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 19 (127) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 19 (128) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 19 (130) < Põltsamaa khk. - M. J. Eisen < Helmi Allik, Elsbet Markus (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 20 (139) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 20 (141) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 20 (142) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 20 (143) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 20 (144) < Saarde khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 21 (148) < ? - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 22 (150) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 23 (152) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 23 (154) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 24 (157) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 24 (159) < Helme khk., Koorküla - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 25 (165) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 25 (166) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 25 (167) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 25 (169) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 25 (171) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 26 (174) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 26 (177) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 26 (181) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 26 (182) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 27 (188) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 27 (192) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 27 (193) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 27 (194) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 27 (195) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 27 (196) < Valjala khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 28 (197) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 28 (198) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 28 (199) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 28 (200) < Keila khk. - M. J. Eisen < G. Niggol (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 28 (204) < Püha khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 28 (205) < Püha khk. - M. J. Eisen < A. Karu (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 29 (209) < Anseküla khk. - M. J. Eisen < H. Laur (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 29 (211) < Kärla khk. - M. J. Eisen < T. Vaas (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 30 (218) < Kärla khk. - M. J. Eisen < T. Vaas (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 30 (221) < Pöide khk. - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 31 (223) < Pöide - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?). Ka: E, StK 12, 17 (17) < Pöide - A. Tiitsmann. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 31 (224) < Pöide khk. - M. J. Eisen (?)< A. Tiitsmann Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 31 (233) < Muhu khk. - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 31 (234) < Muhu khk. - M. J. Eisen < A. Tiitsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 33 (239) < Äksi khk. - M. J. Eisen < A. Jürgens (?). Ka: E 42747 (2) < Torma, Tõikvere v. - J. Moisa. (1902). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 33 (243) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 33 (244) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 33 (245) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 33 (246) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 33 (247) < Kolga-Jaani khk. - M. J. Eisen < A. Anni (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 34 (250) < Karksi khk. - M. J. Eisen < A. Johanson (?) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 34 (251) < Karksi khk. - M. J. Eisen < A. Johanson (?) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 34 (252) < Karksi khk. - M. J. Eisen < A. Johanson (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 34 (258) < ? - M. J. Eisen (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 35 (263) < Urvaste khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 35 (264) < Puhja khk. - M. J. Eisen < prl. Eller (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 38 (276) < ? - M. J. Eisen < Pr. Nigul (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 39 (277) < Helme khk. - M. J. Eisen (?)Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 40 (278) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 40 (279) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 40 (280) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 40 (281) < Helme khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 40 (282) < Helme khk. - M. J. Eisen < K. Ruut (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 41 (288) < ? - M. J. Eisen < kellegi saarlase suust (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 43 (299) < Karuse khk. - M. J. Eisen < Karopun (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 43 (301) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 44 (313) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 45 (316) < Urvaste khk. - M. J. Eisen < J. Jung (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 45 (317) < Urvaste khk - M. J. Eisen < J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 45 (318) < Urvaste khk - M. J. Eisen < J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 45 (319) < Urvaste khk - M. J. Eisen < J. Jung (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 47 (335) < Lüganuse khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 47 (338) < Lüganuse khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 47 (339) < Lüganuse khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 48 (342) < Viru-Nigula khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 48 (346) < Vaivara khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 48 (347) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 48 (347a) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 48 (348) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 48 (349) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 49 (354) < Kanepi khk., Kõlleste v., Tilleoru - M. J. Eisen < Georg Semel, mölder (?) Sisestas Olga-Annikki Villem 2002 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 50 (359) < Põlva khk. - M. J. Eisen < Reinu teated (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 51 (366) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 52 (367) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 53 (372) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 53 (374) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 54 (377) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 56 (392) < Kärla khk. - M. J. Eisen < Jakob Mändmets (?). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 57 (396) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 57 (397) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 57 (400) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Mare Kõiva 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 57 (401) < ? - M. J. Eisen < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E I 58 (404) < Paistu khk. - M. J. Eisen < J. Toss < "Agu", nr. 45 (1923) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 E 27058 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27067/71 (1) < Tartu-Maarja khk., Tähtvere v. - Jaan Rootslane < Mihkel Gross (1896) Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27150/27151 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004 E 272161 < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27169 < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27175 (14) < Tartu l. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27185/27187 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) R. Põldmäe Eesti naljandid I, Naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest. Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27188/9 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27190 (14) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27194/27197 (1) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27199/27203 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Prder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27218/27219 (1) < Saarde khk., Jäärja v. - Julius Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27218/27219 < Saarde khk., Jäärja k. - Julius Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27233/27234 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27238 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27239/27240 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaan Moks (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27240/27241 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27251 (2) < Viljandi khk. - Karl Kullama < L. Saari (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27255/6 (6) < Viljandi - Karl Kullama (1886) R. Põldmäe "Eesti naljandid" I. Mees tahab kinnipüütud jänest püssiga tappa. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27256/7 (7) < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) R. Põldmäe "Eesti naljandid" I. Mees saab mustlaselt Punapardi hobuse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27265/7 (13) < Viljandi khk. - Karl Kullama (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27276/7 (4) < Kadrina khk., Tõdva-Kõnnu k. - Johannes Schneider < Paul Schneider, 13 a. (1897). AT 105 B*, 2 t. 79. Tuhat mõtet. Pille Kippari loomamuinasjuttude raamat. Sisestas USN E 27284/5 (7) < Kadrina khk., Tõdva-Kõnnu k. - Johannes Schneider (1897) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27287/8 (1) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27290 (3) < Pärnu l. < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas USN E 27291 (4) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva E 27292 (5) < Pärnu l. < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27293/4 (7) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27295 (9) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27295/6 (10) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27296/7 (11) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27297 (12) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27298 (14) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Haigutus käib ühest suust teise. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27302 (22) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27302/3 (23) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27303 < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I. Poeg viib isa kelguga metsa surema. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27305 (29) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27305/6 (30) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27307 (32) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27308 (34) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27312/3 (47) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27314 (51) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27314/5 (52) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27316 (55) < Pärnu l - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27317 (56) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27317 (57) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27317 (58) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27319 (63) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27320 (65) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27320 (66) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27320 (67) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27321/2 (71) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27322/3 (73) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva E 27326 (78) < Pärnu khk. - Johann Kukrus (1896) Sisestas Jaana Puksa 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27326/7 (80) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27327 (81) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27327 (82) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontroolis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27328 (83) < Tartumaa - Johann Kukrus (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27329/30 (86) < Pärnu - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27330 (87) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27330/1 (88) < Pärnu l. - Johann Kukrus (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27353 (6) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27355/6 (1) < Viljandi - J. Lepa (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27357 (3) < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27359/61 < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27362/4 (1) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27365/8 (2) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jakob Weltmann < Ann Laasmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27375 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I. Poiss võidab tuletikuga pruudi isa poolehoiu. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27378 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27378/9 (8) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27380/1 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27382/3 (11) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1897) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Vanatüdruk leiab laulatuselt tulles rahakasti. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27384 (13) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27390 (19) < Räpina khk., Meeksi v. - Peeter Rootslane < P. Liibeck (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27391/2 (21) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Jõgever (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27395/6 (25) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27396 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27400 (32) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27401 (33) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27401 (34) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27404 (38) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 E 27405 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27406/7 (39) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27412 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mehed kurdavad oma eluraskusi. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27413 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Kunas õige peremees vankril istub. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27426/7 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27428/30 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27450 (3) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27450 (4) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27459 (2) < Hanila khk., Virtsu k. - Aadu Reimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27468 (2) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27473 (4) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27474 (8) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27479 (76) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Taevas ümberringi pilves, keskelt selge. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27480 (3a) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27480/27481 (3b) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27481 (6) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27525/6 (9) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane < E. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27530/1 (12) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja regieeris Mare Kõiva 2004 E 27532/27540 (22) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar < Minna Kivisaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27596/7 (104) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Mees pole seda enne teinud, et enda üles pooks. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27604/5 (176) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27605/6 (178) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27606 (180) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27608 (192) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27608 (193) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27609 (196) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27609 (197) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27611/3 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27614 (3) < Pöide khk., Saareküla k. Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27615 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27615/6 (3) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27617 (6) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27619 (2) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27620/1 (4) < Pöide khk, Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27624/27626 (11) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27631 (26) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27633 (10) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27633 (13) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27633 (19) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27634 (36) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27635 (1) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27636 (5) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27637/9 (1/6) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27639/27640 (7) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27640/27641 (9) < Pöide khk., Saareküla k., Vana-Löeve t. - Juhan Rattas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27649/51 (2) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27651/2 (3) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27682/27691 < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur < J. Püüdja (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II E 27694 < Reigi khk., Kõrgessaare m. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27700 (4) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27700 (6) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27701 (10) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27702 (16) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27702 (18) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27702 (19) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27702 (20) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27704/5 (30) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27706 (43) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27708 (55) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27709 (65) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27713 (89) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27717 (113) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27720 (133) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27722 (143) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27722 (144) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27723 (148) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27723 (150) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27723 (151) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27723 (152) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27724 (156) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27732 (161) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003 E 27733 (166) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27733 (168) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27734 (172) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27735 (177) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27735/6 (180) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003 E 27736 (183) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27738 (191) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27739/40 (195) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27740 (198) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27741 (199) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27741 (200) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27741 (201) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau (1896) Sisestas Pille Parder 2003 E 27772/5 < Pärnu-Jaagupi khk., Enge k. - Martin Morritson < Mart Tõutsen (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27787/8 (51) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27792/3 (55) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27794 (56) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) R. Põldmäe Eesti naljandid I, Peigmees jätab pruudi maha aevastamise pärast. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27799 (2) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27803/4 (32) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27804/5 (33) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27806 (40) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27807 (12) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27808 (14) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27808/9 (15) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27809 (18) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27810 (22) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27827 (78) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Poeg sõjaväes suur mees - trummilööja. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27828 (83) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Ihne näevat pimedaski surra. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27832 (4) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1886) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees nutab naise matusel tulevase naise pärast. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27833 (6) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees ja naine jaotavad ülesandeid. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27848/9 (14) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27855 (46) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27861/2 (1) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27862/4 (2) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27864/7 (3) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27867/9 (4) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896). Sisestasnud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27871/2 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - Mart Aija (1896). Sisestasnud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27874/5 (18) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27875 (19) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27875 (23) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 E 27876 (32) < Saarde khk., Jäärja v. - Juhan Kangur (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004 EKnS 10, 1/3 < Räpina khk., Toolamaa v., Võu k., Tolsta t. - Danel Otsing < Jaan Varesson (1912). Sisestas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 11 (1) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKS 22, 11 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 11 (3) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 11 (4) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 11 (5) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKS 22, 12 (1) < Karula, Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907). Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 12 (1a) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 12 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 12 (3) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 22, 12 (3a) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKS 22, 13 (1) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKS 22, 13 (2) < Karula khk., Kaagjärve k. - Johann Sööt (1907) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 25, 1/7 < ? khk., Mõisaküla k. - Anna Rattas (1917) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 27, 11 (6) < Põlva khk. - Karl Keerberg (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 27, 11 (7) < Põlva khk. - Karl Keerberg (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 29, 6 (1) < Hiiumaa - Mart Pehka < G. Öng, kapten (1907) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 29, 6/7 (2) < Hiiumaa - Mart Pehka < G. Öng, kapten (1907) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 6 (1) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 10 (28) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 10 (29) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 10 (30) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKS 31, 11 (5) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 12 (7) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 17/8 (1) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 19 (50) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 19 (8) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 20 (51) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 22 (3) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 23/4 (9) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 25 (23) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 25 (25) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 25 (28) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas Kadi Sarv 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 27 (56) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 27 (58) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 29 (4) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 29 (5) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 29 (6) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 31 (70) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKS 31, 31 < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Odiste k. - August Michelson < Leena Jürgenson (1911) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 47 (15) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 31, 51 (43) < Kolga-Jaani khk. - August Michelson (1912) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 6-7: O. Loorits. Vanarahva pärimusi, 1934. lk. 89; 1936, lk. 104. Sisestas USN EKnS 32, 1 < Kodavere khk., Alatskivi v. - Lauri Kettunen < üks vanamoor, kuulnud oma 80-aastaselt isalt (1911). Sisestas USN EKnS 32, 1/2 < Kodavere khk. - Lauri Kettunen (1911). Sisestas USN EKnS 32, 2 < Kodavere khk., Pala v. - Lauri Kettunen (1911). Trükitud: M. J. Eisen. Tartumaa muinasjutud, lk. 13-14; O. Loorits, Vanarahva pärimusi 1934, lk. 89-90; 1936, lk. 105. Vt. muist. 369. Sisestas USN EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 105. Sisestas USN EKnS 32, 2/3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits. Vanarahva pärimusi 1936, lk. 105-106. Sisestas USN EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen < Halliku vanamees (1911). Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 106. Vrd. muist. 340. Sisestas USN EKS 32, 4 < Kodavere khk. - L. Kettunen (1911). Sisestas USN EKnS 35, 26 (175) < Rõuge khk., Kasaritsa k. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Kairika Kärsna, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 1, 1 (1) < Türi khk., Väätsa v. A. Kuusberg < L. Kruusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 1 (2) < Türi khk., Väätsa v. A. Kuusberg < L. Puurfeld (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 2 (3) < Türi khk., Röa k. A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 2 (4) < Türi khk., Röa k. A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 2 (5) < Türi khk., Röa k. A. Kuusberg < Aadu Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 3 (6) < Türi khk., Röa k. A. Kruusberg < Miina Heide (1913) Sisestas USN EKnS 1, 3 (7) < Türi khk., Röa k. A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 4 (8) < Türi khk., Röa k. A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 4/5 (9) < Türi khk., Röa k. A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 5 (10) < Türi khk., Röa k. A. Kuusberg < Miina Heide (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 1, 119/21 < ? A. Kuusberg (1913) Sisestas Kairika Kärsna 2003 EKnS 13, 1 < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 13, 1/2 (3) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas USN, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 13, 3 (4) < Tartu l. - (1909) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 13, 4/8 (7) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 13, 8/9 (8) < Tartu l. - Jaan Moodis (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 13, 10 (9) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 13, 11/2 (10) < Tartu l. - Jaan Moodis (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 18, 1 (1) < Tarvastu khk., Uue-Suislepa v. - Aleks. Johannson < L. Johannson < Liisa Mägi (1916) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 19, 57 (1) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris 2003 EKnS 19, 57 (2) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 19, 58 (3) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 25/6 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1906) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 26 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 26/7 (8) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 27/8 (9) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Aleksander Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 36/7 (3) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Liisa Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 43/4 (7) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 55/6 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 56/7 (2) < Torma khk., Piilsi k. - Mihkel Sild < Jaan Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 57/8 (3) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 59 (4) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 59/60 (5) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 60/1 (6) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 61/2 (7) < Torma khk. - Mihkel Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 69/71 (2) < Torma khk. - Mihkel Sild < Rahvasuust (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 72 (8) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 72 (9) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Johannes Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 72/3 (10) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 73 (11) < Torma khk. - Madis Sild < Madis Sild (1907) Sisestas ,kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 74 (12) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 74 (13) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Toomas Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 82 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 83 (5) < Torma khk., Avinurme v., Kodassaare k. - Madis Sild < Jaan Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 83/4 (1) < Torma khk. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 88 < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Madis Sild < Madis Jago (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 91 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 91 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Elias Soo (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 98/9 < Torma khk., Avinurme - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 102 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 102 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 102/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 112/3 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva EKnS 2, 115 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva EKnS 2, 119 < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 119 (2) < Torma khk., Avinurme v., Kõrveküla k. - Madis Sild < August Müür (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EknS 2, 120/1 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 121/2 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa küla - Jüri Sild < Kadri Kase (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 122/4 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Madis Sild < Jüri Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 125 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKns 2, 125 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Mihkel Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 130 (4) < Torma khk., Avinurme v., Vadi k. - Mihkel Sild < Abram Kask (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 130 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 130/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 131 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 131 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 131/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 132 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 154/5 < Torma khk., Avinurme v. Madis Sild (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 159/60 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 161 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 163 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 164 (2) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild < Gustav Saar (1907) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 171 (1) < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 175/6 < Torma khk., Avinurme v., Jõemetsa k. - Mihkel Sild < Andres Pillesson (1907) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 176 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 177/9 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 179 < Torma khk., Avinurme v. - Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 180/1 < Torma khk., Avinurme v. Madis Sild (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 187/9 < Torma khk., Avinurme v. < Torma khk., Mustvee al. - Madis Sild < Mihkalga Müürsepp (1907) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKS 2, 190 < Torma khk. - Madis Sild (1909) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 190 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 190/1 (2) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 191/2 (3) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 2, 192/5 (4) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. Madis Sild < Andres Jalak (1909) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 34, 1/2 (1) < Lihula khk., Lihula l. - Johan Reimann < Lihula linna elanik (1907). Sisestas Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003 EKnS 8, 5/6 (4) < Mustjala khk., Pahapilli k. - A. Vestren-Doll < Mare Toompuu (1872) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EknS 8, 6 (3) < Mustjala khk. < Palamuse khk. A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 8, 6 (4) < Mustjala khk., Mustjala v. < Palamuse khk. A. Vestren-Doll, õpetaja (1872) Sisestas Kairika Kärsna 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 EKnS 9, 2/3 (2) < Kaarma khk., Suurevalla v., Köutsi t. - C. Wesmann, kooliõp. < Marie Saar (1912) Sisestas, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003 E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 2908/2909 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 2915 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2915 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2919 (15) < Helme - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2920 (16) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2920 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2921 (19) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2921 (20) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2922/3 (32) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2924 (43) < Helme khk. - Jaan Karu (1983) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2947/8 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2948/9 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2956/8 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 2958/9 (7) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3006/7 (5) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3011/2 (9) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3056 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1894) Mt. 70, US 35. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3065/6 (5) < Helme khk. < Karksi khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3066/7 (6) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Mt 1825c. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3080/1 (12) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3082 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3120/2 (1) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?). Sama tekst vt H II 47, 29/30 (3). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3122a/4 (2) < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3131/2 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3135/40 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Mt.810. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3148/54 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3160/4 < Kuusalu khk., Mähuste v. - Hans Rebane (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3179 (1) < Narva l. - K. Hanso (?) Mt. 234. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3184/5 (4) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3185/3186 (5) < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3188/9 (11) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3195/6 (13) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3196 (14) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002 E 3197 (15) < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3198 (17) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 E 3199 (18) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3204 (26) < Pärnu < Helme khk. - Jaan Karu (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3206/7 (29) < Helme khk - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3207 (30) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3223/4 (3) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3231/2 (6) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3232 (7) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3236 (11) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3236 (12) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3237 (16) < Põltsamaa khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3238/9 (1) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3240 (2) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3240/3244 (3) < Helme khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3260/1 < Hiiumaa - Gustav Tikerpuu < Peet Tikerpuu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3270/3272 < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3274 (1) < Narva l. < Kadrina khk. - Johan Landsmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3276 (1) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3277 (4) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3277/8 (5) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3278/9 (6) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3279 (7) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3284 (18) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3286 (20) < Pärnu khk. - Jaan Karu (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3298 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - Hans Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3298a (1) < Paistu khk, Holstre k. - Jaan Leppik (?) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Laps reedab härjavarguse. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3306/10 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3310/5 < Paistu khk., Holstre k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3349 (13) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3359/61 (1) < Halliste khk. - O. Saabas (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3409/11 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3432 (2) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3432/3 (3) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3433 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3434 (8) < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3473/4 < Viljandi khk., Vana-Võidu k. - J. Pihlap (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3485/92 < Narva l. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3493/5 (1) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson < K. Lepner (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3495/6 (2) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3497/9 (3) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3499/500 (4) < Ambla khk., Tamsalu v. - Jakob Karelson (1894/1888) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3529/30 (6) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Mt. 751B. Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3531/2 (8) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3532/3 (10) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3533 (11) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3533/4 (12) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3537 (15) < Tarvastu khk. - J. Sein (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3541 (2) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3541 (3) < Saarde khk., Jäärja v. - Johannes Reinhold Kangur (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3551 (8) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3553 (7) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3553 (10) < Halliste khk., Vana Lüütre v., Mõisaküla k. - Märt Kuum (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3556/7 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3558/9 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3561/3564 < Paistu khk., Holstre v. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3579/82 < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3583/9 < Rakvere - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3597/8 (2) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3602 (8) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3603/4 (10) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3604/5 (11) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3610/3 (15) < Rakvere khk. - Juhan Lilienbach (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3623/4 (1) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3624/6 (2) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3626/30 (3) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3624/6 (4) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3631 (5) < Haljala khk., Vihula v., Mustjala k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893)Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3631/3 (6) < Haljala khk., Vihula v., Mustoja k. - Toomas Lepp-Viikmann (1893) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3651 < Kambja khk., Vana-Kambja v. - J. Ignateg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3658/61 (3) < Paistu khk., Holstre v., Punabu k. - Jaan Leppik (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3677/82 < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3686 (18) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3686/7 (19) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3687 (21) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3688 (26) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3689 (30) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3689 (32) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3690 (35) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3690 (36) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3690 (38) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3691 (39) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3696/8 (1) < Saarde khk. - Juhan Kangur (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3700/1 (1) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3701/2 (2) < Ambla khk., Tapa k. - Otto Hinzenberg < Mart Freiberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3706 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3706 (10) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3706 (11) < Halliste khk., Lõõtre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3707 (15) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3708 (7) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3708 (8) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3708 (9) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3708/9 (12) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3719/24 (2) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3725 (1) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Elsa Leiten 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3727 (10) < Tarvastu khk. - A. Parts (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3728 (16) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 2729 (24) < Tarvastu khk. - J. Mädasson (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3734 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3743/4 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3744 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3745 (6) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Jaan Jagoschmidt (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3746 (1) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3746 (3) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3746 (4) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3749 (25) < Viljandi khk., Uusna v. - J. Täht (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3785/6 (1) < Tarvastu khk. - H. Kosesson (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3790/2 (3) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3809/11 (6) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3817/3824 (9) < Tarvastu khk. - H. Kossesson (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3828 (9) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3828/9 (10) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3829 (11) < Kadrina khk. - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3829 (12) < Kadrina - J. Laur (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3838/40 < Kadrina khk. - J. Laur(?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3841/3 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3848 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3848 (3) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - J. Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3849 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3850/1 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3852/3 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3853/4 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3854/5 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3856 (6) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3857 (1) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3858 (2) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3858 (3) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3858 (4) < Ambla khk., Tapa v. - Otto Hinzenberg < J. Tannenthal (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3860/1 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3862 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3863 (5) < Halliste khk., Kaarli v. Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39-40. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3864/5 (8)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3865/6 (9) < Halliste khk. Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40-41. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3868/9 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3869/0 (14) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3870 (15) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3871 (16) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3874/5 (19) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3881/2 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3882 (22) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3884 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3891/2 (8) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3892 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3892 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3892 (3) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3892 (4) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3893 (5) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3893 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3893 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3894 (10) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3894 (11) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3894 (12) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3894/5 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3896 (23)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3896 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3896 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3897 (27) < Halliste khk, Kaarli v, Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3897 (28) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3897 (31) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3898 (32) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3898 (33) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3898/9 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3899 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3899 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3899 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3900 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3901 (1) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3901 (2) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3902 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3902 (21) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3903 (25) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3903 (26) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3903 (34) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3903 (36) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3903 (37) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (39) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (40) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (41) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (42) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (43) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (44) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (45) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (46) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (47) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (48) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (49) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (50) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (51) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3904 (52) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3905 (53) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3905 (54) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Kulka stipendium 1793/00-7L, O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3905 (58) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3907 (73) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3907 (74) < Halliste khk, Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3907 (76) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3910 (103) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3912 (114) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3913/4 (136) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3914 (137) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3914 (138) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3914 (139) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3914 (143) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3915 (151) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3916 (163) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3917 (169) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paitu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3917 (170) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3917 (172) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3919 (191) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3920 (201) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3940 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3942 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3948 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3955 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Mt. 281 B, 8 teksti. Vanasõna "Ega härg enne sääske näe, kui sääsk hammustab", EV 1821, on üles kirjutatud Kuusalus. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3956 < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, AT 80, 11 tekst. Sama süzheed jutustatakse ka karu ja mägra või kahe koeraga. Üldtuntud kõnekäänd. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3989 (7) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3989 (10) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3994/6 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3997 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 3999 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 4000/1 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 4001 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 4001 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5033/6 (1) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5040/41 (5) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5042/3 (7) < Põlva khk. - Johan Keerd (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5070/3 (3) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5074/5 (4) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5078/9 (6) < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5079 < Tõstamaa khk. - Gustav Anniko (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5093/4 < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5094b (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5097 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5100 (7) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5101/3 (8) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5103/4 (9) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5105/6 (10) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5107 (1) < Tõstamaa khk - J. Öövel (1894). Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5108/9 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Mt. 650 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5110/1 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5112 (3) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5112 (5) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5112 (9) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5113 (19) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5113 (20) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5113 (21) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5114 (27) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5114 (28) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5115 (33a) < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5120 < Tõstamaa khk., Seli v. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5122 (5) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5122 (7) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5122 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5123 (16) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003 E 5123 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5123 (23) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5123 (24) < Haljala khk., Metsiku v. - A. Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5124 (37) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Mare Kõiva 2005, Rerdigeeris Mare Kõiva 2005 E 5124 (38) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5125 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5125 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5127 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5131 (73) < Haljala khk, Metsiku v - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5132 (74) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5132 (75) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5132 (76) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5132 (77) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5133 (79) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5133 (81) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5134 (84) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5134 (88) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5135 (104) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5136 (109) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5136 (113) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5138 (20) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5141 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5149 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5150 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5156/8 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5158 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - D.Pruhl (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001 E 5159 (114) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestanud USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5161 (123) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5161 (129) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5163 (132) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5163 (136) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5162 (138) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5136 (140) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5164 (148) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5164 (149) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5165 (15) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5166 (12) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5169 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5170 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5171 (4) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5173 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5173 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5173 (3) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5198 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5198/9 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5199/200 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5200/2 (4) < Koeru khk, Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5203/4 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5205 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5205 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5205 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5205 (4) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003 E 5205/5206 (5) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5206 (6) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5206 (7) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5206 (8) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5207 (9) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5207 (10) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5207 (11) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5207 (12) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5207 (13) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5207 (14) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5208 (15) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5211/5213 (I) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5215/5216 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5218b/5218c < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5218d/5218e < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5218e/5218g < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5219/21 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5221/2 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5222/3 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5225/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5226/8 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5229/30 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5232/3 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5234 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5234/5 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5236/7 (14) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Mt 750 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5244/5 (22) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5246 (24) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5251/2 (27) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5254 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) vrd H III 21, 120/1 (2) < Viljandi - A. Tartoff (1894), Trükitud M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk 11-12 (10) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5254/5 (30) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5255 (31) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5256/7 (33) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5260/2 (37) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5264/5 (39) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5265/6 (40) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5266/7 (41) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5275/6 (47) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5278/9 (50) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5282/3 (54) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5287/8 (59) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5289 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5289 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5289 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5289 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5292 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5303/4 (5) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5307/9 (7) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5309/10 (8) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5316 (13) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) < Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5317 (21) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5317 (22)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5317 (24)< Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5318 (32) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (1894) Sisestas Pille Parder 2003 E 5319/20 (1) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5329 (7) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5330 (8) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5332 (11) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5333 (12) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5333/4 (13) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5334 (14) < Tõstamaa hkh., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5336 (10) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5336 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5363/5371 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5371/5375 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5376/7 < Ambla khk < Järva-Madise khk, Ahula v. - Karp Kuusik < Juula Toming (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5386 < Ambla khk. < Järva-Madise khk., Ahula v. - Karp Kuusik < Mart Sui (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5410/1 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5416/9 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Mt. 1130 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5420 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5437 < Narva khk., Kreenholmi v. - Johan Landsmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5442/3 (2) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5443/4 (4) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5444 (5) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisbet Tarpam (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5444/5 (6) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5446/7 (9) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5447 (10) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5452/3 (8) < Vaivara khk., Repniku v. - Elisabet Torpann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5454 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5456 (6) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5457/8 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Mt 752 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5459 (8) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5459 (10) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5460 (11) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5460 (12) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jakob Tamm (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5465/7 (1) < Ambla khk., Ambla v., Jootme m. - Joosep Neublau (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5490/1 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mari Räitsak (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5491/3 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5528/2 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Joosep Neublau (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5532/3 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hinzenberg (1893) Mj 1157+US Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5544 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5548/50 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Johannes Paas (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5553/5 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < Anna Hinzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5555/7 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hinztenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5557/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5561/2 (12) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5562/3 (13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5563/5 (14) < Ambla khk., Tapa - O. Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5565/8 (15) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5577/80 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Freimann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5589/91 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmann (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5592/3 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintsenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5596/9 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eduard Remmet (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5603/9 (10) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5609/11 (11) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Tamm (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5622 (16) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Miks inimene vanemas eas on lühem? Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5635 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5635/6 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Baader (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5662/4 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Mihkel Sulavits (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5664/5 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Juuli Kirspuu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5666/7 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5669 (8.1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5671 (8.6) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5671 (8.7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5672 (8.13) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5686/7 (8) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5701/2 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5702/4 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5705/7 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5714/8 (2) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Eeva Peethof (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5719/21 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5722/3 (4) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < August Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5723/6 < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5731/5 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Sopmanni (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5749 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Kustas Weidendamm (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5751/5 (7) < Ambla khk, Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5780/3 (9) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Karla Intsel (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5789/90 (1) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) R. Põldmäe, Eesti rahvanaljandid I, Talumees jutustab, kuidas on saanud oma suure nina. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5791/2 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5792/4 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < J. Neufeldt (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5804/6 (3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003 E 5812 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5813 (5) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 5813 (7) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54610 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54611 (a) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Kristi Kaber 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54611 (c) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54611 (d) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54611 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54612 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54612 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54612 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54612 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54612 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54612 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54614 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54614 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54614 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54614 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54616 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54616 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54616 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54617 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54617 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54617 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54617 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54617 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54617 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54617 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Mare Kõiva 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54618 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54618 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54618 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54618 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54619 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54619 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54620 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Ingrid Toompalu 1999, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54620 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54620 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54620 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54621 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54621 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54621 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54621 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54622 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54622 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54622 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54622 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54623 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54624 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54624 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54624 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54624 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54624 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54624 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54625 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54625 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54625 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54625 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54625 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54625 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54626 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54626 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54626 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54626 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54626 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54626 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54626 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54627 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54627 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54627 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54627 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54627 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54628 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54628 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54628 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54628 (18) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54629 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54629 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54629 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54629 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54629 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54629 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54629 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54630 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54630 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54630 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54631 (4) < Jüri khk. - M. J. Eisen < E. Tennmann (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54631 (5) < ? - M. J. Eisen < Nugin (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54634 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54635 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54638 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54638 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54638 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54638 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54638 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54638 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54638 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54664/6 < Tartu - Eugen Unter (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54670 (11) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54670 (12) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54670 (13) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54670 (14) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54670 (15) < Reigi khk., Reigi v., Ülende k., Reoma t. - H. Mihkelson < Ingel Tuisk, 67 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54671 (1) < Järva-Madise khk., Albu v., Saare k., Saaresauna t. - Leenu Eidmets (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54695/6 < Helme khk., Hummuli v. - Bernhard Sööt < Simm Viks (1922) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Rikastele kosilastele antakse teenijatüdrukud. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54701 (1) < Haljala khk., Varangu v. - Senny Pervik (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54701 (2) < Nõo k., Luke v., Laane t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003 E 54742 (8) < ? - Hella Nigols (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54796 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54796 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54796 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54797 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54801 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54804 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54805 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54805 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54805 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54811 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54825 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54826 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54826 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54827 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54828 (11) < ? - M. J. Eisen (?) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Mees soovib elada seni, kui saab uusi kartuleid maitsta. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54832 (3) < ? - M. J. Eisen (?) O. Loorits, EE II, 167. Kilde mereröövleist. Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54832 (4) < Jõelähtme khk., Viimsi - M. J. Eisen (?) < kiriku visit. protokollist 1695.a. < Winkler Hexenprocessen in Estl. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54833 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54834 (1) < ? - M. J. Eisen < A. Brant (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54834 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54834 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54834 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54835 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54836 (1) < Tõstamaa khk. < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54836 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54841 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54842 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54843 (4) < ? - M. J. Eisen (?)Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54845 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54846 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54846 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54847 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54848 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54848 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54848 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54851 (2) < Kodavere khk., Alatskivi k. - M. J. Eisen < F. Kärner (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54851 (4) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54851 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54852 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54852 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54852 (4) < Vigala khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54852 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54852 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54853 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54853 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54854 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Kadri Selge 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54857 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54858 (1) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54858 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54858 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54858 (5) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54858 (6) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54859 (7) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54859 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54859 (9) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54859 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54859 (11) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54859 (12) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54859 (13) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 (14) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 (15) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 (16) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 (17) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 (18) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 (19) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54860 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54863 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54865 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54865 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54866 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54866 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54868 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54869 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54874 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54874 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54875 (393.10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54877 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54877 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54883 < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54913/4 < Tallinn l. < Laiuse khk. - Andrei Ramul (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54922/3 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Elias Soo (1914/1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54924/6 (2) < Torma khk., Avinurme v., Kärasi k. - Mihkel Sild < Jaan Haav (1914/1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54946 < Lüganuse khk., Limala k. - Otu Liiv < Jaagup Saar, 57 a.(1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Mare Kõiva 2005 E 54966 (1) < Järvamaa < Pärnumaa - H. Born < Eva Mironov, 78 a. (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54966 (2) < Järvamaa < Pärnumaa - H. Born < Jüri Kütt, 75 a. (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54972 (7) < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54972 (8) < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54972 (9) < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54973 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54977 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54977 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54977 < Lüganuse khk. - Otu Liiv (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54987/8 < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54993 (1) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54993 (2) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54993 (3) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54993 (4) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54993 (5) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54993/4 (6) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54994 (7) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54994 (8) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54994/5 (9) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003 E 54995 (10) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54995 (11) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54995 (12) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54995 (13) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54995 (14) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54995 (15) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54995/6 (16) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54996 (17) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54996 (18) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54996 (19) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 54996 (20) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003 E 54997 (27) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55006 (1) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jette Kõrv, 46 a., Johan Kõrv, 54 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55018 (2) < Kanepi khk., Kooraste v. < Põlva khk. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55019 (5) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55019/20 (6) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55020 (7) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55020/1 (8) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55021 (9) < Kanepi khk., Kooraste v. - August Voldemar Kõrv < Eva Vesberg, 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55027 (12) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Mai Müürsepp (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55028 (13) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Mai Müürsepp (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55028 (14) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jaan Kõrv 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55031 (33) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Jaan Kõrv 74 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55035 (1) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55035 (4) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55037 (4) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55038 < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55040 (3) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55040 (4) < Kanepi khk., Erastvere v., Nohaküla - August Voldemar Kõrv < Miili Hallap, 40 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55045/6 (1) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55046 (4) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55046 (5) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55047 (6) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55047 (7) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestanud Eva-Kait Krblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55047 (8) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55047 (9) < Kanepi khk., Kooraste v., Kella k. - August Voldemar Kõrv < Johan Kõrv, 54 a., Jette Kõrv, 46 a. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55055 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55060 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Oskar Loorits, Endis-Eesti elu-olu, Mõisnik mereröövli osas, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55063 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55066 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55067 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55072 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55079 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55087 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) vrd EKLA, f. 199, m. 8, l. 9 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti < Peeter Ebrok, s 1867 (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55092 < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55108 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55108 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55112 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55120 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55120 (2) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55122 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) sama tekst veel EKLA, f. 199, m. 8, l. 27 < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Nõmba k. - Arnold Lätti < Peet Ark, 75 a. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55125 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55126 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55127 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55128 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55130 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55131 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55139/9a (24) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55140 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) O. Loorits Endis-Eesti elu-olu I, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55141 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55142 (1) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55145 (2) < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55146 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924) O. Loorits Endis-Eesti elu-olu, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55147 < Pühalepa khk., Jõeranna k. - Arnold Lätti < M. Espenberg (1924) O. Loorits Endis-Eesti elu-olu, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55149 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924). O. Loorits Endis-Eesti elu-olu, Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55152 < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55158 (1) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55158 (2) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55159 (2) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55161 (1) < Pühalepa khk. - Lätti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55166 < Tartu < Kolga-Jaani khk., Soosaare v. - E. Grau < 50-aastane talupoeg (1925). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55167 < Tartu l. - E. Grau (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55168/71 < Puhja khk. - Elmar Päss < Turm, u. 60 a. (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55176/7 < Vändra khk., Käru v. - ? (1925) P. Kippar Eesti loomamuinasjutud, tark hiir, AT 68*, 11 t. Populaarne jutt lugemisraamatutes ja kalendrites alates Gresselist (1855) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55178/9 < Vändra khk., Käru v. - Marie Bamberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55186/8 < Vändra khk., Käru v. - Elise Dröner (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55198/200 < Vändra khk., Käru v. - Nadeshda Penu (1925) R. Põldmäe, eesti rahvanaljandid I, naine lobiseb mehe rahaaugu leidmisest. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55204 < Vändra khk, Käru v. - A. Kontus (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55209/10 < Vändra khk., Käru v. - Hilda Stümper (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55211/2 < Vändra khk., Käru v. - Leida Utrov (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55225/6 < Vändra khk., Käru v. - Hilda Neidlich, 6. klassi õpilane (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55249/50 < Vändra khk., Käru v. - Alfred Naaris (1925) P. Kippar, eesti loomamuinasjutud, kellaga karu, Mt. 179 D, 13 t. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55262 < Vändra khk., Käru v. - Minna Kommisar (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55265/6 < Vändra khk., Käru v. - Alma Villig (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55270 < Vändra khk., Käru v. - Magda Herodes, 5. klassi õpilane (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55272 < Vändra khk., Käru v. - Lisette Birkfeldt, 5. klassi õpilane (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55273/4 < Vändra khk., Käru v. - A. Ringenberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55277 < Vändra khk., Käru v. - Alma Bamberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55279/80 (2) < Vändra khk., Käru v. - Sulev Olberg (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55281 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55282 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55283 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55284 < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55288 < Märjamaa khk., Lümandu k., Aasa t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55289 < Märjamaa khk., Paeküla, Laasi tl. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55290 < Märjamaa khk., Paeküla, Joosma Uueda t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55291/1a < Märjamaa khk. - M. Läti (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55292 (1) < Märjamaa khk., Sõtke k., Kamsa t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55292 (2) < Märjamaa khk., Sõtke k., Kamsa t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55293 < Märjamaa khk., Haimre v., Lokuta k., Jaagu t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55294 < Märjamaa khk., Vanamõisa k., Rääsma t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55296 < Märjamaa khk., Haimre v., Mõisamaa k., Alt Räema t. - M. Läti (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55301 < Anna khk., Vanamõisa k. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55303 < Anna khk., Pujatu k. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55304 < Anna khk., Purdi mõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55305 < Anna - ? (1924) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55308 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55311 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55312 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55314 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55316 < Jüri khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55318 < Rakvere khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55319 < Rakvere khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55321/1a < Rakvere khk., Raudlepa k., Matsimadi t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55322 < Jõhvi khk., Illuka v., Edivere karjamõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55323 < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Saara k. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55325/5a < Viru-Jaagupi khk., Põlula v., Lavi k., Pealmise t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55326 < Helme khk., Aitsaare mõis - ? < Timpmann, proua (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55327 < Helme khk., Koorküla v., Mäe-Pikre t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55328 < Helme khk., Koorküla v., Mäe-Pikre t. - ? < Ruut, Koorküla õpetaja (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55331 < Helme khk., Riidaja mõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55332 < Helme khk., Helme v., Jõgeri t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55342 < Helme khk., Patküla v., Miku t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55343 < Helme khk., Taagepera v., Kolgi t. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55347 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55348 (1) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55349/9a < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55350 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55352 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55354 (2) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55357 (3) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55366 (1) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003 E 55366 (2) < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55367 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55368 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55369 < Väike-Maarja khk. - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55372 < Väike-Maarja khk., Kärsa mõis - ? (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55374 < Simuna khk., Salla k., Tona t. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55377/8 < - Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55379 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55381 (1) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55382 (1-4) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55385 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55386 (1) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55386 (2) < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55390 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55392 < Simuna khk. - K. A. (1924) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55433/4 (1) < Tallinn l. - Alide Santluk (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55456a < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Väike-Peebo t. - Helmi Eller < Anna Kivi (1924). O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L. , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55457 (1) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Väike-Peebo t. - Helmi Eller < Anna Kivi (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55457/8 (2) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller < Liina Narits (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55458 (3) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55458 (4) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55459 (6) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003 E 55460 (7) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003 E 55460 (8) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003 E 55460 (9) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tooma t. - Helmi Eller < Miina Uibo (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55460/1 (10) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestanud Katre Kikas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55461 (11) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55461 (12) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55461 (13) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55462 (14) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55462 (15) < Puhja khk., kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55462/3 (16) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003 E 55463/4 (17) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55464 (18) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55464 (19) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003 E 55464 (20) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003 E 55465 (21) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55465 (22) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller < Liina Narits (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55466 (23) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller < Juula Kurut (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55467 (24) < Puhja khk., Kavilda v. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55467/8 < Puhja khk., Kavilda v. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55466a (Ia) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55467 (3) < Setu < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55470/1 (10) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55471 (1) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 E 55471/2 (2) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 1 (1a) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 1/2 (1b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Horsa k. - Linda Vilmre < Udras (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 2 (Ib) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 2/3 (Ib) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 3 (Ic) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 3/4 (Ic) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool - Linda Vilmre < Oskar Nagel (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 4 (Ic) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Hindrek? Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 4/5 (Id) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 5 (Ie) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 5 (Ie) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004 EKLA, f 199, m 24, 5/10 < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 11 (III, 1) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 11 (III, 1) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Henrik Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 11/2 (III, 1) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Henrik Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 12 (III, 2) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 12/3 (III, 2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 13 (III, 2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 13/4 (III, 2) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 14/5 (III, 3a) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leiman, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 15 (III, 3a) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 15 (III, 3a) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leiman, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 15 (III, 3a) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 15/6 (III, 3a) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 16 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Kühmamäe - Linda Vilmre < Jaan Laev, 75 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 16/7 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Ann Peterson, 75 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 17 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 24, 17/8 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 18 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 18/9 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 19 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 19 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 20 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 20 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 21 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 21/2 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 22 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v. - Linda Vilmre < Ann Kreek, 65 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 22 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Katri Leosk, 89 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 22 (III, 3b) < Rõuge khk., Nursi v., Mustahamba as. - Linda Vilmre < Jaan Riinberg, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 22/3 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 23 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 23 (III, 3b) < Rõuge khk., Nursi v., Mustahamba as. - Linda Vilmre < Jaan Kuus, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 23/4 (III, 3b) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 24 (III, 3b) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 24 (III, 3b) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool ja Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Oskar Nagel ja Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 24 (III, 3b) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. ja Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. ja Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 24/5 (III, 3c) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Ann Peterson, 75 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 25 (III, 3c) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 26 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 26 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 26 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 26/7 (III, 3c) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 27 (III, 3c) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 27/8 (III, 3c) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 28 (III, 3c) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 28 (III, 3d) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 28/9 (III, 3d) < Rõuge khk., Nursi v., Mustahamba as. - Linda Vilmre < Jaan Riinberg, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 29 (III, 3e) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sibula t. - Linda Vilmre < Peeter Tamm, 77 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 30 (III, 3e) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 30 (III, 3e) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 31 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 31/3 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa k. - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 32/33 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa t. - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 33 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa k. - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 33 (III, 3f) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra t. - Linda Vilmre < Peeter Udras, 58 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 34 (III, 4) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Henrik Liiv, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 34/5 (III, 4) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 35/6 (III, 4) < Rõuge khk., Pindi v., Türgi t. - Linda Vilmre < Jaan Miina, 80 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 36/7 (III, 4) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 37/40 (III, 4) < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 41 (III, 5) < Rõuge khk., Rõuge 6-kl. algkool - Linda Vilmre < Assur (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 41/2 (III, 5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 42/3 (III, 5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kivi t. - Linda Vilmre < Ann Pedras, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 43 (III, 5) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 44/6 (III, 6) < Rõuge khk. - Linda Vilmre < Jaan Uibo (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 46/7 (III, 6) < Rõuge khk., Pindi algkool - Linda Vilmre < Friedrich Peters, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 47/9 (III, 6) < Rõuge khk., Saaluse v., Vanamõisa - Linda Vilmre < Taniel Leosk, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 50 (III, 6) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool - Linda Vilmre < Oskar Nagel (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 50/1 (III, 6) < Rõuge khk. - Linda Vilmre < Peeter Orav (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 51 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra t. - Linda Vilmre < Peeter Udras, 58 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 51/2 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Holopi t. - Linda Vilmre < Jaan Siidra, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 52 (III, 6) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. - Linda Vilmre < Katri Tamm, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 52/3 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sammuka algkool - Linda Vilmre < Visnapuu (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 53/4 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 54 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Andre Liiv, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 54/5 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 55 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 55/6 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 56 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Linda Vilmre < Jaan Leimann, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 56/7 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 57 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Aia t. - Linda Vilmre < Jakob Aia, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 57 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemõtsa - Linda Vilmre < Jaan Toots, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 57/8 (III, 6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 58/65 (III, 6) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 65/7 (III, 6) < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 67/8 (III, 7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sammuka algkool - Linda Vilmre < Visnapuu (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 68 (III, 7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Jaan Kõiv, 63 (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 69 (III, 8) < Rõuge khk., Saaluse v., Viro t. - Linda Vilmre < Kristjan Naarits (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 69/70 (III, 8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Sammuka algkool - Linda Vilmre < Visnapuu (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 70 (III, 8) < Rõuge khk., Nursi v., Väsli t. - Linda Vilmre < Kaarli Harak, 90 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 70/2 (III, 9) < Rõuge khk., Vana-Nursi v., Mäevõsu t. - Linda Vilmre < Kristjan Peterson, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 72/4 (III, 9) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa as. ja Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi algkool - Linda Vilmre < Peeter Peterson ja Jaan Kõiv, 63 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 74/5 (III, 9) < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 75/6 (III, 9) < Rõuge khk., Saalusev. - Linda Vilmre < Ann Kreek, 65 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 76 (III, 9) < Rõuge khk., Saaluse v., Siksali algkool - Linda Vilmre < Oskar Nagel (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 76/7 (III, 9) < Rõuge khk., Pindi vallamaja - Linda Vilmre < Alfred Oja, 54 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 78/9 < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 24, 1/3 < Rõuge khk. - Linda Vilmre (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja parandas Mare Kõiva EKLA, f 199, m 25, 1/2 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 2/3 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 3/5 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 6 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 6/7 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 7 < Rõuge khk., Haanja v., Tsia k. - Evald Blumfeldt < Jaan Adamson, 57 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 8 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 8 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 8/9 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 9 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Jaan Jääger, 71 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 10 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 10/2 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 12 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 12/3 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 13 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 13/4 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 14/5 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 16 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 16 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 16/7 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 17 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 17 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Liisa Valt, 69 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 18/9 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 19/20 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 20 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 20 < Rõuge khk., Haanja v. - Evald Blumfeldt < Gustav Lukk, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 21/2 < Rõuge khk., Haanja v., Plaksi k., Kooli t. - Evald Blumfeldt < Jaan Saks, 55 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 23 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestanud Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 23 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 23 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 24/5 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 26/7 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 27 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 27/8 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 28/9 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 29 < Rõuge khk, Haanja v, Kalmetmäe t, Villa k - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a (1927) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 30 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 30/1 < Rõuge khk., Haanja v., Villa k., Kalmetmäe t. - Evald Blumfeldt < Jakob Haab, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 32 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 32 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a (1927) Sisestanud Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 32 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a (1927) Sisestas Mare Kõiva 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 33/4 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 34 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 34/5 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 35 < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Evald Blumfeldt < Jakob Press, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 36 < Rõuge khk., Haanja v., Tummelka k. - Evald Blumfeldt < Peeter Trumm, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 36 < Rõuge khk., Haanja v., Plaani k. - Evald Blumfeldt < Plaani sepp, 72 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 37 < Rõuge khk., Haanja v., Plaani k. - Evald Blumfeldt < Plaani sepp, 72 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 38 < Rõuge khk., Haanja v., Tummelka k. - Evald Blumfeldt < Juuli Trumm, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 38/9 < Rõuge khk., Haanja v., Tummelka k. - Evald Blumfeldt < Juuli Trumm, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 40 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 40/1 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 41 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 41/2 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 42/3 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 43/4 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 44/6 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 46/7 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 47 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 47/8 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 48 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 49 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 49/50 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 50 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 50 < Rõuge khk., Haanja v., Kokamäe, Kriisa t. - Evald Blumfeldt < Hindrik Treimann, 92 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 51 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Juhan Aleks, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 51 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Juhan Aleks, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 51/2 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Juhan Aleks, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 52/3 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 53 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 54 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 54 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 54/5 < Rõuge khk., Haanja v., Tautsa k. - Evald Blumfeldt < Juhan Kriisa, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 55 < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Jaan Gutves, 60 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 55/9 < Rõuge khk., Haanja v., Tautsa k. - Evald Blumfeldt < Vidrik Kriisa, 43 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 60 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 60/1 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 61/2 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 62/3 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 63/5 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 65 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 65/6 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 66/7 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 67 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 68 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Viktor Glasenapp (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 68/9 < Rõuge khk., Rogosi as. - Evald Blumfeldt < Madli Jänes, 83 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 69 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 69 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 70 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - E. Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 70/1 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 71 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 71/2 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 72/3 < Rõuge khk., Rogosi v., Hullaku k. - Evald Blumfeldt < Kaarel Frey, 68 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 73/6 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 76 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 76/8 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 78/9 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 79 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita k., Tuvi t. - Evald Blumfeldt < Liisa Soo, 90 a. ja Mari Soo, 85 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 80/1 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 81/4 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 84 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 84 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 84/5 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 85/6 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 86 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 86 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 86 < Rõuge khk., Rogosi v., Huljaku k. - Evald Blumfeldt < Taniel Siska, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 87/8 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 88/9 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 89/90 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 90/1 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 91/2 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 92/3 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 93 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 93/4 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 94/5 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 95/6 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 96 < Rõuge khk., Rogosi v., Kogrepalu - Evald Blumfeldt < Mari Kribis, 88 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 96 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Villem Pulk, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 97/8 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Villem Pulk, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 98 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Villem Pulk, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 98 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Villem Pulk, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 98/9 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k. - Evald Blumfeldt < Villem Pulk, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 99/100 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k., Maiori - Evald Blumfeldt < Mai Kala, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 101 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k., Maiori - Evald Blumfeldt < Mai Kala, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 101/2 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k., Maiori - Evald Blumfeldt < Mai Kala, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 102 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k., Maiori - Evald Blumfeldt < Mai Kala, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 102 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k., Maiori - Evald Blumfeldt < Mai Kala, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 102 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k., Maiori - Evald Blumfeldt < Mai Kala, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 103 < Rõuge khk., Rogosi v., Rebase k., Maiori - Evald Blumfeldt < Mai Kala, 84 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 103/4 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 104 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 104/5 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 105 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 105 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 105/6 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 106 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 106 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 106/7 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 107 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 107 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 108 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 108/9 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 109 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 109/10 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 110 < Rõuge khk., Laitsna v., Kilomanni k., Tanielsoni t. - Evald Blumfeldt < Peeter Tanielson, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 110 < Rõuge khk., Vana-Laitsna v. - Evald Blumfeldt < Jaan Reibakas, Vana-Laitsna vallavanem, 51 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 110 < Rõuge khk., Vana-Laitsna v. - Evald Blumfeldt < Jaan Reibakas, Vana-Laitsna vallavanem, 51 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 110/1 < Rõuge khk., Vana-Laitsna v. - Evald Blumfeldt < Jaan Reibakas, Vana-Laitsna vallavanem, 51 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 111/4 < Rõuge khk., Vana-Laitsna v. - Evald Blumfeldt < Jaan Reibakas, Vana-Laitsna vallavanem, 51 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 115 < Rõuge khk., Rogosi v., Kõrgemäe - Evald Blumfeldt < Liisa Tsuppur, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 115 < Rõuge khk., Rogosi v., Kõrgemäe - Evald Blumfeldt < Liisa Tsuppur, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 115/6 < Rõuge khk., Rogosi v., Kõrgemäe - Evald Blumfeldt < Liisa Tsuppur, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 116/7 < Rõuge khk., Rogosi v., Kõrgemäe - Evald Blumfeldt < Liisa Tsuppur, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 117 < Rõuge khk., Rogosi v., Kõrgemäe - Evald Blumfeldt < Liisa Tsuppur, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 117 < Rõuge khk., Rogosi v., Kõrgemäe - Evald Blumfeldt < Liisa Tsuppur, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 117 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 118 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 118 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 118/9 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 119 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 119 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 119/20 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 120 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 120 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 120 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 120 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. ja Jaan Sormul, 55 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 121/2 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 122 < Rõuge khk., Laitsna v., Mustahamba k. - Evald Blumfeldt < Jakob Sormul, 81 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 122/3 < Rõuge khk., Krabi - Evald Blumfeldt < Kaarel Raag, 85 a. ja Juuli Raag, 76 a. (1927) Sisestanud Merje Susi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 123 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Kaarel Raag, 85 a. ja Juuli Raag, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 123 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Kaarel Raag, 85 a. ja Juuli Raag, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 123/4 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Kaarel Raag, 85 a. ja Juuli Raag, 76 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 125 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 125 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 125/6 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 126 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 126 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 127 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 127 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 128 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 128 < Rõuge khk., Krabi v., Kika t. - Evald Blumfeldt < Jaan Subrke, 59 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 128/9 < Rõuge khk., Krabi v., Värsna k. - Evald Blumfeldt < Anna Tikutaja, 64 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 129 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Epp Kookman, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 129 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Epp Kookman, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 130 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Epp Kookman, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 130 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Epp Kookman, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 130/1 < Rõuge khk., Krabi v. - Evald Blumfeldt < Epp Kookman, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 131 < Rõuge khk., Väikeruuga k. - Evald Blumfeldt < Els Linnas, 79 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 131 < Rõuge khk., Väikeruuga k. - Evald Blumfeldt < Els Linnas, 79 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 131 < Rõuge khk., Väikeruuga k. - Evald Blumfeldt < Els Linnas, 79 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 131/2 < Rõuge khk., Väikeruuga k. - Evald Blumfeldt < Els Linnas, 79 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 133 < Rõuge khk., Rõuge v. - Evald Blumfeldt < Kadri Lilo, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 134 < Rõuge khk., Rõuge v. - Evald Blumfeldt < Kadri Lilo, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 134/6 < Rõuge khk., Rõuge v. - Evald Blumfeldt < Kadri Lilo, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 136 < Rõuge khk., Rõuge v. - Evald Blumfeldt < Kadri Lilo, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 136/7 < Rõuge khk., Rõuge v. - Evald Blumfeldt < Kadri Lilo, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 137/8 < Rõuge khk., Rõuge v. - Evald Blumfeldt < Kadri Lilo, 70 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 138 < Rõuge khk., Rõuge vallamaja - Evald Blumfeldt < Paul Peterson, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 138 < Rõuge khk., Rõuge vallamaja - Evald Blumfeldt < Paul Peterson, 38 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 139/40 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 140 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 140 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 140 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 140/1 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 141 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 142 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 142/3 < Rõuge khk., Pruuli t. - Evald Blumfeldt < Jakob Troska, 78 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 144/5 < Rõuge khk. - Evald Blumfeldt < Adolph Assor, 70 a., Rõuge kõrgema algk. juhataja (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 145/50 < Rõuge khk. - Evald Blumfeldt < Adolph Assor, 70 a., Rõuge kõrgema algk. juhataja (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 150 < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Evald Blumfeldt < Madli Raha, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 150 < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Evald Blumfeldt < Madli Raha, 73 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 151/4 < Rõuge khk. - Evald Blumfeldt < Viks, Rõuge pastor (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 155/6 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mai Ilves, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 156/7 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mai Ilves, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 157/8 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mai Ilves, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 158 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mai Ilves, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 158 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mai Ilves, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 158/9 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mai Ilves, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 159 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mai Ilves, 67 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 159 < Rõuge khk., Sänna v., Kooli t. - Evald Blumfeldt < Jaan Tuusis, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 159 < Rõuge khk., Sänna v., Kooli t. - Evald Blumfeldt < Jaan Tuusis, 74 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 160 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mari Neumann, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 160/1 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mari Neumann, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 161 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mari Neumann, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 162/3 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mari Neumann, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 163 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mari Neumann, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 163/4 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mari Neumann, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 164 < Rõuge khk., Sänna v. - Evald Blumfeldt < Mari Neumann, 86 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 165 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 165 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 165/6 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 166 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 166/7 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 167 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 167 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 167 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 167 < Rõuge khk., Sänna v., Nurme t. - Evald Blumfeldt < Juhan Taalvelt, 64 a. ja Jette Taalvelt, 50 a. (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 EKLA, f 199, m 25, 166 < Rõuge khk. - Evald Blumfeldt (1927) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 ERA II 23, 49 (3) < Paide khk., Mäo v., Seinapalu k. - Helene Neuman < Maria Laube, 64 a. (1930) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 113/4 (11) < Hargla khk., Mõniste v., Punda t. - Paul Ariste < Senta Noorkõiv, 22 a. (1930) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 130 (6) < Hargla khk., Vastse-Roosa k. - Th. Pettai, koolijuhataja < Vastse-Roosa algkooli õpilased (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 139/41 (1) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 143/5 (3) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 147 (5) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 153 (10) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 153 (11) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 153 (12) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 153 (13) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 153/5 (14) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 155 (16) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 155 (17) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 157 (18) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 157 (19) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas Elsa Leiten 2002, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 157 (20) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 157 (21) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 157 (22) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 157 (23) < Rõngu khk., Elva l. < Rannu khk. < Tarvastu khk., Pikru k., Ojapera t. - Edgar Eisenschmidt < Ann Vutt, s. 1846 (1926) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 23, 283/4 (5) < Tartu l. < Läti, Aluksne - Paul Ariste < prof. Sarve perekond (1930) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 285 (3) < Märjamaa khk., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 301 (2) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 313 (6) < Rannu khk., Uniküla k. - Herbert Tampere < Ann Tampere (1930) Sisestas Eve Ehastu 2001 ERA II 23, 323 (12) < Märjamaa khk., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 365/6 (4) < Kolga-Jaani khk., Oiu k. - Julie Rätsepp (1930) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 369/70 (12) < Kolga-Jaani khk., Oiu k. - Julie Rätsepp (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 387 (6) < Märjamaa khk., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1930) Kollatsioneeris Mare Kalda (P. Kippar, nr. 221) ERA II 23, 535 (2a) < Märjamaa khk., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 535 (3) < Märjamaa khk., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 632 (28) < Karksi khk. - Marie Sarv < rahvasuust (1930) Sisestas Eve Ehastu 2001, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 633 (29) < Paistu khk., Aidu v. - Marie Sarv < Mall Miller (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 671 (3) < Rapla khk., Riidaku k. - Emilie Poom < Liisu Born (1930) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 671 (4) < Rapla khk., Riidaku k. - Emilie Poom < Liisu Born (1930) Sisestas Mare Kalda, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 23, 723 < Käina khk., Kassari k. - Oskar Kallas < Aino Kallas < Marie Vetsi, u. 55 a. (1930) Kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Mare Kalda ERA II 23, 771/3 (1) < Rõuge khk., Viitina m. - Ella Ohtla < Bernhard Tigane, 20 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Anne Kaaber ERA II 29, 91 (1) < Laiuse khk., Vaimastvere v., Endla k. - J. Toming (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 91 (2) < Laiuse khk., Vaimastvere v., Endla k. - J. Toming (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 95 (1) < Laiuse khk., Vaimastvere v., Oonurme k. - Juhan Soo (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 96 (2) < Laiuse khk., Vaimastvere v., Oonurme k. - Juhan Soo (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 104 (12) < Hargla khk., Taheva v. - J. Tamm, Hargla köster (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 105 (25) < Hargla khk., Taheva v. - J. Tamm, Hargla köster (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 107 (1) < Hargla khk., Taheva v. - J. Tamm, Hargla köster (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 107 (2) < Hargla khk., Taheva v. - J. Tamm, Hargla köster (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 108 (3a) < Hargla khk., Taheva v. - J. Tamm, Hargla köster (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 127 < Karula khk., Kaagjärve v. < Kolga-Jaani khk. - E. Heiberg, vastus küsimustele (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 141/9 < Häädemeeste khk. - Leida Lepp (1930) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis Mare Kalda ERA II 29, 399/400 < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits < Kaarel Koppel, s. 1868 (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 401 < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Richard Viidebaum < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 405 (5) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k. - Richard Viidebaum < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 407 (6) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Richard Viidebaum < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 413 (22) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Richard Viidebaum < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 415 (24) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Richard Viidebaum < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas Mare Kalda, Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 419 (4) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 419 (9) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 421 (28) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 422 (32) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits, Richard Viidebaum, Paul Ariste < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 423/4 (34) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits, Richard Viidebaum, Paul Ariste < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 425 (37) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits, Richard Viidebaum, Paul Ariste < Mari Koppel, s. 1845 (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 429 (8) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits, Richard Viidebaum, Paul Ariste < inimesed talus (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 433 (1) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Kubja t. - Oskar Loorits, Richard Viidebaum, Paul Ariste < Elmar Vardja (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 683 (22) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, Kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 691 (12) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 701 (37) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 702 (58) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Kadri Selge 2001, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 707 (9) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Epp Peedumäe 2000, Kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 707 (10) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 708 (15) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 737 (3) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Majalis Mändoja 2001, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 737 (4) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 737 (5) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 738 (6) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 738 (12) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 739 (13) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 739 (14) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 739 (20) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 739 (21) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 740 (2) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 741 (2) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 750 (9) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Eda Pomozi 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 29, 751 (21) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 29, 751 (26) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Kristin Haugas 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 29, 753 (2) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Aire Kuusk 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 29, 753 (3) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Aire Kuusk 2001, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 29, 757 (2) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 758 (15) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 758 (20) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas Kadri Selge 2001, redigeeris Mare Kalda ERA II 29, 779 (2) < Käina khk., Ühtri k. - J. Sooster < Selma Prüüsi järelejäänud paberid (1896-1897) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 29, 787/96 < Helme khk. - A. Wahlberg (Kasuliku seltsi ettekande tekst) (1876) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 127 (2) < Tartu l. - Antoniina Kletenberg, Tartu Kaubanduskooli õpilane (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 189 (5) < Tartu l. - Johannes Lilliallik, Tartu Poeglaste Reaalgümnaasiumi õpilane < (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 317 (1) < Jüri khk., Vaida v. - Tõnu Viedemann < Anna Vellmann (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 318 (6) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Anu Saueauk (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 318 (7) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Anu Saueauk (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 319 (10) < Kose khk., Triigi v., Matsi-Katku t. - Tõnu Viedemann < Tõnu Jõepere (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 323 (30) < Jüri khk., Rae v., Veskitaguse k., Pitkamäe t. - Tõnu Viedemann < Liisa Pitkamäe (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 325/6 (52) < Kose khk., Ravila v., Võlla k. - Tõnu Viedemann < Anna Viikmann (1930) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 326 (54) < Kose khk., Ravila v., Võlla k. - Tõnu Viedemann < Anna Viikmann (1930) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 326 (55) < Kose khk., Ravila v., Võlla k. - Tõnu Viedemann < Anna Viikmann (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 31, 327 (57) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1930) Kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 327/8 (61) < Jüri khk., Rae v., Veskitaguse k. - Tõnu Viedemann < Hans Pitkamäe (1930) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 329 (64) < Jüri khk., Rae v., Patika k. - Tõnu Viedemann < Mari Kingisep (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 329 (65) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Anna Vellmann (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 335 (89) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 335 (90) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 335 (90a) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 335 (90b) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 31, 335 (90c) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 31, 344 (115) < Jüri khk., Vaida v., Kolga t. - Tõnu Viedemann < Kristjan Hannibal (1930) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 346 (119) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Anu Saueauk (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 346/7 (120) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Anu Saueauk (1930) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 347/8 (121) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Anu Saueauk (1930) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 355 (2) < Rapla khk., Kabala v., Riidaku k. - Emilie Poom < Liisa Born (1930) Sisestas Evelin Pukspuu, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 359 (27) < Märjamaa khk., Märjamaa v. - Emilie Poom < Emilie Poom (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 360 (49) < Keila khk. - Emilie Poom < Leena Gutmann (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 31, 367 (89) < Märjamaa khk., Märjamaa v. - Emilie Poom (1930) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 370 (112) < Märjamaa khk., Märjamaa v. - Emilie Poom < emalt (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 381 (171) < Rapla khk. - Emilie Poom < Rätsep (1930) Sisestas ja redigeeris USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 382 (175) < Märjamaa khk., Märjamaa v. - Emilie Poom < emalt (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 31, 382 (176) < Märjamaa khk., Märjamaa v. - Emilie Poom < emalt (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 31, 382 (177) < Märjamaa khk., Märjamaa v. - Emilie Poom < emalt (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 31, 382 (178) < Märjamaa khk., Märjamaa v. - Emilie Poom < emalt (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 31, 384 (192) < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Emilie Poom (1930) Sisestas ja redigeeris USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 437 (4) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Anu Saueauk (1930) Sisestas Mare Kalda, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 439/40 (9) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Eduard Huutmann (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 31, 440 (10) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Eduard Huutmann (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 31, 440 (11) < Kose khk., Oru v., Ridaküla k. - Tõnu Viedemann < Eduard Huutmann (1930) Kollatsioneeris ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 31, 483 (2) < Nõmme l. - Elmar Päss < Laasi, naisinformant (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 31, 503 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Avinurme inimesed (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 31, 545/6 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Aleksander Soo, u. 60 a. (1931) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 31, 579/80 < Kaarma khk., Kuressaare l. - ? < emalt (koguja ja informant teadmata) (1931) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda ERA II 31, 693 (2) < Häädemeeste khk., Tahkuranna v., Võiste k. - Luise ¦oberg < Liisu Anson (1930) Sisestas Mare Kalda, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 42, 41 (9) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < ? (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 47/8 (1) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 57 (1) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 83 (1) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 83 (2) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 85 (5) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 85 (7) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 85 (8) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 85 (9) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Eestnurga k. - Otto Ibius < Krõõt Bergmann, u. 70 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 87 (10) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 87 (10a) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 87 (10b) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 89 (17) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 89 (19) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 91 (22) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 93 (28) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 93 (28a) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Oorgu k. - Otto Ibius < Anna Agu (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 93 (29) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas USN ERA II 42, 93 (30) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Kata Ibius, 58 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 95 (33) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Oorgu k. - Otto Ibius < Kai Rebane (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 97 (43) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2001 ERA II 42, 99 (14) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < vanarahva tarkuse järele (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 107 (5) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas Airi Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 131 (33) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v. - Otto Ibius < rahvasuust (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 133 (39) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Otto Ibius < Tõnis Ibius, 60 a. (1931) Sisestas Airi Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 147 (2) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Heino Agu < Anna Agu, 47 a. (1931) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda ERA II 42, 151 (2) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Heino Agu < Anna Agu, 47 a. (1932) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 151 (3) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Heino Agu < Anna Agu, 47 a. (1932) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 151 (7) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Taganurga k. - Heino Agu < Anna Agu, 47 a. (1931) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda ERA II 42, 160 (12) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas Airi Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 160/1 (17) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas Airi Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 161 (25) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas Airi Kuusk 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda ERA II 42, 162 (23) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167 (1) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167 (2) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167 (3) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167 (4-5) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167 (6) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167 (1) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Käo t. - Johannes Grauberg < Salme Kivisik (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167 (2) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Käo t. - Johannes Grauberg < Salme Kivisik (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 167/8 (1) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Käo t. - Johannes Grauberg < Alma Käosaar (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 168 (2) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Käo t. - Johannes Grauberg < Alma Käosaar (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 168 (1) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 168 (2) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 168 (3) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 168 (4-5) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 185 (1) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 186 (7) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 186 (8) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 186 (11) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 186 (13) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 187 (15) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 187 (16) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 187 (17) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 187 (18) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 187 (19) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 188 (25) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 188 (27) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 189 (29) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 190 (31) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 193 (4) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k., Kolgi t. - Johannes Grauberg < Rõõt Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 199 (24) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 202 (44) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 202 (45) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 202 (46) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 209 (1) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 209 (4) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 211 (1) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Käo t. - Johannes Grauberg < Jakob Kampus (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 211 (2) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Käo t. - Johannes Grauberg < Jaan Käosaar (1931) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 235 (2) < Kolga-Jaani khk., Soosaare v., Vissuvere k. - Johannes Grauberg < Johannes Grauberg (1931) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 268 (10) < Pühalepa khk., Suuremõisa v. - Johannes Palm < L. Liiva, Suuremõisa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 269 (4-5) < Pühalepa khk., Suuremõisa v., Heltermaa k. - Johannes Palm < Lydia Lepisto, Suuremõisa algkooli õpilane (1932) Sisestas Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda ERA II 42, 283 (1) < Kärla khk., Kaasu t. - ? < Marie Rand, 70 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 283/5 (2) < Kärla khk., Kaasu t. - ? < Marie Rand, 70 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 285 (4) < Kärla khk., Kaasu t. - ? < Marie Rand, 70 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda ERA II 42, 285/7 (8-9) < Kärla khk., Kaasu t. - ? < Marie Rand, 70 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 287 (10) < Kärla khk., Kaasu t. - ? < Marie Rand, 70 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 291 (6) < Kärla khk., Tehumardi t. - ? < Karl Lõbu, 78 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 307 (6) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Nad. Kallas < ? (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 309 (10) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - Nad. Kallas < ? (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 321 (3) < Karja khk., Pärsama v., Pamma k. - Oskar Grepp (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 321 (10) < Karja khk., Pärsama v., Pamma k. - Oskar Grepp (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 321 (11) < Karja khk., Pärsama v., Pamma k. - Oskar Grepp (1932) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 329 (56) < Karja khk., Pärsama v., Pamma k. - Oskar Grepp (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 347 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v., Näpi k. < Pilistvere khk. - Karl Leichter < Mari Leichter, s. 1859 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 439 (3) < Lutsi mk., Põlda v., Kirbani k. - Paulopriit Voolaine < Agats Jakimenko, 75 a. (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 585 (12) < Karksi khk., Karksi v., Nuia k. - Marie Sarv < emalt (1932) Sisestas ja redigeeris USN ERA II 42, 599 (11) < Karksi khk., Karksi v., Nuia k. - Marie Sarv (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 625 (14) < Kodavere khk., Alatskivi v., Alasoo k. - Aleksander Tiitsmaa < Ella Ader (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 645 (21) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Vaimõisa k. - Oskar Ojasson < Oskar Ojasson (1932) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 645 (25) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Vaimõisa k. - Oskar Ojasson < Oskar Ojasson (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 645 (26) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Vaimõisa k. - Oskar Ojasson < Oskar Ojasson (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 649 (1) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Vaimõisa k. - Oskar Ojasson < Oskar Ojasson (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 42, 649 (2) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Vaimõisa k. - Oskar Ojasson < Oskar Ojasson (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 43, 13 (2) < Vaivara khk., Vaivara v., Reidepõllu k., Sooranna t. - Olga Tambi, s. 1920, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 13/4 (3) < Vaivara khk., Vaivara v., Reidepõllu k., Sooranna t. - Olga Tambi, s. 1920, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 15 (2) < Vaivara khk., Vaivara v., Reidepõllu k., Kondu t. - Leida Elevant, s. 1920, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 15 (3) < Vaivara khk., Vaivara v., Reidepõllu k., Kondu t. - Leida Elevant, s. 1920, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 19 (2) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Kalmu t. - Aino Eljas, s. 1920, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 19 (3) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Kalmu t. - Aino Eljas, s. 1920, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 19 (4) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Kalmu t. - Aino Eljas, s. 1920, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 21 (2) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Aapsaare t. - Varvaara Maripuu, s. 1917, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 21 (3) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Aapsaare t. - Varvaara Maripuu, s. 1917, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 21 (4) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Aapsaare t. - Varvaara Maripuu, s. 1917, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 25 (2) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Lepiku t. - Hilda Uustalo, s. 1919, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 25 (3) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Lepiku t. - Hilda Uustalo, s. 1919, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 25 (4) < Vaivara khk., Vaivara v., Sirgala k., Lepiku t. - Hilda Uustalo, s. 1919, Sirgala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 33/5 (2d) < Jõhvi khk., Voka v., Toila algkool - õpetaja tehtud kokkuvõte (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 35 (2h) < Jõhvi khk., Voka v., Toila algkool - õpetaja tehtud kokkuvõte (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 35 (2i) < Jõhvi khk., Voka v., Toila algkool - õpetaja tehtud kokkuvõte (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 39 (3b) < Jõhvi khk., Voka v., Toila algkool - õpetaja tehtud kokkuvõte (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 39 (3d) < Jõhvi khk., Voka v., Toila algkool - õpetaja tehtud kokkuvõte (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 41 (4) < Jõhvi khk., Voka v., Toila algkool - õpetaja tehtud kokkuvõte (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 49 (1) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Emilje Tramberg, s. 1916, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 49 (2) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Emilje Tramberg, s. 1916, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 49 (3a) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Emilje Tramberg, s. 1916, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 49 (3d) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Emilje Tramberg, s. 1916, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 49/50 (4) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Emilje Tramberg, s. 1916, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 51 (1.2) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Vilma Võhman, s. 1917, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 51 (2) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Vilma Võhman, s. 1917, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 51 (3.3) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Vilma Võhman, s. 1917, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 51 (4.2) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Vilma Võhman, s. 1917, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 53 (1.3) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - Sermiine Kronk, s. 1916, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 57 (3.3) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Linda Treifeldt, s. 1917, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 57 (4.3) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Kalina k. - Linda Treifeldt, s. 1917, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 59 (1.2) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - Voldemar Veski, s. 1918, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 61 (2) < Jõhvi khk., Jõhvi v., Tarakuse k. - Pagari algkooli õpilane, s. 1916 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 63 (1) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Jõetaguse k. - Linda Alaküla, s. 1918, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 63 (2) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Jõetaguse k. - Linda Alaküla, s. 1918, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 63 (3. 3) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Jõetaguse k. - Linda Alaküla, s. 1918, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 63 (4. 3) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Jõetaguse k. - Linda Alaküla, s. 1918, Pagari algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 79 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Tammetaguse k. - Bertha Krejus, s. 1919, Jõuga algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 89 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Jõuga k. - Elisabet Nahk, s. 1920, Jõuga algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 99 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Podgriiva k. - Aniita Fetka, s. 1914, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 99 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Podgriiva k. - Aniita Fetka, s. 1914, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 101 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - Helmi Paumer, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 101 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - Helmi Paumer, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 103 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Podkriiva k. - Gerta Marp, s. 1916, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 103 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Podkriiva k. - Gerta Marp, s. 1916, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 105 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - õpilane Heino Arju, s. 1916, Porskovo algkooli (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 105 (9) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - Heino Arju, s. 1916, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 109 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Meinhard Hoffmann, s. 1916, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 109 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Meinhard Hoffmann, s. 1916, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 111 (1) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - Kalju Arju, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 113 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Erich Räbiina, s. 1917, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 113 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Erich Räbiina, s. 1917, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 113 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Erich Räbiina, s. 1917, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 119 (1) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Alfred Nimvitsky, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 119 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Alfred Nimvitsky, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 119 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Alfred Nimvitsky, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 121 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - Valther Jääger, s. 1919, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 121 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - Valther Jääger, s. 1919, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 121 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Pootsiku as. - Valther Jääger, s. 1919, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 123 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Elmar Karp, s. 1917, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 123 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Elmar Karp, s. 1917, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 123 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Elmar Karp, s. 1917, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 125 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Vilma ¦elk, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 127 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Verlande Karp, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 127 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Verlande Karp, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 127 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Verlande Karp, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 131 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Poludönka k. - Alfred Fetka, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 135 (1) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Felix Nimvitsky, s. 1920, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 135 (2) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Verlande Karp, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 135 (3) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Verlande Karp, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 135 (4) < Iisaku khk., Iisaku v., Porskovo k. - Verlande Karp, s. 1918, Porskovo algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 149 (2) < Iisaku khk., Illuka v., Kõnnu k. - Eduard Karafin, s. 1919, Kuremäe algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 157 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pondri t. - Linda Ahse, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 157 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pondri t. - Linda Ahse, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 157 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pondri t. - Linda Ahse, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 159 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Karlsoni t. - Harry Karlson, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 159/60 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Karlsoni t. - Harry Karlson, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 160 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Karlsoni t. - Harry Karlson, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 164 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Aadura t. - Nella Vaas, s. 1919, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 167 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Väljaotsa t. - Eeberhard Roobere, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 167 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Väljaotsa t. - Eeberhard Roobere, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 168 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Väljaotsa t. - Eeberhard Roobere, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 170 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Leetska t. - Erich Mölder, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 170 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Leetska t. - Erich Mölder, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 171 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Metsapärniku t. - Heinrich Pärnik, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 171 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Metsapärniku t. - Heinrich Pärnik, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 171 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Metsapärniku t. - Heinrich Pärnik, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 174 (3a) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pastikaasiku t. - Heinrich Haunmann, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 174 (3b) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pastikaasiku t. - Heinrich Haunmann, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 174/3 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pastikaasiku t. - Heinrich Haunmann, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 175 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Lõpuvälja t. - Koidu Treilmann, s. 1919, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 175/6 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Lõpuvälja t. - Koidu Treilmann, s. 1919, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 176 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Lõpuvälja t. - Koidu Treilmann, s. 1919, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 177 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Kelu t. - Linda Kang, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 177 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Kelu t. - Linda Kang, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 177/8 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Kelu t. - Linda Kang, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 181 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v. - Daisy Senter, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 181 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v. - Daisy Senter, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 181 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v. - Daisy Senter, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 183 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Marjasaare t. - Endla Palm, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 183/4 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Marjasaare t. - Endla Palm, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 185 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Vanaköstri t. - Maie Vaas, s. 1919, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 185/6 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Vanaköstri t. - Maie Vaas, s. 1919, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 186 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Vanaköstri t. - Maie Vaas, s. 1919, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 189 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pondri t. - Fromhold Ahse, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 190 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Pondri t. - Fromhold Ahse, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 191 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Halliku t. - Meeri Nõmm, s. 1916, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 191 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Halliku t. - Meeri Nõmm, s. 1916, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 191 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Halliku t. - Meeri Nõmm, s. 1916, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 193 (2) < Iisaku khk., Tudulinna v., Tagavälja t. - Johannes Treilmann, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 193 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Tagavälja t. - Johannes Treilmann, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 194 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Tagavälja t. - Johannes Treilmann, s. 1918, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 195 (3) < Iisaku khk., Tudulinna v., Karusaare t. - Rinaldo Kärdi, s. 1917, Tudulinna algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 201 (2) < Iisaku khk., Iisaku v. - Armilde Voormansik, s. 1919, Iisaku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 203 (2c) < Iisaku khk., Iisaku v. - Selma Pääbus, Iisaku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 203 (2f) < Iisaku khk., Iisaku v. - Selma Pääbus, Iisaku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 203 (3) < Iisaku khk., Iisaku v. - Selma Pääbus, Iisaku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 207 (2) < Iisaku khk., Iisaku v. - Meeta Kujus, Iisaku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 217 (2.II) < Lüganuse khk., Erra v., Liiva k. - Õilme Kalter, s. 1918, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 217 (2.III) < Lüganuse khk., Erra v., Liiva k. - Õilme Kalter, s. 1918, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 219 (3.II) < Lüganuse khk., Erra v., Koljala k. - Hilse Kompus, s. 1918, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 219 (3.III) < Lüganuse khk., Erra v., Koljala k. - Hilse Kompus, s. 1918, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 223 (II) < Lüganuse khk., Kiviõli al. - Artur Viilop, s. 1917, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 223 (III) < Lüganuse khk., Kiviõli al. - Artur Viilop, s. 1917, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 225 (III) < Lüganuse khk., Kiviõli al. - Aleksander Nutt, s. 1917, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 227 (IX) < Lüganuse khk., Kiviõli al. - Aleksander Nutt, s. 1917, Erra algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 241 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. - Ilmar Teetlaus, s. 1919, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 241 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. - Ilmar Teetlaus, s. 1919, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 242 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Varja k. - Ilmar Teetlaus, s. 1919, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 245 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Lembit Loll, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 245 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Lembit Loll, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 246 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Lembit Loll, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 249 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Heinrich Nimvals, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 249 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Heinrich Nimvals, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 250 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Heinrich Nimvals, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 253 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Heino Pürjema, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 257 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Bertram Neitsof, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 258 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Bertram Neitsof, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 258 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Bertram Neitsof, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 261 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Evald Prei, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 261 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Evald Prei, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 262 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Evald Prei, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 263 (8) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Evald Prei, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 273 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Moldova k. - Johannes Kirmi, s. 1917, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 273 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Moldova k. - Johannes Kirmi, s. 1917, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 274 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Moldova k. - Johannes Kirmi, s. 1917, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 277 (2) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Martin Sallo, s. 1917, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 277 (3) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Martin Sallo, s. 1917, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 278 (4) < Lüganuse khk., Püssi v., Aa k. - Martin Sallo, s. 1917, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 281 (2) < Lüganuse khk., Järve v., Saka as. - Vilhelmine Rackles, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 281 (3) < Lüganuse khk., Järve v., Saka as. - Vilhelmine Rackles, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 282 (4) < Lüganuse khk., Järve v., Saka as. - Vilhelmine Rackles, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 285 (2) < Lüganuse khk., Järve v., Aa as. - Elsa Sandberg, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 286 (3) < Lüganuse khk., Järve v., Aa as. - Elsa Sandberg, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 286 (4) < Lüganuse khk., Järve v., Aa as. - Elsa Sandberg, s. 1918, Aa algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 301 (2) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. - Salme Jaakson, 9 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 302 (4) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. - Salme Jaakson, 9 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 303 (2) < Lüganuse khk., Järve v., Kolga k. - Oskar Hartmann, 15 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 304 (4) < Lüganuse khk., Järve v., Kolga k. - Oskar Hartmann, 15 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 305 (2) < Lüganuse khk., Järve v., Saka as. - Klaara Koppel, 16 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 305 (3) < Lüganuse khk., Järve v., Saka as. - Klaara Koppel, 16 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 305 (4) < Lüganuse khk., Järve v., Saka as. - Klaara Koppel, 16 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 307 (2) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. - Asta Koppel, 13 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 307 (3) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. - Asta Koppel, 13 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 307 (4) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. - Asta Koppel, 13 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 308 (6) < Lüganuse khk., Järve v., Saka k. - Asta Koppel, 13 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 309 (2) < Lüganuse khk., Järve v., Kolga k. - Salme Hartman, 13 a., Saka algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 321 (1) < Viru-Nigula khk., Kalvi v., Raudna k. - August Salo, s. 1918, Rannu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 327 (2) < Viru-Nigula khk., Kalvi v., Härjapea k. - Ellen Bock, s. 1919, Rannu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 327 (3) < Viru-Nigula khk., Kalvi v., Härjapea k. - Ellen Bock, s. 1919, Rannu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 327 (4) < Viru-Nigula khk., Kalvi v., Härjapea k. - Ellen Bock, s. 1919, Rannu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 335 < Viru-Nigula khk., Pada v. - A. K., Pada algkooli õpetaja (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 349 (2) < Haljala khk., Haljala v. - V. Viks, Haljala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 350 (3) < Haljala khk., Haljala v. - V. Viks, Haljala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 357 (2) < Haljala khk., Haljala v. - A. Lille, Haljala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 367/8 (2) < Haljala khk., Haljala v. - Põdruse algkooli õpilased (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 369 (3) < Haljala khk., Haljala v. - Põdruse algkooli õpilased (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 369/70 (4) < Haljala khk., Haljala v. - Põdruse algkooli õpilased (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 377 (2) < Haljala khk., Aaspere v., Võipere algkool - A. Lindam (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 385 (4) < Haljala khk., Vihula v. - Aimar Rommanm, Vergi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 389 (2) < Haljala khk., Vihula v. - A. Selgus, Vergi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 389 (3) < Haljala khk., Vihula v. - A. Selgus, Vergi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 389 (4) < Haljala khk., Vihula v. - A. Selgus, Vergi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 391 (2) < Haljala khk., Vihula v. - K. Jürmann, Vergi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 393 (3) < Haljala khk., Vihula v. - H. Mühlbach, Vergi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 397 (2) < Haljala khk., Vihula v. - S. Väärik, Vergi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 407 (2) < Haljala khk., Vihula v., Karula algkool - A. Maskin, õpetaja (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 415/6 (2) < Haljala khk., Varangu v. - Marta Langu, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 416 (3) < Haljala khk., Varangu v. - Marta Langu, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 416 (4) < Haljala khk., Varangu v. - Marta Langu, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 420 (4) < Haljala khk., Varangu v. - Linda Lemburg, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 423 (2) < Haljala khk., Varangu v. - Edgar Sipria, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 423 (3) < Haljala khk., Varangu v. - Edgar Sipria, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 425/6 (2) < Haljala khk., Varangu v. - Ella Rink, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 426 (3) < Haljala khk., Varangu v. - Ella Rink, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 430 (4) < Haljala khk., Varangu v. - Hermiine Maibach, Varangu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 439 (2) < Kadrina khk., Undla v. - P. Pedisson, õpetaja < Kadrina algkooli õpilased (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 461 (1) < Kadrina khk., Undla v. - Voldemar Kari, s. 1917, Udriku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 469 (3) < Kadrina khk., Undla v. - Asta Palm, s. 1921, Udriku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 477 (1) < Kadrina khk., Undla v. - Rudolf Prokop, s. 1917, Udriku algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 483 (2) < Kadrina khk., Vohnja v., Ohepalu k. - Helmi Kroll, s. 1917, Kolu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 483 (3) < Kadrina khk., Vohnja v., Ohepalu k. - Helmi Kroll, s. 1917, Kolu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 483 (4) < Kadrina khk., Vohnja v., Ohepalu k. - Helmi Kroll, s. 1917, Kolu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 485 (2) < Kadrina khk., Vohnja v. - Elfriede Roose, s. 1918, Kolu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 485 (3) < Kadrina khk., Vohnja v. - Elfriede Roose, s. 1918, Kolu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 485 (4) < Kadrina khk., Vohnja v. - Elfriede Roose, s. 1918, Kolu algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 495 (2) < Kadrina khk., Palmse v., Palmse as. - J. Adamson, s. 1919, Palmse algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 497 (2) < Kadrina khk., Palmse v., Palmse as. - R. Jams, s. 1917, Palmse algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 499/500 (2) < Kadrina khk., Palmse v., Palmse as. - S. Tamberg, s. 1917, Palmse algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 500 (4) < Kadrina khk., Palmse v., Palmse as. - S. Tamberg, s. 1917, Palmse algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 503 (2) < Kadrina khk., Palmse v. - J. Joosepson, s. 1915, Palmse algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 515 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Päide k. - Elmar Sats, 13 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 515 (2) < Rakvere khk., Rakvere v., Päide k. - Elmar Sats, 13 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 517 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Emilie Neidorf, 12 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 517 (2) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Emilie Neidorf, 12 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 519 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Laanemõisa k. - Miralda Laane, 11 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 519 (2) < Rakvere khk., Rakvere v., Laanemõisa k. - Miralda Laane, 11 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 521 (1) < Rakvere khk., Haljala v., Veltsi as. - Kurt Eiskop, 12 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 521 (4) < Rakvere khk., Haljala v., Veltsi as. - Kurt Eiskop, 12 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 523 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Edgar Liibert, 13 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 525 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Elsa Vademann, 13 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 525 (2) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Elsa Vademann, 13 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 527 (5) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Almiita Veit, 14 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 529 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Maimu Krüüger, 13 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 533 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Amanda Vimberg, 12 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 533 (2) < Rakvere khk., Rakvere v., Kloodi as. - Amanda Vimberg, 12 a., Kloodi algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 541 (1) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. - Ernst Laur, s. 1919, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 541 (2) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. - Ernst Laur, s. 1919, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 541 (3) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. - Ernst Laur, s. 1919, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 542 (4) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. - Ernst Laur, s. 1919, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 543 (2) < Rakvere khk., Rakvere v. - Aino Steinfeldt, s. 1921, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 547 (2) < Rakvere khk., Rakvere v. - Lembit Talsen, s. 1917, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 551 (2) < Rakvere khk., Rakvere v. - Dagmar Gnadeberg, s. 1918, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 553 (2) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. - Rita Haus, s. 1918, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 553/4 (3) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. - Rita Haus, s. 1918, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 554 (4) < Rakvere khk., Rakvere v., Kadrina k. - Rita Haus, s. 1918, Mädapea algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 563 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - E. Gutmann, s. 1917, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 563 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v. - E. Gutmann, s. 1917, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 563 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - E. Gutmann, s. 1917, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 569 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Lydia Lindemann, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 571 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Lisette Gutmann, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 571 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Lisette Gutmann, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 571 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Lisette Gutmann, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 583 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Voldemar Mikkone, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 583 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Voldemar Mikkone, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 583 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Voldemar Mikkone, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 585 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Lembit Mänd, s. 1920, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 587 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Eliise Roov, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 587 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Eliise Roov, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 587 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Eliise Roov, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 593 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Erna Sallo, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 593 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Erna Sallo, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 593 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Erna Sallo, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 595 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Edgar Vitsut, s. 1920, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 595 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Edgar Vitsut, s. 1920, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 595 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Edgar Vitsut, s. 1920, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 599 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Voldemar Uustalo, s. 1919, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 603 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Ella Männik, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 603 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Ella Männik, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 603 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v. - Ella Männik, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 609 (5) < Rakvere khk., Sõmeru v., Näpiküla k. - Karl Sursu, s. 1916, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 619 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v., Lõuta k. - Arnold Nikker, s. 1917, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 619 (3) < Rakvere khk., Sõmeru v., Lõuta k. - Arnold Nikker, s. 1917, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 621 (2) < Rakvere khk., Sõmeru v., Lõuta k. - Richard Tingas, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 621 (4) < Rakvere khk., Sõmeru v., Lõuta k. - Richard Tingas, s. 1918, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 625 (1) < Rakvere khk., Sõmeru v., Kohala as. - Arnold Straus, s. 1916, Kohala algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 635 < Viru-Jaagupi khk., Küti v. - A. Kala, lastekodu algkooli juhataja < lapsed (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 641 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Küti m. - Ferdinand Siller, s. 1917, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 643 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Uusaru k. - Aleksander Kuusk, s. 1917, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 645 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Kulina k. - Helene Karofeldt, s. 1916, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 645 (3) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Kulina k. - Helene Karofeldt, s. 1916, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 645 (4) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Kulina k. - Helene Karofeldt, s. 1916, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 647 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Võhu as. - Veera Põiklik, s. 1917, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 649 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Aru k. - Marta Pender, s. 1919, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 649 (3) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Aru k. - Marta Pender, s. 1919, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 651 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Küti m. - Marta Maasi, s. 1918, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 651 (3) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Küti m. - Marta Maasi, s. 1918, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 651 (4) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Küti m. - Marta Maasi, s. 1918, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 655 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Võhu as. - Marta Meilbaum, s. 1919, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 657 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Küti m. - Helmi Källo, s. 1917, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 657 (3) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Küti m. - Helmi Källo, s. 1917, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 657 (4) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Küti m. - Helmi Källo, s. 1917, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 659 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Kulina k. - Emilie Laasberg, s. 1917, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 661 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Aruküla k. - Helvi Kello, s. 1919, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 663 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Kulina k. - Martin Stroomann, s. 1918, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 665 (2) < Viru-Jaagupi khk., Roela v., Kannastiku k. - Hermann Vilkes, s. 1918, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 667 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Näsu k. - Marta Kullik, s. 1918, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, redigeeris Kadi Sarv ERA II 43, 669 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Võhu as. - Karl Hübner, s. 1918, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 671 (2) < Viru-Jaagupi khk., Küti v., Võhu k. - Edgar Nirgi, s. 1919, Kulina algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 677 (2) < Viru-Jaagupi khk., Rägavere v. - Leida Tollmann, s. 1922, Rägavere algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 681 (2) < Viru-Jaagupi khk., Rägavere v. - Hans Gutmann, s. 1923, Rägavere algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 685 (2) < Viru-Jaagupi khk., Rägavere v., Vaeküla m. - Magda Uustalu, s. 1919, Rägavere algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 685 (3) < Viru-Jaagupi khk., Rägavere v., Vaeküla m. - Magda Uustalu, s. 1919, Rägavere algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 685 (4) < Viru-Jaagupi khk., Rägavere v., Vaeküla m. - Magda Uustalu, s. 1919, Rägavere algkooli õpilane (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 43, 693 (2) < Viru-Jaagupi khk., Roela v. - J. Ant, koolijuhataja < lapsed Roela algkoolist (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv ERA II 54, 26/7 (8) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 27 (9) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 27/8 (10) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 28/30 (12) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 31/2 (14) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 34 (17) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 35/6 (19) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 41/2 (23) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 47 (27) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 48 (28) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 48/9 (29) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 69 (52) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 69/70 (53) < Tart-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 70 (54) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 71 (56) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2005 ERA II 54, 72 (58) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 72 (59) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras ERA II 54, 78 (67) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 79 (68) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 84 (71) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 88/9 (75) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 96/7 (81) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 110/1 (88) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 125 (108) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 127 (110) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 133 (122) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 136 (130) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 136 (133) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 147 (148) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 147 (149) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 147 (150) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 148 (156) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 150 (158) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 150 (159) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868) (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 200/2 (201) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 202/3 (202) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 203 (203) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 203 (204) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 203/4 (205) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 204 (206) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 204 (207) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 204 (208) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 208 (224) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 208 (225) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 208 (226) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 220 (239) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 221 (240) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 221 (241) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 223/4 (246) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 224/5 (247) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu < Kodavere khk. - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestasid Pille Sääsk; Mare Kalda 2001 ERA II 54, 249 (271) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 258 (279) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 258 (280) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 258 (281) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 258 (282) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 258 (283) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 259 (284) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 259 (285) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 261 (294) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 261 (295) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 262/3 (298) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 272 (332) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 297/301 (350) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 308 (356) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 313/4 (362) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 368 (393) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 368 (394) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 368 (395) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 369 (398) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 371 (406) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 372 (410) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 374 (412) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 413 (471) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 54, 422/3 (480) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 466 (507) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras ERA II 54, 478/81 (516) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868) (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 54, 487 (522) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Maarja Oras ERA II 121, 116/7 < Karksi khk., Liiva t. - Marie Sarv < Ann Tomson, 61 a. (1935) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda ERA II 121, 117/9 < Karksi khk., Liiva t. - Marie Sarv < Ann Tomson, 61 a. (1935) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 132 (1) < Karksi khk., Karksi v. - Marie Sarv < Peeter Kangur, 83 a. (1935) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 462 (9) < Paistu khk., Loodi v. - Selma Kutti < Kadri Oja, 83 a. (1935) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 483 (1) < Kose khk., Triigi v., Lutsu k. - Oskar Nõmmela < Tõnu Matsal, u. 65 a. (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 483 (2) < Kose khk., Triigi v., Lutsu k. - Oskar Nõmmela < Tõnu Matsal, u. 65 a. (1936) Sisestas M. Ahse 1999, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 497/501 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvi Raudsepp < Alide Raudsepp, 36 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 503 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvi Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 505 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvi Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 505 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvi Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 505 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvi Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 507 < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvi Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 509 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita t. - Ludvi Raudsepp < Kaarel Tuvi, 70 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 511 < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvi Raudsepp < Liiso Volstein, 63 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 513 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 513/5 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 515 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 517 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 517/9 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002 ERA II 121, 521 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvi Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 521 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvi Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 523 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvi Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 525 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvi Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 527 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 527/9 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 529/31 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 531 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 531/3 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvi Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 615 (1) < Rannu khk., Rannu v., Sangla k. - Eduard Kärp < vanaemalt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 615/6 (2) < Rannu khk., Rannu v., Sangla k. - Eduard Kärp < vanaisalt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 121, 617/8 (4) < Rannu khk., Rannu v. - Eduard Kärp < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 121, 619 (l) < Palamuse khk., Kaarepere v. - Karl Lind < Mari Lind, vanaema (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 121, 619/23 (2) < Palamuse khk., Kaarepere v. - Karl Lind < Mikk Lind, isa (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 121, 731/3 (12) < Martna khk., Martna v., Haeska k. - August Isberg (Hiiemägi) < P. Isbek või Joh. Birk (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda ERA II 121, 758/62 (8) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 < isalt, emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda ERA II 121, 762/5 (9) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda ERA II 121, 765/6 (10) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda ERA II 121, 766/8 (11) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda ERA II 121, 769/71 (12) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda ERA II 121, 771/2 (13) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda ERA II 121, 772/3 (13a) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 121, 773/4 (14) < Martna khk., Martna v., Haeska k., Laaso t. - August Isberg (Hiiemägi) < Priido Isberg, s. 1876 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 29 (24) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Ämmuste k., Pilliuse t. < Tarvastu khk., Tarvastu v., Vooru k., Kulli t. - Linda Köögardal < Elts Kaigas, 65 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 100 (95) < Paistu khk., Holstre v., Saate t. - Linda Köögardal < Reet Kree, 58 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 132 (128) < Viljandi khk., Tänassilma v., Loorupi s. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Oti k. - Linda Köögardal < Vindi Anne, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 137 (143) < Viljandi khk., Tänassilma v., Loorupi s. - Linda Köögardal < Vindi Anne, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 138 (147) < Viljandi khk., Tänassilma v., Loorupi s. - Linda Köögardal < Vindi Anne, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 145 (157) < Viljandi khk., Tänassilma v., Valma k., Peerna t. - Linda Köögardal < Jüri Peerna, 90 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 146/7 (158) < Viljandi khk., Tänassilma v., Valma k., Peerna t. - Linda Köögardal < Jüri Peerna, 90 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 147 (159) < Viljandi khk., Tänassilma v., Valma k., Peerna t. - Linda Köögardal < Jüri Peerna, 90 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 154 (163) < Viljandi khk., Tänassilma v., Valma k., Peerna t. - Linda Köögardal < Jüri Peerna, 90 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 154/5 (164) < Viljandi khk., Tänassilma v., Valma k., Peerna t. - Linda Köögardal < Jüri Peerna, 90 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 156 (167) < Viljandi khk., Tänassilma v., Valma k., Peerna t. - Linda Köögardal < Jüri Peerna, 90 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 165 (202) < Viljandi khk., Tänassilma v., Oiu-Soolaküla k. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Oti k. - Linda Köögardal < Krõõt Nugis, 88 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 172/3 (213) < Viljandi khk., Tänassilma v., Mähma k. < Viljandi khk., Uusna v., Ähvärdi t. - Linda Köögardal < Aleksander Saar, 35 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 177 (219) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Mähma k. < Viljandi khk., Viljandi v., Vaaba t. - Linda Köögardal < Mari Kärmas, 56 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 178 (221) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Mähma k. < Viljandi khk., Viljandi v., Vaaba t. - Linda Köögardal < Mari Kärmas, 56 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 191 (236) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Mähma k. < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Valma k. - Linda Köögardal < Mari Mölter, 67 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 191/2 (237) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Mähma k. < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Valma k. - Linda Köögardal < Mari Mölter, 67 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 196 (250) < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Mähma k. < Viljandi khk., Vana-Tänassilma v., Valma k. - Linda Köögardal < Mari Mölter, 67 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 217/8 (8) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Paistu khk., Aidu v. < Viljandi khk., Viiratsi v. - Linda Köögardal < Mari Ütt, 73 a. (1936) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 123, 218 (10) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Paistu khk., Aidu v. < Viljandi khk., Viiratsi v. - Linda Köögardal < Mari Ütt, 73 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 232 (19) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Paistu khk., Aidu v. < Viljandi khk., Viiratsi v. - Linda Köögardal < Mari Ütt, 73 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 260 (10) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Rootsi t. - Linda Köögardal < Mari Puhu, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 260 (12) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Rootsi t. - Linda Köögardal < Mari Puhu, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 262 (17) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Rootsi t. - Linda Köögardal < Mari Puhu, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 264 (3) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Naanu t. - Linda Köögardal < Jaan Köögardal, 81 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 265 (4) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Naanu t. - Linda Köögardal < Jaan Köögardal, 81 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 268 (5) < Viljandi khk., Viljandi v., Piispa t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Kolga t. - Linda Köögardal < Anna Kolk, 73 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 270/1 (11) < Viljandi khk., Viljandi v., Piispa t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Kolga t. - Linda Köögardal < Anna Kolk, 73 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 271 (13) < Viljandi khk., Viljandi v., Piispa t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Kolga t. - Linda Köögardal < Anna Kolk, 73 a. (1936) Sisestas Elge Leiten 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 123, 271 (14) < Viljandi khk., Viljandi v., Piispa t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Kolga t. - Linda Köögardal < Anna Kolk, 73 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 272 (15) < Viljandi khk., Viljandi v., Piispa t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Kolga t. - Linda Köögardal < Anna Kolk, 73 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 272 (16) < Viljandi khk., Viljandi v., Piispa t. < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Kolga t. - Linda Köögardal < Anna Kolk, 73 a. (1936) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2005 ERA II 123, 286 (46) < Viljandi khk., Pärsti v., Pärsti as., Siimu t. < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v. - Linda Köögardal < Tiina Simonlatser, 65 a. (1936). Sisestas USN Kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 363 (13) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Lalsi k., Sepa t. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Pedaku t. - Linda Köögardal < Jaan Kõrgessaar, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 363/4 (14) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Lalsi k., Sepa t. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Kaavere k., Pedaku t. - Linda Köögardal < Jaan Kõrgessaar, s. 1859 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 371 (9) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Oti k., Reieli t. - Linda Köögardal < Mall Reiel, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 371 (10) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Oti k., Reieli t. - Linda Köögardal < Mall Reiel, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 373 (16) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Oti k., Reieli t. - Linda Köögardal < Mall Reiel, 82 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 395 (15) < Kolga-Jaani khk., Kiriku (Soosaare) v., Taressaare t. - Linda Köögardal < Mari Läänessaar (s. Meiel), 79 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 398/400 (22) < Kolga-Jaani khk., Kiriku (Soosaare) v., Taressaare t. < Tartumaa - Linda Köögardal < Mari Läänessaar (s. Meiel), 79 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 419 (7) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Leie k., Lüüsi t. - Linda Köögardal < Ell Moks, 76 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 443 (6) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Leie k., Lüüsi t. - Linda Köögardal < Jaak Moks, 78 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 445 (9) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Leie k., Lüüsi t. - Linda Köögardal < Jaak Moks, 78 a. (1936) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 445 (9) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Leie k. - Linda Köögardal < Jaak Moks, 78 a. (1936). Sisestas USN ERA II 123, 446 (11) < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Leie k., Lüüsi t. - Linda Köögardal < Jaak Moks, 78 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 463/4 (17) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 464 (18) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 464 (18) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN ERA II 123, 464 (19) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 464 (20) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 464 (21) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 465 (22) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 465 (23) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 465 (24) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 465 (25) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 466/7 (29) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas Epp Peedumäe 2000, parandas Mare Kalda ERA II 123, 468 (37) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 475 (64) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 475/6 (65) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 476 (66) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 476 (67) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 477 (69) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Tamme t. - Linda Köögardal < Mart Köögard, 75 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 478/80 (1) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Suure-Jaani khk., Olustvere m. - Linda Köögardal < Juuli Mitt, 70 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 480/1 (2) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Suure-Jaani khk., Olustvere m. - Linda Köögardal < Juuli Mitt, 70 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 481/2 (3) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Suure-Jaani khk., Olustvere m. - Linda Köögardal < Juuli Mitt, 70 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 485/6 (10) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Suure-Jaani khk., Olustvere m. - Linda Köögardal < Juuli Mitt, 70 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 486 (12) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Suure-Jaani khk., Olustvere m. - Linda Köögardal < Juuli Mitt, 70 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 486/7 (13) < Viljandi khk., Uue-Võidu vanadekodu < Suure-Jaani khk., Olustvere m. - Linda Köögerdal < Juuli Mitt, 70 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 491 (2) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Välgita as., Sepa t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Metsa t. - Linda Köögardal < Eeva Oja, 53 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 492 (4) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Välgita as., Sepa t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Metsa t. - Linda Köögardal < Eeva Oja, 53 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 494 (13) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Välgita as., Sepa t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Metsa t. - Linda Köögardal < Eeva Oja, 53 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 495 (14) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Välgita as., Sepa t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Metsa t. - Linda Köögardal < Eeva Oja, 53 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 496 (19) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Välgita as., Sepa t. < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Metsa t. - Linda Köögardal < Eeva Oja, 53 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 506 (23) < Viljandi khk., Uue-Võidu v., Halli t. - Linda Köögardal < Marie Köögardal, 49 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 509 (3) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Vene k., Karjuse t. - Linda Köögardal < Hans Kosesson Hans Tossi nõiasõnade vihust (1905/1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 123, 511 (6) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Vene k., Karjuse t. - Linda Köögardal < Hans Kosesson Hans Tossi nõiasõnade vihust (1905/1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 51 (5) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 52 (7) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 53/4 (9) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 54 (10) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 56/8 (13) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 59 (15) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas ja parandas Mare Kalda ERA II 124, 59/60 (16) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 61 (19) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1836) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 68 (1) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kulli t. - Leili Takk < Mari Juhanson, 59 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 69 (2) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kulli t. - Leili Takk < Mari Juhanson, 59 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 97/8 (24) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 102 (34) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 102 (35) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 103 (37) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 103 (38) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 111 (56) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 111 (58) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, parandas Mare Kalda ERA II 124, 119 (34) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 120 (35) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 126/7 (47) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 128 (49) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 128 (50) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 128/9 (51) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla v. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 134 (59) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Perküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 134/5 (60) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 135 (62) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 141 (75) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 142 (77) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 145 (81) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 124, 146 (88) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 156 (120) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 156/7 (121) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 164 (136) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraka, 68 a. (1936) Sisestas USN, redigeeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 175 (9) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Näsa t. < Halliste khk., Mõisaküla l. - Leili Takk < Märt Egel, 72 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 180 (20) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Näsa t. < Halliste khk., Mõisaküla l. - Leili Takk < Märt Egel, 72 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 196 (16) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Karksi khk., Polli v., Mäkiste k., Kõiva t. - Leili Takk < Reet Sarv, 87 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 219 (23) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 219 (24) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 220 (25) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 220 (26) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 225 (38) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 225 (39) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 255 (101) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 257 (107) < Saarde khk., Voltveti v., Talsi k. < Halliste khk., Abja v., Penuja k., Kühna t. - Leili Takk < Ann Jäärats, 84 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 267/8 (13) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k., Ringimäe t. < Pärnu-Jaagupi khk., Kaelase k. - Leili Takk < Melanie Alp, 76 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 270 (19) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k., Ringimäe t. < Pärnu-Jaagupi khk., Kaelase k. - Leili Takk < Melanie Alp, 76 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 271 (20) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k., Ringimäe t. < Pärnu-Jaagupi khk., Kaelase k. - Leili Takk < Melanie Alp, 76 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 271 (21) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k., Ringimäe t. < Pärnu-Jaagupi khk., Kaelase k. - Leili Takk < Melanie Alp, 76 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 272 (24) < Saarde khk., Voltveti v., Kanaküla k., Ringimäe k. < Pärnu-Jaagupi khk., Kaelase k. - Leili Takk < Melanie Alp, 76 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 287/8 (10) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 288 (11) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 288/9 (12) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 290/1 (16) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 291 (17) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 291 (18) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 124, 292 (19) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 294/5 (29) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. - Leili Takk < Liisa Ilves, 78 a. < emalt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 300 (3) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. < Paistu khk., Holstre v., Lõhmuse t. - Leili Takk < Johan Balzer, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 303 (8) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. < Paistu khk., Holstre v., Lõhmuse t. - Leili Takk < Johan Balzer, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 304/7 (11) < Saarde khk., Vana-Kariste v., Reinse k. < Paistu khk., Holstre v., Lõhmuse t. - Leili Takk < Johan Balzer, 68 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L. (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 316/7 (28) < Saarde khk., Voltveti v., Reinse k. < Paistu khk., Holstre v., Lõhmuse t. - Leili Takk < Johann Balzer, 68 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7 (L. O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 317/8 (29) < Saarde khk., Voltveti v., Reinse k. < Paistu khk., Holstre v., Lõhmuse t. - Leili Takk < Johann Balzer, 68 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 331/2 (11) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 124, 334 (14) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 341 (24) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 347 (34) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 347 (35) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Epp Peedumäe 2000 Kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 347/9 (36) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 350 (37) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 350/1 (38) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 357/8 (48) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 358 (50) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 360 (52) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 369/70 (63) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 372/3 (67) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 373/4 (69) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 375 (71) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 390 (32) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas Katre Kikas 2001, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 391/2 (36) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 392 (37) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 392/3 (39) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 393 (40) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 419 (30) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Kuhjavere k., Tupe t. - Leili Takk < Jaak Siimer, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 419/20 (31) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Kuhjavere k., Tupe t. - Leili Takk < Jaak Siimer, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 420 (32) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Kuhjavere k., Tupe t. - Leili Takk < Jaak Siimer, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 422 (37) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Kuhjavere k., Tupe t. - Leili Takk < Jaak Siimer, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 423 (38) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Kuhjavere k., Tupe t. - Leili Takk < Jaak Siimer, 66 a. (1936) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 430 (56) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Kuhjavere k., Tupe t. - Leili Takk < Jaak Siimer, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 470/1 (39) < Viljandi l. < Paistu khk., Tuhalaane v., Orjatu k., Kukese t. - Leili Takk < Kadri Hensen, 64 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 507/8 (4) < Viljandi khk., Viljandi v., Mustapali k., Kaasiku t. - Leili Takk < Minna Volmer, 64 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 508 (5) < Viljandi khk., Viljandi v., Mustapali k., Kaasiku t. - Leili Takk < Minna Volmer, 64 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 508/9 (6) < Viljandi khk., Viljandi v., Mustapali k., Kaasiku t. - Leili Takk < Minna Volmer, 64 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 511 (12) < Viljandi khk., Viljandi v., Mustapali k., Kaasiku t. - Leili Takk < Minna Volmer, 64 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 511 (13) < Viljandi khk., Viljandi v., Mustapali k., Kaasiku t. - Leili Takk < Minna Volmer, 64 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 511/2 (14) < Viljandi khk., Viljandi v., Mustapali k., Kaasiku t. - Leili Takk < Minna Volmer, 64 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 516/7 (29) < Viljandi khk., Viljandi v., Mustapali k., Kaasiku t. - Leili Takk < Minna Volmer, 64 a. (1936) Sisestas Elge Leiten 2002, kontrollis Mare Kalda ERA II 124, 518/9 (2) < Viljandi l. < Viljandi khk., Viljandi v., Matapere k., Rebase t. - Leili Takk < Liisa Holtsman, 55 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 524 (16) < Viljandi l. < Viljandi khk., Viljandi v., Matapere k., Rebase t. - Leili Takk < Liisa Holtsman, 55 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 549/56 (103) < Viljandi l. < Viljandi khk., Viljandi v., Ruudi k., Paavle t. - Leili Takk < Mari Marks, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 556 (104) < Viljandi l. < Viljandi khk., Viljandi v., Ruudi k., Paavle t. - Leili Takk < Mari Marks, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 557/8 (106) < Viljandi l. < Viljandi khk., Viljandi v., Ruudi k., Paavle t. - Leili Takk < Mari Marks, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 559 (109) < Viljandi l. < Viljandi khk., Viljandi v., Ruudi k., Paavle t. - Leili Takk < Mari Marks, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 586 (169) < Viljandi l. < Viljandi khk., Viljandi v., Ruudi k., Paavle t. - Leili Takk < Mari Marks, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 593 (1) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v. - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 610/1 (16) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v. - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. (1936) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda ERA II 124, 613/4 (19) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v. - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 615/6 (22) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v. - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 124, 616 (23) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v. - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe ERA II 130, 128/9 (1) < Muhu khk., Hellamaa v., Kuivastu k. - Richard Viidalepp < Jüri Siid, 63 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 132 (12) < Muhu khk., Hellamaa v., Kuivastu k. - Richard Viidalepp < Jüri Siid, 63 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 133 (13) < Muhu khk., Hellamaa v., Kuivastu k. - Richard Viidalepp < Juri Siid, 63 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 137 (5) < Muhu khk., Hellamaa v., Võlla k., Jaani t. - Richard Viidalepp < Mare Õige, 74 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 178 (19) < Muhu khk., Hellamaa v., Või k., Uie t. - Richard Viidalepp < Maria Pere, 88 a. (1937) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 183 (26) < Muhu khk., Hellamaa v., Või k., Uie t. - Richard Viidalepp < Maria Pere, 88 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Luule Krikmann ERA II 130, 189 (8) < Muhu khk., Hellamaa v., Või k., Välja t. - Richard Viidalepp < Mare, 63 a. (1937) Sisestas Aire Kuusk 2001 ERA II 130, 189/90 (9) < Muhu khk., Hellamaa v., Või k., Välja t. - Richard Viidalepp < Mare, 63 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 190/1 (10) < Muhu khk., Hellamaa v., Või k., Välja t. - Richard Viidalepp < Mare, 63 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 204 (1) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k. - Richard Viidalepp < Põllu t. vanaperenaine, u. 70 a. (1937) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 225 (4) < Muhu khk., Hellamaa v., Lehtmetsa k., Käspri t. - Richard Viidalepp < Tustit, 30 a. mees (1937) Sisestas Maarja Klaas 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 225 (6) < Muhu khk., Hellamaa v., Lehtmetsa k., Käspri t. - Richard Viidalepp < Tustit, 30 a. mees (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 225 (7) < Muhu khk., Hellamaa v., Lehtmetsa k., Käspri t. - Richard Viidalepp < Tustit, 30 a. mees (1937) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 266/7 (19) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 279/80 (41) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 280 (42) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 284 (47) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 284 (48) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 287 (51) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 288 (55) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 288 (56) < Muhu khk., Hellamaa v., Lõetsa k., Sassi t. - Richard Viidalepp < Jetakia Viltu, 76 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 292 (4) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Soonda k., Paali t. - Richard Viidalepp < Leo Väärtnõu, 19 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 292 (5) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Soonda k., Paali t. - Richard Viidalepp < Leo Väärtnõu, 19 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 293 (2) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Soonda k., Paali t. - Richard Viidalepp < Ingel Väärtnõu, 82 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 294 (4) < Muhu khk., Muhu-Suure v., Soonda k. - Richard Viidalepp < Ingel Väärtnõu, 82 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 322 (9) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Lalli k. - Richard Viidalepp < Vassiili Kipper, 67 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 322 (10) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Lalli k. - Richard Viidalepp < Vassiili Kipper, 67 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 322 (11) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Lalli k. - Richard Viidalepp < Vassiili Kipper, 67 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 322 (12) < Muhu khk., Muhu-Hellamaa v., Lalli k. - Richard Viidalepp < Vassiili Kipper, 67 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 328 (6) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 328 (7) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 336 (21) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 336 (22) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 351 (62) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 351 (63) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 360 (83) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 361/2 (88) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 377 (122) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 378 (123) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 378 (124) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 379 (126) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihhail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 379 (127) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihhail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 380/1 (132) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihhail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 382 (136) < Muhu khk., Hellamaa v., Lalli k., Põllu t. - Richard Viidalepp < Mihail Kõvamees, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 411 (3) < Muhu khk., Hellamaa v., Kallaste k. - Richard Viidalepp < Mare Korv, 54 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 420 (18) < Muhu khk., Hellamaa v., Kallaste k. - Richard Viidalepp < Ingel Rehepapp (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 424 (30) < Muhu khk., Hellamaa v., Kallaste k. - Richard Viidalepp < Ingel Rehepapp (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 561 (54) < Muhu khk., Hellamaa v., Hellamaa k., Nisuoja t. - M. Viidalepp < Elmar Osa, 14 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 562 (56) < Muhu khk., Hellamaa v., Hellamaa k., Nisuoja t. - M. Viidalepp < Elmar Osa, 14 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 571 (22) < Muhu khk., Hellamaa v., Pärase k., Mihkli t. - M. Viidalepp < Riina Kask, 78 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 572 (28) < Muhu khk., Hellamaa v., Pärase k., Mihkli t. - M. Viidalepp < Riina Kask, 78 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 593 (4) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 594 (8) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 594 (10) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 596 (14) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 597 (20) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 599 (25) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 599 (27) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas Anna Hints 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 599 (29) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 599 (30) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 602 (43) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 602 (47) < Pöide khk., Uuemõisa v., Levala k. < Pöide khk., Laimjala v. - M. Viidalepp < Reediku talu vanaperenaine, 80 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 615 (20) < Tartu l. < Kursi khk. - M. Viidalepp < Anna Jõgi, 53 a.(1937) Sisestas USN ERA II 130, 625 (51b) < Tartu l. < Kursi khk. - M. Viidalepp < Anna Jõgi, 53 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann ERA II 130, 627 (58) < Tartu l. < Kursi khk. - M. Viidalepp < Anna Jõgi, 53 a. (1937) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda ERA II 130, 629 (65) < Tartu l. < Kursi khk. - M. Viidalepp < Anna Jõgi, 53 a. (1937) Sisestas Aire Kuusk 2001, kontrollis Mare Kalda ERA II 30, 29/30 (4) < Torma khk., Lohusuu v., Tammispää k. < Laiuse khk., Sootaga k. - Paul Ariste < Ann Traks, 72 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 46/8 (25) < Torma khk., Lohusuu v., Tammispää k. < Laiuse khk., Sootaga k. - Paul Ariste < Ann Traks, 72 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 50/1 (30) < Torma khk., Lohusuu v., Tammispää k. < Laiuse khk., Sootaga k. - Paul Ariste < Ann Traks, 72 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 63/4 (1) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 75/6 (18) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 76 (19) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 77/8 (22) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Torma v., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 79 (26) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Torma v., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 80 (28) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Torma v., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 80 (29) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 83 (34) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 86 (37) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti eluolu II), redigeeritud Mare Kalda ERA II 30, 89 (43) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 90 (45) < Torma khk., Mustvee l. < Torma khk., Jaskametsa k. - Paul Ariste < Leena Mänd, 90 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 97 (4) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Nõmme t. - Paul Ariste < Nõmme ema, 82 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 97 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Nõmme t. - Paul Ariste < Nõmme ema, 82 a. (1930) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 99 (9) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Nõmme t. - Paul Ariste < Nõmme ema, 82 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 104 (2) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Jaagu t. - Paul Ariste < vanaperenaine, 82 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 105/6 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Kalma k., Jaagu t. - Paul Ariste < vanaperenaine, 82 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 108 (2) < Torma khk., Lohusuu v., Tammispää k. - Paul Ariste < Andresse Kadri, 69 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 115 (4) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 116 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 116 (7) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 117 (12) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 117/8 (13) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 118 (14) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 119/20 (16) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 121 (20) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 123 (29) < Torma khk., Lohusuu v., Saare k., Joosepi t. < Torma khk., Avinurme as. - Paul Ariste < Kai Kivi, 73 a., Kai Pomm, 56 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 126 (1) < Torma khk., Lohusuu v., Raadna k., Vahe s. - Paul Ariste < Kaarel Ilves, 74 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 126/7 (2) < Torma khk., Lohusuu v., Raadna k., Vahe s. - Paul Ariste < Kaarel Ilves, 74 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 128 (5) < Torma khk., Lohusuu v., Raadna k., Vahe s. - Paul Ariste < Kaarel Ilves, 74 a. (1930) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 139 (12) < Torma khk., Lohusuu v., Raadna k., Kase t. - Paul Ariste < inimesed Kase talus (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 140/1 (14) < Torma khk., Lohusuu v., Raadna k., Kase t. - Paul Ariste < inimesed Kase talus (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 148 (4) < Iisaku khk., Tudulinna v., Tudulinna k. - Paul Ariste < Juhan Treilmann, 83 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 160 (32) < Iisaku khk., Tudulinna v., Tudulinna k. - Paul Ariste < Juhan Treilmann, 83 a. (1930) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 167 (1) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. - Paul Ariste < Nõmme-vanamees, 82 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 168 (5) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. - Paul Ariste < Nõmme-vanamees, 82 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 179 (6) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. - Paul Ariste < Imatu küla algkooli õpilasilt (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 180 (1) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - Paul Ariste < Jaagup Rekkor, 65 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 181 (4) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - Paul Ariste < Jaagup Rekkor, 65 a. (1930) Sisestas Helen Volber 2001, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 183 (12) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - Paul Ariste < Jaagup Rekkor, 65 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 183/4 (13) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - Paul Ariste < Jaagup Rekkor, 65 a. (1930) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 185 (15) < Iisaku khk., Illuka v., Imatu k. < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - Paul Ariste < Jaagup Rekkor, 65 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 188/90 (4) < Iisaku khk., Iisaku vanadekodu < Torma khk., Kasepää v., Raja k. - Paul Ariste < Mai Rull, 67 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann ERA II 30, 192 (5) < Iisaku khk., Iisaku v., Jõuga k. - Paul Ariste < Jõuga algkooli lapsed (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 462 (9) < Tartu l. < Puhja khk. - Paul Ariste < Liina Parts, 42 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda ERA II 30, 462/3 (12) < Tartu l. < Puhja khk. - Paul Ariste < Liina Parts, 42 a. (1930) Sisestas Helen Volber 2001, kollatsioneeris Mare Kalda RKM II 1, 10 (1) < Paistu khk. < Halliste khk. - Selma Lätt < Selma Läti emalt, s. 1877 (1944) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 36 (3) < Viljandi l. < Kõpu khk. - Selma Lätt < Tiina Kalm, 76 a. (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 41/2 (18) < Viljandi l. < Kõpu khk. - Selma Lätt < Tiina Kalm, 76 a. (1944) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 43 (3) Viljandi l. < Läti, Purtnieki - Selma Lätt < Anton Pidrik, üle 60 a. (1944)P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Põrsaga hundijalil, AT 169 K*1, 2 t. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 43 (4) < Viljandi l. < Läti, Purdneki - Selma Lätt < Anton Pidrik, üle 60 a. (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 45 (9) < Viljandi l. < Läti, Purdneki - Selma Lätt < Anton Pidrik (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 70 (11) < Paistu khk., Õisu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 103 (45) < Paistu khk., Õisu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 145 (3) < Paistu khk., Paistu v., Hurda t. - Selma Lätt < Oskar Vichmann, u 70 a. (1944) Sisestanud Jana Kuningas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 148 (2) < Paistu khk, Paistu v., Tömbi k. - Selma Lätt < Liisa Tani, 67 a (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 179 (16) < Paistu khk., Paistu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 192 (35) < Paistu khk., Paistu v., Peebu t. - Selma Lätt < Ell Pugal, 74 a. (1944) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 249 (12) < Muhu khk., Liiva k., Nuka t. - Selma Lätt < Kadri Lahke, 56 a. (1949) Sisestanud USN Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 250 (13) < Muhu khk., Liiva k., Nuka t. - Selma Lätt < Kadri Lahke, 56 a. (1949) Sisestanud USN Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 250 (14) < Muhu khk., Liiva k., Nuka t. - Selma Lätt < Kadri Lahke, 56 a. (1949) Sisestanud USN Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 278 (5) < Muhu khk., Linnuse k., Uielu t. - Selma Lätt < Salme Ling, 38 a. (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 278 (6) < Muhu khk., Linnuse k., Uielu k. - Selma Lätt < Salme Ling, 38 a. (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 279 (7) < Muhu khk., Linnuse k., Uielu k. - Selma Lätt < Salme Ling, 38 a. (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 279 (8) < Muhu khk., Linnuse k. - Selma Lätt < Salme Ling, 38 a. (1949) Sisestanud Pille Sääsk 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 279/80 (9) < Muhu khk., Linnuse k. - Selma Lätt < Salme Ling, 38 a. (1949) Sisestas Evelin Pukspuu, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 280 (13) < Muhu khk., Linnuse k. - Selma Lätt < Salme Ling, 38 a. (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 292 (11) < Muhu khk., Tupenurme k., Lauri t. - Selma Lätt < Heleena Tee (Laori talu Ingel), 81 a. (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1,299/300 (11) < Muhu khk., Nõmmküla k., Ansu t. - Selma Lätt < Heleena Saabas, 85 a. (1949) Sisestanud Pille Sääsk 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 305/6 (10) < Muhu khk., Muhu v., Painase k., Allika t. - Selma Lätt < Elena Veskimeister, s. 1861 (1949) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 408 (5) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 408 (6) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 408/9 (7) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 417 (20) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestanud Aire Kuusk 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 429 (52) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestanud USN Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 430 (58) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 432 (63) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 432 (65) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 453/4 (121) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 454 (123) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 457 (128) < Kihnu khk., Sääre k., Ansu t. - Selma Lätt < Gustav Uad, 73 a. (1948) Sisestas Kristin Haugas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 475 (10) < Kihnu khk., Sääre k. - Selma Lätt < Rael Rand, 71 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 487 (5) < Kihnu khk., Sääre k., Jaana t. - Selma Lätt < Niit (naine), 78 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 500 (13) < Kihnu khk., Lemsi k. - Selma Lätt < Liis Pull (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 504 (5) < Kihnu khk., Mõisa k., Pärdü t. - Selma Lätt < Engel Kiviränga, u 80 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 505 (9) < Kihnu khk., Mõisa k., Pärdü t. - Selma Lätt < Engel Kiviränga, u 80 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 522/3 (1) < Kihnu khk., Sääre k., Pärdi-Jaagu t. - Selma Lätt < Enn (Jõnn) Lias, 86 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 523 (2) < Kihnu khk., Sääre k., Pärdi-Jaagu t. - Selma Lätt < Enn (Jõnn) Lias, 86 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 524/5 (8) < Kihnu khk., Sääre k., Pärdi-Jaagu t. - Selma Lätt < Enn (Jõnn) Lias, 86 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 525 (9) < Kihnu khk., Sääre k., Pärdi-Jaagu t. - Selma Lätt < Enn (Jõnn) Lias, 86 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 525/6 (12) < Kihnu khk., Sääre k., Pärdi-Jaagu t. - Selma Lätt < Enn (Jõnn) Lias, 86 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 1, 529 (3) < Kihnu khk., Turu küla - Selma Lätt < Tiiu Kiigajan, 85 a. (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 179 (42) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < Pauliine Lepp, 35 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 187 (94) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < Reet Jänk, 1835-1940 (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 189 (109) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 189 (110) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 189 (111) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 190 (113) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 217 (54) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < Aleksander Tarkin, 47 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 ERA II 2, 224 (87) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 224 (88) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k., Rüüsa t. - Heino Tarkin < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Käblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 301/2 (28) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Varpe k., Männiku t. - Heino Tarkin < Miina Pilsas, 72 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 302/3 (31) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Varpe k., Männiku t. - Heino Tarkin < Miina Pilsas, 72 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 307 (47) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Varpe k., Männiku t. - Heino Tarkin < isiklike tähelepanekute järgi (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 340 (37) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Varpe k., Männiku t. - Heino Tarkin < Jaan Hannus, 56 a. (1947) Siestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 343 (1) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Varpe k., Männiku t. - Heino Tarkin < Jaan Hannus, 56 a. (1947) Siestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 343/4 (2) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Varpe k., Männiku t. - Heino Tarkin < Jaan Hannus, 56 a. (1947) Siestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 364 (48) < Kuressaare l. < Kaarma khk., Loona v. - Heino Tarkin < Jaan Parem, 76 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 421/2 (50) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k. - Heino Tarkin < Liisu Kuivjõgi, 72 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 428 (69) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k. - Heino Tarkin < Liisu Kuivjõgi, 72 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 429 (74) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k. - Heino Tarkin < Liisu Kuivjõgi, 72 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 488 (46) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k. - Heino Tarkin < Marie Tarkin, 38 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 504 (83) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k. - Heino Tarkin < Olev Talur, 50 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 504/5 (84) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Kipi k. - Heino Tarkin < Olev Talur, 50 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 2, 516 (2) < Karja khk.,Pärsamaa v., Mätja k. - Maimu Põlluäär (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005 RKM II 3, 20 (32) < Kärla khk., Kärla v., Mõnnuste k. - Mahta Jõgi < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 20/1 (33) < Kärla khk., Kärla v., Mõnnuste k. - Mahta Jõgi < oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 30/1 (47) < Kärla khk., Kärla v., Mõnnuste k. - Mahta Jõgi < Anna Lõbu, s. 1868 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 32 (49) < Kärla khk., Kärla v., Mõnnuste k. - Mahta Jõgi < Anna Lõbu, s. 1868 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 39 (63) < Kärla khk., Kärla v., Mõnnuste k. - Mahta Jõgi < Anna Lõbu, s. 1868 (1946) Sisestanud Katrin Vallsalu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 169/70 (5) < Kaarma khk.essaare v., Laadjala k. - Jete Laes < Liisa Kuusk, 76 a. (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 191 (31) < Kuressaare l. < Püha khk. - Jete Laes < Tiina Rahnel, 67 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 221/2 (12) < Kaarma khk., Kuressaare v., Kiratsi k. - Jete Laes < Liisa Kesküla, 80 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 272/3 (14) < Kaarma khk., Kuressaare v., Praakli k. - Endel Reinart < Uno Koppel, surn 1946 (1947) Pille Kippar, Eesti loomamuinasjutud, Võta paksu ka, AT 169 B* 1-2, Laps hundipesas, 96 t. Üleskirjutused on sageli lühikesed ja napid. Mõnikord jutustatakse konkreetsete tegelastega nagu tõestisündinud lugu. Kujunenud populaarseks pajatuseks kaasajal Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 337/8 (1) < Kaarma khk., Kaarma v., Kaarma k. - Elga Virveste < Mart Virveste, 76 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 338 (2) < Kaarma khk., Kaarma v., Kaarma k. - Elga Virveste < Mart Virveste, 76 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 339/40 (3) < Kaarma khk., Kaarma v., Kaarma k. - Elga Virveste < Mart Virveste, 76 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 340 (4) < Kaarma khk., Kaarma v., Kaarma k. - Elga Virveste < Mart Virveste, 76 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 349 (10) < Kaarma khk., Kaarma v., Kaarma k., Pingukaarli t. - Elga Virveste < Liisa Kaju, 52 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 357 (3) < Kaarma khk., Kuressaare v., Vatsküla, Allika t. - Selma Teesalu < Leena Noogen, s. 1880 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 364/5 (3) < Kuressaare l. < Vaivara khk., Sillamäe k. - Selma Teesalu < Jaan Uibotalu, s. 1904 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 416 (10) < Kaarma khk., Kaarma v., Kuressaare v., Tahula k. - Oskar Toombu < Liisa Riisk, 78 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 422 (53) < Kaarma khk., Kuressaare v., Tahula k. - Oskar Toombu < Georg Toombu, 61 a. (1946) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 431 (101) < Kaarma khk., Kuressaare v., Kärdu k. - Oskar Toombu < Juula Välvelt, 62 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 459 (38) < Püha khk., Püha v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 460 (49) < Püha khk., Püha v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 467/8 (4) < Püha khk, Püha v., Loona k - Ester Liiv < Mari Liiv, s 1868 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 471 (22) < Püha khk., Püha v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 476 (51) < Püha khk., Püha v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 478 (58) < Püha khk., Püha v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 478 (62) < Püha khk., Pihtla v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3,479 (65) < Püha khk., Pihtla v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 492/3 (2) < Püha khk., Pihtla v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 495 (5) < Püha khk., Pihtla v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 511/2 (52) < Püha khk., Pihtla v., Loona k. - Ester Liiv < Mari Liiv, s. 1868 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3,526 (21) < Püha khk., Pihtla v., Kiritu k. - Ilmar Tuuling < Miina Tuuling, 53 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 526 (22) < Püha khk., Pihtla v., Kiritu k. - Ilmar Tuuling < Miina Tuuling, 53 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 527 (25) < Püha khk., Pihtla v., Kiritu k. - Ilmar Tuuling < Miina Tuuling, 53 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 530/1 (33) < Püha khk., Pihtla v., Kiritu k. - Ilmar Tuuling < Miina Tuuling, 53 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 551/2 < Püha khk., Pihtla v., Kiritu k., Allika t. - Ilmar Tuuling < Liisa Tuuling, s. 1891 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 554 < Püha khk., Pihtla v., Kiritu k., Allika t. - Ilmar Tuuling < Liisa Tuuling, s. 1891 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 557 (3) < Kärla khk., Hanija k. - Marga Noogen < Mihkel Treiman, s. 1873 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005 RKM II 3, 560 (13) < Kaarma khk., Kuressaare v., Vatsküla k. - Marga Noogen < Leena Vatsfelt, s. 1880 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 587/8 (10) < Kaarma khk., Kuressaare v., Pähkla k. - Valve Niit < Anna Paju, s. 1880 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 590/1 (12) < Kaarma khk., Kuressaare v., Pähkla k. - Valve Niit < Anna Paju, s. 1880 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 3, 628 (1) < Kaarma khk., Kuressaare v., Nasva k. - Valve Niit < Leontine Piht, s. 1887 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 20/1 (2) < Kuressaare l. < Pöide khk. - Vello Kivi < Melaanie Jausar, 81 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 21 (3) < Kuressaare l. < Pöide khk. - Vello Kivi < Melaanie Jausar, 81 a. (1946). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 22/3 (6) < Kuressaare l. < Pöide khk. - Vello Kivi < Melaanie Jausar, 81 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 100/1 (3) < Kaarma khk., Kuressaare v, Lahe k - Helga Aste < Anna Pihelmann, 86 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 101/2 (4) < Kaarma khk., Kuressaare v., Lahe k. - Helga Aste < Anna Pihelmann, 86 a. (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 160/1 (16) < Kaarma khk., Kuressaare v, Pähkla k - Helgi Kivi < Miina Uusmaa, 79 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 215/6 (5) < Kaarma khk., Abruka saar - Vilma Väli < Aliide Lääts, 36 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 216 (6) < Kaarma khk., Abruka saar < Anseküla khk., Salme v., Üüdipe k. - Vilma Väli < Aliide Lääts, 36 a. (1946). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 238 (17) < Kaarma khk., Abruka saar - Vilma Väli < Jüri Sepp, s. 1882 (1946) Sisestanud Triin Toome 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 264 (7) < Kaarma khk., Abruka saar < Anseküla khk. - Vilma Väli < Alide Lääts, s. 1909 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 265 (10) < Kaarma khk.,Abruka saar < Anseküla khk. - Vilma Väli < Alide Lääts, s. 1909 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 271 (36) < Anseküla khk., Salme v., Salme k. - Vilma Väli < Triin Hüüdma, s. 1872 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 279 (58) < Kaarma khk., Abruka saar - Vilma Väli < Vilma Väli oma tähelepanekute järgi (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 289/90 (71) < Kaarma khk., Abruka saar < Püha khk. - Vilma Väli < Jüri Sepp, 64 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 296 (l) < Kaarma khk., Kuressaare v., Mändjala k. - Edna Tool < Melania Nõmm, 55 a. (1946). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 296 (2) < Kaarma khk., Kuressaare v., Mändjala k. - Edna Tool < Melania Nõmm, 55 a. (1946). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 296/7 (3) < Kaarma khk., Kuressaare v., Mändjala k. - Edna Tool < Melania Nõmm, 55 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 297 (5) < Kaarma khk., Kuressaare v., Mändjala k. - Edna Tool < Melania Nõmm, 55 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 331/2 (12a) < Püha, Pihtla v., Loona k. - Asta Sepp < Juuli Liiv, 40 a. (1946). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 376 (22) < Püha khk., Pihtla v., Hämelepa k. - Asta Sepp < Liisu Lõhmus, 75 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 471 (17) < Valjala khk., Valjala v., Kogula k. - Asta Sepp < Ingel Ruul, 74 a (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 492 (28) < Püha khk., Pihtla v., Suure-Rootsi k. - Asta Sepp < Marie Enno, 82 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 503/4 (15) < Kuressaare l. < Valjala khk., Kogula k. - Asta Sepp < Ingel Ruul, 74 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4,508 (21) < Kuressaare l. < Valjala khk., Valjala v., Kogula k. - Asta Sepp ´< Ingel Ruul, 74 a. (1946) Sisestanud Pille Sääsk 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 523/5 (4) < Püha khk., Pihtla v., Suure-Rootsi k. - Asta Sepp < Jakob Roosu, 78 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 525 (5) < Püha khk., Pihtla v., Suure-Rootsi k. - Asta Sepp < Jakob Roosu, 78 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 4, 525/6 (6) < Püha khk., Pihtla v., Suure-Rootsi k. - Asta Sepp < Jakob Roosu, 78 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 11 < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 11/2 (1) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 13 (2) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 13/4 (3) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 14 (4) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 14 (5) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 15 (6) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 15 (7) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 15 (8) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 16 (9) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 16 (10) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 17 (11) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 17 (12) < Mustjala khk., Mustjala v., Alevi k., Pajumetsa t. - Aleksei Paivel < Mihhail Paivel, s. 1852 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 20/1 (18) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Aleviku k., Kiriku t. < Kaarma khk. - Aleksei Paivel < Viia Prenner, s. 1893 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 53 (34) < Kaarma khk., Kuressaare v., Lahe k., Välja t. - Aleksei Paivel < Kirill Uustal, s. 1876 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 94 (4) < Valjala khk., Valjala v., Viira k. - Endel Prooses < Mihkel Kolk, 82 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 99/100 (2) < Valjala khk. - Ants Raev < Juuli Varvas, s. 1878 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 102/5 (1) < Pöide khk., Pöide v., Koigi k., Nuki t. - Salme Truumees < Vassili Luts, 46 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 115/6 (3) < Pöide khk., Laimjala v., Asva k., Alangu t. - Nadezhda Vesik < Maria Kivi, 61 a., Anna Kivi 73 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 273/6 (1) < Pöide khk., Uuemõisa v., Koigi k. - Leida Pukk < Ekaterina Torn, 62 a. (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 302 (26) < Muhu khk. < Sõrve khk. - Miranda Kolk < Ekaterina Vipp, 58 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 303 (33) < Muhu khk. < Sõrve khk. - Miranda Kolk < Ekaterina Vipp, 58 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 315 (77) < Muhu khk., Hellamaa v., Rässa k., Tänavsuu t. - Miranda Kolk < Maria Luht, 70 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 #RKM II 5, 340 (13) < Muhu khk., Hellamaa v., Rässa k., Uueelu t. - Miranda Kolk < Juulia Sing, 45 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 483 (48) < Kihelkonna khk., Kihelkonna v., Odalatsi t. - Arnold Teär < Jaan Teär, s. 1882 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 526/7 (48) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Jõgela k. - Heino Tarkin < Tiina Kald, 70 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 528 (55) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Jõgela k. - Heino Tarkin < Tiina Kald, 70 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 528/9 (56) < Kihelkonna khk., Lümanda v., Jõgela k. - Heino Tarkin < Tiina Kald, 70 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 545/6 (23) < Kaarma khk., Kuressaare v., Muratsi as. - Endel Reinart < Anna Reinart, 47 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 554/5 (34) < Kaarma khk., Kuressaare v., Muratsi as. - Endel Reinart < Theodor Kupits, 55 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 647 (22g) < Kaarma khk., Kuressaare v., Muratsi as. - Endel Reinart < Endel Mägi, 17 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 5, 649 (23a) < Kaarma khk., Kuressaare v., Kuressaare l. - Endel Reinart < Alviine Kütt, 45 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 13 (5) < Pöide khk., Pöide v., Haapsu k. - Luule Mägi < Asoja Tiitma (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6,19 (29) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juhan Ottis, s. 1875 (1946) Sisestanud Jana Kuningas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 20 (34) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juhan Ottis, s. 1875 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 20/1 (35) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juhan Ottis, s. 1875 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 25 (50) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juljus Süld, s. 1897 (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 25 (51) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juljus Süld, s. 1897 (1946) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 25 (53) < Karja khk.,, Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juljus Süld, s. 1897 (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 25 (54) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juljus Süld, s. 1897 (1946) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 26 (58) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Vera Kuhi, s. 1878 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 28 (67) < Karja khk., Leisi v., Peederga k. - Luule Mägi < Miia Vahu, s. 1874 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 32 (78) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juljus Süld, s. 1897 (1946) Sisestas Pille Sääsk 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 33 (89) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Roosi Ansperi, s. 1906 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 33 (90) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Roosi Ansperi, s. 1906 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 36/7 (107) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Vassili Õun, s. 1897 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 37 (111) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Vassili Õun, s. 1897 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 38 (116) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juljus Süld, s. 1897 (1946) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 40 (129) < Karja, Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Juljus Süld, s. 1897 (1946) Sisestas Eda Pomozi 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 40 (130) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Riina Aus, 1881 (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 40 (131) < Karja khk., Leisi v., Metsküla k. - Luule Mägi < Riina Aus, s. 1881 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 45 (5) < Karja khk., Leisi v., Murika k. - Luule Mägi < Maria Mäeker, s. 1889 (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 46 (15) < Karja khk., Leisi v., Murika k., Luuka t. - Luule Mägi < Maria Mäeker, s. 1889 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005 RKM II 6, 52 (33) < Karja khk., Leisi v., Pöitse k., Metsa t. - Luule Mägi < Anna Aus, s. 1888 (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 117/8 (91) < Kaarma khk. < Sõrve khk. - Luule Meister < Miina Völmre, 72 a. < Ann Õunpuu, 66 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 132/5 (8) < Kaarma khk., Kaarma v., Kiriku k. - Luule Meister < Miina Völmre, s. 1875 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005 RKM II 6, 147/8 (15) < Kuressaare l. < Jämaja khk., Torgu v. - Luule Meister < Ann Õunpuu, s. 1881 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 151/2 (18) < Kaarma khk., Kaarma v., Kiriku k. - Luule Meister < Miina Völmre, s. 1875 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 163 (10) < Kuressaare l. < Kärla khk., Kärla v., Nõmpa k. - Lembit Kuusk < Liisa Kuusk, 66 a. (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 163/4 (11) < Kuressaare l. < Kärla khk. - Lembit Kuusk < Liisa Kuusk, 66 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 168 (14) < Kuressaare l. < Kärla khk. - Lembit Kuusk < Liisa Kuusk, 66 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 168/70 (15) < Kuressaare l. < Kärla khk. - Lembit Kuusk < Liisa Kuusk, 66 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 182/5 (3) < Pöide khk., Laimjala v., Pajukurdla k. - Aleks Tustit < Melania Rapp, 70 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 282/3 (5) < Valjala khk., Valjala v. - Aleks Tustit (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 324/5 (22) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 334 (41) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Nõmme küla inimestelt (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 354/6 (29) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 366/8 (5) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Ivan Rehi, s. 1894 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 372/4 (8) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Ivan Rehi, s. 1894 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 400 (19) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Jeleena Rehi, s. 1891 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 408/11 (43) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Jeleena Rehi, s. 1891 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 414/5 (3) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Jeleena Rehi, s. 1891 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 419 (9) < Pöide khk., Laimjala v., Nõme k. - Aadu Toomessalu < Jeleena Rehi, s. 1891 (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 424 (22) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Jeleena Rehi, s. 1891 (1946) Sisestas Pille Sääsk , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 434 (53) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Jeleena Rehi, s. 1891 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 6, 434 (54) < Pöide khk., Laimjala v., Nõmme k. - Aadu Toomessalu < Jeleena Rehi, s. 1891 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 19 (7b) < Rakvere khk. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järgi (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 20 < Rakvere khk. < Lüganuse khk., Kestla k. - August Krikmann < Gustav Stein (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 20/1 < Rakvere khk. < Lüganuse khk., Kestla k. - August Krikmann < Liisa Põldmäe, jutustatud 1935 (1946) Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 42 (1) < Rakvere khk. - August Krikmann < Keskküla (jutustas 1931) (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 93 (15) < Rakvere khk. - August Krikmann < Evi Õunas (1946) Pille Kippar, Eesti loomamuinasjutud, AT 15*, ainuke teisend, Suletopp. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 177 (27) < Rakvere khk. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuiste järele (1946) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 200/1 (3) < Rakvere khk. - August Krikmann < Mai Sandberg (jutustatud 1920) (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 238 (7) < Rakvere khk. - August Krikmann < Eeva Õunas (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 333 (3) < Rakvere khk. - August Krikmann < August Krikamnni mälestuste järele (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 338 (3) < Rakvere khk. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 341 (37) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Eeva Õunas (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 383/4 (1) < Rakvere khk. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 384/5 (2) < Rakvere khk. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 420 < Rakvere khk. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 7, 450 < Rakvere khk. < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Raud (jutustas 1935) (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 13/4 (1a) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Leena Meibaum (jut. 1887) (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 16/7 (1) < Viru-Nigula khk., Pada v. - August Krikmann < Sagori taat, jutustas 1883 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 17 (2) < Viru-Nigula khk., Kalvi v., Iila k. - August Krikmann < köstrieit, jutustas 1883 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 17 (3) < Viru-Nigula khk., Kunda-Malla v., Kutsalu k. - August Krikmann < Kristjan Matti, jutustas 1883 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 18 (5) < Viru-Nigula khk., Iila k. - August Krikmann < Nigulas Matti, 1887 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 18/9 (6) < Viru-Nigula khk., Malla v., Iila k. - August Krikmann < Mai Pussepp, 1887 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 19 (7) < Viru-Nigula khk., Malla v., Iila k. - August Krikmann < Nigulas Matti, 1887 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 19/20 (8) < Viru-Nigula khk., Malla v., Iila k. - August Krikmann < Malle Mai, 1883 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 20 < Viru-Nigula khk., Malla v., Iila k. - August Krikmann < Kötsi eit, 1883 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 21 < Viru-Nigula khk., Malla v. - August Krikmann < A. Birkenbaum, 1880 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 29 (1) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Mai Puusepp, jutustanud 1883 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 29 (2) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Leena Maibaum, jutustanud 1880 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 29 (3) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Mai Puusepp, jutustanud 1883 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 30 (1) < Viru-Nigula khk., Kalvi v., Aseri k. - August Krikmann < Eevi Õunas (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 30 (2) < Viru-Nigula khk., Kalvi v., Aseri k. - August Krikmann < Eevi Õunas (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 32 < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Leena Meibaum, 1883 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 34 (7) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Eeva Õunas (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 36 (20) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Eeva Õunas (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 53 (2) < Rakvere khk. - August Krikmann (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 54 (5) < Rakvere - August Krikmann (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 55 (7) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Malla-Iila külaarst, jutust. 1887 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 57 (12) < Rakvere khk. - August Krikmann (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 58 (13) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Leena Meibaum, jutustas 1883 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 59 (16) < Rakvere khk., Iila k. - August Krikmann < Rävi eit 1883 (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 59 (17) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Rävi eit Iilas, jut. 1883 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 82/3 (4) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 83 (9) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 84 (10) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 84 (11) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 251 (8) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 253 (26) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud Triin Toome 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 284 (5) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud Kristin Haugas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 329 (9) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 378/9 < Rakvere l. < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Leena Meibaum, jutust. 1880 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 407 (3) < Viru-Nigula khk., Mahu k. - August Krikmann < August Krikmann oma mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 438/9 < Rakvere l. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 534 (16) < Rakvere l. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 537 (32) < Rakvere l. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 537 (36) < Rakvere l. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 537 (38) < Rakvere l. - August Krikmann < August Krikmanni mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 562 (16) < Viru-Jaagupi khk. - August Krikmann (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 583 (15) < Viru-Nigula khk., Iila k. - August Krikmann < Leena Meibaum (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 583 (16) < Viru-Nigula khk., Malla k. - August Krikmann < Mai Puusepp (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 583 (17) < Viru-Nigula khk., Vasta k. - August Krikmann < Mihkala eit (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 583/4 (18) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 584 (19) < Viru-Nigula khk. - August Krikmann < Räimi eit (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 8, 589 (43) < Rakvere khk., Rakvere l. - August Krikmann (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 43 (4) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Emilie Poomi emalt (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 55/6 (32) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Emilie Poomi mälestuste järele (1946) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 82/3 (3a) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Mari Tamm, s. 1845 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 89 (a) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Emilie Poomi mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 118 (8) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Mari Möldre (end Möldermann, s. 1880) (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 123 (18) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k., - Emilie Poom < mari Möldre, s. 1880 (1947) Sisestas Pille Sääsk, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 140/1 (9) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1947). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 177 (32) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Emilie Poomi mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 191 (11a) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 192 (11b) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 192 (11c) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas USN RKM II 9, 192 (11d) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 192/3 (11e) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 193 (11h) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 194 (11j) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 194/5 (11k) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 195 (12a) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < mart Sillakivi, s. 1884 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 195 (12b) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Mart Sillakivi, s. 1884 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 195 (12c) < Rapla khk., Varbola v., Pühatu k. - Emilie Poom < Liisa Saareniit, s. 1890 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 196 (12e) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Mart Sillakivi, s. 1884 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 197 (13) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Mart Sillakivi, s. 1884 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 202 (17c) < Märjamaa khk., Märjmaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 203/4 (18) < Harjumaa, Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. < Märjamaa khk., Haimre v., Orgita k. - Emilie Poom < Lovise Paaks, s. 1902 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 244 (4) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. - Emilie Poom < Juuli Poom, s. 1888 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 246 (10) < Märjamaa khk., Haimre v., Orgita k. - Emilie Poom < Anna Ree, s. 1888 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 264 (9) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. < Rapla khk. - Emilie Poom < Sohvie Tinn, u. 50 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 278 (26) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Mart Sillakivi, s. 1884 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 285 (3) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Anna Vinter, 78 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 287 (6) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Anna Vinter, 78 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 288 (7) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Anna Vinter, 78 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 294 (14) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Anna Vinter, 78 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 295 (17) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Anna Vinter, 78 a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 321 (9) < Rapla khk., Kabala v. < Rapla khk., Raiküla v. - Emilie Poom < Mart Esner, 50. a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 338 (248) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. < Keila khk. - Emilie Poom < Emilie Poomi mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 338 (249) < Rapla khk., Kabala v. < Rapla khk., Raiküla v. - Emilie Poom < Mart Esner, 50. a. (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 340 (1) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Juuli Poom, s. 1888 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 340 (2) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Juuli Poom, s. 1888 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 342 < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom < Juuli Poom, s. 1888 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 373 (1)< Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. < Keila khk. - Emilie Poom < Emilie Poomi mälestuste järele (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 379 (49) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. - Emilie Poom (1948) Sisestas Kadri Koidumäe 1999, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 479 < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1950) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 9, 500 (18) < Lihula khk., Lihula v., laulepa k. - Ülo Kreek (1948) Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 89 < Kihnu khk., Lemsi k., Pullisaare t. - Theodor Saar < Liis Pull, s. 1880 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 161 (2) < Kihnu khk. - Paul Ariste (1946)Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 162 (3) < Kihnu khk. - Paul Ariste (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 165 (15) < Kihnu khk. - Paul Ariste (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 166 (18) < Kihnu khk. - Paul Ariste (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 170 (41) < Kihnu khk. - Paul Ariste (1933) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 179 (2) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Pulli talu peremees, 59 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 186 (15) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 187 (16) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 187 (17) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 188 (18) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 199 (32) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 201/2 (34) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 207 (40) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 208/9 < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 213 (47) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 230/1 (75) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 232 (84) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 233 (87) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 234 (1) < Kihnu khk., Lemsi k. - Paul Ariste < Kuraga Liis (Liis Alas), 83 a. (1933) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 235 (97) < Kihnu khk. - Paul Ariste < Kuraga Liis, 83 a. (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 363 (23) < Kihnu khk. - Andrus Saareste (1920) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 10, 485 (7) < Läti, Aloja khk., Rozeni v. - Erna ja Herbert Tampere < J?la Leinasars (dz. Lezdin), s. 1860 (1943) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 11 (2) < Paide khk., Paide v. - Otto Viide < Ann Viidebaum (1947) Sisestanud Katre Kikas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 23/4 (23) < Paide khk., Paide v. - Otto Viide < Ann Viidebaum (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 28 (40) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 72 < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 89 (105) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide < Jaan Anvelt (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 105 (137) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 105 (139) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestanud Triin Toome 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 209 (248i) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide < Ann Viidebaum, 79 a (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 230/1 (280) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 239/40 (290) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 240 (291) < Paide khk., Paide v., Kriilevälja k. - Otto Viide (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 245/7 (2) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < Liisu Treimann, 86 a, surn. 1908 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 247/51 (3) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < Liisu Treimann, 86 a, surn. 1908 (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 254/6 (5) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < Liisu Treimann, 86 a. (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 305 < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < oma mälest. järgi (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 358/62 (2) < Kadrina khk., Vohnja v. < Schlüsselburg - Johannes Valdur (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 377/8 (17) < Kadrina khk., Vohnja v. < Schlüsselburg - Johannes Valdur (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 384/5 (19) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 385/8 (20) < Kadrina khk., Vohnja v. - Johannes Valdur < Jakob Valdur, s. 1850 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 402/3 (10) < Järva-Jaani khk., Võhmuta v., Karinu as., Hõiskamäe t. - Johannes Einberg, 12 a., Karinu mittetäieliku keskkooli õpilane < Mihkel Tammjärv, 76 a. (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 460/1 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve v., Alaotsa II k. - Arnold Voitk < Anna Vassus, 73 a. (1948) Pärit Kutti, Loorits, tampere kogumik, lk 103. Sisestanud Merili Metsvahi, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 461 (2) < Võnnu khk., Kiidjärve v., Alaotsa II k. - Arnold Voitk < Anna Vassus, 73 a. (1947) Kutti, Loorits, Tampere valimik, lk 103. Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 477/8 (5) < Rõngu khk, Puna mõis - Liis Pedajas < Miina Teska (1871-1948) (1949) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 487 (60) < Rõngu khk., Rõngu v., Mäe-Nüsiku t. - Liis Pedajas < Miina Teska, s. 1871 (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 487 (61) < Rõngu khk., Rõngu v., Mäe-Nüsiku t. - Liis Pedajas < Miina Teska, s. 1871 (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 487 (62) < Rõngu khk., Rõngu v., Mäe-Nüsiku t. - Liis Pedajas < Miina Teska, s. 1871 (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 495 (74) < Rõngu khk., Rõngu v., Mäe-Nüsiku k., Täku t. - Liis Pedajas < Miili Viinalass, s. 1876 (1948) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 502 (89) < Rõngu khk., Rõngu v., Mäe-Nüsiku t. - Liis Pedajas < Jaan Teska, s. 1863 (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 509/10 (6) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Anna Lina, s. 1884 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 517/8 (19) < Puhja khk., Pori k. - Liis Pedajas < Ida Loost, s. 1892 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 522 (28) < Puhja khk., Vihavu k. - Liis Pedajas < Ann Vihand, s. 1871 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 522/3 (29) < Puhja khk., Vihavu k. - Liis Pedajas < Ann Vihand, s. 1871 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 535 (4) < Puhja khk, Vihabu k - L. Pedajas < Vidrik Naarits, u 90 a (1947) RKM II 11, 534 (2) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005 RKM II 11, 534/5 (3) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 535 (4) < Puhja khk, Vihabu k - L. Pedajas < Vidrik Naarits, u 90 a (1947) Sisestas USN, , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 535/6 (5) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 536/7 (6) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 537/8 (7) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 11, 538/9 (8) < Puhja khk. - Liis Pedajas < Vidrik Naarits, üle 90 a. (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 13 (1) < Tartu l. - Salme Lõhmus < Kata Steinberg, 64 a. (1944) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 14/5 (4) < Tartu l. - Salme Lõhmus < Kata Steinberg, 64 a. (1944) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 19 (10) < Otepää khk. RKM II 12, 117 (48) < Põltsamaa khk.pajusi v., Rutikvere k. < Räpina khk.,. Veriora k. - Salme Lõhmus < Aare Must, s. 1930 (1944) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 126 (63) < Tartu l. - Salme Lõhmus < Rosalie Parm, 55 a. (1943) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 332 (11) < Tartu l. < Räpina khk., Räpina al. - Eduard Laugaste < Enno Värnik, 13 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 355 (8) < Tartu l. < Jõgeva l. - Eduard Laugaste < Benno Dobruðkes, 13 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 359 (12) < Tartu l. - Eduard Laugaste < Harry Laur, 14 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 362 (7) < Tartu l. - Eduard Laugaste < Kuno Alt, 14 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 375 (10) < Tartu l. - Eduard Laugaste < Johannes Sirg, 14 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 386 (5) < Tartu l. - Eduard Laugaste < Ants Hansson, 13 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 390 (11) < Tartu l. - Eduard Laugaste < Karl Kuus, 14 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 394 (6) < Tartu l. < Koeru khk., Liigvalla v. - Eduard Laugaste < Ülo Laas, 13 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 394 (7) < Tartu l. < Koeru khk., Liigvalla v. - Eduard Laugaste < Ülo Laas, 13 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 415 (4) < Tartu l. - Eduard Laugaste < Olaf Tammark, 14 a. (1935) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 442 (15) < Tartu l. < Kambja khk., Haaslava v. - Eduard Laugaste < Elmar Grossberg, 13a. (1935). Sisestas Karmen Lummo 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 511/3 (1) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Marie Ivanson, 66 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 515/7 (2) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Marie Ivanson, 66 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 519 (3) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Marie Ivanson, 66 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 521 (1) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Eduard Rood, 66 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002 RKM II 12, 523 (2) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Eduard Rood, 66 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 525 (3) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Eduard Rood, 66 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 525 (4) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Eduard Rood, 66 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 527 (1) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 529 (2) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 529 (3) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 531/5 (4) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 535/7 (4a) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 537/9 (5) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 539 (6) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 541/3 (7) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 543/7 (1) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Elisabeth Kasak, 38 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 549 (1) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Anna Sprenk, 77 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 551 (1) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Julius Nigul, 60 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005 RKM II 12, 551 < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Tuvike, 70 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002
Vt. ka: E 42003 < Väike-Maarja, Porkuni v. - J. Elken < J. Kuusler ja J. Ventsel (1901). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 19. Sisestas
Sirtsisoo, umbes 12 versta iga pidi, piab Kalevipoja küntud olema. Ta künd seda ühe söömavahega, üeld ise: "Ega see suur asi ole, vabadiku kapsaaed."
Möödaminnes tähendan seie vahele seda, et rahvas ütleb Sirtsi soo pial Vanatüdrukute võlla olema. Piab suur kõver kask olema.
Peipse järvest on ta mitu korda läbi käind. Ühest kõige sügavamast kohast tulnud vesi jo m- saadik. Kalevipoeg üeld: "Tohoh, see akkab jo kubemesse ulatama!"
Vana usk
Kui nuga seliti lahti jääb, siis viilida Vanapaganas viil ahelaid, aga kui kirikus aamen ööldama, siis kasvada Vanapagana nädala viilimine kõik kinni.
Vanadpärglid surnunahas.
Ühel õhtul tulnud üks tundmata mees ühte talusse ja palunud öömaja. Pererahvas ütelnuvad mehele: "Siin tua juures meil ruumi küll ei ole, sest meil om kibe matuste vastu valmistumine, aga kui tahad, siis mine sauna juurde. Surnu on küll praegu üksinda seal, aga karta pole sul seal ka midagi, sest praegu on alles valge ja pärast tuleme meie ise ka sauna juurde. Sauna juures on kaks tuba, teine on külm, aga teine soe. Külmas on surnu, aga soojas pole kedagi. Soojas tuas on ka voodi, sinna võid sa ka magama heita!"
Mees ütelnud, et ta midagi ei karta ja läinud üksinda sauna juurde. Sauna juures heitnud ta tähendatud voodi peale magama. Korraga käinud teises tuas suur prahvakas nagu oleks keegi uksest teisi tuppa tulnud, kus surnu oli. Mees ärganud ka selle prahvaku peale ülesse ja tahtnud teisi tuppa vaatama minna, et kas teised on tua juurest jo sauna juurde tulnuvad, aga ei saanud teise tuppa minna, sest vaheuks oli lukus. Vaatas siis läbi võtmeaugu teisi tuppa, et näha saada, kes seal on.
Aga mida nägi mees. Teises tuas seisivad kaks sikkusarvedega meest ja tõstsivad puusärgi kaant pealt ära. Tõstsivad siis surnu puusärgist välja, võtsivad surnu riided seljast ära ja tõmmasivad hammastega surnul naha umbselt ära ja panivad surnu kirstu tagasi. Oli kõik niiviisi ära toimetatud, siis pugesivad pärglid surnunaha sisse ja läksivad tuast välja. Saivad vanadpärglid tuast välja läinud, siis tuli ka võeras mees teisest tuast välja ja läks surnu puusärgi juurde. Käis kolm korda vastu pääva ümber puusärgi, tegi siis kolm risti puusärgi kaane peale ja läks siis vöörkotta pimedasse nurka vanapärglid ootama. Polnudki mehel tarvis kaua oodata, kui jo vanapärglisi kuulis sauna tulevat.
Vanadpärglid läksivad ka kohe surnu juurde tuppa. Mees nägi vöörkojast nurgast seda, läks ruttu ukse juurde, lõi vassaku jala kannaga kolm risti uksepaku peale ja ütles: "Las nad seisavad seni, kuni ma neid kõrvetan." Nende sõnadega hakkas ta tua poole minema.
Tua juures ütles ta teistele: "Nüüd on jo varsi kesköö kääs ja teie lubasite mulle sauna juurde seltsiks tulla, aga ei ole veel seni ajani tulnud, tulge siis nüüd!" - "Keda me veel sinna tuleme, kui jo vanamees isigi siin käis, õlleriistad ja leivaastnad ümber viskas, tua lae peal tantsis ja kõiksugusid tempusid tegi jne." - "Seda ma arvasin kohe," ütles mees tuarahvale, "aga tulge nüüd sauna juurde ja vaadake, kuidas tont vangis istub. Aga seda ma pean teiel ütlema, vanamoor isi sest täitsa süita on."
Tuarahvas läksivad nüüd võera mehega lugu sauna juurde vaatama.
Sauna juurde saades vaatasivad nad läbi võtmeaugu tuppa, kus surnu ja ka vanadpärglid olivad. Mis nägivad nad siis - vanadpärglid olivad surnunahast välja pugenuvad, selle puusärgi peale laiali lautanuvad ja käisivad isi ehmatanud nägudega mööda tuba ümber. Seda nähes ütles tundmata mees pererahvale: "Nüüd pole meil muud nõu, kui piame tuale tule otsa pistma. Tuba ja surnukeha põlevad küll ühtlasi ära, aga see on veike kahju selle vastu, mis vanadpärglid teevad."
Nõnda leiti ka nõu hea olevad ja saunale pisteti tuli otsa. Vanadpärglid palusivad tules küll, et neid ära päästetaks tulest, aga keegi ei teinud sellega tegemistki. Küll lubasivad vanadpoisid sellele mitu kotti kulda anda ja viimaks kõik eneste kullavaranduse, aga see kõik ei aidanud. Palve jäi ikka ainult palveks ja vanadpärglid põlesivad tules ära, nii et neist muud järele ei jäänud, kui paar kamalutäit tuhka. Sellest päävast saadik olla kõik pärglid maa pealt ära kadunud ega olla neid enam kellegi silm näinud. See tundmata mees polnud keegi muu kui Soome tark, kes mööda maad ümber käis rahvast õpetamas ja neilt õppides.
Siu Sõnad
Hissi, hässi, hirmutus,
visise, väsise, vänderus,
susise sa, soosoppi.
Narakas, räbakas,
patt sulle, kivi juure.
Irr, ärr, ära sure.
Tööhu, tonti pure.
Tee tige, soo sõge,
Põgene, raibe, rampe alla.
Vana uss, ussisugu,
kirju keerus, patu prägu.
Meid tull' Jeesus peastema,
kouri konti kolkima.
Pis paas pahane,
Hiss,häss, hävine.
Pista pea, kasi vea,
jäta rahvas rahule.
Amen.
Kellel põletaja rindus, võtnud rüa õitsemisel üheksa pea küllest üheksa õelmed (igast peast) ja söönud nad ära, siis kadunud häda.
Kui laps jalgu risti hoiab, ööldi äiokammitsas. Sellest peasta, viidi laps kolm pühapäeva õhtud palvemajasse laua peale ja leiguti nuaga puud, sellega sai ka äiokammits leigatud.
Urbepäeval võetud vits, hoitud esimese karja metsa laskmiseni, siis löödud selle vitsaga iga looma ristluude peale kolm korda, siis ei söönud hunt.
Vana usku.
Puule, mille all inimene pikse ajal seisab, leigati rist, et pikne sisse ei lööks.
Vanaasta õhtal mintud söögi ajal teisele talule, käitud kolm korda vastupäeva ümber tua ja vaadatud siis rehealuse otspajast tuppa, kes süies ilma peata istunud, see surnud sellel aastal.
Noorel kuul ei tohitud hamed valmis õmmelda, sest siis saanud ta süidine, olgu siis, et kolm tulist sütt läbi hame sai lastud.
Kui laps kahetamisel kärnas, siis pantud üks nõu saunaahju, selle sisse üheksa tulist sütt, valatud vesi läbi kerise nõusse ja luetud sealjuures üheksa korda isameie. Selle veega last pestes saanud ta terveks.
Suure neljapäeva homiku toogu neiu sülega puid tuppa. Kui halud paaris, siis saab sellel aastal mehele.
Vana usku
Tangud tehtud ikka vanakuu kuival, siis ei löönud ussid sise, pehmel ajal aga küll.
Vana usku
Kui kuu luuakse, on terve nädal kuiva aega, siis tuleb kaks nädalad pehmed või mäda aega ja viimane nädal on jällegi kuiv aeg. Noorekuu kuiv olla ikka halvem. Mädal ajal ei tehtud niiti ega kaplu) - saada mädad.
E 8388 (20) < Põlva khk., Navi k. - Joosep Melzov (1893) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis Mare Kõiva/astro/putukas/Vana usku
Kui noorel kuul korstnad ja truubid pühitud saanud, siis sugenenud prussakad ja ritsikad (kilk).
Noortkuud nähes tervitatakse teda järgmiselt:
Kuu vanaks, mina nooreks;
leivakikk kindmaks,
jahumatt jaksaks.
Seale uni , saksale tõbi,
lambale laiskus,
mulle kitse kergus.
Vana usku
Poeglapsele pantud ikka nõelapuust (kuusk) ja tütarlapsele lehepuust (kask) nõderm (hälli vard). Poeglapse juures tähendanud see kindlust, au ja vahvust, tütarlapse juures aga õrnust, au ja järelandmist.
Vana usku
Kui kevadel lepp urvas, tähendada see head kaerasuid, kui kask - rüa- ja kui haav - adrasuid.
Enne jüripäeva ei võinud peremees midagi metsast seljaga koju tuua ega ka karjus karjavitsa. Sündis seda, siis oli õues palju ussa.
Siga tapetud ikka noorel kuul, siis ei ole liha kokku läinud.
Kuidas kõige esimesed hiired ja lutikad on saanud
Ühel peremehel olnud väga kõhn hobune, kes enamb tööd teha ei jõudnud. Tema viinud hobuse metsa ja sidunud puu külge kinni ning ütelnud: "Kurat võtku sind, mina enamb sinu ei taha. Tööd sa mulle ei jõuva teha ja nahk ei ole ka midagi, mis ma sinult saan."
Jätnud hobusa sinnapaika ja läinud ise ära koju. Aasta perast läinud mees metsa kõndima ja leidnud oma hobusa, kes tubli ja ilus olnud. Mees mõtelnud: nüid olen õnnega koos, aasta perast tõin kõhna hobuse siia, nüid viin tubli koju, ja tahtnud hobust koju viia, aga vanasarvik tulnud juure ja ütelnud: "See on minu hhobune. Sa ise -kinkisid tema minule ja nüid tahad jälle ära viia, ei seda ma ei luba."
Küll tahtnud mees hobust ära viia, aga vanasarvik ei lasknud. Siis hakanud nemad kauplema. "Ühe ainu tingimesega annan mina sulle hobesa kätte," ütelnud vanapoiss. Nimelt kui sina minule mihklepäeva õhtu tilk verd ja suutäis liha annad, siis võid hobusa ära viia. Mees annud ka järele ning kaup olnud koos, aga vanapoiss kinnitanud ikka, et kaup olgu kindel ja pea oma sõna.
Nüid viinud mees hobusa koju ja teinud temaga kuni sügiseni maruliste tööd. Aga mida lähemale mihklepäev jõudnud, seda raskemase läinud mehe süda. Ja ootnud ikka külalisi, tapnud sigu ja lambaid külaliste tarvis ja olnud ikka mures.
Sel korral juhtnud ka üles sant sinna talusse tulema. Sellele jutustanud peremees oma hobusa loo ära ning küsknud tema käest nõu. See olnud just mihklepäeval. Sant, kes üks nõid on olnud, ütelnud: "Sul on vanapagana enesega tegemist. Mees, kes seda ei olevad teadnud, ehmatanud väga ära ning palunud santi omale abiks. Sant lubanud ka mehe tahtmist täita ja küsknud peremehe käest peiteld ja oherdid. Peitliga löönud tema prao seina sisse ning oherdiga lasknud augu seina ala.
"Ei nemad taha mitte lambaleha ega -verd, vaid sinu enese," ütelnud sant. Kui peremees seda kuulnud, palunud tema väga santi ning lubanud temale head maksu, kui tema vanapoisi ära ajab.
Nii kui pimeks läinud, tulnud külalised kui kilin ja kolin ukse ette. Peremees tahtnud välja vastu minna, aga sant ei lasknud, et las nemad sisse tulla. Siis tulnud vanapoiss oma sellidega sisse ja tahtnud peremeest ära viia, aga sant ütelnud: "Muist saagu teid hiirteks seina alla auku, muist lutikateks seinalõhe vahele." Sest saadik olevad meil lutigad ja hiired ja, vanapagana sugust.
Kes teab, kas tema on vana. Mina kirjutasin tema küll ülesse.
Vana usku
Kui puid lõhutud, ei tohitud mitte puud kisa pidi kokku jätta. Siis jäävad lõhkuja lapsel keel sündides kinni.
Vana usku
Kui lehmapiim veninud, antud lehmale kadajaleemi, siis läinud piim hääs.
Vana usku
Siga pidavad noorel kuul tapetama, siis ei minevad liha kokku.
Kooritud vitsaga ei tohitud elajad lüia, siis hakanud punast kuskma.
Kuressaare valla laulude heinamaa. Endriku karjamaa juures kutsutakse Kunge laan. Seal on ka Kaanjärv. Arvata ühe vakamaa pikkus ja poole laius. Vanast enne on tema suurem olnud, nüid on tema kinni kasunud ja kõigub jala all, kui peale lähad. Seal olevad vanast palju verekaane olnud ja nüüd on tema nimi Kaanjärv.
Oma talu maa peal kaasikud kutsutakse Järvesaadu kaasik. Karjamaa peal põndukast maatükikesest kutsutakse Viinapõline.
Karjapoisi hirm.
Üks karjapoiss vandunud väga hirmsaste ja hüidnud va sarvilist tihti appi omale karja hoidma. Küll hoiatanud vanemad inimest teda nii vandumast, aga poiss ei kuulanud sellest midagi. Kord olnud elajad temal metsa ära kadunud ja tema hakanud jälle nii hirmsaste vanduma, et las aga olla. Otsinud elajaid, aga ei leidnud kustkilt, istunud kivi peale maha ja põhjanud ikka edasi. Siis hakanud korraga kivi liikuma ja suur must lehm, ilma sabata, tulnud kivi alt välja ja putkanud metsa. Kõik puud käinud looka, kust lehm oli läinud. Ei tohtinud karjapoiss enamb metsaelajade järele minna, läinud nuttes koju, kutsun perenaise. See otsinud elajad metsast üles ja ajanud koju, sest see olnud ligi õhtud. Sestsaadik poole poiss enamb nii vandunud, vaid iga kord, kui metsaelajaid läinud otsima, heitnud ta ikka ristikse ette ja kõige oma eluajal ei ole tema enam va sarvilist hüidnud.
Lõpp.
Vanatüdriku eksitus ehk eksitee
See olnud sel ajal ennemuiste või vanal ajal kui naised hamet ehk särka palvemaja juures ükstõisega vahetanud. Jäänud ühe pühapäeva õhtu, üks vana poolen eksinud tüdruk hildaks palvemaja juurest minema. Tema elanud Hansuveski talus ja käinud Tarvastu palvemajas. Õhtu hakanud väha vihma sadama ja läinud pimedaks. Hiiukse metsa jõudes hakanud ühekorraga kuu heledaste paistma ja tema kõndinud nii kui postimaanteed mööda - väga sele ja tasane olnud see tee. Näha muud, kui komistanud ühteviisi. Korraga hakanud kaks saksapoissi tee peal tantsima, nii et tolm mööda pead üles käinud ja kutsunud teda ka enese seltsi tantsima. Türuk hakanud püha Jüri kutsikaid saksu ära murdma kutsuma, aga need naernud selle peale ja kutsunud teda ikka enese seltsi tantsima.
Siis hakanud tagurpidi issameied lugema, aga ei midagi, hullemaks läinud saksad veel oma tembutamistega. Korraga hakanud Hiirikse kukk laulma ja tema leidnud ennast sügavas metsas, kõik sopa ja mudaga koos. Ei maanteed ega kuupaistet kuskil, vaid kottpime öö olnud, nii et sõrmegi suhu ei ole näinud pista. Ka tantsijad olnud kui tina tuhka kadunud. Siis alles tütruk saanud aru, et tema vanapaganade küüsis olnud. Kunagi kord ei tohtinud tema enamb, nii hildaks palvemaja juure jääda särgi vahetust ootama ja läinud ikka iga kord selle riidega koju, kellega ta sinna tulnud. Selle peale, arvates, et selleperast olevad tema eksitust kõndinud. Sellest saadik hakanud särgivahetus ikka vähemaks jääm kuni tema suutu kadunud. Lõpp.
Noorel kuul ei õmmeldud hammed (särke), need pidada sügelema.
Kui kuustel käbisid ei ole, siis ei saada sel aastal linu.
Jaanipäeva öösel võetud piibliraamat ja valge lina, mintud metsa, otsitud maarjasõnajalg üles, laotatud lina peale ja loetud nii kaua piibliraamatud kuni sõnajalg ära õitseb. Siis võetud õis ja viitud kodu, aga kodu minnes ei tohitud tagasi vaadata. Selle õiega pidada kõik kätte saama, mis aga soovid. Ütle aga soov ja liiguta sõnajalaõit, siis saab kõik sündima.
/jaanipäev/
Kõige paha ja õnnetuse hoidmiseks käinud peremees kõik see öö oma krundi ümber ja pistnud lehtlisi oksakesi põldude peale.
Kes musta hobuse rangide läbi jaaniöösel aknaaugust läbi välja vaatab, see naeb kuradit raha lugevad. Kui härjaikke raha peale viskad, siis saab viskaja selle, mis härjaikke alla jääb omale.
Jaaniöösi võisivad nõiad kõige suuremat kurja teha, ka inimesi hundiks muuta.
Kui jõuluaeal palju maratsedi (hullati) südsu (õlgede) peal, siis olla rukis lõikuse aeal sasine.
Vanalkuul ei pantud sigu nuuma peale - need ei võta rammu. Ka vanalkuul tapetud liha olla ilma tuluta ja kahaneda palju ära, seda kõike tehti noorel kuul.
Ka arvati, et vanalkuul raiutud puu kannud enam ei võrsu.
Vanal kuul savitadi ahju, siis kaduda ritsikad (kilgid) ära.
Kui taheti tulihända kinni panna, siis loeti tagaspidi kolm korda issameie ära ja tõmmati hame (särgi) pääauk kuni alla ääreni lõhki. Siis jäänud tulihänd seisma.
Taheti tulihända kinni panna, siis üteldi: "Tere, tere, hiilaspää isand!" Taheti teda lahti lasta, siis üteldi: "Tere, tere, sa siakusi!"
Andis vanamoor sündimise aeal koerale võidleiba, siis ei olnud koerad selle inimese peale kurjad, kelle sündimise aeal leiba anti.
Tüdarlapsele võeti esimeseks mähkmeks meeste hame ehk püksid. Sellega arvati täiskasvand neiule ruttu peigmees tulevad. Poisslapsele oli aga esimene mähi undruk, körtsik, sõuke, pallapoolik või naisterahva hame, siis ei põlgand neiud teda.
Esimene viht, kellega tütarlast vihuti, viidi vanamoorist tõiste nägemata õunapuu juure peale, kes maitsevaid õunu kandis, et neiu noorelt mehele saaks. Nägi aga keegi viha viimist, jäi vanakstüdrukus.
Esimese korra karja metsa minemisel pidi karjane vitsa kodust ligi võtma ja enne, kui ta loomad väravast välja laskis, pidi ta tõine kord tõisele poole väravat vitsaga lööma ja isi ütlema: "Siit piima, siit võid!"
Lendas ronk üle karja, siis pidi karjane teda nõnda teretama: "Tere, tere, valgelind. Sinul pesa poegi täis, meil on laut lambaid täis." Siis ei viia ronk lambaõnne ära.
Kui ronk üle karja lendab, siis arvati temal raipeluu noka vahel olevad ning ta laskvad selle luu maha karja sekka ja kes loom seda luud kõige enne haisutab, minevat hulluks. Selleperast oli karjastel kohuseks kaugelt tulejat ronka nõnda sõimates ära hirmutada: "Ronk, ronk, valgelind, viisrävak, pastlapaik, tulitukk, ahjuhark, mine üle küla karja, ära tule üle mede karja."
Pulmaõlle tegijal pidivad punased kindad käes olema, humalaid sisse pannes pidanud hüidma: "Õitsatsah." Siis tulla häste punane ja kange õlu.
Roosi sõna.
Seitse sasele saamene
Palas palas palas
Oh issand! Mine ära.
Roosi tähed kirjutadi:
A.S.S.O.R.
A.L.L.J.P.
R.O.S.A.J.
J.L.L.J.T.
/roos/
B.L.J.T.
G.E.N.E.
B.O.L.S.
/Roos/
S.A.T.O.R.
A.R.E.P.O.
T.E.N.E.T.
O.P.E.R.A.
R.O.T.A.S.
/roos/
A.M.O.R.
M.J.L.O.
O.L.J.M.
R.O.M.A.
/roos/
R.O.O.S.A.
B.E.L.L.A.
A.L.L.E.R.
P.A.P.E.R.
Nikerduse sõnad.
Nikerdus nimetamata,
Liiber, laaber lausumata,
pikka puusse puutumata.
Jeesus läks jalgsi kirikusse,
ei olnud härga ega hobust ette panna,
kõik olivad punase lõngaga ära pood
ja sinise lõngaga kinni seot.
Kuuseleht, kaseleht, haavaleht, lepaleht,
viidi väädi undi vändi. Aamen.
ehk: Nikerduse sõnad
Piu, pau, siu, sau,
habedise haide aamen.
Jeesus käis aost aida mööda,
kivist silda mööda,
isi likatas, isi läkatas.
Aamen. Aamen. Aamen.
Käis mägist maada mööda,
Jordani jõge mööda,
Viht, pada, pang käes. Aamen.
Veri soonel sobitagu,
säsi kokku säädigu.
Siin on see, kes sind kokku säeb.
Issa meie, kes sa oled Taevas j.n.e.
ehk: Nikerduse sõnad:
Kivi, meri, maa ja taevas,
Oli, kellele abi tarvis.
Armas Jumal tule appi.
Jeesus Kristus läks Peetrusega kirikusse
pikken põrutas, maa värises,
hobune kohkus, Jeesus kukkus põlviti maha
lugema ja laulma ja soovi soovima
Jehoova nimel. Aamen.
Väänduse sõna
Nikerdus nimetamata,
liiber-laaber lausumata,
pikka puusse puudumata,
viindus-väändus vääramata,
luu kokku, paa loks. + + +
Valu äravõtmise sõna
Oh meie Issand Jeesus Kristus, sina said kolmest juudist haavatud. Sinu haavad ei valutanud ega teinud häda ega ei paistetanud. Siis kadugu selle inimese valu ka ära sinu nime sees ja Jumala isa ja poja ja pühavaimu nimel. Aamen...
Seda üteldi kolm korda, siis pidi valu ära kaduma.
Põletud valu ära võtta
Nii kõrge kui taevas,
nii sügav kui meri
nii külm kui surnu käsi
nii kadugu see põlend valu.
Jumala see Isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen.
Ussi sõna
See uss nõelas,
Maarja ütles: "Jeesus, vannu, et see kihvt välja lendab.
Siis lennaku ka Jeesuse nimi, kui selle kolme haava kihvt välja lendab, sest Jeesus ole abimees ja hoia selle kurja ussi eest.
Noomit Paatre Viile Sanctus Aamen.+++
Vere kinnipanemise sõna.
Meie Issand Jeesus Kristus, sellel oli kolm lille südame peal kasvanud. Üks oli Jumalast, tõine oli inimestest, kolmas oli Jumala tahtmine. Siis sündigu Jumala tahtmisega, et selle inimese veri ka kinni jääb.
Jumala see Issa ja see poja ja püha vaimu nimel. Aamen.
Kohtus käimise sõna
Tere, tere, mõrtsukas,
mina olen joonud Kristuse verd.
Jumal olgu minuga,
poeg olgu sinuga,
püha vaim mõlematega
seni kui meie armu seest ükstõisega lepime.
Alt mina võidan sind,
keskpaigast pean mina sind,
ülevalt vaatab Jumal.
Jumala see isa ja poja ja pühavaimu nimega. Aamen.
Karjatse laul
Vihmakene, vellekene,
Uokene, omatsekene,
ära tee minu likesse.
Mul ei ole kodu, kun ma kuuva,
tare ei, kun ma tahenda.
Kodu mul suure kuuse alla,
tare mul laia tamme alla.
Tule, tule, tuulekene,
vii ära vihmakene.
Vii vihma Virumaale,
aa uogu Harjumaale.
Virun vihma oodetasse,
Harju kaara kõrbunessa.
Kass ja koer
Kass oli ennemuiste omale tare ehitanud ja kutsunud omale ka koera abiks. Aga koer ei võtnud kassi nõu kuulda, vaid ütelnud: "Mina ei hakka küll seda vaeva nägema, parem võin väljas magada. Pistan nina saba alla, siis on sooja küllalt."
Sestsaadik on kassil hea põli. Magab alati soojas toas kuna aga koer väljas peab valvama.
Mispärast sepp rikkaks ei saa?
Ennemuiste annud sepp haamre oma poja kätte ja käskinud teda haamert vahelt jalge visata öeldes: "Nii kaugele, kui sa haamre viskad, nii kaugele saab ka edespidi sepa rikkus ulatuma. Pojal olnud pitk vammus seljas, selleperast ei ole haamer kaugemale läinud, kui kukkunud sinnasamasse jalgade vahele maha. Selleperast olevad nüüd kõik sepad vaesed.
Mäed ja järved ja muud tähtsad kohad
V-Võidu nõmmes Sutemägi, Konnaraav, Pimelohk, Mälgu talu heinamaa kesk nõmme, Punna kraav. Orika talu maa pääl on Saarmaorg ehk Koordikoldeauk. Ira talu maa pääl Ruunamägi ja Haavalohk. Muhulase talu maa pääl on Rebasemägi, mis vist sellest oma nime on saanud, et sääl endistel aegadel palju rebasid on nähtud ja Pikkmägi. Puhkru talu maast läbi joookseb ojakene nimega Härjaoja. Jakobi m. p. on Kalmetemägi, mis sellest oma nime on saanud, et sinna ennemuiste surnid on maetud ja kust veel nüidsel ajalgi mingid vanu asju on leitud nagu surnuluid ja reesisid. Maranamägi, kust teetegemise kruusa kannetud /murdunud leheäär/.
Vanad arstimise sõnad ja arstimise kombed
Kõhuhaiguse arstimine
Kätega pitsitakse kõhtu ja loetakse isi neid sõnu:
Kiirmus, kaarmus,
harakale haigus,
varessale valu,
musta linnule muu tõbi
lapse kõht terveks.
Poukjärv, Vendjärv, Nikerjärv, Koitjärv, Mähustejärv, Pedaslaugas, Lohjajärv, Võlendikujärv.
Hansust
Teisendid
Kord istunud Hans Võltõjärve kalda ääres ja teinud viisupaelu. Vanapagan astunud juurde ja küsima: "Hantsuke, pojuke, mis sa nende nööridega teha mõtled?" Hans kohe kavalaste vastu: "Tahtsin seda va järverisu ümber piirata ja teelt eest ära vedada. Iga kord kui tartumaal käin, tee maailm ring ümbert järve."
Vanapagan kohe haledaste paluma: "Pai, Hansuke, nõua, mis sa nõuad või tee, mis sa teed, aga jäta see järv alali! Sedaviisi ep minul, mu naesel ja lastel elukohta on. Kui sa järve ära viad, kuhu meie siis veel kiigele läheme!"
Suure tingimisega lubanus Vanapagan Hansule kolm tündrit kulda, et see järve alali jätaks. Hans koristanud kulla kodu ja naernud enesele pihku.
Muinasjutt
Jõulupühad olnud ukse ees, laupäev käes, kehval saunamehel ei olnud puupulgakest, mis ahju ehk paja alla panna. Mõtelnud: "Lähen kord metsa kelguga õnne katsuma, ega kallil ööl metsavahti hulkumas ei ole! Mõtelnud ja läinudki. Saab metsa, hakkab raagusi korjama, kuuleb, mis ime kohin ja sahin see ometi on?! Vaatab ümber, kas metsavaht vahest saaniga ei sõida, näeb: üks imeline loom tuleb lund mööda puude vahelt, must nagu vares, pool lennates, pool jookstes tema poole ja kaks hunti kannul. Saavad tema ligidale ja imelik loom paneb kui orav mööda mända ülesse, et aga küined rabisevad Saab puu otsa ja muudab ennast mustaks meheks; hundid puu all põleva silmadega vahtima ja kiunuma.
Viimati tuleb teine hunt mehe juure ja hakkab teda hõlmapidi puu juurde tassima, et mees männa maha piab raiduma. Mees saab aru, et vana sõber puu otsas muud ei ole, kui vanakuri ise ja asub puud raiduma Vanapagan puu otsast sõnnoga ähvardama: "Kui sa raiud, siis ma su nahka panen! Või sina tohid kallil ööl metsa vargile tulla!"
Mees hirmub ära, lööb kõhklema, ei tea mis teha! Hunt aga hambad irevile jälle mehele hõlma otsa kinni ja ähvardab meest omalt poolt mokka panna. Mees heidab ristikese ette ja hakkab jälle puule pihta andma. Nüid vanapagan ähvardamise asemel paluma: "Pai mees, jäta see puu raidumata! Ma juhatan sulle suure varanduse, mis su lapsed ja lapselapsed veel rikkaks teeb. Külatänava esimese käänaku peal värava posti all on suur raudkast kuldrahaga. Võta see omale, aga ära raiu puud maha!"
Mees lööb mõtlema, aga joba jälle hunt mehe kallale. Viimaks saab otsusele: kui Vanapagan otsas on, kes seda kasti siis veel valvab, selle saan muidugi omale. Raiub ja raiub, kuni puu juba liikuma hakkab. Teine hunt seisab puu all, et vanapagan mööda puud maha joosta ei saa, teine seab ennast sinna kohta vahti, kuhu arvata puulatv piab langema. Puu prantsatab maha, mees ei kuule ega näe muud midagi, nii et hundid värinal ja kärinal ühe musta asja kallal kisuvad. Viimaks jääb kõik vagusi ja pole vanapaganast muud järele jäänud, kui tükike karvast nahka.
Hundid tulevad tema juurde, lakuvad ta käsi ja saadavad teda siis nagu kaks "ajutanti" kuni juhatud väravapostini, kus nad kangeste kaapima hakkavad. Mees saab aru, mis lugu asjaga on, tassib kelguga puud kodu, annab vanamoorile käsu saun soojaks kütta ja läheb ise kelguga jälle värava juurde. Aga mis imet näeb ta siin: huntidel kast välja kaabitud ja august välja tassitud, teine hunt istub nagu mõni saks kasti otsas ja teine piab väraval vahti. Mees tassib kasti kodu ja piab soojas saunas rõemsad jõulud.
Aga kauaks see rõem kestab. Pärast pühi on mõisahära kuulda saanud, ei mees kõrtsus kuldraha ära vahetanud, laseb hobuse ette rakendada, sõidab saunamehe juurde ja hakkab sellega kärkima: "Kust sa kulla said? Silmapilk anna siia! Muidu lasen sind läbi lipu ajada ja saadan Siberisse!" Mees mõtleb: "Armas vale, aita nüüd!" ja kostab "Paljuks minul seda kulda on, ainult paar kamalatäit! Metsas Kullaharu kuusikus teist terve vana süteauk täis!"
Härra kohe meelitama: "Ära sa sellest kellegile ütle, muidu lasen sind võllasse tõmmata. Sõidab kodu, uus hobune veuvankri ette ja otsekohe Kullaharu kuusikusse üksipäini kulla järele. Kolme päeva pärast leiti suure otsimise varal ainult vanker Kullaharu kuusikust, härrast ega hobusest ei olnud muud järele jäänud, kui hobuse saba ja härra suur varvas. Rahva sekka lagunes teatus, et hundid härra ja hobuse nahka pannud. Nüid ei olnud saunamehel enam kedagi tagakiusajat, rändas ära teise kohta ja elas kui parun.
Taari laul
Mede taar hapneme,
külanaise kakleme.
Oma naise otseli,
perenaise perseli,
külanaise kükili.
Mede taar hapneme.
Huh, hui, hui, hui,
kes kaeb see kaklema lääb,
kes maitseb see maha satab.
Kui küla koer pääle tuleb, siis peab ütlema:
Koer esane, koer emane,
koer libane, koer labane,
mine kodu perenaise perset lakma.
Siis jätab koer kohe haukumise järele ja läheb ära.
Kui lehm puseb tõist lehma, sis peab üte tüki leiba võtma ja ütese korda pika tahilise nõglaga läbi leva pistma, aga esi ei tohi mitte häälega lugede: üits, kaits jne., vaid mõttega ja sis lehmale süüva andma, siis saab lehm terves.
Kui mõne inimesel või elajal täie sellan om, sis piab püssi võtma ja seitse täie võtma ja püssi sisse paneme, ja sis püssi otsa põhjapoole läbi aja pistma, ja esi ütlime, ku valla lased: "Kust te tulite sinna minge."
Sis kaove täie kohe selle inimese sellast ära ja lääve selle selga, kes neid pands.
Kui mõnel latsel kõtt valuteb, siis sii peab ütleme kedsi kõttu pitsiteb:
Kiirmus, kaarmus,
harakul haigus,
varesel valu,
musta linnul muu tõbi,
mede latse kõtt terves.
Sis saab terves kõtt.
Vanarahva arvamine on, kui kuskilt vana kalme (surnuaidade) pealt puid tood põlete, siis tuleve uisa majja ja pistave kik looma ära.
Kui kuu selili on, siis saavad selle kuu sees palju surma ehk lähevad ilmad soemaks.
Kui lambaid pestaks, siis kui nad veest välja lastas, visatse veel vett järele, siis tooved lammas paar talleksid. Esi üteltse kah: "Paar poigi perra, paar poigi perra!"
Kui talvel ühtepuhku puud härmas on, siis on suvel põud.
Kui küla koer pääle tuleb, siis peab koerale ütleme:
Koer esane, koer emane,
koer libane, koer labane,
mine kodu perenaise perset lakma.
Siis lähved koer kohe ära ja jätved haukmise järgi.
Kui välk mõne puu või maja põleme lööb ja seal tuld võtad piibu pääle, siis lööb välk selle inimese surnus.
Kui siits sõrme sehen om, või kus tähe (see on, kui kuskilt umbsi üles aab.), siis piab kura nimetsisõrmega sinna pääle kolm risti tegeme ja isi ahvaltama nende sõnadega:
Siits, siits, kau ära, kau ära,
võtan toki toomingista,
pika malka pihlakasta.
Kau ära? kau ära, siits-siitsikene.
Siis siits saaved kohe terves. Siits kartved õige pihlakamalka ja toomekeppi.
Täh. Niimoodi arstitse praegu veel siitsi, aga ei või öelda, kas niisugusel arstimisel ka midagi terves tegemise võimu on või ei ole.
Kui kangast telgede pääle aetakse, tõmmatakse "käänikaikad" ruttu lõngapoomi nukkadest välja, visatakse telgede alla ja sõnatakse: "Hüpates ülesse, karates maha!" Siis saab kangas ruttu maha koetud.
Kui taari (kalja) tehakse ja uude pääle kallates, siis muutsutedes kolm korda mokkega ja üteldes:
"Mede taar hapnema,
külanaese kaklema!
Kes joob see joobnuse jääb,
kes maetseb see maha sadab.
Enam on vil'l'ä väeke
ku humala hääke.
Lapse "kakert" antakse kõige päält koerale, siis ei ole koerad selle inimese pääle elus kurjad ega pääletikkujad.
Kui sauna minnakse ehk suud pesetakse, siis süllatakse enne pesema hakkamist kolm korda selle koha pääle, siis ei hakka sügelise, maalise jne. külge.
Tulekahju ja muu õnnetuse ajal öeldakse need sõnad:
Issand heida ette härjanahk,
too ette tuline mõõk,
pane ette palav raud,
viska ette veskekivi,
ma tahan sulle tuhande võrra tagasi tasoda.
Amen!
Vanad rahaaugud
Läänemaal Merjamaa kihelkonnas Vaimõisas vesiveske allpool tammi on üks jõe hauakoht ja kaldad on jõeveega tasa ja peab väga sügav olema, siis sealpool nimetavad neid sügavusi jões haudadeks. Senna hauda on üks tütarlaps hobuse ja vankriga jõepõhja läinud, kui ta sealt kohast üle tahtnud sõita, nenda kui see jõgi pealtnäha väga kitsas on, kui ühe oeja sarnane, kelle kaldad juba kokku olivad kasvanud, kes oma sügavust võerale palju ei ilmutanud.
Aga peale tema uppumist olivad mõned inimesed suve aeal üsna selge päävaga seda tütarlast hobuse ja vankriga jõepõhjas näinud, sest see jõeäärne on ilus aasa heinamaa.
Ja teise suve oli jälle nähtud, siis katsunud teda välja tõmbata, aga see töö ei ole neil mitte korda läinud. Jõe põhjas vesi löönd ennast segaseks ja see lapsuke kadund vaatajate silmast ja peale seda nimetavad seda kohta Neitsihauaks.
Ühe naisele ööldud unes: "Mine neljapääva õhtu senna suure kivi juure, mis teie tua ees on, ja kaeva päävatõusu poolt küllest, siis saad selle rahakatla kätte. Aga ära omale abi tarvitada, seal juures pead üksipäini seda korda saatma."
Homiku tõusnud naine üles ja mõtlenud oma une peale ja olnud väga rõemus selle juhatuse üle ja oodanud igatsusega neljapääva õhtud. Pea jõudnud ka see aeg kätte, millal rahaaugule minna. Naine läinud tähendud koha peale ja alganud tööle, aga see kaevamine pidi nii salaja olema, et keski ei pidand nägema. Naine oli juba nenda palju kaevanud, et juba katla pealmine kord naisele silma paistis. Süda rõemuga täidetud töötas naine edasi, aga õnnetuseks sel silmapilgul astus tema oma mees kaevaja juure ja ütles: "Mis kuradi rahaaugu kaevajaks sina oled hakanud, et sul päävast aega ei ole järele jäänud."
Aga ehmatust, mis sündis nüüd! Üks hirmus mürin ja paukumine sai kivi all kuuldavaks mehe teadmata naljakõne pärast ja rahakatla vaumine ehmatas mõlemid ära, et peale mürinat sõnakest ei saanud rääkida.
Pärast küll kaevanud sealt kohast, aga ei ole enam kedagi nähtavale tulnud. Nenda vaus naise õnn maapõhja.
Ühe mehele oli unes ööldud: "Sinu vasikakoplis suure tomminga all on rahaauk. Mine neljapääva õhtu senna tommingapuu juure, arvata sada sammu puust eemal pead sina neljakäpakile kuni rahaauguni minema. See rahaauk põleb põhjapool külges. Ja pead omale kaasa võtma ühe kolmetahulise nõela ja seda pead senna rahaauku viskama, kui senna oled jõudnud. Aga kui sinul selle tee peal tuleb olgu mis loom tahes vastu, ära neid karda ja ära ka tagasi vaata, olgu missugused need loomad on, ees ehk taga, aga sina mine julgesti edasi. Ehk keski sinuga tahab rääkida või midagi küsida, ära neile midagi vasta enne kui rahakatal sinu kääs on. See katel põleb ja on punane kui tuli, aga hakka julgesti kinni, see ei põleta sind, kui oled aga nõela tulesse viskanud."
Mees ärkab ülesse ja naeratab oma õnne üle, mis temale soovitakse, paar pääva kuni neljapääva õhtuni. Hakkab nimetud rahaauku juure minema pea mõtted täis, et varsti rikas mees olen. Selle mõttega ei tunnud ta ka kõige vähemad hirmu. Puu paistis juba eemalt ühe väikese tulekumaga, aga kedagid vaimu põlnud ta veel näinud. Pea oli ta seda arvanud, kus pidi neljakäpakile hakkama minema, heitis käed maa peal minemesse tarvis ja hakkas minema. Ei olnud paari sammu läinud, kui üks punane koer vägise tahtis tema kintsu kinni hakata, aga tema arvas, et ta koerast üle on. Ja vähe maad edasi minnes kuuleb ta oma järel ühe härja hirmsa röökimisega tulevad nii, et oleks meest purustanud. Peale seda olid kõiksugu loomad, kes hirmsad tükid tegivad, mehe ees ja taga. Pea oli mees rahaaugu juures. Aga kuidas ehmatas tema ära, kui rahaaugu ääres kurjavaimu nägi suure rautharkidega raha ümber liigutavad.
Mees astus julgesti katla juure, kurjad vaimud olid küll vastas ja sülitasid tuld välja ja tahtsivad oma harkidega meest läbi pista, aga mehe käes oli kolmekandeline nõel, kes kõik kurjad vaimud eemale aeas. Siis viskas tema selle nõela põleva katla, aga selle peale sündis üks hirmus paukumine ja pragin, nenda et see mees sellest suurest mürast maha kukkus ja tükk aega uimane maas olnud. Üles ärgates ei olnud enam kurjavaimusid näha. Seal, kus eila rahaaugu tuli oli põlenud, oli suur hulk kuld-ja hõberaha maas. Nenda oli see mees korraga rikkas saanud.
Ükskord olnud üks rikas mees ja tunnud, et temal surm ligi on. Võtnud oma rahakasti ja matnud selle maha ja lugenud ise need sõnad sealjuures: "Rahakastikene, ära enne ülese tõuse, kui sinu peal üheksa venna veri on valatud" ja läinud siis ise minema. Aga minia on seda kõik salaja kõrvalt kuulnud, mis vanamees tegi ja rääkis.
Peale vanamehe surma läinud minia rahakasti ära tooma. Ta näinud küll jo et üsna maapinda vanamees rahakasti oli matnud, aga kõik tema otsimine oli ilmaaegu. Ta kaevas küll paar jalga sügavasse, aga rahakast jähi ikka kaduma.
Aga minia oli kaval, ta teadis ka selle vanamehe tõutuse. Läks kodu ja tõi sealt ühe kana pojad, üheksa kukke ja tappis need seal rahaaugu peal ära. Kui viimane oli tapetud, tõusis rahakast kõlinal minia ette maa peale. Varandus oli naisterahva omanduseks jäänud.
Ükskord mees künnud oma põllumaad, paar härgi olnud härgi olnud adra ees ja künnud üsna kiireste edasi. Äkiste jäänud härjad seisma, tema sundinud härgi edasi, aga põle mitte paigast saanud. Küll mees tõstnud adra tagasi ja igale poole, aga paremat ühtigi, nenda kui oleks tema kivi taha tinutud olnud.
Mehe hing saanud täis ja annud härgadele pihta piitsaga ja hüüdnud vana teopoisi moodi: "Tuline kurat sul nüid siin adra taga on!"
Selle sõna peale tõmbanud härjad kõvaste ja adra tulnud lahti. Paar sammu eemale kündes ehmatanud ära nenda kui vauks maa tema jalgede alt. Suur mürin ja kolin ja kõlin sai mehele kuuldavaks. Kui mees jälle kündma hakkas, nägi oma imeks, et adra otsa rahakatla sang oli jäänud. Tema kurja sõna peale oli katal maapõhja tagasi vaunud ja põllumees oma õnnest ilma.
Vaenemees ja rikasmees elasid ühes külas ligistiku. Vaesel mehel tuli leivapuudus, läks siis rikkamehe käest vilja lainama, mis ka heameelega temale lubas. Vaenemees sai rikka käest vaka vilja selle tõutuse peale, et sügise, kui leikus möödas on, et siis ära maksab.
Sügese jõudis kätte, aga vaene läks rikast paluma, et tal ei ole nüid mitte võemalik maksta sel sügisel. Rikas aga ei nõudand enam vilja vaesemehe käest: "Sena ei jõua minu võlgu ara maksta, see on parem kui sa seda head mulle teed, kui mina ära suren, siis mata mind maha, oleme tasa." Vaene oli selle kaubaga rahul.
Varsti selle järel suri rikas mees ära, aga vaene pidi oma sõna pidama, läks ja pani surnukirstu oma vankre peale ja sõitis teatud teed kiriku poole. Aga öö jõudis peale ja vaenemees ei jõudnud mitte sel pääval kiriku juure, jäi siis surnuga ööseks tee peale ühte väikese metsatuka sisse hobust puhkama. Tegi tulelõkke ülesse ja leigas põesast silguvarda ja hakas siiga küpsetama omale õhtusöömaaeaks.
Äkiste sündis üks hirmus pauk surnukirstu juures. Rikasmees astus välja ja ütles: "Sa küpsetad silku omale, mine too mulle ka üks silguvarras, ma tahan ka silku küpsetada."
Vaenemees läks nüid hirmuga silguvarrast metsast otsima. Tõi ühe paraja varda. Rikas seda silgovarrast nähes sai õige vihaseks ja ütles: "Mis ma sellega teen, see on sulle paras perse taguda, mine too uus."
Vaene jo läks uut tooma. Tõi nüid ühe rehavarre jämeduse, aga rikas ütles: "See on veel peenikene, mine ja too veel jämedam."
Vaene läks ja tõi kolmat korda ühe reeaisa jämeduse. Sellega oli rikas rahul.
Aga sel samal silmapilgul tuli üks mees kange aeamesega nende juure, see oli Püha Jüri ühe hundi selgas. Kui rikas mees neid nägi, hakkas kiunuma ja pistis jooksu, aga Püha Jüri käest ei pääsnud tema mitte kaugele. Kui varsti mehe ligedal üks hirmus kisa ja vingumine oli kuulda, kus hunt rikkamehe kätte sai, ja pärast vaenemees vaadanud seda kohta, olnud aga natukene rohelist vett maas.
Püha Jüri öölnud mehele: "Viis oma kutsikad olen ma sinu pärast surnuks aeanud ja kuuendamaga sain mina sind veel õigel aeal päästa, muidu oleks ta sind silguvardas ära küpsetanud."
Teisel pääval viinud mees surnukirstu surnuaeda ja matnud maha.
Tartomaal Munamäe peal käinud ükskord kaks meest. Teise mehele tulnud vägise uni peale, ütlenud teise mehele, et hea meelega tahaks ma selle mäe peal natukene aega puhata, aga teine olnd sellega ka nõus, istunud maha ja varsti selle peale uinunud temal seltsimees magama ja see teine jäänud ülesse.
Vähe aea pärast nääb see teine, et selle magaja ninast üks kärbes välja lendas ja ligidale, kus nemad olid, ühe ahervareme sisse puges. Tüki aea pärast tulnud sealt välja ja pugenud jälle magaja ninast sisse. Selle peale ärganud ka mees ülesse. Aga see teine, kes kõige see aea üleval olnud, küsinud temalt: "Mis sina unes nägid ehk kus sa unes ka käisid?" - "Oh küll ma nägin ühe väga ilusa tüki unes. Ma käisin seal kohas, kus kulda ja hõbedad suured hunikud maas olivad." - "Aga kas sa praegu tead veel seda kohta, kus kohas see oli?" - "Siin sellesama ahervareme sees nägin ma seda kullavarandust."
Mehed hakanud otsima ja seda varet lautama. Leidnud nemad pea seda suurt varandusekoobast kulla ja hõbedaga ja pealegi saanud neist väga rikkad mehed Tartumaal.
Pagari mõisa kuivatamise rehe ees mäe sees on unes näidatud ühe mehele, et seal üks tünder kulda ja teine hõbedad ja kolmas hobuserauda on. "Mine senna ja too ära, aga pead ühe raudora võtma ja sellega turkima."
Aga mees ei ole läinud, on kartma jäänud. Nenda on veel praegu see suur varandus seal ja see mees elab ka veel tänapäävani.
Ükskord olnud ühes metsas ühe taloperemehe maa peal suure kivi all palju nõelussa. Rahva jutu järele pidanud selle kivi all üks suur kullavarandus olema, keda need nõelussid seal hoidnud. Neid ussa on mõni ka seal tapmas käinud. Kui ühe ära tapnud, siis tulnud kaks asemele, nenda et lõpetust ei ole olnudki. Hirmuga pannud ussitapjad sealt ikka jooksma. Ükskord juhtunud senna peresse üks vana soldat tulema. Peremees rääkinud soldatile seda lugu. "Kas tahad rikaks saata? Aga sul peab julgust ja ka vaprust olema, kui omale õnne tahad saada."
Soldat küsinud: "Ütle aga mulle, kus kohas võin mina oma vaprust julgusega üles näitada, neid on mul mõlemid, kui aga nende läbi rikkaks võib saada?"
Peremees viinud soldati senna metsa kivi juure ja öölnud: "Kui sina need ussid kõik jõuad ära tappa, mis siit kivi alt välja tulevad, siis saad selle kivi alt ühe suure rahakatla leidma." - "Hea siis kül, aga kui suured usid oled sina siit kivi alt näinud väljas käivad?" Talumees ütlenud: "Kõige suurem üks neist on peaaegu viis sinu mõegatäit pikk, aga teised kõik väikesed." - "Hea siis küll, mina katsun seda varandust selle kivi alt välja tuua."
Soldat piiranud niisuguse ratta, mis viis tema mõegatäit keskelt läbi mõeta oli ja siis teinud selle piire sisse tule ülesse. Varsti selle järele hakanud nõelussid kivi alt välja tulema. Kõik kummardanud soldati poole, aga ta näidanud mõegaga tulesse. Nenda läinud kõik kummardades kästud teed edasi, aga kõike viimaks ilmunud ka ussikuningas välja suure susina, visinaga. Ka tulnd soldati poole ja kummardanud. Pidi ka sedasama teed minema, kus kõik vähemad olivad läinud.
Nüid oli soldati ehmatus suur, kui ta nägi, et peremees oli teda petnud, et ussikuningas oli palju suurem, kui talumees teda arvanud oli. Soldat ütles veel vihaga peremehele: "Sinu pettuse läbi on ka minu surm ühes nende ussidega siin tules. Sina ütlesid, et viis minu mõegatäit tema pikk pidi olema, aga tema on kuus mõegatäit."
Tulesse läinud ussikuninga saba oli tulest välja jäänud ja sellega lõi ümber soldati ja tõmbas tulesse kaasa, kus nemad kõik otsa saivad.
Peale nende põlemist kaevas peremees kivi alt suure rahakatla välja, kulla ja hõbedaga täidetud, ja sai korraga teise abi läbi rikkaks meheks.
Noorelkuul ei tohi ahju parandada, siis lähevad kilgid ahjupragude vahele.
Kui lambaid niidetse, siis teeb niitja kääripäradega lambale risti pääle ja ütleb: "Linapio pikkuseks, odraparma paksuseks! Et vill heaste kasvab!"
Kui pea ära 1ööd, siis vauta nuaga ja ütle:
Kiitsakale kibe valu,
mustalinnul muu valu,
aga mino pea saagu terves!
Siis saavad kohe paramaks ja olevad suur abi.
Kes noores kuus kosja läheb, selle noorik olla kaua ilus.
Sisestas USN
Okaspuid piab noorel, lehtpuid aga vanal kuul raiutama!
Kui leppadel pitkad urvad, siis tulla hia rukkisaak, kui ümmargused, siis odra.
Kui näeripäeval mets vangis, puud lumega paksult kaetud, siis saada sel aastal palju surnuid.
Kui noorel kuul kartulid maha paned, kasvada nad narma, pitka karvaste juurtega, kui vanal, siis saada suuri kartulid.
Kui päiksel sapid ees ja taga on, siis saab suur sadu tulema.
Kui sügisel puude lehed rohkem punased kui kõllased on, see tähendab palju tulekahjusid.
Ki kevadel kuuskedel palju käbisid on, see tähendab sel sügisel rohkem kartuhvlide saaki.
Kui kuu kõrgest käib, see tähendab külma.
Kui kuu madalast käib, see tähendab sooja.
Noorkuu, kui see selili on, siis saab selle kuu sees palju surema.
Kui tähed mitte heledasti ei sära, siis tähendab see niiskeid ilmu.
Kui öösel tähed maha kukuvad, siis lähab ilm kuivale. Säältpoolt, kus nad maha kukuvad, on tuult oodata.
Haavade urvendamine tähendab head kaerasaaki.
Kui leppadel palju ümarikuid urbe on, siis saab näljaaasta tulema, on pikerikud urvad, siis hea leivaaasta.
Kui Koodid-Rehad mardiajal hommikus maha maha lähevad, siis on head viljaaastad oodata. Lähevad nad jõuluks maha, siis on veel paremaid aastaid oodata.
Ööd, mil noorkuu nähtavale tuleb, on sui soojad ja talvel külmad ilmad. Kui kaks ehk kolm päeva pääle kuu loomist head ilmad, siis saab ka edespidi nii olema, on halvad ilmad, siis saab ka edespidi ilmad halvad olema.
Vikerkaar on enamiste õhtu ja hommiku pool nähja, arva põhja, ei iialgi lõunapool. Kui vikerkaar hommikupool on, siis tähendab see head ilma. Kui ta põhjapool nähtavale tuleb, siis toob ta palju vihma. On ta aga õhtupool, siis on head ilma oodata.
Kui kevadi kõige esmalt lauluräästast kuuseladvas näed, siis on külm kevadi, näed teda lennates, siis tuuline kevadi, näed teda maa pääl, siis soe kevadi.
Kui kägu oksa tuleb, siis on külm sui, tuleb ta lehte, siis soe sui ja sellega ühes õnnelik aasta.
Mil kuul kuusekübemed talvel maha tulevad, siis saab sel päeval tõise kuu sees lumi ära minema.
Toomede (remmelgad) rohke õitsemine, tähendab kuiva suvet.
Pihlakate rohte õitsemine tähendab vihmast sügised.
Kirjatlehma (lepatriinu) lendamine näitab armukese kodu:
"Näit, näit, kirjatlehmakene,
kus pool minu peiukene?"
Kuhupoole ta lendab, säälpool teda arvatakse olevad.
Kui noorekuu ajalt tuba savitadakse, siis kaovad kõik prussakad ära.
Kui talvel kange külmaga puud lõksu löövad, see tähendab sula ja soojaid ilmu.
Kui tammedel lehed talveks otsa jäävad, see tähendab arudlast õnneaastad.
Kui aiapuud enne jüripäeva õitsevad, see tähendab varemad sügised.
Kui lapse esimene pesuvesi tuule kätte saab visatud, siis saab laps tuulest rabatud.
Kui sookase lehestest vihaga vihutakse, siis jääb vihtuja süüdikusse.
Kui siga täiekuu ajal tapetadakse, siis ei jää liha sugugi tonnist võttes vähemaks.
Ki veerand- ehk vanakuu ajal tapetadakse, siis lõpeb ruttu otsa.
Kui vähja küpsetadakse, siis kauvad vähjad säält kohalt jõest ära, kusalt see võetud on.
Kui suupesemisevett puude pääle aetakse ja perast seda tulle pannakse, siis lähab suu kärna.
Kui leivad ahjust välja võetakse, siis visatakse puid ahju. Tähendab, siis saab tuleval aastal jälle rohkeste leiba.
Kui vastlapäeval kuu kaheksame päeva vanune on, siis on head aega oodata.
Kui lapsed pühapäeval lõiguvad, siis saavad need laastud pääle surma lõikuja rindade pääle põlema pantud.
Kui sel korral keegi külasse lähab, kui sääl mõni laps on sündinud, siis võetakse, on külaline meesterahvas, sellele kübar pääst ära; on naesterahvas, siis rätik. (Kas sellel midagi tähendust on, ei ole mina siiamaani tääda saanud, või on ta paljalt pruugiks).
Kui Võrtsjärvel talve pragu lõunapool on, siis saab nälg tuleval suil lõuna poole minema; on pragu põhjapool, siis ka nälg põhja poole.
Kui sa aida teed, siis tuleb ära väänetud vitsa otsast ikka tükk ära raiduda, muidu lööb pikken sinna kohta aia sisse.
Kui noorekuu sees metsa raiutakse, siis saab sinna pääle noor mets ruttu kasvama.
Kui keegi saunas tõist inimest vihub, siis loeb vihutav: "aituma, aituma!" jne. Muidu väsuvad vihtuja käsi ära.
Kui ohvripuudest tuli nii ära kustub, et pooled puud põlemata jäävad, siis arvati varsi jälle ohvrile tagasi tulevad.
Kui kuu pääle loomise kolme pääva vanuseks saab, on siis halb ilm, siis on kõik see kuu halb ilm, on hea ilm, siis kõik see kuu hea ilm jne.
Kui õunapuud mõni aasta õitsevad ja sugugi vilja ei kanna, siis saavad nad eestuleval suil seda rohkem kandma.
Kui pääsukesed ja muud rändajad linnud sügise ära kaovad, siis elavad nad seniks järvedes ja jõekallastes, kuni tagasi tulevad.
Kui küüvitsad, näsipuud kevadil lumega ajal õitsevad, siis saab sel aastal ilus lina kasvama.
Kui küüvitsad siis õitsevad, kui lumi on ära läinud, siis saab lina kasv sel aastal kehv olema.
Kui jalakad kevadi rohkesti õitsevad, siis saab sel aastal rohke viljasaak olema.
Kui tähed virvendavad, tähendab sadu.
Kui jõulu ja uue aasta esimesel ööl tähti taevas näha on, siis saab hea noorte elajate õnn sel aastal olema.
Kui sügise palju tühja pähklid on, siis saab ka sel sügisel palju vigaseid kartohvlid olema, sest et see üleüldse vigane aasta on.
Kui seda hamet (särki) selga aetakse, mis noorekuu sees õmmeldud, siis hakkab ihu sügelema.
Hunt, vanapagana vaenlane.
Vanaste sõitnud üks talunaene talve ajal läbi põlise paksu metsa, kust külatee läbi läinud. Kui ta tüki teed oli edasi sõitnud, hakanud hobune norskama ja ree ees kibalema. Naine vaatanud tagasi ja näinud hunti ree kande peal olevad. Küll lõdisenud siis naene hirmu käes ja mõtlenud, nüid on mu viimne elutunnike tulnud!
Hirmu tagasi hoides hakanud ta viimaks hobusele piitsa andma ja sõitnud kaunis tuliste edasi. Aga hunt seisnud ikka ree kande peal. Korraga kuulnud naene metsas hirmus suurt kära ja praginat. Hunt kuulnud ka seda, kohe hüpanud ree kannult maha ja jooksu metsa poole, kus pragin olnud. Naene sõitnud hirmuga edasi. Kui natukene maad oli edasi sõitnud, nägi ta enese eest hunti üle tee minevad, kellel suur hall sokk lõugade vahel rippunud. Nüid alles saanud naene aru kätte, et hunt pole teda murdma tulnud, vaid kurjavaimu. Sellest nimetakse ikka, et hunt ei ole inimese murdja, vaid hoidja.
Ükskord on ühte veikest last üks nõeluss nõeland ja kohe mindud lähema targa juurest abi otsima. Tark lugend ussisõnad ära ja vähe aja pärast tulnd üks uss loogerdes ja kummardades targa juure. Tark on temaga siis taplend ja öeld, et sina ilmasüita last oled nõeland, siis piad selle trahviks lõhki minema. Uis läind vanamehe juurest ära, saand juba reiealuse värava alla, sial läind tema suure pauguga lõhki. Lõpp.
Ükskord läind üks soldat ühe peremehe juure võeraks, kui tema teenistusest välja tulnd. Jutt tulnd jutust ja kõne kõnest kuini viimaks jutt rahaaukude piale keeranud. Peremees ütlend, et siin lähidal on ka üks rahaauk, aga sialt ei saa seda mitte kätte, sest sial on palju uissisid seda hoidmas ja iseäranis üks on suur ja tige, sest tema pikkus on kuus mõegatäit. Soldatil olnd kohe hia nõu valmis, sest temal olnd kuldmõek, last selle nõia juures ära nõiata ja läind senna, kus teatud rahaauk olnd ja mõet selle mõegaga kuus korda ühe ringi ümmer rahaaugu. Teind siis hea tule keskelle ringisse ja ise jäend ringi ääre seisma. Kui südaöö kätte tuld, siis hakand uissa igast äärest tulema karja kaupa ja keda soldat oma nõiatud mõegaga puutund, nied kõik läind senna tulesse ja põlend ära. Kõige viimaks tuld sie ussikuningas suur punane kroon peas. Kui soldat seda näind, hakand tema karjuma ja öeId nüid: "Ma olen kadund, et sina valetasid, peremees, sest sie on üks mõegatäis pikem kui sa mulle ütlesid!"
Soldat löönd seda ka mõegaga ja see läind ka tulde, aga löönd oma saba ümmer soldati ja tõmmand soldati ka tulesse ja nii põlend soldat ka ara. Teine homikul läind peremees vaatama ja leind suure rahaaugu, kus lõpmata kuld- ja hõberaha sees olnd. Lõpp.
Üks kord näidatud ühe naisele unes ja öeldud: "Tõuse üles ja mine ahju taha, kraabi sealt käega kolm korda ja sealt tuleb üks hõbekang välja. Võta see omale ja pool sellest kangist anna oma õele."
Kaks ööd on naist hüütud. Naine mõeld, et see tühi unenägu on ja e ole mitte läind, aga kui kolmandemal ööl veel on hüütud, siis on naene ülesse tõust ja läind, kraapind kolm korda käega ja tuldki hõbedane kang välja ja niipea kui see naise käes oli, hakkas kohe ahnuse juur naise südames võsusi aama ja ta ütles: "Mis ma sest veel õele anda. See läheb mul omalgi tarvi." Ja niipea kui tema seda ütles, kukkus see kang tema käest ma'a ja kadus nii kui tina tuhka maa alla ja ei ole teda enam tänapäevani keegi näind. Lõpp.
Kui majas palju kilka on ja sa neist lahti tahad saada, siis mine too metsast saue ja viska siis pahema käega saue üle õla kolm korda ja ütle kolm korda: "Kilgid, minge metsa!" Siis nemad kauvad vaärsti ära.
Kui mihklepäev noorelkuul on, siis tuleb loomadel põhupuudust, aga kui vanalkuul on, siis ei tule, siis saab igaüks omaga läbi.
Kui noorelkuul saab jahu jahvatud, siis lähevad jahud koitama, aga kui vanal kuul saab jahvatud, siis ei lähe koitama mitte.
Kui metsas käies juhtud valged nõeluissi nägema, siis turka teda raudoraga kolm korda, siis leiad sialt kohalt rahaaugu.
Kui uueaastaööse kolm korda ümmer maja käid põlvili olles vastapäeva ja igal korral tagurpidi Issameied loed, siis ei hakka nõidusesõnad mitte sinu loomade külge ja ei tule mingid õnnetust sel aastal sinu majasse.
Kui sa esimest korda näed teisel langetõbe pial käima ja kui sa siis sel tõbesel särgi seljast ära võtad ja ahju viskad, siis saab sie inimene tõbest lahti.
Kel langetõbi pial käib, siis saab sel inimesel pianahk risti lae pialt lõhki lõegatud ja siis saab üks leivatükk võetud ja senna veresse kolm korda kastetud, mis sialt ristist välja immitseb ja temale siis leivatükk süia antud ja siis saab teda viel kolm korda vastupäeva ümmer keeratud. Siis õmmeldakse pianahk jälle kinni, siis piab sie inimene varsti terveks saama ja tõbest lahti jäema.
Kui vanalkuul saab samblaid kistud ja seinu topitud, siis ei sigi prussakaid ega lutikaid.
Kui rahaauku näed põlema, siis mine ruttu senna ja viska kolmetahuline kinganõel sisse ja siis löö viel kolm korda pahema jala kannaga senna piale kolm korda ja siis mine ilma tagasi vaatamata koju ja hommikul tule ja vii raha ära.
Kui noort kuud esimest korda näed piale loomist ja kui sul siis veeämbrid õlal on ehk mõni muu veenõu käes on, siis saad selle kuu sees palju nutta, aga kui hobusega sõidad siekord, siis saad sel kuul palju sõita ja nõnda edasi.
Vällä iks viias näiukõnõ,
vällä näiu aukene.
Nimi jääs niidü pääle,
au hainakaari pääle.
Ega iks nimi niitü niidä,
au hainakaari aja.
Päiv läts ku vereten,
imä ikk ku nõrõtõn.
Es saa iks lepäst lehmänüsjät,
kahar kõost karja saatjat.
Näiu um laisk latsõst saani,
näiu um loid loomust saani.
Ei olõ iks kirstun kirevaid,
kaasõ alh kalõvatsi.
Üts um kivi, tõõnõ kinnas,
üts um kand, tõõnõ kaput,
üts um hagu, tõõnõ hamõ.
Kümme üüd küünärkangast,
viis üüd vaskhüüd.
Tennäge tii mii immä,
austagõ mii immä.
Nu sai iks minnij meeleline,
Pojanaane poolõline.
Nu sai iks tukõv tuurillõ,
nu sai apar anumillõ.
Vii tuli kua manu,
mõsõ iks anum asakõsõs,
luhits mõsõ luigakõsõs
Tii, tii, tiigi poolõ,
rao rada ranna poolõ.
Via vett veereni,
vala vangu tasani.
Mine mäele tarõ manu,
tulõ iks üles, imäkene.
Saa saku vii väke,
ma vei vett veereni,
vali vangu tasani.
Ku jouat joostõn minde,
joostõn minde, joostõn tullõ,
sis iks kullas kutsutadõ,
hõbõõs hõigatadõ.
Ku jõua õi joostõn minde,
joostõn minde, joostõn tullõ,
sis iks kuurigu kundõn käävä,
järigu järin käävä.
Immä är' uiku immisäs,
Esä är' uiku orikus.
Ii otsan istutas, poolõn iin puhatas.
Lõunõs ei lõpõ, õdakus ei saa.
Tii esi, tõhudsa tõist.
Mõtsan kuuldjat, nurmõn nägijat.
Kuulus kuninga tõbi, ausa vaesõmehe taar.
Jummal jätku järvevett, kamajahu kotikuga.
Susi sõitku suud müüdä, käügü lak'a laant müüdä.
Vingjal tsial mitu vika: maa külmänü, kärss kärnäne.
Kui pastlad esimest kord jalga paned, siis piab jalga vastu lõmmukivi lööma, üteldes: "Üte tsua, üte kabla".
Esimese rehe üles panekul pandakse ka nõgesed paja pääle, nõgeste pääle kivi, siis on leival jätk sees.
Haol ei panta ladvaotsa enne tulle kui tüveotsa, siis saab noorem tütar enne mehele kui vanem.
Saunas ei pühita suud, lähed ruttu vanaks.
Mõsipaku otsas ei kusta, saavad kusised lapsed.
Kui riide pesemine lõpetud on, uhetakse mõsipakk ärä ja tõstetakse tõise koha pääle, saavad lapsed puhtad ja lähevad ruttu käima.
Veskille minejal ei pia mitte kotisuu tahapoole olema, võtab õpetaja ärä.
Kui uued pastlad esimest kord paljasse jalga paned, katkevad ruttu katki.
Kui linu kokkutõstmise juures seljaga kannad, kasvavad pitkad linad.
Kui lihahiite lumi üle reejalakse tuiskab, saavad tuleval suvel head odrad.
Kui kikas küünlapäeval räästa alt juua saab, saab härg lihahiite.
Lapsed ei või läbi paja käia, sööb susi ärä.
Kui piima tulde viskad, läheb lehma nisa kärna.
Sisestas USN
Kes üte käega kündnud ei ole, ei või ka üte käega leiba murda. Vanasõna.
Kui hommiku vara sööd saad vana naese.
Kui tüdruk jalaga koera lööb, kasvavad lapsed koera vardas.
Kui isale või emale lööd, kasvab käsi kääpast välja.
Kui tüdruk koera ei sööda, saab halb pulmapäev.
Uue harjaga soetakse kõige esite kassi pääd, saab terav hari.
Kui kass suud peseb, tuleb võeras.
Kui kassid karjuvad, saavad külmad ja vihmased ilmad.
Kui siga tõnisepäeval päikest näeb, siis saavad teravad rukid.
Jüripäeval ei tooda karjavitsa kodu, siis tood siu kodu.
Jüripäeval kõrbatakse soekulu, kõrbat susi silmi.
Jüripäeval õmmeldakse, tsusid susi silmad välja.
Jüripäeval ei mütteta, käib pikse kõvasti.
Jüripäeval ei tehta tuld karjas, tuleb susi karja.
Peetripäeval ei tehta heina kuhja, läheb rohi põlema.
Kui mihklepäeva öösel pilves on, tuleb loomatoidu puudus, sest siis ei saa vanapagan heina teha, ta varastab heinad ärä.
Heinakuhjale tehakse vöö ümber, siis ei saa vanapagan heinu varastada.
E 9126 (1) < Rõuge khk - ? (?) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva/mst/Verrev lehmäkene, jõhvinõ lõiakõnõ? Kurõmari.
Keeletü ja meeletü, ilmamaa tark? Margapuu.
Verrev rakakõnõ hauk läbi luudsõ aia? Keel.
Sisestas USN
Tuhat uuri uuri mulku, sada sandi sitamulku? Puuriit.
Ille pist karvast? Kinnas aetakse kätte.
Üle mere kurõ kaal? Paja vang.
Mulk mulgu vasta, tsuska sisse. Noh toobripuu.
Neli suu sumpjat, kats taiva kaejat? Lehma jalad ja sarved.
Tsiga pussus läbi har'astõ? Sauna keres.
Neli hobõst sikasõ, viies juusk ümbre talli? Sukavardad.
Küläpini kükütäs, lugõ taivatähti? Kaivukaal.
Imä kõvõr, esä kõvõr, poig õkva jo verejooja? Püss.
Ese sünnüs, poig juusa katust müüdä? Tuled pandakse ahju.
Valgõ kivikene aida all? Lehma udar.
Harak aidan, hand vällän? Aidavõti.
Nahanõ püss, tuulinõ luut, kanda lastas, ninasa lätt? Pussu lastakse.
Miis lätt mõtsa, naanõ napa müüdä sällän? Kirves mehe õla pääl.
Hani hall'as, pää pallas? Viht.
Küünär karvast, peotäis pallast? Viht.
Üles ketras, üles metras, otsa luu muna? Tapu vine.
Vanamiis nulgan, titt peon? Taaritõrdu.
Tõmba lullid, touka lullid, lulli silmä vallalõ? Paja laud.
Kats orrõ täüt valgiid kannu? Kaks hambarida.
Neli neitsid kusõsõ ütte kanni sisse? Lehma lüpsetakse.
Kolmõkandiline aidakõnõ, püüglijahu täüs? Tatrikutera.
Üts hiir, kats handa? Pastel.
Raudanõ tsiga, paklanõ hand? Nõel.
Kahara pääga poisikõnõ aja mõtsast tsiku vällä? Päähari.
Pere süü, laud laul? Emmis söödab poegi.
Säält sõit suur sõda, kost ei mahu kassi saba? Jahu sõelutas.
Sisestas USN
Üts maja, tuhat akõnd? Puuriit.
Vana taarik tarõ takan, sada pulka persen? Äkk.
Tsiberigu, tsäberigu mäe küllen küküsillõ? Korv.
Maast kasus margapuu, margapuust kaustapuu, kaustapuust kaanamõts? Herne.
Sisestas USN
Vähämb ku kirp, rassõp ku härg? Tuli.
Laut sais sauna takan, sada särki sällän? Kapsapea.
Liha all, liha pääl, puu kesken? Mees sõidab hobuse seljas.
Otsast ora, keskest kerä, takast tarulaud? Kana.
Härg maka, massa liigusõ? Maja.
Must ku hüdsi, tsung ku tsiga, lindas ku lind? Sitasitikas.
Veresõnad
Kristuse ajal oli üks puu, see õitses aga ei õitse nüüd enam, veri jää seisma, ära joose enam. Jumala see Issa, poja ning pühavaimu nimel. Aamen (kolm kord lugeda, iga kord ühe hingamisega).
Tõine veresõna.
Veresoon seisa,
veesoon joose.
Jumala see Issa
poja ja Püha Vaimu nimel.
Aamen. (Nõndasama kolm korda.)
Tulesõnad.
Jeesus läks üle liiva ja maa ja leidis sealt tuletunkli ja ütles. Sina oled põlenud ja ei põle enam. Jumala see Issa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen. (Nagu teised 3 korda.)
Tõine tulesõna.
Tuli jää seisma nõnda kui meie Issand Jeesus Kristus siis seisis kui Johannes teda ristis. Jumala Issa poja ja pühavaimu nimel. Aamen. (Kolm korda lugeda).
Nikatuse sõnad.
Kolm korda Issa meie enne aament ehk aamen ütlemata jätta. Siis:
Nikerdu, nakerdu,
kikerdu kakerdu,
alane parane.
Välja puhkamisega lugedes ja käega siluda.
Tõine nikatsesõnad.
Jeesus Kristus sõitis mäge
mööda varsa jälgi vaperden,
veri kokku vedagu,
sooled kokku salugu.
Püha Peeter, tule tões,
astu alus,
tee see haige terveks
võtta valu ära.
Aamen, aamen, aamen.
Seda tuleb 9 korda hingepuhkamisega ära lugeda ja paitada.
Rabanduse sõnad.
Issanda Inglid.
Taeva ristid.
Püha pikse välgid,
koledat keik noolid,
lööga mo pool ära
anna pühavaimul maad.
Aamen, aamen, aamen. (3 korda lugeda).
Raiutud haava sõnad.
Püha on see haav, püha on see tund, püha on see päev. Jumalast see haav sai. Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen. (üks kord lugeda).
Ussisõnad.
Siug pistis, Maarha üttel, Jeesus vandus, et nõõl välja läks. Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen.
Kolm korda lugeda.
Tõine ussisõnad
max Pax Emax Demax Desentnax max Pax Emax Demax Desentnax max Pax Emax Demax Desentnax Apraka pura (pääle lugeda).
Roosisõnad.
Kolm neitsid läksivad üle mere, kolm roosi olli nende käes. See üks uppus, tõine kadus, kolmas lõppi, nõnda piad sina siit lõpma. Jumala see Issa, poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. (Pääle lugeda).
Tõine roosisõnad.
Jeesus läks üle taeva ja üle maa, temal oli kolm roosi käes. Üks sinine, tõine must, kolmas valge. Üks kadus ära, tõine läks tolmus, kolmas läks tuulde, nõnda piad sina siit ära kaduma. Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen.
(Seda tuleb kolm korda lugeda ning kolmandamal korral tehakse hää käe nimetsesõrmega 3 risti see peale. Seda piab kolm korda tegema, et 9 risti saab ja 9 korda neid nimetatud sõnu saab loetud (Nõnda on siia kirjutud).
Kolmas roosisõnad
Sinise paberi pääle tee kolm piiret pliiatsigam, iga ühe piirmise aeg üteldase: Jumala see Issa, poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Ja veel nõnda teha: /joonis/
Siiht
Stiits siiht
Deitsi teits
Siiht
Stiits siiht
Deitsi teits
Siiht
Stiits siiht
Deitsi teits
Rosa + Pila + Ali + Rosar +
(Neid piab roosi pääle panema 3 päeva järestiku iga päev üks)
Neljas roosisõnad.
S A T O R Roos lõpe
A R E P O Valu põgene
T E N E T Häda kao
O P E R A Tõbi kasi
R O T A S Paistus kuiva
Jumala see Issa, poja ning Püha Vaimu nimel. Aamen. (Et keegi lugeda ei saa, litsendasse täht ära.)
Hallitõbe sõnad
(Neid sõnu piab ühe sinise roosikarva postpaberi pääle kirjutama ning sisse andma aga ilma selle täädmata, kellele see sisse antakse.)
abra - sadabra
abra - sadabr
abra - sadab
abra - sada
abra - sad
abra - sa
abra - s
abra
abr
ab
a
Marutõbi
Maro sõnad, kui maro koer kedagi hammustanud
S + A + T + 0 + R +
A + R + E + P + 0 +
T + E + N + E + T +
O + P + E + R + A +
R + O + T + A + C+
Marosõnad piab nõndasama sisse antud saama kui hallisõna. Pärast aga igale elajale kolm tähte sisse andma leivaga ehk leiva pääle kirjutama.
Iga päeva maru
Elajale antakse üks paberitükk ehk võileivaga, seda tehakse kolm päeva järestiku.
A + M + O + R +
M + I + L + O +
O + L + I + M +
R + O + M + A +
Marosõnad.
Maks Paks Emaks Sada Rado Kata Pra.
Roosisõnad, viies jagu.
S A D O R R O D A S
A R P O T D O P R A
T E N L T T E N E T
O P R A T T A R P O
R O T A S S A T O R
Kihvti vastu. Tammemarju kuivatagu ja jahvatagu ära ja joogu nõnda kui kohvi.
Hambavalu ehk luuroosile.
(Esimese jao otsa panna)
/tähtvormel/
(Sinise paberi pääle teha ja haige koha pääle panna. Nõnda palju sellest nõiakäsiraamatust uurida. Päälegi kuulsa mehe oma, kes laialt tuntud.)
Jõululaupäeva õhtu kaetakse kõik aknad kinni, muidu tuleb kurat sisse, kui tuld näeb. Paistab tuli põllu pääle, siis ei kasva sääl kohal vili. ka tehakse kriidiga või söega kolm risti õueukse pääle, et sellega kuradit ära peletada. Tüdrukud kannavad puuhalge sisse. Sääl loevad järele: on nende arv paar, siis saavad varsti mehele.
Ka visatakse selg ukse poole pöördud king jalgade vahelt läbi ehk ka üle õla. Kukub king maha ninapidi ukse poole, siis läheb see viskaja inimene sellel aastal sellest majast ära, on aga konts, siis jääb sinna.
Ka pannakse kirves loomalauda ja ohert hobusetalli ukse ette, et surm sisse ei pääse.
ÖÖsel jätavad inimesed omale sukad ja kingad jalga, muidu tulevad jalgele paised külgi.
Ka pannakse käsikivi vahele kaks pulgakest, nõnda et sinna keiksugu söögi- ja joogikraami võib pandud saada, mis veskitoiduks jääb.
Õlgi tuuakse sisse ja inimesed on keikse öö üleval ja söök seisab laua pääl, aga süüakse üheksa korda. Hommiku antakse loomadele tule valgel soola ja leiba ja selle pääle ka heinu.
Kes jaanipäeva hommiku ühe musta täku rangide läbi volliaugust välja vaatab, see näeb kuradit oma raha lugevat ja kui tema ühe härjaikkega sinna pääle viskab, siis jääb kõik see raha, mis sinna alla jäänud, tema omaduseks.
Jaaniöösel olevat ka kõik nõiad ametis ega puhka keigi, sest keda sellel öösel (enne jaanipäeva) nõiduda saab, see ka sellest ei pääse. Ka olevad sellel ööl omajagu võimu selle kohta.
Rahamatja
Uks vana ihnus taluisake läinud metsa, kajunud suure augu kuuse alla, ise vaadanud igast küljest hoolega järele, et keegi tema toimetust ei näeks. Kui nägi, et keegi tema toimetuse pealt vaatajaks ei olnud, jättis labida augu äärde ja sammus ise kodu poole.
Tõiste talu sulane olnud parajste säälsamus lähedal metsas nõu vitsa otsimas. Näinud, et va ihnus Jaan sääl auku kajunud ja labida maha jättnud. Tema mõtelnud: "Ei täh, mis ta nüüd sinna sisse tahab matta, võibolla, et on küll niisugune narr, et matab enda raha sinna sisse." Ise läinud kuuse otsa augu kohale üles vaatame, et asja hõlpsamine näha saaks (vaatama), mis va Vere Jaan sinna matab. (Jaan oli kupulaskja, sellepärast kutsusivad rahvas teda Vere Jaaniks.)
Vanake ei lasknud ennast ka mitte kaua oodata. Tulli varsi suur kott sellas otse kohe augu juurde. Viskas koti seljast maha, vaatas natukene aega ümberringi, kui kedakist ei näinud, võttis kotisuu lahti ja kallas kotist hõbetaaldrid auku mis kõlab ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehe hinge saad."
Mats kuuse otsast: "Sada kuuseteibast." Vanake vaatas üles, ei näidus kedagid hingelist. Viskas jälle peoga mulda pääle ja ütles: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad."
Mats jälle jämme bassihäälega: "Sada kuuseteibast."
Vanake vaatab uuesti üles ja alla, ei näe, ei näe midagi.
Jälle viskab kolmad korda mulda ja ütleb: "Enne ära üles tõusta, kui sada mehehinge saad."
Mats jälle: "Sada kuuseteibast."
Vanakese kannatus lõppis otsa, tõmbas mütsi maha, vaatas taeva poole ja ütles: "Issant,süntku ka kord sinu tahtmine."
Ajab labidaga mulla pääle ja lähab kodu. Mats tuleb maha, kaevab augu lahti, ei midagi sees, otsib ja otsib, ei midagid. Lähab metsa, toob sada kuuseteibast, viskab sinna augu peale. Ja vaata imet, raha tuleb august välja mis kõlab.
Mats topib ruttu kotti täis ja kõnnib kodu ja on rikas mees tänapäevani.
Kõhuvalu arstimise sõnad:
Kiitsakale kibedust,
varesele valu,
mustalinnul muud häda,
xx kõht saagu terveks!
Tuulekerast.
Muiste kui kellegile tahetud kurja teha ja häda ning viletsust saata, valmistanud nõiad, kes kurjategijaid olnud, üheksast pihutäiest üheksat seltsi rohtu, lisanud sõnaldud soola sekka, sidund neid nartsutopsikese sisse, sajatanud vande ja langetuse sõnu sinna peale, kerinud natuke villast sukalõnga sinna ümber ja saatnud nõiakera tuulega minema. Nõiduse aga laulnud
Tuulispaska, laena tiiba,
Tuleämma, hõlmakesta.
Kiirustage kerakesta,
tuulekiirul tuiskamaie,
suretava sõudemaie,
langetava lendamaie.
Kohe lendanud nõiakera minema ja surmanud seda kohe ära kelledele seda on tahetud saata.
Kui majas veiksed lapsed, ja seal ja seal üks võeras inimene käib ja kui selle järele lapse kõht haigeks jääb ehk tal muidu haigus on, siis õeldakse, et kuri silm on lapse ära teinud ja antakse siis lapsele kaetisrohu juurte vett ja rauaroostet sisse.
Lausumise sõnad.
Harakale haigus,
vareksele valu,
mustalinnule muu tõbi.
Tõbi tulgu, teine mingu,
ärgu vaksa vahet olgu!
Vinguv luu
Palmsis nähtud vanaste mereliiva ääres üht jalaluud. Päeval olnud luu paigal, aga igal neljapäeva õhtul ajanud selle sääreluu mõlemist otsast vahtu välja ja olnud ühte häält kuulda, mis karjunud: Umhu, umhu, umhu.
Üks mees matnud teda mitu korda liiva sissem, aga sealt tulnud ta jälle välja. Pärast võtnud üks karjane ja matnud selle sääreluu sügavasse liiva sisse ja lugenud siis matmise sõnad sinna kohta.
Kolme päeva pärast läinud ta vaatama, kas seda sääreluud veel näha on, aga põle enam midagi olnud, muud kui mees leidnud sealt kohast, kus sääreluu enne seisnud kotitäie hõberaha.
Vana usk kodukäija viirastuse vastu.
Kui kellegile kodukäija juhtub vastu tulema, siis on see koige parem abi, kui Isameie palve kolm korda saab ära loetud, siis ei tee kodukäija midagi ega ole, kui midagi viiratsust on, paha ja häda karta.
Tuulispasaks käija
Vanal ajal käinud inimesed sagedaste tuulispasaks ja korjanud viljakülvamise ajal vilja, mis põllu peale külvatud, enamiste puhas ära. Virumaal käinud ka üks kubjanaine tuulispasaks vilja korjamas.
Esimesel pääval, kui tuulispask väljal keerutanud, öölnud üks teumees aidamehele: "Va Kubja Kai keerutab mööda välja ja korjab vilja." Aidamees öölnud teumehele: "Kust sa seda tead, et see Kubja Kai on?" - "Miks ma ei tea," öölnud moonamees, "küll ma ta homme kivi otsa istuma panen. Kubjas kiusab mind muidugi ja ma tahan selle eest tema naisele tüki teha."
Teisel päeval, kui teumehed jälle väljal kündmas olnud, hakanud tuulispask jälle mööda välja keerutama ja tulnud kohe moonameeste ligidale ja moonamees, kes enne öölnud, et Kubja Kai tuulispasaks käib, võttis piitsa ja lõi kolm korda ristamisi tuulispaska ja ütles: "Kai, istu!" ja kohe nägivad kõik moonamehed ja aidamees, et Kubja Kai kivi otsas istus ja hulk odre põlle sees oli.
Kui mõisahärra seda lugu kuulda sai, lasi ta mõisa aidast moonamehele selle eest, et ta kubja naise tuulispasaks käimise avalikuks tegi, 10 tündred nisu anda ja pani teda kubjaks ja lasi vana kubja lahti ja lasi naisele mõisa karjaaedas 30 kepihoopi anda. Lõpp.
Kalevi haud.
Kui suurmees Kalev ju kaua aega siin ilmas oli elanud ja ju kaunis vanaks saanud, ütles ta ühel päeval oma naise Lindale: "Ma tunnen, et ma varsi pean alla Maanalasse minema ja enne tahan ma veel süüa saada. Mine too sa puid ja tee tuli ülesse ja küpseta mulle liha."
Linda läks, tõi metsast suure seljatäie puid, mis mitmel hobusel oleks vedada saanud ja Kalev ise tõi kolm suurt härga, tappis nad ära ja pani tule peale küpsema. Kui härjad ju küpsend olid, hakkas ta sööma ja ütles: "Kui ma surnud olen, siis pese mu keha puhtaks ja pane puusärki ja lase mulle ühe künka otsa teha ja pane mu haua peale palju kiva hunnikusse, et merevood mu hauaküngast ei saa ära ajada."
Teisel päeval heitis Kalev oma asemele puhkama ja suri ära. Linda leinas teda nutupisaratega, viis ta surnukeha mere äärde ja pesi teda esite mere, siis vihma ja allikaveega ja kõige viimaks silmaveega. Siis pani teda puusärki ja läks ja võttis süllapikkuse labida ja hakkas hauda kaevarna ja tegi haua kolmkümmend küünart sügava ja pani oma mehe sinna sisse ja kattis haua mullaga kinni ja hakkas kiva haua peale hunnikusse kandma, et merevood ei saa Kalevi hauda ära ajada.
Kui ju suur hunnik kiva koos oli, läks Linda veel ligidalt metsa äärest üht kivi ära tooma. Ta tõstis kivi põlle sisse ja hakkas haua poole minema. Tee oli aga pehme, liivane ja Linda oli kurbtusest väga väsinud. Ta ei jaksand kivi kanda ja kivi libises põlle seest maha. Linda kurbtus oli väga suur. Ta katsus kivi ülesse tõsta, aga ei jaksanud. Ta hakkas kibedaste nutma ja ta pisarad langesid ojana mööda palgeid alla, nii et ta silmaveest järv sigines.
Metsa hulli, metsa halli,
metsa ilusa isanda,
metsa karvane kasuka!
Kui sa kuuled minu jääle
ja mu kalli karja jääle,
pista pea põesaasse,
nina nirki mättaasse,
hambad ajaroikaasse,
otsi muida oinaaida,
katsu muida karjatseida,
murra muida mullikaida!
Laul koerale.
Uist, tuled, koera, aukumaie,
Muri musta, murdemaie,
kirju litsi kiskumaie.
Mine sina küla vainujale,
seal on vare varsaluida,
teine vare tedreluida,
kolmas vare koeraluida.
Haugu väilale hanida,
põllu peale põrsaaida.
Soenditest
Ennemuiste on palju nõidasid elanud ja nad on neid inimesi, kes nende tahtmist ei ole teinud, kohe ära nõidunud nagu altpoolt näeme.
Kord näinud üks mees, et õige sirge ja ilus hunt jooksnud. Mees võtnud ka kohe püssi ja lasknud hundi maha. Võtnud siis nülgimise nua tupest, läinud juure ja tahtnud hundikoevi lõhki ajama ja nahka nülima hakata. Aga näeb, mis see on, hundil helmed kaelas? Vaatab teravamine järele ja näeb nüid, et tema ees noor ilus naisterahvas maas on. Nõid oli teda omale naeseks tahtnud, aga tüdruk pole läinud ja nõid nõidunud ta selleperast hundiks või "soendiks" nagu sellel ajal hundiks nõiutud inimesi hüitud!
Teine soendi lugu on nii
Ühel talul olnud pulmad. Pulmarahvas istunud pulmalaua ümber. Kõige ülevel pool otsas istunud pulmaisa oma suure kübaraga nagu see muiste moodiks olnud. Nõid juhtunud aga sealt mööda minema ja näinud ka pulmarahvast. Kohe olnud ta aga jälle oma kurja kunstiga valmis ja nõidunud kõik inimesed, kes pulmas olnud, soenditeks. Ja kõik see soendikari pistnud nüid jooksu ja tormand uksest välja.
Vana pulmaisa olnud kõige suurema peaga soend ja jooksnud kõige ees otsas. Nõnda hulkunud see inimestest saanud hundikari mööda metsi ümber.
Kord olnud paha saone ilm. Soendid tahtnud küla kõlgussi vihmavarju minna. Koer aga maganud kõlgusas, karanud sealt vana suure peaga soendile vastu ja tõmbanud tal nina lõhki.
Kui nad viimaks inimesteks saanud, olnud vana pulmaisal nina lõhki.
Kütid jahil.
Noor kütt läinud esimese püha hommiku vara jahi peale. Hulkunud juba tüki aega metsas ümber, aga ei ole kedagi looma näinud. Mõtelnud siis, ega täna midagi looma ei saa, tarvis ära kodu minna. Pöörnudki kodu poole tulema. Vaadanud aga korra veel ringi tagasi ja näinud, et üks imeilus lind üsna tema lähedal puu otsas istunud. See lind olnud siis nii ilus, et kütt veel enne kunagi nii ilust lindu ei olnud näinud. Mõtelnud, niisugune lind maksab palju, tarvis teda maha laske. Pannud püssi palge ja annud karkõmm linnule alt üles. Rabanud isi aga ruttu ümber vaatama, kuhu ta kukkus.
Aga lind ei kukugi. Istub liikumata omal kohal paigal. Kütt laadinud ruttu püssi jälle täis ja lasknud jälle. Aga seesama lagu nugu enne.
Nõnda paugutanud ta tühja kuni rohi ja haavled lõpnud. Lind ei ole sugu liigutanudki. Noor kütt läinud kodu ja rääkinud asjalugu algusest kuni lõpuni vana kütile.
Vana kütt mõistnud kohe, kuidas asjalood on. Laadinud püssi täis, pannud natukese vanahõbedat peale, võtnud noore küti ka ligi ja läinud metsa.
Ilus lind olnud ka alles sellesama koha peal, kuhu ta noorest kütist jäänud. Vana kütt võtnud püssi, sihtinud ja lasknud. Kohe käinud ka linnul suled seljast laiali ja ta kukkunud puud mööda natukese allapoole ja jäänud okste peale ripendama. Noorel kütil olnud hea meel, et nüid ommeti selle ilusa linnu kätte saab. Vana kütt kostnud aga: "Mine too enne maha, küll siis näed, kas on veel nii ilus." Kohe roninud ka noor kütt üles, aga ilust lindu ei ole enam kuskil olnud. Linnu asemelt leidnud ta ainult kaks vana vihta tüvesi pidi kokku seotud ja okste peal ripendamas. Ta tulnud maha ja hakanud sulgi järele vaatama. Ka need ei ole muud olnud kui kuivad vihalehed.
Kord elanud väga osav kütt, kes alati hulga linda kodu toonud, kui ta aga püssiga välja läinud. Viimaks ei ole ta aga enam ühte lindugi saanud ehk ta küll päevad otsa metsa mööda ümber hulkunud ja kõik oma kunstid ära teinud.
Kord olnud ta jälle jahil ja näinud, et eemal puude otsas palju tetresi seisnud. Roomanud ka salamahti põõsaste tagant neile lähedale ja pidanud juba ühte laskma, aga kuulnud korraga imelikku kohinad. Vaadanud ja näinud, et üks imelik isimoodi lind tulnud suure hooga lennates tetrede juure, annud igale tedrele ühe nokahoobi selga ja kihutand kõik minema. Seda nähes võtnud kütt preesi rinnast, pigistanud suus kokku, pistnud püssi ja lasknud laengu imeliku linnu peale välja. Nõnda kui pauk käinud, nõnda kukkunud ka lind kohe maha.
Kütt läinud juure vaatama, missugune ta õige oo. Olnud paljalt pehme suletuustak, põle tal liha- ega luukübet sees olnud. Perast seda olnud kütil jälle linda ees kui ta metsa läinud.
Arvata kolme-neljakümne ehk 50 aasta eest läinud mees Tarvastu mõisa metsa mõisasoovikusse puid vargille. Pannud ka puukoorma pääle, olnud juba aeg üle poole öö ja hakanud tulema. Näinud, üks mees ratsa tee kõrval metsas. Tema pidanud kinni, vaadanud, ratsanik jäänud ka seisma. Tema küsinud ratsaniku käest, mis asjamees ta olla ja kuhu ta minna, aga ratsanik ei ole talle musta eha valget lausunud. Hakanud siis edasi minema, ratsanik kah ühes ikka tema kohal metsa mööda.
Nüid mõtelnud puuvaras mees, et see mees keegi ei ole kui metsavaht ja seni kõrval tuleb kuni mõisa kohta, sest mõisast olnud mehel möödatulek. Jõudnud metsast välja Kurgelaane söödi pääle. Nüid näinud ta aga, et ratsanik vahel käinud hohuselaudja pääle, vahel olnud ka hobuse tagumiste kontide pääl ja pidanud sabast kinni, vahel jälle hobuse kõrvade vahelt.
Kui puuvaras oma hobusele piitsa annud, läinud ratsanik oma hobuse laudja ja kontide pääle, jäänud tal hobune tasamini käima, läinud ratsanik oma hobuse kõrvade vahele.
Külma südamega läinud puuvaras edasi, arvates, et mõisaõues kinni muidugi võetakse ja oma kakskümmend viis ära antakse.
Pidanud küll vahel puukoorma maha lükkama ja ise hobusega ajama pistma, aga läinud siiski ikka ühes puudega edasi, saanud mõisa kohta, ei ole ratsanik midagi tegemist teinud, jõudnud mõisast mööda, ratsanik ikka kõrval.
Nüid mõtelnud ta, et see vanapagan on ja mu viimaks ikka käsile võtab, teinud puust risti, istnud koorma otsa ja võtnud risti peosse, pitsitanud silmad kinni, mõtelnud, ega ta nüid ikka mulle kallale ei tohi tulla.
Kord aanud ta aga silmad lahti, et vaadata, kas on aeg juba suuretee päält oma tee pääle ära pöörda, annud ka hobusele piitsa, aga oh tulist äpartust, rist kukkunud käest maha.
Nüid olnud jälle hirm suur, näinud ka kudas maailma suured kogud ruttu joostes tema poole tulnud, ta pitsitanud jälle silmad kinni ja heitnud puukoorma pääle maha, tunnud, üks pidanud juba rege veertpidi kinni. Ta käratanud: "Nõõ!"
Kohe tunnud ta, et üks ta päädpidi kinni rabanud, ta tõmmanud küll pää ära, aga müts jäänud mummu kätte. Nüid lõhkunud ta hobusele piitsa ja olnud varsi kodus.
Nii jutustanud ta oma lugu kodurahvale, ka neilgi tulnud mõnel hirm pääle, mõned aga vaielnud vastu, et see ratsanik keegi muu ei olnud kui sinu ja su hobuse vari.
Puuvaras ütelnud: "Hää küll, kui see ratsanik kuuvarigi oli, aga kes oli siis see, kes minul mütsi pääst ära rabas ja rege kinni tahtis pidada?"
Seepääle ei täädnud kennigi kosta.
Tõisel hommikul läinud üks vastuvaidlejatest teed mööda mõttega, ehk on puuvarga müts kuskil tee ääres maas. Läinud suurteed mööda natuke maad edasi, olnud müts verstatulba all maas. Võtnud säält mütsi, tulnud kodu, annud ta omanikule ja ütelnud, et verstatulp ta päädpidi kinni rabaja, mütsivõtja ja reekinnipidaja olnud.
Ikka ei uskunud puuvaras, vaid arvanud, et vanapagan täieste ta mütsi võttis, nägi aga risti maas ja siis maha viskas.
Mees ja naine tulnud vana-aastaõhtu kirikust. Natukene maad kirikust olnud kõrts, mees läinud kõrtsi, kutsunud naist kah, aga naene ei läinud kõrtsi, vaid läinud mööda, mees lubanud talle järele tulla.
Tükk aega läinud naine edasi, siis vaadanud tagasi, kas mees tuleb järgi, ei meest näinud tulevad, näinud aga kaks inimest sumbanud tükk maad tee kõrval lumehangesid mööda. Tema mõtelnud, mis inimesed need on, kes tee pääle ei tule ja kõrval sumpavad, aga õiget otsust vist ta ei saanud.
Jälle läinud tükk aega mööda ja ta tükk maad edasi, aga meest järgi ei tule. Istunud kivi otsa maha, et meest järgi oodata, rahvast tuleb tagant ja lähab mööda küll, aga tema meest ei tulnud. Aeg läinud tal ootes igavaks. Ta tõusnud üles, läinud jalg-jalalt edasi, aga meest järgi ei tule, ei tule. Läinud sedaviisi jälle hulga maad ära, näinud needsamad kaks inimest mis ennegi lumehangesi mööda sumbanud, tulnud nüüd risti tee poole. Naine jäänud seisma, et õge vaadata, mis inimesed need on. Tulnud lähemale, kadunud tõine kõrvalt ära ja tulnud tõine üksi teest risti üle ja mäest alla järve poole. Naene tunnud, et see tema mees oli. Hakanud küsima: "Mis tembud need sul nüid on, et sa tee kõrval suppad ja jälle teest üle lähed? Oled sa ennast purju joonud või mis sul viga on?"
Mees ei näidanud neid küsimisi kuulmagi, vaid läinud ikka edasi, naene hõiganud, käskinud ennast ka järele oodata, aga mees ei teinud tegemistki, vaid sammunud edasi. Naene tunnud selgesti ära, et see tema mees on ja läinud järgi vaatama, kuhu ta ommetigi läheb. Mees läinud kuni järve ääre ja järve sisse karsulps. Naine pistnud jooksma, et ruttu mehele appi, aga enne, kui ta läbi lume juure saanud, olnud mees kadunud kui tina tuhka. Natukese aja pärast tõusnud mees vee alt pääle. Naene hüidnud: "Jumal Issake!" ja rabanud mehe kättpidi kinni, tahtnud järvest välja tõmmata, aga ei jõudnud. Hakanud abi hõikuma, et tee kaunis lähedal olnud, tulnud ka varsi kaks meest hobusesaaniga appi, tõmmanud mehe järvest välja ja küsinud, kudaviisi see lugu on juhtunud.
Naene seletanud ka kõik, mis ta teadnud. Aga mehe käest küsides kudas ja mis aru pääle ta sedaviisi lumehangesi mööda supanud ja siia järve tulnud, ei saanud nad mingit vastust. Tõstnud ta saani pääle ja viinud kodu. Alles mõne päeva pärast saanud naene mehe käest paremat seletust sedaviisi.
"Kui ma kõrtsi läksin, võtsin sääl topsi viina, jõin ja andsin ka oma sõpradelle. Kui minu tops lõppis, ostsid mu sõbrad jälle ja sedaviisi purjutasime, kuni mul silmad kirjuks läksivad.
Sääl tulid sina, kutsusid mu tõise tuppa ja käskisid omale ka osta. Mina ostsin kah ja sina jõid ta ära ku lõnksati ja käskisid tõist veel osta, mida mina ka tegin. Viimaks kutsusid sa mind tulema. Ma tahtsin tõise tuppa minna ja oma sõpradelle hääd tervist ütelda, aga sa kutsusid mind salaja ära. Tee oli küll ummine ja vaevaline käia, aga sa ütlesid, et lund on sadanud.
Jõudsime viimaks koju, see oli aga imeilus tuba, ei olnud sugu seande nagu meil nüid on. Sääl olid küinlad põlemas, värmitud põrmand oli all ja nii libe, et ma sugu jalal ei võinud seista. Ma libestasin maha, sa hakkasid naerma. Ma kuulsin Jumala nime nimetatavad. Sa kadusid ära, küinlad kustusid ära. Ma tundsin ennast nagu külma vee sees olema ja üks võttis mu kättpidi kinni. Veel kuulsin ma nagu inimesi enese ümber karjuvat ja muud ei tea ma midagi."
Aru saamata jäi nüid naesele ainult see, kas see vanapagan või näkk või mõni muu olnud, kes ta mehe järve petnud.
Sääl on siis see kirikust tulek ja kõrtsi minek.
Jälle elanud vanamees ja vananaene oma saunahurtsikus metsa sees. Elatanud endid sellega, et vanamees talusid mööda ümmer andid palumas käinud.
Kord tulnud ta õhtupoolt ööd kodu, saanud juba metsatuka sisse, kus nende saun olnud, tulnud talle üks must kogu vastu. Vanamees kohkunud ära ja heitnud risti ette "Jumalitte, Jumalti pojake!" aga must ei ole sellest midagi hoolinud, vaid tulnud juure ja ajanud mööda püsti üles, mida rohkem ikka vanamees risti heitnud seda rohkem must püsti ajanud. Jõudnud viimaks sedaviisi koju. Vanamees karlips sauna ja uks eest kinni, et must sisse ei pääse. Saunas jutustanud ta oma naesele seda imelikku tondikogu, mis metsas talle vastu tulnud ja nüid välja jäänud.
Jutustamise ajal kuulnud nad mõlemad, kudas tont väljas lällutanud. Pannud siis õige kõvaste saunaukse kinni, et ta sisse ei pääseks. Teisel hommikul tulnud alles asi ilmsiks. Tont ei olnud muu keegi, kui nende eneste oinas, sest muud looma nemad ei jõudnud pidada, lehma või sellesarnast.
Oinas hulkunud metsas hommikust õhtuni ja toitnud ise sedaviisi ennast. Sel õhtul olnud ta aga väha hiljaks metsa jäänud ja siis tunnud ta oma peremehe ära ja tulnud talle vastu ning et ta peremehel leivalõhn juures olnud (sest leivakott olnud tal muidugi seljas) ja nagu omale küsides ajanud ta mööda oma peremeest üles ning et see talle vastu rääkinud, saanud oinas kah nagu julgust nagu ta oma naesele rääkinud. "Mina heitsin risti ja must aas püsti, mida rohkem mina risti heitsin, seda rohkem must püsti aas."
Noorkuu lapsed on rasked, vanakuu lapsed kerged.
Noorekuu lapsed olla rikkad, vana kuulapsed vaesed.
Noores kuus hobused rautada on parem kui vanas kuus.
Noores kuus sündinud härikvasikas on tugevam kui vanas kuus, noores kuus sündinud lehmvasikad on paremad piimalehmad kui vanas kuus. (Iseäranis head piimalehmad tulla neist, kes noores kuus pehme tuulega ja vihma- ehk lumesajuga sündivad.)
Noores kuus tehtud õlgkatuksed on paremad kui vanas kuus ja pidavad rohkem vastu.
Noores kuus tehtud hobuserauad seisavad kauem all kui vanas kuus tehtud vanad.
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Üks kord elanud kaks venda, teine rikas ja teine old vaene. Vaene vend old rikka venna juures sulaseks, aga rikas vend old väga kuri peremees vaese venna vastu, nõudnud palju tööd ja andnud pisut süia, nii et vaene vend ilmas põle kõhtu täis saand. Kord saatnud rikas vend vaest venda sügisel metsa hagu tegema, and jäu ette, mis tema õhtuks pidi maha raiuma, aga leiba ei ole raasukestki koitti pand. Vaene vend teind ka tubliste tööd, aga jagu old suur, ei ole mitte aegsaste tööga valmis saand, vaid on üsna pimedaks juba läind, kui valmis on saand. Ladund siis haud pinusse ja pidand koju hakkama minema, aga äkiste hakand ümmerringi huindid uluma ja tuld ulgudes tema poole. Vaene vend pugenud kartuse pärast haupinu vahele, sest tema arvand, et nad tema kallale tulevad. Vähe aja pärast jätnud nemad ulumise järele ja kogunud kõik haupinu ümber kokku. Siis hakatud ülevalt neile palukest jagatama, igaüks saand ühe tüki, aga üks tükk jäend järele. Nüid hakand nemad seal aru pidama, kellele see saab. Kui huindid palukese kallal aru pidanud, on üks heal ülevalt ütlend: "Sie soab sellele, kis haupinu all on." Kohe võtt üks huint palukese suhu ja viind mehe kätte ja kohe kadunud nemad sealt ära. Et mehel kõht tühi olnd, siis hakand tema sest palukesest kohe suure isuga sööma. Saand paar suutäit hammustand ja kõht oldki täis. Mees old rõõmus, et mõne aja kohta jälle kõhutäie sai. Võttis palukese kaendlasse ja läks koju. Kodu aindis naisele koa seda palukest süia. Iga kord, kui nemad sõid, ei kahanend see paluke sugugi, vaid jäi ikka niisamasuguseks kui enne sööma. Nüid ei saand nemad enam tühja kõhtu kannatada.
Kui rikas vend seda kuulda sai, missuguse palukese vaene vend metsast oli saand, siis tuli temal koa himu niisuguse palukese järele. Ühel heal päeval aindis tema naesukesele käsu kätte omale heaste liha praadida ja koitti panna, et ta tahab metsa hagu minna tegema. Perenaine pani leivakoiti valmis, peremees võttis kerve varnast, pani koitisuust läbi ja hakkas metsa poole sammuma, aga vaese venna jättis tema täna kodu.
Sai tema metsa jõudnud, esiteks tegi koa natukene hagu, aga kui väsimus kätte tuli, siis viskas kerve käest ära, tegi tule ülesse, viskas ise külleli tule ääre ja hakas magusaid roogasid maitsema, kuini viimaks videvikuks läks ja huindid ulguma hakasid. Siis puges temagi haupinu vahele. Huindid tulid uludes haupinu ümber kõik kokku, seal jätsid nemad ulgumise järele ja neile hakati ülevalt palukest jäutama. Kõik said tüki kätte, aga üks jäi ilma ja üks heal ütles ülevalt: "See kis ilma jäi, see võtku haupinu vahelt, selle jagu on seal." Kohe asus see haupinu kallale ja kiskus rikka venna sealt välja ja tahtis teda ära süia, aga et temal kerves käes oli, siis sai tema suure vaevaga huinti enesest ära ajada, aga ta sai siiski huindi käest tubliste kriimustada nii, et tema mitu aega neid haavu parandas, mis huindiga võideldes oli saanud. Sest saadik jäi rikas vend hoopis teiseks meheks, tegi oma varanduse vaese vennaga kõik pooleks ja andis vaese vennale sedasama süia, mis tema issegi sõi. Nii elasivad nemad vennalikult kuni surmani. Lõpp.
Kui niisugust rohtu leiad kuskilt jõest, mis vasta vett kasvab, sest see rohi peab nii kõva olema, et võid rauda lõigata.
Kui kellegil koeranael on, siis saab temast sel viisil lahti: tõmma nimetissõrmega kolm korda ümmer puuoksa ja ümmer koeranaela ja pärast sülita veel kolm korda puuoksa peale siis kaub kohe ära.
Kui haugikalale kaks korda saab ohingiga sisse löedud, siis piab näkk kaks korda seda inimest tahtma ää neelda.
Kui esimene laps tütarlaps on kellegil ja kui tahetakse, et tema hästi vara peab mehele saama ja et temale veel kaugelt kosilased tuleksivad, siis võtab ämm selle vee, kellega last esimest korda pesti ja viib põhja poole aa toeteiva alla ja kallab senna maha ja lautab siis lapse esimese särgi senna toeteiva otsa laiali ja hüüab siis ise suure jaalega: "Kaugelt tulgu, kaugelt tulgu kosilased!" Ja kui siis juhtub mõni vares lõuna poolt põhja poole lendama sealt ligidalt läbi, siis peab see kindlaks tunnistuseks olema, et see lapsuke, kui neiuks on sirgunud, peab siis teda kaugelle kodukanaks saama kositud.
Kui tüdruk teada tahab, kas tema sel aastal mehele saab, siis peab tema üheksa õhtad järjeste õues käima södaöisel ja iga õhta üheksa taevatähte lugema käsi vahelite üle rindade hoides, aga iga õhtul ise tähed. Üheksamal õhtul tulla siis tema peigmees teda teretama ja seesama võttagi teda sel aastal eneselle.
Kui tüdrukud selle puuga saab löödud ehk temasse puudutud kellega nõeluiss on maha löödud, siis peab see tüdruk kasusse minema. Kasulapse saama.
Postimaanteed mööda Tallinna, siis on Iro määl Iro küla otsas mää peal üks kivi Iro ämm. Selle otsa pidanud ka need viidud saama, kes esimist korda Tallinna läks, et esimises kõrtsis rumalust osta. Minu nägemises ei olnud see enam seal suure mää otsas, vaid veeru all tee ääres. Minu isa rääkis, et see kivi on seal mää otsas olnud, aga paljo hobusid koormatega üksipäine sealt määst alla läinud ja paljo kahjo teinud, et mehi senna kivi otsa viidi, seepärast on see kivi sealt alla veeretatud. Umbes 30e aasta eest ehitedi Iro jõe (Pirita jõgi) peale kivist sild, siis lõhuti see kivi ära ja pandi sillapostide nurkadesse, seal löövad jäätükid puruks. See kivi on Kalevipoja ema Linda kivi olnud.
Vanatüdrukute rattavabrik Kloodil
Sämi silla juures peab vanatüdrukute rattategemise vaabrik olema, kus vanadtüdrukud kuuvalgel öödel peavad käima rattaid tegemas. Kord asunud üks vanatüdrukute rattategemise koht Rakvere juure Kloodi mõisa maa peale, aga see on sellepärast seisu jäänud, et vanadtüdrukud peavad kasutööks lepapuust püssisid tegema kadakase lukkudega, aga sealt ei ole häid lukupuid saanud. Nende püssidega peavad vanadtüdrukud vanu poissisid laskma ja kinni püüdma. Sämi vaabrik peab praegu alles olema ja peavad vanadtüdrukud igal täielkuul seal käima rattaid tegemas. Kord on mõnekümne aastaga üks viierattaga vanker valmis saanud, siis mindud kõige vanatüdrukute seltsiga Pühajõele näitama, seal peab peameister elama. Kui Pühajõe määle saadud, istunud mõned peale, mõned hakanud eest vedama, mõned taga lükkama. Seal lagunud vanker ära, kolm ratast jäänud mää peale, kahega mindud alla. Ei ole enam kellegile näitamist olnud, tulnud tagasi ja hakatud parandama. Parandavad praegugi.
Rahva suust.
Ennevanal ajal on vanadtüdrukud kuuvalgel ööl täiel kuul Pühajõel vihtlemas käinud. Seal on nemad puulatvade peal hõbevihtadega vihelnud.
Kolm versta Haljala kiriku juurest alla ranna poole on Pihuvere veski ligi üks allikas. Selle allika vesi peab haiged silmad terveks tegema. Seda vett peab sealt paljo silmade rohuks viidama.
Sealt veel alla kuus versta Haljalast Salguse allika vesi peab ka hea silmarohuks olema.
Metsiku krundis Allika koha peal peab üks umballikas suveilmad ette näitama, kas kuiv ehk vihmane suvi tuleb. Soe allikas on tasase maa peal. Iga kevade, kui lumi sulama hakkab, peab see allikas omale väljajooksutee tegema, iga aasta ise kanti. Kui põhja poole hakkab jooksma, peab vihmane suvi tulema, kui lõunesse, siis kuiv suvi j.n.e.
Kui selge tähtis taevas, siis jänes tohib joosta, on julge, et taevas naeltega kinni, ei kuku pähe. Pilves ilmaga ei pea jänes tohtima jooksta.
Kui selge tähtis taevas, siis on külm, taevas on auka täis, soe läheb välja.
Kui täht maha jookseb, siis üks inimene sureb.
Hobust tagaspidi käima panna, peab issameie tagurpidi üheksa korda ära lugema, siis ei pääse enam hobune edasi, vaid müür on ees, ja hobune kardab. Hakkab tagasi ajama, müür niisama, tuleb ka edasi.
Selle vasta aga peab niisama poolest saadik tagurpidi, siis õieti jälle tagasi, nenda, et üheksa poolt ja üheksa tervet issameiet välja tuleb. See peab aitama.
Tennäke ti, mi velle,
austagaõ armast velle,
kiä tõi saarõ saisamast,
imälepä istumast.
Ta oll saari sammõldanu,
higi tüküs irvile.
Ta nu suikõ suu veeren,
lammuskõlli laanõ veeren,
perse peräni vallalõ.
Sisse kävve sisaliku,
manu marukärbläse.
Suurõmb mi velle soolapütt,
rassõp jo rahalaat,
kui küll näiu annivakk.
Viige iks mõtsa paiju,
sinnä pantkõ palama.
Mista and ahniilõ,
pill kikilõ ninulõ.
Poisikõsõ, vellekese,
ku ti meile kurja olõt,
kurja olõt, kärre käüt,
saa ei naista seolta maalta,
pruuti seo poolõ päälta.
Läbi ti käüte kümme külä,
sandit sada tarõläbe.
Läbi tsungit Tsooru valla,
Läbi rungit Roosa valla,
läbi sõidat Sõmmõrpalu,
läbi käüt Kärgula,
läbi ajat Antsma valla.
Ajat sa hiiru hiile,
ajat varsa vatulõ,
võta hüült hüürät,
võta kaalast kaalarätt.
Pühi hikõ hiiru päält,
pühi vattu varsa päält.
Jaani naanõ natukõnõ,
härä sõra suurukõnõ.
Ii (jõgi) jõi, järve kussi,
haina sei, kaara sittõ.
Oh ti poisi, häütü poisi,
kuis ti tohit irvitelle,
ummi huuli hormitõllõ.
Suust teil juuse sinist suitsu,
huulõ kolgõst kunna läkä.
Täi teil haukva hobõniin,
kunna kakva kukrun,
hiire piitskva persen.
Käüt ti külä kõlgusiin,
ajat külä aganikun.
Küpär jäi külä kõlgusallõ,
särk jäi külä sängi ala.
Esimese odra külimise ajaks keedetakse sia handroots, kasvavad odrapead nagu sia hand.
Sellel päeval, kui lina külvetakse, ei või pesu peseda, saavad linad tõrvaplekilised.
Kui kuhugi tähtsat asja lähed tallitama ja esimene vastutuleja habemega mees on, saab hea õnn; on aga vana naene - halb õnn.
Kui silmad sügelevad, saad naerda, rõõmu.
Kui põsed sügelevad, saad nutta.
Kui huuled sügelevad, saad külakosti.
Kui nina sügeleb, kuuled surnut.
Kui peopesa süüdab, saad raha.
Kui leiva ahju panemise ajal kivi ahjulaest maha kukub, saab see leib puhte(matmise)leivaks.
Kui tagasiperi käid, mõedad oma ema surnu kirstu.
Kui siga oksendab ja jälle ära sööb, saavad pahad ilmad.
Kui kass suud peseb, saavad pahad ilmad.
Kui kassid ühte lugu mäuguvad, tuleb suur vesi.
Kui peerg põleb ja süsi kahte harusse läheb, tuleb kahekeelega inimene.
Kui söögilaual raamatud loed, söövad teised sõnad ära.
Kui siakärsa (nina) sööd, saab ilus käekiri.
Kui toored õunu või marju sööd, saavad paised.
Kui koera petad, saavad koeranaelad.
Kui susi labi karja jookseb ja suu ammuli on, istub vanapagan tal seljas.
Kui susile karjavitsaga lööd, söövad teised susid ta ära.
Kui harakas tua lähidal teiba otsas katsatab, tuleb kiri.
Kui õhtu tuas vilistad, kutsud vanutonte kokku.
Kui enne jaanipäeva ühe parmu ära tapad, kasvab üheksa asemele.
Lehma lüpsetakse kõige viimast kord pühapäeval, saab ta päeva ajal poegima.
Kui ristipäeval puud lõigud, jookseb puu verd.
Kui risti kused, hakkab vanaljuudal pea valutama.
Kui kübarat nuia otsas keerutad, tuleb peavalu.
Kui siu ära tapad, saad üheksa pattu andeks.
Kui kuue ehk mingisuguse riide pahempidi selga ajad, saad peksa (laps).
Kui söömise juures palju sööki lusikast maha pillad, saad joodiku naese, mehe.
Kui söe küljest üheainsa puhksamisega tuli ülesse tuleb, saad virga mehe, naese.
Kui selili magad, tuleb luupainjas pääle.
Kui enne jüripäeva karjavitsa koju tood, tood siu koju.
Kui üksinda olles häälega räägid, räägid vanatondiga.
Kui teada tahetakse saada, kustpoolt naene ehk mees saab, lastakse jumalalehmäkene sõrme otsa ronida ja üteldakse: "Lindu, landu, kohe poolõ lindat, säält mullõ naanõ, miis saa."
Kui heina ajal riha püsti maa sisse lööd, tuleb põud.
Kui tõisele sülitad, pandakse viimsel päeval tulist kivi lakkuma.
Kui sõrmeküünte sees palju valgeid täppisid on, saab hea õnn olema.
Kui tüdruku juukseid ilma tema kuulmata lõikad ja püksivärdli vahele õmbled, hakkab tüdruk poisi järel jooksma.
Kui koerale kruuslit (kanepiteradest valmistad või) süia annad, ei tunne ta enam hundi haisu.
Kui rukkilõikuse lõpetusel peo enam täis ei saa, tuleb tõisel aastal leivapuudus.
Kui kukk pärast päikse looja minekut laulab, sureb keegi selles majas.
Kui kanad õhtu hilda väljas käivad, saab homme paha ilm.
Kui rukkilõikamise juures tõise esi pääle lõikama lähed, jääb selg haigeks.
Kui kõrv pilli lööb, räägitakse kusagil. Kui parem kõrv, siis paha juttu. Kui pahem kõrv, siis hääd juttu.
Pümmesikk
Ühel mängijal seotakse silmad rätikuga kinni, nii et ta midagi näha ei või. Siis võtab üks tal käest kinni ja viab nurka. Pümmesikk küsib: "Kohe sa minnu viit"?
Vastus: "Tsia pahta".
Pümmesikk: "Mida tegemä"?
Vastus: "Putru süüma".
Pümmesikk: "Kos luhits"?
Vastus: "Otsi esi".
Viimase sõna ajal jääb pimesikk üksi. Nüüd hakkab ta tuba mööda kobama, kuni kedagi kätte saab, kes muidugi tema ameti pärija on.
Müristamise ajal ei tohtiv tühjä nõud käe otsa võtta, sis löövät välk maha.
Unenäo selätuse
Puud maha raigume tähendes surnut. Kui raotev puu kask on, siis om mesterahvas, kuusk - siis naesterahvas.
On hobusel tiirud, siis võetakse küünar lõnga, seutakse 9 sõlme peale, pandakse nõel otsa, tõmmatakse siis kolm korda läbi keele (mina ei tea mitte, kas tõmmatakse nõelaga keelest läbi või mitte) ja öeldakse: "Tiirud, tiirud, minge ära, mina tulen käerid käes!"
Vana usku
Nooreskuus on parem loomasid osata kui vanaskuus.
Kui surnu hakkab kodu käima, siis võetakse aiateiva pealt koort, kolme värava pealt pinda, tehakse sellest esimese risttee peale tuli ülesse. Selle tule peale pandakse üks musta kuke pea ja öeldakse: "Kus teid viidud, sinna jääge, ärge enam seia tulge."
/Vana usku/
On sügisel palju pihlamarju, siis saavad palju neidusid mehele.
Vanast elas Kassares üks vana taluperemees nimega Peedu Pent. Iga kord, kui ta mõisaherra juurde läks, lükkas ta tee pealt kõik kivid pahema jalaga pahemale poole. Kui ta mõisaherra ukse ette oli jõudnud, ütles ta parema käega uksest kinni võttes need sõnad: "Vaga lammas oled sa, vagaks piad jäema, saksa peale pühi perset."
Kui ta nüüd uksest sisse astus, siis püüdis ta ikka enne saksa vaadata, kui saks teda näeb. Nüüd oli ta selle peale julge, et saks mitte vihaseks ei saa, vaid teda lahkeste vastu võtab. (Tema usk aitas teda iga kord. Oma julge usu peale toetades oli ta ka ise julge ja talupoja julget olekut nähes oli herra ka muidugi parem tema vastu. Argadega ja värisejatega käidi muidugi karemalt ümber.)
Nõiatud kaupmees
Ühel palaval suvepäeval olnud talumees metsas heinamaal niitmas. Kui lõuna aeg kätte oli jõudnud, hakanud mees oma leivakannikatest närima. Ise istund põesa alla päikese eest vilusse. Korraga näeb mees hunti oma ligedal põesa all lamavat. Mees ehmatab, aga paneb imeks, et hunt ennast ei liiguta ega teda tähele ei pane. Võtab nua, pistab leivatüki sisse ja viskab sellega hunti. Hunt kargab maast ülesse, haarab leivatüki nuaga suhu ja pistab punuma. Mehel nuast kahju.
Talvel läinud mees linna. Astunud ühe poodi sisse. Seal näeb ta leti peal just seesamasuguse nua nagu tema nuga oli. Vaatab ja vaatab, vaatab nii kaua, et ka kaupmees seda tähele panema hakkab. Küsib mehe käest, mis ta sest nuast nii väga vahib. "See on väga selle nua sarnane, mida hunt suvel metsas minu käest ära viis. Ma usu, see on seesama ja panen imeks, kuidas see seia on saanud."
Ühtlasi jutustas ta kaupmehele hundi loo tervelt ära. Kaupmees kargas leti tagast välja, hakkab talumehe kaela ümber kinni ja ütleb: "Ole südamest tervitatud, minu kallis päestja. Mina ise olin see hunt, kes su nua aga viis. Kurja nõiduse läbi olin ma seks saanud ja ei võinud enne hundi olekust peaseda, kui ma ristiinimese leiba ei ole saanud. Sinu leiva läbi olen ma nüüd jälle inimeseks saanud, mille eest ma sulle veel mitu tuhat tänu ütlen."
