Rõuge pärimus

Jutte endistest aegadest

E 17102 (170) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes vargaks tahtis hakata, pidi varahommiku üles tõusma ja iva maitsma, aga ei teinud ta seda mitte ehk juhtus ilma ivata varssa ehk vasikat nägema, sai ta kohe kinni nabitud.

E 17102 (179) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varast ära vanduda, et varandust kätte soab, peab 99 kuradit sõela sissi lugema. Aga olgu linane riie sõela all, et mõni kurat maha ei kuku.

E 17113/4 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mina alati armastasin haput taari juua, aga kas naesed ka selle korraspidamise eest vastust andsid, kui mina taaritõrrukest rivideerisin, on jälle kogune tõine tükk. Et ma 1/6 vakka jahu korra tarvis andsin, päälegi veel rükkijahu, siis pidi ka taar kaks nädalat hea seisma, said need päevad otsa, lõhuti vana kraam tõrukese kere seest välja. Aga kaks tugevat surnud rotti ilmusid ka raba seest välja ehk küll tõrukesel kindel kaas pääl oli, siiski võis valetus sääl süüdlane olla, et kaas mõni öö pääle panemata jäi ja rottidel prii voli oli sinna sissi kukkuda. Kaks nädalat rotivett juua ei ole kellegi naljaasi ega lapsemäng.
Et nüüd minule taari joomise läbi niisugune äpardus on juhtunud, seepärast ärgu mõistlikumad inimesed taari joomist maha jätku ega vee joomist ülemäära kõrgeks kiitku. Mikspärast elasivad meie vanemad kauemb? Sellepärast, et nad head taari jõid. Vanasõna: Isi talu, ise taar näitab, et ka vanemate päivil ka igas peres taari eest nõnda hoolt ei kannetud kui kohus oleks olnud. Et joogivesi kui ta ka hea oleks, talude paigus mitte paraja kraadi sees kuskil seismas ei ole, et juua sünniks, vaid teda sagedaste lompide ja lohkude, jõgede ja järvede seest aamiga veetakse, iseäranes talve aeal, kus jääpangad sees kõlisevad ja kaelast alla minnes klõgisevad, siis ei või see mitte ühelegi tervisele kasulik olla. Kuna taar parajas toasoojas alati värske ja parajas soojusekraadis juua sünnib. Kust siginevad alalised tiisikuse ja rinnahaigused? Eks alalisest liiga külma vee joomisest, olgu see talve ehk sui soojade päevadega. Kes nüüd taari ei jõua saada ja paljast vett keige paremaks jänu kustutajaks kiidab, täädku, et meie suurel Venemaal taar igas kubermangus tarvitusel on. Ja eks ole vene rahvas sellepärast kõva tervisega, et nad jäätatud vett ei joo.

E 17114/5 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pole seda näinud, et niipea kui kass mahti saab, söögi juure kipub. Ka seda täädvad inimesed, kuidas kass suure suuga piima ehk suppi lakub, et kahelt poolt lõppete vahelt piim ehk supp nõu sissi tagasi kukub, keige rohkemine veel siis, kui näeb, et perenaene vitsakimbuga tulemas on. Aga kes talupoeg võib selle pääle kihla vedada, et ta kassi söödust söönud ei ole, et küll öeldakse kassi keele otsas tõbi ja koera keele otsas rohi olevat. Ehk mis veel pahemb, kass kuseb ehk situb iga jahukotti ning terasalve, mis päält katmata ja lahti seisavad. Seepärast, kes roppu asjo ei või sallida, pidagu korda ja hoolt. Ehk küll mitmed iseäranes laisad ja hooletumad naesed keigega rahul on, mis elu juhtub, üteldes: mis see siis ära teeb ehk ära sulle tegi. Kae, kae, mis saks sina siis õege ära ei ole! jn edasi.
Ka pole talupoead keik hooletumad ega ropud, vaid suuremb jago elavad neist paljo puhtamalt ja peenemalt kui sandid saksad. Saksad armastavad mädanenud linnuliha, kus ussid joba kihavad sees. Seda talupojad ei taha. Saksad söövad keik nahka kui tal aga looma nimi. Talupoeaed ei või ega salligi mitte. Sakstel on tihti kõhuvalu ja närvihaigusi. Talupoeg sellest haigusest paljo ei teagi. Joba saksa kimmelguid kaugelt nähes tuleb talupoeael okse pääle ja ta peab kahe käega oma nõna kinni pidama, kui ta sinna asjale lähab. Saksa nõna paha haisu ei tunnegi ehk ta on joba eluaeg selle ropu haisuga läbi käinud ja harjonud. Sest konnad ja veeussid on sakste keige armsamad toidud, kui aga seda alati käepärast saada oleks. Seepärast palun ma ka saksu hoolega ette vaatma, aga üksnes kadajasaksu, kes linnades ehk maal ennast uhkeks ja peenikeseks tegevad ja üle õla talupoegade pääle maha vaatavad.

E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri
Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani.
Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise.
Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?"
Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud.
Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas.
Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud.
Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai.
Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes:
Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat.
Puppu nalja, Pätsi nalja.
Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu.
Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt
Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne.
Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab.
Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi.
Orav nalja - Orav nalja -
Paljast nalja, paljast nalja -
Karu tuleb - karu tuleb -
Peremehe nalja - perenaese nalja -
Peremehe Aadu nalju -
Perenaese Anne nalja.
Uhk till-till-till.
Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants.
Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad.
Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.

E 17122/4 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed on vanemate pildid
Kui üks isa oma lasteüle räägib, et lapsed sõna ei kuule ehk kui paraku mõni laps oma vanemat lööb, siis on need mõlemad väga halvad asjad. Rahva vanasõna räägib selle kohta, et niisuguse õela lapse liikmed pärast surma hauast välja kasvavad.
Kas peame vagusi päält kuulama, kui isa poegadest ja ema tüdardest halva räägib? Kas peame isale õigust andma ja emale ütlema: "Sinu lugu on vilets küll, et niisuguste lastega kimpu oled juhtunud, kes sõna ei kuule."
Ei mitte, meie peame niisugusele kaebajale isale ja nurisejale emale suu sissi ära ütlema: "So lapsed on so oma pildid, kust sa oma nägo näed, missugune sa ise oled. Mäleta järele, niisugune oled sinna noorelt oma isale ka olnud, kui nüüd so lapsed sinule. Sina pole ka vist oma vanemate sõna kuulnud ehk oled neid vaest murega hauda saatnud. Mis sa nüüd maitsed, eks ole teenitud palk. Nüüd maksab so poeg ehk tütar sulle so sõnakuulmata olekut kätte ja seda südamevalu, mis sina oma isale ja emale noorespõlves oled teinud. Sa oled seda ära unustanud, nüüd lõikad, mis ise oled külvanud. See ei ole sinule pitk ega lühike vaid peris paras. Nii pead selle vanemale kostma, kes oma lapse üle halva võõrastele ehk tutvatele räägib.
Ma tunnen ühe isa, kes omast lastest alati halva räägib. Aga ma tundsin ka selle rääkija isa, kes väga oma üleannetuma poeaga kimbus oli kuni surmani. Oh neid tükke, mis poeg keik ära tegi! Ta varastas lambaid ja tappis neid ilma oma isa täädmata, selle tarvis olivad tal pitkad nöörist kalaõnged, kus leivaraasukene otsa pantud, miska siis loom põõsastikko tassitud. Ja seesama endine lambavaras isa kaebab nüüd väga oma laste pääle, et nad väga sõnakuulmata olla.
Seesama isa, kes oma poegadest nüüd halva räägib ja neid kui neljandamast käsust üleastujaid hukka mõistab, mis lapsed ka ära teeninud on. Seesama isa on ühe truu ristiinimese tunnistuse järele kord noorespõlves oma halli isa rindade pääl sõkkunud ning teda häbemata kombel peksnud.
Oled sina, armas lugeja, naesemees ehk mehenaene ja on sinul omal joba lapsed. Oled sina oma vanemate sõnakuulja olnud ning keik püüdnud teha, mis kästud? Siis ma ei usugi, et sinu lapsed sõna ei kuule ehk sulle vasto irvitavad kui sa neid õpetad ja käsid. Ehk olgu siis, kui sa neid ahvi kombel oled kasvatanud ning liia hellitamise ja armastusega oled ära rikkunud ja omad lapsed ise nõndaviisi hukka saatnud. Ka siis ei ole sinul laste, vaid iseenese pääle kaebamist. Vabandamised: "Ega mino laps seda paha pole teinud, see on selle ehk selle inimese kius, minust ei saa ta jago, nüüd aeab lapse harja kinni. Ma ei sa aru, mis nad tahtvad."
Ja laps kuuleb seda. Rikuvad lapse vaimu surmani ära, nõnda, et temast kade ning kiuslik ja turtsakas inimeseloom kasvab, kes kellegagi läbi ei saa. Laps, poeg ehk tütar, on vanemba pilt ehk peegel, kust vanemb ise oma nägo võib näha ja vaadata. Siiski on pisut poegi ja tütrid ka paremad kui nende joodikud ja vargad vanemad. Nad on vanemate patuelust ja häbist tüdinenud ja vanemate teod on neile läilaks ja hirmsaks läinud, sellepärast võtab mõni poeg ehk tütar tõest nõu paremine elada ja see hea nõu on mitmele jumala abiga korda läinud. Õnn selle lapsele, kes oma vaga eluga oma vanemate kurja elamist ära varjab ja paremine elab.

E 17137/9 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas peab naesele jarele andma?
Mis mees see on tõiste silmas, kes oma naesega hakkab taplema. Eks see ikka aus ja hea mees ole, kes igas asjas oma naese pilli järele tantsib. Selle kohta ütleb ka laulik: "Mõnel mehel on see hea, et ta naene on ta pea". Isi on mees, ise on meheke, ise on naene, ise naeseke. Kellel naene tarkuse poolest mehest üle käib ja mees ise nõder lollikene välja näeb sääl olgu siis õigusega püksid naese jalgas ja prunts mehele kihakatteks. Seda ei või siis ka imeks panna ja pahaste arvata, kui niisugune paar igapäevases elus puuduses ja kitsikuses kiratseb ja viratseb. Sest naene tarvitab oma ehtete pääle rohkemb ära kui kasin sissitulek seda välja annab. Ka elu ülespidamine nõuab paljo, kui pillaja naene valitsuse ohjad oma kätte võtab. Aga loll mees peab keigega leppima, ka sellega, kui ta mõni õhtu tühja kõhuga magama peab heitma, et midagi enamb suhu pista ei ole. Mikspärast? Sellepärast, et mõni kuu enne seda ülearu toitu raisati ja surnuks löödi, pääle uudist. Noh, mis sellest ega naist mitte ei maksa pahandada, ei tohi mitte pahandada, armastus saab selle läbi rikutud. Naene teab jo ise, mis tema teeb. Pahandan mina naist, kes mind siis veel kaissu võtab. Ja vaata nüüd selgub, mis peris põhjus on: musutamise pärast mindakse abielusse ja musutamise pääle rajatakse abielu. Ja musutamise pärast kannatab mõni mees abielus nõnda valu, et peab hambad suus kinni pigistama. Noh ime küll! Eks see siis ka keige ülemb asi ole abielus. Nõnda mõtlevad keik nõrgad ja lolli aruga mehekesed.
Kui oma mõistus veikene, siis on nõuandjat igal aeal tarvis. Ja kelle käest sa veel ilma rahata head nõu saad kui oma naese käest? Sa täna veel jumalat, et niisuguse kallikesega kokku oled juhtunud. Aga jäta seda koguni unustusesse, et ühel aindsal nädalal kolm korda naese käest peksa said, sõimamine ning ropud sõnad veel pääle kauba. Kellele tahad seda kaebata, tõised irvitavad, kui tääda saavad, sina kardad ilma naeru. Sind kutsuvad naesed heaks meheks ning sina oled hea mehe nime auga ära teeninud ja trööstid ennast selle sõnaga: "Kes kannatab, see kaua elab."
Aga, kes ise mees on, see ei tohi oma rumalat ega liiga tarka naist ennast juhtida lasta. Sest tähelepaneja inimene näeb sadasid ja tuhandid, kelle eluvanker tujuka ja pillaja naese läbi on kraavi kukkunud ja ümber läinud, keda naljalt enamb mõistuseta mees pori seest välja ei suuda vedada, sest et vanker liiga maanteest kõrvale metsa on veetud. Naene täädku oma majatalitust põhjalikult ja ärgu pistku oma nõna välimise poliitika sissi, mis üksinda mehe juhtida olgu ja mida iga mõistlik mees isigi juhtida oskab. Pistab naene oma nõna sinna vahele, rikub ta keik oma mehe mõtted ja püüdmise plaanid ja aeab neid nurja.
Ka keiges tarviduste ja sissiostmise asjus olgu iga naene sellega rahul, mis mees teeb. Sest ka naese riided ja ilusad hilbud saagu ainult mehe tahtmise ja mehe meelepärast ostetud, aga ei iialgi mitte ilmainimeste pärast. On nüüd mees sellega rahul, et ta abikaas alamaid riideid kannab, miks siis naene ise sellega rahul ei peaks olema. Aga on abielunaisi küllad, kes ennast liiga püidvad ehitada ja keik järele ahvida, mis rikkamad ees teevad. Nende kohta ütleb vanarahvasõna: agan augus, kõlgas kõhus, siid seljas. Kes naesterahvas ennast liiga ehitab, et küla ning kehelkond teda imestaksid kui ta väljas käib, niisugune on mitu kord kodus ropp ja kasimata ja kõnnib kui korsnapühkija oma mehe silmade ees. Asjata kiha üleliiga ehitus, liiga raha nurumine ühel naesel oma mehe käest ikka uute ehtete tarvis tegevad teda oma mehe silmas madalaks ja väärtuseta inimeseks, kes oma mehele viimaks koormaks kanda on. Ka muus asjas ärgu lasku mõistlik mees ennast naesest juhtida ja kes seda õpetust tähele ei pane, võib pea oma naabritele naeruks saada. Mees öelgu täie häälega, kui naene lapse kombel jonnima hakkab: "Pea suu." Ei aita see, siis täädku mees ise, mis teha tuleb. Ärgu ta ka ilma kartku, mis ilm selle asja kohta saaks ütlema. Ma olen mitmed mehed jonnika ja kurja naese valitsuse all kannatades palgest ära lõpvat kui surma varjud. Ja see on niisuguste liiga lollide meeste oma rumaluse palk. Karm metsaloom õpetakse tantsima ja ma nägin seda poisikesepõlves oma silmaga, et karu tantsis.
Mõistlik mees ei võta naist musutamise pärast, vaid sellepärast, et naene kui eluseltsiline mehega ühes meeles aitaks elukoormat kanda, et kahe kandmine üht asja hoopis kergemb on kui ühel, sellepärast peab naene mehega alati ühes meeles olema. Aga jonnib nüüd naene igas asjas tõisiti ning püüab oma tahtmisega mehe üle valitseda ennast targemaks arvates, siis pangu mees keik abinõud maksma, et vandlane saaks alla rõhutud, enne kui ta liig vägevaks on saanud. Ärgu ka keegi mees nii rumal olgu, et naesega sõnu vahetama hakkab, mis igal jonnakal naesel väga meele järele on. Avaliku vastupanejale, kes head ei mõista ega aru saada ei taha, peab valjusega vasto tuldama ja ära seletama, et ta kohus on armu paluda ning kui ta palub ja oma süüdi tunneb, siis varsi ka andeks andma.
Igal asjal oma aeg, ka armastusel, valjusel ning andeks andmisel oma aeg. Keik peavad siin elus ennast korda mööda vahetama, siis on abielu hea ning elamine lõbus.
Väga suur aealik abieluarmastus ilma piirita teeb mõlematele armastajatele tihti otsa pääle ja toob surma. Ma olen õnnelikud abielusid tähele pannud, kus peremees ühes nõus perenaesega teedrite palka maha kisuvad ja ainolt omakasu otsivad, et ligimesi nülgida. Ma olen vargaid perevanemaid tähele pannud, kes abielu armastuses väga tõinetõist usaldavad ja vargatega ühes nõus oma kaaskodanikutele paljo kahjo ja kurja tegevad ning kurjus mito aastat varjul seisab. Mikspärast? Sellepärast, et armastajad halvade asjadega väga ühes nõus on. Lõppeks ütlen veel. Ka abielu arm ja armastus sigitagu armastust ligimeste vastu, siis üksi on ta õige.

E 17142/3 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naeste keskes
Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast."
Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära.
Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat.

E 17151 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joonatan
/Noodid/
2. Oh, ta oli minu meelest
kui üks ilus, kui üks ilus,
roosilill, roosilill.
3. Oh, ma armastuse perast,
tema järgi, tema järgi,
igatsen, igatsen.

E 17152/3 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks meil vesi silmis?
/Noodid/
2. Oh, mu armsad vennad,
Jumal elab veel,
olgem aga vaprad,
siis saab kõik heaks teal.
3. Vara sai surma
merepõhja sees,
sest ta mõtles kurja
omas südames.
4. Langema ka peab
Uhke Paabilon,
"Jumal kõik siin seab,"
ütleb Saalomon.
5. Meie keisrihärra
on ju valmistatud,
et kõik ilma kära
saaks ju lõpetud.
6. Meie elu mure
on kui pime öö.
Vaata, öö lääb mööda,
annab päeval maad.

E 17095 (57) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahju savitamist ei pea mitte noorel kuul ette võtma, kes seda teeb, sellel hakkavad ritsikad ja prussakad sugenema.

E 17075/17076 (3) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämma raha
Kord läinud ämm oma esimese väimehe ja tütrega pulma ja tõine väimees ja tüdar jäänud kodu hoidma. Aga koduhoidjad varastanud seni ämma raha ära, mille pääle ämm kojo tulles väimehe ja tütrega väga pahandanud, et pole jõudnud raha järele valvata. Aga kes võis seda tääda, kes raha ära varastas. Ämm seda väimehe ega tütre pääle koguni ei mõistnud arvata. Ka olivad nad ütelnud mitte hingestki täädvat, kus raha jäänud ehk kes teda võtnud.
Vana ämm läks targa juure, kes siis pangi vee päält eidekesele kahe inimese varjo näitis, keda ütles rahavarga olevat. Ja sääl vee sees seisivad ka kahe inimese varjud, tõine meiste- ja tõine naesterahvas, tunda ei võinud eidekene neid oma töntside silmade pärast mitte, päälegi küündlatule valgusel. Sääl küsinud tark, kas ta soovida, et vargad saada surmatud ehk põdema pantud. Vanaeidekene tundis haledust naesterahva vasto, sest et tütarde ema oli, ja käskis varjo nõnda lüüa, et mees sureb, aga naesterahvas põdema jääb, mida tark siis ka tegi. Mehe varjule löönud ta õla pääle ja naese varjule kõhu pääle, ja kui ämm kodu jõudnud olnud joba väimees surnud ja tütar kannatanud kõhuvalu kolm aastat ja kolm päeva, sest et varastud raha kolmsada rubla ja 30 kopikat olnud. Küll kahetsenud vanaeit, et oma väimehele ja tütrele nõnda lasknud teha, aga mis sinna veel võis parata, kui väimees joba surnud oli, sest kes käskis ämmale valetada, et nemad rahast hingestki ei tea.

E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures
Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele.
Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest.
Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud.
Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani.
Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud.
Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.

E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp
Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule."
"Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi."
"Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp.
"Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne."
"Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida."
Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma."
Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära.
Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht."
Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.

E 17088/9 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mereväe admiraal
Kord olnud üks mereväe admiraal, kes alamast seisusest selle kõrge ameti sissi tõusnud, rikkaist mõisnikutest ballipidule kutsut. Ja temale pidu lõbureisiks ratsu, peru hobune pakutud. Mida siis ka admiraal ehk ta küll ratsasõitja ei olnud, nago rüütlid, viimaks pääleaeamise pääle vasta võtnud ja sadulase istunud, kuna rüütlid ise taltsutatud hooste seljas metsa kihutasid. Aga nad pole veel kaugele jõudnud, kui äkitselt peru hobune püsti aeanud ja väeülema seljast maha viskanud. Seda nähes keerutanud siis mõisnikud oma hobused ümber ning kahetsenud väga poolpilgates admiraali õnnetust. Aga üks pool purjus mõisnik pole oma mõttid jõudnud varjata, vaid öelnud lausa: "Vaat, suur ja kõrge ametnik, aga ei mõista ratsa veel sõita. See pahandanud admiraali väga, aga ta varjanud oma viha ega ole hakanud lollidega vaidlema.
Mõne aea pärast kutsunud admiraal needsamad mõisnikud oma sündimisepäevaks laeva pääle pidule, mis ta väga uhkesti olnud valmistanud. Aga olnud käsku andnud, et niipea kui tervise ja õnne soovi hääl kuulda ja klaasid kokku lüia, siis laevalael korraga 12tõistku suuretüki pauku anda.
Seda ei täädnud mõisnikud, vaesekesed, hingestki mitte, kes joba püssipaugust ennast ehmatavad. Niipea, kui tervise õnnejoomine tuli ja igal mõisnikul viinaklaasid suu ääres valmis seisid, käis määramata kange põrutus korraga.
Kõik mõisnikud kukkusid selle pääle maha ja klaasid kukkudes läksid puruks.
"Oi imet!" ütles admiraal, "targad, suured mehed, aga ei mõista jalgade pääl seista." Ta ei jõudnud oma naeru pidada, kui sõbrad käsi kõrvade ees hoidsid ja põrmandal maas lamasid, kartes et veel tõisi mürakaid tagant järele tuleb.
"Keik om tasa, tõuske nüüd ülesse," ütles admiraal. "Kuida teie mulle, nii mina teile. Elagu rüütlid, õppinud ratsamehed."

E 17095 (55) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reedine päev on ka halv päev sellepärast, et vanast jo see päev kohtumõistmise ja nuhtluse päevaks oli määratud, kuna sel päeval üle Liivimaa külma sauna köeti, kuna siis jälle laupäeval kuumas saunas haavu sai arstitud.

E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud
Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.)
Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima.
Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus.
Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast.
Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud.
Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk."
Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk."
See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.

E 28828/30 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talumees Jüri
Vanal aeal elanud üks taluperemees nimega Jüri. Kui keik tõised talupoead herra käest peksa saanud, siis vana Jüri ei saanud ometi. Mikspärast? Sellepärast, et Jüri keik teopäevad hoolsaste teinud ja veel rohkembki kui härra nõudnud. Olgu see kas öö ehk päeva aeal, ikka olnud Jüri mõisas ning käepärast käskida valmis.
Viimaks saanud härra Jüriga nõnda tutvaks ning sõbraks, et herra teda oma kutsariks tarvitanud. Keik linnad, külad ja talud Jüriga läbi sõites tulnud härrale viimaks mõttesse ka põrgusse kord sõita. Ta andnud Jürile käsu kätte ühel hommikul kahe hobusaga mõisa treppi ette sõita, teda pääle võtta, et siis põrgut vaatma minna, arvates:
"Sellega saan mina ometagi ausat meest kord trahvida, kui ta teed põrguse ei leia ega mind sinna ei vii."
Kui Jüri mõisast käsu oli kätte saanud härratd põrguse viia, heitis mees rahutuma südamega sel õhtul voodisse magama, sest ta tundis sellest käsust selgeste, et härra teda asjata kiusab ja narrib, aga kesköösel äratab üks vanamees Jürit ülesse ja hüüab:
"Sina mees pead omme oma härrat põrguse viima, sest tema arvab põrguga nalja teha niisama kui muude lusti ja ballikäikudega. Ära sina karda ühtegi, et eksiteele satud, sinu härra lõõg on täis, sa vii teda sinna, kuhu ta nüüd igatseb. Kui sa homme mõisatrepi eest minema sõidad, siis on sinul valged postid paremat kätt, pane neid postitulpe tähele, kuni tee otsa lõppeb ja sina põrguväravate ette jõuad. Tagasi sõites on tulbad või postid pahemat kätt, neid pea jälle silmas kuni kojo jõuad."
Seda üteldes oli vanamees voodi eest kadunud ja Jüril selge täädmine käes, kust tee põrgu läheb.
Tõisil hommikul päikesetõusu aeal sõitis talumees oma kahe hobusega ja vankriga mõisatrepi ette ning võttis härra pääle ja kihutas tuhadnelja põrgu poole. Valged tulbad paremal pool tee ääres ei lasknud sõitjad eksida, kuni suur valge maja viimaks vastu tuli ning härra sinna sissi läks, teda väljas oodata käskides.
Kui Jüri oma hobustega väljas paar tundi oli oodanud ja aeg kippus igavaks minema, köitis ta hobused posti külgi ja sammus uksest sissi härrat välja kutsuma. Aga kuidas ehmatab tema, nähes oma härrat laua pääl tapetud ja pead otsast ära lõigatud olevat. Sääl näeb ta paljo surnupäid katlates keevat ja tunneb ka oma härra pea, kes kissendates teda aitama palub. Aga põrgusaksad ei lase Jürit sõnagi rääkida, vaid käsivad teda üksi silmapilk kojo sõita, moidu võib lugu halvaks minna, et ta ka oma pea kaotab. Aga Jüri ei kuulanud nende hirmutamisest, vaid ütelnud:
"Ilma ma mitte siit ei lahku, antke mulle üks kviitung, mida ma prouale kojo jõudes ette näitan."
Sääl kirjutanud põrgupoisid temale verise hobusenaha tüki pääle viitungi ja pakkunud Jürile, aga ta ei võtnud seda vastu.
"Ei proua seda usu, kui talle seda näitan ja minu käest nõutakse ikka härrad taga. Kirjotage paremb kviitung minule selja pääle, sinna ma ise kirjotada ei saa."
Sellega olnud ka põrgupoisid rahul. Jüri võetud ihualasti ja üks põrgupoistest kirjotanud tulise krihvliga Jürile kviitungi selja pääle, mil päeval herra põrgusse vasto võetud ning ka aastaarv. Küll olnud mehel kange valu, aga mis sinna võis parata.
Valgid poste pahemal pool tee ääres tähele pannes jõudis talumees kolmandal päeval mõisa tagasi ja näitnud kohe prouale verise hobuse naha äärest kviitungit, mida proua paigastki ei uskunud, vaid Jüri suure kohtu kätte andnud. Sääl kohtu ees võtnud mees ennast alasti ja öelnud: "Lugege siit seda kirja, mida mulle põrgus selja pääle kirjotati, kus mina ise kirjotata ei saa."
Kohtusaksad lugenud seda kirja, mis selges saksa keeles olnud kirjotud, ja väänutanud päid, andnud Jürile õigust vabalt kojo minna ja keelnud kellegile inimesele sellest õnnetumast juhtumisest sõnagi rääkita. Ka proua pidanud Jürist pääle seda lugu ega nõudnud enamb ühtegi teopäeva kuni surmani.
Lugejale olgu nii paljo seletuseks, et ülemal jutustatud lugu sel aeal sündinud, kui rüütlid keik siinmaal ise kohtomõistjad olivad ja kui nende vennale nüüd see õnnetus juhtus, et teda oma soovi pääle põrgu viidi, noh siis ei arvatud sellest kellegi tõisele, ka voorimehele mitte süüdi, sest et õige kviitung seda tõeks tegi.

E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed
Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista.
"Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb:
"Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna."
Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu."
"Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida.
"Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad.
Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta.
Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme.
Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole."
"Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda."
"Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada."
(Ja ma uskusin kõik seda.)

E 77530/1 (1) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves (1931) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Inimeste ilmaletulekust taludes.
On möödumas naister. "kandmise ajad", siis ta käib ennast nõjatamas voodipäetside, tooliseljade jne. najal ja käsib oma tuttavat "vannaeite" järele saata, saun soojaks kütta, õlekubu sauna viia. Tuleb vanaeide,- [vanaäide] see võtab käärid, niidi, vanad linased hameräbalad. Mindakse sooja sauna. Rohupudeliks kas pool toopi viina ehk sorokovka täis eederit. On laps sündinud, "teisepoole" puhastuse viiakse kõrgemale maapinnast kui inimese kehaosad liiva sisse, kas tualaele ehk saunalae peale ehk reheahju peale virussehe, kus liiv on ahju ja seina vahel, et tuli mitte puupalkide külge ei läheks ahjukütte ajal; see liiv on kuiv. Kui märja maapinna sisse maha maetud, siis tulevad lapsele ja emale haigused ja hädad. Ikka kuiva liiva sisse. Seda matab "vanaeide" ilma kellegi nägemata. Laps pestakse vannis, mässitakse riidesse ja tuldakse tua juure peremeest teretama. See võtab viinaga ehk liikvaga, eederiga, tulejaid vastu.
On isa uue külalise vastu võtnud ja soovib, et lapsest rikas inime saab, siis seob vanaeide, lapse külest äralangenud nabavarre otsa mähetesse kui kõige esimest "kompsu", et pärast laps ise harjuks omale kompsu hoitma, ja kasvatama. Kellele ei panda nabavarre-kompsu mähetesse, kui peremees ihnusest vanaeidele viina ei anna, sellest lapsest saab pillaja, kes omast kompsust lugu ei pea.
Nüüdsama määratakse ka nimi, kuid see võib veel muutuda, järelmõtlemisega kuni ristmiseni, mis mõned nädalad aega võtab, kuni perenaine ise jaksab ristmisepidudel võõrastele toitusid valmistada. See aeg on 3 nädalast 3 kuuni. Tuli ei tohi kustuda, muidu vanajuudas vahetab ristimata lapse ära, vaid põleb väikesel lambil ööd läbi. Häll, kätki, säetakse üles. Mees, isa toob metsast hällivibu, poisslapsele kuusese õrre, tütarlapsele kasepuust õrre, siis kasvab poisist kõva ja tüdruk saab valge nagu kasekoor. Vanaeide saadetakse ära. Tasu kokkuleppel. Valge raha (hõbe) peab natuura seas olema silmavalguseks. Must raha (vask) ei tohi olla, mis isa vanaeide aitamise eest annab, siis saavad lapsel poolpimedad silmad. On loomad tallitada ja majas teisi inimesi vähe, siis kurjustab mees, et naine nii kaua voodis laiskleb ja pühasid peab. Tagajärg olla naisehaigused, mida saun ja vanaeide peavad parandama.

E I 48 (349) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nursis endise Horsa koolimaja alal allik, Keevläte. Ligidal 2 kasekändu, nende all rahaauk. Allikal rahvajutu järele tervekstegev vesi.

ERA II 10, 580/1 < Rõuge khk., Rõuge v. < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Erna Ariste < Jaan Leinus, 37 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kuidas Karula naised Suri juures arstiabi otsimas käisid.
Naised võtsid nõu kokku, et Suri juure abi otsima minna. Mõtlesid, et mida Surile tasuks anda. Võtsid kaasa omale raha ja ka mune. Mune oli muidugi rohkesti võetud liigi. Pidasid tee pääl plaani, et mune saab Surile anda palju, et paneme pooled munad põõsa alla tee äärde, nüüd läksid Suri juure oma asja üle abi otsima, mõnel põrsas haige, teisel teine häda. Suri tegi sääl kõigsugu tempe ja andis lõppude lõpuks sõna naistele, et "Pidage meeles, mis teie sinna põõsa alla pandsite tee äärde. Võtke kodu minnes need ära." Aga kui naised sinna kohale jõudsid, kuhu need munad olid ära peidetud, siis nad leidsid selle asemel ussid hunikus lamavad.

ERA II 26, 407 (65) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Liisa Purgi pabereist (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vastane sõgel panaks ikka varna.

ERA II 26, 426 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Härg härja vastu
Vanal aeal, kui mõisa ja talu karjad alles ühel karjamaal käinud, pusknud õpetaja härg talupoja härja surnuks. Talupoeg, kes seda õnnetust õpetaja manu teatama lähab, eksib kogemata oma kõnega: "Minu härg on, armas õpetaja, teie härja ära surmanud, mis nüüd selle asjaga saab?"
"Mis sääl muud, vana naaber, härg härja vastu."
"Ei, õpetajahärra, ma eksisin, teie härg on minu oma ära surmanud."
"See on koguni tõine asi," ütleb öpetaja ja lähab ära.
Talumees sammub karja juure tagasi, kus tema härg maas on, ja tal ei läha meelest see sõna, mis õpetaja eesmalt ütles: "Härg härja vastu." Ta võtab vöö ja paneb õpetaja härjale sarvi ning viib teda oma koju, kõigile, kes vastu tulevad kõneldes: "Härg härja vastu."
Järgmisel pühapäeval olnud jutlus sääl kirikus petmisest ja vargusest. Ja mitmed kuuldi kõnelevat, et õpetaja täna kantsli pääl peris vihane olnud.

ERA II 26, 427/8 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt (1902) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Peatsin kinni
Umbes 200 aastat tagasi olnud meie Eestimaa kõik inimestest tühi, sest nälg, sõda ja katk käinud sagedaste meie maal võõraks. Vanad inimesed täädsivad jutustada, Tarvastu kehelkonda jäänud poiss ja Helme kehelkonda tüdruk ainult veel elusse. Tüdruk elanud Helme linnaveske jõekalda all, soolatera suus, ja poiss Tarvastus õõnepuu sees. Need saanud siis viimaks kahekeste kokku ja läinud paari.
Siis hakanud rahvast kõigilt poolt seie kokku koguma. Venelasi, tatarid, poolakaid ja mustlasi, aga kõige rohkemb soomlasi. Tarvastu Nahkla veske pääle tulnud Soomemaalt vana Aadam oma kolme noorema vennaga. Nad olnud Soomes joba möldrid. Kõige esmalt ehitanud nad Nahkla veske, siis Kärsna veske, siis Murikatsi veske, mis krahv Andrep 1870. aastal ära laskis hävitada. Kõige vanemb vend Aadam jäänud ise Nahkla veske pääle elama, kuna järgmised vennad siis tõine Kärsnale ja tõine Murikatsi elama läinud. Neljas, kõige nooremb vend ei ole möldri ametid armastanud, ta on rohkemb põllutööd armastanud ja läinud Suistlepi valda Sarja talusse koduväiks.
Et inimesed seie mitmelt poolt ja mitmest rahvusest kokku voolanud, siis joba siginenud vana Aadama aeal pahandused ja vihavaenud külaelanikute vahele. Ja kui vana Aadam kord hundi Tagakuusiku nurmes händapidi kinni rabanud, kes lambaga tulnud, ja külarahvast appi hüüdnud: "Tulgatsin appi, käetsin kooleva, tulgatsin appi, kuuljatsin, nägijatsin!" ei ole keegi külameistest, kes säälsamas ligidal põllul kündnud, vana Aadamale appi tulnud. Ja kui tugev mees viimaks hunti ei jõudnud pidada, läinud ta oma teed. Ometi jätnud lamba sinnapaika maha, mille naha siis Aadam omale saanud. Aadam ja tema vennad ei ole jõudnud eesti keelt selgeks õppida, nad on teda küll vaevalt mõistnud, aga ikka soome murdes, kuna Aadama poeg Aadu juba selged eesti keelt kõnelenud ega tahtnudki enamb oma vanematelt soome keelt õppida ega ka kannatanud selle kõla. Aadu poeg olnud Tani, Tani poeg Johan ja Johani poeg Märt, kes seda lugu 1902 10. jaanuaril on üles tähendanud.

ERA II 26, 441/7 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Esivanemate vahvus
Meie esivanemad olivad vahvad mehed. Oli see öö ehk päeva aeg, nad olivad kui sõamehed alati valmis. Peremees käis alati lauda ja talli juures oma loome vaatmas, kuna see nüüd koguni kõrvaliseks asjaks jäetakse, voodist välja tulla ja hooned laternatulega läbi vaadata, kas kõik asjad korras on. P. talu saun oli paar aastat tagasi laupää õhtul pääle vihtlemist põlema läinud, mis kaunis elumaja lähedal oli, aga keegi talurahvast pole põlemist näinud. Hommiku üles ärgates suitses ase veel.
Millas on meie aeal keegi juure saanud ja varga kinni võtnud, kui ta aitas ehk tallis oma musta tööd oli tegemas. Alles hommiku hilja märgatakse, et loom viidud ega maksa enamb söögi tegemine.
Meie ei ütle mitte, et kõik tulekahjud ja vargused hooletuse süü on. "Hoia ise, hoiab Jumal," oli meie esivanemate kindel usk ja kindel sõna. Neid oli mõisa hirm targaks õpetanud ka oma veikest vara valvama ja hoidma.
Ma ei ole sääl talus palju kuulnud varastatavad, kus peremees ja perenaine hoolakad inimesed on ja sealauda ukse ka õhtul kinni lasevad panna. Aga mitmes kohas pole hooletuse pärast kindlad ust ega kangi ei aida- ega talliukse ees ja siiski magavad pererahvas rahuliste majas. Koer haugub mõnes peres kõik öö otsa ja keegi ei läha välja vaatama, mis ta haugub.
Meie endised emad sõitsid ratsa, sadulaga ja ka ilma sadulata, üksiti hobuse seljas ja ei kukkunud kunagi maha. Seda nad kõik olivad ju näiupõlves õppinud. Aga pane nüüd meieaegne plika hobuse turjale, ta hakkab kohe karjuma ja kukub. Kuis on 50 aasta jooksul kõik asi muutnud? Ratsasõit nõuab vahvust ja harjutust ja meie põlv paneb seda väga imeks, kui mõisahärrad oma noore prouaga ratsa näeb jänesajahil üle rükkiorasse kihutavad. Esiemad, kui nad praegu elaksivad, võiksivad prouadega võitu lasta.
Joba laps saab nii ära hellitud ja tillitud, et ta alati kukub, kui ema teda kinni ei pea. Kes siis eesti last kinni pidas ja kukkumast hoidis, kui ema mõisa tingil ehk kodus lõikusel oli. Las kisenda, saab laulja. Sai ka laulja. Aga meie aeal on pisut naesterahvaid, kellel veel hea lauluheli on. Nad pole harjutanud.
Vahvus tahab harjutamist. Kerge uni ka tahab harjutamist. Virkus ja tööhimu tahab harjutamist. Mõni laisk mõistab kõnelda küll, et see ehk tõine rikas olla, ja õhkab selle üle, aga ise magab kõik õnnis pitk talveöö ega mõista midagi ette võtta. Mil-aal meie esiisad ja -emad magasivad? Oli mõisatöö ja oma töö teha ja riidid näiul rohkemb veimevakas kui praegustel näiudel. Seda ei ütle ma mitte kõikide näiude kohta, sest virku on olemas meie aeal ka veel, olgu küll, et hoolikad emad rohkemb oma tütre veimevaka eest muretsevad kui näiud ise. Seda ei tule neile mitte kiituseks ütelda.
Maranapunane lõng oli raske vanal aeal saada. Teda kisti kõplaga üles jõeaarsest niidumaast ja kaevajal pidi silmad ees ja taga olema. Ja hirmul ööaeal kaevama, mis päeval valmis oli vaadatud, sest keegi heinamaa omanik ei lasknud oma paremad niidumaad, kus päälegi maran, see kallis hein, kasvis, külanäidu ehk selle emad mitte sea kombel läbi tustida. Oli oma krundi sees maranaid leida, siis sel tüdarde emal oli hea küll. Aga oli hulk tüdrid ehk tahtis perenaene ise uhkust liiga aeada, siis pidi kas kust taht kõrva nõutama, et ikka omajagu maranapunast lõnga pidi saama, kuipaljo tarvis läks. Õnn, et kind[l]aid piirisid muistsel aeal veel taludel ei olnud, sääl vois siis ka maranaotsija ennast vabandada. Aga kõplaid võeti sellegipärast käest ära küll küll. Maa, mis eest kaevatud ja juurekesed välja otsitud, säeti tagant turvastega kinni ja tehti tasaseks, rohi päälepoole, et halv tundja paljo arugi ei saanud, kust kaevatud. Halv, väga halv oli ka ära tunda, mis õige maranajuur oli, sest võlsmaranaid, kes mitte õiged punast värvi ei andnud, kasvid ka peris maranate seltsis. Ja kus on üks hea, kelle ligidal ka halv ei sigiks? Möni rikas taluema, kellel tütrid oli ja võõraid tüdrukuid, võttis maranaotsimise viie-kuue inimesega ette. Päevaaeal mindi ka niisugusel korral saagile, kui ilm paksus udus oli, et kaugele ei näinud. Ka oma talumeistele ei avaldanud paljo kunagi ettevõttest, enamiste sündis see naeste oma tääde ikka salaja, sest ilma ega inimesi ei usutud ka sel aeal. Valmis tehtud riided, körtsekud, pallapooled, sõuksed ja kõiksugused kirjotud peenikesed hamed, kasukad ja särgid hoiti kiristude sees alale ja riputati halli koiheina vahele, et koi neid ära ei aeanud. Mo kadunud õnnis ema hoidnud mo isa riided minu tarvis alale, kes 1848 ära surnud, ja 1860. aastal anti nad mulle kätte, et mina kui täiskasvanud mees neid voisin selga panna. Kõik hamed, püksid, vestid ja kampsonid olid uuved ja nagu alles tehtud, et koi neisse ei olnud puudunud. Aga seda ma mäletan, et neid iga suve päikesepaistel kolm-neli korda kuivatati. Et minu õndsa isa õvve pääl paljo koirohtu kasvid (hallid, puiussakarva), siis käisid külanaesed neid sinna igalt poold otsimas, aga nad ei lõpnud otsa sellegipärast, sest juurtest kasvis jälle. Ja neid kasvab sääl praegugi veel, et küll keegi neid enamb ei tarvita. Tarvitus jäi sellepärast maha, et praegusel rahval enamb nii paljo riidid ei ole kui vanembil. Ainult selga panna on, mis sellele siis kuivatamest vai koiheina tarvis. On otsas, õmmeldakse uus jälle.
Tahtis keegi hammeid väljas lasta õmmelda, siis pidi ta nelja naesterahva tikitud piha eest (ilma jakuta) vakk rügi ehk jälle vakk üks kuuendik kesvi maksma.
Meisterahva hamed olivad enamiste ikka pihaga, see on niutist saadik kahekordsed ja pisud jämedamast riidest kui naestel. See oli sellepärast, et kepihoobid, mis ikka üle piha anti, nii valusad ei olnud kui ühekordse riidega. Siiski kuulsin ka selle nalja ära, et mõni mees setu viisil oma ilust uut hamet rohkemb kurtis kui lömaks peksetud selga. Nõnda võisid üksi vahvad mehed valuga naljatada.
Mis on need vahvad esivanemad meile päranduseks jätnud? Miska austame oma esivanemaid? Sellega, kui meie niisama kindlaste kokku hoiame ja hoolt oma ja oma suguvendade eest peame, kui nemad. Meie oleme ju vahvate vanemate lapsed ning järeltulejad. Ja siiski nii nõrgad. Meid ei peksa ega sunni enamb keegi, see on Jumala ja keisri armust ära võetud. Nuhtlus on kadunud. Siis sunnime nüüd ennast isi hoolt, korda ja kohust täitma.
Meie esivanemad ei arvanud mõisast varastada patuks. Kas neil õigust oli nõnda arvata, teab Jumal. Meie oma Eesti vennad ei puudu paljo enamb vanemate piinajate järeltulejatega kokku. Aga meie vanemate järeltulejad, praeguse aea lapsed varastavad ja röövivad oma suguvendi ja -õdesid, mis halenaljakas kuulda on. Iga loom hoiab oma sugu poole ja inimene hoiab oma sugu poole, ütleb tark Saalomon. Kas niisugused kuratid, kes nõnda tegevad, peaks olema meie esivanemate sugu? Kui meie tõsiselt järele mõtleme, siis on meie suguvennad peninukimeheks läinud. Inimese kiha ja koera pea ja nõna, keda meie vanemad väga kartnud. Ma ütlen teile täie suuga: Teie, koerakoonumehed, vargad ning mõrtsukad, teie kuratid. Teie teotate Eesti esivanemate nime ja au, kes hauas hingavad. Teie teotate ka nende nime ja au, kes praegu teie seas õigel viisil elavad. Teie olete meie vandlaste käest 50 aasta jooksul petmist ja vargust õppinud ega tea, et iseenesele kurja teede. Teie, vargad, näete, kui talumehel hobune ees on, ja himustate sedasama enesele, mitte nälja kustutuseks, vaid lakkumiseks. Mõtle, kust sa oled langenud, ja õpi aealugu."

ERA II 26, 452 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raha juhataja
Kord sõitnud üks talupoeg Vanalaitsina mõisa rehest mööda. Vististi arvata kella 11 aeal enne kukelaulu. Sügisene öö olnud pilkane pime, et sõrme ei näinud suhu pista. Hobune ehmatab ja kargab teelt kõrvale. Mees vaatab ja näeb lumivalges riidis naesterahva rehe nurga juures seisvad, kes palub teda pääle võtta ja edasi viia.
Mees kardab niisugust vaimukogu ja kihutab edasi, aga kuuleb tagant hüüdmist: "Kuule, mees, sina lükkad õnne enesest ära. Oleksid mind pääle võtnud, siis oleksin sinule rahakatla juhatanud, mida mina siin 250 aastad olen hoidnud, aga nüüd pean veel 250 aastad raha vahtima, kuni mul luba andakse seda tõise inimesele pakkuda. Kes teab, kas seegi teda omale saab, ja nõnda jään ma, vaene hing, seie igaveste raha vahtima." Isi hakanud valge naesterahva kogu haledaste nutma. Mees märkand nüüd asjalugu, pidanud hobuse kinni ja kutsunud naesterahvast vankrile.
"Äi ma tule enamb, ega tohi tulla. Miks sa mind esmalt kartsid? Isi oled sa oma õnne enesest ära lükanud."
Mees rääkinud nähtust teistele ja öelnud: "Elaksin ma 250 aastad, siis saaksin suure varanduse perijaks ja voiksin Laitsina mõisa ära osta."

ERA II 26, 453/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Soolätte allik
Kes seda ei peaks täädma, et Soolätte allikas rahakatal varjul seisab. Mitmele mehele on teda unes juhatud ja mitmed on raha järel käinud, aga kätte pole tänini teda keegi säält saanud. Ikka on midagi vastu tulnud ja raha toojad hirmutanud ehk muu asja pääle mõtlema pannud, mida sugugi tiha ei tohi.
Mitte Soolätte allikast kaugel elanud keegi vaene saunamees, kes väga kehv olnud. Ta mõtelnud mitu korda: "Eks või minule keegi seda Soolätte allika raha juhatata, ma ei kardaks vaimu ega ka kuratid ennast ja tooksin raha ära."
"Mis sa, tühi, suurustad," öelnud saunanaene, kes oma mehe julgust küllad täädnud, et tema kõige julgemb mees pole. Jaan olnud saunamehe nimi ja Tondi-Jaaniks teda hüütudki, et alati rahakatla leidmisest ja tontidest juttu aeanud.
"Peaks mulle täna öösel see õnn juhtuma, et keegi mulle juhataks, siis näeksid oma silmaga, naene, et ma tühja käega allikalt tagasi ei tuleks."
Selsamal öösel, kui Jaan õhtu asjast rääkinud ja magama uinunud, kuulis ta selgeste häält, kes rääkis ning ukse pihta koputas: "Jaan, tõuse üles, istu sikkale selga ning tule Soolätte allikale raha järele. Sina ei pea mitte hirmu tundma ega kõik tee muu pääle mõtlema kui raha pääle. Sääl allikas seisab katlatäis kulda härjaikete all. Jõuad sa sinna, tõuseb raha üles, aga hoia ennast tõisiti tegemast ning mõtlemast, siis muidugi jääd ilma."
Need sõnad veel Jaani kõrvus selgeste, kui uni silmist lahkunud. Ta tõusis sängist ülesse, pani rutuga jalad kinni ja astus välja õue. Aga kust sikka saada? Jaan täädis, et peremehel tubli sikk oli. Teda oma lubaga võtta ning ratsutada oli südametunistuse vastu, aga nõndasama karedetav oli ka peremehe juure sikka paluma minna, sest aeg oli kasin ning kallis. Päälegi võis kesköötund ligi jõuda. Kella sel aeal veel polnud. Sääl ei aitnud muu nõu, kui ise oma lubaga sikk võtta ja ratsutada.
Kui Jaan üle poole tee sõitnud oli ja mäest alla allikale sõitis, tuli sellesama talu poiss Jüri talle vastu. Jaan kartis sikka pärast, teretas Jürid ning raha pääle mõte oli selleks korraks kadunud. Ta sõitnud küll sellegipärast allikale ja haaranud härjaikkest kinni, kelle külgi rahakatal ahelõaga olnud kinnitud, tõmbanud kõigest jõust, aga ahelõõg katkenud ja katal vaeunud kõlinal kõige rahaga sügavusesse, kus ta tänapäevani veel puhkab. Ahelõa tükk käes ja sikk käekõrval sammunud Jaan kurva meelega koju poole. Seda ahelõa tükki, mis peris vask olnud, on ta paljodele näidanud ja poisi pääle kaua aega vihastanud, et temale õnneteel vastu juhtus, ehk küll poiss oma hinge õnnistuse juures tõendanud, et ta jalga sel ööl kodust pole välja tõstnud. Kes teab, ehk muutis rahahoidja tont iseennast poiss Jüriks.

ERA II 26, 47 (16) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puustuse mäel ollu vanast rikas miis, kui värjä valla tennu, sis Kirepihe ollu kuulda.

ERA II 26, 47 (18) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Petserih ollu vägimiis. Sis kui viina es ole antu, sis löönü pulmalavva otsa maha.

ERA II 26, 81 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Sissi olli päältsõa rüüstäjäd. Kui inemisi kätte sai, sis piinsi.

ERA II 26, 81 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Parhilla kah, ku tõnõ vägivaldselt tõsõ käest är võt't, sii es saa muud üldä, et sa kuradi sis's.

ERA II 26, 207 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Minu esä unul ollu viil eesti vanembide nui - treiatu. Hel'kav, vist hõbõhõst varb ollu sihen.

ERA II 26, 209/11 (7) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Poiss pidi inne kuus paari aiasaibit är tahvitsema, sis herr ütel, et nüüd võid sa naist võtta.

ERA II 26, 27 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Tsissi käünü küll korjateh pääle sõta, mes viil üle ol'l jäänü. Üts inemine Raubah ol'l ütskõrd tarõh ollu, ahi ol'l palanu, kui tsiss tullu sisse ja peestlnu, sis aho päält pusipuuga olli löönü.

ERA II 26, 27 (4) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rauba külä man om Tsissisuu, et tsisse olli sinna är tapõt.

ERA II 26, 31 (17) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Üts miis ol'l Riiga lännu. Sis ollu nagu must üdsi maah. Kui tagasi tullu, sis ollu raha unik. Kiä kraami vidä, too om puuk. Lääb kange tolmuga nagu tuulispää. Puuke iks tettu. Nimetesõrmest iks ollu lastu verd pääle ja nelläbä õdagu iks tettu.

ERA II 26, 41 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kui tuu vanamuistine sõda olnu', sis pant raha maha. Mu mehe esäle ült uneh, et mine sa, kannu alt saad toobi hõbõhõt. Är' võtku muid üteh. Sääl tulõ sullõ vasta must rakapinikene, tuud är' peläku. Temä es olõ lännü'.

ERA II 26, 43 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Pääle sõta olli käünü' tsissi'. Meil külä takah um üts suu, tsiss ol'l sinna är' tapõt - tuud nimitedäs sis Tsissisuu.

ERA II 56, 133/5 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Üts hul´l nainõ ollu'. Mees võtnu' är'. Tõsõ' ütelnuva' küll, et mes-sä hulluga teet.
Küdsänu' ütskõrd leibä, pandnu' elävä väh´ä' sisse. Väh´ä' vällä, egälütel kõhmä' täüs sällän. Mes-sä hulliga teet!
Ütskõrd jälle söönu'. Lehm tullu' ussõ taadõ. "Oh sa, kurrat, minnu hirvität!" Tapnu' lehmä ärä. Miis tullu' kuu, pahandanu' küll, aga peräst ülnu': "Aga olgu' pääle, saa no kapstilõ vägi kah." Nainõ võtnu' kirve, ragunu' liha katski ja egäle kapstalõ ala oma jupi. Koer kaapnu' kapsta' üles ja liha vällä. Võtnu' koera, pannu' taaritõrdu pulga külge kinni. Taar kõik vällä, ait lainõlõ. Tullu' miis kodu, et vaja' hull mõtsa viiä'. Viinu' mõtsa ja pandnu' kivi otsa, et olõ' siin niikavva, kui tagasi tulõ. Hullikõnõ lännu' kivi otsa ja nakanu' kusõlõ. Ütelnu' kusõlõ, et joosõ' sa siist ja joosõ' sa siist. Rahavarga' ollu' kivi all, kuulnu', arvanu', et nüid tuldas taga aama. Pagõnuva' ärä, jätnuva' raha tasamma paika. Nainõ löüdnu' raha ja hõiknu' miist, et miis-vaene, tulõ' tagasi, ma löüse kotitävve litlatakit. Miis tullu' tagasi. Õige küll, kotitäüs raha. Aga pellänu', et naenõ kõnõlas vällä. Miis pandnu' naisõ kapstatõrdu ala ja suurmit pääle ja kanapoja' tsagama ja lasnu' tõrdu mulgust tuld ja tõrva sisse. Nainõ peräst kõnõlnu', et mi' löüse kotitävve litlatakit. "Konas?" - "Kui tuld ja tõrva taivast satte ja pompomp sõda olli." Rahvas naarnuva'. Nii jäänu' mehele raha kätte.

ERA II 56, 135 (34) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Ütele mehele juhatõt unõl raha, et jaaniüül mine', võta' vana lammas. Timä lännu' raha otsma ilma lambalda'. Kats miist ütelnu', et kos lammas. Timä lännu' ja ütelnu' kodo vana imäle, kes väegä vandunu', et tulõ üteh. Nigu na imäga lännuva', nii kadunu' imä ärä ja raha tullu' kui klõk´snu' vällä. Imä olligi tuu vana lammas, keda tondi' tahtnuva'.

ERA II 56, 135 (35) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Üts miis matnu' raha mõtsa pedäjä juurõ ala. Ütelnu': "Enne raha kätte ei saa, kui niipallu hingi kui kopikid tuvvas." Üts miis kullõlnu', viinu' sipelgid ja saanu' raha kätte.

ERA II 121, 497/501 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Alide Raudsepp, 36 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Andri Puustusmaa Harbini linnas.
See oli umbes 1904. aastal, kui Andri Puustusmaa oli Venemaal Harbini linnas väeteenistuses.
Kord õhtul läks ta linna jalutama. Ühes linnaäärses uulitsas tulid talle röövlid. Öeldes, et kui sa ühes ei tule, laseme maha! Andri läkski. Röövlid läksid ühe suurema kaupluse laele, kus juhtis kauplust keegi proua. Röövlid kangutasid lae lahti; lasid Andri köiega kauplusse, lubades teda siis tagasi tõmmata, kui on küllalt kaupu üles antud. Andri andiski neile niipalju kaupu, palju röövlid soovisid. Viimaks tõmasid röövlid ka Andri üles. Oli viimane saanud poolde teele, lõikasid röövlid köie katki ja lasid Andri kauplusse tagasi, kuna röövlid ise põgenesid.
Andri hakkas mõtlema, kuidas välja pääseda. Hää nõu on kallis. Kui proua tuleb varahommikul lambiga kauplusse, viskan talle kühvlitäie jahu vastu nägu. Jõudis hommik. Proua tuli kauplusse. Uksel aga viskas Andri talle kuhlitäie jahu näkku ja silindrisse, et lamp kustus. Nüüd jooksis Andri läbi avatud ukste uulitsale ja metsa.
Metsas kaotas ta oma jälgi igasugu viguritega, et tagaotsijad teda kätte ei saaks. Kesk metsa leidis ta puu, kuhu puges peitu. Puu oli sees nii suurelt õnnes, et ta mahtus sinna sisse.
Tulid tagaotsijad. Jälgi uurides leidsid, et jäljed edasi ei lähe. Nad lõikasid puu maha. Et midagi ei näinud, lõigati puu keskkohalt katki. Andri oli kesk puud. Kui lõikama hakati, tundis Andri, et see oli otse tema keskkohal. Nüüd nihutas ta end ülespoole, et mitte surma. Et õnn oli Andriga, sai ta nii ettevaatlikult üles end nihutada, et otsijad arugi ei saanud. Otsijad ei näinud midagi ja läksid ära. Nii pääsis Andri Puustusmaa surmast.
Jutt saadud Alide Raudseppalt, 36 aastat vana, kellele jutustas Andri Puustusmaa ise. Andri elukoht oli Sarve talus Kasaritsa vallas Võrumaal. Sai surma Saksamaal vangina.

ERA II 121, 509 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita t. - Ludvig Raudsepp < Kaarel Tuvi, 70 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Vähk rätsepana kilplaste juures
Kord leidsid kilplased ühe jõe äärest perve pealt suure vähja. Nad ei teadnud, mis loom see oli. Kui nad teda lähemalt uurisid, nägid, et tal on kahed suured kääred. Kilplased arvasid et see võiks neile õmmelda riideid. Kilplased panidki vähja riide peale õmblema. Mõne tunni pärast oli vähjal riie väikesteks tükkideks lõigutud. Kilplased said sellest hirmus vihaseks ja otsustasid vähja ära uputada. Nad viskasid ta vette. Kui nägid, et vähk sabaga lõi vastu, arvasid, et tal on nüüd viimsed valud, ja kui vähk põhja sujus, arvasid kilplased, et vähk kui tundmata elukas on surnud.
Nii uputasid kilplased vähja.

ERA II 121, 511 < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Liiso Volstein, 63 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Papi hobune
Kord sõitis "Ritskäkoguduse" (varjunimi, õige nimi on Plaani) papp linnast koju. Kodus ütles talle sulane: "Mis sa sellest hobusest talli viid, ta on märg, las ta enne ära kuivab." Papp viiski hobuse maja otsa, kus tuul hästi tõmbas ja köitis ta sinna kinni kuivama. Kui papp mõne tunni pärast hobust vaatama läks, oli see lumme tuisanud ja surnud. - "Ära usu ilma, ilm ajab pu silma."

ERA II 121, 513 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord jootis keegi setu mõisaherra kaevust puhtast pangist hobusele vett. Härra tuli trepile ja ütles: "Kuule setu, mis sina seal minu puhtast pangist hobust joodad!" Setu ütles: "A herr, ku' sul tast viist nii kahju um, sis ma vala tagasi!" Ja setu valaski selle vee tagasi, kust hobune jõi.

ERA II 121, 513/5 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Mõisahe tull kausiseto. Ta läts küüki ja ütel, et taht provvaga kokko saia. Tä mõtel, et saa provvale kausso müvva. Toatüdrukud keelasid küll, et ära mine tuppa, kuid setu siiski läks. Saalis tull herr vasta ja ütel: "Ära tule siia om lumiste jalgadega!" Et setu parajasti põrandariide peal seisis, ütles ta: "Ada herr, es ma su kanga pääle astui, ma astu nüüd viirt piteh!"

ERA II 121, 515 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord oli keegi setu sõimanud konstaablit "võmmiks". Konstaabel kaebas kohtusse. Kohtus küsis setu konstaablilt: "A võmmikõnõ, kus ma sis sõimssi sinno!" Kohus mõisteti tühjaks.

ERA II 121, 521 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Mustimägi
Kord käis keegi loomaaiaga mööda küla. Kasaritsa vallas Mõisamäe külas surnud loomaaia pidajal ära lõvi nimega Musti. Ta maeti sinna lähedale mäe otsa, mille järgi mäge hüütakse Mustimäeks.

ERA II 121, 523 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kust on saanud Verijärv nime
Verijärv on saanud oma nime pärisorjuse ajast.
Verijärve kaldal oli kelder, kus peksti orje. Kuri parun laskis orje nii peksta, et veri jooksis järve ja järvevesi muutus punaseks.

ERA II 121, 527 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Ükskord tull susi karja, tä habe ja saie üte põrsa kätte. Tuu niildse tervelt alla ja läts mõtsa.
Karus juusk kodo ja kutsõ peremehe sutt takah ajama. Perremiis võtsõ hää malga kätte ja läts mõtsa. Üte puhma all näkk, et susi magasi. Perremiis lei hundile kõtu pääle. Põrss karas tagaotsast (hundil) soel vällä ja juusk karä mano. Hunt aga jooksis metsa.

ERA II 115, 631/2 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi k. - Ludvig Raudsepp < Mari Tinnus (1935) Sisestas Laes Vesik 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda 2006
Laul
Väike olli, es ma näe,
Kui mul kooli esä, emä.
Karjan käise, lõusen ma,
Kos oll emä matõtu:
Valge liiva mäe sisse
Suure halja turba ala.
Emäkene, tõsta pääd.
Mina tõsta turbakõst.
"Rist um rassõ rindu pääl,
Kääbas rassõ kässi pääl."
Ma sul kaiba, oma emä,
Mis mul tegi võõrasemä.
Võõrasemä minno ai
Uibu ala vitsu otsma.
Mina lätsi uibo mano
Nigu ona emä mano.
Uibost sattõ häelmid (õied).
Mino silmist pisaraid.
Mino silmapisara
Sattõ hõppõ (hõbe)kaarikahe.
Emmä viidi tiitpiteh,
Arm tiiviirt piteh.
Emma viidi kerikohe,
Arm astõ altarihe.
Emal hauda kaiveti,
Arm ümber karõli.
Emmä hauta panti,
Arm ala lamõsi.

ERA II 244, 441/2 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Riia-Pihkva kiviteed mööda edasi minnes on natuke sealpool Läti piiri üks tamm, mis on istutatud latva mööda maa sisse. Nüüd on see tamm juba suur. Rootsi sõja ajal sõi kuningas sääl kohal lõunat ja istutas siis ühe tamme ladvaga maasse. Ise ütles: "Kui see tamm siin kasvama läheb, võidan veel ka mina sõja." Tamm läks küll kasvama, aga kuningas ei võitnud.

ERA II 244, 451/3 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi ümbruskonda olevat sõja ajal mitmesse kohta kulda maetud. Mis venelaste poolt oli maetud, seda kuulutati pärast sõda Pihkva kirikutes. Üks mees, kes oli saanud kindrali kutsariks Pihkvas, seletas, kui ta kodu käima tuli, et Pihkva kirikutes kuulutati igal pühapäeval: sinna ja sinna on sõjavägi kulda või raha matnud, kes soovib, mingu otsima. Sääl oli siis kuulutatud, et mitmes kohas Sõnnipalus ja mujal Rogosis on kulda, aga kes see siis Pihkvast teadis või tahtis tulla siia otsima.
Kuid mitmest paigast kadus siiski raha maa seest ära ja leiti, et mõnes kohas oli kaevatud. Nii olevat Sõnnipalust tee äärest raha välja kaevatud. See, kes kaevanud, läinud Venemaale ja ostnud talu.
Siis olla olnud kulda Käänu Andri aida juures, Rootsi sõjatee ääres. Kuid ka säält on kaevatud ja öösel raha välja võetud.
Lilli mõisa juures teelahkmel on suur kivi. Kord leiti, et kivi oli paigast ära aetud ja kivi all oli rahakatla asegi näha. Küllap mõni ikka teadis ja võttis öösel ära.
Misso vallas Uuri külas on kääpaid, sääl on rootsi kääpaid ja vene kääpaid. Esimesed on ümmargused, teised piklikud. Vene valitsus oli teada saanud, et sääl kääbaste sees olla raha ja need kääpad kaevati valitsuse poolt lahti. Kuid olid ainult paberrahad ühes kääpas.
Siis olevat Rootsi sõja ajal pandud Tabina tiiki sikasarve täis kulda ja see olevat ka alles seal.

ERA II 244, 453 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana Kändra leidis Liivakmäelt kündes raha. Varsti pärast seda näidati mehele unes ja kästi seda raha ka isale anda, et siis ta leiab veel raha. Mees oli aga kitsi ega annud isale pennigi ja ei leidnud ka enam pennigi.
Ühele mehele näidati ka unes, et mõisas Ossipuustuse soosaarekesel Hariku tamme all on raha. Mees läks raha otsima ja nägigi kivihunnikus rahakatelt, aga katla peal magasid ussid. Mees võttis nuia ja lõi madudele: need kadusid, kuid ühes nendega ka rahakatel. Sääl aga ei olnudki madusid, need olid rahakatla sangad.

ERA II 244, 456/7 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sinise kleidiga naine, kes kummitab Rogosi mõisas, võib ka mõne nunna vaim olla, sest õige vanasti, enne sakslaste meile tulekut oli olnud Rogosi mõisa asemel klooster ja kloostri all käigud, mis viisid ümberkaudu kuhugi välja. Sõja ajal lõhkusid rüütlid kloostri ära ja mõisnik lasknud hoone ümber ehitada mõisaks.
Mis klooster see oli, ei ole teada. Ainult väga vanad inimesed on rääkinud noorematele, et nende vanaisad on neile seletanud.

ERA II 244, 457/60 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord elanud vaene mees oma kasupojaga. Kasupoeg olnud suur jõumees ja söönud väga palju, aga selle eest teinud ka tööd kümne mehe eest.
Mõisaherr tahtis palgata kasupoega enda sulaseks ja küsis, mis mees palka nõuab. Mees nõudnud siis niipalju, kuipalju jõuab seljaga koju viia. Härra oli selle nõudmisega päri ja palkaski jõumehe sulaseks.
Uus sulane nõudis kohe süüa ja sõi terve härja korraga ära. Siis heitas magama ja magas kuni teise päeva õhtuni. Teised sulased olid juba lõpetamas tööd metsas, kui jõumees sinna jõudis. Ta raius aga nii ruttu oma jao metsa maha, et sai teistega veel ühes koju tulema.
Järgmine kord saatis härra sulase heinu tooma. Mees võttis kuhja ühe korraga sülle ja tõstis ree pääle. Hobune ei jõudnud säärast suurt koormat vedada. Siis võttis sulane vitsa ja lõi sellega hobust: hobune kukkus surnult maha. Nüüd tõstis mees hobuse heinakoorma otsa ja vedas kõik mõisasse.
Härra nägi, et niisugune sulane teeb rohkem kahju kui kasu ja tahtis temast lahti saada. Ta käskis jõumehel kaev kaevata ja tahtis siis teda kaevus kiviga surnuks lüüa. Mees hakkaski kaevu kaevama ja tegi nii suure kaevu, et kaevas terve mõisa õue üles. Härra plaanist ei tulnud midagi välja, sest nii suures kaevus ei saa ju kivi kellelegi pähe kukkuda.
Härra andis vana hobuse ja saatis sulase metsa puid tooma. "Küllap hundid ja karud ta murravad," mõtles ta. Aga sulast ei puutunud hundid ega karud, nad murdsid ainult tema hobuse. See ei teinud aga vägimehele muret. Ta rakendas karud puukoorma ette ja sõitis mõisa õue. Siis viis ta oma karud hobuste talli, kus need tegid puhta töö.
Viimaks härral hää nõu. Andis sulasele kirja ühes ja saatis välisriiki kulda tooma. Vägilane võttis ühes terve pulli liha pullinahkses kotis ja teise kotitäie putru. Siis asus ta karudega teele.
Pärale jõudnud, andis kangelane kirja kuningale ja nõudis öökorterit ja kulda. Kuningas andis nõutud kulla ja saatis mehe kuuri alla. Siis kutsus ta sõjaväe ja käskis sõduritel kangelast maha lasta, sest kirjas oli seda nõutud. Vägilane istus parajasti oma pudrukoti ees ja sõi, kui hakkas kuule kukkuma pudru sisse. "Mis nad ometi pilluvad nende hallitatud ubadega," ütles jõumees põlglikult ja sõi edasi. Varsti hakkas pudru sisse kukkuma suurtükikuule. "Päh, pilluvad poolküpsetatud kartulitega ja ei lase süüa," lausus sulane, tõstis kullakoti selga ja läks koju.
Härral oli toodud kulla üle hää meel ja ta andis sulasele linu nööri tegemiseks, sest sel hakkas juba aasta täis saama ja ta tahtis oma palka ära viia. Kui nöör valmis sai, pani jõumees selle aida pääle, kus kuld sees oli, ja viis minema. Viis kulla isale ja ütles: "Ela ja söö nüüd muretult. Ma lähen siit maalt ära, sest mulle ei anta siin rahu."

ERA II 244, 462/4 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rogosi mõisa vanaherr oli palju parem kui noorherr. Vanaherr oli kõigiti lahke rahva vastu. Kui kellelgi suri lehm ära, siis andis mõisa karjast asemele. Kord laskis ühel perenaisel valida oma karja seast, missugust see ise tahtis. Ja kui vanaherr sõitis teed mööda, siis oli tal suvel korvitäis õunu ühes, kust pildus neid lastele. Mõnikord kutsus härra pärast jutlust koolimaja rahva mõisasse ja proua keetis rahvale pakse kapsaid. Vanahärra polnud ka rikas. Rahvas rääkis, et sellepärast ta pole rikas, et ta on hea. Härra õed jäid vanatüdrukuiks, sest keegi ei tahtnud naituda nii vaeste preilidega.
Kord jõi vanaherr Riias väga palju raha maha. Suurekõrtsi kõrtsmik Jakobson aga tasus härra eest ära. Pärast oli kõik valla rahvas Jakobsonile vihane, et see härra võla ära tasus. Kui härra ei oleks võlga tasunud, oleks mõis riigi kätte läinud, ju kroonuvaldades oli palju parem elu. Haanja mõisnik oli ka joodik ja ei jõudnud maksa ja vald läks kroonu kätte. Sääl oli ikka natuke kergem elu. Keiser kinkis kroonuvaldades makse oma sünnipäeval ja mõnel muul tähtsal päeval. Üteldi siis, et keisri poolt tuli jälle maani vest (manifest).
Noorherra oli palju kurjem ja halvem kui vanaherra. See pani taludele renti kahe- ja kolmevõrra juurde ja pani ka veel lisategu juurde. Tema ajal olid mõisas saksa ja moonamehed ja karjamõisates saksa rentnikud. Need petsid härrat ja teenisid alati vahekasu linnas heinte ja muu kraami müümisel. Härra usaldas saksa moonakesi ja rääkis alati tööpäevadel nendega põllul. Sakslased võisid niita vilja vikatiga, eesti moonamehed pidid kõik vilja sirpidega põimma.
Noorhärra asutas ka karjamõisad. Praeguse Kuura karjamõisa asemel oli enne üks talunik Kuur. Selle ajas mõisnik välja ja laskis hooned ära lõhkuda. Praegu on veel varemed näha. Karjamõisate rentnikeks said sakslased.

ERA II 244, 464 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Lillimõisa talu kinkis vanaherr ühele sulasele. Sulase naine oli mõisa ammeks. Sääl makseti talle 30 rubla palka ja anti veel riidid. Pärast kinkis vanaherr talle talu. Alul kutsuti uut talu Vastsetare. Vanaproua käis tihti amme vaatamas ja kiitis, et neil on väga ilus koht, justkui mõni lilleaed. Siis hakatigi kutsuma talu Lillimõisaks. Lillimõisa alt läheb väike oja, mida nüüd kutsutakse Lillimõisa järele Lilleoja, enne oli ta nimi Soeoja.

ERA II 244, 466 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Maksa metsas elas vanasti väga rikas peremees. Ta elas jumala üksinda suures metsas, keegi ei teadnud tast midagi. Kord leiti ainult, et maja oli tühi. Kindlasti olid mõned röövlid teda tapnud ja raha röövinud. Siis elasid säälsamas lähedal orus ühed röövlid. Orgu kutsutigi Röövlinõtsk, praegu kutsutakse orgu Liivaslohk. Sinna Röövlinõtsku olevat röövlid oma kulla matnud. Kord näidatigi ühele metsavahile unes ja kästi säält kulda kaevata, kuid mees ei julgenud minna.

ERA II 244, 466/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma koolin käve, oll koolimajas Kriiguli Mee maja. Õpetaja elli tarõn, latsõ olliva pööningul vai tõõsõ kõrra pääl. Sooja lasti alt kriisaussõ läbi.
Koolinkäümine oll sunduslik õnnõ luteriusulistele. Vinneusulistel lastõl es olõ sundus koolin kävvä. Üteldi, et nail omma paremba pää, nail olõ-i vaja niipallu kävva. Ma olli ka vinneusoline, aga talvõl käve iks koolin. Sis olli meil kõigil krihvli, õpetajal oll õnnõ pliiats. Kui ma viimäst talvõ koolin käve, sis tulliva esimese hefti.
Kui mu imä oll lats, sis es käudaki koolin. Koolmeistri kävevä valda müüda ja õppasi latsi lugõma. Üle mitme nädalä kutsuti latsõ suitsutarrõ kokku ja õpati laulmist."

ERA II 244, 467 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma lats olli, sis selet üts saja-aastanõ ineminõ, et tallõ oll seletänü vanaesä, et vanast oll käänü siin üte inemisesüüja vai pininuki. Nu olli inemise är küdsänü ja nahka pistnü. Mäepalun kattõ tütarlats är, imä läts välla hõikma, et Mari, kos sa olõd. Sõtur tull vasta ja ütel: "Mis sa no Marist hõigud, Mari jo tsärrä."

ERA II 244, 468 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Misso postijaamas varastas üks postipoiss vanasti raha, mis oli postiga saadetud, ja peitis raha ühe silla alla. Postijaama tüdruk nägi seda ja too võttis selle raha ära ja pani sipelgate pessa. Kui rahavargus ilmsiks tuli, kahtlustati postipoissi. See tunnistas oma süü üles ja samuti peidukoha. Kui aga raha mindi otsima, ei olnud seda sääl. Jaamapoiss lasti valetamise ja varguse pärast läbi kadalipu ja ta sai surma.
Tüdrukut hakati kutsuma Rikas Mai. Kuid ei käinud temagi käsi hästi. Ta lapsed olid kõik tummad, pääle ühe. Samuti ka lastelapsed on kõik vigased.

ERA II 244, 471/2 (27) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Söödi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jete Ruusmäe, 56 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lõõgeruses elasid suured röövlid Papa Juksid. Kogu ümbruskond kartis neid. Kord läksid nad talumeestega Murati kõrtsis kaklema ja vanem vend sai surma. Noorem tegi selle mälestuseks ühele kivile verega risti. See kivi oli veel hiljuti Murati kõrtsi juures alles. Röövel maeti Laitsna surnuaiale. Kui hakati surnu auk kirikukella lööma, kukkus kellal tila seest. See pandi tagasi, aga kukkus jälle maha. Nähtavasti tõrkus kellgi röövlile helisemast.

ERA II 244, 483/5 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palgi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Jaan Juhanson, 84 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nälä-aasta'
Väega suur põvvasuvi oll 72 aastat tagasi. Kes varra vilä tei', nuu' sai' midägi, a' kellel hildambas jäi vilätegemine, tuul kõrbi kõik põllu pääle är'. Peoga korati süguse viläpää' põllupäält lina pääle. Hõõruti sõklõ' külest är' ja jahvatõdi käsikivikagi är'. Riik andsõ magasist viljä. Egä hinge pääle anti karnits (1 mõõt) rüki nädalih. Meid oll 8 hinge peret, saimi uma verdi är' (verd = 8 mõõtu). A' viin õks oll otav, uma katõsa kopka tuup. Perästpuuldõ panti külh hinda mano (25 kopka tuup). Oll külh suur nälähädä, a' näläsurma joht kuulõ-õs kedägi kuulvat.
Sis üts suur põvvasuvi oll kah inne Ilmasõta 1914. a. A' tuu õks es olõ' ni' suur.
Tuul suurõl näläaastal 72 a. tagasi veeti kah viljä Pihkvast. Võröl masse rüävakk sis puultõist ruublit.

ERA II 244, 485/6 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Palgi-Jaan oll mõisa teenistusõh olnu 7 aastat. Tää oll rehepapp. Et tä väega kavval miis oll, kutsuti teda Sala-Pulgas. Herräle seletedi, et rehepapp um varas ja varast' mõisa vilja. Herr tahtsõ perrä kaia, et kas tä varastas mõisat. Pan'd sis sandi rõiva sälgä, võtsõ kotikõsõ üteh ja läts rehepapi mano. Rehe man ütel papilõ, et müü tälle vilja, ega herr ei tiä. Papp sis kutsõ kah herrä tagapoolõ, tõmmas herrä hindäle maahha pääle ja nakas sis herrä pessmä: "Ah sa' tult siiä mõisa kraami varastama!" Tõõsõ tulli mano kaema. A' mis sääl õks tetä; herr pääl ja rüük. Viimäte lask rehepapp herrä vallalõ.
Tõõsõl pääval kutsõ herr rehepapi härbäni mano ja kitse rehepappi, et tuu nii' aus miis um mõisa vasta ja' an'd rehepapile klaasi viina.

ERA II 244, 487/90 (7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Põrsalõikaja Jaan.
Kanebi kerigu lähkuh um Miti talo. Tallo pidi Märt Mitt. Ütskõrd tull üüses Põrsalõikaja-Jaan. Reheall pesti rüht. Põrsalõikaja-Jaan läts kah sinnä. Ronõ reheaho pääle, tõmmas viläkoti hindäle kantsli iist ette ja' nakas jutlust ütlema, õkva nii nigu opetaja kerikuh oll ütelnü'. Kõik rehepesjä jäi' kullõma. Perremiiski tull reheala ja jäi kullõma. Jutlus oll väega illos.
Tõõnõkõrd läts Põrsalõikaja-Jaan mõisahe. Sis ütel sääl kah aho pääl jutust. Kõik kulssi ja imehtelli, et jutlus oll õkva sääne, nigu opetaja oll kantslih ütelnü. Mõisaherr tull rehe mano ja' jäi värehti taadõ kullõma. Herr kai, et Põrsalõikaja-Jaan trots jumalasõnna ja lasksõ Jaani kinni panda. Kutsuti sis kohus kah kokko Kanebi kerikohe. Sääl olli kõik nuu kerigupää' ja' kohtuherrä. Jaan mõistõti süüdü ja lubati saata elos iäs Tsiberehe jumalasõna trotsmise peräst. Sis tull tuu üts suur kerigupäid mu mano ja ütel, et ku sa kolm jutlust ütlet nii, nigu opetaja kerikuh ütel, sis sa piäset är' ja olõt vaba. Jaan kai ja mõtõl, et ku' ma' no' ütle kah tuu jutlusõ nalaperäst, nä õks nigunii saatva' mu Tsiberehe (Siberisse). Jaan sis astõ lavva mano ja nakas jutlust ütlemä, õkva nigu opetaja ütel kantslih. Ku jutlus lõppi, sis tuu suur herr küsse vüülmöldri (kirikuteener) käest, et kas oll sääne jutlus. Tuu ütel, et jah oll. Sis anti Jaanilõ klaas kuuma tiid ja võidleib. Ku Jaan tuu är' sei, sis kai, et nüüd sai kimmämp ja ütel tõõsõ jutlusõ kah. Tuu oll kah õkva karvapäält sääne, nigu opetaja oll kerikuh ütelnü'. Sis sai Jaan jälki klaasi tiid ja võidleevä. Nüüd Jaanil julgus nõssi ja kolmas jutlus läts kõgõ parembahe. Nüüd tuu suur herr ütel, et sa' olõt vaba ja võit minnä. Jaan tennäs ja' läts är. Ka' nii pässi Põrsalõikaja-Jaan Tsiberist. Tuulaiga Kanebi keriguopetaja oll Eisensmith.

ERA II 244, 490/1 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanaaoline kohus.
Siin olli' kohtumehe' Ants, Jaak ja Jüri. Ku' kohus nakas nõvvo pidämä, sis jäi Jüri magama. Ku' Ants ja Jaak uma otsusõga valmis sai, kas süüalone õigõs vai türmi vai Tsiberehe mõista, vai vitsu anda, sis aeti Jüri kah üles ja müksati, et mis sa arvad. Jüri ütel: "A' mis muud ku' vitsa'!"

ERA II 244, 491/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Suur hobõsõvaras.
Siinpuul oll vanast suur hobõsõvaras Palo vallah Viia Jakap. Ku' tää hobõsõ är kost varast, sis es saa tuud ütski inämp kätte. Ütskõrd oll tää hobõsõ varastanu. Kotoh oll riihh välla aet ja tää nakas riiht sikkama, uma hopõn kah sikas. Läbi värehtide näk'k, et takahotsja umma moropääl. Lei sis rehe veere üles rihäga, köütse ostõdu hobõsõ jala' kinni ja tõmmas alaotsa rehe ala (põhu ala), esi nakas mäe veere puul sikkama. Läbiotsja otsõva kõik kotusõ' läbi, a' hobõst es lövvä'. A' läbiotsja reheveere ala kaia es mõistaki'.
Tõõnõkõrd, ku' läbiotsja tulli, oll hopõn reheall, sis tõmmati varastõt hopõn rehetarõ pääle olõkihte vahele. Sinnä kah es tiiä kiäki otsi.
Ütskõrd jäl', ku takahotsja olli tulnu. Tuudi hopõn tarrõ ja panti suurtõ rõivakappi. Jälki es löüdä hobõst.
Vanast olli varga väega kavala'.

ERA II 244, 493/5 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuis varastõt hopõn kätte saadi.
Võro valla Loosu külä mehel oll är hopõn varastõt.
Ütskõrd, tuu miis läts Pihkva laatu. Sääl näk'k, et tää varastõt hopõn um ütel voorimehel. Tää andsõ sis uma hobõsõ tõisi kätte, et nuu' toosi tuu kodo. Esi' võtsõ paar kompsu käe otsa ja läts üte tõõsõ mehega voorimehe mano. Tuu voorimehe mano, kellel oll tää hopõn ja küsse, et pallo tää võtt Võrolõ viimise iist. Tää tahtsõ, et tuu voorimiis tulõsi Võrolõ, selle et Pihkvah tõõsõh kreisih, ei saa tää hobõst käest võtta. Ku' saagi, sis tuu tege pallo kullu.
Kaup sündü kokko ja naati sõitma. Võrol politsei iih ütel tuu Võro valla miis, et tää piät tsutikõnõ siiä sisse astma. Läts sisse ja tull politseiherräga tagasi. Nüüd sai Võro valla miis uma hobõsõ kätte. Sis seto küsse, et kuis ma' no' Pihkvahe tagasi saa. Politseiherr ütel, et võta rii vehmrist kinni ja' sõida tagasi: tõrr, tõrr, tõrr!

ERA II 244, 495/6 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Otsa Kusta Soe küläh Kasaritsa vallah läts Petserehe laadulõ. Täl oll nuur hopõn. Äkki tulli seto mano ja ütli, et s'oo um näide hopõn, s'oo um näilt varastõt. Nii vei nää Otsa Kusta kõgõ hobõsõga politseihte. Otsa Kusta nakas mõtlema, et kuis tää uma hobõsõ kätte saa. Sis läts tää vällä hindäle tunnistajit otsma. Löudsegi paar uma valla miist, kes tiidsevä, et Otsa Kustal um hopõn uma kasvatõt. Hopõn oll politsei hoovih, esi ollimi politseih seeh. Sis üts mu tunnistajit küsse, et kas hopõn um ruun vai märä. Seto ütli kõik, et hopõn märä. A' hopõn oll ruun. Nii sai Otsa Kusta uma hobõsõ kätte.

ERA II 244, 496/7 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisa sõda.
Pääle Rootsi sõa oll Viitina mõisah sõda. Tuu sõda oll ni' suur, et muid es jää' üle ku' sulasõnaane Matli ja' limbajalaga valgõ hopõn. Nuu' pagõsi sis Viitina Luhasuuhhu. Suuh oll kuusõmõtsa saar, sääl naksi nää' elämä. Matli sis nakas kangit kudama, et piili es olõ', sis olli piili asõmõl nelli kuuskõ. Matli kudi hammõ alostükke. Nii sis teene' raha ja' ehidi vahtsõ mõisahuunõ üles. Tuust aost umgi tuul suul Peldesuu nimi.

ERA II 244, 497/8 (13) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kai ja' Mai.
Ütskõrd jäl' üte sõa aigu pagõsi' Kai ja Mai suurõ paijopuhma ala. Hopõn astö paijopuhma pääle ja vaot Kaiõlõ sälä pääle. Peräst jäigi Kaiolõ hobõsõravva märk sälä pääle.

ERA II 244, 498 (14) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raha lätteh.
Soodimaa pääl, tuu um meil piirimiis, um üts läte; inimise kõnõli, et sääl lätteh olõvat raha. Kes tuud kellä katõteiskümne aigu kaibma lätt ja must pinikene vasta tulõ, sis löüd raha. Inemise mõtli, et tuu must pinikene um vanakuri ja' es julgu ütski minnä kaibma.

ERA II 244, 498/500 (15) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd õdagu tull Kaabist-Piire vallamajast tullõh mi' poolõ sisse ja ütel, et ma' mitte ei' julgu tast läbi Kaabist mõtsu minnä. Ku' ma' ütsinda mõnikõrd läbi lää, sis um näugna ja kraapmine ja kõik takah. Ma sis saadi tää kah läbi mõtsa är, pelksi külh, a' är õks julksi. Tulli sis tagasi, iih mul viirdu nigu üts kerä, kõik aig üte kotusõ pääl, vai õks ütekaugusõl must. Sis oll egäsugutsit hellü kuulda. Ma es julgu perrägi kaia.
Ütskõrd, ku' Kaabist-Piitre jäl' pümmega ütsindä kodo läts minemä, kattö är. Täämbäse päävani olõ-i tedä löüt. Nuu' õks vanahalva olli.
Ütskõrd nüüd hildaaigu, ku noid suuri mõtsu raoti ja põllu' asemõlõ tetti, löüti üte kadajapuhma alt üts luukere.
Kasaritsa vallah, Hammuste Jaani maa pääl um lubjamägi, säält um löüt pallo inemise luid. Sääl õks määne vanaaoline matus um olnu'.

ERA II 244, 507/8 (23) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallah Räpö külah Vahimäe sisse olõvat Vahtsõ-Kasaritsa herr lasknu ehitä keldri varandusõ pandmise jaos. Piaaigu, ku' keldri olõs valmis saanu, herr sõitsõ müüda uma tõllaga ni' kõvastõ, et keldri sattõ kokko. Herräl läts tuupääle süä täüs ja' es lasõki inämp edesi ehitä.

ERA II 244, 509/10 (25) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõ-Kasaritsa herr es olõ' inamp kuri, tuusama, kis järve tõugati tõllaga, vait joba ülearvu kuri. Tää lasksõ ehitä Verijärve kaldõhõ keldri, koh pesse ummi orjõ, nii et veri juusksõ ojana järve. Tuust aost umgi järvel Verijärv nimi.

ERA II 244, 601/2 (6) < Rõuge khk., Nursi v. - Leida Hussar, Võru linna algkooli õpilane < naabrilt, üle 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praegu on taluperenaistel väga tähtis ebausk lammaste kohta. Vanast niitnud 2 tüdrukut kaera. Korraga näinud eemalt üle jõe tulevat hunti, kes haaras tüdruku seelikust kinni ning tiris oma koopa juurde ja kutsus oma poja välja. Poeg tüdrukut nähes avas suu laiali. Ehmunult langetasid tüdrukud silmad hundipoja suhu, kus nägi suurt konti, mida ta seal vabastas. Hunt andis tüdrukule heateo eest lamba, mis ta oli karjast varastanud. Tüdruk läks koju oma kingitud lambaga, mida ta kasvatas. Lammas oli õnnelammas, kes tõi iga aasta 3 poega.

ERA II 244, 251 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanade eestlaste elukoht on olnud arvatavasti Verioja orus või Mustjõe ürgorus, sest Verioja orus on olemas koopaid ja kui orust tõusta põhja poole, tulla läbi Räestu küla asuvasse metsa, olla ka ohvrikivi ja.

ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Seesama vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.

ERA II 244, 265/6 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Agnes Eensaar, 15 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast eemal 2 km seisab maantee lähedal sügav org. Igalt poolt piirab orgu mets, nagu oleks teda keegi niiviisi ringiratast istutanud. Suvel oli sääl metsas armas jalutada; orus õitsesid tuhanded lilled ja laulsid tuhanded linnuhääled. Sügisel oli org ja mets nukker ja pime, kui jäid tulema karjaga koju sügisel natuke hiljem, siis oli jalgades niisugune elu, et ei olnud asjagi üleõla vaatamisega. Rahvajutu järgi olevat tekkinud see org järgmiselt: Vanal ajal, aga juba mõnesaja aasta eest pääsnud ori piinajate käest põgenema. Surmani väsinud ja haavu täis, otsinud põgeneja oma tagaajajate eest veel kuski varju. Öö olnud käes. Korraga näinud ta tee ääres mäge. Viimast jõudu kätte võttes vedanud ta enda mäe otsa ja õhanud: "Halasta sinagi, mäeke!" Sääl muutunud mägi tema all pehmeks patjaks. Hommikul leidnud tagaajajad orja surnult; nende imestus ei olnud väike, kui leiti mäe asemelt org. Nüüd kutsutakse seda orgu Orjaoruks.

ERA II 244, 267 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Umbes 40 aastat tagasi leidnud Pinosoo talu sulane Hendrik Jõgeva, samast talust 200 m kagupoole, maad kündes hõbedase kannu, milles olnud kuld- ja hõberahu. Pealpool olnud arvatavasti kas dokumendid või paberrahad, mis olnud kõdunenud, kuna allpool olnud kulda ja hõbedat. Sulane lahkunud talust ja ei tulnud enam tagasi. Ta avanud Utra kõrtsi ja saanud korraga rikkaks meheks. Mõnikord purjus olekus ütelnud, et kulda saanud peotäie, aga hõbedat olnud rohkem. Kann, mida ka naabrid nägid, olla tuletanud meelde kiriku veinikanni, kanni olla Hendrik Jõgeva ära müünud 12 rubla eest juudile.

ERA II 244, 268 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast umbes 6 km eemal seisab Kuninga mägi. See mägi on saanud rahvasuu järgi oma nimetuse järgmiselt: Põhjasõja ajal, kui oli äge võitlus venelaste-rootslaste vahel, pääsnud aga Rootsi kuningas Karl XII vaenlaste käest läbi soo põgenema. Aga ta kaotanud mõõga sohu. Tagaajajate eest põgenedes polnud kuningal enam mõõka mahti otsima, ta jooksnud sügavasse sohu, kus enam vaenlaste tagaajamist karta ei olnud. Ta otsinud sammalt ja kannud sambla ühte hunnikuse ja heidanud rahuliku südamega magama. Hommikul üles ärkades leidis ta enda olevat kõrge mäe otsas. Nähtavasti oli kuninga ehitatud magamisase kasvanud öö jooksul 50 korda kõrgemaks. Sestsaadik kutsutakse seda mäge Kuningamäeks.

ERA II 244, 273/5 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mitmed aastakümned tagasi oli mu kodu asemel Utra kõrts. Läänepool kõrtsi asus suur mõis, ühte poolt kutsuti Vahtse-Kasaritsa ja teist Kitse mõisaks. Kõrtsist eemal asus suur soo ja mets. Ka viis kõrtsist mööda maantee. Et mets oli lähedal, juhtus siin tihti sarnaseid imelikke lugusid. Ühest sarnasest loost räägib keegi: Kord tulnud mees ja naine linnast ja läinud kõrtsi. Naine jäänud välja hobust vaatama, kuna mees läinud kõrtsi. Niiviisi oodanud naine umbes paar tunde, aga meest ikkagi ei tulnud. Tahtnud siis vaatama minna, aga keegi hüüdnud kõrtsi tagant, et ära mine, ega su mees enam säält välja ei pääse, mine sina ruttu koju, muidu võtavad ka sinu kinni. Naine kohkunud nõnda ära, et vaevalt vankrile sai ja ruttu minema läks.
Sarnaseid lugusid kordunud ikka sagedamini. Kui keegi kõrtsi läinud, see jälle peksa saanud. Arvatavasti põgenenud ka kõrtsmik ära, jätnud ainult tühja kõrtsi. Tuul ulunud nüüd kõrtsi varemetel, kuni ka need langesid.
Nüüd on minu kodu selle kõrtsi asemel. Toa all on just kõrtsi õllekelder. Endise soo asemel on ilus heinamaa. Olen leidnud ka vanu rahu. On säilinud ka nimi Kõrtsiorg.

ERA II 244, 275/6 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Räpometsa maha raiudes, on Peeter Udras Matsi talust Palametsa külast seal oma sulasega tööl olnud. Uudismaad kündes on nad leidnud mingi ahervare. Kündmisel märganud P. Udras, et adra nina olla puutunud mingit raudasja vastu. Ta näinud kasti otsa. Et julgemini ja kaasnägijateta uurida leidu, saatnud ta sulase koju. Sulane läinud, asunud ta leidu päevavalgele tooma. Leiust ka pikemalt teistele polevat rääkinud. Vahest joobnud olekus poolkogemata olevat ütelnud, et saanud kulda. Tõsi olevat ainult see, et pärast leidu olevat P. Udras saanud jõukaks meheks, ka olla tal veel pangaski olnud üle 1000 rubla. Varemini olnud ta kehv talumees.

ERA II 244, 276/7 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 1,5 km eemal, ida pool, Needo talu ligidal asus vanasti rootsi kirik. Sinna käinud kohalikud elanikud iga pühapäev jumalat palumas. See rahuaeg kestnud kuni Põhjasõjani. Siis tulnud venelased ja hakanud meie kodumaad riisumas. Viimaks jõudnud nad selle kiriku juurde. Kõik rahvas, kes sinna kirikusse käinud, olnud seda kaitsmas. Kuid vaenlasi olnud väga palju, ning nende vastupanu nõrkes ja nad põgenesid kabuhirmus. Vaenlased tormanud nüüd kirikusse ja riisunud see ära ning süüdanud põlema.
Nüüd on sellest kirikust jäänud järele ainult mõned üksikud kivid. Ka mets on sinna ümber kasvanud.

ERA II 244, 280/1 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 100 m lõuna pool asub kaks sügavat hauda. Rahvasuu räägib haudade tekkimisest järgmist: Kõrtsis elas kokkuhoidlik kõrtsmik. Oma varanduse varjamiseks sõdade eest kaevas ta maa sisse keldrid ja toimetas oma varanduse sinna. Aga sõdade keerises pidi kõrtsmik põgenema ja jätma varanduse jumala hooleks. Sõdurid aga leidsid koopad üles ja viisid varanduse ära. Pärast sõda maeti sinna veel inimeste laipu, kuni omaksed nad toimetasid surnuaeda.
Hauakohad on veel praegugi alles, võibolla on sääl laipugi sees. Haudade ümber kasvavad kibuvitsad.

ERA II 244, 288/9 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Enne suurt maamõõtmist oli Palometsa külas kolm peremeest. Nende nimesid ei ole teada. Aga nende maad olid jaotatud kolmele peremehele adramaadeks. Nende nimed olid: Hando, Läti ja Mäe ader.

ERA II 244, 291/2 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtse-Karitsa mõisas oli vanasti üks mõisaherr nimega Hida vanaema hääldamise järele. Ta oli kuri rahva vastu. Sügisel, kui mõisas reht peksti, peksis kubjas inimesi, et miks inimesed ei jooknud ja ei tallanud reht. Kes seisma jäi, sai kepiga üle selja. Ka öösiti tallati ja mõisahärra käis vaatamas. Ühel õhtul oli kubjas magama jäänud. Üks reheline ajas sel ajal enesele karvase kasuka selga, määris näo nõõga kokku. Kui mõisahärra vaatama tuli, läks see talle vastu. Kui mõisahärra sai paar sõna ütelda, lõi see temale koodiga pähe. Kui mõisahärra põgenema hakkas, karjus ta: "Võtke karvane kinni." Teisel päeval sai kubjas peksa, et miks tema ei valva järele ja magama jääb.

ERA II 244, 297/8 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa ja Lasva valla piiril asetseb mägi, mida nimetatakse Vannutu mäeks. All orus voolab oja, aga vanal ajal olevat see oja voolanud teiselt poolt mäge. Viimaks tuli tüli, sest mõlemad vallad tunnistasid seda mäge oma valla osaks.
Ei jõutudki tüli muidu ära lepitada, kui kutsuti kohus kohale.
Siis tunnistasid kolm meest vandega sellel mäel, et see mägi kuulub Lasva vallale, ehkki ta pidi kuuluma Kasaritsale.
Nende kolme mehe tunnistamisega on saanudki see mägi omale nimeks Vannutu mägi.

ERA II 244, 298/9 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Toburna mänd
See mänd, millest praegu tahaksin kirjeldada, asub üksikult kõrgel mäel tee ääres. Vanade jutu järele arvatakse, et kui minna öösel, kui on täiskuu, selle männi juurde. Sellest männist seitse sammu sinnapoole, kuhu vari näitab, asub sügaval maa sees kulda. Aga keegi pole seda veel senini leidnud.

ERA II 244, 299/300 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Mägi asub meie külas maantee ääres. Räägitakse, et sealt on tulnud välja inimese pealuid, sest sinna olevat sõja ajal inimesi maetud. Praegu on see mägi peaaegu alla varisenud.
Sellel mäel kasvab ka veel üks mänd. Selle männi all on olnud üks rist, millest see mägi ongi saanud omale nimeks Ristimägi.
Praegu on see mägi suvel pühapäeviti külarahvale ajaviite kohaks.

ERA II 244, 301 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Holopi küla ja meie talu vahel asuvad vanad Põhjasõja aegsed kääpad. Nendest kääbastest olevat Paul Kallase vanaema mälestuste järele leitud inimeste luid.
Ka olevat sealt leitud kaks rootsi kahurit. Nende kahurite praegust asukohta isa ei tea.

ERA II 244, 302 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minnes Holopilt Nõnova küla poole, vasemal käel soos leiduvad vanad Põhjasõja aegsed sõjateed. Teid olevat olnud kaks-kolm.
Praegu olevat G. Sossi maa kohal veel tunda terveid palke. Teed üle soo olevat tehtud ristpalkidest.

ERA II 244, 303 (6) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kui Sulgora mäge maha aeti. See oli 1901-1902 a. Siis leidis üks insener Klaus maa seest kasti. Et kasti üksi ära viia, siis jootis ta töölised joobnuks.
Õhtul, päev loojenenud, tuli ta ja viis kasti hobusega ära. Kasti saatust rahvas pikemalt ei tea rääkida.

ERA II 244, 312/5 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra k. < Rõuge khk., Loosi v. - Linda Melts, Sammuka algkooli õpilane < Johanna Melts, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Huviga kuulasin juttu meie kodu ligidal Petserist Võrru viiva raudtee ääres asuvast savikünkast ja poolmädanenud postides. Ema rääkis: "Umbes 22 aastat tagasi, kui enamlased liikusid meie maal ja tegid ootamatuid pealetunge Eesti väesalkadele. Nõnova ja Võru vahel asuvast Tamme ja Pedrase soost tormas Eesti sõjarongile, mis oli kaitsetud väikese arvu meestega, enamlaste rühm kallale, süüdates rongi. Viimaks jõuti küll vaenlased võita, kuid rong oli tulemeres. Kui hakkasid põlema lõhkeainete vagunid, oli rongi abistamine võimata. Suure pingutusega jõuti viimaks nii kaugele, et veduril õnnestus pääseda. Kuna see kõik sündis aga raudtee maja juures, siis süttis ka see põlema. Ka maja päästmine oli võimatu. Varsti võis näha ainult põlevaid tukke ja õhus valgeid suitsupilvi. Pärast leidsid nii mitugi inimest kas püssi, püssirohtu või muud. Ning see polnudki ammu, vast mõned aastad tagasi, kui härra Kapp maad kündes leidis oma põllult püssi. Kus on see püss praegu, seda ma ei tea. Kuid tänapäevalgi võib leida raudteelt püssirohtu ja võsast kuule ning sulanud tina ja palju muud kraami. Ning kuigi see koht on praegu juba vananenud, on siiski sinna jäänud igavene mälestus - saviküngas, mis segatud telliskivitükkidega. Sääl võib näha ka, kus on asunud laut, kus ait ja kaev, sest lauda asemel on kõva põhi ning sääl kasvab pikk kõrs-rohi. Aidal on hääks tunnuseks postid, mis seisavad püsti veel tänapäevalgi. Kaevul aga ei paista muud kui väike lohk, kuid kui hakkame seda lohku lähemalt silmitsema ja vaatama, siis leiame heina alt vana kaevu rakme. Teada on, kus on asunud solgiviske kohti, sest suvel, kui lased lehmad sinna sööma, söövad nad selle koha paljaks, nii et sinna ei jää heinakõrtki.

ERA II 244, 325/7 (1) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli ilus suvehommik. Tasaselt tõusis majade korstnaist halli suitsuvinet, mis valgus laiali sinise taevavõlvi poole. Kaskede koltunud lehed sahisesid rahutult, nagu nad oleksid mõistnud ette aimata, et peaks juhtuma midagi iseäralikku.
Juba varahommikul sõitis kaupmees kutsariga linna, et tuua kauplusse vajalikku kraami. Päev möödus rõõmsalt kaupluses teiste inimestega naljatades.
Saabus peagi õhtu. Päikese viimased kiired kuldasid kaskede latvu ja tungisid veelgi poe aknaruutudest sisse oma viimaseid soove avaldama. Siis lipsatas ta enda lähema metsatuka taha. Lähemast kasesalust olevat olnud kuulda ööbiku luulelist laksutamist. Kaupluse uksedki suleti õhtu saabumise pärast. Nagu ikka olevat olnud viisiks õhtul lugeda lehte; nii oli läinud ka kaupmehe proua oma magause tuppa ja heitnud voodisse ning süüdand öölambi, mille valgusel oleks hea lugeda lehte. Kui proua oli süüdand lambi ning tiku visand maha, ta vaatas maha, et kas see tikk ei läinud põlema. Kuid samas oli tulnud tema voodi alt suur must käsi, mis kustutas tulukese. Proua olevat ehmunud, et peaaegu kasvõi oleks kiljatand. Ta tegi juttu tüdrikuga ja olevat nõudnud, et kas tema olevat toonud vett tuppa, et saaks hommikul pesta nägu. Tüdrik vastand, et ta olevat toond küll vee. Proua oli hakand tüdruku käest küsima üht ja teist ning siis öelnud, et tema ei usu ja läheb vaatama.
Proua oligi tõusnud voodist ja läinud toast välja, kuid lukustas ühtlasi ka ukse. Suure kartusega ja kabuhirmuga tormas proua trepist alla. Kui ta oli jõudnud trepist alla, olevat tal läinud selle ajaga pool pead halliks. Suure jõupingutusega suutis ta koputada uksele ja äratada oma sellid, kes puhkasid rahulikult. Saanud sündmusest kuulda, läksid sellid külapeale, et koguda vajalikku abi. Peagi oli abi koos, kuid keegi ei julgenud teha häält ega avada ust. Oldi lastud kuus, seitse pauku läbi ukse, siis alles hakkas toast voodi alt kuulduma korinat. Alles nüüd avati uks ja mees tõmmati voodi alt välja, kellel oli vile olnud kaelas ja püss käes. Kui mees nägi seda prouat, oli öelnud, et kui tema oleks teadnud tema plaane, oleks võinud proua kiskuda tükkideks. Samas oli lastud see mees surnuks.

ERA II 244, 327/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana-Roosa vallas Võrru viiva maantee ääres asub kaks muistset matust, mida inimesed kardavad praegugi ja näevad viirastusi.

ERA II 244, 328/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana-Roosas elas kord ühe kõrvaga juut, kes rändas ühest kohast teise, valmistas saapaid ning müüs Vana-Roosas olevasse kauplusse. Saabaste valmistamisega teenis juut endale kuldraha. Ta kartis raha kaotada ja laskis teha õõnsa kepi, kuhu laskis iga kord saadud raha sisse. Kaupmees raha-ahnsusese pärast laskis juudi tappa. Läheduses olevas rehetoas olevatki juut tapetud. Mõne päeva pärast läks rehe ühes rehetoaga arusaamatul kombel põlema. Pärast rehe põlemist olevat varemeil kalleil öil sinine tuluke. Kuid tapja kodus ei olnud öösiti rahu, vaid oli olnud kuulda kolinat ja mürinat ning enne ei saadud rahu, kui väravate postide alla asetatud kivide pääle raiutud ristid. Pärast tapja surma lõppes ka varemeil tuluke.
Mõnikümmend aastat tagasi olevat leitud kohalike elanike poolt juudi pääluu. Pääluu tunti sellest, et puudus üks kõrvaauk.

ERA II 244, 330/1 (5) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nagu räägib rahvasuu kõikidest iseärasustest, nii räägitakse ka, kuidas sai mägi endale nime Sõamägi.
Viitina vallas Võrumaal asubki see Sõamägi soode ja metsade taga. See mägi olevat saanudki oma nime järgmiselt.
Aastal 1700, kui puhkes Vene ja Rootsi vahel sõda, mis oli teinud inimestele hirmu. Pääle sõja algust elasid inimesed veel mõne aja oma kodudes, aga hädaõhu liginemisel ei julgenud nad enam olla oma kodudes. Nad pidid hülgama oma kodud ja läksid läheduses olevasse metsa, et seal leida endale varjupaikka. Sellises metsas olevat nad elanud umbes seitse aastat. Sinna tegid nemad endale koopad, kus tegid nad igasuguseid töid.
Oli olnud ilus sügiseõhtu. Taevas oli kaetud halli vaibaga. Metsast oli sammunud välja üks keskealine mees vaatama ümbrust. Kaskede okste otsast läitusid veepiisad kristallterakestena. Sügiseõhtu saabumise eel sammus mees tagasi tuldud teed.
Oli vaevalt möödunud mõni nädal, kui varitsev hädaoht tungis neile kallale ja surmas viimse kui inimese.
Umbes kolmkümmend viis (35) aastat tagasi leiti sellessamas metsas üks koobas kuhu poisid olid heitnud rooviku sisse ja see roovik oli läinud kolisedes alla, kuid põhja ei leidnud.

ERA II 244, 332 (6) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina vallas Võrumaal asub Sõjamäe läheduses ka Verioja. Rahvasuu räägib sellest järgmist:
Kui venelased tungisid meie maale ja jõudsid otsaga Viitina valda, oli olnud eestlastel verine kokkupõrge venelastega. Inimesed räägivad, et siis olevat sõditud nii, et veri olevat jooksnud ojana. Sellest oli saanudki see nimi Verioja.

ERA II 244, 336/7 (9) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli olnud hilissügisene päev. Kased leegitsesid sügisese tuule käes. Oktoobrikuu vihm rebis nad paljaks; leht lehe järel langes maha ja hiljem peitis nad valge katte alla.
Peremees pereemaga läksid laata juba päev enne, kodu jäi ainult teenija. Õhtul tuli mustlane ja palus võtta ta pakk enda hoole alla, et ta tuleb homme järele. Teenija võtnudki. Ta oli kudunud ise kinnast ja vaadanud ikka vahetevahel koti poole. Kui ta oli vaadanud jälle koti poole, nägi, et kott liigutas ennast. Teenija oli võtnud laualt revolvi ja lasknud koti pihta, siis avanud koti suu ja seal sees oli olnud mustlane, revolver käes ja vile kaelas.

ERA II 244, 338/9 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nagu ikka, räägib rahvasuu muistsetest röövkäikudest, nii räägitakse ka ühest röövkäigust.
Krabi vallas Võrumaal sündiski see. Oli pilkane sügiseõhtu. Tasaselt tibas lumerädsa. Koolilapsed, kes olid jäänd ööseks, olid unerahule heitnud. Äkitselt kuuldi appihüüdeid, mille peale virgusid lapsed. Samas tormasid röövlid laste magause tuppa ja hakkasid seal lapsi surmama halastamatult. Õnneks oli pääsenud üks laps minema, kuid sellele lapsele, kes pääses minema, visati kirvega tagant järele ning kirves suure hooga raius sellel lapsel pää otsast. Pärast seda, kui oli saabunud hommik, maeti see laps samasse kohta, kuhu see langes.

ERA II 244, 340 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kalli maa peal oli olnud vana surnuaed. Seda hakkasid ümbruskonna inimesed kaepma ning leidsid sealt järgmisi asju: prosse, puusärgi jalgu, juuksenõelu, inimese luid jm.
Kõik need leiud viidi Tartusse.

ERA II 244, 341 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Võrumaal asub Tolga küla. See küla sai oma nime järgmiselt.
Selles külas oli elanud peremees Jaagus. Sinna tuli teisi perekondi ja asusid siia elama. Nii tekkis päris suur küla. Vallavanemaks valiti selle küla peale nimega Tolk ja õpetajaks sai ka Tolk.
Kui Vene ajal hakati küladele nimesid panema ja panijaks oli vallavanem. Vallavanem pannudki oma nime järgi külale nime Tolga, sest teist niisugust nime ta ei leidnud ja pealegi selles külas elasid enamasti Tolgad.

ERA II 244, 341/2 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Enne Tonise, nüüd Tiinuse küla.
Kasaritsas oli olnud ja on praegugi allikas, mis keerutab alaliselt vett välja. Suvel, kui kõikides kohtades oli veepuudus, aga seal keerutas allikas sama kiirusega vett välja. Kogu küla oli viinud vahepeal sealt vett ja igaüks viis mõne looma pea seal läheduses olevasse kivihunniku peale. Inimesed arvasid, et selles allikas on Jumal nimega Tõnis ning selle viisid nad andi. Tuli siia Vene valitsus ja Vene tähestikus ei olnud "õ" tähte ning siis hakati kutsuma "Tiinus". Sellest ajast ongi päritud see nimi Tiinuse küla.

ERA II 244, 343 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Nagu meie juba oleme kuulnud ennemgi ajaloostikust rehepeksust. Ühel sügishommikul läinud inimesed jällegi rehele. Mõisnik käskind minna ühel suurel tugeval poisil minna Tartusse minna viima üht kirja. Mees olnud kaval ja teinud endale pika kepi ning sellega ta hüppas ja jooksis ning õhtuks, kui teised inimesed hakkasid minema koju, oli see mees ka Tartust tagasi, mille üle kõik teised inimesed imestusid.

ERA II 244, 343/4 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallast Võrumaalt läinud inimesed Riiga soola ja suhkru järele. Riias polnud jõudnud ükski mees viia kotti välja, aga üks noorevõitu poiss võttis kaks kotti - üks ühele ja teine teisele - ning viind need välja reele.

