Suuline traditsioon - Mõisnikud

Mõisnikest ei leidu Jõhvi kihelkonnas just eriti väljapaistvaid kujusid, ei oma kurjuse, hääduse ega millegi muuga. Võiks vast nimetada mõned oma mõisas enam-vähem kuulsad nimed. Vanemast, pärisorjuse ajast on tuntud Kukruse, või nagu seda mõisat tol korral on nimetatud, Paate mõisa omanik Duglas. See lasknud inimeste seljast naharibasid maha kiskuda, et inimesi võimalikult piinata. Need naharibad olnud kastiga härrastemaja pööningul ja Tollide ajal toodud nad ka Kukrusele ühes (Kukruse ehitati Tollide kätte minekul teisele kohale). Kord, kui mõisamajas remonti tehtud, siis olla see kast alla toodud ja mõisa parki maha maetud. Ta olnud nii raske, et 20 meest teda pidanud kandma. (Mari Keremann)
Kui Duglas nii vanaks ja nõrgaks jäänud, et enam pole suutnud käia, siis teda veetud käruga mööda välju. Kui rahvas näinud kaugelt käru tulevat, siis öeldud: “Näe, kurat tuleb!” Ka lasknud ta omale kiigu teha kus teenijad teda pidanud kiigutama. Surres vaevelnud ta mitu päeva suurtes valudes, siis olla külast naised kutsutud teda imetama. Imedes närinud ta naistel rinnad puruks. Kui naised enam keegi pole tahtnud minna, siis proua palunud ja meelitanud neid, et nad ikka aitaks härra piinu vähendada. (Jüri Oronok)
Tammikus olnud üks Schwebs ka eriti tige. Kui ta surnud, siis tulnud ta suust välja porikärbes ja uss. Uss keeranud end ta kaela ümber ja teda polegi säält enam ära saadud, vaid maetudki nii. Ta hauasambal olla ka kujutatud põrgukatel ja uss. (Mari Keremann)
(Jõhvi surnuaial on küll üks Schwebsile kuuluv hauasammas, millel asuvaist sümboolseist kujudest võiks vahest hää fantaasia abil tõesti teha põrgukatla ja ussi).
Sama Schwebs pole öösel muidu magama saanud jääda, kui teda pidanud pehmes kindas käega kratsima. Selleks kutsutud külast naisi. Üks tüdruk ähvardanud kord, et kui läheb, siis paneb pussi tasku, sellest ajast pääle pole enam kedagi kutsutud. (Mari Keremann)
Illukal nn vana Tiekoff (elas teoorjuse lõpul) lasknud peksetavail ka jalad pakku panna. Ta käinud ise öösel vahtimas, kas teomehed oma hobused, või karjatüdrukud loomad, vilja lasevad. Kui kedagi sellelt tabanud, siis peksnud süüdlase säälsamas ise läbi. Ta käinudki alati, kepp käes ja peksnud igaüht, kes teele juhtus. Mõisas olnud üks vana öövaht Ilka, see saanud iga päev oma keretäie, ükskõik kas ta tegi kurja või hääd. Kui Tiekoff surema hakanud, siis karjunud ta ikka: “Viige see verine Ilka mu silmade eest ära!” (Kristjan Kiur)
Edise parun Otto von Rosen olnud ka väga vali, aga armastanud ka korda. Kord külast läbi minnes ta näinud, et ühel perenaisel olnud aiavilja peenrad rohtunud. Ta lasknud perenaise välja kutsuda ja andnud talle sealsamas tubli keretäie, öeldes, et perenaine peab teadma, mis ta kohus on.