Nüüd kinkis kaupmees talumehele veel palju raha ja kraami, et mees üsna jõukalt elada võis.
Pahapilli Andrese tegud
(---) Ka olnud ta väga hea kalamees. Tal olnud nii pitk püüs (võrk), et teine ots Feltsandi otsas ja teine Pahapilli all olnud. (Vahe on mitu versta pikk.) Alati toonud ta nii palju kalu, et kusagile ei mahutanud.
Kord palunud ta vader temalt abi ja õpetust, kuidas rohkem kalu püüda. "Võta mo müts ja pane sse pähe, mine siis merele, küll sa kalu saad," ütelnud Pahapilli vana ja annud oma mütsi vaderile pähe.
Vader läinud merele, lasknud võrgu sisse ja näe imet. Vaevalt sattus võrk vette, kui juba kala täis olnud. Vader võtnud võrgu kohe välja, puistnud kalad paati. Nenda teinud ta mitu korda. Viimaks hakkanud mees vaatma, kus nii hirmus palju kalu tulevad ja näeb paadi äere all ühe mehe vees, kes sülega kalu võrku tuiskab. Mees ehmatanud ära, paiskanud kalad paadist kõik merde ja läinud kodu. (---)
Vanal ajal elanud üks kuri ja rikas härra, kis inimesi kurjaste on piinanud. Kui tema ära surnud, siis ei ole temal ka haudaski rahu olnd, vaid hakand kodu käima omakseid hirmutamas ja piinamas nii kui kodukäija kunagi. Kõige esti on tema käind loomi piinamas, sealt saand himu otsa, siis läind oma prouad piinama. Proua oli üsna hädas, ei tea mismoodi lahti saada. Viimaks rääkis ta seda lugu oma toapoisile ja lubas sellele, kis ära kautaks, 500 rubla. Toapoiss seda kuuldes ütles: "Põle viga, prouad, küll mina taga valmis saan."
Ja kohe läind toapoiss nõia juure nõu küsima, mida see ka lahkelt andnud, muidugid mõista puhta hõbeda õlul. Siis õpetand ta toapoissi, käskind külmetand kindad kätte ja vana paja pähe panna ja öösse kell pool kaksteist surnuajale minna ja kõik kodukäijaga kaasa teha ja kõige viimaks, kui ta oma hauda on läinud, pahema jala kannaga kolm korda haua peale lüia, siis kaduda tema kodus käimene ära.
Toapoiss tegi ka nõia õpetuse järele, kastis kindad vette märjaks, laskis ära külmetada, pani siis kindad kätte, paja pähe ja hakas surnuaja poole kõndima. Kui kell pool kaksteist sai, tuli üks valge kogu hauast välja ja otsekohe toapoisi poole ja küssis: "Mis sa siin teed, kas oled ka surnud?" Toapoiss vastand: "Ja."
Härra: "No lähme siis minu mõisa."
Hakkasime siis minema, härra pani kui tuul minu ees minema ja ehk ma küll järel sibasin, ei jõund mitte ligigi. Kui ta seda nägi, et ma kaugelle maha jäin, pööras ümber ja küsis: "Miks sa järel ei jõua, sa vist ei ole surnud, anna oma käsi seia, las ma katsun, kas ta on külm."
Ta andis käe tema kätte, ta katsus ja ütles: "Jah, surnd oled sa küll ja käsi on üsna külm, aga mis see on, et sa järel ei jõua?"
Kui nad mõisa jõutsid, läks härra kohe talli ja hakas kõige paremad täkku tallama ja tallas nii, et hobune vahtus oli ja toapoissi sundis teist hoost tallama, mida see ka ilma vastu tõrkumata tegi.
Sealt läks härra proua juure ja hakkas jälle prouad tallama, nii et proua puhkus ja ähkis. Kui tema himu täis sai, siis ajas ta mind omakorda prouad tallama.
Sealt läksid jälle surnuajale tagasi. Surnuajale jõudes küsis härra toapoisi käest: "Kus sinu haud on, ma tulen ka so hauda vaatama."
Toapois näitas oma hauda ja ütles: "See ei passi, kui härra minu hauda tuleb. Mul on kehv haud, ei ole mingid iludust ühti, parem lähme härra hauda."
Härra ütles: "Hea küll, lähme siis peale, aga mine sa ees." Toapoiss ütles: "Ei, minge teie ees ja ma tulen järel." "Hea küll," ütles härra, "ma lähen siis peale," ja hakas august sisse pugema. Aga nii pea, kui härra sisse sai pugenud, lõi toapoiss kolm kord pahema jala kannaga augu peale ja pidi ütlema: "Siin pead sa seisma igavesti," aga kogemata ütles: "Siin pead sa seisma seitse aastad."
Kui härra seda ütelust kuulis, ütles tema: "Oleks ma seda teand, et sa elus oled, oleks ma so tõeste ära kägistand." Siis kadus tema ka sealt ära, ei old kuskil kuulda ega näha. Kui proua nägi, et kodukäija kadund oli, siis maksis tema toapoisile 500 rubla välja, nii et toapoiss jõukaks meheks sai.
Kui seitse aastad mööda jõudis, siis ilmus meie tuntud härra jälle kodukäijana siin ja seal, aga oma mõisa ta enam ei tulnd.
Üks kord sõitis toapoisis sakstega linna. Said nad mõni verst kottu eemalle sõitnud, ühe suure metsa sisse jõudes seisis suur must kuuehobuse tõld mustade hoostega tee peal ees nii, et miskid moodi mööda ei saand ehk toapoiss küll hüüdis, et tee lahti hoiaks, aga võera tõlla juures jäi kõik vaikseks, ei old kõpu-kopu kusagil.
Kui nemad ära nägid, et oma jõu ega nõuga mööda ei saand, siis võtsid nõuks nii kaua oodata, kui tõlla peremees lagedalle tuleb. Kui nemad seal niiviisi ootasid, pani toapoiss tähele, et natukene maad teest eemal tuld näha oli ja hakas tule poole minema, et näha saaks, kis seal öö aeges tuld teevad.
Kui ta tule juure jõudis, nägi ta omaks ehmatuseks, et see tema vana härra oli. Niipea kui härra teda silmas, kutsus kohe oma juure ja andis talle suure kerve kätte, üteldes: "Mine too mulle silguküpsetuse varras seia." Toapoiss läks tooma ja tõi paraja silguküpsetuse varda, aga härra hakas naerma ja ütles: "See ei kõlba sääskede küpsetuseski, veel vähem siis silgu küpsetuseks. Mine too uus!" Toapoiss tõi nüüd teise, umbes rehavarre jämeduse. See oli ka peenikene. Siis läks härra ise ja näitas ühe jämeda puu peale, üteldes: "Raiu see mul maha ja too mo kätte."
Kui toapoiss puud hakas raiuma, hüüdis Püha Jüri metsast: "Ära raiu!" Aga härra hüüdis jälle: "Raiu ruttu!", sest tema tahtis toapoisi silgu asemel ära küpsetada.
Püha Jüri keelas jällegi raiumast, aga härra käskis rutem raiuda.
Viimaks vilistas Püha Jüri oma kutsikad metsast välja ja ässitas härra kallale. Niipea, kui nemad härrad nägid, tormasid nad üle puude ja põesaste härra kallale. Kui härra seda kutsikakarja nägi, pani jooksu ja tahtis kohe oma tõlda minna, aga üks kutsikas oli juba ukse peal ees. Kui tema nägi, et tõlda peasemist ei old, puges ta rattarummu sisse. Aga kui toapoiss seda nägi, et ta rattarummu sisse läks, võttis rummu alt ära ja Püha Jüri kutsikad panid tema nahka, nii et temast muud ei jäänd järele kui natukene sinist vett.
Jutt otsas.
Viirastus
Ennemuistene jutt
Mees läinud metsast puid tooma ja eksinud metsa ära. Küll sõitnud ta ühe tee peale ja teise tee peale, aga siiski pole ta õiget teed kätte saanud. Teed otsides tulnud viimaks öö kätte ja mehel pole muud olnud teha, kui metsa öökorteri jääda. Mees võtnud ka hobuse rakkest lahti ja pannud sööma, siis korjanud ta hulga kuivi ruaga kokku ja teinud tule ülesse, et siis kua natukene selgem oleks. Tule jeares istudes jeanud mees viimaks tukkuma.
Kui ta jälle tukastusest ülesse ärganud, siis näinud ta, et tema juures tule jeares üks vanamoor soendanud. Vanamoor pole mehega sõnagi reakinud, muudkui pööranud tule jeares üht külge ja teist külge. Kui vanamoor niiviisi tükk aega soendanud, siis tõusnud ta tule jearest ülesse ja läinud natukene eemale, kus ta meest haleda jealega paluma hakanud: "Ole hea mees ja tule mulle vanaemaks, ma suan paerga maha."
Mees aimanud paha ja tund kartust, aga põle vanamoorile vanaemaks läind.
Natukene aega läinud mööda ja vanamoor sünnitanud lapse, mähkinud teda mähkmedesse, istunud siis ise lähedal oleva puukännu otsa maha ja hakanud last imetama. Sellepeale jäänd mees jälle tukkuma ja ärgand alles siis ülesse, kui ju päike tõust. Vanamoor oli kõige lapsega kadund, muud kui seal, kus ta enne istunud, olnud kaks tammepakku: teine suurem ja teine veiksem.
Päävavalgega leidnud mees õige hõlpsasti õige tee ülesse ja suanud õnnelikult kodu.
Suendite sündimine
Ennemuistene jutt
Kord hulkunud üks Soome tark pimeda sandi näul juhiga mööda maad ümber, rahva elu ja kombeid järele uurimas.
Ühel õhtul juhtunud Soome tark oma juhiga ühte peresse, kus parajasti pulmad olnuvad. Pulmaperes olnuvad kõik inimesed sandi vastu nii halastamata, et keegi temale suutäit leiba pole annud ega head sõna ütelnud. Aga santi pole ka uksest välja küiditud.
Soome tark vaadanud veel pulmamajas hea tükk aega, aga kui näinud, et asi sugugi pole paranenud, siis läinud ta uksest välja. Et jo õhtu kääs oli ja teisi talusid kuskil ligi lähidal pole olnud, siis olnud Soome targal hea nõu kallis, kuhu öömajale võiks jääda. Korraga torganud Soome targa juhile pere vihusaun silma ja Soome tark läinud oma juhiga sinna öökorteri.
Saanud Soome tark tükk aega vihusaunas olnud, kui ta korraga oma juhile öölnud: "Pojukene, jookse tua juurde ja vaata, mis pulmalised teevad!" Poiss läinud tua juurde pulmalisi vaatama, aga Soome tark hakanud isi tundmata sõnu valju häälega lugema.
Ei saanud veel kuigi palju aega mööda läinud, kui jo poiss tua juurest tagasi tuli, isi näust valge kui lubi. Kui poiss sauna juure saanud, siis küsinud Soome tark: "Noh pojuke, mis sa nägid pulmamajas?" Tükk aega läinud mööda, enne kui alles poiss vastust vanamehe küsimise peale võis anda. "Hundid, hundid, hirmsad hundid olivad pulmamajas!" vastas poiss hirmust väriseva häälega. Kui Soome tark poisi jutu ära kuulnud, siis ütelnud ta poisile: "Ole hea poiss ja jookse veel kord tua juure, tee tuauks lahti ja lase hundid tuast välja, aga isi karga sa siis kohe ukse kõrva paremale poole, ära sa seda unusta."
Poiss jooksis nüüd ruttu tua juure ja tegi ka nii, kuida Soome tark teda käskis. Niipea kui inimestest saanud hundid seda nägivad, et tuauks lahti oli, siis jooksivad nad üks ees ja teine taga kõik tuast välja, nii et mitte ühtegi tuppa ei jäänud. Kui Soome tark seda nägi, mis tua juures sündis, siis tuli ta vihusaunast ära ka tua juure, kus poiss jo ees oli.
Tuas leidsivad nad laudade pealt kõiksugusid söökisid ja jookisid eest, mis suenditest järele oli jäänud. Et meestel kõhud tühjad olivad, siis polnud neil muud midagi teha, kui aga toidul kinnitada keha. Mehed sõivad kõhud täis ja et neil siis muud midagi polnud teha, siis heitsivad nad magama. Aga hommikul, kui Soome tark ära hakkas minema, siis võttis ta tuleraua ja taelatüki kätte, lõi taela peale tuld ja pistis põleva taelatüki maja katusesse, mis peale maja kohe põlema hakkas. Oli niiviisi kõik ära toimetatud, siis pööras Soome tark põlevale majale selga ja läks oma teed.
Niiviisi sündisivad inimestest suendid Soome targa nõiduse läbi, milleks nad vist tänase päävani on jäänud.
Mustvete preester.
Mõnikümmend aastat tagasi kaevanud venelased Virumaal Seli mõisas kraavi. Ühel lõuna ajal heitnud venelased sööma peale puhkama. Kui Mustvete preester tulnud ühe venelase ette ja öölnud: "Tõuse üles ja tule minu järel." Venelane teinud silmad lahti ja nääb ilmsi, et Mustvete preester seisab tema ees. "Tule ruttu senna suure kivi juure, mis seal kraavi põhjas on. Sealt saad sa rahaaugu leidma, aga ära sa sellest kellegile räägi."Preester hakanud eeli minema, aga venelane pole julgend järele minna, sest ta teadnud, et nende preester surnud on. Venelane ajand teised venelased maast üles ja rääkinud, et nende preester käinud teda senna suure kivi juure kutsumas, et seal peab rahaauk olema. Venelased läinud kõik senna kivi juure, kaevanud küll sügavad augud ümber kivi, aga põle mitte kopikadki leidnud.
Teise pääva lõuna ajal tulnud jälle preester venelase juure ja käskinud teda üksipäine kivi juure tulla ja preester kadunud ise ära. Venelane mõteld tüki aega, viimaks löönud risti ette ja hakanud minema. Kui ta kivi ligi jõudnud, kuulnud ta kui laste nutmist kivi juures. Kivi ääre alt tulnud kuus poisikest välja, kõik kärnas nägudega ja ise peksnud rusikatega ühteteist. Kui nad venelast näinud, kadunud nad jälle kivi alla ära.
Korraga seisnud preester jälle venelase juures ja käskinud venelast kolm sammu kivist eemale auku kaevata, ja preester ise kadunud ära. Venelane kaevand sügava augu, kui üks raudasi augu põhjas nähtavale tulnud. Venelane tõmmanud kasti kaldale ja kangutanud kasti lahti, kus hulk hõberaha sees olnud.
Üks kärnas näuga poisikene tulnud ja sülitanud venelasele vastu silmi ja öölnud: "Mis sa sest tahad?"
Venelane viinud ikka rahakasti ära ja ehitanud enesele Mustvete toredad majad. Aga venelase silmad läinud poisi sülitamisest kärna ja seda sugu peab veel praegu järel olema. Rahvajutu järele, et see peab tõeste sündinud lugu olema. Üles kirjutanud J. N.
Vanad jutud
Luule
Emajõe ehitus
Muiste tulnud vanaisa taevast maha ning kõik loomad kaebanud temale oma häda. Üks ütelnud temal olla joogijänu, teine - temal põle tööd ja aeg olla igav. Vanaisa leidnud kohe head nõu, ütelnud: "Ma näen, teil puudub midagi, ma tahan teile midagi määlestust teha. Kaevage omale üks jõgi ja mina tahan ise tema jooksu näidata."
Kohe hakkasivad kõik hoolega tööle. Rebane vidas sabaga jutti, karu kaapis käppadega, linnud kändsivad ka kõik nokkadega pori eemale, nii et sellest porist viimaks üks suur mägi kasvas.
Varsti oli ka jõekraav valmis, aga vett ei olnud sees. Vanaisa tuli jällegi taevast maha, valas oma kuldkarika seest vett jõkkke nong näitas, kuhupoole jõgi pidi jooksma. Nõnda oli jõgi valmis saanud ja tema nime saanud Emajõgi. Kaks lindu aga pole mitte jõge kaevama läinud, need olivad peoleo ja vihmakull ja nendele mõistnud vanaisa trahviks, et nad ei tohi mitte jõest juua, vaid peavad oma janu kustutama kastetilkatest ehk puulehtede pealt vihmavett. Nüüdki räägib veel rahvas kui peoleo ja vihmakull karjuvad, et nad paluda vihma, sest muidu nad ei saada juua.
Kolm katlatäit raha
Muistsel aeal elanud üks kaval keskealine mees. Tema teadnud kõik kunstid ja ka seda, kuidas kuradi rahakatalt kätte võib saada. Tema oli kuulnud, et kurat iga neljapäeva õhtu vihelda tahta. Sellepärast kütnud ta neljapäeva õhtu sauna palavaks, pannud sauna vee ja vihad valmis, et siis kohe vanapoistel hea on tööle hakata, kui nad tulevad. Ise puurinud ta aga saunalae peale augu sisse ning kuulatanud sealt, mis nad saunas räägivad.
Kõige enne tulnud vanaperemees ise. Temal olnud seitse sarve peas ning toredam kui kõik teised. Tema järele tulnud veel hulk teisa, nii et saun olnud täis mis kubisenud. Viimaks hakanud nad ühestteisest läbi käima nagu vaimud ning keegi põle vihtlema hakanud.
Viimaks tulnud veel üks lombakas ja see olnud rahakatla hoidja. Kohe küsinud teised: "Kus sa rahakatla pannid?" "Pannin õue peale kivi ääre alla ega teda sinna keegi tea," olnud vastus ja kõik hakanud rahuga vihtlema.
Mees läinud ruttu sauna pealt maha kuuldud koha peale ja leidnudga suure katlatäie raha kivi ääre alt. Ta kannud katla kodu ning olnud oma saagi üle väga rõõmus.
Teisel neljapäeva õhtul kütnud ta jälle sauna palavaks ning läinud ise saunalae peale vahti. Kuradid tulnud jällegi kõik sauna ja kõige viimati tulnud jälle va tuttav lombakas rahakatla vaht. "Kus sa rahakatla panid?" küsinud teised. "Panin sauna nurga alla, ega sinna teda keegi tea" ning kõik hakanud rahuga vihtlema.
Mees roninud ruttu sauna pealt maha, läinud võtnud sauna nurga alt rahakatla ning tassinud kodu.
Mehe ahnus läinud aga ikka suuremaks. Ta kütnud kolmanda neljapäeva õhtu jälle sauna palavaks ja läinud ise oma tutva lae peale vahti. Kuradid tulnud ka kõik vihtlema ning kui lombakas jälle tulnud, küsinud teised: "Kus sa rahakatla pannid?" "Pannin õue, puujuurika alla, ega teda sinna keegi tea." Pärishärra aga rabanud ruttu ütelda: "Aga ei tea, ehk mõni kuulab?"
Kõik jooksnud kohe saunast välja ning sauna katus olnud vaimusi nii täis, mis mustand. Mehe aga söönud nad nii ära, et temast mida enam jäerele põle jäenud.
Eesti rahva vanaaegsed pruugid
Kui mihklipäev noorekuu sees on, ei löö sel aastal looma toit ette.
Tõnisepäev.
17. jaanuaril saab pühaks peetud, jõuluviina, -õlut hoitakse, roogasi tehakse, saab üks väike kakk tehtud. Selle sisse pannakse küünal põlema. Kakk saab härjapätsiks nimetud. Seda hoitakse seni, kui loomad kevadel esimest välja lähvad, siis peab karjane seda keik päev koti sees kaelas kandma. Kui õhtul koeu tuleb, siis leigatakse seda katki, antakse iga loomale tükk sest süüa, et loomad haiges ei jää.
See on kesktalve päev, loomade pool sööma on mööda, inimestel 2 kord nii palju vaja, enne kui uut saab.
Meri hakkab aurama, kaevuvesi lääb soojemaks, pool lund on tulemata, karu käänab teise külle.
Sigadel olla Tõnis kaitseja olnud. Sigu tapetakse sel pääval, keedetakse pea üksi ära tangudega.
Püha Tõnis, hoia mu oorikast,
kaitse mu karja,
ole mu söötja jootja.
Kui sel pääval ei saa seapää keedetud, siis sead ei sigine. Õhtul süüakse, muidu sead teevad kurja. Enne seda päeva ei näe siga mitte päeva, tal veiksed silmad. Nüüd näevad päikesest veikese ääre. Lastakse laudast välja, et päikest näha saavad.
Sel päeval peab põldo äestama, siis vili kasvab hästi.
Ketrada, nõeluda sukka, kududa ei tohi, muidu poevad sead aeda kurja tegema.
Õhtul mehed ütlevad: "Murrame talve selg katki."
Kapstaid ei tohi keeta, ussid söövad suil ära.
Kui päike sel päeval nii palju paistab, et mees hobuse selga karata saab, siis on suil hea heinasaak.
Linnupuude peremehed käivad Suure Reede öösel linnupuuaja ümber ja pistavad ikka kadaka- ja pihlakaokse sinna sisse, et mesilased, kui keegi nende juure kurja mõtetega lähab, heaste pistaksivad.
Nääripääv ja kolmekuningapäev, nende mõlemate vahel ei tohi hoovi peal puid lõhkuda ega laastusi teta, ei ka ketrata.
/jüripäev/
Puukoor lööb lahti, poisid teevad pajuviled.
/jürip./ Jõuluõhtused õled põletasse ära, suitsetasse kapstamaad.
/jõululaup./ Heinu saab tuppa toodud mälestuseks, et Jeesus heintes on hinganud.
(näärid)
Tüdrukud toovad puud sisse, kus lasvad siis on paaris, siis saavad mehele.
Vana jutt
Ennemuiste elanud üks vanamoor, kellel väga palju raha olnud. Kui ta ära hakanud surema, ei tahtnud ta oma raha kellegile maha jätta. Ühel päeval käsknud ta kõiki majarahvast välja minna. Tema poeg mõtelnud, mis ema nüüd tegema hakkab ja vaadanud läbi võtnmeaugu. Ema tõusnud sängist ülesse ja läinud kolde juure ja matnud oma raha tuha sisse, üeldes: "Enne ei pea seda raha kätte saama, kui alasti märga siit künnetakse." Poeg mõtelnud, mis alasti märga, see piab üks naesterahvas olema, ja kui vanamoor ära surnud, siis palunud ta oma pruuti, et ta ennast alasti võtaks. Pruut ei tahtnud küll mitte, aga viimaks täitnud ta tema tahtmist ja võtnud ennast alasti ja läinud adra ette, künnud sääl rahaaset. Raha tulnud ülesse, poiss saanud rikkaks ja võtnud tüdrugu omale naiseks ja elanud õnnelikult. Otsas. I. R. Kangur
Keekist külamees käinud jõulupäevadel teed mööda. Tal tulnud söögiisu. Ta istunud metsa äärel tee peale maha, võtnud leivakoti valla ja hakanud maaveitsega leivatükkisid lahti leikama ja suhu pistma. Kõrraga tulnud hunt, midas mees kohe soendiks olema tundnud, ka ligi, istunud ligi ja vaadelnud kaua ja vaadelnud vesiste silmadega sööja teekäija otsa.
Mis teha, tarvis ka temale tükike leiba anda. Ta lõiganud tükikese leiba valla ja pistnud selle nua otsa ja küinitanud selle soendi suhu. Soend aga haaranud leivatüki kõige nuaga suhu ja jooksnud siis mehe silmist kaugele metsa. Sellest ajast läinud mõni aasta mööda ja mees arvanud oma nua koguniste kadunuks olemas.
Kui ta siis kord teed käies ühte linna oli juhtunud ja poesse saanud, näinud ta, kudas kaupmees sepa tehtud nuaga leibatükikeisi lahti lõiganud ja vaestele nälja täitmiseks jaganud. Mees vaadelnud nüüd nuga ja tundnud seda omaks, mis tal soend mõne aasta eest ära viinud oli.
"Austatud kaupmees," küsinud nüüd talupoeg, "kust olete selle nua saanud ja mis kombel? See näitab nagu minu oma olema, mida ma mõne aasta teed tagasi kellegile ära andma pidin." Kaupmehe palgele löönud esite puna, küsinud siis aga järele, kudas ja mil kombel mees siis omast nuast ilma jääma pidanud. Mees jutustanud nüüd, kudas ta jõulupäevadel teed käies leiba söönud ja soend metsast välja tulnud ja leiba igatsenud ja kui ta temale nuaotsaga leiba jaganud, siis soend seda kõige nuaga enesele võtnud ja metsa jooksnud.
Kui kaupmees seda jutust pealt oli kuulanud, ütelnud ta viimaks: "Tenu ja lõpmata tenu sulle, sa, hää mees, et sa mind sel kõrral jälle inimeseks tegite, milles ma sündinud olin. Mina olin seesama soend, kes sinult leivasuutäie sai ja selle peale jälle inimese elukombe ja teumoe leidsin, mis vist kellegi õela inimese läbi kautanud olin. Nüüd elan jälle jõukasti nagu enneist ja jagan selle minu õnneliseks tegeva nuaga ikka vaestele andeid, lootes, et seega vahest mõnegist pahamõtteline tuju ära kaub ja selle asemele rahu asemele saab. Sina aga võta need mõned kopikad enesele sellekõrdse leiva ja nua kahjuks, kui sa mind oma leivasuutäie jagamisega inimeseks tegid. Poleks aga sa seda teinud, ei tea siis, kus ma veel praegustki inimestest ära olnud oleksin."
Et mees mitte rikas mees ei olnud, siis võtnud ta kaupmehest pakutud kauni rahasummakese vastu ja saanud sellega oma vaest elu palju aidata.
Vanal aal ollu üits peremees nimega Ants. Et ta joba vana poole mees ollu ja ikki olla poissmees, kutsun mõni tedä peris vanapoesisse.
Ta minnu ka mõnikõrd kossule, aga kunagi ei ole ta tohtin oma soovi neiule avalda - ta pellänu. Viimäte võttan ta nõusse õige poissmehesse jäia. Nõnda ku ta seda nõusse võttan, ei ole ta enämb üitsigi öö magada saanu: talle käenu luupaene selgä. Kui luupaene teda joba mitu ööd vaevanu, tullu tal viimate meelde, et sääl lähiksen üits tark elab. Selle manu minnu Ants nõu küsima.
Vanamoor ka õpenu: "Sina tee endale üits pihlapune pulk ja kae omale üits naeste rõõvas. Sinu sängu jalutsi otsen koral (pahemal) pool küllen om üits auk seina sehen, sääld käib luupaene sissi. Kui ta öösi su manu tuleb, sõs ära pelgä, vaid võta pulk ja pista kora käe kolme sõrmega augule ette. Sõs viska talle üits naeste rõõvas pää otsa ja tast tuleb üits ilus naene välla."
Ants minnu kodu ja tennu nagu tark õpenu. Kik minnu ka targa sõna järgi täide.
Hommuku minnu tüdruk üten tõestega nurme pääle ja tennu egä päev tubliste tööd ning olli egapäie viisak ja lahke. Nõnda minnu mitu aastakest mööda. Sääl tullu Andsul viimäti mõte päha seda tüdrukut omale naeseks võtta, mis soovbi ta ka türukule avaldanu. Tüdruk ollu sellega rahul ja nemä minnu õpetei manu, kes neid ka paari laulatanu. Nüüd elanu na 7 aastakest rahulikult ja selle aja sees ollu neil ka joba kolm last. Antsu kurvastand aga pallalt üits asi ja nimelt see, et tema noorik 7 aastakse sehen mitte ütte kõrda es naara. Küll kaenu Ants noorigat ka kigi pidi naarma haugata, aga kik asjata.
Üitskõrd ütel suvitsel pühap. naaran noorik ommetagi kolm kõrda. Nüüd Antsul perimist küll, mispärast ta naar? Õhtu, ku tõse inimese kik magama minnu, küsinu Ants õge pääle aaden: "Ütle ommetagi, misperäst sa täembe mitu kõrda naarid?" Naene vastanu: "Ku sa selle ärä ütlet, kost sa mind said, sõs ütle mia misperäst ma naari."
Nüid tõmmanu Ants pulga augu eest ära ja ütelnu: "Näet, siit august oled sa tullu. Täembe om sest just 7 aastakest tagasi." Nüüd nakanu ka noorik oma naarmist sellätama: "Kirikun naari ma edimese kõrra. Õpetei luges kantslen jutust, vanapagan luges läve kõrvan naarijt ja suikijt ja kirjut neid koolu hobese veritse naha pääle üles. Aga ku nahast puudus tuli, sikut vanapagan nahka hammaste vahel suuremasse. Nahk karas hammaste vahelt ära ja v.p. käis pää nõnda kõvaste seina vastu, et silma pääst vällä karasive.
Tõne kõrd naari ma tee pääl sedä, kudas kiriklise hobestega sõedive. Vanapagan seis keset teed ja ai jala pikka, nõnda et kirikliste hobese selle jala sellän komasive. Ku hobene komas, sõs ütel mõni: "Jumal, Issä, Pojake!" Ku vanap. seda kuuld, tõmmas ta ennäst konku ja lask tagast otsast sinist suitsu vällä, aga ku mõni ütel: "Korat, mis sa ikki komid!" sõs olli vanapaganal hää meel ja ta ai jala veel enämb pikka.
Kolmat kõrda ma naari, ku me usse (õue) tullime. Väratitulba otsan kiike üits harak ja kätsat': "Ku vanapagan ära lääb, sõs tule ja võta siit tulba alt rahakatal ja toida ning kata selle rahaga oma latsi!"
Nende sõnadega läits naene ku kärblane august välla. Sinine suits keerel veel tükk aiga augu ümmer.
Vikerkaar kuulutab kuiva ilma vihma järel.
Müristamine täiskuu aeg - vihma pikaldast.
Mets kohab, kõrvad sögelevad, kanad soplevad - sula.
Kui näripää puud härmas, tuleb hea vilja-aasta.
Näripää mets vangis, annab jumal vilja voodu.
Kui küindlapää lõukesed vanakuul tulevad, toovad häid sõnumid.
Kui kuuseokkad küindlakuu pudenevad, hahkab lumi paastukuus sulama.
Kui kägu kevadi esiti lehtmetsast kukub, tuleb soe kevadi, kui okas, siis külm.
Tuleb kägu lehtega, siis vähe vilja, tuleb raagus puil - palju.
Ööbik lehtimata metsas, kerged vihud varda otsas.
Kui kevadi puud pikalt lehte lähevad, tuleb tali varaliselt.
Kui mets ruttu lehte läheb peab külvimees kärmi külima.
Juurekasvud külvatakse vanal, muu aja vili noorel kuul.
Kirsi õitsemise ajal on paras nisu kulvata.
Kevadi haavad hästi urves - saab hästi kaeru. Lepad urves - hästi vilja-aasta, ümargused urvad - hääd odra aega, pikergused - rukkisaaki, on mõlemaid väha - nälja-aasta.
Linu ei tohi noorekuu aeg külvata ega siis, kui korraga näha on päikesega.
Kui õunapuude õitsemine kahe kuu sisse ulatab, saab palju õunu.
Sõnikuvedu peab noorel kuul ja vaikse ilmaga sündima.
Kui kuuskedel palju käbisi tuleb, hea kartuhvli saak.
Selge lauritsepää tõutab palju puuvilja.
Kui pihelgatel palju marju, saab palju tütrikud mehele.
Kui puulehed enne mihklepääva maha langevad, siis läheb lumi kevadil enne maarjapääva ära. Kui pärast, siis kaua kevadi lumi maas.
Kui sügise lehed vara pudenevad, tuleb tali hilja.
Kui mardipää Sõel selgelt looja läheb, siis tuleb hea vilja-aasta.
Kui kadripää Sõel selgest maha vaatab, saab palju tütrukuid mehele. (Mart matab, kadri katab, andres harutab, nigulas needab.)
Kui jõuluööl tähed taevas, sigineva hästi loomad.
Virmaliste vehklemine tähendab ilma muutust.
Noore kuuga muudavad ilmad. Iga aeg nõuab oma tegu. Talvel teed, see suvel eest leiad, mis suvel teed, talvel eest leiad.
Kuri kuu kummuli, hää kuu selili, soe kuu serviti, külm kuu kületi.
Ohvri viimise koht
Tarvastu O, talu õue peal olnud niisugune ohvri viimise koht. Väljanägemise järele kasunud selle koha peal natuke lepavõsa. Kui sügise sigu ehk lambit tapetud, ei ole tohtin keegi enne sellest süia, kui mitte sinna koha peale ära ei olevad viidud. Kord värske söögi keetmise ajal võtnud selle talu tütar kõige enne kulbiga natuke liha ja söönud ära, ilma et sellest midagi paha oleks aimanud, et enne ka kuhugi tarvis viia on.
Polnud sel koral küll midagi, aga ööse olnud tüdruk kambrist kadunud, tõised aimanud seda kohe ja läinud sinna kohta vaatama, leidnud tüdruku sealt maast, kõik siniseks ja kangeks pitsitud. Elulõhn olnud küll sees, aga terve meelemõistusega inimest polnud temast enamb saanud. Keegi ei ole ka sellest võsast vitsa ega muud tarvituse asja sealt lõigata ega võtta julgenud.
Korra üks kange südamega mees raiun tema selle võsandiku kõik maha. Tõised hoiatanud küll teda seda tegemast, aga mees ei ole kuuland sellest midagi, muud kui kõik puhtase. Ka temagi ei olevat eluga pääsenud.
Vanakuu sees pestud ikka riidit, siis kui need riided seljal olnud, ei sügelnud ihu.
Vanakuu sees lõigutud vihalehessa. Kui nendega vihutud, siis ei ole sügelisi vihtujal külgi ajanud.
Naine, kes oma meest homiku üles äratab
"Toomas, õe, Toomas, tõusu ülesse, päev on juba kõrges!" Toomas pöörab tõise külje ja ütleb: "No kes teda käskis enne valget üles tõusta," - ja norskab edasi.
Kui lõngu hakatud kollaseks keetma, lõigutud ikka need lehesad noorel kuul.
Vana jutt
Ennemuiste matnud üks mees oma raha maa sisse ja ütelnud: "Enne ei saa keegi seda raha siit maa seest, kui ta ühe looma, kes iialgi kuud ega valged päeva kätte ei ole näinud, ära tapab ja vere sinna kohta maha valab, kus raha maa sees on, siis saab ta raha kätte."
Üks külamees kuulnud seda juttu ja mõtelnud: "Mina tahan seda raha omale saada" ja läinud koju, toonud omale ühe kitse, kellel varsti poeg sündinud ja pannud kitse ühe pimeda lauta ja kui kitsel poeg olnud, siis ei laskunud ta seda kitsepoega laudast välja ja hoidnud teda nõnda kaua laudas kinni, kuni ta täiealiseks sai. Siis pani ta kitsepoea koti sisse ja viis ta sinna kohta, kus raha maa sees oli ja tapnud kitse läbi koti ära ja valanud vere sinna kohta maha ja raha tulnud maa pääle, ainult auk jäänud järele. Sinna auku tõmmatud kott keige kitsega ja maa saanud tasaseks jällegi. Mees võtnud raha ja läinud koju ja elanud õnelikult. Kui ta mette ära ei ole surnud, siis elab ta praegugi (tänapäevani).
Millest Ambla kirik nime saanud
Kui Ambla kirikut muiste ehitama hakatud, siis ei ole esmalt töö edasi minna tahtnud, vaid kõik, mis päeva ajal on tehtud, on ööse iseenesest ära lagunud. Mitmed rahamehed lasknud kirikud oma nime järele nimetata ja pannud selleaegse moodi järele raha müüri alla, aga asjata.
Viimaks on kiriku kõrvast allikust ühe päeval punane härg ülesse tõusnud ja ammunud: ambullaa, mis pääle ta jälle allikase vajunud. Seda peetud jumalikuks juhatuseks ja pandud kirikulle Anbula nimeks ja ehitus saanud valmis. Pärastpoole on kiriku nimi aga esmalt Maarjaks ja pärast Ampeliks ümber solgitud, mikspärast ta mitu korda ära on põlenud ja ilma parandamata üleväl ei seista. Rahva suust.
Rahakatal
Vanal orjuse ajal oli üks mees oma kahe härjaga mõisas orjamas. Ühel öösel, kui mees maganud, öeldud talle unes: "Kui jaanipäeva laupäeva õhtu kätte jõuab, siis võta kätte, pane härjad vankri ette ja kõik oma tööriistad vankri peale. Iseäranis kanna hoolt, et sinul labidas ligi oleks. Siis mine siit verst maad eemale, sinna, kus kahe mõisa piirid vastastiku käivad. Seal on üks koht, kus 5 aiapead kokku käivad; seda kohta nimetakse 5-e aia peaks.
Kui öösel kella 12-ne aeg kätte jõuab, siis võta ennast ihualasti ja hakka sinna viie aia pea alla labidaga kaevama. Küll tulevad sulle palju hirmutajaid, aga tee kui ei paneks sa neid tähelegi. Ka kartust ei tohi sul kõige vähematki olla. Mõni tahab sind heaga ära ajada, mõni kurjaga; küll kuuled ja näed sa kõik, aga ära karda. Piad seal nii kaua kaevama kuni hommiku päikesetõusu ajal üks sangaga vaskne rahakatel vastu tuleb. Kisu see maa seest välja ja võta kõigega, mis seal sees on omale."
Nüüd ärganud mees unest ülesse ja ei teadnud, mis see pidi kõik tähendama. Ometi ei rääkinud ta sellest kellegile. Jõudis jaanipäeva laupäeva õhtu kätte, tegi mees nagu heal õpetanud. Läks eelnimetud kohta ja ootas kuni kella 12-ne aeg kätte jõudis, võttis ennast siis ihualasti ja hakkas seal kaevama.
Nüüd hakkasivad mehel hirmutajad käima. Esiti tulivad mööda aida palju inimesi valgis riides, kõik nagu kirikulised. Tulivad mehe juurest läbi ja hakkasivad meest ära ajama. Mees ei parmud tähelegi, vaid kaevas edasi. Kirikulised läksivad ära ja siis tuli palju veriseid huntisid, koeri ja huntisid. Need kõik tikkusid mehele kallale, aga mees ometi ei pannud tähelegi, vaid teinud oma tööd rahuga edasi.
Siis läksivad hundid härgade juurde. Härjad möirgasivad koledasti. Jäivad viimaks vaikseks. Mees mõtles, et nüüd ära murtud on.
Hirmutused käisivad ikka edasi kuni kõige viimati ilma peadeta, verised ihualasti inimesed teda hirmutama tulivad. Kadusivad needki ära.
Nüüd kaevas mees kuni hommikuni edasi, siis tuli nimetud rahakatel vastu. Mees tõmmas sanga pidi maa seest välja, leidis siis palju kuld-ja hõberaha. Härjad olnud veel ikka seal, kuhu ta nad pani ja söönud rahuliste rohtu. Pannud rahakatla vankri ja viinud koju. Selle rahaga ostis ta ennast mõisaherra alt priiks ja elas õnnelikult.
Jutustaja sõnade järele.
Jutustanud A. Sirkel Valjala kihelkonnast.
Tuulesõlmed
Korra olnud hiidlane Harrilaidus tuult ootamas. Kaks nädalat olnud juba tuul vägevaste möllanud, ikka silma sisse vastu. Ei saanud ega saanud mees Hiiumaale minna. Viimaks olnud häda suur. Toiduvara ammu otsa lõppenud. Harri rahva käest juba paljugi laenuks võetud.
Ühel hommikul kui hiidlane jälle mere äeres kõndinud ja murelikult Hiiumaa poole vaadanud, tulnud Harri vana ta juurde, koputanud mehele õla peale ja ütelnud: "Kas siis so lugu tõeste nii kibe on, et nõnda kurblikult kodupoole vahid?"
"Oi jah!" õhanud mees, "küll on kirju lugu. Kodu on palju hädalisi töösid toimetada, aga ma pian siin vahtima." - "Pole viga, küll ikka peased ära," ütlenud vanamees jälle. "Aga kuidas ma siis peasen, kui tuul sugugi abiks ei pööra."
Vana: "Noh eks võid siis ise oma tuulega minna?"
Mees küsima: "Oma tuulega? Mis see tähendab?"
Vana: "No, kui ei tea, saad pea näha."
Harri vana võtnud taskust rätiku, sidunud kolm sõlme sisse ja ütlenud: "Nüüd pane paat valmis ja hakka merele minema. Esimene sõlm päästa ääres lahti, siis pöörab tuul kohe ja ilma vaevata pääsed edasi. On tuult vähe, siis päästa teine sõlm lahti ning tuult on küllalt, et rohkem soovida ei või. Kolmat sõlme ära päästa enne lahti, kui juba ääres oled või nenda vaevalt paar sammu kodu äärest eemal.
Mees hakanud minema. Päästnud esimese sõlme lahti. Näe imet, tuul pöörnud kohe! Lahedasti lennanud paat paraja tuule käes. Saanud juba mees poole vahe peale, arvanud, et tuult veel küllalt ei ole; päästnud teise sõlme lahti.
Oh sa poiss, kuidas nüüd paat lennanud, pole muud kui vilista. Juba olnud mees koduranna äärde saamas. Mõtlenud: "Tarvis näha, mis imet see kolmas sõlm ometi teeb?"
Käskis mees küll mitte enne lahti teha, kui paar sammu äärest eemal, on küll paarkümmend sülda veel, aga mis ta siis ometi teeb, päästan lahti.
Teinudki mees nõnda. Oh tuhat! Nagu tuulispask, läks korraga möll lahti. Paari silmapilgu pärast mees paadiga tükkis 20 sülda maad rannast eemal, maal. Seda tegi kolmas sõlm.
Jutustus Hiiumaalt.
Jutustus Hiiu Kassare keelemurdes
Ühe korra eland üks vanamoor, kis hermus ihne olnd. Kus ta aga iganes midagi käde saand, säält ta tõnmmanud. Oma poegadelle ei annud ta õiges viisi süüagi. Aga nenda, kui keikidelle inimestelle, nenda tulnd ka sene vanamoorile see tund kätte (käde), kus ta hermuga surmatundi tundis joudvat.
Nüüd tulnd keik pere ta ümber ja jäänud suremist vaatama. Aga vanamoor ei soa iga soa surra. Vahib aga kartlikult ümber, tõuseb aga sängis istukille ja langeb jälle tagasi. Viimaks lähevad keik tuast välja, kuid mini läheb salakohta varitsema, mis vanamoor tegema hakkab.
Vana touseb sängist ülesse, võtab sängi pääaluse alt ühe kaunis raske koti välja ja läheb kolde juure. Kaabib tuha sisse käega augu, puistab kotist hulga hõbe- ja kuldraha välja tuha sisse. Läinud siis sängi ja heitnud hinge.
Mini tulnud tuba, läind kolde, vaatnud ja kaapinud, aga ei leia midagi. Räägib oma mihele seda lugu.
Mees kohe ema juure, võtab teda sängist süle, kannab kolde juure, võtab vanamoori käe peusse ja kaabib sellega tuhka. Kohe keik raha tuha pääl.
Seitsmest Moosesest
"Seitsmest Moosesest" olen mina väga väha rääkima kuulnud ja nimelt: "Seitsmes Mooses" olla üks väga vana raamat. Vanast katoliku aeg seisnud ta Piiblis tõiste hulgas, aga pärast kui viimast rahva sekka laiali oli laotama hakatud, võetud ta tõiste hulgast välja, et inimesi hulga kahjude eest hoida, mis tema läbi sündinud.
Tema trükk olnud suur ja punast karva, nii et teda kerge tõiste seest ära olnud tunda. Niisugusi raamatusi olla veel mõne vana inimese juurest leida, iseäranis nõidade "kabinettidest". Sarnane nõid olla ka üks Jüri Roosenberg Sürgavere vallas, Jaanuse talus, kellel niisugune punase trükiga "Seitsmes Mooses" olla, millepärast siis tema juurde ka hulk ebausklikkusi abitarvitajaid minna.
Ka Tartus Tähetornis olema üks, kahe raudahelatega, seina külge needitud, nii et teda keegi ära varastada ei võivat.
Tema mõju läbi võida mitmesugusi imetükka teha, näit. tulekahju aegadel tuult tõise külga pöörda, nii et tuli mitte tõiste hoonete peal ei käi, mitmesugusi haigusi parandada, põua aegadel vihma sadada lasta j.n.e.
Ka õnnetusi võida teda lugedes sünda, nagu veeuputusi, põuda, surnuid ülestõusta lasta, haigusi j.n.e.
Kord olnud ühe niisugusel isandal säärane "Seitsmes Moosus", mida ta aga tõiste majaliste eest kangeste varjul hoidnud. Ühel päeval pidanud ta kodust külasse minema ja unustanud raamatu laua pääle.
Tema poiss läinud selle vahe sees tuppa, leidnud raamatu laua päält ja hakanud lugema. Esite olnud ilm õues päevapaisteline, aga kui ta ühest peatükist sellest raamatust lugenud, läinud päike pilve alla. Lugenud ta tõist tükki, hakanud väljas hirmsat vihma taevast maha voolama, mis kõik viljapõllud ümberkaudu ära hävitada ähvardanud.
Poisil tikkunud hirm pääle. Ta silmanud varemalt ukseprao vahelt salaja, kui tema peremees sellest raamatust lugedes tarvilikkudel aegadel vihma sadada oli lasknud ja kudas ta jälle sellest raamatust tõisest kohast lugedes sadu ära oli keelanud. Et ta aga õiget kohta märjukese ära keelamiseks pole täädnud, siis löönud ta umbes paar lehte edasi ja hakanud lugema. Aga, mis imet! Õues hakkanud koledat rahet sadama, veel paar lehti edasi lüies, tõusnud jälle mässoline torm, mis kõik hooned ja puud maa pealt maha on ähvardanud murda. Kahju olnud ränk ja oleks veel suuremaks minna võinud, kui mitte va' nõiaisand ise parajal ajal appi ei oleks tõtanud, kes ähkides ja puhkides, jooksust väsinud, külast tagasi tulles raamatust lugema oli hakanud ja niiviisi hirmsa tormi asemele vagusa päikesepaistele maad oli annud, pääle seda, kui ta oma poissi paari mõruda kõrvakiiluga tuast välja oli saatnud.
Niipalju kõigest "Seitsmest Moosusest."
Kui päikesel vikerkaar ümber, tuleb lund ehk sadu.
Lapseristimise vesi valatagu puu ehk lille peale, siis hakkab puu ehk lill hästi kasvama.
Kes kolm kord tagaspidi issameied lueb, saab kõigest kiusatusest (kurjast vaimust) lahti.
Kui jõulus palju õlgi parte külge kinni hakkab, kasvavad head linad.
Kui ämblikud puude otsa võrku kujuvad, tuleb ilus ilm.
Kui täht taevast langeb, sureb keegi.
Lihavõtte homikul kiigub päike taevas.
Soa- ja katkuaegadest ja Karksi kiriku ehitustest.
Kord oli pääle sõdade ja katku Karksi ja see ümberkaudne maa inimestest nii tühjas laastatud, et kõigest kaks inimesehinge järele olivad jäänud. Tõine meeste- ja tõine naisterahva inimene. Need ei olnud mitte ka ühes kohas olnud, vaid otsimise teel tõinetõisega kokku saanud.
Asjalugu on järgmine. Meesterahvas kui ka naesterahvas nii kui joba nimetatud, et nad teineteisest lahus elasivad, mõtlesivad, kui nad veel tõinetõise jälgile saanud ega tõinetõist näinud ei olnud, mõtlesivad nad end kumbagi aina üksi ilmas elanud olevad.
Meesterahvas leidnud otsimise teel liiva päält inimese värskeid jalajälgesid. Oh kui rõõmus ta siis olnud, ta annud jalajälgedele suud! Ta läinud siis jalajälgi mööda edasi ja leidnud piagi omal seltsilase ühe naesterahva inimese üles ja silmitsenud seda, mis temast kaunis lähedal on olnud. Siis läinud ta rõõmust jookstes selle poole, naesterahvas näinud, et üks tema poole jookstes tuleb, mõtles mõne vaenlase tulevad ja pannud eest jooksma. Aga vali jooksja meesterahvas jooksnud tal ometi järele ja saanud ta kinni tabada. Meesterahvas olnud rõõmust ja näesterahvas olnud hirmust nii ärä minestanud, et esiti kumbagi sõna enam suust ei saanud, kuni tüki aja järele nad ennast tutvustasivad ja rääkima hakkasivad. Küll olivad nad siis rõõmsad tõinetõise üle.
Nad heitnud siis kahekeisi paari ja hakanud sugenema ja saanud neil palju lapsi, mis keik terved ja prisked olnud, sest Jumala õnnistus oli nende pääl olnud. Neil olnud ka pühakoja ehk õigem ütelda kiriku järele igatsus olnud, muidugi on neil ka aeg igav olnud. Hakkanud nad Karksi vana lõhutud mullavalli juurde väljaspoole vallikraavi äärde põhjapoole külge kirikut tegema, sest valli pääl ja valli kõrvas kraavis, ehk õigem ütelda - orus, olnud palkisi ja puid saada neid, mis valli päält vaenlastel maha oli lõhutud. Et kahel inimesel seilläge õlal kanda, äkilise sügava orust pailke raske välja tuua oli, siis teinud nad pärna (lõhmuse) kooreniidsest kaks pikka nööri ja pannud ülestõmmatava palgil palgid risti alla ja tõmmanud niidsest nööriga nad üles orukaldale kirikuehituse platsile ja hakanud järjest kiriku seinadeks üles panema.
Seda ehitust olivad ka tõised inimesed näinud kaugelt, kes omale muid seltsilasi otsisivad, need tulivad ka sinna ja aitasivad tööd edasi teha kuni kirik valmis sai, sest et Karksi lossi ümberkaudu üks ütlemada hea viljamaa on, siis sugenenud sääl kaunis jõudsast rahvas, nii et see kirik joba kitsaks jäänud. Niiviisi asunud siis Karksis rahvast.
Kui puukirik joba kitsaks jäänud ja mädanema hakanud, siis on nad võtnud uut kirikut, võlvitud kivist kirikut sissepoole valli ehitama hakate. Mõte ei ole neil siis ka mitte mõtteks jäänu, vaid ka teoks saanud.
Naad hakanud siis lõunepoole lossi sisse oru kalda ääre pääle vundamendikraavi kaevama. Kaevates tulnud õnnistus neile abiks. Nad leidnud maa seest lossist suure kuld härjaikke üles ja muid kuldasju, mis ülem oma kätte nõuden. See annud siis parematele töölistele muist palgaks ja muist, kui kirik valmis saanud, siis kirikuriistadeks ja iluasjadeks (kujudeks). Kui see kirik mõni aeg sõdade rahu ajal on seisnud, olla ta jälle vaenlastest ärä lõhutud ja kullast kirikuriistad ärä võetud, kas vaenlastest ehk oma rahvast, on mul täädmata.
Nagu juba nimetatud, et kivist võlvitud kirik vaenlastest ärä lõhutud oli saanud, siis hakatud jälle endise puukiriku kohal uueste puukirikut ehitema, mida Peetri kirikus nimetatud. See on ka rohkem kui sada aastad olnud, kui see jälle ärä mädanenud, siis on jälle lossi sisse endise võlvitud kirikut uuesti üles säetud ja uuendud. See on nüüd see praegune kirik, mis praegu Karksis alles on, kelle 100. aasta jubileumi 1877. aastal peeti.
Tähendus: Nimi Karksi tähendavad seda, et keige esite olevad üks ülem nimega Karkus ehk Karksi olevad Karksi lossi või kindlust keige esiti olevad asutanud.
Vanapagan tahab Virtsjärvest kivist silda läbi teha, jäeb aga pooleli
Vanapagan tahtnud kord Virtsjärvest kivist silda läbi teha. Nad kannud siis kiva kokku siit ja säält ja viinud Virtsjärve.
Kord korjanud nad Polli vallast Kivikülast kiva põlle pääle. Kui põlled täis saanud, läinud nad Virtsjärve poole minema, see olnud ka kesköö aeg. Kukk laulnud ja siis katkenud neil põlle kanmed katki ja kivid kukkunud neil maha, kus kohas nad siis keegi olnud. Üks on Polli vallas Rempsi talu nurme pääl, tõine Karksi karjamõisa Tauga nurme pääl, kus praegu mõned ilmatu suured põlised pärnapuud juures kasvavad. Kolmas Karksi Riidame talumaa pääl Mõhesoo otsa juures. Neljas Karksi Mäekülas Küti talu nurme ääres mõisametsa sees, kus praegu põline männimets ümber kasvavad, ja viies üks suur kivimürakas, mis oma suuruse poolest kuulus on, keda Iivakiviks kutsutakse. See on Karksi Pilgo talu maa sees. Kuues - Karksi Mäekülas Kitsi talu maa sees, mis joba ligi paarikümne aasta eest ära lõhutud on, sest et ta põllu sees olnud. Seitsmes Kärsna vallas Varebu talu maa sees. Kui kukk laulnud, olnud päävanapagan Karksi Mäekülas Pähnamäel ja ütelnud nende sõnadega:
Tauga Salu seisa paigal,
Iivakivi istu maha.
Pähnariba pääse valla.
Siis jäänu Tauga Salu seisma oma kohal ja nindasama ka Iivakivi istun maha ja Pähnariba ka, kus ta praegu on, ja sestsaandik jäänu sild Virtsjärve pooleli ja need kivilademed omal kohal seisma, kus nad praegu on.
Tähendus: need kivilademed, millest ma siin eespool rääkisin, võivad ehk vahest vana gootlaste hauad olnud olla, sest neist kohtadest on vanaaegseid asju leitud: Kauksi Tauga kivivaremide seest olli 1879. aastal üks Soome provessor meie tuttava ajaloouurijaga, J. Jungiga, läbi kaevanud ja säält mitmed kullast vanaaja asju leidnud. Karksi Mäekülas Kitsi talu põllu seest olevad ligi paarikümne aasta eest tagasi lõhkunud peremees suure kivilademe ärä ja vedanud põllu seest välja. Lõhkudes leidnud peremees viis vaskristi ja ahelaid. Ja säält lähedalt lõitud ka veel maa seest vana hobedast paavang. Teised kivilademed, mis ma eespool nimetanud olen, on minu tääda alles läbi katsumata. Pähnariba (vaarikuriba)Karksi Mäekülas Pähnamäe pääl, kus ka vanad põlidsed puud ribaviisil enne olnud, kus nüüd üks ümmargune metsatolk (tukk) põliseid kase- ja männapuid kasvavad, kus ka kivilade olla.
Oigaja sääreluu
Karksi Mäekülas Kukese talu maa sees tee ääres on üks mägi, mida Kalmemäeks kutsutakse, sest et sinna olevad katkude ja sõdade ajal inimesi maetud. Kui endisel ajal säält keegi õhtuti mööda käinud, kuulnud ta tee ääres Kalmemäel kuusikus haledat oigamist. Õhtu ei julgenud naljalt keegi nõrgavereline inimene mööda minna. Kui mõni mees päeva sinna vaatama läinud, kust tal õhtu oigamise hääled kõrvu kostsivad, ei ole sääl kedagi näha olnud. Üks julge mees Naps Hans oli ammu rahvasuust oigamise lugu kuulda saanud. Kui ta ühel õhtul mõisateolt tuli, kostnud oigamise heli temal kõrvu. Naps Hans võttis südame rindu ja läinud tee päält kõrva Kalmemäele kuusikusse vaatama, kes sääl oigab. Küll vahtinud ta sääl, kus hääled tulivad, igale poole, ei näinud midagi. Viimaks ütelnu üks hääl: "Otsi mu üles ja kaeva mulle haud, kui sa selle haua valmis kaevad ninda kui hauasäädus ja -kohus on, siis võta kurakäe poolt haua jalutsist nukast kolm korda liiva, sääl tuleb sul püti täüs kulda vastu. Kui sa labidaga selle kulla kätte saad ja mo ilusaste maha matad, siis võta pool osa kulda omale ja teine pool jaga kirikuvaestele.
Naps Hans oli siis viimaks oigaje häält terasemalt tähele pannud ja üles otsinud. See oigaje hääl ei ole muud olnud, kui üks oigaje inimese sääreluu. Naps Hans oli teinudki nii kuidas talle enne ülesleidmist see oigaje hääl oli ütelnud. Teinudki oigamise hääle õpetuse järele ja saanudki püti täie kulda ja annud pool osa kirikuvaestele ja poole osa perantel omale.
Karksi Kaprali talu kalme
Kolm vesrta Karksi mõisast maantee ääres Kaprali talu põllu sees on üks mäeküngasm, mida Kaprali kalmeks kutsutakse. Muiste olnud see koht matsaga kaetud. Praegu on see koht põllu all, kus ainult üks veike neiljakandiline ruutukene umbes neli ehk viis ruutsülla suurune ruutukene põllus ei pruukide. Et kui peremees selle ruutukeise üles künnab, siis jääda ta ise haiges ehk sureda ta ise ehk jälle ta lapsed ära.
Korra olla peremees selle maalapikeise üles kündnud, siis olla ta lapsed keik ära surnud, nii surnud tal mitu last järgimööda ära ja viimaks ka ta naene ära. Kuid pääle selle jätnud peremees selle lapikeise jälle maha söödiks. Sest ajast saani ei ole säält talust enam selle peremehel ühtegi last ärä surnud. Kui katku ajal sinna inimesi oli maetud, mis ränka sel ajal oli surnud, oli öösi üles võetud ja ära söödud.
Sel ajal oli Jõksi talus, mis sääl lähedal on, üks julge mees olnud. Temal oli ka oma armas naene ärä surnud ja ka sinn kalmes maha matnud ja ise õhtu kalme pääle kuuse otsa vahiks läinud. Ja ise ütlenu: "Kes sööb mo armsa naese keha ärä?" Siis oli tal üks hääl nagu maa alt vasta ütelnu: "Mees, põgene, see ei ole mitte karu, kes siit neid inimesi sööb, vaid Jumala viha, kes neid surnusid sööb."
Mees roninu siis kuuse otsast maha ja läinud rahuta kodu ja hommiku läinud vaatama ja näinud, et tema naene oli ära söödud ja paljad luud veel järele jäetud, ja ninda ka viimse inimeseni, kes sinna maetud olivad.
Iivakivi juurest nähtused ja leidused
Mees oli kord Iivakivi lähedal künnud. Õhtu, kui ta kündmise järele jätnud, võtnud härja adra eest ikkest lahti, pannud ikked adra pääle ja härja lasknud ta lahti Iivakivi lähedale karjamaale rohtu sööma, mõteldes ega väsinud härg kohegile ei läha, ja isi läinud kodu õhtukosti sööma.
Kodust tulnud ta jälle pia tagasi, võtnud adra päält härjaikke ja ja läinud karjamaale härga otsima. Otsinud küll, aga ei leidnud kuskilt. Viimaks näinud ta Iivakivi juures tuld põlevad, mõtelnud, et see on vast õitsiliste tuli, sääl on vast ka õitsilised õitsil oma härgadega, ma lähan vaatama, vahest ehk on minu härjad ka sääl ühes olnud, ka ikka härjaikkes ligi.
Kui ta tule ligi saanud, näinud, et sääl tule juures kedagi inimest ei ole olnud ja tuli ilma puieta põlenu, siis läinud ta tule juurde, visanu härjaikke tulesse.
Nii suur kui see härjaikkes olnud, nii laialt jäänud siis kulda ja hõbedad selle härjaikke alla ja mees pärinu siis selle kulla ja hõbeda keik omal.
Ühel mehel oli kord naene ära kadunu ja kaks last, mis tal oli olnud, mehe juurde jätnud ja ise Iivakivi juurde soendis läinud. Perast näinud mees oma naist Iivakivi otsas soendi näul last imetavad. Alati, kui ta lähemas läinud, siis kadunu naine kui vilpsti! kivi alla ära ja pannud imetava lapse sinna paika.
Mees läinud siis targa juurde nõu küsima, et kuidas naist kätte saada. Tark ütelnu: "Küta kolm neiljapäeva õhtud Iivakivi pihlakpuiega kivi palavas, siis viska üks elajanahk sinna palava kivi pääle, siis tuleb naene kivi alt välja, istub kivi otsa naha pääle ja hakkab sääl last imetama. Kui naene old palava kivi pääl, nahk kokku kõrveb ja muidugi ei või siis naene enam sääl kivi pääl olla ja siis saad sa naese kätte."
Mees teinudki nii targa õpetuse järele ja saanudki naese kätte ja viinud ta kodu ja elanu kodus kuni surmani ausat elu.
Karksi Sinejärve näkist
Kolme talu karjatse, kahe Jõksi ja Riidame olivad oma karjadega Sinejärve ääres olnud ja tubliste vandunud kuni näkk (pagan) järvest valge hobuse näul välja tulnud ja kivi kõrva läinud, mis Jõksi ja Riidame talu piiripääl on. Kui hobune kivi kõrvan seisen, läinud karjatse kivi otsa ja säält hobuse selga ja üks karjane jäänud üle. Selle nimi olnud Peeter Näkk. "Kus mina istun? Pian vist näki näbritse pääle istme."
Siis kadunud hobune kivikõrva maa alla ära ja karjatse jäänud veel kivikõrva seisme.
Säält Sinejärvest on mõndagi ilmutust nähtud. Kord katsutud järve sügavust mõõta ja pantud 27 süllalise nööri otsa kivi ja lastud järve sisse, et katsuda kui kaugel järve põhi on? Ei leitud põhja kuskilt. Nööri välja tõmmates leitud nööri otsas üks verine elajapää olevat kivi asemel.
Kui keegi öösi säält mööda läinud, ikka näinud ta ilmutusi.
Kord näinud keegi ühel ilusal sügisel päeval üht ilusat naesterahvast järvekaldal patseerivat. Kui ta selle patseerijal lähemas läinud, siis karanud ta Sinejärve vete alla ja kadunu ära.
Tähendus. Sinejärv on Karksis üks veike järvekene mägede vahel, kelle keskpaigas üks veike saarekene on, kus mõned puud pääl kasvavad.
Karksi Karu Matsi pärnaraagudest
Karksi Mäekülas Karu Matsi talu maa sees Pähnamäe kaldal külatee ääres olnud kaks suurt põlist pärnapuud, mida pärnaraagudeks kutsutud, sest et nad igavesed vanad raagud olnud, mida vanapagan sinna olla toonud ja seisma pannud.
Intsaare soo, mis ka sääl lähedal on ja ennevanast paganate päralt olnud. Kui sääl Intsaaren midagi paganatel mõni pidu tulnud pidademõni pulma (saaja), varro (rsistse), siis tulnud üks pagan, võtnud õlle poolvaati käe pääle, läinud pärnaraagude otsa ja ise hõikanud:
"Karu Mats, Karu Mats, tule nüüd Intsaare saaja, punapüksi pulma!"
Kui Karu Mats pagana käest ande vastu oll võtnud, siis läinud ta naine nurikut (õlle) viima. Ja pääle selle läinud Karu Mats ja ta perekond Intsaare paganatele ristses. Kes ristsen risti ette ei ole heitnud, sellele antud kõiksugust head rooga küll ja küll süüa, kes risti ette oli heitnud, sellele ei ole siis muud süüa antud kui elajasitta ja joogi asemel elajakust ja korbide asemel kuivand elajasitakoorikaid.
Kui sääl Intsaare soo ääres põllu pääl pääle pääva veel künda tahnud, ei ole paganad enam kudagi lasknud, siis ikka kiusanud juures ja hääl ütelnu nagu maa alt: "Jäta rähu, mis veel pääle päeva teed tööd!"
Tähentus. Karu Matsi on praegused Mõku ja Tinu talud, Pähnamägi, kus need nimetatud kogud olid, seesamas ligistikus, kus eespool nimetatud ribagi on.
Kitsi talu tondist ja ta väljaajamisest
Kui Karksi Kitsi talus tont oli olnud, siis ollid nad sääl kuusikus varjus olnud, mis kahe Kitsi tee hargude vahel paksus sel ajal on olnud. Sääl on nad mitmesugusel näol möödaminejatel inimestel imelikuid nähtusi ilmutanud, iseäranis ööse, kui mõni üksik jalginimene säält mööda käinud, kutsunud tont endale võeraks, et ta küll vahest inimese näol end ilmutas, ei julgunud siiski üksinda sel korral sinna vaatama minna.
Iga laupäeva öösi siis olnud sääl kuusikus tontitel kange vihtlemine. Sääl vihelnud siis keik paganad endid. Kui sinna kaks ehk rohkem inimesi vaatama läinud, siis kadunud tondid kui maa alla ja kuulnud ainuld vihtlemise häält ja vee kaldamist.
Sääl Kitsi talul olnud ka ohvriaed. ÜKS kord korjanud veikesed poisijõmpsikad ohvriaiast vaarakamarju ja annud oma emal. Siis pigistanud pagan poisijõmpsikat kaelast nii, et ta mitu aega haige olnud ja ütelnud poisijõmpsikatel: "Kas mina teid neid vaarakumarju tõistel käsksin süüa anda?" See poisijõmpsikul olnud kuni surmani (vanapäevadeni) airm kaela pääl.
Tähendus. Eepool nimetatud kuusiku kOhas on ka suur kivilade ära lõhutud, mis põlluks tehtud ja säält olla mitmed vanaaja asjad leitud. See koht on praeguse Kitsi taluperemehe Hans Kangru põllu sees ligi Rängli talu koopamäge vakamaad 3-4 õhtu pool küljes Kitsi talu tee ääres.
Kui vene usk siiamaale tuli, siis oli Kitsi talurahvas veneusku salvinud ja vene preester oli siis tondi Kitsi talust välja ajanud. See olnud 43. aasta eest tagasi, üks nädal enne jüripäeva. Siis lasknud preester ohvriaia ärä lõhkuda ja lasknud ohvriaeda augu maa sisse kaevata. Sinna lasknud ta ohvrilaua ja aiapuud sinna auku sisse aada ja mulda pääle ajada ja siis õnnistanud preester seda kohta.
Siis pidi tont säält ära minema ja ilma kohate olema. Kolm ööd järgmimööda käinud tont Kitsi taluperemeest Lauri kiusamas, üteldes: "Miks sa mind kiusasid? Ma ole siin kaua aega elanud, siin aseme pääl! Anna mulle aset." Peremees juhatanud siis teda Virtsjärve saare pääle. Tont ütelnu: "Sinna ei mahu mitte üks nööpnõelgi, kus mina sinna veel mahu." Kui peremees talle aset ei lubanud, siis läinud ta mööda Viira talu Virtsjärve poole musta ratsahobuse seljas, tondil isi must laiakiilajelaega muits pääs. Sest ajast saandik kadunu tont Kitsi talust ära.
Soendi kirikus minek
Karksi Rauksild olivad peretütar ja teenijatüdruk Karksi kirikus läinud. Kui nad Papimaa kohta saanud olivad, oli sääl Kivikraavi tee ääres üks hobune ilusa varsaga rohtu söönud heinamaa pääl. Seda nähes ütelnu peretütar teenijatüdrukul: "Illi sõtsik, mul tuleb uni pääle, heidame, aega on küll ju veel kirikus minna." Teenijatüdruk ei tahtnud küll järgi anda. Kui peretütar teda palunu, siis annud ta viimaks ometi järele ja heitnud magame. Teenijatüdruk heitnud küll magame ühes peretütrega, aga uni ei tulnud tal ometi pääle ja vaatnud salakeisi, mis peretütar tegema hakkab.
Peretütar mõtelnu ka, et nüüd teenijatüdruk magab, ega ta ei näe, mis ma nüüd tegema hakkan, sest teenijatüdruk oli ka nagu peretütre nähes ennast maganust teinud.
Peretütar tõusnud siis maast üles, võtnud suure puupääga nua taskust välja, mis ta vist kodust ligi oli võtnud. Ta pannud siis selle nua maha selili ja isi karanu kolm korda üle nuatera kukerpalli ja isi ütelnu:
"Niuh, nauh, nahk seilga,
kiuh, kauh, karva selga,
siuh, sauh, saba taga,
iuh, auh, huint valmis."
Siis olnud ta huint valmis ja karanud varsa kurku kinni ja söönu varsa ära! Teenijatüdruk vaatnud aga hirmuvärinal varjust. Ühe kübemekeise maksa jätnud ta veel üle, selle annud ta teenijatüdrukul süüa. Teenijatüdruk ei ole seda küll kuidagiviisi süüa tahten, visanud ta salamahti kõrvale.
Siis visanu peretütar jälle kolm korda üle nuatera kukerpalli:
"Niuh, nauh, nahk maha,
kiuh, kauh, karva maha,
siuh, sauh, saba maha."
Kui ta need sõnad saanud lõpetanud, siis saanud ta jälle inimeseks: "Siis läinud nad teenijatüdrukuge kirikus. Teenijatüdruk oli aga selle sündinud loo kirikherral ära jutustanud, mis ta oli näinud.
Kirikhärra oli siis ristinud peretütre ristiusku. Kui peretütar sellesama korrage tääda oli saanu, et teenijatüdruk seda kirikhärral oli tääda andnud, siis ütelnu peretütar: "Oleks ma täädnud, et sa sääl kavalust kuulasid, ma oleks so varsa asemel ära söönud.
Kui kirikuteenistus läbi oli olnud, siis läinud nad mõlemad, peretütar kui ka teenijatüdruk, kodu.
Karksi kiriku keldrist
Karksi kirikus altari kohas kirikuseina sees on üks uks, mis enne lahti on olnud ja nüüd kinni naelutud on. Enne kui uks lahti on olnud, nii kõnelevad vanemad inimesd, siis olla nad näinud, et sääl vanaaegseid kuldasju on olnud näha ja ka alati ilmutusi nähtud.
Kord istunud kullapütil veike must koer, kord olnud üks must kass ja kord vahtinud üks suurte sarvedega oinas ukse pääl.
Kord viskanud kiriku vöörmünder kiriku pühkmed sinna keldrisse. Siis tulnud kolm meest musta vammusse (särgi) seljas ja laialehega kaabud pias säält nimetatud keldrist välja ja ei annud enam vöörmündrile hingearmu.
Kui kiriku vöörmünder kodu läinud, siis tulnud need mehed metsas tee pääl vastu ja ütelnud: "Mis sa meist tahtsid, et sa kiriku pühkmed sinna keldrisse visasid." Ja ninda kiusanud nad seda vöörmündrid alati.
Ussisõnad
Iirusilla, aerussillas,
nägemata siirusilla.
Ära mind sala salvagu,
nägemata näpistagu!
Kui surnule puusärki tehakse, peavad laastud puusärgi valmiks saamiseni ära põletatud saama, muidu saada varsi keegi surema, iseäranis abielupaari juures.
Jeesus, Peetrus ja Jaan
Kord kõndinud Jeesus oma jüngritega - Peetrus ja Jaan - õhta eel talule ja palunud öömaja, mida nendele ka lahkeste lubatud. Peremees tunnud neid ja teadnud, et nendel ikka imetegevad võimu on ja palunud Peetrust, kas ta ei vöiks homikul tema reht kudagi aidata imetegevalt ära peksa, mida Peetrus ka lahkeste lubanud.
Homikul tulnud peremees ja palunud Peetrust rehele tulla. Peetrus aga ei julgenud asja ette võtta ja jätnud minemata. Peremees kobanud kepi ja peksnud Peetrust, kes voodis äärel magaja olnud. Peremees läinud välja ja pidanud perega nõu, et tarvis kõik korrast läbi kutsuda ehk on nad kõik aina kelmid. Peetrus kartnud aga peremehe uueste kepiga tulekut ja heitnud üle Jeesuse keskele arvates, et siis ehk tagumisest kõrvale puigata.
Peremees tulnud ja küsinud keskmiselt: "Eks tule ja aita mul reht peksa." Niipea aga Peetrus eitanud, nüpeldanud peremees Peetrust uueste. Nüid läinud peremees rehe juure ja teatanud, et ka tõine kelm olnud ja läinud tuppa, et kolmandama ja viimsega veel asja katsuda. Seni aga peremees õues olnud, kobanud Peetrus keskelt seina ääre Jaani taha ja jätnud Jaani keskele selle mõttega, et peremees küll Jeesust tunda, aga mitte neid, ja nii Jaan see viimase valu võtab. Kohe ilmunud peremees ka kolmandamat korda ja küsinud seinaäärselt: "Eks tule ja aita sina mul reht peksa!" Nii pea aga Peetrus vastusega viivitanud, käinud kepihoobid Peetruse pihta.
Nüid tõusnud Jeesus üles, keelanud peksu ära ja läinud peremehega rehe juure, pannud lademe põlema, käinud ise ümber ringi. Saanud tuli seina ligi, seal löönud ta kepiga tulde, tõreledes: "Tasa, Laurits, tasa, Laurits" ja nii kestnud see kuni aganad, õled ja terad igaüks ise hunnikus olnud.
Kui ta jüngritega edasi läinud, tõrelenud ta Peetrust usujulguse puuduse pärast. Peremehele olnud Jeesuse töö aga nii meeldiv, et ta tõise rehe peksmisel kohe lademe põlema süidanud ja naesega ringi kõndinud, keppidega tuld tõreledes: "Tasa, Laurits, tasa, Laurits."
Tuli aga tõusnud rehest taeva poole ja peremees naesega tänanud õnne, et eluga peasenud.
Katked katkujuttudest
Endistel aegadel, kui katkud inimesi häävitanud, olnud üks väga kaval eit, kes ennast katku eest mõistnud hoida. Katk saatnud oma häävitust inimeste hulka mitmel viisil: pannud mitmesuguseid pisukesi asju, kas rätikuid, raha, nuge jne. teede peale maha. Kui keegi neid asju leidnud ja maast ära korjanud, jäänud haigeks ja pidanud tingimata surema. Kes aga asju pole ära korjanud ega nendesse puutunudki, see pole ka haigeks jäänud. See olnud aga raske katku eest hoida, sest mõnikord olnud ka vili põllul katkuseks tehtud.
Nimetud kaval eit läinud aga, kui katkust kuulda saanud, toidukraami ligi võttes põlisesse metsa ja olnud seal niikaua, kui haigus ära raugenud. Saanud kaasavõetud toidud otsa, siis toitnud ta ennast rohujuurtega ja marjadega. Et vanal ajal inimesed muud surma pole surnudki kui katkusurma, siis elanud see eit väga vanaks, ligi kakssada aastat. Teda hüütud pärast katkueideks.
Ka käinud katk vanamehe ehk vanamoori näul mööda küla ja torganud kepiga inimesi. Ükskord tulnud katkutooja vanamoor ühte peresse. Peretütar roninud ahju peale. Katku-vanamoor torkinud kõik kepiga läbi, tüdrukut pole ülesse leidnud. Läinud siis vanamoor kolde juure ja hakanud koldel olevast pajast hernesuppi sööma. Tüdruk olnud parsil nii hirmu täis, et üle ahju otsa katkuvanamoori kuklasse kukkunud. Tüdruku silmad olnud tahmased, katkuvanamoor jooksnud tuast välja ja pole sellestsaadik enam katkuhaigust laiali lautanud, rahvas võinud jälle paremast hinge tõmmata.
Jutukene sõnajalaõiest
Keegi upumees läinud jaanipäeva öösel kella kaheteistkümne ajal metsa sõnajalaõit otsima. Sõnajalg pidada igal jaanipäeva öössel õitsema ning õnn sellele, kes selle õie kätte saab, sellel lähevad kõik ettevõtted õnneks.
Sellepärast ka kurjad vaimud seda rohuõit inimeste eest hoiavad. Juba mitu korda oli ta käinud õit tabamas, kuid ikka oli temale õnnetusi juhtunud. Esimesel korral oli jõed ja kraavid põigiti ees olnud, nii et metsa ligigi pole peasenud. Mees pidanud nukralt tagsi pöörama. Mehe paha olnud veel suurem, kui kuulnud, et sarvik ise neid silmamoondamise abil mehe silma ette tuua, kuna julge edasitormaja ikka sihile jõuda. Et aga julgesti edasitormaja kuskile kraavi ega kusristikku ei kukuks, olla hea surnuajal hauda kaevates niisugused puusärgi lauatükid otsida, milledel oksaauk sees on ning nendest lauatükkidest prillid teha. Nende prilide läbi vaadates võida aru saada, kust mets ehk mägi, kust kraav ehk kaevandus on.
Mees muretsenud omale järgmiseks jaaniööks niisugused prillid ning läinud nüüd õnne katsuma. Pole enam midagi takistajad ees olnud, jõudnud õnnelikult sihile. Sõnajalaõis säranud mehele eemalt vastu, muudkui krahmanud mees õie pihku ja las käia kodu poole. Küll lipanud mees kiirelt, siiski tormanud üks müsajas kogu põesastikust temale järele, kiskunud temal sõnajalaõie pihust, kui ka puusärgi lauatükkidest prillid nina pealt ära.
Mees läinud pahal meelel koju, kuulanud targematelt nõu, kuida õit nõnda hoida, et sarvik kätte ei saaks. Antud nõu kadakapuust karbiga õnne katsuda, sõnajalaõis sinna sisse panna. Teinud siis mees karbi, uued prillid ka, ning läinud siis jällegi jaanipäeva õhtal. Saanud õie kätte ning tormanud siis kodu poole. Kuid jällegi tabanud sarvik tema kinni. Pole temal nüüd võimu olnud õit ära võtta, kuid võtnud mehe kukile ja tassinud oma kodupaika. Seal pannud mehe kindlasse kohta kinni ning pole lubanud enne lahti lasta, kui mees sõnajalaõie tema kätte annab. Mees pole aga õit lubanud anda, vait olnud nurisemata vangis. Mõnel päeval olnud tema üsna üksipäini kodu. Ühel päeval kuulnud ta ühes nurgas olevas kapis müdinat. Avanud kapiukse suure vaevaga, kapist tulnud veikene lind välja, kes vähe ajaga suureks kotkaks sirgunud. Tänanud meest, et mees teda ära peastnud ning lubanud meest ära peasta.
Varsti põgenenud nemad tualaest maja katuksele, seal istunud mees linnu selga ja sõitnud oma koju.
Seal hakanud ta nagu uut elu elama. Sõnajalaõis teinud teda teiste inimestele nägemataks. Ta elanud kui herra kunagi, söönud selle laual kõhu täis, kellel toitu küll arvanud olema, võtnud omaks, mis ilusaks pidanud. Kaua aega toitnud tema ennast nii ühe rikka peremehe laual ja käinud selle rahakotil võersil. Sõnajalaõit pole põrglane enam nõudmas käinud.
Üks kord ostnud tema omale uued riided, võtnud vanad seljast ära. Unustanud sõnajalaõie teise kuue tasku ning läinud siis jällegi rikka mehe rahapunga kallale, arvates, et teda keegi ei nää. Kuid mehike võetud kinni, pargitud tal kere urvaplaastriga läbi ning pandud vangi. Küll kuulanud mees oma vanade riiete järele, pole aga neid kätte saades sõnajalaõit enam taskust leidnud. Pidanud mees oma elupäevad nüüd vaevaselt surma poole saatma.
Juhannes Sopmanni suust.
Vanatüdruku lugu
Elanud korra elatanud vanatüdruk, kellel kange himu olnud mehele minna, mehe hõlmas magada ja lapsi kasvatada. Aga et tal kedagi võtjad ei ole tulnud, siis läinud ta laudile, võtnud õlevihu lapse asemele hõlma ja õlekoo teisele poole, tagaselja mehe asemele.
Natukese aja perast nihutanud ta ikka persega õlekubu ja ütelnud: "Nigu, nihka sinnapoole ja anna lapsele ruumi!"
Maha heites olnud ta selja laudiaugu poole pöörnud ja nõnda aeg-ajalt nihutades nihutanud ta ennast viimaks kõige õlekoo ja hõlmavihuga kolinal laudiaugust alla. Laudiaugul aga olnud, muidugi mõista, redel ees. Vanatüdruk kukkunud kaelapidi redeli pulkade vahele ja käännud seal oma suu selja poole. Muidugi mõista sures ta selle haleda nalja kätte ära.
Poiss ja tüdruk
Üks poiss tahtnud korra ühte tüdrukud omale naiseks. Tüdruk pole aga talle läinud, vaid läinud palju kehvemale, aga südame poolest paremale mehele. Ka see rikkam ja kurjem mees võtnud omale teise tüdruku naiseks.
Kord lüpsnud vaesema mehe naene kitsi, kui tema endine naesekstahtja rikas mees sealt mööda läinud. See näinud teda kitsi lüpsvad ja ütelnud: "Mis sul viga oli mulle tulla, oleks kaks lehma lüpsa olnud, nüid kükita siin va ahtre kitsi all!"
Naene tõusnud kitsi alt üles ja ütelnud: "No mis mul siis viga on siin kitsi all kükites, ma tean, et mul on ometi rahulik elu, ega keegi mind siin ometi ei tülita. Ma lüpsan kitsi ära ja kui ma tahan, viskan veel piima kitsile perse kah!" Nende sõnadega tõstnud ta kitsi saba üles ja visanud karsäuh lüpsikuga piima kitsile saba alla!
Kaardimängija
Kord elanud vanal ajal üks rikkas mõisnik, kes iga pääv muud ei teinud, kui olla kaarta mänginud. Ta olnud juba ennast nenda sisse harjutanud, et öösel, kui ta magamast üles ärganud, kaardikimbu võtnud ja üksipäine hakanud mängima.
Võerad ei saanud rikka mõisniku majast kaduma, ühed tulivad, teised läinud ja rikas mõisnik olnud iga mängija vastas number üks mängija ja igaüht ta oli võitnud. Rikka mõisniku lossis põle ilmaski argipääva olnud. Võerad pillimängijad, tantsijad ja kaardimängijad, neid olnud ööd kui päävad loss täis. Teenijadki laulnud: "Ei lossis ole argipää, vaid püha, püha alati."
Kui tema nenda oma elu esimese poole iga ära oli elanud ja viimase poole eluaastate sisse astunud, siiski ei ole parandanud ta oma meelt. Ühel jõululaupa õhtal põle ta lossi ühtegi kaardimängijad tulnud, ta sõitnud linna võerastemajase mängima, aga oh õnnetust, see õhta kautanud ta oma raha viimase kui kopika. Ta tulnud kodu ja olnud nii rahast puhas kui hiidlase püksinööp.
Teisel õhtal läinud ta tagasi mängima, võtnud oma raha viimase kopikani kodunt juure, tagasi tulles olnud ta niisama puhas kui esimese korral, ehk aja ora perse, rikka mõisniku majast enam kopikad ei leitud.
Kolmandamal õhtal läinud ta veel mängima, lootes, ehk ikka võidab, aga ei paremad ühtigi, juba siis oli oma peavarju (lossi) ära mänginud.
Nüid olnud rikkast mõisnikust kerjaja saanud, mis nüid heaks nõuks võtta? Ta võtnud oma püssi, läinud metsa, et tarvis ühe kuuliga ennast seest tinutada, kes kurat seda häbi enam jõuab ära kannatada. Kolme pääva eest põhjatu rikas, nüid vaesem kui kirikurott. Ta sedanud püssi otsa südame kohta ja hakanud jala varbaga trikli peale vajutama, kui korraga tema ees kadakapõõsa all üks pisikene punase frakiga poisikene tantsinud ja ise laulnud: "Kükk, kükk, kükk, kükk, küirakile. Püssi ots on püstakille."
Härra näinud poisi tantsima ja kuulnud neid laulusõnu. Ta võtnud ja anud selle paugu pisikese poisile senna kadakapõõsa alla, kust sinine suits üles tõusnud.
Ta läinud senna vaatama ja leidnud ühe kaarti, padakuninga, sealt maast. Ta viskanud kaarti maha ja öölnud: "Nüid te kuradid surmatunnil ei taha mo silma eest kaduda!" ja pannud teist korda püssiotsa südame kohale, et ennast maha lasta, kui jälle pisikene mehike oma kää püssiaambri külge pannud ja öölnud: "Rumal mees, sa lased ennast sellepärast maha, et ennast vaeseks oled mänginud. Mine too see kaart sealt maast ära ja hakka jälle mängima, küll sa nääd, sa saad kolm korda rikkamaks, kui sa enne olid."
Mõisnik toonud kaarti kadakapõõsa alt ära, vaadanud: "Ilus padakuningas, põle veel kordagi taga mängitud."
Veike mehike öölnud: "Kui sa mängima hakad, tee näpp suus märjaks ja katsu seda kaarti na salaja taskus, et teised mängijad ei nää, siis pead sina iga kord võitma. See kaart jääb sinule, aga selle eest pead sa mulle kolm tilka verd oma pahema kää nimetissõrmest andma."
Mõisnik põle tahtnud verd anda, lubanud siis anda, kui näha saab, kas tema selle kaardiga võidab. Mõisnik mõelnud risti ja põiki oma eluloo läbi: "Häbi on mul igapidi ja see kole vaesus ja teiseks mo suur mõisniku au! Ah, kus kurat ma sellega saan. Säh käsi, võta see veri ja anna kaart seia."
Veike mehike hammustanud sõrme otsa pisikese täkke ja lasknud kolm tilka verd ühe pisikese toosi sisse tilkuda, pistnud toosi tasku ja olnudki kadunud.
Mõisnik läinud kodu. Ta olnud sellega kõige rohkem kimbus, mitte kopikad põle raha olnud, kellega kaarta minna mängima. Ja teiseks, ükski endine mängija, keda ta võitnud oli, ei tulnud tema lossi enam mängima. Ta pannud oma kõige paremad riided selga ja läinud linna võerastemajasse mängima. Kõigepealt mänginud ta oma riiete peale, ta olnud võitnud ja ikka ühtelugu olnud võit mõisnikul. Teisel pääval läinud mängima ja võitnud oma mõisa tagasi.
Ja nii käinud ta mängimas iga pääv ja alati olnud ta suur võitja. Keegi põle enam temaga tahtnud mängida, sest ta võidab meid purupaljaks. Nii olnud siis veikese mehikese jutt tõsi, et kolm kord pead sa rikkamaks saama ja nii ka olnud.
Aastad läinud mööda, aga mõisnik põle oma mängimist mitte maha jätnud. Oma ligidal põle taga keegi mänginud, siis käinud ta võeras linnades mängimas, ta rikkus olnud musttuhat miljonid suur.
Aga ükskord jäänud see härra haigeks, küll käinud tohtrid ligidalt ja kaugelt, aga keegi põle võinud aidata, sest pisikene punase prakiga kurivaim seisnud alati te silmade ees ja vaevanud teda hirmsaste.
Kui ta üksipäine oma kambri jäätud, siis kuuldud teda suure häälega vaidlema. Kui proua teda vaatama läinud, põle seal kedagi näinud, kes härraga rääkinud. Kui proua küsinud, kellega sa siin rääkisid, siis öölnud ta: "Pisikene punase prakiga poiss oma teendritega tahavad mind kinni siduda, Näe, praegu tuleb, suur nöörikimp kääs. Tulge appi, tulge appi, juba hakkavad jalgu siduma!"
Proua kutsunud kõik mõisapere kokku, aga keegi põle midagi näinud, kui härra aga trampinud jalgadega ja vehklenud kätega voodis (sängis) ja padakuningas (kaart) olnud härra rindade peal, mida proua põlevase ahju visanud.
Natukese aja pärast hakanud hära jälle karjuma: "Tulge appi, leigake need nöörid katki, nad siuvad minu kääd ja jalad kinni, küll tõmmavad kõvaste nööridega ihu sisse." Jälle rabelenud härra ja öölnud: "Ometigi sain veel nöörid katki" ja jälle olnud padakuningas härra rindade peal, härra tõmbanud kaardi lõhki.
Jälle hakanud härra karjuma: "Tulge appi, nüid tahavad minu pead otsast ära tõmmata. Juba siuvad käsi ja jalgu kinni, ei enam jäksa katki tõmmata, nüid siuvad traatidega." Selle peale jäänud härra vagaseks ja härra olnudki surnud. Aga kudas ehmatanud kõik mõisapere ära, sest härra pea olnud otsast ära ja kaela otsas vere sees olnud kaart - padakuningas.
Keegi põle enam kaarti julgenud minna ära võtma. Vahimees lahutanud vaiba härrale peale ja kõik läinud oma teed. Kui kohtuametnikud senna kutsutud asja järele vaatama, olnud härral jälle pea otsas, aga hingetoss olnud igaveste kadunud. Lõpp.
Rahvas räägib, et see peab tõestesündinud lugu olema, sellepärast ei mulle mitte mõisa nime. J. Neublau.
Vanast, kui alles meie esivanemad paganad olid ja oma kõige suuremad jumalad Taarad kummardasid, siis oli neil niisuguseid Taara kummardamise kohtasi palju. Üks niisugustest Taara kummardamise kohtadest oli ka Tarvastu kiriku lähedal mõisa põllu sees olnud, seal näidatakse meile ühte väga vanad männapuud, mille juurte alla ohvrid olla kantud Taarale. See männ seisab tänapäevani mõisa nurme sees kirikumõisa kaasiku kõrval ühe kingu otsas alal.
Siis kui ristiusk seie toodi ja kirikuid ehitama hakati, siis ehitati ka Tarvastu Taara kõrva kirik, kus praeguses Tarvastu kirikus selleaegsed ehitusmüürid ka alal on. Rahvas aga kutsunud seda kirikud oma jumala Taara järele "Taara vastu" seepärast,* et ta nende jumala kõrval seisis. Tänapäevanigi kutsutakse seda kihelkonda kiriku järele Taara vasta ehk vähe rahva suust muudetud - Tarvastu.
*Võibolla, et Taaravastu mitte ei tähenda, et kirik Taara kõrval seisab, vaid et ta kõige oma õpetusega Taara õpetuse vasta käib.
Tulle ei tohi süllätä, sõs minnev keel kärnä.
Kui karjane keväde edimest kõrda karjaga kodu tuleb, sõs piab ta selle sama karjavitsa, mis ta hommuku üten võtt, tagasi kodu tooma - siis ei kaduvat eläjä suvel ärä.
Kui suu mõskmise järgi maalise suu pääle tuleve, sõs peab see inimene mõne hõbetse asja küllest suumõskmise kotale hõbet maha kaapma, sõs saavat tervese.
Kui küläst koer tuuas, sõs puuritas oherdiga auk seina sissi, lõigatas koeral tükk karvu hänna otsast ärä, pannas oherdi auku ja lüüäs pihlapune pulk ette, siis ei minnev koer tagasi.
Kui noorkuu õige seliti om, sõs saavat sel kuul paelu surnit.
Noorel kuul savitamine tekitab ritsikid ja karakanne (prussakaid), kuna vanal kuul savitamine neid häävitab (see on osalt tõsi).
Enne ja peräst pärtlepäevä (24. aug.) kolm päeva ollev lepp paju poolvelle. Sel aal om nimelt keskrüa mahategemise aig ja et sõs põllumehel aiga ei ole pajju (pajustik) uut ägle vahevitsa otsma minnä, ku vana katik lääb, ollev sõs lepp, ku egäl pool saadav puu ennäst sellesse aasse nõnda sikkese muutan, et ägle vahevitsase küllalt kannatavat käändä.
Kui karjastel midagi ära kaob, siis panevad nad vanapagana, kes muidugi ära om võtan, aidusse. See sünnib nii: võetas kaits peenikest puuossa, painutades na looga sarnasesse kõverase ja pistetas sõs maa sissi - muidugi kõik otsad nõnda, et ülemisel kokkupuutumise kohal üks look teisest risti üle käib. Siis võetakse vanapagan (üks kuivand hundikulu tükk), pannakse aiduse ja üks karjane hakkab teda puupulgaga peksma, kusjuures ta ise hüüab: "Anna kätte vanapagan, anna kätte vanapagan, jne." Tõised muidugi otsivä ja kui nad asja kätte leiavad, siis võetakse vanapagan kohe välja, kui aga mitte, siis jääb ta ikka vangi.
Kohtade nimed Voorust
Kuningaväli - paik, kus pardiajajate kuningas on vastastest ära tapetud.
Ristikiriku mägi - natuke kõrgem koht nurme sees, mis üleskündmata on, millel surnuluud, kivid, vundamendid maa sees ja üks äräsammaldanud kivist rist tema nime tänini veel tõendavad.
Linnamägi. Üigumägi. Pööramägi. Anniaseme kink. Ärgistemägi. Laatreniidu kink. Tatremägi. Nabamägi. Villemamägi. Kasemägi. Varapumägi. Laberikmägi: pikk mägi. Umbjärv. Ruusamägi.
Ristikivi oja. Antsu oja. Kubja oja. Koolitare oja ja Põrguorg. Viira oja. Kubjaorg. Ristikiriku mõts. Ottissaat. Tuhalaan (mõts). Põramõts. Soesaadukandsik. Kassaat. Uisaniidu kuusik. Härrapalu. Simmusanna nurm. Põndsiku mõts. Särkakuru. Laanekuru Hansu küla. Sinililli küla. Käru kuru. Soovik (mõts). Miina niit. Sopu niit. Tainas niit. Laat niit. Pata niit. Tani niidu kaal. Tutisoo. Lautesoo. Kohvisoo. Põdrahaua niit. Paasimaa.
Kohtade nimed Vana-Suislepist
Järgülä oja. Koordipooline pedästik. Järguläpalu. Turba palu. Asumõtsa soo. Asumõtsa soo. Iissaar. Uiualune. Siiviku nurm. Närtsu niit. Koobi kink. Soone lepik. Kullissaar. Pimejüri saar. Luska saar. Emäusse soo. Rebäste kingu. Meeri ase. Solusaadu mõts. Veneste niit. Rõsve niit. Õitsiaseme mõts. Moori soo. Rammik. Kopa niit. Arapu niit. Riisnõna niit. Munamägi. Roomõts. Neeliksteniit ja oja. Tarusilla oja. Tinni oja. Koogipaju niit. Mülkeperse niit. Laudsilla oja. Rundsi jõgi. Nälgumõts. Soopa soo. Pülmse niit. Lüüsi oja.
Unenäo seletused
Suurvee sihen kõndma - villa õnnistust.
Kui jõulu- ja uuaastaöösi pailu tähti taevas om, sündi sellel aastal pailu loomasi.
Kui külaline ära minnes poisi ja tüdrukuga jumalaga ei jäta - kui neid majas peaks olema -, siis lähavad need paari.
Kui välku lööva, siis pidavat inimene alati risti rinna ette tegema, muidu käivat tal müristamise aegus pagan selja taga.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
I Inimestest/
Kui keegi meesterahvas eksituses oleva, siis pidava ta oma mütsi taguspidi päha panema ja kolm korda Isameie lugema, siis saavat ta varsi oma tee leidma.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
II Elajatest/
Elajaid ei tohtivat mitte väänetud vitsa lüüa, sest see raskendava sünnitamist, niisama ei tohtivat ka kinniseid õlesidemeid alla visata, mis sedasama viga tegeva.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
III Lindudest/
Kui varesse kevadel puude otsas istudes põhja poole vahivad, siis tulla külma, ütleb ta aga kolm sõna järgimööda, siis minevat ilm sulale.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui talvel puud lumehärmaga kaetud on, siis olevat sui sellel ajal hea külviaeg, kaunis soojad ja kuivad ilmad.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui talvel jõulu- ja uues aasta päevadel noored puud raske lumega kaetud on, nii et oksad painduvad, siis surra järgmisel suil palju lapsi.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui puulehed sügise varakult ära lähevad tulla varane kevade jäävad aga hiljaks otsa tulla ka hiline kevade.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui lepad kevadel urvades, siis saada rukkid, kui haavad, siis kaeru, kui paju, siis tatraid.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui mage õunapuu õitseb, siis olla hea linu lülvada, kui hapu, siis odre.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui kuused heaste käbisid kannavad, siis saada sellel aastal kartuleid.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Ehituspuid raiutavat jaanuari- ja veebruarikuu esimestel veeranditel, riistapuud aga nende kuude viimastel veeranditel.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui kadaka õitsmed tolmavad, siis võib kõige külviga hakatust teha, kui pihlak õitseb - odre, kui tooming - linu.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Põletus lehtpuud ei tohi vanal kuul ja okaspuud noorel kuul raiuda, sest need ei kuivava ja mädaneva.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
V Taimedest/
Kui mets külma ja vaga ilmaga mustaks lööb ja kohama hakkab, siis olla tõisel ehk kolmandal päeval sooja ilma.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VI Taevatähtedest ja nähtustest/
Kui kevadel päikene teeradasid ühte külge pidi sulatab, siis jäävat sellel aastal keeduviljast ilma.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VI Taevatähtedest ja nähtustest/
Kuuvarjutamise aigu tehtud tööriistad, iseäranis kalameeste riistad, olla head püüdmiseks.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VI Taevatähtedest ja nähtustest/
Kui päikesel võre ümber, sapid ees ja taga, siis tulla tõisel ehk kolmandal päeval sadu.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VI Taevatähtedest ja nähtustest/
Kui päikene selgesti tõuseb ja varsi pilve alla läheb ehk ka õhtu pilve sisse veereb, siis olla järgmisel päeval kindlasti vihma loota.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VI Taevatähtedest ja nähtustest/
Kui talveöösel tähtede mahasadamist, rutulist virmaliste tõusmist ja kadumist nähakse, tulla kolmandal päeval tuisku ehk ka kanget külma; suine tähtede sadu tähendavat tuult.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VI Taevatähtedest ja nähtustest/
On vikerkaar lame ja tuhmi värviga, siis pidada vihma tulema, on aga püsti ja hele värviga, siis minevat kuivale.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VI Taevatähtedest ja nähtustest/
Kui kuul võre ümber on, siis tulla sadu.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VII Aastaaegadest ja tuultest/
Noorel kuul ei tohtivat mitte herneid külvata, siis ajava nad ainult kasu taga, kasvatava väe kõttu ja jääva sügisisi külma kätte.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VII Aastaaegadest ja tuultest/
Kui noorel kuul ahju tehtavat, siis siginevat palju kilkisid (ritsikaid).
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VII Aastaaegadest ja tuultest/
Noorel kuul ei olevat hea aeda teha, sest see mädanevat pea.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VII Aastaaegadest ja tuultest/
Kui mihklipäeval puulehed maha langevat, sulada maarjapäevaks juba lumi ära.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VII Aastaaegadest ja tuultest/
Kui kevadel sula ilmaga kuuseohakad lume peal on, siis ei olevat reeteel enam pikka pera.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VIII Veest/
Kui jää jõgede peale iseeneses ära sulab, tulla soe sui, saab ta aga tuulest kas järve või merde aetud olevat - sui külma poole.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VIII Veest/
Kui järvejää kevadel põhja poole läheb, tulla varajat külma, kui aga lõuna poole, olevat suil tihti vihmaseid ilmi.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
VIII Veest/
Vett ei tohtivat pangist mitte tagasi kaevu kallata, siis jäävat see kuivaks.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
IX Elumajast ja tööst/
Kui talvel jõed kõvasti lõgisivad, siis olla sula loota.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
X Elumajast ja tööst/
Kui suits talvel korstnast välja tuleb ja katust mööda maha jookseb, siis tulla pehmeid ilmi.
/Mõned punktid vanadest kombedest, mis enne peetud ja tähele pantud
X Terariistadest/
Kui nuga teritatud on, siis ei tohtivat mitte kõige esite leiba lõigata, vaid puud - muidu saavat ta haigust.
/Unenägude seletused, mis vanal ajal tähele pantud/
Nähtavat kusagil marjapuuaias, hoovi(õue) peal puu kasvamist või istutamist, siis saavat see maja kas noore ilmakodaniku läbi rõõmustatud või võtvat keegi sinna omale mõrsja.
/Vanausu punktid ja arstimise kombed/
Kui esimest korda saab lehmapiima toomise järele piima keedetud, siis pajasse piima sisse kolm kivi, kolm lepa laastu ja kolm soolatera panna, siis ei lähe lehmapiim halvamaitseliseks.
/Vanausu punktid ja arstimise kombed/
Üle kää ei tohi vett kallata, kui kallad, tuleb majas riidu.
/Vanausu punktid ja arstimise kombed/
Kui silmad maast ohatanu, siis peab ohatanud kohta kolm korda hóbeasjaga vajutama, siis seda hóbeasja kolm korda vastu pääva ümber pää keerutama ja ise lugema:
Maa isandad, maa emandad,
maa noored neitsikesed,
andke mu tervis tagasi.
/Vanausu punktid ja arstimise kombed/
a) Kui silmad haiged, siis võta kolm tera soola, kolm tera tangu ja kolm leivaraasukest, vajuta igaühega kolm korda haiget silma. Siis leika neljakandilise raudmata põhjapoolne nurk lahti, teised kolm nurka jäta lõikamata. Pane need soola-, tangu- ja leivaraasukesed mätta alla ja vajuta siis pahema jala kannaga kolm korda mätta peale.
b) Võta põhja poolt räästast kolmest räästavihust igast ühest kolm kõrt, pane need trehtli alla, süüta siis põlema ja lase seda suitsu silma kolm korda, siis saab silm terveks.
/Vanausu punktid ja arstimise kombed/
Kes kana haudma paneb, see pangu ikka noorel kuul. Siis tulevad pojad selsamal kuul munadest välja. Kui nemad aga teisel kuul tulevad, siis karjuvad nad väga.
/Vanausu punktid ja arstimise kombed/
Vikerkaar on sellespärast taevas, et tema maast üleliigse vee ära joob. Kui vikerkaari ei oleks, tuleks varsti uputus.
/Vanad sõnad või rahva arvamised/
Isa nägu tütrel ja ema nägu pojal saab hää õnn.
/Vanad sõnad või rahva arvamised/
Käega, vastatüve laasitud rooskaga ei või elajale lüvva, ta nakata siis verd kusele.
/Vanad sõnad või rahva arvamised/
Ladva otsa ei tohi puul ahjo pandes eel ajada, sõs tulla tuli ahjust välja.
/Vanad sõnad või rahva arvamised/
Kui kevadil lepad narmas, saab sellel suvel tatreka, kui tilkas - kesvi.
/Vanad sõnad või rahva arvamised/
Kui mets pikkaviisi kohab, saavat pikalisit sadu.
Kui päike punetades looja läheb, saab kuiva, kui hõbekarval, siis sadu.
/Vanausu punktid/
Kui mihklipäev noore kuu sees on, sii ei löö loomale toit mitte vastu.
/Vanausu punktid/
Madisepäeval ei tohi puid õue tuua, mudu tulevad ussid õuue.
/Vanausu punktid/
Kevade, kui loomad välja lastakse, siis pannatse ukse alla kanamuna ja pihlakapuu aetakse lõhki, nenna et mõlemad otsad terves jäävad. Kui nüüd loomad ükshaavalt välja võetakse, ja see, kes kanamuna juhtub katki tallama, siis on selgeste teada, et see sel aastal ära sureb. Aga kui ta lõhki aetud pihlakapuust läbi läheb, siis jääb see elama. Kui nüüd kõik loomad on läbi tulnud, siis käib ta kolm kord ümber karja, lööb iga looma selle vitsaga, mis palmipuudepühal vene kirikust antakse. Siis lueb ta oma karja sõnad ära ja heidab ta magama.
/Vanausu punktid/
Kui nuures kuus puu raiud, siis koitab see väga ära.
/Vanausu punktid/
Kui pastlad esimest jalga pannatse, siis peab neid sõnu ütlema: "Kivi kõvaduses ja pae paksuses, ühed pastlad ja ühessad paelad."
Ussisõnad
Ussikene, hullukene,
ära pista nägemata,
ära torka teademata.
Keri ennast kerasse,
mässi ennast mätaese.
Minu käed on tõrvaokstest,
jalad tõrvakandudesta,
ise olen tõrvatoobrikene,
tubli tõrvatonnikene!
Karja väljalaskmise sõnad:
Kuu ja päike on nii selge kui kristaaliklaas, Aadam ja Eeva, aamen! Maria otsis oma poega teeda mööda, süda kohises sees kui merehäda. Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Neid sõnu luetakse niisama nagu hobuste juures!
Karja väljalaskmise sõnad
Kirju kari keskel.
Jeesus käib karja ees.
Maria karja järel,
mina ise teen lauda karja ümber.
Nii kõrge kui muast taeva!
Nii tihe kui jõhvisõel,
nii lai nagu kirvelaba!
Põõsataguse süda nii pehme kui neitsi nisaots.
Põõsataguse hambad nii pehmed kui pottkinnas. Aamen.
Tulekahju vastu
Jumal hoidku tuld kitsas kohas,
pidagu pihus, kandku kamalus.
Seinad seisku serviti paigal,
katus kõikumata kaksiti peal,
raha-vara lükamata,
peatoidus puutumata!
Hundi vastu
Metsasikku, metsasokku,
metsa kuldane kuningas,
metsahalli harvalõuga,
metsapeni pikkalõuga.
Ära salva salajate,
ära katsu minu karja.
Mine sokku soodesse,
meie kivi külge kiskuma.
/Vanausu punktid/
Maha istudes peab inimene ütlema: "Muld, ära tee mulle kurja" ja sealjuures kolm korda sülitama, siis ei hakka midagi haigust maast külge.
/Vanausu punktid/
Noores kuus puud raiuda ei või, siis on ta kange ära koitama!
/Vanausu punktid/
Putukas liiskana võetse ja pannatse käe peale ja üteldakse: "Liiskana, kuuluta, näguta kustpoolt N. N. naese võtab."
Kuhupoole see lendab, siis võid julge olla, et sealtpoolt see naise(mehe) saab.
/Vanausu punktid/
Niisuguse vitsaga ei tohtivat iialgi loomale lüüa, kust koor pealt maha kistud on, sest siis hakata see loom verd kusema.
Kui hammas suust maha tuleb, siis peab teda ahju taha visatama, üteldes: "Ma annan, kilk, sulle luuhamba, anna sa mulle kuldhammas!" Kui sedaviisi on tehtud, siis võid julge olla, et see hammas, mis kasvab, iialgi enam maha ei tule.
Ahju peal on parem öömaja kui metsas
Kord elas üks kehva peremees ühes metsas, külast väljas olevas talus, mis Tammiku mõisa päralt oli. Mõisa maksis tema iga aasta raharenti ehk teised küll tegu tegivad. Aga et temal põldu vähe oli ja metsa põlnd, mis need kasvasivad, ainult igapäevast leiba võis saada, aga millega siis tiumeest ja vaimu sööta. Aga et tema püssiga mõistis ümber käia, siis pidi tema peale raharendi veel metsloomi viima, mis mõisahärral kaunis head mekkisivad. Viisteistkümmend jänest, kümme tetre, kaksteistkümmend püi ja kakssada kanamuna, siis veel peale nende pidi tema naine mõisa sügise kaks linaropsimise päeva tegema. Kui neid punktisi mitte kõik täidetud ei saanud, siis esimine kord trahviti viiskümmend hoopi mõisas võtta vastu, aga maksu pead ikka maksma, teine kord oli pool rohkem.
Kord oli tema kõigi oma teiste maksudega valmis saanud, aga raha ei saa kudagi. Loomad surivad väga ränga see aasta, nii et ka temal paar lehma ära suri.
Külarahvas juba rääkisivad, et Kõrve Kustas, kudas ta ennast nimetada laskis, sest päris nimi oli temal Kustas Aur, pidada kohast lahti saama. Viimane tärmiinipäev jõudis ligi. Kustas mõtles kõiksugu mõtteid, viimaks tuli otsuselle. Tuli õhtu, läks metsa, raius puukoorma peale ja viis linna. Linnast tagasi tulles tahtis tema otseteed läbi metsa kodu minna. Jõudis öö peale ja pimedus võttis võimuse, tükk maad metsa sõites eksis hobune teelt ära ja läks kõrvale.
Pimedas ei olnud võimalik teed leida, siis pidi nii kauaks ootama jääma kui valge välja tuli. Võttis, tegi hobuse rakkest lahti, ja juhtus hea rohukoht, pani senna ohjadega köide hobuse, ise korjas mõned sületäied puuraagu ja pani need põlema, et siis julgem oleks öömajal olla. Jõudis kesköö aeg, ükskord kuuleb, keegi hüiab kõva kärisiva häälega: "Kas viskan?" Kustas mõtleb, et see tema hirmumõtestest välja luuletud, tema kõrvades kõlab. Võtab heitab magama. Magab üks tükk aega, korraga kuuleb - seesama hääl hüiab teist ja kolmat korda ja ikka edasi.
Viimaks suur koit juba paistab hommiku poolt. Jälle hüüab seesama hääle, aga üsna tema ligidal: "Kas viskan?"
Kustas mõtleb ja hüiab vastu: "Viska, kui viskad, kaua sa lõugad seal, ei lase magadagi."
Kustas sai viimased sõnad lõptanud, kui ülevalt kuuse otsast ragin hakkas alla poole tulema. Kustas katsus, et sai aga kuuse ligemale, sest arvata oli, et midagi suurt asja sealt alla oli tulemas. Vaevalt sai Kustas puu ligi, kui ühe korraga üks ära näritud hobuseraisk matsudes tule peale kukkus. Kustas võttis hobuse, pani rakkese ja katsus et sai kodu poole teele. Valge oli juba kaunis suureks läinud, siis ei olnud raske teed leida. Kodu jõudes ei tulnud Kustaksel meelegi, et oleks hirmu olnud ööseks metsa jääda ja selle eest hoidis Kustas hoolega, et teist korda enam nii ei juhtuks. Aga igakord ei ole mitte nii, et mille eest inimene hoiab, et seda enam juhtu, nii oli ka Kustaksel.
Ei läinud paari nädalat mööda, kui ühel laupäeval hobune ära kadus. Kõrve Kustas läks ise hobust otsima, otsis kunni poole ööni, aga hobust ei leidnud kuskilt poolt, mis siis muud kui kodu minema. "Hobusest olen küll ilma, ei tea, kas sõivad hundid ärä või kus tema sai, aga kodu pean minema," mõtles Kõrve Kustas. Ja hakkas kodu poole minema, aga mida pimedamaks öö läks ja mida kauem tema käis, seda võeramaks läks mets. Viimaks jõudis ta ühe maja juure, et pime ja väsimus mõlemad vaevasivad, siis ei olnud muud paremat teha, kui öömaja minna otsima.
Maja, kus tema läks, oli kaunis ruumikas, peremees oli kaunis lahke meheke, andis Kustasele õhtu süia ja saatis teda vihtlemise sauna magama, üteldes, et tuas ruumi ei ole. Kõrve Kustas läks heitis magama, sai natukest maganud, kui kuuleb ühe korraga kerisenurgas, üsna oma ligidal, üks hääl hüiab: "Kas tõusen?" Mees kuulab, ei enam midagi, heidab uuest magama, aga juba teist korda seesama hääl: "Kas tõusen?" Kustas mõtleb ja mõtleb, kuulab ja kuulab, aga ei midagi, kolmat korda magama heites, seesama jälle hüüab: "Kas tõusen?"
Aga Kustase kannatus oli täis, hüiab selle peale: "Tõuse, kui tõused, aga jäta mind rahule ükskord ometigi."
Selle peale oli keriksenurgas rahakõlinat kuulda. Kustas võtab tikust tule ülesse ja hakkab vaatama. Suur hõbe-ja kuldraha hunik kerise nurgas. Kustas vaatab ja leiab koti ka, võtab paneb kõik kotti. Teisel hommikul peremees juhatas Kustakse teele. Kui Kustas kodu jõudis, pani raha kõik kõrvale, et teine kord võtta, kui tarvis on. Ei läinud kaua, kui teisel aastal mõisahärra kohtasi hakkas müima. Kõrve Kustas ostis külast kõge parema koha ja hakkas kord-korralt kohta paremaks tegema, nii et teised pärast ütlesid: "Kõrve Kustas on mõisnikuks läind. Vot mis ilusad hooned temal on ja kui ilusad loomad temal on."
Vanad arstimise kombed
Paisete vastu - võta üheksat karva lõngaotsad, igat karva kolme tükki ja igale ühele tõmma kolm sõlme sisse. Siis võta iga sõlmega vajuta kolm kord paise peale ja kanna need lõngad risttee ligi ja viska need üle pahema õla risttee peale ja tule ruttu kodu. Kui niisugused lõngad keegi ära korjab, siis saab see need paised oma külge.
Sedasama võib ka vaskrahaga teha, aga peab kolm kolmekopikalist raha olema ja siis samuti ka ristteele kandma.
/Vana usk/
Kui puud vastaoksa paja alla pannakse, saavad tüdrukud vastuoksa mehele (noorem ees).
On teine inimene midagi paha sulle teinud ja tahad seda kätte maksta: katsu kolm juuksekarva vastalise peast /saada/, vii metsa kahe kokkukasvanud puu vahele, keda tuul kidestab, ja ütle: "Kidisegu, kädisegu kuni must härg poja toob." Siis pidada see inimene eluaeg haige olema.
Nõiakunstid
Kui tüdrukud mehele ei saa, toodagu kolme mõisa maa pealt kaseoksad, tehtagu vihad ja löödagu selle vihaga koertele vahele, kes ühes on. Selle vihaga löödagu siis seda poissi, keda tahetakse ja pärast vihelgu tüdruk iseennast. Siis lasku tüdruk kolm tilka nimetisesõrme otsast verd üle vana hõberaha ja andku poisile sisse, siis ei või poiss enam sellest tüdrukust lahkuda. Hõberaha peab nõndasuguse koha peale pantama, kust keegi ei saa liigutada, siis on rahuline elu. - Kui liigutakse - ümberpöördud.
Kui loomal täied seljas on ja kellegi inimese süiks arvatakse, siis võetakse üheksa täid, pannakse püssi sisse ja lastakse taeva poole öeldes: "Sealt uksest ja aknast minge sisse, kust olete välja tulnud. Ühega tulnud, üheksaga minge!" siis lähevad täied selle peale tagasi, kes neid on esite teisele saatnud.
Kui kuuled, et keegi püssi laseb ja tahad, et lindu kätte ei saa, siis ütle pauku kuuldes: "Lind metsa, kivi kotti, sulg katlasse keema." Siis ei saa lindu kätte.
Kui lutikid majast tahetakse ära kaotada pekstagu loogaga mööda seinu, kui surnut mööda viiakse, öeldagu: "Saksad, minge, minge, roog viiakse." Siis kaovad ära.
Kui elajal söögiisu ära on, siis arstitakse nii: heidetakse kolm risti taha ristluie peale ja ette rinna otsa ja öeldakse üheksa korda: "Issand, anna söömest ja joomest!" Siis peab sööma hakkama.
Vitsasõnad
Tule, kurat, jõua, kurat,
Tule, sa tuline kurat,
üle metsa ja mägede,
üle seitsme kiriku,
üle viie viinaköögi.
Pane paasine palakas,
pane kivine kasukas,
pööra kuube kuuekorra,
pööra särki seitsmekorra,
pööra vilti viiekorra,
kasukat kaheksakorra.
Tule, kurat, jõua, kurat,
too oma tuline kuube.
Vitsa ladvas villatükid,
kaseladvas karvatükid,
lepaladvas lemmed.
Nuudi mööda nurke,
pane mööda parsi.
Saksasõnad, kes saksaviha ära võtavad
Tere, härrä, soe sikk,
sinu viha vette,
minu au sinu peale,
mina armsam kui proua põllealune,
mina armsam kui meepütt,
mina armsam kui kuldkarikas,
nagu hõbevaagen laua peal.
Pisuke punane põrsas,
alt tema jookseb allikale,
pealt tema poeb pilvedele.
Uske mo suu,
seiske kui sein,
magage kui maa.
Pillisõnad
Kahejalgne neitsikene,
tulehelliku pajud,
too tompu, topi pilli ...?
Perede ja külade nimed Tallinna kreisis oleva Nõva valdas. Üles kirjutanud Juhan Holts Nõval üle Paldiski
See mõis seisab Tallinnast õhtu pool 75 versta, on mere ääres või vastu merd oma vallaga. Temal on kaks karimõisa, nimelt Tusari mõis ja Sõalõpe mõis. Viimane kannab oma nime sellepärast, et vanal ajal sõda sinna olla lõppenud ja vanad inimesed näitavad nüüdki veel noorematel seda suurt puukändu, kus sõalipp on püsti löödud.
Suuremõisast on Tusari mõisa 5 versta, maantee läheb sealt Haapsu poole. Suuremõisast on Sõalõpe mõisa 19 versta. Tee on kõrvaline nõmmetee ja enam maad on metsamaad kui lagedat maad selle tee ääres. Järvesi peab nime järele 18 Nõva valdas olema, mis aga suurem jagu veeaugud on. Neist on keige suuremad: Veskijärv, pikuti 3 versta, laiuti 2 versta; Indaste järv on pisut vähem; Tänajärv on samasugune. Nende seest püüavad kalamihed kalu iga aasta.
/Mõned üleskirjutused ebausust tooma- ja kolmekuningapäeva vahel/
Vanarahval oli see usk, et tooma- ja kolmekuninga pääva vehel keik ööd ette kuulutasid ehk tähendasivad. 1) Kui jõuluöösel tuiskab, pilves ja tuuline on, ehk virmalise vehklemist, kui taevas punane on, siis pidada see uuel aastal sõda ja vaenulist aega ette tähendama.
/Mõned üleskirjutused ebausust tooma- ja kolmekuningapäeva vahel/
Ka pruugiti seda pruuki jõululaube õhtul, et kadakasuitsu tuppa tehti, et seega kurjavaimu toast välja ajada. Siis tõmmatud akende ette ja uste peale kriidiga ristid ja loetud kolm korda Issameie, siis ei pidada kuri vaim enam sisse saama, sest need ristid keelata seda (ma isegi nägin veel lapsepõlves kahes kohes seda pruuki, aga nüüd on see rumal ebausu mood kõiki perest kadunud.)
/Mõned üleskirjutused ebausust tooma- ja kolmekuningapäeva vahel/
Näärilaupääval käib peremees oma krundi ja karjamaa ümber ja veab aga enese järel, nenda käib tema kolm ringi oma piirete ümber vastupääva ringi käies ja loeb see juures vastukse takka otsast peale hakates Issameie palvet. Seega peab metsaviha ära võetama.
/Mõned üleskirjutused ebausust tooma- ja kolmekuningapäeva vahel/
Õlga ehk heinu olen mina sellepärast kuulnud tuppa toovat jõuluks ja nääriks, et Jeesus on sõimes heinte peal jõululaupe öösel olnud. Muud tähendust ma ei tea selle juures ega tea, kui laialt seda pruuki ilmas on.
Mõned maakohade nimed
Männametsa on meie kodu maa ümber palju. Kõige enam aab Pikknõmm imesta, mis pikkuti läbi minna 10 versta on. Suurt metsa tema peal ei kasva, aga ta on nii kui üks ilmatu põld, mis kardulevagusi täis - nii on see nõmm. Nõmmestiku selg ja soek vahel ja jälle nõmmestiku selg, mis üks kümme versta, sedamoodu käib kunni mere äärde välja. Vaadata justkui merevood oleks oma lainetega eluaeg tema niimoodu uhtun. Ka on mõni sügav veehaud või järved neis loekudes, näituseks Näkujärv, mis suurem ei ole, kui üks pool tündremaad. Aga tema on nii ilmatu sügav, et keegi tema põhja mõetes kätte ei ole saanud. Küll on suure lõngakeradega mõedetud, kus kibi on saan lõnga otsa seutud, aga põhja leida on asjataks jäänud. Ka on kodu ligemal nõmmes suuri liivamägesi. Keige suurem on Tornimägi, mis Veskijärve kaldast üks paarsada sammu ära on nõmme serva sees. Nime on tema sest saanud Tornimägi, et ennemuiste maamõetjad ja uurijad sinna otsa on torni ehitanud, kust nemad ümmerkaudu maad on kiikre või pikasilma läbi uurinud ja mõetnud. Keige vanemad inimesed teadvad sest nii rääkida. Veskiküla juures on veikesem männimets, see mets on nii suuri kiba täis, et muist kui suured hooneaidad seisvad ja uurimise alla jääb see, kes need kivid eluaeg sinna on veeretanud. Selle metsa nimi on Kaalima nõmm.
/Unenäu seletused/
Nälgas olema - varanduse kasvamist.
/Unenäu seletused/
Paised - raha ja rikkust.
/Unenäu seletused/
Rahaauk - häbi ja pettust.
/Unenäu seletused/
Raamatud - raha kautama.
/Unenäu seletused/
Sabaga täht - sõda, katku ja nälga.
/Unenäu seletused/
Siil - raha saamist.
/Unenäu seletused/
Puude maha langemist - noorte meeste surma.
/Unenäu seletused/
Taevatähed - raha. Tähtede lugemine: muret ja häda.
/Unenäu seletused/
Täid - rikkust.
/Unenäu seletused/
Tammepuu - au ja võim. Kuivand - sõbra surm.
Ussisõnad
Madu musta, maa-alune,
halli aedadealune,
kiheva kivialune,
läbi vetede pugeje,
sina aga purge puude juuri,
söö senä sarapuu südanta,
kaseoksi sa kabista.
Ära söö minu südanta,
ära joo minu jumeta,
ära vaeva vaimukesta,
söö sina soosta sambelaida,
mädäjärvest mättaaida,
kalajärvest kalaida.
Kord olla ühel noorel mehel pruut olnud teises külas, versta 5 vahet. Noormees olla käinud iga neljapäeva õhta pruuti vaatamas, tee peal old ka üks lai jõgi, kust ta ikka üle jõe käind. Üks õhta toodud taale sõnumeid, et pruut väga haige on, mees hakkand siis kaunis aegsalt kodunt menema. Teel saand ta ühe vana mehega kokku, kes seda sama teed lähend, vana üteld: "Kuule, poja, ma tean küll, kuhu sa ruttad, aga lähme seltsis, ma tean otsemat teed siit metsast läbi, sest ma lähen ka sinna külasse ja on sul, poeg, ka parem , kui sa ennem sinna saad." Mees võtnud vana õpetust kuulda ja lähned seltsis otsemat teed. Ühekorraga hakkand palju tulesid eest paistama.
Mees küsib: "Mis tuled need on?"
Vana vastand: "Need paistavad su pruudi kodunt."
Korraga olled nad ühe väga suure lossi ees, kus keik aknad valgustatud olled, vana üteld: "Nüüd lähme sisse, sest pidurahvas on ju keik koos." Vanamees võttand mehe käe oma pihuse ja viind teda ühte väga ruumikasse saali, kus palju saksu laua ümber istuned ja kärmed teendrid viina klaasidesse kallaned. Toodud neile ka klaasid kätte ja kallatud viina täis, vana veel üteld: "Joome nüüd välja, su pruut ei ole küll veel mitte siin, aga tuleb varsti, siis joote tämaga."
Mees võttand tõmmand omale risti ette üteldes: "Issa pojuke, püha ristike." Niipea, kui ta selle saand ööld, olled keik tuled kustund ja ta ümber old pime kui kott. Ta pigistand aga kõvast pihu kokku, sest viinaga täidetud klaas old veel ta pihus ja ootand kui valge tuleb. "Kus ma olen ja mis asi mu käes on?"
Juba olnud lai koit väljas, kui ta enese ümbr hakkand vaatama, nähend, et tal käes üks hobusesitanunn olnud, mis ju pihus sulama löönd. Ta ise olla istund ühe jõe panga otsas ja sügav lahtine vesi old ta kõrvas (sellesama jõe jäol, kust ta iga kord üle käind) ja mõne päeva eest olla säelt jäid välja murtud. Mehel tuld jo külm istudes, olla visand sitanunni sinna jõeauku ja tõust ülese, rutust edasi sammuma. Saand pruudikoju. Pruut old ju ära surnud ja olla kirstus, rehetoas seist valvajate keskel.
Mees saatand keik valvajad menema ja jäänd siis üksipäini. Kui jo pimedik hakkand tulema, pugend mees reheahju vommile puhkama. Ühekorraga kesköö aegus praksatand rehetoa uks lahti ja hulk inimesi tuld sisse. Ühel olle suur pundar piirgu seljas, old kahest otsast põlend, tõmmaned hammastest tuld ja süütaned keik piirud põlema. Siis võttaned kirstu kaane päelt ära, tõmmaned surnu lõhki ja sööned suutumaks ära, üks olla veel nuusutand, mis hais siin on. Teised vasta, ei ole kedagi. Siis hakkaned aru pidama, keda kirstu panna, üteldes: "Maretale maani pikka, Piretalle piriparaja," ja siis panned Pireta kirstu, kaas peale, tuled korjatud ära ja jäänd jälle tuba pimedaks. Teisel hommikul keetand mees suure pajatäie hobusesitta üsna kuumaks, üteld veel pererahvale: "Ei teie tütar enam siin sees ole, ma nägin ööse küll, kuhu ta sai, nüüd aga aidake mind, et ma vanapaganalle tahan vähe kibedat teha."
Võttand siis mees ühe tugeva köie, sidund ümber kirstu mitu korda, siis tõmmand kirstu otsapitte rehetoa aampalki kinni ja pand köie sõlme. Siis võttand kerve kätte, löönd kirstu otsa ära ja hakkand siis seda keedetud rooga kirstu kallama. Saand ta ühe pangitäie sisse kallatud, praksatand korraga rehe aampalk katki, kirst lendand mitmeks tükiks ja Pireta joost suure kisaga rehest välja, ühes ka veel pool rehe seina maha viies. Nõnda lõpeb see surnulugu.
Aaviku. Karjamõis Karkuse vallas.
Andrekse. Pere Tapa vallas.
Appuparra. Pere Kuru vallas. Ambla.
Aru. Pere Kuru vallas. Ambla kih.
Eeru. Pere Albu vallas. Madise kih.
Ellu. Pere Albu vallas. Madise kihelk.
Hansurahva. Pere Tapal, Nõu külas.
Hermanni. Pere Jootma vallas. Ambla.
Hinnu. Pere Tapal, Nõu külas.
Jaanitõnu. Pere Tapal, Nõu külas.
Joosepirahva. Pere Tapal, Rauakõrve kih.
Jäevälja. Pere Albu vallas, Madise kih.
Jalalepa. Pere Albu vallas, Madise kihelk.
Juhani. Pere Tapa vallas, Abla kih.
Hiiekaev. Kaev Karkse mõisa heinamaal, Ambla kih.
Kangru. Pere Tapa vallas, Ambla kih.
Kalda. Saun Albu vallas, Madise kihel.
Karjamardi. Pere Tapa vallas, Ambla kih.
Karni. Pere Räsna vallas, Ambla kih.
Keevita. Pere Räsna vallas, Ambla kih.
Kensa. Pere Jootma vallas, Ambla kih.
Kaarle. Pere Albu vallas, Madise kihelk.
Kautla. Pere Albu vallas, Madise kihelkonnas.
Keru. Pere Kuru vallas, Ambla kihelkon.
Kivimäe. Pere Tapa vallas, Rauakõrves.
Kilvandu. Pere Albu vallas, Madises.
Kiige. Pere Moe vallas, Ambla kihelkon.
Koplimäe. Pere Jootma vallas, Ambla kihelkon.
Koljusild. Tüma tee koht Tapal, Ambla kih.
Kondimägi. Tapal, raudteejaama ligidal.
Koogsemetsa. Pere Albus, Madises.
Kukebalu. Pere Pruuna valas, Amblas.
Kuberi. Pere Tapa vallas Ambla kih.
Kustakse. Pere Tapa külas, Ambla kih.
Kubja. Pere Tapa vallas, Nõu külas, Ambla kih.
Kutniku. Pere Albu vallas, Madises.
Krassi. Pere Tapal Nõu külas, Ambla kih.
Kroonuotsa tükk. Maatükk Tapal raudtee ääres, kust raudteele mulda võeti.
Kullamägi. Mägi Tapal, Ambla kihel.
Kääri. Pere Tapal Nõu külas Amblas.
Kääri-Hansu. Pere Tapal Nõu külas.
Klaukse. Pere Karkuse vallas, Ambla k.
Kõrdsi. Pere Tapa vallas Ambla kih.
Kõpumägi. Tapa küla heinamaal.
Kännukuhja. Heinamaa nimi Tapal.
Lillakamägi. Tapa mõisa väljal.
Sausaare lage. Heinamaa Tapal.
Laeksuare. Pere Albu vallas Madise k.
Lelu. Pere Viisu vallas Peetri kihelkonnas.
Lepiku. Pere Jootma vallas Ambla kih.
Maidu. Pere Tapal Nõu külas Ambla k.
Madijaagu. Pere Tapal Rauakõrves.
Madis-Tõnu. Perenimi Tapa külas.
Mõldre. Perenimi Tapa külas.
Matte. Pere Jootmal Ambla k.
Matsi pere. Kuru v. Ambla kih.
Mihkli pere. Kuru v. Ambla kih.
Miilimägi. Mägi Tapa heinamaal.
Maitsemägi. Mägi Tapal Ambla.
Mannimägi. Mägi Tapa koolmaja juures.
Männikumägi. Mägi Tapal.
Mädasild. Tüma teekoht Tapal.
Mustassuare. Pere Albus.
Miilinõmme. Perenimu Albus.
Mudajärve. Pere Albus Madise.
Mudajärv. Järv Albus Madise.
Matsjüri. Pere Viisu vallas Peetri kih.
Matsu. Pere Viisu vallas Peetris.
Mustaparra. Pere Keerus.
Nigula. Pere Tapa külas.
Napu. Pere Albus, Madise kihelkonnas.
Niidu. Karjamõis Tapal.
Otsa-Tõnu. Pere Tapal, Nõu külas.
Otsa-Jüri. Pere Tapal, Nõu külas.
Ojaotsa heinamaa Tapal, Nõu külas.
Orava. Pere Viisu vallas Peetri kihelk.
Oti. Pere Viisu vallas Peetri kihelokonnas.
Pääva-Rahva. Pere Tapal Nõu külas.
Peetri. Pere Tapal.
Pajumardi. Pere Tapal.
Pajujüri. Pere Tapal.
Paemuru. Pere Tapal.
Pähklamäe. Pere Tapal.
Palginõmme. Pere Albus, Madise kihel.
Palgissuare. Pere Albus, Madise kihelk.
Põldsaare. Pere Tapal.
Põldsaare mets. Tapal.
Paljassaare. Heinamaa Tapal.
Pesamägi. Mägi Tapal Kuru rajal.
Pilli. Pere Albus, Madise kihelkonn.
Peedu. Pere Albus, Madise kihelkonn.
Peetre-Aadu. Pere Viisu vallas, Peetre k.
Põldsüani. Pere Viisu vallas, Peetre k.
Ristsaare. Pere Himastu vallas Kadrinas.
Rummussuare. Pere Albus, Madises.
Roobu. Pere Albus, Madise kihelk.
Rebassuare. Pere Albus Madikse kihel.
Rebase järve pealne. Lai kõikuv soopind, mis enne olla järv olnud.
Rebase mägi. Kolme valla: Lehtse, Kruuna, Tapa rajamägi. (Kolme valla rajad jooksevad kokku)
Rajassaare. Pere Albus, Madise rajasild. Karkuse-Roosna piiril olev madal koht.
Raja. Pere Kuru vallas Ambla kihel.
Raegu. Pere Viisu vallas Peetri kihel.
Saare. Pere Tapal.
Saaremets. Suur mets Tapal.
Suarnakõrve. Karjamõis Hallikul.
Sakssuare. Pere Himastus Kadrina kihel.
Sepa. Pere Tapal.
Sinisalu. Pere Albus, Madise kihelkon.
Sinipalu. Pere Himastus, Kadrina kihelkonn.
Sarvali. Pere Albus, Madise kihelkon.
Sugalepa. Karjamõis Albus.
Sillaotsa. Pere Jootmal.
Sülla. Saun Tapal.
Sigapussi. Pere Albus, Madises.
Sae. Pere Albus.
Sepahanu. Pere Viisu vallas.
Seenesaunad. Saunad Tapal.
Tooma. Pere Tapal Nõu külas.
Tõnumäe. Saun Tapal.
Taaveti. Pere Tapal.
Traksi. Pere tapal.
Tänava. Pere Albus, Madises.
Tankseme. Pere Albus.
Tammikumäe. Pere Tapa, Nõu külas.
Tagussaare. Pere Halbus.
Tõrvassaare mägi Albu vallas.
Tõrvassaare järv Albu vallas.
Uueni. Pere Tapal.
Uustalu. Pere Tapal.
Uuetua. Pere Tapal.
Ussinõmme. Pere Albus.
Ussinõmme mägi. Mägi Albus.
Verioja. Kraav Tapal.
Villemi. Pere Tapal.
Vetepere. Pere Albus.
Välliku. Pere Tapal.
Vilguta. Pere Moe vallas, Amblas.
Varesemägi. Mägi Tapa mõisa väljal.
Valgma jõgi. Viru-Järva rajal.
Valgma männik. Mets Tapal.
Valgma. Karjamõis Tapal.
Ähvardi. Pere Tapal.
Ülevainu. Pere Tapal.
Ülejõe. Metsavahi koht Himastus Kadrinas.
Kokku 146 nime.
Kui siga ehk muud looma tapetakse, siis sündigu see ikka noorel kuul. Siis kasvab liha pajas keetes, vanal kuul tapetud - kahaneb.
Hagu peab noorel kuul raiuma, siis ajavad kännud jälle uusi võsusi.
Tarvituspuid peab vanal kuul raiuma; vanal kuul raiutud puud seivavad kauemini.
Sisestas Epp Peedumäe 2000, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003/puu/Niisugune puu, mis talvel raiudes sädemeid välja annab on kardetav tarbepuuks pruukida, sest et pikne teda kas varem ehk hiljem põlema saab lööma.
Raiutud ükskord maja palkisid. Üks puu saatnud enesest kirvehoopide peale sädemeid. Teda pandud heinamaale hoonetest eemale, kuhu pikne teda veel kolme aasta pärast põlema löönud.
Kui inimesel hammas suust ära tuleb, ja inimene tahab, et temale jälle uus suhu kasvaks, siis visaku hammas ahju ehk keriksele ja ütelgu ise: "Kilk, säh, puuhammas, anna mulle luuhammas!"
Kes õues käies rahatuld näeb, visaku kolmekandiline pastlanõel tule poole ja ütelgu: "Pool mulle, pool mua alla!" Kui tuli ligidal on, siis üks riie üle tule lautada ja needsamad sõnad ütelda. Mida suurem riie, seda rohkem raha saab.
Holstre valla talude nimed segamini:
Muri, Juhkama, Jaama, Varessa, Massumõisa, Muressa, Tuule, Koni, Linsi, Veske, Hansu-Veske, Turva, Ritsu, Jänessa, Lõo, Luiga, Vangu, Supsimari, Peedihansu, Tikerpilli, Hanniandressa, Ritsukse, Katimärdi, Laarisupsi, Härjakoorma, Kibe, Otsaluiga, Vanausse, Saare, Koorti, Pätsi, Jakupa, Supsi, Kibe, Peedi, Rekandi, Luugussa, Asu, Pulli, Rebase, Kulbi, Länkru,Kibemärdi, Liivausse.
Holstre valla kroonumetsad: 1. Lõhmusja, 2. Punabu, 3. Iirikse, 4. Änilase.
Holstre valla järved:
Pirmastu järv, Pätsi järv, Rõika järv, Nõia järv, Lina järv, Must järv, Õllekoja järv, Viinakoja järv, Viisu järv, Oolepu veske järv, Kulli järv, Roosti veske järv, Mossumõisa järv, Linsi veske järv, Olde kaks veskejärve, Hansu veske järv.
Holstre valla ojad. Raasilla oja (jõgi), Savioja, Lahtre oja, Viraste oja, Viisu ehk Lolu oja, Tömbi oja.
Holstre valla mägede nimed. Laki mäed, Koodiorge mäed (Punabu kroonumetsas), Nava mägi, Raassilla mägi, Tamme mägi, Mikite mägi, Koa mägi(Kovali maal), Kundri mägi (Kovali maal), Hiire mägi (Kovali maal), Rasna mägi (Kovali maal)
Sood. Punabu Kovali Roigu jne. alune soo, Tõrdu soo, Hoolepu soo, Lolu soo, Maritare alune soo, Tömbi soo, Massumõisa Muressa jne. alune soo. Saksniidu soo. Madijaani alune soo, Ritsu-Jänessa alune soo.
Sillad. Raassild, Linsi sild, Roostuoja sild, Tömbi sild, Massumõisa sild, Viraste sild, Koordi sild.
Holstre Punabu kroonumetsa ja metsavahi platsi sees olevad kohtade nimed.
Punabu ehk Kodioru metsa mäed. Rahahaua mägi (kuulus muinasjuttude poolest ümberkaudu), Kirikuharja mägi, Lusti mägi, Rebaste hauke mägi, Tondi mägi, Põrguhaua mägi, Esimene mägi.
Lohud ehk lombid.
Rebasteauke soo, Tondi lohk, Viira soo, Porilohud, Põrguhaua soo, Esimese mäe soo, Peetri soo, Soonepealine soo, Lusika lomp, Kirikuharja mae soo, Raipe lomp. Viidika niidu Hänna soo, Lusluse soo, Kartuleaukude alune soo, Sultsimaa lomp. Roo soo, Niidukuru soo, Kivitammi soo, Naari lomp, Ümarik lomp, Sanna soo, Pikk lomp, Toome lomp, Kaasiku lomp, Sannaalune lomp, Hiiremäe lohk.
Kingud:
Hiire mägi, Kadaja mägi, Roo mägi.
Kui vanal kuul hobune sündinud, siis on suured silmalahud kulmude pääl.
Kui esimest korda kõo müristamist kuuldakse, siis peab sinna poole, kust müristamine on, kolm korda kukerpalli laskma, siis ei saa sel suil piksest ära löödud.
Surnu pestava veega kastetakse õunapuid, siis kasvab hästi.
Vanakuu pehmel ei külvatud kaera, sest siis kasvada vedel kõrs ja murduda maha.
Puud, kus kägu kevadel kukub, piirigu õnneotsija üheksa korda vastupäeva ümber, plaksutagu siis käsa. Kuhupoole nüid kägu lendab, sealtpoolt saate naese ehk lähete sennapoole mehele. Ei lenda aga kägu kohe ära, peate veel kaua abieluõnne otsima.
Laud. Kellest tehakse laud? Laud tehakse saelaudadest. Kes teeb laudu? Laudu teeb tisler. Missugusid laudu moodu poolest oled sina näinud? Mina olen moodu poolest ümmarguid, pikerguid, kandilesi laudu näinud. Mitu jalga on enamast igal laual? Enamast iga laual on neli jalga. Mitme jala peal võib aga laud seista? Laud aga võib juba kolme jala peal seista. Missuguse värviga värvitakse laudu? Laudu värvitakse punase ja musta värviga. Mikspärest värvitakse neid? Sellepärast värvitakse neid, et nemad mustase ei lähä ja ilusad on.
Siis on paras kaara teha, kui vares haavalehtedesse ära upub.
Kui haavadel head urvad on (palju urve), siis on hea kaara-aasta.
Vanal kuul ei pöeta lambaid, sest siis ei kasva vill.
Kui hammas suust ära tuleb, siis visatakse ta ahju peale ja öeldakse: "Riitsik, säh luuhammas, anna mulle raudhammas."
Kui kadakad tolmavad, on paras otra teha.
Kui täht taevast maha satab, sureb inime ära.
Kui kirves varre otsast lahti läheb, ehk kui ader lahti kuivab; tuleb vihma.
Ajalugu
Uusna vald (S.k. Neü Tennassilm) on enne Tänessilma (S.k. Alt Tennas) vallaga üks olnud, Uusna mõisa asemal aga olnud talud, hiljem tehtud selle koha pääle Tännessilma karjamõisa ja kautud talud säält ära. Praeguse mõisa asemel pole vist ühtegi talu olnud, aga arvata üks verst Tartu maanteed edasi minnes olevat praeguse Uusna kõrtsi asemel enne Palikauri talu olnud, mida nime ka praegune kõrtski kannab. Sealt lõuna poole tulles arvata üks verst olevat jälle Ramsi talud seisnud. Praegu kannab see maatükk Ramsi maa nime. Edesi õhtupoole minnes Võidu valla piiri ligidal olevat Kabuna küla seisnud, kelle põllud Uusna mõisa asemel olnud. Ja õieti Võidu valla sees on lohkjas maa, mis Mitipera lohu nime kannab. Ei tää, kas seal ka mõni talu olnud, kellest ta selle nime on saanud. Tükk heinamaad mõisa luhas kannab Simmi käära nime ja sügav koht jões, mis Uusna all on, kannab Paa haua nime. Sellest Paa hauast hakkab ka raav, mis Tänessama jõge Viljandi järvega ühendama pidi ja kannab Vene raavi nime.
Heinakuhja tegija ütleb, kui otsast maha tuleb: "Jakku." Siis annab hein loomale hääd rammu.
Kui haavalehed sügiselt punased, kollased, on palju tulekahjusid.
Laastupuru pääl suud pesta, ajab suu kärna.
Haavapuiega köetud saun paneb ihu sügelema.
Käänetud vitsaga lehma lüia - kuseb punast.
Pihlakavitsaga looma lüia - kuseb punast.
Sõrmega ei tohi taevatähti näidata (ei tea, mis siis on).
Müristamise ajal ei tohi naised ülesse käändud ega hõlmad vöö vahel olla ega ka koer inimese juures seista: sääl otsivat kurat varju. Ei tohi ka kaks ega kolm ligistikku seista, ka sinna vahele tükkivat kurivaim, pikne lööda neid ja lööda ühes ka inimese maha - peab üksi seisma.
Kui kägu ära petab, siis käi kolm korda ümber lepa ja hammusta iga korra aegus tükk koort lepa küllest ära, siis pole viga midagi.
Kui sabaga täht näha on, siis on sõda karta.
Lendab ronk üle karja, siis on karjatsite püha kohus hüüda:
Tere, tere, valge lind,
sinul pesa poegi täis,
meil on laut lambaid täis.
Siis ei vii ronk lambaõnne ära.
Kui ronk kaugelt karja poole lendab, sõimavad karjatsed:
"Ronk, ronk, valge lind,
viiskravak, pastlapaik,
mine üle küla karja,
ära mine üle meite karja."
Kellel nael silma ääre ehk silma kasvab, see on säält söönud, kust kana on tönkinud. Abi selle vastu on: võta üheksa odratera, vajuta igaga kolm korda naela pääle ning sööda need terad kanale ära. Siis saab ruttu terveks.
.
Nikerdusehaiguse vastu käivad need sõnad:
"Nikerdus nimetamata,
liiber-laaber lausumata,
pika puusi puutumata.
Jeesus läks jalgsi kirikusse,
es ole hobust-härga ette panna,
kik oli punatse lõngaga ära pood
ja sinitse lõngaga kinni seot. Aamen.
/Nikerdusehaiguse vastu/
Kuuseleht, kaseleht, haavaleht, lepaleht, vindi-vändi, vindi-vändi. Aamen.
Väänduse sõnad
Nikerdus nimetamata,
Liiber-laaber lausumata,
Väändus-väändus vääramata,
luu kokku - parloks.
Nikerduse sõna
Piu-pau, piu-pau hobe dise haide Aamen.
Jeesus käis haast-aida mööda,
kivist silda mööda,
ise likatas, ise lakatas.
Aamen, Aamen, Aamen.
Käis mägist maad mööda,
Jordani jõge mööda,
viht, pada, pang käes. Aamen.
Veri soonel sobitagu,
säsi kokku säädigu.
Siin on on see, kes sind kokku säeb.
Isa meie, kes sa oled jne.
Valu ära võtta:
"Oh meie Issand Jeesus Kristus, sina olid kolmest juudist haavatud, sinu haavad ei valutanud ega paistetanud ega teinud häda, siis kadugu selle inimese valu ka ära sinu nime sees ja Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Seda üteldakse kolm korda järgimööda.
Põletatud valu ära võtta, kolm korda ütelda: "Nii kõrge kui taevas, nii sügav kui meri, nii külm kui surnu käsi, nii kadugu see põlend valu. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen."
Ussisõna
See uss nõelas. Maria ütles: "Jeesus vannu, et see kihvt ja paistus välja lendab, siis lennaku Jeesuse nimi ka, kui selle kolme haava kihvt välja lendab, sest Jeesus oli abimees ja hoia selle kurja ussi eest."
Nomik Patre Viele Piritus Santus. Aamen
Viimast rida tuleb kolm korda ütelda.
Vere kinnipanemise sõna
Meie Issand Jeesus Kristus, sulle oli kolm lilli südame peale kasunud, üks oli Jumalast, tõine oli inimestest, kolmas oli Jumala tahtmine, et selle inimese veri ka kinni jääb. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimega. Aamen.
Tere, tere, mõrtsukas, mina olen joonud Kristuse verd. Jumal olgu sinuga, poeg olgu minuga, püha vaim mõlematega seni kui meie armust tõinetõisega lepime. Alt mina võidan sind, keskpaigast mina pean sind, ülevalt vaatab Jumal. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimega. Aamen.
Need on mõrtsukaga kohtus käimise sõnad.
Roosi sõna
SEITSE
SASELE
SANEILA
(3 korda) BALAS
(4 korda) BALAS
OH SINA MINE ÄRA
Just lauritsepäeval saavat puuvili igaüks täielise maitse (mai).
Jõulu ajal palju märatsejal on tõsine rukis lõigata.
Kui tulihända tükiks ajaks tahad kinni panna, siis pead ütlema: "Tere, tere, hiilaspää isand." Kui aga ütled: "Tere, tere, sa seakusi," siis lähab minema.
Jüripäeval peab karjane kepi võtma ning sinna peale nii palju märka lõikama, kui palju elajaid on, siis viska kepp katukse peale. Kui ladvaots allapoole kukub, saab peksa.
Vanal kuul lõigatud juuksed ei kasva hästi.
Vanal kuul raiutud puukannu pääl ei kasva võrseid.
Vanal kuul tapetud sea liha kahaneb.
Vanal kuul sulgu (aiduse) apntud siga ei võta rammu.
Noorel kuul raiutud puukänd võrsub.
Noorel kuul sulgu pantud siga võtab rammu.
Noorel kuul savitamine sünnitab palju ritsikaid.
Näljane külaline tuleb, kui pala suust maha kukub.
Vanajõulu tuuakse õled maha ja siis hakata kohe lakke viskama, jääb palju õlgi lakke, siis võib rõemuga rasvased pühad pidada, sest tuleval aastal saab rukkid küll, ja peale selle kingsepa torkimine ja passimäng.
Madisepäeval saab kukk võtme kätte, enam toast süüa, tema peab siis oma perega õuest saama, sest madisepäeva ajal peavad sitatükid ja õlekõrred hakkama jo lund vihkama.
Vastlapäeval on liugu laskmine ja mis enam liugu, seda enam linu.
Ülestõusmisepühadel mina iseäralist pühitsemise viisi ei tea, niisama ka nelipühil.
Jüripäeva hommiku ehk millal aga karjane esimest päeva karjaga välja läheb, siis saab ta kasta, et ta suvel laisaks ja uniseks ei jää, niisama ka põllutöölistega.
Rukki leikamise hakatuses üteldakse: "Kõrs katki ja selg tervest." Viimse vihu kinni sidumise järel istutakse vähe aja vihu peal. Üles tõustes otsitakse vihu alt talleõnne, kas oinad või uted sügisel saavad olema.
Mälestused, mis endisest ajast pärast eestlaste sisserändamist ilmsiks on tulnud
Suured põlised metsad, kui neid eestlased saivad laastanud ja tarviliseks põlluks teinud, nõndasama venerahvas ise, siis tuli niisugumase metsa alt praeguse vene hengemaa põllumaalised kõrged peendrad välja, kui küll hästi laiemad kui see praegu neil on. Ka suured põllult kokku pillutud kivihunnikud, kus juba määratumad puud mõnes kohas harja peal kasvasivad. Ka niisugumased kõlbmata maad, mida veel praegugist ei harita, on mullu haritud ja põllud olnuvad. Seda tunnistavad ka põllupeendrad ja kivihunnikud neis kohtades tõeks. Ka praegused heinamaad, mis koguniste rikke on lastud, on vististe varemalt head tasased heinamaad olnuvad, seda tunnistavad mitmed näitused väga selgesti tõeks. On praksi, kust õieti praegu läbi käia ei või, siiskist on seal kraavide ja teede asemeid selgesti tunda. Ka mõned siinsed suured sood, kus nii palju vähemaid umbjärvesid sees on, arvatakse varemalt kõik üks järv olema olnud ja pärastipoole iseenesest kinni kasvanud, nii nüüd ainsad veikesed veekogud järele jäänud on.
Siin Sträkova ligidal olevast Suuresoo ühest kaldapoolsest veikesest järvest, kus Raudsepa talu kaldal ja kus ma ka teenijaks olin, tuli nähtavaks, et veidikese järvepõhja ümarikost puust oli ja kus peal meie suplesime. Kui ja millal nad senna pantud, ehk mis tarbeks, ei pole mitte teada. Ka ajas seesamane järv, kui pahasid ilmasid tulemas oli, teisi valmis maja seinapalkisid põhjast äärde, mis lõpmata jämedad ja kirvetöö, nukad raiutud, vara sisse löödud. Seesugumased seinapalgid tulivad järgmisel sündmise kõrral äärte. Mõnikõrd tõusis üks osa järvepõhjast paksu pori ülesse ja sellega ka mõne neist seinapalkest. Kui siis jälle pori oma paika järve põhja tagasi vajus, jäi palkest mõned veepinnale ja tuul loputas neid laintega kaldale. Et palgid veel väga tugevad, siis pandis majaperemees neist mõnda ehituse kõrral majaseina tagasi.
Mälestused, mis endisest ajast, pärast eestlaste sisserändamist ilmsiks on tulnud.
Ouduva linnast 10 versta kaugusel, Suur Truutnova soo, kus marjalised ainsalt käivad, tulnud nähtavale, et sambla sees nagu mõnda asja olemas on. Kui rohkem läbi katsutud, siis tulnud terve pedakapuust lootsigo nina välja, kuna tagumine pool mädand ja sügavasse soo sisse läinud. Arvatakse ka siis, et seegist soo on ennemuiste järv olnud ja lootsikuid vahest kandnud. Sealtsamast ligidalt, kus oja voolab ja kus kaldal põline tugev mets kasvab, leiti metsa alt kinni vajunud kaev, mille salved juba kokku mädanenuvad. Ka mitmed kivivaremed metsa alt. Ehk on ka siin vanaste talu koht olnud, ilusa oja ja heinamaa pärast.
Plaamani puustusepeal, kui juba eestlased metsa olivad laastanud, tulivad mitmed kivivaremed ilmsiks ja ka vana kaev. Ka siin arvatakse vanastele elamist.
Kui Sträkova eestlased metsast põllumaa olivad teinuvad, siis tuli ka kivivaremeid nähtavale ja ka rauasulatamise jättiseid, kui ka vana kaevu. Arvatakse siis, et koguniste sepp siin on kõrd elanud ja rahvale töösid teinud.
Trosna postijaama ligidal on veikene soojärv, mille peal mitu veikest liikuvat saarekest on ja veikesed sookased kui marjad pääl kasvavad. Kust poolt nüüd tuul puhub, sealt kaldalt lähevad sooned järve poole ja teisele poole üle. Olen ise mitme teisega tuule puhumise ajal niisuguste soonekeste peal veesõitu teinud. Sealsamas ligidal, puustuse peal, kus nüüd eestlased asuvad, olla, nagu vene rahvas räägivad, vanastele mõis olnud. Suuremat põhjendust sellest olevast mõisast küll arvata ei ole, sest varemeid selleks pole leida.
Matuste kohtasid tuleb kolmel järgul ette. Esimesed näitavad sõja jäljed olema, kuna teised kodumatused. Nagu käimistel ja elamistel ära nähtud, tulevad sõjamatuste rada Peterburi poole päält Ouduva kreisi sisse ja jõuab Peipsi kalda poole edasi. Niisugumastest matuste kääpatest on ühed ümarikud ja kõrged, otsad sisse kukkunud, aga mõned arvavad neid kaevatud olemas. Paljude niisugumaste kääpate pääl kasvavad suured metsapuud. Teised kääpad aga on pikad ja ka kõrged ja rahvas arvavad neid sõjaajaseiks kaitsevallideiks. Mõnes kohades on niisugumased kääpad lageda liivalagentiku peal, teises kohas aga küngaste ja kallaste serval. Mõned olla ka veel praegutsel ajal neid kaevata püidnuvad, aga küll midagist leidnuvad. Kõrd oli keegist kaevanud ja inimese pealuu välja visanud, mille peale kahklast inemist kohtu priistavist järele uuriti. 1887. aastal käis üks ajaloo uurnu seltskond ja kaevas neid kääpaid ja ka teisi, kelledest pärastpoole räägime, päevilistega läbi ja saanuvad mitund asja tähelepanemiseks kätte: kõrva- ja käerõngad, kaalahelmed ja pealuusid, mida üht ka minagist vaatlesin. Uurijad olla ka ütelnud, et nende kääbaste sündimine 300 või 350 aasta eest tagasi sõjast on saanuvad.
Veel on vene rahval mõned väga armastatud mälestusekohad või eesti rahva hiiekombelised puud jõe järsutes kaldadel ehk järsu mäe harjal. Neist on tammepuud, vahtrad, pärnapuud, männad ja kuused. Niisugumased puud annavad oma kõrged vanadust ja enestest lugupidamist teada, ega julge keegist uskja oma kätt rikkumiseks välja sirutada. Sellesugumase hiiepuude okste all on veike palvemaja (tshesovnja/???????), kus suuremadel pühadel kokku mintakse ja palutakse. Ka olla seesugumane hiiekoht ühest tähtsamast hädakõrrast pöhjendatud ja seda aega mälestetakse aastas kõrd. Ka võetakse kõiksugumaisi armuandit jumalaohvriks seia vastu, mis pärasti muidogist sealt edasi keriku eestseisuse kätte toimetakse.
/4 joonist/
Kivimurrud, kuhu endisel ajal surnuid maetud ja kividega ümbre ringi ära löödud, ühe surnu jauks pantud üks suur kivi pää poole, kahe ja kolme surnulise matusele niisamavõrd ka suuri kivisid päähitsete, kui surnusid nist all puhkas.
Viimsest pean ka tunnistama, et ka looduse väe liikumine oma jau mälestuse jälgesid järele on jätnud ja mil ajal see sündmus on olnud, ei või vitsist keegist aimustada, küll aga vist väga ammu.
Siinsel Lüttajõel on mitmed vanad jõed kahelepoole jõge jäänud, kust vesi palju välja ei voola, kuna rahvas neid ikka vanades jõgedes nimetavad ja praegust voolavat jõge uueks nimetavad. Selles jões on ühel kohal määratu jäme tammepuu põhjas ja nõnda, et tüvi ühe perve seest jõepõhjast välja tuleb ja ladev teise poole jõepõhjast jälle perve sisse läheb. Seesugumast tamme raiutakse talupoegadest riistapuuks. Teisi kohta, kui veskid ehitadi ja perve kaevma hakati, nakas vesi perve nagu lahtilist olevat liiva suurel mõõdul ära voolma ja mille peale jõeperve seest kahessa sülda jõest kaugel ja seitse jalga maapinnast sügavuses suur tamme- ja teine kasepuu välja tulivad, milledel ladvad otsas, aga kirvega maharaiutud jäljed veel tüves näha.
Kudas need raiutud puud kõrd seitse jalga sügavuste heinamaa alla saanuvad, on küll arusaamata.
Teises kohas, kus jälle vesket selle jõe pääle ehitadi, leiti, et mõlemad pooled kaldaist pehme liigestatud liivast olivad ja laialt vesi kerge voolamisega ära vedas, kuna ligidal oleva vana jõe kaldad kõvad ja kindlad olema näitasivad. Ka on sellel jõel teises kohas koguni peeneist kividest kõrd jõepõhjas üle.
Arvavad siis rahvas, et kõrd vesi väga suur olla võis ja ühed maatükid teise koha peale kandis ja puud alla mattis ja jõele uued teed tegi.
Jõulu lauba õhda toodi õled tuppa; tuppa tuues löödi õletüvikad vastu lage, kui kõrred lakke rippuma jäivad, siis tähendas see, et teisel aastal hea viljasaak on.
Maarja kihelkonnas Äntu valla peremees tuli täna meile ja tellis seda puud, miska surnusid on mõidetud, kes puusärka viivad, sest täma hobusel peab iga ööse paenjas peale käima ja ei soa muidu sellest lahti, kui et peab selle puuga õhta hoost lööma, siis peab paenjas selle selga minema, kes seda esite hobuse selga pani käima. Üks olla täda sääl külas õpetand, et siis peab kohe abi saama. "Mine aga kohe Tischlerite juure ja telli seda puud ja sa nääd, et enam paenjas ei tule!"
Aga paraku meil ei old mitte temale anda, vaid andsin taale õpetust aaptegist 5 kop. eest ussijuurt võtta ja kaertega hobusele sisse anda, see aitab küll õndsa J. W. Janseni õpetuse järele.
Siis ta veel reakis, et see peremees olla oma hobuse soo taha agerikku viind õhta ja sääl olla siis hoost selle puuga peksand - teine pää üle aea peremees küsin kohe taalt: "So hobusel käis paenijas seljas, kuda sa tast lahti said."
Olla vastand: "Ei mina tia, kas on käind või mitte, ma ei ole näind." Siis ei aga seda mitte teistele ütlema, kui saab arstitud, muidu peab ta jälle tagasi tulema hobuse selga.
Nõmme mõisa all on palju järvesid metsas ja mõned on ka maa-aluste jõgedega ühendatud. Ka on neis järvedes väga palju kalu. Kõrd olla säält peremehed nõu pidand järve sügavust mõõtma hakata, olla kõik köied külast korjanud ja otsakute siduned. Esite tuld suur tammepakk köie otsas ülese ja tõist kõrda olla verine oinapää otsas old, siis hüüdand üks hääl: "Kui veel köie alla lasete, siis katsute ise põhja." Ei ole enam usaldaned.
Kui sauna minnakse, siis peab sauna laval enne vihtlemist panema jala suure varba vahelt näpuga tõmbama ja nenasse nuuskama - siis ei pea mingi haigus külge hakkama saunast.
Jõulupühade aeal peab õlekõrred tuppa lakke torkima peaots alapite ja ei tohi vähem olla kui kolm sõlme iga kõrre sees (rohkemb võib küll). Jälle, kes seda ei tee, selle rukkid ei pea õnnistama.
Kui hobune tee pääl edasi ei lähe, vaid püsti tõuseb ja norskab, siis peab hobuserangid pea poole tõmbama ja rangide ja hobuse kaela vahelt vaatama, kes vankril istub. Siis peab seda nägema (muidugi vanapiru ise), peab siis lugema selle tarvis tagurperi (tagurpitte) tagaspitte, üks värsi pühastkirjast, aga ise üksilugu vanasarvilise otsa vaatama, siis tal enam ei pea mahti olema, vaid peab ära kaduma ja hobune läheb jälle edasi.
Kui konnad laudas lehmi imevad. Mis sellest tuleb, kui nahkhiir tuliste kivedega lauta panna?
Peab konna kinni võtma ja ühe maatasase kivve pääle tuluke ülese tegema pihlakaisest pulkadest, siis see konn sinne tulde viskama. Peab aga heinahark ehk sõnnikuhark ligi olema, sest siis peab keegi linnu näul tulema seda konna sult ära võtma, siis peab aga hargiga vastu tõrjuma ja peab nõnda kaua juures olema, kui konn ära on põlend. Siis ei pea enam lehmadele paha sündima.
Kui taheta toise loomadelle midagi viga tiha, siis siutaks kolm olekõrt risti kokku ja öölda need sanad läbi hammaste.
Säält veegu, mulle toogu -
tehku minu karja suureks
kui katkematu kõrred.
Siis seuta üks kartuhlis ristide vahele ja visata senna poole üle õla, kellele tahetakse pahandust teha.
Kui sa vällan oled, ku müristeb, sis mine üte puu ala ja lõika puu pääle kolm risti koore sisse või tõmba sõrmega puu pääle kolm risti, sis välk ei lööved selle puu pihta.
Ku rukis ära lõigatse, siis võtab üits kik lõikajade sirbi ende kätte ja viskab üle pää mõtsa, esi laulab:
Siri, siri, sirbikene,
kõrise, kõrise, kõver rauda.
Kelle sirp ette jõuab,
sellel peigmiis kodu jõuab.
Kelle sirpi taga jääb,
sii tõistest maha jääb.
See sirpi mingu selili,
ketsi ära koolenesse.
Ku tuulispaska kinni tahad panna, siis piad seda laulu "Jeesu ristist, Jeesu ristist" lugema.
Ku väumiis sitt olevet saanu, sis sõimatevet ninda:
Sohoh, sohoh, saviku põrsas,
tohoh, tohoh, tuhan magaja.
Ketsi käsk kelmi kosja tulla,
palus panti andamaie.
Tuu luuda, tee luuda,
pühime väümiis vällä.
Kukesitt tal kukru pääle,
kanasitt tal kaala pääle.
Tüdrukud ära ohate ninda, et tidrukul esiütsinde laits om. Selles otsitse üits sinande puu, kellel külle pääl ragu sehen om ja säält rao vahelt üits pihlapupuu välla kasunu om. See pihlap lõigatse säält ära noorekuu sehen ja laasitse vastuoksa ära, ladvast laasma hakaten. Siis piab selle kepige ütesse uiska enne jüripäeva ära matterdema. Nüüd kus sa selle kepige näüdad üte tidruku pääle ja ütled, et temal piab laits oleme, sis sündumed selle tidrukule laits.
Kui sa Suure Reede hommiku enne päevatõusu lauta lääd ja härjamune kaed, siis löudved suve pailu suure linnu pesi. Aga ku sa puid sülege sellesamu hommikul sisse tood enne valget, siis löudvet õige.
Kui kangakuduja kangast hakkab alles kudume, see on esimesi lõngu sisse lööb, siis ei tohi mitte kuduja vastu õigate. Kui mõni temat õikab, nagu ütleb: "Ann, ae!" (või missuguse nime tahes ütleb, kes kangast kudub). Kui nüüd kuduja vastu õikab: "Jah!" siis ütleb hõikaja: "Mu kiil om pailu kergem kui siu kangas." Siis tegevad see kanga ära. Et õige raske kudade olevet ja lõnga lähevet üttepuhku katki.
Kana-, hani-, kalkuni- ja pardipoegi kulli ja muu kurja eest hoida, pidada niisugune kasetohi võtma, mis tervelt puul ümbert on võetud. Niipea, kui pojad on välja haudunud, peab neid sellest torust läbi toppima, siis ei hakkavat ükski kahju nende peale.
Kui tüdruk tahab kuulsaks saada, siis peab seda vett, kus ta oma musta amet peseb kolm neljapäeva õhtut kolme teeharu peal piserdama ja isi ütlema: "Kõik, kes siit teed mööda käivad, kandku minu kuulsust kaugele."
Kui tüdruk tahab poiste meelest armsaks saada, siis peab võtma sedasama eemal nimetud musta vett ja kaldama kõige parema õunapuule hommikupoolse juure peale, ise peab kolm ringi peripäeva ümber puu käima ja ütlema: "Nõnda heaks ja armsaks saagu mina meeste meelest nagu õunad laste meelest."
Kui tüdruk tahab oma tulevast armukest näha saada, peab andressapäeva õhtu kuskilt otre varastama, neid õhtul magama heites omale peosse võtma ja siis keskööl üle pää viskama, üteldes: "Mina külvan, mina külvan, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, täna öösi peab minu tulevik tulema."
Keda meest ta siis unes näeb, see pidada tema tulevane armukene olema.
Kui keegi tahab tüdrukut teiste meelest hirmsaks teha, siis peab salamahti tüdruku pääst juuksid lõikama, nendega surnuaeda minema, seal surnurist ülesse tõmbama ja juuksed sinna risti asemale auku torkama, kolm korda Issameiet peale lugema ja siis risti jälle vana koha peale panema, siis ei hakata seda tüdrukut anam ükski poiss armastama.
Kui sügisi paalu käbisi kuuskel on, saab teine aasta paelu rükkid.
Vanakuul ei tohi kaaru (kaeru) külida, muidu rämpsuvad nad ära.
Vanakuul sündinud laps peab vana näuga olema.
Kooritud vitsaga ei tohi elajat lüüa, muidu hakkab ta punast kuskma.
Kui esimest korda müristab, lähevad puudel koored lahti.
Kui leppel head urvad kasvavad, saab sel aastal paelu otre.
Kui toomingad kõtra kasvatavad, saab ka palju otre (hea odraaasta).
Kui hammad valutavad, peab palavaid lepapulke pääle vautama, siis saab valu tagasi jääma.
Kui kaskil magus mahl on, annavad lehmad suvel palju ja rammusat piima.
Kui sügisel paelu pihlakamarju on, siis on teisel aastal hää kaara-aasta.
Kui vanakuul siga tapetakse, siis selle liha ei paisu.
Kui kõht valutab, peab kirvevarrega, otsaga kolm kord vastupäeva kõhunahka vastu kõvaste pöörma, siis saab kõht terveks.
Vanakuul ei tohi juuksid lõigata, siis nad enam ei kasva nii jõudsaste.
Vana-aasta õdangu lõhu puid kildadeks ja ladu ühte hunikusse. Kella 12 ajal võta sellest hunikust ilma lugemata üska nõnda palju, kui ise asrvad. Kui kildad paaris on, siis läheb neiu mehele, jne.
Vana-aasta õdangu kell 12 mine üksinda üksikusse tuppa ja säe kaks peeglit nii ülesse, et ette ja selja taade näha võid, pane kaks küünalt tõine tõise poole piili (kuhu sisse sa vaatad) ja üks klaas vett. Kui kõik nõnda valmis on seatud, siis võta piibliraamat ja hakka sealt seest lugema, siis saad sa üht ilmutust nägema. Kui siis see ilmutav asi ennast ilmutab, siis ei tohi ennast mitte liigutada, vaid peab vagane olema, kuni see nähtus ära kaob. Selle ilmutuse järgi saab eestuleval aastal sinu elusaatus olema.
Ristineljapäeval mine heinamaa peale, kust üks oja läbi jookseb ja võta tõine konn, mis sa näed, kinni ja vii tema kusirätsikaste pessa. See pesa olgu teiste pesade keskel ja kuusemetsas. Enne konna pessa panekit võta kolm tohikut kuusest ja kolm pedajast ja pane konn nende tohikute vahel pessa. Ära tulles löö kolm korda pahema jalaga pesa peale ja tee parema käega üks kord rist ette ja viska pahema käega pihutäis kusirätsikaid peale ja tee parema käega rist peale. Kui ta nõnda jaanipäevani seal on olnud, siis mine kell 12 öösi ja võta need järele jäänud hark ja konks välja ja tee rist peale. Kui sa selle hargiga üht inemist enese poole tõmbad, siis käib ta nõnda kaua sinu järel, kuni sa selle konksiga teda tõukad.
Vana-aasta õdangu too lättest paakesega vett, aga hoia, et vesi ümber ei lähe, sest selle läbi võib õnnetust sündida. Vala siis see vesi kolme korra valamisega maha, aga ise ei tohi mitte peale vaadata (üks kardetav asi). Kuhu see vesi maha on valatud, sinna sünnib aeg-ajalt uus läte, aga seda paakest peab enne neli neljapäeva pestama.
Võta siug elavalt näpitse vahele ja pane ta kusikuklaste pessa. Kui ta tükk aega seal on olnud, siis võta ta välja ja pane kuusetohiku peale, kuhu 9 risti peale on tehtud, siis tulevad temal 16 jalga nähtavale.
Punkt 8 kohta /vt E 1438/9/
Ristineljapäeval mine heinamaa peale, kust üks oja läbi jookseb. Kui sa selle kolmandama konna kinni oled saanud võtta, mis nägid, siis pane ta kusikuklaste pessa. See pesa peab aga ühe kuusemetsa sees olema, kus kaks teist pesa reas on ja pane siis vahemaste. Enne kui sa selle konna pessa viskad, võta kolm tohikut kuusest ja kolm pedajast. Enne pane kuusetohikud, siis konn, üteldes: "Mulle õnneks, sulle õnnetuseks!" ja pääle selle pane pedajatohikud, üteldes: "Hoia teda, kaitse teda, kuni tulen võtma teda, ära päästma, mulle õnneks, talle õnnetuseks."
Siis löö kolm korda pahema jalaga tasakesti tohikide peale. Ära tulles viska kolm korda pihutäis kusikuklaid peale ja tee parema käega rist peale. Kui ta nõnda jaanipäevani seal on olnud, siis mine kell 12 öösi ja võta see järele jäänud hark välja. Kui sa siis selle hargiga üht inemist enese poole tõmbad, siis tõmba kolm korda, üteldes: "Mulle õnneks, sulle õnnetuseks!" Siis kõnnib see inemine nõnda kaua sinu järele, kui sa ise tahad. Kui sa siis enamb ei taha, siis kääna see hark ümber, nõnda et see haruline hark allapoole jäeb ja tõuka kolm korda üteldes: "Mine nüüd, sulle õnneks, sulle ära peastmiseks!"
Käo kevade välja tulekul tuleb järele vaadata, kui mets vitsan on, siis saab vilja, kui urvan, siis ohtu, kui lehen, siis leiba.
Ka ei tohitud enne jüripäeva aiavitsu raiuda ega aeda teha, siis teha hundid palju kurja.
Kui kuskilt tiigist ehk jõest suud pestakse, siis sülitakse peale pesemise kolm korda vette, muidu hakata mõni haigus.
Kui hammastega puulehtede peale jälgi tehakse, siis ei toheta tervelt maha visata, vanapagan lugeda hambajäljed ära.
Märahobusele ei tohitud puurootse mitte nõnda vankre ega ree peale panna, et tüvet tagapoole on, siis olla poegemisega kimpus.
Kui kuu ja päev ühekorraga taevas on, siis ei tohitud linu külvata, need karta põuda.
Kui aida tehti, siis pidi ikka vitsatüvi või -sugar ära raiutama, muidu tükkida vanapagan sinna alla.
Elumajadele panti ikka lagi pikuti laua ehk palgi välja käimise ukse poole, siis saada tüdrukud ruttu mehele.
Lehma ei tohitud valgeks kooritud vitsaga lüüa, siis hakata punast kusema, niisama ka pihlakavitsaga mitte.
Kui vareksed hulgaliste puulatvas, siis minna ilm külmale, kui maa peal, siis sulale.
Kui kangast telgedele aeti, visati käänikaikad ruttu maha, siis saada kangas ruttu maha. Kui esimest lõnga sisse löödi, siis hõigati mõnda inimest nimepidi. Kui hõigatav kergeste vastu hõigas, siis oli kangas kerge kududa, kui aegapidi, siis raske. Selsamal päeval pidi ka kõige vähem üks ring ümber riidepaku ära koetama, muidu jääda ämma perse paljaks, ehk pidada pime kirikhärra juures see öö magama. Kui kangas maha (ära) koeti, siis harutadi riidepaku pealt lahti ja panti üles telge haripuu peale ja jäeti sinna kuni teiseni päevani, siis olla telgedel ikka jälle tööd. Telgede alt pühiti peale kanga maha lõikamist kohe purud kokku, viiti välja ja visati, ööldes: "Laiskus sellele ehk tõisele."
Kui jõuluks lumi puude otsa jääb, siis tulla kurblik aasta.
Kui haavapuudega sanna köetakse, siis hakata peale vihtlemist ihu sügelema.
Müristamise aeal ei tohitud vammust pahupidi selga ajada ega hõlmu kahekorra üles võtta. Sinna arvati vanapagan vahele tükkivat, keda välk surmata tahtis. Naine ei tohtinud müristamise aeal põlle kunagi ees pahupidi kanda; seda surmanud välk kohe. Ka vankrega ei tohitud sõita, ega vankri lähedal seista; siis arvati vanapagan rattarummu sisse pugend.
Kellegi looma kohta ei tohitud "Küll on ilus!" ütelda, siis saada loom ära kahetaded.
Kui tahetakse, et taar (kali) ruttu hapuks lähab, siis peab põhja panemise juures järgmised sõnad ütlema: "Meie taar hapnema, külanaised kaklema, kes joob, see joonuks jääb, kes maitseb, see maha sadab."
Juuksid ei lõigatud vanal kuul, siis tulla söödikud otsa, vaid noorel, siis kasuda häste. Mahalõigatud juuksid ei visatud tuule kätte, siis hakata pea valutama.
Kes linnupesi tahtnud leida, see pidanud suure neljapäeva hommiku häste vara üles tõusma, kolm ringi ümber tare ära käima, siis puuriida eest sülega laastuid sisse tooma. Kui puu otsast tahetud leida, siis vistaud laastud ahju peale, kui maa pealt, siis ahju äärte maha.
Kui sügise lepad urbe täis on, siis olla tõine aasta terased rukkid.
Kui talvel puud härmas on, siis tulla sui sel aeal vihma.
Välgu löömise aeal piditi ikka üteldama: "Issa pojake, püha vaimuke!" siis ei tohtinud vanakuri lähedale tulla, mida välk tabada tahtnud.
Kui päikesel ehk kuul ring ümber on, siis tulla kolmandal päeval sadu.
Kui õhtupuna üle taeva lähab, siis tulla hea ilm. Kui tagasi vajub, siis halb ilm.
Jõulu esimesel pühal, nõndasamuti ka nääripäeval, kui kirikulised ära läksivad, viskas perenaene peuga tuhka sigadele vastu nina ja ütles: "Siad tundke tussuhaisu, ärge tundke viljahaisu." See sündis sellepärast, et siad suil kurja peale ei lähe.
Ussisõnad
Oh Betlemma ussike,
sa salvasid küll salaja,
su hambajäljed pehmeks saagu,
nii kui Marie nisa ots.
Marie ütles: "Jeesus vannu, et see kihvt ja paistetus välja lendab."
Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Vere kinnipanemise sõnad
Oh meie Issand Jeesus Kristus, sinul oli kolm lille sinu südame pääl kasvamas. See üks oli Jumalast ja teine inimestest ja kolmas Jumala tahtmisest. Siis jäägu selle inimese veri kinni. Jumala, Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
E 1501/1502 (3) < Viljandi khk., Karula v. - M. Orras (1892) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003/ns/med/Valuvõtmise sõnad
Oh meie Issand Jeesus Kristus, sina olid kolmest juudist haavatud, sinu haavad ei paistetanud, ei valutanud, ei teinud sulle häda, siis kadugu sinu nime sees selle inimese valu ära. Jumala see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Roosi tähed
ROOSA
APELA
ALEBE
SOORA
Need tähed kirjutatakse sinise paberi pääle, kustutatakse siis ära ja pannakse haige pääle.
Maru tähed:
SADOR
HREPO
DENED
OPERH
RODAS
Ülemal seisvad vanad kombed ja arstimisesõnad on Viljandimaalt Karola vallast üle kirjutatud.
Eesti rahva endised kombed ja arvamised
Moto: "Igaüks omale poole, sikkal sarved sellapoole."
Lapse sündimise ajal antakse koerale võidleiba, et koerad tema peale kurjad ei ole.
Poisslapse ristimise ajal on vanamoori kohus puid raiduda, siis saab ristitust hea puusepp.
Pulmaõlle tegijal on punased kindad käes ja hüüab humalate sissepanemise juures: "Õitsa, aeh!" et õlu hea ja kange saaks.
Kui hambamurdmise ajal lapsel hammas suust ära tuleb, siis piab ta kõva hamba sedaviisi saama, et ära tulnud hamba kerikselle viskab, üeldes: "Kilk, säh, puuhammas, anna mulle luuhammas!" ehk "Kilk, säh, luuhammas, anna mulle raudhammas!"
Kui (tüdruk) puid raiudes ülevalt poolt enne tüki ära raiub kui alt, saab lesemehe.
Kes lõhutud puu seljali tulde paneb, see pannakse ka põrgus seljali tulde.
Kalapüüdmise riista tegemist piab ikka noorekuu reede alustama, vanakuu on õnneta.
Karu piab kellasi kangeste kartma. Kui ta inimese kallale lähäb, siis üeldagu aga: "Kuts, säh karu kella!" Kuhe piab kaduma.
Kes tondi teede peale juhtub, see eksib ära, ehk kes ära eksib, see on tondi tee peale juhtunud. Ta ei sua kuhugi välja, vaid tuleb jälle ühe koha piale tagasi.
Kui inimene ära on eksind, siis pööraku riided pahempidi ja lugegu Issameie kolm korda ära, siis saab hädast lahti.
(Kogemata kirjutamise ajal kaks lehte korraga pööratud. Kui soovite ehk Teile see parem on, kõik niiviisi ühe lehekülle peale kirjutada, küllap siis nimetate.)
Kui lehm lepase kepiga lüia saab, jääb punasetõvesse.
Vanalkuul sündinud inimene jääb ennemast vanaks, kui see, kes noorelkuul on sündind.
Kui puud maha raiutakse, siis lassakse ta lõuna poole kukkuda, siis ei lõhke.
Kui lehm piima tuli ja tema piimast esimest korda suppi keedetakse, siis soovitakse sõnnile sel kombel õnne, et keski vanem naisterahvas nooremalle inimesele vai lapsele, kui see söönd saab, lusikaga pähe lööb, üeldes: "Härg nii vanaks kui...(nimi, kellele pähe löödi)."
Kui sinna kohta, kust uss põesasse läks pulkadest rist pannakse, siis piab uss sinna piale tulema. Iseäranis hiad piavad kolm pihlakapuust risti olema.
Vana lauluraamatus "Kauni vaimuliku lauludes" piab niisugune laul olema, et kui seda laula ussiaugu juures, siis piavad ussid august välja tulema ja kuningas taga järele. Kahjuks aga on, et selle tõsiduse tõendajal see laul meelest ära on läind, millel nii suur vägi olla.
Et korra usside jutud käsil on, siis vestan veel ühe jutu, kus ka ussist mõndagi räägitakse. Nagu nääte, on ta teisend ühele Dr. Fählmanni jutule. Oma lapsepõlves kuulin seda isaema (Ann Lilienbach) suust. Viimaks tähendasin seda a. 1883 ülesse.
Jõed, järved, allikad on kõik loomade tehtud ja kaevatud. See olnud veel sel ajal, kui kõik elajad rääkind, uss kahe jala pial püsti käinud, kuldsoomuksed ümber. Taevaisa annud käsu kätte, et kõik elajad tööle, kaevama. Töö olnud elajatel väega vasta meelt. Antud siis ühele üht, teisele teist luba, mis neil enne pole olnud. Ussi lubatud vahelt vette minna jooma ehk ujuma, aga jões kahju tegemine keelatud kõvaste ära. Sellepärast ei maksa ussi jões karta.
Olnud siis kõik loomad kibedaste tööl ja taevataat läinud teisi ka korraks vaatama. Põle vähki näinud, üelnud: "Kus vana vend vähk on? Teda ei olegi tööl."
Vähk tulnud kohe lagedalle ja kohmanud üelda: "Kus su silmad on, perses vai, et ei nää?"
See rumal ja kengekaelne vastus pahandand vanataati nii, et ta kohe üelnud: "Olgu nad sul omal siit saadik perses!"
Ja sest saadik nad vähil seal ongi, enne olnud kaela otsas, ees nagu muilgi elajatel.
Sedaviisi olnud ka kõik elajad liiga tänamata ja pruukinud oma suud kurjaste, nii et neilt rääkimine ära võeti. Küll olnud usski kelm, kui veel kahe jala pial käind. Läinud puu otsa, hüpand inimeste kaela. Pannud külvimees kepi väljal püsti, ussi jälle kiirest otsa. Nende ja muude vallatuste ja krutskite pärast pandud uss kõhu piale roomama ja uhked kuldsoomuksed, kellega ta enne ehitud olnud, langenud kõik maha.
Kui silmnäu ja kõrvalestade piale vesirakud ajavad, milledest pärast kärnad saavad, sis saab sedaviisi selle tõvele abi. Otsi kus aia tueteivas põhja poole viltu on, sialt leika tueteiba alt (põhja poolt aia teeb teivast) tükk mätast ära, vajuta soolaga kolm korda haiget kohta, pane sool siis leigatud auku, sülita siis kolm korda veel piale ja pane mätas tagasi oma kohta. Soola asemel võib ka leiba, tangu ehk muud söömakraami olla.
Nari saab lõugutades abi. Tarvis sedaviisi teha. Haige lõugutab oma haiget kohta, teine tuleb juure küsides: "Mis sa lõugutad?" - "Nari!" vastab lõugutaja ja teine ütleb: "Lõuguta aga siis nii, et terveks saab!"
Unenäud, mis noorel kuul nähakse, piavad ruttu kätte tulema, iseäranis need, mis laupäävä öösse vasta pühapäävä ommikut ehk pühapääväl veel selsamal nädalal.
/Unenägudest ja seletustest/
Lehtmetsas ja haljal rohumaal käia tähendab ikka head, aga okasmetsas ja mudase maa pial paha.
/Unenägudest ja seletustest/
Puu maha raiumine t/ähendab/ surma.
/Unenägudest ja seletustest/
Päikest ja kuud taevas nägema tähendab sõda.
/Unenägudest ja seletustest/
Paberiraha tähendab pahandust.
/Unenägudest ja seletustest/
Hõberaha tähendab hoolt.
/Unenägudest ja seletustest/
Vaskraha tähendab vaeva.
Eestlaste tõnisavakk
Vanal vaenu aeal, kui meie esivanemaid alles orjaike rõhus ja kooliõpetus liiga nõrk oli, otsisivad nad omale abi ja rikkust mõnedest ettetähendatud ebausukohtadest ja üks niisugustest ebausukohtadest oli tõnisavakk.
Tõnisavakk oli üks kivi, känd ehk mõni muu sarnane koht, kuhu keegi oli oma lootust pannud ja kuhu igaüks, kelle päralt niisugune känd oli, oma esimesest saagist pidi viima, näiteks kui keegi peksis rehe maha, pidas ta kohe natukene tõnisavakka viima. Teiseks, tappis keegi midagi looma, pidi ta jällegi oma tõnisavakale natukene viima, enne kui kuskile mujale, kui ta mitte ei tahtnud tõnisavaka kahjutegeva käe alla langeda. Nõnda viidi igast asjast kõige enne tõnisavakale ja usuti, et see tuua neile suurt kasu. Vana jutt räägib: peremees, kes oma tõnisavakka heaste olla austanud, olnud alati määratu rikas. Kõik tema kari käinud jõel joomas ja olnud ilusad ning hiilganud kui kõige ilusamad sõiduhobused. Teine jutt räägib: üks tüdruk läinud ja naernud rumalaste tõnisavakka. Kohe kiskunud tõnisavakk tema silmad pahumpidi ja tüdruk pidanud enne jällegi aitavat kunsti pruukima, kui omad terved silmad tagasi saanud.
Kolmas jutt räägib tõnisavaka kautamisest. Peremees, kes oma isa vara oli perandanud, kellel ka tuttav tõnisavakk oli olemas ja oma vara kõik tõnisavaka abil oli saanud, kaalunud tõnisavaka üles ja veeretanud jõkke. Kautatud tõnisavakk aga surmanud kõik tema karja ära ja teinud veel palju muud kahju. Peremees jätnud aga tõnisavaka igaveste kautseks ja kasvatanud jälle uue karja, aga see põle pooltki niisugune kui tõnisavaka kari.
Katk
Suure katku aeal nähtud alati mööda maea ukseediseid vahest kitse, lambast ja ka iseenesest veerevat kera ja ka veel muud. Niisugune nähtus olnud siis katk. Kes niisuguse asjale midagid nimetanud, see surnud kohe sealsamas paigas ära.
Jutt räägib, et üksi hundid olla katkust üle olnud. Kord tulnud veerev kera imekiirusel üle välja ja kaks hunti olnud järel, enne aga, kui nad kera kätte saanud, veerend see talu aida alla ja hundid jäenud laiali suudega järele vahtima. Ja mitu korda olla ka nähtud, kui hundid katku ära purustanud.
Nii olla kindel, et katk inimestest, aga hundid katkust üle on.
Nõid
Nõida usuti vanal aeal ja austati kui jumalat ja mõned uskusidki kindlalt, et nõid olla jumalast maa peale läkitatud. Nõid olla, kui teda keegi pahandanud, nõidunud loomad vigaseks ehk lasknud viljad maa alla kasvada, millele muidu vastust pole saanud kui nõia läbi, kes muidugi suure maksu eest olla seda teinud. Vahel lasnud ta viljale viienurgelise risti peale aeada ehk lugenud sugu omale habemesse ja kui see pole aidanud, siis olnud abi otsimine hiljaks jäenud.
Mõni, kes aga nõida pahandanud, sellele lubanud nõid suuremat kahju teha, nimelt lendvaga. Lendva teind nõid ise kahest otsast ära põletatud peerust ja saatnud sinna, kus ta tahtnud, ja kelle pihta see läinud, selle surmanud ta kohe ära. Ja niisugust astalt kardavad veel praegu mõned vanad nõide kartjad naised.
/Tähendused põllumehel/
Hakkavad haavapuud ladvast õitsma, on hiline kaeraküli parem, hakkavad aga alumised oksad, siis varane.
2003, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003
Pitka ussi (siugu) välja kutsu, kus nähtud
Võta üks kepp ja tõmba sel kohal, kuhu pitk uss kadus, ja pööra kolm korda ümberringi ja tee senna kohta, kus ta oli, kepiga maa peale rist, üteldes: "Et sa jälle sinna tuled, kus sa olid!" Siis saavat pitk uss tõesti välja tulema.
/Tähendused põllumehele/
Kui mihklipääv noorekuu sees, tahab lina rammust maad, aga kui mihklipääv vanakuu sees, tahab lina lahjat maad.
Lina ei tohi kunagi külida, kui kaks päikest taevas (s.o kui täiskuu on). Kui kuu päeval maa peale paistab.
Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline. Vastus: sibul.
Neli neitsit lähvad üle nurme nuttes. Vastus: määrimata vanker.
Kes tungib kõige paksemast müürist läbi, ilma et ta müürile viga teeks? Vastus: Inimese mõtted.
Roht sammaspooliku vastu. Noorekuu neljapäeva esimese õhtul mine välja õue pääle, istu maha, vaata ise ühtepuhku kuu pääle ja tee sõrmega viienurgeline rist sammaspooliku pääle, sääljuures ise aga ütle: "Mis ma vaata, see kasugu, mis ma vajute, see kadugu."
Roht sammaspooliku vastu.
Vanakuul neljapäev õhtu võtta 9 räimepääd (Strömling), nende igaühega vajuta kolm korda sammaspoolikut ja pärast anna need pääd elajale süüa.
Roht sammaspooliku vastu. Kaduva ajal neljapäeva õhtul võta kolm kasetohtu (kooretükki), tee iga ühe pääle sõluteljega kolm viienurgelist risti ja litsu siis nende tohtudega sammaspoolikut ja viska need siis viimaks põleva ahju. Lugeda neid riste ei tohi, vaid neid peab mõttes tegema.
Puid ei tohi lõhkudes mitte selili panna, sest siis lähevad puulõhkuja tütrid ülekäte.
Siin Jäärjas on vanast Kure talus kaks tüdrukut leiba künas kastnud katkoaeal. Kaks hiirt tulnud nurgast välja, läinud purelema. Teine tüdruk ütelnud teisele: "Näe, mis hiired teevad."
Ütleja tüdruk surnud kohe ära. Teine, kes ei rääkinud, jäänud elusse.
Pisut aea järel tulnud kits tuppa, käind tuba mööda kips-kõps, läinud uksest jälle välja. Inimesed olnud vakka parsil ja katk murdnud palju inimesi maha, keda üks mees, kes ei rääkinud, härjapaariga Mikunõmme mäele vedanud, kus neid maha maetud.
Keik suur Rahuliste küla rahvas langenud katku läbi, keda Kulli talu sulane Volmer keik härgadega Mikunõmme mäele oli vedanud ja matnud, kus praegu veel lõpmata palju surnuluid üsna pealmaa näha on ja vana rahasi, sõlgi, käerõngaid leitakse.
Kuni viimaks katk Veelikse veskitammi peal surnumatja Volmre kallale tulnud. Volmer löönud katku raudlabidaga surnuks veskitammi alla auku, aga langenud isi ka temale ohvriks.
Armas õpetaja härra M. J. Eisen.
Tahan Teile siit Jäärjast pisut vana asja teada anda, mis ma karjas käies kuulsin siit vanemate inimeste suust. Ei tea, kas seda teie pruugite, aga ometi saadan ma kord, võibolla et tarvitate seda ka.
Siin Jäärjas on valla piir vastu Lätimaa raja Volmari kreisi. Jäärjaga lõpeb Pärnu kreis ja algab vastu Jäärjat lõuna pool Lätimaa Volmari kreis. Enne on olnud Läti piiris Jäärja Kiisa kõrts. Rajatulp olnud siinpool Kiisa kõrtsi. Kõrts oli küll Jäärja jagu, aga ei tea, kuidas piir üks verst praeguse õige rajast Läti jausse saanud.
Aga kord tulnud lätlased suure sõaväega ja tahtnud Jäärja valda omale võita, kelle hulgas ka sakslased ja Läti Hindrik olnud. Aga eestlsed võitnud vastased ära Jäärja mõisa nurmel, kus praegu kaks mäge surnuluudega täidetud männametsa all seisvad. Ja eestlased ajanud raja jälle üks verst lõuna poole Kiisa kõrtsi, kus ta praegu seisab. Kõrts on jälle Pärnu järele.
Nenda on eestlased, lätlased ja sakslased siit vastu tunginud, ei ole edasi lasknud, sest siin Jäärjas on põlised suured laaned. Lätlased läinud siis tagasi omale maale ja pääsenud lõuna poole Jäärja poole metsast läbi. Raiküla rabast läbi tulles teinud nad maantee metsa, kus veel praegu näha võib saada. Suured puud kasvavad maantee peal ja kraavis. Läinud homiku poolt Jäärjat läbi metsa, kuni Mälgu talust mööda Määksi rabasse. Seal olnud veel hilda kullat härjaike rabalauka ääres, ka rahakatel olla nad rabalauka põhja lasnud, et suure rabast pole jõudnud teed läbi teha. Ühe pajatäie raha olla nad veel Määksi talu karjamaale matnud ja Tammi talu peremees Mihkel tulnud suil pühapäi pardijahilt. Määksi rabast läinud mööda rahaaugu ligidalt, näinud: suur madu karanud ümber kuuse ja kuusk rappunud ka. Astunud edasi kodu poole, püss õlal, aga madu löönud kuuse ümbert lahti ja hüpanud Tammi Mihklile selga nii tulise jaoga, et ta ära hirmund, jookstes kodu pole. Madu kukkunud maha. Ta pidand laskma, aga hirm ei luband. Maul olnud punased silmad ja olnud kuus jalga pitk, läinud rahaaugu poole metsa, aga Tammi peremees olnud kaks nädalit haige.
Sealt rabast läinud lätlased ja ritterid Voltveti, Kõpu poole ja läinud viimaks Halliste kihelkonna. Riisuma pole julgenud Jäärjasse tulla, Jäärjas elanu sel ajal ka üks eestlaste kuningas Sookuninga talus, suure metsaga ümber piiratud. Siin olnud tal kena elumaja. Siin on ta oma eesti rahvale käsku annud ja ümberkaude kaunist elukorda ülal pidanud. Praegu on see Sookuninga talu Jäärjas, väga hea viljakas maakoht, kus selle ridade kirjutaja õde ja õemees Adolf Kuningas elavad oma laste ja perega neljas põlv juba. 34 taalerit suur peremees on jõukas mees, praegu Saarde kiriku vöölmünder. Siin on veel eestlaste ahervare näha Sookuninga nurmel, kus peal suur pihlakas kasvab.
Ka olnud enne kolm ? talu Jäärja valla jäänud Raamatu soo ääres, aga siin olnud üks leskproua. Ühe pidu peal on ta peeretanud ja Saalisburgi härra võtnud häbi oma peale. Selle rõõmuga kinkinud ta need kolm talu ära. On praegu Lätimaa jaus, homiku pool Jäärjat ja Salisburgi vald. Lätlased elavad sees, mis enne Eesti jagu old.
Aeg kasin, pean lõpetama. Teie J. Kangur.
Kadakapuu
Mikspärast kadakapuul isemoodi marjad ristiga olla, kuna teistel seda märki külles kanda ei olla?
Vanarahva suu jutustab kadakapuust järgmise loo. Sel ajal, kui Kristus Kolgata mäel risti löödi, selle ajal ei olnud veel raudnaelu, siis tehtud kadakapuust ristilöömise naelad, millega meie suur maailma lunastaja ristipuu pääle naelutada. Sellepärast kanda kadakapuu ristimärki oma marjade otsas, kuni maailm seisab ja kadakapuu kasvab.
Igaks jõuluks, nii kui sel ajal pruuk oli, saivad jõululaupäeva õhtu õled ehk heinad tarre (rehetarre, sest vanemal ajal ei olnud sealpool mitte kambrit ega tubasid nii kui nüüd) toodud, mida peremees ehk perenaine toimetas.
Olivad nüüd õled ehk heinad sees, siis sai ka jõulu jumalateenistus kas peremehest ehk kellegist targemast teendrist peetud. Siis tuli õhtusöök, kus jällegi enne kui ka pärast söömist mõned vaoimulikud laulusalmid lauldud saivad ja söögipalvet loeti.
Pärast sööki aga, kus kõik juba omatehtud õllemärjukesest pää soojendanud ja keele karastanud olivad, pidi peremees veel ühe kasetüki ette võtma, kust nad tulevikku näha lootsivad, see oli: peremees võttis nüüd sisse toodud õlgi ja viskas neid kaks ehk kolm korda tare lakke - jäivad nüüd kõrred ripnema, pidi järgmine aasta viljarikas olema. Kukkusivad aga enamiste maha, noh, siis pidi ta - nälja- või põua-aasta olema. Mõnes kohas olnud ka heinad sisse toodud tähenduseks, et Jeesus ka kare heina peal on maganud, kus nüüd iseäranis lastele Jeesusest räägiti, neile jõululaulusid loeti ja neilt ka küsiti, mida nad õppinud olivad. Peale selle olivad neil veel mitmed katsetükid, milledest mõned iga jõululaupäeva õhtu järgi saivad proovitud, mõned aga õige harva. /.../
Ka vaadanud nad selsamal õhtul taevatähti. Paistsivad tähed heledalt, siis olnud sel aastal rohkeste noori loomi loota, olnud nad aga tumedad, siis ei olevat ka loomadest suurt lootust.
Peale nende kuulatamiste ja vaatamiste saanud veel mitmed naljatükid tares õlge ehk heinte peal ära tehtud, kus aga kõik ilma tüli ja pahanduseta olnud.
Enamiste kõik rahvas käinud neil päevil kirikus, olnud aga see kaugel, siis palvemajades. Juhtund aga, et seegi mõnele perele kaugel olnud, noh seal pidanud siis peremees ise jumalateenistust.
Kohanimed Kavastust, Tartu-Maarja kihelkonnast
Kavastu valla kohanimed:
Kivistiku - talukoha nimi. Sääl on palju kivisid.
Mangu - talukoha nimi. Koha asutas Mangu nimeline mees.
Miili - talukoha nimi. Sääl on palju süse põletatud sepa tarvituseks, keda rahvas siinpool miili põletamiseks kutsub.
Lõhmusse - endine nimi Rehemats. Talukoha nimi. Sääl kasvab palju lõhmuspuid.
Kukemäe - väikene mäekingukene.
Pombori - heinamaa nimi, porine heinamaa.
Sikku - heinamaa nimi, on palju metskitsesid.
Sääsävangu - heinamaa nimi.
Laastiku - heinamaa nimi, metsast laastud.
Emäheinämaa.
Kivimurru - maatükk, kus palju kivisid.
Nõrgassaare - tükk endist põllumaad metsas.
Põdra - heinamaa nimi. Palju põtrasid on sääl.
Suukurgu - heinamaa nimi. Suuresoo heinamaast lahkub tükk nagu kurk metsa poole.
Taageperä - heinamaa nimi, tagumine heinamaa.
Kaarakõrre - talukoha nimi.
Ruunassaar - soo sees saar üksi saar.
Paabussaare - soosaar.
Heinässaare - soosaar.
Andressaare - talukoha nimi.
Tatramuru - talukoha nimi.
Kelgametsa - talukoha nimi.
Võhkeniidu - heinamaa nimi, sääl kasvab palju võhasid.
Väljaotsa - talukoha nimi.
Hundissaare - talukoha nimi.
Hellassaare - soo sees saarede nimed.
Mustassaare - soo sees saarede nimed.
Kuivassaare - soo sees saarede nimed.
Lehessaare - soo sees saarede nimed.
Kõrgeperve - talukoha nimi.
Verioja - maakoha nimi. Metsa sees, kus vanast rahvajutu järele sõja aeg veri ojana jooksnud.
Suuranna - talukoha nimi.
Maideperä oja.
Karu - talukoha nimi.
Karukäppa - talukoha nimi.
Kureniidu - talukoha nimi.
Veldi - talukoha nimi.
Viira - talukoha nimi. Viira on Kavastu vallas kolmel talul nimeks ise kohas ja küla nimi.
Tähämää - küla nimi.
Koosa - küla nimi.
Viru - talukoha nimi.
Lombi - talukoha nimi.
Kitsakraavi - talukoha nimi.
Munamäe - talukohanimi.
Audemäe - mäe nimi.
Punu loda - heinamaa nimi.
Sõstramuru - talukoha nimi.
Sodo - heinamaa nimi.
/---/
/Kohanimed Kavastust, Tartu-Maarja kihelkonnast/
Halliku - talukoha nimi.
Sõnni - talukoha nimi.
Liiva - talukoha nimi.
Liiva küla
Muna - talukoha nimi.
Vitsiku - talukoha nimi.
Marjamäe - talukoha nimi.
Põrguhavva - talukoha nimi.
Junni - talukoha nimi.
Poksi - talukoha nimi.
Pensa - talukoha nimi.
Luksepa - talukoha nimi.
Saia(talukoha nimi.
Sodi - talukoha nimi.
Nursinuka - pobuli küla.
Kärpsealekõrs - metsa sees üks veikene lagendik.
Maiamäe - talukoha nimi.
Vingri - endine Kavastu valla ja mõisa nimi, praegu on see nimi jo ammugi rahva suust ja mäletusest kadunud.
Koosa jõgi.
Suurtiilaane - metsa nimi.
Lagimuse jõgi.
Sirkjärv, Kuusjärv - soo sees väiksed umbjärved.
Kargaja - talukoha nimi. Sinna karanud endised soldatid.
Viinaalekõrs - üks külaligidane söödimaa nimi.
Randsioja - talukoha nimi.
Kärnäpari - lepiku nimi.
Kede - talukoha nimi.
Kubu - talukoha nimi.
Kalameeste usk
Läks kalamees kalu püidma, juhtus siis, et keigi naisterahvas vastu tuli, siis hoidis ta ennast ikka pääle tuule. Nõndasama ka järve pääl, kus kalapüidjad, kellest nõidust tääti, ka päälttuule mööda.
/Kalameeste usk/
Juhtus, et kellegil noot enam kalu ei püidnud, siis oli tema ära nõiutud ja pidi kohe kodus hõbehelmetega suitsutatud saama. Kui ka see ei aidanud, siis tehti lepaoksadest tuli maha ja tõmmati selle suitsust noot kolm korda läbi ja pääle selle veel kolm korda kurajala konsa alt, oli ka see töö asjata olnud, pidi kõrvale heidetud saama ja uus asemele võetama.
Taheti uut kalavõrku kududa, siis alustati seda kuu varjutamise aegus. Alustas kuuvarjutus, alustas ka võrgukuduja. Nõndasama kuuvarjutuse aegus alustadi ka võrgulõnga kedras pääle.
Koerakoop - üks tükk põldu ja sööti, vanast kuulus koerte matmisepaik, kus keik koerad, mis aga eales surnud ehk tapetud, on matetud.
Hundilepik - kus koerad hundi ära on murdnud.
Põdramurd - metsapadrik praegust, kus hundid põdra ära murdnud.
Pussumurd - kus selle nimega mees (Puss) esimese lapikese lagedaks laastas.
Leitaru - kus kesked pardikut, lapike lagedat on leitud.
Tedremurd - kuulus tedrekujutamise koht.
Õitsemaja sööt ja võsa, kus õitseliste hurtsik seisnud ja ümberkaudsetest taludest õitselised kokku kogunud ja öömaja pidanud.
Nõumurd - kus kaks meest (Soo ja Puss) esimest nõu on pidanud, kuidas maad lagedamaks saaks teha.
Laastikusööt - esimene nimetatud meiste töö alguskoht.
Kovalisoo - kus koletu suured puud kasvanud, aga maa olnud kobe, et pole inimest kannud. (Praegust vesisematel aegadel on mäda, et looma ei kanna.
Kloodil on karjamõisad Lihulõpe ja Kullaaru (mõni nimetab ka Kullaarut lühidalt Aru - enamiste arumaa). Kullaaru on ära ostetud. Sinna külge on veel ostetud vai ühendatud peale muu kaks nelja päävä kohta: Vässta Pärtli ja Jüri (mõlemad pered elasid ühes Vässta tuas). Saunadest nimetan: Kiuka, Suone, Ussimää. Saun on sellenimelise rünka kesest - välja ja heinamaa vahel kallas oma nime saand, kus sarapuud kasvavad ja ussidest (madudest) puudu ei ole. Kalda järk, mis Rakkure mõisa maa sisse läheb, nimetakse Tõrremägi ja Tõnnisaun (endise peremehe nimi). Kullaaru ja Kloodi, Paatna küla rajaks on Sooallikas, mis suo pialt algab ja Päide alla jõkke lõpeb. Suopialne ja Arupialne oli enne, kui veel kohad krunti panemata olid (aastat 15 tagasi Paatna küla karjamaa. Nüüd on ta talukohtade külge mõedetud ja Arupiale hulk saunu asutatud, mis eest saunamehed iga aasta hulk päivi mõisale teevad. Arupialne on kõva nõmme- vai kruusimaa, kus muud ei kasva, kui mõnes kohas kadakajässid. Et ta viljamaa ei ole, sellepärast hüütakse seda uueste asutatud saunastikku Saratohv, sest et Saratohvis kord nälg oli ja ta näljamaa nime all siit rahvale tuttavaks sai. Suopialne, vaevalt versta pikkune ja mõnisada sammu laiuti, on jälle madal ja vesisem maa. Seal ei ole muud, kui lugemata künkaid, mis luomade tallamise läbi on saanud. Maal on paks kord süsimusta mulda, kust vahelt ka tugevaid puujuurikaid ja nagu süsi välja tuleb. Mõni arvab, et sial enne mets on olnud ja põlemise läbi otsa saanud.
Sügaval maa põhjas tuleb lupja. Seal käis ammust ajast saadik külakari peal, sellepärast ei saanud seal puid kasvada. Nüüd on krunti panemisest saadik seal jägusi kolmel peremehel. Nad on igaüks sinna piale lojuste karjamaa - veike kopli - teinud, kus hobusid kinni piavad. Sinna, kuhu loomad piale ei saa, hakkab iseenesest paks paju- ja kasevõsa kasvama.
E 1692/7 (4) < Rakvere khk, Kloodi v. - Juhan Lilienbach (1892) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, parandas Mare Kõiva 2003/puu/arh/raha/Nüüd saime Sookülast Vanakülasse. Enne oli see koht küla otsa pial, nüüd enam mitte, ehk see pere küll vana koha pial on. Siin minagi ülesse kasvasin ja minu esiisad, võibolla rootsi ajast saadik vai veel ennemastki. Nüüd on koht võerastelle müüdud.Vaatan veel vana armsa koha korraks läbi. Põllul on üks koht, keda Raadiku määks hüitakse, seal on seda va kivirahka hästi ja mulda vähe. Heinamaa on eest otsast niisama kui eespool nimetud kolmel perel vesine, kus väga vähe heina ja kasepõesad kasvavad. Maa seest tulevad mõned suured juurikad vai kannud välja, mis tunnistab, et siin ennevanast hea mets on olnud. Nimetud kohal on maja ligi, välja ääres kohe Kannastik. Ma ei tia, kas siin enne nii pallu kandusi on olnud (ehk küll neist nüüdki puudu ei ole), vaid kust ta selle nime on saanud. Minu mälestuses ja enne seda on siin paks räga vai padrik suuremalt osadelt pajudest.
Ma topin seie kohanimedele veel järgmised puude nimed vahele, mis meie Otsa Kannastikust kõik leida on. Remmelga-, hane-, vesi-, põld- ja muud pajud, kased, kadakad, lepad, sarapuud, türnapuud, paatsapuud, sadakoorikud, kuusmannid, toomingad, pihlakad, punased sõstrad, mustad sõstrad ja magedad vai taigsõstrad (mõni ütleb viimseid tainaspuu, kueraõilespuud, kibuvitsapuud ja järgmistest puudest ja põesastest igaühest vähemalt üks: sinikad, mustikad, kuusk, mänd, näsiniinepuu. Puudest ei tia ma midagi siin ümberkaudu ja ligilähedal kasvavatest kannastikus puuduma, kui üksi saared, mis siin ligidal ühest kohast natuke leida on. Seie kannastikku, mõnesaja ruutsammu peale on ümberkaudusest looduse varandusest iga seltsi nagu kokku kogutud. Nüüd kõige uuemal ajal aga hävitab inimese käsi ja kerves looduse tööd armuta, teinekord koguni otstarbeta ja paneb reieahju. Ka taimede poolest on see koht niisama rikas, aga mul ei ole praegu võimalik neid kõiki nimetada, võibolla ei ole neid tarviski. Maa on siin lubjapõhjaga, künkaline ja aukline. Meie kadund taat (isaisa ütles, et augu kohad selle läbi olla saanud, et sinna sõja ajal vilja on maetud. (Pärast mädanes muidugi vili ja maa vajus auku. On ka sealt hiljuti, enne mind, mõek leitud.
Mina sealt muud suuremat vanavara ei ole leidnud, kui ühe kannaga kaelas kantud hõberaha. Vanemad inimesed ütlesid, et see endiste 75-kopikaste suurune olla. Sest on jo mitu aastat ja ma olin sel ajal veel päris poisikene, muidugi poisikesem kui praegu. Raha peal oli suurte kähära juukstega mehe nägu ja selle nimi (kui ma mitte ei eksi - Carolus XI ja 4 M., peale selle aastanummer, mis ma kahjuks ära olen unestand, sest et kuhugi ülesse tähendanud ei ole, 16. vai 17. Vist Rootsi Kaarli raha. Raha ei olnud sügaval maa sees, lojuksed olid ta käidavast pehmest kohast välja talland, võib ka olla, et ta sinna kautatud oli. Et mul raha vähe oli, võibolla sugugi ei olnud, müisin ma ta ühe rubla eest Rakveresse kullasepp Heftlerile ära. See sulatas ta muidugimõista ära. Ise laitis hinda tingides, et ta kõva ja vasene olla ja näitas oma sahtlist teist niisamasugust. See oli minust küll ülekohus raha ära müia, mis vanavara uurijalle oleksin pidand saatma, aga Taavet pani ka pühad ette panemise leivad näljaga nahka ja häda ajab härja kaevu. Rahahimus vai puuduses olin ka mina sunnitud vanavarale seda pisikest ohvrit tegema. Ostsin jo selle raha eest paberit, tinti, sulgi, pliiatsit, et saaks jälle rahva vaimuvara kaevata. Nää, et kõik head korraga igatahes ei saa. Ärge pange pahaks, et nii kaugele teelt kõrvale läksin, oli vana tuttav koht. Peale kalda-aluse on siin veel jäätmaa (kõva arumaa ja ülejõe mudava. Seal olevel veikel jõel on mudava ja jäätmaa juures kaks kohta nimedega Rotiauk ja Mudahaud.
Näsda Mihkli. Neil mõlemil peredel on põllul Paemurru ja heinamaal teinepool jõge - Ülejõe, Jaanirahval jões veel Otsa-Antsu haud.
Jaani Mardi
Kloodi vallast ja mõisast juokseb veel jõgi läbi, mis Ulja mõisa alt vai kust piale piab hakkama. Päris nime tal siin ei olegi, nimetakse aga selle järele, kust kohast läbi jookseb, sest et jõgi vai oja veike on. Sügavamaid kohtasi nimetatakse haudadeks ja on neil igal haual ise nimi. Ma räägin üksi Kloodist. Aasusi, mis käänudes ja haua juures on, nimetakse vahelt haua nimega. Mõnel suurema aasul on ka oma nimed, nagu mõisa heinamaal Jaani aas, Suur aas, Kiili aas.
Hauad jões: Mardi haud, Käänu auk, Otsa Antsu haud, Roti haud, Muda haud, Liiva haud, Kassi haud.
Jões on ühes kohas ka kivi, kus jälg pial on, jälg üeldakse Jeesuse oma olema.
Vändra Rõusal olnud mineva aastasaja keskel hiiepärn. Mees raiunud selle maha. Leidnud pärna õõnsusest raha, sukke, kindaid, linte, paelu jne. Varsti jäänud mees haigeks. Et terveks saada, pidanud ohverdama. Mees ütelnud: "See olgu viimne kord pärnale ohvrid viia."
Vändra Massus olnud vanasti pärn, kus palju ohverdatud. Sealt pärnaõõnsusest leiti uuemal ajal lapseriideid, lapsetanusid, raha, hobuseraua tükk, helmeid, preesa ja muud sellesarnast.
Krootuse Juusa küla naised käinud Juusa järves lapse nartsusid pesemas. Seda ei kannatanud järv välja, vaid läinud teisale. Seal kannab ta nüüd Palujärve nime.
Krootuse mõisast läheb võlvitud maaalune võlvitud tee Oru pedastikku, kuhu sõja ajal võidi lossist ära põgeneda. Siin on ülepea rida valla, mis Annumäelt algavad, umbes 1 1/2 versta pikkune sõjaliin. Teisendi järele lasknud rootslased need vallid ehitada kaitseks. Rootslased matnud ühtlasi oma varandused neisse vallidesse maha. Annumäkke peitnud nad tõllatäie kulda ühes tõllaga ära. Tõlla tiisli ots pandud Mäemusti mõisa pool. R. lubanud pärast järele tulla. Mõni asjata kaevanud.
Kanepis on Karl XII tamm. Krootuse Mäemusti mõisa suure tee ääres on hiiemänd, 4 meetrit ümber mõõta, viie haruga. Ta tüvil näidatakse kohta, kuhu rootsi suurtüki kuul sattunud.
Koorastes on Kuku tamm Kuku talu maal, 6 meetrit ringi mõõta. Latv kuivanud, läänepoolsed harud niisama, pihlakas peale kasvanud. Oli seal kuulsam hiietamm.
Krootuses on Korbeläte Hilba jäe paremal kaldal. Sellest allikast müüdud vanasti raha eest vett silmade arstimiseks.
Krootuses on Vallimägi, neid valla vedanud rootslased kokku kaitsevallideks ja matnud nende alla oma varanduse.
Juusa kivivare (kalme) tekkinud sedaviisi, et vanajuudas viinud mingisuguse ehituse jaoks püksireite/s/ kiva. Aga kui ta Juusa kohale jõudnud, laulnud kukk ja kivid langenud sinna maha.
Teisendi järele tahtnud Kalevipoeg Juusale linna ehitada ja vedanud selleks kiva kokku, aga mingisuguse põhjuse pärast jäänud linn ometi ehitamata.
Kanepis on Juudalinn. Seal asuvad vaimud mustade sipelgate näol, kes sinna maetud varandust valvavad. Korra läinud üks mees öösel Juudalinnast varandust välja kaevama. Korraga näinud, riided sipelgaid täis. Küll raputanud mees, aga sipelgatest lahti ei saa. Viimaks pannud mees punuma, visates riideid teine teise järel seljast ja olnud rõõmus, et veel hengega ära pääsnud.
Kui kuu esimene veerand selili, siis sureb palju inimesi.
Vigala valla Selja endise kõrtsi, nüüdse poe ees olnud enne matusepaik. Sinna maetud nimelt katku ajal surnuid maha. Sealt liiva kaevates on surnuluid välja tulnud. Korra leitud sealt luu, mis vahtu välja ajanud. Kuulsin, et see luu oianudki. Luu maetud maha, siis jäänud kõik vagusi.
Pühajärv
Kui Jaagupi Koeravaere küla all olnud muiste Pühajärv. Iga aasta ohverdati Pühajärvele, et põuda ei tuleks. Pärastpoole jäänud ohverdamine maha ja külarahvas hakanud pesu Pühajärves pesema. Korra pesemise ajal tulnud suur pilv, keerutanud Pühajärve kohal ja võtnud P/ühajärve/ kaasa, viinud tüki maad edasi ja lasknud rabasohu maha. Seal kogutud just marju. Hääl hüüdnud ülevalt: "Kai, Mai, eest ära, Pühajärv tuleb." Sinna sadanu Pühajärv maha. Seal ei kutsutud järve enam Pühajärveks vaid Mustjärveks. Pühajärve koht on nüüd päris kuiv.
Pangodi Tamsa külas Räisa talu põllus Kullavare. Seal olnud vanasti linn. Nime saanud koht sellest, et keegi isa varanduse sinna pannud ja poja siis käskinud võtta kui vaja.
Kalevipja iste Meeri vallas Hiire talu heinamaal Lokutaja kandikohast umbes 1/2 versta Nõo poole Elva jõe kaldal. Pool tooli on raudtee ehitamise läbi ära lõhutud, alles on 50 sammu laiune, 40. s. pikkune ümmargune küngas, mis Kriiska(?) jala lähedalt mööda jooksvast Elva jõe pinnast umbes 2 sülda kõrgem on. Koht on praegu üles küntud.
Kandimägi, linnamägi Vana-Otepääs, Käpa talus. Pikkus 290 m., laius 80-84m.. Idapoolset madalamat osa hüütakse Kullamäeks. Läänepoolsel küljel olla katlatäis raha.
Hiiekoht vasta Räpina kõrtsi poolsaarel veski järves, nn. Maidomägi. Seal ohverdatud jaanipäeval piimaohvrid.
Hiis Friedholmi parki vasta Võhandu kaldal. Seal mõned vanad tammed, kus ohverdatud. All kaldas on koobas, kus sõja ajal peidupaik olnud.
Seli Killumaa põllul puu, vana pärn, vanasti pühaks peetud. Pärna all kärnakivi hobuse, inimese jälgedega. Teisendi järele on 2 kivi, üks ini/mese/, teine looma jälgedega.
Kuluse külas auguga ohvrikivi, augu pikkus 13 cm, laius 6 cm. Kivi on vesisel maal, kaskede ümbruses 5-6 samasugust aukudeta kivi. Kivi kutsutakse jäljega kiviks ja auku Kalevipoja jäljeks.
Teine Kalevipoja jäljega kivi Martna Oonga külas Karja talu põllul - hall raudkivi, auk sees. Auku kutsutakse K/alevi/poja jäljeks. Kivil käiakse veel praegugi maaaluseid arstimas. Seks visatakse raha kivis olevasse auku. Veel paari aasta eest leiti sealt 1 kop. ja 1/2 kop. vaskraha. Arstimas käivad eided.
Teine sarnane kivi Oonga külas Kõver talu põllul. 2 auguga, üks peaaegu südame kujuline, teine pikergune. Auka kutsutakse jälgedeks. Kivile ohverdati vanasti haiguse puhul. Aasta 10 eest leiti august raha, viidi aga sinna tagasi, et rahaga haigus ei tuleks kaasa.
Raana külas Takkasauna talu ligidal Kurevere küla karjamaal Matsalu lahe ligidal valkjas auguga raudkivi, auk 7 cm sügav. Kivi kutsutakse jäljega kiviks. Ohverdmisest ei teata enam.
Saulepi vallamaja ligidal tee ääres ohvrikivi. Kivi ümber leida pudeli tükk.
Õhu küla juures Hiielaan. Rannaküla Rintsi talu maal mere ääres Hiiesoo.
Vaiste vallas Tedremaa heinamaal Suurjärve lähedal ohvrikivi taskukujulise auguga, 40 cm sügav. Augus alati vesi, veel nüüdki arstirohuks. Tuuakse ohvreid. Kivil vaskraha. Kivi ääres pudelitükke.
Koksvere külas Simusti talu Hiiesauna juures oli enne ohvrikivi ja -allikas. Nüüd kivi kadunud, allikas ummistunud.
Paaksemaa külas Hansu talu maal Kadri allikas ei külmeta talvel kinni. Allikat peeti pühaks, ohverdati.
Otissaares Kalana küla järele linnamägi. Seal muiste linn. See linn vajunud mäkke. Mäes suur rahakeller, seda valvavad vaimud. Vahel nähakse seal rahatuld.
Tõrenurme külas Miku talus igavene vana pärn, teised maha raiutud.
Kose külas Sikuti talu maal kesk põldu Sookaevu augus olnud püha kivi, sellet otsitud haiguste ja hädade vastu abi. Nüüd kivi kadunud.
Kõpu külas Piirisaare talu maal püha kuusk, kuhu piima, võid, rasva, mune, liha jne. viidud, et kuusk kaitseks karja ja vilja kurja eest. Ammu maha raiutud. Hiljemini nähtud kännu ümber sikka tantsivat.
Jäärjas Jairu talu põllul ohvritamme ligidal ohvri ahervare.
Tõnisevakk Jäärjas Pihlakse talus J. Jung II, 62.
Voltveti Kässul väga vana jalakas, vist püha puu.
Jäärja Peedul 40. aasta eest puu otsas nõiakotid. Nüüd ei enam.
Jäärja Ulita/?/ talu õues püha kase otsas nõiavahad ja -kotid. Sinna viidi osa igast viljast sügisel, loomatapmisel tükk liha, lambaniitmisel villu jne. Endine peremees kõik hävitanud.
Helme lossi juures väike mäeke, sinna rootsi sõja ajal palju kulda maetud. Üks Helme preili tahtnud seda varandust kätte saada, saatnud mehed kaevama. Mehed kaevanud mäe lahti, leidnud seest koopa. Koopas vanadlase naisterahva ketravad, must koer kõrval. Naisterahvas küsinud, mis mehed soovivad. Mehed vastanud, et preili saatnud neid rahatündrid ära tooma. Naisterahvas vastu: "Kahju, et mu mehed praegu kodu ei ole, nad näitaksid teile, kudas te siit välja kasite!"
Mehed hirmuga mäest välja, ei saanud midagi ega ajanud keavatud kohta kinni. Sest ajast peale ei saanud mõisapreili ööseti enam rahu. Viiratsused piinanud teda ja hommikuti leitud ikka hobuseraipe jalg söögilaual. Hädas saatnud preili mehed mäkke kaevatud auku jälle kinni matma. Sest ajast saadik kadunud preilil kõik viirastused ära ja ta võinud ööseti rahulikult magada.
Helme lossimäe ligidal on allikas. Sinna viis rahvas sõja ajal oma raha varjule. Sõda tappis inimesi, raha jäi allikasse. Pärast on mitmel juhul unes teistele öeldud - allikas seal ja seal kivi all on raha, minge tooge see ära!
Kui ka väga mitmele siis raha unes näidatud, ei ole kellegil julgust olnud minna raha ära tooma. Raha praegu veel allika põhjas.
Võhma Vanamõisa külas on Hiietänav, tänava otsas olnud vanasti hiis jumalakujuga. Missugune see jumalakuju olnud ei teata enam. Seal ohverdatudki. Praegu Vanamõisa külas veel kaks Hiienimelist talu.
Emajõe aurulaeval kõneles Vändra metsaülem 1913 õpetaja H. Rahamäele - Vändras olla veel kodujumalaid, ta ise olla niisuguseid näinud. Need olla väikesed titekesed kusagil aia nurgas, titekestel riided seljas. Muidugi mõista tähendavad need kodujumalad Tõnni. Kahjuks ei nimetanud metsaülem talusid nime pidi, kus niisugune kodujumal olemas.
Silmaallikas on Rannamõisas. Seal pesti haigeid silmi ja viidi sealt silmade jaoks vett. Vasta anti allikale tavalisesti raha.
Koorküla Valgjärve lähedal olevast Tondilohust tõuseb igal igal aastal jaaniöösel must preili välja, preili järel tuleb punane lehm kahe vasikaga. Preili kutsub lehma enese järele: "Vissi, vissi!" Valgjärve juures ära käies läheb must preili jälle Tondilohku tagasi ja kaob sinna kõige lehmaga ja kahe vasikaga.
Ukuoja on Päite mõisa ligidal.
Tõlluse haud on Velise Kurevere küla Päärni talu heinamaal Päärdu-Kurevere maantee ääres, 40 sm kõrge, l m lai, 1,8 m pikk.
Munkade tee läheb Konnuverest/?/ Illastesse.
Sangastes Peko metsavahi koht.
Laiusel on 2 Karl XII istutatud pärna.
Kodaveres Sassikvere küla juurde rootsi varandus maha maetud.
Vahitorni juures Rohusadama poole minnes 4 puud teineteise ligidal. Seal rootsi kuningas söönud.
Karl XII sõitnud Keeni-Sangaste teed. Villemi mõisa kohal ais katki. Torganud aisa maa sisse: kui kasvama, maa Rootsile. Ais kasvanud suureks männiks. Suure sõja ajal süüdanud mesilaste tagaajajad männi põlema, et mesil/asi/ kätte saada. Jutustaja-ohvitseri ema nutnud seda kuuldes ja kurtnud: "Nüüd ei saa meie maa enam Rootsi omaks."
Veest/?/ Keenist Prüüsi talu kohal Puka-Sangaste kirikutee ääres põline tamm. Seal Karl XII looga maa sisse samasuguse ütlusega. Loogast kasvanud määratu tamm.
Valjala Väksa poe ligidal heinamaal ohvrikivi, keskel loomulik lohk vee tarvis, kuulus üle kihelkonna. Seal arstitakse nahahaigusi. Tuuakse vett pudeliga, kallatakse lohku. Vette visatakse raha ehk muud. Siis pestakse haiget kohta ja minnakse koju tagasi vaatamata. Kivil poolikuid hobuserauanaelu, klaasipuru, raha jne. Lähedal sarapuu külge seotakse lintagi.
Neitsiallik ja neitsi kuju Kuiste küla heinamaal. Nime allika kaldal olevast neitsi kujust. See moodustatud kahest kivist, vähem kivi suurema peal. Enne kivid kudagi kinnitatud, karjatsed nad aga lahti rebinud. Kõrgus 86 cm, keha 36 cm, pea 20 cm.
Jutt sellest Neitsikivist. Võõrasema pannud tüdruku sõelaga allikast vett tooma. Kägu hüüdnud: "Sopp ette!" Tüdruk ei mõistnud, vesi voolanud sõelast ja hirm moonutanud tüdruku kiviks.
Ohvriallik Ariste külas Vintri talu ligidal, kannab nime Rahaallikas. Arstimas käidi allikal. Veel nüüd seal poolikuid hobuseraudu.
Valjala kiriku ligidal Sepa allik. Ohverdati ja loodeti tervist.
Ohvriallik, Lutsu allik, Väkra küla juures. Nelj/apäeva/, laup/äeva/ ja pühap/äeva/ õhtul toodi sealt silmavett, viidi raha vasta.
Keriska küla juures Niidu talu maal allik ja teine Karumäe allik. Mõlemast võeti vett silma arstimiseks.
Laulasmaal, L/aulas/maa küla Lepisoo talu juures Aidakivi, vist ohvrikivi, sealt klaaspuru leitud. Kivi kohta muinasjutt.
Kalevipoeg olla Hiiumaal piitsavarre läbi suure kivi pistnud, et seda nii visata. Kivi läinud aga pooleks. Üks pool olla praegu Hiiumaal, kuna teine siis sama Aidakivi suuremaale kukkunud.
Hiiealune Klooga järve kaldal, mõisast 1/4 v. Enne seal hiiemets. Seal ohvrikivi, kuhu vanem ohvrid.
Viti/?/ külas Suurekivi talul Proomu allikas, kuhu raha viidi ja kus silmi arstiti.
Muraste mõisast 3/4 versta hiiemets. Sinna kivipostid mõisniku poolt.
Loona küla Liiva talu heinamaal hiiemets, seal ka Hiie talu. Hiiemetsas lage koht - ohvrikoht, seal allika või veekogu ase.
Tõlluste Kuusiku lageaed - vana ohvrikoht. Seal käidi merele minnes ja merelt tulles ohverdamas.
Hirmuste küla Jaagu talu metsas Suure Tõllu haud tee ääres, mis Tiirimetsalt Hirmustele viib.
Haud olnud enne kõrgem küngas, nüüd ei eraldu ümberkaudsest maast, mis kõik künkline on. Haua kohal kasvab mänd. Suur auk, 1/2 m sügavune, on kalmu kaevatud. Ka hiljemini on Suure Tõllu hauda kaevamas käidud.
Ohvriallikas - Hiieniidi allik, Mustjalal Rahtla külade vahel soosel heinamaal. Korra uppunud küün sinna allikasse. Allikast oja põhja poole. Lõuna pool on ta ühenduses maaaluse oja läbi. Selgap. j. Silla küla vahel maa sisse kaduva ojaga. Muiste olnud seal jumalate salu hiieniied ja allikas jumalate asukohaks.
Kandla mõisa väljal suur kivi, 4 m lai ja kõrge. Jõmpa külas Tuha talus olnud pulm. Vanapagan tahtnud keelda, võtnud kivi, kukk laulnud, kivi kukkund sinna.
Ohvrikivi Mui külas Tooma talu maal, nüüd lõhutud. Ohvrikivi Audlas Kullimardi talu maal, keskel suur lohk, sealt vett arstirohuks koju ehk pestakse haiget sealsamas. Ohverdatakse ? ja ?.
Tõllu kivi Kõigustest versta. Teine kivi Kõrkvere külas Juhani talu põllul, 3,5 m kõrge ja 10 m pikk.
Laimjala Vildeste ja Pildeste mägedes suur vara varjul, viimset tünder kulda, ka Mustla külas Alliku mäes.
Laurimägi Külasema küla Mäe talu ligidal Laurimäelt võetakse rohtu, torgitakse haiget hammast, viiakse rohi samasse paika tagasi, siis kaob hambavalu. Maa-aluseid pestakse veega ja viiakse vesi Laurimäele, siis kaovad maa-alused. Korra tapnud täkud Laurimäel suure kivi juures ühe neitsi ära, sellest saanud mägi imettegeva võime. Igaüks ohvritooja saab abi.
Viiresse niidus Mäla küla ligidal on rootsi varandust varjul, nimelt kulda, hõbedat, pärast sõda sealt ära viidud.
Kalevipoja lingukivi
Saadjärve mõisa pargis moonameeste maja taga Saadjärve kaldal on suur kivi - Kalevipoja lingukivi. Kalevipoeg olevat selle kivi siia visanud.
Kalevipoja lingukivi. Saadjärve lõunapoolse kalda lähedal Põltsama külas Kraksi talu koplis on suur kivi, mida ümberkaudne rahvas nimetab Kalevipoja lingukiviks. Kivi on järve äärest otse põhja poole 10,5 m Kase talu kohal, Kraksi talust lääne pool. Äksi kiriku juurest on Põltsama külasse 3-3,5 km.
Kivi on kõige kõrgemast kohast 1,71 m. Kõige laiemast kohast on läbimõõt 3,5 m, perpentikulaaris sellele - 2,6 m; ümbermõõt on 14 m.
Talust ida pool 1 1/2 lai madal kivi. Rootsi kindrali haud. Ligidal põline kuusk, selle alla palju varandust maetud.
Rõika ligidal Soondla Aareni talu väljal vanasti püha remmelgas, kus ohverdatud.
Leie küla all Hundilaas, kus enne palju hunta ja tonta. Viimased tohtind väikse ojani ainult tulla, millest Kolsi veski all maantee üle läheb, selles olnud püha vesi, millega haigusi parandatud.
Leie Orri talu väljal olnud vanasti suur kuusk, mis meheõnne annud.
Leie küla keskel Uia ja Anni talu vahel olnud tondilomp, kus tonta nähtud ja kaldal püha lepp, millele piima ja võid ohverdatud.
Aakre Kivivare linnamäe juures on Verioja.
Palamusel on Ronivere(?) küla kohal Verioja, ka Rõuge Kõrgepalul.
Rõuge Sänna m. 1/2 kl. Tsooru poole Pärlijõe ääres klooster või kiriku ase. Sänna pargi juures suur kuusk, selle alla ühe mõisniku varandus maetud.
Otepääs olnud org ja orus küngas. Sellel künkal käinud keegi neitsi nutmas, sest peig jätnud ta maha. Neitsi pisarad täitnud viimaks oru, järve moodustades. Viimaks kadunud neitsi ise sellesse järve. Sest saadik hüütakse järve Neitsijärveks.
Kauksis on org ja orus küngas, seal ka allikas, kust vett välja voolab, mis nagu heliseb. Sinna allikasse on vanal ajal palju kulda ja hõbedat maetud.
Kavilda läte voolanud muiste mööda. Igaüks võinud nii palju võtta kui soovinud. Viimaks tulnud Kavildasse kuri mõisnik, see ei lubanud võõrastele enam lättest mõdu võtta. Kohe selle peale muutunud mõdu veeks. See allikavesi on ometi väga kasulik silmade arstimiseks.
Kuningas Valdemari kuldkroon Väikse väinas, kroon on kukkunud peast väina.
Sõitsin 28. juulil 1921 ühes Helme õpetaja Ustaliga kuulust Valgjärve vaatama, kuhu rahvajutu järele Saare mõis venna-õe laulatuse järele vajunud ja kelle mälestust praegu alles Saare talu järve kaldal kannab. Teel võtsime Konguta kooliõpetaja K. Ruuti enestele teejuhiks kaasa. Järve äärde jõudes astusin Kauri talusse, kust noor üliõpilane Kaur meile veel seltsiliseks tuli. See hakkas mind oma paadis järvele äravajunud mõisa kohta sõudma. Järv on varsti äärest sügav, ühes otsas öeldi 19 sülda olevat. Järve keskel näikse kõrgem koht olevat, seal kasvab põhjast rohtu veepinnale. Sügavus seal umbes 3 jalga. Selle koha peal olla äravajunud Saare mõisa. Kaur sõudis meid selle madala koha poole, kus rahvasuu järele mõisa vajunud ja põhjas näha olla. Tõepoolest nägimegi järve põhjas halle palke, need tuletavad enam parve kui majaseina meelde. Põhjas leidub 4 niisugust parve, igaühe ots puutub teisega natuke maad kokku. Ümbrus tundub prügiselt. Mingisuguse mõisa ehk ülepea hoone jälgi ei leidu.
Oletatava mõisa kohalt sõuti meid edasi üle järve, kus kaldal metsa algab. Kaldal käib ka tee, mille ümber varemal ajal kasepuiestee istutatud. Puiestee ümber on ritta istutatud puud, nende seas isegi tamm. Kõrge kallas oma metsaga teeb väga hea mulje. Varemal ajal on kaldal kena lusthoonegi seisnud, kuid nüüd ammu kadunud. Tee pool otsast on madalam koht, sealt voolab kevadel vee rohkuse ajal vett välja Emasoo laukadesse. Need on pisukesed, sügavad laukad Valgjärve kõrge kalda taga.
Valgjärve kaldal metsa ääres silmaallik. Seal käind vanasti palju silmahaigeid ja viind sinna oma ohvrid. Paarikümne aasta eest puhastati seda allikat, kust rohkesti vett välja voolas. Puhastamise puhul leiti allikast 3 odaotsa, lammastekäärid, kaks pronksraha ja rüütli rinnakorb. Rinnakorvi viind Koorküla herra Styck ära. Kuhu see rüütli rinnakorb pärast jäänud, teadmata. Pärast puhastamist pandud allikale salvedeks õõnes puutüvi. Sest ajast hakkas allikavesi kahanema ja on nüüd paari aasta eest täiesti otsa saanud. Seda silmaallikat järele vaadates leidsin ta seest salvedeks pandud puutüve, aga allikas ise ei annud enam piiskagi vett.
Koorkülas on Pikrimägi ja seal ligidal ka Pikrijärv. Pikrimäel on ohvrikivid, kus vanasti Pikrile mõnesuguseid ohvrid ohverdati. Ohverdati põua ajal vihma pärast, ohverdati aga ka viljasaagi pärast.
Koorküla Keisri külas Mäe keisri Lausi piiril on ka ohvrikivi nagu mulle kõnedud. Vanasti ohverdati seal.
Koorkülas on Linsi saarik - hiis, kus vanasti ohverdati. Räägitakse, seal olnud isegi tõnnivakk, kuhu need ohvrid viidi.
Valgjärve ligidal olnud vanasti kirik, pärast Saare mõisa maa alla vajumist vajunud ka sisse, kirik maa alla. Kiriku asemele kerkinud Kokejärv. Nime saanud järv sinna jäänud kokast.
Korra tulnud Tõll Hiiust, suur puu kepiks käes. Karja jõudes löönud ühe kivi pihta selle puuga. Kivile jäänud suur lohk sisse.
Puanete(?) küla Karjuse talu aia nurgal ohvrikivi.
Teine ohvrikivi Tuhu külas Tõnisejüri talu lähedal. Petaaluse (Petalu) külas Tamme talu maal Hiielage, see koht on soine, mitu allikat, suurem külapoolses otsas.
Hiiemets Meelva küla ligidal.
Hiieallik Meelva küla koplis Pääbu talu maal.
Hiierand Metsküla kohal Kägi talu ligidal mererannal karjamaal.
Kihelkonnas Paadla Kogula väljal vihukivi, kus vanasti rahvas käis vihma palumas. Kivile ohverdati.
Viru-Nigulas Vereoja.
Vana-Antsla vallamaja lähedal on pedajas olnud, mida rahvas Kummarduse pedajaks hüüdnud, nüüd maha raiutud. Vanasti käidud seal ohverdamas ja palvetamas.
Ka Ivaski talu maal olnud vanasti püha pedajas.
Vana-Antsla vallamaja juures vana mänd, selle alla Põhjasõja ajal surnukirstu täis kulda ja hõbedat maetud. Surnukirtsuga tahetud lähedal rootsi väge eksitada. Kirst olla välja võtmata.
Keldrimäes Keldrimäe talus suured varandused peidus, need nõidusega pandud. Seepärast ei julge keegi kaevata. Kaevaja jääb pimedaks ehk tuleks muu paha haigus.
Linnamägi 1/2 v. Savala külast põhja-lääne poole. Lääne poole linnamäst 18 m. arvatud on suur kivi, mida rahvasuus Kalevipoja kiviks hüütakse.
256 m. kaldast eemal on püha pärn ja algab hiiemets, mis 60 m. pikk.
Mere kalda läheduses 112 m. lääne poole hiiemäest arvates on Uku allikas, kust vanal ajal inimesed arstimiseks vett viinud, iseäranis heaks abiks olnud see vesi silmahaigetele.
Koila küla ligidal Lähtoru allikas - püha, ohvriallikas.
Ohvrikivi Mereküla ja Utria vahel kõrgel merekaldal. Kivisse on inimese ja looma jälgi raiutud. Paar sammu lõuna poole on lepavõsastik, sealt leitud rahapada.
Haanjas Villa küla Kalmate talu maal ohvrikoht, siin olnud enne 1 1/2 meetrit lai ja 3/4 m. kõrge, pealt tasane kivi. Sellel kivil ohverdatud tõnisepäeval.
Viitina vallas Haki talu põllul hiietamm, tüvis 4 1/3 m., 2/3 m. kõrgusel läheb 2-haruliseks.
Viitinas Pärli jõe ääres 1/2 kl. pikk põlv - mägi, vana ohvrikoht. Siin olnud hiiepuu, eestlaste ja lätlaste ohverdamise koht.
Nursis endise Horsa koolimaja alal allik, Keevläte. Ligidal 2 kasekändu, nende all rahaauk. Allikal rahvajutu järele tervekstegev vesi.
Kõva ja pehme kuu
Peale noore ja vana kuu tunneb rahvas veel kõva ja pehmet kuud. Vana ja noor kuu ei vasta kõvale ja pehmele. Kõval kuul edeneb kõik hästi, pehmel ei. Kui veske puuhammas välja kukkunud ja uus pehmel kuul asemele pannakse, kukub ta 2-3 päeva pärast jälle välja, pannakse uus aga kõval kuul asemele, seisab ta 2-3 aastat. Kui pehmel kuul sõrm lõigatakse, mädaneb sõrm 2-3 nädalit, kui kõva kuul, on sõrm 2-3 päeva pärast korras.
Kui kõval kuul põllutööd tehakse, kasvab kõik hästi ja saak on hea, kui pehmel kuul, ikaldab vili.
Põlva Vanakülas Kalmete mäe jalal oli aasta 10 eest veel paarisaja aastane kadak, kellele ohverdati tõnisepäeval tennüsteri - uhmris tehtud tangu. Ka Holvandi küla Hirve pettäile ohverdati.
Järvetont
Saaremaal ei tuntud metsatonti ega metshaldjaid. Tunti aga järvetonti. Karujärves asus järvetont. Laupäeval oli järvetondi õhtu. Siis ei julgenud keegi järvele minna. Korra läks meie naabri Mihkel järvele laupäeva õhtul kalu õngitsema. Kalad hakanud hästi otsa. Äkisti näeb Mihkel, ratsaline kihutab järvel vett mööda ta poole, jõuab üsna ta ligi ja kaob korraga paadi alla. Mihkel seda nähes hirmul kaldale sõudma. Korraga emis Mihkli järve peal Mihkli ees. Emis kaob niisama paadi alla. Viimaks vee peal veel surnud hunt ees. Suure vaevaga jõuab Mihkel kaldale, jääb aga selle peale haigeks, sureb pool aastat /hiljem/.
Pühapäeva õhtul selle vasta on järv lootsikuid täis.
Teise korra teine mees laupäeva õhtul järvele õngitsema. Saanud 2 suurt ahvenat. Järves on 5 saart. Mees läinud selle järele ühele saarele, heitnud küüni magama. Hommikul kalad kadunud.
Tondikohad
Saaremaal on iseäralikka tondikohti. Üks sarnane on Tõllilepik Kärlas, seal lepikus nähti tihti tonti. Kihelkonnas on lage mererand. Seal on mu isa tonti näinud. Esmalt silmanud tuld merel, pärast tulnud tuli vankri alla.
Libahundid on nõiad. Umbes 80 aasta eest näinud mu isaema karjamaal libahundi.
Targad
Karida külas oli tark Eeva, see parandas külas haigusi mitmesuguste sõnadega. Korra tulnud Mändmetsa juurde, lubanud hobuse paranduse ja ussisõnu õpetada, õpetanudki.
Allika Aadu parandas haigusi veega.
Oli sõnatarku ja veetarku. Allika Aadu kambris oli väike, tõsine allikas, seal piiras vett ümber, võttis vett.
Ka Kiia Jaan arstis veega, tegi lambaid terveks. Kiia Jaan vaatas enne viina pealt viga ja hakkas siis vett pühitsema. Kapp oli veega tal jalge vahel, käed ümber kapa, posises vee peale ja siis pritsis lambaid veega.
Vastse-Otepääs Tsirgu talu maal on Sookõpi allik, millel arvatakse tervekstegev jõud olevat haiguste puhul.
Korra tahetud Saaremaal Kalijärve sügavust mõõta. Võetud kolepikk köis, seotud pada otsa, kivid pandud patta ja lastud siis pada järve. Kivid pandud sellepärast, et pada paremini põhja vajuks. Lastud ja lastud, aga põhja vastu ei tulnud. Viimaks saanud köis otsa; pada tõmmatud üles. Verine oinapea olnud pajas.
Lihula juures Elvatis on aukudega ohvrikivi. Kivi 4 auku on vanapagana tehtud. Vanapagan seisnud kivil 4-käpakili ja vajutanud seistes need augud kivisse.
Elvati juures on Lihentsi mägi. Korra olnud Kalevipoeg Lihentsi mäel ja visanud sealt Elvati aukudega ohvrikivi vanapagana pihta.
Viru-Jaagupi Koeravere küla juures olnud muiste Pühajärv. Pärast ei pidanud ristiusu ajal rahvas järve enam pühaks, vaid naised hakkasid järves pesu pesema.
Korraga kange tuulispask keerutas järve üles ja kiskus teel veel tüki mäge enesega ühes. Ligidale rabasse langes see mäetükk maha ja kohe ka Pühajärv ise. Enne mahalangemist hüüdis hääl ülevalt järvest marjulistele: "Eest ära! Pühajärv tuleb!"
Marjulised jooksnud suure vaevaga eest ära, kui juba Pühajärv pilvist maha sadanud. Sest saadik ei hüüta järve enam Pühajärveks, vaid Mustjärveks. Koht, kus enne Pühajärv laenetanud, on nüüd kuiv.
Saaremaal lühendatakse sõnu rohkesti. Hobuse asemel öeldakse hoo, hobused - hood.
Rõuge Ragosis(?) on tee ääres väga suur ja vana tamm, seda peetud vanasti pühaks ja ohverdatud ta all.
Ükskord tulnud mees Pil... kihelkondas mööda teed laadalt ja kui ta Hundiaugu mäe peale saanud, hakanud kaks kodukäijat tema ees minema kuni Kihu soo peale, ja seal tee peal on nad vaielnud omast elust maa peal. Teine olnud vana koolnu, aga teine V. õpetaja. Kui nad õige teineteist hakanud sõimama, siis hakanud mehel hirm ja tema hõiganud: "Hundala, hundala!" Ja siis olnud suur tulekohina moodi ja teine kodukäija läinud teinepoolt rumpi alla, ja teine teinepoolt. Ja mees läinud jälle edasi, aga ise kartnud, kui et tulevad järele.
Ilmjärvest
Tartumaal Äksi kihelkonnas Elistvere, Kudina valdade piiri pääl Kolsi ja Liiva mägede vahel on üks järveke, mida Ilmjärveks nimetetas. Ennevanast pole mitte järv siin olnud, vaid siin olnud üks kirik ja rüütlimõis, kus üks põhjatu kuri rüütel elanud. Käinud tõine küll ka iga päev kirikus, aga olnud sellegiperast vana õelus ise. Ilmjärv aga seisnud umbes versta 15 kaugel Kassinurme küla all. Olnud väga ilus kalarikas järvekene. Kord tulnud mustlased järve kaldale laagrisse, tarvitanud selle vett ja läinud viimaks järvesse suplema, mida aga see pole sallinud. Nüüd tulnud hääl järvest, mille sõnad nii käinud: "Külarahvas, ajage mustlased ära! Pange tähele, mina pole mitte ilma peralt." Sedaviisi, nende sõnadega kordanud järv oma hüüdmist kolm korda, aga külarahvas pole mitte seda tähele pandnud, ei mustlasi ära ajanud ehk nad küll terve küla kuulnud.
Nüüd tulnud uuesti hääl järvest, mis ütelnud: "Tahan ja karistan kahte korraga." Selle pääle tõusnud hirmus mühin ja kohin, järv hakanud nagu keema ja vahutama, tõusnud üles pilvesse ja rändanud minema, mida küll nüüd külarahvas kahjatseda päält vaadanud ja õhkates tagasi hüüdnud. Mida aga see enam ei teinud, vaid läind ja matnud lossi ja kiriku mõlemad enese alla. Minnes kukkunud järvest veel üks suur kala alla maa pääle, kust karjalapsed, kes kukkumist näinud, kala kodu viinud, kus teda ära keedetud saanud kõigele majarahvale süia. Aga kohta, kuhu kala kukkunud, kutsutavat veel praegu Kalalombis.
Esiteks paistnud veel järvest kirikutorni tipp välja, kuuldud ka tihti laulmist kirikus ja mänguhäält lossis. Kord sõitnud mees lootsikuga järve pääl, näinud torni tippu veest välja paistvat, mõtelnud selle mõne tiku olevat, mida kas keegi kalamees sinna pistnud. Läinud ja sidunud lootsiku nööriga tornitippu kinni. Nüüd aga tõusnud jälle kohin ja mühin. Torn hakanud alla vajuma, tahtnud meest lootsikuga ühes alla viia. Viimaks saanud mees aga nööri katki lõigata ja jäänud vee pääle. Sõudnud nüüd, nahk hirmu täis, kaldale. Rääkinud lugu ka tõistele.
Läinud siis sellepääle kolme mehega uuesti järve pääle, et mõõta, kui sügav järv säält peaks olema, mille tarvis nad hulga nööri ühes võtnud. Sidunud nöörile veikese katla otsa ja pandnud kivi katlasse ja hakanud alla laskma. Lasknud juba põhjatu hulga nööri alla, ilma et põhi oleks vastu tulnud. Viimaks hakatud tugevaste köiel alt otsast kinni ja raputetud kangesti. Selle pääle hakanud mehed nööri välja tassima. Saanud välja, näinud ehmatusega, et kivi asemel verine inimesepea olnud katlas. Hirmuga sõudnud mehed kaldale, ilma et põhja ehk sügavust kätte oleks saanud. Küll olla perast seda mitmed ka meie päivilgi katsunud järve mõõta, mis aga alati ilmaaegu olevad olnud. Selle, et järv enne tõise paika minekut hüüdnud: "Mina pole mitte ilma peralt," saanud ta nüüdse nime Ilmjärv.
Mihkel Grossi suust Tähtverest.
Suurisa kodu
Kaheksakümne aasta eest surnud Peetri kihelkonnas Esna vallas üks saunavanamees ära. Oli surnu maha maetud ja matuselised koju läinud, oli surnu juba enne matuselisi kodu. Vanad inimesed põle kodukäijad mitte näinud, aga kaks veikemad last üteld: "Isa, ae, nää suurisa kodu, sööb meie eest pudru ära. Küll on pikad kollased hambad. Nää, nüüd kastis või puhas pudrusilmast ära."
Ta teinud kõiksugu häbemata tükid seal saunas ära. Saunamees kutsunud Peetri õpetaja Heningi sinna kodukäijat ära kautama. Õpetaja läind, pannud ennast ammetiriidesse ja võtnud lauluraamatu kätte, siis hakanud kodukäijat trõõstima. Kodukäija tõmmanud õp/etaja/ kääst raamatu ära ja viskanud maha. Õp/etaja/ katsunud, et saand tagurpidi saunast välja, vist ei olnud temal Kuuet ega Seitsmet Moosese raamatut. Viimaks toodud Tartust kuus studenti. Need piiranud vana kodukäijale ringi ümber ja siis raiunund kuue mõega vahel selle ringi sisse, ise lugenud sõnu, kellest saunamees aru põle saand. Küllap vist olivad kuuendama ja seitsmesndama Moosese raamatu sõnad. Sellest saadik kadunud kodukäija ära.
Üks mees ja naene läinud kord kiriku ja senna kiriku juure tulnud ka viisukaupmees. Mees ja kaupmees mõlemad läinuvad ühes kiriku, aga mees tulnud enne kaupmeest kirikust välja ja varastanud paari viisa ära. Kui mees naesega ära kodu hakanud minema, saanuvad metsa äärde, seal karanud mees pealt maha ja jooksnud metsa ja saanudki soendiks ja ei olegi enam kodu tulnud. Siis võtnud naene viisud ja viinud kaupmehele tagasi ja siis saanud mees inimeseks ja tulnud kodu.
Kaks tüdrukut läinuvad öösi rehele. Teisel olnud varss ühes ja see pannud varsa heinamaa peale sööma. Teisel tüdrukul jälle olnud soendinahk ühes ja see, kui teine magama jäänud, hakanud varssa sööma. Kui teine üles virgunud ja näinud, et hunt varssa sööb, hakanud karjuma. Siis visanud teine tüdruk naha ära ja isi ütelnud teisele, et tema oleks selle ära söönud, kui ta rohkem oleks karjunud.
Kiitsakule kibu, vaesele valu,
mustalinnule muu haigus,
meie N. (käsi ehk jalg ehk muu teine liige) saagu terveks.
Laste valu äravõtmise sõnad.
Üks mees ja naene sõitnud kahekesi teed mööda. Teelt aga leidnud nemad suure kasti rahaga. Mees tõstnud raske rahakasti vankri peale ja sõitnud kodu poole. Naene aga ütelnud: "Meie peame seda üles andma, et omanik seda kätte võib saada!" Mees aga ei ole ses nõus olnud, vaid keelanud naist, et ta sellest kellegile ei pea rääkima, vaid seda salaja hoidma. Metsa vahelt läbi sõites kostnud neile vali pasknäri käratsev heal kõrvu. Naene, kes sellest kärast aru ei ole saanud, küsinud mehe käest: "Kuule mees, kes seal nenda valjuste karjuvad?" Mees aga kostnud selle peale, et kohtusaksad raesakste käest peksa saavad ja siis sellepärast karjuvad. Naene küsima: "Aga mikspärast siis kohtusaksad raesakste käest peksa saavad?" Mees aga vastanud: "Sellepärast, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab!" Kui nad kodu jõudnud, olnud naene väga hirmunud, et nüid nokasõda hakkab ja tuld ja tõrva taevast maha sadab, ja palunud meest, et see teda selle hirmsa sõja ja tule ja tõrva sadamise eest aitaks varjata. Mees aga lubanud teda siis üksi selle hirmsa häda eest varjata, kui naene.oma suu lubab pidada ja rahakasti leiust kellegile ei räägi. Naene lubanud mehe soovi täita, kui see teda hirmsa nokasõja ja tule ja tõrva sadamise eest varjab. Sellepeale pannud mees naese ühe suure tõrre alla, millel põhi ülespoole olnud. Kui naene nüid vagusi tõrre all olnud, toonud mees teri, riputanud tõrre põhja peale ja pannud kanad siis teri nokkima. Sellepeale võtnud mees natukene tõrva, pannud tõrre põhja peale ja hakatanud siis tõrva põlema. Siis lükanud mees põlevad tõrva tõrre põhja sees olevast august alla. Kui mees juba küllalt arvanud olevad, peastnud ta hirmuva naese tõrre alt lahti, üteldes, et nüid hirmus tõrvasadu ja nokasõda üle läinud.
Kui naene seda kuulnud, et nokasõda ja tõrva- ja tulesadu üle läinud, ei ole ta enam oma sõna pidanud, vaid rääkinud seda teistele, et mees suure rahakasti leidnud ja seda ära peitnud. Mees kutsutud naesega kohtu ette, ja kohtusaksad küsinud naese käest: "Millal leidis mees selle rahakasti?" Naene vastanud: "Siis kui kohtusaksad raesakste käest peksa saivad." Kohtusaksad küsinud: "Millal siis kohtusaksad raesakste käest peksa saivad?" Naene vasta: "Siis kui nik-noka sõda oli." Kohtusaksad küsinud:"Millal siis nik-noka sõda oli?" Naene jälle: "Siis kui tuld ja tõrva taevast maha sadas!" Kohtusaksad pidanud naese rumalaks ja käskinud mehe rahuga kodu minna.
Vangi hukkamise päevadel - kesknädalal ja reedel - ei võida meesterahva särki lõigata, siis langeda see mees, kes seda särki kannab, saksa viha alla. Noores kuus ei võida särki lõigata ega õmmelda, siis sigineda täid särki.
Peale jõulu neid päevi arvatakse peale jaanipäeva viljakasu ajaks. Kui siis puud peale jõulu nende päevades sees pehme lumega heaste täidetud on, siis tulla sel suvel hea viljakasu aeg, aga kui puud jäetes seisavad,siis halb aeg. Kui puukännul sel ajal lumest kübar peas on, tähendada jälle head aega.
Suitsumäe hiis
Võnnu kirikust umbes paar versta kaugel on nendanimetatud Suitsumägi, mille pääl üks põhjatu vana lõhmus kasvab. Küll keeruline ja haruline ja seest õõnes, ka hästi jäme. See olnud ennemuiste rahva püha hiiepuu, mille all ohvrialtar olnud, kus esiteks üksi noori elajaid ohverdatud. Ohverdamine sündinud põllukividest saunakerese kombel valmistatud ahju pääl, kus loom tervelt ära põletatud. Enne põletamist saanud küll loom ühe selle tarvis valmistatud masinaga pähe surmahoop antud.
Siis olnud veel seda tarvis tähele panna, kumma külje pääle loom maha langes. Langenud parema külje pääle, siis võtnud hiis ohvri hea meelega vastu ja ohvritooja soovimised läinud täide. Aga langenud loom pahema külje pääle, pole siis ettevõttel mingit õnne olnud. Viimaks hakanud koledad sõjad meie maal pääle. Küll toodud rahva poolt hiiele hulga kaupa ohvrid, aga pole see ka enam aidanud - võerad võtnud ikka enam ja enam võimust. Pole enam loomade ohverdamine aidanud hakanud viimaks sõjavangisi inimesi ohverdama.
Mille pääle ohverdamist kordasaatja käsu andnud altari tarvis õige suuri kiva kokku vedada, mis ka tehtud. Igal ühel ümbrekaudsel elanikul olnud üks kivi tuua. Nendest tehtud suur altar, kus kõik sõjavangid elusalt ära küpsetatud. Aga viimaks võtnud võerad siiski võimust, häävitanud püha/hiie/ ära, lõhkunud altari maha.
Ka hiielegi pole mitte armu antud, vaid raiunud selle keskelt pooleks ja tüvi hirmsal kombel ära. Aga püha puu ei kuivanud sellegiperast mitte ära ja seisab tänapäevani ja haljendab igal suve ajal. Ehk küll häävituse jäljed selgesti näha on, mis tema raskest minevikust tunnistust annab.
Ka on mahalõhutud altarikivid puu ligi ahervarre kombel maas. Ka kaunis mürakad. Siis olnud sääl veel üks ilus tiigikene, mis nüüd aga kuiuv on. Selle tiigi kaldale matnud kõik ümbrekaudne rahvas oma rahalise varanduse maha, mis aga veel ühe tammepuust valmistatud lootsikuse pantud ja olla veel tänapäev sääl olemas.
Aga et koha pääl palju suitsutatud, saanud ta omale nimeks Suitsumägi. Praegu on ka sääl olev talu enese nime saanud Mäesuitsu. Olen ise kohta mõnda sada korda näinud ja seal ka käinud. Mitmete suust Võnnust.
Tähendus: Mina hoidsin jutu kirjutamata, lootsin ühe sõbra käest selgemat teatust Varssavi järele.
Läsjanaise pedak (mänd).
Võnnu Korista mõisa maa pääl kasvab üks õige vana laia okstega mänd, mis säälsest rahvast ja nende keelemurdest Läsjanaise pedak saab nimetetus. Oma nime saanud puu, sest vanal orjapõlve ajal elanud üks vaene vabadik selle mõisa maa peal. Ma olnud mehel kõhn ja maksud-orjused suured, pole kõiki mõisa nõudmisi ära jõudnud täita, miseest mees mõisas koledal kombel peksa saanud, nii et kodus mõne päevase heitlemise järele hinge heitnud. Naine jäänud leseks ja veel pääle seda kaks väetimad last jäänud maha. Nüüd pole mõisa aga enam naist tahtnud hoone sees pidada, vaid herra andnud käsu naist välja visata, mis sulased täitma pidanud. Olnud just talvine kange külma aeg ja jõululaupäev, mil lugu sündinud. Tuisk ja lumesadu olnud kange, kui sulased naese majast välja kihutanud. Viimaks naese palumise pääle viinud sulased naese kõige lastega laia okstega männa ala varjule ja viinud siis herrale sõna, et käsk täidetud. Õhta tulnud kätte, ilm läinud ikka külmemaks ja sadu suuremaks. Naene olnud ikka oma kahe lapsega poolsurnd puu all. Viimaks, kui kirikus õhtane jumalateenistus pääle hakanud, tulnud mõisaherra juure üks Jumala ingel, kes ütelnud: "Vii lesknaene männa alt varju, nad surevad muidu külma kätte enneaegset surma." Aga herra kostnud: "Ei."
Nii sündinud kolm korda, iga korra aegu vastanud mõisaherra: "Ei."
"Aga ei ole sina minu käsku täitnud," ütelnud kolmas kord ingel, "siis vaata, kui jumalateenistuse arvad lõpule jõudnud olevat, siis mine vaata kaugelt männa poole ja pane tähele, mis sääl sünnib."
Seda lubanud herra teha ja läinudki vaatama. Nüüd näinud herra, kuda neli helevalget tuikest männa alt ülesse taeva poole lendanud. Üks olnud suur ja kolm olnud veikest.
Herra tahtnud nüüd kodu tulla ja sulastele käsku anda naist lastega ära tuua, aga enne kodu jõudmist tulnud temale veel ingel kord vastu ja ütelnud: "Mis sina nägid sääl?" Nüüd ütelnud herra, mis näinud. Selle pääle ütelnud: "Need kolm veiked tuikest ollid lesjanaese ja tema laste ihust lahkunud hinged, aga neljas ollin mina ise ja viisin neid taevase. Aga et kõik veretöö sinu läbi sündis, lähed sina põrgusse."
Selle pääle kadund ingel ja herra olnud ka oma teu üle rängast ehmatanud, jäänud raskeste haigeks ja surnud ära. J0a tema surnuvoodis olnud üks kole suur rästikmadu. Aga mänd kannab nime tänapäevani Läsjanaise pedakas.
Nälg
Vanaste sündinud ühes talus Nälg, olnud kui veike laps, küsinud kohe süüa. Perenaene läinud välja ja võtnud lund, veeretanud kokku ja viinud näljale söögiks. Nälg hammustanud kolm korda ja küsinud juua. Neil olnud üks rammus märahobune. Perenaene võtnud vitsiku ja läinud mära juure, see hakanud ka just kusema. Perenaene pannud vitsiku alla, mära kusnud sisse, siis viinud ta Näljale kust juua. Siis ütelnud Nälg: "Oleks sa mulle leiba süüa annud, siis ei oleks seitsmel aastal ühte viljatera kasunud ja kui mulle vett vuua oleks annud, siis ei oleks mitte ühte tilka seitsmel aastal kuskil kaevus olnud, ja nüüd ei satta seitsmel aastal lund ega ole ühegil märal varssa. Ja kui need aastad mööda lähavad, siis on jälle kõik endist viisi." Kui ta seda ütelnud, surnud ära.
Vaese naese õnn
Üks vaene päilese naene läinud metsa heina tegema ja võtnud väikse lapse kaasa. pannud lapse kiiguga ülese ja ise hakkanud heina tegema. Tulnud lõunaaeg, naene läinud ise koju ja unustanud lapse metsa. Kodus tulnud meele, läinud järele. Seni olnud Vanapagan lapse juures, pannud lapsele kolmantiku täie kulda alla, ise kiigudanud: "Suu, suu, ristipoiga, kogemata metsa jäid." Kui naene sinna tulnud, siis kooksnud Vanapagan metsa. Naene saanud lapse alt hulga kulda, läinud siis koju ja rääkinud perenaele ka seda lugu. See tahtnud ka kulda saada, läinud naestega lapsega ja jätnud ta meelel metsa. Vanapagan olnud kohe sääl, pistnud lapse põue, pannud ussi asemele ja kiigudanud: "Suu, suu, oma laps. Meelel lapse metsa jätsid." Perenaene läinud last ära tooma, leidnud ussi, nõnda jäänud lapsest ilma.
Hundipoeg
Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896.
Vanal ajal näinud rahvas ühel laupäeva õhdul peale vihtumise, kuida üks suur hunt sauna jooksnud ja sealt enam välja ei tulnud. Talurahvas läinud sinna ja löönud saunaukse naeltega kinni, et siis tõisel päeval sealt seda välja võtta, sest nüüd oli õhtu käes ja vana oleks võinud ilma nahatäieta metsa pääseda.
Tõisel hommikul läinud talurahvas sauna juure, teinud ukse lahti ja ootanud hundi välja tulekut, et siis seda maha lüüa, aga kui nad ukse lahti teinud, näinud nad imestuseks, kuda hunt saunalaual istunud ja üht paljast poega imetanud. Hunt pannud siis poja saunalauale, lippanud isi uksest välja, nii osavaste inimeste vahelt läbi, et need temele ühtegi hoopi anda ei saanud, ja läinud nii ära metsa. Talurahvas viinud hundipoja tare juure ja näinud, et see nagu inimeselaps olnud. Siis hakkanud nad tede ülesse kasvatama, arvanud, et see hunt mõni nõiutud naesterahvas pidanud olema.
Õhtul ilmunud see ja sama hunt talukambri akna alla ja ulvanud seal hullumoodi. Kui ta viimaks sugugi vait ei jäänud, pannud talurahvas temalt saadud poja taha akna välja. Hunt läinud kohe selle juure ja hakanud teda imetama. Peale imetamise pannud aga poja maha ja lipanud isi metsa tagasi. Nõnda käinud ta iga õhtu ja iga kord annud talurahvas temale poja taha akna välja.
Sellest hundipojast kasvanud ilus poisikene ja ta sirgunud jõutsaste suureks. Kui ta juba kolmeaastane olnud, siis ei tulnud teda ema enam imetama. Taluvanemad kasvatanud teda nii kaua edasi, kuni suureks inimeseks.
Sellest olla siis meie maale kõvamad, tublimad ja suuremad inimesed meie maale saanud.
Kuidas mees eksitusest ära pääsenud
Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896.
Teomees tulnud mõisast kodu, jäänud aga tõine õige öö peale tulema. Et temaga teed mööda minna ei tahtnud, sest et see suure ringi teinud, läinud ta ühest metsanurgast õigeste läbi. Kui ta metsast läbi olnud, näinud ta, et koguni võeras koht tema ees olnud ja ta ei saanud isisgi aru, kus kohas ta õige olnud. Pöörnud siis kohe ümber, läinud metsa tagasi, et õigele teele kõndida. Aga kui ta pisut aega metsas edasi astunud oli, juhtunud jälle sellesama koha peale. Ta teinud mitu ringi, aga ikka iga kord juhtunud sellesama koha peale ja aru ei saanud ta ka, mis imekoht see õige olnud.
Kui teomees nõnda mitukümmend ringi ära käinud ja ikka õigele teele ei saanud, istunud ta selle tundmata koha peale maha ja hakkanud üht palvet lugema, mida õnnis ema talle oli õpetanud. Kui ta hulga aega palunud, kuulnud siis, kuida kuked külas mitu korda laulnud.
Selle järel tõusnud teomees ülesse ja sammunud jälle katseks metsa ja kui ta nüüd väha aega kõndinud, saanud kohe siis õige koha peale välja.
Kodus jutustanud teomees oma eksituse lugu tõisetele, need ütlenud aga, et Vanapagan teda oli ära eksitanud ja sellepärast ta enam õigele teele ei saanud.
Mees tänanud aga õnne, et ta terve nahaga oli ära pääsenud.
Tulihänna tegemine
Kõpust, Jaan Moksi suust ü.k.a. 1896.
Kõpus käinud üks peremees tihti tulihännas ja vedanud nõndaviisi omale rohkeste kriimi-kraami kokku.
Sellessamas talus teeninud üks kaunis kaval poiss. See oli kuulnud, et tema peremees tulihännas käivat. Ta mõtlenud seda asja järele ja jäänud vahtima, kuida peremees tulihännas lähab. Näinud aga õhdul peale päikeseveeru, kuida peremees tühja tonni sisse tükkinud ja isi laulnud: "Mine küla üle, üle Kõpu Suureküla!"
Poiss otsinud siis omale ka tonni, et järele katsuda, kas just sell kombel tulihännasse saab minna. Ta leidnud ka agariku äärest õige suure tonni ja poiss tükkinud sinna sisse. Nii kaua, kui ta tonni otsinud, läinud temal peremehe loetud sõnad meelest ära. Kui ta viimaks hulga aega mõtlenud, tulnud talle need meele, nagu oleks peremees nii ütlenud: "Mine külla, üle külla, mine Kõpu Suurdekülla!" Ja tema ütlenud ka nii. Kohe tõusenud tonn ülesse ja pannud minema, aga läinud igasse külasse kinni, tahtnud poisi just surnuks tappa. Kui ta nõnda küll mässanud olnud, läinud tulihänd viimaks tagasi kodu. Poisil olnud ikka veel hea meel, et ikka hingega oli ära pääsenud.
Kodus leidnud poiss, et peremees juba tagasi olnud. Ja kui poiss tulihännast juttu teinud, hakanud peremees temaga taplema, et ta ilma tema teadmata selle katsega jahtima oli hakanud.
Poiss aga lausunud peremehele tema tapeluse peale: "Ei ole selle tulihännast küll kedagi kasu, tapab mehe kah sinna manu ära."
Rahasaak
Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896.
Ühel saunamehel juhatatud öösel unes ja kästud oma talu vana keldri lae peale minna, sest seal olla linaluude sees üks närtsutükk ja selle sees olla hulk kuldraha. Ei kästud aga ka midagi karta, kui ka küll midagi isiäralikku juhtub.
Saunamees olnud kehv mees ja elanud oma elupäevad väga viletsal ja valusal viisil, ei saanud naljalt süiva, vaid pidanud alati tühja kõhtu kiitsutama. Et kord raha oli juhatatud, siis olnud tal suur hea meel ja läinud hommiku vara kohe vaatama, kas unenäos ka midagi tõtt on.
Läinud ja näinud keldri lae peal üks verise peaga mees pikali maas ja temast natuke maad eemal närtsutopus. Saunamees arvanud, et see nüüd tõeste raha on. Ta ei pannud mehest suuremat tähelegi, astunud sellest mööda ja võtnud närtsutopusse ära.
Kodus vaadanud mees asjalugu järele ja leidnud, et unenäo juhatus täitsa õigeks oli läinud, sest närtsus olnud päratu hulk raha.
Mees elanud pärast seda selle rahaga veel vaesemat elu. Sel rahal ei olnud mingid põhja, kadunud käest õige ruttu ära ja nälg ning hädaldamised olnud jälle külalised vanal tuttaval viisil.
Tont kaevus
Olnud kõueaeg. Heinategijad jooknud koju vihmavarju. Järsku tulnud metsast üks mees välja ja jooksnud kaevu poole. Nõnda kui müristanud, karganud mees kaevu. Kui vihm üle jäänud, läinud inimesed kaevu juure vaatama, kuhu see imelik mees nii järsku ära kadus. Otsitud kaev kümnel korral läbi, ei leia kedagi. Sulane tahtnud juua, võetud vesi välja. Nõnda kui sulane joonud, hüpanud ka kohe kaevusse. Kistud küll keha kohe välja, aga ei ole hinge sees. Peremees lasknud selle kaevu kinni ajada. Pärast kuuldud kaevust mitu korda oigamist. Kaevatud uuesti lahti, aga ei ole kedagi leitud.
L. Saari suust.
Jänest lastakse püssiga
Mees saanud heinaniidu ajal jänesepoja kätte. Viinud koju, pannud vaka alla ja käskinud eite tublisti süüa anda. Hääke küll. Tulnud sügise kätte. Mees mõtelnud jänest ära tappa. Aga kõrtsis jälle räägitud, et jänest püssiga lastakse. "No suurem lugu sest, lasen ka püssiga," rääkinud mees. Toonud teise tare juurest püssi. Küstud: "Kas rohtu on?" Mees ütelnud, et küll. Läinud koju. Naene hoidnud jänest kinni ja mees ütelnud: "Kui ma kolm loen, siis lase lahti!" Mees lugenud: "Üks..." ja vaadanud naese poole. Naine pole hästi kuulnud, mõtelnud, et mees juba kolm ütles, ja lasknud jänese lahti. Ah sa tolm ja suits, kuidas nüüd jänes metsa poole valas! Naene ja mees jäid mõlemad pärani suudega vahtima.
Suure mehe hobune
Talutaat läinud laadale hobust vahetama. Vahetanud oma ilusa hobuse ühe mustlasega ühe vana ronu vastu ära. Läinud õhtu koju. Tulnud naene vastu ja hakanud mehega käratsema, et niisuguse hobuserona kodu toonud. Aga mees olnud nii rõõmus, et tahtnud püksidest välja hüpata ja ütelnud: "Naesukene, ole vait! Kui sa tääksid, kui suure mehe hobune see on! Mustlane ütles, see olevat Punapardi hobune!"
Karu ja vanapoiss
Ühte talusse tulnud karutantsitaja. Pandud karu tarre nurka naarihuniku veerde magama. Karutantsitaja heitnud ise ahju pääle magama. Umbes poole öö ajal läinud tare uks lahti ja üks must mees tulnud uksest sisse ja läinud üle tare naarihuniku poole. Karu hakanud urisema. Vanapoiss ütelnud: "Kõtt, kasi välja!" Ei karu kuula midagi, vaid tõusnud kahe käpa pääle püsti. Vanapoiss ütelnud: "Oot, oot, küll ma sulle näitan!" Tõmbanud karul turja päält kinni. Karu küündega vanapoisil näkku. "Kõtt, ära silmi välja kisu," ütelnud vanapoiss. Ei karu ei küsi kedagi, muudkui rebib mehe moodi. "Lase lahti, ma annan sulle kulda, säh!" Karu ei tää mitte midagi. Viimaks saanud vanapoiss lahti ja pannud plagama. Karutantsitaja pannud plagama. Karutantsitaja tulnud kära pääle ahju päält maha ja näinud karu keset tare ja suur rahakott karu kõrval maas. "Mischa, mis teed siin?" ütelnud karutantsitaja ja tahtnud rahakotti maast ülesse tõsta, aga võta näpust, ei jõua tõsta. Võtnud mees kotisuu lahti, aga kuidas ehmatas mees ära: kotist veeresivad selged kuldrahad välja. Sidunud kotisuu kinni ning läinud peremehele ka rääkima. Tulnud peremees ja võtnud kotisuu lahti - kott olnud lepalehi täis. Poleks karutantsitaja mitte peremehele näidanud, oleks tema rikkaks meheks saanud.
Rebase ja kuke mõtted
Mees läinud metsa ja kaevanud sügava augu maa sisse ning katnud hagudega pealt kinni, et mõni metsloom, kes sealt üle läheb, sisse langeks.
Rebane, kes omale toidust otsinud, tulnud, nina püsti, haisu nuusutades augu ligemale, hakanud üle augu minema ja kukkunud põmdi sügavasse auku.
Sealsamas ligilähedal elanud üks kurg, kes ka toidust otsides augu lähedale tulnud ja üle hakanud minema, aga õnnetuseks ka auku langenud.
Augus mõtelnud mõlemad: kudas nüid välja peaseda sügavast august. Rebane käinud ümber augu ja ise rääkinud:
"Mul on tuhat, tuhat mõtet."
Kurg sorinud nokaga liiva ja ka rääkinud:
"Minul on üksainus mõte."
Rebane keeritanud ikka ümber augu ja ise mõtelnud:
"Küll on aga see kurg loll! Ta ei mõista muud teha kui liiva nokkida, nagu tahaks ta sedaviisi mulda läbi nokkida ja ära peaseda."
Mees läinud metsa auku vaatama, kas on ehk mõni elajas sisse langenud. Rebane kuulnud müdinat augu kaldal ja hakanud veel enam keerutama ning ise ikka ütelnud:
"Mul on tuhat, tuhat mõtet." Kurg kuulnud ka müdinat ja visanud augu põhja külleli maha ning teinud ennast surnuks.
Mees võtnud haud*1 augu pealt ära ja õnneks leiab august rebase ja kure. Rebane jooksnud ümber augu, aga kurg olnud külleli maas ja pole liigutanudki. Mees kiruma: "Oh sina kurjategija rebane! Ta on mu kalli kure surnuks hammustanud!"
Läheb toob kure august välja, paneb augu kaldale maha ja ise hakkab rebasele teenitud palka kätte maksma.
Mees saanud aga auku rebase juure, kui ju kurg ülesse tõusnud ja lendu läinud, kisendades:
"Minul oli üks ainus mõte."
Aga rebane, kellel tuhat, tuhat mõtet oli, mehe kätte langes ja soojaks kasukakraeks sai.
Paul Schneideri suust, 13 a. vana.
*1 haod
Kirikhärra kuradiks
Ühel peremehel surnud üks laps ära ja sellepärast pidi õpetaja juurde minema. Ta läinud. Õpetaja juurde jõudes küsinud õpetaja: "Mis sa tahad?"
Mees vasta: "Mul suri üks laps ära ja tulin õpetajahärrat paluma, et lubaks hauda surnuaeda kaevata."
Õpetaja ütlema: "Maksa hauaraha ära, siis võid hauda kaevata, aga siiski ma ei luba, et sa haua surnuaeda kaevad, vaid surnuaia taha," sest ta olnud mehe peale vihane, et see kellakotti millagi raha pole pannud.
Mees maksnud hauaraha ära ja läinud kaevanud haua surnuaia taha valmis. Hauapõhjast viimist mulda välja loopides tulnud üks kattel nähtavale, mis ääreni raha täis olnud.
Mees võtnud katla välja ja läinud näidanud õpetajale. Õpetaja ütlema: "Kust sa selle rahakatla said, anna ta mulle. Ega sina mõista temaga kedakit teha!" Mees pole andnud.
Ta hakkanud kohu minema.
Õpetaja mõtelnud: kuda ma selle raha omale peaksin ometi saama.
Hea nõu tulnud appi. Ta pannud omale sikunahad umber, härjasarved pähe ja läinud sedaviisi metsa äärde mehele vastu. Kui mees tema kohta oli saanud, astunud õpetaja kuradi näul mehe ette ja ütelnud: "Anna see rahakatel mulle kätte, sest see on minu jägu." Mees viskanud katla ka kohe maha, üteldes: "Kui see sinu on, siis võta ta ja mine jumala nimel minust minema."
Õpetaja võtnud rõemsa meelega rahakatla ära ja tulnud koju. Aga hakanud sikanahkasid ja sarva ära võtma - ei tule.
Nad kõik olnud nii kõvaste õpetaja külge kinni kasvanud, et mitte leigateski pole lahti tulnud.
Ja nõndaviisi rahaahnusega jäigi õpetaja kuradimoeliseks kuni surmani.
Sangaste mõisa pähnäpuu
Kolm versta Sangaste poolt Laatre poole minnaes on kolme teeharu vahel üks vana pähnapuu (pärnapuu), millest kohalik rahvas elavalt ühte ennemuistest/juttu/ räägib. Jutt ise käib nii.
Ammu aja eest oli Sangaste mõisas üks karjatüdrukukene olnd. Selle järele oli juba mõnda päeva üks hall varju moodi mees käima hakand. Ei ole tütarlaps temale midagi ütelnud, ei ole ka nimetud mees midagi rääkind. Omas hirmus oli tütarlaps seda siis tõistele rääkind ja keegi targem oli arvanud, et see vist üks vaim olevat, kes enne ei tohi rääkima hakata, kui see inimene, kellega ta rääkida tahab, kõnet alustab.
Kord, kui tüdruk kööki läks, tuli ka see hall mees tema järele ja astus tema kanna peale.
Tütarlaps pööranud ennast ümber ja ütlenud: "Kuule, mis sa ometi tahad minust? Miks käid minu järele ja kiusad mind?" Siis hakand mees temaga kõnelema ja ütlend: "Mina olen üks vaim, kes kuskil rahu ei leia. Väga palju, palju aja eest olin mina üks rikas ja aus mees, ameti poolest lihunik ja loomadekaupleja. Korra tulin ma nii kui alati siia mõisa loomi ostma. Kõik inimesed olid põlli pääl töös, härra oli linna sõitnud. Ainult valitseja oli kodus. Sellega hakkasin ma kauplema. Kui ta nägi, et mul väga palju raha ligi oli, siis tikkus ta salaja minu peale ja tappis mind ära, võttis minu raha ja matyis mind selle suure pähnapuu alla maha, mis siis veel nii peenike oli kui piitsavars, nii et keegi seda ei näinud ega täädnud, kus mina olen jäänud. Et ma nüüd ilma kirikliku õnnistuseta maha sain maetud, siis ei antud minule mitte rahupaika ei taevas ega ka põrgus, enne kui ma niisuguse inimesega rääkida olen saanud, kes sel päeval on sündinud, kui mind tapeti, olgu ta aastal, mil tahes. Sina oled niisugune ja sinuga tahtsin ma juba mõnda aega rääkida, aga minul kui vaimul ei ole mitte luba enne juttu alustada, kui inimene minule midagi ütleb, selleperast astusin ma täna ka sinu kanna peale.
Sina mine nüüd kirikuõpetaja juure, kõnele temale, et nõndaviisi olen tapetud ja et minu vaim enne rahu ei või saada, kui tema minu auakohta on õnnistanud. Keegi ei saa küll sinu juttu uskuma, vaid arvavad, et sa hulluks oled läinud ja tahavad sind hullumajasse viia, aga mina ei lase seda mitte sündida. Mina seisan tee peale ette, nii et mitukümmend hobust sind vedada ei jõua. Ütle neile siis, et nemad võivad sinu jutu tõenuseks pähnapuu all kaevata. Säält saavad nemad leidma ühe kuldsõrmukse, hõbedase kepinupu ja tükikese seljarooluud. Kui nad seda on leidnud, siis saavad nad uskuma, et sa õigust oled rääkinud. Pangu nemad need asjad sinna tagasi ja õpetaja õnnistagu seda kohta matmise sõnadega, siis saan ma igavest rahu." Seda üteldes kadund mees ära.
Tütarlaps läinud õpetaja juure ja rääkinud asja kõik üles - aga ei õpetaja, ei ka keegi teine tahtnud teda uskuda, peetud rumalaks ja tahetud hullumajasse viia, aga ka kümne hobusega ei ole teda paigalt saadud viia. Viimaks mindud ka pähnapuu alla ja kaevatud tütarlaps juhatuse järele. Tõesti leitud ka vaimust juhatud asjad sealt ja õpetaja õnnistanud kohta ja sestsaadik ei ole keegi enam seda varjusarnast meest näinud.
Näkijärv ja Kaansoo
Palupera vallas vastu Arula piiri on üks mägi. Tõisel pool mäge on soo ja tõisel pool järv. Soo kannab Näkisoo nime - ja järv - Kaanjärv. Vanal ajal olnud aga Näkisoo peal ilus, selge veega järv, aga nüüdse järve aset kutsutud Kaanisoo ja olnud heinamaa. Järve oli, ei tea kust tulnud, üks näkk asunud, kes palju inimesi oli järve ujuma meelitanud ja neid sääl siis ära uputanud. Nii tihtine inimeste surm teinud ka Taara taadi meele pahaks ja ta oli nõuks võtnud järve Kaansoosse lasta, nii et kuri näkk kuivale jääks ja siis ka sureks. Ükskord, kui vesitütar maganud, võtnud Vanaisa kätte ja kaevand kraavi mäest läbi - teinud lepapuust risti ette, nii et näkk ka ühes veega läbi ei lähas ja nõnda lasknud ta järve Kaanisoosse, kus ta ka praegu on ja Kaanjärve nime kannab. Näkk ei ole enam julgend Kaanjärve aset võtta ja kadunud ära. Endise ilusa järve ase - Näkisoo - on praegu üks mädasoo, kus muud ei kasva, kui ääri mööda mõni männajändrik. Mäe sees on üks äkiliste kallastega org kesk mäge, mis kohta tähendab, kust vana taat järvele teed oli juhtind. Kaanjärve ei ole hiljemalt vist mitte enam keegi upunud.
Räägitakse aga, et järvel veel mõnda salaväge juures olla. Nii läinud korra keegi ligilähidane talupoeg järve ujuma Olnud väga osav ujuja ja ütelnud enne vetteminekut: "Ma lähan nüüd kui üks raudmasin." Mees läinud järve, hoidnud pää püsti, tulnud teise kaldale välja, aga pea olnud mehel kuklas ja kael kõver kui raudmasina korsten. Mees pidanud surmani pead kuklas kandma.
Palupera lätte tont
Palupera mõisa põldude lõpul, kolm versta mõisast Otepää kiriku poole minned on suure tee ääres üks läte (allikas). See on väga maitseva veega, nii et säält möödakäijad inimesed kõik joovad ja ka oma hobusid jootvad. Rahvas ütleb: "Vesi on nii hää, et kui muud nõu ligi ei ole, siis peab hobuse peakotiga vett ligi võtma ja kodu viima."