ERA II 244, 344/5 (19) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli sünge tormine detsembriõhtu, vähe aega enne jõulu. Õhk oli täis vihmaga segunenud lund. Nagu rasked vankrid kihutasid mustad narmendavad pilved üle taeva, tormi aetuna nägu hundi jälitatud hambad.
Tuppa oli astunud keegi võõras inimene ja palunud võtta ööseks ta surnu ühes kirstu asetatud muude asjadega. Peremees lasknudki panna surnukirstu ühes surnuga rehealla.
Mõne tunni järel läinud peremees tooma rehealt juhu, et joota hobuseid. Äkitselt oli liigunud kirst. Mees oli vaadanud huvi pärast kroonide alla. Kogu krooni alune oli olnud väikesi mulgukesi korrast täis. Mees saanud olukorrast peagi aru ning varsti oli neil abi koos. Kirstu sisse lasti. Alles kui avati kirstu kaan, ja sellel mehel oli käes revolver ning vile kaelas.

ERA II 244, 352 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Salu t. < Rõuge khk., Viitina v., Laitsna m. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Aleksander Vaher, 66 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kauksi (talu Viitina vallas) poolt minnes Ojala poole viib tee läbi Palu metsa. Kinguotsas paremat kätt on 3 suurt kivi. Nende kivide alla olevat sõdade ajal peidetud kulda, mida sealt on kaevatud. Seal kivide ümber on sellest juba suured hauad, kuid sealt pole midagi leitud.

ERA II 244, 353 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Salu t. < Rõuge khk., Viitina v., Laitsna m. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Aleksander Vaher, 66 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge on oma nime saanud sellest, et enne kiriku ehitamist olnud sinna mäe otsa rahval kokku veetud suured rõugud kive. Kivirõukudest ehitatud kirik ning kirikut hakatudki kutsuma Rõugu kirikuks (rõuk - omastav rõugu. Vanemad inimesed nimetavad Rõuget Rõugu). Aegamööda kujunenud Rõugu kirikust välja Rõuge kirik. Ka alev omandanud kiriku nime.

ERA II 244, 353/5 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna vallas Nurme-Lotu küün mäeveerul on vana lagunenud küün. Sääl magada ei saa. Taaveldi Jaan ei uskunud ja oli kihla vedanud, et tema saab magada. Ta läkski õhtul tööst tulles ja heitis sinna heintesse magada. Aga ta ei saanud kuigi kaua magada, kui teda oli aetud üles. Jaan oli aga väga väsinud ja ei pannud seda tähelegi ja jäi uuesti magama. Teda tuldi ja äratati veel teist kordagi, aga Jaan ei pannud sedagi tähele. Aga kui kolmas kord tuldi, tundis Jaan rõhumist rindadele. Ta tõusis üles ja läks ära. Seal ei saa seepärast magada, et sinna on maetud kunagi vana rätsep - siis kui veel rändrätsepad käisid talust tallu. Enne Nurme Lotu sinna asumist elanud peremehe juure oli tulnud rätsep. Peremees oli saanud teada, et rätsepal on 300 rubla raha. Ta pani rätsepa küüni magama, kus oli ristikheina ädal. Öösel oli peremees rätsepa sinna ära tapnud, raha ära võtnud ja rätsepa põranda alla ära matnud. See rätsepa vaim ei lase kedagi seal küünis magada.

ERA II 244, 356 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raudsepä talu on oma nime saanud sellest, et sääl on elänü üts miis nimega Sepp. Timä tennü kah rauatüüd. Tä olnu nii-üteldä rauasepp ja nii kuulus ja põline elänik, et tervet tima küla nakatu kutsuma Raudsepa külaks.

ERA II 244, 357 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. < Rõuge khk., Viitina v., Jaani-Peebu k. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Hilda Albrecht, 28 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge matus ja selle taga asetsev küla omma omale nime Jaani-Peebu saanu sellest, et seal om olnu teoorjuse ajal valla kuul (kool) ja selle vanaks ja põliseks õpetajaks olnud Jaan Piip. Ta elanud sääl mõni nelikümmend aastat ja tema nime järele hakatutki kutsumagi seda küla ja matust kutsuma Jaani-Piibu. Et Jaani-Peebu on kergem öelda kui Jaani-Piibu, siis hakati teda aegamööda kutsuma Jaani-Peebu.

ERA II 244, 367 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Saarte nimede saamine.
Viitina vallas Kadeni külas olevas soos on kaks saart. Nende nimed on Peelte- ja Kuntsasaar. Nende nimede saamislugu on järgmine: "Oli kord tüdruk. Ta tahtis hakata kangast kuduma. Aga sõda tuli ja ta ei saanud kodus kududa. Nüüd läks ta sohu, et tööd jätkata. Viimaks ometi tulid sõdurid ja nägid seda tüdrukut soosaarel kangast kudumas. Sõdur jooksis saarele, et tabada teda ja surmata. Tüdruk jooksis teisele saarele, aga samas oli tal sõdur ka kannul. Sõdur viskas mõõgaga tüdrukule järele ja lõi tüdrukul kontsa maha, aga tüdruk pääses eluga. Nii said nende saarte nimed, Peeltesaar ja Kontsasaar.

ERA II 244, 368 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lugu tüdrukust, kes sai keisrinnaks.
Kakssada aastat umbes tagasi Rootsi-Vene sõja ajal tulid põgenikud Riia alt Mõnistest läbi Vaidva jõe konnule ühe suure raagus paju (praegu muidugi seda ei ole) alla ja hakkasid sööma. Need olid: Marienburgi kirikuõpetaja kasutütar ja õpetaja ise perekonnaga. Siis läks teed mööda kerjus ja nägi neid söömas. Ta läks paluma, et talle antaks leiba. Siis ulatas kasutütar lahkesti kerjusele sööki. Kerjus tänas lahkesti, pani siis käed tüdruku pää pääle ja lausus: "Sinu pää saab kord keisri krooni kandma!" Viimaks lahkusid nad säält, aga nad saadi pärast ikkagi kätte ja võeti vangi. Pärast, kui keiser Peeter I läks vange vaatama, leidis säält ühe ilusa neiu. Ta hakkas teda armastama, vabastas selle ja kosis endale naiseks. See tüdruk oligi see, keda kerjus oli õnnistanud.

ERA II 244, 369 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Niidule nime saamine.
Ennemuiste oli Mõniste vallas Kilvaku talu metsas Vaidva jõe ääres heinamaal üks kivi. Sinna tuli orjatüdruk Hils oma väga ilusaid kuldjuukseid kammima ja vabadel õhtutel oma peigmehega kohtama. Kui nad juba hulk aega olid nõndaviisi kokku käinud, olid ka mõisnikud sellest teada saanud. Kuna aga mõisnikud ei soovinud seda, et see talupoeg võtab selle imeilusa neiu endale naiseks, hakkasid viha kandma selle poisi üle. Ja kui viimaks Hils tuli uuesti kivile, ei olnud enam seda poissi, vaid istus suurte sarvedega oinas, kel oli kaela köidetud punane pael. Nüüd läks tüdruk murelikult koju. Järgmine kord oli samuti ja kui tüdruk kolmandat korda läks, kadus ta jäädavalt. Nii saigi selle niidu nimeks Hilse niit.

ERA II 244, 381/2 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu imä selet, et vanast kutsuti ütte Rogosi mõisa kubjast va "Sinine", sest et ta kandse sinist särki ja oll väega kuri. Kui Vereva väretist (kellatorni väretist) müüda lätsi, siss es tohi kaia sinnä poole, pelksi kui mõni jällki tulba külge om tõmmatu ja toda "nilutas". Kui kedägi pesseti, rüüki es tohi, muidu anti viil 25 huupi rohkem. Oigamine aga kuuldu mitme versta taha.
Sinine vahtse alati esi man, kui kedägi pesseti ja ütel, et andke kõvembidi, tal ei ole viil nahkki punane. Üts julgõ miis, kes uutsõ ka ütskõrd vitsakõrda, ütel, et: "Herr, teil om esi nahk sinine kui ti särkki." - "Ah sina mind naerma," ütelnud Sinine, "kolm päiva järgimüüda saad selle iist 30 huupi."
Sinise naanõ oll niisama kuri kui ta esiki. Toda kutsuti "Sinine manna" ja ta oll vist mõisan naiste ülekaejas. Kui keaki sis tsõõrikid (taldrikid) hästi puhtas es mõsõ, lasksõ kõik ümbre mõske. Pildse tõõsõ kõik viinakojast moro pääle ja tüdruku pidi jälle uuesti mõskma nakkama. Kui sis ka viil tsõõriku hästi valgõ es olõ, saadõti vaese naase jälle nilgmise alla. Kui õdakul pallo oll pessa, sis nuu, kes kaugõmbalt olliva, palsiva kubjast, et tuu na lases enne är pessä, nail kaugõlõ minnä.

ERA II 244, 383/4 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Misso vallan Roestu saarõl oll üts suur kuus, kohe üts rist oll pääle tettü. Kümne aasta iist oll tuu kuus viil küll käen, ma nüüd ei ole käünü, ei tia kas om viil alalõ.
Sinnä oll Rootsi sõja aigo üks vanakõne varole lännü. Ta es mõista kohegi paeta, mõtõl, et egas minno keaki siia kuusõ alla ei näe. Aga mis no soldanitõl nägemäta jäi! Tullgi üks soldan ja lõi vanamehel pää otsast. Esi ütelnu, et ta vaja är tappa sõja tii päält iist. Sinnä kuuse sisse sis tõõsõ inemise lõiksevagi risti vanakõsõ mälestusõs.

ERA II 244, 384/5 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keda õnnõgi soldani sõja ajal kätte saiva, tuu tapseva kõrraga är. Ütte Misso tallo tulnu ka sisse ja tapnu kõik inemisõ är pääle perenaase. Ka väiko latsõ oll hällun är tapnu. Muidu oll viil hallõ tappa, sis käändseva hällu kummalõ ja läbi hällu mõõgaga lõiva. Perenaane oll pandu sis süüki kiitma, aga nigu süük oll õnnegi valmis saanu, nii tapeti ka pernaane är.
Kes är paosile lätsiva, nuu jäivä ello, kui soldani noid es näe. Misso valla elaniku käkseva oma kraami iks Suure suu rappa üte saarõ pääle. Sinna viidi lehma ja köideti nail suu kinni, et es saas müügi. Lamba viidi sinnä säläga. Inemisõ esi ka lätsivä sinna paosile. Noil es olõ sääl midägi süvva, sest tuld es tohi jo maha tetä. Süüdi sis niisama tuurid kartulid ja mõtsast koräti haina ja puujuuri.

ERA II 244, 386 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu kadono esäl olliva kulakusuurusõ muhu säla pääl mõisa vitsalöögest. Mi, latsõ, küssemi, et mis na muhu omma sul kasunu, kas meil ka sääntse kasussõ, kui nii vanas saamõ kui sa. Sis esä ütel, et latsõkõsõ, ei teil enämb kasu sääntse kaali kaala pääle, neo omma mõisaherräl hästi väetatü vitsahüükega.

ERA II 244, 387 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et vanast pesseti ega vähembagi süü peräst, ka sis, kui süüd es olõki. Kui mõisa kutsar oll lännu provvat kohegi sõidutama ja kui vankri vähä tõrgahtiva, sai ega tõrgutuse iist 55 vitsalüüki. Mõnikõrd oll vaesõl kutsaril mitusada huupi kõrraga saia. Pääle sõitu, sis pesseti tedä ja ega löögi jaos võeti uus kimp vitsu, vana visati kõrvale. Nii pesseti terve hunik vitsakimpõ läbi. Rogosi köögimamsel oll sis iks ütelnu, et ärapessetu vitsa palasõ parembidi kui pesmäta.

ERA II 244, 387/8 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Võrru valla miis, aga mõisnik vahet Puka valda üte pini vastu är. Sääl oll olnu orju väha, kuna siin olli rahvast rohkõmb. Sääl olnu jälle pallo pinne, kuna Rogosin es olõ. Nii siis Rogosi herr vahetki mu vanaesä är ja sai asemele hääd tõugu pini.

ERA II 244, 388 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd oll mõisa pääl moonakõstõ latsõ mängnü ja pildnu linguga kivve. Äkki läts ütel poiskõsõl ling vallali ja kivi lindas mõisa aida, kos paruni latsõ mängseva. Poisikõ tõmmati selle eest tulba otsa kolm pühapäiva järgimööda ja pesseti. Kolmandal pühäpääval kuuli poiskõnõ är. Pallu Rogosi valla rahvast käve tedä kaeman, ka mu vanaimä oll käänu. Lats oll olnu nii hirmsasti är pessetü, et oll kõik verine. Sis tull poisi imä ja tõstse latse kehakese vankrilõ põhu pääle. Emä kukkusi ka esi vankri kõrvale maha, nii armetus oll pestü tuu inemiselats.

ERA II 244, 388/9 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui mu imä väikene oll, sis käve ka timä mõisa tapna (viljalade) pääle riht sõkma oma imäga. Rihepapil oll tõrvapintsli käen ja ajas sellega inemisi takan. Kellele manu sai, tegi musta märgi külge. Kõik pidid kõvasti juuskma ja tapnat sõkma. Peräst anti noile vitsu, kellel tõrvatäpp külen oll.

ERA II 244, 389 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisan rihepessmise aigo üts moonakas oll väega är väsinu. Nigu rihe takka sai, sattõ maha ja jäi makama. Tõõsõ moonakõsõ naksi takan otsma ja lõudseva mihe üles. Näiva, kuis siug läts mehele suhu. Hõiksiva sis mihe üles ja küsseva, et mis sa, Hindrik, unes ka näid? Moonakas ütel, et es näe midägi, joogijanu oll õnnõ väega suur. Tõõsõ seletiva sis är. Miis heutü är, et kuis nüüd välla saab ajja. Läts sis nõia manu. Nõid ütel, et kihuta musta täkku, kuni ta valgõlõ vatule lätt, siis juu toda vattu. Miis tegi nii ja siug tull vällä.

ERA II 244, 392/3 (16) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et kui timä viil poiskõnõ oll, käve ka timä öitsil. Sis oll vahimiis naile seletanü üte luu. Tõõsõ õitsilise kandseva alati tulõtegemises hakku kokko ja heitsivä sis makama. Tima, vahimiis, oll sis tennü tuld ja vahtnu hobõsid. Äkki nägi mõtsan ütte tuld, mõtõl, et läe kae, kes sääl om ja tuu hütsi tulõ tetä. Vahimiis läts tule manu ja nägi, et kolm vanna miist pikä halli habemõtega istseva tulõ ümbre ja sekasiva hütsi. Vanem küsis, mis vahimiis taht. Vahimiis ütel, et tull hütsi otsma. "Pia sis kott", ütelnü vanamiis, sest vahimehel oll nallä pärast kott üten võetu. Vanamiis pandsõ kolm kõrda kühvliga hütsi kotti. Vahimiis ütelnu, et kott põleb ju ära. "Ei põle," vastanud vanamiis, "ega na palava hütse ole. Vii kodu ja pane sängi alla."
Vahimiis mõtles, et kui hütsed kodu sängi alla viia, sis läheb jo maja palama. Viimati mõtel, et olgu, panen siiski. Esi läts miis öitsile tagasi. Tõõsõ küsinu, kus kott. Vahimiis vastu, et kott võeti är, taheti viil tappa anda pääle.
Läts hummukul vahimiis kodo, koton esä-imä viil makasõ. Ütel, et mis ti nii kavva makate, külan joba kõik karä mõtsan ja päiv joba suurõn korgõn. Imä ütel, et meil oll väega hää uni. "Kas midägi unõn es näe?" küsse poig. - "Es näe midägi, uni kui kotiga sälga pantu." Nüüd tull mehele kott miilde ja läts sängi alla kaema: kotin oll raha!

ERA II 244, 395/6 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu imä kõneles nälja-aost, sis ütel, et oi latsõkõsõ, mis teil nüüd viga, aga mina ole näläao üle elanü. Sis es olõ muud süvva, kui sõnajala karaskit, pühäpäivis tetti ohtja karaskit, tuu oll paremb. Tuugi karask oll sääne, et kui ahost välla võeti ja parsile jahtuma panti, sis lasta-s latsil pirrutulõga alt kävvu. Üteldi, et mis sa käüd tulõga, ka kui vatsk lätt palama. Jõulus sai egäüts 7 kütsikartolit ja tuu oll väga hää süük.
Noid kakkõ es süü herrä penigi, aga mi pidi süüma. Ütskõrd üts poiss pandsõ kaku kivi pääle. Herr jalut peniga müüda. Peni nuusut küll kakku, aga sis läts mant är.
Enne es olõ viil kartlidki olnu. Aga mu vanaesä oll saanu mõisast üte karmannitävve varastada ja kodo tuvva. Tuu istutõdi sis lapjoga tii tsombakõstõ maha ja tõõnõ aasta saadi kopatäus kartulid siimnes.

ERA II 244, 396/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Viitina mõisan karätalitaja ja kandsõ paarega vett lauta, nii et ola olliva kõik veritse ja nahk maha lännü. Ütel sis herräle, et ta om haige. Herr ütel, mis haige, oled laisk, ja käskse anda 45 huupi.
Vanaimä selet, et hoidku tuu iist, kes hummukul teole minnä hildäs jäi. Seepäräst õdakul teolt tullen heidäs mõni kohe taht rõugu alla ja hummukul, kui kikas laulse, mindi jälle mõisa.
Kui naase mõisa lehmi nüsse, oli alati kubjas man. Et piimä es saasi är juvva, sis köideti rätt suu ette. Sedä tetti ka sis, kui hernepõldu kokku panti.
Mu vanaimä oll paruni amm ja imetäs mõisan paruni latsi. Ütskõrd pidi imetämä parunit ennäst.

ERA II 244, 398/9 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast Hunnäl oll puuk. Sulanõ käve egä üüsi tare pääle käsikiviga terri jahvatama, terä es lõpe kunagi otsa. Ütskõrd sulane kai terä kolusse ja nägi, et sääl kõllane kikas pild noka vahelt terri kolusse. Sulane lõi nuiaga kikkale pähe, ei jäänud muud järgi kui sinine suitsujuga. Sulanõ läts alla ja ütel peremihele, et terä omma otsan. Peremiis kohku är. Sulane selet, et sääl oll üts võõras kikas, ma tapsin ära. Sis sai peremiis arvu. Sulanõ oll lännu jahvatama enne kella 12, enne es või aga minnä, sis oll puuk viil sääl.
Rosma Andrile näüdati ütskõrd unõn, et Sõnnipalon om kulda maa seen kivi all. Andri läts kaema, aga madu oll kivi pääl ja miis es julgõ kaibma nakata. Ütskõrd pummõldasiva talupoja Murati kõrtsin, ka Andri oll sääl. Mõtõl, et vast nüüd om julgust raha otsma minnä. Lätski. Seekõrd es olõ madu ja miis sai kulla kätte. Pärast sedä läts Andri Riiga ja ostse sinna maja. Suguvõsa eläs praegugi Riian.
Tuu kuld oll olnu aga Hunnä kuld, mida talle puuk koräs ja maona valvas. Sulanõ aga tapse puugi är, kui ta terri tõi ja nii jäi Hunnä kuld valveta. Hunnä esi nakas pärast oma raha võtmist oma pahandusõ pääle juuma.

ERA II 244, 399 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanaesä selet, et pärast Rootsi sõta oll jäänu Rõuge kihelkonda 18 hinge. Limba Madis jäi niimuudu eläma, et käkse ennäst mõtsa sambla alla. Üts sõjamiis sõitse küll hobõsõga üle, jäi hobõsõ kabja jälgki pähä. Aga ellu jäi.
Sõja aigo olli igan talon istja sõduri, kellele pidi süvva andma, es küsita, kas endäl oll süvvä vai es olõ.

ERA II 244, 400 (25) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Orjaajal sõkuti riht inemistega ja aeti kõik orjad lastega pääle järgimööda, kelle kõrd tullõ. Mõisa poolt oll üts miis tett rehekarus, kes aie takan. Kõik pidid kõvasti jooksma. Kedä karu kätte sai, pigistäs nii kõvasti, et teine kõrd es taha enämb kätte anda.

ERA II 244, 400 (26) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa vana härberis paruni magamistare om lubjatu orjanaiste rinnapiimäga. Kõik naised käisid järgimööda, kelle kõrd oll müüda, tuu aeti talli. Veel nüüdki olõvat mõnikord kuulda säält toast ohkeid ja kaebeid.
Piinakelder oli otse provva makamistua all. Provva olnu kaibanu, et üüse ei saa magada, vaimu koputase põrandalõ.

ERA II 244, 400/1 (27) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisa kutsär sõi kord köögis sinist hernesuppi. Supp oll olnu väga vilets ja vesine. Sääl tull parun tagatarest vällä ja andsõ penile suurõ kintsu kanaliha ja tükki peenleiba. Sis kutsär oll esi mõtõlnu, et kümme kõrd paremb om olla mõisaherra peni kui ta kutsar.

ERA II 244, 401 (28) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisan käu alati vaime ja kummitusi. Ütskõrd olli ma ütsindä terven mõisa majan. Õhtul tull üts miis sisse, esi must, punaste silmiga. Kõndis läbi minu tare ja koputas kepiga põrandale ja ütles: "Kõik veri om joba är viidü."
Seda musta, punaste silmiga miist om mitme nännu häärbärin.
Vana Kellä Jüri olla näinud surnud parunit akna pääl istvat üüse ja piipu tõmmanu tõõnõ.

ERA II 244, 402/3 (30) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati lähedal om Majuri järve äären Kalma mägi. Sääl om palju Rootsi soldatite kalme. Kündmisega om säält mitu kõrda vällä tulnu sõjakirvid, piike, nooli ja soldatite vöösid. Järvest om noodaga tõmmaten välja tulnu surnu pääluid. Järv om tekkinu vana rahva jutu järgi nii:
Sõja ajal Kalma mäe kaldal oll nii pallu tapetuid ja surnuid, et veri juusksõ mäest alla ja sinnä sai hää suur tiik. Üts major sai sõjan haavata ja sattõ sinnä tiiki sisse. Soldati kisksõva küll vällä, aga ta oll joba surnu. Major mateti Kalma mäe pääle, sääl oll suur ristki kivist raotu. Nüüd om rist är kaonu, keaki om ta vast järve touganu.
Pärast sõda oll olnu mitu nädalit vihmanõ ilm ja vesi kogunes kõik Kalma mäe alla tiiki ja nii saigi järv, mida kutsutas Majuri järves.

ERA II 244, 403/4 (31) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisas oll üts noorik kutsut mõisa esimest ööd. Parun pandsõ nooriku omma tarre kinni ja läts esi välla. Noorik mõtel, mis tetä. Sis nägi nurgan kuju, võtse selle ja mähkse rõivaste sisse ja pandse sängi. Esi käkse ennäst är. Herr tull tagasi ja läts sängü manu, kai käega ja ütel sis: puu, puu, luu, luu. Ta mõtel, et noorik om är koolnu ja mõtel tedä är uputada, et kos tedä muidugi panda. Läts sis Viitina järve uputama, aga kuju ei taha põhja minnä. Sis pandse herr kujole kivi kaala ja uput är. Noorik aga pagesi är.
Hommikul tull miis ja küsse, et kos sa mu naasõ luu ja naha pandset. Härral nüüd häbi, arvas, et miis ka nägi, kui ta naist uputas ja ütel, et ära ütle kellegile, ma massa sullõ raha. Miis tull kodo ja löüdse naase iist. Nüüd sai arvu, mispärast parun talle raha andsõ ja tal oll hää miil, et ütskõrd sai parunit ka nõnnapiti vitä.

ERA II 244, 405 (32) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Maantii veeren, Käänu talu ligidäl kasus 3 kirsipuud. Sinnä puie alla oll maetu vanast Rootsi sõaväe kuld. Ütskõrd näudati Mäepalu külan Kendra Andrilõ unõn ja kästi kirsipuie alla varra minnä otsma. Sääl olevat matetu katel rahaga ja katla pääl kolm paari künniraudu. Miis läts kaibma ja künniravva tulli joba välla. Joba nakas katelgi paistma. Sääl sõitse üle Postimäe katehõbõsõ tõld (Postimägi sai oma nime tuust, et sääl oll sõa aigo Rootsi sõdurite valvepost). Tõld sõitse Andri poola ja Andri nakas toda kaema ja nii oll kõik kuld kaonu, aga künniravva jäiva mehele kätte.
Tuulaigo oll sääl tõõsõl puul tiid vanast vallamaja, vasta noid kirsipuid, aga nüüd oma joba varemigi är kaonu.

ERA II 244, 405/6 (33) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lõõgõruses elliva vanast rüüvli. Naid oll sääl kats perekonda Papa Juksi ja Sika. Na rüüvse kõiki ümbruskaudu inemesi. Keaki es tohi neile meelepahha tetä ja neid kohegi pulma või mujale pidule kutsmata jätta, sis na rüüvsiva varsti tolle mehe paljas. Mõtsan oll neil koobas, kohe na käkseva oma varastatu hobõsõ ja muu kraami. Na rüüvseva müüdasõitjid ja esiki tapseva inemesi.
Kui naide küla joba är lõhuti, löüti varemetsest kaibmisel inemiste luid. Varemete ase om viil praegugi nätä ja seda kotust pelätäs praegugi.

ERA II 244, 408 (35) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati mõisa ja järv om saanu oma nime juba vanast. Vanast mure- ja orjaaigo oll sääl olnu üts talo. Sinna tallo kävevä kõik ümbruskonna inemise kokko omma muret kaibama. Ja nii nakatigi toda tallu kutsma Murede taluks. Aigamüüda sai tost sõnast Murede - Murat.

ERA II 244, 408/9 (36) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli praeguse Käbli küla kotal üts jõumiis, Tebe. Tuu oll olnu nii tukõv miis, et terve hobõsõ püürdsõ kõrraga sälgä. Aga ta sei ka mehe iist. Kui Tebe kõrtsi läts, sei är kõrraga sada saia ja jõi pangi õlut. Tebel arvati olõvat palju raha ja 3 rüüvlit tulli teda ütskõrd är tapma. Tebe sai neile mõtsan vasta Nee olliva vindläse. Tebe võttis kõik vindläse kinni ja lei surnus. Sai viil esi vindlaste käest 60 rubla.
Ütskõrd kutsuti Tebe Vastseliina valda tööle. Tebe tegi ka tüüd mehe iist. Sis tõi perenaane söögi lavvalõ ja küsis, mis Tebe kaes nii imelikult. Tebe ütel, et kulla pernaane, sellest söögist ei saa mulle küll kõhusoppigi. Sõi sis kõik söögi ära, mis laual oli ja perenaised tõivad talle ette, mis na viil kätte löüdseva ja Tebe pistsõ kõik nahka.
Aga Peipsu vindlase es anna Tebele rahu. Ütskõrd tulliva jällegi 12 mehega ja püüdseva Tebe mõtsan kinni. Tebe tapse 8 tükki neist är, sis enäm es jõvva ja vindläse tapsi ta är.

ERA II 244, 413/6 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esäk, kadonu Sinka Piitre selet, et kui timä viil poiskõne oll, sis oll siin suur nälg. Edimesel aastal sattõ säitse nädalat järjestikku vihma. Kõik vili mädäsi nurme pääle är või põimeti sis haljana vai puulhaljana. Mu esäesäl sai ka neli kuurmat haljast kesvä ja tollõst saadi kõgõst üts vakk terri. Tuu oll kõik saak. Tõõsõl aastal jälki tull külm ja külmetas vilja ära. Nii tull inemistel suur puudus kätte. Keedeti suppi sõnajalust, kanarbikust ja muist hainust. Mõisaherr andsõ küll ega pere pääle nädala jaos 3 nakla jahu, aga tuud oll väega väha ja pärast ei olnud herral ka enamb kostkilt anda. Tuu jahu kütseti puukoorõga kuun vatsas ja sis süüdi. Talomehe, kel oll tuulaigo veel vilja jäänü, tiinseva pallu raha. Na saisivagi kõik päiv toobiga õue pääl ja suur saba inemesi ootsõ järge, et vilja osta. Viimäti es saa aga enäm kostkilt. Kel viil lehmäkondikõne jäi, tuu sai viil kuigi piimälleemegagi elu seen hoida. Keedeti piimä seen nõgõsõ vai ohtja suppi ilma ivata ja sõiva. Mu imä oll nännü, kui üts tütrek sõi terve tsõõrikutävve säänest suppi är ja jõi viil kipist vett pääle. Siis nigu välla kapsaid kitskma läts, nii läts lahki.
Sis saatse mõisnik killavoori Poolamaale Lodzi linna vilja tuuma. Mu esäk oll sis väikene poiskõnõ ja käve ka ütskõrd Poolan. Säitse nädalat kestsõ tuu reis. Sis olli viil kõik puuvankri ja puutele. Kui puuratta vai tele ära kullõva, sis tetti säälsamas tii veeren uue ratta ja sõideti edesi. Kirvõs oll jo tuu jaos üten. Siit Poolamaale pidi tii pääl tegema kolm kõrda uue ratta. Vilja tuudi sääntsete puust vaadikõstõ seen, mida kutsuti puukullõs. Kulli olli tettu ütest puust, puupakk oll seest õõnsas tett. Nii es pääse viläle vihm ja lumi mano.
Oi, tuu nälaaig pidi iks hirmus aig küll olõma. Mu esäk pelas viil vanamehena nälgä. Ütel iks, et ma pelgä, kui jälle nälg tulõ ja nälasurma koolõt.
Võõrasesä oll pruumno kõrd, et kas hopõn ka süü toda nälaaigsõt ohtjasuppi. Es olõ söönü.

ERA II 244, 416/7 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üts vana ineminõ selet mullõ viil näläaost. Et kui tuu joba müüda oll, tuu nälaaig, sis üts Rogosi valla minija kütsi kõrd vatska. Meheimä oll tal vana ineminõ, tuu oll ka nälaaigo nännu. Sis noorik andsõ vanaimäle leibä ja küsse, et kas nälaaigne leib oll paremb kui seo. Vanaimä ütel, et muidogi paremb, sis seid jo näläga ja tuugi leib oll makus, kuigi oll sõnajalast ja pujukõsist. Et ega nüüd olõ ei nälga, siis olõ ei see leib ka nii makus. Sis ta selet viil, et kos vanasti nälaajal, sis pujukõsõ leib oll pallu paremb kui sõnajala leib, tuu venüsi, kui katski murti. Nii tettigi pühapäival pujukõsõ leibä, äripäival süüdi sõnajalast leibä.

ERA II 244, 417/8 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu mehe esä selet, et enne sedä näläaigo oll olnu viil üts pallu hirmsam nälg. Sis oll olnu sääne säädus, et kõik vana ja jõuetu hige pidi ära hukkama, et es olõs ilmaaigo süüjaid. Rogosi vallas oll elänu üts vana esä viie pojaga. Poja es taha oma esä kuigi är tappa ja na käkseva ta keldrilõ, et naabri es näe. Muido nu olõs lännu kaibanu mõisan. Salaja kandsõva pojad esäle süvvä. Viimati es ole enam midagi süvvä olnu. Lätsi sis poja' keldrisse ja ütliva esäle, et meil ei olõ sullõ midägi enam süvvä anda, mi esiki nälgüme. Esä juhat sis üte olitse katusõ, mis joba 30 aastat tagasi vilja ajal oli pantu ja käsksõ katusõ olõ är pessa, et niimuudo saa villäseemet. Poja' teiväki nii ja saiva rüaseemet. Herr sai tollest tiidä ja viimäti läts tuu lugu ka valitsuse kõrva. Valitsus keelas sis tollest saadik vanade inemise hävitamise är, sest tuu vanamiis juhat seemet, muido es olõs kostki saadu.

ERA II 244, 418/9 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ega vanast orjaaigu inemisõl määnestki õigust es olõ. Herra vahetiva ja pesseva neid nigu loomi. Kui ette tull, vaheteti viil inemine penigagi är.
Kui ma Rõugõn leerin käve, sis selet ütskõrd köstri üte sääntse luu. Timä manu oll kõrd üts miis tulnu latseristmise tähte otsma. Köstri oll är tundnu ja ütelnu, et ega sa eestlane küll ei ole, sa oled vendläse näku. Miis ütleski sis, et tema vanaesä oll olnu venelane. Nursi mõisa herr oll timä vanaesä saanu Vinnemaalt. Ta vahet üte oma pini üte Vinnemaa mõisniku orja vastu.

ERA II 244, 419 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Plaanile oll vanast pagenu üts vinne poiskõne, teda kutsutigi Ilma Jaku. Ta elli oma vanõmbitega Venemaal ja käve karan. Ütskõrd oll jäänü magama ja lehma lätsi mõisa vilja ja sõkse hulga vilja är. Imä oll sis tulnu ja käsknu poiskõsõl är paeta, muidu herr laseb ta surnus pessä. Poiss pagõsigi Eestimaale ja sai Plaanilõ. Sääl kirot tedä üts Kerge nimeline talopoig ta omas kasupojas. Timä suguvõsa eläs viil parhilla vist Otsa nime all.

ERA II 244, 420 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui säkslase mi maalo tulli ja siia keriku ehitiva, sis pidid inemisõ hoolõga kerikun käima. Aga et jutlusõst midägi arvu es saia, jäid pallu inemisi kerikun magama. Sis leiti sääne komme, et noide jaos, kes magasiva, tetti väikene kotikene pika nuia otsa. Sinna panti ka väikene kell. Kui sis keäki magama jäi, võtse köster koti ja tilist tolle nõna all ja tuu pidi sis sinna raha viskama. Sellest jäigi pärast kotiga rahakorjamise komme, kuigi sis enam magajate käest es korjata. Niimoodi korjati Rõuge kirikun raha niikavva kui 1905. aastani.

ERA II 244, 420/1 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Pärast Rootsi sõta oll seo maa nii tühi ollu, et ühtki elavat hinge es olõ nättu, es inemist ega luuma. Sis olla siia tühja maa pääle tulnu vai tuudu mujalt riigest inemisi. Praegusõ Mäepalu Saksad olevat säkslaste suguvõsast. Sis Lillimõisa Juutide esivanema olli olnu juudi, kuna na praegugi olla vähe juudi moodi. Sis olevat siin viil üts perekond rootslastest esivanembitega, neil olevat praegugi suurõ pää'. Ja minu esivanemba üteldas olnu vindläse.

ERA II 244, 422/3 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli Haaviston, kos praegu mõtsavaht, Pütsepa Madli esä oma velega. Tuulaigo oll mõisnikul sääne õigus olnu, et võis üte esä poja või tütre är võtta ja tõsõle peremehele anda. Nii taheti ka Madli esä veljä är anda üte tõõsõ peremehe manu. Tuu veli oll tal kurt. Varsti tulliki mõisast mehe tuud kurti veljä är viima. Vana Madli esä oll aga kangõ miis ja es lupa oma velja är viia. Kui mõisamehe velele manu tulliva, andsõ ta märku, et veli mõtsa är pageks. Mõisamehe sai' aga arvo, et ta käskse velel neile pessä anda ja na lätsi ja kaibsiva herräle. Herra kutse vana Pütsepa mõisale ja käskse vitsa anda. Tuu oll kangõ miis ja kannat kõik vitsahoobi är, a' velja ka es anna mujale.

ERA II 244, 424 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praegust Solgani külla kutsuti vanast Tölgu külast. Sääl külan oll üts miis soendis tettü. Peräst sai küll jäll inemises tagasi, aga soendi sabatölk jäigi külge. Toda miist kutsuti sis esi Tölgu Andreses ja perast kutsuti kõike külla niimoodi.

ERA II 244, 432/3 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa külas Rootsi sõja ajal sõdurid vahetasid hobuseid. Sõjavägi läks Riia poolt Pihkva poole. Sääl külas elas üks Kõrbe. See aitas ka sõjaväe kraami teistele vankritele laduda. Sai rahakasti kätte ja viskas ära.
Vastseliinas leiti rahakasti vaja ja tuldi tagasi otsima. Mees aga viskas selle raha, mis veel peitmata oli, tulle ja nii ei leitud midagi.
Seda sõdurit, kes oli rahakasti eest vastutav, lasti Vastseliinas läbi kadalipu, nii et ta suri.
Rahavõtja pärandas raha tütrele, kelle mees aga end ära uputas.

ERA II 244, 435/7 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sissid rüüstasid ja tapsid, mis hirmus. Kirjadega saadi teada, et sissid ei ole kroonu poolt, olid ise rüüstesalgad.
Kord tuli jälle ühte tallu üks siss. Vanamees oli üksi kodus ja see ronis parsile peitu ja võttis pusipuu kätte. Siss tuli tuppa ja hakkas soojendama. Mees nägi, et see oli naisterahvas. Lõi pusipuuga surnuks, pani sadulasse ja saatis minema. Sellest saadi ka aru, et ei ole need sissid kroonu poolt, sest ega naisterahvast kroonu saada. Pärast seati juba piiri peale vahid.
Kord põgenesid sisside eest kaks naist. Ühel oli kaks last, teisel ei olnud. Viimane ei lubanud lastega naisel endaga ühes tulla, et lapsed hakkavad kisendama ja annavad peidukoha teada. Vaene naine kuulis, et sõjavägi tuli, ei osanud mujale põgeneda kui silla alla lastega. Ja imekombel läks sõjavägi sillast üle ega leidnud naist. Teine naine aga leiti teel ja tapeti.
Sisside ajal põgeniti soodesse ja metsadesse. Sööki ei tohtinud keeta, sest tuli võis ära anda. Viitina vallas on Peelte soo. Sinna põgeneti sisside eest varjule ja naised kudusid siis kangastki. Säälsamas Ilase mäe kaldal keetsid mees ja naine sööki, sest nad ei jõudnud enam nälga kannatada. Kohe olid sissid juures ja lõid mehel pea otsast. Pea tahtis veel midagi ütelda, ei saanud aga muud häält kui: umba-umba, poh-poh-poh.
Viitinas Mauri külas käis üks siss, kes ei tapnud. Ainult iga sügisel pidi talle antama pull ja siga. Käis mitu aastat juba kümnist nõudmas. Kord jootis Maur sissi hästi purju. Kui see magama jäi, toppis kotti ja viis Mauri järve. Teel olla siss karjunud: "Maur, näitä päivä, kõik om pimme!"

ERA II 244, 437/8 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Savi Jutsat tunti kui ütte vigurimiist. Ütskord pääses tema hobune lahti ja läks mõisamaade peale. Metsaülem võttis kinni ja määras herräle trahvi maksta 10 rubla. Tuli sügisel rendi maksmise päev. Jutsa läks ka mõisasse renti maksma ja võttis hobuse ka ühes. Maksis rendi ära ja herr küsis hobuse eest trahviraha. Siis ütles Juts, et mul pole kustkilt 10 rublat võtta ja tõin selle asemel herrale hobuse, kes on küll ainult 5 rubla väärt. Herr ei võtnud hobust. Siis läks Juts kõrtsi kõige hobusega ja ostis hobusele pool toopi viina. Ütles, et sa, suksu, oled suur saks, käid mõisaherra trepi ees, eks joo siis viina ka. Soodi Möldri Peeter kaebas selle herrale ära. Jutsi taheti välja ajada oma kohalt, kuid Juts ei läinud. Siis läks pristav meest välja panema, kuid Juts ei lasknud ikkagi oma kraami välja viia ja seadusemees lahkus tühjalt. Nüüd andis herr kohtusse ja Juts mõisteti kinni.

ERA II 244, 156 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rõuge valla Andre talu maadel on üks hobusejala jäljega kivi. Rahvajutu järele olevat see tekkinud Põhjasõja ajal. Ratsanik sõitnud üle kivi ja hobune löönud kivile jälje peale.

ERA II 244, 156 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Matsi külas asuva Kolga talu maal on kinnikasvanud soo, mis kannab Immisesoo nime. Selle nime on ta saanud vanal hallil ajal. Siis asus sääl suur mädasoo. Sinna läinud kord emis suplema, kuid vajunud mülkasse, kus teda üles enam ei leitud. Sest ajast kannab see Immisesoo nime.

ERA II 244, 156/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa Jaan jäänud korra Käätsu palu tee äärde magama ja unes näinud järgmist: Korraga olnud põrgus ja näinud ka seal Roosa mõisahärrad, ning talle muudkui tehtud tuld alla. Siis tulnud ta juure keegi vanamees ning rääkinud talle, mis on raske ja mis on kerge patt. Näiteks, kui varastad villa, liha, loomi, siis on see andeksandmata patt, aga teised süüd ja patud on kerged. Kui Jaani tahetud matta, hüüdnud kirstust rahvale: "Ärge kartke mind, ma ei tee teile midagi halba." Matuselised saanud ütlemata rõõmsaks ning matusepeo asemele tuli rõõmupidu.
Kodus peksnud ta pojad läbi, et need ei teeks pattu. Ka ütelnud Jaan, et Roosa mõisa parun olnud põrgus. Paruni pojad saanud sellest kuulda ja karistanud Jaani nende sõnade eest. Kuid viimane korranud omi sõnu veelgi. Paruni pojad saanud veelgi vihasemaks ja peksnud Jaani surnuks. Enne surma näinud ta unes, et hulk kaarnaid nokkinud teda.

ERA II 244, 157/8 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kiriklametsa ääres asuv talu sai oma nime sellest. Vanasti olnud see maa kõik soo all. Soos kasvanud palju põõsaid ning põõsaste taga armastasid magada kitsed. Selle talu peremeeski armastas neid. Kord saanud kätte suure siku, hakanud teda kodustama, kuid sikk surmanud mehe ning hakanud kartmatult elama majas. Ka toonud sikk teisi vendi sinna elama. Sõja ajal läinud maja põlema, ning põlenud kõikide sikkudega. Pärast läksid sõdurid tallu ja leidsid varemete tuha alt tuhat sikusarve. Sellest saadik hakati talu kutsuma Sikkusoo taluks. Kuid aegade jooksul on nimi muutunud, nüüd kõlab ta nõnda: "Sikasoo talu".

ERA II 244, 159 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pärli külas Ristemäe talu krundil asub kivihunniku kõrval lihvitud kivi, kivil muud märki ei ole, ainult rist. Rahvajutu järele seletatakse seda nõnda: Põhjasõja ajal langenud sinna sõdur, kuhu ta maeti ja mälestusmärk püstitati.

ERA II 244, 160 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kusura oja ääres asub vana eestlaste matmispaik. Sealt on leitud vana aja kivikirveid. Ja selle mäe otsas asub vana Kurvitsa talu. Kuidas ta nime sai, räägib rahvasuu järgmist: Olnud kaks talu ja talus elas Kurvitsa Jaan ja Jüri Aho. Et nad muud ei teinud, kui lõhkusid kive, nii panigi rahvas külale nimeks Kurvitsa küla.

ERA II 244, 160 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pärli külas asub järsk mägi ja selle all Pärlijõe võrendik. Tee läks mööda järsku kallast, ja kes tuli vastu, sellele pidi ülesmineja teed andma. Mäe otsas tehti igal jaanipäeval ja jüripäeval tuld ja põletati kurjategijaid. Kord sõitnut vonn paruniga Mõniste poolt Sänna mõisasse. Teel libisenud vanker alla võrendikku, kust sai ta alul nime Libemägi, kuid pärast pandi nimeks Ihandu mägi.

ERA II 244, 163/4 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge alevikust pool km lääne poole Tõrvapalu metsa ääres on väike oja risti üle tee ja sellel väike sild. Seda oja kutsutakse Eevaristioja. Vanal ajal olevat üks tüdruk nimega Eeva oma lapse ära tapnud ja siis metsa põgenenud, kuid metsast püütud ta kinni ja viidud siis kiriku juure piinapostile, kus teda timmukas peksnud. Siis seotud silmad kinni ja aetud ees minema; timmukas mõõgaga taga ja kirikulisedki tulnud lauluga järele. Jõudes metsa löönud timmukas Eeval pea otsast. Pea hüpelnud veel kaua sillal ja irvitanud, kuni viimaks kukkunud ojja. Sellest ajast ongi oja vesi punane ja pärib selle nime.

ERA II 244, 164 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärlijõe ääres Rooksu ja Hurda maantee juures on üks mägi, mida kutsutakse Kalmmägi, sääl olevat Poola valitsuse ajal olnud kalmistu, millest ta selle nime pärinud.

ERA II 244, 164 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Säält edasi km paar põhja poole olevat asunud kirik, nüüd on sääl asemel niit, mida kutsutakse Kerikuniit. Öösiti olevat sääl nähtud mõnikord nähtud mustas kuues meest, kuid see nägemus püsivad ainult viivu ja mõned arvavad seda olevat kirikuõpetaja vaim.

ERA II 244, 165/6 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord tulnud suurte metsa lohu äärde elama üks tugev mees nimega Lill. Ta raiunud metsa ja ehitanud enesele maja ja hakkanud elama esimesena. Sellest ajast nimetataksegi seda elamud Lillimõisa.

ERA II 244, 166/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord elanud üks tugev mees nimega Nädsäs Jaan, temal talu ei olnud, ainult käinud ühest talust teise ja söönud. Kord läinud ta ühte tallu ja küsinud süüa, sääl antudki talle, söönud ära pätsi leiba ja pool pangi kapsaid. Läinud edasi teise tallu, kus olnud parajasti varrud ja rääkinud seal: "Seivävä ja jõivava, anna-õs mulõ iva raasukõstki, ankõ mullõ natikõ, ei olõ tänba iva roigugi maitsnu." Sääl andud temale paremad road ette, kus ära söönud neljandiku pidusöögist. Siis läinud edasi kolmandale tallu, sääl küsinud jälle süüa ja ütelnud: "Seivävä ja jõivava ja peivävä ommi ristjätsi, aga es anna mullõ iva roidugi." Sääl antud jälle süüa. Nii käinud ta alati talust tallu ja teeninud enesele süüa ilma tööta.

ERA II 244, 167/8 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Soomeoru oja ja Kuvaoja vahel riigi- ja talumeeste metsa piiril Viitina valla lähedal, sääl asub suur kivi, mille alla olevat Rootsi sõja ajal rootslased pannud kolm pütti kulda; ojast kümme sinelipikkust, kuid millisest ojast, seda ei tea, sellpärast ei leitagi seda varandust kätte. On küll käidud otsimas, kuid asjatult.

ERA II 244, 168 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Hämmniit asub Haanja vallas Kasaritsast Rõuge alevi poole umbes kilomeetreid kolm. Seal on suur niitude väli. Keset neid asub oja, kus vanasti külanaised valgeid riideid "hämmämäs" olid käinud ja niidul päevapaistel valgeks pleekinud. Sellest pärinutki niit ja oja oma nime.

ERA II 244, 169 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Pärast Rootsi sõda jutustanud üks vana rootslane oma varanduste peitmisest mehele Rõuge Rattajärve. Ja annud teatavad mõõdudki, kus kohal on kolm tammepütitäit kulda. Ta lubas anda poole sellest mehele juureviimise eest. Mees ei lausunud rootslasele sõnagi, vaid tõttas ise otsima. Aga otsimised ei andnud suuri tagajärgi. Ta ei leidnud midagi.

ERA II 244, 169/70 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kiriku kõrts asub Rõuge kiriku lähedal. Vanasti oli siin nähtud tihti öösel möödaminnes - üks mees tulnud välja valges riietes ja käinud kõik kõrtsinurgad läbi, ajanud kõik uksed pärani lahti ja korraga kadunud kõrtsialusesse ruumidesse, kus olid kõrtsisolijate hobused. Seda tõendatakse sellega, et kõrtsimees läinud tülli ühe mehega ja surmanud tema ja teisel päeval kõrtsi lõunapoolsesse ossa matnud. Ta käinud nii kaua, kui see kõrtsimees suri, kes ta tappis. Nüüd ei ole näinud keegi enam midagi, aga siiski ta tekitab möödaminejais kartust.

ERA II 244, 175 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võro-Vahtsõliina postimaantii lähedal ilosa järve kaldal oll üts majakõnõ, kon elli vabadik ja püüdse kallo. Ta alatine suuv oll rikkas saia. Ütel pääval, ku tä kalal oll, tull järvest välla hall vanamiis, suur rahakast üten. Tä lubasi kõõ raha vabadikulõ, ku tu tuu tälle üte hingelise ja tossulise. Vabadik sai aru nii, et märäperän varss ja ristmäldä lats. Sääl külän olli ka ütel peremehel märäperan varss ja ristmäldä lats. Varsa sai ta küll, aga lats ristiti ärä. Sis võtsõ tä vana kassi ja pandsõ tu kotiga varsa sälga ja läts järve viirde. Sis tull ka vanamiis rahaga, andsõ raha vabadikule ja läts varsa ja kassiga järve. Kui vesi kassile silmi läts, pandsõ tuu hirmsa helüga näugma. Nüüd sai ta petusest aru ja tõstsõ suure kohina. Vabadik sattõ meelemärkuselda maha. Järvemiis aga haardsõ rahakasti ja juusksõ üle postitii. Järv aga läts tälle sinnä järgi. Ärgaten ei leidnud vabadik raha ega järve. Nüüd oll vabadikul kaugõl kalal kävvu. Pääle tuu naati järve kutsma pagõnuks järveks. Parlaki om viil järv tõsõlpuul postitiid ja om nätä tä mineku ase.

ERA II 244, 177 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võromaal suurõn Kärgola kubermangon [Urvaste khk.] elli orjaaigu üts miis, kes lõpmata pallo võisõ süvvä. Ta käve talgin söögi iist tüül. Kord tulli ütte tallo uus pernane, kes es tiia Siivaku süümisest midägi. Pernasel oll terve talgurahva jago süüke lava pääl. Ta käskse Siivaku süümä. Siivak aga sei terve talgurahva söögi ära. Ku tä sis tühu läts, tegi nii, et tõisil es jää midägi tetä.

ERA II 244, 179 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kärgula valla mõisnik oll Lätimaal vällänäutusel. Sääl oll ütel mõisnikul välla pandud suur oinas. Oina omanik kiitles, et ega Eestimaal selliseid ole. Kärgula mõisnik aga ütel, et temäl omma säändse mehe, kes oina kõrraga ärä söövä. Lõpuks nad leppisid 1000 rubla pääle. Kärgula mõisnik laskse Siivaku Riiga, kon uutse teda praaditud oinas. Lätimaa mõisnik küsse, et mis Siivak pruukostis sei. Siivak ütel, et katstõist meremaime. Siis asus Siivak sööma. Sõi lamba ja küsse viil katstõiskümme meremaime. Talle tuudi katsteist naelalist heeringat. Ta sei need ära ja küsse viil. Siis ütel Lätimaa mõisnik, et sulle on kakskümmend neli kuradit sisse vaja.

ERA II 244, 179 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord läts Siivak Riiga voori pääle. Tii pääl sai ta kate tõsõga kokko. Edimädse süütmisaigu käskse ta poisel tuua uma söögikoti. Poisid tõid ja Siivak sei poisse kahenädala söögi ära. Kolm päivä es tii tekogi. Sis lasksõ poisõl süvvä, kuna nuu tahtsõ, esi sei aga üle kolme päeva.

ERA II 244, 191 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
1929 a. oli Lõuna-Eestis näljaaeg. 7 nädalat sadas kevadel põllutegemise ajal vihma. Seeme küliti küll maha, aga läks piimale, ega idanenud.

ERA II 244, 191 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
1914. a. oli nii suur põud suvel, et viljasaagist jäädi ilma. Sai umbes 15-20 cm pikaks kasvada ja närbus ära. Nii pidid jälle inimesed elama nälja-aasta üle.

ERA II 244, 197 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas on üks lohk, mida kutsutakse Krantsilohuks. Selle nime on ta saanud sellest, et Tsoorus oli palju hunte. Selles talus oli jällegi koer Krants, kes oli selles lohus mitu hunti ära murdnud.

ERA II 244, 197 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas Luhametsas on üks koht, mida kutsutakse Kolga mõisaks. Selle nime on ta saanud sellest, et ta asub küla kõige kaugemas nurgas. Edasi enam talusid ei ole. Ta on ka vanasti olnud mõis.

ERA II 244, 197/201 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Valgamaale, Kuuse tallu tuli kord kaks inimest: mees ja naine, paludes öömaja. Mees seletas, et tal naine sünnitab lapse. Peremees võttis ka. Võõras mees palus peremeest endaga ühes ämmamoori poole. Peremees läks ka. Kui need olid kodust läinud, läks naine era tuppa. Tüdruk oma uudishimu pärast vaadanud, mis naine teeb. Naine võtnud endal üleriided seljast ära. See naine ei olnud naisterahvas, vaid meesterahvas. Tal oli suur pikk puss käes. Tüdruk seletas asjast perenaisele. Perenaine sai aga aru, et on röövliga tegemist. Ta võttis kirve kätte ja seisatas lävele. Nii kui mees välja tuli, lõi perenaine kirvega mehel pea pooleks. Nüüd tuli ka teine mees koju. Peremeest aga ei olnud. Naine küsis: "Kus mu mees on?" ja lõi kirvega ka selle mehe surnuks. Nüüd teatas ta sündmusest ametivõimudele. Hakati meest otsima. Mees leiti kätte Laadri vallas ühest orust, kuhu oli silla alla ära tapetud.

ERA II 244, 203/5 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsooru vallas on üks talu, mida kutsutakse Lõmmusoo talu. Säält oli saadud vanasti põletamiseks lõmmupuid. Sellepärast kutsutakse teda Lõmmusoo taluks.

ERA II 244, 205 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli suur mets. Metsa ääres talu. Linad olid viidud tiiki. Vanasti oli ka palju karusid. Karud olid arvanud, et tiigis on mõni surnud loom, sest linad haisesid, ja olid linad kõik tiigi perve peale pildunud.

ERA II 244, 205 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas Möldrioja talu metsast on leitud üks vana kaev. Arvatakse, et seal on elatud vanasti.

ERA II 244, 209 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kohtumõistmisest
Tsooru mõisas Ohe mäe otsas on magasiait. Sinna oli käidud kohut mõistma vanasti. Kohut mõisteti muidugi vitstega. Mõni oli ikka palunud: "Peksa mind enne, mul on kodu kaugemal!" Inimesed räägivad, et see mägi oli ära väetatud verega.

ERA II 244, 211/3 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord oli keegi mees kündnud.
Korraga oli hobune seisma jäänud ega läinud sammugi edasi. Mees hõiganud: "Mis kurat siin on!" Olnud suur mürin ja kast oli alla läinud. Küll oli kaevatud, aga midagai ei aidanud. Need, kes seda nägid, arvavad, et kui ta seda sõna ei oleks ütelnud, oleks vist raha kätte saanud.

ERA II 244, 213 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord oli keegi vaene mees, kelle isa ära suri. Mees läks õpetaja juurde, et saada matuseplatsi. Õpetaja ütles: "Pead maksma 3 rubla." Mees ütles: "Mul ei ole 3 kopikatki!" Ei olnud midagi parata. Mees läks koju. Hakkas oma maja ette hauda kaevama. Kui ta kaevas, tuli nähtavale kast. Kastis oli hulga kuldraha. Mees võttis raha omale. Säält võttis 3 kuldrubla ja viis õpetajale. Õpetaja ütles: "Selle raha pead sa tagasi viima. Mees läks koju. Võttis raha välja ja viis rahakasti tagasi.

ERA II 244, 215 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Palukõrtsi juures oli ennem kirik. Nüüd on kiriku varemed veel.

ERA II 244, 215 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus Heedu nurme peal on üks kuusistik. Selles on suured kivid. Arvatakse, et seal on olnud Püha Jüri kirik.

ERA II 244, 215 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna pargis on ühe lossi varemed. Vanasti oli seal olnud tondiloss.

ERA II 244, 217 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas on talu nimega Põdraaugu. Selle nime on ta saanud sellest, et seal oli põdrapüüdmiskohad.

ERA II 244, 217 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus on Puujala talu. Selle talu oli ehitanud puujalaga meister. Sellest saigi ta selle nime.

ERA II 244, 217 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Roosas on üks kelder maa sees. Sellel ei ole muud nähtaval kui ainult uks. Arvatavasti oli see mõisnikkude viinakelder.

ERA II 244, 217 (9) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord oli üks inimene kaevanud maad. Kui ta oli umbes 2 m kaevanud, oli nähtavale tulnud kivipõhi. Arvatavasti oli seal viinapruulimiskoda.

ERA II 244, 219 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elab üks mees nimega Jaan Grünberg. Teda kutsutakse 10. meheks. Ta oli 16 a. 45 kg pommi ühe käega üles ajanud. Selle eest oli saanud ta Andri Lepalt 10 rubla. Ka on ta muid tempe teinud.

ERA II 244, 219 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi Saaremaa mees oli kätega hobuseraua sirgu tõmmanud.

ERA II 244, 219 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi oli joonud ära liitri viina ära joonud ja ka pudeli ära söönud.

ERA II 244, 219 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuges elab üks 50-aastane Peeter Siska, see oli 20 a. võtnud ühe soolakoti ühe kangli alla, teise teise alla ja kolmanda hammaste vahele ja tõi keldrist välja.

ERA II 244, 220 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi mees oli betrooleumi vaadi hammastega üles tõstnud.

ERA II 244, 220 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keegi mees oli noa tera ära söönud, saades selle eest 10 kr.

ERA II 244, 220 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas oli üks mees 2 a. varsaga puid metsast puid koju vedanud. Et varss ei jõudnud vedada, pani nööri üle õla ja vedas puud välja metsast.

ERA II 244, 220 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elas üks mees nimega Jakob Koobakene. Pannud jalavarbad ühele toolile ja teisele pea, ise oli seliti. Tema kõhule oli pandud vanaaegseid kaalupomme 150 kg. raskuses. Ka on ta muid vägitükke teinud.

ERA II 244, 225 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Samas Pärli külas Vungi talu nurmel asub iidne mänd, kellel on oksad paindunud ühele poole. Alguses oli olnud see mänd ilus puu, aga ühel tormisel ööl tunginud röövlid Vungi tallu, kus oli sel ajal karjamõis, ning riisunud tühjaks mõisa aida, kes jäänud peatuma varjuka männi alla ja heitnud puhkama. Jumal aga seda ei tahtnud ja painutanud männi oksad teisele poole ja röövlid mattunud lume alla.

ERA II 244, 226 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas asub Vungi talu. Sääl olla vanasti iidsel ajal surnuaed, mida tõestavad maa seest esile tulnud luud. Surnuaia hävimisel asutati sinna karjamõis ning seda peetakse vanemaks asunduseks ümbruskonnas.

ERA II 244, 226/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas, see muudeti hiljuti, endine nimi oli Sänna, ning sääl on kohalik Sänna mõis. Teispool jõge rahvamajast asuvad vanad varemed, mida kutsutakse "tondilossiks". Vanasti valitsenud Sännat väga metsik parun, kes olla vanapaganatega seltsinud. Ühekorra olla parun sõitnud kutsariga ja parun hoiatanud kutsarit mitte taha vaadata, vastasel korral laskvat ta kutsari surmata. Uudishimust aetuna kutsar vaadanud, kuidas parun istunud vanapaganate seas, ning ta lastud ka surmata.

ERA II 244, 227 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samas, lossi lähedal, mis on juba varemeis, on piinakeller, millest praegu veel säilunud kivist alusmüür ja üks jutt räägib nii, et selles mainitud keldris lasknud mõisnik enda rõõmuks piinata inimesi.

ERA II 244, 227 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui see mõisnik ära surnud, tulnud talle põrguperemees ise oma sellidega järele ning viinud ära selle paruni ühes endaga.

ERA II 244, 227/9 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Selle paruni järeltulija laskis ehitada uue härrastemaja sinna kohale, kus ta praegu seisab Sänna rahvamajana.
Aastad möödusid ja parunid pidid lahkuma, sinna tondilossi asusid elama inimesed. Kuid elu sääl oli võimata, sest iga öösi, ning eriti neljapäeva öösi olla nii suur mürin selle lossi pööningul, kuni inimesed pidid lahkuma ja loss seisab praegu varemeis. Kuid kummitustest ei piisanud. Ükskord läinud kohalik elanik pr. K. "tondilossist" mööda, kui tondiloss oli veel terve, ja kuulnud mängu ja tantsu, ning pööningult kuulnud õige tasast mängu. Vaadanud tühja tuppa - olnud tuba pabereid täis ja need tantsinud ja laulnud nii ilusasti. Pööningult mööda minnes märganud pr. K. - puude vahel jooksnut must mees, vigel seljas, ning palju nähtusi võib seal näha.

ERA II 244, 229 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Eespool kirjeldatud tondilossi ligidal asub suur kuusk, kuhu rahvasuu järgi olla peidetud sama mõisniku poolt pajatäis kulda. Küll on katseid tehtud kaevamisega, samuti ka piinakeldri kaevamise kallal, mis aga ei ole seniajani andnud tulemusi, küll aga tuleb välja süsi.

ERA II 244, 229/30 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samuti on Vungi palu ääres Vungi talu piiril männi juure alt välja kaevatud kastike kulla ja kuldasjadega. See lugu olla sündinud nõnda, et parun põgenes enamlaste tungides minema ja mattes oma kulla ja väärtasjad männi juure alla. Seda teadis kohalik metsavaht. Nähes, et parun tagasi ei tule, olla tema tütar omanud kallid aarded.

ERA II 244, 230 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ühele naisele näidatud kord unes, et Sännas kaevab su poeg kartulikeldrit, ning lisatud juurde, et kui veel ühe labidatäie edasi võtta, saab ta rikkamaks inimeseks maailmas. Mõne aja pärast saanud see naine kokku pojaga, rääkides sellele kummalisest unenäost. Kaevatud küll siis edasi, aga välja tulnud luid ja süsi.

ERA II 244, 231 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas elanud kord vanamees, kes oma jõu poolest sai nimeks "kümmemeest". Tema olla ära joonud kümme pudelit õlut ning tõstnud suuri raskusi. Samuti olla üks mees, kes söönud korraga terve seasingi ja 25 kanamuna, viis liitrit piima ja nii edasi.

ERA II 244, 232 (16) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Põhjasõda krdeti ning nimetati seda "mustaks sõjaks". Peidupaiku leiti soosaartelt, vanemate inimeste jutu järele peidetud ära varandus ning mindud sohu. Iga vähema kõmu tagajärjel riietatud kogu pere, et siis ära põgeneda.

ERA II 244, 233 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sõdade ajal olla asunud metsadesse erakuid ja röövleid, kes kohutanud inimesi ja röövinud nende varandusi.

ERA II 244, 234 (19) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmise kohaks Sännas oli olnud koobas paksu põlismetsa põues. Sinna olla kogutud igakord nõu pidama ning sääl mõistetud kohutki.

ERA II 244, 234 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Lepistu algkool < Helgana Pruuli < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teine niisugune maa-alune koobas oli mõisnikkudel kohalikus Sänna pargis, kus piinati isegi vähema süüteo pärast inimesi.

ERA II 244, 234 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Valevandujaid oligi palju, mõned isegi tahtnud olla mõisniku meele järele ja neil olnud lõbus vaadata, kui teist käristati.

ERA II 244, 238 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Brenk Hintrik on leidnud ka ühe pärlikivi Kolo-Leegeni kohalt. See on olnud sügava koha pääl jões. Esimesel aastal, kui ta nägi, ei saanud ta seda välja võtta. Teisel aastal sai ta säält kätte ja see oli olnud tatrikutera suurune. Aga juut oli sellest asjast teada saanud. Juut petnud Brenk Hintriku käest petmise teel viie rubla eest. Kuid ta õigem hind oleks 300-400 rublani. Päält selle aja ei ole leidnud enam ükski kuulujuttudu järgi ühtegi pärlit.

ERA II 244, 239 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Puud, metsad. Sänna asunduse pargis leidub üks eriline suur kuusk. Ta ümbermõõt on umbes 3-4 meetrini. Sinna on ennem sõdade aegu varandust peidetud. Säält on ka kaevatud, kuid seda õigele ei teata, kas mõni on ka midagi leidnud või ei ole. Kuid arvatakse, et ikka vist on leitud.

ERA II 244, 239 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teed. Sänna asundusest umbes Œ km lõuna poole asetseb nüüd külatee ja selle nimi on Poolatee. See nimi on saadud sellest, et Poola sõja aegu tulid säält teed mööda Poola sõjavägi alla.

ERA II 244, 240 (9-10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Peidetud varandused.
Sännast Rõugesse minna olevat Süvaoru mäe sisse peitnud Rootsi kuningas kuldlooga niisugusesse kohta, kus inimesed seda künda ei saavat.
Kui mõni leiab mõne niisuguse kivi, millel on sadulakuju peal, siis sääl all peituvad ka varandus.

ERA II 244, 241/2 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast Ÿ km kaugusel oli olnud klooster, mille nimi oli Gootite klooster. See klooster oli hävinud Põhjasõja aegu. Goodid olid siit välja rännanud rahvasterändamise ajal. Kloostri varemed olid veel hilja aja eest tunda. Arvatakse, et olevat kolm käiku ja üks käik on kokku varisenud. Ja nendest teisest kahest käigust jookseb välja allikas.

ERA II 244, 242 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast umbes Œ km kaugusel on olnud kirik ja kiriku nimi oli Gootite kirik. Kiriku varemed on veel praegugi tunda.

ERA II 244, 242 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Umbes 50 aastat tagasi käidi kõrtsis, kus tantsiti ja lepiti sulaseid ja tütruk ja karjuseid.

ERA II 244, 242 (15) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Kaska veski asemel oli ennemini katoliku-usu kirik.

ERA II 244, 242 (16-17) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ametimehed.
Tõrvaajaja oli Sänna mõisas Juhan Vaap ja pärastpoole ta poeg Piip Vaap.
Esimestest seppadest oleks Kaarel Läte, kes elas ja töötas Sänna mõisas.

ERA II 244, 243 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Esimest koolmeistritest oleks Piip. Endine Sänna koolimaja asus Sännast lõuna pool 1 Œ km, kuid praegune asub kaugel 2œ km.

ERA II 244, 243 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Esimene Sänna mõisa valitseja oli Vuks. Pärastpoole Reitð, parun Vittevkon, kes jäi vaeseks ja pidi mõisast lahkuma. Siis valitses Vuks ja lõpuks Müüler.

ERA II 244, 243 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmine
Õigust mõisteti vanasti ka rehtedes, kes hakkasid mõisnikele vastu ajama. Vallakohtus mõisteti asju saja rublani, kuid suuremat kohut mõisteti juba kõrgemates kohtudes.

ERA II 244, 245 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Koha muistend.
Endine Mõisaküla talu nimid olnud vanasti Puste, et aga mõisnikule ei meeldinud sarnane nimi, lasknud mõisaproua Pustet kutsuda Mõisakülaks. Puste talu juures asuva metsa kõrgem ja kuivem koht kandnud Pustepalu nime, millest hiljem tuli nimi Pussupalu, mida võib veel praegugi ümbruskonnas kuulda.

ERA II 244, 246 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praeguse Mõisaküla talu põllul näinud veel minu vanaema ja vanaisa kahe ahevare jäänust. Kuuldud juttude järgi olevat üks olnud kiriku ja teine mõisarehe ahervare. Rehepappide jutu järele olevat pühamail öil liikunud kiriku ja praeguse Haaboja lohu vahelisel teel vaimud ja kuuldud kirikukellade helisid.

ERA II 244, 250 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kodust umbes 1 km kaugusel metsas pidavad asuma ohvrikivi, kus olla vanad eestlased oma Jumalatele ohvrit põletanud. Täpseid andmed selle kohta puuduvad.

ERA II 244, 250/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
[Vanapagan toob Abrukalt pähkleid]
Seesama mets, kus peab ohvrikivi asuma, ei ole muud kui kividerägastik. Nende saamise kohta teatakse järgmist juttu:
Korra olla Peipsi vanapaganale kange pähkliisu tulnud ja ta läinud kuulsale Abruka saarele pähkleid otsima. Jõudnud Abrukale, korjas koti hoolega pähkleid täis. Ka metsavaht ehk omanik olla seda näind ja hakanud vanapaganad taga ajama. Vanapagan jooksnud nii kõvasti, et tähelegi ei pannud, kui kott purunes ja pähklid kotist välja jooksid. Pähklid asuvad veel praegugi selles metsas ja Vasara talu nurmedel.
[Vt. HVM II, lk. 62.]

ERA II 244, 251 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodukohast edasi Võru-Valga maanteed Valga suunas 1Œ km on lõunapoolsel metsatukas vanad gootlaste matused, kus asuvad kivid üksteiset ligi ristküliku kujuliselt. Samast paigast edasi Œ km on enne Põhjasõda olnud postijaam, mis sõjakeerises on hävinud. Praegu on sääl Palumetsa kirjatalu.

ERA II 244, 17 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Olen kuulnud rahvasuust sarnase juttu. Viitina vallas Saarlase asunduses Võrumaal, Pärli jõe ääres ühes käärukeses olevat peidetud kulda. Kullapeitumise koha plaan on raiutud üles ühele suurele kivile, mis asub Roosa metskonnas Tõrvapalu vahtkonnas. Selle kivi ühele küljele on raiutud ka kaks aastaarvu.

ERA II 244, 17/9 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli elanud üks mees, kes oli teinud palju nalja. Kord oli ta seletanud: "Sis ku ma viil nuur miis olli, sis olli ma kah kangõ salakütt. Mul oll kah üts otsast-toppi püss. Minka ma iks mõnegi jänese vai kitsõ maha lasi. Ütskõrd lätsi mõtsa niisama jalutama, äkki kuuldu paksust kuusistikust põtrade röökimist. Sis joosi kodu püssä perrä. Toppisin püssä rohtõ täüs, a ei olõ jo haavlit, sis võti üte viietollise nagla ja panni haavlite asõmalõ. Sis hiilse vargusi elukile manu, panni püssä põskõ, mõtli, kas laska, vai ei. Tõmpsi päästikast, nii käve kangõ kärtsahus ja põdõr oll sarvõpiten puu külen. Pikk viietolliline oll tä vaesõ kinni löönu. Põdõr elli viil, es saa tedä kui puu külest vallalõ võtta. Perän tull mul hää mõtõ. Ma võti mõtsast suurõ toomisõ, kääni tä viil kiirdu. Sis ku ma tedä nüpeldämä naksi. Ma nüpeldi tedä mitu tunni, sis karas vana rõibõ nahast välla ja juusk mõtsa. Mullõ jäi pallas nahk õnõ puu külge ripõndama. Sääne jant oll mul", ütles vana Jedronas.

ERA II 244, 19/20 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti, kui oli palju hunte, siis ei saanud neid kuidagi hävitada. Üks külamees oli kaevanud maasse suure haua ning väga sügava. Keset hauda oli pandud posti püsti, posti otsa pani jalgupidi partsi kinni, päält kattis haua õrnade okstega kinni ning ajas natuke prahti peale. Part hakkas postil öösi kisendama, seda kuulis vana hunt. Hunt jooksis parti sööma. Sai haua kohale, nii kukkus sisse. Küla kõrtsi poolt tulnud jällegi purjus vanamees. Saand haua kohale, libises vanamees hundi juurde hauda. Hunt ei puutunud vanameest, vaid nad pidasid nõu, kuidas saada välja. Nõu oli nii, vanamees läks enne välja.
Hunt seisis kahel jalal haua seinal. Vanamees ronis hundi selga mööda üles ja pääsis hauast. Aga hunt jäi hauda. Vanamees pääses õnnega. Aga hunt kisti hommikul koopast välja ja tõmmati nahk maha.

ERA II 244, 20/1 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti sõitnud mõisahärra kõrtsi juure, kaks toredat täkku tõlla ees. Kõrtsi ees jätnud ta hobused seisma ja ise läinud kõrtsi. Vanasti käinud ka karutaltsutajad, karu ketiga taga. Karutaltsutaja tulnud kõrtsi juure, sidunud karu ketiga tõlla jalapanuse külge ja ise läinud kõrtsi viina jooma.
Karu roninud pukki, võtnud ohjad käppade vahele, ise karjatanud äkki, mäh-hääh-mähh. Hobused ehmunud ära ja pandnud hüpates mõisa poole. Mõisahärra tulnud kõrtsist välja, vaadanud - hobuseid ei ole kusagil, ta läinud mõisa poole. Karutaltsutaja läks ka mõisahärraga ühes. Nad leidsid hobused talli juurest, nad olid valges vahus, karu istus pukis. Karu sai selle eest taltsutajalt ketiotsaga üle kühma.

ERA II 244, 22/3 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas on üks mägi nimega Megomägi. Ta on õige kena mägi, ümmarik ja üleval mäeharjal on ilus metsatukk. Mäe nimi Megomägi on saanud nõnda, nagu rahvas räägib. Vanasti, kui rootslased ihaldasid saada Eestit endale, siis nad tegid sõja, mis lõppes Rootsi võiduga. Aga pärastpoole hakkasid venelased rootslasile kallale tungima. Siis tuli jällegi sõda. Vene-, Poola- ja Taanimaa lõid liidu. Sest Vene ei jaksanud üksinda võidelda tugeva Rootsiga. Siis algas suur põhjasõda. 1700. a. Põhjasõja ajal oli saanud üks Rootsi kindral kuuli läbi surma, siia kuhugi Viitina lähedale. Ta oli kantud üles mäele, kuhu ta maha maeti. Kindrali nimi olevat olnud Megoma. Sellest saigi mäele nimi Megomägi.

ERA II 244, 23/4 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üks Nursi mees olnud Saarlase laualõikamise vabriku juures tööl. Ta olnud ka suur joodik. Tal olnud väga vilets elu. Kord läinud ta Rõugesse endale heeringaid tooma. Tal olnud ka sõpru. Tema oli läinud oma sõpradega kõrtsi. Oli joonud enda purju, siis oli läinud heeringaid ostma. Ostnud heeringad ära ja läinud siis koju minema. Kodu minnes läinud juba päike looja ja ilm läinud pimedaks. Läbi metsa minnes eksinud ta ära ja läinud sohu, kus ta oli läinud vastu suurt kandu ja kukkunud maha. Heeringad olid lennanud ka käest maha. Ta oli tulnud üles ja hakanud purjus pääga heeringaid otsima. Ta leidis korraga ühe libeda olevuse kätte, ta pigistanud selle pihku. Aga olevus hakkas kisendama. Nursi mees aga ütelnud endale: "Mis sa, vanakurat, röögid, ku sa joba mu käppi vahel oleõd." Ta pistis selle olevuse heeringa pähe tasku. See aga oli konn, kes õhtul pimedaga endale toitu otsis. Nursi mees oli enda nii purju joonud, et ta ei saanud midagi aru.

ERA II 244, 26/7 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keset suurt Luhasood asub vanaaegne peidupaik nimega Peeltesaar. Vanasti, kui meie maal oli Rootsi sõda, siis põgenesid inimesed sinna Peeltesaarele, et varju leida kuulide eest. Nad kaevasid sinna käike ja koopaid, kus nad elasid ja endale toitu valmistasid. Seal on veel neli posti maa sees püsti, sinna vahele seati peeled üles ja kuduti kangast. Peelte kohal on ka üks suur mänd. Et seal on peeled olnud ja kangast on kootud, sellepärast kutsutaksegi seda vanaaegset pelgupaika Peeltesaar. Peeltesaar asub Viitina vallas Luhasoos.

ERA II 244, 27/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutu nr. 2. järg.
Suur rong sõitis raudteed mööda, nii et roopad kumisesid. Vana Jedronas astus parajasti üle raudtee, ta aga nägi roobaste vahel suurt rongi rattamutrit. Ta võttis mutri, pani kotti ja kotiga selga. Siis pistis jooksma rongile järele, mõne sekundi pärast jõudis Jedronas rongile järele ning peatas rongi. Jedronas oli tubli jooksja. Nagu ta end ütles: "Ku ma viil nuur miis olli, sis olli ma kangõ juuskja." Nad keerasid vedurijuhiga kahekesi mutri vedurile külge. Vedurijuht tänas Jedronat, et ta oli mutri toonud. Muidu oleks veduri ratas otsast ära tulnud ja palju inimesi oleks saanud surma. Jedronas sai selle suure teo eest 50 kr.

ERA II 244, 28/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ükskord oli vana Jedronas jäänud väga kõvasti haigeks. Teda oli viidud haigemajja, kus ta olnud õige mitu kuud. Kui ta tundis ennast juba õige tervena, siis tuli ta haigemajast koju. Kodus oli ta seletanud: Nüüd olõ ma joba terve miis, mul on paras soojuse kraat 48?.

ERA II 244, 29/30 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ta seletas jälle ühte lugu, mis ta ise oli teinud: "Soo asi sündü mul sis, ku ma viil nuur miis olli. Naisil olli säntse väikese kilukarrakõsõ, minka nää suvõl haina manu hapund piimä söögis üten võti. Karrakõsõ olli ärä rossitanud ja mulguki olli joba seen. Naisõ naksi minnu sõimama, et suur mehepahr majan ja ei saa karrakõist är tinota. Ma ka-ks ütli mõnõ sõna vasta. Mul õs olo tinna. Ütel pääväl, ku kodukaitsja lasi sõõrilõ märki, sis ma lätsi märklavva takka tinakuulõ püüdmä. Nigu kuul tull, nii ma püüse tä ilustõ peiu ja sis panni karmani. Nii ma vahtsõ sääl kuulõ nigu kass hiiri. Perän oll küll peopesä veidükene sinine, tuu loe es midägi. Tuu iist saima jäl karrakõsõ är tinuta.

ERA II 244, 30/1 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast käve ma iks lauta hainu pääle magama. ?tskõrd heräsi ma unõ päält üles. Ma kuuli, kui lamba-sõnni kepsudi sulgu müüdä ja esi määgse. Lätsi kaema: susi es olõ lauda mulgust lambit kätte saanu. Täl oll süä täüs, sis ai uma hanna mulgust sisse ja hirmut lambit. Ma lätsi tassa mulgu manu ja haari soel hannast kinni. Kage susi sikut ja rüükse, ma vallalõ ka es lasõ. Peräkõrd kaksas vana hull hanna mant ja juusksõ mõtsa, veretii takan. Hand jäi õnõ mullõ. Hummugu lätsi kaema mõtsa, susi mõtsan sällüle ja varõsõ sei joba.

ERA II 244, 32/3 (9) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutustus Viitina mõisa asustamisest.
Enne mõisnikkude sissetulekut oli Viitina mõisa asemel talumaja. Ümber mõisa olid kõik talukesed ja igaühe talukrundi peal oli maja ja kõrvalhooned. Kui seati mõisnikud seisse. Tuli Viitina ja koondas talud mõisaks. Viitina mõisa esimeseks mõisnikuks oli Vittencow. Talukeste majad lõhuti maha ja see maa oli mõisal. Vana Sampson ostis Vittencowi käest Viitina mõisa oma pojale ära. Sampson pidas mõisat mõned ajad ja siis müüs mõisa Wulfile. Wulf ise mõisat ei valitsenud. Ta seadis valitsejad. Esimene valitseja oli Haller. Peale Halleri valitsemist tuli Wulfi mõisa valitsejaks Hausen. Kui Hausen mõisast lahkus, siis seadis Wulf Kargaja rendiherraks. Tuli sõda, siis oli mõisa ikka Kargaja käes. Peale sõja hakkas jällegi Kargaja valitsema. Kuigi peale sõja läks mõisa riigi kätte. Aga Kargaja oli rendiherr. Siis hakati Eesti kodanikele maid andma. Karga kätte jäi ainult südamõisa, piiritusevabrik ja ka natuke maad. Viitina mõisa alla kuulusid: Heibri, Matsi, Kängsepa, Vanamõisa, Saarlase ja ka Soemõisa. Praegu aga on need kohad kõik taludeks seatud ja antud Eesti kodanikele.

ERA II 244, 34/5 (10) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kus praegu on neli talu, aga vanasti oli see neli talu üheskoos, mis moodustasid ühe jõuka talu. Selles jõukas talus oli tugev peremees ning oli kaks sulast, mis olid kanged nagu noored karud. Nad murdsid töötegemist väga hoolega. Sellel talul oli üks suur mägi. Mäetaga oli laialdane heinamaa. Kui kevadel tuli suurvesi, mis ajas heinamaa veereni vett täis, mille tõttu niidul hein ei kasvanud ja hakkas sooks muutuma. Et seda suurt vett kõrvaldada, siis peremees laskis oma tugevatel sulastel kaevata mäest org läbi. Kust kevadel võiks suurvesi alla joosta. Tugevad sulased kaevasid paari nädalaga mäest oru läbi. Nüüd kasvavad oru kallastel juba tugevad vahtrad ja lepad ning sarapuud. Igal kevadel suurvee ajal voolab sellest orust alla kahinal vett. Kui seda orgu vaadata, siis tuleb meele nende tugevate sulaste kätetöö.

ERA II 244, 35/6 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kellelegi tütarlapsele oli unes ilmutatud, et kusagil on kastiga raha. Et tütarlaps mingu lõuna poole, nimelt Laitsna teed mööda, kuni jõuad ristteeni, kus on üks teetulp püsti. Tulba kohal olevat raha.
Kui hommikul tütarlaps oli üles tulnud, siis jutustas ta lugu isale. Nad läksid isaga kahekesi sinnapoole minema, kuhu kästud. Esimesena tuli neile vastu mustis riideis inimene, kes ütles: "Tere!" Teinekord tulnud neile vastu valgeis riideis inimene. Valge inimene aga oli öelnud: "Minge siit edasi, siis saate ühe risttee juure, kus on post püsti. Kaevake posti juures, sealt leiate rahakasti." Nad said posti juure. Siis hakkasid nad ümber posti otsima, nad leidsid sealt mõõga ja ühe suure noa. Nad hakkasid kaevama posti juures, siis leidsid nad rahakasti. Kus kast asus, seal olevat veel praegu auk maa sees.

ERA II 244, 36/8 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti olnud tugev mees nimega Liba Juhan. Ta elas Antslas. Tema ristipoeg elas Järvekülas, nimega Liba Juku. Teda kutsuti Korvi Jukuks, sest ta tegi korve. Kui metsa mindi, kutsuti Juhanit abiks, sest ta ei ajanud kunagi hobust palkide juurde, vaid võttis palgi selga ja kandis tee peale ning ladus koorma peale. Kord nägi ta hobust palgikoormaga lumme kinni jäänud. Ta tõreles meest ja käskis hobust koorma eest ära võtta. Siis võttis aisad ja vedas koorma lumest välja ja ütles: "Endalgi sai tõmmata, mis siis veel vaesel hobusel." Kord sõitnud Juhan viinavooriga Riiga. Temaga ühes oli tema ristipoeg Juku. Habena kõrtsi juures söödeti hobuseid ja söödi ka ise. Juhan sõi seal ristipoja kotist ja sõi pea poisi nädalasöögi ära. Jukul oli nutt tulemas. Juhan ütles: "Ära nuta midagi, küll saame süüa!" Järgmise kõrtsi juures käskis Juhan tuua reest vaksekest. Juku tuli tagasi ja ütles: "Ma ei näinud ühtegi vaksekest, vaid üks tõrs oli rees." "See ongi mehe vaksekene. Too ta siia!" "Ma ei jõua liigutadagi." Siis tõi Juhan tõrre ja hakkas sööma. Seal oli liha, kapsaid ja kolm pätsi leiba. Juhan sõi neljandiku sellest ära.

ERA II 244, 42 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Möödunud ajast on üks jutt ühest kangest mehest. See kange mees elas Mõnistes. Tal oli võetud riigimetsa puid lõigata. See tugev mees lõikas päevas puid poolteist sülda. Nii ta lõikas üksinda terve talve puid ja teenis raha.
Et ta lõikas puid, siis kutsuti teda Puu Antsuks. Kuidas ta puid lõikas? Hommikul võttis oma suure sae ning kirve. See kirves oli raske. Iga mees ei jõudnud seda kirvest kasutada. Ta lõikas väga kiiresti puu maha. Ise lõikas tükkideks ja pani riita. Ta oli kord tõstnud auto üksinda plaatvagunile peale. Et ta tegi kangesti tööd, siis ta ka sõi sööki mitu pajatäit ära.

ERA II 244, 46 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilnae < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rootsi sõja ajal võitlesid vastased üksteisega Viitinas ühel suure mäel. Seal sai surma vastase käe läbi (rootslase) kindral Meegu. Meegut ei saadud ära viia ning maeti siis mäe otsa. Pärast saigi see mägi endale nimeks Meegumägi.

ERA II 244, 46 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas ühes orus võitlesid soomlased ja üks teine rahvus. Soomlased said viimane kui üks surma ja maeti sinna orgu. Nii sai ta siis nimeks Soomeorg. Soomeorus võitlesid ka rootslased ja sakslased. Sakslased said ka muidu surma, ainult kaks jäi ellu, muidu oleks pandud nimeks Saksaorg.

ERA II 244, 47 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjasse Kurgjärve kaldale mattis Rootsi sõja ajal keiser vaenlastelt saadud neli tündrit kulda. Vaenlased said aga teada ja läksid kaevama, aga ei leidnud ja läksid tühjalt tagasi. Ka keiser ei leidnud oma kulda ja nii olevat ka praegu kuld seal.

ERA II 244, 47/8 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti läks mõisa kari marru ning siis maeti sinna sohu. Seda sood kardeti vanast. Arvati nii, et kes läheb sinna sohu, see läheb marru ja ka ta kari läheb marru. Marusoo on selle soo nimi.

ERA II 244, 48 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanalt ajalt on säilunud, et Ala-Matsi rehe varemetel olevat vanaaegne vasktoobi täis raha. Ja seda raha ei saavat muidu kätte, kui peab jaaniööl seda põrandat mööda käima ja laulma nii kaua, kuni näet vaimu. Siis saavat selle kätte.

ERA II 244, 48 (9) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna Veriojal tapeti süütu tüdruk, kes oli alles noor. Tüdruk tapeti ja tõukati ojja ning nii sai see endale nime. Verioja vesi on punakas, sest see olevat süütu verega segatud.

ERA II 244, 49 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas praegune tiik, mis on mõisas, laskis krahv Vitenkov talupoegadel trahviks kaevade, et need ei alanud õigel ajal rukilõikust. Ka Vitenkovist olevat saanud viimati talupoeg.

ERA II 244, 50 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas tiigi ääres mõisa aida taga oli olnud suur kõver puu, kus oli küljes neli rõngast, kuhu pandi talupoeg või mõni teine ja peksti. See oli talupoegade peksupaik. See pink lõhuti 1849. a.

ERA II 244, 50 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Krabi Prouavarik sai endale nime nii: Üks rikas proua oli rännanud, jõudnud sinna metsa ja jäänud ööbima. Röövlid aga röövinud ta paljaks ja tapsid ning jätsid metsa.

ERA II 244, 50 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas Süvaoja mäel teatakse olevat hõbedast hobusepäitsed. Neid olevat otsitud, ei olevat muud leitud kui hõbedane päitsete pannal. Ei teata ka seda, kes on leidja.

ERA II 244, 51 (16) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Peelde saarel Viitinas, Luhasoos, olid vanast Rootsi sõja ajal rahvas peidus ja kudasid kangaid. Sellepärast on ta nimi Peeldesaar.

ERA II 244, 51 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas Kikkasaarel oli kuuldud pääle Rootsi sõja kukelaulu. Ei teatud enam kuskil inimesi, ainult säält leiti veel.

ERA II 244, 51 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuidas sai Viitina nime:
Viitina mõisa laskis ehitada krahv Vitenkov. Vitenkovil oli kõik see maa, mis on praegu Viitina vallal. Vitenkov pani oma nime järele nime Viitina. Nii sai Viitina endale nime ja see nimi pole ka praegu veel kadunud.

ERA II 244, 69/71 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Uku oli vanade eestlaste jumal. Talle annetati igasuguseid andeid, mis viidud teatavasse kohta, kas mõne puu juurde, mõnele mäele või kivi pääle. Enamasti otsitud niisugune kivi, mille keskel olnud suur lohk, et sinna hää ohvreid panna ja ära põletada, millest olnud siis Uku-jumalal hää meel ja ta õnnistanud igat ohverdaja ettevõtet ja täitnud ta soovid. Neid kive peeti pühaks. Üks selliseid kive asunud vanasti ka Kasaritsas Peebumäel. See olnud suur kivi, mille keskel olnud suur lohk. Igakord meie esivanemad olla viinud sinna kivile esimese saagi viljast, viinud sinna siis liha sellelt loomalt, kelle tapsid, villa lambaniitmise ajal ja isegi riiet igast kangast ning põletanud, et ka Uku saaks oma osa, et neid ka edaspidi õnnistaks. Kui aga kellelgi juhtus õnnetus, arvas, et Uku on temaga pahandanud. Siis võttis ta ükskõik missuguse looma, tappis ära ja viis ta tervena ohvriks Ukule. Seda kivi nüüd aga enam ei ole, sest siis, kui hakati paganausku hävitama ja ristiusk võttis ikka rohkem maad, oli korra ka see kivi kadunud. Kuhu ta kadus, seda ei tea keegi.

ERA II 244, 75/7 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võrust nelja kilomeetri kaugusel Vastseliina tee ääres on järv nimega Pappjärv. Selles järves elavat kuri näkk. Mõnikümmend aastat tagasi olevat kord ühele Kasaritsa mehele unenäos öeldud Pappjärve näki poolt, et too mulle üks hingeline ja üks tossuline ja ma annan sulle hulga raha. Kolm ööd olla see mees järjest seda und näinud. Siis võtnud see mees nõuks näki käsku täita. Tossuliseks valinud ta oma varsa ja hingeliseks otsustanud ta varastada lähedalolevast talust väikest last. Kõigile püüetele vaatamata ei läinud talle aga lapsevargus korda. Nüüd võtnud mees oma kassi, pannud selle pihtsärgi (vanaaegne kuub) sisse, köitnud varsale selga ja läinud Pappjärve äärde. Seal hõiganud mees: "Näkk!" Kohe hakanud vesi keerlema ja veepinnale ilmunud koletis, suur rahakast turjal. Võtnud mehelt varsa kassiga seljal ja annud mehele rahakasti. Näkk võtnud varsa käekõrvale ja hakanud järve minema. Kui vesi aga puutus kassile külge, hakanud see näuguma. Nüüd taibanud näkk pettust, tulnud ja võtnud mehelt raha ära ja andnud varsa kassiga tagasi. Mehel olnud kahju küll hulgast rahast, aga polnud enam midagi teha. Võtnud siis varsa käekõrvale ja hakanud koju poole minema, aga kuhu ta astus, ikka ees tuli ja vesi. Küll lugenud mees issameiet edespidi ja tagurpidi, aga midagi ei tähendanud - ikka vesi ja tuli ees. Ei pääsenud vaene mees siis enne hädast, kui kukk laulma oli hakanud, alles siis oli vesi ja tuli kadunud ja mees oli viimaks leidnud kodutee.

ERA II 244, 83/6 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Mari Iisak, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Kirepis kõrtsimees olnud, nimega Siim. Alul olnud ta väga vaene, ei olnud tal raha ega ei käinud keegi ta juures ka viina joomas. Seal tulnud ühel päeval ta juurde kõrtsi ilus preili, ütelnud Siimule, et kui sa tahad rikkaks saada, siis võin ma sind aidata. Annan sulle hulga raha ja saadan su kõrtsi ka rohkesti joojaid. Tasuks selle eest aga tahan su hinge, millele tulen järgi 12-ne aasta pärast. Siim mõtelnud ja viimaks öelnud, et olgu. Mis kasu on mul sellest viletsast vaesest elust, ennem elan vähem, aga sellegi hästi. Nüüd annud ilus preili Siimule kotiga hulk kuldraha ja ise lahkunud. Kui preili hakanud uksest välja minema, näinud kõrtsimees, et preilil kingade asemel olnud kabjad otsas. Siis taibanud küll Siim, et ta müüs oma hinge kuradile, millele järgi tullakse 12-ne aasta pärast.
Sellest ajast peale hakanud kõrtsi-Siimu äri hästi: ööd ja päevad olnud kõrtsis joojaid ning raha tulnud nagu roobiga.
Aastad möödusid. Kõrtsimees Siim olnud nüüd väga rikas, puudust ei tundnud ta millestki, aga sellegipärast muutunud ta päev-päevast kurvemaks. Tal oli see meeles, et oma hinge on ta lubanud kuradile, kes sellele järgi tuleb pea, kuna ta oleks tahtnud nüüd veel kaua elada oma rikkuses. Kuid polnud midagi enam parata.
Kui kõrtsilised kord kõrtsi läinud, leidnud nad Siimu leti tagant surnuna. Ka kõrts oma sisemuselt olnud sama vaene nagu 12-ne aasta eestki - õlut ja viina vähe, raha ka ainult mõni teng.

ERA II 244, 94/6 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Kose külas asub järv, kus olla elutsenud vanasti vanapagan.
Vanaema rääkis: "Kasaritsa vallan Raudsepa külan oll elänü Vilu Jaan. Ta oll käunu vaimõga ümber. Vilu tütrel oll välänpuul abiello sündünu lats ja Vilulõ es olõ tu sukugi miildunu ja vanapakan oll ütelnu: "Kui ta lats sullõ ei miildü, sõs tuu mullõ tä är neläpävä õdagu Pappjärve viirde ja hõika: "Näks, ma olõ siin!" ja ma tuu sullõ pallo raha."
Vilu oll tahtnu last võtta, aga tütär oll kuuldnu ja es olõ andnu. Sõs oll Vilu varsalõ köütnü kassi sälga ja länü Pappjärve viirde ja oll hõiganu: "Näks, ma olõ siin!" Vanapakan oll tulnu, nii et vesi oll vatutanu. Vilu oll küünütänu vanapaganalõ ohilõia ja vanapakan oll andnu rahakasti. Vanapakan oll naanu minemä, kass oll rüükmä naanu ja vanapakan oll hobõsõ vallalõ lasknu ja oll rahakasti är haarnu ja Vilul takahn juuskma naanu. Vilu oll pagõnu, nigu viil oll jõudnu ja hobõnõ oll viil tõõsõl pääväl kodo lännü."
Praegu kardetakse ka seda järve ja sääl tuleb tihti uppumisi ette.

ERA II 244, 113 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pudrumäe talu on saanud oma nime sellest, et teoorjuse ajal valmistatud praeguse talu asukohal inimestele toitu. Libedast mäest alla tulles kukkunud söögitoojad tihti maha pillates toidu mäeküljele, mis paistnud seetõttu pudrumäena.

ERA II 244, 115/7 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vanal surnuaial põhjapoolsel küljel asus vana kabelimaja ja seda kartsid kõik möödaminejad. Sest igal öösel kuni kella 24 istus vana mõisnik Klaasnoppi aknal ja suitsetas pikka valget kipsipiipu, kell 24 ajal kadunud jälle ära. Siis võeti nõuks lõhkuda vana kabelimaja. Ühel päeval asusidki mehed lammutamistööle. Kõigepäält lõhuti aken, kus mõisnik igal ööl istus. Vana oli lammutatud ja hakatud uut ehitama tüki maad edasi. Ja sellest saadik, kui lammutati vana kabelimaja, ei tulnud enam vana mõisnik nähtavale.

ERA II 244, 117 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti elanud Rõuge vallas Rooksu ja Hurda küla piiris palju karusid ja hunte, niiet rahvas seisnud nende loomade hirmu all. Ainult mõned üksikud julged mehed astusid nendega võitlusse. Julgemaks kütiks osutunud Tsätso Jaan. Tol ajal olnud ränilukuga püssid ja neid laeti otsast. Enne jahti tehti tarvilisi ettevalmistusi. Valiti kuule, prooviti püsse jne. Eriti karu tapmiseks valati erilisi kuule savivormi sisse. Hiljem tehti veel kuulile rist otsa, seesugune kuul pidi tapma tingimata kiskja. Kuuli valamiskohaks olnud Rooksu külas Kuuse talu. Tsätso Jaan pidanud karujahti üksi ja tihti veel suuremate karude laskmisel lasknud tulisse püssirauda.

ERA II 244, 119 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ennemuiste eland Viitina mõisas keegi rikas härra. Tal oli olnud kulda mitu kotitäit. Varsi oli kuulujutt, et sõda on teisel päeval. Mõisnikul oli olnud hirm kulla pärast ja hakanud neid peitma mitmesse paika ümbruskonda. Ühe säärsaapa täie kulda toonud mõisnik Rõuge vallas Rooksu Vuuldvaoja ja Pärlijõe harude kaldale suure kivi juure ja peitnud nii kaugele kivist, et kui ise oli olnud kivi pääl, olev päike paistnud ja pää vari oli otse langenu kaevatusse kullauku. Mõisnik jäänud sõja ajal kadunuks ja toapoiss, kellele mõisnik oli seletanud küll kulla peitmisest, oli siiski jätnud mõisnik märkimata, millal ta kulla oli matnud kas hommikul, lõuna ajal või õhtul, sest päeva jooksul muutub väga palju liig järsult oja kaldal. Toapoiss oli teinud esimese kaevamise, aga ei leidnud midagi. See oli seletanud loo naabritele ja needki käinud kaevamas, kuid asjata. Nüüd on aga kivi ümbrus metsaga kaetud.

ERA II 244, 121/3 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Hurda külas Mäe-Edekünda B talu maa pääl asub Vahimägi. See oli vanast enne seda, kui hea Rootsi kuningas siin käis. Siis oli olnud Rõuge ümbruses vähe metsi ja Vahimäelt oli olnud näha kaugele Rõuge ja Viitina mõisa nurmile, nüüd on mets suures kasvanud ja ei ole enam kuhugi näha. Siis oli läinud suur sõda taplema. Varsti oli ilmunud venelaste väed Rõuge ja Viitina mõisa nurmile. Ümberkaudseil inimeisil oli olnud kõigil hirm venelaste vägede eest. Mõne päeva pärast oli kulutulena lagunud sõnum, et Tartu poolt tulev Rootsi kuningas oma väega. Kõik oli kogunud mäele vaatama, kas on ju näha kustki Rootsi vägede ilmumist, sest kardeti hirmsasti seda, kui Vene väed juhtuks riisuma tulema külla, enne kui jõuab Rootsi kuningas. Seekord oli õnnis tunnike ja juba kaugelt oli olnud näha, kuis esimene lahing käis kibedasti ja võidu ei olnud märgata kummagi poolel. Vahepääl oli kohalikud elanikud läinud kuningale teatama, et Vene väed on suured ja ridade teist otsa ei ole veel nähagi. Kuningas saanud huvitatus, et kust on siis venelaste väed nii ilusasti näha. Kohalikud elanikud toonud kuninga siis mäele ja tõesti oli kuningas päris imestunud, et kui ilus on siit näha vaenlase vägesid ja milline org on siin vahel. Mäel oli kuningas leidnudki nõu, et omi vägesid võib viia siit võsastikku mööda alla orgu märkamatult venelaste selja taha ja nii võita. Ja tõesti oli olnudki nii. Kuningas oli viinud suurema vägesid venelaste selja taha ja hakkanud ootamatult venelasile peale tungima ja nii oli löönud suured Vene väed ilma suuremate võitlusteta Pihkvani. Sest ajast hakkanudki mäge kutsuma Vahimäe, enne oli mäel ainult tuld tehtud jüriööl ja nõu peetud muiks tähtsamaiks ettevõtteks.

ERA II 244, 125/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana juttu järele on Rõuge valla Sänna Suurveski asemel oli olnud katoliku usuliste jaoks kirik, Kumisev mägi ja ümbrus oli olnud matmispaik. Et siin on madal koht kiriku asupaikaks, siis ehitati Rõugesse kirik. Mõisnik oli selle vana kiriku lõhkunud maha ja teinud veski. Kaevanud selle veski alla jõe.

ERA II 244, 127 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Meie küla Jüriöö mässu algatajaks oli J. Tanila. Mõisnik sai selle mehe pääle pahaseks ja kiusas teda taga. Sundis kallilt renti maksta ja teopäevi oli palju. Tanila otsustas parem lahkuda. Tema onnike lõhuti maha. Ainult ase on veel Mäe-Ede Hurda A niidu pääle jäänud mälestuseks. Et siin on olnud ka kord vahva kangemeelne mees elanud.
Teine talu on hävinenud Rooksust nimelt Troska talu. Praeguse Kuuse ja Tiivoja vahelt Pärlijõe ligidalt. Rooksust teise talu hävinemise kohta, ei teata ka selle mehe nime.

ERA II 244, 127/9 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Muiste kündnud Lalli talu peremees Ants oma kesamaad. Korraga hakkanud adranina millelegi külge ja hobused jäänud seisma. Ants hakkanud hirmsasti vanduma ja kutsunud vanakurja ikka appi ja viimaks ütelnud: Kuri, kui sa soovid, võta see rahakastki mu adraotsast. Ja vaata, ader pääsiski lahti ja maa sees kuuldus ainult raha kõlinat. Nüüd sai küll mees aru, et oli vanakurä rahakatel jäänudki sangapidi adra nina otsa. Küll olnd mehel nüüd kahju, et raha viidud ära ja ainult sang jäänud adraninale.

ERA II 244, 131 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rooksu küla nime kohta räägitakse:
Vanasti olnud Tõrvapalu metsa ääres soos suur pilliroog ja pilliroog ulatanud Rooksu küla nurmedeni. Rahvas hakanud küla nimetama Ruusuu külaks. Hiljem Roogsoo ja praegu Rooksu.
Soos pilliroo keskel pesitsenud palju kurgi ja õhtuti trallitanud ikka kurluuks, kurluuks, ruuksu, ruuksu. Rahvas ristinud küla kure pillerkaari järele Ruuku. Hiljem Rooksu.

ERA II 244, 131/3 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna ja Hurda küla suurem vembumees olnud Tõrva Ants. Viimane põletanud tõrva ja olnud hää mesilaste kasvataja. Kõrd tabanud Tõrva-Ants meevarga. Määrinud varga meega kokku ja raputanud linaluid ja sulgi pääle ning lasknud varga lahti. Tõrva ja süsi vedanud Ants Sangaste krahvile ja Võrru. Tõrvavoorilt tagasi tulles jaganud ohtralt küla elanikkedele viina, tubakat ja muid esemeid. Ants on olnud ka jõumees. Praegu näidatakse Muasilla talu rehealust, mille palgid Ants säläga mõisametsast varastanud. Palkide jämedus on olnud tal 7 tolli. Kord saanud metsavaht Antsult palgi tassimisel kirve vöö vahelt napsata ja pistnud Sänna mõisa poole jooksma, et härrale tunnistuseks kirvest viia. Ants märganud tegu, visanud palgi õlalt maha ja pistnud järele. Jooksnud umbes versta, saanud metsavahi kätte. Võtnud kirve käest ja andnud metsavahile tubli keretäie, ise õpetates: "Ku ma mõisamõtsast ossakese kodu via, sis tulgo ei mano, oss pure."

ERA II 244, 137/9 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla asus praeguse Rõuge asunduse idaosas. Külas oli kolm talu, kelle omanikeks olid Aid, Meister ja Nagel. Küla asus kahel pool koplit maantee ääres. Varemetest on säilinud veel mõned müürikivid ja sepikoja ahervars ja üks vana, poolküljeli vajund, seest õõnes pärn. Ka on veel säilinud küla kaev, kust praegune taluomanik Tigane vett võtab. Mõisaomanik aga ihkas küla omale, sest ta asus mõisa ligidal, ja kaunis head maad. Alul oli vallanõukogu selle vastu, sest see oli jõukam küla vallas. Et saada luba vallanõukogult Handimiku küla vahetada Mällatiigi ja Soemäe vastu, selleks andis mõisnik vallanõukogule paar vaati õlut ja ka viina. Vallanõukogu andiski loa ja 1862 a. Lammutati Handimiku küla.

ERA II 244, 139/41 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla nimesaamisest räägib isa. Kord elanud Handimiku külas püha mees nimega Handi-Mikk. Kord läinud ta suvel kirikusse. Et vähema jalavaevaga kohale jõuda, siis valis ta tee otse üle Rattajärve. Ta sammuski üle järve ja jaladki ei saanud märjaks. Kirikus näinud ta vanakuradit tukkujate nimesid hobusenahale kirjutamas. Et aga viimaseid oli palju ja nahale ei tahtnud mahtuda kõigi nimed, siis hakkas vanakurat hammastega kinni hoides nahka suuremaks venitama. Aga õnnetuseks pääses nahk lahti ja vanakurat lõi pää vastu seina. Seda aga nägi Handi-Mikk, kes selle pääle naeratas. Kodugi läks ta oma tuldud teed, kuid järvel said jalad märjaks. Nüüd sai ta aru, et oli teinud pattu. Sellest pääle hakati külagi, kus ta asus, Handimiku külaks kutsuma.

ERA II 244, 141/3 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 krundil on olnud enne Põhjasõda kool, kuid sõja tagajärjel on see põletatud vene tatarlaste poolt. Seda tõendvad küla vanemad elanikud, kelle esivanemad on elanud enne Põhjasõda. Kooli varemetest on säilinud kooli vundament ja kaevu ase, mida pole küll näha, kuid kaevamise teel on tunda vundament.

ERA II 244, 143/5 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 maal on veel üks männik, mida kutsutakse Peremehe pedästik. Ta on saanud oma nime tülist, mis juhtus peremehe ja metsavahi vahel. See mets kuulus peremehele, kuid mõisnik laskis piirikivid edasi nihutada niipalju, et mets saaks mõisale. Peremees ei teadnudki piiriõiendusest ja läks metsa omale hagu tooma, kuid korraga ilmus tema juurde metsavaht ja nõudis peremehelt hao eest teatud summa. Peremees keeldus metsavahile maksmast, sest ta teadis, et mets on temal ja mis õigus on metsavahil metsa üle ja ta viskas metsavahile kirvega. Metsavahtki ei jäänud ootama ja mehed läksid kokku sülitsi. Viimaks leppis peremees ja metsavaht ära ja metsavaht ütles, et jäägu sulle mets ja su hagu, kuid kirves jääb minule. Nüüd ütles ka sulane, et peremehel pedästik ja mõtsavahil kirvõs. Sellest on tulnudki nimi Peremehe pedästik.

ERA II 244, 145 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast jookseb läbi oja, kus asub võrreng, mis kannab Katrivõrrengu nime. Vanasti, kui veel kõik karjad ühte käisid, olnud suured inimesed karjas, sest oli karta veel hunte ja karjas oli palju loomi. Ühes karjas käis tüdruk ja poiss. Tüdruku nimi oli Kadri. Kord karjas olles tekkis nende vahel millegipärast tüli. Tüli tekkis just võrendiku kaldal, kus poiss ägedusehoos lõi tüdruku labidaga võrrendikku, kus see uppus. Poiss pandi küll pärast seda häbiposti, mis sel ajal veel olemas oli. Nii jäigi sellele võrrendikule nimeks Katrivõrrendik. See nimi on säilinud praeguse ajani.

ERA II 244, 145/7 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast mööduva Viitina maantee ääres asus nurme nurgal majake, kus asus kõrts. Seda kõrtsi kutsuti Kolga kõrdsiks, sellepärast et ta asus nurme nurgal ja maantee ääres. Pärast sõda jäi see kõrts küll puutumata, kuid pikapeale suleti siiski ja umbes kümme aastat tagasi lammutati majagi. Nüüd ei ole sellest muud järel kui ainult põllumaa, kus suvel veel lokkab ilus põld, kuid koha nimi on siiski veel alal ja praegugi kutsutakse seda kohta Kolga kõrtsiks.

ERA II 244, 147 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanasti, kui küla kari käis üheskoos, siis olid külakarjused ajaviiteks peksnud pulke niidusse. Niitma minnes olid need hädaks seal ees. Sellepärast hakati seda niitu Pulganiiduks kutsuma. Nüüdki kutsustakse Rõuge vallas asuva Suure-Ruuga küla karjamaad Pulganiiduks.

ERA II 244, 149 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ennemuiste olnud Rõuge vallas Suure-Ruuga külas asuva Kanni talu orus üks väga mülgasterikas ja nõrk soo. Keegi ei tohtinud sinna peale minna, kes läks, see langes mülkasse. Kord läinud üks härg üle soo minema ja kukkunud mülkasse ning uppunud. Pärast seda hakati sood kutsuma Häräniiduks.

ERA II 244, 153/4 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo talu maal maantee ääres oli olnud väike järv. Kord sadanud kõvasti äikesevihma ja järv oli läinud Ahitsasse. Rahvas tõendab seda järve minekut sellega, sest olid leitud sellevahelisel maa-alal kalu. Kuid selle järve asemele oli jäänud mülgassoo. Soole aga on pandud nimeks Kuresoo, sest ta on ümmargune kui kure pesa.

ERA II 244, 154 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nursi vallas Nursipalust oli läinud sõja ajal üks kõrvaline tee. Rootsi vägedel oli olnud vaenlase eest põgenemine. Et mitte kulda vaenlasele anda, pandsid nad kullapütid teine teisele poole seda teed ja panid ketiga üksteise kinni. Praegu on seal mets peale kasvanud ja seda teed ei tea keegi.

ERA II 244, 154/5 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo külas Andre talust möödamineva külatee ääres vasakul pool kivi alla olla peidetud kulda. Kord olevat näidatud seda kohta ühele unes ja kästud uueaasta ööl sealt ära tuua. Kuid kive on palju, siis ei tea keegi, kus see asub.

ERA II 244, 155 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge külas Pärli külas asuv Purlaku mägi on saanud oma nime sellest. Elanud üks rahvus, nimelt purlakulased. Kui need ära olid surnud, siis maeti nad sinna mäe sisse. Aga niipalju maapinna lähedale, et kirstu otsad olla välja paistnud. Ja sestsaadiks hüütakse seda mäge Purlaku mäeks.

ERA II 244, 155 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Süvaoja talu lähedal olev mägi kannab ka sama nime nagu talu. Rahvajutu järele olevat sinna peidetud Põhjasõja ajal kõige kõrgemale kohale, savi ja kruusa sisse Rootsi kuninga kuldtaosed ja look. Peale selle veel kast kuldraha.

ERA II 156, 585 (17) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Ludvig Raudsepp (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Haanja vald.
Vanast Lipardi mõisa nimi oll Haani mõisa, et tuu oll kesk valda, sis naati kah valda tuu perrä kutsma - Haanja vald vai Haani vald.

