1905. aasta

Rahva nõudel kutsus vallavalitsus kokku rahva üldkoosoleku Väike-Maarja alevisse. Kreisiülema abiline Brandt peitis enese ära, kartis rahvast. Kotli hakkas koosolekut juhatama - aeti välja. Siis katsus Jakob Tamm - ei lastud. Vallavanem Juhan Lemberg jooksis minu poodi - tulgu mina vallamajja. Niipea kui jõudsin ukseni, karjuti: “Liiv juhatama!” Mina vastasin, et niisugust koosolekut ei saa keegi juhatada. Rahvas vaikis. Tegin tingimuseks, et “tuli ja veri” jäetakse programmist välja. Lubati. Hakati soove ette andma: rent alandada, popsidele maad, emakeelne kool jne. Rahustasin: ”Kõike seda saame siis, kui võim on rahva käes ja valitsus sellega nõus. Post seisab, Venemaalt ei ole teateid. On aga suurel Venemaal see kõik tehtud, siis saame ka meie.” Jutustasin dekabristide mässu mahasurumisest. Rahvas jäi rahulikumaks ning ootama teateid Venemaalt. (Jakob Liiv)
Kiltsis põles mõisa rehi, aga see oli mõisniku enda süüdatud (Jakob Liiv).
Korraldasime koosoleku saadikute valimiseks Tartu. Valiti Eichorn, Sõster ja Liiv. Tagasi tulnud, lugesin mina Aulakoosoleku ja Sõster Burgermusse koosoleku otsused rahvale ette. Juba tulid kuuldused, et Koerus on mahalaskmised, jäi kõik vaikseks. (Jakob Liiv)
1905. aastal mängisime Alatskivil minu “Tühjale maale”, mis oli tsensori poolt keelatud. Seal ütleb üks tegelane mõisniku poja sündimise puhul: ”Üks verekoer jälle juures!” See kanti mõisnikkudele ette ja Põdrangu härra küsinud Eichorni käest, kas see oli nii. Viimane vastanud, et tema pole seda ütelust kuulnud. Saatis aga kohe minule hoiatuse. Mina võtsin sellest näidendist lubatud lühendi “Õnneotsijad” kaasa ning läksin “haavunult” Põdrangu härrale tõestama ülekohtust kaebust. “Õnneotsijas” seda lauset muidugi ei olnud ja mina olin süütu! (Jakob Liiv)
Brandt ütles aga hoiatuseks: ”Tuuluta oma maja!” Põletasin siis kõik tsensori poolt keelatud laulud, “Vare” esimese käsikirja ning kirjad Juhan Liivilt, C. R. Jakobsonilt, Grenzsteinilt, Jannsenilt jt. (Jakob Liiv)
Naraka küla mehed tulid, punane lipp teiba otsas, Porkuni mõisa, nõudsid õigust lehmi karjatada mõisa metsas. Kui hiljem karistussalk oli Vaos, toodi Naraka mehed sinna, et neid peksta. Vitsad lõigati valmis kihelkonna koolimaja tagant koplist. Brandt segas aga vahele: pekstagu neid seal, kus teinud kurja. Viidi mehed Porkuni, aga vahepeal tegid nad selgeks, et nemad pole mõisalt midagi “nõudnud”, ainult “palunud”. Jäid karistamata. (Leevart ja Jakob Liiv)
Selle peksuähvarduse kohta Jakob Liivi laul “Talv” “Ajalaulude” kogus. Käsikirjas oli selle laulu lõpp: ”Peksuks paljastatud pajud vaatavad kurvalt hangedest,” trükiks aga muudetud: ”Leinamas tean palju maju, lein kui kuulduks loodusest...” (Jakob Liiv)
Porkunis lasid karistussalgad ühe varga maha. Surnut hoiti nädal aega kiriku juures matmata - rahvale hirmutuseks. (Jakob Kuusler, Jakob Liiv, Jaan Kichelwelt)Kipparit taheti maha lasta, tema sai põgenema (Jakob Liiv).
Jakob Liiv, Ernst Martinson, Jaan Allastning, Jaan Hüübner (Porkunist) olid riigivastaste kirjas (Johann Kotli).