Vanarahva jutu järele on sääl lättes tont elanud ja möödakäijatele mitmesugusi viiratusi teinud.
Korra olid kaks peremeest magasiaida juures käies tagasi tulnud. Libasilla pääl oli neile üks jänes poolkolmat, poolkolmat vastu tulnud. Mehed vaadanud, kuhu poole ta läinud. Läinud mõisa poole. Mehed jooksnud tuldud teed mööda tagasi jänesse järele. Äkitselt jäänud jänes seisma, mehed vaadanud, olnd tee peal vana ratsapöid kahe kodaraga. Mehed viskand pöia maha, kohe saand see vareseks, keeritanud ümmer meeste pääde, lasknud siis lättesse maha ja kadunud vette ära.
Teine kord läinud mõisamoonakate lapsed metsa vahelt läbi õpetaja ette lugema. Korraga tulnud lättest üks nülitud härg välja ja hakanud laste järele tulema. Lapsed hakand hirmuga jooksma, härg lasknud ka peenikest sörki laste järele. Viimaks hakanud lapsed tagurpidi issameiet lugema, siis läinud hing Libasilla alla ja kadunud ära.
Kõneldakse, et lättetont omajagu oli ka ohvrisi pärinud. Nii joonud kord üks tüdruk kirikust tagasi tulles, kes sääl jutluse kuulamise asemal ainult oli maganud ja juttu ajanud, lättest ja oli sinna ära surnud.
Aegamööda, kui rahvas rohkem oli hakanud Jumalat tundma, olid nad mööda käies kirikulaule hakand laulma ja palveid lugema. See oli tondi meele nii ära pahandanud, ta oli oma üliarmsa elukoha kardetavaks arvanud ja ennast ühe Libasilla juures kasvava kuuse külge ära poonud. Kuusk on praegu alles, on paari sülla kõrguselt kõver ja rahvas kutsub teda tänapäevani Tondikuuseks.
Hiljemalt ei ole keegi enam viirastusi lätte ümbruskonnas näinud.
Roopjärve mõõtmine
Palupera ja Rõngu valla piiri pääl on üks veikene umbjärv, keda Roopjärveks kutsutakse. Ühelt poolt piirab teda mets ja teisel pool on mõned talud. Tema peab väga sügav olema - nii et keegi tema põhja ei ole leidnud ja arvatas, et tal kindlat põhja ei ole, vaid limane vedel pori.
Korra olid mõned mehed teda tahtnud mõõta ja olid lootsikuga kesk järve sõudnud. Keset järve lasknud nad pika mõõdunööri vette, aga ei ole mitte põhja ulatanud. Tõine/kord/ lasknud nad veel pikema nööri, aga see oli katki läinud. Kolmas kord tõmbanud nad köie välja, aga siis ei ole köie otsas enam kivi olnud, vaid üks verine oinapea ja üks ütelnud järvest: "Kui veel hullate, siis upute järve." Sest ajast ei ole keegi järve sügavust enam mõõtnud. Vanarahvas arvavad teda ka peris tontide elupaiga olevat ja räägivad mõndagi lugu, mis sääl olla sündinud.
Ükskord olid kaks karja poissi kangesti järve ääres kiskunud ja täis suuga kurja vandunud. Korraga tulnud järvest üks hall siga. Üks pois saanud pakku jooksta, tõise võtnud siga hammaste vahele, surunud kahe ligistikku kasvava kase vahele ja ütlenud: "Et sa mind nii tihti oled kutsund ja minu rahu rikkund, siis pean ma sind väha avitama." Ise aga kadund ära. Tõisel päeval leitud poiss sealt poolsurnult, kust ta vaevalt toibunud.
Korra olnud jälle üks sulane järve ääres õitsis. Heitnud magama, aga kesköö ajal tõmband teda keegi jalgupidi tükk maad edasi. Sulane oli jälle oma endise aseme peale läinud, tõmmatud aga jälle ära ja üteldud: "Ära mine vaimude tee peale." Sulane oli julge mees olnud ja kiuste läinud ta tagasi. Siis visatud teda kõvaste kõrvale ja üteldud. "Kui sa veel siia tagasi heidad, siis viskame sind järve. Mees ei ole siis enam sinna tagasi heitnud.
Mähäjärv
Pühäjärves, vastu Palupera piiri on üks järv, mille sündimisest rahvas järgmiselt räägib.
Korra lüpsnud perenaine tahraias lehmi. Teised inimesed olnud keik heinamaale läinud, ainult perenaine pooleaastase lapsega olnud kodus. Kui lehma oli lüpsnud, ütelnud laps, kes veel rääkida ei ole mõistnud, selge sõnaga: "Memm, kae, järv tuleb." Ema arvand, et mõni suurem laps kodu on jooksnud ja muidu lobiseb ja ei ole oma toimetuse juures toda tähelegi pannud. Tõine kord ütelnud laps jälle. Järeldus endine. Kolmandama korra ütlemise järele vaadanud perenaine üles ja näinud, et suurest mustast pilvest jõe viisi vett maha hakand jooksma. Püüdnud küll veel põgeneda, aga olnud juba hilja, jäänud kõige lehma ja lapsega järve all, kes ei tea mitte kust endise Mähä talu peale oli tulnud, millest ka järv oma nime oli saanud.
Hiljemal ajal oli järve ääre jälle talu asunud. Korra, kui karjalapsed järve ääres karja hoidmas olid, siis tulnud järvest üks ilus rammus lehm välja ja hakanud teiste loomade keskel sööma. Läind ühes tõiste loomadega ka kodu. Peremees omandand lehma omale ja sellest lehmast saanud üle terve talu keige parem lehm. Mitu aastat oli lehm juba Mähä talus olnud, terve talu lehmad, kokku seitse tükki, olid keik tolle lehma pojad ja väga hääd piimalehmad. Korra oli perenaine peremehega isikeskis kõvste tülisse läinud. Perenaine oli lauta läinud, kogemata ka meelepahaga vana lehma löönud. Lehm oli ennast lõjast lahti raputanud, kõik tõised seitse lehma, oma vasikad järele võtnud, jooksnud järve ääre, karganud keik järve ja kadunud ära. Mähä talu aga jäänud korraga karjast lagedaks.
Hiljemalt olid veel mõned jaaniöödel järve kaldal nägust lehmakarja söömas näinud ja nagu kaebliku lapse häält järve pohjast hüüdma kuulnud: "Memm, kae, järv tuleb!"
Ohvri toomepõesas
Umulli (Hummuli) valla maa pääl lageda söödil olnud vanal ajal toomepõõsas, mis ohvri toomepõesaks kutsutud. Selle ohvripõõsale ei viitud mitte headele, vaid kurjadele vaimudele ohvrit. Ümberkaudsed talunikud pidanud igaüks omast esimesest viljasaagist, ka esimesest piimast, kui nad ise veel seda ei olnud maitsnudki jne, sinna põesasse ohvriks viima. Aga kes ei ole viinud, see ei ole esi, ei ka ükski tema loom sinna lähidale minna tohtinud - jäänud kohe haigeks ehk surnud lihtsalt ära. Viimaks oli katsutud ohvripõesast maha raiuda. Aga kes laastu ehk oksa oli lõikand, oli põesast kohe veri jooksnud ja raiuja surma peale haigeks jäänud. Kohaline vaimulik, kes ka ääri-veeri mööda ohvripõõsast kuulnud oli, võttis piibli ja kirikuriistu, õnnistas kaugelt seda kohta - siis jätis kurivaim oma pelgupaiga maha ja põõsas raiutud kohe ära. Ja siis ei ole kelgi raiujal viga olnud. Sestsaadik saanud Hummuli rahvas ristist lahti.
Unes juhatatud raha
Korra juhatud Holstre valla metsavahile unes, et tema tua trepi all olevat üks haud, keda mööda trepp alla ühte saali minevat, mingu ta treppi mööda alla. Säält saavat ta raha leidma, aga hirmu ei tohtivat tal olla. Mees tõusnud keskööl üles, leidnud kergesti oma maja ukse alt trepi ja läinud treppi mööda alla. Trepi lõpul tulnud talle üks rauduks vastu, mees põrutanud jalaga ukse lahti.
Uksest läbi minnes jõudnud ta suure tuledega valgustud koopa sarnasesse saali. Kesk saali olnud laud. Laua ümber istunud mitmet moodi isandaid, mõnel olnud saba taga, mõnel hobuse kabjad, mõnel kassi pea. Kõik tõstnud metsavahti nähes koledat, ulgivat häält, keksind oma koha peal ja purtsanud tuld üksteisele vastu silmi, nii et saal suitsu täis läinud. Metsavaht olnud julge mees, võtnud raha, mis laua pääl hõbevaagna pääl olnud, ära ja tulnud treppi mööda jälle üles. Kodus lugenud ta raha üle, olnud kolmsada kuldraha. Teisel päeval oli ta tahtnud järele vaadata, kus ta öösel oli käinud, aga kõige kaevamise peale ei leidnud ta sealt ei treppi, ei saali.
Kõverkask-kodu
Korra jäänud üks voorimees kuhugi talusse öömajale. Voorimees viinud hobuse koplisse tõisete juure sööma ja pannud valjad mätta otsa. Tüki aja pärast hakanud mees valjaid otsima, aga olnud nagu tina tuhka kadunud. "Küll on ime," ütelnud voorimees. "Kus need päitsed ometi võisid jääda? Seda ei ole ma veel enne näinud."
Äkitselt tulnud üks vanamees tema juure, olnud tema hobusevaljad käes, annud need ta kätte ja ütelnud: "Mis ime see nüüd on? Mine veel kümme versta Riia poole, seal astu vana pool lagunud sauna sisse, küll Vana-Jüri siis sulle sääl imet räägib."
Mees läinud ka hommiku teele, jõudnud keskhommikul tähendud sauna juure ja hakanud sääl hoost söötma. Saanud ka Vana-Jüriga jutule, kellele ta oma öösist imet oli rääkinud ja et teda ka siit oli juhatud imet kuulama.
Jüri pannud voorimehe tubakat lõuga, aevastand ja hakkanud siis oma tõesti sündinud imet jutustama.
"Kui mina veel noor mees olin, siis olin mina mõisa metsavahi ameti pääl. Korra, kui ma tuisusel talvel metsa mööda hulkusin, eksisin ma nõnda ära risti-rästi käies, et enam ei teadnud, kuhu poole pean minema, et välja saaks. Kui ma pea õhtuni nõnda olin vantsinud, kuulsin ma oma selja taga valju mürinat ja kellade ja kuljuste helinat. Taha vaadates nägin ma, kuda üks saksa saan kuue musta hobusega minu poole kihutas. Minu kohta jõudes kärgatas herra saanist minu peale: "Roni kutsari kõrva puki peale." Kui ma kohmetanult käsku olin täitnud, sõitsime edasi. Tüki maa peal näitas herra mulle ühte tee kõrval kasvavat kõverat kaske ja ütles: "Kui sa sellest kinni saad hakata, siis sa pääsed, kui ei, tuled minuga ligi põrgu minule tuapoisiks."
Hirmuga ootasin ma liginevat kaske. Kase kohale jõudes võtsin ma kõik oma jõu ja osavuse kokku ja hüpasin kutsari kõrvalt kahe käega kase külge kinni. Korraga jäi mu umber pimedaks ja ma arvasin ennast juba põrgus olevat. Ei tea, kui kaua ma niimoodi kramplikus olekus kase küljes rippusin. Äkitselt nägin ma, et keegi nagu süsi hõõguma puhus. Varsi loitas peerutuli ja oma suureks imestuseks nägin ma ennast oma tua parre küljes rippuvat.
Selle aja sees oli voorimehe hobune ka juba söönud ja ta sõitnud edasi, rahul sellega, mis ta kuulnud.
Halltõbi (Ubade külv)
Kui vanal ajal hallitõbi inimesi vaevanud, siis mindud tema eest ikka kuhugile peitu. Korra põdenud üks mees halli, saanud aga ennast halli eest ära peita. Ükskord tulnud hall ja hüüdnud meest: "Tule välja, mul vähe aega sind otsida, uategu lähab mul muidu mööda."
Mees aga ei ole mitte välja tulnud. Kui hall ära oli läinud, tulnud mees välja ja hakand kärmesti uba külima, sest et hallist tähendud aeg ua külimiseks kõige parem olla. Kui uba kasvama oli hakanud, siis ei ole ta mitte õitsend, ei ole tal ka ühtegi kõtra küljes olnud, muidu kasvand uba väga pikk. Kõik arvanud, et see aasta uast muud ei saa, kui vahest hästi põliku.
Kui aga sügisel uba lõikama hakanud, siis leitud, et uavarred kõik korralt teri kui lükitud täis olnud, nii et väga palju ube oli saadud.
Poeg isa poomas
Poeg läinud isa pooma, aga ei leidnud parajat puud, mis poomiseks oleks kõlbanud. Kui ta nõnda hulk aega juba metsa mööda isat taga oli vedanud, läinud sel juba aeg igavaks ja ütelnud: "Sa käid metsapuid mööda kui haik inimesi mööda, ei leia ega leia parajat." Poeg hakanud mõtlema, mis see haik on, kes inimesi mööda käib - kas ka see poomise pruuk inimesi mööda ei käi. Võib-olla, et kui mina ka vanaks jään, et minu poeg ka mind hakkab pooma, enne kui ise suren? Seda mõteldes jätnud ta isa elama ja viinud koju.
Kelle käsi pannud - võtku ka
Korra olnud vana taluisa haige, aga ei ole mitte ära saanud surra. Ükspäev käskinud ta kõiki tuast välja minna, sest ta tahta ära surra. Poeg roninud aga salamahti sängi alla, et näha, kudas isa sureb. Vana tõusnud sängist üles, läinud leeaugu juure, võtnud põuest suure nahkrahakoti ja pannud tuha sisse ja ütelnud: "Kelle käsi pannud, selle käsi võtku ka." Läinud siis asemele tagasi ja surnud ära. Poeg tulnud sängi alt välja, kobinud tuha sisse, aga ei leidnud säält midagi.
Siis võtnud ta surnu, kobinud surnu käega tuha sees ja kohe tulnud rahakott nähtavale. Poeg kuulnud veel, kuda üks hääl oli ütelnud: "Noh nüüdsama pannid, nüüd võtad jälle."
Seitsme venna veri
Vana talu isa tahtnud ära surra, enne aga tahtnud ta veel oma vara ära matta. Tal olnud nimelt rohkem vana vakka hõberublasi. Vanamees hakanud varandust metsa tassima, saanud seitse seljatäit. Poeg aga luurinud järele, kus vana varanduse paneb. Näinud, et vana vara ühe kuuse alla hunnikusse kannab. Seni, kui vana isa viimast seljatäit toonud, roninud poeg kuuse otsa. Vana siblinud raha sambla sisse ja ütelnud: "Enne ärgu tulgu siit midagi välja, kui seitsme venna veri seda kohta on katnud."
"Ei, seitsme oina veri," ütelnud poeg kuuse otsast.
"Ei, seitsme venna veri."
"Ei, seitsme oina veri."
"Ei, olgu ikka seitsme venna veri."
"Ei, seitsme oina veri," kinnitanud poeg ikka kuuse otsast.
"No sündku siis, Issand, sinu tahtmine," ütelnud vana mees, läinud kodu ja surnud ära.
Poeg tulnud pärast kuuse otsast maha, mõtelnud, et raha kerge asi on kätte saada, kui väha sammalt siblib, aga võtta näpust. Poiss läks külasse, ostis säält seitse oinast kokku ja viis metsa, tappis seal kuuse all ära, kus vana raha oli pannud. Kohe kerkis raha üles ja poiss kandis seda rõõmsa meelega kodu.
Isa ja poeg
Vana isa oli juba vanaks jäänud, nii et ta enam tööd ei ole jõudnud teha. Ära ei ole ta ka surnud. Poeg mõtlenud: mis ta ilmaegu leiba raiskab. Pannud vanamehe kelgu peale ja viinud metsa - küll vana sääl külma käes kärvab. Poeg jätnud isa ühte kohta kõige kelguga maha. Isa aga hüüdnud järele: "Miks isa kelgu maha jätsid, kellega siis sinu poeg sind kord metsa viib?"
Poeg hakanud mõtlema: "Võib-olla mina jään ka nii nõrgaks ja minu poeg viib mind ka nõndaviisi metsa!"
Võtnud siis isa kelguga järel ja toonud kodu ja põetanud kuni surmani.
Pisuhänna toitmine
Peremehel olnud kaks pisihända, üks olnud ühe jalaga, tõine kahe. Neid toidetud pehme pudru ja võiga tare otsa peal. Kord leidnud sulane tare pealt pisuhänna pudru, söönud ära ja sittunud oma loomulikku sinna asemele. Kui pisuhännad koju tulnud ja sööma tahtnud hakata, ütelnud üks:
"See on pupp."
Teine: "Ei, on äkk."
Vaielnud seni kui viimaks mõlemad otsusele jõudnud, et see äkk on. Pidanud siis nõu selle pahanduse tasumiseks peremehe maja põlema panna.
"Aga kus me ise siis läheme," küsinud üks.
"Lähme aia ääre vana rattarummu sisse."
Varsi põlenud maja tuleleekides. Sulane, kes pisuhändade kõnet kuulnud, võtnud aga aia äärest vana rattarummu, tagunud otsa peale pihlakapulgad ja viskand tulesse. Küll visisenud, hüpanud ja vingunud rumm tules, aga põlenud ometi kõige tulihändadega ära.
Hõbeda lamp
Helmes, Henedi talu maa pääl olla üks lomp. Seal lombis olevat vana aja varandused peidetud. Kord olnud karjased lombi ümber karja hoidmas, kui korraga lombi pinnale üks hõbedane kast tõusnud, mille kaan lahti olnud, ja hõbelehekesed tulnud sealt vee peale. Mõned karjastest saanud sealt neid lehekesi kätte ja jooksnud kodu abi otsima, et kasti sealt välja kiskuda. Kui külarahvas lombi ääre saanud, kukkunud kast kolinal lombi põhja.
Tondi tembutamine
Oldre valla Rätsepa talu maade peal on tihti endisel ajal tonditempa nähtud. Kord on karjased üht kadakapõõsast sinist suitsu välja ajavat, kuna üks pisike rakkakoer ümber põesa jooksnud ja ise häälitsenud: "Ikrah, ikrah."
Tõine kord olid karjased jälle viinud kui punane lehm metsast välja tulnud, põllule läinud ja vilja sööma hakanud. Lapsed on teda ära ajama läinud, aga siis on ta sinnasamasse ära kadunud.
Korra on naine jälle õhtu koju tulles näinud, et üks heinasaad tema ees on. Ligemale mines kadunud saad ära. Edasi minnes on üks tatrakuhi tema ees liikunud, ka seegi kadunud liginedes. Siis näinud naine, et üks noor saks tema tee peal on hakand ühest tee äärest teise karglema.
Korra olnud jälle naine mehega kõvaste riidus. Mees läinud metsa ennast ära pooma. Naine aga läinud järele teda keelama. Teel tulnud tont vastu, võtnud naise ja pannud kaelapidi kahe lepa vahele. Seni kui teised juhtunud naist sääl nägema ja naise lahti päästnud, olnud mees ennast juba ära poonud.
Raha kuivatamine
Üks naine on läinud kevade metsa taimelava raiuma. Näinud mitte kaugel endast ühte sinist tuld põlevat. Tema läinud ligi ja viskanud oma maaraiumise kõpla tule peale. Kohe kustunud tuli. Naine läinud ja tahtnud oma kõblast ära võtta, näinud aga, et kõpla alune olnud hõberaha täis. Nii palju, kuhu aga kõblas ja tema vars olli puutunud. Mõni raha olnud poolik ja mõnel äär ära.
Tõine kord on jälle üks mees metsas niisugust näinud. Mehel olnud härjajutad käes, viskanud need peale. Kohe kadunud tuli ja jutade all olnud raha.
Herra kodukäijaks
Laatre mõisahärra oli väga kuri inimene olnud, nii et ta muud ametid ei tunnud, kui iga päev inimesi peksa ja tappa. Nüüd juhtunud, et herra ära surnud. Pääle selle oli ta kodu hakanud käima, nii et iga öö mõisas ja mõis ümber surt kolinat teinud. Korra ajanud ta kubja ööse üles. Olnud oma margapuu käes ja ütelnud: "Lähme nüüd lõngakambri kangrule lõngu kätte mõõtma."
Mõõtnud tüki aega. Viimaks ütlenud härra: "Ah, jätame tühi töö teiseks korraks. Tule, saada mind parem koju."
Läinud kuni matuseaiani. Härra kutsund kubjast ka hauda. Kubjas ütelnud, et härra ees astuks. Kui härra hauas olnud, löönud kubjas kolm korda pahema jala kannaga hauaavanduse kohta ja ütelnud: "Igaveseks ajaks."
Kohe jooksnud muld härra kaela ja matnud ta oma alla. Küll hüüdnud ta: "Löö neljas kord veel!". Aga kubjas ei löönud. Sestsaadik ei käinud härra enam kodu.
Tondi vedamine
Vanast oli üks mees Riiast Tartu sõitnud. Üks saks käskinud ennast ka Tartu viia, lubanud hästi maksta. Mees võtnud saksa ka peale. Aga tüki maa peal taha vankri otsa vaadates ei ole saksa enam pääl olnud. Mees sõitnud ühe kõrtsi ette, toitnud hobust ja rääkinud kõrtsimehele, et tal saks, keda pääle võtnud, ära kadunud. Kõrtsimees käskinud teda rangisi kohendades läbi rangide vaadata. Mees teinud nii ja näinud, et üks hall sokk taga vankriperas istunud. Kui mees Tartu jõudnud, näinud ta, et saks jälle vankris istunud. Mees küsinud:
"Ei tea, kuhu härrad maha lähvad?"
"Vii mind Toome peale."
Toome peale jõudes võtnud saks mäenuka küllest peoga mulda ära. Suur rahakatel tulnud nähtavale. Visanud mehele kolm kamalutäit hõbetad, ütelnud ise:
"See on sinu palk veu eest. Kui sa mind mitte tee peal ei oleks vaadanud, oleks sa kõik selle raha omale saanud."
Ütelnud ja kadunud ära.
Ülenda hinge
Vanal ajal on üks kehva sulane hakanud mõisa kandimeheks. Olnud temal ka siis üks hobusekroni, aga see oli ära lõppend. Hobuseraibet metsa viies tulnud ta ühe suure kivi juure ja hakanud kibedaste nutma. Kohe tulnud kivi alt üks hall mehikene välja ka küsinud, mis tal viaks olla. Mees jutustanud oma loo ära ja ütelnud, et tal nüüd enam raha ei ole teist hoost osta. Hall mees oli ütelnud:
"Mina laenan sulle küll raha, aga sa pead seda mulle tulva aasta ja selsamal ajal ja sellesama koha pääl ära maksma. Kui sa siis kivi juure tuled, siis hüia mind kolm korda: Kuusiku Pärt!"
Mees lubanud ja läinud koju.
Teisel aastal tulnud mees tuntud koha peale ja hakanud Kuusiku Pärti hüüdma, aga kolme ja enamkordse hüüdmise peale ei tulnud kivi alt kedagi. Viimaks vastu õhtut tulnu kivi alt üks kitsehabemega mehike ja küsinud, miks mees siin peaks karjuma. Mees vastanud:
"Mineva aasta lainasin ma siit Kuusiku Pärdi käest raha ja tulin seda nüüd ära maksma. Või oledki sina see, kuid aasta jooksul ennast väha muutnud."
Mehike ütelnud, et ta mitte see ei olla, vaid Kuusiku Pärt olnud tema vanem vend. See aga olla mineva sui Tallinamaal piksest maha löödud, sellepärast võida mees võla tasumiseks ainult tema hinge ülendada.
Mees võtnud ka mütsi peast maha ja ütelnud:
"Jumala peralt olgu ta hingeke."
Kitsehabemega mees aga põrutanud jalga vastu maad ja müristand:
"Mis tuhat tuline sa sääl lorad." Ja kadunud ise mehe silmist.
Mees pannud mütsi jälle päha ja ütelnud:
"Põrgu põhja ta kuradi hing!"
"Vaat nii, vaat vii," kuulnud mees veel metsast.
Sopi Mart ja tont
Puka mõisast Ruuna mõisa poole minnes on tee ääres üks kivi, mille peal üks istumisease tunda on. Selle kivi peal oli vanatont vanast alati istunud, nii et ta oma persega kivi sisse õõnsuse oli teinud. Sopi Mart, ameti poolest sepp, oli iga kord mõisast töölt koju tulles säält mööda pidanud tulema. Iga kord, kui tont Marti näinud, kutsunud teda omaga rabelema. Vahel saanud Mart üle, vahel tont. Kord oli Mart oma rabelemiselugu ühe targa mehele rääkinud ja ütelnud, et ei tea, kust see tulla, et tema vahest tondist ja tont vahel temast üle saab. Tark seletanud:
"Kui sina kuu pool küljes oled, saad sina võimust, on tont, saab tont, seeperast hoia ennast alati kuu poole, küll siis näed, et tont ikka alla jääb."
Kui Mart jälle õhtu tondist rabelema saanud kutsutud, hoidnud Mart ennast kuu poole, nii et tont tema varju sisse jäänud. Nii sündinud kolm õhtut järjestikku kuni keskööni. Kui tont näinud, et ta Mardist jagu ei saa, jätnud ta tema rahule ja/kadunud/ kivi otsast ära.
Kurat posti otsas
Korra oli kurat kimpus olnud. Kord hakanud mehikest taga ajama. Hirmuga roninud ta verstaposti otsa. Peremees näinud, et koerad verstaposti ümber haukunud, kutsunud nad ära. Seniks saanud kurat posti otsast maha ronida. Metsa putkates hüüdnud ta veel peremehele:
"Ära sa enne homiku üles tõuse, kui kell kuus."
Peremees tõusnud homiku kell kuus üles, näinud: tema sängi ees olnud suur kast kuld- ja hõberaha täis. Nüid saanud peremees rikkaks.
Raha juhatamine
Korra oli väikese lapsele üks niisamasugune laps unes juhatanud:
"Tõuse üles, mine karjamaale. Kõige ligema põõsa all on üks veikene katlatäis raha. Mine too see ära."
Laps oli küll ärganud, aga ei ole julgenud mitte välja minna. Teisel hommikul oli laps oma nägemist teistele jutustanud. Mindud küll ka vaatama ja leitud juhatud katlakene, aga see vaonud kõlisedes maa sisse.
Unes juhatud raha
Korra oli ühele mehele unes raha juhatatud. Ühte tiiki, kus kesk tiiki kivi otsas suur rahakast olla, mida meest ära kästud tuua. Mees tõusnud üles, läinud tiigi ääre, astunud vette nii kaugele, kuni juba kaenlaaukuveni vesi oli tulnud. Mehel oli pimedas vee sees hirm peale tulnud ja oli kaldasse tagasi pöörnud. Kui ta kaldale oli saanud, kuulnud ta, kuida kast kolisedes tiigi põhja oli läinud.
Libahundi nahk
Üks rätsep olnud seal talus õmlemas, kus perenaine libahundiks oli käinud. Ta otsinud perenaise hundinaha üles, pannud oma kõrva maha ja toonud veovankrit sisse. Köitnud end siis vankre külge, et kui hundinaha selgas on, et siis mitte hundi moodi jooksma ei hakka. Sidunud end küll vankre külge, aga kui naha selga tõmbanud, olnud ta valmis hunt. Jooksnud akna juure, viinud aknatüki seinaga välja ja simmanud edasi.
Koodiorg
Uue-Kariste mõisa lähedal on üks org, mida Koodioruks kutsutakse. Nimetud orus olla vanast tondid elutsenud, nimelt kuristikkude või koopade sees, mida sääl orgus palju on. Korra oli üks mõisa täkk ära lõpnud. Täku raibe oli Koodiorgu ühte kuristikku visatud. Teisel homikul oli täku raibe herra söömasaalist laua pealt leitud, nuga ja kahvel külje sees.
Korra oli üks naine Koodiorust mööda läinud. Äkitselt tulnud talle üks mees vastu ja ütelnud: "Tule minu last imetama, naise saatsin vanaisale külaliseks." Naine läinud ka. Mees viinud ta orgu ühte maa-alusesse koopasse. Viskanud naisele ühe karvase jõmpsika sülesse. Naine ei ole hirmuga julgenud vastu panna. Karvane laps aga hammustanud naise nisast vere välla. Kui laps imenud, saatnud mees naise jälle välja. Puistanud naisele labidatäie liiva veel põlle sisse. Väljas tahtnud naine liiva põlle seest maha puistata, leidnud aga, et põlles kuldraha olnud.
Vanapagana rahakast
Korra oli vanapagan rasket rahakasti tassinud, sääljuures aga ära väsinud ja väha puhkama istunud. Rahakastile aga juhtus üks mees juure ja võttis säält raha. Kui taskud täis ja mees jälle edasi tahtis minna, läinud ilm korraga pimedaks, nii et mees enam ei ole näinud edasi minna. Ta läinud vanapgana rahakasti juure tagasi, pannud raha sinna jälle ja nüüd oli ilm korraga selge olnud.
Rahapreili
Korra oli üks mees Voltveti vabriku juures olevast sillast üle sõitnud. Kesk silda seisnud üks preili ja oli mehele ütelnud:
"Puutu mind!"
Mees ei ole julgenud puutuda. Tõine kord ütelnud preili:
"Puuduta mind piitsavarregagi!"
Aga ei, mees ei ole ikka julgenud puutuda. Nüüd olnud äkiselt preili asemel silla peal rahakatel, mis silla alla kõlinal veerenud, üteldes:
"Tuhat aastat olen ma siin olnud, tuhat aastat tahan veel olla."
Mädajärv
Palupera ja Arula piiris Otepää kihelkonnas on üks veikene umbjärv, mida Mäda- või Püsniku järveks kutsutakse. Järve ümber on suur soo. Vanasti oli järve asemel üks suur küla olnud, mida Vaela külaks kutsutud. Praegust on raba ääres üks talu, mida ka Vaela kutsutakse. Korra olid mustad pilved taeva peal nähtavale tõusnud, kiirelt kõik Vaela küla kohta sõudnud ja kui toobrist oma vett küla peale kallanud, nii et väha aja järele küla asemele järv oli ilmunud. Hiljemalt oli järv kinni kasvanud, kuna nüüd aga veel tükikene keskpaikas vett on. Hiljemalt leitud rabasoo seest järve äärest tammepuust väravapostid, milledel kuus raudrõngast küljes oli olnud, mis selget tunnistust endisest elust nüüdse järve asemel annab.
Vahetud laps
Vanal ajal oli vanapagan ühe ristiinimeste lapse oma lapse vastu ümber vahetanud. Ta käinud ka tihti oma last vaatama. Kui ta tulnud, küsinud ta iga kord:
"Poeg, mis sulle süia antakse?"
"Putru, putru," vastanud see.
"Või putru, või putru. Kas lautas lehmi ei ole, et piima sulle ei anta? Kas aitas linnaseid ei ole, et õlut sulle võiks anda?"
Iga kord, kui vanapagan ära läinud, söönud ta lapsehoidja ära.
Korra, kui rahvas jälle kõik põllul tööl olnud, tulnud vana oma poega vaatama. Nüüdne lapsehoidja olnud aga targem kui teised. Ta pannud omad riided umbrepaku ümber, ise aga läinud tuaotsa peale pakku. Kui vanatont pakku oli näinud, mõtelnud ta selle lapsehoidja olevat ja pannud nahka. Ise aga kiitnud:
"Magus ta küll maitses, aga kondid olid kõvad."
Kui lapsehoidja lugu tõistele inimestele oli rääkind, läinud need targa juure nõu küsima. Tark ütelnud:
"Kütke ahi haavapuudega palavaks, ähvardage siis laps ahju visata."
Inimesed teinud ka nii.
Kui last parajalt ahju tahetud visata, tulnud vanakonn sisse, laps süles, viskanud põrandale maha, võtnud oma lapse ja ütelnud:
"Kas ma teie lapsega nii tegin?" Laps aga olnud väga ära vaevatud ja suu viltu kistud.
Tuulispea
Üks mees oli tihti tuulispeaks käinud. Korra oli üks teine mees näinud, kuda mees metsa läinud, pikali heitnud ja kuda üks parm mehe suust välja oli lennanud. Teine pöörnud mehe pea sinna, kus enne jalad olid olnud. Tüki aja pärast lennanud parm tagasi ja otsinud mehe suud ja keeritanud jalgade ümber. Nüüd pööranud teine mehe ümmer, misläbi parm mehe suust sisse lendanud ja ta üles ärganud. Sestsaadik ei ole ta enam tuulispasaks käinud.
Unes juhatud raha
Üks naine oli maganaud ja unes juhatud talle raha. Üteldud:
"Tõuse üles, võtta köögist jahumatt, mine oma karjamaa ääre peal põhja pool kasvava kadakapõesa juure. Seal on rahaauk. Võta salt üks matitäis, sest saab sulle küll. Värava peal on kaks meest, nende vahel on üks vasikas, mida nemad nülivad. Sina ära karda neid, vaid astu vasikast üle ja too raha ära."
Naine ärganud üles, leidnud pimedas jahumati üles ja läinud tähendud kadakapõõsast otsima. Väraval olnud kaks hirmust meest, kes sõna lausumata ühte vasikat nülginud. Naine oli küll väha kartnud, astunud ometi vasikast üle. Kadakapõõsale jõudes leidnud ta sealt juhatud rahaaugu, täitnud oma mati ja tulnud tagasi. Tagasi tulles ei ole väraval enam kedagi olnud.
Nurja läinud rahasaak
Kahele mehele juhatud unes silla alla raha. Aga ainult siis võida nad raha kätte saada, kui nad kaevamise ajal üksteisega ei räägi. Mehed võtnud öösel labidad ja läinud tähendud silla juure. Kaevamise järgi leidnud nad varsi silla alt raha ja veeritanud katla silla peale. Korraga jooksnud üks hunt meeste vahelt ja visanud sooja, vedalat sitta sillale.
"Pagan võtku ropu looma," urisenud üks ennast unustates.
Kohe veerenud rahakatel kõlinal silla alla.
Varjumehed
Kord tulnud üks mees kõrtsist. Näinud äkiliselt, et kaks tema tuttavat, kes sugugi kõrtsis ei olnud, temaga seltsis käinud. Mees teretanud neid, need ei ole aga tervist vastu võtnud. Mees katsunud muud juttu teha, aga naabrid ei ole talle sõnagi vastanud. Nüüd arvanud mees, et naabrid mingi kurja mõttega tema ligi käivad, haaranud malga maast ja löönud mõlematele. Aga malk oli nagu õhust läbi käinud. Nüüd tulnud mets ja mehed olid meie tutva juurest metsa ära kadunud, kuna see aga kodu poole läks. Oma aravates pidi mees ammugi kodu saama, aga marssis kuni kukelauluni. Siis alles nägi mees oma maja ja sai aru, et ta neli kord ümber oma õueaja oli käinud.
Libahundid Venemaalt
Korra varastanuvad kaks hunti ühest perest ühe lapse ära. Nad tulnud ühe kõrtsi juure ja seal olid nad endid inimesteks muutnud. Teised inimesed olid näinud, kui nad kadunud lapse käsi ja jalgu koti sisse pannud. Nüüd viitud need võerad mehed kohtu ette ja sääl küsitud, mis asjamehed nad on ja kust nad lapse käed ja jalad saanud. Nad vastanud:
"Meie oleme Venemaalt, meil on väga suur nälg. Siis muutsime me endid libahuntideks (soend) ja tulime siia maale, et siit pehmid lapsi nälja kustutuseks süia. Meie ei seda tahtnudki, me oleks tolle valgema võtnud, aga see sai enne meie eest aida peale põgeneda, nii pidime siis mustemaga leppima."
Seitsme Moosese raamat I
Ühel herral oli seitsme Moosese raamat olnud. Ta ei ole seda kellelegi näitnud. Korra oli herra kodust välja sõitnud. Välja sõites värava peal olid mitu kaarnat üle tema pea lennanud ja õige haledaste kronksund. Nüüd tulnud herral meele, et ta oma Moosese raamatu laua peale oli unustanud. Vahest ehk võib teda sealt mõni leida ja lugema hakata. Härra pöörnud kohe ümber ja sõitnud koju tagasi. Saali jõudes, kuhu raamat laua peale oli jäänud, näinud ta saali vanaaegsid sõjamehi täis olevat. Tuapoiss seisnud laua juures ja lugenud herra Seitsme Moosesse raamatust. Kaks meest seisnud palja mõekadega tuapoisi selja taga ja niipea, kui tuapoiss selle tüki oleks lõpetanud, oleks need mehed tema pea otsast ära raiunud. Herra võtnud tuapoisi käest raamatu, hakanud tagurpidi lugema, seni kui tüki hakatuseni. Niipea, kui herra lugema hakanud, hakanud võerad sõjamehed saalist üksteise järgi välja minema, ise ragistanud hammaid ja urisenud habemesse: "Kas meil õige hää vist oli oma luid-konta kokku korjata, aga mis parata - kui kutsutakse, peab tulema!"
Seitsme Moosese raamatud II
Viljandimaal olnud kahel naabriperemehel kummagil üks Seitsme Moosese raamat. Kui nemad tõinetõisele tahtnud kahju teha, siis lugenud nad säält kohalt Seitsme Moosese raamatust, mille lugemine tõistel suovitud kahju teinud.
Korra oli üks tahtnud, et teise kõige parem lehm ära oleks surnud, selleperast lugenud ta omast raamatust. Teine aga märganud seda, lugenud omast raamatust vastu. Tagajärg olnud, et esimese peremehe surma peale haigeks jäänud, aga teise oma jälle elusse jäänud.
Nüüd tulnud tõisele pahatahtja peremees tema juure ja palunud omale tuletikka, sest temal olla tikud otsas. Kui nüüd tõine talle ise neid annud, siis oleks esimese lehm elusse jäänud, aga see oli ütelnud, et võtta ise, tikud on ahju peal. Võta nii palju kui tahad. Esimene palunud küll, et ta ise annaks, andku nii palju kui arvab. Tõine aga ei ole annud, vaid käskinud ise võtta. Viimaks võtnud see kaks tikku. Niipea, kui ta kodu läinud, lõpnud tema lehm ära.
Tõinekord tahtnud üks, et tõise peremehe kolm hoonet ühel ööl ära põleks. Tõine saanud seda teada, käskinud kõik uksed ööseks lahti jätta ja keelnud oma peret magama heitmast. Ise aga lugenud öö läbi oma raamatut.
Tõisel homikul leitud teise peremehe õue pealt, kelle hooneid esimene tahtnud põletada, kolm vereloiku, aga esimesel peremehel olnud kolm last korraga ära surnud.
Seitsme Moosesse raamat III
Üks opman oli saanud korra ühe vana naise Seitsme Moosesse raamatust mõne tüki maha kirjutada. Tema oli tahtnud proovida, kas sel ka midagi iseäralist võimu on. Korra oli ta üles oma tuppa läinud ja tüdrukule ütelnud: "Kui sa näed, et ma väga kauaks oma tuppa jään, siis tulge mind üles otsima."
Tüdruk oli hommikust lõuneni oma isanda tagasitulekut oodanud, aga opman ei tulnud mitte. Siis oli ta tõistele rääkinud, et opman käskinud ennast otsima minna, kui ta niipea ei tule. Nad läinud siis üles tuppa ja leidnud opmani minestanud olekus omas tuas tooli peal istvat. Kui nad viimaks opmani üles saanud virgutada, küsinud nad, mis temale olla juhtunud. See rääkinud siis: "Kui ma oma raamatut lugema hakkasin, nägin ma, et minu tuba kõik vanaaegseid soldatid täis tuli. Kui ma edasi lugesin, siis kadusid need ära. Siis nägin ma midagi hirmust, millesse minestusse langesin, mida ma aga teile mitte rääkida ei või, sest kui ma seda räägin, siis ma suren."
Paukenpuud
Juut käinud linnas puudeturul ostmas ja ise rääkinud:
"Minu ostap kiik puud, minu ostap kuused, kased, lepad, männid ja kiik puud, aga mitte paukenpuud, mis isi pelep ja paugup."
Sellepääle ostnud ta koorma kuusepuid ja läinud rahulikult ära.
Teinekord tahtnud jälle seesamane juut puid osta. Kui ju mõnda koormat oli vaadanud, ütelnud ta:
"Minu ostap kill keik puud, aga nii kurati olep kiik paukenpuud."
Miks Tallinna iial valmis ei tohi saada
Igal sügisel tõuseb korra pimedal keskööl üks veike hall mehike Ülemiste järvest välja, läheb linna väravavahi juure ja küsib: "Kas linn juba valmis ehk kas on veel midagi ehitamist sääl?" Kuida nüüd suurtemates linnades ikka juhtub, et ehitamisetöödel palju puhkamist ei ole, vaid kui uusi hooneid ei ehitada, tuleb vanade kallal mitmes kohas kohendamist, lappimist ja teisiti säädmist nõnda palju,/et/ iialgi töövahet ei ole, kus kõik ammetimehed puhkasksivad. Aga kui ka vast juhtub, et kõik ehitusetöö lõppenud on, ommeti ei tohi seda järvevanakesele kuulutada. Sellepärast on kohtu poolt kindel käsk linna väravavahtidele antud halli vanakesele ta küsimise pääle vastust anda: "Linn ei ole veel kaugeltgi valmis. Sääl on palju ehitusi poolikul, nõnda et mõni hää aasta enne ära kulub, enne kui kõik tööd korrale saavad." Järvevanakene vangutab siis vihaselt pääd, pobiseb mõned arusaamata sõnad, pöörab kanna päält ümber ja läheb Ülemiste järve tagasi, kus ta alaline asupaik on. Peaks tema küsimise pääle kogemata vastuseks antama, et valmis, linnas enam midagi ehitamist ei ole, siis saaks selsamal tunnil Tallinnale ots tulema, sest et Ülemiste järv kõige veekoguga Laagna mäelt alla orgu langeks ja linna kõigega ära uputaks.
Kabeli ehitamine
Sellepärast, et Kadrina kirik väga kaugel ja inimestel halva tee aeg kirikus käimine raske olnud, lasknud üks Pahleni herra oma valla rahavle ühe kabeli oma kulu pääl üles ehitada. Kui uus pühakojakene valmis saanud, teinud herrale rasket muret, et kabelil kella ei olnud ja selle aja ei olnud kellavalajaid meie maal leida. Herra palunud sagedasti jumalat, et taevaisa omal viisil poolikut asja aitaks korrale säädida. Sääl tõusnud ühel päeval kange maru mere pääl möllama, mis ühe rikka kellaga koormatud laeva raske hädaohtu oli viinud.
Laevakippar olla suures hädas tõotanud, et tema tahta lähemale kirikule kaks kella kinkida, kui jumal neid eluga kaldale aitaks. Paari tunni pärast läks marutuul vaikema ja viga saanud laev jõudnud õnnelt Palmse randa, kus laeva parandud ja misläbi kabel kaks kena kella saanud.
J. Lepa
Vaskjala silla piiga
Ennemuiste läinud ühel ilusal ladusal suveõhtul üks vaga neitsi Vaskjala silla ligidale jõkke suplema. Taevas olnud selge, tuuleõhk pehme ja mahe ja lähemast lepikust kostnud imeilus ööpikulaul neitsikese kõrvu. Kuu tõusnud metsa tagant üles ja ta kiired musutanud tütarlapse kullakarva juukseid ja ilusat õrna nägu. Neitsikese süda olnud puhas ja ilma süüta nagu selge allikavesi, mis põhjani läbi paistab. Korraga tõusnud ta südame igatsus ja ta ei ole raatsinud enam silmi kuu päält ära tõsta. Sellepärast et ta vaga ja ilmasüüta olnud, armastanud kuu teda ja tõotanud tema salasoovid ja igatsused täita. Neitsil olnud tahtmine siit ilmast lahkuda ja üleval kuu juures elada, aga ta ei julgenud seda kuu käest paluda. Kuu aga tunnud tema mõtted ja soovid ära. Ladus suveõhtune tuuleõhk olnud jälle pehme ja vaikne. Ööbik laulnud lepikus ja kuu vaadanud Vaskjala silla jõe sügavusesse, aga mitte enam üksi, vaid temaga vaadanud ka õrn piiganäokene jõe sügavusesse ja jäänd ikka kuu külge nähtavale. Sääl kõrgel taeva laotusel elada piiga nüüd õnnes ja kullusese ja soovida, et kõik tütarlapsed niisuguseks õnneosalisteks saaks kui tema. Lahkelt vaatavad tema silmad sellepärast kõrgelt alla maa pääle ja kutsuda maapäälseid õdesid oma juure võõrsile, aga maa pääl ei leita ühtegi temasarnast karsket ja puhast ja sellepärast ei või ka keegi tema juurde minna. See kurvastada aga kuupiigakest väga, nii et ta oma näu ära pöörab ja musta liinikuga kinni katab. Aga ikka ei kaotada ta oma lootust, et ehk vahest edaspidi leitaks niisugune vaga, karsk, puhas ja ilmasüüta piiga, keda ta oma juurde võiks kutsuda oma õnnelisest elust osa võtma. Sellepärast pöörta ta aeg-ajalt oma silmad ilma liinikuta lahkeste naeratades maha, nagu sellel õnnelisel õhtul, kus ta esimest korda kuuga seltsis Vaskjala silla sügavusesse vaadanud. Aga ka kõige paremad ja puhtamad põrmulised piigad saavad eksima ja eksiteele langema, nii et ühtegi nii karsket ja vagat piigat ei leita, kes temale seltsiliseks võiks minna. See lugu teha vaga kuupiigakese südame nii kurvaks, nii et ta silmad uuesti maa päält ära pöörab ja jälle oma musta leinalinuku sisse katab.
Rahva suust J. Lepa.
Vanal ajal kõndinud kord Kristus Peipsi ranna ääres ja tahtnud üle järve teine poole kalda minna, aga maru mässanud seekord mis hirmus ja pannud järve laenetega möllama, nii et minejal võimatu seesuguse ajaga oli üle pääseda.
Seekord aga juhtunud Eesti kangelane Kalev Kristuse juurde ja kiidelnud isi: "Minu jalad on mitu korda sarnasest möllust läbi kõndinud, kui selleks luba annad, siis tahan sind läbi järve viia!"
See pääle vastas Kristus vaikseste: "Kui see tee sinule tuttav on, siis ole hää mees ja kanna mind teine poole Peipsi randa."
Kalev ei olnud ka selle vastu kade, tõstis Kristuse kukile ja sammus täie julgusega laenetesse. Aga seekord pani sorts Peipsi järve nii hirmsasti mühama, et Kalev iialgi sarnast möllu pole näinud, et ta küll enne mitu ja mitu korda on läbi käinud. Laened olid nii ütlemata ränka suured, et tihti need Kalevipoja üle pää virutasid ja surma sellega ähvardasid.
Kui ta ennast just arvas laenete võimu kätte surema, siis aimas ta järsku ja sai toibudes viimaks selgele mõistusele, et temale maru enam midagi paha ei saanud teha, sest ta tundis nüüd ära, et Kristus teda kindlal käel oma õlade pääl kandis ja teda tervelt ja kahjuta teisele kaldale üle viis.
Ann Laasmanni suust.
Kalamees
Üks väga hoolas noormees läks vara hommiku, juba enne koitu, Parika järvele kalapüügile. Paat lendas mehe vägeval sõimul laente harjal ja katsub isi hoolasasti kalu saada, kuid katse jääb ikka asjataks. Viimaks ei aidanud noorel mehel muud nõu kui kodusse minna, sest et tema meel nukker ja võrk tühi oli.
Aga näe imet, korraga valgendas veepind ja laente harjale ilmub noor ilus neiukene. Tal on juuksed päris kullast ja rind päris hõbedast, isi nii armas ja mahe kui laulja linnukene laanes. Ta teretab noortmeest ja laulab isi üht ilusat lauluviit, mis nooremehe kurbtuse kohe kus seda ja teist ära kaotas.
"Ära ehmata midagi, kallis noormees, jäe üsna julgeks, sest ma olen sinu kaitsja. Minu elamise koht on all järve põhjas, sääl on suur kuninglik loss, säält tõttan paraja palga eest mõnda usinat ja virka kalameest tasuma. Sinagi, noormees, tulid juba enne koitu kalu püüdma, aga sul pole õnne olnud ja pidid praegu nukra meelega jälle tühjalt kodusse tagasi minema. Et aga sina nii hoolas ja virk oled, siis säh, võta see kuldne karik ja kee, et küll palk väikene on, ole aga sellega rahul ja ole ikka veel nii varane ja usin."
Neiu rääkis ja kadus isi kui tina tuhka. Noormees ei saanud ühtegi hääd sõna temale tänuks ütelda.
Nii tasub ta tihti veel usinust ja jagab varandust nendele, kes hoolega ja virkusega püüavad.
Noor kalamees läks kullaga kodusse ja ostis oma koha päriseks ning raha jäi küllalt veel lastelastele järele.
Ann Laasmanni suust.
Kavalus
Ükskord elanud üks rikas mees ja vaene mees ligistikku. Rikkal mehel olnud üks ilus tütar ja vaesel mehel olnud ka üks priske poeg. Vaene mees tahtnud, et nende lapsed paari heidaks, aga rikas pole seda tahtnud. Lapsed ise tahtnud küll ka. Ükskord läinud rikas mees ja vaese mehe poeg põldusid mööda patseerima. Ajanud teised juttu ühest ja teisest. Viimaks tahtnud ka rikas mees piipu põlema panda. Noorel poisil aga pabeross põlenud ja kui nüüd rikas mees tikuga tuld tahtnud ülesse võtta, saal käskind poiss mehel tikutoosi tasku panda, et pole tarvis tikku raisata, saab ju siist paberossi otsastki tuld. Kui rikas mees seda kuulis, olli tal hea meel poisi tarkuse üle ja ta andiski viimaks oma tütre sellele naiseks. Poisil olli õnn tuletiku sees.
Põleja järv
Ühekorra läinud üks mees kalu püüdma ühe järve ääre, olnud teisel ju mitukümmend tükki neid ära püütud, tahtnud ka siis piipu põlema panna, pandnudki tule taelaga piibu pääle, tuul aga ajanud see taela tulega säält maha ja see kukkunud järve ja järv läinud põlema. Kohe hakanud mees põlevale järvele samblaid pääle pilduma.
Saanud ju ühe tulise osa ära kustutada, sääl tulnud samblakuningas hobuse ajades selle mehe poole ja tahtnud seda kinni võtta, aga see põgenud ära sood mööda ja samblakuningas pole teda kätte saanud.
Teisel päival läinud mees seda järve vaatama ja see olnud tuhaks ära põlenud. Nüüd teinud naised selle järve asemele kanepi maha. Kanep kasunud hirmus pikk ja jäme, olnud nii kange kasuga nagu keskmine kuusemets. Nüüd müinud see mees selle kanepimetsa ühele kuningale ära ja see teinud sest metsast enesele kõik sõakraami ja nüüd pole seda enam keegi jõudnud ära võita, vaid sest kuningast saanud kiige suurem riik maa ilma pääle.
Kõik vara härkaks.
Ühekorra elanud üks väga rikas mees. Kulda ja hõbedat olnud teisel kõik kohad täis. Ühekorra jäänud aga see mees haigeks ja surnud ära. Pole aga tema suremise aegu kedagi tuas olnud ja siis ei teadnud ka keegi, kuhu tema raha olli jäänud.
Ühekorra aga tulnud üks sant sinna majasse ja palunud öömaja, mida ka talle lubati, aga rehetuppa aetud teine magama. Kui sant aseme valmis olli teinud ja magama heitnud, siis kuulnud ta kesköö aegu ühte mürinat ja ta vaadanud sinnapoole, kust mürrin tulli, ja näinud nüüd sääl üht suurt härga seisvat. Kohe visanud sant oma särgi selle härja poole, et siis see ära kauks. Selle järele kadunud härg ära ja ka kõik see öö olnud vagane olek tuas.
Hommigu, kui sant üles tulli, olli tal ilmamaa ime ees, sest tema särgi all olli nii palju raha, et sant ja pererahvas kõik otsatu rikkaks said. Sest ajast kadunud sealt tuast mürrin ka ära, mida sääl enne ööseti tihti olli kuuldud.
Püha Jüri kutsikad
Teulised tulnud korra mõisast töölt, teiste seas olnud ka üks mees, kes kunagi kõrtsi minemata ei jätnud. Olnud teine tänagi kõrtsis. Õhtu olnud ju õige pime, kui see joodikas veel kodu poole tuigerdanud. Tee käinud läbi paksu metsa. Mees jõudnud sinna metsa, sääl olnud aga palju hunta ja huntidele antud ennemuiste taevast süia. Mees saanud just paraide selle söögi andmise ajas sinna metsa. Seekord antud hundele söögiks hanisi. Üks hani kukkunud just selle mehe vankri pära taha maha. Mees näinud seda ja ta võtnud selle hani ülesse. Kohe jooksnud üks hunt mehe taga ja kui see seisma ei jäänud, pööras ka hunt metsa ja kadus ära.
Mõne aja järele sai mees ühte kohta, kus mets õige pime olli. Sääl nägi ta tuld natukese maad enesest eemal paistvat. Kohe arvas mees, et ehk need on õitselised, ja ta läks sinna poole. Kui ta tulele õige ligi olli saanud, siis nägi ta omaks suureks ehmatuseks, et ilmatu palju hunta sääl olli tule ääres ja see tuli polnud keegi muu olnud kui Püha Jüri ise. Mees tahtnud küll ära põgeneda, aga hundid näinud tema ära ja need piiranud selle mehe sisse. Kohe küsinud nüüd Püha Jüri selle mehe käest, et misperast ta olli tema kutsika söögi ära võtnud. Küll vabandas mees, et ta selle teadmata olli ära võtnud, aga see ei aidanud midagi. Mees pidi kas iseenese hobuse ehk ühe künnihärja Püha Jürile lubama. Mees lubanud künnihärja. Nüüd pääsenud ta säält ära ja saanud kodu. Teisel hommikul, kui lauda juure vaatama minti, leiti härg kadunud. Mees aga ei läinud enam elades kõrtsi.
J. Kõrveli suust.
Vanasttüdrukust
Korra elanud üks vanatüdruk. Olnud teisel väga suur mehelemineki himu. Raha olnud ka sel palju. Üks poiss see lubanud teda küll siis ära võtta, kui ta oma raha selle kätte annab. Tüdruk aga ei lubanud raha enne anda kui laulatusele mineki pääl. Poisil olnud aga mõte teda ära petta ja võtmata jätta.
Kui laulatusele minek käes olli, küsis poiss ka enesele raha. Tüdruk aga ei lubanud enne anda, kui ära nad on laulatedud. Kui nad kiriku juure jõudsid, ei läinud poiss kirikusse, vaid ta pööranud ümbre ja tulli kodu. Tüdruk aga kisendanud: "Aastam, Aastam, tule ühes!" Pole teisel enesel hambaidki enam suus olnud. Aadam olnud poisi nimi, ja see läinud koju.
Viimaks läinud tüdruk ka ära kodu poole. Teel aga sõitnud saksad temast mööda ja nad kautanud rahakasti ära. Tüdruk saanud rahakastile manu, see aga olnud raske, pole teist mujale viia jõudnud kui tee ääre kraavi.
Saksad aga märganud, et rahakast ära kadunud. Nad läinud tagasi seda otsma. Näinud tüdrukud kraavis istuvad, küsinud selle käest: "Kas nägid siit kedagi mööda sõitvad ja rahakasti leidvad, või leidsid ehk ise?" - "Jah, jah, siis kui mina laulatuselt tullin, leidsin küll rahakasti," ütelnud tüdruk.
Saksad mõtelnud; "Et mine tea, kui palju aega sest ju võib mööda läinud, kui sina laulatuselt tullid!" Jätnud tüdruku rahu ja läinud ära. Tüdruk aga tassinud rahakasti kodu ja saanud veel rikkamaks kui enne.
Tondi raha
Ühekorra läinud üks mees ühest metsast läbi. Sääl kuulnud ta ühe kännu all raha kõlinat. Kohe hakanud mees säält kaevama ja ta saanud suure hulga raha säält kätte. Mees võtnud raha, kõik ajanud taskutesse ja pääle selle veel püksid jalast ja ka need raha kõik täis. Kodu poole minnes tulnud mehele aga üks must mees vastu ja küsinud: "Kuhu sa selle minu viimase varanduse viid?" Seda üteldes tõmmanud ta mehel püksid kiige rahaga käest ära, löönud selle veel paar korda ja nendega ja kadunud siis isegi ära.
Sest saani jäänud see mees ilma jalgadeta, kõndinud põlvede pääl ja kuni hauani kannatanud mees seda hirmsat nuhtlust.
Ühekorra käinud üks must katk maad mööda ümber. Kus kohas ta käinud, sääl olnud surnuid kõik kohad täis.
Ühekorra tulnud üks mees sinna külasse, kus must katk möllamas olnud. Ta palunud sinna öömaja, aga majarahvas ütelnud, et ei tohi võtta, ööse tuleb ehk must katk ja see tapab kõik ära. Mees aga ütelnud, et tema katku ei karda. Mees jäetud nüüd sinna öömajale.
Ööse maganud kõik tuas, võeras mees aga ahju pääl. Kesköö ajal läinud aga tua uks lahti ja üks must poisike astunud tuppa, olnud sel kepp käes ja sellega torganud ta igatühte, ise ütelnud:
"Küps," ja "Küps. "
Võerast meest ahju pääle torgates ütelnud ta aga:
"Toores!"
Kohe olnud ka võeras mees ahju päält maas ja visanud katkule raha kaela. Kohe hakkand katk uksest välja põgenema ja ta visanud ühe puukoorest toosi enesest ära. Kui nüüd hommik tulli, olnud kõik majas terved nagu ennegi. Katk aga kadunud säält maalt igaveste ära.
Ühekorra hakanud üks mees õunapuid istutama. Auku kaevates leidnud ta august ühe pisukese vanamehe, kel küünra suurune habe olli. See kohe vastu paluma: "Jätke see koht maad kaevamata, ma tasun su vaiva rikkalikult ära. Su põld õnnistab siis iga aasta, aga ära sa mind enam siia kiusama tule!"
Mees lubab ka oma sõna pidada ja ta ajas augu maaga kinni. Mehe põld õnnistanud ka sel aastal väga hästi. Ka teise aasta õnnistanud põld häste. Mees läinud aga ahneks, tahtnud, et see vanamees talle raha ka kasvataks. Läinud sinna augu juure, kaevanud selle lahti ja kohe tulnud ka see vanamees jälle sinna ja küsinud: "Mis sa ahnepäits veel minust tahad? Kas sa põllust küllalt ei saa, et sa minno jälle kiusama tullid." Seda üteldes löönud ta mehele kepiga sääri pitti ja ütelnud: "Kui mina kaon, siis kadugu ka see minu antud vara inimeste käest ära!" Kohe olnud ka vanamees ja see haud kadunud.
Kui peremees kodu läinud, leidnud ta ka oma aida tühja olevat. Vanamees olli andnud ja olli ka võtnud.
Virmaliseks käijad
Korra toodud ühte talusse rätssep, see maganud sääl esimese öö ära, kuulnud aga kesköö aegu üht kolinad. Ta pole sest suuremad midagi rahu saanud. Teise öö tahtnud ta näha, kes niisugust kolinad teeb. Ta vaadanud kasuka ääre alt välja, näinud et peremehel kimp piirge seljas ja ta võtnud ühest kausist putru. Tõusnud ka teine imekiirusega lendu, läinud lõhnaaugust välja ja kadunud vaataja silmist. Kohe olnud ka rätsepal nõu kausist katsuda. Sidunud aga vöö otsa pajasanga külge, kartnud et ehk muidu tõuseb lendu nagu peremeeski ja mine tea, kuhu ilma otsa lendab.
Kui ta aga kausist olli katsunud, tõusis ta kohe lendu, tõmbas paja keeva veega müüri seest välja ja lendas kohe kaugele põhja poole. Kui ta sinna olli saanud, kus taevaalune kiigesugust valgustustest täidetud olli, sääl puutus ta mõne teise külge oma veekatlaga, läinud ka vett katlast maha. See aga ei teinud kellegile kurja kurja, ehk ta küll nii sama keev olli kui siis, kui rätsep temaga sõitu algas.
Seesugune sõit kestnud aga veidikese aega, siis hakand sõitjaid vähemaks jääma kunni ka meie katlaga mees jälle kodu tulnud. Katal läinud jälle iseenesest müüri sisse ja see öösene sõit olnud ka rätsepal teada nüüd.
Jaan Sikka suust.
Haldjas nuatupes
Korra tulnud mees mõisast teult. Olnud aga taevas kõik ümberringi paksus pilves ja piksevihm olnud oodata. Hakandki piksevihma sadama ja välko lööma. Mees rühkinud rutuste kodu poole. Äkki aga näinud ta, et üks puutõrdu moodi kogu tulnud vastu, see jäänud aga ikka vähemaks ja vähemaks, kunni mehe juure saades olnud ta õige veike ja palunud, et mees teda kurja vaenlase käest ära pästaks. Mees küsinud ka: "Kes sul siis see vaenlane on?"
"Kes muu kui pikker kostnud teine.
See olnud haldjas. Mees tõmmand nua tupest välja ja käskind sel sinna nuatuppe minna. See läinudki. Mees pannud aga tupe kõige haldjaga tasku ja läinud kodu poole jälle. Kui ta kodu saanud, siis olli ka vihm üle läinud. Mees aga unustanud selle veikese mehe nuatupega tasku ja pole teisel enne meeles olnud kui teisel päival. Siis lasknud välja. Kui haldjas välja saanud ütelnud haldjas: "Mis sa kodu tulles minu oma taskusse jätsid, selle eest ei saa sa midagi." Kadunud isegi teine ära.
J. Sikka suust.
Libahundiks käijad
Korra olnud ühel peremehel kaks sulast. Peremees andnud sulasile iga päev värsked liha süia. Sulasil saanud siis liha viljand. Arvanud teised, et see õige pole, et iga päev neil värske liha süia.
Korra õhtuselajal vahtind teine sulane salajalt järgi, kust peremees selle päiva jau liha toob, kas aidast või muialt. Näinud, et peremees paneb hundinaha enese ümber ja kohe olli ta valmis hunt. Kargand uksest välja ja kadunud ära. Varsti aga tulnud ta verise lambaga tagasi. Võtnud siis hundinaha seljast ära ja pandnud selle leivaküna ala nurka varjule. Nüüd olli sulastel teada, kust peremees selle liha sai, mis ta sulastele süia andis. Sulased pole sest päivast enam liha süia tahtnud, vaid neil olnud ka himu proovida seda imelist hundinahka oma ümber.
Korra saanud ka teine sulane söögi ajal hundinaha leivaküna alt välja tuua. Kui sulased pääle söögi härgadega kündma läksid, katsus teine kohe seda imenahka selga ajada. Vaevalt olli ta aga naha selga saanud, kui ta valmis hunt olli ja kohe küüni härjale külge kargab ja selle ära murdis. Peremees, kes aga kodust asjalugu olli näinud, jooksis kohe sinna ja saanud siis veel teisegi härja ära pästa, teise aga söönud hunt ära. Selle pahanduse pääle teinud peremees sulased lahti.
Kirjutatud Koristal 15. septembril 96.
Näkk
Korra jäänud heinalised ööseks ühe jõe ääre. Olnud ju kõigi kõhud täis söönud ja ütelnud: "Kurat võtku kõhtu, et ta täis ei saa." Kohe hakanud ka üks libe tükk poisil põues ennast liigutama. Olnud see liigutaja niisugune nagu toores elaja maks või kops.
Kui sulane seda tundnud, ütelnud teine veel: "Ei tea, mis kuradi pulst mul põues on?" Kohe vajunud ka see libe tükk põues ikka allapoole ja allapoole kuni püksisäärtest välja. Kasvanud teine siis ruttu heinasaadu suuruseks ja vajunud jõkke. Sellega ühes kadunud ka see vanduja sulane nagu tina tuhka.
Korra püüdnud kalamehed jõest jälle kalu. Jõe kaldal kasvanud tihedad põõsad. Äkki kõlanud nende põõsaste taga imelik lauluhääl. Kohe läinud kalamehed kõik vahtima, et kes laulab. Näinud teised, et üks valgis riietes neiu sääl juuksid sugenud. Üks kalamees tahtnud seda kinni minna võtta, aga nagu linnu kiirusega põgenenud see neiu ära ja kadunud jõkke. Sest saadik aga kutsutakse seda niitu Näkiniiduks.
J. Rootslase suust.
Muiste kuultud selle mäe all tasast oigamist. Rahvas räägib, et see on sõaaegne varandus, kes raske vande all ägab. Ühekorra kästud ühel mehel ööse unes seda varandust ära päästma minna, aga selle tõutusega, et taha ei vaata. Mees läinud ka, näinud lõpmata kulda ja hõbed sääl augusuu pääl hiilgamas. Mees kuulnud aga äkist sammusi enese taga, vaadanud üle õla natuke tagasi. Korraga kadunud aga kõik kuld ära ja üks löönud mehele sääreluude pääle. Sestsaadik jäänud see mees ka ilma jaluta.
Kui perenaisel vasikas lauta sündis, siis läks perenaine ja toppis selle/le/ heinu ja jooki suhu, ise aga sõnus: "Suure lõõriga sööma ja laia lõõriga jooma." Selle pääle pidi hästi hea sööja ja jooja see vasikas olema.
Tondid
Ühekorra läinud üks talusulane mõisalt töölt kodu, olnud teine kahe hobusega. Tee käinud läbi ühe suure metsa. Kui poiss sinna metsa olli jõudnud, nägi ta kahte musta meest oma ees tee pääl seisvat. Kui ta nende kohta sai, käsksid need tal hobusid kinni pidada ja neid Lori kõrtsi juure viia. Sulane ei teadnud aga sinna õiget teed ja tee olnud ka väga porine.
Nüüd käsknud teine neist mehel läbi sõrmede vahtida. Sulnae vaadanud ka läbi tondi sõrmede, näinud - ilus suur kruusaga tasutud maantee käinud sinna Lori kõrtsi juure. Lubanud ka teised sulasele sinna viimise eest head maksu. Sulane see siis käskind neil vankrisse istu ja ta hakand sinnapoole minema. Aga küll tulnud neile läbi metsa minnes palju hunta igalt poolt ümber. Aga siiski pääsnud nad huntide käest.
Kui nad nüüd Lori kõrtsi juure said, andsid sulasele käpuga puulehtesi ja käsksid tultud teed mööda tagasi sõita ja ka seda maksu mitte enne vaadata kui kodus. Sulane lubas nii teha ja sõitis tagasi.
Teel tulli aga teisel kange himu antud maksu vaadata. Vaadanudki, olnud need paljad puulehed ja muud midagi. Sulane visanud need maha. Teisel hommikul teule minnes saanud ta sinna kohta, kus ta need lehed maha olli visand. Ollid need nüüd selgeks kuldrahaks saanud. Poiss sai viimaks rikkaks meheks.
J. Kõrveli suust.
Näguli päevad
"Oi, neid nägulipäevi, mis mina omas elus olen mööda saatnud: olen sõrme mitu korda ära leigand ja mõnda muud valu tundnud!" Nõnda räägib üks külamats teisele.
"See ei ole veel midagi," kostnud teine. "Vaat mina olen sääse käest sada korda hammustada saanud ja olen siiski elus veel!"
isa õpetus
Üks isa kinkinud omale pojale ühe hobuse, ütelnud ise veel nõnda: "Kui paha ilm on, siis ära sa jalutama mingu; kui hea ilm, siis mine jala; ja kui sa hobusega sõidad, ära sa vasta mäge mineku pääl istu, sest siis on hobusel raske. Kui sa jälle peri mäge alla tuled, siis on isegi kerge kõndida, võid jälle maas jooksta, hobune lõhub ka sinu siis tükkis vankriga ära!" - "No kuna siis ma võin vankri pääl istu?" küsis poeg. "No ikka siis, kui hobust söödad," oli isa vastus.
Korra sõitnud laevamehed merd mööda, ilm olnud vagane ja laev tulnud väga tasakeisi. Korraga hüitud: "Hoidke laev paremat kätt!" Laevamehed vaadanuvad, aga ei ole kedagi näinuvad, läinuvad jälle edasi.
Siis hüütud teist korda, et hoidke laev paremat kätt, kaupmees Koek Jaan tuleb. Ja jälle vaadanuvad laevamehed, aga ei ole midagi näinuvad.
Siis hüütud kolmat korda nõnda kõvaste, et laevamehed ära ehmatanuvad. Siis käänuvad nemad paremale poole ja nendest sõitnud suur tõld mööda, hobused ees, kutsar pukis ja saks peal. Kui laevamehed linna saanuvad, olnud tõeste seal kaupmees Koek Jaan ära surnud just tol samal ajal.
Otepää kiriku kõrtsi vastu olnud üks pajupõõsas ja selle põesa all olnud vanapoisi rahakatel. Seda katelt näidatud unel kõrtsimehele ja kästud välja kaevata. Mees läinud öösi rahakatelt välja kaevama vennaga. Tunnud küll, et olnud rahakatal sääl, aga kätte ei saa.
Viimaks juhatatud temale seda pühapäeval jutluse ajal ära tuua. Mees läinud pühapäeval ja kaevanud katla välja ja toonud kodu. Aga öösi ei ole vanapoiss meest rahule jätnud, et anna aga katel tagasi, sest see on tema. Mees ei ole annud ja vanapoiss lubanud meest peksa. Mees läinud targa juurde ja palunud nõu. Tark õpetanud, et tema peab panema peeru/le/ kooleriided selga ja kübar päha, ja selle keset tuba panema.
Mees teinud nõnda ja vanapoiss tulnud ja löönud peerukoonla kolm tugevat hoopi raudkepiga. Aga pääle selle jäänud ka mees haigeks ja surnud ära, selle et tema oli tõise raha võtnud, mis teisele juhatatud oli. Kui noid hoopa oli löönud, isis ütelnud: "Vai varastama, vai varastama, vai varastama!" Ja tema ei ole ka seda raha pruuki saanud.
Kui puud sügise kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.
Kui puud sügise varatselt lehed maha lasevad, siis läheb lumi kevadel varemalt maast ära.
Rahakatel Soigu järves
Illusti valdas Soigu järve alla muiste sõja ajal suur hulk raha katlaga põhja lastud selle mõttega, et kui elusse jääb, siis ise välja võtta ehk kui keegi peitjatest enam elusse ei jää, siis ei pea ka keegi võeras ega vaenlane seda raha pärima. Tõutuse sõnad ööldud rahakatelt põhja lastes, et kui meid enam ei ole, siis selle võera loomad saavad kõik huntidele sel korral roaks, kes seda raha välja võtmas on.
Eks Illuste mehed pidanud seltsis nõu rahakatelt välja võtta. Nõu saanud teuks. Selleks piiranud tüki maad ajaga ümber, ajanud kõik elajad sisse ja pannud hulga karjatseid aja ümber valvama, et hundid kallale ei saa tulla.
Olnud sellega valmis, siis hakanud mehed rahakatelt välja võtma. Katel olnud veest välja saamas, kui korraga arutu palju hunta olla murdus tulnud ja karjatsete keelust hoolimata üle aja loomade sekka läinud. Ei tea, kust neid nii palju kokku tulnud. Mehed ehmatanud sellest ära ja rahakatel läinud käest põhja, kus ta veel praegu seista. Olnud rahakatel põhjas, olnud ka hundid kadunud.
Kui tuapõrandal puuraasukesed, peerupilpad, vitsaraad ehk n.e. nõndamoodi ristastikku on läinud, et selge rist nendest välja paistab, siis tuleb ses majas varsti surma oodata. See märk on seda kindlam, kui niisugune rist juhtub veel lapsekätki all olema, see laps sureb ilma tingimata.
Kui sinu lapsel mõni liige põrutud ehk nikastud on, siis loe haige koha peale järgmisi sõnu:
"Harakale haigus,
varesele valu,
musta linnule muud tõved
ja meie Manni käsi terveks!"
Kui sulle puutundhaigus ehk maa-alused ajavad, siis võta maast üks kott kartuhvlid ülesse, keeda neid paja sees ilma pesemata kõige mullaga, vala vesi pealt ära ja pese siis selle veega haiget kohta ja see paraneb kohe.
Ühes peres olid laisad naesterahvad, kes millalgi tuba ei viitsinud koristada. Korra tuli senna peresse köstriisand sisse. Köstert nähes tõmmasid tütred kärmeste luuaga kesktua puhtaks, ümber ääre jätsid aga prügiseks. Köster astus sisse, teretas ja istus maha. Perenaene küsima:
"Noh, mis uudist kuulda, isand?"
Köster ümber vaadates vastu:
"Ei tea ühtigi. Taevas on ümberringi nõnda pilves, aga keskelt on selge!"
Kui keegi sind ehk sinu last imestab, siis lausu talle:
"Imesta itse ja musta kassi prussi!"
Kui keegi sinu priskust, suurust ehk n.e. imestab, siis ütle nõnda umbes:
"Siis olin veel priskem, kui sa ei näinud."
Kui keegi sind üleüldse imestab, siis anna talle niisugust kohta lakkuda, mida keegi ei laku.
Kui sa rahapada nääd sinise tulukesega põlemas, siis mine ligi, viska üks asi senna sisse, kõige parem taskunuga, ja tule kärmest ära, ilma et kordagi tagasi vaataks. Teine pääv mine aga korja kulla ära.
Vandumise karistus
Kord olnud üks karjapoiss, kes hirmsasti vandunud, iga päev mitu tuhat kuratid ütelnud. Ühel päeval vandund poiss jälle koletal kombel. Korraga aga tulnud metsast suur sarviline mees välja. Poiss pistnud kodu poole jooksma, aga mõne sammuga olnud sarvik tema kannul, võtnud poisil karvust kinni, viinud poisi metsa ühte kohta, kus pole pimedus valitsenud. Siin põlenud sinine tuli. Kiskunud poisil riided seljast maha, kõrvetanud ihu tulega üle, ütelnud siis ise:
"Sinu, padakonna, perast pidin ma Hiiumaalt mõisaherra pulmast ära tulema." Riputanud veel pääle selle poisi jalgupidi puu otsa, kus ta kolm päeva olnud, kuni kodust otsima tuldud ja leitud. Sestsaadik pole poiss ei iialgi kurja sõna mäletanud. Pidanud ka seda mehepõlves meeles.
Võnnust E. Rootslane.
Murueide tütred
Kord läinud üks noor kütt maikuu esimasel õhtal metsa. Juhtunud ühe ilusa lagendiku pääle, aga omaks imestuseks näinud ta lagendikul hulga neiusid tantsivat. Aga kui imelikult. Pole jalgadega maa külge puutunud, vaid lausa õhus heljunud nad. Üks olnud suurem kui tõised. See olnud nagu valitsejanna nende seas. Viimaks võtnud kütt julgust ja ütelnud:
"Võtke ka mind eneste sekka."
"See on võimata," ütelnud suurem piiga, "sina oled surelik, patune inimene, aga meie oleme pühad suremata murueide tütred."
Aga rääginud piiga edasi:
"Et sina oled meid juhtunud nägema, tahan selle mälestuseks sinule ühe sõrmuse anda. Nii kaua, kui sa seda kannad, ei saa ilmamured sinu elurõõmu mitte rikkuma."
Tõmbanud sõrmukse, andnud nooremehele kätte, selle pääle aga hakanud nad ise ikka kõrgemale tõusma ja silmist ära kaduma, viimaks kadund tõised ära, aga sõrmuse kinkija paistnud veel. Noormees vaatanud hommikuni, siis olnud neiu asemel ainult Ehatäht näha.
Ots.
J. Rootslane Võnnust.
Muinasjutud
Korjanud A. Kuldsaar Sörve säerel
Vana Jaak ja tema ristipoeg
Ühes talus elanud üks nöid nimega Jaak. See olnud rahval maa päältseks jumalaks. Keik kartnud teda. Ükski ei tohtinud kudagimoodi temasse puutuda, ei sönaga, ega teuga. Nönda elanud vana nöid öige önneliku elu. Et aga ta'al üksainuke ristipoeg olnud, seepärast olnud see vanakesele väga armas, nönda, et ta kõik uma vara ristipojaga ära jäganud. Vanake jäenud haigeks, suikunud juba mitu nädalid raskes töbevoodis, kus ristipoeg teda raavitsenud. Jaagul olnud aastaid ka juba heaste seljas, nönda et haigus teda ikka rohkem surma kui elu poole vädanud.
Ühel päeval, kui poiss jälle vanakese juure tulnud, ütelnud haige:
"Noh, armas ristipoeg, mina pean nüüd küll varsi surema ja nõnda sind ilma abita seia ilma maha jätma. Aga mis teha. Enesega ühes ei vöi ma sind viia. Aga nii palju vöin ma küll, kui sul iial hädaaeg on, palu mind, ma olen ikka valmis sind aitama."
Säel öpetanud ta veel poisile oma möned nöiakuntsidest ja surnud siis ära. Poiss matnud vanakese ausaste maha ja jäend vanast järele jäenud koha umanikuks, kus ta hulga aega häästi elanud.
Kord antud möisahärra poolt käsk välja, et igaüks taluperemees peab oma hobusega tulema ja möisa vilja linna viima minema, kus ka meiest tuntud noormees olnud. Igaühel olnud suur koorm ja tee olnud ka väga vaevaline. Noore mehe hobune väsinud teel ära ja pole enam jäksanud edasi minna. Teised sõitnud kõik temast mööda ja jätnud teda üksinda taha tulema. Poiss ennast üksi, ilma kõige abita nähes, öhkanud suures ahastuses:
"Oh, peaks nüüd ristipapa teadma, kui suures ahastuses mina olen!"
Vaevalt saanud poiss need öhked löpule, kui korraga puud kahisema hakanud ja poiss omaks suureks röömuks näeb ristiisa uma poole tulevat. Ta oli suure röömuga tahtnud vanakese ümber kaela hakata, aga saanud veel öigel ajal peatama, seda meelde tuletades, et vanake juba möned hääd aastad hauas oli hinganud. Vana tulnud poisi juure ja küsiud kohe:
"Noh, poeg, mis sul viga on, et nii mureliku näuga oled?"
Poiss seletanud oma önnetuse vanakesele köik ära. Vana-Jaak kuulnud poisi halisemist ja kui see oli oma juttu löpetanud, ütelnud ta:
"Pole häda ühtid. Küla'p ma juba sind teele aitan."
Ning läinud poisi juurest ära. Vähe aja pärast tuleb ta tagasi, suur tubli vankriratas ölal, paneb see poisi katkise ratta asemele, istub vankrile, käsib poisi sedasama teha, vötab ohjad kätte ja paneb minema nönda, mis suits taga. Poiss imetlenud köige rohkem selle üle, et tema vana hobune korraga nii tuliseks oli läinud. Nönda kihutand vanamees tuule kiirusega edasi, ilma et poisiga sönakest oleks räekinud. Teed, kus nad söitnud, näitnud poisile ka tundmata olevat. Metsadest ja rabadest läbi tormates jõudnud nad viimaks suure aitade ja keldri moodi majakogude ette. Siin alles pidanud Vana-Jaak hobuse kinni, astunud ilma katmata vankrist maha, sidunud hobuse kinni, käskinud poisi tasa olla ning läinud ise körvale vaatama, kas raha on. Tagasi tulles ütlenud ta poisile:
"Noh, nüüd lähme vaatma, kui palju kunningal seda va rahapuru on."
Need sönad ajanud poisi vähe kohmetama. Vana oli seda märganud, käskinud poissi julge olla ja ei midagi karta, sest kartus ei aidata säärastes kohtades midagi. Jaak hakanud ees minema ja käskinud poissi oma järele tulla. Nad jöudnud suure raudvärava ette. Vana pomisenud arusaatmata sönu omale habemese. Kövaste lukustatud raudvärav läind iseenesest lahti. Önneks maganud ka vahid. Nönda tulnud nad ilma tülita rahaaida ukse ette, mis jälle iseenesest lahti läinud. Veel mitmest uksest läbi minnes, mis köik iseenesest lahti olid läinud, jöudnud nad viimaks rahakambri. Siin olnud arvamata suured rahakujad ja kastid kulda ja höbedat täis, nõnda et poisil üsna jälestud peale tulnud. Vana-Jaak ajanud köik kotid raha täis ning päele kotide veel köik kurruvahed. Poisi vestitaskud olnud veel tühjad. Et aga küinal, mis nad kaasa olid vötnud, ära löppes, puhunud Vana-Jaak oma suust tuld välja. Nüüd näinud poiss läbi tule, et vanal hirmus pitkad raudhambad suus olnud. Ta karjunud hirmuga:
"Oh jumal, mis näuliseks nüid mu ristiisa on jäend!"
Neid sõnu öeldes kuulnud poiss paukumist ja korraga leidnud ennast aina üksi pimedas kambris. Vähe aja pärast, kui ehmatusest oli vähe toibunud, hakanud ta kätega ust otsima. Viimaks suure krabmimisega leidnud ta ometi ukse, aga omaks suureks ehmatuseks olnud see lukkus. Poiss mötlenus:
"Mis nüüd teha! Karjuda ja abi hüida ei aita, peab ete rahulikult homikut ootma, ju siis näeb, mis saab."
Hirmuga oodatud homik jöudnud kätte. Keldriuks keeratud lahti ning vaht astunud sisse ja leidnud omaks ehmatuseks varga eest. Tarinud sealt poisi kraedpidi kinni ning viinud hoovi pääle, kus teda vastutamise alla oli vöetud. Poiss seletanud ja räekinud köik, kudas ta keldri oli saanud, aga tema vabandust pole keegi tähele pannud. Ei jäenud muud otsuseks, kui poiss pidi saama völla tömmetud.
Nimetud aeg jöudnud kätte. Viimases hädas öhkanud pois veel: "Oh, ristiisa, kus on nüid köik sinu lubamine, et mind nönda häda sisse saatsid!?"
Sääl kuuldud korraga kanget tuulekohinat ja mürinat. Rahvas hakanud köik kohkudes ümber vaatma, mis kange torm see peaks olema. Sel vaheajal ilmunud Vana-Jaak jälle ristipoja juure, hakanud poisist kinni ning viinud ta teiste seast ära, ilma et ükski seda oleks näinud. Tee peal hakanud vana poissi noomima, üteldes:
"Sina, va lollpää, oled ikka veel nii kartlik ja mötled niisuguseid tühja möteid, mis mina mitte sallida ei vöi. Vaata, ole edespidi targem, siis vöin ma sind ikka aidata."
Poiss oli seda ka lubanud ning pidanud ka söna. Ja Vana-Jaak käinud veel mitu korda ristipojale häda ajal abiks.
Minna Kivisaare suust Sörves.
Kaarma mehe önnis surm
Kord läinud Kaarma mees oma naesega tülise. Mees läinud metsa ja poonud seal ennast ära. Naesele tuuakse seda aru. Ta nutab ja sönub: "Ta, va önnis, pole seda enne teinud, et ta ennast üles poob!"
Kuntsid
Kus jöululaupäeva öösel kella 12 ajal kolm haavapuu halgu vötad ja need üksi, ilma teisteta ahjust pölema paned üksteise körva, siis pidada nägema, kas sel aastal abielusse astud vöi ära sured, järele jäenud sütest. Kui surnukerst näha olla, siis surra ära. Kui aga inimese kuju on, siis astuda abielusse.
Kui tüdrukud mehele ei saa, siis tuleb saunaukse alt kolm laastu leigata, neid kolm kord läbi loogarönga tömmata ja siis kolme koltri ölle sees keeta ja seda ölut siis tüdrukutele juua anda. Siis saaja tüdrukud kohe mehele. Kui aga tahab, et tüdrukud mitte mehele ei saaks, siis tuleb neid kolm kord vana saunavihaga lüia.
Kui tahetakse, et neiud ilusad ja prisked on, siis antakse neile kolm tilka rotiverd kolme seltsi rasvaga praegud kartuhvlikookis. Kolmel neljapäeva öhtul pärast päeva sisse anda.
Kui unes päikest näed, tähendada tulekahju. Kui kuud näed, siis värdjalapsi - seal, kus kuud näed olevat.
Kui äkine haigus on, siis tuleb kolme veevlitiku suitsu ninase lasta, siis saaja terveks.
Kui kilkidest tahad lahti saaja, siis pead ühe hinges kilgi vötma ja vana kuu neljapäeval ristteede arude peale viima, mis kahe kiriku juure viivad, ja seal lahti laskma. Siis kaduda kilgid majast ära.
Kui silmad saunast haigeks jäevad, siis pead saunast sammalt vötma ja sellega silmi suitsetama. Siis saaja silmad terveks.
Äkine haigus
Äkine haigus piab teise kurja inimese töö olema, mis teisele saadetakse. Seda saadetakse mitmet moodi: 1) raudkivi päält, 2) maamulla päält ja 3) väravalaudade vahelt.
Mis raudkivi päält saadetakse, on nõnda kange, et võtab kohe looma, kellele ta saadetakse, ära. Kui loom üles leigatakse, siis näikse sealt kohast, kust ta läbi läinud, on liha sinine ja mäda olevat. Siis on kohe aru käes, et äkine on looma ära võtnud.
Maamulla päält on saatus kergem kui raudkivi päält, aga siiski võtab ta looma hinge seest ära. Olgu siis küll, kui talle kohe appi saad ja vastast leiad.
Väravalaudade vahelt saadetud äkine on kõige kergem. Ta ei võta mitte nii järsku ära, vaid vaevab ainult looma, misläbi ta lahjaks ja inetumaks jäeb. Ja kui sa mitte toherdama ei hakka ehk arsti ei otsi, siis pärib ta ka pitka aja pääle looma ära. Sia ja inimese elu ei võta ta mitte, vaid ainult vaevab neid kangest, mõnikord ka paar päivi.
Kes äkist oskab saata kellegiga ehk kellegi pääle pahandab, siis on kohe äkine teise loomade kallal. Kui aga vihaalusel loomi ei ole, siis saadab ta kohe inimese enese kallale.
Nimetud haigusele saab järgmiselt abi pruugitud. Kui loom haige on, siis lastakse talle püssirohusuitsu, antakse ka tihti püssirohtu rõõsa piimaga sisse. Veristakse. Mis järgmisest tehakse: Leigatakse haige looma kõrva ehk saba sisse nuahaav, lastakse seal kolm tilka verd ja antakse kas leivatükiga ehk rõõsa piimaga loomale sisse. Tuakse põhja poolt katuse küljest samlaid, õuevärava alt mulda, leigatakse vanu luuatükka ehk katukse räästast õlgi ja suitsetakse nendega.
Inimesel, kui tunda on, et häkine pääle tuleb, siis imegu vassaku käe nimetisesõrme otsa kolm korda. Lastagu tõrva suitsu. Toogu ukse läve alt mulda, tua pühkmeid ja suitsetagu nendega.
Keegi mees täädis tõendada, et haiguse võis haigusesaatjale tagasi saata, kui ta aga oma ema venna (Arilase Mardi) käest õpetud sõnu pruukis, mida praegus kirjutamata jätan. Nimetud haigus kutsutakse ka mõnes kohas rabanduseks.
Kui painajaks käija omad painajasõnad on ära lugenud, siis võib ta silmapilkmise ajaga sinna minna, kuhu ta soovib, olgu kas naabri peresse ehk Peterburgi - ühepaljudust aega läheb seejuures tarvis. Sest pole midagi, olgu tee reis pitk ehk lühike. Niisugusest august võib läbi pugeda, kust kõige vähem liige läbi mahub minema. Säält kohast, kust oled välja läinud, sinna kohta piad tagasi jälle tulema, enne kui ennast inimeseks teed.
Abinõusid painaja vastu
Painaja sedaviisi kätte saada ja inimeseks moondada, 1) kui niisugune tark juhtub sääl olema, kes need sõnad mõistab ja ta kinni võtab.
Toodagu metsast pajupuuvõsasi ja pandagu ahju leibade pääle, kui leivad ahjus küpsevad. Pärast võetagu leibadega seltsis asjust välja ja pandagu see vitsakimp selle sängi alla, kelle pääl painaja käib. Kui nüüd painaja tuleb ja inimene ta all unistama hakkab, siis võetagu vitsakimp sängi alt ära ja peksku seda, kelle pääl painaja on. Siis ei tunda see inimene valu sugugi, kelle pääl painaja on, vaid painaja hakkab pääl kisendama. Siis võid kohe häälest ära tunda, kes painajaks on.
Ka sedamoodi otsiti painaja vastu abi, kui see, kellel painaja pääl käis, selle inimese nime nimetas, keda ta arvas painajaks käivat, ja ütles:
"N.N., miks sa mind vaevad?"
Juhtus ta parajaste selle nime nimetama, siis kadus painaja ära. Ei juhtunud ta selle nime nimetama, vaid nimetas ühe võera nime, kes mitte painajaks ta pääl pole käinud, siis hakkas painaja teda veel hirmsamine vaevama.
Aastal 1884 laskis üks mees veel püssiga painajat, aga võib olla, et mitte pihta ei trehvanud. Hakkas painaja veel hullemine oma tükka tegema.
Mõni kord saadi hobuste ehk lehmalaudst painaja kassi näul kätte ja hakati seda piinama ja vaevama. Küll kõrvetati ja tehti tükka ja öeldi:
"Tunnista üles, kes sa oled!"
Aga, et kassil kedagi tunnistada ei olnud, siis põletati ta silmanägu ära ja saadeti uksest välja. Hommikul läheb kassi peremees õue, sääl tuleb ta va hiirekuningas talle vastu, karjub:
"Parrau ja parrnäuu!"
Peremees vaatab, kassi silmanägu kõik tulega ära kõrvetud.
"Lõhnamees on täna ööse Türgi sõas olnud," ütleb peremees. "Ingelandi suuretüki pombid on ta näu ära põletanud!"
Hiljemine luurasid selle pererahvas järele, kas piaks kellegi inimesel palges põlenud märki olema. Siis saaks aru kätte, kes neil loomade pääl painajaks on käinud.
Ühel noorel mehel käis painaja pääl. Kui aga noormees viidi, kadus painaja ära tükiks ajaks. Aga kui ta soldatist kodusse kirjutas, siis tuli painaja uueste ja hakkas teda vaevama.
Puuki võib järgmisel viisil kammitsasse panna. Võta puugipaska ja pane lepapuu sisse, kust sa piad südame enne välja keerama. Siis pane mõlemisse otsa puutopid ja viska tulesse. Siis jääda see, kes puugiks on käinud, ummuksetõbese ja ei päästa enne lahti, kui ta on selle käest, kes talle see tõbe on teinud, kas tükikese leiba ehk tilga ehk olgu mis tahta saanud. Kui see, kes puugipaska on tulesse visanud, talle midagi ei anna, siis pidada puugiks käija inimene oma elu lõpetama.
Hall- ehk külmtõbi kutsutakse Saaremaal viluhaigus. Selle vastu pruugitakse pilvetükkisi, mida kange rahesadu piab pilvede küljest maha peksma. Neid pilvetükka antakse haigele sisse, siis piab haigus ära lahkuma.
Tuulepöörjad
Vanad meremehed, kellel meresõit igapäävaseks asjaks oli, pidid ka katsuma, kudas tuult omale selle kohale seada, et parem sõita oleks. Selle tarvis käisivad Kihelkonna ja Sõrve mehed surnuaedades ristisi pöörmas, et tuul neile taha pööraks, kui tarvis kusagile sõita oli. Muist otsisivad metsas niisugused puud ja sidusivad latvapidi kokku, siis pööris tuul jälle soovitud kohale.
Kord oli Ruhnu mees oma laevaga Sõrve ääres. Nüüd oli tal tuul vastu, kus tal tarvis oli Riiga sõita. Mehel ei aitanud muu nõu, kui läks metsa, sidus sääl kaks kaske latvapidi kokku ja ütles ise ühe Sõrve mehele:
"Kui ma pidas Riigas saama, siis pidas sa need puud lahti päästma."
Ruhnlane läks laeva peale, tõstis purju ja sõit läks edasi. Sõrve mees arvas juba teda Riiga saavat ja päästis kased lahti.
Ruhnlane ei olnud veel mitte Riiga saanud, vaid alles pooles tees Riia ja Sõrve vahel, kui sõrulane kased oli lahti päästnud. Niipea, kui sõrulane oli kased lahti päästnud, pööris tuul ruhnlasele vastu. Nüüd tuli ta nõnda, et sinine suits taga Sõrve ääre tagasi. Siis taples ta sõrulasega:
"Miks sa pidas enne lahti päästma, kui ma Riigas saama? Sa pidas umbest siis lahti laskma, kui ma Riigas saama!"
Siis läks mees uueste metsa ja sidus puud jälle latvapidi kokku ja kinnitas sõrulase kõvaste ära, et enne lahti ei laseks, kui ta Riiga jõuab. Sõrulane andis ka pitka aja enne, kui lahti päästis. Siis ei ole teda enam näha tagasi tulevat. Arvata oli, et ta oli juba Riiga jõudnud.
Matsapääv (madisepääv 24mal veebruaril)
Sel pääval ei tooda mitte heinu ega puid, sest siis pidada palju ussisi sel aastal majade juure tulema.
(Unenäud)
Päikest nägema tähendab tulekahju.
(Unenäud)
Kuu ja lähker tähendavad värdjalast.
(Unenäud)
Palkisi vedama tähendab surnukeha vedamist.
(Unenäud)
Maa kündmine, kaevamine, tua pühkimine, laudade saagimine ja hööveldamine tähendab sugulaste suremist.
Kui lapsel hambad suust ära tulevad, siis piab laps selle hamba, mis suust ära tulnud, ahju pääle viskama ja ise hüüdma:
"Kilk, kilk, säh ma annan sulle konthamba, anna sa mulle raudhammas!"
Siis pidada uued hambad tugevad ja kõvad olema.
Võid ja piima ühtlasi süüa ei tohi mitte, sest siis pidada koor mitte kokku võiks minema, et sa küll teda peksad ja sääljuures loed:
"Kokku, kokku koorekene,
kokku koera õnne pääle,
vaeselapse vara pääle,
laugi lehma lüpsi pääle."
Linnupete
Kui kevadel linnud võeralt maalt tagasi tulevad, siis petvad nad inimesi ära, kes aga neile ette juhtub. Linnupetmine piab väga kardetav olema, sest see, keda lind ära petab, pidada suvel haige olema. Niisamuti ka pidada kõiksugu õnnetused sellele suvel tulema, keda lind kevadel ära petab.
Linnupetmine on järgmine: kui juhtud kevadel esimiseks suvelindu kuulma ehk nägema ja sa sel pääval alles söömata ja joomata oled, siis on see lind sind ära petnud, keda sa seekord esimiseks nägid ehk kelle laulu sa esimiseks kuulsid.
Kõige kahjulikum õlle kukulinnu, koovitaja, kiive ja hobusevarsa petmine kevadel.
Sellepärast on ka inimesed targad küllalt linnupetmise eest endid hoidma. Kevadel, kui arvatakse, et linnud juba tulemas on, siis toob igaüks omale suutäie leiba õhtul magama minnes voodipeatsi ja kui tal vaja on hommikul õue minna, siis pistab ta natukese leiba suhu ja sööb ära, ennegu uksest välja läheb: siis ei saa lind teda mitte ära petta.
Ka pidada need linnud ära petma, kes talvel meie maal elavad, sellest aga hoolimata, et nad ise meie juures talvel elukorterit pidavad.
Nõnda pidada vares paastumaarjapääva hommikul ära petma, harakas, kaarn ja kull suurel neljapääva hommikul. Muud teised talised linnud karjalaskmisepääva hommikul.
Kudas tüdruk võib vanaks jääda
Kui tüdrukule kosilased tulevad ja tüdruk esimese õnne ära põlgab, siis on üsna kerge teha, et ükski talle enam kosja ei tule. Selle tarvis lööb ärapõlgtud noormees kolm korda piitsaga ümber õuevärava sammaste ja ütleb ise:
"Ärgu saagu enam koer sinu pärast haukuma!"
Siis pidada tüdruk eluks ajak vanakstüdrukuks jääma, olgu ta ka kes teab kui rikas ja kuulus.
Kudas paha haiguse eest hoida
Kes tahab, et ta majasse inimeste ehk elajaloomade kallale kuri haigus (see on, mis teine inimene või nõid saadab) ei piaks tulema, see toogu kolmest poest elavat hõbe ja lasku õuevärava sammaste sisse augud, pangu elavhõbe aukudesse ja puust punn pääle. Nõnda samuti ka iga lauda ja talli uksepostide sisse, ka elumaja uksepostidesse pandagu elavat hõbe, mis kolmest poest toodud on. Säält ei pääse mitte kuri haigus läbi.
Mis ennemuiste meie maal oli
Ennemuiste vanal aeal Kuusekära sõea aeal oli kord metsakuningas maa peal käinud mööda metsasi reisimas ja oma riigirajasid järele vaatamas. Ta tahtis näha, kas iga puu ja põesas tunneb teda kui oma valitsejad ära, mõistab temale au anda.
Et tema kõikest tuntud pidi saama, selleks oli temal oma ametiriided seljas. Nad olivad: kuusekoorest ülikuub, kasetohust kõrge kaapkübar peas, viherpuused viisud jalgas. Nõnda reisis ta metsast metsa, patrikust patrikusse ja võttis igal pool uusi muudatusi ette, kus aga iial tarvis oli, ning nuhtles mõnda üleannetumad puud, kes väega lajali laotas ja palju teisi noori puid oma alla ära püüdis lämmatada ning oma kasvu peale väega tore oli. Ta laskis teda kas ära kuivada ehk vatsas tema oksad kõik segamani jne.
Kui metsakuningas nõnda oma ametiringkäigil reisimas oli, seal saatis korraga kõue kange vihma sadama, et Vanaisa loodud kuningriiki elustada ja ilustada, kosutada ja karastada. Et vihma väega äkiselt sadama hakkas, jäi metsakuningas ka vihma kätte ja pidi läbimärjaks saama. Aga egas metsakuningas nõunäljane ole, ta läks kohe lehepuude alt varju otsima. Aga lehepuud kõik vastu paluma ja vabandusi otsima. Mõni ütles, et tal värske vihmaga noored võsud kännust tärganud ja ei võivat selleperast enese varjule võtta, tõine jälle hoidis oma ilusaid pehmeid lehti ja mis veel kellegil hoida oli. Selleperast vihastas kuninga ja ütles: "Et teie minule varju ei annud vihma eest, siis olgu see te nuhtluseks, et ainult suil võite lahti kanda, aga talvel tuisu ja tormi käes/peate/ ilma lehtedeta lõdisema.
Lehepuude juurest pööris kuningas oma sammud okaspuude poole. Siin võttis teda kohe kuusk alandliku kumardusega oma varju ala ning ei lasknud enam vihmapiiskagi kuninga peale sadada. Sellepärast õnnistas kuningas kuuske ja nimetas teda omaks kuninglikuks puuks. Sellest on praegugi rahvasuus sõna:
"Kuusemetsa kuningametsa,
kuusk on puude kuningas."
Metsapuude keelesegadus
Vanaste olivad meie metsapuud kõik kõnelenud, nagu rahvalaulu sõna ütles:
"Ennemuiste vanal a'al,
kuusekära sõea a'al.
Kord läinud vanamees metsa puid rajuma. Kask kohe vastu paluma: "Ära minu ragude, minust saa riistapuud." Kuusk ütles: "Ära minu ragude, minust saa palgipuud." Haab ütles: "Ära minu ragude, minust saa ojapuud." Sarabu ütles: Ära minu ragude, minust saa vitsapuud" jne.
Nõnda palusivad kõik puud vasta ja vanamehe hale süda ei lasknud teda ühtegi puud maha raiuda. Ja viimaks läksivad metsapuud juba nõnda üle käte, et nad kõik saladused välja lobisesivad, mis iganes metsa peidus pidi olema. Nõnda olivad puud-kelmid kord ka metsakuninga varandusevaka peidupaigast inimestele kõnelenud ja seda inimestele kätte juhatanud. See pahandas metsakuningast õieti ja ta segas sellepärast puude keele nõnda ära, et sellest enam keski aru ei pidanud saama ja et puud ka enam oma eest ei võinud paluda, kui neid raiuda tahetakse. Inimesed kuulevad küll veel puude kohinat, aga ei mõista enam, mis nemad sellega ütelda tahavad, ehk kahetsevad ja nutavad nad oma ilusat armast "kõne kõla" taga.
Lossu laan
Siin Jäärjas on Alliku talu üks neist keige ilusamatest kohtadest Saarde kihelkonnas: ilusad põllud, väga ilus heinamaa, kust veike oja läbi jookseb. Koht olnud ennevanast veel ilusam. Põhja ja õhtu pool külges kasvanud üpris palju väga ilusat lehepuu- ja kuusemetsa ja varikut, kus palju lindusid eland ja jänesed poeginud. Aga veepuudus vaevanud peremeest; kaevu ei ole olnud, ja kui kaevetud, siis ei saanud vett. Häda olnud suur. Peremees Peeter olnud õiglane, jumalakartlik mees, kes oma laste ja perega õigust tehjes alati palvetanud, et jumal ometi aitaks, et vett saaks ja head kohta leiaks, kus kaevud teha.
Kord ühel õhtul tulnud peremees Lossu laanest, kus tal üks põld kaeru olnud, öösel hilja kodu poole, kus ta karusid käinud valvamas, kes tema kaerapõllul tustimas käinud. Püss õlal, jahitasku kaelas, nenda sammunud ta kodu poole. Korraga jäänud ta seisma ja kaugelt kuulnud ta oma metsas, Lossu laanes, kuidas ööpääsukesed, sorrid, mida siin Lossul hüütakse, õige käredaste soristama hakanud, jänesed üle teeraa tema ees hüpanud. Korraga näinud ta oma lähidal paksu metsa sees nagu ühte hiilgavat valgust vilksatavat. Tähed hiilganud taevas, tasane tuuleõhk toonud öölinde häälitsemist tema kõrvu. Ta läinud asja ligemalt vaatama, olnud ju julge kütimees, kes seitse karut oli põrutanud maha oma kaerarõukude juurest ja kaera seest. Ja nüüd näinud ta metsas ühe veikse kasvuga vanadlase mehe, kes öösel metsas armsa, lahke näuga kõndinud ja isi kässi laiali lüies rääkinud. Keik linnud lendanud tema ees ja ümber. Vanamees rääkinud isieneses: "Ma olen, ma olen maa ja metsa kuningas ja vägev vetevalitseja. Head ma armastan, halba ma vihkan. Kui inimesed keik nii head ja õiglased oleks, kui see Lossu laane omanik Alliku peremees on, siis ma teeksin neile keigile head, aga et nad kurjaste mu silma ees elavad, siis tõmban ma oma avitajad käed neilt tagasi, aga ausat Alliku pereisat tahan ma keige tema elu sees aidata, et temal ei pea iial midagi ju puuduma. Keik ta põllud ja karjad, keik ta maja ja tööd tahan ma õnnista. Keik seeüle, et ta ausaste elab; ja vett, mis tal puudub, saan ma talle unes juhatama, kus kohta ta kaevud peab tegema."
Nenda olnud ka. Peremees tulnud öösel oma jahilkäigilt kodu, vässind, pole omaksidega rääkind, mis tal Lossu laanes karujahil käies juhtunud. Heitnud magama. Olnud ju keskööaeg, kui ta korraga nii tasast nagu tuuleõhku omas kambris tundnud. Silmi lahti lüies ütelnud see mees, kes ta voodi ees seisnud, - peremees tundnud ta ära, et seesama on, kes öösel Lossu laane metsas lindudega rääkis, kelle sanad nii armulikud olid: "Kuule, hea, vaga peremees, et sa alati kaebad ja mures oled seeüle, et sul õiged veekaevud ei ole, siis tahan ma sulle ütelda ja ka näita seda kohta, kus sa omale kaevud võid teha. Ära karda mind, ma olen üks lahke vanake, kes maad ja veed, metsad ja linnud ja loomad üles pean ja iga inimest saan, kes õige on, õnnistama." Siis läinud vana heategija ees ja peremees taga järele õue. Toa otsa kohal, keset õuet, löönud vana heategija ühe hiilgava kepi püsti maha ja ütelnud isi: "Vesi, tule põhja poolt, jookse lõuna poole, kuni sa all maa jookstes, heinamaad niisutades, jooksed otse ojasse, et mu kallid kalad ei pea veepuudusel ära surema."
Sellepeale võtnud ta oma hiilgava kepi jälle peusse ja ütelnud peremehele: "Tee kaev siia kohta ja sa näed, et sul veepuudust ei saa enam olema keige su eluaja. Ja veel peab alati hea maik olema, külm ja selge, siit saad sa omale ja loomadele elutarvituseks küll vett." Nende sanadega üteldes hakanud heategija jälle metsa poole minema, ilma et kordagi oleks tagasi vaatnud. Peremees näinud siis, et heategija jalajäljed hiilganud, ja jälle hüpanud metsaloomad ta ümber ja linnud lendanud ta pea kohtas, igaüks omal viisil lauldes, kuni ööpimeduse varjul metsa ära kadus. Ja peremees hakand varsi teise nädalil kaevu tegema, saanud oma tööga sulaste abil valmis ja vett olnud küll, puudu ei ole ialgi enam olnud.
Sest ajast tulnud otsegu uus elu Alliku talusse. Peremehe elu olnud kaunis ja lõbus, põllud kandnud hästi vilja, rohi kasvand ojakaldal ilusal heinamaal lopsakalt, karielajad, hobused, sead, lambad siginend ja läinud hästi korda. Kalu siginend ojas rohkeste, lapsed ja pere olnud sanakuulelikud, metsad kubisenud keiksugu lindudest, kes nüüd otsegu nähti rõõmu tundvat vana targa peremehe õnne üle, oma lauluga tema elu rõõmustades. Rebased ja jänesed nähti iga pääval ilma kartuseta karjasmaal ja metsas kargavat, jällegi nagu peremehe mõistliku elu üle rõõmu tundes, ei kartnud karjatsi. Räägud lasivad oma valju häält nii põllul vilja sees kui heinamaal iga ööse kuulda, ikka nagu peremehe üle rõõmu tundes. Pardid ojusid ojas, pesitasid pilliroos oja kaldal, - nenda aga nähti vana heategija arm ja heldus selle talu üle otsegu välja lautud olevat. Teine naabri peremees seal ligidal ei saanud elada, oli alati suures puuduses ja näljas, ehk tal küll niisama hea koht peaaegu oli kui Alliku talu, aga jumala õnnistus oli sealt nagu ära taganend olevat.
Alliku peremees pidas ka kaua aega kohtumehe ametit, oli selles ka truu ja õigusearmastaja, nii et keik rahvas tast lugu pidas. Aegamööda hakkas ta oma metsasi maha saadu raiuma ja põldu juure tegema; siis olla vana heategija talle jälle ühel väga tormisel ööl metsas end näidand ja ütelnud: "Et sa põlluarimise perast oma ilusaid Lossu laane metsasid oled hakanud maha raiuma, siis ma ei kurvasta end, aga kui sa muidu raiskad, siis võtan ma oma õnnistuse sult ära, aga nüüdki pean ma, et metsad vähenevad, varsi siit ära mujale rändama, kus loodus alles õitsemas on." Ja ütelnud: "Ela oma naabritega ikka niisama sõbralikult nagu tänini ja tee õigust, ära karda kedagi, minu õnnistus ei lõpe sinu majast, aga sinu metsast küll pean ma lahkuma." Ja nii see olnudki. Maa saanud lagedaks põlluks tehtud, vana heategija kadunud ka ära, linnud ja loomad ka ühes. Kaks veikest oja nirisevad sealt alla niitu, kus enne tore mets olnud. Üks tukakene metsa jäänud endisest metsast järele ja seal olnud hiljuti alles haledat kaebamise healt kuulda olnud: "Oh, kus mu endine Lossu laane mets jäänud -, üks tukakene veel, keik lage maa!" Sügisel tormisel öödel olla alati seal tukas kurba oigamise-häälesid kuulda, kes metsa ja vana peremeest taga leinata. Ja veel nüüd olla harva kevadel Lossu/laanes/ ketramise häält seal kuulda otsegu südamelõhestava häälega. Rahvas nimetab kohta ikka Lossu laaneks tänapäini.
Kalad olla kadund jõest ja endise lopsaka metsa ja taimeriigi asemel on nüüd kärnatsed lepiksed. Üle keige selle endise iluaseme olla alati paks udu maad katmas, kust haledad kaebamised tuul otsegu vingumise häält kaugele viib. Ja vahel pimedas olla ülejäänud metsatukas imelikku virvendajat valgust öösetel alati näha. Sinine suitsu-sarnane udu paistab üle keige selle koha kaugelt vaataja silma.
Rahva suust kuuldud jutu järele üles kirjutanud Püüdja.
Ussi väljakutsuja
Üks kord leinud kolm hiiglast ühe padrikust mööda, üks ütelnud: "Küll siin võib neid va põõsaaluseid olla." Teine kohe: "Eks võib, ja vaata, kui palju neid siin on." Mees pannud kaks sõrme suhu ja vilistanud kolm korda ja varsti olnud mets sihinat ja sahinat täis, tulnud meeste ümber pead püsti ja kahisenud. Teiste meestel leind juba hädaks ja tahtnud lippama panna, aga kus sa lähed, nii kaugele kui silmad ulatab vaadata, on ussisi nähja ja tulevad aga metsast veel juure. Mees pomisenud mõned võõrad sõnad ja ussid pööranud metsa tagasi, pole mehed enam tahtnud ussisi näha.
Kui inimene kärnas on, siis tarvis neljapääva õhtal kolm kord labida otsaga iga kord kolm õhkuvat sütt vette lasta, siis selle veega pesta, siis vesi põhjapoole kadakase toeteiba alla viia, üle pahema õla maha kallata. Ise ei või sealjuures viies tee peal tagasi vaadata.
/piim rikkis/
Ehk võetagu kolm lepapulka, pista nendega kolm korda lehma udara külge, siis kasta need pulgad piima sisse ja vii need pulgad kadakase aja tueteiba alla.
Kes maast on ohatanud, see võtku kolme ukse alt viha otsaga mulda ja vihtle.
Vanakuu varsad ja vasikad kasvada hästi suureks aga inetuma peaga.
Noorekuu unenägu tulla ka ruttu kätte.
Vanakuu unenägu venib pika.
Kui lehm punases on, kes seda metsas nääb, siis murrab see nägija kolm lepapuu latva ja pistab need ladvad allapide selle punase koha peale maa sisse, saab abi.
Kui laps ehast olla imestu, siis viiakse laps eha paistele ja keeratakse lapse pea eha poole, ööldes: "Eha, laku lapse perset!" Siis jalad eha poole, ööldes: "Eha, laku lapse pead." Nii tehakse seda kolm kord.
Kui inimese nahk sügeleb, siis toore tulise lepapulgaga ennast hõeruda.
Vanakuu sees kaeru külida, varisevad.
Kui hobune palju söögi pärast seest täis ajab, siis püssiga ta kõhu alt ehk jalge vahelt läbi lasta, siis ehmatada ta kõhu lahti.
Kui metsa minnes paslinõela rinda paned, siis ei eksi ära.
Enne jüripääva kasemahla noorte inimestele anda, siis olla nad hasti terased.
Kui kaaren klonksudes üle toa lendab, siis ütleb: "Head, head, linnuke! Sulle pesatäis poegi, mulle õuetäis kardulid!" Siis ei tulla mingisugust kahju. Kaaren on õnnetuse kuulutaja lind.
Kui noort kuud esimist korda nääd, juhtub sul siis midagi kääs olema, kas rauda - saad raha, kas veeämber - saad viina, kas mulda - sured see aasta ära.
Kui tüdrukud esimist korda noortkuud näävad, siis mingu nad kohe magama ja ärgu nad kellegiga sõna rääkigu, siis näävad nad oma peigmeest unes, kes neile sel kuul kosja tuleb.
Vanakuu reedel kardulikeeduveega lutikaid kõrvetada, siis peavad ära kaduma.
Vanalkuul vihelda, siis ei hakka nahk sügelema.
Vanakuu reedel saue tuua ja üle pahema õla kolm kord tagasi pühuga visata ööldes: "Kilk, jää alla augu põhja, ahju külles ära sigine!"
Kui noorel kuul pruutpaar kihlama lähäb, siis ei jääda nad abielus ruttu vanaks.
Kevadel, kui tüdrukud esimest korda lepatriinu leiavad, siis lasevad teda oma pühu peal jooksta, ise laulavad: "Lenda, lenda, lepatriinu, näita, kust poolt mulle peigmees tuleb." Kuhupoole siis lepatriinu lendu lähäb, sealt poolt peab siis neile tõeste peigmees tulema.
Kui maast ohatanud, siis vesiveski vesiratta alt võetakse kolmest kohast kolm kivi, kolm kivi korraga tuliseks teha ja nende üheksa kiviga ennast aurutada.
Kui tüdrukut tahetakse liiderlikuks teha, siis võetakse lepa õitsemise ajal kolm emalepa latva ja salaja tüdrukud lüüa.
Kui pist on, siis otsitakse seina vahelt üheksa rukkiiva, vajutakse iga ivaga kolm kord pisti kohta ja siis süüakse ivad ära.
Kui maa peale magama heidetakse, siis sülitakse kolm kord pea alla, siis ei ohata maast külge.
Kui paised külge ajavad, siis vaskrahaga paiseid vajutada ja raha põhjapoole lepakoore vahele panna.
Kui elajas on rabandusesse ära surnud, siis noaga ühe tõmmamisega elaja kõrva otsast tükk ära leigata ja sipelgapesasse viia. Nii kaua liigutada, kui sipelgad ta ära on viind, siis peab rabandus senna tagasi minema, kust ta on saadetud.
Ristipääv on nii suur püha, et ei tohita kadakaoksa katki murda, sest Jeesus on kadakamarja otsast taeva läinud ja risti järele jätnud.
Kui elajas rabandusesse ära sureb, siis leigatakse kolm tükki liha ja pandakse ahju põrandakivi alla; siis hakab see inimene põdema, keda arvatakse rabanduse olema teind. Kui lihatükid on ära põlenud siis sureb see rabandusetegija ka ära.
Kui lehm esimist korda karja lastakse, siis kolm soolatera lojukse selga panna ja lehtpuuvits põhja poolt lauta leigata ja sellega kolm kord lehma lüüa, siis tulla lehm suvel kodu.
Kui varas on varastanud ja oma rooja senna maha jätnud, siis pannakse seda rooja vana rattarummu ehk pihlakase puu sisse ja rumm leede tulise tuha sisse. Siis peab varas kohe varguse tagasi tooma.
Kui uued pastlid tehakse, siis pannakse tuhka peerukivi peale, vajutakse pastliga kolm kord tuha peale ööldes:
"Ühed pastlad ja üheksad paelad,
ei need karda kassi sitta,
ega kohku koera sitta,
ehmata mu enese sitta."
Vanalkuul ei tapeta siga, siis liha peab kahanema.
Kui hammas suust ära tuleb, siis visatakse kerisele ja ööldakse: "Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas!"
Mina tahtsin küti ametid õppida ja läksin sellepärast Torist ühe osava küti juure õppima. Igal pääval käisime metsas. Ühel pääval jääme liig hiljaks metsast koju tulema ja sellepärast eksisime ära. Mis siis teha? Viimaks kuulsime eemal rapi (rõksu) hääle ja läksime selle pääle välja. Jõudsime ühte talusse. Minu käest küsiti, kas ma oskan hästi juttu puhuda. Ma ütlesin ei. Aeti tuast välja. Vana kütt aga jäeti sisse, et ta oskas hästi jutustada.
Mina läksin õue, panin püssi pää alla ja tahtsin magama uinuda. Kärnkonnad ei annud rahu, ronisid teised silmanäo pääle. Tikkusin jälle ülesse ja läksin põllu pääle. Heitsin kivivare ääre pikali ja panin püssi pää alla. Teinepool kivivaret hakkasid hääled karjuma: "Oeh, vii mind ää! Oeh, vii mind ää!" Ei ma saand magada ühtegi.
Läksin siis ja heitsin tua pääle magama püssi pää alla panes. Säält nägin ma, kudas sulane naesega magas. Suur must uas oli nende vahel, suud teisele ja teisele. Ma ei võinud seda näha. Läksin õueväravasse, et sääl ometi magada. Värav oli naesterahva "riistaga" kinni pandud. Ma ei saand jälle magada. Läksin siis tuppa, sest homik oli käes.
Peremees küsima: "Kas nägid midagi öösel väljas?" Mina jutustasin talle kõik ära. Siis küsis ta jälle, kas ma ka sellest aru saada, mis ma nägin. Ma ütlesin, et ei saa aru ühtegi. Tema seletama: "Konnad, mis sulle mitte asu ei andnud, on puulaastud, mis pühapäävadel raiutakse. Kui sa põllul magada tahtsid, siis olid need karjujad maha jäänud viljapääd. Uss, mis laudil sulase ja naesele suud andis, pole muu keegi, kui paharet ise, kes oma kummardajate üle väga rõõmustab. Värav, mis naesterahva riistaga kinni oli, tahtis sulle näidata, et sa teda ikka kätega pead kinni panama, aga mitte seljaga kokku lükkama."
Korra söönud heinalised metsas lõunat. Võsastikust lähenenud pikamise hunt nende juure, istunud heinaliste ligidale maha ja vaadanud väga haledaste nende otsa. Seda nähes leiganud pereisa viilaku leiba ja pakkunud nua otsast hundile. Hunt tõmbanud leivatüki kõige nuaga lõugade vahele ja jooksnud metsa.
Mõne aja pärast läinud seesama talutaat linnas ühte poodi ja näinud oma nua letilaua peal olevat, kuhu ta ketiga oli kinni köidetud. Imeks pannes pärinud ta, kust tema nuga senna tulnud. Selle peale jutustanud kaupmees: "Mina olingi see hunt, kelleks minu vaenlane mind nõidus ja enne ei pidanud ma hundipõlvest lahti saama, kunni ma ristiinimese leiba olin saanud. Seda sain ma sinu kääst ja peasin nendamoodi nõjutud põlvest lahti. Nua kinnitasin ma oma leti külge sellepärast, et oma heategijat ära tunda, kui see nuga omaks hakkab tunnistama."
Kaupmees andnud talumehe nua kätte ja peale seda veel rohket kingitust.
Tüdruk läinud naabriperesse sauna. Enne küsinud ta perenaese kääst: "Kas on oma pererahvas veel saunas?" Perenaene vastu: "Ei, kõik on juba käinud, saunas ei ole kedagi."
Tüdruk läinud sauna, näinud - ilus noor naesterahvas istunud seal ja pesnud ennast. Tüdruk mõtlenud: "Näe, seda perenaist! Ütleb, et saunas kedagi ei ole, aga ommetegi on siin pesijaid." Tüdruk teinud enese riidest lahti ja küsinud võera pesija kääst: "Kas tulist vett on veel?" Pesija ei lausu kedagi, muudkui peseb ennast kärmeste edasi. Tüdruk kordanud oma küsimist. Seekord vastanud võeras kärmeste: "Jah on." Tüdruk läinud lavale vihtlema, võeras naesterahvas aga valmistanud selle ajaga temale kapa sisse vee valmis ja pakkunud seda tüdrukule. Tüdruk löönud aga kahtlaseks ja ei ole pakutud vett vastu võtnud. Selle peale läinud võeras naesterahvas sauna kotta või vöörukse nagu Alutaguses kutsutakse ja tõmbanud omale pika valge särgi selga. Temal olnud pikad kullakarva juuksed ja ise olnud ütlemata ilus inimene. Siis läinud ta viuh! uksest välja. Tüdruk kohe järel vaatama. Väljas ei ole aga enam midagi näha olnud, muud kui tua taha järve oli nagu lind lendanud ja senna ära kadunud. Nähtus ei olnud muud midagi kui vesihaldjas.
Üks noormees tahtnud naest võtta ja sellepärast vaadanud ta neiukeste seas hoolsaste ümber. Ta viskanud luua ukse alla maha, kust neiud hulgani pidid läbi minema. Kõik astunud üle luua, ainult üks tõstnud ta üles ja pannud nurka püsti. Selle neiu kosinud noormees omale.
Teinekord olnud üks noormees kosjas. Istunud pruudiga laua taga ja joonud kosjaviina. Korraga aevastanud pruut ja pritsinud suust puru ja ila laua peale. Peigmees vihastanud ja läinud minema. Teisel nädalal sõitnud poiss teist neidu kosja. Tee viinud vana pruudi väravast mööda. See kohe välja, pulk kätte ja värava ees muda seest otsekui midagi otsima. Poiss jõudnud tüdruku kohta, pidanud hobuse kinni ja küsinud: "Noh, mis sina seal otsid?" Tüdruk: "Eh, kautasin nõela ära." Poiss: "Kas sa, rumal, tahad siit nõela üles leida siis ?" Tüdruk: "Ennem mina ikka siit nõela leian kui sina niisuguse naese, kes ei aevasta!" Poiss võtnud vana pruudi ära.
Kui lehmapiim paksuks ja punaseks jääb, siis on lenva alt läbi löönud. Abi peab targa kääst otsima.
Lendvad tehakse nõndamoodi: pannakse nõel laua ääre peale, otsaga senna poole, kellele lendva tahetakse saata, siis loetakse üheksa korda issameied, hüütakse üheksa korda kurja - ja lendva läheb minema. Kui aga on keegi kellegile midagi kurja teinud, näituseks looma ära teinud, ussid piima ehk leiva sisse pannud, ehk n.e. ja kui kahjukannataja pahategijad ei tea, siis paneb ta kausi ääretasa vett täis, torkab nõela tömpotsaga käsna ehk korgi sisse ja laseb nõela vee peale ujuma. Kuhupoole nõela terav ots seisma jääb, sealpool elabki kurjategija ja kahjusaaja saadab talle karistuseks lendva kaela.
Ümberkäijad kaltsukaupmehed on tihti targad. Neid ei tohi mitte narrida. Üks noormees teinud korra seda ja kaltsukaupmees ütlenud: "Küll sa pead eluaeg kaltsa kandma!" Sest ajast hakanud mees kaltsa kandma ja kannud neid ka surmani. Niisamasugune nuhtlus saanud ka teise mehele kaltsukaupmehe sõna peale osaks, kes käinud ööse ei tea, mis otstarbeks, ikka vist nõiduse pärast, kaltsukaupmehe narusi vargal.
(Umbes sarnast juttu räägiti ka Narvas ümberrändava Tartumaalt päritud Kaltsu-Jaani kohta, kes oma eluaja siin kaltsakoorma all ägas. Ja imelik, muidu ei võinud talle mitte nõdrameelse nime anda, sest et ta ikka asjakohaliselt kõneles. Aga määratu suur kaltsukoorm, mis ta alati kandis, pani mitmedki inimesed tee peal seisma ja teda kahetsusega silmitsema. Ilma et ta kusagile kaltsusi oleks müünud, korjas ta neid hoolsaste mööda teeääri selga ja kandis aga edasi.
Harjumaal Jüri kihelkondas oli ka üks niisugune kaltsukandja, kelle koorm aga vähem ja mõistus segasem oli.)
Kui virmalised vehklevad, siis tuleb külma.
Külmtõbi on kurjast. Enne oli igal kevadel külmtõbi liikvel. Narova lähikonnas nimetati teda orka. Kui nähti, et orka kirju kepi näul kuhugile peresse läks, siis jäid seal inimesed kõik külmatõbesse. Abi tuli targa juurest otsida.
Tihti ajab näu peale punane plekk, kus nahk marraskile on. Seda hüütakse lehmaröögatus. Tuleb sest, kui lehm su peale ammub. Kui tahad temast lahti saada, siis võsapuude vahuga, mis põlemis ajal puude otsast välja vismab.
Kui hambad valutavad siis korja hullukoera rohtude seemneid. Tee kivi tuliseks ja riputa need seemned senna peale. Piisuta ka vett senna hulka, et suits ja aur seltsis tõuseks. Siis hoia suu seal peal.
Kui hammastel usside viga on, siis tulevad ussid kohe välja ja kukuvad kivi peale. Need on pisikesed valged, musta peadega ussid, mida igaüks näha võib.
Kui aga vereviga on, siis ei aita see tohterdamine, vaid peab muud abi otsima.
Kui su laps punaseid vistrikke täis ajab, siis korja kalinamarju ja pese selle sahvtiga lapse keha üle.
Kui laps magab peaga vastu kuud, siis hakkab sest kuutõbi. Abi selle vastu ei tea rahvas ka muud midagi, kui vann külma veega magaja voodi juure seadida, et kui ta hakkab minema, siis astub kohe vette ja ärkab üles.
/Naljariismed/
Külaeide poeg olnud soldatiks ja saanud pärast trummilööjaks. Eit kiitnud külarahvale: "Küll minu poeg on nüüd kroonus suur mees!" Teised küsima: "Mis ta siis on? Ohvitser?" - "Ei, veel suurem!" - "Mis siis? Polkovnik?" - "Ei, veel palju suurem!" - "Noh, mis siis? Kindral?" - "Ei, veel palju, palju suurem!" - "Mis ta siis õiete on?" - "Ta käib kõige ees ja teeb ikka trah-ta-ra-rah, trah-ta-ra-rah - ja kõik astuvad selle järele!"
Ihnus hakanud surema. Olnud öö-aeg. Küünla-otsukene põlenud laua peal. Ihnus märkanud seda ja õhkanud: "Oh, kustutage ometegi see küünlaots ära, mina nään ju pimedaski surra, mikspärast küünalt veel raisata!"
Muistene mees mattis oma esimest naest. Naabri peretütar oli ka matuseliste seas ja seisis haua kaldal. Muistene mees nuttis nagu hull. Matuselised teda trööstima, öeldes: "Mis sa nüüd kadunu pärast nii palju kurvastad, eks ta ole nüüd oma õigel paigal!" Muistene mees tasakesi vastu: "Ega ma selle pärast nutagi, kes haua sees on, ma nutan selle pärast, kes haua ääre peal seisab, sest ma ei tea, kas ma saan teda omale või ei saa!"
Muistene mees käratsenud naesega. miks ta teda ilmaaegu toitma peab. Teinud kahekesi kauba, et naene muretseb talvel riide ja leiva, mees aga puid ja piergu. Naene kudunud hoolsaste kangaid omale ja võõrastele ja teeninud küllalte riiet ja leiba. Mees toonud mõne korra metsast puid. Mõtelnud: "Kui palju neid ikka ää kulub!" ja viitnud päävad kõrtsu juures ära. Korra läinud mees metsa. Näinud - mõisa maa peal hea kask, mees kohe seda maha raiuma. Metsavaht tuli, võttis kinni. Mehele anti keretäis peksa ja viidi kodunt kõik omadki puud ära.
Targad kautavad mehe joomise küll ära, aga siis peab naene või üleüldse see, kes seda paha viga soovib kautada, kusagilt võerast perest riistad muretsema ja nende sisse sööki ja jooki panema. Tark pomiseb senna sõnu peale ja kui joodik on neid söökisi ja jookisi maitsenud, siis jätab ta joomist maha, aga selle asemel hakkab riistade omanik jooma.
Õnnistegija lapsepõlvest räägitakse, et kui tema teiste laste mängude juure tulnud ja näinud, et nemad sauest linnukesi teinud, siis plaksutanud ta käsi ja need linnud läinud lendu. Ka ise teinud ta sauest lindusi, viskanud ülesse ja need lendanud ära. Nendest tulnudki meie varblased.
Kui õnnistegija juba nooreks meheks oli kasvanud ja isa kõrvas puusepatööd tegi, siis juhtus vahest niimoodi, et laud lühikene oli, kellet ta midagi pidi tegema. Ilma pikema mõtlemata hakanud noor puusepp hammastega laua otsast kinni ja tõmbanud teda nii pikaks kui tarvis oli.
Siin meie kihelkondas käib rahva arvamine luupainaja kohta, et kui keegi tahab teisele kurja kurjaga kätte maksta, siis muudab ennast luupainajaks ja läheb kas teise looma ehk ka teda ennast vaevama, et teine siis sellest muidugi häda tunneb.
Ja veel parem on, kui ta teab seda, kelle poolt luupainaja tuleb, et siis edaspidi ennast hoida teab ja oma vastast tema tarkuse pärast kartma peab.
Luupainajaks saami/se/st teatakse siin niisama vähe kui mujalgi. Aga tema kautamiseks on palju abinõusid, milledest juba palju luupainaja raamatus on nimetud.
Aga kõige parem olla veel see: kui sa pühapäeval jutluse aegas metsa lähed ja sealt, kus kohta kolme saksa piirid kokku puutuvad, sealt kohast too üks pihelgavits, see koori ära. Kui sa selle vitsaga luupainajat lööd (muidugi mõista siis, kui ta kedagit looma ehk inimest piinamas on), siis kaduda luupainaja igavesti ära. Nii palju seekord luupainajast. Kui edaspidi rohkem kuulda saan, siis kirjutan üles.
Kaks taluperemeest olnud teineteisega alalises tülis ja riius. Alati olnud nendel kohtukäimist ja tülitsemist. Kui nad viimase korra jälle väga tülis olnud, ähvardanud esimene teist ja ütelnud: "Küll mina sinule kätte maksan, nii et sa surmatunnini kahetsed."
Läinud kaunis tükk aega üsna rahuliste mööda, ilma et vastalised üksteisega veel oleks tülitsenud. Olnud juba üsna rahulised ühe teise vastu. Juhtunud korra kõrtsi juures kokku. Esimene kutsunud teist vähe kõrvale ja ütelnud: "Meie oleme küll kaua tülis olnud, nüid lepime ära, tülitseda ei maksa, tule ma ostan sulle viina." Teine olnud ka sellega rahul ja võtnud pakutud viina vastu, ilma et midagi paha oleks aimanud. Esimene oli aga niisugust nõiapulvrit viina sisse pannud, millest teisele siil kõhus kasuma hakanud. Teine tulnud ja jäenud joonelt haigeks, ta tunnud kõhus hirmust kanget valu.
Ta olnud juba tükk aega haige. Palju arstisi, kes seal käinud, ei ole keegi oskanud tema haigust parandada. Viimati, kui valu iga päevaga suuremaks läinud, siis toodud üks tark kaaluja sinna, et see kaaluks, millest haigus hakanud ja mis asi seda parandaks. Kaaluja pannud aidavõtme lauluraamatu vahele ja raamatu ühes võtmega nimetsisõrme otsa rippuma. Natukese aja pärast pööranud ta ennast haige poole ja ütelnud: "Sul on üks kuri haigus, mis raske parandada on, sul on siil kõhus. Sa oled oma vainlase või vihamehe käest viina võtnud ja ühes ka viinaga siili oma sisse." Haige ütelnud, et see tõsi olla ja palunud teada, mis asi seda haigust kautaks, tal olla hirmus valu.
Kaaluja kaalunud uuesti ja ütelnud: "Sa korja üheksat seltsi viljakandja puu õisa, need õied keeda ära ja joo seda vett - küll see vesi sinu haiguse kautab. Ja kui tahad oma vastasele kätte maksta, siis õpetan ma sind pärast, kui sa terveks oled saanud, ja kuidas see sul võimalik on."
Haige teinud kaaluja õpetuse järele, keetnud üheksat seltsi viljapuuõisa, joonud seda vett kolm õhtut, neljandamal homikul tunnud ennast päris terve olevat. Selle järele rutanud ta kaaluja juure oma tänu avaldama ja ka tema vaeva ära tasuma. Ta tahtnud ka teada, kuidas oma vastasele tehtud kurja võiks kätte tasuda. Ta annud kaalujale hea summa raha selle eest, et see teda terveks teinud. Kaaluja ütelnud nüid temale: "Kui sa tõeste tahad oma vastasele kätte maksta, siis maali siili kuju täiskuu õhtul kuuvalgel ahju ukse peale ja lase seda südaööl vastu kuuvalget püssiga. Kui laeng siili kuju pihta puudub, tunneb sinu vihames palju suuremat valu, kui sina ja kannatab poole rohkem aega kui sina."
Mees läinud kodu ja teinud nii, kuidas kaaluja käskinud. Ta maalinud õues kuuvalgel süega siili kuju vana ahju ukse peale, pannud teda vastu kuuvalget ja lasknud püssiga. Teisel homikul saanud ta kuulda, et tema vihamees raskesti haige olevat ja rindus hirmus suurt valu kaivavat. Ta olnud ka poole rohkem aega haige kui esimene, siis saanud ta viimati terveks.
Vanapagan tahtnud ka korra tuapoisi elu maitsta. Selleks muutnud ta ennast ilusaks nooreks meheks ja käinud mitmes kohtas sakste juures kohta otsimas. Kusagil ei ole aga tuapoissi tarvis olnud, igalt poolt pidanud ta minema, ilma et vastu oleks võetud. Nüüd olnud tal hea nõu kallis, kudas kohta saada. Esite oodanud ta, et ehk mõnest kohast tuapoiss lahti saaks, aga asjata - ei keegi lähe oma teenistusekoha pealt ära. Nüüd, kui ootamine ei ole aitanud, hakanud ta ühte tuapoissi kiusama ja mõisas kõiksugu pahandust tegema, ja iga kord langenud süi tuapoisi peale. Küll olnud mitu korda sakste asju kadunud, küll mitu korda lõhutud, nii kaua kunni viimaks saksad tuapoisi lahti lasknud.
Niipea, kui tuapoiss läinud olnud, tulnud ka vanapagan kaupa tegema. Et sakstel tuapoissi tarvis olnud, võetud teda ka joonelt teenistusesse. Vanapagan aga ei ole osanud tuapoisi tööst ega toimetamisest midagi. Ta seganud kõik sakste asjad seita, nii et keegi oma koha peal ei ole olnud. Saksad püüdnud ka teda õpetada, aga kes õpetust võtab, tuapois teeb nii, kuidas arvab. Mis muud, kui antakse tuapoisile naha peale, kui sõna ei kuule.
Nii läinud tükk aega edasi, tuapoiss saanud juba iga päev talli juures kolmkümmend hoopi. Kui saksad käskinud midagi teha ehk tegemata jätta, ikka tuapoiss teinud vastu käsku. Olnud korra sakstel üks mälestuse- või pidupäev, igalt poolt saadetud palju kingitusi ja asju. Kingituste seas olnud ka üks pühapilt. Herra pannud selle oma tuppa (mis tuapoisi tuaga kõrvu olnud) seina peale rippuma. Teisel hommikul käskinud saksad tuapoisi tubasid kraamima ja pühkima minna. Tuapois läinud kõige esite oma tua kõrval olevasse tuppa, kus pilt ristikujuga rippunud. Niipea, kui ta seda näinud, karanud ta kui hull uksest välja kõiki asju suure kolinaga ümber ajades ja jooksnud herra juure ning ütelnud: "Herra tuale tehtud uus aken. Akna peal tuletukid risti, need teevad selle tua nii palavaks, et mina sinna sisse minna ei või."
Herra ehmatanud tuapoisi jutu peale hoopis ära ja kutsunud tuapoisi näitama. Ei tuapoiss tule. Viimati läinud härra üksinda asja järele vaatama. Kui ta oma tuppa jõudnud, ei ole ta midagi iseäralikku seal leidnud, pidanud juba tagasi minema. Kui pilt temale silmi paistnud, olnud tal selge aru käes, kes tema tuapoiss on ja mis tema kardab. Herra tatnud niipea kui võimalik vanastpaganast lahti saada, seepärast pidanud ta nõu, kuidas see kõige hõlpsam oleks ja kuidas Vanapaganale nii kibedat teha, et ta ilmaski ei mõtleks enam mõisa tagasi tulla.
Ta läinud tuapoisi juurde ja ütelnud, et seal tuas midagi ei ole ja käskinud tuapoissi tuba koristama minna. Ei tuapoiss lähe, paneb ihust-hingest vastu. Mis herral nüid muud kui tuapois talli juurde ja jälle peksa anda. Tuapoiss läheb ka, arvab aga, et niisama hõlpsaste kui iga kordki, kolmekümne hoobiga lahti saab. Herra aga mõtelnud, et vanapaganale vitsalöögid suurt vaeva ei tee. Ta oli aga korra rehepapi käest kuulnud, et pihelgavitsad, kui neid läbi tule tõmmataks, väga valusad olla, seepärast lasknud ta ka vahemeest hobuste koplist pihelgavitsu tuua ja neid pesuköögis katla all läbi tule tõmmata. Kui vahemees nendega lööma hakanud, karjunud tuapoiss kui hull. (Kui tema ennemalt peksa oli saanud, ei olla ta kordagi healt teinud.) Herra vaadanud natukene aega peksu pealt, arvanud aga, et seegi veel vähe vanapaganale on, sellepärast läinud ta sealt ära ülesse tuppa tagasi, võtnud sealt ühe hõbedase kardinavarda ja läinud talli juure tagasi. Vahemees lõpetanud parajaste tuapoisi peksmist, kui herra sinna tulnud ja ütelnud: "Sina, vahemees, lööd väga kergeste, las mina annan ka paari korda, saab näha, kas minu käsi valusam on."
Niipea, kui herra paari korda löönud, karanud tuapoiss hirmsaste kisendades maast üles, raputanud kinnihoidjad kui takutordid enesest lahti ja pannud jooksma, nii kuidas jalad annud. Ütelnud veel ise: "Herra käsi on hirmus vali, lõikab luust ja lihast läbi, niisugust valu ei kannata vanapagan ka mitte välja."
Sest päevast ei ole selle mõisa piirides enam kordagi vanapaganat nähtud. Herra kutsunud endise tuapoisi uuesti teenistusesse ja elanud temaga väga rahuliste.
Pernu maakondas, kus kõige suuremad rabad ja sood on, seisab kesk rabasid Vee Jõgira ja Mihkli kihelkonna piiride vahel üks väike järv, umbes kolm versta pitk ja verst lai. See järv kannab nime Perejärv ja vahel saab ka teda Lauessaare järveks kutsutud. See järv seisnud ennemuiste praeguse Vee valla Pere küla asemel, aga et tal seal ruumi ei ole olnud, läinud ta umbes kolm versta lõuna poole, kesk raba. Tema äraminemine sündinud nii
Ennemuiste, kui sõdade ja katku järele maa enamiste inimestest tühi olnud, seisnud veel üks üksik pere metsa ääres järve kaldal - sinna ei ole vainlased teed leidnud ega ole ka katk ulatanud. See perekond elanud kaunis vaikselt teistest lahus.
Aegamööda kasvanud sinna aga mitu perekonda eemalt inimestest ja ka esimese pere järeltulijatest, nii et viimaks see järvekallas neile elamiseks kitsaks jäenud. Eemale ei ole tohitud minna, sest et seal vainlane karta olnud ja järve ääres ei ole uutel asujatel ruumi olnud. Mitmed ohanud: "Oh, kui seda järve mitte ei oleks, siis oleks meil ruumi küllalt."
Viimati ohverdatud hiiele ja palutud, et järv kuivaks saaks. Järves elanud vana hall mees. See saanud seda kuulda, et tema elukoha kuivaks saamise pärast hiiele ohverdatud. Ta saanud vihaseks, tulnud ühel homikul järvest välja ja ütelnud: "Oma elukohta ei lase ma mitte kuivaks saada, parem kannan ma teda ise eemale, nii et teil ruumi elada on, aga selle eest hoidke, kui see koht juba nii suureks saab ja siia palju rahvast elama tuleb, nii et ta kui linn välja näeb, siis toon ma oma elukoha täielt tagasi teie poole ja matan teid järve alla." Seda üteldes tõstnud ta järve kui vaagna sülle ja pannud ta umbes kolm versta lõuna pool jälle maha.
Rahvas aga usub nüid, et kui Pere küla väga suureks ja toredaks majade poolest läheb, et ta siis ära vajub ja järv asemele tuleb.
(Küla on oma nime endise üksiku pere järele saanud. Praegu on neid peremehi, kes mitte ei tohi oma majadele korstnaid peale teha ja uuema moodu järele ehitada kartes, et küla viimaks linna moodi saab ja siis ära vajub, (kui kõik majad korstnatega ja uuema moodu järele ehitatud on.)
Ühel talvisel pühapäeva homikul tahtnud üks mees kiriku minna. Et tal mujal ka asjatoimetamist olnud, läinud ta kaunis varakult, juba pimedas, kottu ära. Teed käies vaadanud ta, et tee võeraks saanud ja koguni teise külge läheb. Ta pööranud tagasi, et õiget teed ülesse otsida, aga ei kusagilt - ta olnud eksinud.
Tükiaegse käimise järele jõudnud ta ühes kohtas majade ligi. Need aga olnud tema silma ees hirmus suured. Sealt pööranud ta tagasi, et mujale minna. Käinud jälle tüki aega - juba jälle nende samade majade juures tagasi, mis kui suured mõisa majad paistnud olevat. Ta pidanud nõu teed küsima minna, aga ei ole kusagilt maja ümbert ust leidnud, kust oleks võinud sisse minna.
Nii läinud ta kolmat korda edassi, natukese aja pärast olnud ta seal samas tagassi. Nüid saanud ta tõeste aru, et ta eksinud olla. Ta oli aga vanema inimeste käest kuulnud, et kui inimene risti üle vanapagana jälgede läheb, et siis ikka ära eksib ja sellest eksitusest muidu ei peaseda, kui kõhuli maha heita ja tagurpidi Issameie ära lugeda, siis peab sest eksitusest ära peasema.
Ta teinud ka nii: lugenud tagurpidi Issameie, mis tal küll vaevaline olnud. Kui ta ülesse tõusnud tunnud ta joonelt ära, kus ta olnud. Ta oli oma õuevärava taga, mis esite tema meelest kui mõned mõisa majad paistnud ja kelle juures ta juba kolm korda oli käinud. Nüid läinud ta tuppa, olnud juba poole päeva aeg. Kõik see aeg oli tema oma karjamaal ümber hulkunud, mida ta sugugi ei ole tunnud.
Kui mihklipäev vanaskuus, siis saada vanadtüdrukud keik mehele minema.
Kui Taevasõel enne marti looja lähab, siis saada hea viljaline aasta olema.
Kui homikul taevas punab, siis saab vihma. Kui õhtul punab, siis tuult ja tormi.
Paastumaarja päeva homikul enne päeva pidada laasta tuppa tooma, siis leiab linnupessi.
Ristiinimene ja vanapagan
Kord elanud ristiinimene ühel pool orgu ja vanapagan teisel pool. Neil mõlemil sündinud lapsed ühel ajal. Ristikeste või varrude ajaks läinud vanapagan ja ristiinimene Tallinnast viina tooma. Keldris olnud pime. Et keldrit valgustada, sellejauks löönud vanapagan rusikuga vastu hambaid, nii et tuli hiilganud. Seda nähes ehmatanud ristiimene ära ja hüüdnud: "Jumal essä, püha ristikene!"
Kui vanapagan seda kuulnud, siis pahanu tema väga ära ja südame täies käänud kõik viinavaadid küllile ja lasknud mõnest vaadist viina välja. Nüüd võtnud vanasarvik oma tarviduse jauks vaadi viina ära ja tulnud oma teed. Jumala nime nimetamise trahviks jätnud vanajuudas ristiinimese keldrisse.
Teisel hommikul mindud keldrist viina tooma ja nähtud meest keldris, hulk viina põrandal. Mees võetud kinni ja hakatud läbi lipu laskma. Enne läbi lipu laskmist näinud ristiinimene oma naabrit tulemas haukooga otse soldati poole, kes teda kandnud. Sarvik võtnud mehe seljast ja pannud haukoo asemele. Alanud läbi lipu laskmine. Soldatite hoopide all lennanud haukoo küljest tükid, aga lööjate meelest olnu need liha ja vere tombud. Ristiinimene vaadanud naerdes päält oma seltsilisega. Kõige viimase soldati hoobi all näinud kõik, et kandjal mehel hautükid peos olid. Koju minnes seletanud sarviline saks omale kaaslasele, et tema jumala nime ei salli ja ähvardanud kõiki, kes jumala nime tema kuuldes nimetab, kõvaste trahvi.
Mõtsa ulla mõtsa äiä,
ärä sa sala minu salvgu,
nägimede näpistega,
sinu kiil nii pehmes
kui kümne neitsi nisa,
sinu viha kistugu minu mant
kui tuli hüdse mant.
Suu sutik, maa mardik,
läbi kulu kuluvars,
mine sa suurt suud müüdä,
mine laket laant müüdä,
kon ei kuule kuke helü,
ei kuule sa kikka kirgmist,
ei kuule sa kana kaakmist.
Kuiume, lõppeme, kui vanakuu taivan.
Punase roosi sõnad
Jeesus läts merde omma laiva.
Merd mööda sõuden
kolm roosi kandis temä käen,
kellest temä selle üte lei ärä,
selle tõise lei ärä,
selle kolmanda hoidis temä esi käen,
selle nime sees
Jumala see Esä x
Jumala see Poja x
ja Jumale Pühä Vaimu väe läbi x
Aamen. Aamen. Aamen.
Valge roosi sõnad
Jeesus läts merde oma laiva.
Merd mööda sõuden kolm roosi kandis temä käen.
Selle haiguse roosi visas temä merde,
selle tervüse roosi jättis minu manu.
Maarja, Jeesuse emä, avita minnu
sedä inemist hoida ja seda valu ärä võtta,
selle nime sees
Jumala see Esä x
Jumala Poja x
ja Jumala see Püha Vaimuga x
Aamen. Aamen. Aamen.
Veel roosi sõnad
Kristus läts üle Musta mere,
kolm roosi käen,
kats veie ärä,
kolmas jäie sinna,
ta läts vällä kui orjapoiss,
leeväkott sällän.
Kuiume, lõppeme
kui vanakuu taivan.
Kahi sõnad
Kui om poiste kahitud, siis tuleve poiste nimelt järgmõtse sõna lugede, kui om naiste kahitud, siis jälle naiste nimel.
Läbi kolme nellä keele,
läbi meele, mõtte,
läbi kahi, katte
nellä silmä läbi,
läbi kahi, katte
nellä meele, mõtte,
läbi kahi katte
nellä keele, kurgu perä.
Puu ette, puu taade,
Kahi kaal katte kõrda!
Kuu kubise, päiv pägise.
Aamen. Aamen. Aamen.
Kuu kosta, päiv pästä,
agu harute, tähi täitva,
pilve pistva.
Jumala see Esä,
Jumala Poja,
Jumala see kolmainu Pühä Vaimu nimel.
Aamen. Aamen. Aamen.
Kurja vastus
Teie, kurjad vaimud,
taganege siist ärä,
missugune asi on teil siin?
Temä, minu Jeesus ütsinda,
selle om see hää asi xxx
, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003/ns/med/Issanda engel, taiva nagel,
pühä pikne, kuivata kuradi nooli.
Aamen. Aamen. Aamen.
Meie esa palve kolm korda lugeda.
Roojane, tagane ära M. mant,
päästä tedä kiige kurja kiusatuse,
päästa tusest vallale.
Issanda Jeesuse Kristuse,
see pühä kolmainu Jumala nimel,
nüüd ikkes igaveses ajas.
Aamen. Aamen. Aamen.
Mina kinnita sinu täämbä,
selle kalli pühäbe õdangu poole.
Issanda Jeesuse Kristuse,
Jumala, see pühä,
kolmainu pühä nimel.
Aamen.
Kinnituseks ja tervüses M.
Jumala see Esa,
Jumala see Poja,
Jumala pühä kolmainu nimel.
Aamen. Aamen. Aamen.
Nabasõnad
Puujuure pessa,
haina juure pessa,
rii kõdarist, rattarööbest,
naba tõsemine, kuu nõsemine.
Kolm kõrda Meie Esa,
ütessa kõrda Aamen.
Kaalahiire sõnad
Kolm englit ja Jeesus tulgu üle ütse mägede,
ütessa englit tulgu ütse penikoorma takast.
Tulge Peetri valge hobese manu
ja võtke egaüts omajagu hiiresid
ja minge tagasi üle ütse mägede,
läbi ütse penikoorma.
Ja kiik hiired võtke Peetri valge hobese mant ära.
Lõppegu kui vanakuu,
Kuiugu kui õks vana puu pilliroog.
Aamen ütessa kõrda.
Pühä kõrge Jumal,
kaitsa Peetri valget hobest kolm kõrda.
Kuvete hiirede ja põrna sõnad
Kes om sündinud,
see las surra
ja las elade
säitse põlve tagasi
selle päiva sees.
Musta elaja ehk punase elaja,
ehk valge elaja man.
Jumala see Esa,
see Poja ja Jumala see Pühä vaimu nimel.
Aamen.
22 aastat tagasi elasin ma Abja vallas Rootsi talus, kus ma tüdrukuna teenisin. Siis seisis sääl üsna vihusauna nuka taga, tiigi kaldal veikene, umbes ühe ruutsülla suurune maalapike, mis aga kõrge tarasaiaga piiratud oli, ja kus sees tapud või humalad toredaste kasvasid. Vanemad inimesed nimetasid seda ohvriaiaks. Minu pärimise peale jutustas perenaise vanatädi, et sinna enne, ju ammu vanal ajal, igast uudsest ohvriandi olevat pidanud viima, ka igast toidust, mida keedetud, ikka esimene kulbitäis sinna ja ka igast lüpsikorrast piima. Tapetud mõni loom, viidud veri, ehk kui keedetud, esimene värske liha, toodud jahukott veskilt kodu ja kui kotti lahti võetud, esimene piutäis sinna ja nenda edasi. Ja kui juhtunud, et mõnikord ära unustatud ja ohver viimata jäänud, siis tulnud kohe karistus õnnetuse näol - kas ikaldanud vili või jälle saanud mõni loomadest otsa, sellejärele, kust jaost and ohvriaeda viimata jäetud. Korra saanud aga talu uute perevanemate kätte (kes selleaegse perenaise esivanemad olnud, kelle juures mina teenisin), kes aga seda ohvrisaladust ei ole teadnud või jälle mitte meelega sellest teada ei tahtnud ja pole ka siis midagi enam sinna viidud. Läinud mõni aeg mööda, hakanud mitmesugused äpradused tulema ja viimaks, kui ka see ei aidanud, tulnud juba see vaim või mis ta ka olnud, kes ohvriandi pidi saama, isiklikult seda nõudma. Ta avaldanud end mitmel kujul. Perenaine läinud piimalüpsikuga lauda juurest üle õue toa juure, korraga nagu maa seest üles tõusnud üks kirju võeras siga - jookseb röhkides järel ja püüdnud vägisi lüpsikut käest ümber ajada. Teine kord puhunud kange tuul jahud matist välja. Ja nii ühel kui teisel näol, vahel näugunud kass, vahest niuksunud koer perenaise järel. Viimaks tulnud inetu sandipoisike ja nurunud peris mustlase moodi küll ühte kui teist, ta tulnud iga päev. Mõnikord olnud vana naine või mees, siis peenikene saksapreili ja musteldand ikka ja iial ei ole talle midagi antud. Viimaks õpetanud teised naabrid pererahvast, et olevat tarvis, kui nuruja tuleb, pihkalapuu keppidega teda lüüa, nii siis ka tehtud. Tulnud jälle kerjaja poisikene ja hakanud manguma. Peremees ja perenaine võtnud kohe valgeks kooritud pihlakakepid ja hakanud peksma. Ruttu muutnud poiss end uhkeks toredaks saksa naisterahvaks, aga sellest ei hoolitud, vaid pekstud jälle. See jooksnud toast välja ja silmapilk olnud ilus veikene kirik väljas toa ukse ees, torn peal ja kõik - kirik mis kirik. Antud ka kirikule keppidega valu, kirik aga muutunud suureks kirjuks koeraks ja jooksnud õueväravast välja, ütelnud veel: "Ei või siin enam elada, pean ära Polli valda minema." Lõpp.
Pano' taossõ kaala ja mine kahrupersehe kaema, koh tuld näet, säält mine otsi päivä raha.
(Pane rangid kaela ja mine kahrupersehe vahtima, kus tuld näed, säält mine otsi päeva raha.)
Kell 12 üüse tuu' kolm kõrd huupi puid, kui halo' paarih omma', saat tol aastal mehele.
(Kell 12 öösi too kolm kord huupi puid, kui halud paaris on, saad sel aastal mehele.)
Seletused
Pühalepp tähendab ühte vana puud, kus enne vanal ajal jumalat kummardati ja kuhu kõik Läänemaa rahvas kord aastas tulnud jumalat kummardama, praegu on selle koha peal Pühalepa kirik.
Kuri küla
Saksad pääle selle, kui nad Hiiumaa rahva olivad ümber ristind, tahtsivad esimest kirikut ehitada ühe kõrgema koha peale Hiiu saare ida poole külge. Aga maa pärisrahvas ei sallind, et kirik saaks ehitud, sest nad teadsivad väga hästi, et neis kohtades, kus kirikud said ehitud, rahvas pärisorjadeks saivad. Sellepärast siis, mis päeval üles sai ehitud, lõhuti öösel maha. Seda pidasivad aga saksad nõiakunstiks ehk vanapagana teoks. Ehk küll saksad vahid pannid, aga selle peale vaatamata sai ikka maha lõhutud. (Vahid olivad maa pärisrahvas.) Arvates, et jumal seda ei taha, võtsivad nad nõuks kirikut teise koha peale ehitada, mis jumala meelepärast saaks olema. Võeti kaks valget härga. Panti ikkesse pahempidi ja rakentadi vankri ette, kus ehituskivi koorem peal oli ja saadeti ilma juhita teele. Härjad läksid 9 1/2 versta maad hiidlaste pühapaika hiielepikusse, kus üks suur püha lepp kasvas. Härjad läind teine teiselt poolt puud nõnda, et vanker puu taha kinni jäi. Saksad tullid tagant kaugelt järele, arvasivad selle koha jumala meelepärast olevat ja hakkasivad kirikuehitusega peale. Hiidlased ei puutund teda nüüd enam, sellepärast et see paik neil ka püha oli ja võtsivad ristiusku täielikult vastu. Nõnda on praegune Pühalepa kirik ja nimi saanud.
Kui keegi võera inimesega oma loomade juurde lauta läheb, pidavat järgmisi sõnu lugema:
Kulla taevaisakene,
kulla taevataadikene!
Nõiu ära kurjad silmad,
suru mao peakest,
et ei sureks kirju härga,
viduraks jääks valge lehm.
Lehmalaada ukse peale pidavat /viisnurk - joonis/, s.o. viis nurka tegema, siis ei pääseda kurat mööda.
Kellel veisseröögates külles on, võtku tehku kolme kasukannika peale nimetesematsiga (pöidlast 4. sõrm) seitse viisnurka, s.t. /viisnurk - joonis/, andku härja kätte, siis kaduda kohe ära.
Kui keski kalapüügiriista hakkab kuduma, alustagu noorekuu ajal, siis saavat palju kalu.
Kui esimest korda külvama mindakse, pidavat järgmeisi sõnu lugema:
Voda Pikker! õnnista minu tööd.
Anna head pääd otsas -
hüva teri sissen!
Veeri Viruni, tähti Laugani.
Siis tehtagu külimati peale kolm risti.
Kui müristab, ei tohtivat uksest välja minna mudu, kui ei ütlevat: "Isa, poeg ja püha ristike," sest välgud olla mõned vanapagana sulased, mis maailmast inimeisi põrgu meelitavat.
Vitsjärve küla sündimine
Vitsjärve küla asemel olnud järv, mille ühes kaldas, liiva sees sajas keeles üks sõna olnud kirjutud. Keski pole seda kirja ära mõistnud lugeda. Ka vana kuulus Soome tark, Marika, olla käinud seda kirja vaatamas, kuna pole midagi oskanud ära lugeda. Korra aga juhtunud keegi kuulus Eesti Ilma Hans järve äärde tulema. Teda juhatatud kohe kirja juurde. Ilma Hans tunnud kirja ja hakanud teda lugema. Kui ta poole peale oli jõudnud, hakanud järv koledaste kohama ja kui Ilma Hans lõpule oli saanud lugemisega, hakanud järv liikuma ja läinud praeguse Virtsjärve asemelle. Veeasemelle ilmunud suured lossid, mis kord-korda veiksemaks olid jäänud, milledest viimaks harilikud majad saanud. Majades elanud aga imenaljakad inimesed, kes alati Ilma Hansu järele perinud, kui keski sinna tuppa läinud; ning natukese aja peale kadunud nad ära. Kord juhtunud Ilma Hans ise ühte sarnaste inimeste majasse, seal jooksnud leegion imelikka elukid ta kallale ja viinud Ilma Hansu maa alla. Sellest saadike pole enam Vitsjärve külas sarnasid inimeisi nähtud.
Kui hobuselle tiirud ajavad, võetagu leiba ja tangu segamini ja öeldagu: "Eli-pisser, von-bess jama põrmu," siis antagu hobusele süüa ja see saavat terveks.
Kui kellegil kõht valutab, pidada järgmeisi sõnu lugema, siis kaduda ära:
Kiirmus, kaarmus,
harakale haigus,
mustalinnule muu tõbi.
Valu läheb valge kana persse kui laksti.
Kui lapse pea valutab, siis pandagu külm käsi ta pähe ja üeldagu:
Harakale haigus,
varesele valu,
mustalinnule muu tõbi.
Tõgi mingu, ärgu tulgu,
tuhatnelja traavi
ja ülekaela kraavi.
Siis saada kohe haigeoleva pea terveks.
Kui veiss röögatab kellegi peale, pidada kolm korda sülitama, ei ajavat veisse röögates külge.
Tee peale ei tohtivat kusta, sest siis kusevat vanaisa rinde peale, kui tee äärde, siis vanaema rinde peale (sest nemad olla säält igavesele puhkusele viidud).
Viigipuud ei tohtivat majas kasvatada, ta saatvat õnnetust maja peale (neetud puu).
Kui pikne peakohas paugub, pidavat Issameie ära lugema - ei löövat külge.
Kui hammas ära tuleb, pidavat ahju peale viskama, öeldes: "Kilk, säh luuhammas, anna mulle raudhammas." Saada kõvad hammad.
Kuuvalgel ei tohi magada, jäävat kuutõbiseks.
Kel paised külles on, tehku öhessast tõust puude okstest viht ja vihelgu soolase leiniga - kaduda ära.
Kui kased narmasurvis talvel on, saada suvel rohkelt otre. Kui haavad, siis kaeru ja linu; kui lepp, siis rukist; kui pajod, siis nisu. Kui aga ümarikka urve (näljaurve), siis tulla suur ikalduseaasta.
Kui kuused käbisid täis olla, saavat palju kartulaid.
Vanal hallil ajal, kui soldatisi enne sõttaminekut veel ära ei maetud, läinud kaks naist Orgu soo (Võõsiku vallas) peale marjule ning silmanud seal ühte inimese sääreluud, mis oli püsti olnud, verist vahtu otsast välja ajanud ja ise haledasti karjunud: "Umluu, umluu." Naised märganud, et see üks matmata soldati luu on ja matnud ta issameie lugemisega maha. Kont jäänud kohe vait. Sellest ajast hakatud soldatisi matma.
Kui noorpaar esimest ööd magab, pidavat mehed hommikul üles ajama ja ise möirgama - saada noorpaar tulevikus head pullid.
Katku soo
Võisiku vallas Odiste ministeeriumikooli ligidal on soo, mis kannab nime Katku soo. Enne, vana sõdade aeg, maetud sinna inimesi. Soo olnud kole mäda. Sellepärast pole surnud rahul olnud endi vesiste asemetega ning hakanud säält kodu käima. Harilikult armastanud nad pimedas tubades kolistada. Kui aga tulega vaatama mindud, siis jooksnud ta koera näol minema, kaks ratast järel, ning läinud jälle teise talusse.
Sagedamini käinud aga kuri veikene suure habemega mees katkusoost välja, teises jalas olnud punane, teises sinine sukk.
Kus see mees aga sisse läinud, lugenud issameie palvet igal pool kolm korda ära, ikka korra eest, teise tagast otsast peale hakates. Kui ta need sõnad saanud ära lugenud, siis surnud jälle sinna katkusse keski ära (selles talus).
Ükskord toonud keegi rikkam taluomanik oma poja katkusse suremise pärast kuulsa Soome targa sood vaatama. Soome tark võtnud ühe hõbeteebreti, pannud sinna rahad sisse ning lugenud rahade peale niikaua sõnu, kui need teebreti pealt üles tõusnud, siis lugenud veel matmise sõnad ning lõpuks lisanud juurde:
"Teie, hinged, kes te pole jumalasõnaga maha maetud, magage nüüd rahuga ja ärge tulge ka soost enam teisi eksitama - kurvastust tooma."
Sellest ajast peale kadunud siis see väike mees ning kodukäijad Katku soost.
Kui lapsel kõht valutab:
Vint, vänt väravast välja,
pikka puusse, mõnda muusse,
lagedasse laande, pika Tiiu perse,
Laudiku Mari saba alla.
Kui keski elajaid uue koha peale ajab, pangu laudaukse alla vits maha - ei jäävat elajad haigeks.
Ehk küll Kodavere kihelkond Kalevipoja vana tallermaa olnud, teab rahvas ometigi õige vähe sääl kangelasest jutustada. Murde kuulamise asjus hulkusin igast vallast läbi ning igal pool tahtsin teateid ka Kalevipoja kohta korjata, aga harilikult vastati: meil neid raamatuid ei ole olnud, ei tea ka sellepärast tervest loost midagi. Kuid ometi on mõned vanematest vähesel arvul riistmekesi traditsioonilistest juttudest alal hoidnud. Järgnevad näitused peaksivad jutustajate tõenduse järele kõigest kirjanduslisest mõjust täitsa vabad olema.
Alatskivil kõneles üks vanamoor järgmist juttu, mida ta 80-aastaselt ära surnud isa purjuspääga alati lobisenud:
Kalevipoeg tulnud üle järve (= Peipsi) siiapoole ja toonud seitsesada saelauda turja pääl. Näinud: vanapaganad peavad isekeskis sõda. Läinud neid lahutama ja peksnud kõik seitsesada saelauda vanapaganate pihta puruks. Kolm lauda ainult jäänud enam järele. Siil hõiganud põõsast:.
"Kalevipoeg, vend, löö servi laudu!"
Nõnda hakanudki lööma ja kolme lauaga tapnud kõik ära. Siis küsinud:
"Vend, kes sa olid, kes sa mind õppasid? Tule välja!"
Siil ütles:
"Ma olen alasti, ma välja ei julge tulla."
Kalevipoeg lõegas talle kuuehõlma ja andis katteks.
Siin rannal, Laheperä kohal on kivi, kus sügaval inimese jälg. See olla Kalevipoja pahema jala jälg. Siit astus kohe Piatskivile, kus tal säng. Sinna heitnud puhkama.
Kalevipoeg kannud ka liiva kuuesiivaga, vist siis, kui omale sängi tegi. Liiv kukkunud kord siiva seest välja ja sest sündinud mägi, Tikkumäiko, mis sängi lähedal kesk heinamaad on.
Alasuvälja pääl on Kalevipojakivi. See olla Kalevipoja lingukivi. Rahvas mõtelnud, et raha sees ja lõhkunud ühel öösel kivi ära. Ta olnudki nagu kahest jaost juba vanast kokku pannud.
Muidu olnud hää tugev mees, sest Peipsi olnud perseni, Lahejärv labajalani. Mõned ütlevad jälle:
"Peipsi järv perseni,
Kaiu järv kaalani,
Mustjärv munnani,
Emajõgi helmini."
Jumal teab, kui suur ta võis olla.
Kalevipoja sõjalugu vanapaganatega tuntakse igas vallas. Palal alustas jutt isemoodi:
Tulnud kalevipoeg, kakssada lauda olnud seljas, kaks tüdrikud olnud laude pääl. Ise veel ütelnud: "Tited one mul laude õtsan." Vei neid nõndaviisi edasi. Tema oli neid nõidade käest ära päästnud ning põgenes. Tuli sotilastega sõda (järgneb nagu eel).
(Sotilased. Arvatavasti ei ole "sotilased" muud midagi, kui sortsilasete - see sõnakuju tuntakse rahva seas ka - ümbermoonutus. Vahest on sõna raamatust õpitud ja siin nn. rahvaetümoloogiaks (=rahvaomaseks sõnaseletuseks) välja kujunenud.)
Edasi olen nimetud vallast järgmist üles tähendanud:
Kange mees olnud /Kalevipoeg/: kui magama heitnud, olnud vakamaa täis. Rüpega veenud ise selle maa, kust sängi omale tegi.
Heitnud kord sängi magama, tulnud vanapaganad, tahtnud teda kusega ära uputada. Sest sündind Alatskivile Mõisajärv.
Kalevipoeg läinud jõest jooma. Tõised (=sortsilased) raiunud kindusooned maha. Pandud hobuse selga, läinud põrgu ukse juurde, tahtnud ust maha koputada. Käsi jäänud aga kinni ja on kuni viimsepäivani.
Kiäpä jõest paistnud ta mõõk neljaba õhtuti välja. Viidud seitse paari härgi ja hakatud välja vedama. Juba hakanudki liikuma, saadud ju serva, üks ütelnud:
"Nüüd, kurat, tuled!" Sel korral aga kukkunud kohe tagasi, miks kurja nimetas.
Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (= Kuiva?) 1 ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks.
1 Tõepoolest on vihjatud Koiva jõele. - E. L.
Sõda teinud Kalevipojale suurt kahju. Ta ema nutnud, ja sest sündinud Tallinna lähedale Piälmine järv.
Kalevipoeg käinud Riia linna juures Koevajõe (=Kuiva?) ääres vähki püüdmas. Tal olnud suur kuusepuu vardaks.
Mõõk olnud tal nõnda suur, et seitse paari härgi ei jõudnud kuhugile liigutada. Kiäpä jõest ta paistab, kui ilus ilm on. Tudengidki käinud siin kord vahtimas. Sest kohast on jõgi hirmus sügav. Sinna ei usu keegi suplema minna.
Üks kange jõumees läks oma vastast taga otsima. Ta oli nii kange, et kui vasikat sabast kinni võttis, kohe ühe käega üle kraavi viskas. Läks ja läks, aga korraga tuleb vanakurat talle vastu. Tal oli veskikivi piitsapaela otsas, tuleb ja seda plaksutab aga. Kui esimest korda lööb, siis mees putku, ise ees ja vana Jaak taga. Aga vot, tuleb Kalevipoeg neile vastu, sada lauda seljas. Ta pistis mehe tasku ja hakkasid kuradiga taplema. Kurat peksab selle veskikiviga vastu Kalevipoja põtku, Kalevipoeg raiub laudega. Lauad hakkavad juba otsa saama. Siil hõikas põõsast:
"Kalevipoeg, ristivend, servi lauda, servi lauda!"
Hakkas lööma, lõi kuradi maha. Aga siis Kalevipoeg küsib, et:
"Kes sa põõsast kõnelid? Tule välja!"
Siil ütles:
"Mina olen alasti, mina ei või tulla."
Kalevipoeg lõikas kuuetüki ja pani talle selga. Ja on tänapäevani siili seljas see Kalevipoja kuuehõlm.
Aga pea, kuidas selle mehega lugu läks. Kalevipoeg ütleb:
"Ma panin mehe tasku, ei tea, kus see on?"
Hakkab katsuma - puru.
Nõnda sai see kange mees ka otsa.
Aga viimati olla ta ometi tapetud, nõianaised tapnud ta ära. Ta jäi magama, siis võtsid ta mõõga ja raiusid jalad otsast ära. Ta ei saanud kuhugile minna, põlvest saadik ära. Siis sai ta otsa, muidu võib-olla oleks tänapäevani elanud. "Nüüd o tämä lihonikkode pihon."
Ranna vallast olen varem mõned riistmed saatnud. Võib olla, et hulk jutukillukesi veel leida oleks mõne vanakese käest, ehk küll suuremat minu arusaamise järele enam loota ei ole.
Tähendasin, et eelmised jututükid rahva tõenduse järele mitte "kirjatarkus" ei olevat. Kuid osalt peab tõenäolikult ka neid raamatust õpitud juttude järelkajaks peetama. Kui juba lugu raamatu läbi kas või väiksele ringkonnale tuttavaks saanud, ei jäta ta ka algupäraliselte pääle vähemalt mõju avaldamata.
Mujal pool Eesti- ja Liivimaal rännates sain ma paraku kaunis vähe mahti asja kohta teateid koguda. Minu arvates tuntakse aga Kalevipoja juttu rahva seas õige vähe. Setud, kes raamatu mõjust täitsa vabad, ei tea vist kuskil kangelase nimegi. Viru rannas toimetab Kalevipoja töid vanakurat. Näituseks olgu järgmine jutt:
Vikkuri luodo Kalvi mõisa kohal sündis kord nii.
Vanakurat tahtis kord teed Soome ehitada, kandis munakiva põllega meresse. Kaupsaare kõrtsi kukk laulis, põllepaelad kohe katki, ja sest sündiski nimetatud "luodo" (Rannamõisa äärsed kivihunnikud Peipsi rannas olla sedaviisi Kalevipoja põllest kukkunud. Kukke sääl ometi ei nimetata. See loom on vist keskaja legendadest päritud ka Viru ranna juttude hulka. - Üleskirjutaja märkus.)
Purtse kohal on üks kivi, kus inimese sõrmejäljed on näha. Vanakurat tahtnud kord kirikut sellega maha visata. Ometi teatakse ka Viru rannas, et ka Kalevipoeg ühe kivi (Ulunieme otsa) olla visanud. - Muidu on vist Viru ranna jutud kadunud Dr. Veske põhjalikult korjanud, nagu seda veel kohalikud inimesedki mäletavad.
Püha Jüri Jerkovits,
keela oma kutsikad,
et ei putu punast pulli,
ei ka kirju lehmakest,
mahajäänud tallekest,
ei ka hobuvarsakest.
Karja väljalaskmise sõnad
Metsa iilid, metsa äälid,
metsa helded isandad,
metsa kuldased kuningad,
siidisaba neitsikesed,
lask minu loomad kaugel käia
ilma hundi puutumata,
kalli karu katsumata.
Karja väljalaskmise sõnad
Hundi(?)sõnad
Metsa heldised isandad,
metsa kuldised kuningad,
siidisaba neitsikesed,
laske minu kari kaugel käia
ilma hundi puutumata,
ilma karu katsumata.
Punase elitingi sõnad
Meie Issand Jeesus läheb üle liiva ja üle mäe, kolm punast roosi käes. Ühega suitsetab, teisega ohverdab, kolmandaga lindab. Nõnda linda sina, punane roos (ka) ära.
Kolm korda lugeda.
Rabanduse sõnad
olla varjul laulus Keskel selle elu sees, 3 salm. (Kiriku- ja koduraamat, Tall. 1853, lk nr. 196 ja Ilmutusraamat 12, ps 12.)
Nõiavormel:
Pind. Kristus x Perhitulle x Naamen x Seebe 1 ka x Naamen x Joossus x Marja x Roossa xxx
(P x D x S x w x He x I x p x go x).
Paberi peale kirjutada, haige koha peale 3 korda vajutada ja ära põletada.
Nikastuse sõnad
1. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte.
2. Nikastand, nikastand, nikastand.
3. Meie Issand Jeesus Kristus sõitis kõige kõrgema mäe peal, püi lindas urve hobune kohkus, hobusel nikastus. Nahk nahka, luu luusse, liha lihasse, soon soone, veri veresse, välti, välti, mine Jeesuse nimel ühte.
(Peale lugeda).
Elidingi sõnad
(Punase roosi sõnad.)
Meie Issand Jeesus Kristus lindas üle liiva, üle maa; kolm punast roosi käes. Ühega suitsetas, teisega ohverdas, kolmandaga lindas. Nõnda linda, sina, punane roos, ära. (Peale lugeda.)
Valge roosi sõnad
1) Meie Õnnistegija käis mööda maad, kolm lille käes; üks sinine, teine punane, kolmas kullakarva.
Naine tuli vastu, ütles: Miks sa tühja veepangega käid?
2) Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma.
Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma.
Kolm ingelt tulid taevast maha ühte hädalist inimest häda eest aitma.
3) Tagane sa, valge roos; sina tongid mind üks kord, mina tongin sind ühessa korda.
(9 korda lugeda.)
Riisisõnad
Lapsel lakalta tulussa,
kõrgelt mäelta kõpatile.
Mind aga palvel palutakse:
Kusse sööki siia tulnud?
Riisi tulnud Riiamaalta
viie venna väravasse.
Mis see riisi siia otsib?
Liha sööma, verda jooma.
Ussi sõnad.
Ussikene, hullukene,
ää salaja salva,
ää pimedas pista,
nägemata näpista;
mässi ennast mättaesse,
keera ennast keraessa,
poe puujuure alla.
Maole madalad jalad,
kärbse keel lühike.
Nii pehmeks mao keel,
kui neitsi nisaots.
M. Heide on kui nõid tuntud. Oma tarkuse saanud ta vist Mari Rummali käest, see jälle omakorda kuulsa Röa k. Unimäe Juhani k. A. Kuusberg
Vanade rahvalaulude saak oli ootamata väike. Vana laul on kadumas. Isamaalaulu kuuled harva. Kibe töö vähese arvu töölistega ei anna laulmiseks mahti. Kaks suurt laulikut olid vahepeal ära surnud, mitmed tühjaks pumbatud (näit. kuulus Piiumetsa laulik Kai Binder, Indrikäär Röa Peeramäel jne.), mõned vanaks ja kurdiks jäänud, teised jälle palvevendade kilda löönud (Lagendoffid Väätsal jt.) ja ei võta jutulegi. Kõik üle 60 a. vanad. Mõned koguni 85 a. Kirja panin 1706 rida, sealhulgas on mõndagi uuema aja sündmuste vastukajast jne., mis tänini korjajate poolt tähelpanemata jäetud.
Nõiasõnu sain 5 lehekülge (74 rida). Üks lausuja suri just sel ajal. Teine sõitis ära või peitis ennast ära. Niisugust asja häbenetakse.
Mõned taimenimed (60-70 n.), värsimise viisid (pooleli), vanadsõnad (u. 40 vs.) ja kõnekäänud, arstimiseviisid (u. 50 a.v.), kohanimed (pooleli), teated kohal. tähtsamate isikute üle, punktid vanausku (u. 25 p.) ja veel ühte ja teist, mis kodumaa tundmiseks tarvilik, olen üles kirjutanud. Et korjatud materjal veel lõpulikult ei ole korraldatud, siis ei saa praegu kindlasti ütelda, kui palju seda ja teist on.
Sedasama pean ma murdesõnadest ütlema. Osa neist on veel sellekohaste lehekeste peale kirjutamata. Arvan üles märgitud sõnade, kõnekäänude jne. arvu paari tuhande peale. Püüdsin peaasjalikult seda korjata, mis haruldane, mis Wiedemanni kogudes ei seisa või seal teise tähendusega on, mis kirjakeeles ei leidu või harva esineb, niisama ka elava keele tehnikasõnu (kangrutööst., puusepa (tisleri) tööst. alalt jne.), sugulaste nimetusi jm. Haruldastel sõnadel on ikka selgitav lause või pikem seletus kaasas. Umbes kolmas osa korjatud sõnadest puudub Wiedemanni sõnaraamatus või on seal teises tähenduses, teisiti, teistsuguse varjundusega jne. Muidugi oleks sõnade saak suurem, kui ma kõiki tarvitatavaid sõnu oleksin hakanud kirja panema. Seda mõtlen tulevikus teha.
(Ühelt poolt on uute sõnade tekkimist, teiselt poolt jälle vanade (iseäranis tehnika-) sõnade kadumist märgata. Uuema aja töötamise viis ja tööjaotus teevad kiire hävitamise tööd, vanade eesti sõnade asemele tungivad tihti võerakeelsed. Mõne asja, tegevuse jne. tähendamiseks on niipalju sõnu, et siin uute tekkimine täiesti tarbeta näib olevat. Teiselt poolt jääb keel vaesemaks. Ei või ka vene keele ja kirjakeele mõju nooremate kõnes tähendamata jätta./Lõpulikud arvud annan siis, kui materjal kõik korraldatud; niisama ka seletusesõnastiku, selle korralduse ja tarvitamiseviisi kohta. Tähendan siin ainult, et ma olen katsunud sõnastikku nii korraldada, et teda kerge oleks tarvitada.
Eesti Rahva Muuseumile korjasin asju üle 100 numbri.
Korjamise paik: Türi kihelkonna põhjapoolne osa. (Siis veel Paide ümbrus ja Rapla kihelk. Järvakandi klaasivabriku ümbrus läbisõidul.)
Siin kaasas annan ära:
1) kimbu rahvaluulet, nõiasõnu jne. (muuseas ärakirja J. Kunderi (?) kirjutatud näitemängust J. W. Jannseni äraostmise kohta vaeste poolt), kokku 113 lehekülge (1706 rida lauluseletustega ja 74 rida nõidust), kokkuköidetult ja
2) 1140 lehte murdesõnadega (392 endist ja 748 uut; mõne lehe peal ka mitu sõna, ühe juurega ja mitu tähendust ühe ja sellesama sõna jaoks), taimenimedega, arstimiseviisidega, kõnekäändudega, vanasõnadega, vanausuga jne.
Tartus, 17. juunil, 1914.
Kohanimedest ja nende tähendustest
Holstre mõisa juures Paistu kihelkonnas Kuradi mägi, ka Kindrali mägi. Mäe pääl kasvavad suured männad, millede juurte alla Holstre kindral (nime ei tea) raudkirstuga maha on maetud. Mägi ise on Mustjärve kaldal.
Ühe korra näinud lapsed õhtul Kindralimäe pääl tuld paistvat. See olnud oktoobrikuul kui vihma sadanud.
Nõiajärv Holstre kroonumetsas. Praegu ei ole järvest muud tunda kui natuke tiigi suurune loigukene, ümberringi on aga mädasoo, nii et sääl vaevalt pääl kõndida võib. Korra tahtnud keegi mees järve mõõta. Ta pannud kivi pika nööri otsa, mis pääle saja sülla pikk olnud. Kivi nööri otsas ei ole sugugi järve põhja küündinud. Kui mees nööri välja tõmmanud olnud kivi asemel nööri otsas verine oinapää suurte sarvedega.
Teist korda lasknud mees nööri järve põhja. Kui ta nööri välja tõmmanud, olnud nööri otsas madu; nüüd ehmatanud järvemõõtja mees nii ära, et ta kolmandat korda enam ei julgenud nööri järvepõhja lasta ja pandis putked mängima.
Valuoja jookseb Viljandi linnast välja. Selle lähedal on pumbakaev (mitte presskaev), kust ise välja jookseb.
Rahaaugu kink Nõo kihelkonnas Aru vallas, Kögli talumaa peal. Ennemuiste olla tondid sääl kingu pääl raha kuivatanud. Nõo kihelkonna keelemurraku peal on kingu nimi Rahahaude kenk.
Säälsamas Kögli talus olnud vanal ajal peremeheks keegi lätlane, Kögli Peeter nimi. Sellel Kögli Peetril olnud palju pisuhändi, kes temale ööseti varandust kokku vedanud, nii et aina tulised jooned taeva pääl näha olnud. Kui ta korra reht peksnud, lennanud pisuhänd läbi rehealutse. Peeter käratanud temale: "Oh sa pisuhänna räuk (rävak)! Ku läits läbi rõukealutse! (reie aluse).
Kögli Peetrel olnud tüdruk teenijaks. Talve ajal korra, kui lehmad veel piima pole annud, olla tüdruk tähele pannud, et perenaine keedab tihtipääle piimasuppi. Tüdruk mõtlema, kust perenaine piima võtab. Korra pannud perenaine paja tulele, läinud ise aidast tatratangu tooma, et putru keeta. Selle vahe sees peitnud ennast tuppa ära, et vaadata, kes pudrule piima toob. Korraga jooksis must kass tuppa, karganud paja ääre pääle ja oksendanud pajasse, pääle selle jooksnud kass jälle välja. Ka tüdruk tulnud peiduurkast välja. Kui perenaene tuppa tulnud, pudru valmis keetnud, on kõik sööma istunud, kuna tüdruk ennast haigeks teinud. Küll perenaine meelitanud: "Tule sööma, magus, piimane, pehme puder, saad terves!" Aga tüdruk mõtelnud: Kassiokset ma ei söö.
Kögli Peeter olnud väga rikas mees, üle mitme valla. Temal olnud hääd hobused. Kui ta kaevupange liigutanud jooksnud hobused ise koplist kodu jooma ja kui ta nad ära oli jootnud, siis vilistas korra ja hobused jooksid koplisse tagasi.
Kui ta säält talust ära läinud, matnud ta hobuse pääluu karjavärava alla maa sisse ja on sellega ka hobuseõnne sellest talust ära viinud, nii et uuel peremehel ühe aasta sees kuus hobust ära lõppesid ja hulk kariloomi otsa sai. Viimaks on talu sulasel korda läinud üles leida, kuhu kohta hobuse pääluu oli maha maetud ja võeti see maa seest välja. Et hobuse pääluu maa sees oli, sellest on kaardikaeja teatanud: "Põhja pool väreti all on hobuse pääluu maa sees, kui see säält välja kaevatakse, siis tuleb ta ahjus ära põletada, siis tuleb hobuste ja loomade õnn tagasi. Hobuse pääluu visati nüüd põlevasse ahju ja see põlenud suure praksumise ja paukumisega, kuna juuresolijad rõõmustades ütlesivad: "Kuulge kui vanatont lõhki läks." Sellest ajast saadik Kögli talus alati hää hobuse ja loomade õnn olnud.
Väikese järve rahaauk
Aru vallas Nõo kihelkonnas Tsirgu talu saunas elanud Pundri Jaan, vaene mees. Korra äratatud teda üles öösel ja üteldud temale: Mine väikese järve ääre ja too säält rahakerst ära, mis sõja ajal senna on pandud.
Mees pole läinud ja uinunud magama. Teist kord äratatud üles ja kästud minna raha järgi, jälle pole mees julgenud minna. Kolmas kord äratatud teda jälle üles ja käidud temale tungivalt pääle, et ta raha järele läheks, muidu lähevat raha järve põhja. Ka nüüd pole mees enne läinud, kui hommikul koidu ajal järve ääre läinud, olla natukene veel kirstu veepinnal näha ja kullakuhi läikinud päeva käes. Mees tahtnud veel raha võtta, aga raha kadunud kolinal järvepõhja ja näki hääl ütelnud järvest: "Hilja tulid, mees, nüüd ei saa enam midagi." Kahjatsedes läinud ta kodu.
Teine kord maganud Pundri Jaan jälle omas saunas, kui teda keegi üles äratanud ja käsknud sauna tagant saapasääre täis kulda välja kaevata. Tema pole läinud, teist kord pole ta veel läinud, kolmas kord äratatud teda üles ja üteldud: "Kui sa nüüd raha tooma ei lähe, siis saad ära tapetud."
Nüüd tõusnud ta üles, võtnud labida, läinud sauna taha ja kaevanud sääl kohal, kust juhataja juhatas. Kohe leidnud ta saapasäärega hulk kulda ja saanud sellest päevast saadik rikkaks meheks.
Raha leidmine kivi alt
Korra näidatud unes kellegile vaesele mehele, et tee ääres Aru vallas ühe puudalise kivi all rahakast on ja kästud ära tuua. Kolmekordse käsu pääle pole mees läinud. Hommikul, kui päev tõusnud, läinud ta senna kohta, kuhu teda juhatati ja leidnud, et kivi on koha päält ära tõstetud ja kivi all on rahakasti ase olemas. Pärast olnud kuulda, et keegi teine mees on juhatamise peale säält raha ära viinud, sest juhataja olla esimesele mehele ütelnud: Kui sa ei lähe raha ära tooma, siis ma saadan ühe teise.
Kuidas mees tontidega hädas oli.
Korra on talu sulane Aru vallas Kögli talus soojasse rehetuppa magama heitnud. Keset öösel äratatud teda magamast üles ja tema näinud, et tema ees kaks vanakuradit seisavad. Nendel olnud sarved pääs, pikad sabad taga, teine jalg hobusekabjaga ja koledad punased, kuna suust tuld sülitanud. Tondid ütelnud mehele, et ta nendega ühes tuleks Köia pääle (Köia-päälne on Aru vallas Nõo kihelkonnas Karijärve ääres kaunis suur mädasoo, kus keegi palju pääle ei julge minna ja Karijärvest jookseb oja välja läbi Köia-päälse mädasoo ja ojast on purded üle säetud). Selle Köia-päälsete purrete pääle viinud koledad tondid mehikese ja ähvardanud meest Köida visata, kui ta mitte nende ette ennast ei kummarda. Mees on siis kuradit kummardanud ja need on teda kodu tagasi toonud. Mees äratanud perenaese üles ja jutustanud sellele loo ära.
Mees olnud üleni märg.
Üle, üle, vihmake,
üle, vihmahooke,
likes teed mu, vaese latse.
Mul pole kodu,
kos ma kuiva,
tare ei, kos ma tahene.
Kodu suure kuuse all,
tare laia tamme all.
Vii vihma Viljandisse,
kanna hoogu Karksiesse:
Viljandin vili palanu,
Karksin kaara kõrbunessa,
Siis saab Riia Ristu1) juua,
siis saab Pärnu Päitsi1)juua.
1) Ristu, Päitsu - lehma nimed.
Hundisõnad
Hulgu, hulgu, hundikene,
longi teeda, tömpijalga,
sombi suurta sooda mööda,
tigedad rägadad mööda,
risti-rästi radada mööda.
Lääd sa lageda väila peale,
suu laiali, silmad laiali.
Su suu sulavõista,
hambad meevahasta.
Jooned joosku vastu põhja.
Ussisõnad
Tidit, iidit, tinger jünger,
soo sünger, sarapuu jünger,
tinger jünger loogeline.
Keri sa ennast keraje,
mässi mätaste vahele,
soo sammalde segaje.
Ära sa minusta koska,
koska kahteda kivije,
nelja neiduda nisaje.
Vitsasõnad
Soost mul toodi soojad vitsad,
pajusta palavad vitsad,
miska meesta löödaneksa,
meie nahka napsitakse.
Löö sa lemmelgalle,
tao kui tammepakukesta.
Oo, tule, tuline kurat,
üle üheksa kiriku.
Too sina tuline kuuba,
kanna raudine kasukas,
vii viisi vaibakesta,
pane paasine palakas.
Jutustus Tallinna Olevisti kiriku ehitajast.
Sellest on rahvasuus järgmine jutustus.
Tallinna Olevisti kiriku ehitaja ei ole kellegile oma nime öölnud, enne kui kirik oli valmis saanud ja tema torni otsa viimast muna (ja risti) oli pannud. Siis oli ta seal oma nime Olevist nimetanud. Sellepeale oli ta siis torni otsast maha kukkunud ja lõhki läinud, kust uss ja konn olid välja tulnud.
Vana usk.
Kui uuel aastal mets vangis on (lumes), siis sureb see aasta palju noori loomi.
Heinasaat metsas jookseb.
Kord elas Avinurmbes Kõrve külas väga julge jahimees Jaan Kakasson, kutsuti Mihkra Jaan. See oli läinud kevadel ühel laupäeva õhtul Avinurme Laekõnnu küla ligi välja jaare püssiga jahi peale, hommikust valmis tetri laskma. Korraga oli kuulnud edemalt mähetamist, otsegu lammas oleks määnud. Siis oli näinud, kui üks must loom temast suure kohinaga mööda oli läinud. Ta oli olnud niisama suur nagu heinasaat, ka niisama moodi, pealt ära teritatud. Aga tema ei ole tunnud, mis loom see olnud.
Must müts metsas lendmas
Üleval nimetud jutu sees Mihkra Jaani poeg, kutsutakse Naarismaa Madis, oli kord metsas olnud jahi peal püüsid vilistamas. Äkitselt oli temast loom, nagu must müts, ümmargune, kõrgel õhus tahtnud mööda lennata. Tema oli näinud selgesti, ka tema hea jahikoer, kes tal ühes oli olnud, oli näinud ja jooksnud sinnapoole, kinni võtma. Tema oli kohe lasknud, aga peale pauku oli nii ära kadunud, et ei ole midagi näinud.
Rüpp täis kulda
Kasepal, Peipsi jääres, olid kaks meest ühel hilisel suveööl metsa serva mööda kusagilt kodu poole kõndinud.
Näinud metsast tuld. Mõtelnud: "Vist on õitsilised, läheme vaatame ehk saab piibu pääle tuld."
Sinna jõudes näinud, et kolm meest kibedaste tuld teinud. Nemad olid tundnud neist nagu hirmu. Üks oli küsinud neilt: "Mida teie käite?" Nemad olid vastanud: "Meie tahtsime tuld saada." Sellepeale oli ta teist meest käskinud rutulise häälega: "Hoia rüpp lahti!" Mees oli hirmuga seda teinud. Siis oli talle kolm korda labidaga kuuehõlma süsi visanud ja üelnud ise: "Pane kuuehõlm kõvaste kinni. Enne ära lahti tee ega vaata, kui siit edemale ära saad!"
Mees oli hirmuga mõtelnud: "Põletagu peale minu kuuehõlma ära, aga mina lahti ei tee." Kui ta pärast oli vaadanud, olnud kuuehõlm kulda täis.
Need mehed olid siis rikkaks saanud.
Millest sai nimi Avinurm
See praegune Avinurme valla koht olnud enne lage nurm. Kord tõusnud Peipsis suur vesi ja ujutanud ka kõige selle nurme üle. See olnud kevade. Kui vesi oli ära kuinud, siis olnud ka see nurm havikalu täis, mis järvest olid tulnud - kuival.
Siis oli tulnud sellest nimi Avinurme.
Rahakast
Avinurme vallas Kõrve külas vana Kõrve metsavahi Jüri oli oma vennaga kahekeise sealt Rootsikäpa nõmmest ühel suveööl käinud kaevnud maa seest vana rootsi rahakasti välja ja toonud ära.
Ühes sealt olid veel toonud malm suuredtükid, mida nad sealt olid leidnud.
Neist olid pannud saunaahju kerisse võllid, mis praegu alles on.
Sellest said Kõrve metsavahid rikkast.
Räägitakse, et neil oli olnud ka tont, kes rikkust oli toonud. Päeva ajal oli aga ahju peal maganud.
Rahaaugu jutud
Avinurme mõisa Väljaaluse talu peremees Jaan Haav oli oma kapsaaias künnud. Ühe vao seest oli ater suure hunniku vana seltsi isemoodi hõberaha välja keeranud.
Selle rõõmuga oli tuppa jooksnud, kutsunud lapsed ja naise appi ära tooma. Siis olnud näha, kui oleksid rahad plekk-karbi sees olnud, ater oli selle katki viinud, kust rahad välja olid tulnud. Naine ja lapsed olid rüpe sees - igaüks ühe rüpetäie rahad tuppa viinud, arvata kilimitu täie, pannud põrandale hunniku maha.
Mees oli saanud hulga aega elada ja veel teistele jagada.
Raha kivi all
Avinurmes Kõrve metsavahi jao sees kroonumetsas 81. kvartali sees, vastu Piilsi kooli krunti, Ülesoo all, on üks lage laugas, seda kutsutakse Äia naarismaa - vist oli mõni äi enne seal naarid pidanud. Seal oli üks vöödiline kivi. Räägiti, et enne selle kivi alla olla raha pandud.
Kord võtnud karjapoisid labida ja läinud lõuna ajal, kui teised karjatsed lõunal kodu olnud, kahekesi sealt raha välja kaevama.
Kivi olnud raske, ei ole jaksanud ära kangutada. Viimaks olid aialattidega suure vaevaga ta küliti saanud. Vanem karjapoiss oli siis kivi alt kaevama hakanud, noorem vahtinud pealt.
Kaevnud hulga aega, viimaks tüdinenud ära, üelnud: "Siin ei ole midagi!" ja läinud ära.
Vist oli raha väga sügavale pandud, et ei jõudnud välja kaevata.
Kivi on praegu küliti alles - raha aga ootab tugevamat kaevjat, kui karjapoisid.
Ülesoo linn
Avinurmes, Piilsi küla jao peal, põhjapool küljes üle soo on veike küngas - alekere.
Enne, kui Piilsi kolgaväljal karjamõisa oli, siis pidas mõisnik sääl vilja, nüüd on kahe taluperemehe käes.
Seal olnud enne linn. Linna müürikivisid on praegu veel alles: selgest lubjast ja liivast kokku pandud. Teises otsas alekerel kasvab ilus kasemets. Seda kutsutakse Pupuaed - vist on seal linna puiestik olnud.
Maa seest on sealt palju vanu raudu ja kahe teraga nuge välja tulnud.
Ka olla seal palju raha maa sees, aga ei tea, kus kohal.
Rahakatel jões
Avinurmes, Piilsi külas, oli Mardira talu peremees oma naisega all jõel heina teinud. Näinud: rahakatel paistnud selge päevaga jõepõhjast välja.
Mees võtnud püksid jalast ära ja läinud jõkke, katalt välja tooma. Katal raske, ei jaksa. Kutsunud naise appi, ikka ei kerki. Mehel tulnud äkisti meele, et kui vaestele luba/da/ siis kerkida. Hüüdnud kohe: "Pool mulle, pool vaestele!" Kohe kerkinud, kuni viimaks kaldale saanud.
Mees aga oli üelnud siis: "Nüüd ta on ikka minu, parem joon viinaks, söön saiaks ja kompekiks, kui vaestele annan!" Kohe langenud katal jõkke tagasi. Veest kuulnud sulina moodi hääl veel: "Kerjata võid viina, kompeki ja saia."
Kui vesi ära selginud, pole enam katalt kuskilt näha olnud.
Kuldsõrmused vees
Avinurme Piilsis Uuetuura talu perenaesele ööldud unes: "Mine jaaniõhtu, kui vesi aurab, küla silla otsa, viska hõbedat vette; siis võid hommikul varanduse ära tuua. Aga kõige selle juures ei tohi midagi rääki!"
Kui jaaniõhtu kätte oli jõudnud ja vesi jões kangesti auranud, läinud visanud küla silla otsa hõbesõrmuse vette.
Hommiku vara läinud vaatama: veike karp paistnud vees. Toonud välja, võtnud lahti. Kuldsõrmusid täis!
Naine hüüdnud rõõmu pärast, ära unestades, et ka varandust ära tuues vagane peab olema: "Hebesõrmussest jäin küll ilma, aga nüüd on mul kuldsõrmussid selle asemel küll!"
Kohe kukkunud karp käest jõkke tagasi ja olnudki kadunud.
Avinurme Laekõnnu rahakast
Avinurmes Laekõnnu külas olnud kusagil tee ääres rahakast maas.
Laekõnnu küla mehed olid selle ülesse leidnud ja välja kaevnud, isekeskis raha ära jaotanud ning ära viinud.
Kasti aset olid mitmed näinud.
Jutustus, kust sai kiriku lauluraamatusse hommikulaul "Ma tänan sind, et oled mind"
Kord läinud isa oma pojaga aeda tegema. Poeg murdnud aiavitsa katki. Isa läinud selle üle vihaseks, öölnud: "Kurat võtaks sinu!"
Kohe tulnud kurat ja öölnud: "Anna ta siia!" Isa hakanud paluma: Jäta ta veel mulle, kuni ta leeritud saab." Siis oli kurat veel teda isa palve peale nii kauaks jätnud kuni teda pidi ära leeritud saama. (Kui kaua seda aega oli, ei tea.)
Isa läinud õpetaja juure, rääkinud sellele. Õpetaja pannud poisi kooli, koolitanud teda kuni leeri ajani. Leeritanud sest ajast ära kuni kurat poisi järele pidi tulema.
Viimane öö jõudnud kätte. Õpetaja pannud siis poisi selleks ööks kiriku altari sisse piiblit lugema. Altarile tõmmanud mõega otsaga kolm viiru ümber. Käskinud poissi seal lugeda ja ei mitte vaadata, kui kurat teda viima pidi tulema, ükskõik mis moodi, kas isa, ema, venna või õe näol. Kui ta pidi kutsuma - mitte vaadatagi. Siis pannud õpetaja kirikuuksed kinni ja oma sõrmusse pitseri peale, et muud inimesed ei saa.
Enne südaööd tulnud kurat teda ära viima. Kutsunud teda ära. Küll olnud vahel tema isa, vahel kui ema, vennad ja õed, kes teda olid kutsunud ja öölnud: "Mis sa seal teed? Tule ära!"
Astunud kahest mõegaviirust üle, mis õpetaja oli tõmmanud, aga kolmandast enam ei ole üle astunud.
Tema oli aga lugenud piiblit järsku, ei ole kuhugile vaadanud.
Kui hommiku oli kätte jõudnud, siis olid kõik kutsujad ära läinud.
Siis tulnud ka hommiku valges õpetaja kiriku vaatama, kas poiss alles on. Kui ta sinna oli saanud, siis laulnud poiss altari sees laulu:
"Ma tänan sind, et oled mind,
oh Jumal! armust hoidnud."
Siis saanud see laul ka meie kiriku lauluraamatusse ülesse kirjutud, mis praegu alles on. Nii saanud see poiss kuradi käest ära päästetud, mida isa oli talle lubanud.
Õpetus, et kurja ei tohi mitte öölda.
Rahaauk Avinurmes
Piilsi külast Lohusoo minna on tee jääres nõmme peal rahaauk.
Vana Müüri Toomas oli käinud sealt raha kaevamas. Rahaaugu ase on praegu veel tunda.
Toobi täis rublatükkisid
Avinurmes Piilsi külas oli saanud Värava vanamoor Piilsi küla kõrtsi maa pealt Kubja aiast aia alt kadakateivaste vahelt maa seest toobitäie rublatükkisid.
Kalliskivi.
Avinurmes Piilsis Kolgaväljal oli leidnud Kolga taluperemees poisikesepõlves jahi peal käies Avinurmes Kärasi suurest soost kalli kivi.
Kivi olnud imeilus, läbipaistev - soo samble peal.
Oli aga selle Kivi Kärasi külasse Mäe künkale lepikusse ära kaodanud. Küll oli veel otsinud, aga enam ei ole ülesse leidnud.
Kahe teraga kirves
Avinurmes Kärasi külas elav naesterahvas, Kopli vanamoor, oli leidnud Lohusoost Separa kohalt jõe jäärest liivamäe seest - kui sealt Lohusoo kiriku ehitamise liiva oli kaevetud - kahe teraga kirve. Kirves olnud vanamoodu, mõlemil pool terad. Tema tegi pääsugemise harjasid, siis oli käinud selle kirvega metsast kuuse küllest tõrva raiumas. See kirves võib veel praegu seal Kopli talus alles olla.
Tammeregi tammepalgiga soos
Kusagil kaevnud mehed kraavi. Leidnud soost maa seest tammeree ja tammepalk veel peal.
Raha maa sees
Kusagil leidnud kraavikaevjad suure hulga raha maa seest.
Kui kuu madalalt käima hakkab, siis peab viimnepäev ligi olema.
Enne ei pea puul koor lahti minema kevadel, kui müristab. See peab põrutama lahti. Sellepärast ei saanud kevadel karjalapsed enne pajupilli, kui müristas.
Kanga viimisest
Avinurmes, Teadussaare külas tahtnud tont ühel küla vanamooril kanga ära viia.
Kangas olnud südapäeva ajal aias pleekimas. Korraga tõusnud seal kohal kange tuul. Kangas tõusnud ülesse lendu, üle aedade, kõrgele ülesse. Vanamoor näinud seda, läinud jooksuga järele ja hõiganud selle suure hädaga, et tont kanga ära viib: "Tule jumal appi!" Siis oli lasnud tont kanga maha.
Vanamoori enese jutustus.
Järve pääl küünal põlemas
Suure katku ajal surnud saksad ära (muidugi ühes ka teiste inimestega). Porkuse mõisas (ma ei tea, kus see on. Kas mitte Porkuni? A. Jürgens) olnud järele jäänud mõisaherra - üks vanapoiss - oma sõsarega. See olnud kuri herra.
Sõsar hakanud mõisa tallipoissi armastama. Mõisa ligidal peab olema veike järv. (Porkuni mõisa ligidal on tiik või järv. A. Jürgens)
Kuri mõisaherra oli vihastanud, miks sõsar tallipoissi armastama hakanud ja uputanud sõsare järve ära.
Sellest saadik oli iga ööse kesk järve küünal põlenud kuni viimaks õpetaja oli käinud järve pääl, ära matnud. Siis oli küünlatuli ära kadunud.
/A. Jürgensi märkused pliiatsiga käsikirja vahele kirjutatud./
Kevadel viljategemise ajal.
Kui kevadel toomingas õõlitseb, siis peab olema linategemise aeg.
Kui kesajumal (on ka toomingas) õõlitseb, siis peab olema odrategemise aeg.
Jutustus piiludest
Avinurme vallast Kõrve külast läinud Müüri Mart Virumaale lõhmusekausi kaabale. Jäänud ühte talusse öömajale.
Õhtul toonud perenaene kausiga piima, pannud kesk tuba põrandale ja kutsunud: "Piilu, piilu, piilu, piilu!" Siis tulnud palju ussa nurgast kausi kallale piima jooma. Saanud piima joodud, siis läinud jälle nurka ära.
Temale tehtud põrandale ase maha. Heitnud magama. Piilud tulnud ka tema juure õlgede sisse ja kahistanud neid.
Temal ei ole kõigel ööl und silma tulnud.
Vandumine
Enne võidud ka vandumisega teisele kurja teha: kas mõnd haigust külge vandu, mis enam ära ei paranenud, ehk muidu vigaseks, kas mõnd ihuliiget ära vandu ehk muud kurja.
Avinurmes, Kõrve külas käinud Müüri Mart Pika Jüri värava tagast rohtu ajamas. Pikk Jüri ei ole seda sallinud ja üelnud: "Peaks ta pimedaks jääma, et ta enam ei näe siit minu värava tagast tulla rohtu ajama,
Pääle selle jäänudki Müüri Mart pimedaks ja olnud surmani pime.
Nõidumine
Olnud ka nõidasid, kes teisele oma nõidumisega kurja tegivad: Kui ta teise looma külge vai näpiga puutus, siis see loom enam elusse ei jäänud.
Neid nõidasid ei ole sallitud, kui nad kätte oli saadud, siis oli neid peksetud, et nad oma nõidumise maha jätaksid, aga see ei ole aidanud; peks ei ole neile midagi teinud: nad pannud haukuu oma asemel peksjate ette, peksjad ei ole midagi näinud ega aru saanud, et see haukubu olnud.
Kord oli ühte nõida peksetud. Nõid oli pärast ise rääkinud, et tema pannud peksjatele haukuu ette ja ise naernud mujal kui haukubu peksetud, öölnud: "Küll nad annid haukuule."
Surnuvaim laes kõndimas
Elanud kord Mustvees mees nimega Neiman. See olnud tark mees: ta oli pidanud enamiste tohtriametit ja teinud palju inimesi terveks. Ka olnud ta suur joodik ja kuri mees.
Sel olnud seitsmes Moosese raamat. Siis oli võinud ta sellega ka surnuvaimud välja kutsuda. Kui öösetel üksi oli olnud, siis olnud tal tihti tuba vaimusid täis. Selle raamatuga oligi ta ka inimesi terveks teinud.
Et ta kuri mees oli olnud, siis oli tapnud ta oma lapse ära. Ta oli teda peksnud nii kaua kui poolsurnuks ja visanud ta siis öösel õue.
Siis oli tulnud see tema lapse vaim tuppa ja kõndinud laealust mööda. Siis oli see Neimann üelnud selle vaimule: "Mine ära! Miks sa mind kiusad, ma olen Jeesuse Kristuse nime pääle ristitud?" Siis oli see lapse vaim ära kadunud.
Vere kinnipanijad
Olnud ka vere kinnipanijaid. Kusagil olnud vere kinnipanija. Kui enam verd kinni ei ole saanud, siis see ikka oli kinni pannud. Ta oli pobisenud mõne sõna, teinud haava juures kätega mõne kunsti - ja veri olnudki kinni.
Millal raha saab
Kui jaanipäeva öösel sõnajalgade sisse metsa maha heita ja oota, siis tuleb vanapagan ja teeb kõiksugusid hirmutusi. Kui kardad, siis tapab ära, aga kui ei karda, siis saad tema raha omale.
Kus rahaauk on
Avinurme vallas, Kärasi külas, Kärasi veski juures peab rahaauk olema.
Tuba jõmpsikid täis.
Kord elanud Mustvees üks mees nimega Neiman. Sel olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat. Tema oli pidanud ka tohtri ammetid ja olnud sellega väga tark. Siis oli ta ka seda nende Moosese raamatute järele teinud.
Kord läinud ta kodust ära. Kuues ja seitsmes Moosese raamat jäänud välja. Sulane olnud kodu. See ei ole sellest raamatust midagi teadnud ja hakanud lugema. Siis tulnud tuba jõpsikid täis.
Neiman tulnud kodu. See hakanud siis seda kohta säält raamatust tagurpidi lugema. Siis kadusid jõmpsikad jälle ära.
Põleva maja kustutamine.
Torma kihelkonnakiriku köstril olnud ka kuues ja seitsmes Moosese raamat. See oli pidanud ka tohtri ammetid, andnud ka rumala koera tõbe vastu rohtu inimestele ja loomadele, iseäranis suur sigade haiguste tohterdaja olnud ta.
Kord olnud sääl leerilapsed. Näinud, et Linnutaja mäel oli maja põlenud. Mõned nendest teadnud, et köster võib teda küll ära kustutada ja käskinud temale üelda. Niipea, kui köster oli omast toast välja tulnud ja põlevat maja näinud, siis kustunud ta kohe ära.
Jutustanud Jüri Sild Avinurmes Jõemetsa külas, kes oli kuulnud Avinurmes Jõemetsa külast Kadri Kase suust, kes ise leeris olnud ja seda näinud.
Kellel veel kuues ja seitsmes Moosese raamat olnd
Elanud kord Tartumaal Lilastvere külas mees, keda Lilastvere Joosepiks kutsutud. Ka temal olnud kuues ja seitsmes Moosese raamat.
See oli pidanud ka tohtriametit ja olnud väga osav selle üle. Siis oli ta suurem jagu oma arstikunsti selle raamatu järele teinud.
Kord olnud Avinurmes Piilsi külas Kuke Jaanil luuroos jalas, jalg valutanud koledaste. Sääl läinud siis tema vend Madis Lilastvere Joosepi juure abi paluma.
Kohe, arvata selsamal tunnil, kui ta Lilastvere Joosepi juure oli saanud ja temale oma venna haiguse oli ära rääkinud, olnud ka vennal, Jaan Kukel, valu mööda.
See Lilastvere Joosep, kellel see raamat olnud, oli ise rääkinud, et tema võib kõik teha, hääd ja kurja, aga ei taha teha: ta on mõni asi väga kole. Oli ka üelnud, et tema võib saada teha nii, et pool maja ära põleb ja pool põlemata jääb.
Sääl raamatus peavad niisugused sõnad olema, millega võib saada teha. Olnud siis temal ka vere kinnipanemise sõnad. Kui keegi nii suure haava saanud, et enam veri kinni ei ole jäänud, siis oli Lilastvere Joosepil see kerge asi olnud.
Ta oli veel rääkinud, et kellel see raamat on, siis ei saa surra ka muidu, kui ta selle raamatu kellegile annab ehk ära lubab. Siis ei ole tema ise ka enam muidu surra saanud, kui ta oli selle raamatu teisele ära lubanud. Tal ei ole hing kudagi välja läinud, ei ole surnud ega elanud.
Jutustanud Jüri Sild Avinurmes, Jõemetsa külas.
Lendvast
On niisugune äkkiline haigus, mis ka inimese või looma äkitselt läbi rabab, et ta sureb. Ka seda peab üleval olema kuuendas ja seitsmendas Moosese raamatus, kuda lendvad saab teha. Peab olema see lendva niisugune, et teine inimene võib teisele teda saata, kui pitkse noole, kes läheb ja surmab.
Kes mõistis lendvat saata.
Vana Tõrma köster, C. R. Jakobsoni isa oli mõistnud õige heast lendvat teisele saata. - Siis olidki saksad kartnud C. R. Jakobsoni väga.
Piksenool.
Piksel peab nool olema, millega ta lõhub ja purustab. Kes selle nooli kätte saab ja selle alati enesega ühes kannab, sellele ei pea püssikuul külge hakkama.
Jutustanud Abram Kask Avinurmes, Vadi külas.
Rahaaugu jutt
Raha Karksi-Nuuja järves
Vanal ajal, kui sõda olnud, siis jäänud Karksi-Nuuja järve palju raha. Karksi-Nuuja lossi müür lõhutud maha, see langenud sinna järve, siis saanud see järv prahti täis, nii et enam säält järvest raha kätte ei saa.
Kui Avinurme suvel kuivaga varahommikul Peipsi järve kohisemine Nenasi poolt (Nina jaama kohalt) ära kuulub, siis läheb ilm vihmale.
Arstimine
Kui konnasilm varvaste vahele lööb, siis põleta peerutulega kirvesilma pääl (kirvesilma), kuni raua seest vesi (rõsi) välja tuleb ja võia sellega konnasilma, siis kadub konnasilm ära.
Laiemalt tuntud.
Ilmateadus. Vana usk.
Kui suvel õhtu kuiva ilmaga lauldakse, siis tuleb teine päev vihma. Iseäranis veel, kui naesterahvas, kas tüdrikud, kangeste laulavad, siis üeldakse: Emased hundid uluvad, vihmale läheb.
Rukkikasmise aeg.
Rukis kasvab kuus nädalat, kaks nädalat loomine (kasvamine kevadel), kaks nädalat õõlitsemine ja kaks küpsmine.
Punkt vana usku.
Pesuvett ei või sanna juures enne keema ajada, kui ahi on juba ära küdenud, olgu see pesuvesi, mis tahes, kas lapsepesu vesi või muu pesuvesi, nagu lauba õhtul, siis peab perse sellel kärna minema, keda selle veega pestakse.
Kui köha on, põletatakse ärakuivatatud majakavitsa (majakavitsad kasvavad lodudes, on peened pikad puud peenemad, kui aavarmud (vaarmarjad)) veikesed lehed külles, ladva otsas kasvavad heledad marjad, nagu helmed. Raalt on nad valged, kui ära küpsevad, siis on punased. Kui suus seda majakavitsa närid, siis läheb tüki aja pärast suu magusaks. Kas piibus ehk ilma, s.o. et pandakse talle nagu sigarile tuld otsa ja suitsetatakse, sest et tal on auk sees ja neelatakse seda suitsu alla, mitte ei hingata, nagu suitsetajad teevad. Piibus põletada peab muidugi puhas piip, ilma tubakuhigita, olema, et suits puhas saab. Ka tehakse nendest majakavitsadest teed ja juuakse seda teed siis köha vastu.
Need majakavitsad olid vanarahval hää köharohi. Neid ei jäetud suvel kuhugi, alati korjati ja pandi talveks köha vastu lakka ja katusseräästa vahele kuima, kui kusagilt saada oli, et häda ajal võtta.
Rahakast
Kauksi nõmmes, Peipsi jääres, Eesti kubermangus, olnud üks rahakast. Üks Tammispa külas (Torma-Lohusoo kih.) elav vana naesterahvas oli selle rahakasti säält ära toonud. Nüüd peab temal veel praegu seda raha alles olema.
Linnutee olla sellepärast, et siis selle järele reisijad linnud käia näevad. Sellepärast kutsutaksegi teda Linnutee.
Rahakarp
Avinurme vallas, Adraku külas, Lombi väljal on suur kivi, kelle seest enne on rahakarp välja võetud.
Kivil on praegu veel auk põhjapool küljes näha.
Kui sügisel vara leht puust maha langeb, siis tuleb vara kevade.
Rahakast Kauksi nõmmes
Kord toonud Lohusoo vallas, Tammispa külas elas naesterahvas Kauksi nõmmest (Eestimaa sees, Peipsi kaldal) rahakasti, mis raha täis olnud, ära. Kast olnud ühe suure männi juurika all. See naesterahvas peab praegu rikas olema.
Eestlaste ohverdamise paigad.
Avinurme piiri ääres (ligi) Laius-Tähkvere metsas on soo sees pisukene mägi, kutsutakse Ummu mägi; sääl ligi on ka väikene oja ja kivikaev, neid kutsutakse Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev. Nimetatud Ummu mägi peab olema kokku veetud mägi - vana eestlaste ohverdamise paik; niisama Roosna oja (jõgi) ja Tõreda kaev peavad neist pühamatest paikadest olema, mis veel siit rahvale on meelde jäenud.
Mõned räägivad, et nimetatud Ummu mäe sees olla palju varandust nagu raha.
Rahaaugujutud. kulla kaevamine
Kord kuulnud Avinurmes, Vadi küla mehed, et Rootsis olla vanad kirjad, kus ülevel seista, et sääl Vadi külas peab maa sees kulda olema. Käinud ka üks rootsi mees sääl ja pärinud inimestelt järele, kus kohal, tema jutustuse järele põhjapool üht suurt kivi ja mitu teist kivi seista ka sääl ligi, olla niisugune koht - aga ta ei ole seda kohta siiski õige selgesti kirjeldanud, ka ei ole öelnud, mikspärast ta seda kohta nõuab, nagu salaasja varjanud ta sääl.
Kohe saanud Vadi mehed aru, et sääl tõesti palju kulda maa sees varjul on, sest miks seda paika Rootsist muidu järele tullakse pärima ja miks see kuulaja teda nii salaja peab, et ei taha rääkida, mikspärast ta niisugust kohta õieti järele pärib. Siis otsitud kohe ja leitud põhjapool Vadi küla heinamaa päält suur kivi ning sellest kivist jälle põhjapool palju väikseid kiva, nagu rootsi mees oli rääkinud. Siis hakanud säält palju Vadi küla mehi - suurem jagu kõik noored mehed - ,seda kohta labidatega kaevama. Nad olid kaevanud päevad otsad, õhtul toonud taskutäied mulda kodu naiste ja lastele näha, pannud vette ja vaadanud, kas on kuld hulgas, sest kuld jääb vee pääle ja läheb laiali, aga muld läheb vee põhja.
Viimaks tüdinesivad mehed kulla kaevamisest ära ja jätsivad rahu ning kuld puhkab veel praegu Vadi küla heinamaa sees, kivide vahel. Suure kaevamisega rikkusid aga ühe Vadi küla taluperemehe heinamaa künkliseks.
Raha maa sees
Adaraku külast alla Saare poole, metsa sees, Avinurme vallas, olla kolm puud kõrvu ning nende ligi palju raha maa sees, aga ükski ei olla veel teda säält omale hakanud kaevama. Raha puhkab veel tänapäev sääl kolme puu ligi maa sees ning ootab tema välja kaevajat.
Linnutee jutust ei tea ma palju. Kui ma poisike olin, siis rääkis seda mulle üks vanamees nimega Jaan Müür Avinurmes, Kõrve külas. Tema suri aga juba mullu suvel ära. Saatsin ka omal ajal Dr. J. Hurti vanavara kogusse. Ka selle Hurti muuseumi jaoks olen mõndagi saatnud ja kui võimalik, saadan veel.
Tähendan siis veel ka siia ülesse, sellest Linnutee-jutust, mida ma tean, otse järgmiselt.
Ennemuiste käinud vanapagan naarid vargal. Kuu paistnud heledasti. Ta oli kartnud, et naari peremees kuuvalgel näha võib ja siis kinni võtab. Ta oli läinud siis kuud ära tõrvama.
Laiad viisud olnud jalas. Nendega võinud ta õhus küll kõndida, ilma et maha oleks kukkunud. Ka oli ta ühtepuhku ennegi nendega õhus kõndinud, millest tee taevalaotusesse järele jäänud, mida nüüd inimesed Linnuteeks kutsuvad.
Kuu pääle aga jõudes oli ta sinna kinni jäänud, kus ta veel praegu on sääl, tõrvatünn ja pintsel käes, alles om.
Rahakelder. Jutustus.
Kundla mõisas Eestimaal on rahakelder maa sees. Kõigest poolteist jalga maad ära kaevata, siis on rahakeldri lagi väljas. Kelder on kividest, võlvitud laega. Rauduks on ees, mis ainult ühteainust tugevat mehehoopi raudkangiga tarvitab.
Kord olivad kolm meest - üks vanem ja kaks nooremat - hakanud seda rahakeldrit, kus arvatavasti palju raha sees, välja kaevama. Nad olivad kaevanud kolm päeva; siis olivad saanud keldrisuu välja. Kui keldriust olivad lõhkuma hakanud, siis oli tulnud säält jõest üks mees välja, läinud vanema töömehe juurde, andnud sellele 20 kop. raha ja öelnud: "Jätke parem järele see kaevamine!"
Ja ise oli läinud siis jõkke tagasi. Nooremad töömehed ei ole seda meest näinud.
Vanem töömees oli siis töö seisma jätnud, mispääle siis ka teised olivad rahule jätnud Aga raha, mida mees vanema töömehele oli andnud, oli tema taskust ka ära kadunud.
Nii on see rahakelder praegu puutumata.
Kalevipoja haud.
Torma kirikust kaks versta lõuna poole on kaks väikest mäge. Need on liivamäed, nad on ümmargused, ilusad mäed ja seisavad ligistiku. Neid mägesid kutsutakse Linnutaja mägedeks.
Räägitakse, et sääl mägede otsas on Kalevipoja haud. Mõned ütlevad ka, et sääl on Kalevipoja säng.
Haavadele pandakse kuusetõrva pääle, siis paraneb ruttu ära.
Kui varbavahed haudunud on, siis pandakse männitõrva pääle. Mõned panevad männitõrvavett pääle. Mõned määrivad ka kasetohust põletatud tökatiga ära. Mõned ka määrivad jälle selle kasetohust põletatud tökati veega, aga kõigi ihu ei kannata selle kasetohutökati ja tökativeega määrida siis läheb halvaks. Mõned mässivad õhtul enne magamaheitmist, tõrvasid sanglepalehti ümber, ka see aitab.
Kui paise kuhugile ihu pääle hakkab, siis pandakse pigilapp sinna kohta pääle ja hoitakse niikaua pääl, kuni valutamine ära jääb, siis on terve, s.o paise siis enam ei hakkagi. Mõned põletavad selle koha, kuhu ta hakkab (kust ihu valutama hakkab) ära, siis enam ei hakka. Seda põletatakse järgmiselt: Aetakse toores lepapult tules kuumaks ja siis sellega põletatakse nii kaua, kui arvatakse, et küll saab. Mõned ajavad ka kive kuumaks, millega siis põletavad. Nüüd on hakatud ka kange rohtudega nagu saltsari õliga põletama.
Kui paise või kasvjas ehk ka mõni muu mädanik juba nii kaugele on läinud, et enam abi ei saa, vaid mädanema hakkab ja tulist valu teeb, siis püütakse teda rutem mädanema ajada ja selle tarvis pandakse siis ka tõrva pääle. Kõige rohkem aga pandakse siis vankrimääret pääle. Mõned panevad ka hapupiima ja leivapudi pääle, mis õige ruttu valu ära võtab ja mädanema paneb.
Nende mädahaavade nimed on:
Väikesed kutsutakse villikesed; suuremad on paised. Neid on mitmet seltsi, nagu üks on, mida kutsutakse aga paljalt paise. Sellel on valus pää otsas, sisse mädaneb valus süda. Kui see süda välja pigista, siis saab ruttu terveks.
Teine seltsi on, mida kutsutakse veripaise. See hakkab enamasti sinna, kust ihu lotsitada on saanud. Korra hakkab ühest kohast valutama, ümberringi paisetab ära. Viimaks lööb kõige valusama koha pääle ümmargune muhk. See muhk korjub verd täis, mis mädanema läheb. Kui juba veri sees mädaks on muutunud, mis sellest ära tunneb, et muhk päält valgeks läheb ja vajuda annab, siis tehtakse auk sisse ja litsutakse siis veri ja mäda välja, seotakse haav kinni, mis siis ruttu ära paraneb. Kui veel veri mädaks ei ole muutunud, siis on muhul paks nahk pääl, mis katki tehes koledasti verd jooksma hakkab.
Kolmas selts on umbpaised. Need on kõige halvemad. Esite hakkab väike villike, viimaks hakkab ihu ümberringi paisetama ja valutama. Villikese asemele lööb suur ümmargune muhk. See muhk lööb muidugi seest mädanema. Aga sellel lööb mitu südant sisse (südamed on nagu sibulasüdamed). Mõnel on koguni 12 südant sees olnud. Enne ei saa terveks, kui need südamed nii ära mädanevad, et neid saab välja pigistada. Pääle sedagi on tervekssaamine vaevaline.
Kolmas mädanik on, mida kutsutakse kasvjas. See kasvjas teeb ka palju valu. Sellel on ka valus pää otsas, mädaneb suur süda sisse, mida ühes mädaga tuleb välja pigistada. Auku ei või talle mitte enne sisse teha, kui tal ise auk sisse mädaneb. Kui enne auk sisse teha, siis läheb ta väga halvaks, mida halb parandada on.
"Must raamat"
Lihula linna lähedal, Tuudi mõisa omanikul, parun Rennenkambil olnud vanal ajal "must raamat", - nõia raamat. Selle raamatu järele lugenud ta tontisid välja, kes talle kõiksugusid töösid teinud ja nõudmisi, mis inimesel võimata täita, toime saatnud. Tondid pole enne ära läinud ning nõudnud ikka uusi töösid nii kaua kui saks nad jälle tagasi raamatu järele lugenud. Raamat hoitud kõige eest varjul.
Korra sõitnud parun välja ja unustanud raamatu tuppa lahti laua peale. Teenrid leidnud raamatu sealt ja hakanud seda lugema ja näe imet! Tuba tulnud tontisid täis ja nõudnud tööd, muidu lubanud mõisa suutumaks maha põletada. Teenrid kohkunud ära ega pole teadnud, mis teha, katsunud neid tagasi lugeda - ei oska! Viimati üks olnud neist nii kaval ja mõtlenud niisuguse töö välja, mida tontidel võimatu korda saata. Ta läkitanud tontisid Tuudi liivamäele liivatuusti keerutama. Tondid läinud tööle. Maailm olnud tolmu täis, nii mässanud tondid liivamäes, aga pole ühtegi tuusti valmis saanud.
Õhtu eel sõitnud saks kodu, tondid olnud ikka veel liivamäel. Saks sõimanud teenrid läbi ja lugenud tondid tagasi. Kui saks viha mööda läinud, tänanud seda teenrit, kes nii kavalast oli töö välja arvanud, mida tondid ei saanud toime saata. Kui tondid oleks töö valmis saanud, seletanud saks edasi, siis oleks nad mõisa ära põletanud.
Sellest ajast saadik peitnud saks raamatu nii ära, et keegi pole seda enam näinud ning kuhu see raamat viimati saanud - keegi seda ei tea.
Kiitsakale kibu,
varesele valu,
nonnile ikka nobe haige.
Täna haige, homme terve,
tunahomme pole tundagi.
Liigpäeval ei raiuta puud, et ussid ei tule.
Kui matsapäeval ja jüripäeval es raiuta, hunt ei murra.
Rahvas kartis võlusõnu. Et herraga hästi läbi saada, pruugiti järgmised sõnad:
Keel kui kuld,
meel kui hõbe,
keel kui päästliku keel.
Minu meel ja saksa meel
peavad üks olema.
Raha nägema: haigust.
Allik
Saarde kihelkonnas Voldveti vabriku lähedal on siin mäe külje sees üks allik. Sellest allikust räägitakse järgmist. Sääl kohal, kus praegu allik seisab, olnud ennevanast talumaja. Kord peetud sääl majas pulmsid. Jeesus/Jumal pannud omale sandiriided selga ja tulnud ka pulma. Temale antud sääl ka süia. Kui õhtu jõudnud, palunud tema omale, kui teised pulmalised magama heitnud, ka öömaja, aga seda pole lubatud.
Jeesus läinud nüüd ära popsi juure sauna ja palunud sääl öömaja. Pops lubanud ka öömaja. Kui pulmalised magama heitnud, lasknud Jeesus kõik pulmamaja kraami popsi juure tulla. Nüüd käsknud ta popsil välja vaatama minna, mis pulmamajas tehakse. Pops käinud vaatamas ja näinud, et pulmamaja olnud aknatest saadik maa sisse vajunud.
Natukese aja perast käskinud jälle popsil välja vaatama minna. Pops käinud ja näinud, et pulmamaja olnud kõik maa sisse vajunud, ainult katussehari olnud näha.
Natukese aja pärast käskinud Jeesus jälle popsil välja minna pulmamaja vaatama. Pops käinud ja jutustanud, et pulmamaja olla kõik juba maa sisse vajunud.
Hommikul tänanud sant popsi öökorteri eest ja läinud minema. Nüüd läinud pops pulmamaja aset vaatama. Sääl olnud allik asemel. Nii saanud see allik. Pärast, mõni aeg edasi, leitud selle pruudi rätik veel Võrtsjärvest. Karjapoisid pildunud sinna allikusse ennemalt kiva, aga säält pillutud neile vastu.
Arstimine. (Pomisemine)
Võeti vana kirikulauluraamat ja ristiga võti, pöörati võtid raamatu peal tiiru ümber ja loeti: "Maarja isake! Maarja emake! Kust on N. N.* selle haiguse saanud? Kas tare läve alt ehk kurja jälje seest ehk saunast: lavalt, keresselt, läve alt ehk kurjast tuulest jne."
Kui seda nimetatakse, kust haigus saanud, siis käib võti selle sõna juures ümber ringi. Siis jälle: "Kas see haigus on tulnud vihastamisest või külmetamisest või tõise kurja inimese vandumisest j. n. e. Kust saadud, selle sõna juures käib võti tiiru. Siis tuleb, kui haiguse hakatus tääda, arstimine.
* N.N. - õige nimi.
Kuidas luupainajast lahti saada
Kui luupaene seljas käib, siis kui ta üks ööse seljas on, siis mine, kui maast üles tõused maantee pääle. Kes sulle sääl kõige esite vastu tuleb, see ongi luupaeneks käia. Sellele ütle: "Miks sa öösel mul seljas käid?" Siis ei tule ta tõine kord enam.
Vene järv
Löve-Woorbachi nurme sees on üks väga veikene järvekene. Sinna olla sõja hark ja laager sisse jäänud. Kord kaevatud säält kraavi ja tahetud järve maha lasta, aga kaevajad jäänud pimedaks. Siis aetud kraav kinni ja kaevajad saanud nägijateks.
Tanijärv
Kord püüdnud mees Tanijärvest kalu, saanud aga ühe töbi sabaga kala. Järves kutsunud ükslugu ikka: "Kutu, kutu, kutu!" jne. ja ütelnud: "Kõik sead on muidu käes, aga ühte töbi sabaga orikud ei ole." Nüüd viskanud mees töbi sabaga kala sisse, siis üteldud: "Nüüd on kõik käes."
* Tanijärve tulemine Pärnust saadetud. J. K.
Tont aset tahtmas
Tont käinud kord Tallina mõisa (Löve vallas, Helme kihelkonnas) järvest välja peremehe juure ja palunud peremehe käest omale kuivale maale aset. Peremees aga sõimanud teda ja ei annud mitte aset. Siis ütelnud vanatont: "Tuvil on kolm poega ja neil kõikidel on kuival maal ase ja sina ei anna mulle üksi aset." Peremees pole aga mitte annud, vaid käsknud kesk järve elada ja iga kord, kui vana tont käinud, lugenud ta issameiet. Siis läinud vanatont ära. Viimaks pole ta enam tulnud.
Kuidas vargust peremees otsis
Kui varas peremehe arvates omas majas oli, siis ta kutsus kõik oma majarahva kokku, andes igal ühele õlekõrre hammaste vahele ja ütelnud: "Kes varas on, selle õlekõrs kasvab pikemaks." See, kes varas olnud, kartnud, et tema õlekõrs pikemaks kasvab ja purenud tüki oma õlekõrrest maha. Nii saadudki varas kätte.
Kuidas varas kätte saadud (seda on nõiad teinud).
Võetud kiriku lauluraamat ja köidetud see punase lõngaga kinni, siis võetud ristiga võti, pantud lauluraamatu peale ja üteldud: "Raamatuke näita, kuuluta, kes on selle asja varastanud, kas N.N. või N.N. jne." Kui varga nime nimetatud. Siis käinud võti tiiru, nii saadud varas kätte.
Võitegemisest
Võid ei tohtinud mitte puunõu sees teha, sest puunõu kobiseb, siis tõine kuuleb ja võib ära nõiduda, sellepärast siis kivinõu sees.
Kui lepal pikad urvad olevat, siis saavat sel aastal leiba, aga kui lepal lühikesed jämedad urvad, siis nälja-aasta.
Kuidas loomad ära nõiutud
Kord võtnud üks vana nõid 9 sorti heinu, pannud neid 9. kimpu, ikka ühel latv, teisel tüvi. Pannud iga kimbu sisse kas konna ehk ussipoja jne., siis köitnud iga kimpu 9 sidemega kinni ja pannud ühe peremehe lehma söögi sisse. Nii kui lehmad säält söönud, lõpnud kõik ära. Perenaene tõstnud heinad ja vaadanud, mis heintel viga, kui lehmad ära lõpevad. Korraga sadanud heinte seest üks mutsakas maha. Ta võtnud üles ja vaadanud, olnud ussipoeg. Nüüd mintud nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Võtke pihlapuu, tehke auk sisse, pistke see ussipoeg sinna sisse ja põletage tules ära." Nii ka kohe tehti. Kui uss tules vingus, siis sel samal ajal ka sääl lähidal külas jäänud see vanamoor, kes ussipojad lehma söögi sisse pannud, raskeste haigeks ja kisendanud seni suurt valu kuni ussipojad ära põlenud.
Kuidas lammastest palju villu saab
Vastlapäeva õhtul pöetud 9 võerast laudast kõik lambad läbi, ilma kellegi teadmata, siis kasvanud oma lammastel suured villad. Kui nendest varastatud villadest kindad käes olnud, keda selle käega siis teretatud, see olnud siis armuline ja ka kohtus saadud siis õigust. Ühes talus oli kord lambad ära pöetud. Nüüd mindi nõia juure abi otsima. Nõid tuli sinna, korjas maast need villakibemed üles, mis pügaja maha jätnud, võttis need villad, toppis neid pihlakapuu sisse ja viis ahju lõhna pääle. Siis ütles ta: "Kui keegi tuleb midagit tahtma, siis ärge temale mitte midagit anda." Ise läks nõid minema. Varsi tuli sinna üks vanamees ja küsis juua. Ükski ei annud temale aga juua, vaid kästi aga temal ise võtta. Tema aga ise ei võtnud. Nüüd läks ta välja meeste juure ja küsis meeste käest tubakut piipu panna. Mehed, kes nõidusest midagi ei täädnud andsid temale tubakut. Poleks temale mitte tubakut antud, siis oleks ta surenud.
Soend (libahunt)
Kord oli üks noor perenaene soendiks nõiutud ja ta läks ära metsa. Naeseemal käskinud ta aga oma last ikka iga päev nurme pääle üle kivi juure tuua ja imetanud sääl. Kui meheema lapse kivi juure toonud, tulnud soend mõtsast välja, viskanud naha seljast kivi pääle ja hakanud last imetama. Kui ta last imetanud, siis pole ta mitte üks sõna rääkinud, vaid silmapisarad jooksnud mööda palgeid maha. Kui ta lapse ära imetanud, visanud oma hundinaha jälle selga ja jooksnud metsa.
Mees läinud targa nõia juure abi otsima. Nõid juhatanud: "Kütke kivi häste kuumaks, kui ta siis kivi juure tuleb ja naha kivi pääle viskab, siis põleb nahk kokku ja ei lähe enam selga."
Mees ajanud ka kivi kuumaks. Soend tulnud jälle metsast välja. Käinud kolm tiiru ümber kivi, vaadanud haledaste lapse peale, viimaks viskanud hundinaha seljast ära ja saanud inimeseks ja imetanud last. Kui ta lapse ära imetanud, võtnud ta jälle naha, et selga tõmmata, aga nahk olnud kokku põlenud ja ei läinud mitte selga.
Nii jäänud ta inimeseks. Nüüd viidud ta kodu. Kodus pole ta aga mitte sõnagi rääkinud, ei söönud ega joonud, vaid seisnud ühe koha pääl paigal ja valanud pisaraid.
Mees läinud tõist korda nõia juure. Nõid õpetanud: "Võta kolm kanamuna tühjaks, pane kõik vett täis ja pane need munad siis hästi ilusaste kinni, et mitte vesi välja ei tule, kui ta last imetab ja nutab, siis viska nende munade seest temale vett näu pääle. Siis hakkab ta rääkima ja jääb niisamasuguseks inimeseks nagu ta enne oli."
Mees läinud kodu, pannud kolm kanamuna vett täis ja kinni. Kui naene last imetanud, visanud ta temale munast vett näu peale. Kui ta kahest munast ära visanud, siis rääkinud naene juba ühe sõna, kui ta kolmandamast ka visanud, siis hakkanud naene rääkima ja ütelnud, et miks sa ennemalt ei teinud seda. Võtnud mehel ümbert kaela ka kinni ja olnud väga rõõmus. Sest ajast jäänud ta imimeseks.
7. Mooseseraamat (Tartumaalt)
Ühel peremehel olnud Seitse Moosese raamatud. Seal olnud niisugused sõnad sees, et peremees võinud sellega tõist ära vanduda, võinud tõisele kurja ja ka head teha. Kellegile tõisele pole ta aga seda raamatud näidanud, vaid ainult ise lugenud. Kord unetanud ta ometi selle raamatu laua pääle. Karjapoiss näinud seda ja hakanud säält seest, teadmata missugust tükki, lugema. Kui ta mõne salmi saanud ära lugeda, olnud kõik tuba surnuid täis ja kõik küsinud maas istudes: "Andke tööd! Andke tööd!" Varsi tulnud peremees tuppa. Kui ta seda lugu näinud, siis pahandanud ta väga karjapoisiga, võtnud seitsme Moosese raamatu kätte, lugenud säält mõne sõna ja surnud kadusid kõik ära.
Kust kõik ilma rahvaste nimed ja keeled on tulnud
Et rahvasugu maa pääl ühesugune ja laialine olnud, siis võtnud Taara-jumal nõuks kõik rahvast jagudesse jagada. Selleks kutsunud ta kõik ilma elanikud Taara mäele kokku. Sääl säädnud ta paja või katla üles ja hakanud keetma. Kui ühest maanurgast rahvas tulnud, kuidas viisi siis pada keenud, nii saanud selle rahvale nimi ja keel. Kui eestlased tulnud, keenud pada ikka: "Eest, eest, eest". Nii saanudki nimi eestlane. Kui lätlased tulnud, siis keenud pada üle kõige ikka: "Lätt, lätt, lätt!" Nii saanud nimi lätlane ja ka läti keel on niisugune.
Miks kägu ümber hulgub?
Kui linnud loodud, siis juhatanud ingel Gabriel igale linnule oma eluaseme kätte. Ühele mäe otsad, tõisele vee, kolmandamale katukseräästa, kõrbe jne. Tõised on kõik oma kohtadega rahul olnud, aga kägu mitte. Mäge arvanud ta liig kõrgeks, põesast madalaks, vett märjaks jne.
Selle pääle saanud Gabriel vihaseks ja ütelnud: "Et sulle ükski koht armas ei ole, siis mine ja otsi omale ise koht."
Et kägu veel seni ajani kohta pole leidnud, siis lendab ta ikka ühest kohast teise, ei saa ka ise oma poegi haududa, vaid muneb ühe ühte, tõise muna tõise linnu pesasse ja läheb jälle.
Miks jänesel mokk lõhki on
Kord tulnud jänesed kokku nõu pidama, et mis sellega saab, et neid keegi ei karda, vaid nemad peavad kõikide eest põgenema. Nad pidanud nõu, võerale maale minna. Kõik jänesed läinud jookstes võerale maale minema. Kui nad jooksnud, jooksnud nad ka ühe lambakarjast mööda. Lambad seda nähes, kõik jookstes põgenenud. Jänesed kõik naerma, et nii hulk ja ka nii hea suured loomad neid kartvad, naernud kõik nii kõvaste, et mokk lõhki. Ka jätnud võerale maale mineki mõtegi järele. Naermise märgiks aga jäänud terve jänesesugul peal mokk lõhkine.
Kuidas ühe mehele raha antud (Karksist)
Kord üteldud ühe mehele: "Mine kesköösel ilma kellegi täädmata Iivakivi (Iiva kivi on Karksi vallas Pilgu külas) juure ja pane enne omale põll ette, seda hoia lahti, siis antakse sulle raha." Mees läinud. Kui ta kivi juure saanud, siis tulnud üks mees tema juure, sel olnud punased püksid jalas, pealtpoolt olnud aga parem pool kollane, aga pahem pool sinine; aga tema nägu ei ole mees näinud. See kallanud mehele hulga tuliseid süsa põlle pääle ja ütelnud: "Ära sa neid nüüd vaata, enne kui sa kodu saad!" Mees läinud kodu. Kodus vaadanud ta põlle peale: ei tuliseid süsa kusagil, vaid põll kuldraha täis.
Pääle seda kutsunud üks mees jälle seda meest: "Tule! Lähme Intsare saaja ja punapüksi pulma." Mees aga ei läinud Intsare saaja ja punapüksi pulma. Siis vedanud see mees teda hulga aega ümber tare ja lasknud viimaks lahti. Et ta aga pulma ei läinud, siis jäänud ta haigeks ja eluks ajaks vigaseks.
Kuidas üks varas õpetaja leska petnud
Kord surnud üks väga rikas kirikhärra ära. Nii jäänud proua leseks. Pääle kirikherra surma tulnud üks noor ilus õpetaja proua juure ja ütelnud, et tema olla kirikherra ja tahab prouad ära võtta. Proua sellega rahul. Nüüd jäänud see kirikherra selleks nädalaks sinna, et pühapäev jutlust pidada. Proua annud kõik omad võtmed kirikherra kätte.
Pühapäeva hommikul võtnud peigmees raha ilma proua teadmata kokku ja tellinud omale hobuse ja tõlla kiriku ukse ette teda ootama. Ise läinud kirikusse jutlust pidama. Rahvas kõik uudishimulikult kuulama, mis võeras kirikhärra ütleb.
Ta hakanud jutlust: "Kord oli üks ilmamaa mees ja sel oli üks ilmamaa kirves. Kui see ilmamaa mees läks selle ilmamaa kirvega selle ilmamaa puu juure, kui ta seda ilmamaa puud raius ja kui see ilmamaa puu hakkas sadama: praaga, praaga prantsti!" Nende sõnadega õllutanud ta kantslest, mille jalad ta teisel päeval oli saega katki lõiganud ja prantsti sõna ajal kukkunud ta ühes kantsliga ümber. Lävest välja, tõlda sisse ja kihutanud oma teed. Rahvas ootnud õhtuni kirikherra tagasitulekut, aga ta ei tulnud. Nüüd teatatud asjalugu prouale. Alles nüüd märganud proua, et ta petutud olnud.
Mis vingerpussi puude varjud juudile mänginud
Kord tulnud juut ühte majasse ja jäänud sinna ööseks. Öösel surnud aga sääl majas üks vanamees ära. Juut kartnud väga surnut ja mis nüüd juudil muud, kui pukai! minema. Ta sõitnud edasi. Tee läinud läbi metsa. Juut vaadanud korraga teravaste enese ette. Kuuvalgel näinud puu varju, mis tuulest liigutud, ja arvanud, et surnut inimene on ta tee peale ette tulnud. Pöörnud ennast ümber, et tagasi minna, aga vaata - surnut ka tõisel pool. Juut ei pidanud ka enam aru, vaid õnnistuse sarv otsa peale, rihm ümber käe ja paluma. Et surnut ära ei läinud, siis palunud ta seal kuni hommikuvalgeni. Puuvarjud kadunud siis muidugi ära ja juut rõõmus, et surnute käest pääsenud, sõitnud edasi. Tõistele rääkinud ta ka oma surnute vahel olemisest ja ütelnud: "Vahtisid küll ees ja taga, aga ometigi ei julgenud ligi tulla."
Mis üks mees ebausu paikadele teinud
Tagepera vallas elanud ennemuiste üks mees, kes kõik, kus ta mõne püha puu täädnud, maha raiunud. Kivihunikud, kuhu jälle vanapaganatele putru viidud, neile pannud ta püssirohtu alla ja lasknud sinna poole, kus tähed säravad. Veidike sinist suitsu ja selle järele ka sinist tuhka jäänud järele. Rahvas imestanud, et mikspärast vanapagan sellest mehest sugugi jagu ei saa.
Metsahalgjad
Kolm põlve tagasi tulnud Kosu külast Lõppe meestest üks ülestõusmise esimese püha hommiku Mähuste Tudupeksi soodu metsiksemängu. Mees hulkunud mööda soodu kõige hommiku, ei ole mitte ühte lindu leidnud, mispeale ta viimaks siunama ja vanduma hakanud. Viimaks päevatõusu ajal, kui ta kodu tahtnud hakata minema, kuulnud ta kaugelt üht metsikse laulusahinat ja hakanud sinnapoole minema. Ligemalle jõudes muutunud laul justkui sea röhkimiseks, ja kuda rohkem ta edasi läinud, seda imelikumaks läinud healed.
Viimaks kostnud suur kohin taale kõrvu, otsekui oleks heinasaadu veetud, ja juba paistnud suur must kogu mehele silma, kes hüüdnud: "Ma tulen!"
"Tule! Kes sa oled?" vastanud mees.
"Ma tulen!" hüüdnud halgjas teist korda.
"Tule! Ma lasen!" vastanud mees.
"Lase. Sääreluud on kõvad, ma tulen," kostnud jälle imelik kogu.
Mehel juhtunud just õnne kohe hõbekuul taskus olema, pannud selle ruttu püssi sisse ja lasknud, mispeale must kogu lõhki läinud ja suur tulekera välja tulnud, kes hirmsa kohinaga Suru mõisa poole hakanud veerema ja seal ühe mehe ära tapnud, kes ka just parajaste sel hommikul metsiksejahis olnud. Mehele teinud see nõnda hirmu, et ta enam ilmaski pühapäevadel püssiga mööda metsa põle hulkunud.
Kord tulnud kolm töömeest Lehtse mõisast nüüdse Aegviidu jaama poole. Nende tee viinud neid Jäneda kuusikust läbi, olnud just südaöö aeg. Järsku näevad nad kedagi laterna tulega teele ilmuvat. Meestel hea meel, et saaksid seltsis tulevalgel käia, sest öö oli väga pime. Nad kiirustasivad käiku, aga ei saanud tulemeest kätte. Kord oli ta õige ligi, kord kippus ta meeste silmist kaduma, kord ilmus ta meestele pooles puudes, kus ta, natuke meeste eel meestega edasi läks. Sedaviisi läinud nemad niikaua kuni kuusiku lõpuni. Minnes keelanud üks Saaremaa mees teisi ja ütelnud: "Olge temast rahul, ärge puutuge temasse, mina olen temaga juba kimbus olnud. Metsa lõpul läinud ta äkitselt metsa ja teinud hirmsat häält, otsekui öökulli häält, mis peale Saaremaa mees teisi jälle vaikida käskinud. Kuda Saaremees temaga juba kimbus olnud, põle kellegil kange hirmu pärast meeles olnud pärida. Seekord aga peasenud mehed tema käest ilma vigata. Hilja aja eest veel elanud üks neist meestest, kes seda lugu mitmele jutustanud.
Näkk
Korra läinud mees soodu kõndima ja näinud ühe lauka juurde jõudes ilusa kuldsõrmukse lauka sõrvas maas hiilgavat. Nii pea, kui mees sõrmukse maast ära võtnud ja sõrme pistnud, tõmmanud näkk teda laukasse. Üks karjane, kes seda eemalt näinud jooksnud seda lugu teistele jutustama. Suure otsimise peale leitud mees lauka põhjast, kõva nuia külge kinni seutud ja ei enam hinge tossugi sees. Näkk oli teda ära käägistanud.
Aamens
Kord läinud mees metsa kõndima ja õnnetuse korral juhtunud ta ära eksima.
Kui ta juba küllalt mööda metsa ümber oli hulkunud, tuli taale viimaks vanapagan, kolmnurkane inimese sõrmeküüntest kübar peas, vastu ja pärinud järele, mis mehel viga. Kui mees õiendanud, et ta ära eksinud, lubas vanapagan teda siis õigele teele juhatada, kui ta aga selle asja, mis mehele kodu saades kõige enne vastu juhtub, temale lubaks.
Mees mõtelnud järele: "Mis mulle siis õige vastu juhtub, võibolla minu veikene koerakutsikas ja selle võin ma juba küll ära lubada, minu va teinepool nuriseb ikka, et ma ta ära surmaks, olla ju muidu toidu raiskajaks."
Selle mõtte järele lubas mees paganalle, mis see nõudis ja järsku nägi ta, et ta oma värava taga metsas oli.
Aga kuda ehmatanud mees, kui taale õue astudes tema veikene seitsme aastane poeg vastu tulnud.
Mehel olnud hea nõu kallis ja sellepärast võttis ta poja ja rutanud kirikuõpetaja juurde temalt nõu küsima. Õpetaja saanud aru, et siin enam nalja asi ei ole ja viinud poisi kiriku altarisse ja tõmbanud altari ukse ette kriidiga kolm risti ning ütelnud poisile: "Kui seie kiriku keegi peaks tulema ja sind välja kutsub, käsi teda Issameie palvet lugeda ja pane hoolega tähele, kes palve lõppu "amens" ütleb, siis ära koguni välja mine, ütleb aga keegi selgeste "aamen", siis mine julgeste välja."
Esimesel päeval tulnud kirik inimesi täis ja kõik kutsunud poissi välja, aga kui poiss neid Issameie palvet laskis lugeda ja nad igaüks "amens" ütlesivad, siis ei usaldanud poiss välja tulla.
Teisel päeval tulnud juba vähem inimesi kiriku, kes kõik "amens" ütlemisega poissi välja ei suutnud meelitada.
Kolmandal päeval tulnud veel mõned ja nendega olnud samasugune lugu, kui esimestega.
Õhta eel ilmunud kirikuõpetaja ise kirikusse ja kutsunud poissi välja, aga poiss arvanud mõne sarvilise kirikuõpetajaks ennast muutnud olema, sellepärast lasknud poiss teda ka Issameie lugeda. Et õpetaja "amen" ütelnud, läinud poiss julgeste välja.
Isa tulnud ja tänanud õpetajad hea ja targa abi eest ja läks pojaga rahulikult koju.
Pärast seda pole keegi enam poissi nõudma tulnud ja nad elanud rahulikult kuni surmani.
Kuusalu kirik
Ristiusu toomise ajal meie maale võtnud üks ristiusku meister nimega Laurits ette ühte kirikut ehitada. Võimus olnud sel ajal veel paganate käe, sellepärast olnud see töö väga raske.
Viimaks ometi saanud kirik valmis, aga paganad tahtnud seda oma ebajumalate kojaks teha, mis Laurits koguni ei ole tahtnud. Nende tüli kestanud juba tükk aega kuna paganad siis seda ristiusu kirikuks hea meelega lubanud, kui Laurits ennast ära laseks põletada. Nad lootnud kindlaste, et Laurits seda ei tee. Aga Laurits lasknud ennast hea meelega ära põletada, kui aga see kirik ristiusu kirikuks jääks. Lauritsa põletamine sündind siis umbes pool versta kirikust eemal Kuusalu küla väljal suure laia kivi pääl.
Kivi on veel praegu alles ja sinna sisse rajutud tulerest ja käärid, miska Lauritsa pea otast ära leigatud, tunnistavad seda kohta. Lauritsa tuhk viidud Rooma linna ja maetud sinna maha. See põletamine sündinud just lauritsapäeval ja sest saadik pühitseta Lauritsa päeva. Iseäranis suur kirikupüha on ta selle kihelkonna rahvalle, sest et ta selle kiriku nimepäev on. Lauritsa põletamisest saadik saanud kirik kohe Püha Lauritsa kirik nimeks, kuda teda veel praegugi tihti nimetakse. Kuda teda hiljemal ajal Kuusalu kirikuks kutsuma on hakatud, on mul teadmata. Võibolla ehk selle küla pärast, mis seal ligi on.
Paganad vihastanud sellepärast, et see ristiusu kirikuks jäänud, väga palju ja pannud kirikule vande peale: "Kui ühel lauritsapäeval seitse venda mustekõrvi ruunade hoostega kiriku sõidavad, siis peab kirik maa alla vajuma kõige täiega tükis, ainult lipuvarda ots jääda välja, kust iga uueaasta õhta kella heal välja peab kostma." (Et kirik pisike oli, pidas õpetaja rahvarohkuse pärast lauritsapäeval õues jutlust. Rahvas arvab, et see selle kartuse pärast on, et kirik maa alla ühe korra sel päeval peab vajuma. Nüüd, kui kirik suurendud sai (a. 1830) petta jälle sel päeval kirikus jumalateenistust).
Ristirahvas aga muretsenud kirikule ilusa kella ja käinud rõemuga kirikus.
Tükk aega peale seda tulnud sõda ja vaenuvanker hakanud liikuma. Hirmuga, et ilus kirikukell ehk vaendlaste näppu juhtub, võtnud rahvas kella tornist ja visanud umbes saja sülla kaugusel kirikust olevasse põhja poole allikasse, kus ta veel praegugi pidada olema. Taale loetud ka veel niisugused sõnad, et teda keegi muu kätte ei saa, kui panijad ise. Vaen tappis panejad ja nõnda seisab kell sõnade kütkes igaveste. Praegu on üks kella moodi kõva asi (vist üks kivi) seal allikas tunda ja rahvas arvab kindlaste, et see kell on.
Kord pannud üks mees suvel vähese vee ajal jämeda köie selle kella moodi asja külge allikas ja kaks paari härgi ette vedama, aga köis läinud katki ja kell jäänud allikasse.
Tuuletegija
Üks Kolga ranna mees oodanud kord Tallinna sadamas juba poolteist nädalat tuult, et kodu saaks sõita, aga otse kui mehe kiuste põle mitte tuule tibagi tulnud. Ta sammunud pahameelega mööda sadamat edasi-tagasi, kui korraga üks Hiiu saare mees tema ette astunud ja vanamehe pahameele üle järele pärinud. Kui ta kuulda saanud, et teine tuult ootab, naernud ta ja ütelnud: "See on tühi asi tuult teha. Kui sa mulle natuke viina ostad, siis teen ma sulle kohe tuult."
Rannamees mõtelnud - viina võin ma sulle küll anda, aga tuult, et ta mulle tuult teeb, see on küll vale. Annud aga siiski hiidlasele viina. Selle peale kutsunud hiidlane vanamehe sadamasse ja küsinud rannamehe kaelarätikut oma kätte, löönud kolm sõlme sisse ja annud vanamehe kätte, üteldes: "Nüüd kohe, kui minema hakkad, päästa üks sõlm lahti, kui siis veel tuult puudub, siis hellita teist sõlme ka natuke, aga ära täieste lahti tee. Kolmat sõlme ei tohi sa koguni puudutada."
Rannamees pannud seda õpetust ikka naeruks, tõmmanud siiski purjed lahti ja seadnud sõiduriista sõidu tarvis valmis. Nüüd peastnud esimese sõlme lahti ja - ennäe imet! - paras tuul tõusnud ja laevuke hakanud edasi minema. Ta hellitanud ka teist sõlme natukene, siis läinud tuul õige vingemaks, et rohkem enam koguni tarvis ei ole olnud. Majal olnud kõik meri vaikne, aga rannamehel olnud tuult küll. Kodu ligidal teinud ta teise sõlme täieste lahti, siis tõusnud niisugune torm, et enam laeva naljalt ankrusse panna ei ole tahtnud saada. Kolmas sõlm jäänud puudutamata. See mees elanud veel hilja aja eest ja rääkinud seda lugu mitmele, et see täieste tõsi olla.
Kuidas vares omale õlut tegi
Kord tahtnud vares omale õlut teha, viinud odratera jõkke ja läinud siis jõe kaldale jooma, juures kiitnud: "On ikka parem kui paljas vesi!"
Libeda ajaga tahtnud mustlased üle Võrtsjärve sõita. Hobune aga ilma raudateta. Katsusivad reisi teha, ei saanud. Va neljajalgne tahtnud ennast ära laotada ja esimesi hambaid viimast kui ühte suust välja peksa. Kõik kokku nõu pidama, kudas ometi terve varandusega järvest üle saada. Nõu peetud ja kindlaks tehtud. Vanker varaga ja hobune oma järel üle jää vedada. See pidi aga viimne ja targem nõu olema. Kes pärast veel paremat nõu tagavaraks hoidnud, pidi ilma armuta jääauku pistetama. Tehti, kudas lubati. Teisel pool järve puudus hobusel teine külg sootumaks. Seda õnnetust nähes sähvas kohe üks nodikas noormees: " Oleks me hagu alla pannud!"
Üks juut ei ole mingi hinna eest Jeesuse Kristuse nime nimetanud. Olnud ta ilma purdeta jõe ääres ja tahtnud veest üle. Üks ratsamees tulnud. Juut paluma, et mees tema ka hobuse selga võtaks ja veest üle viiks. Mees võtab juudi hobuse selga ja hakkab jõest läbi sõitma. Keset jõge peab mees kinni ja nõuab juudilt: "Ütle, Jeesus Kristus! Kui sa ei ütle, siis lükkan sind jõkke."
Juut karjuma: "Ai mer wae! Ma ütleb."
Mees: "Noh, ütle ruttu, siis viin jõest üle!"
Juut: "Ai mer wae! Ma ei utleb mitte."
Mees lükkab juudi vette. Juut kaebas mehe kohtusse, et ta tema jõkke lükkas.
Peakohtumees: "Noh, heebramees, mikspärast lükkas mees sind jõkke?"
Juut: "Ai mer vae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette!"
Kohtumees: "Juut, ära aja nalja! Mikspärast lükati sind vette?"
Juut: "Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette."
Kohtumees: "Noh, juut, minge oma süüalusega õue ehk jõe ääre ja tehke seal nalja! Siin ei ole nalja tegemise koht."
Juut: "Ma ei teeb nalja. Ai mer wae! Ma utleb, ma'i utleb ka mette, mikspärast mees mind lükkab jõgi sees!"
Kuidas kord sant raha saanud
Kord läinud sant ühte talusse. Sääl olnud ka parajaste joodud ja antud kohe ka sandile süia ja juua, nii et õige küll. Õhtu jõudnud kätte. Pidulised heitnud kõik tuppa magama, aga sant saadetud rehte, mis sääl samas lähidal olnud ja alles valmis saanud. Sant heitnud magama. Korraga kuulnud ta, et üks parsil hüpanud ja ise laulnud ikka: "Till, till! Lopp, lopp...pita, puta vallal...Till, till, lopp, lopp, pita puta vallal!"
Sandil hirm käes, et nüüd vanapagan parsil, kuidas temast lahti saad. Võibolla, et ta sööb mind viimati ära. Küll ta palunud kõik palved, mis ta vähegi mõistnud, lugenud Issameiet, aga ükski pole aidanud. Parsil hüpatud ja lauldud ikka edasi: "Till, till, lopp, lopp...pita puta vallal." Küll sant palunud ja õhkanud, aga ükski asi pole aidanud. Viimaks ütelnud sant: "Hüppa, et kurat sind võtku!" Nii kui ta seda ütelnud, siis olnud ühe korraga rehi raha täis ja hüppaja olnud kadunud. Sant võtnud säält nii palju raha, kui ta kanda jõudnud ja läinud oma teed. Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.
Meelimägi
Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas on üks kivimägi, Meelimägi. Sellest räägib rahvasuu, et vanapagan tahtnud kord Vana-Kariste järvest silda üle teha. Selleks korjanud ta kiva kokku, et järvest silda üle teha, aga järve poole minnes läinud tal põllepaelad katki, kivid kukkunud sinna maha ja sellest saanudki Meelimägi.
Selle sama järve/Vana-Kariste järv/ kaldalt jookseb üks suur allik mäe seest välja. Sellest allikast räägitakse, et säält seekord jõulu öösel selget piiritust välja jooksnud. Kõik külarahvas läinud kokku toobri, pangide ja toobidega piiritust vedama. Seda saanud ka herra kuulda ja saatnud vahi alliku juure, et mitte külarahvas piiritust ei saaks. Nii kui vaht juure saanud, muutnud piiritus koheselt selgeks veeks. Sest saadik on sääl allikas selge vesi, aga pole kunagi enam piirituseks muutnud ja igaüks, kes mööda läheb, võib oma janu kustutada. Poleks mitte herra vahti juure saatnud, siis võib olla, et säält tänapäevani oleks piiritust välja jooksnud.
Vana-Kariste mõisa ligidal on üks org, Koodiorg. Sääl orus on ühe kooba sees vanapaganad elanud. Kariste mõisast kadunud ikka alati võtmed ära ja need olnud ikka koopas vanapaganate käes. Keegi pole aga julgenud järele minna, muu kui üks tüdruk. Iga kord, kui võtmed kadunud, käinud ta koopas järel. Koopas pole ta muud leidnud kui ühe vana naese. See võtnud teda iga kord lahkeste vastu ja annud talle süia ja ka võtmed kätte.
Ükskord surnud sääl mõisas hobu ära. Poistel kästud hobu ära nülgida ja metsa viia. Poisid nülginud hobuse õhtul ära ja viinud pannud kohe vanapaganate koopa suu ette. Tõisel hommikul, kui kõik maast üles ärkanud, olnud hobu mõisa söögituas laua pääl, kahvlid sees ja taldrikud ümber ringi säetud.
* Kui see lugu ehk vastutamist nõuab ehk teda seaduse ees teotuseks loetakse, siis palun mitte trükkida. Kui aga teotuseks pole, siis palun mulle täädustada, et ma siis edespidi mõistaks selle järel kirjutada.
Vana-Kariste Padriku talu nurmel on üks igavene vana kadakas, kes sealt oksa lõikavat, see kohe surevat.
Sõela täis raha
Uue-Kariste Kidsi talu aidas olnud vanast üks sõela täis raha. Kidsi talu peremees võinud säält igal ajal raha laenata. Kui ta õigel ajal ära maksnud, siis pole kedagi olnud, aga kui ta õigel ajal pole maksnud, siis jäänud temal pea kõverdi, nagu tahapoole, aga kui ta siis jälle ära maksnud, siis saanud ta jälle terveks.
Mihkli kihelkonnas Kalli vallas on üks kivimägi mõisast Lõpu kõrtsi poole minnes mõisa nurme peal. Vanapagan korjanud kord Pärnust kivid ära ja tahtnud Virtsu väinast silda üle teha. Kui ta Kallisse jõudnud, läinud tal seal põllepaelad katki, kivid kukkunud maha ja säält saanudki see mägi. Vanapagan pole aga enam kive korjama hakanud. Nii jäänud Virtsu väinast sild üle ehitamata ja kividest saanud sinna suur mägi, aga Pärnus pole sestsaadik enam kive.
Õisu järve tulemine
Õisu järv on sinna tulnud. Kui ta tulnud, siis olnud tal härjad ees; härjad laulnud ikka: "Oisust tuleb, Õissu läheb."
Õisus olnud parajaste üks talupere heina võtmas, mille hulgas ka üks noorpaar olnud. Järv lasknud nende peale ja nad jäänud sinna alla.
Kord pantud vanast hanile kuldketiga veike kellake kaela ja lastud Tori põrgust sisse. Hani on aga Tallina alt Ülemiste järvest välja tulnud.
Kord käinud üks kärnkonn ühe perenaise lehma imemas. Perenaene märganud seda, püüdnud konna kinni võtta, kuid ei saanud kätte. Nüüd läinud ta targa juure. Jutustanud targale oma häda ja palunud selle vastu abi. Tark ütelnud: "See kärnkonn pole muud keegi, kui ühe vana nõia hing, kes sinu pääle vihane on. Et seda konna ära häävitada, siis toodagu metsast kolm pihlakapuud vastu okse välja, raiutagu neid kolmeks katki ja pantagu siis ahju. Seda oli ka kohe tehtud.
Tark, kes perenaesega ka ühes tulnud, läinud ise lehma juure ja oodanud kuni konn tulnud, siis pannud konna seisma, võtnud kinni, viinud sinna, kus pihlakad ahjus olnud, võtnud ühe ahju põrandakivi üles, pannud konna sinna auku, siis pannud kivi uuesti jälle pääle ja nüüd lasknud pihlakat põlema süüdata. Kui pihlakad põlema läinud, siis kuulnud ahjust hirmsat karjumist ja plaksumist, aga kes sest küsib, las põleb!"
Sel ajal, kui konn ahjus põlenud, on ka selle sama pere lähedal ühes tõises peres üks vanamoor ehk nõid hirmust valu kisendanud. Kõik ta keha jalatallast pealaeni näidanud hirmus välja. Kõik läinud, olnud kui tules põlenud: must ja haavu täis. Küll vanamoor selles hädas vandunud, palunud ja nutnud. Kuid ükski ei avitanud.
Viimaks saatnud see tark, kes kärnkonna ära põletada lasknud, vanamoorile tükikest leiba ja vett, et kui ta seda sööb ja joob, siis saada ta terveks. Kui leib ja vesi vanamoori juure toodi, siis üteldud talle, et see tema ainukene rohi veel olla, kui ta tahab terveks saada, aga seda ei saa temale muidu antud, kui et ta peab ära lubama, et ta mitte enam nõidust ei pruugi. Seda teinud vanamoor hea meelega. Nüüd antud talle leib ja vesi kätte. Kui ta leiva ära söönud ja vett pääle joonud, siis saanud ta kohe terveks. Sest ajast pole ta enam nõidust pruukinud.
Kui elajal täis seljas on, siis võta raiu kolm pihlakapuud maha, võta igast pihlakapuust üks tükikene, kääna neil pihlakatükkide süda välja, siis võta elaja seljast üheksa täid, pane neist iga pihlaka südame pääle kolm täid ja pane siis pihlaka südamed ühes täidega ahju lõhna pääle. Siis saab elajas kohe täidest puhtaks ja see inimene, kes elajale täid selga nõidunud, jääb ise raskeste haigeks.
Kui loomal luupaine seljas on, siis võta see nuga, kellega alati elajaid tapetakse, tõmba selle nuaga elaja piha ja kahele poole puusa peale kolm risti ja ütle ise:
Isa Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel ajan ma sind selle looma seljast ära!
Siis läheb luupaine kohe minema.
Kui pisuhanda näed minevat, siis loe tagaspidi issameie, siis jääb ta kohe kinni ja ei saa enam edasi ega tagasi.
Pihlakapuu on nõiduse tagasi tegemiseks sellepärast kõige parem puu, et pihlemarjadel nagu risti moodi otsas on. Ka lehed on tal risti moodi.
Jõe vastupidi jooksmist nägema, tähendab kroonu poolt uusi õigusi saama. Kui vesi vastupidi jookstes tammid ja tulbad katki murrab, saad uued õigused, vanad kõik ümber lükkama.
Pikseriistad
Et pikne vanapaganat ühte lugu piinas, kus ta teda aga iial nägi, sellepärast varastas vanapagan jumala käest kord pikseriistad ära. Seitse aastat aega olid pikseriistad vanapagana käes ja kõik see aeg oli põud maa pääl. Jumal tahtis vanapagana käest pikseriistu kätte saada, aga ei saanud kuidagi viisi.
Viimaks saatis jumal oma poja maa pääle ja pandis oma poja sandi juhiks, et poeg nõndaviisi need müristamise riistad kätte saaks. Jumala poeg oli sandi juures, aga tal ei läinud kuidagi viisi korda neid riistu kätte saada.
Kord oli Vanapaganal risketsi (ehk üks pidu). Jumala poeg sai seda ka tääda ja kutsus ka santi selle pidu pääle. Vanatondid võtnud santi lahkeste vastu ja antud talle ka süia, kuid keeldud ära, et ta mitte jumalat ei nimeta. Vanadtondid olid sinna enamaste kõik kokku tulnud ja mänginud sääl pikseriistadega. Vanatondid mänginud ja see ajanud ka sandi juhile himu pääle müristamise riistadega mängida.
Ta palunud, et vanadtondid teda lubavad ka müristamise riistatega mängida. Vanadtondid ütelnud: "Ah mis sina poisikene nende riistadega teed," ja ei annud. Nüüd palunud ka sant, et tema juhi kätte ometi lubatakse neid riistu. Siis antud.
Sandi juht hakkanud riistadega ka nõnda kui vanatondidki müristama, aga ei mõistnud sugugi. Aega mööda hakanud ta ikka paremaste mängima ehk õigem ütelda, müristama ja välku lööma. Vanatondid kuulanud ja hakanud muidu ütlema: "See on Pika poeg." Sant vastu: "Ei ole, see on ju minu juht." Vanapaganad ikka: "Ei! Pika poeg." Sandi juht mänginud ikka. Vanapaganad läinud nüüd pikseriistu käest ära võtma, aga nüüd annud ta neile ühe paugu vastu nägemist. See pauk olnud nii kõva, et kõik tondid, kes sääl olnud, surma saanud ja ainult veel sinist suitsu järele jäänud. Sant ja juht olnud aga elus.
Nii olnud pikseriistad jumalapoja käes. Ta jätnud sandi jumalaga ja läinud jälle jumala juure. Sest saadik pole aga vanapaganad kunagi enam pikseriistu varastada püüdnud.
Vihmapaun
Kord varastanud vanapagan jumala juurest vihmapauna ära ja hakanud sellega minema. Jumal näinud aga seda ja hakanud vanapaganale järele minema. Vanapagan aga pistnud jooksu, nii et kõht kangeks jäänud. Jooksu pääl läinud vihmapaun lõhki - vesi tulnud välja. Vanapagan viskanud lõhkise vihmapauna maha ja jooksnud edasi. Vesi jooksnud järele. Nüüd katsunud vanapagan kõverdi jooksta. Ikka vesi järele. Nii sündinud jõed ja ojad.
Metsavaht tondiga kimbus
Kord oli üks metsavaht, kes alati metsas jahi pääl käinud. Ta ei saanud ka pühapäeval kirikugi aega minna, vaid ikka jahi pääle. Nii läinud ta ühel pühapäeva hommikul hästi varsi jälle jahi pääle. Metsas näinud ta sel päeval palju lindusi ja metsloomi, aga need lennanud kõik eest ära ja ta pole ühtegi, ehk ta neid küll hoolega taga ajanud, kätte saanud. Sedaviisi jõudnudki õhtu kätte, aga tema oli metsa ära eksinud ja ei mõistnud enam kuhugile poole välja minna.
Ta läinud puu otsa vaatama, kas kusagil tuld juhtub nägema. Näinud ka endast põhja pool tule. Kohe tulnud ta puu otsast maha ja läinud linna poole. Sinna jõudes näinud ta, et see üks mõisa olnud. Ta astunud sisse. Sääl pole aga muud kedagi kodus olnud kui üks tüdruk. Metsavaht palunud sinna ööseks jääda. Tüdruk ütelnud, et neil tulevad täna öösel võerad ja tema ei võivat kedagi öömajale võtta. Kui metsavaht ikka öömaja palunud, ütelnud ta viimaks, et muud öömaja mul anda pole, kui sa tahad, siis puge ahju taha, kus sind keegi ei näe. Ta pugenud ka ahju taha.
Öösel tulnud sinna üks kuue peaga vanapagan sisse. Selle järele kolme ja kahe peadega tagast järele. Naad võtnud kõik riided seljast maha. Nüüd küsinud peamees ühe käest: "Mis sa täna oled teinud?" See kostnud: "Kaks mees kaklesid ja mina lõin tõise põrsa ruhvega maha."
"Istu sööma," ütelnud peamees.
Küsitud tõist: "Mis sina ka täna oled teinud?"
See ütelnud: "Mina kihutasin kaks meest kaklema, aga tõine läks eest ära ja kaklus jäi järele, aha küll ma neid tõine kord ikka kaklema kihutan."
Ka sellel kästud sööma minna. Nüüd küsti kolmandat: "Mis sina oled täna teinud?"
See kostnud: "Mitte midagi."
Siis võetud naela otsast piits, pekstud kolmandat ja jäetud ilma söömata.
Nii jõudnud järg tüdruku kätte ja küsitud: "Mis sina oled täna teinud?"
Tüdruk näidanud käega ahju taha.
Peremees ütelnud: "Seda ma tean, mis ahju taga on" ja kutsunud metsavahti välja. Metsavaht tulnud välja ja seisnud vanapaganale ette.
Vanapagan käskinud: "Võta püss kaelast ära!"
Metsavaht võtnud.
Edasi: "Aja riided seljast maha."
Metsavaht ajanud.
Nüüd käskinud ta risti kaelast ära võtta, aga metsavaht pole võtnud, et küll vanapagan mitu käsku annud. Viimaks käskinud ta metsavahil jälle riided selga ajada. Nüüd ütelnud ta metsavahile: "Oleks sa risti kaelast ära võtnud, siis ma oleks sulle näidanud, mis sinu jahipidamine õige on. Sina ei taha muud teha, kui ainult jahti pidada. Hoia sa ennast. et sa edespidi enam jahti pea!"
Nüüd saatnud vanapagan teda kodu ja käskinud meest oma tõlda istuda, et siis kutsar kodu viib. Ta ütelnud veel: "Kui sa sõidad, siis vaata ikka ette, kui sa läbi udu ühte kaske näed, siis vaata, et sa niipea kui sinna kohale saad sellest kasest kinni hakkad ja selle kase otsa jääd, siis saad sa kodu, aga kui sa sellest kasest kinni ei saa, siis ei saagi sa kodu."
Metsavaht istunud tõlda ja tõld kihutanud kui vuras edasi. Kui ta tükise aega sõitnud, siis sadanud temal kübar peast maha. Ta ütelnud seda kutsarile. Kutsar ütelnud: "Las kübar jääda sinna, kus ta on, sest ta on meist juba kolme kuningriigi maa kaugel."
Nad sõitnud ikka edasi. Korraga näinud metsavaht läbi udu ühe kase. Ta seadnud ennast valmis. Nii pea, kui ta juure saanud, hakanud ta kaseoksadest kinni ja jäänud kase otsa rippu, aga tõld sõitnud oma teed. Ilm olnud kõik pime ja metsavaht ei ole julgenud mitte kaseoksadest lahti lasta, vaid pidanud kõvasti kuni hommikuvalguseni kasest kinni . Hommikul näinud, et ta pole kedagi kase otsas olnud, vaid olnud oma rehetares rehe parre küljes rippus.
Sest saadik pole ta enam ilmaski jahi pääle läinud. Oma juhtumist pole ta aga mitte ühelegi rääkinud.
Mõni aeg pääle seda käinud üks mees sääl lähedal metsas oma hobusega. Hobu pannud ta öösel ühe lageda heinamaa pääle sööma ja ise võtnud valjad käega kinni, pannud ka veel otsapidi pea alla ja jäänud magama. Kui ta hommikul üles ärkanud, leidnud ta, et valjad kadunud. Ta otsinud valjaid taga ja ütelnud ikka: "Oh imet! Oh imet! Kus need valjad jäivad!"
Korraga tulnud kivi alt üks veikene vanamees välja ja ütelnud: "Kas see mõni ime on, mis sina nüüd nägid, et sul valjad ära kadunud. Mina metsavahi juure, küsi tema käest, küll tema sulle kõneles, mis imet ta näinud." Nende sõnadega annud ta ka mehele valjad kätte. Mees läinud nüüd metsavahi juure ja metsavaht rääkinud oma eesseisva loo ära. Nii lagunenud see jutt laiali ja on otsaga kuni siia jõudnud.
Vanapagan ja Hans
"Kudas sind peaks ka teise ilma saatma, kas oled ülepea surelik," küsis Hans vanapagana käest.
"Kus seitse ajapead seitsme riigi piiri peal kokku käivad, sealt keskelt kolm kadakast teivast võtta ja nendega mind lüüa, see on minu surm," kostis vanapagan. Hans otsis ja leidis seitsme riigi piiri pealt seitse ajapead ja kolm kadakast teivast, nendega lõi ta vanapagana surnuks.
(Ette jutustanud minu isa Peet Tikerpuu.
Haugumää Samel olnud kehva mees ja mõtelnud, kuidas omale varandust võiks koguda. Selle tarvis hakanud omale tonti tegema. Peaks pannud kotti lõngakera, käteks pannud kaelkoukud, jalteks longavihi, ristluudeks vankri ristpuu, persekannikateks kaks poolikut vaagnat, silmadeks musta kassi silmad. Kui tont nonda valmis olnud, siis läinud Samel Tõikverre aruse risttee peale tondile hinge sisse hüüdma. Esimese neljapäe õhtul annud oma nimetissõrmest tondile kolm tilka verd ja hüüdnud ise: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku."
Selle peale hakanud tont natuke liigutama. Siis toppinud Samel teda teiseks neljapäeva õhtuks kadaka põesa. Teise neljapäeva ohtul võtnud Samel tondi põesast välja ja annud jälle nimetissormest kolm tilka verd ja hüüdnud: "Tule, tonti, jõua, tonti, üle ühiksa kiriku."
Selle peale hakanud tont Sameli ümber jooksma ja koleda häälega kisendama. Samel võtnud tondi kraest kinni ja toppinud ta tulevaks neljapäeva õhtuks põesase.
Läinud jälle kolmandamal neljapäeva õhtul, tõmmanud tondi poesast välja. Vaevalt saanud ühe tilga verd tondile anda, kui tont maast ülesse karganud. Hakanud Sameli ümber jooksma ja karganud mehe najale püsti. Samel ehmatanud selle üle ja pannud jooksma, jätnud kaks tilka verd andmataja hüüdmise hüüdmata. Vaevalt saanud versta maad küla poole jooksta, aga Sia määl saanud ta kuradist kinni tabatud, ja annud Samelile tulise keretäie ja sõnunud ise: "Mis sa tääd algasid, kui sa ei lõpetanud." Sedaviisi jäänud tont poole hingega ega ole temast asja saanud. Pärast tulnud hundid ja kiskunud ta nirtsa-närtsa lõhki. Kaua aega rippunud tondi jätised lepa okstes.
Vana usk
Kui mees mõisa käsu peale kodunt kaugele läks, siis võttis naine kaelast hõberubla tüki, riputas paela otsa ja ütles: "Arva, arva, arbukene, näita õigust, selge hõbe, millal Kaarel kodu tuleb."
Hakkas nüüd hõberaha paela otsas miski kombel liikuma, siis tähendas see head, jäi aga liikumata, siis paha. Küti arbu katsumine
Uueaasta leivast tee üks pull (pätik). Küpsetamise juures laula: "Küpse, küpse, peigmehe pull." Siis võta vana-aasta õhtul see pull, pahema jala sukk ja köögi kirves, pane need omale pea alla ja heida magama, siis ilmub kohe peigmees ette.
Andrese päeva õhtul kell 12. viska kolm korda herneid voodi alla ja ütle ise: "Peiu nimel külvan seda seemet Andresse aeda tema armukest ootama." Siis lase kõik riided ühe korraga seljast maha ja ära vaata mitte tagasi ega räägi, vaid heida kohe magama, siis ilmub peigmees ette, herneid korjama.
Üks sulane vandunud oma mahasaajat naist alati ja ütelnud ikka: "Kurat võtku sinu ühes kõige täiega." Naine vastanud: "Kurat võtku ka mind!" Kui naene mahasaamisel olnud, siis käinud peremees väljas ja kuulnud, et üks metsa pool väga kisendanud, just nagu mõrtsukate käes. Peremees kõnelenud oma naesele ja naene läinud ka välja kuulama. Korraga näinud ta, et üks suur must kogu tema poole tulnud. Perenaene küsinud: "Kes sa oled?"
Kogu vastanud: "Mina!"
Naene jälle: "Kes sa oled?"
Kogu jälle: "Mina!"
Nüüd jooksnud perenaene sisse ja rääkinud tõistele. Tõised rääkinud, et vanatont vist sulase naese järele tulnud.
Ühes külas olnud kord suur veepuudus. Kõik kohad olnud läbi kaevatud, aga vett pole mitte kusagilt leitud. Kord juhatatud aga öösel unes ühe peremehele, et mine karjamaa peale, kaeva säält suurest kivist kümme sammu põhja poole kaev, siis saad nii palju vett, et ilmaski ei lõpe. Peremees hakanud ka kohe kaevama. Kui ta jälle magama heitnud, siis üteldud temale jälle unes: "Kui juba vesi vastu tuleb, siis ära enam kaeva, sest kui sa siis veel kaevad, siis jääd sa sinna paika." Kui nüüd peremees jälle kaevama läinud, siis lasknud ta omale kabla ümber köita ja lasknud kaevu kaldal kablast kinni pidada. Korraga hakanud vett alt üles tulema ja peremees sadanud allapoole, kuid kablaga tõmmatud ta välja. Vesi pole sealt kaevust veel seniajani lõppenud.
Helme kihelkonnas Löve mõisas on üks veike Tani järv. See on sinna suure kohisemisega tulnud. Tulles on temal just nagu kübar (müts) ees käinud. Kui ta maha lasknud, siis matnud ta ühe noorepaari sinna alla.
Kui prussakad, kilgid ehk kirbud kambres on ja vaata järele, millal säält majast surnut mööda viiakse; kui surnut mööda viiakse, siis võta look ja löö vassakut kätt looga otsaga sinna kohta, kus neid on ja ütle: "Saksad, välja, sööt viiakse."
Siis kauvad nad kohe säält majast ära.
Müürisid peab elukambrisse vanal kuul tehtama, siis ei ole sääl mitte prussakaid.
Kui leppadel pikad urvad otsas on, siis tuleb vilja- ehk leiva-aasta, kui ümmargused, siis nälja-aasta.
Kord varastatud ühel talul härg ära. Varguse otsijad tulnud teisele talule. Siin lapsed üksi kodus. Mehed küsivad ühelt lapselt: "Kus vanemad on?" Laps vastu: "Tean küll, aga tark olen, mitte ei ütle, et taat tapab tare peal härga, memm aitab juures ka!"
Haoraijuja ja vanapagan
Talusulane raius üksinda metsas hagu. Õhtul, kui ta töö ära lõpetas, istus ta haukuu peale, võttis kübara peast ära ja pühkis otsaesise pealt rüühõlmaga higi.
Vaatas kübarat, mis mitu-setu korda juba londiga kohendatud oli, ohkas ja rääkis: "Küll teenin päevast päeva, aga nii palju ei saa, et võiksin omale uue kübara osta. Pühapäeval lähen lauakirikusse ja pean selle sama päha panema."
Ilusas riietes saks tekkis äkiste tema ette ja küsis: "Mees, mis sa rääkisid?"
"Mis ma siis rääkisin," ütles sulane. "Ei saa omast tööst ega teenistusest nii palju, et uue kübara päha jõuaksin osta. Muud riided teeb küll naene, aga seda ei saa ma mujalt, kui pean ostma."
"Mis sa mulle annad, kui ma sulle nii palju raha annan, kui sa tahad," ütles saks. "Mis mul, vaesel mehel, anda on," vastas mees. "Kodus natukene sööki on, aga või siis sina, saks, seda sööd."
"Anna mulle oma emalepa kärbus, muud ma ei tahagi," ütles saks.
"Mul on küll kodus taga sauna kolm emalepa kärbust. Need andis mulle mineva aastal peremees linakugarate sarra tarvis. Ühe ma annaks hea meelega temale, kui ta mulle raha annab," mõtles sulane ja ütles: "Ma annan küll sulle emalepa kärbuse, kui sa mulle raha annad."
Noh, nüüd oli kaup koos.
