Suuline traditsioon - Õiguslik elu

Kihelkonnakohtus oli eesistujaks mõisnik ja kaasistnikeks olid kaks talumeest. Kui kohtus tulnud talumeeste omavahelised asjad arutusele, siis eesistuja küsinud ikka kaasistnikelt ka otsust, kui aga tulnud mõisahärra ja talumehe vaheline asi, siis teinud üksipäini otsuse ja ikka mõisniku kasuks. (Toomas Käbin)
Haagikohtuniku juures harilikuks karistuseks oli pea alati peksmine. Illukal üks mees varastanud mõisa kuhjast kartuleid. Ta saadetud haagikohtuniku juure, sääl peksetud ja siis saadetud ka Illuka valla piirest välja härra nõudel. (Mihkel Mamun)
Toila kooliõpetaja Rentik ja talitaja Juhan Koppel kutsutud selle eest, et olid Venemaale minna tahtjaid üles kirjutanud, haagikohtuniku juure, säält saadetud Tallinna ja mõistetud kolmeks kuuks kinni. (Mart Lindemann)
Kui Mäetaguse parun von Rosen olnud haagikohtunik, siis ta kord teesillutajate tööga mitte rahul olles hakanud sillakubjast peksma. Keegi rändav sell läinud mööda ja öelnud, et nende juures küll loomi ka nii ei pekseta, kui siin inimesi. See vihastanud härrat veel enam, ta võtnud selli kinni ja peksnud ka läbi. See aga kaebanud kohtusse ning kohtus mõistetud von Rosen sellile ülalpidamise raha maksma, kuni see sureb. (Madis Kreen)
Kiiklas, kui peksmine juba olnud keelatud, opmann löönud ühte meest, mees läinud ka kohtusse õigust otsima ja kuigi ta tunnistajate abil opmanni süü selgeks teinud, jäetud see siiski karistamata. (Jüri Eljas)
Järvel olnud kord mitu päeva juba rukist lõigatud, inimestel olnud seljad juba valusad ja sirbid nüridad. Kolm poissi otsustanud streikima hakata ja mitte enam lõikama minna. Kubjas teatanud asjast härrale ja see saatnud poisid haagikohtuniku juure, kus antud igaühele 40 hoopi. (Mihkel Laur)
Tammiku von Stryck olnud oma rahvaga iga neljapäev haagikohtuniku juures. Kord pole talle mõni mees teed andnud, kord olla keegi läbi mõisa sõitnud jne. Kõigil säärastel juhtudel saatnud ta eksijad haagikohtuniku juure. (Liisa Tatanov)
1881. aastal on Kukruse parun von Toll kutsunud Peeri küla peremehed kihelkonnakohtusse ja sääl nõudnud, et nad lubaks temal Peeri küla maadest välja võtta kuuendikumaad. Kuna aga kuuendik olnud juba ennem välja võetud ja sinna karjamõis pääle ehitatud, siis pole mehed seda lubanud, tuues päälegi ette, et kuuendiku võtmise aeg juba ka seaduse järele mööda on. Siis olla Toll kihelkonna kohtuhärralt nõu küsinud, kas ei saaks võtta ka ilma meeste loata. See olla vastanud, et tema midagi lubada ei või, maa kuuluvat ju talumeestele. Seekord kästud meestel koju minna. Mõne päeva pärast aga ilmunud maamõõtja oma töölistega külasse ja teatanud, et ta nüüd kuuendiku küla maast välja mõõdab ning hakanud sihti ajama, pannes lipu kesk küla püsti. Mehed otsustanud seda mitte sündida lasta, vaid lipp maha võtta. Otsustatud veel, et igaüks käe peab lipu külge panema, siis on kõik ühesugused süüdlased. Tehtudki nii. Maamõõtja, nähes, et ta tööd takistati, läinud ära. Varsti selle järele aga kutsutud küla peremehed Jõhvi kihelkonnakohtusse ja pandud sääl kinni. Narva haagikohtunik olnud neid üle kuulamas. Selle aja sees, kui mehed kinni olnud, tulnud maamõõtja uuesti ühes kaheteistkümne haagikohtuniku soldatiga ja tahtnud maad mõõtma hakata. Nüüd astunud aga naised vahele ja võtnud ka lipu maha. Poisid oodanud rehe all kaigastega, et sel juhul, kui soldatid naisi peksma hakkavad, appi minna. Soldatid pole aga naistele midagi teinud. Ainult haagikohtuniku kirjutaja tõuganud üht naist, see aga olnud üks sõjakamaist ja andnud talle kohe rusikaga vastu silmi. Naised nõudnud isegi tunnistust maamõõtjalt, kelle lubaga ta on toonud soldatid siia. See näidanud ka mingisugust luba, aga naised nõudnud kuberneri pitsatit, seda pole aga tunnistusel olnud. Nii pidanud maamõõtja ka seekord taganema, ilma et oleks saanud maid välja mõõta. Juba järgmisel päeval pannud naised raha kokku ja saatnud oma esitajad Tallinnasse kuberneri juure kaebama. Nad toonud ka muuseas ette, et on parajasti rukkitegemise aeg ja neil mehed istuvad kinni ning pole kedagi, kes rukkeid maha teeb. Kuberner öelnud, et ta siin midagi teha ei saa, käskinud aga naistel koju minna ja katsuda ikka kuidagi rukkeid maha teha, andes ühtlasi ka lootust, et mehed ka varsti vabanevad. Meestest olid vahepääl 7 suuremat süüdlast Narva saadetud, teised (15 meest) olid Jõhvis kinni peetud. Ühele meestest toodud kodust teade, et tal naine kodus sünnitamas, see lastud siis ka koju. Mees aga sõitnud lahti saades kohe Peterburi abi otsima. Jõhvist pole ta julgenud rongile minna, vaid läinud öösel salaja Vaivarasse, säält istunud rongile. Jamburis olla tal üks tuttav kirjutaja olnud, see teinud talle palvekirja, sellega läinud siis ministri juure, säält saadetud siis ka varsti nõudmine Tallinasse, et mehed kohe lahti lasta. Mehed saanudki varsti koju, Toll ja haagikohtunik aga saanud tubli pääpesu. Toll olla Riias isegi 2 aastat kinni istunud(!). Hiljem ta näidanud Peterburis käijale (jutustaja) oma halle juukseid ja öelnud: ”Seda oled kõik sina teinud.” Hiljem lepitud nii kokku, et Toll saanud poole nõutud maast ja pool jäänud külale. (Anton Välja, Juhan Adermann)
EKLA, f 200, m 17:2, 145/152 < Jõhvi khk. – E. Tensmann (1931)