Kord jutustaja isa läinud mõisa pargi tagant teed mööda, piipi suus. Parun tulnud vastu ja käratanud kohe: “Anna piip siia, või sina mõisa õue peal piipu jooma!” Siis lasknud mehel tükk maad edasi minna, siis hüüdnud tagasi ja andnud piibu kätte. (Mihkel Miilberg)
Kui kedagi pekstud, siis ta seisnud ikka ise juures. Olla aga keegi teomees teatanud, et ta on haige ja ei saa tööle tulla, siis läinud ise vaatama ja kui haigus mitte just tõsine pole olnud, siis peksnud mehe läbi. (Maria Klemets)
Kui ta nii vanaks jäänud, et enam pole jõudnud käia, siis lasknud end toapoiss Tõnisel mööda välju sõidutada, sest tahtnud igal pool ise juures olla ja näha kui töö edeneb. Kord viinavoor läinud mööda teed. Tõnis olnud oma käsivankriga just tee ääres. Üks meestest hüüdnud: “Vaadake, kus kurat istub!” Härra küsinud küll Tõniselt, kes hüüdja oli, see aga vastanud, et ei tundnud. (Mari Oru)
Ta hoolitsenud ka väga oma mõisa eest, ja öelnud, et Rosenite nimi ei pea Ediselt enam kunagi kaduma. Ometi kadunud see juba tema poja järele. (Toomas Käbin)
Kiiklas olnud üks vana proua von Dehn, see olnud väga kuri ja ihne. Ta armastanud ikka kiidelda, et ta olla väga rikas. Ise aga korjanud õuelt laaste ja viinud kööki, et teenijad palju puid ei raiskaks. Isegi süüa pole ta raatsinud. Söönud ise silku ja leiba. Teenijaile andnud nii viletsalt süüa, et mõisa perelauda nimetatud “koeralauaks”.
Proua ise hulkunud sagedasti õues ja küsinud igalt vastutulijalt ikka uuesti: “Kes sina olep?” olgugi, et küsitav talle päevas juba mitu korda vastu tulnud. (Anton Jõepere)
Pagaris elanud üks rentnik Schwebs (umbes 1860.–90. aastatel). Ehkki sel ajal peksu enam ei olnud, armastanud Schwebs seda siiski veel tarvitada. Eriti ohtrasti tarvitanud ta oma peksuõigust haagikohtunik olles. Kui teesillutamise ajal kivid liiga suured olnud, siis ta lasknud kõik sillutajad läbi peksa. (Joosep Vildenau)
Talvel lasknud ta kesk teed kuused püsti panna ja kahelt poolt kuuski tee ajada. Igaüks pidi sõitma paremat kätt. Kes eksinud ja Schwebs juhtunud vastu tulema, siis lasknud ta kutsaril eksija hobuse ohjad ehk leid puruks lõigata. Pääle selle pidanud ta veel Jõhvi minema, kus sai peksa (haagikohus asus Schwebsi ajal Jõhvis). Kord sõitnud Sompa parun Frangeli proua õhtul pimedas koju. Ühel pool kuuski asuv tee olnud kole kitsas ja postipoiss ajanud ümber. Pääle selle olnud Schwebsi ja Frangeli vahel suur tüli, mille tagajärjel lastud kuused teelt ära korjata. (Jakob Hindreus, Joosep Vildenau)
Kord õhtul pimedas Jõhvist tulles tulnud Schwebsile trobikond pooljoobnud mehi vastu. Kui nad pole teed andnud, võtnud ta kutsarilt piitsa ja hakanud mehi peksma. Need aga tulnud reelt maha, tõmbanud härra saanist välja ja andnud talle omale tubli keretäie. Küll karjunud ta kutsarit appi, mehed aga võtnud ka selle silmakirjaks kinni, pole aga löönud. Pärast härra küsinud kutsarilt, kas ta mehi tundis, see vastanud, et ei tundnud, ehk küll väga hästi tundis. (Anton Jõepere)