Saks viis sulase ühe vana kuhjalaua juure, mis kunni tikkude otsadeni raha täis oli ja ütles: "Võta siit nüüd nõnda palju, kui tahad raha. Tuleva neljapäeva õhtul tulen ma kärbussa järele."
Saks läks ise metsa poole, kust ta välja tuli.
"Tule sa kuna sa ise tahad, mul on see üks puhas," vastas sulane ja hakkas kamaluga raha rüü sisse tõstma.
Ei võtnudki sulane enam, kui ta korra rüüga ära jõudis viia. Kodus puistas ta raha taga saunaardu nurka ja ruttas naisele omast õnnest rääkima.
Teisel päeval palus ta peremehe käest aega ja läks linna, kust ta endale uue kübara ostis.
Pühapäeval pani ta uued riided selga, uue kübara päha, pistis kolm kopikat kirikukoti raha taskusse ja läks kirikusse.
Neljapäeva õhtul tuli rahaandja sulase sauna ja küsis: "Anna minu kärbus kätte!" Sulane, kes juba magas, tõusis sängist ülesse ja ütles: "Lähame siis taga sauna, kärbus on seal."
"Ei taha tagant sauna kärbust, anna see kärbus, kes su voodis magab," ütles saks ja ei liikunud paigaltki ära.
"Ära tee nalja, külasaks. Lähäme, ma annan sulle kärbuse kätte. Mul pole aega, pean magama heitma, homme vara ülesse tõusmine," lausus sulane.
"Naljast pole juttugi. Seda karbust, kes su sängis on, olen ma omale tahtnud ja sa oled lubanud. Muud ma ei taha. On sul kasin aeg, siis anna ta mulle kätte ja meie oleme mõlemad üksteisega tasa," ütles võeras saks.
"Jumal Isa Pojuke! Mina olen oma naese, kes mu sängis magab, sulle lubanud. Seda ma ei ole ilmaski teinud ja ei tee ka iialgi," ütles sulane.
Saks jooksis saunast välja ja hüüdis: "Oota, sa ,petja! Või mitme mehega kipud sa mu kallale ja ei anna kätte, mis sa mulle lubanud oled. Nüüd lähan ma küll ära, aga teine neljapäeva õhtul tulen ma jälle, siis peab mu kärbus käes olema."
Läks ära.
Nüüd sai sulane aru, et see kellegi õiguse saks ei ole. Teisel neljapäeval pani ta naese laua juure piibli raamatut lugema ja seadis kadakaoksi risti-põigiti ukse ja läve alla maha.
Vana Paha tuli, lükkas ukse lahti, aga kargas ise tagasi ja hüüdis: "Anna kätte mu kärbus, keda sa anda lubasid."
"Võta ise tagant sauna ära ega ma ei keela," vastas sulane.
"Tagant sauna kärbust ma ei taha, anna see, kes saunas raamatut loeb," ütles jälle Vana Paha.
Sulane vastu: "Oma naist ma sulle ei anna."
Vanapoiss jälle: "Anna siis mu raha kätte!"
Sulane: "Võta ta tagant sauna ardust ise ära!"
Vanamees läks ardusse. Tuli ruttu tagasi ja ütles: "Seal pole kõik mu raha, poolikult pärast ma ei võta vastu. Seekord jätan ma sind veel rahule, aga tuleva neljapäeva õhtul on viimane kord, kui sa siis kärbust ehk kõik raha kätte ei anna, siis ära sa enam elu peale looda ."
Aeg kaldus juba üle poole öö, seepärast hakkas vanamees kiireste sammuma.
Kolmandamaks neljapäeva õhtuks laenas sulane peremehe käest puuduva raha ja pandis ardusse Vana Paha raha juure. Siis pandis ta jälle risti ja põigiti kadakaoksi sauna ukse taha ja läve alla maha ning laskis naist laua juures piibliraamatut lugeda, ise heitis partele puhkama.
Vanapaha tuli jälle ja ütles: "Anna mu emalepa kärbus kätte!"
Sulane vastu: "Mine võta ise tagant sauna ega ma ei keela."
"Tagant sauna kärbust ma ei taha, kas aru saad. Anna see, kes saunas raamatut loeb," vastas Vanapagan.
Sulane: "Oma naist ma sulle ei anna."
Vanapagan: "Anna siis kõik mu raha kätte."
Sulane: "Mine võta tagant sauna ardust ise ära. Mis ära tarvitasin, selle asemele laenasin uue."
"Mina muu raha ei taha, kui oma raha," ütles Vanamees.
"Sinu oma raha mul anda ei ole, võta ehk ära võta," ütles jälle sulane.
Just kui kass jooksis nüüd Vanapagan sauna peale, tõstis laepalgi ülesse ka sirutas käe sulase poole. Kukk laulis sauna peal heledaste. Vanapagan kukkus saunaukse ette maha nagu heinakott kunagi. Kargas maast ülesse ja pani punuma. Ei tulnud teine pärast enam tagasi.
Nülitud surnukeha
Ennemuiste sõitnud sõapealik hulga soldatitega maanteed mööda külast läbi. "Kas teie näete kedagi ees minema," küsis tema soldatite käest.
"Ei näe kedagi," vastasivad soldatid kui ühest suust.
"Sõida lähemale," käskis ta ühte soldatit ja pani temale, kui ta juures juba oli, mõega silmakulmude kohale otsaesise peale ja küsis: "Ka sa nüüd näed kedagi?"
"Näen jah," vastas soldat.
"Ütle teistele ka, mis sa näed," käskis kindral.
"Ma näen: kaks meest kannavad nülitud surnukeha," vastas soldat nagu vähe hirmu tundes.
Teistel soldatitel käinud ka kui külm kahm üle ihu, aga nad ei lasknud seda märgata.
"Jah," kinnitas pealik julgeste ja laskis ka mitu teist soldatit veel vaadata. Need kõik ütlesivad hirmust asja nägema.
"Kas keegi on kuulnud, kus hilja mõni inimene siin ümberkaudu ära on surnud," küsis sõapealik.
"Mölder siin lähedal on ära surnud," ütles üks soldat. "Eile nägin ise oma silmaga, kui moona käisin ostmas. Veskerahvas ütlesivad teise kodu käima."
"Soo! Või mölder ära surnud," lausus sõapealik. "Ratsuta teejuhina ees ja teised kõik taga järele."
Soldat täitis käsku.
Möldrerahvas panivad imeks, kui sõjaväge eemalt nägivad tulema ja ütlesivad: "Mis peaks küll suur sõapealik siin otsima? Ega ta hobustele või soldatitele ise moona ei tule ostma?"
Pealik aga küsis, kui veske peale jõudis: "Kus surnukeha on?"
Möldri poeg läks ka ees, pealik soldatitega järele surnukirstu juure.
Pealik küsis möldri poja käest: "Kes on see surnukeha?"
"Minu isa, suur sõapealik," vastas möldre.
"See ei ole sinu isa surnukeha," ütles sõapealik.
"Mis suur pealikuherra nüüd nõnda kõneleb? Ega ma ometi meelest segane ei ole," ütles mölder.
"See ei ole sinu isa surnukeha," ütles uueste sõapealik valjuste. "Sellega olgu sõnavahetamine otsas."
"Mis ma sellest sõnavahetamisest saangi, olgu ta peale otsas," vastas mölder.
Nüüd andis pealik soldatitele käsku, et nad katlatäie vett keema peavad ajama.
Seni, kui vett soojendati, laskis pealik kirstule kolm pihlakapuu võru peale ajada ja päetsisse oherdiga augu sisse teha.
Mölder ei tahtnud nii oma isa puusärgiga teha laske. Ta palus esiti põlvili nuttes pealiku ees, et see tema isa surnukeha rahule jätaks, aga seda palvet ei võetud kuulda.
Mölder katsus vägivalda pealiku vastu pruukida, aga seegi ei aidanud. Soldatid köitsivad kõik kinni, kes takistuseks tee peal ees olivad.
Nüüd seati puusärk püsti ja valati lehtri läbi selle sisse keeba vett.
Sa ime! Surnukeha hakkas kirstus hirmsaste karjuma. Aga sellegipärast ei jäetud valamisele järele. Viimaks käis lehter ühes veega vups! ülesse ja sinist suitsu käis ohertiaugust nagu korstnast kunagi välja.
Kui suitsu enam ei tulnud, võeti kirst lahti. Selle sees ei olnud muud, kui inimese nahk, mis olla jalutsisse kokku sadanud.
"Selle naha võite nüüd maha matta," ütles pealik. "Aga kus on veel see raha, mis isa sulle pärida jättis? See too minu kätte!"
Noor mölder, kes pealiku imetegusi nägi, tõi raha ilma vastu panemata pealiku ette. Kindral pani mammona oja ääre sisse, segas teda mõegaga ümber ja ütles: "Mis ülekohtusel viisil saadud, mingu ära!"
Vesi ajanud sellest kaks osa ära, üks osa jäänud järele.
"Võta nüüd see raha, mis üle jäi. Tarvita teda õigel viisil ja ära tee meelega kurja," ütles pealik. "Kogu omale ikka õiguse nimel varandust, et Vanapaganad ei hakka sinu surnukehaga tegema nagu nad sinu isa ja palju teistega, kes temasugused, on teinud ja peale selle veel teevad. Peale surma pugevad kurjad vaimud niisuguste nahkade sisse, hakkavad kodu käima ja teisi, kes alles elavad, piinama."
Kui pealik oma kõne lõpetas, heitis noor mölder tema jalgade ette põlvili ja palus andeks, mis ta pealikule sõna ja teoga paha teinud. Ta sai nüüd aru, et pealik tema headuse pärast sinna oli tulnud.
"Sellega tätsid sina õige lapse kohut, et mulle vastu panid. Ma annan kõik sulle andeks," ütles pealik.
Kindral sõitis jälle oma väega ära, mölder hakkas matukse vastu valmistama. Surnud mölder ei käinud enam pärast kodu.
Noorekuu reede - õnnelik päev.
Armukaraski valmistamine
Juhtusin ühe vana eidekesega kokku, kes rääkis järgmist armukaraski valmistamise lugu.
Tüdrukud teevad armukaraskit nõnda, et sundvad poissa endid ära võtma. Kus tüdruk esimest korda lauakirikus lähab, peale suurekooli (leerimist), siis tüdruku ema võtab kolme sorti vilja ja teeb nende jahudest taignast. Taignast teeb pätsi ja sääljuures ise ütleb selle poisi nime, kellele tütar karaskit süia peab andma (nagu: Juku karaskike, Juku karaskike). Ja kui päts valmis on, siis lähab tütar kahe jalaga ahju koldesuu peale ja aab jala laiali, esi hoiab ahju sembsist kate käega kinni. Nüüd ema laseb läbi kintsevahe karaski ahju ja ise ütleb: "Ahju, ahju, armukarask. Läbi jalge lämmileib."
Seda ütleb ema kolm korda.
Nüüd, kui karask küpses saab, võtab ema karaski ahjust välla ja paneb nõnda ära, et keegi ei näe.
Nüüd kui tütar kirikus lähab, annab oma tütrele selle karaski manu. Nüüd tütar annab seda karaskit kiriku juures süüa selle mehele, keda ta omale meheks tahab ja ise sööb kah seda samu karaskid. (Kui ta mõne natukse sellest armukaraskist tõisele kah annab, siis ei aitaved midagi). Siis hakkaved noormees kohe teda armastama ja kõndved järel, ei saaved kohekil olla, iga päev pidaved korra ära nägema, seni, kui ta selle tüdruku ära võtab naises.
Kolm surma
Kord näinud üks mees öösel und. Kolm võõrast tundmata meest tulnud hobuste-atradega ja künnud igaüks ühe vao tema kesavällast üles, ehk ta küll neid keelanud, ei ole võerad mehed sest midagi hoolinud.
Hommiku, kui mees ülesse ärganud, rääkinud ta oma unenägu kõigele rahvale, aga need ei teadnud tema unenäost musta ega valget lausta, mis ta tähendab.
Viimaks mees targa juure küsima, mis tema unenägu õige tähendab, sest tema arvates oli see unenägu õige tähtjas. Viib targale midagi suupäralist ja luiskab talle oma unenäo õige selgelt ette. Selle peale väänab aga tark pead ja ütleb: "Sinu unenägu ei tähend mitte head, vaid halba. Kolm meest, kes sinu välla pääl kündsid, on kolm surma, kes sind suretavad."
Nüid ehmatanud mees ära, kes enne mõtelnud, et tema unenägu head tähendab, aga nüid halba, ja veel surma, ja pealegi kolme surma pidi ta surema.
Mõni aeg läinud mööda. Mees lähäb metsa hagu raidma, näeb puu otsas linnupesa, paneb kirve perse pääle vöö vahele ja ronib puu otsa vaatama, mis sääl sees on. Vaevalt saand ta aga lõua pesa veere ajada, kui uss, kes pesas olnud, talle vastu karanud ja lõua otsa kinni ajanud.
Mees hirmunud nõnda ära, et ta puu otsast maha kukkunud ja surnud.
Unenägu oli täide läinud nagu tark kuulutanud. Esimene surm - uss, tõine - kirves ja kolmas veetiik, mis puu all olnud.
Kui lehmadel piim venib ehk hääd maiku ei ole, siis korjatakse maarjakaski, keedetakse ära ja antakse nad lehmale, kelle piim venib, süia. Siis minevat piim jälle hääks.
Nooremaks saavat selle moodiga. Kui noorkuu esimest korda paistma hakkab, siis öeldakse:
Tere, tere, kuldakuu,
sina vana, mina noor.
Siis pidavat inimene palju nooremaks saama.
Tulehända saavat selle moodiga seisma panna: kui teda nähakse, siis kohe ruttu ühe hingetõmbamisega isameie tagantotsest etteotsa ära loetakse, siis jäävat ta seni seisma, nii et igaüks, kes vaatab teda, näeb, kuni see, kelleles ta käib, teda oma kunstsõnadega lahti päästab.
Siga tapetakse siis, kui kuu kolme päeva vanune on, siis olevat liha kõige maitsvam.
Vanapagana lehma kutsumine
Vanapaganal olnud elajakari suures metsas käest laiali läinud. Ta leidnud aga teised varsi jälle kätte, aga ühte lehma ei ole kuskil pool kuulda olnud. Võtnud teine siis sarve ja puhkunud: "Tõradu lõtu, tõradu lõtu." Ja vahel ütelnud jälle suuga: "Vitsi Neelik, vitsi Neelik!"
Kaval-Hans ja kodukäija
Kord surnud kuri ja halastamata mõisahärra ära ja saanud toredal viisil maha maetud. Juba kolmandemal ööl peale matmist hakanud ta kodu käima, vaevanud ja piinanud esmalt oma prouat, kes üks väga hea inimene olnud. Proua kallalt läinud hobuste talli ja loomade lauta, lasknud hobused ja loomad kütkest lahti ja vaevanud neid luupainja kombel nõnda, et hobused iga ööse hirmsaste norskanud ja trampinud, loomad jälle röökinud ja pistnud üksteist sarvedega läbi. Mõisarahvas olnud seda hirmust müra ja kära kuuldes päris kohkunud ega ole enam ööse magada saanud.
Ühel õhtul kutsub proua kutsari, kelle nimi Hans olnud, omale seltsiks, et härra teda jälle vaevama ei julgeks tulla. Hans olnud sellega rahul ja läinud proua magadiskambri, pannud omale valge lina ümber ja teinud ennast hoopis tundmataks, võtnud raudkäe, mis ta seppa oli lasknud teha, paremasse kätte ja oodanud kodukäja tulemist, kes ka pea tulnud. Hansu eest leides ütelnud ta: "Kes sina oled ja mis sina siit otsid, kus minul üksi luba on?"
Hans aga vasta: "Mina olen teie endine kutsar Hans. Olen surnud ja käin kodu nii kui teiegi."
Härra ütelnud: "Seda ma ei usu. Anna oma käsi seie, ma katsun, kas oled surnud." Hans sirutanud raudkäe härrale vastu. See pigistanud Hansu raudkätt nõnda, et see ragisenud, siis ütelnud kodukäija härra: "Nüüs usun, Hans, et sina ka surnud oled. Lähme nüid hobuste talli."
Hakanud minema. Härra käskinud Hansu enne talli minna. Hans aga ütelnud: "Härra on peremees ja peab enne talli minema." Härra läinud ees talli. Kohe hakanud hobused hirmsaste norskama ja trampima. Härra silitanud hobuseid, need hakanud hirmsaste tagant ülesse lööma ja hirnuma. Nüid tulnud Hans ka talli. Härra käskinud Hansu ka hobuseid silitata. Hans teinud seda ja hobused jäänud kõik vagaseks. Härra ütelnud: "Sina ei ole Hans surnud. Miks hobused sind ei karda?" Hans aga vasta: "Mina surin hiljem ära ja mina söötsin hobuseid, aga härra sõitis hobustega, sellepärast tunnevad hobused mind healest ära."
Õues olnud ilus kuuvalge. Härra ütelnud Hansule: "Lähme õue võitlema. Mina ei usu, et sina surnud oled. Kui sina mind alla lööd, siis usun, et sina surnud oled, aga kui mina sind alla löön, siis oled elus."
Läinud võitlema." Hans olnud kaval ja hoidnud ennast kõigest jõust kuu poole ja põrutanud kodukäija armetumalt vastu maad, nõnda, et teisel palved lahti olnud ja järele jätta käskinud ja ütelnud: "Nüid ma usun, et sina, Hans, tõeste surnud oled." Ühekorraga kuuleb härra kukelaulu ja ütleb Hansule: "Lähme ruttu surnuajale, muidu jääme hiljaks."
Läinud. Siis härra Hansule ütlema: "Enne lähme sinu hauda vaatama ja pärast minu." Hans aga vasta: "Enne lähme härra hauda vaatama, sest see on palju ilusam." Härra olnud ka sellega rahul, ja läinud. Härra aga sundinud Hansu enne hauda minema. Hans aga ütelnud: "Härra läheb ikke ees ja mina viimaks. Mina olen jo teenija ja pean ikka härra järele käima."
Härra moondanud ennast hiire suuruseks ja pugenud veikest august hauda. Olnud härra hauas, siis löönud Hans oma pahema jala kannaga kolm korda augu peale ja ütelnud ise: "Siin sa pead seisma seitse aastat, seitse kuud ja nädalat ja seitse päeva, enne kui pealeilma peased inimesi kiusama."
Hauast aga kuulnud Hans härra hüüdmist: "Oleks ma seda teadnud, siis oleksin sinu kaelaluu murdnud."
Nüid läinud Hans kodu ja rääkinud asjalugu prouale, et nüid enam kodukäijat karta ei ole. Proual olnud väga hea meel ja kiitnud Hansu kavalust. Hakanud sellest päevast Hansu armastama. Hans kosinud proua omale ja sellega saanud ta suure mõisa pidajaks ja elanud õnnelikku abielu. Viimaks jõudnud eelnimetatud aeg ligemalle ja Hans ei ole tahtnud paha vaimuga mõisas kokku saada, sellepärast läinud rannast silku tooma. Tulnud jälle tagase. Öö jõudnud kätte. Hans pannud hobuse metsa sööma, teinud tule ette ja hakanud omale silku küpsetama.
Korraga kuuleb suurt kohinat enese poole tulema, tõstab silmad ülesse ja näeb oma endist härrat enese ees seisma ja ütleb Hansule: "Too minule ka silguvarrast, mina tahan ka silku küpsetada." Hans toob ühe peenikese kepi. Kodukäija härra ütleb: "See on peenike, too jämedam, minul on üks suur silk küpsetada." Hans saanud aru, et härra teda tahab ära küpsetada. Toonud ühe reejalakse jämeduse puu, hakanud seda tahuma, aga ise vilistanud sealjuures. Härra küsib, miks Hans vilistab. Hans kostab: "See on meie talurahva viis."
Härra ütleb: "Sina vilistad püha Jürit."
"Ei vilista," kostnud Hans.
Olnud silguvarras valmis, siis käskinud härra Hansu riidest lahti võtta. Hans võtnud ühe kuuenööbi lahti ja pannud teise kinni ja ise vilistanud edasi. Ühe korraga kuuldub suur müdin ja kohin. Kodukäija väriseb kui haavaleht ja ütleb: "Kuhu ma lähen, sest püha Jüri tuleb oma kutsikatega?"
Hans ütleb: "Mine vankri alla."
Püha Jüri tuli tõeste hundikarjaga ja küsis: "Kus kodukäija on?"
Hans näitas vankri alla. Kohe kiskusid hundid kodukäija vankri alt välja ja pannud mokka nõnda, et aga natuke sinist vett järele jäänud.
Nüid ütelnud püha Jüri Hansule: "Oma karjast pead sa minu kutsikatele kõige parema härja andma, sest nemad on väsinud ja söömata. Üle üheksa kuningriigi kuulsin sinu häda vilistamist ja tõttasin sulle appi, muidu oleks ta sind ära küpsetanud."
Teisel päeval kadunud Hansu karja hulgast kõige parem härg ära, ilma et keegi oleks teadnud, kuhu ta jäi. Seda moodi saanud Hans kodukäijast lahti.
Ebavere mägi
Virumaal, kolm versta Veike-Maarja kiriku juurest on Ebavere mägi. Vana mõisa maa peal on Ebavere mägi, see mägi, mille harjal vanal aeal kuulus hiiemets kasvanud ja kelle all vanad eestlased oma aavitaja Taara ees käinud palvetamas. Sellest mäest räägib rahvasuu järgmist lugu.
Kord olnud õitselesed Ebavere mäe ligidal õitses. Üks õitselene läinud õitsitule juurest eemale hobuseid vaatama, eksinud aga ära, ei ole enam tule juure osanud tagasi tulla. Kauase otsimise peale ja puruks väsinud jõudnud tema viimaks Ebavere mäe jalale, mis paik temale küll tuttav olnud. Omaks suureks ehmatuseks näinud tema varsi, et ta ühe uhke linna väravate ees seisnud. Ta pidanud kartuse pärast sealt tagasi pöörama, aga linna väravavaht hüüdnud: "Tule sisse, sõbrake, osta midagi meie linnast."
Väravavahi lahke kutsumene annud õitselesele seda julgust, et ta linnaväravast sisse läinud. Linn olnud igapidi üliuhke ja tore. Rahvas seal nii sõbralik ja lahke tema vastu. Ta astunud ühte poodi sisse, tellinud sealt paari paslid, nahkkindad ja vöö, millede eest tema käest aga kopkatki raha ei olla võetud. Tänades läinud õitselene poest välja. Seal jõudnud ta ühe uhke kõrtsi ette, sisse astudes tellinud ta enesele jänu kustutuseks toobi õlut, mis temale jällegi lahkeste kätte toodud. Õlut ära juues heitnud õitselene kõrtsipingi peale väsimust välja puhkama.
Hommiku üles tõustes leidnud, et ta ühe suure kadakapõesa all maganud. Ta oleks oma öösist juhtumest muidu unenäuks pidanud, aga pastlid, vöö ja nahkkindad, mis ta üles tõustes oma pea alt leidnud, annud tunnistust, et juhtumene mitte unenägu ei ole olnud.
K. Lepneri suust.
Usside kuningas (NB! Vrd E 3497/9 (3))
Veel tänapäev leitakse meie maal mitmetsugu rahasid, mis endistel sõea ja ei tea, mis aegadel mullapõue peitu pandud. Neid on osalt kullast, hõbedast ja muust metallist. Vanarahva jutu järele on aga need kuhad, kus raha maa sees peidus olnud, kaks korda aastas, see on jüripäeva ja jaanipäeva ööse, põlenud. Rahaaukude tuli olnud harilikust tulest isekarva sinakas. Jüripäeva ja jaanipäeva öödel mindud ikka tua kattukse unkasse, sealt vaadatud läbi auguga kivi ümberringi - olnud kuskil seesugust karva tuld näha, siis mindud sel sammal korral, märgitud koht ära, et päeval teda leida võib. Rahaaukude kättesaamine olnud alati väga tavalik.
(NB! Vrd E 3495/6 (2))
Kord jüripäeva ööse näinud kaks venda rahaaugu põlema. Nad läinud juure, märkinud kuha ära ning päeval läinud esivanemate varandusi maapõuest välja võtma. Leitud rahaauk olnud suure sarapuupõesa all. Nad hakanud kaevama, aga korraga tulnud üks uss august välja. Vennad löönud ta maha. Selle järele tulnud teine, nad löönud selle jälle maha, nüüd tulnud neid ühte lugu peale ja mehed materdanud neid maha, nii et juba kahel pool augu kõrval suured usside lasud seisnud.
Viimaks kuulnud usside materdajad, et alt maa kohisema ja vabisema hakanud. Eneste suureks ehmatuseks näinud nemad, et üks suur uss, punane hari peas august välja tulnud, see olnud usside kuningas.
Tema ees põle mehed enam julgenud seista. Nad pistnud jooksu, aga usside kuningas jooksnud neile järele. Kange jooksmise järele puruks väsinud, saanud nad viimaks kodu ja üle aja õue. Usside kuningas aga tahtnud ka üle aja meeste järele tulla, aga jäänud aja peale, ajaroigaste vahele kinni. Nüüd olnud vendadel võimalik va usside kuningat ära hukata.
Pärast läinud nad rahaaugu juure uueste tagasi ja leidnud vaskise katla hulga kuld-ja hõberahadega täidetud. Nii olnud kaks venda nüüd korraga rikkad mehed.
Jälle teine kord näinud üks mees rahaaugu põlemist, ka tema märkinud koha ära ja läinud päeval sulasega seltsis raha välja võtma. Niisammuti hakanud jälle august ussa välja tulema, keda mehed kõik maha materdanud. Jällegi tulnud lõpetuseks suur punase harjaga must uss august suure kohinaga välja. Mehed pistnud jooksu ning usside kuningas nende järele. Nad saanud küll õnnelikult kodu, sulane jooksnud tuppa, peremees pugenud aga suure rutuga reie alla tühja viljakerstu. Usside kuningas jooksnud senna järele, löönud kolm korda sabaga kerstu kaane peale ja läinud siis oma teed.
Pärast usside kuninga äraminemest mindud kohe vaatama, aga mees olnud kerstus surnud. Keski ei ole julenud enam pärast rahaauku vaatama minna.
Rahvasuust üles kirjutanud Pillikveres 1888. a. J. Karelson.
Kord läinud üks naine pühapäeva õhtupoolel, mil ta armulauakirikust tulnud, metsa lehesile. Sääl tulnud vana hall mees tema juure ja ütelnud: "Et sa ka täna, kus sa laualt kirikust oled tulnud, ei ole läbenud püha pidada, siis tahan ma sind sellepärast karistada. Kolm asja tahan ma sulle valida anda, vali neist üks, mis arvad. Kas sa tahad eluks ajaks pimedaks jääda või tahad sa pool aastat vangis olla ehk himustad sa üheksa kuud kahte last imetada?"
Naene oli laste imetamise kõige kergemaks pidanud ja selle valinud. Kodu jõudes ja riidist lahti võttes, leidnud naene omast põuest kaks nõelussi, kes kumbki ühe nisa otsas imenud. Nõnda oli siis naene üheksa kuud ussa oma põues kannud ja neid imetanud! Kui ta vihtlema läinud, siis olnud ussid sel ajal särgi (hamme) juures, muidu aga ühtepuhku rindade otsas kuni üheksa kuud mööda jõudnud.
Oleks ta pimedaks tahtnud jääda, siis oleks tal mees ära surnud ehk oleks ta vangipõlve himustanud, siis oleks ta kuus kuud haige olnud, aga et ta lapsi armastas imetada, pidi ta üheksa kuud usse imetama. Nõnda sai Jumala käsust üleastuja pühapäeva rikkuja naene hallist vanamehest karistatud.
Teine kord tahtnud üks juut Õnnistegijat tema teekäigil hirmutada. Ta moonutanud ennast karuks ja tulnud metsast, kust Õnnistegija läbi läinud, sellele tee peale vastu. Õnnistegija öelnud: "Oled ennast karuks ennast muutnud, siis võid sa ka selleks jääda." Mis ka sündinud. Säält olla karu saanud, mis teekäijaid metsast läbi sammudes hirmu tundma paneb.
Kord olnud vanapagan Võrtsjärvel kalu püüdmas. Korraga tõusnud kange torm ja viskanud lootsiku ümber. Osava ujumise läbi pääsenud vanapoiss suure vaevaga kaldale, läbi ja läbi "märg kui kalakott". Kaldal ajanud ta omad märjad riided seljast maha ja mässinud omale ühe nooda ümber, lausudes: "Kõrd aitab ikka kõrda." Sellest olla kõnekäänd tulnud, mis öeldakse, kui mõnel küll posu hilpa ümber on aetud, aga sellegipärast mõni tükk paljast ihu välja paistab: "Noh, kord aitab ikka korda!"
Sagedasti tarvitadav kõnekäänd: "Ta ikka natuke paksem kui paljas vesi" olla sellest tulnud, et vanapagan kord joogivee sissi "peeru" lasknud, üteldes: "Noh ta ikka natuke paksem kui paljas vesi."
Vanapagan oli kord ühe mõrsja pääle nii tulivihaseks saanud, et selle mõrsja veimevaka ära lõhkunud, et kõik veimed üles harutada. Viha tõusnud sellest, et vanapoiss omast seitsmest paarist raudkingadest, mida iga abielusse astujate vahel oma toimetamise juures ära peab kulutama, ühte paari jalgagi ei olla saanud. Veimevakas olnud aga kõige pääl üks paar vilte, mida ta aga ülesse harutada ei saanud ja töökorra pooleli pidanud jätma, arvates, et kõik see vakatäis sarnaseid "litt-lattakat" on nagu ta ise öelnud. Säält olla kõnekäänd: "Teeb vanapagana viisil kõik tööd ära, aga ei mõista ülese arutada," tulnud.
Tähendus. Viltideks hüütakse Tarvastus sarnaseid kindaid, mis mitte varrastega koetud ei ole, vaid nõelaga nõelutud on. Seda tööd ei hakata mitte nagu kinnast, ääre poolt pääle, vaid ümberpöördud, lõpetuse poolt ääre poole, ja on nii kunstlikult tehtud, et "vanapagan ka neid üles harutada ei mõista". Praegu on see töö unustusesse jäetud, ja noored naesterahvad ei mõistagi enam teha.
Üte korra oli üits mies Tarvastu Nukki mäest alla minnu. Silla pääl tullu talle üits võõras mies vastu ja kutsus tedä ende latsele vaderisse. Mehel ollu ka ää pihlapune peaalune kähen ja lasken vaderisse kutsjale siesugutse nätsiku üle peha, et sie valu peräst püsti karanu ja ütelnu: "Ah sa lits, kost oli naps, mis kuulsi Kure varikuse!" Esi kadunu ära nõnda, et sinine suits asemele jäänu. "Või mine temale paharätile keskööse veel vaderisse," ütelnu mies ja minnu oma tied edesi.
Vanajutt
Poiss ja tütruk läinud öese õitsele ja näinud - suur tuli põlenud metsas - ja läind vaatama, näinud, sokk kõndinud tule juures. Sääl olnud üks suur kivi. Poiss roninud kivi otsa ja viskas oma kuue tule pääle, siis jäänud suur hunik raha järele, kadunud tuli ja sokk, ka poiss saanud see läbi rikkaks ja võtnud selle tütruku omale naiseks ja elanud see läbi rikkaste.
Kord kisklenud katk Kanaküla laanes oma tütrega. Külamees sõitnud mööda ja küsinud: "Mis tüli teil on?"
Tütar ka kaebas: "Isa, rumal, tahab, et inimesed/peavad/ ära surema ja mina tahan, loomad peavad surema," ja hüpanud mehe kõrva vankrise ja sõitnud Viljandi poole.
Ka kolm korda löötakse seitsmeharusese pihlakavitsaga iga talli ja lauda ukse pihta, siis läävad kõik haikused ja tõbed loomade juurest ära.
Kui sipelgaid pesast ära tahavad ajada, pidada jutluse ajal pihlakalaastud lõikama, kaduda kohe.
Kui kuu loomise järel otselti seista saavat sel kuul palju surma.
Hundid ja vanapaganad
Mees läks metsa juhivitsu otsima, kirveäksike vöö vahel. Otsis, otsis ja raius jälle kui sündsa puukese leidis. Viimaks kuuleb ta kedagi hüüdma: "Mees, ae, mees! Tule aja need võsavillemad siit minema!"
Mees vaatab, kolm suurt hunti pika, jämeda kuuse all, kükitavad ja vahivad puu otsa nagu koerad orava peale kunagi.
"Aja ära nad siit alt," hüüdis jälle heal puu otsast, kus aga kedagi hingelist näha polnud. Nüüd sai mees kohe aru, et rääkija vanapaha ise oli. Ta vastas: "Ei mina neid julge ära ajada."
"Noh, mine siis metsa ääre peresse, kus pulmi peetakse, hüüa seal üle läve tuppa: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all.""
Mees ei suutnud vanapahaga enam sõnu vahetada, seepärast läks ta oma teed iseenesega kõneldes: "Ma ei taha miski hinna eest vanatühja käsku täita ehk ma küll vast ka pulma lähan, kui aegselt juhivitsa korjamise tööga valmis saan. Mind on sinna kutsutud. Kui ma paar tundigi seal ära viidan, siis ei või nad pärast minuga nuriseda, et ma sugugi ei ole käinud. Paari päeva mul ometi võimalik seal olla ei ole."
Mehel oma jagu juhivitsu aegselt käes. Ta köidab nad kuppu, pistab kirve vitsa vahele ja peidab koo siis paksu põesastiku sisse ära ning sammub pulmapere poole.
Pulmas võetakse ta lahkeste vastu. Kehakinnituse ja keelekarastuse eest kannetakse hästi hoolt. Mees laseb ka jumalaandi niipalju, kui süda iganes soovib, suupärast olla. Kui keha kinnitatud, viidab ta teiste hulgas aega enne, kui kodu poole hakkab minema. Ta vestas sellest ja teisest asjast juttu ja viimaks ka loost, mis metsas juhtus.
Kui ta need vanapaha sõnad: "Ema kahe pojaga keset metsa kuuse otsas, kolm püha Jüri kutsikat vahivad all," ära ütelnud, olnud rehetoas kolinat ja mürinat kuulda, just nagu kõik parred kukkunud lõhna või talade pealt maha.
Vaadati järele, kaks part rehetoa lõhna pealt ära kadunud. Imeks pandi juhtumist ka küllalt, aga pidupill ja trall sundisivad seda varsti jälle ära unustama.
Mees pidas pea õhtuni pulme ja läks siis kodu. Metsas tuli tal enistene juhtumine meele. "Oot, oot, ma lähan vaatama, kas hundid alles puu all on."
Läks ka teine vaatama, aga hunta ei olnud puu all. Nende asemel olivad kaks part maas. Vist olivad vanapaha seltsilased pulmas ja tulivad partega püha Jüri kutsikaid kuuse alt ära peletama, kui kuulda saivad, et ema kahe pojaga keset metsa kimbatuses.
Vasine kangas
Peretüdruk seadis kangast. Ta oli üsna kimpus, lahku see kangas kudagi ei männud.
Peresulane läks soode hagu tegema. Soo ääres kuuse all kaabivad kaks hunti maad ja närivad juuri kui vihased lõukoerad kunagi, nagu tahaksivad nad kuuske külile laske.
Üks heal hüüab kuuse otsast: "Mees, pööra ümber, mine tagasi kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa."
Mees kui keedetud ja küpsetatud. Annab jalgadele teada, et nii ruttu kui võimalik teisele poole soo ääre saab, kus ta hoolega hagu raiuma hakkab ehk küll siingi veel julge ei või olla. Aga õhtuks peab oma jagu hagu raiutud olema.
Õhtu käes. Mees lõpetab hau raiumise ära ja lähab koguni teist teed kodu. Kui ta õhtust korda keha kinnitanud, heidab puhkama. Hommikul jälle vara üleval.
Tõdruk seab jälle kangast siit ja sealt, aga ei abi sellest midagi.
"Küll on sul hea hagu raiuda, aga mina olen kangaga viimases kimbus," ütles tüdruk sulasele.
"Kimpus oled jah," vastas sulane, "aga et hea hagu raiuda on, seda ei või sugugi ütelda. Kas mu püksid vähe tuhka sõelusivad. Lähan tööle, jõuan niidu ääre suure kuuse juure, seal kaks hunti kaapivad tulises vihas maad ja kisuvad hammastega juuri. Kas oleks veel võinud elu peale mõtelda, kui need vihased metsloomas mind oleksivad näinud? Ja tervel päeval ei olnud mul hau raiumise juures rahu, vahi muidu peale seie ja sinna ehk tulevad kurjad loomad kuskilt omas vihas ja murravad mind ära. Õhtus peab aga oma jagu hagu raiutud olema. Niisugune asi on veel enam kui kimbatus. Ja mõtle ometi, üks paharet hakkab minuga veel naljalori ajama, kui mul kõige suurem kitsikus käes. "Mees, pööra ümber, mine kodu ja ütle villhännale, et töllhännad tahavad mind ära süüa," hüüab tema. Inimesel aru omalt kohalt ka peas. Mina pean uuesti huntidest mööda julgema minna ja pealegi haod raiumata jätma. Ja kes on kodus see villhänd, kellel ma seda käsku pidin tooma?"
"Oh, sa loll mees küll, mis sa seda ennem ei ütelnud," rääkis üks heal niitsete seest, kui sulane vaevalt oma kõne lõpetanud.
Justkui tuulekohin läks lävest välja niidu äärse kuuse poole ja sestsamast silmapilgust saadik hakkas kangas hästi käima. Tüdruk nimetas kanga ülesse seadmise juure sagesti kurja, sellepärast vanapaha tema niitsetes oli.
Ühel peremehel olivad kaks tulihanda, kes temale palju varandust kokku kandsivad. Teine vaeseke oli aga kottpime, kuna teise silmanägemine küll üsna terve oli.
Peremehel oli küll palju raha ja vara, aga oma perele andis ta halvemine süüva, kui mõni hea peremees oma koerale. Tulihändadele andis ta ikka kõige paremat, mis temal iialgi oli.
Ükskord pani jällegi teistele peremees kausiga kambri otsa peale paksu putru või sees kasta, aga perel oli paljalt sool, leib ja kali laual.
Poiss tuli parajalt söögilaua juurest ja nägi, kui peremees kausi sinna pani, peremees poissi küll ei näinud.
Poiss rääkis iseenesele: "Noh, mõnele vilbussale see puder ikka sinna panti! Ma tunnen, et mu kõhtu küllalt seda hääd rooga mahub ehk küll praegu söögilaua juurest tulin."
Ruttu võttis tema ühe tühja kausi, pani õue pealt muda täis, lusika täie vett keskele lohu sisse ja viis ta kambri otsa peale pudrukausi asemele. Pudrukausiga läks ta ise, kus see ja teine ning sõi tema tühjaks.
Tulihännad tulivad sööma.
Pime rääkis: "Kas on ikka pakspuder võikastega ehk mis roog see on?"
Nägija, kes söömagi ei hakanud, ütles: "Ei ole ühtegi puder võikastega, muda või savi, vesi keskel."
"Noh, mis söök see siis on," rääkis pime.
"Ega ta midagi ei ole. See on täieste meie pilkamine. Mängime siis nüüd ka peremehele ühe vingerpussi."
"Mängime peale," lausus pime. "Aga mis meie temale mängime?"
"Paneme tema tare põlema," vastas nägija.
"Paneme peale, aga kuhu meie siis ise lähkeme," küsis pime.
"Ise pugeme aia ääre raudratta rummu sisse," ütles nägija.
"Teeme siis nii," lausus jälle pime.
Kudas ööldud, nõnda tehtud.
Poisid, tüdrukud kõnnivad õue peal ja näevad, kaks tulihända tulevad katukse uluaugust välja ja tuli laenes taga järel, nii et maja sellest põlema hakkab, ja poevad ise aia ääre rattarummu sisse.
Kõik kibinal, kabinal majakraami ja asju välja kandma.
Varsi oli kõik kraam väljas.
Nüüd võttis teine poiss kaks pihlapuupunni, pani teise teisele poole rummu otsa ette ja viskas ta siis kõige suurema tuleleegi sisse ja rääkis: "Kui maja on põlenud, siis põlegu tema süütajad ka!"
Peremees vandus ja kirus kraami juures ja ütles: "Mõni kiusumees ikka selle maja põlema pani. Tulesädet kuskil pool ahjus ega paja all ei olnud, kust ta mujalt põlema sai."
Poiss kuulis seda ja vastas: "Meie nägime selgeste mitmekesi, kust maja põlema läks. Kaks tulihända tulivad uluaugust välja ja süütasivad maja põlema."
Teine poiss ja tüdruk ka niisama.
"Soo," ütles peremees. "Kuhu nad siis ise läksivad?"
"Aia ääre rattarummu sisse," vastasivad poisid nagu ühest suust kunagi.
"Kus see rattarumm siis nüüd on," küsis peremees.
Teine poiss vastas jälle: "Mina panin teisel pihlapuupunnid kumbagile poole aukude ette ja viskasin ta ühes tulihändadega tulesse. Vaata, seal hiilgavad ta tulised raudvõrud veel."
Peremees ei lausunud sellest midagi, et need tema tulihännad olivad. Kas tal ka suur kahju oli, et nad ära põlesivad, seda ei tea ütelda.
Mõjuvad abilised.
Keski küla peremees olnud iga õhta hilja ööni kõrtsis joomas. Olnud kuuvalgene õhta kui ta jälle kord purjes piaga koju poole komberdanud. Ta tee viis teda üle jõe. Kui ta üle jõe tahtis minna, tuli tont ja tahtis teda jõkke sisata. Mees jäi hirmuga korraga kaineks ja hakkas vahvast vasta. Võidelnud seal teised võitlemise viisi ega ole kumpkummagistki võitu saanud.
Peremees pannud tähele, et kui ta ennast kuu poole saanud pöörata, siis ka võit tema poole tahtnud kaaluda, saanud aga vastane ennast kuu poole, siis tahtnud võit sellele jääda. Sellepärast ka mees püüdnud ennast ikka kuu poole hoida ja saanud kunni kukelauluni vasta pidada, kuna siis tont pidi kaduma.
Kui peremees kodu rääkinud, üelnud sulane: "Oleks ma seal olnud, küll ma oleksin talle näitanud, kuda ta jõkke oleks käinud, hargid issanda poole!"
Peremees ei ole tahtnud seda uskuda. Vaidlus lõppenud sellega, et sulane lubanud teisel õhtal kõrtsi minna ja selsamal ajal tulema hakata. Siis lootis silla juures tonti näha ja jõkke visata.
Sulane täitis tõutust.
Kõrtsist koju poole tulles leidnud ta tondi silla juurest vastast, see hüüdnud sulaselle: "Sa lubasid mind jõkke visata, täida nüüd oma tõutust!"
Sulane karganud tondi rindu kinni ja ütelnud: "Isa, poja ja pühavaimu nimel" ja viskanud tondi üle pia kaela vette. Hüüdnud veel järele: "Kas sa nüüd ei ole jões?"
Tont üelnud: "Mis ette sul kolm abilist oli ja mina olin üksipäine."
Sulane läks võitjana koju.
Otsas.
Palgaajaja
Ühekorra eksis naine metsa ära ehk kuda mõni ütleb - juhtus tondi teede peale.
Küll ta käis ja tallas, et ommetigi kord metsast välja saaks, aga kõik vaev asjata - ikka ühe ja sellesama võera koha peale sai ta jälle. Naisel nahk hirmu täis, et kas sure kohe metsa ära, välja ei saa.
Selles kitsikuses tuleb äkki mulle võeras mees vasta ja küsib naiselt, kust ta tulla ja kuhu minna.
Naine lugu kurtma, et ta eksinud olla ja palub õigele teele juhatada.
Võeras mees küsib, et: "Anna sa mulle, mis sul põlle all on, siis juhatan sind õigele teele."
Naine mõtles, et mis mul siis põlle all on - aidavõti -, muud ei tulnud tal meeldegi ja et paremat pääsemise nõu ei olnud, lubas ta võerale juhatamise eest nõutud asja anda.
Võeras mees juhtis naise õigele teele, nii et ta ilusaste koju sai.
Mõne kuu pärast oli naisel ilus terve poeg.
Kui jo lapsest poisike oli kasvanud, astub naisele jälle ühe korra metsa vahel endine võeras teejuhataja kopsti vasta. Naine tundis teda kohe ära. Võeras hakkas rääkima: "Kas on sul veel meeles, kui ma sind mõne aasta eest metsast välja juhatasin. Sa lubasid seda mulle, mis sul põlle all oli. Seal oli sul sündimata poeg. Tuleval ööl siis tulen oma palga järele."
Naine märkas ehmatusega, et ta ilma mõtlemata oma poja enne ilmale sündimist vanapaganalle oli lubanud. Suurte murega ja südamevaluga läks ta koju. Kodunt kirikisanda juure oma ahastust kurtma.
Hingekarjane lasi õhta eele poisi oma juure tulla, viis ta kiriku altari ette, lasi küündlad kirikus põlema panna. Poisile andis ta raamatu kätte ja käskis hoolega hommikuni lugeda, aga et naerda ei tohi, olgu nii naljakat näha kui tahes. Siis tõmmas ta kolm risti ette ja ütles veel poisile: "Kes üle kolmandema risti tuleb, seda ära karda. Kes aga üle kolme risti ei tule, seda ära usu, olgu ta kes tahes, sest kurivaim võib ennast iga moodi muuta." Poissi üksi jättes läks õpetaja kirikust välja.
Varsti kui jo öö oli tulnud, läks vanapagan poissi kirikust kätte püüdma, aga üle kolmandama risti ta ei pääsenud. Küll tegi ta kõiksugu tempusi ja vigurid, et poiss oleks naerma hakanud, aga see vaev oli tal asjata. Küll muutis ta ennast kord poisi isaks, kord emaks, kord õpetajaks ja käskis ja meelitas poissi ära tulla, aga kõik tühi töö ja vaimu närimine, poiss ei lasknud ennast võrgutada. Ka pani poiss tähele, et sel õpetajal valged kaelalehed puudusid.
Vanapagan jändas kunni kukelauluni, aga pidi va vilets siiski ilma poisita ära putkama. Hommiku, kui õpetaja läks poissi vaatama ja ära kutsuma, kartis poiss veel esite temagagi kaasa minna, aga kui papp üle kolme risti poisi juure astus, siis pidi kartus kaduma.
Vanapagan ei tulnud enam palka ajama. Nii ei saanud ta sest naise petmisest mitte midagi.
Kuutõrvajad
Aadam ja Eeva ei ole sallinud, et kuu öösse paistab. Nad ütlesid, et eks sest ole küll, kui päike pääva ajal paistab, mis see kuu siis veel teeb.
Võtsidki nõuks teda tõrvaga ära pintseldada. Selle tarvis võtsid tõrvapoti ja kaks pintslit, läksid sinna kohta, kus taevasõrv maaga kokku tuleb, sialt ronisid ülesse ja kuu piale.
Seda ei sallinud jumal, et tema loodud inimene tema tööd tahtis muutma vai rikkuma hakata. Ta lõi nad sialt maha nende asemeid järele jättes, märgiks ja täheks, et jumala tööd ei pia muuta ega rikkuda püütama. Nende asemel kuu pial Aadam ja Eeva kahel pool ja tõrvapott keskel, paistavad seie kaugele nagu inimese nägu, kaks silma ja nina.
Maa ja taeva sõrva vahele aga lõi jumal suure mere, et enam ükski ülesse ei saa ronida.
Kadakamari
Kui Jeesus kõrbest paastumast ära tuli, jõi ta esimesest kadakamarju. Sellepärast ongi kadakamarjal rist otsas.
Jumalajuttusi on palju vähem kui kuradijuttusi. Rahaaugu ja sarnased õnnejutud näitavad ka hiast vaimudest olema, aga ülemalseisvad jutud/E 3602 (8)/ on niisugused üksi, kus just jumala vai Jeesuse nime nimetakse ehk olgu kas vana- ehk ristiusu pial.
Kirikujutud piaksivad õiguse pärast ka jumalalugude liiki langema, aga minu korjanduses algavad nendega kuradi vai vanapagana jutud, sest et rahvajuttude järele kirikus vanapoiss tihti piab asuma. Öösse on kiriku minna kardetav, nimelt veel kihlveu piale. Ka ei pia tohtima kihlveu piale öösse kolm korda ümber kiriku käia ega surnuaiale minna.
Haljala kiriku ehitamisest ja nime saamisest
Küll Haljala kirikulle arvatud nime, aga ei ole õiget saadud. Siis haldjas kisendanud: "Halljall! Haljall!" Ja pandud nimeks Haljala.
Kui Haljala kirkut ehitama hakatud, annud ehituse juhataja oma sõrmest kuradille verd, sellega oma lubadust kinnitades, kuradille üht inimese hinge anda, et siis kurat aitab oma abiga ehitada. Siis kui muna torni otsa hakatakse panema, pidi ehitajamees hüüdma: "Kuku maha!", siis pidi muna maha kukkuma ja temaga ka mees surma saama, kelle hinge siis kurat pidi pärima.
Ena, eks töömehed ole saanud sest asjast haisu ninasse. Kui kirik valmis saanud ja hommiku muna pidanud pandud saama, pannud mehed hommiku vara muna torni otsa, kui meistermees veel maganud. Küll on va mehikene ära ehmatanud, kui hommiku ülesse ärgates muna torni otsas näinud olema. Karjunud veel küll, et: "Kuku maha!" ja "Kuku maha!" aga ei ole see enam ühtigi aidanud.
Koju minnes poonud ta ise ennast tee ääres ülesse, nõnda sai siis kurat ta enese hinge.
Kirjutakse Haljala, räägitakse Kloodi vallas Al'jala.
Teisend
Kui Haljala kiriku torni ehitatud, lagunenud see ikka ära, sest et kirikul nime ei ole olnud. Katsutud ja arvatud küll üht, küll teist, aga pole mitte kohalist saadud, sest torn ikka lagunenud. Pandud siis kaks härga paari. Härg ammunud: "Ammu haljalasse!" Kohe pandud kirikulle Haljala nimi ja lõpetatud õnnega ehitust.
Kust tuli sinna läks
Üks rehepapp kuulnud rehest ikka laulu- ja pillihäält. Iga õhta, nii pea, kui tuli ära kustutatud, olnud rehi müdinat ja tantsimist täis. Nii pea, kui tuli ülesse võetud, olnud kõik kadunud.
Ühel õhtal paneb rehepapp tule kilimitu alla - kõik rehi kära täis. Papp kiirest kilimit tule pialt ära. Rehi inimesi täis, kõik lähvad tulise ajuga põrandaaugust treppi mööda alla. Rehepapp saanud augu pialt ühe nägusa neiu kinni krabada. Neiu jäänudki rehepapi juure elama, kunni ta teda viimaks naiseks võtnud.
Ühel pühapääval läinud rehepapp oma naisega kiriku. Tee pial, kui mees vankriga üle veikese kivi ajanud, naernud naine. Kirikus, kesk jutluse ajal, naernud naine jälle. Need naeratamised olnud mehele iseäralised. Tee peal koju minnes küsis mees naeru põhjuse järele. Naine ütles: "Kui sa mulle ütled, kust sa mind said, ütlen sulle, miks ma naersin."
Mees lubas kodu näidata.
Naine ütles: "Miks ma tee pial ei pidanud naerma, sa ajasid rattaga üle rahakasti. Kirikus kirjutas vanapagan kõikide nimed, kes kirikus tukkusid ehk sitahaisu lasid härjanaha piale. Nahk läks napiks ja sai enneaegu nimesi täis. Vanapagan pani teise naha sõrva jala alla ja püüdis hammastega nahka laiemaks venitada. Nahk läks jala alt lahti ja vanapoiss lõi pia vasta kirikumüüri nii, et kolksus. Siis naersin ma teist korda."
Koju minnes nägi rehepapp, et enam seda kivi tee peal ei olnud, kust ta hommiku üle ajas.
Kodu näitas mees, kust ta naise oli kätte saanud. Nii pia kui näidatud oli, kadus naine nagu maa alla. Mees nutku ehk naergu, mis kadunud see kadunud.
Rehepapil jäi naisest paar last järele. Neid ei unestanud ema arm. Ta käinud neile nägemata riideid õmblemas ja särkisi pesemas.
Jutustus
Lapse vahetamisest Kaavastu vallas Haljala kihelkonnas mõni hea aeg tagasi, kui Kristjan Klaas poisikesepõlves mõisa sigade karjas käis (nüüd on ta ju surnud). Ühel hommikul, päävatõusu ajal, kui ta jälle sigadega Koigi mõisa kesale lähend, nähend ta sääl kesapollu pääl künnivaus ühe veikese lapse maas nutmas. Täma võtt selle lapse säält sülle ja katsund vaigistada, aga kui see põle aitand, siis pistand ta säält vandudes tulema, et lapse ema kätte viia, Kõldu külase. Saand ta säält lapsega heinamaa pääle, küla alle veeloitu kohta, kadund laps ta käte vahelt ära, ehk ta täda küll otsida veel taga, aga ei ole enam leidand. Poiss jäänd pääle selle haigeks ja old kaks nädalat haige ja pääle selle olla ta ihunahk just kui kalasoomustega üle kaetud ja jäänd selle olekuse kuni surmani, ei pole need aga taale vaeva tehend ühtegi. Ta ise olla rääkind, kui keegi küsind: "Miks su kääd nii soomustega kaetud on," olla kost,"Ma poisikese põlves mõisa sigades käies kandasin ühe kerra haldja last ehk veenäkki ja sellest ajast jäi see mulle mälestuseks."
Pulma saajast
Annigfere ja Karoola moisa vaheraja pääl on üks talukoht, mis nime kannab Paateristi. Koht olla omale sellest nime saanud, et seel kohal üks paest rist olla olnud.
Vanal hallil ajal, kui veel siin kaik paganad olivad ja Taarad kummardasivad, peetud pikki pulmasaaja sõitusid, kus peiupoisid sõamundris olled ja selleaegse pruugi järele, kui juhtunud, et kaks pulmasaaja vastakute olla juhtund, siis voetud toisest saajast pruut ja toisest peigmees ja olla veel siis äre tapetud. Ja järele jäänd pruut ja peigmees olla siis abielusse heitand. Aga need tapetud pruut ja peigmees olla siis sinne kohta maha maetud ja pandud siis paest raedutud rist senne püsti mälestuseks.
Kui sinne kohta see nimetud pere olla asutetud, siis olla seel isimene peremees seel kohas olnud Tõnu ja koha järele saand omale nime Paater liiaksnimeks. Ta olla siis kevadel lähend adraga põldu kündama. Siis olla sõrmus seelt mulla seest adrasaha otsa hakkand. Rahvasuu aga ei tia enam kõnelda, kas see kuld või vask olla olnud, vist kuld. Praegusel ajal ei ole seel kohal küll mitte enam seda seltsi rahvast, aga koha nimi seisab ikke alles. Sellenimelised inimesed on ilmatuul lajalli pillutanud, mõned neist elavad ka päälinnas ammetis.
Kalmumägi
Kandle mõisa tee ääres, mis Haljalast Vainupääle läheb, on üks kõrge küngas ja kutsutakse seda kohta Ristimägi. Endine sõalahingi koht ja kalmu. Esimene lahing, mis olla siis seel old,/old/ Rootsi sõaväe vastu. Seelt olle lähned Vinni väljale, kus jälle lahing olla olnud ja kellest kalmud tunnistust annavad.
Seel siis olla see väejägu talvekorterise jäänud Kehala külase. Ja toise kevade hakkaned sinne kindlust ja väekasarmut ehitama - praegune Vinni mõisa. Kuna siis veel toised väejäud tulnud juure, tuld ühes siit Vihula kõrvest läbi, kus nad tee olla põlisest soost ja kõrbest läbi raidund. Ja seisab tänapäävani Rootsi vää tehtud tee hea järje pääl. Inimesed aga olla eest ära põgenend Konnakaevu taha Niine kingule kogu oma kraami ja loomadega (Sagadi raja ääre) ega ole nad siit midagi eest leidand.
Sel ajal olla ka veel Konnakaevul suur põline mets kasvand, aga kui rüüstajad pääle sõaväge kävind maad mööda rüüstamas, mis kätte saaned, neil olla kuhealuksed olled siin ligi päid ja kui jo lasti saaned, siis lägind jälle menema, ja jälle toise kohta rüüstama.
Siis olla nad ka selle metsa polema süütaned, arvates et inimesed seel metsas varjul on, aga ei ole oskaned sinne menna, sest inimesed olled nii arad, et loomade suud kinni siduned, et ammuda ei saaks.
Siis polend siit Vihula poolt see mets ka suutumaks maha ja praegune ilma pohjata tüma heinamaa järele jäi, kus mõned paju- ja kasevõsud pääl kasvavad. Siin ja sääl tuleb aga veel endsest ajast mälestuseks jäänud polend pinnaga palgid raba seest nähtavale, mis sellest veel tunnistust annab. Niisamuti on ka Niinekingul maa seest surnu pea- ja seareluid nähtavalle tulnud, kuhu nad siis oma surnud olla mattand. Kui aga jälle rahuaeg tuld, siis tulled igaüks oma pelguurkast välja ja hakkaned jälle igaüks oma põldu harima, mis jo vahepääl umbseks olla kasvand.
Ka olla esimene Vihula mõisnik Eldbrecht Kõrvemetsast ühe elutoa leidand ja von Schubert, teine mõisnik, last selle seelt ära vedada ja last Lallose ülesse laduda, kus veel praegu neid palkisid toaseinas on, juba pääle 200 aastat vanad, aga küll veel kõvad.
Arvata on, et need rüüstajad sinne metsa selle ehitasivad ja seel siis elukorterit pidasivad.
Aga keerame jutu alustuse juure tagaje. Kandle Ristmäel olla aga ennevanast nähtud, kes teed möödik kävind ööse, et tuli old seel metsas ja kroonu mundreis soldatid olled külleli seel tule ümber ja püssid olled ristjala üheskoos. Kui aga keegi julge vaimuga inimene hakkand sinne poole menema, kadund ühe korraga tee keige soldatitega vaatja silma eest ära.
Sippa poe juures siin Vihulas on üks mägi ja kutsutakse seda Kalmuneeme mägi. Kõrvetee ääres, kuhu endsel katku ajal inimesi olla maetud. Mitmed olla jo ohta ennast puhtaks pest ja valge särgi selga pand, arvates, homme sureme ära, siis toised veevad meid Kalmu määle, kus igaüks jo omale haua valmis kaevand on.
Olla siis seel ka ööse nähtud kummitust valges riides üle tee jooksma, aga muust vaikib rahvasuu.
/katk/Vihula mõisas Tõrvaaugu männikuse, kui aastal 1843 senne von Schubert, sennine herra omale karduhlikeldri last ehitada, siis tuld seelt keldriauku kaevates kaheksatoiskümme surnu pealuud välja, härra aga last need jälle toise kohta maha matta. Reagita, et see ka endine katkukalmu koht peab olema. Muus asjast vaikib rahvasuu.
Vihula linnamägi, jälle Kõrve tee ääres, tahetud ennevanast sinne kohta mäe otsa kirikud ehitama hakata. Pääval ehitatud, aga ööse jälle lahutatud ära, ninda et see töö pole seel sugu onnistand. Siis olla tahetud ka ööse tööle hakata, aga enne seda kuuldud iga ööse, kui üks kisendand seel müüride vahel "Haljala!" ja "Haljala!" Siis olla kaks halli härga vankuri ede rakendatud ja paekoorm pääle pandud ja siis mendud ninda uut kiriku kohta otsima.
Haljalas olla härjad ära väsined ja olla siis seelt suure kasemetsa seest vanad kirikumüürid leitud. Seel siis olla raidutud see mets maha ja olla siis hakatud seda kirikud uueste üles ehitama, mis tänapäävani seisab. Linnamägi aga on pae- ja lubjaprahiga üleni kaetud.
Haljala kiriku uksepiida kõrvas on üks kivveplaat kirjaga, aga mis keeles see on, seda ei tea keegi ütelda.
Tõõraste külast ei ole ühtegi talu järel, aga nende nimed on järel: Kaspre, Rehetare, Kriisa, Kolga, Katku, Kebe, Kuremäe ja Uustalu. Nende asemel ei ole ka muud, kui üks mõisa, mes Kriisa talu nime kannab.
Lenge külla on juba peale 40 aasta tagasi ära hävitatud, kus nüüd Langemõis seisab.
Ja siis on veel Ignase mõisa kõrtsi ja Ignase taluga ja üks mõis on veel, mes seisab ilusa veikse järve kalda peal. Seda järve hüidakse kas mõisa nime peale Küti ehk teisel pool kaldal seisva küla järele Sipe järveks.
Vanapagana varrud
Matuselised jäivad õhtu hilja surnut matma. Kellalööja ei läinud ka enne teisi ära. Oli tal ju ikka niisugusel korral saamist. Anti kas suutäis viina, tükk puhast leiba ehk muud sellesarnast.
Surnu oli maetud ja matjad läksid ära.
Kellalööja läks ka ära.
Kui ta mõisamoonakate vana maja kohale jõudis, nägi ta tuld selle aknast paistvat.
"Mis imelugu see ometigi on?" rääkis ta iseenesega, "see maja oli ju tühi ja ära lagunenud, aga nüüd paistab tuli läbi akende."
Mees ei kartnud kedagi, vaid läks vaatama, kes seal tulega on. Maja ees tuli talle tuttav moonakas vastu.
"Kes siin majas käratsevad veel ööse hilja," küsis ruttu kellalööja.
"Moonaka ristserahvas," vastas vastatuleja.
"Soo! Või moonaka ristserahvas! Minu teada pidi maja tühi ja lagunud olema, aga nüüd peetakse tema sees ristsid, "ütles kellalööja.
"Oli kord küll tühi, aga nüüd peetakse teise sees ristsid jah. Mine ka sisse," ütles moonakas.
"Lähen küll, kui sa hobuseloomale peotäie heinu muretsed. Peaaegu terve päeva vaeseke ilma olnud," rääkis kellalööja."
"Mine peale sisse, küll ma hobuse eest muret kannan," rääkis moonak.
Kellalööja läks sisse. Kambrid terved nagu moonakate omad kunagi olema peavad ja enamiste kõik tuttavad inimesed sees. Mehel nüüd aega küllalt. Antakse talle süüa ja juua nagu kõige ausamale kutsevõerale ning ristse tallitaja pistis teisele pärast sööki veel natuke rõõska ja tüki praetud külletükki põue kodu va teisele poolele ja lastele külakakreks kaasa viia.
Läheb välja oma va neljajalgist vaatama. Ilusad heinad tal ees, sööb teisi aga vasta meelt.
Kellalööja läheb jälle sisse.
Moonakate uue tua juures laulavad mitu kukke nagu kooris kunagi. Tuli kustub terves majas korraga ära.
"Jumal isa pojake! Mis see nüüd kõik tähendab?" hüüdis mees ära ehmatades. Kõik kadunud kui maa alla, maja lagunud ja kole! Mees sai nüüd aru, et õiget asja ei olnud. Läks ruttu hobuse juurde, et kodu sõita.
Hobusel linaluud heinte asemel ees.
Istus peale ja kihutas tuhatnelja kodu poole. Kodus võttis ta hobese lahti, andis talle heinad ette ja pani riistad ära nagu reisi pealt tuleja kunagi teeb. Siis läks ta kambrisse, kus riidid seljast hakkas ära võtma, et puhkama heita. Tegi vöö lahti, midagi kukkus patsti! riiete vahelt maha. Nüüd tuli tal meelde, et rõõsad ja liha põues olivad.
Võttis teised ülesse ja silmitses tulevalgusel: päris kuivad tõprasõnniku koorikesed ja verised raipe külleluude tükid. Aga ristses olivad nad mao ja näo poolest päris nagu söök.
Nüüd hakkas mehikesel küla kõhutäis üle jooksma, nii et südant kaasa tahtis tuua.
Tarvastu kirik
Tarvastu kiriku asemel oli vanal ajal suur mets, ka üteldi tontisid sääl metsas olevat ja sellepärast ei tohtinud keegi sinna sisse minna. Üks julge karjane kuulis ka sest loost ja võttis nõuks vaatama minna, kas see pidi tõsi olema. Võttis oma nelja silmaga koera Muri ligi ja läks. Pool tundi hulkus ta metsas ära, ilma et midagi iseäralist asja oleks näinud. Viimaks leidis ta ühe kivihuniku. Ligemalt järele vaadates sai ta aru, et need ühed vanad ära lagunud lossivaremed olivad. Ta leidis säält ka hulga vanu kirju, mis kõik kivide sisse oli raiutud. Karjane läks tagasi ja kõneles, mis ta oli näinud. Nüüd hakati kirju läbi uurima ja leiti, et see vanal ajal üks munkate klooster oli olnud. Sääl ümberkaudne rahvas olnud ilma kirikuta ja võetud nõuks kirikut sinna üles ehitata. Hakati ka tööle. Raiuti mets maha, veeti palgid kokku ja hakati müürisid ehitama. Töö läks ka jõudsaste edasi. Müürid olivad peaaegu valmis saamas. Kui töölised ühel päeval lõunat sööma läksivad, kukkusivad kõikide suureks ehmatuseks müürid ümber. Peeti aru, mis nüüd teha. Suure sekelduse järele võeti nõuks tugevamat ehitata - aga jällegi ilma asjata.
Nüüd oli meestel hea nõu kallis. Minti targa juure nõu küsima. Tark ütles: "Üks meesterahvas pidada elusalt taga väikese kiriku müüri sisse müüritama, siis seista müürid üleval."
Hakati jälle uue lootusega tööle. Nüüd seisis paremat kätt küll üleval, aga pahemat kätt müür ei seisnud jällegi. Mõned tahtsivad nüüd seda tööd koguni seisma jätta. Mõned ütlesivad jälle, kui parem pool müüri seisma on jäänud, siis peab ka pahem pool ülesse jääma, seepärast läki nüüd kõige kuulsama nõia juure, kes taga Viljandi elab, nõu küsima. Kui see ka ei aita, siis hakkame uuele kohale ehitama.
Hakati ka viibimata selle nõu järele tegema ja saadeti kaks meest nõia juure nõu küsima. Tark vahtis tükk aega viinaklaasi ja ütles siis: "Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama, siis seista pahem pool müüri ka üleval."
Targa nõu järele ka tehti ja ennäe, müürid seisid ülevel ja kirik tehti valmis. Praegu olevat poiss ja tüdruk altre taga väikese kiriku müüri sees.
See ajanud vanapaganal südame täis, et kirik ülevel seisis. Ta vaatas päeva ära, kus kohal kirik seisis, pani siis ööse kivi lingu pääle ja viskas kivi. Raskuse pärast läinud lingupael katki ja kivi läinud märgist kõrvale ja löönud kirikumäe seest tüki välja. Vanapagan pani uue kivi lingu pääle ja tahtis visata, kui kukk korraga laulnud. Vihaga viskas vanapoiss kivi maha ja sõitis kodu. Sest ajast saadik ei tulnud ta enam kirikut kimbutama. Vanapagana kivist lõhutud mäe kohalt tehti tee mäest läbi ja on praegu rahvale kirikuteeks.
Kui keppide ehk vitsadega vee pääle lüüakse, siis tulla tõisel päeval vihma.
Kui nõelajat ussi taheti seisma jätta, siis üteldi neid sõnu kolm korda: "Noorik, noorik, võta liinikut."
Kui kuu kõrgel on, siis tulla külmad ilmad, kui madalal, siis soojad ilmad.
Kui taheti teda saada, missugust odralõikust ette tuleval aastal saab, siis lõigati jüripäe kolm pihlakast pulka ja panti tiiki ehk mõne muu seisva vee pääle. Kui kõige jämem kõige ennemalt põhja läks, siis pidi hea odralõikus, kui keskmine, siis keskmist lõikust, kui kõige peenem, siis kehva odralõikust.
Kui leppadel enam näljaurbe otsas on kui leivaurbe, siis olla näljane aasta, kui leivaurbe enam, siis leivane aasta.
Karjatsed tegivad oma vitsadele ristid otsa, siis ei saada vanapagan neid metsa ära eksitata.
Kui vanapaganat arvati kuhugile käivat, siis tehti kadakapuust rist ette, sest vanapagan karta kadakapuud.
Käsnade arstimiseks võeti kolm odratera kätte, jooksti kolm keeru ümber tare ja visati siis terad põlevasse ahju ja siis pidi ise ütlema: "Mis need põlevad?"
Tõine pidi jälle nurgast vastama: "Käsnad põlevad!"
Siis pidivad käsnad ära kaduma.
Peasugemist ei tohitud pooleli jätta, sellepärast siis eksida see metsa ära.
Tulihänna tegemine
Tulihända tehakse nõndaviisii. Esiteks korjatakse suur hulk vanu pastlasid, sukke ja viisrävakaid ja säetakse üks kassikeha moodu mudel kokku. Kaks pastlat pannakse kõrvadeks, vana saapakonts ninaks ja vana ahjuluud sabaks, siis lastakse suure pastlanõelaga nimetsesõrmest kolm tilka verd pääle. Iga tilga laskmise ajal üteldakse: "Tulihänd tõuse üles!" ja tulihänd tõuseb üles ja ongi valmis.
Jaanipäev, juhan, johannes, jaanipäeva pühitsemine algab juba ikka õhtu ja ööse enne jaanipäeva. Jaanipäevatuli peab nõiad loomadest eemal hoidma. Selle jauks võetakse põleva asjadega täidetud tõrvatonn, mis pitka ritva otsa pannakse, kadakatega ehitud. Selle tule ümber koguvad kõik vanad ja noored kokku kuni hommikuni, saab aeg laulu ja mängiga ära viidetud. Igaüks, kes senna juure tuleb, toob midagi kaasa: õlgi, puid, kadakad, et seda tulesse heita, et see kauemine põleb. Siis lauldakse siin, kus jaanituli põleb:
Kes ei tulle tulele,
selle odrad ohaksed.
Kaerad kasteheinatsed,
viskavad kolm pakku tulesse, kus ööldakse:
Tutrad tulese,
kasteheinad ka kaugele,
linad meie põllule.
Vaehert pannakse kuivi puid üks kubu puu ümber, kus otsa lipp seutakse, keda kaigastega püitakse visata, enne kui põlema lääb. Kes pihta viskab, see õnnelik on.
Põllu ääre mööda pannakse isi tuled põlema, et suitsuga umbrohi ära hävita. Nukumängiga tule ääres metsa jookstes saab üks jooksja neiu kinni võetud.
Üks pruuk on see jaaniõhtul ja päeval - üheksat sugu rohtu korjata, kellel salavägi peavat olema. Mõnda pruugitakse elajate, inimeste, ka ebausu jauks. Pistetakse katusteseina vahele õnnelille nimel, krooniks tehtud seina peale rippuma tütarlaste jauks. Kui kasvama lääb, saab neiu mehele, kui kuivab, siis vanad inimesed surevad. Antakse lojustele, kui välja aetakse. Suitsetakse puduloomi, maja, elajaid, mesilasi nendega, kuhu lääve pealt laastusi juure leigatakse. Veikese kimpudes riputakse majade ümber - kurjad vaimud eemal hoida. Tütrukud panevad padja alla, et soovitud und näha. Nõgesi ja muud heina korjatakse, luuaga pühites söed sekka, antakse talvel lehmadele süia. Õhtu visatakse koontesi? põldudele, et lehmad kahju ei saa, öösel pistetakse puude oksad püsti vilja ümber, mõned sõitvad ratsa ümber talu piiri, mõned käivad jala kuni hommikuni.
Sel öösel peab ka salatuli põlema seal, kus on rahaaugud. Võerad lehmi püitakse salaja lüpsa, siis nende peremes ei saa läbi sui mitte piima.
Et udu ube ei riku, siis visatakse teravad riistad oade sisse. Riided tuulatakse, et jaanipäeva tuul koid ära hävitab.
Enne jaani või on kollane, peale jaani piim kahaneb, siis üteldakse: "Jaan viib või- ja piimapüti."
Karusepäev, olevipäev hoopis ära.
Jaanipäeval tehakse veidrat rooga - jaanikahi, mida keik peab ära sööma, üle ei tohi jääda. Koerad saavad ka seda, kui üle jääb põletakse ära.
Öösel enne jaani püüdvad nõiad kahju teha. Mõned püüdvad jaanihommikul musta täku (ruuna) rangide läbi välja vaata - see näeb kurjavaimu oma raha lugemas. Kui siis härjaikkega senna peale viskavad, siis jääb keik, mis all on selle viskajale. Jaanikuu niiskus täidava põllumehe salve. Kui jaanipäeval sadab, tulevat märg leikuse aeg.
Jutukesed katkust
Ennevanast käinud katk mitmesugusel näul inimeste hulgas ohvrid nõudmas. Enamiste käinud tema halli juuste ja habemega vanamehe näul. Ta tulnud inimeste elumajasse, märkinud ohvrid kepiga külge puudutades ära, kes siis ka lühikese ajaga surnud.
Kui katk öösel kuskile elumajasse tulnud, siis olla tema ikka need inimesed ära märkinud, kes une hõlmas uinunud.
Ükskord olla katk öössel ühte peresse tulnud. Peremees, kes perenaesega sängis maganud, kuulnud, et keegi uksest sisse astunud. Ta näinud, kuida katk, kepp kääs, sängi poole tulnud. Naine maganud. Mees tõusnud istukile ja pannud käe varjates naese üle. Katk pööranud selle peale ümber ja läinud minema, kuna mees ja naene mõlemad elusse jäänud.
Teine kord olla katk kitse näul ühte peresse tulnud. Pererahvas söönud tuas lõunat. Kits pistnud pea ukse sees olevast august sisse ja ütelnud:
"Kes seda imet enne näind, tuld süiakse, kird juuakse!"
Perenaene ütelnud vastu:
"Kes seda imet enne kuulnd, et kitse keel kõneleb!"
Kits läinud minema ja pererahvas jäänud elama.
Jutukesed Ambla kirikust
Kui Ambla kirik ülesse ehitatud, pole teatud, mis temale nimeks panna. Kui parajaste nime üle aru peetud ja vaieldud, tulnud kiriku ligidal olevast jõekesest suur valge härg välja ja ammunud kõvasti: "Ambluu!" Sellest pandud kiriku nimi "Amblu", millest aegamööda nimi Ambla rahva seas siginenud ja mis tänapäevanni nõnda on jäänud.
Ambla kirikule põle lage hea viisiga saadud peale teha, kui valmis saanud, kukkunud jällegi sisse. Muidu pole abi saanud, kui pandud üks surnu altari kohta valmis tehtud lae peale. Siis pole lagi enam sisse kukkunud.
/Unenägude seletusi/
Pikka puud või palki vedama - surma vedama.
/Unenägude seletusi/
Kasepuud maha langevat, sealpool naisterahva surma.
/Unenägude seletusi/
Kuusepuud/maha langevat/ - meesterahva surma.
Hõberaha saama - köha.
Kui noorel kuul õige teravad otsad olevat ja kõrgelt kõrvad olevat, selle kuul õige palju tuult ja külma.
Ja missugune ilm perast kuuloomist kolmantamal päeval - pidada kõik selle kuu olema.
Kui märtsi kuu heaste madalast käia tulevat soe kevade.
Holstre kihelkonnas Vana-Kariste vallas Hendrikhansu talu krundi sees koht, isienesest on üks hauakoht ?uhutud jões sülda neli lai ja sülda seitse-kaheksa pikk, sügavus praegu jalga neli-viis. Sellest räägib rahvas nõnda.
Vanthaud, nõnda on koha nimi, olevat vanast õige sügav olnud. Selle haua põhjas olnud raud söögilaud ja selle peal vask härjaikke. Kes selle ikke kätte oleks saanud ja seda härgade sarvi sidunud, see oleks kündes palju varandust ja saladusi maa seest välja kündnud.
Aga selle ikkel olnud suur haugikala (havi) vahiks pandud. Muidu ei tohtinud keegi sinna sisse minna, kartes et kala ära neelab, kui hobuse seljas mindud. Mära hobuse seljas ei teinud kala muud, kui ajanud vee segaseks. Mindud aga täku ehk ruunaga, selle tõmbanud kohe vee alla ja tahtnud seljas olejat ära neelda. Küll pantud ka mees raudvaadi sisse ja lastud sisse, aga välja tõmmates olnud verine lambapea otsas. Sest saantik jätnud rahvas väljamõõtmise katse järele, kuna ikka praegu haug põhjas puhkavat. Nõnda olen seda ühe vana eide suust üles kirjutanud.
Kord läinud üks naine metsa marjule ja otsinud ära, ta käinud metsas edasi ja tagasi ümber, aga ei leidnud enam õiget teed üles, kust kodu oleks võinud tulla. Kui ta niiviisi ümber eksis, tuli temale viimaks üks vana must mees juure ja ütles: "Mis sa lubad mulle, kui mina sind metsast välja viin, sest ilma minu abita ei saa sina iialgi siit metsast välja."
Naine ütles: "Mul ei ole siin midagi lubada, kui see marjakorvikene."
"Seda ma küll ei taha," vastas vanamees, "aga luba mulle seda, mis sa praegu oma ihus kannad."
Naine ei tahtnud seda küll sugugi lubada, aga muu hinna eest ei lubanud vanamees teda ka mitte välja viia. Naisel ei jäänud ka viimaks muud nõu üle, kui pidi lubama, mis vanamees temalt nõudis.
Aga kes oli see vanamees? See ei olnud keegi muu, kui vanapoiss ise. Ta saatis naise metsast välja ja kadus ise jälle puude varju ära.
Mõne nädali perast tõi naine ühe ilusa poeglapse ilmale. Poiss kasvis ja kasus iga päev priskeste suuremaks, ka tema tarkus kasvis ühes temaga. Aga üks asi vaevas ema südant väga raskeste, sest ta oli oma poea vanapoisile ära lubanud. Kaheksa aastaseks saades hakkas poiss juba koolis käima ja et tema väga usin õppija oli, koolitas isa teda tubliste edasi.
Kui tema juba valmis hakkas õpetajaks saama, tuli ühel päeval vanapoiss ja andis teada, et tema oma lubatud palka tahab kätte saada. Aga mis nüid teha? Kahju oli oma ainsast pojast lahkuda ja pealegi veel vanapoisile ära anda. Ema läks õpetaja juure ja kaebas oma hädaohtu sellele. Õpetaja mõtles selle asja üle natuke järele ja käskis poisi homme oma juure tuua. Tõisel päeval tuli poiss õpetaja juure. Õpetaja viis poisi kirikusse, pani altarisse tooli peale istuma, andis talle piibliraamatu ja ühe kausitäie vett, mis kolmest õpetajast õnnistatud oli, kätte. Ühe kirivese kuke ja ühe veikse musta koerarakakese, neid pani ta teise teisele poole kõrva. Ja õpetas siis poisile: "Kui sa kuuled, mis tahtsugust mürinat ja krabinat, ära mitte pead ülesse tõsta ega kuhugile poole vaata, vaid loe ühtepuhku raamatut. Kui kukk korri laseb ja rakake uriseb, siis kasta pahema käe nimetsesõrm kaussi ja riputa vett enese ette ümber ringi, aga ära sa ka selle juures oma pead ülesse tõsta."
Poiss istus vagusi laua juures ja luges piibliraamatut. Arvata poole öö aeal tuli vanapoiss oma sulaste ja teendritega sinna ja hakkasid seal kõiksugu kommetit tegema. Nad kaklesid ja riidlesid ning kutsusid poissi isa ja ema heale peale, aga poiss ei tõstnud oma pead mitte ülese.
Kui nad juba õige lähedale tikkusid, hakkas kukk korri laskma ja rakakene urisema, Siis kastis poiss oma pahema käe nimetsesõrme kaussi ja riputas vett enese ümber, aga silmi ei tõstnud ta mitte ülesse. Siis läks mürin ja kärin jälle kaugemale. Kui kell kakstõistkümmend lõi, oli kõik kadunud, ainult poiss üksi istus veel oma vana koha peal. Perast õppis ta veel edasi ja oli varsti õpetajaks saanud. Vanapoiss ei tulnud teda enam kunagi kiusama.
Kõhu arstimine
Keermus, kaarmus,
varesele valu,
harakule haigus,
mustalinnule muu tõbi,
N. N. kõht terveks.
Kui noorkuu selili on, siis sureda sel kuul palju inimesi ära.
Magades ei tohitud kuud pääle paista laske, siis jääda see kuutõbiseks.
Kui reisi pääle minti, ei tohi pahemat jalga kunagi ennemalt kinni panna, siis eksida tee pääle ära.
/Vanad eba usu kunstid/
Kui uued jalanõud tehakse, siis peab kivi otsa minema ja ütlema: "Nii kõvadas kui tuba, nii paksuks kui parand."
Kui seda ei tee, siis jalanõud laguvad ruttu ära.
Kaks-kolmkümmend aastat tagasi on siis Selil ja Pootsis mitu inimest kurjavaimusi näenud. Keda kõige nime ega kohta, kus on nähtud, ei jõua ülese kirjutada.
Kord mees tulnud nõmmest läbi, kell olnud kaksteistkümme, seal näenud korraga - üks mees käinud järel, käed otsast ära ja jalad ära ja kaks jalga maa pealt ülal. Käinud hulk maad järel, kell olnud juba üks, kui ära kadund.
Mees läenud veskele, olnud veel tükk maad veskes aega, kui äkiste tee kõrvas veske olnud, purjud peal ja jahvatanud. Hunt käenud mehe taga. Kui hunt vesked näenud, pannud veske poole ja veske ees ja hunt taga pannud metsa.
Mees tulnud linnast ja nõmmest tulnud üks valge inimene järele. Olnud pool vakamaad kaugel. Kui mees sõitnud, joosnud valge, kui mees käinud, käinud valge kuju ka. Tulnud värav ette, mees läenud vankre pealt maha ja võtnud värava lahti, lasnud hobuse läbi. Teinud aga riste värava ette tee peale. Kui valge inimene risti näenud, jäenud värava peale rinnuli seisma.
Vanal kuul jahvatatud jahudele tekkivat koid sisse.
Kui loomadel täied ehk muud söödikud seljas on, siis pidavat neist üheksa tükki ühe pihlakapuu pulga sisse, millel süda välja väänatud on, ja siis tulle, siis kaduvat nad ära.
Kooritud vitsaga ei tohtivat elajat lüüa, kui seda tehakse, siis hakkavat elajas punast kuskma.
Kui kuuskedel palju käbisi, siis kasuvat hea rukki.
Vanamies ja näkk
Üitskõrd vanal ajal om üits vanamies pühäpä hommuku Võrtsjärve vierte oma väikese poeaga kõndima minnu.
Kui tema sääl om kõndin, sõs nännu ta kaugel järve pääl ütte inimest kõndivad. Vanamies vaadanu sedä imeasja kaua aiga päält ja ollu esi päris ärä heitunu. Viimäte nakanu sie inimene temä poole tulema. Sõs nännu vanamies, et sie üits õige ilus naesterahvas om ollu.
Poig küsinu sõs vana käest ka selle imeliku asja järgi. Vanamies om sõs mõtelnud, ega sie õige asi ei ole, et inemene vie pääl kõnnib ja esi ütelnu: "Jumal, issa, poeake!"
Sõs kaonu sie naesterahvas ku sulin vie ala ärä egä ei ole temäst midägi inämb nätä ollu. Vanamies om sõs poeale kõnelnu, et temä om iki näkist oma vanembide käest midägi kuulu, aga ei ole seda ommetigi uskun; nüüd kos ta tedä esi oma silmäga om ärä nännu, piäb ka seda uskma, mis vanemba inimesed om kõnelnu. Peräst ei ollev ta enämb näkki nännu.
Vanapagan ja tüdruk
Vanast on üits õige ilus tüdruk ollu. Sedä om sõs üits nuur poiss omäle tahtan naeses võtta, aga tüdruk ei ole sugugi temäle tahtan minnä. Poiss käenu iki tedä umäle tahtman.
Tüdruk minnu viimäti targa manu abi otsma. Tark om sõs temä asja iluste järgi kullenu ja oli ütelnu: "Sie poiss, kes sinu omäle tahab, ei ole kellegi õige poiss, vaid peris vanapagan esi." Sõs õpenu ta tüdrukut, kudas ta vanapaganast valla saab. Tüdruk minnu jälle kodu tagasi.
Õhtu tullu poiss jälle tedä vaatama. Tüdruk ollu sõs temä vastu õige lahe ja ajanu tõesega iluste juttu. Kui poiss minema om nakanu, sõs minnu tüdruk teda ka saatma. Tie pääl andan ta vanapaganale kadajase kepiga, mis nõid talle ole andan, kolm kõrda kora jala pääle. Vanapagan om sõs nägu kammitsase jäänu ega ei ole paegastki ärä saanu ja nakanu tüdrukut paluma, et ta tedä valla lases. Aga sie ei ole teda ka muidu valla lasken, kui ta pidänu temäle enne tõotama, et ta teda rahule jätäb ja sõs viel kotitäve kulda tuob. Vanapagan om seda ka sõs lubanu. Sõs ta temä jälle minnä lasken.
Kui vanapagan om minema saanu, sõs joosnu ta nõnda, et jala ei ole maasse putun. Sest ajast om sõs ta tüdruku ka jättän rahu ega ei ole tedä enämb omäle tahtma tullu. Mõne päevä peräst om vanapagan ka temäle oma lubat kotitäie kulda ärä toonu.
Kudas kaits miest om rikas saanu
Vanast om kaits miest mõtsan puid raiun. Ja sõs tullu üte õige suure puu juure alt väike nõklaja uisk vällä. Mehe om sõs temä ärä tapan. Aga selle järgi om jälle tõene uisk vällä tullu ja sie ollu juba raasike suuremb kui edimene - ka selle om mehed ärä tapan.
Sõs om nakanu neid (uiske) säält vällä tulema, nõnda et aro otsa ei ole kunnigi ollu. Mehe om neid sõs sääl "maha võttan", seni kui neid suur hunik saanu. Viimati om puu juure all nakanu üits müräma ja kolama, mis hirmus ollu ja suur harjaga uisk pistän vällä.
Selle om na ka ärä tapan. Peräst harjaga uisa surma om säält juurte alt kuld-ja hõberaha/hakanu/ vällä juoskma kui vett. Mehe om selle raha sõs omäle võtan ja om sõs rikase saanu. Sie raha, mis sääl puu juure all oli ollu, om sinna kurjaga maha pant ja selleperäst om nie uisad sõs tedä sääl senikaua hoidan, kui neid ärä om tapet, süs tullu ka raha säält vällä.
Vanainimesed usuva, et pirilla siandsid kotussid om, kos uisa raha hoiava, mis kurjaga om maha pant. Enne ollev ka paelu siandsid kotussid üles leit, uisad ärä häävited ja raha, mis nende hoida ollu, ära võet.
Poiss vanapagana rahakambren
Ütekõrra vanal aol om üits poiss tahten rikkas saia. Temä om joba mitu õhtut, kuda õitsil oli ollu nännu, kudas kaugel mõtsa veeren sinine tuli om palanu. Poiss mõtelnu ega sie muud ei või olla, kui et vanapagan kuivatab oma raha.
Sõs võttan ta nõus vanapagana käest raha ära võtta.
Üits õhtu nännu ta seda sama sinist tuld mõtsa veeren palavet ja temä minnu sõs sinna vaatama, aga kui ta sinna kotale om saanu, kos ta seda tuld om nännu, sõs oli sie ärä ollu kadunu.
Tõene õhtu ollu tal jälle siande sama lugu kähen. Kui ta seda sinist tuld om nännu, sõs minnu ta sinna jälle vanapagana käest raha ära tooma. Saanu ta aga sinna, sis jällegi olle ta nagu maa alla kadunu. Poiss pidänu ilma midägi saamata kodu poole tagasi minema.
Kolmandama päeva õhtul, sõs minnu ta jälle õitsie. Enne poolt ööd tekkunu vana tuttava kotussa pääle jällegi siesama sinine tuli kuna ta muid ei ennembi iki varemalt om ollu. Poiss minnu jälle vaatama ja vanapagana raha ärä võtma, aga jällegi ollu asjata.
Sõs võtan ta nõus ja minnu üits kõrd õige targa manu nõu küsima, et kudas ta seda tuld, mis iga öösi mõtsa veeren palab, nätä saas.
Tark õpenu sõs teda, et ta piab omale valge palaij (voodilina) ümmer pää võtma ja viel siande konguga tõrvakannukene, kost ta läbi pidanu vaatama. Poiss om sõs ka temä õpetamise järgi tennu.
Järgmisel õhtul minnü ta jälle õitsile ja võtan valge palaja ja hanguga kannu manu.
Öösi nakanu temäle vana tuttav sinine tuli mõtsa veeren jällegi paistma. Poiss saanu sedä näten õige rõõmsasse ja mõtelnu: "Nüüd ma saa ta ommetegi üits kõrd kätte ja saa ka rikasse mehesse, sõs ma võta omäle ilusa talu ja sõs võta rikka naese."
Kui ta nõnda oli mõtelnu, nakanu ta sinitse tule poole minema. Kui ta sinna om saanu, nännu ta ka tõeste, kudas vana halli habemega mies om kuld- ja hõberaha väikse kühvlega tulle visanu. Poiss ollu edimalt siast hirmust vanamiist näten peris ärä heitunu, ega ei ole tohtin hengatagi.
Viimäti võttan ta süäme rindu ja karanu vanapagana pääle, et selle rahakasti omale võtta. Vanapagan karanu ka püsti ja tõmmanu temä raed pidi kinni, põrutanu kolm kõrda kora jala kontsaga üte põõsa alla. Sõs minnu sääl suur uss (uks) valla ja vanamies visanu poisi sinna oma palaja ja kannuga sissi.
Kui poiss omast ehmatusest oli üles toibunu ja mis ta sõs sääl nännu, ollu raha, maailmatu lõpmata raha seisnu sääl hunikun ja kihin. Enne poolt ööd tullu vanapagan esi ka sinna sissi ja pannu usse jälle kõvaste kinni. Poiss oli ollu nägu küdsänü ja kuum, ega vällä ei ole saanu kah. Vanapagan nakanu esi süömä ja käsken poissi jälle hunikust raha võtta, mis to nõnda kangesti om igatsenu ja omäle tahtan ja seda süüä, aga mis söögisse ei ole loodu ei või ka süüä.
Sedäviisi ollu poiss joba mitu päeva vanapagana rahakamren kinni ja päälegi ilma söömatä.
Vanapagan esi käenu päevä kodust ärä ja öösi kuivatanu jälle oma raha vällän.
Küll oli meie poiss sääl kimbun ollu, aga vällä ei ole ta ka kudagi moodu saanu. Ta vandun sääl oma rahahimu igaveste vanatontide omas ja lubanu ei ilmaski enamb raha järgi himusta.
Üitskõrd om vanapaganale paelu külälisi tullen ja sõs om poesi pääsemise tunnike kätte jõuden. Poiss om tähele pannu, et võõra vanapagana, kes vällä om minnu, om enne oma kora jala kontsa üte suure kausi sisse, mis nurgan om saisan, kastan ja sõs sellega usse külgi kolm kõrda löönu. Poiss om ka sedaviisi tennu ja om ka vällä pääsnu.
Sest ajast om ta ka tõeste oma rahahimu ära kaotanu.
Sood
1) Vommialuse soo
2) Suursoo
3) Peetri soo
Selle soo peal on ümargused lavad nagu näituseks muru või park jalutuskohtades pruugitakse. Aga nad on künkalised ja ei muuda oma nägu ilmaski. Nende lavade kohta räägib sealse rahva suu järgmiselt. Et vanal ajal kui Kalevipoeg Eestimaal kuningas olnud ja et tal raudne hobune olnud, siis künnud ta selle raudse hobusega need lavad, aga peale selle söönud hundid ta raudse hobuse ära ja nõnda ollagi need lavad sinna tekkinud.
Metsad
1) Tähnitu mets - see on suur kõrvemets. Seda metsa jäutab rahvasuu nimede poolest veel kolmeks: 1) Tähnitu, 2) Põlendiku alune, 3) Kasemetsa alune.
2) Kalmude mets - sinna olla vanal katku ajal surnuid maetud. Üks vana 80-aastane rauk jutustas mulle, et tema omas noores eas seal veel ristisi näinud.
3) Suure kuusiku
4) Veike kuusiku
5) Lubjaahju mets
6) Kukemänniku
7) Mäelt mets.
Jõed.
Üks jõgi on seal olemas, aga selle jõe sees on suured sügavad hauakohad leida ja rahvas kutsub neid sügavusi järgmiste nimedega: Raudsülla haud, Valge härja haud, Siku haud.
Järved
Selle järve kohta räägib rahvasuu järgmiselt, et selle järve kaldal on vanal ajal näkineiusid tihti endid siis pesema nähtud, kui esite vihma sadanud ja siis päike paistma hakanud.
Peale selle on veel kaks tiiki: 1) Viinaköögi tiik, 2) Karjaaja tiik, keda siin nimetan.
Mees ära eksinud
Üks kord läinud üks mees metsa omale ühte tarvituse puud tooma ja eksinud ära. Kaua arga hulkunud ta ümber, ilma et metsast välja oleks saanud. Korraga tulnud üks hall mehike tema juurde ja ütelnud, et kui sa selle mulle lubad, mis sul õuevärava peal kõige enne vastu tuleb, siis viin sind metsast välja. Mees mõtelnud tüki aega selle üle järele, et kes mul seal on vastu tulemas muud kui koer, aga oma veikse poja peale ei ole ta sugugi teadnud mõtelda ja lubanud viimaks selle mehele, kes kõigi enne vastu tuleb. Ja nüüd viinud ka hall mehike teda metsast välja. Kui nad kodu jõudnud, tulnud aga veike poeg värava peal isale kõige enne vastu. Mehel käinud küll see asi esite kehast läbi, aga mis tehtud, see tehtud. Seal teind siis ka hall mehike kauba ära, mil ta oma palka tahab kätte saada.
Tehtud siis kahekümne aasta pärast, see on, kui poeg 20-aastaseks saab. Siis lubanud mehike järele tulla. Sellest päevast saadik seisnud isa alati mures ja ei ole enne pojale avaldanud, kui mõni päev enne ära viimist ütelnud ta pojale, et tal paari päeva pärast siit äraminek tulla. Seal olnud siis küll hea nõu kallis. Veel selsamal päival läinud isa ja poeg mõlemad kiriku juurde ja rääkinud seda õpetajale. Õpetaja öelnud küll esite, et asi väega kauaks hulka jäenud ning seletanud ka esale ning pojale asjalugu selgeste ära, kes see järeletulija olla. Õpetaja seletanud, et just sel päeval, kui mehike järele lubanud tulla, et siis poiss tema juurde tuleks, mida ka poiss teinud.
Kui nüid see päev jõudnud, läinud poiss õpetaja juurde. Õpetaja rääkinud nüüd poisile, et ta kolm ööd kirikus altari sees pidada jutluseraamatut lugema - siis võida ta ehk peastetud saada. Õpetaja seletanud siis ka poisile ära, kuda tal tarvis olla ja kui keegi teda kutsuma tuleb, mis siis vastata tarvis. Ta öelnud, et su juurde tulevad minusugused õpetajad, su isad ja emad, õed kui vennad, aga kellegi muu järel ära mine, kuid aga selle järele, kui sinuga esite ühes issameie palve täieste ära loevad ning peale selle sinuga ühes altari sakramenti võtavad. Ta öelnud, et nad tulevad ja loevad küll sinuga ühes issameie palve ära, aga selle järele võid sa minna, kes palve täieste ära loeb ja kolm kord: "Amen, amen, amen," ütleb. Poiss teinud siis nõnda, kuda õpetaja teda juhatanud ning peasnud seega vanapagana küisist.
Üks Tallinna linna kirik
Vanaste tulnud ühel päeval kaks rootsisugust meest õpetaja juure ja palunuvad, et õpetaja vaevaks võtaks ja nendele kirikut seest- kui väljastpoolt näitaks ja plaani teha võiksivad, mille järele ka omale sarnast kirikut teha võiksivad. Õpetajal ei olnud selle vastu midagist, vaid et ise nende võõrate mestega ühes kirikut vaatama ei tahtnud minna, siis saatnud ta enese asemel köstrit. Rootsi mehed ei olnuvat ka sellele nõule vasta ja läinud köstri juhil kuni kerigu eesläve juure. Eesläve juures keitnuvad rootslased köstril paksu siidirätikuga silmad kõvasti kinni, pöörnuvad köstri käest võetud kirikuvõtmega ukse lahti ja süüdanuvad tõrvalondi põlema. Nüüd käinud pime köster rootsi meeste taga, kõrd nagu treppi mööda kõrgele ülese poole, kõrd nagu jälle alla poole, kõrd jälle nagu käänakuid tehes, viimaks tundnud ta, kudas rootslased jälle üht ust lahti käändnuvad. Kui uks lahti saanud, tõmmatud ka köster kättpide sisse ja võetud paks siidirätik silmade eest ära ja lükatud uks jälle kinni.
Kõik, mis nüüd köstrile silma paistnud, olnd küll imekspanemise väärt. Kirikuhe, kuhu nad pidid saama, oli nüüd kaunis ilus kivikambri, kõrged seinad ja kõigesugumase maja nublika täidetud. Ühe seina peal oli suur riiul, mis paksu kirjutusraamatutega täis oli, riiuli all suur laud, kuhu mõlemad rootslased ligi astunud ja paberid ja kirjutamise riistad kätte võtnuvad ja köstrile käsku andnuvad, kõike seda kambrit järele vaadata, kuna ise kirjutama ja rootsi keeli kõnelema hakanuvad.
Suure hoolega käändnuvad rootslased kirjutusraamatu lehti ümbre, kirjutanuvad ja rääkinuvad suure usinusega. Köstri vaadelnud suure tõrvalondi valgustusel imeliku kambrit läbi ja leidnud lõpmata suurt ilmlikku vara siin varjul olemas. Mitu ja mitu tammist tönnikest seisnuvad üksteise kõrval nukas ja paksud vasised vitsad peal, aga ühes lõpmata kulda ja teises hõbedat sees. Rootslased ütelnuvad nüüd, et võta nii palju kulda, kui sul kuhugile kaasa mahub, aga pead enne vanduma, et sa kõigest nägemisest enne kolme päeva kellegile sõna ei lausu. Köster vandunud ka rootslaste nõudmise järele ja pandnud siis karmanid ja põued kulda täis, nõnda et raskust tundnud. Tulnud siis jälle rootslased lauade tagast ülesse, käskinuvad veel mõlemad pihud ka kulda täis võtta. Veel võtnud köster kulda pihku, köidetud siis jälle paksu siidirätikuga rootslastest silmad kinni ja viidud tuldud uksest tagasi välja.
Jälle tundnud köster, et trepitee vahest alla, vahest ülesse viinud, vahest mitmed käänakud ees olnuvad. Viimaks saanuvad jälle keriku suure ukse taade, kus siidirätt köstri silmade eest ära võetud ja võti kätte antud ja kerikust välja saadetud. Kui köstri kerikust välja saanud, käändnud ta jälle ukse kinni, kuna kaks rootsi meest kerikusse jäänud.
Esite vabandanud köster õpetajale rootslaste ära minekid, kui aga kolm päeva täis saanud, siis rääkinud köster õpetajale kolme päeva tagant juhtumise otsast otsani ära, mille pääle õpetaja vihastanud, et seda mitte temale varemalt teada ei andnud. Läinuvad siis köster kui õpetaja kerikust jälgi järele vaatama, tõstnuvad kantsli paigast ja kaalunuvad kohatside põrandad ülesse, aga teed kambrisse ei leidnuvad kuskilt ülesse. Arvatakse, et rootslased enne kolme päeva juba omale maale ära olid läinuvad.
Urbe- või palmipuude pühal hommigul vara püiavad olgu kas pereema või peremees ise, ehk ka teised pereliikmed varajamast teisi ülese tõusta ja siis laisku ülestõusjaid urbekimpudega jalgemööda peksa, et vara ülesse tulla ei tea. Mis põhjus sellel on, ei tea ise keegist jutustada.
Mida rahvas rääkivad, olla esimene saelõikaja kurat olnud. Kurat hakanud maja ehitama ja leidnud, et ka lage ja põrantad tarbeks läheb. Kurat võtnud teise kuradi seltsi, löönuvad palki pukkide peale ja hakanuvad lõikama. Selle juures tilkunud kuraditel juuksed otsas ja pea suitsenud, kui selle juures ei teadnuvad mehikesed, et tarvis oleks saele hambid sisse lõigata ja teritseda, kui ka käända ja kiilu tagast lüia. "Võtku seda ja teist," ütelnuvad kuradid, "tapa või ennast ära," ja jätnuvad laua lõikamise järele.
Inimesed aga näinuvad, pöörnuvad sael sael hambad, teritsenuvad ja löönuvad kiilu tagast järele ja tänase päevani on see amet jäänud, kui mõned ütlevad seda tööd "Kuradi töö raskuseks olevat."
Kudas vähjad vette saivad
Vanapagan, kes Vana-Kariste mõisa ligidal Koodiorus elanud, luusinud kord Karksi laani-metsi mööda ja heitnud viimaks Veisjärve ligidale padrikusse puhkamaie. Vähjad elutsenud sel korral üksi Karksi metsades, need pugenud magajale juukstesse, habemesse ja põue ja teinud hirmsat kõdi. Magaja tõusnud sajatades ülesse, pannud putked mängima, kihutanud ühe joonega kuni Koodiorgu. Teel katkunud ta habemest ja juukstest vähkisi, pildunud neid jõge- ja järvedesse ning sajatanud: "Kärvaku kirpa! Kärvaku kirpa!" Sest ajast saadik olla vähjad Karksi metsadest kadunud, ainult veel jõge- ja järvedest leida ja - mustad.
Miks tammepuul katkenud lehed on
Korra tahtnud vanapagan jumalat kiusata ja küsinud selle käest, kas see mitte üht väikest palvet kuulda ei võtaks. Jumal vasta: "Sinu palve saab täidetud nii pea, kui tammepuul kõik lehed maha on pudenenud ja oksad raagus on." Vanapagan rõõmustas selle lubaduse üle mehe moodi, ootas pitkisilmi sügiset, kuid pahanduseks ei varisenud lehed tamme otsast maha.
Vanapagan mõtles: "Pole viga, ootan talveni, küll nad siis lume ja külmaga kõik maha pudenevad." Tali tuli, kuid lehed olivad ikka veel tamme otsas ehk nad küll jo kolletanud ja närtsinud olivad.
"Oot, oot," trööstis end Vanapagan, "küll nad enne kevadet ammu maha pudenevad." Kevade tuli. Uued lehed olivad jo kaunis suured, nüüd langesivad mineva-aastased aega mööda maha. Vanapagan nägi, et ta tüssatud oli. Hirmsas vihas tormas ta tammepuu otsa, rebis ja krabis küüntega lehti, et tükid taga. Selle täheks seisab tammepuu aasta otsa lehtede ehtes ja maanitseb oma lõhutud lehtedega igaühte vanapagana tigeduse eest.
Veisjärv
Karksi-Kärstna rajal seisab ilus suur järv, mis mitte ikka kohal ja paigal ei ole olnud, vaid hiljemine sinna tulnud. Praeguse järve asemel olnud muistene Karksi ja Kärstna talupoegade karja-ja heinamaad.
Rahvasuu pajatab selle kohta. Olnud ilus heinailm, heinalised olnud loogu võtmas, külakarjad söönud teisel pool karjasmaa peal. Äkitselt näinud heinalised põhja poolt suurt hirmust pilvesammast suure tuule, tormi ja kohisemisega ligemale tulevat.
Inimesed püüdnud hirmuga hirmsa nähtuse eest põgeneda. Üks noor neiu jooksnud veel tagasi, et oma heinasaadu otsa unustatud helmekorrasi ära tuua, kuid hilja. Pilv jõudnud kohale ja hirmus vetevaling voolanud pilvedest alla.
Mõne silmapilgu järel laenetanud kohal järv. Külade kariloomad ja palju inimesi saanud järvelaenetes haledat otsa.
Iga aasta pärib ilus Veisjärve näkineiu kaks kuni kolm inimest omale seltsilaseks.
Et palju veisid sinna ära uppunud, nimetakse järve Veisjärveks.
Murujärv
Penuja-Pöögle valdade piiril, keset sügavat laant, on suur samla- ja rohukamaraga kaetud järv, mida Murujärveks kutsutakse. Ainult kolme sülla laiuselt on keset järve lausa vett näha - see koht on väga sügav, tema põhja pole keegi kätte leidnud. Viskad kivi vette, siis kuuled tüki aja järele, kui kukuks see vastu teist kivi ehk raudkasti.
Rahvas räägib. Sinna olla kord sõja ajal suur varandus ära peidetud. Mõnigi südikas mees on kalli varanduse järele õngitsenud, kuid asjata.
Korra sidunud südikad mehed kivi pitka nööri otsa ja lasknud järve. Juba olnud mitukümmend sülda nööri vees, kui nöör korraga liikunud.
Mehed tirinud nööri veest välja - kivi asemel verine oinapea nööri otsas. Sest aast pole keegi enam julgenud järve sügavust mõõta.
Sagedaste nähtud päeval, järve kaldal suure kivi otsas musta kassi istuvat ja kuuldud ööseti hirmust kasside kisa ja purelemist.
Karksi lossi varandus
Karksi lossi varandused olla kõik praeguse Karksi kiriku kohale keldritesse ära peidetud, kuhu hiljemini praegune kirik peale ehitatud saanud. Seal olla rikkad varandused varjul, mida aga kellegile õnneks pole antud päevavalgele tuua, sest et vanatühi ööd kui päevad seal juures vahti pidavat. Mitmel korral olla õpetaja ühes kiriku vöörmündritega küünla, tule ja piibliraamatuga katsunud keldrisse minna, kuid asjata! Ukse kohal, suure vaskvaadi otsas istunud must kass, puhunud tule ära, nii et edasiminek võimata. Lossi käikude (siselduse), keldrite plaanid old kõik ära Rootsi viidud, nii et siin õieti lossikeldrite arvu ja kohtasi ei teatagi.
(Aasta kümne-kaheteistkümne eest tagasi olla heebreamehed Rootsis olevaist plaanidest haisu ninasse saanud ja plaanid välja nuhkinud ja ilma lubata kaevama hakanud, mis töös nad aga ülemalt poolt takistud saivad, ühe öö olivad mehed tubliste tööd teinud, mille järeldust veel praegu näha võib.)
Kes tahab, et temal hea mesilase pidamise õnn on, see lugegu kevadel, kui mesilased mesipuust esimest korda välja laseb, puu juures kord õieti teine kord tagurpidi Issameiet.
Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides.
Siki, viki, vaariseeri,
Kommedeeri taari jalga.
Nupp oli kulda kansa, vansa.
Paabu lutsi panna, vanna.
Ut tuut, tuudi luut.
Siirat sirka markapuu.
Käki Viiu vildsed püksid.
Värava vänt, kirstu kramp, ukse link.
/Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides.
Aksi, toksi, toome viisa.
Vanemi kullu, silli älli.
Nipu, napu, kalevi kapu.
Lõõri, laari, tõrva aade.
/Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./
Ahti kahte kapa taali,
Perva roodus barapan,
Siida potska, niida vo,
Saara papa mamma ko.
Ühte kahte, liidi laadi,
vitsu vimmu, kulle kämmu,
virepu vipsu, reinu kepsu.
/Nõiduse sõnad
Neid pruugitakse elajate nõidumise juures ja ka inimestele kurja soovides./
Tiiser, tiiser, tiiger naager,
kulter, kalter, vagame valter,
teiken, taiken, tillen pois.
Mispärast lõhmus liivane on?
Jänesel oli õigus end kõigist puukoortest endapidi toita mõistlikult, aga siiski igale puule oma jagu koort külge jätma, nii et nad edespidi veel kasvada võiksivad. Ühel päeval juhtus ta talu kapsaaeda ja leidis säält magusat suutäit, edasi minnes tulli õunaaed ette, siit leidis veel paremat. Nenda maitses ta edasi, proovis üht kui tõist kuni peremees aeda astus. Jänes kuulis värava kiiksumist, ta jättis aedniku jumalaga ning jukkas metsa, magas siis seni kui nälg nüpeldama tulli, siis katsus metsapuude päält proovi. Leidis aga lõhmusse, kelle koor veel magusam mokamaitse oli, kui need aiaviljapuud kõik ühtekokku. Ta oli rõemus, et metsast niisugust rooga leidis, sest siit ei hirmutanud teda keegi, mis siis ka viga head asja pruukida on.
Nenda üht lõhmust tõise järel tüvest kuni ladvani koorides, laastas jänes lõhmustest metsa üsna tühjaks ja puhtaks. Seda aga märkas metsajumal, ta viskas iga lõhmusekoore alla puumähi sisse liiva, kes jänese hambad pidi ära nürima, jättis aga kõige mõrudamad haavakoored pruugitavaks.
Sest ajast ei katsu jänes enam lõhmusekoort, vaid toidab enda haavakoorest. Sellest on ka jänes omale haavikuemand nimeks saanud.
Vähjad
Pääle lõunat ühel ilusal päevapaiste ilmal istus vanapagan Koodiorus jõe äärel kingu pääl ja vaatas jooksvasse vette uhket kalade mängi.
Et päike liig soojaste paistis, siis hakkas vanal ihu sügelema. Ta nihkles ja rihkles, vähkles mööda maad, aga ei paremat ühtegi. Viimaks istus ta vana koha pääle tagasi, kiskus kuuehõlmad lahti ja hakkas kirpe otsima, leidis neid puhust määratu palju. Ta korjas neid ükshaaval ihu päält ja kortsude vahelt ning pildus jõkke, kus nad ka praegu alles elavad ja vähjade nime all püitakse ning süüakse.
Tähendus. Nimetatud Koodiorg, mis selles jutus ette tuleb on Pärnumaal Halliste kihelkonna Vana-Kariste vallas.
Koodiorg
Vana-Kariste Koodiorus oli vanapagane kodu, kus ta elas ja töötas. Siin vahetas ta leivalabidad tõiste oma vaimudega. Ühel päeval, kui ta leiva ahju oli lasknud, siis viskas ta labida Koodiorust Õisu Jõeorgu. Oli see sääl oma töö ära toimetanud, siis viskas ta labida vingudes tagasi. Koodiorus võttis vanapagan labida jälle vastu ja viskas säält edasi Polli Mäkistele, sest sääl koopas elas ka üks vanapagana vaimudest. Nii vahetati leivalabidat edasi ja tagasi. Praegu kannavad need kohad veel muinasnimesid: Koodiorgu kutsutakse kohaks, kus vanapagan leivalabidat vahetanud; Õisu Jõeorgu kutsutakse Õisu põrguks ja Polli Mäkiste koobast Mäkiste põrguks.
Õisu järve näkk
Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu.
Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.
Sillavalgme
Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus - põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.
Paluoja
Ilusa veeloigu ääres käis iga päev üks neiu lumivalgis riidis palvetamas. Ta istus pajupõesaste vahele ja valas palju, palju valupisaraid. Kõik need pisarad ei tulnud mitte tuimast südamest, vaid noor neiu palvetas uppunud ema haual ning kattis seda silmarooside ja ainult murepisaratega. Külarahvas nägivad alati lumivalget naesterahvast laanetiigi ääres, aga nad ei julgenud lähedale astuda, arvasivad tondi olevat, kellest muidugi midagi paha võiks sündida. Ja kui keegi kõva südamega ehk kange verega sinna ligidale püüdis, siis kadus neiu põesaste vahele ära, nii et keegi ei näinud, kuhu ta jäi. Nad arvasivad teda tiiki kargavat ning lugesivad seda tema elupaigaks. Niiviisi kasvas nõialoigu jutt rahva sekka laiali ja keegi ei tohtinud kas või päeva ajal sinna lähedale minna. Keikidel oli suur kartus nõiatiigist. Ja kui vahest mõni vasikas ehk lambatall karjamaalt või varss koplist ära kadus, siis arvati seda nõialoigu naesterahva küisis olevat.
Kord oli keegi püssisse hõbekuuli pannud ja tahtis nõialoigu naesterahvast maha lasta. Oli püssipaugu vali heal metsa vaikusesse ära kadunud, siis nähti valge neiu tasa põesaste vahele kõndivat.
Niiviisi kasvas ikka suurem kartus rahva sekka ja keegi ei tohtinud enam ka nõialoigu lähedalegi minna. Valge naesterahvas käis alati oma tuttaval kohal, nuttis ööd kui päevad, nädalad ja kuud kokku, kuni viimaks neist aastad kasvasivad. Neiu silmapisaratest sündis veikene oja, mis praegust Paluoja nime kannab, sest et seda neiu silmaveevoolus sünnitanud on.
Kottnõmm
Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhkanud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.
Visaku järv
Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud.
Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kus kohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma. Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Nii pea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse. Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.
Ühel taluperemehel, kes alati suures rahanäljas oli, juhatadi ööse unel teda tuttavas kohta metsa äärde, kus üks suur kivi oli. Selle kivi all olla terve tünder raha. Ära pidada aga neljapäeva ööse kella kahetõiskümne ajal tooma. Kivi pääl olla suur nõelujauss, sellel ei ole tarvis midagi lausuda, siis ei saa ta midagi tegema. Mees mõtles "Tühja kah, unenäod on mitu petnud, nii saavad ka mind petma."
Tõsiel ööl juhatidi jälle ja ka nüüd jättis mees minemata.
Kuna viimaks kolmandal öösel juhatadi, mõtles ta: "Pagana pihta, ma katsun korra kas unenäod tõeste tõtt jutustavad."
Lähemal neljapäeva öösel kella kahetõistkümne ajal jalutas mees metsa äärde suure kivi poole, labidas seljas nagu Saare Mats kunagi. Kui ta kivi juurde jõudis, nägi ta ussi kivi pääl ning üks läikiv raha tema lähedal. Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta, aga uss ajas enda õigeks ning tõmbas raha oma kõhu alla. Mees mõtles tüki aega, viimaks hakkas labidaga kivi külje alt kajuma. Väsitava kajumise järel paistis juba paja sang ning varsi oli katal rahaga täidetud käes.
Nüüd oli ka uss kivi päält ära kadunud. Mees kandis raha kodu, seda sai sada seljatäit, igas selja täies kuuskümmend kamalutäit. Perast ei kuuldud teda enam raha puuduses olevat.
Laiskkull
Kõik linnud muretsesid omale Vanaisa käsu järele pesaaseme, valmistasivad selle järele pesa, kuida nad jõudsivad ja kuida nende mõistus järele andis. Kullid loosid omale pesa kuuseoksadest kõrgetele puulatvadele, lõokene põllupinnale, käblik kummis kena sulgist siidise pesa, jõhvlind vooderdas seda jõhvidega seest, puusepp krähn hööveldas omale ilusatest haavalaudadest valge tuakese, tihane valis selleks pehme puukannu, laanelinnud loosid omad pesad laanede laiudest, põllulinnud seda põllupiiridesse, nii kuida keegi soovis.
Olivad nüüd kõik omad pesad valmis teinud, läks vanaisa vaatama, kui hoolega nad seda valmistanud olla. Ta imestas pääsukese ja käbliku kunsti ning kiitis nende osavust.
Viimaks tulli laanekull vanaisa juurde kaebama, et tema kusagilt pesaaset ei ole saanud, tõised linnud olla kõik ette jõudnud ja paremad kohad ära võtnud. "Sina laisk," tõreles vanaisa. "öösi, kui kõik tõised linnud puhkavad, sorrutad sina laanes nagu suikuja tüdruk voki kallal. Päeva, kui tõised töös on ja lahkeste laulavad, magad sa põesas, palava päiksepaistuse eest varjul. Sellepärast ei luba ma ka sind enam mujale muneda, kui ainult samla pääle ilma pesata, kus alati karjased sind peavad eksitama, sest et sa seda laisalt oled ära teeninud, ka pead sa omale laisakulli nime saama. Nii ei tee ka nüüd laiskkull enam pesa, vaid muneb samla ehk mätta pääle ja haub sääl omad pojad välja.
Meelespia
Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, kus neile siis nimi sai nimetadud. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsuksilmad ja hellerheinad, kõik pidavad vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama. Kannikese panni ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe pääle lume oma õisi võib näidata, sest et ta kõige kaunimal viisil tõiste seas mõistis üles näidata: "Sinu pääle saagu esimene armastus inimeste seas," ütles ta. "Ka sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike.
"Ja sina valge lumelill," nimetas ta "sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud."
Kui vanaisa nõnda lilledele nimesi säädis, tulli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Armas taevataat ja lillede peremees!" algas ta kõnet, "ära unusta mind vaest lillekest mitte, sest ma palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles; ärge pahandage selle üle, vaid andke andeks mo eksitused!" Vanaisa oli seekord õige tõelikus tujus, ta ei tahtnud ka taeva sinilillekest ilma nimeta jätta. "Sinu nimi," ütles ta, "olgu meelespia, sest et sa vana nime meeles ei pidanud. Ka iial ärgu kasvagu sa enam kõrgel ilusatel mägistel maadel, vaid pead alliku äärde ja loigu kohtadega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks pesta võid. Sind ärgu kitkugu keegi muu õnneline ega armastaja, kui ainult need, kellel midagi meeles pidada on, sest et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mis mitte meelest unustada ei või."
Lillekene läks ära ja oli oma "meelespiaga" väga rahul. Sest ajast ei kasva taeva sinilillikene enam ilusatel mägistel maadel, vaid peab ainult niiske kohtadega leppima.
Tulihänd
Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu:
"Mine ikka kõigelt poolt üle,
kividest ja kandest,
metsapuudest, orgudest ja mägedest
kuni rikka Aale viljaaita..."
Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..."
Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud.
Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte.
Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha.
Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat,/et/ laanekütt olla ahneks/läinud/ tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.
Ühel ilusal päevapaiste ilmal läks peremees ühes oma perega väljale rukkit lõikama. Olivad nad hulga aega töö kallal ära viibinud, tööst ka natukene juba väsitatud, istsivad nad maha väheks ajaks "hinge tagasi tõmmata." Peremees ei istunud aga tõiste sekka, ta läks lähidale olevasse metsa. Poiss, kes peremehest üht kui teist oli kuulnud, vantsis ka järele. Siin näeb ta, kuida peremees kuue seljast maha ajas, pahurpidi pöördes tagasi selga tõmbas ja siis ühe kõrgel seisva puujuuriku alt vastupäeva kolm korda läbi tükkis.
Kui nii kõik toimetatud oli, siis muutis peremees libahundiks, kes kohe jooksma panni. ta läks külakarja sekka, murdis säält mitu lammast maha ja kandis neid kodu. Poiss katsus ka seda järele teha. Temal ei olnud küll kuube seljas, ta ajas särgi pahupidi ja tükkis ka niisama kui peremees kolm korda puujuurika alt läbi. Ka tema sai libahundiks. Nüüd läks ta külakarja sekka, et säält niisama lambaid maha murda nagu peremees, need aga pistsivad jooksma ega lasknud teda oma lähedalegi. Siis läks ta oma tuttavate juurde rukkiväljale, need jooksivad kohe hulgani sirpidega tema kui/hundi/ kallale, ta oli hullemin kimbus kui hunt aianurgas. Ei olnud muud teha, kui metsa põgeneda.
Peremees oli juba jälle tagasi ja lõikas tõiste seas rukkiväljal vihkusid kui krapsus, aga poiss "sirutas selga" võsa veere all. Ka kõht hakkas juba kaunis kenaste näpistama, sest et kaks söömavahe juba mööda oli. Ta katsus tõist korda rukkilõikajate lähedale ligineda, aga kui töölised nägivad teda üle rukkivälja oma poole tulevat, panivad need kohe plagades talle vastu. Peremees, kes sellest asjast juba aru sai, keelas töölised tagasi. Ta isi lõikas aga tükk leiba ja andis seda lähenedes libahundile. See kadus sinna kui pisuke veetilk kuuma keressele. Oli ta seda söönud, siis muutis ta tagasi inimeseks. Perast ei katsunud ta enam libahundi kombel hulkuma minna. Ta raidus ka veel selle juurika metsast ära, nii et peremees ka enam selleks ei saanud.
Öösine juhatus
Ühel peremehel juhatadi öösi unes: "Kui sa rikkaks tahad saada, siis mine neljapäeva öösel üles oma kambri pääle, sääl on suur vana kapp, see on linaseemne aganaid täis, nende sees kapinurgas on üks lõngakera, see on kuldraha täis. Enne minekut ei tohi sa midagi palvet lugeda, vaid pead pahema jala suka kinda eest kätte võtma. Pahema koega pead kapiukse päält lahti võtma ja ka sellega lõngakera kätte otsima. Kui juba kera tuppa oled viinud, siis võta pimedas see lahti, nii et tuld toas ei ole. On see sul kõik korda toimetadud, siis võid tuld üles võtta."
Kehv peremees ei uskunud seda, ta mõtles: "Tühja kah sellest võib olla. Kes selle raha jälle ülesse kappi sisse panni, - see kõik on tühja unenägude petmised. - Kuldraha jälle üleval kapi sees - no kas sa kuuled. - Kapp on sääl küll ja linaseemne aganaid ka täis, aga tont... see ei või õige olla - raha üleval kapi sees. See on vigur, mis keegi mõteldagi ei tea."
Ta jutustas oma unenägu perenaesele, see sundis aga vägisi peremeest minema; kui see sugugi järele ei annud, mõtles ta isi kord raha otsima minna. Juhatused olid tal teada. Tulli neljapäeva õhtu, perenaene ei võtnud end riidestki lahti, heitis niisama voodisse. Öösi, kui kell kakstõiskümmend lei oli ta valmis redelipulke mööda ülesse ronima. Niipea, kui ta laudile sai, hakkas keegi põleva silmadega matsatades tagalt kappi välja tulema. Perenaene ehmatas ära, ta katsus nii ruttu kui võimalik - laudilt maha - kamrisse - lipsti oligi peremehe tagaselja voodis, nii vagusi nagu siga rukkis ega hinganud sõnagi.
Neli nädalat läks mööda ja uuesti juhatadi peremehel sedasama viisi. Ka nüüd jättis ta minemata. Jälle läks neli nädalat mööda kui kolmandamat korda juhatadi. Peremehel oli ka juba puudus majas, "seinade küllest ei olnud midagi võtta." Perenaene nuttis iga päev, sest söögid, mida keetma pidi, neil ei olnudki marja magu juures, nii väha oli sääl iva.
Viimaks jõudis asi nii kaugele, et peremees öösi laudile raha järele läks. Ta kartis esmalt küll, aga kui nägi, et säält kedagi vastu ei tulnud, läks ta julgemaks. Juba oli kapiuks peremehe peos. Ta segas ja segas ning leidis ka viimaks lõngakera. Oli ta seda kambrisse viinud ja lahti võtnud, leidis säält nii palju kuldraha, et temal küll sai. Ta ostis veel maja lastele päranduseks, õiendas võlglased kaelast ära ja elas pärast ilusat elu.
Mispärast kate taeval ees on?
Ennemuiste oli taevas imeilus olnud, nii et kui seda vaatasid, siis silmad kohe sinna pääle jäivad. Inimesed unustasivad kõik töö ja vahtisivad üksisilmi päevast päeva taeva poole, ei neil olnud muret enda toita ega üles pidada, seega tükkis nälg iga majasse ja peresse. Katk kurnas maad, nälg ja surm saatsivad inimesi ükstõiste järel hauda. Maailm jäi inimestest tühjaks, ka needki, kes veel elasivad, ei hoolinud sellest ühtegi, nad olivad nagu nõiutud taeva iludust vahtima.
Vanataat panni seda tähele, et ilm hukka minemas oli, ta lõi siis õhukese pilvekorra alla poole ilusat taevast, et inimesed enam teda näha ei saa ning seega enam seda õhukest sinist pilvekorda vahtida ei taha. Sellest ajast asusivad nad jälle tööle ega vahi enam töö ajal ülespoole.
Jõulupäeval ehitadakse jõulukuuske. Tähendus. Urbele- ja tuuleristipäevad ei tule pühadeks pidada. Need kaks neljapäeva loetadakse tuuleristipäevadeks, mis enne suurt ristipäeva on.
Arstimised
Rahva arstimise kombeid tarvitavad nüüd veelgi mitmed vanemad inimesed, aga nende saladusi kõiki kätte saada, see on võimatu. Lihtsamad, mis juba enamiste igal eestlasel tuttavad, on sedavõrd rohkem võimalik ülesse kirjutada. Nikertust toimetavad nad nõndanimetada sõnade ja hõerumise ning murdmistega. Sõnad, mis sääl juures loetakse ei ole võimalik kuulda saada. Nikertust toimetadakse ka nikertuse paberiga, sellele kirjutab nikertusearst kodus pliatsiga paberi pääle, hõerub ta siis nii ära, et võimalik lugeda ei ole. Nende ridade kirjutajal oli ka kord võimalik mõnda sõna nikertuse paberi päält ülesse kirjutada, aga see paber on kaotsi läinud, sellepärast ei ole mul võimalik teda vana kulla salve saata.
Roosi loetakse ütsme (üheksa) suguseks. Neid arstitakse kõiki roosi paberitega, mida mustjahalli paberi peale tehtud on, arstida võivat. Nagu vanarahvas räägib, olla sinna Meie isa vastupidi pääle kirjutadud; kes need sõnad kätte õpib, see võib roosi arstida.
Kasvab käsn kuhugile käe ehk ihu pääle, siis hõeru öösel kuupaistel, paistuse kohal seina pääl, küll ta siis kaob.
Kui loomadel täied seljas on, mida kuri silm sinna nõidunud, siis võta üheksa täie looma seljast, pane nad villase riide sisse, pigista siis pihlakalõksude vahele ja viska nad siis üle pahema õla sipelgapesasse, üteldes: "Kust olete tulnud, sinna peate minema." Selle järele kaovad täied.
Tõist moodi ära arstimine. Võta looma seljast seitse täie, seo nad villase riide sisse kimpu, pane püssi sisse ja lase vastu taevast ülesse, öeldes: "Kes nad nõidunud, sellele nad mingu!" Küll nad siis kaovad.
Ka soolavesi kolm korda vanast puuratta rummust läbi aetud, kaotab täied loomade seljast ära. Seda tuleb kusagil hoones valada nii, et tuult rattarummule ligi ei pääse, muidu ei aita see midagi.
Kui loom põduraks jääb, ei söö ega joo enam, siis tee kasetohu pääle seitse viienurgelist risti, vajuta sellega loomale otsaette ja ristluude pääle. Ütle isi: "Jumal andku sulle ilu!" siis hakkab loom kohe sööma.
Looma põdurust kaotab ka kasetohkudega keedetud vesi ära.
Sammaspooliku rohitsemiseks on üks viienurgeline rist, mida pahema käega kasetohu pääle on tehtu. Haiguse kohta tuleb sellega iga päev kolm korda vajutada. Esimene kord hommikul, teine kord lõunal ja kolmas kord õhtu.
Maalisehaiguse vastu üheksat sugu maalise taime. Keeda nad ummusses ühes koos paja sees ja võta sisse. Haigus nagu pühitud.
Tähendus. Kui koht teada on kusalt maalisehaigus hakanud on, siis on hõlpus arstida. Kui laps on maha kukkunud, käe ära löönud, ei kasva see sugugi terves, ajab villisid veeri-ääri mööda ülesse ja haigus kestab edasi, siis tuleb sinna koha pääle, kuhu laps maha kukkus "vana hõbe" nõnda maha kaabitseda, et see tuulde ei puudu. Siis kaob haigus nõnda kui käega pühitud.
Alati tuleb seda ette, et maalisehaigused külge hakkavad, kas metsas magades ehk maha kukkudes. Mõni kord ei löö küll maha kukkudes sugugi nõnda ära, et viga või märk külge jääks, aga haigus on käes.
Kui lehm punast kuseb, siis võta seitse lepa keppi, löö igaühega kolm korda lehmale piha pääle, küll ta siis terveks saab. Lehma punakuse tõbi arvatakse sellest tulevat, kui karjatsed lehma pihlakakepi ehk -vitsaga on löönud.
Kahetsirohi. "Ai jeeke! Kui sio laits küll ära kahetadud om, aga siss küll muu ei aita, kui peab ega päe kolm korda keedetud kahetsikõldu vett sisse andma!" Ütle esi kah: "Eesuke avite." Küll haigus siss kaob.
Tähentus. Kui kahetsikõldu kahetsihaiguse vastu metsast korjatakse, siis tuleb sinna kohale kusalt neid kokutus on tükikene punast lõnga asemele panna, muidu ei saa need kokutud kõllad aitama, sest vanapaganal olla võimalik, kui punast lõnge ei ole asemele pantud haigust suuremaks ajada.
Paisede peal hoietadakse paiselehti, siis kaovad nad rutem ära ja koht, kus haigus oli saab seda varem terveks.
Kui kusagilt ära valusaks hõerutud on, siis tuleb sinna suuri teelehti, mis aiade ääres kasvavad, pääle panna.
Niisama tuleb ka suuri teelehti haudunud kohtade peal hoida. Mõlemad haigused saavad sellest abi.
(Tõsi ta küll ei ole, aga vanarahva arstimisesõna, sellepärast saivad nad siis tõiste hulka ülesse kirjutadud.
On inimene ära rabatud, siis keeda ristrabanduserohi (thalictrum flavum) ummusses paja sees ja anna seda siis haigele iga päev üheksa korda sisse. Haige peab sisse võttes hinge kinni pidama ja suu vastu päeva hoidma.
Tähentus. Rabathaigused, tuulest rabat, ilmast rabat, õhust rabat jne.
Kui lehm lüpsikut haisutada saab, siis tekib piimale halb maik juurde, nii et enam süia ei kõlba. Arstimine on järgmine: võta seesama lüpsik, keda lehm on haisutanud ja anna sia kätte, lase teda haisutada ja songida, pärast pese puhtaks ning suitsuta kadakaokkadega, siis saab see piim jälle hea olema, et teda küll sellesama lüpsiku sisse lüpsetakse, kus ta enne halb oli.
Tähentus. Sellest see sõna tuleb: piim on ära nõiutud, kuri silm on minu lehma piima ära rikkunud, kade ära kahetanud jne.
Kui seest valutab, süda vesine on ja rindealuse ülesse kisub, siis tuleb pütsiku (putke) ja entsjaani juuredest keedetud vedelikku sisse võtta. Haigus saab nagu vari kaduma.
Ütsmekahetsi rohi. Kui näha on, et kahetadud inimene kahetsikõlladest valmistadud joogist ehk leivast abi ei ole saanud, siis tuleb "ütsmekahetsi rohi" valmistada - järgmiselt. Korja üheksat sugu lilleõisi, kuivata ära, siis lõigu nad, sellejärel tuleb neid siis kas küpsetadult leivas ehk mujal söögi, nimelt ka teevees sisse võtta. Sissevõtmine ei tohi aga mitte tuule käes sündida.
Tähendus. Kahetadud inimest võib tunda kui ta võerast juttu ajab, mis kusagile ei kõlba ehk on kiusak või jonnak.
Meelerohi. Kui inimene meelest segane on, nõnda nagu kõnekäänus öeldud on "meel jookseb peast ära". Meelerohis tuleb allikaäärseid taimesid korjata, ära kuivata ja siis nendest valmistadud vedelikku sisse võtta. Enne sissevõtmist vajuta käega kolm korda rinna pääle ja pea pääle meeltekohta.
Ülekäia hein (valeriana officinalis) on rohuks rampide vastu. Leent võib keedetult sisse võtta, nii kui ka kuivalt haisutada. Kui rambid veest ujuden on saanud, siis tuleb sinna kohta kusalt jõest välja sai tultud vanahõbe maha kaabitsema, ikka nii, et tuult kaabitsedes vanahõbele pääle ei puudu.
Sööja rohi (Euphorbia helioscopia). Kui sööja inimesel selja sees ehk ka mujal on, siis tuleb sööjarohtu iga hommiku korjata, üheksama hommiku jagu kokku panna ja ära keeta. Pärast tuleb see ärakeedetud vedelik sööja kohale peale võida. Enne võidumist tuleb aga sõrmega haige koha pääle seitse viienurgalist risti tõmmata. Küll sööja sedamaid kaduma saab.
Kirbusid ära kaotada tuleb hanipaju lehtedega, kui neid tubaka moodi on katki lõigatud ja põrantude peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutadud.
Kui lehmadel või valge on, siis tuleb neile kevadisi kollaseid lillesi süia anda, küll siis või kollaseks läheb.
/Arstimised/
Kui inimesel üks niisugune valu on, kus üks valujutt alati nagu nuaga ihus lõikab, edasi läheb ja ikka alati suuremat valu teeb, siis kutsuvad vanemad inimesed seda jooksjaks. Selle vastu tuleb jooksjarohi (veronica offcinalis) keeta; seda vett tuleb siis jooksjahaige koha peale määrida. Määrimise ajal tuleb "Meie isa" seitse korda ära lugeda, siis kaob jooksja kus seda ja tõist.
Kui piimanurmikuid vanakuu sees tehakse, siis ei saa sellel piimal sugugi koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatakse.
Tehakse piimanurmikuid noorekuu sees, siis saab sellel piimal rohheste koort pääl olema, mis selle nurmiku sisse kurnatud saab.
/Vana usku.)
Kui kevade lehed kavva punga jäävad, siis tuleb hiline sügise, pääsevad nad varem pungast lahti, siis varane sügise.
Kui pärnad rohkeste õitsevad, siis tuleb tuuline sügise.
Kui jõulu ajal rohkeste tähti taevas on, siis saavad karjaelajad sel aastal rohkeste siginema.
Kui majaehituse materjali vanakuu sees veetakse, siis seisab see maja kaua terve.
Kui midagi puud riistapuudeks maha raiutakse, kui see puu tüve ülesse viskab (hända viskab), sellest saab hea riistapuu.
Kui kiriküüt (ööpik) kevadel petab, siis põletab inimene sel aastal enese ümbert kas mõned riided ehk mõnda muud suuremat asja ära.
Kui kägu ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.
Kui adrariits (kui kevadi kündes ader kivisse kinni minnes riitsatab) ära petab, siis kuivab inimene sel aastal ära.
Petab lõokene, see tähendab head.
Lauluräästa petmine tähendab õnne.
Kalkuni petmine tähendab kahju.
Vana hobuse petmine tähendab head. Vana hobusel ei ole muul ajal luba petta antud kui ainult suurel neljapäeval ja reedil.
Kui rukkirääk ära petab, siis sureb sellest perekonnast keegi sel aastal ära.
Hänilise (linavästriku) petmine tähendab põdemist sel aastal.
Kui vutt (vuti laul: võtma tükk, võtma tükk) ära petab, siis ei kasva inimene sel aastal sugugi, vaid kaob enamiste kokku.
Kui teder ära petab, see toob sel aastal palju kurbtust.
Kui teder kudrutab, siis lähab ilm külmale.
Kuuldakse esimest tedre kudrutamist öösi, see tähendab õnnelikku aastat; kuuldakse päeva, siis õnnetumat aastat.
Kui tedre kudrutus kahte noort inimest ühe korraga ära petab, siis saab neist abielupaar.
Kui mehik (meelikas) ära petab, isiäranis peremeest või perenaest, siis saab sel aastal nende kari heste korda minema.
/Kui mehik (meelikas)/ petab karjast, siis ei juhtu tal sel suvel ühtegi halba.
Pääsukese petmine tähendab halba.
Kui noor varss ära petab, siis on inimene sel suvel õige isuline.
Öökulli petmine ei tähenda kunagi head. Kõik seda nimetadakse petmiseks, kui inimene kevadi ilma ivata, s.o ilma söömata, väljas esimest korda seda aastat ühe linnu healt kuuleb. Et enamiste kõik petmised halba tähendavad, siis ütlevad vanemad inimesed alati, kui kevade ilma ivata välja minnakse: "Võta linnuiva" ehk jälle "Võta linnupetist!"
Kui kaks pulma vastastiku juhtuvad, siis tähendab see elusse halba. Vanal ajal olla siis kumbagist pulmaperest, ühelt poolt peig, teiselt poolt pruut ära hukatud ja järelejäänutest abielupaar säetud. Nii tõendavad veel mitmed õige vanad inimesed ja sellel tõendusel on ka oma tõsine külg. Üht niisugust teadvat Halliste Kaarli Anne ja Ikke soode vahel juhtunud olevat, mispärast nüüd ka veel soole Anne nimeks on jäänud. Üht tõist lugu teadvat veel mõned vanad inimesed jutustada, mis Võrtsjärve pääl on juhtunud, kus siis ühelt poolt peig ja tõiselt poolt pruut Võrtsjärve on ära uputadud. Ka Helme kihelkonnas Koorkülas olla üks niisugune juhtumine ette tulnud.
Kui keegi puu sügise õue pääle ära kuivab, see tähendab kadumist.
/Kui keegi puu/ Kuivab kevadel ära, siis head.
Kui pulmades noorpaar santide vastu õige tige on ega neile kedagi ei anna, siis saab nende käsi halvaste minema.
Rahvajuttude järel oli kord sant kõik pulmalised soenditeks, huntideks teinud. Peig ja pruut olid aga pea hundid olnud, kes tõisi taga ajanud, kuni nad kõik metsa jooksnud.
Suurel neljapäeval ja reede hommiku enne päeva tuuakse metsast kuive puid, oksasid ehk rämsu, nõnda nimetatud linnupuid. Siis lastakse nad seni allel olla, kuni esimese ülestõusmisepüha hommikuni, kus nad siis munade keetmise ajal paja all ära põletatakse. Kes puud enne päevatõusu metsast kodu saab tuua, see olla sel aastal heasti virk ja hoolas, kes aga oma vooriga päeva kätte jääb, see laisk ja loll.
Kes need linnupuud metsast toonud olla, see saab siis sui palju linnupesi leidma, sellepärast ka siis iseäranis lapsed püüavad metsast linnupuid tuua.
Kui krähni põrrr (üks niisugune heal, mis kirjukrähn alati kuiva haavaoksa vastu põristades teeb. Seda häält on enamiste kevadisel ajal kuulda) ära petab, siis inimene väga laisk sel aastal olema.
Kui kured vahest tare harja kohal ära eksivad, siis arvatakse mõnda iseäralikku juhtuvat.
Tähendus. Kui kured ära eksivad, siis tuleb seitse ümargust ühesuurust kivi võtta, tasase maa pääle viia, kus igal ajal neid näha võib. Esite puhu neile siis hingelõhna pääle, et nad elavaks saavad, tõiseks nimeta neid kurgedeks, sega nad siis veel maas mitu ringi ümber nagu nad praegu alles üleval eksimas on. Selle järel aja neid ritta, nimeta:
Teele, teele, kurekesed,
isa ette, ema perra,
lapsed veel kige perra.
Küll nad siis õige tee kätte leiavad.
Nii toimetab vanarahvas alati kurgede eksimist nähes.
Kui kuuskede käbid veel tõiseks aastaks otsa jäävad, see näitab õnnelikku aastat, isiäranis viljasaagi poolest.
Lähvad aga need käbid otsast juba maha, mis mullu kevade otsas kasvasivad, siis tähendab see halba aastat.
Kui kuuskedel kevade palju tolmukaid on, siis saavad õunapuud sel aastal rohkeste vilja kandma.
Kui hapuõunapuud õitsevad, siis on odraküli aeg käes.
Kui jüripäeval hagu raiutakse, siis püiab hunt karjas sellel suvel palju kurja teha.
Kui noorkuu ette päeva maha läheb, s.o kui ta kaugemale veereb kui päikene looja lähab, siis tähendab see külma. Olgu kas talvel ehk suvel.
Kui täuel (täiskuu) kuul kartohvleid tehakse, siis saavad nad heasti suured ja ümargused kasvama. Tehakse aga noorel kuul, siis loberdikud ja veikesed. Sedasama tähendust tuleb ka kaalide kohta tähele panna.
Kui kartohvlid vanakuu sees maast üles võetakse, siis lähevad nad kergeste mädanema. Noore kuu võtmise ajal vähem.
Kui kuuendamal külvinädalil veel puud lehtis ei ole, siis tähendab see hilist sügiset.
Kui kuuendamal külinädalil puudel veel lehti otsas ei ole, see tähendab hilist sügiset.
Kui tuulehaaga (tuulehaga on niisugune puhma sarnane paks kase- või kuuseoks, mis nimetatud puudel ülevale okste sisse kasvab) kellegile jalgu lüüakse, siis kasvab sellest tuline (kärmas) inimene.
Noore kuu esimesel reede õhtul läks peigmees kosja ja võttis omale isamehe kaasa, isame poolt pidi aga saiakott olema ja pruut pani saiakotti sukke ja kindaid.
Õueväravatesse pannakse, kui pulmad suve ajal, noored kased püsti. On aga pulmad talvel, siis pandakse kuused.
/--/ Selle järele läks pruut ahju ette ja viskas kolm halgu puid ahju ja teist nii palju ahju peale. Kui ahju hästi taha otsa läksid, siis old ta eluaeg perenaine, jäid halud aga ette, siis sai ta varsi perenaise ametist lahti. Oli pruut puud visanud, siis pani ta vöö ämma jäuks ahju lõsnale./---/
Härg ja mesilane
Härg läks palava päevaga jõe äärde jooma ja nägi, et üks mesilane ka jõe kaldal kännu otsas oli ja oma peenikese noka vette kastis. Härja süda sai seda nähes täis, et pisukene mesilane ka tema ligi julgeb olla, ja ütles:
"Kuda sa julged minu ligi jooma tulla! Kas sa ennast ka mõneks loomaks arvad? Sa ei saa ju minu vastu!"
Mesilane vastas härjale:
"Eks me pea sellega rahu olema, mis Looja meile on annud. Üks suur ja palju rammu, ja teine veike ja palju mõistust."
Härg vihastas selle üle ja ütles:
"Või sinusugune pisukene elukas räägib ka mõistusest! Sina mahud ju minu ühe ainsama sõra alla."
Härg tõstis jalga, et mesilast ära surmata. Aga mesilane tõusis lendu ja läks otsekohe härja kõrva sisse ja hakkas seal puristama, nii et härjal nagu tuli takus oli ja tuhatnelja edasi tormas, ikka üle mägede ja orgude, nii et nahk auras, aga lahti ta ei saanud.
Viimaks, kui härg ju väga väsinult maha langes, tuli mesilane tema kõrvast välja ja ütles:
"Vaata, ära sa enam Looja tarkust pilkama hakka."
Siil ja karu
Kord tuli ühel tuisusel õhtal siil karu juure ja palus, et see talle omas pesas ruumi annak ja karu lubas siili hea meelega oma juure korterisse.
Esiotsa oli siil karuga kaunis heasti rahul, aga pärast läks võeras väga julgeks ja hakkas karut tülitama. Ta ajas oma okkad laiali ja torkis karu. Viimaks ei olnud karul kudagi elu ja ta ütles oma võerale:
"Meil oli esteks küll hea, aga ma näen nüid, et meie maja meile mõlemile elamiseks kitsas on ja teine meist peab vist välja minema."
Siil kostis aga karule:
"Seda näen minagi, et me enam kahekesi läbi ei saa. Aga mul on siin hea elada, ja küllap see välja läheb, kel kitsas on."
Karu süda sai täis ja hakkas siili karistama. Ta haris siilil turja pealt kinni ja tahtis teda välja visata, aga haavas ennast nii kangesti, et ta nina ja suu verine oli ja ta kange valu pärast karjuma hakkas ja pesast välja jooksis ja oma pesa siilile jättis.
Nooremkuul ei tohi veskil käia, siis lähevad jahud koitama.
Kus puu sees oksad tüika poole on ja kui see puu kuskile maja sisse pandakse, kas sarikaks ehk aampalgiks, siis läheb see maja põlema ja niisugust puud hüütakse tuleoksa puuks.
Kuida virmaliseks käidi
Korra südatalve ajal oli üks vanamees pitkal reisil tundmata metsas teelt ära eksinud. Teed ja raad olivad suutumaks ära tuiskanud ja mees surnuks väsinud, kui ta viimaks ühe üksiku metsas seisva majakese juure juhtus ja õnne tänas. Majakeses ei olnud elavat hinge leida, aga reheahi oli alles soe. Mees puges sinna ülesse ja heitis puhkama.
Kui ilm pimedaks oli läinud, tulivad hulk mehi üksteise järele kokku ja hakkasivad imeliku talitust peale. Rehe põrmand künneti üles ja küliti odrad sisse. Vili tärkas üles, kasvis ja sai sedamaid küpseks, leigati ära, pekseti ja tuulati, tehti käsikivil tangudeks ja tangudest keedeti suur katlatäis pudru.
Nüüd võttis igamees pudrukeetjatest hea kubu peergusi nööriga kaela ja süitab kimbu peergusi pihus põlema, pistis linaroobitse vöö vahele ja astus siis pudrukatla juure sööma. Igaüks, kes korra lusikuga pudru võttis ja suhu pistis, tõusis lendu ja tormas uksest välja. Nenda kadus viimane kui mees.
Keik see aeg oli võeras mees ahju peal hiire vagusi olnud, nüid, kus keik vaikseks jäi, kobis ta ahju pealt maha. Küll ta mõtles ja vaevas oma pead, mis keik see temp ometi pidi tähendama ja mis imeline pudru see võis olla, et iga mees, kes seda katsus, kohe lendu tõusis. Katlas oli veel pudru küllalt ja mees võttis nõuks proovi teha, kas tema ka lendu tõuseks. Et ta aga rehest välja ei pääseks ja tundmata õnnetuse sisse ei satuks, sidus ta ennast vööga rehes oleva kangateljede külge kinni ja mõtles: nendega ei pääse ma uksest välja ja võin ennast pärast jälle lahti siduda.
Nüüd maitses ta pudru, aga oh imet, mis sündis. Nii pea, kui pudru ta suhu saanud, tõusis ta kõige raske teljedega lendu ja ilma et ükski asi teda veel oleks takistada võinud, tundis ta, kuida ta ühes teljedega juba kolinal uksest väljas oli ja taeva poole lendu tõusis. Sõit läks taeva alt tuule kiirusel kaugele põhja poole. Teel jõudis ta teistest tuulesõitjatest, kes peeru kihi ja põleva peergudega vihinal ka keik põhja poole lendasivad mööda, nendasama tormasivad teised temast mööda. Viimaks oli tuulesõitjaid nii palju, et neid tuhandeid üksteisest roobitsetega võideldes risti-rästi läbi mööda tormas ja taevaalune tulest keik valge oli. Nüüd alles märkas mees, et ta virmalisena taeva all sõitis. Peerukandjate roobitsedega vehklemine ja ükstõisest läbi tormamine läks viimati nenda ägedaks, et kõik ehk neid täis oli ja kirin-kärin taevaalust täitis. Mees teljedega pidi tahtmata niisamugi teiste keskel keeritama ja puudus oma teljedega sagedaste teiste keeritajatele külge, nii et teljed kolisevad. Siis ütlesivad tõised: "Tasa, tasa, suure tasku mees."
Vastu hommikust eha liugles mees teljedega välja, sõidukoha poole tagasi ja leidis ennast viimati metsas tundmata majakese ees tagasi olevat. Kui ta ennast teljede küljest lahti sidus ja majasse sisse astus, leidis ta, et rehe põrmand niisama tambitud tasane oli, kui enne olnud ja kui ei oleks seal midagi sündinud. Nüüd oli majas inimesi leida, need keelsivad teda kõvaste, et ta oma Lapumaa sõidust kellegile ei pidanud rääkima ja juhatasivad teda siis õige tee peale välja.
Kuida virmaliseks käidi
Laevamehel läinud laev Põhjameres Lapurannas hukka, mehel olnud mõõk kaasas. Kui tõised roobitsedega vehklenud, löönud tema mõõgaga ja iga kord kui ta paugu annud, kukkunud mees. Siis olla tõised ütelnud: "Tasa, tasa, suure tasku mees."
Soend
Ütel talul käinu kik inimese soendsin ja kõnelnu ega kõrd pärast üitstõisel ära, mi' na kennig' saanu. Kord kõnelnu üits vananaene ja ikken esi: "Mi ma no ilmaasjate käu, miastig ei saa, koera om ärrapest puha taren, usse kõvast kinni. Mullu öösi oli üits va valge mära Murassoo pääl är' koolu, sike oli tõine puha, olli terav kihu, sai kõttualuse soone omale."
Vanausk
Kui inimene tahab kohut käia võitu saia, sis piap kige päält kolm kord lugeme issameiet ja ristmisesõnu, mis nõnda on: "Jumala sie isa, jumala sie poja ja jumala sie pühavaimu nimel, nie kolm olgu ütsinde miu abimees, täempe nellapäne, riidine ehk puulpene päevak, jumale armuke.
Sis pannas soola rätinärtsi sisse, võets kübenek soola, pannas näpug' suuvee (pesuvee) sissi ja ei pühite mitte suud kuivas, suuvesi visats lõuna poole maja seina pääle ja ütelts:
Ninda mia paista ku päe paist ja taevaesa täheks paistav.
Nüüd võets kolm kõrda kolm tera suula ja pannas kura jala suka sisse ja ütelts kolm kõrda: "Õnn hääl poole!"
Kodun pannas kolm tera suula ninaräti sisse, pistets kural pool suhu ja ütelts kolm kõrda: "Õnn, hääl pool."
Enne kui kohtutuppa sisse astus, pistets kolm tera suula suhu, jälle kolm kõrda niisamuti. Nüüd visats ülejäänu suul kohtutarre maha, vaatets enne lakke, ku tõiste inimeste pääle ja mõtelts:
Jänesekäpp mine hundipessä ja hunt är' jänest är murda!"
Kukkus hammas suust ära, visatasse see ahju pääle ja ütelts: "Ritsik (kilk), säh luuhammas, anna mulle raudhammas."
Uisasõna
Kullakene, kuuli alla,
hellakene, heina ladvan,
enne kerinu sa kerasse,
enne pugenu ja pesässe,
enne ku sala salusid,
nägemete sa näpistid.
Üle minnu sa ütsme jõe,
läbi minnu sa kivitse kirigutorni.
Tervist toonu tullenna,
viinu viha minnenna,
Johanist Jordanisse, Piitruse Pauluse.
Vanast lännuvä üte suurõ küla õõtsilise vasta jaanipäiva tol üüsel ütte perätühe paika õõdsiga, kost uma kolm vai neli virsta küllä saanu, sääl ei olõ kah lähketsih üttegi talo ei kodapoolitsõ tarrõ olnu. Tol kõrral tulnu õõdsivahil ja ka õõdsilisil tuu õnnetus ette, et kelgi tuliriisto ütteh es' olõ saanu, ei olõ tuureräst kah õõdsituld saanu üles tettä. Pidänüvä hulgahna nõvvo, kuismuudo tuld saasõ, ajanuva iks üts üte tõnõ tõist kottost tuliriisto otsma, a kiaki ei olõ julgunu minna, üü olnu undsõh ja pimme nii kuu kott. Tuudviisi olnu õigo tükk üüd är lännu, ku mõnõl miilde tulnu puu otsa kaema minnä, et vast koh tõsõ õõdsituld nätta um, nännüva kah puu otsast, et arvada puul virsta kaugoh üts tuli palas ja inemise ümbre tulõ kõndva, naanuva jälki üts üte tõõnõ tõist sinna tuld otsma ajama, a kiski ei olõ iks lännü, olnuva kõik ütesugutsõ õigusega. Mõtõlnuva liisko heitmä naada, nii tulnu kah üte vaesõ mehe poig uma kõhna hobõsõkundiga õõdsi manu. Tuu olliva tii pääle maha jätnuva, ei olõ hobõnõ jõudnu tõsõl tol õdagul sukkugi sõita. Tuu saanu hobõsõkundi kammitsahe är panda, nii olnuva tõsõ õõtsilise mangi, näütännuva, kos tuli um ja käsknüva õigõ ruttu säält tuld tuuma minnä. Vaese mehe poig annu küll vasta, a pidinu iks minema. Tõsõ õõtsilise ähvardännüva tälle kõiksugutsit tempa tetta, tuud naanu tõõno pelgämä ja lännu sinna tulõ poolõ minemä.
Lännu ja iknu, tuli olnu küll õigõ lähkäsih nätta, a ei olõ mano saanu. Lännu viil õigõ kibõõhe hää tükkü aigu, nii olnu pia tulõl man, jäänu puhmu taadõ kaema, kas um õõtsituli vai mõni muu tuli. Puhma takkast nännu poiskõnõ, et suur hunik hütsi, arvada haanarua suuru, palanuva ja kats väega vanna halli miist segänüva raudorrõga hüdsehunikot tõnõ tõsõlt puult. Poiskõnõ naanu väega pelgäma, tõotanu(?) tagasi minema naada, siis ol tõnõ vanamiis sälä taadõ kaenu, nii rõbahtanu kah poiskõist puhmu taadõ, üttelnu tõsõlõ vanalõ mehele mõnõ sõna, mis pääle tuu niisama mõnõ sõna kostnu. Poiskõsõlõ olnuva vanno meeste sõna nii esieräliku ja võõra, et midagi arvo ei olõ saanu. Pääle tuu üttelnü edimäne vanamiis, kes poiskõist edimält nännu: "Hää poig, ärä peläku midägi, tulõ siia tuli viirde, seledä meele är, kuis sa siia johtud ja mis asa peräst, mii olõmi küll juba pallo väega pallo aastaigo ega aasta sel üül siin tuld tennu, a ütski maapäälne ei olõ viil siin käänu!"
Poiskõnõ seletanu asa alostusõst lõpetusõni vanolõ meehile är, naanu esi ikma ja tuld pallõma. Vanamiis võtnu tuu pääle kõrvalt üte raudkühvli ja üttelnu: "Võta ta särgisiil üles, ma heedä sullõ neid hütsi siilo pääle, muud tuld meil sullõ anda ei olõ."
Poiskõnõ naanu vasta pallõma ja ikma: "Pai vanaesa, tsirgu vanaesa, seo um mu esa kerigosärk, muud särki meil ei olõki, kuu seo är palas, siis ei saa esa inäp kerkohe minna."
Vanamiis naanu poiskõist trööstma: "Toho juttu, usu minno, su särgisiilolõ ei saa midägi vika, võta üles ja ma heedä hüdse pääle, et minema saat, tõso õõtsilise uutva sinno tulõga õõtsi manu." Tuu pääle võtnu poiskõnõ särgisiilo üles ja vanamiis heitnu kolm raudkühvli täüt hütsi siilo pääle ja üttelnu esi viil: "Naka nüüd ruttu minemä, muudo tulõ valgõ kätte ja siis ei olõ su tulõst inäp midägi hääd!" Poiskõno tenänu vannomiihi tulõ iist ja lännu õigo ruttu minemä, et inneba tõistõ mano tagasi saasi.
Inne õõtsi mano saamist kõnõlnu poiskõno esi ütsinda: "Odoot, maa kae ummoht, mis imeliku hüdse neo umma, mida vanamiis mullõ särgisiilo pääle heite, ei paloda viil särgile mulkugi sisse ja umma kah väega rassõ."
Kaenu siilo sisse, ei olõ ütte hüstki nännu, siil selgit rublitükkä täüs. Poiskõno mõtõl veetkese aigu, valanu ruublitükku üte suurõ kadaja puhmu ala maaha ja lännu esi tühält õõtsi mano, päiv naanu kah pia üles tulõma ja tõõsil olnu pia kodo minek. Tõõsilõ õõtsilisile seletänu asa hoobis tõõsildõ, ku oll olnu, nuu usknuva kah, ja jätnüvä tõsõ trahvmada, võtnuva hobõsõ kinni ja tuhatnelja kodo minema, jätnuvä jälki vaesõ mehe poja ütsindä uma hobõsõ luuga õõtsi platsi.
Tuu ei olõ kah sukkugi rühknügi, lännu mõtsa, ajanu hammõ säläst, ammutanu ruublitükku sisse ja lännu siis tassakõtsi kodo poolõ minemä. Ku kodo ol saanu, seletänu üüsetse tulõotsimise luu esäle otsast otsani är ja annu kah hammõga raha esä kätte. Rahha olnu nii pallo, et ol saanu esa iias ja poja põlvõs häste ellä ja kaunihe karada.
Vanast lännu H. küla vana püssümiis Peedo ütel pühapääval juttusõ aigu jõõ viirde kõnma, püss iks ka ütteh. Saanu kõnmise kõrraga ligi E. külla üte niidu pääle, mida Vanasilla ots kutsutas, säält olnu purrõh üle jõõ, sääl purdõ pääl nännu Peedo, et üts vana must miis istnu ja pääd suginu, sälg Peedolõ vasta. Peedo saanu arvo, et tuu kiaki muu ei olõ, ku vanatont esi, võtnu ruttu uma hõppõpreesi rinnast, murranu poolõs, tennu kolm risti pääle ja pannu siis kuuli asõmõlõ püssü sisse, tropus(?) kõvastõ pääle, tsihtnu õkva vana pääsugija pääle. Nii ku pauk olnu, nii olnu kah jõõh suur kahahus kuulda, vesi tulnu tuu pääle üle pervi vällä, muud ei olõ midägi näta, ei ka kuulda olnu, a pääle tuu olnu mitu aastaiga iks ega pühapäävah sääl kottal halõt oigamist kuulda.
Üttel tütrekkul olnu vanast väega suur himu kallit kaalahelmi, a ei olõ kostki tuu tarbis rahha saanu, tuupärast naanu ega pühapäiv juttusõ aigu mõtsa marjo otsma käüma. Käänu niiviisi joba mitu hääd pühapäiva, mara müünu är ja olnu tuud muudo jo õigõ pallo rahha käeh, pia nii pallo, ku helme masnuva, nii pallo olnuki viil puudus, ku üte pühapääva koratusist iks oll saanu ja lännu tuupreäst jälki üttel pühapääval mõtsa vai suuhu marjo otsma.
Korano sääl õigo virgastõ, nii tulnu üts vana hall miis mano ja küsünü: "Hää lats, mis saa siin kah pühäpääväh juttusõ aigu tiid?"
Tütrek üttelnu: "Näet eski, et ma marjo korja."
Vanamiis küsünü jäll': "Mis sa naade marjoga tiit, et sa näid õkva juttusõ aigo korjat?"
Tütrek kostnu vasta: "Ma müü mara är, et rahha saasi."
Vanamiis küsünü jälki: "Mis sa siis rahaga tiit, et saa teda niiviisi ahnitsõt?"
Tütrek üttelnu vanalõ mehele: "Mul um väega himo kallit kaalahelmi, nii kui mõnõl rikkal tütrekul umma, tuu tarbis um mullõ rahha vaaja."
Vanamiis üttelnu tuu pääle: "Ku sul nii suur himo kaalahelmi um ja sa tuu pääle ega pühapäävah juttusõ aigo piat marjo korjama tulõma, tuuperäst kingi ma sullõ ütte kalli helme, mida sa äripääväh ja pühapäävah, üüse ja päiva, kottoh ja kerkoh piät kaalas kanma."
Võtnu siilo alt üte kõgõ uma eloiä suurõ kirivä hussi välla, pannu tütrekulõ ümbre kaala ja kaonu esi sinna samma är. Tütrek lännu kodo, huss kaala ümbre, mõnõ tahtnuva küll är võtta, a ei olõ saanu inne kiaki võtta, ku tütrek är koolnu, siis kaonu uss ka kaala ümbrelt är.
Kaks kütti
Kord eksinud üks kütt paksu metsa ära. Kui ta juba tükk maad oli ära käinud, juhtus ta ühe teise kütiga kokku, kes nasama ära oli eksinud.
Nüüd nad marsisivad kahekesi metsa mööda ümber, aga õiket teed ei leidnud nad veel kusagilt. Õnneks nägivad nad ometegi metsapuude vahelt ühte tuld paistvat.
Nüüd hakkasivad nad senna poole marsima, viimaks jõudsivad nad senna majakese juurde, aga õnnetuseks ei saanud nad senna sisse minna, sest et suur kõrge püstaed oli senna ümber tehtud. Viimaks ronis teine kütt ometegi üle aea sisse.
Kohe kargasivad kaks suurt koera ta kallale, ta tõmmand oma mõõga välja ja löönud nad maha. Nüüd teind ta väravad seestpoolt lahti ja lasknud teise kütti kua sisse. Nüüd läind nad tuppa.
Tuas istunud üks vana naene laua ääres ja ta tumm tütar ka.
Nad küsinud süüa, aga vanamoor pole enesel midagit ütelnud olevat. Kütt tõmband mõõga tupest ja ütelnud: "Kui süüa ei anna, siis tapan teid praegu ära!"
Tumm tütar näitanud kohe käega seina poole, kui seda näinud, et kütt mõõga välja võttis. Nad vaatanud ja näinud, et seina sees olnud veike kapi. Kui kapi lahti teinud, leidnud nad sealt seest kõiksugu maiuse asju ja ka kõiksugu joodavad viinad.
Nad söönud nüüd kõhud täis tugevaste ja läinud nüüd üles pööningule puhkama. Teine jäänud rahuliste magama, aga teisel pole sugugi uni peale tulnud. Kesköö ajal kuulnud ta, et hulk mehi tulnud senna majasse.
Nüüd alles saanud ta aru, et see olnud üks röövlite koht. Seal kuulnud ta, kuda see vana naene nendele rääkinud, et nende pööningal kaks võerast meest magavad. Peale selle kuulnud, et üks hakkanud teppi mööda üles tulema.
Nii pea, kui see röövel oma pea ülevalt august sisse pistnud pööningale, napsti löönud kütt tal pea kui maani otsast maha, keha aga läinud hüpates tepist alla. Üks aga ütelnud tuas: "Ta ei saa vist üksi nende vasta, ma lähen talle abiks." Kütt seadnud nüüd ennast jälle valmis augu peale.
Na pea, kui ta ka oma pea august sisse pistnud, napsti, oli sellega na samasugune lugu kui esimesega. Nõnda tapnud ta kolm tükki ära. Siis kuulnud, kui üks ütelnud: "Mu pojad ei tulegi enam tagasi, ei tea, kas neil siis na kaua võitlemist on?" Vana hall vanake, kes siis vist nende isa oli, läinud ka trepist ülesse. Ka sellega ei ole lugu teisiti läinud.
Na tapnud ta siis kõik ära.
Nüüd alles äratanud ta ka teise kütti üles ja jutustanud, et missugune lahing temal selle ajaga siin olnud röövlitega. Teine vastanud: "Aga mispärast sa siis mitte mind ei äratanud, sest ma oleks ka sul abiks olnud?"
"Ma sain nendega ise üksi ilusaste valmis, sellepärast polnud mul teist mitte tarvis - ja kahekesi meie oleks ka palju suuremat kära teinud -, nad oleks siis kõik ühekorraga tulnud ja oleks võinud meid mõlemaid ära tappa."
Nüüd nad läinud tupa, käinud mittu ja mittu tuba läbi, seal tubades olnud ka palju sõjariistu ja muid röövlite riistu. Viimaks juhtunud nad ühte tupa, kus palju inimesekehasi ja luit olnud. Ühest kambrist leidnud nad eilse vana ema oma tumma tütrega, need tapnud nad ka ära, ja nüüd olnud neil oma luba.
Viimaks juhtunud ka kullakambrisse, sealt saanud nad siis na palju kulda ja hõbedat, kui aga süda lustib.
Siis hakkanud nad kodu minema ja saanud ka õnnelikult välja metsast, aga see teine kütt, kes enne metsas oli, olla üks kuningas olnud ja nüüd ta pannud teise kütti oma riigis ühe kõrge au sisse selle eest, ta oli tema elu hoidnud, kui ta magas!
Kurni katk
Arvata ühe kahekümne viie aasta eest olnud üks suur katk meie mual ja teda arvatud üheks isesuguseks katkuks, sest kus peresse ta tulnud, sealt surmanud ta kõik ära. Valdade kaupa surnud sel korral inimesi maha! Kord olnud ta ka kangeste laastamas siin Baltimere kääru sees olevas Pootsi vallas.
Ühel õhtal maganud ühes peres kõik pererahvas vagusi, paljalt vana hall isake istunud ahu peal soojas, tulevalguse paistel.
Äkitselt näinud ta, kudas üks kera uksest tupa tulnud ja kohe magajate juurde läinud ja seal teinud ise niisugust imeliku koledat healt. Nõnda käinud ta kõik magajad korrast läbi, aga ahu peale, kus vanake peris kohkudes oli, pole ta mitte tulnud, vaid läinud jälle uksest välja.
Vanake nüüd ahu pealt rutu maha, et teistele kua sellest teadustada. Küll hõiskand ja karjund na palju kui jõudnud, aga pole keegi end liigutanud ja olnud juba kõik katku läbi surnud. Sest ajast kutsutakse kõiki niisugusid äkilisi surma ikka nimega, see on Kurni katkuga.
Kord viinud mees härja laadale ja saanud ta eest paljalt viis rubla. Pead sügades tulnud ta kodu, aga tee ääres olnud üks suur sügav tiik. Üks ütlend tiigist: "Seitse, seitse," konna moodi.
Mehel süda täis: "Mis sa lorid, seitse, viis sain paljalt."
Jällega öeltud: "Seitse, seitse."
"Kas pead suud, mis seitse, kas sa ei kuule, et ma ütlesin juba sulle, et viis sain."
Ei kuulanud tiigiheal sugugi vana mehe juttu, vaid ikka edasi lugend ta oma joru. Mehel süda na täis, et küsid: "Kas siis maksad mulle seitse?"
Üks konna moodi heal teinud teiselt äärest vasta: "Jah."
Mees kohe rahakott taskust välja ja viskand koti ühes rahaga. Ise ütelnud: "Homme tulen järele, katsu, et sa siis seitse maksad mulle välja."
Naene ja lapsed jooksnud vasta nüüd küsima, et palju ta härjast raha sai? Mees rääkinud oma lugu, et homme siis saan seitse.
Teine päeva läinud ta ühes lastega otsima, aga pole enam rahakottigi ega raha veel sugugi kusagil olnud.
Nüüd saanud ta alles aru, et vanakuri ise seal tiigis olnud. Et kui ta oleks ise eila tiiki peale lubatud raha järele läinud, siis oleks nad ta ära uputanud ja ta hinge omale pärantanud, sest et mehel küll süda täis oli, et ta vähe raha sai, aga siiski ei annud ta veel ennast kurja kätte. Nõnda peasenud ta siis seekord nende künte vahelt.
Neljapäeva õhtased tööd
Ei tohi kedrata, villu kaarida, linu ropsida ega muud niisugust tööd teha. Aga sukki nõeluda, vardid kududa, pastlapaelu teha võib, ja iseäranis sel õhtal arstitakse: nagu maalise arstimine, nikastamise, tütre mehele panemise sõnad loetakse ikka sel õhtal ja ka muud niisugused arstimised.
(Kui kuulen veel midagi sest päevast, küll siis teadustan)
Kuri silm
Viha võtab vilja maasta, kadedus kalad meresta.
Vanast usuti, kui keegi kas kogemata ehk meelega rauasõnu oli mõistma saanud, nendega siis tahes ehk tahtmata sagedaste nimelt viljapõldudele kurja võis teha. Näituseks läks niisugune rauasõnade mõistja võera ehk ka oma ilusast viljapõllust mööda ja äkitselt tulivad vahest rauasõnad tema meeli ja kohe ehk tõisel päeval oli rauarooste vilja peal ja kena lõikuse lootus oli lõpenud. Vihamehele tehti nüüd seda muidugi mõista meelega, aga võis ka iseendale ehk sõbrale kogemata ehk vastu tahtmist juhtuda, sest mõtete käiki ei suutnud keegi takista. Selle vastu oli hea, kui niisugune rauasõnade mõistja alati tüki rauda enda ligi kandis, sest sõnade mõju sai raugendud, kui see, kes nende läbi võis kurja teha, tarvilikul korral palja käega rauda katsus.
Nõnda tükk vana usku.
Ussisõnad
Mõne aasta eest alles suri Kambi kirikuvallas oma väimehe Toomas Sild juures väga vana naesterahvas nimega Els Talvik, kes oma noorespõlves Abjas elanud ja sündimise poolest Ukariste inimene oli. Seesama olla järelseisvat lugu sadandel kordadel jutustanud ja kui oma silmanähtust kinnitanud.
Abja mõisas elanud tema lapsepõlvel üks vene poträtsik (müürsepp) kelle naene ja lapsed Kuresoos seeni korjamas käinud. Kuresoos olnud aga sel ajal väga palju ussa, kes podrätsiku lapsi seenil käies sagedaste nõelanud, mis häda mees küll kohe võinud ära aidata. Viimaks tüitanud ta sest ometi ära ja ähvardanud ussid Kuresoost ära viia.
Ühel pühapäeva hommikul läinud mees Indu kõrtsi silla juurest Kuresoosse ja käinud jõe äärt mööda Abja mõisa alt läbi, loiku mööda kuni Paluoja kõrtsini, suureteest risti üle kuni Karjasoosse, mis Paluoja kõrtsi ja Kangru talu vahel on, sedasama teed läinud ussid loogetes tema järel, mitte paksus karjas, vaid minek tuurinud peaaegu ühe söögivaheaega. Usside teest ülemineki ajal tulnud hulk voorirahvast Pärnu poolt, palju ussisi saanud nende vankrirataste all puruks litsutud.
Eelseisvat lugu olin mitme inimese suust ühteviisi kuulnud.
Veresõnad
Paljugi mõistsivad vanast veresõnu. Kord olnud minu vanaisa Voltvedi metsas puid raiumas ja haavanud oma jalga kurjaste ja ähvardas kuivaks jooksta. Õnneks olnud vana Halliku Hunt (kuulus arst Laatres) metsas olemas, teda kutsutud juure. Ta puhunud haava peale ja pühkinud sõrmega üle - verejooks olnud kohe kinni.
See usk on vanema rahva juures veel praegugi väga kindel.
Hõbedane kuul
Suurtes soodes ja laias laanedes, iseäranis öö ajal üksi olles juhtusivad kütid sagedaste kurjaga kokku ja selle tarvis pidi neil alati hõbedane kuul ligi olema, tinakuul kurja peale ei hakanud. Kord näeb mees mõtuse puu otsas kudrutavat, püüab ligemale saada, laseb, ei kedagi. Mõtus soputab siivi ja kudrutab edasi. Seal märkab mees, et asi õige ei ole, aga hõbedane kuul puudub. Ei aita muu nõu, kui võtab sõle rinnast, pigistab kokku, paneb püssi sisse ja laseb. Nii kui pauk käib, olnud vana suitsenud aken rohus puu all maas.
Tuli-ehk pisuhänd
Kellegi peremehel olnud pisuhänd, kes talle salamahti võerast aidast varandust kandis. Pisuhänd elanud aidalakas ja sinna viinud peremees iga päev kausiga toitu. Iga kord keige paremat, mis majas olnud. Poisil, kes talus teeninud, olnud sellest kade meel, et keik paremad suutäied pisuhänna nahka läinud. Ta peitnud ennast ühel õhtul aida peale heinte ala ära ja tahtnud järele luurata, kuhu peremehe toodud toit jäeb. Hiljem tulnud peremees toidukausiga, pannud selle aida otsa peale ja läinud ise ära. Nüüd tulnud poiss heinte alt välja, söönud toodud toidu ära, pannud rooja asemele ja pugenud siis ise jälle heinte alla.
Öösel tulnud pisuhänd pojaga ja poeg pistnud kohe kausist sööma. Toit pole maitsenud ja poeg ütelnud: "Äkk, äkk." Vana pisuhänd aga vastanud: "Pupp, pupp." (pudru, pudru).
Kui poeg ikka edasi jonninud, tulnud vana pisuhänd, maitsenud ja tunnud kohe ära, et pojal õigus. Tulihänd mõtelnud, et peremees neid narrida tahtnud, pidanud nõu teutust kätte maksa ja aita põlema pista. Noor pisuhänd küsinud: "Isa, kuhu meie siis ise lähme?" Vana vastanud: "Ise poeme selle rattarummu sisse, mis õue peal maas on."
Nüüd olnud poisil heinte all aru käes, ta pugenud, kui pisuhännad ära läinud, aida pealt maha ja teinud kaks pihlakapuust punni, mis just rattarummu augu jämedused olnud. Kui siis ait põlema hakanud ja pisuhännad ennast rattarummu sisse ära peitnud olnud, astunud ta rummu juure ja ütelnud: "Aamen ette, aamen taga, aamen risti-rästi läbi," ja löönud mõlema käega ühe korraga rattarummu mõlema otstele punnid ette. Nüüd olnud pisuhännad puuris. Küll ajanud nad rummu paisuma, rumm ei ole lõhki läinud. Mees visanud rummu põlevasse aita, nii saanud pisuhänd otsa.
Tulesõnad
Kui Jeesus alles maa peal käinud, tulnud ta ühel õhtul oma jüngritega rikka peremehe juure ja palunud öömaja. Peremees pole aga öömaja annud, üteldes, temal ei olla ruumi. Selle peale läinud ta vaese peremehe juure. See vabandanud aga, et "öömaja küll Jumala päralt" olla, aga nemad peksa hommikul rehte, mis peale Jeesus kostnud: Nemad kõik tahta ka abiks rehte peksma tulla ja nenda jäänud nad öömajale.
Hommikul, kui rahvas üles tõusid rehte peksma, teinud Jeesus oma jüngritega sedasama. Kui tappe välja aetud, võtnud Jeesus põleva (peeru) pirru pihist, pistnud kuiva tapme sisse, see hakanud korraga loitama. Peremees ehmatanud. Jeesus aga kõndinud kepiga kaitstes ümber tule ja ütelnud: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine laudele!"
Tuli aga põlenud vaikselt ja ühetasa. Pärast olnud aga terad ja aganud ise paikas. Kui rikas peremees asjalugu teada saanud, pannud ta imeks, kuida tema enne selle mõtte peale pole tulnud, et nenda rehte peksa võib ja katsunud varsti järele teha. Nii pea kui ta aga tule tapmesse pistnud, hakanud see varsti loitma ja tikkunud laudile minema, küll karjatanud mees: "Tasa, tasa, Laurits, ära mine lakka!" See pole aga midagi aidanud, tuli löönud siiski lakka. Viimaks karjunud ta ümber tule jookstes: "Laurits, kurat, mis sa lakka otsid!" Aga maja põlenud maha.
Selsamal ajal olnud Jeesus seal lähedal öömajal, üks jünger käinud väljas, näinud tulekuma ja ütelnud: "Üks kuri asi on väljas." Jeesus aga pöörnud teise külje peale ja ütelnud: "Pole viga, rikas mees peksab rehte!"
Uisasõnad.
Abja Jaanuseantsu Toomas olla "vanarahva latsi" ja aviten nenda samatig kahetset ja nikertset ja mõisten ka uisasõnu. Üits kõrd ollu lehma jalg paistetet, mis helenden, ei ole äp mahaki pisten. Peremees tullu tanumen vastu ja küsken: "Mi sel lehma jalal viga oh?" Karjapoiss ütelnu: "Ei tää, mi talle viga oh, uisk vist ära panden." Peremees vaadenu, vaadenu, lasken väha vile: "Hüh, hüh, hüh, hüh!" - vanapikk tullu loogaten, roomanu kolm kõrda ümmer lehma ja lakkun jalgu - jalg terve.
Teine kõrd ollu Abja mõisa härgilaudan mitmel tükil jala paistedet, kutsut vana Toomas sinna. Parun küsken: "No, Toomas, mis sa arvad, mis meie härgadel viga on?" Toomas kitten: "Mis neil viga oh, parunihärra, uisal är pant, muud mias tia."
"No kas siis siin laudas ussid on?"
Toomas kitten: "Saame näta, parunihärra. Toomas lasken väha vile: hüh, hüh, hüh, hüh - viis tükki looganu välla. Mõni tullu seina alt, mõn riida alt, mõni pöhuhunigu alt. Parun käsken tõisi ära tappa. Toomas keeld, võten vitsaoksakse maast, löönu ütel hänna pääle ja ütelnu: "Kane, kane, kas sa kasid, sinna kun see ase om."
Kutsut teomees käst ära viia Konnaveske mäe pääle. Teomees lännu ehen, uisa looganu järgi nagu suure mõugu.
Ken uisasõnu mõist ega see neid ära ei löö!
Jutt
Üks kord läinud tütruk südaöösel paksust metsast üksipäini läbi. Kui ta kesk metsa jõudnud, näinud ta kohkudes enese kõrval kahte oma sõbratütrukut, kellel latsetüli ka kaasas on.
Ta vaatab ja mõtleb, ma lähen nende juure ehk saab seltsis kodu minna. Niipea kui tütruk sinnapoole hakkab minema, kadunud need kaks teist tütrukut ära ja viuhti olnud juba natukene maad kaugemal, ühe teise puu all. Tütruk mässanud nõnda öö otsa. Viimaks, kui homiko valgeks läinud, märkanud ta, et need mitte tema sõbratütrukud pole olnud, vaid kurivaim, kes teda eksitanud. Tütruk olnud terve päeva aegu metsas eksinud, enne kui kodu mõistnud minna.
Vanal ajal kündis mees põllu peal. Sellel mehel oli nii palju jõudu, et ta veskekiviga võis teha, mis tahtis. Kord pillus ta teda üle oma pea, kord lõi ta teda mitu sülda maapõhja ja tõmmas jälle välja.
Ühel päeval kündis ta jälle põllul, seal tuli talle korraga mõttese kündmist järele jätta ja maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida jõu poolest. Ta viskas härjad ühes adraga pool versta üle jõe heinamaa peale sööma ja läks ise rändama.
Vastu õhtut viis ta tee suure metsa sisse. Metsas ümber rännates jõudis ta viimaks ühe maja juure, ta astus sinna sisse, et kehakarastust paluda.
Majas ei olnud muud hingelist kui üks inetu vanamoor. See oli ka nii lahke ja andis jõumehele süüa ning küsis ühtlasi ka, kus mees rännata. Mees kõneles, et ta tööd enam ei taha teha, vaid enesele vastast otsida, kes jõu poolest temaga ühesugune oleks.
Selle peale kostis vanamoor, et tal kaks poega on, nendega võiks korra katsuda, aga neid polla praega kodus. Ööseks loodab ta neid kodu tulevat. Teisel hommikul, kui võeral lust on, siis võib ta nendega oma jõudu katsuda. Jõumees heitis seepeale omale valmistud aseme peale puhkama ja hakkas und ning ka ühtlaisi vanamoori poegi ootama, et näha saaks aegsasti, mis mehed nad on.
Öö jõudis peagi, sellega ühes ka vanamoori pojad. Poisid tahtsivad mõlemad süüa saada, sest kogu päeval pole nad toitu katsunud. Vanamoor tõttas ka varsti sööki muretsema. Jõumehe ehmatuseks tõi vanamoor kaks korvitäit samlaid ja kaks suurt tervet leiba lauale, kedast mehed ka suure isuga ära sõid, et natukese aja pärast sammaldest ei ka leivast enam ühtegi järel polnud. Seepeale jõivad kumbki veel pange vett ära. Vanamoor seletas nüüd ka võerast jõumehest. Pojad lubasid teda teisel homikul ette võtta, heitsivad ka seepeale puhkama. Varsti kuulutas vali norskamine, et mehed magasid. Jõumees jäi ka seepeale rahulikult puhkama ja homikut ootama.
Homiku jõudis kätte, võeras jõumees sai oma harilikku toitu, aga vanamoori pojad jälle niisugust kui ööselgi, peale söögi tuli jõukatsumine. Võeral jõumehel oli kibedaste tegemist, enne kui vastalistest jago sai. Oli ta nad ära võitnud, rändas jälle edasi enesele uusi vastalisi otsima!
Kaks meest läinud teed mööda edasi, tee viinud neid viimaks paksu metsa sisse. Metsa jõudes tulnud neile lehm vastu ja küsinud, kus mehed lähevad.
Mehed kostnud, nemad minna valge varese pesa otsima. "Soso," kostnud lehm, "minge natuke edasi, seal on üks pesa."
Mehed läinud edasi, siis tulnud neile üks härg vastu, küsinud: "Kuste teie lähete ja mis selle varesepesaga teete?"
Mehed ütelnud: "Meil on teda tarvis."
See peale käskinud härg neid tagaspidi puu otsa minna ja varese munad ära võtta.
Mehed läinud jälle edasi. Siis tulnud neile hobune vastu, see küsinud, mis nemad munadega teha. Mehed kostnud jälle, et neid tarvis olla.
Nüüd jõudnud nad puu juure, kus valge varese pesa otsas olnud. Mehed läinud tagaspidi puu otsa ja toonud munad alla. Pesa, kelle sees munad olnud, olla sauna suurune suurune olnud ja munad ise olnud kui vaadid. Munad viidud kodu ja keedetud ära ja seda vett joonud mehed, selle järele mõistnud mehed linnukeeli ja saanud aru, mis linnulaul tähendab.
Üks kord tulnud vares ja kaarnas nende ukse ees oleva kase otsa ja laulnud seal: "Teie saate varsti rikkaks, sest teie ukse kohal maa sees, on üks suur rahakatel." See peale läinud mõlemad linnud jälle ära. Mehed saanud linnolaulust aru ja hakanud ukse kohast kaevama. Nad kaevanud ja leidnud viimaks ühe suure rahapoti. Nende rahadega ostnud nad oma talukoha ära ja elanud nii jõukaste ning priskelt oma eluaja.
Kui lepapuul pikad urvad on, siis tuleb vaene aasta, siis tuleb vaene, aga kui lepal ümargused urvad on, siis saab palju otre.
Metsa minnes, kui püssi kätte võtad, peab ütlema: "Liha kotti, varvad metsa!" Siis peab püss paremine tapma.
Kui vilja külima minnakse, peab külvaja mati peale maha istuma ja kolm korda seemet läbi sõrmukse ehk preesi maha viskama ja ise seejuures ütlema: "Hõbeda valgust!" et kuri kahju ei tee.
Kui mõni inimene tuppa tulles ütleb, et seal või seal peres surnud üks loom ära, siis peab vastu ütlema, et: "Mede prussakas suri ka ära." Nii jäeb võera sõna kahjuta.
Kui seepi keetetakse ja teine küsib: "Mis sa seal teed?" siis ei tohi muud ütelda, kui: "Keedan pudru ehk apurokka."
Kui siga ära tapetakse, peab varsti sia verise pea ahju otsa viima ja ütlema: "Et põrsad ka nii suureks kasvaks, kui tapetud vana siga."
Kui piimal ussid sees on suvel, siis peab ühe pihelgapuu võtma, augu sisse puurima, üheksa ussi sinna sisse panema, augu jälle kinni panema ja siis põlevase ahju viskama. See peab aitama.
Kui leivad ahjust välja võetakse, siis peab tingimata paar puuhalgu ahju viskama, sest ahi ei tohi ilmaski tühi olla.
Kui hammas suust ära tuleb, seda ei või ka ära visata mujale, kui ahjukeresele ehk ahju peale, seejuures peab ütlema: "Kilk, võta sa enese luuhammas ja anna mulle raudhammas."
Mõned nimed jäivad mul esimeses kirjas avaldamata, need panen nüüd siia üles. Nimed. Tõstama jõgede ja metsatukkade nimed.
I Jõed
Kirikoaluse jõgi
Must jõgi
Punane jõgi
Tõrvanõmme jõgi
Kui kägu kevade suures okaspuu metsas kukub, tuleb veel külma. Kui jo veike lehtpuu metsa kukkuma tuleb, jäävad ilmad soojaks.
Kui talvel kuuskedest okkad maha varisevad, tuleb teisel kuul sula.
Kuda metsad kevade jõudvad, nii peab ka külvi mees jõudma. Kui mets pikaline, siis põllumees ka.
Kui sügise puulehed ühe korraga puudest maha ei lähe, siis ei lähe kevade lumi ka ühe korraga ära, hanged jäävad oja äärde seisma nii kui sügise lehti puudesse jäi.
Kui kadrinapääva ja jõulu vahel metsad härmas on, siis tuleb hea rukki õilemine.
Kui paljo pihlakamarju on, siis hea odrakasu.
Kui toomikas õitseb, külva linu, kui pihlakas, külva odre.
Kui sügisel vanal kuul lumi maha tuleb, siis põllud mädanevad heaste tümaks, kui noorel kuul - ei mädane.
Kui kevade müristab, siis pajokoor läheb lehti.
Kui suvel hunt karja hulka tuleb, siis peab karjane hüüdma: "Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!" Siis hunt teeb suu lahti, ei saa looma hammustada.
Lepavitsaga ei tohi karjane loomi lüia, siis loomad jäävad punase tõbese.
Kui künnimees metskitse esimist korda kuuleb laulma, kui tikutab, siis rikub paljo rauapuid, kui näkkitab, siis ei riku.
Kui loom äkiste haigeks jääb, puhu loomale ninasse, lase püssi looma kõhu all ehk pane looma nina all püssirohtu põlema. Võta pihutäis soola, piira kolm kord ümber looma pea, anna loomale sisse, küll ta terveks saab.
Kui härjad hakkavad lehma taga ajama ja rahu ei jäta, siis võta vana kulunud luud. Pühi sellega lehma seljast ja viska senna poole, kust arvad viga tulnud olema, ütle ise: "Mine mo lehma seljast oma kodu tagasi," küll siis härjad lähevad senna, kelle süü see oli.
Kui härjad lehma rahu ei jäta, võta kapaga vett, piira ümber lehma pea, viska õueväravast välja ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!" Siis härjad lähevad senna, kelle süü läbi nad lehma järel käivad, lähevad selle inimese looma selga.
Kui lehmad härja moodi mõuravad ja ammuvad ja teise selga hüppab, aga pulli ei salli, siis võta risti iga rattarummu seest natuke rasva (nii moodi: esiteks tagumise parema, siis esimese pahema, siis tagumise pahema, viimaks esimese parema rattarummu seest). Siis pane kolm tilka võipiima, võta kolm lepalehte, iga leht ise puust, pane need risti rasva ümber, anna lehmale sisse.
Kui teise kohta elama lähed, siis pane üks sulg elavadhõbedat laudaukse künnis(läve)paku sisse. Siis kuri silm ei hakka, ja loomad sigivad.
Kui inimesel paised, siis võta kolme ukse alt prügi, vajuta kolm korda paiseid, viska senna samasse maha tagasi ja ütle: "Kui tulnud, nõnda mingu!"
Kui inimesel veikseröögatus külles on, siis haugu kolm kord koera moodi: auh, auh, auh röögatuse peale, sülita kolm korda nõnda, et paljo sülget ei tule röögatuse peale ja pahema käe nimetissõrmega torka kolm korda röögatuse külge, siis tee veel veise moodi: mõõh! Küll ta kaub.
Veikseröögatus hakkab sellest, kui loom inimese peale möögis.
Leivaahjo ei tohi tühjaks jätta. Kui leivad ahjust välja võtad, viska üks puu ahjo, muido ahi nutab, tuleb leiva puudo.
Noorel kuul ei tohi riideid pesta, nahk hakkab sügelema.
Kui kärnkonn õue ja hoonete ligi tuleb, võta lepased pulgad ja vii nendega konn võera maa, kõige parem, võera saksa maa peale. Kui ei vii, tuleb pahandust ja õnnetust.
Ajavitsa tüvikud ei tohi pikaks jätta. Kui pikk on, siis kurat sügab sääl oma perset.
Paha silm ehk imestus tuleb teise inimese sõnast, mõttest ja ka silma vaatusest. Kui üks inimene on pahal tunnil sündinud, siis selle inimese mõte, sõna ja vaatus teevad alati paha. Iga pääv peab oma pahad tunnid olema, kell 12 ja 2 öösel ja pääval.
(Näituseks: Teise pere kari tuleb metsast kodo ja üks ütleb: "Näe mis ilus sõnn läheb selle lehma järel." Ja enam see sõnn sest lehmast maha ei jää, kas tee mis tahad, pane lehm lauta, sõnn käib ümber lauda ja ammub.)
Kurje sõna vastu aitab ka see, kui teine liiga looi kiidab jne, siis sülita ja mõtle: "Sitta sinu sõna peale, oma koer kodu tagasi."
Kolme tööd on vanapaganal olnud, mis tehtud ei ole saanud, nimelt: sea niitmine, habemekarva sirgeks tegemine ja liivatuusti keeramine.
Külmapoisi kimbatus
Mees läks talvel hobusega metsa. Külmapoiss nääb, et mees küleli reel, tahab meest kiusata, poeb mehe saabaste sisse, hakkab varbaid näpistama. Mees tunneb, kargab ree pealt maha, hakkab jalgu kõva tee peal vastu maad taguma, ajab hobuse jooksu, jookseb ise ree järele, külmapoiss katsus, et aga terve kontidega saabaste seest jooksu sai.
Mees läks metsa, viskab kasuka reele ja hakkab puid rajuma, natukese aja pärast võtab ka kindad kääst, paneb kannu otsa, ise raiub puid. Külmapoiss nääb ja mõtleb: "Lähan kinnaste sisse. Kui mees kindad kätte paneb, olen kohe sõrmede kallal."
Mees paneb puukoorma peale, kasuka selga, võtab kindad kannu otsast, tahab kätte panna - kindad on kanged ja kõvad kui kondid. Mees läks, tõi kerve koorma pealt, paneb kindad kannu otsa, hakkab kervepõhjaga kindaid pehmeks tegema. Külmapoiss oli rõõmus, et eluga peasis, aga küllekondid ja seljarood valutasid, mis hirmus.
Veenäkk
Kohalik jutt
Haljala kirikust postimaanteed mööda Tallinna poole tulles arvata viis versta Tõikvere kõrts on. (Rahvas räägib, et enne on Tõikvere küla ka sääl olnud. Praegu on sääl Aaspere mõisa karjalaudad.) Sääl kõrtsi juures, maantee ääres on üks veike tiik. Kui see tiik on kaevatud, ei ole vett sisse tulnud. Siis on näkile kolm hinge lubatud. Esimene, kes selle näkile on hinge annud, olnud üks mees, kes ujuma lähend. Mees läinud ujuma, tiigist tulnud üks valge hobusevarss ja trampinud nii kaua mehe peal, kui mees ära uppunud. Nüüd on ammugi jo need kolm hinge täis, aga tiik peab praegogi ujujatele väga kardetav olema.
Üks Pahleni päästmine
Kohaline rahvajutt
Ükskord olnud ühed vaenlased meie maal (mina ei tea, kes need olid, kas poolakad või venelased või mõni muu - D.P.). Paalen olnud oma krundi pääl käimas, veike koer seltsis. Äkiste tulnud vaenlaste salk, Paalen pole enam kuskile majale varjule põgeneda saanud, kui sääl olnud üks veike oja, sel olnud pissike trumm (sild) peal. Põgenenud selle trummi alla oma koeraga. Vaenlased läinud säält trummist üle, koer on vait olnud, ei ole haukuma hakanud, Paalen olnud päästetud. See oja on teed mööda ligi kaks versta Palmsi mõisast Sagadi rajal ja hüütakse praegu Reuoja ja Reuoja sild. Seal ääres on ka üks pere, nimega Reuoja.
(Palmsi mõisas on üks pilt, kus mees koeraga peal on. Ööldakse, et see peab seesama mees ja koer olema, kes sääl nimetud trummi all peidus olid. D.P.)
Rahva jutt
Jõulupruugid
Jõululaupääva homiku tõusti esimisest kukelaulust ülese. Siis pesti kõik majariistad ära, ka need, mis mitte pruugiski ei olnud, vootid kanti toast välja, vootikotid tehti tühjaks, parsilt viidi need puud, mis sääl kuivamas olid, õue, pühiti toa seinad ja laed nõest puhtaks. Enne valget pidi kõigi nende töödega valmis olema. Kui valgeks läks, siis hakati kõiki kraami paigale seadma, vootid toodi sisse, kottitesse pandi uued põhud, padjapüürid ja palakad pandi uued ja valged jne. Saunaahi pandi küdema, et enne pimetad viheldud sai. Loomadele anti õhtusöögiks heinad, muul päävadel anti õhtusöögiks loomadele õled, needki pidid varem söödetud saama, kui muul päävadel. Kui jo pimedaks läks, siis pandi kodo tehtud rasvaküünal lauale põlema. Kõik raamatud, mis aga majas olid, toodi aidast tuppa, siis toodi kubu õlgi tuppa põrandale maha, pereisa esimeseks võttis pihutäia õlgi, viskas vasta lage, kui paljo kõrsi lakke rippuma jäi, kasvasivad eestuleval suvel head rukid, kui vähe, siis vaesed. Teised viskasi ka, aga sel ei olnud enam suurt tähendust. Siis tehti õlgedest passid ja hakati õlgede peal passi lööma.
Söögiks oli jõululaupääva õhtu pikakapsa leem, sea- ja ka teist liha oli kaunis heaste sees, jõululaupäva õhtu lubati ilma jägamata nii paljo liha süia kui keegi tahtis. Vorstid ei puudunud ka mitte. Jõululaupääva õhtu heitsid kõik pahna peale põrandale magama. (Siis oli ka soe tuba, sest jõululaupäeval sai kaks korda ahjo köötud.) Kõik ei tohtinud mitte korraga magama heita, kui mitte enam, siis üks pidi ikka üleval olema. Tuld sel ööl ära ei kustutatud, üks luges ikka tule juures, kui teised magasid. Söömapalveid luges jõulu kõikse noorem laps ehk kui niisugusid lapsi ei olnud, siis kõikse noorem maja inimestest. Kui söömine laualt ära korjatud sai, siis leib jäi ikka lauale. Jõuluööse võis nii mitu korda süia kui aga tahtis. Esimese püha homiku tõusti enne koitu üles, peremees võttis selle õhtu lauale jäätud leiva, leikas ühe poole vaka sisse veike tükkideks katki ja siis mindi loomi vaatama. Kui laudauks lahti tehti, siis hüüdis perenaine: "Tere hommikust, jõulud, jõulud." Nõnda tehti iga laudaukse peal. Siis anti sest katki leigatud leivast iga loomale üks pala, sigagi ei jäätud ilma, lambalaudas oli kõikse suurem tüli, iga lammas tahtis esimine olla, pidi aga tähele panema, et mõni ilma ei jäänud. Siis söödeti loomad enne valget ära, aga eintega. Mindi tuppa, pesti silmad ja hakati sööma. Sooja toitu ei tehtud. Söömaks oli heringid, õhtune keetetud liha, rukkisepik ja või. Siis läks nii paljo inimesi hoostega kiriku, kui kodunt sai. Pääval kööti ahjo ja pandi liha ja vorsti ahjo, nii et seks ajaks valmis sai, kui kirikulised tulid, et süia said, sooja õlut meega magusaks tehti juure. Õlut ja viin ei tohtinud jõulu puududa.
Esimesel pühal külase ei tohtinud minna. Kes esimesel pühal külase läks, sellele seuti külast paar vanu pastlaid ehk rangipaled kaela, see oli, kui ilmaasjata külase läks.
Teisest jõulupühadest ei pantud enam suuremat tähele, käidi külas ja mängiti mitmeid ring- ja muid mängisid jne.
Nii olid jõulud minu lapsepõlves ja isakodus. Niimoodi püüdis ka iga vabadik ja saunik jõuluid pidada, kel omal ei olnud, sellele andsid teised jõukamad.
Nääri pruukidest ei ole mul suuremat kirjodata, need said niisamuti peetud kui jõuludki, pesu ja puhastamine oli natuke kergem, sest et jõulu jo kõik sai puhastatud. Aga kõik pidi varane olema, siis saab tuleva aasta kõik tööd vara valmis. See oli jõulust teist moodi, et heinad pahnaks tuppa toodi, jõulu olid õled.
Näärilaupäeva õhtu valati õnne. Õnnevalamise vesi viidi õue, kuulati kuspool kolinat, sääl see aasta surma.
Roosi arstimine.
Roosi peale saab pantud: muste villu, kanebid, kriiti kaabitud, tinapaberit, jänesenahka, musta lamba nahka, siidirätikuga kinni siduda, sinist sukrupaberit, pliiatsiga üle viiruda, ja ka paberiraha, kullatud hõberaha pannakse ka peale. Rukkijahudega saab ka hautud: võetakse kahed jahud, pannakse ühed panni peale, tehakse soojaks, pannakse selle tarvis tehtud linase koti sisse ja nii tuliselt peale kui kannatab. See aeg on teised peal kui teised soenevad. Nii kaua saab seda moodi tehtud, kui valu kaub.
Määritud saab ka, poomõli ja terbentiiniõli segamine, sellega saab määritud. Searasva saab ka peale pantud. Üheksat seltsi siidi, ja mutinahka pannakse peale. Märjaks ei tohi roosi teha. Kui märjaks saab, teeb augud sisse, hakkab mädanema. Lausujate juures käiakse ka, nii palju kui tean, lausuvad need searasva peale. Roosi peab üheksat seltsi olema, nimelt must roos, luuroos, punane ja valge roos jne. Roosi peale kirjotatakse ka, kirjotajaid otsitakse ka nii kui lausujaidki, need kirjotavad pliiatsiga sinise sukrupaberi peale. Roos on kõik, mis ühte kohta valu tuleb ja ka paisetama hakkab. (Need peale pandavad kraamid ei saa kõik korraga peale pantud.)
/Vana usku ja arstimisi/
Pisikene tütarlaps peab saama risti püksireiest läbi poetatud, siis mehed hakkavad teda armastama, saab noorelt mehele.
Raie(raiumise)paku otsa ei tohi istuda. Kui istud, siis lapsed raiuvad sõrmed ära.
Kui teise pead otsid, siis pead ümber pea otsima. Kui teise poole otsimata jätab, eksib metsa ära.
Kui metsas ära eksid ja jälle sellesama koha peale tagasi tuled ning metsast välja ei oska, võid julge olla, et vanapagana jälgede peal oled.
/Vana usku ja arstimisi/.
Kui miski asjast ehmatad, tuleb roos. Selle vastu aitab, kui ehmatad, siis mõtle ruttu oma nime ja mõtle: "Ega roos tule!", siis ei tule.
(Näituseks: "Ega Madli ehmata, ega roos tule!" See aitab.
Kui uut ahjo teed ehk vana parantad, sau too vanal kuul. Kui noorel kuul tood, sigib paljo kilki. Kui kilki paljo on, too kolm vanakuu reedet saue. Iga kord kolm labidatäit, määri sellega ahjo, küll nad kauvad.
Kui kuskilt veeaugust ehk kraavist jood, siis sülita kolm korda vette ja puhu kolm korda. Kui joonud saad, siis sülite jälle kolm korda vette, siis ei hakka midagi veest.
Õues ehk metsas ei tohi muido külleli ega magama heita, kui sülita kolm korda alla, siis ei hakka kärna ega paised ja miski muu maahakatust.
Õuest puu raiumine tähendab surma, lehtpuu naiste- ja okaspuu meesterahvast.
Palmsis on üks kaunis suur soo, nimega Laukasoo, sääl on palju aukusid, kus alati vesi sees seisab. Kord viitud senna kõikse suurema augu juure küna, sellega mintud kesk auku, et augu sügavust mõeta. Pantud raudkang ühe pika köie otsa ja lastud sisse. Kui köie pikkus ära on lõpnud, siis tõmmatud jälle välja, aga raudkangi ei ole enam otsas olnud, selle asemel olnud verine lambapea köie otsas. Sest saatik ei ole enam keegi seda auku mõetma läinud ja praegu ei tea keegi, kui sügavad need augud on. See köie otsas vahetus olnud näkkide töö. Nii rääkis mino isa mino lapsepõlves.
(Sellepärast tean mina Palmsist kohaliku juttusid kõigse enam, et mina Kadrina kehelkonnas Palmsi vallas olen sündinud ja kasvanud. Lapsepõlve jutud jäävad kõikse parem meele. D. P.)
Kord üteldud ühele mehele unes öösel, et tema maja ligidal välja peal on üks rahakatel maa sees ja kes teda kätte tahab saada, see peab kõik selle küla loomad sinna ligidale kokku ajama. See mees, kellele unes nii juhatud, kõnelenud seda ka teistele. Ka teised mehed olnud nõus kõik loomad sinna kokku ajada, kui sel viisil aga raha sealt kätte saab. Nad ajanud loomad sinna kokku ja hakanud tähendatud kohalt kaevama ning leidnud ka viimaks rahakatla sügavalt maa seest. Katel olnud suur, nii et mehed pole muidu välja saanud, kui ajanud suure puu sangast läbi, et sel viisil üles tõsta. Äkiste tulnud aga hundid metsast välja ja hakanud neid kokku aetud kariloomi maha murdma.
Murdmine läinud juba nii suureks, et mehed kartnud, kas rahakatel jõuab meile ka seda kahju ära tasuda. Mehed hakanud see peale hunta taga ajama, jätnud rahakatla hoopis rahule, kuni hundid viimaks ära kadunud, läinud siis ka veel rahaauku vaatama. Pole aga muud leidnud, kui eneste katki murtud kangi maast, raha olnud maa põhja vajunud, meestel pole enam julgust olnud uueste poolele jäenud tööd algada, vaid läinud kodu, kus ka palju elajaid puudunud, mis hundid maha murdnud.
Sõnajalaõis
Mees läinud metsast läbi. Sõnajalgade seast kukkunud aga üks õis tema enese teadmata saapa sisse. See peale tulnud võerad mehed tema juure ja nõudnud, et mees selle asja kätte annaks, mis temal saapa sees olla. Mees kostnud, tal pole midagi saapa sees, ja läinud kodu. Kodu jõudes võtnud mees saapad jalast ära ja sõnajalaõis kukkunud välja ja muutunud varsti rahaks.
Mees pole ka raha ära võtnud, vaid lükanud jalaga sängi alla ja ütlen ise: "Hoome homiku võtan sind ära" ning heitnud see peale magama.
Homiku üles tõustes vaatanud mees koha raha järele, kas ta alles on, aga raha olnud kadunud.
Mees kahjatsen, et ta mitte pole raha kordagi katsunud, sest siis oleks ta alles olnud, aga nüüd olid vaimod ta ära viinud.
Kaunis jõukatel pererahval sündinud poeg. Sündimise ajal ütelnud aga ämmamoor, et see laps ära upub (või ülepea veesurma sureb). Laps kasvanud suuremaks, olnud tark ja mõistlik iga pidi, teinud oma vanematele palju rõemu ja headmeelt. Vanematel seisnud aga vanamoori sõnad meeles, et laps ära upub. Nad hoidnud igapidi last vee eest, teinud kaevule kaane peale ja hoidnud selle veel lukkus.
Aga ometi ühel päeval olnud laps kadunud. Hakatud taga otsima ja leitud viimaks kaevukaane peal surnud olevat, seega oli ettekuulutus täide läinud ehk küll mitte just täielikult. Oleks kaev lahti olnud, oleks lapsukene midugi sisse läinud ja ära uppunud, et aga see võimata oli, seepärast surnud kaevukaase peale ära.
Kui noorik majasse tuuakse, siis peab peigmehe ema ühe vana kasuka võtma ja ukse alla ette panema, et noorik sisse astudes selle peale astuks.
Sealjuures peab ta ise ütlema: "Ikka härikuid, mitte lehmikuid!" (Et lehmad ikka härgvasikaid sünnitaks.)
Viljakoti külge ei või käsi pühkida, et küünte juurest mitte nahk üles kiskuma ei hakkaks.
Kui võera inimesele teises majas leiba antakse, siis vaadatakse selle peale, kas ta varsti teda sööma hakkab. (Kui ta varsti ära sööb, saavad sealt majast tütred pea mehele.)
Toodamäe kuusik
Järvamaal Koeru kihelkonnas Piibe ja Preedi mõisa vahel, Piibe maa peal on üks veike metsatukk ühe mäekingu peal. Seda metsatukka hüitakse Toodamäe kuusik. See on vanast üks hiiekoht olnud. Sealt ei raiuta mitte ühte puud, vaid mis maha kukub, see võetakse ära. Kes sealt metsatukast peab puid raiuma, sellel piavad kõiksugu õnnetused tulema.
Üks mees on sealt ühe korra ühe puu raiunud, sellel surnud lehm ja hobune ühe korraga ära. Ja teiseks, kes raiub, see raiub kas kätt ehk jalga.
Kalmumännid
Järvamaal Koeru kihelkonnas Preedi vallas Lahuküla karjamaa (nõmme)peal on üks pere nimega Kalmu. Selle pere ligidal on kaks suurt laia mändi, neid hüitakse Kalmu männid. Senna mändide alla on vana rootsi sõja ajal kaks ülemat maha maetud. Neid mändisid ei pia keegi tohtima maha raiuda ega üht oksa neist mändidest omale võtma.
Üks mees olla sealt korra ühe oksa ära toonud, aga seda meest pole lastud ööse magada, enne kui ta oksa ära viinud senna, kust ta tema võtnud.
Kurema järvest
Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Patjala küla all on üks tüma soo, nii et ei kanna inimestki peal. Seal on vanaste üks järv olnud, just soo kohal, aga et üks naine on lapse nartsusi pesnud, sellest vihastanud järv ja läinud sellepärast sealt küla alt ära Kuremaa mõisa alla, kus ta tänapäevani on.
Esite tulnud must härg järvest välja, läinud järve ees ja ise hüidnud: "Alt ära! Kuremaa tuleb. Alt ära! Kuremaa tuleb."
Üks saba on jäend Patjala alla mälestuseks. Seegi piab nüid kinni kasvama.
Rahvasuust M. Leppik, Koeru-Ramma.
Väinjärvest
Järvamaal Koeru kihelkonnas Aavere vallas Äiavere küla vahel on üks tiik. Seal tiigis tõuseb mõni kevade vesi nii suureks, et ta veerest versta lai ja peale kahe versta pitk on, Mängu pealt kunni Uuetuani. Uuetua ehk Raja pere on vasta Kuie Raja. Mängupealne koht on üks lage nõgu, Võhmuta valla raja ligidal. Sealt tõuseb kevade ajal vesi ruttu ja alaneb ka ruttu. Mängu pere on ka seal juures. Vist on see koht selle nime sest saanud, et sealne koht ennemuiste eestlaste mängimise kohaks väga ilus oli. Pealegi on mets ümberringi.
Äiavere tiigist kuulsin lapsepõlves järgmist juttu. Enne olnud Järva-Jaani kihelkonnas Einmanni mõisa metsas üks järv nimega Einjärv. Aga et naine lapse nartsusi pesnud Einjärves, siis vihastanud järv ja läinud kisaga Kuie mõisa ja Kuie küla vahelt läbi: "Alt ära! Einjärv tuleb. Alt ära! Einjärv tuleb!" Äiavere pere juurde, nüidse Äiavere külla keskelle.
Aga seal pole ka järvel kauaks õnne olnud seista. Jällegi läinud Äiapere perenaine omi lapsenartsusid pesema. Sellest vihastanud jälle järv uueste ja läinud sealt küla alt ära. Esite tulnud üks suur must härg järvest välja ja hakanud suure häälega karjuma: "Alt ära! Läind järv tuleb! Alt ära! Läind järv tuleb!"
Härg läinud järve ees Mängupealt läbi kuni Järsi küla alla (Võhmuta valda, Järva Jaani kihelk.). Järsi küla all on ta kaunis kaua puhanud kuni sealtki kisaga ära läinud Karinu mõisa kadu kunni Tudre küla alla. Tudre külast peletanud naised oma lastenartsu pesemisega jällegi minema. Must härg läinud sealt küla alt Aruküla mõisa juurest läbi: "Alt ära, Väinjärv tuleb! Väinjärv tuleb!" senni ku nüid see Väinjärve (Veinjerwen saksakeeli) mõisani.
Seal tulnud Seljamägi vastu, senna jäenud Väinjärv kuni tänapäevani seisma. Seljamägi piab praegu kesk järve olema. Rajaks Ärvita (Ervita saksak.) ja Väinjärve mõisamaa vahel. Selle mäe kohas olla vesi nii madal, et üle inimese pea ei tulla. Kahel pool mäge on vesi nii sügav, et põhja ei näe.
Rahva suust M. Leppik, endine raamatukaupleja, nüidne kaupmees Ramm Koeru kihelkonnas.
Tähendus. Igast külast, kus järv läbi läinud on järvemoodu tiigid järel. M. L.
Tähendus. Selle järve kirjeldus läheb kadunud dr. Veske arvamise järele, et enne olla vist maavärisemise läbi see järv teisest kohast teisi läinud. Ülevalnimetud järve teekoht on nõgus. Nii et Einmanni Einjärvest tuleb nõgu Kuiele, Kuielt Äijaveresse, Äiaverest Mängu pere kaudu Võh? ta Järsi külasse kuni ringi Väinjärve järveni nagu ülevalseisev jutt näitab. Järve tee pikkus on umbes 35 versta. Võib olla, et enne oli see veekogu kõik üks järv ringi.
M. Leppik
* Võib olla, et vanast Järsi küla võis Värsi nime kanda. Ehk on rahvas "V" "J"ks muutnud. M. Leppik.
Kui inimene kuskille kohta, kas metsa ehk põllu peale magama heidab, siis sülitagu maa peale kolm korda, siis ei hakka miskit haigust külge. Sellega tahetakse inimest õpetada, et piab ette vaatama, kus kohta ta magama heidab, sest seda on tihti juhtunud, et maast mitu haigust on tulnud. Iseäranis märja ja soomaa peale heites.
Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse.
Vanal kuul tehakse kartuleid maha ehk õigem ütelda - pannakse maha -, siis piavad kartuled suureks kasvama. Kuna noorel kuul maha tehtud (pandud) pidada putke, narmasse minema. Sibulad piavad noorel kuul isutates ehk maha pannes putke minema. Vanas kuus pannes kasvavad suureks.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Lambaid niidetakse noorel kuul teisipäev ehk reede, siis kasvab hea vill.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Viheldakse vanal kuul, siis ihu ei pia sügelema, kuna noorel kuul vihtlemisest abi ei pia olema.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Tangu, jahu ja püili jahvatakse vanal kuul, siis ei pia koid kallale minema, kui neid suveks seisma jäetakse.
Kuusepuud, niisamuti ka männid ja kadakad tarvispuuks raiutakse noorel kuul, siis kuivavad kergeks ja ei pia koitama minema; kuna vanas kuus raiutud puud rasked, sinised, ruttu mädaneda ja koitama minna.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Lehtpuud raiutakse vanal kuul, siis pidada puu kergeks, kõvaks ja kollaseks minema; kuna noorel kuul raiutud rängaks, siniseks ja ruttu mädanema minna. Ainult puutelgedega vankre telled raiutakse noorel kuul, siis pidada määret ja rasva heaste all, kuna vanal kuul raiutud väga vali pidada olema.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Särka ja aluspüksa õmmeldakse vanal kuul, siis ei pidada täisi sigima.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Lastele antakse ussirohtu, vana ja noore kuu vahel, kui kuud taevas ei pidada olema, siis kauvad lastel ussid või kudas neid mõnes kohas hüitakse "solkmed" suutumaks ära. Muul ajal andes ei pidada mõeduma. Meie kuulus dr. Kreutswald omas "Kodutohtris" õpetas nõnda rohtu vanas kuus tarvitama. Jäeb meil teadmata, mis põhjusel ta seda tegi.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Vana kuu reede veetakse saue, siis ei pidada kilgid, prussakad ega lutikad siginema.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Kes tahab kilkisid ära kautada, see võtku vanakuu neljapäeva õhtul kolm kilki kinni, sidugu nartsu sisse ja visaku selg tua poole pöördud üle tuakatuse kilgid, siis pidada kohe kaduma.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Vanal kuul tehakse vihtasid, siis ei sügele ihu vihtlemise järel mitte ruttu. Kuna noorel kuul tehtud vihtadega ihu sügeleb ja lehed küllest ära lähevad. Vihad piavad enne jaanipäeva tehtud olema, kuna pärast jaani vihalehed kõvad pidada olema. Vihalehed ei tohi mitte sipelgapesade ligidalt võetud olla. Pealegi ei tohi vihalehed plekilised olla, siis läheb ihu katki ja kärna.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Kui laps paastu ajal ja noore kuu sees sünnib, siis kasvab neist ilusad ja targad lapsed, aga paastu ajal pidada väga vähe lapsi sündima.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Noore kuu reede minnakse kosja, siis pidada noorpaar kaua ilus olema. Kuna vanal kuul ümberpöördud lugu on.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Noorel kuul rautakse hobusid, siis kasvavad hobusekabjad ja -rauad seisavad kaua all.
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Mis ilm kuu loomise ajal on, see pidada kõik esimese veerandi aja olema. Mis teise veerendi ajal ilm on, see pidada kõik teise veerendi aja olema jne.
Rahvasuust M. Leppik.
Neitsikivid ehk pruutkivid
Koeru kihelkonnas Metsla külas Mäe pere põllu peal on üks paekivi, arvata viis jalga pitk ja poolteist jalga lai. Nüidsest teest ligi sada sammu eemal sellest kivist räägib rahvasuu niiviisi.
Enne vanal ajal olla seal kohal, kus nüid see kivi seisab kaks pulmarongi teineteise vastu juhtunud, aga et see mood olnud vanaste, siis löödud teise pulma seast peigmees ja teise pulma seast pruut maha. Järeljäenud lesed ühendatud kokku. Nii saadud kahest paarist üks paar rahvast ja kahest pulmalistest ühed pulmalised. Kui nüid ülemal nimetud Metsla küla juures pulmalised mõekadega teineteise kallale läinud, ütelnud teine pruut: "Eks Jumal võinud mind kiviks ehk kännuks luua, ennemini kui et omast mehest lahkuma pian." Niipea kui see sõna alles pruudi suust tulnud, nõnda kohe olnud pruut kiviks muudetud. Nii seisnud see kivi kaua aega ilma, et teda keegi oleks puutunud. Ühe korra olla Tõnise peremees omale uue tua ehitanud, siis viinud selle kivi omale leepaeks. Aga ei olla peremeest magada lastud, vaid iga ööse üeldud: "Miks sa sulatad mu rahasid ja sõlga, vii mind tagasi senna paika, kust sa mind ära tõid." Ei olla mees parata saanud, muud kui vii kivi tagasi. Kohe jäetud rahule. Umbes neljakümne aasta pärast ehitatud Mäe peretuba mõise poolt. Karinu kubjas olla lasknud selle kivi Mäe pere seina alla panna vundamendikiviks, aga mehikene põle ööse magada saanud. Iga ööse üelnud pruutkivi pruudikane kubjale: "Miks sa rõhud mu rinde peal? Vii mind tagasi senna, kust sa mu lasid ära tuua." Enne pole meest rahule jäetud, kui lasknud kivi oma koha piale tagasi viia. Nüid on jällegi uus tuba vana koha peal ja kivi seisab ka vana koha peal põllu sees pitkali. Seda kohta, kus kivi on, hüitakse tänapäevani Tammiku. Seal olla enne tammemets olnud. Kivi on veikese künkakese otsas. Vist on seal vanaste eestlaste Jumala palumise koht olnud. Hiljuti olla sealt vanu vaskrahasid leitud, mis ohverdajad kivi juurde pannud.
Rahvasuust M. Leppik.
Teine kivi ehk täieste kivirist on Aavere vallas Äiavere küla ja Mängu pere vahel metsa sees tee ääres. Rahvas räägib, et seal kohas ka see lugu juhtunud, mille mälestuseks hiljemine kivirist pandud.
Aga see põle tõsi, vaid see on vist sõjaaegne rist mõne ülema haua peal.
/Viidatakse eelmisele loole, kus pruut kiviks muudetud./
Õpetaja hobuseks
Kord läinud pühade laupäeva õhtul üks vaene mees metsast tulepuid korjama. Mehel olnud varsi tarviline jagu puid käes ja ta köitnud nad kimpu. Tõstnud siis puukimbu selga ja hakanud kodu minema. Tee peal tuleb mehele üks härra vastu ja ütleb mehele: "Miks sa seljaga puid kannad, kas sul hobust ei ole?"
"Ei ole, kulla härra, kust ma kehva mees see hobuse võtan," kostnud mees härrale.
Selle peale ütelnud härra popsile: "Noh, kui sul hobust ei ole, siis tahan ma sulle ühe ilusa hobuse kinkida, aga üksnes selle tingimisega, et sa ilmaski talle süüa ega juu ei anna."
Pops ütles härrale: "Ärge naljatage minuga ühtigi, härra. Kus teil see hobune siin on ja mis hobune see siis on, mis süia ega juua ei taha."
"Noh ma tahan sulle näidata, et ma mitte mõni naljahammas ei ole, kes sinuga tahab nalja teha." Härra vilistas nüüd kolm korda, nii et mets rõkkas. Selle peale tuli metsast üks must täkk jookstes metsast välja. "Siin on nüüd so hobune! Tõsta talle puupundar selga ja istu ise ka, aga pea seda meeles, et sa talle ilmaski süia ega juua anna, muud kui seo aia külge kinni ja lase seisab!"
Mees pani hobuselle puupuntra selga ja istus isi ka ja nüüd hakkas ratsasõit kodu poole peale, kuna hobuse kinkija härra vilistades metsa poole läks. Kodus sidus mees hobuse aiateiba külge kinni ja ei annud ka talle midagi süia, nõnda kuidas härra teda oli õpetanud. Kui mees hobusega kodu jõudis ja hobuse aia külge kinni sidus, siis tulivad külainimesed popsi hobust vaatama. Nad panivad seda imeks küll, kust vaene pops korraga niisuguse ilusa hobuse võtnud ja et mõnigi külamees ka säärast hobust endale oleks himustanud. Et popsil niisugune ilus imelik hobune oli, siis hakkasivad külarahva seas popsi üle kõiksugused laimujuttud liikuma, et saunamees olla nõid, varas, pisuhänna taltsutaja ja teab veel, mis kõik. Aga et saunamees täitsa süita oli, siis ei mõjunud need jutud tema pihta sugugi ja hobune jäi ikka temale.
Jälle oli pühade laupäev käes. Täna, kolme aasta eest, oli pops tundmata härra käest hobuse kingituseks saanud. Sest saadik oli popsimehe elus mõndagi juhtunud. Temast oli kingitud hobuse abil rikas taluperemees saanud, aga hobune seisis ikka väljas tuisu, saju ja külma käes aia külles kinni, ilma söömata ja joomata, niisama prisk ja ilus, kui kolme aasta eestki.
Et pühteks karaskit ja pirakid tehakse, siis oli neid popsi naine ka küpsetanud ja viis neid õue peal olevasse aita. Seda nägi hobune ja vaadas haleda pilkudega leivade ja naise peale. Naine pani ka seda tähele ja ütles: "Oh, loomakene, kuidas sa ilma söömata ja joomata pead olema, ma tahan sulle õige ühe suutäiegi leiba anda, ega see suutäis ometi kedagi tee." Nende sõnadega pistis popsi naine hobuselle leivatüki suhu. Hobune sõi leivatüki ära ja hakkas naisega rääkima: "Ole hea inimene ja tõmba mul sabast kinni." Naine ei teadnud, midagi paha aimata ja tõmbas hobusel sabast kinni. Selle peale tuli hobusel nahk seljast ära ja naise ees seisis korraga kerikuõpetaja kirikukuues ja lehvidega. See ütles naisele: "Oleks te mulle ennemalt süia annud, siis oleks ma ennemalt kuradi käest lahti pääsenud. See mees, kes mind teie kätte hobuse näul kinkis, oli vanakurat isi." Nende sõnadega läks õpetaja oma teed ja naine jäi ammuli suuga järele vahtima.
24. september
Metsavahi vaim
Mees sõitnud metsat läbi õige õhtu hilja. Korraga näeb ta, et teine poolt metsast tuleb üks mees välja, otsekohe tema poole. Et mees midagi pole kartnud, siis pidanud ta hobuse kinni ja küsinud: "Kes seal on?" Tundmata mees pole midagi vastanud. Et hele kuuvalge öö olnud, siis tunnud mees viimaks ära, et see oli jo hilja ära surnud metsavaht, tema kõige parem joomasõber. Teda ära tundes ütelnud ta metsavahi vaimule: "Tule, lähme kõrtsi, ma ostan sulle viina!"
"Ei taha," kostnud metsavahi vaim mehele. Selle peale tahtnud metsavahi vaim mehe juurde vankre peale karata, aga mees saanud sest aru ja aimanud paha. Muud kui annud hobuselle piitsaga pihta. Hobune jooksnud, mis ta võinud, metsavahi vaim taga järel. Viimaks saanud metsavahi vaim mehe kätte ja napsanud vankre rattast kinni. Karakäuh, olnud vankreratas otsast ära kõige telje otsaga ja vanker kolme rattaga. Mees annud nüüd hobuselle pihta, mis ta võinud ja jõudnud viimaks kolme rattaga hädasurmaga kõrtsi juurde. Kõrtsis rääkinud ta seda lugu teistele meestele. Mehed läinuvad viimaks lugu metsa vaatama. Metsast leidnuvad nad ratta kõige teljega. Ratta pöia küljes olnud sõrmeasemed näha, aga teise otsa külles olnud pöidlaase, metsavahi vaimu pole enam kuskil olnud.
Kaks kukke
Mees läinud kord kotikoormaga linna turule. Läinud ja läinud ning viimaks jõudnud sinna kohta, kus kaks kirju kukke tee peal kiskunuvad. Teine olnud suurem aga teine veiksem. Mees pidanud tee peal hobuse kinni ja vaadanud kukkede taplust pealt. Kord kaalunud võit suurema, kord jälle veiksema poole. Kukkedel olnud jo pead verised otsas ja silmad lõhki kistud, aga sellegi pärast pole kumbki võitu tahtnud teisele jätta. Viimaks hakanud ometi väsimus veiksemale peale kippuma ja võit tükkinud jo suuremalle jääma, seda pannud mees koorma otsas tähele ja karanud veiksemalle kukele appi. Mehe abiga saanud veiksem kukk suurema üle võidu ja kuked lõpetanuvad tüli ära. Pärast tüli läinuvad kuked longates metsa, teine teisi harusse.
Aga enne, kui veiksem kukk ära hakanud minema, ütelnud ta mehele: "Õhtul, kui sa tagasi tuled, siis ootan ma sind siin." Mees müünud linnas viljakoorma ära ja hakanud jälle selle peale kodu tagasi tulema. Õhtul, kui mees sealt kohast läbi läinud, kus hommiku kuked taplenuvad, seisnud nüüd üks tore härra. Mees tahtnud herrast mööda sõita, aga härra öölnud mehele: "Pea kinni, mees, kas sa siis seda ära oled unustanud, et ma sind jo siin lubasin oodata!"
"Mis sa siis must tahad? Mind pole siin keegi lubanud oodata," ütles mees härrale.
"Noh, kas sa siis veikest kirju kukke enam ei tunne, kellel sa täna hommiku võidu aitasid saada?" ütles härra mehele. Nüüd alles tuli mehele hommikune kukkede lugu meelde.
"Säh, siin on su palk selle eest, mis sa mulle head tegid. Poleks sa mind aidanud, siis oleks ma omast riigist pidanud ilma jääma, keda isa mulle pärandada jättis, aga sinu abiga sain ma teisest kukest üle ja ma sain oma riigi jälle kätte. See teine kukk on minu vend. Meie isa oli maa-alune vürst ja meie oleme tema pojad. Tema isi suri ära ja tema riigid jäivad meile päranduseks."
Nõnda rääkis härra mehele ja andis talle suure koti kuldrahadega täis täidetud kätte, aga härrast enesest sai sinine suits, mis õhku laiali läks ja ära kadus.
9/X/93.
Katk
Katk käinud muiste mööda maad ümber inimesi maha tapmas. Käinud perest peresse ja talust talusse ja tapnud maha kõik, mis iial ette puutunud, harva, kes tema käest eluga pääsenud.
Kord läinud katk ühte peresse sisse, kus parajasti söödud. Temal tulnud ka söögi järele isu ja ta palunud endale pererahva käest süia. Pererahvas olnuvad lahked inimesed ja annuvad katkule süia. Katk söönud kõhu täis ja öölnud siis pererahvale: "Et teie mind ei tunne, siis tahan ma teiele ütelda, kes ma olen. Ma olen must katk, kes praegu siin ümberkaudu inimeisi, looma maha tapab. Kui ma teile sisse tulin, siis moondasin ma ennast sandiks, kes armuandi palub. Poleks teie minu peale halastanud ega mulle süia annud, siis oleks teie käsi niisama käinud, kui neil teistel siin ümberkaudu. Aga et teil minu vastu lahked olite, siis kingin ma teile kõigile elu."
Nõnda ütles katk ja sammus tuast välja. Väljas tua ukse ees oli perepiiga ja naeris, seda pani ka katk tähele. Ta läks piiga juurde, pistis talle ilusad haljad hõbehelmed pihku, ööldes: "Kui sa kord mehele saad ja teile siis esimene tütar sünnib, siis pane need helmed talle kaela, aga ära sa neid enne omale kaela pane ega teistele näita."
Piigakene peitis kingitud helmed kirstu ära ja jäi peigmeest ootama. Talv tuli ja piigast sai noorik. Talv tuli ja teine läks ja noorikust sai lapse ema. Noorikul juhtus ka esimene laps tüdruk olema, ta pidas katku kingitust meeles ja tõi helmed kirstust välja, kus nad seni ajani peidus olivad seisnud. Ta sidus helmed lapsele kaela, kuidas katk oli käskinud, aga mis sündis siis. Laps läks näust kohe siniseks, siputas veel paar korda jalgu ja heitis siis hinge, vahupullid suu pääl. Katk oli lapse ära kägistanud. Kus helmerida oli enne olnud, seal oli nüüd paljas sinine jutt, helmi endid polnud enam kuskilgi. See oli perepiiga naeru palk, kes katku oli naernud.
13/X/93
Nõiahallika sündimine ja leskenaiste kivi
Sissejuhatus. Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või saluaaluses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suures õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud. Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud.
Selle kivi ja allika ja kivi kohta teab veel rahvas järgmist rääkida.
Jutt. Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal (Leskenaiste kivi). Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad. Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale. Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra.
Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima. Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama. Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on.
19/X/93
Sanajalaõis
See oli jaanilaupäeva õhtu, kui üks veike poisikene, kes oma sugulaste juurest külast kodu pidi minema, hundilaande ära eksis. Kava massis ta edasi ja tagasi, aga ei juhtunud kusagile lagendikule, kusalt "tuld ehk tuhka" oleks leidnud. Õhtune eha oli juba kustumas ja tuul tõusis suuremaks, põhja poolt kiskusivad mustad pilvepangad ülesse, õhk lei raskemaks ja arvata võis, et varsi vihma saab tulema. Vaiki jäivad juba ööbiku hüüdmised, lauluräästa laksutused ja künnilinnu kõlinad, ainult veel öösoru tume joru kumas põesastikust selle ruumika öö vaikusesse, selle õndsa õitseva paradisi. Ligi kesköö aeg jõudis kätte, poisikene tundis suurt hirmu omas südames, ta mässis raugemata edasi, et ometigi kord eesmärgile saada.
Väsimuses võideldes astus ta läbi paksu sanajala põesaste, läbi paksu heinarähma, puuvõsude ja oksarägastiku. Ta elurammu oli juba nõrkemas, jõud kadumas ja kõik liikmed sundisivad väsinud keha rohuvoodisse puhkama jääda. Sellest kõigest hoolimata astus ta edasi, sest veel üks lootus oli, kellest ta kinni pidas, veel üks lootus oli, kellest ta abi arvas tulevat, see oli kõrgem taevas, kes kõik maailma oma valitsuse all hoidis, selle peale lootis poisikene ja sellelt palus ta abi.
Vaevalt jõudis ta sanajalapõesastest läbi, siis leidis ta ühe ilusa lagentiku, kus mitmest küljest mets hommikuse koiduna ilusas kullavärvides hiilgas. Siit kostis veel mühav vetevulin tema kõrvu, see oli jõevee jooks. Ta tänas südamest rõemsa meelega peastjat, kes teda ometigi kord lagedale oli juhatanud. Siit edasi minnes leidis ta veel ühe teeraa, kus mitmed värsked jäljed näha olid. Ikka lei rõemsamaks poisikese süda, ikka tungis palavam tuksumine tema rinda.
Linnud laulsivad juba sirinal ja varsi võis arvata, et päikene tõusma saab. Ei saagi poisikene sammu sada selle tee peal ära astuda, kui ta ühed kõminad põesastikus kuuleb, ta jääb vaatama ja näeb vanapagana sealt välja tormavat ning irevil hammastega vahtides tee peale ette jäävat. "Õis kätte!" ümiseb ta. Poisikene käänas kohe ümber, et teispoole seda sama teerada mööda tagasi kõndida ja sealt poolt tuttavaid leida, aga kassa näe, juba vanapagan jälle ees ja hüiab: "Lurjus, õis kätte!"
Kõndis nüüd poiss kuhu tahte külge, ikka seesama paik. Viimaks, kui ta end sellest tampimisest küllalt vaevanud oli, langes ta põlvili maha, pani käed kokku ja hakkas lugema. Luges seni, kui päikene üles tõusnud oli, siis ajas ta silmad lahti ja vaatas enese ümber. Siin oli kõik ilus hommik. Puud rohilises lehtis ja ütlemata ilus linnulaul, mis seda pühapäeva hommikut teretasivad, vanahall oli kadunud ja seega lootis poisikene nüüd takistamata edasi astuda. Ta leidis oma viisukablade vahelt ühe musta tumeda õie, mis vist sanajalgadest läbi kõndides sinna vahele oli jäänud, mida ka vana hall isi kätte küskimas käis.
Nüüd tulli talle ka isa jutustamine meelte, et sanajalg ainult jaanilaupäeva öösel õitseda ja kes seda õit ära varastada saab, sellel tuleb vanapagan järele ning võtab õie tema käest ikka tagasi. Poisikene jõudis veikselt teeraalt viimaks suurele teele ja sai sedaviisi siis kodu.
Üleanne
Kui vanal ajal kõik linnud ja lilled jõgede ning järvede kaevanduses töös olivad, et sealt aga omas elus korrastavat joogivett saada, jalutas "varesejalg" valge lumelill laanedes ega pannud sellest suuremat tähelegi, et kõik tõised peatoidusse eest palehigis töötasivad ja vaeva nägivad.
"Küll saab minu jaoks kah!" ütles ta. Kui kõik tõised hulgani selle kallal töös on, ega see siis suuremad tähentagi kui mina üks seal puudun. Viskan ma see paar labida täis mulda jõe põhjast välja, mis see natukene sügavust seal tähendab. Ma määrin veel oma ilusad riided seal sopase töö juures ära ja kuhu ma siis kõlban. Ei maksa minna! Parem luusin laanedes, tunnid mööda, kui tõised rängal tööl oma nahka higistavad.
Oli pealelõuna aeg, päike paistis palavaste, kõik linnud ja lilled närtsisivad selle leegi kätte ära ega suutnud väsimuses enam töötada. Keelekastet veel saada ei olnud, et seegi oleks karastanud ja vähagi elujõudu kosutanud. Siis tulli vanaisa isi töötegijaid vaatama, nende ränga toimetuses abi tooma ja jõudu jätkama. Vanaisa terav silm märkas kohe, et valge lumelill puudus. Siis küsis ta seda kubja kullerkupu käest järele. See ütles, et lumelill ainult metsas mängida ja laanedes pillerkaari pidada.
"Soo!" ütles vanaisa ja läks ära.
Nüüd otsis ja leidis ta valge lumelille laanest kätte. "Mis sa siin teed?" küsis vanaisa. "Kui kõik tõised jõe kaevanduses tööd teevad, raiskad sina aega siin metsas paljalt naljatades ära."
"Kallis taevataat," ütles lumelill, "et ma seal oma ilusad valged riided ära rööveldama saan, ei läinud ma sellepärast..."
"Sina riidealp," ütles vanaisa ilma et lillekene veel oma kõnet lõpetada oleks saanud. "Sinu nimi olgu "üleanne" sest, et sa üleannetuse pärast metsas luusid ega ühes tõistega end ausas töös toita ei taha. Ka siis kui kõik tõised lilled endid suve pikul ilusamas riietesse ehivad, peavad sinu riided tumedaks jääma ja viimaks koguni ära kaduma. Veel siis, kui kõik tõised lilled jõest juua saavad, pead sina "silmast suhu" laskma ja sellega rahul olema. See häbi olgu sulle palgaks so üleannetuse pärast!"
Sest ajast kaotab ka lumelill kevade järele kohe oma ilusa kuue.
Riismed
Kord oli vanapagan taevalaotuses tähti riisumas, et seega ilusad ilma pimedaks teha, valgust ära kaotada ja selle asemel uut ööd luua. Ta riisus hoolega tähti koomale ja juba oligi üks külg taevast puhas.
Seda märgati. Vanaisa pani tähele, et ilm juba pimedaks hakkas minema. Kui ta järele vaatas, siis leidis, et vanapagan selle kallal riisumisega töös oli. Kohe saatis ta Kõu ja Pikre, kes vanapagana oma töö juurest pidivad ära ajama ja vangi võtma.
Kõu ja Pikker istusivad vankrisse ja kihutasivad ilmakaarest läbi nõnda, et kivid kisendasivad ja kaljud kõlasivad. Puutusivad vankrirattad kividesse, kohe kargas sealt tuli välja, puutusivad nad puusse, siis sündis sinna suur tule põlemine, mis ilmale valgust sünnitas.
Kui vanapagan seda nägi, et ajajad tulise vankriga pilvedest läbi sõites tema poole kihutasivad, siis sai ta asjast kohe aru. Nüüd ei aidanud vanapaganel muu nõu, kui plehku panna. Teelt leidis ta suure vankri ja aasalt hundi härga söömast, neid panni ta siis vankri ette vidama, isi istus sisse. Aga hundi ja härja vahel tulli võitlemine. Esimene kiskus vankri metsa poole ja tõine sikutas kodu poole. Nõnda kulus siis vanapaganal hulk aega ära nende vaielust pealt vaadates, kuna selle vahe sees Kõu ja Pikker juba õige lähedale jõudsivad.
Nüüd ei aidanud muu temp, vanapagan kargas vankrist maha ja andis jalgadele teada, et veel õnneliku aegades kodu jõuda. Et aga kergem jooksta, pillas ta seljast "koodid-rihad" maha, siis veel koti kaelast ja nüüd... hopp mõni samm... oligi koopas.
Kui Kõu ja Pikker nägivad, et vanapagan koopasse varjule jooksis, sõitsivad nad sinna ja kohe kärgatas kõu ning põrinal põrutas Pikker. Koobas see langes tuhandeks tükiks, pihuks ja puruks ning vanapagan seisis keset tuld, mille pihta nüüd nooled lendasivad. See oli talle trahviks.
Pärast, kui Kõu ja Pikker kodu tagasi jõudsivad, külvas vanaisa suurem jagu tähti jälle oma koha peale tagasi, ainult ühe koha jättis ta paksemaks ja seda kutsutakse praegust alles "riismed." Ka nüüd, kui vanapagan veel mõnda pahandust püüab teha, on kohe Kõu ja Pikker teda sealt juurest ära kihutamas. Neid on vanaisast selle jaoks säetud.
Kelle käsi pandis, selle käsi võtku
Hilja jäi üks rikas taluema haigeks ja oli surmaga juba voodis vaakumas, aga talu raha ei annud ega juhatanud ta kellegile sugulastele ega tuttavatele. Küll oli minija haigega mitu korda rahavaranduse üle juttu teinud, aga see salgas seda ära ja ei ütelnud väljagi, et temale kah raha on, et minija seda küll selgeste teadis. Mõned päevad läksivad veel mööda ja haige jäi ikka jõuetumaks. Kõik teadsivad, et tema surmatunnikene pea ligi saab jõudma.
Minija, kes siitsaadik haige juures oli olnud, pidi välja mõne asjatallituse toimetusele minema; taga ukse kuuleb ta aga, et haige voodis kihistama ja kahistama hakkas. Tasa võttis ta ukse praokile ja vahtis sala selle vahelt sisse. Seal näeb ta aga, kuidas haige peaaluse padja seest suure käisse täie raha välja võttis, sellega voodist maha ronis ja kolde juurde läks. Kohe kahmas ta raha koldesse tuha sisse, isi ütles veel järgmised sõnad: "Kelle käsi pandis, selle käsi võtku!" Läks siis voodisse tagasi ja kiskus hädaselt teki alla maha.
Kui minija väljast tagasi tulli, oli haige juba surnud, ei liigutanud enam käse ega jalgu, valmis mis valmis. Minijal oli nüüd esimene asi kolde juurde raha järele vaatama minna, aga mis ta leidis sealt? - Muud midagi, kui ainult tuhka. Küll ta segas seda saja võrra sõrmedega läbi, aga ei targemaks ühtegi - raha ei olnudki koldes. Ta mõtles, et silmad teda petnud olivad. Pärast jutustas ta kaasale seda lugu, ka see soris omakorra kolde läbi. Mis tühi, see tühi.
Pärast mõtles minija: "Ma katsun vanaeide sõnade peale tema oma käega, saab näha, kas siis ka mitte raha ei saa." Ta võttis surnu voodist kaenlasse, viis selle kolde juurde, võttis tema käe ja hakkas sellega koldes tuhka rehitsema. Aga kassa näe, - kui ta vanaeide käe koldesse pistis, tulli hõbedat ja kulda mis kole, andis päris tuha seest välja korjata. Seda sai suur mati täis.
Selle järel maeti vanakene ausaste ja mõistlikult maha, peeti veel suured matussed, mis muidugi ka muist vanakese rahaga toimetadi. Noorpaar, kes talu sellest päevast saadik oma kätte saivad, ei elanud peale vanakese surma enam sugugi heaste, rahaahnus tegi alati tüli mõlemate keskel. Viimaks müüsivad nad ka veel talu rahaahnuse pärast ära, lootsivad, et siis veel õnnelikumaks saada. Aga võta näpust! Kopikud veeresivad kopikute järel, rublad ronisivad rublade järel, kõik kadusivad kärmeste, rikkast abielupaarist ei saanud viimaks muud kui ainult õnnetu kerjajate paar.
Veel enne surma tuletasivad nad seda meelde:
Ihnus, ahnus mõlemad,
õelad õnne rikkujad!
Peninukid
Vanal ajal käinud sagedaste suured ühesilmaga mehed maasid mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud nad kinni ja viinud omale maale, söötnud seal tubliks ja siis tarvitanud söögiks. Kui seda keegi ära oli näinud, et peninukid külasid mööda kõndimas olivad, siis jooksnud nad metsa, tükkinud toomingudepõesasse ehk nende juurte alla ja olnud niiviisi seal varjul, sest peninukid ei teadnud sinna otsima tulla.
Nii ühte külasse jõudes korjanud nad lapsed ära, jätnud vanad inimesed järele ja läinud siis saagiga kodu. Seal pandud lastekari ühte iseäralisse kambrisse kinni, kannetud neile paljalt pähkli tuime ja rõõska piima toiduks süüa. Kui tubliks olivad söönud, siis pantud raudvankri peale ja aetud palavasse ahju, küpsetadud ära. See olnud siis peninukkide toit.
Ühest kambrist peasenud kogemata viis last välja, sest et uks kuidagi lodevile oli jäänud, nad pannud pastlad tagurpidi jalga ja siis jooksnud kuni kodu. Kui suured ühe silmaga mehed aru olnud saanud, et vangid plehku pannud, siis tõmbanud nad haisu ja otsinud jälgi, et neile järele saada. Aga kahju asi, haisu ei olnud kusagil enam tunda ja niisama ei nähtud ka jälgi, mis nende kodust oleks välja läinud. Võerid jälgi olnud küll leida, aga need tulnud nende õueväravast sisse ja kadunud tualäve alla ära. Nii seganud nad endid ära ja ei saanudki kadunuid vangisid kätte.
Iga sügise olnud ümberkaudsel rahval, mis peninukkide maa piiri lähedal elanud suur hirm, sest need pika ninadega mehed käinud sel ajal alati jahti tegemas. Küll katsunud ka mitmed, kas neid mitte ära tappa ei saanud, nad pannud hõbekuulid püssidesse ja tahtnud siis nende peale lasta, aga asjata, püssid ei läinud lahtigi. Kui raudkuulidega oli lastud, siis läinud püssid küll lahti, aga tapnud laskjad endid. Kuna peninukid aina nende tembutuste üle irvitanud ja seda tigedamalt oma hävitust edasi teinud.
Niiviisi kestnud see kole rüüstamine ikka edasi, kuni viimaks keegi vana nõid ohule rohtu leidnud. Ta annud nõu: "Siis kui peninukid maale tulevad, majad heaste toominguoksadega seest ära ehitada ja kui nad sinna sisse tulevad, siis võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte ja niiviisi saab teil siis võimalik olema neid kinni siduda." Nii ka oli.
Kui mõne päeva järel tulli esimene hulk, neid võtnud nad kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle tõine hulk, ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vaheaega, siis tulnnud suur kari. Kohe, kui nad külasse jõudnud, võetud neid kohe kinni, aga enne, kui neid auku ajada saanud, ilmunud jälle päratu kari sala järeleluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmbanud haisu. Kui neid kusagile maja ligidale läinud, siis kõnelenud: "Siin on võerast haisu." Viimaks ometigi tulnud sisse ja siis ka langenud. Pärast ei nähtud neid enam, ju nad ikka kõik otsa saivad.
Padamets
Igal sügisel, pikal pimedal õhtupoole öödel, kui eha juba ära kustunud, paistab Padametsa äärest kaugele suur tuleleek, mille valgus pilvedesse ülesse ulatab ja mida paljud tulekahjuks arvavad. Kui sinna lähedale minnakse, siis nähjakse mõne vakkama tagant üht ütlemata suurt kattalt tules ja selle lähedal maas määratumat rahalade, mida vanapagan suure kühvliga edasi-tagasi kühveldab. Alati käib ta katla juurde ja kihutab sellele tuld alla, nii et see ikka ühte lugu miilab. Kui veel ikka sinna lähemale saab mintud, nii et asjast selgemalt aru võiks saada, siis kaob nähtus udu varjusse ning viimaks aega mööda päris ära. Päeva ei ole sellel kohal muud midagi leida, kui ainult tuhka ja tukkati süse ja mõned vasetükid, mis sellest öö vänderdusest maha on jäänud. Rahvas kutsub seda kohta katla nägemise järel Padametsaks. Et vanapagan seal alati raha kuivatamas on käinud, on see nimi vanastrahvast nii järele jäänud.
Seal Padametsa ääres on suur kivi, mida vanal ajal Katlakiviks kutsuti, kuhu vanapagan iga ööse peale kukkelaulu olla olla pugenud. See nimi on nüüd küll aja jooksul juba ära kadunud. Ka nüüd veel, kui mõned teekäijad öösi Padametsast mööda olla läinud, kuuldakse seal nagu keeks mõni katal suure tule peal. Mõni kord olla ka veel mõnda musta meest Padametsa ääres kõndimas nähtud, kuhu ta ikka ja alati pimeduses ära kadunud.
Kalevipoeg ja vanapagan
Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal nagu enne märgitud oli vanapaganaga võidu peale välja. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi panni taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma, nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama.
Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg vanapagana kolm korda ülesse, nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülesse hüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis siis Kalevipoega hüpata, aga Kalevipoeg hüppas kolmkümmend kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põmpsatas, vaevalt veel vanapaganale silma paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool.
Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema. "Oot, oot!" mõtles Kalevipoeg, "ma panene ta kord paule!" Nenda kui nad süle kokku leivad, viskas Kalevipoeg vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere laentesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aidanud enam "hea ega kuri nõu", vägisi ajas vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg oma kaasa toodud seitsesada saelauda ja katsus nendega vanapaganat äärest kaugele kaitseda. Aga kui ta sähvaku andis, libestasivad lauad serviti veelaenetest ja vägilane peasis ning tikkus võimukalt kallale.
Kui nii kaugele juba Vanapagan oma võimuga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: "Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu laenetesse!"
"Kes sa oled?" küsis Kalevipoeg. "Tule välja!"
"Ma ei tohi tulla," ütles heal põesast, "sest et ma alasti olen!" Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: "Mis so nimi on?"
"Minu nimi on siil," oli vastus põesaeluka poolt.
Nüüd ei olnud Kalevipojal enam aega kõneleda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta hoobi andis, see panni kohe vanapagana oigama. Andis veel kaks, ei siis köhatanudki vanapagan enam. Viimaks lei ta teda:
Raksatades Rootsimaale,
põmpsatades põrgu linna.
Isi jäi veerele ootamaie,
vihameesta vahtimaie,
kinsumeesta kuulamaie.
Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ole ilmunud, siis tänas ta siili juhatamise eest ja kinkis ka veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest olla saanud ja mis tal seljas ei kulu ega katke.
Suur viskamine
Ühel päeval oli Kalevipoja ja Vanapagana vahel Hiiu rannas suur viskamine. Esite võttis vanapagan kahekümne puudalise kivi ja viskas seda kolm versta kaugele. Ta oli uhke selle üle ja kiitis seda. Nüüd võttis Kalevipoeg mõõtmata suure kivi ja viskas seda nii kaugele, et nende mõlemate silmist kadus. Küll otsisivad mehikesed seda kivi taga, aga ei leidnud. Alles kolme nädali pärast juhtusivad nad otsides Ülemeste järve lähedale ja leidsivad kivi järvest üles. Vanapagan ei olnud selle viskamisega rahul, ta tahtis kord veel platsi astuda, aga seal võttis Kalevipoeg ja viskas teda üle mere Rootsi mägestikusse, kuhu ta ka seni kalju külge kinni jäänud, kui üks vana nõid teda hulga raha eest valla oli peastnud.
Sest ajast pelgavat vanapagan viskamist mis hirmus.
Pühalepa kirik
Muiste tahtnud mõned mehed kirikut ehitada, kiratsenud aga selle kallal, sest et ta ühele lähedale ja tõistele kaugele pidi ehitadud saama. Igaüks ajas oma jonni, kõik tahtsivad kirikut kodu ehitada. Viimaks ütles üks mõistlik mees: "Teeme nii. Paneme härg metsas palgi ette vidama ja saadame teda metsast välja, nüpeldame talle seal nahkmalgaga kuumaks ja siis saadame minema, isi kõnnime silmnäolt järel. Kuhu kohta härg palgiga peatama jääb, sinna saagu kirik ehitadud, kas olgu ta siis kõigile kaugel ehk kõigile lähedal."
Kõik olivad selle poolt.
Nii kuida räägitud, pantud härjale palk järele, tapeltadud nahk ära ja siis saadetud minema. Küll see aga vedanud palki päevad ja ööd edasi, mehed, kes järel käinud, vasinud üsna ära ning hakkanud asja üle nurama. Viimaks kolmandamal päeval jäänud härg ühe karjamaa peale lepiku äärde seisma.
Sinna sai ka kirik ehitatud. Oli töö lõpetatud, siis pantud kirikule Pühalepa nimeks, sest et härg palgi lepiku äärde oli toonud. Nii kannab ta seda nime praegu alles.
Külmmats külas
Ühel ilusal suveõhtul olnud kõik sooküla peremehed kõrtsis ja joonud tubliste. Tänavu olnud neil kõikidel viljad põldudel ütlemata tublid kasvanud ja sellepärast siis ka võtsivad peremehed õige mehiselt linaliiku. Kui nad nenda parajaste jommis olivad, astus väljast keegi närakades riietes kerjaja sisse ja palus öömaja.
"Siit ei ole öömaja saada!" kõneles kõrtsimees palujale vastu.
"Oh, kui vähagi võiks!" palus võeras edasi.
"Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole, võite sedamaid oma teed minna," kõneles kõrtsimees uueste edasi.
"Välja, välja!" kisendasivad mitmed joodikud.
"Olgu mintud, vana nirukael või Räbala Aadu," mürasivad jälle tõised.
Võeras pööris kohe enda ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll teie Külma Matsi paluma tulete!" Kadus siis.
Kõrtsi juurest kõndides läinud võeras sooküla põldudest läbi ja katsunud käega üht kui tõist vilja, nii kava edasi kuni mäeküla maadeni, siis läinud ühe saunamehe juurde öömaja paluma. See olnud õige lahke ja annud oma koiku kohe selle jaoks. Jsi aga läinud tarre parsile magama.
Hommiku päeva tõusu ajal tulnud sooküla peremehed kõrtsist kodu. Kõigil suur külmahäda. Kes aga kodu saanud, see läinud kohe tarre ahju peale ja maganud seal kuni tõise päevani. Kui üles tõusivad, aga mis nad leidsivad: viljad olivad kõik sooküla meestel ära külmenud, selle suve tööst ei olnud enam midagi loota. Mäeküla meestel olnud viljad ütlemata ilusad, nagu enne. See kihutas kohe sooküla mehed arupidamisele kokku. Kui nad tüki aega vaidlenud olivad, ütles viimaks üks: "Kas te' ei mäleta, et mõne päeva eest üks vana sandinäru Moluski kõrtsis ütles: "Küll te' Külma Matsi paluma tulete!"
Nüüd selgusivad kõikide silmad lahti, aga kus Külma Mats veel oli; see kadunud, et keegi ei tea kuhu.
Ka kõrtsimees, vaene, olnud kimbus, külarahval ei olnud võimalik kehvuse pärast kõrtsi minna ja nii jäänud ta, vaesekene, hädasse. Mis veel mõisast leitud, seda müünud mõisaherra ära ja kõrtsimees - mine nüüd, kuhu sa tahad.
Näki
Kord kõndinud mitu last jõe ääres ja olnud ära väsinud. Nad leidnud sealt ühe väga ilusa hobuse aasal söömast, sellele arvanud nad selga istuda ja kodu sõita. Kui nägivad, et hobune ühe selga laskis istuda, siis liginesivad ka töised sinna lähedale ning ronisivad ükshaaval tema turjale.
Viimaks oli ruum otsas ja üks laps jäi järele. See arvas, et muidugi nii palju ruumi saab olema, kui temale tarvis läheb, ütles siis: "Kus mina istun, näki näsa peale võh?"
Niipea, kui ta seda ütelnud, jooksnud hobune ühes lastega jõkke ja see üks jäänud veel jõe ääre peale. Kodus jutustanud laps seda oma vanematele, need ütlenud: "Ega see hobune ei olnud, see oli näki. Kui sina ka sinna oleks istunud, kus tõised, siis oleks sa jões ka niisama haua leidnud."
Jaaniussikene
Päikene lõpetas oma käiki ning ehavalgus ehtis veel üle puulatvade ja kadus siis ka pea. Puude all pühas vaikuses kõndis tasa-tasa pehmel rohusüles üks neiukene. Üks tundmata vägi vaevas tema südant, üks arusaamata mõte rõhus tema hinge ja nagu koormast vaevatud istus ta kivile ja kõneles õrnalt: "Oh! Ma pidin sinust lahkuma... ära... igaveste. Sina, kiusakas järvelaene riisusid kallima minult ära, varastasid mo paremad päevad ja õntsamad elutunnid. Sinu läbi olen ma maha jäetud - maha jäetud sellest, kes mind armastas. Ärgu iialgi sinu vesi õhtu eel laenetagu, see olgu sulle piinaks, igaveste."
Nende kõneledes kuivatas neiukene oma silmapisarad, mis enne rohusülle voolasivad, tõusis siis kivilt ülesse ja sammus järve poole. Üks kahvak ja öövaikus valitses kõik oma hõlma.
Nii uputas neiukene end sinna, kuhu järvelaene ta kallikese enne oli matnud, aga ta silmapisarad hiilgavad iga öösi jaanipäeva ümber alles kivi ümber ja neid kutsutakse jaaniussikesteks.
Metsapuude jutud
Vanal ajal jalutas keegi mees metsas puude all. Et päikene palavaste paistis ja mees väsinud, siis heitis ta sinna magama. Kui üles ärkas, siis leidis ta öö käes olevat. Mehel, vaesel, ei olnud õiget kohta ega kodu, ühe öö siin, tõise seal, nenda ei läinud ta siis ka täna siit, vaid tarvitas seda rohusängi oma puhkamiseks. Ta pikutas, aga ei tulnud und peale. Korraga kuuleb kaht metsapuud kõnelevat. Esimene ütles: "Meie kuningatütar on praegu haige, temal on roos rinna sees. Kuningas lubab küll suurt hinda, aga keegi ei tea teda terveks teha. Suuremat arstimist ei olegi seal tarvis, minu juure muld musta riide peale panna, haige kohale siduda ja nii on ta terve. Aga ega see ei aita, kui kuningatütar jälle metsa tuleb, minust mööda lähab, kahistan ma okse ja nii on roos jälle tagasi."
"Nii ta on," kõneles tõine. "Mina olen ka omast kohast mees inimestele haigusi andma. Kes minu juuri ehk tüve vaatab, see jääb kohe maalise haigusesse, kes minu latva vaatab, see tuulest rabatud, kes oksi, sel tekib tuline hambavalu. Rohud ei olegi omast kohast suuremad asjad, aga inimesed, rumalad, ei mõista nendega midagi teha. Vaata, maaliserohi kasvab minu juurte peal ja keerutab mööda tüve ülesse, seda tarvis keeta, haigele sisse anda, siis saab ta kohe terveks. Rabatsirohi kasvab allikate ääres ja hambavalu ajal tuleb kõrtsilinki närida, aga kes seda mõistab teha. Haigused kasvavad iga päev, terveks saamist ei ole lootagi."
Nenda lõpetasivad metsapuud oma jutud. Kui mees hommiku üles tõusis, oli tal kohe esimene asi kuningatütart terveks teha. Oli ta sellega joones, siis sai ta kuninga käest hulga kulda. Pärast tegi ta maal rahvast ühes kui tõises kohas terveks. Kes oma häda kaebas ja tema juurde läks, selle haigus nagu kadunud.
Kui kuningas kuulis, et seesama mees tema riigis hulga rahvast terveks oli teinud, siis andis ta talle nii palju kulda ja raha, kui mees iganes kanda jõudis. Pärast arstis see mees tihti inimesi ja sellest on ka esimene arst saanud.
Peipsi lained
Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele.
Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.
Hobune, jäär ja härg
Kui Jeesus maa peal käis, siis juhtunud ta ühe suure jõe juurde, kellel silda peal ei olnud. Hobune söönud jõe ääres ja seda kutsunud Jeesus enda jõest üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks."
Jeesus läinud jälle edasi. Söönud jäär jõe ääres, ka seda kutsunud Jeesus enda üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks."
Jälle läinud Jeesus edasi. Söönud härg jõe ääres. Jeesus seda kutsuma üle viima. "Viin küll, söön siis jälle." Ta võtnud Jeesuse turjale ja viinud selle jõest läbi.
Kui Jeesus jõest läbi olnud, ütlenud ta härjal: "Et sina mind jõest läbi tõid, siis sööd sina päeva ajal ja võid sellega öösil rahul olla, kuna aga hobune ja jäär ööd ja päevad võivad kokku süia, aga siiski ei saa nende kõhud iialgi täis."
Ka nüüdki söövad hobune ja jäär, kui nad heinte ligi saavad. Härg aga sööb päeva ja on sellega öösi ka rahul.
Kui Looja lehma ilmale oli loonud, siis oli lehmal udar üle kõhu ulatanud, nii suur olnud see ja sellest saadud ka palju piima. Kui kass seda näinud, roninud ta sinna ligi ja hakanud sealt piima lakkuma, söönud aga udara ära. Küll koer oli vastu kaitsenud, aga see ei aidanud ühtegi. Viimaks jäänud veel neli nisa järele, mida koer suure vaevaga ära hoida oli jõudnud.
Nüüd, kui lehm iga aasta uut piima toob, saab koer esimese lüpsi, sest et ta seda kassi eest on jõudnud alal hoida. Sellest ajast saadik on ka koer kassi suurem vaenlane ega või teda silma otsas sallida.
Metsapuude palve
Vanal ajal kui alles kõik metsapuud rääkisivad, läinud üks mees metsa toidu keeteks puid tooma. Kohe astunud ta vana kase kallale ja tahtnud seda maha raiduda. Kask vastu paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siis metsas küll!"
Mees jätnud kase järele, astunud kuuse juurde ja tahtnud seda maha raiduda. Kuusk paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siin metsas küll!" Mees jätnud ka kuuse ja läinud lepa juurde seda maha raiduma. Lepp niisama paluma. Läinud toome kallale, aga ikka üks ja seesama palk.
Mehe süda saanud haledaks, et kõik härdaste vastu palusivad, ta jätnud nad kasvama ja läinud ilma puudeta kodu.
Lendaja
Ühel talul koolis äkitselt üks lehm ära ja mõne nädala pärast koolis jälle tõine lehm. Perenaene sai aru, et see õige asi ei olnud, ta läks arsti juurde abi otsima. Võttis selle jaoks kortna viina ja kaku leiba kaasa. Arst kuulas loo põhjani ära, võttis siis viinapudeli, käänas seda kolm tiiru põlvekeeri otsas vastupäeva, vaatasi siis viinakirjast ja ütles: "Lehmad on lendaja läbi lasknud, see on üks teie vihaalune, kes mõne päeva pärast seda pahandust on valmistanud."
Naene ütles: "Muud ei tea ma omaga jonnis olevat, kui Mõisa Leenu, kes mineva kevade meilt ära läks ja Luha Jüri, kelle karja meie peremees viljast kinni võttis."
"No jah, seda ma aravn, et üks neist on," ütles arst. "Kui nüüd kodu lähate, siis minge ja võtke selle kasuka karvadest kolm korda lammasteraudadega, keda te suuremaks vihaaluseks arvate. Pange need villad siis kodus laudaukse sagarasse ja oodake, kas lendaja siis veel lehmi laskma tuleb. Tuleb mõne päeva eest keegi teilt midagi küsima, siis ärge andke, vaid saatke tühjalt tagasi."
Naene tänas arsti õpetuse eest ja läks. Kohe, kui kodu oli jõudnud, tõi to salamahti Luha Jüri kasuka karvadest kolm lambaraua täit ja panni neid kodus laudaukse sagarasse. Nii olligi. Tõisel päeval tuleb Luha Jüri poiss ja ütleb perenaesele, et Jüri laseb pada paluda.
Perenane vastu: "Annaks küll hea meelega, aga meil on isi seda häda pärast tarvis. Kuulake, ehk saate mujalt." Läkski.
Tõisel päeval tuleb tüdruk ja ütleb, et Jüri laseb pangi paluda. Ei naene anna pangi kah. Kolmandamal päeval tuleb vana Jüri isi ja palub pätsi leiba, lubab homme jälle suure kasuga kätte tuua.
Perenaene vastu vabandama: "Annaks hea meelega, aga meil isi seekord ka ei ole, pandsin täna juuretsi ja teen homme kah leiba. Kuulake, ehk saate mõne muu käest." Vana Jüri läks ära ega lausunud enam musta ega valged.
Tõisel päeval lähab perenaine lauda juurde ja näeb, laudauksel auk sees. Võtab ukse lahti, ennäh, veikene hall kivi keset lauta maas. Naene jättis selle sinna ja ruttas uuesti arsti juurde abi otsima.
Oli ta arstil asjaloost kõnelenud, ütles see: "Hea küll, et sa selles kivis ei puutunud, see oligi see lendaja, kes enne so lehmad ära laskis. Kui sa mitte Luha Jüri kasukakarvu ukse sagarasse ei oleks pannud, siis oleks ta sinu lehma jälle ära lasknud, isi aga ära kadunud, nenda et auku ega kivi kusagil ei oleks olnud näha jäänud. Nüüd võta see kasetoht ja see pihlakakepp, sellega aja kivi kasetohu peale ja vii vette. Küll siis lendaja sinu õuest kaob."
Naene tänas ja läks. Kodus ajas pihlakakepiga kivi kasetohu peale ja viis vette. Korraga läks kivi puruks nagu tuhk ja ainult valge kord jäi siis vee peale.
Ei tulnudki lendaja enam. Pärast mõne päeva järel oli kuulda - Luha Jüri olla sängis surma vaakumas, hing lõngaga kaelas, aga ei sure ära kah. Perenaene läks haiget vaatama. Kui Jüri oli kuulda saanud, et tõise talu perenaene sinna oli tulnud, siis käskinud ta ukse kinni panna ja mitte enda temal näidata. Pärast selle järel suri ta ka varsi ära.
Abja valla rikkus
Ühel Abja valla vaesel saunamehel öeltud ühel ööl: "Kaeva neljapäeva öösel, enne kella 12-nt labidaga oma saunaukse lävepaku alla kolm jalga sügav auk, siis leiad sa sealt ühe suure katlatäie raha; sellest saab sul ja kehval Abja vallal küllalt nii palju, et rikkaks võite saada."
"Tühja kah," ütles mees, "unenäod on mitu petnud, nii võivad nad ka mind petta." Mees ei teinud nii, kuida juhatadud.
Paari nädala eest oli saunamehel uuesti unel niisamma viisi juhatadud. Nüüd hakas mees küll väha uskuma, aga jättis tegemata.
Jälle seesamma juhatus kolmandamat korda. Nüüd ütles mees: "Saagu mis saab, ma vaatan õige kord selle uksepaku aluse läbi." Ta võttis ühel neljapäeva öösel labida ja hakkas enne kukelaulu kajuma. Oli kolm jalga auk sisse võetud, leidiski suure katla, raha täis mis kõlas.
Nüüd oli mees õnnega koos, raha sai juba vakaga mõõta. Tema ei mõistnud selle hulgaga midagi teha, vaid andis ka igal Abja valla vaesemal nii palju, kui see aga soovis.
Vaesest saunamehest sai nüüd rikas taluperemees, ta haris põldu hoolega ja teenis veel selle suure rikkuse kõrval mõndagi. Ka mitmest vaesest inimesest, mida saunamees avitas, sai rikas, mõistlik ja hoolas kohapidaja. Nenda sai kehv Abja valla saunamehe läbi rikkaks vallaks.
Metsavana
Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle olla ja seda valitseda. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad ja putukad seisavad tema voli all. Kes eksida, seda nuhtlevat metsavana õnnetumalt.
Ühel päeval jalutas keegi noormees suure laane ääres, püss seljas; ta näeb üht imeilusat kullasulgis lindu kuuse otsas lustlikult laulvat. "Maha, sa muidu kisendaja!" kõneles noormees, panni püssi palgele, pauk käis ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja panni sisse, astus siis jälle kuusemetsa alust mööda edasi.
Kui noormees metsas ühe lagendikule jõudis, nägi ta üht väga vanat mehikest enesele vastu tulevat. Temal oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamlad. Et teda küll liigvanaks arvata võis, siiski paistis temast erkus, noorus ja elavus välja. Kui ta nooremehe ligidale oli jõudnud, panni vanakene käe sellele õla peale ja küsis: "Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima!"
Hirm ja häbi võitlesivad mõlemad noore mehe südames, viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas: "Tullin muidugi naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus alati kodus olles on tüliks."
"Valetad!" ütles vanamees. "Tullid minu kuningriiki seda trüüstama."
"Ei tulnud!" oli nooremehe poolt vastus.
"Näidake oma jahitasku, siis näete küll, et seda salgate." Kõneles vanakene ja võttis nooremehe kaelast jahitasku lahti, leidis aga sealt seest linnu. "Siin ta on, mida maha olete lasknud."
Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huuletele, ta lei silmad enese ette maha ja ootas, mis nüüd temast saab.
Pika vait olemise järel puudutas viimaks vanakene püssi ja ütles siis noorel mehel: "Et sina metsalauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks." Jsi kadus kui tuul.
Noormees oli rõemus, et ta ilma trahvita vanamehe käest oli ära pääsenud. Ta tegi otsuseks püssiga mitte üht ainumat looma enam maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis selle tühjaks. Peale paugu oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudseid kohti täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kus kaugele. Pea vähenes suits ja noormes ei näinudki sugugi. Ta oli pime. Metsavana oli teda tema üleannetuse pärast trahvinud.
Ussi sõnad
Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad.
Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära.
Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud. Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas.
Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata.
Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära.
Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata.
Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba
Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat.
"Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima.
Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud.
"Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades.
"Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa.
Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik."
"Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida.
Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi
Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud.
Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta.
"Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda."
Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile.
Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära."
Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.
Liisavaarik
Ühel ööl juhatadud ühel kehval taluperemehel unel järgmiselt: "Mine neljapäeva öösi enne kella kahtteiskümment Kalmemäele, sealt leiad sa mäe põhjapoolse serva alt kajudes toobi kulda, aga ära sa kellegile midagi kõnele, kui et küll kedagi näed. Ja kui sinna ei suuda kõndida, siis mine Liisavaariku äärte, sealt leiad sa ühest küljest palju kiva, kõige suurema kivi all on pütt kulda. Kui keegi sind eksitab, ära sa karda, muidu jääd kullast ilma."
Mees mõtles: "Tühja! Kalmemäele ei maksa minna, see toop kulda ei maksa sugugi jalavaeva ära. Lähan parem Liisavaariku, sealt saan püti kulda, vaat see on asi, maksab ka midagi."
Neljapäeva õhtu jõudis kätte ja mees mõtles ühtelugu mineku peale, ta ei saanud sel ööl sugugi nahka silmade peale. Kella kümne ajal oli ta platsis. Leidis varsi Liisavaariku äärest hulga kivide hulgast kõige suurema kivi üles ja hakkas kohe sealt labidaga kajuma. Pea hakkasivad varesed tema pea kohal kisendama.
"See on halb," mõtles mees, "head see küll ei tähenda, varessed öösel kisendavad ja veel minu pea kohal. Vanaeit ütles küll, see asi on kurjastvaimust, ära mine, nad panevad so nahka."
Mees lei kartlikumas, ta hakkas värisema nagu haavaleht, süda peksis põues nagu tallekene külma pärast. Pea kadusivad varessed ära ja mees kajus edasi. Varsti nägi ta pütti, mis kullaga ääreni täidetud oli. Ta hakkas teda välja kajuma, aga see oli ainult silmapilk. Pütt ühes kullaga vajus kolinal maa alla.
Nüüd teadis mees, et see sellest tulli, et ta varesseid oli kartnud, ta jäi veel amuli suuga kaevatud mullahuniku kõrvale ootama, ehk tuleb pütt kullaga tagasi. Ta vahtis kuni päiksetõusuni, aga kedagi ei ilmunud.
Praegust alles on Liisavaariku ääres see kivikoht tunda, et neid küll pealmaa näha ei ole, takistavad nad ometi künnu ajal atra maa sees. Seda kohta kutsuvad mõned nüüdki veel Katla vundamendiks. Ilus lehtvaarik kosub aga kindlaste seal kohal.
Ümiseja luu
Kui vanal ajal sõda ja verevalamine meie maalt läbi läks, haavas ka võera meeste püssikuul üht nõida, kes hingeheitmisele vaakuma maha jäi. Temal oli hulk raha, seda mattis ta veel suure vaevaga enese kohale mätta alla ära, nii et sellest keegi aru ei pidanud saama. Ütles veel sinna juurte: "Keegi muu ei või öelda, et siin raha on, kui ainult minu suu."
Aastad ja ajad kadusivad kiireste ajamerde ja sinna, kus enne suur tapelus oli olnud, kuhu nõid oma raha oli matnud, oli juba suur mets peale kasvanud, seda metsa kutsuti Ööslaka laaneks.
Ühel päeval oli karjapoiss Ööslaka laanes hulkumas, ta leidis sealt ühe sääreluu, mis vahtu otsast välja ajas ja metsikumalt ümises. Poiss jättis sääreluu puutumata paigale, läks kodu ja kõneles seda lugu oma vanematele. Need aga ütlesivad: "See on vana kurja kindrali sääreluu, keda sõja ajal sinna on ära tapetud, ära sa sellesse mitte puudu!"
Teisel päeval läks karjapoiss jälle seda luud vaatama, see aga ajas ikka vahtu otsast välja ja ümises vanat viisi edasi. Poiss võttis luu ja lei seda vastu puud puruks, siis võttis ühe kildu ja tegi sellest vile. Kui ta vile suu ette panni ja vilistada tahtis, tegi see aga ilmelikut healt ja hakkas kõnelema: "Oma külje alla olen ma matnud selle raha!"
Poiss puhus vile edasi ja jälle seesama heal. Poiss ei saanud sellest aru. Viimaks mõtles ta: "Ma vaatan õige, ehk on luu külje all see raha, mida ta kõneleb." Ta hakkas kaapima ja leidis ka sealt hulga raha.
Nüüd sai vaesest kehvast karjapoisist rikas mees.
Kodus jutustas ta seda vanematele, need ei tahtnud raha eesmalt vastu võtta, arvasivad seda midagi nõidust tähentavat, aga kui viimaks juba õige "kits kotis oli", siis võtsivad nad poja raha vastu ja tarvitasivad seda.
Pärast elasivad nad õnnelikult.
Hundid ree peal
Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära.
Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid.
Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.
Mees hundi kimbus
Kord oli jahimees heinakuhja külje alla vahajalgu puhkama heitnud, kui näeb metsa poolt suurt hunti tulevat. Ta läinud tõinepoole kuhja, oodanud vagusi, mil hundile põrakut vastu saata võiks. Pea on hunt lähedal ja kütt panni püssi palge, pauk käis, aga hunt ei liigutanudki, vait sammunud takistamata kuhja poole. Veel lasknud mees tõise paugu, ka sellest ei teadnud hunt midagi. Nüüd ei olnud mehel muud nõu, kui roninud kuhja otsa. Hunt tulnud kuhja alla ja jäänud sinna otsa üksisilmi vahtima.
Mees nüüd päris kimbus. Ta laadinud nüüd püssi uuesti täis ja lasknud jälle hundile paar põrakut silmade vahele, aga see ajanud korra hambaid irevile, limpsanud keelt ja vahtinud jälle vanat viisi otsa.
Kui mees näinud, et püssiga laskmine kedagi ei aidanud, jätnud ta selle tembu päris järele ja oodanud, mis viimaks saab. Korra jäänud kurat vähaks ajaks metsa poole vahtima. Kohe tõmbanud mees sõrmest vana hõbe laulatusesõrmuse ja vaadanud selle läbi. Oh sa pala silk, mehe vari jäänud tarretama. Hunt olnud vanapagan isi. Kohe lõiganud mees kuhjavarda peale kolm risti ja teinud kuhjavarda küljest lõigatud laastudest ristikese ning viskanud seda hundile kaela. Kui hunt seda näinud, pistnud ta plagades kohe metsa poole, ei ole vaatanudki enam mehe poole tagasi.
Nüüd saanud mees väha rohkem hinge tõmmata. Ta tulnud kuhja otsast maha ja läinud kodu. Pärast ei ole ta iialgi enam jahile läinud.
Soendid
Vanal ajal käinud Ereste külast üks vana mees soentis. Ta kannud küla lambaid kodu, tapnud, söönud ja olnud rõemus mees seal juures. Kui ta Pärnumaal käimas oli, siis kartis ta Sammaste külast läbi minna, sest et Kose talus kaks urmjat koera olivad, kes väga huntisi ja soentisi taga ajasivad ja ära murdsivad.
Ühel ööl läinud jälle vanamee Pärnumaale soentis, sest mujalt ei olnud enam lambaid saada. Ta võtnud ühe küla laudast lamba ja vedanud seda kodu poole. Oli ta parajaste Sammaste küla Kott nõmmest läbi minemas, siis tullivad Kose koerad, kes kaugelt seda nagu haisust ära tundsivad ja tõmbasivad soenti lõhki.
Kodus oodeti vanameest, aga teda ei tulnud enam. Tõisel ööl läks poeg soentis, et vanamehel jälgile saada. Leidis ta vanamehe lõhki tõmmatud kondid Kottnõmmest, siis pööris tagasi kodu poole ja ei ole enam ialgi soentis läinud.
Kui müristamise ajal kuuse- ehk mõne muu puu alla minnes rist sellele peale tehakse, siis ei saa välk sinna sisse lööma.
Raiuja otsa ei tohi vaadata.
Mis aga selle sõna tähendus on ei tea ma. Olen teda nii rahvasuust kuulnud ja kirjutan sellepärast nii.
Kui hambad valutavad, siis tuleb neid pikse löödud puukildudega hõeruda, küll nad siis terveks saavad.
Kui lepad rohkeste piima täis, siis on sel ajal lehmade piim kerge rikkesse minema.
Kui mihklipäev noorekuu sees on, siis saavat vanatüdrukud sel aastal mehele.
Mustad mehed
Kord olnud ühes mõisas niisugused loomad, et neid keegi pole jõudnud karjamaal hoida, vaid nad olnud nagu hullud ja jooksnud sinna ja tänna. Ei keegi pole neid jõudnud hoida, vaid neid kadunud järges ära. Viimas mindud targalt abi otsima. Tark annud neile ühe surnukirstulaua oksaaugu tüki, õpetades: "Vaatke, mis aga läbi oksaaugu näete. Ja kui olete neid näinud, siis tulge mu juurde tagasi, küll ma siis õpetan, kuidas need ära kaduvad."
Mindud kodu ja vaadatud läbi oksaaugu. Ena imet, musta mehed loome seas ja kihutavad loomi taga. Nüüd mindud targa juurde tagasi ja küsitud abi. Nõid õpetan: "Kui loomad laudas koos on, siis mindagu kolm neljapäeva õhtut lauta ja kaapitsetagu selle lauatüki küljest iga loomale puru selja peale, küll siis näete." Mindud koju ja tehtud nenda. Siis aetud loomad karjamaale ja loomad söön nenda vagusi, et hoidku. Musti mehi pole seal mette ühtainustki näha oln.
Kogemata õnn
Kord juhtunud üks vaene saunamees sel ajal metsas olema, kui huntidel süia antud, sest nendel antade igas kuus üks kord taevast andi, nenda samasugune nagu pilvetükk. Huntidel jagu antud juba kätte ja antud ka vanakesele üks pull ning üks hääl ütelnud: "Kui sa seda pulli sööd, siis jäta ikka natukene üle ja pane kappi. Kui sa siis jälle sööma tuled, siis on sul terve pull jälle kapis, nenda ela kas sada aastat."
Vanake võtnud pulli vastu ja teinud nenda nagu õpetatud. Nenda ei ole ta enam mitmel aastal töös käinud ega ka teistelt andi palunud. Viimaks hakanud sealtmaa peremees vanakesel peale ajama ja ütlen: "Vanakene, mis asja sa nüüd sööd ehk teed, sest enne olid sa vaene nagu vares ja käisid ja sagedaste külast andid saamas, nüüd ei tee sa midagi ja oled veel priskem kui ennegi. Vanake, sul on ikka üks kunts seal ees."
Vanakene ütlenud küll, et temal midagi kuntsti ees ei olevat ega mitte jõutsaste ei elada. Peremees aga ajanud ikka peale ja ütlen, et vanake valetade. Vanake tüdinud ära ja ütlenud, et temal metsas üks pull antade, kellega ta sada aastat edasi elada võivat. Peremees kuulnud seda, läinud ka metsa ja oodanud huntide saagiaega mõteldes, et temale ka siis pull antakse. Huntide saagiaeg jõudnud pea ning mees näin küll, kuidas huntidel järge mööda nagu pilvetükid antud, keda nad ahnusega ära söönud. Viimas jõudnud järg kõige viimase hundi kätte, teda aga jäetud ilma ja üetud: "Sina mine põõsa taha, sest sinu jagu on seal." Hunt hüppas põõsa taha ja tahtnud meest ära murda. Mees aga hakanud paluma, et hunt teda elusse jätab. Hunt aga ütlen: "Kas lubad selle mulle, mis sul väraval vastu tuleb?" Mees lubanud küll.
Nüüd läinud nad koju poole seltsis ja vaadanud, mis väravas vastu tuleb. Äkisti näinud nad, et kõige suurem peremehe härg mügades väravas vastu tulnud. Hunt karganud härja kõrisse kinni ja murdnud teda ära. Peremees aga pannud jookstes tua poole, et kartes, et hunt järele tuleb ja teda ka veel peale kauba ära murrab. Hunt söönud härja ära ja jätnud mõned halvemad lihatükid külakoertel pärandada. Peremees aga olnud terve nädali otsa haige selle kohutamise perast. Saunavanakene aga naernud seda kuuldes nenda, et kõht vabisenud.
Kuidas suits on sündinud
Kord raiunud mees metsas puid, kõht läinud tühjaks ja lõuna jõudnud kätte. Mees teinud tule maha ja hakanud tuhli küpsetama. Korraga tulnud üks hall mees metsast välja mehe juurde. Ta alganud head juttu ja paar tundi läinud ilusti mööda. Viimate ütlenud hall mees puuraiujale: "Kas sa usud, et mina sinu nutma panen, ilma et ma sinusse puuduks."
Mees toredaste vastu: "Oi, sihuke samane paneb mind ilma külge puutumata nutma, seda ei usu ma kunaski."
"Ah, sa ei usu," vastanud hall mees ja pöörnud perse vastu tuld ning puhunud nenda valjuste, et tuli, haisuga segatud, mehele suhu ja silmi tunginud. Hais olnud nenda kibe, et mehe silmad vett tilkuma hakanud ja nagu nutu moodi välja näinud. Hall vanake aga naernud, üteldes: "Vat nüüd nutad sa." Ise läin jälle metsa. Enne seda ei olla tulel mitte suitsu olnud, nüüd kus aga hall vanake ehk vanapagan teda on sünnitanud, seisab ta praegu ja tea kui kaua veel edasi.
Et tüdarlapsed korralikult ja vara mehele saaks, selleks olnud pruugiks, aga olla veel praegugi, et laps läbi mesterahva püksisääre aetud ja ka mesterahva hamme käiksest. Ka, et tööinimene saaks, ei peetud mitte kaua mähkmetes kinni mähitult. Poisslaps, et see tööle tugev saaks, lastud hästi kaua rinda imeda ja aetud ka läbi rehetare otspajast, kus üks andmas ja teine vastu võtmas olnud. Ka kirvega peetud poisslapsele kunsti, mille kombed siin teadmataks on jäänud.
Paisele pantakse pääle: mett, leivataokand soolaga, tõrva ja saapapigi ja tubakat.
Kärnadele (sügelesed) pantakse tõrva, tuhka ja ka kärna juurest tehtud soorti pääle.
Pahusele pantakse: pahuse lehti pääle, pleistigu sisu suhkrupaberiga, mett ja tubakalehte, määritakse viinaga ja nõiad posivad ka teatavalt pahusesõnu.
Kui kaega vastu okse laasitud vitsaga elajad lööt, nakata elajas verd kuseb.
Nooriku leidmus
Kord läinud noorik metsa marjule ja leidnud ühe verise tüdriku poolsurnud metsas mätta pealt maast. Mitme arstimise järele hakanud ta viimas kõnelema ja saanud terves. Noorik küsin: "Kes sind peksis?" Siis vastan tüdrik: "Metsaoni peksis." Ta tänan noorikut väga selle arstimise ja tervest tegemise eest ning algan pikemalt seletades oma elu ja õnnetust rääkima: "Mina olin ilus ja noor tütarlaps ning elasin ühe saare peal oma isa vaalitsuse all. Ka oli meie saare kõrvas teine ilus saar, kus üks nõid mind oma pojale kosida tahtis. Mina aga põlgasin tema nõu ega ei läinud tema pojale. Ta pahandas ennast see ütlemuse üle ja muutis nõiaväega mind hundiks, üteldes: "Kui ristiinimene sind aitab või sinule head teeb, siis saa jälle inimeseks." Nüüd juhtusid kütid mind silmama, põmmutasid püssa ja ma olingi verine. Nüüd, kus sina mind aitasid, sain ma jälle inimeseks nõia tõutuse peale. Tänan sind väga ja maksan vaevapalka ausaste. Tuleva selle ajaga saad sa endal tütre ja mina tulen temale ka vaderiks. Nüüd lähen isa vaatama."
Noorik noppin veel marju ja läinud kodu, seal rääkinud ta ka teistele ja kõik imetlen seda leidmust. Aasta perast olnud ka noorikul tüdar. Kõik vaderid kutsutud ära ja varud algan, ainult oodatud seda tüdrikut, kes lapse sündmest ette oli kuulutan. Korraga olnud mürinat õues ja teatav tüdrik tulnud nelja musta täkuga õue. Nüüd ristitud laps ja pandud nimi Maasikas. Tüdrik lapse ristiemas, varud lõpetati ära. Tüdrik läks oma kodu ja võttis kasutütre enesega kaasa ning lubas seitsme aasta perast jälle ära tuua.