RKM II 53, 405/7 (2) < Rõuge khk., Pindi k. - Jaan Aia, Antsla keskkooli õpilane < Danil Sibul (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Lahing Mõskülas
Kuue aastaseni elasin Võru lähedal Lasval. Maastik oli seal ilus: järv, metsad, mäed.
Tihti käisin emaga metsas seenil või marjul. Oli tore kõndida põlises männimetsas, kus vaade põliste tüvede vahelt ulatus kaugele. Kuid keset tasast metsaalust kerkisid ümargused kuplid. Kupleid leidsime Kalmumäel, Kääpa külla viiva tee ääres ja Kurepalu metsas. Kord kohtasime metsas Daniel Sibulat. Ta jutustas nende küngaste kohta järgmist.
See sündis siis, kui siin mail taplesid roots ja venelane. Siis sõdisid nad vastastikku - ühe riigi vägi ühel pool, teise riigi vägi teisel pool Võhandu jõge. Taplused olid kõvad, sest mõlema riigi väed olid tugevad. Venelased olid laagris Kalmumäe lähedal, rootslaste laager jõe ääres, umbes seal, kus praegu on Kääpa küla. Küll püüdsid sõjaväed üksteist hävitada, kuid õiget edu põlnud kellelgi. Mõlemal poolel langes siiski palju mehi ja ühe lahingu ajal olnud jõgi verest punane. Vaenlased sõlmisid siis vaherahu. Hakati langenuid matma. Rootsi sõjamehed maeti jõe äärde ning Kääpa tee äärde. Venelased matsid langenud mäele, mida hakati kutsuma Kalmumäeks, ja Kurepalu metsa. Kurepalus on ka vene ülema haud. See on teistest suurem. Küla, mis tekkis lahingute kohale kutsutakse Kääpa kulaks ja Võhandu jõge Kääpa jõeks.

RKM II 53, 495 (4) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linnamäel oli vabatahtlik organisatsioon, mis kandis nimetust "Vande Selts". See organiseeriti 1914. aastal. Selle organisatsiooni juhiks oli vallakirjutaja poeg Luik. Liikmeteks olid: Kuus Ruudi, Juhan Jaik, Juhan Taal jt. Nad tegelesid täpse laskmisega ja kirjutasid numbritega kirju. Sellest organisatsioonist sai teada miilits. Need liikmed viidi Võrru prokuröri juurde uurimistele, ministeeriumikoolist. Numbritega kiri saadi kätte Juhan Taalilt. Juhan Taal oli öelnud, et ta ei teadnud selle organisatsiooni tegevusest midagi, vaid sain aru, et on mingisugune mänguselts ja sellepärast andsin allkirja. Juhan Taal sai niimoodi lahti. Teised saadeti asumisele Vologdasse.

RKM II 53, 497 (10) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kellelegi oli unes näidatud, et Sadula metsas suure kivi all pidi olema palju kulda. Sellele kivile oli raiutud peale sadul, et leitaks kergemini see kivi kätte. Sellest saigi see mets omale nimetuse Sadula mets.
Matusmägi Linnamäel on saanud oma nime sellest, et sinna on maetud mõisnikud ja nende sugulased.

RKM II 53, 511/8 < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Varstu k/n. - Kaja Hist < Katri Puija, 78 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Andmed on kehtivad Mõniste mõisa kohta. Mõniste mõisa omanik Ed. v. Wulf omas Mõniste, Saru, Taheva ja Vastse-Roosa mõisad. Peale nende veel Lätimaal mõisa.
1905. a. oli Mõniste mõisas meierei. Seda ei kasutanud aga mõisnik von Wulf ise, vaid see oli tal kellelegi ära renditud. Vana-Roosa mõisas, mis asus Vana-Roosa vallas, asus viinavabrik. Mõisatööliste palk oli harilikult 3-5 rbl. kuus. Trahve määrati mõisatöölistele tihti, kas mõne vembu puhul või varguse puhul, mida näljased töölised ka tihti tegid. Nad varastasid toiduaineid jne. Kui mõnele mõisatöölisele määrati trahv, siis tuli see maksta Kuutsil (so praeguse Mõniste külanõukogu vaestekassasse). Mõniste mõisa meiereis ei tegutsenud poliitilisi ringe. Mõisatööliste arv mõisas oli 20-30 inimest. Tüdrukutele, näit. toa- ja pesutüdrukutele maksti 3 rbl. Kolme-nelja inimese peale oli üks korter. See oli väike tuba härrastemajas.
Mõisatööliste söök perele oli väga halb. Piima mõisatöölistele üldse ei antud. Piim aeti läbi koorelahutaja ja söögiks perele anti ainult lõssi. Lõssiga keedeti ka kõik supid ja jahukört.
Tihti söödi ainult kuivi kartuleid ja lõssi. Nii kordus see päevast päeva. Meestele anti kuus 16-18 naela leiba, naistele aga 14-15 naela leiba. Hantvärgid sõid eri lauas. Hantvärkide hulka kuulusid kutsar, üks toapoiss, kokk, aidamees, valitseja, kirjutaja jne. Nende toit oli parem, kui mõisatööliste toit.
Mõisas olid kahesugused moonakad: 1) maamoonakad ja 2) rahamoonakad. Maamoonakad omasid 9 vakamaad maad ja neile oli võimaldatud lehmapidamine. Neil oli pool vakamaad heinamaad. Rahamoonakad said rahatasu jüripäevast mihklipäevani 30 kop. päevas ja mihklipäevast jüripäevani 25. kop. päevas. Öötöö eest, mida oli moonakas ka kohustatud tegema, maksti ainult 5 kop. Peale rahapalga võis rahamoonakas pidada ka lehma ja siga.
Pühapäev oli harilikult puhkepäev, aga neil, kes töötasid viinakodades ja karja peal ei olnud puhkepäeva. Maamoonakatele anti tükitööd, eriti tööperioodidel näit. heinaajal, lõikuse- ja kartulivõtmise ajal.
1905. a. streikisid Mõniste mõisa töölised ja moonakad, nõudes Wulfilt palka juurde. Wulf ise tol ajal mõisas ei olnud. Poisid ajanud mõisa virtina kotti. Alul lubatud küll palka juurde, aga kui Wulf koju tulnud, ei andnud ta sugugi palka juurde. Need kottiajajad poisid arreteeriti, nimelt Puija, Puusepp ja Käärmann. Mitmed mõisatöölistest vällandati.
Kõnedega esines Mõnistes (vallamaja juures) ja Varstu vallamajas Ado ja Karl Pikk surmati Võrus. 1905. a. levitati Varstu vallas ka lendlehti. Lendlehtede kohaletoimetajaks oli Varstust pärinev Joosep Kalanepp, kes töötas Tallinnas Lutheri vineerivabrikus. Kohapeal said lendlehti noored, umbes 20-aastased noormehed: Eduard ja Paul Johansonid, Paul Silman ja Theodor Johanson. Viimane käis tollal Tartus koolis, kuid oli suvepuhkusel. Mainitud isikuilt saadi kätte lendlehed. Nad käisid Riias prokuratuuris. Theodor Johansoni süüdistatud eriti selles, et ta olnud kirjavahetuses Joosep Kalanepiga. Th. Johanson mõisteti Siberisse kolmeks aastaks, teised viieks aastaks. Nendest Paul Silman ja Eduard Johanson ei tulnudki enam koju, kui vabanesid, vaid jäid elama Peterburi.
Mõisnik von Vulf ässitanud talupoegi üles vastuhakkamisele mustasõjale. Soovitanud laenata laenukassast 200 rbl., et selle eest osta relvi. Kuid mõisas olnud valitsejaks keegi Veheri nimeline isik, kes ei lasknud talupoegadel seda teha. Pärast, 1905. aastal võttis Wulf oma mõisasse ainult sakslastest teenijaid, eriti karjamõisasse Tiitsale ja Karisööti.
Mõisnik von Wulfi ja ta rentnikkude vahel ei olnud midagi erilist. Wulfile oli meeldinud see, kes oli väga alandlik. Talle ei ole meeldinud, kui inimene on hästi riides. Kord tulnud keegi noormees mõisasse tallimehe kohta otsima, olnud hästi riides ja sellepärast ei võetud teda tööle.
Andmete andja: Katri Puija
78 aastat vana.
Elukoht: endine Rõuge kihelkond, Vana-Roosa vald, Roosa Alaküla.
Praeguse administratsiooni järgi: Antsla rajoon, Varstu k/n, kolhoos "Tammsaare".
Andmete koguja: Antsla Keskkooli 10. kl. õpilane Hist, Kaja, sündinud 1937. aastal.
Elukoht: Antsla raj., Varstu k/n., End. Võru maakond, Vana-Roosa vald.

RKM II 62, 323 (9) < Rõuge khk. - Elmar Päss < Alma Pettäi, 55 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Häälüors.
Tütärlatsile tuudi kõone hällüors, a poisile pandi kuusine hällüors.
Last hällütedi jalaga, käega tetti tüüd. Latse hällütämist es peeta tüü tegemises:
Hällütä last vai tõmba hunni*, - ütepallo palka saad mõlembist.
* - hunn = urriluu

RKM II 62, 324/5 (13) < Rõuge khk. - Elmar Päss < Alma Pettäi, 55 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Talgu'
Vanaaolitse talgu' peeti mitmel aal. Kõige tähtsapa ollive linakakmise ja kartulivõtmise talkid. Sis tetti ka luusmine. Ütele saa pill, kel seoke luus om, tuu om võitnu.

RKM II 62, 328 (3) < Rõuge khk., Nogu k. - Elmar Päss < Hermiine Rebane, 66 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Enne lahkumist näitab laulik üht vana raamatut, mille pealkirjaks on "Mõnne Kauni Vaimolikko Laulo neide hääs, kes süddamest Jesust Kristust otsva, nink temma sisse uskva ja armastussen püüdva juurduda ning kasuva." I 228+18 lk., II 286+24 lk. Tõine jaggo. Tarto-linan 1819. Trükitu J. C. Schunnmanni man. Tsenseeritud: Tarto-linan, sel 12. Märziku päival 1819. Dr. Gustav Evers.
Raamatuide säetu üllekaeja.

RKM II 62, 374 < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Elmar Päss < Aksel Vissel (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Aksel Vissel, kes elab Antsla rajoonis Kõrgepalu s/a, Lillemäe talus, näitas üht vana hõbemünti, mis oli leitud Viitina Sadramõtsa matusepaigast kivimurrus. Samuti näitas murtud osa pronksdetailist "tüdruk peegliga", mis leitud oli põllu pealt. Mõlemad esemed tõi ekspeditsioon kaasa ja andis üle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumile Tallinnas koos leidja ja leiupaiga kirjeldusega.

RKM II 62, 380 (4) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Pihkva kuber. - Elmar Päss < Elfriede Vissel, s. 1907 (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Keelt
'Otspaja' oli suitsuauk, kust lasti tarest suits vällä.
Kõige paremba lauliku meie puul om Sika-Katre ja Sika-Maali Vana-Roosist (Roosast).
Kõige tähtsamba talgu olliva rukkitalg ja linakakmisetalg.

RKM II 62, 433 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Elmar Päss < Maali Sikk, 79 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Haganaleib
Sõnajalajuuri oli vanal orjaajal pandu toidu sisse ja haganaid viidi veskile, terriga kokku.

RKM II 62, 460/1 (1) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linakakmise talus
Linakakmise talus (talgud) peeti vanal ajal. Olliva koon nii mehe kui naise. Kutsuti linnu kakma rahvast mitmest küläst. Pääle tüüd anti süvvä ja juvva. Katla täis sai suppi keedetu. Mõnikõrd tõmmati silgupüt't jäl väl'lä lavva pääle. Härmoonikut mängiti ja tantsiti hommukuni väl'lä.

RKM II 62, 461 (2) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Sõnnikuvedämise talus (talgu)
Sõnnikuvedämise talus (talgud) peeti suvel. Siiä tuldi üten hobese ja vankriga. Kolmest kuni viiest talust sõideti kokku, tule es kaugelt. Egäl ütel ol'l vigel vankren. Peräst tüüd hobestele anti ette kuivi hainu. Inemise kutsti tuppa ja anti süvvä! Olli tettü ka taluse õlut. Tuu perrä tansiti ja peeti pidu.*
* Märkus: jutustaja on osaliselt kaotanud kuulmise. Ekspeditsioonile ette laulda ta ei oska. Pikema kauplemise peale ta laulab ühe venekeelse ja ühe saksakeelse laulu, mis nii sõnade kui viisi poolest ei paku mingit huvi.

RKM II 62, 473/4 (3) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Anna Sisask, 72 a. ja Sarlotte Tammemägi, 75 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vaenelats
Kui ma näe neid vaeseidlatsi,
kel ei olõ immä, essä!
Lätsivä ikkes Õlimäele,
heitvä hinnest põlvili.
Neil om himmu mere pääle
pimmen ärä uppuda.
Tulli püidmä pühavaim
oma armsa võrguga.

RKM II 135, 504 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pulmakommed.
Toidud.
Kusagilt toodi lehma sisikond, sellest keedeti suppi, millele lisati suurmid, kartoleid ning seda supi nim. "jahelihapuder." Jahelihapuder panti suurte puutoobri ja kõik külalised kui ka noorpaar sõid puulusikatega puutoobrist "jahelihaputru".

RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl."
Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.

RKM II 83, 625/6 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskord olle elänü kitsi perenaine. Tä oll' enne peremehele lihha söögis lauapääle pandnu, kuna tõsõ lihast ilma pidivä jäämä. Ütskord tulle sinnä tallu küläline ja ka küläline kutsuti süümä. Perenaine kandsõ süüki laua pääle ja pandsõ lihakausi kogõmata külälise ette. Peremiis nägi tuud ja käändse lihakausi hindä poolõ, esi ütel: "Illus kauss, ma massõ tä iist potisetolõ 7 killo närtsõ." Aga külaline sai aru, et peremiis taht tält lihakaussi ärä hindä ette võtta. Tä tõmmas kausi hindä ette ja ütel: "Illus kaus neh!" Ja nakas kausist lihha süümä.

RKM II 83, 626/7 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd kutsuti ütte perre rätsep. Rätsep jõudsõ kohalõ õkvalt lõunaaos. Tä kutsuti ka süümä. Rätsep seie lõunalauan väega palju lihha ja leibä ärä. Peremehel olle sääne mood külge harjunu, et tä pääle süüki hiitäs magama. Aga tuul pääväl olle peremiis keldrilõ lännü ja rätsep läts peremehe sängu magama. Perenaine läts peremehe sängu manu ja arvas, et sääl maka peremiis ja tä ütel: "Küll rätsep seie lõunalauan hirmsalõ, ei tiiä mis ma nüüd õdakus süüä tii." Rätsep pahanõsi hirmsalõ ärä ja ütel. "Seie jah!"

RKM II 83, 627/8 (5) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ahnõl perenaisel olle rehepesmine. Ja sõs ku rahvas joba tarõn seie, sõs läts tä tarrõ ja ütel: "Sööge, no sööge, ega ma imeks ei pane, et te nii palju sööte." Ta olle aga väega vedelä soosti tennü ja üts miis seie suusti luitsaga ja Juuli ütel: "August, see on ju soust, kes seda lusikaga sööb?" Aga August ütel: "Soust neh!" ja sõi edasi.

RKM II 83, 628 (6) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haani vallan Sika külän elli üts miis, kettä kutsuti Mooritsõ Piitres. Tää oll väega ahnõ. Söögilauan üttel tä latsilõ: "Ku ti lihha süüt, sõs kasussõ karva sälgä, nakat nelä käpä pääl käümä ja kurja hellü tegemä!" Ja nii es tohekina latsõ lihha süüä.

RKM II 83, 630 (8) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu kodu ligidal on mägi mida kutsutakse Kuntsa mäeks. Ja minu maja ligidal on liivane küngas, mida kutsutakse Haki kalmumäeks. Kuntsa mäel oli vanasti hiis olnud ja künkal olid vanasti kalmud.
Ja veel kaugemal kodust on üks mägi, mida kutsutakse Meegumäeks. Rahvas räägib, et seal oli surma saanud Rootsi-aegne Kindral Meego. Ta oli maetud mäel, ja kõik püssid ja kuld-ehteasjad temaga hauda kaasa pandud.

RKM II 83, 634 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tepamägi
See mägi asub minu kodust läänes, umbes 0,5 km. Praegu on selle mäe jalamil talu, kus elab Kanep. Kunagi, mõned põlved tagasi, elanud seal üks Venemaalt sisserännanud isik, nimega Tepo või Tepa (seda hästi ei teata). Selle järgi hakatudki seda mäge Tepamäeks nimetama.

RKM II 83, 634/5 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Palanusoo
See soo asub Tepamäest natuke maad edasi. Seal on praegu kolm kivi, nende vahel on auk. Siin kuivatatud raha. Selle augu kohal põlenud sinise leegiga tuleke. Tule ümber istunud kolm väikesekasvulist meest. Rahva jutu järgi olevat sellesse auku raha peidetud. Mõned kohalikud elanikud käinud seda raha otsimas, aga polnud midagi leidnud.

RKM II 83, 635/6 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kullakatel
Minu kodus kasvab tamm, mille oksad katavad osa maja katusest. See tamm on juba väga vana. Umbes viis põlve on kasvanud ta sellel kohal. Varem olnud siin veel rohkemgi tammi, aga praegu pole nendest mingit märki järgi jäänud. Tammest põhja pool olnud heinaküün, sellest natuke maad age rehetuba ja rehealune. Praeguse maja alumises osas olnud laudad.
Minu vanaisa vanaisa olnud metsas õitsil. Õitselistel olnud kaasas piits. Metsas magades öeldud minu vanaisa vanaisale järgmiselt: "Mine koju ja võta heinaküüni kõrvalt kõik ära, mis seal on. Ainult ära karda."
Tulnud hommikueelsel ööl koju ja sidunud hobuse rehealuse juurde kinni. Nüüd tulnud talle meelde öine unenägu. Ta läinud heinaküüni juurde ja mis ta nägi. Küüni kõrval seisnud katel, täis kulla- ja teisi raha. Katla vangul aga olnud vaskuss. Nüüd tõuganud ta piitsavarrega ussi, aga ka katel läinud koos rahaga maa alla.
Praegu on rehetoa asemel suur küün. Laudad on tehtud uue koha peale. Vanade lautade asemel on hobusetall. Sellele järgneb elumaja.

RKM II 83, 637/8 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõomägi
Minu kodust 0,5 kilomeetrit edela pool asub mägi, mida nimetatakse Kõomäeks. Sellel mäel kasvanud kunagi kased (meil Võru murdes kõod). Selle järgi hakatud mäge kutsuma Kõomäeks. Selle mäe jalamil olevat küla aga kutsutakse Kõomäeks. Praegu kasvab sellel mäel mõned üksikud kased. Nende vahel tehakse mai- ja jürituld.

RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole.
Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.

RKM II 62, 218 (5) < Rõuge khk., Ruusmäe k., Riste t. - Elmar Päss < Vilhelmine Parba, 78 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Keelt:
Osta "puul nakla", s.o viie kop'ku iist ("puul nakla" = sada grammi viina).

RKM II 173, 105 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kavval sulanõ.
Vanast oll talun väega palju sulatsit olnu'. Ütskõrd olli nuu' mõtsa hao perrä saadõtu. Üts sulanõ es olõ' saanu' ruttu hobõst ette panda. Tõsõ' olli jo ammu' lännü, ku tuu viil minemä sai. Aga tääl olli nahast tubinitsa' ja ku nuid oll ütstõsõ vasta pessnü, oll hopõn pelgämä nakanu ja joosnu' nii ruttu, et miis sai viil enne tõisi mõtsa.

RKM II 173, 105/6 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Tuum.
Ütskõrd oll lasknu herr Vanal Toomõl ja ütel tõsõl mehel jõkõ süvendädä. Nää' es oll aga sukugi kaibnu. Tuum oll käünü' kats kõrda raha küsümän. Es olõ' saanu'.
Nüüd oll lännü' tõnõ miis herrä manu'. Herr oll lubanu esi' kaema minnä'. Miis õkva läbi mõtsa, herr ratsa tiid piten olli ütelisi kohalõ saanu'.
Ku herr nännü', et midägi tett ei olõ', oll tää väega vihatsõs saanu', ja ratsapiidsaga pessmä naanu'. Vana Tuum oll läbi jõõ tõsõlõ poolõ joosnu' ja säält rüüknü: "Tõmba rõipõlõ! Vai tää ei mõista' raha küssü'!"

RKM II 173, 107 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ kavalus.
Ütskõrd oll Vana Tuum proua manu' lännü' ja küsünü kraavi kaibmise iist raha. Herrä es olõ' kotun olnu' (küll Tuum tiidse, kuna tää mõisalõ lätt!).
Proua tulnu', mõõtnu ütelt puult kraavi sammõga ärä' ja küsünü: "Ei tea, kas teiselt poolt kah mõõta tuleb?"
Tuum vasta: "No kas sõs tõsõlt puult ilma kaibmata sai?"
Niiviisi saanuki katõ kraavi pikkusõ iist raha.

RKM II 173, 108/9 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ teretämine.
Vana Tuum es olõ' sukugi opmanit teretänu. Opman oll Toomõ hindä manu' kutsu: "Jakab! Meks sa mullõ mette tere' ei ütle?" - "Ei olõ' küüdsega kübärät."
Opman võtsõ raha vällä ja ütel: "Siin om 3 ruublit, osta' küpär ja olõ' teretämisega hoolõn!"
Tuum: "Küll saa!"
Toonu' kübärä ja sõs oll mõisan opmanit teretänü: "Tere', opmani herr! Joosnu' talli nuka takast opmanilõ ette: "Tere', opmani herr!"
Niiviisi kõik hummukugõnõ.
Opman kutsnu Toomõ peräst hindä manu': "Jakab! Siin om 3 ruubelt. Võta' sjoo ja ütle "tere!" ainult ega hummuku!"
Niiviisi saanu' Tuum hindäle kuus rubla, selle et tääl oll inne kah "küüdsega" küpär.

RKM II 173, 113 (33) < Rõuge khk., Tealase k. < Rõuge khk., Haanja v., Koke k. - Kalev Kalkun < Salme Lepp, s. 1897 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Marusuu nime sai.
Inne Viitinät om suu. Tuu nime saamisest kõnõlas rahvas järgmist. Vanast olli mõisa lehmä' marru lännü. Osa oll maha' last ja suhu' matõtu ja osa oll suuhtõ aet. Praegugi võidas säält kontõ löüdä'. Selle kutsutaski Marusuus.

RKM II 173, 113/4 (34) < Rõuge khk., Tealase k. < Rõuge khk., Haanja v., Koke k. - Kalev Kalkun < Salme Lepp, s. 1897 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Meegumägi nime sai.
Vanast Rootsi sõa aigu oll siin rootsi kindral Meegu surma saanu'. Tää oll matõtu mäe otsa ja sinnä' hauda oll pallu raha üten pant.
Selle kutsutaski mäke Meegumäess.

RKM II 173, 165 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < kogujalt (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Krõngli tegemine
Üts naine Saarlasõst* tahtnu minnä' sünnipääväle. Mõtõlnu krõnglit küdsädä, aga es olõ' mõistnu. Võtnu sõs tükü tainast ja virutanu tuu "plärts" lavva pääle. A kuis mulgu' sisse saa? Võtnu väidse ja nakanu tuuga mulkõ sisse lõikama.
Viimäte saanu' valmiss. Aga määne tuu olnu'? Kandiline ja ilõdu nigu' olõss lavvast kirvõga vällä tahvitsõt.
Naisel süä täüs. Võtnu sõs tainast, pandnu krõngli mulgu kah täüs. Saanu' saia.
*Saarlase - asundus Viitina vallas.

RKM II 155, 159/60 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jahimehe jutud.
Seitse hobusenaela.
Ükskord läksin mina metsa ja leidsin maast 7 (seitse) hobusenaela. Kuna teadsin, et nad toovad õnne, panin nad rahumeelega tasku. Äkki näen suurt kändu ja kännu juures laseb seitse (7) hunti leiba luusse. Arutan omaette - kui lähen abi otsima, ärkavad ülesse ja lähevad ära, kui aga prooviks ise mõne nõksuga, olen paugupealt rikas mees. Äkki turgatas mulle mõtte. Võtsin kõik seitse hobusenaela, peksin iga hundi saba kännu külge, selle peale andsin kaikaga vastu puud ja haukusin. Ent näe imet, nagu nõelast torgatud, kõik susid hüppasid püsti ja metsa poole ajama, aga unustasid sabad kändude külge ja nii nad hüppasid nahast välja. Kahju oli küll lihast, aga parata polnud ka midagi, pidin leppima nahkadega.

RKM II 155, 161 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suur külm.
Ühel varal pühapäeva hommikul läksin metsa. Kuulsin, et jäneste laskmise aeg ning mõtlesin, et katsun ka õnne. Äkki näen jänest. Andsin paugu, teise, kolmanda, neljanda, kuid jänes ei tee väljagi. Taipasin, et jänes oli ära külmanud. Võtsin suure haokubu, tegin tule ülesse, jooksutasin jänest nii kaua, kui jänes üles soojenes. Ja kui siis siraka panin, olid "haavikuemandal" kohe sussid püsti.

RKM II 155, 175 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Meeta Render (Urbanik), s. 1896 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tsooru külas Vana-Roosa osakonnas on Haukasaar (metsa nimi), olevat enevanasti olnud palju kulle.

RKM II 155, 261 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tsoorus esinevad Mustajõge kutsutakse seepärast Mustjõeks, et vanasti olnud ta väga sünge, täis kõrendeid ning iga aasta olnud uppujaid. Ühesõnaga, väga salalik jõgi, kuid nüüd on süvendatud, need ohud, eespool märgitud, enam-vähem likvideeritud.

RKM II 155, 262 (2) < Rõuge khk.,Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Anuke."
Kunagi elanud vana Tsooru vallas üks vanaeit, keda kutsuti Annaks. Kui ta oli astunud, siis ikka hüüdnud: "Ikk õõpeta, õõpeta." Vanarahvas teadis reakida, et vanapagan olli enne latse ristmist ära vahetand. Anuga hirmutati ka lapsi. Kui Anu kuhugi karja juurde ligines, hüüdsid lapsed kooris: "Kukk tuleb või pull tuleb," siis olnud Anul minek olnud, sest ta väga kartis kukke ja pulli.

RKM II 173, 79/80 (5) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Pudrulohk nime sai.
Vanast oll Tealasil olnu' käsikivi. Üts sant oll käünü' müüdä küllä ja oll ker'anu. Viimäte oll tää kotikõsõ täüe vilja kor'anu. Sõs oll tää lännü' Tealasilõ jahvatama.
Sääl oll pudõr keedetü. Sinnä' oll vas'kaliha sisse pantu. Putru oll kutsutu vasikapudrus. Pudõr oll olnu' kivikambrõn jahtuman.
Sant oll jahvatanu ja vahepääl peoga putru suuhtõ pandnu.
Küläst edesi om lohk. Ku tää är oll jahvatanu ja minemä lännü, oll tää uma tas'kakõsõ* pää alla pandnu ja lohku magama hiidänü. Sinnä' oll tää ärä' koolnu'.
Selle, et sant enne surma putru sei, kutsutaski nüüd lohku Pudrulohus.
* taskekõnõ - kotikõnõ.

RKM II 173, 85/8 (9) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laisk naane.
Sjoo lugu juhtu sõs, ku viil härgiga künneti ja muud tüüd tetti.
Miis võt't naase. Naane taha-as tüüd tetä'. A ku koskil pidu oll, sõs pittu külh läts.
Ütskõrd ütel miis: "Meid kutsuti Killa poolõ ristkädsile."
Naine eh't hindä ärä'. Miis pan'd härä' ette. Üte härä nimi oll Kiut, tõõsõl Mustu. Sõidi' minemä. Sõitsõva' Killast müüdä. Naane ütel: "Kiut, käänä' Killa poolõ!" Miis vasta: "Mustu, mine' mulla poolõ." Miis pet't naist, vei sõõru pääle. Naane taha-as sõõrdu tetä': "Mul saava' kõriga ja sõlõ' mustas."
- "Kül sõõrd sõlõ and ja kütüs kõriga!" hõigas miis.
Sõs naane tekk külh, a tüü es lää'. Läts puhkama. Sääl oll üts suur kivi. Naane kor'as minnen peotäüve marju. Kivi pääl nakas lugõma: "Ot-ot, ku pallo naid om? Üts, kats, kolm, neli, viis, kuus, säidse, katõssa, ütessä..." A kivi all olli rüüvli. Nuu kuuliva, ku kivipääl loeti ja hiitüsivä är: "Ku nipallo tulõ meid kinni' võtma, sõs mis mii õks jõuami tetä'. Joosõmi minemä!" Ja pagõsiva' är.
Kivi all oll hulka rahha. Naane kuts mehe. Miis võtt raha hindäle ja kai, et nüüd ei olõki vaia naist tühü' käsutada.
Naane taht rahha hindäle ja kaivas mehe kohtulõ. Kutsuti sõs mõlõmba kohtu pääle.
Inne kohut pand miis kitsõ aiavaihõlõ. Tuu tänit. Naane küsse tarõst: "Mis helü tuu om?" - "Herr põrgun tänitäs."
Miis käänd pütü kummalõ ja pand põha pääle terri. Kana' tsagiva terri ja pütt kumisi. "Mis helü tuu om?" küsse naane tarõst. Miis vasta: "Tuu om raudvasara sõda."
Sõidi' kohtulõ. Miis ost tii pääl saia. Visas õks üle ola naasele rüppe saiaraasõ. Naane küsümä: "Mis taa om?" "Valgõt leibä satas taivast!"
Lätsi' kohtu ette. Kohus küsse naaselt: "Kuna sa raha löüdset?"
Naane: "Sõs, ku herr põrgun tänit."
- "A kunas herr tänit?"
"Herr tänit sõs," selet naane, "ku raudvasara sõda oll."
- "A kunas raudvasara sõda oll?" nõud kohus.
"Tuu raudvasara sõda oll sõs, ku taivast valgõt leibä sattõ.
Kohus kai, et taa om ull ja et määnestki rahha ei olõ löütü.
Raha jäi mehele.

RKM II 349, 630/2 < Rõuge khk. - Tiit Birkan < R. Reiljan (1981) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Ütel hummukul imä kõnel', et tsialaudan om pallo võhre. Tsiga es saa enamb süvväki, võhru söövä kik ruihest är. Tsiga rüükse hirmsa nällägä...
Mina sis võtse puuri ja tsäädsi üles. Tõisel hummukul lätsi kaema - "vana" istsi seen! Tuu puur oll tettü nii, et kolm saina oll puust ja üts sain klaasõst. Ja tuu võhr jõllit klaasi takast mõnutundega. Ma es tiia, kuis võhru är tappa: tiin puuri vallalõ - juusk är. Lätsi sis tarre. Intsu põõnut esikun kõtuli koti pääl. Ma võtse Intsu turjapiten ja andse puuri nuusutada. Intsu nakas na mõnutundega nuuskma, käve ümber puuri ja teges: "Nurr, nurr!" Ma mõtli, et kuis lasõ võhru vällä - äkki Intsu es jõvva jaole ja võhr pässe minema. Võtse Intsul sis turjast kinni ja hoitsõ puurikaasõ man, et nii kui vallalõ tii, oless kohe jaol. Aga Intsu ai jala vasta ja urisesi ja hand käve takan siiä-sinna... Ma sis laskse Intsu vallalõ ja mõtli, mis edesi tettä. Aga tuu võhr istse sääl klaasõ takan ja iks vahtse minnu. Ma sis käändse puuri ümbre, teie kaase vallalõ ja topse Intsu päädpiten puuri sisse. Aga puur oll veidükene väikene ja Intsu es mahu sisse. Pää läts küll ja üts käpp kah, aga edesi es saa. Ja puur oll nii pikk, et Intsu käpäga võhruni es küünü(h). Ma raputi puuri ja nõstsõ Intsuga üten tükün üles, nii et Intsu oll tävveste õhun, aga es avita midägi. Tuu võhr oll tsäänne tsiga, et hoidsi sainast kinni ja es tulo vällä. Es avita midägi. Ma sis istse veidükene sääl kõrval, tei suitsu ja mõtli. Sis võtse puuri üten ja lätsi naabrite manu. Sääl oll veidükene väiksemb kass. Tuu tolle võhru kinni nabisi. Peräst sei puul pääd är ja Intsu käändse ülejäänu kinni. Ja ollgi kik.

RKM II 346, 617/8 (7) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu mamma imä ütel nii, et kui ta mõisa tööle läits, sis hundi silma paistnu võsast nagu laterna. Sis olli pestu ka. Kui hakati kodo minema, sis üts ütel, et pessä minnu inne, mul om kavvõn kodo minna. Sis ollu näläaig ka. Ütel, et mis nüüd vika, aga ma käve mõtsan naadikesi otsman. Kõik jahelehe ja angerpüsti kor'asi, leiva manu panna ja supis kiita.

RKM II 346, 622 (1) < Rõuge khk., Kellamäe k., Piirimäe t. - Kristi Salve < Aabel Hütt, 75 a., Liine Hütt, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kellamäe, see ollu Krabi mõisa tagavaramaa, moonamehe käve tööl siin. Siis vanatalude juuren ollu kell, löödi kellä, kui olli lõunaaig või... tuuperäst olli Kellamägi nimi.

RKM II 346, 576 (33) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Bruno Kähr, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Siist ma lätsi põllu pääle ja kunna park tulli vastu ja läts ojja. Mul olli ujakõnõ, parla inäp ei ole, maapärandus ai kinni. - Ma kõnõli ütele vanale naastrahvale. Tuu ütel, et siist lätt suur sõavägi läbi - tuu olli inne sõta - ja läts ka. Rõugelt tulli ja Võrole lätsi, peati siin.

RKM II 346, 603 (15) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu vanaesä, esäesä, oll väega äge. Ku ta olli lännü söögiga mõtsa, töölistele viima, ja ku kai, et veidü töötatu, sis tõi tagasi. Mu esä tsõdse tull perrä, võtt länikud paariga sälga, vei ikka mõtsa.

RKM II 346, 606 (21) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Inne sõta olle veri taivan. Hummogu poolt tull ja valgu tõsele poole. Kartulivõtmise aig olli, kõik kaesiva. Õdagult olli, nagu aovalguse takah läts.

RKM II 394, 248 (12) < Paide l. < Rõuge khk. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Kehtiva korra kohaselt ei tohtinud okupatsiooni ajal talumehed kodus sigu tappa, vaid selleks ette nähtud tapapunktides.
Võrumaal seda seadust ei täidetud.
Külavanem: "Ma olõ teile mitu kõrda ütelnü, et tsikko ei tohi kotoh tappa. Säädüs um säädüs."
Talumees: "Säädüs um säädüs. Säädüsi mi tunnõmi ja ega ma tsika kotoh es tapa kah. Ma ajasi tsia mõtsa ja tapi timä sääl."

RKM II 83, 624/5 (2) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd paastu aigu olle seto pojalõ ütelnü: "Pojakõnõ, läke ärä maa sisse, talla müüdä käümä. Sääl saa süvvä. Sääl saa juvva, sääl saa kõkõ hüvvä."
Märkus: "Läki ära maale, talusid mööda käima."

EKnS 35, 22 (156) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Salle Kajak 2003
Ka see laul pole üsna täielik; ehk maksab siiski saata!
Hindrik hoias' lamba talle,
Metsa veeren vagusi.
Mõtles, mis see lind sääl laulab,
Põõsa takan alati.
Läheb ligi, vahib vaatab, hüüdis:
Oh sa heldekene!
Teie ema teid siin jätab
Varjuta siin pesa sees.
Teie kena loomukest,
Lass ma tahan katsuda.
Kas tii saate juba esi natukese linnata?
Ime ossa pääl siis palub:
Armas Hindrik ära tee,
Sinu suured silmad näeva,
Neile väga paha teeva.
Nakad sa neid kätte võtma,
Siis näil varsti surm on käes.
Tii mull' nõnda kena hääle,
Kui sa ial mõistate!
Lind siis hakkan kohe laulma
Üsna uue viisiga.
Laulis vaga poisi kohta
Väga kena häälega.
Õnnisted nüüd oled sina
Kui sa hoiad lamba tall'.
Rahu olgu kodu minna,
Ingli andgu sulle suud.
Kui see sügis kätte tuli
Poisiken' jäi põdema.
Ema mõtles mis siis saab,
Et see pois nüüd toises jääb.
Inimene ei sa mõistma
Mis need ristid linda täis.
Linnud laulva haledasti,
Haledasti haua pääl.

AES, MT 150, 20/1 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Vene sissidest.
Üts vana inemine oll jäänü' ütsindä tuu prantsus sõa aigu. Suuhn mättä ala oll käknü hinne är' ja üte kingi tsia liha kah. Sõs oll üts lats kah jäänü' kolmõ vai nelä aasta vannu'. Sõs olli' tuu latsõ saibahe ajanu, ai' saiba sisse tuu vana inemize nätehn. Vanna inemiist kõrvõdi nappõga, et anna' varra ja juhada' varra. A tuu latsõ õks tapp ar', ai saiba otsa, niikkavva kirz ku ar' kuuli. Vanainemine oll kõva, tuud liha es anna' nääle ar-es. Oll siäl suuhn olnu' siäl oll määrnu tsia lihaga naid palanuizi haabu niikkavva ku jo parembas sai, sõs läts ar' muuhhõ rahvahe. Nii oll vinne sissega pääle prantsus sõa.

AES, MT 150, 22 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Venikud.
Siin Alagülä man (vanasti Luhte küla, nüüd Ala-Kõo k.), siäl umgi tuu mägi Vinige mägi. Siäl um vinik ar' tapõt. Vinne mihi kutsuti sissi' ja naisi, õt vinige'.

AES, MT 150, 24 < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Vinne kääbas um piklik, a roodsi kääbäs tsõõrik, noid üldäs kalma'. Nuu umma' Plaani koolimaja man (Haanjas). No' um tammõ mõts sinnä' pääle kasunu. Nuu' kääppä' tunnusõ viil kõik ar'.

AES, MT 248, 16 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Marrin Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuidas vanasti lapsi lugema õpetati.
Vanast ku es' lat's sai oltus, sõs õks opati naid tähti tõõs'ilõ, ku no' opatas. Sõs opat'i nii jet.
“sii 1) um suurõ seerega',
pii 2) um pik'ä hannaga'.
oo 3) um otsast kin'ni',
aa 4) alt vallalõ'.
Ii 5) um nigu inemine, (tuul um näet pää otsahn),
ee 6) um nigu esä tul'is 7).”
Olõ õim meelehn inäp, kuis sõs ol'.
1) s;
2) p;
3) o;
4) d;
5) i;
6) e;
7) 'tuleraud'

AES, MT 248, 17/9 < Rõuge khk., Sänna-Hurda k. - H. Keem < Ann Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Kui Ann Pettai laps oli.
Saksa' tul'li' taha' Mar'amäe otsa suvitamma. Mäe otsahn nakat'i süük'i kiitmä ja lõõnat val'mistamma. Ja all provva ja preil'i otsõ' pär'lit jõõ veerehn. Sõs tul'li' lõunallõ mäe otsa. Pääle lõuna tul'li' jäl' pär'lit ot'sma. Ku pal'lo nä' neid no saiõ', tuud no tiiä ei' kiäki. Ega noid pär'lit muial õi' jõlo', ku saarlasõst suurõ kõr'dsini'. Suurõst kõr'dsist alustan liivanõ jõgi joba.
Ku lat's ol'li, sõs noid pär'likarpõ kor'ssi. Noid kor'ssi suurõ rüpütävve. Hammõga' tul'li mäele, ega' sõs sär'ke* olõ õs. Lat'si ol'l kuus' vai säidse tük'kü, üte esä latsõ ol'li'. Kõik ol'li' uma'. Mõnõl latsõl ol'l hammõkõnõ, mõnõl ol'l mõnõ vanainemise jakinardsukõnõ sälähn. Ja rüpühn ol'li' iks pär'likar'bi', kas alapuul ol'l sõs midä vai jõs olõ'. Karbikõsõ' tuut'i mäele. Imä näet tõrõl' viil pääle'ki': “Mis'ti' käüt aesdõn?”
Pan'ti ahi palama. Jumalakõnõ! Latsõ pan'ti magama. Suurõmba' latsõ tul'li' ahu ette istõ, pan'ni' jalakõsõ ahju, kivi pääle. Neid ol'l jo pal'lo. Mõni läts' keressehe, võt't rõivanardsu pää otsa, ol'l suidsu seehn. Ku maha' tul'l, sõs ossõnd.
Imä tõrõli: “Laskui' latsõ' tsiku tarrõ!” Tsia' vahe' läve pääl, ruiksi' süvvä'.
“Laskui' latsõ hällü manu' t'siku! Ma lää es'i är' kua manu, pudruvesi jo kiis'. Külma tuu länikuga' mäele, sõs vala tsõõrikuhe, sõs jahuss är'. Sõs saat süvvä' kah, ku kõik asi kõrrahn um!”
Sõs tiä muiduki tul'l uma länikuga', söögiga'. Ja pand permadu pääle. Lat'sil ol'li' luidsa' joba val'mi', niä' ood'i' joba. Niä' ol'li' jo nälädse'. Istõ' maha' ümbre' tsõõrigu ja naksi' rüüp'mä**. Ku puudõr' vähämbälle jäi, sõs kaksi' jo üt's tõõsõ võitu. Niä' pel'ksi' näet et är' lõpõss. Imä ütel' ku süünüss saiõ' õt: “Lakkõ' luidsa är' ja ankõ aitumma!” Ütel'di uma ait'umma jumalallõ, imäle ja esäle kah.
“Pankõ nu är' luidsa' puuhtõ***!” Tuu sääne luidsa puu ol'l, kuhe luidsa' pan'ti sisse. Ega üte luidsa jaoss rehetarõhn ol'l puu. Säält latsõ' esi' võt'i' ja sinnä' panni'. Vai kiä no sõs mõsk. Kas imä no sõs kua manu neid mõskma lät's. Kua man ol'l jo vesi seeniss är' külmänü'. Sõs ol'l no sullõ küük vai!... Sõs viimäte imä ütel' viil lat'silõ et: “Pankõ' otspaja är' kinni' ja minke är' kaaha minema!”
Tuu tähendäss tuud et: “Teke' joba lõppu!” Hummugu lat's tul'l üles näet, sõs lug'i meie essä palvõ. Sõs imä võt't pühüdse alt leeväotsakõsõ, sõs and egalõ ütele, nivõrra**** ku sai kellegi'.
* - kuubesid, kleite' (ka naiste kleiti kutsut. särgiks).
** - lusikast häälega sööma (mingit vedelikku).
*** - illatiiv sõnast puu.
**** - 'niivõrd'

AES, MT 248, 20 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Jakap Pähn (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanast ku pääkoolihn ol'li' latsõ', sõs ol'li' naa opetaja' jo peris hukahn. Tiä ai mõni kolm vai nel'i kõrda tagasi, es võta õs. Tuu aasta mis ol' pääkoolihn olla', tul' kõgõ tiini', kiä võõratiinjä ol'. Kiä no um'mi man ol', tuud kool'itõ'di säält. Mõn'i käve mitu aas'takka pääkoolihn, a õks aet'i tagasi.
Üt's suur' mehekoigat's ol' Nur'si puult, tuu käve kuus' aas'takka. Üt's aas'taga sai jopõtaja teedä', tul' tiidmine, et tuul um üte tütruguga lat's olnu'. Selle ai tagasi jäl'. Niä' ol'li' ni tikõ', nuu opetaja' ja herrä'. Niä es taha' säänäst.

AES, MT 248, 41 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Jakap Pähn (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Tuu um tuuberäst et mes'i um säänä kraam', tuu ei' püüsü' nain anumin, mis lavvust tetäs. Aja nigu herneterä' säält, koes noil lavvul vahe'. Kae ega timä kõtun kah ei' püüsü', kui pal'lo süüt tedä.
Meil ol' üt's kar'aboisskõnõ, tuu ol' tedä varguisi söönü' luidsaga'. Sõs ol' kolm päivä haigõ. Es ütle' kah, mis viga. Innegu hamõ' säläst är' võeti, sõs ol' nigu tõrvaga' kuuhn. No tiä luidsaga' ut't, ut't, nigagu viil mahtu. Tiä tek' nibal'lo haigõs et ao läbi kihä vällä.

AES, MT 248, 52 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Jakap Pähn (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanast üt's Putper'k olnu', üts mõis'nik'. Tuu ol' uma' rin'tnik'i' kõik' mõisahe ajanu', iks perremiis põrnas'õga'. Mõisan ol' käs'knü' naasil hinne pal'las võtta' ja ur'vi aia'. Sõs ega miis pid'i uma naas'õ perset är' tundma. Kiä är' tundsõ, tuu sai viina. A kis es tunnõ', toolõ an'ti uma kat'skümmend viis' läräkat tallihn. Ega mai võl'si', tuu um tõtõstõ sündünü' as'i. Mia naa' vana' mõistva' võl'ssi kõnõlda', kõnõldas tuud, miä iks um olnu'.

AES, MT 259, 77 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Ann Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Hurda küla tekkimisest.
Vanast ol'li' herräl jahi koira' vai pin'i'. Ja tiä ol'l siist sõs... Odot ma' kae, kuis'tä ol'l. Herr ol'l ostnu' perremehe käest üte hurda ja kin'k' sõs taa hurda kotusõ. Hurt ol'l tuu kõgõpar'õmb jahi pin'i olnu'. Takast ol'l peenükene, tuu juus'k nigu nuul'. Sõs tuu iist t'ä ol'l mehele kin'knü' hurda maajao, hulga maad. Säält sai seo Hurda külä. Hurdaga vahetõd'i.

EÜS I, 128 (27) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palomõtsa k. - Jakob Orav < õitsilised (1874) (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Sedä viisi kuuli ma 1874. sis kuuli ma ku Palometsa külä öütsilised lauli nii
(Noodid)
Hüä um süvvä herrä leibä kuri kanda karbatskid.
Jah, hüä um süvva herrä leibä kuri kanda karbatskid.
Tähendus.
Karbatsk on niisugune ruusk (piitsk) keda on neljast keeruts kokku löödut, kaks keerdu on nahast ja kaks keerdu on vasktraadist ja roosa ladvast kunni poolõni on vasktraadi sõlmed pääle säätud ja rihmaga küündre pikuse varre otsa pandut sellega pekseti mõisas orjasid. Sedä riista nägin mina 1874. a. Kasaritsas Palometsa külas Jaan Pangil olevad.

EÜS VII, 43 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Rahvaviiside korjamise teel.
Üks nädal enne Jõulu käisin Rebase Tannil Aleksaga Rogusis "Tädi Aadri" pool. Et meil pool toopi viina ühes oli, siis palusin muuseas ka jutustada vanast ajast ja ka mõnda vana laulu, näidata kuidas neid ka vanast laulti. Kõneles "Vana Goleskej Haani mõisast ära minekud", kuidas see herra ei tahtnud H. mõisast ära lahkuda. Kutsar olnud pukkis, ja prouagi juba tõllas, kui "kilter" sisse läinud ja "v. Golejevsky'le" järgmiselt sõnanud: "Armas Kolesk! Naake nu minema! Ega jäämist ei ole! Provva külmäs ärr vällä, uutehn!" Siis tulnud vana Kolesk välla, istunud proua kõrvale ja mõisa jäänud tühjaks, Kroonumõisaks. Veel edasi seletas vanake Kolesky, iseäranis suurt tungi noorte tüttarlastega ühes saunas käia.
Pääle selle laulis: "Kadak õhkas, kadak kaebas, kõikidest ma põlatud!" Rahvalaulude viisisid ütles: "Neil viisi ei olnud, kui keegi laulis õnne!"
LAULUVIIS: "KADAK ÕHKAS" JU ON ÜLESEKIRJUTATUD JA TEISI NELI TÜKKI. NEID SAADAN KOHE KUI VEEL JUURE SAAB MURETSETUD. PALUN AIDAKE! SAATKE MIND REISILE?! IGA NÄDALA VÕIN ÜHE REISI TEHA.
2. JANUARIL 1911
J. GUTVES

EÜS IX 149 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Tarvastu peremees tulnud räimerannast ja söötnud Polli mõisa kõrtsi juurest hobust. Sääl olnud seekord kihelkonna kohus. Ühte inimest peksetud ja see kisendanud kaua. Mees küsib kõrtsimehe käest, kas ei võiks sinna vaatama minna. Ma ei ole peksmist veel näinud. "Mine," öelnud kõrtsimees. Peksetav olnud pengi pääle kinni seotud ja kui härra ületoa samutes jõudnud siis käinud löök, nõndaviisi kestnud 60 lööki umbes tund aega.
Mis sa siit otsid. Tulin vaatama kuidas peksetakse. Sääl antud peksetavale ruttu oma jagu kätte seotud Tarvastu mees pengi pääle kinni ja virutud talle ka 60 perse pihta. Mine nüüd oled näinud kuidas Polli mõisas peksetakse. Üttelnud kohtuhärra.

EÜS IX 160/3 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Eesti mineviku uurjatele.
Meie Eestimaa kaljokoobad ja augud on minu tääda alles läbi uurimata ja neid leitakse igast kehelkonnast. Kui õppetud mehed seda tööd ette võttaks tooksid naad mondagi asja päeva valgele mis Eesti minevigu voiks selgitata. Neid koobasid on kahesugusid, ühed kus suured ehk vähemad, hallikad välja jooksevad ja tõised mis kuivad hoopis, ja kõrgetel orgute ehk ojate kalastel on kaljo paesissi, suure vaeva ja tööga on uristud. Esimesi vois küll vesi aastasadatel uhtuda, aga kes need tõised on teinud? Ma mõtlen et need kaljo ehk paekoobad muistsed inimeste elupaigad on olnud, kus vainu aeal varjole pugeti, ja ka kallim varandus ära peiteti. Tarvastu Kullamäe koobast, mis kiriku ligital on jõekaldal, on Hants Purkki juttustamise järele üks luukeri leitud. Niisma ka Võrumaalt Kõrgepalu vallast Paeba koobast mis Mõtsa talu krundi sees on Villem Ploomi juttustamise järele karjapoisid 24 aastad tagasi ühe inimese luukere leidnud. Aga need luukered, kui nad ka alal oleksivad ei anna urijatele mingid seletust, sest et nad enamb rääkita ei voi. Moo tädi poeal keda vanamoor last viheltes lavalt maha lasknud sadata, sest et vanamoor purjus olnud, kasvis pea kahe mehe pea suuuseks, kuni tema 18 aasta vanatuses ära surri. Õnnetuseks oleks see uurijatele kui see pealuu kord surnuaiast välja tuleks, ei tea kas naad teda Cooti voi mõne hommikumaa inimese omaks arvaks.
Aga lähame koobaste juure ja katsume sissi pugeta, eesmalt kitsas uks, siis kaunis suur eeskoda kus salgal inimestel ruumi jätkub. Säält lähavad õõnes käikud mitmele poole, esiotsa void püsti minna, pärast küürakile, ja viimaks käppukile. Aga säälsamas on ka kõik tarkus otsas edasi roomata, ja kartus elu eest ei ole mitte asjata. Võib olla kukkub kooba lagi sissi, ehk haarab minu sarnasel tondi ja vaimute uskujal, vanasarvik peast kinni. Noh siis on lugu lauldud ja naene ja lapsed jäävad leinama. Et tõised taluinimesed minu koobas käimist naeravad, ja asja ühes uurima ei tule, ei maksa seda tööd moidu kui nelja ehk viie mehega ette võtta, kes kuratid ei karta ega ka seda, et kooba lagi mis aastasadasid on ülevel seisnud, sissi ei kukku ja päälegi oleksid üksikud inimesed selle töö pääle sündsad, kellel naisi ega lapsi ei oleks, kes maha leinama jäävad. Ma mõistaks tõisi kül õpetata kuidas kaevamist ette võtta, sest igas kohas kus koobalagi madal on, on liiv all põhjas, vist sinna meelega aetud, et võõras sissi tikkuja enamb edasi ei saa. Nüüd võtke labitad kätte ja pilduge liiva, ühe käest tõise kätte, kuni välja ja kui paras edasi minna, minge edasi. Võib olla, et sülla ehk paari taga saali leiade, kus kõiksugu vana vara seisab. "Paeba" koobastel on ka paari sülla kõrgusel õhuaugud pea ukse kohal, sellest voime arvata, et sääl paekalda sees tagapool inimeste eluruumid olemas on. Kahe Hantsmõisa vahel on päratu suured koobad mis ka tuleksid uurida, niisama ka Hehne lossi all ja mõisa maasees, kus vaest luba ei anta kaevata. On koopasid paljogi mis minagi tean, ja siin ei maksa üles lugeda. Rahvas teab neid juhatata, kui uurijad aga küsivad.

EÜS IX 164/6 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalmude kaevamised.
Et ma mõnda aastad oma ümberkaudu vana kalmusid olen kaevanud ja ka paar korda tõiste meiste läbi oma leidusi Õpetud Eestiseltsile olen saatnud, ka on mul kodus mõni assi mis äraviimist hoodab, siis ütlen siinsamas mis mul selle kohta üttelda on.
Enamiste on asjad mis surnutele juure on pandud, hommikupool kivite kõrval savist pottikeste juures, aga need pottid on katkised. Preesid, prossid, sõrmuksed, käerõngad ja suremad neist vististe kas õla ehk säärerõngad vasest, ja siis veel mõnes kalmes nago Zoorus Kikka talu aiaall arutu paljo pussnugasid ja muud suurd mitte midagi - veiksed hõberahad paarikaupa traadiga koos. Olen tõistes kohtades paljugi leidnud aga mitte säält. On Kikka taul pussnugate sõda olnud, ehk on neid sel aeal kui rahva kõige tarvilikumad asja nii kalliks peetud, et teda surnule mulda mattes juure panti. Sellest näeme, et meie vanemad ja vanemate vanemad väga vaesed on olnud. Nende luud ja asjakesed on enamiste 6 tolli sügavusel pehme liivakünkate sissi maetud, see näitab välja, et neil sel aeal ka raudlapi puudus. Ka aastad 60 tagasi mis mina mäletan ei olnud meie majas raudlappit vaid kaevati puulabitaga kartulikoopa. Ka ei olnud regetel ega rattastel üht rauatipsu juures, ega ka hobuste umbrauda vaid ainult pooled rauakiipsud valimise kabja hääre küljes. Mis siis veel muistsest aeast üttelda. Neil vois leiba ja liha olla, kala ja linnuliha, sest jõed olid paljo suuremad kui nüüd täis kalu, ja mõtsad paremad kui nüüd, täis kõiksugusid linde ja söödavaid loome. Aga vaesed nood olivad rahapoolest kül endisel aeal. Ka ei tuntud lupja põletamist veel sell aeal, kuna need vundamentid Vanaroosa mõisa lähetale Palu talu maasissi ja pääle maad arvata jalga 6 kõrguti panti. Ma nägin neid oma silmaga aastad 30 tagasi kui naad kui hoonete alusmüürid kunagi, veel tervelt ülevel seisid ja Roosa viinavabriku ja kiriku ehitamiseks viimaks ära veeti, et neist kivivundamentitest vaevalt veel asemid voib ära tunda. Säält olen ma mõndagi asja leidnud ks Palu kõrdsi varemetest mis kattuligu kloostri endine ase olevad, säält saab kaevates ka preesikesi, rahasid ja rinnanõelu aga neil suurd tähtsust pole ja naad ei juttusta suurd Eesti minevikkust. Sellepärast juhingi mina uurijate tähelpanemist kaljokoobaste pääle, vast säält midagi paremad leidub.
5. mail 1912.

E 14912/3 (III) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Iii. Mida sügavamalt võttad, seda paremad leiad.
Pernumaal kilinga ehk nõmme kõrtsi ligital seisab "leivalehu" talu, selle talu peremehele öeltud vanal aeal unes: mine tartu turu pääle sääld leiad sina raha, nõnda et sul enamb tarvis pole vaesusega voidelta ega näljaga näriseta. Mees mõttelnud: kas lähaks, voi mitte aga kui tõine ja kolmas öö jälle sedasama viisi öeltud, rakkendanud mees hobuse siis vankri ette ja sõitnud tartu sääl ta kõndinud turu pääl üks päev, kaks päeva mitte ainust kopikad maas, mõttelnud joba koio minemise pääle aga jäänud siiski veel kolmandamaks päevaks. Jälle vara homiku platsis, nüüd tulnud politsei ametnik ta juure ning küsinud: mees mis sina jo kolmad päeva luusid siin? Kust oled sina pärit? Kus pass. Mehel passi ühtegi hakanud paluma: et ta pole ruttulise sõitu pärast aega saanud passi võtta, ta olevad pernumaalt s. Kehelkonnast s. Talust temale olevad kolm ööd järjestigu juhatud mine tartu turu pääle säält leiad sina raha. Kui nüüd ametnik seda kuulis naeris ta mehe rumalust ja ütles: sa nar mehekene ma voiksin su puuri pista kus sul aega oleks lollust välja puhkata, kuis void sa nii kerge olla unenägusid uskuma, ka mulle on unes kolm korda näitatud ja öeltud: mine pernumaale ja küsi teed "leivalohu" talusse selle talu köögi põhja all on muiste maha pantud patta täis hõbetad ja seda võtta omale, aga kas ma nii hull olen minema ehk tean ma kas bernumaal "leivalohu" talu on voi mitte une nägu on unenägu ja muud ühtegi, katsu et sina silmapilk siit minema saad, muidu pean mina sinuga säädust mööda toimetama. Mees oli nüüd rohkemb kuulda saanud kui ta oli lootnud ta enese köögi põhja all seisab raha kattal ja ta pidi seda tartu turu pääl ühe politsei ametnigu suust kuulma. Ta kumartas siis sügavaste ametnigu poole jumalaga jätmiseks ning sõitis varsi tulema, kui ta koio jõudis kaevas ta köögi põhja ala ning leidis katla täie hõbetad. Noh süda mis sina veel nüüd soovid, nüüd oli vaene peremees korraga rikkas ehitas uued hooned, küttis küttisid puhastas heinamad ning elas täieste eht eesti vanemade viisi kellekist polnud puudu. Kellel on sellele andakse veel aga kellel ei ole sellele voetakse võetakse mittu kord veel seegi ära ära mis on olnud. Moni hea aasta läks meie leivalohu talu peremehel õnnelikus elus mööda siis tulnud ohfitseerid läbi minnes sinna ööseks korteri ja perenaene keetnud leitud raha katlaga sõameestele kapsaid ka liha ei puudunud kapsaste sees kui nüüd väeülemad seda vask kattalt nägid ning neid võõrkeeli sõnu lugesid mis katla hääre sissi olivad kraaveeritud naersid nemad ja ütlesid peremehele. On sul kül naljaks katla meister olnud kes seesugused sõnad on pääle kraaveerinud mida sügavamalt võttad, seda paremb leiad. Jah eks liha pole põhjas, väga osav meister.
Peremees seda kuuldes jäänud mõtlema nende sõnate üle: vaest on sügavamas köögi põhja all veel midagi kahjo et mina neid võõrakeeli tähti ei moista ehk vaest ohfitseerid nalja minuga tegid, aga katsuta voib siiski kui nüüd sõaülemad said ära läinud lõhkus peremees köögi põranda üles kaevas viis jalga endisest arvust sügavamale ja leidis niisamasuguse katla täie kulda lugeja kuuleb nüüd et selle mehe õnnel polnud õtsa.
Kui nüüd praeguse "leivalohu" talu elanikud sellest juttust sõnakest pole kuulnud ega seda ka usu siis peab ütlema et se väga vanal aeal voib sündinud olla ja 2) et väha neid peresid on kus aearaamatud leida kust ehk viis ehk kuussada aastad asjo voiks tagasi leida ehk mis sellest rääkita meie ei tea 100 aasta tagasi enamb ka midagi kui meie keik eesti talud läbi otsiksime. -

E 15341/4 (9) < Rõuge khk. < Viljandi khk. ja Tarvastu khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Ix. Juttud tontitest.
Seda on umbes kaheksamumend, ei mitte, just 100 aastad tagasi, kui veel siin ja sääl iiedes ohverdati ja kivi varemid ja ahervarsi auustati ja pühaks peeti: taara anna ja avita hoia kurja ja kahjo eest mind ja mo loomakese, vilja välja pääl, ja karja silma eest kodu paigus. Lase loomad lehmad vasikad ja varsad hästi korda minna, ja n. E.
Mo õnnis suur ema juttustas: et niisugused kohad, ilusad metsa salkukesed, teravad jõe kaldate servad väga pühaks on peetud, ega lastud ka loomate inge sinna pääle neid ära roojastama. Vanad inimesed täädsivad monestki niisugusest ohvri kohast rääkita, keda aastad 50 tagasi meie aeast jo hakkati kurja vaimute teenistuse paikateks pidama, (ise äranes vendate rahvast.). Üks niisugune ohvri koht olnud sell aeal villandimaal tarvastus "mikkupeetri" talu õue all. Veikese oeakese hääres, moni sadasamu elu hoonetest kaugel sinna viinud "emmuste" küla talud mis vastu kärsna piiri rajavad, oma uude vilja ja värske liha ohvrid. Tõine niisugune ahervars olnud säälsamas külas eest pilliusse haia nurkas, sinna siis viinud säält ümber kaudu talu inimesed omad anded. Aga se koht pole paalegi nii kuulus olnud kui mikkupeetri ohvri koht. - selle talu õue all oli nüüd kül püha ohvri koht aga selles talus mängis tont pea iga ööse oma mängu. Keik emmuste küla ning ka selle talurahvas olnud kõrtsu sõbrad, ning väga maiad viina pääle, ka teinud "sõra" talu ise viina ja olnud sääl viina riistad mis veel aastad kuuskümend tagasi üles otsitud ja tarvasto mõisa ära viitud. - laupäeva poolest päeva hakkanud rahvast igalt poold nahkla ja savi kõrtsu voolama sääl jootud, moeltud, veetud vägi pulka ja tappeltud, kuni eesmaspäeva pooleni päevani. Aga ära ka ühte ainust sellepärast pole tapetud. Taplemine olnud nägu silmakirjaks mihiti, kes muidu ei tihkanud viina osta. Olnud riid ja tapelus lõpenud, siis tulnud lepimine ja suure lahingu pääle veel suuremb joomine nõnda et koio minnes jälle endised vihamehed tõsised sõbrad olnud.
Suuremad kartust ja hirmu sünnitamud sell aeal tontid kes inimestele paljo kunagi ööse rahu ei annud. Vana "vaska" peremees jaan seda täädnuvad keik rahvas, pole üksi tonti kartnud, vaid käinud temaga käsi käes. Ta olnud üksi sääl külas nii tülikas ja tapleja et pole kellegi oma naabri mehega kokko sündinud, kül pidanud tõised peremeht mitto korda nõu kokko, ja utsitanud vana jaanil naha kõrtsis täis, aga ta pole sellest midagi hoolinud joba mone tunni pärast jälle tõisel karvus kinni. Seda meest kartsid siis keik mitte sellepärast et ta nii kange jõuga oli, nago räägiti, sest hulk ikka ühe ära väärab, vaid sellepärast nägo jo enne ütteltud et ta kuratiga käsi käes, ja suust suhu juttu aeanud. Vaska tütruk ann jaani enese tüdruk täädis rääkita: kord istunud peremees kolde kivi pääl ja üüdnud: ann tule üles, anna mulle piibu pääle tuld, ann tulnud voodist üles, seganud koltes ja annud suure söe peremehele piibu pääle panna. Aga peremees üttelnud: anna selle võõrale kah. Siis andnud ann võõrale kah. Aga vaksa pitkune nõna pääs, ja õrretad ambad kui riha pulgad suus. Ann katsunud kui voodi kasuka ala saanud pugeda, ise siis värisenud kui haava leht. Ja seda ei ole ann mitte üksikutele inimestele rääkinud vaid keige kõrtsi täie rahvale.
Mikkupeetri kadri täädis oma rahvast paljogi juttustata mis ta ise oma silmaga oli ninud ja kõrvaga kuulnud. Kord läinud keik mikkupeetri rahvas mahad ja naesed kõrtsu. Perenaene kelle seekord väeti lapsukene olnud pidi koio jääma ja palus kadrid ka koio jääda. Ta ei tohtivad üksi kodus olla. Kadri jäi siis ka perenaese palve pääle kodu. Öö olnud se kord kaunis pime ja tuul vingunud valjuste. Aga oh seda hirmu mis sell ööl perenaesega tundsime niipea kui uksed kinni panime läksid naad iseenesest lahti ja põrkasid plahvatates seina vastu, et värin ihust ja ingest läbi käis, tares oli mitto korda kolinad ja mürinad kuulda, ja kui meie sinna vaatma läksime olivad keik reheparred unikuse ülevalt maha pillatud. Seda koletust nähes panime uksed jälle kinni aga kui kaugeks? Varsti virutati neid jälle kui kalevi jõuga vasto seina et keik maja värises. Ka oli perenaene ahjo tagand veidrad naeru hääld kuulnud. Mille pääle ta siis ütles: kadrikene, lähame õige ära, siin on väga peratu, ja kole. Läksimi siis välja ja nägime et vana kõrb ruun kellega rahvas kõrtsi sõitsid, keige reega ukse ees seisis. Vaene loomakene: ütles perenaene, tark oma jago küllad. Kadri pästa ta lahti ja vii ära talli. Läksin siis hobuse juure teda lahti pästma, aga ta polnud ohje pääl ega vallid pääs. - vist teepääle ära kaotanud ehk kõrtsi aia külgi jätnud. Võttan õige tuttipidi kinni, lähan võtma hobune kadunud, kedagi enamb kuskil. Olime enne hirmu täis nüüd siis seda lugu nähes kohkusime veel enamb ära, läksime kambri, panime ukse kinni ja puu taga. Aga nüüd tuli keige hullemb lugu veel, musti kasse seni keik kamber täis tulnud, need hakasid nüüd hirmsa häälega koletaste näuguma, keik jooksivad läbi segamine ka häll nõdja pääl üksi võis neid paar tosinad olla. Ka hällis olid tükki kümme kõik põrand ja vootid ja voodi alused kasse täis, keigil põlevad silmad kui tulukesed peas. Mõttelgu nüüd igainimene kell vähagi meeld ja mõistust, kus sääl siis veel hirm pidi jääma. Perenaene ütles siis mulle: kadrike lähame õige ära alla sauna juure, saunamees ikka kodus on, siin enamb õiged öömaja ei ole, ma võtsin siis lapse oma sülle, läksime sauna juure ja jätsime keik maja ühes kraamiga tontite päralt. Niisugusid nägemisi oli arusagedaste kes neid keiki jõuab ära kõnelda. Keegi ei tohtinud pärast päikese veeru maeast välja minna kui pidi lammaste pügu rauad vöö vahele pistma, kellel raudu vöö vahel ei olnud se hea viisiga enamb maeasse tagasi ei saanud, ehk kui ta kodu sai, siis ta ikka midagi oli näinud. Nõnda oli meie kasu põli. Nüüd on tontid kül nattuke akanud vähanema aga kadunud pole naad veel ammugi mitte. Seda ei saa paljo aega tagasi kui tarvasto "varerehe" juures teo tütruk sai surnuks pigistatud. Tütruk maganud peris hulga reheliste vahel. Tont tõmbanud teda säält tõiste seltsist jalgupidi muidu välja, vedanud taga rehe nurme pääle, pea vakka maa kaugele, kül kisendanud tüdruk appi, aga kes julges appi minna oma elu kaotama. Homiku leitud säält surnud, keik kiha üleültse siniseks pitsitud kui paa põhi kunagi. Ja enne ei lahkunud tont varerehest kui rihi ära põlenud. Aga enne jooksnud saadan välja alla orava metsa , ja kadunud kus kolmad. Kül jooksnud paar julged poissi järele ja tahtnud vandlast sinna samasse paika puuga maha lüüja. Kass, mis kass, ja päälegi musta kassi näol saanud paha vaim lippama. Oi kallike! Kes jõuab keik ära kõnelda mis noorest heast saatik kuulnud ja näinud oled kes ei usu sellele ei maksagi rääkita, saad naerda ja irvita veel päälegi. Vana kubjas oli küllad püha mees käis enamiste iga pühapäev kirikus ja palve majas, ning pidas iga homiko ja õhtu palvet. Kas saadan ta sellepärast rahule jättis. Hooda pois. Kord kobistanud ta üleval lae pääl ja löönud trummi tõine kord nühkinud kui siga vastu seina, et palvet ära eksitada, aga vaa kadunud mees ei ole kartnud ühtegi, vaid ikka edasi lugenud, aga paljoks niisugusid sel aeal oli? Neid inimesi on ilmas veel küllad kes teda raibed sada korda oma elu sees on näinud. Hootke ma kõnelen veel ühe tükki. Viiratse mees teinud küttisid se olnud sügise aeg, läinud siis pimetas veel küttisid vaatama kas vaest moni ei ole ära kustunud. Näinud terve koorma hõberaha küttiste vahel maas päeva pole sääl kedagi näinud. Mis nüüd mees heaks nõuks, kust otsast nüüd pääle hakkata. Ei muud midagi aeanud särgi seljast maha ja ladunud sinna hea uniko pääle, tirinud selga ja tulema, aga saanud parasjago sauna ukse ette kui keegi teda selgapidi kinni haaranud, ja üüdnud: kus sa pois lähad mo rahaga? Sääl kohkunud mees ära ja vaatnud tagasi. Määratu hirmsa näoga mees seisnud taga selja sarved nägu sikkal peas ja saba taga võtnud mehel särgi siilust kinni, ei enamb edasi ega tagasi. Sääl tulnud sauna mehel hää mõtte hakkanud "meie issad" paluma sääl hakkanud hirmutus tagasi pidi taganema lasknud lahti ja läinud minema, saunamees võtnud ukse lahti ja läinud sissi. Eesmalt ei tulnud mehekesel sõnagi suust kui naene küsinud: mis sa sääl nüüd seljas kannad? Viimaks pääsnud siis keel lahti ja hakkanud rääkima: kallis naesekene raha toon selged hõbe raha, puhka tuluke ülesse ja pane perg põlema. Naene ütleb: tohuju hants kas sa ei näe et perg põleb, kas so silmad pimetad on et sa ei näe? Ja hants ei näe midagi ta on peris kott pime, ta paneb raha kesked sauna ühes särgiga maha, ja naene himestab hulka hõbe rublasid nähes aga keik se ei rõõmusta teda sest mehe silmad on viimaks selle otsusele et raha tarvis sinnasama paika tagasi viia kust ta oli tootud, et siis vaest jälle silma nägemine tagasi saaks. Sest mis haitab raha ja vara kui nägemist ei ole. Nõnda siis ka mees, ehk kül südame valuga teinud. Naene korjanud keik rublad kokku mis särgi päält maha veerinud, ja mees võtnud voori jälle selga läinud pimetast pääst küttiste vahele ja puistanud raha sinna siis maha. Seda maid läinud ta silmad jälle selgeks tulnud siis koio ja heitnud puhkama, aga hirmus nägu pole ta meelest enamb ära läinud ega lasknud talle und silmi tulla, ta rääkinud keige küla rahvale: oh hoitku üht tõist inimest healgi kuratiga kokku juhtumast, ehk teda nägemast. Oh hirmus on ta nägo ja hirmus on ta hääl. Kes minul käskis tema paha vaimu raha selga võtta ja kodu kanda. Nõnda rääkinud mees ikka ise pool haiglane ja nago arust veidi nõder, kuni ta paari nädala pärast inge heitnud. - "selle sauna ase kus se mees elanud, olevad praego veel viiratse valla "mustapali" küla "jürina" talu karjamaal. Nõnda lõpetanud kadri oma juttustust ise südamest õhkates: oh! Nüüd lähavad inimesed hukka, ei usu enamb hunti ega tonti."
Küsimine? Kas poleks se paremb kui praegu veel inimesed ebausu paelus sipleks ja kuratid usuks? Vaest oleks kurati kartuse pärast vargaid vähem. Jumalad paljo enamb meie aeal keegi ei karda. Ehk oleks tarviline aeg ebausku inimeste sissi istutata? Minagi mäletan veel seda ära, et sest saatik kui ebausk kaduma hakkas, ka vargad siginema hakkasivad. Sest varas ei usu healgi vaimu ega tonti.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 18830 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis < A. Kübar (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Nii nii ninnega
Kui roosi lillega.
Jakkap tahtsõ magama,
Koes tedä panti?
Panti pallä kivi pale,
Mis tä sääl unõn näkk'?
Nägi laiva redelit,
Paradiisi väräjid.
Asskõ sisse velekese,
Värä umma vallalõ,
Tõstkõ müüri korgõdõ
Ülendäge süamid
Taiva poolõ igäves.

E 18830/1 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis < Mari Parba (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tõisõnd.
Jakkap lähtsõ magama
Pand pää kivi pääl.
Mis tä sääl unõn näkk?
Taiva aedelid,
Paradiisi väräjid.
Maali, Maali, imäkene,
Kos mu illus pojakõnõ?
Ruusalemi mäe all.
Tere poig vaene lats,
Mis sina siin tiit?
Kõik ilm ikkõp murõtap.
Lass nail ikkõ, murõta,
Mis nä väega vannuva,
Pallõ pattu teosevä
Vasta risti k...st.
Pää ärr paistõt,
Silmä ärr saistõt.
Jeesu jala naklu täüs.

E 18831 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis < Katri Pihu (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Veel tõisõnd.
Maarja kõnnib mööda ilma
Otsib omma pojakeist.
"Oh poig, oh poig ko sa olõt,
Kas sa makkat, vai sa valvat?
Kõik ilm ikkõp murõtap!"
"Lass nail ikkõ murõta,
Mis nä vaega vannuva,
Pallõ pattu tegevä
Vasta risti kogotust.
Pää ärr paistõs,
Silmä ärr saistõs
Jeesu jala näklu täüs.

E 19464/70 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Asjata ootmine ja meelepaha.
Et ülemad inimesed alametest väga (vähe) lugu peavad sellest seletusest tahame siin moni sona rääkita ja palume sellest seletusest nii hästi ülemaid kui alamaid inimesi märku võtta. Kaks herrad lähavad palli pidule tõine rikkas tõine vaene. Rikkast võetakse väga lahkeste vastu ning auustatakse ülemäära maja isanda, emanda ning keige piduliste poold. Se üleliigne auustus käib vaesema herra ihust ja ingest läbi ninga ka õhkab salaja, et keegi temaga tegemist ei tee ja et ta nago asjata pidule tulnud. - Kaks rikkast peremeest on kadetad selle üle et ühe pidu pääl kus nemad olivad kutsutud üks neist rikkamb karjamõisa rentnik ka oli kutsutud, nad kahetsesid molemad seda võõrast, aga siiski panid nemad ennast liiga uhkeks tõiste omasuguste taluperemeistega juttu puhuda.
Kaks majaemandad on ühes oma tüdartega pulma kutsutud. Molemad on oma tütrid, ilgavald ehitanud, aga mis ütleb nüüd tõise süda sees, kui noored isandad ta tüdrid mis täma meelest väga kallid tähelegi ei pane. Neil on mitto kord pisarad silmis pulmast koio poole sõites, ja kahitsevad väga et olid kutsumist vasto võtnud ja tulnud. Kaks santi istuvad tee ääres ja paluvad teekäiate käest armu antid. Tõine on tõise pääle kade ja soovib, et temale üksi peaks antama ja tõine mitte krossigi ei saaks. Nüüd küsime? Kes on ülemad? Ja kes on alamad, eks keik inimesed oli Jumalast loodud. Ühesuguseks kui meie riidet ja auu rahad maha arvama, jah, keik on ühesugused. Kaks härrad on ühesugused inimesed. Kaks rikkast peremeest on ühesugused inimesed. Kaks majaemandad oma tütartega on ühesugused. Kaks santi on ühesugused. Kui need nimetud paarid õiglased inimesed on tuleb keegile auu pakkuda. Kes nüüd on ülemad kes alamad? Eks need ole üksi ülemad, kellele riigi valitsuse poolt auu ametid on kätte ustud olgo kohtu ehk mud ametnikud. Keik tõised, kes ise ennast ülemaks peavad ja tõisi põlgavad ega oma kaaselanigusi oma vääriliseks ei arva. Uhke mõisa herra on kohtu ette kutsutud et oma talupoegatele liiga teinud, ta pahandab ennast, et teda niipea ette ei võeta, ta mõtleb iseeneses: nad peaksivad mind mo seisuse pärast tähele panama ja ette võtma, et ma siit talupoegate seast pääseks. Ta näeb kül mis igav oodmine on aga ei võtta sellest õppetust.
Sesama herra kes kül teab kui igav üks oodmine ja käimine on, asja pärast, laseb oma valla talupoegi viis korda mõisas käja ja neid igal korral viis tundi oodata enne kui ette laseb.
Keige selle oodamise aea on herra süda lustiline ja rõõmus ta naljatab oma koeraga, patseerib aeda mööda prouaga väsitab ennast ja magab selle pääle siis veel paar tundi.
Talumehe süda valutab sees, et ei tea kas kodu minna või veel vahtita. Mõisa köögis vingu sees on vahtimise plats. Talupoeg tõuseb igakord püsti kui keegi toapois ehk toatüdruk use vahelt ilmub, ta kergitab oma kübarad ja süllitab pärast. Et võõrad täna sissi on sõitnud siis peavad talumehed veel kolm tundi ootama, kuna võõrad on ära läinud, päike on ammu looja läinud kui talupoegi ette kutsutakse. Mõni asi saab õiendatud mõni siis tõise korra pääle, sest herra päeva raskest tööst ennast ütleb väga väsinud ja haige olevad. Kes seda tohib üttelda et herra sekord peris purjus on, kus sina selle aruga lähad, siis lased ennast kinni panna.
Üks neist ülemal nimetud peremeistest kes täna mõisas päev ja pool ööd pääle on oodanud ja küllad teab mis hootmine maksab ja kui igav ootamine on, ta puhkab oma öösest väsimist tõise päeva pooleni päevani sest et töö vähe aeg seda lubab. Ja homiku vara on tema oma saunamees sinna tulnud ja tahab hädalise asja pärast peremehega rääkita, aga peab seni ootama kuni peremees ise härkab, hüüda teda keegi ei või, sest ta on pereemandale seda ära üttelnud. Kui ta siis viimaks üles ärkab ja pereemad asjalugu tääda annab, käsib ta saunamehele üttelda: tulgu ta homme õhtu kell 6, siis olla tal aega temaga rääkita, täna sõita ta kodust välja ja jääda ka ööseks välja. Ja saunamees tuleb tõisel õhtul säetud tunnil ja istub ees toas nurkas kuni maja peremees teda kell 10 õhtu veel ette kutsub. Ta vabandab ennast selega, et ta teda ära unustanud, aga saunamehe süda valutab sees, sest tal oli hobust hädaste tarvis paluda.
Sellsamal saunamehel oli vend kerjaja sant, ta lubas teda kui oma pimetad venda laada homiku käekõrval sinna tallutata. Aga jo saab kell 10 aga venda saunameest ei ilmu veel kuskilt. Oh neid kurbe tunde teeääres istutes, päälegi veel kottpime inimesel, mis ütleb ta süda sees kui ta oma lihane vend teda niikaua laseb (vahtita) oodata. Ta on lubanud tõeste tulla, aga siiski ei tule. Umbes kell 12 ilmub vend rahulise südamega, ja hüüab joba kaugelt: “Oi vend, kas joba siin oled? Ma mõtlesin ega sa nõnda vara ommeta ei tule, läheme siis.” See on mailma viis. Kust tulevad siis nüüd nii igavad tunnid võõraste vahel? Kas üksi uhkusest? Ei iga kord uhkusest mitte. Aga küll mõnikord. Enamiste sigineb see asi kohuse pidamisest ligimese vasto, et meie iseennast, olgu meie mõisa saksad, ehk talupoead, isandad või emandad, preilikesed või näiokesed, üksi inimeseks peame, aga mitte oma ligemesi. Kui see inimene, kellega meil tegemist on, suuremb on au poolest kui meie. Noh siis on koguni tõine tükk.
Kui meie näituseks: kes talumehed oleme mõisa herrad oma ette kutsuksime. Ei siis küll härral oodamist pilku ei oleks. Ehk saunamees peremeest kutsuks siis põleks joba enne tõisel päeval tuli ahjus, et peremees sooja saaks. Nõndasama oleks mõisa emandaga lugu kui ta nii hea südamega oleks, et talu kalja katsuma tuleks. Ehk seda küll jo paljotes paikates sündinud, siiski sünnib seda üle terve Liivimaa väga väha. -
Meie pea viga on see raha, vara, ning põldu austata, ning sellega ühtlasi ka seda meest, kellele see õnnetus osaks saanud, et ta rikkas on. Enamiste on rikkad rumalad, selle järele ei küsi keegi. Meie oleme veel väga kaugel sellest, et inimesi ta vaimu tarkuse ning väärduse järele mõõtma hakkame, sagetaste on vaesemad inimesed paljo targemad ja kallimeelsemat kui rikkad. - Aga mis sa teed ära keik mailm ja ka meie veike eesti rahvas ühtlasi armastavad neid ja paitavad neid kellel palju raha ja paljo varandust on, ning sellest, ja kohusse pidamisest sigineb siis asjata ootamine, ning sellega ühtlasi ka põlgtus.

E 19470/4 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanad palti herrad.
Kui mina veel 9 aastane poisi jõmpsikas olin ja karjas käisin, siis käis ka minuga ühes karjas vana hall 84 aastane mehekene. Hants Kres oli tema nimi. Tal oli ka üks lehm oida mida talu karjane mitte oma hoolte hoida ei võtnud, nago sel aeal T. vallas see pruuk oli et kellel lehm pidi ka ise karjas käima. - Sõivad loomad rahulikult, siis hakkas vanakene endisest aeast juttustama: “Poeg, mina suren ära ega saa seda vist enamd nägema kui sakslaste voimus mei Eestimaal lõppeb. Aga minu poead, ja sina pois saate seda nägema:
Kui need saksad santma jäävad
Puna püksid puid vedama
Sini püksid sitta looma”
Mina kui poisikene panin naljaks vanakese prohvetliku ettekuulutust ja mõtlesin, vanakene on arust nõder. Kuisviisi voiksid küll mõisa herrad vaeseks jääda, kes iga päev väga uhkete tõldate ja hobustega meie karjamaalet läbi sõitsid, sest et karjama meil kahel pool maanteed seisis. Kodust vanemate poold oli meile kange käsk antud koerad seni kinni pidata kuni tõllad mööda sõitsid ja mina mäletan selgeste, et kange hirm südand täitis kui kutsari pea rõuna varjust nähtavale tuli. Mitto kord auuras hea aisuga sigari suits tõlla aknast välja mis niikaua nõnas seisis kuni tõld vaateringist amugi kadunud oli. Ja missugused olivad sel aeal siis mõisnikute tõllad sõiduriistad ja hobusad? Seda täädis kutsari Kaarel karva päält ära seletata. T. herra tõld Parisist ostetud ütles kutsar Kaaril 3000 rbl maksvad. Neli suurd musta hobust öelti 4000 rubla maksvad. Hobuste riistad ühe sõidu jaoks 4 ja hobusele 800 rbl. Nõnda rääkis kutsari Kaaril oli see nüüd tõsi ehk vale kes vois sel aeal mõisa mehele sõna vasto rääkita.
Ja niisugust herrad kellel kallid tõllad, hobused, ning suur mõisa käes oli, ja kes nago Saksama vürst oma valla üle valitses, pidi iga mees olgo ta pops ehk peremees kumardama ning auustama, ja häda selle inimese ingele kes oma herra teendritki juhtus pahandama, joba sellele laduti oma 30 vitsa hoopi sõnakuulmata meele pärast ilma kohto otsuseta selga.
Kord juhtus ka minule äppartus kui 16 aastane pois olin ja oma era linaseemnid tuulutasin kui T. mõisa valitseja L. oma rakka koerakesega säält mööda sõitis. Meie suur karja krants jooksis reealt välja ja haaris saksa värdjakese lõugate vahele, nago oleks ta hiire poeakene. Valtseja kargas seda nähes vankrilt maha ja kohe pitk piits peos minu kallale ütteltes: “Mikspärast mina oma koera kinni ei pandvad.” Ma julgusen ehk küll hirmuga vasto rääkita: “Miksperäst siis valitseja herra niisugust kassipoega kodust omale ligi võttab.” Seda kuuldes tahtis nüüd valitseja vihas lõhketa, ja mind oma pitka piitsaga läbi piitsutata. Aga mina sain agariga pakku jooksta ega tohtinud ingatagi kuni valitseja vihaga ähvartates ära läks.
Sina pead tulevad reedel mõisa tulema ja 30 roopi saama, ja ei puudunud ka paljo kui mo isa poleks valitsejale mett viinud ega minu vasto rääkimist silmaveega andeks palunud, ma siis oma 30 särakast tagu otsa pääle oleksin saanud. Aga tänu isale kes seda viha tuld meega mõistis ära kustutata. Oli kaks härrad sel aeal küll rahva juttuks, kes vaesed olivad, aga ainult need kaks terve rüütli kogu kohta vonnid olnud nad nime poolest mõlemad. Esimene elanud Kärsna “Murikatsi” mõisas ja see herra pidanud ka oma sündimise voi suremise päeva, nago eht mõisnik kunagi, istunud tõiste suurte herratega pidulauas kui sea poiss sissi astunud, ja heraa oma rikkust võõraste kuuldes kiidelda tahtes küsinud: “Kas sead keik lauta on aetud?” Poiss vastanud: “Tõine läks ise ja tõist upputasin tagand.” Herra pani seda võõraste ees pahaks et poiss kaks ainust siga ütles olevad. Ja käratas valjuste tõist korda: “Sina lontrus. Kas keik sead on lauta aetud?” Aga õiglane poiss kes asjast aru ei saanud, sigate karja suuremaks teha, vastab jälle endisel viisil: “Tõine läks ise ja tõist upputasin tagand.” Herra tahtnud viha pärast lõhketa ja pahandanud jalaga vasto põrmandad lüües: “Kasi välja sina lontrus, sina pole täna sigate vaid ane karjas olnud. Laske sigate poiss sissi tulla.” Ning selle tarvis oli proua vahimeest palganud ja sellele midagi kõrva sissi sosistanud. “Olid täna sea karjas?” küsis herra nüüd vahimehelt. “Jah auustut herra.” “Kas keik sead lauta aetud?” “Jah auustud herra, keik sea kari 70 oorikut ja kolm kulti aeasin lauta.” “Hea mees, joo naps viina,” öelnud härra ja vahimees läks. Aga keik võõrad kes lauas istunud naernud pidu peremehe kavaluse üle, sest et nad keik täädsivad kui rikkas ta oli.
Tõine niisama sugune mõisnik elanud sel aeal Tarvasto “Roodu” karjamõisas praeguse Roodu talu asemel. See herra öelnud oma kutsarile: “Meie tahame täna välja sõita.” Ja kui kutsar küsinud: “Kuis viisi härra? Kas jala voi hobusega?” “Jala, ikka jala” vastanud mõisnik. Siis võetud kaks leppa varba ja istutud neile selga. Kutsar ees ja herra taga nõnda lastud tubliste törkita kuni hobusad molematel ära väsinud ja Savi kõrtsi aia külgi puhkama pantud, et ise saksa kamris oma selga sirutata ja siis pärast jälle kodu poole ratsutata. Need herrad elanud molemad kaheksama saja aasta alguses ja olnud sel aeal talurahvale naeru juttuks kui kedagi mõisa meest seltsis polnud päält kuulamas. -
Nõnda kadunud vanakese juttud mis ta minule karja juures juttustas.
Vanakese prohveti kuulutus on ammugi täite läinud, priius õitseb ju seitsekümmend viis aastad meie maal. Saksad on mitmes paikas santimas. Olen ise oma silmaga ära näinud kui peris nime poolest paron taluperemehe juure sõitis ja 5 rbl lainuks palus, mõtelge ometa, 5 rbl tük raha. Vene kõrged keisrid on heate sääduste läbi talupoegate põlve parandanud ja mõisnikute võimu, rahvast rõhuda kitsendanud. Halli tõbi ja luupainaja häda, mis kangest hirmust ja peksmisest tulnud, on meie Eestimaalt kadunud. Vanad ja lapsed voivad õhtul voodi heita kartmata, et mõisa külakupjas veel kesk öö aeal hirmutama tuleks. Kes seda ära tunneb ja sellest täieste aru saab see pangu kaks kätt kokku ja tõstku omad silmad taeva poole ja tänago keige hea ande eest Jumalat ja Vene keisrite sugu kelle all meie nüüd vaikist ja rahulist elu elame. Palugemb ka selle eest, et meie rahva vandlased uueste meie pääle voimust ei saaks. Sest ennemine tahame meie Jumala kätte langeta kui inimeste kätte.

E 19475/7 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Mäe pääl.
Kakskümmend aastad ronib noormees enne kui ta elu keige kõrgema mäe otsa jõuab. See on, ta kasvab kakskümmend aastad kuni ta täieks meheks kutsutakse. Nüüd on ülevel mäe arjal, need elu teed mäearjale olid mitmesugused. Head siletad, kivised ja halvad. Nõndasamasugused, head ja halvad teeraad lähavad jälle tõiselt poold mäge alla ja ulatavad kuni oru põhja.
On nüüd inimene täie ealiseks saanud ja ülesse mäe arjale jõudnud. Siis ta silmitseb ja vaatab ümberringi, keik väga kena ja ilus. Puude lehed paistavad niisama rohelised kui mäe kaldalgi, kust ta praego üles ronis. Linnud ja loioksed, viljapõllud ja rohi, keik näitab mäe otsas kõndites oma armast looduse nägo. Inimene on rõõmus ja mõtleb kauaks aeaks mäe pääle elama jääda. Ta leiab sääl ehitud maja, ning võttab seda kui peremees oma valitsuse ala, ja asutab ennast sinna sissi elama. Kui keik on korda säetud mis elukorra välaspidiseks ehituseks tarvis oli. Siis mõtleb ta jälle istub maha ja tunneb selle töö ja toimetuse juures veel midagi nago puudu olevad. Kah abikaas puudub tal veel. Ka selle asjale peab nõu leitama, sest mäe otsas pole ka ilusaist näidutest puudu. On neid kes enne teda sinna jõudnud, on ka neid kes temaga seda vaevalist teed ühes tulnud. On ka neid kes veel tagand järele tulevad. Sul on luba huota, luba valitseta. Aea nüüd omad silmad lahti ja valitse lahtiste silmatega. Üks niisugune ehe seltsiline, kes sind aitab kui tugev tooetaja elu kesk aea kõrgest mäest alla orgu minna. A sina mitte niisugusega kokku ei juhtu kes so elu teele komistamise kive ette kannab. On nüüd sulle armas sõber see õnn juhtunud, et sina oma väärilise hea näio leiad ja temaga paari heitad. On so elu mäe arjal lõbus ja lahke ja paremb kui so naabritel, kes ka sinu eluseltsilised mäe arjal on. Siis ära sina mõtle et sina igaveste selle õnneligo seisuse sissi mäearjale elama jääd. Ei healgi. So seisupaik ega peris kodu pole mitte mäe arjal vaid tõisel pool mäge all ilusas rohileses orus, kus mitto tuhad kord ilusamad lilled õitsevad kui need mis sina mäe otsast tulles ja pääl oled näinud. Räägi sina ka oma asja poolest, keik ilu mäe pääl pühkmeks pidama ning ühe uuema ja parema isamaale igatsema. Räägi ka oma lastele: Kas nemad ka ühe ilusama maa järele igatsevad kus veel ilusamad lilled õitsevad ja lopsakama lehtetega puud kasvavad, kui siin mäe otsas. Räägi, sest sul on ka siin mäe otsas aega väha. So elupaigal so maeal ja põllul ning metsal on nago rattas all, mis sind nago täädmata tasa iljukeste mäest alla viivad. Kui sa arvad ennast jo mõnda aastad mäe pääl olevad, siis vaata ümberringi kas sina oled veel selle koha pääl, kus sina oma elu õnne raiasid. Pane tähele sina oled jo hea tükki mäe arjast allapoole libisenud. Kui sina nüüd märkad, siis seleta seda ka omakstele, et nemad ka seda tähele paneksid, sest tähelepanemist on iga teekäiale väga tarvis, kes ei soovi eksita ega elu teeraalt kõrvale kallota see pangu keik päevi ning tunde tähele. Mone aasta pärast oled sina joba oru põhja ligital ja veel paar samu oletki joba orus. Sina ei saa sääl all orus mitte enamb nende elutarvitustega läbi mis sul mäe pääl elu ülespidamiseks anti. Sul on all mäe uut rooga tarvis, uusi riidid tarvis ja seda void sina mäe pääl käies ehk joba sinna tulles enesele muretseta ja otsita ja kes otsib küll see leiab et ta sääl tõises elus egaveste voiks õnnelik olla.

E 19477/81 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Külma ja tuule lapsed.
Kui mina 20 veebruaril 1892 omast voodist üles tõusesin ja aknast välja vaatsin, oli külm oma pintsliga väga ilusad pildikesed mo akna ruudute pääle maalinud. Oh sääl olivad imelikud tsehkendused puude ja lillete koiod, õied ning lahti löönud pungakesed. Ma panin seda väga immeks ja mõtlesin: võiksin ma neid akna ruutusid eest ära võtta ja kokku sääda, võiks mo abikaasa seda ilutust, keige toretama siidi rätti asemel pruukita. Varsi tulevad mulle jälle isesugused mõtted: kuidas mõistab ommeti külm nii ilusaste maalida, kelle juures ta on koolis käinud ehk kes kuntsnik on teda õpetanud. Ja mikspärast külm omad joonistused ja koiod taimete riigist võttab? Kas poleks sünnis kui külm ka ilusaid linnukesi, kassikesi ja koerakesi elajate riikist akkaks maalima. Aga tark külm seda ei tee, ta arvab puude oksad ja lehed talvel keige sündsamaks maalita, sest ta näeb et talupoegatel paljo lollisid aknate pääl nähagi ole. Oh sina tark maalmeister külm sina tahad naabrist tuulest vägisi osavuse poolest ette jõuda. Ära pane sõber pahaks kui ma külmast rääkites sulle sõber ka venna tuule ette sääjan. See oli jo selsamal ühel hommikul kui ma külma tööd imestasin ja vaguse oma toa akna juures seisin, kuulsin selgeste, et keegi minu tuppa tuleb ja eeskoia ukse lahti võtta, ja jälle kinni paneb. “Kes sina sääl oled” ütlen mina, “astu julgeste tuppa peremees on kodus.” Aga ei häält ega vastust. Nüüd lähan mina eeskoja ukse juure vaatama kes sääl õieti on. Aga mis ma näen: kaks noord prisked poisikest soovivad mulle head hommikud ja pigistavad sõbralikult minu kätt. Ma küsisin: “Poisid, kust teie tulete ja kes teie õige olete? Kas teie ei kuulnud kui mina teid tuppa käskisin astuta.” “Küll kuulsime” vastas pitkemb pois, “aga meie ei julgenud mitte.” - “Noh hea küll ma tahtsin tääda noored mehed, kust teie perit olete, sest mina vana inimene teid kumakit ei tunne?” “Mina olen,” vastas pitkem pois “tuule poeg, ja see siin minu sõber on külma isanda poeg. Meie käime kui kaks koolivenda sagetaste ühes.” “So so,” ütlesin mina, “vai teie noored mehed olete siis tuule ja külma lapsed. Kas vanemad tervise juures iseäranis vana külma pappa kellega mul linna reisil jaanuari kuul pahandus ette tuli.” “Olge terve küsimast” ütles külma poeg “pappa ei ole enamb peris terve, sest esimesel vebruaril oli suur sula ilma sest saatik põeb jalgu ja 10tal vebruaril lõi veel soe tõbi juure nüüd ei saa paljo enamb vootistki välja. Käisin pappale praego tohtri juures rohto otsimas ja Teie akna alt mööda minnes vaatsin ka sissi. Et see väga vara veel oli ja uksed lukkus sellepärast ei julgenud ka kopputata kuna nüüd oma sõbra tuule isanda poegega teel kokku juhtusin ja tema julges ust lahti teha ja Teie tuppa üle läve vaatata.” Mina vaatsin keik see rääkimise aeg noore mehe silmatese ja nägin valged ane sule pintslid ta käes. “Mis sa selle pintsliga teed mo pois?” küsisin mina. “Mis sul sääl käes on? Kas sina maalmeistri tööd ka oled õpinud?” “Oi jah, seda tööd mõistan mina väga hästi, ja sina vaatsid mo tööd täna homiku kaua aega imestates, kui sinu akna alt mööda läksin ja paari korda pintsliga üle ruudute tõmbasin. Viimseks mälestuseks maalisin Vana Viru pappa täna so toa aknad lilletega enne sügised ma enamb ei tule. Meie lähame keige vanematega igal kevatel ära põhjamaale sui korteri.” Nende sõnatega patsis külma poeg mo kätt ja läks. “Noh kas sina oma sõbraga ühtlasi ära ei läha” ütlesin ma tuule poeale. “Ei läha,” vastas pois. “Meie ei käi mitte iga kord ühes olgu siis kui vanemad ise meid asja tallituse pääle kahekeste saadavad.” “Mis asja pärast sina siis täna minu juure tulid? Või polnud sinul asja mitte mihastegi kui küsida tohin.” “Suurd asja mitte midagi vana Viru pappa” vastas pois. - “Isa ütles mulle kodus: “Kui sina teed käies kuskil näed ukse hooletuse pärast lahti jäetud olevad, siis liiguta ja lõgista ust, lükka lahti ja tõmba ligi, kuni majarahvas ära kuulevad ja ukse linki panevad. Siis tule tulema, ja seda olen ka mina pappa sinu uksega täna teinud, seni kui sina ise välja vaatama tulid ja meid ära nägid.” “Väga hea pois” ütlesin mina. “Kas sina seda ka ei jõua ära arjotata ega õpita et ukse ilma inimeste abita linki paned, see vähendaks inimeste vaeva.” “Ei kulla pappa seda ma moistan küll aga ei tohi mitte iialgi teha. Ukse liikutamine on üksi mul kästud ja ametiks andud. Ust linki panna tuule poeg ei või. Vaata mis kahjo ja õnnetus sellest sündita võiks kui seda teeksin. -
Ühes taluperes heidavad keik maja rahvas magama, jättavad õhtul akna ehk ukse pisud lahti et tuule lapsed keelmata võiksid sisse ja välja käja. Kui ma nüüd aknad ja ukse öösel kinni paneks, võttaks toas ehk karm kellega meie vainus elame inimesed öösel keik ära, nad peaksid halva õhu kätte keik jo surema. Tõiseks: teeksin mina oma voliga ühe ukse lahti mis ilusaste oli linki pandud võiks siga ehk koer öösel tuppa tungita ja rahulised magajad ära ehmatata ja une päält üles äratata. See oleks kõlbmata töö. Ainult hooletumaid inimesi pean mina pimetal ööl ukse lingi liigutamise ja vilistamisega valvamisele häratama.” “Soo soo, hea pois” ütlesin mina. “Kuidas vanemate käsi ka käib? Kas elavad tervise juures?” “Mõlemad tervet” vastas pois “elavad kaunis vaguviisi. Kevatel pääle jüripäeva ja sügisel pääle mihklipäeva siis on ka neil tööd väga paljo. Tuuleveskites käime siis jahvatama et inimesed ja loomad süüja saaksid. Tulevad nädalal lähavad mo vanemad ja vennad ilma meresse laevu sadamasse juhtima. Meie käime keik viis mailma jago läbi ja meil on peris kohad igas riigis ja igal maal kus võime vagusi elada ja ka vahel lusti pidada mida siis inimeste lapsed tormiks nimetavas. Meil on ka niisugune pass kaasas et keegi politsei meid kinni ei pea ega keelda ei või. Keik sauna urtsikud, lossid ja talumajad üle mailma on meil tääda, heile tulin ma Ahvrikast ja omme olen ma Ameerikas. Jumalaga Viru pappa Jumalaga” ütles mulle noormees ja oli kadunud. Ma panin oma toa ukse kinni ja imestasin tükki aega nende kahe lahke nooremehe lõbusa juttu üle, sest ma olin tükki targemaks saanud kui ma siitsaatik olin.

E 19482 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Seppa Mihklel kannadas ülekohud sest mõisa herra võttis ta talu ära, ning pani monakad asemele. Mihkel jäi vaesuse ja taga kiusamise pärast peast nõdraks, ja ühel sui ommikul leidis teda ta enese naene Mari sauna pääle minnes sõlgpuu küljes rippumas. Ta oli meele segatuses oma elule poomise läbi otsa teinud.
Koguduse õpetaja kes lahutust oskas teha lamaste ja sikkute vahele oli teda väljas poole suru aeda lasknud maha matta. Aga Mari süda tahtis lõhkeda. Esitiks sellepärast, et koht käest ära võeti kus ta vanemate vanemat jo mitmest põlvest saatik olid elanud ja tõiseks sellepärast et õpetaja ta mehe surnud kiha väljaspoole kogutuse surnuaeda laskis maha matta.
Teab keegi selle südame valu vasto rohtu see siis õppetagu temale seda, siitsaatik pole ta veel kuskilt tröösti leidnud. Sest vanasõna ütleb: “Ligimese häda on puu küljes.”

E 19484/5 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Sääl elas 1890 aastal üks õnnelik paar inimesi neil oli raha ja kraami koormate kaupa kogutud ei täädnud seda ilmaski enamb uskuta et puudus veel kord ilmas elates neile kätte tuleks. Aga ühel ööl põles nende maja ja muud hooned et ise särgi väel ja alasti oma lastega tulest pääsesid. Maja oli rendi maja mida küll mõisa üles ehitas ja tõisele ära rentis. Endised õnnelikud inimesed elavad nüüd ühe vihu sauna urtsikus kellel õiget ust ega akkend eest pole, nuttavad oma õnneligu elu surmani. Ka pole siin ilmas enamb aitajat kätt, kes neid endisele õnneligu elule aitaks.
Et niisugused õnnetused alati juhtuvad on enne meid juhtunud ja saavad pärast meid ka juhtuma, siis on väga tarvis igal ühel ettevaatust ja valmistust iga juhtumise ja õnnetuse vastu. Näituseks: kes oma surma vasto ennast igapäev valmistab, sellele ei tule surm healgi kogemata. Moned õnnetused lastakse Jumalast inimeste pääle tulla, et see neile nende südame uhkuse pärast väga tarvis on. Ning jälle tõised õnnetused tulevad inimeste pääle oma hooltuse ja ette vaatamata oleku pärast. “Hoia ise siis hoiab ka Jumal” ütleb vanasõna. Ja oma hoidmine ka üksi ei haita kui ise hoiad ja Jumala habi sinna juure ei pruugi ega Jumalat ei palu et ta sind võttaks hoida ja kaitsta.
Kes keik risti ja vaeva siin ilmas kannatavad jõuavad seda kergemine ära kanda, kui nad oma lootust keige vägevama Jumala pääle toetavad.

E 19485/9 (9) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Vaat mina olin mõisa mees
Ja elasin uhke lossi sees.
Ma elasin K. mõisas Villandimaal aastal 1860. Ning sain sääld ümber kaudu talupoegatega hästi tutvaks ja sõbraks. Kus iial talute paigus ristsed, pulmad ehk mattused peeti sinna paluti ka mind siis osa võtma, ja mina polnud sugugi niisugune mees kes kutsumist ära põlgas ehk uhkuse pärast ei tulnud, et minulgi sel aeal nago keigitel mõisa meistel kübar ühe külje pääl, ja käed püksi taskus seisid, see pidi jo nõnda olema, muidu poleks mind talupoead tähele pannud ega auustanud. -
Et K. mõisas sakslased sel aeal moonamehed olid ja mina nende käest ka paari kants kuuti ja unter juuti ära õppisin. Noh siis olin mina jo keige talupoegate tääda peris sündinud sakslane kes eesti keeld vaevalt purssis. Aga peris õigust üttelda olin ma U. valla saunamehe poeg keda keegi ei täädnud. Ja mis neil ka seda tarvis tääda oli, see oleks moo au külgi puudunud ja rahva silmis tükki alandanud, kes sel aeal saksa meistest paljo lugu pidasid ja omasugusid põlgasid. -
Kui mina K. mõisas paar aastad ära elasin sai eesti keel minule kaunis selgeks, et sõbratele voisin juttustata kus pool Saksama pealinn Perliin seisab. Et ta Pernust veel hea tük maad põhja pool ja Paidest vasto ommikud seisab et kuulus Reini jõgi mitte Villandist Talina poole sõites üle 50 versta kaugel ei voi olla, sest Prantsuse riigi piir tulla vastu ja Rein olla just piiri pääl. Õnneks polnud selle pidu pääl sekord inimest kes Talinas oleks käinud ja minu juttu plaanile kriipsu pääle tõmbanud. Ka huntitest ja tontitest täädsin mina mõndagi paeatata mida vanemad ja lapsed tähelepanemisega päält kuulasivad. Ka oli K. mõisa oma lossi, matmise kabeli ning puiestiguga rahva juttus jo ammust aeast saatik kuulus tondite pesapaik. Kuis vana krahv noord herrad eest otsa sugugi ei lasknud öösel magata, ning ka peris päise päeva aeal puiestegus poea järele oli samunud. Ehk küll poeg täädis et isa kabelis igavest und puhkab. Ta tõmbanud mõõga tuppest ja virutanud näitusele pihta, aga pärast lööki näinud poeg et nõitus jälle taga selja seisnud ja nõnda juhtunud alati ööse kui päeva kuni noor härra ära tüdinud ja metsaisandad palunud ööseks lossi pääle oma seltsi magama tulla. See oli nüüd rahva täädus, ja rahva jutt K. mõisa herraste kohta, kus ma elasin et selles juttus küll ainustki sõna tõtt ei olnud. Mitmet küsisivad ka minu käest asjalugu järele. Ma naersin selle pääle ega vastanud ühtegi. I Mis täädsin mina oma sõbratele niisuguse rahva rumala tehtud juttu pääle vastata ja II oleksin mina ka asja lugu õiendata katsunud, poleks ka mind keegi uskunud. Mo sõbrad ise kostsid minu eest: “Tahoju moistmatta inimesed. Kas tema kui herra teener seda keik voib välja lobiseda mis ta mõisas näeb ja kuuleb, päälegi voib olla on härra talle seda kangeste ära keelnud. Jätke teda oma küsimistega rahule.” Ja mind jäeti ka siis rahule. Viimaks sigines mul mõtte rahva kartust ja juttu tontite ja kodu käiate kohta veel suurendata, et ennast selle läbi vaimute kangelaseks ülendata, ja rahvale näitata, et minul kui eht Saksamaa mehel küllad julgust on selle koha pääl elada kus võinud käsitsi teekäiate kallale kippuvad. Seda tegin ma selle läbi et ühte kõrtsust tulejad purjus meest, kes minule kesk öö aegus mõisa õues vankriga hobusaga vastu tuli ja ise vankris tukkus, habet pidi tuttistasin. Mis üle mees silmad lahti lõi väga kohkus ja kiireste sõitma hakkas. Varsi oli jutt rahva seas et vana Kurat P. Jaagule mõisa õues vastu tulnud ja teda habet pidi vankrist maha tassinud ja järve tahtnud vedata. Mees on veel saanud “Meie Isad” lugema hakkata ja siis on paha vaim akkanud taganema kuni tiigi ääreni silmad põlenud peas kui tule leegid. Oleks üks tõine inimene olnud, see oleks hirmu pärast ära surnud. Aga vana Jaak naljalt Kuratid veel ei karda. Veel ühe tõise tükki tegin mina et rahva kartust kasvatata. Ma läksin ühel talvisel ööl puiestigu kus maantee mööda käis, ronisin tamme arute vahele ülesse kus üks ristikheina kuhi ligital oli. Lugeja saab isigi aru ei mina sääl puu otsas hallivatti mihi jänesaid vahtisin kes ristikheina kuhja söömas käisivad. Varsi tuli üks, ja pauk käis, jänes langes ning mina jäin liikumata tamme arute vahele, tõist ja kolmandamad veel hootama. Isi mõtlesin vaest tuleb moni teed mööda ja võttab lastud jänessa ülesse. Tulgu tulgu ja võtku, saab ometa näha kus niisugune mees on, kes selles tontite kartetavas kohas julgub seda tiha. Kui ma alles nõnda mõtlesin oli mees ree hobusega sääl, sõitis orust ülesse, nägi varsi lastud jänest lumise tee pääl, kargas maha ja napsas lastud jänese pihku. Mina puu otsast koleta häälega karjuma: “Ära puutu, ära puutu.” Mees oli julge küllad, et esimesel silmapilgul jänest käest maha ei virutanud. Voi tuli see liiast ehmatusest, ta akkas ümberringi vahtima, aga ei näinud ühtegi. Kui ma nüüd tõistkorda karjusin: “Viska maha, viska maha,” virutas ta jänessa vasto maad ja jäi seisma. Nüüd ta seisis tükki aiga nago post ja vahtis oma ümber ringi. Siis napsas ta jälle jänessa ülesse ja nago näha tahtis ree pääle karata ja sõitma akata. Mina seda nähes, et nüüd lastud looma tõeste vandlane ära viib, akkasin veel koletama häälega karjoma: “Ära puudu, ära puudu, viska maha, viska maha.” Nüüd oli mehekesel vesi ahjus, ta virutas jänessa vasto maad, kargas reepääle, et sellest koletast kohast minema saaks. Piitsa hoobid vaese looma pihta kostsid mulle veel mitme versta kauguselt kõrvatese ja mehekesel oli vist suur rõõm, et terve nahaga tontite küüsist ära pääsis. - Mõne päeva pärast jooksis jutt läbi valla ja ulatas ka mõisasse et vana Kurad ise olevad ennast jänesaks muutnud, ning N. Andressale kes teda tee päält tahtnud üles võtta, kommetid mänginud. Tõine tont on teda oiatanud, et ta vaene mees teda täädmata jänessa pähe pole saanud ära varastata. Kes teab mis vana sarvik minuga oleks võtnud teha. Kui ma teda ree pääle oleksin võtnud ja kabeli varikust temaga oleksin läbi sõitnud. Nõnda rääkis mees ise ja mitmed tõised. Kui minul jänes joba ammugi praatetud ja söötud oli.

