Ajalooline traditsioon: Simuna.

Teoorjuse hulk


Avanduses pidi mõisale tehtama tegu. Pidi lõikama kolm tulbast rukist ja kaera ja 6 heinapäeva. Tulbast (4 vakamaad) sõnnikut vedada ja lahutada. (Liisu Veil)
Vakamaa tuli söömavahes niita. Rehepeksmiseks teomees ja vaim mõisa. Leib pidi pere poolt olema. Enne päevatõusu pidid seal olema. Kes hiljemaks jäi, see peksa sai. (Villem Hufelt)
Oma hooste, vankrite ja leivaga käidi teol. Sakstel olid ainult sõiduhobused. Taluperenaine pidi ketrama 20 naela linu ehk 40 naela takku, või jällegi 15 naela villu, mis ka kraasida tuli. Kahe pere peale tuli kokku 30 naela villu kraasida ja kedrata ning kangas kududa. Mõisal läks riiet tarvis, sest lambapoisid ja teised said mõisast riideid. (Leena Piilefelt)
Teoorjuse ajal pidi tegema Määri mõisale 6 sulasepäeva ja 6 hobusepäeva nädalas. Tuli lõigata 3 tulbast suvivilja, siis veel 12 killavooripäeva. Käidi voorimas kipsi, telliskive ja kõike, mida mõis tarvitas. Läks mõisal midagi tarvis, toodi aga käsk külla. Toodi käsk, et äkke pulgad olgu teravad - muudkui tee ära, ega vastuhakkamist olnud. Toodi perenaisele linaleisikas tuppa - ega midagi, tuli ära kedrata. (Juhan Känd)
Teoajal oli raske. Oli teha mõisale 10 heinapäeva, 10 sõnnikuveo päeva, 2 lambaniidu päeva ja 10 rehepäeva. Peale selle veel oma viljatulbad ära lõigata. Neli inimest hakkas korraga tulbast lõikama. Mõisa tuli veel kedrata ja kangaid kududa. Sel ajal, kui noorem rahvas mõisa põllul tööl oli, vanad inimesed kraasisid ja ketrasid kodus. (Mai Tedrekull)
Mõisale pidi teo kõrval veel kuduma villaseid ja linaseid kangaid. Kärus läinud kord maja põlema, hakatud kraami välja tõstma. Minia jooksnud veel korraks sisse. Vanaperenaine hüüdnud järele: "Anu! Anu! Päästa mõisa kangas." Anu päästnud siiski kätkist magava lapse. (Liisu Kammer)
Mõisamaal olid kolme päeva kohad. Talvel pidid tüdrukud korral käima. Kolm tüdrukut pidi korraga mõisas olema, seni kuni kord ümber sai, siis hakkas uuesti otsast peale. Üks tulbas rukist, kaera ja otri. Kuus heina-, sõnniku- ja kartulipäeva. Naised ketrasid ja kudusid veel mõisasse. (Karl Madrus)
Ennem viidi mõisasse kõiksuguseid asju, nagu lambaid, kanu, mune, kütkeid, ketrust jne.
Jutustaja tädimees viinud pisikese talle. Henningu-härra tulnud vastu võtma, öelnud: “Kas see siis mõni lammas, see on ju tall!” Tädimees vastanud: "Kullapai härra, tema ise on aga suurt seltsi." Henningu-härra hakanud selle peale naerma: "Et või suurt seltsi, no las ta läheb peale siis teiste hulka." (Jüri Traks)
Igas nädalas oli peremees 4 päeva mõisas tööl, teist sedajagu naisterahvas. Ega mõisal siis olnudki töörahvast. Vallarahvas tegi töö ära. Mõisal oli ainult opman ja kubjas. Hiljem võeti Seli mõisa peale ka kaks töömeest. Vallas igal töömehel pidid oma riistad olema. (Priidik Luik)
Mõisa pidi vanal orjuse ajal viima kaks linast loomakütket, kaks kana ja kakskümmend viis muna. (Leena Piilefelt)
Teoorjuse ajal olid peremehel mõisas külvipäevad. Naised pidid 20 naela villu kangaks kuduma. Olid töömargad kedrata linu ja takku. Kanu ja lambaid pidi mõisa viima. Mõisas oli oma kangur, nii Tammikus kangakudumist ei olnud. (Juhan Steinberg)
Kui mõisaid ehitati, siis palka ei makstud, muudkui tee ainult tööd. Viinavabriku ehitamine oli raske. Mõisnik ajas need, kes tõrkusid, mõisa kokku ja said rookida. Inimesed pidid vedama kive. Teomees ja vaim pidid igast perest platsis olema. Peremees maksis neile palga. No raharendi ajal muutus asi. (Ants Triipstok)
Kissa külast Porkuni talust käis mees hobusega ümber aasta iga päev Avanduse mõisas. Suvel naine ka iga päev. Perenaised pidid mõisas ketrama, igale oli oma määr ette antud. Peremehed jälle pidid käima külvamas, olid omad külvipäevad. (Mihkel Kümnik)
EKLA, f 199, m 60, 170/5 < Simuna khk., Avanduse v. ja Salla v. - Ilse Post (1932)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!