Nüüd kasvatan ta last suure hoolega ja seitsme aasta perast viin ta lapse jälle oma vanemate juurde tagasi ja kinkinud temale ühe sõrmuse, mis nenda tark olnud, et ta kõik ette kuulutand, kas head ehk halba tulevik saab tooma.
Pahakatla tõutus*
Kord olnud ühel mehel palju raha aga ta ei ole seda raha kellegile annud vaid viinud metsa puujuureka peale et maa sisse tõutada. Selle ajas kui mees kotu jälle raha läin tooma leidnud üks mees rahaunika puujuurika pealt. Ta ajan oma kuueõlma täis ja pannud jooksma. Kui ta aga tükmaad edasi läinud vaunud raha läbi kuue õlma maa sisse ja lõhkunud uue kuue õlma ära. See olnud just see tõutamise aeg kui rahatooja puujuurikate peal oleva rahale tõutust lugenud.
* mul on pealkirjas pahakatla tõutus aga peab olema rahakatla tõutus. See läks valtsiste.
Rahakatel
Kord näidatud ühe mehele unes ja üetud: "Mine sinna ja sinna kohta ja seal on rahakatel, too teda ära, aga kellegiga ära räägi sõna." Mees läinud ka ja toonud rahakatla kodu. Tee peal tulnud aga mitmed herrad ja mehed talle vastu ning aavatlenud teda rääkima. Mees aga pole rääkinud, vaid läinud edasi. Õue tulles näinud ta, et tema naene tema ees palja särgil kusn. Mees ütlen: "Oh sa häbemata, siia minu nina alla sa tuled kusele."
Kohe kadunud rahakatel mehe seljast. Mees läin tuppa, naene magan üsna norinal. See naene olnud aga vanapagan, kes meest rääkima aavaldanud, et mees rahast ilma jäeb.
Rahakatel
Kord elanud ühes peres üks vana mees, kes rikas olnud, ta pole aga mitte seda mitte kellegile annud, vaid tahtnud ära matta ja tõutada. Pere valvan aga mehe järele ja vana pole ära matta saanud. Kord läinud minija tua ette ja vaadanud läbi prau. Vana tuln sängist välja, kallan raha koldetuha sisse, tõutates: "Kelle käsi paneb, selle käsi ka võtku." Minia võtnud vana käsipidi taha, seganud vana käega ja raha olnud käes.
Rahakatel
Kord tulnud mees teed mööda, näenud, et tuli tee peal põlenud, võtnud kolse süe ja pannud piipu. Piip hakan aukama. Kodu vaadanud mees piipu, leidnud aga kuldraha tüki piibu seest. Kahetsenud väga, et rohkem pole võtnud.
Sõnajalaõis
Kord ütlen üks mees: "Üetse ikka, et jaanipäeva ööse sõnajalad õitsevad ja kes selle õie kätte saade, see saade rikkas. Pagana pihta, läheksin ka mina tooma, aga ennäe üteldakse jälle, et pidade ära eksima. No mul on tua taga sõnajalad, sealt lähen ometi ka tooma. Ma mõistan ka kavalust."
Ta võtn lõngakera, sidun niidiotsa ukselingi külge kinni ja läinud niiti kera pealt ära harutades tua taha sõnajalgade sekka. Üsna hõlpsaste saanud ta õie kätte, pistnud tasku ja hakanud niiti kera peale kerima, et jälle niidi saatusel ukse juurde jõuab. Võta näpust, niidiots võetud ukse küljest lahti ja siotud seitse versta sellest perest kaugemale ühe mäe otsas oleva suure kuuse külge. Mees kerib ja kerib, aga ei ilmaski näe maja. Päike tõuseb juba ülesse ja mehele maja kuskil. Viimaks näinud, et ta ühe kõrge mäe otsas olnud. Ta tuln sealt maha ja leidnud suure vaevaga oma maja üles. Sõnajalaõis saatnud talle siiski suurt õnne. Näe, mine siis kurjavaimudega jonni ajama.
Joodiku õnn
Kord tulnud joobnud mees jaanipäeva ööse kõrtsist. Ta juhtunud ka sõnajalgade sekka. Neist läbi paterdades kukkunud üks õis saapasääre sisse. Mees pole ise sest midagi teadnud, vaid tulnud edasi. Viimaks karjun ometi ühed mehed taga järele: "Anna see seia, mis sul saapasääres on."
Mees aga karjun vasta: "Mul pole muud midagi saapasääres kui jalg üksi."
Võit jäänud joodiku kätte. Kodu kiskunud ta saapad jalast ära ja hulk kulda kukkun saapasäärest välja. Mees kogun raha kokku ning olnud korraga rikas mees.
Kus palju prussakaid on seal pidade kolm neljapäeva õhtut lõukasse minema ja hüidma: "Hoidku, et ma teid hoome veel näen!"
Kui tütarlapsed sündivad, siis pannakse neile rätik päha, et ruttu mehele saab.
Kahest kuningatütrest
Kord elanud ühes riigis üks hea südamega kuningas oma proua ja ainsa tütrega head elu. Korraga tulnud aga surm neile külaliseks ja viinud kuningaproua hauda. Kuningas olnud väga kurb oma abikaasa surma üle. Tütar elanud päeval oma armsa ema tubades ja ööse käinud ta ema haual nutmas. Kahe aasta pärast läinud aga kuningas uueste kosja ja toonud omale uue proua kodu. Võerasema olnud aga oma võeratütre vasta väga tige ja kuri. Ta pannud teda suvel rohuajast rohtu kiskuma ja talvel lõnga kedrama. Võerastütar teinud küll kõik ilma nurinata, aga võerasema peksnud veel teda mitu kordki.
Ükski ei trööstinud teda. Ainult ema haual käis ta oma kibedust kurtmas. Võerasema läinud iga päevaga kurjemaks ja peksnud mitu kord võeratütre veriseks. Ühel öösel pidas tütarlaps ema haual nõu isamajast ära põgeneda ja võeraemast lahti saada. Ta läks keskööse oma ema tuppa, pani ema kuldehted ja kallidkivid ühe koti sisse ja pani omale mõned paremad riided ümber ja hakkas minema. Hommiku päevatõusu ajaks jõudis ta mitu penikoormat oma isa linnast eemale.
Kolmepäevase rändamise järele jõudis tütarlaps teise kuninga linna. Sinna saades müüs ta oma kallid ehted ära ja otsis omale ühe meesterahva ülikonnariideid ja lasi juukseleikaja juures oma juuksed lühikeseks leigata. Teisel päeval pani ta omale meesterahva riided selga ja hakkas omale teenistusekohta otsima. Ta kuulas mitmesse kohta teenistust, aga teda ei tahetud kusagile võtta, sest et ta keha poolest väga õrn ja nõrk näitas. Teisel päeval läks ta kuninga tallmeistri juure tallipoisiks kauplema. Et ta väga alandliku olemisega tallmeistri meele järele oli, võttis tallmeister teda oma teenistusesse ja andis talle kergemat teenistust.
Seal kuningalossi taga, kus see tütarlaps tallipoisiks oli, oli üks suur järv ja järve sees suur kivi. Kivi otsas nähti iga neljapäeva õhta ühte ilusat neiut istuma, kes oma kuldjuukseid silitas ja ilusaste laulis. Kuningas ihaldas väga seda ilusat näkineiut ligemalt näha saada, aga iga kord, kui kuningas paadiga kivi juure hakkas sõudma, kus otsas näkineiu, kiljatas neiu kuningat nähes, hüppas kivi otsast vette ja kadus laentesse. Ühel päeval kutsus kuningas kõik omad nõuandjad ja kõrged mehed kokku ja küsis neilt nõu, kuda näkineiut kätte saada, aga ükski ei teadnud talle nõu anda.
Viimaks lasi ta kõigile oma alamatele kuulutada: "Kes mulle nõu teab anda, kuda seda näkineiut kätte saada, kes iga neljapäeva hommiku minu lossi ? järves kivi otsas ennast pesemas käib, saab pool minu rahavarandusest ja kuningriigist omale." Mitmed sügasid kõrvatagust ja pidasid nõu, aga ükski ei teadnud nõu anda. Ka kuninga tallmeister pidas oma tallipoistega nõu, kuda neiut kätte saada.
Ühel õhtul läks tallipoiss (tütarlaps) sinna järve äärde kõndima, kus näkineiu ennast näitas. Ta seisis tükk aega järve kaldal ja vaatas mõttes laentesse. Korraga tuli üks lühikene vanamees pika halli habemega tallipoisi juure ja ütles: "Ilus kuningatütar tallipoisi ammetis, mis sa muretsed?"
Tallipoiss ütles: "Ma muretsen, kuda seda näkineiut kätte saada, kes siin järves pesemas käib."
Sai vanake ta juttu kuulanud, siis üõtles ta: "See ei ole mitte näkineiu, vaid üks kuningatütar, nii sama nagu sinagi, keda ta kuri võerasema taga kiusas ja ühte nõida lasi vesineitsiks moondada. Ta ei saa mitte teiste inimestega rääkida ehk ta seda küll hea meelega tahaks. Neitsi alaline elukoht on siin kivi all, vesiema juures ja muul ajal ei saa ta sealt välja kui iga neljapääv. Kui inimesed talle juure minna tahavad, tõmbab vesiema nägemata käega teda alla vette oma juurde ja valvab, et ükski teda kätte ei saa. Sind tahan ma aga õpetada, kuda sa teda peasta võid, sest mul on selle tütarlapse vangipõlvest hale meel. Kuula siis hoolega, mis ma sind õpetan. Täna kolmekümne päeva pärast läheb vesiema oma tütardega siit ära oma õe pidule ja siis on kõige parajam aeg teda peasta. Ütle aga kuningale, et ta laseb ühe kuld pesuvanni valmistada ja sellele klaasist vahe vahele teha. Teise poole sisse kalla magusat viina ja teise poole sisse pane vett, siis vii see vann sinna kivi otsa. Vanni kõrvale pane hõbepeegel ja kuldkamm ja siidirätik, siis võta omale sidist noor ja oota järve kaldal kuni see neiu ennast sinna kivi otsa pesema läheb. Siis mine paaduga sinna kivi juure, siu teda selle nööriga kinni ja vii teda kuninga kätte."
Tallipoiss (tütarlaps)tänas halli vanakest hea nõu eest ja hakkas kodu poole minema. Hommikul rääkis ta tallmeistrile, kuda ta näkineiut kivi otsast tahab ära tuua, aga sellest ei öölnud ta midagi, et hall vanamees teda õpetanud oli. Tallmeister raputas pead ja ütles: "Sedaviisi teda vist küll peasta ei või, aga head õnne katsuda."
Siiski saatis tallmeister poisi kuninga juure. Kuninga juure saades rääkis ta kuningale, et tema seda neiut ära tuua tahab ja palus, et kuningas talle kullase vanni, kammi ja peegli annas.
Kuningas ütles tallipoisile: "Need asjad lasen ma sulle valmistada, aga kui sa teda ära tuua ei saa, siis lasen su pea otsast ära raiuda."
Kolmekümnemal päeval, mil hall vanake oli käskinud, läks tallipoiss oma asjadega järve äärde, istus lotsikusse ja sõudis kivi juure. Siis pani ta vanni kivi otsa, valas viina teise ja vett teise poole sisse ja pani rätiku, kuldkammi ja peegli sinna kõrva. Ise jäi ta kaldale näkineiu tulemist ootama. Oli ta natuke aega oodanud, tuli neiu kivi otsa, vaatas kuldset vanni, kammi ja peeglit. Pea hakkas ta oma silmi vanni seest pesema ja vaatas peegli peale. Kord võttis ta viina, kord vet vanni seest ja pesi oma silmi ja vaatas peeglisse ja naeris. Tallipois sõitis paadiga kivi juure, võttis siidinööri ja sidus neitsi käed kinni. Kui ta neitsit sidus, siis naeris neitsi ja vaatas tema otsa. Tallipoiss tõstis teda paati ja viis kaldale. Kaldalt talutas ta teda kuningalossi poole. Lossi ette jõudes vaatas näkineiu kuningalossi poole ja naeratas ja vaatas tallipoisi otsa.
Kui nad kuningalossi jõudsid ja kuninga ette läksid, siis naeratas jälle näkineiu. Kuningas tänas tallipoissi ja kinkis talle hulga varandust. Tallipois läks minema ja jättis neiu kuninga juure. Kuningas peastis neiu käed lahti ja hakkas temaga rääkima, aga neiu ei rääkinud sõnagi, vaid vaatas kurvalt kuninga otsa. Kuningas pakkus talle süia, aga ta ei söönud. Mitu päeva oli ju neiu kuningakojas, aga ei söönud ega joonud ja ei rääkinud sõnagi. Viimaks kutsus kuningas tallipoisi oma juure ja palus sellelt nõu, kuda näkineiut rääkima saada.
Tallipois läks jälle õhtu järve äärde kõndima, et halli vanamehega kokku saada ja sellelt nõu küsida, kuda neiu rääkima hakkab. Kaks õhtat käist ta järve ääres, aga halli vanameest põlnud kuskil näha. Kolmandamal õhtul, kui ta jälle järve äärde läks, tuli hall vanamees talle vastu ja küsis: "Mis sa muretsed, ilus kuningatütar tallipoisi ametis?"
"Ma muretsen, kuda seda neiut rääkima saada, mis ma siit järvest kuningakotta viisin."
Vanamees kostis: "See on üsna hõlbus. Säh, siin see hanesulg, tõmba sellega kolm korda üle neitsi suu ja lase omale kolm keppi teha: üks puust, teine hõbedast ja kolmas kullast. Nende kolme kepiga löö teda, iga kepiga üks kord ja küsi iga kord temalt, kui sa teda lööd: 1. mis sa naersid, kui ma sind kivi peal kinni sidusin. 2. mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid ja 3. mis sa naersid, kui kuningas sind nägi?"
Talipoiss tänas vanameest hea nõu eest ja läks minema. Hommiku läks ta kuninga juure ja palus kuninga käest omale kolm keppi. Kuningas andis talle kepid ja siis läks ta kuninga seltsis näkineiu juure. Tõmbas kolm korda sulega neitsil üle suu ja lõi teda puust kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui ma sind kivi peal sidusin?"
"Ma naersin, et teine naisterahvas lööb teist," ütles neiu.
Tallipois kahvatas lumivalgeks ja kuningas vaatas imestades tema otsa, aga tallipoiss ei kautanud oma julgust, vaid lõi neiut hõbedase kepiga ja küsis: "Mis sa naersid, kui sa kuningalossi ees olid?"
Neiu vastas: "Ma naersin, et kuningas istub mures oma kambris ja proua istub armukesega oma toas ja kallistab seda."
Tallipoiss lõi neiut kolmat kord ja küsis: "Mis sa siis naersid, kui kuningas sind nägi?"
"Ma naersin," ütles neiu, "et kuningas mind näkineiu arvas olevat." Selle peale langes neiu tallipoisi kaela ja tänas teda silmaveega, et ta teda sest nõiduse vangipõlvest peastnud, pärast tänas ta ka kuningat, et see teda ära tuua lasknud. Kuningas jättis tallipoisi ja neiu üksi ja läks vaatama, kus proua on. Kauase otsimise järel leidis ta teda rohuaiast ühe võera mehe süles istumast. Kuninga viha süttis põlema, ta kutsus teendrid ja lasi oma proua ja võera mehe vangi panna. Pärast lasi ta ühe veike paadi ehitada ja oma proua ja võera mehe sinna sisse panna ja merele viia, kus torm neid kaugele mere peale aias. Pärast küsis ta tallipoisi käest, kas ta tõeste naisterahvas on. Tallipois tunnistas talle oma elulugu üles, et ta kurja võeraema pärast oli pidanud meheks muutma ja rääkis, et ühe kuninga tütar on. Kuningas lasi talle kui ka võera neitsile uhked riided valmistada ja andis neile mitu tuba elamiseks. Kõik imestasid, et tallipoisist korraga nii ilus preili oli saanud. Ta võttis perenaise ameti oma kätte ja kõik austasid teda. Viimaks kosis kuningas ta omale abikaasaks. Kord tuli üks kaugelt kuningapoeg sinna kuningale võeraks ja kui ta seda noort neiut nägi, mis enne vesiema käes vangis oli, hakkas ta teda armastama ja kosis omale abikaasaks.
Ots.
Kuust
Kord armastanud üks vaene vabadikupoeg üht rikast peretütart, kes mõisas tuatüdrukuks olnud. Tüdruk ei ole poisi armastust suurt tähele pannud, sest et ta vaene oli ja tüdruk omale rikast teistpoolt ihaldas. Poiss käis aga iga neljapäeva õhtul tüdrukut vaatamas ja palus, et tüdruk temale naiseks tuleks.
Ühel õhtul, kui poiss jälle tüdruku juures istus ja tüdrukut palus, et see temale naiseks tuleks, ütles tüdruk temale: "Vaata, praegu on õues ilus kuuvalge ja teised tüdrukud istuvad kuuvalgel tuas ja ajavad juttu ja kui nad õhtu riidest lahti võtavad, ei pane nad millaski küinalt põlema. Minu tuppa ei paista aga millaski kuu. Kui sa teed, et kuu minu tuppa õhtatel paistab, siis tulen ma sulle naiseks, aga muidu mitte."
"Kuda ma seda saan teha," ütles noormees.
"Tee kuda tahes," ütles tüdruk.
Noormees tuli kurva meelega järve äärde mõisa taha kõndima ja jäi mõtlema, kuda Kuu juurde saada ja teda paluda, et ta tüdruku tuppa paistaks. Oli ta hulk aega järve ääres istunud, tuli üks hall vanamees tema juure ja küsis: "Mis sa muretsed, pojake?"
Noormees rääkis halli vanamehele, mispärast ta mures on. Vanamees ütles: "Ära muretse, poeg, see asi on hõlbus täita. Tule homme õhtu seia järve äärde, ma toon sulle seia valge hobuse ja sa võid julgest Kuuvanamehe jutule minna kaupa sobitama. Selle eest pead aga mõisa keldrist ühe vaadi kõige paremat õlut andma. Mine kohe ja too tüdrukuga mõisakeldrist kaks vaati õlut seia metsa, et me homme õhtu Kuuvanamehega juua saame."
Poiss läks ja ütles tüdrukule: "Muidu kuu sinu tuppa ei paista, kui pead mõisakeldrist kaks vaati kõige paremat õlut andma."
Tüdruk läks poisiga kohe keldrisse ja veeretasid kaks vaati õlut sinna kohta metsa, kus hall vanamees oli käskinud.
Teisel õhtul läks poiss järve äärde vanameest ootama. Oli ju kuu paistma hakanud, nägi poiss halli vanameest tulema. Kui vanamees poisi juure sai, käskis ta poisi hobuse selga istuda ja Kuu juure sõita. Poiss istus hobuse selga ja hobune hakkas kohe tuhatnelja Kuu poole kihutama. Oma all päratu kauguses näinud ta jõed ja järved ja majad paistma.
Saanud poiss hulk aega sõitnud, jõudnud nad ühe suure pilverünga juurde, kus peal Kuu käsipoosakile istunud ja latarni käes hoidnud.
Poiss hakanud Kuuga kaupa sobitama ja Kuu lubanud hea meelega oma laterniga iga õhta tüdruku aknaid valgustada, kui ta õlut juua saab. Olnud naad kaubaga valmis, siis näinud poiss üht meest tuhatnelja suure musta hobusega mööda pilveid eneste poole kihutama. Hobune ajanud suust ja ninast tulesädemeid välja ja mehel enesel olnud suur võtmekimp käes. Poiss küsinud Kuu käest: "Kes see on?"
"See on Peetrus, taeva uksehoidja," öölnud Kuu, "ta läheb vanapaganat ta kelmistükkide eest karistama."
Kui Peetrus ju neist kaugel olnud, istunud Kuutaat ka poisi hobuse selga, võtnud latarni pihusse ja hakanud alla poole tulema.
Peagi jõudnud nad alla mõisa juure. Tudruk istunud oma kambris, kui äkitselt hele kuuvalge tuppa paistis. Ta jooksis ruttu õue ja nägi, et poiss oma valge hobusega , hall vanamees ja Kuutaat õllevaatide juures istusivad ja õlut punnisivad.
Kui Kuu õlut ju joonud, siis öölnud ta poisile, et .too iga õhta sinna kohta pilve peale tahab jäeda, kust valgust hästi tüdruku tuppa paistab. Esite hoidnud Kuutaat oma latarni käes, viimaks pannud aga latarni käest maha ja hakanud siis mehe moodi pinni. Viimaks hakanud Kuutaat minema. Ka poiss ja hall vanamees läinud ära. Saanud Kuutaat natukese maad edasi läinud, kukkunud ta tee ääre kraavi pikali ja jäenud sinna magama. Peetrus näinud, et Kuud enam endise koha peal ei ole, vaid et kuuvalgus tuleb koguni alt maa pealt. Ta läinud seda asja Vanataadile teatama. Vanapagan, kes Kuud tema valguse näitamise pärast kangeste taga kiusas ja talle ammugi pussi mängida tahtis, kui nägi, et kuu kraavis maas purjus oli, läks ja varastas muist kiirusid Kuul latarni seest ära.
Vanataat saatis Peetruse Kuud ära tooma ja kui Peetrus Kuu juurde jõudis, nägi ta ehmatades, et muist kiirusid kadunud on. Ta arvas kohe, et ega muud ei varastanud, kui vanapoiss ja Peetrusel põlnud aega teda taga ajama minna. Vanataat noomis Kuud tema kange eksituse pärast.
Sellest ajast saadik jäi kuule see mood, et ta kasvab ja kahaneb, vahest kaua aega paistab ja mõni öö mitte sugugi. Siis korjab ta oma kiirusi, mis Vanapagan temalt ära varastas, tagasi.
Järva-Jaani kihelkonnast Ahula vallast Juula Tominga suust.
Kaks venda
Kord elanud kaks tugeva jõuga venda. Teise nimi olnud Tõll, teise nimi Leiger. Nad elanud teineteisest kaunis kaugel ja suur lai meri olnud nende vahel. Kui nad teineteist vaatamas käinud, olnud neil suur palk kepiks käe ja õllevaat taskus. Nad läinud otsekohe merest läbi, aga vesi ei ole kaugemale ulatanud kui niuetest saadik. Kui Tõll leent keetnud, käinud ta teinepool merd venna juures kapsapäid toomas. Kui leemepada keenud, olnud ta juba tagasi. Sõja ajal tulnud vaendlased korra Tõlli pere ligidale. Siis läinud ta neile vasta, suur pikk palk seljas. Vaendlased jooksnud Tõllu nähes kohe minema, siis võtnud Tõll suure tõllaratta ja visanud neile järele, ja ratas jooksnud üheksa versta ühe joonega edasi.
Kui ta surema hakanud, siis on ta ütelnud: "Matke mind mu rohuaeda ja kui sõda tuleb ja teie vasta panna ei jõua, siis hüüdke mind hauast ülesse, küll ma siis teil appi tulen." Pärast Tõlli surma läinud aga ta lapselapsed koeruse pärast Tõlli hauale ja hüüdnud: "Tõll, Tõll, tõuse üles, sõda õues!" Tõll tõstnud kohe pea hauast ülesse ja vaadanud ringi, aga et ta midagi põle näinud, siis vihastanud ta ja põle lubanud enam ilmaski appi tulla. Ja on uueste oma pea maha pannud ja puhkab tänapäevani.
Juula Tominga suust.
Lausumisest
Lausujad olid enamiste vanad naised, sagedast ka mehed. Lausuja andis igaühe haiguse vastu abi, olgu loomadele ehk inimestele. Haige koha peale, mida lausuda taheti, pandi enne sinist paberit, ja siuti punase lõngaga kinni ja loeti issameie ühe hingega ära. Kurjema haiguse ajal loeti teda* ka tagurpidi ja see aitas palju rohkem.
*issameie
M. Sui suust.
Vägev töö
Endsel ajal käinud vanapagan kõik tööd ja tallitused läbi ning uurinud tööde tulu ja kasu. Ka selle reisiga tulnud ta ka laeva peale ja vaatan kiites, et laevameestel kõige parem elu olle. Mehed aga ajanud vastu ja käskinud vanat ennast tükkikest sest tööst katsuda. Nad raiunud laevale augu põhja ja käskinud vanat nüüd pumpa tõmbama minna. Vanake tõmbanud juba nenda, et higi rohkem olnud kui seda vett, mida ta välja pumpanud. Siiski aga mitte laeva kuivaks ei ole saand. Nüüd seda nähes, et tema jõud otsa lõpma hakanud, võtnud ta oma viimase tossu kokku ja tõmbanud nenda, et kalad läbi augu laeva tulnud. Vana jõud lõpnud otsa, kukkunud maha ja minestanud ära. Laevamehed aga pannud põhja raiutud augu kinni ja pumpanud laeva peris tühjaks. Vanake toibunud, ajanud püsti ja näinud, et laev kuiv olnud, mida tema mitte ei ole jõudnud teha. Ta läinud laevameeste juurde ja ütlen: "Tänasest päevast laevamehed ilma patuta." Ise aga hüpanud üle parda sisse ja kadunud vetesängi.
Nüüd sest ajast on kaks tähendust maha jäenud. Esimeseks, tema kangest pumpamisest on merelained saanud, kus enne ilus libe vesi virvendas ja teiseks, et ta laevameeste pattu on läbi enese raske töö maha jätnud.
Vanamehe õnn
Pereisa läinud juba vanaks ega pole enam tööd jõudnud teha. Teda saadetud aasale lammaste karja. Vanakesel läinud aeg karjas liig igavaks. Ta võtnud taskust linapio välja, istunud jõekalda peale ja hakanud paslapaela keerutama. Ta keerutanud juba ühe paela valmis ja hakanud teist keerutama. Äkesti püstnud aga üks mees pea jõeveest välja ja küsinud: "Vanake, mis asja sina siin teed?"
"Mis ma siin teen, tee suuremat midagi, vaid keerutan paela ja tahan seda jõge kinni (kokku) vedada."
Jõemees kohe paluma: "Ole va hea mees ja ära tee seda mitte, sest meid on siin jões liiga palju."
Vanake vastu: "Jah, mis ma võin teha, mul on käsk antud, et ma teda pean kokku vedama ja kui ma nüüd seda tegemata jätan, siis on asjad halvaste."
Jõemees aga mesimeelel paluma: "Ole va hea attikene ja jätta seda tegemata. Ma maksan sulle kõik ära, mis sa aga tahad."
"No ju siis võib ta sedasi jäeda, kui sa mulle mütsitäie kulda tood, siis kui ma hoome karja tulen."
"Jah, saad küll, aga pea oma sõna," vastanud jõemees, ise kadun aga ära. Vanakene läinud õhtul kodu, ega pole teistele sest midagi rääkinud.
Teisel homikul läinud vanakene jälle karja, võtnud aga labida ligi. Jõeaasale jõudes kaebanud ta ühe suure augu täis, nõndasama jämeda kui mütsi. Kui auk valmis saanud, pannud vanakene oma mütsi sinna peale, lõiganud aga mütsipõhja alt ära. Kui kõik korras olnud, oodanud ta jõemeest hulga hiilgava kullaga.
Natukese ootamise peale tulnud jõemees sinna ja puistanud enese taskust kulla mehe mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud varsti ära, ainult üks tükike jäenud mütsi põhja hiilgama.
"Ega veel minu müts täis pole, minge ja tooge veel, kuni müts täis saab."
Jõemees kodu kõmpima, vanake aga naernud taga järele. Varsti tulnud jälle jõemees ja kannud kullakotti selgas, mehe mütsi juurde jõudes kallanud ta koti sees oleva kulla mütsi sisse. Kuld keerlenud ja kadunud. Müts olnud alles poolel.
"Jõemeheke, minge tooge aga veel, ega müts täis pole ja kui ei taha tuua, siis tõmban jõe kokku."
Jõemees haledaste kaebama: "Oh heldeke, nüüd pean ma oma kulla kõik ära tooma," ise aga kõmpinud kodu poole. Vanake aga naernud tagantjärele. Varsti tulnud jõemees tagasi ja kallanud oma viimse kulla mütsi sisse. Nüüd alles saanud müts täis. Jõemees olnud väga kurb, siiski aga jälle rõõmus, et nüüd jõgi kokku vedamata jäeb. Ta jätnud vanakese jumalaga ja läinud jõevette.
Vanamees ajanud lambad kodo, ise võtnud kodunt vana vankri, pannud hobuse ette ja paar suurt kotti peale. Teised küsinud: "Vanaisa, mis sa nüüd metsast tooma lähed?"
"Ei midagi, pidin mõned puud kodu põletamiseks tooma." Ta läinud metsa, vedanud kulla kottidega vankri peale ja toonud kodu. Õuest aga hüidnud poega, et see tuast appi tuleks ja kullakotid tuppa aitaks tuua. Poeg aidanud kotid tuppa tuua. Kui isa aga kotid aavanud, ehmatanud kõik ära. Nüüd olnud nad korraga väga rikkad.
Jutt
Kord läinud üks mees jaanipäe ööse teed mööda. Äkesti näinud aga, et üks vanamees tee ligi tule ääres sojutanud. Mees läin sinna juurde ja küsinud piibu peale tuld. Mees aga võtnud ilma sõna lausumata ereda tulesüe ja pannud mehe piibu peale. Mees tänanud ja läinud kodu. Homiku hakanud piipu vaatama ja leidnud, et piip kulda täis olnud. Nüüd saanud ta aru, et see vanapagan olnud, kes temal tule asemel kulda piibusse pannud nagu seda jaaniööse sagest sünnib.
Veenäkk
Kord mänginud lapsed Virumaal Vatku mõisa maa peal oleva Viitna järve ääres. Ühe korraga tuleb järvest ilus sadulasse pandud valge hobune välja, läheb laste lähedale ja hirnub nõnda armsaste. Lapsed hakanud teda silitama, mis hobune väga armastanud, ta lakkunud laste käsi ja lasknud viimaks põlvili. Lapsed hakanud hobuse selga ronima. Ühele lapsele ei ole enam ruumi jäänud, see ütelnud: "Laske mina lähen näki nägarate peale."
Seda kuuldes raputanud valge hobune kõik lapsed seljast maha ja karganud hirnudes järve tagasi, siis saanud lapsed aru, et hobune muud ei olnud, kui veenäkk.
Hundi tarkus
Üks kord oli üks mees õitsis. Ta oli tule maha teinud, nüüd juhtus hunt sinna mehe juure tulema, sest hunt ei julge siis inimest murda tule valgel, sellepärast tahtis tema tuld ära kustutada. Ja nüüd läks tema ühe oja juure ja kastsi saba vee sisse ja mõtles sellega tuld ära kustutada. Nii kaua käis nüüd tema, kui sai tule ära kustutanud. Selle vahe sees võttis mees riided seljast ära, toppis õlgi täis ja ronis puu otsa, ja nüüd võttis hunt õlgedega täistopitud riided ja pani metsa minema. Aga mees naeris puu otsas, et oma elu oli hundi käest ära peastnud.
Naene mehe päestja
Ükskord mees leidis metsast ussikuninga krooni, aga see ussikuningas saatis temale käsku teda oma juure tulla, et ta ei pidanud mitte sööma, aga mees sõi ikka ja läks nüüd tema juure. Ussikuningas ütles: "Ma muidu võtaksin küll sind vastu, aga sa oled söönud, mine tagasi ja tule homme hommiku minu juurde."
Mees tuli ussikuninga juure, aga oli jälle söönud. Ussikuningas saatis teda jälle kodu. Nüüd läks tema ja ei söönud, ukse pealt hüüdis naene meest tagasi ja tegi mehele selja taha leivataignaga risti, nüüd läks mees. Ussikuningas ütles: "Naene on sulle taignase kätega risti selga teinud, nüüd sa oled, sinu naene sind peastnud." Ussikuningas puhus pasunaga, mille peale tuhat ussisid sinna tuli. Tema viskas ühe kännu sinna sisse, see känd oli vähe ajaga puruks tehtud. Ussikuningas ütles: "Vaata nenda oleksid sina saand puruks tehtud, kui sul risti ei oleks seljas olnud. Nüüd on sinu naene sind peastnud."
Naeru pärast surmahirmus
Üks kord läks mees metsa ja leidis hundipesa. Ta pani pesa põlema ja mõtles, et saab näha, mis nüüd sünnib, kui vana hunt kodu tuleb. Ja ise läks puu otsa. Nüüd tuli hunt kodu ja nägi, et pesa põles, kastis saba jälle vee sisse ja pritsis tule peale. Kui tuli hakas lõpema, aga mees, kes puu otsas, ei saanud naeru kinni pidada. Hunt kuulis ja nägi meest puu otsas, tema hakkas puud katki närima. Kui puu hakkas juba liikuma ja tahtis maha kukkuda, mees hakkas karjuma ja hüüdis inimesi appi ja inimesed tulivad appi ja hunt läks minema.
Hundi toit
Kolm meest läksivad reht peksma ja kuulsivad huntide ulgumist. Nemad hakkasivad isekeskes rääkima, et hundid paluvad taevast toitu. Üks mees neist läks vaatama suure puu taha, et mis toitu neile taevast visatakse. Need olivad nii kui pilvetükid ja nende juures põesa taga seisis nende karjane, nägi, et üks hunt ilma jäi ja ütles temale: "Vaata, sinu jagu on seal puu taga."
Kui mees seda kuulis, ronis tema puu otsa, et hunt kätte ei pidanud saama, Hunt tuli puu alla ja hakkas puujuuri katki närima. Temale tulid veel teised hundid appi ja peagi kõikus puu ja lubas oma kaitsealust pea nende kätte anda. Mehel ei jäenud muud nõu üle, kui abi karjuma hakata, mil peamehed rehe juurest appi tulid ja teda surmast peastsid.
Jutt
Ükskord läksivad lapsed merele ujuma ja kui nad tagasi tulid, siis ühe lapse riiete peal oli uss. See uss ütles: "Mina ei lähä enni mitte siit ära, kui sa mulle naeseks lubad tulla."
Lapsukene lubas tulla. Mõtles: "Kui mina kodu lähen, siis lähen ma tema eest ära, kui tema mind võttama aasta pärast tuleb."
Aasta sai mööda läind, tuli uss lapsukese järele ja tahtis teda omale naeseks. Enne seda, ema saatis tütre pingi alla peitu, et kui uss tuleb, siis ei leia tütart mitte. Uss tuli ja nägi tütre pingi alt ja viis teda nüüd enesega ühes. Nemad läksivad vee alla. Temal oli seal hea elu ja kui mõni aasta sai mööda läind, tahtis tema kodu vanemaid vaatama minna ja uss viis teda vee alt ära ja õpetas temale sõnad, kellega tema võis tagasi saada (sest see uss oli vee all inimene).
Kui nüüd tütar kodu läks, ei tahtnud tema mitte, et tema tütrel niisugune mees pidi olema. Tütar rääkis need sõnad emale, kellega tema jälle sinna tagasi saab. Ema võttis kirve ja läks mere ääre ja rääkis nenda, kuda tütar pidi rääkima, siis tuli pani uss oma pea välja, ema lõi kirvega pea otsast ära ja läks ise kodu.
Kui nüüd tütar tagasi minema hakkas, nägi tema, et vesi oli kõik vereks saanud, siis hakkasid nemad oma isada leinama, ja ühe lapse pani pääsukeseks, et tema pidi lauluga leinama oma isada. Teise pani mustaksräästaks, ta kandis mustasulest kuube. Tema ise hulkus mööda ilma ja tuletas meele oma meest.
Ots.
Jutt
Ükskord suri üks naene ära. Peale selle hakkas surija kodu käima, kodu kolas ja otsis kõik kohad läbi. Ühekorra tuli jälle ja hakkas saunast tea mis otsima. Mees läks salaja saunaaknast vaatama. Naene loopis parandalaudu ja otsis ja otsis. Viimaks küsis mees: "Noh, vana Leenu, mida sina siin teed?"
"Otsin oma vana kadakast keppi," vastas naene ja läks minema, ei tulnud enam millagi tagasi.
Ots.
Jutt
Ükskord oli üks kuri härra, tema oli väga rikas. Kui tema surema hakkas, siis kartas tema ise, et kodu käima hakkab, kutsus kutsari oma juure ja lubas temale kõik oma varanduse ja õpetas, et kui haud saab kinni aetud ja matjad haua juurest ära hakkavad tulema, siis astu parema jala kannaga kolm kord risti ääre ja ütle: "Seisao sa siin igaveste."
Kus Hansuke selle suure heameelega, et kõik varanduse omale saab, seda meeles pidas. Tema tallas suure kiirega kolm korda pahema jala kannaga ja ütles: "Seisa sa siin seitse aastat."
Heakene küll, sai seitse aastat mööda läind, sõitis Hans üksi läbi pimeda metsa. Südaöö ajal hakkas hobune norskama, ei läind kudagi moodi enam edasi. Hans tuli vankrilt maha, vaatas, et tema endine härra seisis tee peal ees. Ta küsis Hansu käest oma raha ja ähvardas Hansu tappa. Hans oli kangesti ehmatand ja palus armu, aga härra käskis vait olla ja tule maha, et Hansu tules ära põletada. Hans tegi vähäavale tule maha ja palus ikka jumalat, et see temale abi saadaks.
"Mis sa nii kaua mängid?" kisendas härra, küsis Hansu käest kirvest, sest Hansul oli kirves kaasas. Ta käskis kirvest vastu kive teravaks ihuda, et siis sellega harki raiuda, kellega Hansu tule panna. Hans tõi vankrilt kirve ja hakkas kirvest teritamise asemel vasta kive nürimaks hõeruma ja õhkas südamest, et jumal temale kudagi moodi abi saadaks.
"Proovi, kas kirves on terav," ütles härra ja näitas Hansule ühe suure jämeda puu ja käskis selle maha raiuda. Hans proovis ja ütles, et kirves on veel nüri ja hakkas veel kirvest rohkem nüritama.
"Saab küll," ütles härra, "raiu puu maha, mul ei ole sinuga palju aega."
Hans hakkas raiuma, ei saa ega saa.
"Too sii kirves," kisendas härra, "ma raiun ise."
Hans andis hirmuga kirve härra kätte, mõtles, et kui aega viidan, läheb südaöö aeg mööda, siis ikka ehk täna härrast lahti saan.
Härra raius puu mõne hoobiga maha ja käskis siis Hansu puu otsa teravaks teha. Hans raius ja õhkas. Ühe korraga oli suur kohin kuulda, Püha Jüri oma kuitsikatega oli Hansule appi tulnud just parajast siis, kui härra hakkas puud Hansust läbi toppima, jõudasid nad sinne, kargasid härra kallale, sõid tema ära. Ei jäänud midagi muud järele, kui sinine suits. Hans tänas südamest Püha Jürida, et see teda peastnud oli.
Veisjärv
(Karksi kihelkonnas, Karksi vallas. Umbes 4 versta pitk, 2 versta lai.)
Muinasjutt pajatab. Kord olla üks suur saks kodust ära sõitnud ja kindad kodu unustanud. Sõitnud kinnastele järele ja näinud kuda vesi tullu, saanud kindad ära võtta ja hakanud hobustega aeama. Palju veiseid (karielajaid) olla sinna ära uppunud ja sest saanud järvel nimeks Veisjärv.
Savimäe
Sel ajal, kui Karksi loss ehitatud saanud, olnud sääl kohas, kus praegu Pöögle Savimäe talu seisab, suur kivilööv, kus telliskivid tehtud saanud, mis lossi ehituseks pruugitud. Kivide ehitamise platsile toimendamine sündinud sedaviisi: Savimäelt kuni Lossimäele olnud inimesed ükstõise kõrva ritta säetud, nii tihedalt, et üks ulatanud kivi teise kätte andma. Lossimäelt Savimäele on viis versta. Imetajanaistele antud aega tütarlapsi üks kord ja poeglapsi kaks korda päevas imetada.
Teine sarnane kivilööv olnud sääl, kus praegu Morna Löövi talu. Sääl lähedal on ka üks väike oja, keda rahvas Orja ojaks hüüab. Oja kaldal seisnud alles hiljuti orjaiste, mis üks istmetaoline kivi olnud. Kivi olla Morna mõisa viitud. Muistejutt räägib: Karksi lossi ehitamise juures olla Morna rahvas väga laisad olnud, sellepärast olla neid kibuvitstega peksetud, siis olla rahvas orjaistme külma kivi pääl peksetud kohtasi jahutamas käinud.
Kuidas vanarahvas rääkivat, olla juutidel ühe iseäraline Almoti raamat, kus palju lugemisi Jeesusest ja tema jüngritest sees olla ja mis palju paksem olla kui suur Piibel. Niisugumasest Almuti raamatust olla ka mõned käsikirjad eesti keelese käsikirja ümbre kirjutatud ja olla üks neid käsikirju Võru kreisis Moisekatsi valla talumehel käes ja teine teadavast siin Ouduva kreisis Jussinke mõisa rentniku käes, mille hulkas ka üks järgmine jutt seista.
Kõrd olnuvad Jeesus ja Peetrus jala teed käimas ja jkui nad ohtal hiljo öömajale palunuvad, ei lasknud esimene ega teine talupoeg neid mitte mikist palve peale sisse. Nad läinuvad edasi kolmantama talupoja juure ja palunuvad ka siin öömajale laske. esite pandnud talupoeg kangeste vastu, aga kui temal meele tulnud, et temal homikul reho peksa saab ja et selle apiks ka öömajalisi võib tarvitada, siis lasknud ta Jeesuse kui Peetruse sisse ja teinud sängiaseme.
Homikul vara ajanud nüüd talumees võeraid ülesse ja käskinud rehele tulla. Kui aga talumees ootnud ja võerad ei tulnuvad, saanud tal süda väga täis ja ta võtnud piitsa ja hakanud sellega lüies võeraid sängist välja ajama. Peetrus, kes õhtal Jeesuse käsu peale veere poole oli heitnud, saanud mitund piitsasähvi talumehe käest. Kui siis talumees jälle rehe juure ära läinud, ütelnud Jeesus Peetrusele: "Mine nüüd sina seina poole ja mina veere poole sängi, et ka mina oma jau löökisid saan, kui peremees jälle tagasi tulep." Nii ka tehtud. Kui nüüd talupoeg jälle tagasi tulnud, arvanud ta: "On ka vaja tagumisele laisale mõni sähv anda, et kas nad saavad sängist välja rehele tulema," ja andnud nüüd jälle piitsaga tagumisele. Sellega saanud Peetrus juba kaks kõrda talupoja käest piitsaga peksta, kuna Jeesus koguni ilma jäi.
Nüüd ütelnud Jeesus: "Lähme siis ka meie rehele ja nad läinuvad ka." Rehe alla jõudes võtnud Jeesus pirruga tule seina vahelt ja läitanud rehelademe põlema. Kui talupoeg seda näinud, teenud ta paha näu ja hakanud Jeesust vanduma, et rehe ära põletada. Tuli aga võtnud veidikese haaval põletamist veerest ja aganad, terad, kui õled läinuvad igaüks omale poole hunikuse, vahetepeal püidnud tuli ka lau pääle küindida, mida Jeesus käskides: "Tasa, Loorts, Loorts, ära mine lau otsjale," tagasi keelnud.
Nõnda saanud talupojal rehi ausasti ära peksetud ja õled, aganad kui terad omale poole kogutud ja talupojal olnud väga hää meel võeraste üle ja arvanud, et need küll väga targad mehed võisivad olla. Jeesus kui Peetrus aga läinuvad omale poole teele.
Teisel homikul, kui talumees jälle rehelademe rehe alla välja ajanud, arvanud ta, küllap minagist nõnda võin teha ja tulega oma rehi ära peksa. Ka tema võtnud nüüd seina vahelt pirruga tule ja pistnud lademe veerest rehele sisse. Tuli hakanud esite ka küll veidikese veerest peale, aga kui see kaugemale lademe sisse jõudnud, hakanud leegid lau otsale ülesse minema. Siin ütelnud talumees nagu Jeesuskist vagaselt: "Tasa, Loorits, Loorits, ära mine lau otsale," aga kõik ei aidand midagist. Tuli läinud lauotsale ja veel pärast ka katusele ja põletanud kõik rehe ja vilja ühtlasi maani maha. Seepeale olla talupoeg jälle võeraid öömajalisi vandunud, et niisugumast proomi andnud ja ise omale poole läinuvad.
Jutustanud Jakob Tamm.
On veel mets kevadil vitsaraagus ja kägu juba kuuldaval, siis olla see õnnelise vilja-aasta täht, sest "vitsast kägu on viljaline."
Kui aga kägu siis kuulub, kui juba mets pakatamas, siis olla see juba viljaikalduse ettetähendus, sest: "Urba tuleb ohukägu."
Arvatakse siis, et kui juba kevadi varajalt tulema algab, päev sooja ja teine külma on ja sellega ka pikkamisi urvad pakatama hakkavad ja kägu ka pika ajutise sooja peale suu lahti teeb, siis on looduse väel mets ühtlasi pakatamas ja kägu kuukumas. Kuna pikaline kevadi tulek õiget viljarikast suve ei too, siis on muidugi kägu looduse käsu ühes oleja, kust rahvas viimselt ettetähentuist on omandanuvat ja ühest põlvest mälestuse kombel edasi kannavad.
Arvatakse veel, et kui kägu varemalt kuukuma ei hakka, kui juba puud lehele löövad, siis saada eesolev suvi täitsa viljaikaldav, sest "lehte tuleb, on leinakägu."
Tugev karjane
Ühe korra oli üks külakarjane, kellel nii palju rammo oli, et lehma sabast kinni võttis ja üle jõe viskas.
"See ammet ei sünni minusuguselle mehele mitte, et üks karjane olla, vaid mina pean minema mööda maadilma rändama ja oma vastast rammumeest otsima."
Nii ka sündis.
Karjane astub teele ja isi laulab:
"Mina mees kui metsapulli,
Aro Hanso halli sõnni,
see oli kange kaevlemaie,
mõisa pulli puistamaie,
valla härgi vapustama,
kihelkonda kergitama."
Kauaaegse rändamise järel leidis ta viimaks ühe toreda maja suurest metsalaanest. Ta läks senna sisse, kus üks suur vanamoor, kelle sarnast karjane omas elus veel ep ole näinud, parajast leent keetis ühe põhjatuma suure katla sees.
"Noh, pojuke, mis tarvis on?" küsib vanamoor.
"Mina olen üks rammumees ja otsin enesele vastast," oli karjatse vastus. "Kas elad siin üksi või on sul siin teisi seltsilisi?"
"Minul on küll kaks poega, aga neid kumbagi pole kodu. Kui sul aega on, siis võid oodata, nad saavad varssi kodu jõudma, siis võid neile oma asja teadustada."
"Kus nad siis läksivad?"
"Nad läksivad Soomemaalt veskit tooma. Kui sul aeg igavaks lähäb neid ootes, siis tule heida seia minu poegade sängi puhkama, küllap nad saavad varssi tulema."
Karjane heitis sängi pikali ja mõtles: "Pagan teab, mitu meest siin sees magab, et ta nii koletu suur on, ja teisi sellesarnatsid näikse veel tükki kolm olema. Ja see suur vanamoori-kolakas, kas tema pojad peaksivad ka nii suured olema; siis on nende meestega võimata rammu katsuma hakata."
"Tule välja, rammumees!" hüüab vanamoor. "Minu pojad näikse juba tulema."
Seal vaatab karjane suurte meeste kogusid, mis kui metsakuused eemalt paistavad. Teisel kaks veskikivi seljas ja püstvõlv kepiks käes, ja teisel veski kere seljas.
Poisid panivad veskivärgid seljast õue peale maha ja läksivad tuppa. Seal silmasivad nad võerast meest ja küsisivad:
"Mis see poiss siit otsib?"
"See on üks suur rammumees ja otsib teist rammumeest," ütleb vanamoor.
Karjane ise värises hirmu pärast, et ei saand sõnagi suust välja.
"Tulge sööma, pojad, ja kutsuge külamees ka sööma, siis jaksate pärast rammu katsuda!" hüüdis vanamoor.
Mehed istusivad kolmekeste lauda, vanamoor toob iga mehele toobritäie leent ette ja siis tegu leibu ja ämbritäis samblaid. Vanamoori pojad sõivad samblaid suure ahnusega sööma alla ja siis hakkasivad leivale ja leemele õigust mõistma. Karjane võttis ka näpuga samblaid, näris ja neelas, aga ei tahtnud kõrist alla minna, ja tegi varssi lõpetust. Aga vanamoori pojad sõivad laualt viimase kui raasukese ära.
"Ei meie toit passind külalisele sugugi, vist suur rammo täidab so kõhu täis," pilkas vanamoor karjast.
Karjane ehk oleks mõne lusikatäie võtnud, aga mis sa teed, ei jäksand lusikat ühe käega tõsta, ja sõrmed ei ulatanud ümber lusikavarre; muudkui pidi häbi pärast söömist lõpetama.
Seal kukkus vanema poja lusikas käest maha ja kästi rammumeest lusikat maast üles võtta. Suure vaevaga sai karjane lusika laua ääre peale, kus ta jälle maha kukkus ja karjatse jala kaks varvast otsast ära viis.
Seal tõttas vanamoor karjatsele appi ja aitas mehikese lusikavarre alt välja.
"Noh lähme nüüd rammu katsuma," ütles vanem poeg. Rammumees ägas ja aietas, et:
"Las täna jääb võitlemine järele, sest mul teeb jalg hirmus haiget, olgu homme hommiku."
"Olgu siis, kudas sa tahad."
Siis heideti magama. Vanem poeg heitis üksipäine teinepoole seina ääre sängi ja noorem poeg ja karjane heitsivad teise sängi.
Karjane õhkas ja mõtles, kudas siit põrgupesast peaseb, sest uni oli kui luuaga ta silmist pühitud.
Vanamoori pojad norskasivad, nii et seinad värisesivad. Korraga käis üks kole pauk ja karjane kadus oma asemelt, sest noorema venna püksituule prunt oli korraga eest ära karganud ja karjatse vanema venna juure viskanud. Sealt kargas ta jälle vanema venna püksituule pakatusel noorema juure tagasi.
Nüüd loopisivad vennaksed karjast tagumise otsa tuulega, nii et ta viimaks tuule rambimisel põrandale maha kukkus. Kui ta seal juba pisut toibuma hakkas, siis kolas ta kõik urked ja augud läbi, et kust ta võiks välja peaseda.
Viimaks leidis ta ühe renni ja hakkas sealt välja ronima. Aga mehike jäi renni prahi sisse kinni, et ei saa enam edasi ega tagasi. "Ja nüüd on mo ots ommetigi käes", mõtles ta. Aga seal tuli korraga abi. Vanamoor oli ööse oma asja läinud rennile ajama, ja soe märjuke oli karjatse rennist peastnud. - Õnneks oli, et karjane tubli ujuja oli, nii sai ta õnnelikult sealt majast putkama.
Karjane andis hoolega jalgadele tuld, et sealt põrguliste pesast oli veel peasenud. Hommiku pääva tõusu ajal nägi ta kaks suurt kogu enese järel tulevat. Ta arvas need kohe vanamoori poegadeks, kes teda taga tulivad ajama. Pea olivad nad juba karjatse kannul, kui tal, märjal mehikesel, veel parajal ajal abi tuli.
Kalevipoeg oli juhtunud ka seda teed käima ja tuli parajaste karjatsele vastu.
Kui ta oli kuulda saanud, kudas lood seisivad, siis pistis ta karjatse oma püksitasku varjule ja isi astus põrgupoistega rammu katsuma. Tal oli kaksteistkümme tosinat saelaudu seljas, need peksis ta kõik puruks, aga võitu ei saanud ta veelgi. Siis võttis ta maast põllukäsnasi ja hakkas nendega loopima; kuid viimaks ei jäänd põrgupoistest muud järele, kui natuke sinist vett. Siis pistis ta käe püksitasku ja leidis karjatse sealt. "Ma tahan sulle natuke hirmu anda, et sa enam niisuguse lolli mõtte peale ei tule". Ja võttis ühe jämeda ihukarva ja suges sellega karjatse kere täis ja saatis karjatse oma vana ameti peale jälle tagasi, kus ta karjas käies oma valu veel praegu mäletab.
Rahvasuust korjanud J. Neublau.
Rahaauk
Keegi mees kuulnud, et jaanipäeva öösel peab rahaaugu tuld nägema, kui uue maja põhjapoolest unkast välja vaatad. Ta läinud jaanipäeva õhtal unkasse, vahtinud, näinudki sinist tuld, kus ääres kaks kogu istunud. Ruttu roninud tema lakast maha ja läinud senna kohta, kus tuld näinud. Pole seal aga midagi näinud.
Arvanud heaks targa käest nõu küsida, kuida varandust kätte saaks. Leidnud ühe tubli targa, see andnud hea õpetuse: "Tuleval jaanilaupäeva öösel mine jälle unkasse. Kui tuld näed, siis viska kolm kivi sinna poole ja ütle iga kord: "Pool mulle, pool mua alla!" Siis võid julgeste minna ja raha ära tuua. Tagasi ei tohi sa ära tulles vaadata ega midagi karta, siis juhtub õnnetus."
Mees teinud targa õpetuse järele: läinud, kivid taskus, lakka, vaatanud unkast, näinud tuld. Näinud selgeste, kuda kaks punast koera tule ääres istunud, suur kuld-ja hõberaha hunnik kahe vahel. Mehel tõusnud suur rahaahnus südamesse, viskanud kivid sinna poole ja ütelnud ise iga kord: "Kõik mulle!" Võtnud siis suure koti ja läinud varandust ära tooma. Leidnudki suure hunniku raha ja sinise tule. Ajanud poole raha kotti, koeri pole nähagi olnud. Tahtnud veel võtta, juba koerad tulnudki. Suur hakkide kari lendanud vihisedes mehe pea ümber ja karjunud ikka: "Küll! Küll!" Mees pole aga suures ahnuses kuulanud, ajanud kõik raha kotti ehk küll tark käskinud poole mua alla lubada. Rükkinud koti siis suure vaevaga selga ja tahtnud minema hakata. Äkitselt karganud koerad mehe kallale ja kiskunud teda nii rängaste, et pidanud rahakoti maha viskama ja ära jooksma.
Tulnud mees siis hommiku, ehk küll kiskumisest haige, tagasi. Pole enam raha kotis olnud, tühi kott olnud aga maas. Mees olnud mitu päeva haige, kahju olnud suur, aga oma ahnuse süü.
Unes juhatatud rahaauk
Ühele mehele juhatatud unes: "Tõuse silmapilk ülesse ja mine nendesamaste riietega, mis sul seljas on, väljale. Võta kabli ühes ja tõmba kolm korda suure kivi põhja poolt äärest kabliga. sa leiad siis sealt rahapoti. Too see ilma tagasi vaatamata ära, anna pool osa vaestele, pool tarvita omale."
Mees tõusnud ülesse, läinud välja vaatama. Kange külm tuul puhunud, vihma sadanud ja öö olnud kottpime. Mees arvanud kuuldud juttu unenäuks, läinud tuppa ja heitnud jälle magama. Silmad pole veel kinni vajunudki, juba kästud teda jälle nendesama sõnadega väljale minema hakata ja rahapott kaasa tuua. Mees tõusnud nüüd ülese, võtnud kabli ja läinud väljale. Leidnudki rahapoti ja viinud kodu. Olnud seal hõbedad ja kulda, nii et mees ühe korraga rikkaks saanud. Mees ostnud juba selle rahaga omale silku ja kartulid, pole aga vaestele lubanud midagi anda. Järgmisel ööl kuulnud mees rehe all, kus ta varanduse ära peitnud, suurt müra. Tahtnud vaatama minna, pole aga saanud ülesse tõustagi, hoitud nagu salaväega sängis kinni. Hommiku läinud vaatama, pole enam raha olnud, väravad ja uksed olnud niisama kinni nagu õhta pannud. Silgud olnud tündres pajulehtedeks muutnud, kuna kartuliste asemel kotis männakäbid olnud. See olnud selle trahviks, et mees mitte poolt varandust pole vaestele andnud. Küll käinud mees ööseti kivi ääres kabliga kraapimas, pole aga midagi leidnud.
August Hintzenbergi suust.
Salakirjaga lind
Ühel mõisnikul olnud kokk, kes osav olnud lindusid laskma. Iga kord, kui tema jahil käinud, tulnud tema suure saagiga koju. Kord saatnud mõisnik jälle teda metsa lindusid tooma. Kokk läinud, käinud ja vaadanud, pole aga teisel jahiõnne olnud. Mõne linnu ikka näinud ka, aga need olnud nii arad, et pole ligigi lasknud. Juba jõudnud õhtu ja kokk hakanud kirudes ja vandudes kodu poole minema. Näinud korraga veikest kullakarvalist lindu puuoksal lendama. Kokk pole esteks lindu palju tähelegi pannud, kui aga lind ikka temale järele lendanud, saanud tema meel pahaseks. Ta pannud püssi palge, sihtinud ja lasknud linnu maha. Pidanud esteks tühjakese sinnasamasse jätma, kui aga näinud, et lind ilus kullakarvaline on, võtnud teda kaasa. Koju jõudes jutustanud peremehele (mõisnikule) oma õnnetust, et tema pole jahil lindusid saanud. Andnud siis selle kullakarva linnu mõisniku kätte. Mõisnik vaadanud ja näinud, et linnul tiiva all liha sees kiri olnud. Hakanud seda uurima ja leidnud järgmise kirja: "Kes minu parema tiiva sööb, saab kuningaks, kes pahema, see saab vürstiks." Mõisnikul olnud seda lugedes hea meel. Ta andnud kokale kõva käsu lindu ära tappa ja ilma, et ise maitseks temale ülesse tuua. Andnud kokale kingitustki.
Kokk praadinud linnu ära. Pannud linnu siis nii kauaks, kui herra praadi nõuab köögikappi.
Koka pojad, kes koolis käinud, tulnud kodu. Nende kõhud olnud tühjad, tõtanud teised kohe kapi kallale vaatama, kas kedagi suhu pistet seal oleks, mis herrast üle jäänud. Vaadanud, üks üsna veikene lind olnud seal. "Vaata," ütelnud vanem nooremale, "isa ongi selle meie tarvis küpsetanud!" Võtnud nua ja leikanud linnu pooleks, parema poole omale ja pahema poole vennale. Kokk tulnud parajaste siis kööki, kui poistel juba viimased suutäied suus olnud. Ta ehmatanud väga ära, kui näinud, et pojad härra jaoks praetud prae ära söönud. Mis nüüd heaks nõuks võtta? Kokk võtnud kohe püssi ja läinud õue. Varblaseparv olnud õue peal. Kokk paugatanud nende sekka ja mitu tükki jäänud sirakile. Kokk võtnud ühe, kitkunud suled seljast ära ja hakanud varblast praadima. Saanud parajaste praetud, kui juba härra lindu nõudnud. Kokk viinud linnu härra kätte. Herra saatnud koka minema, kutsunud siis oma mõlemad pojad sinna. Rääkinud neile seda, et sellest linnust sööjad ükskord kuningaks ja vürstiks saavad. Leikanud siis varblase, keda tema endiseks linnuks pidanud, pooleks, nii et teine tiivas teise poole külge jäänud. Andnud siis parema poole vanemale, pahema nooremale vennale.
Kokapojad, kes koolis käinud, jõudnud endi õppimisega imevirgaste edasi, kuna mõisniku pojad niisama visaste edasi jõudnud nagu ennegi. Nii läinud mitu aastat mööda. Mõisnik pole sugugi teadnud, et kokk ükskord linnud ümber vahetas.
Sealtmaa kuningal olnud üks imeilus, aga iseäraliste kombetega tütar. Temal käinud palju kosilasi, aga tema pole ühtegi neist vastu võtnud. Tema nõudnud oma kosilastelt osavust, kuna need jälle endi rikkuse peale lootnud. Ta lasknud ühe targa eide enesele ühe iseäraliku küündla teha. See, kes selle küündla nii oleks näinud ära puhuda, et taht pärast kustumist enam ei suitse, oleks kuningatütre enesele saanud.
Küll käis nüüd küündla puhujaid. Igaüks lootis kuningatütart enesele saama.
Ühel pääval läks mõisniku poeg ja ka koka poeg endi õnne katsuma. Nooremad pojad jäivad koju. Puhujaid oli kuningakojas suur hulk, kes korra järele küünalt puhumas käisivad. Koka poeg pani tähele, et sellel, kes küündla äkitselt pauhti ära puhus, taht veel tüki aega suitses, kuna teistel, kes tuld pikkamisi puhudes kustutasid, palju vähem suitses. Mõisniku poeg sammus julgeste, kui kord tema kätte tuli, küündla juurde, puhus, tuli kustus, aga taht suitses edasi. Nüüd läks koka poeg. Mõisniku sugust nehed vahtisivad irvitades teda, otsekui oleksivad tahtnud ütelda: "Mis see hilpharakas tahab?" Koka poeg astus julgeste küündla juurde. Puhus esiteks pikkamisi, siis ikka kõvemini, kõvemini kunni tuli kustus. Mitte suitsu märkigi ei tõusnud tahist. Kuningatütar langes kohe koka pojale kaela. "Sina oskasid seda, mis paljud teised ei osanud. Sina piad minule meheks saama." Nii sai koka vanem poeg kuningaks. Oma venna tõstis tema vürstiks. Nii läks linnukirja kuulutus täide.
J. Neublau suust.
Tubakale nime panemine
Ennevanast pole tubakal õiget nime olnud. Teda hüütud mitme nimega: piibulehed, piiburohi, suitsetamise lehed ja ainult seda teatud, et vanapagan ise neid lehti rahvale tarvitada toonud, ja teati küll, et vanapagan küll nende lehtede nime teab, kuid pole vanapagana käest nende lehtede nime kuidagi teada saadud.
Läinud üks kütt püssiga metsa. Vanakann tulnud temale vastu, hakanud kohe juttu ajama. Korraga küsinud vanapagan kütilt: "Mis asi see sinu seljas on?" Kütt tahtnud vanapaganat tüssata ja ütelnud püssi seljast võttes ja näidates: "See on uut moodi piip."
Vanapagan tellinud kütti, et kütt temale ka uut moodi piibu suitsetada annaks. Lubanud kütile selle eest hulga piibulehti anda. Kütt andnud püssiotsa vanaõelusele suhu ja ütles: "Las ma ise panen tuld peale." Tõmmanud püssi lahti ja laengu vanaraugale kurku. Vanapagan kukkunud esimese ehmatusega seljale, tõusnud ülesse, sülitanud ja ütelnud: "Küll see oli kange tubakas!"
Kütt läinud koju ja rääkinud kõigile, kellega kokku juhtunud, et piibulehtede päris nimi tubakas on.
August Hintzenbergi suust.
Hansul ikka harvad hambad
Ühel vaesel mehel kadunud hobune ära. Läinud metsa tõist taga otsima. Otsinud tüki aega, viimaks leidnud, aga hundid olnud hobuse ära murdnud, ainult kondid veel ja mõni tükk nahka, milledest mees võinud ära tunda, et need tema hobuse kondid on. Mees läinud ohkades koju poole. Korraga tulnuud põesastikust imelik krooniga mehikene tema ette: "Mis sa ohkad mees?" küsind veike mehikene. Mees rääkinud oma õnnetust, et hundid tema hobuse ära murdnud. Veike mehikene ütelnud: "Ära kurda, mina olen püha Jüri. Kui minu kutsikad sinule on ülekohut teinud, siis tahan mina sinule seda tasuda. Oota, las ma vilistan oma kutsikad seia."
Vilistanud korra ja varsti kogunud suur kari hunta sinna. Veikene mehikene vahtinud korda mööda kõikide huntide hambaid. "Hansul ikka harvad hambad!" ütelnud tema viimaks. "Poisid võtke tema õige endile, et ta edespidi ei saaks kurja teha."
Silmapilk asunud hundid ühe endi seltsimehe kallale, kiskunud tema puruks ja pannud nahka. Püha Jüri kutsunud nüüd mehe suure kuuse juure, võtnud kuuse juurikate alt suure rahakasti, andnud mehele, kes nüüd rõõmuga koju läinud.
J. Neufeldti suust.
Kuida puuvaras metshaldjaga kimbus oli
Üks ahne mees läinud jõululaupäeva öösel puid varastama. Kui tal juba koorem peal ja ta koju poole läinud, näinud tema enese ees ilmatu pitka vanamehe, kes tema hobuse suu kõrvast kinni hoidnud ja nii tema hobust edasi talutanud. Hobune vedanud nii, et vahutükid seljalt maha kukkunud. Mees löönud esteks kartma, aga pärast mõtelnud: "Mis ta ikka mulle võib teha." Aga kui ta hobuse vahtus näinud olevat, võtnud ta nõuks paar puupakku pealt lükata, et kergem hobusel vedada oleks. Aga kui mees pakud maha lükanud, näinud tema, et hobusekoorem veel raskemaks läinud. Et nad juba hea tüki kodu ligemale jõudnud, siis võtnud mees nõuks veel puid maha lükata ja need siis pärast ära tuua. Aga kui ta parajaste jälle paari puud maha lükkas, oli ta meelest, kui ei oleks tee mitte tema koduminemise tee ja hobusetalutaja vanamees paistnud mehele tumedamalt silma. Mees ei pannud sellest suuremat tähelegi. Kui hobusel koorem veelgi raske oli, lükkas mees, sest et juba koduvärava ligidal oli, veel puid maha ja jättis aga mõned veel pääle.
Jälle läks tee võeramaks, kodu võeramaks ja vanamees paistis ta eel kui ilmatu kõrge udusammas. Hobuse jõud oli aga juba üsna lõppemas ja et nemad ka juba parajasti õueväravas olivad, lükkas mees veel viimased puud värava kõrva maha.
Sellel silmapilgul, kui mees viimase puu maha lükkas, kadus pitk vanamees ära ja mees leidnud ennast omaks ehmatuseks järves olema, mis - nagu talle meele tuli- kuus versta ta kodust eemal oli.
Oleks mees ilma puid maha lükkamata väravast sisse sõitnud, siis oleks uppunud, kuna nüid hobune ainult kõhuni vees oli. Sest äpardusest saadik ei läinud see mees iialgi enam vargale. Jõululaupääva öösene halgjaga kimbus olemine seisis tal meeles.
Joh. Paasi suust O. Hintzenberg.
Kahest kütist
Elasivad külas kaks taluperemeest. Esimene oli rikas, teine vaene. Prii ajal käisivad nemad ka metsas jahi peal. Rikkal mehel oli õnn alati hea, ta tõi lindusid seljatäite viisi kodu, kuna vaene harvaste mõne sai. Üks kord, kui nemad jälle jahi peal olivad käinud, juhtusivad nemad tagasi tulles kokku. Rikkal oli, nõnda kui alati, suur kimp lindusid, kuna vaesel paar ainukest seljas olivadki. Vaene palus rikast, et see temale ka õpetaks lindusid laskma. Rikas andis tal siis järgmise nõu: "Kui sa Kristuse armulauale lähed, siis ära neela õpetajast antud palukest mitte alla, vaid hoia teda suus kuni koju tulekuni. Siis võta suust ära ja pane hoolega taskusse. Kodu võta püss, laadi rohu ja kuuliga ära. Siis mine kuskile varjulisesse kohta, kust sind keegi ei näe, kas metsa. Seal pane see palukene kännu otsa, mine siis kännust kolm korda kolm sammu eemale ja lase siis püssiga ilma kordagi tagasi vaatamata kolm korda kännu pihta. Siis on püss tubli ja laseb iga linnu, mis sa aga silmaringis nääd, surnuks."
Vaene mees kohkus selle nõu juures koguni ära. Aga mõte ka kuulsaks kütiks saada ei annud temale ööl ega päeval rahu, kuni ta viimaks nii tegi nagu teda teine oli õpetanud. Kui ta aga metsas juba püssiga üle pahema õla laskma pidi, mõtles ta: "Kudas ma sedaviisi ilma vaatamata lasen, vaatan korra, et õieti ärkaksin kännule pihta lasta."
Kui ta aga tagasi vaatas, ehmatas ta nii ära, et ta ehmatuse pärast kangeks jäi. Kännu otsas oli Kristuse risti kuju. Mees jättis püssi sinnasamusse paika ja tõttas koju, kus ta raskeste haigeks jäi, kuni kolme pääva pärast suri.
Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
Kolmest külmasttõbest
Mees läinud laupäeval metsa, ajavitsu tooma. Käinud risti-põigiti, kogunud juba kaunikese kimbu vitsu. Korraga kuuleb kõne kõminad. Ruttu varjult vaatama, kes kõneleb. Näeb, kolm isevärki elukat kükitavad kivi otsas ja kõnelevad. Üks ütleb: "Täna õhtu tahan mina siit küla kõige rikkamast perest külmatõbesse haigeks teha." Teised vastu: "Jah, tee seda, sellel on raha-vara küllalt, aega tal haige olla. Aga kuida sa tema sisse saad minna? Temal va kaunike kaval nupp, paneb sinu ehk parsile praadima?"
"Noh pole viga!" ütelnud esimene vastu, "mul nõu juba peetud. Kui ta täna õhta tangupudru sööb lasen mina ennast samblakõduks muutes tema pudru lusikasse ja siis sööb tema minu endale kõhtu. Õissaa, siis on mul pidu."
Teised kiitsivad seda nõu heaks. Rääkisivad veel ja lubasivad seitsme nädali pärast selsamal tunnil kivi otsas koos olla.
Mees korjas vitsad, läks kodu. Võttis sööma minnes tubli koti ja kolme keermega paela enesele kõrva. Hakkab sööma aeg, mees sööb lusikatäie, sööb teise, ei näha midagi. Võtab kolmat korda, veike samblakõdukene kukub laest lusikasse. Mees krauh! kotisuu lahti, pudru ühes samblaga platsti kotti. Siis ruttu kotil kolmekordse paelaga suu kinni ja kuus kunstliku sõlmi ette. Söönud siis kõhu rahulikult täis. Pärast pannud koti kerikse otsa kohta palavasse rippuma. Nii pidanud ta kotti, iga pääv hoolega ahju küttes, kuni seitse nädalad täis saanud. Laupääva hommikul teinud kotisuu lahti ja lasknud külmatõbe välja. Ise läinud jälle tuttavasse paika kuulama, mis külmadtõbed räägivad.
Üks luukogu istunud juba kivi otsas ja oiganud ise valusaste. Teatud ajal tulnud ka teised. Kohe hakanud esimene sealolija oma õnnetust /kaebama/: "Nälg ja palav vaevasivad mind nii mis hirmus. Üks lusikatäis pudru oli, sellest ei saanud kuigi kauaks."
Nii kaebanud ta kaua aega. Mees aga läinud rõõmsa meelega kodu, et ühele külmatõbele niipalju võis vaeva teha.
August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
Kuida vanapagan surnu naha seljast ära kiskus
Kiidelnud mees, et tema nii julge on ja ööse surnuaiale läheb ja sealt möödaläinud pääval maetud surnu haua pealt lillevanniku ära toob. Ei teised usu, vaidlevad: "Ega sa seda julge teha."
Vedanud teised viimaks kihla. Mees võtnud kolmekandilise kadakakepi kätte ja läinud surnuajale. Läinud juba aja taha, näinud, suur punane koer tuleb, läheb selle eila maetud surnu haua juurde ja hakkab kraapima. Kraabib nii, et muld tuiskab ja tolm keerleb. Varstigi auk juba nii suur, et koer väljagi ei paista. Ruttu mees aeda, tõttab senna haua ligidala ja jääb ühe jämeda puu varju varitsema. Koer siblib edasi. Viimaks, kui juba hulk mulda välja kaabitud, kuuleb mees hauas oleva puusärgi pealt kaant kolinal ära võetama.
Siis algab iseäralik rigin-ragin. Viimaks lõpeb see ja hauast visatakse vupsti üks nahk välja. Mees teeb enesele kiiresti kepiga kolm piiret õhu sisse vastupäeva ümber, et vanapagan viga ei saaks teha. Siis võtab vääniku ja naha kepi otsa ja tõttab minema. Saab mõned sammud läinud, juba koer järel. Tuleb niisuguse hooga, et tolm keerleb. Aga mees ei tee sest teatavakski, astub endist viisi edasi. Kui koer nägi, et ta midagi mehele viga teha ei saanud, hakkab mehega inimese häälel kõnelema. Palub mehe käest nahka tagasi. Kui mees küsinud, mis tema sellega teha tahta, vastanud tema koer: "Mina võtsin selle naha selle tarvis, et seda enesele ümber võtta ja siis kodukäijaks hakata. Inimesed mõtlevad siis, et surnu kodu käib."
Mees pole aga nahka kätte annud. Koer tulnud ikka mehele järele kunni mees tuppa läinud, siis läinud koer minema. Mees näidanud teistele vannikud ja nahka. Kihlvedu olnud sellega võidetud. Hommikul olnud haud jälle niisama sile kui ennegi. Hauda lahti kaevates leitud, et surnu tõeste ilma nahata olnud.
August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
Joobnud mees on julge
Tulnu mees kõrtsist koju. Pea olnud aina raske otsas. Korraga hobune kohkub, hakkab jooksma, kuida jalad võtavad. Mees vaatab, kaks kodukäijad tulevad. Hüppavad ikka teised ühe jala pealt teise peale. Viimaks jäi hobune julgemaks. Teine kodukäija tuli ikka ligemale, hüppas ja keksis vankre kõrvas. Teine jäi aga kaugemale ja keelas ka teist, üteldes: "Tiiu, Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Aga ei Tiiu ole kuulanud, läinud jälle üsna vankre ligidale. Korraga kahmanud mees vankrest kadakase kepi ja andnud keppi pahemasse kätte võttes kodukäijale tagasikätt (tagasikätt löömine mõjub kõige paremini) niisuguse hoobi, et ainult natukene sinist suitsu järele jäänud. Teine kodukäija ohkanud seda nähes: "Eks ma ütelnud: "Tiiu, ära tee, joobnud mees on julge!" Vaat mis sa nüüd said." Seda üteldes kadunud ta ka ise ära.
August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
Vanapagan pulmas
Üks mees sammunud veikesest metsakesest läbi. Tema pidanud oma sõbra pulma minema. Korraga kuuleb müdinat ja ähkimist. Vaatab, keegi valge kogu jookseb eest ja suur hundikari järel. Mees vaadanud seda nalja pealt, näeb, kõik see kari jookseb tema poole. Püiab veel kõrvale joosta, ei jõua enam, juba ligidal. Huntide eest jooksja hüiab mehe poole: "Sina lähed Hansu peresse pulma, vii vanapaganale palju terviksid ja ütle temale, et mina, tema kõige parem tuttav, huntide käes hädas olen." Juba läinud terve kari mehest mööda.
Mees läinud rahulikult pulma. Seal aga ei olnud temal meeles seda juhtumist kohe kõneleda ja alles õhtusöögi ajal tuli temal see meelde. Ta rääkis sellest pulmalistele. Vaevalt oli tema rääkimist lõpetanud, kui tuas hirmust praginat kuuldi. Vaatama minejad nägivad, kuida veikene musta habemega mehikene reheparrega uksest välja tõttas. Parre jättis tema õue peale maha, ise aga tõttas metsa poole. Pars olla veel selle pere õues tänapäevani, kuhu vanapagan teda visanud.
Anna Hintzenbergi suust O. Hinzenberg.
Ussisoo
Ühes soos olnud väga palju ussa. Nende hammustamise läbi surnud iga aasta palju inimesi ära. Seal soo ümbruses olnud inimestel palju heinamaid. Heinalise olnud teistega väga hädas, pole saanud jalatäit astuda, kus neid ees poleks olnud. Sellepärast kuulutanud heinamaade omanikud, et nemad sellele, kes ussid ära kautab, kühvliga ja hõlmaga hõbedat annavad. Pole tuurindki kaua aega, kui üks juut tulnud ja ussid lubanud ära kautada. Enne aga pärinud tema inimeste käest, kas nemad keegi seal ussidekuningad on näinud. Keegi ei olnud näinud. Siis tellinud enesele hulga töömehi abiks ja teinud suure kõrge torni. Lõuna poole, torni kõrva lasknud suure augu kaevata. Kui see valmis saanud, siis teinud juut augu sisse kadakaokstest ja kasejuurikatest suure tule, lugenud ise tuletegemise juures ussisõnu. Siis roninud ise kiireste torni otsa. Küll siis hakanud ussa tulema. Esteks tulnud pisikesed ussid. Iga uss, kes tulnud, see tulnud ikka lõune poolt kuni augu kaldale, hüpanud juudi poole ülespidi ja kukkunud siis tulde, kus ta ära põlenud. Mida suuurem uss, seda kõrgemale hüpanud. Pärast tulnud juba õige suured, kes ka juba üsna juudi ligidale hüpanud. Juut posisenud üleval torni otsas oma salasõnu. Korraga tulnud eemalt määratu suur palgisarnane madu, kellel punane kroon peas olnud. Juut, seda nähes, ehmatanud väga ära. Ussikuningas tulnud, hüpanud ülespidi ja tõmbanud juudi ka tulde, kus nad mõlemad ära surnud ja tuhaks põlenud, sestsaadik pole seal soos enam ussa olnud.
August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
Usside kuningriik
Tüdruk läinud metsa marjule. Noppinud seal marju, korraga tunneb, hirmus valu käib säärest läbi. Tüdruk hakkab vaatama, näeb, hallikirju uss läheb sahinal põõsasse. Tüdruk sai aru, et see hirmus valu ussi hammustamisest tuli. Jalg paistetas silma nähes. Tüdruk ei saanud enam kõndidagi, istus mätta otsa ja hakkas valju häälega nutma ja oigama. Äkitselt kuuleb sahinat, vaatab, suur uss tuleb, punane kroon peas. Tüdruk püiab ära joosta, ei saa aga valu pärast ülessegi tõusta. Usside kuningas tuli ligi ja hakkas tüdrukuga inimese häälel kõnelema: "Mis sul viga on, et sa nutad?" küsis uss lahkeste. Tüdruk ei saanud esteks ehmatuse pärast sõnagi suust, pärast aga rääkis tema usside kuningale, et üks uss teda hammustanud.
"Kas sa nägid, mis karva see uss oli, siis võime ehk abi leida?" küsis ussikuningas.
"See oli halli karva," vastas tüdruk.
Selle peale tegi ussikuningas rohusirtsu moodi häält, aga palju kõvemini kui rohusirts. Oh sa aeg, küll tuli nüüd ussa, igade karvalisi, küll pisikesi, küll suuri. Kõik kogusivad endid krooniga ussi ümber. Krooniga uss sirises tasase häälega rohusirtsu moodi. Ussid läksivad kõik mööda metsa laiali, igaüks ise kanti. Vähe aja pärast tegi ussikuningas jälle häält. Siis hakkas hallisi ussa tulema, ikka põhja poolt lõune poole. Ussikuningas vahtis mätta otsas teraselt möödaminejaid. Ussid roomasivad kõik ükshaaval julgeste endi kuninga eest läbi. Suur hulk läks juba mööda. Viimaks tuli veel üks, see näitas väga arglik olevat. Ussikuninga terava vaatamise ees värises ta ja jäi hirmuga seisma. Jällegi rääkis ussikuningas usside keeles, midagi aga seekord valjult, taplevalt, käskivalt. Siis aga pööras ta ennast tüdruku poole ja käskis teda oma haiget jalga ussile lakkuda anda. Tüdruk täitis hirmuga käsku. Uss tuli ja hakkas lakkuma. Tüdruk tundis, et valu vähenes. Mida kauem uss lakkus, seda vähemaks jäi valu ja paistetus, kuni jalg viimaks üsna terveks sai. Siis jättis uss lakkumise järele ja hakkas ära minema. Kui ta natuke oli edasi läinud, siis läks lõhki.
Ussikuningas aga rääkis tüdruku vastu: "Need ussid, mis sa siin nägid, on kõik minu valitsuse all. Mina olen nende kuningas. Need ussid, mis endi kuningate valitsuse all on, need ei tohi inimestele ühtegi paha teha, kes teeb, see saab niisamasuguse otsa, kui seegi, kes sind hammustas. Aga on ka neid, kes kuninga valitsuse alt ära põgenevad. Need tõmbavad inimestesugu põlgtust ka meiegi peale, sest et nemad inimest, kui vähegi võimalik, hammustavad. Ehk minu alamad küll neile kätte püiavad tasuda, ei jõua nad siiski neid kõiki kätte saada. Seitsme aasta sees juhtub üks ainuke kord, et minu alamatest keegi inimest hammustab. Nüüd võid jälle seitse aastad siin metsas, mis minu kuningriik on, marjul käia."
Nende sõnade järele kadus ussikuningas lähemasse põõsasse. Kui tüdruk ülesse tõusis, et kodu minna, leidis tema sealt, kus uss lõhki läks, hunniku kulda. Ta korjas selle hoolega korvi ja läks siis rõõmsa meelega kodu.
August Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
Rahatuli
Tüdruk tulnud jaanipäeva õhtul heinamaalt. Tee olnud pitk, päike veerenud ka juba looja, kui tulema hakanud. Ta teerada viinud teda paksust metsast läbi. Videvik jõudnud kätte ja tüdruk eksinud metsa ära, pole enam sugugi teadnud, kuhu poole minna. Edasi-tagasi hulkudes näinud viimaks ühest kohast puude vahelt tulekuma paistma. "Vististe mõni jaanituli," mõtelnud tüdruk, "tarvis otsekohe sinna poole minna, siis ikka metsast välja saan." Läinud tule ligemale ja näinud, et see tuli mitte nagu jaanituli ridva otsas pole olnud, vaid kesk paksu metsa maa peal. Tule ääres istunud kolm meest. Nende nägudest arvanud tüdruk, et nemad väga vanad on. Juuksed ja habemed olnud neil väga pitkad ja üsna lumivalged. Kaks vanameest istunud, kuna kolmas ükslugu kühvlega tuld liigutanud, mis nagu suur sütehunnik olnud ja heleda sinise tulega põlenud. Tüdruk läinud tule juurde ja palunud mehi: "Isakesed, paikesed, lubage minule ka endi tule ääres öömaja, ma ei oska enam koju minna, sest et pimedus teeradad kinni katab." Mehed vaadanud uurivate pilkudega tüdruku peale ja üks neist küsind: "Miks sina siis varemini ei hakanud metsast kodu tulema?"
"Kes minust, vaesestlapsest hoolib," seletanud tüdruk. "Tulen mina vara koju, siis tean, et mind sööma kutsumise asemel malgaga läbi peksetakse."
"Mine aga, hea laps, julgeste koju, su kodu pole siit enam kaugel." Pannud siis veel tüdrukule, teda põlle üleval hoida käskides, tuliseid süsa põlle täis. "Mine ühte puhku sinna poole," ütelnud üks vanamees kääga näidates, "ja hoia, et sa põlle enne ei vaata ega sealt kedagi ära ei kauta, kui lähemasse talusse saad, kus su kodu on. Tule ka tuleval jaaniööl meid vaatama, kui ise soovid."
Tüdruk läinud tänades minema, ehk küll süda hirmu täis olnud, kartes, et põll süsa kandes ära põleb. Saanudki varsti metsast välja ja läinud lähemasse talusse. Seal võtnud teda peremehe poeg lahkeste vastu. Tüdruk hakanud nüüd põlle sisse vaatama ja leidnud põlle kuldraha täis olema. Saanud teine varsti mehele. Tüdruku rahasaamise lugu äratanud mitmegi südames himu ka niisuguse õnne osaliseks saada. Iseäranis olnud selle peremehe tütar, kelle juures tüdruk enne teenis, suur lust rikkaks saada. Ta kuulanud tüdruku käest kõik järele, kuida see raha saanud. Võtnud nõuks ka teisel jaaniõhtul minna raha saama, aga mitte ühe kühvlitäiega ei tahtnud tema rahul olla, vaid vähemalt viis kühvlitäit enesele nuiata. Suure kärsitusega ootas ta tulevat jaanipäeva.
Nimetud päeva laupääval läks tema juba aegsaste selle paiga ligidale, kus rahatuli pidi ilmuma. Ootas kunni pimedus kätte jõudis, siis nägigi enesest vähe maad eemal rahatule põlema. Sammus kohe sinna poole. Vanad habemikud istusivad jällegi tule ääres. "Mis teie, sasipead, siin tule ääres kükitate," hakkas peretütar oma harjunud jämedal viisil rääkima, "juhatage mulle parem teed kodu poole."
"Kust sina, laialõualine, tuled?" küsis üks vanamees.
"See pole sinu asi. Anna mulle mõned head kühvlitäied raha ja juhata, kus minu kodu on." (Tüdruk tahtnud vanameeste käest teada saada, kus tema peigmees elab.)
Vanamees ütelnud: "Tead isegi, kus sinu kodu on. Raha poleks sulle tarviski, aga eks meie natukene ikka anna. Pole meie ühtegi ilma ära lasknud, kes meie juure on juhtunud, ära aga enne põlle vaata, kui koju jõuad."
Pannud natuke süsa peretütrele põlle. See läinud natukene maad edasi, hakanud siis vaatama, mis põlles on. Vaadates näinud, et põlles sööd on, need põletanud tema riided kui ka teda ennast tubliste ära, nii et tema suure vaevaga koju saanud.
J. Freimanni suust.
Näkineiu jaanipäeva hommikul
Keegi noormees saanud vanemate inimeste käest teada, et näkineiud endid jaanipäeva hommikul surelikkudele näidata, sest et nad siis endi varjupaigast pealeilma tulla. Nende imelikust iludusest ja kaunidusest räägiti pikkasid jutte, nii et meie noormees kindlaste nõuks võttis neid püida näha saada. Jaanipäeva hommikul koidu ajal jaanitulelt ära tulles ei heitnud tema sugugi magama, vaid läks lähedase jõe äärde. Puges siis jõekaldale paksu põesa varju kindlaste lootes näkineiusid näha saada, sest et neid juba ennegi seal kohal jõe ääres oli nähtud, mispärast arvati, et seal kohas näkineiude asupaik olla.
Juba kuulutas hele koit päikese tulekut. Noormehe silmad läksivad kinni ning peagi puhkas tema magusas unes. Korraga kostis talle nagu inglilaulu hääl kõrvu, ta pidi üles tõusma, kuid kuulis jõe poolt sulpsatamist, laulu vaikimist. Noormees ei näinud muud, kui vee virvendamist ühe laia kivi ääres. Ta sai aru, et näkineiu laulnud oli, kuid enne alla ilma tagasi läks, kui tema teda näha sai. Ta pahandas küll iseenese nõrkuse ja une üle, aga mis see enam aitas. Trööstis siis ennast selle mõttega, et tuleval aastal tõeste näkineiud näha saab.
Suure ootamisega oli noormees lausa uimane. Viimaks ometi jõudis järgmine jaanipäev. Jällegi läks noormees tuttavale kohale jõe kaldale. Küll piinas uni noortmeest, aga ta ei andnud une kätte võimust. Juba tõusivad päeva esimesed kullakiired ülesse ja tõmmasivad noormehe tähelepanekud üürikeseks ajaks enda peale. Kuid tasane veesolin sundis noortmeest jõe poole vaatama. Oh imet, mis tema nägi! Jõe sees oleva laia kivi peal istus imeilus näkineiu ja pesi oma kullakarvalist käherjuustega pead. See nähtus oli imeilus. Päikesekiired tegivad kullakarvalised juuksed veel ilusamaks. Näkineiu määris seebiga oma juuksed üle, nii et vahutükid kaugele kukkusivad. Siis kastis jälle oma juukseid vette neid puhtaks loputates. Neiu kullakarva juuksed, sinisilmad, valge kael ja käed ning koidusarnatsed roosikarva paled tegivad nooremehe üsna uimaseks. Ta vaatis neiu iludust, nii et silmad tahtsivad ära kustuda. Nüüd võttis neiu kuldse kammi ja hakkas pead sugema. Pani siis kammi kivi otsa enese kõrva ning hakkas oma käherjuukseid ilusasse patsi palmitsema. Nüüd ei jõudnud noormees enam pidada, tema tahtis näkineiuga mõned sõnad kõneleda. Astus siis põesa varjult lagedale. Niipea kui neiu noortmeest silmas, kadus tema tasase kiljatamisega laenetesse. Noormees jäi vesiste silmadega järele vaatama. Silmanud siis kivi ja näinud et näkineiu oma seebi ja kammi kivi otsa olnud unustanud. Võtnud nõuks kammi ja seebi mälestuseks ära tuua. Ujunud siis kivi juure.
Nõnda pea kui tema käe kuldkammi järele sirutanud ja seda tahtnud kätte võtta, libisenud see eest ära ja langenud vette. Nüüd võtnud noormees nõuks seebitüki õige hoolega peusse püüda. Püüdnudki peusse, hakanud vaatama, pole peus muud olnud kui veikene tükk muda.
Noormees ujunud kurva meelega kaldale. Näkineiu kuju seisnud temal öösel ja päeval silmade ees. Küll käinud tema edespidi küll jaanipäeva, küll muudel hommikutel jõe ääres, et veel näkineiud näha saaks. Pole aga enam millalgi näinud. Noormees jäänud igatsedes nagu surmakutsariks, pole temal söök ega jook alla läinud. Käinud ja hulkunud nii kaua kuni viimaks tema riided jõekaldalt leitud, teda ennast pole aga peale selle keegi enam näinud. Arvatakse et tema näkineiude elupaigas, kuhu tema ammu enesele elupaika igatses aseme leidis. Surelikkude igatsemised lähevad ka mõnikord täide.
J. Sopmanni suust.
Veevaim
Rahva arvamise järele on peale näkineiude ja veteemade veel veevaimud. Kuna esimesed inimestele enamiste head teevad, püiavad veevaimud inimestele lausa õnnetusi saata. Nii läinud ühe jõe ääres oleva mõisa tisler hommiku õue, vaadanud: suur ilus jänes ujunud jões. Tisler mõelnud: "Oot oot, sa oled vette sattunud, siis piad ka minu oma olema." Toonud tuast püssi ja tõmmanud ujujale jänesele paugu. See pole paugust väljagi teinud, ujunud aga edasi-tagasi. Tisler kõrvetanud uue paugu, ei seegi pole kedagi teinud. Läinud ja ajanud vahimehe ja kutsari ülesse. Need tulnud. Tisler sidunud köie enesele keha ümber, andnud köieotsa vahimehe ja kutsari kätte. Läinud siis ise jõkke jänekse järele. Jänes polegi eest ära ujunud. Tisler rabanud jänesest kinni. Kuid jänes ujunud nii suure hooga vee alla, et tislerigi vee alla tõmbanud. Isegi vahimees ja kutsar pidanud kangest tõmbamisest jõkke kukkuma. Rebinud siis tisleri jõest välja. See olnud üsna uimane. Rääkinud siis, et tema näinud kõik jõepõhja jänekseid täis olema. Poleks tisleril vahimeest ja kutsarit abiks olnud, siis veevaimud oleks teda endile võtnud.
Eduard Remmeti suust.
Talumees ja ussid
Talumehel olnud tubli härg. Ühel õhtul, kui kari metsast kodu tulnud, näinud ta karjaaias, et härja jalg üsna paistetanud olnud. Ligemalt jalga läbi vaadates leidnud Mats, nõnda taluperemehe nimi, et härja jalg ussist hammustatud olnud. Mehel tõusnud kange viha südamesse usside vastu. Juba mitu korda oli tema nende läbi kahju saanud, kord oli lehm, kord hobune nende nõelamise läbi haigeks jäänud. Ta võttis siis nõuks ussile kätte maksta. Oli tal ju tubli peanupp, ussisõnad ja muud niisugused koogud olivad selged nagu viis sõrme. Tahtis ussa välja lausuma minna, et nende hulgast süüdlast välja otsida. Küll keelas naene: "Kulla Matsikene, ära mine, sulle võib õnnetus juhtuda!" Aga ei Mats, kangekaelne, hoolinud. Kui naene nägi, et mees tema keelust ei hooli, tõmbas tema, sest et parajaste leiba sõtkus, mehele leivataignaga risti selga. Mats võttis nüüd tubli tammekaika õlale ja sammus sinna, kus usside asupaiga teadis olema. Sammus üsna raba ligidale määkünka ääre ja hakkas seal sõnu pomisema. Oh sa teivas ja alumine ajaroigas, küll tuli nüüd ussa, ravast tulivad, mäekünka sisse ühest veikesest august pugesivad. Viimaks tuli usside kuningas ise, pidi kohe lausa mehe kallale tormama, aga mehe seljas risti nähes, põrkas tagasi ja puges ka august määkünka sisse. Mats, kellel usside ees sugugi kartust ei olnud, viskas oma tammepuust kepi kesk usside sekka. Vähe ajaga sai see ussidest nii peeneks tehtud, et ainult tolm järele jäi. Nüüd ütles usside kuningas mehele: "Õnn sulle, sa lorupea, et su naene sinule risti selga tegi. Sina otsid süüdlast siit, minu kuningriigist! Tea, et ainult need inimestele kurja teevad, kes minust on ära taganenud. Katsu oma haupinu alune hoolega läbi vaadata, küll siis kurjategija ülesse leiad."
Mats sammus nüüd kodussse ja hakkas haupinu ära lahutama. Oli juba kõik kubud paigast ära tõstnud, kui viimaks prügi sees ühe vasekarvalise ussi nägi. Nõndapea, kui Mats käe ülesse tõstis, et ussi surnuks lüia, lõi uss ennast mitmes ringis ümber Matsi üles tõstetud käe ja kaela, kätt kõvaste kaela vastu köites. Küll püidis tema kätt kaela vastast ära võtta, aga see ei olnud kuidagi võimalik. Ligemal vaatamisel leidis tema, et uss ennast lausa vaseks oli muutnud ja nii kää vistist igaveste kaela köitnud. Ei aidanud Matsil enam oma tarkus, pidi veel suuuremate tarkade käest minema abi otsima.
Tõttas siis Pritsu Pärdi juure, kelle abil ta ükskord oma hobuse pealt luupaenaja ära hirmutas. See vaatas kätt ja vaatas vaseks muutunud ussi ning pomises siis: "Õnnetuse vasta ei aita kellegi abi. Ussist sina küll lahti saad, aga suurem õnnetus on ees." Algas siis õpetamisega: "Mine nüüd jalamaid kodu, jää kamrisse keset põrmandad seisma. Naene toogu sulle piibli, tehku enne piibliga vastupääva kolm piiret sinu ümber. Siis tulgu aga ise kõige lastega ja perega sinna ringi sisse. Sina aga loe piiblist, seitsmendamast raamatust, seitsmendamast peatükist, seitsmes salm ära, siis saad oma käe ja kaela vabaks."
Mats tänanud Pärti hea nõu eest, lubanud edespidi tasuda ja tõtanud kodu. Teinud seal nii, kuida Pärt õpetanud. Kui naene perega ka piibliga tehtud piirmete sisse astunud oli, luges mees juhatatud salmi. Väga vali kärgatus käis ja uss lendas mehe kaelast tulekuuli näul minema, läbi seina välja, ainult sädemed jäivad järele. Kuid neist sädemetest oli maja põlema süttimiseks küllalt. Varsti pragises maja lausa tules, nii et Mats oma naesega väga vähe varandust peasta võis. Kui tuba põlenud oli, leiti rusude alt palju ussa, kes aga juba õnneks süsile olivad põlenud. Mats, rõõmus, et ussidest lahti sai, ei kahjatsenudki maja ärapõlemist, ehitas uue ja toredama asemele. Õnn avitas teda peagi rikkuse järjele. Ussid ei hammustanudki enam loomi, ka hammustatud härg sai terveks.
Eduard Remmeti suust.
Vanapagana andid
Osav kütt läinud metsa jahi pelae. Väsitanud ja käinud, aga ühtegi looma pole näinud. "Ime lugu!" mõtelnud kütt, "alati oli lindusid ja loomi karjakaupa püssi otsa ees, muud kui lase ja korja saak kokku, aga kus nemad täna siis on. Kondidki juba käimisest haiged, tarvis kusagil istet võtta ja natukene puhata." Vaadanud ja vahtinud puhkepaika, näinud ühe kännu eemal põesaste vahel mustama. "Lähen istun õige kännu otsa, parem ikka, kui märja maa peal," pomisenud kütt ja sammunud kännu poole. Aga ta ehmatus olnud suur, kui temast kännuks arvatud kogu muud pole olnud, kui üks kaunikene suur hunt, kes seal mauldanud. Olnud teine üsna veikese auna kõrgune, käpad lausa palgi jämedused, küüned üsna sirbi sarnatsed, küti arvamise järele väga vana. Kütti nähes pidanud hunt kohe ülesse tõusma, aga ta kõht olnud liiga täis, pole jäksanud. Lasknud jälle mauli ja näidanud kütile oma suuri hambaid. Kütt saanud üsna julgeks, kui näinud, et hunt kallale ei saa tulla. Lasnud hundile püssist tubli laengu mööda vahtimist. Pole metsakoll sellest laengust väljagi teinud, irvitanud hambaid ja kraabanud küüntega maad. Kütt saanud aru, et üks lihtne pauk niisugusele kollile midagi ei tee. Laadinud püssile uueste tubli laengu sisse, pannud veel hõbesõrmukse kuulile abiks juure ja kadakapuust risti püssile otsa. Astunud siis hundile üsna ligi ja paugutanud. Hunt jäänud kohe sirevile ning ta kõht saanud kuulidest üsna puruks kistud. Kütt astunud nüüd ligemale vaatama, mis seal hundi kõhus peaks leida olema. Leikanud hundi kõhu lõhki ja vupsti! hüppanud hundi kõhust veikene must mehikene välja ja hakkanud kütti tänama: "Aitüma, aitüma, et mind igavesest vangipõlvest, võibolla ka surmast peastsid. Peasta nüüd, pai kütikene, ka minu naene hundi kõhust välja, selle neelas ka hunt kõhtu."
Kütt leikanud hundi kõhu lausa lõhki ning inetu süsimust vanamoor tulnud hundi kõhust välja. Tänanud käriseva häälega kütti. Nüüd jutustanud must mees, kes vanakon'n ise olnud, mehele: "Meie olime kõige endi tööriistadega metsas, kui korraga seesama hunt tuli ja meid ära neelas. See hunt on juba tuhande aastane ning kõige esimene hunt, keda minu isaisaisaisa ise valmis tegi. Ta langes ise kõige esmalt hundi ohvriks. See hunt on palju meie suguseltsist omale ohvriks nõudnud ja oleksin minagi oma eidega surma saanud, poleks hunt, loll, meie tööriistu, voki ja käsikivisid alla neelanud. Need tegivad tema kõhu nii raskeks, et temal võimalik põlnud paigast liikudagi, veel vähem sinu eest ära joosta. Käsikivid tahan ma sinule anda tänu tunnistuseks, ka voki võid omale saada. Need on praegugi hundi kõhtus." Läks siis vanapagan ise ja tõi käsikivid ja voki hundi kõhust välja küti kätte. Kütt vaatas põlastusega nende, pealt näha nii viletsate asjade peale. Vanapagan, kes seda tähele pani, ütles: "Ära arva, et need ühed lihtsad asjad on! Käsikividega võid sina, kui sinul üksainukene tera vilja on, kivi alla panna, silmapilguga sada tündert jahu saada. On sull näputäiekene villu, hakkad seda ketrama, võid sajale soldatile saada lõngast riided selga teha." Nüüd oli kütt kingitustega lausa rahul. Võttis käsikivid, mis üsna pisikesed olivad ja ka vaka selga ning kõmpis kodu poole.
Tee peal puhkama jäädes tahtis tema käsikividega proovi teha, kas vanapagana jutt peaks tõsi olema. Otsis oma taskud läbi ja leidis nende põhjast mõned herneivad. Seadis käsikivid paegale ja pani siis ühe herneiva kivi alla. Vaevalt sai tema kivi käima lükata, kui ennast määratu suure jahuhunniku seest leidis, kust tema suure vaevaga jõudis välja rabeleda. Võttis siis uueste käsikivid ja voki selga ning sammus rõemsa meelega koju.
Sealt maa kuningas olnud oma naabriga tülis ja pidanud sellepärast omal palju soldatid. Ise olnud aga vaene, pole jõudnud soldatisi toita. Kuulutanud siis, et oma ilusa tütre sellele naeseks annab, kes tema soldatisi ühe aasta toidaks ja sellele neljandama osa oma riigist, kes neid kataks. Meie tuttav kütt kuulnud sellest, võtnud oma voki ja käsikivid ning läinud kuningalinna. Teatanud kuningale, et tahab tema soldatisi toita kui ka neile riiet katteks muretseda. Kuningas pole uskunud, et üks alamast sugust mees, kelle rikkusest tänini midagi pole kuulda olnud, tema soldatitele nii palju toitu ja riiet jõuab muretseda. Käsikud küti ühe kuu aega proovi teha. Kütt võtnud ühe tera nisu, jahvatanud jahuks ja saanud sellega ühe nädali läbi, nii et natukene rohkem kui neli tera nisu ühes kuus ära kulunud. Võtnud siis ühe hea piutäie villu, saanud sellest küll nii palju lõnga ja riiet, et kõikidele soldatitele mundrid saanud. Kuningal olnud hea meel, et nii tubli mehe leidnud. Kuulanud järele, kust mees nii palju jahu saab. Saanud teada, et mehel niisugused käsikivid, kellega ühest terast palju jahu saab. Võtnud nõuks mehe käest käsikiva väevõimuga ära võtta, et siis mehele poleks tarvis oma tütart ja neljandamad osa kuningriigist anda. Saatnud tropi soldatid, kes käsikivid pidivad ära tooma.
Soldatid läksivad suure müraga. Kui kütt aru sai, et soldatid tulevad tema käest käsikiva ära võtma, lasi tema soldatid õige ligidale tulla, pani siis tubli piutäie teri kivile peale ja jahvatas. Varsti olnud soldatid jahude alla kaetud, nii et varsti surnud. Kui kuningas saatnud uue tropi soldatid, need pole aga küti ligidalegi peasenud, sest et jahumägi ees olnud. Nüüd näinud kuningas, et tema kütile kedagi ei või parata ja andnud temale oma tütre naeseks. Kütt elanud nüüd üsna õnnelikult.
Ühel päeval tulnud kuningas mureliku näuga küti juure ja teatanud, et naabri kuningas suure sõjavääga varsti tema kallale pidada tulema nagu tema teada olla saanud. Palus kütilt nõu ja abi. Kütt laskis naabririigi poole serva suure ja kõrge torni ehitada. Viis siis oma käsikivid torni otsa, kuhu tema ka ise läks. Juba kuulutasivadki vahid vaenlaste tulekud. Kui juba vaenlased, keda määratu vägi oli, torni ligidale jõudsivad, hakkas kütt oma käsikividega jahvatama. Üürikese ajaga olivad nii hästi ligidal kui ka kaugemal olevad vaenlaste soldatite parved jahude alla maetud ja ka pool vaenlaste kuningriiki jahudega kaetud. Kuninga rõõm oli suur, et tema nii hõlpsaste vaenlaste käest peases. Nüüd oli nende elu jälle õnnelik, polnud ju enam vaenlaste kartust. Kütt sai pärast kuninga surma ise kuningaks ning toitis ja kattis kõiki oma alamaid käsikivide ja voki abiga kui isa oma lapsi.
J. Tamme suust.
Poisi aitajad
Olnud veikene terane poisikene. Elanud teised veikeses saunakese üheskoos. Seal tulnud äkitselt surm, võtnud isa ära ja jätnud poisi üksinda. Isa maetud maha, võimsamad mehed müünud sauna ära, võtnud raha endile, poisi aga saatnud nad ilma mööda hulkuma: "Mine kuhu ise tahad!"
Poiss läinud metsa ja hakanud kange kurbtusega valjuste nutma. Ta juure tuli üks hall vanamees, see ütles: "Ära nuta, poiss, tule minu kodusse, ma olen sulle edaspidi isaks, kui sa viks poiss oled." Poisil pole kohta, paika sugugi teada olnud, kuhu oleks läinud, sellepärast võtnud kutsumise rõõmuga vastu.
Läinud teised paksu metsa, seal olnud üks üsna ilus maja. "See on sinu edespidine elukorter," ütelnud vanapagan poisile. Poiss olnud oma edespidise elukorteriga üsna rahul. Mõned päevad läinud mööda. Vanapagan andnud poisile vankre ja hobuse ja käskinud teed juhatades teda veskile minna, jahud peeneks jahvatada ja siis tagasi tulla. Poiss läinud. Saanud vilja ilusaste peeneks, hakanud tagasi tulema, pole tähelegi pannud, et kotisuu kogemata lahti läinud ja tuul hulk jahusid laiali ajanud. Kui poiss sellest õnnetusest märku saanud, ehmatanud tema üsna ära. Kurva meelega läinud tema pooliku jahukotiga kodu poole. Tulnud temale jänes vastu, küsinud: "Miks sina, poisikene, nii väga kurb oled?"
Poiss jutustanud, et tuul tema jahud laiali ajanud.
"Ära karda!" ütelnud jänes, "eks meie selle õnnetuse vastu ikka abi leia."
Siis tulnud põesastikust rebane välja, kes ka poisile lubanud abiks olla. Selle peale tulnud ka va mesikäpp, temagi lubanud abiks olla. Nad läinud sinna kohta tagasi, kuhu tuul poisi jahud maha ajas. Jänes hakanud kohe käppadega jahu kokku korjama. Kõige korjamise peale saanud ühe veikese osa jahu kokku. Siis hakanud rebane oma laia sabaga jahu kokku pühkima. Pühkis ja pühkis küll, aga siiski jahu jagu täis ei saanud. Mesikäpp ei hakkanud jahu korjamagi, lubas puuduva osa varastada. Läks veski juure vaaritsema. sai sealt varsti ühe talumehe koormast koti jahudega, tuli tagasi, täitis siis poisi jahukoti täis. Poiss tänas metsalisi, kes ka edespidigi lubasivad temale abiks olla.
Kui ta vanapagana koju jõudis, oli see üsna rahul, et poiss, ehk ta küll veikene oli, töö jõudis valmis teha. Ütles poisile: "Nüüd puhka paar päeva, siis aga pead prooviks üle põrgutule hüppama, siis usun, et sina tubli poiss oled."
Viinud poisi maa alla ja näidanud temale ühte väga suurt tuld, et poiss sealt peab üle hüppama.
Poiss läinud metsa ja nutnud seal. Karu tulnud ja küsinud poisilt: "Mis sinul viga on, et nutad?" Pois rääkinud oma lugu karule.
"Ega sina muidu tulest üle ei jäksa hüpata, kui pane vanapagana kingad jalga, siis võid julgeste hüpata."
Poiss läinud nüüd rõõmsa meelega koju. Kui ülehüppamise aeg tulnud, pannud poiss vanapagana kingad jalga ja hüpanud siis üsna hõlpsa vaevaga üle. Nüüd olnud poisil üsna hea põli, pole Vanapagan enam temale töösid annud.
J. Tamme suust.
Kord arvanud eided isekeskis, mikspärast inimene vanaduses peaks lühemaks minema. "Mis ime see siis nõnda väga on!" ütelnud pika arvamise järele üks eit. "Täid söövad pealt, jalad kuluvad alt - miks inimene sedaviisi ei pea lühemaks minema!"
Kursi järv
Einmanni vallas Savaldama küla juures on üks järv, Kursi järveks nimetud. See järv olla Tapa vallast Nõu küla ligidalt sinnna läinud. Järve vesi olla maad mööda voolanud, pole aga ei puid ega majasid ära lõhkunud. Kui järv läinud, hüüdnud üks hääl vahetpidamata: "Eest ära, Einjärv tuleb!" Siiski olla senna kohta, kus järfv praegu on, kaks inimest alla jäänud. See koht, kust järv ära läinud, on praegu lage heinamaa. Järve põhjas, kesk järve, paistab praegugi, nagu rahvas räägib, üks imelik must post. Senna posti ligi ei pääse keegi, vaid saab nagu salaväest tagasi tõugatud.
Anna Baaderi suust.
Kullaaru mõisi
Karkuse küla ligidal heinamaal on üks mägi nimega Mõisamägi. Mäe all on vana kaevuauk - "Kullakaev." Ennevanast olla seal mäe peal mõis olnud, mida Kullaaru mõisaks hüütud. Seal elanud väga tige herra. See näinud ühe Karkuse küla peremehe ilusat naist ja lasknud selle oma sulastest mõisa tuua. Mees saanud teada, et tema naine mõisa viidud, läinud ja toonud naese ära ehk küll suure vaevaga. Härra lasknud naese uueste mõisa tuua. Kui mees ühel öösel jälle läinud, et naist ära tuua, võtnud varitsejad sulased tema kinni ja peksnud härra käsu peale surnuks. "Kasvata nüüd ise minu lapsed," olnud mehe viimsed sõnad naese vasta, keda härra senna lasknud tuua, mehe hingeheitmist vaatama.
Naene läinud sest saadik meelest nõdraks ja teda lastud mõisast minema. Ta läinud külasse, võtnud lapsed, kes alles üsna pisukesed olnud ja visanud mõisa juures olevasse kaevu. Siis tõtanud nuga kääs mõisa selle nõuga, et härrad ära tappa. Teda võetud kinni ja peksetud nagu ta meeski surnuks. Enne surma neednud tema hirmsate sõnadega mõisaherrat ja mõisat. Mõis olla ka varsti peale selle ära häävitud ja härra ära surmatud.
Kaevu ääres näinud mitmed kahte veikest last mängivat. Vahest istunud need lapsed kaevu ääres ja pesenud käsa. Mõisa aset pole enam tunda. Rahvas nimetab mäge Mõisa mägi ja kaevu, millesse lapsed ära uputati, Kullakaev.
Hans Baaderi suust.
Rahva arvamised tuulispasast
Tuulispask ei ole mitte tavaline tuul, vaud ta on ikka kurjadest inimestest tehtud. Vanal ajal oli niisuguseid kurjasid inimesi, kes oma ligemisele tuulispasaks käimisega kurja tegivad. Tuulispasaks käies korjasivad nemad endile varandust, kas naabri põllult vilja jne.
Kui tuulispask tuleb ja tahad teeda kahjutaks teha, siis võta terariist (nuga, kirves) ja viska sellega kesk tuulekeerdu. Võid ka püssiga lasta, aga siis pead hõbekuuli püssile sisse panema. Püssiga ei või ka sellepärast lasta, et püssikuul tuulispasaks käijat võib surmata, mis läbi sa veresüü oma hinge peale koormad.
Kes tuupispaska näha tahab, see muretsegu enesele surnuaedas kaevates niisugune puusärgi lauatükk, millel oksaauk sees on. See võib siis sellest lauatükist läbi vaadates nii hästi tuulispasaks käijat kui ka ise teist kurjavaimu ehk vanapaganat, muruneidusid ja näkkisid näha.
Ühel peremehemel korjanud tuulispask kõik külvatud vilja põllult ära. Külvanud uueste, jälle seesama lugu. Saanud vaevalt külvanud, juba tuulispask tuleb, ei jäta enam ivagi maha. Terariistaga pole mees visata julgenud, kartes, et hoop surmavalt trehvab. Muretsenud siis enesele auguga surnukirstu tüki. Vaadanud, kui tuulispask tulnud. Näinud - ligidalt teise sauna naene kesk tuulekeerdu ja siblib aga vilja kottidesse.
Mees läinud targa juurde nõu küsima. kuida vanamoorile kätte maksta. Tark ütelnud: "Sina pead valvama, kui tema jälle tuulispasaks läheb. Hing läheb temal tuulispasaks kuna tema oma keha kuskile nõnda kauaks varjule jätab. Võid tema kehaga siis teha, mis ise tahad, kas mõnda sõrme ehk kõrva ära leikada."
Mees tänanud tarka hüva nõu eest. Hakanud hoolega vanamoori järele valvama. Näinudki ühel päeval, kuida vanamoor ligidase lepiku poole läinud. Varsti tõusnud lepikust tuulispask ja kadunud tolmu üles keerutades mehe silmist. Mees läinud lepikusse ja leidnud vanamoori sealt, pea põhja poole, jalad lõuna poole. Mees vaadanud, süda pole kannatanud midagi kurja teha. Võtnud ja keeranud siis vanamoori jalad põhja poole ja pea lõuna poole. Oodanud siis ise, mis sündima saab.
Juba tuulispask tulebki pahinal. Mees poeb põesasse varjule. Tuulispask vaikib vanamoori keha juures ja korraga kukuvad kaks sekikest vilja vanamoori keha juure maha. Siis tulnud ka suur porikärbes (vanamoori hing). See püüdnud vanamoori sisse minna, pole aga saanud, sest et vanamoor ümber olnud keeratud. Mees pole keha enne ümber keeranud, kui paari päeva pärast, nii et keha juba haisenud. Sest saadik pole vanamoor enam tuulispasaks käinud.
Ükskord viinud üks tuulispask Tapa mõisa rehe katukse ära, vististe selle nõuga, et sealt vilja kätte saaks. Pole aga vilja kätte saanud, vaid kautanud veel rehe põrmandale tündri osa suuri kartulid ära, mida tema juba, ei tea kust poolt, oli korjanud.
Mihkel Sulovitsi suust Otto Hintzenberg.
Männimägi
Tapa külas, koolimaja lähedal on üks mäeküngas, mida rahvas Männimägi nimetab. Selle mäe peal kasvanud kaks vana suurt mändi. Mäe peal on ka juba vanast ajast saadik üks kivist väljaraiutud rist.
Rahvas usub, et senna mäe sisse ennemuiste surnuid olla maetud. Kui senna mäe servale keldrid tehtud, siis olla hõbedaseid hobuse suulisi ja kullast sadula jalgraudu leitud.
Mägi olla seest õõnes. Põhja poolt on mägi kõige järsem, sealt käia uks mää sisse. Üks kord võtnud mõned nõuks mää sisse tungida, et seda suurt varandust, mis seal varjul pidada olema, kätte saada. Mehed kaevanud natuke maad mää sisse, suur rauduks tulnud vasta. See olnud kõvaste kinni. Suure vaeva ja kangutamise järele saanud mehed viimaks ukse pauksele. Hirmus hais ja kange tuul tulnud meestele mäe seest vastu, nii et nemad hirmuga ukse kinni pannud ja mulla ukse ette tagasi ajanud, ilma et loodetud varandust oleksivad näinudki.
Juuli Kirspuu suust O. Hintzenberg.
Emajõe peal sõitmine
Ennevanast elanud Tartu ligidal Emajõe kaldal üks mõisnik. See pole iial maanteed kaudu Tartusse sõitnud, vaid olla ikka mööda jõge sõitnud. Ta lasknud telliskivid hobuste jalgade alla siduda, siis olla hobused mööda vett nagu maantee peal sõitnud. Kutsarile aga annud valju käsu, et ta sõites mitte tagasi ei tohi vaadata, ega ka mitte sõnagi rääkida, nähku ehk kuulgu ta siis mis tahes.
Üks kord olla nemad jälle sõitnud. Kutsaril olla piits maha kukunud. Kutsar vaadanud natukene tagasi. Ta näinud, kuida üks mees, kellel suured sarved peas olnud, tõlla kõrval ujudes seda vee peal hoidnud. Nõnda pea, kui sarvik märkanud, et mees tagasi vaatab, lasknud ta kange tuule tõusta, nii et tõld peaaegu külleli vajunud, et selle läbi kutsari tähelepanemist oma pealt tuule peale pöörata. Kutsar kohkunud veel rohkem ära, löönud risti ette ja sosistanud tasakeste: "Isa, Pojuke, Püha Vaimuke!" Sedamaid vajunud tõld ühes härraga ja hobustega vee põhja. Kutsar peastnud enese suure vaevaga, ujudes kaldale.
Tõld ja hobused olla tänapäevalgi veel seal järve põhjas näha, teda kätte saada olla aga võimata, sest et see jõepõhjas liiva sees igaveste kinni olla.
Anna Hintzenbergi suust O. Hintzenberg.
Mõned arstimise kombed ja vanausu punktid
Täisid looma seljast ära kautada. Võta kolm korda looma seljast täisid, iga kord kolm tükki, pane need püssi sisse ja lase neljapääva õhtal niisugusest ajanurgast läbi, kuhu kolm aeda kokku tulevad.
On täid aga kurja silma mõjul ehk mõnest kurjast nõiast looma selga saadetud, siis võib täide saatjale sedaviisi piina valmistada. Pane hulk täia, ikka kolm tükki korraga, koti sisse, siu siis kotisuu kõvaste kinni ja pane siis kott kahe kasvaja puu vahele niisugusesse kohta, kus puud endid teineteise vastu hõerudes kriiksuvad. See teeb nõiale hirmsat vaeva.
August Hintzenbergi suust.
E 5670 (8.3) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Anna Hintzenberg (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/med/ns/Elitinga ehk roosi kautada. Raiu haige koha peale kolm korda tulerauaga tuld ja loe selsamal ajal kolm korda üheksast üheni tagurpidi.
Kes maa peale maha istub ehk maha heidab, ilma et senna kohta enne kolm korda sülitaks see saab maahaiguse või maa-alused.
Kui sa veelompi enne kui sa sealt jooma ehk silmi pesema hakkad, kolm korda sülitad, siis ei hakka sulle veest haigust.
Kured hakkavad kohe taeva all segama ja kautavad endi tee kääst ära, kui sa järgmiselt teed. Pane kolm ristikest teerööpasse püsti, keera kolm kivi nii, et alumised pooled ülespidi jäevad ja loe ise sõnu:
Keera kivi, keera kivi,
üle metsa, maa.
Sega pudru, sega pudru,
üle metsa, maa.
Siis kautavad kured endi tee, lasevad madalale maa ligidale, nii et neid üsna hõlbus on maha lasta.
Uppumine
Ühe lapsele kuulutanud targad, et tema kümne aastaseks saades ära pidada uppuma. Vanemad, seda teada saades, võtnud lapsele palju hoidjaid ja kinnitanud neile kõvaste, last mitte vee ligi lasta.
Kui laps just kümne aastat vanaks saanud, olla ta väga rahutu olnud. Ta joonud palju vett ja nõudnud enesele ükslugu uut vett. Kui talle jälle vett antud, pole ta mitte ära joonud, vaid korjanud salamahti ühe augu sisse. Viimaks heitnud ta, ilma et hoidjad tähelegi oleksivad pannud, silmili sinna veeloiku ja uppunud hoidjatest hoolimata ära.
August Hintzenbergi suust.
Tindikalade äramängija
Peipsi järve ligi olevas kõrtsis istunud ühel talveõhtul mõned kalamehed. Rääkinud ühest ja teisest. Iseäranis imestatud seda, et tindikalad, keda veel eila küllalt saadi täna nii otsas olla, et ühtki kätte ei saa! Meeste jutt saanud ühe õuesttulija läbi segatud. See olnud üks suure kasukaga jäme mees. Pole teretanud, astunud aga ähkides leti ette ja küsinud toobi viina. Mehed mõtelnud: "Mis tema nii hulga viinaga tegema hakkab? Vist annab meile ka." Ostja võtnud viina riistaga, pannud suu pääle ja varsti olnud riist tühi. Käinud jälle mööda tuba edasi-tagasi ja ohkinud ja õhkinud kangeste. Siis ostnud teise toobi viina ja joond selle ka üksipäini ära. Viimaks võtnud üks meestest julgust ja küsinud: "Miks sa, külaonu, nii palju viina jood?"
Viinajooja vastanud: "Olen Peipsi järve tindikalad kolmeks aastaks ära mänginud." Nende sõnadega läinud kasukamees uksest välja. Mehed vaadanud, kus see mees ometigi läheb. Mees läinud järve peale, ja pugenud jää sees olevast august jää alla. Mehed saanud aru et see näkk oli.
Kolme aasta sees pole Peipsi järvest tindikala saadud, sest et need äramängitud olivad. Siis, peale kolme aastat, saadud jälle küll.
J. Hintzenbergi suust.
Vanapagan kaevus
Siis, kui vanapagan alles poisike olnud, läinud ta metsa käima. Isa õpetanud teda enne: "Kui sa väljas käid, siis pane hoolega tähele, et Pikker su elu kallale ei kipu. Kui sa enam koju ei jõua, siis mine kuskile vee alla, kas jõkke ehk kaevu. Pikker on meie tigedam vaenlane, sellepärast ole hoolas!"
Noorpagan lubanud ennast hoida ja läinud metsa. Seal püüdnud ta loomi karjatse eest ära kautada, hirmutanud linnud küti eest minema ja teinud muud kurja. Niiviisi jõudnud lõuneaeg kätte. Pääv paistnud heledaste. Noorpagan heitnud, tööst väsinud, põesa vilusse lõunaunele. Seda aega pruukinud Pikker oma kasuks. Ta sõitnud suure pilvetüki peal Noorpagana kohta, et teda siis tulenooltega rapsima hakata. Õnnetuseks ärganud Noorpagan ülesse ja märganud pilvet nähes kohe, et see Pikkeri sõidulaev on. Tõusnud ülesse ja pannud jooksma, ilma et oleks teadnud, kus pool kodu ehk kus vett leida. Pikker kähvatanud noolega järele. Nüid alganud hirmus jooksmine. Noorpagan ees, piksenool nagu tuline kera järel. Viimaks näinud Noorpagan kaevu enese ees ja hüpanud senna, nool ikka järele. Kuid pagan mõistnud enese mõnusaste ära varjata, nii et nool midagi pole teinud.
See olnud ühe kõrtsi kaev. Kõrtsi perenaene näinud, kuida poisikene ja punane kera kaevu lipsatanud, arvanud kohe, et see õige lugu ei ole. Läinud kaevu äärde vaatama, kaevurakked olnud üsna purud, mis Pikri nool lõhkunud. Tulnud perenaesel kaval nõu. Ta pannud kaevule kadakase kaane peale, teinud siis veel sortsisõnu lugedes kolm risti kaane peale. Nüüd olnud vanapagan vangis.
Öösse pole kõrtsirahvas rahu saanud. Õues kuuldud hobuste hirnumist, koerte haukumist ja kõiksugust muud müra, kuna midagi pole näha olnud. Toas lendanud pingid ja toolid ühest nurgast teise. Perenaene pole sugugi rahu saanud, sest hääl sosistanud ühtepuhku: "Lase see lahti, keda vangi panid!" Pole perenaine muidu rahu saanud, kui läinud ja võtnud kaane kaevu pealt ära. Nüüd olnud tuas kõik vaikne, toolid ja pingid, mis enne läbisegamini põrmandal maas olnud, läinud igaüks oma koha peale tagasi.
Kaevuvesi olla aga nii halvaks ja haisema läinud, et seda mitte loomgi pole tahtnud. Küll puhastud kaevu, see pole aga midagi aidanud.
Anna Hintzenbergi suust.
Vanapagan ja karu
Endisel ajal käinud karutantsitajad külast külasse ja perest peresse. Üks kord tahtnud viis meest kahe karuga teise külasse minna. Ilm olnud külm, lund sadanud ja tee viinud paksust metsast läbi. Pole siis ime, kui karutantsitajad tundmata metsas, kus palju teesid ja radasid, ära eksisivad. Öö jõudnud kätte, meestel olnud kange külm. Viimaks juhtunud üks maja kesk paksust metsast silma paistma. Mehed, rõõmustades, et ometigi ulu alla saavad, tõtanud paksust lumest hoolimata, mis maja ümber tuisanud, kohe sinna. Sidunud karud õue kinni ja läinud ise tuppa öömaja paluma. Tuba olnud küll soe, aga mitte inimesehinge pole tuas leida olnud. Mehed võtnud sellegipärast nõuks sinna öömajale jääda, sest kuhu sa ööse ikka lähed. Teinud enestele asemed põrmandale, söönud, mis kaasas olnud ja heitnud puhkama. Varsti norskanud kõik, hulkumisest väsinult, valjuste.
Kesköö ajal ärganud üks magaja, suurt parginat kuuldes, ülesse. Äratanud teised ka. Kuulanud, keegi tulnud uksest sisse. Pimedas pole muud näinud, kui et tulija silmad kui tulesöed sätendanud. Mehed olnud üsna hirmu täis. Sisse tuleja nuusutanud, siis astunud meeste juure ja katsunud käega meeste paljaid jalgu. Siis võtnud selle, kelle jalg kõige tümem olnud, pannud tema pea ahju ääres oleva paku otsa ja raiunud kirvega otsast ära, siis hakanud raginal sööma. Mehed tõusnud tasakeste ülesse, pannud riided selga ja pugenud tuast välja. Saanud aga tuast välja ja karudega juba mõned sammud minna, kui juba inimesesööja tuast välja tulnud. Vist ei saanud tema sest ühest kõhtu täis, sest ta krahmanud teise mehe sülle ja tahtnud tuppa tagasi minna, aga mehed pole lasknud. Läinud kõik kolmekesti seltsimehele appi. Kuid vastane olnud tugev. Ta hoidnud saagi teise käega kinni, teisega loopinud kallaletungijad lumehange nagu tuhakotid. Viimaks tulnud ühel mehel hea nõu meele: "Miissa," hüüdnud ta karule, "tule võta!" Karu tulnud võera mehe kallale. See löönud esteks küll karu vasta, aga karu saanud nüüd vihaseks ja rubinud seda suurema jõuga, nii et vastane mehe varsti lahti lasknud ja ära jooksnud. Mehed pääsenud nüüd õnnelikult minema.
J. Hintzenbergi suust.
Vanapaganale lubatud poisist
Talumees läinud hobusega metsa puid tooma. Naesel olnud midagi toonekurelt oodata ning sellepärast ka vaja tuba veikese tarvis soojemaks kütta, kui muidu viisiks on. Mees läinud ja läinud, aga ei tea, mis temp see on, ei jõua ega jõua senna kohta, kus puuhunnikud on. Hakkab viimaks tüki aja sõitmise järele enese ümber vaatama, leiab enese üsna võerast kohast. Mis nüüd teha? Keeranud ümber, et tuldud teed tagasi minna. Ei siiski tule tuttavaid kohti, ikka võeras mets. Õhtu jõuab kätte ning mees piab öö metsas mööda saatma, sest öösel ümber uidates võib ei tea kuhu sattuda. Tulnud hommiku jälle mees püüdma metsast välja saada. Küll ohkanud ja vandunud mees. Järsku astunud põesastikust veikene musta habemega mehikene välja. Tulnud mehe ette ja ütelnud: "Mis sina annad mulle, ma juhatan sinu koju?" - "Mis sa ise soovid?" küsinud mees. - "Mis ma siis õige sinu, va kehva mehikese, käest soovin," pomisenud must habemik. "Anna see mulle, mis sulle kodu kõige esteks vastu tuleb."
Mees jäänud mõtlema: "Mis ma oma heast koerast temale hakkan andma, see tuleb mulle alati väravasse vastu," mõtelnud mees, aga süda ihaldanud kodu saada. Ütelnud siis mehikesele: "Hea küll, eks sa või saada." Musthabe naernud veidra häälega: "Ega ma sinu lubamist usu. Meie peame kindla kontrahi kirjutama, et mul tinti kaasas pole, sellepärast anna oma sõrmest mõni tilk verd." Mees sirutanud ilma paha aimamata sõrme habemiku poole ning see lasknud mehe sõrmest kolm tilka verd ja kirjutanud sellega kontrahi. Nüüd käskinud mehikene meest vankrele istuda, andnud korra kepiga hobusele ning natukes aja pärast leidnud mees ennast kodu ligidal metsa servas. Iseäralik raske aimdus rõhunud mehe südant, kui tema ennast õueväravale ligistanud. Naabrieit astunud temale vastu veikest poisikest enese ees käte vahel hoides. Rõõmustamise asemel saanud mees eide peale üsna tigedaks. Talle tulnud lubamine meele ning tema saanud aru, et see vanakuri oli, kes teda koju juhatas.
Varsti ilmuski mehike sinna, lubatud last kätte tahtma. Kui mees last ei tahtnud anda, näitas vanapagan temale verega kirjutud kontrahti ja lubas mehe hinge omale nõuda, kui mees poissi mitte temale ei anna. Nüüd hakanud mees vanapaganat paluma, et ometigi lapse mõneks aastaks veel tema kätte jätaks. Vanapagan olnud sellega üsna nõus ja lubanud lapse mehe kätte kunni laps viie aastaseks saab. Kirjutanud siis lapse verega kontrahi ning nimetanud seal päeva ja tunni, millal lubanud järele tulla. Mehe verega kirjutatud kontrahi annud tagasi. Läinud siis minema ja lubanud viie aasta pärast tagasi tulla.
Poisike kasvanud jõudsaste. Vanemate meel olnud aga kurb, et vanapagan nende lapse omale saab viima. Rääkinud seda lugu õpetajale. Õpetaja lubanud vanapagana-kurja vastu abi otsida nng käskinud meest, et tema lapse paar päeva enne vanapaganale andmise aega tema juure tooks.
Läinud viis aastat mööda. Mees võtnud poisi ja viinud õpetaja juure. Õpetaja pannud poisile puhtad riided selga ja pannud teda kirikusse altari ette altariaja sisse. Andnud temale ainult pühitsetud leiba süia ja pühitsetud vett juua. Õpetaja õpetanud ka poissi, et tema kellegi käsu peale ei pidanud sealt välja tulema, kui ainult õpetaja käsu peale. Poiss lubanud julge olla ja mitte kedagi karta. Õpetaja toonud ka kuke ja pannud kirikusse, et see oma lauluga põrglasi ära hirmutaks. Jäänud teised siis poisi isaga ka kirikusse vaatama, mis poisikesega sünnib.
Õhtu kella kümne ajal, kui vanapagan tulla lubanud, tulnud tema. Kirikuuksed läinud tema eest praginal lahti ehk nemad küll lukustatud olnud. Ta läinud kohe altari ette ja tahtnud poisikest sülle võtta, kuid nägemata väe läbi põrganud põrglane tagasi. Nüüd hakanud vanapagan poissi meelitama, et see välja tuleks. Näidanud temale kõiksuguseid ilusaid mänguasju. Poiss pole neid vaadanudki. Nüüd hakanud vanapagan poissi ähvardama. Puhunud suust tuld välja ja lubanud poisi tükkideks kiskuda. Pole poiss sedagi kartnud. Nüüd läinud vanapagan välja, tulnud aga natukese aja pärast siku näul uksest sisse ja ajanud suust suitsu välja. Kirik saanud varsti suitsu täis. Nüüd muutunud vanapagan ennast õpetajaks ning läinud siis õpetaja näul poissi välja meelitama. "Tule aga nüüd julgeste minuga," ütelnud poisile, "juba need hirmutused kadusivad." Poiss pidanud tulema, hakanud vaatama, näinud, et kutsujal pole valget lipsu kaelas olnud. "Ei sina õpetaja ole!" hüüdnud tema vanapaganale. Küll vanapagan turtsunud, kui näinud, et seegi kavalus midagi pole aidanud. Suits hakanud poisile juba pähe, ta tuikunud juba uimaselt, kui õnneks kukk laulnud ja vanapagan kõige suitsuga ära kadunud. Poiss olnud peastetud. Lastud veel poiss ühe öö ja päeva seal olla, arvates, et ehk vanapagan uueste tagasi tuleb. Pole enam tulnud ühtigi. Poiss võinud nüüd mureta välja tulla. Vanemad olnud peastetud poisi üle rõõmsad, poisil läinud aga kõik ettevõtmised korda, nii et temast pärast kuulus mees saanud.
Eeva Peethofi suust.
Porkuni lossivaremed
Porkuni vanades lossivaremetes olla mitu korda iseäralikkusi nägemisi nähtud. Öösseti jooksnud seal valged hobused ja kuuldud karjuvaid häälesid. Ühe kivi peal olnud kirjutud: "Kirjutusekambri akna kohal jõe põhjas on kuuehobuse tõld kuldraha täis. Võtke see sealt välja!" Kuid keegi ei tea ütelda, kus kohal kirjutusekamber olnud, kuna jõgi terveid lossivaremeid ümber piirab.
Porkunisse ehitatud uus mõisa. Viina ja õlut peetud vanas lossikeldris. Vahimehe asi olnud iga õhtu söömaajaks keldrist õlut tuua.
Ühel õhtul läinud vahimees jälle kannuga õlut tooma. Täitnud kannu täis, joonud ise ka tubliste. Mõisniku vara kääs, mis siis kuulata. Korraga põrganud seina seest veikene rauduks lahti ja kaks ilusates riietes neiud astnud keldrisse. Hakanud kohe vahimehega jutustama nii kui vanad tuttavad. Vahimees pole ka jutustades sugugi arg olnud, pea kihisenud õllest ning see annud julgust. Neiud pärinud, kuida ilmas lugu olla ning jahimees vastanud neile truuvilt kõikide küsimiste peale. Viimaks palunud neiud, et vahimees nende juure võeruspeole tuleks. Vahimees täitnud sedagi nende soovi. Neiud teinud seina sees oleva raudukse lahti, astunud eel ja vahimees tõtanud järele, ikka ilusat siledatest kividest treppi mööda allapoole. Nemad jõudnud ühte ilusasse ruumikasse kambrisse. See saanud mitmetest küündlatest ilusaste valgustatud. Nüüd pannud neiud toitu ja ka viina ning õlut lauale, söönud ise ja käskinud vahimeest ka süia. Vahimees pole kahte käsku oodanudki, istunud lauda ja hakanud sööma. Viin olnud väga maitsev ja kange, kuna õlut mõruda maitsega olnud. Toit olnud ka väga maitsev, kuid vahimees pole jäksanud aru saada, millest ta valmistud olnud. Vahimees söönud kõhu tubliste täis ja tahtnud minema hakata. "Tule meile teine kordki võeraks," palunud teine neiu lahkeste, "kuid kui sa tuled, siis too ka oma toitusid meile. Iseäranis himustaksime meie ristileiba, ära sa seda toomata unusta."
Vahimees läinud nüüd trepist ülesse. Võtnud õllekannu ja viinud mõisa juure. Saksad olnud juba õhtust söönud ning keeled olnud neil ammu kuivad. Nad pärinud vahimehe kääst järele, kuhu see nii kauaks jäänud. See jutustanud neile oma lugu, kusjuures ta iseäranis neid häid roogasid kiitnud, mis tema allilmas maitsenud.
Vahimehe jutustamine pannud kõikide sakste meeled tegevusesse. Üks laksutanud vahimehest kiidetud viina järele keelt, kuna teine kannus oleva õlu liiga lahja arvanud olema. Teisel päeval läinud nemad kohe keldrisse raudust vaatama, et ka maa alla tungida, kuid uks pole kõige kangutamise kiuste lahti läinud.
Nüüd hakanud arvama, mis see ristileib peaks olema, mida neiud vahimeest käskinud endile tuua. Küll arvanud ühtepidi ja teistpidi, kuid keegi pole teadnud. Viimaks küsitud külast ühe targa eidekese käest nõu ning see arvanud: "Meie oleme ristiinimesed, sellepärast ka see leib, mis sööme, ristileib."
Vahimees läinud ühel õhtul jälle keldrisse. Võtnud hea kannika leiba kaasa. Nõnda pea, kui tema ust hakanud lahti tegema, tulnud see kohe lahti. Vahimeesa astunud trepist alla tuttavasse kambrisse, kus ta neiud eest leidnud. Temale antud jälle süia ja juua nagu esimeselgi korral. Iseäranis hea meel olnud neiudel ristileiva üle. "Kolmsada aastat oleme juba oodanud, et mõni meile ristileiba tooks," ütelnud teine neiu. Vahimees läinud jälle treppi mööda välja.
Sestsaadik kadunud rauduks keldrist ära.
Hans Wollmanni suust.
Juhtumised koidu ajal.
"Kes enne koitu kobistab, see varem leivameheks saab," ütleb vanasõna. Koidu ajal arvavad inimesed endile mõnda iseäralist õnne juhtuma, tarvis aga õnnest kinni hakata. Nii läinud üks naene koidu ajal õue, vaatanud, suur tore maja olnud määkünkal tema ees. Naene tõtanud kohe uudishimuliselt vaatama, mis majas leida on. Vaadanud, maja uksed lausa lahti, majas kõiksuguseid ilusaid asju, küll kullast, küll hõbedast. Naine teadnud koiduaegsetest juhtumistest, läinud majasse, võtnud sealt omale ühed kraasid. Läinud siis koju tagasi, ajanud magajad kodakondlased ülesse: "Tõuske varandust tooma!" ütelnud tema seda lugu neile rääkides. Teised tõusnud ülesse, otsinud kotid ja korvid, milledega varandust tuua. Läinud välja, ei enam maja ega varandust. Oleks naene siis, kui majas käis, sealt kulda ja hõbedat võtnud ja ära viinud, siis oleks see temale kõik alles jäänud, kuna nüüd ainult kraasidega pidanud rahul olema.
Kaunimägi
Seliküla vallas Jalgsema küla ligidal on nõnda nimetud Kaunimägi. Mäe peal kasvab suur mänd. Mänd on iseäralik madalate okstega, kui oleks keegi tema oksi niiviisi rõhunud. Mäe ümber on sügavad liivaaugud peene liivaga. Mäe all on Kaunimäe lage, mida enne Kaunimäe raismik nimetud. Sellel lagendikul on palju suuri kiva, kuna soo pool servas palju laukaaukusi on. Sellest mäest ja lagendikust teab rahvas järgmist juttu rääkida.
Vanal hallil ajal olnud Jalgsema külas üks vana karjane. See oskanud mitut nõiatükki. Käinud igal kevadel enne jüripäeva hundirooja otsimas, et selle abil hunta karjast eemal hoida. Temal olnud suur kari loomi hoida. Ta ise istunud aga enamiste kõrtsis ehk maganud. Tal olnud kaks korralist. Nendel pole muud ametit olnud, kui ajanud karjast ülesse, kui loomad kaugele läinud ehk kui õhta kätte jõudnud. Juhtunudki mõni kord hunt mõne looma ära murdma, siis teinud karjane looma varsti terveks.
Ühel suvisel päeval maganud karjane Kaunimäel männi all, loomad söönud raiesmikus. Korralised või karjatse abilised olnud ka määl. Õhtu hakanud kätte jõudma. Korralised näinud, kari läinud kaugele. Ajanud vana karjast ülesse: "Tõuse ülesse, kari juba kaugel!" Ei vanamees pole tõusnud. Uuesti ajanud korralised: "Tõuse ülesse, hunt murrab loomi!" - "Las ma veel magan!" ütelnud karjane. Nüüd näinud korralised, kuida kolmehobuse tõld mäe poole sõitnud. Nad ütelnud seda vanamehele: "Vaadake, kas on kuus hobust tõlla ees?" küsinud vanamees.
"Ei, ainult kolm."
"Las mina magan siis veel," ütelnud vanamees.
Päev läinud juba looja, vanamees pole siiski tõusnud. Kolmehobuse tõld jõudnud mäe juure, hobused pole aga jäksanud määst ülesse joosta, keeranud tagasi. Nüüd paistnud eemalt kuuehobuse tõld. Korralised ütelnud seda vanale karjatsele.
"Kas on tõlla uks juba lahti?" küsinud vanamees.
"Ei ole veel!" ütelnud korralised.
Vanamees maganud edasi. Hobused tulnud nüüd mäe otsa ja tõllaust hakatud lahti tegema. Vanamees karganud ilma ajamata ülesse ja tahtnud ära joosta, aga tõllast karanud kaks sarvikut välja ning tirinud teda endi juure tõlda. Vanamees hakanud põrglaste piinatusel tõllas valjuste karjuma. Hobused läinud nüüd mäe alla raiesmiku, jäänud sinna paigale ning seal hakanud vanamehe piinamine. Selgeste võidud läbi tõllaakna näha, kuida vanameest tulipunaste raudharkidega torgitud. Viimaks tulnud vanamehe kisa peale üks tugev julge mees. See löönud tõllaakna katki ja sealt pugenud vanamees välja. Aga isegi julge Hans ehmatanud vanameest nähes ära, sest sellele olnud põrglaste piinamisel 12 sarve pähe tekkinud, justament vanaõelus ise. Tõld sõitnud suure kohinaga ära. Nüüd kiskunud sarviline vanamees raiesmikust üheksa kändu ülesse, tõtanud nendega mööda soo serva küla ligemale. Iga jalajälje asemele tekkinud laukaauk, kuna üleskistud kändude asemele suured kivid tõusnud. Seal loopinud tema kännud külasse, aga nii osavaste, et iga känd kolm meest ära surmanud. Nüüd tõtanud vanamees oma magamise asemele, mäele, tagasi. Roninud männi otsa ja norskanud seal nii, et külakoerad öö otsa haukunud. Vanamees rõhunud männioksad maa poole laiali. Hommikul jooksnud tema määst alla ja kadunud lähedasse soosse. Vist läinud tema põrgu teiste sarviliste hulka.
Hans Wollmanni suust.
E 5728/30 (6) < Ambla khk., Tapa m. - Otto Hintzenberg < Hans Wollmann (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/ns/puu/painaja/Nõiakepp
Hallikul olnud ennevanast tige nõid. See nõidanud oma ligemeste loomad ära, nii et need haiged olnud, käinud luupainajaks. Tema naabrinaene olnud aga ka kaval inimene. See leidnud nõia kurjuse vastu alati abi. Korra hakanud nõid oma naabri lehma peal paenajaks käima. Naabrinaene saanud kohe aru, kes käia on, pannud laterni põlema tõrre alla, võtnud tubli löömapuu ligi ja oodanud teisel õhtul, niiviisi ettevalmistatud, luupaenaja tulekut. Kuulnud varsti, lehm hakanud ähkima, kohe tõstnud tõrre ülesse, nii et tulevalgus välja paistnud. Näinud, kuida peakammimise hari lehma seljast maha veerenud. Ruttu tõmbanud kepi kätte ja andnud harjale tubli paugu. Kiiresti veerenud hari nurka, kuhu tema ära kadunud. Teisel päeval olnud nõiamoor haige, löök olnud nii rängaste mõjunud. Nõiamoor annud oma nõiakepi tüdruku kätte ja käskinud oma lehmade nisade külge torgata, üteldes: "Siit piima, siit võid!" Käskinud ka naabri lehmasid torgata, aga neid torgates ütelda: "Siit sitta, siit kust!"
Tüdruk läinud käsku täitma. Pole aga lehmasid, keda läbisegamine karjasmaal söönud heaste tunnud, sest alles hiljuti nõia juure tulnud. Sellest siis ütelnud, et tema küll kõige lehmasid torganud, aga sõnad ära vahetanud, soovinud naabri lehmadest piima ja võid, nõia oma lehmadest aga seda, mis nõid naabri lehmadest käskis soovida. Küll nüüd saanud naabri perenaine võid ja piima. Nõid hakanud oma lehmade koort kokku veeretama, saanud aga või asemel lehma rooja. Emme olnud temal võid suurel hulga müüa, sellel suvel pole kedagi saanud. Sügise poole muretsenud nõid enesele musta ussi, mis tema koorepütis pidanud, kui võid kokku veeretanud. Siis saanud nõid jälle võid, mis siiski kauase seismise järele roojaks muutnud. Seda kätte maksta püüdes, läinud nõid uuesti naabri lehma paenama ehk küll endine hoop selgeste meeles olnud. Käinud ühe öö ära ning jätnud siis oma nõiakepi lauta varjulisse kohta järele vaatama, kas mõni jälle luupaenajat valvab. Siis oleks temal jälle järgmistel õhtatel julgust olnud luupaenajaks minna.
Naabrinaene, kes nõia kavalusi tunnud, pannud enesele kasuka karvupidi selga ja käinud neljakäpukil terve öö laudas. Kepp näinud kõik, arvanud vahtija hundi olema. Kui nõid teisel õhtal keppi tooma läinud, rääkinud kepp: "Susi paterdas öö otsa, kartsin, et mind kätte saab!" Nõid arvanud, et pererahvas koera laudas pidasivad. See koer olnud küll neljasilmaga ja võinud kõiki nõidasi ja kurjasi näha, aga nõid arvanud, et tema ennast hoida mõistab. Läinud siis jälle õhtul luupaenajaks. Vaadanud, koer ongi lauda nurgas. Lehm hakanud valuga ähkima. Perenaene roninud neljakäpukile haige juure ja löönud nõida pihlakase kepiga nii kõvasti, et nõid suure vaevaga kodu saanud. Hommikul saatnud tema tüdruku naabrinaese käest leiba tooma, et lööja leivast enesele rohtu teha. Naabrinaene pole annud. Tüdruk läinud tagasi, võtnud nõia oma leiba ja annud nõiale. See teinud sellest omale rohtu, võtnud seda sisse ning surnud hirmsa valu kätte.
Hans Wollmanni suust.
Ema ja kaks poega
Elanud eideke kahe pojaga. Niihästi eit kui ka pojad Mihkel ja Peeter olnud ühesugused vaesed. Peeter, kes Mihklist vanem olnud, läinud leiba otsima. Läinud teed mööda edasi ja õhanud tühja kõhu näpistust tundes. Korraga tulnud hall mehikene temale vastu ja küsinud temalt: "Miks sa, pojukene, nii nukker oled?"
"Miks mina nukker ei peaks olema," õhkanud Peeter, "päeva kaks juba sellest saadik möödas, kui viimist korda Jumala vilja maitsesin!"
"Ära kurda pojukene," ütelnud hall vanamees sõbralikult, "mis sa soovid? Ma täidan sinu soovi."
Pole Peeter, kelle kõht kangeste näpistanud muud oskanud paluda kui leiba. Hall mees andnud temale rohkeste leiba ja käskinud ka edespidigi tema peale mõtelda, kui häda on. Tänades läinud Peeter koju, et omaksete näljatseid kõhtusid täita. Ema ja pojad söönud ja tänanud mõttes halli meest.
Varsti lõppenud jällegi leib otsa. Nüüd läinud noorem vend Mihkel leiba otsima. Läinud ning mõtelnud ja lootnud, et hall mehike tuleb. "Küll mina kavalam olen kui minu vend Peeter," mõtelnud ta, "mõistan enesele rohkem tellida kui tema."
Tulnudki hall mees vasta. Küsinud Mihklelt, miks ta kurb olla. "Meil on kodu suur leivapuudus, kõht on tühi ja vend ka üsna näljas," rääkinud Mihkel.
Vanamees lubanud lahkeste abi anda ja kutsunud noorema venna oma elumajasse. "Kus tema kõbukese maja ka peaks olema?" mõtelnud Mihkel, "mina siin ligidal ei tea ühte majagi olema."
Läinud halli mehega metsa, astunud seal mõned sammud edasi. Hall mehikene koputanud ühe jämeda puu vastu ning varsti tulnud puutüvi seest uks nähtavale. Hall mees astunud sisse ja käskinud Mihklit ka sisse astuda. Mihkel astunud halli mehikese järele ja imestanud väga, kui puu seest suure ja ruumika kambre leidnud. Hall mehike andnud temale kaks vaskpulka ja käskinud neid vastastiku kõlistada, siis pidada nii palju vilja saama, kui tarvis on. "Ainult oma toiduks pead sina saadud vilja pruukima," ütelnud hall mees, "aga mitte raha eest teistele müüma."
Mihkel läinud nüüd koju poole. Tee peal tulnud lust pulkade võimu proovida. Kõlistanud neid vastastiku ja ennäh imet, kott vilja langenud Mihkli jalge ette. Mihkel võtnud koti turjale ja sammunud kodu. Näidanud vaskpulkasid emale ja vennale, need rõõmustanud väga, et näljapäävad lõppenud on.
Elanud teised niiviisi tüki aega üsna opmanni moodi. Leiba olnud küll, mis tarvis siis tööd teha, kui leiba muidu saada on. Kuid riided kulunud mehikestel ära. Raha uute ostmiseks pole olnud. Ema ja Peeter tahtnud vilja müüa, et riiete raha saaks, aga Mihkel pole lubanud. Mihkli keelust hoolimata müünud nad siiki vilja ära. Kuid nüüd muutnud nende elujärg koguni. Vaskpulgad kadunud ära, leib ja vili, mis vaskpulkade abil saadud, muutnud selgeks samblaks, ükskõik, kas hammusta sammalt ehk leiba.
Mihkel tõrelenud küll ema ja vennaga, aga ega see endist aega tagasi too. Varsti olnud vana tuttav nälg jälle platsis.
Kurva meelega läinud Mihkel jälle tööd ehk leiba otsima, kuna Peeter, kes häid päevi pidades üsna laisaks läinud, kuhugi pole viitsinud minna. Sammunud Mihkel teed mööda edasi ja näinud jälle tuttavat halli meest. See kuulanud tema kurbtuse üle järele, kutsunud teda oma majasse ja annud taale kaks hõbepulka. "Neid kõlistades saad sa kõik, mis sa aga soovid," ütelnud hall mees Mihkelt minema saates.
Nüüd olnud Mihklel head päävad, saanud, mis süda himustanud. Ta muretsenud enesele toredad majad ja mitmed kunstlikud asjad. Kuningaski tulnud teda vaatama ja tõstnud teda suure au sisse.
Peeter tahtnud kadeduse pärast üsna lõhki minna, kui oma venna õnne näinud. Võtnud nõuks omale ka niisugused pulgad muretseda. Läinud senna kohta, kus venna ütlemise järele halli mehe elukorter olnud ja hakanud suure häälega oigama ja nutma, et sellega halli meest oma juure kutsuda. Tulnudki varsti hall mees ja küsinud: "Mis sul viga on, et siin nutad."
"Vend Mihkel on kuninga poolt suure au sisse tõstetud, ma tahaks ise tema asemel olla. Anna minule nõu, kuida teda saaksin ära tõugata."
Hall mees võtnud taskust kaks musta pulka: "Võta, kõlista neid pulke, siis saad seda palka, mis sina väärt oled," ütelnud hall mees ja läinud minema. Peeter läinud koju ja rääkinud pulkasid näidates emale, et nüüd varsti kuulsaks saab. Kõlistanud siis pulke vastakute. Suur kohin tõusnud ja taevast sadanud paksu tõrva ja pigi, nii hästi emale kui ka pojale selga. Pigi ja tõrv jäänud surmani nende külge. Mihkel elanud õnnes ja rõõmus kaua aega ning elab, kui pole ära surnud, veel praegugi.
J. Sopmanni suust.
Kaevu vaim
Karjapoiss käinud metsas karjas. Igal õhtal kui tema ühe vana kaevu ligidal olnud, ilmunud äkitselt tema juure üks temasuurune poisikene. See olnud kangeste riiakas poisikene, püüdnud karjapoisiga kiskuma minna. Sundinud teda, et tema peaks loomi peksma, ja kurja vanduma. Viimaks rääkinud karjapoiss teisele karjapoisile sellest. Nad läinud kahekesi selle vana kaevu juure ja näinud kaevu põhjas risu all vana ilma nahata koera. Nõnda pea kui nemad endi nähtusest üheteisele rääkinud tulnud koer kaevust risu alt välja ja hakkanud neid taga ajama. Poisid jooksnud hirmuga eest ära, nii et tahtnud lõppeda jooksmisega. Viimaks jätnud koer poisside tagaajamise järele ja poisid peasnud ära.
Teisel päeval kui poiss jälle kaevu ligidal olnud, tulnud hall vanamees ja hakanud poisiga taplema, miks tema teisele seda ütelnud, et võeras poiss temaga mängimas käinud. Poiss püüdnud ära joosta, aga vanamees löönud teda kepiga, nii et poiss kaks nädalat haige olnud.
Pärast pole poiss enam seal kaevu ligidal midagi halba näinud.
Kustas Weidenmanni suust.
Kolm vaimu
Kaks kurja vaimu kõnelenud metsas. Hea vaim teinud ennast teistsuguseks, nii et kurjad vaimud teda pole tundnud. Läinud siis kurjade vaimude juure ja küsinud nendelt: "Mis nõu teie nüüd siin peate?" Esimene kurivaim ütelnud: "Mina tahan seia lähedale talusse minna ja peremehele külmatõbe haigust kaela saata. Täna õhtul kui tema kartuhvlisuppi sööb, tikun mina kui hall karv kohe esimese lusikatäie supi sisse. Ta sööb mind oma kõhtu ja varsti on temal haigus kääs. See on minu nõu!"
Teine kurivaim rääkinud: "Täna öösse sünnib Hansu pere perenaesel laps. Mina varastan selle ära ja panen haavapuuhalu asemele. Nemad söödavad seda haavapuuhalgu, mis aga ei kosu ega kasva, vaid ainult minu moodi karjub. Ammugi oli mulle poissi tarvis, ei olnud teist kuskilt saada. Kasvatan teise suureks, panen oma maja talituse ülevaatajaks."
"Aga mis nõu siis sinul on?" küsinud nemad kui ühest suust hea vaimu käest.
"Mina tahan," rääkinud hea vaim, "selle peremehe musta täku ära varastada. Ma muudan ennast sandiks, palun seal öömaja ja saadan siis öösse varguse toime. Juba ammu on mul hobust tarvis, pole aga kuskilt saada olnud; jalad jäävad mul juba vanaks, ei jäksa heasti käia." Läinud teised siis igaüks oma teed, et õhta aegasaste töösid toime saatma minna.
Hea vaim muutnud ennast sandiks ja läinud peresse öömaja paluma. Peremees põle tahtnud lubada. Ütelnud perenaese haige olema; ruum olevat vanainimese tarvis kitsik. Sant aga palunud väga ja lubanud pererahvale häda ajal nõu ja jõuga abiks olla.
"Mis nõu ehk jõudu sandikesel võib olla," mõtelnud peremees, kuid lubanud siiski sandile öömaja. Õhta, kui peremees sööma hakanud ja esimest lusikatäit hakanud suhu pistma, kiskunud sant lusika kõige supiga peremehe käest ära. "Mis tempu sa teed?" käratanud peremees sandi peale. See aga pannud supilusika seest ühte vanasse kasti, mis rauatükkidega täidetud olnud ning siis kastiukse kõvasti kinni. Kutsunud siis peremeest vaatama. Peremees vaadanud - kast hakanud esteks hüppama, pärast aga mööda tuba edasi-tagasi veerema, nii mis kolisenud. Sant käskinud peremeest ahju küdema panna ja kasti küdevasse ahju visata. "Kui sa minu nõu poleks kuulda võtnud, oleks sa ise niiviisi mööda tuba edasi-tagasi peherdanud nagu see kast," ütelnud sant peremehele.
Ööse sündinud perenaesel laps. Paha vaim olnud oma haavapuust lapsega aegsaste platsis. Pannud selle perenaese lapse asemele, kuna perenaese lapse omale võtnud. Sant aga võtnud perenaese lapse kurjavaimu käest ära, ja pannud kadakase kasti sisse, kust kurivaim enam pole kätte saanud. Kurjavaimu hing karganud viha täis, ta hakanud santi sõimama: "Täku varas, täku varas!" Peremees kuulnud müra, läinud tuppa, näinud seal kurjavaimu, kes enam pole jõudnud kange vihaga ennast ära peita. Võtnud ja sidunud sandi abiga kurjavaimu kõvasti kinni.
Hommikul läinud sant kambre ja palunud, et temale ka öösel sündinud last näidataks. Pole peremees esteks tahtnud näidata, ütelnud väga inetu olema, sandi palvete peale näidanud siis viimaks. See, mis peremees sandile näidanud, olnud küll lapse moodi, liigutanud ennast, aga olnud kange nagu puuhalg. Ka teinud tema hirmust läbi kõrvade käivat kisa. Sant vaadanud last ja arvanud heaks, et last oleks tarvis natukene vihelda. Peremees palunud santi, et sant vihtleks. Ütelnud veel: "See laps pole sugugi minu meele järele. Ma arvan, paha vaim on vist minu lapse ära vahetanud ja selle asemele pannud. Ma nägin ühte musta kogu kambres liigutama enne, kui meie selle täkuvarga seal tuas kinni sidusime. Kas sa ei võiks meile meie päris last tagasi muretseda, meie annaksime sinule hea palga."
Sant lubanud tagasi muretseda. Lubanud enne näidata, millest see kisendaja laps tehtud on. Pannud ahju küdema, kütnud tua õige tuliseks. Toonud siis õuest nõekseid ja ohakaid ning hakanud nendega kurjavaimu last vihtlema. See käuksunud veel mõne korra, siis aga jäänud paljas haavepuunott sandi kätte. Siis näidanud sant seda notti mehele ja ütelnud: "Vaata seda haavapuunotti oleksite teie oma lapse asemel söötnud, poleks teie mind öömajale võtnud."
Toonud siis perenaese pärislapse kadakasest kastist ära. Peremehe rõem olnud väga suur.
Kurivaim, keda nemad kinni sidusivad, oli ennast vahepeal lahti peastnud ja ära jooksnud. Peremees pidi nüüd sandile palka maksma, kuid see kadus nende silmade eest ära ja nad saivad aru, et üks hea vaim neid külmatõbe ja lapsevarga käest peastnud oli.
Soldatist, kes nõiaks tahtis saada
Soldat tulnud kroonuteenistusest välja ja võtnud kohe nõuks naist võtta. Endine pruut elanudki teisel veel. Olnud küll juba vanaks jäänud, nägugi olnud üsna kortsus. Ega endisel ajal siis kroonumees kolme ega nelja aastaga välja peasenud, pidi ikka rohkem, palju rohkem teenima. Selle ajaga läheb soldat vanaks, läheb ka pruut vanaks. Aga ega vana armastus ei roosteta, nii ka meie kroonumehel. Võtnud endise pruudi omale naeseks, pidanud pulmad ära ja elanud edasi. Teised tuttavad keelanud küll soldadit, ütelnud tüdruku esimese tulehargi olema ja kes teab, mis muud veel. Aga ei soldat uskunud. Teadis ju küll, et vanapagan iga noorpaari pärast seitse paari pastlaid ära kulutab. Esimesed mesinädalad läinud ilusaste mööda, siis aga märkanud soldat, et tema naesel igal neljapääva öösel kõiksugused käigud ja salatallitused ees olnud. Esteks küsinud naene ikka soldati kääst luba välja minemiseks, pärast läinud ise salaja. Soldat küsinud naese käest, kus tema käib, aga naene pole ütelnud. Siis hakkanud soldat järele passima.
Neljapääva õhtal läinud naene uksest välja, võtnud õuest põesa alt luuavarre, istunud kaksiti peale ja läinud läbi õhu, nii mis kohisenud. Soldat jäänud suurte silmadega järele vahtima.
Pole soldat naesele oma nähtusest midagi rääkinud. Teise päeva õhtal läinud soldat õue, võtnud põesa alt teiba ja istunud selle peale. Vuhinal tahtnud teivas kõige soldatiga lendu minna, õnneks saanud soldat enne maha. Järele katsudes leidnud põesa alt mitu niisugust teivast, mis kõik valmis olnud tuulde minema. Soldat võtnud ühe teiba ja pannud oma tarvis teise põesa alla varjule.
Tulnud järgmine neljapääva õhta. Soldat vaaritsenud varjul, et näha, mis sünnib. Tulnud nõidasid ükslugu, enamiste ikka naesterahvad, võtnud teibad ja läinud põhja poole. Viimaks tulnud soldati naene, võtnud teiba, istunud peale ja läinud. Soldat võtnud ka oma tarvis ära pandud teiba ja kihutanud selle peal naesele järele. Üsna hea olnud seal pilvede riigis sõita. Olnud tarvis madalamale minna, siis keeranud teiba otsa eest madalamale. Naene lasknud ennast ühte paksu metsa maha. Soldat taga järele. Soldat näinud, et seal suur salk rahvast koos olnud. Tema pole nende hulka läinud, vaid vaadanud varjult.
Üks suur must mees olnud nende juhataja. nad kõnelenud, millest aga soldat kauguse pärast pole heaste aru saanud, tantsinud ja hullanud, mõnikord ka kiskunud, nii /et/ soldatil üsna hirm tulnud pealt vaadates. Viimaks küsinud must juhataja: "Kas tahab keegi uus liige ennast teatada?" Tulnudki mitu tükki, kellede nimed vanapagan üles kirjutanud ja neile ütelnud, et tuleval korral, kui tõeste tahtvad nõiaks saada, ise endi nimed peavad endi verega raamatusse kirjutama, siis võivad nõiakoosolekutest osa võtta. Soldat astunud nüüd ka ligi ja lasknud oma nime kirja panna. Kodu minnes sõitnud nemad juba naesega sõbralikult kõrvustikku.
Järgmisel neljapääva õhtul teinud soldat, kui oleks ta haige olema ja palunud naest, et see nõidade peremehe seie muretseks, tema tahta oma nime raamatusse kirjutada. Naine lubanud muretseda, hakanud kõiksuguseid kookusid ja vigurid tegema ning varsti tulnud must mees mürinaga, paks raamat kaenlas. Käskinud soldatit: "Kirjuta omaenese verega oma nimi seie raamatusse, aga ära sa, pagana pärast, midagi muud kirjuta." Soldat lasknud sõrmest verd ja kirjutanud: "Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, saagu need hinged priiks, kellede nimed seie raamatusse on kirjutatud." Must mees hakanud raamatut võtma, kui põrkanud niisugust kirja nähes tükk maad tagasi. Siis aga saanud ta hirmsaste vihaseks, võtnud naese juukset pidi selga ja läinud minema, raamat jäänud maha. Soldat pole peale selle enam oma naist näinud.
Raamatus olnud palju verega kirjutatud nimesid, mõned neist olnud soldatile üsna tuttavad. Raamat põletatud ära ja niiviisi saanud palju hingesid priiks vanapagana võimusest. Soldat käinud veel edespidigi põesa all olevate teivaste abil sõitmas ja elanud õnnelikult.
Karla Intseli suust.
Kolm isandat istunud trahteris laua ääres ja joonud õlut. Üks hästi suure ninaga talumees tulnud uksest sisse. Linnaisandad hakanud mehe nina üle naerma ja pilkama. Talumees, aru saades, et tema nina naeretakse, tulnud joojate juure ja hakanud nendega lahkesti kõnelema: "Eks ole tõsi - teie naerate minu suurt nina?" -"Seda'p meie just naersime," vastanud isandad. "Kas soovite kuulda saada, kuidas mina selle nina omale sain?" küsinud talumees. "Väga hea meelega!" vastanud isandad. Talumees jutustanud: "Vaadake, isandad, mina olin enne sündimist ilma ninata! Läksin siis Peetruse kääst enesele nina paluma. Peetrus viis minu ninade kambrisse. Seal oli kõiki seltsi ninasid, pisikesi ja suuri. Ma pidin enesele niisamasuguse nina võtma nagu teilgi, ausad isandad, on. Kuid Peetrus keelas neid võtmast ja käskis suurte hulgast võtta. Ma võtsin ja küsisin siis temalt: "Mis veikestel viga on, te neid mulle keelasite?" - "Need on tattninad," ütles Peetrus "ja sinusugusele mehele nad ei kõlba!" Isandad ei naernud enam talumehe nina.
Rätsep libahundiks
Rätsep, kes ühes peres õmblemas olnud, pannud tähele, et temal igal hommikusöögi ajal värske liha laual olnud. Peremees ei olla tema tiada millalgi lammast tapnud, ka ei või palaval suveajal liha kuigi kaua ilma soolata seista, ilma et ta hapuks ei läheks.
Ühel õhtul, kui rätsepp juba tükk aega asemel olnud, kuulnud tema, kuida keegi kambre tulnud. ta piilunud teise silmaga ja näinud, et see perenaene on. Perenaene võtnud kapsit ühe veikese poti, pannud laua peale, teinud akna lahti. Siis võtnud potist, pinslega tõmbanud mokkade peale ja suur hunt jooksnud perenaese asemel kambri aknast välja. Rätsep saanud aru, et perenaene libahundiks läheb, vahtinud veel aknast, kuhu poole läheb, aga juba olnud silmist kadunud.
Hommiku, koidu ajal, kuulnud rätsep tasast kahinat ja näinud, kuida hunt aknast sisse roninud, suur käntsakas verist liha suus. Sööma ajal pole rätsepal enam toit tahtnud heatse alla minna.
Teisel õhtul jälle seesama lugu. Perenaine läinud jällegi libahundiks. Rätsepal tulnud suur lustka hundiks minna. Mõtelnud järele, siis võtnud nõuks kambres proovi teha. Et tema mitte nagu perenaenegi aknast välja ei jookseks, sellepärast võtnud vankreratta ja sidunud köiega kõvaste omale selga, et siis, kui ka lust tulekski, välja minna võimalik ei oleks. Nõnda pea, kui ta enesele potist mokkade peale kannud, saanud tema hundiks ja läinud kõige rattaga aknast välja, et tuba värisenud. Jooksnud metsa ja karjamaale. Õitselised olnud parajaste hobustega väljas. Need hakanud kohe hurjutama: "Hurjoh, rattaga hunt!"
Ka olnud rätsepal himu loomi murda. Läinud ühe hobuse kallale. See andnud aga temale jalaga valusa hoobi, nii et tal jooksmise lust koguni ära kadund. Läinud teine siis jälle niisamuti aknast kambre, kus ta jälle inimeseks saanud. Olnud aga selle järele paar pääva haige maas, sest et hobune teda rängaste löönud.
J. Neufeldti suust.
Naene libahundiks
Naene otsinud parajaste mehe pead, kui lapsehoidja õuest tuppa tulnud ja naist tellinud õue tulla, kus üks võõras naene temaga tahata rääkida. Nõnda pea, kui naene õue astunud, visanud õues olev inetu vanamoor temale hundinaha selga, mis peale naene libahundiks muudetud saanud ja metsa jooksnud. Vanamoor muutnud enese ärajooksnud naese sarnatseks ja läinud uueste tuppa mehe pääd sügama. Mees mõtelnud: "Mis lugu see ometigi on, enne õue minemist olivad tema kääd pehmed, nüüd on kõvad, nii kui tahaks juuksed pääst ära kiskuda." Küsinud naeselt: "Mis see tähendab, enne olid sinu kääd pehmed, nüüd on kõvad?" Naene vastanud: "Õues oli külm, kääd kohmetasid külma kääs ära, sellepärast nad kõvad ongi."
Mees pole enne aru saanud, et see tema oma naene ei ole, kui laps imeda tahtnud. Naisel olnud rindade asemel kasetohust torbikud. Laps nutnud ja tahtnud imeda, naisel pole midagi anda olnud. Mees pole midagi teadnud teha.
Ükskord läinud lapsehoidja lapsega tua taha, lepiku servas oleva suure kivi juure, istunud sinna, hakanud ajaviiteks laulma:
Ema, hella eidekene,
tule lasta kallistama,
tütterida imetama.
Võõras naene, kuri naene,
rinnad tohutorbikusta,
ei või toita lapsukesta.
Korraga kahisenud lepik ja suur hunt tulnud. Enne kui lapsehoidja ära joosta sai, viskas hunt oma naha suure kivi peale ja lapse ema seisis hundi asemel. Võttis lapsehoidja käest lapse ja andis lapsele imeda.
Teisel päeval oli niisamasugune lugu. Lapsehoidja rääkis seda lugu lapse isale. See läks targa kääst nõu küsima. Tark käskis selle kivi tuliseks teha, et siis, kui hunt naha kivi peale viskaks, nahk ära kõrveks. Mees teinud targa õpetuse järele, kütnud kivi hästi tuliseks. Siis läinud lapsehoidja jälle lapsega senna ja hakanud tuttavat laulu laulma: Ema, hella eidekene jne.
Kohe tulnud hunt välja, visanud naha kivi peale ja hakanud last imetama. Pärast hakanud nahka ära võtma, aga nahk olnud juba üsna kõrvenud. Nii saanud naene libahundi nahast lahti ja jäänud inimeseks. Võeras naene kadunud sellest silmapilgust ära ega ole keegi teda enam näinud.
J. Neufeldti suust.
Vanapagana onu raha
Läinud vaene saunamees vaevase hobusekondikesega metsa puid tooma. Pannud koorma peale, hakanud kodu minema - ei hobune jäksa vedada. Mees võtab kepi, annab sellega hobusele "kaeru", ei aita seegi. Koorm liig raske. Mees istunud kännu otsa ja õhkanud: "Kas keegi jumal ehk kurat mulle abi ei jõua saata." Õhkamise järele vaadanud ringi, näinud musta habemega mehikese tulema. "Mis sa siin ohkad?" küsinud ta mehelt sõbralikult. Mees rääkinud oma häda: "Hobune on väsinud, ei jäksa enam koormat vedada, ei ole raha uue ostmiseks. Hobuse tööga pean ennast toitma." Musta habemega mees, kes muud ei olnud kui vanapagan, trööstinud meest, lubanud talle abi anda. Käskinud natukese oodata, kuni raha toob. Mees lubanud oodata ja vanapagan läinud metsa. Mees luuranud uudishimulikult, et kust see must mees raha õige võtab. Vanapagan läinud ühe põlise kuuse juure ja hakanud selle juurte pealt mulda ära kraapima. Kraapinud, kraapinud ja kiskunud viimaks ühe külimitu sarnaste riista kuuse juurte alt välja. Sammunud siis selle riistaga vaese mehe juurde tagasi, kes oma koha uueste maha istunud.
"Siin on sinu jäuks raha küll," ütelnud tema rahakülimitu mehe ette maha pannes. Mees ütelnud, et seal tema jäuks liiga palju olla. "Pole viga," ütelnud vanapagan. "Pruugi siit riistast nii palju kui sulle tarvis läheb, pärast võid ju jälle tagasi maksta." - "Aga kust mina sinu ülesse leian?" küsinud mees. "Vilista siinsamas kohas kolm korda läbi hammaste," käskinud vanapagan. Läinud siis ise metsa tagasi, kust tulnudki.
Mees lükanud muist puid vankrelt maha, tõstnud raske riista, mis kuld- ja hõberaha täis olnud, suure vaevaga vankresse ja sõitnud koju. Hakanud siis saadud rahaga enese rasket elu uueks muutma. Ostnud omale talukoha, hobuseid, lehmi ja kõiki, mis aga tarvis läinud. Raha olnud küll. Ta käsi hakanudki heaste käima. Vili kasvanud kui pillirog, loomad siginenud heaste, nii et juba nelja aasta pärast võinud selle summa senna riista asemele panna, mis ära pruukinud. Panud siis rahariista vankrele, läinud metsa tuttavasse kohta ja vilistanud kolm korda läbi hammaste. Musta habemega vanamees tulnud nii, et maa põrunud. Pühkinud mehe juure jõudes higi otsa eest ära ja sõnunud: "Olin parajaste Riia linnas ühes pulmas tantsimas. Jooksinn nüüd, kui su vilet kuulsin, nii et hing tahtis kinni jääda. Mis minust õige kutsusid?" Mees ütelnud, et raha tulnud ära maksma, mis nelja aasta eest laenanud. "Oleks tühja pärast võinud mind tülitamata jätta," pomisenud vanapagan. "See polegi ka minu oma raha, see mu onu jägu. Õnnista teda haua põhja, siis saad kõik omale." - "Kuda ma teda õnnistama pean?" küsis mees. "Ütle mu oma kuuldes: "Saagu sa, kurat, igaveste põrgu põhja jääma."" Mees ütelnud ja vanapagan annud selle raha kõik mehele. Ise läinud jälle minema, ilma mehe tänu ootamata. Mees läinud koju ja elanud kui rikas mees kunagi. Tänanud iseeneses vanapagana onu varanduse eest.
Anna Hintzenbergi suust.
Rajakatel
Rahakatlaid juhatakse ainult äravalitsetud inimestele. Kui aga mõned teised juhtuvad katelt nägema, kaub see ära ja seegi jääb ilma, kellele juhatati.
Ühele juhatatud unes rahakatelt. Tema võtnud teise mehe abiks ja kaevanud juhatatud kohas suure ja sügava augu. Pole aga midagi leidnud. Teisel öösel kästud teda uueste minna ja üksipäini raha maa seest välja võtta. Mees läinud ja leidnud sellesama auku tagasi aetud mulla seest rahapoti. See olnud nuu suur, et üksinda pole jäksanud ära viia. Läinud siis tagasi ja kutsunud oma venna, et selle abil rahapotti ära tuua. Rahapott olnud aga nüüd kadunud ja jäänudki kadunuks ehk küll mees mulla hoolega läbi siblinud.
Hans Wollmanni suust.
Iga kord, kui täht taevast maha kukub, sureb üks tuttav inimene sellel ära, kes tähte kukkuma näeb.
Kui loom juhtub niisuguseid põhku sööma kelledest hiir omale pesa teinud, siis jääb ta ravanduse haigusesse.
Soela väin ulatas Kalevipojale vööni, vett voolas saabastesse. Naene tõi Sõrvest suure kivi, et Kalevipoeg kuivalt läbi pääseks. Tuues katkes põllepael; kivi Pamma rajal maha. Seda kivi hüütakse Kalevi kiviks.
Teist Kalevi kivi kandis Kalev ise, et sellega Kuresaare väravat sulgeda, 10 versta eemal Kiiratse küla juures kukkus kivi maha. Enne visati selle kivile suur oks. (cf Oesel III 90).
Kalevi jäljed Kihelkonnas õpetaja põllul ja Undoval.
Karjas 2 kalevi kivi.
NB. Saaremaal ikka kalev, ei Kalevipoeg.
Rõuges vikatkaar.
Kuusalu Tüliveres on suur Kalevipoja kivi.
Kuusalu Tüliveres on suur hiietamm, seest õõnes, seitse meest mahub tamme õõnsusesse. Vanasti sinna ohvrid viidud, missuguseid, ei mäletata enam.
Kuusalu Uuri küla juures on hulk suuri Kalevipoja kiva. Korra sattunud Kalevipoeg Vanapaganaga tülli ja hakanud seda kohe kividega viskama. Need kivid on seniajani Uuri küla ligidal näha.
Jäid kalapüüdjad vastase tuule pärast kauaks kottu ära, läksid Hiius naised metsa, pöörsid seljad soovitava tuule poole ja hüüdsid: "Tuul, tuul, puhu mu peale. Puhu mu selja peale!" Ise jooksid tuule kombel üle põõsaste.
Marina mägi ja Marina pettai - mänd vana Kasaritsa mõisa ligidal.
Saadjärv praegusesse kohta tulnud, kiriku enese alla matnud.
Karti Lokutas Hiieauk. Sinna maa-aluste ohver: 1) kulda (särgisappi), 2) hõbedat, 3) vaske, 4) tina, 5) herneiva, 6) soola, 7) uateri, 8) odrateri, 9) rukkiteri. Ka raha tarbe korral. Kes sealt võttis, haigeks.
Hallistes Vana-Kariste Padriku talu maal püha kadakas. Kes oksa võtab, seda torgitakse nagu nugadega. Peab oksa tahtmata viima tagasi.
Tõnnivakka mõnes kohas kogoks, kogovakaks. Kogovakk kasetohust tehtud.
Mustjärv
Rõuge Viitina järves ei kasva kala. Korra keegi püüdma. Kätte must karune kala. Kohe järv mürisema. Kala päästakse järve tagasi. Järv vagusi.
Võrujärv
Võrujärv muiste Viitina ja Roosa piiril. Järve kohal Võrujärve kujuline soo. Hakatud järve kaldale linna ehitama. Järv tõusnud õhku, läinud edasi. Võru pool hüüdnud tüdruk järve nähes: Tuleb kui Vakul ja Tambla. Sinna järv maha. Sest saadik järve Vagula ja Tamula järveks. Rõuges linnaehituse kivid alles näha.
Aakres on Verioja.
Võlla soos kruusakink, salu, seal vana matusepaik, luid ja rahasid leitud. Seal soosaarel kolm talu olemas.
Loosist palju vanu asju maa seest leitud.
Põlva Pika järve kohal olnud vanasti kirik. Kirik vajunud ära, järv tekkinud asemele. Järve kaldal arssina kõrgune kivi, mitmed jooned peal, öeldakse kiriku nurgakivi olevat.
Paistus Ahimäe kõrtsi ligidal ohvrikivi, 2 jalga lai, 5 pikk. Pikne olla ta purustanud. Seal ligidal Santjärv, mädajärv, ei kanna peal. Sandid hakanud seal saaki jagama, läinud riidu, kõik vajunud maa alla, asemele tekkinud järv.
Puhja Kavilda Juhu aias kivirist 3 1/2 jalga kõrge. Vist vana matusekoht. Kaevamisel sealt vanu asju leitud.
Otsa nurmel seal ligidal kalme. Seal suured kivivaremed. Suuremaid ja vähemaid. Kivide alt süsa leitud. Ka helmi leitud.
Tumatri kohal Kavildas kalmevare, kust luid ja vaskrõngaid leitud.
Põhjas Ärmatsu ja Koke talude piiril Kaameli haud. Seal olnud enne jõgi.
Puhjas Tännassilma küla Kaarli talu lähedal Ristimägi - vana kalme. Enne seal rist olnud. Talu nurmest leitakse vanu rahasid.
Korra võtnud tüdruk kahelt peiult kihlad vasta. Kumbki tahtnud tüdrukut enesele. Asi läinud kohtusse. Kohus otsustanud: pool teisele, pool teisele. Nii sündinud Ahjas. Sealt Moisekatsi poole Mõrsja sild ja Mõrsja allikas - mälestus sarnasest juhtumisest. Tüdrukule seotud iga jala külge köis ja köie taha härg, härjad kiskunud tüdruku lõhki.
Molokovitsas Iljoshis Nikoola või Ilja kirikust tükk maad eemal koobas, selle kõrval hiiekask, kase sisse natuke maapinnast kõrgemal väike kivi kasvanud. Kase kõrval teine kivi, millel inimese jälg sees. Rahvajutu järele põgenenud selle selle kase otsa püha Pätnitsa vanapagana eest varjule, üles ronides toetas ta ennast kivile, kuhu jälg jäi. Vanapagan viskas teda kiviga, kivi jäi kase sisse, kus ta praegu alles näha. See venelastel püha koht, kuhu nad iseäranis eeliapäeval rändavad. Käisin aprillis 1887 seda hiiekaske ja kivi vaatamas. Vesi kivi juures arvatakse Pätnitsa silmavesi olevat, seda nutab ta kabelis inimeste pattude pärast. Kuju kabelis nimetatakse püha Pätnitsa kujuks.
Ohvriallikas Lääne-Nehatus järve kaldal; anti paiseid ja muud.
Juudas on kurivaim, kes hea vaimuga võitleb. Lapse sündimise juures mõlemad: hea ja kuri vaim valvamas, missuguse sõna lapse vastuvõtja, ämmamoor esimesena lausub. Ütleb ämmamoor kurja sõna, siis saab laps Juudale. On Juudas niiviisi lapse omandanud, siis vahetab ta öösel selle sündinud lapse oma lapse vasta ümber. Juuda lapsel suur suu, harvad juuksed, nägu must, ta karjub palju. Juuda eemale peletamiseks peab ämmamoor lapsele risti tooma ja Issameiet lugema. Kui need kombed täidetud, on laps nagu ristitud.
Vana-Koiola Kadaja metsavahi maa peal suur vare kiva. Vanapagan toonud need, et nendega Põlva kirikut ära lõhkuda. Kiva kannud ta pükstega seljas. Metsavahi kukk laulnud. Vanapagan ehmatanud nii, et püksid kividega maha kukkunud; kukkudes läinud sääred katki, kivid sadanud laiale.
Palamuse kih. Tuulavere juures Kabelimägi, kus vanasti sagedasti Jumalat käidi teenimas, ohverdamas. Sealt leiti hiljuti palju pärnakändusid. Mäest tuleb palju surnuluid välja.
Maarja-Magdaleena Otsa talu maal silmaallik. Seal ligidal Rahamägi. Selles mäes rahalaev. Ei saa muidu kätte, kui hobune ära koorida ja selle hobuse seljas 3X vasta päeva ümber mäe ratsutada, kui siis kaevatakse, tuleb laev välja.
Jaagupi ja Uduvere kiriku vahel on püha pärn, kellele vanal ajal ohvrid viidi. Sinna tuli kaugelt inimesi vanal ajal kokku abi otsima.
Kaelastes mõnda tarka, kes sõnu teavad. Oma sõnu ei ütle nad kellelegi, sest siis kaotada sõnad väe. Alles surmatunnil võivad targad sõnu teistele edasi anda.
Vanakuu ajal raiu kasepuud, siis kasvab kännust võsa lopsakalt, muul ajal kuivab känd.
Kalevipoja kivi Kanapää Imassoos, kesk sood, kolm sülda läbi mõõta; lootsiku kujuline, olnud Kalevipojal lootsikuks. Kalevipoeg käännud lootsiku kummuli ja pannud sinna alla kindad ja kuldmõõga. Soo olnud vanasti järv.
? Lavasaares hiiemägi, hiiepuu hiiekivi. Hiiekivi peale viidud Tõnni vakku paar kopikat raha. Raha pandud kivi auku ehk kõrvale.
Haibas Sipa külas Karivere allikas. Sõja ajal tapetud seal kari ära, sellest nimi Karivere. Haibas heinamaal mõned künkad nagu Annukse mägi, Üiriuse mägi, Kiigemägi, Põrsamägi, Munade mägi, Kirstu mägi, Kongi mägi, Kontide mägi, Riiu mägi. Riiu mäel mitu suurt kivikuhja (?). Seal riieldud vanasti ja riiuohvrite haudade peale veeretatud kivikangrud.
Kanapä Krootuses Tsähkna palu ligidal Jänukjärv. Sõja ajal joodud järv tühjaks. Järves kuldsammas, selge ilmaga näha.
Risti ehk Sepa allik Saaremaal Loone mõisa piiril Valjala ligidal. See püha allikas. Talle ohverdati.
Haanja vallas Villa külas püha allik ja suur kivi, kuhu tõnisepäeval ohverdatud.
Põlva Vana-Koiolas Kalmatõmägi, mäe all niidu ääres vana kadakas, ohvripaik, ohvriks asju, käterätte,toitu. Kadaka lähedal ohvrikivi.
Kalevisäng Laiuse Vilina Pritsu talu maal 67 sammu pikk, 42 sammu lai, 4 sülda kõrge. Rahvas nimetab ka linnamäeks.
Laiuse Kivijärv muiste Kõola ja Paduvere küla vahel soos. Rahvas ei osanud järvele õiget nime anda, sellest vihastunud järv ja läinud Kivijärve mõisa lähedale.
Kudinas järv, sel hõbeväravad ees, muidu uputaks ta Kudina mõisa ära.
Kullimäe allikas - tervise allikas. ka kurja silma ja imestuse vasta. Sinna lähedase tõld herraga ja kutsariga jäljeta kadunud.
Navi koolimaja lähedal kirik olnud. Sõja tulekul kell tornist Navi järve; kirik põletatud ära. Otepääs lõhutud päevane töö. Siis öeldud unes: võta sõelaga vett, kus vett enam välja ei jookse, sinna kirik. Otsitud kaua, viimaks leitud koht.
Põlva Peri Alakülas kaks kiviristi. Seal ligidal ka Tõnise petai - mänd, kus ohverdati. Vana Koiula kõrtsi ukse ees kiviristid. Koiula külas Taru pedajas, kus ohverdati. Koiula külas Peri talu maal kivirist.
Vana Saadjärv olnud enne Varal Sookalda küla juures, kus nüüd Kivisoo suure kiviga. Sealt läinud Saadjärv Äksi. Minnes öelnud: "Järve jalg jääb maha!" Jalg see suur kivi Kivisoos.
Kalevipoja säng ehk linnamägi Pikkjärve juures Palamuse kiriku pool küljes Nava mäel.
Kalevipoja lusika org on Luua vallas Kilbavere küla Tohikal maal, kus ka vana kloostri ase; varemete juures org, kus sookased kasvavad; sinna kaotanud Kalevipoeg oma lusika ära.
Palamuse sängi ligidal küngas, Kus Kalevipoeg vanapaganaga võidelnud. Kalevipoeg tulnud Mustveest, 200 saelauda õlal, õllevaadid taskus. Vanapagan ta kallale, aga Kalevipoeg ajanud vanapagana minema.
Porkunis maa-alune tee raudustega, seal suur varandus.
Orus (Kosel?) Käsperi mäe jalal hiis, hiieallikas, mille kaldal ohvrikuusk kasvanud. Mungad raiunud kuuse maha, känd praegu alles tunda. Üks mees söönud ohvriannid ära, teda pigistatud tuliste tangidega.
Tuhalas Kataveske? talu põllul hiiekadakas, selle eest võetud vanemal ajal kübar maha. Kadakas 2 1/2 jalga jäme.
Sooniste Ellamaa küla Kuke talu maal allik, rahakatel sees.
Kuusalu Kõnnus Kotka veski. Palmse herra lasknud Valgejõe ääres jõe kohal kotka maha. Kotkal laps küünte vahel. Herra hõbekuuliga pihta. Laps kukkunud jõkke, päästetud. Lapsel kuldraha kaelas, tuntud: Daani kuninga poeg. Kotkas kadunud, kuhu laps saanud pärast, teadmata.
Paar versta Kärstus pool Paistu ja Tuhalaane kirikul 2 suurt kuuske ristidega. Need surma möödaviimise ajal sinna tehtud.
Järva-Jaani Jalgsemaa küla endisel järve kaldal. Naised pesnud järves laste nartse, järv pahandanud, rännanud Tallinna poole.
Vanapagan /tahtnud/ Kuigatsi linna ehitada. Hakanud kiva kokku vedama. Kukk kuulnud, laulma. Töö pooleli. Kohta hüütakse Juudapaluks.
Rõuge Viitina mõisa põllul Lona mägi, seal vanasti hiis, kus eestlased ja lätlased kitsi ja lambaid puude külge sidunud ja ohverdanud.
Surnu hauda panekul kõige lähema sugulase kohus pärg hauale panna ja ütelda: "Kääbas sulle meeleheaks!" Siis ei surnu kodu käima.
Võnnu Suitsumäe hiiele - pärnale - ohvrid Taarale, Ukule, Pikrile ja põllujumalale. Sõjavangid ohverdatud sõjajumalale. Preester sidunud vangile nööri kaela, poonud oksa ja jätnud rippuma. Pärast surma võetud maha, pandud kivist altarile, põletatud ära. Tuhk igasse kaarde laiali. Laiali heites preestrid: "Tuulele, tormile, igale ilmanukale." Kuulsad vanemad maetud siia maha. Iga vanema mälestuseks hauale kivi. Suure sõja ajal rüütlitega rahvas kõige varanduse kokku, pannud lootsikusse, matnud hiie ligidale maha.
Võru ligidal Tsopa külas Kiido talus kuulus ohvrikoht. Kuulsam ohvrikoht Võhandu ääres jõekäärd, kus läte. See Võrumaal kuulsam ohvrikoht. Hüütakse Kummi nukaks.
Kambja Ristikerku järve ääres hiietamm, all kivilaud, laual kuldkuju, kuju ette kantud ohvrit, igast saagist esimest.
Piigastes (Kanepis) Himosoo; enne järv. Kalevipoeg tahtnud sealt kivilootsikuga üle sõita. Et väga õhuke, sõit võimata, lootsik põhja kinni. Kalevipoeg pahandunud, pöörnud lootsiku kummuli, jätnud kuldmõlad ja kindad lootsiku alla.
Kalevipoja säng Kassinurme mõisast paar versta põhja poole, kirikuteest pool versta eemal. Säng 5 sülda pikk, 1 1/2 sülda lai. Päältes kasevõsad, jalutsis sarapuupõõsad.
Vastseliina Mauri järve sõja ajal kellad maetud. Seal enne ka kirik olnud; sõja ajal kirik lõhutud.
Vastseliina kirikumäel enne kirik; kellad järve. Kirik sõjas hävitatud.
Karula kirikukellad Raudjärve uputatud.
Karulas Kivite ja Kolga talu mail 2 suurt kivivaret; neid Vanapagan pükstega sinna kannud.
Kui suure pakase ajal kuu maakerast kaugemal seisab, kuulutab see kaugemale minek sõda ehk nälga ette. Taevas nagu pada: põhjanael peab ta kinni.
Lapse pesuvett valatakse kuupaistel välja, siis kuu kaitseb last.
Saadjärve kohal muiste linn, vajus maa alla, järv asemele. Kirikutorn praegu alles järves. Kui kalapüüdjate võrk torni otsa kinni hakkab, ei saa seda enam lahti, palju enam kisub torn kalapüüdjad paadigagi alla.
Alatskivi linnamäe ligidal pika oksaga tamm, selle külge poodud muiste inimesi.
Vanasti kasvanud Loosu Tuulemäel hiietammik, katoliklased pannud eestlaste ohverdamise ärahoidmiseks sinna Maarja kuju, et inimesed seal jumalaema kumardaksid. Evangeliumi ajal raiutud põline tamm, kelle peal jumalaema kuju olnud, maha.
Vapramäel Elva ligidal on päratu pärn. Rahvajutu järele on Gustav Aadolf selle istutanud.
Pühajärvel tamm rinnakõrgusel 9 meetrit ümber mõõta, Apnasaarel tamm, kelle tüvi ümbermõõt tüvest 475 sentimeetrit.
Kärkna kloostri kuld maetud kaevu, kaev aetud kinni. Pärast palju otsitud, aga ei leita.
Pärnu-Jaagupi mäel hiietukk. Ohvrid varastatud sealt. Hiis läinud sealt Audru Vanakülase, ainult lohk jäänud järele, kust hiis üle läinud, kukkunud esimesed oksad maha. Neist kasunud jalakad.
Kaelastes vanasti suur kadakas, kuhu sukki, kindaid ja toiduaineid veel 50 aasta eest viidud.
Pööravere Kuraliku mäe kallakul kaks mända, need olnud enne teine pool, kuid tahtnud öösel üle mäe Sõerdu rännata. Üks olnud Liisu, teine Leenu, Leenul läinud jalad katki. Liisu jäänud ootama, kuid seni tõusnud päike ega pääsnud nad enam edasi. Puudele ohverdati, loodeti tervist.
Kose Uuemõisas Kurena püha jalakas. Jalakale ohverdati. Puu seest õõnes, 3-4 inimest mahub sisse. Poisid teinud tule õõnsusesse; tuul murdis puu maha.
Kosel siniallikas - tervise allikas; sealt viiakse vett.
Üle Ülemiste järve sõites visati kas raha ehk muud järve, et õnnetust ei juhtuks.
Puudeks moondatud pulmalised
Pruutpaari nõudmise peale laulatanud Jüri kihelkonnas Lehmjas katoliku paater paastu ajal korra peiu ja neiu paari. Pärast laulatust sõitnud paatergi pulmalistega üheskoos pulma, kus suur tants ja joomine pidanud algama. Et kallis paastuaeg sedaviisi saaks rikutud, moondanud Jumal karistuseks kõik pulmalised puudeks - tammedeks. Kogu saja on praegu alles Lehmjas näha tee ääres. Ühel pool üksik tamm - paater. Teisel pool esiti kaks tamme: pruut ja peigmees. Kaugemal hulk teisi tammesid, need on pulmalised. Paater pole küll esiti tahtnud laulatada, aga raha viinud meele mehe peast: pruutpaar laulatatud keelatud ajal. Karistus käis kohe kannul.
Jüri õpetaja E. Tennmanni suust.
Otepää linnamäe otsas on sügav auk. Seal olnud vanasti kaev; kaevu rakked ulatanud maaga tasa. Kartes, et lapsed võivad kaevu kukkuda, lasknud õpetaja Kauzmann (1850-1872) kaevu umbe ajada. Enne seda lastud korra hani kaevu. Hani tulnud tükk maad eemal Alevijärvest päevavalgele.
Vana Otepää Nõuni küla tee ääres olnud vanasti suur künnapuu. Selle all ohverdatud vanasti. Nimelt viidud tõnisepäeval sinna seapäid. Selle ohvriga loodetud loomadele sigidust ja õnnistust.
Kuikatsi Priipalu ligidal on Juudalinna palu. Vana Juudas tahtnud sinna linna ehitada. Vedanud õhtul põllega sinna kiva hulga kokku, et linna ehitada. Enne aga, kui paraja jao kiva suutnud kokku vedada, laulnud seal lähedal korraga kukk. Juudas põgenenud hirmuga ära, ega ole pärast enam tulnud linna edasi ehitama. Sest saadik kannab koht Juudalinna nime.
Kalevipoja säng Meeril. Verz. V. Jung; ei muud. Burgenalbum. Lövis of Menar, pg. 17.
Nava-Mägi - Kalevipoja säng am Pickjärvsee.
Verz. v. Jung. Ei muud. Burgenalb. Pg.17.
Kalevidenlager von Saadjerw, Gesinde Järmestha beim Soitzsee. Lõvis of Mebar. Sitzberichte. Riga 1896 s. 135-141. Burgenalbum, pg. 16. Ei muud.
Kalevipojasäng unter Rastfer. Verz. v. Jung. Ei muud. Lõv. of Men. 17.
Vereoja Viru-Nigulas.
Võru ligidal Verijärv
Vereoja Tartust 2 versta Tallinna teed Riistapuu talu juures.
Iimera jõgi.
J. Jung omas raamatus "Muinasaja teadus eestlaste maal" (lehek. 89) võtab pikemalt sõna Iimera jõest, mida Läti Hendrik omas kroonikas nimetab eestlaste ja lätlaste piirijõeks. Iimera nimelist jõge aga meie ajal kusagil ei leidu.
Iimerat otsides leiab J. Jung isegi Jakobi Pööriveres Jõmera nimelise talu Läänemaal, Jumerda mõisa ja viimaks Iimera nimelise inglise laeva, mis hukkus 1897. aastal Läänemeres. Ta tuleb otsusele, et vanast Eesti-Läti piir ei olnud mitte Sede jõgi, mis Burtniku ehk Asti järve voolab nagu seda mõned eesti ajaloouurijad arvavad, vaid üks väikene jõeke, mis 3 versta lõuna pool Volmari linna Kõiva jõkke jookseb, sest tema kaldal asub Jumera talu ja et rahvajutu järele seal vanast lahing olla olnud eestlaste ja sakslaste vahel.
J. Jung nimetab jõge, mis jookseb Burtniku ehk Asti järve - Sede jõeks.
Minu teada nimetadakse tõesti nõnda seda jõge, aga ainult vene keeles (Cege). Eestlased nimetavad alati Sadejõeks. Ülemisel jooksul - Kaagjärve valla piirides - nimetab rahvasuu teisiti - Sette oja. Lätlased nimetanud seda jõge - Sadd, missugusel sõnal läti keeles ühtegi tähendust ei ole. Kui seda sõna veidi muuta, siis tähendaks ta "istung."
Võhiku seisukohal asudes, ei ole minu ülesanne käesoleva kirjutusega J. Jungi uurimisi ümber lükata, vaid nagu asjaarmastajal, ainult mõni selgitus anda Eesti-Läti piiri ja Sade jõe kohta.
Nende ridade kirjutaja on mõnda aega elanud Eesti-Läti rahvuslisel piiril ja sellepärast tunneb hästi Sade jõge ja selle ümbrust ning on selle jõe 25-30 versta pikkusel - küll kallast, küll põhja mööda läbi käinud, mis arvatavasti peakski Oandumaa lõunapoolne piir olema.
Sade jõgi jookseb keset turbaraba, mis 1/4 kuni 3/4 versta lai. Sealt, kus ta Sade nimetuse omab kuni alla poole. Turna (Turnenshof) mõisat on selle jõe kaldad liiga pehmed ja kiiguvad. Et küll otsekohe Sade kaldal mets ei kasva, on ta siiski palke ja teibaid täis, kohati päris palkide ja teivaste rägastik.
Üldse, isegi üksikul inimesel on liiga raske Sade jõest üle pääseda. Turbaraba taga on Eestimaa pool maastik kõrge. Läti pool madal. Ainult 5 versta pikkusel üleval pool Riia maanteed on ka Läti pool maastik kõrge põlise Kulbi metsaga. Metsa nimetus võib ära oleneda kas eesti keele sõnast "kulp" ehk läti keele sõnast "Gulbe, Gulbis" - "luik".
Sade jõel, selles osas, millest mina ülal pool räägin, on kaks maanteesilda: üks Vähja kõrtsi kohal Riia maanteel ja eine Turna mõisa all. Kolmas on jalgtee purre sel kohal, kus Härgmäe jõgi Sadesse suubub.
Sellest kohast 3-4 versta Härgmäe jõge mööda üles poole seisavad veel praegu Härgmäe lossivaremed, kus puhkusel oleva Juhan Hirmsa väele metsast keskpäeva ajal Saks rüütlid peale tormasid ja kuni viimaseni lahingus langesid. Härgmäe jõgi on Sade jõe parempoolne haru. Tema kaldad on kõrgemad kui Sadel ja kuivemad.
Vähja kõrtsist juurest 6 versta põhja poole on Valk, endine venelaste asustatud - Wleh.
Nõnda siis Wlehi nimelist linna ei ole olemas nagu Iimera nimelist jõge.
Ainult Jumera talu nimetuse järele otsustada, et Eesti-Läti piir vanast 3 versta lõuna pool Volmari olnud, on raske uskuda.
Iimera nimetuse esimene osa on "Ii". Lätlased, kes elavad praeguse Eesti-Läti rahvuslise piiri läheduses räägivad välja sõna "ir" lühendatult "ii" ehk "i", see tähendab eesti keeles "on". Paljude Läti kohtade nimetused lõpevad "mera"-ga, mis eesti keeles - "rahu". Nõnda siis Iimera oleks eesti keeli - "on rahu" ehk "rahulik".
Kui võrrelda Koiva vee jooksu Sade jõe omaga, siis näeme suurt kontrasti. Koiv on liiga kiire jooksuga ning kohati iga kevade valib omale uue sängi, kuna Sade jõgi just vastuoksa niivõrd tasase jooksuga ja rahulik isegi kevade, et jooksu peaaegu ei märkagi.
Läti Hendriku kroonikat ei ole mina lugenud. Võibolla seal leidub veel miskit eestlaste ja lätlaste piirist peale ainsa Iimera nimetuse, mille kallal ajaloouurijad oma pead murravad. Alles poisikene olles kuulsin ikka hallpeadelt, et Lätimaa on Tiireli soode taga.
Kui uskuda J. Jungi arvamist Eesti-Läti piiri kohta, siis paistub ainult imelikuna see asjaolu, et need kaks naaberrahvast tõesti ei leidnud tarviliseks ära kasutada paremat looduslikku piiri nagu seda on Sade jõgi ja tema ümbruses Suur ja Väike Tiireli sood.
Vanas kuus ei aeta põllu pääle sõnnikut, sest sellel sõnnikul ei ole rammu.
Vanas kuus ei mullata kartulid. Kui kartuli vars katki läheb, siis enam kasvama ei hakka, kuivab ära.
Vanas kuus ei anta majast loomi välja.
Kui uss on nõelanud, siis võetakse kolmest kohast lepalehti, pannakse kokku ja hõõrutakse sellega haava. Siis visatakse maha ja võetakse teist korda samaviisi. Kolm korda võetakse ja kolm korda visatakse maha.
Kui jalg läheb asemest ära, ehk käsi, siis loetakse: "Luu luu asemele, soon soone asemele ja veri oma kohta."
Ehk:
"Peetrus sõidab halli ruunaga ülesmäge ja allamäge (kolm korda). Issa ja Poja ja Püha Vaimu nimel!" Siis on terve.
Ütleja Leenu Eidmets 65 a. vana. Elukoht Järva-Madise kihelkond, Albu vald, Saare küla, Saaresauna talu.
Lehmalüpsja laul
Sõeru, sõeru, lehmakene,
sõeru, sõeru, sõrgajalga,
anna piima angussarve.
Lüpsik piima lüpsijale,
ämber heinaandijale,
toober roka tõstijale...
Kolme Leena kosjad
Suures rikkas talus elasid kolm Leenat, ühte neist, kes oli peretütar, kutsuti Talu-Leenaks, teised - Suur-Leena ja Väike-Leena - olid teenijad. Peretütrel käis palju kosilasi. Kuid et ka teenijad virgad ja töökad olid, siis tahtis peremees neid ka hästi mehele panna. Selleks mõtles ta järgmise plaani. Kui esimene kosilane musta täkuga tallu sõitis, saadeti talle Väike-Leena vastu. Kosilane arvas selle peretütreks. Joodi kosjaviinad ära ja määrati kolme nädala pärast pulmad.
Järgmisel päeval kihutas talu õue teine rikas kosilane toredate hobustega. Temale saadeti Suur-Leena vastu. Räägiti ikka, et see on "meie Leena" ja "meie Leena". Kosilane ei pärinud ka palju, joodi kosjaviinad ja määrati pulmad samuti kolme nädala pärast. Varsti sõitis kolmas kosilane, rikkam ja uhkem kui eelmised. Tema käsi käis samuti kui kahel teisel. Ta sai omale Talu-Leena ja laulatus määrati samale päevale, kui Suurel ja Väiksel Leenal.
Hääkene küll, jõudiski kätte see pühapäev, mis kosilased Leenadega sõitsid kiriku juure. Siin alles märkasid kaks neist, et pruut ei olnud see, keda arvasid. Aga häbi pärast ei julgenud nad sellest sõnagi lausuda. Laulatati kõige enne Väike-Leena, siis Suur-Leena ja viimaks Talu-Leena.
Peremees ei jätnud ühtegi Leenat kaasavarast ilma. Aasta pärast sõitsid kosilased uuesti peremehe juure ja tänasid naiste eest. Pääle selle elasid kaua õnnelikult ja nende lapsed ja lapselapsed, kui nad surnud ei ole, elavad praegugi rikkalt ja õnnelikult.
Lapatriinu (kaks teisendet)
Lenna, lenna, lepatriinu,
kust poolt mulle mehe tood?
Soo poolt või Soome poolt?
Maa poolt või mere poolt?
Käokirjas, lendu-landu,
ütle, kus mu naine on?
Kas linna pool või laane pool?
Üle metsa vurr.
Laste nõidumissõnad:
Must kast nõiarist - mine aps!
Muiste sakslane Vigalasse. Kolm jõge ees, ei pääsnud mees üle. Sõnuma: "Sel maal mõnda viga, jõgi siin, jõgi seal." Sest ajast saadik maale nimi Vigala. Pärast tulnud teised, ütelnud: "Mis siin viga elada, jõgi siin, jõgi seal, maa kui rohuaed!"
Vees olles nimeta näki nime, siis ei tule näkk kallale.
Päidlas põrgu - mägi ja peale selle seal mäe sees veel põrguorg. Põrgus asunud muiste vanapagan.
Emajõe haru - Verejõgi, seal Verejõe küla
Saares Pühajõgi - Verejõgi
Viru-Nigulas Verejõgi hiie juures.
Saares, Tartus, Nigulas põhjus - suur lahing olnud.
Emma revi viva lk 249 Pabst: ei lahingist, vaid ohvriverest nime on neisse tapetud. Julgelt mitte ainult teisele jõele, vaid ka Tartumaa koobastik ? ? ? : julgelt peame neid koopaid ohvrikoobasteks, missuguseid Liivimaal küllalt olnud.
NB! Koopad: Pabst. mõtleb Kruse Verejõe küla (Aruküla) ja Ahja küla ka Salatsi koopa peale(Emma revi viva, 24).
Verejõe ääres rahu tehtud, seega püha. Emma res 11.
Surnuluid ja pealuid tarvitatakse palju rahaaugu kaevamisel. Paargu - 1859 - on Odenvaldis kohtulik järeluurimine süüdlaste kätte saamiseks, kes surnuaial surnute pead otsast lõiganud, et neid rahaaukudel tarvitada.
Wuttke. D. Deutsche Volksaberglauben, 155.
Kui laps hällist kukub, ütelda: "Maarja emake, pane ise padi alla!" Siis ei viga.
Usuti, et Marja tuleb iga ööse oma lapsi mähkima. Üks tüdruk süüdanud Maarjale aasta otsa iga ööse peeru põlema. Maarja kinkinud talle selle eest kuldsõle.
Durbeni järv olnud muiste ühes rabas, tüdinenud ära, rännanud pilve näol Durbeni. Iga aasta korra tuleb järvevaim ometi endisesse kohta tagasi ja lehvib raba peal valges riides. Baltische Monatsschrift, 1861. l. 547. G. Drasche.
H.Neus der See Erin, Inland 1847 N.43
B-s Vanderung unt Entstehung der Seen 1853 N. 7 = Paksu küla juurest zwischen Weibstfer und Lohkva järv ära rännanud. Melliste Kaarde, sel kohal veel raba olemas.
Viljandi järvest Orika juurest leitud must härg kuldsarvedega magamast; visatud köis ümber sarvede, tõmmatud veest välja. Siis möirgas härg: Nüüd pean ma Õissu minema järve kaevama!"
Püha
Püha kihelkond
Pühajõgi Kärlas, Koigust - seega kaks Saaremaal
Pühajõgi Võhandu
Pühajõgi Jõhvi Orus
Pühajärv Kaalijärv
Pühajärv Anna kihelkonnas
Pühajärve lepik Kunda orus (ei ole ometi järve)
Püha laid Mustla rannas
Püha läte Hanijärve Koljo talu metsas.
Riuesk ? Lääne-Nigulas 1515 Bunge, Toll, Brieflade I, 843.
Püha jõgi- Emajõe algus cf Inland 1852
Püha allikas Viru-Nigulas, Jung III, 132
Püha järv Viru-Jaagupis
Pühajärve asundus Lustiveres
Püha Kasari jõgi Hjärn
Pühajärve talu Uue-Põltsamaal
Püha põlde Kullamaa Ohtlas
Püha talu Keilas
Pühaste küla Helme Riidaja
Püha meeste järv Kuusalus
NB! Pühajõgi Salatsis (? uppe)
NB! Saaremaa Pühajõgi seepärast püha, tema piirijõgi olnud, seega püha.
Püha küla Väike-Maarjas 1586, Rev. I, 76
Pühaste küla Rõngus
Pühande Vaoküla
Püha mägi Alatskivil
Püha kivi Alatskivil
Pühalepa kirik
Pühapaju kõrts Mõigus
Navesti jõgi kannab ka Palu jõe nime. Palu-Pala-Paala.
Metsa, murule ehk põllule maha istudes tuleb ikka kolm kord enne koha peale sülitada, muidu võib kergelt mõni haigus istujasse hakata.
Kolga-Jaani nõiaallikale noored ja vanad kokku, pritsivad teineteist allikaveega, saavad seega uut jõudu. Enamasti kuuvalgetel laupäevastel öödel.
Karl XII pistnud meie maalt põgenedes katkise vankriaisa maa sisse, üteldes: "Kui sellest asja saab, küll siis siia maale tagasi pääsen." Eks vankriais hakanud maa sees kasvama ja võsu ajama.
Korra õpetaja meest jumalaarmule võtma. Õpetaja küsib, kas mees ennast surma vastu valmistanud ja valmis surema. Mees vastab, et on. Õpetaja annab jumalaarmu. Lõpuks küsib ometi, kas mehel ehk veel midagi südame peal. Mees vasta: "Kui ma ometi veel nii kaua elaksin, et uusi "tihvlid" (kartohvlid) saaksin maitsta!"
Vanasti Väinas /läinud/ palju laevu hukka. Saarlased-muhulased olnud agarad riisuma. Viimati ehitanud daanlased saarele Pater-nosteri tuletorni. Ei laevu enam hukka. Muhulased mures, ehitanud pika köie tuletorni otsa, mõnda paari härgi teise otsa - tuletorni ümber kiskuma. Ennäe, köis tõstis vedades tagumised härjad üles. "Pidage, pidage, härjad lähvad taevasse!" karjusid muhulased. Tuletorn jäi paigale.
Nõiasõnad
Kui mina paha parisen,
kui mina lihut litalis,
kui sa kuuled kuke hääle,
penipoiga haukuvat,
sinna ma paha parisen,
sinna ma lihut litalis,
kovile, sivile, malle.
Viimasest kiriku visit. Protokollist 1695. Winkler "Hexenprotzessen.
Kui keegi mõne surnud looma vilja sekka viskab, et seega omanikule kahju teha, tarvis metsa minna, haabapuud lõhkuda ja surnud loom sinna vahele panna, siis läheb kahjutegijale enesele tagasi.
Krasnojes maarahvas ohverdas ühele kurjale vaimule, kelle asupaik puu sees oli, kelle ümber nad tantsisid.
A. Brandt ? 15. 9. 1849.
Soontaga Pärsimal oli muiste Jaani kirik. See kirik vajunud maa põhja. Et ta tõesti maa põhja vajunud, selleks näeb rahvas tõendust selles, et 1918 kirikurist ja -kukk põllust välja tulnud. Varemaltki on mitmesuguseid kirikuriistu põllust leitud.
Pärnu kalamehed lahte kalale. Öösel liivaneemele. Läävad paadist välja, teevad tule üles. Korraga maa nende jalge all liikuma, vajuma. Ei olnud liivaneem, oli valaskala. Mehed paati, põgenema. Valaskala neid ja linna veega uputama.
Rannamõisas Keila kihelkonnas Silmaru allik, kelle vesi alati haiged silmad terveks teeb. Aga allik nõuab ohvrit, muidu ei aita vesi.
Ruila vanapagana kivi seees üleval suur lohk. Sinna kivile viidi muiste ohvrid, lasti verd lohku voolata. Mõni arvab, seal tapetud isegi sõjavange.
Kui uus noot tehakse, tuuakse mõnesugusid rohte. Noot viiakse sauna, suitsetatakse saunas, siis head kalaänne loota. Niisama tehakse kevadel enne merele minekut. Alles suitsetamise järel jõuab merele. Tõstamaalt.
Navi järv püha: ei sureta kedagi hingelist.
Maarja Magdaleena kirik suure katku järel metsast üles leitud.
Vihterpalu kirikus lõhub Vanapagan iga öösel päevase ehituse.
Kalevipoeg viskab Kilsi kabelit kiviga. Kivi matab kabeli ja preestri, tekitab lohu. Lohku tekib Kilsi järv, kus kivi praegu. Vahel /on/ kellaheli kuulda.
Pöide Saaremõisa rootslased sõja ajal kullatündred maha matnud.
Kudinas soo sees Kärsa allikas, sel kärsahais juures.
Luuas Nava nõmmes Kalevipoja säng.
Enne Tartust lahkumist matnud Raudpea suure varanduse Toomemäkke peitu. Tartu äravõtmisel Raudpea: "Võtku venelased peale seda, mis maa peal, mis maa sees, see ikka mu päralt. Küll ma selle vara kätte saan."
Alatskivi Linnamäe ja Kalevipoja sängi vahel punane allik. Allika ligidal suur tamme jägarik; rahvas hüüab ohvritammeks. Allikas ühtlasi silmaallik. Allikasse ohverdati hõbedat.
Kalevi- ehk ohvrikivi Alatskivi mõisast paar versta mõisa põllu sees Männiku mäe juures. Muiste käidi siin ohverdamas. Isegi raha maeti siia maha.
Mäge Kalevi kivi juures hüütakse Kalevikivimäeks.
Dr. ? ül. teaduse raamat l. 236 Kodavere Alatskivi linnamäel elas Eesti kindluse vanem - must kuningas kahe pojaga. lahingus saarl. Lahingus saarlaste vasta saanud must kuningas ühes pojaga kahe järve vahel surma. Sest saanud järved oma nimed: Kuningvere järv ja Mustjärv. Elusse jäänud pojale antud tükk maad igaveseks päranduseks - Ikemaa, praegune Äkemaa. Aastasajad elanud sugu seal prii-inimestena.
Näkid on vaarao sõjaväest Punases meres tekkinud. Uppusid ise, püüavad muidki inimesi uputada.
Kui taevas joonilised pilved on, tuleb sadu.
Langeb täht taevast maha, sureb keegi.
Kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi.
Sapid päeva (= päikese) ümber tähendavad peadset sadu.
Mõõgad kuu ümber (kriipsud kuu ümber) tähendavad sadu.
Kuu loomine muudab ilma.
Läheb päike selgelt looja ja on taevaäär selge.
Kui noorel kuul lumi jääb maha.
Kui talve kange külm, suvi kange kuum.
Punetab taevas õhtul päikese loojamineku pool, tuleb teisel päeval kuiva ilma.
Välgu löömise ajal tee rist rinna ette, muidu jääb vanapagan selja taha seisma ehk käima.
Kalevipoeg riisunud kuhja loogu kokku, pea alla, sängi magama; enne veel viina. Sorts kuhi pea alt tasakesi ära, Peipsi. Kuhi järve madalikule peatanu, lained liiva juurde; tekkinud Piirisaar. Kp. enesele magamiseks linna ehitama. Sorts lõhub öösel. Valvama, tukkuma, sorts lõhub jälle. Kalevipoeg vihastub. Tudulinnas ehitus katki.
Kui pihelgatel palju marju, siis saab sügisel rohkesti vanutüdrukuid mehele.
Virtsoos räägitakse, et kui ühest kännust üheksa pihelgaharu kasvab ja neist ära lõigatakse, et niisugusel pihelgal esal iseäralik vägi (nõiajõud) juures on.
Kaarmas hiie kohas vanasti hiie pihelgas, väga vana, sammaldunud, pool kuivanud; ajas juurtest 27 tugevat puud välja. Peeti iseäranis pühaks. ?
Suvel maal ometi pihelgase kepiga laudast välja. Tarvitab keegi suve keppi. Tuleb mets kallale, läheb pihelgase kepiga vasta.
Lendvat tehakse: võetakse pihelgast kolm kolmetahalist otstega noolt ja loetakse sõnu peale. Ehk jälle saadetakse pihlakane pulk minema. Viljandimaal arvatakse mõni korra, et kadakane pulk veel parem kui pihelgane.
Vankri ratastel pihelgased pulgad, siis peab vastu.
Head viljasaaki saab nii, minnakse vastlapäeval ? tehakse pahema jala suure varvaga kolm auku maa sisse, tõmmatakse pihelgase kepiga iga augu ümber kolm ringi ja lausutakse: "Too tulu, vii kulu!"
Peakarjane andis igale karjasele suurel nädalil välja otsitud pihelgase kepi. Kepil oli auk sisse puuritud, auku sulahõbedat pandud, pulk peal, rist otsas. Seda keppi kandes ei karjased hunti ega muid metsalisi karta.
Ussi nähes võta vastuoksi murtud pihelga oks, löö sellega ussile kolm korda vastu pead ja pista see oks põhjapoole ussi maa sisse. Uss paneb pea sinna alla ja seisab seal nii kaua, kui vai maa sees püsib.
Kui loomal täid, võta pigelgane kepp, murra nii pooleks, et pooled kokku jäävad,, võta üheksa täid, pane vahele, viska siis kepp pahema käega üle pahema õla põhja poole, siis kaovad täid. Korjatud(?) Simunast.
Kui looma luupainasi, puuri pihelgasse põhja poole auk, võta looma seljast üheksa karva, pane auku, pulk peale, sis ei luupainagi enam. ?
Kodus uss põõsas(?), tee kolm pihelgast pulka, võta pane maha, siis tuleb uss pulkade peale. Virust.
Karjalaskmise ajal Virumaa tänava otsa pihlakatest kokkupandud värav, kelle alt suitsu all loomad läbi, siis ei kuri silm loomade peale.
Pikse ajal vanapagan. prundiaukudest vaati. Pihlakast puu ette, siis ei saa enam välja inimesele kahju tooma.
Pihlakase lusikaga koort segades või palju rutem kokku.
Pihlakased nooled kõige paremini märki.
Mõnest haigusest terveks pihlakase vihaga viheldes.
Pihelgane lüsi ja äkkepulgad kõige paremad.
Vägimehed ? ? linnas Kalevi neitsi olvi(?) kivid. Neitsi väsib, katab kivi. Ehitus poleli.
Hiiu ? jumal - püha lõhmus, hiielõhmus. Ohvrid löödi naeltega tüvi külge kinni.
Varal on allikas, kellest arvatakse, et see ilmu võib muuta. Korra käinud seitse naist seal allikat rookimas ja vihma palumas.
Pangodis Karl XII ja Peeter I (mõõgad) maa sisse löönud. Karl: "Kui kasvama, maa veel korra Rootsi omaks." Hakanudki kasvama ära. Peetri kepp kuivanud ära.
Viljandi lähedal näidatakse suurt tamme, mis rootsi raudpea maa sisse löödud kepist hakanud kasvama.
Mees hädas metsa. Hall vanamees vasta. Kingib käsikivid. Jahvatavad viljata. Ei muud, kui ütelda: "Kivid, jahvatage!" Jahvatavad kohe seda, mida soovitakse. Laevakapten näeb, soovib enesele. Ei mees müü. Vahetab salaja teise vasta ära, viib laeva. Laevas soola jahvatama. Ei oska enam seisma panna. Laev soola täis, vaob soolaga ja kividega põhja. Merevesi sest soolaseks.
Pööraverest Jaagupi kihelkonda tulnud muiste(?) öösel kolmteist mända, puhanud seal, juured tunginud sügavasse, männad jäänudki sinna.
Tõstamaa Selil Veaksi külas Tammealuse põlli ääres suur jalakas, seda hüütakse tammeks, aga tõepoolest jalakas. See jalakas vanal ajal sinna tulnud. Puu seest põlenud, kaks-kolm inimest mahuvad sisse, väljast aga terve. Jalakas kangesti püha, keegi ei julge oksa ega lehte võtta, muidu õnnetus varsti kannul. Jalaka all suur varandus maha maetud. Seda varandust ei saa ometi keegi kätte. Näib, nagu oleks varandus jalaka päralt. Kuidas see varandus sinna saanud, ei teata.
Võisiku Leie külas kalmed. Seal ? haudu. Rahvas räägib, katku ajal haud valmis, katkuhaige haua äärde istuma surma ootama, kuni tuli teine katkuhaige, lükkas surnu auku, viskas natukese mulda peale, jäi ise korda ootama kuni suri ja järgmine haige ta hauda lükkas.
Korra läinud üks haavatud kuningas sõja ajal üle Halli järve. Kuningas uppunud järve. Et kuningas verine olnud, hakatud järve Kuningvere järveks hüüdma.
Sõja ajal Haiba ülem kolm kadakat kokku keerutanud, maha pistnud. Kadakad kasvama, nüüd jäme keeruline kadakas.
Taliveres Rootsi Niitsovi suur kivi, selle muugarahvas sinna visanud. Nad ka vana Nigula kiriku ehitanud, sest müüris nii suuri kiva, mida tavalised inimesed ei oleks jaksanud sinna kanda (eestlastelt kuuldud). Muugad üle kümne jala pikad ja kole tugevad.
Manija saare juures metsa sees kivimürakas. Rahvas hüüab kivi Muugakiviks. Selle kivi otsas käinud vanasti mereneitsi istumas. Mereneitsil inimese pea, rinnad, juuksed, ilusa inimese keha, allpool aga kalasaba. Mereneitsi õhtuti, enamasti neljapäeva õhtuti Muuga kivil, väike laps süles, imetanud last. Inimeste liginemisel kadunud mereneitsi lapsega vette.
Muuga kivil üsna ligidal Manija saarel Kalmumägi ja seal jälle tähtsad Türnikärna kivi. Sel kivil inimesed kogu Tõstamaa kihelkonnast ohverdamas. Nimelt uhatud(?) seal kõiksugusid nahahaigusi. Abiotsija pidanud iseäralikku vedelikku - ohvrivedelikku keetma, pudelisse panema ja Türnikärna kivile minema. Teel ei tohtinud milgi kombel tagasi vaadata, muidu läks ettevõte nurja. Kivile jõudes visatud pudel (kivist mööda minnes) selja taha maha ja siis jälle tagasi vaatamata koju poole. Niisuguse uhatamise järele jäänud kõik kärnad ja nahahaigused sellele kivile inimiselt kadudes.
V. Saku järv Paistu Heimtaali läheb korra vana koha pealt ära. Ka Viljandi järv.
Tanijärv Helmes Löve vallas tulli nagu ??, matab ühe noorpaari enese alla.
Tarvastu kirikutee ääres vanasti kaks allikat äkisti kadunud, rahva arvamise järele tark nad ära viinud.
Härjad, kuusk järel, määravad(?) Tuhala kabeli aset(?).
Pakso järv Lehova juures. Rändab ära, sest et naine lapse pesu peseb. (Inland 1853, N. 7)
Parun Nolken, kodukäija
Ükskord, ligi viiekümne aasta eest oli Saaremal Kihelkonna kihelkonnas Pilguse mõisas mõned mõisnikud koos ja teiste seas ka Tagamõisa härra parun Bukshewden. Ajasid juttu...
Jutu sees rääkis Pilguse mõisa omanik von Rukteschell, et tema näeb mõnel hommikul teises toa otsas kambris üht vanapoole meesterahvast hallis riides, aga kui ta ligemale läheb vaatama, kaob võõras ära. Sel ajal kui Rukteschell seda rääkis, hakkas Tagamõisa Bukshewden hirmsasti värisema. "Mis teie värisete?" küsisid teised mõisnikud Bukshewdenilt. "Hirmus lugu," kostab Bukshewden ning jutustab järgmist lugu.
"Minu vanaisa ja Pilguse Nolken olid tülis laevade pärast, mis madalale kinni jooksid. Tegid mõnikord ka valetulesid, et laevu madalale meelitada ja kui laev oli madalale kinni jäänud, siis läksid teda päästma. Ja kumbki ei sallinud, et naaber päästma läheks, sest päästja sai tugevasti tasutud. Viimaks ei jõudnud vana Tagamõisa Bukshewden seda võitlust ära kannatada ning võttis nõuks Pilguse Nolkeni ära uputada. Ta ässitas Pilguse madruseid (talupoegi) Nolkeni uputada, kui nad laeva päästma lähevad, Nolkeni merde lükata. Talupojad, kanged joomamehed, hea maksu eest täitsid Bukshewdeni soovi, viskasid Nolkeni merde ning muidugi ütlesid, et Nolken on ära uppunud ning tema surnudkeha merest ei leidu.
Pärast seda on mitmed näinud, et Nolken on hakanud kodu käima, ikka neli päeva enne laevaõnnetust ilmuvat ta Pilguse mõisa herrastemaja ruumides.
Seda jutustas mulle tolleagne Pilguse mõisa omanik von Rukteschell, kes mitu korda viirastust oli näinud. Sellest liigub jutt ka Saaremaa talurahva suus.
(Saaremaal Kihelkonna kihelkonnas 1870. aasta ümber)
E 54919/21 (1) < Torma khk., Avinurme v., Piilsi k. - Mihkel Sild < Jaan Kukk (1914/1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005/ns/peks/kurat/Rahvasuust üles kirjutanud Mihkel Sild Avinurmes Torma Lohusoo kihelkonnas gr. p. Tshernõi, Lifl. gub.
26.XI.14
Kuidas mõisa taoline peksust pääsis
Üks mõisa teoline kuskil saanud tihtipääle peksa. Korra kuulutatud talle jälle niisugune nuhtlus ära. Mehel läinud see asi ka juba välja kannatamataks. Sääl ligidal olnud aga üks tark, kes mõndagi teinud. Mees läinud targa juurde nõu küsima. Tark öelnud mehele: "Kui sind peksma hakatakse, siis karju õige! Siis ei ole häda midagi."
Mees läinud nuhtluseplatsile. Peksutoimetus võetud käsile. Mees heitnud vatsuli pingi pääle ja hakatud hoopisid talle kätte jagama. Mees muidugi karjunud nii kui jaksanud. Aga imet, hoobid käinud küll, aga tema külge ei ühtegi! Mees püüdnud vaadata, mis ime see on. Näeb, temal õlekubu kõrval, mida peksjad peksavad. Peksjad aga ei näe õlekubu ühtigi, mõtlevad aga, et mees ikka hoobid saab ega ta muidu ei karju. Tõusnud mees pääle peksmist aga peksupingilt üles, olnud ka õlekubu kadunud.
Ühel teisel korral kuulutatud aga mehele jälle peksunuhtlust, sest ta olnud ka üleannetu ja koerusetükkide pääle valmis. Mees läinud jälle targa juurde abi otsima. Tark öelnud: "Või jälle sind tahavad peksa! Sa ehk oled ka ise süüdlane ega nad muidu sind alati peksa. Aga ma tahan katsu, kui kaua nad sind ometi peksavad, kas nad ei jätagi seda peksu korra maha. Mine nüüd julgusega tagasi!"
Mees läinud jälle nuhtlust vasta võtma. Heitnud jälle peksupingile maha, kui talle hoopa hakatud laduma. Aga mis imet nüüd! Iga kord, kui hoop antud, ei ole tulnud mehele ühtki hoopi külge, juuresseisja mõisaherra karjunud: "Ai, ai, ai! Ai, ai, ai!", sest hoobid läinud kõik mõisaherra enese külge.
Ei muud, kui mõisaherra palunud peksmist maha jätta.
Sellest ajast ei ole meest enam millalgi peksetud.
Jaan Kukke suust Avinurmest Piilsi külast novembri kuul 1914.
Eesti rahva jutud
Rahvasuust üles kirjutanud Mihkel Sild Avinurmes, Torma Lohusoo kihelkonnas gr. p. Tshernõi, Lifl. gub.
23.VI.14
Kuidas mees vanapagana kullatündri ära varastas
Korra jätnud vanapagan naese küüni kullatündri juurde vahti, et keski kullatündrit ära ei vii, ise läinud aga, et pühapäev olnud, kirikusse.
Olnud õige palav päev, naene läinud küünist välja, heitnud heinamaale rohu sisse magama, jätnud kullatündri küüni ilma vahita. Üks mees aga läinud, varastanud kullatündri küünist ära.
Vanapagan ise aga olnud kirikus kangesti ametis inimeste nimede kirjutamisega, kes sääl magama jäid. Nimed kirjutanud hobusenaha pääle. Nahast tulnud tal puudus. Siis venitanud hammastega nahka laiemaks. Viimaks pidanud minema uut nahka tooma.
Küünis leidnud aga vanapagan, et kullatünder kadunud, kuna naene väljas rohu sees magamas.
Siis peksnud vanapagan naese õige läbi ja öelnud: "Kui teine kord veel seda juhtub, et sa küünist välja lähed, annan sulle veel suurema nahatäie!"
Jutustanud Elias Soo Avinurme Piilsist jaanilaupäev 23.VI.14.
Mees kuradiga pulmapidul
Üks mees hakanud korra naabrikülasse minema. Olnud õhtune aeg ja läbi metsa minek. Ta eksinud metsa ära, saanud mitmele korrale ühe põlenud kannu juurde tagasi. Mees hädas, ei saa välja.
Viimaks tulnud mehele üks halli habemega vanamees vastu. Vanamees pakkunud ennast teejuhiks. Mees rõõmus, võtnud pakkumise vastu. Saanudki nad ühte külasse välja. Ühes majas paistunud õige tuled põlema. Halli habemega mees öelnud: "Siin on täna öösel pulmapidu. Lähme siia pulma!"
Läinud majasse sisse. Rahvast palju. Pandud ka söögid lauale ja hakatud sööma. Halli habemega võeras mees öelnud mehele: "Hakkame meie ka sööma!"
Mehel kõht muidugi tühi. Asunud siis mõlemad lauda ja hakkanud sööma. Söönud nii, et laud lage. Pulmatalitajad ei ole jõudnud sööki lauale kanda, imestanud küll, et kuhu see söök kadub, aga ei ole teadnud ühtigi.
Viimaks saanud ka meestel kõhud täis, lõpetanud söömist. Pulmalised saanud ka söönud. Siis korjatud söök laualt, lauad lükatud nurkadesse ja alganud tants.
Habemega võõras mees pannud tantsijatele jala taha ja pillanud neid tihti maha. Tantsijad öelnud kurja ja tõusnud jälle üles ja hakanud uuesti tantsima.
Mees pannud aga seda tähele, et kui tantsijad kurja öelnud, siis oli habemega võeras mees naernud ja tal näidanud sellega hää meel olevat.
Viimaks pannud ka habemega võeras mees peigmehele ja pruudile jala taha ja pillanud nad maha. Pruut ja peigmees aga ei ole kurja öelnud ja nad jäänudgi surnult maha.
Siis öelnud habemega võeras mees mehe vastu: "Lähme nüüd minema." Võeras juhatanud mehe ka metsa põlenud kannu juurde, kus nad õhtul kokku saanud ja kadunud siis ära. Mees saanud ka koju. Kodus kuulnud mees pärast, et naabrikülas pulmas surnud noorpaar ära.
Mees saanud siis aga aru, et võeras habemega vanamees, kellega ta ühes käinud, kurat olnud.
Jaan Haava suust Avinurmest Kärasi külast 18.X.14 ja ennemalt mõnelt teiselt.
Vanasti elanud Püssi vallas Liimala külas (Lüganuse khk) kaks venda. Üks asunud Sõredi oja ääres, kus tal vesiveski, teine praeguse Tori talu koha peal. Viimaks nimetatu olnud õige rikas.
Kord läinud vennad tülli. Rikkam vend kaevanud Sõredi ojast veele uue tee ülaltpoolt veskit, et seega vett merde juhtida ja kehva venna veskit veeta jätta. Lõpuni merde pole ta oja siiski suutnud kaevata. Kaevamisasena olla praegu järgi Tori oja ja tunduda ka veel vana veski ase.
Jaagup Saar, 57 a. vana, Liimala küla. Kogunud O. Liiv, 1924 a. XII kuul.
Ussisõnad
Oo, ussi, ulualune,
kirjupea, kibitagune,
keri ennast künkaasse,
mässi ennast mättaasse,
soo karva, sarapuu kirja,
valge ussi, vase karva
musta ussi, mulla karva.
Eva Mironov, 78 a. Vahastus.
Ussikene, (h)ullukene,
moakene, maokene,
miks sa minda (h)ammustasid,
salaja mind näpistasid?
Maarja mäele mingu,
seal ta reisi ringutagu,
veresooned venitagu.
Jüri Kütt, 75 a. Vahastus.
Purtse-Liivalt läbivoolav allikas nimetakse Krahvi allikaks. Nõmm, mis asub Nikolai koha ja Liiva kõrtsi ning uue surnuaja ja Purtse-Liiva vahel, kannab nime Nappa Liiva.
Põhjapool surnuaeda voolav oja kutsutakse Sajori ehk Surnuaja ojaks.
Lõuna pool surnuaeda läbi voolav oja on Madis-Hansu oja. On vana koolmekoht.
Koljala jõgi algab Satsu heinamailt Kuresoost ja voolab Koljalast ning Aruvainu küladest läbi. Aruvainul ühineb ta Sala või Varme jõega, mis algab Vihamaalt. Sala jõkke suubuda Künkamaa metsas Jalastu jõgi. Aruvainult jookseb jõgi Errasse ja sealt Uhaku salajõena Püssi jõkke.
Lutsu oja algab Maidla metsa tagant umballikatest ja langeb Irvala küla lähedal Savala jõkke, sünnitades suubumiskohal toreda oja.
Sõredi oja algab Kestla-Oido küla alt Püssi vallas ja langeb Liimala küla merde.
Hirmuse jõgi voolab Kõnnu (Sõru) metsast läbi.
Kui laps ei võta jalgu alla
Kui ma poisike olin, siis oli mul vend Robert väikene laps, kuid nii vana ja suur, et oleks ammu juba kõndima pidand, kuid ta ei hakand veel kõndima, kõneles küll. Siis tuli tsõtsõ Mari meile ja talle räägiti, et ei tea mis saab, ei lähe teine kõndima ega lähegi. Tsõtsõ õpetas, et mässi talle kolm humalavart jalgu ümber üksteisest kõrgemal, siis mine istu sauna eeskoja välimisele lävele lapsega. Teine suurem poiss mingu läve juurest minema ümber sauna vastu päiva. Läve juure jõudes ütelgu see: "Tere, tere, vanaema!"
Sa pead siis vastama: "Jumal appi!"
Pääle teretamise peab poiss küsima: "Mis sa teed?"
Sa vasta vasta, et: "Lõigun äijä(aijö?)kammitsaid."
Selle pääle lõika üks humalavars katki ja viska tulle. Teine ja kolmas kord tehke kõik veel niisama, siis vabaneb laps äijäkammitsaist.
Ema tegi nii, mina olin see umber sauna käija ja teretasin igakord nagu kästud, ja poiss hakkas tõepoolest pärast kõndima, kuid kas ta nüüd tolle pärast hakkas, ei taha uskuda, kuid tsõtsõ ja ema uskusid seda kindlasti. Mina olin tol ajal veel väike ka ise ja noor, ma ei teadnud uskuda ega mitte uskuda.
Vanakuu kuival (viimasel veerandil) ei tohi lina külva, saab kerge, kare, tõrva kirbenine (mustad täpid).
Vanakuu kuival ei tohi siga tappa, siis ei tule vägi välja ehk tuleb väga vähe, jääb keetes tuimaks ja kõvaks.
Vanakuu kuival ei või kartulit maha panna*, siis ei mädane vanad ära. Ülesvõtja korjab vanad ka hulka, need lähevad aga õhu kätte puutudes ikkagi mädanema ja ajavad teised ka mädanema.
* istutada
Samuti ei tohi herneid vanakuu kuival külida, et neist mõned üksikud naglaks* ei saaks.
* kõvad, et ära ei kee.
Vanakuu kuival tuleb truupe pühki, siis ei tule ritsikaid ja prussakaid ja hävinevad needki, mis olemas.
Vanakuu kuival tuleb tatraid külida, saab kõik ühelisi valmis, kui teisel ajul külida, siis ei saa ühelisi valmis, siis õitseb üks osa ennem, teine hiljem. Tüve pool on terad valmis, kuna latv ikka alles õitseb.
Püüglid ja tangud tulevad samuti vanakuu kuival teha, siis ei löö usse sisse.
Kõiksugu maa sisse pandavad puud nagu postid, kaerasalved, koobalaed, keldrilaed jne. tulevad vanal kuul panna, et nad kauem vastu peaksid.
Kõige kuivem aeg on siis, kui küünlakuu kolme päeva vanune on. Siis on kõige parem puuraiumise aeg. Ehituspuud ei mädane, peavad kaua vastu, põletispuud annavad valusa tule. Kõik puud üldse, eriti tarbe- ja ehituspuud tulevad kuival ajal võtta, s.o. vana- ehk ka noorekuu viimasel veerandil. Kui aga küünlakuu kolme päeva vanune, siis maksab ainult kolm korda kirvesilmaga puud vastu koputada ja puu kuivab ära.
Vanast lõigati poisikesil juust vanakuu kuival, et see nii jõudsaste ei kasvaks.
Koduloome pidi kuival ajal kohitsema, et haavad mädanema ei läheks.
Lambaid niideti suvel noorkuul ja talvel vanal: "Noorel kuul nurme, vanal kuul varjo."
Herned tuleb teha kuu vahepäeval, siis saab ta kõige parem: "Noorel kuul naglutet, vanal kuul vaglutet."
Nisu tuleb samuti kuu vahepäeval teha, muidu saab nisu tungalpäine, pää kasvab kehv ja õlg on lühike.
Lina tuleb noorel kuul teha, siis saab ta raske ja kiud pehme.
Õunapuude pookimist peab noore kuu pehmel toimetama, siis lähevad kasvud hästi kasvama, ei kuiva ära. Niisama tuleb õunapuid istutada noore kuu pehmel, et hästi kasvama läheksid.
Rohi tuleb nita noore kuu pehmel, kui tahetakse, et ka ädal hää kasvaks.
Noore kuu uni (unenägu) tuleb ruttu kätte. Unenägu laupäeva öösel vastu pühapäeva tuleb veel samal päeval kätte, s.o. pühapäeval. Vanakuu uni tuleb veel mõnikord mitme aasta pärast kätte.
Poolkuulmata inimesed kuulevad noorel kuul paremini kui vanal.
Vanal kuul on vanatüdrukud riiakamad, rahutumad, kärsitumad, tülikamad kui noorel kuul.
Pärast ristimist visatakse ristimise vesi, kas maja katusele ehk muidu kõrgele, siis saab tast kõrgeauline inimene. Tütarlapse ristimise vesi visatakse õunapuusse üles, et (õnn õitseks hästi nagu õunapuu). Vaderid peavad ümber maja jooksma kolm korda, et virk inime suaks. Pääle ristimise võtavad vaderid lapse jalad lahti, siis läheb ruttu kõndima.
Näkk. Näkist ei tea muud midagi, kui et öeldakse vees olevat ja inimesi ära viivat. Lapsi hirmutatakse ikka, et näkk tuleb ja viib ära, kui järve ehk kaevu ääre lähed.
Sündimine. Ühel mehel sündis ükskord öösi laps. Ta tahtis, et lapsel hää lambaõnn saaks. Naine sünnitas saunas ja saunani läks maja juurest aid. Mees pani iga teibapaari vahele ühe viha kunni saunani. Me läksime vett tooma sauna tagant ja nägime seda. Ma küsisin, et mis ime see on, et iga teiba paari vahel viht on. Teine tüdruk oli vanem ja teadis seda ning ütles, et ära lausu sellest sõnagi, et see on hää lambaõnne pärast nõnda pandud. Kui valgeks läks, olid vihad jälle kadunud.
Ema rääkis, et jaanilaupäeva öösi vaimud surnuaial raha kuivavad, aga kui saab sellele hõberahale sängilina pääle visata, siis jätab vanajuudas raha maha ja inimene saab raha omale.
Korra olnud üks tütarlaps õitsis hobuste juures. Ta näind, kui üks mees, vanajuudas, tuld teind. Tütarlaps läind sinna juure ja vanajuudas visand talle süsi rüppe. Tulema tulles kustunud söed pea ära ja tütarlap visanud söed maha, ise läind jälle tagasi. Vanajuudas visand jälle süsi ja tütarlaps teind jälle niisama. Läind kolmat korda, jälle niisama, kuid vanajuudas öelnud, et ära enam nüüd tule. Tütarlaps pole läind ka enam. Varsti tulnud sulane ka sinna ja tütarlaps jutustand sellele loo ära. Sulane saand sellest aru ja läind korjand kõik need maha visatud söed ära, mis puhas kuld olnud ja sulane saand rikkaks meheks. Osa oli ta ka küll tütarlapsele annud.
Mul ema oli mitu korda näind, et kabeliaid jaanilaup. öösi sinist tuld täis on justkui väävlituld. Sel ajal kuivavad tondid sääl alati raha.
Üks mees läind korra viinavaadiga kabelist mööda ja näind, et kabeli pääl tuli põleb. Tal pole tikke olnud ja läind säält piibu pääle tuld võtma. Vanajuudas öelnud mehele, et pühi siit kääpa päält penisita halb ära. Mees teind ka nõnda, kartes et muidu midagi paha juhtub. Siis küsind vanajuudas, et kas sul mõnda kotti kaasas on? Mees öelnud, et hobuse pääkott on ja toond selle. Vanajuudas võtnud kääpa päält liiva ja pannud selle kotti, koti täis. Mees läind liivakotiga minema ja mõtelnud, et mis ma tühjast kannan, valan õige kotsit välja, kuid valama hakates näind, et kõik on selged rublatükid. Siis saand aru, et ta rikas mees on ja ostnud omale kohe uue hää hobuse ja palju muid asju.
Suure Kambja mõisa naisele juhatatud unes, et Kambja kiriku metsanurga juures on viienda kuuse juure all toobitäis kulda, mille ta võib ära tuua öösi, enne keskööd, kui kuked veel pole laulnud. Öeldud, et kõige enne tuleb sulle vastu kolm vihast härga, kes kaabivad ja on sulle kohe pääle tormamisel. Neid ära siiski karda, nad midagi ei tee. Siis tuleb vastu suur jõgi, ka seda ära karda, vaid mine aga läbi. Siis tuleb vastu... mine jälle edesi, siis mine võta kuusejuure alt kuld.
Naine teind ka kõik nii ja pole neist takistustest suurt tähele pannud. Saand kulla ja saand rikkaks inimeseks. Tagasi tulles pole enam mingisuguseid härgi ega jõgesid ees olnud.
Risttee. Öösel sõideti ristteel enne keskööd luuavarre seljas, et halli(tõbe) eksitada. Inimene läks ise üht teed, luuavarre viskas teist teed, et hall ei oskaks inimese kallale tulla.
Suri mõni inimene ära ja jäi teine pääle selle haigeks või rahutuks, siis pidi ta surnuaida viskama raha, öeldes:
"Säh, võta sa N raha, anna mulle mu tervis tagasi!"
Tegi ta seda, siis tai ta tervise tagasi.
Ebausk. Suurt puud ei tohi aiast ehk mujalt kodu ligidalt maha lõigata, mis on ilupuuks. Seda maha lõigates sureb kas peremees ehk perenaine ära. Ma ei lase oma suurt kuust järve ääres maha lõigata, lõigaku pääle surma, kes tahab ehk tehku, mis tahes.
Korjad suurel neljapäeval laaste tule tegemiseks, leiad suvel palju linnupesi.
Kuu mõju. Puid tuleb raiuda kuival ajal. Kuiv aeg on kuu esimesel ja viimasel veerandil. Kuu esimesel veerandil on noorekuu kuiv, kuu viimasel veerandil vanakuu kuiv. Tarbepuid on kõige parem võtta, kui kuu kolme päeva vanune.
Ruttu saab mehele ka, kui hälliõrs kasepuust teha.
Korra oli üks mees uue maja ehitand. Igal ööl oli tulnud keegi ja öelnud, et mis sa vead sitast perset üle mu söögilaua, ja ei ole kunagi öösel magada lasknud ning peksnud alati aknaruudud katki. Mees oli pannud rasvakelmest ruudud ette, kuid ka see pole aidand, viimati oli mees säält ära läind.
Rahvajutt
Kärgula mõisast jookseb jõgi läbi. Selle jõe ääres on eemal mõisast üks kivi, kus ennemalt tantsimas käidi ja mõnikord ka suplemas. Neli korda aastas teatud päivil ilmub sellele kivile ruudulise suurrätikuga naisterahvas ja laulab imeilusat laulu. Kellegile need sõnad meele ei jää ja viis samuti. Kui järgmist osa kuulad, ununeb eelmine. Neil samul öil käib pikk noormees teed mööda, mis Kärgula metsast läbi viib ja pakub igale vastutulijale praegugi paberosse: "Võtke paberosse, võtke paberosse!" Keegi aga ei julgevat võtta. Noormees lähvat jälle edasi. Samul öil käivat metsas ka üks suur uss ringi, se olevat umbes toobi jämedune. Keegi ei julgevat seda ära tappa. Noil öil eksivat iga teekäija ära, kes Kärgula metsast läbi läheb.
Lina tuleb teha kuu vahepäeval, siis kasvab ta hää.
Ühel härral oli olnud korra väga ilus hobune. Petja Hans öelnud härrale, et ta taob homme hommikul selle hobuse tallist välja kella 8 ajal. Härra pole uskunud seda ja öelnud, et see võimata on, et ta paneb kutsari hobuse selga valvama.
Pannudki kutsari ööseks hobuse selga, kuid kutsar jäänd öösel magama ja Petja Hans tõstnud ta tallipuu pääle, kuna ise hobuse võtnud ja minema kihutand. Hommikul kella 8 ajal kihutand mõisa trepi ette. Kutsar aga istunud tallipuu pääl ja arvanud unest, et ta hobuse seljas istub.
Tahad teada, on varane külv parem ehk hiline, lõika kolm pihlakapulka ühest oksast, igaüks ühe lõikega ja viska nad vette, kusagille järve ääre või lompi. Läheb põhja kõige tüvepoolne, on hää varane külv, läheb ladvapoolne, on hiline külv parem, keskmine - siis keskmine.
Teretamised
Lambapügamise juures pidi ennevanast teretama: "Karv vass villa, lammas ravva surma!" Vastati: "Annas Jummal!" (?).
* küsimärgiga vastused on ebakindlad, uuema aja inimesed on ära unustanud.
Sauna minnes (öeldi): "Jumal sekkä!" - "Jumal tarvis!" ehk "Avita Jummal!"
Pesunaise juures: "Valgid!" - Valgid vaja!
Ehk: "Valges!" Ja vastus: "Valges vaja!"
Kapsaistutamise ajal: "Suuri päid ja lako lehti!"
"Õnnista Jummal!" (?)
"Annas Jummal!" (?)
* küsimärgiga vastused on ebakindlad, uuema aja inimesed on ära unustanud.
Lina kitkumise juures: "Tere, jõudu, kõvva kiudu!" - "Tarvis (?)!"
* küsimärgiga vastused on ebakindlad, uuema aja inimesed on ära unustanud.
Söömise juures: "Jakka leibä!" - "Jakku tarvis!"
Söömise juures: "Jakku leeväle!" - "Jakku tarvis!"
Teine laagrikoht on Hirmuste lähedal. Sääl olla laev seisnud, mis paarisi ära viinud. Paarid olla puha kandepuude abil kätel randa kantud.
Ristna tuletornis umbes pool kilomeetrit põhja pool, kalda lähedal , kui merest vesi vahel kruusa ära viib, tulevad tammepuust laeva kared (kaared) nähtavale. Selle laeva kohta räägitakse, et tema pääl palju kõiksugu kraami olnud. Kolm meest olla üheskoos kullakasti ära varastanud ja maha matnud, ei tea, kuhu kohta. Kui teada saadud, kes vargad, poonud üks enda üles Kopli maa niitu Voolensi popsi koha ligidale (seda kohta vanemad näitasid mulle ja meie lapsed kartsime seda kohta). Teine poonud enda Kõpu ligidale heinaküüni. Kolmandat ei mäleta, kuhu see enda oli tapnud.
Laevadest, mis randa jooksid, ei pääsnud ükski minema, kui terve ta ka ei olnud. Mõisnik laskis masti maha raidu ja viis laeva meeskonna vangi.
Kord, kui laevavile kuulsime, jooksin ühes kahe teise poisiga randa ja sõudsime laeva juure. Kapten pani meid ka süsa laevalt merde pilduma, kuni laev lahti sai. Valitseja, kes randa jõudis, kui laev juba lahti oli, oli hirmus vihane ja kaebas mõisas, et Ristna peremees olla laeva lahti päästnud. Ristna peremees kutsutud mõisa, kus ta peapesu saanud: "Sina päästma laevad lahti, sina ei tohtima seda teha!" See aga seletanud, et karjapoisid olid käinud laeva juures. Siis ütelnud: "Noh, seekord jääb niisama, aga ütle neile poistele, et nad teinekord seda ei teeks!"
Minu aegu, kui laev randa tuli, viidi kraam mõisa. Kraamist sai üks osa mõisale, kaks osa laeva peremehele. Laevale lasi mõisnik augud sisse, et põhja vaoks; pärast tõsteti laev üles. Tapmisi ja valetuletorni pole minu aegu enam olnud.
Varem oli suurim teenistus ikka laevadega. Nüüd, kus puu saamine raske, on laevandus soiku jäänud. Ennem ehitati Kõpus iga aasta paar laeva. Nüüd mõni aasta ei ehitata ühtegi, kuid ikkagi suurem jagu noormehi läheb välja laevade pääle teenima, sest maa ei toida.
Salakaubanduseks on ikka ainult soolavedu sõdade ajal olnud.
Kalapüük ainult oma tarvis. Teenistust andis ka metsatöö ja varemalt tõrva ajamine.
Kõpu kabeli juures on suur püha lõhmus, kust seest sõrmuseid jne. leitud. Kes tähtsa asja pärast mööda läinud, pandnud ikka lindi ehk muud midagi külge. Ka paise korral pantud raha.
Ristnal on ennem 3 talu olnud. Katku aegu olla teised ära hääbund. Nägin veel vanu majamüüre. Ühe talu põrand oli isesugusest paekivist, mida siin pole põrand tehtud. Kivid olid igat kanti 10 tolli ja 3 tolli paksud. Nad olid väga hästi tasaseks lihvitud, nii et neid kui liig libedaid ei tahetud. Teise talu põrand oli punastest pehmetest väga isemoodi kividest, mille pikkud 18 tolli, laius 15 tolli (sarnast kivi pole üleüldse meie maal olemas) need olid ka lihvitud. Ristna talus on vistist veel neid kiva.
Kidaste Antsu Paavel rajunud kord männi küllest tõrvase tükki, härra näind ära, kutsunud mõisa ja küsind: "Mis sa tegid metsas?"
"Rahusin tõrvapuud, tarvis tõrva vankrile, lootsikule ja naise ots tahab ka tõrva saada."
Härra naerma: "Kuidas naise ots tõrva tahab?"
"Teen kingad naisele ja need tarvis ära tõrvata."
Kui ma veel väikene olin, siis olid puud, mida pühaks peeti, kuhu naelu pekseti ja haige mädaga lapse külge löödi, et terveks saada.
Katkudest pole muud kuulda olnud, kui köster rääkis. Kirikuraamatutes olla üles märgitud Sarve külast maetud 20, ka Hellamaa külast 30 inimest musta katkuhaigusse surnuid.
Hilliste külas oli iseäraline katk, mis ühest perest 7 inimest hauda viis.
Vallipää mäel olnud vanasti loss. Suuremõisas olevat kaart sellest. Loss olla kahe torniga olnud. Sel ajal olnud meri kuni lossini, nii et laevad sõitnud lossi juure. Viimane lossi peremees olla üks naisterahvas olnud. Vaenlane olla lossi ära häävitanud. Kümme sülda hommikupoole vallist oli veel minu noorepõlve ajal maa-alune käik lahti, mis seestpoolt kividega oli vooderdud. Keegi mees oli sees käinud. Ta sattunud ühte keldri, kus pottkiviahi sees olnud ja näinud taldreku tükke. Suuremõisa valitseja Otto Stakelberg olla kaartid kätte saanud, millel olnud märgitud, kus on varandused peidetud ja hakkand kaevama. Urädnik olla ära keeland. Viima külast Andrus Sonik oli kaevamiste juures olnud.
Sarve küla metsas Tammistu kivi juures olla maa sees rahakast, mis rootsi raamatutes olla üles märgitud, kuid neist raamatutest ei lastavat ärakirju teha.
Sarve küla ümbruses on palju suuri kiva, need olla Vanapagana mängu kivid.
Hiiesaare Matse talu karjamaal vana kabeli ase ja surnuhauad praegu veel näha.
Hiisaares vanasti hiiepuud olnud. Hiiesaare metsa sees on praegu üks ümarik koht Hiie kare, mis alati roheline, kui ka muial kollaseks kõrbeb. Selle ümber olla vanasti rahvas tantsind vana ebausu aegu. Sääl olla vanasti ka pühad puud olnud, mis nüüd kadunud. Hiiesaar olla vanasti mere sees teisest maast lahutud olnud, teda ümbritsevad ka praegu madalamad kohad.
Endine Hiiesaare mõisa on ära hävitud ja tema asemele Villivalla ja Loja külast inimesed toodud.
Hiiesaar olla kõige vanem mõis olnud. Nimetus võib olla on sõnast hiidlane (suur mees), sest praegu veel on mannermaal Hiiu saare elanikkude kohta arvamine, et nad midagi iseäralist nõiataolist olla.
Kui tuul ühe püha männi külili ajas, siis leiti õõnsusest pool toopi rahasid.
Matsi talu õuest Nõmbas on allik, kuhu vanasti naelapäid pilluti ebausus.
Katk - hall mees olla käinud talust tallu, keda löönd, see jäänud haigeks. Ainult Kuke küla Laasi talus olla lapsed põrandal alasti maganud. Katk vaatand üle ukse, üelnud:
"Siin on põrsad," ja läinud ära.
See olla ainuke talu, mis järgi jäänud.
Kärdla vabriku ehitamise ajal elanud Kärdlas rootslased, kes vabriku jõest säinaid püüdnud. Eestlased olla peksnud ühte rootslast, see vedanud oma verist särki jões ja säinad kadunud jõest ära.
Vanasti on mungalased käinud Keina lahes Puulaja lõuas kalal käinud, kord võetud nende käest võrgud ära, mis Keina kiriku lael ära kõdunesid, tolmuks. Mungalased kättemaksuks pandnud kahele silgule sõled külge ja ütelnud: "Kuhu need silgud meres lähevad, sinna läheb siit kalaõnn." Kalad olla Pärnu alla läind.
Kuusalu kihelkonnas Lohja järves ja Tõlk jões on vanasti pärlid leitud. Kolga Jaani pärlid olla õige kallid olnud. Minu ema isa ja ema vennad (umbes 110 a. tagasi) olid ka otsimas käind, ootand, millal kõige ilusamaks läind. Minu venna tütrel Elsa Heimbergil Järvamaal Lehtse jaama juures on üks Kolga Jaani pärli olemas sõrmuse sees. Umbes 70 a. tagasi ajand Kolga Jaani krahv kõik rahva kokku ja lasknud kõik karbid välja korjata ja läbi vaadata. Selle juures juba rikuti neist palju ära, pääle selle pilluti neid järve tagasi, sinna õhukeste kohta, kust läbi sõideti ja teisel päeval just sõnnikuvedajad läbi käisid. Nüüd leidub mõni üksik karp. Kord olla krahviproua Kolga-Jaani pärlite lindi ära kaotand ja kuulutan, et maksab 400 rubla pankoraha leidjale. See oli 60-70 a. tagasi.
Nõmbas Liiva väljal oleva püha männi olid rahvas vanastu raha toonud.
Nõmba püha männa otsas olnud vanasti kell, mida löödud, kui keegi paari läinud.
Sääreninal on vanasti kabel olnud. Praegu on hauakohad näha. Ka kirik olnud, kuid sellest pole jälgi järele jäänud. Õpetajat pole kiriku juures eland, aga kellad olla olnud. Sõja aegu olla kellad merde läinud. Iga seitsme aasta tagant olla merest uueaasta ööl kell 12 kellahääli kuulda.
Sääre nina kabelikellad olla merde viidud sõja ajaks, aga pärast pole üles leitud.
Villivalla ja Suuremõisa vahel Matta rabast leitud lodi ja pool treitud supikaussi umbes 40 a. tagasi. Minu isa leidis säält tammepuu tüki, mis oli kõva kui raud ja must.
Pühalepa kirikut tahetud enne Kurile ehitada, kuid Vanapagan, kes Hellama niidul raudkivil ikka magand (praegu on sellel kivil Pagana magamise ase, peaalune, külle- ja jalgadeasemed näha), lõhkunud öösiti kõik ära, mis rahvas päeval teinud. Siis olla mintud targa juure. Tark juhatand: "Kui kellegi sünnib ühest lehmast kaks vasikat, siis kasvatagu need üles. Kui saavad 7-aastaseks, siis rakendatagu kivikoorma ette ja lastagu minna, kuhu tahavad; kuhu seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Nii tehtudki. Pühalepa kohal läinud teine härg teiselt poolt lepapuud minema, pole edasi saand ja jäänud seisma. Sinna hakatud kirikut ehitama ja sellest ka nimi Pühalepa. Vanapaganal aga jäänud veel õigus kiriku valmis saamise/l/ enne risti ehk kuke päälepanemist kirikut ära hävitada. Vanapagan/al/ olnud Kallaste mäe sees sepikoda, kus ta ikka töötanud ja vahetevahel mäe otsa käinud vaatama, kas kirik saab juba valmis. Sepakoja plarin aga vihastanud naisi, kes siin kaldal pesu pesesivad, ja need läind korra ja ajanud Vanapagana märgade lappidega minema (peksnud märgade lappidega). Pagan asunud nüüd Õunamäele ja tulnud meie randa kiva korjama. Tagasi minnes Isabella mõisa kohal kuulnud kolmat korda kukelaulu, taskud rebenend, kummagi tasku kohas tekkind kivihunnik. Teisel päeval hakand kirik valmis saama. Kuid tulnud nii suur udu, et Tont pole kirikut näind. Viskand huupi, ja siis sõitnud ratsahobuse seljas vaatama. Kivid olnud mööda läinud. Tondi kihutamisest aga jäänud Pühalepa lähedale ühele kivile hobuseraua jälg, mis praegu näha olevat.
Paluküla kiriku lähedal läind rasvalaev hukka. Kapten aga pääsend õnnelikult paadis oma perekonnaga kitsast kohast läbi, mis ainukese võimaluse annab randa pääsemiseks ja mida rahvas Püssirohusilmaks nimetab. See lasknud siis kiriku ehitada, nii et kui sõita sellel joonel, millel on kirik ja mere kaldal üks märk, siis saab õnnelikult kivide vahelt (Püssirohusilmast) läbi. Nimetus Püssirohusilm sellest, et üks laev sõjavarustusega siin hukka oli läinud. Seda kirikut oli minu isaisa, kelle nimi siis Tiisler oli, ehitanud.
Pihlasoo kõige ilusam org olnud, kus inimesed elanud. Katku aegu on inimesed otsa saanud, kraavid ära umbunud ja maa sooks muutunud. Kui nüüd kraave kaevati, leiti õunapuu- ja tammekände põhjast. Tammepuu tükid olid ilusad sinised. Ühe tüki tammepuud tõin ise ära. Nägin ka õunapuutükki, mille kolm sülda sügavalt välja kaevasivad. Metsaülem laskis sellest omale saapasulase teha.
Selle katku aegu olla ainult üks tüdruk Rootsi külla üle jäänud, kelle üks kalamees lumejälgesid mööda üles otsinud ja siis hakkanuvad ühes elama ja inimesesugu tooma.
Enne Lutheri usku katoliku usu aegu on Veski tiik, mis minu tua taga, on munkade tiik olnud. Siis on mungad Reigi kiriku juures elanud. Tiigis on praegu ka kalu, mis muidu siinpool ei ole. Ka on Kõrgessaare mõisa ümber puid, mis muialt maalt toodud.
Halspacki mäel on vana kask, kuhu otsa vargaid jne poodu.
Valemajak on olnud Tammistu põllul määl, kus praegu maa kõmiseb, sääl on vist keldrid all. Kõrgesaare mõisast vähem kui üks kilomeeter lõuna-lääne poole. Mõisast loode poole metsatuka sees, mida vanasti muidugi ei olnud, on suur kivi, mille sees on raiutud auk, kuhu on tule tarvis restid kinnitatud olnud, mille pääl tuli põles.
Käsikirjades, mis mul olid, oli teateid selle kohta, kuidas Peeter Ungern-Sternberg, Evaldi isaisa, oli Villigeroode ära tapnud, kes ei olnud teda küllalt hästi teeninud. Verner oli merehädalisena sinna sattunud, kodukooliõpetajaks olnud ja siin asjale jälgile saanud.
Kui krahv Stenbock sures (kes Suuremõisa asutaja oli) sai ta Suuremõisa omale.
Malmi matnud Unger-Sternberg maneezhi liiva sisse (selle kohta oli rahval ka üks laul kokku saetud). Malmi proua tahtnud mannermaale põgeneda. Kuid mehed olid palgatud, et teda merde visata. Proua saanud aga aru. Mehed joonud ennast purju ja jäänd magama. Tuul ajand paadi ümber, madrused ja ema uppund ära, aga veikene laps pääsnud korgimadratsi pääl ära. Krahv Igelström võtnud lapse oma juurde. Laps seletanud oma isa tapmise ja ema uppumise loo ära. Krahv ühes von Gerndiga kutsunud Unger-Sternbergi oma poole pidule. Kui Unger-Sternberg saanud Parali kõrtsi juure, kus seisab kivi, millele rajutud "anno 1504 Jürgen Unger-Sternberg" (esimene siiatulnud Unger-Sternbergi nimi), võetud teda kinni. Pärast võetud tema abiline Kuusepalu Jüri kinni.
Minu isa oli poisike olnud ja ukse pääle jooksnud, kui Unger-Sternberg Malvi ära oli tapnud. Ema saanud veel poisikese ära tõmmata, nii et teda keegi pole näinud. Surnukeha peidetud kangaposti sisse. Vereplekke pole saanud põranda seest välja ja olnud, kuni nüüd paarkümmend aastat tagasi põrandat uuendati.
Isabella mõisa läheduses on kaks kivihunikut, nende kohta räägitakse, et kord vanapagan läinud Leigert maha lööma, korjand kaks taskut kiva täis. Kui Isabella kohale saanud, laulnud kukk kolmandat korda, pagana taskud rebenenud katki ja kivid kukkunud maha.
Meelses oli suur mänd, kuhu raha pandi ja paiseid muljuti. Ka oli Meelses püha pärn.
Keina kirikul oli tömp torn, sest Tõll olla otsa kividega maha löönud. Tõll olla Leigriga võidu kirikut ehitanud, Leigril saanud ilusam. Tõll viskanud vihaga Leigri ehitud Keina kiriku tornil torni puruks.
Kidaste järve lähedal turba lõikamisel tulid põhjast saarepuu halud välja (nüüd pole neid puid leida).
Tahkuna Läti sadamas olla lätlased käinud kalu püüdmas. Kui neilt selle eest maksu hakatud nõudma, läind nad ära, ähvardades kõige ahvenatega minna. Ja tõepoolest kadunud ahvenad sest saadik ära.
Vanarahva jutt Virtsjärvest
Vanasti olnud Virtsjärv praeguses Pilistvere kihelkonnas, Vitsjärve küla juures. Järv on väga kalarikas olnud. Kalu olnud nii palju ümbruskonna rahval süüa, et neist kõigil himu otsas olnud. Inimesed ei ole enam teadnud, mis nende rohke kaladega peale hakata ja muutunud järve vastu hoolimataks. Kord oli keegi naine kalaga lapse perset pühkinud, mille üle järv hirmsaste vihastanud. Ta tõusnud kohe kõige täiega õhku ja lasknud praeguse Virtsjärve kohale jälle maha. Kalarikkaks on ta ka tänapäevani jäänud. Endisel kohal on aga ainult üks veikene virtsajärv alles jäänud. Praegune Vitsjärv.
Vanarahvajutt Ihaste suurest kivist
Kord oli Vanapagan Vooremäe pealt näind, et Tartus kirikut ehitatakse, sest Maarja kiriku torn olnud juba valmis. Ta oli selle üle hirmsasti vihastanud, võtnud ruttu suure kivi ja tahtnud sellega kiriku puruks visata. Kivi olnud aga liiga raske ja kukkund Ihaste mõisa alla Emajõkke maha.1
1 Kivi oli nii suur, et ta pealmine osa alati veest väljas oli. Ta oli otseliinil Vooremäe ja Maarja kiriku vahel. Kivi sai alles enne Ilmasõda Vene valitsuse poolt Emajõe puhastamise juures ära lõhutud ja jõest välja võetud. Seda lugu jutustas kord keegi vanem kalamees Emajõel, kui veel kivi alles oli. - Üleskirjutaja märkus.
Puhja kihelkonnas, praeguse Tiiru talu maa peal olnud varemini, s.o muistsel ajal mõis. Tiiru talu on valla kaardi järele Võllinge külas, tegelikult aga Pori külas ja nii kaks-kolm versta Reku sadamast eemal. Selle mõisa lähekonnas asunud järv ja nimelt Emajõe poole kalduval madalikul. Ei mõisat ega järve pole praegu olemas. Ehk küll kohalikud elanikud mõisaasemest teadsid palju rääkida, isegi juhatust anda - jäi see paik leidmatuks.
Kahepäivase otsimise järele selgus küll üks teine ajalooliselt tähtis koht, nimelt rootsiaegne haud. Kas ta tõelikult seda oli nagu rahvasuu rääkis, jäi mulle seekord kahtlaseks. Oli pikergune kivilade, nii midagi sülda kümme pikk ja kaks lai. (Talu, kus see haud oli, ei ole praegu meeles, küla nimetus oli Nasja). Mis asjata otsisin, sellest teadis rahvasuu pisut enam. Mõisast, mille ase jäi mulle kätte leidmatuks, oli hiljuti veel üksikuid kiviseinu nähtud. Mõni vanem inimene teadis kivimajastki rääkida, mis mõisa asemel kokku varisenud. Telliskiva tükka oletati praegu veel seal kohal olevat. Muinasjutt mõisast käib nii:
Kohalik mõisnik olla kuri inimene olnud (nõid?) ja rahvaga karmilt ümber käinud. Teda ennast ümbritsenud aga mingisugune saladuslik vari. Nii näituseks ei ole ta oma tuppa kedagi võõrast ega teenijatki sisse lasknud. Oma teenijatel ja kogu valla rahval keelanud ta kurjast ära mõisa all asuvas järves kalapüüdmise jaanilaupäeva õhtul. Veel saladuslikumaks muutunud asi sellega, et millalgi jaanilaupäeval mõisnikku ennast kodus pole nähtud. Vähemalt hoidis ta end just sellel ajal luku taga, ega andnud kellegiga kokku.
Mõisas asunud paar sulast, kes olnud muidu tööle keskmised, kuid selle vastu agarad kalapüüdjad. Kalu saanud nad mõisa järvest ütlematu palju.
Ehk küll mõisniku poolt mitu kalapüügikeeldu neile tulnud, on need töömehed ometi kord oma igapäevase harjumuse järele ka jaanilaupäeval läinud kalastama mõisa järvele. Nad võtnud järverannalt vana lootsikutüki ja kalasaak olnud esialgu üsna hea. Siis tulnud aga lootsiku alla seesugune suur kala, mis lootsikut ennast tahtnud ümber lükata. Kalal olnud läikivad soomuksed.
Üks julgem ja nodikam töömehest haaranud sel puhul västra ja hõigates: "Jeesus Kristus siuna rauda!", löönud selle västraga kala. Kala ühes västraga selle peale kadunud. Natukese aja pärast tulnud mõisast käskjalg ja teomehed valjult kutsutud mõisa. Mõisnik olla oma järves supeldes haigeks jäänud ja keegi teine ei või teda parandada, kui need mehed, kes tema keelust hoolimata jaaniööl kalal olid. Teomehed kutsutud tuppa, kuid seal olnud mõisnik, lamades haigena voodis ja kalaväster aga kehas.
Mõisnik käskinud teomehel öeldud sõnu korrata ja västrit kehast välja tõmmata. Teomees pole käsku täitnud. Suurem osa mõisahoonetest varisenud siis kokku. Järvgi, kus kalu püüti, kadunud ära. Järve koht ja mõisavaremed aga veel meie ajani alal hoidunud.
Kooliõpetaja Turmi suust kuuldud, Puhjas 1923 a. Hr. Turmi vanadus umbes 60 a.
Kord tuli hiir august välja ja nägi augu ligidal üht lõksu seisvat.
"Vaata ometi," ütles ta, "seal seisab üks lõks! Olete teie ühed targad inimesed - seadnud kolme pilpaga raske telliskivi püsti ja pannud ühe külge tükikese pekki! Seda riista nimetavad nad hiirelõksuks! Meie, hiired, teame väga hästi, et niipea, kui me oma nina peki külge puudutame, langeb kivi maha ja lööb maia hiire puruks!"
"Aga ometi," rääkis hiir edasi, "ega see peki nuusutamine üksi ei või kahju teha. Minul on aga peki hais üle kõige muu armas ja nuusutamisest ei või lõks kinni kukkuda."
Ta jooksis lõksu alla ja nuusutas pekki. Kivi kukkus maha ja lõi maia hiire surnuks.
Nõnda mõtlevad hiired alati, kui nad jahile lähevad.
Kuidas pääsuke ja hunt saanud
Siis, kui Jumal on maa peal käinud ja ta on ühte pulmatuppa sisse läinud ning palund süia, pulmalised hakkand kõik riidlema ja ajand ta välja. Pruut ja peigmees kutsund ta sööma. Kui ta söönud saanud, õnnistand noortpaari ning muut nad pääsukeseks ja pulmarahvas hundiks.
Vaimu koputamine
Ühe talus olnud üks tuba, kus igal öösel koputatud ahjus. Keegi ei ole julgenud enam seal toas magada. Ükskord tulnud üks vana soldat ja palunud öömaja, pererahvas võtnud ta öömajale, rääkinud sellest koputamisest ka soldatile. Soldat tahtnud kohe sinna tuppa magama minna, et näha saada, kes seal koputab ja küsind siis pererahva käest luba sinna magama minna, pererahvas lubanud kohe. Ta võtnud oma paki ja läinud sinna tuppa magama. Kella üheistkümne ajal hakanud üks koputama, soldat küsinud: "Kes seal koputab?" natuke aega olnud vahet, juba jälle koputud. Küsib teist korda, ei vastata midagi. Kolmat korda hakkab jälle koputama, siis tõuseb soldat magamast ülesse ja küsib: "Kes seal koputab?" Nii kui ta sai selle öelda, kui korraga langenud ahi praginal põrandale laiali. Ahjurusude vahel olnud suur kast kulda, mis muidugi sõnadega oli sinna pandud. Soldat võtnud kulla ja pannud kotti, läinud kohe öösel sealt majast minema, ilma et oleks sellest midagi pererahavale rääkinud ja vaimud olnud sellest ööst saadik kadunud, ei ole keegi enam kuulnud koputamist. Sest soldatist saanud kuulus ja rikas mees. Selle sai ta kõik oma julguse läbi. Sellega on siis selle jutul lõpp.
Mees ja naine
Oli kord üks mees ja naine. Naine oli hirmus kange lobisema. Kõik, mis kodus teada sai, seda külas rääkis. Mees aga oli tubli kütt ja kalapüüdja. Ükskord juhtus ta metsas püüniseid vaatamas käies rahaaugu leidma. Hakkas mõtlema ja arvama, kuidas raha tasa koju saada, sest et naine oli ju sihuke loba, et mis kuuleb, seda kohe teistele räägib. Mees oli sel päeval võrgust havi ja linnupaelast metsise leidnud. Ta vahetab need ära, metsise pani võrku ja havi paela. Läks siis koju ja ütles vanamoorile: "Mina leidsin metsas rahaaugu, homme lähme toome raha ära!" - "Mis juttu sa nüüd ajad, või sina leidsid rahaaugu!" ütles naine ja tahtis juba külasse rääkima minna. Aga mees ei lasknud. See öö läks mööda ja hommikul läheb mees ühes naisega metsa raha tooma. Järve äärde jõudes ütleb mees naisele: "Oota, mul siin püünis sees!" Ja kui saaki vaatama mindi, leiti metsis võrgust. Lähevad natuke edasi, näevad linnupüünist. Rahaaugule jõudes võetakse raha kottidega selga ja hakatakse koju poole minema. Taludest mööda minnes tahab naine jälle teistele rääkima minna, aga mees hoiab tagasi. Kus aga tee talusse pöörab, tahab naine juttu ajama minna, aga mees hoiab tagasi, ühes talus kiskusid koerad isekeskis. Mees ütleb: "Ära mine, naisukene, eks sa kuule, kuidas siin talus mees naise käest peksa saab, et teine üsna ägab käes." Naine kartis ja ei läinud ka sisse. Mees sai rahaga koju, ilma et külarahvas oleks teadnud.
Tuli uus päev. Ei nüüd naine enam läbenud kodus olla. Juba vara hommikul jooksis ta külasse ja läks kohe senna talusse, kuhu ta õhtul pidi minema. Hakkas sääl siis rääkima, nii kuidas jõudis: "Me leitsime rahaaugu metsast, minu vanamees leidis juba tunaeila õhtul, aga oli juba hilja ja ei saanud ära tuua. Kaks kotitäit saime, nii suured kotid!"
"Kust te selle rahaaugu siis leidsite?" küsis teiste peremees.
"Sealt metsast ikka," seletab naine. "Läksime mehega kahakesi, vaatasime veel püüniseid: võrgus oli metsis ja püünises havi. Võtsime need säält ja läksime jälle."
"Mis sa valetad!" ütles peremees. "Kes seda on näind, et metsis võrku või havi paela läheb!"
"Usu või ühti, leidsime rahaaugu jah! Läksime siit siis just rahaga mööda, kui sinu naine sind peksis!"
"Kas sa pead oma lori!" hüüdis peremees, "kasi minema, või ma löön sind luuaga!"
Naine katsus, et minema sai, ega rääkind mehe asju iialgi külas teistele.
Umbluu
Umbluu on selle inimese õnnistamata luu, keda sala on ülekohtusel viisil surmatud. Pidapa raba põhjapoolsel serval on selgesti häält kuuldud, mis nagu ümisemine maa alt kostnud. See on seljandiku tee peal Kummuti silla juures. Kord on üks julge mees hakanud selle hääle peale minema. Saanud juure - olnud inimese sääreluu, karanud ja ütlenud humiseva healega:"Umluu!" Pääle poolööd jäänud ta vait. Mees matnud selle luu maha ja lugenud "Meie issa", pärast ei olla enam midagi näha olnud.
Kuu, päike, tähed
Ennemuiste olnud taevas nii madalal, et käega katsuda võidud. Rätsepa lapsed läinud välja mängima ja hakanud sõrmedega taevasse aukusid torkima ja vaadanud taeva ilu. Vanataadil olnud sulane, see ütelnud: "Kergitame taevast kõrgemale! Lapsed lõhuvad meie katuse ära." Vanataat vastanud: "Las lapsed vaatavad." Varsti tulnud rätsep ja lõiganud kääridega suure tüki taevast välja. Siis tulnud rätsepa naine ja lõiganud sama suure tüki välja. Seda nähes ütelnud vanataat: "Kergitame taevast kõrgemale! Kurjad inimesed lõhuvad meie katuse ära!" Siis kergitati taevas nii kõrgele nagu ta praegu on. Rätsepa lapsed tegid tähed, mees ise kuu ja naine päikese.
Rahakatel
Ennemuiste elanud mees, kes vaimusi ega tontisi ei kartnud.
Ükskord näinud mees unes, et keegi temale oli rääkinud: "Võta suur pastlanõel kaasa ja mine otse läbi metsa kuni mõisahärra hobuste koppel vasta tuleb. Sealt mine üle aia kuni suure toomingani, sealt veel mõni edasi on rahakatel. Kui sa toominga juurde jõuad, tulevad sulle kõik vaimud ja vanapaganad vastu, ära sa neid karda, nii pea kui sa neid kartma hakkad, ei leia sa rahakatelt enam. Kui sa aga nendest väljagi ei tee ja edasi lähed, näed sa varsti maa seest sinist suitsu üles tõusvat, kus ümber sarvilisi, inimesi, koerakoonlasi ja kõiksugu tontisi on. Mine sinna juurde, viska suur pastlanõel suitsu sisse, selle peale käib pauk, vanapaganad kaovad ära ja rahakatel tõuseb maa seest suure käraga välja, võta rahakatel ülesse, mine kodu ja ära teel tagasi vaata."
Mees ärganud ülesse, pannud riidesse ja hakanud läbi metsa mõisahärra hobustekople poole minema. Saanud aia juurde, läinud üle aia, näeb suure toominga, läheb sinna juurde, näeb kõiksugu vaimusi, mis temale unes öeldud, tema ei karda neid ja läheb edasi. Näeb sinist suitsu maa seest ülesse tõusvat, kus jällegi palju vanapaganaid ümber oli. Visanud suure pastlanõela sinna sisse, käinud kõva pauk, nii et mees sellili kukkunud. Rahakatel tõusnud maa seest välja, mees võtnud rahakatla maast ülesse, läinud kodu, ei ole ka teel tagasi vaadanud. Mõne aja pärast saanud temast rikas mees.
Arvatavasti näkineiu
Kord läinud üks mees õhtul Käru mõisa pargist läbi. Korraga hüpanud põesa tagant neiu välja ja pakkunud mehele teretamiseks kätt. Mees võtnud tervise vastu. Neiu kutsunud mehe jõe ääre suure kivi otsa istuma. Mees läinud. Neiu hakanud laulma ja sulistanud jalgu vees, käskinud ka meest laulda, kuid mehel ei olnud hääd lauluhäält, sellepärast ta ka ei laulnud. Nüüd tahtnud neiu mehele jumalaga jätmiseks kätt pakkuda. Mees ei ole julgenud kätt vastu võtta, sest ta kartnud, et neiu tõmbab teda vette. Mees hakanud kodu poole minema. Natuke maad eemal vaatanud ta tagasi, kuid ei neidu kusagil.
Vanasti käinud mesikäpp ühel mehel võõrsil ja teinud sedaviisi mehele palju kahju. Mees mõtelnud: "Mis ma sulle selle eest teen!" Leidnud viimaks nõu, mis järgmine oli. Mees toonud selle tarvis pool toopi mett ja toobi viina, valanud pange ja viinud pange sinna, kus mesikäpp kaera käis söömas. Kui sellega valmis oli, läks uudishimu pärast puu otsa, et näha saada, mis mesikäpp ka teeb, kui ta maiuseroa eest leiab.
Mis mees näeb? Metsakuningas tuleb patseerides metsa poolt ja läheb just sinna, kus maiusroog ootab. Kohale jõudes kõdistab magus mee lõhn ta nina, aga sellegipärast ei julge ta pange tühjendada, vaid pistab käpa sisse ja lakub käppa. Võtab siis pange kahe käpa vahele ja joob selle tühjaks. Hakkab siis selle tagajärjel tantsima. Tantsib nii kaua, kui jalad enam ei kanna. Siis viskab end siruli ja hakkab norskama.
Mees näeb kõike puu otsast, mis all sünnib. Mees arvab et nüüd paras aeg on, ja ronib alla. Karu juure jõudes võtab ta taskust kella ja paneb selle karule kaela, seob paela karule kaela umber ja läheb puu otsa, et näha saada, mis edasi sünnib. Seda talitust ja toimetust oma kallal ei tunne va mesikäpp mitte sugugi, sest ta magab alles rahulikult tantsuväsimust.
Umbes poole tunni pärast ärkab ta üles. Üleval olles tunneb mesikäpp, et tal midagi kaelas on. Katsub esimese käpaga, aga - kinni mis kinni; katsub tagumisega - ei paremat ühtigi. Tõuseb siis püsti, raputab pead ja - mis ta kuuleb? Kell tiliseb talle vastu! Vaat nüüd saab karu alles vihaseks, tõuseb üles ja pistab minema, nii et maa müdiseb.
Hiljem on nähtud seda mesikäppa oma kellaga ümber kolavat ja kaks teist ka olnud tal kaasas.
Pärastpoole rääkinud mees lugu teistele ja viimati jõudnud jutt ka Tallinna kohtuherra kõrvu. Kohtuherra lasknud mehe oma juure tulla ja küsinud:
"Mispärast ja kuidas sa kella karule kaela said?"
Mees vastanud:
"Tema käis minu kaeras, sõi ja tallas seda. Mina mõtlesin: "Mis ma sulle teen, mängin õige ühe vingerpussi sulle selle tasuks. Tõin selleks pool toopi mett ja toobi viina ja viisin need kaera. Tema jõi need ära ja jäi magama. Siis panin mina talle kella kaela."
Kohtuherra kiitis mehe vahvat tegu ja andis talle selle tasuks kolmkümmend rubla raha.
Seal kus mina elan, on mets ligidal ja seal on laps ära tapetud ja selle vaim peab käima metsast välja, valge kleitd seljas ja valge rätik käes. See vaim peab pool lendus tulema. Ja üks naisterahvas ketrab metsa ääres ja punased kerad veerevad ühe puu otsast teise puu otsa.
22.III.25
Õiglased naabrid
Jüri ja Aadu olivad head naabrid olnud. Kord künnud Aadu enese põllul, mida hiljuti oma naabri Jüri käest ostnud oli ja mõtted vaevanud tema pead: "Kaks aastad oli juba viljaikaldus olnud ja loomade kasvatus viletsasti läinud, sellepärast olen väga viletsas seisukorras ega tea, kuidas oma perekonda toita." Vaevalt olnud ta oma mõtted lõpetanud, kui sahanina vastu üks asi müksatades kõlisenud. Hobune jäi seisma ning kündja näinud mulla peal plekist kastikest, mis kasetohuga ümbritsetud olnud. Aadu koorinud kasetohu ümbert ära ning võtnud kastikese lahti, mis kuldraha seest täis olnud. Nüüd olivad tema raskemeelsed mõtted kadunud ja rõõm asus nende asemelle. Ta võtnud kasti kaenlasse ja rutanud kodu poole, et naisele oma õnne näidata. Teel tulnud aga järgmised mõtted Aadule meelde: "Kas ma võin seda raha omale jätta ehk ma küll selle põllu ostnud olen?" Nagu ta kuulnud, olnud Jüri isa väga rikas mees, kelle varandus järsu surma põhjusel pärijate kahjuks kaduma läinud. Vist peitis Jüri isa sõja ajal selle rahakasti põllumullasse ja ei saanud seda lastele enne surma enam teatada. Nõnda on siis naabri Jüril seda suurem õigus omandada, kui minul.