E 19489/95 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Hea südamega inimene.
Õnnis on see inimene kellel hea süda on. Kui lahke ja rõõmus on tema pale. Kui rõõmulik naeratamine lehvib alati tema uulde ümber. Tal ei ole kunagi paljo muret ega kurbtust ta naerab keigile vasto kellega tal elu teel kokku juhtumist ehk tegemist on. Mis üle tigeta südamega inimesed vihastavad ja jonni tõine tõisega aeavad sellest lahke ja hea südamega inimene ei pane tähelegi. Ta lähab siit ilma elust läbi kui leppase reega kuna tigetad nägo kärbsed igas asjas tõrva pääl kinni on. Mis nüüd Jumal tenu viga elata ütleb hea südamega inimene nüüd on koolid ja kohtud nõnda targaste sissi säetud et ülemb võimu mees alamale enamb midagi ei voi teha. Kui hea südamega inimene saunamees on, siis on ta saun ülearu suur uhke ja tore ta enese meelest. Ta kõnnib puhtad riited seljas ümber oma sauna ja on ütlemata rõõmus, et Jumal temale niisuguse vaikse ja kena elamise koha on juhatanud. Ta on rõõmus oma abikaasa ja laste üle mis Jumal temale kinkinud ja soovi, et ta kaua nende keskel viibiks ja paljo rõõmupäevi maitseks. Ühest niisugusest kallimeelelisest mehest tahame siin alamal moned sõnad rääkita:
Ta astus 1840 aastal kroonu teenistusesse väga rõõmsa ja lahke meelega nago oleks ta oma sõbrate seast paariks päevaks ära läinud nii ilma kurbtuseta oli tema süda, ehk ta küll täädis et enne oma isamaale tagasi ei pääsenud kui 25 aastad liisu võtmise päeavst saatik taga selja oli. “Eks Jumal aita mind jälle tagasi mo vennad ja vanemad kui see tema tahtmine on, ärge muretsege midagi.” Nõnda trööstis ta veel tõisi. Ja Jumal on armulikult aitnud, nüüd on ta vana raukakene, on päält 30 aastad jo omaksite keskel tagasi. 25 teenitud aastad on ammugi selja taga aga ikka sesama lahke meel ja hea süda mis siis oli kui veel noormees oli. Ka nalja juttu oskab vanakene puhuda kui joone pääle saab ja tõised nooremad teda sunnivad. Ma sain ka kogemata kord sinna seltsi sekka kus vana juttu puhus jutt algas nõnda:
See oli 1848. aastal kui meie armuline keiser Austria keisrile abi andis siis teenisin mina jo 8. aastad. Meie ülemb andis meile käsu kätte Vingria sõtta (Ungru) mars ja meie pattaljoonid akkasivad Vingria maa poole astuma, Sai külma ja palavad selle reisi pääl tunda aga siiski saime Jumal tänatud enamiste keik tervisega perale. Mina küll tule ette ei saanud, olin kindrali tentsik ja kui tarvis käisin vaest kirjaga ülema kindrali juures oma ülema kirjo sinna viimas. Ühe niisuguse reisi pääl juhtus mul see äppardus et kui ühes kõrtsus pengi pääle istusin jalgu puhkama kus üks mustlaste riite komps mul ala juhtus, kus pehmemb näitis istuta, mustlased olid ise kõrtsi letti kambris, ja purjotasid sääl kangesti. Ma ei täädnud midagi õnnetusest aemata, et ma mustlase lapse pääle olin istunud, kes sinna riiete räbalate sissi oli mässitud ja keda mina oma istumisega varsi ära lämmatasin. Oh see kisa ja kära oli hirmus suur kui mustlased keik mo ümber kogusid ja siduta tahtsid et ma nende väetima lapse olla surnuks istunud. Küll palusin vastu, et mina seda ei täädnud et selle kompsokese sees lapsukene pidi olema, aga kes sellest hoolis akkasivad mind omakohtu ette vedama mis viis versta mo teeld kõrval öelti olevad. Aga mina näitsin neile oma kirja ja seletasin et mul tunni aega viita ei ole vaid ma pean oma ülema kirjaga punktipäält kuidas käsk andud, sääl olema ja palusin neid endaga ühes ligi tulla, et sõaväe ülemb ka lapse kahjo mõistab seletada. Nad olivad sellega rahul ja neli mustlast samusid siis ühes minuga ülema ette. Aga sääl teeääres oli kattuliku kirrik kust minu tee mustlastega nüüd mööda läks ma palusin mustlasi et nad mind kiriku palvele lubaksid, mida nad viimaks ka lubasid. Ma läksin suurest uksest sissi ja lugesin “Meie Isa” ennast ikka rahva vooluga allapoole nihutates, et käärkamri uksest välja pääseks ja punuma voiksin panna. Kui viimaks suure pigistamise ja tõukamisega sinna sain ja jo käärkambri uksest välja tahtsin lippata nägin et kaks mustlast sääl ukse juures vahti pidasid, mis pääle ma ennast tagasi tõmasin ning jälle tultud teed suure ukse juure nihutasin sääl siis nägin ka jälle tõist mustlast ees olevad. Oli näha, et nad mind oolega olid vahtimas et ma ära lippama ei pääseks. Aga mul oli siiski see nõu pakku pugeta aga ei täädnud isigi kuhu. Ma siis läksin üles koori pääle ja tahtsin mustlasi seega petta et mind arvaksid ära olevad põgenenud. Koori akna üle tahtsin vaatata kas mustlasi veel suure ukse juures on aga uks ei paistnud mulle hästi silmi. Arvata sülda kaks vois akken kõrgel olla kust ma oma vahtisid silmitsesin ja kimp juudi naisi olivad selle akna all istumas. Kui ma nüüd jo kolmandad korda üle akna tahtsin alla vaatata ja oma kiha üle poole välja sirutasin kukkusin ma ülepea alla ja lõin oma saapa kontsaga juudi naesele kesket pea lage, et see sinna samasse paika surnuks jäi. Oh seda uut kisa ja kära mis nüüd sündis keik kiriku täis rahvast tormasid minu kui kurjategia kallale ja tahtsivad mind vangi torni viia mida neli mustlast mitte ei lubanud. Ära seletates, et nad mind väe ülema ette oma lapse tapmise pärast viivad. Noh see oli jällegi juutitel uudis kuulda, et mina jo enne tapja olin. Selle pääle tahtsivad nad mind nüüd väe kombel kinni siduta ja torni viia aga ma näitasin neile oma kirja et veel versta kümme maad on kus see kiri saab ära antud mida ainust silmapilku ei tohi säetud tunnist üle lasta minna. Tahte minu ülema ette tulla kus teie asjad õiendud saavad, siis tulge minuga ühes ja neli juuti tuli meiega ühes. Nüüd oli meid 9 meest ülema ette minemas mo süda värises sees selle pääle mõtteltes. Kuis viisi ma vaene kroonu mees sellest kimbatusest lahti pääsen, aga polnud suurd viga ühtegi. Ma korjasin teepäält veiksid kivi kuulikesi oma karmani et kodus nendega hea oleks püssi puhastata. Need klõgisesid minul karmanis kui mustlase ja juudi karjaga oma kirjaga kindrali adjutanti ette jõudsin sest kindrali herra oli ise välja sõitnud. Mustlased ja juutid kohe adjutantile oma häda kaebama arvates, et see just kindrali herra ise ongi. Aga adjutant käratas neile pääle, käskis välja minna ja oota. Nüüd selletasin ma temale kus asjalugud mustlaste ja juutitega iust seisid ja et mina mitte meelega neile mingisugust kurja pole teinud. Õnneks juhtus et sakslane seekord meie ülema kindrali adjutant oli, kes minu käest maksu lootis saada kui mind mustlastest ja juutitest lahti pästab. Päälegi kuulis ta minu taskutes kivikeste klõginad arvates et sääl paljo raha pidi olema, sellega pettis iseennast. Ta kutsus esiti mustlaset ette ja kuulas neid üle. “Noh, see pole soltati süü et lapse pääle istus. Mikspärast teda kõrtsi pengi pääle siis panite kus teekäiad istuvad, ja mikspärast kohe ei üttelnud kui soltad lapse pääle istus.” “Meie purjutasime” vastasivad mustlased. “Mis, teie ise purjotasite ega näinutki kui soltad teie lapse pääle istus ja teda ära lämmatas.” “Auulik herra kust meie seda voisime näha meie nägime ainult et laps oli surnud ja kes vois muu teda surmanud olla kui soltad, sest muud inge ei olnud sse kord kõrtsis.” -
“Mis teil oli kaebamist eebramehed?” küsis nüüd adjutant juutite käest. “See soltad tappab meie naese kiriku ukse ees ära, tema sadab inimese selga ja lööb saapa kontsaga tal pea lõhki.” “Kas soltad meelega voi kogemata seda tegi?” küsib adjutant. “Kust mina seda tiiab” ütleb juut “ta peab see surnud naene mulle velja maksma.” “Keik juutid ja mustlased kasige välja oma loriga.” Ja kui nad seda käsku veel ei kuulnud said nad adjutanti käest mone kolaka ja tänasid õnne et plagama said. Nüüd sai mulle kiri tagasi viia kirjotud ja kätte antud. Ja adjutand ütles lahkeste: “Va vend, ma olen sind nüüd juutitest ja mustlastest lahti pästnud, nüüd taavai tengi?” “Mul ei ole poolt kopikad” vastasin mina “annaksin heameelega.” “Mis, sul ei ole? Mikspärast valetat, ma kuulsin et sul raha karmanis kõlises.” Ma võtsin mõned kivikesed karmanist välja ja näitasin neid temale. Selle üle sai ta väga vihaseks ja hüüdis: “Ah tobe turak.” Andis minule russikaga kolaka kuklase. Ja ma katsusin, et tulema sain. Tänasin Jumalat keige eest ka selle hoobi eest mis adjutanti käest sain, sest selle läbi sain targemaks et sestsaatik enamb kui kuskil käesin kõrtsi sissi ei läinud ega tilka viina oma suu sissi ei võtnud mis ma enne nii väga armastasin. Ja kust mulle keik õnnetused sigisid. Ja sõbrad teie teate jo keik et ma oma sõna olen pidanud.

E 19496/502 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Esimene kelm.
12. augusti kuupäev 1848 oli kätte jõudnud. Rahva hulgad hobustega ja jala tõttasivad laadale mis 15 augustil Villandi kreisis Helme mõisa juures igal aastal peetakse. Paljo tuuakse sinna loome igast küljest kokku, ning paljo tuleb ka lihimikuid Riiast, Talinast, Narvast, ning Peeterburgist. Paljo loomi saab sääl ostetud. Siiski juhtub ka seda. Et moned ei tea kui kalliks oma looma peavad, miski hinna eest ei ratsi ära anda ja koguni viimaks veel loom vankri küljes tagasi koio poole samuvad. Ilm oli sel nimetud õhtul soe ja taevas selge. Tähed paistsivad kui küündlakesed sinisest taeva võlvist, paks suuru vaip oli ennast oru sissi kokku kogunud, nõnda et Helme vana linna vai lossi kantsid kui mustad tondi kogud oma lõpmata kõrgid päid taeva poole sirutasid. Ma olin neidt kantsitest oma lapse põlves mondagi kuulnud. Kuidas sääl lossi alune mägi keik alt õõnes olevad, et inimene voida kes julge südamega on kül sisse minna, aga mitte enamb välja saada. Et sääl vanad sarvilised ise alalist asu paika pidata oma raha püttite juures, mis sõdate aeal paljo sinna mäealuste vikate sissi olevad ära peitetud. Ma uskusin seda keik tõe kombel kui poisikene. Rõõm ja ehmatus täitis nüüd koraga minu rinda kui tondi kõrtsi poole mäe rinnakust esimesest õõnest teest mööda ülesse läksime mo silmad olivad selle kooba suu poole vahtimas kas mõnda sarvilist ei peaks sääl näha olema, aga vist öö pimetuse pärast ei saanud ma kui uudis imuline midagi näha. -
Varsi olivad lossi varemed meie taga selja, ja meie jõudsime lageta nurme pääle kus joba eemalt tuled vasto paistsivad ja rahva kisa ja loomate ammumine kaeas. See oli nüüd siis see ootetud laada plats. Minu isa pästis hobuse vankri eest lahti, meie sõime õhtu sööki ning soendasime ennast pärast maha tehtud tule ääres. -
Üks eesti mees, teda voib nõnda nimetata ta riete järele, et tal must Viljandimaa nööritega särk seljas oli ostis sääl tule ääres laada rahva käest sikka nahku. See ongi see lugu mis mina sääl kui poisikene immeks panin ja mis minu tähelepanemist selle aegse ja nüüdse aea ostmise ja müümise pääle juhib, ja nattuke mõtlema sunnib.
Nahku osteti kokku keik see õhtu kuni poole ööni, aga raha ei maksetud mitte ühele aindsamale oma kauba eest õhtul kätte. Igale naha toojale anti käsk, kui päike tõuseb oma raha järele tulla, aga ise meeles pidata paljo nahka ta oma müüjale toonud ja paljo inda tellinud. Seda uskusid kaupmees, ja seda uskusid naha müüjad. Homiku tulid raha saajad ja keigile makseti raha nende eneste ütlemise pääle kaupmehe poolt välja. Et keik ilma kavaluseta sündis, näeme sellest et kellegi, ei kaupmehel ega müüjatel mingisugust sõna vahetust ega ütlemist ette ei tulnud. Keik naha müüjad saivad oma raha ilusaste kätte ja läksivad rahulise südame ja rõõmsa meelega ostja juurest minema. Oi usku mõtlesin mina kui poisikene, seda asja toimetust keik päält vaatates. Lugeja märka sellest meie rahva usaldust. Üks tõise vastu. See oli veel nende südames nago üks täht paistmas nende endisest muistsest kindlast meelest. Olgu kui pitkalt see veel edasi kestis tahan varsi seletata. Kümme aastad iljemb 1858. oli jällegi Helme mõisa juures laat ja mina kui täiehealine noormees, tõttasin ka oma kaubaga sinna. Mitte enamb kui tontite ja lossi mäe aluste varanduste unistaja, vaid nago tõsine täis eluküpsusega mees, kes kedagi luule juttu tontitest ega mäe alustest varandustest enamb ei usu, ega luule kuiotustest ennast enamb petta ei lase. Minuga ühes olivad ka laadale tulnud, minu auuväärt vana isa V. vallast K. Aadu. Igal ühel oli oma härg ehk lehm ära anda, ja igamees mõtles omas südames kuidas ta homikul keige paremine kaubaga korda saaks. Laadale jõudes põles jälle tuluke maas nägo see kümme aastad tagasi oli. Ka sikka naha kaupmees ei puudunud kes tule ääres nahku kokku ostis. Oli see seesama kaupmees kes kümme aastad tagasi sellesama koha pääl nahku ostis ehk keegi tõine, seda ei täädnud mina üttelta, aga ilma üles kirjutamata ka temagi nahku ostis ja käskis igad nahka müüjad ommiku kui päike tõuseb raha järele tulla. Heakene küll vana visuri mees ja pettis K. Aadu kes kaheksa aastad V. mõisas vahimehe ametid pidanud ning sääl keik pahad kombed selkeks õppinud (nõnda kui ma asjalugu mone aasta pärast nimetud juhtumist selgeste tääda sain) pannud keik seda naha ostmist öösel teravaste tähele et ligemese varandusest omale kasu ja õnne püüda. Varsti olnud tal kuri nõu valmis. Ta võrukael läinud kui meie ales veel magasime enne päikese tõusu kaupmehe juure ja perinud raha, ilma et ta õhtul ainust nahka oleks müünud. Kaupmees öelnud: “Päike on alles üles tõusemata, miks sa nii vara tulid? Aga et ma sind tagasi ei taha saata, siis täidan so soovi. Paljo nahka tõid sina õhtal? Ja kallis oli kokku nende hind?” “Mul oli neli nahka ja üks rubla maksis tük, kokku neli rubla” vastanud K. Aadu julgeste. “Oitku Jumal selle eest, et keegi meie rahva seas valetama ega tõise oma varastama ei akka” öelnud veel nago tõenduseks naha ostja meest silmitsetes. Aga K. Aadu teinud tõe näo ja öelnud: “Mis teie mõttesse tuleb kaupmees. Ma võin selle pääle vanduta, et ma teile õhtul 4 nahka nelja rubla eest olen toonud. Enne päikese tõusu tulin ma sellepärast, et oma lehma õhtul lihunikule ära müüsin ja päeva tõuse aeal raha järele pean minema. “Hea küll” öelnud kaupmees. “Võtta oma raha ja mine miks sa asjata nii palju sõnu raiskat.” Ja kelm läks. Päike tõusis ja raha saajad ladusid keigilt poolt kokku raha saama, kellele raha välja makseti selle jago nahku võeti õhtusest kihist välja nii paljo kui oli öelnud ja panti tõisi kihti kuni viimsed raha saajad lopesid ja nahad keik tõises unikus seisid, kaupmees pani raha kotti taskuse ja kuuldi ütlevad: “Nüüd on 520 nahka ostetud, tarvis voorimehed võtta pääle laduta ja Riia poole minema akkata.” - “Tere omikust kaupmees. Ärge pange pahaks et iljakse olen jäänud. Tulin ka oma raha järele sest õhtul müüsin teile neli nahka nelja rubla eest.” Kaupmees ehmatates: “Mis juttu sa aead ära tee nalja, raha on keigetele müüjatele välja maksetud, sa näed ise et õhtuses ladus enamb ainust nahka pole.” Mees tõendas vandega, et ta mitte tühja juttu ei räägi, ja palus siis viibimata oma raha kätte, mis ka kaupmees paha meelega tegi. Mitte sellepärast, et temale sellest rahast oleks nii suur kahju olnud, vaid sellepärast et tema oma sugurahva seas tänini niisugune ime lugu, vargus ja petmine sündinud. See jutt mis naha ostjaga sündinud lagunes välgu kiirusega üle terve laada platsi laiali. Ja paljote suust oli kuulda. Niisugune kõlvatu inimene pole enamb väärd, et Jumala päike, ta pääle paistab. Kui niisugused hirmsaid inimese loome nüüd meie oma rahva sekka sigineb, kes tohib siis veel midagi osta, ehk midagi tõisele müüja ja rahval oli oma jago õigust nõnda rääkita 1895 mil ma seda sündinud lugu üles tähendan ei leia sina lugeja enamb endist usku mis nii ilma kavaluseta on ei Helmest ega Karksist ei Villandist ega Võrrust. Kui sa teda kesk päeva aeal latterna tulega otsiksid. Aga mikspärast siis sina ei leia? Kas pole need eestlased kes praego elavad oma vanemate kannust võrsunud ja üles kasvanud? Kes on neid siis nii hirmsaste ära rikkunud et ainult tõine tõist petta ja varastata mõistavad? Seda küsimust kosta, arvavad mõned aeavaimu süüks. Meie aea vaimu pole mitte näinud. Kes meie rahvast 700 aastad on juhtinud. Ja kui igal rahva põlvel ja sugul oma aea vaim tõeste olemas on. Kas siis mitte nüüd paras aeg ei oleks suurtel põlumeistel mõisnikutel kõrget riigi valitsust paluda et neile rahva petmise eest valjumad karristus pääle paneks. Ma võiksin siin Võru kreisis oma ümberkaudu tükki viis mõisniku nimeta kes omad talumaad pea 200 aastat tagasi on periseks müünud aga ainult kauba tähe vasta. Pettus keik, ehk küll mõnel keik ostuind tasu meksetud. Mõned mõisnikud on oma priiskamise läbi konkragi langenud tõised rahamehed mõisad ära ostnud ning nüüd sunnitakse talupoegi kes aastad 15 ostjad olit uele härale renti maksma. “Öeltakse oma raha mis olete kohtate eest sissi maksnud olete nüüd kaotanud.” Kas niisugune endine müüja herra, ehk endine aea vaim poleks vitsate vääriline? Keik niisugused kelmistükkit varjavad eestlaste kurjused üle ja kattavad neid kinni, sest need kelmistükkid maksvad tuhandeid ja saatvat õnnestuste sissi tervet perekonnad saaks see ennemine parandud siis voiks vähemale hädale see on talupoegate kuritegutele õlpsaste abi leida.

E 19508/10 (14) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kindel hoio koht. (Krepost)
Hants oli liht talu sulane aga jo mõnda aastad naese mees. Raha oli ta jo noorest põlvest koguma akkanud mille läbi ta lootis kord õnne järele saada, nõnda kui enamiste keigitel sureligutel see viis on. Aga Hants oli niisugune kindel mees, et ta ühegi ingele ei ka oma armsa abikaasale ei ütelnud, et tal raha on, sest ta arvas, et see paremb on kui ilm teda teab vaese ja kehva olevad, et siis peremees mõne veerekese põldu rohkemb annab ja tõised teendrid teda ei sunni asjata kulutust tegema. Nagu talupoegate seas paraku kõrtsu paigus see viis on: osta sina kah, osta, osta ometi kord. Ehk ta oma raha küll ühegile ingele ei üttelnud, siiski täädsivad tõised ja täädis ka ta abikaas, et Hantsul raha küll oli. Aga kus ta oma raha oitis seda ometa keegi ei täädnud, ju oleks seda keegi täädnud, siis oleks Hantsu vaev ka ühe korraga mokkas olnud. Aga ta läks sellegi pärast kaduma ja just sellepärast, et teda keegi ei täädnud oma naene ka mitte, kus raha oli, nõnda kui alamal kuulda saame. Aga kus siis Hantsu raha ometa oli? Vist mones pangas? Ooda seni, kus vois Hants oma raha panka viia sääl oleks voinud kergeste sõda tõuseta ja linna ühes oma pangaga ära häävitata. Mis siis Hantsust vaesest oleks saanud. Ei, tal oli oma tääda üks kindel koht olemas. Ta hoidis oma raha haitas kirstu ääre all vana püksite närakate karmanis, ning mõtles küll targaste, kui ma raha kirstu panen, säält voivad vargad ehk tõised inimesed teda leida. Ja kui ma 1000 rbl olen täis kogunud. Siis lähan ja ostan omale talu ja siis voin omad viimsed elupäevad rahuga lõppetata. Olgu nüüd mul puudus ja kitsus nii mitmest asjast käes, olgu et ma nüüd head kübarad päha, ega saapad jalga ei saa, siiski peab viimaks keik ilm imestama, et Hants rikkas peremees on, ja enamb tõist ei teeni ega orja. Aga kui õigust pean rääkima pole mo suu veel tänavu aasta liha maitsnud, siga ei saanud kasvatata et vilja muis ära müüsin ja naela viisi tuleb liha väga kallis osta. Enne kui talu käest sõin, siis ikka liha sain süüja, nüüd olen juba mõnda aastad moona pääl ja pean keigega leppima, olgu toit nii halv kui ta koagi kõrd on. Nuriseb vaa naese konn ka vahest, et mo kohal heaste süüja ei saavad. Aga mis sinna parata voin. Eks siis temagi ka paremad põlve maitse, kui kord perenaese ohjad oma kätte võttab. Nõnda mõtles A. talu truu sulane Hants, ning tegi rehnugi valmis, et ta pääle Jakobi päeva mehe oma asemele tööle võttab ja ise lähab siis kohta kuulatama. Tõistele voin üttelta, et ma haige olen ja linna tohtri juure lähan oma tervist parandama. Hääkene küll läks siis Jakobi päev mööda, palus Ants ennast nädalaks aeaks peremehe juurest lahti. Ta tahta tervist parantama minna ja olla omale mehe asemele tellinud. Peremees ei keelnud teda mitte, vaid naeris Hantsule, et ta mitte Saksamaale ei lähaks, et pitk reis paljo kulu tarvitab. “Ei armas peremees” ütles Hants, “kust minust saab Saksamaale minejad hea kui oma linna laatsaretti ära jõuan minna.” Nüüd oli Hants prii ja akkas ennast teele valmistama mitte üksi vaid oma naese venna rätseba Aadu seltsis, kellel hea suu nahk öelti olevad sakstega sarvet kokku pista, kui seda laia ilma pääl tarvis peaks olema. Juba tõisel homikul mindi teele, mille tarvis rätseba Aadu jo õhtu aegsaste sinna sai kutsutud. Sala kesk ööse kui ratseba Aadu ja abikaas magama uinusid nihutas Hants ennast üle voodi äära maha, ronis käppuroomakile kirstu kallale ja võttis püksi karmanist 100 rubla välja ja toppis tasku üle jäänud raha 800 rbl topsas ta jälle vana kohta tagasi ja lükkas püksi närakad hästi kaugele kirstu ala. See 100 rbl voeti käsi rahaks koha eest mõisale sissi maksa. Veel paar tundi voodis pitkutata ja siis akkasid koha otsijad õue väravast välja samuma ja tunni paari eest sõitsivad nad, ühe peremehe käest palgatud hobusega edasi kes kõrtsi juure oli ette saatetud. Heakene küll. Pärast Hantsu ära reisimist tõisel homikul tuli vana näru kaupmees setto A. talusse. Ja üüdis juba eemalt: “Ehei, perenaesed otsike närud üles” ja Handsu naene tuhnis keik kappi ka kirstu alused läbi kuni ta ka oma mehe püksi räbalad üles leidis ja nendega 800 rb. täädmata setto vellele igaveste ära andis. - Kui Hants kuue päeva pärast koio tuli polnud paha meelel aru ega otsa. Aga ükski otsimine ega kuulamine ei toonud Hantsu vaevaga saatud rublad enam tagasi.

E 19511/6 (15) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tooma ja Handsu kirriku reis.
Nelipühi päev oli kätte jõudnud rahvas tõttasid kirrikusse nii hästi jala kui hobustega. Iga inimene oli rõõmus et nüüd uut õpetajad kuulda saab. Sest P. õpetaja peab täna jutlust ütlema. Nõnda rääkisivad noor kui vana, suur kui veike. Iga kogutuse liige, isseäranes veel naesterahvad. Kes vendate kogutuse liikmed olid ei sallinud vana õpetajad silma otsas sest, et ta vendate palvemaja uksed petsatiga laskis kinni panna ja kantsli pääl muud ei mõistnud teha kui süllitas ja sõimas vendate kogutuse liikmid alati. “Noh keik õpetajad pole jo ühesugused lambapead,” ütles Mäe Hants, kes oma abikaasaga ka jala kiriku poole samus. Ja kellel naabri juttu kuuldes keel ammugi rääkimiseks valmis seisis. Mis teie ütlesite Mikku Toomas: Et teie õpetaja süllitab alati. “Muidugi” vastas Toomas, “seda ei tea üksi mina, vaid terve kogutus, ka naesed ja lapsed, et ta alati kantsli pääl süllitab, iga paari sõna vahel.”
Ära pane immeks Mäe Ants vana kasu veli et nõnda oma õpetaja pääle olen üttelnud. Tule kord meie kirikuse kui õpetaja Saksamaalt koio tuleb, kuhu ta läks tervist parandama, küll siis näed oma silmaga ja kuuled oma kõrvaga et ma tõtt olen praegu rääkinud. “Ja muud jutluseks tal pole” rääkis Toomas edasi. “Kui ika vendate rahvas nende lugemine ning kooskäimine, neid ei salli ta silma otsas. Ta räägib, et nende raamatud võlsid olla, ja nende hoolekandja üks Saksamaa mees pea rahva petja ning pettis olevad. Kõrrtsi elust kust keik kurjus ja ropp joomine kuulda on, sellest ei lausu meie õpetaja kantsli pääl musta ega valged. Ta vist arvab, et palve majad rohkemb paha sünnitavad kui kõrtsid” ütles Mäe Hants. Meie Õpetaja vendate rahvast küll ei keelnud palvel käimast aga lugejad läksivad ise tutti pidi kokku, igamees tahtis lugeta ja eest võtja olla, kuna viimaks see seltsikene ise eneses ära lahkus. Nüüd on selestsaatik kurjategiad ja vargaid joba hästi rohkemb siginud, sest nende seas oli see säädus: kes avaliku pattu tegi, seda virutati siis seltsist välja, siis häbenesid inimesed sedagi. Aga mis neil nüüd enamb karta on, ega kiriku õpetaja ometi kedagi kirikust välja ei viska. “Väga tõsi,” ütles Toomas vendate palve majasid ja nende kooskäimist koguniste laita ei voi. Meie küll kumbgi Hants käiad ei olnud, aga meie vanemad on molematel käiad olnud. Mo isa seda sugugi ei sallinud kui ma poisikese põlves kurja sõna suust välja ütlesin siis oli kohe nahatäis valmis. Mo isa peab ütlema oli tõsine palve mees, ta pidas alati, olgu missugune kibe töö aeg, oma hommiku ja õhto palve, ja ei võtnud pala leiba oma suhu. Kui söögi palve polnud tehtud. Nõndasama pidas ta pühapäeva kangeste pühaks, juba laupäeva lõunast jäeti töö seisma, olgu ka kuiv hein maas. Öelti: “Lapsed jättame töö seisma ja lähame ära kodu. Küll Jumal annab tõisel nädalal jälle kuiva ilma et heina ülesse võttame.” Ja ime asi kunagi ka heinad mädanema ei läinud, kuna ma nüüd laupäeva õhtu pimetani oma perega tööd rühin, siiski ei taha mitte korda veel järje pääle saada. - “Sesamasugune lugu on minuga ka praego” ütles Hants. Küll rühid ja küll tõttad ei saa ega saa tööga järje pääle. Oli vist vanemate usk kangemb, et neil keik asjad ja ka aasta töö paremine korda läks. Aga küllad olid ka vendate rahva seas niisugusid kellel ainult venna nimi oli, et selle vaga näo all keiksugused vigurid mängesid ja käed ristis ja silmad taeva poole inimeste nähes õhkasid.
“Väga tõsi” ütles Toomas “siiski ei või meie mone kelmi pärast tervet seltsi ukka moista.” Ometa oli Õnnistegia jungrite seaski üks ära andja. Mul on tõeste kahjo sellest seltsi kaotamisest. Ta ei saanud mitte nende eneste süü läbi lõhhutud vaid selle läbi, et kiriko õpetajad nende isandad voi hoolekandjad kes küll ka Saksamaa mehed olivad nago nemad isigi ära keelasid neid juhatamast, kogutuse eest hoold kanda. Neil oleks see koguni abiks voinud olla oma vaimuligu tööle. Oleksid nad vendate kogutusi toetanud ja mitte lõhkunud. “Sest töötegiad on pisud aga lõikust paljo.” Ma naeran selle üle kui nüüd rahvas ikka kurjemaks lähab ja Õpetajad oma jutlustega neid enamb tagasi ei jõua pidata. See tähendab, et väga paljo Õpetajaid ei mõista südamete keeld ega ole neil ka õiged vaimu meelt. Sest ise asi on kirvega suurest laastust tahumine ja ise asi on ööveldamine ja pulleerimine pattuse südame kallal, kui ta peab puhtaks ja läikijaks saama.” Nõnda jõudsivad ülalnimetud rääkijad kiriku ukse ette, lõppetasid oma kõned ning astusivad kiriku uksest sissi, lugesivad “Meie Issa” ja istusivad pengi pääle tõine tõise kõrvale. Jutlus algas ja iga kogutuse liige kes kirikuse oli tulnud, pööris omad silmad käärkamri ukse poole kust praegu üks vana alli peaga paks mees ameti riidis altari ette samus. See oli vana P. õpetaja. Tema hääl oli läbilõikav ja mõnus kuulda. Aga mis altari teenistuses ette tuleb kui lauarahvas ei ole selle järele voi keegi päält kuulja õpetaja albtust ega häädust välja arutata (nago talupoegatel see enamiste arjunud viisiks on). “Las ta tulla kantslise” ütles Mäe Hants. “Mis ta altari ees loeb see on raamatus ja seda voib igamees nõnda lugeta kes kirja mõistab. Aga kantslis saame kuulda kuis pea kõnega lugu lähab. Hääl on tal küll hästi tugev ja jäme, ütleb kui tõrikse põhjast.” Ei olnud paljo tarvis hootata, salmi kolm sai lauletud, ja joba nähti halli pead rahva hulgast läbi tungivad ja kantslise ilmuvad. Evangeljum sai loetud ja seletuse eespalve peetud, ja evangeli seletuse asemele võeti nüüd siis kohe talupoead käsile. “Mina olen P. õpetaja. Siin on vanemad inimesed Teie kogutuses, kes mind ammust aeast joba tundvad. Siin on ka nooremad kes mind veel pole näinud ega tunne. Mina olen siin kirikus selle kantsli pääl mitto kord jutlust üttelnud, sest mina olen teie Õpetaja sõber ning kasuvend. Sepärast uskuge mind ka täna, mis ma teile Jumala sõnast kuulutan. Ärge tehke oma südamid mitte kõvaks. Ärge armastage pimetuse tegusid mis valgust ei kanna, ja ma soovin väga, et nende pitkate sui päevatega, rahu ja sõnakuulmine teie seas valitseks oma ülemate vastu. Aga ma kartan väga, et kui jälle need sügisesed pimetad pitkad ööd tulevad. Noh siis on jälle need müttid, konnad ja nahk hiired platsis. Nüüd on nad urkate sees ehk korjavad oma talve toitu kokku, sest nad kartavad haletat ja selget päikese valgust. Sügisel ja talvel pole muud kuulda: Lähame ära Saratovi kubermangu elama ja meelitame ka tõisi omasugusid loomakesi sinna, kes päeva valgust kartavad ja ilma tööta leiba soovivad saada. Nõuame omale ingemaad. Nõnda õiskavad konnad ning hiired ja müttid. - Mo vennad, ärge uskuge nende tühje juttusid. Nad pettavad jo teod. Kas siin töö puudu! Kas siin leiba puudu. Kui teie aga truud oleksite oma ülemate sõna kuulma. Siis antakse teile keik mis heal tarvis lähab. Sest sõna Issand muretseb ka lindute eest ja eks teie ole ülemad kui linnud. -
Aga tänu olgu Jumalale. Meie oleme inimesed ja mitte konnad, nahk hiired ega müttid. Oleksime meie konnate sarnatsed, voiks ega mees meie pääl tallata, aja meie peaksime ühe mätta otsast tõise otsa eest ära kargama - Ja veel ütlen mina: tänu olgu Jumalale et meie inimesed oleme. Lõpp.”
“Toomas,” sosistas Hants. “Kas said ka poliitika kõnest hästi aru. Meie talurahvas oleme need konnad, müttit ning nahkhiiret kes ingemaad igatsevad, kes Saratovi minema kipuvad ega taha oma ülemate, see on mõisnikute sõna kuulda. Viimaks tähendab Õpetaja keige haritud rahva pääle nende sõnatega: Aga tänu olgu Jumalale, et meie inimesed oleme, ja mitte konnasarnatsed see on talupoegate sarnatsed, et igamees meie pääle voiks astu ja, et meil tarvis ei ole tõise mätta päält tõise pääle karata. See tähendab tõisest kohast ehk kubermangust tõisi elama minna. Toomas õhkas südame põhjast ja ütles: “Oi kõned oi jutlust, oi kavalust. Paremb on meie oma Õpetaja alaline süllitamine, sest süllitamine tuleb südamest, kui niisuguse paksu kiha poliitika jutlus.” Hants ja Toomas läksid kirikust välja ja samusid koio poole ega pistnud oma jalgu enne jaanipäeva kirikuse. Nende jaanipäeva kiriku käigust saan edespidi kui Jumal tervist annab juttustama.

E 19517/24 (16) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Ihnusse õnnetused.
Motto: Üks kibe õnnetus on see mis mina päikese all nägin, et rikkus mis hoitakse sest, kelle päralt see on, sellele õnnetuseks tuleb.
Koguja 5, 12
Jaan Kristjaan oli pea viiekümne aastane vana poiss, ta ei joonud viina ega tõmbanud piipu, mis temast väga kiidu väärt viis ja kombe oli, aga siiski oli tal jälle üks suur viga, et ta üle aru oidja ja raha armastaja oli. Sukkad ja kindad mis perenaene talle palkaks annud, neid müünud Jaan pea keik enamiste igal aastal ära. Paari kaks mis ta tarvitab, need on peris selged londi räbalad. Neid nõelub ning lontitab Jaan ise iga Jumala õhtu, ning laseb ka tütruguid neid nõõluta. Ta kaebab tihti kust mina vaene poiss need uued sukkad ehk kindad võttan, neid lähab irmus paljo aasta kohta. Kuna ometagi hästi lontitud ja nõelutud kinnas ehk sukk hoobis kauemb vastu peab. Jah Jaanile peame ka selles juttus oma jagu õigust andma. Sest jämetast lontist kinnas kellel viimse villase lõnga narmakene jo amugi juurest kadunud, on nüüd hoopis kõvemb kui siis, kui ta veel villasest lõngast koetud oli. Sest mida vaesemb inimene seda paklasemb ja jämetamb talu paigus ta riited. Sesama lugu oli ka Jaani päälmise kuue ehk särgiga, see oli nõnda lontitud ja paigatud ja kirjoks tehud nägo moisa reha sindli lauast kattus, mida juudid kevatel parandasid ja mõne aasta pärast ei tundnud teda enamb keegi kas ta settukese hall kuub vai mulgi särk olnud. Suve ja talve kübarad olivad Jaanil ühesugused narud molemad. Talve kübar oli küll kord rebase nahast olnud, ta õntsa isa perandus, aga neljakümne talve jooksul ei voinud teda keegi enamb tunda, mis puust ehk nahast ta oli tehtud. Ometi oli kadunud isa teda ka ise jo paarkümmend aastad enne surma pääs kandnud. Jaanil oli ta veel ülearu hea küllalt. Sui kübara ehk nokkaga mütsi oli ta kergeste ilma kopikata omale saanud. Mida peremees sellepärast ära viskas, et sirm lõhki läks. Aga Jaan leidis kogemata sõniku seest ühe venesaapa tuhvli, ning tegi selle pea nahast nokka mütsile uue sirmi, mis nii suur sai nago mõisa kivi löövi katus, et kui Jaan tõisega kõneles ja rääkijale silmatese tahtis vaateta, pidi pead hästi selga painutama kuna siiski ainult veel lõug suure sirmi alt nähtavale tuli. Kui naabrid teda niisuguse imeligu nokka pärast kurja noka meheks akkasivat kutsuma. Ütels Jaan, et temale vaesele poisile see hea veel küllad. Kes minu kübarad küsib, kui mul aga raha on. Ja kui mul varandust on, siis ma ikka naese leian ja koha voin võtta, paremine kui minu naerjad. - See oligi see põhjus ja plaan, mille pärast Jaan nii närukaupmehe viisi riidis käis, et ei ratsinud ainust teenitud kopikatki enese heaks kulutata. Heakene küll küsime seda ka järele kas Jaanil saapaid ka jalgas oli? Noh mis sa veel ei taha, Jaanil saapad jalgas, kus sa selle aruga lähad. Kus minu sugune saapaid jõuab osta. Kas ma pean raha varastama hakama ja saapad ostma? Viisku ning pastlaid kui nad katki lähavad voin ise ära parandata, aga mis pagan mina saapale moistan teha. Ehk kui kauaks saapat seisavad? Sääl laskis “Reili” Kasper kolm aastad tagasi Puli kingseppa Mihkli omale saapad teha, aga nüüd ütleb tallad jo läbi olevad. Mis neist siis kasu? Mul on siin pastlad kellega mina peakoolis käisin veel hoopis terved, et neid küll ainult pühapäeviti jalas olen pruukinud. Võin nendega naene veel ära ka võtta, ning pulmad läbi tantsita. Nõnda räägis Jaan saapaste kohta oma sõbrate ja koolivendatega, nagu ta keiki nooremaid nimetas kes küll tõega üttelta vanaduse vastu Jaani lapsed olid, vanaks poisiks ta ennast nimetata ei lasknud, ega seda nime sugugi ei sallinud. Jaan vedas talvel metsast puid koio, käis Viljandis ja Pernud lume ja lopjakuga oma peremehe linu ja vilja viimas. Ikka pastlad jalgas, ja jalad põlvini ligetat. Aga mis sinna siis ära teha? Tõistel on küll saapad jalgas ja jalad all kuivad. Noh neil on hea küll oma ihu ellitata, aga raha kopikad neil ka, ma tean, taskus ei ole. Vaesed narrikesed! Lähavad nad naist kossule, ja küsib näio kas kohta ning raha sul on ka? Ja pole seda tõukab iga aus näio neid tagasi. - Nõnda mõtles Jaan ja hoidis oma kopikad ning laskis virtsi kui tõised poisid teed käies õlud jõid (mis sel aeal väga odav ja maitsev jook oli ja pooltõist kopikad toop maksis). Pidi Jaan kõrtsi kaevu äärde minema ja vett rüipama. Nagu ta alati kiitles: et vesi keige tervemb jook olevad, päälegi veel keige paremb virtsa vesi kus väga häid tervise ollusi sees olevad, mida ka lehmad isuga joovad. Ja Jaan jõi ka mittu korda ukse eest savi august, ning kiitis seda keige parema joogi vee olevad, ehk küll elukad vee pääl igal terasema silmaga vaatajal oiosid ja plaksu lõid. Aga et Jaan nii liiga raha hoidja on. Ütlesivad mittu: see pole mitte hea, ega tähenda ka head. Jaan omast rahast midagi head ei saa, ütles ka Jaani peremees, kes elab see näeb. - Noh heakene küll küsib nüüd lugeja, kas Jaan ei saanud siis hea järje pääle kui tal jo hea summakene raha oli kogutud? Oleks ta juhm puu pea ennast armastusest tagasi hoidnud. Just viiskümmend aastad oli mees täis saamas, kui häkkitselt kosja mõtted päha tekkisivad, ja ta vana sõge sedagi ei märkanud, et seitsmetõistkümne aastane tüdruk, kes alles peakoolist kodu tuli, teda sugugi ei armastanud. Aga siiski ihaldas Jaan teda omale naiseks saada. Olgu ka küll, mis, tüdruk ei tule, tühi jutt keik. Mis tal minule viga tulla mul on raha küllad. Kui tänavutse aasta palga ka peremehe käest välja võttan, on poiss 800 rbl rikkas. Voi tema ei tulevad veel minule. Kes seda rääkis sulle Jüri? “Tütruk ise” ütles Jüri. “Ja kas õige tahad tääda Jaan, mis ta veel ütles: sina olevad peris ihnusse koi, ning üks närakas, mis niisugune naist veel võttab, kes omale kübaratki päha ei jõua osta.” (Jüri oli sellesama talu poiss ja Jaani ustav sõber) Aga siiski ei usu ma so juttu Jüsi, et Mai nõnda ütles. Ma tean seda ise paremine kui keegi tõine, et Mai mulle tuleb. Lüheteld üttelda: Kes aeaks sind vana poissi veel hulluks. Kui sina 50 aastad ilma naeseta jõudsid ära elada, mis tarvis sul teda siis nüüd elu lõpetusel veel võtta oli. Ja kui sa nii kaua ilmas jo ära olid elanud, siis pidi sul niipaljo mõistust ka olema kogutud, naist võtta mis so kohane oleks olnud, ja sinusugusele vana inimesele paremine passinud kui seitsmetõistkümne aastane noor Mai. Aga üks kord on inimene oma elus ikka hull ja rumal, olgu noores ehk vanas heas, ja keigeenamiste siis kui kosja mõtted päha tekkivad. Jaan armastas Maie nii pööratsel kombel, et selle vennale 600 rbl korraga lainas. Sest kuis võis Jaan seda välja kannatata, et tulevase pruudi vend pidi soltatiks minema. Eks Jaani rahaga tarvis olnud teda teenistusest vabaks osta. Ja selle vabastuse tähega kui võidu lippuga uhkelt ja toretalt Maie ette astuta. 60 rbl arvati pulma kuluks, ja 200 rbl ehtete ja elamise tarbeks, eks keik olnud õigeste ehkentud. Aga õnnetus tuli säält kust Jaani meelgi ei mõttelnud. Maie vend keda Jaani rahaga välja lunastati surri varsi ära, sellega oli 600 rbl igaveste kadunud. Sest poisi oma nime pääle oli võlg kinnitud. Mine nüüd Jaan nõua surnu käest veel, irvitasivad ta omad kooli vennad. Ja see oli Jaanile kui külm jääne vesi haige amba pääl. Aa mis sinna vois parata. Tõine tükk oli see, et Mai sellest päevast saatik mil vend oli kroonu teenistusest vabaks lunastud, Jaani enamb silma otsas ei sallinud ega temaga enamb sõnakestki ei rääkinud. Küll aeas Jaan igal nädalal kolm korda lõua habed ja laskis juuksed uue moodu pärast lühikeseks pügata, et pea kui nui välja näitis. Aga Mai ei pannud sellest keigest tähele. Mis ta minu pärast omad juuksed on lasknud ära pügata ütles Mai tal oli pea lagi paljas ja ei olnud neid ennegi liiaks. Aga Jaan ei uskunud seda veelgi, et Mai teda põlgas, et küll Mai temale mittu korda peris suu sisse oli ära üttelnud, et ta teda põlgas, ja silma otsas ei sallita, rehkendas Jaan, et see tüdrukul liiast häbenemisest tulla, kes küll mehele tahab, aga oma tundmusi lausa temale välja rääkita ei julge. Nõna arvas Jaan omast peast, kuni kolmas äppartus veel juure tuli ning Jaani naese võtmisele kriipsu, musta kriipsu, üle tõmbas. Võlgu antud 600 rublast oli ta ilma jäänud seda ta nüüd juba uskus, sest kogukonna kohus oli asja nõnda viisi Jaani kahjuks seletanud ja 260 rbl viimne pauk. Olivad vargad ühel pimetal ööl aitast kirstust ära varastanud. Sest Jaan oli seda ise välja kuulutanud naese võtmise tuhinas, et tal veel 260 rbl raha aitas kirstus seisab, kellega küllad veel jõuab oma naist toita. Keik seda õnnetust kannatates, ei heitnud Jaan siiski oma meeld ega teinud oma elule otsa pääle, et ta selle kurja küll omas südames ära mõtles nõnda kui ta aasta kümne pärast oma elu lugu juttustates on rääkinud, ja Jumalat tänanud kes teda selle kurja teo eest ise on hoidnud. Koguni uueks inimeseks sai Jaan oma õnnetuste aastast saatik, ta oli nüüd küll vaene mees, aga ei enamb kidsi ega ülearu haidja. Ta teenis, ja sai jälle raha, ostis omale uue kübara, ja saabad jalga, käis viisakal kombel riidis, nägu muudgi inimesed, ja ei keelnud ka vaesele kopikad kui kuskil tee ääres kerjajad nägi. Ülepea üttelda, ta oli nago uueste sündinud. Mitte enamb see oigaja ja hoidja ning kidsi Jaan. Vaid lõbus lahke juttuga ja helle keigite vanate ja noorte vasto, kellega ta elu teel kokku puutus. Ta tegi ka viimaks selle tükki veel ära et küll pea kuuekümne aastane, ta kosis ühe lese kes teda niisama armastas nago Jaan leske. Praego elab ta veel pitk hall habe suus, ja kui sa temaga koko juhtud siis soovi õnnenoorele paarile.

E 19529/34 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Linnu paelad.
Iga inimene kes teed käib näeb kolme ehk nelja versta tagand üht pitka hooned, kahel pool otsas ree-alused ja nende reealuste vahel inimeste elumaja. Sissi astutes näeb inimene enamiste igal pool ühteviisi eesruumi, mis kaunis korratu, must, ropp ja kaismata on, see hüütakse ees kõrtsiks. Sellest vaheseinast on hea avar, ehk kitsas auk läbi tehtud, mis kõrtsi letti aukus kutsutakse kus taluinimesed pühapäeviti unikus koos seisavad ja kõrtsi pappad üks tõise võitu paluvad, et ta nende põlevad keeled jahutaks. Ja kõrtsi pappad on ka enamiste nii helded mehed kes iga paluja palvet kuulda võttavad. Jah nad on väga helded, ja ühtlasi ka suuremb osa väga ahned, kes ligimeste varanduse kahjust mitte karva väärd kahjo ei tunne. See on sest näha: et kes korra kõrtsu pappa ameti eksami on ära teinud ja üks aasta petmise Univärsetis ära elanud enamb sellest kuulsast auuametist enne surma ei ratsi lahkuta. Neil isandatel ja emandatel on ka keige rohkemb sõpru küla ehk valla rahva seas ja mitmel nii suur pooliiteka vaim valla sees (ehk küll salamahti) et nad kui osavad juhtijad ka valla ametimeiste valimises peamehed ja eestvõtjad on, see on, et seda saab valitud keda kõrtsi pappa enne valimist on heaks kiitnud. Kui ka see vilets lugu mitte keigis paigus nõnda pole, on ta ometi mitmes paigus joba olnud! Kõrtsu pappad ja mammad auustab pea iga inimene vana ja noor, sellepärast et seda inimest paljo ümberkaudu olemas ei ole, kes nende juures võõrsil poleks käinud ehk kes nende laua päält vedelad poleks lakunud, kui ka sagetaste kaine tark ameti mees veel homikuni sääl pidu lauas norutab ja suigub. Noh sest pole viga ega nad sellegipärast ometi jootikud ei ole. Seda ei tohi jo keegi ilma pattu tegemata ametnikute kohta üttelda. - Aga kust siis niisugune sula sõprus kõrtsu pappa ja talupoegate vahele siginenud? Kas ta talupoegate vahele siginenud? Kas ta talupoegatel põllu harimist ja karja kasvatamist õpetab et nad alati tema juures võõrsil käivad? Ei, kõrtsu pappa on kauni jõukas mees et küll pea 100 rbl. Renti maksab, ja jõukast ja rikkast mehest peavad kehvemad ikka suurd lugu. Küsime nüüd kes on teda jõukaks ja rikkas teinud? Siis kostavad vaesemad ja kehvemad talupoead ise sellepääle: “Eks meie oma rahaga, mis meie päevasse ja viina eest ta kõrtsi oleme kopika viisi kokku kannud. - Kui talumehed isekeskis mõne rikkama peremehe kohta kadetusega räägivad: “Miks ta kõrtsi ei läha ihnus ju väga raha oidja olla.” Siis nad kõrtsi rahva üle niisugust tagaselja juttu healgi ei räägi. Sest ega kortsipappa mitte ihnus ega raha oidja ei ole, ta ei keela oma toitu kellegile, on helde, lahke ja sõbralik nii hästi rikka kui vaese vastu, kellel koppikas raha taskus on. Aga oled ilma rahata, noh mis siis kõrtsupappal niisugusega tegemist on niisugune koer katsugu et kojo saab. Ja seesama kõrtsu pappa lahkus ja heldus ongi see pea asi, mis kõrtsis käia püksid jalgast maha võttab ja teda paljaks ja halasti jättab. Ärge saajatage mõisnigusi kes kõrtsu eest liiga renti nõuavad. Saage ometi aru! Kui ka kõrtsimehel kõrts poole rendi eest käes peaks olema, siiski ta teile pool kopikat odavamb viina ega õlud ei anna. Näete jo ise mis ühes kõrtsis paar paerast maksab, seda maksab ka tõises. Ja mis viga mõisnikul renti võtta, kui ihnused kõrtsimehed üks tõise võitu kõrgemad renti pakkuvad. Sest nemad üksi täädvad, keige paremine kuis keige kõrgemad renti talupoegate taskust võib välja pigistata, ja mis abinõud selle asja koha keige paremine tuleb pruukita. Ja et rahvast suurel hulgal ju hästi paljo kõrtsi käib. - Selest oleks veel paljogi juttustata, aga ma kardan et moni kõrtsu pappa minu kirja üle liiga pahandab ja mind jootikuks hakkab sõimama, kes rehnuti pole veel tasa maksnud sellepärast sõidan ühe kõrtsipapaga ühes edasi paerasse vabriku poole, sest mul on asja ka sinna mõisa minna kartula kaupa tegema. Aga sääl juhtub meile Mäe kõrtsu pappa vastu tulema, kes juba kaugelt meid teretab ja hakavad siis tõine tõisega küla juttu puhuma. Ma kuulan päält ja tähendan seie ülesse ja usun nemad sellepärast minu pääle kumbki pahaseks ei saa: “Noh vaa vend kuis elu ka lähab?” “Mis ta lähab” vastab tõine, rahvas on meie ümber vaesed. Anna võlgu, siis on jooma küll mehed, ja kes sääl moni arva rikkas on see kõrtsi oma jalga ei pista.” - “Oh oh, voi nõnda, mina kuulsin, et see peab hea koht olema, sest temal oli paljo tahtjadi, ja sina panid 100 rbl. veel juure. Katsu rahvast hästi meelitata, ja võlgu pead sina linate pääle ka andma, küll talvel maksavad ära. Ehk kui joba sügisel viljast ja linaseemnist raha hakkavad saama, küll siis joomine lähab minema.” Tõine: “Aga mis ma olen kuulnud, et sinul peab väga hästi minema. Oi mul joovad kurati viisi. Heile õhtu olid valla valitsus ja nõukogu liikmed kohtumaja juures koos, tulid õhtaks kõik kõrtsi. Oli ka paljo lisna rahvast, siis läks kaks vaati paerast neile nahka, muud kui anna ja anna. Olime naesega, muidu ei tulnud sugugi välja. Aga niisugust õhtud küll igakord ei ole aga ometa õkka kaks vaati näddala kohta ära juuakse.” Esimene: “Jah see haitab sind paljo et kirik ja kohto maja lähetal on.” Tõine: “Kust siis tuhad rubla peab välja tulema, ega ma seda ometi omast taskust maksa ei voi, ja meie ümber on ka head põllumaad ning kaunis jõukad inimesed, et moni peremees viis kuni kuuskümmend rubla võlgu joob, ja talvel kui linad müütud saab keik jälle maksetud, ilma pole ma paljo võlgu antud kaubast jäänud anna kohto mehele moni õlu ja tõmba koer kohto ette kes maksa ei taha, ja raha ongi käes. Noh moni kes õige ära salgab nago üks rätseba Hindu näru jäi mul talvel 60 kopikad võlgo kaebasin küll kohto aga salgas ära, seda tuleb arva ette. Head tervet.” Nõnda ausad põllumehed, puhuvad kõrtsimehet omas majapidamises teie üle juttu. Mis arvate teie nende juttust? Kas peate ka vaest aru isekeskis oma majapidamise ja kõrtsimeiste üle? Kas olete ka keik kopikat üles kirjutanud, mis teil teed käies, ehk muud aeaviited otsites kõrtsi pääle on ära kulunud? Kas olete selle üle ka aru pidanud, et kui teie valda uus kõrtsimees vana asemele tuli, ja 200 rubla vanast kõrtsimehest renti rohkemb lubas maksta, vaest teie kaela pääle maksu tahab suruda?
Oi talupoead, küll oleks teie kord silmad lahti pidata. Mitte kõrtsi minna. See ei saaks teile mitte koormaks olema, kui seda üks ainuski kord oma elu sees saaksite näha, et ühe aindsamale kõrtsimehele rendi võla pärast oksjoon tehakse, kuna kõrtsimehed kaunis sagetaste talupoegate oksjooni pääle tõttavad, ehk kokku jagavad ja ise mitme ja mitme oksjooni tegemise pea sünnitajad on, oma paeressa ning viina läbi.
Ehk küll kesvad odavad on kust paeras saab tehtud ja kõrtsimehed jo 7 rublaga vaadi kätte saavad, see on 100 toobi pääle arvatud 7 kopikat toop, aga siiski igas paigas maal 15 kopikat toobist võttavad see on täieste kaheksa koppikad toobi päält veo ja kasu raha. Kaupmehe juures saab kopika pääl asja juures tingitud ning vaieltud ja mitto kord assi ka ostmata jäetud et kaup ei sünni. Aga kas paerasse joojate seas ka nurinad kuuled et paeras üle liig kallis on? Et 10 kopikat paerasse paarist küllad oleks, see oleks 3 kopikat toobi päält selged kasu. Mikspärast linna paikus 12 kopikaga paar müüakse? Saavad siis linna õllepeo pidajad paerast kuskilt pool muidu? - Eesti vennad hakkage kõrtsimeistega kauplema, küll näete, et 12 kopikaga paerasse paari saate, see ei tee teile enestele küll mingit kasu, aga kõrtsupapale ometi kauniste kahjo aeaviitet ja tüli. Teil on kõrtsis rohkemb aega tellita ning kaubelta kui poodis. Mis paar paerast õige maksma tuleb ja kõrtsimehel ise oma raha maksab, kui moni kord 6 rbl. vaat on vabrikust tellitud ning koio toodud. Kes paerasse vabrikantid saada oma agentid kõrtsimeiste juure kaupa tegema ning asja läbi rääkima nago saia pekritki, eks nad voi inda oma vahel alandata kuue rbl-ni kui esimene agent omast keldrist 7 rbl. eest mullu aasta müüs.

E 19562 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kaks leske naist.
Kui parti-aeajad vanal aeal Eestimaal riisumas ja tapmas käinud elanud ühes peres kaks leske naist kelle mehed lahingus surma saanud. Tõine lesk olnud uhke ja ilma lapseta, aga tõisel olnud kaks väetimad kaksikud last. Kui nüüd partiaeajad jälle külasse ilmunud ja mõlemad naesed metsa pakku jooksnud, akkanud lapseta lesk tõisega tülitama et lapsega lesk mitte tema järele ei tuleks, sest laste nuttu hääl võida temale surma tuua. Aga tõine palus et noor lesk tõise lapse oma kanda võttaks mida see mitte kadetuse pärast ei teinud, vaid tõise maha jättis ja isepaika üksi pakku puges. Mõlemad olivad hirmul sest taga aeajad olivad kannul. Lapseta lesk leiti kätte ja tappeti ära aga lastega lesk jäi Jumala armu läbi kätte leidmata ja kuulis jälestusega päält kuis viisi teda hirmsaste piinati ja viimaks ära surmati. - Sepärast halasta hädas tõise pääle.

E 19614 (437) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Küla tee ja mõisa tee.
Mõisa saksad sõitsivad vanal orjapõlve aeal maanteed ja talurahvas külateed sellepärast, et sakstest ennast eemal hoida. Juhtus moni talumees kord maanteel härale vastu siis pidi ta jo versta maa tagand mütsi maha võtma ja koorma kraavi aeama, mida pärast üles tõstes tal paljo vaeva ja raskust oli, ei saanud ta õigel aeal eest ära oli säälsamas paigas nahatäis käes. Sellepärast oli igal külal oma tee mis posti tee kõrval käis ja viimaks ikka säetud sihile välja viis. -
Niisugune tee mida ka kõrumisiks teeks kutsuti käis Hoomuli mõisast 60 versta Tarvastu mõisa mõnest paikast maantee ligital, mõnest paigast versta viis kaugel, keda ka keik talv läbi Tarvastu mõisa puid vedates tarvitati. Olgu see ainus näituseks, teda arvati õigemaks aga pitkemalt eneste vahel: Ta on sellepärast paremb käia saksad ei sõida vastu. Moned küla teed olivad hoopis kõveramad kui maanteed, siiski pruukiti neid sagetaste.

E 19617 (461) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Lämmelmaal.
Kord olnud lämmelmaal kolm laiska naist magamas ja nälgas. Küll tolgendanud leiva puu kõdrad nende peate kohal, et poleks muud tarvis olnud kui kätt välja sirutata, võtta ja suhu pista, aga sedasama pole neist kolmest keegi viisinud teha. Viimaks kui vana häda kätte tulnud ja surm keigil suuääres seisnud, hakanud esimene rääkima: “Kulla sõbrakese võtke no leiba maha, sedaviisi sureme keik kolm nälja surma, ma teeks seda ma ei voi, sest ma olen joba ära surnud.” “Ann sa jõuad rääkita veel meie seda koa ennamb ei voi” vastas tõine “sest meie molemad oleme jo mitto päeva surnud, võtta laiba maha ja anna meile kah.” Aga keegi neist ei teinud seda ega liigutanud ennast suure laiskuse pärast kuni keik kolmnälja surma leivapuu ala ära surrit.

E 20517/20 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tõrdu Hants.
Vanast ennemuiste elanud musta jõe kaldal Võrumaal üks paksu kõhuga mees Tõrdu Hants. Ta olnud nii suur sööja, et keik angerja kala sugu Mustast jõest välja püidnud ja ära söönud, sest saatik ei olegi Mustas jões enamb angerja kalu kuna enne neid säält musttuhandete kaupa välja püitud. Tõrdu Hants söönud tubliste olnud väga rikkas mees, ja elanud ka tubliste. Ta päeva söögiks kulunud seitse pätsi leiba ja seitse pangi suppi ära. Ka olnud ta väga raske unega, et kui söögi pääle magama heitnud, siis alla viie tunni ta pole maganud. Üles aeamine käsikivi mürin ja kolistamine ei rikkunud sugugi ta une rahu. Tahtis keegi Tõrdu Hantsu unest häratata, siis pidi talle rehepeksu koodiga kolm korda mööda külgi põrutama, siis alles lõi ta silmad lahti, ja küsis: „Mis see on? Keegi puutus mind sõrme otsaga, vist olen jo kaua maganud?“ Kasu poolest olnud ta tubliste 9 jalga pitk ja 4 jalga paks sellepärast olnud tal vana mesikäpp karu kerge ära surmata ta võtnud karu kui koera kutsika jalgupidi kinni ja siis löönud puud vastu surnuks, neid on ta mitusada oma elu sees nõnda ära tapnud. Kaheksama süllalised palgid ja veske võlli jämused talad kannud ta metsast seljaga välja ja ehitanud omale tublid hooned. Ta pea sõna olnud see: Hakkan ilma aegu hobuse looma vaevama (praegu olevad veel Tsooru mõisa haida seinas üks kuuesüllaline jäme palk mis üks Tõrdu Hantsu sugulane mõni aastad 80 tagasi metsast seljaga välja kannud kes ka väga tubli mees olnud.). Vana Tõrdu Hants läinud ise kord Riiga ja söönud poole tee pääl üks kord, käskinud tõist meest oma leivakotti ka sisse tuua, see läinud ja vaadanud kuue vakaline leiva kott seitse leiba sees ja veel kapsa nõu 7-me pangeline kotti topitud, mees ei jõudnud liigutadagi. Läinud vana Tõrdu siis ise käändnud olale ja kandnud kõrdsi tuppa, söönud 3 ½ leiba ja pool nõutäit kapsaid ära joonud siis pangi viina ja ½ vaati õlud pääle, siis alles saanud mehel kõht täis. Küll imestanud kõrtsimees, ja küll imestanud tõised, aga vana Hants pole sest midagi välja teinud, ega kellegi pääle kurjaks ega kadetaks saanud, sest ta olnud väga pehme südamega ja hea viisiga. Jätnud siis oma üle jäänud leivakotti sinnasama kõrtsi maha öeltes: „Mis ma sest ilmaaegu Riiga vedama hobusele vaevaks tulen tagasi söön jälle ja olengi siis kodus.“ Ja nõnda teinud ta siis jälle tagasi tulles söönud 3 ½ leiba ja 3 ½ pangi kapsaid ära joonud pangi viina ja poole vaati õlud pääle ja sõitnud koju. Lapsi vana Tõrdu Hantsul enamb ei olnud kui kaks tükki, poeg ja tüdar, poeg olnud sündites punane (verev) ja tütrel hallpea kui kulu, molemad olnud muidu prisked ja tublid lapsed, ka hea vaimu annetega ehitud. Ehk küll kasu poolest nii iigla suured kui isa, aga siiski oma 7-se jalga pitkad molemad. Kui nüüd poeg kooli healiseks saanud ja meie Eestimaal veel ühtegi kooli sel aeal ei olnud, viinud isa teda peninukkite maale kooli, lasknud sääl mõnda aastad õppita ja kui pois juba küllad olnud õppinud ja täis õppetud mees valmis olnud valitsenud teda venelased omale kuningaks. Tütrega olnud vanematel hoopis kirjumb lugu nõnda kui enne juba sai nimetud olnud tüdar ehk küll väga priske sündites hall kui kulu keegi noormees ei ole teda sellepärast kosinud ehk küll isa kuulsuse ja rikkuse pärast tuhanded seda oleksivad teinud. Nii hakkanud tüdruk siis keiki noori ja vanu mihi vihkama, ning läinud oma vanemate keelu vastu ära Musta jõkke elama, kus ta praegu veel elab ning vanematest inimestest Musta jõe kuningannaks sai kutsutud. Selle viha pärast meiste sugu vastu perib ta veel iga aasta mõnda ohvrid ja võttab praegugi veel mõne mehe elu, kes Musta jõe pääl käivad ehk sääl suplevad.

E 20528/9 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Raha juhatamine.
Kord juhatatud ühel mehel mittu korda unes raha. Mine sinna mäe künkakese juure mis mõisa nurme sees on, säält kaeva hästi sügavale kuni kattal vastu tuleb, siis peri seda keik omale. Aga mees olnud nõnda rumal, et muidu ei tohtinud raha kaevama minna kui mõisast herra käest luba küsinud. Härra lubanud meest kaevama minna ja andnud ka kolm moonameest kolmeks päevaks habiks. Hääkene kül hakkanud siis nelja mehega tubliste kaevama ja kaevanud kolm päeva ühte puhku, aga mitte ainust rossigi ei leidnud, väsinud ja roidunud läksivad mehed nüüd kojo ja heitsivad puhkama. Sääl vedanud üks tõine mees öösel mõisa mõtsast puid, see olnud tõisel ööl kui mehed päeval raha kaevanud, ta tulnud puu koormaga säält mäekesest mööda, kus mehed olivad kaevanud, ja parasjagu kui ta sinna kohale saanud, tulnud tõld 12 kirivest koera ees rahakattal pääl temale vastu. Kutsar olnud pukkis ja hüüdnud: “Eest ära emmissa mees, sinna poole sikka mees, las raha kattal edasi minna.” Veel lausunud kutsar: “Ta pidi ühe kehva mehe osaks saama, aga ta mõistmata loom pole üksipäinis oma sugustega seda otsinud vaid härrale ära rääkinud ja kolm mõisa koera ligi võtnud, sellepärast saab raha kattal siit ära viitud ja sajaks aastaks varjule pantud kuni üks tõine targemb mees üles tõuseb ja teda perib. -
Seda juttu on siis puu tooja mees mõne nädala pärast veel pääle kaevamist selle mehele rääkinud, kellele seda raha mittu kord oli juhatud.
Aga ometa pole tooja omast palgast ilma jäänud, et ta mõisa mõtsast nägemata puid toonud. Mõni nädal nimetud juhtumist, maganud ta rahuga omas voodis. Häkkitselt on üks teda hüüdnud: “Kuule Hants sa oled va kallis mees sa ei ole mõisa härra sõber, mine sinna mäekese pääle kus ilja raha kaevati, säält leiad toobi täve kulda ja mees läinud ka enne keskööd sinna, ja saanud toobi täie kulda. Tääda muidugi, et rikkaks sai.

E 20573/4 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Edev tüdruk.
Kord tahtnud üks perepoeg üht näiod kosida keda ta jo mõnda aega tundnud, et tüdarlaps kül ilus sirge ja priske siis mõttelnud noormees teda enne proovita. See olnud rükki lõikuse kuul kui tüdarlaps maasikaid metsa läinud nopima. Noppites tulnud temale üks noor saks vastu ja küsinud: „Kellile noppib see ilus tüdarlaps need maasikad?“ „Sellele kes neid ostab,“ vastanud tüdarlaps. „Noh siis antke seie ma ostan neid ära.“ „Ei veel,“ vastanud tüdarlaps, „kannatage seni kui ma korvikese täis noppin,“ ja noppites nemad ikka paksema metsa said. Sääl akkas noorsaks oma libekeelega ika enamb ja enamb näio kenatust ja lahkust kiitma, võttis viimaks tema ümberd kaela kinni ja andis temale suud. Sel silmapilgul astus nüüd ta peris peigmees põõsa tagand välja. Vaene näio oli nüüd nagu püssiga lastud, ega lausunud musta ega valged. Sääl ütles tema peigmees: „Ma näen armas näio, et sa seda võõrast saksa enamb armastad kui mind, jää siis nüüd pääle temale.“ Võras saks vastas: „Ega minagi niisugust näiod taha kes võhivõõra inimesega nago mina olen ainuüksi metsa tuleb ja suud annab.“
Nüüd alles pääsid näio keele paelad lahti ja ta ütles ennast seda rumaluses teinud olevad. „Kes teab mis sa omas rumaluses veel elu sees ära void teha kallis näiokene, sest see keda sina saksaks pidasid, on minu vend mõisa toapois kes eile õhta noore härraga linnast koio tuli.“ Nüüd kahetses tütarlaps väga ja palus oma peigmeest, kui ta teda enamb ei kosi, tänasest juhtumisest kellegile sõna rääkita. Noormees pidas ka sõna. Näio sai küll mehele aga polnud see mees pooltki nii rikkas ega ilus kui esimene armastaja. Siiski elas ta temaga ilusaste ja tänas esimest peigmeest, et ta asja välja ei lobisenud ja pidas oma eksitust surmani meeles.

E 20628/9 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Uus säädus.
Kord kutsunud üks kindrali herra keik rätsepad Pealinna ligitale kokku, et neile uut säädust ette lugeta, mis nende eluküsimusele väga tähtjas olla ning nende käekäiki tõsta. Ligetalt ja kaugelt tõttanud nüüd rätsebad uut säädust kuulma mida kokku kutsuja pealinna ligetal lageta taeva all lubanud ära pidata, sest see oli igale ametimehele jo iseenesest aru saadav, et nii suur meeste kari, kes tervest riigist kokku tõttasid, ühegi saali sissi ei mahtunud.
Kui keik rätsebad koos olid, astus vana kindrali härra kantsi pääle, käskis keik kaasolejad vagusi olla ja algas: “Auuligud rätsebad, aeage nüüd pea püsti ja kõrvad kikki, siin saab teile uus säädus ette loetud, mille järele teie peate oma tööd algama. Kui teie nõeluma hakate, siis heitke niitile enne sõlm otsa ette, muidu lähab esimene naps nurja.”
Nüüd voite siis igamees jälle koio minna, soovis rätsepatele paljo õnne ja pitka elu iga ning astus kantslist maha. Paljo nurisesid ja vandusid uue sääduse üle, et nemad seda amugi ise täädnud, moned targema aruga imestasid ja ütlesid, et uus säädus ütlemata kasulik ning hea olla ja neid keige õnnetuse ning kahjo eest kaitseta.

E 20665/9 (26) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Lutsu püük.
Kui ma alles noor veel olin ja isa käest kohakese omale perisin, mis Karksi mõisa ligital kenas kohakeses seisis. Oh siis olid aead koguni tõised kui praegu. Ma sain oma perega nii paljo kalu süüja kui süda kutsus kuna nüüd praegune oeakene Saviku mäe all oma kalatega, ma arvan ka kassi enamb ei toita. Heakene küll, see oli üks jüripäeva homik, seda enamb ma ei mäleta, mil aastal see oli, kui ma oma mõrdu läksin katsuma, mul oli neid ligi 20. Kui 19 maha arvame, keda ma mõtlesin ikka ega aasta kuduta oleks kanepid paremaste kasvanud. Peris ohja nööritest tegin ühe, sest karjapoisid rääkisid mulle, et sääl hirmus suur lutsu kala sees elutsevad. Panin siis õhtal 20 aprillil uue mõrra sissi ja võttan ja võttan homiku katsma minnes hea vinni selga, mõtteltes, kuidas teda moidu kodu jõuaksin kanda, aean vinni otsa ja vean peran kui selga ei jõua võtta, ja see oli mul hea tark nõu, et nõnda tegin. Joba näen poole versta tagand et mõrra tikkud värisivad ja oea vesi laenetab, seda nähes akan ka ise värisema ja vabisema, ei tohi ligigi minna, viimaks aean ometa südame kangeks, lähan mõrra juure, aga mis ma näen? Määratu lutsu mürakas mõrras, arvata umbes 5 ½ jalga vähemb kui süld pikt, jämmus arvamata. Võttan hääre pääle, toppin köie otsa ja kannan ülesse oru ääre pääle, sest oleksin sinna jätnud, kes teab kas kuidagi viisi poleks ennast köiest vabastanud ja tagasi oja läinud. Samusin siis selle rõõmuga oja äärd mööda ise ülespoole, et näha saada kas veel kuskil pool mõnda elukat vees liikumas on, aga ei näinud enamb ühtegi, pööran ümber tagasi tulema, ja löön silmad ülesse, kus luts köie otsa jäi siplema. Ja arvake nüüd igamees ise, mis ma nägin. Karksi mõisa kari tervelt kakstõistkümmend elajalooma mo lutsu juures. Mis nad teevad sääl? Ja on see imelik lugu, et mõisa elajad joba nii vara jüripäeva homikul metsa aetud, saan ligimale, näen, polegi elajaloomad vaid 12 hunti siplevad köie otsas ja luts keige taga maas. Kuulge sõbrad see lugu oli nõnda: Et iga hunt oli seda lutsu sissi neelanud, aga kus libe luts sees püsib kuni keik 12 köie otsa olivad lükkitud. Voi vennikesed mis ma sääl üksi mõistsin teha, jooksen kojo võttan kirve, poea ning naese ka ligi, lähame sinna ja varsi on 12 hunti maha nottitud. Kisume siis kolmekeste nahad seljast neil maha ja viime hobusega kojo, luts sai keetetud ja nahad kuivama pantud, sest sel aeal oli see aus mees, kes aindsa hundile otsa pääle tegi, aga mina voisin nüüd uhke olla, et 12 koraga olin tõisi ilma saatnud. (Jahi säädusi veel sel aeal polnud ette kirjotud.) Heakene küll, sõidan siis tõisel hommikul Villandi, lähan ühte poodi, näen sääl ühe hundi naha rippumas. Küsin nalja pärast: “Saks mis see hundi nahk maksab?” “10 rbl,” vastab poe saks. “Kümme rubla, kas kaheksast rublast kül ei ole?” “Oh oo” pilkab saks “too mulle üks tosin, ma annan sulle 10 rbl tükkest.” “Kas tõeste” ütlesin mina. “Jah tõeste,” vastas saks. “Olgu ma võttan käemehed juure ja toon sulle homme 12ku hundi nahka,” võtsin siis käemehed juure, lõime käe kokku, sest poe saks ika mõtles, et ta võitab, sest see oli tal arusaamata, kust mina 12 hundi nahka korraga võttan. Ah seda pidin mina ära unustama, saja rubla pääle lõime käe. Tellisin siis ka käemehed oma kulu pääle homseks kella 11 aeaks linna vastu, et ühekorra käimisega asjaga valmis saaks. Sõitsin kojo, panin poole öö aeal nahad pääle ja kell 9 olin joba linnas ja kell 11 kaupmehe poe ukse ees ning käemehed olivad ka sääl joba hootamas. Kui nahad vankrist välja tassisin, ehmatas kaupmees näost valkeks, sest ta oli oma sada rubla kaotanud ning päälegi hundi nahad väga kallild ostnud, aga mina sain oma 220 rubla ilusaste kätte. Säält ta ei pääsnud mitte kuhugile, oli kül süda täis ning kratsis kuklatagusid, aga mis vois parata, kulus talle ja ka tõistele kaupmeistele peris õpetuseks üsna ära, kes kauba ostjatele ikka valmis ütlema, osta mis asja sa tahad, too mulle selle hinna eest ma ostan so käest paljo lubad tuua?
Tegin siis sõbratele hea liigu ja sõitsin kojo. Tuli siis maeate müümine, ostsin selle rahaga omale peris koha ning elan kuis mees kunagi. Ühe Karksi vanakese käest kuultud juttu järele.

E 20681/4 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Rahva arvamised kogutuse eest palve Litania üle.
Kui vana meie Litania palve on mis lauluraamatus ülevel seisab, ei ole kuskil öeltud. On ta vana kattuligu aea pärandus voi uuvemal aeal vaimulikutest meistest kokku säetud.
See palve on vist sellepärast Lauluraamatuse ülespantud, et ta nii väga tähtjas ning tarviline on, kus keik pea asjad mis inimestel Jumala käest tulevad paluda lüheteld saavad nimetud. Aga et selles palves ka mõni sõna ette tuleb, mis mitte enamb aeakohane ei ole, ja mõned tarvilisemat asjad ära on unustud, kas meelega voi kogemata, kes teab? Inimene peab neid asjo Jumala käest paluma mis ta süda keigerohkemb igatseb. Ja tõiseks selle vastu paluma mis temale keige rohkemb koormaks ja vaevaks on, et Jumal teda keigest raskest murest ja vaevast võttaks läbi aitata ja pästa. Mis on praegu keige suuremb rahva mure ja kurbtus? Rasked, väga rasked rendi ja protsendi maksud mõisnikutele, mis mitmel tuhandel eestlasel ei lase päeval ega öösel und silmatese tulla. Kas ei oleks väga sünnis Litania palve sissi ülesse panna: Issand anna meile kanatligu meelega mõisnigu. Oia teda talupoegate vastu kurjaks saamast ehk nõnda: oia meid mõisnigute viha eest, anna neile kasinad ja vaikist elu, et nad nii paljo ei priiska ega lahku, ega meid vaesid talupoegi kes muidugi liia maksu koorma all oleme, veel rohkemb ei pigista.
On Litanias öeltud: “Rahva mässamise ja vaimu eest” Mil aeal on eesti rahvas kellegi vastu mässanud, ehk mil aasta kümnel see on olnud? Kui meie sakslasete seie tulemise aea mässud maha arvame, siis saame aru kätte, et eestlased väga vaikseste on elanud. Ehk on see palve nii vana joba kui sakslased seie tulid? Rahvas palub iseenese eest, et ta mitte ei akkaks mässama, vist mõisnigute vastu? Arvata võib, et see palve sõna on selle pääle sihitud. Aga seda poleks nüüd enamb tarvis, sest tark riigivalitsus ja kohtud valvavad isigi riigi alama üle, et tõine tõisele karvu kinni ei akkaks, veel vähemb siis keegi sakslastele midagi püiaks teha, kes enamise suured võimu mehed on ehk isandad paltias.
“Meie vaindlasile armulikult andis anda ning neid ümberkäända.”
Kellele peame meie andeks andma? Neile, kes andeks paluvad, aga mitte neile kes oma süüdi ei tunne ega anteks ei palu.
“Anna meile anteks meie võlad nõnda kui meie anteks anname oma võlglastele.” Siin ei ole mitte öeltud, et meie oma keige suurema kurjategijale peame anteks andma, palumata. Apostel Paulus ütleb: “Aleksander vasksep on mulle paljo kurja teinud, Issand tasugu talle ta tegute järele.” Väga raskeste öeltud.
Jesus palus surres oma vandlaste eest. Ütled sina: “Issa anna neile anteks, sest nemad ei tea mitte mis nemad teevad,” see sõna käis vaeste Rooma sõameiste kohta, kes ei täädnud mis nad tegid aga mitte ülemate preestrite ega variseerite kohta kes teda hukka moistsid, sest neid noomis tema alati: Teie vihasema madute sugu jne.
Kes selle juures veel kohkleb, see lugegu Jesusse ülema preestri palvet enne surma, kus nõnda öeltud: “Mailma eest ei palu mina mitte, vadi nende eest kes sinu läbi minu sissi uskvad.” Johannese Evangeljum 17. 9.
On neid meie rahva seas veel küllad leida, kes nii kangeste usu paelus siplevad, et kui teda kohast välja heitetakse ehk talle muud ülekohud ülekohtuste võimumeiste läbi sünib, et ta seda kohtule oma ingeõnnistuse kaotamise pärast ei julge kaebata, öeltes: “Kül Isand talle ise kätte maksab, mis paljo suuremb neetmise sõna on kui avalik kohtuse kaebamine. Nõnda arvamised rahva seas kalli Litania palve ja vandlastele anteks andmise kohta, on neil arvamistel ka mingisugust eesõigust voi moistvad taluinimesed pühakirja vääriti? Aga aeg oleks kül käe vana kirja viisi parandata mida nooremad inimesed õiguste lugeta ei moista, päälegi need kes uut kirjaviisi jo mõnda aastad on lugenud, sesama soov maksab la sisu kohta.

E 20686/8 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Hantsmõisa herra.
Vana Hantsmõisa herra Seemistein, kellest vanad inimesed mõndagi teavad juttustata, sõitnud alati aastase varsaga, keda ta kutsari Jüri saani ette lasknud rakkendata. Õhtul kui pimetaks läinud kodust ära ja homiku koidu aeal tulnud ta tagasi suud, silmad ja riided verised. Keegi pole seda täädnud ega tohtinud ka küsita kus härra käib. Kutsari Jüri, kes temaga alati päeva aeal sõitnud, seda pole ta öösese sõidu pääle kunagi ligi võtnud, aga kutsari Jüri murdnud oma pead ja mõttelnud alati, kus see koht ometa peaks olema, kus härra öösel käib, sest iga homiku näitab nago oleks ta peris lahingust tulnud. Olen mitto kord näinud, et mõõk homikul peris verd tilgub. Ei, seda ma pean tääda saama, mõtles Jüri, maksku see ka minu elu. Nõnda mõtteltes säädis ta varsakise õhtal jälle saani ette ja kui härra saani istus, kargas Jüri nägemata saani jalaste otste pääle ning sõit algas. Arvata umbes verst maad mõisast veikese mäekingu kohal kus nüüd ruusa augud on, hakkas saan ülesse poole kerkima ja tõuses ühes härra ja Jüriga õhu sissi. Jüril sai õige pidata, et jalaste otsate päält maha ei kukkunud, sõit läks üle Urvaste kiriku torni, kus torni tipp veitikene saani jalast puutus, et Jüri pea aegu alla oleks kukkunud, siis üle Kambja kiriku, mis oma madala torniga moni hea süld alla poole teed jäi, siis ikka edasi Tarto poole kuni Toomemäe kattuliku kirriku tippu otsa saan kinni jäi. Herra keelis hobuse paigale ja nägi nüüd alles Jürid esimest korda. “Sina siin Jüri? Kust sa seie said?” “Tulin ühes härraga,” vastas Jüri. “Noh hea küll, nüüd jääd seie hobuse juure, aga hoia et sa saanist ei liigu ega linna ulkuma ei läha. Oia, et sina karmantsikaid hobust ei lase ära varasta.” “Moistan isigi,” ütles Jüri, “olen siin kuni herra tagasi tuleb.”
Tähendus: vist oli kattuligo kirik veel tark? Sääl tõmbas nüüd härra mõõga tuppest välja ja katsus selle teravust, pistis jälle tuppe ning hakkas edasi samuma ikka kõrgemasse ja kõrgemase Talina poole, kuni viimaks Jüri silmist ära kadus. Vastu homikud kui Raatuse tornikell jo viis oli löönud, jõudis hära tagasi. Pea auuras tal otsas ja käed ning riited olivad verega koos, istus saani ja käskis kutsarid pukki istuta ja kojo sõita, jälle tundis Jüri, et seesama tee oli kust nad olivad läinud üle Kamja ning Urvastu kiriku torni kuni sinnasama mäekese kohta kus saan õhto ülesse kerkinud, nüüd jälle saani tallad maaga kokku puutusid. See kingukene olnud vanal aeal mattusse paik, säält on raha ja muid asjo leitud rahvas teab sellest mõndagi juttustata.

E 21488/9 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Tagasi vaate, 40. aastad.
Armas eesti vend ehk õde, sina olid õnne päivil ilmale sündinud, kui sina veel seda aega mäletad. Kui meie rahvas mõisad orjasid ja selle järele renti maksma akkasid. Oh see oli esimene samm elu poole siis tuli kohtate periseks ostmine, tõine samm. Siis kadus vitsa nuhtlus, kolmas samm. Koolid riigivalitsuse ala ja uued kohtud, see on neljas ja viies samm, ikka paremale ja ülemale. Oh õnne mis see inimene näinud kes neli ehk viiskümend aastad vanaks saanud. Mis mitto põlve, mitto kümmend põlve, aasta sadasid oodnud, on nüüd järsku tõõne tõise järele ilmunud. Keik ütlemata suured asjad. Oleme meie siis paremad kui meie vanemad, ja vanemate vanemad, kes ootes ja nuttes hauda läksivad? Jah meie peaksime ja võiksime küll paremad olla. Meie rahva seas ei tohiks mingisugust kurjust, ei valelikuid petjaid ega vargaid olla. Sest need on rõõmu, rahu ja õnnistuse aastad mis meie praegu elama. Aga mis meie näeme ja kuuleme praegu? Priiuse ullustusi, ja hullutajaid vargaid ja petjaid. Kestab see ullustus veel kaua? Vist mitte. Näituseks: Kui vanemad oma lastele voli kätte annavad ulgani koos mängita, pärast seda kui nad kaua aega nagu vangis on istunud, siis ei tea vallatumad noored lapsed isegi mis nad tegevad. Need on meie vangistatud rahval nooruse esimesed eksimise aastad, ja need lapsikud vallatuse teod ja mõttet kaovad iseenesest ära kui meie rahvas vanemaks ja mihisemaks lähab priiuse ja vanduse sees. Sest vana inimene kes mõndagi näinud pole ilmaski nii nar ega vallatu oma tegutega kui see inimene kes alles oma mõistuse poolest lapse kingates on. Oh tahmased tuisu pead, mõttelge selle pääle alati, et oma tegutega ise eneste vandlastele naeruks lähate. On see teie au, et vangi koiad eesti rahvaga täitetud on? Oh see pole kellegi au vaid häbi.
Tuntke eestirahvas oma Jumalat ja keisrid ja antke neile au hauda järele kes teid orja ahelaast on pästnud ja kallist vabatust kinkinud.

E 21589/99 (9) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Reisi juhtumised.
Et meie eesti rahval, vanal orjapõlve aeal rohkemb ühte meelt oli kui praegu, teab igaüks, kes aealugu on lugenud. Keik olivad sekord ühesugused orjad ja keik mõtlesid ja arvasid oma rõhujatest ühteviisi. Kui ka moni üksik kilter ehk kubjas ärkandja ametid toimendas, siis oli see ikka veel väha terve maa ja rahva kohta.Aga sestsaatik kui meie rahvas Vene keisrite armu läbi paremad õigused omandanud on, see on: puhast renti rahaga maksma hakkasid ehk omad kohad periseks ostsid, sest aeast pääle arvates akkas meie eesti rahva seas mõttete, arvamiste ja parteite poolest koguni uus aeg. Kuidas see keik nii lühikese aeaga, võttame aastad 35 tagasi, on sündinud? Ja katsume võrreltes endist ja praegust aega pisud kõrvu jääda, siis näeme küll, kus see känd on, kust nii mitmesuguste meelte võrsad üles kasvavad.
Endine aeg oli orjuse ja orjapõlve aeg. Praegune aeg on vaba ja vabatuse aeg, et iga mees mõttelta voib, mis ta hea ehk paha tunneb ja teab olevad. Enne ei olnud koolisid meie rahval olemaski, ja kui neid ka viimsel aeal valla (külakooli) nime all mõnda kohta sissi säeti, siis töötasivad nad väga viletsas korras. Aga kui viimaks valla koolid parema järje pääle säeti (vist riigivalitsuse sundimise läbi) ja eesti rahva lapsed lugemist ja kirjotamist pidid õppima. Siis tõusis ka küsimine. Mis rahvas meie oleme? Ja kes meie õieti oleme? Ja kolmantaks, kes see rahvas on, kes meie üle valitseb? Joba täädis siis kooli Jüts isale rääkita, et keik mõisahärrad olevad vanast Saksamaalt tulnud ja saksa sugu, sest küla koolmeister olevad seda koolis seletanud. Isa kostis selle pääle: “Pole see õige, koolmeister ei tea tuhka. Saksad käivad jo meie kirikus laual ja on sedasama usku, mis meiegi oleme, vals puha, et nad võõramaa inimesed on.” Mõned rahva seast saivad küll aru, et nad talupoegate seast ei olnud, et nende suured nõnad, mis enamiste konksu allapoole painutatud, eesti rahva omatega kokku ei passi ning rääkisivad tagaselja neist mõndagi, et sõprus nendega ei maksa ja paljugi muud.
Aga mõisnigud kuulasivad ka sel aeal teravaste järele, mis rahva seas neist räägiti ja mõttelti, nad petsivad mõned värdjad tuulepead talupoegate seast oma nõusse, kellega nad käsikäes lubasivad käia, öeltes: “Teie olete nüüd ostmise läbi vähemad mõisnikud ja meie jälle suuremad, ainult vahe jääb veel meie vahele, et meil rohkemb maad käes on kui teil. Edespidi jättame mõisnigu nimi peris maha ja suured ja veiksed põllumehed.
Talupoead kes mõisnigute meelitamist uskusid, rääkisid kadetuse pärast mõisnigute ees, oma vendate pääle keiksugust halba, sest õiguse rääkimise eest poleks härra omas uhkes lossis neile tooli istuta andnud. Ma olen koha otsimise pärast mõnegi mõisa läbi käinud ja mõndagi kuulnud ja näinud, olgu siis armas lugeja sulle näituseks neist mitmest reisist üksainus lugu räägitud, kuis lugu mul P. mõisas härra juures läks. “Kust mehed teie olete?” “Viljandimaalt.” “Kust vallast?” “T. vallast.” “Kas passi on ka ligi?” “On.” “Mis teie tahate?” “Tulime seie auuligu härra juure talukohtasid ostma.” “T. valla meistele ma kohtasid ei müü, sest et teie väga kanged protesti mehed olete.” “Auustud härra! Ma olen niikaua ära elanud ja ei ole kordagi veel valla kohtu ees olnud.” “Kas sina oled olnud ehk olemata, aga ma tean, et sääl vallas protesti mehed elavad, kes nii kanged oma jonni mehed on, et nemad jo neli aastad õpetaja valimisele vastu panevad ja ei taha oma õpetajad, kes mõisnikutest heaks kiitetud ja väga tark ja tubli mees peab olema, vastu võtta.” “Väga auustud härra! Ma pole mitte moni konvendi saatik, et mul õpetaja valimisega midagi tegemist oleks,” julgesin mina üttelta. “Kas sina oled konvelti saatik ehk olemata, ei puudu minule. Ühed Kuratid olete keik, kasige välja” ja ma pidin oma sõbraga välja tulema ja tänasin veel õnne, et terve nahaga oma õppetaja valimise pärast P. mõisa lossist pääsesin.
Mikspärast sai P. mõisa härra minu pääle nii pahaseks, mõtlesin ma koio poole sõites. Oli see vaest sellepärast, et mina valetata ei mõistnud nägo äraandjad ja keelekandjad meie rahva seas seda mõistavad. Ehk on vaest viga minu enese ehk riiete küljes, et saksad mind ei salli. Mikspärast panen mina kammasid jalga ja aean sakste viisi lahu peas ühe külje pääle. Ja miks kannan mina mõisa andvarkite viisil palitud kuna mul jo kolm Villandi moodu musta särki kodus on, vaest ei salli saksad seda, et minna ennast nii saksa viisi välja ehitan. Vaest märkavad sellest, et niisugune härra kohta korras ei jõua pidata ja enamb oma ehtimise pääle ära tarvitab kui talukoht sissi annab. Ja voib olla, et ta ka nattuke kooliharitust on saanud, sest ega õpetud ega haritud eesti mehed pole suured põllumehed, aga küll suured protsessi aeajad, kui nendega vaest ammas ammast vastu juhtub.
Nii mõtlesin mina omas kimbatuses ja arvasin omast peast mõisnigute mõttid minu kohta, ja mis mina arvasin, oli ka õige, nõnda kui ma pärast ise oma silmaga näha sain.
Moni nädal pärast nimetud reisi võtsin jälle nõuks kohta otsima voi ostma minna, aga oopis tõises mõttes ja tõises vormis kui enne seda. Pistsin vene saapad jalga ja kihutasin musta mulgi särgi selga, lasksin oma juuksed paar nädalad hästi pulstiks ära vanuda ja tõmbasin käega üle otsaesise, et juuksid hästi silme ette tulid. Nõnda välja ehitud, nägin mina kui peris lontrus välja. Aga ka tarvis vanger ja hobune uut moodi välja sääda, mõtlesin mina. Voib olla kui vedru vankri ja täkkuga sõidan, härra kõrgest lossi aknast mind joba kaugelt näeb, ja koha otsija uhkust märkab. Ka see mõtte oli hästi välja rehkendud. Lasksin siis poisi poega mära vankri ette rakkendata ja kablust suid ja päitsed päha aeata. Vanger oli veel sõnniku veost saatik hästi sõnnikuga koos, selle tarvis sai kubu õlgi padja asemel sissi pandud ja poeaga mära poeal ära kistud. Viis mind ja mo seltsimeest härja samul uueste jälle tagasi P. mõisa poole, kus mõne nädala eest mo käimine luhta oli läinud, aga ma ei soovinud kuskile moiale minna, sest et sääl vallas väga tasased ja halli liiva linamaad olivad, mis keigite Villandi meiste ja ka minu mokka mööda olivad. Kui teel ööd olime maganud, jõudsime tõiseks omikuks parajaste P. mõisa ning sõitsin oma kõhna hobusaga meelega mõisa aita ukse, ehk küll hobuste kinni panemise koht talli ukse ees saisis. Lossi aknad olivad vastu aita, ja mina mõtlesin: “Kui härra nüüd aknast välja peaks vaatma, siis ta kohe saab märkama, missuguste tarke meistega tal täna tegemist on.” Mõisa elu oone (loss) oli kahe korraga, sellepärast oli igalühel, kes härraga rääkita soovis, tarvis treppist üles tõise korra paale ronida, ja üsna minu õnneks elasivad kokkad ja toapoisid alumises korras, kelle läbi härrale täädus üles sai saatetud ja ka ära seletud, mis asja pärast keegi härraga rääkita soovis. Ka mina sain nigo kogemata oma seltsimehega, kolme tunnilise ootamise järele, sõna ülesse saata, et ma härraga koha ostmise pärast rääkita tahaksin. Et minul nüüd ühe rikka ja suure härra ette tuli astuta, kes kasu poolest madal mees küll oli, siis tõmbasin kord veel juuksed heaste veel silmate ette ning lasksin oma seltsimeest ka nõndasamuti teha. Ma köhisin tasakeste rinnad lahetaks, et hääl seda puhtamine kõlaks ja tõiseks, et härra köhimise hääld kuultes joba teaks, et mehed ukse juures oodavad. Ja ka segi oli minul väga õige võtte.
Härra ise võttis ukse lahti ja meie seltsimehega läksime tuppa ning jäime nagu see haritud meiste mood peab olema, tõine tõisele poole läve tulba näjale seisma. Ma olin rääkimise enese pääle võtnud ning käsksin oma seltsimeest seekord suud pidata. Kui meie olime alandlikult teretanud ja kolm korda peaga kummartanud, küsis mõisnik meie käest: “Mis teie soovite?” “Meie tahame talukohtasid osta, auustud kohto härra,” ehk ma küll täädsin, et ta kohto härra ei olnud, aga voi epp harratki seda ära põlavad kui neile kohto härra auu pakkotakse ja sel aeal oli väha neid, kes kohto härrad ei olnud. “Kust vallast teie olete?” “T. vallast.” “T. valla meistele ma oma kohtasid ei müü. Teie loete aealehte Sakalat. On teil tunistuse täht ka ligi?” “On,” ütlesin mina ja ulatasin tähe härra kätte. Ta silmitses tükk aega ja andis sees teda mulle jälle tagasi, öeltes: “mina olen üttelnud, et ma T. valla meistele kohta ei müü, aga ma näen, et teie moistlikud mehed olete, siis võttan ma oma sõna tagasi.” Ta andis meile molematele tooli istuta ning istus ka ise, nüüd alles siis tuli veel juttu aeamine: “Minul on teises vallas, mis ma ilda ostsin, 26 talukohta veel müümata. Armsad mehed! Mina ei salli niisugusid inimesi mitte silma otsas, kes väga nõnatargad ja päälegi kahjulikuid aealehti loevad. Ma küsisin jo kord teie käest, ega teie neid pöörasid lehti ei loe?” “Väga auustatud suur kohtuhärra,” ütlesin mina. “Millal meiesugused töömehed oma kallist aega niisuguste lehtete lugemisega voime viita.” “Seda ma usun ka” ütles lahke härra, “üks õige ja tõsine põllumees ei voi niisuguste halvate lehtete eest nago Sakkala on, mitte oma vaevaga teenitud koppikad maha visata.” “Väga auustatud kohtuhärra kui ma küsida tohin, kas aealeht siis muidu ühe inimesele ei tule kui ta eest veel peab raha maksetama? Õigus oleks jo lehe saatjal lugejale ta vaeva lugemise eest maksta.” “Armas mees! Ma näen nüüd selgeste, et teie väga targad mehed olete, jättame jutt neist tühjaist aealehtetest, minul on väga head talukohad, aga ka ind paras 260 rbl taaler ja ma usun, et meie kaupa saame.” Ma tõmbasin seda kuuldes juuksed käega veel paksemine üle silmate ja akkasin kõrva äärest meelega pead sügama nõnda kui see targate meiste kombe ja viis on. “Arvate vist taalri inda kõrgeks?” “Ei, väga auustatud suur kohtuhärra, kust see ind siis kõrge voib olla, ega ilma ometa kellegi käest tahta voi.” “Ja, ja, seda ma usun, et teie kui tark mees isigi aru võite saada, et see ind kõrge ei ole, ja et ma liiga pole mitte küsinud. Seda mõisad olen ma iljuti ühes vallaga kaunis kallilt ostnud ja ei voi neid nii odavalt müüja kui siin omas vallas, kus mina ainult 180 rbl. taalrest nõuan, aga ma tean juba ette, et teie neid ei osta, need põllud on künglised ja mägelised, sest Viljandi poolt mehed tahavad ikka tasast maad kus linad kasvavad.” “Väga auustud suus kohtu härra, see on väga tõsi, väga tõsi. Kas väga auustud suure kohtu härra talu kruntitel ka metsa peaks ligi olema kui küsida tohin?” “Jah on ka mõnel talul võsastigu ikka, suurd metsa neil enamb pole, sest seda lasksin ma mullu aasta keik talu kruntite päält maha raiota mõisa puuteks ja palkiteks, sest ühes metsaga oleksivad need talu kruntid väga kallid maksma tulnud, et talumeistel neid väga raske oleks olnud kätte saada. Kui ka sellel talul metsa ei peaks olema, mis teie osta soovite. Armsad mehed, mul pole puud mitte kallid, ma müün segapuud 2 ½ rbl süld alati.” “Tänan väga auustatud kohtu härrad selle eest, et puud lubab müüja, siis pole jo sellest viga, et selle ostetud krundi pääl metsa ei ole.” Nõnda rääkisime veel ühest ja tõisest asjast mida keik ruumi puuduse pärast pole voimalik nimetata. Võtsime tähe välja kus talukohad numri järele olid ülespantud. Jätsime siis alandlikult kohtuhärra jumalaga ning tänasime keige lahkuse eest ja sõitsime koio. Et taalri ind ülemäära kõrge oli, siis oleks ka kohtate ülevaatmine peris asjata olnud, sellepärast jätsime selle siis ka peris tegemata.
Nüüd olin mina ja mo seltsimees sellest reisist hea tükki targemks saanud, moistsime pärastistel reisitel ennast viisi pärast riitise panna ja rääkita suuga, suud mööda, kuni viimaks siis ikka ühe häraga kokku juhtusime, kellega kaupa saime. Aga pöörame nüüd oma juttu jälle akkatuse sihele tagasi ja katsume seletata, mikspärast mina ennast nii rumalaks ja lolliks meelega tegin ja orjaaea näitemängi mõisa lossitesse ette kandsin. I. Sellepärast, et mina muul viisil, et ma T. valla mees olin kohta ega peavarju ei saanud. II. Et mina kui eht näitemangia oma alandligu juttuga härratele head meeld tegin. Ja ma usun, sesamasugune lugu näitab ka keigil neil meistel sihiks olema, kes praegusel aeal polti isandate poole oiavad ja nende pilli järele tantsivad. Olgu need nüüd põllu ehk kirjamehed voi aealehtete toimetajad, nad loodavad ikka selle partei käest midagi saada, kelle poole nad oidvad, nago minagi kord seda lootsin ja ennast narriks tegin. Nüüd alles aiman mina, et keige paltivõimu meiste mõisnigutega keik sõprus pettus on, selge pettus. Ja nõnda saavad nende poole oidjad keik pärast kibetad maitsta, kes lootsid aina magusad leida. Ja moni mees sureb jo rõõmuga kui ta silmad seda õnnistust õnne on näinud, et talle tool istuta ehk sigar suitsutata on andud. Paltlase toolil istutes ja sigarid suitsutates ei arva mees siis enamb pattuks keiksugust valed oma sugurahva pääle valetates ja mitme head elujärge ära rikkutes.
See on nüüd minu arvates see känd, kus need võrsed üles kasvavad ja meie eesti rahvast nii mitmesse parteisse lahutavad, mis orjapõlve aegu mite nõnda ei olnud. On praego veel meie rahva seas mihi, kes ei näita arusaavad, et keik parandused ja uued säätused ja kohtud, meie maal ainult vene keisrite armust on osaks saanud. Ja palti isandate poolt meil midagi pole antud kui ainult vägivaldne nuhtlus, kepp ja orjapiits.

E 21600/ 5 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Mustlased
See oli 1893 aastal kui mustlased Võru pool ümber vedelesid ja K. valla K. kõrtsi mõneks nädalaks terve korteri lõid. Sääl vahetasid siis mustlaste mehed meie meistega hobusid ja petsid niihästi üht kui tõist, aga pettus ja kahjo mis nad meie meistele tegid, polnud midagi selle vastu arvata, mis viimaks mõned tüdarlapsed said. Kes ei peaks P. talu peretütrid Kadrid ja Triinod tundma, molemad viksid ja viisakad tüdarlapsed, armastavad alati noori mihi ja noored mehed ka sagetaste neid, aga see keik ei löö veel vallatumail tüdarlastel ette, sest nemad tahavad molemad süle ja seljaga niipea mehele minna ja tanu ala saada kui heal voimalik. Noh lugeja, ütled sina vist, ega see ime asi pole, sest missugune tüdarlaps see peaks olema, kes mehele ei taha minna. Kord ühel talvekuu ommikul juhtusid mustlaste moorikesed ka P. talusse, teretasid pereheite ja tütrid ning panid kaartisid ja vaatasid käsi, aga ikka viga juures, miks molemad tütred niikaua majas seista. Läks eit välja tallitusele, sobitasid jälle mustlaste eited tüdarlastele kõrva sissi: “Otsike kullakesed amme kangas ülesse, kelle otsast veel pole lõigatud, mustlane viib kanga kodu, teeb sellest peigmehele esimese amme, toob siis kanga jälle tagasi.” Oli kangas mustlasele ära antud, siis palus mustlase heit jälle uut villast voodi tekki, et seda omale viia ning suitsutata, siis jälle tagasi tuua ning siis katteks pruukita kui noormees kord juhtub teile tulema, ja kui noormees kord saab selle katte all maganud, siis ta enamb järele ei jätta kuni ikka näio ära kosib. Ja keige selle hea töö eest ei taha mustlane muud kui 5 rbl raha ja kink sealiha. “Oi,” mõtlesivad virgad tüdarlapsed, “See ei ole suur ind linase amme kanga ja villase voodi tekki saame varsi tagasi ainult 5 rbl raha ja sea kink selle eest, et meie molemad varsi mehele saame, tõeste see ei ole mitte paljo.” Räägiti siis asja koigiti vana memmega läbi ning leidis ka pereema, et maks kahe tütre mehele saamise eest mitte liig pole (peremeest polnud ka kodus) toimetati siis 42 küünard amme kangast, villane voodi tekk ning tubli sea sink mustlaste ree pääle ning pisteti 5 rbl veel käsirahaks pihku ja saateti mustlased rõõmu ja naeruga väravast välja. Oodeti siis poonevusega kolm päeva, mil mustlased oma lubatuse järele kanga ning tekki pidid tagasi tooma, aga võtta näpust, mustlasi ei tulnud, nüüd räägiti neljandamal päeval lugu isale kes siis ka kohe küla korranigu võttis ja kõrtsi juure sõitis nimetod asju mustlaste käest ära tooma. Aga ei leitud mustlaste käest enamb midagi ei tekki ega kangarulli, ei liha ega raha. Sai vana P. talu vana peremees mustlaste käest sõimata veel päälegä ja lubati teda ja tema karja ära nõiduta kui ta niisugusid vale juttusid mustlaste pääle aeata. Läks siis isa tühjalt koio ja palus enne korraniku ja kõrtsi isandad kes selle otsimise juures tegevuses olnud, asjalugu salaja pidata ja mitte ingelgi räägita, et ta naene ja lapsed nii lollikesed olnud mustlasi uskuma ja neile enne aega inda ära maksma kui veel lapsed mehele pole saanud. Kartis ka P. peremees ise kangeste seda kui mustlased vaest südametäiega ta kariloome ära ei nõiu ja see kartus polnud sugugi asjata, sest 1894 aasta talvel pani P. peremees kaks keige paremad lehma ja kahe aastase mullika hauda. Kelle süü oli nüüd see? “Eks keik mustlaste töö,” rääkis P. peremees ise oma sõbrate ja naabritele. “Kes pani neli pahru lõigatud muna minu lauta sõnniku ala? Kes muu kui mustlased vandlased. Tegi küll kotta suure tule ülesse ja panin siis pahru munakesed tulle ja põletasin tuhaks ära, aga säält epse viga mo loomatele tuligi, et nõndaviisi tegin. Oleksin ma neid vaenemees rattarummu sissi toppinud nago mind targemad inimesed pärast õppetasid, oledsid mo elajaloomad praegu veel elanud. Aga mis sa teed, oled rumal ja kanna kahju.” Et P. talu tütret molemad veel ilma tanuta ümber käivad ja mehele minna igatsevad, pole mitte nende süü ega ka mustlaste süü, vaid nende eneste lihase isa süü, kes mustlaste käest läks antud kraami taga otsima ja nõnda keik hea asja ära segas ja raisku aeanud.
Veel naljakamb lugu sündis selsamal 1894 aastal ühe tõise tüdarlapsega, kelle vanemad kül sündimise poolest sakslased on. See tüdarlaps olnud julgemb veel kui kaks esimest, läinud ise kõrtsi juure oma mehe puudust mustlase vanamoorile juttustama, see lubanud asja säälsamas varsi selkeks tiha ja tüdarlapsele tulevad abikaasa näitata. Selle tarvis pannud ta teda kõrtsi ree ala tühja tõrre ala, lasknud enne riited seljast maha aeata, võtnud siis tütruku venna kuldsõrmukse, mis 10 rbl maksnud, ja tüdruku käes olnud vaeva palgaks, ka viie rublalise uue vilase rättiku, kasknud siis tüdarlast nii kaua amme väel tõrikse all kükkitata kuni ta peigmees ise sinna ilmub ja tõrikse päält ära võttab, aga õnnetuseks voi õnneks pole tüdarlaps kange külma pärast nii kaua oota jõudnud, lükkanud viimaks tõrikse päält ära ning pugenud välja. Rääkinud kõrtsimehele oma lugu, mikspärast ta tõrikse all pidanud olema ning palunud mustlaste käest oma riited ja sõrmust tagasi, aga seni kaua olnud mustlased ta riited ja sõrmukse ja villase rättiku kes teab kuhu saatnud ja vaene tütrik pidi kõrtsimehe naese käest omale uued riited koio minna paluma ja venna käest tapelta veel päälegi saama, et sõrmukse mustlastele ära oli kinkinud oma riiete kahjo veel arvamata. Sellest lugust näeme, et meie maal elavad sakslased veel rumalamad mustlasi on uskuma kui eestlased, sest mehele tahta, ja sellepärast kange talve külmaga väljas kõrtsi ree all tõrre ala pugeta, pole kellegi lapse mäng enamb.
Kolmas nali sündis selsamal korral ühe K. mõisa popsiga, kes jo paar nädalad haigevoodis põdenud kui mustlased kõrtsi juure tulid küsima: “Mis peremehel viga ole kullakene?” “Sääl on tal vana kuri ise sees, kes vanakest ei lase vootist välja tulla, peris terve oleks muidu, aga jalga ala ei saa. Vaata kas küla inimesed ei tunne ära, mis haigus mo vanamehel on,” ütles sauna naene. “Voi alekullakene perenaene, miks meie ära ei tunne, vanakesel on kuri sees, suskab sagetaste külje seest, ei lase süüja ega ööse pääd päetsile panna.” “Väga õige, keik õige,” ütles sauna naene, “küll oleme keik rohud ära pruukinud, kadaka marjad ning kalmusse juured, ka piibu leemi jäi heile õhta, aga keik ei maksnud mitte midagi, ikka jääb kurjemaks kuni viimaks selel mooduga lõppeb.” “Heii perenaene, mis juttu teie nüüd aeate,” ütles mustlane, “saab veel peris terveks, tooge mustlasele kints sea liha, mustlane loeb liha pääle, siis lähab Kurat vanakese seest liha sissi ja vanakene saab kohe terveks.” Oli ka sauna naesel viimane põrsa kintsukene veel alles iseenesele ja oma väetimatele lastele väeks, seda tõi ta nüüd välja mustlase moori kätte, kes liha pääle imelike sõnu akkas posima, kuni küll arvas olevad, siis lausus ta: “Perenaesekene, nüüd viib mustlane selle liha ära ja mattab maha süüja ta enamb ei kõlba, sest Kurrat on nüüd vanakese seest liha sissi läinud.” Küll oleks sauna naene viiluksestki liha tagasi küsinud, aga mis pidi ta selelga veel tegema kui Kurat liha sees oli. “Jah, sestsaatik kui mustlane mo vana Jaani arstis, akkas ta elama ja tuli sellsamal päeval ülesse, poleks mustlased sinna juhtunud, oleks mo mees jo nüüd hauas magamas.” Nõnda rääkis sauna Mai 1894 aastal ja küla eited pidasid keik rääkija juttu tõeks. Mis sina lugeja arvad neist kolmest tõsisest sündinud asjast. Veel on pilkast pimetust Võrumaal.