Kui Schwebsi jutule mindud, siis ta mõnikord lasknud pool päeva oodata. Ise jalutanud õues ja pole ootajaist väljagi teinud. Pagarist lahkudes läinud Schwebs Lätimaale. Ka sääl jätkanud ta oma senist inimeste halba kohtlemist. Kord olla ta aga sääl kinni võetud ja niipalju peksetud, et selle tagajärjel varsti surnud. (Jaan Kaev)
“Hääde sakstena” on tuntud Voka Nikolai von Wilcken, kes on tuntud oma Voka ja Toila mõisus koolide asutajana ja hariduse edendajana. Ka rahvast kohelnud ta väga hästi. Kõik vanad peksuaegsed kupjad ja opmannid, kes oma kurjusega kuulsad, lasknud ta lahti, kui mõisa oma kätte võtnud (1860). (Jaan Oronok)
Ka Ohakvere Landström on rahva seas populaarne. Oma rahvaga saanud ta ikka hästi läbi ja olnud Illuka von Tiekhoffiga ikka vaenujalal. Kord olla ta viimasele väljal kogu rahva nähes kõrvakiilu andnud. (Mihkel Mamun)
Ka Järve Reinhold von Arnoldt saanud oma rahvaga hästi läbi. Ta pole perepoegadest kedagi nekrutiks andnud, vaid kirjutanud talu isa nimelt poja nimele, kui viimane nekrutiks mineku ikka jõudis ja pärast kirjutanud jälle teise poja nimele ja nii ikka edasi, kuni kõik nekrutieast väljas olnud. (Toomas Käbin)
Mäetaguse von Rosenid Otto (mitte ära vahetada Edise Otto von Roseniga) ja Eugen von Rosen on ainukesed, kellest on teada, et nad juba pärisorjuse ajal (elasid: Otto umbes 1730–80 ja Eugen, poeg, 1760–1830) oma rahva elujärge kuidagi olla püüdnud parandada, kuigi nad seda katsusid vaimliselt, aga mitte kehaliselt teha. Otto von Rosen olla oma Tartumaal asuva mõisarahva tarvis lasknud ühel Tartu köstril Ignatiusel Schuberti “Jutlused” eesti keelde tõlkida ja sellest raamatust kirjutanud ta ise käsitsi teise eksemplari oma Mäetaguse rahva jaoks. Ta olla kavatsenud ka üht Hernhuti-meest Mäetagusesse kutsuda, kuid kulusid kartes pole seda siiski teinud.
Omas pargis lasknud ta palvetundi pidada ja mainitud raamatust jutlusi ette lugeda. Eugen Rosen lasknud oma kulul ehitada palvemaja Mäetaguse mäele Rosenite hauakabeli juure. Ettelugemiseks olnud Reisbergid, kelle perekond mitme põlve kestel olnud ainuke kirjaoskaja Mäetaguses.
Reisbergid põlvnevat ühest Rootsi ametnikust, kelle järeltulijad pääle Põhjasõda sattunud ka orjusse ning ainukese pärandusena esivanematelt olnud nende kirjaoskus ja püüd suurema hariduse poole. Need Reisbergid olnudki Rosenite rahvavalgutamisel abiks ja hiljemgi on nende perekonnas ikka olnud kooliõpetajaid.
Eelpool mainitud “Jutluseraamat” on praegu alles ja Daniel Reisbergi käes Mäetaguse Metskülas. D. Reisberg on nõus seda raamatut ka ära andma, kui ta vastu huvi peaks tuntama.
Eugen von Rosen korraldanud rahva lõbustuseks talguid mõisa pargis. Sinna olnud teatud päevadel kogu vald kokku kutsutud. Aga et neist talguist ka ise kasu saada, siis pidanud iga talgusse tuleja ühe puu kaasa tooma ja mõisa parki istutama. Neist puist ollagi aja jooksul kasvanud praegune Mäetaguse park. Kui puud istutatud, asunud rahvas sööma-jooma ja tantsima. Proua ja lapsed vaadanud rahva lõbutsemist päält, härra aga ise käinud ka rahva seas ringi ja läinud isegi orjatüdrukutega tantsima. (Daniel Reisberg)
EKLA, f 200, m 17:1, 65/76 < Jõhvi khk. – E. Tensmann (1931)