Niisuguste õiglaste mõtega sammunud ta kohe naabri juurde, pannud kastikese lauale ja kõnelenud: "Vaata, selle kastikese leidsin ma põldu kündes, mida hiljuti sinu käest ostsin! Põllu hind on küll makstud, aga siiski arvan, et sinul seda varjule peidetud raha on suurem õigus pärida, kui minul. Võta teda ja hoia omale. Võibolla ehk on ta sinu isa poolt sinna pantud."
Kui Jüri oma naabri suust niisugust juttu oli kuulnud ja kastitäit kuldraha näinud, siis oli ta väga liigutatud, nõnda et rõõmupisarad silmist jooksid. Ta hakanud Aadu kaela ümbert kinni ja hüüdnud: "Oh minu õiglane ja hea naaber, nüüd oleme mõlemad hädast peastetud! Sinu truudus ja õiglane meel on kõikidest eesõigustest üle! Meie jagame leitud raha enesti vahel ära ja katsume edaspidi ka õiglaselt elada!"
Ja nõnda see ka sündinud. Nad elanud kõige oma eluaja rahuliselt nagu head naabrid, aidanud sagedasti ühteist nõu ja teoga.
Muinasjutt
Kord oli üks mees unes näinud, et ühest kohast metsa äärest sinist suitsu ülesse tõusnud. Hommikul, kui mees ülesse tõusnud, mõtelnud ta, lahen õige vaatan, mis seal metsa ääres on. Kui ta metsa ääre jõudnud, näinud ta, et suits ühe kännu alt tõusnud. Mees rutanud kodu, toonud labida ja hakanud kaevama, kaevanud niikaua kui puujuurika alt rahapaja sang nähtavale tulnud. Nii kui ta edasi hakanud kaevama, vajunud pajasang kohe uuesti maa alla ja võib olla, et ta praegu veel seal on.
Ennemuiste käinud üks mees veskil. Ta jäänud väga pimedaks, jõudnud metsa vahele, temale tulnud suur mees vankrile, et hobune ei ole jõudnud vidada. Ennemuiste vaimud kartnud hunte, peremees hüüdnud: "Hundale, hundale," ja mees teinud hirmust häält ja jooksnud metsa. Teinepäev on peremees käinud seal kohal vaatamas, seal maas olnud sinivesi ja hundijäljed.
Elas kord vaene mees. Tema ei olnud mingisugust rikkust. Ta elas vases saunaurtsikus. Saun oli väga vilets, vilets, tuul puhus palkide vahelt sisse, kus ka tükati riidenarud ette olid topitud. Teised inimesed elasid ilusates majades ja olid rikkas, sellepärst hakkas ta nurisema, et ta nii viletsesti pidi elama. Ühel õhtu oli ta väga mures, tal ei olnud enam suutäit leiba, mis oleks võinud suhu pista ega ka kopikat raha, millega oleks võinud omale ja oma naise-lastele leiba osta. Siis läksivad nemad voodisse. Naine ja lapsed jäid varsti magama, aga vanamees ei jäänud magama, ta oli kaua üleval ja mõtles seda, kuidas ennast ja oma peret toita. Viimaks jäi ta suurte mõtetega magama. Seal näidati temale unes, kuidas rikkaks saada. Mine neljapäeva õhtul ühe suure tamme alla, mis asub teeristi vahel, koputa jalaga kolm korda vastu maad. Siis tuleb suure habemega mees nähtavale, jutusta habemikule, mis soovid, siis täidab ta sinu soovimise silmapilk.
Hommikul, kui vanamees üles tõusis, hakkas ta neljapäeva õhtut ootama. Kui neljapäeva õhtu kätte jõudis, läks ta teeristi vahele metsa suure tamme alla. Koputas jalaga kolm korda vastu maad, kohe ilmus suure habemega mees nähtavale, küsides vaeselt mehelt: "Mis teie soovite?" Vaene mees kostis: "Lubage mulle nii palju kulda, et võiksin oma perega surmani õnnelikult elada." Kohe kadus metsavana tamme alla. Tuli varsti suure kullakotiga tagasi, andis kullakoti mehe kätte ja kadus enne veel, kui vaene mees tänada oleks saanud. Vaene mees sai nii palju kulda, et vaevalt koju jõudis viia. Teisel päeval vara hommikul läks tema turule, ostis omale leiba, liha, võid. Ostis veel uued riided omale, naisele ja lastele. Varsti ostis ta omale linna ilusa sakste maja ja kõik, mis neil vaja oli. Vaene mees sai suureks, toredaks ja rikkaks, ta elas surmani õnnelikult. Kulda jäi tema lastele veel tükiks ajaks tarvitada.
Rahaaugu leidmine
Korra läinud minu vanaisa veist koju ajama. Tänava ääres oli parajasti sööt üles küntud. Isa läinud ka just aia äärest, sest kesk teed oli porine. Korraga näinud, mis asi see läigib sääl. Läinud üle aia, näinud raha. Mul seda küll hästi kui palju ta sealt sai, aga niipalju ma tean, et muist sai mõisahärra Rentlile viidud, sest siis oli alles orjaaeg.
Imelik kast
Ennemuiste elanud vaid keegi parun, kes rahvalt öötööd nõudnud. Talle pole igatahes kubjastest ja kiltritest jatkunud, vaid enamasti igal ööl käinud ta piilumas, kas rahvas kõik tööl. Kord leidnud ta maast kasti, mille kaane peale kirjutatud: "Kes kasti üles tõstab, saab kasti omale." Kast olnud nii väike, et parunil näis nalja asi teda tõsta, kuid võta näpust! Parun ei jõudnud kasti liigutadagi! Mis nüüd teha? Omale tahtis ta kasti saada. Parun kaval mees, kutsunud talumehe Suuresauna Jaagu oma juure, lasknud kasti üles tõsta ja teinud siis lahti. Kast olnud tühi. Pahal meelel andnud parun kasti Jaagule. Jaagu kodu leitud aga, et kastis kuld on ja mida enam sealt ära võeti, seda rohkem teda oli. Parun saanud sellest kuulda, nõudnud kasti näha. Näidatud, et kast tühi. Parun vaadanud, et on, kuid näinud väikest auku kasti põhjas, pistnud sinna nõelaga, kohe hüpanud kastist välja tuli ja põletanud paruni ära. Uus parun olnud vallarahvaga palju parem. Kast kadunud varsti ära, kuid Jaagul olnud niipalju varandust, et surmani õnnelikult elanud.
Vanaaegne klooster, vist Padise filiale olnud enne Lümandu mõisas. Kloostri müürid, mis 1,5 m. paksud on mõisa viljaaidaks ümberehitet. Säält olla ka mingisuguseid kindla aastaarvudega kive leit, mis olla kuhugile Tartu muuseumile ant.
Legende.
1. Kloostrist praeguse sõidutallini, kus mingi vallikoht olnud enne mingisugune maaalune tee.
2. Aidaks ümber ehitamisel tahtnud juut müüre 3000 rubla eest ära osta. Tal olnud teada, missuguse sees suur varandus olevat. Mõisnik pole müünud.
Varandust olla Velise valla Vanamõisa küla Indreku talu karjamaal endise Vanamõisa tiigi kaldal. Kui kaksikute musta härgadega seda kohta künda, siis saab selle varanduse kätte. Korra katsunud keegi kahe musta kukega õnne, teind neile ka väikese adra järele, kuid pole midagi adra otsa hakand.
Tammiku mägi
Sõttküla mõisas Tammiku talu põllus. Sääl olnud enne loss. Tammikust umbes 130 m. kagu poole on Väike Tammik, sääl olnud surnuaed. Tammikul kasvavad tammed, kased, kuused, lepad, pihlakad ja sarapuud. Ta on umbes 1,2 m. ümberkaudsest põllupinnast kõrgem. Tammiku keskel mingisugune auk, mis sinna kruusakatsumiseks teht, kuid kruusa pole säält saadud. Väike tammik liivane. Sääl kasvavad ainult lepad ja männid. Ka ümbrusest veidi kõrgem.
Karukivi
Lümandu nõmmes Kükita kõrtsi ligidal, Pärnu maanteest umbes ligi kilomeeter lääne pool ja nõmmest läbi tulevast Kükita kõrtsu teest umbes 50 meetrit põhja pool. Kivi umbes kuus meetrit pikk ja kolm meetrit lai. Teise otsa all loomulikust lubjakivist jalg. Umbes 1920 aastal on kivi keskelt pooleks vajunud, mida rahvas usub mingisuguse varanduse otsija töö olevat. Kivi alla olla kaks või kolm poola, vene või eesti vürsti kõige varandusega maet.
Ohvriallikas
Asukoht Lümandu (Limandu) küla Aasa talu põllus Mardi ja Antsu talu Kabelimäest lääne pool.
Allikast viidi enne tervisevett ja käidi sääl ohverdamas.
Pauna allikas
Asukoht Paeküla (endine Soosvere küla) Laasi talu heinamaal Paunaotsa saunade ligidal.
Allikas käidi ennemalt haigusi arstimas. Ohvriks toodi igat sorti vilja nartsu sisse seotult, mis allikasse visati. Mõnikord ohverdeti ka raha. Allikast olla ka tervisevett viidud.
Valgeallikas
Asukoht Paeküla Joosna Uueda talu heinamaal talust umbes 1 kilomeeter põhja poole, Pärnu maanteest NO poole.
Allikas valge lubjase põhjaga, ligi üks meeter läbi mõõta. Ümbruses rohkem lahtiseid allikaid ei ole, on ainult umballikaid.
Allikas käidi enne silmi arstimas ja vistrikke (maa-aluseid) kaotamas. Arstimisel viidi allikasse ka ohvreid. Rahu olnud allikas veel hiljuti näha.
Märjamaa kihelkond
Paeküla
Kõrtsu talu
Mustallikas
Asukoht Pühajões, läänepool Pärnu maanteed. Paeküla Posti kõrtsust umbes 200 m. läänepool Kõrtsu talu heinamaal Uiste villavabriku ligidal Paeküla ja Sõtke piiril.
Allikas on õige tüma ja sügav, mitme auguga, kust vesi ülesse keeb, kuid augud pole siiski nii suured, et neist loomad alla mahuks nagu legendid räägivad. Ka on neis õige palju sisselangend puid ja risu, mis olla osalt ka selleks aet, et loomad sisse ei vajuks. Talvel mõnikord suure veega külmada ka allikas kinni, kuid suuremalt osalt olla ta alati lahti. Üldse on Pühajõgi väga allikarikas, kuid Mustallikas on neist kõige suurem. Mustallikasse tood enne haiguste arstimiseks mitmesuguseid ohvreid.
Legende:
1. Mustallikas olla ämbri täis kulda varjul. Korra tahtnud keegi seda kätte saada, lasknud nööri põhja, et sääl pidatud kullaämber otsa pandama. Tõmmand nööri välja ja sääl otsas olnud verine veise pää.
2. Enne olnud Mustallikas põhjata. Korra künnud tüdruk härgadega Kõrtsi ees, härjad hakand kiili jooksma ja jooksnud kõige adra ja tüdrukuga allikasse, kuhu nad ka kadund.
3. Kunagi Kõrtsus sõnikuveo ajal hakand hobune lõhkuma ja jooksnud kõige vankriga allikasse, kuhu ta ka kadund.
4. Korra tahtnud keegi ka katsuda, kui sügav Mustallikas on pannud paja raskuseks köie otsa ja lasknud põhja. Välja tõmmates pole pada enam otsas olnud: selle asemele olnud verine härja pää.
Karuallikas
Asukoht Sõtke külast (Sõtkülast) umbes üks kilomeeter lääne pool Kamsa talu heinamaal 6-8 m. teest lõuna pool.
Savise põhjaga sinise ilmega allikas, diameeter umbes neli meetrit.
Kui loomal täid pääl olid, siis pandi täisid klaasi ja viidi klaasiga sinna allikasse, millest siis täid kadusid.
Maa-aluseid ja muid vistrikke hõõruti soola ja leivapurude seguga, millele veel natuke hõbevalget ohuks hulka kaabiti (hõbesõrmuse või -raha küljest) ja viidi siis see segu pääle hõõrumist neljapäeva õhtul ehavalgel Karuallikasse.
Hiieauk
Asukoht Lokuta küla Jaagu talu põllus vastu Järrküla piiri.
Enne olnud sääl lohus väikene kivivare, millele pudelites mitmesuguseid andeid toodi. Põllus on praegugi veel näha pudeli- ja klaasitükke. Enne kasvand sääl pajud. Nüüd küntav põld.
Jungi teate järele kasvand sääl enne suur hiiepuu, millest küll rahvas praegu midagi ei tea.
Hiieaugus arstiti mitmesuguseid nahahaigusi nagu maa-aluseid ja sügelisi.
Iieauk asukoht Velise valla Vanamõisa küla Rääsma talu põllus, talust edela poole põllus, suurele maanteele minevast teest loode pool.
Madal koht. Enne käidi sääl mitmesuguseid maaaluseid, sügelisi ja muid kärnu arstimas, milleks sinna ka andeid toodud.
Loode pool Iieaugust on mägi, mille pind ja põhi ümbruses olla ainuke soodne koht tammemetsale. Arvatakse, et sääl enne hiietammik olla kasvand. Kindlaid traditsioone sellest ei ole.
Iiemägi
Asukoht Mõisamaa mõisast umbes 170 kraadi sihis Paaduotsa küla poole vastu küla põlde Raema talu karjamaal väikese lepikuga kaet.
Iiemägi on tasane maa, lääne pool mäge on madal maa, milles ka saviauke.
Savi võtmisel olla mõnele võlve vastu tulnud, mille all olnud enne piinakeldrid.
Enne olnud sääl ka mingisugune rahaauk.
Ohvrikivi
Kivi asub köster Vahteri põllul hooneist ida pool ja üsna nende ligidal.
Kivi on umbes neli meetrit kõrge, üheksa meetrit pikk ja viis meetrit lai. Jungi teatel on pääl kaks lohku ja ühe külje sisse raiut kolm trepiastet. Praegu on kivi pääl paiguti üsna paks mullakiht ja idapoolsel otsal isegi sirelipõõsas. "Trepiastmed" on väiksed konarused ühe kivi nurga küljes, mis trepiastmeid meele tuletab.
Rahvajutu järele olla kivi all palju varandusi peidus. Ka olla sääl sinist tuld nähtud.
Ohvriallikad
Allikad asuvad praegu Pujatu veski krundi sees, varem aga Möldre talu karjamaal. Asukoht on üsna veski ligidal, samuti jõe kaldast mitte kaugel, veskist natuke Möldri talu poole.
Ümbrus on tasane ja madal maapind soine. Allikaid on kaks. Ühest läheb soost läbikaevet kraav üle. Sellele on ümber rakked ehitet. Teine asub säälsamas ligidal, on kinni vajund, võibolla muutub varsi kohtki tundmatuks.
Endine mölder olla allikaist palju rahu leidnud.
Kuningtamm
Asub Kõel Purdi mõisa ligidal Väikse Väljamäe juures.
Pühajärv
Pühajärv on väike järveke rabade ja metsade keskel, Võõbust (Mustla ligidal) paar kilomeetrit ida pool. Järve olla ohvreid viid.
Matusekoht (?) nn Võllastemägi, asukoht Kurna mõisa männikus, mis algab Kurna mõisast umbes 1 kilomeeter lõuna poole. Nimetet mäe ümbruses on erilised madalad kohad, kuhu koguneb kevadel ning sügisel vett, neid nimetatakse Surnute loigud.
Samas männiku ääres Nõmme talu põllul on umbes paarkümmend vana jämedat mända, mille kohta liigub rahvajutt, et nad rootsi soldatid olla.
Ohvrikoht nn Taaralaski magi, asukoht Rae vallas, Pajuba külas Uuetoa maa pääl, keset kiikuvat sooheinamaad. See on 150 meetrise läbimõõduga ning 3 m. 68 cm. kõrge ümargune mägi, mille keskel on 8 m. läbimõõduga ning 40 cm. sügav lohk, kus arvatavasti ohverdamise koht asunud. Mäel kasvab hõre lepa- ning pähklapuu võsa, kuna ümbruses tüma soo on.
Rahvajutu järele asuda keset mäge lohus rahaauk, mille kättesaamise kohta liigub rahvasuus järgmine jutt: keegi kohalik talumees kuulnud unes: ta mingu pühapäeval kiriku ajal kell 12 Taaralaski mäele ning kaevaku keset mäge lohust, siis leiab ta võlvitud raudukse, mis varanduste juure viib, sääljuures ei tohi ta sellest enne kellegile rääkida. Nähtavasti on keegi selle pääle sääl kaevamas käinud, sest keset mäge lohus on hiljuti kaevat mõne jala sügavune auk.
Hiieallikas, asukoht Lae vallas Loovälja talu heinamaal, Loovälja talust umbes 3/4 kilomeetrit S-W poole, Vapra talust umbes 1/4 kilomeetrit N.poole. Allikas asub mõnikümmend meetert põllust, heinamaa servas, mille ta oma veevooluga on pehmeks sooks muutnud. Ümber allika on 5 m. ulatuses suuremaid ja vähemaid graniitkive, mis sinna kokku kant näivad olevat, sest mujal heinamaal ümbruskonnas kive ei leidu. Allika põhjast on leit mõni aasta tagasi puhastamisel inimese hambaid, mis Tallinna muuseumi on toimetet. Tõenäolisem näib, et siin kunagi umb. 30 kaugusel asuval kõrgemal künkal, kus nüüd heinaküün asub, inimese asukoht on olnud ning allikas kaevu osa on täitnud. Rahvajutu järele olla sääl aga ka arstimise mõttes silmi pesemas käidud.
Hiiekoht. Asukoht lehmja mõisast 1/4 kilom. N-O poole. Jüri kiriku ja Lehmja mõisa vahelise tee äärel, tuntud Lehmja tammiku nime all. See on umbes 3/4 ruutkilomeetri suurune väikestekühmuline maaala, kus paas ju mõne tolli sügavusel ilmsiks tuleb, kaetud vanade madalate jändrikute tammedega, pärnadega ning pähklapuudega. Tammiku S-O poolses nurgas, ühel veidi kõrgemal kühmul võib märgata just kui oleks kuus põlist pärna ringina ümber kühmu, mis umbes 7 meetrit läbi mõõta, keskelt tühi ning mille tsentrumis umbes ? meetri sügavune lihk on. Arvatavasti on see koht ohvrikohaks olnud. Samas tammikus tee kaldal kasvavad kolm vana kidurat tamme, mille kohta rahvajutt, et need kaks vasakut kätt pruutpaar ning üks paremat kätt teed katoliku papp olla, kes äripäeval kirikusse laulatusele sõitnud, Lehmja tammiku vahel aga selle trahviks tammedeks muutunud.
Jungi Mss. 111
Hiiekoht (?) nn Taarimägi, ka Taaratamme mägi.
Asukoht Jüri kirikumõisa heinamaal, Lehmja mõisa piiril, Kautjala küla läheduses, umbes 2 vakamaa suurune pikaldaselt tõusev kink, millel kasvavad üksikud puud ning tammevõsu. Ümbruskond 5-6 dessatiini suurune aruheinamaa, mis kaet sarapuu-, kase-, haava- ning tammevõsaga.
Rahvajutu järele tarvitanud vanad eestlased seda kinku hiiekohaks.
Tõrma küla Toomarahva talu Viherkõrve metsa põllul on põldkraavi kohal maakivi 3,2 x l,8 m. suur ja umb. 1/2 m. kõrge. Kivi on graniidist ja kannab nimetust Kalevipoja kivi. Selle ülapinnal, mis on kumer, sea selja moodi, on loomulik, 70 cm pikk, 6-7 cm lai soon nagu üheteraga mõõk, kus kaitseraud on väljaraiumata.
Hiiekoht, nn Hiiemägi, asukoht Vaekülas Hiiemäe talu maa pääl, mis asub mõnikümmend meetert raudteest N pool, Vaeküla jaamast umb. 1 km Rakvere pool, sääl kus Narva maantee üle raudtee läheb. See on mõnikümmend meetert läbimõõta mägi, millel praegu asub tuuleveski. Varemal ajal kasvand siin mäel vanad tammed. Rahvajutu järele olla siin vanade eestlaste ohvrikohad olnd ning selle tõttu olla siinne ümbrus ka kaitstud sõdade ning muude õnnetuste eest.
Pikergune kivi, nn Toolse rannamehe tütar, ka veel Pikk kivi nimetab. Asukoht Kaarli vallas Raudlepa külas Matsimadi talu põllus, Vana-Kaarli mõisa poole mineva tee ääres. Talust, mis asub teekäänakul umb. 1/4 kilom W. pool. See on paari meetri kõrgune inimese kujuline graniitkivi, ta ligiduses on teine suurem, mida rahvas nimetab Varanduse kirstuks. Korra olla keegi talumees selle kivi oma õue viind, siis sunnitud aga sama kohta tagasi viima ning viindki kivi tagasi. Ta kohta liigub rahvasuus järgmine muinasjutt.
Korra elanud üks väga rikas rannamees, kel olnd tütar, kes ühtki kosilast vastu pole võtnd, pidand kõiki vaeseks. Viimaks sõitnud keegi must mees kosja seitsme musta täkuga, võetudki kosjad vastu. Kosilane olnd aga vanakuri ise.
Peiukoju sõidul muutund pruut Toolse mäel kiviks ning samuti ka varandusekirst, kuna ta hinge kurat põrgu viind.
Ühe andmete järele olla ta varandusekirst praegu Katkutaguse talu metsas - kivi asukohast umb. 1 km N pool. Teiste andmete järele aga pika kivi läheduses ning kirstust paista välja punane lint. Tee Raudlepa külast Rakvere poole kututakse tänini selle järele Pikakivi teeks.
Linnamägi
Rahvajutu järgi asunud mäel rikas linn, mis aga maapõhja vajunud. Lohud olla tänavate asemed. Linna olemasolu tõendada see, et keegi vanaeit mäelt kord ühe telliskivi leidnud. Kusagil peituda rauduks, mille taga suur varandus. Et seda varandust otsitud tõendavad mitu kuni 1,5 m. sügavad augud. Mõne jutu järele pidada ka mäel viirastusi nähtama. Erilist nime rahval mäe jaoks ei ole, hüütakse lihtsalt linnamäeks. Mingisugustest leidudest rääkida ei teata.
Ahervars
Küla lähedal soos ühel mäeseljandikul tunduda aelgesti müüride asemed. Rahvas arvab siin varandusi maa-aluses keldris peidetud olevat.
Ohvrikivi
Kivi asub raiesmikus, künkal, võrdlemisi lähedal talu elamust. Kivil tassisarnaseid ohvriauke peal ei leidu. Ta alaneb idast lääne poole. Kivi näib kohale toodud olevat, teda ümbritsevad neljas nurgas vähemad, istepingi-taolised kivid, suurest kivist umb. 2 m. eemal. Kivi ise on 2 m. pikk, 1,4 m. lai ja 1,3 m. kõrge. Ta asub mööda voolavast allikast umb. 38,5-39 m. eemal põhja pool. Allikas voolab läänest itta ning on kuulus kaugel oma haruldase hea ja selge veega. Rahval olnud usk selle allika vee tervendavasse mõjusse. Tihti pestud silmi allikas, see andnud koguni nägemise tagasi. Seepärast nimetakse teda Silmaallikaks. Veel möödunud 1923. a. suvel tulnud keegi poolpime vana naine allika juurde silmade pesemiseks. Naine võrdlemisi kaugelt pärit. Peale silmade pesemist ohverdatud mainitud kivil (v. kivi plaan). Sellest kivist vähe maad SE poole, allikast umb. 16 m. on täiesti ümmargune raudkivi, dm. 1,4. Võimalik, et kivist soovitud kord veskikivi valmistada, sest minevikus seisnud siin läheduses ojal veski.
/joonis/
Ohvrikoht
Madi talu omaniku pr. Timpmanni teatel olnud Atsaare mõisa põllus ohvrimänd, mille mõisa rentnik Glaeser umbes 60 aasta eest laskis maha raiuda.
Hiiekoht
Asukoht. Koorküla vallas Mäe-Keisri talu maal, Laksi talu piiril talude vahel.
Kirjeldus. Koorküla õpetaja hr. Ruuti teatel olnud mainitud kohas kõrgel savisel künkal hiis, mis juba mõni aeg tagasi ära hävitati.
Ohvrikoht
Asukoht. Koorküla vallas Mäe-Pikre talu maal, Pikre järve lõunapoolsest otsast umbes 350 meetrit.
Kirjeldus. Kõrgel künkal mänd kasvamas, ennem olnud ka kive ja kasvanud hiis. Toodud Pikrile ohvreid. Koorküla õpetaja hr. Ruuti teated.
Põrgu laan ja org
Riidaja vallas vastu Vooru valda nimetakse üht suurt metsa Põrgulaaneks. Vanal ajal olla sääl metsas vanatonte palju elanud ja säält ka muisse kohtdesse öösisel ajal käinud. Vooru vallas, arvata kolm versta Põrgulaanest, on üks org, mida Põrguoruks hüütakse etc.
K. Meili käes olla ka üks tema enda leitud kivikirves.
Vooru vald kuulub Tarvastu kihelkonda. Põrgulaan on suur mets Riidaja mõisast kirde ja põhja pool. Ei kuulnud inimestelt midagi sarnast, mis kohta kuidagi eelajalooga seoks.
Orjakivi
Asukoht. Helme vallas Jõgeri talumaal Helme surnuaiast umbes 150 meetrit põhja poole. Keisri jõe oru kõrgel kalda äärel.
Kirjeldus. Kivi asub talu karjamaal, mis on kohati võsaga kaetud sööt. Kivi päälmine külg on maapinnaga ühekõrgusel, päält tasane, ainult kaks suuremat lõhku või auku sees. Päälmise külje laius on 83 cm, põhja-lõuna sihis ja 82 cm lane-ida sihis. Augud on pikergused ja asuvad kõrvuti, kujutavad nagu istme ase, istudes näoga põhja poole. Läänepoolne auk on 47 cm pikk põhja-lõuna sihis, 31 cm lai lääne-idasihis ja 8 cm sügav. Idapoolne auk pole mitte paralleelselt lääne poolsega, vaid umbes kirde-edela sihis pikergune, 52 cm pikk ja 31 cm lai. On raske otsustada, kas augud on inimeste tehtud või looduse sünnitatud.
Ohvrikoht
Asukoht. Patküla vallas Miku talu põld Solli talu piiril.
Kirjeldus. Taraski talu perenaise pr. Luise Tellingi teatel olnud neljanurkne maatükk, kraav ringi, vain; metsa ja võsa kasvand ümber, kasvanud ka üks suur puu. Selle vainul olnud kivi, mille pastor Behse ja Löve härra Robert Andrep (+ 1877 a.) maa sisse lasknud. Pragu on koht põld.
Märkus. J.Jung, Muinasaja teadus, 11 lk.
"Ohvrihiis olnud Patküla vallas Miku ja Solli talu vahel, mida õpetaja Behse ja kihelkonna kohtunik von Andrep ära olla lasknud hävitada."
Ohvrikivi
Asukoht. Taagepera vallas Kolgi talu põllus mõisast kiriku juurde viivast maanteest 45 sülda ida poole.
Kirjeldus. Asub Ahne ehk Õnne jõe poole kallakus põllus. Läänepoolne äär ulatab 40 cm maast välja, kuna idapoolne äär maapinnaga tasa on, nõnda et põldu harides adra ja äkkege üle käies sellele äärele mulda on kandunud. Päält tasane ilma aukudeta, peaaegu ruudu kujuline, mille külg 120 cm pikk. Kivi ümbrusest olla leitud vanu rahasid, mis kaduma läinud. Keegi Türin'i nimeline isik, kes olnud vanal ajal tuntud kui nõid ja "arst" teadnud rääkida, et see kivi olla ohvrikivi.
Punamäel olnud Vene ja Rootsi sõjaväed 7 aastat vastamisi (teised olnud mingi teise naabruses asuva mäe pääl). Rootslased taganend siit ida poole raba ja soo mööda puupakkudest tehtud teed, nimelt Kärsa veski alla. End. Antu mõisa omanik Harpe kuulmist mööda olla rootslased Punamäge sõjas poolakate vastu kantsiks tarvitand. Viimaks olla rootslased poolakate eest nn "poola sõjateed" pidi Kärsa poole põgenend. Nimetatud pakkudest tee on praegugi veidi tunda, seda mööda käib jalateerada. Metsaülem (praegu metsnik) Messak on selt teelt kord paari kannuseid leidnud. Kolmas jutt kõneleb, et venelased ja rootslased sõjas vastamisi seisnud, ühed Punamäel, teised Liigvalla mäel ja lasknud üksteist üle Nõmme küla suurtükkidega. Neljandad kõnelevad, et sääl daanlased ja sakslased vastamisi sõdinud.
Endine Antsu mõisa maa
Punamäe maalinn
Arvatakse, et Punamäes rahaauk peituda, tulla ainult õigest kohast kaevata. Mitmele olla rahaauku unes näidatud ja kästud kaevama minna. Isegi üksikasjalised õpetused leiukohta olla unes antud. Mitmed on siin kaevand, enamasti ikka öösi. Teised tõendavad, et raha ju välja võetud. Nimelt tulnud kord rootslased kaartidega ja võtnud mõõtmise järgi raha välja. Teised ei tea, et kaevajad just rootslased on olnud, tulnud vaid kord mees kaartide ja paberitega ja kaevand rahakasti välja.
Kalevipoja mälestused
Kalevipoja künnivagusid nimetatakse kahes kohas Porkuni ümbruses. Uks algab Rakvere lähedalt, ulatab kuni Tõnuvere külani (nn Jupri mäed) pikk kitsas mäeseljandik. Teine algada Lassila mõisa metsas (Kadrina kihelkonnas). Metsas olla vaod selgemini tunda kui põllul. Pääle kündmist heitis Kalevipoeg magama ja hundid tikkusid hobusele kallale. Põgenedes jättis hobune suured jäljed järgi. Need olla paari viisi iga 2 versta taga kaks auku kõrvuti. Ka Antu metsas leiduvad metsajärved (kokku umb 7) olla Kalevipoja hobuse jalajäljed.
Assamalla luhas saanud hundid hobuse kätte ja murdnud maha. Riismed sünnitanud üksikud künkad.
Nahk - Assamalla luht olla just hobuse kujuline. See paista eriti hästi silma kevadeti suurvee ajal kui luht vett täis. Suvel olla sääl punakas rohi kui verine nahk.
Salu mäel (Joosep Lasseli talu) olla sadula koht.
Maksa mäel (Otsa talu, om. Lindemann) - maks.
Tühaaugu mäel tühemused.
Oti mäel (Sanderi talu, om Lõuke) ohjad.
Risu mäel (Treiali talu) rihmad.
Abaja mäel (Vanderi talu) hambad.
Jõesuu mäel (Kooli ja Matsi kohad) jõhvid.
Kabeli mäel (Jaanitoa talu) kabjad.
Varesemäel (Jaanitoa talu) valjad.
Assamalla luhas puhkavat 10000 kooljakeha. Teised mälestused seisavad ühenduses Kalevipoja hobuse murdmisega huntide poolt.
Imelik allik
Kuraugu metsavahi talu juures jookseb mäe seest allik välja. Selle kohta käib kaks muinasjuttu:
1) Allik seisvat maa alt Porkuni järvega ühenduses. Porkuni mõisa juures lastud kord luik järve, mil kuldkee kaelas. See luik tulnud Kuraugu allikas välja.
2) Ühel kevadel sõitnud Kuie mees allikast mööda Risu külasse. Näeb, haug tuleb mää seest allikast välja, sellel järgneb teine, kolmas jne. Mees hakkab peoga kala püüdma. Saanud koorma kalu.
Porkuni mõisa metsas on nn Kalevipoja hobuse järjed. Dr. Friedenthali arvates söepõletamise augud.
Kiviristid
Kaks kiviristi olnud Risu külas Kustu talu põllul suure männa all. Need olla sõja ajal pandud. Sääl olla pimedas tuld nähtud, mille tõttu arvatakse, et sääl raha peidus on. Nüüd on ristid ja mänd kadunud. Üks rist vedeleb katki löödult tee ääres. Ta on paest välja raiutud umbes 1 meeter pikk, 10 cm. Pasks. Rahva jutu järgi olla ristil ussi kujutus. Siin vaid on mitu kontsentrilist ringi keskel, harudel ristid.
Porkuni mõisa lähedal olla Kabelimägi (?). Keegi Simuna mees olla sääl kaevand ja kulda saand, muuseas ka ühe suure kuldbrosche. Herra lasknud augu kinni ajada.
Antu mõisas pidatud tiigi ääre kaevu kaevata. Säält tulnud kullapanku välja. Töölised viind neid herrale näha. See võtnud käest ära ja lasknud augu kinni ajada.
Kadila külas kooliõpetaja talu maa pääl on vana kaev, mille kohta rahvas räägib, et sinna varandus olla maetud. Teine kaev on sääl lähedal Väljaotsa talu maa pääl. Sinna olla sõja eest peidetud rootsi suurtükke ja kuldpäradega mõõku.
Punamäe lähedal asuvas Kaanjärves asuda raha tõld. Rahvajutt räägib järgmist. Antu herra olevat kuulnud juttu järve põhjas asuvast tõllast ja tahtnud tõlda kätte saada. Ajand oma teenijad ja moonamehed tööle. Pääle töö luband tublid talgud teha. Mõne aja järgi paistnudki tõld. Kui ju rahatõld pae kaldal, rõõmustab herra, et ju raha käes ja ütleb: "Soe pudru hääl küll (pole talgusid vajagi)." Vaevalt saand seda öölda, kui tõld järve tagasi kukkund, kust teda enam kätte pole leitud.
Rahaaugud
Arina külas (?) Ilumäe talu lähedal riigimetsas Tamsalu-Väike-Maarja maantee ääres olla suur kivi umb. 2 m. läbimõõduga. Sääl all on rahvajutu järgi rahaauk. Teise jutu järgi olla sinna rootsi kindral maetud.
Ohvriallik
Ühes allikas kaugel heinamaal olla leitud hulk klaaspärlid ühes merevaigust ja ahatist kuulikestega. Praegu ei teata ei nimetatud leiust ega allikast midagi.
Ohvrikivi
Asukoht Emumäel (Salla mäeks nimet.) põllu pääl. Täpne asukoht teadmata.
Kirjeldus. Sääl olnud ennemalt suur kivi väikeste augukestega Vanapagana kannajälgedeks nimetatud, pääl. Lõhkudes saadud sest kivist 40 koormat lõhutud kiva.
Rahvajutt kõneleb, et Tora koha pääl Toora jumal olnud. Nimi Tora tulevat Toora nimest. Siin olevat Toora jumalat kummardatud (kivist jutt ei kõnele).
Simuna khk., Rakke mägi, enne Liigvalla mõisa maa, nüüd riigistatud mets.Linnamägi
Rahvajutu järgi olnud siin Viru- ja Järvamaa piiril linn. Kord võtnud vaenlane Rakke linna ära. Linnarahvas põgenend ühes varakastiga Umbjärve ääre (vist küll Kaanjärv Nõmme lähedal Väike Maarja kihelkond). Sääl saanud vaenlane linnalased kätte. Linnalased lasknud varakasti järve põhja. See rahakast olnud ennemalt selgete ilmadega järve põhjas näha. Varandust valvata must kukk. Praegu ei teatavat enam kohta, sest Jäola (küla Väike-Maarja kihelkond) kraav olla järve pori kandnud.
Vähe linnamäest eemal olla vähem mägi, mis kumiseda. Mäe all olla keldrid (muidugi varaga). Sääl olla kaevatud, kuid töö pooleli jäetud, sest mingisugune hääl käskind seda teha.
Ühel ööl läinud keegi mees mäele hobust köietama. Mäel olnud valge. Äkki näeb mees, et mäel linn hulga rahvaga. Mees ostnud poest pastlad ja villakraasid. Kaupmees soovitanud kolm asja osta, mees pole nõus olnud, tulnud poest välja. Siis tulnud meele, et pastlanõela vaja. Läinud tagasi, kuid uss olnud ukse pääl. Keegi öölnud: "Oleks sa kolm asja ostnud, oleks linn vabaks saanud vande alt ja maa pääle jäänd. Nüüd pidavat linn jälle sajaks aastaks maa alla vajuma, et siis jälle üheks tunniks üles tõusta.
Kivist sammas
Avnduse (Katku) küla väljal on kivist sammas püsti. Rahva jutu järgi olla see katkuaja mälestuseks püstitatud. Sinna kohta jäend nimelt katk seisma.
Hiiepuu
Salla ja Kadiküla vahel Raussi talu maa pääl olnud salu ääres vana pärn, kuhu ohvreid viidud. Nüüd pärna enam ei ole.
Mäed, mis suitsevad, tuleleek mäel.
1) Tammiku külas (Ilvese lähedal) on küngas, mis alati aurab ja suitseb. Puudki kuivavat selle tagajärjel ära.
2) Salla mõisa kohal Emumäel olla ümargusel mäekünkal hommikuti vahel suits ja aur. Sääl olla mõisa vara peidus.
3) Emumäel Salla küla kohal olla õhtuti tuleleeki tõusma nähtud. Leek umbes 1/2 m pikk, umb. 15 cm lai.
4) Endise Emmumäe mõisa maa pääl nn Kalmukünkal tõusvat sageli lai leek äkki üles ja kaduvat kohe jälle ära. Seda on mitmel korral mitme inimese poolt nähtud.
Tammiku mõisa kohal Emmumäel nn Suure lipu mäel olla rahaauk. Säält ollagi kord rahakatel välja kaevatud. Katla sangast olla palk läbi olnud. Kaevajad sattunud tülli, palk katla sangas katkend ja katel läinud sügavasse maa põhja.
Emumäe mõisa maa pääl Lassinurme küla lähedal nn Kalmukünkal olla rahaauk.
Endise Salla mõisa maa pääl nimet. osa Emumäest Hoostekopli mägi. Sinna olla Rootsi vägede poolt seitse miljoni kulda ja viinaaamid maha maetud. Sääl olla kaevatud, kuid kaevamine ära keelatud.
Endise Salla mõisa maa pääl (praegu koolimajale väljamõõdetud) suure kivi all olla raha. Kivi olla Mäereie tee ääres (mis Mäiste külaase viib). Keegi mees kaevand sääl rahaauku. Korraga tulnud maa seest vapsikas välja ja lennanud kolm korda ümber mehe pahema jala. Mees jätnud töö pooleli.
Salla vallas endise Emmumäe mõisa, nüüd kolme asuniku maa pääl nimetakse üks metsaga kaetud madal mäeküngas kalmukünkaks. Vanemad inimesed kõnelevad, et künka servast põldu kündes palju konta olla leitud. Praegu pole kohal midagi näha. Eelajaloolist kalme siin silma ei paista. Küngas on igapidi umbes 1/4 versta lai. Rahvas usub, et sääl rahaauk on, sest mitmed inimesed on sääl kohal õhtuti tuleleeki näinud, tõuseb äkki künka kohalt lai leek üles ja kaob kohe jälle ära. Leeki olla näind nii noored kui vanad inimesed isegi mitu inimest korraga on näind.
Venevere küla Hansura talu maa pääl elutoa juures on punase tuiskliiva küngas. Rahvas arvab seda kabeli künkaks. Mõni tubli aasta tagasi ehitanud talu peremees siia keldri. Kaevates tulnud välja inimeseluid. Siis olla kruusavõtmine mõisa poolt ära keelatud. Asju ei ole leitud. Eesajalooliseks kalmeks ei või seda küngast pidada.
Ühe rahvajutu järgi olla siia vanasti sõdade ajal ülemaid kuldmõõgamehi maetud. Teise jutu järgi maetud siia enne suuri sõdasid katku ajal surnuid. Surnuid ei ole jõutud enam kaugele kiriku juurde vedada (Simuna kirik on säält õige kaugel). Üle 60 aasta tagasi viinud Rahkla mehed siit tee sillutuseks kruusa.
(Jung 111 lk. 146)
Eesti muinasjutud
Lapsed mängisid kord jõe ääres. Järsku ilmus kusagilt jõe äärde suur hall täkk ja kutsus lapsed oma selga sõitma. Lapsed ronisid hääl meelel ruttu täku selga, kuid üks neist jäi maha, sest enam ei mahtunud.
Siis hüüdis see laps: "Kuhu mina istun, kas halli täku turjale või näki nägaratele?" Näki nime kuuldes kadus täkk ja jättis lapsed rohule maha.
Tohuju susi!
Söö soost sammelida,
mädajärvest mättaida,
noori tamme võsusida,
ärä otsi minu hobest,
ärä vahi minu varsa,
ärä levvä minu lehma,
ära putu minu pulli,
ära taha minu tallekest,
ärä sihi minu siga,
ärä kisu minu kitse!
Oh Jeesus Krist! Too siis vasine kepp,
suska soe silma pääst vällä!
Ussisõnad
Mida karva looja loonu?
Tuhakarva, tukikarva,
musta karva, pruuni karva,
hiirekarva, heinakarva,
rohukarva, roosikarva,
(soo)suukarva, kalevikarva,
hele heina ladulane,
ms sa mind salaja salvad,
nägemata näpistad?
Söö savi salaja,
näri põõsan puid,
söö suu(soo) sammelida,
näri maa mättaida.
Ussi sõnad.
Kiperda, kivialune,
poperda, porialune,
saperda, savialune,
vingerda, veealune,
maakarva kivialune.
Ära mind salaja salugu,
nägemata näpistagu.
Alanegu paistes sul. Aamen (Meie Isa palve.)
Võitegemine vanal ajal
Mittadi, mattadi, matsakusse,
pittadi, pattadi, patsakusse.
Taevast tulgu, kirnu mingu,
võiks ka kokku veeregu!
Lehma lüpsja
Sõõru, sõõru, lehmakene!
Poiss viib minu,
hunt viib sinu,
jäädvad pole me kumbegi.
Sõnatese vastu
Issand, taiva kuningas,
hoia kurja meele eest,
hoia kurja mõtte eest,
Hoia kurja sõna eest,
sinitside silmade eest,
ja muretsede mutikate eest,
Sina taiva taadike. (Meie isa.)
Valuvõtmise sõnad väikese haava peale
Naanissaare kuningas, võta oma valu ja pane veri kinni kohe. (Meie Isa jne.)
Maalise vastu
Taga ära, sa kuri vaim, anna maad püha vaimule. Mina vannuta ära so, kuri ning roojane vaim, et sa pead tegenema Jeesuse Kristuse nimel. Aamen. Pai maake, anna see vaese Mari ehk Liisu tervis tagasi. (Meie Isa).
Äkilise haiguse sõnad
Häda, kost sa sisse oled tullu, sealt pead sa välja minema. (9 korda lugeda ja siis Meie Isa).
Maalise õpetus
Kolmainu nimel,
Jumala, see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel (3 korda).
Maa isa, maa ema,
maa isanda, maa emanda,
maa neitsikese,
maa kuldse kuninga,
maa viie vellekese,
maa säitsme sõsarakese,
võtke (Jüri ehk Jaani) haigus ära.
(Meie Isa.)
Elaja vaevajale
Ühe hinguga Meie Isa lugeda kolm korda järgimööda kolme kohta: 1) sarvede kohta, 2) piha kohta ja 3) ristluude kohta.
Roosi aitaja
ROSABELLA
ALLE BASSOR
Need tähed peale lugeda ja siis
Jeesuse Kristuse nimel,
alane paistes!
Meie Isa.
Maalise vastu(s).
Maa esake, maa emake,
kallis Maarjamaake,
anna selle inimesele,
siis inimene annab sulle,
valgust üts pund
ja kaits punda kulda.
Valu mine ära,
tervis tule tagasi,
siis inimene annab sulle tuhat tänu.
Elaja isu sõnad
Söö kui karu,
tõmba kui lõvi,
ammu kui hunt,
songi kui singa,
mütta kui mutt.
Jumala, see Essa, Poja ja Püha vaimu nimel. Aamen.
Katte ja kaitsmise kiri
Jumala, see Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. C J T K H. B. O. K. Need armusõnad, kui Jeesus Kristus Õlimäel rahul seisis, nõnda peavad seisma kõik sõnad rahul. Ja Issanda kaitsva engli käsu peale püha Mihaeli, Jumala ja see Isa ja Püha Vaimu nimel, Issand, ole meiega.
Kahetus
Oh suur Jumal, kuule heldest, mis su laps, ma palun sind (?). Jeesus õpeta mind selgest, mis on hea ning aita veel. Püha vaimuga mind võia, häda, kahju, kahju keela veel. Kuule nüüd mu palve sõna, mis ma palun, seda anna.
Mina palun Issanda, Jehova nimel: sina roojane vaim, kust uksest, aknast sind on välja saadetud, sealt uksest, aknast mine sisse tagasi. Sõku meie jalge alla, kange Jeesus, kuradit. Tule sina, püha vaim, selle vereva ehk musta lehma manu ja anna talle Jumala loomulikku tervist. Jumala, see Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Nõiduse vastu(s).
Nõidus kadugu, kui vanakuu taevast, Jumala, see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. Näit, Näit, lehmake, kelle süü on, kas meeste süü või naiste süü. Tigedus Tiiole, kaheta oma musta mulku. Ja kui lõvi ole tubli, kui karu. See Issand hoidku sind, see Issand lasku oma palet paista sinu peale ning andku sulle oma rahu. Aamen. (Meie Isa).
Varaste vastu(s)
Pane l kiri ukse alla, 2 ukse peale: Abram, Iigorit, Issak, Pedinet, Jakob, Dematuse.
A(rmastuse)sõnad
F h I j 34 ehk
J b o h R m h z.
Alasti neljapäeva õhtul, kui päike läbi akna sisse paistab, keeruta peripäeva kolm korda ümber keha ja ise loe Meie Isa, siis kolm korda ümber pea, ise ütle: Mari armasta Mihklit nagu naine meest armastab ehk nagu Kristus kogudust. Aamen.
Püssi sõnad
Ariel Uriel Ariisene + acean +
Valu võtmise sõnad
Valu uibule, valu oksale,
valu lepale, valu lehele,
valu puule, valu pakule,
valu kivile, valu kannule,
valu maale, valu mullale.
Jumala, see Isa, Poja ja Püha vaimu nimel. Aamen.
Vaenlasele tasumine
Pühapäeva hommikul enne päikesetõusu raiu üks sarapuuhagu ühe hoobiga ja nimeta oma vihamehe nimi ja kirjuta sinna haole peale: Adonai + Sancte Andrea + Edomarie + Emeret. Pärast riputa palit üles, tao seda palitut ja ütle: Esen Eli Eljoon, ja sa kuuled, et ta kisendab.
Niserduse sõnad
Kolm korda Meie Isa palve, siis:
Nikardi, nakardi,
likardi, lokardi,
nikardi, nakardi,
niserduslõnga (looma- ehk inimese jala, käe niserduslanga). Siis jälle kolm Meie Isat ja sõnad, kunni 12 korda läbi. Lugejal lõng käes ja iga Meie Isa ajal teeb lõngasse sõlme.
Siidri linn Puhja-Kavildas
Kavilda mäe põhjapoolset osa nimetab Puhja rahvas linna jalaks ehk Siidri linnaks. Seal asuvat sõjaaegne Rootsi varandus. Korra tahetud seda välja kaevata, vist kohalikkude elanikkude poolt, kuid valitsus keelanud ära. Nüüdki kuuldub rahva seas jutte, peaks Rootsi valitsuselt varanduse välja kaevamiseks luba nõutama. Mäes, kiviprügi all asub rauduks, mis oletada lubab, et seal keldrid või maaalused käigud olemas.
Kave läte Puhja-Kavildas
Kave lätte kohta Kavilda mäe jalal jutustab rahvasuu järgmise loo. Muiste jooksnud lättest mõdu, mida kõik vallarahvas tarvitanud. Korra olnud Kavilda mõisas kuri härra, kes rahval mõdu tarvitamise keelanud. Sellest ajest ei ole läte enam midagi annud, jäänud kuivaks. Alles mõisarahva palve peale hakanud ta jälle jooki andma, kuid mitte enam mõdu, vaid vett. Rahva usu järele on sel veel tervekstegev võim. Iseäranis silmarohuna tarvitatakse teda.
Viruskundrast
Viruskundra asupaik olla ikkagi ahju all ehk peal olnud. Kord läinud kaks linaropsijat sooja rehte magama, aga õhtul öölnud enne oma seltsilisele: "Õhtul sai küll nii kõht täis söödud, kas mine vai Viruskundraga maadlema."
Vaevalt läinud silmad kinni, kui Viruskundra tulnudki ahju alt välja, ööldes: "Lähme nüüd maadlema!"
Ise olnud küll väikene, must karvane pehme isik, kuid hirmus kõva. Võtnud ka mehe küüntega rinnust (kurgu alt) kinni ja tahtnud vägisi ahju ajada. Suure vaevaga jõudis mees seeni vastu panna, kuni teist magajat mees jalaga sai üles liigutada ja siis olnudki ta kadunud.
Teine mees saand kord metsas, ühel vihmasel päeval Viruskundraga kokku, kes öölnud: "Lähme maadlema." Mees olnud purjus ja võtnud kutse julgelt vastu, ööldes: "Issand Jumal, aita siis!" Viruskundra vastu: "Oh! Miks sa kolmekeske tuled?" Mees aga visanud Viruskundra pikale maha, muud ei jäänud järele kui sinine löga.
Näks
Rahvajutu järele olla ka üks väike kuri vaim olemas, keda näksiks kutsutakse. Selle amet olla kadedust ja viha naabrite keskele külvata ja öösisel ajal teekäijaid eksima panna. Mõni nimetab ka teda teisendi nimega Nägo. Tahab keegi kurja inimest raskelt haavata, ütleb talle: "Oh sa vana näks ehk nägo."
Näksi võim olla ka viljapõldusid ära nõiduda, karjale mitmesugusid haigusi ja taudasid saata. Igatahes olla näks üks kardetav salajane kuri vaim, kes ennast piirita tigedusega orjata laseb, kes kord tema meelevalla alla satub.
Jaaniöö
Selle pidustamine oli juba hallil vanal ajal. Jaanituled mägedel ja mängud jaanitulede ümber on küll meie ajal palju muutunud, kuid siiski leidub ka seal palju algupärasust.
Nii palju on kogumist teiste, et endisel ajal ka vanad mehed ja vanad naesed noortega ühes jaanitulel viitisid. Noored mängisid, tantsisid, vanad laulsid ja jõid viina ja õlut.
Jaaniööl olid ka omad saladused. Kes kasukakarvu pidi (pahupidi) pööras ja rehetua, rehealuse katuse harja otsnulka (kahrupersehe) üles läks, see nägi sealt ja tealt õitsvaid sõnajalgu. Ta võttis need õied enesega kaasa, läks uueste kahruperse üles ja vaata - sealt nägi ta, kus vanaõelus raha kuivatas. Otsis need kohad üles ja leidiski kuld- ehk hõberaha, mis öösel kui tulesöed sätendasid. Nii saanud vanal ajal mõnigi mees korraga rikkaks.
Vastseliina kihelkonna kloostrid
"Kodumaa... kloostrid" lugedes tuli mulle meelde vanarahvajutud, ka meie poolsetest kloostritest ja nende asemetest. Teatan, mis kuulnud olen.
1. Misso vallas Hino järve ligidal olnud vanasti üks katuligi kirik, mõni lisab kogunist juure: kiriku juures olnud ka klooster, kus mungad ja nonnid sees elavad. Hino järv on 3 versta pikk, ligi 2 versta paiguti lai, aga väga kalarikas. Mungad olnud suured kalurid, kellest nad ja nonnid elanudki.
Kiriku ega kloostri ehituse aega ei teata. Varemeteks olla ta langenud vanade sõdade ajal. Kirikukell aga on järve põhjas, kus ta paha ilmade ettekuulutust teeb - ulub.
Teine katuliku kirik ja klooster olla Vasteseliina valla Kirikumäel olnud. Ka looja suure järve ligidal mäe otsas. Ühes aga olevat tingimata kiriku kõrval ka klooster olnud - kummas õiete - ei teata. Ka Kirikumäe järves huugab kirikukell kui paha ilmade prohvet.
Asjalisi mälestusi
Kirikud
Kirjeldetavais valdades asub ainult üks kirik - nimelt Pindi-Jaani kirik (Rõuge abikirik) Pindi vallas. Mainitud kiriku esialgset asutamist kohalikud elanikud ei mäleta. Olnud vaid õige vanasti juba olemas ning asunud samal kohal, kus praegunegi kirik. Põhjasõja ajal põletatud kirik ära. 1880-1881 ehitanud kogudus praeguse kiriku.
/Asjalisi mälestusi/
Ohvrikohad
Vana-Nursi vallas, Korsa külas, Udrase talu maaalal on allikas. Vanarahva jutu järgi ohverdatud vanasti sesse allikasse raha. Praegu on kohalik taluomanik vee paisutanud ja tarvitab jõujaamana (Udras).
Mõned teavad ohvrikivist mis sama talu krundis asunud. Praegu seda kivi ei ole. Kellegi töölise Michelsoni teadete järgi olla see kivi lõhutud ja ehitamise ajal mainitud talu müürisse paigutatud.
/Asjalisi mälestusi
Ohvrikohad/
Kasaritsa vallas, Palometsa külas, Langi talu juures olnud ohvrikoht - savihaud, mille juures kasvanud kadakapõõsas. Sesse põõsasse ohverdanud kiriku sõitvad pruutpaarid (tähendatud kohast viinud suur kirikutee mööda) kindaid, sukke, muid riideid ning tarbeasju. Ka muul ajal (s.o. peale kirikupäeväde) olla rahvas sinna ohverdamas käinud. Tõnisepäeval viidud harilikult seapea. Kord pole ühel perenaisel tervet seapead olnud, viinud siis poole - ise lausudes: "Kulla Tõnisekene, hoia mu emisekest, küll teine aasta toon terve pea."
Ka viidud raha sinna savihauda.
/Ajalisi mälestusi
Ohvrikohad/
Pindi vallas, Paidra külas, Tooropi talu kohal Võhandu jões on ohvrisaar kiviga. Saar asub keset jõge ja on mõned süllad suur, lehtpuudega kaetud. Saarel asub suur kivi, mille juurde vanasti ohverdatud. Põua ajal ohverdatud mainitud saare kohal Võhandu jõkke. Suurima häda puhul, kui ükski and enam põua vastu pole aidanud, ohverdatud isegi lapsi.
/Ajalisi mälestusi
Matusekohad/
Kirjeldatavais valdes leidub mitmelpool ümarikke liivakünkaid, kas üksikult ehk mitu ligistikku, mida rahvas nimetab Rootsi sõjaaegseiks matusekohtaks.
Pindi kirikust umbes kilomeetri kaugusel asuvas Metskülas leidub 12 sarnast hauda. Siis veel samas vallas, vallamajast Otsa mõisa viiva tee ääres (umbes 2 kilomeetrit mainitud vallamajast) lageda põllu sees, metsa ligidal, on üksik haud. Viimane on umbes 3-4 meetri kõrgune liivaküngas.
/Asjalisi mälestusi
Matusekohad/
Saaluse vallas, vallamajast umbes 0,5 km edela pool leidub 9 samasugust hauda. Samas vallas, nn. Holstapalus, mis asub Võru-Vastseliina tee ääres leiduvad mitmed sarnased künkad. Mainitud teed tarvitadud Põhjasõja ajal sõjateeks, sellepärast ollagi langenuid selle lähidusse maetud.
/Asjalisi mälestusi
Matusekohad/
Kasaritsa vallas, Võru jaamast umbes 1 km lõunapool metsas leidub kaks hauda. Samas metsas, suvila lähedal - 6 hauda.
/Asjalisi mälestusi/
Linnamäed
Kirjeldatavais valdes teab rahvas kolme linnamäge näidata.
Üks neist asub Kasaritsa vallas, Võrust Kasaritsa viiva tee ääres (Peeter Kõiv, Hindo küla). Teine asub Vastse-Nursis, Liinamäe talu krundis. On ümarik mägi söödi sees. Mäe sisse on suured, pealt ümmarguselt võlvitud keldrid ja koopad kaevatud. Vanarahva arvates olla mainitud keldrid ja koopad Põhjasõja aegsed pelgupaigad. Vana-Nursi vallas, jällegi Liinamäe talu maa-alal, asuvat kolmas linnamägi. Mägi on õige suur, ümarik ja metsaga kaetud.
/Asjalisi mälestusi/
Laagriplatsid
Vana-Nursi vallas, Kaku veski lähedal metsas teab ümberkaudne rahvas Põhjasõja aegset laagrikohta näidata. Augud, kus kahurid seisnud, olla praegugi veel alles.
/Asjalisi mälestusi/
Laagriplatsid
Samuti räägib rahvas Vana-Nursi vallas ühes Põhjasõja aegsest Uibo talust. Mainitud talus asunud Rootsi ohvitserid. Alles nelja aasta eest ehitatud sest ajast püsinud talumaja ümber.
Arhiive
Nimetada oleks nelja kirjeldetava valla arhiivid. Üldse on arhiivid korraldamata ja kohase ruumita. Nii asub, näit. Saaluse vallaarhiiv eeskojas trepi all, kuhu mõned riiulid on asetatud, Kasaritsas, kusagil teenija toas. Pea kõik arhiivid on rahutuste ajal enam või vähem kannatanud. Osa raamatuid on lõhutud ja põletatud, osa viinud vene punaväelased kaasa.
Pindi (1891 ühendati Pindi vallaga Leevi vald. Koguja märkus.) vallaarhiivis leiduvaist raamatuist oleks tähtsamad:
1. Pindi kogukonna kohtu protokollid 1865 a. peale
2) Lasva kogukonna kohtu protokollid 1865 a. peale (1892 ühendati Pindi ja Lasva vallakohtud, sellepärast on viimase protokollid Pindi vallamajasse toodud. Koguja märkus.).
3) Pindi valla nõukogu protokollid 1860 aastast
Vana-Kasaritsa (Vastse-Kasaritsa vald ühendati Vana-Kasaritsa vallaga 1890. aastal. Koguja märkus) vallaarhiiv on rahutuste tagajärjel palju kannatanud. Selle tõttu puuduvad arhiivist valla volikogu protokollid kuni 1897. aastani. Arhiivis leiduvaist raamatuist võiks nimetada järgmisi:
1) Valla nõukogu protokollid 1897 a. peale.
2) Vana-Kasaritsa kogukonnakohtu protokollid 1868. aastast alates. Neist puuduvad ainult 1884-1886 aastate protokollid.
3) Vastse-Kasaritsa kogukonnakohtu protokollid 1862-1888 a. Puuduvad 1871-1875 ja 1888-1890. aastate protokollid.
4) Vastse-Kasaritsa kogukonnakohtu lepinguraamat 1864-1891 a.
5) Saaluse kogukonnakohtu protokollid 1877-1890.
6) Saaluse kogukonnakohtu lepinguraamat 1865-1898 a.
Saaluse vallaarhiiv on eelmiseist rohkem rahutuste ajal kannatanud. Osa raamatuid olla vene sõjaväed kaasa viinud, muis olla lõhutud ja põletatud.
Nagu tähendatud, leiduvad Saaluse kogukonnakohtu protokollid kuni 1890. aastani Vana-Kasaritsa vallaarhiivis. Kohtuprotokollid 1914-1920 olevat Loosi (1914 kuni 1920 oli Loosi vald ühendatud Saalusega. Koguja märkus.) vallamajas. Kogukonnakohtu protokollid 1890-1914 a. on nähtavasti kaduma läinud. Nii jääks Saaluse vallaarhiivis leiduvaist raamatuist ainult nimetada:
1) Saaluse valla nõukogu protokollid 1870. a. alates.
Eelmiseist arhiivest täielikum ja korraldatum on Vastse-Nursi (Nursi olnud algul üks vald. 1765 jaotatud kaheks - Vastse- ja Vana-Nursiks. Vallad ühendatud peale 1920 (sekret.). Koguja märkus.) vallaarhiiv. Mainitud arhiivis leiduvaist on tähtsamad:
1) Valla volikogu protokollid - 1875-1887
Valla volikogu protokollid -1887-1993
Valla volikogu protokollid - 1893-1895
Valla volikogu protokollid - 1896-1901
Valla volikogu protokollid - 1901-1905 a.
Valla volikogu protokollid - 1905-1907 a.
Valla volikogu protokollid - 1908-1911 a.
Valla volikogu protokollid - 1912-1915 ja edasi
2) Valla täiskogu protokollid - 1878-1902 a.
Valla täiskogu protokollid - 1902-1909 a.
Valla täiskogu protokollid 1909-1919 a.
3) Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1858-1862 a.
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1862-1868 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1868-1870 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1870-1872 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1874-1875 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1876-1880 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1880-1882 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1884-1888 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1888-1890 "
Vaste-Nursi kogukonna protokollid: 1892-1904 "
4) Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid:
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1855-1864 a.
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1867-1872 a.
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1873-1876 a.
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1877-1880 a.
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1880-1882 a.
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1882-1886 a.
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1886-1888 a.
Vana Nursi kogukonna kohtu protokollid: 1888-1889 ja edasi.
5) Vana-Nursi ülesütlemise raamat 1864.
6) Vastse-Nursi kogukonnakohtu lepinguraamat 1870-1890 a.
7) Vana-Nursi kaebtuste raamat 1879-1890 a.
8) Vastse-Nursi kaebtuste raamat - 1874-1879.
Sõjad ja katkud
Sõdadest mäletab rahvas ainult Põhjasõda ja sedagi väga tumedalt. Suure Rootsi sõja ajal olnud hirmus laastamine ja tapmine. Elanikud põgenenud küladest metsa ja rabadesse peitu, kuhu nad nälga surnud. Külad ja majad jäänud päris tühjaks. Kes hiljem metsast või soodest pääsis see tulnud tallu ja jäänudki sinna, sest üheski neis ei olnud enam inimesi ees.
/Sõjad ja katkud/
Peale sõja tulnud nn. Pardiajajad, kes mööda külasi ja metsi hulkunud. Kohates sõjatule eest varandusega metsa põgenenuid, tapnud pardiajajad inimesed ära ning röövinud varanduse.
/Sõjad ja katkud/
Siis tulnud veel suur katk, mis needki inimesed, kes sõjatulest ja pardiajajaist pääsesid, tappis. Rõuge kihelkonda ei olla kümmet inimest ellu jäänud. Kümned verstad võidud läbi sõita ilma, et kuke laulu oleks kuulda olnud - nii tühi olnud maa.
Näljad ja ikaldusaastad
79 aastat tagasi olnud suur nälg vihmase ja külma suve tagajärjel. Rukis, läbi vihma kasvanud, ei olla kannatanud üldse ahju pannagi. Mõisnikud toonud Pihkvast nn. "kulli jahu", mida talupojalegi antud kolme ja viie naela viisi. Jutustaja olnud sel ajal karjane. Karjamaad olnud vett täis. Loomad närinud näljaga puuoksi. Karjasel tulnud iga päev põlvist saadik vees seista, mille tagajärjel jalad veriseks ja katki läinud.
/Näljad ja ikaldusaastad/
1852. aastal olnud suur põud. Peale lume minekut jäänud kohe põuaks ja see kestnud kuni augustikuuni. Alles siis tulnud esimest korda vihma. Tõuviljad hakkavad alles siis tõusma ja orased kasvama. Pihkvast käidud hobustega vilja toomas. Peale selle tulnud koleera ja tapnud palju inimesi. Vana-Kasaritsas ja Pindis maetud iga päev 8-9 surnut.
/Näljad ja ikaldusaastad/
Umbes 80 a. tagasi olnud mitme aasta kestel ikaldus ja nälg vihmase ja külma suve tagajärjel. Rukki õitsmisaeg olnud vesine, samuti tera kasvamisaeg vilu ja märg. Vili olnud kerge ja kesine, lusteid ja tungalteri täis. Tõuvili ei saanud üldse küpseks - varased öökülmad rikkusid ära. Leiba tehti rabatud ja tuulamata rukkist. Kuid sellestki aganaleivast oli puudu.
/Näljad ja ikaldusaastad/
Teine jutustaja, Taniel Leosk, räägib vastupidi, et 80 a. tagasi olnud ikaldus ja nälg põua pärast. Pihkvast toodud jahu, nn. "kullijahu", mida naela- ja kümneviisi peredele antud. Umbes 60 aastat tagasi olnud suur põud ja nälg. Kuni sügiseni ei olla tilka vihma tulnud. Rukis jäänud põlvekõrguseks, tõuvili pole üldse pead tupest välja saanud. Viljapäid korjatud põllul peoga ja lina katkutud põlvili olles. Sügisel, peale vilja lõikamist hakanud vihma sadama. Viljapõldudele tulnud ädal, mis palju suurem kui vili enne olnud. Nii saanud kariloomad sügisel rammusaks söödetud.
3. Rahva majanduslik elu
Pärisorjus
Pärisorjusest ei mäleta vanemgi põlv peaaegu mitte midagi ja segab teoorjusega. Talupoeg olnud täielikult mõisniku omandus, nagu loomgi. Isiklikku varandust talupojal ei olnud, vaid kõik kuulunud mõisnikule. Mõisnikku ei piiranud mingisugune seadus maksude ja orjuse määramisel talupoja peale. Talupoeg pole tohtinud mõisniku loata kohast lahkuda. Isegi talupoja elu üle olnud mõisnik isandaks. Ta võis talupoega müüa või mõne asja vastu vahetada kui tal selleks tuju oli. Nii olla Vana-Nursi vallas pärisorjuse ajal vahetatud üks naine Sõmerpalu mõisa vaka tuha vastu. Samuti vahetatud Nursis üks mees koera vastu teise mõisa. Kord kaotanud härra kaartimängus kutsari.
/Pärisorjus/
Vana-Kasaritsa vallas vahetanud peremees karjase-vaeslapse mõisa koera vastu.
/Pärisorjus/
Naisi, kellel rinnalapsed olnud, aetud taludest mõisa põrsaid ja kitse imetama.
/Pärisorjus/
Ka naise pidand talumees härra käsul võtma. Kui see nii ei sündinud - aeti mees kohast ja majast välja. Kui härra meele järgi naine võeti - oli asi hea ja mõnikord kingitud niisugusele sõnakuulelikule mehele talugi. Nursi vallas olla niiviiis omandatuid talusi mitu.
/Pärisorjus/
Pindi mõisa ja valla omanikuks olnud pärisorjuse ajal von Richter. Olnud võrdlemisi leplik härra. Annud talupoegadele puid mõisa metsast heade tingimistega linna vedamiseks ja lasknud niiviisi raha teenida.
/Teoorjus/
Keskmisel talul olnud mõisa vastu järgmised kohustused: vakuorjusena aasta läbi 140 kuni 150 hobusepäeva, jüripäevast mihklipäevani 65-70 ja talvel kuni 30 jalapäeva. Peale selle olnud abiorjus: suvel 20 hobuse- ja 70 jalapäeva, talvel 10 hobuse- ja 30 jalapäeva. Voorides pidi iga talu umbes 20 päeva käima. Sellele lisaks olnud kohtumaksud järgmises suuruses: 3 tsetverti rukkid, 2 tsv. otre, 3 tsv. kaeru, 1 lammas või kohioinas, 1 kott, 2 looma lõõga, 1 kana ja 12 muna.
/Teoorjus/
Kõik mõisatöö teinud talud. Mõisas olnud ainult kutsar, aidamees ja kubjas, muid töölisi ei olnud. - Vilja pandi sirbiga kokku - vikatiga ei tohtinud ajada. Põhud pekseti kootidega. Kaks rehte oli nädalas. Kuid ega sellepärast veel päevatööst vabastatud, et öösel rehte pekseti. Hommiku valgeks pidi rehi maas ja teine uuesti üleval olema. Päeval tuulati.
/Teoorjus/
Rehel oldi mõisas terve perega ja terve nädal. Öösel pekseti reht, päeval tehti muu töö. Kubjas oli alati seljataga tuupimas. Kui ei olnud küllalt kärmas või ei löönud koodiga küllalt kõvasti - andis kepiga. Jutustaja käinud kümne aastaselt mõisas rehel.
/Teoorjus/
Igast majast oldi nädala kaupa mõisas teol. Kodus oli ainult perenaine väikese lastega. Oma töö seisis ja vili pudenes, sest ega perenaine üksi jõudnud kõiki ära teha. Teinekord läind ka perenaine teole, maja jäi päris tühjaks. Lapsed jäeti murule mängima. Õhtul teolt tulles pidid nad üles otsima, sest päeva jooksul olid nad ei tea kuhu jõudnud ronida. Kord olnud naine nädal otsa teol, haige mees üksi kodus. Mees surnud ära, keegi pole teadnud. Härra juhtunud külast läbi minema ja leidnud talus surnud mehe. Lubanud siis naisel teolt koju minna.
/Teoorjus/
Talust oli tüdruk terve nädala järjest, pühapäevast pühapäevani, talvel mõisas loomi söötmas ja suvel karjakorral. Igast talust oli talvel mees terve nädala mõisa viinakojas. Iga talu pidi harilikult kolm vakamaad rukist lõikama, kolm vakamaad tõugu kokku panema, viis vakamaad heina tegema, kuus vakamaad sõnnikut vedama ja pool vakamaad lina kitkuma. 12 ? pidi talu mõisale linast lõnga ketrama. Oli lõng jäme - võeti niisama käest ära ja pidid oma linadest uue ketrama. Vahest antud ka peksa, kui lõng küllalt peenike ei olnud.
/Teoorjus/
Talust käis ka inimene mõisa lambaid niitmas. Seda tulnud nii teha, et vill kasukana terveks pidi jääma. Jutustaja ema teinud kogemata "villa-naha" katki. Parun näinud seda ja kukkunud kärkima: "Vitsut, vitsut". Kuid pääsenud siiski seekord karistuseta.
/Teoorjus/
Nagu mainitud, pidi keskmine talu 20 päeva aastas ka voorides käima. Harilikult käidi voorides talvel, mõnikord ka suvel. Reed ja vankrid olid muidugi puust. Teised jalased või rattad võeti alati ühes - üks kui kulus või katkes - kohe pandi teine alla. Voorid läksid Pihkva, Ostrova, Porgova, Pärnu ja Narva. Venemaale viidi enamasti viina, Pärnu ja Riiga vilja. Riia-teekond kestnud harilikult kaheksa päeva. Toiduks neil teekonnil olnud teolisel odra- ehk rukkijahu puder karpides.
/Teoorjus/
Pindi vallast käinud viina- ja viljavoorid Venemaale. Talvetee läinud üle Peipsi järve. Linad viidud Riiga, Tallinna ja Pärnu. Vooris käinud mõnikord isegi kümneaastased poisikesed, kui talust vanemat ei ole välja saata olnud.
/Teoorjus/
Karistusi jagatud mõisas väga heldelt. Mõnes mõisas oli kubjas hea ja härra õel, teises härra hea ja kubjas kuri. Saaluses käinud kubjas põllul teoliste järel ja mõõtnud kepiga üle turja. Kui kubjas nõrgasti lõi ja hoobiga veri välja ei tulnud ning parun seda juhtus nägema - saanud kubjas ise peksa. Saaluse paruni armsaim ütelus olnud: "Mingit Alatarre, vitsut, vitsut."
/Teoorjus/
Nursis löönud kubjas mehel (jutustajal endal) halva künni pärast kõhu katki. Hiljem tulnud härra ise kündi vaatama, ei ole midagi laita leidnud, vaid aina kiitnud: "Gut, gut." Teomehed võtnud siis kubja kinni ja peksnud adrapuudega teda õige tublisti. Halva künni pärast peksmisega mindud aga kohtusse. Härra olnud teomehe poolt ja kubjas pidanud kolm rubla valuraha maksma. Et aga teomehed kubja üle omakohut mõistsid, sellest ei olla keegi teadagi saanud.
/Teoorjus/
Kui teoline tööle hiljaks jäi - anti 15 hoopi. Juba enne päikesetõusu pidanud töölised mõisaõues olema, sest kas see inimene oli, kes päikesetõusu ei näe. Poiss läinud tööle minnes viiske jalga panema ja jäänud natuke hiljaks - antud 15 hoopi.
/Teoorjus/
Üks teoline, kes ennast peksta ei lasknud ja arsti tunnistuse esitas selle põhjendamiseks, seotud karistuseks mõisa õues asuva suure kivi külge ja lastud igal söögiajal seal seista.
/Teoorjus/
Kui kartulivõtmisel kubjas vaolt leidis mahajäänud kartuli - andnud nii, et sinised jooned jäänud ihule.
/Teoorjus/
Kes tööle hiljaks jäi või väikese koorma tegi vilja vedamisel - sai peksa. Oli üks kartul maha jäänud - sai kartulivõtja ühe matsu, jäi kaks kartulit maha - sai kaks matsu kepiga. Suurema süütegude pärast peksetud soolvette kastetud vitsadega.
/Teoorjus/
Tee järele vaatamisel sõidetud mõisa neljahobuse tõllaga. Teekubjas pidanud kutsari kõrval istuma. Ei olnud teed hästi tehtud - aetud teekubjad mõisa ja antud igale 60 hoopi.
/Teoorjus/
Saaluses olnud teomehel rukkilõikusel rukkijahupuder toiduks kaasas. Härra käskinud meest: ava pakk ja näita, mis sul seal on. Mees täitnud käsku. Härra vaadanud ja vihastanud: kas sarnase toiduga jaksad mu rukist lõigata, ja visanud pudrukarbi mäest alla. Mees käsutatud mõisa ja antud 60 hoopi.
/Teoorjus/
Jutustaja isa olnud mõisas kartulaid kündmas. Pole paruni arvates hästi kündnud; aetud talli juurde ja antud 30 hoopi nuiaga.
/Teoorjus/
Vastse-Nursi mõisas peksetud inimesi häärberi seina ääres. Kavalamad heitnud hästi seina lähedale. Sinna pole nii hästi lüüa saadud ja vitsa otsad, mis kõige/valusamini/ löönud, läinud vasta seina.
/Teoorjus/
Kasaritsas olnud piinapink, kuhu peale karistetav kaksiti, nagu hobuse selga pandud. Jalad ei ole maha ulatanud, vaid jäänud ripnema. Selle peal peksetud inimesi.
/Teoorjus/
Samas vallas viidud iga nädal peremehed, kellede peale mõisniku süda täis olnud, mõisa juurde, võetud riided seljast ja antud peksta. Nii karistatud sulaseid ja teolisi iga päev, peremehi aga kord nädalas.
/Teoorjus/
Talude ja külade lammutamisi on kirjeldatavais valdes sagedasti esinenud. Nii olla Vastse-Nursi vallas asuv Mustahamba karjamõis vakutaludest kokku liidetud. Jutustaja saanud hiljuti mõisa jagamisel oma isalt võetud Illi talu tagasi. Tähendatud talust olla jutustaja isa välja aetud ja talu ühes teistega Mustahamba karjamõisaks liidetud.
/Teoorjus/
Peale nende olla mainitud vallas veel kaks talu Vastse-Nursi mõisa külge liidetud. Samuti olla Vana-Nursile kuuluv Sirgupalu karjamõis vakutaludest loodud. Selleks võetud Tinaka külast kolm talu ja Papi külast neli talu.
/Teoorjus/
Kasaritsa vallas teatakse olevat kaks talu Palometsa juures lammutatud ja mõisaga liidetud.
/Teoorjus/
Vana-Saaluse vallas olla Kaloga karjamõis vakutaludest kokku pandud. Peale selle olla veel neli talu Vana-Saaluse mõisaga ühendatud. Vallale antud vastutasuks halvemad ääre- ja metsamaad.
/Teoorjus/
Pindi vallas olla Mäesaare ja Otsa karjamõisad vakutaludest kokku pandud. 60dal olnud Otsa küla olemas.
Raharendi ja talude ostu aeg
Raharendi aeg Nursis alanud 1864 (Nursi kogukonna kohtu protokolles räägitakse 1860 rendilepingute uuendamisest kuue aasta peale orjuse ja mõisa maksudega. Protokoll, 29 juulil 1860 a.) Koguja märkus.) aastal. Mainitud aastal tehtud esimese taluga rendileping. Kuigi rahapuudusel rent suuremalt osalt tulnud teoga tasuda, muutunud rahva olukord siiski palju kergemaks. Töömäär olnud kindel ja härral puudunud võimalus rohkem nõuda. Ja kui tehtudki rohkem, maksnud mõis need päevad rahaga tagasi. Keskmisel talul olnud järgmised kohustused peale raharendi veel mõisa vastu: kolm vakamaad rukkid lõigata, kolm vakamaad kesva ja kolm vakamaad kaera kokku panna, pool vakamaad lina kitkuda, kuus vakamaad heina teha ja üks nädal sõnnikut vedada.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Raharendi aeg kestnud Vastse-Nursis kuni 1870 aastani ja Vana-Nursis kuni 1872 aastani. Talude ostmine Nursi valdes sündinud krediitkassa abil. Mõisnikul olnud suur rahapuudus, võtnud sellepärast krediitkassast kohtadele raha välja ja talupojad pidanud mõisniku võla 45 a. jooksul 6% tasuma. Nursi valdes olnud peremehed võrdlemisi vaesed ning olid sellepärast sunnitud kohtade ostmise ajal lahkuma, kuna väljast tulnud inimesed, kes kohad ära ostsid.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Kasaritsas, kui riigi vallas, olid rendi ja müügitingimised teised kui mujal valdes. Nii raharendi kui ka kohtade müümise aeg algas siin palju varem. Esimesed kohad Kasaritsas antud rendile 80 a. tagasi, s.o 1847. aastal.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Pealegi olnud kroonu rent väga odav. 12 dessatini suuruse koha eest maksetud 12 rubla aastas renti. Ja kes sedagi pole suutnud tasuda ning võlgade sisse jäänud, neile kingitud mitme aasta võlg. Muidugi tehtud ka siingi rent enamasti teopäevadega tasa.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Kuid, et rent võrdlemisi odav oli, ei ostnud suurem osa peremeestest üldse kohte päriseks, vaid jäid rentnikkudeks. Seepärast on mainitud vallas praegugi õige suur protsent riigirentnikke.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Need kohad, mis osteti, osteti Kasaritsas omal jõul, krediitkassa abita. Peale kohtade hindamist hakatud protsente maksma ning 39 a. jooksul pidanud võlg tasutud olema. Kuid mõningate tähtpäevade puhul keisrikojas kingitud harilikult riigi valdele riigivõlad. Nii kingitud Nikolai II kroonimise puhul Kasaritsa vallale 12000 rublaline võlg. Sellega omandanud mitmed peremehed kohad üsna odavasti.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Saaluse vallas alanud kohtade müümine 60 kuni 62 a. tagasi, seega 1865-1867dal aastail. Raharendi aeg enne seda kestnud ainult kolm kuni neli aastat. Üks pool rendist tasutud rahas, teine orjusega. Kes ei jõudnud renti ära maksta, aetud kohast välja. Viimane nähtus esinenud Saaluses õige sagedasti. Ja siin, vastupidi eelmistele valdele, loetakse raharendi aega väga halvaks ajaks. Orjuse ajal saadud ikka kuidagi nõuetava orjuse ära teha, kuid rendiks ei ole raha olnud kusagilt saada. Kohtade ostmisel olnud esialgne sissemaks 20 kuni 100 rubla. Kohtade müümine kestnud kuni 1877. aastani.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Pindi vallas kestnud raharendi aeg 1860. kuni 1865. aastani. Ka siin makseti osa renti rahas, kuna suurem osa teopäevadega tasuti. Olnud nn "orjuse pulk", millest üks pool olnud härra, teine peremehe käes. Sellele pulgale märgitud tehtud päevad. Kes rohkem kui tarvis oli teinud, sellele makseti päevad rahaga tasa. Tööpäev hinnatud 35-40 kopikat.
/Raharendi ja talude ostu aeg/
Talude ostmine alanud 1865. aastal ja kestnud kuni 1882. aastani. Kohad ostetud krediitkassa abil. Ostjad olnud enamikus oma valla mehed, ainult üksikud tulnud teistest valdadest.
d. Rahvarahutused päris- ja teoorjuse ajal
Kolmkümmend aastat oodati priiust. Ikka anti, aga mõisnik oli vasta. Siis tuli Karulas ja Räpinas mäss. Kui palju seal inimesi surma sai ei tea. Pärast pekseti mässajaid ja Rõugest aeti mitu meest igast vallast peksmist pealt vaatama. Varsti peale mässu tuligi vabadus.
/Rahvarahutused päris- ja teoorjuse ajal/
Pühajärve sõja ajal läinud Nursi vallast keegi Peep Grünberg Pühajärvele õigust saama, saanud aga tublisti peksa. Ei olla enam omal jalal tagasi saanud. Rõuge kihelkonnas aetud igast vallast kaks meest Pühajärvele, mässajate läbi lipu ajamist vaatama. Pühajärve sõjas surmasaanute eest pidanud mõis pearaha, nn "soeraha" maksma.
e. Töö- ja elamisvõimalused
Kirjeldatavais valdes on pea tööstusharuks - põllutöö. Teoorjuse ajal olnud küla maad põlluviisi aetud: põld ühele talule, teine põld järgmisele talule jne. Nii olnud maa mitmes jaos ning see väga raskendanud harimist. Tarvitusel oli kolmepõllusüsteem: rukis, tõuvili ja kesa. Kartulaid kasvatati esialgu ainult oma tarvis, hiljem müüdi viinavarbrikuisse. Kuid kartul olnud siiski enam-vähem kõrvalise tähtsusega - esikohal olnud vili ja lina. Vilja müüdud harilikult Petseri turule ja enamasti külvi eel. Siis olnud võimalus mitmekordset hinda saada.
/Töö- ja elamisvõimalused/
Käsitööga elatanud endid ainult üksikud. Talvel valmistatud kodusest materjalist ja oma tarbeks riideid ja tarbeasju, kuna suvel kõik põllutööd tegid.
/Töö- ja elamisvõimalused/
Möödunud aastasaja lõpul tehtud algust karjakasvatusega. Alguses kasvatatud muidugi lihaloomi ja alles viimasel aastakümnel on piimatööstusele üle mindud. Käesoleval ajal moodustab see majapidamisharu peasissetuleku allika. Esikohale seab karjakasvatuse ka asjaolu, et kihelkonna idaosa on kruusase pinnaga ja mägiline ning põllukultuuri arenemisele ebasoodne. Peale selle on põllumaid vähe tarvitada kuna karjamaid sellevastu rohkesti. Sellepärast on kihelkonna idaosas asuvad vallad, näit Kasaritsa tulunduslikult nõrgal järjel, kuna palju paremas seisukorras on lääneosa, kus maapind põllupidamiseks kohasem. Eelmises tarvitusel on sagedasti veel praegugi kolmepõllusüsteem.
f. Majanduslik seisukord
Teoorjuse ajal elatud rehetoas. See olnud suitsu täis ja külm. Lapsed ahjust tulnud ja ahju läinud - sest mujal olnud külm. Ahju kütmise ajal tehtud uksed lahti, et suits välja läheks. Kuid suitsuga ühes läinud ka soojus - sellepärast suletud uksed niipea kui võimalik. Nii olnud tuba alati vingu ja suitsu täis. Pealegi keedetud koldel nii inimestele kui loomadele, mis omajagu vingu tekitas. Talvel toodud isegi vasikad, lambad ja põrsad külma eest rehetuppa varju. Kanad, need olnud alalised kaaselanikud. Seinte ääres olnud polutid ja voodi, kus magati. Suvel magatud aitades ja küünides. Hiljem ehitatud rehetoa otsa üks kamber. Sinna asunud perenaine ja peremees, kuid pere elanud endiselt rehetoas. Umbes 30 a. tagasi hakatud esimesi rehest eraldi asuvaid elamuid ehitama.
/Majanduslik seisukord/
Praegu näeb veel õige harva rehega ühenduses asuvat talumaja. Igas vallas olnud kõrts ja viin väga odav. Jutustaja noorespõlves ostnud isa kord kiriku juures kopika eest viina ja sellest joonud mõlemad endid purju.
/Majanduslik seisukord/
Ka olnud toitmisolud teoorjuse ajal viletsad. Terve pere olnud kogu aeg mõisas teol, talu põllu eest ei ole kellegil olnud aega hoolitseda. Loomi olnud vähe, põllud jäänud rammutamata ja lahjaks. Sellepärast saadud taludes vilja väga vähe. Seitse korda jatkunud hobuse päitsetega aita kanda (nii pikad aganad olnud vilja sees, et päitsetega olnud paras kanda). Ahju pannes seotud leibadele vitsaväädid ümber - muidu pole kannatanud. Tulega pole tohtinud leiva ligi minna - sest agan võis tuld võtta. Oad, herned ja tangud - need olnud harilikud toiduained. Peale selle silgud ja veega segatud piim. Liha olnud väga vähe - sest millegiga ei olnud siga sööta. Ja seegi natuke antud teolistele mõisa kaasa, sest kui teolisel halb toit kaasas oli kutsutud peremees mõisa ja antud mõnikümmend hoopi. Ikalduse aastail segatud leivale lisaks linaseemne aganaid ja ohakaid. Majanduslikku elu raskendanud veel alkoholi tarvitamine. Igas vallas olnud kõrts ja viin väga odav. Jutustaja noorespõlves ostnud isa kord kiriku juures kopika eest viina ja sellest joonud mõlemad endid purju.
/Majanduslik seisukord/
Vaatamata sellele, et riigivallas halvem maa ja väiksemad kohad olid, elatud seal ometi paremini kui mõisavallas. Põhjuseks olid eespool loetletud soodustused nagu vähemad kohustused, odav rent, võlgade kinkimine jne. Selle kohta püsinud on rahvasuus ütelus: "Mõisavallas oli vereleib, mis kroonuvallas viga elada."
/Majanduslik seisukord/
Üldiselt paranenud majanduslik seisukord raharendi ajal. Peremees saanud rohkem aega oma põllu eest hoolitsemiseks ja oma töö tegemiseks. Loomi hakatud rohkem kasvatama, põllud saanud paremini väetatud ja viljasaak tõusnud. Osa peremeestest pole suutnud küll rahaga renti tasuda ja olnud endiselt sunnitud tegu tegema ja mõned pidanud isegi kohtadelt lahkuma. Neid olnud aga võrdlemisi väikene protsent.
Õigusline elu vanemast ajast peale
Pärisorjuse ajal olnud talupoeg täielikult mõisniku meelevalla all ning pidand leppima selle õigusega, mis mõisnik talle määras. Mõisnik oli piiramata isand ta elu ja varanduse üle.
Teoorjuse ajal ei olnud asi palju parem. Oli mõisa kohus. Valitseja olnud kohtu esimees ja vallast määratud kolm kohtunikku. Kuid viimased ei ole tegelikku tähtsust omanud, olnud ainult moe pärast. Mis mõisavalitsus tegi, see olnud tehtud. Ehk küll talupojal edasikaebamise õigus olnud, aidanud seegi vähe. Kui talupoeg, kellele mõisakohus mõistis 30 hoopi, edasi kaebas kihelkonnakohtusse, mõistetud talle 40 hoopi: kümme hoopi edasikaebamise eest.
/Õigusline elu vanemast ajast peale/
Valdade omavalitsuse seadusega asutati vallakohtud. Need piirasid küll mõisniku kohtumõistmise õigust - mõisas võidi ilma kohtuta talupojale nüüd ainult 15 hoopi anda, kuna varem oli mõisnikul ses suhtes piiramata voli - ja andis talupojale suurema appelatsiooni õiguse, ometi ei olevat see olukorda kuigi palju parandanud: vallakohtud jäänud esialgu suuresti mõisa mõju alla. Vallakohtus jäänud alati härrale õigus ja kohtuotsus vastanud tema soovidele. Vallas mõistetud küll karistus, kuid mõisas viidud see täide. Ning olenenud jällegi mõisniku tahtest, kui täpselt kohtuotsusest kinni peeti.
/Õigusline elu vanemast ajast peale/
Naisterahvastele pole tohtinud vallakohtu ajal enam ihunuhtlust anda. Kord varastanud naine meesterahvaks riietunult teomehe leivakoti ja riided. Kohus mõistnud vargale 15 hoopi vitsu ja kohtuotsus täidetud. Hiljem aga selgunud, et varas oli naisterahvas. Senaator(?) oma küsimusele, kas varas oli mehe riides jaatavat vastust saades, lasknud kohtu sama palju hoope veel anda riiete vahetamise pärast.
Peremees omanud õiguse kõrgemasse talurahva kohtusse edasi kaevata ja võinud seega vitsanuhtlusest pääseda; mõistetud selle asemel kinni. Sulane pidanud aga igal juhusel vallakohtu otsusega leppima ja vitsad vastu võtma.
/Õigusline elu vanemast ajast peale/
Kui katkeliselt vallakohtud esialgu tegutsesid, näitavad Vana-Nursi kogukonnakohtu protokollid. 1885. aastal on ainult kaks kohtuistangut peetud: jaanuaris ja augustis. 1856. ja 1857. aastal ei ole kohus üldse koos käinud. 1858 on kolm kohtuistangut peetud: märtsis üks ja juulis kaks korda. 1859 - 9 kohtuistangut, 1860 - on 9 korda kohus koos olnud, 1861 - 15 korda; peale selle kasvab see arv kiiresti.
Vastse-Nursi vanematest kohtuprotokollidest paistab silma, et enamail juhusel on härra kaebaja ning harilik otsus - mõistetakse härrale vastuhakkamise pärast 15 kuni 20 hoopi vitsu. Väiksem protsent on varguse- ja tüliküsimusi kohtus otsustamisel. Öeldu on maksev ainult Nursi valla kohta, teistes erineb see palju. Nii selgub Kasaritsa kogukonnakohtu protokolle lugedes, et enamalt jaolt on arutatud väikesi tüliküsimusi ja vargusi. Ihunuhtlus on seal võrdlemisi harva mõistetud; enamasti - mõni päev kinni ehk väike rahatrahv, mis maksetakse valla- või vaestelaekasse. Sellevastu olla Pindi vallas ihunuhtlus alles 1896. aastal viimast korda antud.
/Õigusline elu vanemast ajast peale/
Toon lisaks mõned näited kohtuprotokollest.
Vastse-Kasaritsa kogukonnakohtu protokoll 1864. a. 13 juulil.
Kogukonna kohtu een omma olnu Rein Sillaots kaibaman, et tema niit om ära põimet, ja om seda põimjat lännu takan otsma, ja om arvanu, et Jaan Järve naine Liise oles olnu. Siis om see Liise Järv seda peremeest Rein Sillaotsa tõuganu.
Kogokonna kohus om mõistnu selle tõukamise eest peap Liise Järv Rein Sillaotsale üts rubla trahvi masma esimese augusti kohtupäivani sel aastal.
Vana-Nursi kogokonna kohus sel 8dal mail 1859.
Kubja nõudmisele - tööle tulla, vastab peremees, et nädala tööpäevad tehtud olevat. Peremees antakse kohtu kätte. - See kogokonna kohus on teda § 696 perra trahvinu see vasta pandmise eest 15 viza lööki ja tema om kaivanu, et tal om sadamise tõbi, sis om tal trahvis pantu kolm rubla massu. See trahv om massa 14 päiva peräst.
Vana-Nursi kogokonna kohus sel 7mel apr. 1861.
Vana-Nursi mõisa olliva kaubajuudi ja olliva valitseja taren kauba müünu. Nüüd olliva kõrralise Mari Karlson, Ann Karlson ja karjanaine kaupa kaubelnu. Nüüd om ütelnud karjanaine Annele: kae üte vähempat pakki. Nüd om Ann võtnu üte paki kon olli 12 rätti. Nüüd nakati neid rätte taga otsma ja saise kätte kuus tükki karjanaise käest ja 4 tükki Anne käest ja kaits köögitüdrüku käest.
Selle pääle mõistis kogokunna kohus Annele 20 vitsahoopi ja karjanaisele 20 hoopi ja köögi Katrile 10 hoopi. Nüüd pallel karjanaine raha massa 4 rubla vaestelaikasse (Nursis ei ole nähtavasti sellest hoolitud kas süüalune oli naine või mees - ihunuhtlust anti mõlemale soole. Koguja märkus.).
Vastse-Nursi kogokonna kohus sel 2 mai 1859.
Mattei Kallab sai mõistetus selle eest kui tema ilma passilda olliva ümber hulknu 15 hoopi vitsaga.
Pindi kogokonna kohus sel 30 nov. 1873.
Etteaste Peter Loos ning tema vöörmündre Andre Saar ja kaivas, et peremees Hindrik Kikkas temale kooli minna sööki üten es anna, kui ennegi lõunas kuiva leiva palokese, ja koolimaja saisap 8 versta kaugel, kost tema ega õdango läbi mõtsa pimmega peab kodo käima ja jälle hommongo tagasi minema.
Mõisteti: et kuna Hindrik Kikkas koolilatsele tarvelist sööki ei ole üten andnu ja päälegi kogokonna vöörmundrit trotsno, sis saap tema üks ööpäivas türmi ehk massap 2 rubla 14 päiva sisen vaeste laadikasse.
Jaep Piho kaibsi kui Ants Soi olliva petnu hinde manu tema karjusi. Selle eest sai mõistetus 5 hoopi vitsaga.
(Prot. 29. juulil 1860 Nursi kog. kohus.)
Usulised liikumised
Möödunud sajandi neljakümnendail aastail hoogsalt arenev veneusku minek andis end ka Rõuge kihelkonnas tunda. Selle liikumise tõukepõhjuseks olnud raske majanduslik seisukord teoorjuse ja eelnevate ikaldusaastate tagajärjel ühelt, ja halb vahekord luteriusu pastoritega teiselt poolt. Rõuge kihelkonnas olnud rahva ja pastori vahekord palju halvem kui rahva ja mõisnikkude oma. Sellepärast ei olevat ka pastoril mingisugust mõju olnud mainitud liikumise takistamiseks. Kuid selles suhtes olla vennastekogudused palju suutnud ära teha. Viimaseid olnud Rõuge kihelkonnas kolm - Haanjas, Viitinas ja Pindis. Vennastekoguduse liikmed vöörmünder Kaup ja kooliõpetaja Hagevang oma isikliku mõju tõttu rahva seas suutnud paljuid veneusku minekust tagasi hoida.
/Usulised liikumised/
Praegu on apostliku-õigeusulistel kaks kirikut Rõuge kihelkonnas: Vana-Roosa vallas - Püha Kolmainuse kirik ja Haanja vallas Plaani kirik. Et mainitud vallad ning ühes sellega need kogudused ja kirikute arhiivid, käesoleva kirjelduse piirkonda ei kuulu, ei ole võimalik siinkohal nende koguduste arenemise juures lähemalt peatuda. Esitan veel suusõnalist traditsiooni üksikute valdade kohta.
Kasaritsa vallas olnud veneusku minejaid võrdlemisi palju. Pappide kihutustöö veneusu kasuks olnud väga äge. Suurem protsent usumuutjaist olnud sulased ja maatamehed. Papid lubanud maad anda, mõisa orjusest vabastada ja peale selle veel pool pütti heeringaid. Inimesed läinud papi käest heeringaid otsima - saanud mõisas aga selle asemel peksta. Hiljem tulnud paljud luteruseusku tagasi.
/Usulised liikumised/
Jutustaja vanemad rääkinud, et veneusku minejaile lubatud pool pütti silku. Riiast tulnud piiskop rahvast ristima. Peale ristimist läinud rahvas piiskopilt heeringaid nõudma. Ei ole midagi saanud. Ka lubatud maad anda ning mõni saanudki paar vakamaad.
/Usulised liikumised/
Vana-Kasaritsa vallas läinud ühes külas kõik vaesemad inimesed poole püti silkude lootusel veneusku.
/Usulised liikumised/
Saaluse vallas lubatud veneusku minejaile priiust, pool pütti silku, kirikumaksust vabastamist. Ka lubatud pühapäivi juurde teha. Kuigi lubadused väga meelitavad, olnud salvidalaskjaid ometi võrdlemisi vähe. Ka needki ei olevat ei vabadust ega silku saanud.
/Usulised liikumised/
Nursis teinud papid väga agaralt kihutustööd, lubanud maad ja mõisa orjusest vabastamist. Kuid mõisnikkude ähvardused mõjunud tagasihoidvalt. Ainult üksikud perekonnad lasknud salvida.
/Usulised liikumised/
Pindi vallas läinud ainult üksikud perekonnad veneusku. Siin mõjunud tagasihoidvalt vennastekogudus. Viimastel olnud veel 30 a. tagasi Paidra külas oma palvemaja.
Haridusline olukord
Rõuge kiriku visitatsiooni protikollidest selgub, et 1786 a. oli mainitud kihelkonnas 7 mõisa- ja 6 külakooli. Osa koolidest asub mõisa-, osa talurehes. Õpetajaks on talupoeg, kes ühtlasi ka kirikuvöörmündri ametit peab. Õppimisaeg kestab vaevalt mõne kuu. Koolis käidakse korratult. Põhjuseks on kehakatte ja toidu puudus. Kooliskäijate nimekirjas on: Vastse-Kasaritsas 140, Vana-Kasaritsas 132, Saaluses 140, Vastse-Nursis 75, Vana-Nursis 66, Pindis 42 ja Leevis 23 last. Kuid koolis käivat nendest vaevalt neljandik. 1801. a. kirikuõpetaja aruandest selgub, et mainitud valdest ainult Vastse-Nursis on kool, kuna Vana-Nursis, Vana- ja Vastse-Kasaritsas, Saaluses, Pindis ja Leevil ei ole enam mitu aastat kooli olnud. Seega on koolide arenemises samm tagasi mindud. 1819. a. talurahva seadus loob rahvakoolile kindla õigusliku põhja. Siit peale algab visa aga järjekindel areng rahvakoolide ajaloos. Umbes selle ajani ulatavad ka rahva mälestuses säilinud teated koolide kohta. Püüan selle põhjal iga kooli ajaloost eraldi niivõrd pidevat ülevaadet anda, kui need andmed seda võimaldavad.
Pindi valla algkool 1765 (Rahvakoolide inspektorile saadetud on ka märgitud 1765 a. Inspektor tõmmanud selle maha ja kirjutanud asemele 1865 a. Koguja märkus.). Esimene asukoht olnud Võhandu jõe ääres, Virve külas. Koolmeistriks olnud Jaan Grossberg. Kooliskäimine olnud väga korratu. Tihti alganud õppetöö jaanuaris ja lõppenud maarjapäevaks. Õppeaineiks olnud lauluraamatust ja katekismusest lugemine. Umbes 80. aasta eest ehitatud uus koolimaja Rusimale mõisa valla ja veliste (Vennaste kogudus. Koguja märkus.) ühisel jõul. Kõige suurem ja parem ruum jäänud veliste palvepaigaks. Koolis käidud 3 päeva nädalas (esmaspäev, teisipäev ja kesknädal). Kursus kestnud kolm talvet. Koolis käis 30-50 last. Loeti testamenti, lauluraamatut, piiblilugu ja katekismust. Igal talvel õpitud 28 kirikulaulu pähe. Kiriku vöörmünder Hindrik Sabe hoolitsenud kodukooli eest. Pärast päriskooli olnud kordamiskool, mis kuni leeriajani kestnud. Igal suvel kutsutud lapsed üle kihelkonna Rõuge kiriku juurde kokku - "katsumiseks". Lastud lugeda, laulda ja peatükke vastata.
/Haridusline olukord/
1870 põlenud Rusima koolimaja maha. 1872 ehitatud uus, Pikakannu koolimaja. Koolis käidud 6 päeva nädalas. Endiseile õppeaineile tulnud lisaks rehkendamine ja kirjutamine. Kooliõpetaja palka ei saanud. Tal olnud mõni vakamaa maad kasutada ja ei ole vallamaksu maksnud. Hiljem määratud kooliõpetaja palgaks 100 rubla aastas. Kuid tihti jäetud suvekuude eest palk maksmata ja kooliõpetaja pidanud suvel Rõuges maalritöös käima. 1919. aastal avati koolil IV klass, 1924 - V klass ja 1926 - VI klass. Käesoleval ajal töötab kool 150 õpilasega kolme õpetaja juhatusel. Koolimaja on vana (1872 ehitatud), madal ja äärmiselt kitsas. Klassitube on kolm; igas neist asub kaks klassi, so. 50 õpilast. Talvel asub osa lapsi ööseti koolimajas. Et magamistuba puudub - magavad lapsed klassis. Õhtul tuuakse õlekotid sisse ja hommikul viiakse jälle hangeotsa, sest kohane ruum nende hoidmiseks puudub.
/Haridusline olukord/
Saaluse vallas on kaks algkooli - Künda ja Siksali. Künda kooli asutamisaega ei teata. Umbes 100 aastat tagasi asunud Künda kool Vana-Saaluse mõisas, mõisaomaniku parun Maydeli ruumes. Parun Maydel olnud kooli asutaja ja ülalpidaja. Esimene kooliõpetaja olnud keegi Pent. Oskanud vähe lugeda ja kirjutada. Palgaks olnud mõisa jahuveski tarvitamise õigus. Vaheajal teinud oreleid. Kooliskäimine olnud vabatahtlik ja käidud kolm päeva nädalas. Õppeained olnud katekismus, laulmine, lugemine ja kirjutamine. Õpilasi olnud umbes 20.
1846. aastal viinud mõisaomanik kooli üle Vanaste külla ühte rehetuppa. Kooliõpetajaks valinud vald paruni nõusolekul Jakob Udra, Rõuge kihelkonnakooli haridusega isiku. Kooliõpetaja olnud kohustatud iga laupäeva õhtul palvetundi pidama. Ta palgaks olnud 8 taalri suuruse maa-ala kasutamine. Kooliskäimine olnud ikka vabatahtlik, kuid nüüd juba 4 päeva nädalas ja hiljem 5 päeva. Koolitöö algas kell 8 hommikul ja kestis õhtuhämaruseni kahetunnilise lõunavaheajaga. Selles ruumis asetsenud kool 30 a.
1877 ehitanud vald uue koolimaja. 1879 a. valitud kooliõpetajaks Jakob Udras, kes oli Tartus Hollmanni seminari lõpetanud. Õpetus kestis kolm talvet (15 okt. - 15 apr.) ja oli sunduslik. 1886 aastal rahvakoolide seadmisega Vene haridusministeeriumi alla saab õppekeeleks vene keel. Õppeaineiks olid: vene keel, eesti keele lugemine, rehkendus, laulmine, piiblilugu, katekismus, ilukiri ja maadeteadus. Viimast õpetatud ainult kolmandas klassis. Tunde olnud päevas 6, laupäiviti 3. Laupäeval käinud koolis ka koduõppijad ja kordajad. Viimastega võetud läbi piiblilugu, katekismust, peatükkide seletusi, testamendi lugemist ja kirikulaulu. Kooli revideerisid rahvakoolide inspektor ja kirikuõpetaja. Õpilasi olnud umbes 25.
1919 a. sügisel viidud kool Saaluse Vanamõisa herrastemaija. Samal aastal avatud ka IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Praegu töötab kool 60 õpilasega. (Andmed võetud Künda kooli kroonikast.)
Saaluse valla teine, Siksali kool on asutatud 1810 a. Koolis käidud alguses üks, hiljem kolm päeva nädalas. Koolis käimine olnud väga korratu. Kooliõpetaja olnud laisk ja pannud lapsed oma tööle, selle asemel, et õpetada. 1860dal aastal ei olevat kirjatähtigi veel õpitud.
/Haridusline olukord/
Kooliõpetaja palk olnud 4 vakka rukkid ja sama palju kesvi. Peale selle 8 taalri suuruse maa-ala kasutamine, mis härra koolile oli kinkinud. Peale koolitöö olnud õpetaja kohustatud igal laupäeval mõisa rahvale palvetundi pidama (Saaluse kog. kohtulepingu raam. 1865).
1916. aastal ühendatud osa Loosi valda Saaluse vallaga. Sellega tuli ka nn Poksi kool Saalusega ühendusse. 1922. aastal avatud Siksali algkoolil IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Nüüd ühendati Poksi ja Siksali koolid nii, et I ja II klass Siksalil, kuna III ja IV klass Poksil asuvad. Õpetajad peavad muidugi kahte-vahet käima, sest mainitud koolimajad asuvad üksteisest kilomeetri kaugusel.
/Haridusline olukord/
Kasaritsa vallas on 4 algkooli: Sammuka, Kolepi, Ivani ja Võrusoo.
Sammuka algkool olevat asutatud 1840. aastal, Räppo külla. Koolimajaks olnud õige ruumikas maja. Kooli läksid lapsed 9-11-aastaselt. Kooliskäimine kestnud 3 talve: mardipäevast maarjapäevani, nädalas üks päev. Tunnid alganud hommikul, kui pimedus enam ei takistanud ja kestnud õhtuvidevikuni. Õppeaineiks olnud usuõpetus, lugemine, peastarvamine ja laulmine. Raamatuid pole olnud; lapsed korranud õpetaja ütelust seni, kui meelde jäi.
/Haridusline olukord/
Räppolt viidud kool Palometsa külla, Timuski rehte, kus kool umbes 1844-1854ni asunud. Õpetajaks olnud Hagevang. Ta palgaks olnud 6 sülda puid ja kooli maade kasutamine. Kooliaeg kestnud 20. oktoobrist 24. märtsini. Hagevang õpetanud testamendi lugemist ja laulmist. Kool olnud kihelkonna koolivanema ja kirikuõpetaja järelvalve all.
/Haridusline olukord/
Umbes 1854-1856 ehitatud koolimaja Sammukale ja kool asunud sinna. Kooliskäimise aega suurendatud: esialgu kahe ja varsti kolme päeva peale nädalas. Koolipäevad olnud esmaspäev, teisipäev ja kesknädal. Õpilasi olnud umbes 20. Koolile muretsetud ka ühekeeleline mänguriist laulmise õpetamiseks. Kooli majanduslised kulud kandnud Kasaritsa vald. Õpetajal rahalist palka pole olnud, ainult maa kasutamine. Kooli käinud revideerimas Rõuge õpetaja Hollmann ja köster Sperling.
/Haridusline olukord/
Koolis olnud tarvitusel ka ihunuhtluse andmine. Puudunud päevade eest olnud trahvirahaks 3-5 kopikat. 1860-1870 aastate vahel muudetud koolinädal nelja-päevaliseks.
/Haridusline olukord/
1878 ehitatud praegune koolimaja Sammukale. Õpetajaks olnud Sarapuu. Asutanud laulukoori ja muretsenud koolile pidude abil oreli. Ta kõrvalametiks olnud põllutöö. Tarvitanud koolis väga ohtrasti kehalist karistust. Olnud venestusajal hädas keele mitteoskamise pärast. Koole revideerinud õpetaja Hollmann ja rahvakoolide inspektor; esimene revideerinud eesti keelt ja usuõpetust, inspektor muid aineid. Koolis käidud nüüd juba 6 päeva nädalas. Päevas olnud 6 tundi; ainult laupäeviti olnud kolm tundi, sest siis käinud ka kordajad ja väikesed lapsed (nn näitajad). Kõik õppeained peale eesti keele ja usuõpetuse olnud vene keeles. Juba esimeselt klassilt nõutud vene keele oskamist.
1919. aasta sügisel avatud koolile IV klass ja valitud veel teine õpetaja. Käesoleval ajal töötab kool umbes 100 õpilasega kahe õpetaja juhatusel.
/Haridusline olukord/
Kasaritsa Kolepi kool olevat asutatud ligikaudu 100 aasta eest Vadsale (seal olla veel praegugi esimese koolimaja ahjuvared). Vadsa Peep olnud esimene õpetaja ja ühtlasi ka kirikuvöörmünder. Koolilapsed jagunenud kolme jakku: I - väike jagu, II keskmine jagu ja III suur jagu. Keskmise ja suure jao lapsed käinud ühe päeva nädalas koolis, kuna väikese jao lapsed 1 päeva üle kahe nädala käinud. Kooli mindud peale rehtede peksmist, s.o. sagedasti peale jõulu, ja käidud kuni maarjapäevani.
/Haridusline olukord/
Koolis käimine olnud väga korratu. Vaesema rahva lastel puudunud riided ja puudunud toit kooli jaoks. Need käinud mõnikord ainult paar-kolm korda talve jooksul koolis.
/Haridusline olukord/
Koolis õpetatud ainult jumalasõna. Vaida Peep osanud ise küll kirjutada, aga lastele pole õpetanud. Koolituba asunud suitsutares. Pikk laud ulatanud üle toa. Ühel pool lauda istunud tüdrukud, teisel pool poisid. Õpetajad istunud laua otsas ja küsinud õpilasi järgemööda. Kui ring laua ümber täis saanud, alanud jälle otsast peale. Koolitoa kõrval olnud väike, poolpime kamber, nn tapatall. Seal antud õpilasile, kes halvasti õppisid või vallatud olid - ihunuhtlust. Headel lastel aga lubatud reega mäest alla sõita. Õpetaja palgaks olnud koolimaa kasutamine.
(joonis)
/Haridusline olukord/
Umbes 1860dal aastal viidud kool Vadsalt Kolepile. Ka koolimaja veetud üle. Õpetajaks olnud Jaan Kõiv, kes ühtlasi ka vallakirjutaja olnud. Kõivi ajal käidud koolis järgmiselt: väike jagu 1 päev nädalas; keskmine jagu 3 ja hiljem 4 päeva nädalas ning suur jagu ka üks päev nädalas. Kooli mindud 10-aastaselt. Väikses ja keskmises jaos oldud kummagis 3 aastat. 16-17-aastaselt jõutud suurde jakku; seal oldud kuni leeriajani.
/Haridusline olukord/
Õppeaineiks olnud: testament, katekismus, piiblilugu, peast rehkendamine ja laulmine. Laulmist õpetatud hoolega, mingisugust muusikariista pole olnud. Jaan Kõiv õpetanud ka kirjutamist. Päeva töökava olnud järgmine:
I - Palvetund
II - Piiblitund
III - Testamendi lugemine. Peale lõunavaheaega:
IV - Uus testament
V - Katekismus
VI - Rehkendamine.
/Haridusline olukord/
Kooli käinud revideerimas kirikuõpetaja, köster ja kihelkonna koolivanem. Kooliõpetaja olnud köstrikooli haridusega. Köstrikoolis kestnud õpetus kaks aastat: talvel õpitud ja suvel tehtud tööd.
/Haridusline olukord/
Väga ohtrasti tarvitatud Kolepi koolis ihunuhtlust ja Kolepi "tapatall" olnud kaugele kuulus. Lumesõda pidades pildunud lapsed korstent lumega. Pandud selle eest nurka ja suur puuhalg käte peale ning lastud nii pikemat aega seista. Vahest löödud joonlauaga sõrmede pihta ehk lastud käed lauale panna ja löödi vitsaga käte peale. Ka lastud herneste peal põlvili olla.
/Haridusline olukord/
Varguse eest antud 5-15 hoopi. Kooliõpetaja Eiche olnud kuri mees ja peksnud lapsi metsikult. Ta tagandatud 1884 sellepärast ametist. Varsti peale selle keelatud peksmised koolis ära.
/Haridusline olukord/
1872 ehitatud Kolepile uus, ruumikas koolimaja. Kooliskäimine tehtud sunduslikuks ja nädalas hakati 6 päeva koolis käima. Kooli seaduslik algus olnud 15. sept, ja pidi kestma kuni maarjapäevani. Kuid harilikult tulnud lapsed palju hiljem kooli ja lahkunud kaua enne maarjapäeva. Trahvirahaks koolist puudumise eest olnud 5 kop. päevas. Palgaks saanud kooliõpetaja peale maa kasutamise 100 rubla raha ja koolipuud.
/Haridusline olukord/
1886. a. rahvakoolide seadmisega Vene haridusministeeriumi alla, tehakse vene keel sunduslikuks õppekeeleks. Üleminek vene keelele olnud väga järsk. Õpetajal lubatud esialgu ainult mõni nädal eesti keelde tõlida, siis pidid lapsed juba vene keelt nii palju mõistma, et seletusist aru saada. Selle tagajärjel õppetöö olnud väga raskendatud ja rahvakoolide üldine tasapind langenud. Praegu töötab Kolepil IV klassiline algkool kahe õpetajaga. Mõne aasta eest ehitatud koolile uus kahekordne ja väga ruumikas maja.
/Haridusline olukord/
Kasaritsa Ivani kool on asutatud 1835. aastal. Tema esialgne asukoht on Rootsi külas olnud, siis on ka kooli nimi Rootsi kool olnud. Nime Ivani on kool pärinud sellekohasest talu nimest, mille vald aastal 1860 koolile kinkis. Maja, kus kool asus olnud kellegi isiku poolt vallale kooli avamiseks kingitud. Kooliõpetajal ei ole koolimajas ruume olnud, vaid käinud 2-3 versta tagant kooli õpetust andma. 1860. aasta ümber toodud koolimaja Rootsi külast ära ja ehitatud Ivani talu maa peale. 1880 ehitatud endise maja lähedusse uus ruumikam koolimaja.
1830. a. ümber õpetajat koolis pole olnud, oli ainult lugeja Kangro-Aado, kelle ülesandeks olnud palvetunde pidada. 1835. aastal pandud Peeter Tolga kooliõpetajaks Rootsi kooli peale. Tolga olnud koolmeistrikooli haridusega. Kooliaeg kestnud sügise karja lauta panekust, kuni kevade karja metsa minekuni. Õppepäivi olnud nädalas 3, nimelt esmaspäev, teisipäev ja kesknädal. Tunnikava olnud igapäev ühesugune:
I - Piiblilugu
II - Katekismus
III - Eesti keel
IV - Rehkendus
V - Laulmine
Õpiraamatuist olnud ainult piiblilugu ja katekismus, kuna teisi aineid käsitanud õpetaja peast. Eesti keele õpetamise juures tarvitatud suuri seinatabeleid üksikute tähtede, silpide ja sõnadega. Rehkendusest õpetatud ainult kokkuarvamist, mahaarvamist ja kasvalehte. Kirjutamise õpetus ei ole sunduslik olnud. Ainult mõned üksikud õppinud kirjutamist erateel, kuna suurem osa kirjutamise suhtes eitaval seisukohal asunud, sest kardeti, et kirjutamise õppimine aja ära viidab ja usuõpetus õppimata jääb.
1860 saanud Peeter Tolga poeg Jaan Ivanil kooliõpetajaks. Jaan Tolga olnud Rõuge kihelkonnakooli haridusega. Tema ajal hakatud rehkenduses jagamist ja eesti keele kirjutamist õpetama. Õpilased jagunesid kolme ossa - päris koolilapsed, kordajad ja näitajad. Päriskoolilapsed olid, kes iga päev koolis käisid; kordajad tulid ainult sügisel ja kevadel paariks nädalaks kooli usuõpetust kordama; näitajad ei olnud veel kooliealised, nad said kodus õpetust, kuid tulid iga nädal üks kord kooli, kus nende edasijõudmist revideeriti.
Jaan Tolga olnud agaramaid seltskonnategelasi. Ta asutanud ka laulukoori, mille kuulsus ulatanud üle Võrumaa. Tolgale abiõpetajaks olnud Raup. 1885 tulnud Tolga asemele õpetajaks keegi Hurt. Palgaks olnud tal peale 31-tiinulise kooli talu veel 5 vakka rukkid ja 4 vakka odre. Valgustuseks saanud 5 puuda petroleumi ja kütteks 30 sülda puid. Tolga ajast peale töötab kool kahe õpetajaga. (Kooli kroonika põhjal.)
Neljas algkool Kasaritsa vallas on nn Võrusoo kool. Mainitud kool on asutatud 1925 aastal ja on 6-klassiline.
Nursi vallas on kaks neljaklassilist algkooli. Üks neist asub Vastse-Nursis, teine Vana-Nursis.
Vastse-Nursi vallakooli asutamisest ei teata kindlat. 1846. aastal olnud kool juba olemas ja asukoht olnud praeguse Jõeveere talu juures. Kooliõpetajaks olnud sakslane Grünthal, ametilt rätsep ja suur kõrtsisõber. Koolimaja olnud ühetoaline, õlgkatusega ja savipõrandaga. 1860 põlenud koolimaja ära ja Vastse-Nursi mõisaherra von Müller, rahvakeeles Puupea andnud mõisa "antvärkide" majja koolile ruumid. Kiriku vöörmünder ja mõisa kirjutaja Jaan Kõva olnud ka kooliõpetaja. Õpetanud kirikulaulu, piiblilugu, katekismust, testamendist lugemist ning trükitähti. Kooliskäijaid lapsi olnud 15 ümber. Tasuks saanud õpetaja iga talu pealt 3 vakka rukkid, 3 vakka odre, 3 vakka kaeru. 1866 ehitanud vald uue koolimaja, ühe klassitoaga ja õpetaja eluruumidega. Õpetajaks valitud Mikk Jänes, kelle vald oli lasknud Rõuge kihelkonnakooli lõpetada. Jänes õpetanud koolis peale eelpool nimetatud ainete ka rehkendamist ja kirjutamist. Peale koolitöö olnud õpetaja kohustatud ka palvetunde pidama. Mõne aasta pärast põlenud jälle koolimaja maha. Nüüd üüritud koolile Simmuli külla, Jaan Kuuse rehetuppa ruum. Koolis valitsenud korratus. Laps, kes aastas 13 päeva koolis käis, olnud liigagi usin. Järgmised õpetajad Jaan Jänes, Joosep Võtsa ja Pullerits tagandatud ametist joomise ja kõlvatu eluviiside pärast.
Jaan Kuuse rehetoas asunud kool lühikest aega. Varsti ehitanud vald jälle uue koolimaja. Venestuse algul olnud kooliõpetajaks Laats. Vene keele õpetamine tekitanud rahva seas vihavaenu õpetaja vastu. Esimene õppeaine olnud vene keel ja usuõpetus, järgmine eesti keel, siis rehkendus (ilma raamatuta) ja geograafia. Peale kirikulaulude õpetatud venekeelseid ilmalikke laule. Kooliskäimine olnud sunduslik. Puudunut päeva eest maksetud 5 kop. trahvi. Lapsi käinud koolis keskmiselt 30-35. Õpetaja palgaks olnud koolimaade kasutamine ja 60 rubla raha. Järgmine õpetaja, Jaan Adamson, asutanud 1894 laulukoori. Tema järeltuleja, Jaan Kiiber, asutanud 1902 karskusseltsi.
1911 põlenud Vastse-Nursi koolimaja jällegi ära. Tules hävinenud ka kooli arhiiv. Koolile renditi esialgu ruumid Laane talusse ja siitpeale rändanud kool ühest talust teise. 1913 olnud õpetajaks Julius Türmas, suur venestaja ja inspektori pailaps.
Ilmasõja ajal kannatanud kool palju. Liig sagedasti vahetunud õpetajad ja vahetatud ruume. Kavatsetud kooli Vana-Nursi algkooliga ühendada, kuid rahvakoolide inspektor ei olevat luba andnud. 1916 põlenud ka Vana-Nursi koolimaja ära ja nii olnud vald koolimajadeta. 1920 a. olnud mõlemad koolid Vana-Nursi mõisamajas. 1921 paigutatud Vastse-Nursi kool endisesse kõrtsi. 1925. a. ehitatud kooli suur kahekordne ja ruumikas maja. 1920 a. avatud koolil ka IV klass. (Kroonika andmeil.)
Vana-Nursi algkool olla asutatud enam kui 100 a. tagasi. Kool olnud korraladmata, õpetajaks olnud keegi "valgustatud" peremees. 1832. a. alates asunud kooliruum Vana-Nursi mõisa hoones, õpetajaks olnud Hartmann. Koolis käinud keskmised lapsed: esmaspäev, teisipäev ja kesknädal, suuremad ja vähemad lapsed - neljapäeval ja reedel. Laupäeval kooli pole peetud.
/Haridusline olukord/
Peale mitmekordset kohamuutmist ehitatud uus koolimaja Nooska talu maa peale. Kolme aasta pärast hävinenud koolimaja tules. 1884 ehitatud uus maja Ala-Horsale. Vahepeal töötanud kool mõisa vanas majas ja vallamajas. 1844 valitud kooliõpetajaks Raudsepp, kes olnud tuntud kurja kasvatajana. Oli õpetajaks kuni 1912 a. 1916 põles Vana-Nursi koolimaja. Kool asus ajutiselt endisesse vallamajja, kuid ei töötanud tegelikult. 1917 avanud keegi Ferdinand Angelberg venna talus (Jugul) omal initsiatiivil kooli, mis pärast ametlikuks tunnistati. Engelberg valitud ametlikult õpetajaks. Palgaks määrati 60 rubla (valla nõukogu protokollist 12 dets. 1917 a.).
1919/20 olnud kool Vana-Nursi härrastemajas, Vastse-Nursi kooliga ühendatud. Valitud ka teine õpetaja. Kool muudetud neljaklassiliseks. Hiljem töötatud jälle Jugu talus. Töötatud kahe vahetusega ühes ruumis. 1921/22 viidud kool Vastse-Nursi kõrtsi, kuhu nüüd ka Vana-Nursi lapsed pidanud käima. 1 oktob. 1921 lubatud Vana-Nursis jälle kool avada, kuid ainult kaks esimest klassi. Kooli tulnud 46 õpilast, kuid mitte üksi kahe esimese, vaid nelja klassi õpilased. Kooliõpetaja, Alide Laats, kes informeeritud pole olnud, et ametlikult lubatud on kaks klassi, töötanud jõuluni nelja klassiga. Lastevanemate soovile vastu tulles töötanud ta ka järgmisel aastal kolme klassiga, kuigi ametlikult kaks klass olnud lubatud. Õpilasi olnud 51. 1925/26 a. muudetud kool 4-klassiliseks ja valitud veel teine õpetaja. Praegu on koolis õpilasi 60-65. Kool töötab viletsais oludes. Klassiruumid (neid on kaks) on väikesed, õhu- ja valgusevaesed. (Kooli kroonika andmeil.)
Haridusseltse on kirjeldatavais valdes 2: Pindis "Koidula", asutatud 1921, ja Kasaritsas, asutatud 1917 aastal. Rahvaraamatukoguseltse on 3. Pindi - Pikakannu - asutatud 1921; Nursi, asutatud 1921; Saaluse, asutatud 1920.
Ärkamisaeg
Rahvuslik ärkamisaeg ei ole Võrumaal sugugi nii intensiivne olnud kui näiteks Viljandimaal. Põhjuseks võiks olla kohalikkude juhtide puudus ja majanduslik kitsikus. Laulukoore asutatud, kuid alles sajandi lõpul, ainult paar koori olnud varem. Nii olla Kasaritsa Ivani kooliõpetaja Jaan Tolga (1860-1885) laulukoori asutanud, mis olnud kuulus üle Võrumaa. Ka olla Kasaritsa Sammuka kooliõpetaja Sarapuu laulukoori asutanud. Hiljem võtnud pottsep Jakob Orav koori üle, käinud Tartu laulupidul ja saanud esimese auhinna.
/Ärkamisaeg/
Kooliõpetajad olnud ka esimeste ajalehtede tellijad ja lugejad. Esimesena loetud Tartu Postimeest. 1-2 ajalehte tulnud terve valla peale. Harilikult käidud koolimajas koos lugemas. Hiljem, Sakala ja Grenzsteini Oleviku ilmuma hakkamisega kasvanud ka lehelugejate arv.
Venestusaeg
Venestuse mõju ei jätnud puutumata nii kooli, kohut ega valitsusasutusi. Teatavasti pandi vene keel maksma valitsusasutusis 1885. a., koolis 1886. ja kohtus 1889. aastal. Ametnikud, kes vene keelt ei osanud, tagandatud kohtadelt ja tihti pandud umbkeelelised venelased asemele. See raskendanud igasugust läbikäimist ja asjaajamist. Kõige tuntavam olnud venestuse mõju koolides, mis muutunud teatud määral venestuse abinõuks. Tekkinud ministeeriumikoolid, need vene vaimu kandjad. Rahvakoolide tasapind langenud. Vene keel tehtud õppekeeleks ja selle õppimiseks jäetud väga vähe aega. Kooliõpetaja ei ole tohtinud tõlkida, vaid pidanud ainult vene keelt kõnelema.
/Venestusaeg/
Õpetajad, kes ise vene keele õppimisega pole hakkama saanud või ei ole tahtnud õppida - tagandatud ametist. Lapsed pidanud ka isekeskis vene keelt kõnelema. Karistusabinõuna olnud tarvitusel koolides puulauad või -tahvlid, mida kaelas kantud. Kes juhtunud eesti keeles midagi ütlema, sellele pandud tahvel trahviks kaela, kuni ta teise tabas eesti keelt kõnelemas. Nii käinud tahvel kaelast kaela. Kelle kaelas tahvel lõuna vaheajaks või õhtuks olnud, see jäätud söömata ja pidanud trahviks venekeelse laulu pähe õppima.
/Venestusaeg/
Vene keele õpetamine tekitanud rahva seas pahameelt kooliõpetajate vastu, sest rahvas pidanud neid selle kurja põhjuseks.
1905 aasta
1905da aasta rahutused ei jätnud ka Võrumaad puutumata. Pea igas vallas peetud koosolekuid, muretsetud sõjariistu jne.
Nursi vallas olnud ärevust palju. Soe monopol lõhutud ära ja viinapudelid peksetud puruks. Koolimajas lõhutud keisri pildid ära, silmad torgitud välja jne. Mustasajaliste juht olnud Rõuge pärishärra Sampsoni poeg. Nii ässitanud mõisnikud ise rahvast ülesse ja pärast tapnud maha. "Küllap nad keisrile näidata tahtsid, missugune metsik rahvas siin on, et siis keiser neile suuremad õigused annaks rahva üle, sest mõistlikult valitsemisest ei tule midagi välja." Nursi pärishärra von Wahl ähvardanud: 70 a. pärast ei ole enam hobuseid vaja. Rakendame inimesed ette ja sõidame. Niisugust kasu lootnud mõisnikud mässust. Ise Wahl aga kutsunud rahva mõisa kokku ja manitsenud rahule. Lubanud süüa ja juua anda, et oleme ühe mütsi all. Mõne mässulise või terava sõna pärast lasknud pärast kinni võtta ja mõisa keldris läbi peksta. Nii tehtud mitme mehega. Igasugused sõja- ja terariistad korjatud ära, ainult 3 tolli pikkune nuga tohtinud majas olla.
Vastse-Nursi mõisas olnud 70 perekonda Läti mõisnikke - põgenikke. Rahvas olnud sellepärast hirmul, et lätlased tulevad. Paljud matnud hirmuga oma varanduse maha, kuna teised jälle selle ära varastanud. Karistussalke Nursis ei ole käinud.
/1905 aasta/
1905 aastal kogunud Rõuge kihelkonna kooliõpetajad Võrru ja pidanud Kandle Seltsi ruumides koosolekuid. Otsustatud inspektori võimu koolides vähendada ja usuõpetuse vabaainena jätta. Ainult paar õpetajat täiesti usuõpetuse vastu. Sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi neil koosolekuil ei ole käsitletud. Vene karistussalkade tulekul hävitatud protokollid. 1905. a. liikumise kohalikkeks juhteks olnud - Võrus raamatukaupluse omanik Adam Karlson ja keegi Uustalu. Viimane olla hiljem Torneo jõkke uputatud.
Kasaritsast läinud vallavanem Raudsepp ja mõned õpetajad Võrust sõjariistu tooma. Küsinud laduülemalt. Viimane käskinud ise võtta, tema ei andvat. Mehed pole julenud ise võtta, kartnud mõisnikkude poolt sissevedamist ja tulnud niisama ära. Siis saadetud salakuulajad Läti poole, sest sealt kardetud venelasi tulema. Võrus koosolekul käijad istunud oma kokkupakitud kraami juures ja oodanud salakuulajailt teateid, et õigel ajal põgenema pääseda. Rahvas olnud ärevuses. Toodud vanad jahipüssid, ja mis kellegil olnud, välja, paugutatud nendega ja valmistatud sõja vastu. Sõjariistadeks võetud ka hangud, nuiad, labidad jne. Üks poiss pannud vana vikati kepi otsa ja läinud sellega venelaste vastu.
Siis käsutatud Kasaritsa vallast 38 küüthobust Võrru. Lastud mehi külma ilmaga ja söömata terve päev Võrus, siis käsutud nad karistussalke Põlgastesse viima. Mehed keeldunud seda tegemast, põhjendades, et Põlgaste mehed samuti Võrus, eks nad ise viigu endile karistajaid kui tahavad. Selle peale pole lubatud mehi koju minna, kuid mehed tulnud omavoliliselt kõik ära. Hiljem mõistetud selle eest kolmeks päevaks kinni. Kuid politseiülem olnud hea mees, käskinud mehed koju minna ja kolm minutit enne lahtilaskmise aega kohal olla. Mehed olnudki õigel ajal tagasi. Politseiülem oodanud natuke aega ja hüüdnud siis nii, et kõik pidanud kuulma: "Kasaritsa mehed, minge koju, juba kolm minutit üle istutud."
/1905 aasta/
Kasaritsast käinud ka Tartu kongressil üks saadik. Viimane ütelnud mõisavalitsejale koha üles ja pidanud sellepärast hiljem 1 nädala kinni istuma. 1905. aastal valla koosolekul avaldanud Vastse-Kasaritsa soovi Vanast-Kasaritsast lahku minekuks. Kirjutaja ja vallavanem annud viiele mehele luba valdade lahutamise teostamisele asuda. Hiljem antud need 5 meest kohtu alla ja mõistetud 3 nädalaks kinni - omavolilise omavalitsuse teostamise eest. (Jutustaja üks neist viiest. Nimi teadmata.)
/1905 aasta/
1905. aastal peetud Vana-Saaluse mõisas koosolekuid, lauldud ja kõnnitud punaste lippudega. Kaarli Uibokann ja ta vend olnud juhid. Lõhkumiseni ja põletamiseni ei ole mindud. Sellepärast ei olla ka karistussalke Saalusesse kutsutud. Kaarli Uibokannu küll otsitud ja tahetud maha lasta. Viimane olnud mitu aastat metsi mööda põgenemas ja käinud vahest taludes soendamas. Harilik rongikäikude laul olnud järgmine:
Nüüd üles, õles kõik vägevad väed,
me sõidame priiuse riiki.
Me tormame läbi kõik metsad ja mäed,
ja võtame püssid ja piigid.
Vaid see on tubli ja mehine mees,
kel vahva ja võitleja süda on sees.
/1905 aasta/
Koosolekuist võtnud pea kõik peremehed osa. Koosolekuid juhatanud Jaan Paats, kes ka Tartu saadikuks olnud. Koosolekuil peaasjalikult antud juhtnööre Tartu sõitvale saadikule ja arutatud majanduslikke küsimusi. Räägitud ka Vene keisrikoja mädaolekust ja loodetud selle peatset ümberkukkumist. Mõned Saalusest käinud ka Vastseliinas. Viimased antud küll kohtu kätte, kuid vabanenud hiljem.
/1905. aasta/
Pindi vallas ei/ole/ 1905 a. koosolekuid peetud. Küll aga naabrivallas, Loosis. Neist koosolekuist võtnud osa ka Pindi valla mehed. Kavatsetud Liphardit Vastseliina mõisast välja ajada ja vaeseid sisse panna. Selle kavatsuse teostamisele ei olla asutud. Saadikud käinud ka Tartu kongressil. Pärast olla küll karistussalgad Pindist lahti läinud, kuid kedagi ei olla karistatud.
Usutletud isikud
1. Assur - Rõuge 6-kl. algkooli juhataja
2. Aia, Jakob, 67 a. Kasaritsa vld., Aia talu
3. Harak, Kaarli, 90 a. Nursi vald, Vasli talu
4. Kõiv, Jaan, 63 a. Kasaritsa vld., Kolepi algkool
5. Kuus, Jaan, 70 a. Nursi vld., Mustahamba asundus
6. Kreek, Ann, 65 a. Saaluse vld.
7. Leosk, Taniel, 90 a. Saaluse vld., Vanamõisa
8. Leosk, Katri, 89 a. Saaluse vald, Vanamõisa
9. Laev, Jaan, 75 a. Pindi vld., Kühmamäe
10. Leimann, Jaan, 81 a. Kasaritsa vld.
11. Liiv, Andre, 88 a. Kasaritsa vld., Soemõtsa
12. Liiv, Hindrek, 80 a. Vastse-Kasaritsa asundus
13. Miina, Jaan, 80 a. Pindi vld., Türgi talu
14. Naarits, Kristjan, Saaluse vld., Viro talu
15. Nagel, Oskar, Saaluse vld., Siksali algkool
16. Oja, Alfred, 54 a. Pindi vallamaja
17. Peterson, Kristjan, 85 a. Vana-Nursi vld., Mäevõsu talu
18. Peterson, Ann, 75 a. Vana-Nursi vald, Mäevõsu talu
19. Peterson, Peeter, Vastse-Kasaritsa
20. Peters, Friedrich, 54 a. Pindi algkool
21. Pedras, Ann, 68 a. Kasaritsa vld., Kivi talu
22. Rebane, Jaan, 70 a. Saaluse vld. Poigo talu
23. Riinberg, Jaan, 67 a. Nursi vld., Mustahamba asund.
24. Siidra, Jaan, 71 a. Kasaritsa vld., Holopi talu
25. Tamm, Katri, 70 a. Vastse-Kasaritsa asundus
26. Tamm, Peeter, 77 a. Kasaritsa vld., Sibula talu
27. Toots, Jaan, 68 a. Kasaritsa vld., Soemõtsa
28. Udras, Vana-Nursi, Horsa
29. Udras, Peeter, 58 a. Kasaritsa vld., Utra talu
30. Visnapuu, Kasaritsa vld. Sammuka algkool
Märkeid ajaloolise traditsiooni kogumisel suvel 1927 Võrumaal, Rõuge kihelkonnas (Pindi, Kasaritsa, Saaluse ja Nursi vallad).
28 juunil - Võrus
29 juunil - Pindi vallas. Samanimelise kiriku juures ja ümberkaudseis taludes. Materjali sain ainult Kühmamäe talust Jaan Laevalt.
30 juuni - 2 juuli - Pindi vallamajas ja mõnedes taludes.
3 juuli - Pikakannu koolimajas.
4 juuli - Leevi mõisas ja Võhandu jões asuval ohvrikohal.
5 juuli - Pindi vallas, Türgi talus. Käidud ümberkaudseis taludes
ilma suurema tagajärjeta.
6 juuli - Nõnova külas Vreemanni juures.
7 juuli - Kasaritsa vallas Kivi talus ja ümbruskonnas.
8 juuli - Sammuka algkoolis, Sibula talus Peeter Tamme juures ja mujal.
9 juuli - Vastse-Kasaritsa asunduses. Hindrek Liiv, Katri Tamm.
10-12. juuli - Kasaritsa vallamajas.
13-17. juuli - Kolepi algkoolis ja ümbruskonnas: Andre Liiv, Jaan Leimann, Jakob Aia, Peeter Udras, Jaan Siidra, Jaan Toots, Peeter Peterson.
18-19 juuli - Saaluse vallamajas. Rääkinud Jaan Rebasega Poigo talust ja Ann Kreekiga.
20 juuli - Saaluse Vanamõisas: Taniel ja Katri Leoskid. Saaluse algkoolis.
21 juuli - Saaluse vallas, Siksali algkoolis. Viro talus.
22 juuli - Rõuge 6-kl. algkoolis.
23 juuli - Nursi vallas Mustahamba asunduses. Jaan Riinberg, Jaan Kuus.
24-26 juuli - Nursi vallamajas, Vastse-Nursi algkoolis ja ümberkaudseis taludes.
27 juuli - Vana-Nursi algkoolis, Mäevõsu talus Petersonide juures; Väsli talus; Võrusool, Jaan Jänese juures.
Märkus: hiljem sain teated kirjalikult Kasaritsa vallas asuva Ivani kooli kroonikast ja pr. Udraselt (Nursi vallas) ohvrikoha üle.
Teoorjus
Jutustaja isa ja vanaisa olevat olnud teoorjuse ajal Haanja mõisas kilteriks, omalt isalt, kes on olnud kilteriks 1840-tes aastates, on kõneleja kuulnud, et kiltrina olnud ta vaba kõigist teistest tavalistest orjustest ja kohustustest mõisa vastu talu suhtes, mis tema käes olnud ja missugune umbes 130 vakamaad suur olnud. Muidugi ei olevat isal enesel jäänud talutöödeks sugugi järele vaba aega, pühapäeva õhtust kuni järgmise laupäeva õhtuni pidanud kilter olema mõisa tööde juures kepiga valvamas, et teaolised jumala ja kõrge "herri" aega ei raiskaks. Ainult talveti ei olevat kilter, peale selle kui rehed kõik pekstud, tarvitsenud iga päev olla mõisas.
Talupoegade orjuse suurus olenenud kõigepealt talu suurusest, umbes 60 vakamaalise koha eest olevat olnud teha aastaringi nädalas 3 jalapäeva korralist orjust, peale selle vilja koristamise ja rehepeksmise lisateod ning mitmesugused naiste orjused (nn korralkäimised s.o. kordamööda pidanud talud saatma nädalaks ühe naisterahva mõisa karjatalitajaks, viimaste kohused pole piirdunud siiski ainult loomade talitamisega, vaid mõisaproua või jälle virtina poolt antud korralistele öötöödeks villu või linu lõngaks kedrata. Peale orjuse olnud veel mitmesugused maksud natuuras, kuna Haanjas rahvas väga vaene, siis olevat rahva oma majapidamine selle orjuse suuruse tõttu väga kannatanud, kuigi orjus olnud üldiselt Haanjas kui kroonu mõisas kergem, kui naabruse pärismõisades.
Talupoegadega ümberkäimine
Teopõlves olnud Haanja mõisas rentnikuks keegi äärmiselt toores ja jõhker mees, kes rahvasuus on tuntud Kolleski nime all, kes kohtlenud maarahvast kui loomi, eriti kardetav olnud Kolleski suhtumine talupoegade naissoo vastu, ta käsutanud sageli ilusamaid neidusi ja ka abielunaisi ööseks enese juure mõisa. Ka ei olevat Kollesk naisi rahule jätnud päeva ajal töö juures, oma loomalikkude kirgede ja ihade rahuldamiseks ei olevat ta kunagi olukordade ja aja ebasoodsusele tähelepanu pööranud, igal ajal tarvitanud ta nende vastu vägivalda. Rukkilõikuse ajal käsutanud vaid: "Haki varju ja saba üles." Keegi ei olevat julgenud herrile vastu hakata, talupoeg pidanud koguni väga austavalt suhtuma herri - mõisa õuest läbiminekul pidanud talupoeg lugupidamisest herri vastu pea paljastama; pühapäeval kõnelnud papp kantslist, et talumees peab omalt mõisaherralt kristliku elu eeskuju võtma jne.
Kui aga talupoeg tööjuures või kuidagi teisiti ei avaldanud küllaldaselt austust mõisahärra vastu, siis sunniti seda vitsadega, peksmine oli ka tööle virgutajaks väsinud inimloomale, kui see näljast nõrkeda ähvardas, sest talurahva toit oli halvem kui looma oma ja väiksem ka puhkeaeg, kuna paljud pidid päeval olema mõisatööl ja öösel katsuma oma põllulapikesi korda säädida. Oma majapidamine jäänud paratamatult lohakile, hilistunud külv, mille järeldusel veerikmaadel võtnud kuiv vilja ja mis kasvanud, sellest pudenenud sügisel osa põllule, sest ka lõikusele saanud alles siis kui mõisa vili juba koristatud.
Peksmine
Peksjaks olnud mõisas aidamees, kelle kohuseks olnud ka vitsade muretsemine. Peksuvitsad leotatud ennem mõni päev soolvees, et nad hästi sitked oleks ja ei murduks ja köidetud-punutud siis sõrmejämedusiks kimpeks. Peksmise ülem- ja alammäär olevat olnud küll kindlaks määratud, ent sellest ei olevat peetud kunagi kinni. Kui palju oli talupojal õigust herri suhtes seda iseloomustab selgelt juht, mida jutustaja omalt isalt kuulnud, milles osalised jutustaja isa - mõisa kilter ja rentnik Kollesk. Sügisel kartulite talvekorteri matmisel tulnud herr tööd pealt vaatama ja seletanud kiltrile, et niiviisi nagu neid matta laseb pole õige matmise viis ja näidanud teise. Kilter seletanud, et herr eksib, et sarnaselt nagu soovib herr ei või kartulaid talvekorterisse mitte panna, kuna nad siis läheksid mädanema, kuid kiltri seletused ei olevat midagi aidanud - ülejäänud osa maetud herri tahtmist mööda. Kevadel kartula maetiste avamisel olnudki nii, kuidas kilter öelnud sügisel, herri näpunäidete järele maetud kartulad olnud mädanenud. Kui kilter seda julgend herrile tähendada, siis seletanud herr, et terved on need kartulad, mis on sügisel tema, s.o herri tahtmise perra maetud, kuna kilteri näpunäidete järele maetud kartulad olla need, mis nüüd mädanuiks osutusid avamisel. Kilter punninud vastu, kuid asjata, viimaks saanud herr vihaseks, hakanud kiltrit kepiga taga ajama ja sajatanud ise: "Sina lontrus, oigus olema alati ainult see, mida ütlep mina. Sinu peap seda ükskord ometi moistma," ja et kilter seda ikkagi mõista ei olevat tahtnud, siis püütud mõistust peksuga pähe lüüa.
Kui kardetud ja ränk mõisakaristus on olnud, selleks jutustas eelnimetatud isik ühe loo, mida ta olevat omalt vanalt isalt kuulnud. Haanjas olnud, nagu ka kõikides teistes mõisades rehepapp, kelle ülesandeks oli rehe kütmine ja osalt ka reheliste töö järelvalvamine ja ka selle järele valvata, et rehelised mõnd viljakotti "kogemata" kaasa ei võtaks rehelt lahkudes. Kuna rehepapp sügiseste ööd ja päevad läbi kestvate rehepeksmiste ajal äärmiselt tööga ülekoormatud olnud, siis pole tema saanud aega koju sööma minna, vaid naine toonud talle söögi rehte järele. Korra viinud naine jälle mehele sööki rehte, hiilinud ise salaja, et herr ei näeks, sest kartus viimase eest olnud suur. Koju minnes pannud rehepapp tühja toidunurmiku rukkiteri täis, sest mõisa vilja võttamist ei olevat peetud sugugi varguseks, liiakene olnud tol kõrral ainult väikese paaritoobilise nurmiku täiega tegemist. Naise kojuminemist silmanud aga herr. Naine, nähes herri lähenevat, peitnud ruttu nõu põllu veerele, arvates, et ega herr seda näinud, ise jooksnud ruttu minema. Herr oli aga nurmiku peitmist siiski näinud ja ta ka üles leidnud ning nurmikut avades - rukkiterad. Rehe juurest näinud kõike seda rehepapp, kartes ränka karistust, poonud ta enese parsile viiva redeli külge ülesse. Karjapoisile, kes kõndinud rukkipeenra veergu mööda antud mõisa tallis 15 hoopi soolaseid.
Raharendi tulek
Teoorjuse kaotamise järel olevat paljud endised talupidajatest pelganud rentnikeks hakata, kardetud rendi suurust, sest inimesed ei olevat osanud kuidagi kujutleda, et koht neile niipalju raha võiks tuua sisse, et sellest saaks tasuda ära rendi ja peale selle jääks veel enesele majapidamise tarbeteks. Seepärast olevat paljud endised talupidajad annud käest oma talud ja asunud mõisa moonameesteks, mitmed perekonnad olevat aga ka linnadesse läinud. Tühjaks jäänud talud olevat ühendatud mõisamaadega, suuremale osale olevat mets peale külvat ja maad metsa alla jäetud. Värsketel rentnikkudel olevat esimesed aastad küll väga rasked olnud, nii mitmedki olevat järgmise aasta jüripäeval taludest välja kolind, ent juba 2-3 aasta pärast olnud seisukord parem kui teopõlves.
Pühajärve sõda
Teoorjuse lõpupoole olevat talupoegade seast valitud kohtumees Ihats herrilt nõudnud, et too loobuks orjuse nõudmisest, sest orjus olevat seaduse järele kaotatud. Ta ise olevat tõrkunud mõisale orjamast ja soovitanud ka teistele mõisa nõudmisi mitte täita. Tema kihutuste järeldusel olevat mõned isegi Pühajärve sõjast osa käinud võtmas. Kui Pühajärvel hiljemini karistamised käsil olnud, siis lasknud herr ka Ihatsi kinni võtta ja saatnud ta Pühajärvele, kus Ihats läbi lipu aetud. Kuna Ihats ennem läbijõudmist ära nõrkenud löökide all, siis pantud ta kahe soldatile selga, kes tema siis lõpuni kandnud.
Vene usu tulek
Veneusu tuleku eel olevat käinud papid külasi mööda ja lubanud priiust ja maad ja püti heeringaid neile, kes loobuvad sakste usust ja vastu võtavad uue keisri usu. Nende lubaduste järeldusel olevat paljud inimesed usku vahetanud. Ent kui peale ristimist rahvas lubaduste täitmist vaimulikelt nõudma hakanud, siis öelnud köster: "Midagi muud ei saa teie kui "pravaslavna" usu."
Esimine veneusu kirik olevat ehitatud Haanja-Miilimäele, kust ta hiljem on viidud üle Plaanile, esimene kirik on olnud puuhoone, mis ühes kõrvalhoonetega alles paarikümne aasta eest lammutatud.
Varemalt olevat Haanja mõis olnud Vastseliina karjamõis ja nimeks olnud Hanimõis, missugusest nimest olevat praegune nimi Haanja tekkinud, sellel ajal olnud mõis kellegi v. Lipphardi päralt, kes mõisa halva maa pärast pidada pole tahtnud ja seepärast kroonule annud.
Matuse ja ohverdamiskohad
Rahvas kõnelnud varemini, et Plaanil Tuura oru taga olevat vanad matusepaigad - Poolasõjaaegsed kalmed, nimetatud kõrgemat küngast nimetab rahvas Kalmeti mäeks, kruusa võttes olevat nimetud kohalt väga palju surnuluid välja tulnud. Villa külas Haanjas olevat vanad kääpad - nimetus - Kääpaste mäed.
Samas külas olevat olnud ka vana ohverdamise koht - Tõnisekivi, kuhu viidud veel mõnekümne aasta eest tõnisepäeval sigapäid ja ka muul ajal, kui tuntud tarvidust Tõnni abi järele, väikesi andeid, mis vahel olnud ainult vanad paigatud ja purukskistud kaltsud.
Vene usk
Vene usu esimistel aastatel on tõusnud tüli Rõuge pastor Hollmanni ja preester Sikatsovi vahel surnuaia küsimuse pärast. Nimelt ei olevat vene usu kogudusel esialgu omal surnuaida, sellepärast maetud üks veneusuline Rõuge luteri koguduse kalmistule, papp käinud selle järele väga sageli nimetatud haual jumalateenistust pidamas, missugune asjaolu pastori väga vihastanud. Et sundida preestert seesugustest jumalateenistustest loobuma, lasknud nimetatud veneusulise surnu hauale kaheksa jala pikkustest lattidest püstaia kolmele küljele ümber teha - neljas külg olnud kaitstud kalmistu müürist, missugune olnud kõige madalam, nii et hauale vaid üle müüri ronides võinud pääseda. Kui siis papp järgmisel pühapäeval surnuaiale oma saatjatega tulnud, siis oodanud teda nimetatud üllatus ja kui ta siis pastori ees nurisenud, siis näidanud viimane teed üle müüri.
Näljaaeg
Viimase suure nälja ajal olevat olnud rahva häda nii suur, et söödud sõnajala- ja kanarbikuleiba, kui siis jahu ka saadud, siis pandud seda nii vähe sekka, et leib vastu seina visates ära lagunenud. Piibse mäe juures surnud üks inimene nälga ära ja alles selle järele olevat hakatud andma rahvale kullijahu, mida toodud Venemaalt ja missugune on pea alati olnud kopitanud ja kibeda lõhnaga.
Orjuseaeg
Kõige hirmsamaks herriks olevat olnud Haanjas vana Kollesk, see olnud herri sõimunimi, tema pärisnime kõneleja ei mäleta, sama kardetud kui Haanjas Kollesk, olnud Plaani karjamõisas peksja Tõrva Jaak.
Kolleskit kardetud eriti noorte naiste poolt, Kollesk olevat käsutanud ilusamaid naisi korda mööda enesega sauna - enesele selga pesema ja kui keegi keeldunud täitmast käsku, siis lasknud Kollesk tõrkuja väevõimuga tuua.
Orjuse suurus, peksmine
Kellel kahehobuse talu olnud, see pidanud tegema mõisale orjust nädalas neli jala- ja kaks hobusepäeva, mille juures päevas kaks inimest pidanud olema mõisas. Peale nimetatud orjuse tulnud lisaks veel - vooriskäimised - mõisa puudeveod ja tee seadimised. Viljakoristamise ajal on tulnud korralisele orjusele lisaks veel osatükid, s.o. iga talu pidi vastavalt suurusele panema teatud arvu vakamaid mõisa vilja kokku. Edasi olnud mõisamaksud: teatud arv hobuse kammitsaid, lehma kõõluseid, viis paari vihku jne, pidanud ketrama teatud hulk naelu linast, takust ja villast lõnga jne. Kellel lõnga ketramise juures villakarvakesed üleval olnud, sellele antud kolmkümmend hoopi vitsu. Kord juhtunud seesugune lugu ühe vana 84 aastase eidekesega. Kui eit karistust saama läinud, siis palunud ta, et teda kergemini löödaks, sest muidu ei jaksavat ta enam koju minna, kuna ta mõisast mõni verst eemal elanud, palvest hoolitud vähe. Ta jõudnud peksmise järeldusel ainult Munamäeni (Haanja mõis asub täiesti mainitud mäe külje all) - seal langenud ta nõrkenult maha, kust teised inimesed ta koju kandnud, ent vanakene pole enam ülesse tõusnudki - peale lühikest põdemist koristanud väetikese surm.
Eriti suur peksja olnud, nagu öeldud, Tõrva Jaak Plaanil ja kõige sagedamini peksnud ta kütiste tegemise ajal, ent ühel seesugusel korral olevat mehed leppinud kokku, et kui ta jälle peksma tuleb, siis anname kord õige Jaagule enesele ka, et las ta tunneb kord enese naha peal hea's see on. Kuis mõeldud, nii ka tehtud, peksa saamise järeldusel jäänud Jaak löökide jagamises palju kokkuhoidlikumaks.
Haanjas olnud viimaseks peksuaegseks kilteriks Peeter Olle, mõis olevat aga veel aastaid tarvitanud ihunuhtlust peale peksu ärakeeldu seaduse poolt, sest mõisas olnud ikka herr ise seaduseks. Varemal ajal olevat vahetatud koeri inimestega, nii olevat olnud Kolleski ajal mõisas toapoisiks keegi Vetska, kes olnud koera vastu vahetatud poolakas, Haanjas olnud Vetska sama kardetud naistelt, nagu vana Kolleski.
Lahtised inimesed olevat kuulunud selle talu inimeste hulka, mille maa peal nad elanud, talust leidnud nad enamasti ka tööd, sageli olnud nad talu eest mõisa orjamas. Teoorjuse lõpul olevat rahvas saatnud saadikuid Riiga kaebama mõisnikkude pääle, kuna viimased nõudnud orjust ülekohtuselt edasi, kuigi see seaduse järele olnud kaotatud, käijaist mäletab kõneleja vaid niipalju, et üks neist olnud pärit Külma külast, missugused selle käigu tulemused olid, seda kõneleja ei tea.
Külade kaotamine
Rendimaa suurus
Umbes 90-92 aastat tagasi olevat Haanja mõis kaotanud Plaani ja Naha külad - ajanud kohtadelt välja 38 perekonda 183 elanikuga, talumajad kisutud maha ja kaotatud talude asemele asutanud mõis Plaani karjamõisa. Rohkem talusid ei olevat Haanja mõis, kõneleja arvates, kaotanud otsekoheselt, küll olevat aga mõisaherr talitanud ülekohtuselt kandikohtade pidajatega. Kui nimetatud liiki kohapidajal olnud põllumaad juba hästi üles haritud, mis mitte vähe aega ja kulu pole nõudnud, kuna seesugused talud asutatud mõisalt - nurmede veergudele - metsasõõrikuile jne., siis võtnud mõis talupidajalt need ülesharitud ja juba viljakandvad põllud ära ja andnud asemele harimata jäetismaad. Sarnaselt olevat mõis talitanud ka kõneleja lellega, viimasel olevat olnud istutatud maja ümber suur õunapuuaed, herr lasknud õunapuud saagida maha.
Usulised liikumised
1. Veneusk
Vene usku minek on sündinud peale 1845 aasta, kui rahval suur näljahäda olnud, sest usuvahetamise eest lubatud inimestele vilja, heeringaid, maad ja vabadust ja lubatud vabaks peamaksust. Jutustaja vanaisa olevat lasknud ka end seesuguste lubaduste mõjul ristida ja tahtnud ka naisi ja lapsi vene usku viia, kuid naine olnud vastu ning pagenud ühes lastega peitu. Hiljem pole antud lubadusi täidetud, ainult vallamaks jäänud ära. Vene usu vastuvõtmisele kihutanud rahvast maal ringikäivad papid.
Velleste kogudus
Vennastekoguduse või vellede usk on Haanjas varemal ajal väga lugupeetud olnud. Rahvale meeldinud just koguduse sisemine korraldus - siin olnud kõik omaväärsed - ühesuguste õigustega. Koguduse eesotsas seisnud vanem veli, kes tavaliselt kusagilt väljastpoolt pärit olnud, viimane olnud tihti koguni Saksamaalt siia kutsutud. Vellede usku ei olevat aga sugugi sallinud Rõuge pastor, eriti olnud vaenulik pastor Hollmann (surnd 1859), viimaks nimetatu ajal olnudki Vennastekoguduse juhiks Saksamaalt tulnud veli. Pastor ilmunud väga sagedasti jutluste keskel palvemajja ning küsinud siis jutlustajalt vennalt, kust viimane on selle ja selle koha omist jutlusist võtnud, velle vastused olevat olnud alati väga tabavad ja sundinud pastori vaikima. Kuid pastor olevat püüdnud halvata ka teisiti koguduse elu, ja neil üritusil olevat olnud ka tulemusi - vellede koguduse elu olevat jäänud soiku, kuid päris ära ei olevat kogudus kunagi kadunud. Kogudusel olevat olnud Jaanimäel oma palvemaja, kus hiljuti koguduse 100-aastast juubeli pühitsetud.
Kooliolud
Vanemad on rääkinud, et endisel ajal pole olnud kooli ega koolimaju, kuid olnud ametis kihelkonna (valla?) peal kaks rändajat koolmeistrit, kes alati ringi käinud, annud lapsele tükid kätte ja kui ringiga samasse kohta tagasi tuldud, siis pidanud laps neid oskama ja antud jälle uued tükid ja sarnaselt olla lugemine ära õpitud. Kui siis koole asutatud, siis olnud need talumajades - õpetajaks olnud talumees, kes osanud kuidagi lugeda, see pidanud õpetama lastele lugemist ja katekismust. Tasuna saanud seesugune õpetaja oma taluorjusest vähekene maha. Talutared olnud poolpimedad suitsutoad, kuhu toodud sisse talvel ka lambaid ja teisi elajaid. Üks seesugune kool olnud ka Plaksi külas Vana Kooli talus (viimane nimi põlvnevatki kooli talusolemise ajast). Siin olnud talvel lambad alaliselt samas toas, kus lastele õpetust anti, ainult olnud nad lastest erilise aiaga lahutatud. Kui siis mõni koolilaps pole osanud päris õieti vastata koolmeistri küsimusile või kuidagi teisiti eksinud, siis käratanud koolmeister: "Laisk laits, seisa lamba sulu kõrvale."
Hiljemini kui juba koolimaju ehitatud ja kui kõneleja ise koolis käinud, olnud koolikorraldus järgmine: nooremad laitsed käinud igal nädalal korra katsel, vanematel olnud aga kool algul 3, hiljemini 4 päeva nädalas 5-6 tundi päevas. Õpitud: testamenti, piiblilugu, katekismust, rehkendamist ja laulmist, soovijad võinud ka kirjutamist õppida. Päevakord: palve, katekismus, kirjutamine (siis järgnenud lõunavaheaeg), testament, rehkendamine, laulmine, palve. Õppimist iseloomustavad nõuetavad teadmised laulmise suhtes, viimane piirdus kirikulauludega päämiselt. Aastas pidanud õppima 12 laulu (koraali) pidanud oskama igat laulusalmi peast ükskõik millisest salmist alates, pidanud teadma laulu numbri lauluraamatus.
Ärkamiseaegseid tegelasi
Esimese laulukoori olevat asutanud Plaksi koolmeister Kristian Säinas, lauldud päämiselt vaimulikke laule neljal häälel. Avalikust elust olevat võtnud väga agaralt osa ka Rõuge pastor Hollmann, kes hiljem Riia piiskopiks saanud.
Ajalehti olevat loetud Haanjas väga vähe, sest rahval ei olevat jätkunud jõudu lehtede tellimiseks. Ainult jutustaja, kes on olnud kaua aega dr. Hermanni juures teenijaks, on oma vanematele saatnud Haajasse lehe, mis rahva seas väga suurt imestust tekitanud.
Venestus
Venestuse tulekul sunnitud Pressi kooli õpetaja Jaan Raup omalt kohalt keele mitteoskamise pärast lahkuma, esialgu katsunud ta küll abilisega, kes venekeelt osanud, läbi ajada, ent hiljem ei olevat seda enam lubatud. Vallavalitsusse säetud küll ka vene keel sisse, ent seal ei olevat siiski suuremat muutust tulnud, sest kirjutaja venekeele oskus aidanud siin teised hädast välja.
Rootsi sugu
Kõneleja sünnikoht olevat Ottemäel, vanasti kutsutud seda Valdimäeks, omilt vanemailt olevat jutustaja kuulnud, et nende esivanemad olevat asunud sinna elama juba Põhjasõja järele, nimelt jäänud sinna elama keegi rootsi rüütel, kust venelased teda ei olevat leidnud, sest mägi olnud suurte metsadega ümbritsetud. Sellest rüütlist põlvnevatki kõneleja, kes suudab esitada viis põlve omast suguvõsast, alt ülespoole minnes olevat järgmine: Liisa Valt - Taniel Valt - Juhan Valt - Jakob Valt - Juhan Valt.
Asjalisi mälestusi
Rootsi tamm
Munamäe veerul asub suur vana, juba seest õõnes tamm, mille olevat istutanud rootsi naine (so kuningas Kaarel XII proua!), teise olevat ta poetanud Kasaritsa mõisa, istutamisel olevat ta öelnud, et kui need taimed kasvama hakkavad ja neist suured puud sirguvad, siis saavat Roots oma kasuka käise tulevikus ükskord veel tagasi (kasuka käis olevat Eestimaa kasukas ise Rootsimaa).
Asjalisi mälestusi
Linnamägi
Kaloga külas kutsub rahvas üht küngast Linnamäeks, nimi olevat tulnud sellest, et Katarina Hää tahtnud sinna kord ehitada linna, missugune kavatsus äpardunud sõja tõttu. Katariina Hää olla Peeter Suure naine ja pärastine Vene keisrinna, ta olla eesti talutüdruk, kes olnud Põhjasõja ajal Otepää kirikhärral kasutütreks, kus Peeter ta omale naiseks viinud. (Enese tähelepanekud. Nimetatud Linnamägi asub külast idas suure tee ääres, asendilt näib ta olevat kaunis soodne muinaslinnaks, kuid midagi ei lase oletada seal inimeste kätetööd, osalt on mägi metsa all, osalt põllu all. Pindala umbes 80 x 60 m2.)
Haanjas ei olevat 1905. aastal olnud küll mingisuguseid sõjariistus kallaletunge mõisnikele ega põletamisi, küll on peetud nõupidamisi ja koosolekuid. Tartu kongressile on vallast saadetud kaks saadikut, taluperemeeste esindajana Peeter Sokk ja maatameeste poolt Jaan Anton, kongressil olevat Anton liitunud käremeelsetega, kuna Sokk Tõnissoni kilda kuulunud, pärast on saadikud vallamajas rahvale kongressi tööst aru annud. Haanjast on krahv Vittele saadetud kiri kolme isiku allkirjaga, mille juures tarvitatud varjunimesid, teiste seas kirjutanud alla eelnimetatud Jaan Anton Artur Kasena. Kiri puutunud omavalitsusliste asutuste ja nendega lähedalt seotud olevate küsimuste korraldamist. Kolme peanõupidamise seas olnud ka nõudmine, et Haanjas suletaks kõrtsid ja kroonu viinapoed.
Kohapealsetes inimestes on rõhutanud revolutsioonilist meeleolu tookordne Treffneri gümnaasiumi õpilane Vidrik Kriisa, kes paos oleva nekrutina Haanjas elanud, ka jutustaja olnud tol korral nekrut. Kriisa algatusel peetud 5. või 6. detsembril Võru järvel nekrutite üldine koosolek, Kriisa valitud seal nekrutite täievoliliseks esindajaks. Samal koosolekul otsustatud ka, et ükski ennem teenistusse ei lähe, kui parandatakse sõdurite söögiolusid, kindlustatakse kaitse ülemuste ülekohtu vastu, muudetakse paremaks soldatite elu jne. Kõikidest neist otsuseist teatatud telegraafi (?) teel krahv Vittele, sõjaministrile ja kohalikule sõjaväe ülemale, ühtlasi kohustatud siin nekrutile, et need nõuaksid omalt vallaisadelt, et iga vald peaks oma nekrutite kaitseks umbes samasisulisi teateid ja samadele isikutele edasi saatma, Haanjast olevat seesugused kirjad ka saadetud. Hiljemini viibis vallas ka karistussalk, Antoni poolt Vittele adresseeritud kiri oli (võetud) peetud tee peal kinni, vaatamata pseudonüümidele, tehtud allakirjutajate isikud siiski kindlaks, ka Anton vangistatud, ent ta vabanenud umbes nädalapäevade järele. Vastuhakkajad nekrutid langenud enamasti kõik vähema karistuse alla. Kriisa olnud umbes aasta aega paos, siis ilmunud välja, vabanenud aga tervislistel põhjustel sõjaväeteenistusest.
Punaste aeg
Revolutsioonile järgnev vallanõukogu valitsemise aeg olnud lühikene ja on Haanjas ilma suuremate õnnetusteta möödunud. Aktiivne ja passiivne valimise õigus olnud ainult maatameestel, teistel ainult aktiivne, siiski valitud vallanõukogusse päämiselt tagasihoidlikumad mehed, mille tõttu pole tulnud ette suuremaulatuslisi ülevõtmisi ega ka vangistamisi talupidajate hulgas.
Okupatsioon
Okupatsiooniaeg on kõige raskemini tunda annud end nende alaliste loomade, vilja jne. toiduainete nõudmiste kaudu, mille eest sakslased väga vähe tasu maksnud. Ametlikult pidanud okupatsioonivõimud maksma küll turuhinnale vastavalt ja selle turuhinna määramiseks hinnatud rahvalt nõutavad esemed komisjoni poolt, kuhu kuulunud saksa ohvitseri ja sõduri kõrval ka kohalikkude elanikkude esitaja, ent viimane pole hinna määramisel tegelikult kuigi mõõduandev olnud.
Vabaduse sõda
Haanja on olnud Vabaduse sõja kestes kaks korda punaste käes, punaste hirmuvalitsuse kestes on maha lastud nende poolt 20 kohalikku elanikku, viimastel pole midagi erilist süüdi leitud, seda pole katsutud ka otsida, inimesed nabitud kinni, viidud edasi kaks-kolm kilomeetert ja lastud maha ilma igasuguse kohtuotsuseta. Haanja mõisa juures on olnud eestlaste ja punaste vahel lahing, enamlaste surnuid on maetud kaugelt üle kümne Vastsejärve kaldale Kunnmäele.
Muinaslinn - pelgupaik
Jutustaja näitab oma talu krundi sees Vastsejärve idapoolsel kaldal asuvat nõnda nimetatud Vaskna poolsaart, millel rahvasuus liikuvate juttude järele olevat asunud ennemuiste kindlus või pelgupaik, kus sõdade ajal rahvas peidus olnud. Pelgupaiga või kindlusena näidatakse saarel kohta, mis moodustab hobuserauakujulise ringvallingu, mille kinnine külg on suunatud Venemaa poole, kuna avatud külg on vastu järve, vallide täiesti järve kaldale ulatudes, vallid on võrdlemisi kõrged ja näivad tõesti inimkäte töö olevat, praegust kutsutakse nimetatud kohta Sahkari lohuks ja ka Sahkari kopliks. Kuna praegu nimetatud koht on täiesti metsapadriku all, millest raske läbi pääseda, siis on raske saada üldist pilti nimetatud koha suurusest, samuti ka vallide täpsemast kõrgusest ja ainest, millest need tehtud - järve kaldal valli lõppotsal paistsid mõned kivid, ent oleks liiga julge siit üldist järeldust ilma kaevamiseta teha. Varemini olevat kõneldud, et Vaskna poolsaarel peetud suur sõda, ka olevat nimetatud kindlusest käinud veealune peitesild üle järve - järves asuvate väikeste saarte kaudu, missugune sild ainult omadele salamärkide kaudu tuntud olnud. Mis puutub sellesse veealusesse salateesse, siis kõneles samas külas elutsev vana 72-aastane kalamees (Jaan Pan, kalur, vanus 72 a., elukoht Plaksi külas Haanjas. Koguja märkus.), et tema on ise tõmmanud välja järvest, kus rahvajuttude järele asunud endine salatee, välja tammepuupalke, mis olnud tappidega üksteise külge kinnitatud.
Teiselt poolt nimetavat rahvas seda veealust teed rootsi sõjateeks (Ann Kõva, 87 a. Sikasoo talu Rõuges. Koguja märkus.), mille kaudu rootslased venelastega sõdides liikunud, viimases võiksime siiski kahelda, kuna suurtee käib just siitsamast, vast ainult mõni vakamaa lõunapool. Sahkari lohu läheduses olevat mahamaetud neli tündrit kulda, sama lohu läheduses järve kaldal asuvad ka kaks ümarikku madalat küngast, mida rahvas kutsub kääpaiks ja mida need arvatavasti ka on, ühe juures on katsetatud nähtavasti ka kaevamist - paaril kohal on kaevatud kolme jala sügavusi auke.
Kalmetmägi - tõnni ohvrikoht
Jutustaja olevat ehitanud elumaja Kalmetmäele, mille juures kaevamistel olevat välja tulnud väga palju inimluid, kuid siiski olevat need kõik üksikhauad olnud. Rahva jutu järele olevat Kalmetmäel olnud vanasti Tõnise kirik, teiste järele jälle olnud Kalmetmägi tõnnile ohvritoomise kohaks - siin olevat olnud Tõnnikivi ja mäe veere all allik - läte -, mille vesi olnud püha ja aidanud mitmesuguste ohtude vastu. Läteveega arstitud igasuguseid haigusi, eriti aga just silmahaigusi. Kivi ise olnud õige suur ja lame, kui kivi ära lõhutud, siis saanud sellest kümme koormat. Samal mäel olevat kartulikoopa kaevamisel tulnud vastu müür, nii et pole enam saanud edasi kaevata.
Villa külas asub veel teine vana matusepaik, kus on surnuid maetud kääpaisse - Kääpastemägi.
Asustusala muutumine
Vanal ajal olevat küla asustusala olnud palju suurem, praeguste heinamaade ja soode äärest leitavat veel praegugi vanade elamute jälgi, eriti sagedasti aga rauasitta, mis olevat endiste sepistuste asukohad.
Mõisaorjus
Jutustaja isatalu olevat olnud umbes 25 tiinu suur ja selle eest olnud vanaisa mõisa lamburiks - pidanud olema suvel iga päev mõisa lambakarjas, kuna talvel pidanud lambaid laudas söötma ning mõisale luudasid metsas tegema.
Kollesk, ümberkäimine talupoegadega
Kõige hirmsam Haanja herridest olnud Kollesk, tema vahetanud enesele koerte vastu Venemaalt ja Poolamaalt. Kõneleja olevat ise ühte sarnast koera vastu vahetatud meest oma lapseeas näinud, see olnud keegi Venemaalt vahetatud veneke Jorka.
Kollesk lasknud enesele ikka naisi sauna kütta ja käsutanud siis kütja ennast sauna pesema, seesuguseid saunu tehtud iga päev ilusamate naistega. Jutustaja naiseema olevat olnud Kolleski ajal mõisas toatüdrukuks ja see olevat kõnelenud (Naise ema oleks olnud praegust umbes 100-aastane. Koguja märkus.), et kõige sagedamine olevat herr saunas käinud Jauga Anoga, kes olnud väga ilus naisterahvas, nii et herr pole enam teistega tahtnudki minna. Kord juhtunud nii et Jauga Ano ei olevat saanud sauna tulla, kuna ta haige olnud, siis annud Kollesk jutustaja naiseemale Kalma Anole käsk kätte sauna kütta ja siis herriga sauna minna, ent kui saun küdenend olnud, siis teatanud herr, et saun on halvasti köetud ja sellepärast ta ei minevatki sel korral sauna.
Kui mõni neiu seesuguse sauna järeldusel raskejalgseks jäänud, siis on herr andnud mõnele poisile käsu nimetatud tüdrukuga abielluda ja ega siis vasturääkimist pole olnud.
Kolleski kõrval olnud samasuguseks hirmutiseks kupjas Nonna, millise nimetuse kupjale rahvas pannud, kuna ta öelnud ikka alati, kui küstud palju hoope peab sellele või teisele pekstavale antama: "Anna nonna-nonna palju."
Peksmise juures maksnud ka kindel järjekord, pekstud otsuste vanuse järjekorras, ent sellest võinud ka peksetavate nõusolekul üle astuda ja kui mõnel olnud vaja kiiresti koju minna, siis võinud ta oma hoobid saada kätte väljaspool otsuste järjekorda. Suur peksmine olnud laupäeval peale töö lõppu, mis mõnikord poole ööni kestnud. Laupäev olnud sellepärast peapeksupäevaks, et herr arvanud, et peks viidab palju aega, siis tuleb teha see töö säärasel ajal, et selle all ei kannataks mõisa kallis aeg ja teiseks arvanud, et peksmine ikka kurnab ka inimest ja ta ei jõuaks peale peksmist endise jõuga töötada, see oleks aga mõisa kasu, sellepärast peksmine laupäeval, sest pühapäeval võib talupoeg peksust kosuda. Tööpäevadel olnud kilteril ja kupjel lubatud kepiga ainult ergutamiseks lööke jagada (korraga kuni 5). Ainult õieti raskeid eksimusi, muidugi herri silmis, karistatud otsekohe mõisa talli juures, kus selleks eriline pink olnud ühes vitsade laoga, et peksetav paigal seisaks, siis asetatud üks mees talle kaela pääle istuma ja teine jalgadele. Kui herr pealt vaadanud, siis pidanud peksetav peale peksmist herri kätt suudlema.
Elamud ja talupoja elu-olu
Varema aja elamud olevat olnud madalad ja pimedad suitsutared, akna asemel olnud kas tare seinas või ukses väikene avaus - padaauk, millele siibri taoliselt lükatav lauakene ette käinud. Padaauk täitnud akna ja ka korstna aset - selle kaudu lastud välja toast suitsu ja selle kaudu pidanud pääsema tuppa valgus. Tare koosnenud vaid ühest toast, puudunud kambrid, esimine olnud võrdlemisi suur muldpõrandaga ruum, ühes nurgas äärmiselt suur raudkividest ahi, toa seina ääre olnud ehitatud laudadest narid, kus magatud paljaste õlgede peal, patja pole tuntud, vahel olnud pea all viljakott põhuga täistopitult. Magadisasemete suhtes olevat kõneleja lapsepõlves siiski juba muutust tulnud, tekkinud juba voodid ja neisse padjad ja isegi lina, kuigi viimast väga harva vahetatud.
Toa kõrval olnud külmkammer, kus päämiselt toiduaineid hoitud, kuid hädakorral, nagu rehe ajal, ka magatud, kui tuba liiga kuumaks läinud. Kui talus rätsep olnud, siis näidanud üks laps ikka piiruga tuld, millest tuba lõpuks nii kibedat suitsu täis saanud, et edasi töötamine olnud võimatu, siis katkestatud ajutiseks töö ja avatud uksed, et suits läheks välja. Ka rehepeksmise ajal, kuna neil puhkudel töö alanud ikka kella kahe paiku öösel, põlenud piirg alaliselt, et aga tuli rehte põlema ei ajaks, siis olnud toa nurka ehitatud eriline koht, nn tulekapp, kus mahalangevad söed täiesti hädaohutud olnud.
Sööginõudena olnud tarvitusel väikesed puupütikesed ja samuti puulusikad, savinõudest pole midagi teatud, noad olnud maasepa tehtud väitsad, kahvlist pole keegi midagi teadnud kõnelda.
Toit
Toitmisolud olnud äärmiselt viletsad; mõisa tööle minejad saanud harilikult kaasa ainult paljast leiba ja tooreid kartulaid, mida siis küpsetatult leiva kõrvale ühes soolaga söödud. Liha saanud vaid harukordadel. Suppi keedetud heeringaga, viimane pidanud andma soolast ja rammu supile.
Riietus
Riiet koetud ise villast ja linast ning takust. Värvitud potisinisega, lepa pargaga, kuusekäbidega jne. Tööriietuseks olnud takused ja kõige sagedamaks paremaks riideks mitte täisvillane, vaid poolvillane - villane kude ja linane lõim.
Jalanõudeks päämiselt pastlad, suvel tarvitatud väga laialt viiske. Saapaid leidund mõnel üksikul rikkamal ja needki vene säärikud - naisterahvas pole teadnud ihaldadagi saapaid. Talupoja põllutööriistadeks olnud harkader, puupulkadega äke, ei olevat tuntud ka raudseid harke ega hange - need olnud puust. Suurema osa vilja, eriti just mõisapõldudel pandud kokku sirbiga - vikatiga niitmine olnud keelatud. Jutustaja lapseeas on siiski juba leidunud jõukamates taludes raudsahk ja raudpulkadega äkkeid, siis on selle peale ilmunud raudkäpitsed, suvevilja on hakatud vikatiga niitma jne.
Näljaajad
Suur näljaaeg olevat olnud Haanjas siis, kui vili seitse aastat järgemööda äpardanud kord põua, kord jälle liiga suurte sadude tõttu. Vili olnud tol korral nii otsas, et inimesed toitnud end nõgeste, oblikate ja sõnajalgadega. Nimetatud taimed pekstud uhmris puruks, segatud vähe jahu juure ning segust küpsetatud leiba, ja kuna seesugune leib pole kannatanud ahjust roobiga väljatõmbamist, siis saadetud lapsed sõelaga ahjust leiba välja tooma, leivad seisnud ahju jahtumiseni ahjus. Eriti sagedasti valmistatud naadikakku. Tervete külade kaupa pole olnud varahommikul kuulda muud kui tsaeraua klõbinat, millega taimi puruks raiutud. Vilja pole põldudelt ka nii palju saadud, et sellest oleks jätkunud seemneks - rahe hävitanud viimasel ikaldusaastal rukkipõllud täielikult. Seemet ei olevat saanud ka osta, et põllud siiski tühjaks ei jääks, siis lõhutud maha elamute ja hoonete õlgkatused ja pekstud need õled veel korra läbi, missugune toiming natukene teri siiski annud, mis seemnena põllule külvatud. Sellele suurele näljale olevat järgnenud veneusku minek - rahvas lootnud leiba saada usuvahetusega.
Hiljemini, umbes kahekümne kuue aasta eest on Haanja valda tabanud raske näljahäda - jakobipäeva ajal olevat külm kõik vilja ära võtnud. Rahval puudunud raha ka mujalt ostmiseks. Kroonu ja ka eraisikute poolt olevat siis jagatud Haanja näljahädalistele kingitusi, missugused tulnud kokku Rõuge pastor Hollmanni kätte, kuid viimane pole kätte annud kingitusi rahvale, nagu kinkijad määranud, vaid nõudnud abitahtjatelt kingituste eest mitmesuguseid töid, lasknud kududa enesele kotte ja kangaid. Pastor öelnud, et ainult töö läbi võib midagi saada - muiduandmine tegevat rahva laisaks.
Taudid
Korra olevat Haanja inimesed väga kannatanud nn hallitõve all, mis avaldunud selles, et inimene hakanud värisema tervest kehast, põdejad olevat surnud ka peaaegu ka kõik. Rahvas kõnelenud, et kes külast tõve eest ära metsa jookseb, need pääsevad surmast, sest metsa ei tulevat tõve järele. Metsa minemine pidanud sündima ratsa luuavarre seljas. Halltõbi ise olnudväikene hall vanakene, kes käinud küla ja metsa veerudel ringi ja huiganud nagu eksinud inimene, kui siis keegi vastu huiganud, siis see jäänud haigeks ja surnud, kes aga vaikinud, sellele ei olevat juhtunud midagi viga.
1905 aasta
Punaseil aastail olevat Haanja ja Rogosi valdades käinud kihutustööd tegemas keegi Peeter Lõhmussaar, kes siin varjunime alla teotsenud. Mustsada olevat ka siit läbi läinud. Kui hiljem karistussalgad tulnud, siis olevat eelnimetatud kihutaja läinud pakku, hiljemini on jutustaja väimees kohanud teda Venemaal mõisavalitsejana. Karistussalk on ühe Rogosi mehe Peeter Mölderi surnuks peksnud, viimasel ei olevat küll mingit süüdi olnud - revolutsioonilisest liikumisest võtnud Mölder väga tagasihoidlikult osa. Kuid Mölderil olnud Rogosis mõisa põldude veerul kaks talu, parun tahtnud neid põldusi tagasi saada, et mõisaga ühendada, kuid Mölder pole olnud nõus neid tagasi andma ega ka vahetama teiste vastu. 1905. aasta paiku olnud paruni ja möldri vahel kohtuprotsessid sama asja pärast käimas. Et mehest lahti saada olevat parun Mölderit ülekohtuselt süüdistanud mässamises ja ta karistussalkade kätte annud.
Okupatsioon
Sakslaste maal olemine on siinsele vaesele nurgale olnud väga ränk alaliste toiduainete võtmiste ja nõudmiste tõttu. Viimaks pole rahvas enam viinud, siis tulnud käsk, et kommendant tahab Villa küla inimestega läbi rääkida toiduainete antava normi vähendamise üle ja ka selle üle, miks nimetatud küla elanikud ei ole teatud tähtajaks neilt nõutavat koormatist ära toonud, selleks käsutatud inimesed Rogosi mõisa. Mõned olevat ka läinud, kuid suurem osa pole seda käsku täitnud, kes mõisa tulnud, need pandud mõisa keldri kinni - lubatud sõjakohtu alla anda ja öeldud, et ennem lahti ei lasta, kui nad on tasunud võlgu jäänud annused. Kui siis veel sellaseid kutseid korratud, siis ei olevat keegi enam läinud Rogosile. Selle järele levinenud rahva seas kuuldused, et sakslased tulevad sõjaväe saatel külla, et vägivallaga võtta vilja ja teisi toiduaineid. Rahvas pole otsustanud ka nüüd alla heita, vaid küla meeselanikud kogunud küla lõunapoolsesse otsa teeveerele, mille kaudu võis oodata sakslaste tulekut Rogosist; sõjariistadeks olnud meestel mitmesugused põllutööriistad, nagu hargid, hangud, vikatid jne. Naised ajanud samal ajal kõik loomad, isegi ka sead metsa, et sakslastel külla jõudes midagi võtta poleks.
Saksa sõdurid tulnud peatselt, kuid nähes suurt meestesalka, pole need julgenud nõudmistega esineda, allohvitser seletanud vaid saksakeelt oskavale eestlasele, et nemad olevat tahtnud ainult külast läbi minna, aga ei midagi külast võtta. Kuid nüüd ei olevat sakslased ka läbi läinud külast, vaid läinud metsasid kaudu kusagile teise külla.
Luhte Linnamägi
Haanja ja Vastseliina kihelkondade piiril Luhte külas asuvat samanimeline linnamägi (Luhte) - seal olevat veel praegugi vanaaegsed vallid näha ja kraavijäljed. Keset linnamägi asuvat suur kivi, selle pealt olevat vanad eestlased koosolekute ajal kõnelenud, ringis suure kivi ümber olnud väiksemaid kive, millel istunud kuulajad. Rahva jutu järele olevat kivi ise varemalt kõnelenud neist sündmusist, mis on toimunud Linnamäel ja veel nüüdki kõnelda kivi teatud suveöödel heleda kuupaiste ajal muistseid lugusid.
Rebase küla piirides asub Kirikumäe nimeline küngas - rahvas olevat kõnelenud varemini, et siin olevat ennemuiste olnud kirik.
Külajärv
Plaanil asub Küla-nimeline järv, rahvajutu järele olevat vanal hallil ajal järve kohal seisnud küla, kuid järv tulnud pääle ja matnud küla vee alla, millest siis ka järve nimi tulnud. Järvest olevat vanemal ajal leitud ka ehitiste jäänuseid. Järve ümbruses asuvad Külamägi ja Koplimägi, viimaste nimed võiksid jutustaja arvates ka sellest järve alla sattunud külast pärit olla. Nimetatud mägedele seltsib veel kolmas - Kalmamägi, mis arvatavasti endine matusekoht, sest veel tänapäev tuleb kaevates nimetatud mäest hulgana surnuluid.
Plaksi kooliõpetaja Kristian Säinas olnud inimene, kes asutanud Haanjas laulukoori, kõneleja olevat ise laulnud nimetatud õpetaja laulukooris kaasa. Esialgu olevat lauldud neljal häälel ainult vaimulikke laule, hiljemini tulnud juure isamaa laulud päämiselt, lauljate hulgas on tuntud huvi just ilmalikkude laulude vastu ja laulmine mitmel häälel olevat saanud nii rahvapäraseks, et pea igas talus, kus aga olnud rohkem noori, lauldud kahel või kolmel häälel, samuti osanud lauljad kõik noodikirja lugeda. Säinase laulukoor võitnud 1870. aastal Rõuges kihelkonna laste kevadepeol esimese auhinna. Venestamise tulemisel on Säinas keele mitteoskamise pärast ametist vallandatud. Teistest avalikest tegelasist nimetab kõneleja veel Jaan Raupi ja Koke Dahlbergi.
Kuna Haanja väga vaene maanurk, siis loetud lehti varemal ajal väga vähe, alles Sakala ilmumisest peale olla hakatud lehte tellima ja ainsaks loetavaks leheks olnud siis käremeelne Sakala, esimene tellija olnud keegi peremees Kõomäelt.
Rahvalugemine
Mannasseini revisjoonile olevat järgnenud suur rahvalugemine, missuge tegevus inimesed suure hirmu, kartusega täitnud, asi olevat läinud isegi nii kaugele, et olevat inimesed keeldunud rahvalugejaile teateid andmast, sest rahvas pole uskunud selle kroonu ettevõtte olevat, kuna täitelehtedelt puudunud kroonu kohtukull, mis kroonu paberitel tavaliselt ikka olnud. Neil põhjusil arvatud, et rahvalugemine on mõisnikkude ettevõte, mille sihiks maksude suurendamine ja orjuse sisseseadmine. Vastuhakkajaid ja tõrkujaid olla vangistatud ja isegi antud kohtu alla, mille tõttu siis inimesed olevat saatnud Mannaseinile palvekirju, jutustaja olevat ise kirjutanud mitu seesugust palvet, saades kohalikult preestrilt kirjutamiseks juhtnööre. Palvekirjade järeldusel olevat vabanenud kõik inimesed.
Orjus
Orjuse suhtes olevat rahvasuus viimase suurust väljendatud ütelusega: - Kuus päeva orja herrile ja seitsmes päev korja marju herrile.
Talupoja õigused
Kohus
Herri kõrval olnud võimsamaks meheks vallas pääkohtumees, kellel olnud abiks kaks-kolm kohtumeest. Kohtumehed on olnud küll talupoegade poolt valitavad, kuid valitud ikka need, keda tahtnud herr, ja kes kord kohtumeheks saanud, see jäänud sellele kohale eluks ajaks. Viimane olnud eriti just pääkohtumeeste suhtes maksev - siin järgnenud veel väga sageli isale poeg, nii et amet olnud nagu pärandatav. Nii olnud Tautside perekonnast kolm põlve järjestikku peakohtumees ja kui valla omavalitsus tulnud, siis läinud Tauts vallavanema kohal edasi, vaatamata, et rahvas ei ole teda tahtnud, alles pastor Hollmanni abil olevat inimesed temast vabanenud. Kuigi kohus oli koosseisult talupoegade hulgast pärit mõisaherr või ta asemik valitseja oli vaid kohtukirjutaja, siis langenud otsus ikka herri soovile vastavalt. Ka muidu lasknud kohtunikkude erapooletus palju soovida - rahvalaul ütleb mõisa kohtupidamise kohta:
Kui mõisas kohut mõisteti,
siis nagu siga tapeti,
sest igaüks seal kisendas
ja kõrijõudu kulutas,
siis viimaks hüüdsin mina - vait,
siis kohtuotsust teada sait.
Seal õigust sel sai määratud,
kes vankri oli määrinud.
Setud
Viimasel paaril aastakümnel on hakanud setud asuma Haanjasse, küll talusid ostes, rentides või pooleterameestena. Kõneleja arvates on setud ka juba varemini siinsetesse küladesse asunud, sest mõnes külas olevat väga palju võõrakõlalisi venepäraseid perekonnanimesid. Vastseliinas Puspuri külas olevat jälle palju lätipäraseid perekonnanimesid, ka küla nimi ise olevat läti algupära, vanemad inimesed seletanud, et ennem elanud seal lätlased.
Vabaduse sõda
Punaste maal olemise ajad olevat olnud viimase aja rahutuste seast siiski kõige hirmsamad, kunagi pole võinud olla kindel oma elu eest - ole sa maatamees või taluperemees punakaartlase silmis oled sa ikka olnud "prokljatõi tshuhna", majast röövinud punased kõik söödava ja samuti ka riided. Et päästa oma varanatukest, peidetud seda küll metsa puude otsa, küll sauna korstnasse, et venelased mitte sauna ei kipuks kütma lõhutud ahi. Haanjas on punased tapnud palju inimesi süütult, teiste seas surmatud üks naisterahvas, kes läinud noaga metsa, et lõigata korvivitsu, enamlased nabinud kinni naise ja süüdistanud naist kavatsuses lõigata läbi punaste väljatelefooni traate.
Kalmumägi - matusekoht
Kõneleb Külajärve, Kalmamäe ja Koplimäe kohta umbes sedasama, mis eelpool Jakob Pressi jutustusena üles tähendatud, lisaks vaid nii palju, et kõneleja olevat omas noorespõlves ise näinud vasksõrmuseid ja pannalsõlgi, mis olnud leitud kaevamistel eelnimetatud Kalmumäest, mida rahvasuu tähendab endise matusepaigana, kuhu eelnimetatud leiud on jäänud - seda kõneleja ei mäleta.
Sõjaväeteenistus
Sõjaväeteenistus, mis kestnud 25 aastat, tähendanud inimesele, kes sinna sattunud, peaaegu alaliselt kas surma ehk paremal juhul elu äpardumist, sest kui inimene ka suutnud vastu panna elule võõrsil, siis tagasi tulles olnud ikka üle keskea inimene ja rikutud tervisega - osalt ka võõrdunud maatööst, sellepärast püütud hoiduda teenistusest. Valla või mõisa pealt olevat olnud kindel arv nekrute, keda siis püütud ööseti. Tavaliselt püüdnud herr või valitseja saata sõjaväkke isikuid, kellega ta olnud nokkas. Ja siin olnud väga suur mõju kiltritel ja kohtumeestel, neil ei olevat kunagi sõjaväehirmu olnud ja ka nende sugulasi pole kunagi soldatisse saadetud, kui siis vahepeal ka ilmunud soldatipüüdjad säärastesse taludesse, siis olnud pesa ikka tühi, sugulastele olnud ette teatatud. Peitu jookstud harilikult nädalapäevadeks metsa.
Hiljem sundusliku teenistuse ajal olnud sellest vabastatud mõisapoisid ja valla handvärgid: müürsepad, puusepad jne.
Teopõlv
Teopõlves olevat mõisaorjus nõnda suur olnud, et enese tööde tegemiseks pole jätkunudki aega. Eriti kibe olnud sügisel viljakoristamise ja -peksmise ajal. Kõik pere olnud siis väljas ja jäädud ka ööseks välja - ainult ema tulnud õhtu hilja korraks koju - lastele süüa tegema; söögi valmistamine läinud ruttu - keevale veele lisatud jahu juure, maitsejärele pandud ka soola lisaks ja söök olnudki valmis, selle kõrvaliseks antud ka tükikene pigimusta leiba ja see olnud kogu toit. Peale söögi valmikstegemist läinud ema välja - oma põllule vilja koristama - ja hommiku koidikul jälle mõisa põldudele. Et teopõlvest vabaneda käidud Riias parunite peal kaebamas.
Veneusk
Veneusu tulekul olevat rahvas teadmatuses olnud, kuhu minna, sest ühelt poolt seletatud, et uus usk on riigi- ja keisriusk, et selle vastuvõtmisel vabanetakse saksa herride orjamise alt, et usuvahetajaile antakse maad, vabastatakse peamaksust jne. Olevat lubatud puudustkannatajaile isegi toetust - heeringaid. Pastor jälle ähvardanud usust taganejaid igavese põrgutulega. Ühes mõisnikuga olla kirikherr seletanud, et usuvahetajad ei saa midagi - ei vabadust ega maad ega ka toiduaineid, et need kuuldused, mis kõnelevad majanduslistest kasudest, ei vasta tõele. Et aga just mõisnikud, kes kunagi rahvale pole soovinud hääd, vaid ainult omakasu püüdnud, siis ei olevat rahvas uskunud nende seletusi, mõisnikkude vastuseismine just kihutanud inimesi kiiremalt tegutsema, siis olla parunid pannud ohvitsere maad mööda käima, kes pidanud rahvale usuvahetamise ära laitma, ka see pole avitanud. Rahvalaulust mäletab kõneleja mõne katkendlise värsi, mis nimetatud sündmusi puudutavad:
Oh ma vaene hull ja rumal,
mis mul tetta nüüd, mu Jumal
ilma heal on väga hele
kuulutab meil palju rõõmu.
Oma usu maha jätsin
Vene usu vastu võtsin.
Rahvas olevat pärast, kui usuvahetamise järeldusel pole midagi saavutatud, küll kõneldud, et heeringaid olevat ikka antud, ent pärast nõutud raha nende eest, kõiksugu lubaduste mittetäitmises näinud sakste tööd, sest saksad olla Riiast ära kaotanud keisrikohtu, kes olevat annud lubadusi ja kes need ka täitnud oleks, kui herrid seda mitte kinni poleks pannud. Inimestel olevat olnud kavatsus keisrile parunite peale kaevata kuid saksad ei olla lasnud talupoegi maalt välja.
Põhjasõda
Põhjasõja ajal pagenud inimesed ära metsadesse ja mäekurgudesse, kuhu kaevatud siis koopaid, kus siis elatud aastate viisi, sest kui sõda olnud siit juba üle läinud, siis tulnud vene sissid - need olnud metsikud vene naised meeste rõivin. Ära tuntud, et nad naised on selle tõttu, et nad tares kippunud, arvates end üksi olevat, oma edepoolt ahju paistel lämmisklema, kuid kusagil olnud peremees ahju pääl, kust siis hüpanud alla ja löönud rehe pusipuuga sissi maha.
Krimmi sõja ajal läinud sõjaväed siit läbi kahe aasta kestes alatasa, siin pandud soldaneid istuma taludesse s.o puhkama, leib olnud neil endail, kõik olnud aga umbkeelsed venelased. Rõuges olnud Alakõrtsi man tehtud suur trepp üles mäele, talvel täitnud soldanid selle lund täis, valanud vett peale ja siis lastud seal liugu kelkudega, pühapäeval tulnud ka talurahvas sinna kokku lõbutsema ja see jatkunud ka siis, kui soldanid juba ammu lahkunud olnud.
Rahva elu teopõlves
Rahva elu olnud väga vilets - herr olnud see keiser ja Jumal, kes võinud kõik. Jutustaja olevat näinud ise, kuidas mehele antud peksa sellepärast, et ta oli teinud viljarõugu liiga tee lähedale, herr arvanud, et möödaminejad tulevad ja söövad seal ära kõik kõdrad.
Toitmisolud
Kevadel olnud talumajapidamises ikka puudus toidust, korjatud leivale jatkuks mitmesuguseid taimelehti ja jämedaid taimejuurikaid, viimased olevat väga maitsevad olnud. Hääd leiba saadud talun ainult harukordadel, ainult lõikuse ajal ja suurtel pühadel. Muidu olnud ta ikka vähemalt aganatega segatud. Liha pole kodus saanud peaaegu kunagi, seda pandud kaasa mõisa teomeestele ja hoitud talvisteks vooripäevadeks, voorimeestele keedetud ka kanepiseemnetest kaasa. Nädala algul keedetud teolisele kaasapandavast lihast paaripangeline pajatäis suppi, mida soendatud ja söödud terve nädal otsa, juure lisatud tarbekorral vett ja vastavalt ka soola, et supp kauemini vastu lööks.
Jutustaja on noorelt mõisas poisiks olnud, mõisa poolt antud nädalas kaheksateist naela leiba ja pühapäeval antud ka tükikene liha, mõisaherraste sünni- või nimepäevadel olevat antud ka kakukene saia. Tööpäeval olnud leivakõrvaseks lihtne supp - kapsastest, hernestest või kartulaga, talvel rasvaga, suvel piimaga keedetud.
Elamud
Elamud - suitsutare muldpõrandaga, suvel olnud keetmised püstkojas, samuti olnud ka söömine. Rehetare juures olnud ka väikene kamber, kuid see olnud samuti muldpõrandaga ja pealegi pole see köetav olnud ega pole teda seega külmal ajal eluruumina tarvitada saanudki. Seal olnud seen käsikivi ja muud majapidamise riistad. Kõneleja olevat olnud esimesi, kes omale ehitanud elamule aknad, kambri laudpõrandaga, isegi puukorstna teinud elamule. Rahvas imestanud selle üle ja kõneldud, et näe va Treimann hakkab ehitama omale koolimaja.
Lõbustused
Mõisa viinaköögis valmistatud 52° viina, mida müüdud ka rahvale kohapeal odavasti, kuid niipalju ei olevat rahvas siiski joonud, kui tänapäev. Ainukeseks kestvamaks lõbustusekohaks on olnud mõisa kõrtsid. Lihavõtel tehtud kõrtsi juure üles suur häll ja seal siis kiigutud kuni hilja ööseni ja ikka lauludega. Talvistepühal ehitatud kõrtsi manu suur keeglimägi, mis olnud libe kui klaas, kodust võetud kaasa reed ja siis olnud liulaskmisega ajaviidet ja lõbu küllalt. Kõrtsitares tehtud ka väga mitmesuguseid laulumänge, inimesed istunud seina ääres pinkidel, siis võtnud üks mees puunuia ja sõitnud siis sellega kui ratsuga ringi, ja siis alanud laulumäng: Tere, mis vaja, veli Venest - sõsar Soomest jne. jne. Laulumänge olnud väga mitmesuguseid, nagu taalrimäng ja teised. Kõrtsis tantsitud torupilli ja harmoonika saatel, harvemini tulnud viiulid ette. Pulmapeod ka väga suured lõbupäevad.
Õlut ostetud mõisast, kus teda valmistatud pärmi saamiseks, 1-2 kopikat toop, teinekord antud pulmadeks õlu mõisast tasuta. Ennem teopõlve nõutud noorik esimeseks ööks mõisa herri juurde. Haanja Kollesk jatkanud seda kommet veel teopõlveski, sest naisevõtmiseks tulnud ennem mõisast küsida luba ja kui lubatud, siis antud selleks eriline täht välja, mille ettenäitamisel pastor siis abielluda soovijad maha kuulutanud. Haanja Kollesk ja ka Viitina herr olevat veel teopõlves tahtnud esimese öö õigust tarvitada, kuid rahva soovil teinud pastor Gustav Hollmann palvekirja Riiga, mille järeldusel Kollesk Haanjast minema aetud.
Orjuse suurus ja iseloom
Seitsme taalrilise talu eest olnud teha mõisa kaks hobuse ja kaks jalapäeva. 22 taalriline talu pidanud tegema igal nädalal neli hobuse ja neli jalapäeva, rehe ajal pidanud säärane talu saatma mõisa kolm inimest igal päeval ühes hobusega. Igal sügisel olnud viia mõisa kolm vakka rukist, kaks vakka kesvi, kaks vakks kaaru, kaks kana, kakskümmend viis muna, võid jne, jne. Jutustaja vanemate talust on ühel aastal mõisa vooripäevadena tehtud seitse reisi Pihkva. Tulnud raguda ja ära vedada kakskümmend sülda mõisapuid, rühkendi sülemalt võetud kakskümmend kopikat. Kui jäänud mõisale päevi võlgu, siis pidanud teisel aastal tegema tasa.
Sõnnikuvedu olnud raskemaid orjusi - päevas tulnud viia välja mõisanurmele viisteist koormat, sellele pole antud tähtsust, kas sõnniku mahapanemise sihtkoht olnud kaugel või lähedal. Kupjas seisnud nurmen ja andnud koorma mahapanemise jäarele pulgale ühe kriipsu juure, sest koormate märkimiseks olnud kupjal erilised pulgad. Kui kupjas koorma liiga väikese arvanud olevat, siis pole loetudki seda koormat viieteistkümne hulka. Muidu pole elada saanud, kui pidanud kupjaga mehkeldama.
Peksmine
Mõisavalitsus võinud anda talupojale talli juures peksa ilma igasuguse kohtuotsuseta nii palju kui herr ise hääks arvanud. Kupja kepilöökide eest olnud talupoeg samuti kaitseta. Talupoeg võinud kaevata ka kohtusse, alam kohtuaste olnud mõisakohus - peakohtumees ja kaks kohtumeest, kuid et mõisaherr seal ise istangust osa võtnud, siis langenud karistused ikka talupoegile. Mõisniku peale võis talupoeg kaevata kihelkonnakohtu, kuid sellest ei olevat olnud mingit kasu, sest seal olnud peamees ja otsuse tegija kihelkonna herr ja ega susi söö susi, talupoeg mõistetud süüdi valekaebtuse tõstmise eest; karistus, mis võinud tõusta kuni kuuekümne hoobini. Siis saanud alatasa töö juures lööke veel herri enda käest küll jalaga, ratsapiitsa ja rusikaga.
Teopõlves pole eestlane midagit tohtinud omaks pidada, sellepärast pole rahval olnud tahtmist oma majapidamise parandamiseks kõike võimalikku teha, sest kui parun näinud, et talurahva elu kusagil paraneb, siis lisatud juure taalri arvu ja sellega ühes tõusnud ka orjuse suurus. Oma põllude jaoks tulnud näpistada aega mõisatöö ajast ja öist, sellepärast viljasaak alati vilets, mille all kannatanud terve talumajapidamine. Talupoegade põllutöö- ja tarberiistad olnud iganenud, sest et rahval puudus raha nende uuendamiseks. Talumajapidamises pole tuntud rautadud vangert ega rege, kui pikema tee peale mindud, siis peetud kaasas tagavara rattad ja tallapuud, sest reejalaseid tallutatud puuvitsadega. Raudratta või -jalase jäljest tuntud, kust on sõitnud mõisnik. Talupojal olevat olnud lubatud teopõlves müüa oma majapidamise saadusi, kuid majapidamine on niivõrd väheandev olnud, et pole jätkunud midagi müümiseks. Kui siis kord Venemaale rändamine on alanud, siis tõusnud mõisas kära, kui talupoeg hakanud oma talu sisseseadeid müüma, mõisnik seletanud, et talu raudvara on mõisa oma, talupoja käes olevat ta vaid kasutada - ja selle raudvara kaudu produtseeritud vahendeid võida ainult talupoeg müüa. Et talupojad siiski midagi ära ei müüks, siis tulnd mõisavalitsus ja pannud kõik talupoja varanduse kirja kui mõisa varanduse. Venemaale minemise tung tulnud siis, kui veneusu papid seletanud, et Venemaal antakse usuvahetajaile tasuta maad ja kroonu ehitab majad ja hoonedki valmis. Teist kord olnud Venemaale minemise kihk rahvas siis, kui kõneleja umbes kahekümne viie-kuue aastane noormees olnud.
Talurahva raske majanduslise seisukorra kergendamiseks säetud teopõlves sisse magasiait ja magasipõllud, mõisnik annud omaltpoolt põldudeks mõisaääre ja jäetismaid, kuhu siis vallarahva poolt tehtud maha vili ja samuti koristatud ka talupoegade aja ja jõuga. Magasiaida üle valitsenud aga mõisnik, kes vahel suurest rahaahnusest aetuna ajanud ka magasiaida vilja viinaks, mille järeldusel rahvas pidanud nälgima.
Maatamehed
Maatainimesed olnud teopõlves taludes sulasteks ja kui keegi pole tahtnud minna, siis pannud mõis vägisi. Sest peremehel tarvitsenud ainult teatada peakohtumehele, et ta sulast vajab ja ühtlasi ära tähendada, keda ta tahaks ja kui see mees siis vaba olnud, siis pannudki kohus ta sinna sulaseks. Jutustaja isal olnud küll talukoht ja suur pere, jutustaja olnud karjapoisieas ja pidanud just peakooli minema, seal kaevatud peakohtumehele, et neil palju ülearust tööjõudu ja peakohtumees pannudki tema kusagile tööpoisiks, siis olnud mõisapoisiks ja õppinud seal viimaks viinategijaks.
Soldatisse saatmine
Soldatisse saatmise kartusest olnud vanem poeg vaba, samuti pole saadetud mõisapoisse, ametimehi, vald võinud jätta enesele ühe müürsepa, tisleri, sepa, rätsepa jne. Need mehed võetud jõukamate talude inimeste seast, kuna soldatisse saadetud kas sulasmehi või vaesemate ja vähemate talude inimesi.
Raharendi aeg
Mõisnikud nõudnud orjust veel kakskümmend aastat peale selle kui orjus olnud ära kaotatud. Kõneleja olevat olnud Tsoorun talitajaks, siis kutsutud talitajad Võrru ja seal öeldud, et mõis peab priiuse seaduse tegema rahvale teatavaks ja alles siis, kakskümmend aastat peale seaduse andmist keisri poolt on pandud seadus tegelikult maksma.
Raharendi tulles võetud talu nii, et osa renti tasutud rahas, teine osa tehtud tasa orjusega - heinategemise ja vilja kokkupanemisega. Segarendi juures pole talupoeg herriga kontrahti saanudki teha, sest seaduse järele olnud segarent keelatud. Rendi tulles pahandanud mõisaomanikud väga, alatasa käidud Riian maapäeval. Mõniste Wulff olnud miski ülem neil, küsinud, kas tahate anda talud raharendile, suurem osa olnud nõus andma rendile, kuid Sänna Reuts öelnud ei, see mees olnud nii hirmus uhke, et kui talumehed talle talvel puukoormatega teed pole annud, siis karanud ta saanis püsti ja karjunud, kas te mind ei tunne lontrused, et te teelt eest ei lähe. Kui nüüd orjus seaduse perra ära kaotatud, siis müünud Reuts oma mõisa viha pärast ära.
1866. aastal tulnud omavalitsuse seadus, siis hakatud ka talusi ostma, ostjaid on tulnud ka väljastpoolt.
Mannasseini revisjon
Senaator Mannaseini revisjooni aegu elanud kõneleja Tsoorun, sealt olevat Mannaseinile väga palju kaebekirju antud ja need olevat annud ka tagajärgi. Kõrgepalu Budberg olnud kihelkonna kohtuherriks sel ajal, Mannasein revideerind ka Budbergi tegevust ja siis olevat tulnud ilmsiks, et Budberg on raisanud kihelkonna, valdade ja eraisikute raha. Sellepärast vallandatud Budberg ametist ja et tal pole olnud raha raisatud summade tagasimaksmiseks, siis müüdud ta mõisad oksjooniteel ära. Palvekirjades palutud, et igaüks võiks jääda oma endisse talusse, et mõis ei võiks sellepärast välja ajada, et talu teistele müüa.
Kool
Jutustaja vanemate kooliealised olles ei olevat kooli veel olnud, vaid üks vana lugeda oskaja mees, kes muud tööd pole suutnud enam teha, käinud talust tallu, annud lastele õpetükid ülesse ja siis kui ringiga jälle sinna jõudnud, siis küsinud eelmisel korral ülesantut ja annud jälle uued. Jutustaja laps olles on olnud siiski juba kool, õppimiseraamatuteks olnud aga katekismus ja testament, õpetajaks olnud taluperemees, kes ise ainult veerides lugenud ja ka laulda oskanud. Jutustaja on olnud mõisa kulu peal kaks talvet (a kolm kuud) kihelkonna koolis, kus olnud sel ajal kaks klassi ja õpetöö kestnud kolm aastat. Kuid kolmandal aastal võtnud mõis toiduraha ära ja nõudnud teda mõisa tagasi, kuigi köster, kes olnud ühtlasi ka kihelkonnakooli õpetaja, Sperling olnud nõus kolmandal aastal teda omal kulul toitma. Kihelkonnakoolis õpitud lugemist, kirjutamist, rehkendamist, noodist laulmist, geograafiat. Loetud Kreutzwaldi Tervise õpetuse raamatut, ka geograafia õpperaamat olnud eestikeelne.
Laulukoorid
Tsoorun asutatud laulukoor õieti varakult, samuti ka muusikakoor, Budbergi proua valinud külapoistest noodikirja oskajad välja, ostnud neile pasunad ja toonud Tartust kapellmeistrigi kohale, kes neile annud esimest õpetust pillidega ümberkäimises.
Köster Sperlingi tegevus kihelkonnakooli õpetajana olnud väga kasulik rahva silmaringi ja huvide laiendamiseks, kihelkonnakooli lõpetajate algatusel asutatud igasse valda laulukoore ja esimesed lehelugejadki võrsunud kihelkonnakooli õpilaste seast.
Ajalehed
Varemini on loetud "Eesti Postimeest" ja jutustajal endalgi käinud "Postimees", kuid kui on hakanud ilmuma Jakobsoni "Sakala", siis nakatud lugema seda. Mõisnik öelnd "Sakalat" nähes, et nüüd on pisuhänd teiva peal. Kõneleja läinud ka "Sakalat" tellima, mõisaherri käsilane Villrose öelnud talle, et ära telli seda lehte, sest see on üits hirmus paha leht. Lehti loetud võrdlemisi elavalt, kuid ikka tulnud leht kahe või kolme pere peale. Mõisnik pole sallinud neid, kes loevad "Sakalat". Jannseni hakatud pidama mõisnikkude poolt äraostetuks ja seepärast jäänud "Postimehe" lugemine sealpool täiesti seisma. Jakobson meeldinud rahvale oma selgete ja julgete nõudmistega ja lehest loetud erilise huviga seda, mis seal ilmunud selgitavat Eesti ajaloo kohta.
Veneusu tulek
Kui veneusu tulekul kuuldused levinenud, et uue usu vastuvõtjad saavad maad, siis öelnud Budberg, et teie loodate, et saate maad keisrilt, kuid keisril polegi maad - see on meie oma, kuu pealt võivad nad teile maad anda.
Haanja Hallimäel popsitalude lähedal Linnamets ja samas metsas Linnamägi, kus veel praegugi linnaasemeid tunda olevat.
Rõuges Ööbikuoru kaldal ka Linnamägi, mille kohta rahvas räägib, et need olevat endised eestlaste kantsid. Haanjas Lepa talu maa peal üks suur lohk, mida kutsutakse Jakobkirikulohuks. Rahvajutu järele olnud seal ennevanasti Jakobi kirik, mis vajunud ära maa alla, sealsamas näidatakse Jakobkirikumägi - see olevat endise kiriku torni ase. Vallamäel väikene järv - rahvajutu järele olevat sinna uppunud üks saks ühes tõllatäie kullaga.
Näljaaeg
Suure nälja ajal seganud kaupmees Weichwul Võrust valget sammalt jahu sekka ja küpsetanud siis sellest leiba, see olnud parem, kui muudest segudest, kroonu poolt antud talle selle eest auraha, et ta päästnud rahva näljasurmast.
Orjuseaeg
Kolleski ajal viidud Haanjas mõrsja edimiseks ööks ikka mõisaherrile kaeda, pastor Hollmann olnud selle vastu, siis aetud kohtumehe tütar Restost mõisaherri sauna pesema. Hollmann õpetanud, et nii kui herr sauna tuleb, viska kohe pangetäis vett sauna kerisele ja katsu, et sa ise ruttu saunast välja saad. Nii tüdruk teinudki, herri sisse tulles valanud ta pangetäie vett kerisele, siis tunginud sealt vesi ja tuli korraga välja ja saun läinud nii kuumaks, et kippunud kõrvetama. Herr saanud aru, et tüdruk seda kavaluse pärast teinud ja naknu siis tüdrukut taga ajama, kuid pole tüdrukut kätte siiski saanud. Ta kaebanud siis tüdruku kohtusse, süüdistades viimast kavatsuses teda tappa. Hollmann olnud tüdruku eest kohtus kostjaks ja kaitsjaks, tüdruk mõistetud õigeks ja Kollesk aet Haanjast minema.
Haanjas olevat vanast ajast peale väga palju rahvast, rahvasuu järele seletuvat see sellega, et vanapagan mujalt vedanud inimesed ära, kuid Haanjas on maa niivõrra mägine, et vanapagan väsüda siin ruttu ära.
Topograafilist
Ottemäe küla asutatud peale Põhjasõda Kuramaalt tulnud mustlaste poolt. Tallima küla olevat asutatud inimestelt, kes orjuse ajal Tallinnamaalt siia põgenenud ja siinsetesse metsadesse elama asunud. Koke küla nime tulnud sellest, et Põhjasõja järele jäänud üks rootsi sõjaväe kokk sinna elama.
Haanja mõisa rentnik Kollejevsky, keda rahvas kutsub Kolleskiks, ajanud tüdrukuid endaga sauna, tal olnud aga ka üks päris armuke, see vihastanud sellest ja põletanud sauna maha. Kollesk käsutanud inimesed kokku ja järgmiseks laupäevaks olnud valmis uus saun. Siis viidud Tootsi Leenu herri pesema, see tõrkunud küünte ja hammastega vastu, kupjas trööstinu teist siis, et ära pelga midagit ega ta ei pure.
Peksmise ajaks ajanud Kollesk omale kirju särgi selga, võtnud suure valge savist piibu suhu ja kui ta siis esimese popsu tõmbanud, siis pidanud kilter kohe lööma peksetavat.
Priinimesid pandud Haanjas Kolleski ajal juhuslikkude väljenduste ja ka sõimunimede järele.
Näljaaeg
Peeter Janka naine keetnud Tootsi külas näljaajal pudru, see kõrvenud põhja, naine kaapinud pada, seda kuulnud möödaminev kohtumees Tautsa külast. Kohe käsutanud ta mehe mõisa ja lasknud talle anda seal viisteist hoopi vitsu. Peale peksu küsinud, et kas tead ka, mis eest sa peksa said. Mees pole muidugi teadnud, siis öelnud kohtumees, et kas sul on jahu nii palju, et sa sööd paksu pudru, vedelt pead sa nüüd sööma ja tänasest peale saad ka ainult kaks naela jahu nädalas. Jahu käidud toomas Pihkvast hobustega - kullijahu - see olnud halb ja kopitanud.
Haanja nälja aal olnud Saaluse Maydell komissaar, ta käinud Haanja vallamajas, peale pikemat kõnelust öelnud ta: "Jommalaga, ma lähe nüüt är, raha es saa teile ant kopkatki, küll saate aga vilja."
Kirikus korjatud kolme kopka kaupa Haanja näljahädalistele andid.
Haridusline elu
Koke koolmeister Jaan Tahlberg olnud üks esimesi laulukooride asutajaid Rõuges. Kihelkonna koolmeister Sperling ja õpetaja Hoersehelmann õpetanud rahvast koguni Dies Irae't laulma.
Tõved
Kõttutõbe kätte surnud Haanjas väga palju inimesi, nii et pastor Hahn öelnud, et tarvis naised-lapsed viia Saaremaale, muidu pole kirikukellal ka öösel enam rahu, ei lase magada see igavene paugutamine enam.
Köster Sperlingi kaudu tellitud Rõuge nelikümmend eksemplääri "Sakalat". Kõige edimine lehelugeja olnud Jüri-Jaani Lähtril.
Haanjas ei olevat teopõlves orjus väga suur olnud sest vald olnud suur ja mõis väikene, juure tulnud orjust siis, kui mõis asutanud Plaani ja Naha külade asemele Plaani karjamõisa. Varemalt olnud Haanja Vastseliina karjamõis, kus peetud päämiselt ainult loomi, teol käidud siis Vastseliinas.
Teopõlves olnud Tautsad vallas kõige suuremad võimumehed, peakohtumehe amet olnud mitu korda järjestikku nende käes, samuti olnud nad kiltrid ja kupjad. Rahvas tahtnud küll lahti saada, kuid kui jälle peakohtumehe valimine olnud, siis valitud ikka Tauts, sest kardetud tema vastu olla ja pealegi ajanud ta sugulased ja sõbrad püsti kaks kätt. Viimaks tulnud siin appi jälle pastor Hollmann, kui ta näinud, et kätetõstmisel hääletades Tauts enamuse saab, siis tarvitanud ta kavalust ja öelnud, kes tahavad Tautsa need seisku eraldi teistest välja, suurem osa jäänud paigale.
Maamõõtmine
Maa kruntimise ajal olevat siiski jälle vana Tautsa poeg saanud vallavanemaks ja siis söötnud ja jootnud Tautsad maamõõtjad, nii et see mõõtnud Tautsa talu maa kõik ühte krunti küla ümber, teistele taludele jäänud külla ainult hoonete ja õue alune maa ja põlludki seitsmes-kaheksas tükis.
1905 a.
Jutustaja on olnud kuni 1905 a. kevadeni Tartu Treffneri gümnaasiumi õpilane, kus ta revolutsioonilise ja sõjavastase noorsooringidega on kokku puutunud ja võrdlemisi radikaalsed vaated omandanud. Suvel koolivaheajal kodus Haanjas olles on ta püüdnud levitada omi vaateid ja veendeid ka kohaliku noorsoo hulgas. Eriti tegevuserikkaks on kujunenud selles mõttes jutustajale 1905. aasta suvi. Ta on hektograafil paljundanud ja siis rahvale levitanud mitmesuguseid Tartust kaasa võetud salajaseid üleskutseid ja lendlehti, korraldanud koosolekuid ja õpetanud noorsoole revolutsioonilisi laule. Vanematele inimestele on kõneleja seletanud päämiselt konstitutsionaalse riigikorra paremusi ja selle nõudmise tarvidust, rõhutanud monopolide kinnipanemise vajadust ja ässitanud rahvast ka sõja vastu. Kriisa tegevus on leidnud eriti noortes soodsat pinda, kuid varsti saanud Kriisa ka valitsuse kätt tunda. Ühe juuniõhtu jalutanud Kriisa Rõuge teel salkkonna noortega revolutsioonilisi laule lauldes, lõpuks kleebitud üks laul veel Rõuge kõrtsi seinale (Üles nüüd üheselt vennad). Järgmisel olnud hommikul Rõuge aleviku kadasaksline seltskond kisa täis - kõrtsi seinale kleebitud laul viidud asitõendusena Võru politseisse, kus Kriisa peale kaevatud, mille järele ta ühes kuue noormehega vangistatud, kuid kolmepäevase vangispidamise järele lastud kõik lahti, kuna pole saadud nende süüdi kindlaks teha. 1905. aasta sügisel olnud kihelkonna rahva meeleolu väga revolutsiooniline, alatasa peetud rahvakoosolekuid, kus väga teravalt riigivalitsuse sammusi arvustatud. 1905. aasta oktoobris olnud sügisene nekrutite võtmine, mis Võrus üldiselt väga rahulikult möödunud, ka jutustaja ise olnud tollekordne nekrut. Just nekrutite võtmise ajal s.o 17. oktoobril ilmunud manifest, mis nekruteis kutsunud esile rõõmupuhangu, korraldatud rongikäik läbi linna. Peale vastuvõtmist lastud nekrutid kuni 30. oktoobrini koju, millal pidanud ilmuma Võrru, kust siis laiali saadetakse üksikutesse väeosadesse. Vahepeal aga jäänud Venemaal raudteed seisma, mille pärast nekrutite kodusviibimise aega pikendatud kuni 20. novembrini. Viimaksnimetatud päeval ilmunud suurem osa nekruteid Võrru, ainult üksikud puudunud. Uulitsatel kohates otsustatud pidada, ennem kasarmutesse minekut, omavaheline nekrutite koosolek "Kandle" saalis. Koosoleku juhatajaks valitud jutustaja, samuti ka ettekandjaks-kõnepidajaks. Ennem, kui jutustaja saanud asuda kõnelema, tulnud politsei ja teatanud, et kui nekrutid vabatahtlikult laiali ei lähe, siis tarvitab politsei sõjariistu. Jutustaja ettepanekul otsustatud lõpetada koosolek "Kandles" ja jätkata linnast väljas Võru järve kaldal, mida ka tehtud. Peale Kriisa esinenud seal veel kaks eraisikut, mille järele võetud vastu järgmised otsused: Mitte ennem sõjaväe teenistusse minna, kui valitsus täidab järgmised nõudmised:
1) Pandakse maksma täieline konstitutsioon.
2) Antakse üldine amnestia.
3) Kaotatakse sõjakohtud ja surmanuhtlus.
4) Soldatitele palka hakatakse maksma ja ülemuse poolt inimlikult koheldakse.
5) Talupoegadele maad antakse jne, jne.
Need otsused ja nõudmised saadetud kirjalikult krahv Vittele ja kohalikule sõjaväe ülemale. Lauldes lahkunud nekrutid koosolekult, kuid mitte kasarmu, vaid koju.
Haanjast on Tartu kongressile saadetud peremeeste poolt Volt (Sokk?) ja maatameeste poolt Jaan Anton, kes mõlemad ühinenud kongressil Teemandi käremeelse vooluga. Peale Tartu kongressi antud saadikutelt vallamajas rahvakoosolekul kongressi tegevust rahvale aru.
Suurim ja kaugemale ulatavama tähtsusega olnud rahvakoosolek Haanja vallamajas 8. detsembril 1905, siin võetud vastu järgmised resolutsioonid:
1. Sisse seadida parlament üldise, ühetaolise, salajase ja proportsionaalse valimise alusel.
2. Üldine amnestia.
3. Talupoegadele antagu pärisomaduseks kroonu- ja eramõisate vaku- ja kvootemaad.
4. Sisse seadida täieline omavalitsus ja eesti keel asjaajamise keeleks.
Kui neid nõudmisi ei täideta, siis ähvardab vald:
1) Sulgeda kroonu viinapoed,
2) kroonumakse mitte maksa,
3) Välja võtta hoiusummad riigi rahaasutistest.
4) Mitte võtta patente kaupluste ja äride tarvis.
5) Mitte anda nekruteid.
See nõudekiri saadetud krahv Vittele.
Detsembris 1905 tulid karistussalgad, need hakanud nekruteid kinni püüdma, peksnud neid ja viinud lõpuks Võrru, seda kuulda saades on kõneleja otsustanud ühes teiste ümbruskaudsete nekrutitega minna vabatahtlikult Võrru sõjaväe ülema juure. Siit saadetud nad otsekohe laiali Venemaale. Hädise tervise pärast vabanenud kõneleja 1906. aasta maikuus sõjaväest. Vaevalt koju jõudnud vangistatud ta ja peetud peaaegu aasta otsa Võrus vangis, kus tol korral umbes kuuskümmend poliitilist vangi olnud. 19. jaanuaril 1907 mõistnud Peterburi kohtupalat oma istangul Riias Kriisa selgelt süüditõestavate tunnistajate puudumisel kohtulikult õigeks. Kõneleja peale kaebajaks olnud Rõuge pastor Hollmann ja saksikud sealtsamast alevist.
Orjus
Orjus olevat olnud kõneleja mälestuse ja ka vanematelt kuuldu järele kandikohtadel, mille pidajaks on olnud jutustaja vanemad kolm päeva hobusega nädalas mõisas, puudunud korralised jalapäevad, küll olnud aga lisateod - viljakoristamise, rehepeksmiste jne. aegu. Kellel olnud talus kaks tööinimest, sellel pidanud vahetpidamata ööd ja päevad reheline olema mõisa rehel, kus talus ainult üks tööinimene olnud, sealt pidanud ta ainult päeval mõisas olema, kuna ta ööseks võinud minna koju magama, kuid ega siis magamisest ole olnud kuigi suurt asja, enne päikesetõusu pidanud olema talumees jälle mõisas olema, sest herri päev alanud ikka kella nelja paiku ka sügisel. Öö kestes tulnud peksta maha mõisa rehi, mis mahutanud kaksteist koormat ja hommikuks pidanud ka uus üleval olema, päeva jooksul tuulatud ja puhastatud teri ja õhtuks olnud need juba aida salvedes. Töö kiiruse eest hoolitsenud rehepapp ja kilter, kes aidanud kepiga järele, kus pint liiga pehmelt viljaladet puudutanud ja õhtul antud süüdlasele mõisas veel ametlik keretäis.
Karistused
Suvel pidanud teolised olema enne päikesetõusu mõisas, sest töö pidanud ikka algama ühes päikesega, kui päikene tõusnud teolise teel olles, siis olnud peks kindel ja tulija värisenud hirmust. Õhtul on pekstud mõisa talli juures, kus selleks olnud eriline peksupink, millele inimene köidetud paeltega kinni, samas olnud ka terve keldritäis vitsu ja keppe, missugustega peksmine korda saadetud. Laupäev olnud kohtupäevaks ja laupäeva pealelõunast alates kuni hilja õhtuni jätkunud talli juures peksu ja karjumist, teine kord olevat mõisaherr terve perekonnaga peksu käinud pealt vaatamas. Laupäevane öö kulunud suuremas osas taludes, sest peksust pääsenud vaid vähesed - kiltri ja kohtumeeste perekonnad-, selgade arstimiseks, tavalisemaks võidmise vahendiks olevat olnud hanerasv ja veel mitmesugused metsarohtude keedised.
Orjus
Peale eelnimetatud orjuse olevat paruniproua andnud naistele suvel kaks naela villu nädala kestes peeneks lõngaks kedrata ja samuti ka linu. Naiste töö mõisas olnud veel korranädalad, missuguse aja kestes tulnud päämiselt mõisa karja talitada ja õhtud kulunud ka sääl kedramiseks, korranädalad kordunud pea igal kuul. Peale orjuse tulnud viia mõisa kohtumakse; kõneleja vanemad olevat viinud aastas: ühe lamba (suuremad talud pidanud viima nuumatud kohioina), kolm nakla rapsitud linu, paar nakla linast lõnga, kaks nakla humalaid, kanu (kaks-kolm), kaks viljakotti, kaks tõpra kaelust, mune, vihte, luude.
Talvel olnud mõisas küll vähem tööd põldudel, kuid selle eest tulnud lisaks uued orjused, nagu vooriskäimised ja mõisapuude raiumised ja vedamised. Vooriskäimised on ulatanud kuni Pihkvani ja Riiani, soola toomas on käidud ka Pärnus. Vooridega on veetud vilja, linu ja viina.
Talupoja majapidamine
Orjuse ajal olevat talurahva enese majapidamine jäänud täiesti lohakile, sügisel ja kevadel tulnud ennem teha mõisatööd ja alles siis, kui olnud mõisapõllud korras, võinud asuda enese põldude tegemisele. Ainult üksikud talud kus olnud palju peret ja popse suutnud ka korralikult oma põlde harida, ent suuremal osal polnud seda võimalust, sest kui olnud ka inimesi, siis olnud jälle puudus tööloomadest - hobustest, need olnud mõisas. Loomad olnud ka kevadel jõuetud, sest loomatoitu olnud kevadel ikka jaopärast - lume kadudes aetud loomad kohe eelmise aasta kulu närima. Sellepärast hilistunud kevadel küli ja sügisel jälle jäänud vili sagedasti lume alla, teinekord küll maha niidetult, siis käidud talvel lume alt katkumas kätega. Saak olnud alati nii vilets, et sellest pole kunagi saanud ära tasuda magasivõlga, sügisel viidud küll võlg ära aga kuid kunagi pole jõutud omale jäetud viljaga kevadeni, enne kevadet toodud sügisel magasiaita viidud terad ikka tagasi. Seejuures ei olevat aga sugugi sügisepoole talvet vilja kunagi lagastatud, mida viimast Rogosi vanaherr olevat rahvale ette heitnud, et see ei oskavat elada - olevat ühepäeva perenaine, kes korraga kõik avaused avab. Herri etteheited olnuvat täiesti ülekohtused, sest kunagi pole vilja tarvitatud ohtralt, ainult paar korda tehtud puhast uudseleiba, siis segatud seda, s.o jahule juure jällegi aganaid. Talupoja põld põdenud ka selle tõttu, et pole olnud küllalt väetist põllule viia, sest loomi peetud vähe - harilikult neli-viis lammast, suuri kariloomi aga eriti vähe, üks kuni kaks, mõnes suuremas ka kolm lehma, hobuseid samuti vähe ja neist saanud sõnnikut vähe, kuna nad talvel peaaegu kunagi laudas ei seisnud, vaid pikkade vooride tõttu alaliselt reisil olid. Kariloomade vähesuse tõttu olevat ka piimatoit väga haruldus olnud, piima saanud vaid veega segatult. Rahvas olevat olnud üldiselt väga vaene - saapaid ei olevat keegi kannud. Olevat öeldud, et teopõlves on Rogosil olnud ainult kolm jõukast talu ja nimelt: Tsupuri, Kunnimäe ja Vatsekivi talud.
Lõbustused
Ainsaks alati herrilt lubatud rahva kooskäimise ja lõbutsemise paigaks olevat olnud kõrts. Kõrts olnud herri omadus ühes kõige kaubaga, kõrtsimees olnud vaid müüja, tasuna olnud kõrtsimehel talu, mille eest tal pole tarvitsenud orjust teha. Kõrtsis tantsitud - siia tulnud pühapäevadel kokku nii mehed kui naised - siin kaasitatud ja lauldud kiikedel. Noored mehed katsunud rammu ja käevarre tugevust kurni löömisega ja sülitsi rabelemisega. Kaklemist nugadega ei olevat tulnud kunagi ette, ainult lätlastele olevat antud vahel kibedamini kere pihta. Pühapäev olnud ju ainukeseks vabaks päevaks, ennem lõunat olnud sunduslik jumalateenistusel käimine, kas kirikus, ehk kui nii kaugele pole tahetud minna, siis olevat mõisa sulastemajas, hiljem koolimajas jumalasõna loetud. Lõbutsetud on ka suurtel pühadel, mis üldisema ilme omandanud suvistepühil ja jaanipäeval. Mõnikord olevat mõisaherr jaanilaupäeva õhtul korraldanud mõisa sulastele ja lähemate talude inimestele mõisas jaanitule ja annud siis sel puhul mõisa viinaköögist viina rahvale joomiseks, säärastel puhkudel olevat siis mõisarahvas eneste lõbustamiseks lasknud talupoegi eneste vahel rabeleda, kottis jooksta jne.
Kõige kodusemateks ja vast kõige lõburikkamateks meelelahutusteks olnud talurahval pulmapeod, vähemal määral ka ristsed. Pulmadeks valmistatud õlu, toodud viinaköögist viina, sageli ehitatud taluõuele selleks puhuks isegi kiik. Jõukamates taludes kestnud pulmad kolm kuni neli ja isegi viis päeva, sel puhul püütud unustada häda ja puudus. Kui pulmatuju juba hää olnud ja kui inimesed usaldatavad olnud, siis lugenud inimesed mõisaherri kohta tehtud pilkelaule ette ja olevat mõni püüdnud herri osa etendada, keda siis igat moodi pilgatud ja narritud.
Kool
Jutustaja teab kõneleda vaid, et ta on ise käinud koolis kolm päeva nädalas, kool olnud mõisa sulastemajas.
Talupoegade rahutused ja vene usk
Pühajärve sõja ajal või varemini, kõneleja ei mäleta seda hästi, kuna ta on kuulnud seda omilt vanemailt, olevat Rogosis talupojad otsustanud orjusest lahti öelda, sest Riias vooris käinud mehed olevat seal kuulda saanud, et keiser tahtvat ja ollagi kaotanud ära orjuse, kuid saksad olla selle seaduse vastu ja pidada seda rahva eest varjama. Et seadus maksma hakkaks, sellepärast saadetud Rogosist mehed selle asja pärast Riiga, kas neile ka palvekirju kaasa antud, seda kõneleja ei mäleta, samuti ei tea kõneleja, missugustes asutustes saadikud Riias käinud ega mäleta midagi käigu tulemusist ega meeste saatusest, kuigi ta seda kuulnud olla, ta arvab et nad olla Riiast koju saadetud ja et nad olevat mõisas peksa saanud. Riiast olevat varsti mehed ka toonud teateid kõrgelt keisrihärralt uue usu üle, ja et selle vastuvõtjaid oodata suured paremused, nagu sakstest vabanemine. Et see sakste vastutahtmist olnud, siis riietanud saksad vene kindralli riietesse ja käinud seletamas, et usu vahetamine ei anna vabadust, vaid et see toob veel orjust juure, seda pole aga usutud, sest inimesed tunnud ära need mehed kes kindralitena ringi käinud. Parunid olevat siiski nii palju saanud, et keisrihärra pandud vangi ega pole usuvahetajatele antud midagi.
Raharendiaeg
Raharendi tulemisel on inimesed väga kahelnud, kas see mitte sakste poolt mõni pettus pole, et talupoegadelt jälle raha välja petta ja see umbusk on läinud nii kaugele, et mõned peremehed on annud käest kohad. Teiseks kardetud rendi suuruse pärast, pole usutud, et talu annab nii palju sissetulekuid, et saaks tasutud mõisarent, sest seni oli saanud elatada vaevaliselt iseend - müümiseks oli jätkunud väga vähe. Esimestel aastatel ei saadud ka tõesti talumajapidamistest rendisummat kätte, sellepärast olnud jüripäeval väga sagedasti talude vahetamisi. Kuid aja jooksul paranenud talude majapidamine. Esimestel aastatel otsitud lisateenistusi, mida on leitud päämiselt voorides käimisega, mis ulatuselt võrduvad teopõlveaegsetega. Põllusaagi paranemisega ja põllupinna suurenemisega hakatud kasvatama ka rohkem kariloomi. Mõne aasta pärast olevat raharendi paremused annud end tunda ilmselt, kes kohad varem käest annud, kahjatsenud, sest popsi ja mõisasulase seisukord ei olevat olnud mitte nii tuntavalt paranenud.
Näljaaeg
Suur näljaaeg, mis olnud kõneleja varajas lapseeas, tabanud häda inimesi nii rängalt, et inimesed söönud toitusid, milliseid nüüd antakse sigadele. Nimelt olnud siis tavalisemaks toiduks järgmine segu: keedetud naadilehtedele lisatud peotäis jahu juure, millele veel natukene soola juure pandud, ka soola antud jaopärast, ja see olnud alaline toit - lõunal, õhtul, hommikul. Vili lõppenud otsa ka magasiaidast, selle järele hakatud andma kroonu poolt kullijahu - kuid sedagi antud naklaga - ainult hinge seespidamiseks - ja seegi olnud kangesti kopitanud, hiljem nõutud rahvalt selle eest veel kallist raha. Samal ajal olevat nälja tõttu tekkinud mitmesuguseid haigusi ja taude.
Rogosi mõis
Praegune mõisahoone olevat ehitatud juba XVI sajandil ja just nimetatud sajandi alul ja ehitusena olevat loss ainukene omataoline ehitus tervel Liivimaal olnud. Kolmest küljest on loss piiratud müüri ja müüritaoliselt ehitatud teenijate ja majapidamise hoonetega, neljandalt küljelt ümbritseb lossi loogataoliselt järv, mida olevat kunstlikult paenutatud osalt kallaste täitmise osalt edasi kaevamise teel. Praegune peahoone on osaliselt uuema aja ehitus, nimelt on vanast kiviehitusest säilunud mitmete sõdade järeldusel vaid keldri- ja esimine kord, millede seinade paksust võib mõõta süllaga, kuna ülemine puukord umbes saja aasta eest ehitatud.
Enese tähelepanekud /Rogosi mõis/
Praegu on hooned täiesti saatuse hoolde jäetud - asunikud on kiskunud eest uksed ja aknad, katuseid ei parandata - seepärast on majad paratamatult määratud kõdunemisele ja mõni aasta veel, siis on vist vaid ahervared endise ehituse tunnustuseks.
Mõisa maad on planeeritud, asunikuna on saanud talu ka endise omaniku poeg, kes peab praegu ka hobusepostijaama, talupidamine on nimetatud mehel igati eeskujulik ja peale selle pole peremees mitte härrasmehe osas, vaid teeb ise igasuguseid töid, minu külastamise korral oli käsil sõnnikuvedu, millest võttis peremees ise osa.
Vanad matusekohad
Kalmusid olevat kahte liiki - ühed rahvakalmed ja teised sõjakalmed. Rahvakalmed olevat vana paganausuaegsed eestlaste matusepaigad, mida kutsutakse ka kääpaiks - Misso vallas Kuke küla maa peal olla sääraseid mitu. Umbes viis versta vallamajast vana postitee ääres olevat rootsi-vene sõjaaegsed langenud sõdurite matusepaigad - samasugused hauad asuda ka Kura metsatukas, viimaks nimetatud kohal pidada olema ka vanad patareide asemed. Maiori talu maa peal olevat kaevates välja tulnud rootsi sõduri luukere ühes sõjariistadega.
Põhjasõda
Rootsi-Vene sõda olevat läinud Rogosist läbi, rootslased olnud Petserimaal mõni verst Vastseliinast - Põrguhaual - laagris. Nimetatud koht olevat kunstlikult ehitatud, suur tsõõr, ümbritsetud mägedest, mille vahed inimeste poolt kindlustatud - lagendik tsõõr olla tasaseks kaevatud. Tistripalon olevat rootslastel ja venelastel lahing olnud, mille järeldusel ümberkaudsed külad kõik maha põletatud.
Suure katku ajal olevat surnud külan peaaegu kogu rahvas. Kuhu keegi surnult langenud, sinnasamasse ta ka jäänud, visatud vaid mõni labidatäis mulda peale, see olnud kogu matus. Pole olnud niipalju terveid inimesi, et korralikult kõiki matta.
Teoorjus
Mõisale olevat kõneleja vanemad teinud kahe inimese ja hobusega kuus päeva orjust nädalas, talvel tulnud käia voorides ja et tollel ajal veel rautatud regesid pole olnud, siis võetud ikka talatamise puud kaasa. Kui jalased kuluma kippunud siis löödud uued talad peale. Suvel olnud vooriskäimised haruldasemad, kuid vahel tulnud neid siiski ette, siis võetud kaks jooksu vankrirattaid ja pütitäis rasva vankri määrimiseks kaasa. Sügisel tulnud ka pühapäeval mõisale orjata - seeni ja marju korjata mõisaprouale.
Varemal ajal olevat mõisaherrid tarvitanud esimese öö õigust, kõige viimati tarvitanud seda Plaanil üks mõisa rentnik, rahvas käinud oma häda kaebamas pastorile Rõuges, viimase pealekäimiste tõttu võtnud kroonu eelnimetatud rentnikul mõisa käest ära.
Rogosi mõis olevat kaotanud ära järgmised talud: Aadunurme, Hinnimäe ja Märdimiko ning peale selle palju popsikohte umbes 60 aasta eest. Popsikohte olevat praegune vana Glasenapp kaotanud veel mõnekümne aasta eest - külvanud talupõldudele seemne.
Raharent
Raharendi tulemise järele olevat jätkunud veel palju aastaid orjust, kuigi see olnud ametlikult keelatud, talupojad aga ei olevat suutnud esialgu nii palju talust saada sissetulekuid, et oleks suutnud tasuda rendi. Rendiraha on püütud teenida voorides - päämiselt linavoorides käimisega - ja kartulaid on hakatud kasvatama hoogsalt, kuna kartulapõllud kõige vähem rammutamist nõudnud, kartulaid on müüdud siinsamas mõisa viinavabrikule.
Talupoegade põgenemised
Orjapõlve ajal olevat inimesed vahel püüdnud põgeneda ära orjuse eest, kuid mõneajalise redusolemise järele on pagusolijad toodud tagasi. Ainult need jäänud tagasi tulemata, kellel õnnestunud üle piiri Venemaale pageda. Soldatite püüdmise ajal olevat olnud paremaks püüdmise kohaks ja ajaks laupäeva õhtu saunas, kuid olevat juhtunud, et püütavad põgenenud ka sealt akna kaudu kas täiesti alasti või ainult pesu väel, püüdjate käest üle piiri teise kubermangu. Nii olevat keegi jutustaja sugulastest pagenud särgiväel ära Venemaale - saanud seal heale järjele ja elanud jõukana mehena ja ostnud hiljem kokku kellegi teisega karjamõisa. Ent karjamõisa ostulepingu kreposteerimisel olevat tulnud avalikuks, et ta on põgenenud ori, mees saadetud siis tapiga Võrule. Võrus olevat altkäemaksude abil saadud niipalju, et mees kirjutatud Tartu linna bürgeriks ja antud talle uus nimi ning vastavad dokumendid, mille põhjal siis mees ka lahti lastud, vabandatud veel, et eksituse tõttu ta Venemaalt siia saadetud, mehele jäänud aga kaks nime, mis jätkunud ka laste juures.
Vabadussõda
Punaste poolt on Rogosis maha lastud kolm inimest. Jutustaja on ise eesti sõdurina 61-aastasena osa võtnud sõjast punaste vastu, olles teenistuses kuulipildujate rügemendis ja alati liinil. Kui eestlaste sõjaväed suurenenud, siis on kõneleja paigutatud voorimeheks. Liinil olles pole sõdurid nädalate ja isegi kuude viisi saanud riietest lahti - alati pidanud löögivalmis olema, sest punaste väed on olnud hoopis suuremad. Punased löödud Rogosist välja taani vabatahtlikkude appijõudmisel. Algusel olevat sünnitanud punaste vastu võitlemisel raskusi suur sõjariistade ja laskemoona puudus, sellepärast olevat laskemoona äärmiselt kokku hoitud. Sellest puudusest on saadud üle ohvitseride leidlikkuse ja sõdurite külmaverelisusega, laskmist alustatud alati alles siis, kui punased niivõrd lähedal olnud, et tabamine täiesti kindel olnud. Kuna iga püss ja iga padrun suure väärtusega olnud, siis on pimedatel öödel sõdurid vabatahtlikult läinud vaenlaste tunnimeest otsima, et nii laskemoona saada, sest kes toonud, selle tarvitada laskemoon ka jäänud. Et punaseid oma vägede arvurikkuses petta, olevat eestlased Pankovitsi all järgmiselt talitanud: ohvitser käsutanud kõik ümberkaudsed inimesed kokku ja lähenenud siis Pankovitsile, kuhu enamlased end tublisti olnud kindlustanud, mitmest suunast. Punased pidanud lähenejaid ka tõesti sõjavägedeks ja olevat ainult väikese laskmise järel taganenud Pankovitsist. Kõneleja on võtnud osa Vabaduse sõjast mitme pojaga, kellest noorem olnud vaid 14-15 aastat vana.
Orjus ja talurahvaga ümberkäimine
Orjuse ajal olevat peale korralise orjuse nõutud taludest sagedasti naisi mõisa viinakotta mitmesugustele töödele, hiljem nõutud nad maamõõtja juure. Maamõõtjale pidanud iga naine söögivahes 12 tulpa teravaks tegema, kui ole jõudnud, siis antud peksa. Kõneleja Liisa Soo olla jõudnud ainult 8 tulpa teritada, peksa ei olevat kõneleja tollel korral siiski saanud, sest mehed teinud salaniste puuduva tulpade arvu valmis. Korra olla kõneleja siiski saanud peksa, nimelt olnud kõneleja siis umbes 15-aastane, kevadel pandud maha kartulaid - iga kartuli vahet pidanud olema täpsalt üks jalg, ka kõneleja pannud sellase vahemaaga kartulaid maha, kuid tõusva maapinna tõttu veerenud mäeveerul üks kartul teise kõrvale, seda näinud herr ja lasknud kupja temale kohe kepiga kolm hoopi selga lüüa. Kuna kõneleja külma ilma tõttu paksud riided seljas olnud, siis ei olevat valu väga suur olnud ja ka tollekordne kupjas, kes hää mees olnud, löönud õrnemini.
Peksa antud alati, väheldane poiss kündnud kord mõisa nurmel sõnnikut sisse, kupjas tulnud löönud kündi jalaninaga, mille järeldusel tulnud nähtavale tuust sõnnikut, sellesama eest tõmmatud poiss adra käsipuile rötsakile ja kupjas sugend tagumiku palavaks - künna edespidi paremini.
Kõnelejate isale antud kord käsk mõisa tulla, isa pole olnud kodus - ta olnud veskil ega pole seepärast kohe minna saanud, järgmisel päeval tulnud herr ratsahobusega: "Miks tulnud sinu moisa eila!"
"Kulla herr, ma ei saanud tulla, ma olin veskil."
"Sa pead alati saama, kui herr sind käseb" ja peksnud ratsahobuse seljast kantsikuga ja rusikaga isale näkku, ise öelnud: "Ma võin sind armastada kui isa, peksta kui kohtunik, sul on kõri karjumiseks, kuid ka see on minu oma."
Päris peksupäev olnud laupäev. Laitsepõlves olnud kõneleja mõisakoolis, kooli peetud sulastemajas, siin olnud lapsed ka öösel. Siis tulnud mõisaherr ükskord öösel sõidust, niipea kui herr tõllast välja saanud, hakanud ta peksma kutsarit, ei tea nüüd, kas kutsaril teel mõni äpardus juhtunud, või mispärast; peks olnud nii kole, et kutsar röökinud nagu oleks teda tapetud, mille pääle koolilapsed kõik ülesse ärganud ja hirmust värisedes rõivate alla pugenud ja ka nutma hakanud, mitu ööd olnud lapsed nii hirmu täis, et ei olevat magadagi saanud.
Kui mõni orjuse üle kaebanud või seda raskeks pidanud ja pole suutnud teha nii palju kui mõis nõudnud, siis aetud säärane peremees talust välja. Mõisaorjust raskendanud veel töötamise viisid. Nimelt sündinud sõnniku laotamine ikka kätega - harki pole tuntud ja kui ka ilmunud hargid, siis pole herr lubanud neid tarvitada, sest hargiga laotamisel ei saavat sõnnikulade küllalt ühetaoline. Kätega laotamine aga võtnud palju rohkem aega kui hargiga ja lõhkunud päälegi koledasti käsi. Samuti olnud keelatud kartuli võtmisel konksid - kablade tarvitamine - ikka pidanud käega võtma, sest konks lõhkuvat kartula, mille tõttu need minna kergesti mädanema. Kartulivõtmisel vastand sõrmeotsad niivõrd ära, et selle töö lõppemisel pole tükk aega saanud sõrmedega midagi teha. Viljakoristamine võinud sündida ainult sirbiga, vikatiga olnud niitmine keelatud, kuna herr arvanud, et vikatiga löödakse viljapääd otsast ära või jälle rabatakse terad välja.
Maatameeste olukord
Orjuse ajal olevat olnud kõige raskem maatainimeste seisukord, kes asunud popsidena talupõlluveergudel. Talupidajalt saanud säärane pops lapikese veeremaad, mille eest pidanud tegema päivi taluperemehele, kes popsi tavaliselt enese eest mõisa orjama saatnud. Popsimajas valitsenud alaliselt nälg. Lapsendatud juba 6 - aastaselt kodust välja teenima, karjustena suurematesse ja lasteta taludesse ja kahe- kolmeteistkümne aastaselt olnud poisikene juba künnipoiss. Palgaks saanud lahtised sulased aastas toidu, jalanõude ja tööpükste kõrval harilikult ülikonna täisvillaseid riideid, sokid ja kindad ja ka natukene raha (hilisemal ajal). Ka soldatite püüdmise ajal püütud päämiselt vaeseid, rikkamad oskanud end ikka välja lunastada saatmisest.
Suureks koormaks olnud talurahvale ka talvised vooriskäimised, mis on ulatanud viinavooridega kuni Oudovani, Pihkvani ja Riiani. Pärnus on käidud soola toomas - minnes pandud pääle viljakoormad. Võrult võinud küll ka soola saada, kuid sinnagi toodud ta kaupmeestele hobustel Pärnust või Riiast.
Kaebamised teoorjuse üle ja veneusu tulek
Vooriskäimistel Riias olevat rahvas keisrikohtus ja kindralkuberneri juures käinud raskuse üle kaebamas, siis olevat ka kiri saadetud sellepärast, et orjus ära kaotataks.keisriametnikud olnud küll poolt, aga mõisnikud tulnud Riiga kokku ja otsustanud vastupidist, et aga rahvas siiski orjusest vabanemist oodanud ja mõnelpool ka keeldunud orjamast, siis käinud kindrallid maadmööda rahvast rahustamas ja seletanud, et vabadust ei luba keiser, kuid rahvas pole uskunud, sest need olnud petised kindrallid - mõisasakste pojad kindrallite riietes - mõnelpool antud peksa koguni rahvale. Rahvas lootnud koguaeg vabadust ja kui veneusk tulnud, siis liikunud jutud, et saavad maad mõisnikkudelt ära võetud ja neile antud, kes keisriusu vastu võtavad, antakse vabadus ja ka sõjaväeteenistusse ei võetavat uue usu vastuvõtjaid. Parunid ja kirikhärra rääkinud küll vastu, kuid neid pole usutud. Eriti olevat just maatainimesed uue usu poolt olnud. Usu vastuvõtmisel pole antud aga endistest lubadustest midagi, mõisas suurendatud koguni usuvahetajatele orjust, ainult peamaksust saanud vabaks. Algusel olevat usuvahetajatelt ikka nõutud orjust ja annuseid luteri usu kirikherrile, viimasele olnud talusuuruse järele viia kikkaid, mune, mõni nakl linu ja lõnga jne.
Veneusku minekule ajanud ka raske näljahäda, kõneleja kes tol ajal väikene laps olnud, mäletab veel praegugi, kuidas siis end äraelatatud, söödud oblikasuppi, millele lisatud natukene jahu juure. Vene usu vahetajaile, nii kõnelenud vooriskäijad, antavat Riias tasuta vilja söömiseks ja ka seemneks. Midagi sarnast ei olevat küll antud muid, küll toodud Venemaalt kullijahu ja tatratangu, kuid selle eest nõutud pärast kallist hinda.
Kool
Külakoolid asunud pimedais talutaredes ja mõisas sulastemajas. Kool kestnud mihklist maastumaarjapäevani - 4 päeva nädalas. Õpetatud: lugemist ja laumist ja hiljemini ka kostmist nõutud piibliloode ja testamendi üle, hiljemini õpetatud soovijaile ka kirjutamist. Peakool olnud köstri juures ja kestnud neli nädalat, vastu võetud ainult neid, kes osanud lugeda ja teadnud peast viis peatükki. Ka kostmist pidanud oskama, vastasel korral saadetud leerist ka poolepeal ära.
Teopõlves lauldud vahel kui herr põllule tulnud järgmist laulu:
Eestimees ja tema sugu,
neist ei peeta kuski lugu.
Kotirõivan, viisud jalan -
kõigist muiest rahvast alam,
elab mustan suitsutaren
puudusen ja suuren muren,
nurm ja mets on herri oma,
see man orja oma aivad...
Parunid ja suured vonnid -
nende majun ovat tornid.
Orte otsan siidilipu
galerii peal kuldse nupu...,
et nad suuren avvustusen
vaeste vastu armastusen...
Laulu mäletab kõneleja vaid katkendliselt, teab ainult öelda, et too laul olnud rahva seas vanasti väga levinud.
Punaste aeg
Punaste sõja ajal olnud kahel vanainimesel väga õudne omas kodus - kaugemal külast - elada, alati lõhkenud pommid maja läheduses, kuid õnneks jäänud maja siiski puutumata. Siis olla enamlastele kaevatud, et Tuviku peremees olevat peitnud oma vilja nende saunahurtsikusse, et päästa seda rekvireerimise eest. Punakaart tulnud siis paarikümne mehega vilja otsima, majakene piiratud ümber. Leitud pole midagi, sest kaebtus olnud ülekohtune. Ainult tahtnud punased ära viia kõnelejate viljanatikese, viimaks suure palvete peale jäetud siiski viimata ja lubatud isegi kevadel mõisast kesvaseemet anda, ainult hoiatatud peremehe eest.
Orjus
Orjuse ajal olnud ühehobusetalu eest Rõuges mõisale orjata kaks jala ja kaks hobusepäeva korralist tegu nädalas. Esmaspäeval läinud mees teole ader ja äke hobuse seljas, enese söögiks olnud kaasa võetud natukene jahu leiva jaoks - õieti tehtud sellest jahukörti - viinaköögist saadud keeva vett, sellele lastud jahu juure, lisatud ka soola ja söök olnud valmis. Leib olnud valmistatud mitmesuguste puu- ja taimelehtede segust, millele jahu ainult nii palju juure pandud, et see park koos seisnud, leib ise olnud must nagu karusitt. Mõisamehed saanud lõunaks seitse kartulat, kõrvaliseks pole antud mitte midagi peale soolvee. Jutustaja vanematel olevat olnud Rõuges väikene talu, kuna peres palju lapsi olnud, siis pole jätkunud kodus tööd ega sööki, seepärast läinud jutustaja Rõuge mõisa koerapoisiks. Tööks olnud koerade söötmine ja jootmine ning koerakongide puhastamine, peale selle olnud kohuseks teolisi külast mõisa tööle käsutada, sest peale korralise teo tulnud sageli ette, et mõisasaks käsutanud mõnest talust veel tööle, kuigi kõik orjus korralikult tehtud, seesugused ülemäärased tööd olnud päämiselt mõisa viinakojas ja ka mõisa ehituste juures.
Abitegu olnud karjakorrad ja viinakoja korrad. Peale nimetatute: sitavedamine ja vilja kokkupanemine. Sõnnikuvedu olnud üldse üks raskematest töödest. Päevas pidanud igamees välja viima kolme versta taha nurmele viisteist koormat sõnnikut, kuna hobused kurnatud ja viletsakesed olnud, siis pole see mitte kerge olnud. Kes aga pole nurmi täis saanud, see saanud õhtu peksa ja päeva pole arvesse võetudki. Et kõik viisteist koormat viiks, siis olnud kontrollijaks kubjas, kes nurmel sõnniku mahatõmbamise järele märkinud kupjas pulgale kriipsu - sõnnikuvedamisel olnud eriline väike pulk. Päris päevade ülestähendamiseks olnud suur pulk - pool olnud mõisas ja pool peremehe käes iga poolpäeva peale lõunat pidanud peremees oma pulgaga minema mõisa, kus valitseja päevad pulgale kriipsudega üles tähendanud. Mõisas olev pulgapool seisnud valitsejatares.
Inimestega ümberkäimine
Pärisorjuse ajal olevat mõisaherr vahetanud Rõuges inimesi jahikoerte vastu, sest koer olnud mõisaherrile sel ajal hoopis kallim, kui inimene. Koera parem seisukord olnud silmnähtav: ta saanud alati puhast toitu, keegi pole teda peksnud, inimesi, talurahvast sellevastu pekstud iga vähema süüteo eest. Kui juhtunud herri läheduses mütsiga viibima - olnud kohe keretäis soolas. Mõisa õuest läbiminekul pidanud alati pea paljas olema - sadagu siis lund või vihma - paukugu pakane või kõrvetagu kuumus. Peksa olevat annud töö juures kupjas - see löönud kepiga. Lubatud olnud kuni kaheksa hoopi korraga, kuid kepilöögid langenud ikka riietatud ihule. Päris peksmine olnud mõisa talli juures, siin kistud inimene paljaks, köidetud pingile ja laotud hoope vitsadega selga. Vitsad olnud sõrmejämeduseks kimbuks kokku köidetud ja soolvees leotatud, et nad hästi sitked oleks. Talli juures antud 15-60 hoopi, kõneleja lapsepõlves olnud peksjaks Kika Jüri, kes öelnud pekstes - anna hästi-hästi.
Vooriskäimine, mis päämiselt talvel ette võetud, ulatanud koguni Riiga, Pihkva, Oudovasse, Narva. Üks reis kestnud harilikult nädalapäevad. Kuna tollel ajal alles rautamata reed tarvitusel olnud, siis võetud tallad kaasa. Külma peletamiseks olnud sagedasti kaasas suured kasepuu käsnad, kus tuli sees hõõgunud, seal soendatud end. Viinavaatidel käidud salaja ka kallal. Vaat olnud kurdest uurdeni puuvitsu täis, vits põrutatud vähe kõrvale, lastud väikene auk sisse ja selle kaudu imetud õlekõrrega seest märjukest. Pärast löödud augule pulk ette, vits nihutatud tagasi omale kohale ja väljastpoolt ei olevat olnud midagi märgata, et vaadi kallal käidud on. Soolavoorides on käidud päämiselt Pärnus, samuti talveti, toodud terve aastane tagavara korraga ära, olnud suur kivisool. Võrult ei olevat tol ajal soola suuremal arvul osta saanud.
Rehepeksmine on olnud samuti kui sõnnikuvedu rängemaid töid, kuid eriliseks piinaks olnud herneste peksmine, kuna tol ajal taludes herneid ei olevat kasvatatud ja teiseks, et talurahva toit halb või et seda vahel üldse pole olnud, siis kartnud herr, et rahvas sööb peksmise ajal herneid liiga palju ära. Et sellest pahest pääseda, siis pantud peksmise ajal rehelistele neljakandiline palk suhu ja rihmaga kukla taha kinni, et nii kergelt suust ära võtta ei saaks, üks poolhullu olevat siiski näljaga kuivi herneid nii palju söönud, et pidanud lõhki minema. Hernereheliste kojuminemisel olevat kõikide taskud pahumpidi pööratud, et nad mitte teri koju ei viiks. Teiste rehtede ajal olevat vahel harva taskud läbi otsitud.
Mõisa kartulite võtmise ajal, mis vahel väga külma ja vihmase ajaga sündinud, ei ole lubatud teha maha tuld, sest kardetud, et siis küpsetavad ja söövad teised liiga palju herri kartulaid ja siin valvatud hoolega selle järele, et inimesed koju minnes taskus kartulaid kaasa ei viiks.
Talvel mõisa metsas puid tehes pidanud teoline raiuma kirvega päevas sülla puid, need valmis laduma ja õhtul koorma veel mõisa tooma, puude tegemine kestnud kogu talve, sest viinaköök võtnud väga palju puid.
Mõisamaksud
Peale tööorjuse olnud mõisale viia mitmesuguseid annuseid kohtumaksuna - vähemast talust pool, suuremast terve lammas, lehma lõõgu, kaks nakla lõnga, linu, takku, vihte, köömleid paar toopi jne, jne. Rahamakse ei ole peale pearaha muud olnud.
Pastori maks
Patorile olnud viia: kikas, mune, võid, lõnga, lehmalõõgu, viljakott, sukki, käterätte.
Peakohtumees
Vana mõisniku kõrval olnud omasuguste seast kõige vägevam mees peakohtumees, kellel olnud kohtumõistmiseks abiks kolm kohtumeest, kohus istunud valitseja taren, valitseja olnud ise ka kohtuliige - kohtukirjutaja, samuti käinud ka herr ise vahel kohtuistangust osa võtmas, kui ta mõnd õige raskelt karistada tahtnud. Kohtuotsus olnud alati mõisniku kasuks. Mõisakohtust võinud edasi kaevata kihelkonnakohtu, kuid sellest ei olevat olnud mingit kasu, sest vallakohus annud keretäie kätte ja kihelkonnakohus lisanud ainult juure.
Kui kusagil tööinimestest puudus olnud, siis määranud peakohtumees sinna töölise perest, kus neid rohkem olnud, vaatamata, kas määratav tahab minna või ei taha, või kas nimetatud peres mitte endal pole tarvis teda tööde juures. Tavaliselt pole peremehed ise kunagi mõisaorjusel käinud, peakohtumees pannud ikka lahtised inimesed taludesse sulasteks, kes siis ka mõisas käinud orjamas.
Sellel ajal, kui Pühajärvel talupojad vastu hakanud mõisnikule ("Pühajärvel peeti sõda, oma silmad nägid seda") oll olnud ka Rõuges käärimist, olla vist ka kaebekirje Riiga saadetud, kuid avalikku vastuhakkamist ei olevat olnud.
Talude kaotamine
Rõuge mõis olevat kaotanud umbes 60-70 aasta eest Hundimäe ja Jaanimäe külad ja asutanud asemele Muhkametsa karjamõisa. Popsikohte ei olevat päris kaotatud, küll aga nende põlde ümber paigutatud.
Raharendi tulekul kardetud talusi võtta rendile - paljud on loobunud omast kohast ja asunud moonamehena mõisa, paljud on läinud ka linnadesse.
Raharendi ja talude ostuaeg
Talude ostjaid on väga palju tulnud väljastpoolt - eriti Mulgimaalt, mille tõttu jälle paljud on omalt kohtadelt välja tõrjutud. Raharendi ja ostu ajal on selletõttu tõusnud rahvas Venemaale väljarändamise kihk - rännatud päämiselt Lõuna-Venemaale.
Kool
Kõneleja lapsepõlves puudunud koolimajad, kooli peetud külades - talutaredes. Kambriga maja kutsutud kirjutustareks, kamber olnud külm ja pime. Õpetajaks olnud lugeda ja laulda oskav taluperemees, kellele mõis selle eest teopäivi maha arvanud, oma oskust õpetanud koolmeister ka lastele. Kool olnud talvel kaks päeva nädalas. Jutustaja poja koolis käies tulnud venekeelne aabits ja poissi kästud öelda "pohk" (bog).
Põhjasõda
Rootsisõja järeldusel laastatud maa Pihkvast Riiani täiesti ära, pole olnud kuulda ei kikka kiremist ega koera haukumist. Inimesed põgenenud metsadesse varjule, kuid ka seal tapetud nad, kuna esmalt laastanud ja tapnud vene sõjaväed, siis järgnenud neile vene sissid, kes olnud meestena riietatud vene naised, viimased tapnud kõik vastujuhtuvad inimesed. Rõuges olla säilunud vaid Alapalu ja /tekst paberi lõikamisega kadunud/.
Orjuse suurus
Orjust olnud mõisas nädalas neli päeva hobusega, viljakoristamise ja peksmise ajal koguni olnud üks mees ja hobune terve nädal otsa mõisas ja lisaks olnud veel mõni päev mees ja naine jalgsi. Viljatükid olnud vastavalt talu suurusele, kõneleja vanematel, kelle talu Krabi mõisa alla kuulund, olnud kokku panna kolm vakamaad rukkid, kolm odre ja kolm kaeru ning kuus vakamaad heinamaad.
Mõisa olnud maksuna viia jakobipäevaks: nuumatud lammas, kus nakla võid, 30 muna, kaks kana, kolm toopi köömleid, kaks lehma lõõga, neli viljakotti, kaks nakla linast lõnga, poolteist nakla villast, viis paari vihtu, punt kanepit ja linu. Lõnga suhtes olnud veel nõue üles seatud - proua andnud proovi ette, kui jäme peab lõng olema, kui pole nii peenikene olnud, kui tahetud, siis peksnud proua või mamsel kepiga näppude pihta.
Tehtud päevad ja toodud maksud märgitud küünrapikkusele pulgale, millest pool olnud peremehe, teine pool mõisavalitseja käes.
Mõisavoorides käidud Tartus, Võrus, Pihkvas, Narvas jne. Otsekohe sügisel peale esimeste rehtede peksmist käinud kogu valla talud mõisa teri viimas Räpinas vankritega. Muidu olnud vooriskäimised ikka talvel, vahel olnud tervete külade viisi meespere väljas vooris. Vooriskäimised olnud veel selle tõttu raskemad tavalisest mõisaorjusest, et nad toonud enesega meestele nädala või koguni paari nädala tarvis toidu kaasaandmise. Kuna alati toiduainetest talurahval puudus olnud, siis olnud see raske küsimus, sest tee peale pidanud panema midagi muud kaasa, kui kodus söödud. Kodune sagedaim söök olnud supp, leiba olnud vähe. Teele pandud kaasa rohkem leiba ja leivajätkuks keedetud vooriminejatele länniku täis kapsaid kaasa.
Talvistest orjustest olnud raske ka linategemine, sest tol ajal ei olevat veel olnud tarvitusel linategemise masinaid, lina kolgitud ikka ainult kolgitsiga. Naistele olnud raskemaks tööks villade vakkumine, mis samuti päämiselt talvel tehtud. Villa vakutud pika voolikuna veetõrdes, kätega pekstud kogu aeg, millest käed vahel nii ära paistenud, et ei ole läinud enam varukasse, pole võinud liigutada ka enam kätt, kuid ega arsti pole muud olnud, kui maa-arstid, tohtriherr olnud ainult Võrul, kuid sinna pole saanud talupoeg.
Rahva majandusline olukord
Kuna orjuseajal esikohal seisnud mõisa töö, siis jäänud talurahva enese majapidamine soiku. Kevadel ja sügisel ikka jäänud põllutööd hiljaks. Kesvad koristanud talupoeg oma põllult ikka lume alt katkudes, kartulad kippunud sügisese vihma kätte mädanema. Sellepärast olnud ka talurahva toit väga halb, kunagi, vast välja arvatud mõni üksik kord sügisel, pole talus puhast leiba söödud, ikka olnud see segatud aganatega, eriti linaseemne aganatega. Rüapäid kuivatatud ahjus, pekstud siis puruks ja pandud leivajahu sekka. Ainult mõisas saanud puhast leiba, kui olnud paremad saagiaastad, siis tehtud taludes jõuludeks ja teisteks suurteks pühadeks. Ka kartulatest pole talus küllust olnud, varemal ajal kasvatatud neid üldse vähe. Vaesematel aastatel olevat naised mõisast korralt tulles kaasa toonud sealt kartulakoori, mis puhtaks pestud, ärakeedetult lisatud neile jahu juure ja puder olnud väga maitsev. Samuti korjatud mõisast kapsakontsud ja päälislehed - kõik tarvitatud söögiks. Soldatisseminejale kuivatatud leiba kaasa, kuid siis nälginud selle eest mahajääjad, rõivad soldatile korjatud valla poolt.
Elamud
Kuna kõik olnud mõisa omadus ja et mõis võinud igal ajal talu käest ära võtta, siis pole keegi nii väga oma taluhoonete eest hoolitsenud, kuid pole ka jõudu olnud nende korraldamiseks. Elamud olnud aknata suitsutared, muldpõrandaga tuba olnud ainukene eluruum, sest kamber olnud külm. Kuna mõisametsast ahjukütist antud, siis olnud see niivõrd vilets ja ka toores ja mäda, päämiselt haod, halgpuid antud ainult üks koorem piiru-lõmmupuuks. Talvel toodud haokood tuppa parsile sulama ja kuivama, sest muidu polevat nad põlenud. Sarnastel puhkudel jooksnud parsilt nii palju vett kaela, et annud all luuaga pühkida ja toas magamine olnud võimata, seepärast magatud loomade juures laudas, kus olnud palju puhtam, kuivem ja soem kui toas.
Rahvaga ümberkäimine
Inimest peksetud nagu peni. Kõige kurjem peksja olnud herr ise ja kupjas. Kõneleja laps olles koristatud kord kesvu kokku, mis ikka siis sirbiga lõigatud, kesvapäid kokkupanekul pudenenud mõni pää maha, herr juhtunud seda nägema ja annud mehele säälsamas kohe kümme hoopi oma ratsapiitsaga ja kui mees maha lamesklema jäänud, siis tõuganud herr teda edasi jalaga. Vahel on pagetud siis kõrvale peksmise eest. Rehel jookstud rehepapi eest ära parsile, kuhu jäädud seniks kuni rehepapi viha lahtunud. Kuid sageli antud karistus teisel päeval selle asemel tallijuures, mille eest pole saanud hoida kõrvale keegi ja mis olnud palju rängem.
Korra vedanud üks vanamees mõisa nurmelt rukkid rehte, herr tulnud vastu, peatanud mehe kinni ja kärkima, kuidas ta koorma nii lohakile peale teinud, et viljapääd jooksvad vankrirattaid mööda ning löönud meest nuiaga selga, talumees olnud kaval vanake ja langend löögijärele maha ja aietades veeretanud oma hobuse kõhu alla, kuhu herr pole ligi pääsenud. Herr käseb välja ronida, mees vastu, et ei saa, sest herr löönud seljaroo vigaseks ja ise aietab edasi, kuigi endal midagi viga pole. Herr praksub edasi, kuid mees vastab, et ei ennem välja ei tule, kui herr on ära läinud, sest ta kartvat, et herr lööb ta selgroo päris pooleks ja es ole tulnu ennem välla, kui härra ärä lännü.
Kohus
Mõisas olnud küll kohus, peakohtumees ja kohtumees olnud talurarhva seast, kuid herr võtnud ise kohtumõistmisest osa ja kui kohtumehed pole herri otsusega nõus olnud, siis antud neile enestele keretäis kätte. Jutustaja isa olnud peakohtumees ega ei olevat lubanud peksta ühte soldatinaist, kuna herr nõudnud peksmist, herr lasknud siis anda mõlemaile, nii soldatinaisele, kui ka pääkohtumehele, et see julgenud temale vastu rääkida.
Viimane teopõlveaegne Krabi herr, keegi Hammer olnud väga hää inimene, viimase proua tapnud vene punased Vabaduse sõja ajal, kuigi proua üle 80 aasta vana olnud.
Asjalised mälestised
Kääpaid olevat väga palju Laitsna vallas selles osas, mis lätlastele antud, ka Tsiistripalus palju sõjaaegseid matuseid. Rootsi sõja ajal olevat jäänud väga vähe inimesi sõjamöllust elama, elama jäänud peitnud end rebasekurudesse ja naisterahvad asunud Korneti linnamäele. Põhjasõja järele tulnud sissid, need olnud vene naisröövlid. Krabil tulnud sissid ühte tallu, seal põlenud tuli ahjus ja rehi olnud parsil, talus olnud vaid üks mees, see pagenud sisside tulekut nähes parsile. Sissid leides toa tühja olevat läinud aita, ainult üks jäänud ahjusuu ette end soojendama, ajanud riided maha ja hakanud täie tapma, nüüd näinud mees omaks suureks imestuseks, et siss polegi mees, vaid on naine. Sellest julgustunud mees ning hüpanud parsilt alla ja löönud pindaga sissi maha. Aidasolijad sissid kuuldes oma kaaslase surmaeelseid karjatusi pagenud ära jättes maha kraamikoormad ühes hobustega ja isegi väikene elus õhvakene jäänud tallu. Siis tulnud maale tatarlasi ja venelasi, kes segunenud eestlastega, nii et siin olevat segi rahvas.
Talude kaotamine
Krabi mõisas kaotatud palju talusi, asemele asutatud karjamõis, kaotatud taludest nimetab jutustaja: Suuleta, Armiko, Kolga ja veel teisi, milliste nimed kõneleja on unustanud.
Raharendi ja talude ostuaeg
Kui priius tulnud, siis tänanud rahvas kiriku juures, kus priiusekiri ette loetud, põlvili maas olles jumalat ja heameele pärast nutnud kogu kirikutäis rahvast.
Kui siis orjuse asemel raharent tulnud, siis kerkinud aga kahtlus, kas suudetakse nii kõrget renti tasuda, kõneldud koguni ka, et keiser lubanud maarahvale täiesti tasuta, ainult mõisnikud nõudvat renti ülekohtuselt. Krabil olevat kolm peremeest oma taludest loobunud rendi kartusel, küll seletanud mõisaherr, et rendiaeg olevat kaugelt parem teopõlvest. Ka talude ostu ajal olla paljud omist taludest välja läinud, sest keegi pole julgenud nii suure summa eest talu osta, küll olnud maksmine osade kaupa, kuid talurahval olnud raske saada ettekujutust nii suurest rahast, kuna tal senini vaid kümnete rubladega tegu olnud. Mõni loobunud ostust veel siis, kui juba osturaha sissemakstud olnud, võtnud raha välja uuesti, vaatamata, et herr püüdnud seletada, et ostu järeldusel saab talu ostja pärisomaduseks, mille eest pole enam vaja midagi maksta. Et herr nii pealetükkiv olnud, siis tekkinud kahtlus, kas kõigepealt mitte herr müügist kasu ei saa. Talude ostjaid tulnud väljast, eriti mulke Tarvastust, sest need olnud siis kõik rikkad ja jõukad.
Näljaaeg
Raske näljaaeg olnud kõneleja lapseeas, siis söödud sõnajala leiba - sõnajalad toodud metsast koju, raiutud tsaerauaga katki, lisatud jahu manu ja leib olnudki peale sääraste kakkude küpsetamise valmis tehtud - väikesed munataolised mullikesed, sest suuremad lagunenud ja needki toodud laste poolt sõelaga ükshaavalt, et na maitte ära ei laoks, ahjust välja. Nälg tulnud selle tõttu, et kümne aasta jooksul võtnud külm vilja nurmedel ära, ka kartulad olnud võttes külmavõetud. Sõnajalaleib haisenud hirmsasti ja hakanud kurku kinni - veristanud koguni suulage - nemad, lapsed nutnud alati leiba süües. Parem olnud jahelehtedest tehtud leib, see ei olevat nii haisenud ega nii valus olnud kui sõnajalad. Kuid et viimaseid ainult kevadpoole suvet leidund ja neid üldse vähem esinenud kui sõnajalgu ja et neid palju rohkem tulnud korjata, kuna nad hoopis vähem välja annud kui sõnajalad, siis olnud jahelehtedest leiba vähem saada. Seda valmistatud järgmiselt: lehed keedetud soolase vee sees pehmeks, raiutud siis hästi peeneks - lisatud jahu ja küpsetatud siis ahjus väikesed pallikesed. Samuti kuivatatud pekstud rüapäid ahjus, tambitud siis puruks ja jälle olnud üks vahend leiva tegemiseks. Sügisel, kui mõisa põldudelt vili pekstud olnud, saadetud lapsed, hobuse pääkott kaelas, sealt pudenenud viljapäid korjama. Näljaaja söögiks olnud ka oblikasupp.
Kool
Kõneleja ajal ei olevat veel õiget koolimaja olnud, kooli peetud talutares ja õpetajaks olnud peremees, kes õpetanud veerides lugema, tares ei olevat olnud koolipinke nagu nüüd, vaid istmeks olnud puupakud. Rahvast osanud lugeda ainult nooremad, ainsaks lugemise raamatuteks olnud talurahval lauluraamat ja testament, muud raamatut ei olevat tuntud. Kui eestikeelsed ajalehed ilmuma hakanud, siis kõneldud vaid eesti seitungilehest, kuid loetud ei olevat. Valitsejaherr toonud kord linnast eestikeelse lehe ja pannud tööliste lähedale kutsudes inimesi lugema, kuid keegi es olevat julgenud minna kaema, siis valitsejaherr lugenud lehest meestele ette. Hiljem olla lehed tulnud mõisa ja kohtumajja.
Vennastekogudus
Kõneleja ise, samuti ka vanemad olevat velistekoguduse liikmed olnud. Rahvas olevat olnud väga veliste usu poolt, kuid kirikherr es lase käia sinna. Koguduses olnud kõik velled ja õed ja vanem veli rääkinud ikka, et kõik inimesed on ühesugused, keegi ei tohi teist peksta ilma kohtuta jne. Kokku tulles ja laiali minnes tervitanud koguduseliikmed üksteist suuandmisega.
Kahe hobuse talu eest tehtud igal nädalal mõisas neli jala ja neli hobusepäeva, pääle selle olnud viljakoristamise ajal kokku panna osatükid ja sügisel nurme kündmine. Kui peremees jätnud teolise mõisa saatmata, siis kutsutud ta ise mõisa ja antud 30 hoopi.
Mõisa tulnud viia 10 naela kanepit ja villa, lammas, kikas, kana, mune, lehmalõad ja viljakotid. Siis olnud viia enese villadest ja linast kedratud lõnga, kui lõngal juhtunud mõni linaluu olema küljes, siis antud jälle peksa ja ei olevat vastu ka võetud. Kellel aga lõng nõuetavast parem olnud, see saanud kiita.
Talvel pidid peremehed vooris käima vilja ja viina viimas.
Talurahvaga ümberkäimine
Pärispõlves olnud nii, et kes naise võtnud, see pidanud saatma naise esimeseks ööks Rogosi mõisaherrile kaeda, ka teopõlves olevat herr veel sedasama nõudnud, kuid siis olevat rahvas vastu hakanud.
Mõisa nurmedel tööjuures olnud kupjas alati malgaga valvel, et keegi ei laiskleks, kui mõne tõstnud pea, et vähe kangeks jäävat selga sirutada, siis kohe langenud kupja malk viis korda üle küüru.
Kohus olnud küll olemas talupoegadest, kuid herr olnud ikka tegelik kohtumõistja. Kord mõistnud herr ühele peremehele 30, sest see ei olevat saatnud enese teomeest tööle ega ei olevat ka ise tulnud teole. Kuid mõisas ei olevat mees lubanud end ka peksta, võtnud suure malaka kätte ja lubanud igaühe lüüa maha, kes teda tuleb lööma. Küll karjunud herr kohtumeestele - võtke maha, võtke maha, kuid keegi ei olevat süüalusele julgenud läheneda, kästud herri end minna, kuid see kartnud samuti. Mees kaebanud edasi kihelkonnakohtusse, seal nõudnud herr, et mehele antagu kuuskümmend, sest ta löönud kupja ja ähvardanud ka herri. Kihelkonnakohus mõistnud aga mehe õigeks.
Maata inimestel olnud elu väga raske - lapsed saadetud varakult teenima. Karjuse palk olnud söök ja viiskümmend kopkut raha. Sulasel söök, riided ja üks rubla raha. Kes teenima pole tahtnud minna, sellele antud vitsu ja pandud kohtu poolt.
Talupoegade kKaebtused
Kui rahvas Riias kaebamas käinud orjuse peale, siis olevat keiser saatnud oma velle Konstantini, et see järele kaeks, kas rahva kaebused vastavad tõele. Konstantin tulnud sulasena Vana-Roosa mõisa ja näinud siin rahva viletsust, ta kirjutanud siis kaebekirja ja andnud tõistre talu sulase kätte, et see kolme päeva pärast selle kohtumehe kätte viiks, ise sõitnud ära. Varsti viidud kupjas ja herr Peterburgi kohtu kätte. Selle järele kuulutatud orjust natikene maha kasakate abil, keda keiser saatnud mõisnikkude järele valvama.
Talude kaotamine
Raharendile järgnenud talude ostuaeg, esimesed talud ostetud kõneleja 30-aastane olles, s.o umbes 55 aaasta eest, ostjaid on tulnud palju väljastpoolt.
Soolättel on mõis kaotanud 12 talu ja asemele asutatud samanimeline karjamõis. Krabil kaotatud ka õieti palju talusi, sest maad on olnud väikesed - kaotatud ära Kolga küla.
Näljaaeg
Kõneleja olevat olnud 8-aastane kui raske näljahäda rahvast tabanud. Söödud leiba, mis olnud valmistatud linaseemne aganaist, ainult natikese jahu sekka. Kõneleja saadetud sõnnikuveole hobusepoisiks, söögiks antud tükikene linaseemne karaskit kaasa, peale selle kui ta selle ära söönud, olnud ta nagu purjus. Taimelehtedest valmistatud leiba on kõneleja käinud ise sõelaga ahjust välja toomas. Peoga aetud teda suhu, sest muidu lagunenud ära, et paremini kurgust alla läheks, siis rüübatud iga suutäiele vett peale. Leib olnud nii halb, et loomadki pole seda söönud. Kõneleja olnud kord mõisas ja hakanud seal sööma, aidamees vaadanud seal tema leiba ja öelnud, et see nagu susi sitt, katsunud süüa ka, kuid sülitanud kohe välja, pakkunud siis hobusele, kuid ka hobune ajanud leiva keelega suust välja.
Kõneleja esivanemate talu olnud täiesti üksik, omal praegusel kohal juba mitme sajandi eest. Kuna talu metsadest ümbritsetud, siis pole mõis teadnudki talu olemasolust ja metsatalu inimesed elanud vabadena meestena. Hiljem, kui mõis talu ülesse leidnud olnud talu ikkagi paremas seisukorras, mõisale pidanud taluperemees orjuse asemele viima nädalas teatud arvu kalu, kuna talu asub täiesti järve kaldal. Pärastpoole on tulnud aga orjus ja kõneleja nooreseas on talu eest tehtud orjust (talu on olnud 157 vakamaad suur) kaks hobusepäeva nädalas ja kaks pool jalapäeva, siia juure ei ole arvatud vooripäevad, mis kuulunud abiteo hulka. Vooriskäimisteks kulunud harilikult kolme kuni nelja nädala päevad aastas ja need ulatanud Räpinast alates Narva, Riiga, Pihkva, Pärnu, Jakobstadti. Abiteona olnud veel osatükid kokku panna: kaks vakamaad kesva, kaks vakamaad kaaru ja poolteist vakamaad rüga ja mõni vakamaa heinu. Kõik vili tulnud lõigata sirbiga, mis palju rohkem aega võtnud ja asjatult inimesi vaevanud, viljakoristamise ajal olevat olnud inimestel põlved kõigil verised, sest viljatüügastel põlvili tammudes torkinud need naha katki. Siis olnud veel korranädalad, millal tüdrukud mõisakarja talitamas olnud ja peale viljakoristamise päid korjamas. Mõisale olnud peale orjuse maksudena viia: kümme naela linu, viis naela võid, kolm naela kanepit, kolm viljakotti, kaks lehmalõõga, viis paari vihtu, kaks toopi köömleid, humalaid, üks lammas. Kui viidud emalammas, siis tulnud viia ainult üle aasta, kui oinas, siis igal sügisel. Lõpuks olnud ka mõni nael linast lõnga, samuti ka villast. Korda mööda pidanud taluperemehed mõisas öövahiks olema.
Talude kaotamine
Rogosis on kaotatud jutustaja lapseeas järgmised talud: Suureado, 3 Märdimiko talu, Parmu, Vastsemiko, 3 Murato talu asemele Luutsniku karjamõis. Hiljem on mõis kaotanud kaks Kuura talu (peremehed Juhan Palvadre ja Kristian Kuura) ja asemele asutanud Kuura karjamõisa. Siis on kaotatud veel Mikita talu. Kaotatud on ka kolm Ansemäe talu, umbes nelja aasta eest, nurm ühendatud mõisa põldudega, kuna halvematest põldudest asutatud popsikohad.
Raharendile üleminekul on algul kardetud, kust nii palju raha saada, et nii suurt renti jõuaks tasuda, ent raskustega on sellest küsimusest siiski saadud üle ja peatselt olevat rahvas tõusnud eneseteadvus, öeldud: "Ega meie ole enam orjad, muudkui lähme aga kiriku asemel kõrtsi."