E 21606/16 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Moni sõna ketramise, karjatallituse ning metsa laastamise üle. Juttu tuleb juttust, kõne kõnest.
Iga inimene, kes oma päeva tööd truiste ja korralikuld on teinud, eidab õhtul rahulise südamega voodi magama ja tõuseb kui Jumal elu ja tervet kingib, õigel aeal hommikul jälle ülesse. Aga paljo on neid meie eesti rahva seas niihäste mihi kui naisi peremihi kui sulasid, kes ööd öösse ega päeva päevasse ei pea. See on, et nad magamise ega ülevel olemise vahel ühtegi kindlad korda ei pea.
Neid on küllad, kes väga väha magavad, ehk üksnes tunni kaupa magata saavad (Pangu lugeja tähele, ma räägin siin üksipäinis talurahvast). Meie kirikulaulu salm ütleb: “Sest ingamiseks on see uni meile antud.” Aga ütleb moni: “Mis sa ära teed kui uni pääle ei tule. Üks mure on ööd kui päeva südames ja vaevab ning piinab alati. See on mure elu eest. Mis ma pean sööma, mis jooma ja miska pean ennast katma.” Sina, kes nõnda kaebad, võttad Jumala käest mure ja oolekandmise enese eest ära, ning võttat seda enese pääle. Jah, sinul on asja küll sa rumal inimene, nõndaviisi kaebata ning õhkata. Astume teeld kõrvale ühte eesti perekonda sissi ja puhkame sääl paar päeva ja ööd ja õpime eesti elu tundma. Nüüd näeme, et selles peres öösel väga väha magatakse, ikka on siin öösel midagi tegemist, et küll keik välimised põllutööd tehtud on. Perenaene ketrab tütrugutega kuni 11 ära löönud, siis eidavad magama, aga see uni ei kesta kauaks ja kell 1 ärkab vanapoolne perenaene, kes mitmesuguse elumurega ammugi küpseks saanud ja üüab: “Tüdarlapsed tõuske üles ketrama.” Keiges kaks tundi saivatki tütrukud magata, ning nüüd jooksevad jälle vokkirattat, aga mis jooksmine see on, moni vokkirattas kippub vägisi seisma jääma, käib veel mone keeru tasakesi ja joba ongi seismas. “Miks sa tukkut sääl Katta” üüab perenaene. Katta ehmatab, ärkab ning pühib und silmist ja jälle jookseb ta vokki rattas paraja kiirusega nago poleks midagi sündinud. Nõnda tukkuvad keik kolm tütrukud kordamööda, kuni viimaks tukkumise kord ka perenase enese kätte tuleb. Et süda nüüd rahulisemb vokki ees kui voodis magates, täädes, et töö neljal inimesel ikka ennemine tehtud saab kui magates, laotab uneingel omad pehmed tiivad perenaese koondla, vokki ja keige toa üle. Keik näitab kui sui öö udu sees õljuvad, nago mesilaste sumisemist kuuleb veel perenaene ning selle pääle jo noriseb ta vokki ees, vokk on seisma jäänud. Üks tüdarlaps, alles leeris käimata, teeb ka perenaese eeskojo järele, ka tema vokk seisab. Peremees ärkab üles ning lööb omad silmad vootis lahti, perenaist ja tütrukud vokki ees tukkumas nähes üüab ta: “Kas joba nii vara ketrate, kell pole veel kaks löönud. Mikspärast nii vara üles tõusta ja mis kasu saadab niisugune esi enda vaevamine moni ketrab, moni magab. Kas sellest küllad ei saa kui kell 4 ülestoustakse ja kell 10 magama minnakse. Tehke tegemise aeal ja magage magamise aeal. Sest kui inimene enne läbi oma jõudu lootud sunnil on tubliste karastanud, siis lähab töö paremine korda, aga kui ta välja puhata ei saa, siis ei ole ta tegia ega magaja.” Nõnda rääkis peremees vootist oma perenaesega ja tüdrukutel oli seda kuultes meel hea, sest edespidi ei aetud neid enamb nii varra üles ketrama. Ma olen ka mõnes peres näinud, et sääl mingisugust korda ei peeta. Kord töötakse paar ööd järestigu läbi ja siis magatakse jälle valgest valgeni ja pahandakse, et valge väljas olevad, nago lähaks valge läbi ka midagi ukka. Õnneks on neid peresid meie Eestimaal väha, kes liig ooletumad on ja laiskuses magavad kuni auk maa sissi vaob. Tääda muidugi, et niisuguses peres mõnigi asi puudub, mis laiskus ammugi mokka pannud. Aga liig ihnussid tuleb rohkemb kahetseta, kui niisugusid. Et meie eesti rahvas väga oolas töörahvas on, teab iga muulane, ja sellepärast ei ole meil paljo ooletusest tarvis kirjotata, aga küll paljo niisugusist, kes sooviksivad, et ööd sugugi ei oleks, vaid päike ka ööd läbi ühtepuhku paistaks, nõnda kui kord Kiibeonis, iseäranis pakkil lõikuse ja vilja koristamise aea, kus meie rahval kõik sõrmeotsad tööd täis on. Niisugusid ülearu tõmbajaid ja töötajaid peame manitsema ja ütlema: “Pidagi piiri sõbrad, pidagi vähagi piiri, kui aeg vähagi seda lubab.” Ärge töötage mitte selles sihis, et seie igaveste elama jääte, vaid mõttelge ka selle pääle keige pakemal töö aeal, et ainult ürikest aega selle mailma kodanikud olete. Kui sinul, sina üleliig töö pääle ahne inimene, kõik pea mõttid täis on, ja sina aega süüja ega magata ei saa. Kui sul aega küllat, oleks paras jago teha, kui ahnus ja liig mure lubaks ja kui rikkuse imu sind poleks taga kihutamas. Siis ma tuletan sinule, selle ettemõtlematta ruttamise juures vana rahva sõna meele: “Istu veidi maha ja lase suurd pakki mooda minna.” Sest seda on jo küllalt nähtud, et mittu liig läbemata ja pakkilist meest on oma ette mõtlemata tööd tõist korda ümber teinud.
Mitmes kehelkonnas meie maal pidavad naesed rohkemb oma lehmate eest muret kui oma inge eest, niisugustel on lehm ülem kui ing. On see siis halv asi lehmate eest hoolt kanda, ütlevad nemad. Keik suvi labi lõigutakse ehk katkutakse lehmatele heinu, kas õigel ehk ülekohtusel viisil, kas oma ehk võõra põllult ehk heinamaalt, kes seda küsib. Võrupool tuleb seda tihti ette, et maja perenaene ise tüdrugud välja saadab heinu vargile, öeltes: “Minge kaege kust saate.” Mis siis veel Kõrumistest lehma pidajate naestest üttelta. Neil pole midagi püha, nad piiluvad ja hiilavad keik sui ööd läbi lehmale heinu otsites ning kandvad viis ehk kuus punda korraga toorid heinu kolm kuni neli versta koio, ei nurisegi selle vaeva juures, kui aga saada oleks. Ja nende lehmad on siis nii ära hellitud ning õppetud paremad sööma ja saama, et mikspärast peakski ta seda tegema kui perenaene ta eest nõnda tormiste ööd kui päeva muretseb. Küsid sina nüüd selle oolika lehmapidaja käest naela võid, seda tal pole, sest ta oma lehma piima rõõsast ära serbanud, ehk lastele pääle lüpsi ette andnud. Iga mees teab jo seda, et Manni, Jaani ja Lull ainult rõõska piima korjavad appud kooritud piima need lapsed suusisse ei võtta, sest appatud piima üütakse Võrumaal mädanud piimaks ja mädanud piima vaene Võru näljane lehmapidaja popsi naene ei salli, olgu küll, et tema jo kuu aega ilma leiva marjata on elanud. Kuidas näitavad sääl naesed ja tüdrukud välja kus lehmate eest nõnda hoolt kannetakse? Oi sõbrakene, väga viksid ja viisakad, nago orjaaegsed karja kõrralised kunagi, riited eest päev otsa ligetad ja heinapassaga koos, palged tahmased ja silmad vesised alalise koa ehk köögi suitsu ja tossu sees. Kas alati? Jah. päevast päeva nõndaviisi aasta läbi, sest sellel loomate heinte ja aganate keetmisel ja auutamisel pole ilmaski vahet. Ka ei maksa neil riiete kuivatamine ega pesemine mitte midagi, sest poole tunni pärast oleks see keik jälle ligetaks tehtud. On ka mõistlikumaid kehelkondasi Viljandi ümber ja mojal, kus ka lehmatele heinu suil katkutakse kui seda oma krundi päält saada on, pole seda saada, siis söögu loom karjamaalt sedasama rohtu mis sääl pisud ehk paljo kasvab, ning olgu sellega rahul, kui talle koeo tulles paar peotäit jahu joogi sekka segatakse. Ja kus nõnda tehakse ja piima kooritud appult süüjakse, sääl pole kunagi perenaesel ega lesel lehma pidajal või puudust kui ka iga kord müja ei saa, siis süüja seda ikka saab. Räägid sina nüüd lehma pidajatega, et peris orjus lehmi iga silmapilk tallitata ja neile aganaid auutata ja heinu ette varastata üks vaimu ja ihu jõu kurnamine õrnemal sugul on, siis kostavad joba peris peremehed ja perenaesed selle pääle: “Paremb ma lehma siis ei peagi.” Armas peremees ja perenaene lasi oma lehma suil karjamaal ka enese kõhu eest akata paljud oold kandma, siis saad näha, et piima niisama paljo saad kui pisud jahujooki annad, ehk veel rohkemb kui enne.
Mikspärast künnate teie peris peremehed kõik oma karjamaad üles ja teete sula põlluks, kuna teie veel mitmes paigas oma valmis aritud põllud väetamata jättate. Mikspärast? Sellepärast, et nurmetel ühtegi korda ega aru pole. Teie ju seda teate, et üks vak kesvi väetud aiamaa pääl 15 ehk 16 seemend annab ja sina nurme kesvatest, mis väga halvaste võetud ja aritud vaevalt seemne oma külitud seemnele kõrva saad. Mis kasu annab siis niisuguse mehele karjamaa üleskiskumine ja metsa põlluks tegemine põldu suurendata, kuna peris väli põld nii korratumas olekus seisab, et õiged põldute jagamist ega vahed kuskil pole? Akkake armsad peremehed karjamaa ja heinamaa eest paremine oold kandma, siis kosuvad teie loomad peris silma nähtaval, üsna poole vaevaga. Väga rumal on see peremees, kes omale on jõudnud periskoha osta ja nüüd oma ostetud krundi päält viimse metsa tukka ära äävitab. Ma olen seda oma silmaga mittu aastad näinud, kuisviisi peremehed oma metsa tükkikestega tegevad, neid iga aasta äärest ikka kitsamaks laastavad, kuni viimaks ilus metsa salkukene keik on otsa saanud, et enamb vitsa oma lapse peksa ei saa. Kas sellepärast, et puud hädaste tarvis oli? Ei mitte, mets sai sellepärast äävitud, et põldu suurendata ja raha rohkemb saada, mis selle metsa tükkikese all arvati peitus seisvad. Raha oleks siis ka voinud rohkemb saada kui mets oleks kasvama jäetud ja endist põldu parema korra pääle säetud. Kust ma selle sõnniku võttan, kuulukse ka seda talumeest kaebavad, kes metsa maha laastab ja põlluks teeb. Ta ei teagi veel, et põldusid vähemateks tükkiteks peab jagama ja endise 5e nurme asemel kui põllu suurus kannab, 10 põldu tegema. Noh kui nõnda saaks jagatud, siis küll tuleks sina armas põllumees rükkimaa sõnikuga välja ega poleks sinul vist ühtegi kaebamist. Uskuge põllumehed vähagi targemate meiste raamatuid, et keik maa ja riik kõrbeks muutub kui keik metsad saavad ära äävitud ja pitkse vihma arva ehk mitte sugugi nende maakohtate pääle ei sada kust metsad suutumaks on ära äävitud. Uskumata inimene vaatku neid heinamaasid ja orgusid, kus praegusid veikesed jõed läbi voolavad. Kui kõrged nende kaldad ning kui laiad heinamaad ühe suurema jõe hääres praegu on. Kuidas on jõgi nii veikeseks jäänud, et ta sülda 5-6 veel keige laiemast kohast lai on ja mitmest kohast ei enamb paari süldagi täieste? Kas ta meie esivanemate aeal, võttame 700 aastad voi rohkemb tagasi ka nii lai oli? Ei, sõbrad, siis olivad metsad tervet ja vihma sadas siin maal kümme kord rohkemb kui nüüd meie päivil. Siis olivad jõed vististe nõnda laiad nago nüüd keige laiemad orud keige heinamaaga kokku on, ja jaaksivad käretaste vahet pidamata edasi. Mõtle järele, kus oli siis jõgete sügavuse ots, seda aru saad sina siis kätte kui nüüd ühe kõrge kalda päält tõise kalda pääle vaatad ja välja jõuad rehkendata, paljo kallas heinamaast ehk praeguse jõe põhjast kõrgemal seisab. Sel aeal oli siis kalate kudumise plats praeguste oru kallaste ja meie keige kõrgemate poldute pääl, mis nüüd veepinnast 6-7 ehk 10 sülda kõrgemal seisavad. Sellel aeal vois eestlane vähjasid püüda ja kalu õngitseta praeguste kõige kõrgematel põltute servatel. Ja sellep. siis ka metsapuud vanal hallil aeal soojuses ja niiskuses nii jämetaks ja sitkeks kasvasivad, et praegused puud kui härjapõlvlased nende kõrval on. Seda iigla puu paksust ja jämetust nägin mina ühest vanast tamme lõhas-poolest mida ma aastad 20 tagasi heinamaast välja kaevasin 40 tolli oli selle endise maha põlenud tamme tüika paksus veel, ja see polnud kesk südame koht, vaid ainult äär. Suured sügavad orud meie maal, kus madalad heinamaad põhja kattavad, on keik ennemuistsed jõed, suurel veel uhutud, kus praegused jõekesed kui hõbetased linidikesed kiverit kaverti käies nende põhjas edasi jooksevad. Veel 50 aastad tagasi olivad hoopis vihmasemad ja niiskemad ilmad kui nüüd. Mikspärast? Sellepärast, et metsa rohkemb oli kui praegu. Mõned suured lohud põldute sees kus nüüd künnetakse ja külitakse, olivad veel sel aial peris vee all, et veikesed kalakesed sees laksu lõid. Olen ise T. vallas turbaid kaevates üheksama jala sügavuselt tervet pählid leidnud, aga ilma tummata keik see oli pääle nimetud sügavuse roo lehtetega otsani tihetalt kaetud. Kes pani need pähkled sinna, et neid üsna peaoga võtta vois? Noh sääl vois endisel aeal muidugi selge järv olla, et pähkled kaldalt järve kukkusid vee pääl oiosid ja viimaks aea jooksul põhja vaeosid lendva pori sissi. Praego on sellel sool raud heina kasvataja kindel kamar pääl ja keegi ei voi üttelta, et sääl kord järv olnud, kuna ommeti pähkled ja roo lehtete lademed põhjas seda väga selgeste tunnistavad.
Keigest sellest näeme ja usume, et metsa häävetajad kõik lootuse vastu pattustavad. Isi asi on see, kui kütti puu raiomine metsa raioma sunnib. Noh seda ei sünni mitte laastamise viisil, vaid puhastamise viisil ette võtta, et halvemad saaksid sealt välja korjatud, et jälle siis parrematel puudel lahetamb oleks kasvata ja kosuda. Et nüüd talupoiad oma metsa salgukesi rumaluses ja raha puuduses ära äävitavad, siis pole see veel kõik. Meie suuremad põllumehed mõisnikud laastavad iga aasta kümnete vakkamaate viisi oma prisket põlist metsa ning saadavad üksi Võrumaalt tuhandad liipred ja palgid iga aasta Riia poole alla.
Et meie kallis kodumaa selle viisiga aastaastalt viljaanni poolest vaesemaks lähab kui meelega kõik metsad nago kiuste ära äävitakse, on isigi mõista. Iseäranes linad ja odrad igatsevad niisket mulda ning ikka rohkemb vihmast kui kuiva aega ja et metsad ainolt pitkse vihma maha kisuvad, mis enne ning pärast jaanipäeva keige paremal viljakasumise aeal tarvis lähab, sai joba enne nimetud. Sügisesed ja kevatesed lausalised vihma sood, nende pärast olgu metsa ehk olemata ning kui vilja kasvamise aeg mööda on, siis soovib iga põllumees , et peksmise ja kokkupanemise aeg päälegi kuiv oleks. Paljo oleks sellest veel rääkita, aga tänu Jumalale, et targad mehed seda mitmes raamatus joba teinud on, aga sina armas sõber pole suur raamatute lugeja, siis usun mina, et paljo asjo sulle täädmata on ja sina rumaluses oma pered pead. Karja tallitat ning metsa laastat.

E 21633/4 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis keegi armastab.
Evangeljumis öeltakse: üks oli naese võtnud ja vabandas ennast sellega, tõine põllu ostmise ja kolmas härgatega. Need vabandajad ei saanud mitte aega pulma tulla. Ka ütleb Apostel Paulus: kes naese on võtnud, puiab oma naese meelepärast elada. Aga kes ilma naeseta on, püiab seda mis Issanda meelepärast on. Korintus 7, 30. Pane neid sõnu tähele sina abielu mees, kes sina oma naist ülekeige armastad ja ei näita täädvad, et Jumalat ülekeigite asjate peab armastama. Aga paraku vahetavad ilmalapsed seda kallist Jumala armastust naese armastuse vastu ära, et nad igapäev armastust naese vastu südames kannavad ja armastust oma Jumala vastu südamest laskvad ära kustuta. Kes nõnda tegevad, on ebajumalate orjad ja nende õnnetus on raske ning veider ka ligimestel näha. Kui Jumal aealigu surma läbi nende kallimad varandust naist ära kutsub, siis alles veel märkavad niisugused, et nad oma südamega kaduva asja küljes poonud ja saavad tunda, et Jumalat ülekeigite asjate peab armastama. Tõisel on lapsed ja kolmandamal on põllud ja maja, mis nad igapäev omas südames kannavad ja armastavad. Viies selts inimesi armastavad veel alvemaid asjo kui esimesed, nad armastavad ilusaid hobusid, ilusaid vankrid, raha, uhkid riitid, ja ise oma pale ilutust. Ja need viimsed püiavad ise endid oma kaasinimestele ebajumalaks teha, nad on keige madalama vaimu järje pääl. Kui nüüd Jumal nende pale ilutust kas mõne halva haiguse ehk häda läbi ära rikkub, siis alles tundvad nemad, et nad tänini tühja pääle lootnud ja iseennast asjata kalliks ja enamaks pidanud, rohkem kui sündis pidata. Mitmet pöörvat risti ja vilitsuse läbi laia tee päält ümber, aga mitmet lähavad veel paljo kurjemaks ja õelamaks, vannuvad iseennast ning elusaatust ja keik mis mitte nende lihaligu meele järele ei ole. Oh neid asjo on paljo, mis inimesed siin ilmas armastavad paljo oleks mul neist täna rääkita, aga ruum on otsas, sepärast jättan seda tõiseks korraks kui Jumal elu ja tervist annab.

E 24115/8 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Mõned lühikesed küsimised ja kostmised meierahva asjate üle lähemast minevikust.
Võttame aastat seitsekümmend tagasi mis vanemad inimesed, kes praegu veel elavad, ära mäletavad, siis näeme, et selle nattukese aea jooksul eesti elu ja olu koguni tõiseks on muutunud.
Mikspärast olivad meie rahva elumajad ilma klaasaknata? Vist sellepärast, et uks ka ühes akna ased täitis ja korsana ning akna ased täitis. Ehk ei olnud raha klaasi osta? Ehk oli klaas väga kallis, et vaesemb rahvas teda kätte ei saanud, ehk polnud siin Eesti ega Liivimaal veel ainust klaasivabrikud olemas. Voib asjalugu ka veel nõnda olla, et taluinimesed perisorjuse aeal niisugust uhkust ei tohtinud aeata, et oma elumajatele klaasaknaid ette muretsesid. Seda tõendab üks sündinud lugu, mis 60 aastad tagasi Villandimaal T. moisas sündis:
Käsk oli mõisavalitsuse poolt välja andud, et keegi teomees oma pastlaid ega viiska kaks päeva ühes jalas ei tohtinud pidata, et pastla ega viisu nukkit viltu ei lähha, vaid need pidivad iga ommiku vahetud saama. Kes selle käsu vastu eksis, sellele anti 30 keppihoopi ja nimetud aastal anti selle käsu üle astujatele aindsal korral 13 mehele igaühele 30 hoopi. Seesama säädus maksis ka saabaste kandjate kohta: keda mõisa õues saabastega nähti kõndivad, viiti valitseja poole ja anti 30 keppihoopi, et inimesed hirmu tunneksid ja mitte väga saksaks ei lähaks.
Mikspärast pruukisid inimesed, iseäranes mehed, sell aeal pihaga ammid? (Kahekordse pihaga) Selle küsimuse kostus pole vist kellekil arusaamata. Mikspärast polnud regetel rauda all ja hobusad ja vankrid ilma raudamata?
Oli raud nii kallis, et vaesemad teda osta ei saanud voi polnud terves Eropas seda asja veel pruugis. Petseri kloostri kuninga vankril kül paljo rauda ei nähta juures olevad ja ilja aea tagand olivad veel mõned mõisnigute tõllad nahkvedrutega, voi on nahkvedrutega vankrid praegugi veel olemas.
Mikspärast olivad vanast meie rahval keik sööginõud ja anumad puust? Olivad savi ja portselaaninõud veel siis tundmata ehk ei olnud meie maal veel niisugusid vabrikuid kus neid valmistatas. Söögipüttid ja kausid olnud 70 aastad tagasi enamiste leppa puust lautatest tehtud ehk välja treitud. Leppapuu läinud kül pestes ja aurutates mustaks, siiski olnud või ning paks piim musta kausite pääl puhas ning maitsev. Ka joogikannud olnud niimärka suured, et ühele aindsamale kannule toopi kolm ehk neli sissi mahtunud. Niisugused kaasega kannud voisivad kül sellel aeal kasuligud olla kui rehetaretes elati ning keik kohad puru ja rämpsu täis olivad.
Kuidas oli haritusega lugu? Kes saksa keelt väha purssis, se sai veel aastad 40 tagasi kohta. Olgu kas mõisavalitsejaks, kärnaliks ehk saksa mõtsavahiks. Kas niisugune suur saks ka a, p, te ise oskas voi osakas seda tema kõrge emand, oli ükskõik. Kui naad üle kahe aga mõisahera asja ära õiendasid vai laudate ja puu rehnungi üles panid, siis oli ......., vana juut.
Kui suur oli meie rahval musika tundmine sel aeal? On arvata, et seda sell aeal sugugi ei olnud, kül puhuti sarve ja ka torupilli ja arvati kanged häält ja ruttulist takti pea iluks, kuid õige tundmise pääle puhtuse poolest ja hääle armsust ei oolitud. Ka mõisa saksad olnud ligi sada aastad tagasi ilma suurest koolitamata lambapead, ka nende seas polnud mussika tundmist paljo. Oi se pois puhub heaste sarve ehk lööb ilusaste viiolid, öelnud ka saksad. Kuidas vana Tarvasta valla mees Anniantso Aadu kui esimene mängimees sääl nurgas kuuldsaks saanud, kes viiolid lüja oskas nõnda, et selleaegne T. mõisahärra teda oma pulmapääval mängima kutsunud ja keik prouad ja preilnad tantsu keerutanud. Tõised viiolimängijad, mis pääle seda aega ilmale sundinud nimetud kihelkonda, pole ainustki tantsulugu moistnud mängita. Üksnes torupillilugu ja labajalavaltsi, kelle takt nii ruttu käis, et keegi oma liikmeid, olgu ta nii virk kui tahes, selle järele painutata ei saanud. Olnud ka 60 aastad tagasi paljo niisugusid mihi meie rahva sees, kes viiolid haalte panna ei oskanud, veel vähemb siis veel mängita, ka niisugusid mussikantisid kutsutud pulmate ja varrute pääle torupillimehega võitu mängima, kus ikka torupillimees viiolimängija oma joruga, mis kui härg müranud, ära võitnud.
Polnud torupillimeest kuskilt saada, siis olti ka selle viiolilööjaga rahul, kes sugugi mitte lüja voi mängita ei oskanud. Keelte kätsistamisest oli küllad, sellejärele vaatati aga tihti, et tantsijad seisma ei jäänud. Kuulsin ise aastad 40 tagasi ühe musikandi, kes kahele rätsebale öö aega lugusid suuga ette lõi ja tants läks edasi mis sorab. Lõppetuses olgu öeltud, et meie eesti rahvas tantsimist nii väga ei armasta kui sakslased ja kergemeelega lätlased.

E 24119/30 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003 [mj]
Kakstõistkümmend munast auutud inimest.
Kord elanud üks paar inimesi, kelle mitte lapse inge polnud, joba saanud naad molemad seitsmekümne aastaseks, aga ikka veel midagi. Pidanud nüüd nago paarrahvast kunagi nõu kokku, läinud targa juure, tark õpetanud: "Minge linna, ostke säält 12 kana muna ja auudugu naene neid aasta aega, kül siis saate omale lapsi." Vanate paar nõnda ka siis teinud, kuida tark õpetanud, ostsid 12 kanamuna ja naene auudus poead 12 kuuga välja, keik prisked poisid, mis poole aastaga pitkaks meheks sirgusid. Jälle oli nüüd vanematel oma häda, et polnud poistele tööd anda, ostis siis mõisa käest suure tükki mere äärest heinamaad ja käskis poead niitma minna. Ükstõistku poega läksid niitma, aga keige nooremb poeg ei läinud, vaid lausus isale: "Las vennad niita pääle, kül ma neile järele jõuan" ja ime lugu, tõised vennad olivad juba kolm päeva ära niitnud kui nooremb vend järele läks ja ühe päevaga heina rohkemb kokku pani kui vennad kolme päevaga. Heina sai nüüd üle keige mittu sada kuhja ning isa oleks nüüd rikkaks meheks saanud kui ta need heinad kasuga oleks ära müünud. Aga keigil pole siin ilmas õnne antud. Isale toodi sõnumid, et iga ööse tal heinamaalt kakstõistkümmend kuhja heinu korraga ära kaduta, aga vargaid pole keegi näinud. Mis siis muud kui pani poead vanemast akkates iga ööse kordamööda vahtima ja keik 11 poega vahtisid ükstoistkümmend ööd läbi ja igal ööl kadus nago ennegi 12 kuhja heinu ära, aga vahid ei näinud varast ühtetegi, voi ei suutnud poisid une pärast keik öödläbi valvata? Kes teab.
Viimaks tuli vahikord keige noorema poea kätte, se laskis omale seppa pitka raudora teha, sellega läks ta nüüd vahtima. Oli ka virk pois ega jäänud vendate viisil magama. Arvata kella 11 aeal ööse tuli merest hobetane mära 12 varsaga välja ja kohe heinakuhjate kallale, igaüks võttis mone suutäie ja 12 kuhja olivatki söötud, nii ahned olivad mere hobused. Vaht seda nähes jooksis hobetase vana mära juure ja tahtis teda raudoraga läbi pista, aga mära paluma: "Jätta mind elama, ma kingin sulle selle palgaks oma 12 poega, sa void sellega rahul olla, sest ka teid on 12 venda, saate igamees siis hobusemeheks," aga keige nooremb vars võtta enesele, se on kül keige kõhnemb, aga keige targemb ega saa sind healgi häda sissi jätma. Pois kuulis mära palvet, jättis teda elama ning laskis minna. Nüüd ta istub keige nooremale varsale selga, sõidab koio poole, keik teised järel, vendatel väga hea meel, et neile head hobused toonud. Peavad nüüd nõu, mis ette võtta, tööd se kord midagi pole, ilma tööta ka laiskelta ei soovi, peavad nõu naisi võtma minna. Kui aga niisugust eite ilmas leiavad, kellel 12 tüdard on. Lähvad teele ning sõidavad ühe päeva teed ära ning jõuavad õhtuks ühte talusse ööseks, siduvad hobused aia külgi ning lähavad tuppa minema, vana pereeit tuleb joba uksel vasto, teretab viisakalt ning ütleb: "Minge tuppa, armsad lapsed, kuni ma sauna lähan ning ennast puhtaks pesen, kül siis pärast voime juttu puhuda." Tuli siis vanaeit saunast vihtlemast tagasi, said külalised lahkeste vastu võetud, hästi söötetud ning jootetud ja vootid üles tehtud, rääkis siis vana ema nendega lahkeste: "Poeakesed, otsite omale naisi ja tahte niisugust ämma, kellel 12 tüdard on, mul on keiges kaheksa, sellepärast ei voi teie minu väimeisteks saada, aga minu õel, kes päeva teekonna siit kaugel elab, temal on 10 tüdard kül, vaest temaga kaupa saate."
Kui naad nüüd sääl öö olivad rahuga puhkanud, söönud ja joonud, panivad naad hobusad jälle sadula ja sõitsivad edasi kuni just õhtuks selle eite juure jõudsivad, kellel 10 tüdard oli. Joba ukse ees tuli perenaene vastu ning soovis neid omad hobused kinni siduta ning öömajale jääda, ta ise tahta praego sauna minna, ennast pesema, et siis aega küllad külalistega juttu puhuda. Kui vana eit saunas oli vehelnud, võeti meie tuntud vennad keigesuurema lahkusega vastu ja rääkis neile vanakene, ilma et külapoisid talle midagi veel oleksivad saanud üttelta: "Olete tulnud naisi otsima, niisugust eite, kellel 12 tüdard kodus on, minul on keigis ainult 10. Öömajale voite seie jääda, aga minu väimeheks mitte, mo õel, ühe päeva teekond siit edasi, on 12 tüdard, selle väimeisteks olete teie kui lootud." Nõnda jäivad vennad sinna öömajale ning saivad ommikul keige suurema lahkusega minema saatetud, kuni naad keik päev otsa edasi ratsutasid, kuni õhtaks päikese veeru aegus kolmanda õee taluvärava ette jõudsid, kus vanaeit neile jo kaugele vasto tuli ning lahkeste teretas. "Minge lapsed tuppa. Pange hobused reheala," vastas vanaeit, "ma lähan sauna vihtlema, kui tagasi tulen on meil aega juttu puhuda. Olid pererahvas saunas ära käinud, võeti kosilased keige suurema lahkusega vasta, vana eit ei täädnud isigi rõõmupärast, mis juttu ta voorastega keiepäält pidi akkama: "Mul on 12 tõistku tüdard ja teie noored mehed olete neid omale naeseks võtma tulnud, jääge siis seie öömajale ja omme voite omad mõrsjad iga mees kojo viia." Toodi siis põhk tuppa ning tehti kosilastele asemed maha, säädis ka vana memm keigile noortemeistele oma tütred õlma magama, vanemast kuni keige nooremast saatik. Aga keige nooremal ei tulnud und silma, ta süda aimas midagi nago ette, häkki kargas ta oma pruudi juurest ülesse ning läks reheala hobust vaatama. Hobune kohe temale rääkima: "Ärge jääge magama, teit tahetakse tappa, võtke sadulad meil seljast ning siduge neid selle pere 12 hobuse selga. Mine tuppa, võtta sääl igaühe pruudi peast rättik ära ning pane rättikud enesele ning oma vendatele ümber pea, kül siis näete mis sünnib." Noormees tegi keik karvapääl, mis tark hobune õpetas, võttis sadulad oma 12 hobuste seljast ning sidus selle talu hobuste selga nago oleksivad naad praegu reisilt tulnud. Läks tuppa kus vennad magasivad, võttis sääl keigite noorte näiote rattikut peast, kes midagi ei kuulnud, sidus neid oma vendate pea ümber, kes ka maast ega ilmast raske unega midagi ei kuulnud. Kui keik pimetas toas toimetud oli, kuuldi väljas maa mürinad ning peremees astus tuppa. "Mis mehed need sull siin mo lastega magavad?" ütles ta oma naesele. Naene vastu: "Kulla kallis mehekene, nüüd on meil liha kül, võtta kirves ja raio hobustel ning meistel pead otsast ära." Mees kohe ametise, eesmalt läks rehe ala, raios sääl nende hobuste pead otsast ära, kellel sadulad seljas olivad, aga raius sellega oma hobustel pead maha, tuli tuppa, katsus pimetas ära, kellel rätti peas polnud, sellel raius pead maha ning nõnda surmas ise oma 12 tüdard ära. Oli kuri töö tehtud, pühkis ise jälle kodust minema. Ristiinimene ta polnud vaid pool kuratid voi peninukimees, kes seda teab. Pärast näiote ukkamist äratas keige nooremb vend tõised üles, rääkis irmsad lugu neile kõik lühetalt välja, üppasid hobustele selga ning kihutasid minema.
Iga vend oli oma pruudi käest kalli rätti kingituseks saanud, aga noorema venna hobuse käsu pääle oli se oma rätti üheksamaks tükkiks rebinud, mida temal mittu korda iljamb tarvis tuli. Olivad vennad mõned verstad edasi kihutanud, kuuldi tagand kanged maamüdinad ja norskamist, sääl mõistis nooremb vend, et tagaaeajad kannul, ta võttis ühe rättiilbu põuest ning viskas maha, siis sündis paks puine mets nende taga. Vana memme õikab tagand metsa: "Kuule pois, kas tagasi veel tuled?" Nooremb vend vastu: "Voib olla ehk vaest tulen kah." Sellega oli vanamoor oma tagaaeamise lõpetanud, ta ei saanud metsast läbi ning kakstõistkümmend venda ratsutasid rahulikult kuninga pealinna poole, sest kojo minna naad ka ei tahtnud, paremb siis kroonud teenima, et maailma linnu ja maid näha saaks. Oli moni hea penikoorem edasi sõitetud, nägi nooremb vend päratu ilusa linnusule tee päält maast, kül keelis ta hobune teda üles võtmast, aga pois keelust ei hoolinud, misläbi talle iljemine paljo äppartust sündis. Kui venad kuninga linna olivad jõudnud, võeti neid kahtlemata kroonu teenistusesse vastu ja nooremb vend kinkis kalli sule kuninga poeale. Säältsamast akaski siis kuninga poeg nooremad venda kiusama öeldes: "Oled kalli sule kinkinud, siis olgu jalapäält se lind ka seie toodud, kelle seljast se sulg on kukkund." Nüüd oli vaene kroonumees kimpus. Kuningapoja käsk pidi muidugi täitetud saama, aga kust vois soltad tääda, kus se lind pidi olema, ta kaebas hobuse oma häda ning se õppetas teda ja käskis selga istuta. Mittu päeva olivad naad ära sõitnud, kuni viimaks sinna saivad kus se ilus lind ühes aeas puu oksa pääl laulis. Nüüd alles tundis nooremb vend, et aed sesama oli, kus nende tapetud pruutite ämma voi ema elas. Ta sidus hobuse puu külgi, läks tasakeste aeda ning võttis linnu keige puuriga ära. Vana memm jooksis kül järele, aga pois viskas jälle rättitükki maha, et paks mets vahele sai. Kül üüdis vana memm: "Pois, kas tagasi veel tuled?" "Võib olla," vastas pois "tõine kord, aga se kord kül lähan ära." Kui nooremb vend kuninga poea juure oli jõudnud ja sellele kalli linnu veel kallima puuriga oli kätte andnud, ei olnud se veel rahul vaid käskis teda säältsamast maeast ka veel pruuti omale ära tuua. Sest vanal memmel oli ütlemata ilus kasutüdar veel kodu alles, mis poisid ei täädnutki ja mis nende 12 oma tütrega isast mitte ei saanud ära ukkatud, seda nüüd soovis kuninga poeg enesele ja käskis teda silmapilk ära tuua. Jälle läks nooremb vend oma hobusega kuninga poea käsku täitma. Hobune õpetab teda: "Kui sinna saame, siis jään mina välja aia ääre sind ootama. Kui vilistad, olen kohe valmis, sina mine aeda, sääl saad tütruguga kokku, kutsu teda enesega nattukene jalutama, sest emad pole praegu kodus. Teeb ta sinu tahtmist ja tuleb jalutama, siis vilista ja kohe olen mina sääl, viska tütruk mo turjale, siis ongi ta meie käes." Nõnda pois ka tegi ja pääsis õnnelikult minema. Kui mõni penikoorem oli sõitetud, kuulis tagand kanged mürinad, võttis rättitükki põuest ning viskas seda maha, varsi oli suur mets nende taga ning kuuldi veel kaugel vanamoori häält: "Pois, kas tagasi veel tuled?" Saab näha, vastas pois, ehk tulen kah, aga sekord lähen kül ära. Nooremb vend jõudis mone päeva pärast nüüd kuninga linna ja andis ilusa tüdarlapse, kelle sarnast ilmapääl oma ilu poolest leida polnud, kuninga poea kätte ära ja arvas ise, ehk ta nüüdki mind rahule jättab. Aga hooda seni. pruut oli kuninga poeale öelnud: enne ma sinu naeseks ei voi saada kui sa minu riited veel endisest kodust lased järele tuua, siis lähen sulle, muidu mitte. Jälle saateti nooremb vend riiete järele. Ja hobune õppetas, et väga raske on riitit kätte saada, sest et nood kirikus paigal oietakse, kust neid raske kätte saada, siiski katsume õnne. Kui sinna jõuame, tahan mina, ütles hobune, väljas kiriku ukse ees tantseta, et keik kuratid kirikust välja vaatma tulevad, seni mine sina kirikuse ja too riited ära. Nõnda nemad ka sinna jõudes tegid, hobune tantsis kiriku ukse ees keige veidramat tantsu, jooksis vahel sinna ja tänna ja tegi keiksugust vigurid. Tulid siis paharättit keik välja hobuse nalja vaatama, seni läks nooremb vend kirikuse, tõi riited välja, mis kui päikse paiste särasid, üppas soud? ning sõitis ...... Kui tükki maad oli ära tulnud, oli vana memm jälle taga aeanud, et ma põrus. Pois viskas rätti tükki maha ja kuulis veel tagamõtsa häält: pois kas tagasi veel tuled, saab näha, vastab pois, edespidi, se kord lähan kül ära. Kui kuninga poeg neid kallid pruudi riitid nägi, sai ta väga rõõmsaks, arvates, et pruudil enamb midagi soovita nüüd enamb pole, muud kui tarvis lasta kohe laulatata. Aga pruut ei võtnud seda kuuldagi vaid rääkis kuninga poeale, et enne pole pulmatest juttugi kui laseb veel kuninga poeg tema ema nisast 12 toopi piima talle tuua, siis alles saada peigmehe soov täitetud. Jälle anti kroonumehele se käsk kätte asja korda saata ja vanamoori nisast 12 toopi lupsa ning kuninga katta tuua. Pois nutti peris niisuguse käsu üle, arvates, et piim vanamoori nisatest peris võimata saada olevad. Oma hobusele seda lugu rääkites käskis se nooremad venda oma peremeest mere ääre minna tema ema käest päitseid paluma, mis vanamoorile päha tulevad pista kui heaga lüpsa ei lase.
Pois läks mere ääre, vilistas sääl kolm korda, varsi oli hõbetane mära sääl, kes poisi soovi täitis ja temale päitsed kätte andis, varsi sõitis ta minema, tuntut vanamoori talusse, palus tema juttule ja pistis talle päitsed päha. Nüüd lüpsis ta 12 toopi piima ta nisatest ligi tootud anuma sissi. Ja vanamemm ei liigutanud, ainust liiketki. Kui piim käes oli, tõmbas päitsed peast, istus oma hobuse selga ja sõitis tulema. Varsi oli mürinad kuulda ning pois viskas rättitükki maha, millest paks pime mets sai. Vanamoor õikas taga metsa: "Pois kas tagasi veel tuled?" "Ei sugugi enamb," vastas pois "oli viimne kord." Sellepääle kuulis ta veel koletad karjumist, siis jäi keik vaikseks.
Kuninga pea linna jõudes laskis kuninga poea pruut tootud piima katla keema panna, et piim paari sülla kõrgusele katlast välja kees. Kes minu meheks tahab saada, peab sellest piima sambast üle kargama, kohe kuninga poeg proovima, kus ta tükki ei jõudnud välja teha ja keeva piimaga ennast surnuks ära kõrvetas. Kuninga poeg oli nüüd surnud ja kena näio vois omale meest valitseda keda ise arvab. Jälle üüdis ta tõist korda: "Kes sellest keevast piimasambast üle üppab, saab minu meheks." Nüüd katsus ka se mees proovi, kes kuninga poea pruuti linna toonud ja paljo vaeva selle asjaga näinud. Üppamine piimasambast üle oli ta käes kui lapsemäng, ta ei kõrvetanud mitte habeme karvagi kui tal neid juhtus olema. Ta sai nüüd selle väga ilusa tütruku meheks ning ühtlasi ka kuningriigi perijaks , sest et muud perijad kuninga poeal, kelle isa ilja aea eest oli surnud, enamb ei olnud. Pääle selle lugu oli se ilus näio ka üks kuninglik printsis, keda vanad sortsid voi koerakoondlased moni aasta tagasi olid vanematelt ära varastanud, ka selle näio kuningriigi pärandas noorpaar viimaks kui asi välja tuli, enesele.
Et nooremal vennal nüüd kaks kuningriiki olid valitseta, siis andis keik tähtsamad ametid kahes riigis oma tõiste vendate kätte ning elasid ise kaua aega väga rõõmsaste ja õnnelikult.

E 24140/2 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Voore Mäe juures.
Võrumaal taga Karilatsi kõrtsi on Voorepalu ning selles palus mägi mida Voore mäeks kutsutud. Selle mäe sees olnud suur rahakeller, seda täädnud paljo inimesi, aga keegi ei saanud sinna sissi, et vahid valvamas. Kord öeltud vana taluperemehele nimega Unaküla Peetrile unes: mine ööse kella 11 aeal enne kukke laulu Voore mäele sääl on keldri uks lahti, võtta kaks meest ligi ja too esimene rahakast säält keldrist välja, aga kaks kasti mis tagapool keldriruumis, jätta maha.
Et vana Unaküla Peetrile kolm korda seda asja ühel ööl ütteltud, ei voinud tal enamb kahtlust olla, et se asi õige polnud. Ta siis äratanud oma kaks sulast unest ülesse ning läinud Voore mäele kus asi ka sedaviisi olnud kuis unes õpetatud. Keldri uks olnud pärani lahti ja rahakast ukse ligital. Kaks poisi võtnud teda kahest sangast kinni ja tallutanud kojo. Vana peeter kes taga sammunud ning kellele kõik se summa raha saanud, teinud selle leio juures ommeta suure vea, et ära tulles keldri ukse lahti jätnud mida ta õiguse pärast oleks pidanud kinni panema, sest iga asi nõuab oma korda. Rahakast oli nüüd Peetri omandus, sest temale oli ta unes lubatud, päälegi veel kolm korda. Kasti sisu oli pool hõbetad ja pool kulda mida Peetrile ja tema perijatele põlvest põlveni pruukita sanud ja Peetril poleks pärast mitte midagi viga olnud, oleks ta keldri ukse ilusaste kinni pannud kui rahakatla välja tõi.
Moni öö pärast sündinud lugu öeltud jälle unes Unaküla Peetrile: "Peet kui tuleval pühapäeval kirikule lähad, aea kolm kasukad ülestigu selga sääl antakse sulle kolm keppihoopi." Peet siis teinud ka nõnda, aeanud kolm kasukat ülestigu selga ning läinud kirikule. Mõttelnud: tühi tähi unenägo muud midagi. Aga kirikust välja tulles seisnud mees kiriku ukse ees ja virutanud mehele kolm korda keigest väest keppiga üle piha, öeldes: "Unaküla Peetr kas se seakse lauda uks oli mis sina mineval nädalal Vooremäel lahti jätsid. Aga Peetr ei saanud neist tulistest löökitest suurd viga sest et tal kolm kasukat ülestigu seljas olivad.

E 24156/9 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Saksa sild.
Rõuge kihelkonnas, Tsooru vallas Kõrgepalu mõisa ning Kongoti? kõrtsi vahel seisab veikene sild mida saksa sillaks kutsutakse. Kust ta omale selle nime saanud sellest alamal.
Umbes 100 aastad tagasi kui veel perisorjus meie maal õitsenud, elanud nimetud Kõrgepalu mõisas üks kuri ja tige valitsejaherra, kes sellest rõõmu tundnud igapäev inimeste verd näha ja neid keppitega peksta. Oli süüd ehk olemata, sellest ei oolinud verejänuline tiiger mitte midagi. Omaks lustiks ja meeleheaks olnud temal se viis ka tüdarlapsi häbistata kui selleks nõulisi leidis, aga vastu panejaid lasknud ta sagetaste surnuks peksta. Kui ta kahe pärisorja tütrega jälle kord niisugust rolli tahtnud mängida ja need tema käsku pole kuulnud, lasknud ta tüdarlapsi peksa, et nemad molemad põdema jäänud ja seni põdenud kui ära surnud. Vanemad väga kange jõuga tublid mehed Hans ja Peeter lubanud valitseja herrale oma tüdarte surma kätte maksa ja lubamine ei jäänud ainult lubamiseks vaid saanud ka, et viin ligi aitis ühel pimetal sügisel ööl täitetud.
Valitseja tulnud ratsa hobusega väljast ega mõistnud aimatagi, et ta enamb päikesetõusu ei näe. Mehed näinud homikul tema välja sõitmist ja läinud enne päikese veermist jo Saksa silla juure vahtima. Üks pugenud silla ala ja tõine läinud üles silla ligitale suure pädaja otsa vahtima, kunas härra tuleb ja härra tulnud ka varsi. Sääl tulnud mees ruttuste pedaja otsast maha ja läinud ka silla ala esimese juure hootama. Kui tuleja pea silla ligitale jõudnud, tulnud esimene mees silla alt välja pitk leppa malk käes ja öelnud: "Kedagi ma sillast täna õhtu üle ei lase, olgu se ka minu pärast meie valitseja herra ise." Mis, käratanud herra ja andnud oma kantsikuga mehele vastu nägemist, arvad sina lakke koer, et ma omme so naha sulle selga jättan, eest ära. Mees rabanud löögist oolimata hubusa valjastest kinni, selle kisa pääle jooksnud ka tõine mees silla alt välja ning tõmbanud saksa nago takku koondla hobuse seljast maha. Mõrtsukad, üüdnud herra südame täiega ja virutanud ka tõisele tugeva oobi vastu pead ning se olnud viimne löök. Mehed kruvisid ta kui pihtite vahele kinni, võtsid pitkali ja üüdnud: Herra enese nuudiga, herra enese nuudiga, sest sellega on härra igapäev peksnud, ega hera enese nuut häda tee. Sääl plaksutanud mehed teda mehe moodi kuni naad viimaks ära väsinud ja järele jätnud. Juba olnud öö pimetus käes kui mehed oma tööga valmis saanud ning peksetav enamb sõnagi vastu ei lausunud, siis alles märkanud mehed, et naad halvaste olid teinud ja kahjatsesid oma süüdi.
Aga kõik oli ilja, sest härra oli surnud ja asjalugu vois omikul keigil tääda olla, peetud nõu surnud kiha mõtsa viia ja se nõu jäetud jälle järele.
Kui meie ta jalad uueste sadula jaluste sissi topime ja hobune teda surnult mõisa viib, siis arvatakse tema surma hobuse süüks, ütles Peeter. Väga õige, vastanud Hans. Topitud siis surnu jalad sadula jalastese ja antud hobusele paar nähkamad, se pistnud tuhad nelja mõisa poole minema.
Peru hobune oli herrad nii ära purustanud, et üks ainus jalg veel mõisa treppi ees seisja hobuse sadula jalussa küljest ommikul on leitud.

E 24162 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Liiva maa sees lapsed on igas kohas vesi, ilma et kaevu tarvis sügavase oleks kaevata, aga kindla savi maa sees pole vett ja peab kaev sagetaste päält kümne sülla sügavaks saama kaevatud.
Kus veriheinad mulla pinnal kasvavad, sääl vaata järele kuspoole nende kasvamise latvad käänatud ja kuspoole nende salkad mulla pinnal edasi lähavad, siis tea, et sülla kahe ehk kolme sügavuses veesooned ka maa all nõndasama käivad.
(Üks vanamees)

E 24170 (76) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Vana asjo maa seest välja kaevama - saad noore hea sõpru veel näha.

E 24177/8 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Magaja mees.
Kord läinud naene heinamaale mehele suppi järele viima, aga mees maganud. Naene pannud suppi läniku mehele nõna ligitale maha, kellel kaas pääl olnud, sääl jooksnud veikene hall irekene mehel suust välja üle nõu kaase ja kadunud paiopõõsase ära. Seda nähes võtnud siis naene nõu kaase päält ära, et supp jahtuks, aga sääl tulnud veikene iirekene paiopõõsast tagasi, näinud et nõul kaas päält ära olnud ega panud enamb mehe juure. Kui jo pool tundi nõu taga oli vahtinud, sai naene asja lugust aru ning pani nõule kaase pääle seda nähes jooksis veike hall iirekene mehe juure ja jooksis talle suhu, varsi selle pääle ärkas ka mees unest ülesse ja rääkis naesele imeligu asjo mis ta unes keik ära näinud. Kuidas ta sääl samas ligidal paiopõõsas maa all rahakeldris käinud ja paljo hõbetad ja kuldraha näinud, aga õnnetuseks ei saanud enamb tagasi, et suur meri ees olnud, ta pidanud sääl kuni talveni ootama kuna meri kinni kulmetanud ja tema nõnda viimaks üle jää tagasi pääsenud. Selle unenäo järele toonud mees kodust labita ja kirve, raionud paiopõõsa maha, kaevanud labitaga sinna ala ning leidnud rahakeldri ukse, mis ta lahti kangutanud ning säält paljo raha niihästi hõbetad kui kulda oli leidnud. Neil saanud seda raha oma perenaesega mittu voori kojo kanda ja laste lastele mitmaks põlveks pruukita.
Selle juttu seletuseks olgu niipaljo veel öeltud: Kui inimese ing mone veikse looma näol magaja juurest ära lähab ja mitmed mered ning maad läbi reisib, siis ta jälle sedasama teed tagasi peab tulema, kust ta on läinud. Sellest märkab nüüd mõistlik lugeja, miks iirekene suppinõust üle ei pääsenud, et kaas päält ära oli võetud. Oleks ingel olnud luba tõist teed tagasi tulla, oleks iirekene kummalt taht poold länikud voinud mehe juure tulla ja tema suhu tagasi pugeta.
(Lätlase, Jaan Needar suust. On ta seda ühe eestlase käest kuulnud, ei tulnud meele küsita.)

E 24187/93 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Ristiinimene kuratite kohtu ees.
Vanal aeal ennemuiste elanud kaks kaupmeest ühes alevikus, tõine rikkas tõine vaene, aga siiski molemad head sõprad nago se väga arva kaupmeeste seas sünnib, liiategi veel siis kui tõine vaesemb teisest on.
Et need kaupmehed sõbrad olnud, siis on nemad ka üheskoos läinud uut kaupa tooma säält kust teda keige odavamb saada olnud. Rikkal olnud raha omast käest kodust välja minnes, aga vaesemb kaupmees pidanud seda laenama, nõnda sõitnud naad ühel ommikul kaunis vara enne valged kodust välja. Keik se päevotsa sõitnud nemad ja eksinud teeld ära, kuni õhtuks ühe suure valge kivimaja juure välja jõudnud keda kumbki enne pole veel näinud. Et hobused väga väsinud olivad, siis mõtlesivad kaupmehed sinnasamasse öömajale jääda, maksku se mis maksab. Naad läksivad sinna maeasse sissi ja leidsid säält paljo rahvast eest pengite pääl istmas ja viina joomas, mõned käratsesid ja sõimasid tõinetõist ning moned katsusid ka ükstõist karvust. Näitis peris joomamaja ja kõrts olevad nägo neid sadantid praegu igal pool ülemaa olemas on. Meie reisijad palusivad öömaja, mis neile ka trahteri isanda poolt lubati ja kui naad oma hobused lahti pästsid, heitsid naad era tuppa puhkama, keegi sell ööl ei rikkunud nende unerahu, aga homikul unest üles ärkates oli kaupmeiste imestus ja ehmatus väga suur, naad leidsid ennast molemad lageta soo päält sambla sees magamast, nende raha oli varastud ja molemad hobused postite külgi sinnasama silgitale üles poodud. Mis nüüd heaks nõuks? Naad akkasid jala soost välja samuma ning jätsid omad vankrid ja hobused sinnasama paika, sest neil ei olnud neid jo kudagi voimalik soost enese järel välja vedata. Nõnda keik se päev edasi kõmpites said naad õhtuks soost valja ühte kõrtsi, mis soo ääre oli ehitud ning kus ristiinimesed elasid. Säält siis alles juhatati neid õige tee pääle. Rikkas kaupmees akkas varsi kojo poole samuma uut raha tooma, aga vaene kaupmees kes raha lainanud, kartis kojo minna, et võlgnikud tema käest oma raha tagasi nõutama akkavad, selle hirmu pärast tegi ta nüüd kõrtsemehega kaupa ning eitis talle sulaseks.
Kui nüüd kaupmees mõnda nädalad kõrtsi sulane oli olnud, akkas ta sellele oma häda kurtma ja peremehe käest head nõu paluma, kuidas oma raha tontite küüsist veel voiks kätte saada ja kuisviisi asjalugu käsile võtta. Kõrtsi isand polnud ka kade mees, ta juttustas oma sulasele nõnda: Igal neljapäeva õhtul on tee tontite lossi juure lahti ning akkab siit kõrtsi juurest pääle ning tuhandad juhtuvad selle tee pääle, kaotavad oma loomad ja raha nago teiegi. Aga kaotud raha voib jälle kätte saada kui sina kuratite kohtu ette julged minna õigust nõudma ja kui sina julgel ja õigel kombel oskad oma asja ette panna. Kas kuratid ka mõnele õigust peaksid mõistma, ütles nüüd kõrtsi sulane peremehe juttu pääle vahele. Pole viga, vastas peremees, kellel õigus on saab ka õiguse, seda on mittu korda sääl ette tulnud, aga pane sina hästi tähele kuisviisi ma sind õppetan sinna kohtu ette minema. "Joba ütlesin sinule, et sinult igal neljapäeva õhtul tee sinna kohtu minna lahti on, siis void julgeste minema akkata. Tuleb keegi sinule teel vastu, ehk lähab sinust mööda, sest tulejaid ja minejaid on selle tee pääl paljo, siis ära räägi kellegagi sõna, kes sinuga enne ei räägi. Küsib sinu käest keegi vastutuleja: Mees kuspoole sina lähad? Siis vasta, lähan kohtuse. Ja kui sa viimaks kohtu ette jõuad ja tunnistajad leiad oma asja tõenduseks ning sinule õigus mõistetakse, ehk küsitakse kumpad sina tahad, kas raha voi süse? Siis vasta süse. Sest kuratite seas on ikka ümberpöördud asjad päevakorral, mis meil raha, need on nende käes söed ja lehed, aga mis meie käes näha söekesed ja lehekesed moonutatud näol on peris selge raha."
Seda juttu kõrtsi isanda käest kuuldse akkas nüüd kaupmees ühel neljapäeva õhtul kaunis varakuld laia maanteed mööda soogu sissi samuma, varsi tuli talle võõras mees vastu ning küsis: Kuspoole külamees lähab? Lähan kohtuse, vastas kaupmees ning kõndis edasi. Oli jälle moni verst edesi käitud, tuli jälle tõine ja küsis sedasama: Kus külamees lähab? Lähan kohtuse, vastas kaupmees ja kõndis edasi. Oli ka neid vastu tulejaid kümnid ja sadantid, niisama ka mööda minijad kes musta ega valged ei lausunud vaid kiireste edasi ehk tagasi ruttasid. Veel mõned verstad edasi ja lõpmata tulukesed akkasivad paistma, sellest vois kaupmees arvata, et kohtumaja enamb kaugel ei olnud, aga enne kui ta sinna jõudis tuli pitk mees talle tõttates vasta ja küsis: Mees kus sa lähad? Kas paveska läbi oled kutsutud? Kaupmees ei lausunud ka temale muud midagi rohkemb kui kahele esimesele. Lähan kohtuse. Varsi jõudis ta nüüd kohtulaua ette mis peris kesk lagetad soogu laia maantee otsa pääl seisis. Mittu saksa istusid laua ümber mis punase kaleviga oli kaetud ja rahvast arvata paljo ringi kaugemal laua ümber. Kas need keik kohtorahvas olivad ei voinud kaupmees ära tääda. Keik kohtohärrad vaatsid imestates tema kui võõra inimeselooma pääle, kes nago kogemata seie oli juhtunud ning nüüd oma häda selge sõnaga kohtunikutele ette pani: Auustud kohus! Ma olen kaupmees N. alevist ma juhtusin moni nädal tagasi seie soo pääle ära eksima ning sain viimaks tundmata maja juure öömajale. Mind ja mo seltsilist võeti lahkeste vastu aga kui omikul ärkasime oli meie raha varastud ja meie hobusad ära pootud. Et minu raha, kellega ma kaupa otsima tahtsin minna, sõbrate käest oli lainatud, ei tohtinud ma enamb kojo minna ehk kül minu naene ja lapsed mind kojo ootvad, vaid eitsin soo kõrtsi sulaseks. Et ma selleläbi paljo olen kaotanud, nõuan ma kahjo tasumist. Tundsid sa neid mihi, kes nimetud õhtul sinuga ühes sääl trahteris öömajal olivad ja näed sa mõnda neist siin ümberringi meiste ulgas, lausus kohtu eesistja, suure kongnõnaga mees. Ja kui ma mõnda sääl tundsin ja sõrmega nende pääle näitasin, kutsuti neid tunistajaks, kes asjalugu ei salganud vaid päälegi veel minu poolt tunistasid, et keik tõsi olla mis ma olla kohtu ees kaebanud ja tunnitanud (seletanud) Sääl küsis nüüd kohtu eesistuja minu käest, mis ma kahjo tasumiseks nõuan, kas kaks kotti süse ehk kaks kotti raha. Ma nõudsin kaks kotti süse mida kohus siis ka säälsamas kahele mehele selga uppitaks kes mind saatma saadeti kuni kõrtsi juure. Sääl viskasivad mehed kottid seljast maha ning läksivad tagasi ja mul andis neid mitma mehega kõrtsituppa tirita, sest et molemad kottid selged kuldraha täis olivad kiilutud.
Sääl andsin tõise kotti kulda kõrtsimehele õppetuse eest, sest kade ega ihnus mees ma healgi ei olnud, võtsin ennast siis teenistusest lahti, tulin kodu maksin omad võlad kinni ja raha veel kui raba. Seda raha mis ma säält kohtu poolt sain on veel praegu mo laste käes, kes keik rikkad inimesed on ja isigi ma praegu seda raha ei jõua ära raisata ehk mina kül jo mõnda sadad aastad surnud olen.

E 24241 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Kivi väga suur on Võru Tartu teeääres ligi Musta jõe kõrtsi, kus suur hobuse jälg pääl seisab. Mõned räägivad, et keiser Peeter oma hobusega selle kivi otsa sõitnud kui ta kord Liivimaa enese ala olla võtnud.
Jälle tõised rääkivad, et jälg vana saadana hobuse jalajälg olevad, mis sellel aeal sinna sokkutud kui kivid meie maal alles pehmed olivad. Millaol se aeg siin oli kui kivid pehmed olivad, sellest ei tea keige vanemb inimene jälle sõnagi paiatata.

E 41002/7 < Rõuge khk., Oina veski - Liis Purk Johan Tigand (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Peremehest moonakasse.
19. märts 1898.
Ma olin rikkas mees. Ja kui ma rikkas olin, peeti mind targaks! Aga kui ma varanduse poolest vaeseks jäin, siis ei üttelnud keegi enam: „Ta on tark mees,“ ehk ma küll niisamasugune olen kui enne. Koguja ütleb: „Lija tegemine võib tarka hulluks teha.“ Aga teise lija tegemine on mind targemaks teinud, sest enne es usknud ma, et nõiduse läbi teise head põlve võidakse käest ära võtta, aga nüüd ma tean, usun, pean uskuma.
Minu isa oli Rõuge vallas peremees ehk küll kohad sel a'al niisugused ei olnud nagu nüüd. Ta surri varakult kui meie, mina ja minu kolm venda alles põlvepikku poisikesed olime. Ema pidas oma venna, meie onuga kohta edasi, kuni onu naise võttis ja mina juba kangemaks kasvasin. Siis ütles onu emale: „Õde, sinu pojad sirguvad, ruum läheb meil kitsamaks! Võtta liikuvad varandust ja asu teise koha peale elama, mis ma sulle tahan otsida.“ Ema ajanud küll seda juttu kuuldes suu ammuli, aga onu jatkanud edasi: „Ära arva, et mina sulle ülekohut teen, sest peale mehe surma ei oleks sa oma pisukestega kudagi moodi kohta edasi pidada võinud kui mina hoolt ja muret oma peale ei oleks võtnud. Minu läbi oledsa perenaiseks jäänud ja pojad töövõimeliseks kasvatanud. Võiksime küll nõnda veel edasigi elada, aga minu kaasakene tahab supp kulppi oma kätte võtta ja ma usun, et sul õde, mitte lusti ei ole teise näppude vaheld pala ootata.“ Ema piigistas suu jälle ilusaste kinni ja akkas ära mineku peale mõtlema. Onu sai meile Sänna valda koha ja jüripäeval kolisime sinna. Ta ei teinud meile ülekohut! Anndis kuus lehma, hobuse, seitse lammast ja viis siga, pudi-padi kraami veel peale kauba. Küttussa maad oli ka küllalt. Mina kui kõige vanem võtsin talu ohjad oma kätte ja siis tööle! Töötasin mitmed aastad - kasvatasin loome ja need kasvasivad ka jõutsaste, aga kui parajaste kasu pidin saama, siis surri loom häkkiste ära, olgu ta hobust ehk härga. Küla rahvas rääkis: „Su piiri peremees on nõid, see ei lase sul edasi minna jne.“ Aga mina naersin ja ei uskunud, mõtlesin: „Ema on vana inimene, kui noorem saab, küll siis elu edeneb.“ Sõitsin kosja ja tõin nooriku koju. Näitas nagu oleks lugu tõesti paranenud. Mittu asja läks kergeste korda. Meie elasime jõukalt ja mind tõsteti kogundi pea-kohtumeheks. Siis olin ma rikkas ja tark kõikkide suus. Herral oli lühikseste kärssadega tsea sort. Ma tahtsin enesele ka niisuguseid. Lasksin naisel kolme aastase oriku heaste ümmarguseks sööta ja läksin mõisa vahetama. Herra oli heas tujus, tuli ühes sigade talli juure ja käskis mul ise üht võtta. Võtsin ühe aastase „tüdruk põrsa“ kinni ja toppisin kotti. Kõhn ta küll oli, aga mis mina sest hoolisin. Kevadel oli kaks tükki peale tosina lühikese ninaga rungisseid põhus ning sügiselt olivad nad ilusad kui osjad. Aga tulen kord linnast koju, naine nuttes vastu: Kuus põrsast ühe korraga ära surnud! Hommikuni jälle paar ja nõnda edasi ning nädala lõppul ei olnud meie talus mitte üht siga. Siis akkas kõik jälle tagurpidi minema: põlluvili ikkaldama, loomad surema. Jälle rääkisivad inimesed: „Su naaber ei lase sind sääl elada. Mine aegsaste ära enne kui sa puupaljaks jääd.“ Aga ma naersin. Vennad läksivad ära ja mina akkasin palgalisi pidama. Palkka suurd küll ei maksnud, aga oma ja võera vahel on ikka vaks vahet. Viimaks ei saanud enam omast vallast ühtegi sulasiks, sest ka neil juhtus meie juures õnnetust. Pidin juba kohta käest ära andma minema, sain ühe Timu valla poisiga kokku. Kuulasin sulaseks - lubas tulla. Mõtlesin: „Pois on tugev, katsun veel ühe aasta.“
Üks kord läksin heinamaale saama heinu tuuti käänma. Oli ilus lume tee, selleperast panin kolme aastase varsa ree ette. Sain kuhja juure, teatav piiri-peremees tuli ka, niisama noore varsaga. Kuhjad olivad meil kõrvuti. Ta ütles mittu korda: „Johan, sinu vars on küll ilusam kui minul, aga mina saan omast rohkem raha!“ Mina ei mõistnud sellest midagi paha arvata, tulin koju ja läksin voodi. Hommikult tuleb pois hobusaid söötmast sisse, ütleb: „Peremees, mis sina sest soola-rättist sinna varsa ruhvesse panid?“ Mina ütlen: „Mis sa lobised. Mina ei ole mingisugust soola-rätti pannud.“ Ja korraga tuleb piiriperemehe jutt kuhja juures mulle meele - kui vana naaber! Minu alaline kahju ja inimeste jutt. Ma rääkisin poisile kõik ära. „Oh os! Küla-nõijakene, nüüd oled sa meil pihus“ hüüdis pois ja jooskis välja. Tagasi tulles ütles ta: „Tema tahtis meie varsa tappa, aga õhtul ei ole temal isa enam.“ Meie ehtisime Jaama heinu viima minema, aga enne minekud kutsus pois minu naise ja ema kõrvale, ütles: „Kui naabri juurest keegi siia tuleb, kas mis tahte asja otsima, siis ärge antge kõige vähemadgi. Ajab ta vägisi peale, siis üttelge: „Võtta ise.“ Läksime poisiga ära. Ei olnudgi palju aega pea meie minekut, tulnud naabri vana perenaine meile ja palunud leiba võlgu. Mu naine pannud parajaste leiba ahju küpsema, üttelnud: „Kullakene kas ma keelaks! Kui ta nüüd küps oleks.“ Mõttelnud, et ega ta ommeti küpsamist ei oota, aga naabri-eit pole ahju eest lahkunud. Naine võtnud leivad välja, pannud lauale ja käskinud temal nüüd võtta, missugust ta ise soovib. Aga naabri eit pole võtnud. Läinud minema. Nattukese aja perast tulnud tagasi, palunud jahu käkkide tarvis. Talle olla võerad tulnud. Ema toonud jahud ja pannud lauale, käskinud võtta, aga ei võtnud. Palunud soola või soolamiseks, sest temal ei olla peenikest ja võerastelle olla inetu jämeda soolaga soolata. Naine saatnud oma veikese õe Elli aida juure ja käskinud säält naabri eitte ise võtta lasta, aga mitte annda. Eit pole aga võtnud. Meelitanud last, et see tal põlle peale tõstaks, aga laps ei annud. Küsisime: „Mis uudist kuulda?“ „Kurvad uudised,“ vastas tema. „Meie peremehel surri noor hobune ära ja peremees pistis pindu võttes enesel noaga käest läbi.“ „Kudas see ommeti tuli, et ta käe sissi pistis?“ kilkas minu naine. „Ta tahtnud varsa kaela lahti lõigata, et vaatata, kas sääl midagi sees on, aga kaela asemel pistnud suure noaga enesell käest läbi. Silmad olnud nagu ära tehtud jne.“ Usu nüüd või ole uskmatta! Ühte sõna ei ole siin valet! Seda olen ma oma silmaga näinud ja läbi elanud. Kevadel läks mu tark pois Timu valda tagasi ja mina andsin koha käest ära. Mis pidin ma niisuguse naabriga võistlema, kes Vanapaganaga ühenduses oli, mina mingisugust kunsti ei mõistnud. Ja pois ütles ka: „Miks sa talu pead kui sa midagi ei tea.“ Palusin teda küll, et ta mind ka õppetaks, aga tema vastas: „Kui ma sulle ära õppetan, siis ei saa ma iseennast enam aidata. Ma tahan ka peremeheks akkata.“ 23 aastad olin ma peremees olnud ja 6 hobust, 19 karilooma ning lugemata lammbad ja sead oli naaber nõiduse läbi minul ära tapnud. Kui teda ei oleks olnud, mina oleks praegu veel koha pidaja olnud! jne. Paar aastad peale minu ära tuleku sai ka naaber kohast lahti. Puttud sa teist üks kord, puttub (puudub) sind üheksa kord, vana tuttav lugu. Tema ei pidanud teisi rahu ja teised ei lasknud temal enam sääl elada. Läks teise valla piirile. Akkas saunameheks. Kord läinud ta kuninga Vaaliga tülisse ja viinud 10me kanamuna tema küttussa sisse, aga Vaal teadnud, mis ta nendega tegema peab ja kuhu panna tuleb. Küll käinud ta naine Vaali juure asju paluma, aga see pole midagi annud. Viimaks tulnud ise paluma. Vaal vastanud: „Sina oled mitmed head mehed õnnetumaks teinud, nüüd oled sa mehe kohta juhtunud, kanna nüüd kahe võrra mis sa mulle tahtsid teha.“ Siis oli ta koju läinud, voodissi heitnud, kus ta kaks aastad külje peal põdenud. Kümme auku olnud tal jala sees ja nende kätte see kuri inimene ka viimaks surnud.
Nüüd on sest ajast 20end aastad mööda kui mina kohast lahti sain. Vaevast viisi, peost suhu terakesena pobulina olen selle aja elanud ja praegu teenin Kõrgepalu mõisas moonamehena! Vana-aeg on läinud, nõiad ja kurjad inimesed on surnud, et neid praegu on, seda ma ei usu, aga et neid elanud ei ole, ärgu tulgu mulle keegi ütlema. Nõnda on minu elu ennevanast olnud ja nõnda on mulle tehtud, see on kõik tõsi kui „aamen“ kirikus.

E 41624 (1) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Naadi mõisa.
Kui Rootsi ja Venne sõda oli ja venelane rootslast taga ajas Vahtselinnast Roosa ja Mõniste poole. Rootslased põgenesivad enamiste kõik ära. Aga mõned vanad inimesed, kes ei jõudnud põgeneda, peitsivad endid metsa. Ka seald leiti neid kätte. Kui sõda Hummuli poole edasi läks, alles siis kolmandal päeval ilmus vana mees nähtavale, kes kõik see aja Mustas jões enast ühe kobra lehe all olli varjanud, näljast holimata jalultaigertas vahtis ta taretanuld enese ümber. Kas ehk kustkild mõnda inimest leiaks. Musta jõe äärt mööda maale sammutes nägi ta ühe vana naise, kes ka praegu veel oma peitu urkast oli julgenud välja tulla, kes ka veel vaevald jalul jõudis seista, nüüd sammunud nad kahekesi Soepalu poole edasi, üle nurme minnes näinud nad ühe havatud Rootsi ohvitseri, kes naakesid keetis. Läinud nemad ka sinna tule juure, keetnud ka enesele paa täie naadisid, sest muud ei olnud sel koral kuskild saada, seeperast, et sõda kõik paljaks olli laastanud. Seeperast hüüab rahvas tänapäev seda kohta, kus praegu mõisa seisab, Naadi mõisaks.
* - sõna naadi on taime .......... naarid, kalid, pedid.

E 41629/30 (6) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Hiline kahetsus.
Kord näitatud Edu talu sulasele Jaakule und. “Kuule Jaak, mine võta seald looma lava juurest jõe poole mõnda seitse sammu, kaeva seald labidaga, siis saad sa ühe katlatäie kuulda.” Jaak eranud küll ülesse, aga ei julgenud mina. Tõisel ööl näinud tema sedasama und, pole sellest tõistele ka sõnakest rääginud, poole ka tema sel koral julgenud minna. Kolmantamal ööl näinud tema unes jääle kulle. “Tule ülese,” ütelnud nagu läbi une keegi võeras hääl, “ja mine võtta seald see katlatäis raha ära, aga tule ja anna mulle üks suur lammas.” Jaan ärganud küll ülese, aga ei julgunud ka see kord minna. Neljandamal ööl näinud tõisel talu naabri sulane Adu unes: tule ülesse ja võtta labidas ja mine kaeva jõe ääres oma naabri Eedu looma lava juurest jõe poole seitse sammu. Ma Jaakule ütlesin kolm korda, tema on alles poisikene, sina aga too rahakatel ära. Eranud Adu kohe ülese öösel peal une näo, tahtnud küll minna, hakkanud viimaks kartma. Tulnud kord pühapäeval alla nabri Edu Jaak Adu poole. Adu ütelnud: “Misperast sina seald rahakateld ära ei toonud kui sulle unes näitati.” Jaak kohkunud seda kuuldes seeperast, et ta seda kelegile ei olnud rääginud. Jaak pärinud: “Kust sa seda tead?” “Ma nägin unes, et sind olli kästud minna, ütles, et sa poisikene olet. Ka mina kartsin minna.” Läinud sinna kohta vaatama, kus juhatatud leitsivad seal korald kaevatud mullda ja katla aseme. Kahitsesivad küll, aga kaetsus olli juuba hilja.

E 41631/2 (8) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Raha keller.
Peale Rootsi sõja tulnud rootslased oma raha ära viima, mis sõja ajal varjule olli pantud. Tulnud kolm rootslast Mõniste mõissade. Keller olnud mõissa ligedal ja mõissa oma rootslased küsinud herra käest luba. Herra lubanud ka, selle tingimisega, et temale pool saab. Hakkanud kohe rootslased kolmekesi tööle, kaevanud mittu päeva, viimaks tulnud keldri rauduks vastu, siis võetud pergamendi järele ühe kivi alt koolm küntra pikkust võttid. Panud ühe võtma lukku sisse, keeranud kolmekesi, kolm korda läinud uks mürisetes lahti. Keldris olnud vana vask asju, härja ikkid ja astlaid ja 2 puti täid vask raha. Tõisel päeval tahtnud rotslased tõise võtmega tõest ukst lahti teha, kus õbe seisis. Kui herra sõinud hommiku vara raha keldri juure, kelanud rootslased ära ja võtnud keeranud ukse jälle lukku tagasi. Isimene võti jänud herra kätte, tõised kaks võtid jäänud rootslase kätte, kellega nad veel lubanud uuesti raha järele tulla. Herra lasknud tõisel päeval keldri ukse jälle kinni ajata maa ja kivitega. Võtti on veel vanast ajast Mõniste mõisas herra kirjutustoas, kus ka teda praegu näha võib.
Kord küsinud proua herra käest: “Miksperast sina ei lasknud seald seda raha välja võtta?” Herra vastanud: “Mule näitati öösel unes ja kästi mind ära keelda, et kui ma sedasi tegevad, siis homme mul ka ots pidavad olema.” Seeperast jänud see raha ka sinnapaika seisma, kus ta praegu veel seisvad.

E 41636/8 (10) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Nursi raha haugu mägi.
Tee mis Rõugest Võru linna läheb. Selle tee ääres vasakut kätt seisab praegu suure metsa sisse piiratud mägi. Kord lasknud vanal ajal Rõuge mõisaherra seal töömeestel kaevata, seeperast et tema olli kuulnud, et seal üks suur Rootsi katlatäis raha pidanud olema. Herra laskud töömestel umbes terve nädal kaevada, aga raha kateld pole veel kustkild leidud. Viimaks tütidanud herrad ka see tühi töö ja keelanud kaevamise ära, et seald midagi saada ei olla, vaid ainuld tühi jutt vanast ajast rahva suus liiguta. Töömeeste seeas ollnud ka üks mees, keda teised töörahvas Kaval Karliks niimetanud, kes küll kindlasti uskund, et raha seal maa sees on. Kaval Karli olnud ka suur kunstite ja nõiduse uskuja, seeperast võttinud ta jaanipäeva õhtu labida õlale ja sammunud metsa raha haugu mäe juure. Öö olinud ka kaunis selge ja kuuvalge. Kaval Karel kaevand usinasti mäe külge, kust mõisa herra juba kaevada olli lasknud. Kavala Karli labidas pudund kohe ühe kale raudasja külge. Nüid kaevand Kaval Karel nobedasti labidase puuduva asja välja. Omaks suureks rõõmuks näginud ta nüid suurt katald oma ees seismas. Kattal olnud suur raud rata moodi kaan kõvasti peale panntud, mis maa sees kõvasti kinni olli rostetanud. Kaval Karel hakkanud kaand labidaga kangutama. Koraga veerenud Võrro poold suur tõld, kus neli musta täku nagu ees lendanud, tõlas istunud kuus musta meest. Jääle veerend tõine tõld sealdsaamald poold kust esimenegi. Sel olnud üheksa vasekarva hobust ees. Ja peal istunud kolm uhked preilid, Kaval Karel vaadanud pool kartlikuld kes need siit südaöö ajal peaksivad sõitma. Pikka aja kangutamise peale tulnud rostitanud katla kaan lahti. Kaval Karl tahnud rõõmu perast pea karjuta, pistisnud kadlast raha käppatäie taskuse, Kaval Karel jänud kulama, mis see suur plagin peaks olema nagu oleks saja paari tõlvatega riideid pestud. Plagin jõudnud kiresti ligedale ja nähavale ilmunud kaksteiskümme tulipunast hobust. Ja tõlas istunud üks kuuse kääbi (kukku) suurune mees, suur pikk raudpitsk vuhisenud tal kääes, sega loobinud halastamata hobustele selga. Kaval Kareli hakanud seda kometi tegijad naerma, kohe vajunud kõlisetes rahakaatel maa alla. Kaval Kareli hakkanud hirmuga koju poole jooksma. Tõine päev jutustanud Kaval Karli herrale, et tal õneks läinud katald leida ja kuidas jälle maa sisse vajunud. Herra lasknud küll seald kohald kaevada, poole enam midagi leitnud.

E 41645/6 (14) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Kade mõisa herra.
Kora olnud mõisa (põlul) nurmel Jüri kündmas. Jüri kündnud parajald üht vana mäe kallast kui korraga jänud ader seisma. Jüri anud hobesele pitska, hobune tõmanud tugevasti, korraga näinud Jüri adra raua otsas üht paa vangu, jätnud kohe hobose seisma ja hakkanud siis mullda holega segama. Varsi leidnud ta selle koha kätte kus hobune seisma oli jänud ja leidnud ühe ilma vanguta paa, mis raha ääreni täis oli. Jüri ajanud raha paale veel natuke mulda peale ja pistnud ühe kepi märgiks juure, et siis öösel kätte leiab. Hakkanud siis suure rõõmuga edasi kündma. Kui korraga näinud Jüri et herra tema juure ruttanud kes kõik seda metsast pääld oli vaatanud kuidas Jüri raha oli leidnud. Herra käskinud Jüril kündmist seisma jätta ja ütelnud: „Tule ja näita kus see koht oli kust sa raha leidsid.“ Jüri vastanud: „Missugune koht?“ Kui herra läinud sina keppi juure mis Jüri rahapaa juure oli pandnud lönud seald saaba kannaga paar korrda. Varsi see peale tulnud raha paada nähtavale, herra hakkanud raha paada maa seest välja kiskuma. Jüri tormanud seda nähes herra juure ja siis hakkanud kaekesi tülli. Herra andnud Jürile paar keppi hoopi ja ütelnud: „Kas sa ei tea et sa pead maad kündma.“ Kui see peale vajunud raha paada tirisetes maa alla, nõda pole herra ega Jüri kopikedgi sand.

E 42089/91 (3) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Raudsild.
Rootsi ja Vene sõja ajal tulnud kaks väsinud Vene soltadid sõjast koju poole, et tee väga pikk olnud, eidanud mehed ühe heinamaa peale puhkama. Peeter tõmanud mõega tuppest välja ja panndnud ta siis ühe mäta najale püsti ja et siis hääda korral käeperast oleks võtta. Seepeale heidanud Peeter ise julgesti magama kui tõine soltad Hants olnud väga väsinud ja poole seeperast just veel kohe esiteks ruttu magama jänud. Peeter maganud väga raskesti kui Peeri nõnast tulnud veike toli pikune valge usike välja ja roomanud siis kätt mööda edasi ja seald mõga möda kuuni mäta otsa ja siis keeranud jälle uuesti tagasi ja jälle tultud teed tagasi ja läinud ninasse tagasi. Kõik seda lugu vaatanud Hants pool kohkudes peald, seeperast et ta vanarahva käest palju ebakunstisi oli kuulanud katkust ja vaimutest jne. Hants ajanud ruttu Peetri ülesse ja ütelnud: “Mis sa unes nägid?” Peeter karganud ka kohe mast ülesse ja ütelnud: “Ei tea ma nägin küll und, mis see uni küll õige peaks tähendama?” Hants küsinud: “Mis sa siis unes õige nägid?” Peeter hakkanud ka oma nähtud unenägu selletama: “Ma läksin maad ja metsa mööda edasi ja siis tuli üks klaasi sarnane raudsild vastu ja ma läksin seald sillast üle ja sain ühe kõrge mäe otsa, seal oli üks mees ja see ütles mulle: “Võta ja kaeva siit mäe ald, siin on rootslaste peitetud varandus.” Ja siis tulin ma jälle tultud teed tagasi üle selle suure raudsilla.” Hants vastanud: “Ma tean küll, kus see raha on.” Peeter küsinud imestates, varsi võtnud Hants Peetri mõga mäta jurest ja kangutanud sellega mätta peald ära ja leidnud seald ühe savise poti täie kuldraha. Kui Peeter küsinud Hantsuld, et kus ta seda teadis, siis alles jutustanud nähtud lugu Peetrile. Saadud raha eest ostnud nad ühe hobuse ja surema osa panud nad enestele kaasas olevase nahkkotti. Koju jõudes ostnud nad enestele mõisad ja elanud eluaeg rikkasti.

E 42091/5 (4) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja põrgu haud.
Tee mis Rõuge kiriku juurest Haanja mõisasse läheb, selle tee ääres paremal pool küljes arvata üks verand versta on üks suur sügav kuristiku sarnane org, mida igast küljest suured kõrged mäed ümber piiravad ja seeläbi nagu suure katla pera moodi välja näeb. Oru põhjas on (praegu ka) veike tiigi sarnane veekogu. Sellest orust räägib vanarahvas mitmeid imelikuid lugusid. Kord olnud jaanipäeva õhtul talusulane Madis selle oru kaldal hobustega õitsis. Võis pea umbes kesköö olla kui korraga all orus üks sinine tuluke paistma hakkanud. Madis hakkanud ka nüid hoolega seda sinist tulukest silmas pidama. Läinud ikka selle tulele ligemale. Kui arvata et tuluke veel vaevalt paarikümne samu tagast paistnud. Nüid näinud Madis, et tule ümber arvata terve tosin vales riides inimese sarnaseid kogusid istutes kartisid mängivad. Kõiketel olnud arvata terve küli mõõduosa raha raudkastikesega kaenlas, mida nad mängites oma keskel võitjatele andnud. Koraga hakkanud lähedal oleva Rebaste küla kukked laulma, seepeale kadunud ka kohe sinine tulukene ja vesi sumisenud tiigis. Tõisel hommikul läinud Madis nõia juure ja selletanud temale jaaniöösist lugu, nõid ütelnud: “Seda olen ma ise kord ka näinud, see olli mulu aasta peale jaanipäeva seitse päeva. Aga ma ei võinud seal midagi parata, vaid kukelaulu kuuldes kadusivad nad kõik vette. Tahad sa rikkaks saata ja kui sa täiesti julge mees oled, siis mine nüid jälle sinna kohta seitsme päeva perast, kus sa seda sinist tulukest nägid. Aga selga pane sa niisamasugused riided kui neil olli ja veikene raudkast võta käealasse. Raudkastikese sisse pane kukk, veike palveraamad ja üks paar mängukaartisid. Ja kui sa sinist tuld näid paistvad, siis mine tiigipoold küljest ruttu tulukese juure ja istu nii moodi, et sa kuu pool sülies oled maha tõiste ligedale ja hakka tõistega kaarta mängima, mängides olle sa hästi ettevaatlik, et sa ikka võitjaks jääd. Ja kui sa kuuled, et kukked laulma hakkavad, siis lase ruttu oma kukk kastist välja, aga ise hakka raamatust palved lugema, aga hoija sa ikka ennast kuupool küljes, küll siis näed mis sünnib.” Madis tänanud nõida õpetuse eest ja lubanud ka kõik nõnda teha kuidas nõid oli õpetanud. Seitsme päeva perast läinud Madis õhtu hilja jälle põrgu haua juure raudkastiga kaenlas. Ja peitnud ennast selle koha ligedale, kus ta seekord sinist tulukest olli näinud. Kesköö aeg jõudnud kätte, kohe hakkanud ka jälleselle sama koha peal sinine tulukene paistma. Madis rutanud ka tiigi poold küljest sinise tulukese juure ja istunud siis teiste valgede inimeste keskele maha, kellel kõigil suu... riided seljas olnud ja hakkanud siis tõistega kaartisi mängima. Kord võitnud ka Madis mängites üheksa rubla, mille pääle juba tõised nurisenud. Kui korraga hakanud jälle lähedal olevad Reebaste küla kuked laulma. Madis lasknud ka kohe oma kuke raudkastist välja, kukk lennanud ühe puu otsa ja hakanud sea kõvasti laulma. Seepeale kadunud kõik mängijad jälle vette kui sumises. Madis jänud ainuüksi oma koha peale istuma. Ümber vaatates näinud tema, et üks mängija oma raudkasti suure rutuka maha oli unnustanud. Madis võtnud nüid palve raamatukese ja lugenud seald siis Meie isa palved. Seepeale võtnud ta selle võera raudkastikese selga, mis küll raske olnud ja oma kasti kaenlase. Koju jõudes vaatanud Madis leitud kastise, kus see olnud kulda ja õbedad täis. Sestsaatik saanud Madis rikkaks meheks. Kui praegu hoiavad kõik inimesed sellest nimetatud kohast emale.

E 42736/42 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Liisa Purk (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Ahikottustest - õieti Ahervaredest s.o. Kurja kottustest - Kurja? No jah. E.Ü.S. albumi lugedes oli imestus suur kuidas kül uurija uurib ja juurib aga teatede puudusel siiski eksile lääb. Rõõm on kül kuuldes kudas selle vastu seista püütakse, et Eesti r. mitte kurja pole kumardanud ja - kumardanud pole nad ka - aga andid viinud kül. Alganud on see kattoliku usu aal munkade või preestrite õppetusest - kui seda tähele paneme et Mõnnaste küla tee ääres Tarvastus mitte kuulus ahtimise kottus ei olnud vaid „kloostri varemed“ nagu endine Tarvastu köster selle üle kord vana-rahva käest teateid päris ja mitmelt poolt seda sugust tõendust sai. Kloostri varest lõuna pool on väheldane aga hirmus laukane soo, Loime niiduks hüitud, sääl olla tihti sinised tondi tuled põlenud, laste nuttu kisa ja kohutav oigamine kajanud. Inimesed kartnud seda kohta kui tuld - andide viimisest pole aga midagi kuulnud - olen sääl ligital elanud. Kust on ahi kottussed saanud? Kes on nende elanikud? Lugu on kogundi lihtne: Kui taevas sõda peaingli Mikkali ja Kuradi vahel lahti läinud saanud Mikkal võidu ja kihutanud Kuradid taevast maha. Oh see maha tulemine olnud hirmus! Mihklipäevast alates tulnud Kuratid nagu udsu vihma ühte soudu neli nädalad aega maha. Kes püsti kukkunud - pannud kohe valama, arvates et Mikkael kannul. Selili kukkuja sipputanud tüki aega jalgu enne kui esimesele järele pununud. Kumuli kukkuja jäänud aga kukkumise kohale kumuli maha - need tulnud ka niisuguse kiirusega, et ühe hooga üheksa jalga maa sisse jooksnud. Juhtus nüüd mõni loom sinna koha peale astuma kus kuri kummuli oli, murdis kohe jala katki - magas inimene oli maali küljes jne. Et kurja loomadest ja inimestest eemale hoida kandis see, kes koha kurjust tundis - kive kokku - tegi vare. Kui aed niisuguse koha ümber tehti, siis ei olnud ahervart vajagi - aga kurja kohta võis kesed lagedad põldu olla ja sääl ei võinud ju ommeti aeda ümber teha, sest iga mööda mineja oleks küsinud: „Mis hundi aed teil see sääl?“ Ja kus siis selle häbiga. Et iga talus ehtimise paigad olnud - on liialdus - niisama see, et kaugelt anndit toodut. Kes viga sai - kelle maa peal oli - see tõi salamahti andid, et edaspidi rahule jättaks... Pillusse Peet võtnud naese. Tulnud sügisene värske keetmine - Peet naese juure: „Kaie vii karjamaa ääre vare pääle kah!“ „Mis“ kilkanud Kaie ahastuses, „või nõna on lugu siin, oleks ma seda teadnud, poleks ma sulle tulnud. Tillike talleke sai tappetud - hingekesed isegi vastu võtta - vii nüüd raisule ka veel. Ega elu niisuguses talus ei edene.“ „Vii ikka vii Kaieke tükkike tühjale ära, siis ei ole kahju karta kedagi kuigi loomad ligi lähedale läävad. Videvikul viis Kai ikka värske ära - arvas: parem ikka hoida kui ojata. Värskest ikka and temale kah - igast söögist. Kus sellega lääd. Tahtis ju Taara kah tammiku salus - ootis olevit ukku kivi - ihaldasivad hinged vastu võtmist - olivad ju need kõige lähemad oma suguvõsust kes neljaks nädalaks ilmasse elama tuli - ilma vastuvõtmiseta polnud neil luba kattukse ala astuda. Seisid söömata seina taga. Vahtisid varjuta ukse taga. Tuule vingumist arvati nende nuttuks, siis tõusis haleda meelne pereeit voodist üles, võttis mis toidu poolist pihku puudus - viis toa otsale või kui sinna ei julgenud minna, pistis rästase ja uinus vast siis. Vastu võttis ikka hingekesi igaüks. Kui muud tappa ei olnud siis kanat kukke ikka - niisama saadeti ära kah. Jõukamad pannud kõik see neli nädalad toitu toa otsale. Kes need jõukad olid? Tuleb meele vana ema juttustus: O latseke latseke. Mis nüüd tõisel tõise rikkusest kasu - sugulased ei tunne enam sugulast ei lää tõine tõist aastal aal vaatama - iga üks täidab ennast - elab enese ette. Kui olin noor - tuli rannal käia kodu - kohe saadeti naabridele värskeid räimi kutsuti sugulased kokku sööma - või tappeti midagi ära - jälle käsk järgi: „Tulge nüüd!“ Kes sugulastest - sõbradest kutsumata jäi - või kes tulemata jäi. Koos olime ja puha! Tappeti sikkake või oinake - üle ei jäänud ühti - meel oli hea kui igale ühele annda said. Viisin ikka ukku-kivile ja andsin ahervarele - võtsin hingekesed iluste vastu... Murrul - sääl me käisime kõige rohkem - vanaisa tegi iga pühade aaks õlut ja mini Anu - see oli lahe - sai mõni nädal, juba jälle: „Tulge Murrule!“ Käisivad meil ja muil koh - poolba õhtu kokku, pühapä iga-üks omale poole. Kutsuti kord jälle Murrule. Sain varemalt minema. Anu oli prajaste paa koogu otsast maha võtnud - oh sa heldeke, tal kadunul oli neid pisukesi palju - ku nad kükkitasivad kõik ümber paa ringi - kilavate silmade ja määrinud hammekestega! „Ole terve Marike, et juba tuled“ hüüdis Anu ennegu jala tarre sain. „Viska suuremad rõõvad ära, tule appi välja tõstma! Mingend ikka mingend hundikutsikakesed kaugemale“ tõrjub ta lapsi. „Kül ma annan teile ka kaeda - võide siit kõhutäit saada - panen pudru lämmese. Mari annand säält laudilt kausike - hingekesed nutsivad heile ööse nii haleste - ei tulnud mul uni pääle - panen nende jaoks kah. Kui tulivad, ei olnud toitu puutunud ühti, tõin siis ära. Küllap nad vist siis veel siis ei olnud jõudnud.“ „Ma viin ära?“ küsisin ma ennast abiks pakkudes. „Ei ära vii sina,“ keelab Anu. „Karu perenaine oli käskinud tüdrukul viia. See läinud ka üles, jäänud redeli viimse pulgale seisma - pannud kausi üles ja üttelnud: „Tulge sööma hingekesed! Siin on rahukesi, jalakesi, kaksa ja käkke.“ „Kas väist ka on?“ küsinud jäme hääl ja tüdruk ehmatanud nii, et ülevast maha kukkunud... Jumal hoitgu kuulmast ja nägemast! Neile peab ikka perenaine andma.“ Oli paast välja tõstetud, said lapsed raasike ära, võttis särgi selga ja kutsus mind: „Lääme välja köuma!“ Ise pistis kausikese hõlma ala - ma sain kohe aru ei teinud aga teadvaks - näis kas mulle ütleb. Ei salganud kedagi ütleb: „Lääme läbi kuusiku - sääl on mahan. Mineva kord jäi ilma, siis käisin aru-kasikus (uku kivil) või iga kord teda ilma võid jätta. Kui pääle ei lää, siis ta midagi teha ei saa, aga hoiad ise küll ära, elajaloom puutub ikka kogematta pääle. Hans oli küll suure vare peale tinud, aga mineval suil ikka oli poisikese roju lehmale koerad pääle ajanud - jooksnud säält üle ja piima ei saanud kõige kibedamal heina aal enam kedagi! Saab (ande) äda, siis ei puutu kah... Põld kivi hunik - muu midagi - mitte muru-laukagi ei kasvanud tühja peal. Anu visas kaugelt ande varele, lausus: „Ma too sulle oma käega, ära võtta oma väega.“ Siis tulime oma teed - võis siis kurja juures mõni kumardab või põlvili laseb nagu Ukku kivil - mis püha on nagu altar kirikus. Suur osa sugulasi ootasivad juba meid - oh sa taevas see lammas läks kui lõhnast. Saatis sanna uksele andis sulaste naistele. 13 hinge oli neid ise, 8-sa paari oli meid - suuri sugulasi - kus siis veel lapsed ega neidgi keegi tohtinud kodu jätta. Õppedadi ikka. Tulege tee kõik tulge kõik! Ärge lapsi kodu jätge. Meid oli kui pulm - aga kus Anu - tal ei oli süda veel rahu - õde Els on veel tulematta. „Mis ta küll peaks viibima? Teised ammu siin - enne ole ikka esimeste seas - täna ei jõua ega jõua teist ära oota!“ kaebab ta ühte soodu õue vaatama käies. Kui ta küll täna ei tulegi! Ja Ann on valmis selle mõtte juures kahju tundel nutma hakkama - niisama ärevuses oleme meie kõik - sääl vankri põrin. Anu tormab õue meie (uksed) jälle - Elds on oma mehega tulnud. Särgi siilu sees hoiab ta kaht poistest puudunud - rõõm oleks rikkutud olnud - nüüd aga tarre - käkki koha kätte õled olid põrandal - ajasime juttu ja tegime nalja, sõime värsket. Viimaks tõi vanaisa mee tonni välja, pani keset tare maha: „Tulge omatsekesed, võtke, kes teab kas veel kõik korraks kokku saame. Vaest kaon ma ära - tulge te mind ikka vaatama - haua künkale kah!“ Kudas me kõik armu ja haledusega vanaisa ümber kogusime mett sõime ja pisaraid valasime vana-isa hinge iga sügise sööta lubasime... Kosutavad olivad need õhtud - kus sa kõik hinge päält ära kõnelda ja ära annda said... Hiied ja ohvri kivid on teised - need olid kuulsad. Käiti kaugelt kokku - ahervared - nagu veiksed vaivald tähele pantavad asjad nende kõrval. Ahikottusse peal taeva sõa tükki piiblist lugedes ja Mikkaelli hüüdes - pidi vaene vaevatud kuri mudugi lõikama panema, kui tal elu armas, ja kus on kurjal varjupaik parem kui vees (Kõu ja Pikker). Et Tarvastus üksi ahervarsi tunti ei ole vististe õige. Siin Võrumaal kõneldakse ka neist. Siidre nurme pääl olnud üks ja Uibu-Matta teadvad neist palju - temaga pole ma selle juttu pääle saanud. Praegune kirjeltus käib kõik Tarvastu Mõnnaste nukkast. M. Siipseni teated hingede viimisest ja lammaste raudade kandmisest on toodud - mälestused Tarvastust - siin ei teata neist midagi s.o. lamaste raudadest. Hinge ajast kõneldakse küll - vastu võtmisest ei ole kuulnud. Kalevipojast ei tea keegi siin midagi, isegi Tooma Marrin mitte, kes veel ikka kaunis kõbus eideke on... Raud oli kuulus abinõu huntide ja tontide vastu - lammaste raud oli kerge vööle ripputa - neid oli tarvis kah. Pisukese titte emadel ei lastud ialgi mudu õue minna kui pistetud vana inimese poolt väits pihku (on ju inimesel küllalt õudne tundmus kui haljas raud rinndu tungib. Miks siis mitte tondil - oh jah) Kuda kuuldud: Tonte s.o. kurje ingli tuli taevast maha kui udsu vihma - peamees oli Kurat, sulased : pisuhännad, puugid, tondid jne. Mõni selts oli teisest vist vähe parem - kurjad olid ikke kõik. Miksperast ahi kottusse vana tont kodu tuli? Kas muid puudu oli? Ei. Kumuli kukkuja seisis seni tuimalt paigal kuni hüüdu kuulis: „Mikkal tuleb tulise mõõgaga (raud).“ Siis katsus kuda vette sai - nuttes ja uludes: „Kuhu pean mina minema.“ „Ära sa kulla laits väidseta välja mine ega lapse riideid kuu valgele kuivama lasta, siis kohe kuri juures“ õpetas eit. Hundid kartnud ka raua kõlinad ja tule löömist. Mees läinud läbi metsa kodu - hundid hakkanud taga ajama. Küll vudinud mees kas hing armas - järel ja järel - ikka lõikab mees - tee käib vähe ringi - mees vilksab vaate üle õla - anna veel jõudu Jumal! Müdinad ega läikivaid silmi ei ole enam taga (öö aeg oli) jalakesed ärge väsige! Ikka edasi! „Oh Jumal issa-pojuke“ karjatab mees vähe aja perast põlvili langedes. tema on teed mööda ringi jooksnud - hundid aga otse läbi nukka tulnud - nüüd läigivad nende silmad tee peal ees kui müür. „Otsas ma olen“ mõtleb mees „panen veel viimast korda piibu põlema“ pistab piibu põske ja akkab tuld peale raijuma - mis see ise on? Hundid hakkavad taganema? Kardavad vist tuld! Mees lõhknud edasi sädemed särisenud tule raud kõlisenud - hundid jooksnud metsa. Küll kõndinud metsas mehe kohal see aga lõhkunud tuld - kõlistanud rauda - pääsnud seda viisi ära. Tänu, kodukäia raamatu kingimise eest üht kohutavad kodukäia juttu tean ma kah - ei sutta aga praegu kirjuta - öö on - olen üksi ülevel akkan kartma. Ühed mehed pole ka tonti uskunud: „Ei teda ei ole, mudu oleks meie teda kunagi näinud - hei vennad - täna peame teda tõesti nägema kui ta olemas on.“ Joonud siis viina ja vandunud kurja, et see naistel kole kuulda olnud. Saadetud neid tarest välja. Kuda mehed ka vandunud pole kedagi näinud. „Ega ta mudu tule hakkame saama“ ütteldakse „siis olevad mann.“ Hea nõu akkame akkame“ Tooge ohjad! Aga kellele paneme naljaks kaela - Peeter sulle? Peeter olnud aga kõige aram meheke pole nii suure suuga vandunudgi. „Ei noh - vaest võttab hingekese ära!“ ädaldab Peeter. „Ära ole hul! Mis ta tävvest nimest teab meile hulgale meistele - mie teeme ta puruks olgu kas või seitse sarve tal peas! Pengi jättame sulle jalge ala - silmust ei seo ka kõvaste - nali ikka nali...“ Ohjad panti parre külgi Peeter astus pengi pääle - kinnitas et teised silmad hästi lahti hoidgu, siis panti silmus kaela - muidugi vandudes ja laginal naerdes. Saanud parajaste joonele - hüpti! Karganud valge sikk ahjust välja - jooksnud kui vuh - tagat lävest rehe ala - mehed karjudes järele. Sik sikk! Aga rehe all mitte kedakit kuskil. Kuhu ta läks? Otske aganik läbi! Sääl pole ka kedakit ja kuna mehed nõuta üksteise otsa vahivad, ohmab üks: „See oli vana-tont!“ Külm kahin jooksnud kõigil seda kuuldes üle ihu. Jooksnud rehe tarre - poodav mees rippub viimses hädas parre küljes - sikk oma joosuga löönu pingikese jalge alt ära - mida keegi tähele ei olnud pannud. Suure vaivaga saanud veel Peetri hinge - vist selleperast et ta nõnda palju ei vandunud kui teised - teistel sarnasel korral oleks ots käes olnud.

E 42742/4 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Liisa Purk (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
“Tere hummukust! Ole hea otsi mulle juua! Lämi nakkas sõa nõrkus...” Nii algas Hans Urban minuga juttu, keda tema veikese kasu perast Pund-Hansuks hüüti. Mõned tõendasivad, et ta ainult 19 naela kaaluda jne, aga sellega pole meil praegu asja.
“Käisin poja Kaarli pool,” kõneles Hans, “oh Jumal oia! Küll on temale rist peale pantud! Tema naise poeg, mis sellel juba ammu enne mehele saamist oli - 19ne aastane suur koljat ju neljandad kuud haige. Aga seda ei mõista keegi mõttelda, mis haigus tal on! Poeg Kaarli tegi saapaid, sellega elatasivad enndid nõnda hästi kurjaste kuda nüüd sai, ära. Aga nüüd seisku ööd kui päeva poisi juures, võtgu üles ja pantgu maha, temast iseennast avitajad ei saa, naisterahvas teda tõsta ei jõua. Lainanud juba 10 rbl leiva osta ja rohu tuua, toodud neid juba kõigist, tohtrigi käinud kodus, ei abi midagi! Tohter ütelnud: “Selgroo üdi põletik. Sureb kolme päeva perast, üdi on ju mustaks põlenud!” Sääl see tohtri targus! Sestsaadik juba kolm kuud mööda, pois elab ikka, tahab süüa ja juua, jõudu ei saa, valu ei kao, ära ei sure! Ja ja. Toogu tohtrid või ostgu rohtusid, abi neist ei saa! Minu juttu nad kuulda ei võtta - olen juba niisugust lugu näinud - mul isi oma matska üle elanud. Küll mina tiia. Ku oll kats ja pool aastad küle pääl, et es jõua enam jalga üle madala tare lävepakku panda. Paistetus tõusis ikka ülespoole, ülespoole - juba rinnde ala. Käisi mitme “tohtri” mann, raisassi oma vara aasikese, ei abi armu kostgi! Kae siis latsi “arsti” manu, kutsuti nii: Kivi-löövi Liisu. Kivilöövi man ta elas, vahel ka Võru linnan. Võttis poole toopi viina ühes. Rapput tõine pudelit, ütel kohe: “Su naisel on “koolja häda” ja “kolmest” on temale saanud...” Siis jahmatu ma küll ära. “Ega siis küll abi ei saa?!” “Abi saab küll,” kuulutas Liisu, “kui sa ära tead, kost ja kellest see häda temale om tullu. Edimene kõrd kolm aastad tagasi on ta üttel peil sõnelnu, siis om suurem jagu hädast küll üttele tõisele lännu, aga temale on ka vähe saanud. Tõine kord on ta peigi minna tahtnud, aga ei ole minna saanud ja selle üle om ta meel pahane olnud. Kolmas kord on teda peiel sööma kutsutud, ta ei ole läinud, tallitaja on selle üle pahandanud, neist kolmest korrast kokku on temale see suur häda tullu.” Hiidi ma siis küll käe silmi ette, nakkassi mõtlema, mul iks ta hää pää, ruttu tuli kohe meese. Ütli tõisele: “Teil on õigus! Kolme aasta eest olime Kala-Halli peien. Sääl taheti mu poega Kaarlid, kes siis veel poisike oli, tõise samasuguse poisikesega Rõugese hauda kajuma saata. Mu naine oli vastu: “Kui te vanemadi mehi ütten ei saada, siis ma Kaarlid ei luba!” Ja sääl nad siis sõnelesivad kuni mu naine oma tahtmise järele sai - kaks tugevad meest läksivad Kaarliga Rõuge, härmoonigad võtsivad ühes ka olivad ju kõik pillimehed! Kellele suurem jagu kooljahädast sel kõrral sai, oli mu Kaarli. Vana kadunu Hall es kannata elul a’al silma otsas ühtegi pillimeest. Hauakäevjad olivad pillimehed. Rõugest kodu tullen mänginud kõik tee, lasksivad veel kodu muru pääl tubli tükki välja, näed, tõisel hommukul Kaarli kui koolja kinnisilmi ahju pääl. Nõnda mittu päeva, ütel suus üts targem inimene “täädja”: “Na peiel jonnassiva, säält talle viga sai. Minge Kalale, paluge perenaise käest mõskmatta koolja rõõvid, mässige pois nendesse.” Lätsi Kalale, kõneli perenaisele ära, kuda lugu on. Ütel tõine: “Lina on mõskmada, ma sellejaoks just hoidsin, tige ta eluaeg oli, vaest tuleb tast veelgi mõnele viga.” Õhtu võtti lina, mähkse poisile ümber, hommikus oli terve. Oles sel aal teadnud, oleks naise ka linasse mähkinud. Pääle selle teisel kevadel tahtis naine tõeste oma sõsara poega matma minna, pooleteraksed olime, peremees ütles: “Hobusega ei tohi minna, kesu tahab äesta!” Jäime kodu, aga naine ikk, säält siis temale tõinekord sai. Kui piiri peremees ära kooli, joosk tema ka ärasaatmise a’al üle kopli sinna - peie tallitaja Johani Katri oli küll sööma käskinud minna. “Teil isegi palju rahvast,” oli ta vastanud ja ei ole läinud. Vist siis Katri vihastas, muid tõisi ma ei tää!” “Hää küll!” ütel Liisu “kui sa õigest oled arvanud, siis saab naisel abi.” Luges siis viina pääle, ütel: “Lase see naisel ära juua, täna sõidan ma Võrule, homme lähen ise su naist vaatama.” Siis võeti mul kui kivi söame päält ära, laulden tuli kodu. Naine jõi, Liisu käis, terves ta saa, terve praegu! Ha! Tohtrid ei paranda seda mis “ilmast”. Murtud, selle teevad terveks. Pakkil tõu tegemise a’al läks mul käsi veski kodarvarre vahele. Läksin eesite Viitina mõisa tohtre manu, käisin kolm kord, taht kätt maha võtta! Ei siis muud nõu, võtsin jalad selga, virutasin Võrru Kreuzwaldi manu, see oli üks tark ja hää arst, kõik kiitsivad. Tuli ise kohe oma lahke näolise, aga paksu prouaga vastu, anndis tooli, vaatas käe läbi, peskis, õmbles, sidus uuesti rohtudega kinni, proua aitas kah. Kui tööga valmis oli, ütles: “Kahe nädala perast tule tagasi, siis vaatame kudas on,” ja läks äragi tagatuppa. Raha ei küsinud ega kedagi. V. tohtril oli see esimene asi - kolm rbl. läks tema mokka, kätt tahtis ka veel ära võtta. Aga proua, kui Jumalaga jätsin, ütles: “Kui käsi terveks saab, siis ikka herrale midagi meeleheaks tood?” Käsi sai kohe tuntavalt paremaks, kus sa enam aega said linna näitama minna, viia midagi ei olnud. Aga kallist tohtrid ei unustanud ma siiski. Sügisel kui noored kanad kasvasid, viisin neist kaheksa tükki tohtrile “meeleheaks” nagu proua soovis. Tulivad mulle jälle kahekeste vastu, rõõmustasivad väiga minu tänu ja kanadu üle. Ainuke looke, mida Kreutsvaldist siinpool kuulsin inimese suust, kes kirjandust mitte ei tunne. Nüüd on minu arstid surnud, tänu neile haua põhja perra. Kaarli poisil pole muud kui kooljahäda. Mini ajab higistselt külmanud maa pealt magamisest, tahab Tartu kliniku viia. Ütlesin ma küll äratuleku pääl tasahilju pojale: “Lase poisil sein veeren seista, ega ta ei koole. Mis Tartu! Küll isegi ülmast täädja johub ja terves teeb. Tappa oma naise nahk täis!!” Kas poeg usu õppetust!!!” vana mees viska loodusettalt. Käega lõi veel ja läks.

E 42872/6 (91) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Emajõe kaldal.
Helme kihelkonnas Humuli mõisa ligidal on endise vana Rootsi sõja matus, paremal pool Emajõe kaldal, seal seisab praegugi üks kivine marmorist valge suur rist püsti, mis sõja ajal mõne sõjaülema auuks auale sina püsti pantud. Risti otsas olnud üks suur vasine madu sarnane kroon. Kuid korra võtnud üks Jõgeveste valla mees nõuks, et seal on see vasine kroon, ma saan ju tema eest kaunis hääd hinda. Läinud mees kord öösel sina kohta, kus nimetadud rist seisis ja võtnud siis see vasise madu, pistnud kuue hõlma ja rutanud siis koju poole minema. Koju jõudes panud mees vask mao kappi. Mees olnud ise see üle päris rõõmus kui järgmisel ööl tulnud hulu Rotsi soltatisi tuba täis, kõigitel olnud raudriided seljas ja sinised mütsid peas ja punase vöga mõek kaenlas, hakkanud siis mihe käest seda vasist krooni järele pärima kui mees kartnud neile avaldata, et ta selle krooni olli varastanud ja ütelnud, et ta ei ola puutunud, seepeale vastanud üks ülema moodi sõjamees, kellel punnasvere karvamüts peas olnud: “Noh kui sa nüid ära salgad, siis saad sa perast kord kahetsema oma tegu.” Kohe hakkanud õues kukk laulma, seepeale kadunud kõik õues olevad sõjamehed kui maa alla, ainult sõjaristade tumetad kilinad olnud veel natuge kuulda. Järgmisel ööl tulnud jälle hulk Rootsi soltadid ratsa süsi musta hobuste seljas ja nõudnud ära varastatud krooni taga kui julge mees poole see kord ka midagi ütelnud, ainuld seda vastanud, et ta sellest varastadud kroonist midagi ei teadvad. Seepeale saanud siis mehe kinni ja hakanud veedama, väljas õue peal panud Rootsi soltadid mehe hobuse selga ja hakkanud siis tuhad nelja sõitma läbi metsate ja külade kui korraga küla kohal hakkanud kukked laulma, see peale kukkunud ta hobuse seljast maha. Uimastanud olekus näinud mees, et õhtu pool taeva serval suur hulk raud riides mehi ratsutanud ja kõik ühte suurte valgustatud rumi tõtanud, päris üles härgates leitnud mees oma käed ja jalad tapu vänetega kinni köitedud, mida Emajõe kaldal rohkel arvul kasvab. Oma jõudu kokku võtes kiskunud mees tappu väned katki ja hakkanud siis koju poole sammuma, koju jõudes läinud mees kappi juure risti otsast võetud krooni vatama. Kui mehe ehmatus olnud suur kui ta näinud, et kroon enast elavaks maoks oli muutnud, seepeale panud mees kappi ukse kõvasti lukku ja läinud Veiksese Soe linna, kus sel korral üks Tark elanud. Rääginud siis targale oma lugu. Tark õpetanud: “Kui sa koju lähed, siis võta minu käest see siidine vöö, see mähi madu pea ümber seitse korda ja sõlma üheksa tugevad sõlme, siis mine ja pane õue aia teiba otsa selle vööga kinni, küll näed mis siis sünnib, seejuures ei tohi sul kõige vähemadgi kartust olla. Mees tänanud tarka õpetuse eest, ruttanud ka koju ja teinud nõnda kuidas tark õpetanud. Jäänud siis ise peald vaatama, mis selle aia teibas oleva krooni sarnase maoga juhtub. Kui kohe tõusnud taeva all suur tiibade kohin, üks suur kotga sarnane süsimust lind, tulipunane hari peas, võtnud aiateibald krooni ja lendanud siis otseteed Emajõe poole, kesk Emajõe kohal katunud must kotkas ühes krooniga vee alla. Sestsaadik ei näinud ta enam öösel iialgi Rootsi soltatisi. Ka poole vanarahvas enam sestsaatik suure marmori risti otsas enam nimetatud krooni näinud.