Mõisnik Harpe käis minu käest küsimas süüdistusi Liivi vastu. Liiv õpetas oma näitemänge ja tõrvas seal mõisnikke, rahvas naeris ja plaksutas käsi. Tuldi aga järele pärima, kas öeldi näitelaval mõisnikkude kohta “padakonnad” ja muud halvakspanevat, siis ei olnud kuulnud seda keegi vaatajaist. Nii vastasin ka mina Harpele, et ma ei ole midagi kuulnud. (Johann Kotli)
Tamm pidas kord vallamajas kindrali juuresolekul venekeelse kõne rahvale rahustuseks. Sõster käis kui sügelises ringi ja ajas kõik endameelsed ühte nurka, nende hulgas ka tütarlastekooli õpetaja Martinsoni. Kindral oli vist juba lahkunud, kui alustati nurgast “Marseljeesi”. Neid ei antud üles. (Johann Kotli)
Tuletõrje selts Väike-Maarjas tuli ilma esimehe teadmata koosolekuks kokku otsustama, missugust riigivõimu tema pooldab.... Olin esimees ja vastutus jäi minule. Ei aidanud muud, kui Liiviga koos võltsisime selle koosoleku protokolli. (Johann Kotli)
Peale “mässu” pidas Tamm jälle vallamajas kõnet ja kiitis rahvast, et ei läinud korrarikkumisteni. Samal ajal varasti tal taskust kell! (Jakob Blumfeldt)
Mässu ärahoidmise eest sai Brandt Stanislause ordu märgi, kogu tema rajoonis - Simunas, Viru-Jaagupis ja Väike-Maarjas - ei olnud suuremaid rahutusi. Minu 50-aasta sünnipäeval Väike-Maarjas pidas Brandt kõne, näidates oma märgile, ütles: ”Seda peaks Liiv kandma, tema oli rahva rahustaja.” (Jakob Liiv ja Martin Meos)
Brandt jutustas ühest peost Küti mõisas, kui karistussalgad olid juba lahkunud. Seal rääkinud mõisnikud omavahel: ”Eesti rahva veri oli paks, tuli lasta aadrit. Nüüd on rahu kauaks ajaks!” Selle peale pidanud Triigi mõisnik Grünewald kõne: ”Ärge rõõmustage, mina kuulutan teile kui prohvet, et meie asi on p-s. Tuletage meelde Prantsuse revolutsiooni - nüüd oli alles algus!” (Jakob Liiv)
Olin vallakirjutaja Porkunis. Juba suvel 1904 hakkas rahvas käima vallamajas õigusi nõudmas. Brandt andis koosoleku loa. Alul peeti koosolekuid üksikute külade viisi, hiljem valla üldkoosolek. Rahva ässitaja oli Joosep Vander ja keegi nõdrameelne Selberg. Nemad käisid saadikutena ka Tartu kongressil. Vallakogu läks mässajate poole - otsustati kustutada eelarvest kõik palgad! (Jakob Kuusler)
Ühele koosolekule sügisel tuli rahvas õige ägedalt. Panid teel Kullenaga rehepeksumasina seisma, jõid end monopolipoes täis ja tulid siis vallamajja. Tõnis Hüübner juhatas koosolekut, ütles “urädnikule”: ”Politseid pole meil vaja, võid minna!” Mees aeti kotti! Mõõdukamad koosolejaist kogunesid kantseleisse kirjutajat ja talitajat kaitsma - ka neid taheti ajada kotti! Hüübner kõneles: ”Kui meie oleksime kümme aastat vabad kõikidest maksudest, siis võiksime ehitada iga küla vahele raudtee...” Aburi mees Potsar hüüdi vahele: ”Mis siis oleks viga sõnnikut vedada!” Teda ähvardati ajada kotti. (Jakob Kuusler)
Brandt teatas, et karistussalgad on tulemas. Mina käisin külas ringi ja hoiatasin, et varjataks salakaupa (sel ajal Soome tuletikud). (Jakob Kuusler)
Saatsin teisel päeval küüthobused Lasila, karistussalgale vastu. Ohvitser küsis: "Kust sa tead, et meie tuleme?" Mina vastu: "Polkovnik käskis saata küüti!" Ohvitser pidas teisega nõu ja pöörasid Lasilast tagasi. (Jakob Kuusler)
Teisel korral tuli aga karistussalk ikkagi Porkuni. Rahvas aeti vallamajja kokku - ülekuulamiseks. Vanderit ja mind viidi esimesena ette. Vander hakkas teisi üles andma. Mina küsisin Brandtilt luba toast lahkuda. Käisin teises ruumis rahva vahelt läbi ja sosistasin: ”Mehed, vennad, ärge teisi välja andke, kui teid kutsutakse ette...” Ei antud kedagi üles. Neli meest sai Porkunis peksa ja Sumann lasti maha, ta oli koos Kippariga käinud Kadilas röövimas. (Jakob Kuusler)
EKLA, f 199, m 58, 122/31 (307-328) < Väike-Maarja khk. - Olga Männik (1931/32)