Venemaale asumise tung
Jutustaja 15-16-aastane olles on väga paljud kavatsenud ära Samarasse rännata, sest kõneldud, et seal saavad kõik nii palju maad kui keegi ise tahab ja et kroonu poolt ehitatakse pealegi veel asujatele majad valmis. Otsustatud üks ennem ette kaema saata, kuidas seal elu on. Saadikuks valitud keegi mees Mäepalult, raha antud saadikule 60 tenga kaasa, missuguse summa laenanud Kaarli Kaendra. Saadik ei olevat aga jõudnud Pihkvast kaugemale, vaid joonud raha Pihkvas ära, selle äparduse järele vaibunudki tung Samarasse reisida.
Kaebekirjad
Umbes samal ajal või vähekese ennem olevat saadetud kaebekirju Riiga, millistes kaevatud mõisniku ülekohtu üle ja palutud orjuse vähendamist.
Vene usk
Rahvas vahetanud usku sellepärast, et loodetud maad, vabadust ja toiduaineid saada, sest kuuldused säärastest lubadustest usuvahetajaile liikunud õhus, kuigi pastor igal pühapäeval vastupidist seletanud. Kuna usuvahetamise järele midagi säärast ei ole saanud, siis läinud mehed Võrru ja küsinud sealt hingemaad, seal ähvardatud mehi ja öeldud, et nad ajavad oma nõudmistega usu segamini, sest mitte midagi ei ole lubatud ega ei anta ka usuvahetajaile.
Kool
Kõneleja käinud üks päev nädalas koolis, koolmeister küsinud eelmisel korral ülesantud õppetükid ära, annud uued üles ja saatnud koju. Kool alanud sügisel loomade lautajäämisega ja lõppenud kevadel loomade väljalaskmisega. Suvel hoidnud õpetaja mõisa loomi.
Vanad leiud
Umbes paarikümne aasta eest on talu krundis asuva Tsõõrijärve kaldalt leitud kaks kivikirvest, hiljemini kolm odaotsa, sõrmuseid vaskseid (pronks?) ja sõlgi - leiud olevat veel hiljuti talus alles olnud, kuid nüüd ei tea kuhu vana koli sekka ära kadunud. Samast leiukohtadelt olevat leitud ka surnuluid, mispärast rahvas arvavat, et see olevat endine matusekoht - kalm.
Orjus
Kõneleja isal, kelle talu olnud 12 taaldrimaad suur tulnud mõisas orjata rendilepingu alusel, mis talus veel mõnekümne aasta eest alles olnud - korraline orjus. Hobusega aastaringi kaks päeva nädalas, jalgsi Jüripäevast Mihklipäevani poolteist päeva nädalas, Mihklist Jüripäevani pool päeva nädalas, üldse korralik orjus 104 hobusepäeva ja 49 jalapäeva. Abitegu olnud Jüripäevast Mihklini hobusega kaks nädalat s.o. 14 päeva, jalgsi 50 päeva. Mihklist Jüripäevani hobusega 7 päeva, jalgsi 20 päeva. Peale selle olnud igal talvel mees ja hobune mõisavooris, mis kestnud kolme nädala ümber. Iga kahe nädala tagant pidanud peremees ühe naisterahva mõisa nädalaks ajaks saatma korraliseks - mõisa karja talitama, õhtul peale karja talitamise pandud korralised virtina järelvalves ketrama ja kuduma. Osatükkidena olnud talul kokku panna: kolm vakamaad rüga, kolm vakamaad suvevilja, kuus vakamaad heina ja pool vakamaad kartulaid ülesse võtta. Mõisale olnud maksta igal sügisel kaks vakka rüga, üks vakk kaaru, 10 nakla linu, poolteist nakla linast lõnga, pool lammast, üks kott, üks tõpralõõg, 15 muna, kaks toopi köömleid, kolm paari vihtu.
Mõisa poolt saanud talu majapidamiseks tarvisminevad kütte- ja tarbepuud, ise pidanud mõisa metsast kättenäitamise järele valmis tegema, kuid mõisalt antud puudenormist ei olevat kunagi jätkunud.
Vooriskäigud
Mõisa viinavoorid olevat ulatanud kuni Novgorodini, sagedamad käigukohad olnud aga Narva, Pihkva, Riia ja soola toodud ikka Pärnust.
Rahvaga ümberkäimine.
Mõisatöö olnud orjatöö kupjas käinud kepiga kannul, kui vähekese töö kupjale vastumeelt olnud, siis andnud kepiga turjale, tal olnud luba lüüa korraga kuni viis hoopi. Kes hakanud kupjale vastu, ega pole end lüüa lasknud, see saanud õhtul talli juures, kus peksjaks olnud vallakasak. Peksmise juurespole löökides mõõtu peetud. Herr ise võinud alati, kui see talle meeldinud, kepiga või nuudiga igale 15 hoopi korraga anda. Varmalt olevat peksmine veel suurem olnud, siis püüdnud rahvas ära pageda, kuid see olnud väga raske, sest mõisnikud saatnud vastamisi põgenikke tagasi, kui nad neid tabanud. Rogosist õnnestunud kellegil põgeneda ära Kuramaale, kuid mees saadetud sealt tagasi. Rahval olnud küll oma seast valitud kohtumehed, kuid mõisnik olnud alati tegelik kohtumõistja. Kogukonnakohtul olnud õigus anda vitsu kuni 30 hoopi, kihelkonnakohtul kuni kuuskümmend hoopi. Talvel antud mõisa poolt ka kodu naistele kedrustöid ja kedrused läbi olnud, siis aetud mõisa sulgi katkuma.
Talude kaotamine.
Luutsniku karjamõisa asemel olevat olnud ennem terve rida talusid, kuid umbes 100 aasta eest kaotanud Rogosi parun need ja asutanud asemele mõisa ühe poja tarvis.
Soldatisse andmine
Soldatisse andmine olnud mõisaherri ja kohtumeeste otsustada, vabad kartusest olnud taluperemees ja peremehe kandidaat. Sellepärast olnud ikka nii, et saadetud ainult lahtisi inimesi, sest taluperemees toimetanud oma pojad ikka, kas küll või silmakirjaks kusagile peremehe kandidaatiks.
Sõjad
Vanasti peetud siinses ümbruses suuri riigisõdu, siis olnud talurahva seisukord väga raske, võõrad ja omad sõjaväed olnud mõisades korteris, kõikide toit muretsetud ümbruse elanikkudelt, ainult leib olnud soldatitel kroonu poolt. Rootsi sõja lõpul olevat maal sõjavägede järele röövima tulnud Venemaalt sissid - meeste riietes naisröövlid. Kuna inimesed varem pole teadnud, et need ainult meestena rõivastatud naised on, siis kardetud neid väga. Kuid ühes talus näinud mees juhuslikult, et meesterõivis esineb naine. Siis karanud mees parsilt alla ja löönud sissi reheviglaga surnuks, sellest peale hakatud sissidele vastu. Kikri Peeter, keda rahvas ka Sissa Peetriks kutsunud, olnud sisside järeltulija.
Kalmed
Praegu näitab rahvas terve rea vanu sõjaaegseid matusekohti, kuhu lengenud sõdureid maetud. Tulba Hundi maa peal ja Kilomanni külas Tsukri maal vanad Poola sõjaaegsed kalmed, praegu kasvab nimetatud. kohtadel mets.
Vana tee
Ka olevat vanasti läinud suur sõja- ja postitee Laitsna vallast tulles üle Korneti - Tulba Kalmetimäe kaudu Postikülla, mis saanud sellest oma nime, et seal seisnud postijaam.
Kaebused
Viitina vallast saadetud Ivask kaebekirjaga Riiga Mannaseinile mõisnikkude peale kaebama. Kaebajad saanud karistada. Vana Ivaskile pandud mõõk kaela manu ja lubatud otsekohe pea otsast maha raiuda, kui ta peaks julgema veel kaebada mõisnikkude peale ja nõutud, et ta tunnustaks oma endised kaebused ülekohtuseks. Karistuseks olevat mõisnik ajanud kohapealt kaebekirjast osavõtnud välja taludest, kaebekiri ise pole aga mingeid tulemusi annud.
Maamõõtmine 1864
Pääle teopõlve lõppu, orjus kaotatud 1860 a., on 1864 a. olnud suur talude kruntimine ja mõõtmine. Kruntimise ajal on mõisnik talumaid vähendanud osalt mõisamaade suurendamiseks, osalt külvatud äravõetud maale mets peale, lõpuks on asutanud endiste arvel uusi talusid.
Talude ostuaeg
Peale maade kruntimist olevat alanud ka talude ostmine, esimesi ostjaid olnud Sormul, Raibakas jt, siis on jäänud ostmine soiku. On kardetud kõrgeid hindu, alles 1883. aastal ostetud mõisa uuelt omanikult 25 talu, siis tulnud jälle seisak. 1900. aastal on müüdud Laitsnas viimased talud. Ostjaid on tulnud palju väljastpoolt - Võrumaa jõukamatest kihelkondadest ja Viljandimaalt mulke. Kilomanni külas on ainult kaks-kolm endist peremeest paigale jäänud, teised olevat kõik võõrad. Viimasel ajalgi asuda valda võõraid setude näol.
Küla asustamine
Vene-Rootsi sõja ajal jäänud lõunapoolsed Rõuge kihelkonna osad inimestest peaaegu täiesti tühjaks. Üksikud inimesed, kes sõja ja katku käest pääsenud, otsinud rahulikumaid elukohti üksildastes maanurkades, nii olevat ka Kilomanni külla asunud kaks abielupaari, peale selle kui nad olid mitmelt poolt sõjamöllu tõttu pidanud põgenema. Üks pere asunud praeguse Tanielsoni tallu s.o kõneleja tallu ja teine praegusse Kilomanni tallu, õieti asutanud nad need talud. Tanielsoni talu rajajaist põlvnevat ka jutustaja, kes olevat taluasutajatest kaheksas põlv. Nende kahe talu järeltulijaist tekkinud hiljemini terve küla.
Veneusk
Usuvahetamise eel käinud kihutajad maal, kes seletanud, et uue usu vastuvõtjad saavad vabadust, maad, leiba ja iga usuvahetaja püta silku. Kuna peale usuvahetamist kohapeal midagi ei ole antud, vaid koguni peksa lubatud anda pärijaile, siis arvatud seda mõisnikkude tööks ja otsustatud minna Riiga õigust nõudma, eriti mindud just püta silkude pärast. Riias ei ole aga ka tahetud midagi teada endistest lubadustest, ainult silkude lubamist pole salatud, kuid ka silkudega petetud - lubatud püta asemel antud väikene puupütikene, missuguseid keegi Rannametsa mees, kes sama asja pärast Riias olnud, viis tükki oma kuuehõlmale ladunud.
Laulukoorid tegelased
Pastor Hollmann keskmise ajal on kõneleja asutanud ise laulukoori, millega on esinenud kihelkonna laste pidudel Rõuges, hiljem on olnud koorijuhatajaks kooliõpetaja.
Ajalehtedest on vallas loetud "Eesti Postimeest" ja "Sakalat". Kooliõpetaja Häussler on esimesena tellinud "Sakala", missugune leht tõrjunud "Postimehe" täiesti välja. 1891. a. pidanud Häussler peale 18. aastalist tegevust siit lahkuma, sest tema peale oli kaevatud, et ta olevat vene usku naernud ja öelnud pilkavaid sõnu preestri suhtes.
Okupatsioon
Peale venelaste lahkumist, kes taganemise juures ka talusid laastanud ja lõpuks Võrumaal ikkagi sakslaste kätte vangi langenud, järgnev okupatsiooniaeg olnud väga raske, alaliselt nõutud vilja, liha jne, jne, kes käsu peale pole viinud, sellelt viidud vägisi. Kõnesolija talust on viidud kaks korda kahe nädala jooksul kümme puuda liha. Kui jälle tuldud ja enam midagi pole olnud võimalik ära tappa, siis võetud laudast üks lammas. Raha pole saanud moona /leheosa ära lõigatud/.
Ühes saksa lahkuvate sõjavägedega, kes enne lahkumist hästi palju toiduaineid kokku käsutanud, lahkunud ka kohalik mõisnik, kaasa võttes suurema ja väärtuslisema osa omast varandusest, isegi uksede vasksed kaerauad-lingid ja hinged võetud küljest ja viidud kaasa Saksamaale.
Vabadusesõda
Okupatsioonivägede lahkumise-eelsetele rekvisitsioonele järgnenud peatselt punaste laastamised ja hirmutööd. Kilomanni küla olevat käinud üheksa korda käest-kätte.
Sormuli küla
Vanaisalt (kes s 1812) kuulnud kõneleja, et Kikri külas mäe otsas olevat vana ennemuistne matusekoht. Peeldi saar - metsa sees - seal kujutud vanasti sõja ajal metsas kangast, sest inimesed pagend sõja eest metsa.
Usuelu
Varkali külas olnud vennastekoguduse palvemaja. Suurtel pühadel alanud siin palvetamine juba hommikul kella viie ajal, sest kell üksteist pidanud olema Rõuges kirikus ja õhtul kella viie või kuue ajal jälle palvetund.
Seltskonnaelu
Energilisem mees koorilaulu organiseerimisel on olnud Kikri kooliõpetaja Karl Laats, kes 1892. a. asutanud oma laulukoori. Esimene laul, mida koor ette kannud olnud "Kõrges kõlagu Eesti poegade ausus".
Teoorjuse - Rendikontraht, Võrro makond Karola kihelkond Karola moisa Laysaar tallo.
See teoorjuse rendikontraht, mes Karola moisavalitsus see Peremehega, kel Anz Vilup nimi, see sõnaga om tennu ning mes seniajani om kindma olnu, pantas nüüd siinsaman alan sedaviisi kirja, kuis Liivlandimaa Kubermango-valitsus patentikirja läbi 20. aprillil 1851 nr. Sp 41 on käsknu.
§ 1. Laysaar-talo jääp Anz Vilup kätte veel kuuest ajastajas, see om 23 aprillini 1865 nink ei nõuta tema käest suurembat orjust, kui tema seniajani selle maa eest om orjanu.
§ 2. Messugune seesama talo parhilla om, seda näüdap seesinatse kontrahti lisakiri välja, mes kummagi kontrahtitegija kihelkonnakohto een omma tunnistanu õige olevat ja tõttega ütte tulevat.
§ 3. Kiik mes rentnikul selle talomaa eest vakoraamat pärra tulep orjata nink massa, teep niipaljo välja, kui siin alan nimitetas:
I Nädalapäiva orjus:
1) Hobesega kiigeajastaja läbi ega nädal 3 1/2 päiva, ülekiige - 182 hobesep.
2) Jalaga a. jüripaivast mihlipäivani - ega nädal - päiva, ülekiigi - 80 1/2 jalap.
II. Abipäiva orjus.
1) Hobesega
a) Jürip. mihklip. - 18 hobesep.
b) Mihklip.jürip. - 5 hobesep.
2. Jalaga:
a) Jürip - mihklipäivani 100 jalap.
b) Mihklip. jüripäivani 54 jalap.
III. Vooripäiva 250 versta peale - 43 1/2 hobesep.
IV. Vilja- nink muu maasaagimassu:
1) 3 vakka rukki
2) 1 vakk kesvi
3) 3 vakka kaero
4) 20 nagla linna
5) 3 nagla kanepid
6) 3 nagla humalid
7) 3 nagla võid
8) 1 lambas
9) 3 kana
10) 21 muna
11) 1 kott
12) 2 tõpralõiga
13) 1 toop kömmit (köömleid)
§ 4. Kõrralise peava, nii kui senini mõisa pruuk om olnu, töövaheajal ketrama voi muid kätetööd tegema.
§ 5. tööd, mes rentnikule osatükiviisi kätte antas nink mes eest teoorjusesäeduse pärra ajastaja orjusest teopäivi mahariibutas, tulep tal niipalju tetta, kui siia kirja pantas, see om: sedaviisi kut vakoraamat punkt VII om 3 1/2 päiva suuruse talomehe osatükid säednud nink ettekirjotanud ja säed. Ram. 1849 § 200 vastsest kinnitab.
§ 6. Rentniku kohus om seda talo, mes tema rendi pääle võtnud, kiigildi sündsal nink parajal viisil pidada nink valitseda, nink kui ta seda ükskord jälle käest ära annap, siis peava: a) talohoone nink eseäralikult katuse kiik hään kõlbulikun kõrran olema; b) röanurm pollun nink mõtsan ausasti haritu nink külvetu; c) kiik aia tävveste parandetu nink kõva; d) niido korraperast hoietud ja puhastud; e. kiik sitt nink mes elaja söödast nink põhust om pärra jäänu, peap majja jääma, ilma et rentnik see eest tohib tasumist nõuda; f. talopiiri puhastetu nink märgikivi alale hoietu ollema; g. eentulevas ajjastajas: Rüakõrs künnetud olema; kuus süld katte aluse riidapuid, kuus koormat ajja kõõdmist, neli koormat taibit välja veetud olema.
§ 7. Rentnikule juhatetas ega ajastaja nenda kui enne pruuk olnud, oma talogrundist maja suuruse perra mõtsmaad... Rentnikule antakse mõisapoolest majja tarbispuid: nõnda kui enne kuus sülda riidapuid, aga oma hainamaalt.
§ 9. Rentnik peab tähelepandma, mes Talor. Säeduser. § § 171-3 opetap, nink ei tohi seepärast ei nappa (olgi), ei hainu, ei aganid ilma moisa teadmata nink lubata teisele laenada ehk müvva ehk muu viisil häetada.
§ 10. Mes Kogokonnakohtu poolest ega ajastaja kroono nink kogoduse massu nink orjuse pärast kästas nink säeduse pärra talorahva käest peap nõutama, peap rentnik kiik usutavvalt täütma.
§ 11. Kiik õnnetusi, mes rentnikule Jumalast lastas, nii kui pikse tulekahjo, räüs, tõprakool etc. peap rentnik üksinda kandma. Elomaja saap kui enne valla abiga ülesseehitud ja katetud.
Allkirjad:
Mõisavalitseja E. Zeneker
Rentnik XXX
Karola mõisas 30 martzil 1859.
Jutustaja on esitatud kontrahi saanud juhuslikult Võrust kusagilt rauakauplusest pakkimise paberina.
Asjalised mälestised
Alupalul olnud ennevanasti Anna kirik, kiriku omaaegset asukohta kutsuda rahvas veel tänapäevgi Annekirikumäeks, kirik ise olevat hävinenud sõdade tagajärjel.
Vanu sõjakääpaid leiduda palju Murati mõisa maa peal, väikeses metsatukakeses asub väikene mägi, kust kaevates väga palju surnuluid leitakse. Kõneleja olevat noores eas omalt vanaemalt kuulnud, et ennemuiste jooksnud priirahvas Murati mäele sõja eest pakku, kuid vaenlased läinud suitsujärele neile sinna perra ja tapnud kõik pagusolijad ja sinnasamasse tuul nad ka matnud.
Põhjasõda
Rootslaste ja venelaste sõjast pidanud osa võtma ka talumehed rootsi poolt. Sõja järele tulnud sissid, kes tapnud kõik inimesed, kes sõjamöllust pääsenud ja neile ette juhtunud. Tsistrel saanud sissid kätte ühe vanamehe, sidunud tal kinni käed ja jalad, ajanud siis mehe puu otsa ja hakatud teist tulel küpsetama, et ta ütleks, kuhu on külaelanikud pagenud.
Naiste tööd ja elu teopõlves
Suvel olnud mõisas korranädalatel käimisel tööks mõisaloomade karjatamine ja talitamine, siis korranädala tööde hulgas olnud ka viinaköögi tööd nagu nõude mõskmised jne. Sügisel viljakoristamisetööd - osatükkide kokkupanemisel, samuti olnud naised alati ka rehepeksmisel abiks. Mõisarehte peksetud ööd ja päevad otsapid, kahe päeva järele saanud ühe öö magada, kuid ka siis pidanud juba järgmisel hommikul kella kolme väljas olema. Peksmine toimunud jalgadega sõtkumise ja ka pintadega löödud sekka. Kupjas, sagedamini rehepapp seisnud tare läve man ja kelle pindalöök olnud nõrgem või kes vedanud tukkuma jäädes jalgu järele, see saanud kohe ergutust kepihoopide näol töö üle valvajalt. Siin pidanud kõik sündima rehepapi tahtmise järele. Rehepeksmise ajal jäänud tallu ainult väikesed lapsed ja vanad raugad. Talvel on mõisas korralised pandud lõnga ketrama - mõisa peretoas, valitseja seisnud suure pika vitsaga toa lambi (?) all ja kui keegi küllalt virk ei olevat olnud, siis saanud seda valitsejalt. Ketrajad olnud püssakile koonla ees, lõng jooksnud väikesest mulgust läbi, et jämmuselt ühtlane saaks, sest muidu olnud jälle karistus kindel.
Inimeste vahetamine koertega
Pärispõlves olevat ka Laitsnas inimesi vahetatud koerte vastu, nii olevat keegi mees vahetatud ühes pojaga peni eest Poolamaale kuna naine teiste lastega siia jäänud. Peale paariaastalist elamist põgenenud mees kodumaale tagasi, sest vahepeal oli kaotatud kodumaal pärisorjus, millest mees oli Poolamaal kuidagi kuulda saanud, ja meest ei olevat ka enam tagasi saadetud.
Talude kaotamine
Mõisa on kaotanud Parmuküla - asemele karjamõis. Reoliküla, kolm Märdimiko talu - asemele samuti karjamõis. Hinnimäel kaks talu, Muratil kolm talu ja asutanud umbes 70. aasta eest karjamõisa. Samuti kaotanud mõis ka Kuural mitu talu.
Kool
Vanemate ajal olevat koolmeister käinud külapidi perest peresse lapsi kaemas ja annud siis uued tükid ülesse. Palga saanud ta vallalt, külades saanud tasuks veel utele heinu ja Riia ränisoola, samuti saanud ta süüa säält, kus ta järjekorraga oli.
Kinnismuistised
Mustahamba Laitsnal
Laitsna valla selles osas, mis jäänud Lätimaa alla olevat Korneti Linnamägi, muistne eestlaste kants, ka praegust elada seal ümbruses ainult eestlased. Mustahamba külas asub Sormuli mägi. Vanasti olevat kutsutud seda ka kirikumäeks, sest mäel olnud ennemuiste üks kirik või kabel. Samas asub ka ahtakene raudteetammitaoline Kalmemägi, rahvajutu järele ennemuistne matusekoht, kaevates olevat kõneleja ise leidnud sõlgi ja luid.
Rootsi tamm
Siinsamas asub Mustahamba talumaa peal ääretult suur vanaaegne tamm, mille ümbermõõtu alles nelja mehe käed suudavad haarata, vanem rahvas kõnelenud, et see olla rootsi tamm, mille Kaarel XII ise istutanud.
Näljaaeg
Kõneleja laps olles on mitu aastat vili nii äpardunud, et rahva seisukord muutunud kordkorralt halvemaks, viimaks olnud saak nii kehv, et mardipäevaks lõppenud taludes sügisene lõikus, rukkid saadud peksust ainult neli garntsat, vili kasunud küll, kuid pole saanud ära koristada, sest mõisatööd olnud vaja ennem lõpetada. Näljaga on siis väga mitmesugust toitu söödud, jutustaja perekonnas söödud tammepuulehtedest leiba. Magasinist antud vilja korter hinge peale.
Orjuse suurus
Talud hinnatud taaldrite arvu järgele suuremaks kui nad tegelikult vanades vakuraamatutes olnud, kõige rohkem olnud hindamise järele kaheksa taaldri suurusi talusi ja vastavalt taaldritele pandud ka orjust, neil olnud kaks päeva nädalas jalgsi ja üks päev hobusega orjata, peale selle mõisa puuraiumine, vooriskäimised ja mitmesugused mõisamaksud natuuras, mida kõneleja täpselt enam ei mäleta, olnud kindlasti viia üks voon või utt jne.
12 taaldrimaa pealt aga olnud viia igal aastal vana emalammas, punt linu, kanepit, noori kanu jne.
Mõisa puuderaiumine olnud kevadel mitmes jaos, kõik tulnud teha raiudes, sest saagi ei olevat taludes siis veel tarvitusel olnud.
Vilja- ja viinavoorin käidud Ostrovan, Abotðkan jne.
Talude kaotamine
Mõis kaotanud ära Rulli talu.
Raharendi tulemisel kardetud esialgu võtta talu rendile, sest arvatud, et ei jõua seda renti ära tasuda, siis jäetud alles pool orjust, teise poole asemel maksetud renti. Kui pole rentnik suutnud renti õigel ajal tasuda, siis pidanud mõisas pikendust paluma, pikenduse eest tulnud teha mõisas oodust, sest ainult siis pikendanud herr. Raharendi ajal olevat talurahva seisukord siiski majandusliselt õieti jõudsalt paranenud. Mustahamba külas olnud rahvas tugevam ja jõukam, sellepärast saanud siinsed talud ennemini puhta rendi peale kui altkülade peremehed. Samuti olnud ka esimesed talude ostjad Mustahambalt.
Rahvalugemine
Rahvalugemise ajal olnud inimesed kartust täis, et mõisnikud tahavad suurendada makse, seepärast pagetud eest ära, siis võtnud lugijad kavaluse appi ja ilmunud küladesse südaöösel.
Mannasseini revision
Mannasseini revisjooni puhul oodatud teda Roomuskin, kuid Mannassein ei olevat tulnud sinna, siis saadetud rahvalt talle Riiga kaebekirju, kuid neil ei olevat mingisugust tagajärgi olnud.
Kool
Jutustaja lapseeas olnud kool kusagil talutares, kuid koolil olnud kolm jagu. I jagu olnud nädalas üks päev koolis, II - kolm päeva ja III kaks päeva kuus, päevas olnud 3-5 tundi. Kestnud kool mardist karjalaskmiseni. Õpitud koolis: piiblilugu, katekismust, kirikulaulmist, lugemist.
Ajalehed
Esimesi eestikeelseid lehti loetud võrdlemisi vähe, kõneleja on Mustahambal olnud esimine "Eesti Postimehe" tellija.
1905
Riiast olnud mässu ajal üliõpilane, see manitsenud rahvast vägivalda tarvitamast ja seletanud, et tuleb nõuda kirja teel Peterburist valitsuselt vabadust, mõisade ärakaotamist ja eestikeele kohtukeeleks säädmist. Teised olnud aga selle vastu ja kutsunud mõisnikke tapma ja mõisaid põletama, monopol lõhutud ära ja viin valatud maha. Kindu mehed käinud mõisas ja tappnud seal pulle ja mõisnikkude ning keisri pilte löödud teivastega ja pant pärast /lause lõpetamata/
Samal levinenud ka jutud mustasaja tulemisest, mõisnikudel olnud ikka hirm suur küllalt, paljud olla mõisadest ära linnadesse pagenud, mitmed läinud Rogosi mõisa, kus mõisaväravad siis alati suletud olnud, seal olnud nad kui kindluses. Pärast tulnud karistussalgad, keda kohapeal juhatanud ja ässitanud Rogosi Glasenapp. Karistusesalga tulemisel käsutatud inimesed teeveerele kokku, kaasasolev Rogosi parun pidanud kurjustava kõne ja nõutud rahvalt sõjariistade väljaandmist, mõned otsitud sealsamas läbi, samuti otsitud läbi kõikide elumajad. Suurem karistussalkade peatuskoht ja karistuste täidesaatmise paik olnud Marienburg. Siin peksetud ja lastud palju inimesi maha, enamuses olnud need küll lätlased, üks eestlane saanud sääl 150 hoopi, ta pääsend küll eluga, kuid jäänud vigaseks.
Rannametsan lasknud karistussalk maha kooliõpetaja ja valla sekretäri, ähvardatud veel teisigi, kuid siis läinud preester Peterburi kaebekirjaga, mille järeldusel viidud karistussalk ära.
Okupatsiooniaeg
Saksa sõjavägede sissetulemisel võetud talumeestelt hääd hobused ära, asemele antud vigased ja vanad saksa sõjaväe hobused. Samuti raske olnud ka sakslaste lahkumise ajal, ka siis ei ole rekvireerimistes peetud enam mõõtu.
Vabadussõda
Vabadusesõja päevadel on Laitsna käinud käest kätte, punaste poolt rekvireeritud kõik vili ja loomad, talusse jäetud kõnelejale ainult üks lehm. Punaste esmakordse väljaajamise järele olevat kõneleja olnud Eesti väes voorimeheks, siis punaste teistkordsel sissetungimisel vangistanud punased jutustaja ja viinud Marienburgi, seal mõistetud salakuulamise pärast mahalaskmise läbi surma, kuid antud võimalus 5000 rubla eest elu lunastada, mida kõneleja ka teinud.
Saksara mägi ja selle all Neitsiläte, mäel olevat inimesed sõja ajal peidus olnud, alla lättesse olevat ära uppunud neli neitsit, kes vaenlaste eest pagedes mäelt varju otsinud. Neitsiläte olevat põhjatu sügav, inimesed tahtnud mõõta ta sügavust ja sidunud seks kivi nööri otsa, kuid niipalju, kui nad ka nööri jätkanud, põhja ei olevat nad ikkagi leidnud. Teised olla rääkind, et mäel olnud ennemuiste Andrease kirik ja et neitsid uppunud kirikust tulles.
Kellamäel keldrikoht, seal olnud sõdade ajal raha maha maetud, nüüd seal sügav lohk, sest keller olevat vajunud sisse.
Kikajärve otsas peetud suur lahing, taplus olevat olnud nii äge, et veri voolanud mäeveergu mööda alla järve ja värvinud selle punaseks, sealt leitavat veel tänapäevgi kaevamisel vene sõjariistu ja surnuluid.
Peninukid
Põhjasõja järele tulnud Venemaalt sissid või peninukid maad laastama, Maiori talun võtnud nad peremehe kinni ja põletanud tulel elusalt ära.
Peninutt Vinnemaalt kävve kraami riisman, üts ol tulnud tarre, ahu ol küttenu, peninutt ol naknu hinnast piislema ahu iin. Miis ol ahu päält röbelnu, et tuu om naine mehe rõõvin. Mees võtse sis nuia ja pess tõsõ minema. Sellest aast ol nakatu neid minema kihutama.
Näljaaeg
Nälja ajal antud inimestele kullijahu kroonu poolt - mõis toonud Riiast vallarahva jaoks ära, kuid pole annud kõike ühti rahvale, vaid tarvitanud ise ära, rahvas pidanud aga maksma.
Hull krahv ja Kellamäe kindral
Viitinas olnud mõisaomaniks kord Järjats, keda rahvas kutsunud hulluks krahviks, sest ta peksnud alati inimesi. Kord küsinud ta oma metsavahilt Juhanilt palju sinul metsas puid on, metsavaht pole osanud selle küsimuse peale midagi vastata, herri vihastanud see ja löönud püssipäraga Juhanile rinnakontide vahele, mees kukkunud maha ja surnud. Naisel mõistetud küll krahvi käest eluaegne elatisraha, kuid krahv ei olevat maksnud mitte pennigi. Kord rakendanud hull krahv tõlla ette hobuste asemele härjad ja sõitnud siis teisi mõisnikke kaema. Kui krahv sõitnud, siis pidanud talupojad alati teelt kõrvale minema. Samal ajal elanud Kellamäel vene kindral, kes olnud endine eesti talupoeg, rahvas kutsunud teda kindral Maior (kas oli ta tiitel k. maior või on õige rahvajutt, et ta liignimeks olnd Maior), kes olnud jutustaja vanavanaisa ema poolt. Kellamäe kindral otsustanud kätte maksta krahvile. Ta riietanud enese kindrallina kuldkuube jne, kuid kõige peale tõmbanud vana takuse kuue istunud siis sõnnikuvedamise vankri ja sõitnud sinnapoole, kust olnud krahvi tulekut oodata. Viimaks sõitnudki krahv kahehobusekalessis ja kutsar karjunud juba eemalt: "Kasi teelt kõrvale", kuid kindral es kõssagi, sõidab aga edasi. Siis karjunud krahv: "Kas sinu ei teap seadus, teed kõrvale!" ja kui mees ikka ei läinud, siis karanud kindralile kallale. Nüüd visanud kindral takuse kuue seljast ja hakanud hullu krahvi peksma, küll siis hull krahv kohkunud. Saanud viimaks lahti rabeleda ja ära sõita, hüüdnud veel kutsarile: "Küll selle Kellamäe kindralli-kuradil on jõudu ja löökidel raskust." Kuid sellest peale pole julenud krahv teel ühelegi talupojale käsitsi kallale minna.
Neitsilätte juures keset mäge olnud kirik, ennem sõda tulnud kaks neitsit kirikust allakutte ja öelnud: "Vete võtke vastu, ärge andke sõjasõlmi nätta."
Kalmumägi
Kalmumägi seal olnud Andruse kiriku kalmistu, suure pedaja otsas olnud matusekell, jutustaja vanemad olevat ristisigi näinud Kalmumäel, kalmepedajas kasvanud veel kõneleja lapseeas. Rootsimaalt käinud õpetatud mehed ja kaevanud ühe matuse lahti, vastu tulnud luukere, jalad olnud mähit nartsudesse ja ka tupega väits olnud kaasas ja pudeliga viina, kirstuks olnud kaks õõnestatud ruhti vitsaga kokku käänat. Kalmemäelt ei olevat varemini ka puid raiuda, kardetud metsavaime.
Krigulipalun Rootsi sõjamatused - pikad nagu kartulirõugud. Sadra metsa joostud sõja ajal vanasti peitu - seal leiduda tänapäevgi endiste ahervarte jäänuseid - Tareasememägi.
Veneusu tulek
Krabil käinud preester ristimas, talutarest tehtud ajutiselt kirik, herneaganikku tehtud pühapaik ja rehe all olevat olnud ristimine, jutustaja isa lasknud ka enese ristida ja tahtnud ka naist ja lapsi uude usku viia, kuid naine pagenud lastega metsa ega es tulegi koju, küll mees kutsunud, naine aga vastanud, et mina oma lapsi ristida ei lase. Pärast näinud küll inimesed, et midagi usuvahetajad ei saa ja siis olevat paljud, kes olid end küll ülesse kirjutanud uute usku, sellest loobunud.
Kui ma oma usko jätsin,
vastset vene usko võtsin,
siis ma lätsin kodo poole,
oma naisel seda kaebsin.
"Tee nii, kui tunned ese,
ei ma oma usko jäta -
see on mino hingevara."
Raharendiaeg
Teoorjuse kaotamise järele olevat mõisale kaua aega tehtud osa renditasuna veel orjust viljatükkide jne. näol. Kui lõpuks raharendile üle mindud, siis olnud neljahobuse talu eest esialgu 60 rbl. aastas renti, kuid seda olevat peatselt tõstetud.
Talude ostmine
Esimesed ostmised on toimunud umbes 40 aasta eest. Esimesena on ostetud Sooletto karjamõis, ostjaks Remmik (Sooletto asemel olnud ennem neli talu, milliste kaotades asutatudki karjamõis, endistele peremeestele antud ääremaadest popsikohad). Tegelikult pole talusid siis veel päriseks ostetud, sõlmitud ainult ostuleping ja ainult osa talu hinnast tasutud kohe, tegelikult kestnud maksmine aastaid ja nii mõnigi pole suutnud ostusummat tasuda. Ostjaid, eriti suuremate talude, on tulnud ka Viljandimaalt.
Maata inimesed
Kuna mõisaorjus suur, siis püüdnud peaaegu iga taluperemees soetada enese maaveerele saunikuid, keda võiks saata mõisaorjusele. Majakese juure antud natukene maad ja selle eest kohustatud tegema talule päivi, kes need enese eest mõisas lasi teha. Eriti vilets olnud lasterikaste vabadikkude elu. Ka talusulased olnud perega inimesed ja harilikult elanud ka väga sageli väikeses saunahurtsikus talumaade serval. Mees oli talusulaseks ja sellega ka peremehe leival, naisele tehtud kevadel natukene vilja maha ka mõni vagu kartulaid ja sulasenaise utt võinud käia talu karja seas, suvel olnud sulase naine mõisas tööl ja ka pererahval kibeda puhul abiks. Kui sulane tahtnud teisale minna, siis pidanud detsembris peremehele ülesse ütlema. Kui mõnes talus teenijad pole püsinud, siis määratud sinna kohtu poolt. Sest olnud maksusarnane kord, et kui kellelegi olnud sulast või teenijat vaja, siis teatas ta sellest kohtumeestele ja lisas juure, kus liiga palju tööjõulisi inimesi, sealt siis võetud ja pandud teenima. Raharendi algusel tulnud ka sulaste elus muutus - rahapalk, esialgu olnud kuus rubla aastas ja hiljem kaheksa rbla.
1905. aasta
Tartu saadet saadikutest ühinenud Sikk Tõnissoni poolehoidjatega ja Lurits Teemandiga.
Okupatsioon
Saksa okupatsioonivägede poolt on Rõuge inimestest Võrus üles poodud vennaksed Leeginid, üks Leegin olnud ülevõtmise komitee esimees, maha lastud samuti kaks.
Vabadusesõda
Sõja algul käinud Anvelt Luutsnikul, kõneleja mõistetud punaste poolt surma, kuid olnud nõus 10000 rbl. eest vabaks lastama, viimaks lepitud koguni 5000 rbl., et kõnelejal ka seda pole olnud, siis viidud laskeplatsile, kuid sealt pääsenud pagema, kasutades segadust, mis sünnitanud eestlaste pealetungimine. Maha lastud punaste poolt vana 80-aastane mõisaproua kahe preiliga, vallavanem ja veel üks taluperemees. Enamlaste tribunaal koosnenud madrustena rõivastatud meestest, esimeheks olnud üks endine Tartumaa kooliõpetaja.
Põhjasõja ajal pagenud inimesed ära metsadesse, kus nad kivi pääl leiba küpsetanud, kuid ka metsas tabanud neid sõda ja sissid, kes kõik vastujuhtuvad inimesed ära tapnud, nii et maa jäänud inimestest peaaegu tühjaks.
Mõisatöödele läinud kõik aeg ja tööjõud, suvel olnud sulane hobusega nädal ringi mõisas, siis tüdrik korranädalal ja siis osatükkide kokkupanemine, voorid, mõisamaksud jne. Kui siis vili äpardunud, siis olnud suur nälg käes jutustaja vanemate ajal on seitse aastat järgis viljaikaldusaastad, siis olnud rahva viletsus nii suur, et söödud leiba mitmesugustest puulehtedest ja taimedest, küll antud viimaks kullijahu kroonu poolt, kuid seda saanud niivõrd vähe, et olnud ainult hinge seespidamiseks. Siis olevat inimesed enese ise näljasurma kartusel surmanud. Nii pandud Krabil ühes talus õhtul magama minnes ahi küdema, elamu uksed ja aknad pandud kõik kinni, et ving välja ei pääseks, kui naabrid teisel hommikul tallu tulnud, siis suudetud ainult üks inimene päästa.
Orjuse ärakaotamise üle olevat mõisnikud olnud väga vihased, sest nad pidanud nüüd hakama töölistele palka maksma, veel enne sõda olevat öelnud Rogosi mõisnik, et oota, oota küll teid pandakse varsti jälle orjama.
Rehe ajal pidanud peremees saatma kümme inimest mõisa tööle, kuna omal niipalju polnud, siis ajanud peremees kõik oma popsid ühes tööealiste perekonnaliigetega välja. Mõisarehte peksetud öösel ja lõpetud hommikul väikese valgega, siis ahtitud kohe uus rehi ülesse ja päeval puhastatud öösel rabatud teri, mõisarehtede peksmine kestnud kuni kadripäevani ja vahel veel kauemgi.
Talude kaotamine
Krabi mõisa on kaotanud kuus Soolätte talu, asemele asutanud Sooletto karjamõisa. Kolgal kaotanud Siska Peetri ja Virupalu Jakobi talud, ühendades maad mõisaväljadega, asemele pole annud kusagilt maad, endised peremehed asunud mõisa moonameesteks.
Talude ostmine
Talude ostmine on alanud umbes 50. aasta eest, ostjaid on tulnud ka Viljandimaalt ja Antslast, Krabile üldse kuus väljastpoolt ostjat. Vana-Laitsna vallas, kus varemalt lätlased elanud, tõrjutud lätlased eestlaste poolt välj juba varemal teopõlve ajal, talude ostmise ajal pole lätlased suutnud osta, nende talud läinud väljastpoolt tulnud eestlaste kätte.
Elamud
Elamu olnud aknata muldpõrandaga suitsutare, lapsed viidud ahju küdemise ajaks toast ära lauta põhkudele, kus olnud palju soojem ja puudunud ka kibe suits. Toas ei olevat olnud isegi söögilauda, vaid pere istunud toapõrandale, sinnasamasse puistatud korvitäis küpsekartulaid, mida siis söödud, kõrvaliseks olnud veega segatud piim. Kui talus ka liha olema juhtunud, siis pole seda pere saanud, vaid see pandud teoleminejale kaasa ja hoitud talvisteks vooriminejate leivakoti jaoks. Pere söönud nädal otsa suppi, mida keedetud teoleminejale kaasa antud lihaga. Ainult jõukamates taludes saanud suurte pühade ja sõnnikuveo talgute puhul liha.
Veneusk
Veneusu tuleku ajal käinud papp viha ja pintsliga püha veega piserdamas ja salvimas, lapsed pagenud suuremad ära metsa, vähemad pugenud ahju, kuid kiskunud roobiga ahjust välja ja pintseldanud ikka ära.
Kääpad
Tsõõrikud kääpad olevat elajate kääpad, kuna pikergused inimeste matusepaigad olevat ja neid olevat ümberkaudu kõik metsad täis.
Piirikivi
Rooksu mõisa maade veerul olevat kivi, kuhu nelja valla piirid kokku tulevad, seal olevat ka kivil märgid, ennem sõda olla seal käinud rootsi üliõpilased ja seletanud, et nimetatud kivi olla ka vanade kaartide peal üleval.
Nälg
Rõuges söödud nälja ajal jutustaja vanemate eluajal samblaleiba, sõnajala- ja oblikaleiba. Taimed keedetud esmalt ära, tsaet siis katki, natukene jahu juure ja leivataigen olnudki valmis. Samuti olevat keedetud ka heinu ja söödud.
Vabadussõda
Punastepoolt tapetud Saarlasel ja Rõugen mitu inimest, üks Haanja mees poodud üles, see olnud eksinud ööpimeduses ja küsinud vastutulevalt inimeselt, keda ta kohalikuks elanikuks pidanud teed eestlaste juure, kuid küsitav olnud punaväelane, see nabinud küsija kinni ja mees poodud ülesse ilma igasuguse kohtuta. Enamasti kõikidest taludest võtnud nad ära sõiduriistad ja loomad, samuti ka vilja, ka seemne jaoks ei olevat jäetud, lubatud kevadel seeme tuua Venemaalt. Loomad, mis kodunt leitud tapetud kohe sealsamas ära ja aetud katla. Kuna inimesed ajanud punaste lähenedes suurema osa loomi ära metsadesse ja teistesse valdadesse ja samuti pole ka vilja kõike kodus hoitud, siis hakanud punased tagavarade lõppedes inimesi peksma, et need juhataks, kus nende loomad ja vili varjul on. Punaste poolt vangistatud vilja ja loomade mittesaamise puhul mitmed kohalikest elanikest, keda ähvardatud maha lasta ja surmamõistev kohtuotsus tehtud ära, lõpuks olnud võimalik siiski teatud summa eest elu ja vabadust lunastada, mõned viidud Venemaale ja jäänudki tagasi tulemata. Punaväe esmakordse Rõugesse tungimise ajal kuulutanud punakaart sundusliku mobilisatsiooni välja, suurem osa inimesi pagend mobilisatsiooni eest ära, kuid mõni saadud siiski kätte, kes siis punakaardist ükshaaval, mõni alles kolme kuu pärast pagema pääsenud.
Enamlased on üldse olnud Rõuges neli korda, viimasel korral olnud nende ümberkäimine kohaliku rahvaga kõige halvem, siis võetud ka paremad riided ära.
Põhjasõda
Vanasti läinud rahvas sõjaajal ühes elajatega pakku Lükalaagri palule, mets varjanud peidusolejate asukoha vaenlaste eest ära, sealt olevat rahvas siis naernud vaenlaste üle, kes saagi asemel ainult mahajäetud küla eest leidnud, naerdud vaenlase rumaluse üle, sest kui see oleks Nehamäele läinud, siis oleks peidusolijad kõik näha olnud.
Samal korral tulnud Rõuges venelaste ja rootslaste vahel lahing, venelased tulnud Kõrtsimäelt alla ja all järve lähedal olnud äge lahing, kus roots löönud venelase puruks. Sõja eest põgenenud kirikumõisast tookordne Rõuge õpetaja Kirimäelt alla Tindiorgu, kuid jäänud sellest peale jäljetult kadunuks, mõned olla arvanud, et venelaste kätte sattunud, kes ta ära Venemaale viinud. Nõgrapalun Haanjan olla rootsisõja-aegsed kääpad. Vanaema kõnelenud, et Põhjasõja ajal tapnud venelased Rõuges ühe naise, kes tahtnud pageda oma väikese lapsega ära metsa, laps olnud niivõrd väike, et ei ole midagi teadnud surmast ja mänginud tapetud ema kõrval, haarates vahel surnud ema lõhkiraiutud kõhust tolknevaid soolikaid. Kuid viimaks kaotanud ta hulkudes ema laiba ja elanud metsas, korjates lindudega üheskoos puuseemneid ja süües igasugu taimi, elanud ta nii sõja lõpuni.
Näljaajal, mis olnud jutustaja vanemate nooreseas, surnud paljud inimesed nälja kätte, alati kannud inimesed enesega siis soolatükikese kaasas, mida lakutud, kui süda sandiks läinud ja maha langenud. Pühapäeval olnud siis kiriku õue kerjajaid täis, tavaliselt on tollel ajal kerjused ikka kiriku ukse ette kogunud, kuid nälja ajal olnud kerjamas taluperemeeste lapsed, kus toidumoon juba otsas. Kõneleja vanaisa olnud mõisa ametimees ja seepärast pole leivapuudust majas olnud, sest mõisast saanud ikka leiba.
Inimeste kohtlemine mõisas
Kui korralised mõisas õhtuti linu ja villu ketrama pandud, siis tareteenri ja toatüdruku olnud kaejad, et kedrus ühetasane oleks. Kui siis lõngas mõni mügerik juhtunud olema, siis kõnelenud kaejad pilkavalt: "Näe, kus Meegu mägi ja sääl Soomeorg. Lõpuks teatatud veel loost mõisaprouale, kes siis näppude peale peksnud. Proua olnud ise paks kui rasvaladu, löönud korra üht kehva ja kõhetut talunaist nii, et karjatanud ise: Oh sa luine kurat, ära lõin oma käe!"
Rodi talu perenaine ladunud omale rõivade alla hulga kotte, nii et näinud raskejalgsena välja, proua nähes tüsedust naise juures kaenud ka käega ja öelnud: "Ptüi, robak, kasi koju."
Suur peksja olnud orjuseajal Verrev Jüri, sellel olnud kaks poega, need ei olevat annud naistele kusagil rahu ja mitte ainult need, vaid kogu mõisa meespere tülitanud alatihti talupoegade naisi ja neiusid. Olnud kord jälle mõisas kevadine sõnnikuvedu, naised laotanud nurmel sõnnikut, poisid s.o Verreva Jüri pojad läinud naisi kaema, võtnud ühe naise kinni ja hakkavad teda vidama võssa, naine vastu, et temal himu täis, sest tal täna juba seitsmes särk seljas vahetada, andke vahel ometi rahu ka. Poisid aga es jäta, siis haaranud naine sitajulgu, pistnud poistele nina alla, et vaadake, mis veel kehast välja tulnud. See olnud pärispõlves, siis olla ka inimesi vahetud koerte vastu. Rodi talu peremees - praegune peremees selle neljas põlv, vahetatud peni vastu Kuustust. Samuti pidanud pärisorjuse ajal pruut esimeseks ööks saadetama mõisaherrile kaeda. Paremad mõisnikest pole olnud vanal ajal ka pastorid, ka nemad nõudnud rahvalt suurt orjust ja ajanud taga talurahva naisi. Eriti suur naistekütt olnud pastor Rental (Reinthal), kes lõpuks oma liiderliku eluviiside pärast ametist lahtisaanud. Rahvas pole ka sugugi Rentali sallinud, õpetajale tulnud viia kümnist, üks vigurivänt viinud verivorsti asemele soolikatäie linaseemneaganaid. Kus pastor siis käratanud pühapäeval kantslist, et jämme vorsti varas läheb põrgu.
Rõuge mõisahärradest - Samsonitest käinud üks, neljas põlv viimased sellest, peale surma kodukäijana ringi, ta olnud eluajal väga õel ja kuri, pärast surma olnud ta sõiduhobused tallis igal hommikul märjad ja väsinud ja värisenud nagu pikast sõidust tulles ja korra olevat vana parun tulnud tallipoisile, kes läinud öösel hobuseid vaatama, talliukse peal vastu ja alles Meie isa palve lugemisel kadunud ta. Hilisemad Samsonid olnud kõik päris hääd inimesed.
Soldatisse andmine
Jutustaja isa olnud Krimmi sõja ajal kohtumeheks, kohtumeeste anda olnud soldatid. See olevat kõige raskem ülesanne olnud, kõik püüdnud kirjutada end kuhugi peremeheks või peremehe kandidaadiks, sest need olnud vabastatud sõjaväeteenistusest, samuti mõisa ametmehed. Saatmiseks jäänud järele ainult sulased.
Venemaale rändamine
Teoorjuse lõpupoole, kui ei olevat tulnud vabadust vaatamata nendele kuuldustele, mis kõnelenud, et keiser olevat kaotanud ära orjuse, ja kui rahvast raske näljahäda tabanud, siis tõusnud rahva seas suur tung ära soojale maale Saratovi asuda. Saadetud isegi saadikud maad kaema. Mõisnikule pole see talupoegade väljarändamise kavatsus sugugi meeldinud, nad ostnud siis rahaga talupoegi, et need teistele ära laidaks väljarändamise kavatsuse, mida siis ka tehtud, teiselt poolt kõnelenud saadikud kiitvalt soojamaa paremustest ja arbuskidest, mis seal kasvanud jne. Väljarändamise asi jäänud ise küll soiku, kuid mõisnikkude poolt ostetud vastusõdijad ostnud hiljemini enestele Vastseliinas talukohad.
Koolid
Jutustaja isa lapseeas ei olevat veel õieti kooli olnudki, üks vanamees, kes osanud ise vähe lugeda, olnud õpetajaks. Kooli peetud suitsutares, vanamees jäänud sageli tukkuma, poisid petnud siis raamatu ära ja pagenud välja karglema. Kui koolmeister siis kepiga välja ilmunud viimaks ja hädise häälega hüüdnud: "Laitse, laitse, kus raamat," siis olnud lõbu palju.
Jutustaja ajal olnud juba koolimajad, kõneleja käinud köstrikoolis kaks päeva nädalas. Siis olnud juba ka kirjutuskoolid, kuid sinna tulnud ka kooliraha maksta.
Katkendeid laulust:
Pühajärven peeti sõda,
kes küll mäletab veel seda,
isamaa seal auras verest -
mõne kirjutaja pärast.
Palju oma haavu saanu,
omast verest ilma jäänu.
Kes läks esmalt Venemaale
kole pika reisi peale.
Juhan Maltsvet, kes läks Krimmi,
tend ei kuskil pea kinni.
Viis ka oma jüngri ära -
es näe enam Eesti kära.
Sest om jutt nüüd välja tulnu,
et see om nii hirmus olnu.
Kui seal provvat hauda viidi,
talunaist eest ära võeti,
teise paika teda maeti.
Talunaine korra kaev ja
pilva välja luu ja rõiva.
Külmakelmid - karjalaitsed,
pilva luuga teineteisi.
Kas küll Jummal seda kiitnes
ehk neil tasumata jätnes...
Oh, suur Jummal, esi kae -
luukse mullapõrmu säe...
Vabadussõda
Rõuges enamlased mitu korda sees olnud, rahvas pagenud kõige loomadega enamlaste eest, kuid kohapeal on langenud punaste saagiks küllalt kraami, mille eest pole makstud omanikele pennigi tasu. Rõuges on punaste poolt maha lastud viis eraisikut - 2 Janteri, 2 Kolka ja Sokk. Otsustav löök, mis punased lõpulikult Rõuge-Haanja häädelt positsioonidelt lahkuma sundis, antud punastele Soomeorus, kus asunud punaste patareid ja ka jalgväe positsioonid, eestlaste suurtükid asunud Rõuge kirikumõisa taga kusagil, kust lastud puruks enamlaste patareid ja ka jalavägi aetud marulise suurtükitulega segadusse. Vabadusesõja ajal on punaste poolt põletatud maha Rõuge kirikumõis, suurtükitule all on kannatanud ka Rõuge luteriusu kirik.
Linnamägi
Rõuge aleviku lähedal Tindioru ja Suurejärve kaldal asub Linnamäe nimeline mägi, mis olevat muistne eestlaste kindlus rahvajuttude põhjal.
Rootsi sõja ajal olevat kuningas kõigest 300 mehega venelastele pidanud astuma vastu, ennem lahingut pidand kuningas palve ja lasknud sõdureid laulda: "Är heitku karjake ehk küll püüdva vaenlase meid korralt hävitada - küll me saa võitu saama; paavst, kurat põrgu väravan, kuid Jumal ikka meiega, küll me saa võitu saama."
Pastor Hahni lahkumise järele 1887. aastal olnud uuteks kandidaatideks Rõuge pastori kohale sakslane Hesse ja eestlane Kallas, jutustaja on tol korral konvendi saadikuna osa võtnud pastori valimisest, enamuse on saanud Kallas, kuid et mõisnikud Kallase ametisse tulemise vastu olnud, siis ei olevat konsistoorium kinnitanud Kallase valimist ning tahtnud Rõugesse pastoriks Hesse saata. Samal ajal tulnud Riia kuberner Sinovjev Haanja vallavalitsuse asjaajamist revideerima, kuberneril olnud sekretäriks keegi eestlane Jannsen, kelle kaudu on otsustatud pöörata pastori valimise asjus kubernääri poole. Jannseni abil pääsenudki kõneleja kubernääri jutule, viimane kuulanud asja ära ja lubanud Rõuge koguduse soovi täita. Kahe nädala pärast kutsutud kõneleja politseiülema von Rothi juure. Viimane alganud kõnelemist kohe suure sõimuga ja küsinud Troska käest, kas tema on kakskümmend tuhat eesti koguduseliiget. Kõneleja oli nimelt kubernääri kõnetlenud kui 20000 Rõuge koguduse eestlaste esitaja. Von Rothi lausetest pole kõneleja lasknud end aga sugugi kohutada, vaid öelnud, et ta on täiesti üksinda, kuid mis puutub Kallase valimisse, siis seal on kõik Rõuge koguduse eestlased liikmed temaga ühel arvamisel. Siis andnud von Roth teade kubernääri otsuse Kallase Rõuge pastoriks valiku kinnituse üle.
Orjusepulk
Kõneleja näitab pulka, millel teopõlves on märgitud Troska talu orjuse suurus, pulga ühele küljele on tähendatud hobusepäevad ja teisele jalapäevad, teine pool pulka asunud vastava arvu lõigetega mõisas. Tookordne Troska talu orjus on 130 jala- ja 120 hobusepäeva märgitud pulgale, kuid kõneleja teades ei olevat pulgale märgitud osatükkide kokkupanemise ega rehepäivi. Talul, mille kogu suurus on 75 vakamaad, on teopõlves olnud põldu ainult 12 vakamaad.
Rõuge mõisa poolt on kaotatud paljud ligi mõisa talud ning pääle selle veel Andimiko ja Peebujaani külad.
Ius primae noctis
Pärisorjuse ajal olevat Rõuge mõisnikud nõudnud mõrsja esimeseks ööks mõisa herri soojendama.
Raharendi tulles on renti makstud taalrite pealt esialgu kaks pool rubla, mis peatselt tõusnud kolme ja lõpuks viie rublani. Algul ei olevat saanud kätte rendiraha põllust - seda on teenitud vooriskäimistel. Kõneleja ise on käinud 13 korda aastas vooriga Riias. Voorides pole käidud mitte ainult talvel, vaid ka suvel peale tõuvilja mahategemist. Talu põllumaad on kõneleja hakanud õige varakult suurendama, mille järeldusel mõne aasta järele on põld hakanud rendiraha välja andma. Rendiajal on jätkunud aega oma põldude kraavitamisele ja kivide koristamisele asuda, juba mõni aasta peale raharendi algust olnud märgata, et rahva elu on täiesti muutunud. Taludes on asutud sarvloomade suuremaarvuliste karjade soetamisele, viljapuuaedade asutamisele, ja mitmesse talusse on juba raharendi päevadel muretsetud mesipuid.
Talude ostmine on alanud 1864. aasta maade kruntimise ja mõõtmise järele, ostjaid on tulnud ka väljastpoolt - Petserist ja taga Võrust.
Vallakohus
Peameheks olnud teopõlves kohtus ikka tegelikult mõisnik, kohus koosnenud kolmest liikmest: peakohtumehest ja kahest kohtumehest. Kohtunikud on valitud kolmeks aastaks, vallakirjutaja olnud sekretääriks. Järgmine instants kihelkonnakohus, peameheks seal kihelkonnaherr, kes valitud mõisnikkude ja rahva poolt, kaasliikmed kõikide kihelkonnas asuvate valdade pääkohtumehed. Kihelkonnakohtule järgmine instants oli kreisikohus.
Vennaste kogudus
Veliste kogudusel olevat olnud Rõuges väga suur poolehoid rahva hulgas. Palvemajad olnud kogudusel Viitinas Saarlasel ja Haanjas Jaanimäel. Koos on käidud mitu korda nädalas. Võõramaid inimesi pole igakord lastud igale palvetunnile, sellepärast levind rahva seas kuuldused, et velisteusulised võtavad end palve ajal riidest lahti ja vahetavad hambaid jne. Jutlustajad olnud neil oma seast ja ka kooliõpetajaid käinud väljastpoolt. Pastor Hollmann esimene olevat väga kurjalt astunud velistekoguduse vastu välja. Ta seletanud leerilastele, et need ei pea minema velistekoguduse palvetundile, ka siis mitte, kui käivad vanemad ja neid kaasa kutsuvad, kuid pastori suur vastusõdimine osalt suurendanudki veel rahva poolehoidu vennastekoguduse vastu.
Kool
Jutustaja lapseeas on külakoolis õpetatud: usuõpetust, lugemist, rehkendamist, kirjutamist ja laulmist. Kool kestnud oktoobrist karjalaskmiseni iga päev nädalas. Õpetaja palgaks olnud maa.
Kihelkonna koolis olnud õpetajaks köster Sperling ja abiline, õpetatud: piiblilugu, rehkendamist, ilukirja ja saksa keelt. Poole esimisest kooliaastast võinud kõneleda eesti keelt, kuid siis pidanud rääkima ainult saksakeelt, kes rääkinud eestikeelt, see pandud tare pühkima. Eestikeelseid ajalehti on lugenud need, kes kihelkonnakoolis rohkem haridust on saanud, jutustaja on ise varsti peale kihelkonnakooli lõpetamise tellinud omale Eesti Postimehe, hiljem on jutustaja lugenud ka Olevikku, viimane leht on üldse leidnud Rõuges väga suurt poolehoidu.
Vanem rahvas mäletavat veel praegugi palju jutte omaaegsest Rõuge pastor Marbergist, kes on olnud väga ebakõlbeline isik, ajanud küla naisi taga. Kõneldud, et ta elavat kutsari naisega kokku, kutsar öelnud pastorile seda, millest pastor väga vihastanud ja kutsarile peksa tahtnud anda lasta, kuid kutsar võtnud malga pihku, seisnud toa lävele ja lubanud igale lähenejale anda malka. Pastor öelnud küll, et karakem talle kallale soe viisi ja ise ka karanud, ent kutsar annud pastorile malgaga pähe. Siis lastud jutt lendu, et pastor kukkunud kirikumõisa ehitamisel. Pastor ise palunud päältnägijaid, et ärge räägige seda asja kellelegi edasi, sest ega ma pole selle kutsari naisele midagi suurt tennu - liigutasi, liigutasi ainult natukene.
Kõneleja kuulnud loo omalt isalt ja sellelt kuulnud ka et Marburg olnud pastoriks ennem Hollmann esimest.
Umbes 1875. aastal on Rõuge mõisa tollekordne omanik asutanud mõisa tütarlastekooli. Von Samson tahtnud selle kooli kaudu kasvatada häid toatüdrukuid ja häid perenaisi. Kooli ülevalpidamiseks on von Samson kinkinud koolile Jaani-Peebo talu, andnud ka materjaali mõisa poolt koolimaja ehitamiseks, ainukene tingimine, et vallad veavad materjaali kohale. Esimeseks õpetajaks on olnud Johannes Treu Põltsamaalt. Koolil on olnud oma majapidamine, muuseas ka neli lehma. Tüdrukud pidid õppima siin majapidamist, muuseas ka toitude valmistamist, mispärast rahvasuus kool "pudrukooliks" nimetatud. Esialgselt olnud koolis kõigest seitse õpilast. Treu proua võinud võtta lapsi ka eraviisil enda leivale. Kool on töötanud eesti ja saksa keeles ning väga õitsvale järjele tõusnud, õpilasi olnud 35-45. Peale Treu surma olnud õpetajaiks proua Treu ühes tutriga, proua surmajärele tulnud venestus ja kool jäänud seisma. Peale kaheaastalist seisu võtnud jutustaja uuesti ülesse mõtte kooli avada, vastu olnud aga pastor Kallas ja valla agaramad tegelased, nagu Troska ja Sormul, kes olnud mõjutatud Kallasest. Viimase vastuolek põhjenenud ekslikul arusaamisel inspektori seisukohast kooli ja õpetaja kohta, inspektor öelnud "pravospasobnago", Kallas aga arvanud, et inspektor ütles "pravoslavnago". Siis teinud Assor katseid ise rahvas tekida arusaamist kooli vajadusest, kuid talle vastatud, et pudrukooli pole tarvis. Siis tuletanud ta meele, et kui kool seisma jääb, siis langeb Jaani-Peebu talu tagasi von Samsonile, see aidanud. Kuid kui konvendil avamisküsimus arutusele tulnud ja ka sellest juttu olnud, et vald peaks maksma õpetaja palga, siis seletanud saadik, et kooli pole vaja. Samson nõudnudki nüüd talu tagasi. Konvendil tulnud majaküsimus arutusele: kuus saadikut olnud müümise vastu, teised poolt, vöölmünder von Glasenapp seletanud, et kui täiesti muidu ei taha anda maja Samsonile, kellel on täieline õigus talu tagasi nõuda, kuna kool enam ei tegutse, siis tuleb maja ära müüa, sarnane otsus tehtudki ja Samson ostnud maja 145 rubla eest.
Rõuge kihelkonnakool. Väljavõtted kooli kroonikast.
30 dets. 1844 aasta kooli konvendi koosolekul arutatakse 1844. aasta 14. novembri käsukirja, kõrgema talurahvakooli asutamise üle. Asutamise poolt on kõik kihelkonna vöölmündrid ja pastor Hollmann, kelle hooleks jäetakse maja ja kooli õppetöökava koostamine. 1845. aasta teise kovendi koosolekul esitab Hollmann õppekava, mis on lühidalt järgmine (avaldatud ka Innlandis)
1) Lugemine - mõistusega mõlemas murdes, et ükskord rahvas võõrduks metsikust Haanja murdest.
2. Kirjutamine - mitte ainult mahakirjutamine, vaid ka kirjatööde (Aufsätze) valmistamine.
3. See ilus kirikulaul ja usuõpetus.
4. Rehkendamine. Selles on maarahvas nimelt väga osav, kuid neid peab harjutama ka kõrgemate arvude ja murdudega rehkendama.
Kõiges õpetuses tuleb aga panna päärõhk kristliku õpetuse, eluviisi ja isamaa armastuse pääle. Ka põllutööd ja nimelt just aiatööd tuleb noorsool harjutada. Mõisnikelt on kardetud, et kõrgem kool võõrutab eestlase tema seisusest ja rahvast ja teeb talle vastumeelseks põllutöö, pastor Hollmann on veendunud, et midagit sarnast siiski ei sünni. Õpetajaks võib olla köster ja sellele palgaks 70 rubla aastas - peale selle tüdruku palgaks 10 rubla. Tüdruku kohus on valmistada laste söök, koristada kooliruume. Kooliaeg kestaks oktoobrist aprillini kolm aastat. Igal jüripäeval oleks kooli katsumine kõikide mõisnikkude osavõttel, et näha tehtud töö tagajärgi.
1846. aastal algas kool tegevust 26 poisiga, nende seas kaks, kelle ülespidamisekulud kandis mõis makstes köstrile 8 rubla. Kooliõpetajaks on tookordne Rõuge köster Baubärk.
Sissetulekud kooli esimesel aastal: Viitina mõis: üks vakk rukkeid, poolteist vakka kesvi ja kaks rubla raha. Rõuge mõis: üks vakk rukkeid, üks vakk kesvi ja kaks rubla raha.
Saluse - do.; Kõrgepalu - do, Sänna - do.; Kasaritsa mõis - kaks pool vakka, üks vakk kesvi, kaks rubla raha; Roosa - kaks vakka rukkeid, üks kesvi, kaks rubla.
Haanja üks vakk rukkeid, kaks rubla;
üks vakk rukkeid, üks vakk kesvi, kaks rubla raha
Hollmann - kaks vakka rukkeid, kaks rubla raha.
Summa 12 vakka rukkeid, 8 pool vakka kesvi, 20 rubla raha, vili rahas arvutatult - 34 rbl + kiriku vöölmundri kingid 4 rbl = 58 rbl. Hollmanni kingitud - 1 gloobus, 7 seinakaarti ja 4 1/2 rubla.
Väljaantud: 30 kivitahvlit - 540 kop. 1 kooliraamat - 40 kop., krihvlid - 25 kop. tindiklaase 25 kop. 1 riis paberit - 125 kop. 200 hanisulge - 40 kop. Tindipulber - 40 kop., 25 piiblilugu - 500 k. Valgustus - 750 kop.; 8 puulühtrit - 30 kop.; 1 riis paberit 1.25 kop, 2 paari poisi söögiraha 16 rbl, tüdruku palk 800 kop., koolmeistrile 12 rbl. Oreli üür 6 rbl. Summa 64 rbl. 40 kop.
1847. aasta jüripäeva katsumine näidanud väga häid saavutusi, eriti just maadeteaduse alal, mida on õpetanud pastor Hollmann ise.
1850. aastal asus õpetajaks köster Sperling - katsumisel näitavad poisid eriti häid tulemusi rehkendamises. 8 poissi õpilastest valmistavad vallakirjutaja ametile. Samal aastal säetakse sisse, et koolitöö korralikumalt võiks sündida, maks 30 kop. adramaalt ja süld puid lapse pealt.
1860. aastal soovitakse õpetada ka saksa keelt,
1863 palgatakse ametisse abiõpetaja 100 rbl. aastapalgaga ja prii ülespidamisega.
1865 tuli abiõpetajaks Bernh. Stern Valga õpetajate seminarist - 120 rbl. palka.
1867. aastal seatakse kehalise kasvatuse huvides sisse aiatöö, puude lõhkumine ja lume kaevamine 1-2 tundi päevas. 1867. a. muretsetakse koolile petroleumilambid ja ostetakse 35 rubla eest klaver. Samal aastal on koolis 12 poissi - kevadeks I kl. - 2 ja II - 7. Nendest teevad kuus 1867/68 Räpinas koolmeistri eksami.
1869 kingib Rõuge Samsoni isa prof. Guido von Samson koolile 500 rbl, mille protsendist peetakse üleval üht Rõuge kooli õpilast.
1870 on koolis 28 õp.
1871. a. tõuseb ruumide ajakohastamise küsimus päevakorrale.
1872 on alamas klassis saksa keel õppeaine, ülemas õppekeeleks.
1874 arutati vene keele võtmist kooli õppeainete hulka.
1875 pandi 6 rbl kooliraha lapse pealt - 3 sügisel tasuda ja 3 jaanuaris. 1878. a. on kreisikoolide revident olnud rahul ka vene keele õpetusega. 1878. aastal tõstab õpetaja ülesse konvendil küsimuse, kas mitte kaotada saksa õppekeel, sest ajalehtedes näägutakse alatasa. Konvendi otsus kõlab: "Kellele ei meeldi Rõuge kooli korraldus, see viigu oma laps mujale kooli."
1881. aastal kaks klassi, lapsi võetud kooli ainult üle aasta. Samal aastal astub ametisse Adolf Assor Valga Zimse seminari lõpetaja, palgaks 550 rbl, millest 200 rbl tulnud maksta köstrile söögirahaks. Sperlingul olnud luba pidada paralleelselt kihelkonnakoooliga veel privaatkooli, kus mõlemas klassis õppekeeleks olnud saksa keel, kes vähegi jõukam olnud pannud oma lapse sinna. 1881. aastal antud Sperlingule kihelkonna kassast 300 rbl., et ta võiks sõita Saksamaale tervist parandama.
1883. aastal põles Rõuge khk. koolimaja 7. veebruaril kõige inventaariga maha, koolitööd on jätkatud leerimajas. Uus maja eelarve valmistud 15000 rbl. peale ja 1883. a. on ta ehitatud valmis 4 kuuga ja läinud tegelikult maksma 18000 rbla.
1884. aastal avatud koolis ka kolmas klass.
1885 läinud kool haridusministeeriumi alla, säetud ametisse eriline venekeele õpetaja ning kool muudetud neljaklassiliseks. Tegelikult on kool aastatel 1883-88 olnud oma haripunktil. Õpilasi on tulnud Rõugesse Lätimaalt, Irboskast, Ostrovast, taga Tartut ja isegi Riiast olnud 3 poissi ja kaks tütarlast. Õpilasi on keskmiselt 165 ümber olnud. Siis tulnud venestus, selle vastu võidelnud pastorid Hahn ja Kallas. Venestuse vastu võitlemise mõttes soovitanud Kallas kooli sulgeda. Venestuse tagajärjel võtnud mõisnikud ära need toetused, mis kool sai õpetajate lisapalkade näol. Neljas klass kaotatud ära, saksa keel jäetud välja õppekavast - seda olnud lubatud õppida erateel. Kolmeklassilise venekeelse kihelkonnakoolina on kool töötanud kuni 1917. a., millal õppekeeleks säetud eesti keel, mis 1917. a. lõpul ja 1918. alul enamlastelt jälle ära muudetud. Okupatsiooni ajal on kool muudetud 4 kl. saksa õppekeelega progümnaasiumiks, 1918. a. suvel on kooli juures korraldatud õpetajaile saksa keele kursused.
1919. a. kevadtalvel enamlaste valitsuse all seisnud kool, avatud peale enamlaste lõpulikku väljalöömist Rõugest.
Asjalised mälestised
Rootsi sõja ajal peetud Rõuges matuse aia taga sõda - venelased löödud seal puruks. Kokemäe külast umbes üks verst väljas asub Utsamägi, see olnud kohaks, kuhu rahvas ennemuiste alaliste sõdade ajal pakku läinud. Utsamägi olnud nii padriku sees, et vaenlane näinud vahel küll suitsu, kuid teed Utsamäele pole ta mitte leidnud.
Talude kaotamine
Haanja mõisa on kaotanud Plaani ja Naha külad - asemele asutanud Plaani karjamõisa. Jutustaja vanematel olnud seal talu, ka nemad aet sealt välja, mõis asustanud väljaaetud talupojad elama oma põldude ja metsa veergudele, väga palju just Kokemäe küll, kus siis kireldud ja vaeveldud. Praegune elamugi olevat toodud kaasa Plaanilt ja siis uuesti üles laotud.
Rõuge kiriku arhiiv
Härra pastori seletuse järele on suurem osa Rõuge kiriku arkiivist hävinenud Vabadusesõjas ühes kirikumõisa elumajaga, mis punaste poolt on ära põletatud. Ennem punaste vägede sissetulemist on tollekordsel köstril hr. Assoril õnnestanud päästa osaliselt kiriku arkiiv. Nimelt ladunud köster kaks koormat - päämiselt köidetud või kõvematesse kaustadesse asetatud arkiiv - esemeid hobusele, et kusagile tallu varjule viia, kuid ükski peremees pole võtnud vastu, kartes enamlaste poolt leidmise korral ränka karistust. Pole siis jäänud köstril muud üle, kui sõitnud Võrru, kus ta mahutanud materjaali vana apteeki pööningule, kust ta ssõja lõppedes on toodud tagasi Rõuge.
Praegu on arkiiv täiesti korratus olekus, puudub nimestik, kuid esemete poolest on võrdlemisi kogukas. Ja kui meeles pidada, et Rõuges on töötanud pastoritena mehed, kes on avaldanud nii või teisiti ka väljaspool kirikut mõju meie rahva arenemisele (Hollmann - pärastine superindendent ja Kallas), siis peame tõsiselt hindama selle arkiivi väärtust ja korraldamine oleks hädavajaline ja hinnatav töö, ent see nõuaks nädalaid. Lühikese aja jooksul, mida traditsiooni korjav stipendiaat võib pühendada arkiivile, on võimatu midagi suuremat arkiivi suhtes ära teha, kuid ka selle juures on puutunud silma nii mõnigi väärtuslik ese, millele juhime tähelepanu siinkohal, mis on suurematest köidetest ka vanemad.
1) Kirchen Commissions Protokoll Anno 1719.
(Märkeid sisust: Prosentes unteutseher Vormünder - Rõugest - Rauga Juhhan - zu Zeiten der Eroberung Dorpatschon gewesen. Sännast: Pobsy Jahn.
Köster on samal ajal ka kooliõpetajaks, tasu: Lohn u. Accidentien).
2) Raugesehes Kirchenvisitations Protocoll 1766.
3) Documente in Beziehung auf die Verpflichtung des Kirchspiels zur Unterhaltung der Kirchen, Pastorats u. Schulgebäude u. drgl. (dokumentest vanemad 1769).
4) Visitations Protocoll von der Raugschen Kirche. De Anno 1776. (Sisust: Eesistuja - krahv v. Manteufel, 2. vabahärra v. Rosen (assessor nobilis) ja praost Vick (assessor ecclesiasticus), huvitav on siinkohal ära märkida need V. Laitsna külad, mis siis enti kihelkonna all olid: Mustakülla, Postikülla, Pornakülla, Soedikülla, Hual(b)akülla, Tombekulla, Sormulkulla, Unnikulla, Kolmaikulla, Russakulla.
Nagu revisjonist selgub on ametis kaks koolmeistrit - Peter Christeni poeg ja Theodorik Krieske.
Mõisa koole on visitatsiooni andmete järele Rõuges järgmiselt: Haanjas - 1; Vana Kasaritsas - 1, Vastses Kasaritsas - 1; Salishoffis - 1; Rogosis - 1; Kosse - 1, Roosas - 2; Fierenhofis - 1, Sännas - 1; Rõuges - 1; V. Nursis - 1; Vastse Nursis - 1; Bentenhofis 1; Loewenkullis - 1; Laitsnas - 1.
Õpilasi: Haanjas - 84, Vastse Kasaritsal - 40; Vana Kasaritsal - 37; Sahlishoffis - 37; Rogosil - 35; Kossel - 47; Roosal - 88; Fierenhoffis 55; Sännas - 46, Rõuges - 22; Vana-Nursil - 35; Vastse-Nursil - 37; Loewenkullis - 17, Bentenhoffis - 29; Laitsnas - 44.
Mõisakoolides õpetab koolmeister, kes saab ülespidamise mõisalt ja osalt maksavad talupojad laste eest.
Visitatsion on in folio lk. 46.
5) Schulvisitations Protocoll 1786 des Raugeschen Kirchspiels, folio lk. 30.
6) Fragen und Verordnungen der Kaiserlichen Dörptschen Ober Kirchen - Visitations Commission 1812, fol. lk. 44.
7) Verzeichniss sämtlicher Güter u. Hoflagen, Dörpter u. Gesinde des Kirchspiels Rauge 1815.
8) Erilist huvi peaksid pakkuma ka pastor Fr. Hollmanni kirjavahetus konsistooriumiga vene usu küsimuste üle a. 1863-1864.
9. Raugesche Kirchen-Chronik, angefangen im Jahre 1834. von C. G. Reinthal, ette on köidetud veel väljavõte 1801 aasta Kirchenbuchist, ülevaade vanema aja üle alates 1661. a. Vahepeal puuduvad 1867-1887. ja 1902-1919. aastast.
10. Väga väärtuslikud on ka konvendi protokollid, missugeid mul õnnestus leida aastate 1830-1884 kohta.
Mis puutub kihelkonnas asuvate minult läbikäidud valdade - Haanja, Krabi, Laitsna, Rogosi ja Rõuge arkiivide kohta, siis pole sarnaseid olemas, punaste poolt on Vabadusesõja ajal valdade arkiivid ära põletatud. Ainult Rõuge valla arkiivis on uuemate EV aegsete esemete kõrval punaste hävitamisest säilunud üks möödunud sajandist pärit olev arkiivese ja nimelt Revisorische Beschreibung u. Berechnung des im Werroschen Kreise u. Raugeschen Kirchspiele belegenen privaten Gutes Rauge. Nach dem von dem Ritterschafts Landmesser P. Stern in den Jahren 1859-1861 vollführten speciellen Messung u. Chartirung ist die Konscellierung Vermerkung der Bauernsländereien und Abtheilung der Quote vom Jahre 1865 nachstehende rewisorische Beschreibung u. Berechnung angefertigt wordem im Jan. 1871. von E J. Tedder. Teateid olen saanud vastavate valdade sekretäärilt ja Plaani Vene kiriku arkiivi kohta - säälselt /alumine rida ära lõigatud/...
Asjalised mälestised
Rootsi sõja ajal olnud lahing Tsooru Tilgapalun ja Kõrgepalun. Üks lahinguplats olla Vana Roosan Krigulipalun, sealsamas ka suured matuserõugud, kuhu maetud langenud sõdamehed. Rõuges peetud lahing umbes praeguse kiriku juures. Ristimäele maetud Rootsi sõja ajal suure männa alla üks kindral. Sännal magasiaida maal ka endised sõjamatused.
Peale Rootsi tulnuva vene naised sissena varandust riisuma, nii viinud nad ükskord Tsooru Päva talust möödudes suurte kraamikoormatega ka sealt kõik varanduse ära, pererahvas olnud suuremalt osalt kõik majast ära, metsasõrval koopas peitus, ainult peremees olnud talus leiba küpsetamas, kes sisside nähes pagend ahu pääle. Üks siss tulnud veel tuppa pärast, kui teised aita tühjendanud, nähes tuld ahjus põlevat öelnud ta: "Tohot veli, mis siin viga, tulõ palõs ahus ja leib tõuses astjas, nagu mägi." Pannud teine oma mõõga ahju naale ja naksi pükse maha aama ning oma edipoolt sooendama, siis näinu mees ahupäält, et see polegi mees, vaid naine. Mees hüppanu siis maha ja löönud sissi surnuks, ise pagenud salaja, et teised sissid ei näeks, metsa teiste juure ja teatanud neile sündmusest ja öelnud, et sõida sissele teepeale ette. Rõuge Veneojal oodatud sisside tuleku peale. Sissid tulnud 20 suure hobusekoormaga ise ratsa vankri ette rakendatud hobustel. Sissid, nähes varitsevaid mehi palunud suure häälega Jumalat, öeldes et kui veel seekord pääsevad koju moonavooriga, siis panevad nad püha Maarjale pika piiru kodus põlema. Mehed tormanud aga nüüd sissidele kallale, viimased nähes, et pole võimalik päästa kraamikoormaid lõiganud juhtmed, millistega hobused vankri ette rakendatud katki ja pagend ära. Suurem osa eestlaste kätte langenud kraamist jäänud Rõuge Matsi külla, misajast saati nimetatud küla ikka väga jõukas olnud.
Näljaaeg
Söödud naadilehti, kui kevadel lumi sulanud, siis võtnud naised väitsad kaasa ja läinud metsa karuohakaid tooma, neid kupatatud ja söödud. Leiba tehtud sõnajalgadest ja valgest palusamblast, millele lisatud jahu ainult niipalju juure, et see praht koos seisaks. Keegi poiss öelnud emale, et ta ei taha seda, sest see olevat viha ja must nagu karusitt, sarnaste sõnade eest saanud poiss vitsu ja noomida emalt Jumala antud leiva teotamise eest. Viljamarjakaist küpsetatud karaskit, see teinud kõhu haigeks. Keegi kaevanud kupjale peale lõunatundi, et tema ei saa tööd teha, sest karask teinud kõhu haigeks, kupjas arvanud, et mees valetab ja proovinud ise ka, kuid vinsklenud peatselt sellejärele ise valu sees.
Talurahva kohtlemine pärispõlves
Sänna Kuraski talu (Neumannid) olevat pärispõlves vahetatud koerte eest Moorast, vanasti kutsutud neid mustapagana Mooradeks. Jutustaja vanemad olevat kõnelnu, et vanasti olnu nii, et kui mees omale mõrsja koju toonu, siis pidanud saatma mõrsja esimeseks ööks mõisa, selle kohta olnud laulgi, millest kõneleja mäletab vaid järgmist:
- Viidi mõisa herri ette...
Küll see herra teda vaevas,
kellele siis naine kaebas
- kui herra uutse mati võtja
- Värske piimapüti pandja.
Teopõlves orjus talumaade suuruse järele, Sännal orjatud kolmest päevast kuni kuue päevani nädalas. 15-16-aastased tütarlapsed käinud korran ja karjan. Tol ajal olnud susisi veel nii palju, et tikkunu teised karja kallale. Kord murdnud susi mõisa karjast lehma maha, sest susi pole tüdrukuid sugugi pelganud. Karistuseks antud igale korralisele puud villu kedrata, sest susi murdnud talu maa peal ja olevat herri arvates seega talu susi. Aga kui talupoeg oma viljapõllul mõne jänesepoja, tedre või mõne muu söödava linnu kinni võtnud, siis olnud karistus kohe käes. Kui teopõlves pole teoline päikesetõusuks mõisa treppis olnud, siis antud 30 soolast. Nimelt olnud vitsad suures tõrres soolvees leos. Kõrgepalu mõisatee veerul olnud ennesti suur pihelgas, seal valatud inimeste verd nurmesüüdide pärast. Teisi pekstud mõisa pleekaias. Poolpäeval olnud pea peksupäev.
Talude kaotamine
Sänna mõisalt olevat kaotatud: Lepa, Vungi ja Sika talud, milliste põllud on ühendatud mõisa põldudega.
Veneusk
Sännan olevat vene papid käinud ristimas inimesi küladen - mehed ristitud Võrus, külas käit naisi ja lapsi ristimas, naine olnud enamasti usuvahetuse vastu ning pugenud parsile ühes lastega peitu, kust preester nad poolvägisi alla vidanud.
Karistused
Tõrvapalu saanud oma nime sellest, et seal tapetud ennevanasti üks tüdruk lapsetapmise pärast. Kolm pühapäeva pesset tüdrukut järjestikku kirikutulban, kuid tüdruk ei olevat mitte oma tegu kahjatsenud. Neljandal pühapäeval viidud hukkamise paigale. Õpetaja öelnud, et kui keegi tahab, et tüdruk elama jääks, siis hakaku see tüdrukul kaelast kinni ja andku suud. Keegi pole seda teinud, siis löönud kuninga timukas mõõgaga tüdrukul pää otsast, see hüpanud kolm korda ja langenud siis tõrvaste puude peale. Laip põletatud veel ära, kuid süda ei olevat kuidagi põlenud, siis kistud see timukate poolt tangidega tükkideks.
Kirikutulp asunud vana kalmistu juures, sinna tõmmatud kättpidi üles ja siis pekstud. Seal pekstud ainult suuri kurjategijaid.
Katolikuaegne kirik
Praegune Sänna vesiveskihoone, mis õige vana ehitus viie jala paksuste müüridega, olevat endine katoliku usu kirik olnud. Kord põlenud veski, siis olevat tulnud avalikuks palju salajaseid seinakappe.
Vana kirik nn Poola kirik olevat olnud praeguses Sänna mõisas, mida kohta kutsustakse nüüd Sänna-Poola kiriku küüniks, sest pärast olnud seal mõisa viljaküün, altarikotus olevat praegugi paljas - kuna muu osa metsa all.
Veneusu tulek
Veneusku minekul käinud papid külast külla ristimas, et inimesi oma võrku meelitada, siis lubanud nad usuvahetajaile maad, vilja jne., nende agarus olnud tingitud sellest, et kroonu maksnud neile iga ristitud hinge pealt 25 rubla.
Sänna kohtumaja juures olnud Rootsi sõda, lahingus langenud sõdurid maetud Ristimäele, sinnasamasse suure pedaja alla maetud rootsi kindral.
Vanasti olevat olnud ainult üks suur Sänna-Tsooru mõis, missugune olnud kõige vanem Rõuge mõisadest, siis olevat praegused suured metsad kõik olnud põldude all, künnivaod olnud siis 8 versta pikad. Veel praegugi leiduda nimetatud metsades põllukraavi asemeid.
Teoaeg
Mõisa läinud teolised kaugemalt juba pühapäeva õhtul, puuäke olnud kõige all, sellele laotud pääle ader ja teised põllutööriistad ja kõige peale veel teolise kehv leivakott. Mõisas ei olevat üldse peetud tööhobuseid pääle ühe, millega veetud sõiduhobustele heinu jne. Kõik tööd tehtud teoliste poolt.
Rehepeksmine sündinud varem jalgadega sõtkumise teel, siis hiljemini tulnud hobustega tallutamine ja pindiga peksmine, kupjas valvanud selle järele kepiga, et pindalöögid lademest läbi ulataks, lüüa tulnud kaks korda ühele ja kaks korda teisele poole, siis puistatud lade ja uuesti algusest peale. Korralolijailt pekstud kaks rehte järjestikku, milleks kulunud kaks päeva ja samapalju öid, suuremast talust olnud vähemalt 2, väiksemast 1 reheline. Kui mõisas tööd olnud, siis pole lastud oma tööde juure ennem, kui mõisatööd lõpetatud, nii saanud talupoeg oma heina tavaliselt alles pärtlipäeval tegema hakata. Talvised mõisatööd olnud samuti ülejõukäivad, nii antud hommikul 60 naela tegemata linu teolisele parsilt kätte ja õhtuks pidanud teoline tagasi andma leisika ropsitud ja soetud linu, ja kõige selle juures pole tol ajal tuntud veel linaropsimise masinaid, kõik tulnud käsitsi kolkida. Siis olnud mõisale rängad kohtumaksud.
Jutustaja mehevanemad ja esivanemad pidanud väikest 8-vakamaalist kohta, mille eest olnud viia igal poolpäeval (laupäeval) 20 naela kalu mõisa ja jahipidamise aegadel teatud arv linde metsast laskma, veel jutustaja mees olevat noores eas jahi ja kalastamisega mõisat orjanud.
Magasipõllud
Magasipõllud olnud isemaad, üles tehtud talupoegade poolt metsasõõrikutest ja ääremaadest, põllud haritud ja seemendatud talupoegade aja ja jõuga, seeme magasiaidast, sinna viidud ka sügisel lõikus, kust siis puuduse korral talupoegadele teri antud, kuhu ta siis sügisel ühes kasuviljaga tagasi maksetud. Kui magasiaidas vilja ülejääk suur olnud, siis see jäänud mõisa kasuks, valla poolt olnud magasiaida juures ka öövaht.
Orjuse suurus ja iseloom
Vili on pandud kokku sirpidega lõigates, vikatite tarvitamine olnud keelatud, alles Vietinghofi tulles Sännale lubatud tarvitada vikateid ja siis säetud ka osatükid sisse. Mõisapuude tegemine olnud talvel ja siis tulnud kõik teha kirvega, sest saagi ei olevat siis veel tuntud - puid on tehtud mõisa rehele, viinaköögile, herrastemajale ja Võrru müügile viimiseks. Voorides on käidud talvel Riias, Pihkvas, Narvas, Jamburis, Pärnus, viimane olnud sihtkohaks lina ja linaseemne vooridele. Sõnnikut laotatud kätega, sest harki pole tuntud, alles siis, kui tulnud mulgid rentnikena ja talude ostjana, nähtud esmakordselt harki ja pikapeale võetud see tööriist sännalaste pooltki tarvitusele, samuti ei olevat tuntud ka heinahangu, heinu veetud ennem siin kablaga. Sõnnikuvedu, mis sündinud kevadel olnud nii külm, et võtnud käed ära või jälle lõhkenud nad vilu tuule käes, et olnud üleni verised.
Kuna oma tööd jäänud ripakile mõisaorjuse tõttu, siis olnud talupoja majapidamises alaline puudus, niihästi inimeste- kui ka loomatoidust, mis halvemate viljasaakide puhul kujunesid raskeks näljaajaks. Talupoeg pole saanud kunagi puhast leiba, ikka segatud jahule sekka aganaid ja kõlkaid. Kevadel olnud otsas loomatoit, et talupoegade hobustega ka mõisapõllud hariti, siis laenatud kevadel mõisast talupojale hobuse peale 10 naela heinu päevas, mida sügisel tulnud tasuda ühes kasuprotsentidega.
Näljaaeg
Jutustaja isa nooremas eas olnud suur nälg, siis ehitatud parajasti mõisa härrastemaja, kuna rahval pole olnud midagi süüa, siis ehitajatele ja teolistele antud mõisa viinaköögist lõunaks toop viinapraga, kui mõni tahtnud vähekese lisaks saada, siis pole aga antud. Teolisele antud igal poolpäeval terve pere peale mõõdukene teri ja jõuluks natukene kartulaid.
Kool
Tuusase maja olnud Sännal esimine koolimaja, esimine õpetaja olnud Jaan Vaarik. Kooli peetud kaks korda nädalas - teisipäeval ja reedel. Koolmeister lamanud ise poolest saati pingil ja lasknu lapsi lugeda, kes pole teadnud, seda kiskund juukseist. Tütarlaste jaoks olnud pink, väiksemad istunud põrandal, poisid lamanud kõhuli laudadel. Kevadel tulnud kirikherr kaema, küsinud lastelt, kas nad katekismust ka on õppinud, lapsed pole teadnud sedagi, mis raamat see on, sest õppimise juures tarvitanud nad testamenti ja lauluraamatut. Koolmeistril olnud selle eest paar vakamaad põldu ja valla pealt korjatud ka viljapalka. Mõisa poolt antud koolile puid, need olnud 7 jala pikkused, mida siis koolilapsed lühemaks pidanud raiuma. Kool kestnud kolm aastat mardipäevast maarjapäevani. Peakooli võetud neid, kes lugeda oskanud. Kevadeti peetud Rõuges kihelkonna lastepäeva, kus lauldud ja küsimusile kostetud.
Taludes olnud ainukeseks ilmaliku sisuga raamatuks kalender. Ühel talul käinud leht, sealt olevat kord loetud, et peatselt tuleb aeg, et terad jooksevad ise viljakotti, inimesed vaatavad vaid pealt.
Raharendi ja talude ostu aeg
Mulke on teoorjuse kaotamise järele asunud Sännale väga palju, nii et neid olnud peaaegu pooleks endiste peremeestega, kuid et endised neisse väga vaenuliselt suhtunud, siis on paljud ära läinud uuesti. Mulgid olnud aga palju targemad, sännalased õppinud neilt sõnnikuharki, heinahangu ja linakolkimise masinat tarvitama. Kui talude ostmine alanud, siis loobunud paljud omast kohast, kuna pole osatud näha ette, et talu suudaks osturaha ära tasuda. Mulk aga tulnud maksnud käsiraha sisse ja hakanud müüma metsa, kust saanud varsti kätte osturaha. Kohalikud inimesed pole osanud hinnata metsa väärtust.
Lahinguplatsid
Poola sõja ajal maetud lahingus langenud sõdureid Purlakule-Poolamäele, ennem käinud Riia-Pihkva kivitee sealt läbi. Rogosis on Tapelsoo nimeline maakoht, seal olevat Rootsi sõja ajal suur lahing löödud. Pakku mindud Viitinale Peldesaarele, seal koetud ka kangaid, telgede ase olevat veel praegugi näha.
Sännal suure kõrtsi man elanud varemini Elias Seltson see olevat olnud vahetud peni vastu Verioralt.
Teoaeg
8taalrisel talul olnud vakuraamatute perra orjata 2 päeva nädalas mõisa, 20 taalrilistel 5-6 päeva, kuid mõisnik pole pidanud kinni sellest normist, vaid nõudnud orjust seni kui mõisatööd tehtud. öeldud küll, kui sügisel rehepeksu ajal tervete nädalate viisi mõisas oldud, et üleliigsed päevad arvatakse tuleval sügisel rehepäevadest maha, kuid kes teisel sügisel sellest kõneleda julgenud, sellele antud peksa. Rehede peksmine sündinud ööd-päevad vahetpidamata,ikka olnud 3 päeva ja kahe öö järele üks öö puhkust. Kuna tollel ajal lampe pole olnud, siis olnud rehe tulenurgas suur tuli maas, mille järelvalvajaks olnud üks mees, edimelt tulnud vili rehen rabada, siis rehe all pintadega pessa. Jõukamast talust olnud viia mõisa 2 lammast, vähematest 1, peale selle viljakotte, kedrata 10 naela mõisa linu lõngaks, puhastada mitu kimpu linu, iga lehma pealt 10 naela võid jne, jne.
Talude kaotamine.
Mõisa on Sännal kaotanud väga palju talusi: 2 Kurista talu, 2 Sikalaane, 2 Vungi talu. 1896.a. kaotand mõis Kala talu, kuna esimeste põllud võetud mõisa nurmede alla, siis viimase talu põllule külvatud puuseeme ja põllud jäetud metsa alla. (Samu teateid sain ka Ann Kuslapilt Sänna asundusest. Koguja märkus.)
Mannasseini revisjooni
Mannasein käinud Sännal kihelkonna härra tegevust revideerimas ja leidnud, et herr on tarvitanud ära kassa raha, millepärast ta ametist vallandatud. Kõneleja on kirjutanud ise ühele Mannaseinile saadetavale palvekirjale alla, milles nõutud: 1) Maade andmist. 2. Mõisnikkude õiguste vähendamist. 3. Kohtuvõimu andmist omakeelsete inimeste kätte jne,jne.
1881.aasta rahvalugemise eest jooksnud inimesed pakku, kuna arvatud, et mõisnikud tahavad selle kaudu panna talurahvale makse peale, et inimesi kodus tabada selleks käidud lugemas öösel. Vallavanemalt nõudnud Mannasein, et esimine viiks teda kõige vaesema inimese juure. Vallavanem läinudki siis ühes Mannasseiniga ühe popsi poole, elamu olnud suitsutare ja ahi küdenud parajasti, pops kutsutud toast välja, ühes popsiga tunginud ukse kaudu välja ka suur suitsupilv, mis pole ka enam katkenudki, peale mõnele küsimusele vastamist läinud pops majja tagasi, Mannassein aga kirjutanud omale raamatusse, mida ta ka vallavanemale öelnud: "Korstnast tuli ja korstnasse läks."
Kohus
Kohus olnud, kuid otsused olenenud täiesti mõisnikust, maksev olnud öeldis: "pallõ herri". Kihelkonnakohus võinud anda kuni 60 hoopi, kreisiohus - 80 ja hoohgericht - 120 hoopi. Kupjas võinud kepiga lüüa korraga viis hoopi, kuid ta võinud, kas või minutilise vaheaja järele anda jälle.
Veneusk
Edimiselt kirjutatud veneusku võtjaid ülesse Riias, kus neile on lubatud tasuks maad, vabanemist parunite orjusest, luteri kirikumõisa orjusest, viimane orjus ja maksud pastorile on olnud võrdlemisi suured.
Sännas nälg
Viimane näljaaeg olnud Sännas 1904 aastal, millal vili kõik äpardunud, ainult linasaak olnud hää ja linade vastu on siis käidudki vilja vahetamas Võrust kaupmeeste käest.
1905 a.
Rahvas on sattunud ärevusse kuuldustest, mis kõnelenud mustasaja tulemisest, inimesed on pagenud metsa, kaasa viies loomi ja vilja.
Jutustajate nimestik
Adamson, Jaan, 57 a. Tsia küla Haanjas lk. 1-7.
Aleks, Juhan, 70 a. Rebase küla Haanjas lk. 51-52.
Assor, Adolph, Rõuge kõrgema algk. Juhataja, 70 a. lk. 144-150.
Frey, Kaarel, 68 a. Hulljaku küla Rogosil lk. 69-73.
Glasenapp, Viktor, Rogosi asundus lk. 68-69.
Gutves, Jaan, 60 a. Rebase küla, Haanja lk. 52-53.
Haab, Jakob, 76 a. Villa k. Kalmetmäe t. Haanjas - ühes naise ja väimehega lk. 23-31.
Ilves, Mai, 67 aast. Sännal lk. 155-159.
Jänes, Madli, 83 a. Rogosi asundus lk. 60-67.
Jõõger, Jaan, 71 a. Haanja asundus lk. 8-9.
Kala, Mai, 84 a. Maiori Rebasel lk. 99-103.
Kookmann, Epp, 74 a. Krabil lk. 129-131.
Kribis, Mari, 88 a. Korgepalul Rogosis lk. 87-96.
Kriisa, Juhan, 67 a. Tautsa küla Haanja lk. 54-55
Kriisa, Vidrik, 43 a. Haanja v. lk. 55-59.
Kõva, Ann, 87 a. Sikasoo talu Rõuges lk. 22.
Kuslap, Ann, 67 a. Sänna asundus lk. 166.
Lilo, Kadri, 70 a. Rõuge v. lk. 133-138
Linnas, Els, 79 a. Väikeruuga k. Rõuges lk. 131-132.
Lukk, Gustav, 38 a. Haanja asundus lk. 18-20.
Neumann, Mari, 86 a. Sänna asundus lk. 160-164.
Peterson, Paul, 38 a. Rõuge vallamaja lk. 138.
Plaanisepp, 72 a. Plaanil Haanjas lk. 36-37.
Press, Jakob, 74 a. Ala-Suhka k. Haanjas lk. 32-36.
Pulk, Willem, 84 a. Rebase k. Rogosil lk. 96-99.
Raha, Madli, 73 a. Kokemäe küla Haanja lk. 158.
Reibakas, Jaan, 51 a. V. Laitsna vallavanem lk. 110-114.
Raag, Kaarel 85 a. Krabi vald lk. 122-124.
Raag, Juuli, 76 a. Krabil (eelmise naine) lk. 122-124.
Saks, Jaan, 56 a. Kooli talu Haanja Plaksil lk. 21-22.
Siska Taniel, 86 a. Huljaku k. Rogosil lk. 80-86.
Soo, Liisa, 90 a. Mikita küla Tuvi talu popsikoht Rogosil lk. 73-80.
Soo, Mari, 85 a. Mikita küla Tuvi talu popsikoht Rogosil lk. 73-80.
Sormul, Jaan, 55 a. Mustahamba Laitsnal lk. 121-122.
Sormul, Jakob, 81 a. Mustahamba Laitsnal lk. 117-121.
Subrke, Jaan, 59 a. Kika talu Krabil lk. 121-128.
Taavelt, Jette, 50 a. Nurme t. Sännal lk. 165-168.
Taavelt, Juhan, 64 a. Nurme t. Sännal lk. 165-168.
Tanielson, Peeter, 76 a. Tanielsoni t. Kilomanni küla Laitsnal lk. 103-110.
Tikutaja, Anna, 64 a. Värsnal Krabi v. lk. 128-129.
Treimann, Hindrik, 92 a. Kokemäe Kriisa t. Haanjas lk. 40-50.
Troska, Jakob, 78 a. v. Rõuges Pruuli t. lk. 139-143.
Trumm, Juuli, 76 a. Tummelka k. Haajna lk. 38-39.
Trumm, Peeter, 68 a. Tummelka k. Haanja lk. 36.
Tsuppur, Liisa, 73 a. Kõrgemäe Rogosil lk. 115-117.
Tuusis, Jaan, 74 a. Kooli talu Sännal lk. 159.
Valt, Liisa, 69 a. Haanja asundus lk. 10-17.
Viks - Rõuge pastor ja Rõuge arkiiv lk. 151-154.
Pau, Jaan, 76 a. kalur Plaksi k. Haanja lk. 22.
Siimann, Plaani Apost. Õigeusu koguduse köster
Uba - Rogosi valla sekretäär
Norrmann - Haanja v. sekretäär
Kuu plekid.
Üks noor tüdruk läind vett tooma, tal old kaelkoogud ja kummaski konksus ämber. Kuu paistnud selgesti ja vaadanud tüdruku peale, kes old nii ilus ja puhas ja rõõsk ja armas ja kuu tõmmand tüdruku oma juure. Ja sellest on tulnud kuul tumedad kohad, et sääl seisab tüdruk kaelkookudega ja ämmerdega, mis selgesti on kuul näha.
Ja kui veel on leida niisuguseid teisi häid ja puhtaid tüdrukuid, kui oli see, siis kuu võtab ka selle oma juure.
Vanakuradi hiussõ' om pikk ümmargune hain. Tuu pandas kokku ja kivile ja antas valu, ku lehmä' om kadunu' ja üldäs:
Ütle', ütle', vanakurat,
kos mu lehmä' pan?nit,
sis saat valla;
kui ei' ütle',
siis ma' su' är' tapa.
Laste hirmutamine
a) Külma poisid tulevad! Koll tule! Susi tule! Näkk vii vette! Küla aja kotti! Mustlased viiva ära! Karu tule seina vahelt! Juudi naine tuleb!
Ussi sõnad. (Vasklase ja kiriva sõnad).
Kiriv kui sa minnu kiusama tuled kümnega
Mina sulle kahekümnega vasta
Must kui sa minnu murdma tuled kahekümnega
Mina sulle kolmekümnega vasta
Vasklane kui sa minnu kavalalt hammustama tuled kolmekümnega
Mina sulle säitsmekümnega vasta
Amen.
Kui uss hammustanud, siis tuleb neid sõnu kolm korda või üheksa korda haiget kohta üle silitsedes ja voolides. Puretud koht tuleb veega üle pesta ja tubaka leht peale panna.
Ussi hammustatud ei tohi hoonesse minna, siis hakkab kõvasti paistetama.
Kui uss hammustanud võib ka välja-sia sitta peale panna. Võetakse värsket sia sitta võimalikult rohkem "hea suur hunik" ja pannakse see lapiga hammustatud koha peale.
Nisserdamise ja lendva (rabanduse) sõnad, või häkiline tuule tõmbus - näit. hobusel. Need sõnad tulevad ühes järelolevate tähtedega üles kirjutada ja kas haige koha peale või hobuse nina peale panna. Kõigile loomadele ja inimestele võib seda lugeda.
Paberilt kirjutatud:
"Õnnistegija läks Templist Jeruusalemmast alla Eesli jalga nikerdanu. Ütle tolle vana naisele, et ta teeb minu eesli jala terves. Kui mina võin tetta kui mina ei mõista, küll mina esi oppe".
B. Õ. J. A. O. +
+
B. E. L. L. A. +
+
A. L. L. J. +
+
B. A. S. S. O. R. +
+
Lugeda tuleb voolides haiget kohta 3 või üheksa korda./Arst ei taha sõnu ilma haiguseta ütelda, siis kaotab oma võimu/.
Kui nikerduse sõnad üteldud, siis tuleb ütelda:
Jumala sõna om ellav ja vägev kui kahe teraga mõõk, tungib läbi su henge ja vaimu ja kõik liikmed ja sooned ja üdi südame nõu ära mõista. Ükski loom ei ole Tema silma all nägemata vaid on paljas ja avalik kellest meie räägime.
Seda ka mitu korda lugeda kõrva või nina sisse loomale. Leiva peale ja vee peale.
Rabatuse või sisemise häda vastu ( "häkiline häda"). Seesmised valud.
"Jeesus ütel, Jeesus ütel see Püha väkkev Jeesus ütel hõika minnu appi kõige ihuliku häda sees, mina taha sinu ära päästa. See om Kristuse väkkev veri, see om Kristuse käsi, see om Kristuse väkkev sõna Jumala see Isa, Poja, Jumala see Püha Vaimu nimel Aamen."
Kolm korda lugeda suhkru vee peale ja siis haigele sisse anda. Mõjub kohe.
Peale selle tuleb anda "Kuutsenbalsami eli" kas veega või viinaga, kuhu püssirohtu sekka pandud. Seda võib loomale kui ka inimesele anda.
Paistetuse vastu: Korjatakse karvaseid lehti, mis keedetakse ära ja pannakse haige koha peale. 1) Südame valu hain, 2) jooksja hain maahain, kärn hain, hiire kõrva tedre marana juured, teenuiad.
Kärnhain: Kärnhaina juured kaabitakse puhtaks kollane juur tambitakse peenikeseks segatakse haput koort ja silmakivi (vase oxyd) juure. Saadud salvi määritakse kärnade peale. Nii kaua arstitakse kuni kärnad ära kaovad.
Teenuiad südame kloppimise vastu. Teelehe õied (nuiad) keedetakse ära pannakse apteegist ostetud "undersitsi" rohtu sekka ja siis juuakse kas tassi täis korraga või vähem kuni südame kloppimine ära kaob.
1) Vedel rohi, mida apteegist saab - vahakas, rohu haisuga.
Tedre maranad: Tedre marana juured pannakse viina sisse. Kui keegi ära tõstnud ennast, siis rüübatakse sealt.
Upinhain. Krampide vastu. Upin haina keedetud vee sees paaditakse lapsi samuti ka suuri inimesi.
Juuksed ajab kasvama takja eli - roheline.
Hiire kõrvad korjatakse kokku ja keedetakse kuuma vee sees ja pannakse siis vedelik vee sisse, milles leotatakse reumatismuse all kannatavat keha osa, või tervet keha.
Südamevalu hain: Südamevalu haina lehed ja varred keedetakse ära ja pannakse piparmündi õli sekka. Seda vedelikku võetakse sisse kui süda halb või valutab.
Sõnad lapse kõhu terveks tegemiseks
Arakule haigus
Varesele valu
Sitt silla alla
Pask paju juure alla
Lapse kõht terveks.
Jooksja hain: Jooksja hain keedetakse ära pannakse vedeliku sisse suhkrut ja juuakse jooksja haiguse vastu.
Paistetuse vastu. Hainad keedetakse kõige juurtega ära. Viina pannakse juure ja siis juuakse natuke sisse ning määritakse haige koha peale.
Kalmuse juure sisemise valu vastu.
Samuti Palderjaani juured viina sisse pandult tõstmise vastu.
Aluksnest umbes 7 kilomeetrit on ragani pettäi, kust inimesed ei julge alt läbi minna. (Kuuldud prof. Sarve perekonnalt. Ainestik on pärit Aluksne eestlasilt Lätis).
Kaevu Antsu ma küll kuulnud olevat ei mäleta. Küll aga keelati, kui lapsepõlves kaevu äärelt alla vette vahtisime, oma nägu kaevu põhja: "Ärge vahtige alla, kaevu titt tõmbab vee põhja," kas sellel Antsu nimi oli ei mäleta.
P.S. E.R.A. poolt on avaldatud küsimus: Kes ja milline on Kaevu Ants (koo Ants)? Kao Antsu ei ole ma kuulnud siinpool, küll on siinses ümbruses vanemal ajal elanud isik keda kutsutud Kau Antsuks ja kellele ümbruskonnas lauldud: "Kus hunt muneb, või teeb muidu poegi; kas Kau muneb või teeb pasaritsikuid?" Siinsed vanemad inimesed ütlesid küll o asemel u, aga siiski ei või ma otsustada, kas siinmainit Kau'l on midagi ühtlust Teie poolt otsitava Kao'ga. Võtsin endale julguse piirduda ainult eelseisva märkusega.
Kui laits sünnib, sis om penil ja kassil suur rõõm.
Kui rohu peale maha istutakse, peab enne sülitama - et maa viha külge ei hakka, nii ka kui metsa veega käse pesta, peab enne vette sülitama.
Siis veel öösel (kesköösel), sõnajalaõie noppimine, mis selleks enne valmis on vaadatud ja otsitud, mis aga suurte raskustega seotud olevat tontide ilmumisega keskööl, kui parajasti "sõnajalg" õitseb. Selleks siis jällegi pidada olevat oma vigurid ja nõidused, "nõela ristid" ja ringid ümber sõnajala ja selle õie valvaja, et tont kägistama ei peaseks juure, vaid ainult hirmutada võivat. Mainitud õie noppija pidada eluaeg väga õnnelik inimene olema ja vanast peidetud raha aukusi palju üles leidma. Märkus: tännini pole kuulda olnud, et kellegil on õnneks olnud sõnajalaõit õitsmise aeg noppida.
Veel üks legend kadriõhtust, mida vanaisa mulle juba varem jutustas. Olnud parajaste kadrilaupa õhtu mis ühtlasi osutanud ka neljapäeva õhtuks. Külas lõbutsenud salk nooriinimesi koos ja otsustanud maskeerida kadrinalja jaoks. Mintud hulgana kadrisandis, millegi arusaamatuse tõttu eksinud kadrid umbes poole öö paiku ära, ja jõudnud viimaks luhta jõe kaldale välja. Ühiselt otsustatud siis paralleelselt jõe suunas edasi minna, kuni mõni tee vastu tuleb - mis viib luhast välja elamu juurde. Korraga kuulnud kadrid alt jõe sügavusest suurt kohinat, müra ja kopsimist. Kadrisandid äsja kohkunud, kuni keegi julgem naljahammas küsinud alt vete vaimult: "Kadrid mis te seal teete?" "Kas õlut teete? Tooge meile ka! Vetevaim vastanud alt sügavusest kohisedes: Ei tee õlut! Seatsime vankrid ja regesi korda, läksid parajaste nende tööd ja töö tulusi ära tooma, kes kadriõhtutel, ka teistel tähtsal õhtutel ja neljapäeva õhtutel tööd teevad. Siis peasenud ka kadride silmad lahti, ja kohe leitud õige tee kätte, mis viib külasse välja. Siinpool peetakse ala neljapäeva õhtut, millal kunagi teenijatele talu poolt midagi tööd tegemiseks ei anta. Ka kõiki tähtpäeva õhtusi peetakse, kus muidu istudes juttu vestetakse, ehk jälle ajalehte loetakse.
Harakas näind kord kui plika oli murul magades enese paljaks aelenud, ja hakanud laulma:
"Prigu, prigu, prigu,
pragu, pragu, pragu!
Ei see pragu ei parane."
Maaalustest. Olla vaimud kes maa all taguda ja kopsida, ei tea neist keegi rohkem, ehk kuulen veel edaspidi.
Metsaliad, metsa vaimud, metsapiigad elavad hiiedes, soiuvad ja vihtlevad ja mis muid häälitsusi veel teevad.
Kui pois/sündind/, siis naiste aluse (kördi) sisse, leida hea naise.
Maast saadud haiguse arstimine.
Peab minema kõrvalisesse kohta, säält nuaga välja lõikama kolmest kohast ümarik tükk maad, peab panema kummuli väljalõikamise seisakus, et täpselt tagasi panna. Siis kaapida nuaga vanast hõbedast valget auku, ise lausudes: Püha neitsi Maarjake, võta valged vastu oma sulaselt ehk ümardajalt (ja nimi ka ütelda, kes haige on) ja kanna laiali veevaimule ja maavaimule aamen. Kolm korda. Nii korrata iga augu juures. Siis veel Issa Meie palve kolme Aamnega, nuaga rist maa tükil alla lõigata ja ilusaste auku tagasi panna, et haigus alla jääks.
Üks nõid olla üht tüdrukut hundiks nõidund, see ei ole kõrva näinud, ainult otse ette, läind kord teise tüdrukuga metsa, leidnud hundi murtud hobuse varsa, kohe võtnud ühe kintsu ja hakand närima. Teine tüdruk ehmatades küsima: "Kuidas sa võid toorest liha süüa?" Tema vastand: "Minul on kõik keend ja küps."
Üks naine ei ole kodus kuidagi korda saanud, ja läind metsa, kus hundiks muutunud, käind aga igapäev põllul kivi otsas last imetamas. Kui tal kasukas selgas olnud, siis olnud hunt, võtnud kasuka ära, siis olnud naine. Kui ta last imetand kivi otsas, võtnud kasuka seljast ja pannud kivi peale. Mees mõtelnd, mis ma peaksin tegema, et ta inimeseks jääks. Teind siis ükskord kivi tuliseks. Kui naine jälle tulnud last imetama ja kasuka kivi peale pannud, siis tuline kivi põletand kasuka ära, nii põle ta enam saanud hundiks minna.
Pr. Aino Kallas kuulis suvel 1930 Hiiu-Kassaris Marie Vetsilt (umbes 55 a.), tema vanaisa visanud kalale minnes kivi vette ja ütelnud: "Näkile kakku."
Armastuse laul.
Mina olen isal üksainukene vara
Kõik, mis saan, seda joon mina ära.
Hai trulla rulla pomm,
hai trulla rulla pomm, pomm, pomm.
See müts, mis mul peas, on seitse auku sees,
Täi vahib välja, hõbeprillid ees.
Hai trulla... j.n.e.
See rätt, mis mul kaelas, on armukese antud,
Armukene oli teda saba all kandnud.
Hai trulla... jne.
Siin piip, mis mul on, kinkis mulle mustlase naine,
Sest et ma lubasin tema armuke olla.
Hai trulla... jne.
See vest mul seljas on selgest siidist
Seljataga nõeltud risti-rästi niidist.
Hai trulla... jne.
See särk, mis mul seljas, on selgest kalevist,
Isa oli toonud teda Kelmiküla alevist.
Hai trulla... jne.
Need püksid, mis mul seljas on, tegid mulle hirmu,
Neil ei ole tagapoolt põrmu.
Hai trulla... jne.
Need saapad, mis mul jalas, on sandi käest võetud
Sant sai palja jalu tee äärde jäetud.
Hai trulla... jne.
Lähen mina kõrtsu, võtan napsu viina,
Isa peab hobusega preili juurde viima.
Hai trulla... jne.
Minu magamise ase on kõrtsu taga kraavis,
Hommikul kui ärkan, sigadega paaris.
Hai trulla... jne.
Minu magamise ase on mõni kord ka saalis,
Hommikul kui ärkan, neiudega paaris.
Hai trulla... jne.
(Vastused küsimustele)
Aljas ja ork ei tunta.
(Vastused küsimustele)
Külma tõbe tuleb vähe nüitsel ajal ete, arsti rohuks on tarvitud umala teed. Vanal ajal pandud inimene kütisese (mätaste alla). Kui keegi õikab, ei tohtind kütises inime vastu õigata siis tuli külmtõbi jalle kallale.
(Vastused ERMi kirja nr. 136 peale)
Külmtõbi. Tunti nime külmtõbe all. Lapsepõlves kuulsin vanarahva jutte, see ja see olnud külmas tõbes, tõbi olnud nagu mõni elav olemus, kes mõnd kiusanud, mindud eest ära teise kohta, mõnikord metsa et tõbi üles ei leiaks.
(Vastused ERMi kirja nr. 136 peale)
Haldjas tunti hallijase nimega ja nimelt metshaljas, mitte just kuri aga inimeste kimbutaja, kes inimese eksiteele viis, mets ja maakoht muutus võeraks - see oli haljase tegu.
(Vastused kirja nr. 388 peale)
Altmaakäija - ei tea.
(Vastused kirja nr. 388 peale)
Näkk = "nakk", nakkavat kinni, nii et enam valla ei saavat ja uputavat ära.
(Vastused kirja nr. 388 peale)
Ussisonad:
Kääna pää käänu
Viska ennast rõnga
Viska viha vitsa pääle
Pane paha paiju pääle.
Valu haavale.
(Vastused kirja nr. 388 peale)
Küll ma mütä mürgiga
küll ma rao ravvoaga
Püha kiri, papiraamat.
(Vastused kirja nr. 388 peale)
Ussi paigale pandmise sõnad, et ei saa ära minna. Kuni malga tood.
"Ole sa pruut vai mõrsja
saisa paigal, koni ma ihtme tuu."
/--/ Näkk on tuttav nii siin kui ka Kolga-Jaanis ja tähendab veevaimu, kes veeligi-tikkujaid lapsi vette tõmbab./--/
Entseldamine.
Sõidab noor meremees esimest korda läbi Taani väina, Guldeni tuletornist mööda, siis entseldatakse teda. Entseldamine on isesugune meremeeste nali, millest võtavad osa ainult madrused. Kapten end asjasse ei sega, vaid vaatab päält. Saadakse laevaga Guldeni tuletorni kohta, siis juhivad vanemad meremehed noore, entseldamisele-tuleva laevuri tähelpanu tuletorni pääle, seletavad talle vilkuvat tuld Kullimammaks, kes lehvitab rätikut, või rätikutlehvitajaks lesknaiseks, kel mees Guldeni kohta merre uppunud. Räägitakse ka neiust, kelle peigmees Guldeni kohta uppunud, või tütarlapsest, kelle meremehed ära eksitanud. Neiu on sünnitanud lapse ning käib nüüd randapidi ning lehvitab igale möödaminevale laevale rätikut ja ootab petist peigu. Räägitakse veel tigedast paagisaksa naisest, Kullimammast, kes tõotanud meremeestele valmistada sedasama valu, mida on tema tütar korra pidanud kannatama. Nimelt on meremehed korra Guldeni paagisaksa tütre kinni võtnud ning temaga viis vana imet ära teinud, mille järeldusel tütarlaps surnud. Räägitakse veel, et nüüd tuleb merejumal laeva ning ristib noored madrused meremeesteks.
Selle aja sees ongi üks vanematest meremeestest merejumalaks seatud, muidugi laeva suuremaid naljahambaid. Merejumalale tehakse suur habe suhu, õlimantel pannakse selga, süidvester pähe, nägu määritakse ära ning valatakse merejumal lõpuks veega üle ja lastakse paki päält alla kettide pääle. Säält ronib ta siis ise laeva, habeme veest sorisedes, ning jätab nooresse meremehesse mulje, nagu oleks ta tõesti merest tõusnud. Merejumal kannab kaenla all suurt raamatut, kahest puukaanest moodustatut, millesse on kirjutatud meremehe jutlus ning millesse märgib noorte madruste nimed. Et häälekõla äraandjaks ei saaks, kannab merejumal keele all korki. Noore madruse jaoks (mõnikord on neid mitu) asetatakse laeva veetank, täidetakse veega, pannakse antspakk risti üle ning asetatakse nooruke sellele istuma. Mõnikord seotaks tal ka silmad kinni. Siis tuuakse ta ette kaks suurt puust habemenuga. Üks neist nugadest on sileda teraga, teine hambulise. Hambuline maksab üks naelsterling, sile viis naelsterlingut. Kästakse madrusel endal valida, kumba nuga ta endale habemeajamiseks soovib. Tahab madrus odavamat nuga, siis määritakse entseldataval nägu tõrvaga ning hakatakse hambulise noaga habet ajama. Soovib ta kallimat nuga, siis tehakse pits (laeva pang) seebivahtu täis ning pintseldatakse vaabriga (kaabelkaanist nuustik laevalae pesemiseks) põsed seebivahuga ning aetakse siledama noaga. Üldiselt sünnib siis terve entseldamise toiming pisut kergemini. On habemeajamine lõpetatud, siis tõmmatakse salaja veetangi pääl olev antspakk ära ning madrus kukub ühes tangi pääl oleva purjeriidega tangi. Mõnikord valatakse talle sinna veel vett pääle, et hästi leotada. Tuleb madrus veest välja, siis lastakse tal kolm korda pilli alt läbi pugeda ja ankrul kolm korda suud anda. Vanal ajal on meremees veel trossi otsa seotud ning kolm korda laeva alt läbi tõmmatud. Korra on entseldatud üht kapteni poega ka niisuguse alt läbitõmbamisega. Noormees on aga noaga trossi katki lõiganud ning ära uppunud. Sellest saadik on koledast kombest loobutud. Nüüd tuleb merejumal ja küsib, kas musti, ristimata madruseid veel laevas on. Pootsman ütleb merejumalale kõik ristitud meremeeste nimed, mis suurde raamatusse tähendatakse. Nüüd loeb merejumal meremeeste jutluse. See seisab koos igasugustest vastuoksustest. Meremees peab kirikust mööda minema ja kõrtsi sisse astuma. Kui iial minnakse avalikust majast mööda ning nähakse naisterahvaid aknal, siis peab kohe sisse astuma. Suguhaigus peab meremehel olema. Suguliige peab tal lõhki lõigatama. Kaptenil ei tohi meremees iial vastu hakata. Kui minnakse linna alla, siis peab meremehe esimene küsimus kaptenile olema: kus käib kurss naisterahvaste-maja pääle? Niisugusesse linna peab minema, kus kõige rohkem avalikke naisi. Nälga peab meremees kannatama ning nurisemata kõik kohustused täitma. Jutluse lõpetanud, annab merejumal igale oma-tehtud meremehe tunnistuse ning kaob ise paki taha, läheb merre tagasi. Nüüd võtavad ristitud meremehed antspakud selga ja lähevad kapteni juure kajutisse ning küsivad: "Kus kurss?" Kapten annab siis laeva arvel igale pudeli viina (kiikri). Tullakse meeste juure tagasi ning hakatakse ühiselt kiikert vaatama (jooma). Viie naelsterlinguline jne. nuga aga lunastatakse linna all viina näol.
Entseldamine sünnib mitmes kohas: 1) Taani väinas, 2) Gibraltari merekitsuses, 3) ekvaatori all.
Entseldamine on väga üldine komme. Ükski kaugeid meresid sõitja laevamees ei pääse sellest. Entseldatakse ka reisijaid, ka naisterahvaid, näit. isegi kapteni abikaasat, kui ta laeval kaasa sõidab. Naisterahvaste puhul loobutakse entseldamisest, kui lubatakse entseldajatele mõni suurem summa viinaraha.
Raha nõutakse ka rikkamalt inimeselt, kes pooleliolevat laeva ehitusplatsis huvi pärast vaatama läheb. Tõmmatakse nöör ette, ega lasta enne üle, kui on lubatud mõnesugune summa.
Alli ärja lugu.
Noorem vend läheb halli härga müütama, kuuleb metsas häälitsust kräätsti, küsib: Kas osta tahad? - Kräätsti. - Ah võlgu tahad? - Kräätsti. - Ah aasta pääle? Ja jätnudki härja kase manu, nagu seletand ka kodus.
Läind aasta pärast võla järgi - kasest ainult kand järel. Pekselnud kannu ümber-- kand alt raha täis. Läind koju vendelt hobust tooma, tulnud kullakoormaga tagasi. Teel õpetaja vastu. Annud õpetajalle kah, see palund edasi proua jaoks, pojale, tütrele, päälekauba ka. Löönd õpetaja maha ja toond laiba koormal koju, kus seletand, õpetaja sipelnuvat küll, aga ta ju ise tahtnuvat. Vennad peitnud laiba toa lakke ja matnud öösel maha. Kogudus leinand õpetajat kaks nädalat. Tehtud suur matus. Vanemad vennad läind kutse pääle, noorem putkand kutsumata järgi ja hüüdnud vendele: ega te tapnud, mina ju tapsin. Üldine jahmatus. Koju vaatama. Vennad ruttu pannud siku lakka asemelle kui tapetu. Ja nõnda siis jäändki nii, et loll on ikka loll.
Veenäkk: -id on vees, kaevus on kaevunäkk, tõmbab lapse kaevu.
/Saadjärve sügavus/Suur Tõlu.
See oli Suur Tõlu, Saadjärvest läind läbi, kolmsada saelauda seilas. Ütelnud:
"Vot kus lombikene, ku puutus kellu veel!"
Tema lingukivi oli Põltsamaa küla väl?lal.
(Küsitakse: "Kas see polnud mitte Kalevipoeg?")
"Kalevipoeg ta ju oli, see Suur Tõlu."
Kaarepere pool, seal ta on maganud. Kaela ase ja pea ase piab olema. Seal on vaatamas käidud. Ma olen seda kuulnud, aga mina ei ole nähnu.
(Esmakordsel kuulmisel olen noteer/inud/ Suur Tõllu. Teine eit samas talus (ka alal/ine/ elan/ik/) ütles, et see olnud Suur Tõnu. Üleskirjutaja märkus)
/Vrd.: ERA II 29, 429 (8); Vt. ka: Kassinurme Kalevipoja säng, muist. 189; Kalevipoja lingukivi, muist. 30 B./
Kägu pettis mu jüripääva omiku ära ja kahe nädala pärast oli al?litõbi kääs.
(Tavaline:) Kui kägu petab, kuivad ära.
Metsairmutes - minu oma vanem vend olla näind. Olla suur mees, tullu juure, kolmenukeline kübar ollu peas. Ei olla nendele kõnelnu, ei olla neid puutunu mitte; ei tehnud midagi - lähnud ära. Eks ta metsaoidja olnud, ega ta muud ei olnud.
Nemad olid metsas - õhtusel ajal - tule ääres. Metsavaim õikanu metsast, tema - minu vend - õikanu vastu. Viimaks tullu tule juure väl?la.
Libaunt sõi loomal ainult tagumise otsa, mujalt ei söönd. Pärisunt kargas kaela.
ERA II 29, 419 (3) < Äksi khk., Saadjärve v., Kõdu k., Jüritoa (Noore-Jaani) t. - Oskar Loorits < Mari Koppel, 85 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann/vesi/Jutustaja ise näind Tartu linnas vaarao tütart - olnud inimese pea ja kala saba.
Näkk tõmbab kaeva; jões kah.
Tuulepesad, metsas lepa küljes.
Libaunt õigati see, kes tagant otsast akkas pääle (looma sööma); kaela kargas peris unt.
Metsa al?lid.
Kord jutustaja vanamees ühe teise mehega läind siiasamasse Saadri metsa puid raiuma ja jäänd ööseks metsa tule veerde magama. Korraga hakand keegi metsast "õikuma". Teine mees õikund vastu, tema keelnud küll. Suur pikk mees, kolmenukeline kübar pääs, tulnudki siis metsast välja tulele, pole neid puutund, läind varsti praginal metsa tagasi. Teine öö mehed pole julgend metsa jääda.
(Küsimisele, kes see mees siis oli, eit vastab: metsa oidja, metsa al?l, kuna noorem naine arvab: vanapagan, vanaton?t.)
(Hiljem teiskordsel jutustusel eit seletab:)
Metsairmutused. Minu vanamees näind metsairmutist - suur pikk mees, kolmenukeline kübar peas; ei ole kõnelnud, ei ole puutunu ka mitte. Eks ta metsa oidja olnud, ega ta muud ei olnud. Akanu uikuma metsast, tema uikund vastu. (Viidebaumi küsimisele vastab: al?lias, kuid sõna ei näi tundvat).
Al?l-tõbi.
Põdesin poole suve allitõbe, jüripäevast einaajani. Madu ussi pea tahtis ema kaela panna; ehmatasin, kartsin - siis kadus al?l ära. Al?l oli parajasti peal, kui ema tuli, uss näpitsa peal.
Enne seda ema näind pöörast vaeva, et arstida tütart hallist: pihlaka puie alla pandi, sita alla (s.t. lauta sõnniku alla), kaevu taheti visata. Ema küttis sauna, kuiva kuuma vihaga vihtles - surin ära ema kätte, aga ikka oli al?l sel?las.
8-aastane olin. Ema mattis lauta sita alla. Al?l tuli õikas: "Mari! Mari!" - ja kohe kallal. Kui pealt ära läks, olid nii kui surnud.
Minul kartmisest tuli: koer tahtis kiskuda - kolmandal päeval oli al?l sel?las. Õikas ema äälega "Mari, Mari, Mari" kolm korda, mina õikasin vastu - ja kohe oli sel?las. Oas käik ei aidanud. Turgi pipra viina jõin poole toopi - ei aidanud. Seekord kui see al?l tuli, kägu pettis just jüripäeval ära - ja kahe nädala pärast oli al?l sel?las.
(Ubade tegemise ja Lapi motiivid näikse võõrad).
Ruubentiltsen (Mt. 500)
Noorperenaine arvab, et see on Oleviste kiriku torni ehitaja, kelle nime keegi pole teadnud, kuni üks mees kuulnud, kuida "samas majas" (millises?) naine kiigutand last: "Ole vaita, Olevi poeg, hommen tuleb Olev, toob kotitäie kulda." Mees hüüdnud siis nime - Olev kukkund tornist surnuks.
Suur-Tõllu läks Saadjärvest läbi, kolmsada saelauda oli seljas. Lingukivi viskas Põltsama küla vainule. Lingukivi visass üle Saadjärve. Saadjärv oli põlvi talle. "Vott, kus lombike," oli ütelnud, "puutus kellu veel." Kalevipoeg, noh see ikke oli (< talu 86-aastane vanaema).
Teine vanaema parandab kõrvalt: "Suur-Tõnu ikke oli."
/Vrd.ERA II 29, 405 (5)/
Lastehirmutisi
näkk (on kaevus)
poiss, munad maha! (Poisslapsi hirmut., kui ei kuula sõna.)
ära lõika näppu, soolikas tuleb väl?la, sured ära.
Kui palju pihlamarju, siis tormine sügis oota, ja vanad tüdrugud saavad mehele.
Kui taevas öösse punab siis tuleb sõda.
Mees ei tohi puid lahkudes kaks halgu ühte jätta, siis jääb lapse keel kinni.
/Vrd. ERA II 29, 757 (2)/
Kui isa hüüab siis pantaks uksed kinni, lapsed ei tohi akna pääle vaatma minna; ei tohi joosta kui nad väljas on; visedaks vett kolde.
Kui vaanapuid toodaks siis peab kuu kolme päävane olema, puu peab vastu pehmet tuuld saama maha lastut, siis vaanad ei pakata puruks end.
Ratta puid raiudaks siis kui kuu nädaline on.
Vanas kuus ei sünni puid istuta äiga oksi leigata'nd neid töösid peab ikka noores kuus tegema.
Roos. Kui sa kohkud siis rüba midagid märga suhu siis pole viga midagid-end. Kui jälle roos kusse poole pääle löönd on siis veta sõõre kanebid ja pane nee pääle ehk saastasid lamba villu, ehk midagid punast villast riiet, kalevid, ehk veta käde, pane rõhud ümber siis alaneb ää. Võid ja kulla lehta.
Vill. Villil pole muud migadid tarvisend, kut, veta käde, pista katki ja pane villileht pääle.
Näkkuvill, näkuvillile pantaks näkulehed pääle ehk valget kalingid või kriiti.
Maalasi öördaks vei nühidaks maalise rohtudega, maalise kase lehtega tehtaks maalise kivi tuliseks ja siis lastaks senne päält aulu villide pääle.
Kui suu katki lööb siis mulju suu lehtega. Kolm korda, ega korra süli vanade pääle ja veta uued jälle.
Põlend haava pestaks lõhmuspuu koore veega.
Raiut haava sisse pantaks uue haava rohu vett vei umpse puu vaiku.
Vesikärn: kui laste pääd kärna läävad siis võõdaks vesivirna ja keedetaks kangesti siis pestaks sinne veega pääd.
Paise pääle pantaks sibuld, piima sõõna, võileiva puru kui ta puhkemata on.
Kuiva köha tõbes (tuberkulose) keededaks kadaga seeni või käppsammeld, joodaks senne vett, tehtaks põdra sambla sülti, suitsedaks laeva triivi tükküsid, joodaks tõrva vett, hingadaks keeva tõrva haulu.
Tuule rohu suitsu lastaks, pantaks soba üle pää kui häkine haigus on.
Kui pääv tõuseb ja pilve läheb, kui kaste ülesse läheb, kui taeva lagi kiri on na keev seebikatel, tuleb vihma.
Kui noorkuu kehaldis paistab, siis tuleb kuiva kõled aega.
Kui vikervesikaar kevade madalas on, siis tuleb vesine, kui kõrges, siis kuiu aeg. Esimest kord vesikaar joob.
Joululaupe õhta pärast sööma istub pereisa reni taga sulane tuleb õuest õlevihkää: Jumal sisse. Tere õstus, kas tahate rõõmsad jõulud? Pereisa annab õllekapa sulasele, paneb oled maha, vetab püotäva õlgi ja viskab vastu lage. Kui palju kõrsi lage rippuma jäävad, tuleb viljaline sui, kui vahe, siis ikaldus. Sedaviisi katsuvad naised lambaõnne, poisid pruudi, tüdrugud peiuõnne.
Kui jõulu põhkus müradaks siis sui rugid sasjased.
Mees ei tohi puid lahkudes kahte halgu ühte jätta siis lapse keel jääb kinni.
/Vrd. ERA II 29, 701 (37)/
Vanas kuus ep sünni puid istuta, äiga oksi leigata'nd siis puud jäävad könni vei kuiuvad ää.
Kui isa hüüab ja välku lööb, siis pantaks uksed kinni, lapsed ei tohi joosta, ei tohi akna pääl vaata.
Hobu surnud
Vares lövab hobuse raipe ja kiidab teistele:
"Oo surnd ää! Oo surnd ää!"
Teine küsib:
"Ons pekki ka? Ons pekki ka?"
"Puhas pekk! Puhas pekk!"
"Ma tule ka! Ma tule ka!"
"Luu ja nahk! Luu ja nahk!"
/Mt? 243 C 1) - 19 t./
/--/ Minevakordne Võrgutaja tükk on sündinud Kersna valla maa peal, va Palutare, (mis ammugi jo ära hävitud) koolimaja ja mõisa vahel. Tänane tükk on säälsamas sündinud, aga tõises kohas - metsas. Ei ole palju aastaid tagasi, siis seisis Kersna Kannu küla asemel kaunis suur kasevarik, mis kuni Grafi herra matuseni ulatas ja säält poolt metsa ots praegugi veel terve on ja vasto teed seda nime kannab. Matuse koha pärast nimetadi metsa "herra havva varik". Rahva suus liikusid mitmed veidrad arvamised, ebausu kartused j.m.n.a. sellest varikust, nagu nimelt: luude oigamised, virbused luude kambris, kirik maa sügavuses, ja nähtud noored paarid, kes vanal aeal surma saanud, kui kaks pulma vastastiku kokku juhtunud, j.m.n.a. mis Muuga aeal sündinud ja palju nüüd enam ühel õigel inimesel ei sünni kõnelda./--/Päike hakkas madalamale jõudma ja tema valgust nähti vahelt puude punentavad. Hirmuga mõtles vanamees öösese koleduse peale, kelle kätte tema nüüd saab langema, kui enne õhtut metsast välja ei pääse. Jalgadele hästi valu andes, jõudis tema rada nööda, mis enam ja enam tikkus käest ära lõpma, metsa mööda edasi. Kõik näitas ta ümber kole ja võõras, et iga puu ja kand oleks nagu tahtnud kaela karata. Sääl seisab ta korraga ühe vana suure tuleaseme juures, kus pihlakane ristidega malk pikuti peal oli ja teine pool malka hunik koletand haavalehti oli. "Oh sa õnnelik tark mees, kes sa parajal tunnil kurjale peale oled juhtunud," kaetses vanamees, sest ta märkas kohe, kui tõsine vanarahva laps, et see mite üks õiguse tulease ei ole. Kas mõni inimeste tulease on nii suur, otsego heina sao põhi? Pealegi tunnistasivad märgid selgeste nagu ristidega malk, haavalehtede hunik, mis poisid sääl asju olid toimetanud. Kas see siis üks vale jutt on, mis igamees selgeste teab, kuda vanakuratid öösel sagedaste raha kuivatavad. Juhtub üks oskaja tark ja 9 vägeva sõnaline parajal tunnil nende juure, lööb õnnistegia ristidega üle kirjutud pihlaka malgaga kesk tuld, rahahuniku peale, siis pidada hää pool inimesele saama ja kura pool kuradile jääma ja needgi sagedaste, kui tark 9 vägeva sõnaline olla, kuivanud haavalehtedeks jääma. Seda kõik järele mõteldes ja meele tuletades astus võrgutaja alune edasi. Mis ime see on? Oh seda rõõmu! Mets jääb järsku eredamaks ja vahelt puude nähakse lagedat maad. Kui metsa ääre välja sai, oli varsti aru käes, kui kaugele ta kodust eksiteed kõndinud oli. Härra haud, lõukoer kivi peal ja muud mälestuse märgid paistsid varsti vastu ja tegid temale veel tagajärele lõpetuse hirmu. Ta lippas sest kohast usinaste mööda suure tee poole, et kõrtsi poolt ümbert, välist teed kodo poole saada. Aga ei, korraga lõpes tema jõud põlvist ja kõigist liikmetest, et sammukest enam edasi ei saanud. Suure vaevaga sai ta veel ligi suurt teed, istus vana kalmete künka otsa maha, uni tikus peale ja ta jäi - päike oli paraste veeremas - sennasamma - magama. Jah, ka seegi oli veel võrgutaja töö./--/
Millega lapsi hirmutakse.
Tihti hirmutavad emad oma lapsi, kui nad ei taha, et laps kuhugi läheb, nagu vette, siis ütlevad: "Hoia, kui veenäkk tuleb ja sööb su ära. Hoia, koll tuleb."
Kui mets kohab, tuleb sula.
Nari arstitakse järgmiselt: korjatakse põllult rohtu, keda rahvas nimetab kuldimunadeks ehk narirohuks, võetakse selle rohu lehti ja mune, hõerutakse haiged kohta nendega, ja nari kadudagi ära.
Nahkkoi ja haavahaiguse vastu aitab, kui võta värisevad heina, liuta seda vees ja pese sellega haava. Peagi paraneda haige koht.
Kõhutõbe vastu saada abi, kui võetakse teelehti ühes juurte ja vartega, neid keeta ja seda vett juua. Mispeale kõht saada terveks.
Sõnajala õis õitseda seal, kus ei ole kuulda kukelaulu ega koera haukumist, seega kaugel laanes eemal eluasemeist.
Luukasvjas kaub ära, kui kasepuu pahaga saab seda kohta hõerutud.
Kui nõeluss on inimest ehk looma nõeland, siis loetakse järgmisi sõnu:
Tulid müttast mättast välja
kamariku künka seest,
moakarva, moate karva,
viekarva, vetekarva,
kulukarva, kullakarva,
murukarva, mullakarva,
sookarva, samblakarva,
pajukarva, poate karva,
vere karva, virde karva,
sarapuine saksalaine,
tule välja vaatemaie,
mis oled sinagi teinud,
mis oled salaja salvanud.
Parem olid, et panid,
parem olid, et panid.
Rabanduse sõnad.
Kust sa lendasid, lendava, kas loodelt või läänelt, või põigiti põhiselt, või lõunelt lõõritelled?
Need sõnad loetakse leiva ehk vee peale, veele pannakse ka pisut soola sisse, mis siis antakse haigele süia ja juua.
Külma sõnad.
Pakane parula poega, hea ilma hubilane, ära sa minuda külmä: külma kibi kõbaraida, varsasita vainu pealta, siasita silla pealta, kaguraida kaevu pealta.
Lutikasõnad.
Lutikas, latika poeg, ära sa minusse puudu, pea seina ja seilg minu poole.
Neid sõna loetakse kahe kuu vaheajal reedesel päeval, millal puhub põhjatuul, siis kaduda nad majast.
Rae valdas Karjavere talu krundil olla rahaauk. 55 aastad tagasi näidatud unes Vaskjala möldri sulasele Mart Pitkamäele ja hääl ütelnud temale: Mine siit paar versta edasi suure tamme alla, sealt leiad rahaaugu. Seal on suur mutimullahunnik, selles hunnikus on kepp püsti. Võta see kepp ära ja kraabi see mullahunnik laiali ja sa saad raha kätte. Selle rahaaugu vahiks on suur hall kass, sa ära seda karda ühtigi. Tema sind ei puutu ega sulle midagi ei tee. Temale öeldud unes seda kolm korda, aga mees on kartnud, ei ole julgend minna unes juhatatud kohale. Temast jäend rahaauk puutumata. Võibolla, et see raha on veel praegu seal suure tamme all.
Kord on Patiku küla Kiivita talu all jões pesnud näkk pead. Seda näind Ähvardi talu vabadik Kristjan Kingisep, kes ligemalt tahtnud näkki näha, astund põesa taka välja, ja kohe kadunud näkk. Teine päev peale seda näki nägemist uppus sinna kohta jõkke, kus näkk ennast pesi, Kiivita talu karjapoiss ära. See lugu juhtunud 30 a. tagasi.
22 aastad tagasi ujunud viis naist Tallinna Ülemiste järves. Seal näind naised üht meest ujuvad nende poole tulles linna poolt. Naised tahtnud selle ujujale minna ligemale, aga nähes naisi, pööranud ujuja mees linna poole tagasi. Teine aasta uppunud senna kohta ära üks mees, Peeter Vellmann.
ERA II 31, 330 (66) < Kose khk., Ravila v., Võlla k. - Tõnu Viedemann < Anna Viikmann (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann/vesi/Patiku jões Pikutse ja Jäska talu vahe kohal on Näkikivi, kus olla näkki nähtud naisterahvana ennast pesemas.
Nõgesehaiguse vastu aitab see, kui võetakse raudrohtu ja veega keedetakse. Selle veega pestes kaduda haigus.
Moa-alused kaduda ära, kui neid järgmiselt arstitakse. Võetakse tuliseid süsi, pannakse vette, selle veega tehakse ümber pea vastupäeva kolm ringi või piiret, siis pestakse selle veega haiged kohta ja nägu ning käsi. Peale pesemist kallatakse vesi maha.
Ka see kautada maa-alused, kui hõbepreesist kaabitakse hõbedad ja see hõbedakaabe pannakse kolme raudrohu mätta alla.
Ka see kautada maa-alused, kui hõerutakse haiged kohta soolaga, ja see sool peale hõerumist maetakse põhjapoole aja toeteiva alla.
Seegi aidata maa-aluste vastu, kui läbi hõbepreesi sülitakse kolm korda.
Jüri kihelkondas Lehmja mõisa heinamaast läbi jooksva jõe allikasse olla maetud Rootsi sõjakassa, mis tänaseni seal olla.
Kose Uuemõisa all olevas jões olla kord näkk ilusa naisterahvana pesnud. Kui olnd pesemisega valmis, kadunud vette ja sõnunud ise: Ei pea teie laste lapsed enam minu nägu nägema. Seebi, kellega näkk ennast pesnud, jätnud kivi otsa, mille sealt üks mees ära võtnud ja oma pesemiseks tarvitand. Aga see seep ei ole sugugi kulunud, ehk mees teda küll iga päev on kasutand.
Veerandsada aastad tagasi oli Hans Roop, kes elas Orus Kolv-männiku juures Roobu saunas, tulnud õhtu videvikus töölt koju. Saand endise Kämla küla aseme kohta, näind tema suurt rotti jooksma, valge asi suus, ja kadunud ühe ahervarre juures maa alla. Mees torkand senna kohta, kuhu rott kadus, kepi moa sisse, mõeldes, et teine päev võtab labida ja vaatab, mis seal on. Öösse näidatud talle unes, et seal ahervarre all, kus tema kepi torkas, on rahaauk. Mingu kaevaku see sealt välja. Mees öösse ei ole läind rahaauku kaevama, arvates: eks sellega ole aega. Rääkind homiku sellest ka emale, mis ta unes näind. Teine päev olla aga mees kinni võetud ja kohtu kätte antud kahtlustusel, et tema pand turbla kuuri põlema Tammiku turblarabas, kus ta tööl käis, ja mees mõistetud kolmeks aastaks vangi. Vangisoleku aeg on tema ema selle rahaaugu unenäu ja rotiloo rääkind ära oma vennale Orus, Vakaru peremehele Kullile, kes selle rahaaugu ahervarre alt välja kaevand ja rikkaks meheks saand, linna omale majad ostnud ja elada väga jõuka mehena Tallinnas.
Tuhala valla Kataküla Polli talu peremees tulnud linnast. Õhtul pimedikus näind tema Pärtlemäel põllupeendra peal tulelõket, kus juures seisnud must härg. Mees pidand hobuse kinni, astund vankrilt maha ja läind vaatama, kes seal tuld teeb. Saand tule ligemale, siis näind, et härja asemel seisnud must mees. Mees küsind Polli peremehelt: Mis sa tahad? Polli peremees vastand: Nägin siin tulelõket ja tulin piibu peale tuld võtma. Mees and temale piibu peale tuld ja öeld: Anna oma kuuehõlm siia, ma panen sulle senna ka süsi, aga ära sa kuuehõlma enne lahti tee, kui koju jõuad. Mees tänand, istund vankrile ja sõitnud koju. Kodu jõudes teind kuuehõlma lahti, kust hõberahad aina vastu särasid ja piibu peal olnd ka rublatükk. Mees läind tagasi tulelõkke juure. Sealt leidnud suure hunniku hõberahasi, mis ta ära korjand ja nii saand Polli peremees rikkaks meheks.
Maa-aluste arstimisest.
Punased vistrikud, mis maavihast pidada hakkama. Kellele need on külge hakand, peab võtma neljapäeva õhtu eha ajal soola ja leiba, peeneks hõeruda ja hõbevalget juure kraapida, selle seguga neid maa-aluse vistraid hõeruda ja siis see segu õhtu eha ajal üheksa aja tugiteiva alla riputada, siis aitavat see kindlaste. Teiseks päevaks olla haigus kui ära pühitud. Ka sütevee tegemine olla hea maa-aluste kaotamiseks, seda peab teine tegema. Võtku põlev süsi tangidega ja keerutagu haigel pea ümber mööda päikest ringi, üheksa sütt peab järgimööda võtma ja ümber pea ringi tegema, siis vette kastma. Kui see tehtud, siis see vesi võtta ja aia tugiteivaid lugeda kaheksast mööda minnes ja üheksanda alla vesi maha valada, ise sealjuures öeldes: "Kust olete tulnd, senna minge." See aitavat kindlaste.
Kui noort kuud nähes midagi käes on, siis on hea õnn, siis võib selle kuu sees kingitust saada. Kui tühja käega noort kuud nähaks, ei ole midagi loota.
Kui rohu peale maha istuda tuleb, siis peab enne istumist senna kohta sülgama, siis ei hakka maa-alused külge, ja kui metsas veega silmnägu pestakse, peab vette sülgama sellesama eesmärgiga.
Kord surnud üks rikas nõid, teised ei ole ta raha kuskilt leidnud. Siis võetud ta puusärk lahti, ta oli käskind omale väikse padja pea alla panna. Arvatud, et raha oli seal sees, aga leitud raha ta nina ja silmade-kõrvade aukudest. Kurat olla ta raha senna toppinud, pärast nõia surma.
Üks vana ema olla oma raha matnud leede tuha sisse, ise öelnud sealjuures: "Kelle käed panevad, selle käed võtavad." Selle järel jäänd vana ema haigeks ja surnud. Teised otsind raha tuha seest, aga ei ole seda kuidagi leidnud. Siis toodud surnud emake ahju juure ja tema käega segatud lees tuhka, raha tulnud kohe välja.
Pruutpaar ja isamees lonkavad.
Kord olnud pruutpaar laulatusel ja mõlemad jalust vigased. Kui nad altari eest ära tulnud, siis nende jalad olla longates öelnud, peigmehel öelnud: "Kahetsen kaupa, kahetsen kaupa!" Pruudil: "Mis tehtud, see tehtud! Mis tehtud, see tehtud!"
Üks poiss leidnud jõe kaldalt sinise lõngakera, poiss võtnud kera ja pistnud püksitasku, ei ole peale seda enam jõe äärest ära saand. Kui jalaga astund, ikka nagu kistud vägise jõe poole. Siis poiss visand selle kera maha, ja kohe saand kergeste eemale minna jõe äärest. See olla näkk olnud, mida poiss pole tunnud.
Ühe jõe sees olnud väike saareke. Kutsar sõitnud hobuste ja tõllaga jõest mööda, saarekese peal näind ta hobuse varsa, ja hobused tõlla ees tahtnud vägise jõkke jooksta, et varsa juure jõuda. Kutsar saand asjast aru ja hüüdnud: näkk, näkk! Siis kadund see varss silmapilk ära ja kutsar saand edasi sõita.
Üks mees püüdnud jõest kalu ja leidnud ühe tölbi sabaga kala. Kui ta kalakotiga hakkand koju poole minema, siis olnud kott nii raske, et ei saa paigast äragi, ja kiskund ikka jõe poole tagasi. Mees olnud päris hädas. Siis kuulnud ühe hääle hüüdvad: "Viska tölpsaba maha." Mees visanud tölbi sabaga kala maha ja kohe saand kerge vaevaga koju.
Kolm tüdrukud läind seltsis jõe ääre ja tahtnud üle jõe minna. Vesi olnud suur, ei tea kuidas üle saaks. Näind: ilus suur hobune sööb jõe kaldal. Öelnud: "Istume hobuse selga ja lähme nii läbi jõe." Kaks istund selga, kolmandale jäänd vähe ruumi, see öelnud: "Kus ma veel istun, ma istun taha näka nägarate peale." Saand ta seda öelnud, olnud hobune kadunud. Siis mõistnud tüdrukud, et see oli näkk olnud.
/Ema ja tütar ketramas./Ema ja tütar ketranud seltsis. Ema ketrand kärmest, vokk teind noku-noku, noku-noku". Tütar olnud laisk ketrama, tema vokk teind "tutaki-tutaki".
Orus Tõnuri talu peremees kündnud põllul. Äkki jäend hobune seisma, peremees pand täie suuga kurja, and hobusele piitsa. Hobune tõmmand täie hooga ja kohe tulnud rahakatel maast välja, kuld- ja hõberahasi täis. Peremees saand korraga rikkaks meheks.
Orus Otiveski juures jões olla ette tulnud sagedasti uppumisi ja neid tulla veelgi ette. 1918. a. püüdsid Otiveski möldri poeg, Kotkas nimega, ja tema sõber üliõpilane Liivak õngedega jõest kalu, seal kuulsid nemad teinepool jõge pajupõesas raginad. Kalastajad arvasid, et seal keegi inimene käib. Hõikasid: Kes seal on? Vastust aga ei saadud. Teisel päeval uppunud mõlemad noored mehed selle pajupõesa kohta jõkke ära, kus nemad kuulsid eelmisel päeval raginad.
80 a. tagasi näind Otiveski mölder Saks allpool jõe silda suurte rindega naisterahvast ennast pesema. Mölder võtnud ruttu püssi, pand hõbepreesi sisse ja lasknud selle naisterahva peale ja kohe kadunud naisterahvas vette, kus ise öelnud veel: ei soa sina ega sinu lapselapsed mind enam näha.
Kose kihelkondas Harmi valdas Vanakubja talu taga jões olla üks sügavam koht, keda rahvas hüüab Hansu hauaks. Sellesse hauda uppuda sagedasti lapsi. Kord on üks noormees läind sellest hauast mööda ja näind seal ilusad naisterahvast ennast pesema. Noormees vilistand, mispeale naisterahvas on kriiskand nii valju häälega, et noormees maha kukkund ja ehmatusest haigeks jäend.
ERA II 31, 479/80 (l) < Kuusalu khk. - A. Ploompuu < emalt (1931) Sisestas ja redigeeris USN, kontrollis Mare Kalda/nali/Kullapall.
Linnas elanud kaks abielupaari kõrvuti ühes majas. Üks paar olnud lasteta, teisel aga olnud laps. Lasteta paar ohkinud sagedasti oma elu pärast: ajad vaesed, tööd vähe, kõik kallis; ei tea, mis saab! Öösel ei tulnud und, ehk küll vaikus valitses nende toas. Teiselt poolt seina aga kostnud elav jutukõmin ja naer, nagu polekski seal asja kõige maailma hädadega. "Mis rõõm neil seal ometi peaks olema?" Nõnda imetlenud lasteta paar omavahel ja kuulatanud sagedasti uudishimuga.
Kord juhtunud mõlemad naised hoovis kokku. Esimene naine küsinud kohe: "Kuidas see tuleb, et teie nii mureta elate? Ega teilgi paremad päevad ole kui teistel." "Mis nüüd meil viga," vastanud teine naine, "meil kullapall põrandal!" Esimene naine jäänud mõtlema, pole teadnud enam midagi ütelda. Aga teisel päeval saanud jälle kokku. Siis lausunud: "Või teil siis kullapall põrandal!" Teine naine vastanud: "Jah, kui ei usu, tule vaata!" Mindud sinna. Kõneletud ühest ja teisest. Esimene naine oodanud ja piilunud ikka, missugusest nurgast nüüd see kullapall veereb. Aga ei midagi. Ainult laps mänginud põrandal.
Kui pihlakal palju marju on, siis saavad vanatüdrukud sel aastal mehele. Samuti ennustab pihlaka marjarohkus head talve ja palju (paksu) lund.
Teie küsimuse peale 13. skp. nr. 851 teatan, et on tuntud Avinurmes haigus "ork", aga ainult nii palju, et ta äkiline haigus, nagu langetõbi on. Seda teadvad üksinda vanad inimesed - noored seda nime ei tea - ja sellepärast on arvata, et vahest langetõbe vanasti "orgi" nimega kutsuti, kuid see on arvamine. Igatahes võib ta ka rabanduse (äkiline seest haigeks jäämine) kohta tähendada. On ka olemas kõnekään, kui keski äkitselt haigeks jääb: "Tuli, nagu ork peale."
22. jaanuaril s.a. saatsin Teile kaardi vastusena Teie kirja peale 13. jaanuarist s.a. nr. 851 "orga" ja "ööema" küsimuste asjas, millega umbkaudseid arvamisi avaldasin. Nüüd sain selgeid teateid, mida edasi saadan.
Ork ehk külmtõbi on haigus (inimestel), mis külmetamisest lööb, vististi ikka äkitselt. Tundemärgid: ihu väriseb (lõdiseb), nagu külma käes oleval inimesel, vististi ka külmatunne (kindlalt ei või seda tõendada). Arstimist ei teata. Ei ole siis langetõve või sellesarnane haigus, nagu ennem kaardil arvamist avaldasin.
Teate sain hiljuti Aleksander Soolt, ligi 60 aasta vanuselt mehelt Avinurmest Piilsi külast. Tema naiseisa, Virumaalt, Tudulinna vallast, olnud orga haiguses. Kuidas lahti sai, ei mälesta enam.
Tähendan omalt poolt, et sõna ork, kui valjult öeldav, on omastavas käändes ikka orga (osastavas orka), mitte orgi, nagu kaardis rutuliselt kirjutasin ühes lauses, sest omastav k. orgi (osastav orki) tuleb sõnast ork (nimet. k.), mis pehmelt öeldav ja tähendab terava otsaga puud (või rauda). Seda ikka meeles pidada!
Libahundi lugusid jutustas ema mulle vanast Anni Riinust. Riinu naaber Peetri talu peremees tulnd õhta linnast koju. Laskend paari hobussi karjamaale, hunt murdand mõlemad natuke maad kodust eemal Sootänagu suus ää, hobuseks talusse jäänd tiine mära. Mees läind targa juure. Tark itlend: Kui Riin teitelt tuleb midagid saama, ää mette andke. Riin läind tuld saama, ajand niikaua peele, kut peremees itlend: Kurat oo võtand, Jumal oo jälle andand, mära tõi moole kaksigud varsad, neist ma kasvata uied obused jälle. Võta tuld ja poleta ennast ise ka ää.
Riin olnd küla lastega seltsis lambas, käskind lapsed koju minna: Minge vaatage, mis emmed teitele kodu keetand oo. Lapsed tulnd tagasi, itlend: Vana Riin, sa oled meite talled ää murdand. Riin itlend: Pole ma neid murdand ühted, hunt murdas need ää.
Riin olnd karjas, üks mullik pole teeste seas seisand. Riin itlend: Oda-oda, küll hunt tuleb siilub sind! Riin kadund teiste karjaste juurest ää - mulliga rööskimine kukkund metsas lahti. Tulnd teiste sega - kintsid olnd verised. Mõisaruua tahtand näha, ka(s) Riin ennast tõõste hundiks teeb. Kutsund Riinu mõisa. Riin luband ennast hundiks teha, kui tä kana saab, muidu äi saavat nahka seljast ää. Ruua luband kana, natuse aja pärast tulnd völgerdes toa akende ala. Ruua kiirgund: Ärejee, andke tälle kana, andke tääle kana! Antud kana. Riin laind lauta, natuse aja pärast Riin istund peretuas, laps süles. Ruua itlend: Ärejee - te annate lapse hundi süle! Riin itlend: Sa oled ise hunt.
Karvapiirest (viirakannus) ja metsahundi lugudest, kuidas hambamihed need teiste loomade kallale panid, puudub mul seekord aeg. Katkujutte tean vähe. Kas oleks ka tarvis kohtade ja külade nimed ja oma isiku aadres?
Tõnnivakk seisis toaotsal. Perenaine viis sinna igast asjast - ka kõiksugu karvu.
Ää mine vii ääre, vaata näkk tõmmab sisse.
Rahaaugu lugusid Soosaare vallast.
Minu tädile olli unes kolm korda näedatud, et siäl, kus ta lapsepõlves karjas käis ja näkki tegi, siäl augu ääres oleva rahaauk. Tuleva vällä kaevata vanakuu neljaba õhtu, siis kui kuud ei ole. Enne kella kahteteistkümmet pidi kõik valmis olema. Kiigi piäle kolme inimese ei tohtind sellest tiada ja tädipoega ära sa võta ligi, sii on kaval miis ja võtab kõik ää. Unes olli kõik sedasi räägitud, et siäl on maa siis paekivide all karjaste ahju muudi auk ja siäl augus telliskivi muudi kast, tema on nõnna kahe või kolme telliskivi suurune.
Tädi isi ei tulnd ja kirjutas minu emäle, et võtku temä kaks miist ja mingu kaevaku vällä. Minu emä võttis just vastuoksa mehed kui emä käskis, et kust neid mehi ikki võtta ja et tädipoeg tuleb isegi juure. Tema elas siäl rahaaugu lähedäl ja oleks kaevamist ikkigi näind. Pühäbä käisid seda kohta vaatamas ja toond suure kadaka, et seda pärast augu kohta istutada, et siis kiigi aru ei saaks, et siäl kaevatud on. Neljaba võttis siis Manglut, Jaaku ja Ansu jättis võtmata. Kõik olligi sedasi olnd kui olli näedatud. Mangul oli leidnd sedamuudi asja, aga pimedas põle teesed aru saand, kas olli kast. Tädipoeg olli ütlend, et lähme nüüd minema, mõni ehk nägi juba meid ja tuleb vaatama. Ma ommiku tulen ja vaatan, mis asi sii on ja aan augu kinni. Teene õhta pidi emä minema teese tädipoea puule ja tema pidi siis kasti kah sinna tuuma. Teene õhta emä läkski teese tädipoea puule ja tema tulnd kah ja ütlend, et mudu telliskivi olli.
Näki tegemine.
Üks mängija olli kuskil augus või lohus. Teesed mängijad kõnnivad või joosevad ümmer augu, nii kaugel, et augusolija "näkk" neid vaevalt ulatab kinni võtma. Kui näkk saab mõne mängija auku tõmmata, saab see näkiks ja endine näkk läheb muude mängijate ulka.
Lendva ehk äkiline ädä ~ Lendva lõi läbi ~ rabandus. Nimeteti nii igat äkilist surmavat haigust. Eriti loomadel. Loom rabeleb valude käes maas.
Arstimisviise: a) olli rabandusekivi, mis saadi nõialt, rabanduse korral kuumutadi kivi ja pandi vette ja aurutadi selle auruga haiget, b) anti viina ja ühtlasi tark tegi pudeliga looma pea ümber liigutusi ja ringisi.
Juusja - valud liigendeis ja luudes eriti niiskete ilmade puhul. Arstimisviise: joodi keedist, mis keedeti ühest niisketes kohtades kasvava siniste õitega taimest. Taim korjati õitsemise ajal, kuivatadi ja tarbekorral keedeti.
Puru silmas. Kui puru silmas olli, siis panti silma rukkitera või vähikivi (vähi silm?), et sii tuub puru vällä.
Päivitamise vastu aitab: a) enne jüripäeva tuleb kolm korda sülitada sipelga pessä; b) enne jüripäeva mahlaga silmi (nägu) pesta.
Tedretähed. Tedretähtedest hoidumiseks ja nende kaotamiseks tuleb: a) kaerahagudelle langend kastega pesemine; b) tedre munadelle valatud veega pesemine.
Ohates. Tuule mõjul tekkind huulte lõhkemine. Tuleb piäle panna ohatserohu (huulhein) lehti, nii et ohates saaks lehel oleva kleepiva vedelikuga.
Maa-alused ~ maalised - sammaspoolikut välimuselt meeletuletav kangesti sügelev nahahaigus. Maalised hakkavad maa piäl istumisest või lamamisest sellele, kelle vereline (näit. valgevereline, mustavereline jne.) inimene kunagi on sellele kohale maetud ja kelle vaim asub nüüd sellel kohal maa all.
Maaliste ravitsemiseks: 1) võeti kassirataste (maajalg - Glechoma hederaceae) lehti ja hõeruti nendega maalisi; 2) kaabiti vanahõbedat sellele kohale maa piale, kust arvati haigus oleva saadud.
Maalised tekkivad sellel kohal maa pial istudes, kus kohal maa hingab.
Jalgade haudumise vastu tarvitetakse: a) pannakse varvaste vahele noori sanglepa lehti; b) pannakse ümber villaseid lõngu; c) määritakse tõrvaga.
Naarits. Naarits nimetadi paistetust, mis olli ihukarva ja ovaalse kujuline. Arstimiseks suitsutadi seda paistetust kuivatud naaritsa suetsuga.
Kakestamine. Kui liigse raskuse tõstmise tõttu või töö tõttu jne. akkab rinde alt valutama, siis öeldasse, et on enese ära kakestand ehk rinde alt ära venitand. Arstimiseks puhkus ja kuivatatud õitsvaist karikakardest keedetud jook, eriti hästi mõjuva õllega segamini joomine.
Vill. Järsku kange päävalu ja palavik. Haige kas märatseb või lamab piaaegu hingamatult, oksendab. Piäle surma lüüb kusagille nahale mitmevärviline, punase ja sinise viiruline ümärik laik. Arstimiseks pannasse väljapuule sibulat piäle, sisse antasse haavakoore keedist ja apteegist toodud "villi rohtu". Viina ei tohi anda.
Villi ravitsedasse mingi kraavides kasvava taime piäle sidumisega.
Mädanik ehk ummesaige. Ummesaige on sii, kui jalg või käsi hakkab mädanema kas orgi otsa astumise või pinnu ehk okka naha alla sattumise tõttu. Ummesaigele pannasse piäle küpsetud sibulid, hülgeliha, vankrimääret jne. Kui mäda on sügavas, siis tuleb panna piäle toorest sialiha, sii kisub mäda piäle.
Soolatüügas on konnasilma muudi kasvaja nahal. Arstimiseks pannasse piale võimänna (põllul kasvav üheaastane taim, sarikõieline) piima.
Juusja arstimine. Tuleb leotada rabatubaka veega.
Vanasti katk tulnd luumade näol ja kõnelend isi inimesekeeli ja siis aedand sii, kui talle ästi vastatud. Ühes talus pererahvas söönd parajasti kartulilipsusi rasvakastega. Katk tulnd kitse näol siikord ukse piäle ja ütlend: "Ime, ime, tuld süüässe ja tõrva juuasse." Peremiis vastand: "Ime, ime, kits keeli kõneleb." Katk saand sellest nagu häbi ja läind ää. Selles talus ei oleva siis kedagi aiges jäänd.
Kui pihlakatel on marjakobarad ladvas, siis tuleb sel aastal vihmane sügis; kui alumistel okstel, siis on suve esimene puul vihmane.
Vana-aasta õhta tuudi õled sisse. Toojal olli tihti selläs pahempidi kasukas ja ukse taga koputades küsis ta: "Laske sisse Nääri Jaaku." Õlgedel mängiti ja hullati. Kui õled ästi ärä sasiti, siis kasvas uuel aastal rukki pöörisesse.
Näkk = veehaldjas, kes esineb vees inimese kujul (inimese peegelpilt vees), lastehirmutis vees, kes püüab tõmmata vette eriti lapsi.
Nääri Jaak. See mees, kes tõi nääripäevaks õled tuppa.
Päivituse ärahoidmine.
(1) Pesti ennejüripäevase konnakudega nägu.
(2) Kui peale jüripäeva kaevus veel jääd oli, pesti sellega nägu.
(3) Kui mahl jooksma pandi, pesti kohe esimiste tilkadega nägu.
Põletamise jaoks raiutagu okaspuid ükskõik mis kuu teisel veerandil.
Lehtpuid raiutagu vanal kuul, kõige parem, viimase veerandi kolmandal päeval.
Hagu raiutagu noorel kuul, kui tahet., et noor võsa ruttu asemele kasvab.
Jõululaupäeva õhtul sõdeti kiriku, tagasi tulles toodi heinad tuppa, jõulupuud ei olnud.
Jõululauba öösel pühiti toad, pühkmeid viidi välja viljakülimitu alla, nüüd istus keegi peale kuulama. Kust (kus kohalt -st) oli kuulda kellahelinat, sealtpoolt saab pulme, kui aga kolin ja tagumine - saab säältkandist matuseid.
Jõuluks toodi heinad tuppa, nääriks õled ja lihavõtteks kõlkad.
Kui mets mühiseb, siis tuleb sadu.
Elu algusest kuni lõpuni.
Lapsele esimest korda särki selga pannes, ei aeta pahemat kätt enne käisesse, saavat pahema käeline.
Kui taheti, et lapsest kasvaks kokkuhoidlik inimene siis viidi lapse- ja riietepesu vesi sõnnikusse (koht pole tähtis) alati ühele kohale.
Enne ristimist ei jäeta last üksi vaid pannasse talle raamat ligi, sest muidu viivad pahad vaemud või vanapagan lapse ära (või lapse mõistuse ära).
Ristimise ajal (kirikus ristiti vanasti) lugesid lapsevanemad raamatut, siis saavat tark inimene. Loetavat kohta ei otsita vaid lüüakse raamat järsku lahti ja loetakse kust aga juhtub.
Kirikus pisteti lapsele ka raha peosse, saavat rahakoguja.
Kui last esimest korda kiriku viidi, oldi välja tulles viimased. Väljas löödi lapse jalgega kolm korda vastu kirikumüüri, ise öeldes: Lapse nutt kirikku! Siis ei nutvat laps enam.
Last pidavat ristimise ajal näpistama, et ta karjuma hakkaks, siis saavat hea laulja.
Lapsepesu visati roosipõõsasse - tulevat ilus ja visati üle katuse, siis saavat kuulus inimene.
Lapsepesuvesi visati õunapuu latva, kellel kõige punasemad õunad, saavat hästi punapõseline tüdruk (poiss).
Kui paljud poisid üht tüdrukut püüdsid, siis öeldi: et olevat peale sündimist kohe mehe püksisäärest läbi tõmmatud.
Iga vader pidi andma "hammaraha".
Ristsetel ollid enamasti noored kuna vanad pulmas ja matustel ollid.
Kui laps "ära haudus", riputati haudund kohale "ussijahu" (koijahu), tärklist ja kriiti.
Piale emapiima anti lapsele "nämmu" (ema näris pala oma suus puruks, andis siis lapsele). Laps pidi juba varakult saama jumalavilja, nii seoti leivatükk valge linase riidetükikese sisse, mida siis laps imes.
Maastsaanuid (maalised) määritakse pialt "kassiratta" (kassiratas, kassirattad, kassiratta) salviga. Kassirattad hõerutasse peovahel katki ja määritasse sellega iga õhta (õhtul) pialt ära.
Nikastand (liige paigast ära väänatud) kohta hõeruti, väänati, venitati ja loeti sõnu piale:
"Sinisega siduda
punasega punuda
kollasega kokku panna.
Luud kokku laksatagu
sooned kokku sopsatagu... j. e. (?/Küsimärk üleskirjutajalt/)
Tedretähtede kaotamiseks soovitas keegi vanake nägu pesta konnakoega ja niineveega.
Villi ei tohi enne katki teha kui mäda siis on. Temale pannasse küpsetud sibulad piale. Ta ajab enamasti jalgadelle ja kätele. Ka pandi magust mett ja hiiresitta.
Haavade piale pandi magedat võid, magedat sialiha, küpsetatud sibulat, savi ja tiilehte. Savi kiskus palavat haavast välja, kuna tiileht ja mage või jt. hoidsid haava pehmed.
Luusööja. Kaeravartemähised ja heinapebre mähised - hästi tulised ja piale selle kummel ja lambanisa.
Langetõve vastu - palderjan.
Läkatusköha vastu lastele - sinililletee ja "takjatee" on siis hia kui pia uemane.
Külgihakkavate haiguste ärahoidmiseks näriti iga päev kuni kümme kadakamarja ja tubades tehti kadakasuitsu.
Veel kärnadest. Neid pesti vaeguseebiga (kuusevaiku sisaldav seep).
Kui kõht lahti, siis võeti pajapõhjast ja ahjuaugust tahma ning pajaalt tuhka. Seda võetud siis sisse. Selle vastu olevat ka kuivatud mustikad. Kui lapsel kõht lahti, kohe ikki õige koledasti, siis oli ta nõiutud. Seda arstiti piale lugemisega ja muuga.
Kui seest valutab, siis võeti kaselehe viina. Lehed tulevad korjata siis, kui kased hiirekõrvul on, kuivatasse ja pannasse viina sisse.
Roos ehk eliding. Hakkas ehmatusest. Ükskõik kuhu ta lõi, n.o. "eliding lõi jalga". Siis paistetas umbes jalamaa pikkuselt ja hakkas mädanema. Teda suetsetati vaeguga (kuusavaik) läbi oherdiaugu. Panti peale sinist paberit ja tökatit, paberi piale riipsitud liiatsiga, (pliiatsiga) aga kudas ja mida?
Kui lendav lõi läbi, siis kohe surnud. Rinnust olnud tal auk läbi nigu oherdiga lastud.
Joosja haigetel on hea sootubake vee sees ennast leotada. Sootubakaid peab korjama kohe õitsmise, mis sünnib kohe piale lumeminekut. Joosja haigetele tehasse sipelgavanni. Ja selle vastu on ka veel teised rohud (taimed), mis kasvavad kesadel.
Kui hiir leiva kallal oli käinud, ei lõigatud seda kohta mitte ära vaid söödi teda ikkagi, sest siis olevat hea leivõnn. Poisslapsed ei võivat süüa kaabet paja põhjast, kasvat must habe.
Lastehirmutised olid: tondid, kollid, mustlased, räbalakaupmehed ja näkid. Kui laps välja tahtis minna siis, kui teda ei lubatud, öeldi: "Ära mine välla, vat tondid ja kollid tulevad, (sama teevad räbalak. ja mustlased) ja viivad su ära." Kui laps jälle kaevule või kraavile kippus minema, öeldi jälle: "Ära mine, vat näkk tõmmab kaevu."
Jutud rahaaukudest
Soosaare vallakooliõpetajale Jaan Andressonile öeldud unes: "Mine enne päeva sinna suurte pihlakate juure, sial kus hobuseraud maas, on rahaauk." Jaan läinudki nigu kästud, pihlakate juure. Pihlaka juures olnud hirmus suur uss rõngas maas, kuid hobuserauda pole olnud. Jaan pistnud tulistjalu juusma, et uss hakkab taga ajama ja saand ikki hiasti kodu, kuid rahapajast jäi ilma.
Rahakatel läks kui kolin...
"Eessaare" talu man siis oli vanasti üks suur kivi, selle kivi äärest leidsid lapsed järest (järjest) rahasid. Ükskord läksid mehed kivi alust kaevama, et vaatavad, kas on ehk mõni rahakatel. Kaevanud natuke maad, tulnud kasetohtu välja, siis jälle mulda. Nii olnd mitu korda - ükskord kasetohtu ja teine kord mulda. Ühel mehel saand hing täis - et meie hakkame sind kuradit siit kaevama. Seepiale olnud kuulda maa alt kolinat ja mürinat ja mehed jätsid kaevamise järgi, sest: "Rahakatel läks kui kolin."
"Ära mine kaevule, näkk tõmmab kaevu." "Ära tee seda, vaat koll viib sind ära, kui sa ei kuula" ehk "mustlane tuleb, viib ära.
Näkk viib vee alla, hundid, karud söövad ära, koerad kisuvad lõhki, mustlased viivad ära, tondid ka kollid hirmutavad muidu, kuid viivad ka ära.
Külv. Kui leht puusse ruttu läheb, siis peab ka vili ruttu (kiiresti) maha saama.
Kui näsipuul õienupud lahti minekul, siis tuli viljategemisega rutata.
Vanal kuul raiuti lehtpuud ja noorel kuul okaspuud. Koid ei minevat sisse, puud olevat kõvemad ja lepal ei kasvavat võsa nii kiiresti.
Esimest korda noort kuud nähes asi, mis sel korral kääs juhtub olema, tuleb õhtul 3 korda särgi ja ihu vahelt läbi tõmmata ja pää alla panna. Öösel näeb siis tulevase unest.
Kui tütarlaps sünnib, aetakse läbi pükste, et rutem mehele saab. Sünnib aga poeglaps, pistetakse kleidist läbi, et rutem pruudi saab.
Sügelise (süülise rohi). Võetakse maarohtu (halli värvi, kasvab põllul, Eichvaldi määratud maarohi) hieracium pilosella ja keedetakse ära. Keedetud vedeliku sekka segatakse 1) rasva, 2) võid, 3) väävlit (halli), 4)kanamuna valget; saadud salv soojas pääle määrida. Rohi olla väga otsitav.
Laguja (sammaspool?/Küsimärk üleskirjutajalt/) Võetakse männivaiku, natuke sibulat, vaha, ploomirasva, võid, keedetakse segi, pääle määrida.
Nikastuse sõnad: Luu luusse, liha lihase(sse), liige liikmete asemele (säeb käega nikastatud kohta). Sõnu lugeda 3 korda.
/Joonis/Piiramine maalise puhul:
Otsitakse roheline piiriaed maapääl, võetakse 3 kohast mulda (väikesest august), piiratakse hõberahaga (millel naisterahva kuju) haiget kohta muljudes ja loetakse järgmised sõnad: Maaneitsikesed, meremailukesed, ärge puutuge temasse. Rohelisest piiraiast võetud mullaga muljutakse haiget kohta 3 korda. Hõberahalt kaabitakse 3 kohast hõbedat mulda (auku). Süllatakse 3 korda mulla tüki pääle, pannakse muld auku (kaabitud hõbe kibemete pääle), mullale pannakse hõbeda kaapimise noaga rist pääle.
Marie Randil oli vana hõberaha aastast 1668, kuningas Leopoldi kujuga. Raha oli üsna tugevasti kolmest kandist ära kaabitud. M. Rand keeldus praegusel korral raha ära andmast, sest siis ei olevat temal enam teenistuse riista. Oli nõus edaspidi raha ära andma, kui arstiametit ei jäksa enam pidada. Muid arstimise vahendeid ei ole.
Tiisikuse rohi: põldkuuste sarnasest taimest keedetakse teed ja juuakse.
Laguja rohi (sammaspool). Kuival liivasel pinnal kasvav madal, maapääl ringikujuliselt kasvav taim (narma sarnaselt) tambitakse puruks, saadud vedelikuga määritakse sammaspoolik kokku. (Laguja rohtu ei olnud käepärast, kuna aga juhatuse järele Kärla kiriku juurest seda ei osanud üles otsida.)
Tulekahju vastu.
Jumal hoidku tuld kitsas kohas, pidagu pihus, kandku kamalus. Seinad seisku serviti paigal, katus kõikumata kaksiti peal, raha-vara liikumata, peatoidus puutumata.
Täide kaotamine.
Veistele ja inimestele "pandud" täid saab kaotada järgmiselt: Pannakse üheksa täie püssi sisse, laetakse ja lastakse üle vasaku õla põhja poole külge. Laskja peab aga kohe ära tulema ja ei tohi enne majasse jõudmist tagasi vaadata. Vastasel korral tulevad täid tema peale tagasi ega lahku eluajalgi enam.
Noore kuuga ei tohi külida - ei kasva.
Noore kuuga ei tohi tarbepuud rajuda.
Noore kuuga ei tohi puid rajuda - koid ajavad ära.
Lutikaid võib noore jääga ära kautada seda vastu seina visates ja sealjuures ööldes:
Saksad välja!
Sandid sisse.
Tüdruk räägib õhtul perenaisele, et poisid tulevad mulle täna öösi. Hea küll. Perenaine riputab tuhka põrandale ja - aga nüüd tüdruk ei taht siis valelikuks jääda ja mõtles, et ma ise lähen ja teen jäljed. Läheb teeb ja ütleb: "Tule tasa, tuhka maas; katsu käpuga, ase siin!"
Kel on "valgõ' umakotuzõ" (kuupuhastus), sel on vaja järgmiselt teha, et saaks "verevä'": Vaja on võtta urba'(remmelgad), koorida koor maha, hautada koort kinnises anumas nõnda, et aur ei läheks välja. Seda vett on vaja juua vabas õhus (mitte katuse all) väljas. Lugeda on vaja selle juures sõnu: Jessu verega olõ ristit, kes um är koolnu' rõipõ surma. Jeesus Kristus tulõ' Sa abist, astu armust.
Kust saadud see komme, et pulmas hõisatavat?
See mood olevat väga vana, juba esiinimestelt pärit. Nimelt. Kui Aadam paradiisi aias olik alles üksinda eland, olnud tal ükskord kole igav. Murega jäänud magama. Ärgates näinud aga Eevat. Selle üle olnud tal tuline hää meel ja siis hakanud selle rõõmuga hõiskama. Aadama järele tegevat tänapäevani iga noormees, kui näeb laulatuselt tulles oma kõrval oma naist. Rõõmuga hakkab hõiskama ja pulmalised aitavad kaasa rõõmustada.
Magades ei tohtinud kuu peale paista, siis jäävat kuutõbiseks.
Lendva.
Heeringas tökatiga sisse määrida ja tagaspidi sisse ajada, see aitab lendva vastu.
Kui talvel taevas õhtu poole punab, tuleb külma.
Et maa-alused külge ei hakkaks, peab enne mahaheitmist 3 korda sülitama.
Maa-alustest saab lahti järgmiselt:
1. tuleb neljapäevaõhtul vanakuu aegu leiba soola ja hõbedaga 3 korda vastu keha vajutada ning siis visata vastu kuud, üle vasaku õla;
2. peab leiba soola ja hõbevalgega 3 korda vajutama haigele kohale, ning siis sinna kohta viskama, kust maa-alused saadud.
Üks mees leidnud korra jõe äärest rahakoti rahaga. Olnud selle üle väga õnnelik. Edasi minnes tunnud aga, et rahakott ikka raskemaks läheb ja vägisi jõe poole kisub. Mees hakand arvama, et see pole enam õige asi. Rahakott läind nii raskeks, et suure vaevaga veel käia saand. Siis lõigand mees tasku ühes rahakotiga pükstest välja ning katsund, et koju saand. Teine päev vaatama tulles olnud rahakott kadund, ainult taskutükid vedelend maas. Seal saand mees aru, et see oli näkk, kes teda rahakotina jõkke oleks viind.
Härmajõe silla juures (Vaimõisa külas, Märjamaa vallas) olla näki (või Neitsi) haud. Vanasti igal neljapäeval ja laupäeval näkk pesnud ennast seal kivil ja kammind juukseid. Üks mees lasknud näkki neljapäevaõhtul hõbekuuliga. Näkk läind vulinal vee alla, ennem aga ütelnud: "Iialgi ei pea su suguselts siia kohta saama." Kivile jäänd vähe sinist suitsu. Näkki pole sest ajast enam nähtud.
/--/ Kaevus võtavad näkid ninast kinni./--/
/--/ Näkil on ülevalt naisterahva keha ja alt kala saba.
/--/ Näkk tõmbab kaevu
/--/ Näkk on pikka juustega neitsi, ta tõmbab lapsed kaevu ja paneb vangi.
/--/ Näkkid tõmmava vette./--/
/--/ Näkk on hobuse moodi.
Näkk uputab ära. Koll paneb kotti.
/--/ Kukud kaevu; näkk tõmbab ojase.
Näkk on hobuse moodi, suur pea.
Näkk uputab ära.
/---/ Kaevust tuleb näkk ja tõnbab kaevu./---/
Näkk on valge vaim. Valge lina ünber ja õige heleda häälega.
Näkk viib ära ja mõnikord uputab.
Metsa - metshaldjas viib su ära, sööb, hammustab sind jne./--/ Metsa tondiisand viib su huntide kätte./--/ Metsakuningas võtab su endale lapseks./--/
Kaevule - näkk uputab, nõid tõmbab kaevu, vetevaim viib minema, vanamees uputab, punane härg hüppab pähe, veekuningas tõmbab alla, vinn lööb pähe, konnakuningas kolistab kividega kaevus, näkk tõmbab alla, mommud kisuvad kaevu.
Oja juurde - suur kala sööb ära, vetevaim taob uimaseks ja viib oma poegadele. Näkk viib oma lossi, - näkk viskab vette, - konnakuningas lööb kepiga pähe, lained viivad põrgusse.
/--/ Näkil on inimese pea, kael, käed ja keha. Tagakeha on kala saba ja pääs on pikad lokkis juuksed./--/
/--/ Metshaldjas on pika jämedate jalgadega, pea on suurem, kui keha. Habe ulatab maani. Käes on tal jäme kepp. Ka võib metshaldjal kasetohust torukübar olla, käbist nina, kuusesamblast habe ja käes hoida okslist keppi./--/
Näkk uputab,/--/
Keelu põhjusi:
Tean juhtumi, kus väike laps kaevu vaatama tahtis minna. Keeldi, et ära mine sinna, sest näkk tõmbab sind kaevu.
Hirmutisi:
Mul on teada järgmisi hirmutisi: 1) Näkk; 2) hunt; 3) koll; 4) tont; 5) haldjas; 6) mustlane; 7) vaim. Näit: "Ära mine kaevule - näkk võtab." Või metsa minnes: "Küll näed, hunt sööb sind ää!" "Kui magama ei jää - tuleb koll..." "Tead sa, poiss, pimedas on tont, ta sind sööb!" Vee äärde minnes öeldakse, et haldjas viib vee alla. Mustlane võtvat oma kotti. Pimedas sauna minnes hirmutatakse vaimuga.
Kuidas mainitud hirmutisi kujutatakse?
Olen kuulnud mõnda kujutatavat. Näit: Näkk olevat kuldjuukseline, kammivat omi lokke./--/
Kuidas mainitud hirmutisi kujutatakse?
/--/ Haldjas kandvat kuldkrooni ja hõbenupuga kepi.
Mida nad lastega teevad?
Olen kuulnud et koletised viivad lapse ära, söövad ära ja pistavad kotti. Näit: Hunt sööb lapse, tont samuti; koll viivat kolli auku, mustlane pistvat kotti, näkk ja haldjas viivad lapse ära. Vaim viivat maa alla.
Keelu põhjusi:
/--/ Olen kuulnud ütlevat lastele, kes kaevu tahab minna: "Oot', las' haldjas viib su ära!"
Hirmutisi:
Olen kuulnud niisageli järgmisi hirmutisi, nagu: karud, hundid, haldjad, tondid, kollid, vaimud ja vanamehed. Näit: "Ära mine kaevu juurde - haldjas tuleb!"/--/
Kuidas mainitud hirmutisi kujutatakse.
Haldjad kujutakse kui varast, kes hiilib tasa kikivarvul ja haarab korraga lapse oma hõlmasse.
Mida nad lastega teevad?
Haldjas viib vee alla.
"Ära mine jõe äärde, sest säält tuleb kole veevaim ja viib su endaga kaasa!"
Haldjas - suur, inimesetaoline, kahe jala ja käega, tapab ära.
Haldjas tapab ära, viib sügava metsa, uputab ära.
Ära mine kaevule, sest näkk viib kaevu.
Hirmutisi:
Olen kuulnud järgmiste nimetustega hirmutisi: 1. mustlane, 2) tont musta, karvase sabaga, 3. Näkid. 4. vanasarvikud. Ära mine külla, sääl on mustlane, topib kotti!
Keelu põhjusi:
Tean järgmist põhjust: Lapsed tahavad sageli minna kaevule ja alla vaadata. Vanemad keelavad lapsi öeldes, et kaevus on hall vanamees, kes vaataja lapse kaevu tõmbab.
Hirmutisi.
Tean laste hirmutisi: igasugused tondid, kotiga vanamees, näkid, vanaeided, vaimud, vanasarvikud.
Näit: "Ära mine metsa, tont tuleb!" "Kui sa nuttu ei jäta, tuleb kotiga vanamees ja viib su kaevu!" "Kui sa oja äärde lähed, tõmmab näkk su kaevu." "Ära müra, küürus vanaeit tuleb ja viib su minema." "Pimedas õue minnes viivad vaimud su ära.
Näkid on pikkade kätega, roheliste silmadega ja kalasabadega loomad.
Näkk - tõmbab lapse vee alla.
/---/ "Kaevule, -." "Oja, haldjad tõmmavad vette, näkk lööb."/---/
/---/ "Kaevule ei tohi minna! täid viivad kaevu, kaevu haldjas tõmmab kaevu!" "Oja äärde, " näkid tõmmavad sisse./---/
/--/ kaevule - näkiga, oja ja jõele - haldjatega, saunas - vanapagan.
Näkk - viib kaevu, haldjas vette, vanapagan maa alla.
Pimedasse - tontidega, metsa - hundidega, heina - ussidega, kaevule - näkidega, ojale - haldjatega, sauna - vanapaganatega.
Tont - viib ära, näkk - kannab kaugele maa alla, haldjas - viib vette, vanapagan - maa alla.
Pimedasse - tontidega, - külm, haigeks jääd - eksid heina - putukatega, kaevule - näkidega, ojasse - vaimudega, ahjutaha - kollidega, rehte - tulega.
Näkk viib kaevu, tont sööb ära, vaim paneb lapsi kotti ja uputab ära.
/--/ Jõe eerte - näkit.
Veevad lapse kaev.
Pimetusse - tontidega, heina - uss, oja, jõe äärde - näkineidudega.
/--/ Näkk on pool kala, pool inimest. Ta elab vees ja püüab kaldal halbi lapsi.
Tont tuleb kallale. Näkk viib kaevu.
Pimedasse - tontidega, metsa - huntidega, heina - ussiga, kaevule - näkkidega, lakka - vaimudega.
Tont on suur ja kole loom, riietused on närused, pääs on tal sarved. Näkk on veel hullem kui tond. Vaimud, need käivad öösiti inimesi kiusamas.
Tont kiusab ja ehmatab lapsi. Näkk viib lapsi vette ja sööb ära. Vaim lõikab lapse kätt, jalga või pää.
Näkk viib vette.
Näkk on sarnane nagu naisterahvas, kalasaba on taga, näkk on ilus./--/
Näkk viib jõkke. Tont viib lapsi ära)
Pimedasse - tontidega, metsa - karu, Vilja, heina - uss, kaevule - näkk, viib kaevu, ahju taha - koll sööb ära.
/--/ Näkk - valges riides, vees elab. Pikad juuksed, ja kui inimest jõe juures näeb, siis kohe rebib vette.
/--/ Näkk viib kaevu./--/
Pimedasse - tontidega, metsa - vanapagan, heina - uss, kaevule - näkkid.
/--/ Näkkid on hirmsad. Käivad mere põhjas. Vahest tulevad kalda peale, kammivad juukseid. Kes seda pealt näeb, see kahe aasta sureb.
/--/ Näkkid tõmba kaevu.
Pimedasse - tontidega, välja - külmetad, haigeks jääd ja sured ära, metsa - huntidega, heina - ussidega, kaevule - näkkidega, jõele - vaimudega, põõsasse ussidega.
Pimedasse - tontidega, välja - külmetate, metsa - huntidega, heina - ussidega, kaevule - näkidega, jõele - vaimudega, ahjutaga - kollidega, sauna - vanapagan.
/--/ Näkk elab jões, valges riides naisterahvas./--/
/--/ Näkk viib jõkke./--/
Pimedasse - tontidega, välja - külm, külma kätte - haigeks jääd, metsa - hunt, vilja - , heina - uss, kaevule - hall vanamees viib kaevu, partele - tontidega, ahjutaha - koll sööb ära.
Näkk viib kaevu.
Pimedasse - tontidega. Välja - külm võtab ära. Külma kätte - jääd haigeks. Metsa - hunt tuleb kallale. Vilja - uss tuleb kallale. Heina - uss võtab jalast kinni. Põõsasse - hunt kargab säält välja. Oja äärde - näkk veab sisse. Jõe äärde - näkk viib enda juurde. Lakka - kukud maha. Partele - saad mustaks. Rehte - vanapagan viib põrgu. Sauna - tulihänd on sääl.
Näkk on niisugune (veehaldjas) olevus, nagu pool kala ja pool inimest, tagumine kehaosa on kala oma, esimene aga inimese oma./--/
Näkk viib lapse kaevu./--/
Pimedast tulevad karud, külma kätte minnes tulevad talvetaadid ja puhuvad koledat külma õhku, metsas on karud ja hundid ning haldjad, viljas käies ei saa talvel leiba, põõsas on uss, kaevus, ojas ja jões aga kollid.
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - tont tuleb, koll tuleb, välja - koer tuleb, külma kätte - külmetad, metsa - hunt tuleb, vilja - tallad, heina - tramad, põõsasse - uss tuleb, kaevule - kukud kaevu, oja, jõe äärde - näkk tuleb, lakka - kukud alla, partele - tont tuleb, ahju taha - verihammas tuleb, rehte - mardus tuleb, sauna - .
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: näkk - on pika kaelaga hobune, võtab lapse selga ja viib jõkke,/--/
Näkk - viib lapse jõkke ja uputab ära,/--/
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - koll tuleb, välja - karu tuleb, külma kätte - külmetad, jääd haigeks, metsa - karu tuleb, vilja - tallad vilja ära, heina - tallad heina ära, põõsasse - uss tuleb, kaevule - näkk tuleb, oja, jõe äärde - näkk tuleb, lakka - , partele - , ahju taha - vanamees tuleb, rehte - , sauna - vene vanamees tuleb.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmi - näkk - näkk on suure lamba moodi ja valget värvi,/--/
Näkk viib lapse jõkke ja sööb ära,/--/
Tont - paneb kotti, koll - sööb lapse ära, näkk uputab ära. Verihammas - viskab patta, küpsetab ja sööb ära.
Lapsi keeldakse minema pimedasse - , välja - hunt tuleb, külma kätte - hakkab nohu, metsa - eksid ära, metsa - eksid ära, vilja -, heina - tallad rohu maha, põõsa - uss hammustab, kaevule - näkk tõmbab kaevu, oja - upud ära, jõe äärde - , lakka - , partele - , ahju taha - , rehte - tondid tulevad, sauna - .
Neid hirmutisi kujutellatekse järgmiselt: näkk - on inimese sarnane, tal on pikk lont,/--/
Tont - võtab lapse kinni, kriimustab, peksab, sööb ära; näkk võtab lapse kinni, viib lapse vee alla, uputab ära.
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - tont on sääl, välja - kurjad koerad on väljas, külma kätte - jääd haigeks, metsa - kull tuleb, vilja - tramad ära, heina - tramad ära, põõsasse - uss on põõsas, kauvule - näkk tõmbab kaevu; oja äärde, jõe äärde - upud ära, lakka - , partele - , ahju taha - ahju taga on laisa ase; rehte, sauna, sääl on vana koll.
Tont - paneb lapse kotti viib metsa ja sööb ära, näkk - uputab lapse ära, koll - hirmutab.
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - karu tuleb, välja - külm on, külma kätte - , metsa - haldjas tuleb, vilja - tallad ära, heina - , põõsasse - uss on, kaevule - kukud kaevu, oja, jõe äärde - upud ära, lakka - , partele - kukud alla, ahju taha - tont tuleb, rehte - vaimud tulevad, sauna -.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: haldjas - elab metsas ja viib pahad lapsed oma majja,/--/
Haldjas - viib oma majja ja sööb ära, tont - paneb lapsed kotti, vaimud - viivad lapsed metsa ja paneb lapsed räga alla.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: näkk - kalasaba on tagumine keha, esimine pool on inimese keha,/--/
/--/ haldjas elab metsas ja viib pahasi lapsi oma pessa,/--/
/--/ näkk - viib lapsed vee vee alla ja uputab ära.
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - koll tuleb, välja - külmetad ära, hunt tuleb; külma kätte - külmetad ära, metsa - karu tuleb, vilja - tallad vilja ära, heina - uss tuleb, põõsasse - uss tuleb, kaevule - kukud kaevu, oja - näkk tuleb, jõe äärde - näkk tuleb, lakka - tont tuleb, partele - tont tuleb, ahju taha - kilk hammustab, rehte - rehepapp tuleb, sauna - saunaeit viib ära.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt:/--/ näkk - kala saba ja inimese pea ning sõidab valge hobuse seljas,/--/
Näkk - viib lapse kaevu,/--/
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - vanamees tuleb, välja - koer tuleb, külma kätte - jääd haigeks, metsa - karu tuleb, vilja - , heina - , põõsasse - uss hammustab, põõsas kriibib, kaevule - näkk viib kaevu, oja - näkk viib ojasse, jõe äärde - kukud jõkke, lakka - tont tuleb, partele - , ahju taha - must mees tuleb, rehte - mustlane tuleb, sauna -, jne.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: näkk - pika ja sasis juustega, pika ja peenikese kehaga ning hirmsa näoga,/--/
Tont viib põrgu ja põletab ära, näkk - viib kaevu ja uputab ära,/--/
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - koll tuleb, tont tuleb, välja - mustlased tulevad, hunt tuleb, külma kätte - külmetad, jääd haigeks, metsa - , vilja - , heina - , põõsasse - uss tuleb, kaevule - kukud sisse, näkk tõmbab, oja, jõe äärde - näkk tõmbab, lakka - koll tuleb, partele - , ahju taha - , rehte - , sauna -.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: näkk - valges riides naine, ka kalasabaga,/--/
Näkk - viib lapse oma riiki: jõkke, järve, ojja, kaevu./--/
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - koll tuleb, tont viib su ära, välja - mustlased tulevad panevad kotti viivad ära, metsa - karu tuleb, külma kätte - külm võtab su ära, sured ära, vilja - , heina - , põõsasse - , kaevule - näkk tõmbab kaevu, oja - näkk viib vette, jõe äärde - näkk viib su vee alla ja ei saagi enam ära, lakka - , partele - , ahju taha - mardus vaatab, rehte - , sauna - sauna lael on tont.
Näkk - viib lapse kaevu, ojja, jõkke oma juurde vette, tont sööb ära.
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - koll tuleb, tont tuleb, välja - hunt tuleb, külakoer tuleb, külma kätte - külmetad, külm võtab nina ära, metsa - karu tuleb, metshaldjas tuleb, vilja - tallad vilja ära, heina - trambid heina ära, põõsasse - uss hammustab, kaevule - kukud kaevu, näkk tuleb, oja, jõe äärde - näkk tuleb, lakka - kukud maha, partele - tont tuleb, ahju taha - kilk hammustab, rehte - rehepapp tuleb, koll tuleb, sauna -.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: näkk - on ilus naisterahvas, kullakarva juustega ja kalasavaga,/--/
/--/ näkk viib lapse kaevu või jõkke ja surmab ta seal.
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - tont tuleb, välja - karu tuleb, külma kätte - jääd haigeks, metsa - eksid ära, vilja - tramad ära, heina - tramad ära, põõsasse - uss tuleb, kaevule - näkk kisub, oja, jõe äärde - upud ära, lakka - kukud maha, partele - teeb mustaks, ahju taha - koll, rehte - rehe papp, sauna -.
/--/ Näkk viib lapse vee alla ja uputab ära./--/
Lapsi keeldakse minemast pimedasse - koll tuleb, välja - koer tuleb; külmetad, külma kätte - külmetad, jääd haigeks; metsa - karu tuleb, eksid ära; vilja - tallad ära, heina - uss tuleb, põõsasse - uss tuleb, kaevule - näkk viib kaevu; oja, jõe äärde - kukud jõkke, lakka - tont tuleb, partele - teed mustaks, ahju taha - kilk hammustab, koll tuleb, rehte - , sauna -.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt:/--/ Näkk - pikk ja peenike, köis ümber keha.
/--/ Näkk viib lapse köiega kaevu./--/
Lapsi keeldakse minemast pimdasse - koll tuleb, tont tuleb; välja - hundid tulevad, jääd haigeks; külma kätte - külmetad, metsa - mardus tuleb, jänesed tulevad, vilja - tramid vilja ara, heina - , põõsasse - uss tuleb, kaevule - kukud kaevu; oja, jõe äärde - näkk tõmbab jõkke, lakka - kukud maha, läheb mõni luu katki; partele - saad nõega, ahju taha - koll tuleb, rehte - , sauna -.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: näkk - on inimese pikkune, suure kõhuga ja peente jalgadega,/---/
/---/ Näkk - teeb lapsel riided katki ja kriimustab oma pika küüntega.
Neid hirmutisi kujutellakse järgmiselt: näkk - ./---/
/---/ Kaevule lähed vaatama, võtab hall vanamees kuuest kinni ja tõmbab alla./---/
/--/ metsa - Haldjas tuleb ja viib kaugele,/--/
/--/ "kaevule" tõmbab näkk kaevu, "jõkke" veevaim viib ära./--/
Mida need hirmutised teevad lastega."Viivad ära," enam ei saa kodu, "uputasid," siis hakkad teisi vette tõmbama."Panevad kotti" - sääl ei näe kedagi.
Milliste hirmutistega "keelatakse" lapsi minna pimedase? Pimedas tulevad kollid. Metsa? Metsas on haldjas. Kaevule? Kaevul on hall vanamees. Oja? Ojas on näki-neiud.
"Ära mine kaevu" - seal on suur näkk.
Näkk on pika habemega vanamees, ise lühike ja punased paled.
"Ära mine kaevu." Kaevu juurde ei tohi minna, seal võib kergesti kaevu kukkuda ja seal on näkk.
"Missugune on näkk." Näki räägitakse, et ta on alasti ja pikad juuksed peas.
"Ära mine metsa" - Haldja tulevad.
"Mida moodi need häldja välja näevad?" Suured pika habemega./--/
"Missugune on näkk?" - Näkk on peegeldav vari.
"Näkk viib jõkke."
"Ära mine vette, näkk võtab jalast kinni./---/
Näkk on ilus inimene, aga ta on kuri./---/
Näkk sööb oma perega lapsed ära!/---/
Keelati lapsi järgmiste hirmutistega:
Kaevu juurde minemast - näkiga./---/
Missugused need hirmutised on:
näkk on punases riietes; koll tuleb suure müraga.
/---/ näkk viib lapse kaevu.
Keelati lapsi järgmiste hirmutistega pimedasse minemast - kolliga; kaevule näkiga; metsa karuga; partele tondiga.
/---/ näkk on kuri vanamees;/---/
Mis need hirmutised lastega teevad: Näkk tõmbab kaevu;/---/
/---/ kaevule minemist näkiga;/---/
/---/ Ära mine vette! Vees on näkk!
/--/ Näkk on kuri naisterahvas.
/---/ Näkk viib lapse vette.
/---/ kaevule näkiga;
/---/ näkk on muidu inimine aga kalasaba.
/---/ näkk viib vee alla,
/---/ näkk peab olema esiteks ilus/---/
/---/ vette sääl on näkk/--/
/--/ Näkk on nõelteravate hammastega./--/
/--/ Näkk torgib silmad peast ära/---/
/---/ vee juurde minemast näkiga;/---/
/---/ näkil pikad käed;/---/
/---/ näkk viib lapse oma lastele mängimiseks;/---/
/---/ vette - näkiga;/---/
Näkki: kurja vanaeidena, vahel aga valgeks riietatud naisena.
/---/ näkk viib vette,/---/
/---/ vette näkiga, et see tõmbab su kaevu,/---/
/---/ Näkk - kuri nõia-vanaeit./---/
/--/ Näkk tõmbab lapse vette kuhu ta jätabki./--/
/---/ metsas oli haldjas,/---/kaevus oli näkk,/---/
/--/ Näkk oleks uputanud.
/---/ Kaevust tulevad näkid ja viivad kaevu. Jõgi neelab endasse lapsi.
/---/ Hirmutised uputavad jõkke, kaevu j.n.e./---/
/---/ Kaevul, ojal ja jõel olid näkid.
/---/ Näkid olid ühed valged loomad, kes kaikivide vahel magasid, kui lapsi nägid, siis tulid lagedale.
/---/ Näkid tombavad kaevu.
/---/ Kaevus on näkk.
Näkk olevad naisterahvas, valges riides./---/
/---/ Näkk lõikab inimese pea maha ja kui keegi tuleb vett võtma, siis viskab pea ämbri.
Näkkiga, ussiga, vilisuuga, rohusirtsuga, tondiga, huntiga.
/---/ Kaevus on näkkid, need tõmmavad lapsed kaevu, kui kaevu vaadata./---/
Ei tohi minna: Õue, sest külakoer tuleb. Kaevule, näkk tõmbab lastele toiduks. Metsa, haldjad eksitavad ära. Nurka, tont on nurgas.
Lapsed ei tohi minna: pimedasse, sest "koll tuleb;" kaevule, sest "näkk tõmbab kaevu;" lakka, sest "vaim tuleb.
/---/ Näkkil on valged riided seljas ja pikad käed./---/
/---/ Näkk viib lapse kaevu./---/
Lastehirmutistest tuntakse: kolli, tonti, marrasnahk - näkk.
Lapsi keelatakse ja hirmutatakse välja minema, heina, kaevule, et kui kaevuluugile magama jääd, siis kaevunäkk surmab.
Kaevunäkk on pika juustega ja alasti kehaga. Tont on must kui pigi, kui otsa vaatad, siis sülitab tuld suus ja kõnnib käpuli, saba seljas.
/---/ kaevust kollid tulevad, ojast tulevad kaanid ja poevad naha alla ja sureb ära, jõest tulevad näkid j.n.e.
Ära mine pimedasse, pimedas on koll.
" " jõe äärde, vesineitsi viib ära
" " metsa, metsas on vaimud.
" " lakka, vana koll lööb koodiga
" " kaevule, kaevus on näkk./---/" " jõele, kala sööb ära.
" " kaevule, haldjas tõmbab kaevu.
" " pimedasse, verihammas tuleb.
" " metsa, metsas on haldjas.
" " pimedasse, tont viib ära.
" " jõe äärde, veehaldjas kisub jõkke./---/
/---/ Metshaldjas on puude karva, suurte silmadega.
Näkk - pikad küüned, suured silmad./---/
/---/ Näkid uputavad ära, muudab lapse kalaks, viivad lapse jõkke omi juukseid kammima.
Haldjad uputavad ja söövad ninad ära.
Metsavanad viivad maa alla.
Kolumats viib oma poegadele söögiks.
Lapsi keelatakse pimedasse minemise eest/---/ ja kaevule näki tulekuga./---/
Need hirmutised uputavad ära, söövad ära, metshaldjad viivad metsa.
Lapsi keeldakse hirmutistega: "Ära mine metsa, metsas tuleb metshaldjas!"
Neid hirmutisi kujutellakse metshaldjatena, karudena.
Need hirmutised "söövad ära, eksitavad metsa ära."
Lapsi keeldakse hirmutistega: "Ära mine kaevule, näkk tuleb!"
Neid hirmutisi kujutellakse "metshaldjatena".
Lapsi keeldakse hirmutistega: "Ära mine jõe äärde, näkk tuleb!"
Hirmutisteks on:/---/ Kaevus: näkk. Samuti ka ojas ja jões./---/
Olen kuulnud, kui ema õde hirmutas./---/ Kui õde metsa tahtis minna, siis hirmutas ema haldjatega ja kollidega. Suvel, kui õde üle kaevu ääre vaatas, hirmutas ema, et näkk tuleb. Pimedas saunas pidid olema kodukäijad.
Hirmutised pidid olema koledad. Näkid olid ilusad. Kodukäijal pidid olema sarved. Haldjad pidid olema inglite sarnased. Pakasepoisil oli valge kasukas seljas, seda lapsed ei näe.
Koll pidi lapsed ära sööma. Haldjad pidid lapsed vangi viima.
Hirmutised pidid lapsi karukoopasse viima, kus karu neid murrab. Metsahirmutised aga pidid lapsi panema metsavanema igavesse lossi kinni.
/---/ Kui lapsed vaatasid kaevu, siis öeldi: näkk viib ära, ja hirmutati veel mitmel viisil.
Näki kujutati naisterahvana, kellel pool keha oli kala ja teine pool inimese keha./---/
Väikseid lapsi hirmutata igasugusete tontidega. Ka minagi hirmutan oma väikest venda, et see minu juurest ära kaugele ei lähe. Kui ta tahab pimedasse nurka minna, ütlen, et sääl on koll. Jõkke minemast ütlen, et jões on näkk, see võtab su ära. Metsa keelan: "Metsas on maja, ja sääl elab nõid."
Hirmutisel on suured sarved, see on metsas. Jões on näkk ja temal on suured juuksed. Kes sinna läheb, siis näkk tõmbab vee alla.
Nõid on pika hammastega.
Need elukad uputavad ära, kui nende kätte juhtud jääma. Mõned haldjad söövad lapsed ära.
/---/ Metsa - haldjas tuleb, metsavaht tuleb, mustlane tuleb, hunt tuleb, karu tuleb./---/Kaevule, oja, jõe juure - näkk tõmbab alla, upud, kaevus on hunt.
Ära mine kaevu äärde, hall vanamees võtab kinni
Ära mine kaevule, kaevul on koll.
/---/ Ära mine metsa, metsas on kollid./---/
Kaevule minemast hirmutatakse lapsi näkkidega. Oja, jõe, järve veerde minemast hirmutatakse lapsi näkkidega. Metsa minemast hirmutatakse haldjatega. Rehetuppa, ahjutaha ja sauna hoiatatakse tontidega ja kollidega, ka verihammastega.
Neid hirmutisi kujutellakse riietuselt karvastena; kõnnakult kiiretena, kes linnukiirusega võib (käia) ligineda; häälelt on nad kurjad ja karedad.
Tondid panevad lapsed kotti ja viivad ära; näkid uputavad neid; kollid söövad ära ja haldjad tapavad lapsed või eksitavad metsa ära.
Kaevule keeldakse lapsi minna näki pärast. Pimedasse ei tohi minna tondi pärast, metsas aga arvatakse olevat haldjaid. Ahjutaha minekut hoiatatakse ka tondiga.
Neid hirmutisi kujutellakse suurtena, inetutena, kurjadena ja hirmuäratavate häältega olevustena. Näkki kujutellakse vahest võluva neiuna, vahest mõne loomana.
Näkid viivad jõkke, tondid aga panevad lapsed kotti ja söövad ära. Haldjad eksitavad lapsed metsa ja tapavad seal ära.
/---/ Ära mine oja ja jõe veerde - näkk tuleb./---/
/---/ Lapsi keelatakse kaevule minemast - näkk tõmbab kaevu.
/---/ Kaevule - on näkk ja tõmmab sisse ja kui on kaevu rakked libedad, kukub säält kaevu. Ja näkk viib oma laste juurde ja paneb kalasaba taha. Ojale - ei tohi minna, kukuvad sisse ja ka näkk võib ära viia.
/---/ Uputavad - viivad jõe või järve äärde ja räägivad nõiasõnu, siis tuleb ühesilmaga haldjas ja viib ära, hammustavad kõrvad peast ära./---/
/---/ Ojas on näkk, kes viib lapsed oma juurde./---/
/---/ Kaevule ei tohtinud ma minna, sest mulle öeldi: Kaevus on tige näkk, kes lapsed kaevu tõmbab!/---/
Metsas pidi olema, kes kõik lapsed kotti paneb ja ära viib. Lakas olev koll pidi kõik lapsed ära sööma. Näkk, kes kaevus oli, pidi lapsed kaevu tõmbama. Vanapagan pidi lapsed põrgu viima.
Kui ma tahtsin metsa minna, öeldi: "Ära mine, koll tuleb kallale." Jõel pidi näkk olema. Neil pidi saba taga ja sarved peas olema.
Nad pidi kallale tulema, kotti ja vee alla viima.
/---/ Kaevus on näkk. Jõel haldjad./---/
Ära sööma, kolliauku viima, vee alla tõmbama, peksa andma.
/---/ Metsas pidid olema vaimud. Pimedas lakas ka tondid. Kaevus näkid./---/
Hirmutades öeldi veel tihti: "Ära mine, karu tuleb!" - "Ära mine, hunt tuleb!" - "Ära mine, haldjas tuleb!"
/---/ Kui kaevule, siis ütlesid, et "näkk" tõmbab kaevu.
/---/ kevadel, kui tahtsin jõele minna, öldi, et näkk tõmbab vette/---/
Need pidid kaevu viima,/---/
Mind hirmutati kodus näkkidega.
Lapsena hirmutati meid kodus, kui kippusime õue, et koll tuleb. kaevu ja jõe juure, et vesinäkk tõmbab teid kaevu ja jõkke
Kodus hirmutati mind/---/ kaevus näkkidega,/---/
/---/ näkid viivad vette/---/
Väikeseid lapsi keelatakse järgmiste põhjendustega:/---/ kaevule minemist: näkkidega,/---/
Lapsi keelatakse pimedasse minemist:/---/ põõsasse: haldjaga, kaevule ja jõe äärde: näkiga,/---/
/---/ haldjat: küürus ja tigeda vanaeidena,/---/
/---/ näkk tõmbab vette,/---/
/---/ Kaevule ja jõeäärde minemast: "Ära mine, näkk tuleb!"
/---/ Kaevus elab kaevuvanamees, kes tõmbad su kohe kaevu; jões elab näkk, kes viib su kaugele ära./---/
/---/ Lapsi keelatakse ka kaevu pääle vaatama minemast ja öeldakse neile, et näkk tuleb ja tõmbab su kaevu.
/---/ Metsa minnes öeldakse: "Ära sa mine üksi metsa, metshaldjas eksitab su kohe ära."/---/
/---/ Veevaim, suur tugev, koleda näoga ja kõva tigeda häälega.
Metshaldjast väljendatakse aga õige koledalt: "Ta on kole suur, suur, inimese plaani, suure pika valge habemega. Suured jalavarbad on enamesti sama suured kui ta peagi. Ta hääl sarnaneb müristamisele.
/---/ Metshaldjas eksitab otsekohe ära, ehk kui ta pahas tujus on, teeb pihuks-põrmuks!
Ära mine oja ääre, seal on veehaldjas, võib sind hukutada.
Veehaldjas on vana kurja näoga mees, jalgade asemel on kalasaba. Hääl on hele ja kajav.
Ta meelitab lapsi ikka ja ikka sügavamale vette, niikaua kui laps upub.
Ära mine kaevule - sääl on tont.
Ära mine kaevule - Tont tuleb.
Ära mine ojale, näkk viib sinu oma lastega mängima.
/---/ Näkk on kena neiu, kuid tige. Kuldkroon peas ja pikk kalasaba taga.
/---/ Näkk viib lapsed jõe põhja ja moondab neid ka näkkik/s/, et nemadki pahu lapsi pärast püüavad.
Ära mine kaevu äärde - näkk viib kaevu.
Näkk käib kahel jalal, pikk saba taga, karvane olevus, hambad irevil, ta käib lombates, teeb hirmsat häält.
Näkk viib kaevu oma orjaks. Tont viib sügavasse kuristiku, peksab ja piinab inemest, kuni inimene sureb.
Ära mine ojale - siis viib näkk su vette.
Ära mine kaevule - kaevus on näkk.
Näkki kujutati karvasena./---/
Näkk viib kaevu ja ei lase sealt enam ära./---/
Ära mine metsa - seal on halgiad.
Halgiad on hallides riiedes, käivad kahejalal.
Haldiad võttavad lapsi kinni.
Ära mine oja ääre - seal on näkk, viib su vette.
Näkk on kalasavaga kurja näoga mees või naine.
Näkk viib su jõe põhja oma lossi orjaks.
Näkk viib oma lossi orjaks./---/
Ära mine sinna kaevule, sääl on näkk.
Koll on must ja silmad põlevad, hambad kirevil, näkil on suur saba ja sarved peas.
Näkk viib su kaevu ja uputab su ära,/---/
Inimeste hirmutised on koduskäijad, haldjad, mustlased.
Ära mine ojale, sest seal on näkk.
Millised olid need hirmutised. Näkk oli pool inimest ja pool kala ning väga terava küüntega ja tegi põrisevat häält.
/---/ Ära mine heina! Metshaldjas nuhtleb sind.
Need hirmutised kas toppisid lapsed kotti ja uputasid ära, või viisid oma poegadele toiduks.
Ära mine sinna, sest sääl (metsas) on haldjad!
Lastele küsimusi esitada ei saa, sest siin on lastekodu algkool, kus lapsed ümbruskonnaga kokku ei puutu.
Tuntakse lastehirmutistest tonti, näkki ja haldjaid. Tondid panevad kotti, näkid kisuvad vette, haldjad eksitavad ära./---/
Lapsi keelatakse jõele ja kaevule minemast, öeldes neile: "Ära mine, näkk viib lapse vee alla!"/---/
Väikeseid lapsi keelatakse, et ära mine jõe äärde, näkk võtab su kinni, viib jõkke.
/---/ Kaevule minnes jälle näkiga, samuti ka jõe äärde./---/
/---/ Näkil on pool inimese ja pool kala keha ja suured kuldsed juuksed.
Näkk tõmbab lapsed vette ja viib kalda alla./---/
/---/ jõe äärde jõenäkiga, kes lapsed jõe alla viivat ja teda seal alati peksvat./---/
/---/ kaevus on näkk, heinas on haldjas,/---/
Haldjas on valge, pikk vanamees, kes metsas hulgub ja lapsi hirmutab./---/
Musti lell on pimedas, näkk tõmbab kaevu, haldjas on heinas, tont on ahju taga, karu on jões, vaimud on saunas.
Musti lell on tige inimene, näkk on inimese peaga ja kala kehaga, tont on must, silmadeks on tulised söed, haldjas on kuri vaim j.n.e.
Nad viivad lapsed ära.
Lapsi keelatakse pimedasse minemast, et sääl on kollid. Kaevus on näkid, pimedas on kollid ja heinas on haldjad.
Koll, vaim, hunt, jõehaldjas ja tont.
Need hirmutised on koledad.
Veehaldjas viib lapse jõkke./---/
Lapsi keelatakse pimedasse minemast, et seal on tont, heinas on haldjas, jões on näkk, tõmbab su jõkke, kui sa lähed,/---/
/---/ näkk tõmbab kaevu, haldjad on jões,/---/
Tont tuleb, näkk tõmbab sisse, hunt tuleb.
Pimedas on koll, kaevus näkk, heinas uss, jões näkk, ahju taga on tont ja saunas on must mees.
Lapsi keelatakse minemast pimedasse, seal on tont, veevaim; heinas on suur must mees, jõe ääres on näkk,/--/
Pimedas on koll, kaevul on kurivaim, heinas on karu, jões on näkk, ahju taga on tont, saunas on vaim.
Pimedas on tont, kaevus ja jões on näkk,/---/
Kaevule, jõe äärde ei tohi minna, sääl on näkk./---/
Kaevule ja jõe äärde ei tohi minna, sest sääl on näkk./---/
Kolumats elab partel ja rehes, ning ojas ja kaevus on näkk.
Näkil on pealt naisterahva keha, alt aga kalasaba./---/
Näkk viib vee alla omale orjaks./---/
/---/ kaevule - näkk tõmbab alla. Täid keerutavad juusköied ja viivad kaevu näki kätte, kui laps ei lase pead sugeda.
Saare vallas Vassevere külas on kruusaauk. Ööse juhatatud ühele mehele, et seal kalda all on raha. Läind kaevama.
Kaldal seisnud kaks poisikest. Teine käskind võtta, teine põle lasnd.
-"Ära võta. Maja põleb ära, loomad surevad ära."
Teine üteld: "Võib võtta küll."
Kaevand edasi - aavalehed tulnd välja. Üteld: "Kurat, siin põle raha ega kedagi!"
Pärast akatud kiusama selle mehe last. Kui karjas käind, läind teistest eemale ja vehkind ise kätega. - Ükskord lauba õhtul all sikk kruusaaugus lapse kallal.
Maarja-Magdaleena õpetaja Mikvits õnnistand ja ristind selle lapse uuesti, siis saand lahti. Esteks oli ta nimi Liin, pealt selle siis nimetas Leena. Leena Midri. Isa oli Midri Jaan.
ork, orga aigus, lapi aigus/Lapi aigus/ = 'külmtõbi'.
Minul onunaine olnud orga aiguses. Õpetatud, et kuuma ahju minna. - Ei ole aidand. Siis õpetatud, et looma lauta ja lehma lõõg endale kaela panna, ja kui õikab, siis vasta ei tohi õigata.
Siis üidnud: "Anu!"
Tema üteld vastu.
Siis tulnd see raputaja sinna juure ja raputand nii et oleks ää tapnud, kui põleks appi saand. - Nii oli see orga aigus. Orga aigus tulema külmetamisest. Sortsi-rohodega on saanud abi.
Üks orgaaige mees olnd, rikas taluperemees, poissmees. Kas töö juures või kus tahes kukkund maha - ja seal ta väristand ja raputand teda. Sortsid ja nõiad käind teda arstimas.
Üks õpetand: ehita kamber kolmenurgeline, et voodi parajasti mahub sisse. Uks tee ühest lauast, puuri auk sisse ja pihlakast punn ette.
(Kord töö juures mehele uni kippund pääle; saand aru, et ork tuleb jälle. Läind sinna kambri. Kui sisse saand, pistnud uksele prundi ette. Nii saand kätte/orga/ - ilus naine olnud.)
Ütelnud: "Tee nüid minuga, mis tahad."
Mees tahtnud omale naiseks.
"Kui sa ütled, kus sa minu said, siis ma tulen." - Mees luband hiljem ütelda.
Ja nad elandki kui mees ja naine.
Ükskord kirikus naine naernud. Mees küsind: "Mis sa naersid?"
"Ma nägin, kui kirikus, vana pelsebul oli kiriku müiri peal ja kirjutas kõik üles, mis õpetaja rääkis."
Naine tahtnud jälle, et mees ütleks, kuidas ta tema on saanud. Mees viind naise sinna kolmenurgelisse kambri ja tõmmand augu eest punni ära. - Nii olnud ka naine kohe kadund.)
Minu õemehe isa (Bauman) rääkis:
Sootaga mõisas kõver kask olnud tee veeres. Üks poiss läind kase juure ja ütelnud: Kõver kask, kurat, anna mulle raha! Mitu korda niiviisi.
Kord olnud vaat seal kase all. Poiss vaadi selga kaksiti: Kask, kurat, annad mulle raha või ei!?
Vaat tõusnud õhku kõige poisiga. Poiss oli kaks nädalat ära, enne kui tagasi sai. Nagaveresse (?/küsimärk üleskirjutajalt/) oli kukkund maha.
Pärast ärra oli lasknud maha raiuda selle kase. See pidand nõia kask olema. Sääl poleks tohtind niiviisi rääkida.
Alatskivi mõisas tallimehe ema Ann Oks, tema triikis, kui oli nikastand, ja luges neid sõnu:
Jehoova sõitis jõge mööda,
Issand sõitis silda mööda;
Jehoova jalga jammetelle,
Issand jalga nikatelle.
Ja issameie tagurpidi.
Vana Savi Markus - Koltja külas, Peipsi ääres - käind ka undi moodi karja. Karjus olnud ia krutskumees ja tulelukuga püss olnud. Lasknud püssiga. Unt ajand küll käpa üles, aga tema lasknud käpast läbi.
Teinekord saand kokku, siis ütelnud: Olime küll sõbramehed, miks sa ometi laskid? Ma ajasin küll käe vastu.
- Jah, eks sa üteld, kui sa tulema akkasid...
Aga pärast see mees põle käind enam undiks.
/Peremees hundiks./Võru maakonnas oli see juhtund:
Lauba õhtu peremees käskind poissi kodo minna: "Mine sa obusega ees, ma tulen jala järele."
Poiss läind tüdrukuga minema, peremees jäänd ise metsa. - Einad küüni ajamata ka.
Saavad koju: peremees juba saunas käind, istub puhas särk seljas.
Lähevad pühapääva õhtu einamaale: - einad küüni aetud ka.
Teine lauba õhtu jälle peremees ütleb sulasele ja tüdrukule, et mingu koju, tema tuleb järele. Sulane läind natuke maad, aga siis ütelnud tüdrukule, et temal kõht valutab, ei või vankriga minna, et läheb jala. - Aga ise läind vaadand põesa tagant, et mis peremees teeb. Peremees läind küini ette, käind kolm korda ümber kivi ja olnudki unt valmis. Noh, sulane käind ka kolm korda ümber kivi ja saand ka undiks. Läind undina koju.
Aga kodu põle näind, kuda peremees jälle inimeseks sai. Oodand aia taga, aga ei saa enam undi nahast lahti.
Viimaks peremees päästnud lahti, ütelnud: "Seekord sind päästan, aga kui teinekord veel teed, siis jätangi undist."
Keegi rääkis, et vanal ajal üks olnud metsas ja raidund puid. Kuuld: "Tule appi!" ja "Tule appi!" Vaadand: madu puu oksal. Mees kartnud. Üteld: "Ära karda midagi, pane puu vasta, ma tulen alla." Mees pannud nii ja madu tulnudki alla. Üteld: "Mul pole sulle midagi anda, aga tasu pead sa siiski saama."
Vähe aega, - mets akand kahisema: "Appi!" ja "Appi!" Suur puu langend maha. Puud rääkind isekeskis: "Elupäevad oled sa varanduse peal istund ja nüid on su rikkus ka otsas."
Suur kast olnud õberaha puu all. Mitu korda tassind, enne kui ära saand.
("Aeg jõuab - meest ei ole.")
Siin Koosa poole - Kargaja jõgi. Rahvas oln einamaal. Näevad: naisterahvas istub vee pääl ja kammind oma juukseid. Ääl üteld: "Aeg jõuab - meest ei ole." - "Aeg jõuab - meest ei ole."
Teine pääv uppund kohe sinna üks inime, üks mees uppund ära. -
Pärast seda pole seal äält enam keegi kuulnud.
Saaremõisa järve krahvipreili uputand enese ära.
Minu õemees teind seal eina, oma kõrvaga kuulnud, naine ja kaks tükki tõisi ka.
Õhtane aeg, maganuvad vankri peal ja kuulnuvad seda laulu äält. Õhust läind järve poole ja kadund pärast ära.
Rääkind teistele ka. Siis Saaremõisa rahvas üteld: "Iga aasta me kuuleme seda äält, üks öö juuli kuus, ei enne ega pärast. See on sellepärast, et krahvipreili on enda vanasti sinna ää uputand."
(Preili oli lapse saand, jätnud lapse ja kirja maha ning ise jooksnud järve.)
Siin Võnnu all olla üks umbjärv. Suur avi püitud kinni, pandud kell kaela ja lastud tagasi. Aga teine aasta on see kala Peipsist kinni püitud. Siis kuulutatud välja. Siis on vasta kuulutatud, et siit on lastud vette. Siis arvatakse, et maa-alune veetee käib Peipsini.
Ma ei tea, kus see Elme kihelkond on. Seal old Elme järv ka.
Rahvas old einamaal. Siis kuulnud äält: Põgenege! Põgenege! Järv tuleb! Teised põgenend ära, aga ühel tüdrukul old elmed kaelast ära võetud, old einasaadu pääl. Temal kahju jätta, läind neid võtma. Aga vesi langend maha ja tüdruk jäänd alla. Tüdruku nimi old Elmi - siis jäänd Elme järv ja kihelkond.
Saadri mõisa ärra olnud väga kuri mees. Löönd kutsarit.
Kutsar sõitnd obustega järve, uputand iseenda ära ja obused ka.
Kui teist ilma tuleb, siis vahel tõld olevat praegugi näha vee all.
Kalevi säng
Alatskivil on Kalevi säng - pealt tasane mägi, teine kupits on teises otsas nagu sängi otslauad. Räägitakse, et Kalevipoeg on seal magand. Ja kui ta on Peipsist kuue õlma sees liiva kannud ja sängi teind, siis on kolme kohta maha pudenend liiva. Need on Varsamägi, Lambamägi ja Tikumägi. Need on ümmargused kupitsad mädaeinamaas.
Kodavere kiriku juures (1 1/2 versta Alatskivi poole) on Kalevipoja kivi. Kalevipoeg on visand selle hundi peale.
Rannamõisas (teinep. Kodaveret) oli tamm, seest tühi, latv ära. Kaksteist inimest mahtus sisse. Oli nagu tühi korsten. Ümbert oli neli sülda jäme. - Rannamõisa tamm.
Pooleli
ERA II 54, 77/8 (66) < Tartu-Maarja khk., Kavastu v., Kavastu vanadekodu - Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, s. 1868 (1932) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kalda/raha/Siin Kansi kõrtsi all on kelder, kus Rootsi kuningas oma varanduse pand ja tütre vahiks juure.
Kansi kõrtsis eland Peeter Pistrik. Pühabe omiku läind jõele silmi pesema. Vaadand tahapoole - kõrtsi all kelder ja uks lahti. Läind vaatama.
Preili istund seal sees, küsind: Mis sa tahad?
- Raha tahan.
Preili visand talle kühvliga kuueõlma sisse ja ütelnud: Ära sa ust kinni pane, kui välja lähed.
Peeter Pistrik arvand, et kui uks lahti jääb, mõni teine läheb ka sealt raha tooma, ja lükand ta uks prauhti kinni ja läind koju. Aga nigu tuppa saand, nii jäänd kohe nägemisest ära ja jäänd surmani pimedast. Viidud küll linna, aga abi pole saand. Ja keldri uks on kinni tänapäevani: pole keegi teda enam leidnud.
Sirkuses üks aasta oli old - inimese pää ja kala savaga. Kui tuleb veest väl'la, karjub: "Varao!" ja "Varao!" Et need on vaarao sõjavägi, mis on jäänd Punasesse merde.
(Pole kuulnud, et kalasavalisi oleks nähtud-kuuldud Peipsis või mõnes teises Eesti veekogus.)
Peipsis, Alatskivi mõisa veskijärves üks lind laulis: Up-up up-up-up, up-up up-up-up.
Vana kubjas ütles: Pange tähele, mõni siia upub.
Veskipoiss oli ujund ja läind vaatama, mis seal karjub ja - uppundki ära.
Ja kui ära uppund, siis enam ei lauld.
Ja keegi ei näind, oli see lind või mis loom see oli.
Kui tuulati ja tuul ära lõppis, siis tuulaja vilistas: Hüüt', hüüt' hüüt'. Et siis tuleb tuult.
Lipard - Raadi mõisa omanik oli. Tudengid võind käia parkides, aga Lipard põle sallind, et tema parkis käivad.
Kaks tudengi või üliõpilast old, ministri pojad Peterburist, jalutasid Raadi pargis. Lipard tulnd juure ja küsind: Kis te olete, mis te käite? Siis teine tudeng küsind: Aga kis siis teie olete?
Aga siis see ärra üteld: Mina olen ärr fon Lipard.
Teine tudeng ütles et: Minu isa koera nimi oli ka Lipard.
Sis ärra vihastas ja lõi kepiga kolm kord seda noort tudengit. Ja siis tudengid läksid ära.
Kuu aja pärast tuld Lipardile Peterburist kiri, et Peterburi sõita. Siis seal leppisid: Lipard maksis trahvist kolm mõisat - Kastri, Mäksa ja Poka - selle ärrale, keda ta kepiga lõi ja teisele maksis rahatrahvi, keda ta ei löönud.
Ja see noorärra müis mõisad üle ärr fon Essenile, ja (Lipard) andis kohustuse, et ta pidi Tartu linna mustuse välja vedama. Eks ta laskis seda muidugi raha eest teha, aga ta oli siiski "sibi Lipard".
/Mis isa ütleb söömist alustades?/Koeru õpetaja üteld leeripoisile: "Loe söömapalve!"
- "Ei oska," poiss ütles.
"No mis isa ütleb, kui lavva juure lähete?"
- "Meil põlegi lauda!"
- "No kus siis sööte?
- "Põrandal."
- "No mis siis isa ütleb, kui kausi juure lähete?"
- "Meil põlegi kaussi!"
- "No kost te siis sööte?"
- "Padast."
- "No mis siis isa ütleb, kui pada juure lähete?"
- "Siis lööb lusikaga otsaette ja ütleb: "Ää määri, tõbras, tahmaga!""
Olid kaks venda, eland ühes majas ja peksivad üheskoos rehte. Oli vili ära puhastatud ja jagasivad selle poolest, teine mõet sai teisele. Ja siis üks mõet jäi pooleli, ei saand täis.
Ja siis vanem vend oli rikkam varanduse poolest, aga perekonda ei olnud; noorem oli kehvem, aga oli perekond.
Ja siis noorem vend ütles vanema venna vastu, et: Võta see omale, sest minul, kui saab vili otsa, siis lapsed teenivad, aga sinul ei ole, kes toob.
Aga vanem vend ütles: Ei, minul on raha; kui on otsas, ostan, aga sinul ei ole raha ja sinul on suur pere, sina võta see omale.
Ja siis riidlesid selle mõedu juures ja teine pakkus teisele, ja täiskuu seisis värate kohal ja vaatas nende peale. Ja sellest on jäänd midagi kuju kuu sisse, nende kahe venna varjud ja viljamõet nende vahel.
Kuuldud samuti kelleltki vene naiselt Oudova kreisis.
Tuleroog - mõni asi, mis pole enam tarvitamiskõlvuline.
/Isa proovib poegade sõjavaprust./Vanasti isa - vanal eesti ajal - proovind oma poegi. Kui pojad tulnd sõjast tagasi, isa läind vastu ja löönd vanemat poega, löönd jalust maha. Ema akand nutma, et "Missa teed! Sa lööd oma poega, kes sõjast tuleb ja surma eest on ära pääsend!" Isa üteld: "Ega ma viha pärast ei löö, ma katsun, kas ta mehe eest väljas oli."
Noorem poeg tuli järele. Kuulis, mis ütles, lõi ise isa maha. Siis isa tõusnud üles ja ütelnud: "Vaat, sina olid mehe eest väljas! Aga teine poeg on veel poisike, oli muidu sõjas teiste risuks."
/Naine ei viitsi vett tuua./Mehel olnud laisk naine, pole viitsind kaevust vett tuua. Mees tulnud vihmaga töölt koju, naine ukse peal vastu: "Sa oled muidugi märg, mine too vett mulle!" Mees toond, visand naisele kaela: "Nüid sa oled üksti märg, mine too nüid ise!"
Tuulepesa tuuakse koju, sellest lastakse vett läbi ja äkilise aiguse puhul antakse kas inimesele või loomale.
Metsal'jas - üks nägemine metsas. Kui pead selle jälgi mööda minema, eksid ära. Astu kolm sammu tagasi, siis see viirastus on kadund su eest.
Kes vees peab olema ja uputama inimest, see on vee näkk.
Lastele öeldi: Ära mine vette, näkk võtab jalast kinni, viib su ära.
Katk = üldine nimetus laialdase "murdja" haiguse kohta; massiline suremine.
Soendile vastavad erinimetust obj. ei tea. Mõni on küll "nõiduse väel pandud undi vangi", kuid kutsutud ikkagi undiks.
Libaunt = "see unt, mis inimesi sõi; see oli teistjägu unt" (arilik unt inimesi ei söö).
Laksi Tõnisse pojal Kaarlil oli niisugune obune, kes oli kus ta ka oli, adra ees või karjamaal söömas, kui aga karjalaste kisa kuulis, jooksis sinna - ja palju rahvast päästis libaundi käest ära.
Kolm korda aevastada.
Üks mees, talumees, tundis ennast aiglane olevad ja läks siis arsti juure, et mis arst ütleb. Arst ütles: "Aigus on sul raske. Kui kolm kord aevastad, siis sured!" Mees läks arsti juurest koju ja vaatas jahu ja tangu ja leidis, et jahu on veidi, naine ei saa matuse leibagi teha, ma pean veskile minema. Pani terad kotti ja läks veskile.
Tee peal aevastas korra. Pidas siis obuse kinni ja mõtles: "Üks kord on nüüd läbi, kaks korda on veel. Mis ma nüüd teen, lähen või mitte? Aga noh, olgu, ma lähen siiski, ehk jõuan ära jahvatada!" Sai veskile ja sai jahvatuse-korra kohe kätte ka ja akkas jahvatama. Siis jahu akkas juba tulema kivi alt, pani koti alla ja - aevastas teist kord. "Noh, nüid üks kord on veel aevastada, mis teha? No ehk tuleb veel kõik jahud ära, enne kui kolmas kord tuleb." Aga saand veel paar kühvlitäit, kui tulndki kolmas kord. Siis aevastas kolmas kord ja kukkus maha. Silmad lahti, näeb kõik, aga arvab, et on surnud. Möldri sead tulnud veskisse, lõhkunud teiste kotte ja söönud selle mehe jahu ka. Mees üteld põrandal: "No kurat, kui ma elaks, küll ma teile näitaks!" Viimaks oli kolu tühi, kell kõlises ja mölder tuli sinna. "Mis sa, ull mees, teed? Sead veskis ja ise selili maas!" - "Jah, kui ma elaks, küll ma neile näitaks, aga nüüd olen surnud." Mölder tõstnud ta üles ja üteld: "Sa ju elad, tõbras, tunned ju, et seisad püsti!" Mees saanud ise ka lõpuks aru, et elu sees; läind koju, eland veel mitu aega.
Nad kujutasid, et maal on kõva põhi all, nagu majale tehakse vundament alla. Maa (maapind) on nagu vaip voodi peal.
Mõned seletasid: maakera peab käima nigu ümber telje, aga kuidas on see võimalik? Vankri telg tahab ühtelugu määrida, aga maakera telg on suur, kes seda siis määrib?
Arvati vanasti, et pilved käivad taeva peal, mitte all. Alt kukuksid varsti maha. Vesi langeb kuu, päikese ja tähtede peale ja sellepärast nad ei paista.
Pilved tulevad sellest, et kui taeva äär on meres, siis ajab sealt vett üles mööda taeva äärt ja pärast akkab maha sadama.
Lihavete esimese püha omingu päike peab tantsima. - Olen ise seda näind.
Enne tõusis üks kuma, nagu ele koidu kuma. See nõkkus nii kahele poole. Siis viskas päikse üles üks pool sülda. Siis langes tagasi ja jäi pisut tumedast üks paar minutit. Siis kui viskas kõrgemale kohe tükk maad ja ikka liikus õrnalt nagu kaste tuule käes.
Seda oiatati, et vastu kuud ja vastu päikest ei tohi näidata, et sõrm jääb kõverast.
Kui vastu kuud või päikest kuseda, siis pidi selle peale tulema üks raske nuhtlus.
Maast tõmmatud aigus. Kevadel maa peale ei tohi istuda, võib saada maa-tõmbe aiguse. Arstiti sinksalvi ja maavitstega.
Kui virmalised vehklevad, siis muudab ilma.
Kui vikerkaarel on mõlemad otsad vees, siis võtab vett ülesse.
Kui vikerkaar kõrge, tuleb kuiva, kui madalal - vihma.
/Miks haava lehed värisevad./Aava lehed värisevad sellepärast, et kui Jeesust ära anti, siis kõik puud värisesid, aga aav ei liigutand oma latva ka mitte.
Jeesus ütles siis: Sinu lehed peavad ka kõige õrnema ooga/= tuulega/ värisema alati.
Juudas poos ennast aava otsa, sellepärast aav on ka viha ja ei ole suurt väärt puu.
Paju palus oma sugu maapealt ära kaodata, et tema küllest on võetud vitsad, millega Jeesust pekseti, - piits oli jäänd koju.
Siis oli üteld Jeesus: Sina ehid ise ennast, laiendad, peotäis on sul seisupaika, kus sa seisad, ja sa ise ajad ennast laiali ja mingit tarbepuud sinust ei pea saama kui aga vitsa.
Mees võttis naise ja oli ise jalutu. Pealt pulmasi tahtis keriku minna ja ütles naisele: "Lähed võtad kelgu ja sis lähme kiriku! Ja sina vead mind kelguga mäest ülesse, ja perimäge, siis istume mõlemad pääl."
No naine pidi käsku täitma, ja läksid ka: mees istus kelgu pääl ja naisel nöör üle õla ja veab. Tuli juba mägi vastu ja naine ohkas, et nüid tuleb jälle vedada. Aga mees ütles kelgu pealt, oli kuri: "Mis sa, oor, ohkad! Näe, teised käivad jala, aga meie lähme kelguga!"
Miks naistel palju tööd.
Sellepärast - kui Jeesus maa peal oli, siis läks üks vanatüdruk Jeesuse juure ja palus pühapäeva tööd.
Jeesus ütles: Loe, laula ja palveta. Aga tüdruk siis ütles: Kõik need teen ära, aga veel jääb aega järele. Jeesus ütles: Siis täid ja kirbud on sinu raavitseda ja sinu töö ei pea kunagi otsa saama.
Siis peavad niisugused tunnid taeva peal olema, mis aal inimene sünnib: varga tund, mõrtsuka või röövli tund, veesurma tund, sõjasurma tund jne. Tähtedest peab tundma seda tundi.
(Lugusid sellistel aegadel sündinutest: ERA II 54, 251/4 (274), 254/6 (276), 256/7 (277))
Taeva Sõel - seitse tähte ligistikku, ühes kobaras.
Koot - pikk joru tähti, natuke vahet ja siis jälle teisipidi tähed ligistikku.
Unt ja Ärg - tähekujund, mis haril. Tuntakse nime all "Suur Vanker".
Ehatäht on õhtul ele ja Koidutäht on omikul ele.
Obuseraud - see tähekujund koosneb kuuest tähest, mis oma poolümmarguse asendi poolest tuletavad meele hobuserauda. On paistnud "rohkem õhtu pool".
Sabagatäht oli sõja märk, see tähendas sõda.
Tähesadu peab ka sõda tähendama. Enne Jaabani sõda oli tähesadu.
Rabandus on äkiline aigus, sellele saab enamasti abi, aga kui lendev läbi lööb (~ "lendva nool tuli, lõi läbi"), siis enam abi ei saa.
Jutu terminoloogiat.
Tühi jutt - mis ei vasta tõele, pole "tõesti sündind". Selle vastand on tõestisündind jutt (tühijutt = valejutt).
Luulejutt on jutt, mis on rahva suust kuuldud, võib olla mõnikord tõsi, mõnikord mitte.
Muinasjutt - "muistsel ajal sündind jutt".
Kui obune kodust välja läks, tehti pahema jala kannaga rist obuse ette, et ei kuri inime, lendva ega kurivaim ei saaks obusele kahju teha.
Noort kuud tervitasid tüdrukud ja vanadmutid:
Tere, tere, noor kuu!
Valgust sulle, kannid mulle!
Ork, vill ja roos kolmekeste läind ja rääkind, kus keegi läheb. Ork rääkind: Mina lähen siia talusse sisse, siin keedetakse täna lõunest tangupudru ja pudrule pannakse võid silma muidugi ja mina lähen või sisse ja olen üks iilgav tilk seal või pääl. Peremees tahotand jälle karoägli laudu sääl puuriida ees (riida taga nad kõnelend kolmekeste) ja kuulnud ära.
Saand lõuna valmis, kutsuti sööma. Siis peremees astus kiirel sammul sisse ja võttis selle või lusikaga pudrusilmast ja pani oma tubakakotti ja sidus kotisuu kinni ja pani siis lõõse kohta suitsu, kust suits välja käib, ja jättis terve aasta teda sinna suitsuma. Aga selleks jättis terve aasta sinna, et ork lubas terve aasta olla selle peremehe kallal. Aga roos ütles: Mina lähen sinna eemale talusse selle perenaise kaenla alla, seal on mul ea aasta elada. - Aga peremees kuulis ära. - Ja roos ütles: kui nad minu märjass teevad, siis ma olen kindlasti aasta ära ja kui muud sooja saab, siis tahavad ära lämmatada minud. - Ja siis vill ütles: Mina lähen siia veikese majasse, löön karjalapsele varba vahele ja olen ka aasta sääl varba vahel.
Ja peremees läks sinna talusse ja perenaisel oligi kaenla all kange valu. - Noh, kas on kedagi kuuma auvet? - Pudru olnud. Pand kuuma pudru pääle. Valu kadund ära. - Noh, kas veel valutab? - Ei valuta. - Nigu valu ära jäi, mees võttis selle pudru ja piigistas kotti ja pani ka sinna suitsu kohta. Kui teised küsisid, miks ta nii teeb, ütles: Sinu küsida, minu teada.
Aga sinna karjapoisi juure pole läind ütlema, sääl olid villi katki teind ja aasta otsa jalg olnud aige.
Kui aasta mööda oli, siis karjapoisi jalg sai terveks, peremees raputas oma või ja teise perenaise pudru ka kotist välja.
Ja siis läksid kõik sõbrad kokku (peremees kuulnud jälle ära). Ork ütelnud: Elu tahtis võtta! Mind pandi ühte nahkotti ja kotiga suitsu ja suits käis ninasse alati. Üst ing oli minekil aga sain veel viimase ädaga välja.
Roos ütelnud: Minul oli kah, pandi ka nahkotti ja kotiga rippu ja kange suits tükkis lämmatama, umbne oli ja raske.
Aga vill ütelnud: Minul oli küll ea. Varba vahel olin, ei lasknud poissi magada. Vahel pandi east maitsvat asja pääle - mina sain süüa küll.
Siis lahkusid ära ja ork lubas, et tema enam inimese peale ei lähe ja roos lubas: "Mina ka naljalt enam inimese külge ei lähe." Vill aga lubas kohe minna, kui aga saab.
/Väljaandesse lisatud kommentaar: Mt? 293 F 2) - 14 t. Üleskirjutused valdavalt Lõuna-Eestist. Jutt rajaneb uskumusel, et halla kutsele ei tohi vastata, siis see ei leia oma ohvrit üles ja hukkub./
/Kaja/Nii kui lahke ilm on, mets kõlab vastu. Lapsele öeldakse: ära mine metsa, kuule, metsmees on metsas, see õikab, meelitab su kaugele ja viib ära.
/Tütarlapse pilt on kahjulikum kui raamat./Kaks venda olnd. Vanem vend käind laadel, ostnud omale üks palveraamat. Ja luges siis palvet ka mõnikord. Noorem vend üteld: "Rumal, toob palveraamatu! Ostnud ometi üks ilus tütarlapse podrei või pilt, pand voodi kohta, oleks ka vaadata olnd! Ärkad öösegi üles - ilus vaadata." Ja siis ostis ka noorem vend omale tütarlapse pildi ja pani seina pääle. Mõni pühapääv läks kirikusse ja leidis ka niisuguse tüdruku, nagu see piltki oli. Ja akkas seda tüdrukut meelitama ja käis tema pool tihti. Ja tüdrukule meeldis see poiss ka. Tüdruk tahtis seda ja seda, ja poiss ostis kõik, mis ta tahtis. Paar aastat käis taaga ja siis jäi vaesest. Siis tüdruk lõi tast lahti ja läks minema.
Vanem vend aga elas ikka korralikult edasi. Noorem oli vaene ja vaeseks ka jäi.
Metsaljas. Need eland metsas, aga keegi ei ole näind. Muudkui mõni eksis ära, siis: "Sa trehvasid metsalja jälgede peale, sellepärast eksisid."
Võigas koht: koht metsas, kus sageli eksitakse. Sääl käib metsaljas ja eksivad inimesed ära sinna.
Metsalja jutte objekt ei tea, pole kuulnud.
Mäel (mäe sees) mütsumist kuulda. Keegi pole julgend vaatama minna. Pika poeg Ants läind. Sääl olnud väikesed mehed = maa-alused vaimud.
NB! Seda on lugend raamatust.
Rahvasuust pisimeestest pole kuulnud midagi.
Näkk = kui inimene upub, öeldakse: "näkk võttis kinni, viis põhja."
Maad ei tohi lõikuda, siis nagu oma vanemid lõigud, ja maa on meie kõikide toitja.
Maavitsad - kasvab aiaäärtes, nagu vitsaraag, punased õied otsas - selle veega arstitakse maa tõmbeid (maast akand aigusi.)
/Vanatüdrukud teesklevad noorust, kuni surevad./See oli Kodavere kirikus olnd. Kaks vanatüdrukut esimesel jaanuaril. Üks olnd sitsipluusega kirikus, ise alati väristand: "Oh Jeessuke, too jahutust!" Et temal nii palav on. Teine vanakene old ka seal kõrval, vaadand üles ja üteld: "Vaata, ðääðk aigutab kiriku tornin!" Ise old ilma ambita.
Kui kirikurahvas kokku kogusid, leiti kaks surnut kangi alt. Külm oli mõlemad ää kangestand.
Üks mees saanud metsakoha omale elamiseks. Kuid oli mures, et pole raha. Öösi näind unes, öeldud: mine kaeva oma onni ukse alt, sealt saad raha. Aga ainult öösi võid kaevata.
Teine öösi mees kaevas, aga ei saand mitte midagi. Eitis magama ja pahandas veel naisele ja pojale: Nii on need unenäod - kuik on tühi! Eilane öö kaevasin ja ei saand mitte midagi.
Aga siis üteldud temale unes jälle: Ära pahanda ühti. Vala seitsme venna veri sinna onni ukse peale, siis saad raha kätte. - Omiku ärkas üles ja rääkis teistele: Nii unes üteldi. Aga kust ma saan seitsme venna verd? Kui ma seitse venda ära tapan, siis lähen ma vangi.
Aga poeg ütles selle peale: Ära pahanda ühtegi isa, küll sellega akkama saab.
Kui kana oli pojad välja audund - kui pojad juba nii suureks said, et kuked laulma akkasid, siis poeg tundis ära missugused kuked on; siis tappis seitse kukke seal onni ukse peal ära ja läks ööse omakord kaevama ja sai rahakasti kätte. - Poeg oli targem kui isa. Sai raha kätte ja akkas rikkalikult elama.
Kuuldud Oudova kreisis venelasest õitsikarjuselt.
/Naine saab mehelt ja isalt peksa./Tütar olnud mehel. Saand mehe käest peksa, läind isale kaebama: "Kas sina oma väimele seda andis annad, et ta lõi sinu tütart?" Isa üteld: "No mina sellega küll ei lepi ja seda temale andis ka ei anna! Kui tema peksis minu tütart, siis mina peksan tema naist." Andnud tütrele teise keretäie veel ja saatnud siis mehe juure tagasi.
Üks talumees elas oma koha peal. Käis metsas ja leidis metsast püti. Sai aru, et raha on sees ja pütt on nii suur, et üksinda ei jõua ära tuua. Mehel tuli siis ea nõu kätte; viis püi avi mõrda ja avi püi paeltesse. - Ta teadis, et naine räägib välja, aga et teeb nii, siis peetakse naist lollist ja keegi ei usu temad.
Läksid siis naisega ja obusega raha ära tooma - ja ostis ennem poest saiu ka veel. Kui metsa said, näitas naisele ära, et püi oli avi mõrdas ja avi oli püi paeltes. Panid siis rahapüti vankri peale ja istusid mees edaspidi ja naine tagaspidi. Mees viskas naisele saiu, aga naine ei saand aru, mõtles, et taevast tulevad. Mees kinnitas ka: Täna on saia sadu ja noki sõda tuleb maa peale. Kui said külasse, kõige otsa peal talus koerad purelesid õues. Naine tahtis sinna juba sisse minna rääkima, aga mees ütles: Kuule ull, kuidas seal naine peksab oma meest ja mees kisendab. Kui sina lähed sinna saad ka naise käest peksa. Siis sai mees naisega koju.
Siis mees ütles naisele: Noki sõda tuleb ligi, mine sa tõrre alla, ma ise lähen ahju alla, siis pääseme niimoodi ära. Kui naine läks tõrre alla, mees tõi aidast odre ja raputas tõrre põhja peale ja kanad ja kuked lendasid sööma ja nokkisid et tõrs kolises ja kõmises. Kui said ära nokkind, siis lendasid ära. Siis mees tõstis tõrre ära ja ütles: No kulla teinepool, tule nüid välja, nüid sõda läks mööda. Naine ütles: Oli küll irmus kolin ja mürin, kui sõda sõdis, tahtis kõrva kuulmise ära võtta. - Ja siis mehel oli kõik paika pantud. Aga naine läks külasse ja rääkis ära, et mees leidis raha ja tõi kodu. Jutt läks mõisa opmani kätte ja opman tuli otsima, et mõisa mets oli ja peab raha mõisa andma. Aga mees salgas ära, et pole saand, pole midagi toond.
- Aga su oma naine ütleb.
- No küsige naise käest, millal see oli. Eks ole igal päeval oma nimi kah.
Küsitud naise käest: Mis aeg see oli ja mis päev see oli, kui mees raha leidis?
Naine ütles, et: Siis kui saiu sadas taevast, siis kui avi oli paeltes ja püi oli avi võrgus ja kui noka sõda oli, siis sel päeval me tõime raha.
No siis mees ütles: No kuulge nüid! - Kuna oli noki sõda ja saia sadu? Ja kuna on olnud püi avi võrgus või avi püi paeltes?
Siis opman sai ka aru, et naine on loll ja räägib lolli juttu. Raha jäi mehele ja mees sai rikkalikult elama akata. Ei näidandki naisele, kus oli.
Oudova kreisis karjalapsena kuuldud.
/Kala palve/Kala palus Jumalat: "Kui sa annad mind rahvale süia, siis ära nii rikkale anna, kes minu nahka nülib, kui ta sööma akkab, ja nii vaesele ka ära anna, kes minu silmad ära sööb." Ja siis jäändki nii, et vaesed ja rikkad võivad kala süia ja nahka ära ei võeta.
/Lisakommentaar väljaandes: Mtº 255 - 13 t. Looduskõnelusele rajanev muistendiline jutuke, mille mõne teisendi tinglikult ka loomamuinasjuttude hulka arvata võime. Registreeritud ka vanasõnana: EV 3055./
Kuidas saanud kägu.
Ühel mehel jäänud naine haigeks ja surnud ära. Lapsi jäänud järele poeg ja tütar. Mees võtnud uue naise. Sellel olnud jälle tütar.
Esimese naise tütart pole võõrasema sugugi sallinud. Kord kui kedagi kodus ei olnud, tapnud võõrasema ta ära, keetnud ja viinud nurmele, kündjal pojal süia. Poiss söönud, ise ütelnud: Need on just kui minu sõtsi sõrme luukse, ja pannud kõrvale kivi pääle. Varsti näind, et luudele kasvavad liha ja suled pääle. Viimati tõusnud lendu, ise ütelnud kuku. Lendanud kodu tare katussel ja laulnud Tule vällä emäkene kuku
ma anna sulle kulda kivi kuku
Tule vällä sõtsikene kuku
Ma anna sulle kulda kee kuku.
Emale kukund kivi pähe, see surnud ära ja sõsaral viskand uisk ümber kaela, see surnud ka ära. Kägu aga pidavad eluaeg olema ilma koduta nagu vaenelaps.
Sellest jutust on vist säilinud kuni praegus ajani arvamine, et: kui kägu kodus kukub, siis tähendab see kindlaste mõne surma.
Kuidas saanud ahv.
Ühel külasepal olnud õpipoiss. See olnud nõnda rumala pääga, et kolme aastase õppimise järel, ei mõistnud veel mitte kui midagi ära teha. Kord ta läinud metsa, ja kõndinud sääl noruspäi. Tulnud üks vana hall mehekene, küsinud: mis sul viga pojake? Poiss kaeband oma häda ära. Vanamees annud tal ühe haamri üteldes: Kui selle haamriga lööd mõnda asja kolm korda, tuleb välja see mida ise mõtled. Poiss läind tänades kodu. Varsti toodud neil tõld rautada. Poiss säädnud materjali ühte kokku koputand haamriga kolm korda, olnud siis ilus tõld valmis kui säranu. Üks vana naine tulnud sepikoa läve pääle ütelnud: Muidu oleks ilus jah, aga tiisle pulk puudub. Poisil saand süda täis, mõtlend löön ta päris maha ja löönudki. Võtnud viskand lõõdsa alla üteldes: Las mädaneb saab palge punaseb. Mõne päeva pärast võtnud välja pannud alasile, koputand, mõtlend, tulnud ilus noor naine välja. See rõõmustand ja tänand, olnud lesk, tahtnud uueste mehele minna aga olnud vana. Sepp näinud seda lugu päält. Temal olnud vana ja inetu naine, vara pärast võetud. Mõtelnud: teen ka omal noore ja ilusa. Löönud ka maha, viskand lõõdsa alla üteldes: Las mädaneb saab palge punaseb. Mõne päeva pärast võtnud, pannud tulle, tagund ja tagund, ei tulnud midagi. Viimati käskind poissi: löö sina. Poiss löönud, tulnud välja must ja karune. Sepp hakand riidlema, mispärast seonde. Poiss ütlend, et sa oled ju väege ära kõrvetand. See aga läinud jooksu mõtsa poole, ja saanud ahvi alguseks.
Muistend Karksist
Siis kui puud ja kivid kõik liikund ja käinud siis läinud vanapagan Karksi Karu külasse vastu ja keelnud:
Pähnamägi jää paigal, Iivakivi istu maha, salu jää seisma. Sääl Pähnamäe ja Iivakivi ümbruses on küll neid kive rumalat moodu. Siis vanapagan läind ise Pähnamäe pääle istund kuuseoksa pääle ja kisendanud:
Tulge nüid punapüksi pulma ja Intsaare saaja.
Ku toome õidseve, sis külveti lina.
Lutsukülas Triigi valdas elav Tõnu Matsal, umbes 65 a. vana rääkis et tema olevat kuulnud kui kuuse okkad sügisel alla hakkavad varisema siis tulla ühe kuu aja pärast külm.
Tõnu Matsalilt kuuldud et kui kadaka marjad on põõsaste latvas siis tuleb sügava lumega tali, kui marjad põõsaste külgedel ja madalamal siis väikese lumega tali.
Andri Puustusmaa Harbini linnas.
See oli umbes 1904. aastal, kui Andri Puustusmaa oli Venemaal Harbini linnas väeteenistuses.
Kord õhtul läks ta linna jalutama. Ühes linnaäärses uulitsas tulid talle röövlid. Öeldes, et kui sa ühes ei tule laseme maha! Andri läkski. Röövlid läksid ühe suurema kaupluse laele, kus juhtis kauplust keegi proua. Röövlid kangutasid lae lahti; lasid Andri köiega kauplusse, lubades teda siis tagasi tõmmata, kui on küllalt kaupu üles antud. Andri andiski neile niipalju kaupu, palju röövlid soovisid. Viimaks tõmasid röövlid ka Andri üles. Oli viimane saanud poolde teele, lõikasid röövlid köie katki ja lasid Andri kauplusse tagasi. Kuna röövlid ise põgenesid.
Andri hakkas mõtlema, kuidas välja pääseda. Hää nõu on kallis. Kui proua tuleb varahommikul lambiga kauplusse, viskan talle kühvlitäie jahu vastu nägu. Jõudis hommik. Proua tuli kauplusse. Uksel aga viskas Andri talle kuhlitäie jahu näkku ja silindrisse, et lamp kustus. Nüüd jooksis Andri läbi avatud ukste uulitsale ja metsa.
Metsas kaotas ta oma jälgi igasugu viguritega, et tagaotsijad teda kätte ei saaks. Kesk metsa leidis ta puu, kuhu puges peitu. Puu oli sees nii suurelt õnnes, et ta mahtus sinna sisse.
Tulid tagaotsijad. Jälgi uurides leidsid, et jäljed edasi ei lähe. Nad lõikasid puu maha. Et midagi ei näinud, lõigati puu keskohalt katki. Andri oli keskpuud. Kui lõikama hakati, tundis Andri, et see oli otse tema keskkohal. Nüüd nihutas ta end ülespoole, et mitte surma. Et õnn oli Andriga, sai ta nii ettevaatlikult üles end nihutada, et otsijad arugi ei saanud. Otsijad ei näinud midagi ja läksid ära. Nii pääsis Andri Puustusmaa surmast.
Jutt saadud Alide Raudseppalt 36 aastat vana, kellele jutustas Andri Puustusmaa ise. Andri elukoht oli Sarve talus, Kasaritsa vallas Võrumaal. Sai surma Saksamaal vangina.
Tõestisündinud lood umbes 115-120 a. tagasi. Võru murrakus.
115 aastat tagsi olli halli vai sändse halva vaimu. Mul vanaimäl oll poig muldhirre pääl asja tegemah. Tiidpiteh tull pikä särgiga hall vanamiis ja läts latsi mano, nink küsse latsi käest: "Latsõkõsõ, mi tii' siin tiide'?" Imä oll' tarõh ja kaie, kes tuu sääl latsiga kõnõli, läbi paja, a' es näe kedägi. Lats õnnõ sainveereh' külmeht. Imä tõi latsõ tarrõ paasuu ette, pandsõ latsõ pää paku pääle, võtse kirvõ ja ütel: "Ku' sa viil väriset, lüü ma pää otsast maahha!" Ku' imä oll nii mitu kõrd ähvartänu, lätski latsõl hall säläst är' ja lats sai terves.
Hall käve egä päiv umbõs kellä katõ aigu.
Ütskõrd otsõ hall Krõstinat (jutustaja vanaema), tuu oll hindä ilma tõistõ tiidmäda är käknu lauta, tuu pütu ala, koh' mõskmit tetti. Hall uikso Krõstinat: "Krõstin! Krõstin!" Tedä hinnast es' olõ näta. Et Krõstin hellü es tii', es saaki hall teda kätte ja lätse ära. Olõs Krõstin hellu tennü, olös hall sälah' olnu.
Ütskõrd nägi vanaimä, ku kats last hallõh rõivih, lätsi üle silla, esi puul ikõh, kõnõli: "Siin ei anda süvva ei juvva, tahetas är õnnõ tappa."
Ütskõrd nägi vanaimä, ku kats last hallõh' rõivih, lätsi üle silla, esi puul ikõh kõnõli: "Siin ei anda süvva ei juvva, tahetas är õnnõ tappa!"
Kuidas vanasti lastele tähti õpetati.
"a" alt vallalõ,
"b"ii pikä hammaga,
"t"iil oll rist pääl,
"e" oll nigu tulis,
"k"ii nigu võtme kiil,
"h"iil hand takah,
"i"il pää otsah,
"j"õõl jalg peräh,
"l"ii olle lipuga,
"m"ii kolmõ tulbaga,
"n"ii katõ tulbaga,
"o" otsast lõigat,
"r"iil kotikõnõ säläh',
"s"ii nigu saia kringli,
"ä" alt vallalõ ja pää otsah,
"õ" otsast lõigat ja pää pääl.
Vähk rätsepana kilplaste juures.
Kord leidsid kilplased ühe jõe äärest perve pealt suure vähja. Nad ei teadnud, mis loom see oli. Kui nad teda lähemalt uurisid, nägid, et tal on kahed suured kääred. Kilplased arvasid et see võiks neile õmmelda riideid. Kilplased panidki vähja riide peale õmblema. Mõne tunni pärast oli vähjal riie väikesteks tükkideks lõigutud. Kilplased said sellest hirmus vihaseks ja otsustasid vähja ära uputada. Nad viskasid ta vette. Kui nägid et vähk sabaga lõi vastu, arvasid et tal on nüüd viimsed valud, ja kui vähk põhja sujus, arvasid kilplased et vähk, kui tundmata elukas on surnud.
Nii uputasid kilplased vähja.
Papi hobune.
Kord sõitis "Ritskäkoguduse" (varjunimi, õige nimi on Plaani) papp linnast koju. Kodus ütles talle sulane: "Mis sa sellest hobusest talli viid, ta on märg, las ta enne ära kuivab." Papp viiski hobuse maja otsa, kus tuul hästi tõmbas ja köitis ta sinna kinni kuivama. Kui papp mõne tunni pärast hobust vaatama läks, oli see lummetuisanud ja surnud. - "Ära usu ilma, ilm ajab pu silma."
Kord jootis keegi setu mõisaherra kaevust puhtast pangist hobusele vett. Härra tuli trepile, ja ütles: "Kuule setu, mis sina seal, minu puhtast pangist hobust joodad!" Setu ütles: "A herr, ku' sul tast viist nii kahju um, sis ma vala tagasi!" Ja setu valaski selle vee tagasi, kust hobune jõi.
Mõisahe tull kausiseto. Ta läts küüki ja ütel, et taht provvaga kokko saia. Tä mõtel, et saa provvale kausso müvva. Toatüdrukud keelasid küll, et ära mine tuppa, kuid setu siiski läks. Saalis tull herr vasta ja ütel: "Ära tule siia om lumiste jalgadega!" Et setu parajasti põrandariide peal seisis ütles ta: "Ada herr, es ma su kanga pääle astui, ma astu nüüd viirt piteh!"
Kord oli keegi setu sõimanud konstaablit "võmmiks". Konstaabel kaebas kohtusse. Kohtus küsis setu konstaablilt: "A võmmikõnõ, kus ma sis sõimssi sinno!" Kohus mõisteti tühjaks.
Naane oll kraaviveereh haina põimah: Tull tuulispask. Naanõ ütel: "Ptüh, ptüh, tuulispää, laku perst!" Nii ütel tää mitu kõrd. Tuulispää tõstso naasõ mitu kõrd korgõhõ üles, ku maahha lasksõ haard naane haina juurist kinni ja nakas pallõma, et tedä vallalõ lasõ.
Üte peremehe man oll kats sulast ja üts tütrik. Üts poiss ja tütrik. Üts poiss ja tütrik käisid õhtul kohtamah. Perremiis inämb es lasõ pandsõ usso luku. Üteh taroh oll tütrik, tõõsõh poisi. Nüüd naksi nuu sama, tütrik ja poiss kõnõlama läbi suure augu seinasees.
Üte õdagu läts tõõnõ poiss ja pandsõ uma tagumiku mulgu juurõ, ku tütrik tull, lasksõ suurõ peeru. Tütrik küsse: "Mis sa ütli!" - Poiss ütel: "Uika mulku, saad saina kellä!"
Mustimägi.
Kord käis keegi loomaaiaga mööda küla. Kasaritsa vallas Mõisamäe külas surnud loomaaia pidajal ära lõvi, nimega Musti. Ta maeti sinna lähedale mäe otsa, mille järgi mäge hüütakse Mustimäeks.
Kuri herr.
Uue-Kasaritsa mõisas oli väga kuri parun. Kord kutsar sõitis paruniga Verijärve äärt mööda kinnises tõllas. Parun magas. Kui saagi äkilisema koha peale, jättis kutsar hobused seisma ja lõikas rangid lahti. Nüüd aga ärkas herr, ta küsis: "Miks tõld seisab?" Vastas kutsar: "Hobused tulid eest ära!" Parun keeras teise külje ja heitis magama. Kutsar aga tõukas paruni kõige tõllaga vette. Tõlla kullatud nupid paistavad veel praegu ilusa päikesepaistelise ilmaga.
Kalamehed ei tohi sinna võrke panna, sest seal kohal on alati võrk lõhutud.
Kust on saanud Verijärv nime.
Verijärv on saanud oma nime pärisorjuse ajast.
Verijärve kaldal oli kelder, kus peksti orje. Kuri parun laskis orje nii peksta, et veri jooksis järve ja järvevesi muutus punaseks.
Suurjärv ja Pikkjärv.
Meeldemäe-lohu mehed nägid, et Räpo küla mehed saavad kaupluse all olevast järvest palju kalu.
Kord ütles keegi mees setule: "Kui sa Räpoküla alt järve ära tood Meeldemaelohku, laseme sul kalu püüda 2 aastat.
Setul hää nõu. Kallas öösel puuda elvhõbedat Räpo küla järve ja järv läkski ära orgu mööda kõikide kaladega Meeldemäe lohku.
Räägitakse, et järv olevat läinud alla saarma käike mööda.
Ükskord tull susi karja, tä habe ja saie üte põrsa kätte. Tuu niildse tervelt alla ja läts mõtsa.
Karus juusk kodo ja kutsõ peremehe sutt takah ajama. Perremiis võtsõ hää malga kätte ja läts mõtsa. Üte puhmaall näkk, et susi magasi. Perremiis lei hundile kõtu pääle. Põrss karas tagaotsast (hundil) soel vällä ja juusk karämano. Hunt aga jooksis metsa.
Kord põimse naane mõtsa-veereh haina. Tull susi ja nakas naist handa piteh mõtsa poolõ vidäma. Naane pallõl kül': "Hundikõnõ, soekõnõ, lasõ minno vallalõ!" A hunt es lasõ, tä veie inno mõtsa poolõ. Mõtsah nägi naane soe pessä, kuhu poole tä viidigi. Pesäh olli noorõ poja, mis õnnõ kiitsõva, näil olli luu hambih. Naane nägi, et asi on sarnane, võttis soepoegadel luud hambist. Nüüd lasksõ susi naase vallale ja viimäne läts kodo.
Järgmisõl hummokul löidse lamba paari poigõga läve iist.
Vanaesä läts alamaalõ orgo paijo vitsõ otsma. Oroh päävapaistel näkk et susi magasi. Täll oll kirvõs käeh ja lasksõ kirvõ kuudaga soelõ hambit piteh, mis olli irevil. Susi heitü, hüpas üles ja haardsõ vanaesal jalast kinni. Vanaesäl olli viiso ja jalgräti jalah. Susi tõmmas puul jalgrätti ja puul viisko är', millega läks metsa.
Üts mõtsavaht läts mõtsa, säläh oll püss ja käeh vits. Mõtsah näkk, et soe magasi. Mõtsavaht mõtõl, et ma aja nää üles ja lasõ sis. Et soe üles tulõsi, leie vitsaga sutõlõ. Noo kartsi üles, lasksõva käpa pääle sitta, vissiva tuuga mõtsavahilõ vasta näkko. Nikakuni ku mõtsavaht umma näo är puhast, olli soe lännu.
Kahr.
Ütskõrd tull miis mõisaorjusõst. Mõtsah tull vasta kahr; miis pagõsi paio puhma, arvas et kahr tedä es näe. A kahr nägi miist paio puhmah ja võtsõ mehe kõgõ paio puhmaga üskä. Kahr pitsit väega kõvasto. Miis mõtol, et nüüd küll eloga päsemist ei olõ. Mehel oll karmanih saksa väitsekene. Tää võtsõ tuu välla ja tõmmas karol süüame kottalt lahki. Kõrräkõsõ maapääl lasksõ karo mehe maahha ja sattõ esi kah kuulnult maahha. Nii pässi miis karo käest
Aastat 50-55 tagasi kuuldud:
Kadunud vanaema rääkis, et olevad ennemi kord Tartus näidatud kalasabaga vee poolvaadis lamavat inimest pikkade juustega, see olevat Punasest merest püütud "vaarokala", kes kuival maal elada ei saavat. Rindest saadik - inimene. Häälitsevat tumedalt: vaao, vaao. Terve vaarao sõjavägi olevat Punases meres uppudes sarnasteks muutunud. Olevat neid kuuvalgeil öil praegugi veel Punases meres enamasti salgakaupa näha. Neil olla igav.
Aastat 50-55 tagasi kuuldud:
Kadunud vanaisa rääkis, et endisel ajal, ka tema noorel põlvel, olnud rahvast tihti vaevamas "halltõbi", millesse haigestunuid nimetati "hallisõitjateks", - alati suvine haigus. Haige palaval suveajal värisenud külma käes ja pikapeale jäänud nõrgaks. Visatud talle ilma tema nägemata pangitäis külma vett selga, siis kohe lahkunud halltõbi. Aga ometi ühel sarnasel heidutamise korral hall hakanud haiget kuumaga vaevama. Haigusel olnud ka teatavad vaheajad, sest hall - põhjamaa laplane - pidanud ka oma kodus käima, kuid olnud varsti jälle tagasi. Sarnasel vaheajal peitnud meil keegi haige end tühja kirstu. Niikaua,kui ta kirstus viibinud, polevat hall teda leidnud. Kirstust väljudes - hall kallal.
Rannu vallas Verevi külas "Sandimärdi" talu nurmes on kivivare, väga kaugest ajast. Kas ta praegu alles, ei tea. Võis olla vana matusekoht. Kohalik külamees pidanud säält "vaimu" juhatuse järele juhatuse ööl raha potiga ära tooma, hirmutajaid kartmata. Mees läinudki. Vastu tulnud järgimööda: kore, hunt, siis karu. Karu kartes mees pööranud tagasi. Rahast ilma. Seda kuulsin koguni lapse põlves.
Esimese muistendi Kaarepere vallas asuvast Ilmjärvest jutustas minu vanaema Mari Lind 1890. a. ümber. Samale muistendile viitab ka "Kalevipoja" lugu, kus Kalevipoeg sajatab Ilmjärve sügavust.
Kalevipoeg, pääsedes vaevu eluga Ilmjärvest, pajatanud nõnda:
"Peipsi ulatas mulle perse,
Saadjärv saapa säärde,
Kuremaa järv ulatas kurku,
Ilmjärv aga tahtis hinge võtta."
Ümbruse vanemad inimesed uskusid, et Ilmjärv olevat põhjatu sügav. Ümbritsevaist allikaist tulevat ühes veega kalu Ilmjärve. Mõned allikaist olevat põhjata ning viivat teistesse järvedesse - nii vist ka Saadjärve, mis 7 klm kaugusel. 1890. a. ümber kuulsin oma isalt Mikk Linnult järgneva muistendi.
"Kord kevadtalve ööl sõitnud keegi mees linna. Tee olnud paiguti juba paljas, sellep valinud teekäijad võimalikke otseteid üle järvede ja heinamaade. Sõites nii üle Ilmjärve, kuulnud mees selget häält järvest: "Ütle Saadjärvele, et ta mu kümnise ära tooks!"
Mehe tee viinudki üle Saadjärve. Ilmjärve sõnad seisnud kõik aeg mehel meeles, aga ei ole julgenud neid Saadjärvele ütelda. Saanud juba üsna kalda ligidale, Äksi kiriku kellamehe maja kohta, pööranud järve poole ja hüüdnud: "Kuule, Ilmjärv käskis sul oma kümnise ära tuua!" Saanud mees seda hüüdnud, hakanud järv raksuma ja kohisema-mühisema. Mees annud hirmuga hobusele piitsa ja katsunud et minema saanud."
Kord vanasti tulnud Haeska mõisa kubjas Rein uueaasta öösel Rannamõisast kodu poole. Saanud Haeska männiku vahelisele teele, seisnud järsku verine mees tee kõrval tema juures ja ütelnud: Mine ja ütle kõigi oma küla inimistele, et kes tahab end katku eest päästa, see põgenegu kiiresti külast ära ühes oma loomade ja kraamiga ning mingu seda teed mööda, kus keerab seitse haru ära. Siis seitsmendad haru kaudu mingu edasi, seal ei ole enam katku ohtu karta. Oli tema sedasi öölnud, seepeale kadunud ka nägemine ära. Kubjas arvanud esiteks, et nägin und, aga et mehe jutt olnud nii väga selgesti meeles, pole siis unenäoga tegemist ja koduse jõudes teisel päeval rääkinud ta omast nägemisest külainimistele. Kõik olevat naernud teda selle jutu peale, ainult Holli talu ja Mäehandsu talu peremehed on seda asja tõsiselt võtnud ja oma pere ja värgiga kolinud taha mõisa metsa, kus on jäänud elama. Umbes nädal aega peale seda juhtumist puhkenud külas kange katk lahti, mis on nõudnud palju surmaohvreid. Need kaks talu, kes hoiatust tähele panid, need jähid katkust puutumata.
Vanasti olnud vadumaal sulane nimega Johan. Ühel sügisel mindud heinamaale. Et heinamaa olnud viisteist versta kodunt eemal, võetud toidumoona tugevasti kaasa, nii et saadud nädala otsa paigal olla. Kord laupäeva õhtul teised hakkanud koduse minema. Pole viitsinud sulane Juhan koduse minna, vaid jäänud laupäeva õhtuks ka metsa - mis maksab käia pikk maa ja toitu niipalju olnud veel, et selle öö üle saab. Pühapäeval peab niikuinii tulema hakkata ja mis siis muidu käia. Oli töö lõpetanud ja saand parajasti sööma hakata, kui järsku näind: hunt tulnd kange jooksuga küüni poole ja suur kääbas ees. Saanud parajasti küünini, hüpanud kääbas küüni suule ja sealt roninud ülese küüni viilu peale. Juhan mõtelnud, et eks ole säädus, mis asjad seia hakkavad ronima. Võtnud hangu, et sellega teda viilu pealt maha lükata. Vaevalt oli saanud ta hangu võtta, kui kääbas hakanud paluma: Kulla mees, ära lükka, olen kurat ja hunt tahab mind ära süüa. Kui mind jätad siia ülese, teen sinust rikka mehe, juhatan sulle hõberaha augu. Ja juhatanud teda: Mine siit küüni tagant kolm sammu põhja poole. Seal suure kase juurde vahel on hõberaha auk. Sulane pole sellest hoolinud, vaid ähvardanud jälle hanguga maha lükata. Kurat uuesti paluma: Kulla mees, ära lükka, teen sinust rikka mehe, ma juhatan sulle kuldraha-augu: mine siit küüni tagant üheksa sammu paremale. Sealt leiad kadakapõõsa. Põõsa juurest mõõda kolm sammu põhja poole, kaeva sealt ja sa pead päratu rikas mees olema. Oli ta need sõnad saanud öölnud, lükanud sulane ta maha hundi kätte. See hakanud teda sagima, kuni viimaks natuke sinist suitsu jäänud kuradist järele. Oleks ta mitte seda teind, teda maha lükanud ja teda ülese jätnud, poleks ka raha saand, sest kurat oleks pärast kõik ära võtnud, kui hundihirm oleks mööda olnud. Sulane söönud pooleli jäänud kõhu uuesti täis ja peale sööki läinud ta vaatama, kas kuradi jutt on tõsi. Mõõtnud kätte juhatadud kaugused välja ja hakanud kaevama. Saanud natuke aega kaevata, kui järsku suur hulk hõberahatükkisi tulnud välja. Teises kohast tulnud jälle hulk kuldraha välja. Ei enam pole ta sulaseks jäänud, vaid läinud Haapsalu linna, ehitanud sinna maja, võtnud naise ja hakanud poodi pidama. Olnud seega esimiseks kaupmeheks siin ja ka kogu rikkam mees siinses linnas. Rahvasuu teab veel rääki, et praegused Holmbergi majad olevad tema järele tuljate ostetud.
Kord unes juhatadud Lutsuseppa Andrusele, et mine Suure heinamaa mäele, seal olevas sarapuupõõsa juures künna nülitud märaga seal maad, siis saad sinna peidetud rahakatla kätte ja sa saad väga rikkaks. Poiss pole midagi mõistnud peale hakata, et mismoodi sa nülid hobuse ära ja siis taaga veel künnad. Sellepärast rääkinud oma unenägu isale. Isa kuulanud juttu põhjaliselt ära ja küsinud poja käest: Kas sinul tuttavad tütarlast on? Poeg vastanud jah. Holli sauna Eduga ma ikka olen heasti läbi saand. Isa õpetanud: Mine nüüd Edu juure, räägi temale ära, et võtad teda naiseks, kui tuleb sinuga seltsis juhatadud kohta, võtab enda alasti, sina rakenda teda adra ette, aita ise tagant ja kündke. Ei ole sul paremad nülitud mära tarvis, see on niisama hää. Poiss rääkinud isa õpetust Edule, lubanud teda naiseks võtta, kui Edu temaga seltsis tuleb sinna alasti kündma. Edu olnudki sellega nõus, vaene tüdruk saab mehele ja mis siis. Teisel päeval mindudki kättejuhatadud kohale, rakendanud Edu adra ette ja künd läinud sarapuupõõsa juures laht/i/. Vaevalt olid nad saanud paar kriipsu maase teha, kui maailmatuma suur rahapada tõusnud kange kolinaga maa peale. Oh seda rikkust, mis seal sees olnud, puha hõbe- ja kuldraha. Poiss ajanud raha juuresolevase kartulikotti, andnud kahele inimisel vankri peale tõsta. Koduse saades andnud isale hää õpetuse eest väärika tasu, kes ka õige rikkaks meheks saanud. Peale seda võtnud Edu endale naiseks ja kolinud linna elama. Seal elanud oma elupäevad väga jõukasti. See koht, kustkohast rahapada välja tuli, on praegust veel alles, sarapuupõõsa all on auk ka näha, mis iialgi kinni ei kasva, vaid on ikka ja alati niisama uus, kui oleks mõne aasta eest seal auku kaevatud.
Kord juhatadud unes kolmepöidlaga Mardile, et mine uueaasta laupäeva õhtul Karsamaa tihuse, vii õlletõrs ka ja ole tõrre all öö läbi, siis saad kaks rahaauku sealtsamaselt tihust. Tema ka teinud nii. Saanud vaevalt ühetestkümneni olla, kui järksu hakkanud kangesti hirmsad hääled metsast tema poole tulema. Tema pole julgenud olla enam kauem, vaid pannud jooksu kodu poole. Kodu juures julgenud ta tagasi vaadata, küll olnud hirmsad elajad tema järel, kes teda taga ajanud. Kodu juures laulnud kukk. Seepeale kadunud need hirmsad elajad ära. Oleks kukk mitte laulnud, oleks nad teda muidugi ära söönud. Ei enam peale seda pole ta julgenud tünni alla minna ja ei ole ka julgenud mõni teinegi. Sellepärast seisab nimetadud varandus seal ja ootab julged meest, kes ta kätte saaks, aga pole veel olnud neid julgeid mehi.
Kord kündnud Reinujaan Siguse väljas kahehobuse sahaga. Korraga tundnud ta, et sahk läinud ühe asja vastu, kange kolks olnud taga. Lähemalt vaatama hakanud, mis asi siis kolksub, leidnud ta igatepidi pooleteist jala suuruse raudkasti. Kohe olnud Jaanil selge, et rahakast, aga et teised lähedal olnud, pole ta teistele julgenud sellest rääkida, vaid pannud sinna märgi ja kündnud edasi, juskui poleks seal midagi olnud. Ööse pannud kodus hobuse vankri ette ja viinud kasti koduse. Kodus andnud ennemalt tükk aega kangutada. Kui saanud kaane pealt kätte - oh seda õnne, mis seal sees olnud, puha ümarkordsed ja neljakandilised, rahasi olnud kast täis. Ümarkordseid rahalitresi olnud ise sõela kere täis, aga pole mees mõistnud nendega peale midagi hakata. Pakkunud ühele ja teisele, arvanud, et va vaskrahad on. Neljakandilise pole küll kellegile näidanud, neid hoidnud saladuses, olnud need ju hõbedast. Viimaks kuulnud mõisahärra, va vana Kursel sellest loost, et Reinu-Jaanil olevad palju väikseid rahalitrisi. Küsinud Jaani kääst ka enesele näha. Tema ka näidanud. Kus Kursel läind kohe tõsiseks, kui rahasi näind ja ütlenud: Anna sa need rahad moole, ma annan kohe Reinu koha soole päris omanduseks. Seda ka Jaan teind, saanud Reinu koha eesele ja andnud rahad Kurselile, ega ta pole mõistnud ka rohkem nõuda. Vat need rahad on Kurselile püksid jalga ajanud. Saand kohe teise mõisa enesele juure osta. Olnud need ju puha kuldrahad, aga kus Jaan seda teadis. Ta arvanud neid vasest olevad. Teised neljakandilised rahad on ta linnas kullaseppale ära müünud ja koa palju, palju raha nende eest saand.