E 42881/7 (96) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Raha haua kaevaja
Rõuge kigelkonnas Vahtse Nursi vallas Eeggli põlul all järve kalldal võib lugeja praeguki veel segatud ehk kaevatud mullda näha. Sellest teab vana rahvas järgmist lugu räägida.
Kora olnud üks vanapoolne elatanud saunamees, see olli kuulnud, et seal vana sõja ajalist varantust pidavad peidus olema. Hakkanud ka kord kaevama, kaevanud juba kaks päeva, kuid saaki poole veel kuskild saanud. Kaevanud mees ka kolmandal päeval, pea tahtnud juba mees kaevamist järele jätta kui labidas koraga ühe kale raua sarnase maja külge puutunud, nüüd hakand mehike kõige jõuga tööle, varsi paistnud ka rauane katal mehikesele vastu. Seal sees olnud vana vasiseid asju: piibarid ja sõja kübarad ja veel üks kinniline putel. Mehige võtnud leidud asjad ja viinud mad siis koju, seal teinud ta puteli lahti. Kui seald tulnud üks raua karva uss välja, see vingerdanud ja keerelnud sinna ja täna, viimaks läinud läbi põranda laua prägi sisse, mees rapputanud veel putelid kui kohe kukkunud üks kokku rulitud paber põrandale. Mehige võtnud paberi ja harutanud lahti, vaatanud kui poole neist imelistest kribsutest ja ristikestest midagi aru saanud. Läinud siis Haanjase kus sel korral suur tark Hüüsa elanud, kes oma tarkuse kunstide ja mõistuse poolest sel korral väga kuulus olnud. Tark Hüüsa vaatanud kirja paberid hoolega lääbi ja ütelnud: „Seitse sammu sellest kohast hommiku poole järve kaldal on üks savine potti täis hõbedad varjul. Saunas mehige tänanud tarka juhatuse eest ja rutanud koju, heitanud siis saauna lautile rahuliste ja rõõmsa südamega puhkama. Kui öösel ei sanud aga mehige suguki rahu, keegi tuuntmada võeras panud külma käe mehigesele külge ja sõnas kaunis karmil toonil: „Kuule mehige, miksperast sa mind nõnda kiusad ja meelerahu ei anna? Võta see vana varandus mis sa sealt välja kaevasid ja pane ta oma kohale jälle ilusasti tagasi, aga et sa oled julgenud mu varantuse külge puutuda, seeperast pead sa ka oma karistuse saama.“ Seepeale kadunud tundmata võeras ära, ainult tasast kõlinad olnud natuge kuulda. Kui teisel päeval jänud sanna mehige väga raskesti haigeks, nõnda et paljud naabri rahvas teda vaatama läinud ja mõned ka temale abi lupasivad anda. Siis rääginud saunamehige oma kaevamise lugu ja seda õpetust, mis leitud kirjas oli olnud. Kui üks noor naabri mees võtnud sauna mehigese õpetuse järele nõuks sealt kohalt kaevata, kust tark sauna mehe oli õpetanud kaevata. Kohe tõisel päeval hommiku vara olnud noor naabri mees aegsasti platsis ja kaevanud suure hoolega, saanud ju hulk tööd ära tehtud, tõisel päeval kaevanud jälle noormees suure hoolega kui vastu õhtud puutunud labidas kohe kivi sarnase asja külge, nüid hakkanud noor mees suure hoolega kaevama kui hägiselt hakkanud noorel mehel silmad valutama ja vett tilguma, poole enam edasi saanud kaevada. Tõisel päeval jäänud ka noor mees õige raskesti haigeks. Kui haigus poole suguki paranenud, siis mindud nõija juure nõu küsima, kui nõid õpetanud: „Ajage see haud niisamuti kinni ja lugeke selle juures tagurpidi meie isa palved jne. ja prisitagu seda kohta kirikus pühentadud veega ka niisutage noore mehe palgeid kirikus pühitsetud veega, siis saab noor mees terveks. Tehtud ka nõnda kuidas nõid õpetanud, kohe saanud noore mehe silmad terveks. Aga vana sauna mehige suurenud selle haiguse sisse ära. Ka poole seal saunas enam keegi rahuliste elada saanud kui iga öösel tulnud kõiksugu hirmutajaid viigurid. Kora läinud see saun põlema, siis lendanud lääbi suitsu ja tule must hauaka sarnane lind välja ja katunud kaevatud raha haugu poole ära. Kui sest ajast saatik ei julgenud keegi enam kinni ajatud hauda kaevada, ka praegugi hoiab rahvas hirmuga õhtusel ajal sellest kohast emal, ka ola veel mõningad Jaani ja Jakobi päeva õhtutel sinist tulugest kaevatud raha haugu kohal näinud, kui kellegil ei ole veel tänapäevani julgust olnud sealt enam raha kaevada.

E 43471 (134) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Tapa väike tsile ära
Kora saanud ranna mees maa mehega kokku hakkanud siis kohe küsima ranna mees maa meheld: „Noh kuidas siis te omal pool elate?“ Maa mees vastanud: „Muidu on kõik hästi muidu kui väikene tsile on haige.“ Ranna mees vasta: „Praegu on sügisene aeg ära lase nüid tsilel ära surra tappa kohe aegsasti ära.“
Tsile - olnud maa mehel poja nimi mida ranna mees tsileeks - ehk lammbataleks arvanud.

E 43471/3 (135) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja mehe kadetus.
Kasaritsamees olnud suur mesilaste pidaja, mille pääle Haanja mehel kade meel olnud.
Kasaritsa mehe mesilased käinud veel päälegi Haanja mehe õitsema läinud tadras meet osimas, mis kadetale Haanja mehele õige palju meelepaha valmistanud, nõnda et ta omas suures kadetuses ühe hea tubli teiba kätte võtnud ja hakkanud siis mesilasi peksma, peksnud kõik tadrad lääbi nõnda et kõik tadra õlmed maha läinud. Tõisel päeval kiidelnud Haanjamees: “Kasaritsa mehe mesilased saivad ela küll hea nahatäie, ei nad enam julge tadrase tulla.”
Sügisel kui Haanja mees tadrad rihes ära peksnud, kurtnud ta poolnutes: “Kasaritsa mehe mesilased sõivad minu tadrad nõnda ära, et seemendki kätte ei saanud.”

E 43473/4 (136) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis saabad need on
Kora lasknud Nursi mees Võrru linnas ühel hästi hääks kiitetud kingsepal saabad teha. Kingsepp valmistanud ka saabad kõige uuema moe järele ja panud saaba nukite pääle pitsid (kolmnurkalise klapi). Nursi mees lasknud omal naesel saabad linnast ära tua. Kohe hakkanud ta kodus naist peksma ja Võrru linna kingseppa sõimama, kes temale olli lubanud uusi häid saabaid teha, aga nüid saatab mule katkised saabad mis juba nuki päält on paikatud. Ei maksa kõik Võrru linna kingseppad ühtekokku meie vana kingseppa Jüri, kes saabad teeb, et talvel külmaga hea konla osa paklaid võis saaba nuki pista.

E 43687 (139) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kellamehe õhkamine
Kora küsinud keegi mulk R. kiriku kellamehe käest: “Noh kuidas Teie kah elate?” Kellamees vasta: “Mis sa siin õige elad või oled, muidu oleks ehk veel ikka elanud, aga ei sure ju kedagi.”

E 43688 (140) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Sõitsin vaksaliga
Kora küsinud rannamees hiidlaselt: “Kas olet ka rautteel sõitnud?”
Hiitlane vasta: “Oh miks mitte ma sõitsin kora Tartuski vaksaliga, ainult vagunid jäivad tee äärde vahtima.”

E 43688/9 (141) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Küll on rauttee ääres hää.
Kora panud Kasaritsa mees omad püksid Võrru linna ligedal järve ääres telegrammitradite peale kuivama, ise lausunud: “Küll on hea rauttee ääres tradi pääl pükse kuivatada.” Kui mehel juba püksid kuivad olnud, hakkanud siis püksa õnge viibuga maha kiskuma. Kohe võtnud keegi rauttee ametnik meehe kinni ja saatnud linna politsei pääle, tee pääl ütelnud Kasaritsa mees pool nutes: “Küll on rauttee ametnikud kadetad, on teistell 5 ehk 6 traati kõrvuti, kõik tee äär täis, kas tema püksidel ruumi ei olnud veel, siina oleks veel mustmilljoon püksa kuivama panna võinud.”

E 43696/7 (144) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Söö nad ära.
Haanja naene teinud luha soos kolm nädalad heina, kuid halva vihmased ilmad poole heinu kuivatada lasknud. Kord olnud natukene põuda kui naene arvanud looga võtta võevad, lautanud heinad maha kui parajasti ka vihm käes olnud. Hakkanud siis küll ruttu heinu ülesse panema kuid vihm olnud virgem kui naene, jänud umbese paari saada ossa heinu vihma kätte, mille peale naene nii ära pahanenud, et ta ka ülespantud saadut laiali piltunud ja vimaks ka riha katki murtes ütelnud: “Kui sa kiusaja ei taha, et ma siin heinu teen, siis võtta ja söö nad nüid ära, siis ehk saab sul süda rahule” ja läinud siis ära koju.

E 43697/701 (145) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < H. Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Peremees ja sulane.
Kora lepinud Oina Märt omale sulase ja lupanud sulasele kui ta teda natuke odavamalt teenib, iga päev värsked liha suppi süja anda. Millega ka sulane väga rahul olnud. Saanud juba pool aastad ära teenitud, aga iga hommiku auranud soe lihasupp sulasel laual, mida sulane juba imeks hakkanud panema, et ei tea kus ta nii palju seda liha peaks saama. Oma loomatest ei ole ta praegu kuni siiamaani ühtegi tapnud. Ühel neljapäevasel hommikul vara kui sulane nurmel künnud suurel kõrgel mäe kaldal, näinud ta oma peremeest Märti ka sinnapoole saamuvad. Sulane jänud siis ka vaatama, et ei tea kuhu see peremees Märt praegu tõttab. (Sulane) näinud siis, et Märt lepa võsastiku läinud kus üks suur ja lai kivi olnud, keeranud siis kivi juures kolm korda pahema jala kanna pääl ümmber ja joksenud siis kolm korda ümber suure kivi, mispeale ta kohe huntiks mutunud ja metsa jooksnud. Varsi kuulnud sulane küla karjaste appihüüdmist et hunt on karjas. Kohe tulnud natukse aja perast hunt sina samase kivi juure ja jooksnud siis jälle kolm korda ümber kivi, mispeale hunt kohe peremeheks muutunud ja siis lamba õlale võtnud ja koju sammunud. Sulane läinud ka sina suure kivi juurde ja keeranud pahema jala kanna pääl kolm korda ümber ja jooksnud siis kolm korda ümber suure kivi, mispeale ta kohe huntiks muutunud ja siis kohe metsa jooksnud, kust ta siis kohe külla karja juure tõtanud ja ühe lamba ära toonud kuni kivi juure, kus ta siis jälle kolm korda ümber kivi jooksnud, mis pääle ta ka jälle inimeseks muutunud. Kui suur karvane hunti saba jänud ikka alale, mida sulane kunni laupäevani riide all hoitnud, pole aga tahtnud peremehele üteeldagi, aga laupäeva õhtu näinud peremees siis saunas sulasel suurt karvast hunti saba, mispeale ta sulast tublisti riielnud ja siis seise korda käskinud pahema poole ümber kivi jooksta, mida ka sulane teinud ja kohe kadunud karvane hunti saba ära, sestsaatik poole sulane enam julgenud ennast huntiks muuta. Kui peremees Märt see toonud ikka ühtelugu küla karjast lammbaid. Külla rahvas hakkanud juba päris kartma. Lasknud ka mõnikord püsiga hunti ehk ajanud koerdega taga, hunt põgenenud ühtelugu suure kivi juure, kus ta jälle ennast ära muutnud ja siis kui tagaajad tema käest küsinud, kas hunti nägid, vastanud tema: “Tuli küll otseteed siia poole, nägi aga mind ja keeras siis kohe metsa.” Külla rahval poole enam miski nõu aitanud, ei suutnud hunti ära võrutada, mud kui läinud mõningad targa juure nõu küsima. Tark õpetanud: “Laadige püss hõbe kuuliga ja laske siis hunti,” mida ka külla rahvas teinud. Sestsaatik jänud Oina Märt kadunuks, kui ainult sulane leinud siis ära tappetud hunti metsast, mida ta siis kui oma head peremeest maha matnud. Nimetatud kivi on Rõuge kihelkonas Kõrgepalu vallas.

E 43708/9 (150) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Üks ära 99 veel.
Puu Hants teinud kord Kõrgepalu mõisas heraga kaupa, et tema lõikab sada sülda puid. Mõne päeva perast ilmunud Puu Hants jälle mõisa ja küsinud hera käest puu lõikamise eest raha. Hera kohe küsima: “Kas kõik puud ära juba lõikasid?” Puu Hants vasta: “Mis siis veel, üks on ära, üheksakümmend üheksa veel.”

E 43709/10 (151) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Alexander Leegen, Oskar Leegeni vend (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Petetud Vanapagan.
Kora olnud keegi raskesti haige. Ingel seisnud haigel päitses aga jalutsis seisnud Vanapagan kes seda ootanud millal haige surema hakkab et siis selle hinge ära võtta ja põrgusse vija. Koraga päsenud haigel all pool natuke luvti* - kohe haranud vana pagan selle suuhu ja hakkanud põrgu poole jooksma. Tee pääl tulnud vanapaganale üks tema selitest vastu ja küsinud kohe kas said ka midagi. Vanapagan pole aga suud julgenud valali teha seeperast ütelnud ainult „om, om“ ja tõtanud ise siis katla juure kus suur tuli all olnud võtnud katlal kaane päält ära ja lasknud suust hinge katlase, mis mud pole olnud kui soe aur. Seda nähes vihastanud Vanapagan koletasti ja tõtanud siis uesti tagasi haige juure. Kui Vanapagana õnnetuseks oli haige juba ära surenud ja ingel oli hinge ära viinud. Sest saatik ei tula enam Vanapagan inimese juure.
* luvt - rahva keeles piir.

E 43711 (152) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Hää oligi.
Kora surenud Haanja mehel lehm ära, tõine ütelnud: “Nüüd said sa küll palju kahju.” Haanja mees vastu: “Mis siis, söök oligi otsas, hää oligi et ära lõppi, nahk saab tsuveks (pastlad), liha supiks.”

E 43711 (153) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kaks pangi putru.
Kora kurtnud Haanja mehe karjapoiss, et enamise iga päev pidada pool näljas olema ja tühja kõhtu kannatama. Teine küsinud: “Kuidas nõnda?” Karjapoiss vastanud: “Perenaene keedab küll iga kord kaks pangi putru, pere sööb ühe pangi ja lella naene tõise pangi, mina jään ikka ilma.”

E 44166/6 (156) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja mehe häbardus.
Haanja mees veedanud kora põletatud lubja kiva Võrru linna kui liigi linna hakkanud vihma sadama ja kustutamata lubja kivid hakkanud vangris kohe põlema. Mees seda nähes toonud järvest pangika veet ja kalanud põlevate kivide peale, et neid ära kustudata kui kivid halganud nüid kõik vangris põlema. Mees saanud ainult veel hobuse vangri eest lahti teha, istunud sii hobusele selga ja sõitnud koju tagasi. Kodus kurtnud teistele: “Võtsin mõne kivi ka Mäe Juhani põlluld kui Juhan on kadetuse perast lubja kivid ära lasknud nõiduda.”

E 44167/9 (157) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Uut moodi kohvi.
Kora hakkanud Kasaritsa mees uut maja pühentama. Selle tarbeks toonud ka Võru linnast kaks naela kohvi, et seda maja pühentamise õpetajale keeta. Olnud ka majapühentamine käes. Kasaritsa mees keetnud paas kaks naela kovi ära, panud siis ühe liinase sängi riide paja peale ja nõristanud siis vee pealt ära, ühte pangi seganud siis paa põhjas olevale kohvi pudrule sukru sekka ja panud siis kulpiga kausi ja pistnud lusika siis püsti kausis oleva kohvi pudru sisse, mida ta siis õpetajahärale viinud. Õpetaja vaatanud uut moodi kohvi, maitsenud ka kui poole ikka söönud. Viimaks küsinud siis majaperemehe käest, mis söök see niisugune küll peaks olema. Peremees vastanud: “Ae külane kas kirikhära ise tea sööte ju ise iga päev teda, mul on ta küll alles veel maitsemata, ehk mis mina alam talu inimene õige niisuguset surte sakse maiusasjast maitsen, tõin kõik ikka kirikhärale. Leene nõristasin pealt ära Punikule.”

E 44169/70 (158, 1) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Roosa kiriku ehitamine.
Vanasti ehitatud Roosa kirik pahemale poole Musta jõe kallast kui kirik poole millalgi valmis saanud, mis päeva ehitatud, see vaijunud öösel alla Musta jõe poole. Läinud siis viimaks kiriku meister Marinburgi ühe nõia juure nõu küsima. Nõid õpetanud: “Võtke seidse 7me aastast punast härga ja mürige kiriku altari alla kolm härga ja iga kiriku nurga alla üks härg.” Nõnda ka tehtud, kohe jänud kirik seisma. Nüid olnud kiriku meister selega hädas, ei ole kirikule nime leitnud. Viimaks leidnud mõisa karjamehe roosa kiriku võõru sest mida see härgi kiriku juure ajades siina oli unustanud ja nimetatud selle järele Roosa kirikuks.

E 44170/1 (2) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui Vene ja Rootsi sõda oli, sai kirik jälle uuesti ära hävitatud. Nüid hakkatud jälle uuesti kirikud ehitama, pantud siis kaks härga vangri ette kuhu pae peale latutud ja lastud siis härjadel oma tahmise järele teed mööda mina, härjad keeranud aga alla Musta jõe poole, kus tie väga mudane olnud. Härjad väsinud nõnda ära, et vaevalt suutnud vangreid teel veedata, jõudnud viimaks kunni jõe kaldale kus mehed härjad ja paekorma parvega üle viinud. Harjad lainud veel umbese pool versta edasi kunni mägi vastu tulnud otse Roosa mõisa kohal tahtnud härjad pae kormaga mõisa õue keerada, mõisa väravad olnud aga lukus, seeperast jänud härjad värava taha seisma, kuhu ka kirik ehitatud. Praegune uus kirik on ka selle sama koha peale ehitatud, kus vangi olnud.

E 44172 (159) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Kora käinud Mõniste mees linnas, kust temale keegi hära ühe kirja anud ja käskinud seda kõrgesti sünntinud Baroni härale ära anda. Mees vasta: “Ei tea kui kõrges siis Baroni hära on sünntinud, viist küll kõige ülemises tuas. Ei mina küll julgeks nii kõrges sünndita.”

E 44172/4 (160) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Setukese häbartus.
Kora käinud setukene mulgide maa poole pääle kauplema. Juhtunud viimaks ühte taluse, õhtu olnud ka juba käes kus setukene öömaja palunud mida ka temale lubatud. Talu peremehel olnud ka kaks noort prisked tütart, noorem tüar meeltinud setukesele väga. Talu tütred maganud aga taga tuas, kus ka perenaene maganud. Setukene lamanud ka põrandale, kus pikast õlgetest ase olnud tehtud seeni kunni juba kõik magama uinunud, siis läinud setukene kikivarvul taga tuppa, kus ta piimetas aga perenaese voodi juure juhtunud, kes kohe setukese käest kinni rapanud, mispeale ka maja peeremees ülese härganud. Nüid olnud setusel kõige suurem häda käes, poole aga muidu tüli lepitata saanud kui anud maja perenaesele viis läti seepi tüli lepituseks ja peremehele kaks pool toopi saapamääret. Nõnda päsenud setukene oma häbartusest. Võrru linnas saanud setukene tõiste vendatega kokku ja kurtnud seal: “Ei maksa enam mulgimaale kauplema mina, mulgi hõklaka kokku saamise püidmine juba maksis mul nõnda palju, kes teab kui palju siis veel oleks pidanud maksma kui selle ilusa Mulgimaa hõhkla (neiu) omale oleks sanud.”

E 44181 (166) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuitas juut hobusega herast surma sõitis.
Kord sõitnud juut Valka liina - aga poole tee peal Valtina kohal surnud juutil hobune ära. Juut mõtelnud mis ma nüüd peale hakan, leidnud viimaks hea nõu läinud lähedal olevase külase ja küsinud sealt kas keegi ei soovi ühte head hobuse nahka osta? Kohe olnud ka keegi peremees valmis ja ostnud siis juuti hobuse naha ära. Juut pole aga raha tahtnudki vaid ütelnud: „Vii mind Valka ja too sealt tagasi.“ Peremees olnud ka sellega rahul, viinud juuti Valka ja toonud tagasi. Tagasi tulles kiitelnud juut: „Mina sõitsin perast surma veel oma hea hobusega Valtinast Valka ja tagasi, tehku teised ka seda.“

E 44186/7 (171) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < F. Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Hansla mõisa proua.
Vana Hansla mõisa herral olnud üks imeilus proua, sii käinud aga iga laupäeva õhtul ära kodust, ilma et herra teaks kuhu ta käib. Selle mõisa õuue peal kasvanud üks suur tamm. Selle tamme ladval nähtud laupäeva õhtutel üht suur metsist. Sellest saanud ka herra teada ja käskinud omal kutsaril metsist maha laske. Kutsar läinud ka laupäeva õhtul metsist laskma. Umbes kesköö ajal kuulnud ta tamme ladval kohinat ja näinud üht metsist. Seadis siis püssi palgesse ja laskis metsist, aga metsis ei liigutanudgi tamme ladvast. Kutsar lasknud siis veel mitu pauku, aga metsis jäänud ikka tamme latva. Peale kesköö kadunud metsis ise tamme ladvast ära ja lennanud mõisa lossi katukse peale, kuhu ta ka ära kadunud. Hommikul rääkinud kutser lugu ka herrale. Herra ootnud ka kuni tuleva laupäevani ja läinud ise metsist laskma, aga herraga olnud lugu nõndasamuti. Herra ei tahtnud aga metsist rahule jätta ja läinud targa juurde nõu küsima. Tark õpetanud: “Kui sa seda metsist tahad laske, siis täida püss hõbe kuuliga, mille peale rist lõika, siis võid ta maha laske.” Herra teinud targa nõu järele. Jargmisel laupäeva õhtul tulnud ka jälle metsis tamme latva. Nüüd sihtinud herra metsist, pauk käis, aga kuda ehmatanud herra ära kui naind, et metsise asemel üks inemene tamme ladvast maha kukkunud. Herra lasknud maha lastud inemese kutseril oma tuppa tuua, siin olnud herra ehmatus veel suurem kui näinud, et tema oma proua olnud. Herra käskinud prouat kutseril maha mata ja ei kellegile sellest rääkida. Ise jaanud ka raskesti haigeks ja surnud ära. Peale herra surma rääkinud kutser seda ka teistele. Teised hakkanud seda kohta, kuhu proua maetud, “metsi matuseks” hüüdma.

E 44201/2 (176) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Uut modi rohi
Haanja mehel olnud naene haige, läinud Võrrule tohtri juure rohtu ostma. Tohter pärinud haiguse järele ja andnud kaks tähte, ütelnud siis tähe peale näitades: “Seda rohtu anna sa üks kord päevas ja tõist kaks korda päevas.” Mees viinud tähed koju ja käskinud naesel tohtri tähti ära süia. Haige naene teinud ka nagu kästud, söönud tähed ära, aga tervemaks pole suguki saanud. Siis läinud mees uuesti tohtri juure ja kirunud: “Mis rohi see olli kui mu naene terveks ei saa. Sina annad mulle kaks pabeririba ja ütled rohuks niisugusid paberi tükisi on mul isegi kodus, ega see paber ei aita kui ka tohter sinna mõne saksa sõna peale kritseltab, antke aga ika rohi mis rohi on.” Tohter märkanud siis alles kuidas eksitus olli tulnud, kirjutanud siis uued tähed ja käskinud apteekist nendega rohtu küsida. Mees kiidelnud viimaks eneses: “Vaat kui esite petta tatis mind kui ma ta tubliste lääbi kirusin, juhatas mulle kohe rohu kätte.”

E 44203 (177) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Rootsi varandus
Rõuge kihelkonnas Sänna vallas Kollu talu põllu sees Kuresoo ääres, kust maantee Rõuge kiriku juure läheb. Sinna lasknud Rootsi kuningas Gustav Adolf (2) tündrit kulda tõise tündri tõine pool maanteed ja suured ahelda lääbi allt maantee panna üks ahela ots ühe tündri külge ja tõine ots tõise tündri külge. Nõnda seista see suur varantus veel seal tänapäevani. Korra käinud küll rootslased oma varandust taga osimas kui poole õiged kohta üles leidnud, läinud aga tühjalt Rootsimaale tagasi.

E 44207 (179) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903)
??? rebjata
Kora laskis ohvitser Rõuges lääbi mineva sõja(väe)manevri kravi, mida Vahtseliina pidi viidama Haanja mehe noorele hobusele peale panna kes sel koral juhtus sõitma. Haanja mees vasta: “Kulla pai herra ne ??? rebjata.” Ohvitser vasta: “što paldajet ???” mis loriseb maapidaja.

E 44207/8 (180) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Sikka sarve täis kulda.
Sännas Pärli jõe paremal pool kaldal Kallu talu põllu sees on ühe mäe kaldal, kust vanasti talutee mööda käinud, kaks suurd vana kaske kasvanud. Siina kaskede juure alla panud vana eladanud taluisa sikka sarve täie kulda. Vana isakene aga surnud varsi ära ja kuld jänudgi sinna kuhu ta panud. Korra katsunud keegi talupoiss jaanipäeva ööl raha välja kaevata. Kaevanud juba tükk maad ära, tulnud suur hulk hanemuna sarnaseid suuri mune vastu. Hakanud veel edasi kaevama, kuid labidas puudunud ühe asja külge. Poiss rõõmustanud enast, et nüüd saan ma ometi selle sarve täie kulda kätte, aga korraga hakkasid poisil silmad vett tilkuma ja poole enam kaevada saanud. Praeguki on veel see kaevatud koht tunda ja vana mädanenud kase kännu asemed.

E 44224/5 (182) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Hihnus herra.
Võrrumaal olnud kord üks väga rikkas mõisaherra. Tema tallipoisid võtnud kord kopika talve ajal, visanud kaevu ääre maha ja (viskan) kalanud siina ämbrist nii kaua külma vett pääle kuni kopikas juba jää sisse oli külmanud ja läinud siis oma töö juure. Herra tulnud ka hoovi peale kõndima ja leidnud kaevu äärest kopika, aga herra kiskunud küll kopikad kündega kui poole aga kätte saanud. Pole mu nõu aitanud kui suladanud kopika keelega jää seest välja. Kohe seepeale tulnud tallipoiss kaevu ääre vett tooma ja näinud herra käes ka kopikad. “Kulla pai herra,” palunud tallipoiss, “ma kantsin ühe kopiku ära, mida herra vist praegu leidis.” Härra vastanud: “Jumala perast, ei tea kas see kopikas on sul kui ta sul on siis võtta.”

E 44225/7 (183) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2003
Naise võit.
Korra tõusnud mehe ja naese vahel vaielus. Mees oli heina niitnud ja ütles: „See hein on niitetud“ - aga joonikas naene kes millalgi mehele poole järele anud vastan: „See hein on pöetud.“ Mees vastanud: „See on niitetud.“ Mees tahtnud naist piinamise lääbi järele andmisele sundida. Võtnud ühe pikka köie ja situnud naise ümber piha, vinud siis naese kaevu juure ja lasknud naese kaevu kunni jalad juba kaevusoleva vee külge pudunud siis küsinud mees naiseld: „Noh kas oli nüüd hein niitetud“ - naene vastanud pöetud. Mees lasknud naese kunni põlvetest saatik vette ja küsinud siis uuesti, naene vastanud ikka pöetud. See pääle lasknud mees naese kuni lõuani vee sisse ja küsinud siis - ikka see sama vastus. Mees vihastanud enast ja lasknud naise üle pea vee sisse. Naene tahtnud ka vees räägita kui poole aga saanud. Mulid tulnud siis vee peal nähtavale. Kui naene pistnud käe vee seest ülesse ja liikutanud sõrmi käride moodi. Mees saanud ikka aru et pööetud on. Poole mu nõu aitanud kui tõmbanud naese kaevust välja. - Mis peale naene kiidelnud - vaat kui minu võit jäi.

E 44227/8 (184) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuri herra.
Rõuge mõisas olnud kora niisugune kuri herra kes seda pole suguki salinud kui keegi tema järve ääres kalu püidnud - ajanud neid teibaga mitu kord taga. Kala püüdjad aga panud kord ühe süla pikuse tulba järve ääre püsti ja mehe riided selga ja kübara päha õnge viibu kätte. Kohe juhtunud ka herra väljas kõndimas ja näinud et üks mees püüab kalu otsekohe mõisa kohal - see vihastanud mõisa herrad nõnda et tema kohe suure aia teiba võtnud ja siis karjunud: „Kuule hulu peaga mees kees sul lubas siia kallu püüdma tulla“ - kui mees poole aga midagi vastanud. Herra rääginud vihä tujus iseenesega see on veli kurati mees - ei karda mind enäst, oot oot ma tahan talle näitada kuidas ma ta selja soojaks teen. Herra ilanud ka salamahti mehe juure ja hakkanud siis teibaga vemeldama. Vemeldanud tük aega kui mees poole enast liikutanudgi, see vihastanud herrad veel rohkem. Viimaks puutunud teibas mehe kübara külge nõnda et see maha kukkunud - nõnda et paljas tulba ots nähtavale tulnud, nüid sanud herrale hääbi sest saatik poole herra enam kalapüüdjaid keelanud kalu püüdmast.

E 44380 (185) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Ülem hool
Korra küsinud Rõuge õpetaja leeris oleva Haanja valla tütruku käest: „Mis piab meie ülem hool olema?“ Leeritütruk: „Et meie mihele saame“ (õpetaja siliseb leeritütruku pääd). „Ei, armas laps, meie ülem hool on et meie piame õntsaks saama.“

E 44381 (186) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Korra tulnud saarlastel haigele naesele tohtri käest rohtu ostma. Tohter anud ka rohtu ja käskinud enne haigele sisse andmist hästi lääbi raputada. Saarlane vinud ka rohu koju ja raputanud enne haige naise tubliste lääbi.

E 44381/2 (187) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kasukas heinakuhja sees.
Peremees läinud talvel sulasega metsast heinu tooma, olnud ka õige kare külm. Sulane külmetanud heinakuhja otsas, peremees lausunud: “Kuule Jaan, ma kautasin suvel kuhja tegemise ajal kasuka kuhja sisse ära.” Kohe hakkanud ka Jaan usinasti tööse, et heinakuhja sees olevad kasukad kätte saada. Jaan on hoolsasti töös, mööda pääd tilkub higi, aga kasukat ei leia veel kuskild. Nüüd ütles peremees: “Soo kas on nüid sul suvine kasukas käes.”

E 44382/7 (188) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Soltadi taevane elulugu.
Korra läinud kõuge esimene soltad pääle kroonu teenistuse taevasse. Taevataat võtnud ka soltati lahkesti vastu, anud temale ise oma tua. Soltad hakanud taeva võlvi aluseid mööda edasi sammuma püss kaelas ja mõõk vööl. Saamunud kunni ta taeva taadi ukse ette jõudnud, seal hakkanud (vahti) karauli pidama. Kohe tulnud surm ja tahtnud Jumala juure minna. Soltad aga ütelnud: “Ei sija ei lase ma kedagi sisse minna.” Surm aga vastanud: “Ei ma pean aastas ikka kord Jumala juures käima tööd küsimas.” Soltad aga ütelnud: “Sinul on nüid tööks mine maa peale ja mura kõige vanemad metsa puuid ja võta nad ühes jurdega maa seest välja.” Sepeale läinud surm oma ametise. Soltad pidanud ikka vahti taeva ukse ees. Varsi olnud aasta mööda. Surm tulnud jälle uuesti ja tahtnud Jumala juure minna. Soltad aga poole lasknud vaid ütelnud: “Nüid anti sulle tööks kõik kesmised metsa puud ühes juurdega maa seest välja võtta.” Surm läinud jälle oma amedise. Soltad jäänud ikka vahti pidama. Kiiresti olnud ka see aasta mööda. Jälle tulnud Surm ja ütelnud: “Töö on jälle tehtud.” “Nüid,” ütelnud soltad, “on sulle tööks antud kõige nooremaid metsa puuid ühes juurdega maa seest välja võtta.” Surm läinud ka jälle oma ametise. Ohkanud ise: “Oh sa eldene aeg, küll on nüid hulka rasked tööd ei ta hakka ka ju otsa lõpema.” Nüid läinud soltad ajaviides jälle taeva võlvi aluseid vaatama. Kui kiiresti ole seeni peagi aasta möödas ja surm tuli ja läks kohe Jumala juure. Jumal kohe Surmaga riidu: “Kus sa siis need kolm aastad mul tööda ulkusid?” Surm hakkab siis paludes seledama, et soltad poole lasknud teda Jumala juure tulla, vaid käsknud teda metsa puuid ühes juurdega maa seest välja võtta, mida ma ka teegin. Seepeale saanud Jumal vihamsels ja ajanud soltadi taevast ära. Soltad tulnud ka taevast ära ja hakkanud alla põrgu poole samuma. Jõudnud ka viimaks põrgu ukse ette, seal pidanud vana sarviku vanem poeg vahti. See vaatanud teravasti soltadi otsa ja pistnud põgenema ja panud kõik põrgu uksed luku. Ja anud ka kõigile tõistele vanasarvikudele teada, et mitte seda meest mitte sisse laske. See mees on jälle mind tulnud taga otsima. Soltad aga lausunud: “Küll aga ta mind meeles pidas, tal on see lugu alles meeles kui ma ta kord kinni võtsin kui ta lääbi linna läks. Ta mehigene palus mind, et ma siis kui ma ta ranitsase pandsin, mitte ranitsa rihmu risti ette ei paneks, aga ma pandsin ranitsa rinnad risti, siis oli tal mehikesel vaeva küllald ranitsas. Viisin viimaks siis ta mehikese seppikotta, ütlesin seal seppale, et mul ranitsa rihm kaleks on kuivanud ja hakkasin hamriga ranitsad taguma kuni ma ära väsisin, siis viisin ta jälle linna tagasi ja lasksin ranitsast välja ja ähvartasin teda veel tubliste kui ma su veel kord kätte pean saama.” Veel raputas soltad tugevasti põrguväravaid, kuid need ei liigunud põrmugi. Soltad kõndinud siis taeva ja põrgu vahepeal ja lausunud: “Oh ma õnnetu, ei võeta taeva ega lasta põrguse.”

E 44394 (198) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis pilet?
Korra pidanud Viitina metsahära (seltsis) Igaste mõisahäraga metsas jahti. Olnud parajaste üks jänes korrdel ees. Kui korraga lasknud keegi salakütt, kes metsas heina niitnud, jänese maha. Härrad pärinud salaküti käest kus pilet? Sala kütt küsinud: “Mis pilet? Kas kontserti ehk tantsupilet?” Hära vihaselt: “kojuts, lontrus pea suu.” Salakütt rahulikuld: “Hära on vist täna haige, seeperast karjuvat ja nõuavad, kus pilet, ega siin mõni piidu poole, et piletid täivetan.” Hära vihaselt: “See mees on hull” ja läinud ära.

E 44395/9 (199) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuidas Mõniste mees Vanapaganad nägi.
Korra läinud Mõniste mees naisega riidu. Pahantuse peale läinud mees rehe alla. Võtnud naela otsast ohjad, sidunud üle ohja otsa reie lae puu külge, tõise otsa mäsinud jalgu ümber ja ajanud siis ukerpalli oles jalgu püsti ja rääginud ise eneses tasakesti: “Ei saa kuidagi enast ära puua, enem elan edasi.” Kohe ilmunud lao äärele must kass ja õpetanud: “Pai sõbrage ei niimoodi ei saa sa küll enast ära puua. Oota ma näitan sulle, keera aga pää ülesse seeni panen ma nööri silmusesse.” Mõniste mees vastanud: “Tanand sind väga hää nõu eest, aga ma ei oska kuidagi omale nööri kaela panna, ole sina kallis sõber nii hää ja näita kuidas nöör tuleb kaela panna.” Kohe seepeale tõmanud kass nööri lau pääle ja panud siis omale nööri kaela ja lasknud siis enast lao pealt alla rippuma. Kohe kahmanud Mõniste mees ka nöör otsa peose ja tõmanud kassil kaelas oleva silmuse kõvasti kinni. Kass rapelnud kangesti nööri otsas ja ajanud siinist tult suust välja. Tuli läinud lao peal oleva õlgede sisse ja kohe hakkanud kõik õled lao peal põlema. Mees köitnud ohjanööri otsa ukse piida külge. Ja kutsunud siis naese ja lapsed ka rehekambrist välja. Kass rapelnud ja karjunud kangesti põlevas lao all. Viimaks jänud kassi karjumine vait. Kui seepeale lenanud suur must ronga moodi lind tulest välja nõnda et söe tükid kõrgele lendanud. Ja kadunud siis ära taeva alla. Pärast seda ehitanud mees uue maja ja teinud jälle lao all poomise katsed peale tüli. Kui nüüd poole enam musta kassi kuskild ilmunud. Vaid aga selle asemel lendanud lao katukse arjalt must ronk sisse ja lasknud nokka vaeld põlevais süsa lao peale õlgedese. Mees tänanud kui lao alt putku saanud ja maja põlenud jälle maani maha. Nüid olnud mehel ka raha otsas, poole enam jõudnud uut maja ehitada. Läinud aga targa käest nõu küsima. Tark õpetanud: “Mine neljapäeva õhtu nelja risttee arude pääle, võtta omale kaheraudne püss ühes, lae püss õbedase kuuliga. Ja oota kunni umbese keskööni, siis vaata põhja poole suure männa otsas istub üks must ronga sarnane lind. Tõmba siis mõlemad püüsi kukked viina ja sihi hästi otse kohe pihta.” Mees tänanud tarka hea õpetuse eest ja läinud ka neljapäeva õhtu kaheraudse laetud püüsiga nelja risti tee arude peale. Ja ootanud seal kunni umbese keskööni. Kohe olnud taeva all siinine tulejoon näha ja suur tiibade kohin. Seepeale lenanud must ronga moodi kogu männa ladva sisse nõnda et oksad naksunud. Mees panud ka püüsi palgese, tõmanud püüsi kukked mõlemad viina ja anud siis mõlemist rauast ühe korraga tuld. Kohe olnud seepeale suur raha sarnane kõlin männa all maas ja mana okstes suur tiibade viihin ja siinine tuli näha. Mees võtnud siis särgi selast ja korjanud umbese külimõõtu õbetad männa allt maast. Nõnda saanud Mõniste mees rikkaks ja ehitanud omale uue maja saadud rahaga.

E 44400 (200) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Vääts.
Mõniste mees panud korra tütre Võrro linna õmmblust õpima. Nädali aja perast tulnud tütar linnast kodu. Ja hakkanud lõunaks leiba laua pääle valmis lõikama. Võtnud siis väätse ja ütelnud: “Küll iis um teil ta nuga must.” Isa seda kuultes: “Mis tu iis nuga um” Tütar vastanud: “Nu kas sa iis tuud ei tijä maakelehen vääts, saksa kelen nuga.”

E 44401 (201) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Setukese viimnepäev
Setukene kuulnud korra Võrrul, et viimne päev varsi tulla. Ütelnud kausi ja pooti kormaga Võrrult välja sõites: “Olesi nu saanu kõik kausi ja pootakese ära müüä, siis sööse ja joose viil ja sõs koolese ärh. Sõs es näesi kõtud viimätsed päivä.”

E 44401/4 (202) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Sõit Vanapaganaga
Korra pidanud keegi mees Tartuse kohtu pääle minema. Läinud ka öösel teed mööda edasi. Korraga olnud selja taga suurt tõlla mürinad kuulda. Kohe veerenud suur tõld noole kiirusel mehest mööda kui kohe käskinud härra kutsarid kinni pidada ja meest peale võta. Mees kohmetanud kangesti ära seda juttu kuultes, arvanud ei tea mis see võeras hära süda öö ajal küll minust peab tahtma. Kui istunudgi siigi pääle. Härra pärinud järele, kus mees minna. Mees jutustanud ka kõik oma loo otsast otsani ära. Nüid küsinud võeras hära: “Kas sa ka tead, kes siin tõlla ees praegu meid veeavad?” Näitanud käega suurete kuue hobuse pääle. “See suur must siin äre peal on Jõgeveste härra ja see tõine on Hummuli hära ja kolmas on Kõrgepalu härra ja neljas on Lööve Androp. Viies on Pattküla hära ja kuues on Igaste hära.” Ütelnud siis kutsarile: “Lase aga sõita.” Seepeale vingunud kutsari raudne piits hobuste selga. Sõitnud siis tükk maad edasi. Käskinud ühel teeharul kutsaril hobuseid kinni pidada ja ütelnud: “Soo nüid paneme piibud palama siina lähed siit Tartu pääle ja mina lähen sija ühe peremehe honge järele. Kell 12 kesköösel sureb peremees.” Hakkanud piibusi põlema panema, aga mehel poole tuld olnud. Kohe tõmanud hära rusikuga vastu hammbaid, mis peale siinine tuli kirganud, selega panud piibud põlema. Mees olnud nõnda ära kohkunud, et sõnagi poole suust saanud. Hära aga lausunud: “Ära karda.” Mees tänanud, et veel eluga päsenud.
Tartuse jõudes rääginud mees linnas tee pääl sündinud lugu, mispääle mees vangi pantud. Kunni aga järele kuulatud, et aga ka sel kella ajal ka see peremees ära ola surnud nagu võeras hära tee pääl oli rääginud. Siis lastud mees vangist priiks.

E 44405 (203) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuidas saarlane marju sõi!
Korra läinud saarlane metsa marju korjama. Kõige esiteks söönud saarlane kõhu tubliste marju täis.
Korjanud viimaks ka veel mõlemad peaod marju täis kui uusikesed pistnud oma mustad pead lääbi sõrmede. “Olge peale,” lausunud viimaks saarlane, “söön need marjad ka veel ära, saab näha kuidas nad siis kõhus roomavad.”

E 44406 (204) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
25 aastad vana.
Korra käinud Mõniste tütruk Võrru linnas kohtu pääl. Kohtu pääl küsitud tütruku käest: „Kui vana sa oled?“ Tütruk vastanud: „25 aastad.“ - Viie aasta perast pidanud tütruk jälle kohtu peale minema - kohus küsinud kui vana sa oled? - Tütruk vastanud jälle: „25 aastad.“ Kohtu hära vaatanud raamatuse viie aasta eest olid sa 25 aastad vana ja nüid on viis aastad mööda läinud sest ajast kui sa 25 aastad vana olid ja nüid oled ikka veel 25 aastad vana. - Tütruk vastanud noh neid viimaseid suvesid ma ei arvestagi need olid vohmased.

E 44407 (205) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Suure ärbani korstna ots.
Korra sõitnud vaene pangroti jänud Baron omast mõisast välja. Seeperast et mõisa oli hära võlgade perast ära müidud.
Tee pääl ajanud härra suu lahti ja ütelnud: „Vaata mu suhu kas sa näed seal ka midagi.“ Kutsar vaatanud ka hära suvve - ja ütelnud: „Ei ma näe siin midagi.“ Hära ütelnud: „Vaata aga hästi kurgu perase sealt on seitse mõisad alla läinud, kas ometi seal kurgus suure ärbani korstna otsagi ei näe!“

E 44926/8 (206) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Nurme talu kodukäija.
Sänna vallas Nurme taluherra küini kohta teavad rahvas palju räägita. Korra saatnud Nurme talu rahvas sulase küüni magama. Sulane lamenud ka kohe heinde pääle pikali ja uinunud varsi väsimuse sunnil magama. Kui ta kohe magama uinunud, nõnda olnud kohe üks juut ühes oma kaubakastiga temal rindu pääl ja tahtnud rindu kokku pigistada, kui vaevalt saanud kodurahvast appi karjuta, aga kodurahvas maganud ka kõik raskesti, pole aga keegi appi karjumist kuulnud. Sulasel jänud karjumisest juba hing rindu kinni. Viimaks jõudnud kesköö kätte ja kukk laulnud parajasti, seepääle kadunud ka juut ühes oma kauba kastiga ära. Sulane joudud teisel hommikul veel vaevalt jalul seista. Nõnda oli öösine kodukäija sulase ära rõhunud.
Nii mitmed ola seal heinaküünis magada katsunud, aga ikka seesamasugune lugu.
Korra läinud talurahvas ühe targa juure nõu küsima, kuidas kodukäijad ära ajada. Tark aga lausunud: “Ei, ära ajada teie teda küll ei saa. See juut kes seal teile kodu käib, on vanasti kord seal küünis ära röövitud ja tema raha on seal käest ära riisutud ja juut ka ise ära tapetud.
Seeperast käib ta veel ikka sinna oma raha vahtima, mis selle heinaküüni alla ära on peitetud. Tema elupäevi on veel 30 aastad. Ärgu aga keegi tema raha külge puutugu, siis hakkab tema jälle öösedel seda pigistama ja rõhuma.” Ja praegu hoiab igaüks arklikult enast sellest küünist emale. Keegi ei julge üksi sinna ööseks jäda ega päevalgi olla.
Jaani- ja jakobipäeva õhtadel nähtata siinist tulukest küüni all paistmas. Rahvas teab arvata, et kodukäija siis seal oma raha kuivatada ja üle lugevad.

E 44931/2 (209) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Uus abinõu.
Kora kurtnud keegi vanapoolne Mõniste tütruk: „Ei tea mis on olen küll igal pool käinud ei kosi mind keegi - ja ei näe ka keegi - oleks mind ometi keegi korra vaatanudgi kui kirikus käin.“ Läinud ühe vanaeide juure nõu küsima kuidas nõnda saab teha et mind ometi ka tõesed tähele hakkavad panema. Vana eit õpetanud, mul oli ka vanasti üks tütar ei panud esite ka tõist keegi tähele - aga ma pandsin temale kodus rangid kaela mida ma öösel teiste pere poja hobuse talist ära tõin - ja saatsin ta siis kirikuse - siis oli kõik minu tütard vaatanud.
Tütruk pannud ka pühapäeva hommikul rangid kaela ja hakkanud kiriku poole sammuma - teel hakkanud tõised aga tütrukud naerma kuhu ta rangitega minna - poole mu aitanud keeranud teelt tagasi. „Ei aita midagi“ lausunud ta „pean vanaks türukuks jääma kui mind keegi ei kosi siis ma ka kelegile ei lähe.“

E 44932 (210) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Hammusta nüid veel.
Juut ostnud kora Võrru linnast paar eeringad, teise pistnud taskuse ja tõist eeringad hakkanud uulitsad mööda mines sööma. Kõige esiteks amustanud juut eringast saaba poolt otsast kui korraga aga lasknud keegi uulitsa poistist näegemada ülemise tua aknast noole viibuga ja otsekohe selle käe pääle, kus eringas oli, juut kohe karjuma: “Ai vai tema elab ja amustab!” Veskab kohe pooleli hamustatud eeringa maha ja raputab ka hirmult teise eeringa taskust välja, sõkub siis uulitsa peal jala kannaga eeringade pead puruks, ütleb aga ise: “Noh hammusta nüid veel kui sul pea ja lõuad puru on.”

E 44933 (211) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Enneaegne rõõm.
Korra rõõmustanud Kasaritsa mees kui täna ka jälle kanamuna peaks looma (munema), siis lähen Võrru ja toon omale pakki mahorkat. Kanna lõpetanud kakumist, mees läinud vaatama, leidnud küll muna, aga oh õnnetust! See oli pehme nahkmuna. Mehige aga ise lausunud käsa kokku panes: “Ei tea küll taeva tadige, kes kana ära on kohitsenud, küll on meie naabridel kuri ja kade silm!”

E 44933/4 (212) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja naese muna müümine.
Haanja naene läinud Võru linna mune müüma. Keegi linna härra pakunud naesele kopik munast. Naene aga nõudnud polteist kopikad. Viimaks lausunud härra: “Üks ta kõik, mina maksan siis olgu peale 2 kop. munade paarist.” Kohe anud Haanja naene rõõmsa meelega munad härrale ära. Koju minnes kiidelnud naene: “Küll oli mul täna hää õnn. Linnahärra ei tahtnud esite 1 1/2 kopikatgi muna tükist maksa ja viimaks maksis ometi mulle 2 kopikat munate paarist.”

E 44935 (214) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Rõuge surnuaija saladus.
Rõuge vanal surnu aias on praegu üks suur haud mida kõigi pidi 7 jala laiune kivi tahvel katab. Sinna olla vanasti keegi suurt sugu härra maetud. Selle härra vaim aga hakkanud kivi allt hiire näol välja käima. Korra sadanud pikse vihma. - Hiireke tulnud ka ja istunud haua kivi peal - korraga olnud vali pikse pauk, hiireke aga kadunud ära ja haua pealsel kivil olnud põhja poolne nuk purustatud. Sest saatik poole keegi enam hiirekest selle kivi peal näinud. Aga kivi on surnu aial praegu alles - kui suur pragu on temast läbi löötud - mis sellest loost teab tunnistust anda.

E 44936 (215) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanapaganaka külvamine
Korra hakanud Vanapagan ühte Kõrgepalu meest kiusama. Korra puutunud mees jälle metsas Vanapaganaga kokku. Vanapagan aga hakkanud kohe mehega madlema, madelnud sületi õige tuplisti, aga võitu poole ta aga veel saanud. Kohe (koraga) tulnud Vanapaganal häkiselt midagi meelde, jättnud kohe mehe rahule ja ütelnud ise: “Ah ma pean minema mul tarvis uba külvata.” Seepeale lahkunut mõlemat. Mees läinut ka koju ja külvanut ube. Uad aga kasvanud nagu aia teibat, mees poole esite midagi oskanut peale hakata, viimaks murdnut korra prooviks ühe uavare katki, mile õnest sorinal suuri ua teri välja jooksnut, mees saanud nüid väga palju ube. Tõine aasta tahnud ka mees uba külvada, just sel ajal aga kahjuks ei ole aega meelen olnud, mil ajal see Vanapagana ua külvamine oli.

E 44937/8 (216) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Ratta pulga supp
Korra tulnud mustlane taluse ja palunud perenaese käest pada ratta pulga suppi keeta. Perenaene mõtelnud, mis ime see peaks olema, tema tahab ratta pulgast suppi keeta. Perenaene anud ka mustlasele paa. Mustlane panud rattapulga patta ja kalanud toobi täie vett ka peale ja panud siis tule peale keema, tüki aja perast seganud kus juba vesi paas keema hakkanud, ratta pulka kõrinal paa põhja mööda ümber ja lausunud ise: “Küll on aga see rattapulk kõva, ei kee aga mitte veel pehmeks,” paitanud siis perenaist, et see rasva annaks ratta pulka pehmeks keeta, perenaene anud ka rasva. Nüid keednud mustlane jälle tüki aega ratta pulkka, siis ütelnud ta põnevuses ootavale perenaisele: “Supp oleks muidu väga hää muidu kui üks veike puudus on veel, suppil ei ole tumma, kui aga perenaene nii hää oleks ja natike 1 toobi täis tangusi annaks, nõnda et supile tumma saaks.” Perenaene anud ka toobi täie tangusi, nüid kalanud mustlane ka antud tangud passe ja kui tangud ka juba keenud olnud, siis ütelnud mustlane iseeneses: “Vot nüid on mul juba seitsmes supp sellest ratta pulgast keeta.” Mustlane söönud aga suppi ära ja võtnud siis paaja põhjas oleva ratta pulga ja pistnud taskuse. Perenaene aga jäänud imestades küsima, kas mustlane aga rattapulka ei söö. Mustlane vastanud: “Kulla perenaesege, mis ma siis pikka tee peal söön kui ma selle siin ka juba ära söön?”

E 44939/41 (217) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Misperast rätsepad lompavat.
Vanal ajal sanud ka korra üks rätsepp juhtumise kombel taevase. Taevas olnud rätseppal kõikiti vaikne, püha elu see läinud aga rätseppale igavaks - ühel korral kui tal jälle igav olnud läinud ta taeva ees ukse juure ja vaatanud veiksest aukust lääbi ukse alla maa pääle. Seal näinud ta ühte talu ja selle aija peal olnud karjaaid ja hulka loomi. Nüid näinud rätsepp kui sulase naine oma lehma lüpsnud - vaatanud siis ringi kui lehma lüpsmine möödas oli ja läinud siis talu lehmade juure ja hakkanud neid ka lüpsma. See sütitanud pühameelse rätseppa südame põlema nõnda et ta oma seisukorra unustanud. Täis püha viha (võtnud) raband leeni piidi taevataadi kuld tooli ja tahtnud sulase naesele tooliga alla maa peale visata. Tool käinud prauti vastu taeva ust ja mõlemad tooli esimesed jalad olnud puruks löötud. - Tehtud müra peale tulnud taevataat rätseppat vaatama ja näinud purustatud tooli jalgu. Rätsepp aga jutustanud oma nähtud lugu taeva taadile ära. Selle peale võtnud taeva taat rätseppa kuue kraet pidi kinni ja ütelnud taeva ukse juure rätseppad viies: „Või sina oled nii häkiline kohtumõistja juba ühe ainsa korra perast kui sa nägid et ta varastas - viskasid sa temale tooliga aga mina näen iga päev kui palju inimesed pattu teevad ja olen neile juba sada ja tuhat kord nend mõted ja teud andeks anut.“ Seepeale viskanud ta rätseppa taeva uksest alla maa pääle. Mittu päeva läinud mööda enne kui rätsepp maa peale jõudnut kukudes maa peale löönud rätsepp oma jala vastu kivi - sellest ajast hakkanud kõik temast järel tulevad rätseppad lompama.

E 44942 (218) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Tallekese tappevalu.
Saarlased olivad Võõrumaal S. mõisas kraavi kaevamas ja palusivad laupäeva õhtul mõisa prouat, et see neile suure raske vaevase töö peale pühapäevaks ühe lamba lubaks ära veristada. Proua lubas neile ühe tallekse.
„Oh, armuline proua,“ palusivad saarlased, „kudas jõuab ometi väeti tallekene rasket tappevalu ära kanda? Prouad lubavad ikka vana lamba, see jaksab tappevalule vastu pidada.“
Proua rõõmustas naerdes meeste terava sõna üle ja andis neile tubli vana lamba.

E 44943 (219) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Siilitab pääd
Mõniste mees võtnud omale kord rikka ja tubli naese. Esimesed meesinädalat läinud kaunis lõbusasti mööda. Heinamaal sanud mees tõise naabriga hää jutu pääle. Naaber küsinud: “Noh kuidas sul siis läheb ka nüid oma noore naesega?” Mees vasta: “Muidu läheks küll peris häste kui hommiku tikub naene vastupidi pääd siilitama ja kõige päeva otsa on kuri. Aga õhtu magama mines, siis siilitab mu pää siledaks ja hakkab mu ümmber kaela. Kui oleks ta päeval ka nii teinud, siis oleks küll mul täesti hää naene!”

E 44944/5 (220) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Niisugust pole veel saanud.
R. kihelkonna õpetaja härrale korjatud ikka iga aasta 300-400 kana. Kana korjaja olnud ikka kiriku vöörmünder.
S. vallas elas aga kaunis siitke ja kiidsi talu peremees, kes ühtlasi ka S. valla pääkohtumees oli. Selle juure tuli ka kanakorjaja vöörmünder. Ajas hobuse ühes suure kana puuriga õue ja läks siis ise tupa. Vöörmünder teredas: “Tere pääkohtumees, nüid oleme tulnud ka teilt üht õige suurt kuke ehk tublid kana paluma.” Pääkohtumees ei lasknut ka enast kahte korda paluda vaid pakus vöörmündrile ahju ees oleva tooli pääle istu seeniks kui kukke püüdma lähen. Kidsi pääkohtumees läinud aga õue ja valinud vöörmündri kana puurist kõige tugevama kukke ja viinud siis tupa ja anud vöörmündrile ise kiites: “See on mu kõige suurem kukk.” Vöörmünder vasta: “Ja kõrge auuline pääkohtumees, niisugust pole ma veel saanud.”

E 44945/6 (221) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kell on juba palju
Korra panud setu veli uuriketi taskuse kui välja maapoole pääle poote kauplema läinud. Sagetasti aga tulnud setu venal sellega hääda kätte kui tõised küsinud setuvelelt kui palju kell on. Kui kahjuks pole tal kella olnud. Seeperast et tõised aru ei saaks, et tal uuri ei ole, vaatanud setu vend taeva poole pääeva pääle ja ütelnud siis: “Kell on juba palju!”

E 44946/7 (222) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Üks ära 99 veel
Saarlane kaevanud suurel maal kraavi, teinud siis Võrumaal S. mõisas kauba 100 süla kraavi pääle, sanud üks süld kraavi ära kaevatud, läinud juba mõisa raha järele. Härra küsinud: “Noh kas on sul mõnikümmed sülda kraavi ära kaevetud?” Saarlane vasta: “Üks on ju ära, 99 veel.”

E 44947 (223) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Koore machin surma ristaks
Võrumaal Rõuge vallas S. taluse ostnud peremees omale uue koore machina. Kui aga sulane saanud varsi tõiste käest kuulda, et kooremachin kahjulik olla ja et siis piim lahjaks jääda. Peremees aga vasta: “Ei saa nüid enam ilma selle machinata, suvel tekivad niisugused putukad piima sisse, sellepärast peab piim lääbi machina ajama, kes need loomakesed ära surmab.” Sulane aga vastanud: “See machin on siis küll väga hää.”

E 44948 (224) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Ruuksuu
Võrumaal Rõuge kiriku vallas on praegu suur külla, mis sellest omale nime sai Ruuksuu, et tema esiteks ühe suure soo ääre oli asutatud, kus palju pilliroogusi kasvamas, selle järele hakkas rahvas teda Ruusooks hüüdma, aga aega mööda on tema nimi rahva suus juba muutunud ja nüid nimetatakse teda lühetalt Ruksu külla.

E 45147/8 (229) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Nee ponimaju.*
Kora läinud Haanja mees Peterburgi - näinud seal neid suuri toretaid majasi ja küsinud venelase käest kellel see tore maja on venelane aga raputanud pead ja ütelnud siis „nee ponimaju.“ Jälle näitanud Haanja mees käega suurte uhkete majade peale ja küsinud kellel need uhked majad on. Jälle vastanud venelane „ne ponimaju.“ Selle peale aga raputanud Haanja mees ka pead küll on see „nee ponimaju“ - rikkas mees, kõik sured ja uhked majad on „neeponimajul.“ Küll see neponimaju on väga rikkas mees.
* (nee ponimaju/ei saa aru.)

E 45311/2 (232) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Puhtad riidet.
Mõniste mees läinud korra elus esimest korda Võru linna vaatama, et näha ka saada misugune see ometi peaks olema. Läinud siis linnas ühte majase sisse, et ka ometi näha saada, missugused need nii ilusad majad ka seestpoolt peaksivad olema. Ühte majase sisse astudes jäi ta kohe ukse kõrva seisma, sest edasi ei julgenud ta enam minna. Põranda peal olnud ilusad puhtad riied maas. Kohe tulnud temale tuas üks härra vastu ja küsinud: “Mis Teie soovite?” Mõniste mees kogelnud enne hulk aega kui vastata saanud, viimaks lausunud siis: “Ma ei ole veel kunagi linnas käinud, seeperast tahtsin ma linna näha ja ka majasi seest poolt.” Nüid vaatanud härra palju lahkemalt mehe peale kui enne. Ja kutsunud siis mehe enese järele ja lubanud ka tõisi oma tubasi näitada. Kui Mõniste mees poole julgenud jalgatega põranda riide peale astu ja ütelnud ka härrale: “Ma ei saa jalgatega põranda riide peale astud oi helege need saavad ju jalge all mustaks. Mina nägin seda kohe ära ja astusin põrandu peale.” Koju jõudes jutustanud ta: “Küll on linnas need saksad hullud, sõkkuvad jalgadega puhaste riiete peale!”

E 45313 (233) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Keele segadus
Kasaritsa naene müinud Võru turu peal paari kannu. Vene kokk küsinud, mis naene kana parist nõuab. Naene vastanud: “40 kopikad.” “Noh olgu,” ütelnud venelane, “mina maksan sorok kopejek.” Naene vastu: “Ei mina sinu sork kapeiek ei ta, mina tahan ikka oma kana paarist 40 kopikad.”

E 45313 (234) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Kasaritsa mees
Kasaritsa mees näinud Võrus Tiganiku aidas solaseid silkusi, see mõjunud nõnda, et Kasaritsa mees järve juure vett läinud jooma. Ise ütelnud mees: “Küll on hea kui aga korra solast silkugi näed, ei tea mis veel siis oleks kui teda süija saaks. Siis jooks ehk küll selle järve tühjaks.”

E 45314 (235) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Uutmoodi Haanja meeste kohvi joomine.
Haanja mees joonud ühe naela sukruga kolm aastad kohvi, iga kohvi joomise korral vaatanud Haanja mehed sukru tükki peale ja joonud siis kohvi niisama magusasti kui suhkur sees oleks olnud. Ise ütelnud mees: “Mis siis sellest hääd kui suhkur suust alla läheb.”

E 45314/5 (236) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Kas hark ader ehk Saksamaa (pöörsahk) ader
Mõniste mees kuulnud, et adra raha surendatavad. Kohe seda kuulda saades läinud mees linna järele kulama, missuguste adrade peale maks tuleb, kas hark adrade ehk saksa maa adra peale. Linnast tagasi tulles sõimanud Mõniste mees saksu: “Küll nad narud ka kavalad on, või määravad adra peale raha, olgu see mis tahes sugune ader. Oleks nad ometi ka järele vaatanud, missugune ader mul on, aga ei, nad ei vitsi linnast vaatamagi tulla vaid kirjutavad seitungi ja telegrahfi ja traadite lääbi minule maksu selga. Küll see ilm läheb nüid veel hulluks, ehks hakkab ehk varsi viimne päevake tulema.”

E 45316 (237) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Küll on meie härral hea elada ehk 33 sada rubla.
Kasaritsa mees käinud mõisas renti maksmas. Seal näinud ta, et mõisa härral olnud 33 saja rublalist paberi raha laua pääl. Võru linna jõudes rääginud ta: “Küll on meie härral palju raha.” Tõised küsinud: “Noh kui palju tal siis seda raha on, kas sa olet ka ise seda näinud?” “Miks ma siis näinud ei ole, täna käisin mõisas ja nägin, et härral laua pääl kolmkümmend kolm (33) sada rubla raha oli. Vaat kus on raha. Kas siin ilmas veel tõist niisugust meest peaks olema, kas otsi või pirru (peerg) tulega. Küll on meie härral hea elada.”

E 45317/8 (238) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Apteekar ja Nursi mees
Nursi mees läinud korra aptegist naesele rohtu ostma. Et tal rohkem raha ei olnud kui 2 kop., siis võtis ja tinutas ta kodus kahekopikalise ülle ja läks apteegi rohu järele. Ise aga räägis iseenesele: “Siin on tema 20 kopikad, alama hinna eest ta mulle rohtu kunagi poole müinud.” Oli õhtu pool häämarik aeg enne tulle põlema süitamist kui Nursi mees apteegi astus ja naesele natuke kõhurohuks eeterid palus. Apteegar andis nõutud rohu ja mees maksis rohu eest apteekari rohu järele 20 kopikad ja ise sammus siis ruttu aptegist välja ja jäi ukse taha kuulama, mis apteekar tema 20 kopikaga teeb. “Ah sa kuradi kõrtsimees, või üle lõi,” lausus apteeker üksi. “Aga oot ma vaatan järele kui palju eest ta mind ülle lõi. A poole viga, 1 ½ kop eest oli eeterid ja ½ kop eest vett ja see teeb kokku 2 kopikad ja siin on 2 kopigad.” Seeda kuultes läks Nursi mees südametäiega minema ja räägis iseeneses: “Küll on need apteekarid vargad, või 2 kopika rohu eest nõuavad 20 kopikad. Noh see kord oli mul küll temale paras raha anda.”

E 45318/22 (239) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Lompka kõrts.
Iga üks võrrumaalane tunneb Võrru maakonnas olevad Lompka kõrtsi ta on Võrust 10 versta Valga poole maanteed mööda sõides paremal pool tee ääres näha - aga kui paljutele on see tundmata kust saatik ja mispärast seda kõrtsi Lompka-kõrtsiks kutsutakse. - Aga mõni õige vana inimene teab räägida et vanasti Vana Nursi mõisas keegi väga kuri herra oli elanud - kes töömeestele iialgi armu ei anud kui nad kõige vähem midagi omal lupal julgesivad teha siis anti neile kohe mõisa tallis 60 soolatud vitsa lööki - ja keegi ei tohtinud selle üle kaebada ega nuriseda see oli ju armulise mõisa päris herra käsk. Julges aga keegi töömees ehk kes tahes mõisa teener tõise peale mõisa herra ees kaebama siis laskis ta neile mõlemadele oma juures ollnud 60 soolast hälli juures ära anda. See läbi tekis siis mõisa orjade sees õige kindel seisukord. - Oli mõnikord juba keegi mõisa rehest julgenud teri varastada - kui mõningadel oli küll tõise saagi üle kade meel aga kaebama ei julgenud minna.
Ühel sügisesel märdi päeval olnud teomehed kõik mõisa rehes linu rapamas kui herrad poole aga ka selle päeval kodus olnud ja nüid võtnud teomehed kõik ühisel nõul ja võtnud igaüks ühe kursti linu ja peitnud - kuue alla - mille eest nad õhtul kõrtsimehe käest õhtul topsi viina loodsivad saada. Meestel läks asi küll nii kangesti hästi nad said iga üks - linna kursti eest kõrtsimehe käest topsi viina. - Kui korraga jooksivad mõnd teomehed väljast sisse ja teadasivad et herra praegu Võrru poolt sõitnud ja kubjas temale tee lahkmes vastu läinud ja teomeeste peale kaebanud, kui varsi oli tõlla mürin kõrtsi ukse ees kuulda ja mõisa peris herra astus kubja saatetusel kõrtsi ja hakkas nüid - teomeestelt järele pärima mis nad kõrtsis kõik ühe korraga teevad. - Mehed ei julgenud herrale esiteks sõnagi vastada. - Kui aga kubjas märkas kõrtsi põrandal mõningad maha pudenenud linna luid ja näitas nüid neid herrale - kohe selle järele küsis herra: „Kust need liina luud siia põrandale maha said?“ Teo mehed ei julgenud keegi herrale midagi vastada. Nüid sai herra isegi aru ja hakkas kõrtsi mööda nuskima kunni ta viimaks kõrtsi letti alt kokku köitedud liina puntra välja tõmbas. Ja nüid saatis herra kaks meest mõisa viljade järele - kui varsi jõudsivad ka need vitsatega tagasi ja kilter oli ka ühes tulnud ja nüd hakkas peksmine peale, mehed tõmad kõrtsi põrandal maha ja igale ühele anti 60 soolast ja lasti siis kõrtsi uksest välja. Kui kõik nõnda viisi oli lääbi pekstud siis oli kaunis suur vere lomp kõrtsi põrandale nõrgunud - Ja selest hirmsast mälestusest saatik hüiakse teda, Lomp'ka kõrtsiks kui paljudele on see teadmada et temale see nimi ühtlasi veere lompi perast nimeks anti.

E 45323 (240) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis setukene sõjast arvab.
Setukene kuuleb kui Võrrus sõja üle räägitakse, et jaapanlased on veiksed ja virgad mehed ja näevad kollased välja. Setukene räägib siis ka oma arvamist sõja kohta ja ütleb: “No mis sõs sääl nu um, mii tsura nakase Jaapani tsurre tsuskma ja päälegi viil püssü ja tikuga. A vot võtnu väiken jaapan peris sülülde kinni ja löönü sälüli - ka nii olesigi mii tsurel võit olnu.”

E 45323 (241) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Rautsepa nime tähentus
Igas vallas leitub talusi ja kohtasi, keda Rautsepaks hüütakse. Need kohad on omale see lääbi need nimed saanud, et vanasti kui taludele nimed anti, raudsepp elas, seeperast hüitakse ka praegu neid Raudseppaks.

E 45324 (242) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis Kasaritsa ja Haanja mehed keisrist arvavad.
(Kasaritsa mehe arvamine)
Korra tulnud Kasaritsa mehel Haanja mehega keisrist jutt. Haanja mees lausunud: “Küll on tal, mii keisril hüa elu, ega täll olle õi töö tegemist ei midagi.” Kasaritsa mees vastu: “Mis nu tal mõni tüü um, eläs umah suureh tareh, süü sulla tsia rasva ja mett ja maka vahtse viladse kasuka seehn. Oles nu hindäh kiiä päävasgi keisris pantnu, kae kos ma sõs vill olessi sulla tsia rasva ja mett nahka parknu.”

E 45324/6 (243) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Roosinatega sai
Saarlane saanud korra kravi kaevamise eest Liivimaal ühes mõisas õige hästi raha, ei nüid enam tahtnud saarlane silku ja jämeda rükileiva ja uasupiga leppida. “Lähen aga korraks linna suurte sakste sööki ja jooki vaatama,” lausunud saarlane ja läinud ka linna. Linnas läinud ta ühte söögimajase ja tellinud omale kõiksugu majussöökisi. Söögid toodud kahe ja kaks taldrikud veel ükstõise peal ja kahvlid ja nuad ja ilus valge kolme nuka moodi kokku pantud rätik ja viimaks toodi veel valged saija. Saarlane vaatab saia peale ja näeb saia sees roosinaid, aga ei tea mis ned on, viimaks arvab, et vaest prusakad on ja ei julge sööma hakkata enne kui söögimaja pidaja temale ära seletas, et need on rosinad. Ära tulles pühkinud saarlane salfrätikuga nina puhtaks ja panud taskuse, ise ütelnud: “Sellest saab küll hea ninarätik.” Koju jõudes rääkinud alati saarlane: “Küll on hea roosinatega sai.”

E 45326 < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Minu praegune adress on šlisselburg Porohovoi Zavod. Oskar Leegen.
Auustat. õp. hr. M. J. Eisen! Palun kas Teie ei võiks nii hää olla ja mulle kirja lääbi teadustada - kas on võimalus Soomemaale ehk kuskile muiale „Misjo... kooli“ sisse saada. Ja kas võib 21-22 aasta vanuselt ka veel kooli sisse saada ja missugune eksam peab tegema ehk kui suur haritus kui sina sisse saab astuda. Palun teada mis Teie arvate mo kau... sellesse kooli sisse saada - kas on see mul üleüldse praegu veel võimalik? Palun vastust.
Tervitades O. Leegen.

E 45859/62 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm õde
Muistsel aeal läinud üks isa oma kolme tütrega metsa marjo noppimaje. Moista muidugi, et vana isa ise ei noppinud, ta lasknud ennast ühe künka pääle külili maha, kuna kolm tüdard temale marjo sinna kätte tõivad. Aga kui tütred nopites ära kaugemale läksivad ja tükki aea pärast jälle tagasi tulivad, polnud isad enamb mitte kuskil. Keige otsimise ja kutsumise hääle pääle jäi ja jäigi isa suutumaks kadunuks.
Nüüd hakkasid tütred oma isa nutma, nutsid üks, nutsid kaks ja nutsid joba kolmandad päeva, et silmavesi jõe kombel kuninga lossist mööda alla meresse jooksis. Kui nüüd kuningas, kes alles poismees oli, homiku üles tõusis ja seda jõege oma lossist mööda nägi jooksvad, mis mitte eile ega enne eppolnud, võttis ta nõuks vaatama minna, kust see hallikas õige paale hakkab ja nõnda siis leidis jõe äärd mööda vasto vett ülespoole minnnes kolm pere piigad kätte, kelle nuttu pisaratest see jõgi tekkis. Kuningas küsis nende ameti ja seisuse järele, mida nad mitte ei salganud, nõnda ka seda, et nende armas isa marjo nopites ära kadunud. Nad olivad väga ilusad tüdarlapsed, mille sarnaseid kuningas veel enne ilmaski pole näinud. Sepärast küsis kuningas veel, kes talutööst paljo lugu ei pidanud, mis nad kodus teha? Ja mis nad kolmekeste igaüks isipäinis mõista? Keige vanemb kostis, et ta voida aindsa nisu teraga terve kuninga sõaväe aasta otsa ülevel pidata. Keskmine ütles, ta voida keige sõaväele ühest aindsamast villa tätrest aasta aeaks riided selga teha. Ja kolmas, keige nooremb ütles, et ta midagi ei moistvad teha. Aga ta sünnitata kolm korda kolm last korraga, see on koku üheksa last. Sellepääle naeratas siis kuningas ja kutsus keik kolm õde, kes nüüd vaesed lapsed olivad, koio ning pidas varsi pulmad ja võttis keige noorema õea omale abikaasaks. Heakene küll, sääl ei saanud kuningas paljo abielu õnne maitsta, ta pidi jo enne aastad sõtta ära minema ja oma noore abikaasa oma kurja ja tigeda ema ooleks jätma, kes temaga iljemb peris karutükke akkas mängima. Kui nüüd kuningas sõtta ära oli läinud, tõi ta abikaasa korraga kolm poega ilmale, neil keigitel olivad ühte viisi päev otsa ees, kuu kukrus ning keik ihu üle ültse tähtetega kaetud. Vana kuninga ema ei sallinud minijad silma otsas, aga nüüd ta sai veel kogune kadetaks, et niisugusel alamast seisusest endisel talupoia tütrel niisugused ime ilusad lapsed olivad. Kuninga ema saatis nad pärast sündimist kui ema veel asjalugu aru ei saanud märkata, kuninga koiast ära ühe mäe pääle, kus neid üks nõianaene siis maksu eest pidi suureks kasvatama. Aga kuningale siis kirjotas ta sõtta järele, et tema proual kolm kutsikad voi koera poega olla sündinud, mida tema siis lasknud kohe paale sündimist jõkke viia ja ära uputata. Kuningas vihastas nüüd väga selle üle, et oma ema nõu järele ei teinud, kes teda sundis kuningate tütrid kosima, aga mis nüüd veel vois parata, kodu ei saanud ta niipea veel minna ja kui ta viimaks koio läks, oli viha proua pääle joba lahkunud, nõnda et ta temale keik andeks andis. Jalle paari aasta pärast läks kuningas sõtta, sest et sel aeal sõa tuli sagetaste möllas. Seni olid abikaasal jällegi kolm poega korraga niisama sugused kui esimesed ja ka neid kolme toimetas vana kuninga ema pääle sündimist kõrvale ja saatis sellesama kasvataja kätte, kus esimesed olid. Kuninga ema kirjotas siis jälle kuningale, et ta abikaasal kolm veikest põrsast olla sündinud, ta ei voinud nendega muud teha kui jõkke ära uputata. Selle kirja järele tuli kuningas ka ise varsi koio ja käratses oma naesega mis hirmus, et ta olla ta kuningligus koias tohtinud põrsakese sünnitata ja temale neitsipõlves valetanud, et ta voida kolm last korraga sunnitata, kellel päike otsa ees, kuu kukrus ning keik ihu üleültse tähtetega kaetud. Naene ehk (proua) ei täädnud hullu ega tarka seepääle vastata, ehk mis ta pidi ka täädma vastata. Kui ta oma lihasilmaga neid ilusaid lapsi, mis vana ema kohe pääle sündimist varastas, polnud näinud. Ta palus, et kuningas veel seekord tema pääle armu heidab ja andeks annab, mida siis kuningas ka viimaks andeks andis, juure lisates, et see viimne kord olla. Nüüd mõtles kuninga abikaasa seda lugu edasi tagasi. Kas see keik võimalik olla, et inimese sugust koerad ja põrsad voivad sigineda, ega saanud siiski otsa pääle, ehk küll sagetaste selle pääle mõtles.
Paar aastad läksid nüüd kuningkal rahuga ilma sõdimiseta mööda, aga sääl haks kolmandal aastal sõda jälle pääle ning kuningas pidi tahtes ehk tahtmata ometi sõtta minema ja oma abikaasa, ehk küll raske südamega, kolmad korda üksi jätma. Ta oleks rasketel tunditel, mis pea hootata olivad, kordagi heameelega proua seltsis olnud ja oma silmaga näinud, kuidas asjakorrad tõsiste süüdmustega ja kirjad kodumaalt sõaplatsile kokku sünnivad. Aga sääl ei olnud aega viita jo täna õhta sõitis kuningas oma keige parema sõavae jagutega lossi väravast välja ning jättis oma abikaasad Jumalaga. Kui nüüd mõne nädala pärast kuninga proua maha sai ja kolm ilusad poega jälle ilmale tõi, kellel igal ühel päev otsa ees, kuu kukrus ja keik kiha üleültse tähetega ehitud oli. Sai kuninga proua, ehk küll raskeste haige oli, ühe lapse kandla ala ära peita, et vana kuninga ema asjalugu ei märkanud kui ta siis kaks last veel ära varastas ja neid ka sinnasama kasvatata saatis kus esimesed kuus poega olivad saatetud, nõnda et kaheksa inge kuninga poeatest sinna salapaika sai kokku kogutud ja ainus lapsukene kuninga prouale nago kogemata meele heaks jumaligul juhatusel jäi. Hääkene küll, sääl tuli ühel päeval kuningas koio, kus vana ema temale jo värava ette vasto jooksis ja asjalugu ära seletas, et proual kolm kassipoega olnud mida tema et poega pole tahtnud pahandata, jõkke lasknud viia ja sinna ära uppudata. “Mo kallis emakene, ma tänan sind, et sa nõnda targaste oled teinud,” ütles kuningas. “Nüüd anna käsku minu maja ülematele, et nad minu proua ühe naelatega läbi löötud vaadi sissi panevad ja siis mäest alla mere pääle laskvad. Sest oma proua silmi ma enamb kolmandama korra eksimise järele näha ei taha.” Kuninga käsk sai jalapääld täitetud ja proua ühes lapsega, mida ta nägemata kombel kandla all varjas, vaati sissi pantud ja mäest alla merde lastud, aga viga ei olnud vaadis proual keige vähematki mitte, sest et lapsukene keik täädis mis teha tuleb. Paari tunnu järele olivad nad vaadiga kuiva pääle välja juhtunud, siis lõi laps vaadi otsa eest ära ja nad pugesivad molemad emaga vaadist välja ja leidsid ennast tühjalt saareld. Sääl tuli üks vanamees nende juure ja andis neile kepikese, kirve ja kaks valged linnu tiiva sulge seletusega: kepp toob söögid lauale, kirvega voib loss üles tehtud saada ja kahe sulega voib lennata kus soovid, pista aga suled rinda. Keik seda õpetust moistis proua poeakene väga haästi, ta laskis kirve lossi üles ehitada, keppi süüa anda ja pistis kaks sulge rinda ning lendas oma vendate juure ja sääld jälle tagasi. Sääl tulivad kuninga voorimehed üle jää ja nägid selle tühja saare pääl seda uhked lossi, kus neid lossi peremees, kellel päike otsa ees, kuu kukrus ning keik kiha üleni tähetega kaetud, lahkeste ja armsaste vasto võttis, neile süüa ja juua meheste laskis anda, et mehed siis kuningale koio jõudes rääkisid, et nad niisugust lossi ega uhkust kui sääl saarel näha oma elu aeal polnud veel näinud. Kuninga ema, kes minijad vihkas, ei lasknud kuningast vaatma minna vaid pettis teda ühe mäe pääle tulla, kus kallid õunad kasvavad ja ilusad linnud laulavad. Aga saare kuninga poeg laskis oma keppi õunapuu ja linnud enne ära tuua kui isa kuningas vana ema kihutusel sinna mäe pääle vaatma läks ja ühtegi ei leidnud. Jälle mone päeva pärast läks kuninga voor säält saarelt mööda ja nägivad nüüd, et loss väga uhke puiestigu sees seisis, mis mineval korral mitte nõnda ei olnud. Kui voisivad mone päevaga need kuldõunapuud päälegi määratu suured, seie toodud ja istutud saada ja mis veel imeligumb endine tühi saarekene, nüüd üleni seedri ja palmi metsatega kaetud. Ka nüüd läksivad mehed lossi pääle imelugu vaatma ja saivad väga armsaste vasto võetud, säätetud ja jootetud mida nad keik kuningale koio jõudes ette rääkisid, et saare loss hoopis ilusamb kui kuningal, et saare kuningas ka ise paljo ilusamb kui maa kuningas. Seda kuuldes tahtis kuningas mehele karvu kinni karata, et julgenud teda suu sissi teotata, aga mees tõendas, et ta vaatma minnes rohkemb leiab kui keegi jõuaks seda ilu juttustata. Saare poeg ütles kepile, et pidi vennad sinna tooma ja varsi olivad vennad sääl. Ta siis käskis kirvest silda üle mere kuningal sina tulemiseks ehitata, mida mööda isa kuningas siis sinna sõitis. Oma 9 poega kätte leidis ja abikaasale kaela langes ning keik andeks palus, mis ta vana ema vale keele läbi temale kurja oli teinud. Kuninga vana ema sai merte ära uputud. Ning kuningas tõi oma üheksa poega ja oma proua suure au ja iluuga ning mitme musiko koori saadetusel oma lossi pääle tagasi.

E 45863 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Surnu aias
Külamehed tulnud mööda surnu aeda, kõrtsist koio poole ja mõned nende seast olnud kauniste porujommi pudeli põhja vahtinud. Korraga näevad nemad, et üks valge surnu puusärk haua äärele on välja tõstetud, sääl lähab üks julge mees tõiste hulgast, võttab puusärgi kaane päält ära mis hoopis tühi on ning heidab sissi magama, kuna tõised seltsilised koio poole samuvad. Kui paljo aega küla mees sääl magata sai, seda ei täädnud ta isigi. Aga häkitselt kargab keegi ta rinnust kinni ja hüüab: “Mees tule üles. Mis sa surnu asemel magad, see pole hea. Tule, tule ruttu üles mees.” Mees vasto: “Ei läha kah, ennego sa minule ära ütled, kus sina käid ning kus sina luusid.” “Noh olgo siis kui tääda tahad, kus ma käisin, käisin pulmas, sääl on peigmees ja pruut õhtul magama heitnud, aga mõlemad ära surnud. Sääl käisin seda ime nalja vaatamas, kuidas rõõmsad tantsu mehed nüüd pead norutavad, silmi pühivad ja leinavad. Kas paremad nalja veel void näha. Noh, nüüd olen sulle üttelnud, nüüd kasi puusärgist ruttu välja, et mina sissi saan pugeta.” “Hooda seni. Veel pead üks asi mulle ütlema, kulla surnukene. Kuidas viisi seda peigmeest ja pruuti elusse voib häratada. Ütled mulle seda, siis lähan so puusärgist ja annan aseme kätte.” “Oh!” ütles nüüd surnu, “Sa viidad mo aega, ma kartan kukke laulu väga. Kuula siis, sääl pulma maeja rästa all kolmanda paari kandsa vahel, seisavad kaks anesulge, võtta neid säält ja puutu tõise sulega peigmehe ja tõisega pruudi külgi, siis saavad nad kohe elavaks. Tule nüüd ruttu eest ära ja lase mind oma puusärki sissi pugeta.” “Jah,” ütles mees ja tõusis ülesse ning kohe lipstu oli surnu omas puusärgis. Ning sellega veeris ta nüüd hauda ning haud sadas pääld kokku nago ennegi oli olnud, et keige vähemad enamb sääl jälgi liiva pääl ei nähtud, kus see ime lugu mehega sündinud.
Mees samunud pulma maeasse ja näinud rahva leinamist. “Mis teie nuttate,” öelnud mees, “antke jalgatele valu, tantsike hästi tugevaste, peigmees ega pruut ei ole mitte surnud nago teie arvate, nad magavad armastuse und.” Keik leinajad arvasid võõra mehe niisuguse juttu pääle peast nõdraks läinud. Aga võõras jäi oma arvamise pääle kindlaks, et noorpaat magab, ehk kui nad ka pulma rahva arvamise järele peaksid surnud olema, siis voida tema neid siiski maksu eest üles häratata. “Antke mulle 300 vana Rootsi taadrid, siis näete, et magajad ülesse härkavad,” mida pulma peremees ka ei lubanud keelda. Kui nüüd võõral raha käes oli ja põue pistetud, läks ta peigmehe ja pruudi juure, puudus tõine kord tõist oma anisulgetega, mispääle surnud kohe elama hakasivad ja pulma nali, tants ning torupilli mäng algas mille selle kurbtuse pääle enamb lõppu ei tahtnud ollagi.

E 45864/6 (3) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm aastad Kurati all vangis
Igal inimesel on siin ilmas pea püie rikkuse ning kuulsuse järele, siis pole ka ime, et üks karjapois rikkust ning kuulsust on peasihiks võtnud ning karjaameti maha jätnud. Kust see mõtte niisuguse jõmpsikale tuli, kes teab. Kord elanud karjapois, keda keegi karjuseks ka enamb ei võtnud. Mikspärast? Sepärast, et ta ühegi peremehe sõna ei kuulnud, kelle juures ta teenistuses olnud. Ta mõtles üksi rikkuse ja õnneligu tulevigo pääle, kuis ilma teenistuseta leiba saaks ja ilma vaevata raha. Nõnda vedeles ta siis ühest külast ja talust tõisi, kuni kord Kurat poisile vastu tuli ja ütles: “Mis sina vedelad, sina laiskvorst. Ma voiksin sind ihu ning ingega küll kas voi praego omale perida, aga sinusugusid laisku raipid ei tarvita põrgu ka hega mitte. Päälegi loodan mina kui ma sulle elu kingin, et ma sinu sitta eest kaks inge perin, mis hoopis kõrgeste koolitud on ja paremad on kui sina vasikas oled.” “Hea küll,” ütles poiss Kuratile, “tee mind õnneliguks ja anna mulle nii paljo raha, et ma õnnelik voin olla. Ma tahan keik läbi teha, mis sina käsid.” “Olgu siis,” ütles Kurrat, “sääl lähetal metsas on mo maja, sääl pead sa 3 aastad elama, saad süüja ka, aga pead tingimata need käsud täitma, mis ma sulle ütlen: kolm aastad ei pea sina saunas käima, uusi riidid selga aeama ega neid pesema, pead ei tohi sa sugeta, ega suud ega silmi peseda, ega ka oma sõrme ega varba küüni ära lõikata. Lubad sina kolm aastad seda keik truiste pidata, siis void õnneliguks saada. Vahtima mina ise sind tühja metsavahi kombel ei akka, küll vähemad poisid sind moidugi mulle üles annavad kui antud käsust oled üle astunud. Ka pole sul muud trahvi kui jääd õnnetumaks inimeseks keige elu aea.” Poiss oli selle kaubaga rahul ja lubas keik nõnda teha kui Kurad teda õpetanud, ta elas ka karvapääl keik kolm aastad nõnda. Küll sügeles ihu mustast, küll läksivad riited räbalateks, ja oli keik pea ja riited üleültse täie täis, need tilkusivad ta seljast maha kui ta vahel ennast rapputas, aga parata ei voinud sinna mitte midagi.
Nüüd oli veel kuus kuud kolmeks aastaks puudu, kui ühel päeval jo kullapütt karjapoisile jo tuppa veeretati. See tegi poisi südand nõnda rõõmsaks, et täiete söömise tükkaeaks ära unustas, paari kuu pärast toodi jälle tõine pütti täis kulda, nüüd olivad joba kaks pütti käes, mis nüüd viga. Aga kus raha rikkust, eks sääl ka niisugusid pole kes võlgo tahavad võtta. Säält maa kuningas oli lahingud kaotanud ning pidi nüüd sõakulu tõisele maksma. Ta oli kuulnud, et sääl ühel mehel kaks pütti kulda olevad, siis ta sõitis varsi poisi juure, kes temale selle pääle lainas, et ta oma kolme tüdarte seast poisil lubab ühe omale abikaasaks valitseda, kui aga tütred ise poisiga rahul on. Aga kui tütred poisiga rahul pole, siis lubas kuningas raha viimse kopika pääl, viie aasta jooksul tagasi maksa. Aga seda moistis kuningas esigi ja sai aru, et ta printsissid niisuguse täirottile mehele ei läha, aga siiski käskin kuningas poissi kosja tulla, mida poiss ka tegi. Aga sai tüdartest pitka nõnaga tagasi saatetud, ainult keskmine tüdar vaatas kord üle õla tagasi poisi pääle ja üüdis tõistele: “Niisugust voiks viimaks vaest asja saada.” Aga tõised tütred muudkui naersid ta täietand vammusse ja sassitand pea üle. Ka isa kuningas ei voinud sinna midagi parata, vaid ütles ära minnes poisile: “Vaid veel paari aasta pärast tagasi tulla õnne katsuma, kui siis ka minu tütred sind põlgavad, maksan raha lubatud päeval viimse kopika pääl välja. Aga kui mo tüdartest üks sind vasto võttab, oled mo väimees ja kuningriigi perija. Poisil vaesel oli süda haletust täis, et ta ei voinud oma silmi peseda ega uusi riitid selga panna, sest veel polnud kolm aastad mööda. Aga ta rõõmustas väga selle üle, et kuningas teda paari aasta pärast veel käskud tagasi tulla õnne katsuma. Veel kaks kuud ja kontrahi aeg kolm aastad olid täis ning ka sellega ühtlasi viimne kolmas kullapütt tuppa veeretud, mida vana Kurat ise toonud oli. “No poiss, nüüd saab sinust mees,” ütles Kurat, “ma ei oleks uskunutki, et sina kolm aastad jõudsid nende raskuste all välja kannatata, paljo on seda katsunud ja kaupa katki jätnud. Nüüd vaid kuninga väimeheks saada, aga ära jätta mind ka pulma kutsumata. Kas kuuled?” “Ei healgi,” ütles poiss ja vanasarvik oli kadunu. Poisil oli nüüd selged kulda jälle pütti täis. Kaks oli kuningale võlgo antud, selle kullaga, mis tal nüüd kodus oli, ostis ta uhke tõlla ning uhked hobused, laskis pea viisi pärast pügata ning varba küüned ja sõrmeküüned, mis kolme tolli pikkuseks olivad kasvanud, lühikeseks lõikata. Nüüd laskis ta sauna kütta ning pesis oma ihu üleültse vee ja seebiga puhtaks, pääle vihtumist pani ta kallid riited selga, laskis kutsari pukki istuta ning istus ise taga tõlda nago suur saks kunagi. Kui ta kuninga kotta ilmus, andsid keik ülemad talle au, sest keegi ei tundnud, kust nisugune uhke herra tulnud, kellel nii ilus tõld ja uhked hobusad. Paljod mõtlesid teda mõne kuninga poea olivad. Kui ta ennast oli tunda andnud, ehmatasid kuninga tütred väga, et sest täietatud endisest kerjusest kes küll rikkas oli, niisugune suur uhke ja ilus harra saanud. Ta valitses kolme tütre seast omale keskmise abikaasaks välja, kes kord oli üttelnud: “Sellest voi viimaks mees saada.” Nüüd oleksid kõik kuninga tütred talle ihul ja ingel läinud, aga keiki ta möidugi võtta ei võinud, see pahandas tõist kahte nii väga, et nad just pulma aeal ennast aeda puu oksa külgi südamevaluga olid ära poonud. Kuratid ei ole poisil, kes nüüd kuninga väimees oli, mitte tulnud meele pulma kutsuta, ta ei pahandanud ka paljo selle üle kui ta pärast pulma paar päeva aias kuninga väimehe ette astus ja ütles: “Sa jätsid mind pulma kutsumata, hea küll, võit oli ikka minu, ma sain kaks inge sinu asemele. Ma ei kahetse sugugi mitte. Ela häste.”

E 45866/8 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kopik võlga.
Kord olnud ühel peremehel oma naabriga kopik võlgu, ja ei tahtnud mingil moodul seda võlga ära maksa. Aga tõine olnud niisamasugune nar, kes ilmaski oma võlga ei lubanud kinkita, vaid igapäev oma naabri juures võlga nurumas käis. Sääl andis võlgnigo naene oma mehele seda nõu ära surra, et sellegi viisiga omast võlast lahti saada. Aga kui võla nõudja kuulis, et võlgnik surnud olla oli ta jala päält surnu juures ning kahetses väga et nüüd omast kopikast ilma peab jääma. Ta ei läinud selle murega surnu juurest enamb samugi kaugele, vaid tahtis seni juures olla kui surnu maetud saab. Mis pidi nüüd võlgnigo naene tegema. Ta ei saanud mahti ainust sõna surnuga selle asja pärast rääkita, mis nüüd ette võtta. Aga see oli kui aamen kirikus et surnud kolmandamal päeval maetud olgo. Kolmas päev jõudis kätte, ja mattussa rong hakkas surnu aia poole liikuma. Mis nüüd heaks nõuks. Võla nõudja ei liikunud samugi kaugele surnu raami tagand. Aga sääl härkas veel lesel midagi meele: Et surnud mitte täna matta ei võivad, et taevas väga pilves olla. Kui tõine päev taevas pilvita olevad, võib siis surnud maha matta seni nüüd mingu mattuselised igaüks oma koio, ning tulgo homme kellu 10 aeal seie jälle tagasi. Surnu saab seks ööseks kabeli pandud. Nõnda rääkis srunud mehe naene, ja köster ja kellamees pidivad sellega rahul olema, mis surnud mehe lesk rääkis. Sest tema oli see pea, kelle käsku nii suur kui veike täna pidi kuulma. Vott, võla nõudjale jälle uus nõna tubakas. Ta lootis täna ise oma käega sellele mulda pääle aeada, kes kopika ta käest ära petnud, et siis enamb karta poleks et ta tõisi petta veel saaks. Aga nüüd siis pidi ta sellega leppima et ta võlgnik kabeli pannakse, kus ta enne mulda panemist mõne tükki veel võiks ära teha. Ei seda ei pea mitte olema. Ütles võla andja. Keigest lese kutsumisest ja palvetest hoolimada ei tulnud ka kabelist surnu juurest välja, vaid jäi sinna ööseks ja lubas seni surnu juures valvada kuni see tõisel päeval hauda pannakse. Hääkene küll. Varsi akkas ilm pimetaks minema sest vanemb müristas kangeste, ja vihma pilved lendasivad üle taeva ikka edasi põhja poole. Veel pool tundi, ja pilkane pime valitses kabelis et sõrme ei näinud suhu pista. Võla nõudjal tekkis hirm südamese ja kurja vaimute eest, ta kahetses väga et ta seie koletasse paika oli jäänud aga parata ei voinud enamb ühtegi. Kopik võlga mis naaber omme mulda viis, polnud ka kerge asi kaotata. Ja kui õnnetused tulevad siis tulevad nad keigilt poold. Neid sõnu ütles ta kaunis kõva häälega, mis pääle ta puusärkis rasked ohkamist kuulis. Pääle selle hakkas tuul hulguma ja vihma jooksis pladinal mööda rästaid maha. Aga keige selle koletuse sees oli inimese häälesid kuulda mis ikka ligimale tulivad, kuni viimaks üks aaval kabeli ukse vahelt mis kriiksutes valla ja kinni käis sissi pugesivad. Oh nüüd tõusis mehekesel hirm kahevõrdseks. Olivad need tontid kes surnud piinama tulivad või surnud mehe sugulased kes haudatest üles tõusnud oma seltsilist teretama ja talle õnne soovima. Aga pea läks tal süda kergemaks kui tuli ülesse võeti ja küünal polema panti. Sääl nägi mehekene et need teeröövlid olivad kes röövitud raha meeste vahel pooleks jagasivad. Aga mitme korra lugemise järele jäi kopikas üle. „Kus meie selle kopika paneme“ ütlesivad röövlid. Nüüd ei jõudnud võla nõudja nurkas pimetas oma suud enamb pidata, sest koppik oli saada mis ta surnu läbi kaotanud oli. Ta hüüdis: „Oh vennad antke see koppik minule ma olen surnu läbi kes siin puusärkis puhkab kopikast ilma jäänud.“ Röövlid kohkusid esiteks et keegi kabelis oli ja arvasid teda tontiks. Sääl kuulis surnud mees keik seda kõned päält, mis võla nõudja röövlitega rääkis. Ka nägi ta kõik äreta puusärgi prao vaheld mis kabelis sündis. Kui ta kopika omale saaks vois ta enne matmist keik tasa teha ja võlata hauda puhkama heita. Sepärast lõi ta jalaga puusärgi kaase päält ära ning tormas ühes võla nõudjaga röövlite juure, kus kopik ise paikas kahe raha unigu vahel seisis. Molemad rabasid korraga kopikad ning läksid karvupidi kokku, sest tõine ja tõine tahtis kopikad enesele. Röövlid seda nähes et surnud puusärgist ja vaim kabeli nurgast välja jooksid, jätsid rahaunikud sinna ja panid lippama. Mehed nägid viimaks, ja said aru, kuidas asjad seisid, leppisid kokku ning tulid mõlemad kui rikkad mehed koio tagasi. Võla nõudja oli surnu käest oma kopika kätte saanud ning pääle seda veel röövlite varandust kumbki tuhad rootsi taalrid perinud. - Sepärast kes tõisega võlgo on ei pea ta mitte võlgniku surmaga oma võlanõudmist lõpetama vaid ikka niikaua edasi nõudma, kuni oma kätte saab. (Kas ei voiks mõni meie aeal petjatega niisugust katsed ette võtta.)

E 45869/71 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Paistu sikk.
Vanal hallil aeal elanud Paistus üks õpetaja kes väga ahne raha pääle on olnud. Sääl ligital surnud sauna mees ära ja jätnud kaks poega järele, naene olnud saunamehel jo enne surnud. Veikesed poisikesed tõine kümne ja tõine kaheteistkümne aastane ei ole kuskilt ühte rublad haua raha saanud oma isad maha matta. Ja nõnda seisnud surnud jo päält nädalad aega saunas (et aisenud juba) matmata. Terased poisikesed on küll mittu korda õpetaja palvel käinud et ilma haua rahata isad matma tuleks, aga õpetaja ei võtnud seda kuuldagi vaid ütles: „Tooge rubla ära, võtke välja kust taht, siis saab isa maetud, muidu mitte.“ Sellega oli nüüd poisikeste viimne lootus lõppenud isad, keda nad väga armastasivad kristlikult maha matta, ja sauna ei voinud ta igaveste jääda, nad tahtsivad jo ise sääl elada. Pärast õpetaja palvel käimist pidasid nad uut nõu öösel salaja surnu aeda minna hauua soppikest mulla sissi uristada ning isa veikese vankri pääle panna ning ilma õpetaja täädmata maha matta. Kui nüüd õhtu kätte võtsivad nad labitad läksid surnu aeda ning akkasid ühe jämeda kase ala hauda kaevama, nad ei olnud veel üle jala maad sügavale kaevanud, kui vask kattal nähtavale tuli mis keik ääreni aljaste hõbe rublatega olnud täitetud. Poisid võtnud raha katla puuga vahepääle, mis vist sõa aeal sinna oli peitetud ja kandsid teda koio. Nüüd ei olnud neil enam tarvis oma isad salaja maha matta, nad läksivad homiku vara õpetaja juure viisivad rublakese talle kätte ning palusivad matma tulla. „Oh teie kavalad poisid,“ ütles õpetaja, „ei taha nalja viisiga raha välja anda, kuni viimne häda käes. Kus nüüd siis raha võtsite, kui enne kopikat ei olnud?“ Poisid tunnistasid oma raha leidmise lugu kavaluseta üles ja ei salganud midagi. Selle pääle ütles õpetaja: „Poisid, see on vana Kurati raha, seda peate enne kolmantad päeva sinna samasse paika jälle viima ja maha matma kust seda välja kaevasite. Ei tee teie seda mitte siis tuleb vana sarvik ise oma raha järele ja mina ei vasta mitte selle eest mis ta teiega saab tegema. Sellepärast lapsed kuulge oma õpetaja sõna ja viige raha varsi tagasi.“ - Kui nüüd isa oli maha maetud nõnda kui kristlik kord ja kombe seda nõudis, oli laste suuremb mure kadunud. Sest isa oli siin mittu aastad juba puuduste ja hädadega võitelnud ja nüüd keigest hädast ühekorraga lahti. Võib rahulikult ingata. See trööstis peie õhtul lapsi väga. Aga raha kattelt tagasi viia ei tulnud neil sel õhtul meelegi, nad uinusid rahulise südamega magama ja veel tõise päeval härkas neil õpetaja manitsus meele. Sääl ütles nooremb pois: „Meie ei hakka küll kattelt tagasi viima kas vana Kuratil ise aega puudu et järele ei või tulla, tulgu ta ise järele siis anname talle kätte, ei tule ta järele, siis peame omale. Meile on ka raha, leiba ja liha osta tarvis.“ - Õpetaja ei täädnud poisikeste nõust midagi ta vahtis surnu aial üks öö, kaks ööd, ja veel kolmanda öö. Nüüd ta vihastas ennast hirmsaste ja lausus: „Oh teie tattnõna poisikesed ei tule ega tule, vist arvavad raha kattalt omale hoida. Kes voib niisuguste nõna targate aru tääda. Ei neile rattetele ei pea mitte see katla täis raha jääma. Kus selle aruga? (mis rumalad lapsed selle rahaga pääle hakkavad) lähen koio ja siis õhtu ise järele.“ Sääl ütles siis neljandama päeva homikul õpetaja kutsarile: „Kuule Jaan, tappa meie keige suuremb sikk ära ja kissu tal nahk umpsi seljast maha, aga jätta sarvet külgi. Too õhtuks mo tuppa, küll pärast siis isigi kuuled mis asja pärast mina nahka tarvitan.“ Kutsari Jaan oli õpetaja herrad mõnda aastad juba teeninud, sellepärast ei salganud õpetaja Jaanile tema ustavuse pääle toetates mitte midagi. Ehk peris lausa välja ütelda mis õpetaja täädis, seda täädis ka Jaan. Kogudus täädis jo muidugi et õpetaja rahaahne ei olnud vaid keik kopikad Jumala riigi välja laotamise töö tarvis kokku korjas. Kui nüüd Jaan õhtul verise sikku nahaga tuppa astunud kiskunud õpetaja ennast varsi ihualasti ja Jaan ise haitanud temale uut ülikonda selga topita mis väga hästi pitka mehele passinud. Jaan naernud ja üttelnud: „Selle kena kuuega voiks õpetaja pühapäeval kantslisse minna siis saaks kogutusele terveks aastaks kõnelda.“ „Ole vait Jaan küll saad parast isigi kuulda kui tagasi jõuan“ ja sikk tormas uksest välja ning jooksis sauna juure sarvedega vasto ust poksites kuni poisid sauna ära kuulsid ja küsisid kes sääl ust kolkita? „Mina vana Kurat ise,“ rääkis õpetaja käreta häälega. „Antke mo raha kattel välja ma tulin järele.“ Poisid tõstsid katla üle läve välja, mis nüüd õpetaja sanga pidi kinni võttis ning ähkites ja puhkites kiriko mõisa uksest sissi astus rõõmsa meelega, et asjad hästi korda läinud, ta palus nüüd kutsarid sinna tulla sikka nahka seljast maha võtma, aga nahk oli lihaga ühte kasvanud ei tulnud enamb seljast maha. Sääl palus õpetaja Jaani et noaga katsuks lõikata. Aga kui Jaan katsed tegi ning alumist äärd tahtis lahti rakkuda akkas veri oja viisi välja voolama. Nüüd alles märkas õpetaja kuhu raha ahnus teda vedanud. Ta viinud küll tõisel ööl raha katla poistele tagasi, ning öelnud: „Lapsed sähke siin on teie raha kattal võtke vasta.“ Aga sääl öelnud nooremb vend: „Mikspärast sina teda ära viisid kui niipea jälle tagasi tõid.“ Poisid arvasid et Kurat raha seest oli ära võtnud ja üksi katla tagasi toonud. Aga kui nad pärast vaatama läksid kui hirmutus ära läinud, leidsid nad katla ühes rahaga. Oi õnne mis nüüd lastel oli, neil ei puudunud enamb ühtegi sest raha olnud küll. Aga mis õpetaja vaenekene pidi tegema ta jooksis koio, sinna ja tänna keige arstite ja avitajate juure, aga ükski ei vainud midagi parata. Ja mitto püha päeva läinud mööda ja ikka köstri jutlus ning õpetaja raske haige, aga vaatama ei ole ka keige paremad sõpra ei koolmeistrid ega vöölmundrid lastud. Seda oli õpetaja proua kangeste ära keelnud et haigus väga kartetav ning külgi akkaja olla. Kui juba nõnda viisi paar kuud olla mööda läinud ei ole üks vöölmunder järele jätnud prouad palumast. Olgu haigus nii kartetav kui on, tema ikka oma armast õpetajad näha tahta. Mis pääle siis proua teda kangeste manitsenud suud pidata. Siis on teda haige juure viinud. Aga mehekene on surte sarvetega sikka voodis nähes nii ära ehmatanud et sinna samasse paika maha langenud ja surnud - Päeva aeal ei tohtinud õpetaja ennast ühele elava ingele näitata ainult pimedas jalutanud ta kutsari Jaani seltsis aias. Viimaks lasknud ta Jaani hobused tõlla ette panna ja sõitnud Riiga. Sääl olevad ta endised sõprad tohtrid oma osavust katsunud. Ka mitte midagi. Ühel õhtul on ta sõbrate poold koio tulnud ja Jaanile öelnud: „Võtta puu alg ja löö need kurati sarved mul peast et paremb uksest sisi ja välja käia.“ Ja kui Jaan tugeva matsu päha annud löönud ta õpetajal pealae sissi. Sinna ta surnud. Tohtrid lasknud ta naha täis toppida ja Perlini muusejumi saata. Sääl näitavad teda uudisimulistele. See Paistu õpetaja olnud peris sakslane ja Saksamaa mees.

E 45872/3 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Vastu vett
Kord olnud ühel vagal mehel väga kuri nene, kes keik mehe tahtmise vasto teinud. Viimaks õpinud mees nii kavalaks, et ta seda naesele ette rääkinud, mis ta ise soovinud nago ei tahaks ega sooviks ta seda sugugi. Jõulud olnud ukse ees ja naene manginud igal pühal ja pidul peremehe osa voi esimest viiolid. Sääl öelnud nüüd mees: “Armas kallis kasakene, jõulud on ukse ees, aga ära sina minule seda häbi tehku, et sugulased kokku kutsud ja õlud ja viina maeasse lased tuua.” “Muidugi lasen sugulased kokku kutsuda ja toon õlud ja viina ka,” käratas naene. “Oh mina vaene mees!” ohkab mees. “Kui ka nüüd sina sugulased kokku kutsud ja viina õlud tuua lased, mis ma tean so pea paljo ei keela, et niiduguse halva tükki ära teed. Siis palun sind minu kallikene, et sina minule seda suurd häbi ei teeks, et mind külaliste hulka laua otsa istuma paned, viina pudeli kätte annad, et ise pääld pean jooma ja siis tõistele pakkuma, hoitku selle häbi eest igat ühte.” “Muidugi pead laua otsas istuma, ise päält jooma ja siis tõistele pakkuma,” käratas jälle naene ja lõi jalaga vasto maad, et toa seinad põrusid. Pühate aeg tuli ja kuri naene tegi keik nõnda kui ta üttelnud oli, et meest sellega hästi vihastata ning narrita. Aga ei täädnutke, et mehele niisugune pidu, sugulased koos ja tõistele jagata, ise keige enne juua, mokka mööda oli. Pärast pidu oli naene kurb. Mikspärast? Sellepärast, et mees pidu aeal oli rõõmus olnud. Iga kord kui ta mehega käratses, nuttis mees, aga nüüd ta naeris. Kust tuli see muutus. Küll ta katsus keik vasto mehe tahtmist toimetata, aga siiski seda rõõmu enamb ei näinud, mis ta enne nägi, et mees oleks nutnud. Kui ta nõnda mõnda aastad mehe südand oli närinud, et kanatus katkes. Sääl läks mees perega ühel homikul üle jõe heinamaale ja saagis purde puu alt poold poolest saatik katki, et iga tark inimene kes ei tantsinud, sellegi pärast vois üle käja, aga tantsja all pidi ta muidugi katki minema. Kui nüüd kuri naene peremehel ju peremehele pruukosti oli järele toonud ja sääl jälle asjata riidels ja tõreles, et mees seda tüki heinamaad pole tegema alganud, mis tema käskinud, aga ise ei olnud ta meest millaski käskinud. “Mine nüüd koio mo kallikene ja pane tähele, mis ma sulle rääkisin,” ütles mees. “Üks kelm inimene on jõe purde puu, kust üle käime, alt poolest saatik läbi saaginud, aga üle saab säält sellegi pärast igaüks, kes ei tantsi sääl pääl. hoia siis sina ka mo kallike sääl pääl tantsimast, et sissi ei kukku.” “Muidugi tantsin jah, kukkun sissi jah,” käratas naene ja lõi jalga vastu maad. Ta läinud koio, tantsinud purde pääl ning huppunud ära. Kui mees teda õhtul kodust pole leidnud, lähab ta vasto vett jõe äärd mööda naese surnud kiha otsima. Sääl küsib naabri peremees: “Mis sõber otsib?” “Oma kalli naese surnu,” vastab mees, “ta olla eile purde päält jõkke kukkunud, tantsinud ja puu olla katki läinud.” “Miks sa siis vasto vett otsid?” hüüab sõber. “Ta oli mul elu aeg vasto, ega ta nüüdgi peri ei läinud,” vastab leinaja mees.

E 45873/5 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuninga tüdar
Setto maalt
Ühel kuningal olnud piltilus tüdar, aga ta pole teda ühelegi mehele pannud, ehk küll paljo kosilasi tahtmas käinud, ta olnud nii pööratse meelega hull mees, et ta ise akanud oma tüdard armastama ja tahtnud omale naeseks võtta. Aga tüdar, kes narrist isast oopis targemb olnud pole oma isa nõu sugugi kuulda võtnud vaid seda sel pimetuse pagana aeal jo ära tundnud kui veel ristiusku siinmaal ei olnud, et see ikka ei sünni kui isa oma tüdard kosib ning naeseksvõttab. Sellepärast pannud ta oma isale tingimise ette, et ta peab temale niisugused pulma riited muretsema, mis paistvad kui päike, kuu ja tähed, arvates, et isa neid riitid siit pold merd ei leia. Aga viimaks on üks soltad niisugused riited kord reisil tee kraavist leidnud ja kuninga kätte viinud. Nüüd olnud isa meel rõõmus, et tal niisugused riited on ning et ta oma tütre nüüd naeseks voib võtta. Aga hooda seni, tüdard ei saanud ta sellegipärast omale. Kui tüdar kuulis, et isal niisugused riited olivad, mis ta ise nalja pärast käsknud teda osta, laskis ta öösel oma kutsari kaks hobust tõlla ette panna ja võttis kulda ja hõbetad ligi ning põgenes ära naabri kuningriiki, ühe suure metsa sissi, mis ligi naabri kuninga pealinna oli. Sääl ta võttis omale elu korteri ühe haava puu sees, mis seest õõnes ja nõnda suure ruumiga küll oli, et ta oma hobuste, tõlla ja kutsariga sääl sees vois elada. Ta armastas selle maa kuninga poega väga, sellepärast läks ta sinna ligimale elama. Aga pakkuta ei tohtinud ta ennast temale ka mitte. Tal oli sellest küllad, kui teda mõnda korda näeb, ehk sõna rääkita saab. Aga kuis viisi pidi ta seda tegema. Uhkis riidis kuninga pealinna sissi sõita ta ei voinud, sest kuis vois ta tääda, et kuninga poeg temast lugu peab ehk teda armastab. Seepärast jäi ta haava sissi paariks aastaks elama ning käis keige alamais riidis pealinnas kui sinna tarvis minna oli, et keegi ei pidand märkama, et ta kord kuninga tüdar oli olnud. Ta tahtis vaesust õppita, et pärast kui paremb õnn peaks elus juhtuma, ta alamatega mõistaks alandlikult ümber käja. Terve aasta oli ta haava sees jo ära elanud ja mõndagi igavust ja kurbtust tundma õpinud, kui ta ühel päeval laskis hobused ette panna ja pealinna sissi sõitis kuninga maeasse tõisel homikul vara sissi tungis ning toapoissi palus, et ta laseks teda kuningale suupesu vett viia, mis toapoiss ka maksu eest viimaks lubas. Kui ta nüüd kuninga magatesse kamri astus ja pesuvee sinna maha pani ning ise välja lipsas, viskas noor kuningas talle oma saapaga järele ja riidles toapoisiga, et ta niisugust halva riietega naru naesterahvast temale laseb pesuvett tuua. Aga toapoiss vabandas, et tema selle võõra naesterahva vägivalla sissi tikkumise vasto mingid abinõu ei täädnud tarvitata, mille pääle siis noor kuningas, kes väga helde südamega inimene oli, siis ka rahule jäi. Aga sellesama päeva õhtul nägi kuningas palli pääl ütlemata ilusad naesterahvast, kes keige kallimas kullas ja siidis särras. Kuningas tantsis keige selle õhtu ainuüksi temaga ega pannud ühtegi kõrgema seltsi preilid tähele, mis neid küll pisud nago pahandas, aga mis sinna teha voib. Kui pidust lahkumine kätte jõudis, küsis kuningas: “Kust riigist sa oled mo tuike?” “Ma olen saapa riigist,” vastas näio ning sellepääle lahkusivad nad siis tõine tõisest head õhtud soovites. Kuningas ei saanud sel ööl silma kinni, ta otsis keik kirjad ja raamatud läbi, et saapa kuningriiki ja maad leida, aga mitte kuskilt. Ka käis ta iga õhtu palli majas, et ilusa näioga veel kord kokku saada, aga saa es. Näio oli kui maa ala kadunud. Hääkene küll. Näio läks tagasi oma korteri haava sissi, ka tema süda ei leidnud enamb sääl endistki rahu, kuninga poig seisis tal ka magates silma ees, mille pääle ta ööd kui päeva mõtles. Paari nädala pärast sõitis ta jälle pealinna ja palus kuninga toapoissi, et voiks kuningale pesuvett viia, mida toapoiss ka viimaks maksu eest lubas. Hääkene küll. Kui kuningas seda räbalates näiod nägi, viskas ta kündla lühtriga talle järele, aga näio kadus kui vari jälle ära, mille üle kuningas jälle vihastas, et niisugust näru toapoiss lasknud temale pesuvett tooma tulla. Õhtu oli jälle suur pidu pall linnas, kus ka kuningas oli osa vatma tulnud. Kui ta nüüd sääl oma kadunud armukest silmas, oh kui rõõmsaks sai siis ta süda, ta unustas keik tõised ilutused ja tantsis temaga keige selle õhtu. Ära lahkutes küsis kuningas, kust maalt näio perit olla. Näio vastas: “Lühtrimaalt.” Jälle ei tulnud kuningale sel öösel und silmi, ta otsis keik maakaartid ning geograhfi raamatud läbi, aga ei leidnud mitte kustkilt lühtrimaad. Nüüd mõtles ta: “Oh mina rumal. Mikspärast lasksin mina selle näio palli maeast ära minna. Eks ma voinud teda oma lossi pääle kutsuda. Oh kui ilus ta oli.” Ka näiol ei olnud haava puu sees paremad rahu, ta igatses väga noore kuninga juure minna. Joba tõisel päeval ehitas ta ennast keige kallimate riietega valmis ning sõitis pealinna tagasi. Kolmandal homikul oli ta vara kuninga eeskoias ning palus jälle toapoissi tutaval kombel kuningale tema asemel pesuvett viia. Ta oli ühe vana riide uhke ülekonnale pääle aeanud, et keegi ei voinud arvata, et ta see kuninga armastud näio oli. Kui ta nüüd vara kuninga tuppa astus, aeas kuningas parasjagu pükse jalga. Kui ta näiod silmas, tõmbas ta tulekäärid laua päält ning virrutas sellega tütrukule järele, aga käärid lõid riited eest lahti ning kuningas tundis oma armastod näiod sell silmapilgul, nüüd jooksis ta temale järele, ise pedas tõese käega oma pükse kinni, sest need olivad pooleli jalga tõmbamata. Sääl ei lasknud kuningas teda enamb lahti vaid võttis oma abikaasaks. Nad istusivad mitto korda haava puu sees, kus kuninga tüdar 2 aastad oli elanud ning armastasid tõine toist surmani.

E 45877/8 (9) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kooli Jaan
Vana talu truu pois Jaan surnud ära ja pantud ahju redeli pääle pitkali, kuni kolmandal päeval teda surnuaeda ära viiakse, ta ei olnud oma elu aeal tüdrukuid sugugi sallinud ega nende järele jooksnud ega sallinud neid ka pärast surma koguniste mitte. Eestirahva seas on see joba vanal aeal pruukiks olnud et surnud valvatakse, laultakse ja palvid loetakse, mis üks kaunis väljaspidine kombe on, kui süda sääl juures ei ole. Aga lähame juttu joonele jälle tagasi. Jaan seisis vagusi redeli pääl nago surnu kunagi kui peremees sulastega laulnud ja palvet teinud, aga niipea kui meisterahvad magama heitsid ja valvamise kord naeste ja tüdrukute kätte tuli, akkas Jaan redeli pääl liigutama ja jalgadega trummeltama. Vist ei sallinud ta tüdrukute laulu ega palvet sugugi kes teda keik elu aeg olivad vihastanud. Tütrukud ja naesed akkasid seda nähes keik karjoma ja mihi appi hüüdma, jõudsid mehed sinna ei liigutanud Jaan enamb oimugi. Kaks ööd oli niisugune nali jo ära juhtunud meistel aega valvada ei olnud, nemad olivad matmise pidu valmistamise pärast väga väsinud, ja tüdrukud ja naesed üksi silma meisterahvata enamb valvata ei tohtinud. Mis nüüd heaks nõuks. Ainus öö oli Jaanil siin põrmu pääl veel inimeste hulgas olla. Oleks ta moistnud rahu pidata oleksid tüdrukud teda heameelega valvanud. Tõine öö põrmu põues puhkates polnud enamb valvajad vaja. Aga sääl juhtus midagi. - Mõisa toatüdruk Mari tuli ka surnud vaatma. Ime lugu et sina mõisa Mari ka meie Jaani vaatma tuled? Jooksivad talle naesed ja tüdrukud üüdes vasto. „Meie oleme Jaani kihlamisega peris kimbus“ öelnud perenaene. Ja nüüd räägitud mõisa Maril keik öösesed juhtumised pitkalt ja laialt ette. Mida Mari ei uskunud. „Teie valetate keik“ ütles Mari. „Ma tunnen Jaani lapsest saatik hea pois ta oli, ja hea pois ta ka surri, tüdrukuid ta ühtegi muud ei sallinud kui mind, sest meie teenisime jo kui ma veel tüdrukene olin ühte peremeest. Jaan ütles alati: „Kui Mari kasvab võttan teda naeseks.“ Aga surm tuli ja koristas teda ära, oleks ta praego elamas ta ise ütlesk et ma tõtt räägin. Ei tohi teie teda keegi valvata küsin mina proua käest luba ja tulen õhtu seie valvama.“ „Tee seda kallis Mari kui sinul nii julge süda on“ ütles perenaene, „tule õhtaks seie valvama, sest meie oleme keik toimetusest väsinud.“ Kui nüüd õhta pimetaks läks oli toa Mari surnu juures ning akkas et aeg üksi igavaks ei lähaks kangast kuduma sest surnu oli teljete taga redeli pääl kus ka veel üks sea söögi toover akna all seisis ja muud talu tarvilised asjad. Arvata küll et jo kesk öö aeg kätte hakkas jõudma kui Mari joba kartust südames tundis nende juttute pärast mis tüdrukud ta kõrva sissi õhtul olivad puhunud. Siiski kudus ta nüüd kangast veel ruttemine et süstik nago lendas käes. Sääl ehmatas ta häkkitselt kui nägi et Jaan redeli pääle istukile tõusis. Sääl hüüdis Mari hirmuga et plagama saaks panna: „Lõng läks katki.“ Kooli Jaani surnud Jaan vasto: „Jakka kinni neitsikene.“ Mari: „Ei ole jakko Kooli Jaani.“ Surnud: „Ma vii jakko neitsikene.“ Seda ütteltes tõusis Jaan redeli kõrvale püsti, Mari seda nähes virutas talle Süstiguga aga süstik sulpsatas sea söögi toovrise, Jaan pistis käe õlani sea söögi sissi ja akkanud süstigo otsima, seni saanud toa Mari nii paljo mahti (poeast) aknast välja jooksta. Kui nüüd mehed üles häratati ja asjalugu järele vaatati oli asi nii selge kui päike, sest surnud Jaanil oli redeli pääl hää käsi õlast saatik sea söögi kartula pudruga. - Siis alles uskus toa Mari et naljaasi see pole vanad poisi südaööl üksi valvada, päälegi niisugust vana poissi kes tüdrukuid ühte ainust oma elu sees ei sallinud. Nägo Mari valetas.

E 45879/83 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Ihnus põllumees
Enne vanast elanud üks ihnus põllumees, kellel laiad väljad ja suured nurmed käes olnud, aga ta on nii tige ja ahne olnud teendrite palka maha kiskuma ning liiga tööd nõudma, mida keegi teener paljo täita ei jõudnud. Kui sulaste leppimise aeg kätte jõudnud, siis näitnud ta nattukene lahkemb olevad kui tal moidu viisiks oli, et lahkuse ja viina suutäiega mõnda võrku meelitata. Aga oli see aeg mööda ning teendrid leppitud, jälle seesama pagan mis ennegi, käratses, taples ja käis teendritega kohud, keik Jumala aasta otsa. Aga viimaks tuli asi nii ette, et ta ühel kevatel ainust sulast enamb ei saanud. Keik ümberkaudu teendrid täädsivad ja tundsivad teda, missugune silmakiskja ta oli, nõudis küll tööd, aga palgast kõnetki. Ka süüja ei tahtnud heaviisiga muud anda kui putru. Sulased, kes juba aasta ta käes pitsitada olnud, ei teinud siis temaga tellimise päeval enamb mingid tegemist, ehk ta mehekene küll mõne toobi viina neile ära jootis. Nad puhkusid ka tõistele ette, mis nad tema ahnusest ja kurjusest täädsid, et keegi sel päeval ei ole julgenud enamb temaga mingisugust kaupa teha.
Lepimise õhtul läinud ta koio ja rääkinud naesele oma kurba lugu, et ainust teendrid tal veel tääda ei olevad. Naene väga kallis inimene, üttelnud: “Üsna paras sinule, mõista inimestega inimese viisil ümber käia, ära pea teendrid niipagana viisil. Iga aasta käid kohud ninga tõmbad sulastel ja tüdrukutel palka maha, käratsed ka minuga ilma asjata, et teendritele hästi süüja annan. Tee nüüd üksi oma suur põllutöö ära.” “Noh naene, sina aead kohe minu arja kinni, tõises vallas on home pere leppimine, lähan sinna ja leppin nii paljo kui tarvis on.” “Mine,” ütles naene, “aga ära anna minu süüks kui mone jootiku voi hulgusega kokku juhtud. Kes võõraid inimesi ära voib tääda, missugused nad on.” Nõnda lõppis abelu rahva kõne ja tõisel päeval pani peremees hobuse rakkese ja sõitis tõisi valda teendrid leppima. Kui ta mone versta kodust oli kaugele saanud ja parasjago ühest metsatukkakesest läbi sõitis, silmas ta äkitselt suurd mehe mürakast tee pääl enese ees. Isand teretas ja küsis, kus külamees lähab. “Lähan kõrtsi juure kaupa tegema. Olen ilma peremeta.” Ja to pääle ütles isand: “Mina lähan ka kõrtsi juure teendrid leppima,” ja võõras istus saani. Nad sõitsid kõrtsi juure ja said sellesama külamehega kauba, mida ta teepäält saani oli võtnud. Liiga palka ta ei tellinud, kõigega oli isand rahul. Ta tahtis siis mõnda tõist veel lepita, aga uus sulane keelis ära ja ütles: “Ei isand pole enamb kedagi tarvis. Kui sul aga nõnda paljo tööd anda on kui mina jõuan ära teha, siis on hea, aga kui tööd sul nõnda palju anda pole kui ma teha suudan, siis olgu kas minul ehk sinul ots.” “Jäägu ja olgu nõnda,” ütles isand, “mina annan tööd ja sina teed keik üksi ära. Ei jõua ma tööd anda, siis peri kas voi ing. Ei jõua sina teha, siis tead et sinuga asi niisama hull saab olema. Millas sa teenistusesse mul ära tuled?” küsib isand. “Punkt jüripäev kell 12ko.” “Hea, väga hea,” rõõmustab isand, joovad liiku, annab käsiraha ning sõidab koio.
“Kas nüüd teendrid leidsid kah?” küsib koio jõudes perenaene. “Jah, ühe tubli poisi leidsin,” vastab mees, “sest tõisi mina ei pruugigi ennab, et leppitud sulane üksi keik töö lubas ära teha, kui aga mul tööd nii paljo anda oleks kui ta jõuab teha. Sellepääle lõime käe koku ning tegime kauba maha. Ja kui tema teha ei jõua, mis talle teha annan ja mis mul teha tuleb, siis vain teda palgast ilma jätta ja kas voi ing ka perita, sedasama lubas ta ka minuga teha.”
“Kulla mehekene, mis juttu sa nüüd aead. Meie põllud on viissada vakamaad suured, seda künnab siis üks mees ära, päälegi veel rehe peksmised ja lina arimine. Koguni voimata. Voi ehk oled vana Kuratiga ise kokku juhtunud, ristiinimene seda välja teha ei voi.” “Olgu ta minu pärast vana Kurat voi kes taht,” ütles mees. “Ma olen nõnda kauba teinud kui ütlesin ja jüripäev kell 12ku on poiss siin.” Nõnda lõpis paarirahva kõne.
Jüripäeval punkt kell kakstõiskümend oli uus sulane sääl, sai perevanemate poold lahkeste vasto võetud ja nõudis tööd. “Täna on pool päeva seda void puhkata ja meie talu elu siit ja säält ülevaatata, homme homiku lähad metsa puid raioma. Õhtuks saan metsa sulle kätte näitama, kust ehituse palgid ja puud raiota tulevad, seda on viis vakamaad. Kui aega pääle seda veel üle jääb töö vahe aial, siis tahan ka kannud lasta üles kiskuda rehe kütti tarbeks.” “Hea küll,” ütles poiss. “Keik saab tehtud, aga ma palun peremeest, et iga õhtu mulle töö kätte õpetad, siis pole homiko enamb aea viitust ja ma voin nii vara töö juure minna kui ise arvan.” “Väga hea poiss, niisugust sulast mul veel pole olnud, kes ilma häratamata tööle lähab, pool vaeva vähem. Endistel aastatel pidin sulased ise unest äratama ja see tegi mul paljo vaeva. Mis so nimi on?” ütles peremees poisile, “ma pole seda veel küsinud.” “Korkes” vastas poiss. “Kena nimi. Lähame siis metsa ja ma näitan kätte, kust puud ja palgid raiota tulevad,” ja nad läksivad metsa ning tulivad varsi tagasi. Oli ka õhto käes kui söök söötud ja kõneltud, heitsid pererahvas puhkama. Hommiku oli uus poiss väga vara metsa läinud kui veel peremees naesega unekaisus põõnutasid. Pruukostiks ja lõunaks käis Korkes kodus söömas ning õhtu kaunis varakult oli ta joba kodus ning palus peremeest jälle homseks tööd valmis õpetata. Peremees ütles: “Lähad jälle sinnasama metsa puid raioma, kus tänagi olid, mis nüüd muud õege teha.” “Sääl ei ole enamb midagi teha,” vastas sulane, “minge vaatama kui ei usu.” Selle sõna pääle tõttas peremees mõtsa ja nägi immeks pannes, et viis vakamaad metsa keik oli maha raiotud, puud ja oksad sülda pantud, ka kannud üles kaalutud, nii et külva voi villi pääle kui soovid. Nüüd oli peremehel vesi ahjus, kust pidi ta nii palju tööd saama kui Korkes ära jõudis teha, aga meeld ta siiski veel ära ei heitnud. Koio tulles ütles ta, ehk küll süda metsa laastamise pärast valutas: “Hea poiss Korkes. Oled minu tahtmise järele keik teinud. Et maa veel pisud külmenud on, siis lähad sellegi pärast ommiku õue ala linaleo tiiki kaevama, mis süld sügav ja 25 sülda lai ja pitk olgo. „Väga hea,“ ütles poiss Korkes, „külmanud maa ei tähenda minu suguse mehe vasto midagi. Kas ta täna metsas külmanud ei olnud kui juurekaid üles kiskusin. Ma usun, et õue all ta pisud pehmemb saab olema.“
Tõiseks õhtuks oli linaleo tiik aegsaste enne päikese veeru valmis, 1 süld sügav ja 25 sülda pitk ja lai. Peremees võttis õhtul tiigi vasto ning õpetas homseks suure adraga põllule kündma minna, mispääle poiss väga rõõmsaks sai, et põllutöö pääle tal väga imu olla ja seda olla ta lapsest saatik õpinud. Tõisel päeval päikese tõusu aeal oli Korkessal hobune adra ees ja päikese veeru aeal, et küll hobune vahhutas ja higi otsa ees olivad, 500 vakamaad põldu keik pahupidi käänatud. Külvi aeg oli koguni vara. Mis siis nüüd veel teha lasta, mõtles peremees. Ja kui ta pitka mõtlemise järele mingisugust head nõu ei leidnud, kaebas ta asjalugu oma abikaasale. Naene ütles: „Kas ei üttelnud ma sinule jo talvel, et Kuratiga oled kokku juhtunud. Kas nüüd pole tõsi, Ta sinu ihu ja inge viimaks perib, muud midagi. Ja see on sinu suure ahnuse palk, et ristiinimese viisil elada ei mõista ning teendritega, kes ristiinimesed, korda ei saa.“
Naese noomise pääle hakkas mees haletuse pärast nutma, sest et ta kunagi oma hea naese keelmist polnud kuulnud. Ka naese süda sai seda nähes haletaks, et ta mees, kes ennast nii targaks arvas, nüüd teendri tühja pärast lapse kombel nuttis. „Jätta nuttu,“ rääkis naene. „Luba mulle, et sina minuga enamb millaski selle pärast ei tõrrele, et teendritele paljo süüja annan ja tõiseks, et sina teendrite palka enamb asjata maha ei võtta ega kellegiga kohud ei käi. Siis ma pästan sind sellest poisi lorust lahti. Olgu ta minu pärast vana Kurat voi kes taht. Sest meie, naesed, oleme kangemad jonni aeama kui mehed. Ja ma tean tõeste, et ma temale niisugust tööd saan andma mis teda ära tüitab, et isigi pakku pugeb.“ Seda kuuldes langes mees oma naese kaela ja andis temale esimest korda pääle laulatust hea muisu ning lubas keik täita mis perenaene temale ette pannud. Veel ütles perenaene mehele: „Katsu ruttu hobune ette panna ja sõida moneks päevaks ära sugulaste poole, et sind keegi ei tea, kus sa oled. Katsu enne minema saada kui Korkes koio jõuab.“ Seda ei lasknud mees enesele mitto korda üttelda. Varsi jättis ta abikaasa Jumalaga ning sõitis kui tuul õue väravast välja. Kuhu? Seda ei täädnud keegi. Kui peremees just ära sõitnud, tuli Korkes kündmast koio, sõi õhtut ning küsis peremehe järele. Selle pääle vastas perenaene, et peremees kodust kaugele välja sõitnud. „Kuhu?“ küsis poiss. „Kellel seda tarvis järele perida kus peremees sõidab,“ ütles nägo pool pahane perenaene. „mo teendrid ei julgenud seda millaski küsida, kus peremees sõidab, ega sinagi siis see keige targemb teender ilma pääl pole.“ „Ära pahanda pernaene selle üle, et küsida julgesin. Ma küsisin sellepärast, et omseks tööd soovin tääda saada.“ „Seda õpetan ja annan nüüd mina sinule kuni mo mees koio tuleb. Säh, siin on üks habeme karv, õienda see homse päevaga õigeks ja anna õhta aegsaste mulle kätte.“
Keik tõine päev otsa õiendas poiss seda abeme karva ja silus teda väljas ukse peele puu pääl, aga kui just tööga valmis arvas olevad ja perenaesele ära viima läks, puhkus veike tuule õhk sinna pääle. Jällegi kõver nõnda kui ennegi. „Oh küll ma olen selle hullu tööga kimbus,“ ütles poiss. „Võiks võtta maa pääld need naeste tööd ja kavalused. Ma voiksin missugust rasked tööd enne teha kui selle kõvera karvakesega siin ullata, oma aega viita ning teda õienda. Väga igav töö!“ Õhtaks oli ta teda ometagi ära õiendanud, noa tera pääle pannud, kust ta teda nüüd tasakesi näpuga ära võttis ja perenaese kätte andis. Ning siis jälle pääle söögi homseks tööd nõudis. Perenaene ütles: „Teed sedasama tööd homme jälle, mis tänagi tegid. Ja seda tööd, arvan ma, sab mul mõneks heaks nädalaks kuni mees koio jõuab.“ „Ei niisugust sitta tööd ma homme enamb ei tee,“ ütles poiss. Perenaene käsib kauba kontrahti meele tuletata, mispääle Korkes paha meele ja appu näoga puhkama lähab. Tõisel homikul oli poiss kui tina tuhka kadunud ning jäi ka kadunuks. Ja peremees olli sellest saatik nii hea inimene, et ühegi teendriga kohud ei käinud ega kellelgi palka maha ei võtnud. Ta kallis abikaas pästis teda Kurati küüsist, mille eest tal üksi oma abikaasa tänada oli.

E 45884 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tontid sõitvad lehmatega
Umbes sada aastad tagasi olnud Jooru vallas Klaamani talus niisugune kena nali et tontid päise päeva aeal karja juures põllu pääl lehmatele selga karganud, ja siis sõites metsa kihutanud. Et sele viisiga piima saak väha oli võib inimene ise arvata. Kust sääl siis veel koord saada kellest või välja peksetakse kui lehmad kui luu unikud välja paistsid. Karjamaa olnud väga hea ja naesed ja tüdrukud pidanud loomate eest oma viisi hoolt nägo igakordgi, aga mis see keik aitab, kui peris päise päeva aeal tontid lehmatega ratsa sõitavad. Selle häda sees õppetanud keegi ragemb inimene peremeest nelja silmaga koera või (Attu) osta, kes ära näeb kui ta lehma seljas istub sest inimene oma silmatega teda näha ei või. Ostnud siis ka peremees omale emase neljasilmaga atta koera, ja katsutud nüüd järele kuidas truu loomaga lugu lähab, viitud siis att karja juure, kus lehmad põllu pääl peris rahuga söönud. Sääl pistnud koer mis varin lehmate pääle urisema, ning kihutanud lehmad metsa sisse kus siis kuratid muidugi paksu kuuse tihviku sees loomate seljast maha langesid neid ei näinud kül keegi, aga see oli sellest täieste mõista ja arusaada kui lehmad metsast välja tulid, et att enamb nende pääle ei urisenud ega aukunud. Aga metsa aukus ta pärast kaua aega kus siis võõrad koerad jälle vastu aukunud, läinud karjapoisid metsa vaatama koeri mitte kuskil aga ometi ikka urisenud talu neljasilmaga att kangeste. Karjapoisse on kodust õpetatud: Et kui nende att augub ja metsast keegi tõine koer vasta augub, siis karjapois peab need sõnad ütlema: „Meie attal kodus kuus kutsigad, keik nelja silmatega.“ Ja kui karjapoisid neid sõnu üttelnud jäänud koerale vasto aukumine metsast järele. Aga lehmad ei ole sellegipärast enne kosunud, kui ühe tõise targema inimese õpetuse pääle sõnajala juuri, mürgi ja Jumala käppa rohud koku korjautd nendega siis karjapoiste särgihõlmad suitsetatud, et kui att urisema akkanud siis karjapois särgi hõlmaga lehmate seljad puhtaks pühkinud, ja varsi jäänud siis atta urisemine järele, ning nõnda sagetaste ika edasi haristites hakanud Klaamani talu lehmad kosuma ning piima andma.

E 45885 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Ihnus perenaene
Vanal aeal elanud kord üks ihnus perenaene, kes ikka kaebanud, et tal paljo rohkemb toitu üles lähab kui naabri perenaesel, ehk tal küll niisama suur keedupada ja niisama suur pere. Kust see tuleb? Vaest sellest, et tüdruku lasen söögi paea juures olla, kes keemise aeal paljo ära sööb. Nüüd lasknud ta siis katseks oad lihaga patta panna, mida tüdruk pidanud keetma, aga ise jäänud ta salamahti nurka vahtima, millest tüdruk midagi ei täädnud. Sääl katsunud siis tüdruk lisikaga sööki ja psitnud ühe oa tera suhu. Perenaene seda nähes karganud kallale ja kiskunud tüdrukul oatera suust välja ja söönud ise ära.
Sellest päevast saatik pole tüdruk ennamb paea juures suppi mekkinud. Aga sellegipärast tulnud söögist mitto korda perele ette kadnes puudu. Kord heinamaale suppi järele viies juhtunud ihnus perenaene oma naabri perenaesega kokku ning kaebanud temale oma häda, et pere tal paljo söövad. Naabri perenaene õpetanud: „Tee enne söömist sild ala ja pane palvesõnad juure.“ Nüüd arvanud ihnus seda küll moistvad, ta teinud söögi anumale pirru tukmatest silla ala ja tõstnud siis söögi sinna pääle. Aga kasu midagi, söögist tulnud veel rohkemb puudu, sest et pirru tukmet söögi ruumi oma jao ära võtnud.
Tõine kord juhtunud ta jälle naabri perenaesega kokku ning kaebanud oma häda, et ta küll silla anuma põhja ala teinud nõnda kui õpetud, aga ei saanud sellest kasu mitte midagi. „Sa taignapea,“ käratanud naabri perenaene. „Mo õpetusest sina aru ei saanud, ma käskisin sind silda niiviisi ala teha, et pead oma perele vahepala voi oodet andma juure lisates: Jumal pane jakku juure. Ma ei käskinud sind mitte pirtutest silda anumase teha.
Sest päevast saatik läks ihnus perenaene hoopis heldeks, ta annud oma perele iga päev lõuna ja õhtu ooted ja lisanud juure: Jumal pane jatku juure. Sestsaatik läinud tal suppi pool vähemb ega ole ka tüdrukule enamb järele vahtinud, kas ta paja juures mekkib ehk mitte.

E 45887/8 (14) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Reisija
Kord juhtunud üks reisija süda öö aeal kuuvalgel ühest vana lossi varemest mööda minema, sääl tekkinud häkkitselt ta ette must lehm, läinud siis teed mööda nattuke edasi, ammunud hirmsa häälega ja kadunud silmist. Reisija imelteleb ja mõteleb: „Mis pagana lehm see ometi oli? Kuis vois ta lagetal maanteel nii häkki ära kaduta?“ Kui ta alles niiviisi mõttelnud, hakkanud üks niidsekadsa ta jalgate ees veerima, ta püüdnud teda kinni võtta, aga asjata kuni ta häkkitselt iseeneses jälle ära kadunud.
Ehk ta küll kaunis julge mees olnud ja midagi ei kartnud, siiski teinud need kaks nähtust talle pisud värinad. Aga seda julgemaks läinud süda kui näinud, et üks tõine mees talle tagand järele tõttanud, teretanud ja siis kõrvustigu , nago oleksivad ammused sõbrad, edasi samunud. Sääl hakkanud reisija võõrale juttustama, et ta Tallinna linna mees olevad, kes kuus aastad meistri juures seppa ametid õppinud ja mõndagi tükki ola teinud, nüüd siis Viljandi reisib ja säält siis ikka edasi. Võõras nikkutanud peaga tähenduseks, et edasi rääkita. Sääl hakanud reisija veel seletama, kuisviisi ta kord meistriga riidu läinud ja meister teda siis palunud ära leppida. „Mis sa valetad,“ ütles võõras. „Kas meister sind palus, sina jo palusid meistrid, ma olin jo ise sääl juures kui teie riidu läksite ja ma kihutasin meistrid tagand, et ta sinule hea kõrvakiilu oleks andnud, et häbiga ennast siis ära oleks pidanud upputama ja sul olidgi need mõtted joba ehk sind meisted küll veel ei löönud.“
„Kust sina seda keik nii selgeste tead,“ ütles imestades reisija. „Kui sina ka Tallinnast perit oleksid, ei voiks sina siiski mo saladust ära tääda.“ Seda ütteltes vaatis ta kuu valge varjo, mida üksi temal oli, aga võõral mitte. Nüüd täädis ta isigi, et inimeseks moonutaja vana Kurrat oli, ta tegi ennast julgeks ja vaatis talle silmatise, aga säält paistsid surnud pealuu ja silmakoobad vasto. Kole naer oli lagetal põllul kuulda, tee pääl ei olnud midagi näha. Veel oli tõist korda koletad naeruhäält tee ääres põllul kuulda ning hüüdmist: „Talina poisikene, mikspärast sina minusugusele vana mehele valetama hakkasid, vale pärast saan ma sind elu sees veel kord tuttistama, pea seda meeles.“ Selle pääle ei kuuldud ega nähtud enamb midagi.
Reisija süllitanud ja öelnud kõrtsi juure jõudes ja kõrtsimehele asjalugu seletates: „Pole see mitte hea võõra teekäiale, olgu ta kes taht, ära seletata, kust sa perit oled, kuhu lähad ehk kust poold tuled. Nüüd on mul karta, et valetamise pärast Kuratiga veel kord elu sees kokku juhtun.“

E 45888/9 (15) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Vainu päälne ohakas.
Muistsel aeal kasvanud Uues Hantsmõisa vallas Kassi karjamõisa ligital vainu pääl pitk üksik karu ohakas, umbes mehe kõrgune. Ilus ohaka juur sissi kord saanud sääl ta tärkab tõisel aastal jälle uuest ja nõnda ikka aast aastald edasi kas või mitto inimese elu iga. Aga meil ei ole see kord põllu ohakatega midagi tegemist vaid üksi selle ohakaga mis ligi Kassi mõisad, Õitsi tule ääres kasvis. Õitsid olivad muistsel aeal väga suured, nõnda et mõne õitsi juures, tähtsal õhtul päält 200 inimese koos olnud. Tähtsas pidu olnud ka täna õhtu viina ja õlud joodud torupilli mängitud maeltud ning tantsitud kuni pea valgeni. Sääl hüüdnud viimaks keegi: „Antke selle vana õitsi vahi ohakale ka naps viina ta on küllad vaeva näinud seda platsi siin päeva kui ööd ühte lugu vahtites. Sääl hüüdnud tõised kooris järele: „Jah, väga õige, antke vana õitsi vahi ohakale naps viina.“ Selle pääle tõstetud suur sarv viina täis ja valatud vana karuohakale pähha, et temale see temp meelehead on sünnitanud näeme pärast. Tõisel aastal oli tähtsal õhtul jällegi pidu, aga õitsi tule vahti ohakat ei tuletanud keegi meele et kül paljogi täädsivad et noor ohakas vana ohaka poeg oli nago Mihkel Madissa poeg. Ohak jäeti vinast ilma selle läbi sündis et hundid keik sui otsa kahjo tegid ja pea pooled valla hobused ära murdsid kuna tõisel aastal õitsi vahti ohakat meele tuletati ja paar tugevad sarve täit viina ohakale päha kallati siis ei puudunud sel suvel keegi hunt enamb hobustese. - Ka paljo muud segusid asju olnud seal vanas Hantsmõisas säält viinud vana juudas ühel öösel lapse ära ning käinud sellega kolm aastad ilmapitte ümber. Ligi vana Hantsmõisas ühe kõrge koha päält vaatnud vana juudas egal poolpa õhtul kus poole minna. Kus tuled talutes põlenud ja inimesed raamatuid lugenud ja laulnud sääl vaatnud ta läbi akna sissi ja kohe minema. Aga kus inimesed poolpa õhtu maganud ning tuli kustunud sinna läinud vana juudas naesega sissi pannud naese kerresse pääle ise pugenud virrussule ja kihutanud pimetas pererahvast riidlema ja muud käsu vastaseid tempusid tegema. Ta rääkinud päris kõva häälega mida maearahvas siiski ei kuulnud. Kord viinud ta lapse pulma aeal kõlgussese ja pannud sinna surka istuma aga lapsed olnud sääl vallatamas ning üks karanud tala päält lapsele selga mis pääle laps karjuma hakanud, siis jooksnud mehekene kohe sinna last vaigistama, ja läinud pulmast minema. Lapsukesele andnud ta süüja igast kohast kus mitte risti leivale ehk piimale ja võile pääle polnud tehtud. Kuni kolme aasta pärast ta lapse Hantmõisa tagasi viinud sinna maha pannud ütteltes: „Nüüd võid minna kus taht, so isa on nüüd surnud kes sind mulle andis. Niisugusid kurje kohte tulnud siis Urvaste selle aegne õpetaja kes praegusest õpetajast kolmas olnud (enne seda) arstima. Ta olnud ise püstjalul sääl juures kui vainu päälne ohaka plats teomeistest üles küntud ega ole enne ära läinud kuni vanal ohakal juured sügavast maa seest välja kisutud. Ka paljutes talutes kus seekord kurjad kohad olnud käinud õpetaja arstimas ja palvet pidamas, sest saatik on taga virruste naarjad, ja inimeste irvitajad pea aegu suutumaks kadunud. - Muud kui õnnetust juhtunud loomatele pärastki veel selle koha pääl, kus õitsi ohakas enne kasvanud. Noh seda täädsivad küla karjapoisid ja nende kohus oli loomasid kurja koha juurest kaugele kaitsta. -

E 45890 (16) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Vaskne post ehk tulp
Vanal aeal kui mõisa piirid vastastigo tõine tõisega raajatud pantud Saru ja Vana Roosa piiriks vaskne tulp püsti piiri aja pääle mis vana Roosa mõisast versta viis kaugel on. Puntsa karjamõisa poole minnes. Missugune see vaskne tulp olnud kas pitk vai lühike kas ta oia keskele maa sissi ehk maa pääle püsti pantud sellest rahvas ei tea rääkita nõnda ka sellest kas ta seest õõnes olnud mõne mälestuse kirjaga või peenikese latti jämune ka ühtegi. Aga sellest kül täädvad vanemad inimesed paljogi juttustata kuidas vaskne tulp - Piiri Oea pääle on püsti pantud ja missugust tempu sääl saksad teinud et mälestuse piiri märk rahva põlvetele, põlvest põlveni meelde jääks. - Sel päeval kui Saru ja Vana Roosa piiri Oea pääle vaskene piiri tulp püsti pantud lasknud saksad keik ümberd kaudu Saru ja Vana Roosa poisikesed kokku kutsuta ja selle tulba püsti panemiseks hästi vitsu anda, et nad siis oma lastele kui nad meheks saavad teaksivad kõnelda, kus vaskne piiri tulp püsti pantud on. - Vist kartsivad saksad et nad ilma talupoegate tunnistuseta tõine tõist pettavad ja piiri tulba aegamööda asemelt nihutavad. Poisikeste peksmine ja tunnistus meheks saades võis neile vande teel liikumata vara kaitsmiseks abiks olla. Vai koguni selle tunnistuseks kui selle aegne kuninglik vai Ordu aea valitsus nende maa piirisid ehk õiguse tahtis kitsendata. Kes teab?
Säälsamas Puntsa mõisa all keige suuremas võrentigus Mustas jões olevad üks talumaja kõige kambri rehe ja rehe alusega kes teab millal sinna jõe põhja saanud. Kord olnud tark ojoja kes alla vee lasknud seda lugu oma silmaga nägema, aga ta saanud keige eesmalt kambri, tahtnud siis veepääle üles tulla, aga juhtunud rihte, tahtnud jälle üles tulla juhtunud rehe ala. Noh siis olnud meheksel jo viimne häda käes rehealuse kattusel olnud õnneks auk sees säält läbi pääsnud siis tark oioja tagasi veepääle. Vesi selles varenkus peab päält 10 sülla sügav olema.
(Saru mõisa on nüüd Mõnniste herra käes. Hargla k. järele).

E 45892/3 (18) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Henni Peeter
Henni Peeter purjotas kõrtsis, ostis alati viina ja olud, seda nägi igamees, aga seda täädis väha inimese, kust Henni Peeter selle raha välja võttis, millega ta igapäev purjutas. Mõisa ei oleks ka selle purjotamise pääle ette löönud, oleks Peeter mõisnik olnud, aga Peeter ei olnud mitte mõisnik vaid peris lihttalupoeg. Kust sai Peeter raha? Kes seda tahtis ta enese kuuldes räägita, aga tagaselja kõnelesid keik, et Peetril Zooru mõisa mäe all keller olevad, kust ta nii paljo kulda välja voib tuua kui ise arvab, aga siiski mitte täädmata ega varguse viisil, sest kui ta seda peaks tegema, oleks ta elupäevad kohe loetud.
Nõnda rääkisivad rahvas Peetri selja taga, suu ees ei tohtinud keegi piuksatagi. Oli Peeter kõrtsis, siis oli viina keigel kõrtsi rahval juua. Ja kunas Peeter kõrtsis ei olnud? Ta oli alati kõrtsis, see oli kaugelt näha ta hobusast, kes kõrtsi aia küljes konutas ja keda laps kui vana ta särasilmist tundis. Sesama hobune Henni Peetri eluküündla kustutas, nõnda kui alamal kuulda saame. Et sära silmaga hobune ka vana Kuratid näeb, seda uskus rahvas. Niisama kui Henni Peeter kõrtsu sissi astus, seisis kukk ühe jala pääle ja tegi kõrrr. Et kukk paljo selgemine veel kui särasilm hobune Kuratid näeb ja alati ikka kõrri laseb, siis täädsivad küla mehed ja naesed keik, et Peetri ilmumisega ka Kurat ühes kõrtsituppa astus. Kes mõistis, viskas ristikese ette, kes ei mõistnud, tõmbas pahema jala kannaga kolm korda eest poolt taga poole. Sündsamb oleks koguni koio ära minna kui vana paha vaimu mees Peeter sissi astus, aha mis sääl teha, mehed ja naesed polnud veel kopika puuduse pörast keele otsa ligetaks saanud kasta. Eseti hoiti Peetrist kaugele ning põlati nago teda, aga perast kui pead palavad, akkati heategiale kaela ja anti talle suud. Ta oleks nõndaviisi keik Zooru rahva õnnetumaks teinud ja jootikuks õpetanud kui mitte Peetrile ise õnnetus poleks juhtunud. Kas ta oma lubaga raha keldrise vargile läinud ja üle liia raiskamise ja purjutamise pärast? Ehk kas ta mõne toisele sõbrale ära rääkinud, kus raha kambri uks seisab. Ehk on muidu ta löög täis saanud ja see aastate aru, mille pääle talle raha keldri uks avati. Ehk oli Kuratiga kontrahi aeg ilmast ära minna. Kes seda teab. Rahvas arvas sedaviisi, et Peeter paljo viina ära raiskab ja tõised maakonnad koguni ilma jättab, et see paremb oleks kui Peeter koguni ära sureks ja oma raha keldri ukse ühe mõistlikumale mehele avaks. Ja rahva arvamine läks pea täite. Zooru mõisa taga ühe äkilise mäe kalda pääl nähtud teda pimetal ööl oma särasilma hobusega sõitvad. Läks ta keldrise raha tooma ehk sõitis muidu vana kurja sunnitusel. Kes seda teab? Ta ei tulnud enamb tagasi. Sellest ööstpäevast saatik jäi ta igavesti kadunuks. Kõrtsimehed leinasid ja nutsid teda 7 ööd ja 7 päeva. Aga talumehed ei täädnud kumbki teda ei leinata ega rõõmustata. Kolmandal aastal leiti mõisa alt mülkast Henni Peetri hobuse kontid ja regi kätte, aga Peetrid ennast mitte kuskil. Ka peab sääl praego veel suur keller mäe all olema, kus keelmata iga mees sissi voib astuta, aga raha pole ennamb kopikatki säält saada. Vist on Henni Peeter keik varanduse säält kokku korjanud ja sellega ära tõisi ilma põgenenud.

E 45895/6 (20) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Juuda Mai
Juuda Mai olevad Vanas Roosas Ala külas sündinud. Kui ta seitsme aastane tütarlaps olnud ja vanemad „Markussa“ tares tõine tõisega riidu läinud, ja tõine tõist maa põhja ära vandunud, juhtunud tütrekene tülitsejate vahelt läbi minema, sääl haaranud vana juudas teda käsi pidi kinni ja viinud ära. Ta käinud temaga keik mailma läbi, pulmad ja ristsed söötnud ja jootnud teda, aga kui üle piiri Venemaale läinud, (nago tüdruk ise pärast rääkinud) olnud nälja häda käes. Sest vana juudas oma kätt sinna külgi pole tohtinud panna kus rist pääle tehtud, ja Venemaal olnud igal söögi ajal rist pääle tehtud. Et ta sääl nälga ei pruukinud kannatata on ta Venemaalt Liivimaale jälle tagasi tulnud siin pole tal ühestki asjast puudu olnud, võtta ja söö kust ise soovid ei risti ees, ega risti toidul pääl. Kui vana juudas oma Meiega pulma läinud pannud ta lapse talu pääle istuma ja toonud talle laua päält piirakud ja korpi kätte, keegi ei ole ta toomist näinud. Last käskinud ta vagusi olla, aga ise olnud ta pulmalisi alati riidu kihutamas. Ühele öelnud: „Ära jätta järele, mis eest ta sulle nõnda viisi ütles.“ Tõisele jälle: „Kas sina siis mees ei ole et niisugust rumalat ennast narrita lased. Olgo pääle et ta sinust rikkamb on, ega ta sinule omast rikusest krossi ei anna.“ Kui taplemine tulnud olnud ta esimene kes vastalist virutata hoitnud olnud tõine üle aru kange siis läinud ta nõrgemale appi, et tuli ikka edasi kestnud. Kord olnud Roosa mõisas taluinimesed tingi lõikamas. Vana juudas tulnud ka oma Maiega sinna pannud lapse üles kuuse ossa pääle istuma, ise läinud rükki lõikajad riidu kihutama: Mikspärast laiemad vargused olla aetud kui tõistel, mõned jäänud eest maha, ega jõudnud järele lõikata, sääl tulnud tüli ja lõikajad hakanud üks tõisele valu andma. Tüdarlapsel läinud kuuse oksa pääl aeg igavaks, jäänud tukkuma ja kukkunud maha. Nuttu päält kuuldes jooksnud vana juudas sinna, tõmbanud lapse käsi pidi selga, nii pannud kohe plagama, viinud Varstu veske pääle, kus paras jagu möldri emand kooki küpsetanud ja söönud sääld, siis võtnud ta panni päält viiest koogist kolm tükki ära, ja viinud lapsele kes vesi tares võlli pääl istunud. Ilma et emand midagi oleks märkanud et koogid vähemaks jäänud. Nõnda kannud ta last talust talusse, ja linnast linna. Käinud Talinas ja Riias mitto korda ka üle piiri Saksamaal. Ööd maganud ta lapsega talvel elumaeates, aga suil enamiste heina küünites ja vanades mõisa rehetes. Mõni kord olnud tonte väga paljo nõnda et nad ka ise pulmi ja tantsupidusid on pidanud ja keiksugusid mängisid mänginud. Tütarlapse sõrmed saanud selle seitsme aasta jooksul jala pitkuseks venitud ning olnud juuda Mai pärast võrgitust keige virgemb rükki lõikaja üle Vana Roosa valla, sest ta sõrmete vahele on lõigates paljo rükkisid mahtunud.
Seitsme aasta pärast jätnud teda juudas Võru linna turu pääle maha, öeldes: „So isa on surnud, kui küsitakse kust oled, siis ütles: „Ma olen Vana Roosast Ala külast perit.““ Pääle selle leidnud siis öövahid teda uulitsalt ja saatnud oma valda, Juuda Mai saanud viimaks ka mehele ja tema laste lapsed elada Rõuge kehelkonnas praegu veel. (Iga vanemb innimene Roosas tõendab seda kui tõeste sündinud lugu)

E 45898 (22) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kaks venda
Vanal aeal elanud kaks venda, tõine rikkas tõine vaene. Vaene vend öelnud rikka vennale nago see juttu pääl ette tuleb: „Inimene peab valetama, ilma valetamata ükski inimene siin ilmas läbi ei saa.“ „Tühi jutt“ öelnud rikkas vend, „ilma valetamata saab küll ilmas ära elada, sest valel olevad lühikesed jalad.“ „Hea küll“ ütles vaene vend „teeme proovi ja sõidame linna, räägi sina õigust ja mina kuulan päält, kui sina mitte kimpu ei läha et õigust räägid, siis tahan sinu juttu uskuda et valeta siin ilmas korda saab.“ Nad sõitsivad linna ja läksivad esimese trahteri sissi. Sääl hüüdis rikkas vend: „Kuule punase peaga kõrtsi emand, anna toob õlud?“ Kõrtsi emand käratsema kuis viisi sina häbemata mees tohid mind sõimata (tal olnud punane tanu peas). Ja et kõrtsi isand praegu sissi astunud, kaebanud ta sellele kuisviisi mees teda punase peaga emandaks sõimanud. Kõrtsi isand viltu silm hakanud nüüd rikkast venda kimbutama. Sääl öelnud vend: „Noh sina viltu vaatja kõrtsi isand, kas see pole õigete et sinu emandal punane pea on?“ Sääl ei lasknud siis kõrtsi isand mihi lahti, vaid vedanud neid linna pürjemeistri ette kes küürakas mees olnud. Sääl üttelnud rikkas vend kõrtsi isanda kaebtuse pääle: „Kuule sina küürakas pürjemeistri herra kas see pole tõsi, et sellel viltu vaatjal kõrtsi mehel punase peaga emand on.“ Selle pääle sai rikkas vend, kolmeks ööks ja päevaks torni moistetud ehk ta küll õigust rääkinud, ega akanud pärast enamb vaesema vennaga vaidlema, et ilma valetamata siin ilmas korda saab.

E 45899/901 (23) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Üheksakümend üheksa
Ühel kingiseppal, kellel tööd väha ja aega paljo, tuli see nõu päha kärbseid surmama hakkata. Selle tarvis pannud ta naha kalapikese varda otsa ning löönud korraga 99 kärbest surnuks. Selle pääle läinud ta väga uhkeks ega võtnud enamb mingisugust tööd ette. Lasknud omale kena vöö teha ning kuldtähtetega sõnad pääle tikkita: Siin on mees, kes lööb üheksakümmend üheksa. Seda saanud kuningas kuulda, kellele üks kuri mõtssiga paljo kahjo teinud ning loome ja inimesi ära surmanud. Ta kutsunud vägeva kingisseppa enese ette ja palunud teda kui kanged meest hirmust looma ära häävitata. Sääl läinud siis kange mees metsa ja uurinud järele, et metssiga ühte küüni käib magama, ta säädnud nööri ukse külgi ning kobinud ise küüni kattuksele. Kui nüüd vihane loom tulnud ja küüni tormanud, et meest kätte saada, tambanud 99 küüni ukse nööriga kinni ning läinud kuninga kotta teatama, et hirmus loom kinni võetud. „Eks tapnud teda ära,“ öelnud kuningas. „Armuline kõrge valitseja, ma arvasin, et teda elust pärast näha soovid, siis palun vaatama tulla.“ Kui nüüd kuningas vaatama läks, võttis meie vägev kingissepp terava ora ja pistis teda keigitate sõa ülemate ja kuninga silma all surnuks. Sääl kaskis kuningas vägimeest veel tõist tööd toimendata ja üht ime suurd karu ära surmata, kes terve maakonna püüdis ära häävitata. Vägev mees sai ka sellega korda, ta lasknud ühe jämeta kuusele suure augu läbi raiota ning läinud ise kuuse otsa ning vilistanud kiskja karu sinna. Karu kanges vihas pole puu otsa saanud, et auk ees olnud, tükkinud august läbi ja jäänud sinna kinni. Jälle kutsunud kuninga vaatama ja surmanud sääl kuninga ning riigi ülemate ees vägeva karu ära. Nüüd oleks kuningas teda joba kahe vägeva töö parast suureks ministeeriks tõstnud. Aga tõised ülemad andsid kadetuse pärast kuningale nõu kolmad katsed ette võtta. Sääl elasivad ühes kuningriigi nurgas 12 meest jes pooled kurjad vaimud olivad, neid nüüd käskis kuningas kanged meest ära tappa ja kui ta sellega korda saab, siis oma tütre temale naeseks anda. Kui nüüd vägev kingissepp, kes kaks tööd ära toimetanud, mõne päeva pärast sinna vana lossi juure jõudis, polnud neid poolmetsalise mihi voi mis nad võisivad olla, ühte ainust kodus. Sääl viskas vägev kingissepp ühte voodi otseti maha, nõnda et vöö päält igamees sissi astutes lugeda vois. Siin on mees, kes lööb üheksakümend üheksa. Tulid siis viimaks need 12 toistka pool metsalist meest koio. Noh siis lugesivad nad ka võõra mehe vöö päält neid sõnu: siin on mees, kes lööb üheksakümend üheksa. Nad ehmatasid ära ning palusid vägevad meest vootist üles tõusta, aga meie tuntud kingissepp ei teinud sellest juttugi. Kui need kanged mehed joba kartma hakasivad, kuidas vootid niisuguse palumata külalise käest kätte saada. Sääl tõusis siis viimaks kingissepp voodist ülesse ja need metsalised mehed palusivad kingisseppa eneste hulka jääda, aga kingissepp vastas: „Kuisviisi ma teie seka jään kui teie keegi lugeta ei moista vaid väga rumalat olete. Oskate teie läbi rätti lugeta kui ma teie silmad kinni seon, siis heidan kui vägev mees teie sekka, siis lööme ühe korraga mitte enamb 99 vaid (111) sada ükstõiskümmend pool metsalisi, kes väga vägevad vaimud ning elukad olivad istsivad ringi ümber laua, sääl sidus kingissepp keigitel silmad kinni, kriipsutas paberi tükki varessa jalgo täis nago mina praego, sest et kirjotamise kuntsti suurd asja polnud õppinud. Seina küljes rippus mõõk, mis 40 punda raske ja sääl jõu viina pudelid kõrval. Kingissepp kirjotas ja käskis kinni silmatega metslasi läbi rätti lugeta, aga nad ei näinud ega moistnud midagi. Kingissepp kergetas mõõda, ei jõudnud liigutata, jõi ühe pudeli viina ja kerkis mõõd, jõi tõise ja jõudis vaevalt tõsta, jõi kolmandama, siis olnud mõõk käes kui lina rabaja, kellega ta need 12tõisku metsalist ära tappis ja säält paljo kulda ja kallid kive leiti, mida keik kuninga varanduse kambri tassitud. Noh nüüd olnud kuningal ütlemata hea meel selle targa ja rumala kingisseppa üle, kes ise keige vähemad pole moistnud, mida tarkuseks tuleks nimetata, siiski on ta kuninga väimeheks vasto võetud ja hakkatud kohe pulmate vasto valmistama. Just kui paras jago pulm pääle alustas ning paljo suuri tükkisid, nii veikesed kui nad olivad, laskmiseks ehk au teretuseks valmis seisid, ühe kõrge mäe otsas kuninga lossi lähetal, seisin mina sääl suuretükkite suude ees ja kui paukud auteretamiseks lahti kärgatasid, leidsin mina ennast tagad Võru linna.
Sepärast armas lugeja ära küsi minu käest enamb seda, kuis kingisseppa ja kuningatütre pulmad, kas head ehk pahad olivad. Kas sääl pulma pääl naereti ehk nutteti. Mina ei tea sellest keige vähemad midagi.

E 45901 (23) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Mää
Kord pannud saunamees omad heinad sauna ukse ette rukka ning läinud ise kodust ära. Arvata kella 11 aeal tulnud mehekene kodu ning näinud joba eemalt oma heina raakese lausa leegis põlevad. Mis nüüd heaks nõuks, ta jooksnud nii paljo kui jalad kannud, tuld kustutama, sest sauna kattus ei olnud põlevast heina roost mitte sülda kaugel ja imeasi oli see, et kattus veel põlema ei hakkanud. Aga pea tule ligi saades tulnud tal häkitselt meele, et pangi sauna juures ega ka vett sääl ei olnud. Ta pööris ümber, jooksnud talu tare juure, võtnud sääld pangi, tõttanud kaevule, võtnud vee, see sündinud keik irmu ja ahastusega paari minuti sees, nõnda et mehel ing rinnus kinni. Aga kui saunamees veepangiga heina raa juure saanud, polnud tuld kusagil enamb ja üks teinud raa seest lamba häälega: mää. Mees süllitanud kolm korda ja üttelnud: „Oh sittu pergle paska mis sina vii?avakas võõgitat mind vana meest, ega ma sul ometa poisike enamb narri pole.“

E 45902/3 (24) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Balanu mõisa mussikantid
Hobune oli vanaks jäänud, peremees lasknud teda lahti mingo kus taht. Sääl oli koeral ja kassil tõises peres niisamasugune asi juhtunud, ka nemad olivad vanatuse pärast ametist lahti lastud. Kui nad nüüd keik kolm metsas kokku saivad ja seda kartsivat, et talvel külm neid ära võttab, pidasivad nad nõu Palanu mõisa mussikantiks minna, nõna olivad nad kuulnud, et sinna musikandisi hädaste tarvis olevad. Kust tee sinna lähab, ei täädnud nad isigi, siiski hakati reisi vastu valmistama kui keik rohi ümberd ringi hobusal ning kadaja marjad kukkel ning hiirekesed koeral olid säält nahka pantud.
I. oktobril hakkas reis pääle ka esimesel septemril jõudis ta lõppule, sest kukk olnud kuuse ladvast kesköö aeal kaugelt üht tuld näinud säältsamast kus nad viimsel ööl paksus metsas olivad maganud. Nad jäivad üheks ööks veel metsa, et tõisel keskööl kukke esimese laulu aeal Palanu mõisa kui täieligud saksa moosikantid sissi marssida. Õhtu jõudis ja öö tuli kui meie kolm mussikanti ühe suure lossi juure jõudsivad, mis kesket paksu metsa seisis. Sääl peatasid nad nattuke ja säädsid mängiriistad korrale. Kukk andis hobuse ja koerale hääled kätte. Hobune toetas perse lossi seina vasto, koer ronis hobuse selga ja kukk koera selga. Nüüd siis alles hakkas imelik kontserd pääle. Hobune lõi tagumiste jalgatega takti lossi seina vasto, ise hirnus, koer aukus, kass näugus, et keik õhk sellest hirmsast mürinast sääl ümber ringi värises. Röövlid seda kuuldes jooksid hirmuga lossist välja ja mõtsa, sest et see üks röövlide maja olnud ja mitte Palanu mõisa, kuhu meie mussiko koor ihaldas. Viimaks vaikis mäng ja müra ning musikantid läksivad elu ruumidese, kelle uksed keik pärani lahti olivad, sest et röövlid põgenetes suure hirmuga neid olivad lahti jätnud. Meie tuntud musikantid sõid ja jõid raske teekäimise vaeva pääle omad kõhud tugevaste täis, sest et keik kohad kallist toitu täis olivad. Viimaks kui tükk aega asjata maharahvast oli tagasi ootetud ja juttu aetud, siis mõtlesid mussikantid raskeste magada ning omiku jälle uue jõuga Palanu mõisa poole teele minna.
Kukk läinud üles maja korsna otsa, kass tuha pääle koltele ja hobune alla õue pääle lopsakad rohtu sääma, sest millal hobune söömata seisab. Joba tükk õhtud olnud mööda läinud kui röövlid isekeskes metsas nõu pidasid vaatama minna kui paljo mihi sääl öömajal olls. Kas neist mitte kuigi viisil voitu ei saa lossi tagasi võtta. Aga keegi ei julgenud seda katsed ette võtta asjalugu vaatama minna, kuna viimaks liisku heiteti ja see kelle pääle lisk langes, asjalugu saateti järele vaatama. Küll oli mehekene väga hirmul kui majale lähenes ja uksest sissi astus. Kui ta koldele tuld puhkama läks, pani kass talle küündega käe külgi, sest ta mõtles käe rotti olevad. Valuga pistis nüüd röövel uksest välja joostes metsa poole. Õue alt koplist läbi jookstes andis hobune talle tagumiste jalgatega hea matsu selga, nõnda et röövel otseti maha kukkus ja üles tõustes veel suurema kiirusega jooksu pani. Et nüüd just süda kesköö kätte jõudis, laulis kukk lossi arjalt kukkeluugu, mida röövel pärast tõistele siis seletas. Väsinud ja ingetu jõudis ta tõiste röövlite juure tagasi ja lausus: „Sinna ei tohi enamb keegi tagasi minna, sääl olevad peris tontid ja põrgulised ise. Kui ma tuppa sissi läksin tuld koldest puhuma, lõikas üks mees minule suure noaga käe sissi (tõistele verist kätt näitates). Pääsin siis selle käest küll veel vaevalt eluga ära, tulin alla õue, sääl virutas üks suure teibaga minule niisuguse hoobi selga, et kuulmine ja nägemine lõppis. Kui viimask meelemõistusele tulin, üles tõusin ja jooksu panin, hüüdis üks kõva häälega toa arjalt: „Võtke kelm kinni.“ Oleks see säält maha tulnud, siis oleks mul elu lõpetud.“ Selle juttu pääle ei julgenud keegi röövel enamb lossi pääle vaatama minna kuidas uuved võerad sääl elasivad. Hobune, koer ning kass elavad praego veel sääl külluses ja võtvad võeraid lahkeste vastu, keda ihnused peremehed lahti lasevad. Ka ei ole neil mõtteski Palanu mõisa musikantiks minna, hea on sääl samaski.

E 45904 (25) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Pere tüdar ja vaene laps
Noor perepoeg, kes viisakuse ja puhtuse pääle suurd rõhku pannud, läinud naabri peresse naist kosima, kus rikkas peretüdar ja vaenelaps elanud. Joba tuppa astutes pannud ta tähele, et peretütre sõrmed vokki ees istutes leiva taignaga kokku olnud kuivanud, aga vaesel lapsel, ehk küll halvad riited, siiski suu ja käed valged ja puhtad.
Noormees pole kosja asjatest juttugi teinud vaid öelnud, et ta leiva juuretust tulnud otsima. Vaenelaps siis vabandama, et neil leiva juuretust anda ei olla vaid kui võõras seda soovida, siis voida pereemald järele küsida. Noormees nihutab oma istet vaese lapse vokki lähemale, vaatab tema puhtaid ja valgeid käsi ning lausub: „Veike tuikene, pole mul paljo seda juuretust mitte tarvis, sellest saab küllad mis vaest leiba kastes sõrme küünete ala on jäänud. Vaene laps näitab oma sõrme küüne alusid ka noore mehele ja lausub: „Ehk ma küll alles eile leiba kastsin, näete ometi isigi, et siin midagi saada ei ole.“ Peretütrel meel haige selle üle, et noot mees vaese lapsega asjata aega viidab ja juttu aeab, päälegi et tal seda nattukest laiva juuretust anda ei ole, mis noormees nii väga soovib, lausub: „Tule seie noormees, ehk ma küll joba paar nädalad tagasi leiba kastsin, siiski on mul nii paljo taignad veel sõrmete küljes kui soovid, küüne alused veel arvamata. Kas soovid ma annan?“ „Olgo pääle hea laps see kord, ma tulen tõine kord, nüüd on mul tääda, kelle käest taignad saada on.“ Ja ta tuli tõine kord, viis vaese lapse ära oma majasse ja võttis teda ta puhtuse ja viisakuse pärast omale abikaasaks. Küll valutanud peretütre süda selle üle, aga ta ei moistnud siiski, mikspärast noormees teda ei kosinud.

E 45905 (26) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Karjalaps kadunud
Umbes kaheksakümmed aastad tagasi kadunud Vooru vallas Langi talust karjatütruk kesk heina aeal kodust ära kui pererahvas heinal olnud. Päälegi olnud tütruk nii raske haige, et oma jalaga vootist välja ei saanud. Aetud siis keik küla rahvas kokku ja otsitud tüdarlast paar päeva hulga inimestega. Aga ei midagi, mis kadunud see kadunud. Keegi ei voinud arvata, et ta veel inges oleks. Iga inimene, kellel vähagi mõistust antud, saanud aru, et siin õiged asja ei voinud olla, sest kus vois tüdarlaps kaduta, päälegi veel raskesti haige, et oma jalaga aitamata asemelt ei saanud. Asjata otsimine jäetud järele ja saatetud küla inimesed ära koio. Aga sääl märganud perenaene kolmandal hommikul tütarlapse voodi ees, kus haige maganud, põranda pääl kahte hobuse jälge, nüüd olnud maja rahval selge, et vana kuri ise lapse ära varastanud. Antud siis karjastele käsk kätte koeratega, kellete seas ka üks nelja silmaga koer olnud, keik karjamaad, kuuse ja kadaja põõsad läbi otsita. Ja ime kolmandal õhtul pärast lapse kadumist hakkanud koerad ühe paksu põõsastigu kallal kangeste urisema ja aukuma. Karjatsed jooksnud sinna vaatama ja leidnud sääld kadunud haige tüdarlapse versta paar kodust kaugel, puru haige kes jalge pääle ülese ei jõudnud tõusta. Sääld viiti ta siis vankri hobusega koio raske haige nii enne kui pärast.
Kui nüüd tüdarlapse käest küsiti, kust ta sinna kaugele metsa olla saanud, siis täädis ta juttustata, et kaks isast ja üks emane saks ta voodi juure tulnud, teda käsipidi kinni võtnud ning sinna kuuse põõsase vedanud. Ta kuulnud küll kuis ta vanemad ja külarahvas teda hüüdnud ja taga otsinud, aga saksad ei ole lasknud teda häält teha ega vasto hõigata. Viimaks on nelja silmaga koer sinna tulnud, saksad läbi purenud, et need plehku saanud ja hakanud tema pääle siis väga kangeste aukuma, ei ole teda mitte tundnud, et oma inimene, arvanud nägo mõne võõra olevad. Saksad olla temale ka süüja andnud veiksid kuuse käbikesi, mida ta tükki kolm ära söönud, nad mekkinud kauniste. Aga juua ei olla nad mitte andnud, joogi jänu piinanud hirmsaste.

E 47179/80 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Kohanimed:
Võru: kohalises murrakus Võro
Range: „ „ Rõugu
Haanja „ „ Haani
Sikka külast talu nr. 42 ülese kirjutadut.
Haanja valla külade nimed on järgmised:
Tallima (Tallimäe), Tantsa, Nago, Tootsi, Sikka, Rebase, Hottemäe, Kuremäe, Kokkemäe, Luttika, Kurgjärve, Vihtla, Utsali, Vorobi, Vadsa, Juuda, Kokke, Muna, Rasva, Habsu, Püssa, Zutsu, Jaanimäe, Risto, Simmula, Kahru, Kokkejüri, Kaaravadsa, Zeamäe, Kaloga, Rauba, Soodi, Kallaste, Tilga, Vakkari, Külma, Abi, Trolla, Häärli, Peedo, Soomäe, Ihatsi, Horaski, Meelaku, Zolli, Leoski, Pressi, Kergatsi, Purka, Plaksi, Kerrekonna, Kääraku, Vänni, Juhka, Luhte, Villa, Piipse, Kirbu, Hämkotti, Tikka, Tummelka, Perametsa.
Üksiku talukohtade nimed:
Perametsa, Loosu, Liivakpalo, Piirimäe.
Haani vald jautatakse:
Ala- ehk Kokke-kolk, Kõrtsi-kolk ja Mäe-kolk.
Haani valla järvede nimed:
Munamäe jalal on Tuuljärv, Vaskna, Tuhkri. Kurgjärv, Vihtla järv ja land. Mudajärv, Hainjärv, Põldalotsa järv. Rõuge kiriku juures Kaustjärv, Kahvrilla järv. Haani õigeusu kiriku lähedal on Külajärv. See olla küla asemelle tulnud nagu vanast järved rändasivad. Et minu lähedal järvesid pole, siis pole nendest muud pikemalt kõnelda.
Soode nimed:
Järvesoo, Looksoo, Suursoo, Tarõtammõsoo, Pappisoo, Roetsoo, Rõutsoo, Zõõriksoo, Uttessoo, Läppsoo, Hanipiitresoo, Riidsoo, Tammõsoo, Haramaasoo, Sandisoo, Kullõssoo, Reolesoo, Tuhkrisoo. Soo üteldakse rahvakeeles „suu.“
Niitude (heinamaade) nimed:
Suur niit, Väike niit, Ubalist, Mõisaniit, Kuuseniit, Suure kivi niit, Ninniniit, Pakali, Kolmelomp, Paraniit, Sivvuniit, Vundraniit.
Oru nimed:
Piiri org, Udõrpistu org, Tindiküla org, Oja org, Vaeselatse oja org, Hüssü org, Põrguhavva org.
Mägede nimed:
Munamägi, Vällämägi, Mõisamägi, Kurgjärve mägi, Korgomägi, Lannumägi, Murdõmägi, Hottemägi, Kurõmägi, Kahrumägi, Kaomaa mägi, Kostsaarõmägi, Sandimägi, Kuusõniidu mägi, Ristimägi, Poissõ mägi, Halgastu mägi, Tingoro mägi, Jäneselombimägi, Tanoma mägi, Kivestu mägi, Pähnamägi, Häelüs oro mägi, Jaanimägi, Miilimägi, Passimägi, Vorstimägi, Härämägi, Lippumägi, Auglimägi, Saarhannamägi, Mariamägi, Laudamägi, Langamägi.
Metsade nimed:
Kerigu varik, Tõrvapalo, Sadra, Roobi, Kerekunna, Metsalaanõ, Zooru, Saaluse, Sännä, Kõrgõpalo, Viitinna luhamets.

E 47181 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Jumal ja Juudas
Jumal ja Juudas märge perrä et olõõi hüä et kõik maa um tasanõ. A kuis mäkke ja orgõ saa? „Võtta sa üttest veerest, ma võtta tõõsõst veerest, toogakõ kokko! Sis saa mäkki ja orgo. Ku sis inemine mäe all um sis ütles: „Juudas-tiid kui siija üles jäll saat!?“ A ku üles arr saa, sis ütles: „Jumalalõ teno! Arr sai üles!“ Nii sis peetäs meid mõlõmbit meelehn.“ Nii tettigi. Sis sai mäe ja oro maa pääle.
Jumal lõi eläjä. Juudas tõi kärblase. Jumal tekk laulu. Jumal tekk põldu ja külv vilja, Juudas pill juntra sisse. Jumal kasvat vilja, Juudas lask halla pääle. Jumal umma hüä ja ilosa ilma, Juudal umma räüsä ja halva ilma.
Kuas kovõmb um, Jumal vai Juudas?
Mehhe umma molõmba!

E 47181 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Vägimehe.
Mustõ oll mittu vägimiist. Kõgõ kõvõmba kaivi järvi ja teij orga. Petseri uussi matõti kõik maha. Siäl umma parhilla kirstu nätta. Inne tulõõi niä ello kuu sõda tulõ; ku veri nakkas mäe värehist sisse juuskma; sis ülke õnnõ: „Vägimehe, tulkõ üles! Sõda um välähn! Mäevärehtist juusk jo veri sisse!“ Sis tulõva jäll ello, pesvä vaimlasõ mõtsa ja avitasõ umma rahvast.
A sio ilma aigu olõõi inäp vägimiihi, mõni kõva miis, sääne, ku vanast vägimehe olli.

E 47182 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõidasid oli vanal ajal, nüüd on veel mõni tark inime, kes iga häda vastu rohtu teab ja abi saadab.
Üks „tark“ elas Hargla kihelk. Tõine on Rogusis „Minka.“ Kolmas oli Haani vallas Sika külas N 43 talu perenaine Anu Kadu (sünd. Linändsan). Suri mineval suvel, umbes 77 a. vana. Sellel samal olivad „sõnad“ iga häda ja valu vastu. Mitmesuguste tasu ja kingituste ja nuramiste najal, õpetas paar nädalat enne surma, omad „sõnad“ minule ära. „Sõnad“ on teise trükki Tartumaa kir. lauluraamatus laul 237, viis esimest salmi. „Siin ma vaidle murega, Oma õnnistuse perra, jne.“ lugedes langes ise põlvili, ja luges kolm korda üle. Enne ei mõjuda nad, kui enne jüripäeva, ussi (madude) kuhja juures peab neid veel kord, ilma eksimata, üle lugema.
Hädade vastu aidata nad, kui soola, viina, leiva ehk vee peale loetud ja haigele antud, saavad. Tema olla neid Tartust oma lelle käest saanud.
Veel olla Pressi kooliõpetaja hra A. Ots'a isal „sõnad.“ Rohkem ei olevat neid siinpool.

E 47182 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Kirikutte juttud
Rõuge kiriku nimi on kohalises murrakus „Rõugu“: mõisa järele, see tähendab viljarõugu mõisa nime järele.

E 47182 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanajuttusid on palju veel olemas, aga lorijuttut mis sugutamise ehk nende organide nimedega ühenduses. Kui tollepoolel aega jatkub, kirjutan ja saadan ka sarnasid Teile näha.

E 47183?? < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Seitse Moosest on juba tubli töö. On siinse rahva seas tuntud „Seitsme Moosesega Biibel.“ Minul on Biibli III tr. on siingi salmide vahed tunda. Teine trükki Biibel on praegu Jakob Tootsil. Selles ei ole küll esimest lehte enam alles, aga lugemise seas on (joonis) käed ja teised vigurikesed, millest arvan et ka esimene trükk võib olla. Rahva seas arukamad arvavad nii: kui iga trükkiga Biibelt vähendadi et teda kergemaks, lihtsamaks ja lühemaks teha, kui suured siis esimesed Biiblid pidit olema? Ja luuletasid nõnda edasi: küll seal pidit 6 ja 7 Mooses, Nikademuse ev. Peetruse avaldamise r. ap. Pauluse nägemine ja veel muud sees olema. Ja veel edasi mis kõige nende sisu pidi olema ju.
Kui trükkitööd nõnda edenevad, siis saame ka Eesti keelde: piltidega täiendatud Biibli, kus ka vale Kristused ja teised sarnased isikud sees on. Kui ka praeguse põlvesilmad seda ei näe, aga lapsed võivad vast Täiendatud Biiblit näha ja lugeda. Kas see parem oleks? Usk teeb meiegi ajal imesid! Biibel on kuni kümnema trükkini kuivanud ja kahanenud, miks ei või see Raamat siis kuni 20 trükkini täieneda ja kasvada? Väheneda Ta enam ei või; täieneda küll, materiali selleks on; nüüd enam kui vanasti. Vanasti oli kirj. material üksi rikaste, nüüd võivad ka karjasedki iga üks omal viisil sulega mängida. Ja lugejad? Mis, - olgu sellega kuida tahes! -
Saksa ja Vene kirjandus, kah hea ja tubli aga kasuta, nagu „Tanielli seinakirjad.“
Paluksin tuleviku jauks korjata ja valmis vaadata:
1. Jutluse raamatus ülesantud nr. järele „Lauluraamat.“
2. Sellekohane palveraamat, mida kodustel palvetundildel pruukida võib.
3. Vaimulikud laulud, kus sees pulma ja pidude söömasalmid jne.
4. Noodilehed, kiriku laulude tarvis.
5. Täielik kogu trükitud rahvaluulet jne.
6. Kristliku rahvakirjanduse agent raamatuid jne.
7. Pildit, lasteraamatud, ja teised võõrkeelsed jne.
Õunaid saate muidugi suuremal mõõdul. Hea oleks kui enne seda teataks:
1) Missugune sort õunaid meeldis Teile kõige enam? Sordil nimesid ei ole. Näituseks: magedat, siledat, ümarikut. Köster hra. Assor, kellele proovi taskuga viisin, ristis neid „Ananas“ ja teisel aastal õp. hra. Hollmann, neidsamasid: „Biru õun“ jne. Õunasordit on Võru linna vana raeisanda herra Heisleri aiast, umbes 1850 a. perit ja võetud. Vähemad õunad Luutsniku laadalt toodut ja ostetud jne. suurem kahju on see, et nad millalgi jõuluni ei seisa. Pehmeks ja mustaks lähevad. Haput seisavad mõnel aastal kauem.
2) Kuida oleks võimalik „Kristliku rahvakirjanduse agentiks“ võimalik saada? Ehk selle jauks mõne „agendi“ abiliseks?
3) Missugust rahvaluule osat kõige enne tarvis.
Kõige auust. tervitades Teie tänulik Jaan Gutves

E 47179??? < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Väga kõrge auuline õpetaja herra M. J. Eisen!
Kasti sisu avades leidsin järgmist ja ruttan Teile teatama:
N° 1. Nootisid oli vähe. Ainuke „valtser“ mida mu vanad sõrmed ei suuda ära mängida. Ka puuduvad „kergejalgsed tüttarlapsed“ tantsijannadeks. Küll aga mängin ma iga tuurilisi koraalisid Punchseltsi ja veel paremine Brenneri järele oma tehtud kaheria keeldega, harmoniumi peal, mida ka kuulajad ilma kõrvavaluta ütlevad kuulda võima.
Kahjuks ei ole minul ühtegi trükkitud nooti, küll aga viiet kirjutatud noodit, mida osava laulja Kokke kooliõpetaja hra. J. Tholbergi noodivarandusest aegade jooksul olen välja kirjutanud. Olin vanasti poisikesena viiuli mängiha pulmades, sellep. võisin mittu korda E. Ü. Seltsile vanu rahvaviisisid viiuli pealt ja viiuli võtme järi ülese kirjutada ja ära saata, mida ka praegu veel kogun. Harmoniumi klahvide järele igast durist ülese kirjutada, ei suuda teha, ei ole tarviski seda. Sellepärast kui edespidi elu ja tervist jagatakse elamiseks, siis paluksin Teid kiriku laulude nootide vara, mis trükitud ja mida sealt poolt leida, neid alles hoida. Nootisid peetakse siinpool kalliks. ehk olete nõnda hea ja lahke, lubate neid edespidi?
Kiriku Lauluraamat ja teised vaimulikud salmikesed on head ja ilusad. Neid pruugin nii sagedasti kui tarvis on. Vahel tuleb pulmas ehk pidude peal söögisalm teha, siis tunnen puudust ja pahameelt, minu raamatukogus ei ole niisugusi! On teised vanad ja kulunud nagu jumalasõna kunagi. Kas ei sünniks Teil sarnast Leiva laua laulikud, laulud peavad aga ainult ühe salmilised olema. Pruugiks on ainult üks salm, enne ja pärast sööki laulda. Ja seesama üks salm peab enesesse mahutama, mis piduliste tundeid huvitab. Olgu siis pidude eel, keskel ehk lõpul. Tublis talus ehk kehvas peres. Neid ei ole senini meie luuletajad silmas pidanud. Ei jõua uskuda, et jumalasõna salmide pruukimine pidudelt varsi kaub. Annaks Jumal, et see kaunis kombe kestaks ja et laulikuid leiduks, kes tarvilisi tooks ja looks.
Rahvaluule raamatukesed on ilusad ja kaunid. On need enamiste ka siinpool tuntud. Teisendit neist kirjutada võtab palju aega. Ka ei huvita mind teisendite kirjutus, niisama igasugune ümberkirjutamine on mulle tüütav. Et aga olen lubanud, siis tahan edespidi katsuda ametlikult seda teha. ??? küll puuduvad veel, nagu näit. „4jas Rahvaraamat“ kus on aga I II ja III ja missugused seal jo leida on? „Kaval Hans ja Vanapagan“ ei ole siinpool rahvasuus, küll aga „Peremees ja sulane“ on olemas.
NB Miks Eesti Kirjanduse Seltsi ei lähe? Seltsis on saksad ja need, kellel kergem rahateenistud on aastamaksusid ära tasuda.
Oleks hea meelega ennast üles annud, oma Eesti asju auusaks pidanud ja selle heaks kopikuid kulutanud, aga ei raatsi rahast lahkuda: lapsed tahavad talve tulekul igaüks uusi pastlaid, kevadel uusi sägikesi jne. Tänavu tuleb ka leib osta. Rukkit sain vähe. Mineval aastal jäi rukkitegu hiljaks. Külmapõhjaga nurm juhtus, nii ei saanud seemetki kätte. Elu on kitsas, raha vähe.
Mõne postmargi jõuan osta, sest arvan küll saama. Tehku ja edendagu teised, mis võivad.
Kirjutanud olen tänavu: „Isamaas“ 1909 aastal ilmunud nr. 8 Käsitöö taludes, 9. Põllumehe talvine mure, 31. Põhjused mis väljarändama meelitavad, 44. Kaalupeale, 46. Magasi aidat, 70. Laenu asutuste puudus maal, 71. Siin ja seal, 78. Veel kord „Magasi aidat“ (vastus), 170. Kuulutused, 309 ja 210 Kõnemehed (toim. ümber tehtud), 212. Ühistegevus ja 220 Elusihit.
Olen palunud selle lehe toim. neid raamatuid mida tema poole aasta tellijatele lubab, ka minule saata. Senini olen ilmaaegu oodanud. Arvab aga lehe hinna ette ja ei anna muud tasuks. Edespidi ei kirjuta talle enam. Seda rohkem jäeb aega rahvaluule jauks. Nõnda tunnen vähe kirjandust, küll jo astuks hea meelega selle üleüldise Seltsi liikmeks, aga et perekonna külge köidetud olen, siis on see lähem ja selle huvid lähemal ja armsamad. Sellepärast ei lähe Kirj. S. liikmeks. Kaugemal on kah hea.
Kui Teil mõne kirjastuse-äriga ligemat sõprust peaks olema, nagu seda „K. E. S. Naljakal“ kaanelt näen ja nad edespidi mõnda toodet Teile saadavad ja Teil tahtmist ei ole ega aega ei jatku, siis paluksin neid raamatuid minule saata. Kirjutaks kohe arvustuse ja saadaks Teile, et Teie jälle senna saadaks kuhu tarviline.
Iga raamatud üksikult saata on kallis, võiks neid pakkis saata. Küll ma ometaga Teid meeles pean, kui neid ka edespidigi saan. Minu kirj. arvustusi ei ole rohkem ilmunud kui kaks. Vanasti kad. „Virm.“ ja „R. Päevalehes“ kirjutanud küll olen ja ära saatnud. Üteldi, et arvust. on ju varemalt ilmunud jne.
Tänavu saien prii eks. lehtesid. „Isamaa“ „Rahva Päevaleht“ „Põllumees“ „Kristlik perekonna leht“ (alles mineval näd.) „Ristir. leht“ on õp. hra. Hollmannilt ostetud. Kirjad ja lehed saan Rõuge kirikumõisast, kuhu 2 ¼ versta, iga reede õhtu järele käin.
Ehk võite mõnegi sooviga nõus olla? Kirja ei ootaks ma, vaid „pakkis“ „sakkasnoi.“
Kallimaid terviseid Seesama.

E 47183 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Linnaasemid on siinpool kaks. Üks on Munamäest 2 versta lõuna õhtu poole. Viittinna valla piiril. Kroonumetsa sees. Kohal on järgmine seis: lõunapoole on liiva, ruusa allavoolamine. Hommiku ja õhtupool on heinamaad, järsud allaminekud. Põhjapoole kestab mägi edasi. Aga on tunda kaevatud kraav, paar sülda sügav ja umbes 4-5 sülda lai, pealt. Künkapealine on umbes 10 sülda pealt lai ja vast 50 sülda pikuti lõunast õhtupoole.
Haani Kroonumetsa kutsutakse Liinamäe mets. Metsa sees näitab kohaline rahvas, kes ümber elavad, nagu Kahru, Luttika ja Plaksi külade rahvas, kolme vägimeeste kivi. Kivid on pisikeste sannade suurused.
Teine linna ase on 8 versta õhtu poole, ligi Rõuge kirikut, Tindi küla, Oja talu maa peal. Selle koha lõunapool on järv, põhjapool sügav org ja niisama ka lõunas, põhjapool on nurmemaa aga sülla kolme sügavune kraav, orust järve poole. Pealt on kümne sülla laiuseks ära kündnud. Rahvasuust ei ole selle koha üle mingi juttustust kuulnud.

E 47183/4 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2003, redigeeris Mare Kalda
Näkk (Näks)
Kasaritsa järves. Kasaritsas on palju järvi. Ühes järves elab näks ja hoiab rahakasti.
Ühel öösel üteldud unes Kasaritsa mehele: "Soovite rahakasti kätte saada, siis too minule üks hingeline ja teine tossuline loom." Mees muretsenud tähendatud ööks ühe varsakese ja mässinud kassi lapse asemel riietesse ja köitnud varsale selga. Läinud siis alla järve ääre. Ütelnud: "Näks, säh, hingeline ja tossuline loom ja too mulle rahakast välja!"
Näks tulnud kohe ja läinud järve tagasi. Niipea kui saak käes, olnud ka rahakast ääres laenete peal näha ja ujunud ääre poole. Kass hakanud aga karjuma. Näks harutanud kassi riiete seest nähtavale. Laps pidi olema, aga oli kass. See pahandanud näksi nõnda, et ta silmapilk asja ümber vahetanud: rahakasti tõmmanud järve tagasi, varsa ja kassi saatnud välja ning mehele viskanud suure laenega järele petmise eest.
Sest saadik olla näks ikka veel järvepõhjas rahahoidja ja oodata, millal aeg tuleb seda varandust päevavalgele anda ja saata.

E 47184 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Viruskundra elab iga talu reheahju peal. Must looma, aga tulipunased hambad ja läikivad silmad. Ta hoiab ahjutuld, et kütte ajal seinapalgi külge ei löö ja tulekahju ei sünni. Kui laste noored piimahambad suust ära tulevad, siis visatakse ära tulnud hammas rehe ahju peale, üteldes: „Viruskundra! Säh sulle luu hammas, aga anna mulle vastu raudhammas,“ siis kasvab kõva hammas asemelle.

E 47263/6 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Kõrge auuline õpetaja herra Eisen!
Rõemustas mind väga Teie kiri, lugesin naise-lastelegi seda ette. Ka naine on nõuus kui edespidi õuunad peaksid jälle tulema, neid Teile palju rohkem saatma, lisas aga juure, et vastuvõtja võiks ehk saatmise kulu kanda jne. Ütlesin, et osa müüme saatmise kuludeks ära, peaasi on aga see, et kevatel õunapuud õige õiisi täiis tuleks jne. Tütred kartsivad, ei tea kas riidenärusid veel peaks saatma. Tõrelesin neid, et te peate raamatuid lugema ja külalastele puppet ära andma jne., see oli neil hapu. Täh. juure, et vanem tüttar ennem kõike muud teeks, aga raamatuid ta ei salli. Teised nooremad küll, öösegi magaks nende sees.
Edespidi mõtlen siis Teile suuremal arvul aiasaadusi saata kui elu, tervist antakse.
Kalevipoja kohta paluksin pikemalt seletust ja nimelt, kas peavad ainud olema:
1) rahvasuust saadut ja nimelt kelle suust ülese kirjutatud? Täisnimi ja elukoht? Ehk mõjub ka see kui alla kirjutan. „rahvasuust ülese kirjutatud?“
2) Siinpuul kõnõldas pia nigu seto keeli, kas nii kiroda vai nigu raamatide ja kiräkiil um? Kohalises murrakus ei saaks vast aru? „Setu laulud“ I ja II andes on mõne laulu järele märkus tehtud: „tarro - võib ka olla tarre.“ Taro on mesipuu ja tare on elumaja. Kui keele murrete tähtsust suurt ei arva, siis kirjutan kirjakeeles?
Kohalises murrakus tulevad sõnad ette nagu: vets, tahot, jos, job, äiitiid, kaats jne. Nendele seletused:
ves ma lää, ves ma käve, ves-so, saa, ves-so aigu um, ves-so seda jo ruttu vaija. Ves - vaata et siis.
Tahot olõõi sio, tahot panõ õs ma tähele, tahot võttakiei ma, tahot - vaata nüüd, meelest läks, jos - juba, ju siis, joba - juba ju.
Äii - vanajuudas, äii oll külvnü häiestikku, äiiselle mine esi ku tahat, aiolõ saaõs viil minda.
Nõnda siis kas kohalises murrakus ehk kirjakeeles või kuida juhtub?
3) kui mõnda leian ja kohaliseks arvan ülese kirjutada, siis kas pean laulus nägu Kalevipoeg on või juttu kuues? Sellel oleks see tähendus: siis ei oleks liiasti enam ümber töötamist.
Olen vana lauludega tegemist teinud, neid küllaltki üleskutsete peale kirjutanud ja saatnud mida juhtun kuulma. Kuulsin rahvaseas mõndagi, et „vana vägimiis oll kalõvassõ särgiga mehe poig.“
4) kas soovite Lehnakengurgi Kreutsvaldi Kalevipoja kõrvale Ploompuu Eiseni Kalevipoega kasvatada? Palun väga kuju kohta pisikest joonistust, et ehk saab, mis suudan selles asjas aitama.
Osavuses ei ole minul asja kiidelda. Praegustes päevades lõpetan lehtedele kirjasaatmised, nagu ju toona teatasin, siis loodan enam aega saama.
Tahan katsuda neid Kalevipoja lugusid mis seal ehk teal oli, ilusamine vanalaulu (mis rahva suust) järele ja Teile saata. Kalevi võib ju parandada ja suurendada.
Pealkirjad: „Kuidas Kalevipoeg Venemaal pulmas käis,“ „Kuidas Kalevipoeg Piksevanaesäga mael (maadles)“ jne. Selle kohta paluksin selgemad ja pikemad seletust: kas jutu ehk alletiratsioni, kas setu keel ehk kirjakeel rahvasuust ülese kirjutustele juhiks võtta?
Paluksin väga minu kirja tulele ohverdada, siis ütlen julgemalt ja selgemalt: õp. hra. Reiman soovib kooliõp. P. Orgu Kalevipoja arvustuses uut ja tugevamat Kalevipoega Eestisse luua ja arvas ette dr. Hurti loojaks jne.
Kui ka Teie sarnast mõtet elustate, ehk on suur jagu tööst ju valmiski, see küll minule talumehele ei puutuks, aga sooviks osa võtta, nõnda palju kui jõuan, selles lootuses, et Teilt raamatuid saada. Osta raamatuid ei ole minul jõus. Settu laulusid ei tohi Kalevipojast välja jätta. Setu keel ja kirjakeel ei kõlba jälle üheks raamatuks kokku kleepida. Nõnda oleks Teie juhatust vaja. Enne ei tea tööd algadagi.
Ka lorijuttusid on Kalevipoja kohta olemas nagu näit. Ka.p. käis ilma äären, sealt saatis neidudele „Kulbi tävve putsõ.“ Kodus sulane pandis neid kõrgele varna otsa ja kutsus neiud igaühte oma kohast välja valima. Pikemad neiud võtsivad ilusti igaüks oma, aga lühemad ja paksemad neiud ei ulatanud, tõmbasivad mittu korda, senni kui maha saivad, sellega venitasivad nad enestel palju suurema. Igaüks sai oma. Jäivad veel mõned üle, need visati tulde ja sellest saadik läheb t. tuliveerehn kõvas ja palju teisigi.
Praeguse aja nõiad kirjeldasin ju toona ära.
Vana aja nõiad „sõidi kolgisa sälähn“ ja „tei rii sebivitsu pääl ummi tempa.“
Mida kaugemale nõid (tark) vana aja mineviku sisse tagasi jäi, seda kuulsamaks ja imerikkamaks muutus tema mälestus, mille ümber rahvaluule jõudu katsus, igaüks oma poolt.
Ei leia nende küsimistele hädast tarvilikuks vastust kirjutada, siis pole seda ka tarviski.
Kirjutan, mida kohaliseks arvan ja saadan kevadepoole ära.
Dr. O. Kallas lubab saata raamatuid tasuks. Luba on käes, aga raamatuid ei ole veel näha saanud ilmateatede eest ja viiside eest. „Pllumees“ lubab tänavu ilmutama hakata. II amet. hra. Ploompuu annet avaldab „Õiges Kalend.“ jaukaupa. Enam neid ei korja,
Auust. Jaan Gutves

E 47267/70 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2003
Sikka lell.
Sikka külas elas vanamees oma naisega. tema nime ei tea mina, muud kui rahvasuus mälestuste järele „vana Sikka lell.“ Temal olla ka talupidamine olnud, aga kui „katsu-aegus“ pere ära suri, siis määranud vana Haani „Kolesk“ et peab „popsiks“ jääma. Sulasid ja tüdrukuid palgata, millede palk sell ajal, sulasel üks rubla ja tüdrukul 50 kop. hõbe olnud, ei jõua ta enam pidada.
Niisiis jäetud „Sika lell“ popsiks; see on taluperemehe toanurka sängi ehk voodi ase ja „sandikivi“ peale „tuhkhaua“ ase; kuhu kattelt võis ülese koogu otsa riputada, mille sees suppi keeta. Puid ja hagu selleks andis peremees ja nõudis selle eest tööpäivi. Nii oli popsil korter, valgus ja soojus prii; ka üks aidakene, kuhu „kraami“ panna mis käesoleval ajal tööriistadeks tarviline ei olnud; ka lauda ruum, kus lehm ja lammas üle talve võis hoida.
Popsi naene oli ilma lasteta. Tegi teiste talude naistele käsitööd, ketras „kistavarrega“ lõnga; kudus kinnast ja sukka jne.
Kistavars oli otseti vaadatud (joonis) ja kõrvalt nähtud: (joonis) numer üks on lõng vast peenikest linast lõnga 100 sülda enese peale mahutas. Nr. 2 oli sinisest pae- ehk raudkivist „heotud“ ihvatud, liipatud rattakene 2 tolli läbi mõõta, rohkem pool tolli paks, sõrme otsa jämedune auk keskel, nr. 3 on lõng mis linade külest lahti tõmmati ja keeruks lasti ja jälle allapoole ümber „mähiti“ ja nr 4 on „kistavarre pulk“ puupulgakene küünar ehk rohkem pikk ja pooltolli paks. Ööpäeva kohta jõuti pool naela linu ära keerutada.
Sukkad ja kindat kuetakse veel niisama, nagu 100 aastat tagasi. Sukka kudumise masinaid siin pool ei ole. See oli „Sikka lellanaise“ tööks. „Lell“ aga ise käinud „villu vakkumas.“ Selles ametis olnud ta kuulus ja tema tööpõld olnud Jaaru, Pindi ja Ragusi poole, laialine.
Villa kraasimise masinaid siis ei tuntud.
Villa vakkumine olnud järgmine: talu kõrvalises kambris, kuhu keegi teised ligi ei saanud ehk läbi käia, kaalutud villad vakkujale kätte. Tuli vakkujal aeg sööma tulla, pandis ukse lukku et varganäpud tööd rikkuma ei pääsnud; ka kurjasilma olla kardetud, mis üks ja seesama on; nõnda kui kuskil peres usuasjadega lugu olnud.
Kambri seinasse lasti tollilise oherdiga augud, süld teine teisest kaugele, kõhu kõrguseni. Teiste auku löödi teine pulk, paari jala pikune. Pulkade peale lautadi „laut.“ „Laut“ oli tehtud perrudest mis 8-9 jalga pikkad, kahe kolme sõrme laiused ja veerand ehk kaheksandik tolli paksud. Neli ehk kuuest kohast peenikese nööriga ümber paelutatud; nagu aednikudel põhumattid. „Lauti“ kääneti pikkuti rulli, siis nägi välja nagu „pirrumühk.“
Selle „laudi“ pääle panti „semmepuu.“ „Semmepuu nägu oli järgmine: (joonis) nr. 1 on poolteise tolli paksune puu roovikas „kuud-kuusest“ mis hele, kindel ja kõva oli. Nr. 2 oli „kõõlus“; 12-15 kordne äravoolitud keerutatud ja kuivatatud lambasoolikas; umbes seda nägu, nagu nüüd „bass viiuli“ kõige jämedamad „kõõluse-keeled“ on.
Semmepuu pikkus oli 5-7 jalga. Lühem ei vakkunud nõnda hästi ja pikemad ei olnud enam tarvis.
Semmepuu kõõluse peale löömiseks oli iseäraline puu (joonis) nagu höövlipää, kust käsi kindaga sisse mahtus. Villa vakkumine sündis talvel külma ilmaga. Olli sula ilm, siis mähkisivad villad „kõõluse“ ümber ja ei argnenud nõnda pea lahti. Kui aga külm ilm oli, siis olivad villad aprad ja ei hakkanud „kõõluse“ külge kinni; vaid läksivad ruttu „köühhes“ nagu kord ja kohus neil minna.
Villade vakkumine sündis siis, nagu nüüd bass viiuli keelde peale peaks villad pandama ja siis tugevasti sõrmedega, ehk „krappatsiga“ keeli timmida, et keeled hästi väriseks ja see värisemine raputas villad lauhkeks. Villade vakkumise eest makstud sel ajal umbes 60-70 aastad tagasi, 1-3 kop. naelapealt.
Kord tulnud „Sika-lell“ Zoorust tööst Rõuge esanda kõrtsist mööda, astund seal kopiku eest „sarve täie“ „Kella Jüri“ käest viina, joonud ära; võtnud oma „semmepuu ja laudi“ selga ja hakkanud mööda Tindiküla kodu poole tulema. Pähna mäele saades, jäänud mees magama, külmetatud sõrmed ja varbad ära. Sestsaadik kutsutud „Sikka lella“ „vana Sikka-Lukka“ ja naist „Lukka-Kadri.“
Pähna mäel magades, üteldut mehele unes et „ting-orus“ mis Jaamamäe alt Tindi küla poole jookseb, on määratu suur sõjaaegne vaskkatla täis raha maaperve sees varjul.
Võite seda raha kätte saada kui keskmise hallika juurest loete 3 korda 9 sammu allapoole, senna kohale tappa must kukk ära ja kaabi preesi külest vähe hõbehet maha kukke vere peale, siis tuleb rahakattel välja. Lukka lell teinudki nõnda. Läinud tähendatud päeva õhtul musta kukkega „ting-oru“ poole. Nõnda nähtud... Nägijad on „Vana Jakko“ ja „Sikka kindral“. Aga vana „Lukka-lella“ tagasi tulemist ei ole keegi näinud. Kas ta raha kätte saanud ja siis sellega ära põgenes, kas Riiga ehk Pihkvasse, seda ei tea keegi jutustada. Naine „Lukka Kadri“ otsinud oma meest taga kuni mure pärast ära suri ja maha maeti. Nõnda on villavakkuja Sikka lella kadunud ja elu lugu kühidelt kirjeldanud.

E 47270 < Rõuge khk. - Jaan Gutves < Jakob Kurg (1909) Sisestas Salle Kajak 2004
Neljas rahvaraamat
nr. 63 juttu teisend
Korra jäänud kuri mees surmavoodisse haigeks. Kurat tulnud kohe hinge järele. Istunud sängi jalutsisse. Issanda ingel tulnud aga sängi pähitsesse. Haige ei liigutanud ennast. Korraga lasknud haige suure peeru. Kurat arvanud seda välja tulnud hingeks. Hamsanud järsku suhu.
Issanda ingel küsinud: „Kas said hinge kätte?“
Kurat kostnud: „Hm mh, mh hm!“ ja ise läinud ära.
Mees saanud terveks.
Sestsaadik kõneldakse seda lukku sellele, kes küsimiste peale muud ei kosta kui „hm mh!“
Ja kui haige peeretab, siis saab ta tereks. Surnu ei peereta enam. Kohaline rahvasuu lisab veel juure: „Ennem saate koolja persest peeru kui ta suust sõna!“

E 47291/2 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Henno Kirsenberg oli Mõniste vallast perit. Kaks last olnud temal, poeg Otto ja tüttar Anu (sünd. 1830, surnud 1890). See oli minu ema. See juttustas oma isa Henno sündinud lugusid järgmiste:
Henno oli mõisa tiisler. Rõuge kirikule tehtud uut kooripealist (1860-1870 aastade vahel). Henno olnud selle töö juhtija, aga ka kange napsipruukija. Ühel sügise õhtul joonud ka kolm kopikalist sarvetäit viina Rõuge „esändä kõrtsis“ ära ja hakanud Sikka talu poole, 2 ½ versta maad, nurme vahelist teed öömajale tulema. Teel tulnud talle mees seltsiliseks ja õpetanud, kuida kiriku „tõrapealist“ tuleb teha. Henno vaielnud kõige tee vastu ja nõnda olnud jutt lõbus. Viimaks kutsunud võõras mees Hennod oma poole võõraks. Olnud mõisa värki suured toad kaugemal näha. Käänetud teelt kõrvale. Kohe olnud suur mõisa „härbän“ ees, tuled põlenud sees. Mees kutsunud Hennod sisse. See aga ei läinud. Kästud toa lävepeale istuda. Nagu vanasti moodis olnud toa ukse aluspuu peale istuda. Henno istunud. Toas mängitud pillidega. Tantsitud hulganiste. Ka tantsijad kutsunud Hennod sisse tantsima. Henno ei läinud vaid hakanud piipu põlema säädima. Saanud piip põlema pantud ja mõned suutäied suitsu tuppa tantsijate sekka puhutud. Kustutadut tuled ära ja tantsijad kadunud ära. Henno aga näinud enese turbakaevanduse augu ääre peal istuvad, mis „sivvusoos“ seisavad. (Sivvusoo on minu talu maapiiris, kust vanast saadik põletuse turvest kaevetakse. Augud on paar sülda sügavad, vett täis ja 4-10 ruutsülda pealt laiad.) Henno aga nagu ärkanud ülese, tulnud koju ja heidanud magama. Kas siin viirastus ehk „nässudega“ tegemist, ei tea pikemalt kirjeldada.

E 47292 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Salle Kajak 2004, redigeeris Mare Kalda 2009
Korra olnud seesama mees, Henno, Ts'orona mõisa (Vastseliina karjamõisa) tiisleriks ja töö juhatajaks. Unes üteldut temale: "Tõllija silla taga metsa sees mäe kaldal, suuretee kraavis, on kaunis suur kivi, selle all on raha. Võta mõisast kolm hõbelusikad, viska nendega igaühega kolm korda mulda kivi juurest ära, siis saate varanduse kätte. Mine aga üksi, ära kedagi ligi võtta!" Mees tulnud homiku ülese, võtnud mõisa öövahi ligi, ja labida. Läinud, kaevanud ümber kivi, aga kaevamise ajal üteldut metsa seest: "Rumal mees! Miks sa nõnda ei tulnud, kui ütlesin! Nüüd ei saa sa midagi!" Kivi all olnud aga rahakõlinad kuulda. Kätte aga ei saadut mitte midagi.

E 47292/4 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Henno läinud korra Kõrgepalu mõisa viinavooriga Riiga. Riias tulnud „puugimüüja“ vastu ja pakunud varakandjat puuki ehk pisuhanda müüa. Henno ostnud pooletoobi viina või piiretuse eest ühe omale. Puugi müüja õpetama: „Kui kodu lähete, siis tuleb keegi esimene vastu kodu väravas, sellele ütle: „Kurat su hinge sisse!“ siis hakkab pisuhand elama ja küsib tööd.“ Olnud riideräbala pakikene, mida ei tohtinud lahti teha ega sisse vaadata.
Tulnud Henno viimaks kodu, oma naine Kats vastu. Ei ole süandanud ütelda seda puugi elusõna vaid aga seletanud naise Katsule lugu ära. See aga hakanud kaupa vaatama. Arutanud lahti. Olnud tosine kirjude riide hilpude sees sõrme suurune „merehüdse“ (kivisüe) tükkikene. Nõnda jäänud puuk hingest ilma.
Mõned teised kes sel ajal Riias käinud vooride peal. Sealt puugi ostnud, kes raha, kes vilja, kes mõne muu varanduse kandja ja kodu tulles nõutavad sõnad ära ütelnud, sellele saanud puuk kohe elavaks ja hakanud vara kandma.
Keegi ostnud korra, nagu minu ema teadis seletada, ja sellel saanud kohe kõiksugu tööde tegija puuk, kes ühe aastaga kõik tööd ära tehtud. Viimaks ei mõistnud mees enam midagi tööd juhatada. Läinud targa juure nõu küsima. Tark õpetanud: „Vii suur tõrre mäe otsa, lase põhja sisse palju aukusid, anna sõel kätte ja käsi tõrs vett täis kanda.“ Mees teinud nõnda. Puuk kannud ja kannud. Ei ole poolenigi jõudnud kanda. Väsinud viimaks ära ja pannud plehku. Siis sai mees puugist lahti. Puukisid oli vanasti palju. Igal rikamal mehel olivad mõnesugused puugid. Aga kes ei oskanud neist viimaks lahti saada, nendel olnud hirmus surm. Pidanud kohe puugiga ühes minema.
Nõnda minu ema-isa sündinud lood, mida minu ema vahel naljatujul jutustas.
Ei mäleta, et tema Kalevipojast midagi oleks jutustanud.
Laulusid minu ema ei laulnud muud kui vaimulikusid kiriku ja palvemaja omasid. Henno surnud Sänna mõisasse ja maetud valla kulul.
Nõnda palju tema mälestuseks.
Jaan Gutves

E 47295 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanad jutud
Kui Krõstus maa pääl käis, tulnud Ta sügisel ühe talumehe rehe alla. Talumees peksnud rehte. Kristus palunud ka enesele tööd. Kohe olnud talumees nõus Teda töösse appi võtma. Lasknud rehe parsidelt maha ja ajanud välja rehe alla. Talumees käskinud härgi sõkkumiseks pääle tuua. Kristus aga keelanud ära loomade vaevamise. Võtnud „tulekappist“ põleva tõrvesse tungla ja süütanud kuiva rehe põlema. Ise seisnud juures ja ütelnud: „Laurits, hakka peale! Kõlkad ise, haganad ise ja terad ise paika.“ Vahel läinud leek kuiva rehe seest ülese lao (leepuude) lähedale, siis vibutanud Kristus vitsakest ja ütelnud: „Laurits tassa!“ Ja varsi olnud rehi pekstud, terad ise, õled ise hunnikus. Tähendan juure, et „tulekappid“ iga rehe all olemas olivad, rehealuse nurga, nurgariiulid, saviga ja kividega ära vooderdatud, kus pimeda reheöödel tõrvased männipuu kännu tükkikesed peal põlenud, et rehepeksjatele valgust näidata. See olnud muidugi sellajal kui lampisid ega laternaid ei tuntud. Lauritsapäeval pantud uus tuli „tulekappi“ et õnnetusi ei sigiks. Rehetoas põlesivad jälle ahjus tõrvase pilpakesed, valget näitamas.

E 47296 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Talumees künnud mäekaldal põldu. Kristus läinud sealt mööda, näinud et mehe adral pole „lusikad“ peal olnud. Ajanud kõik „virgessed“ üksipidi. Tagasi tulles tõstnud atra teise virgse otsa seljas ja kättepääl. Kristus läinud juure ja ütelnud: „Jõudu ja Jumal appi.“ Miks sa ei pane adra raudadele lusikad peale, siis tõsta teise rauapealt, seda, teise raua peale, et ka tagasi tulles virkse saate!“
Mees mõtelnud, et see hea nõu ongi, läinud seppa juure, lasknud adrale lusika peale teha ja sestsaadik on hark adral lusikad peal et tagaspidi ja edaspidi virgest võib ajada. Enne seda künti ainult üksipidi ja tõsteti ader virkse teise otsa. Muidu ei läinud muld muido poole ega turvas tollepoole.

E 47296 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Talumees lõhkunud puid. Kristus läinud sealt mööda ja küsinud, miks ainult üksi ja ühelepoole kirve ja kiilud sisse peksab. Tüvi lõhkeb siis palju paremine kui ka teiselt poolt kirvest ja kiilusid sisse peksetakse. Mees teinud nõnda ja puu tüvi läinud kohe lõhki. Sestsaadik, visa puutüvisid lõhkudes, pandakse kirvest ja kiilusid ka teisele poole, et ennem puud lõhki saada.

E 47297 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Talunaene kudus kevadel pikka kangast. Lõngad olivad peenikesed ja katkesivad. Kui ühe ära jõudis jätkada, jälle teine, kolmas läks lõnga kinni lüües katki. Naine tüdis ära ja oli meelt heitmas. Kristus juhtus sealt mööda minema ja nägi seda asja, käskis naisel metsa minna, siis saada ta abi leidma. Naine võtis korvikese ühes, vasikale heinu tuua ja nägi põllu ääres, et veike tihane raius suure kivi sisse nokaga auku. Naine ütleb ja küsib: „Miks sa ilmaaegu ennast vaevad?“ Tihane linnukene aga kostis: „Täna tsagan, homme tsaa, ülehomme läbigi saa!“ Naine mõtelnud. Kui linnukene jõuab suure kivile augu sisse puurida, eks siis minagi jõua igal päeval natukene ka viimaks oma kangast maha kududa. Läks kodu ja kudus rõemuga kuni viimaks kangas lõpes.

E 47297 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Talumees teinud kevadel õue ümber aeda. Kristus läinud sealt mööda ja näinud, et aed saanud võeriti tehtud. Käskinud aga teha, üteldes: „Kui teie aeda teete, siis lööge kadakased teivad, pöörake kuuseokstest vitsad ja pandke haavased aedroovikud.“ Mees teinudki nõnda. Siis aed püsinud isa elueaks ja pojapõlveks.

E 47298 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Korra elanud üks tüdruk Liisu, see taht enesele teise pere valgepeaga Jürit omale meheks saada. Läinud kirikusse paluma. Olnud aga äripäev. Kiriku uks olnud lahti. Läinud kohe sisse ja altari ette ja palunud kindlalt ja kõva häälega: „Armas Jeesuke, luba minule teise pere valgepeaga Jüri meheks saada!“ Altari tagant aga ütelnud hääl: „Ei saa!“ Teise korra palunud tüdruk veel kõvemine. Jälle ütelnud hääl altari tagant: „Ei saa, ei saa!“ Kolmat korda palunud tüdruk veel valjumine, siis üteldut ka altari tagant veel kõvemine: „Ei saa“ Ei saaa! Ei saaaa!“ Tüdruk tõusnud kohe ülesse ja läinud uksest välja, ise sõnanud: „Armas Jeesukene! Ära haara nina peast ära; kui ei ole võimalik, siis ei ole, kui ei saa, siis ei saa!“

E 47298 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui Jeesus maa peal käinud, siis ütelnud Ta ühele rikkale mehele ja kõhuteenrile: „Söömata saat üle söödi. Alasti ei saa üle aia!“ See tähendada: söömata võib kaugel käia ja palju näha, kuna riieteda üle aia teise tua juure inetu saada on. Keegi ei näe mis kõhus on, seda nähakse mis seljas ja peal on.