Kord sügise oktoobrikuul laupäeva õhtul tulnud Paali vana Jüri Vaduma kõrtsust kodu poole. Et karjatänav olnud väga tüma, läinud ta karjamaalt otse läbi. Kõrtsus saadud tugevasti viina võetud, mis tugevasti teind joonoks ja teiseks olnud õhtu väga pime, sellepärast eksinud ta ää. Järsku leid end Vaduna veske juures Tuuru mõisa põllal. Et väsimus olnud suur, istunud ta kivi peale maha piipu panema, aga häda: tael oli vihma tõttu märjaks saand ja pole tuld külge võtnud. Küll löönud rauaga, et tuli lennanud londina, aga kedagi pole aidanud, mis saamata jäänd, olnd tuli. Niimoodi tagudes näinud ta enese ees põllal tuld vilkuvad. Ta mõtelnud: laupäeva õhtu, poisid teevad tuld, lähen ette nende juure ja panen sealt piibu peale tule. Nii ka teinud, hakanud ka tule poole minema. Peagi jõudnud ta tule juure, aga ei ühtegi inimest polnud tule juures. Ka pole see tuli puudest olnd, vaid hoopis teistsugune, justkui oleks see hõljunud üleval. Kohe saanud ta aru: see pole muud kedagi, kui Tubri linna rahaauk, mis pidavad iga viie aasta tagant põlema. Selle rahaaugu pidavad siis see kätte saama, kes juhtub selle peale siis, kui ta põleb ja peab sellese viskama kolmetahulise teraskangi. Muidugi ei pruugi see suur kang olla, vaid aitavad ka pastlinõel, pidi niisama hea olema, aga et tal seda pole kaasas olnud, ei aidanud. Kedagi muud pole tal kaasas olnud, kui ainult puust härjaeke. Läinud hästi lähedale ja visanud selle tule sisse. Kui oli saanud visata, kui käind kangesti palju sädemeid ülese. Peale seda ka kustunud tuli ära. Pimeduse tõttu pole ta midagi saanud näha, vaid läind edasi. Teisel päeval tulnud uuesti vaatama, et saaks härjaekke kätte, aga seda pole seal enam olnud, ainult ümberingi olnud see koht hõberubla tükkisi täis. Kokku kogudes ja üle lugedes saanud ta neid kaheksakümmend viis tükki.
Kord unes juhatadud Metsajaani Antunile: Mine Reinu kelrimäele, kaeva seal jaanilaupäeva öösel, siis saad sa väga rikkaks meheks, aga nii, et seda teised ei tea. Tema aga rääkinud oma unenäost oma venna Priidule ja temaga seltsis läinud ta kaevama, aga pole midagi saand. Vat oleks pidand üksi minema ja kaevama. Aga et ta pole seda julgenud teha, vaid kahekesi läksid, sellepärast pole ka kedagi saand.
Kord tulnud kõrtsaadu Tõnis pimedal sügise õhtul Sinalepa külast kodu poole. Saanud Nurme metsa asuva vanakuradi Tõllakivi juure, näinud ta eemalt, kui kivi juures suur sinine tuli põlenud, kord suuremalt, kord vähemalt. Temal kohe selge, et see on rahaauk, mis põleb. Ligemale saades löönud lõke kord õge heledalt põlema ja selle järele ta kustunud. Tema turganud umbes sinna kohta kepi maha, kus tuli põlenud ja tulnud teisel päeval uuesti tagasi. Ühtlaisi võtnud ka labida kaasa, et sealt kohalt maad kaevata ja tule põhjust järele vaadata. Kohale minnes pole ta seda kohta leidnud, kuhu ta kepi oli maase pannud, pole ka kuskis auku seal maa sees olnud, mis kepp oleks teind, aga midagi jälge pole tulest järgi olnud, vaid kõik olnud terve tallamata maa.
Kord tulnud Andsujuri Mehkel Mäejago Juhaniga laupäeva õhtu mõisast teolt koduse. Pärast pidime seltsis külase tüdrukude juurde minema. Ennemalt läksin koduse sauna ennast pesema. Saunast tagasi tulles läinud ta kohe Mäejaagule, aga Juhan olevad juba ennemalt eeli läinud. Hakanud ta ka mööda Laime tänavad küla poole minema, saanud ta vaevalt mõni samm edasi minna, näinud ta eemalt: üks teinud Mäehandsu lepikus lõket, sädemed üsna üle metsa. Nä, va Mehkel teeb juba lõket, mõtelnud ta ja hakanud ka sinnapoole minema. Saanud üsna tule juure, pole see Juhan olnud, vaid hoopis halli habemega mees. Teda nähjes löönud ta kaasas oleva kepiga risti tule peale. Seepeale kustunud tuli kohe ära ja midagi jälge pole tulest järele jäänd. Küll otsisime teise päeva, aga midagi polnd tulest järele jäänd.
Vanast nõiuti tõine inime soendis. Ku sa saad tal mõnda iva anda, sis saab jälle inimeses.
Änilese tütrele oli juhatet, et ku sa raha tahad, sis mine Madimäele, vaata, sääl Vanatare asemel vana ahju all om raha, oli juhatet sedasi unen.
Si on alli tõbi, no siuke, ku inimesel siuke külm palavik on, sis raudnõgese marju (peale õitsmist küljes) võetse ja sedä antasse sisse, süüasse kuivalt neid.
Arjussed aava ihu pääle, sis laps viiasse sauna, tehasse nisujahu-puder, pärmi pannasse sekka, seda putru pannasse ihu piäle, sis rõõvas piäle ja piäle rõõva vihutasse. Seda tehasse lapsele sis, ku ta alles tillike on, edimatse aasta siis.
Aaloe, sii on kõege parem põlend aava piäle. Võetse lõegatse leheke katti, pantse seda vedelt piäle, sii tiib aava terves.
No meie läksime õitsele obestega iis ja sulane tuli jälle taga perra oma obesega. Tema õõgub: "Pidage kinni! Nää, kus siin on rahapõletaja!" Piavad kinni, näevad, sinine tuli põleb. Läinud juure, pole olnud midagi.
Mul juhati unes, et lase si kivi (üks suur kivi oli olnud põllu pääl) maa sisse, et sis tuleb säält üks suur keller vastu. Mina ka sis selle unenäo järgi kaevama, ei kedagi. Augu põhas tuli üks sile kiviserv ette, kas ta kivi jüst oli või mõni muu asi, ommuku pool külles selle augu külle pääl. Kusirautsikad ometi olid sääl kuue jala pääl all. Mina es mõista keegi, si unenägu oli ikki kenasti küll, seesab meeles jusku tänä olli. Et paremat kätt seena siis on si keldri võti, ku sa seda võtit jõuad tõsta, sis sääl on üks kuninga keller all. Nüd otsime seda kohta, ei leia enam.
Seda ma mäletän, siin oli üks Juhan Korss. Temäl oli kolm poega, aga üks jõi kangesti viina. Üks lihavõttelaupäva õhtu tema akkab rüükmä:- "Isä, tule appi, minul on koera nina." Ema akand rüükma: "Oi sa püha Jumal, on ka koera nina!" Isa ütelnd: "Ah, sa tahad soendis minna." Päästnud susi ära, mudu oles ta soendis ehk libaundis läinud.
Aldjas - seda ma olen kuulnud küll, aga seda ma ei tea, mis luum ta on, kas murueide tütresse või on ta mõni kodukäija.
Tõnni vakkad, kus iga aasta panti kiigest jaost, kas sukk või kinnas või tilluke pastal, tehti selle jaos kiige rohkem on ollud Tõnni vakad Vassemõisas. Sii olli lõhmussa koorest tehtud üks vakk, lõhmuse koore niindega oli põhi alla nõelutud. Kaas oli kah, minu emal sii vakk oli villavakas, villad olid siis.
Lapsa irmuti sedaviisi ku järve äärde läksid, et näkk võtab ja viib lapsed ärä, et naisterahva-näkk see on rohilase juussega ja mehe näkid on punase juussega.
Noorekuu lapsed olema sirgema nägudega ja vanakuu lapsed jälle olema vanemad näost.
Vana-Võidu mõisa välja peal, umbes 4 km Viljandi-Tartu maanteest V-Võidu poole, pahemat kätt teelt, kasvavat, kui ta seal peaks veel alles olema, suur tamm. Selle kohta räägiti Tännassilma vanadekodus nii: Siis kui Rootsi kuningas siit Eestimaalt ärä pidi põgenema, sis lüünd tõllatiisle sinna püsti, et kui siia kasvama jääb, siis saab tema ükskord Eestimaa tagasi - Eestimaa langeb Rootsi alla.
Ühel naesel oleva undinahk olnud sellas, sis oleva suure kivi ots käinud last imetamas. Viimati, mia ei tää, kis - oleva õpetand, et küta sii kivi kaks korda palavas ja kolmas kord viil õege palavas. Sis oleva järgi jätnd käimese.
Üks naene rääkis küll, et tema oleva alli sõitnud, siis oleva rõõvaste alla maetud, aga rapnud nõnnat. Tema kuulnud, kui ema ütlend, et Jaani-Manni, kuske kapasse, ma annan talle juua. Sis oleva tema jälle ärä kuulnd, põleva joond.
Nikatsel on ka sõnad, aga aitab mõni muu asi mõnikord ka, nemad ei usu. Võta enne jaani kolm rükkid, kel rükkil on kolm sõlme sihis, nii et üheksa sõlme kokku tuleb, sis pane pääle ja aitab kohe.
Maalist tulevad maast, ku sa istud pal'la maa pääle, si akkavad külge, aga igast kohast nad ei akka. Sis maaga vajutasse, lõika kolm raudeinamätast, sis üheksa korda vajuta, aga piad nii tagasi panema, niigu enne olid. Soolaga õerutasse ka, ja sõrmeküene päält kaabitasse valget pääle ka viil, siis aitab ka.
Siis lõhmussa kaabe lopiti ära vahule ja panti pääle põlenud aavale; sis ka külmenud obusesitta, aaloed ka. Aga kas sa tääd, mis põlend aava rohi on - tatt; paned pääle, kohe tõmmab vee välla.
Aedus, sääl, kus ma tiinsin, oli üks mets ja sääl oli üks Luumägi. Sääl old üks luu ja aas vahtu välla. Üüsi oli oigand ikki oeh! Ja oeh! Üks oli ta sis maha mattand, sis kadund ärä.
Naist-miist läind Pinku ristsele ja naene pand jalgu siin Naanu tantsimäe all. Üüsi oli Pinkus üteldud naesele, et mine sinna, kus sa jalgu pantsid, võta si mätäs üles sält, sääl om raha all. Naene läind ja olnd raha sääl, saand rikkas. Ei tia, kis ni olid.
Tõnni ega Tõnni vakka pole kuulnud.
Kardulakaabet pääle, ku küeneviha sisse on läind, kaikki ja seesi natuke aiget saand, ega mudu sis ei panta.
Allitõbe ma olen nõnnapaelu kuulnd ja näind, et ku mina alles tüdruk ollin, sis meil Raial olli poiss sääl, öeldi, et sõedab alli. Vaist ta kargas ülesse, ei täänd maast ega taevast, värises kangesti, seesi jauras või sonis ku uug tulli.
(Maaliste puhul) Sis keedeti ühessamakoore puu vett ja panti sinna pääle; niid pidid marjapuud olema kik, nagu pihlakad ja kadakad ja.
Minu isa rääkis, et üks must kana tulnud, saba olnud nõnnat laiali, ja läind tarre nurka sinna. Ja nemäd akkand vaatama, et kus ta jäi, - põle änam kuskil. Siis olli tääda olnd, et tarre nurka on maetud raha ja sii kana olnud sääl raha oidmas.
Kae, kui ennevanast on raha maha pantud, siis on nõnna pantud, et ei saa kätte änam. Korra üks pand, ütlend, et kelle käed panevad, selle käed võtavad. Siis võetud aga selle surnu käsi ja kaabitud sellega, - saandki kätte.
Kui päike õhta tagasi vaatab, sis on teine päe vihmane ilm.
Loomadele anti ikki pantsröömi, ei tää änam, mis aiguste aal, ja lendavad kulda, õhuksed jusku siidipaber äkiliste aiguste aal rõõsa piimaga.
Ku kõht valutas lapsel, sis pitsitadi:
Kiirmus, kaarmus,
arakale aigus,
varesale valu,
mustal linnul muu tõbe,
Anna kõht terves.
Seda ma olen kuulnd, et kui inime eksind on, sis pidavat mütsi taguspidi pähä panema. Imma (talu Viljandi vallas) lähedal on üks siuke koht, Loemelohk; - on niisugused kohad, kus eksitajad on, et kus on üks siuke inimese piinamese või tapmese koht, sii olevat eksitamese koht, inime eksivat sääl ära.
Riiumäel sääl olevat nii olnd, et läind kodu ja kaks kassi olnd tii pääl, teene olnd must kass, teene kirju kass. Niid rääkind inimese keelega. Kirju kass küsind musta käest:
"Kumma kuul (koolemine, suremine) enne on, kas inimese kuul või looma kuul?" Teene oli vastand, et looma kuul, ja teene oli ütlend vist, et sis nääb inime kaks kuult, oma kuuli ja looma kuuli.
Sääl Riiumäel olema niisugune asi olnd, et vanapagan tükkind maadlema. Ku inime kuu poole sai nii kõege kehagä, sis on võit tema puul, ku vanapagan kuu poole sai, siis on temä võit.
Tõnise vaka-ait oli Taevere vallas Aarjadi külas (ühel taluperenaisel umbes 40 a. tagasi). Igast saagist esimene oli sinna viitud, kas liha ehk mistahte.
Ükskord tuudud räemed rannast kodu ja üks naesterahvas olnd sääl; tema võtnd ja mõtlend, et ma küpsetan ära. Oh sa jumal, ku vanaeit tulnd, võtnd selle räeme tema käest ja viind ikki aita. Seda ma ei tia, kas ta viskas sinna unikusse või oli tal mõni koht. Oh sa jumal, sii ait aises mis irmus; ma nägin seda (aita) küll viil.
Siin on Siimu talus olnud üks suur kask, sääl on olnd punasi lõngu okste külles, nad on sellele vist ohvrid viinud.
Tõnnivakk - kuulnud olen küll aga näinud ei ole. Nemäd sis olid aita viind andid sinna Tõnnivakka, vanad esivanemad ikki. Vakk - pärnäkoorest, paar jalga kõrged ja ümarikud. Igast uutsevil'last esti viiti sinna.
Aedas vanasti lagesid ei olnd, sis oli sii vakk aeda päälikul. Enne jüripäeva olid nad katsnud mõne ussi kinni võtta, sis olid nad sisse pannud sinna.
Minu aeg enäm ei olnd ussi, sissepanekut ei viitud kah enäm, aga vakka ma nägin küll Kaaveres, mähja aeg ära kistud koorest.
Mõned olid pihlaka pulke võtnd (kohtusse minnes kaasa).
Siin lõegasid laasta ja rääksid, et teene lõegand ulka pal'ka ja üks teene lõegand ka samast metsest, aga teene oli teesel kuul raind, teene vist noorel, teene vanal. Teesel oleva ilusad laastud, teesel kõik räpästand, kas noorel kuul või vanal, seda ma ei mäleta, kummal paremad ollid.
Allitõbe ma olen kuulnud, minu emä olli tedä põdenud. Temä rääkis, sis olli arstitud tedä sedaviisi: metst olli korjatud undi sitta, keedetud seda, sis seda vett antud talle juua. Temä olli üks pikälene aigus, temä võttis värisemä, külmetas kangesti. Vend olli kah, sis põlnd sedä undi sitta, sis köeti sauna, kui piäle tulli, aga temä värises, nõnnat saunalavad vabisesid.
Tõnni ei tunne.
Sii on üks jutt peris, ma ei tia, kas ta on vana jutt või. Kaks tüdrukut oli majas, rikas tütar ja vaene tütar. Kosilased tulevad vanapagan paneb oma rikka tütre mehele ja sõedavad ära. Aga kitsemiis võttis vaeselapse kitse selga ja sõitis järgi, et oota, oota kitsemiist järele. Peigmees kuulis neid sõnu, ei saand aru. Vanapagana tütar ütleb:
"Sii meie elmede elina, sii meie kellade kõlina."
(Nüüd sai peigmees aru, kuidas lugu ja et tal vale pruut). Peigmiis visas nüüd rikka pruudi trumbi otsa vette. Aasta pärast oli neil veike. Vanapagan läheb (tütretütart) vaatama, läheb trumbist mööda, näeb lille. Vanapagan mõtlend, et viin tütõtütüle mängukannis. Lill ütleb: "Memm, ära võta, need minu nibi-nabinad." Viis enda tütre ikki sinna ja muutus teise lähundis. Laps ikki karjund, vanapagana tütrel olnd tohust rinnad ja vesi sees. Miis läind siis targa juure. Tark ütlend, et kaeva köögi ukse alla auk ja pane sinna tõrs ja kangas peäle. Siis õpetand miist, et küta kivi kuumas - käind ikki last imetamas sii endine naene - et küta palavas, ku sis tuleb ja naha kivi piäle paneb, siis kõrveb ärä. Tuleb siis teene ja imetab last ja ütleb: "Püh, püh! Kõrveais!" Lapseoidja ütleb, et siin tapeti siga. Miis vahib põõsa taga, võtab naese kinni, kui sii tahab metsa joosta. Nüüd mehel kaks naist. Siis ütleb, et kummas minu naene tahab olla, siis tulgu kangast mööda minu juure. Vanapagana tütar läheb, ja kukks sinna keeva vii sisse. Ema läind sinna vaatama teist ja näind, aluskuue äär olnd sääl viil, paistis viil välla, ja ema ütlend, et arakas aiateibasse minu tütre mälestuseks. Säält on siis arakas saand, vanapagana tütre aluskuue äärest.
Enne olli mõni saanas lugend jah, et attima käele ja jalale, ei minä tiä neid sõnu enäm. Aga veikest last, kui esimest korda sauna viidud, võetud viha siist 3 raagu, sis viheldud nendega ja loetud, et:
Austa isä, austa emä ja
ärä mine külä erneaida
ja oaaida, ja kudas niid sõnad ollid, põle enäm meeles.
Kui kala püidma lähäd ja mõni soovib, et iäd õnne sulle kaasa, siis seda ei tohi ütelda, et siis kala ei saa.
Lehtpuu tuleb vanal kuul lõegata ja okaspuu tuleb noorel kuul, siis on kõvadust, ei koita.
Lehepuu tuleb vanal kuul lõegata ja okaspuu tuleb noorel kuul, siis on kõvadust, ei koita.
Vana kuu siis/sees/ tulevad siuksed asjad nagu lõõrid ja ahjud puhastada, et siis ei tule prussakid.
Vanast ikki niisugust palki sai pantud seina, kus pikseoks külles olli: sii olli, ku oks kasvab alapidi, üldiselt on puu siis, oksaots tuleb ikki allapoole.
Kui raiumese aeg tuli mõnest puust välla tulli, kaa ei pantud seina jälle/seda palki/.
Kui raiumese aeg tuli mõnest puust välla tulli, kaa ei pantud seina jälle (seda palki).
Kui koodid-rihad koedus maha lähvad, sis pidada vil'larikas aasta tulema.
Kui mihklepäe vanas kuus on, sis sel aastal tuleb vana siimnega külida, kui jälle noores kuus on, siis uue siimnega.
Vana kuus tuli võtta ahjulõõri savi (maa seest muidugi), kolm korda tulli üle pahema õla visata, siis ei tule kilke ja prussakid.
Minu kadund eit (pärit Suure-Jaani khk., Vastemõisa v.) olli sedasi, et põrandaluud tulli teha ikki vanas kuus, siis ei tule kirpa, kui sellega põrandid pühki. Ega meil põle olnd ka kunagi neid loomi.
Puie mahavõtmese juures on jälle sedasi, et kui maha lähäb, vahest lähäb tükk maad kännust eemalle, sis öeldi, et sest saab ää lootsikupuu.
Ikki vanas kuus jahvatadi, nagu tangud, et mitte koitama ei lähä. Üldiselt olli sii asi, et süügivil'la ikki püüti jahvatada vanas kuus.
Lehepuusi võeti maha vanas kuus, okaspuusi noores kuus.
Kui taheti, et võsa ei tule, sis ikki vana kuu sees pidi seda raiduma; - no sis jääb ikki ära küll.
Tuletungalt ei tohtind pühetega mitte sõnikusse viia, et sialt tulema lendav.
Aav ei olema Jeesusele varju and ja siis on Jeesus pand ta alati irmule, värisema.
Perenaene teind õlut ja põle Tõnnivakka viind. Läind tuppa, vaadand, suur punane ärg mürand siis (sees), sarved olnd laiali ja tahnd teda puske. Siis viind õlut sinna vakka ja kohe kadund ärg ära.
Tõnnivakk olli il'laaegu alles viil siin Vassemõisa vallas Sigarul. Olli lõhmuse niintest tehtud, rihalse nurkas olli. Mina küsisin poisi käest, et mis kuradi vaapsikapesa sial on. Poiss ütles sis, et sii on Tõnnivakk.
Mina ollin 16. a., kui ma Rakveres käisin voori vidamas. Siis Vinni mõisa välla peal oli üks puu just kepi moodu kõver, rahvas ikki rääkis, et Rootsi Kaarel pisnd oma kepi sinna maha, et kui sii kasuma lääb, sis sii maa saab ükskord Rootsi kuninga valve alla.
Siin Välgita mügedes olema jah Rootsi kuninga tõld ja 3 pütti kulda ühes tõllaga ära maetud. Ah, sii tühi lori kõik.
Endise Valgita mõisa maa sees, praeguse Kungla asundustalu heinamaal on suur kivi, läbimõõt vast paar sülda. Vanemate inimeste mälestuse järgi on see kivi olnud ennemalt umbes pool sülda kõrge, mõõtes maapinnalt, praegu aga ulatab vast veel jalg maad rohukamarast ülespoole. Selle kivi kohta olen kuulnud juba ennem lugusid, nüüd aga sain ainult ühe kirja panna. See järgmine:
Enne on olnd siin Kungla välla pial üks Kitsipilli kõrts ja selle kõrtsi kaju juurest olnd mõedud sinna kivi juure. See on üks suur kivi Kungla einamaa sees. Rootsi ja Vene sõja aeg olema polgu varandus sinna maha maetud. No Riia ohvitserid olema otsind siin, aga põlema vist kedagi saand. Sial kivi pial pidand ka olema märke, vist üks obuseraud, üks kolmnurka rist ja üks vapp, sis on õetselist tuld teind sial kivi pial ikki ja sis on ära tulnd nad (märgid). Meie isa vaatas alati seda kivi, et ia oleks saun piale teha olema. Sis olema pidand üks tii (tee) ka olema siin soos. Kui raavi kajusid, sis tulli sügavast maa siist (seest) välla sii (see) sild, puu puu kõrval kohe. Sõja aeg sis venelane on silla läbi teind, Venessilla juurest algab ja tuleb siia Välgita mäe piale välla - 7 sammu mis ta olli lai, suurest männa palkidest. Sis sellest olema nime saand Venessilla (talu) - Vene sild. No jah, rootslane on pidand sis põgenema ja on oma polgu varanduse maha matnd siia kivi alla. Niid (need) Riia ohvitserid ikki olema otsind, sis Kuudekülast Tusti metsast olid nad mõetude järgi välla võtnd (varanduse). Siin kaevsid paelu. Rootsi kuninga tõld olema vist jah ühes varandusega siia maha maetud.
Kui meie Välgitasse tullime, (üle 50 a. tagasi), sis Välgitas olli tua pial, niake ümarik vakk olli õlgest, sis öeldi, et Tõnnivakk olnd. Pantud igat asja, punast lõnga ja sinist lõnga, igast uutsest on natuke sinna sisse viitud. Isa ütles, et linnupuud olnd siaksed. Sis meie irmutasime tüdrukid, et Tõnnivakk tuleb ülevelt.
Kui me Voldiojal ollime, sis üks vana Lints olli, ja selle võerasema on olnd Kabala valdas Tepul tüdrikus. Sial olnd Leesul üks vana tüdrik, läind kodust taari tuuma, taarianum olnd sial aitas.
Test ootavad Marit metsa, Mari ei tule. Sis läind vaatama, olnd teine vähä inges viil ja puha sinine. Ei ole änam saand kõnelda ästi, sis näidand, et niake olevus olnd, suured küened olnd, seaksed sinised närud olnd teesel sel'las. Et aeda pialt on maha tulnd ja kägistand teda, et Tõnnivakast tulnd.
Ei ole änam viitud sinna, mis asja sinna olli viitud igast uutsest, sis tulnd maha ja kägistand ära. Vanad inimest ikki rääksid, et vanakurat kägistand tüdruku ära. Meie ollime siis nagu uvitud sellest. Tia, sii olli mudugi mõni siake aigus.
Naanu (talu Uue-Võidu vallas) Taari maa siis (sees) on rahaauk. Vana kuulmeister, vana Martinson olli, sis tema on tahnd seda rahaauku korra välla kaeva, siis on tulnd nemad kohe temale kallale, kassid olnd ja koerad ja mis nad kõik olnd. - Vaata, tema on täis oln alati, siis on näind siaksid loomi.
Katk olli käind vanasti ikki jah, ühekorra talurahvas süünd, kits oli tulnd ukse piale, noh, ütlend, et andke mulle kah süüa. Karjapoiss olli kah sial olnd, sii olli ütlend et kitukeeleke akkand ka kõnelema. No siis läind ära teine. Kui poiss põleks mõisnd ütelda talle sedasi, siis oleks mudugi kõik aiges jäänd.
Kaks miist läind. Teine ütlend teisele, et ma lään tiin selle peremehe alli. "No kud'as sa saad?" - "Ma tiin enese kärpses ja, lõunes tehasse körti, siis lendan talle kördilusikasse." Üks aga olli kuulnd seda juttu ja kõnelend ära. Siis lennandki lusikasse. Peremiis pand selle kärpse ühes kördilusikaga kotti ja, vanast olnd siaksed lõmmuõrred tares, pand kotiga sinna lõmmuõrre külgi. Siis aasta pärast lasnd lahti. Läind teise juure tagasi ja ütlend, et: sa kurat, et aasta otsa pidin selle kördilusika täiega elama, et kis talle kuradille ütles, et ma talle alli tiin.
Siis kui sedasi pind sisse läks, siis suetsutadi. Linase riide suits tuleb kohe piale lasta sojalt, riie panti sedasi torusse pinnu kohta ja pisteti põlema.
Kui audund, sis pantasse rukkijahu sukkade sisse; siis punased park-lepalehed ka, üüsis pane jalga.
Jälle agu ei tohnd ukse paku pial raiuda, et siis raiuma ema südame pial.
Tagaspidi ei tohi jälle agu liidi alla panna, et sis saama tagaspidi lapse.
Al'l jah, et kui piale tulli, siis raputas nõnnat. Vahel olnd ta koera nägu ja vahel olnd inimese nägu. Sis jalust akkand ikki tulema ja läind rinde poole. Tia, kas ta nüid seesi olli; mud'u aigus.
Kui lepad urvas on, sis loetasse iad rukkisaamest.
(H. K. on kirjutanud selle salaja umbes 1905. a. H. Tossi lauale unustatud vihust. L. Köögardali märkus.)
Põletiku vastu.
See koht on põletikus
Meri on kallaste vahel
Kui kõrge on Taevas
Kui sügav on meri
Külm on surma käsi
sellega mina kautan
palavat ja põlentiku
Jumala se Issa Jumala see
Poja ja see Püha Vaimu
nimel Amen xxx
(Kolm korda räägi)
(H. K. on kirjutanud selle salaja umbes 1905. a. H. Tossi lauale unustatud vihust. L. Köögardali märkus.)
Kui luu ära murtud on siis katsu iluste sääda latti panna ja loe sinna pääle need sõnad:
Kivi meri maa ja Taevas
Abi keel abi meel Abi Meel
Abi armsa Jumalalt
Tule api armas Isand Jumal
Jeesus läks Petruga kiriku
püss põratas maa müratas
hobu kohkus Jesus põlvili
maha lugema, laulma,
sooni sovima sooni sovima
Amen x Amen x Amen x
ühe inge puhuga.
Vanatont elanu vanast Koodiorun tõispool Kariste mõisast. Viiallik jooseb ku kolab üle säält sillast. Keegi ei tohi minnä. Ollu kiiksugutsi äpärdusi ja õnnetusi. Üits lännu karjapoisige, sii vandun. Tullu üits vana tüdrik Koodiorust, tahtan poissi kinni võtta. Perenaine ütelnu Jumala nime. Saanu poisi ärä pästa. Tont karanu summdi! vette. Ei ole sis poiss enäm vandu tohtnu.
Karisten oll Hendrikhansu põrguaugus karjapoiss vandun. Tulnu nagu heinasaag, pitsitanu ja murdnu, toppin lepä juure alla. Aias kari kodu - ei karjapoissi kunnigi. Tõine päe peremiis kiskun säält vällä. Olnu sinine ku paa põhi. Surnu ärä.
Vanthauan olli õige neid tonta. Miis tullu kuurmaga veskelt. Säält obene müüdä es lää. Äkki nuur tüdrik kõrval. Küsinu, kas sina kinni oiad. Obene lännu edesi, tüdrik järel, ütleb ikki, et putu miusse, putu ja putu. Aga es putu, ütelnu: kurat las minnä, mis sa must oiad. Sis lännu ärä. Ütelnu 700 aastad olen siin ollu, nüüd pian viil tõine 700 aastad oleme. Sa narr oles raha saanu. Nu sii olli nüüd üits rahakatla oidja või inimese ing, kis sinna rahamatmese aig panti.
Põrguaua auk om jõe kolta sehen. Kinni kasunu juba. Sääl olli näht sihantsid nägemisi - oinid ja mis sääl kennikkord ollu ja koera.
Jälle rootsi sõa aigne asi. Siin käisive jälle vene kaabaku. Olli naisi ja mehi ja kikke. Tapsiva, võtsiva raami ärä.
Sis ollu Pullevere mõts. Sinna saanu üits talupoig paksu mõtsa sisse maja tetä. Tema sääl, kuulnu tuleve, saanu mõtsa joosta. Temäl ollu läte sinna tett, elanu ilusti. Nu sis tuleve. Lännu sinna sisse. Tuli põlenu ahjun. Hakanu sääl süüma ja juuma. Joonu täis ja jäänu sis magame. Ja noh, hää küll - maganu. Temäl es ole muud ku usse kinni ja akna. Põletanu ärä. Kulda jäänu sisse - sii sulanu ära ütte kampa. Seitse pikka tuutsi ollu neil - niid (need) jäänu sinna alle(s), ollu sääl tuha sehen. - Sis ku tuhk külmäs lännu, sis istutanu kepi sinna keskpaika et ku sii viil üitskõrd kasume hakkab, sis tuleb Ruuts viil tagasi. Hakanu sis kuju (kuiv) kepp kasuma, ollu suur kuusk. Kis okse murdnu, jäänu vigases. Nii tuutsi sääl om ja kuld ka kännu all. (Aga sula kuld oles viil parem ollu!) Pelläsive kõik. - Aga nüüd om ära raiut. Kaits nuurt miist raidnu - kaits velle. Seni põle kuulnu neil viga oleme. See kutsuti sandi kuust (Seepärast olevat sandi kuusk, et mees üksi seal elas nagu sant, kes puu istutas).
Kaabaku tullu. Inimese lännu mäe sisse. Üits poolearuga tüdrik jäänu kodu, et las ta sitt olla! Sõa-mehe otsin-midägi kunnigil, kiik kadund puha. Venelane ütelnu "netu". Tüdrik küsinu, kus sa kurivaim tääd, et mu nime Netu. Sis ollu käen. Se es oska vene kiilt. Se tapet sis ärä ja tõise saanu kah Sellä mäe päält kätte. Tapnu maha. Sääl om sis neid vaime.
Saapa mäe seen om kalmet ollu. Säält om kirst välla võet. Sehen ollu tuhka, inime on ära mädän ollu. Aet tagasi jälle. Tamme puu ei mädane viin egä mullan. Kirst ollu tamme laudest. Siin võib olla kulda ja...
Vanatüdrik lännu mõtsa. Küsinu: "Kägu, kunas saan ma mehele?" Kägu kukkunu pailu. Sis vanatüdrikul süä täis. Hakanu pildma."Oh, si(n)a raipeluu!" ütelnu käol.
Vanapagan tahtan Kariste järvest tiid läbi tetä. Sis olli põllege kive kandan. Keset lännu põlle kanne katik. Kivi kuknu maha. Sis pirla vesi säält kohalt laenetab keset järve nagu mustab - ku vaagen.
Levä lapjut pildun vanapagan Koodiorust Mägiste orgu. Sääl om siantsid põrguauka või aua - mis na oleve sääl.
Konn võtab vii viha.
Uss võtab maa viha.
Ku konn läbi vii lännu, sis ütelse oleved puhas vesi. Ku us's elab, sääl maast es ole nõnna (h)aigusi tullu.
Mia ole vaadanu. Si om ikki õige ka küll.
Kuu kupitseb kuiva
Päe sabitseb sadu - ku sianse rõnga ümmer om kuul, sis tuleb kurja ilma.
Sap'p - sii om nagu üits kuu päiksest ja kuust kaugemal. Ku sii man om, sis tuleb ikki kurja ilma.
Ku päe siande punane om, sis tuleb põuda.
Ku päe valge om õhta ku vesi, sis tuleb vihma tõine päe.
Ku sabage tähte näive, sis tuleve sõda. Sii ol'li ime märk.
Pääsuke tekkinu naisest. Miis jätt naise maha, võtt nooreme. Naine sis laul:
"Naine toodi naise pääle
Tõine tuudi tõise pääle.
Kus pian mia mineme?
Pääle ilma pääsukeses."
Noh, sis muudet naine pääsukses.
Jänes lännu kaibama Jumalale, et neid ei pelgä mitte kennigi. Tema piab egade iist juusma. Jumal käsken lambakarja sekka minna. Sii pistnu juusma. Jänes naarnu nõnnat mokk lõhki. Tuline (h)ää miil ollu.
Hunt om Vanapagana tett loom. Luuavars om selläruuts, ront pääluu, kivi om südä, kuusekuur nahas. Änd om vana viht. Ku valmis ollu, sis ütelnu: " Hunt, tõuse, murra Jumal ärä!" Es tõuse. Pahandanu sis, et miu endä luud (lood) luum ei kulle miu sõna. Jumal, katsu õge sia!" Jumal ütelnu: "Hunt, murra kurat ärä!" Hunt murdnu. Kurat pannu kuuse otsa, hunt tõmmanu reiest kinni, maha. Sinist suitsu pallalt jäänu järele. Kuradi pirla pelgäve hunti nigu tuld.
Kaits mõisnikku ollu õige vanast. Tõine ollu Püügle (Pöögle) puul küllen, tõine om Karksin ollu. Tõisel om poig ja tõisel tüdär ollu. Järi ollu vahel. Sis latse om armastama (h)akanu tõinetõist. Vanad es ole tahtnu. Sis Karksi (h)ärrä om tüdart (h)oidnu vangin. Poiss lännu jäll redeliga üüsi sinna. Ku maha tullu, saatnu koera kallale. Sii murdnu poisi ärä. Sis tüdär lännu (h)ullus. Juusknu järve ja uppunu ärä. Karksi (h)ärrä võttan sis tondi appi. And sel kolm orja. Tont viinu sis järve ärä Karistesse. Siin ollu ta ka ilma suur vanast. Sis ku järi ära tuudi, sis om sõda (h)(akanu. Püügle (Pöögle) (h)ärrä om Karksi (h)ärrä ärä tapnu.
Noorik ja miis tennu (h)eina, ku si järi tulnd. Niid jäänd sisse ja püüave siin (h)engi.
Õisu järi om Voltvetist Osjust tullu. Taevaalust müüda lännu ku suur must pilv. Heinalise jäänu jälle alla.
Nõia om inimese liba(h)undis muutnu. Ne oleve Püha-Jüri kutsiku. Vanapagana luud (lood, st. loodud).
Ämm muuten minija libahundis. Käinu ikki kodun last imetämän. Ku tullu, visanu naha värati manu kivi pääle. Imetänu ärä, võtnu naha ja lännu jälle. Miis lännu sis nõia manu. Sii ütlend, et nüüd ku ta tuleb, küta kivi kuumas, et nahk körri tõmmab. Noh, juusken sis mõtsa ilma nahate, ku miis naha ära kõrvet. Ollu inime ikki, aga es julge änäm kodun olla.
Rabatsekivi - sii ka pruun kivi. Ku halvat om, sis võetas sisse seda vett, kus kivi leotse. Aptiikres teda ikki om.
Kaarna eli olli lendävä vastu. No, si om siuke äkilene haigus. Sedä nüüd enämp ei oleved aptiikren (aga sii olli peris üits hää rohi küll.)
Naistepuna - 1) Sest tetti tiid sel aal, ku naistel kuumärgid ümmer ollid, ku õige pailu olli. 2) Ku eläjä punast kuseve, sis ka tetäs tiid naistepunast.
Maru vanaperenaine kõnel. Temä ollu vanapagana ärä nännu. Temä karjapoiss ikki vandun. Lännu sis üten perenaisege esäl süvvä viimä. Koodiorust tullu üits vana tidruk vällä. Vammus ollu sellän ja lõng pähän, nigu vanaste ollive. Ollu kahu pääge. Nemäd ollid nõnna ärä hirmunu. Tullu seni ku Kariste silla otsa. Tahtan poisikest kinni võtta ja vette visate. Üits mees jälle tullu "Kirju" kõrtsi puult. Sis karanu Kariste silla otst vette ku summdi! Ju ta olli kah mõni tont. Egäs ristiinime ju sedäsi ei karga vette.
Üitskõrd vanaeit surnu ärä. Enne surma matnu raha kolde, et kelle käsi paneb, selle käsi võtab. Mini jälle kuulnu sedä. Võtnu sie sis surnu käe ja võtnu raha vällä. Või ni jutu sis kiik õige om, aga vanast võis ju olla - sis olli kiik tõist muudu.
Pääsukse händ selleperäst lõhki, et aia otsa ollu lennänu ja teibäs kinni jäänu. Kus ta sai sii pääsuke, seda ma sul ju rääksi.
Kartule tetäs täis kuul, mudu kasvab hein sisse.
Haldjas - haljas oll mõtsan, eksit inimesi ärä ja.
Hiis om sii kus ohvert viiti. Sinna viiti villä ja liha. Sää kasvi tamme ja aid olli ümmer. Sis kutsut seda hiis või ohvriaid (paganausu ajal ikki).
Ku maast ollid hädä saanu, sis tark and suula ja valged (hõbet) kaabiti sinna kohta maha, kus haiguse saanu oled. Luges kah vahel pääle. Aidas kah.
Sianst kärni, mis maast saanu aiguse, siin sii tark või arst Kariste mõisan. Sis tema õpas "valged" viskame ega nel'läbe õhtu. Õpas sõna päha, sis mis lugeme pidi. Ku laits aige ütel, et latse pesemise vii (st. vee) ahu kuha pääle pannu. Sinna käsk valged kaapi ja suula visate, esi ütelde man jäll' et:
"Isaks, emaks, võta vastu seda valged sel nel'läpäeva õhtul ja anna X sündimise tervis jälle tagasi." Nõnda piab sis viskame, et kiigi ei näe.
Kartul esi ütelnu, et tetäs teda vanan kuun ja täüen kuun. Sis kaova ni vana kardula ära. Mudu om sügiseni terve.
Langetõbe vasta aitave puju juure ja palderjani juure.
Kuu kupitseb kuiva,
Päe sapitseb sadu.
Ku kuul sapp, sis kuiva ja tuulise ilma.
Ku päeval sap'p, sis tuleve vihmase ilma.
Noore kuu aal (vanast peeti kuntsi) sis pöeti lammid. Vanal kuul es või, es kasva villa.
Vanal kuul pidi rõõvid mõsma, sis lääve pehmesse ja valgesse. Vanal kuul om riie pehme ja lääb ästi puhtass kah.
Põrss tapeti, ku kuu nõnda ku tõist nädalt kasvi. Ku vana siga, sis tapeti jälle vanal kuul, sis liha es lää kokku.
Ku päe siande valge om ja peris ku ilma valute, sis tuleb põuda.
Enne sõda olli päe siande ku vere käk'k, aga jusku verekäk'k punane. Ju si sõda sis tähend.
Vanast olli si alli aigus. Inime värises ku aava leht. Suuja es saa änäm kunnigi. Miu esä olli. Paleten sõrme ärä, es tunne suuja, es ole lämi. Miu pojal käis kah all pääl, ku sõast vällä tulli. Mia'i tää, kus si aigus tulli.
Ku kass või kana om, ku nende näol pääle tullu si paine, sis om kige raskem.
Unt on teise ärjä kõrvast ärä murdnd, sis on isi pidand asemale jääma. Sis viit na üles taevasse, et terves elus nähä oles.
Ku vanas kuus sündind on, sis sii inime lääb ruttu vanas. Ku noores kuus on sündind, sis seisab kaua nuur. Ei si kuu vist tähende kedägi.
Sii kuu asi on üks tarvilene asi. Näe - laevapuud ikki lõigatse vanas kuus, mudu ei olema ää.
Juussid piab lõikama noores kuus, sis kasvavad.
Vanas kuus piab luuda tegema, sis ei tule kirpa, noores kuus tuleb kirpa.
Pullevere mõtsan olli sääl üits kuusk. Sii olli rootsiaigne. Üits rootsi soldan pistnu kepi maha, et ku kasume lääb, sis tuleb ruuts tagasi. Ja lännu kasuma. Ladv ollu ikki Rootsimaa poole, olgu si tuul kus taab. Selle küllest põle okse võinu raidu, kohe jäänu vigatses ja sandis. Kutsut tõist ikki sandi kuusk. Vanamiis, sii istutaja ikki, olli nõidun, et kis putub, saab via manu.
/vt. ERA II 124, 288/9 (11-12)/
Üits nuur miis lännu sandi kuuse manu ja pannu vaiku sõrme pääle. Jäänu käest ilma. Sii akanu paisteteme ja sõni ku lõigat otst ärä./vt. ERA II 124, 287/8 (10) ja 288/9 (12)/
Tõine miis jälle raidun vist oksa küllest maha. Ja seda miist mia näi esi. Olli küürakas jäänu, eluaig sant ikki. Nüüd om juba surnu ja kuusk kah maha raiut. Ant viina mestel, sis raidun maha. Põleve neil viga ühti.
/vt. ERA II 124, 288 (10-11)/
Tõnni vakka ole mia küll kuulu. Tondi vakka ma ei ole kuulu. Sii ollu nurgan pimmes ahju taga või kus ta ollu. Sis kas püga lammast või tii mis tiid, ikki natike piad paneme edimesest sinna. Kigest asjast pidanu anma. Ku es ole pandan, sis ollu õnn kadunu. (Nii pailu mia kuuli. Ahju taga või kus sii vakk mõnel ollu).
Koll - sii om laste irmuts mudu. Must ja karune.
Libaunt - sii om sii soend või vilbus. Ollu nõiut inime. Käinu sis soend undi nahan.
Koterman - ei tää.
Adjas om üits vaim. Mõtsan ja egän kotussen om neid. Miu emä kõnel, egäl puul ollu oma eng sehen vanast. Sii olli sis aldjas.
Siin olli üits maamõõtja poiss. Lätsime kateksi Valgeraba poole. Kõnelime. Üüsi mia näi, ku inimese tansive Valgeraba järve pääl. (vat, sääl om üits järi). Nigu ladin olli viin. Sis ku kukk laul, sis ollive a kadunu kah.
Miu onu karjan olli käinu Paistu puul, sis peremiis nännu, et undi kõndin sääl karja lähedal suu ääre pääl. Lasken tõise undi maha. Üüsi nännu siis unen, et elama jäänu - sii unt jah - tullu tema manu ja ütelnu, et lase miu kah maha. Miu naise lassid maha ja mia ei taha ütsinde elade. Põle rahu and, käinu aga egä üüsi kallal. Viimäti sis peremiis lasken maha tõise undi kah. Sis saanu rahu. Sis ni ollu sianse inimesest undi või soendi.
Miu esä kõnel jälle et ku tema Holstre mõisan ollu, sis karu murdan koka ärä. Rahvas olli taga aanu seda karu. Kokk ütelnu, et ulka inimesi - ei saa nüüd jagu! Mia võta ta kinni. Lännu sis - no karul suure küüne, mõni kolm tolli - lännu puu taha. Karu löönu jälle käpa ümmer puu. Kokk oiden teda kinni tõispuul puud mitu tunni. Nii ku ärä väsinu ja lahti lasken - kohe kokal kallale ja puul pääd otst ärä. Esi lännu mineme. Talu- või si mõisaemand tullu kah vaatame, miuke si loomake peris om. Karu jälle tullu suure joosuge. Emand uperdanu aia man. Löönu eidel küündege keha veritses.
Lännu edesi Ulila suusse vällä Tartumaale. Tennu sääl kurja. Ulila ärrä olnu ädäs. Sis Tarvastu ärrä ütelnu, et miul om vana Ritsu Ants. Sii laseb ärä. No lännu sis sinna - ka sia oled Ritsu Ants. Et miul om asja kah siuge. Kas sa tuled karujahi pääle. Ants ütelnu, et ku jumal õnistab, eks sis lää kõrda. (No, sii Ants olli ikki osav küll. Tema lasken saa sammu päält kübara sisse. Ku suur si kübar om.)
Jah - lasken sis endal männa oksad ümmer sidude, et ollu ku põõsas mudu. Seitsmekümne sammu pääl aanu vilet. Karu aanu kõrva kikki, vaadanu. Ants lasnu kõvemini vilet. Karu tõusnu viil kõrgempale. Ants andan käraku. Karu viil röögatanu ja valmis. Sis ku ärä surmat, vaadat järgi. Ütessa kuuli ollu tal siis enne. Ansu kuul ollu kümnes.
Küünlapäeva aal karu käänab tõist külgi. Ku ta magamest tõuseb, sis om ta paks ja rammus. Paari nädali päräst jääb kehväs. Vat, pesän tema imeb käppä. See rasu aab ju sis rammusas.
Ora mõisan karupoig olli kinni püüt. Ku aastane ollu, sis mängin poisikstega ilusti üten. Ku poisike tema alla viskan, sis ollu vihane. Ku tema poisi, a sis ollu ää miil. Teiba ümmer tantsin ikki kappadi-kappadi, kappadi! Peremamseli võtnu tagat sellä salaja kinni ja visanu tiiki ku summdi. Söönu tene üten põrsastege. Ni põle tad künä manu lasnu. Sis lükanu küna ümmer üten söögige. Esi ollu kangeste rõõmus. Ollu tal aga ää miil küll.
Sarja kõrtsi puult miis lännu Vana-Kariste poole. Preili tullu. Kõndin kõrval ikki, et putu miusse ja putu. Sis saanu Vantaua manu. Lännu ku kõlin auku sisse sii vaim. Ütelnu, et tuhat aastad ole ma siin ollu. Nüüd pia viil tuhat aastad oleme. No, ku ta oles puttun, sis ehk oles lahti kah saanu.
Mede kuuse all siin om tii äären rahakatal all. Kõnelive, et jaaniüüsi kõliseve raha mis kolin, na süda üü aig. A mia küll kuulu põle.
Libaunti om vanast ikki nõias peet. Aga või ta's olli. Kõneldi ikki, et nõid võtnu undi naha selgä ja käinu luume kallal karja man. Peris unt olli ikki tene. Mia ei usu, et sii nõid olli.
Lehtpuu raiutas ikki vanan kuun, okaspuu nooren kuun, mudu ei kuiva ärä. Pika pääle kuivave, a seene tuleve otsa. Sis neist tarbepuud ei saa.
Lepa võsa, ku tahetas äviteda, piab ikki raidma juuli või augusti lõpu puul, sis ei kasva si võsa kunagi suures.
"Meose" mehe kõnelive. Nevä ollive käinu ikki jänessid lasmas. Vana kirst ollu, siane naste riide kirst põllu nuka man. Ots ollu iist ärä. Säält sis lasken neid luume.
Sis üitskõrd lauba või nellabe õhta ollu. Peremiis lännu jälle valvame. Ei ole orassen üttegi jänest. Mõtelnu, et imelik küll, egä kõrd neid siin ollu, - täämpe põlegi. Kuradi lugu! Järsku üits koputanu kirstu pääle kopp-kopp-kopp! Tema ütelnu, et mis te litsi nüüd siia kirstu manu tulede. Ei kedägi. Koputanu jälle üits tõist kõrda. Miis mõtelnu, et ni om tüdriku. Koputanu kolmat kõrda. Sis vaadanu, et mis sääl õge om. Suur must miis ollu kirstu kõrvas, tukk käen. Kadunu ärä, ku vana Endrik lasta lubanu. Ja kohe ollu oras jänessid täis ku pihu. Akanu sis vaatma, miuke si kige suuremb om. Nännu - kik ollu ilma päätä vasiku. Üits preili tullu ku auast. Pill ollu käen. Tõmmanu pilli ikki esi ku trill ja trill si preili. Tema jälle ütelnu, et egä tont mängi ei mõsta! Akkab mudu, a lugu vällä ei saa. Aga mia õge mängi sul üte viguri. Lasken sis õbe kuulige. Jäänu palt sinist suitsu pahvakas järele.
Sii om kah üits jutt. All Reinsen "Meose" talun om üits peremiis kange jahimiis ollu. Sii lännu sulasege mõtussejahile. Tennu tule mõtsa maha. Üits suur sinine ärg tullu tule manu. Mehe mõtelnu, et õbe kuule põle. Ega tina kuradid ei võta. Pannu sis leiba püssisse. Käinu ku tsuhh! Ollu sii ärg kadunu ku tuhk, Pallalt tuki ja tuhk lennänu õhun viil.
Üitskõrd jälle om Endrik kirstun jänest valvanu. Kari muste juudi ninadege poissa tullu sinna. Üits mängnu ikki pilli ku till ja till. Tõise üpanu ja karanu. Ku süda üü müüdä lännu ja kukk laulnu, "Meose" kukk, sis kadunu järsku ku tolm.
Sandikuusest räägiti ikki - Pullevere mäe pääl. Kis puttu söändäs, sii jäänu vigatses. Miu poja ristiesä olli säält aanu aia vitsu maha, sis jäi küll sianses vaeses ja vigatses. Ei tää, ka ta sis selle päräst olli või.
Sandikepi kuuse otsan käinu egä jaanipäivä üüse arjage uss laulman. Aga si kuusk olli ikki küll nigu kõver kepp. Sianst põle nännu.
Sandisellämägi. Sääl pääl kasv sii nõiakuusk. Kõnelive vahel kah, et sant maganu sääl. Sellä ase olevad pirla alle nätä viil. Nigu veike raav. Ku mia sääl käisi, sis näi küll viil.
Salatsi jõe man löönu kah üits Rootsi soldat tiislepuu maasse, et ku kasuma lääb, sis tuleb Ruuts tagasi. Sis olli sii tiisle puu küll lopsakult kasunu ku mühab.
Sügisi tuleb järgi vaadate, ku mõts ästi ärmäs om. Sis tuleb jäll vällä rehente pailu si ärm enne jõulu om. Sis sel päiväl enne jaanipäivä, ku pailu ta enne jõulu om, tuleb külide linu, sis kasvab ää ja pikk lina.
Ku lepä sügisi pikke urve täüs om, sis tuleb tõine aasta ää vil'lasaak. Ku lühikse ja ümäriku urva, sis tuleb alb aasta. Näe, minevasta es oleki urva. Lühikse ollive tese. Täo om käen alb aasta.
Oh, selle sandi kuusest ma ütle. Mõne kõnelive, ku ma alle nuur miis olli. Rootsi Kaarel oleved sinna kepi maasse löönu, ku ta siin sõan olli venelasege. Olli ütelnu, et ku kasume lääb sii kepp, sis saab Ruuts viil selle maa tagasi. Ja lännu kah kasume. Kasunu oksa ja puha.
Vaada, ku jälle maha eidetes, kästäs ristike maa pääle tetä, ütelde, et muld ärä mullal kurja tii. Mitte midagi ei ole ädä sis. Kulle, ärä istu palla maa pääle. Maa ütelse, et engäb. Jääd aiges.
Ku Jeesus risti lüüd, sis olli süame nagel är kadunu. Kärbläne lennänu sinna asemale, et änämp uut ei lüüä. Sis om temäl lubat süvvä egält puult. Üten kuningag ja tõisteg.
Iir om selle süame nagla ära varastanu ja mullasse peitnu. Temä võib sis kah egalt puult süvva, kust saab aga.
Jeesuse süäme naglast oleved mädarõigas kasunu. Selleperäst ta ütelse ikki rohi oleved ja ää egä ädä vasta.
Pullevere mõtsan olli üits sandikuusk. Noh, kuju kuuse oks om ollu. Üits pistnu selle maasse, et kui kasume lääb, si piab Ruuts viil omal aal tagasi tuleme. Sii sis kasunu suures, üteldi sandikuusk. Üits sant olli sääl kuuse all elanu.
Noh, ära sa seda'nd jälle kirjuta - mudu lora.
Järvelohk Üldiküla vällal. Sii on järvest tekkind. Järv Talnamaalt Oissust tulnd ja läind Õissu. Üks tükk sis olema siia maha jäänd. Sellepärast olema ära tulnd Talnamaalt, et naesed lapse muste rätikid sial pesmas käind.
"Undioru" Allikul vesket tehti, sis ku undament olli maasse pantud, edimese nurgakivi alla panti karviga hõberaha. A va Põdra Jüri. Tema olli tüümiis sial - sii võtnd raha ära. Karbi pand tagasi. Praegu alles. No, seda tal es passi teha, teised mälestuses pand sinna.
Vanapagan on pidand Saaremaa ja Muhumaa vahele tiid tegema. Kiva kannud tene sinna. Aga enne ku valmis saand, laulnd kukk ja üks rüppetäis jäänd sinna isipaika. Nüüd sial vesi, pole tiid kedagi.
Ku kuu ümarik, sis piab kartulid tegema. Ku kuu on jälle siamaos, sis piab ernid tegema, sis ei pia erned ussitama.
Vanas kuus raiutse lehtpuud. Noores kuus okaspuud, sis koi ei süüma. Si on nüüd õige kah küll.
Õniste küla. Sii va õnis küla. Ku katku aeg olli, sis es saa katk sinna. Tõmmand punase lõnga ümmer küla. Keelnd lapsed kõvasti ära, et ei tohi üle astu. Kis üle astus, selle sis sai katk kätte.
Miul tullid maalesed selga ku karjas käisin. Sis üks vana Mänd viiga ja soolag tegi terves. Siin Villändis eläs. Noh, maast akas.
Pehmes heinamaas siinsamas mede talu karjamaa juures on suur kivi. Mede tädi ema kutsutud unes kaks korda sinna raha otsma. Tema es ole lännu, es julge. Kästud tad põhja poole kivi ääre alla sorgata kolmetahilese nõõlaga, sis tuleb raha vällä. Tagasi es ole tohtnd vaadata. Jah, vanal aal neil ikki näidati - nüüd ei ole kuulu.
Raudkatsi silla juures ollu rahaauk. Miis tullu musta täku sellän, kott kaalan. Ollu raha silla alla poetand. Kuuvalge sügisine üü on ollu.
Tuule vanaperemees läind metsä ja näind ühte meest, kannu ots istun. Peremees ütlend, et anna mulle kah raha. Aga mees ütlend, et sis saad, ku annad mul emälepä kärbisse või päitspää lemä. Luband tene sis kärbisse. Mõtelnd, et mis see üks kärbis sis ikki on. Perenaene jäänd haiges - sis mees saand aru, et on naese är luband. Viind raha tagasi, see läind mullas ja vajnud kolinal-mürinal auku tagasi.
Saunas ei tohi tule lähedale kallata pesemisevett, saab maalised või sügelised.
Ku on maalesed jälle, sis tuleb hõbedat kaapi raha päält ja ütelda: "Issa pojuke, püha vaimuke!"
Maalese heinad on ka. Ne on siniste õidega. Kohe võtab tagasi. Meil olli Eedi maalesed saand. Sis tädi võtt maalese heinu ja toppis poisil särgi täis. Hommukus kadund. Kintse pääl ollid alles - puha kirju. Jälle tädi toppis püksid heinu täis ja poiss sai terves. Eks nende hädäde vastu ole Jumalast antud ka taimed ja rohud, mis sedasi maast hakkavad, aga kis neid tääb alati.
Kiirmus, kaarmus,
harakalle haigus,
varessalle valu
aga mede lapse kõht saab terves -
loetas lapse kõhtu pitsites, ku see valutab.
Kui on maalesed või vinnid maast saand, sis loetse kolm korda järgi mööda
"Maaisake, maaemake,
Anna (nimi (kelle?) tema tervis tagasi.
Mullaisake, mullaemake,
Anna (nimi) tema tervis tagasi.
Maarjaemake, Maarjaisake,
Anna (nimi) tema tervis tagasi."
Igat ütelde kolm korda, kokku öhessa korda. Sis kas hõbedase reesiga või suure tahilese nõõlaga vajuta.
Noorekuu ja pühabane uni tuleb ruttu kätte, vana kuu jääb pikemale.
Üks veike tüdrikuke olli metsa ära eksind ja tige nõiamuur olli ta sis enda juure viind. Sääl olnd tal õge vilets elu. Vanamuur pand sis tüdrikukse karja. Sidund tal suure puntra linu kah selga, et piad ni kuldlõngas ketrama. Enne sa kodu tulla ei tohi. Noh, lapseke, vaene ädas. Nutnd tene kivi pääl vanemid taga, olnd tulises irmus. Aga ronk olli puu otses nokitsend ja nakitsend. Sii küsind, mis sul viga. Annud sis nõu, et vii linad musta lehma kätte, küll sii ketrab. Must lehm kedrand sis kuldlõngas niid linad. Sedasi läind sis mitu päeva müüda. Ikki lehm aidand. Näe nõid tahab tääda, kudas ta ketrab, aga laps ei ütle. Nõiamooril olnd jälle kolm tüdärt, õhe, kahe ja kolmesilmaga. Saatud öhesilmaga tütre karja juure valvama. Ronk olli jälle õpetand, et ütle: "Uinu, uinu magama, ükssilm, ma otsin sul pääd!" Sii jäändki sis magama ja lehm kedrand linad ära. Teise päeva kahesilmaga tüdar karjas. Vaenelaps istnd ja nutnd. Ronk käsnd, et ütle nagu eela, aga ütle sa, et: uinu, uinu kaks silma - Siikord jälle ei ole vanamuur tääda saand. Eks ta's ajand kolmesilmaga tütre valvama. Lapseke laulnd jälle
Uinu, uinu magama,
kakssilm, ma otsin sul pääd!"
Unetand jälle ära, et tal kolm silma pääs olli. Sii sis näind ära ja kaivand nõiale, et must lehm kedras. Võtnd sis kätte ja tapnd musta lehma ära. Küll lapsel olnd kahju, nutnd, aga ei uulnud. Lapsel põle and muud ku soolikud. Aga ta põle neid täind ära süüa. Olli aia nurka maha matnd.
Sis kasund aia nurka sinna kohta ilus kuldõõnapu kuldõõnad ots.
Vaenelaps kasund suures. Tal tulnd tore koslane. Aga nõid pand tal kotiriided selga, oma tütre ehtnud välla ilusti. Aga ronk on jälle laulnd kosilasel, et kis sul kuldõõnapu otst õõna tuub, sii võta ära. Noh, nõid on aand kohe oma õhesilmaga tütre otsma. Aga õõnapuoks lõõnd tal teise käe ära. Kahesilmaga tütrel löönd teise rinna ära ja kolmandal pistnd oks kolmanda silma välla. Ku vaenelaps tuuma läind, sis õõnap lasnd oksad maha, saand õõna kätte. Aga nõid, näe, irmus viha täis ja viind ta tõrre alla kinni. Oma tütre ehtnd salakamres välla. Takud topnd põue teise rinna asemale. Miis põle aru kedagi saand. Sõitnd pruudiga kodu poole. Vanker laulnd, mõtlend miis, aga sii olli vaenelaps tõrre all, et:
"Susi sul sõõdab tõldasida,
kallis kana kaane alla.
Takk ei anna lapsel toitu,
ega mehel meeleääda."
Küsind sis nooriku käest, et mis laul sii on."Ah, vankre kiunumene mudu!" Kodus jälle olnd sii ääl kuuda, et kaisutad takutorti. Miis saand ka aru, et ongi takutort. Ää küll, teise päeva ütlend, et lähme sõitma. Naisel kah ää miil ja, aga näe - miis visand ta jõkke silla päält. Toond tõrre alt oma nooriku kodu. Sii kuldõõnap läind neil õhes ja jäänd akna alla kasuma.
Olnd ja eland sis rahus. Aasta pärast olnd noorikul poeg. Nõid arvand, et tema tütrepoeg, tema es tää kedagi, et lähäb vaatama. Silla all näind jões vesiruus. Mõtlend, et murran ja viin ta lapsel. Aga lill akand laulma:
"Ära nopi nupukest,
ära kaku kaunikest,
oma tütre nabavart."
Sis saand nõid aru. Kisnud tütre välla jõest. Nülgnd undi ära ja visand vaesellapsel undi naha ümmer ja nõidund ta undis. Miis läind targa juure nõu küsima. Tark seletand sis, et küta kivi palavas ja ku naine tuleb, undi naha sinna pääle paneb, sis kõrbub sii ära ja inime saab vaevast rahu. Sedasi saand sis miis naise tagasi. Ja eland õnnelikult. Mia ei tää, mis sest nõiast sai viimati.
Mia kuulsin. Ämm olli tige olnd. Sis olli minia libaundis moonutand. Kurjad inimesed ikki nõiuvad. Inime isi - mia ei tää, kas isi sai libaundis.
Päri mõisas, kõnelesid, käind karjanaene libaundis. Käind tema last imetama kodu. Naha visand sõni tare taha kivi pääle. Üks vana naine olli jälle näind seda asja ja õpetand miist, et aja kivi kuumas, peris punatses ja küll ta sis oma naha ära kõrvetab. Miis kütnd kivi tulises. Naine tulnd ja visand naha kivi pääle. Sii läind nässu ku kärin. Kõrve aisu viil tulnd. Sis naine olli ikki kodu jäänd. Põle änam undis käind.
Sineallikus pidi olema ju ikki suur rahakatal. Sii palk, kelle külgi katta sang seotud olli, on praegu näha allikast. Aga juba mäda. Siis allik on kah sinine alati ku paa põhi ja kiib.
Ku maalesed on, sis piab maalese einu korjama. Ni on veiksed siniste õidega. Nendest sis vanni tiid, kaovad ära.
Vana tüdrik lännu sureme. Väha enge lõhna mudu ollu veel. Naise ütelnu man, et nüüd peidmiis tuleb. Vähä kurgu lohk liiknu, löönu sis jalage vastu jalutsid, et kus ta tuleb, koplest ve.
Isi olluki valmis, ku selle ära saanu ütelde.
"Männiku" talun ollu rahakatal - noh, sääl, kus sii rootsiaigne tamm om.
Vana kaval ja tark ollu. Sii ütelnu, et ku katal tuleb, ei tohi äält tetä ega Jumala nime nimete. Miis lännu, et tema tuub katla ärä. Tullu säält sis suur sikk välla. Silma põlenu pään. Rahakatal sarve otsan või kus ta ollu tal sanga-pidi. Ollu kole eluk. Noh, peremiis ütelnu, et oh, sa Issand Jumal, mis nüüd valla om. Sikk kadunu ku kolinal öes katlaga tagasi maa ala. Näe sis, mis lõpetud, on lõpetud.
"Saapa" talu maa pääl olli üits jämme kadajas. Ütlive ikki, et Rootsi kuninga kadajas. Rootsi kunigas oleved oma kadaja vitsa maasse pistnu, kus ta sääl laagren ollu, et ku si kadajas kasume lääb, sis tuleb Rootsi valitsus meil Eestimaal uueste tagasi. Akanu kasume kah, peris suur puu kohe. Ja kis puttus või oksa murd, sii sai ädä. Raiuti tene maha siin. Mudu sa võis esi vaatma minna.
Kariste Vanapagan elanu mäe otsan. Sääl om suur mõts ollu. Karksi vanapagan ollu ta pääle vihane. Ja sis virutanu koodige, nõndat maa mütsun. Sis löönu suure augu maa sisse. Seda kutsutas Koodiorg. Sii org om kah ku kuut, seda muudu.
(Sa tääd ju küll, kus si Koodiorg om. Noh, ku sa Abjast tuled järve man.)
Üitskõrd jälle vanapaganal kuke laulu aig pudunu kivi sellätäis järve. Sääl kuhal järv lainetab egäkõrd.
Koterman.
Selkorral oli küll kui Vene-Jaapani sõda oli. Mõned ütlevad, et koterman. Laev sai miiniga suure augu sisse. Sealtsamast august läks välja. Oli nagu einalabu ja ele kilgatav ääl oli.
Just olevus oli küll. Vat vaimusi ma ei usu ega tontisi, aga oli, seda ma tõesti nägin. Ja kõik teisedki nägid. Nii tuline ele ial oli tal ja kogu oli nagu einalabu. Ja venelased lõid risti ette.
See oli õhtu. Aga laev vajus omingu kella üheteistkümne ajal.
Iiemägi on Raegma metsas. Sarabud ja mõni kask peal.
Raegmas Kalmamägi. Seda on otsimas ja uurimas käidud. Rootslased otsisid ühte varandust, kaardid olid ligi. Ma olin väike poiss, käisin neile näitamas, kus see mägi on. Sain 50 kopkat. Ei tea, mis nad leidsid. Peale selle on seal veel mitu tükki käind kaevamas. Surnuluid sealt välja tuleb.
Äkineaigus inimestel ja loomadel ka. Kas see on teise inimese tegu või?
Äkiseaigele loomale anti riivistüki eli, mida sai aapteegist.
Lõkits (lõkendav tuli).
Rässa alt paistab meres. Olle taga aet, aga minna eest ää. Arvati, et oo merre ää maet mõni asi, et merest välja lõkitseb sedasi. Räslased oo köin taga aamas. Vahel tõuseb kõrgele, sealsamas kaob ää. Mine edasi - paistab jälle.
Uata, üks laev akan ukka minema. Teise laeva koterman' tuln teise laeva peale. Teine üteln: "Noh mis sa, va teise laeva koterman', siia otsid? Ma olen isigid kuus aastad oma laeva masti oma kaela kondi peal üleval pidand."
Laevamees kuuln ja uadan - ja mast oln katki.
Oo see oln või, aga oo ilmarahva jutt.
Jõulu ajal tuuakse veel nüidki õled sisse: jõululauba, näärilauba, kolmekuningalauba. Lastele on üks pisike kuusk, küinlad küljes.
Koterman'n.
Laeva koterman'n peab olema, mu isa rääkis ühtelugu. Aga seda ma põle näin, ma'p või tõendada. Jälle ikka üks laevamees oli riakin, et see oli nii tõesti-tõesti näin.
Et see mees jään üksi laeva ja näin, et teise laeva pealt tuln üsku sokk ja nende laeva pealt tuln ka sokk ja see teine sokk võitn selle laeva soku ära. Ja see poiss riakin kaptenile ja kapten üteln, et see laev läheb ukka, et selle laeva koterman'n otsib omale uut kohta. Ja see laev olligid ukka läin.
Mu isa rääkis. Tema oli vanasti Kuivastu kõrtsimees, eks seal laevamehed jutustasid.
(Arvatav rahatuli.)
Muud ma põle näin mette. Et siit paistab üks tuli mere äärest, seda oo kõik näin. Siisamas Rässa all mere ääres. Seda aru põle keegid suan, mis tuli see peaks olema. Mõni arvab, et peab rahatuli olema. Üks viiekopikane raha olle sealt leitud.
Ükskord oli kangesti suur. Ühekorra näitas kohe ligidal olevad. Et lähme uatama. Maailma suur lai tuli. Läksid sinna kohta - tuli jälle poole kaugemal. See tuli läheb edasi, kui keegi on tahtnd uatama minna.
Ükskord oli jälle suur tuli, teine nagu veel teise kohtas üleval. Läksid juure, kustus ära, kadus ära.
Vikatkoert taevas vikatkoert juob kua - akkab vihma tulema. ( Usutakse, et v-t võtab vett üles).
Näljakivi. Valge kivi, laasi moodi. Põllalt leitakse. Lastele öeldi, et sedap tohi pöose võtta mette.
Tähe sitt. Kui täht ülalt alla tuleb sirinal, siis jääb ümber (vilja) kõrre tähe sitt, nagu pool nõela. See on al'l. Seda sai mitu korda nähtud.
Kui reede sadama akkab, siis kahessa pääva oo niisked ilma.
Jõuluks tuuakse põhud tuppa (rukkipõhk = sirged õled), jõulu-, nääri- ja kolmek. laup. Nüid ka tuuakse. Üks veike kuusk ka tuuakse, pannakse laua peale, pannakse vekka ja küinlaid külge.
Kui sul maaljad oo, pestakse sooja veega, millesse pannakse 9 obusenaela need (võib 7 ka olla), üks vana ross/kross/, mõni vana vaskraha ja soola, sellega pestakse ja vesi viiakse liiapäeva õhtul maaljakivi peale (ühes naeltega jne.). Viiakse sellega, mille seest oled pesnud. Kui tuled ära, ei tohi tagasi vaadata. (Tehakse ja usut. veel nüüdki.)
Sulutüid. Neid õerutasse ühe ernega kolm rinki peripäeva ja loetasse sorsisõnu sinna juure; siis peab see, kellel need sulutüid oo, viskama selle erne parama kääga üle vassaku õla kaose.
Äkineaigus: kui ihu värises ja külm. Anti salbeetrit sisse, olgu inimesele või loomale. Loomale lasti püssirohu suitsu nina alla.
Äkineaigus: Loomal lõigati kõru lõhki ja anti ta oma verd talle sisse. Lehmapiimaga või veega.
Nohinuhtlus: nina punane jookseb vett, ajab aevastama. Keedetakse teed ja juuakse üsna kuumalt (liivateed, kummeliteed, köömnetee veel kõige parem). Valge linane riie pannakse rulli ja tuli otsa ja tõmmatse seda suitsu nina alla ja rindu.
Viluaigus. Ühessa vihmaussi tuhka ja koera verd sisse antud. (Jutustajale endale antud, kui ta noor olnud.)
Viluaige rohud, väiksed valged õied, neid leotse viina sees ja ant. viluaigele sisse.
Viira küla põllal suur kivi. Kurat tahtn seda kiriku ukse taha tuua.
Soonda külas, siit kiriku poole, teest paremat kätt, maalja kivi. Ennem kodus pestakse, pesuvesi viiakse sinna. Hobuseraudu ja vanu naelu ka viiakse.
Mualja kvi ~ arstikivi, Soonda küla põldudes, Soondast 1/2 km edasi. Miks ep tea. Ma ole mitu korda seal köin. See oo ammu vanast. Ma tea, kui mool ennem laps olli, taal aasid muhud ümber pea... kui mulajad... Siis õpetasid: neljabä õhtal pesta ja vesi sinna viia. Tegingid seda ja sai terveks. Enne kui pesema akatse, pannatse õbesõlg sisse ja kaabitse sõnna sisse (vette) enne pesemist.
Vanatont oli tahtnud viia suurt kivi Muhu kiriku ukse taha.
Üks mees ütles, et oli näin, laeva kajutis, allid riided selgas, poolkuud oln sisse kootud, ja siitsamast jälle kadund. Tema koiku juures oln. See oli üks vaim. - See oli tõsine mees, see ei valetand.
Kapten rääkis - üks poiss läks masti ja kui alla tulnud, oln pea al'l. Ei tea, mis tal seal oli. Ilm kuri ja 30 sülda vett. Ädal on suur võim. - Ega tema ei valetand, ise oli laeva kapten, see, kis rääkis.
Näkk: näkud. Mõni seoke naisterahva kojus.
Kui laev minna ukka, - kui rotid laeva peal, siis need lahkuvad enne ära. Nemad pidavad ette teadma.
Puhastatud meevaha, searasva ja kuusevaiku segamini sulatada, aava peale panna, parandab ära.
Öeldi koterman või sedasi. Et kui laev põhja läheb, siis koterman läheb laevast välja, viskab ennast merre. Kui riides oo, siis mehed pääsevad ära, kui alasti, siis upuvad kõik.
Viluaigus. Külm ja väristus tuleb peale, pärast kange pala. Mul laeva peal tuli peale - ükskord tuli tüüris peale. Kapten tõi viina, sain kaks korda rüübata. Läksime Engelanti. Kaks kuud aega oli. Pärast kadus ise ära.
Veskist korjatakse rotisitta, antakse ilma teadmata sisse, siis kaob ära.
Isa oli nii arstind: selle igise särgi visan ahju, aga ise ei tohi siis tuppa minna. Tema pole kolmel päeval tuppa läin.
Sealõuarohu juurikad (ei tunne!), rõõsa piimaga keedetud, kaotab ära paistetustõbe (mis kurgust hakkab ja siis levib). See võitis ära, nädalapäevad jõin.
Et kurat oli taevas oln ja oln peaingel. Aga kurat läks jumalaga tülisse ja tahtis oma võimust saada. Siis Jumal viskas ta maa peale. Ja kurat tõi kaasa kolmas jagu taevatähti. Siis kurat jäigi maa peale ja ehitas omale põrgu siia. Kes teab, kus see on?!
Vene laev "Järmak" oli köin otsimas Jäämerest, sellel köidi ju otsimas ilma põhjust... Et kus taeva murre on, kus taeva äär maha köib ja pilved üles tõusevad. Seda põle näha kuskil. Põle leitud.
Enne kuu oln kangest valge. Kaks meest läin kuud tõrvama, et väga valge, tahtn vargale minna. - Ja nüüd on kuu peal kaks meest ja tõrvakatel kahe vahel.
Koterman. Mina pole küll mitte näin teda laeva peal. - Kui ta teab, et laev ukka läheb, peab eest otsast sisse kargama. Kui alasti kargab, siis saavad mehed kõik surma, kui ta riides sisse kargab, siis mehed peasvad kõik ära, jäävad inge.
Üljes öetse ju ühte seltsi inimesega olavad.
Mooses lõi kepiga punast jõge, jõgi läks vett täis, Vaaro suguselts rahvast ja sõjavankrid jäid sisse ja nüüd oo sellest vaaru selts inimesi meres.
Talnas vanal ajal oli oln üks vene noot, oli üles tõmmand ühe (vaaru sugu inimese) ja maale toon, ja suur tõrss oli oln, oli sinna sisse pann. Ja ei ole teine söön missugust toitu, aga oli elan.
Kui üitud: Vaaru, viimnepää oo käe! Siis tuln vee peale, üteln: Uhui! Ja laksutan käsi. Siis tal oln rõõm, viimselpäeval peab veest välja saama.
Nädalapäevad seal oln. Siis viin tagasi merese. Nisad oln rindas nagu naistel. Päris inime pole oln mette - kala saba - sõrmede vahed oln kinni.
(Kalameestelt kuuln noormehepõlves, u. 30-aastasena.)
Sõel oo taevas. Seal oo seitse tähte üheskoos rinki.
Kui merel taheti, et tuul oleks takka, vilistati: üüih! Üüih! Sõrmega tõmmati tagant: Tule, tuul! Tule, tuul! Tule tagant!
Kui tuul või laine väga vastu oli, löödi käega risti ettepoole, öeldi: Alt läbi! (läti keeli "Apuk ðour!") Läti laeval öeldi ka läti keeli.
See vana muistne kunts: kui vilja tuulamisel tuul ära kaob, pidi vilistama uksest välja (vastu tuult): Üüh! Üüh! Tule tuul! Tule tuul!
Taevas ka vahel kuu ligidal, vahel keskp. taevast kolm tähte ridassute - Vardad. Mõnikord kahed Vardad taevas.
Mualjad - seoksed visked, mis maast akkavad. - Lalli rannal köiasse, seal oo üks tüdrik, kis neid arstib.
Puukasu - kui paese jala või käe külges, sellega muljuti.
Riakivad ikka, et laeval peab olema oma vaim ja et see põgeneda ennem ää kui laev ukka läheb. Öetse, et laeva vaim, laeva koterman. Mõni usub ka. Aga mis sa tead uskuda, kui sa põle näin.
Kui murule istud, tuleb kolm korda sülitada, siis ei tule mualjad kallale, väiksed punased asjad, oi, need on irmsad, kui need piale tulevad, kärnad, akkavad mäda joosma, kui nad puhkevad.
Soolatüügas. Mul olid suured tüikad käe peal. Siis sealt teiseperest üks eit õpetas, kuidas lahti suab. Ma võtsin kartula, leikasin pooleks, kummagi poolega muljusin kolm korda seda tüigast ja siis panin kartula kokku jälle nii et ei saa arugi, et ta on lõhki lõigat (Toores, koorimata kartul). Ja siis panin aiaauku ja tulin tagasi vaatamata tagasi.
Kui tagasi vaadata, siis pole kasu kedagid. Kadus ää küll.
Ka noored kaselehed aitavad, ennem piirituses leotada, siis välja pigistada ja haavale panna.
Maa-alused - mualjad. Kui need oo, ju siis lauba õhta või neljabe õhta pestas ja vesi viidas tuleaseme piale.
Vana Tõll oli toon põlle sees selle suure kivi, mis Keiguste mõisa tänavate suus oo.
Miks haava lehed värisevad.
Üks oli tahtn senna puu alla varjule menna, aga see pole võtn mette ja see üteln, et saagut sinu lehed värisema kut ma paergust värisen. (Ei mäleta öelda, kes tahtis minna, miks, ja miks haab ei võtnud.)
Koterman öeldakse laeva peal olema. Kui laev akkab ukka minema, siis ta akata loppima. - Kis see teab, on see nenda.
Maa-aljad - visred või kärnad. Ei tea, kust ned tulavad, aga neid uhatletse ju, muidu nad kao ää mette. Mina'p tea mette, mis moodi (uhatletse). Laimlas oli üks vana inime, tal oli meres seoke kivi, viis selle kivi peale, (vee), millega ta neid (maa-aljaid) pesi ja siis kadusid ää.
Palderjanitee teeb inimese rahuliseks.
Kui taevas lekib (= virmalised vehklevad), läheb külmale.
Kui kiriku parandal üsna veeaugud maas - kõik on niiske, siis tuleb vihma.
Kui päike selgest looja läheb, siis tuleb ilus ilm, aga kui ta läheb suure pilveparda sisse, siis on vihma jälle.
Talvel, kui koivalge on kollane, siis tuleb külm, aga kui punane, siis peab sula.
Ükskord oli Laimjas - enne mind - kangest suur paks tali tuli, mere ääres see pere, üljes oli tuld ronides lund kaudu üles katusele, keriseaugust sisse, laudile, laudiaugust rehala. Veised akand rööskima. Mõtlend, et lehmal vasikas, joostud vaatama, näind, et üljes seal loomade vahel. Võtn naha pealt ää. Mõned sõid kua ülje liha, aga seal põle mitte üks rasva lehk juures, üks tuim puru.
Tõnni - ei tea.
Kui kevadel mahla lasti, siis isa käskis tolle esimese mahlaga nägu pesta, siis päike ei põleta ära kunagi.
Püssirohtu võtab äkilise haiguse puhul. Nii inimesele kui loomale antakse. Kadund emal oli alati püssirohukarbike käepärast.
Sõrmega ei tohi taeva poole näidata ega tähti, sõrm jäävat kõveraks. (Kadunud ema õpetas.)
Jõuluööl toodi õled või heinad tuppa, seda elasin mina ka üle. Ei tea, kas seepärast, et Jeesus seal einte sees sündis.
Öeldi, et ork tuleb. Kange külmaga tuli. Ütlenud, et mine sialauta eest ära. Ork tuli ja õikas: "Mari! Mari!" Mari arvas, et keegi hõikas, hõikas vasta ja ork sai kätte. Meheisa õli ka orgas. Kästi minna, et mine risa sisse. Ork tuli ka risa juure: "Siin on sõlm, siin on silm, siin rist" ja läks ära. Sest samast sai tervest. Ühel tüdrikul jälle õld. Nagu haigutama hakand, nii õlnud tiada, et tuleb piale. Einamoal sulane nägi, et juba tuleb, ja viskas sala selja tagast tüdriku jõkke. Sinna ork jäigi.
Laiuses hõberahasid kuivatedud päävapaistel. Üks naine juhtus sinna, korjas põlle raha täis, aga põlle nukad läksid lahti ja kõik raha läks tagasi, mis kõlises.
Näe, Kalmakülas ka mägi täis raha. Kui viskad preesi või raudasja sisse, siis saad õmale. Kalmakülas ühele vagale mehele kolm ööd üteldud: "Männi koore all on võti. Tule koidu aal üksipäini." Mees õli arg: ei tema tõhtinud minna. Teise mehele öeldud kua: "Aabram, mine südaöösi. Naisele ei tõhi öelda." Teise öösi jälle öeldasse. Aabram tõuseb üles ja hakkab minema. Anu küsib, et kohe sa lähed. Ei lase minna! Siis riakis naisele, et nii öeldi. Ei õld siis raha ei midagi. Teise öösi jälle öeldi: "Miks sa Anule ütlesid!?"
Seda raha öeldasse siin küll õlema.
Metshaljad õlid. Siinsama Venemets õli. Kui karjaga üle läksid või inimene läks üle, siis eksis ära. Lõpel (Laiuse khk.,s) vana Kiku õli eluaeg karjas. Küll see õli halb vanamees. - Tal õli ku hundi hais kõhe juures. - Nemad on näind metshaljast. Näind, et lapse kiigu olnud metsas. Laps nutnud kõvaste kiigu sees. Kiku hakand kiigutama. Üks hallis riietes naisterahvas tuli, et hia õli, et kiigutad. Ma käisin karjasid taga ajamas. Mis sa tahad? - Kikul õli Mai kole laisk. See tegi sööki kui rokka mõisa härgadele. - "No, mis ma tahan? Et mu riided õless pestud!" Kiku riided õld siis öösi alati pestud ja aja pial.
Orgatõbe, mina ise seda lapsepõlves mäletan. Mina õlin siis Jaskametsas. Ork see on kõnelnud. Kui tämä on piale tulnud, siis on piinanud koledasti. Ühekõrra kaks orka kõnelnud: "Siin küll me ei jõle, lähme mujale." Üks ütles: "Ma lähen kiisle naha vahele. Siis peremees sööb alla. Tagasi tuleme siis, kui uba külvamine on." Peremees kuulis, kui kõnelsid. Kui ork läks kiisle koore vahele, pani kõik kõige täiega kotti ja haavapuu otsa. Sellepärast haavapuu väriseb.
Üks saanamees õli haige. Ork ise õpanud: mine hobuse kopli. Sial on kolm konti. Mine keeda need ära. Mees mõelnud: mis see on, hobuse kopli. Pärast sai aru. Läks hobusetalli lakka. Sial õli kolm kanamuna. Sõi need ära, siis sai terveks.
Jälle anti halli siasõnnikut juua kah.
Venemaal üks pulmarahvas tehti hundiks. Üle järve tulnud Tiheda kõrtsi juure ja puhanud sial. Nõid olnud ise ka, ei tia kuda, sinna tulnud. Öelnud, et ma siin ei saa neid teha tagasi inimeseks. Viind Venemaale tagasi. Sial teinud jälle inimeseks.
Ükskõrd naine õli tehtud hundiks. Naisel õli õld veike laps ja siis käinud seda imetamas. Kui tulnud imetama, visanud naha kivi õtsa. Mees õli siis kütnud kivi tuliseks ja kõrvetanud naha ära. Siis sai jälle inimeseks.
Roosi paneb kinni tõrvaköis ja raudnõgesed. See tanda on nüid surnud. Ta kirjutas paberile sõnad. Sõnu viides pidi vaatama, et sõnad tuule kätte ei jää. Kõhe pane põue, et tuul ei puhu.
Metshaljas on surija, kes ise õmale õtsa teeb. Saaremõisa komtess see uputas enese järve ära. Kell 12 nähtud ikke, kui järves hüples. Tema tahtis mehele minna. Krehvin ütles, et vaene peidmes, ei lubanud.
Libehunt õli valge, pika sabaga. Ta tagast tõmmanud looma lõhki ja sisikonna välja. Vanaste õlnud ka valge mätaskaru, aga nüid enam ei õle. Nõiad tehnud inimesi ka hundist. See hunt ei söönud inimesi.
Metshaljad piavad ikke eksitama kua.
Eks ma sial Kalevipoja sängil õle mängind. Kalevipoeg õli läinud ikke läbi järvede. Peipsi õli persest saadik, Kivijärve õlnd kintu, Kuremaa kurku.
Temal on hobune Narva pool surnud. Kopsusoo või -mägi, kuda ma pian ütlema, on sinna tekkinud.
/Vrd. Kalevipoja hobuse jäänused Assamallas, muist. 268/
Minu isa käis Tallinnas soola toomas. Aasta soola tõi õmale ja sugulastele. Ta kõneles, et eksis kõrra ära. Näeb, et üks teekäija tuleb - aga see õli Püha-Jüri sial õma kutsikatega. Püha-Jüri ütleb: "Kohe sa enam lähed! Jää seie!" - Isa ütleb, et "kohe ma jään, ammustavad obust." - Ei üks ammusta!" Jäänud ikke sinna. Aga üks ammustanud ikke obust, Püha-Jüri vaadanud: "Oh, pole viga! Ühe kikuga on puutund!"
Hunt varastas lapse ja sõi ära. Kivihelmed õlid kaelas. Need pani ilusti kannu õtsa. Särgi eest õli preesi lahti teinud ja pannud ka sinna. Särk õli ka ilusti verest pesnud puhtast jõekaldal. - Need õlid inimesesööjad hundid. Venemaal pulmas nad õlid tehtud hundist.
Mustvees on kivi 12 sõna pial. Sial on raha all. Üks reisija luges need ära. Juba akkas kohisema. Üks sõna jäi puudu, mudu oleks kivi tulnud rahaga veest välja. Poriametnikud, hulka mehi, vedasid nüid kinku välja. Nüid ta on siin meie akna all. Kaksteist sõna on pial. Iga sõna on ise murdes.
(Kõnesolev kivi on suur mürakas õige tuhmund gooti tähestikus kirjaga).
Kui metsas ära eksisid, siis loeti Issa meie, siis saadi välja metsast.
Riagiti kua, et pulm läks hundist. Nõid tegi pulma kõik hundist puha. Ühel naisel õli laps. See naine tuli õma last ikke imetama. Lapseoidja läks metsa ja laulis, et
emakene, nennekene,
tule lasta imetama;
tohinisa imetab,
tohinisa torgib.
Nii käis igapäev imetamas. Siis kui imetama tuli, siis viskas hundinaha ära. Mees sai sellest lõpeks teada ja põletas naha ära. Siis naine sai jälle inimeseks.
Ork akkas külmast. Ma õlin kolmeaastane, kui õlin orgas. Külmtõbi kutsuti teda kua. Mitmed tempu tehti siis... Üheksa täid anti süia... Okuska Maril õli täiasi, siis anti neid sisse, kui ork õli. Kui vastust sai, siis ei tulnud enam. Kui ehmatati, siis ei tulnud ka enam.
Ork ja orgatõbi ikke õli. Täma kangest külmavärinaga raputab inimest. Rukki ristvao vahele käidi täma iest varjus. Jõvi jaamaülemal õli alles hiljuti ork, aastad 25 tagasi. Kurjast tuulest ork tuleb.
Kalevipoeg toonud Linnutaja mäele põlle sees liiva. Veest tulnud läbi. Peipsi järv õld persest suadik, Kuremaa järv kurgust suadik.
Ma olin siis ju lapsuke, kui Kalevipoeg õli; ma seda ei mäleta.
Ork õli irmus. Orgatõbe iest mendi ära lakka rüsasse. Siis ork tulnud juure ja lugenud rüsa silmasi: üks, kaks, kolm. Sie ei õle teinud hialt, keda tahtis menna kägistama. Ei saand siis kallale.
Ork on ikka õlnud ja raputanud inimest. Meie ema riakis, kui tulnud, raputanud et hing välja.
Metshaljast ma'i tia muud kedagi, et Maetsmas lapsed käisid ikke naeri. Siis üks läks alasti hirmutama. Lapsed juoksid hirmuga koju, et metshaljas õli. Riagiti, kui metshalja jälgedele lähed, siis eksid ära.
Kalmujuured on haiguse vasta. Kõhuhaiguse vasta on kõige rohkem. Viina sies hoitasse. Ka tuhast tehasse ja antasse viega sisse.
Avinurmes on Ruotsikäpp. Käpas on sõda õlnud. Kadund äi riakis, et kolmesüllane palk on ujund vette. Sialt on mõekasid leitud ja rahasid.
Lohusuus üle jõe mäe sies piab õlema raha.
Ühes kõhas tõusnud keldri uks ikke üles: ma tulen ja ma tulen. Õma rahvas ei julgenud enam kodo õlla, käisid võersil magamas. Üks soldat tuli sinna üömajale. Õma rahvas ütleb, et kos me enam sind võtame, me ise käime võersil magamas. Soldat jäi ikke sinna, et mis asi sie on. Kell kaksteist üösi jälle tõusnud keldri uks üles: ma tulen ja ma tulen. Sial õlnud savipott. Soldat mõegaga lüönd - kõlinal jäänd raha maha. Soldat võttis puole õmale, puole andis peremehele. Peremies sai rikkaks.
Kui raha mata, ega ta jää, piab ikke üles tulema.
Lapsi hirmutetakse:
Venelased tulevad suurte kottidega,
mustlased tulevad,
Prika-Madis tuleb õma eesliga,
näkk on vies, lapse tõmbab sisse,
ära võta käsi nuga, lõikab käe katki, suolikas tuleb välja.
Täiad punuvad köie, viivad kaevu.
Lendev lüöb kõhe puru. Luomale lüöb. Rabandus on inimesele ikke. Kui südame rabab, siis ei saa abi.
Lendav tuleb äkiste, rabab ära. Seda ei tia, millest ta tuleb. Aptegis on lendvakuld. Seda pannasse leiva sisse, siis annab järele kõhe.
(Talus oli mitu lehte "lendvakulda", s.o. hariliku raamatu päälkirjade ja muu kuldamistöö juures tarvitatavat lehtkulda).
Ork akkab külmavärinast. Nad riagivad: sie on külmtõbi. Seda riagiti: tie puu alt lõhki, nii et ülevalt on ikke kinni. Siis mine alt läbi. Siis ork jääb maha. Üks kõik, mis puu õli, kui aga puu õli.
Mina küll põle haldjat nähnud, aga isa kadunuke tuli kodust. Üks naesterahvas õli puu najal püsti, pikad juuksed maani. Isa ütles: ei ma tõhtind juure minna. Ühekõrra õli õlnud õja ääres, noota parandand. Hõbelootsik tulnud pinnale. Ei õle jälle tõhtind juure minna. Lootsik lähnud jälle tagasi.
Siinsamas silla juures on õlnud veehaljas. Postipoiss tuli postiljoniga. Postiljon magas, postipoiss õli üksi üleval. Postipoiss näeb, et tuli kesk küngast. Ratsamehed sõitnud ümber. Siis ajand ühe mehe orgiga tulle. Postipoiss nähnud. Kui postiljon ärganud üles, riakind seda lugu postiljonile. Postiljon ütelnud: miks sa mind üles ei ajand?
Jah, veehaljas õli ka siin augu jääres. Must preili, musta piaga. Kammind piad. Õige pikad juuksed õlid pias.
Inimesi on hundist muudetud. Ühekõrra on peidmes ja pruut metsa hundist muudetud. Muud nime neil kedagi ka ei õlnud, kui ikke hunt õli nimi.
Ork on sie külmtõbi. Hobusel käib ka kurat piale. Uueda-Mart õli orgas. Soldatist tõi orga kaasa.
Postipoiss tuli Rannapungerja postiga. Postiljon õli ka pial, jäänd magama. Saab Raadna silla juure, Raadna silla juures kaks tuld. Teise juures õlid soldatid, teise juures nagu Raadna küla nuodamehed. Soldatid pistsid venekirved sisse teineteisele ja siis ajasid tulle. Postipoiss pärast ütles postiljonile, aga siis ei õlnud enam kedagi. Postiljon ütles: "Miks sa ei öelnud enne? Meie õleks saand raha."
Kel on vanad Ruotsi kaardid, sie saab siit raha kätte. Iisaku surnuaiast üks on viind Ruotsi kaartidega raha ära.
Külmtõbi meil kutsuti. Ei meil orka õlnud. Sie õli piavalu ja suur külmetus.
Vanal kuul metsa raiuda, siis ei kasva võsa.
Lapsi hirmutati: metsavaim eksitab paksu metsa, ära mine metsa. Metsavaim õli hall vanamies.
Vies on vievaim. Lapsed läksid ujuma. Ujuvad vies, näevad järsku: pika valge juustega naisterahvas ujub ka vies. Lapsed tulid irmuga kaldale. Sie naisterahvas ütles: "Lapsed, tulge tagasi!" Ei lapsed julgend menna. Järvedes on viehaldijas. Kaevus teda ei õle. Vesi ilma temata ei saa õlla. Metsas pidi õlema ka metshaldijas.
Lapsi hirmutetakse:
koll tuleb, ära nuta;
Uueküla-Ljü¨ka tuleb;
mustlane paneb kotti;
lakavanamies vieb ära;
ära mene vette, vievana on vies;
näkk (ka nakk) on vies, ära mine;
täid vievad kaevu,
täid vievad metsa, tievad juustest köie.
Haldijas on metsas olemas! Üks vanamuor Tarakusest eksis metsa ära. Läheb, läheb müöda metsa, ei saa kuhugi. Käis nii tükk aega. Siis tuli üks vanamies, sinine vüö vüöl ja sinine palit õli. Vanamies vei vanamuori rajale tagasi. Siis ütlesid, et sie õli haldijas. Ütlesid, et vies on kah haldijas. Seda ikka räägiti.
Mardus on ikka ka. Üks vanamies rääkis. - Ei tia, kust ta tuld. Mardus tuld ja tie ääres joost tema kõrvas. Ei tia, kuidas ta lahti sai temast viimati.
Libehundid on nied, kes hakkavad looma tagast sööma. Ei ma seda ole kuulnud et nied olid tehtud hundid.
Ühekõrra mies süönd metsas. Hunt tulnd ka juure ja vaatand nii mehele otsa. Mies mõelnud, et mis ta ikka vahib. And siis nua otst leiba. Hunt saand leiba ja joosnd ära. Siis hunt saand inimesest.
Seda ikke hunt ka kutsuti, kes oli nii tehtud hundist, muud nime tal ei ole.
Sie oli üks linna kaupmies. Kaupmies pani siis nua pue aknale, et kes ära tunneb, sie siis on sie mies, kes andis leiba.
Mies läind siis linna. Vaatab pue akna taga, et tema nuga sial pue aknal. Mies läks sisse, et kost sie minu nuga seie sai? Ma antsin selle otst hundile leiba ja hunt viis metsa kõige leivaga. Siis kaupmel oli ia miel, et sama mies oligi ja oli and mehele hulka kraami.
Tuulepesa on puite küljes. Muud ei tia.
Lugu, kuidas Mai Rull ise näind haldjast.
Ma õlin siis veel Rajakülas. Neljakeisi naised läksime metsa kuuse õksi tooma. Saime õksad kokku ja hakkasime kodo tulema. - Õksad õlid veikse kelgu pial järel. Tuleme Raja ja Kikita küla vahel kruavi müöda põõsaste vahel, üks vanamees läheb risti üle tee. Ei meie tund teda, õli niisuke hall vanamees: hall habe ja hall vene kroogitud kuub seljas. Ei meie pand teda suurt kedagi tähele. Lähme veel natuke edasi müöda kraavi iart. Üks Raja küla oma vanamees lõikas seal korvi vitsu. Vanamees ütles, et las ma viskan õmad vitsad ka piale, siis ma aitan teil vedada. Vanamees viskas siis õma vitsakimbu ka piale. Tuleme veel edasi, vanamees ütleb, et siin kasvavad ilusad pajud, ma lähen lõikan viel mõne viadi; minge teie edasi. Meie lähme edasi. Ootame, ootame, ei vanameest õle koskil. Lähme siis ära kodo, ei vanameest ikka olõ koskil.
Öö läbi õli teine metsas ja alles teine homik tuli kodo. Siin samas õma küla all õli ära eksind. Käind nii ringi terve öö õtsa.
Eks ta läind metshalja jälgedele, sellepärast ei saand enam metsast välja. Kes see hall vanamees muu õli kui metshaljas... Meie teda keegi ei tund.
Lastehirmutisi:
Tont tuleb;
koll tuleb;
karu tuleb;
mustlased tulevad, panevad kotti;
sarvik tuleb;
hunt tuleb;
viehaldjas võtab kinni;
vievaim tuleb;
täi viib kaevu, tieb juustest kõie;
punane kukk süöb ära (tulest hoiatades).
Linnu läheva talvess Egiptusemaale või kohe keski läheb. Linnutii järgi läheva.
Kui kägu, kurivaim, tuleb us'saida, sis on halba. Arva ta nuhtlus tuleb mõtsast väl'la, aga ku tuleb, sis ikke om. Puskaril tuli ussiaida. Kolm kõrda kukse uibaian. Esi vahtisime. - Õige sii om, kui midagi tähtsat om, sis ta tuleb - kolm kõrda kukse uibaian. Näe, surma saie. Puskari Sammul suri ära.
Ütel tidrukul käinu langetõbi pääle, ollu juba katekümne aastane, käinu karjan. Tõbi tullu jälle pääle. Peremees ollu sääl man, löönu raud kepige tidrukud ja ütelnud: "Mine, kurat, ometigi inimese selläst ära, sa oled tedä küllält vaevanu."
Tidruk saanuki terves ja ollu eluaig terve. Ta ehmatemisest tuleb, sus hirmutemisege saab ärä kah aia.
Minu ema rääkis iki, et Karksist visand leivalabidast Vana-Kariste orgu vanapagan iki.
Mia olin 15-16-aastane. Mia läksin vällä jõululauba õhtu. Tulekahju paistis kohe uksest vastu. Mia küll ehmatasin hirmsasti. Kus põsk hakkas paistetama ja hambad valutama. Mind panti sis tekkide ja patjade sisse. Läksime Värati kõrtsi sisse, perenaine tulli vastu, kutsus sisse. Kõrtsinaine ütles, et oot, üks habemik mees magab meil kõrtsi leti pääl. Miu ema läks kah vaatama. Pikk, punase habemega mees oli. Kästi mind kah sinna tulla. Mees istus ise leti pääl, hakkas oma suurte kätega miu põske kiskuma. Nagu kusiratsikud oles sees olema. Posises kah. Sinist papert küsis kah. Riipsutas pääle. Valu kadus ära. Kaks sinist pabert tegi, ühe pani pääle, teise pidin tasku panema, et tuuleõhk pääle ei tule. Ei tää, mis elekter tal sõrmedes oli. Üks joodik ta ise oli. Kus kodu minnes miul põsk enam ei valuta, ainult sinine olli veel.
Hundijahi pääl pandud üks nõu reele, siga sisse. Siga teind häält, hunt tulnd selle pääle. Vahest tuli hunte nii palju, et ei saa kõike tappa. Muudkui tõmba nõu maha ja ise sinna alla.
Kirves ka olnd. Hundid pand käpad nõu alla, siis raidund kirvega käpad maha. Hobust es ole enam olemas olnd, hundid kõik ära söönd.
Kuskil oli soo sees järv. Mõisaärra pidand sääl järves olema, pidand inimesi hirmutama. Seal oli lähedal keegi poonud, jälle pidi nähtama. Seal olla tulesid ka põlemas olnd.
Kuidas Purtneki järv sündis
Seal on kuju maa olnd. Õhust on tulnd. Keegi on karjund: "Aasov tuleb, Aasov tuleb!" Lasknud maha. Palju inimesi on surma saand. Kui paljas jää on, siis järv kangesti kiunub ja kõliseb, rahvas ütleb, et need on surmasaanud, kes sääl nutavad.
Üle, üle, vihmakeine,
üle, üle ma ülenden.
Aja vihma Virumaale,
hoogu aja Arjumaale.
Virun vihma oodetesse,
Harjun hoogu palutesse.
Virumaal om mehe musta,
mehe musta, naise halli,
poisi kannu karvalise,
tüdruku ürisinitse.
Vihu nii poisi puhteesse,
vana naise valgeesse,
tidruku üliilusas.
Katk
Pere söönu lavva man hernesuppi. Kits olli tullu tare läve pääle, ütelnu:
"Ime, ime, pere heidäb herneleent!"
Perenaine ütelnu vastu:
"Ime, ime, kits keeleli kõneli!"
Siis ei ole katk saanu midägi tetä.
Virmalised tähendavad ainult ilma muutust, õhumuutust tuleb kindlasti.
Nõia järv Holstren om kinnikasunu. Ta om nõia koha pääl. Seitsme valla köied ollu kokku köidet ja pada otsa pant, kaet kun põhi om. Ku vällä om tõmmat, sis ollu härjapää selle nööri otsan.
Söö, söö karjakeine
seni kui kasvab karjaheinä,
tõuseb üles tõine heinä,
pistab üles pilliroogu.
Angerpüssiõie tii om kõtuvalu rohi.
Kadagatied ja vallerjanid segamini, see oli hia kui ihu haige oli. Tedremadara juured ja vallerjaanijuured. Kui ma särlahaiguses olin, panin viinasse, siis oli tumepunane, oli hia.
Käekuatsadest tehakse tied (nurmenukk). Pärnaõietie on kua hia. Pihlagaõied kua tieks hiad kui lahti lõivad.
Vuokslehetie on hia köha vastu. Ma jõin ikka palavad tuari.
Söötiiri tuleb kolme õlekõrrega vajutada, millel pead otsas. Vastupäeva kolm korda ring ümber teha nende peadega. Siis pead panna räästa alla mulla sisse. Kui pead seal ära mädanevad, kaob söötiir ära.
Soolatüügast ja söötiiri näidati vanakuule neljapäeva õhtul: "Vaata, kuu, mis mul on ja sul ei olegi!" - siis pidi ära kaduma.
Soolatüügast vajutati kolm korda mageda siarasvaga ja pandi põhjatsipoole riasta alla.
Kõigi kuntsijateks pidi esimene laps olema.
Kidi, rudi. Kui olid puuhingedega uksed, mis käuksusid, või puud, mis üksteise vastu kiuksusid, siis seal vahel lõngutadi, muljuti kidi neljapäeva, liiapäeva õhtul.
Mualjaid uhatleti neljapäeva õhtu. Võeti 9 sütt , 7 naelapiad, 3 soolatera, hõbesõle pialt kaabiti hõbedat. Kõigi nende asjadega muljuti 3 korda. Tulised söed visati vie sisse, need teised asjad ka. Selle viega pesti mualjaid. Vesi visati nelja tie haru piale nelja tuule sisse.
Äkine. Lehmale pandi püssirohtu nina alla põlema. Lehm ehmatas ja sai terveks.
Mualjad - mõni leikas. Villast lõnga pandi kua ümber.
Laupa õhta pieti kalliks päevaks, ei siis kiigutud. Neljapäeva õhta oli üsna laupa õhta. Vardaid vast kooti.
Vanad inimesed tegid. Esimene vihk seoti sidemega ruttu kinni, siis jõuab tüed teha, teisi siuti siis, kui õsutud.
Siit suavad sindid,
siit suavad sandid,
siit suavad vigased,
siit suavad vaesed.
Viimane vihk tõsteti üles, tänati viel, et põld oli kasun, lubati siis vigastele ja vaestele.
Üks laevamees rääkin, et vaarao rattad hakkan ankru, ankur tuon üles.
Üks mies ike laevaninas vahib, et teine laev otsa ei tule. Jään kord magama. Poterman tõmman vastu silmi, et laeatas, et: kas sii su magamise tund on, et siiä magama tulid?
Kui lae hukka saab, siis enne kui mere sõedab, piäb poterman maha minemä, kõegest ühele ehk kahele mehele näidätä end. Nied nähä ku lähäb. Ku minnä suur kott selgäs, siis laevamehed saavad oma riided kätte kui lae hukka lähäb. Kui päris paljalt minna käed taskus, sis kõik saada ukka.
Õlõd tuodi maha. Meitel ikka nüüdki niärilaupa ja jõululaupa õlõd maha, sis võib magada, kus kiegi tahab. Lauldi, mis aeas..., kui tüdrik, siis: mesiläne aeas, kui poiss, siis: heriläne aeas.
Ussisi siin Kihnus on kua paagi puol külles. On pistu kua lehma udarid. Sarapuukirjä on. Tubakaviegä on pestud lehmä udarid.
Vanast tohe-es hülge nime nimetädä kui püüdmä hakasid.
Üks oli Häädemeste inime, poolakas, oli vallakirjutajaks, selle naine tiädis kui inimesel oli sööjä sõrmõs, siis see pobises sõnu piäle ja sõrm sai terves.
Maalused olid, sedä siis hõõruti soolaga.
Katk. Üks 700 a. juure isäisäde jutu järgi Pärdi talu lõuna pool, siält need mehed, siäl see vesisäär. Mehed olid ühe tammepaku leidn nii ku virutuskünä, olid randa maale ajan. Toon selle kodu, et naised saavad hiä kolgipaku. Sie oln teesel-kolmandal pääväl õuõst kadun ja rahvas hakkan kangest surema. Teesed kõik meite saare maal olid maha surn, see pere oli üksi jään, kes selle paku oli merest toon. See oli katk. Pakk oli vesialla jälle lastud. Tahkuranna poole läin, siält hakan jälle surema.
Piäle katku on inimesed suurelt mualt siiä tuld.
Kui õhta vikerkaar oli, tõi vihma, hommiku kuivatab vihma.
Kihnumua oln kolm kord tühi olnd inimestest. Katk oln, sellepärast. Kust neid inimesi siia jälle tuodi, sedä ei tiä ka mette.
Katk oln Kihnus. Siis olla ühed võera valla mehed üüdn:
"Kai, Mai, tule metsäst vällä, Pergele perenase viitä!"
Sirise, sirise, sirbike,
kõrisõ, kõrisõ, kõrrõkõ!
Kelle esi ette jõuab,
selle peigmees tulla jõuab.
Oli kobin laevas kuulda oln, mindüd vaatama, ei ole kedägi (Poterman). Vanad kaptenid rääkisid ku aega oli. Mõned kuulvad nutmist laeves või muud.
Kui ma väike oli, siis taevas ja meri oli punane kui veri, rahvas arvas, et sõead tulevad.
Mere lehmäd, sinised lehmäd käin siin süömäs, mäel ikke käin. Hakan nõu pidämä, kudas kätte suada. Üks kuuln, et ku inimese jälgi ümber ajada, siis ei saa enäm tagasi mere mindüd. Siis hakasid valvama, kudas käde suab ööse. Ku inimesi näin, läin mere tagasi jälle. Muist olid ärä joosn laiali, üks, kellel jälled ies, selle suan käde. Siis pidän tükk aega kindi, ojotamas käin meres, mereluom, ta tahtn vett suaja. Oln nii hulka aega. Igä üöse käin karjane nutmas, et üks lehm kadun oln. Olid lüpsn ka tedä. Piim oln na viha, na sant. Olid lehmä mere tagasi viin. Karjane oln tüdärlapse riidis, oln kolme või nelja uastane, na suur. Siis põle karjane enäm nutmas käin.
Kasna ninä pääl lehm tuln merest mäele. Lehmäkarjane oln preili, see lüpsn lehma ja nutn. Teised tahtn lehmä ää viiä.
Pärdü talus tuadud tammõpakk merest, kolgipakk. Pakk nutn õuõs. Sääre küläst /läinud katk/ läbi. Tõnise tuas visan vitsa ahju pääle sisse, säält hakan võtma inimesi. Viidud /pakk/ tagasi mere, sis kadun ärä.
Laia kuabuga väike madal mies, sie oln katk, tein Kihnu tühäs.
Kihnumua piäl põle kukke laulmas oln. Viimäs jään seitse inimest järge, kui katk oln.
Üese kui Pärnu linn põlõn ku sakslane pommitas, siis seisn taeva pääl inimese kuju nagu prohvet (kiriku kuju). Seisn hulk aega, siis kadun ärä. Kõik põgõnajad näin.
Sirise, sirise, sirbike,
kõrise, kõrise. kõverad rauda.
Kelle esi ette jõuab,
sellel peigmes tulla jõuab.
Seuke õli rugilõikajade laul, ennemä lauldi.
Lagujat ning koiranaela piirtesse. Sõnu_p pea sääl olema aga kis esimene laps on peab saama seda piirda. Kui piirtud on, siis öötesse "Mine nüüd sõnna, kust sa tulnd oled!" ning sülitesse kolm korda.
Ühekorra viherik tulnd äkist põllalt läbi ning puhas nabrad ajand segamini. Üks naine näitend paljast nisa ning ütlend: "Sa pead nii samma paljaks jääma kut see on." Viherik läind kohe minema.
Kui viherik paha teeb, siis ep pea mette tohtima vannuda. Viherik peab tahtma kohe vannujad üles kergita. (Kuuldud Reet Jänkilt sünd. 1853. a., surn. 1940. a.)
Looma kohe p'tohi ütelda "kena", peab ütlema "armas".
Välgu kohta p'tohi ütelda "välk", peab ütlema "kõu."
Roti kohta p'tohi sööma ajal ütelda "rott," peab ütlema "nurgeline" või"nurgalind". See peab oksendama ajama kui sa sööma ajal "rott" ütled.
Linnupoegi peab ikka loetama paaris, siis ep pea ee kaduma.
Lepatriinut kutsutakse ikka lepatriinuks. Muud uskumussi ma ka ptee ta'ga, kut lapsed võtsid ta kää peele ning ütlesid: "Mamsel, mamsel, lenna üles, vaata onts oome kena ilm!"
Kui ta lendes, siis oli kena ilm, kui ta_s lenna, siis oli sant ilm. Kui ta nähasse kuskil lendmas või roomamas, lastesse ta rahulikult olla.
Ussi huuled, konna kaaned,
kadagalussu kailasooned,
rohutirtsu pikad reied,
tihase koldsed nokaääred,
sitiku sinised sitaaugu sooned.
Neid sõnu kutsutakse võlusõnadeks, kuid tegelikult pole nad mingid võlusõnad, vaid lapsed tarvitavad neid nalja pärast: keegi lubab teisel midagi ära võluda ning loeb siis neid sõnu.
Teised samasugused sõnad:
Valu, võlu, võlu võiratas, võiratas (tarvitatakse nagu eelmisigi. - Neid sõnu kutsutakse võlusõnadeks, kuid tegelikult pole nad mingid võlusõnad, vaid lapsed tarvitavad neid nalja pärast: keegi lubab teisel midagi ära võluda ning loeb siis neid sõnu.)
Kui sa päikese sisse vaadad, siis tuleb kanapimedus. Kanapimeduse kautamiseks õhta päikese loojaminemise eel vaata läbi pahupidi sööla ning hüüda: "Silmanägu, tule tagasi!"
Iga korra kui õsuma mindi peremees läks keige ees põllale ning tõmbas üheksa kord sirbiga. Nee kõrred pandi vihku ning see vihk pandi rihese üles. Seda_s tohi mette enne maha võtta kut viimane rihi oli tehtud. Siis võttes peremees ta säält maha ning pekses vastu ust puhtaks. Teeb koes taaga siis veel mindi. Seda tehti, et vili ikka koos seisaks.
Kui sa lussudest tahad lahti saaja, siis võta kolm lussu ning kolm kopikat raha, keera punase hilbu sisse ning vii ristteele. Kui sa hakad säält ära tulema, ei tohi tagasi vaata. (Kuuldud Kuressaarest.)
Härjavitsa tüüga arstiti tüdruguid, et nee äi saa ennastvastu (rasedaks).
Sellega löödi siis tüdrugud kolm korda.
Vana Tulgi Toomas õpetas ühekorra Kehtama Priidule poole toobi viina eest ussisõnu. Kõrtsis tulnd see asi jutuks. Osa olnd sellest viinast juba ee joodud ning osa olnd veel. Toomas käskind Priidu kõrtsist välja tulla ühte kohta aja (aia) taa ning õpetand. Nee sõnad olnd siis sedasi:
Kaks ussi hammast,
kaks konna käppa,
halli kullese pea.
Priidu pidand nee sõnad liiga lihtsaks. Võttend viinapudeli ee ning pand minema.
Üheksast puust võõti igast ühest kolm virbe. Neid tarvidati siis haiguste arstimiseks. Nee pidid siis keik olema marjakandjad puud.
Äkisehaiguse vastu on tuhk ja sool. Tuhka tuleb võtta kolm korda, vasaku püu sisse panna, soola ka juure panna ning see sisse võtta.
Viherik hakkes tulema Raisa poolt ikka pomsat-pomsat. Puhas keeres odrad põllal üles ning vädas 2-3 talu piiri laiali. Üks sorkind ühekorra hanguga ning hakkend lugema: "Kurat sul anna! Kurat sul anna!" ikka hullemaks läind. Kui sa jumalad nimedad, siis ep pea midagid teha saama.
Teda õpetud, et kui viherik tuleb, siis peab vastu pääva ümber tuhliaugu jooskma. Ta teind sedasi, siis kadund ee, umbest üks pisine kase leht kippund maas veel.
Vahel on sedasi, et levad halletavad ee. Meitel oli ühekorra ka sedasi. Võta levad ahjust ee, juba paari pääva pärast hakvad halletama. Päris kimpus oli. Ühekorra kirgul üks vana naine rääkis, et_p pea tohtima leiba enne sohe võtta, kut levad ahjust väljas on. Siis võtta natuke leiba ning anda ühe võõra loomale. Siis peab ise ütlema: "Söö mu leva halle ee, äga söög mette mu leiba ee."
Ma tegi ka sedasi. Mitmel aastal pole meitel änam levad halletand.
Kui puru silmas on, siis:
"Hunt läks musta jääraga mu silma,
hunt läks musta jääraga mu silma!"
Nii kaua loe peele üksisõnu, kut puru silmast ee tuleb.
Ühekorra keedetud vastlapääva hoomiku seajalgu. Kondid pandud pärast parandale rida ning igale kondile pandud ühe külatüdrugu nimi. Siis lastud koer tuba. Missuguse kondi koer keige ennem võttend, see saand keige ennem mihele.
Hunti äi lubatud ilmaskid õige nimega nimeta. Pidi ütlema metsaisand, metsaiilu, võsavillem või metsasaks. Kes elumajade juures või sihes nimetas hunti, selle karja murtsid hundid sui tervelt.
Rebase kohta tarvidati ikka reinuvaderi nimetust, et rebane sõber oleks ning kahju äi teeks. Vader on üldse sõbramehe nimetus.
Esimese noore kuu reedel kui ei ole veel noort kuud näinud, siis peab minema õue pesu väel ja voodilina ümber võetud ning piibel käes. Siis peab kuud vaatama ja kolm korda võtma puupulki maast vasaku jala alt ja piibli vahele panema. Siis peale seda õues käimist ei tohi kellegiga enam kõneleda sel õhtul, kohe peab magama minema.
Ning siis näeb oma tulevase mehe või naise unes.
Kiitsakale kibu,
varesele valu,
nonni p... pind.
Kui laps sai haiget, puhuti peale ja öeldi nii.
Täna haige,
hoome terve,
tunahoome pole tutagid.
Kui laps sai haiget, puhuti haigele kohale ja öeldi nii.
See oli nii hull paineja, sellest es saa kudagid lahti. Esimese öösse siis ta viskas kanad aknast välla, teine kana läks Juhani aseme ala, üks läks aknast välja. Teise öösse tuli minule peele, hakkas ikke tekki tirima, kunni viimeks peele tuli. Ma es saa ennast kuskilt poolt liigutada, tahtsi ema abi hüüda, aga mette äi saa. Järgmiseks ööks mina tuli kambrist magamast ära, tegi omale tuba pingi peele jälle aseme, ise mõtlesin, et nüüd ta ikke änam ep tule. Aga kuda ma oli ennast magama pand, nenda hakkes mule jälle peele tulema. Ennem tuli pingi peele, siis tuli pinki kaudu teki peele. Mina rapsasin kohe maast üles parandele püsti ning vannusin teda nenda, et ma pole eluaja pikkusel veel nii palju vandund. Ning siis kadus ära ja pole änam mu peele tulnd.
Üks oli teisel oina ära võttand ühekorra sõnadega. Mees oli proovind, kas ta saab looma hinge välla võtta. Lambakari tulnd parajasti väljalt. Mees vaatend keige parama oina ja katsund, kas sõnad teevad midagid. Lugend oma võlusõnad ära ja kohe oinal hing vällas, oinas olndkid surnud.
Kui taeves on virmalissi näha, siis tuleb külma.
Ühe jõululaupa öösa vana Suure Tõllu naine Reet tahtand suured kivid Kaarma kergu ukse taha viia, et siis inimesed änam välja ei saaks. Saand ta Kiratse küla juure jöudand, äkist Pärdi kukk lauland. Reet kohkund sellest kangesti. Põllepael läind puruks ja üks suur kivi kukkund Kiratse küla taha
maha. See seisab sääl paergus alles. Inimesed hakkand seda Ristikiviks kutsuma. Saand vana Reet siis edasi läind, hakkand Kiratse küla vahelt läbi saama, lauland kukk teist korda. Nüüd läind Reedu põllepaelad keik katti ning kivid kukkund puhas maha. Need kivid seisvad paerguskid alles sääl. Inimesed kutsuvad neid Kondikivideks.
Räägitakse, et Tölluste mõisa Kolmevärava ees olev suur kivi olla vana Töllu saunaahju kivi, mis Töllu naise Reedu käest sõnna maha olla kukkund. See seisab sääl paerguskid alles. Reedu põllepaelad läind puruks ja kivi kukkund siis maha.
Ühekorra Suur Tõll ning Tõllu poeg ehitand kerku. Vana Tõll teind Püha kerku ja poeg teind Kaarma kerku. Vana Tõll tulnd poja tööd Kaarma kergu juure vaatama. Näind aga, et poja kerk on huupis kenam ja vana Tõll tahtand poja tööd ära lammutada. Tahtand Kaarma kerku ümber tõugata. Ja need sõrme latsid on alles paergus Kaarma kergu ees rindas ukse kõrvas.
Kui Rauni Riidu alles pisike laps oli, vettand vanamad ta ükspäe põllale seltsi. Ise hakkand rugisi ösuma ning pand lapse põllu ääre peele saiapodi sööma.
Läind natuke aega mööda, siis üks rästik tulnd piima haisu järgi poisi juure ning hakkand kausist piima lakkuma.
Poiss vaatand natuke aega, et mis loom see on ning näind, et see sööb paljast piima ning äi veta saiajuppisi pooliskid. Poiss andand kopsaka ussile koostaga vastu pead ning ise ütlend:
"Veta pakdu ka - mimm (piim) anti moole!"
Rästik tõmband korraks tagasi, siis hakkand uiesti piima lakkuma.
Poiss andand uie kopsaka vastu pead ning ütlend:
"Veta pakdu ka, mimm anti moole."
Vanamad kuulnud põllalt, et mis see poiss sääl üksi räägib. Läind vaatama: poiss sööb ussiga ühest kausist ning mõlemad paljast piima - saiajupid puhas kuival. Nad tõmmand lapse kohe eemale ning löönd ussi maha.
Elas üks mees, kellel oli vedaja. Mehel oli ka naine ja poeg ning kaks tüdart. Räägiti, et mees oli sõrulane. Aga ise oli ta päris püha inimene. Käis kerkus lugu tegemas. Pärast surma hakkas ta kodu käima. Esteks olnd ikka hoones, vaatend seal pojale otsa, aga viimaks tulnd ka tuba, istund renni otsa. Poeg hakkand teda viimaks välja tirima, aga mette pole änam vastu saand vanale, kuna enne surma olnd ikka kangem vanast. Surnuaidas olnd haud ega hommiku lahti. Küll käind mütmed õpetajad seal lugemas, aga äi aitand midagi. Vana istund aga möödasõitjatele ree otsa piale. Hobused palla mette suutend vädada, nii et oldud vanaga päris ristis. Siis viimaks tulnd üks preester, see lugend omad sõnad. Sellest ajast peale polla vanad änam näha olnd. Räägiti, et ta polla saand oma vedaja sõnu edasi anda ja sellepärast oldudki temaga veel pärast surma ristis.
Ühe õhta ma läksi koju. Ma oli üsna paras mees. Äkist kuuldi, et üks tuleb ikka ähti ja ähti. Ma mõtlesi kohe, et see mõni vedaja on. Võtsi maast kivi, et ma taale näida. Saand lisemale tulnd, näe ma, et nagu õllelähker ja virutab ennast üle pee. Ma kärmastasi taale, et kas hundid kaugel on, et sa sii nõnda ähid. Ma sule näida. Aga kiviga ma es julge üht panna. Lasi teda seda korda minna. (See lugu on olnud umbes 50 aastat tagasi Putla küla lähedal.)
See oli peale jõulusi. Mu naise vend oli meitel võõrusel. Oli juba õhta hilja, kui ma läksi täda koju viima. Aga et mul kodu oli noor naine, siis tahtsi ma ruttu jälle koju tagasi tulla. Ning ma haksi sealt pümes tulema. Antsi aga hobusele pihta. Saand ma Kaarma surnuaja kohta, siis äkist hobu es suuda änam vädada. Ma vaatsi siis tagasi, näe et suur ahvinäuga kurivaim istub ree otsa peal, mütme sülla pikkune händ lohiseb järge. Ma päris kohkusi, siis ma kogosi julgust ning küsisi: "Mis mees saa sii oled?" Aga mette es teind kuulmaged. Mul tuli siis meele õpetuse, et kui ta seisab seljaga kuu pool ning ta vari sind ää varjab, siis äi saa sa mette ta vastu. Katsusi siis sedasi toimeta, aga ta oli nii hirmus, et ma haksi viimaks Meie isa palvet lugema. Saand ma sõnadeni... "päästa mind ära kurjast", oli ta kadund.
See oli Meedla mõisa Lepsoni metsas. Ma ehitasi sääl küüni. Tegi siis eesele ka koopa magamise jäuks. Õhta lähe magama, uni es saa veel peele tulla, aga äkist üks ütleb: "Mine mu tee peelt eest ää." Ma ajasi ennast istukile, aga juba kamandab jälle: "Mine eest ää, siin sa ikka magada äi saa." Tõusi siis sealt püsti, hirm oli nahkas kinni, hakkasi jälle Meie isa palvet lugema. Siis aga kasvas ta ilmatu suureks, suured sarved olid pees ja händ taga ning pani metsa, nõnda et keik mets ragises. Ma tegi siis eese koopa teise kohta. Teise öösse pole mind kedagid änam segand.
Neiud lähevad kellelegi sõna rääkimata märgade juustega magama, punudes enne pärja, milles leiduvad kõik lilleliigid ja panevad selle pea alla, siis näevad nad oma tulevast unes.
Mindi taatsipidi uksest välja puupinu juure ja võeti sealt laastusi pöose. Siis tuldi jälle tagasi ja vaadati - kui laastusi oli liigarv, siis pidi kedagid selle aasta sees ära surema, kui aga paarisarv, siis ei pidand surma karta olema.
Puuki pidada tehtama järgmiselt: kolm neljapäeva ööd järgemööda tuleb sauna minna, sealt võtta vanad vihad, need kokku siduda ja nende peale panna kaks tulist sütt. Vihtade peale tuleb veel lasta parema käe esimesest sõrmest üheksa tilka verd ja ise sealjuures ütelda: "Võta minu hing! Saagu sinust puuk!" Peale seda tuleb see panna sellisesse kohta, et keegi teine seda ei teaks. Varandust kannab siis puuk kokku öösel.
Puuki saab ka edasi müüa. Selleks tuleb ostjal ja müüjal ainult kahekesi ööse kella 12 ajal niisuguse teeristi peale minna, kus kolm teed risti käivad. Seal peab ostja needsamad sõnad ütlema, mis puugitegija enne ütles ja siis pidada puuk sellele vara kokku kandma hakkama.
Kui puuk ööse lendab, siis läheb ta justnagu suur punane kera üsna kõrgelt läbi. Kes teda näeb, tehku kiiresti noaga kolm risti parema jala peale, siis pidada puuk hirmsa suitsu ja pauguga maha kukkuma ja kohe sel ajal pidada selles peres, kus ta kannab lehm ära surema.
Kui keegi räägib seda, mis ei meeldi, üteldakse: "Sitta su suu pääl, raud kivi mau pääle."
Kui tuulevigu, võetakse kolmest kasest põhjapoolt küljest, igaühelt üks tuulepesa ja suitsetaks nendega.
Kõik puud võetakse maha vanas kuus ja kõva tuulega, selleks et koi sisse ei läheks. Ainult tammepuu võetakse noores kuus.
Sulutüüdest lahtisaamiseks tulevad nee veriseks tehja, siis lõng vetta ning sulutüü pääl, nenda et lõng veriseks saab, lõngale iga sulutüü kuhal kolm sõlmi sisse tehja ning siis see lõng kivi ala panna, siis sulutüüd kaduvad ää.
Tuulise sügisega on pailu pihlamarju.
Suisel ajal vahest rohu pääle maha istudes tuleb sönna kohta enne istumist kolm korda sülgeda, muidu vöib satikaid, maa-aluseid vöi mönda muud haigust maa küljest saaja.
Kui kevade näsinapuu õitsed ladva otsas on, siis on sel aastal varane küli hea, äga kui õitsed rohkem tüü pool on, siis on hiline küli param.
Kui lapsel uied hambad hakkavad tulema ning vanad suust ää tulevad, tuleb ää tulnd hammas ahju pääle vissata ning ise hüüda: "Säh, tont! Ma anna soole konthamba, anna sa moole raudhammas latsi!" Siis uied hambad kasuvad tugevad.
Puu kasvajad äi tohi kääga katsuda või kasvajaga puu mahla juua. Kui seda tehakse, hakkavad kasvajad inimesele kasuma.
Kui mõni tüdruk eese peigmeest tahab unes nähja, siis söögu viitabä õhta üheksa soolast räimest ää, aga kui räimed eieti suured on, siis jätkub kolmest ka, aga juua äi tohi mette tilkagid. Joomaruus tuleb öössaks asema peaotsa ala panna. Kui siis üks poiss tuleb öössa unes juua andma, see on siis su õige peigmees.
Kui noort kuud esimest korda nähakse, siis see asi, mis juhtus pius olema, tuleb öössaks pea ala panna, siis nääb öössa unes, mis selle kuu sihes juhtub.
Ennemuiste olnd ühekorra Muratsi mõisas eieti sant roua. See laskand eese tuatüdrukud ennast pisikse kahe rattaga kaariku sihes iga hoomingu Poolandi määle ning säält tagasi vädada. Kui tüdruk pole suutand nobesti joosta, siis roua muudkut äigand äga piitsaga pihta. Ühe hoomingu tüdruk polla änam vädada suutand ning jättand roua Muratsi-Kaasiku ala keige kaarikuga ning jooskand teed mööda Püha kergu poole. Läind nii kaugele kut Risti jõõle. Sääl ta pöörand metsa ning poond ennast sukapailaga ää.
Pärast seda metsast kuultud ikka hirmpsad kanged soigumist. Keskid polla julgend üksi sõnna metsa minna.
Ühekorra mindud suure hulgaga otsima. Ühe kuusepõõsa alt leitud roheline kont, mis vahtu välla ajand. Kondil olnd hundi hambajälled pääl. See olla olnd selle Muratsi mõisa tuatüdruku säärekont.
Oigamine polla enne ää kadund, kut ühekorra loetud sellele issameie pääle ning pandud sõnna kohta rist, kus see kont olnd.
Vanal Kailukast Pentsi Mardil olnd Seitsmes Moosese raamat. Sellega ta saand keik eese tööd ning toimendused ää tehja.
Ühekorra sui heinaaega olnd kange kõueilm tulemas. Inimestel olnd keik kohad kuiva heina laiali täis. Äkist teise pere inimesed näind, kuidas Pentsi Mardi heinalabud hakkand küüni juure kogu jooksma. Üks naine vaatand tagurpidi reide vahelt läbi ning näind, et labudel olnd pisiksed mustad mehed all, kes labusi edasi viisid.
Kui siis vana Mart ühekorra ää suri ning hakati teda kerguaida viima, pole hobu ta kerstu kodunt õuest ää viind. Muudkut norskand ning ajand kahe tagumise jala pääle püsti, ise-eesel silmad põlend peas. Pole sääl peksmine äga miskid aitand. Siis pandud teine hobu aiste vahele. See pole ka edasi läind. Siis loetud hobuse nina ees issameie ää ning tehtud ristimärk, siis hakkand hobu minema.
Kui kuskil umbluu on, mis vahtu välja ajab ning oigab, siis see tuleb surnuaida maha matta ning issameie ning matmisesõnad pääle lugeda. Umbluu pole muud mette midagid, kut ühe inimese säärekont. See inimene pole mette õiged surma surnd ning ristiinimese kombe järge maha matetud.
Allakasvatavad viljad külvatakse vana kuuga, Latva kasvatavad noore kuuga.
Ehituspuud peab maha võttes laskma põhituulde, siis puu ei repeta.
Kui lehmal on äkine, siis tõmmatakse üheksa tikku, kolm tükki korraga, lehma nina alla põlema ja tehakse tõrvasuitsu.
Kodukäija.
Kui Annuse Peeter ära surnd oli, siis üks ta kaugelt sugulane, kes seda võlukuntsi heast oli tundend polla tal mette haudas rahu and, sest nad olid elus nõnda ütelda üksteisel nuhtluseks olnd. Nõnda et see sugulane polla Peetrile haudas hingerahu and ja Peeter pidand pääl surma veel maa pääl ringi hulkuma. Ta käind ikka naabriperedes ja koduloomi vaevamas ja maja ümber kolistamas. Vahel hilised teekäijad olid näind teda surnaiast tulevat hall tolm rehepingi ees ning ise püsti pingi pääl. Oma tütre pulma aegu oli ta aga kassi moodi sisse tulnd ja kõik pulmalauad kõige toitudega ümber ajand. Vahest oli ta jälle tulnd kut suur tulemeri.
Nõnda teind ta kodu ning külarahval palju tüli. Ükskord aga üks rändkaupmees juhatand, kudas kodukäijast lahti saab. Mehed kaevandki haua uuesti lahti, pöörind kerstu kummuli ning laskind preestri uuesti sõnad pääle lugeda. Haua pääle istutatud pihlapuu, mis sääl paergugid näha on. Sellest saadik oli kodukäija ära kadundkid.
Ka meite naabri vanaperemees käis kodu. Ta oli vahest sõitind, kaks halli täkku rehepingi ees ja laskind nõnda ümber maja. Vahest oli ta jälle elupääl igavest valju kolinat teind, vahest jälle rehalsus loomade seas mürgeldand, kes teda olid kangest kartind. Oma ühe tütre pulma aegu ajas ta pulma söömalaua ümber. Ta naine jooksis üsna sageli väikste lastega meile, jälle oli vana koju tulnd. Viimaks telliti preester, kaevati haud lahti ja lasti tal uuesti surm õnnista. Ka keerati ta haudas kummuli ja haua peale istutati pihlakas, mis praeguskid sääl veel kasvab. Sest ajast aga kadus ka kodu käimine ära.
Surnutepühal või mõnel teisel suuremal pühal oli kombeks lasta surnute eest tänu teha. Sel päeval viidi kiriku juure ka santidele leiba ning liha, et need tänades annaksid surnu hingele õnnistust ja rahu.
Kui vahest äkist 1kõrv hakkab pilli ajama, siis tahab surnu, et ta eest tänu tehtaks. Kui aga siis ütelda: "Andku Jumal head hingamist neile, kes haudas hingavad," siis kaob undamine kohe silmapilk ära.
Vastlapäeva õhtul ei pandud tuld põlema, et härjad ei hakkaks suvel lõõtsutama.
Vana-aasta õhtul mindi taatsapidi uksest välja kuni puupinuni, kus olid maas laastud, võeti siis kamalutäis laastusi ja toodi tuba. Kui laastusi oli paarisarv, siis pidi pererahva hulk endiseks jääma, kui aga liiad olid, siis pidi uuel aastal perest kedagi ära surema.
Võlumine
Kord läinud Võlur teiste värava ala suure reede homiku luuaga ja pühkind ikka oma poole ja ise pomisend: "Tuu piima, tuu koort, tuu veid."
Üks hääl aga küsind: "Kust puult, kust puult, kust puult?"
Võlur vastand: "Tuu Kaarmise mõisast, tuu Kandla mõisast, tuu Kulli mõisast."
Üks mees kuuland seda pööningult ja pistand perse august välja ning hüüdand: "Võta mu mõisast ka!"
Kui järgmisel suvel Võlur hakkand võid tegema olnd tal masina sehes paljas puha sitt ning pask.
Libahunt
Üks Kihelkonna naine ja lapsed olnd lambas. Pääva kellu kaheteisme aegu vanaeit ütlend lastele: "Jääge te üksi lamba, ma lähen korra koju. Kui vast hunt lammaste sega peaks tulema, siis ärge üttelge mette hunt, hunt, vaid ütelge ikka metsa iiluke, metsa kaunike."
Lapsed mängind natukse aegu pärast vanaeide minekut, sääl tulndki hunt karja sega. Lapsed hüüdand: "Tohoo, va teisepere vana, kus sa kurat nüüd lähed!" Kohe pöörand hunt ümber ja lonkind häbelikult metsa tagasi. Tüki aja pärast tulnd vanaeit tagasi ning küsind, kudas see asjalugu siis on olnd. Lapsed öelnd, et metsa iilu neid vaatamas keind. Vanaeit kohe küsima: "Mis te talle siis rääkisite ka?" - "Me ütlesime, et tohoo, va teisepere vana, kus sa kurat nii lähed?" - "Miks te seda siis rääkisite?" - "Sellepärast, et siis libaunt ei jaksa lambaid ega inimesi murda, aga kui me oleks teda hüüdand metsa iiluks oleks ta kõik lambad ää murdand."
Kuulnud lapsena vanadelt inimestelt.
Painaja
Mu ema onkel rääkis, kui me veel pisiksed olime, et ükskord olnd kaks noort tüdrukut. Teisel keind iga öösse painaja peel ning tüdruk olnd päris kimpus, ühegid öösse pole magada saand. Ükskord tulnd painaja jälle tüdruku peele ning tüdruk ütlend: "Mis sa iga öösse mu peele tuled, mine vahel Liisi peele ka!" Kohe hakkand Liisi ase kägisema ning painaja hakkandki Liisi peel keima.
Pöide kihelkonnas surnd katku ajal palju inimesi ära. Talila Rintsil olnd tugev mees, kes polla haigeks jäänd. Ta kaevand Talila värava alla põllale madala haua. Sinna viind ta kõik küla surnd inimesed ja matnd maha. Viimaks jäänd järgi veel üks ilus tüdruk, kes ka surnd olnd. Ta võtnd selle paelaga selga ja viind haua juurde. Kohe, kui ta selle auku pand, surnd ise ka ära.
Hiljem leitigi sealt inimese konta, pead olid homingu poole ja õhuke kord mulda oli peal.
Kõrkvere põllal on suur kivi, mis Tõllu põllepaeltest olla maha kukkund. Kivi ääre peal on praegugi veel saapajäljed. See kivi on Pöide kihelkonnas.
Jaani kihelkonnas Tagavere heinamaas on Obers allikas. Seal eland üks nii vana haug, et sammal olnd seljas ja nina peal. See olnd ka väga suur haug. Kara Elu Priidu lasknd haugi püssiga, äi pole pihta saand. Sellest saadik pole haugi enam nähtud.
Kaali järve sünd
Vanal ajal seisnud järve kohal suur kiviloss, milles elanud väga kuri rüütel. Seda rüütlit oli kogu ümbruskond kartnud. Siis kavatsenud see rüütel oma õega abielluda. Pulmakutsed olid välja saadetud ja inimesed kartusest hoolimata olid läinud sinna pulma pidule, sest muidu nad oleksid rüütli viha alla jäänud.
Enne päikesetõusu läinud külalised minema. Olles veidi kaugemal lossist, kuulnud nad vägevat raksatust, nii et maapind kõik oli värisenud. Kui külalised olid tagasi vaadanud, näinud nad, et loss oli kadunud ja selle asemel oli suur kuristik, mille põhjas kees vesi. Veest paistnud ainult üks mehe ja teine naise käsi, mis kadus kohe vee alla.
Abruka saare tekkimine
Vanasti oldi Abruka saare tekkimisest niisugusel arvamisel: nimelt Põduste jõe kõrgel kaldal olnud vanasti suur kuusemets. Kord sammunud Suur Tõll seda metsa mööda ja vaatanud üle puude latvade merel olevaid võõraid laevu. Selles metsas elanud üks kurg, see oli väga suur, nii et kogu rahvas pidanud teda kuulsaks. Kui kurg aga Tõllu nägi, oli ta nii väga kohkunud ja lennanud merele. Tõll seda nähes kiskunud maast ülesse kuuse kogu juurtega ja visanud kurele sellega järele. Alles merel sattunud kuusk kurele pihta ning andnud talle surmahoobi. Kurg kukkunud merre, millest tekkinud praegune Abruka saar.
Kuressaare vallas Pähula karjamaade vahel on Pühatu alikas. Sellel allikal on nii kõrged ja kõvad kaldad, et võib kõhuli maha panna ja juua. Korra olla tahetud mõõta selle allika sügavust. Toodud kõik külakonna köied ja seotud üksteise otsa. Saanud kole pikk köis. Kõige otsa seotud katel, et kuuleb, millal põhi vastus on. Lastud köis vette. Läind tüki aja enne, kui paljas köiejupp meeste peos olnud. Äi põhja pole ikka vastu tulnd. Tõmmatud köis välja. Katlas olnud verine lambapea sees.
Kui lapsel hammas suust ära tuleb viskab ta selle ahju peale ja ütleb: "Säh, hiir, annan sulle puuhamba, anna mulle luuhammas!"
Salme vallas Üüdipe külas Tohvri talu koplis on kivi, milles istease. Sellel kivil istunud Suur Tõll ja jalad ulatanud Paavli aida taha.
Pindpuu võtta vanas kuus, siis ei pakata ega koi löö sisse. Lehtpuu noores kuus (7 päävä). Tarispuu maha võtta põhjatuule sisse.
Suurneljapääva hommikul hüüdand peremees vädajale: "Piima, koort, võid!" Sulane kuulend seda ja hüüdend: "Sitta, paska, kust!" Olndki sel suvel kõik kohad sitta täis.
Varesele valu, haragule haigus,
kilk kivi ääre kiduma,
kivi kilgi kaela peele,
mete laps saab ikka terveks.
Loetakse lastele, kui need kuskilt haiget saanud. Lugeja ise puhub kogu aeg haige koha peale.
Kui sepigud või saia tehaste, siis lauldaste: "Auklik, kerge, pehme, valge!" Siis saab kena saia.
Saagi ennustamine
Vana-aasta öösel võetakse õlgi ja lüüakse reheparte vahele, igale viljale oma peotäis. Viskaja ise hüüab: "Rukkid kasvavad!" "Nisud kasvavad!" jne. Vaadatakse, missugusest viljast jäi kõige enam kõrsi, see kasvab järgneval aastal kõige enam.
Ruhnlased püüdend Tulpas hülgeid ja rasvatünnid seisend sääl maja ukse ees. Ruhnlased läind ise linna. Olnd linnas, viitend aega. Järsku ütlend üks ruhnlane: "Me peame minema hakkama, meil pidas üks lind olema, peame selle vangist lahti laskma. Ta sääl küll juba vaevas olnd."
Küüdimees küsind, et mis lind teil seal on.
"Küll sa pidas nägema, kui ära läheme."
Tulnd linnast ära ja läind Muratsi Rannale, kus nad elutsend olid ja sealt käind lulkaga Tulpes püüdmas. Sel õhtul saand vihma. Rannal pakutud süüa.
Ruhnlane ütlend: "Pole aega, külm pidas ta ära võtma." Peremees pole seda asja uskund ja läind seltsi. Läind Tulpas maja juure, pole kedad olnd. Peremees küsind, et kus see lind siis on.
"Pole viga, küll ta pidas tulema."
Muratsist Saare Kaali tulndkid natuse aja pärast rasvatükk näpu vahel.
"Mis sa siin pidas tegema niisuguse külma ilmaga?" - "Pole midagi, võtsin tüki saapa määret." - "Miks sa pole siis ära läinud?"
Ruhnlane noomind meest ja ütlend: "Kas sa pühakirja pole lugend. Hakka nüüd minema. Sa pidas siin küll kaua olema."
Mees läind kohe lodja juure ja läind minema. Ta oli terve pääva saart mööda käind, aga lotja pole näind. Nüüd, kus ruhnlane ta lahti päästis, leidis kohe lodja üles. (Jutustuse järele).
Suur Tõll
Suure Tõllu haud pidavat olema Kärla vallas Hirmuste külas aiaga piiratud väike maa-ala.
Salme jõgi olevat tekkinud sellest, et Suur Tõll tahtnud Sörve poolsaart lahutada Saaremaast. Ei olevat aga suutnud rohkem nihutada kui paarkümmend meetrit. Nüüd olevat saanud see lõhe Salme jõe nimetuse.
Kombeid näärilaupäeva öösel
Kui näärilaupäeva öösel süüa 12 soolast silku ja voodi alla asetada kauss veega, risti pulgad üle kausi asetatud ning magama heita, siis öösel näeb und, et keegi pakub juua ja pakkuja ongi tulevane.
Jaanilaupäeva öösel nopivad tütarlapsed metsast 9 liiki lilli ja asetavad pea alla. Öösel näevad, kuidas lillede järgi tullakse - tulija pidavat olema tulevane abikaasa.
Püha kiriku juures Loona külas praeguse Jaagu talu asemel oli umbes 200-300 aastat tagasi Loona mõis. Mõisast on säilinud praegu lossivaremed, mis on väike küngas. Sellest künkast umbes 150 meetrit kaugemal on kaks tiiki. Tiigi kaldal on kaks kivi, mis olevat sinna kaotatud Suure Töllu naise poolt, kes elas 7 km kaugemal Tõlluste mõisas.
Kullimäe Liisut nõeland uss. Natuke kaugemal oli üks Mart, kes pidi ussisõnu teadma. Liisu läks Juliuse juurde. See lasi Liisu ühe nõu võtta, kuhu sisse ta ussivett pidi tegema. Liisu võtnud suure kapa. Mart teind selle vett täis aga Liisu saand terve päeva juua. Kui vesi otsas olnd, kadund ka valu ää.
Mu ema rääkis, et Soela mere ääres oli tõusand vee sihest üks tüdruk ja istund ühe suure ümmarguse kivi pääl. Siis see andand ühe korra ühe naise käde linu kedrata. Naine võttand linad vastu ja ketrand lõngaks. Viind siis jälle tüduku kätte aga see pole vastu võttand, et need lõngad olla südame verega kedratud.
Madruse vanal Viiul oli käind ka painjalg pääl. Üks Eeva-nimeline vanaeit oli olnd see painjalg. Näh, Viiu olla ju ise näind, et olla Eeva olnd. Kui Eeva siis ühe korra oli ää läind, oli Viiu järge hüüdand, et oled jah Eeva, oled jah, ma tunne su punasekiudu kuue ää. Siis Eeva hüüdnud veel rihatsa väravate vahelt vastu, et äuv, äuv, äuv, ole jälle jah.
Aga pärast äi olla ta änam tulnd.
Äi-noh, vanasti oli ju küll midagi vaimusi või asju olemas. Ühe korra, üks pruutpaar tulnd kirikust ää. Äkisti hobused hakkand kangesti püsti aama ning änam äi läind edasi. Toodud targemaid usklikke ning loetud issameie tagurpidi ää. Siis hobused olid jälle edasi läind.
Kes reedesel päeval maja koristab, selle maja õnnistus kaduda ää.
Mhjah, kulla laps, laiva potermanni ma ole üsna ise näind. Kui ma veel noor mees oli, siis ma oli "Tiina" pääl. Olime just Riigas talikorteris. Ühel pääval äkisti kuulsime all kütiruumis suurt kolinat. Me-s tea mette midagid karta. läks umbest nenda poole tunni ümber aega ning uiesti tuli igavene suur kolin. Läksime vaatama, aga mette midagi pole näha olnd äga kuulda ka. Tuli kevade ning läksime jälle sõitu. Esimeseks läksime Rootsi. Aga üsna Rootsi lähedal jooksis kuskil otsa ning laev toodi tagasi. Läksime siis Talina ala, aga jälle läks laev omaga nässu. Niid oli siis keigil tääda, mis kolin see oli. Eks potermann ütlend ede, et midagid tulemas on.
Eks ta ütlend teise korra veel ede. Üks justkut oleks tuleruumis haamriga tautud. Meite tääda pole sääl all aga mette kedagid olnd. Vaatasime kellud ning see oli just kaksteist. Teise aasta talikorteris olles jää murdiskid külje puruks.
Olgu mis tahes, aga loomad aimavad küll asju ede. Olime jälle laevas. Laev oli sadamas ning äkisti pistsid keik rotid ning hiired silda mööda maale. Tahtsime ka ää minna, aga kapten pole laskand. Sõitsime jälle välja ning selle sõiduga laev läkskid põhja. Näh, rotid täädsid ede, et midagid tuleb.
Ühekorra tulime Hiiumaalt ning läksime Talina. Laevas oli pisike pidu. Mehed jõid kapteni kajutis. Me olime ühe teise mehega väljas laevalael ning nägime mõlemad üsna selgesti, kudas kapteni kajutist tuli pisike hall mees, kott oli selgas ning läks laivast ää. Küsisime hoomiku, kas keegi nägi, kui see mees läks ja kes see oli. Pole mette üks midagid näind äga olnd ka kedagid kadund. Me-s tea midagid arvata. Aga aasta pärast läks see kapten ää ning tuli uus. Siis täädsime, et potermann näitas meitel kapteni ääminemist.
Saaremaal, Mustjala khk. on tuntud sõnadega arstimist. Sõnadega arstiti roosi, maohammustust, santi haigust (süüfilist), verejooksu, tulehaavu, paiseid, nikastust, voolmeid, maaviga jm.
Toon järgnevalt mõningate haiguste sõnad, millised kuulsin oma isa onult, tuntud rahvaarstilt Mustjala khk., Alevi külast.
Ussisõnad. I
Ussil huuled punased,
mao jalad madalad,
supsa üle saadude,
puperdades üle puude.
Ise ma tõrvatõrukene
mado rasvarakukene.
Ussidest ma aida tegin,
madudest ma vitsad panin,
äratsipidi pea ma panin,
pöhatsipidi ?
Põlemas süda mool sütekottis,
lakki peal mool lükkel laial.
Kaudu siis viisid Ruhnu nurged,
Ruhnu nurged, Kihnu kiutud,
Vigala veripunased vättel.
Oli ühe vättel, oli teise vättel,
põldude küli oli ühe küli,
oli teise küli.
Aja kannu peale, tee peale,
see tigelitu raja peale.
Sa raisana lasku, sa jõge mine.
Palavakesed söed sinu silmad,
sülla põhja vaata.
See on õigemas, kes liivast
leiba leikab.
Ussisõnad. II
Uss, ajaalune,
Madu, musta, maa-alune,
kollakarva, kollakarva,
rohukarva, roostekarva,
õlema heinakarva,
saokarva, kanepikarva,
ära sa mind salaja salva,
nägemata näpista.
Mokad mudase, keel kivise,
sõnna sa vaibu.
Ussisõnad. III
Idese pis daredese pissesi sinado karne karnede of pik en sohsvesta pea vesta sepe ape.
Need sõnad peavad 3 korda ühe klaasi või tassi vee üle loetud saama, iga kord lugemise juures üks rist saama käe kolme esimese sõrmega tehtud saama.
Roosisõnad.
Enne sind ei olnud, roosi, mitte,
kui Jeesus kõndis mäe peal.
Jeesus läks üle mäe,
kolm roosi oli temal käes,
ühe tema ära suitsetas,
ühe tema ära kautas,
ühe tema ära linnatas.
Veresõnad.
Tilgu läbi nõelasilma ja seisa paigal nii kui Jordan, kui Johannes ristis ja Iisraeli lapsed Punasest merest läbi läksid ja meri seisis mõlemal pool.
Tulevalu võtmise sõnad.
Kui kõrgel käib töömees, kui punane on vähi, kui külm on mehe käsi võtab kõik see valu.
Pervavas sista sedela ranna tirska palo tus simrasmi, imesea kormanus sumalati ai ju juhkati judo jätta pehkatti on issago japuk sarus solok peta mander susse lemikge.
Paisesõnad I
Lehest peate, alt seate,
pealt juurita, keskelt kihata.
Paisesõnad II
Sa, vahepea, kivi alla kikerda,
vare alla vaibu,
juurita, ladvata, tee peal oled,
sõnna sa jäed.
Nikastuse sõnad.
Jeesus Kristus sõitis Peetrusega kõige kõrgemat mäge mööda.
Suures orus püü vilistas ja tema hobuse jalg nikastas.
Need sõnad peab üheksa korda lugema ja iga kolme korra järele peab loomale või inimesele midagi süüa antama, kuhu peale issameie ühe hingetõmbega ära loetakse.
Oolmesõnad I
Ussil huuled punased,
maojalad madalad,
tõusku tõmmunäoliseks.
Nüüd ma löön ussile huule pihta,
sisalikule silma pihta,
tõrvaskandil kõrva pihta.
Pea kahaneb, kuu kahaneb,
nende keikide soolikad kauvad.
Oolmesõnad II
Kassi küüsed kase külge,
kulli küüsed kuuse külge.
Saagu nad kaduma,
saagu nad kuivama,
saagu kaduma, koguni kuivama,
käsnaks jääma,
mingu metsa mädanema,
mädanegu ära tükkis.
Maavea sõnad
Aita Jeesuke Jumala see Isa, Jumala see poja, Jumala see Püha Vaimu nimel. Tule ise sina ja toherda.
Üheksa korda peab neid sõnu lugema, siis aitab. Aga see on vist patt ka!
Toomas käib kodu
Ma oli 7-aastane, ma läksi Pamma. Seal oli üks mees eese ära poond. Teda haketud maha matma. Mindud suure lauluga üle Maduste mäe (Karja v.). Matuselistel olnd koer kaasas. Maduste mäel läind koer äkist kurjalt hammastega kerstu otsa kinni. Inimesed arvand, et nüüd on vanakurat kerstu otsas - koer läks vanakurati kallale. Mees maetud siis surnuaia taha maha.
Varsti hakkand vana Toomas kodu keima. Iga öösse kolistand, käind söömas jne. Seal peres olnd üks noor naisterahvas, see näind Tooma söömist. See kohkund ennast haigeks. Siis kutsutud õpetaja. See teind haua lahti ja lugend matmise sõnad ära. Äi es aita midagi - Toomas keind ikka kodu. Siis lugend õigeusu preester oma matmise luud ja Toomas pöördud hauas kummuli. Siis kadund ära, pole änam kodu keind.
Lõikuspidu ei tunta. Kuid lõikuse lõpul peeti põllunuki peal palvet. See, kes viimase peotäie lõikas, tõstis selle üles ja õnnistas põldu tulevaseks aastaks üteldes: "Tõuse, tõuse, põlluke,
teise aasta pitkad odrad (olenes, millise viljaga lõpetati)
paksud odrad.
Alt suilisele,
päält päilisele,
keskelt kõige perele.
Viilukas veevädajale,
Kannikas kaudakäijale."
Paastumaarjapäeval tuuakse õuest kinniste silmadega laastusi tuppa. Kui laastud on paaris, siis tooja leiab pailu linnumune.
Painajaks käimise lugu
Sõrulased olnd Võhksa külas (Valjala kihelkond ja vald) kalu püüdmas, ja siis ühe õhta vihma sadand ja üks vana kalamees olnd väga mures ja õhkand raskesti. Üks noor poiss küsind vanalt, et mis sa vanamees muretsed. Vanamees ütelnd, et ta pidada kohe kena tüdruku peale painajaks minema. Poiss ütelnd vanale, et see õpetagu sõnad temale ja vanamees õpetanudki. Poiss läind painajaks, unutand tagasitulemise sõnad ää ja tüdrukud võtnd ta kinni. Ning poiss pidand jala tagasi tulema, tee olnd aga pikk ja poisile võõras. Nõnda siis pidand ta sageli teed küsima. Ja siis Ariste põllal ta küsind tidrika Tiina käest teed Võhksa ja rääkind ka Tiinale oma painijaks käimise loo, mille see teistele edasi rääkis.
See lugu juhtus ühe talve ööse, kui Lutsu Mihkel Are külast, mo vanavanaisa, ja Juhani Kaare olle linnast tulnd. Siis kasund Laimla valla Aaviku küla piiris üks suur türnpu. Ja see türnpu kasvab seal ka paergu. Kui mehed olle just parasest türnpust mööda jõund, näind nad äkist, et nende selja taga tuleb üks valges riides reilna. Sel a'al oli suur vaks vahet saksa (mõisniku) ja matsi (talupoja) vahel. Sellepärast said valgid riidid kiskuda ainult saksa soost reilid ja rouad. Ja et see oli ööse, siis hakand mehed mõtlema, et kutsume ette reili õige reele. Aga nad polle jõund veel sõnagid ütelda - juba reili istund reel nende kõrvas. Varsti tarind reili aga ohjad oma pöose ja olnd kadund. Mehed hakand siis vaatama, et mis sõuke asi siis tähendab, läind reelt maha - ja juba valges riides reili lohisend ree järge, ohjad kaelas. Reili oli ennast üles poond. Siis mehed mõtlend, mis tont selle reiliga nüid teha, kuskil äi maja äga ulualust. Kuke kõrts olnd kõikse ligemal, mõtlend siis, et viime ta sõnna. Võtnd siis üks jälgadest ja teine peast kinni ja pidand hakkama Kuke kõrtsi poole minema. Juhani Kaarl vaatand veel enne ja ütlend, et kurati kenad siidisukad teisel jälgas!
Siis tulnd meistel äkist meele, et peaks issameie ää lugema, enne kut sõukest vaimu kuskile tassida. Hakkand siis lugema, aga pole veel pooltkid läbi soand, kui surm nende kääst oli kadund, äi tea, kus kohta.
Sellest kohkund mõlemad mehed nii hirmpsast, et mo vanavanaisa olnd kaks nädalid asemal vitsvaga äga liigutand oimugid. Selle kaks nädalid oli ta täitsa keeletu, siis aga hakkas jälle üksikuid sõnu ütlema. Eluks aaks aga jähi ta sokutama. Juhani Kaarel oli natukse kangem mees. Ta oli ka küll oma kaks nädalid asemal, aga siis elas mees jälle edesi nagu ennegid.
Siis vanarahvas teab veel pajatada selle loo kohta, et Laimla mõisas eland ühekorra üks saksa reili ja sellel olle selle samma mõisa kutsriga armuvahekord olnd. Hiljem, kui rahvas hakkas ootama mõisa uut kutsrid, siis reili poond ennast selle suure, vana türnpu otsa üles. Sest aast olla ta pailudele ennast näitand.
Loksperi peal
Ennemuiste, jõulu ning näärilaupa ööse, kõige kallimate pühade laupa ööse, olla käidud Saastnaniidi nukkis loksperi peal. Õhtu olla puhas suurte valgete tanudega naisi ja mehi ratsutand linalõukude peal ning vihad old käes, loksperi peale. Ise nad lauld:
Uh-tsha-tshaa, uh-tsha-tshaa,
üle mägede, üle orgude.
Uh-tsha-tshaa, uh-tsha-tshaa,
üle metsade, üle jõgede
sinna, kus meie sünnipaik!
Saastnaniidi nukkis, suure laia kivi peal, ma tea selle kivi küll, sääl siis söönd teised makki ning kõiki pühadetoitusid. Hommiku mindud kivi juurde vaatama ning kivi peal põlla muud midad old, kui vanad katkised rangirooma jupid. Ning äga siis muidu, palja silmaga põlla neid sääl ööse näindkid. Pidand tükkis hobuselooga ning rangiroomade vahelt läbi vaatama.
Inimene - noid
Meite teisperes elas üks iseäralik vanaeit nimega Tiiu, kessest räägiti, et ta olla noid. Siis, kui ta väljast kojuse tuli, oli taal ikka midagid pöos. Kui taal äi olnd midagid pöos väljast tulles, siis ta vöttis moast midagid kivi, puupulga, kargetüki vöi midagid muud, mis käde juhtus ja see ta viskas siis ikka ennem öue, ilmtingimata üle värava, mette üle aa, kui ta ise väravast sisse läks. Ilmaskid äi läind ta ilma midagid öue viskamata öueväravast sisse. Seda äi tea kedagid, misse pärast ta neid tempusi tegi ja ta pole seda ka kessegile rääkind. Kui kedagid seda ta kääst küsind, ütelnd ainult: "Mis teine inimene teise inimese asjast taga aab, iga inimesel olgu oma noid.
(Praegugi on veel vanematel inimestel kombeks öelda kui kellelgi on puuraag või üksik lilleoks peos: "Sa oled ette ka just kui Nuki Tiiu.")
Ükskord Tiiu läind Elbile nõnda samma kaudu minnes sisse. Elbil olnd Leena üksi oma pisikse tütraga kodu. Tiiu küsind tema kääst, et kust see sõukse pisikse kena lapse saand on. Leena ütelnd, et see ta vanama tütra Marii tüdar. Marii läind homiku ise heinamaale ja toond lapse ta juure. "Tuleb see tüdar pääva kojuse ka," pärind Tiiu edasi. "Äi tule," vastand Leena, "ta vöttis omale levakoti seltsi ja tüdart ta tahab imemast järge jätta, nõnda et selle pärast pole taris taal ka enne öhtad tulla." Selle peale Tiiu ütelnd kolm korda, et on jäänd, siis jäägu, ja läind ilma sõna lausumata uksest välja. Ukse tagant tulnd tagasi ja ütelnd, et ta tuleb teise pääva uuest.
Öhta tulnd Marii oma lapse järge. Kui laps emad näind, kukkund ta nii hirmsasti karjuma ja kiirguma, et Marii äi polla osand taaga midagid peale hakata. Kui Marii ta juurest ää läind, jätnd laps nutmise, tahtnd Marii last süle vötta, hakand ta jälle hirmsasti karjuma ja kõigest kihast värisema. Esitiks nad pole seda midagid aru saand, miks laps nõnda emad kardab, aga pärast hakand arvama, et küll ikka Tiiu lapse ää noidund on.
Mariil äi aidand muud kui jätnd lapse ema juure ja hakand kojuse õhtasi tegusid minema tegema. Teel tulnd Tiiu taale vasta ja läind Pukale. Marii läind Tiiule sõnna järge, võtnd salaja Tiiu rätiku küljest mõned narmad ja läind tagasi Elbile. Kui laps näind emad uksest sisse tulavad, hakand kohe jälle karjuma ja värisema ja keind juba nõrgad rampide hood. Kui aga Marii Tiiu rätiku narmastest oli suitsu teind ja lapsele kolm korda risti peale oli heitnd, jätnd laps nutmise ja äi värisend ka änam. Noidus olnd kadund.
Tiiu olla ka vahest mõnes peres sead ää noidund, nõnda et põrsad surnd kõik ää. Kui pörsad kõik olid ää surnd, jäänd ka vana emis haigeks ja surnd. Selle ööse kui emis ää surnd, hakand lehmad rihalas ambuma ja hobused hirnuma, sest siis tont tulnd sea seest koos seahingega välja ja tahtnd nüüd teiste loomade kallale minna. Suuremad loomad olnd aga tugevamad kui sead ja nii pole tont nende kallale saand. Kui aga olnd veel teisi sigu, siis surnd need köik maha.
Jaanipäeval pandi veekauss voodi alla ja söödi üheksa räimest tagurpidi ära. Kes unes jootma tuleb, see on tulevane. Rääkida peale kalade söömist ei tohtinud, juua ka ei tohtinud.
Matsapäeva hommiku vara minnakse õue ja vissatakse pulki üle aja, ise öötakse: "Siskad metsa ja sead metsa!" Siis ei tule ussid maja juurde ja sead seisavad väljas.
Moaljaid soab kevade moast, kui sa mõnes kohtas küliti oled. Võtab ihu üleni punasekirjuks. Selle vastu aitab, kui hobusenaelu pannasse vee sisse, 9 tulisütt ja kaabitse hõbedapuru. Seda vett vissatse põhjas poole ja pestasse ihu selle veega. Nõnna võtab ää, et põle midagid järel.
Jaanilaupäeva öösel pidi teeristi peale minema. üheksat seltsi lilli kaasa võtma ja midagi soovima. Siis lähed koju, paned lilled pea alla ja soov läheb täide. Mitte kellegagi ei tohi sõnagi rääkida.
Sulatüüsid arstitassa punase lõngaga, mis villase riide sihest kistud peab olema. Sellele tehakse seljataga niimitu sõlmi pääle, kut sul sulatüüsi (soolatüükaid) on ning pannassa siis ilma vaatamata kuskili kivi ala.
Hundiks tegemise sõnad
Lipstik silmad pähe,
kõpstik kõrvad pähe,
äkist händ taha,
kapstik kargma.
Mina p-tee, onts see muidu nalja pärast või...
Oolmesõnad
Kalaniisil niutud,
puujuurile punutud...
Muljuti ning sääl juures loeti. Moole s-jää ju kõik meele.
Peksusõnad.
Kurat, kõrge kuningas,
üle ilma võimumees,
kuule sina, mis ma palun:
vii ära vitsavalu.
Vanasti olnd sõuke moed, et kui kedad teisele midad santi ütles või soovis, pidi see ruttu selle peele ütlema: "Sitta su suu peele!" See pidi selle sandi mõju ää kautama.
Ühekorra eland üks hirmus rikas ning hakkand äe surema. Tahtand, et ta kullakott seltsi kerstu pidi pandud saama. Lapsed tahtsid aga kulla ning raha eesele vetta. Vanaeit mattand koti liidi ala tuha sisse. Muidugid tääda, lapsed haksid otsima, äi leia. Niipalju nad aimasid, et liidi ala pandud oli. Vanaeit oli ise selle aja sihes ää surnd. Lapsed läind targa juure. Tark ütlend: "Kelle käsi pand, selle käsi vetab." Lapsed läind koju, vettand vana koolja kää ning kaapind korra liidi alt. Kohe olnd rahakott eidel küünte vahel ning tõmband selle väl'la.
Kui keski luksub, siis kedagid mõtleb selle peele. Ku luksuja niid arvama hakab, kes võiks mõtelda, siis kui ta õige mõtleja üles arvab, kaub luksumine ära.
Kui sulatüid (soolatüügast) äe arstida, siis tuleb luisuga maha luisata. Nel'lapääva õhta tuleb kolm korda sulutüile peele sülgeda ning siis 9 korda luisuga üle tõmmata. See võib kõvas ka olla. Sedati tuleb kolm nel'lapäd teha, siis on kadund.
Kui pihlakad palju õitsevad, siis tuleb tuuline aastaaeg.
Virmalised tähendavad ilmade muutust.
Tüdruk läinud targa juurde, et poiss teda armastaks. Tark õpetanud võtta jänese mustust ja vanakuu neljapäeva õhtu minna teeristile. Visata jalge vahelt läbi iga tuule poole. Iga kord kui visata, öelda:
Immukakku, armukakku,
läbi reide reinukakku.
Julius Lember, elas algul Pihtla v/allas/. Pärast Kuressaare v/allas/ Pähkla k/ülas/ Isaki t/alus/, arstis ussihammustusi ja roosivalu sõnadega. Lasi tuua kaevust natuke vett tassi või taldrikuga ja lausus sinna sisse sõnad. See, kes läks, jõi ära, kuna haige kodus sai kohe terveks.
Mees suri umbes 20 aasta eest. Arstis mul hobuse terveks. Hobune sai mokkadesse ussihammustuse. Loom ei söönud mitu päeva. Käskis muljuda raudkividega ja pesta liipstüki veega. Sõnus,ja koju tulles oli hobune terve.
Majapalgid ja tarbepuud võetakse põhjatuulesse või kõva tuule sisse küünlakuu vanas kuus.
Raiutud oksad visata kõva tuule sisse, lõunatuule sisse visates ussid ajavad ära, sigivad.
Kasvajat muljutakse puukasvajaga.
Tuulerutid ja mis arvatakse, et nad on tekkind tuulest, arstitakse tuulepesadega.
Kui paised hakkavad kasvama, teha üheksa risti, terase noaga peale tõmmata.
Vanka Ida ühe Sõrve inimest naernud, see ütelnud: "Sa pead eluaja häbi tundma." Korraga tulnud juuksed ära. Rätt ei seisnud enam peas, nii libe oli nahk. Elas mõne aja eest Leisis.
Loomi ja inimesi ei toodud reedel
Äkilise vastu on üheksa tiku väävel.
9 kala pöit vöeti sisse äkilise ajal.
Kui inimesele paise on löönd, muljutakse paiset selle kiviga, mida vanker on lohistand. Muljutakse üheksa korda. Pannakse sama kohale, samapidi tagasi.
Jõululaupäeva õhtul toodi õled põrandale. Igaüks kes tahtis, viskas peotäie õlgi lakke ja ütles mida ta soovis. Kas rugid kasvavad või kas odrad kasvavad või pähklid kasvavad jne. Mida rohkem õlgi jäi parte külge kinni, seda paremini pidid kasuma soovitud asjad. Juuresolijad ütlesid selle kohta: vaat, kui hästi sul rugid kasvavad jne. Nii tehti ka uueaastaõhtul.
Noores kuus raiuda lehtpuud maha, mets võsuda ruttu.
Kui taeva valgendus pehme vesikaare sisse läheb, on sula. Kui läheb ida-põhja sisse, siis külmaks.
Äkilise vastu aitab, kui hingata mullaluhti sisse. Et inimene ka on muld, siis mullaolu arstida.
Äkilise vastu on kui vasema käega võtta mingit marja 9 tükki 3 haaval.
Kui sarapuud on urvas, kasvab odravili. Kui kased urbas, kasvab rukkivili. Kui lepad urvas, kasvab kartulid.
leeskana - lepatriinu;
Leeskana, leeskana,
näita, kus mu peigmees on.
Jahile minnes ei tohi õnne soovida jahimeestele, see võtta jahiõnne ära.
Oigava ja verist vahtu välja ajava sääreluu kohta arvatakse, et see kuulub inimesele, kes pole maha maetud (näiteks, kui keegi on salaja ära tapetud ja siis ilma usulise talituseta maha maetud). See luu on siis enamasti ristteel, mõnikord ka samas kohas, kus keegi inimene arvatakse surnud või tapetud olevat. Selline luu tuleb täiskuu ajal neljapäevasel keskööl kätte võtta ja surnuaeda maha matta issameiet peale lugedes. Võib ka surnuaeda viimata jätta ja muidu matmisesõnad peale lugeda.
Olnd jõululaupa õhta. Kaks naist elanud ühes majas ja ootand mehi koju. Mehed olnd mõlematel ammu juba kadund. Kummagil naisel olnd üks laps ka. Äkist mehed tulndki uksest sisse. Olnd nii terved ja rõõmsad. Naised katnud kohe laua ja istund meestega sööma. Sööma ajal kukkund teisel naisel nuga maha. Naine tahtnud maast üles võtta, aga mees pole lubanud. Naine võtnud siiskid nua maast üles. Ise näind, et meestel polegi õiged jalad, kabjad olnd all. Noh, naise süda hakkand siis kangesti valutama, et mis mehed need ikka on. Teine naine pole midagi teadnud. See naine, kes seda jalga oli näind, see läind saunanaise juurde ja rääkinud sellele ka, kudas lugu on. Saunanaine ütlend, et need pole siis õiged mehed midagi, need on päris kurjadvaimud ise.
Saunanaine õpetand ning käskind naise elupeele (= lakka) magama minna. Lapsele kätkis (= hällis) üheksa rätikut pea peale panna ja iga rätiku vahel issameie ära lugeda. Naine teind ka sedati. Läind ise üles elupeele ning võttand kuke kaasa. Kesköö ajal pääsend tuas mürin ja kärin lahti. Ning üks tahtand kartsast (= redel) mööda üles tulla. Saand kolmanda pulga peele, kui siis kukk kiiratand korra, ning kukkund ka kohe maha. Toas läind kisa suuremaks. Alt hakkand uuesti ülesse kippuma. Seekord saand seitsmenda pulga peale ning jälle kukk kiiratand ning kurivaim kukkund maha.
Kolmat korda tulnd päris üles juba, aga siis kukk lauland ning kukkund kolinal maha ning tuas jäänd ka kõik vaikseks. Hommikul naine läind alla vaatama. Teisest naisest pole muud järge jäänd kut suur varvas rehaltse värava all. Teise naise last polla ka enam olnd. Selle naise laps rätikute all olnd aga elus ja terve.
Katk tüssipaku sees
Katk käind jälle kord mööda maad ringi. Üks mees tahtnud katku eest ära põgeneda. Võtnud suure tüssipaku kaasa. Sõitnud mitu kilomeetrit kaugemale ja siis pidanud hobuse kinni ning ütlend:
"Soh, jo ma nüüd küll kaugel olen."
Tüssipaku seest vastatud:
"Aitäh, et sa mind nii kaugele tõid!"
Nüüd mehel hakkand hirm, et ta katku omaga ühes oli kandnud. Aga katk oli selle eest mehe puutumata jätnud.
Unes öeldakse
Mu emaema rääkis jälle, et kui ta oli noor olnud ning mõisas teeninud, siis taale üteldud öösel unes, et võetagu teda (st ilmutus) köögist kapist ära. Noh, vanaema pole muidugi seda teind. Mõne aja pärast näidatud jälle unes: nii kena preilna tulnd säält kapist väl'la. Siis vanaema näinud veel mitu korda unes. Viimaks pole enam rahu antud, siis vanaema läinud päeva ajal vaatama, mis seal kappis siis on. Kappis olnud ühed pisikesed lapse kondid. Kindlasti mõne mõisapreili pandud. Vanaema võttand need säält ära ja viind surnuaida ning matnud maha, ise lugenud sõnad (matmisesõnad) ka peal. Pärast seda pole siis ka ta unerahu änam segatud. Teine kord mõisarehe juures näidatud jälle ühte kohta ning pärast vanaema leidand säält kahed pisikse lapse kondid. Ta viind need ka surnuaida ning mattand maha. Rohkem pole taale ka änam näidatud.
Sauvere arus on üks suur kivi. Räägitakse, et vanapagan olla selle sinna toonud. Vanapagan tahtnud selle Kärla kiriku ukse ette viia, et rahvas enam kiriku ei pääse.
Vana toond kivi põlle sees. Põllepaelad aga läind katki ja kivi kukkund vanapaganale varvaste peale. Vanapagan joosnud ise minema ja kivi jäänd sellest ajast sinna.
Kui sa ussi põõsas nääd, siis käi kolm korda pihlavitsaga vastu päeva ümber põõsa. Siis tuleb uss põõsast välja ja jääb sinna kolmeks päevaks.
Kui me oma hane hauduma panime, siis vaatas vana Leenu Kadri aja tagant ja pobises midagi. Me mõtlesime kohe, et ega neist munadest ikka midagid välja ei tule.
Pojad aga tulid välja, aga oli jällä teine häda. Kohe hakkasid varesed poegade kallale toppima. Me peksime terve perega vareseid, aga käte vahelt viisid kõik pojad ära.
Sõrve tark
Ühekorra varastud ühe mehel raha ära.
Mees kuulnud, et Sõrves on tark, kes võiks nõu anda, kudas raha kätte saada. Mees läind targa juure ja tark õppind: "Korja kolm ööd järgemööda kolmest surnuaiast kolme risti küljest puupilpaid ja lase need neljandal ööl jahipüssist põhituulde!"
Mees täitnud käsku ja kui oli pilpad välja lasknud, näind oma ümber palju punaseid koeri ja kõik pand joostes ta venna maja poole.
Samal ööl tulnd üks tuttav saksa preili, kes ammu surnud olnd, mehevenna juurde ja käskind teda õue tulla.
Mees läind õue ja näind, et õues on palju punaseid koeri. Koerad varund kohe mehe ümber ja hakkand meest tema venna maja poole ajama, kust ta oli raha varastanud. Koerad viind mehevenna õue ja mees läind ja andnud varastatud raha venna kätte. Siis koerad olnd kohe kadunud ja mees saand koju tagasi tulla.
Aastaid nelikümmend tagasi elanud Saaremaal Mustjala vallas keegi metsavaht, (täpselt kus vahtkonnas ei tea) nimega keegi Toomas. Metsavaht Toomas olnud selline mees, juhtunud kusagil tema vahtkonnas midagi metsavargust, juba tal kodus ahju pääl magades teada. Juhtunud keegi raiuma teekäijast nn niieraagu, juba vana Toomas kannul: "Milleks seda tegid?" Rääkimata ehitus- või tarbepuudest. Tulnud metsavaht Toomas metsa, nuusutanud või haistnud iga ilmakaare poole, muidugi sääl, kus metsavargus tekkin, ja sõnan: "Ah sääl ta on," ja toonud mitu kilomeetrit kaugelt varastat puu ära või leidnud tema asupaiga üles.
Kui metsavaht Toomas kord ära surnud ja keedetud tal matuse ajal matuslistele, muidugi omastele ja tuttavatele nagu Saaremaal ja võib olla ka mujal kombeks, pudru või nii tangupudru. Ja muidugi tol ajal keedeti köögis või nn paargus, siis istus tema, Toomas, paargukommil katelde kohal ja riputan jalgu, muidugi peale surma. Keetja, Tooma abikaasa võtnud pajast keeva vett ja visanud talle vastu nägu ööldes Toomale: "Sina mine sinna, kuhu sinu koht."
Peale Tooma surma ja matust ei leidnud Tooma abikaasa ja muidugi ka pererahvas rahu. Alati käinud metsavaht Toomas neid tülitamas, kord siin kord seal. Ja kalmistul tema hauaküngas ei leidnud rahu. Alati olnud see segi paisatud ja keskelt läinud mitu avavust alla kuni kirstuni. Kui karjalapsed kiva pildunud alla, kolisenud Tooma kirst vastu. Mitmesugused korraldused ja parandused ei annud tagajärgi. Alati olnud olukord samasugune. Ei jäänud üle muud, kui kirikuõpetajal kantslist kuulutada, et selle kalmu omaksed ja tuttavad korraldavad kalmu korda, et sarnane kalm ei rikuks kalmistu ilu. Ei jäänud muud üle, kui uus matmistalitus ette võtta, mis ka sündinud. Peale matusetalitust, mis uuesti korraldati, maetud metsavaht Toomas uuesti ja nii et kummuli, nägu hauas allapoole. Sellest saadik ei tülitanud Toomas enam kodu egas omakseid oma pärast surma kodukäikudega ja hauaküngas surnuaial leidnud rahu, ei lõhutud enam kunaski segi.
Lõpp.
Veel ennustasid kadrid kadriõhtul, kui kellelgi neist, enamasti juhtus ikke kadrieidel kõht kihelema-sügelema, ööldi kohe paugu päält, et tänavu vanadpoisid elavad, aga tuleval aastal surevad viimaseni. Küll te seda näete, minu kõht ei kihele asjata kadriõhtul.
Menes kohas, kus pole seajalakontisi mitte pöllale viidud, sääl katsuti nendega jälle, kes külast köige enne ruudiks saab. Kondid lauti parandale rida ja nendele pandi külatüdrukute nimed. Siis ööti: "Koer konti vötma!" Mõukse kondi koer äe võttis, mõukse nimekondi, see pidi siis köige enne tüdrukute seast jälle naiseks saama.
Seda tehti siis, kui seajalgu keedeti, kindlad päeva selleks äi ole olnd. Meni tegi seda küll uieaasta hoomiku, aga see polnud tähtis. Seda tehti ka teiste lihakontidega, aga nee-s pea just seajalakondid olema. Kont oli kont.
1) Praegu tehakse seda kommet vahest nalja pärast veel.
Tuleb loomale äkine haigus pääle. Loom viskab järsku maha, kukub otse jala päält järsku maha karvömm. Seda äkist seuksed va kurjad inimesed saatvad. Selle vastu vöötakse püssirohtu. Rohi pannakse lauatüki pääle looma nina alla ja siis lastakse järsku pölema. Rohi lahvatab ja kohutab äkise kohe päält äe.
Vädaja
Vädajad olid esiti pailudes peredes. Söukste suurde rikastel olid ikka vädajad. Selle rikkuse vädaja köik töi ja vädas maja juure. Sellepärast ta tehti ja peeti. Ööse vädas teiste käest, vädas teised puruvaeseks. Töi köiki, mis omale taris läks, see oli täma amet.
Välta külas olnd vastakuti kaks talu. Mandu olnd rikas, Sepa vaene. Mandul olnd vädaja. Sepal polnd kedagi midagi toomas.
Ühe jõululaupa õhta Sepa sulane oli juhtund kuulma, kudas Mandu eit saunas vädajad oli teind. Ta kuuland seda seina tagant ja pannund puhas sönad omale meele. Öppend köik käde, läind koju rataste majase ja hakkand eesele ka vädajad tegema. Perele pole ta sellest miski rääkind.
Teind ja saand valmis ka. Aga üks söna unund äe, vädaja jäänd vigase jalaga jälle. Sulane vaatand ja ütlend taale: "Sa sõuke vigase jalaga ka, äga sool maksa kaugele ühti minna, too siit samust Mandult, Mandu vädaja järjest, see sool sii köige lisem!"
Vädaja teind ka nenda. Aga vot Mandu vädaja saand teise eeselt käde. No siis läind karupidi kogu sääl Sepa ja Mandu vahel kivise aja pääl.
Sepa vädaja ikka vöitnd äe, ikka mehe tehtud, olnd tugevam.
Köik head jöulutoidud, makid ja ölled, mis-ta puhas oli Sepale toond. Nendel pole eesel miski jöuluks teha olnd, aga mis nüüd viga. Köiki värki olnd kambrist vötta ja kahanemist polnd näha.
Esiteks perenaine pole tahtnd seda uskuda, arvand selle muidu olavad, aga nee pole löppend, ikka toodud jälle juure, mis oli äe söödud. Sedaviiti saand siis sönna perese vädaja ja jäänd ka sönna.
Kodukäija
Neemilt Andruse vana käis ikka ega ööse kodu. Ma nägi seda ise, et taal oli haava sihes suur auk, rist oli puhas sisse kukkund. Kohe söuke mehesuurune auk oli köik.
Siit Nõmme eit oli läind ühe ööse oma tädiga Neemile, läind seda viiti ööse, pole täend aega, arvand et varsti on hoomiku. Aga polla olnd ühti, ööd olnd küll veel, köik magand alles vaast kui olid sönna saand. Puha püme öö olnd alles.
Tee käind just Andruse toa tagant läbi. Sääl siis kolistud palgivirna kallal ja öues lautud palkisi, mis oort hirmus olnd kohe. Tulega käidud öues edasi-tagasi hirmus tiitsast. Söuke isemoodi tuluke olnd köik, söuke punane olnd, teind sedasi vinka, vinka ja söuke pitk orajas olnd see tuluke.
Eidel olnd kole hirm seda nähes ja kuuldes, ta läind teise pere ukse taha, sääl köik magand alles. Ta ajand nee üles ja rääkind ja näitand nendele ka mis sääl öues sünnib.
Nee ütlend: "See on meil sii ega ööse, Andruse vana käib kodu, teda hauda kinni äi saa ükski papp. Seda on mütmed katsund ja oma luud sääl lugend. Aga haud on ikka lahti ja vana käib ikka kodu. Ta oli oma elus üsna va söuke san't mees, sellepärast pole taal ka haudas rahu olla olnd.
Vädja1) hing
See oli sii olnd ma-b tea änam just, kus peres see olnd. Vanamees istund kolde ees paku pääl ja äkist olnd surnd, hing olnd sihest kadund. Teised pere vaatand, et mis see on, küll meite isa ikka vist äe suri. Haketud vaatama, vanamees surnd, mis surnd. Siis pandud pesuvesi tulele ja vana väätud ölgede pääle sirgele kut surm ikka.
Äkist tulnd sönna üks porikärmes ja hakkand sääl paku ümber lendma, kus vanamees oli istund. Inimesed ajand kärmest äe, aga kärmes lennund ikka ümber paku.
Surm pandud kerstu ja viidud kohe toast äe, nenda kut surmaga ikka tehakse. Kärmes lennund ikka toas ümber, ühest kohast teise. Tulnd öö, vanamees istund jälle toas paku pääl ja kärmes lennund jälle ta ümber. Ja inimesed äi pole sest kärmpsest miskid aru saand aga arvata vöind. Vat see vanamees käis vädajaks, see kärmes oli ta hing.
Matusehoomiku siis pandud kerst surmaga rattale ja haketud surnuaida minema. Hobu väsind teel äe, toodud teine ja viimaks saadud ikka surnuaida, aga küll hobused vädand ja putkestand ees, olnd libed märjad.
Kui see vanamees oli äe maetud, kohe sigind ta haava sisse auk. Vanamees istund ikka ega ööse toas paku pääl ja kärmes lennund ta pea ümber. Kodune pere olnd päris hirmu täis vanamehe pärast.
Siis kolm vene pappi käind teda uiesti matmas ja hauda kinni panemas. Luteruse usk olnd selle koha pääl tükkis nörk. Vene usk olnd tugevam sääl.
See kärmes oli selle vanamehe hing, teised viisid vanamehe äe, hing pole teda änam üles leind kui tagasi tuli. Nenda, et see vana oleks veel eland kui teised poleks teda säält äe viind. Hing oleks jälle sisse läind kui tagasi tuli.
Sest sandik kadus kärmes ja ka vanamees toast paku otsast äe, kui papid olid teda uiest matnd.
1) Vädja = vädaja, varatooja, kurati abiline, väutont = koha peal tuntud vanemad vädaja nimetused.
Kui söuke vill keele pääle juhtub sigima, siis tuleb seda teisele uhatleda.
"Saagu so keele pääle musttuhat villisi ja see, mis mo suus on olgu veel teiste otsas, neid kasugu so sitaaugu äärde ümber, ilma äe lugemata ja kusemise pääl nagu saarjaid. Küll sa siis tead, et sa-b uhatle änam teisi sedasi ilma süüta!"
Loomade äe tegemine.
Vältalt vana Tooma Aad oli üks suur kuntsimees, völu ja tark. Taal oli oort selle üle kuultsus.
Selle loomade äetegemisega ta päris elas. Ta oli nii tark, et tegi teisel looma haigeks. Oli loom haige, siis käidi jälle vana Aadi järges, see tuli siis jälle toherdama seda.
Ta oli nii suur tohter, et oort toherdas sönadega looma terveks. Aga ilmaski ta äi teind seda ilma viina vöi ölleta. Pool toopi viina, see pidi olema, muidu ta-as tulegi.
Nenda oli taal joomist pärisest. Ta-as saa viimaks änam külast äe. Pärisest jähid loomad haigeks, vana muud kui toherdas ja jöi.
Korra ta olnd Neemil Andrusel. Peremees tulnd hobusega koju ja võtnd selle eest äe ja läind rihale viima. Vana Aad olnd ka sääl õues ja vaatand seda hobust ja hakkand kangest ise seda kiitma.
"No küll sool on ikke kena ja rammus hobu, aga sõuke makk ikka haigeks eluilmaski äi jäe!"
Mees viind hobuse rihale ja annund sööma ka ede nagu hobusele väljast tulles ikka, hobu söönd kenast. Natukse aja pärast olnd hobu haige ja viskand ennast ülekaela maha. Peremees oli asjast juba haisu ninase saand, pole esimeseks vanad Aadi ühti hobuse juure hüüdnd, katsund oma täedmisega. Aga see pole aitand, hobu jäänd veel haigemaks. Siis kutsutud vana Aad. See tulnd ja pomisend oma sõnad äe, oort hobu saand terveks ja töusnd üles. Kukkund sööma jälle nagu ennegi.
Vana Aad viidud tuba ja taale antud ölut ja viina. Vana joond ja taal olnd ha meel oma ameti üle. Sõnna tulnd teisi mehi ka veel.
Äkist toodud rihalt jälle aru, et teine hbu jälle higeks jäänd ja ülekaela maas on. Kikerdab ja rabab mis hirmus oort näha-kuulda.
Vana Aad käind seda jälle terveks toherdamas, ilma et-ta oleks miskid hullu ise arvand. Kui vana oli rihalt äe tulnd, vöötud ta toas käsile, pandud oma tegusi üles tunnistama. Antud hea keretäis peksa, siis vana Aad rääkind üles, et ta ise loomad haigeks on teind.
Sest ajast olnd vana teenistus ja külas joomine otsas. Aga loomade haigused olid jäänd ka kohe vähemaks, menest perest kadund tükkis äe. Inimesed pole teda siis änam uskund. Aga ükski pole teda ka änam oma loomalauta lasnd. Siis ta pole loomale miskid teha ka saand, kui ta pole seda eese silmaga näind. Taal olnd söuke hull silm, et kui oli looma vaatand ja kiitnd, siis see jäänd varsti haigeks.
Kui öllele sai pärm sisse pandud, siis selle panemise aegu sai ise törre ääres jalgu keerutud ja laultud. Laulti, mis meele tuli, pisike salm otsast äe. Siis ölut pidas ikka joojad löbusad ja tuletas meistele laulud meele.
Kui vahest inimesele löövad söukesed villid või vistrikud ihu pääle, kas sedasi hakkavad tuulest või maast. Neid arstitakse siis suitsetamisega.
Suitsetamise värki tuakse üheksamast kohast. Küll surnuajast puru ja ristide küljest laastusi, haudade päält kivisi ja teede päält puru ja väravate alt puru. Siis tuakse kolme valla maa päält tuulepesasi puude otsast, änamast ikka kaskede otsast vöötakse.
Nee kõik pannakse pölema ja siis lastakse seda suitsu villidele pääle. See peab nad siis äe kautama. Sedasi parandati maast ja veest hakkand villisi ja ka völu saadetutele oli see hea rohi.
Aga vat teisse hoomiku vöta majatöö käsile, siis on önn ja önnistus selle tööl. Teisse on hea päe.
Sitta suhe, soola perse, söö ise oma sõnad äe.3)
3) Vastus isikule, kes teisele midagi halba soovib.
Sitta suhe, soola putsi, söö ise oma sönad perse.3)
3) Vastus isikule kes teisele midagi halba soovib.
Endise Kunda mõisapargis voolab vastu idataevakaart allikas jõkke. Sellest allikast räägitakse, et keegi mustas rõivas naine peseb iga mihklipäeva ööl allikal pesu ja paneb märja pesu kaasa võetud korvi. Nii sünnib see aastasajandid.
See tulnud sellest, et palju aastaid tagasi - nõnda räägib rahvas - Paubri vanamees teinud koeruse pärast tondi Kohola mõisa viljaaita. Vanamees aga ei olla enam tondist kuidagi lahti saanud. Tont ei püsinud enam mõisaaidas, vaid hakanud Paubri vanamehe leivakotis pesitama, kui mõisateol käinud. Kord tulnud "vunamees" teolt ja viskand leivakoti kogu tondiga Jahupõllu mäele maha. Midagi ei avitand. Enne kui vanamees koju jõudiski, oli tont juba Paubri peres ja irvitas seal vanamehele vastu. Ööseti müranud tont - ja hiljem selgus, et mitu tonti - talupere hoonetes mis hirmus. Muidu ei saadud tontidest lahti, kui Paubri peremees rääkinud sellest kirikuõpetajale. See ütelnud omad sõnad (vist oskas õpetaja tondi vasta sõnu), mille peale kohe tondid Paubriperest kadunud.
Aga omad järeldused olid sellegipärast Paubri peres. Üks perekonnaliige, tütar, oli Anija mõisas köögitüdrukuks, kus teda kusagil väljas olles uss hammustas. Tütruku keha läks üleni paiste. Küll pandi nõelamiskohale üheksat seltsi rohtu, aga miski ei avitanud. Paubri vanamees tuli ise Anija mõisa tütart vaatama. Mees oskas tonte teha ja ussisõnu. Ta hüüdis kõva häälega:
Must madu, maa alt,
kirju madu, keldriurkast,
tule välja ja laku mu lapse jalga!
Sedamaid ronis toauksest sisse suur, pikk ussivorikas, roomas haige tütruku juure ja lakkus ning imes seni kaua solvatud jalga, kuni ta ise plaksudes lõhki läks... Tütruk aga ei saanud mitte enam sellestki abi, vaid suri.
Luuganid (luu paigalepanijad)
Jutustanud vana naisterahvas Kesküla Rakveres 1931 a.
Minu jalg väntis ja läks liikmest välja. Tohter tahtis jää sees seda parandama hakati. Olin käed-jalad püsti sellele vasta. Hautab külma kumpressiga jala alt ära...
Läksin Vanamõisa peremampseli juure. Tema isa oli luugan ja õpetas enne surma tütrele selle kunsti. Kurtsin, mis viga. Mampsel vaatas tükk aega haiget kohta, pani sülget esimese sõrme näpuga selle peale, ütles paigale panemise sõna:
vuupsti, vuupsti, mine paigale pahkaluu,
saa sirgeks sääreluu!
Siis tõmbas jalakannast kolm korda. Raks käis ja liige oligi endisel asemel. Vanamõisa läksin kepi najal, tagasi tulin tuhatnelja tantsides.
Nälginud hunt viis talu õuest kana ära. Teel tuli rebane vastu.
"Mis sa tassid?" küsib ta hundilt.
"Kana," oli vastus.
Rebane: "Ega see tühi suletopp tähenda äratassimist. Viska maha!"
Hunt laskiski kana suust maha kukkuda, mida rebane ruttu omale võttis ja ära jooksis.
Kui puusüda on kova, siis on tämä koor ka kova.
Madu taltsutaja
Rootsi ajal elas Rakvere lähedal Rägavere Mullikmäel vana naine, kes oskas ussisõnu. Tulisel, rägetajal heinaajal pugenud uss lõunaund magavate heinaliste hulka, kellede seltsis ka Mullikmäe naine puhkas. Ussi tulekut juhusliselt unes nähes ärkanud naine. Ta tõusnud istukille ja ütelnud ussile: "Kasi minema! Tsiss, tsuss, tsäss!" Jalamaid pööranud uss ümber ja vingerdanud kiiresti ära. Naine heitnud rahulikult pikali ja uinunud uuesti magama, nagu ei oleks midagi iseäralikku vahepeal juhtunud.
Vasiga varrud
Kui lehma tuleb piima, siis kolm lüpsist piima läheb kokku keitades. Muidu en saa seda pruuki, on kelbamata. Aga kui keideta senest piimast leend, mida kutsuta ternepiim, siis viia naabritelle kausiga terne piima mekki. Kui see kauss on tühjast söödu - vihmine, kee veel lusigaga vottas, senele löödi senega pähä ja ööldi: "Vasigas saagu ninda vanast, kui sina oled!" Kui oli mitu sööja, siis vihmisel sai pali /palju/ vommisi /hoope/.
Miks Uljaste järv Malla Reinuaugust ära pages?
Sellepärast, et üks Iila küla naine järve kaldal kalaga lapseperset pühkis. Järv vihastas, tõusis õhku ja lendas 15 kilomeetrit maad eemale Uljastile. Rahvasuust.
Saatin, saatin sajatusi,
kovi sanu kamalusi,
pali pergeli pajatusi,
rooma kaupa kuratisi.
Keik nee luhti läksivaie,
tühja tuulde tallamaie,
pali neist permandulle pugesid
suurimassa hulka hukkusid...
Haagikohtuniku juures peksa saamine.
Arstimisvahend, sõnade peale lugemine.
Varikselle valu,
harakalle haige,
musta linnule muu tõbi.
Palju teati endisest ajast rääkida sellest, kuida varas varguspaigale "kinni pandi". Seda aitas teha Seitsme Moosese raamat. Kuidagi juhtunud, et üks reisija ja rätsepasell on roninud talupere pleekaeda ja tahtnud louendi kanga ära varastada. Perenaine, kellel Seitse Moosest sängis pääaluse koti all, nähes varast ja varguse tahet, ähmas sängist imeliku raamatu, lõi selle koha lahti, kus õpetakse varga "kinnipanemist" ja jooksis lahtine raamat käes ukse pääle. Perenaine näeb - varas on upakile kanga kallal, aga ei pääse minema. Nii seisis varas sealsamas paigas liikumatult õhtuni. Kui peremees koju tuli, nägi varast ja "andas vargale hüva keretäie peksa. Viimast löi polvega toisele perse ja üttli siis: "Kasi nüüd, kurat, menema." Rätsepasell aga ei pääsenud veel kuhugi poole, ennemb kui perenaine raamadu toi ja sene koha lahti lõi, kus ütleb: "Varas, pergelinahk, mene pergu!"
Teisel öösel peale seda juhtumist on rätsepasell Rakvere juures Vilgu kõrtsi lakas enese üles poonud.
Toine kerd on külas jutt lahti löönd, et Pärtli-rahval on veedu Rakvere jaanilaadal vankori päält uus tekk menema. Kee vei, en tia. Tuldi koa ja mendi Jüri-rahvale, kus oli Seitse Moosest. Juri rahva perenaine oskas sene raamaduga vilumiste hüvast läbi aja. Rätsebasälli pani kanga vargusel ubakille seisama, ehk avitab tekivarast ka üläs etsi. Perenaine löi raamaduga kolm kerda Rakuvere poole, tegi siis lahti ja luges säält seest tagurpite sanu vällä. Oli lugend, ütli Pärtli-omile: "Tänä ehta enne poolt ööd toob varas teki tagasi."
Ninda oligi. Pererahvas heitas magama. Enne poolööd urisi koer oues aga en haukkund. Hommigul löieti tekk vankuril ja tegi pääl puhkas veerast kohast toodu Madi-rahva karjapoiga, kee oli ka laadal käind ja teki vällä varastand. Senest pääle jäi poiga kangest pasale, eiga saand enne senest lahti, kui Jüri-rahva perenaine luges Seitsmest Moosest kinnipanu sanad. Vana Kombi Jaan, igavene pugal ja lorasuu, ütli neidsamu kinnipanu sanu täädama, mida ninda käivad:
Paska pane jällä paksu,
sittumine siu solme!
Nee sanad käivade vanapagana kohta, kee poisi p...e pani sorisema.
Sajatamine ja sajatamisesanad olid meie pool rohkem "külgepanemise" kui muu jaoks. Sajatades pandi täid, kirbud, lutikad eluhoonetesse, inimeste ja loomade külge; siis ka kärnad, paised ja muud pahed. Olid nõndanimetatud sajatamise naised, kee oskasivate sanu ükstoise otsa lükki!
Paha soovides teisele isikule või tema perele, suguseltsile, sugulastele makseti sajatajale teatud tasu, mida aga enne mitte kätte ei antud, kui kuulda oli, et sellele ja sellele isikule, perele või suguseltsile on "pandu pahu külgä."
Katkumärgiga inimesed
Jutustanud keegi vanake Raud, Rakvere Vallimäel 1935. aastal.
Vanal ajal olid vaimulikud mehed väga valjud. Nende kiriklikud karistused ei unune rahva meelest, nende karistuse abinõud samati. Kiriku kohut kardeti palju enam kui ilmalikku kohut. Kui olid nälja- ja katkuajad, siis arvati neid inimesi selles süüdlased olema, kellel sündimise märk oli kaela peal, et nad nälga ja katku maale on toonud. Nendega käidi haledasti ümber: piinati, pekseti, vangistati ja surmati. Oli varandusi, võeti ja anti kerikule, mida see oma huvides kasutas. Pärastpoole läks asi nõnda üleüldiseks, et kõik olid katkumärgiga inimesed, keda karistati kõige karmimalt. See oli niisugune usk ja arvamine.
Ludigu ja prussaki vois tämä majja panna sinna, kes kuidagi viisi oli kas sõnades või tegudes selle perekonnaliikmete kaudu haavatud saanud. Nende pisilaste väljakutsumiseks arvati kasutatama Seitsme Moosese raamatut või ka Aluppi ehk järgmisi lausumissõnu:
Atseraadamabariisi -
Tulga vällä tuhandiisi!"
Nende sõnadega külvati kogu maja lutikaid ehk prussakaid kubinal täis.
Must surm (katk) vodas jalapääld ihnimese maha. Reo Toomase vanavanaisa lähänd pikki teed kärigo poole. Pada Vanaküla juures tuld tämälä must surm vastu. Küsind vanamiheld:
"Kuhu sa lähäd?"
Vanamees:
"Mida see sinulä korda lähäb!"
Saand vaid sanad rääki, lähänd silmnäost mustast, kukkund maha ja oldki valminna.
Tisu Liisu vanavanaema lähänd lehmi lüpsämä, must surm tuld lauda uksile ja ööld Liisule:
"Joudu surma suutäiele!"
Nii kohe langenud vanaemake lüpsigu korvalle maha ja old surnend. Kiha jäänd mustast kui puusüsi.
Noorpaari lähänd kärigo. Must surm teel vastus. Ööld:
"Kuhu tei lähäta?"
"Kärigo."
Hiljast oleta jäänd," ööld must surm.
Nii kuhe lähänd nämä näust mustast, langend ükstoise korvallä maha ja oldki surnend.
Aga Pritsuga Mardil käis küll lendava läbi. Raius reitua ees hagu katki, ühäs kirvega kukkus maha ja hakkas oksendama vällä ja vällä. See oli veel onnest, et p..se lahti läkks, siis sai nagu henge lahti, muidu oleks mees mättä lähänd.
Nigulas Matti Iila külas 1887.
Pajustigo eidel old suurest varbast lendav läbi lähänd. Eit kondind ja kondind - ühä korraga paremba jala varvas löönd kovast. Vahtind, varvas punane kui jovikamari. Eit en pääst enamb edesi; hakkand heeruma käsivahel, siis andand järälä.
Mai Puusepp Malla-Iilas 1887.
Puha nee aigused on tuld senest, et on old napid ajad ja monikaised suured puudused. Ihnimised käisivade ükstoisega läbi ja just andasivade toinetoisele haigusehoogu. Ikke on tobede ees käind päävalud ja seest old lahti, ikke onvade kadund söömitahtemine ja /olnud/ muud murelised, justkui unipuude ja rahulolemine. Ihnimised loksusivade maa ja taiva vahel: teeks tööda, eiga jäksa, magaks ööse, eiga saa saama.
Tuli kihikülvaja vai mustsurm - parsikurat - küla, siis jäi puha senest soiku. Justkui nähtu ette, et midagi on maa poolt tulemasa.
Käbitu Kaie vanaema on ise nähänd kihikülvaja kaivu kallal. Mihel old kodiku selles (seljas), oma nägu keldane pääs kui sussipohja nahka ja oige pikkad sormed justkui tondil. Vahtind kaivu ja ööld endamiste:
"Kohule kibe, vatsale valus, surma suutäis senele," ja paiski keldast pulpunud (pulbrit) kaivu. Kambris akkand aga pererahval keskpaik ninda kovast valutama, et lähänd vedelalle ja oldki vedelal.
Nii teab rahvas taudide tundemärkidest jutustada. Keige paremb oli sene kerra kovast vihtlemas käia ja soolast süüje. Madikse Villemi vanaisa söönd parajast silku, kui must surm uksest sisse astund.
"Jätku!" ööld must surm.
"Tarvis," vastand Villemi taat ja viskand silgu parsikuradile vasta nägu. See katsund, et saand vaid uksest vällä.
Villemi taat eland päälä sene aja veel paarikümmend aastu.
Ka räägiti mingisugusest vana aja kohtust, mis jälginud katkumärgiga inimesi. Need inimesed olnudki tovetegijad ja kihikülvajad. Kui leitud katkumärk inimese kaula pääl (sündimise märk), voetu inimene kohtu poolt kinni, piinatud ja poodud üles ning maetud sohu. Nende haudadele ei ole kasvanud rohi ega puutaim.
Veel praegugi räägitakse soolaukadest siin ja seal, et need on katkurahva hauad.
Küünisvihale: Näbista tuld,
vihane old,
parane, pahukene,
sirgene siitaviisi. Kaksi!
Sukavihale: Sääris ta kõrni,
laballa lahista,
leidavama pauela. Kaksi!
Õllevihale: Humala ohtu, kurlemassa kohtum.
Aituma andagi abi ja rohtu. Kaksi!
Nohu puhul, tõmmati pihu pealt söögisoolast sulanud vett ninna, kus juures lausuti:
Lebiru tuuli,
airista ise kovast kinni!
Jooksis veri ninast, pandi jalad külmaveevanni.
Jooksid kõrvad, tilgutadi kaselehtedest keedetud vett kõrva ja viidi haige kõrvadega inimene ägeda (kuuma) saunaleili, kusjuures lausuti:
Maaks maagiga,
korv korvaga,
leil leiliga - teeb tervest!
Kinni sai kõhu panna puusüsi söömisega, mille juures ütles vanarahvas:
Kiili kinni, persekene,
vääna väädiga, sitaaukku!
Kõik muud teised kõhurikked arvati alati vaenu pärast olema, mida mida lihtsalt nõnda oletati. Kiskus tagumikust prundi vällä!
Lendavahaiguse vastu püssirohtu ja lendavat kulda võeti sisse.
Rabanduse ajal võeti püssirohtu, lõngaõli vett, sibulat ja rõõska piima sisse.
Maast hakanud haigust arstiti sealtsamast kohast, kus keegi maas istus, võeti prügi, põletati, ja selle veega pesti haiget kohta ja vesi visati ristteel vasta põhjakaart. Ära tulles ei tohtinud veeviskaja tagasi vaadata.
Elitingale sai koprulehed ja linnumagus (mesi) peale määritud ehk punane siidiriie peale pandud ehk mustad pesemata lambavillad ehk toore sibula sahvti.
Titetoomine en ole kuidagi kerge töö. Siis piab ontlikust elama ja olema. Nurkameneja naisel en tohi midagi muud meeles olla, kui seda, et tämä on nüüd surma suutäis. Tämä piab ristselitä sängis olema, tihtipäälä oma jalgu liigutama. Kui väitamised hakkavad, siis triikigu tasa oma kohtu ja kubemi ja öölgu: "Valu, vaigista, paha,parada!"
Kutsugu külast abi, kui oma pere sedä en olä. Kui menestab, hoia kadagasuitsu tämä nena ees vai vala vähähaaval külma vetta haige päälaukku (otsaesisele). Keige paremb on sünnitaja saunas vihella. Löil teeb tämä kondid ja naha pehmest. Siis painuvad ümarluud ja nahk venub. Kui tämä (haige) menestab, siis pane tämä südameauku külma vetta kolm kerda ja ütli ise:
Laa pööridus pageb,
hengamine tuleb,
tervist too, veetilgake.
Metsavahi Liisu jäi keldasetõbe. Nägu oli ees kui pargidu nahk. Muud en old toist karva kui silmamunad ja suu. Küll tämä vainekene oli vahus. Mättä Mai oli korjand suvel kanavarbu ja keldasi karikakru. Keitas neist vedelikku ja andas Liisule juua. Küll oli tegu enne kui seda suhu vottas. Viimast ommetegi. Kui paari korra oli vottand ja hakkas nägu valgendama ja sörmed niisamate.
Ninda vottas seda ninda kaua kui viimast ise värvi muutas. Liisu elab präigu veel ja ütli maiele aituma, et tervest tegi.
Rouged on kangest pahad. Vanemade vanemad rääkisivate, et ennemuine käind rouged pikki maad ühta pohka ümbar. Inimised old peris plaatas toistega. Ei asu kuski. Senevasta ei aitand ohud eiga rohud üksi, vaid sanad, mida ninda käisivate:
Tähniline, tubaje,
urbaline, oueste,
menga meilta menema,
külasta kaugemalle kaduma,
jätaga küll jäljad järälä,
aivago hengesi seesta vottaga!
Kee alla kuseb, senel on mitu ja mitu tobe külles. On toine kas noorespolves enese älä verestanud vai muidu oma värgid segamini ajanud vaoi on luhakas vai moni muu lugu.
Keige sitem on siis, kui pruut kusiku on vai naine aseme märjast tieb. Sene vasta avidab raudrohuteevee joomine, kasekooridega kubemi haudumine ja mustasestra lehtedega vihtlemine. Kui see en avida, siis kastagu iga päi oma niud (suguosad) külmavee nartsujega märjast.
Rävi eit Iilas 1883.
Ussineulumine on paha. Senevasta avitab hammustu koha mullaga heerumine ja lehmakusega pesemine. Sanade ütlemine avidab oige pali.
Soetõbi arvati pandud olevat. "Tagasi saadi touka," kui haigele kaali(kaalika)kaabet noa otsa täis püssirohuga sisse anti.
Umbes valule avidab tuline sibul pääle panna vai muidu kuumas haudu.
Vähki (kreepsi) vasta on vaja tihti päälä saunas käia ja sääl hüvast kuumas haudu. Paras abi on teetitte lehega vajutada haiget kohta.
Katku vastu en olä üläpää miski rohtu kasvand. See on sensuguine tobi, mida en oska tohterda keski ihnimine siin maailmas. Kui tämä vaid tuleb, siis teeb oma töö.
Verimi karva päilood (loojaminek) on ägeda aja asja, valge - vihma asja.
Kui kivid suveehtal mererannas valendavad, siis on öösel rohke kalasaaki.
On vikerkaare looka tervena nähä, lähäb sadu ülä, on osa kaupa nähä, kestab sadu edesi. Külarahva suust.
Vareksele anna valu,
mustalinnule muu tõbi.
Tuli ju seda ka ette, et õppinud meistri kääst leib raisku (rikke) läks, mida juhust jällegi teiste inimeste süüks arvati. "Tegi leivaastija vällä, "pani sanad taigina", "viskas segadusse mustaussituhka", "kutsus nari (narritamine) läbi töö ja tiu rikku" jne. Seda viga võidi ainult suurte raskustega seoses olevate kunstidega kõrvaldada. Leivaastja oli "äratehtu". Selle kõrvaldamiseks toodi metsast kadakaoksi ja suitsetati nendega astjat. Taigen rulliti, tõsteti astjast välja ja ööldi selle juures:
Pand pandiga,
taigen taignaga,
suures summas ei ühtagi enamb!
Vanakombe. Kui keegi suurema summa raha ära kaotab, peab kaotaja ristteele minema ja iga nelja tuule poole hüüdma:
Kaoti, mida kaoti,
Löida, mida löieta.
Too tagasi, tuuletaati,
pane paiallä poue sisse.
Muiidu en saand roosist lahti, kui toodu toisest küla otsast keiduvaha ja senega vajuti kolm kerda vanaema poski, älä kadund vire? roos vällä.
Pernaine kangaloomisel: Toise, toise, küünar, külge, säädi enese särgi jõusta.
Kui keegi mõnd asja on ärakaotanud:
Ots ulule (oma asjale),
kahi kandijalle!
Kui keegi sõrme lõikab, siis halatsetakse nõnda:
Veri valgu,
sorm sirgu,
haavale anna abida.
Kui kõht valutab, siis:
Sooled solmest sirgugu,
vatsast valu vottagu!
Lapsehälli jaoks toa lakke vibupuud pannes:
Notku ja painu,
lase ja lõngu,
hälli ja alle,
lapsele, et paremast maga,
tihe ja tasa.
Kuuldud Vastal 1890. a.
Kui lehm piima kätte ei anna, arvati seda äranõidumiseks ning öeldi vastava nõidumise sõnad:
Ohuta andijalle,
ohuta ninda pali,
et piima anda ilma imeta!
Nõidumissõnad kurja silma vastu:
Vaikised tuuled,
vaikised tormid,
tooga tua tagant teisi tuuli,
mida kurja kartama ajab,
paha silma pagema.
Nõiasõnu arstimiseks (paise peale):
Alta tousi, päälta pandi,
avidaga täde aituma eest!
Kõhuvalu vasta:
Keera kohtu kumera,
vatsa vasta- vai peripäi -
haiged kohad üläs etsi,
venimusi vällä ajja.
Päävalu vasta:
Karvullä katsu,
nahkallä naksu,
muudagi anna, et paranda!
Kui täht taevast maha langeb, tuleb teist ilma. Langeb suur täht (meteor), tuleb soda vai ka ilmaots.
Kokku, kokku, koorekene,
Kokku, koera õnne peale,
Minu, vaese, vaeva peale.
Kui kevadel esmakordselt paaris kured (kaks kurge) näed, siis saad sel aastal pulmad. Kui kured sügisel ära minnes kõrgel lendavad, siis tuleb sügav tali (palju lund). Kui kured madalalt lndavad, tuleb madal tali. Kui kured sügisel ära lennates segamine on ja kruuksuvad, siis öeldakse neile:
Teele, teele, linnukesed.
Niikaua kui nad iluste riita lähvad.
Kui kured iluste reas lendavad ja neid tahetakse ära eksitada, siis öeldakse neile:
Sink, sank, seapudru.
Siis läheb nende lend segamine ja käivad ringi teed otsides.
Lapsepõlvel kuulsin järgmist laulukest:
Teele, teele, kurekesed,
üle metsa, maa,
üle suurte linnade
ja üle mere ka.
Ikka, ikka lõuna pool,
kus Egiptimaa.
Talurahva päris- ja teoorjuse ajast on palju aega möödas ja nüüdne põlv ei mäleta vist enam selleaegseid kõnekäände, laule ja vanusõnu, ei ole neid minu kõrvu puutund peaaegu ühtegi.
Saja, saja, vihmakene,
ära saja minu peale,
saja saksalapse peale.
Mul pole kodu kuivatajat,
tal on kodu kuivatajad,
peene särgi pesijad,
valge särgi vaalijad.
Valuvõtmise sõnu ei ole kuulnud, saksa viha vastu loetud salajas, et härra ise ei kuule, järgmisi sõnu:
Sinine siga ja punane põrsas,
sina poe põesasse,
so vitsad alles lõikamata.
Tõrjenõiduseks öeldakse:
Hunt sittugu sulle suhu.
Riiet selgas, ei tohi katkist kohta, käristust ega nööpi kinni õmmelda, jääd saksa viha alla. Seda kuulutab ka harakas oma kädistamisega.
Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel ei tohi lammaid niita, lammad jäävad tõbiseks ja kautavad villa ära.
Olen marjade korjamisest ennem juba kirjutanud, ei tea midagi traditsioonilisi kombeid seal juures olevat. Pähklite korjamiseks ei peeta miskit tähtpäeva, korjatakse pahatihti juba siis ära, kui pähklid alles noored on, kes kärmem, see läheb varem korjama, kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Nüüdsama möödunud sügise kuulsin pähklikorjajaid ütlevad: Nüüd on kõik riigi, olgu kelle maa peal tahes, igaüks võib korjata. Marjul käidi ikka kaugema maa taga hulgakesi, aga nii kaugele ei mindud, et ööks oleks jäänd, ikka sai õhtuks koju tuldud. Kui just juhtus ära eksima, siis pidi paratamata öö metsas olema. Ei tea niisugust juhust siinkandis olnud.
Pillimängust lõikuspõllul ei tea, torupill on nii vanaaegne, et seda pole nüüdsed inimesed näindki, ainult nime on kuuldud vanaltvanemailt.
Töö lõpul on vanal ajal olnud sirpide viskamine. Kuulsin seda oma isalt. Keegi vanem naine võtnud tüdrukute sirbid käe peale, kõigutand sirpe ja laulnud:
Sirise, sirise, sirbike,
Kõrise, kõrise, kõberrauda,
kelle sirp siin ette jõuab,
sellel peimes vastu sõuab.
Siis naine viskas sirbid kaugele eemale ja mindi vaatama, kelle sirp kõige kaugemale oli lennanud, see sai kõige enne mehele.
Uuemal ajal on iga talgu lõpp tantsu ja mänguga peetud, uuemad tantsud ja laulud, mis koolis õpitud, neid üksi nooremad oskavad. Lõpeb ka talgu nüüdsel ajal ilma mingi lõbuta.
Metsas eksimise kohta räägitakse, et on vanakurja jälgedest üle läinud, vanakuri on silmad kirjuks teind. Eksitusest pääsemiseks pööratakse mõni riie pahempidi, kas müts, kinnas, kuub või kasukas. Kui ennast riietades kogemata mõne riide pahempidi paned, siis öeldakse ega siis põle eksimist karta. Eksija loeb issameiet vastoksi, siis silmad lähvad kohe selgeks.
Need puud öeldakse isapuud olevat, kes lehta maha ei lase, emapuud lasevad sügise aegsaste lehed maha. Need tammed, kelle lehed kevadeni külges seisavad, on lesed tammed, lesetamme lehte ja koortega arstitakse haigusi.
Kõhulahtisuse puhul keedetakse tammekoori, inimestele ja loomadele seda keeduvedelat juua anda olla heaks rohuks.
Kui maja lähedal mõni vana põline puu ära kuivab, siis tuleb majasse surma, kas inimestele või loomadele.
Maja ehituseks võetakse okaspuud noores kuus, lehtpuud vanas kuus, ka okstest puhastakse samaaegselt, siis ei lähe mädanik sisse. Ehituspuud maha võttes lastakse puu põhjapoole kukkuda ja mõni ütleb, et peab põhjatuulega puud maha võtma, mõne ütluse järel olla lõunatuul, põhjatuulega ei saa põhjapoole puud lasta, puu ei kuku vastu tuult. Ehituspuuks ei võeta tulioksaga puud, kui on kogemata mõni tulioksaga puu maha võetud, siis jäetakse see kõrvale põletispuuks. Kui tulioksaga palk on maja seina pandud, siis tuleb selle majale tuleõnnetus. Tulioksaks nimetakse niisugust oksa, mis puu küllest püsti kasvab, nagu kuusel-männil kasvavad oksad puust väljaspoole, aga tulioks kasvab otse ülespoole.
Üle ukseläve teretamine, jutuajamine, jumalaga jätmiseks käe andmine on keelatud, see tuua riidu inimeste vahele, millest see on tingitud seda ei ole teada saand.
Kui puid raiutakse maa laastamiseks ja tahetakse, et võsud ei kasva, siis on kõige parem siis raiuda, kui maa on külmetand, siis ei aja võsusid. Lehtpuud, nagu lepad, on kanged võsuma. Öeldakse - raiu üks maha, üheksa tuleb asemele. Kui lehtpuid noore kuu silmas raiuda, siis nad ei võsu.
Vanal ajal vanemad keelasid alati lapsi metsapuid rikkumast, ei lubatud noorte puude latvu murda, oksi väänata ega vigastada, puid koorida ega mingisugust paha puudele teha - see olla patt ja kuritegu metsa vastu.
Vanal ajal olla ikka puud kõnelnud, sedasi vanad inimesed rääkisid, ei tea ega mäleta änam, mis neist räägiti.
Kui metsa eksind oled, siis vanakuri on silmad kirjuks teind, et ei tunne tuttavat teedja kohta, kus käid või seisad. Olen isi seda häda tund. Käisin kolm korda ringi ühe koha peal, aga õiget teed ei leidnud, ei saand arugi, millal ma olin ringi keerand, juba olin jälle seal tagasi, kust tulema hakkasin. Siis peab issameie tagaspidi ära lugema, siis silmad lähvad selgeks.
Maja ligidal kasvavad vanad puud peeti suure au sees, keelati neile häda teha, olid suure kaitse all.
Üle ukse paku ei tohi teretuseks kätt anda, siis tuleb riid majasse.
Üks poiss oli alati koeri loopind kibidega ja kaigastega. Kui ta jälle ükskord kusagile läind, tulnd vastu must koer valge kurgualusega, poiss viskas kibiga koerale kurgu alla, koer kadus ja koera asemel oli suur heenasaad. See hakkas teda peksma, poiss luges issameie tagaspidi ää, siis kadus kõik.
Kui mets nahiseb, siis tuleb talvel sula, sui sadu.
Loviise Paaks (s. 1902) jutustas oma eksimisest.
Ma olin siis alles plika, vanemate juures, mind saadeti hoost metsa viima. Oli juba õhtune aeg, hobuse päevane töö oli valmis, viisin mõisa metsa ega seal põlnd luba, aga salaja viisid kõik oma hobused ööseks sinna sööma. Teiste hobuseid oli juba enne seal, ma lasksin oma hobuse ka sinna lahti ja tahtsin koju tagasi minna, ühekorraga mets kõik nii võeras, ei tea, kus poole pöörata. See on nii Jumala tõsi, hobusel oli kell kaelas, ma näen, kus hobune sööb, aga ma ei kuule kella. Leidsin ühe tee, see oli sama tee, mis Sõtke mõisa lähab, aga mulle oli see nii võeras, ei teadnud kumma poole minna, rhk ma küll seda teed mööda metsa tulin. Ei ma mõistnud muud teha, lasksin ühe puu alla põlvili, panin käed ümmer puu ja lugesin issameie palve ära, ja tõeste, mo silma ees läks kõik selgeks, tundsin tee ja metsa ära, kuulsin jälle hobuse kella. See on nii tõeste tõsi. Räägitakse, kui eksind oled, siis oled üle metshaldja jälge läind.
Looma müümise juures ütleb müüja ostjale õnnistuseks:
Üks metsa mingu,
üheksa metsast tulgu.
Kollatõbe vastu rohuks on pihelgakoor väga hea, tuleb võtta pealmine hall koor ära, alumine kollakas koor tuleb keeta, seda vedelat haigele juua anda, aitab ruttu kollatõbest terveks saamiseks.
Kollaste karikakrate keedis on ka kollatõbe vastu rohuks.
Ma nägin ühe surnuhaua juures, kui muld oli kõik haua peale aetud, siis üks mees tegi labidaga haua peale ristimärgi. Miks ta seda tegi, seda ma ei julgend küsida. Üks mees ütles kuuldavalt, kui ta surnule mulda hauda viskas kolm korda: Isa, Poja, ja Pühavaimu nimel.
Kui loomal täid peale pandud, siis nende kaotamiseks toodud metsast toores pihelgakepp, keeratud süda seest välla ladva poole, sinna kepi auku pandi üheksa täid vastoksi (tagumine ots ees) sisse, samast puust prunt peale ja pandi siis tulisesse tuhka ehk palavasse kerisele. Kis siis tuleb midagi saama, kas juua küsima või muud asja, see on siis see täide tegija, talle ei tohi anda, las ta olla vaevas. Siis täid kaovad ära.
Ma olen isi näind asju, mis mulle tänapäävani on arusaamata. Sest on ummes viiskümmend aastat tagasi, ma tulin veskilt koju, oli kahepaikne tee, käidi vankriga ja reega, mina olin vankriga, oli öö aeg. Nägin, Orgita metsa vahel tuleb suur must kogu mulle vastu, oli nagu suur heinakoorm. Mõtlesin, teomehed toovad salaja omale metsast puid. Läksin edasi, kogu läks ikka vähamaks, mida ligemale sain, seda vähamaks läks, ja mul hakkas hirm. Viimaks oli nagu hall aur koos, küll mul oli hirm, kui üsna juure sain oli nagu hall tekk maas, seal tee ääres ligidal oli kolmeharuline kask ja mo hobune vahtis kangeste selle kase poole, ei ma julgend vaadata, kartsin ehk on mõni seal kase taga.
Tulin koju, rääkisin testele, ei nad uskund, ütlesid: "Ei tea, mis so silma ees oli."
Teene pää läksin jälle veskille, oli tuuleveski, õhtu tuul vaikis ja jahvatus jäi pooleli. Siis läksin reega, vagasem sõita. Vaatasin seda kohta, kus ma öösse olin seda näind, aga ei olnd mitte jälgegi seal näha. Aga öösse ma ometi nägin kõik nii selgeste ja ma kartsin nii kangeste.
Olen isi seda häda tunda saand. Olin isakodus tüdruk alles, teised olid juba magamas, ma olin veel üleval. Vanaema voodi ees põles pisike lamp, see põles seal iga öösse, ma läksin ka oma aseme ääre peale, et magama heita, korraga nään - tuleb sisse, hall palitu selgas, krae üles tõstetud, nagu ta ikka käis. Ma tahtsin üles tõusta, külalisele istet anda. Mul tuli nii hirmus vaev peale, ei saand tõusta ega liigutada, seda ei mõista rääkidagi, missugune vaev see on. Küll katsusin iga moodi, viimaks sain sõrmi liigutada, siis kadus ää.
Mo tädi elas ühes peres kortlis, tal oli lehm ka. Tädi jäi ükskord haigeks, siis perenaene toemetas ta lehma. Kui tädi tervemaks sai, siis ta käis isi ka vahest lehma söötmas. Siis ta näind, kui perenaene lehma söötis, siis lehm oli märg, kui ta isi söötis, siis lehm ei olnd märg.
Üks öösi tädil ei ole tulnd uni peale, ta läind lehma vaatama. Lehm olnd üleni märg. Ei ta pole osand muud teha, lugend issameie ära, tulnd tuppa ja heitnud magama, jäänd kohe magama. Perenaene tulnd müksand ta külge ja ütelnd: "Mis sa otsisid sinna lauta!" See oli kõik unes ja lehm sai terveks sest ajast peale.
Maa-aluseid on mul omalgi olnd. Nende vastu on kõege parem soola-leeva puru. Ükskord mo vanamees tuli palava ilmaga ja pesi käevarsi külma veega, pärast kõik käed punasid vistraid täis, kohe kord peal, tegin leevaraasukesi soolaga segamine, tõmmasin ta kääd sellega üle ja kadusid kohe. Enne õpetati, panna hõbevalget ja terast senna hulka, siis ümmer pea keerutada, õue tugiteivaste alla, ja vastutuult visata üle vassaku õla. Aga see on mudu tühi usk, ei sest ole kasu kedagi.
Vana Lepiku Kai õpetas tüdrukutele. Korja kolme saksa maa pealt lillesi, pane see lillevihk õhtul veenõusse oma aseme alla, keda siis öösel unes nääd, see on so peimes.
Nikastuse sõnad
Allenikas ja tallenikas,
sinist niiti ja punast niiti,
tprutt.
Loomade kohta ei tohi ütelda ilus. See sõna on loomale pahaks nõiduseks. Ei tohi ütelda ilus hobune, ilus lehm jne. Peab ütlema kena, tragi, tubli, vahva. Siis loomale ei tule midagi tõbe ega häda.
Kui sügise mets vara raagu lähäb, see on kui puud vara lehed maha lasevad, siis tuleb varane kevade. Lumi sulab ja ilmad jäävad soojaks. Aga kui sügise mets veel siis lehtis on kui lumi ja külm tuleb, siis on kevade veel kaua külma ilma, soe ei taha ega taha tulla.
Kui uusi pastled tehti, siis loeti pasteldele neid sõnu peale:
Ära karda kassisitta,
ära karda koerasitta,
pihele peremehe sitta.
Siis sulase pastled seisid kaua terved. Pastel ongi nihuke, kui astud sita sisse ja pastel jääb sitaseks, siis lähäb mädanema.
Ühel peremehel surnd vanaema ära, ta võttis vanaema sellast pastlapaari täie nahka, tegi omale pastled. Need pastled ei kulund katki, seisid alati terved. Peremees riidles sulasega, et sellel läks juba mitu paari pastleid läbi, tal ikka alles terved pastled. Peremees võttis õhtul pastled jalast ää, pani ööseks varna peale. Sulane läks salaja luges pasteldele matmise sõnad peale, siis peremehe pastled lagusid ühe päävaga ära.
Mõnes valdas olid seegimajad, kus vaesed kerjused sees elasid, toitu korjasid kerjamisega. Riidlejatel oli sajatuse sõnaks: "Saagu sa seegisandiks jääma."
Saksa viha vastu loetud sõnu, kui härra oli kuri ja kärkis peale, siis loeti mõttes järgmised sõnad:
Sinine siga ja punane põrsas,
sina poe põesasse,
sinu vitsad alles lõikamata.
Kuulsin lapsepõlves, kui üks saunamees seda minu isale rääkis.
Enne tehti jo surnukirstud kodu, ega siis neid kusagilt osta saand. Laastud, mis kirstu hööveldusest tulid pandi kirstu sisse, surnule alla, kaks kaseokstest vihta pandi ristamisi surnu pea alla, ega siis patju olnd. Vihaladvad pandi sissepoole, -tüükad väl´lapoole, ilusad hal´lad vihad olid. Kui liiga pikad olid, siis raiuti tüüka otstest tükid ää. Kui laastusi pal´lu oli, et ei olnd kirstus ruumi, siis võeti muist laasta ää, viidi värava kõrva maha hunikusse, seal nad pidid seisma nii kaua, kui ära mädanesid. Surnukirstu laasta ei pandud ilmaski tulesse. Mis kunts see oli, seda ma ei tea.
Vanu külaaarste pole enam ammugi leidunud, aga mõned vanad arstimisviisid on veel tänapäevani säilinud. Maa-aluste arstimine maa-aluste rohtudega, köha puhul piim tuliseks ajada ja tükike võid sisse, nii palavalt juua kui võib, kohe teeb köha pehmeks ja kaotab hoopis ära.
Kui taheti, et mets ei kasvaks (näit põllu äärde), siis raiuti vanakuu ajal, kui taheti, et mets kasvaks, siis raiuti noorekuu ajal.
/---/ Noorik istub istmele, raudkäsi võtab kirju tanu ja lööb sellega noorikule vastu pead ütledes: "Unuta uni, mäletä müts, piä nuõr mies mieles!"
Noorik võtab kolm korda tanu peast ja viskab selle maha. Neljandal korral laseb ta tanu pähe panna./---/
Välisõidu laevades oli potõrman. Pääle p/otõrmani/ vaimu ei olnud.
Kis juhtub, viskab ahju pääle.
Kilk, seh luuhammas,
anna raudhammas asõmõlõ jälle (tükk rauda otsa)
tahotab kiviga
mõlõmad pidi.
Ennast liiguta ei saa, kui on painaja. Piab inimese perselt ära tundma. Kui sellele öelda, et ta käib, siis kaob ära.
On nähtud laevades enne hukkumist nähtusi, inimeste väljaminekut. Kutsuti ikka potõrman. Kui alasti, siis on suuremast jaost kõik otsa saanud. Kui riides siis pääsnud. Peris ehituse aegas tulnud. Väikestes laevades ei ole ühti näinud. Suurde laevade mehed on rääkinud. Nähasse, et mastist kukub midagi maha merel, aga midagi ei ole kukkund. Kolmandal päeval läinud mees siältkohalt järgi. Ka teab kuidas see kulub potõrmannisse. Üks suur purjulaev Austraalia sadamas laadinud. Terve meeskond kolm õhtut enne magama minekut kuulnud, et laadung visatakse ühe küljele. Vahest rotid, vaadati, ei midagi. Mehed maha. Kapten, kes laevaomanik, jäi. Kokapoiss salaja. Esimese õhtu vajus samal ajal küliti. Ühtki ei oleks ära pääsnud. üks 60-70 aastat sellest ajast. Just selle sama kellu ajal läinud hukka, kui kuuldud.
Raamatust ütleb olevat kuulnud.
Riias meremeeste majas seletati ka.
Ennem ikka pandi lastele vanemate vanemate nimed. Osalt ka praegu.
Muinasjutud võivad olla merelehmad, usuga ei räägi enam ükski merelehmä-jutte. Peris harilikud lehmad, olid sinikat karva. Kui palju see nüüd oli. Ühel ikka oli olnud, kangesti hääd seltsi lehmad, pidanud seda seltsi.
Kui kuri koer tuleb, sülita vastu nägu ja ütle: "Häbi, häbi," läheb ära.
Kui meres karjuvad: varaao, varaao, siis tullõ vägä kangid tormõ, siis pidäde sadamad otsma. Jo nad siäl väljämerel ikka ond. Ülemine puõl ollõ inimene, aluminõ puõl kala. Nad küsiväd laevameeste käest, millal viimnepäev tulõb. Kui laevamehed ütleväd: "Huõme," siis on neil hiä miel, lähtväd ärä. Kui öeldakse: "Ei tea," siis lähevad nutuga.
Ei, ei, siin meres pole, need on taga kauges meres, kus nende maa on.
Mehed lasknud, laevamehed, ankru sisse. Nainõ tuln ütlemä, et koristagõ oma ankur, et nemäd ei sua mitte oma luõmi talitama; ankur läks otse kohe läve alla. Ei kedägi, siis olõs kedägi enäm. Võtsid ankru väljä ja läksid jälle teise kohta.
Putõrman. Uiõda Jõnn ise riäkis. On küll riäkin. Nämäd on läin, Taanist tuln Riiä kohe, Jõnn ütlen: "Lae lähäb hukka, aga meie jääme eluse."
Tämä nägi, kui putõrmann mere kargas. Kui mere kargas, kummardas kolm korda laeva. Üsä punasõd riided oln selgäs. Tämä ond laeva ingel, laeva kaitsja. Mitte ükski polõ ilma inglitä. Kõigil ond oma vaim piäl.
Mehed jäid kõik eluse, tulid koo. See juba... minä olin pissike tüdrik.
/---/ Kui kodokäiija hauda läheb, jalgõ ots veike auk, kust läheb. Siis löö sjõnna kolm korda vassaku jala kannaga ja ütle, et jää nii mitu uastad, nii palju kui tahad, elussajass või mitu uastad, kui tahad./---/
Üks vanaeit oln karjas Laiksaarõs. Ja tämä tuln lammastõ karja. Hundikari tuln, tämä mõtlen: "Lambad ärä murdvad." Hundid tuln, üks seokõ kui lehtegä oks oln ies. Vahõl kargan üles, vahõl alla, oln huntõ ies. Kui üles kargan, siis hunt kargan järgi. Juosn ies, nagu tuulõs läin. Aid tuln vasta, siis oln, kolm kord hüüdn abi: "Abi, abi!" Siis hundid murdn ää. Siält üks vana nainõ käin kodo, siis päräst põld kordagi oln.
Kes salamahti tapõtass, selle luud hakkavad viimseks kisendämä. Minu att on näin. Ligist ei ole ühti kedägi, kaugõlt on. Nämäd läin Riiga. Kirbisel nämäd olid laevaga tuulpius. Ühe õhta oln laevas, hakkan karima: "Mbahh, mbahh."
Nad läin ligi, üks jalasiäre luu oln, teene ots tõusn üles, pilvõ puõlõ ots ja niisukest valgõt vahtu tuln. Vana Juosõp oln. Sie tein risti piäle ja lugõn Meie issa (issameie) piäle ja matt liiva alla. Siis põlõ ei ühti kuuln. Matminõ oli piäl.
Katk oli küll Kihnus. Vanad inimesed rääksid. Üks Pärdü vana Aadam oli, sie läks vesiaole ja sealt leidis jõlusa poleeritud paku, tõi selle kodu - oli kerge, jõudis kodo tõua. Ja siis ütles naistõlõ, kui koo sai:
"Ikka ütlete, et põlõ kolgipakku. Ma tõi ete jõlusa kolgipaku."
Läksid kõik vuatma, mismuõdi sie pakk ond. Pakk oli kadun, siis nad näin.
Sie oli Pärdül, üks vana mies läin, raubad riided selgäs, tied kaodu. Ja ku nad vuatsid: kõik aateibäd nutsid, ulusid tuulõ kää. Ja siis läin Mallõlõ sisse.
Mallõ üks vana nainõ ütlen sedävisi:
"Oh olõ terve tulõmast, mind patust mitte põlgamast."
Ja siis ütlen naisõlõ:
"Sie maja jääb rahu."
Kaks maja jäid päräst rahu. Pärdü ja Mallõ, nied pered jäid, teesed kõik surn. Egäüks kaevan haua ise valmis, kui tunn, et kondid oln aiged.
Siis oli mua tühi. Kolm kord oln Kihnu tühi. Korra sõjaaegas, korra katkuaegas. Sie oli Ruõtsi aegas.
Korra oli luõmõ katk. Mio vanaeit oli mõisa korraline. Siis tämä oli karjas. Siis tämä näin: üks suur mustakirja härg, ete suur, sarva põlõ ühtki oln, händä kua, aan lehmä taga okstõ vahõl, võeras härg, põlõmtõ luõm. Siis tuln suur luõmõ katk.
Ahu piäle viestõti lapsõ hammas, ning laps ütleb:
"Kilk, seh luuhammas,
anna miole raudhammas jällõ.
Ennemält oln merenäkid. Kui ta jões oln, siis oln jõevesi sinine. Siis ei tohes kiegi juõma minna. Ta ikka üks kuriluõm oln, et ta hengesi püüdis.
Sabaga täht, suur saba taga, sie tähendäb sõda. Üks kord oli suur valgõ mõõk taeva piäl, sestast hulk aega. Siis tuli Türgi sõda.
Ravandus tulõb luomalõ ja inimesele. Tuulõravandus läbi läin. Mõni ütleb, et teine suadab, tuulõst tulõb. Va Põtõr Tuõmas on suatn Kotri Mardile. Matu vana Uabram suatis kua. Matu vana suatis: "Sia mine siia, sina mine siia," egä tuulõ puõlõ suatis. (Liis on ise näinud ja kuulnud seda olles veel õige pisike laps.)
Ver'mlasõd vehkleväd ja näütäväd põhjamaa rahvalõ valgust. Tulõb edälätuult.
Sie põlõmte hiä, kui teene kiidäb last.
Paista, paista, pääväkene,
paista aga hästi eredaste.
Kad pirmo reizi laida govis lauk?, tad saimnieks deva ganu b?rniem kul?s zirnus un pupas, un b?rniem bija j?skrien ap ganamo pulku, j?met pupas un zirni un j?sanc: "Lai aug raibi teli, un j?ri k? pupu grandi!"
Maa-aluseid (kupulist nahahaigust, umbes kui nõgese kõrvetus), mis pidid olema nakatud kohtadelt, kust "maa hingab", arstis minu ema, lugedes kahtlastel kohtadel - toa seinte lähedal õues, et "maaisandad ja maaemandad ning maa noored neitsid..." isi kraapides noaga, kas vanalt hõberublalt ehk hõbesõlelt sinna "hõbevalget". Harilikult tehti seda tava õhtuhämaruses.
"...Oh, ära kohe kõnele... On, on... teisel inimesel kohe paha silm (sant silm)", seletab vahel minu 80-aastane ema Ann Viidebaum, sünd. 1867.
"Näe, Raja Triinu käis meil... käisime laudas... kiidab, et küll Teil on ilusad loomad ja lambad... Teine päev, siga kurivaim läks lammaste aeda... ära sõi lamba saba... vana halli lamba saba... on kindlasti teisel inimesel paha silm..."
Oli kangas üleval, niides, soas ja alustati esimest tallalaudade sõtkumist ja koe viskamist, käratas kuduja: "Laku pe-et, lase kangas lahti!"
..tema lapsepõlves nende isa - vana soldat - ei olema härgvasika korral lastele ennem piima lubanud emad anda, kui lapsed pidanud vommil s.o ahju peal härja moodi möirgama ja kraapima (est modus in rebus).
Järskuse haigestumise korral oli Nurmsi küla Parmo-Hinno talu kadunud tädi kohe abivalmis aitama ja arstimeid toomas. Arstirohtude seas domineeris mesi (P-Hinnod pidanud vanast ajast mesilasi, samuti Kleemeti Kodaniburgid), sibul, lõngaeli jne. Kui rohuannuse ära võtsid, siis võisid kindel olla, et doosi ka hiiresitta said - tädi luges seda väga tähtsaks parandavaks vahendiks - nagu see minu poisikese-karjase-koolipõlvest meelde on jäänud. Ka mind ennast rohitses ta.
Sit sibi terra suffer ossa levia.
Lapsepõlves tarvitasime haudunud varvaste vahele panemiseks pigistatud taimeid, mida nimetati naistepunadeks. (Vistist kindlasti Hypericum perforatum).
Kui juhtus rukkileikuse ajal kellelgi leikajal (lõikaja) ees (esi) olema suurem tähelepanuäratav kivi, rõõmustas kivikohtaja: "Vaat, mina saan tänavu aasta veel pulmi - minu ees on kivi!"
Üheksatsugu lendva, jooksja rohi: puutinkdus.
Aastat nelikümmend viis tagasi oli meil Nurmsis tavaline seltskonna ajaviide "kompsiva laua" ümber istuda ja lauda enesele tuleviku ette lasta kuulutada. Laud oli tehtud sanglepast - ilma metalllisandu(s)teta, - viis-kuus isikut istusivad laua ümber, käed kergelt laua peal kuni "laud soojaks" sai ja "elektert" võttis. Arvati juba laual paras vaim sees olema, kergitati käed veel veidi kergemale nii, et laua ja käte vahe täieste vaba oli ning üks seltskonnast pani lauale küsimuse ette: "Laud ütle, kui vana ma olen?" Laud mõtles veidi ja hakkas ühe jalaga kopsima. Võis mitme- ja mitmesugusi küsimusi esitada - iga küsimus vastati.
/joonis/
Sanglepp - Schwarzerle - Alnus nigra - Ol'ka
Kui lapsepõlves keegi põngerjatest maha kukkus ja peaga kuhugi vastu põrkas, ööldi: "Tule, laits, siia, ma puhun peale ja vaju/tan/ lauanoaga..."
Oli sõnu veel:
Varesele valu,
harakale haigus
ja mustalinnule muu tõbi -
meie laps saab terveks.
Vahel ka sahmati vitsaga seda eset, mille vastu ihuliige põrkas. (Keskajal olla ka eesli üle, rohutirtsude jm üle kohut mõistet ja vistist anafemat tehtud.) Est modus in rebas.
Igaüks soovib, et temal värskelt noort kuud nähes midagit käes oleks, sest siis olla kindel, et varsti raha saab.
Muiste läinud üks vanatüdruk järve äärde pesu virutama, kurikas õlal. Kastnud pesu märjaks ja jäänud korraga kuulatama, järve keskpaigust olnud kuulda hirmus kihinat ja kahinat, korraga kerkinud kesk kihinat järvest ülesse suur vaskkatel ja ujunud kalda poole. Kaldal jäänud vaskkatel just vanatüdruku ette kalda äärde seisma, vanatüdruk pistnud kurika vaskkatla sangast läbi ja hakkanud kalda poole tirima (tõmbama). Katel olnud kole raske ja seest kuuldunud kuldraha kõlinat. Kuna katel ei ole kalda ligemalle sugugi tulnud, hüüdnud vanatüdruk: "Appi," kohe lahkunud vaskkatel kalda äärest ja ujunud suure kiirusega järve keskpaiga poole tagasi, viies kaasa ka sangast läbi pistetud kurika. Kesk järve vajunud katel suure kolinaga järve põhja tagasi, pesukurikas murdunud keskelt pooleks, tükid karganud taeva alla suurele kõrgelle, vahulained veerenud kalda poole, ise kangesti kohisenud. Vanatüdruk näinud vahulaineid kaldale tulema, unustanud oma pesu sinnapaika ja pistnud jooksma. pole enne tagasi vaanud kui kodu õueväravas. Siis ütelnud: "Jumal tänatud, hing on peastetud, tehku pesuga mis tahes," ega ole sellest saadik enam oma jalgu järve kaldalle viinud.
Muistsel ajal olnud Suures järves elamas näkid. Karjapoiss oli näinud hommiku päikesetõusu aegu, et kangesti ilus tüdruk istunud lainete peal järve kaldast paarkümmend sammu eemal ja kamminud kuldkammiga juukseid. Karjapoiss vaadand, vaadand ja kange tahtmine tulnud temale, et kuidas saaks temaga juttu ajada. Ise mõtelnud: "Kui hüüan teda näkineiu, läheb minema, aga ma hüüan teda ilusaks neiuks." Hüüdnudki: "Kuule, ilus neiu, tule kaldalle minuga juttu ajama." Et temale vastust ei tulnud, siis astunud poiss üsna järve kaldale ja hüüdnud õige kõvasti, häälgi värisenud omal: "Ilus neiu, tule kaldalle, tule minuga juttu ajama."
Korraga solisenud vesi ja ilus neiu olnud kadunud, ainult lainete ring olnud veel ja vesi keerlenud sääl paigas, kuhu kadus ilus neiu. Karjapoiss jäänud nukrameelselt omaette järvele vahtima, kui korraga keegi puudutanud tema (õlga) õla. Karjapoiss nagu ehmatanud, kui oli näind enda kõrval pea enda suurust tütarlast, kes oli peaaegu sama ilus kui seegi, kes ennist kuldkammiga juukseid silus. Ära nähes, et karjapoiss ei tee temast väljagi, istunud tundmata tütarlaps lähedaloleva kivi otsa, võtnud põuest hõbedase vile ja hakanud seda puhuma. Vile puhumise järele karjapoiss otsekui muudetud ümber, unustades oma karja istunud ta tütarlapse kõrvale kivi otsa ja hakkanud silitama tütarlapse pikki kullakarvalisi juukseid. Tütarlaps lõpetand vilepuhumise ja peitnud vile jällegi põue. Nüüd alles alganud jutud, nende jutuvada kostnud kaugelle, kolmanda päeva õhtul läinud peremees karja ja karjapoissi otsima. Kari olnud karjapoisi läheduses, kõik loomad olnud alles, karjapoiss istunud kivi otsas ja tukkunud. Peremees saanud pahaseks ja hakanud karjapoisile ütlema: "Miks sa enam koju ei tule ega karja koju ei a'a?" (aja). Karjapoiss vastanud: "Mul oli siin ilus tüdruk, ma ajasin temaga vähe aega juttu, kas selle vähe ajaga juba kolm päeva mööda läinud?"
Nüüd peremees ütlenud: "Sa oled jo võlutud. Sa aasid juttu näkiga. Lähme nüüd kohe koju ja sa ei tohi enam siia järve kaldalle mitte millalgi tulla."
Jõudis sügis, karjapoiss pidi talvel koolis hakkama käima, kuid sinna ei läinud ta enam kunagi. Esimesel koolipäeval nägivad külarahvas, kuidas suvine metsatalu karjapoiss jookstes tõttas järve poole. Nii käis ta kuni sai noormeheks, siis täismeheks ja lõppeks ka vanameheks, kuid igatsetud neidu ei ilmunud enam.
Veel raugaeas õppis ta kandlemängu niisama selgeks kui noored mehed ja siis oli tema alatine ajaviide istuda järve kaldal ja mängida ilma lõpmata, tundmata nälga ja jänu ja unustades isegi magamise. Mõne aja pärast ei teadnud keegi, kuhu ta oli saanud, tema kannel leiti teiselt poolt järve kaldalt, kuhu lained olid selle välja viskand, kuid tema oma surnukeha ei tulnud kunagi nähtavalle ega teadnud ka keegi, kuhu ta oli saanud. Palju aastaid läks mööda, ühel päeval istus tuntud kivi otsas kuldjuukseline neiu ja nuttis. Tema nutuhääl oli nii läbilõikav, et iga möödamineja, kes kuulis seda nutuhäält purskas ka nutma. Hilisemal ajal on möödakäijad kuulnud veel nagu salasosistusi, kord nagu vee sulpsatusi ja siis on jäänud kõik vaikseks ja salapäraseks. Uuemal ajal ei ole selles järves enam nähtud ei miskisuguseid viirastuse taolisi asju ega olevusi, kuigi mitmed, kes on käinud Suures järves kalal on lootnud kohata ehk vähemalt oma silmaga näha hommikukoidikul ilusat näkineidu.
Vanasti, kui must surm ehk katk maal möllas, siis ei pääsenud ta igalt poolt veeojadest üle, sest kõik purded olivad ära lõhutud, et takistada katku teise külasse minekut.
Korra oli teda nähtud musta kassina ringi jooksvat, ükskord oli ta lihtsa kasevitsana seisnud ukse ees ja ootanud, et keegi majakondsetest toast välja tuleks, et siis inimeste jalgu jääda, kus ta tuppa visatakse, sest tema enda jõud oli uste tõukamiseks liiga kasin.
Teine kord oli ta Mareta soone taga haledalt palunud heldeid inimesi, kes aitaks teda üle veesoone, et tema kui vaeslaps ja paljasjalgne ei saa ise sellega hakkama, kuid veel koidu ajal oli katkukisa kuulda.
Veel üks teine kord nähti teda metsanurga küla poole liikuvat, kuni ta jällegi põrkas veesoonega kokku, kust tema kisa kuuldi veel teise päeva õhtul. Kuid kolmandama päeva hommikul ei häälitsenud ta enam, külm oli ta ära võtnud.
Sellest ajast peale kadus katk meie maalt ära. Kohal, kus katk halises, asutati hilisemal ajal talu, mida nimetatakse tänapäevani Katku taluks.
Mareta veesoonik on veel käesoleval ajastul olemas Vohnja vallas ja on suure ja väikese Kõrveküla vahel kevadeti ja sügiseti õige paljuveeline ojakene, kuid vanasti oli ta peaaegu läbipääsmata.
Üks teine vanaaegne jutt räägib vana-aasta kohta järgmist. Kui kukk õhtul oma kõige hilisema laulu on lõpetanud, siis loe sajani, siis on paras aeg minna õue. Jookse ümber maja vastupäeva, iga nurga kohal kuulata, jookse niiviisi kolm korda järgimööda ja mida sa sääljuures kuuled ja näed, need kõik ennustavad sulle sinu tulevikku. Kuid meeles pidada, et selle jooksmise korral ei tohi paljalt ka mitte mõtelda Jumala nime nimetamise peale, siis ei avalda teadmatu tulevik midagi, ka vanakurja nime ei tohi nimetada ega ka mitte mõtelda.
Venemaal, Leningradi oblasti ida osas asub suur meretaoline järv nimega Laadoga. Selle järve kohta rääkis minule üks Schlüsselburgi elanik venelane Afanassi Semjonov 1915. aastal.
Sellel ajastul, kui veel ei olnud laevu, kuid kalamehed käisid ikkagi järvel kala püüdmas parvedega.
Kord olnud kalameestel saak väga hea ja sellest tekkinud meestel ka hea tuju - tulnud mõttelle, et mõõdame õige ära, kui sügav võiks olla see meie kalakoppel. Sõlmitud nootade nöörid kõik kokku ja saadud sellest mitte rohkem ega vähem kui kolmsada sülda pikk nöör. Üks kalameestest hakkanud siis oma kätega nööri mõõtes teistele andma ikka süld korraga ja kõik see kolmsada sülda pikk köis läinud järve põhja, raskuseks olnud nööri otsa seotud parve ankur, umbes kakskümmend viis naela. Nöör pidi järve põhja ulatuma, selles olivad kalamehed kindlad. Hakati nööri ülesse tõmbama. Kui jõudis viimane osa parvele, oli kõikide kalameeste imestus kole ja jahmatama panev - nööri otsast puudus ankur täielikult ja selle asemelle oli sinna seotud verine oinapea ühes sarvedega. Imestasivad kalamehed ja kui oli suurem imestus neist lahkunud, haarasivad tuurad ja aerud ning hakkasivad metsikus hirmus kui mõne paha vaimu pilke eest ära sõudma, et aga ainult pääseda sellise kollitava vetevaimu võimusest. Sellest päevast saadik kui need Schlüsselburgi kalamehed järvelt tagasi tulivad lõhkusivad nad parve ära ega läinud enam millalgi kala püüdma. Pealegi oli see tolle aja suur püha, suur ristipäev, kui nemad järvele sõitsivad, ja nende kõikide südametesse tulis suur hirm, et suurel pühal püüame kalu. Jumal peab meid kartmatudeks ristiinimesteks ja selle pärast karistab meid selle õudse oinapeaga vetevaimu läbi. Kalamehed uskusivad, et nende mõõdunöör ulatas maa südamesse ehk veel kaugemale. Pealegi oli ju tolleaegsete vene kalameeste arusaamine õige lühike, kuna see teostus sel ajastul, kus veel paate ega laevu ei tuntud.
Schlüsselburgi linna õige järve suhu püstitati kabel ja kabeli peasissekäigu kohale müürisse oli kivist väljaraiutud oinapea pandud ja üheksa kalameest noodaga.
Järelmärkus. Hilisem aeg on endised väiksed kabelid ära hävitanud ja nende asemelle uued võimsad kirikud ehitanud, nii lõpetas Afanassi Semjonov oma jutustuse, kuid kuri legend on jäänud rahva ajalukku ja kestab ikka edasi kuni ilmalõpuni. 1915. aastal selle loo jutustas Afanassi Semjonov Schlüsselburgi linnast.
Roosisõnad
Roosisõnad kirjutatakse pliiatsiga siniselle paberille, terve lause ühes tükis ilma kirjutusabinõu tõstmata, aga nii, et esimine lausete rida moodustaks neljakandilisel paberil ringi nii viisi, et sõna lõpp saaks ühte lause algtähega. Hiljem, kui kõik on valmis kirjutatud kritseltatakse kõik veel kord läbi, et ei saaks keegi lugeda.
Roosisõnad ise kõlavad järgmiselt.
Meie Issand Jeesus Kristus sel ööl
ja kui tema läks üle Keenetsareti järve,
Kolm lille oli käes:
usk, lootus ja armastus.
Kõik, kes laevas olid kartsid tormi kui Jeesus ei kartnud.
Ta tõusis rahva keskelt ülesse,
tõstis käed taeva poole ja hüüdis:
"Tormine järvepind vaiki!"
ja rahva poole pöörates hüüdis ta:
"Minu isa Joosep ja tema naine Maria,
neil on kolm väga väärtuslikku lille alati endaga ühes,
sellepärast ka Sina, haige, ära ei iialgi neid kolme lille enesest ära kauta, milledest üks on sinine, teine on punane ja kolmas on valge.
Niikaua, kui neid kannad sa endaga, nii kaua on kurjuse võim sinust eemal.
Usu aga.
Aamen.
Roosisõnad õpetas isegi soomlasest velsker minule isiklikult 1915. a Leningradi lähidal paberivabrikus, kus olin teenistuses, kuna tema pidas Virun-poikast palju luku.
Rahvausundi alalt
Paiku ja kohti leidub meie ümbruses palju ja kõikide nende kohta on olemas üks ja sama "nõiutud". Üks niisugustest paikadest on Vohnja mõisa väli. Kolu mõisa asub lõunas, Vohnja mõisa asub idas, põhjas on suur mets ja läänes külad ja rabasood. See vahemaa - pikuti 5-6 kilomeetrit ja laiuti 2-4 kilomeetrit - on paik, kuhu peaaegu iga inimene on ära eksinud, kellel on sääl läbikäimist olnud. Nõiutud maa-alal on haldjad (ka haldjad) isegi päise päeva ajal liikvel. Igaüks, kes sattub haldja jälgedelle, peab tahes või tahtmata käima just nii, kuidas haldjas on eeli käinud. Kui loed "Meie isa" palve sõnad ära, avanevad silmad ja inimene hakkab oma ümbrust märkama ja aru saama.
Äraneetud paiku on leida külade ja mõisate ligiduses, kus on kellelegi tehtud ülekohut. Nii on olemas paik endise Vohnja mõisa viinavabriku lähidal idapool vabrikut, kus igaüht puudutab äraneetud paik.
Rahvasuu räägib selle neetud paiga üle järgmist. Vohnja mõisa herra olnud vanasti krahv, temal olnud mitu poega, kõik teeninud St. Peterburgis ohvitseeridena keisrihärra polkudes. Kui need ohvitseeridest pojad koju käima tulnud, siis olnud mõisa naisteenijad kõik nagu ära erutatud linnud. Magatud ööseti korda mööda, et mitte hullunud ohvitseeridelle kätte langeda. Ükskord sattunud üks karjatüdruk, kes olnud noorte sigadega võsastiku äärel kogemata ja märkamata otse ohvitseerist krahvipoja kaisutusesse. Kuid julge ja tugev karjatüdruk kiskunud julgel pealetikkujal silmad lõhki ja pagunid pealt maha, ise jõudnud ohvitseri käest lahti rabeleda, joosnud võsastikku, kust joosnud oja läbi. Paruni või krahvi võsu hüüdnud: "Tüdruk, sa igavene risu, ole ära neetud kõige selle paigaga, millel sa seisad. Saagu surma su sugu sääl, kus kasvab sammal ja rohi."
Ohvitserist poeg lahkus varsti kodust ja sõitis oma väeossa. Noorem vend läks mõni päev hiljem järele. Varsti saadeti neid Türgi vastu sõtta, mõlemad vennad sattusid tugeva vaenlasega vastamisi, kus nad mõlemad langesivad (Makedoonia rabas) nii nagu karjatüdruk oli meile vandunud. Äraneetud koht ununes peagi, kuid umbes 40 aastat sellest ajast mööda mõisa teomehed istusivad kord keskhommikut sööma samal kohal võsastiku äärel, mis oli tuntud äraneetud (platsina) paigana. Nende juurde tulnud ka mõisa viinameister (viinapõletaja), kes heitnud sinna seniks pikali kui teomehed keskhommikut söövad, et pärast seltsis mõni sõna ajaviitejuttu ajada. Korraga tunneb nagu jookseksid sipelgad temal nägu mööda, tõusebki ülesse ja kõnnib vähehaaval välja äärt pidi, mehed lõpetanud söömise ja algavad piibutamist kui viinameister nende juurde tuleb tagasi. Mehed märkavad, et viinameistri nägu on üsna iseäralik, kangesti punsunud ja paistetamise moodi, ja küsivad kohe, et mis su näul viga on, kas on hambavalu võeh.
"Ei ole," kostab viinameister ja algab ise pool nutuhäälel seletamist, kuidas toast välja tulles olnud nägu harilik ja nüüd äraneetud paigas pikali olles tundnud nagu jookseks sipelgad nägu mööda. Mehed õpetasid kõik igaüks oma moodi, kuid viinameister raputas pead ja ütles:"Minule ei aita keegi muu kui ainult selle suu, kes selle paiga ära needis, kui ta veel elab."
Äraneedja elas Vohnja mõisast umbes kahe päevateekonna eemal kusagil alevis. Nädala lõpul tuli jällegi viinameister, silmnägu oli jällegi ilus, ei olnud enam märgata paistetust ega kedagi. Ta oli selle pika maa ära käinud ja temalt andeks palunud ja pakkunud ka raha temale, kuid vahva naiskangelane oli ütelnud: "Ei mul ei ole raha vaja, aga inimesed peavad uskuma, et see, mis mulle tehti ülekohut ei tohi mitte vaka alla varju jääda, vaid äraneetud paik peab olema kõigile hoiatavaks paigaks, et vaba maarahva laps ei lase ennast igast paruni- ega krahvivõsust ega nende sabarakkudest maha rõhuda. Ka maarahvas tahab elada, mitte härrased üksi.
Selle loo rääkis minule minu isa Jakob Valdur, sünd. 1850, surnud 1933. a, olles 22 aastat Vohnja parunil teoorjaks. Rääkimine oli sel ajal, kui jäutati mõisad 1919-1922. a.
Hiljem planeeriti neetud paik, kui paha kuulsusega koht telliskivitehase maa-alasse, kus ta on kuni tänaseni.
Eksitajad
Vanarahvas räägib, et Karinu asunduses Reva metsas elavat eksitajad. Kui inimene läheb üksinda Reva metsa, siis tuleb eksitaja. Kord on ta inimene, kord koer, kord valge hobune. Alati käib ta seni inimese ümber kuni inimene eksib.
Ussikene, hullukene,
ära pista pimedalta,
ära torka teadmata,
ära vaota vaatamata,
keri aga ennast kerasse,
mata aga ennast mätta'asse!
Minu käed on tõrvaokstest,
jalad tõrvakandudesta,
oimud tõrvaokastesta,
ise ole tõrvatoobrikene,
tubli tõrvatünnikene.
Hundisõnad
Metsasikku, metsasokku,
Metsa kuldane kuningas,
Metsa halli harvalõuga,
Metsapeni, pikkalõuga,
ära salva salajalti,
ära näppa nägemata,
ära puutu minu pulli,
ära katsu minu karja!
Mine sohu sobistama,
mine laande luusimaie,
kivi külge kiskumaie.
Rabadusele tetti rabadusvett pudeliga. Viidi pudeliga vett, sis tuu arst lugenu sõnu pääle, anti loomale sisse. Inimestele kah tettu vii, viina ja rasva pääle. Ja olliva ka mõne arsti serätse kah, kes mõistnuva rohte kiitä. Palanigu Els mõistnu rohte kiitä, sinna käenu kaugelt inimesi. Tuu olli iki raamatust opitu vai sis ütstõste käest kah... Opati, kes maha taht jättä oma tarkust.
Kui muist inimesi olli sannan ja tulli võõras sisse vai omainimene kah, sis ütel: "Jummal seltsi." Sis vastati: "Jummal häämiis."
Kui siipi keedeti, sis kiitjä küsis: "Kas savikuurmit (mõni ütel - kivikuurmit näijet)." Tuleja ütel: "Näin, tulliva jah."
Leeväkastjale üteldi: "Jakku leibä," nii nigu nüidegina. Sis ütel vasta: "Jakku tarvis."
Söömise man kah, kui lavvan isteva, tulli keäki võõras...
Vanarahvas palusiva iki, et jummal viia äkilitse surma ja pikälitse tõbe iist.
Minu esä (Hans Teska) mulle veresõnu es anna. Ütel, et sulle tulep tsiatapmise aigu miilde, sis jääp veri kinni tsial.
Emäjõe kajuja olliva, nuu olliva toonuva piibli - tõene puul saksa keeli ja tõene esti keeli, lugemine sääl lehe pääl. Sis ollu ussisõna kah üte paberi pääle kirjutedu. Kadunud vanaesäl olli nuu sõna ja sis olli minu emäle annu, emä kirjutanu, tä olli ette ütelnu. Vend olli Puhjal kooliopetaja, tolle kätte saeva, ärä palliva Puhjale, jõekajujide piibel ja nuu ussisõna. Vanaesä aigu na olluva Kaldil korterin, Aruanni vanajõe suud kajunuva.
Ollu siin ennemb külän üits vanemb nasterahvas Luisk Kadri. Suula pand vii sisse ja luges vii pääle. Toda temä es avalda kellegile, mes tä sinna luges. Sis antu toda loomale.
Lasti liugu kelguga, esi laulsime nigu siin Vihavun:
Kosujale kolkalutse,
Sakermusele ilusa lina
Puhja külän jälle, kui olli Konil, laulsime:
Kellänile kol'kalutse,
Konile ilusa lina,
liugu, laugu.
Tõese olliva vastan, laulseva tõstele.
Lihaheiten latse joosiva ümbre tare peripäivä kolm kõrda, puupulk suun, lugesiva:
Mina levvä linnupesä,
mina levvä linnupesä jne.
Muidu ei levva pesä.
Võit tõese inimese ära kah suretada. Võta üitskõik mes võtat, kas rõivatük'k'; serätse kotusse päält võta, kos mõjup; südäme kotus om pääasi. Vii põhjapoole külge, kos aid om tettu, aijatugi, vitsaga päält kinnitedu; võta too tugi üles, tsuska too rõivatük'k' toe ala, ütle nii: Mädänegu siiä paika, ütle nimi kah, kelle rõivatük'k' om. Sis jääp temä põdema ja surep. Tagat terves laske tagasi tulla, võta tugi üles, võta rõevas ärä, ütle: Saa terves tagasi oma elu manu.
Tuule ärä püürmine tulekahjust - pöhäsõna kõik. Ää käega peät näitämä, kos sa tahat, sinnapoole käänä. Kospuul tuul om, ütlet:
Jummal Esä, Pojakene,
käänä ärä neist sii kuritegu
(see om kuritegu, mes tuli tiip),
käänä sinnä, kos kahju ei saa.
Kui käsi om seräne, selle käe järgi käänäp. Peäp olema kõva usk, jumalik usk, kohe pööräp. Egä pal'la sõna ütsindä ei ole, kõva usk.
Ussisõna
Piira kolm kõrda ringi, pane saevas sinna. Ütlet:
Ärä enne väl'lä tule,
kui ma tanu pähä pane sulle.
Sinna otsa manu, kost alustat, panet kepi. Us's om vangin. Ol'li üitskõrd aasta aiga vangin, aend aigu panni. Põõsa sehen ol'li. Mia piirassi ümbre. Tõese haena aigu leesime. Perän tapsiva ärä. Tuu tanu, tuu om tuu pähälöömine.
Tuu om kurjast, mes ussi vällä kutsup.
Võit tõese inimese ärä kah suretada. Võta üitskõik mes võtat, kas rõivatükk, serätse kotusse päält võta, kos mõjup; südäme kotus om pääasi. Vii põhjapoole külge, kos aid om tettu, aiatugi vitsaga päält kinnitedu, võta tuu tugi üles, tsuska tuu rõivatükk toe ala, ütle nii:
Mädägu siiä paika,
ütle nimi kah, kelle rõivatük'k' om. Sis jääp temä põdema ja surep. Tahat terves laske tagasi tulla, võta tugi üles, võta rõevas ärä, ütle: "Saa terves tagasi oma elu manu."
Varga kinni võtmine. Varas ei saa oma kraamiga minnä, jõgi ja kõik om täl ümbre. Piira nüid. Enne om sedäviisi, niisugune piirämise riist, kellega sa ümbre piirad haenakuhjale ehk oma elämise ruumidele, kos varguse asi om. Sii om tettu niimuudu: nahkiirest võetas, tõmmatas temä silmist niit läbi. Egä tõmbamisest pandas sõlm ette, ütsä sõlme, ja pandas korat pääle, vandesõna. Sellega piira - ütest kõrrast om küll, sii peäp siiä jäämä, et varas tedä ärä võtta ei saa.
Tuu om joba kurjast, kurjavaenu tüü.
Haenamärss - võtnu kõrtsi läve iist ärä endä hobese pääle, lännu suures, ei ole muud, pilla ärä maha. Hobene ei ole jõudnu vedädä kah. Tuu olli tettu.
Raha tagasivõtmise sõna. Viina läbi sai nuu sõna kätte. Tuu opati mulle ärä, et toda ärä ütle kellegile. Sii om joba jumala ära salgamine. Ma ole jumalakartlik mees. Sa nakat pruukma, ku ma ütle. Toda pattu ma ei või endä pääle võtta. Ei tohi tõist sedäviisi sisse vedädä.
Enne olli pantu hobeseraud läve kõrvale - tagasipoole, nuk'k olli sissepoole, puuten olli, vene puuten, et raha ei saa vällä minnä. Ja kõrtsileti pääl olli puultõiskopkaline vana suur vaskraha kinni löödü, säält es saa kah raha üle minnä, vällä minnä. Mes letti pannit, olli raha nõia käest, läits tagasi, sis es lää.
Kui hobene om ärä varastedu, võta lavvaväits, mes ütesä tsiga om ärä tapnu, võta tuu jälg, mes maha om jäänu, võta siit nuka päält ja tõese nuka päält, nuketi risti, sis om kamumitsan, ei saa koegi minnä. Väedsega võta, käänä kummali, ots kodu poole, võtat niipallu kuipallu sa võtat, ütle sii sõna kah - tule kodu tagasi, aga Jumala nimel.
Südä peäp puhas olema, õigede ütlet ja sul om halb miil, tulep iki tagasi. Tuu ei ole patt. Tuusama, kes tegi, võtap jälle säält hobese mant, kos hobene kinni om, väedsega võtap, panep peri - mine nüid, ma ole su lahti lasnu.
Ristipäeväl lääp riibup tiide päält puru ehk karja jälgi ja söödäp lehmäle sisse ja lehmäle mõjub tuu, tuu om tõste kraam. Tõstel kahanep, kost täl karjatii päält om riibutu. Hommugu enne, kui kari lääb. Kost tä riibnu om, noede piim om halb. Anomit suitsutava ja temä endä käest võtava, jälest võtava, puru vai mes maha jääp, suitsutava. Paneva tule pääle ja annaba eläjile sisse joogiga. Tolle nimi üteldäs, kes tä enne nõid:
häätegu kurjateo vasta,
häätegu kurjateo vasta,
häätegu minule tagasi ja temäle jäägu kuritegu.
Sis lääp tälle endäle, nigu tä olli.
Emä arst pallu ja om prõlla kah tolle ameti pääl, ärä surnu.
Kui näkku öelda kahjatsejale, siis kaduvat kahetsus ära. Niisama lugu luupainaja puhul.
Naabril lats kussi öösi alati alla. Naabrinaine üitskõrd tulli meile ja ütles: "Küll sul om hää lats, ei kuse alla." Tõne ommuk olligi lats alla kusnu. Ku naabrinaine tõne hommuk meile tulli oma latsega, ma ütlei nagu nallä peräst: "Oh sa kuriluum, mu latse ära kahetanu." Ja tõinekõrd laits enam es kuse alla.
Kurja silma vastu on abinõu. Hullem, raskem, kui see on vanatüdruku kuri silm.
Ahja metskonnas olnud metsavaht. Keegi mees tulnud metsavahi poole. Metsniku naisel olnud põrsad rehe all, need joosnud sääl. Külaline öelnud: "Võeh, kui ilusad põrsad metsavahi perenaisel om." Mees läinud ära. Perenaine läinud rehe alla põrsastele süüa viima. Põrsad jooksnud vastu seina üles, pasandanud, ei söönud. Perenaine küsinud: "Kes käis? Kus seisis?" Viinud söögi ära. Võtnud korjanud põrsad korvi, kraapinud prahti sealt, kus külaline seisnud ja suitsetanud selle suitsuga põrsaid. Lasknud siis põrsad emise juure. Pannud prahi tuhka söögi sisse ja andnud siis põrsastele süüa. Ja põrsad hakanudki sööma.
Metsavaht Vatsar ise jutustanud seda jutustajale.
Kui sünnitusvalud suured, siis väriseja lille teed teha ja seda sisse anda. See vaigistavat valusid.
Entel, tentel, trika trei,
ühtsi kahtsi kommerei,
siira viira tammis tuts,
sina oled sellest süüst prii poiss.
Liisklugemine. Kuuldud Rutikveres Verioralt tulnud lastelt.
Valutavat kohta tuleb kolm korda vajutada vanakuu neljapäeval. Seejuures tuleb öelda: "Mis ma katsun, see kadugu,
mis ma vaatan, see seisku."
Varesele valu,
harakale halu,
mustale tsirgule muu tõbi,
meie haige terveks.
Lepatriinu, lepatriinu,
lenda ära koju,
kodus on sul tulekahi,
lapsed üsna üksi.
Lepatriinu, lepatriinu,
ütle, kus mu pruut on.
Lepatriinu, lepatriinu,
too mulle kirja.
Kuhu lendad, kuhu lendad,
säält kiri tuleb.
Varesele valu,
harakale häda,
mustale linnule muu tõbi.
Meie poisi põlvekene terveks.
Lepatriinu, lepatriinu,
näita kuspool sõda,
kui sa ei näita,
siis löön maha.
Varesele valu,
harakule häda,
mustalinnule muu tõbi!
Meie poisi kõhukene terveks.
Lepatriinu, lepatriinu, lenda sinna,
kus pool sinu kodu (ehk sõda) on,
kui sa ei lenda, siis viskan sind tulisesse ahju.
Varesele valu,
harakale halu,
mustale linnule muu häda,
meie lapse sõrm saab terveks.
Lepatriinu, lepatriinu,
too mulle kirja.
Varesele valu,
harakale haigus,
mustale tsirgule muu tõbi.
Väikene olli, es ma näe,
kui mul kuuli imä, esä.
Karjan käve, leüdse ma
kohe matõt uma imä:
suurõ liivamäe sisse,
suure hal'la turba alla.
"Imäkene, tõsta pääd,
ma sul tõsta turbakõst!"
"Rist om rassõ rindu pääl,
kääbäs rassõ kässi pääl.
Rist ei lasõ ringuta,
kääbäs kässi küünütä."
"Ma sul' kaiba, umaimä,
Mis mul' tekse võõrasimä:
võõrasimä minnu pess
viis kõrd päävän vitsuga.
Võõrasimä minnu ai
uibuaida vitsu otsma.
Mina lätsi uibu ala',
nii kui uma imä manu'.
Uibust sattõ häiermit,
minu silmist pisarit.
Kõik neo' silmä pisara'
sattõ hõpõ karikahe."
Imä viidi ussõst vällä,
arm astõ aknast vällä.
Immä viidi tiid piten,
arm ast' tii viirt piten.
Imä viidi kerikuhe,
arm astõ altarihe.
Ima hauda kaivõti,
arm ümbre karõli.
Imä hauda kannõti,
arm ala' lamõsi.
Sääl mind vesi veeretänü
ja ma suurõs kasunu.
Irvilehm mind imetänü,
uma valgõ piimäga.
Tallinnast Rahumäele
on umbes versta viis,
kus iga õhtul viiakse
üks surmaohver uus.
Oh, sõber, pane tähele,
kui lähed Nõmmele,
tee ääres näed üht mända,
mis verest punane!
See männa külge risti
lööb kena neiuke
ja ütleb* mälestuseks
oma armsal peiule.
Kulduuri kõrvarõnga
ja kuldse sõrmuse
ta sinna maha pandis
ja nuttis haledalt.
"Oh ütle, kena neiu,
miks ristist siia lõid,
ja iga õhtu hilja
nii kaua palvetad?"
Ta ülespoole vaatas
ja ütles: "Süüta puu,
oh oles' sul ka sõnad,
siis räägiks sinu suu.
Su okstel üles poodi
mu armas peiuke
ja surnult koju toodi,
mis koormab südame."
*"ütleb" - peaks arvatavasti olema "jätab"
Tütärlatsõl kuldne elu
eläp ilma murrõta.'
"Oh ma vaene, kuis ma lätsi
joodikulõ mehele.
Joodikul saap nälgä nätä,
ei saa inäp tagasi.
Lähäp kõrtsi, juup ind* purju,
kiusap, lärmäp tõistõga.
Kui ta kõrtsist koju tulõp,
pessäp minnu päälegi.
Oh, mu esä, oh, mu imä
mis tii' minnu kasvati.
Paremb võinu' jõkkõ heitä,
või ka jõe kaldale!"
*ind - innäst
Kui mõisan kohut mõistõti,
sõs nagu tsiku tapõti.
Kui kätte tulli liisuaeg,
sõs suur mul' saisõ lõikus iin.
Sõs rikka massi' rahaga,
kuid vaesõ' pidit marssima.
Virivumpsassa, virivumpsassa
ai, ai, ai, ai,
kuid vaesõ' pidit marssima.
Rõuge mõisa, teomeeste nime?
Edimene Everdi Jaan,
tõine Tõisi Peetri,
kolmas Kolga Juhan,
nelläs Nitro Kusta,
viies Vile Peetre,
kuues Kubijas,
säitsmes Saul,
katsõs Karru Juut,
ütses Ukk,
kümnes Kütt,
ütstõiskümnes Ite,
katstõiskümnes Kannu Jüri.
Arm ei salli ilma kärä,
kadedust ei kannata.
Vaikuse ta valib ärä,
õite hulgas ilmub ta.
Kolm asja om elutiid käüen.
1. Sõbrade valimine
2. Üle silla sõitmine
3. Naise võtmine
Sellepäräst, et mõlõmad: maailma põrgu ja paradiis om sõnan nainõ.
Laulatuse laul
Viisil: Küll on ilus,
Et nii noorelt armu süles!
Pruudile
Rõemupisar pruudi silmas,
see on pärl, mis kõrges ilmas.
Pruudi süda rõemusäde,
tema armastus on tõde,
kindel truu ja muutmata.
Peiule.
Armastaja peiusüda,
mis on see, kas mõistad seda?
See on puhas armuallik,
sulle and nii püha, aulik,
kõige puhtam hingekuld.
Elu mõtteterad
Elu on tühi, tervis prügi,
pühid higi, haud on ligi.
Mu jalad on väsind
ja süda nii nõrkend;
"Kuhu mul minna?
Isamaa ütle!"
Ma isamaa peale pikali heitsin
ja südamega kuulsin sügavat häält:
"Tule siia!"
Pulmaseaduse protokoll 0,1.
Kõik pulmalised on tahtmise isa pojad nühkimise vabrikust; kes julgeb neid kimbutada langeb tõesti suure kohtu käraku alla, kus vana humalakustas kõik protokollid ette loeb meieka.
§ 1.
Esiteks, et pidulauas peab aurama verivorsti viirakas, kureherne leem, küpsed sibulad ja palju muid purikaid, mis kõhtu püüavad purustada. Vat, siis võivad need mehed iga nelja tuule poole sõita, kus nendele tuul ja torm ninasse puhub. Ja seal peavad vastu võetud saama, kus kandiline maja katus, puust hundamendi ja kivist seintega.
§ 2.
Aga loomadele kulub ära iga hobuse jaoks 8 karnitsat vett ja 9 karnitsat kuivi heinu ja nendel peab olema köetud tuad ja kaetud laudadega.
§ 3.
Aga kui väljasõit tuleb ja pulmad lõpukorrale on jõudmas, sõs peab pruut ligi antama, mis on kaunis iseäraliste tundemärkidega. Hästi pikk ja lühikene, musta pea ja valge juuksega ja hästi klahvkäiguga. Seda nõuab mehelik mehe korgus.
Ja kes sekke protokolli tühjaks tunnistab saab uuesti tehtud, et ritsikas pükstes peab seitse päeva vahetpidamata laulma.
Protokoll on koostatud dr. Paldroki poolt, kelle elukoht on Tartus Peeter Klimbi söögimajas teisel korral.
Mis on armastus?
Armastus on õnnetus; ta muudab vaba inimese orjaks. Just nagu nooldega läbilastud lind oma küti jalgade ette maha langeb, nõnda ei suuda ka sii neiukene oma kallima jalgade eest ära minna, keda armastus on tabanud.
Teiseks, armastus on kurbtus, mil ajal pisarad voolavad, kuna rind raskete ohkamiste pärast tõuseb. Ja kes sügavasti armastab, see unustab iseenese ära ja ühtlaise kõik, kusjuures tema oma nime liiva peale kirjutab. Ja kui tuul tuleb ja seda ära puhub, sõs näitab temale, et see on õnnetus, siis on ta valmis nutma.
Armastusetöö tegijad ei väsi iialgi ära. Ja armastusetöö tegijad langevad ka kõige rängema karistuse alla, 5-50.000 rublani. Seda tõendab advokaadihärra. Kuid armastuse põllupinda on 0,99 hektari ja saab tervele maailma rahvale harida. Seda tõendab maamõõtjahärra, kelle elukoht on Nunne tänavas, alt ua, tagant kua, Patsi-Mari sauna mant mööda, kuni kohani jõuad.
Mis on musi?
Musi on haigus, seda tõendab professorihärra. Aga musi on ka armastuse käsiraha, seda tõendab lihunikuhärra, kelle elukoht on Rõnga linnas Kreutzwaldi tänav nr. 347 H. Zier.
Musu liiv on kõige puhtamb. Seda tõendab korstnapühkijahärra. Musil on kõige ilusamb kokkukõla, seda tähendab helilooja, kes esimesed hääled viiulile pani. Kõik musitavad ega keegi ei oska ära arvata, mikspärast nad musitavad.
Abielupaar musitavad õpetajahärra sunduse pärast. Neiu ja peiu teevad seda himu pärast, kuid lapsed teevad seda rumaluse pärast. Kellel nõrgad närvid on, see hoidku ennast musitamise ehk nuusutamise eest.
Ütskõrd kullõlnu herr rehetarõ pääl, mida rehelise timäst kõnõlasõ. Üts reheline nännu ja tõmmanu herra jalgupiten maha. Kõik pesmä. Herr õks rüüknü: "Ma olen saks!"
"Ah teid om kaks!"
"Ma olen härra!"
"Ah sa' kurrat är' lähät!"
Sõs nakat viil õigõ pesmä.
Rõuge kihelkonnas Krabi asunduse Läti piiri äärne maa-ala on mägine, mida kohalik rahvas nimetab Paganamaaks. Paganamaa on Lätimaast eraldatud mitme järjestikku asetsevate nn. Kikkajärvedega. Järvedest eemal Paganamaal leidub kolm süvendit, millest üht nimetatakse Vanapagana magamisasemeks, kahte aga tema jälgedeks.
Mainitud süvenditega on ühenduses Kuradi-Maiekõsõ muistend.
/joonised/
Imä pessnü umma tütärd ja ütelnü: "Kurat võtku sinnu!" Kurat võtnugi latsõ, hõõrnu tedä salviga ja muutnu nii nägemätüs. Kandnu last sällän säitse aastat kattõ edesõrmõ piten.
Kõgõ inne oll kurat Maiekõsõ veenü' Riia liina, sõs Venemaalõ. Venemaal olnu' Maiekõnõ nälläne, sest veneläse' hiitnü inne süümist risti ette. Niisama kah kon muial jumalat pallõldi, õs saa süüä'.
Kõrd pulmõn, kuradil harilik viis, tiindrile jalg ette. Tuu ütelnü: "As sa kurat!" Kuradil süük käen. Peigmehe silmile antu nätä', et kurat midägi tekse. Pruut aga kiildnü peigmehel tuust kõnõlda ja hoiatanu' tedä nõnarätiga. Tuu ao seen löönü' kurat peigmehe tsia ruuhvõga maha'. Kõik pulmalise' aga nännü', et pruut lei peigmehe nõnarätiga kuulus.
Kõrd maganu kurat Kurõsuun ja käsknü' Maiekõsõl innast üles herätä' kui Jummal müristäp. Maiekõnõ herätänügi. Kurat astnu katõ sammuga Kikka järve. Tuust aost ommaki' Paganamaal kuradijäle' ja - magamisasõ.
Ütskõrd Võru liinan oll kurat Maiekõsõ hindä sälläst maha pandnu, alastõ jätnü' ja ütelnü: "Nüüd om su vanaesä är' koolnu', ma piä toolõ vasta minemä." Maiekõnõ ütelnü aga kuradile: "Vanaesä, sa olõt minnu kandnu ja toitnu säidse aastat, misperäst sa mu' nüüd alastõ jätät?" Sõs oll kurat puuti lännü' ja Maiekõsõle sälgä ostnu ilusa' rõiva'. Peräst saanu' Maiekõnõ viil kellelegi mehele.
Kuradi võtsõ lellänaasõ latsõ är'
Vanast olli' kurja' ao'. Ku' lellänaasõl sündü lats pand timä miis Andre kõgõ inne tähele, et lats om tõist muudu. Latsõl oll egä sõrmõ man viil üts väikene sõrm. Kurat oll latsõ är' vahetanu. Nimä' olli kuulnu küll üüse mütsaüst. Ja kui kaema tulnu', nännü' põrmandul ütte olõkupu, aga õs olõ' tiidnü tuust midägi arvata. Hummogu oll olõkubu är' kaonu'. Tuu oll vanakurat esi'. Mis nüüd tetä'? Õnnõs tull vanainemine sinna' ja käskse lellänaasõl ahu kuumas küttä ja võõra latsõ ahju visata. Aga kui ta nakas last ahju viskama kuuldsõ ahuotsast hellü: "Tuu' mu lats siiä', seh uma lats!" Lellänaanõ kaet ahu otsa ja näkse sääl hirmust vanamuuri. Andsõgi latsõ timäle ja sai uma latsõ tagasi.
Neitsiläte
Vanast oll olnu' Saksarimäel üts kerik. Säält olõvat juusknu' üts neitsi mäe alla jõkkõ. Sellest aost saadik kutsutakski tuud jõekotust Neitsilättes.
Teisend /Neitsiläte Saksarimäel/
...Kats neitsit Rootsi sõa aol juusknu' lättehe, sest nimä' es taha', et neid olõs är' tapõt...