E 47299/300 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuu-usu korjamine
Suvel saatsin „ilmateatede“ kirjad, kõik mis ise jõudsin korjata ja ka need mis saadetud Tartusse dr. O. Kallasse kaudu Eesti Üliõpilaste Seltsile ühes soovi ja palvega neid ära osta. Ehk vähemast kirjanduse vastu ära vahetada. See oli ümber jaanipäeva. Kuni tänani ei ole (10 dets. 1909) mitte mingi vastu saanud. Ka sedagi ei ole minu silma puutunud, mis V rahvaviiside aruandes suvel üteldi, et minule III anne setu laulusid on kingitud. Niisiis oli see tühi töö ja vaimu närimine.
„Rahva Päevalehes“ nr. 122 s. a. avaldasin üleskutse „Kuu-usu“ korjamisele. Ei leidnud aga vastukaja. Ühtegi kirja ei tulnud. Erakirjade peale vastasivad hrad. I. Meltsov, M. Sild, A. Jänes, A. Oja, A. Rekkaro. P. Normann mõnede kirjakestega. Nende kirjadest kui ka omast korjandusest sain siis need kokku, mida siin Teile saadan. Puuduvad aasta viimsete kuude kohta tööde näitused küll, et neist ise jaus trükkikotta saata, siis ometi võtke ja hoitke neid alles, et tulevikus täielist „Kuu-usu“ raamatukest võiks ehk kokku saada. Kui kõik muud mahuvad, ehk mahub ka temagi ilmasse. Nende hrade alguskirjad hoian veel mõneks päevaks enese kätte. Kui Üliõpil. Selts neid ei tarvita ja minu kirjad vastamata jättab, eks siis või neid Teile läkitada.
Olen nendele kirjasaatmiste eest ka tasu maksnud, nõnda ei tahaks ma neid ka ilma tasuta edasi anda. Tasuks saatsin raamatuid, nõnda sooviks ka mina nende eest raamatuid saada. Kui peaks olema, et kord Tartusse juhtude, siis pärige „ilmateated“ sealt välja. Küll saadan Teile selleks volikirjad kah. Osast on neid veel, mis viimaks saadetud, siin järel saatmata. Neid on üle 2000 punkti olemas. Saadan selle osa ära ja kui edespidi aega ja tahtmist jatkub, siis ikka muidugi veel. Tasuks võite niisama edespidise saatmiseks, mõned raamatud määrata ja selleks paigale panna ja senniks alles hoida kuni õunte kastiga tulen. Nõnda „kuu-usu“ korjamise ajalugu, lühidelt.
Jaan Gutves

E 47370/1 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Riid.
See lugu sümineval 1909 aasta suvel, üselgel ja soojal pä; mil naablimä, laulikuid ja vilepuhujaid igast Eestimaa nurgast Taaralinna oli kokku tulnud.
Eesti taevas istusivad Hukku-trooni ees: laulu ja luuleisa vanemuine, igapätallituse juhtija ilmarine; nende kõkõpisikeste pöpikkeridega, kes noole varvasid nikerdasid.
Maaalusest maanalast vaatasivad vastu: toonivaht vanajuudas ja teised suuremad ja vämajalised manalas.
Vanajuudas hüüHukku poole: „ä, et inimesed ilmas on sind äunustanud, ajavad teisi asju taga, nagu ei oleks peale nende eneste enam midagi olemas?“Hukku aga hüümanala majaliste poole: „peavad praegu laulupidu, ja hea seegi. Oleme meie, nende nende meelest ununud, ega teistki paremad pole. Kahte ei mahu ju inimeste sü; kui inimestel iseendit iseeneste sees ei ole, siis oleme seal meie ehk teie.“
Vanajuudas ü: „puhuvad inimesed torudesse, mida nad ise musikaks nimetavad? See on meil välõkuulda kui mõpuhujad seas, aega ja ruumi ei tunne ja selles nagu segamisi löö!“Seal palus Ilmarine sõja vastas vanajuudale: „ole inimesed süü. Viga on vabrikudest otsida, kelledel igal üisemõõon!“Vanajuudas küveel: „laulavad nüüaja inimesed nootidest?“
Hukku võveel vastada: „on laulmise abinõ! Vanemuise hooleks jäedaspidiste Taaralinna tulnud lauljatele seda selgeks teha, et nendel kuulajate nõsilma ees seisavad, mitte enam noodit ega taktilöö!“
Vanajuudas vastas: „aeg ei ilmugi!“Hukku hüü: „! Kannatust!“
Ja Eesti taevas süriid.
Riid ulatas alla inimeste sekka ja sellest sigib nii võ, tuttav „jonn.“

E 47371 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Vää
„Vää“„ää“„on vää“„jõäää!“Rattaste küon vehmerde abiks: „äävitsa“„ääkabla.“Mõmees peab enesele veel kah „ää“- „ää“ei ole olemas, küaga on mõtarel „ää-uks“mis uuemal ajal elutarede juures „öö“on muutunud. Kui vana see sõ„ää“on ja mis muud sellest, ei ole minul teada. Vääon sellega õJumala abinik, rohkem kä, ennem ligisaadav. Vääon mõmittu, neid aga õJumal ei taha enese läsallida.

E 47372 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Palunõ
Palunõon vaksapikune rohiline sisalik. Elab kruusa ja liivaste peal, kanarpiku ja ahervarte seas. Kütoodut rukkivihkudega teda sagedaste rehetuppa parsile, kust ta ahjuküajal, suitsulätare põmaha langeb ja ahju alla hiirde aukudesse äkaub.
Trehvad mõluuaga löö, siis kukkub tema häväkergesti küäja vingerdab vast minutid 10 toapõ.
Põpääpalunõläahju alla ja seal saavad neist lastele „,“et ulakalt ei tohi mitte rehtede küajal üahjude kä, kus nad kergesti mävõahjust tule kükuiva rehesse ehk seinavahel olevasse samblasse pista ja nõkergesti tulekahju tuleb. Palunõhammustamine olla surmav. Palunõon usin jooksma, astudes ei jõinime talle jä.
Palunõolla krokotilli pojapoeg, kes veeuputuse ajal ümaailma laiali lagunenud, aga siinmaal „7 kuud talve ja 5 kuud halbu ilmu aastas on,“pisikeseks jää. Mõpalunõelavad ka vee sees. Mõon kõpaar tolli pikad ja elavad koopastes kardulate seas.
Palunõusub rahvas, et ta tulekahju ajal kinni püüja tulle visatud, tule äsumbutab. See tä. ole tulekahju ajal teravate silmadega ja viska kõtulesse mis aitab tuld sumbutada.

E 47373 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Udu
Udu istub tasaste suviste õkui nävette kohal. Kõkohapealt, mä, võvaadata kuidas Võja Vagola kohal nagu valges riides inime istub. Vagola jäon suur ja lai, selle kohalt tõkeha ja kõpäääü, kuna jalgade jagu Võkohalt Peipsi poole sirutatud.
Ta istub suveööja hommikul tõpäkiirdest „“mis nagu „“vänä, oma juukseid silitades ja laulab ötulejatele, põööselleks päilmamuutumise ettekuulutuse laulu.
Kui udu õvette kohal, siis saame homme vihma. Ja äsalata ei ole siin midagi, muudku tule ja vaata kui ei usu.“

E 47373 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Sõõ-pü.
Lapsed mäõvideviku ajal, mil veel vara on tuld üvõ, talveajal tubast mä. Üsiotakse silmad räkinni ja teine veab käja ü: „õõma vea sinno!“„?“„!“„otsma?“„söö!“„lusikas?“„ise!“ja laseb kälahti, ise põeest ä. teised naeravad kui „õõ“komistab ehk kedagi ei taba. Läõmõtabada, siis tehakse jäsellest „õõsikk“ja mäalgab uuesti mil tuli üvõja naised kedrama ja mehed kirvega tahvima ehk kablasid tegema hakkavad; siis ei ole lastel enam tütuba, ulakust ajada.
Sellega „õõsikka ehk pü“aeg möö.

E 47374/5 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Tarvilised ja taludes vätululised oleks jäveel süraamatud:
„Igapäpalveraamat“aasta läiga kuu ja kuupäünimetamisega. Tääja püäning suurdel püiseäpikad, kuna jäääõja hommiku laused, mõpikema vanasõpikuselt küoleks.
Kui vanad muistsed Taaramäja Hukkuhulistuse tunnid sükatoliku ususse, nii ehk sünüüselle ilma ajal suve äähommikul paluda: „hoia viljasio väja aita viimaks aita, et süsalvedesse saada!“nagu siin mõ ü. Kui ta ka umbusuga segi, on ta ometi palvesõ. Kas vandumised, kirumised ja kiusamised peaks ilusamad olema, mida nüümaalaatade, turgude ja koosolekute ehk seltsimajadest, ajalehtede kaudu kostab? Seda tuleb meie maa kirikherrade arvesse panna, et neil muude asjadega kulub aeg äja sellest arvavad küsaama kui aabitsades ja kiriku lauluraamatudes juba ammu päõpalved on, mida mõvõ, masina moodi peast pomisevad. Harva mõkooliõ, köehk muu katsub uutmoodi palved kokku seada. Iga isik palub omal viisil. Nõjaguneb palve tuhandesse arusse jumaluse mõ. Miks ei võkõkirikuõ, ünõja jõnagu see „üäJutluseraamat“on, ka „äpalveraamat“ilmuda. Ääõja hommikupalvete seas võka käöö, põkui vööüehk kellameeste palved ilmuda. Nende nimed võraamatu lõehk algusel iseälisana olla, muidu sümõnimetäpalvesõjuures, asjata mõ, mis palve ajal ei sü.
Loodan, usun sarnast Kroonlinna poolt kord tulema kui taevas elu pikendab.

E 47375 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuu-usk
Teaduslised kirjeldused kuust. Kuutõinimesed. Kuu valgus taimeriigi peale. Tävanarahva kuu-usk talutöökohta (iga kuu kohta iseä). Kuu-usk iga muu kohta nagu tõja mõõ, bakteriologia jne. Mis see teeb, et kuu-usu kohta mõlaused juba trüon nagu kord kirikumõhra. Kanguri raamatukogus nä„Eesti Seitungi all juttulisas, umbes 1872 a. oli. Teisi raamatuid ei ole Eesti keeles mu silma ega kõpuutunud. Iga inimene tunneb kuud, iga perenaine teab sõnoorest ja vanast kuust rää, miks ei võsiis suurem kirjeldus Kuuraamatuna ilmuda? Meie aeg armastab suuri kirjatööka eesti keeles, misk siis mitte Teie kuuraamat enam ei mahu vahele? Võju „ü“kaudu rohkem vastutulejaid sellele muretseda.

E 47376 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Hoomusis olek.
Uimastus on kui inime ise ennast ette teades ja oma tahtmises uimastab; nagu hiinlased seda opiumiga üteevad, venelased viinaga, sakslased õ-humalaga jne. Setukesed ja minu üeederiga jne. võveel tubaka-nikkot, kohvi ja theeheinid sekka võja nagu mõoma nina sükohal hoiab et ving „ä“hakkaks jne. Sellest on nä, et uimastust inimese soo liigetel, nagu tarvis oleks, millede vastu seltskonnad võ.
Teine lugu on hoomussis olekuga. Hoomusis olek tulla mõreisipeal, mõistudes, mõseistes, aga kõenam tulla hoomusis oolekut enne magama jäette. Siis näinimene üasju ja olemisi. Enamiste silmadega, harvema kordades kuulda kõja veel harvemine tunda kõkehaga mõlöö, võpõ.
Nagu seda vanad juttud kütõaga ka mõlugu praeguses ajakirjanduses leidub, mille seletuseks hoomusis olekut tuleb arvata. Ka oleks huvitav kui selle asja ja aine ümõpikemad ja selgitavamad ilmuks. Iseämeie ajal, kus sarnast olekud äsalgama kiputakse, ja kõmis sarnasele luulevalla poole, teed nä, selga pöö. Kas maksab ka sarnaseid aineid korjata?

E 47377 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Ohverdamised.
Iseäsuuri ja täei ole minu kõpuutunud. Arvan aga mõohvrikoha lä, mõvaene inime asub, nagu Setumaal ja selle piiril, siis viivad mõandeid, ilma selle isiku nä, et „“näannitoojat hiljukesi õja tema eest palveid pobiseks, et päseda suuremaid saakisid saada ja tabada.
Pulmade peal ehk mujal, kus jookisid rikkalikult ükantakse, ja kui mõklaasi täkogu klaasiga maha kukkub ja ktki lä; nagu seda joomisega kohmatanud sõsagedasti sü, siis ü: „maha läja katski sattas, tä-ruum, siis saab hea õ.“Ja edasi lauseb mõ: „maaseest kõom saanu; ankõjätagasi koh sis saa hüäõkui ei kahitse!“jne. Kes kahetseb, seda ü„ja ihnuskoi.“„täanda! Ise annab ja iriseb juures; see söömagusust mant ä!“

E 47378 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Trihvaatar.
Kus talus mitu tuba, ehk tuas voodit ja kapitagused nõon, et lapsed taha ja alla ennast äpeitma mahuvad, seal mä„'i“jä:
Keegi laseb sandikivi ehk lõpeale põehk kummuli maha, paneb mõkäsilmade peale ette et mitte ei tohi näja loeb:
„Ango tango tilla too,
zetter vaaver viiver voo;
Amm tamm rittes ramm,
viidi viidi hani-kamm
Uutee vau vee preeeeee!“
Laseb silmad lahti, kargab üja hakkab otsima. Läenne, kaugemalt pä. Jõkeegi peidul-olejatest enne „õ“juure, siis löökäkivi pihta ja ü: „pree tule ja loe veel kord!“Ei saanud aga keegi enne teda, siis on trihvaatar otsas.

E 47378 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Lõkohta paar tä. Lõoli vanasti igas savi põtalutares. Kalevipoja lõolnud aga palju suurem kui meie aegsed uued veski kivit ja pealt nii tasane ja sile, et „pale peale vaadates, nagu peeglist tagasi paistnud.“Lõvi peal lõlõ, mäperrupuid sugarateks, millest pänoaga pirrda kisuti. Lõpeal kolkisivad naised laupäenne sauna minekid puhtaid hamesid pehmeks. Ka paisete rohuks pruugiti „õhigi,“mis perru tuld lähoides, sellest saadi.

E 47379 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Helge.
Lugeda paluksin seda sõmitte „“vaid „“enamiste nagu oleks „,“aga mitte ei tohi viimast h hääkuulda.
Helget süpä.
Tuli, kuu ja taevatäei anna „.“Helge on üpä, sedagi tal mitte iga kord, vaid ümai kuus.
Helge süpäpiksevihma kui päpilvede vahelt paistma hakkab, selges sinitaevas ja soojasti.
Kui katused auravad ja kaugemalt vaadates aiapuud, roovikud nävä, siis on helge. „helgetas!“ü.
Helke ajal tulevad kõ, ka haigedki tubadest väja istuvad tuulevarju pähelkele. Pähelke sees on tõtervis. Pähelke ajal ei ole ka vannujuudit, ega nassiosid, ei „ütõtuuletõ.“„umma kõsääassia piksest pilluda, mida päpalotas ä.“
Mis muudku: „„“päää, siis karialatsõkasusõja tõõõtulõtervü.“
Tä. juure, et rahva juttu jäolla keegi soovinud: „äpaista palavamine, heida helke enesest“ja päkuulnud palvet ja paistnud palavamine ja heitnud helki nõet põäpõja nurmed nutma hakanud, sestsaadik ei tohi keegi heledamat helki ega pikalist päsoovida.

E 47380 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kumb on suurem?
Vanajuudas küJumala kä: „oled sükui tüükasvatanud ja olla inimeselaste sekka saatnud nendele uneta öötegema, aga nad kaitsevad endit seaduseraamatudega ja paragrahvidega selle eest, kuid mina saatsin inimeste sekka pisikesed mustad elukad, kes nendel ööunerahu rikkuvad, kes päänende eest, kumb on suurem?“
Ja vanajumal ü: „on lapsed, minu meelehea on kui nad süvastu seaduseparagrahvidega ja mustade pisielukate vastu jõja hobusehigi tekkidega võmä. Kui inimeselapsed täkasvavad ja saavad, siis nad teavad isiki, kes mina ja kes sina oled ja hoiavad üpoole.“Vanajuudas ü: „olen suurem, mina süsegadusi ja mitmesuguseid üsiin ja seal, inimeste seas!“Vanajumal kostis: „olen, kes sinul ja inimestele seda laseb sü, et nad oma lapseusest aru saaksid, muidu ei oleks meil kummalgi nendega enam asja ega tegu!“
Ja „mõ“kuulis seda kahekõpealt ja vajus maailma inimeste peale nagu seebivaht veepeal laiali.

E 47381 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Komed
„Hannaga tä“ehk „taevapää“ei anna head, ei too head ega kuuluta paremat ette. Kui Tüsõtuli 1877 a, siis oli suur hommogu tähommiku, pätõeel ja tema määhaud oli kui „saba“kahe haraline ja ulatas kõtaevapeale ü. Peale selle tuli varsi Tüsõ„Kuningite süü“ja sarnased on sabatäette kuulutatud. Kui sõ, hirmus ja suur on tulemas, siis läenne seda rahvaste viha ütaevase Ukku ehk Hukku trooni ette ja hiilgab kui „vikkekaar“inimeste silmade ette, ettetäet rahuajad on lõja vaen algab. Hannaga täei tähead, olgu siis et ta õtaevas enne ilmub ja pähommikupoole äkaub. Hannaga tätoob maaväja mõkohas veeuputusi, et jõhakkavad vastuoksa jooksema.
Maavätuleb kui vanajuudas vanajumalaga kangesti tülämaa peal elavate inimeste hingi pä. Jumal hoitku hannaga tänä, see silmade lõei ole midagi nende hävastu mis siis päseda sühakavad. Nõüja mõsiinpool.

E 47580 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Vinga mehed on taludes peaaegu kõ, kellel ükokkupuutumist on. Enamiste need kelle piirid kokku puutuvad. Kas lähobune lahtipääteise maapää, on kohe sõ; kas läküsees kanadki üpiiri küvilja siblima, on jäsõja laim täkõ. Ehk läkarjamaal kari loomad üpiiri, jätü. Võon teisel ilusam vili põ, siis oldakse kadelik ja parastatakse kui mõänaabri näja teades sü.
Mõvingamehed lepivad ruttem ä; teised peavad aastade viisil viha; jäteised ei leppi ialgi. Leppimine sü„“kui näteisel viinapudel käolema, siis mindakse ligi ja ü: „sõ! Missugused meie mehed olime? Aga sina oled ikka rikkam, auusam ja tublim mees! Näkus sina sõüsiis on see kui Aamen kirikus!“Tunneb mees meelitusest lõ, pakkub ka temale pudelist rüü; kui aga see kiitusest midagi ei hooli ja pudelit ei ulata, läselle juurest äkaugemale ja sõsõ: „sa kuradi täöö! Es anna mulle viin! Küma teda tunne, kus paras aig tule!“jne.
Vinga meesteks saadakse ka juba karjas ja koolis kä, niisama noortel meestel öö„ä“kä. Kui neiu „lahti“ei luba ja teine tuleb ja sellele ukse lahti laseb, siis oldakse kadelik ja püüseda kätasuda, nii neiule kui sõalegi, kellega ülä. Põselleks on palju.
On peremehed vingaseks saanud, ega nendel siis kohus teisest kohtust ei lõ. Kui muidu võei saa, siis ostetakse vale tunnistajad ja lastakse nõrääkuidas tarvilik on. Siit algavad jäkohtud tunnistajate vastu. Kust muidu saab H. vallas, kus 299 peremeest on, aastas 300-350 nõakti?
Kui mõleplikum mees on ja sellele teine äteist pääkaebama, siis üsee keda ä: „äänu' Jumala-tassa!“ja mees otsib jäteist kes tema enese asemel vingamehele kätasuks. Nõelab rahva seas vihaving põpõedasi ja ei ole lõloota.

E 47581 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Andeksandmine ja armastus maal, talurahva seas on ka tuntud sõja teod.
Andeksandmine on siis kohe kui teine tuleb ja palub andeks. Ei ole kuulnud, et keegi oleks andekspalujad tütagasi saatnud ilma andeks andmata.
Aga kes tahab nõmadal ja alatu olla ja teise käandeks paluda? Seda juhtub väharva! Armastus ei ole talurahva seas tuntud sõ, muudkui ükükõää: „sa armas aeg, ah sa armas kurivaim! Ah sa armas päkü!“„laps ja armas sõ!“on vätuttavad sõ.

E 47581 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910)
Keelepõolgu täveel ünimetada: „.“Pidu - „ma pitta peie!“on: kui mina pidusid pidasin. „õsiost pio pittä!“on: ei saa sellest piduside pidada.
„Os mul olnu!“on: oleks mul olnud.
„Taatse minnä!“on: tahtsin tõminna.
„Taitsa!“on: tä, tauline, tõ, meelejä.
„Sää!“on: säja sühä.
„Säää“: kergem sää, paremine sü.
„Ilokas“: ilutseja, naljataja, lõseltsiline.
„Kammar“: seanahk on kamar, inimeste hiuste alune nahk on kamar ja umbe kinnikasvanud jäpääsoosammas on kammas. Põmullale nimelt savile seistes löökamara pääseisnud põkasvaks kamaraks söö.
„Kohitu kesva“on: uhmris ütambitud, nõet nendel enam ohaka otsasid küei ole, nagu „-kivist“veske juures ülastud, enne jahuks jahvatamist. Kesvil, see on odradel on see loomus, et neil veerad tolli pikused ohakad tikuvad terale küjääja see ei lase neil vakka valades mitte ligi üminna, nõkaalub „kesvi“üvakk vast 5-10 naela enam kui harilisi otre kellel ohaka otsad veel küon.

E 4758?? < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Paber
Kui õon ometi inimesed, et nad oma tarvituseks on paberi leidnud!
Väsunnitakse valitsuse poolt paberitega ükä, ka seda kõtolamad, sest paberirahad ja rahapaberit ning majaraamatud ei anna kellegile rahu.
Küvabrikud valmistavad palju paberit, aga siiski on temast nagu puudus! Kuidas nõ? Eks ole ju et ajalehtede sisse ävõupuda ja raamatuid vii laadale müükeegi suuremast jaust ei taha neid tarvitada.
Oh trü! See on ju äja ei ole enam puhas. Minu hing himustab puhta paberi jäja sellest on nõsuur puudus!
Kui väkahju, et kirjutuse paberit on puudus! Küoleks eestis palju sulega kirjamehi, kui paberit enam oleks, nüüaga üon kirjamehed need, kes jõja raatsivad paberid osta!
Annab Taeva Isa elu ja tervist, siis peab tulevikus see kõsuurem mure ja hool olema, kust paberit saada silmade ette, seljataguse paberit on kü.

E 4758?? < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Laade pää.
Kes R. kihelkonna laatade peal süehk kevadel on kä, see on oma silmaga nä, kuda seal kõnõsegi on: inimesed, loomad, riistad ja nõ, toiduollused ja tarvitused.
Kõrohkem liiguvad inimesed V. maakonnas turude peal saiakastide ja suitsuvorstide koormate ü, on ju V. linnas paarküpagarid ja ligi 10 vorstmahherit, kes selle eest hoolt peavad, et puudus ei ole. Ka vedelikude, nagu viina, eeteri ja õehk „“pudelitest pole puudu, ei ole muud tarvis kui natuke läja soovi avaldada, kohe on „“vesine!
Kõväpeetakse vaimuvara eest hoolt ja muret! Trööennast sellega, et „ei ole ju talurahva asi!“On raamatud ilmlikud, siis on nad mõja mõmuu „“asjad; on nad vaimulikud, siis on nad õvööüja koolmeistrite asjad.
Millal muutuks asjad nõkaugele, et ka taludes ja saunadeski raamatukogud tõja ihaldust nende jätuntakse ja meie laadate pääneid müüja ka ostetakse!?
NB: meistrite süü, ehk riistade viga, et nende kaup tarvitajaid ei leia? Kes sellest arutada jõ?

E 4758?? < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kaup tuli kodu
Seda rõmis lastel lahti arutades oli! Üvõteise jäja näkisades teistele ja kisendab ise kõjõ: „mis jäsee on?“See tuurib nõkaua kui kastikeses sisu on. Saab see kõvä, siis tuleb jagamine ja seal juures kisklemine: „on minu! Ei! See on minu!“Ja „ja kohtus kä.“Tüõvõviimaks kääja rahu on jämajas.
Lapsed arvavad nää, mil püätuleb, siis saavad jävaadata.
Tulevikus ei luba nemad enam sarnaseid „ü“saada vaid kui Jumal elu pikendab ja jäõõ, siis vast kooli tarvitusi nagu nad siin pool pruugiks: tahvlid, krihvlid, suled, sulepead, nende karbid ja toosid, paber ja tindiklaasid, hehvtid ja kladet, hehvtide kaanepaber ja kuivetuse paberid.
Need ja sarnased „-asjad“võedespidi väsoovitavaks saada, kuna raamatute vääväväloota on et tõja suureneb. Aga kõsuurem täsaab selle eest saadetud, et kaup tuli kodu.

E 47586 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Jumal ja Juudas
Jumal ja Juudas on siinpool rahvasuus olemas, väminu vanaisa teadis nendest mõlood seletada. On ju vist sellel „“vistist loodusliku põall nagu „-negativ“siis maksaks kümõosava sulega isikul sellest pikemad juttu teha?
Kaval Hans ja V.p. on siin pool nõ: „ja pagan“ehk „ja sulane“mõka „ja Juudas“mis vistist meie ajal julgesti võvälobiseda: „Õja talutaat“ehk „õja moonamees s. o. teomees.“
Kui „ja Juudas“iseraamatuna ilmuks, siis võsee ja peakski püja patusem saada kui üsenini ilmunud „“. Mõraamat on „“loe läja viska metsa. Raamat peaks olema veega ja verega kirjutatud, et nii kaua seisab mees kui lugeja elab!
Ja kes sarnast võkirjutada? Küpätulevad targemad tegijad kui selleks material koos on.
Nii rääsiinpool mõ, ei usu et neil õon!

E 47587 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Lammas tarvitab kuiva toitu kui ka karjamaad, sääkus neid peetakse. Juua ta palju ei igatse. Kus kükarjamaa on, säänälambaid ikka kõküotsas, lehmad läküalla heinamaa pääja vette sissegi kui seal heina kasvab, seda söö, aga lammas ei taha ialgi vette minna. Olgu siis et teda karjakoertega aetakse. Vesise, tasase karjamaa peal jäälambad haigeks, haigeks saavad nende jalad, maksad ja kopsud, nagu seda sülammaste tapmise ajal näsaadakse. Mida kuivem ja palavam suvi, seda enam on lambad rasvased; mida vihmasem ja niiskem suvi, seda väkasvatavad lambad enestele rasva. Et lammas vanastsaatik joogist palju ei hooli, nävanajutt: Kord jäälammas heinte taga küüsisse. Kevadel leitud säätugev lammas kahe pojaga eest ja alles. See võküluulelookene olla, sest heinateo ajal ei ole veel lambad „äkä“ja teiseks tuuakse heinad küü„“ä. Aga eks ta meele tuleta, et lammas ei hooli suurt veepuudusest.

E 47588 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Õitses olles suve valgete öömäkaartisid. Kaardimänimed olnud siinpool: „trump“. Mävõmäolla kõväkaks, kõenam neli. „trump“oli igal mehel oma ja jõkõteised kaardit ülüü. Kes kõenne kaartidest lahti pää, oli prii, aga kellele kaardit „ämä“see oli „!“ja pidi uuesti kaardit mäjagama.
„Marjas“oli ainult 9sast silmast saadik kaartidega. Kes 12 silma jõmä, see oli võ. Silmad loeti: tuus 11, kun. 4, emand 3, soldat 2, 10 silma 10 ja 9 null silma. „“tehti ja sellest arvati 2 silma; „“oli trumbimaest tuus ja küe, jä2 silma. „“sai kui ümaast kun. ja emand korraga käolivad ja „“sissevõsai 1 silm. Kes ennem jõkõ„“enesele võ, see võükorraga 12 silma kui selleks enne oli kopputades hüü: „õ12!“; juhtus see aga, sai ainult 6 silma. Mävõolla 2-4 isikud.
Peale nende oli veel „põ“. Mäkahekesi. Kaardit jagati pooleks ja hakati üalt vätõja kellel väoli, see pidi suuremale äandma. Kellele „“viimaks kätulivad, oli „“.

E 47589 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Kaardi mäõ.
Kes soovis kaardi mäalati võsaada ja jää, see pidi ka natuke „“pruukima; olgu mitmesugused rahapeale mäehk muidu muud mä; enamiste mäikka millegi peale, sest Võlinnas on „ämaja“kaardimävõja korra mäRogusi herra „tärukkit“kaarditega kää. Huupi ja tümäei maksa ju kaartisid „!“ü: kaardi mävõkunsti saanud sedaviisi kä; nagu seda soldat Jakob Noortoots seletas: „18 aastat Kroonu teenistuses Bonivesi liinas, sääoli soldat Andreikin, see võalati kaardimä. Kü: „sina alati võ?“Ostsin 10 kop. eest viina ja andsin 10 raha, siis seletas Andreikin seda viisi: „lihavõöövene kirikusse, pane kolm „“„la kundsa alla“ja kui papp ü: „õvas-krõ“siis üsina: „kolm tuusa vai mast!“Päseda võkaardit äja tule kodu. Kui keegi ei eksita, siis võalati.“Noortoots teatas, et tema ei süäseda mitte teha ega proovida.

E 47590 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Paberi puudus on kibe praegusel talvel, sest raha mis kahe mõõlinade küloodan saada, läleiva ostmise ja koolilaste kingade päää. Ehk võarmas õHra. nõhea ja lahke olla: saatke eesolevate „-peale“:
üks riis paberit, mõpaksud aktikaane ehk suhkrupääpaberi taulist paksemad, kaanedeks, nagu mõtüpaberi-pappist kastid, vanad raamatulauad jne. raamatute kaanedeks. Teen ise raamatupookimise töö. Peale selle võligi lisada: paar poognad kuivatamise paberid ja „“mis kirjutuse ajal paberi alla pandakse. Selle eest saadaks Teile 100 vana juttu teisendit. Kui võsellega nõolla, siis paluksin ruttu äsaata. Saatke nii, et „.“raudteega lahtiselt Võpakkiga ütuleb. Vastu võmaksan veokulu, nõikka juhtub raha olema. Postkaardil palun kolm päette teatada. Ei tea kas tohin selle pääootama jää? Kui „“ei soovi, siis saadan tulevikus õ. Ehk jõusaldust laenata? Olen paberhä!
NB: sandid -kerjajad -on siin, vabandust kõauulised!

E 47591 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004 [paj]
Inimese iseloom
Palju inimesi on maailmas niisuguseid, kes iseennast nõü„tsentrumiks“arvavad. See on vast see „viga“mis teda paradiisist väajas ja sellest saadik juba „veaks“tuntud. KüõKristus: „, vaene patune ja kõsulane jne.“Siis on see „selga vesi“- ei taha mõ. Kas peaks maailmas riiki ja rahvast olnud ehk olema, kes oleks äkatsunud kuidas parem „edenemisele“kas uhkustanud Napolon I-ga: „olen Eüisand ja maailma keskkoht!“ehk „ vaene patune ja kõsulane!“
Nüüon see viimast viisi koolides maksev, mis aga sükui Tolstoi ehk teiste sarnaste õkoolides maksma pandaks ja sellest „sü“kasvatadaks? Kas on maailmas mõrahvas elamas ja olemas, kes selle vilja tunneb ja juba käsaanud on?
Oleks vätäkui selle asja kohta „lugemise“tarbeks paar sõpikemalt kirjutaks. Ei jõoodata, mil see trüilmuks. Ehk olete hea ja lahke? Paluks vä!

E 47592 < Rõuge khk. - J. Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipoja kohta olgu tänõpalju, et kõjuttud ja laulud rahvasuhu ka sääjuure saavad kui mõarukorral raamatust ette loeb ja kes ise raamatud ei oska, sellel jääennem kõpääja meele ning kui siis „korjaja“tuleb ja saab sellest „“juttu ehk laulu. Rahvasuhu jääjutt ehk laul kui tal nõü„ja karvad“küon. Mis „“toodeks ünagu mõajalehe juttud ja raamatud on, ei jäämeele, sellega võõ?
Siinpool räväväjuttusid, mis vanal ajal sü. Kõsuurem osa juttuaineid on: kuidas saaks laadal enam raha? Kes rahajahil kautas? Kes võ? Missugune oli reis senna ehk tenna laadale? Missugused loomad paremine edenevad? Kuidas saaks teise talu perest ette ja üolla, majapidamise, loomade ja riiete poolest? Kui kellegi õjuhtub, siis ü: „talle!“aga kui kellegil õtuleb, siis ollakse kade ja pahane, et „sa k...t!“Nõsiis ei mahu vanad juttud enam rää alla tulema. Mõei usuki, et vanajutte on kord rahvaseas rää.

E 48025 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõ'
Seda pääloetakse: nõ, aga jätä„“lõväü.
Kes lepistikudes, võehk suve ajal lehemetsades on kä, see võnäet mõpuu oksa küon vigaseid kohtasid, kus puu oksaraag jäjäsaab.
Iseäpalju on niisuguseid oksi kiduratel lepadel, kaskedel; ka mäja kuuse oksade küolen neid nä. Neid nimetab rahvasuu „õ'“. Mõüka „õviha'“.
Känõehk vanasti Kalevipoeg saunas vihtlemas, siis ei visanud nad vihta mitte saunast vätulles sauna laba alla vaid vä, puu oksadesse, edasi kasvama.
Et aga need viharaod saunas kähigi ja keharasvaga ämääsaivad, siis kasvavad nad lopsakaste edasi ja ei kuiva mitte jäsaunas kää.

E 48027 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanad sõ
„Setu laulude“II jagu, nr. 994 lehek 196 seisab laululõjämä: „r.: 4 s: e'e kk en, mis ka e'en = ien =ees võolla.“Selle kohta väseletust, mis i'i tä. Et rukkis juba ammust aega vana-eestlaste armsam tööon olnud, tärülõjuures suur rida nimesid. Nimed on: rukki-nurm, r-põ, r-vä, rukkis kui luht (luha) rüäku meri! jne. Rüpool valmis -rukkis on verdel! Rukkipõajal: peotälõ, on „“. 3-4 pahelust kokku pantud on „õõ“ehk parmas. Siduja võ„õõ“(50-100 rukkikõ) ja kö„õõ“rukkivihuks. Vihud pandakse seljatä. Seljatähakkideks ja hakkit kubjaks. Ünimetatud i'i on põedasi minev osa, üpõ. Nagu kirjutades ürida üpaberi lä, nagu kundjal virges ja heinaniitjal kaer (loog); nõon põ„“(essi). „ü, ruttakeme: kunas seo „“otsa saa?“„ei võii pää, sis jääsähaigõ!“On kolm ehk nelli põ, siis ei tohi nad endit ävahetada, vaid igaüolgu omal kohal.
Nõsiis ei ole põmitte üees, vaid kõon „“pääja lä„“-ga ünurme edasi, üpõääteiseni.
Kui lai „“on? On talgus hulk rahvast korraga põ, siis ei ole „“laiem kui vast paar jalga. On aga üainuke põnurmel, siis ei ole „“laiem kui vast paar jalga. On aga üpõnurmel, siis 3-5 süehk enam.
Ehk saab sellest seks korraks kü.

E 48027/8 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2004
Tooni. Tooni käon pisike lind. Laulab mai ja juuni kuus: „tutt, tutt tutt.“Kui seda laulu kuulda on, siis ükohaline rahvas: „ä-aasta tuleb!“Muud pikemalt ei ole Tooni käsiin kuulnud.
Tooni kurg. Päkured lendavad kevadel ja süsuurdes ridades, aga ülendavad on Toonikured. Kord olla keegi poisike Toonikurele kiviga viskanud. Siis olla kurg ävihastanud, lä, toonud põtukki küseest ja süüpoisikese isa maja katuselt põ. Nii kä.
Muud Toonikure kohta käjuttusid ei ole siis rahva seas liikumas kuulnud.
Tooni sõon veel kui ü: „tooni maani kui aeg tuleb!“„sa lätoonimaani, siis näkohe!“„äelätoonimaani tu nä!“„püega kesta toonimaani!“jne.
Kas sellel Tooni sõToone ehk Toonelaga mingi üon, ei ole minul teada.
Kakkud on: kitkudut. Kitkumine on töömis ametlikult tehtud ja nõkuidas peab olema. Kuna aga kakkut enam laste ehk loomade töötuleb arvata. „on lastel ükakkut.“„palju mart äkakkut!“„ja sasitud nagu kakkut kana.“jne.
Konks on niisugused asjad ja riistat, mis vinklis koverad on nagu sõkonks; ühinge konks; adratiitsle konks on kaks korda vinklis.
Zank on pooles vinklis kõ(joonis) niisugune (joonis) ja sellega tehakse taludes, talveajal nöö.
Harkadrapuud ü: esimene kus rauad küon rauapuu, mitte raud-puu, vaid paljelt: raupuu. Üpuust on ta nä: (joonis) sellele pandakse rindpago kü, siis on ta näjä: (joonis); siis on kassirauad, mitte kastirauad; need on sääkust küalgavad. Kassiraudu all on kassipago. Puune ja nävä: (joonis). Rindpagu aga on niisugune: (joonis); mõpool on selle näjä: (joonis); siis tulevad adra raied ja need on otsapidi adrapääkü. Need nävä: (joonis) adra raijed peavad kuud kuusised olema; see on kuusepuust, mis kerged ja siiski kindlad on seisma.
Lehtader ei ole vana eestlaste nimedega. Nende üjagusid ei saa muidu ükui peab palju enne äseletama, kus kohal see ehk teine kruvi on kas adra lehe ehk tiisle kü, võkäkruvid ehk vaberauad.
Karuäüjaud on ä, äpihits, ä-vits, ä-vehmer jne.
Harkadrale juure lisada val: kui adraga kaugele mindakse, siis pandakse adrale kõkü.

E 49155/74 < Novgorod < Rõuge khk. - J. Gutves (1914) Sisestas Salle Kajak 2003
Tööd ja toimetused.
Suvel ei ole siin olnud, ei tea ka sellest lauseda. Tehakse põllu tööd ja heina. Heinamaad on asunikudel vähe. Mis heinamaad olemas olnud, on juba ammu venelaste käes. Sest jõe äärsed heinamaad on vene külade käes, kus h. m. ei ole, seal ei ole ka vene külasid. Asunikud teevad omale heina, ristikheinast ja kust saab venelastelt rentida. Heina puud on siin praegu 50 kop. ümber.
Vene heinakuhjad ei ole mitte ühe seibaga vaid üheksateistkümnega. Vene heinad ei ole ümarikus kuhjas vaid pikas rõugus, kellede roovikud kõrgele ulatuvad. On heinu vähe, saab kolme teiba ümber; on palju, saab 30 ja enama ümber.
Sügisel tehakse hooneid talveks valmis, kellel need poolele olivad.
Kardula koopaid (keldrit) ei saa siin maasisse teha, sest maapind on tasane ja vesi tuleb sisse. Need tehakse puu palkidest ja maa peale, kahe kordse seintega, muld vahele. Lõigutakse puid talveks valmis. Puud on mitmesugused ja mitme hinnalised. Männad on juba suured palgid Põllupanga poolt ära müütud, niisama kased. 10 tolline männa palk maksta siin 2 rbl. Kuused tehakse poolteise arsinna pikusteks „paberi vabriku“ puudeks ja maksab nende kubiksüld 30-40 rbl. Kased on põletise puud. Aga ka tarbepuudeks 7-9 jala pikused tarbepuud, tüvedest. Tüve tükk kuni 1 rbl. Kasepuu kubik süld kuni 26 rbl. raudtee jaamas.
Talvel on lume teega vooride vedu. Enamiste puude kaup. Haava puudest mis veel südamest ära ei ole mädanud saavad „tikupuud“ ja kühvlid, ruhed, kausid ja lusikad. Südamest mädat haavapuud on „prakkid“ ja jäävad metsa ala mädanema. Neid ei ole tarvis kellegi. Hobuse mees teenib siin 2 rbl. päev. Jalamees 50-100 kop. päevas. Lina tööst oleks nimetada et siin linad ilma leotamata puhastatakse. Asunikude leotatud linad ei olla nii kallid, kui ilma leotamata. Nägin kui venelased linu müüsid. Nad sugivad ära; takud ise jauks ja suitud linad ise jaus: 3-5 rbl. leisik. Talvel käidakse iga päeva raudtee jaama juures, suvel harva. Talvel läbi käimine elavam kui suvel.
Kevadel ei ole siin olnud ja ei tea kuis selle kohased toimetused on.
Kaevud ei ole siin sügavad ja ei anna kuiva ajaga vett; peab siis vedama, kaugemalt ojast, jõest. Vene külas oli „kaevu valdas“ vast 10 sülda pikk. Muidu võetakse kaevuvesi 5-15 jala sügavuselt. Kevadel „suurvee“ ajal läheb palju sildasid jõgede pealt ära. Nii siis peab läbi käimine lõpma. Kevade tulek olla siin ühtlane see on: on tali aga paari päeva sees on lumi läinud ja suvi. Siin ei ole „lume=uarme“ peräkesi mis kaua sulavad, vaid lumi sadab ühtlane, ei tuisata. Haanja mägedes tuiskab lumi paari sülla sügavuselt mäe külje ja orgudesse, kus kaua sulab.
Päevaraamatu osad.
Nagu tähele võib panna, on venelaste külad jõekallastel. Kus jõgesid ei ole, on metsad. Külast külasse käib „külavahe“ tee, mis halvemas korras on kui Balti maal, iseäranis sillad. Ostab Põllupank mõne osa metsa ära, siis laseb „P.p.“ valitsus külavahe teele mõlemale poole kraavid kaevada. Sellest saab tulevikus „suurtee.“ Üle selle „suure tee“ aetakse iga 500 sammu kaugusele 10 jala laiused sihid ja kaetakse kraav, mille muld ühele poole pillutud. Neid pidi käib „P.p“ talude vaheline tee. On kah verstade pikused. Üleüldse on maapind tasane, mägedeta. Vee langus on.
Noorerahva „lõbustused“ on: Iga pühapäev käidakse koos, kus 10-30 aastalised, poiside ja tüdrukude segu koos. Suurem osa põhjuseid on: uuride loosimised. Pandakse ka viiul, kannel loosile. Kella 12 aegus päeva, hakavad koguma. Ajavad paar tundi üleüldist naljajutu. Senni tulevad kokku ja timmitakse viiul kandlega ühte. Siis mängitakse polkad, masurkad, marsid, valsid, reinlanderid jne. Paar tundi tandsitakse. Mõni ringmäng ja istemäng ja nõuupidamine kus ja kunas jällle kokku tulla.
Iseeneset ei ole need pahad naljad karskete päädega mitte pahad, sest paremad puuduvad. Septembri kuu hakatusel, mil siia jõudsin, nägin nende noorte inimeste kooskäimise võimu, sest mõned ütlesivad „paarkümmend tublid versta“ kaugelt olla. Siin on talud harva, sest 40-100 desjadiini on igaühel platsi suurust.
Avaldasid soovi laulukoori näitemängu ja seltsi järele. Saatsiv Võrusse „Rahvahariduse Seltsile“ - „soovime haruseltsi?“ Paari nädala pärast tuli vastus: „...ei ulata meie võim, ainult oma kreisis, paluge Petrogradist.“ Saatsime Petrogradisse hulga allkirjadega. Vastust ei veel. Näitemängu ei ole veel väljavalitud. Harjutame laulusid. Nagu näha on sellel tuleviku. Õpimise himu on lauljatel. Sega koori lauludest on praegu harjutuse all: Mu isamaa mu õnn ja rõõm. Üksinda. Kui päeva kära aega. Kes Jumalal nii laseb teha. Mu elu Kristus ise jne.
Edespidi kirjutame üksikute häälde nootisid rohkem välja ja valime ka laulusid enam. Lauluharjutuse kooskäimise kohaks on taludes kus suuremad ruumid; nõnda „rändav ja õppiv laulukoor“ vahel saab ka harmoniumi juures juhatada; kui seal koosolek on, enam aga viiul. Koori sees on ilusaid hääli ja suur osa harjumata kärisevaid. On julgeid lauljaid kes võivad soolosid laulda, nagu kunagi metsas harjunud laulma. See on Lütseva laulukoori alguslugu.
Korteri olud on siin nagu igal pool mujal. Oli tarvis teise korteri kolida ei saanud korteri. Asunikudel ei ole üle aru hooneid ja jaamas ei ole prii rahvast olemas, kellele korterid tarvis oleks. Sain ühte „tühja poodi“ kust kaupmees sõtta läinud ja selle naine teise kohta, mis otse hoopis tühi oli. Maksan 2 rbl kuu, kuni 23.IV.1914. on kaup. Ei mõtle siia edasi jääda, sest suve tööd on siin odavad. Nagu müüri tööd on Liivi mõisades 2 rbl. päev. Siin ei ole kiva millega müüri teha. Kui ehk mõnes kohas kiva leidub, siis ei ole lugjakiva. Tsement ja lubi veetakse siin raudteel. Telliskivid tehakse ise. Ei ole veel sellejauks vabrikud olemas.
Sütte põletamine on siin kõik aasta läbi moodis. Süe vakk, tünder, kuli, kott, mis neljamõõduline, raguski kotti täis maksab raudtee jaamas 1 rbl. Põletaja saab 60 kop. omale, kott maksab 25-40 kop.
Süsi põletatakse mitmed moodi. Kõige enam: 5 kupik sülda puid pandakse 7 jala pikused, püsti. Unik näeb niisugune välja (joonis). Mullaga ümberringi 10 tolli paksuselt kinni. Alt, kesk kohalt pandakse põlema, kuhu selle jauks pealt auk sisse oli jäetud ja kui hakavad põlema siis pealt auk kinni ja jäävad ainult ligi maad „õhu-augud“ järele. Unik põleb 3-4 nädalat. Ei tohi leegiga põleda, siis lähevad tuhaks, vaid ummukses. Üks niisugune töö maksab: 5 kupik sülda puid - 5 rbl. Selle lõikamine ja juure vedu 5 rbl. Uniku valmis tegu 3 mehe 5 päeva tööd a 100 = 15 rbl. 4 nädalalt järele vahtida mis jälle kuupalk on. 15 rbl. Välja võtte ja kulidesse panemine 2 meest 2 päeva 4 r. Vedu vaksali juure 20 kop. kott kui 60 kuli saab siis 12 rbl.
Nõnda siis summa 56 rubla kulub ära ja kui kasu arvata saab kulist 60 kop. 60x60=3600. Sellega rohkem ära kulunud kui kasu saadut. Aga kuhu panete siis pakkpuud ja mujalt raha ei saa? Siis põletakse süsi ja neid veetakse siit iga talve palju välja. Metsa on tarvis „lagestada“ et süsigi saaks.
Oli mineval suvel siin ühel kaupmehel mittu paltsi kokku ostetud maad ja metsa. Keegi pannud suvel põlema. Aetud küladest rahvas kokku 3 rbl. ööpäev, kustutama. Kustutatud kolm päeva. Oleks ennemgi jõutud, aga tuld visatud ikka edasi, et enam ja kauemaks kallist lõbutööd saaks.
Täna lähen raudteele raamatute järele. Ei ole neid veel näinud. Kõige suurem tänu. Küll kirjeldan nende laiali lautuse üle. Olen juba ühe nädala uues korteris. Edaspidi loodan rohkem kirjutada võima, iseäranis kui Teie küsimisi siia jõuaks, mis võin seda teen kohe. Minu siia jäämine ei näi kindel olema praegu on sõja aeg ja kõik asjad teisite.
Venemaa sillad on igal pool jõgede, soo-kaelade ja madalikude peal 7-8 jalga laiad, pikus kuni ½ verstani. Silla aluspalgid hõljuvad ja läbi puude kukuvad hobuste jalad, vahel ka vankri tsõõrid. Kes uve ajal päeva aegu reisib see kukkub kui mitte enam siis kordki silla ala.
Talvel on sild kindel, külmetanud, ehk kõrvalt, üle jõe. Suurem osa sildasid viib kevadine „suur vesi“ ära, muudkui pööra teelt ümber ja oota seni kui vesi alaneb ehk uus sild tehakse. Suuri jõgesid siin kõrgustikul ei ole. Süld ehk kolm laiad ja praegu jalg ehk kaks sügavad. „Võrengu“ kohtasi aeglasel jõel ei ole.
Loomad käivad kõik suvi läbi karjaaias. Aetakse küla väravast välja ja pannakse värav kinni. Karja aiad on ruut verstade suurused, sest kõik külade põllumaad nurmed on aiaga sisse piiratud. Ja ümber küla maa on aed, ka verstade pikuselt ümber metsa. On tarvis hobust sööma viia aetakse muudku väravast välja on tarvis ette rakendada, läheb mees suitsedega ja leivamatiga metsa hobuse järele, kes muidu ligi ei lase kui leiba ei anna. Hobused on kevadest maa paljaks minekust kuni sügise lume tulekuni metsa aias. Niisama lambad ja muud loomad.
Mõnes külas on ramusad hobused, teises jälle lahjemad. Igal peremehel on 1 ehk 2 hobust. Hobuste laata siin ei ole, on hobune müüa ehk osta, siis tehakse seda ilma laadata. Hobuste hinnad on umbes nii sama kui Balti maal. Hobuste vargusi siin ei tunta.
Kariloomad on vähemad kui Balti maa mõisades, laia sarvedega venemaa lehmad. Hommikul aetakse kari külast välja ja õhtu eel tuleb kari värava taga. Karjaseid ei ole näinud. Lehmi on igal peremehel 2-4. Lihunikud käivad küladesse ja ostavad lambaid ja lehmi kui kaubale saavad. Hundit ja karud hirmutada vahel karja. Nüüd vähenenud nad.
Asunikude elust ja olust.
Siin on mõni juba paarkümmend aastad. Sellel on korralikud hooned ja juba tasased põllud ja madalamad kohad heinamaaks puhastatud. Need saavad juba oma platsi pealt vilja ja toidukraami.
Aga uuemalt tulnud asunikud peavad metsapuude müümisest elama ja elavad ka. Kus raudtee lähedamal, neil on see kergem. Vedamisega läheb kaugemal puu odavamaks ja raudtee läheduses saab paar koormad päevas ära viia. Kes veel kaugemal need ei müü toorest puud, vaid põletavad sütteks. Süed on kergemad vedada. Süte põletuse tarbeks pandakse 5-6 kupik sülda puid kuhelasse ja muld peale, tuli sisse.
Nov. kub. külad on Lõtskovo raudtee jaama ümbruses harvakult, nagu Võrumaal Rõuge ümbruses mõisad, 3-15-30 verstalise vahedega. Need on linna moodi uulitsatega vene külad.
L. raudtee jaamast põhjapoole tulema hakates, 10 versta on „Lonniküla,“ umbes 50 peremeest.
5 versta edasi on Ohte küla see on vähem, vast 40 peremeest. Versta 7 edasi on 80 peremeheline Jabina küla.
Siis algavad juba Põllupanga asundused, vast 30 versta läbimõõdulisel maaplatsil. „P. panga“ poolt on platsid 20-30 desj. suured. Aga „asunik“ võttis 2-10 platsi omaala. Väga harva on asunduste platsidel heinamaad. Jõgede äärsed heinamaad on vene külade käes.
Põllupanga maalt läbi on Tsässino küla, 100 peremeest, siis Mokra-Ostrovo kus 242 peremeest. Vene kirik, surnuaed, külas. jne.
Igas külas on kirik, mõni kirik on sauna suurukene, vaevalt paatska ja kellamees mahuvad sisse.
Hooned vene külades on kõik puust. Elumajad on kõik kahekordsed. Alumine jagu on ilma aknadeta ja saada keldriks ehk aidaks tarvitatud. Aknad on ainult uulitsapoole külge ja hästi palju. Tolli 10 vahet jälle aken. Ilusas külas on elumajade uste ja akende ääred sakiliste laudadega ärapalistatud. Kattused on põhused ja väga halvaste kaetud. On ka laastu katusid ja savi lauaseidki. Mõned lühikestest laastudest nagu kalasoomus.
Korstnad on savi-torudest ehk plekist ja käivad poolest katusest välja. Tulekahju ajal suvel põleb terve küla, ehk uulitsakant maa tasa. Kivi hooneid ei ole. Asunikude elumajadel on korstna otsad keset katuseharja välja ja oma tehtud teliskividest, vihm uhub niisuguse katuse ära; kaitsetakse plekiga.
Rehetubasid on igal külal 3-10. Viljad veetakse sügisel kodu, ümber rehtede, kuhjadesse. Kuhjadel loomade varjuks aiad ümber. Niisama vähe on ka saunasid.
Väravad on igal külal, mida suve ajal lapsed lasevad ja kinni panevad selle eest kopik ehk kompveki tahavad saada. Talvel lahti.
Metsad on siin segipuude metsad, kõige rohkem kased, männad, kuused, haavad, lepad, saared, tammed, lõhmused, pajud. Kadakaid ei ole näinud.
Põline mets seisab kõiksugu mahamurdunud ja mädanevad risu täis. Kui suvel palavas ära kuivab, siis põleb palju ära. Põlenuid murrab tuul maha kes jälle maha jäävad mädanema. Võimata on hobusega vankriga metsast läbi minna. Vahel jääb lehmgi sisse kinni, ei saa edasi minna. Puud ees. Metsa kõrgus on 10-30 sülda. Kõige tublimad puud on haavad. Neid ei taha keegi tarvitada. Mõnigi haavapuu tüve läbimõõt on 6-8 jalga. Need kui kandsid, millest üksi maru tuul jagu saab.

E 52524 < Rõuge khk., Koruste - J. Kits < Jaan Uik, Lihu talu peremees < rentniku talu perenaine (1922) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Kulla leid.
Tol ajal, kui vene soldatid siin meie maal taludes „istumas“ olnud (umbes 1840-1850) olla samuti Rõngu valla Koruste küla Retsniku talus ka mõned soldatid nokitsenud nõndasama omaette vabal ajal. Üks nendest aga, Siberi mees, käinud pühapäeviti Rõngu mõisa metsas „Salulaanes“. Mis mees sääl teeb, ei tea keegi. Tahab enesele pada saada küll Retsniku talult, küll teistelt taludelt, aga mees pada ei saa, igal talul oma pada tarvis. Läheb mehel korda pada Valgast lasta tuua. Seda hoolsamalt käinud nüüd mees Salulaanes pühapäevati „nokitsemas“.
Sügise poole, kui soldatid jälle ära läinud, näidanud mees kõikide imestuseks kuldkera, mida ta olla metsast saandu suve jooksul.
Retsniku talu perenaene (tolleaegne) jutustanud Kornike küla Lihu talu peremehele Jaan Uik'ile, kes teda mulle edasi jutustas maikuul s.a (1922)

E 54249 (7) < Rõuge khk. - J. Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2003
Praeguse aja karjase põli Pressi külas Jakob Normanni juures. Päike oli veerand tundi veel üleval. Kari tuli kodu, teiste küla talude karjade kombel, perenaine ajas värava taha tagasi: „Veel on päev üleval kus sa nii vara tulet!g Päikese tõustes läks kari metsa. Suvel juni kuus. Lõuna vahel sea tilgad, ohakad, konnakapsad, kapsa lehed, peedi juured tsakka, peeneks taguda nüri tsae rauaga. Mil ta magab? Kesk ööl 3-4 tundi.
Söök: minu õe lapsed elasivad terve talve ja kevade üle ilma leivata, sest rukkist ei saanud leivaks, tänavu küll. Kui imalgi ei leiba, kust võõras saab. Kahe perenaise kõne: A: „Andsin väljade sees keedetud leemi, läks nuttes karja.g B: „Ma andsin munade keedetise leemi siiski läks nuttes karja.g Kolmas: „Latsõ ikkõhn kasusõ, vana oihkihn (oigades) eläse.g
Niisuguste perekondade seest tõuseb Eesti tugevus kus tosina viisi lapsi: rikkad surevad kõige ainsa lapsega.
Orja ajast tuleb nutt kurku minu isa mälestustest. Jääb teise korraks.

E 56648 < Rõuge khk., Haanja v., Kokkejäri t. - Jaan Gutves < Peeter Jürgenson, 86 a. (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Soehavvadest.
Seletas H. valla Kokkejäri talu nr. 74 peremees Peeter Jürgenson, praegu 86 aastat vana, järgmist:
Soehaudu tehti, kaevati seal talus, kus mittu poissi majas oli, nendel hulgana oli aega. Üksiku meesterahvaga talu ei läbenud soehauda teha. Haud kaevati kaks ehk kolm sülda sügav. Hauakaldat libamisi, et sisse ei murdaks, siiski nii häkkilised, et ülese saada võimata. Keste hauda suur jäme palk püsti, kõvasti alumine ots maasisse kinni, et ei kõigu. Mäemine tüveots maatasa loodis. Hauaseinad vooderdadi roovikatega. Hauapäälis katteti kergede varvade ja pirrusugardega pealt kinni. Puistadi heinapuru ja rämpsu peale, et üleüldse maaga ühtlane välja näeks.
Haua keskkoha tulba otsa peale pandi parts, vana kasuka otsast kakenud käisse sisse ja köideti kinni, et ära ei saaks lennata. See oli "soesöödaks," kes präägatas kui ööse hunti nägi, hunt läks võtma ja langes auku.
Soehaudu oli palju. Igas külas üks ehk kaks. Ka inimesi langes hauda, kus nad hommikuni ootasid.
(poolele)

E 56688 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanemad perenaised tegivad suurema halgudega ja kauem tuhkhavvas tuld, jäivad suuremad süed järele, nendele tõmmati õhtul kuum tuline tuhk üleni peale ja hommikuni ei olnud ära jahtunud, vaid tuliseid süsi oli tervele külale külalt saada.
Noored perenaised ei läbenud nii kaua tuld teha, ei võinud tare ust vallale pittä, las külmäs ärr. Siis juba kui ärkas jälle tuli põlema. "Inne kikkast" keedi ruvva, inne akko anni süvvä! "Kikka aeg" on kesköö, "akko" aovelu, hommikune koit. Kui siis mõnekord viivähtu magama, läks tuhkhauda tuld puhuma ja "või essäkene tuli om ää kistunnu!" siis külasse järgi: "Läbi tuisu tõije tulõ, läbi sao (sadu) küttä sanna!"

E 56688 (4) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Sauna keressid on vist virustossust, kundrapussust välja võrsunud. Et kuuma kivi kundrapuss naistele tervist tõi, vist märkasid mehed, et selletarvis iseäraline hoone "saun" teha ja sellega viruskundra ees "müts maha!"

E 56689 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Sännamehe odav naane.
Sännamiis mattis näljandat naist ja ütles puhtelisile: "Eas ta nu muud olõõi, ku kaadsanöörign (püksirihma) kakkõmine, pano vahtsõnõ jäll võit kävvü! Võtta ja matta, saat mõnõ kõttutävve häste süvvä ja mõnõ päätävve häste juvva. Naase jo umma pehme, läbi lehmasitta kasunu, a mehe umma kalõ, läbi kirvõsilma kasunu!"

E 56690 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Vana usk.
Kes taluahjust leivad välja võttab ja jättab sooja ahju tühjaks, selle aidat jäävad tühjaks. Suvel ei ole selle tähtsust, siis puud kuivavad ka õuepeal, aga talvel ei tohi tühjaks jätta, sest soojas ahjus kuivavad tulepuud hästi kuivaks, on hea tule algada.

E 56818 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves < Anna Kurg, 80 a. < Marie Tamm, 60 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundrale lisa.
Ämmamooriameti pidajat 1) Anna Kurg Haanist, 80 aasta vanaduses Venemaale surnud 1919 aastal 2) Marie Tamm Viitinna ....... 60 a. vana, elab praegu ...., juttustuse järele.
Kui kuskil talus väike laps sünnib ja sündimise ajal "tõõsõpoolõ" "tagomasõ" "sünnikott"ist laps vabaneb viidekse "tõõsõpoolõ" kuiva liiva sisse, on see ju inimeseihu, ei ialgi märja maa sissi, siis tulevad valud ja haigused emale. Kõige parem kuiv liiv olla toa laepäälise ehk viruse liiv.
Mõnel pool olla toalae pääle pantut vaksasügavuselt liiva, et toasoojus läbi lae alt ülese ei pääseks, senna maetakse "tõõsõpoolõ" sisse ja sõnutakse sealjuures: "Ülevane esa, anna alumisele latsolõ ja emale tervist!"
Kui virussõd ei ole olemas nagu uuemates elumajades, olivad aga virusahjudega rehetoad sündimise tubadeks, siis pandi "tõõsõpoolõ" viruseliivasse, küünrasügavusse, sõnudes: "Viruskundra, anna tervüst latsõlõ ja emale!"
Iseäranis aga mõne tüttarlapse sündimise ajal sõnunud ämmaeit: "Viruskundrakõnõ! Hoia häü iist, avida alati auusa olla ja tervüses ikkä pikenda!"
Sedapuhku lõpp.
Kui veel mõnda kuulen, siis järgneb.

E 56819 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra.
Kesse talvel külmal ajal sõidupäält kodu sai, läks üles ahju "keressehe" ja sõnus: "Või kahmistat! Soend läts üle jälgi! Viruskundrakõne, võta hinele mu hallitõbi, anna lämmind!"

E 56823 (8) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Muud püttüt.
Igas talu majapidamises on mitmesugused "püttüt" olemas, nagu: võipütt, lihapütt, soolapütt, keedivilja, herne- ja uapütt, nahapütt, silgipütt, kapsapütt, hõbedapütt, kullapütt. (Hõbeda- ja kullapüttike olnud aidas ära kulunud ja katki läinud, kuld- ja sõbesõrmused, preesid, sõled jne. pandlat jne.) Meepütt vahapütt. "Mine iist, va'a pütt!" rahvasõna paksu ja lühikese inimese kohta! "Täüt hinnast nigu pütt!"
Püttül oli kõva põhi all ja kõva kaas pääl, et hiired sisse ei saanud.
Püttit tehti, kaevati seest tühjaks, ühest puust, et suvel kuivaajaga lõhed sisse ei tuleks.
Püttit tehti lehepuust. (Okkaspuul palju okse.)
Püttit tehti peale talvsipühi, tävve kuuga, et uued püttit alati täis oleks.
Võrumaal pütt, Saaremaal "kehä", Viljandimaal tünn (tõnn)

E 56976 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Põhiapahhalanõ
lät Lõnnõmailõ küllä. Kaes kah mii maiju üle. Aja uma valgõ kasugasiilo paiast ja ussõalt sisse. Tiikäüjileki pand valgõ hobõna ette. Vahel tege nalja: viskas lummõ vasta silmi. Katt kuria jäle kinni.
Kuu põhiapahhalanõ tarõ läve kossillõ üles saania külge valgõ härma üles pand, siis um põhiapahhalanõ pahanu ja siinmaal sis um rand külmänü. Eeas tä sis siiämaalõ üle saaõi ku rand laanetas. Innegu siommo silla tege, sis tulõ siiamaalõ, käü ja kopputas kõik tarõsaania ja aiasaiba läbi.
Aja lõunamaalõ kavvõdehe mõtshalja ärr, seeni um siin jaanipäiv kuu halias tagasi joud tulla.
Vahel lätt lauta, kopputas uma valgõ nuijaga väikese voonakõsõ ja vasikõ kuulus; kuu õigõ pahhanu um, sis lüü kah varõsõ ja varblasõki linnust maha, kuulus. Timahaava (1926) um õigõ kuri, nuhk kardokakoopa ja tsiapahha läbi.

E 56978 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Sampo
lugesin "Väike Kalevalast", sellest arvasin talve teed ja külma. Külm jahvatab ühest külest jahulund. Teisest külest talveteega käidi kaugemal soola järel ja kolmandast külast sai ea karunahkade eest raha, mida ainult talveteega sai Riiga viia. Vanasti Riiast sool toodi talveteega Võru Rõugesse, niisama raha ja leivajahu. Praeguki kattab merd "säpo" kannekillut et ei jõua jäälõhkujad läbi kildude murda, mis mere äärdes on.
Et talvekülm suveks Lapimaale viiakse, on ka nõnda loomulik. Ilma talvekülmata ei saa Soome läbi. See tuli nõnda mõttesse; võib ka teisit seletada.

E 56978 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
"Siommo sild"
on siitpoolse vanema rahva arvates talvekülm. Kui ea ja aiateibat külmaga praksuvad, siis peksetakse raudnaelu siommo sillasse, et kõvem saab ja ära ei lagune, ennegu lõunamaa litta lõhub.
Siommo sild on üle soo, üle raba, üle jõe, üle järve, võib ka kaugemale ulatada, kuni Tallinna - Helsinge vahele. Iga talve ei ole meistrit, kes siommo silla teeb, iseäranis tänavu talvel on head meistrit siommo sillal.
Siommo silda on rahvalauludes, aga praegu ei saa neid sõnu üles tähendada, ei ole meeles. Ennegu meele tulevad, tähendan üles.

E 57037 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalmetu.
Kivivared surnu matta. Suri keegi ära, siis pidi valvetama, järgi vaatama. Mis see tähendab? See tähendab seda, nagu üteldi, et valva seni surnu järele kui ma lähen tutvadele, sugulastele teatama: "Tulge varandust jagama ja veel viimast korda vaatama!"
Mida siis kooljat enam valvata? Vanasti olnud suured rotit, tuhkrit, naritsat, kassid, koerad, karud, hundit, kes muudku nõuus olnud ööseti surnud ära võtma ja päevaajal sääsed, parmud, tihased, varesed, harakad, kaarnad, kullid, nahkhiired.
Kus siis kuulja viimaks panti?
Suve ajal oli kergem panda, silma eest ära kanda puulabidaga maaauku kaevata. Aga mis talvel teha kui maa sülla sügavusse külmanud? Selleks korjatut kivi ahervars suvel kokku ja veeretatud kivi ahervars peale.
"Ärge surge enam! Ruumi ei ole!" Ei ole kiva nii palju kui kinni katta. Raudtuurad, kirved puudusivad maasisse kaevata. Kus kuivi puid oli, seal põletati ära.
Oli varjusurnu suve ajal maetutu, vara jaotud, võis ju juhtuda, et kodu vaatama tuli, kuis lugu on. Talvel külmas ära, siis enam ei saanud tulla.
Kes näitaks tunglaga tuld muistsete matuste paikadesse ja kohaste kombedesse?

E 57038 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Palju on siinpool kalmistuid teada?
Juudimattus. Haanja vallas, Tootsi külas, Jaan Tootsi maa sees liivaküngas. Kivi ahervars peal. Kivit veeti laudamüüriks, ader kündis aseme üle, praegu põld sile ja ühtlane.

E 57038 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
H. v. Villa külas Jakob Haab tegi oma eluaseme külast välja kalmistohe, kus küla lähedal kõrgema koha peal kivihoonete ehituskivit kohe käepärast saadaval. Olla vundamendi kraavi kaevades inimluid välja tulnud. Talu kutsutakse külas Kalmistu tare.

E 57038 (4) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
H. v. Plaani õigeusukiriku maapeal Kõo küla pool nurme sees Kalmistu ahivars.

E 57038 (5) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
H. v. endise mõisnikude häävitatud Naha küla lähedal Plaani mõisa maapeal.

E 57038 (6) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
H. v. Kahru külas kutsutakse üks talu Kalma.

E 57038 (7) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
"Kus ritsik suvel ahervarre sees laulab, seal on olnud kas tarõase ehk kalmistu!"

E 57039 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Mittu jalga on?
Käskjalg, sõnajalg, küünlajalg, hanejalg, värsijalg, kerelapijalg, varesjalg, pulmajalg, kolmjalg, sillajalg, mäejalg, tooli-, laua-, voodijalg ja inimjalg, loomadel on sõrad, kabjad, küüned, käpad, varbad jne.

E 57039 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Kurst - kui linu sugemise ajal võetakse 5 kolkmekest ja tehakse kõvaks kablaks.
Veel käänatakse kursti kätterättist, voodilinast kui tarvis kustiga kedagi lüüa ja muud materiali pole.

E 57039 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Käsivärm on lõngast mähitud ümber sõrmede poole tolli paksus lõngane käsivärm, mille pääle lõngakerimist algatakse.

E 57039 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Vahetatud laps.
Väga himokas on Vanajuudas ristiinimeste lapsi ümber vahetama, kus vähegi laps hooletuse ja järelvalveta jäeti. Oli ühel naisel laps ära vahetatud. Kärnasem ja nuttusem kui senini. Läinud mõisa juure nõuu küsima, mis tuleks teha. Nõid ütles: "Mine kodu ja pane kanamuna koorega puder keema tuhkavva hüste pääle, esi mine sandsehe ja vaata läbi tauste ja läbi ospaja. Naine teinud nõnda ja näinud kui laps tulnud hällist välja, läinud tuhkavva juure vaatama, ütelnud: "Eddo immeh, siost saa nu mullõ pudõr mia munakoorõ seehn keetäs!" Naine karanud ruttu tuppa. Laps tuhkavva mant viil ruttem hällü. Üts jalg jäänud üle hälliserva, see olnud suur ja venesaabas jalahn. Sis hakanud naine last vaivama nii kavva ku Vanajuudas visanud naise lapse hällü ja võtnud oma lapse ära, üteldes: "Saa õi sukka, mõõsta õi sa last hoita, võtta uma ja anna minu!"

E 57040 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Vagi - vahtsõnõ, murdesõna, tähendab täiesti uus, pruukimata.
"Vahtsõlt sõgõl vajahn, vanana videles voodi all!"
Vagi vahtsõnõ, mis vakia pandakse ja uus hoitakse.

E 57040 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
"Sant, mis sa mii ruvva ärr surgõ?" üteldi sandile kui tema öömajal olles peoga livvast herneid söönud. Pime sant kostnud vastu: "Kiä herne?"

E 57040 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Poolpime tüdruk talus tahtnud mehele ja kui kosilased tulnud, nendele perenaine söögi lauale pannud, näinud hämar mõrsja, et laual valge kohupiima peal mingi tumedam seisnud. Arvanud mõrsia, kui nüüd seda ei saa ära ajada, siis arvavad mind pimedaks. Võtnud tübena kätte ja löönud võitükki kohupiima pealt maha, sõnades: "Kõtsi, rahvasöögi mant!" Kosilased kohe näinud ja läinud oma teed.

E 57040 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Mõõlu lõng on mis pandakse kangru nitsete otsasilmadest läbi, et nitse ümber ei pääseks.
Paasma lõng on nitsedel ja sugadel üle 30 lipi ehk nitse ühelt poolt teisele poole pandut, kust kerge lugeda, mittu paasmat sugi, mittu nitset, mittu kangas on.

E 57040 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Talos on kus hulgana tuldakse kokku töötama, söögi-joogi eest, ilma tasu tahtmata, nagu on neid rüäpõimu-, tõnnpõimu-, linakakku-, heina niitmise-, karduli võtmise-, linarabamise-, hagude vedamise-, palgivedamisetalgud.

E 57040 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Mustlased olema osa eegiplasi, kes israeli latsi järelajades ära ei upunud punase merde vaid tagasi ka enam ei saanud, siis jäänudki ratsala mustaks ja hobuse vahetajateks põlvest põlve.

E 57041 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Laut!
Reelaut tehakse kuuse- ehk sarapuu varvadest. Suuremetsa männapuu peergudest. Kolmest kohast pajuvitsatest ümber punutut. Pandakse reel põikpuude peale põhjaks. Temal on sarnane nägu: (joonis)
Leevamõhe laut. Leivamõhk on suure metsapuust ruhi. Umbes 5 jalga pikk, 3 jalga lai ja 1 jalg sügav. Küljed, põhi umbes 1 toll paksud. Otsad kämbla paksused ja käepidemetega. Selle kaaneks on peergudest tehtut laut. Väljanägu umbes nagu reelaudilgi.
Viilavakmise laut. Kui lambavillu vakkuti, löödi kolme jala pikkused vaiad seina sisse, nende pääle kinnitadi "lant" kus semmepuuga ja pokatsiga villu vakkuti.
Aho laut oli nii suur kui ahopaas. tehtud õhukestest peergudest. Laut panti ala, kui ahi köetud, puhtaks pühitut ja midagi märga ahjus kuivalada taheti, nagu pestud märjad lambavillad, õunalõigud, seened, ehk inime ise tahtis ahjus soojuteda, haududa mõne haiguse peale tuleku korral.
Kui lanti ei tarvitatud, keriti kokku ja hoiti alles pööninkul katuse külge köidetult. Landi material, varvad, pirrud, koorede ribad, sarapuu ja pajuvitsad. Sidemeks pajuvitsad, doomevitsad, koored, niined, lõngad, kanepi- ja linakiud.

E 57042 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Laugus.
"Siin on terve laugus tüttarlapsi" üteldakse kui taluneiud ühel pengil istuvad, umbes 5-10. Laugõ mäekalle, mitte liig püstiline, vaid laugõ. Laugo ilm on talvel mitte liig külm ega tuuline. Laugus aga on reheparte nimetus. Rehetoas on 3 ehk 5 laugust parsi. Igas lauguses on alati kolm part. Väga harva lõpul kahe ehk nelja parrega laugused. Kui rehetoas on talade peal 10-20 parrepuud, siis ei saa neid ühekorraga paigale panna ja rehtepääle alla, vaid languseviisil.

E 57042 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Kahritu kaara, kahritu kesva. Herne, oa omma ilma kahrimata head. Kaeratera ümbrik on lible, odrateral ohaka konts küljes, seda kahritakse maha huhmre sees. Siis on neid vähem kogu üle talve hoida, kellel suuremad hoiupüttit puudusid.

E 57042 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Vokkikruv ja naisenaba, vöörüsvits ja aidataba, nee peat kõvah olõma!

E 57042 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
"Häbü küsü, hädä jättä!" üteldakse siis kui abisaaja tihti käib ja abi saab.
27.II.28

E 57211 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Suve ilm
ilus, soe, tasane tuuleõhk, päike üle lõuna ära läinud, siis peavad Vanajuudas Jumalaga valitsusenõu ja mõlembida engli lindasõ üles ja alla, nii et ilm hellä (heliseb). Mõni nooremb ja pühamb inimene kuuleb englide hellu. Vana inab ei kuulõ. (Täh.: need on Haanja mägistikus lendavad kusiraudsikut (sipelgat), kellede sülemid kõrgel õhus lendavad, ise nägemataks jäävad, kauguse pärast. Need lendavad enne tsükloni vihma tulekut, mil õhk paks ja raske.)
Kui tuleb Jumala englidel Vanajuuda sulastega pahandus, siis Jumal käsib põlved trulli tongata ja kutsub noolemehed peale, kiä Vannujuudit nakkasõ takkahn ajama!
"Ta pelgäs ku Vanajuudas pikset!"
Sooja suve kohta üteldakse:
"Ku pikne pilvihn käü, siis om peremiis kottohn, siis vilä kasusõ, aa ku olõõi piksehellü, saa õi siis suvõvilust midägi!" (Täh. külm ja vihmane suvi, siis pole pikset, siis viljat lähevad haljalt sügisel halla alla.)

E 58555 < Rõuge khk., Haanja v., Tantsa k. - Jaan Gutmann < Katri Märtinson, 84 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Kui tema käest laulusi küsisin, ütles:
"Olõ õi mul sõna kotoh kasunu. Sõna omma mul teo pingi peal kasunut."

E 58555 < Rõuge khk., Haanja v., Tantsa k. - Jaan Gutmann < Katri Märtinson, 84 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Kui kubijad ehk valitsejad nähti teol tulevad.
Kae kost tulõ tulõpalang;
Kae kost tulõ verevalang!
Tulõ õks tulda lüüen
Kibenit keerutelen!

E 58581 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse k. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Jaanilaupäeval, õhtupool ööd kuni kukk laulis, sõitis külanõid kaelkoogu pääl risti rasti oma karja keskel.

E 58583/4 < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palumetsa k. - Alide Tirol < P. Haagivang (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanasti olnud selle koha pääl, kus praegu maantee läbi küla läheb, suur haud auk. Haua äärel kasvanud väga suur ja kahar kadakapõõsas. Tee läbi küla läinud mööda kadakapõesast. Iga Tinnuse (Tõnise) päeval pidi igaüks sinna pool seapääd viima. Püha Tinnus oli sigiduse vaim. Ka pidi pruutpaar sinna pärast loetamist paar kindaid ehk sukki köidetud vööga põesasse viskama. Iga uue töö algusel pidi sinna midagi andeks viima. Muidu oleks töö äpardanud. Üle tee, just kadakapõesa vastu, elanud nõid. Pärast ei tohtinud enam keegi põesast muidu mööda minna kui pidanud midagi ohverdama. Saarnane alati annetamine muutus külale koormaks. Palutud õpetajald abi. Õpetaja Hollmann I käinud ka kohta pühitsemas ja lasknud põesa maha raiuda. Sestajast ei olla enam häda juhtunud kui teatavasse paika andeid ei veedud. Nõia enese kohta käib saarnane jutt. Nõia poeg võttnud kaugemast külast naise. See ei olla nõidusest midagi teadnud. Esimesel hommikul uues kodus rooga keetes näeb ta, et üks padakonn ümber söögikatla koldel kargab. Noorik imestanud, et konn kuuma ei kartnud. Võtnud paja leelt ja torganud konna tulle. Käindu pauk ja kogu maja olnud tuld täis. Hirmuga jooksnud noorik õue. Vana nõid puudnud kukke kinni ja käänanud tal pää otsast. Kohe kustunud tuli. Ähvardanud noorikud, kõik mis ial näed, ära küsi ja ära tee väljagi...

NaliE 59030 (1) < Rõuge khk. ja v. - Elfriede Ots < Jaan Fuchs (1926).
Mis siis saab, kui paks linnapea lõhkeks?
Korra oli Tartu linnas väga paks linnapea. Ta jalutas kord uulitsal ja märkas, et kümmekond poisikesi temale igale poolejärgnevad ja nutavad. Linnapea oli heasüdamline ja lahke mees. Peatus ja küsis poisikeste kurbtuse järele. Mitmekordse pärimise järele ütles viimaks üks väiksem: "Armas hea linnapea, miks ei peaks me nutma, sest mis saab siis, kui sa ükskord lõhkema peaks?"

E 59488 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2003
Trihvatar.
Mägestikus, küngastes ja kadaka põõsastikuga karjamaal on karjased hulgani koos ja tahavad trihvateri mängida. Valitakse kõrgem kivi, suurem känd, jämedam puu ehk mis niisugust tähtsat, silmapaistvat asja. Juhataja asub selle juure ja ütleb: „Ma loen numrit kuni kolmekümneni, kes selle aja jooksul ennast ei oska põõsa taga ära peita, on „trihvaatar!“ Pigistab silmad kinni ja paneb käed silmade ette loeb arvusid. Selle aja sees jooksevad laiali, iga üks senna kuhu keegu saab, peites ennast kivi-kännu-puu-põõsa taga. Lugeja peab nüüd otsima kus keegi on! Nii kaua kui kõik läbi „leitud“. Kes kõige enne leitut, on järgmine „trihv.“ lugeja. Saab aga keegi, kui otsija kaugele läinud, enne lugemise kivi juure ja lööb käega vastu kivi: „Trihvaatar“ loeb veel kord uuesti. Ei saanud keegi enne lugejat, siis loeb esimäne leitut. Ja mäng käib jälle uuesti. Kus talve ajal suuremad tuad, ja kõiksugu tuamööblit palju, mängitakse ka tuas. Ärapeitjat ei või aga teise tuppa, ega õue peita. Siis ei jõua lapsed ära otsida.

E 59489 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2003 [ll]
Laste vanad mängud.
Lapsed säevad enese rinda, nii mitu kui neid on, üks teise ligi. Juhataja loeb iga ühele käega näidates järgmisi sõnu, iga sõna rõhutades:
„ango tango tilla too,
Zetter vaaver viiver voo
amm tamm rittes tamm
viidi viidi hani kamm
un dee van vee preeg
Kelle peale „preeg juhtub, selle juurest kargavad kõik eemale ja ei lase ennast temast kinni saada. Kes kinni saab, hakkab oma korda teisi taga ajama.
Loetakse ka teistviisi sõnadega:
„Ingli tingli veega mängli
Iljas tuppes serkas kambja
Keini mängi tsukker loos
Sulle mulle villa voos
tille tibu nalle nabu
kulagu metsa kogu päts.“
Loetakse ka järgmiste sõnadega:
Ene teene tipe tape
vessi padi vanna kukke
reina hüpsi märdi gipsi
mutsida mutta vereda vette
tibu titti kana lukki
vana jakko kana kakko
kukke metsa reino kits.“
Täh. Kui tagaajaja ära tüdib, väsinuks saab, lastakse kükkikalla lähedale ja häälitsetakse nagu siga kutsudes: „Tsüts-tsüts-tsüts-hõiis!“

E 61231 < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Latsõräägutaja - hariasõvõtja
On vananaanie nulganaasie juures juba kõik asjad korras, siis nädala ehk kahe pärast läheb vananaane nulganaasega sooja sauna, et last räägutada „hariasõvõtmiselg.
Juba enne tehakse rukkileivajahust tainas. Happatakse õige hapneks.
Sellega määritakse laps soojas saunas kokku. Et laps seal juures karjub, sellega kutsutakse vannanaist „latsõräägutajag.
Umbes pool tundi lastakse tainaga kokkumääritut laps kisendada saunaleilis, et hääl ära läheb. Ega harjased ennem nahaseest välja ei tule!
Siis pestakse seebiga puhtaks ja laps on terve ja punane kui vähk.
Kõige enam olla harjaseid lagipeas ja ristluudel. Kellel lagipeas juuksed koometavad, sellel on väikesel olles harjased võtmata jäänud.
Iga vananaanie ei oska mitte hariasit võtta. Otsitavat on osavamad vanadnaised. Palgaks antakse riideid, söögikraami ja „silmavalgustg (raha).

E 61232 < Rõuge khk. - J. Gutves < Ann Kado (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Nabavarss
Kui eide tahab, et tema lapsest peaks rikkas inime saama, avaldab seda soovi vanamoorile ehk latseräägutajalõ. Räägutaja võtab lapse nabavarrõ osa, mis lapse külest maha kukkub, paneb veel sellele juure: 3 köömnetera, 3 pihlakamarja, 3 kadakamarja, kolmekordse kasetohu torbikusse. Köidab ilusa riideriba ümber ja käsib alles hoida. Pidada olema ristmise ajal lapse mähiste sees, vahel. Pärast ristimist 9 ööd päeva lapsekätkis. Väljavõttes juudisittaga üle suitsetada ja alles hoida kuni laps suureks kasvab ja vanemate majast ära läheb, siis annab topsukese kätte ja ütleb: „Nõnda kaua kui see sinu tiijusil ja hoolel nii kaua saab sinu elu õnnelik ja kõike mis ettevõtate, saab hästi korda minema. Kui aga lasete kaduma minna ehk muidu nõrga hoiu all ära häävineb, saab su elu õnnetuks. Kõik mis ette võttate, läheb nurja ja ei seisa alles. Kõik võtmed kaduvad ja varandus läheb laiali!g
Tähendab seda: õpetage kokkuhoitmist juba hällilauludes ja pärast seda koolipõlves.
Hoidja ei oiga. Hoitu ei saa hooleta.
Seda kõneles latsõräägataja Ann Kado aasta 40 tagasi.

E 61235 < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Riia ränit - Riiapuugit
Riia räni. Ränikivi saadut Riiast Väänä veerest kust seda liiva pealt korjatut hobuse peakotti sisse. Kivide väljanägu olnud valge kriidiga koos nagu „lehma sittatg ehk nagu „mügra mulla unikut mis lume alt välja sulavat kevadel.g
Ränikivit lõhutut kodus vasaraga lõmmukivil puruks ja hoitut alles, aidas „tünnivakkasg. Ränikivi tükkikene, „pässäküüdse suuruneg sellega saanud „mittu aegag tuld lüvvä. Ei tohi raisata ega kautada: „Kes ränikivi pärast Riiga läheb? Kui kord mindäs, sis tuvvas! Senni peab alles hoitma. Siitmaalt saadut „herakaränig (kassikuld) ei anna nii head ega nii ruttu tuld, kui Riiaräni.g
„Kui ränikivi ja soolakivi majas on, siis maja elab.“ See on: kui talus mees ja hobu tugevat olivad, käisivad Riias „vooripeal“ oli kõik küllält. Lesenaiste ja väike laste talut pidivat laenama ehk ostma ränikivi ja soolakivi.
Ilma ränikivita ei saanud talve hommikuti tuld üles võtta ja ilma soolakivita ei saanud sööki keeta. Soolakivi - kivisool.
Tuleriistadeks: räni, tulis ja pess. „Tulis“ seda tegi iga sepp, tellimise peale. Tulised tehti mürgist. Mürk ehk teras. Pessu saadi metsast, vanade kasekändude külest, ka taela. Pess oli pehmem, tael oli kõva, mädant kasekoor.

E 61582 < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuhjatagone
Mees ja naine olivad metsas heina tegemas. Et kodu kaugel, jäivad ööseks metsa kuhjajuure magama.
Õhtul hakkas naine mehega sõnutellema ja ei läinud mehe juure magama, vaid teinepoole kuhja.
Öösel hakkasivad hundi- ja rebasepojad haukuma, et mets vastu kostis. Seda kuulsivad külakoerad ja hakkasivad vastu haukuma.
Naine: „Jaak, Jaak! Ärka üles! Mis need koerad kolgivad?“
Mees läbi une: „Koerad kolgivad metsa lüdijit!“
Naine: „Mis need metsa lüdijat otsivad?“
Mees: „Otsivad kuhjatagosit!“
Naine: „Või, või, Jaagukene, mina kardan! Mina tulen sinu juure ära!“
Mees: „Vott nii naisukene!
Üttehn süümä, üttehn juuma
üttehn üüda magama!“
Ka koerte haukumine rahustab abikaasad.

E 61583 < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Hobune rääkis mehe vastu ja ütles:
„Ennem ma vean järele viis meest kuuse ladva peal kui kannan kahte meest seljas!“
„Kui sa vankrit määrit, siis jätta ennem üks tsöör määrimata, aga mitte ilmaski vankri kaalarauda ära jätta määrimata!“
Tähendus: on vankri kaelast määrimata, siis on raske vankrit teelt kõrvale keerda.
„Õigel õgval teel ei ole 9 versta nii pikk kui kõveral, käändlikul teel üks verst.“ (Täh. See murdleb hobuse kaela, rangidega.)
„Peremees, kui sa vana talumees olet ja öösel kusele tulete, siis tule minu lähedale, ma tahan su tilka näha!“ Täh. sügisene öö on pikk ja hobune tahab ka öösel käppätäit heinu saada. Näeb peremees, et hobuse sõimes ei ole heinu, siis ta paneb.
„Ma näen „öösilmadega“ mis jalgade küles, kõiksugused vaimud, kes sind tahavad teel eksitada ja kraavi kallata!“
„Ma söön koorma heinu rohkem, kui sa mind sooja talli talveks ei pane, vaid külmal rehe all lasete seista!“

E 61769 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
See oli sel ajal kui Jumal vanajuudaga nõu pidasivad. Viimaks lepisivad omavahel kokku: jäägu inimene selle jauks ja osaks, keda ta ise valib. Vanajuudas küsis naise käest: „Kas sina pattu ka teete?“
Naine kostis: „Nii palju teen kui jõuan! Kui kõik päevased tallitused läbi on, siis...“
„Mis sa lorrad seal!?“ tõreles mees.
Jumal küsis naise käest: „Kas sina pattu ka teete?“
Naisele tuli meele, et patt „lori“ on ja vastas: „Armas Jumal! Ei ole mul kunagi aega olnud pattu teha, oli ilma pattu tegematagi tööd palju: kari kaia, lapse hiusi ladvad lahutada, pudõr tsakka, kapsat jahvatada ja keres tõrdusse ajada - ei läbenud!“
Nii ei saanud Jumal ega Juudas naise pattu üle õiget arusaamist kätte. Naise õigus olema nüüdsel ajal, sestsaadik püüda olla mehele meelejärgi.

E 61912 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Taluhooned saa aasta eest Haanis
Korstnaid peal ei olnud. Vast 50 a. tagasi esimesed ja nüüd tehakse veel mõned. Praegu on enamiste kõigel korstnad, harva leidub mõni, kellel ei ole veel. Kui korstna peal, siis ei kuiva küttehagu talvel parsil. Tooreste hagudega küttes hakkab korsten tökatit välja ajama, mis korstent pidi alla põrandale jookseb. Rehetarest lõuna ehk õhtupoole aidat, üks ehk 2. Mõnel 3 aita: teraait, jahuait ja riideait. Suurused 1 ½ süllast kuni 5 sülläni. Kõrgus 8 jalga, puupõrand, laudlagi, laudsalvet. Tahutut palkidest ehk käsitsi lõigatud laudadest, sest siis saelaua veskeid veel ei olnud.
Lõuna pool sellep. kui tulekahju sügisepoolel juhtub, siis tuuled enamiste puhuvad tule aidapoolt kaugemale, jäävad tuulepääle järele.
Laudat kõlgusega. Laudat 6 jalga kivi vundamenti ja 6 jalga palkidest peal. Põrand savine, lagi palkidest. Lai uks et vankri perät sisse mahuvad sittaviol. Laius pikkus 4 sülda iga seina. Kõlgus vähe pikkem, et tõprasüüt (loomatoit) sisse mahub. Kattus sirbiga põimetut rüänappõst (rukki õlgedest).
Lambalaut siasuluga (siapaht) eraldi hoones vähemad kui lehma laut.
Sittapeldik olli suvel aiatagune, nõgeste vahel. Talvel aidhirdest (roovikadest) pealt terav, alt lai aiamaale ülese tehtut.
Sann kuaga, kaugel oja ehk lombi ääres. Suvel oli koda köögiks. Sauna sahvriks. Kellel hagu palju, laskis iga laupäeva sauna kütta.

E 61913 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Sööginimed Haanjas 100 a. eest
Suvel: pruukost: hapupiim, võidleib. Kell 6 hom.
Räime - silku tarvitadi siinpool harva, meri kaugel.
Hommikusöök soolaviist kardoka (keetut kuivaks) leib ja hapupiim ja kohopiim. Kell 9-10 hom.
Lõunaruug lihaga, rasvaga keedetut, uad, herned, kapsad, soormad, läätsid jne. Leib kell 3 l.
Õhtuks vedel jahupudõr piimaga. Leib kell 8 õ.
Erasöögid maiusetoidut
Naadivatsk. Tatriku vatsk. Peesütüs, Säärpiim.
Naadivadsaks keedeti noored põldohakat pehmeks pudruks, selle sisse kasteti kesvajahu ja küpsedati kuumas ahjus õhukesed karaskit. Söödi piimaga.
Tatriku vatsk. Vatsk küdseti seppaga (permiga). Lõiguti tolli suurusteks vürflideks ja puistadi keevaks aetut piima sisse.
Peesütüs on keemaaetut rõõsk piim. Tehti ka külmatuse vastu rohuks, kui rinna haige.
Zäärpiim, pärast vasiket esimene piim, keetult. Talvel hommikul kell 8-9 paks jahupuder kausi keskel sularasv „hämmätüseks“ (kasta). Õhtul kell 3-4 korraliku talu ruug survitera ehk muu, suuremas katlus keedetut roog.
Kui suuremat rooga üle jäi, aetakse teisel hommikul kuumaks, võetakse lihapala mano.
Harva söödi talvel lõunasööki, üks söömavahe ongi päevapikkust.

E 61917 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Taluhooned 100 aastat tagasi, Haanis
Rehetare, kolm süld iga seina, kaks süld kõrge, palkidest lagi. Vene ristnurgad, üksjalg pikkust väljapoole. Savipõrand. Lõmmukivi keset põrandut, kus talvel lõmma lõhuti ja tule piada kisuti. Sülla kõrgusel kaks jämedat tala üks küünar seinast kaugel, nende peal parred; parsi oli neli langust, igas languses kolm part. Rehte atteti languste kaupa, üks langus (kolm parre täit) enne, teine ja kolmas jne. kuni viimne äärelangus ahjuni ulatas. Viimne äärelangus pidi hästi panema (atma), et maha ei kukku kuivades.
Rehte pekseti üle öije (mitte iga öösel). Rehele tulti kikka aegu, s.o. kell 12-3 hom. Pekseti languste viisil kootidega, ehk sikkati hobusega. Kus suur sendse seal aeti kõik attus korraga välja, sikkada. Sendse laiem kui rehetarõ ja 4-6 sülda pikk. savipõrand. 9 jalga kõrge. Talade peal lao. Lao pooleks lõhutut palgit, ehk jämedat roovikut. Talveks panti õled ehk heinad senna peale. Sendse otsas aganik, 2 sülda lai ja pikkus nagu sendsel. Sendse kõrval lokkialune, varju alune, hobuse ja vankrile. Rehetare otsas kambre, rehetare pikkus, 2-4 sülda laiust. Rehtekütmise ajal andis reheahokülg sooja, talvel katlatruubit. Kattel oli rehetuas, rehetuba talveköök. Kambrel üks ehk kaks akkent, 4 ehk 6 klaaskruuduga. Kambre otsas, rehe tare kõrval külgkambre, talvel külm ehk köeti iseäralise vanadest kattaldest kokku säetut raudahjuga.
Kambre otsas vöörus sahvriga, 2 süld lai, pikkus rehetare aknast kambre nurgani. Kambride laed saelaudadest. Käsitsi lõigatut. Laudpõrandat poolest palkidest ehk paksudest saelaudadest. Kattus põhune. Põimetut rükki olgedest.

E 62161 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Kust sai naine alumise asia?
Innevanast oliva kõik naise ilma asiata, elli miihiga üttehn, käve üttehn sannahn ja egaüts magasi erälde. Vana esä mõttõl ja käsk naisi perrä minna, - es lää kiäki. Sial hõigas vana esa: „Putsi tulkõ purdit pittehn, ülemere meie maalõ, siin kabahotsõ kaesõ ilmatohe uutõhn!“ Sis tulli üle mere kulbi seehn. Vana esa pand likkõ putsi sendsehe vakkiu pääle kuioma ja käsk kabõhitsil egal üttel uma võtta. Kiä pikkmebä olli, nio küündü ummi häste kätte saama, a lühemba kabõhitsõ es küünu kätte ja karksi üles varvaste otsa ja vinüdi uma mulgu väga är. Ega kabõhine pand uma jalguvahele ja katt kahrusammõldega kinni, et hüäste kokko kasusi. Sis tõi kimalane mett sinnä sisse, et hää ja magus olõsi.
Kui iga naine oma olli võtnud, jäi osa üle, neid heitis vana esa kulbist tullõ, sestsaadik on naiste alumine asi tulõs ja kui tulõ lähedal meeste asi soojendelleb, tunneb kohe ära, et tule sees on naiste alumine asi.

E 62162 (1) < Rõuge khk - J. Gutves [saun]
Sauna sõnade järg:
Aitumma viituujallõ, vihahaudjallõ jne.":
Aitumma! Auu korgõs,
Aitumma! Igä pikkäs,
Silma selgäst, kõrva kuulmist (heledust)
Hüvvä hobõst tii-sõita
Hüvvä naist üü-maada!
Puts puu lahkumise iist
Vitt vii tuumise iist

E 62162 (2) < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Persesüüdäs - Petserihn nuss ottav:
Ruubli iist saa saapaseere täüüs
kopka iist pähkme koorõ täüüs.

E 62203/4 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Mälestusi Rõugest
Kui Rõuge oli kord Maarja kirik, siis nüüdki veel peetakse Rõuge kiriku juures väikemaarjapäeval, 8 sept. laata. Praegune laat on: karusel, 20 kompvekki müüjat, 3 nahapoodi, 2 riidipoodi ja hobusevahetajaid vast 50 hobusega. „Kitse turg“ õhtu poole, noored neiud ja peiud umbes tuhande ümber. Lehma- lamba- põrste- pullidemüüjat. Sibulad ja suitsukalad Peipsi poolt.
Mäletan 50 aastat tagasi oli „laadaliste“ arv umbes 50 korda suurem. Maalainselt? ja rahva arvult. Vagala mehed keetsivad kalu laadalistele söögiks: 5 kop. poole toobi leige kausi täüüs. Sänna ja Zoorumehed naari koormatega. Petserlased saapaid ja peipsilased sibulat ja suitsukalad.
Pullikarjasid aeti Pihkva ja Peterburi poole kümnete kaupa. Niisama palju lambakarjasid.
Umbes 100 aastat tagasi olnud laat veelgi suurem ja rahvarikkam. Müütut oma tehtut piiretust ja viitut Venemaale.
Rõuges kirikus olnud „häüpink“ kuhu vastulised istuma pantut ja tütrukut „häükäppas päähn,“ kellel laps olnud, ka vargad olnud häüpingis. Kiriku on olnud „pessü tulp“ kuhu kässi pidi üles tõmmatut ja timmukat pesnü, ütte rahategejat, umbes Krimmi sõja ajal.
Siis umbes tuhat aastat tagasi. Mis Maarjapühat siis võisit olla? Vist laadat on muistsetest ohvripühadest tekkinud?
Huvitav oleks „laatate“ ajalugu.
Nüüdne „mattuse-juttus“ on rahvasuus „Mattuse laat“ kus saia- kompvekki müüjat.
Mineva nädala kuulsin, et korra pikse löönud Haanja Mäe Tilga järve pahupidi, kus poolkoolnu kalat heinamaid pidi veega alla uhutut. Ma lähen enne kevadet veel sinnapoole ja pärin järele seda asja, enne sõda umbes 15-20 aastat tagasi. Maa värisenud jalgu all.
Järv on Vene endise kiriku Miilimäe ja Vällämäe vahel, Mäe Tilga küla juures, umbes paar desjatiini suur.
Võibolla oli seal mõni maa-alune jõud ka tgevuses?
Palun vabanda, et nii vähe, ei ole tänavu enam suuremat loota.
Paremaid tervisi. 2.III.28

E 65634 (9) < Rõuge khk. - J. Gutves Sisestas Salle Kajak 2004
Joomine jääb vähemaks kui mõne aasta eest oli. Kas on viin kõhnem ja kallim, raha vähem ehk mõni muu põhjus vähenemiseks.

E 83662 < Rõuge khk., Viitina v. - Veera Talalajev < Emilie Sõber, 45 a. (1933) Sisestas Salle Kajak 2003
Õunavaras.
Korra varastatud Rõuge kirikumõisa aiast igal ööl õunu. Sellel ajal elas Rõuge kirikumõisas õpetaja Hollmann. Vaht näinud küll varast, aga kätte ei saanud. Kord ütelnud härra vahile, et tulgu talle siis ütlema kui varas tuleb aeda. Öösi olnudki varas platsis. Härra läinud aeda ja vaadanud tüki aega põõsa tagant varga pääle. Varas ei pannud seda tähelegi. Kui varas koju tahtis minna, oli vesi ees, ei saanud edasi. Katsunud läbi minna, aga vesi oli sügav. Varas pidi jääma aeda hommikuni. Hommikul tulnud härra Hollmann vaatama ja varas oligi käes.

E 83662/3 < Rõuge khk., Viitina v. - Veera Talalajev < Emilie Sõber, 45 a. (1933) Sisestas Salle Kajak 2003 [paj]
Silmamoondaja.
Korra tulnud üks mees kiriku juures silmamoonutust. Ligidalolijad nägid seda asja, mis ta tegi, aga teised kaugemal ei näinud midagi, ütlesid, et see olevat pettus. Kellamees oli tornis ja hüüdis säält alla: "Kas te usute ka, see on ju täitsa pettus!" Seepääle vihastanud see mees ja visanud kellamehele luku huule külge. Küll katsus mees lahti saada, aga ei saanud. Läks siis alla ja palus meest, et see luku ära võtaks. Mees võttiski ära ja pääle selle ei julgenud kellamees enam kunagi silmamoondajat ära pahandada.

E 83664/6 < Rõuge khk., Viitina v. - Veera Talalajev < Emilie Sõber, 45 a. (1933) Sisestas Salle Kajak 2003
Pika sõrmega poiss.
Kord olnud ühes külas poiss, kellel olnud üks sõrm teistest kahevõrra pikem. temalt küsitud selle kohta seletust ja ta jutustanud: "Väikese poisikesena, kui ma alles sündisin, varastas Vanapagan mu ära. Et Vanapaganal palju käimisi oli, ei usaldanud mind jätta koju, sest ma oleksin muidu plehku pannud. Varsti leidiski Vanapagan nõu. Ta võttis mu sõrmepidi selga. Nii sai Vanapagan mind igale poole seljas kaasas kanda. Sellest siis veniski sõrm nii pikaks.
Kord jälle läks Vanapagan välja. Metsast leidis ühe mehe, kes oli väga kurb. Vanapaganal kohe süda rõõmu täis ja hüppas mehe juure. Sellele sosistas ta niikaua kõrva kui mees viimaks temaga nõusse jäi. Vanapagan tahtis nimelt mehe hinge saada ja meelitas teda poomisele. Mehel juhtus köis kaasas olema ja hakkas seda männioksa külge kinnitama. Ei leidnud selle hää olevat ja katsus uue puu juures õnne. Kuid sellelgi leidis ta vea. Nii läksime juba tüki maad, mees ees, Vanapagan minuga järel. Jõudsime viimaks läbi metsa ühele platsile. Platsil oli tehtud soordu ja juba küntud kord üle. Poiss äestas ja laulis ise äestades vaimulikku laulu. Vanapagan jäi seisma. Tahtis üle välja minna, aga poiss oli oma lauluga ees. Vanapagan vihastas kangesti. Viskas minu seljast maha ja läks oma teed. See mees, kes end puua tahtis, jäigi poomata. Ja nii sain minagi inimeste juure tagasi.

E 83666/7 < Rõuge khk., Viitina v. - Veera Talalajev < Emilie Sõber, 45 a. (1933) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanakuri.
Ütskord elli üts miis nimega Roobi Juhan. Tuu käve ega päiv kõrdsin. Ku kodo tull, olli kõik katusõ larmi täus. Joodiku mehe naabri läts säält müüda kõrtsi. Tii pääl sai tä kokko üte tõsõ mehega, kia sei leibä ja and viil tällegi. edesi minnen ja juttu aiõn küsse naabrimiis võõra käest: "Kos sa läät?" Võõras selet, et minevät kõrtsi. Naabrimiis peris edesi, kos tä eläs. Võõras vastas, et tä eläs Roobi Juhani pirdõ pääl. Naabrimiis tahtsõ ka tuud teedä saia, kost tä leevä sai ja küsse tuudki võõra käest. Võõras selet, et Roobi Juhani puul leibä oll küdset ja ahjo pandõn es olõvat risti pääle tetü ja tuu miä ilma ristita um timä jago. Äkki pääle tuu oligi võõras miis är' kaonu. Naabrimiiski es julgõ inäp kõrtsi minnä, vaid läts kodo. Koton selet tuud tõisilõ kah ja ütel viil lõpun, et tuu olõ'õs joht muu ku Vanakuri. Ja tuu tä ollgi.

E 85596/7 < Rõuge khk. - A. Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2003
Mäletan - olin kodus, hiljuti alles Valga kihelkonna kooliõpetajate seminari lõpetanud. Mu isa oli kooliõpetaja ja kirikuaustaja. Ühel pühapäeval tulid vanemad Otepää kirikust koju ja ema rääkis, et täna peeti kirikus eespalvet Vidriku mõisa kõige noorema preili von Behageli eest, kes 80 a. vana ja haige.
Edasi jutustas ema: "Võiks ta õieti ära kärvatagi, ta oli väga tige inimene. Kui mina alles 16-17 aastase plikana Vidrike valla Eedi talus kasvasin, saadeti mind kord korratüdrukuna mõisa tööle. Oli sügisene aeg: mulle anti pang ja käterätik kätte ja pandi topelaknaid pesema. Kodus meil tol ajal aknaid üldse ei olnud, elati rehetoas, kus otspaja aknaaset täitis; kambris oli ainult üks üheruuduga aknake. Muidugi ei osanud ma aknaid pesta; uhtisn neile hästi vett peale, lootes, et nad ikka puhtamaks saavad. Siis sai aga käterätik märjaks ja ei kuivatanud enam.
Preili tuli tööd vaatama ja leidis, et ma aknad veel mustemaks teinud, kui nad enne olid. Ta hakas mind kõige ropemate sõnadega sõimama, lõi mu põrandale pikali, võttis juuksepletist kinni ja vedas mind põrandat mööda edasi mulle jalgadega hoope andes."
Kõike seda kuuldes läks mu noor veri kihama ja ma hakkasin plaanitsema kättetasumist oma ema eest. Ootasin mõne päeva, siis läksin V. mõisa. Tee peal käisin Oru kõrtsis sees ja jõin kümnelise viina julgustuseks. Läksin paraadtrepist üles ja helistasin; tüdruk avas ukse ja et mul saksa keele otsake suus, lasi mind ka sisse. Küsisin, kas preili von Behagel kodus? Vastati ja. Ütlesin, et soovin temaga kokku saada. Seal seletas tüdruk, et olen natuke hiljaks jäänud: preili on juba surnud ja laudsil.
Nõnda nurjus mu tasumisplaan. Kavatsenud olin preilit samuti juukseid pidi vedada, nagu tema vedas minu ema.

E 86335/6 (1) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Rõuge pastor Traugot Hahn oli 1800 aasta ümber suure koguduse hingekarjaseks. Ta oli rohkem saksa keele ning meeleline. Kandis iseäranis koolide eest hoolt. Tema ettevõttel vaid enamjagu valla koolimajad ümber ehitud, nimelt suur kahekordne kihelkonna koolimaja, mis tema ettevõttel kõige takistuste pääle vaatamata läbi viidi. Aga sellele vaatamata piinas tema leerilapsi ja mõrsjakoolis käijaid pruutpaare katekismuse sõnadega. Leerilapsed käisid koos neli nädalat. Viimasel nädalal oli eksam, nn. „hääkstegemine“.
Leerilaps võeti üksikult ette ja küsiti näiteks nõnda: „Ütle mulle katekismuse kolmandast tükist, mis see on?“ Nüüd pidi laps arvama, mis on see kolmas tükk.
Esimeses päätükis on üksteistkümmend tükki. See pidi viis olema teisest päätükist teine tükk „äralunastamisest“. Aga nüüd oli häda küsimusega „mis see on?“ See oli leerilapsel raske kätte saada. See algas nõnda: „Mina usun, et Jeesus Kristus on tõtelik tõsine Jumal Esäst egävest sündinud jne.“ Ja kes katekismuse eksamiga läbi kukkus, need ei saanud teiste leerilastega pühapäeval ühes mitte „hääks tehtud“ - õnnistatud. Nad pidid veel kaheks nädalaks leeri tulema. Neid nimetati poistele - härgade kooliks ja tütarlastele „lehmade kooliks“.
Kõige õnnetumad olid tütarlapsed, kes „lehmade kooli“ sattusid. Nendel oli vanatüdruku pitsat otsal, s.t. neil ei olnud lootusi abiellumiseks ning eluaeg olid nad kurvad, et nad mitte ei teadnud kolmandast tükist „mis see on?“

E 86336/8 (2) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Mõrsjakooli käijal ei olnud sageli mitte parem lugu. Need pidid samuti täpselt katekismust teadma. Nii tuli kord vana leskmees oma pruudiga mõrsjakooli. Pruut oskas, aga vanamees jäänud kinni. Pastori otsus: „Enne ei saa kantslist mahakuulutet (üles hõigatud) kui katekismus pääs on. Tule järgmisel laupäeval jälle ja ütle üles.“
Mees tuligi järgmisel laupäeval jälle pastori juurde ja oli isegi pruudi kaasa võtnud, et see teda aitaks kitsast kohast läbi, aga õnnetuseks jäi peigmees jälle kinni.
Krabe (agar) pastor ütles: „Ei aita midagi, pead enne katekismuse ära õppima, siis hakkan hõikama.“ Mees hakkas nutma ja ütles: „Minul ei ole kedagi kodus, kes sööki valmistaks ning loomi talitaks. Ma olen kogu see nädal õppinud. Minul oli katekismus isegi adrapää külge köidetud ja vaatasin põllul põldu kündes sinna sisse. Aga mis sääl teta kui pää ei piä meelen. Armas õpetaja herr, laulatage meid nüüd ära, ma taha teile kõik aigapiti järgi oppi ja üles ütelda.“ „Noh, olgu siis,“ ütles pastor, „ma laulatan teid ära, aga iga kuu viimasel laupäeval tuled kirikumõisa ja ütled esimese peatüki, järgmisel korral teise jne.“ Mees oli rõõmus. Nad said laulatatud. Kuu viimasel laupäeval aga ei ilmunud mees; ja ta ei ilmunudki. Viimaks kohtas teda pastor teel ja ütles: „Kuule Juhan, sa oled mulle veel võlgu.“ Mees vastas: „Aga mis võlg see on? Laulatusraha maksin ma enne laulatust ära.“ „Ei, ei,“ vastanud pastor, „see katekismuse võlg.“ „Ah, seda masku Teile Jummal, seda mina Teile massa ei jõvva,“ vastas mees ja sõitis edasi.
Teine niisugune lugu oli vanapoolse poissmehega. See oskas küll veidi rohkem, kuid jäi siiski kinni. Pastor kutsus teda pühapäeval enne laulatust üles ütlema. Peigmees ilmus pühapäeval pruudiga enne laulatust ja jäi jälle kinni. Pastor ütles: „Enne laulatet ei saa, kui katekismuse oled äraopnu.“ Mees mõtles natuke, oli vist pulmahommikul pulmalistega enesest lugupidanud (viina võtnud) ja ütles: „Pulmalise omma kutsutu ja täämba piä ma pulma är, kas Ti minno laulatate või ei, aga hommen nakka (algan) ma abielu pääle.

E 86338/40 (3) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Pastor Hahn kui kirikudiktaator:
Sell all said kõige rohkem kannatada neiukesed. Kes kavaleerile oli nii sügavale silmi vaadanud, et halbu tagajärgi karta oli, seda ei tohtinud pruudipärjaga laulatada, vaid ainult rätiga kaetud peaga. Kui aga neiu oli kaks korda eksinud, siis oli ta sunnitud altari kõrval jutluse ajal häbipingis istuma. Kui pruutpaarid said kantslist üles hõigatud (mahakuulutatud), siis palvetati nende eest kantslis; oli aga nende seas üks segapaar (üks vene ja teine luteri usku) - nende eest ei palvetatud, vaid neid maanitseti sõnadega: mõtelgu järele, et nad oma järeltuleva sugu on ära müünud võerale usule.
Iga valla kirikuvöörmündrile oli pastori poolt antud üks nõndanimetatud „patusteraamat“, kuhu kõik avalikud patused olid äramärgitud, nagu tüdrukud, kes poistele lihi tikkunud, poisid, kes öösiti ümber hulkusid, vargapoisid jne. See „patusteraamat“ viidi pastori kätte ja sellesse sissekantud patused võeti siis vaimulikule noomitusele.
Igas vallas oli üks nõndanimetatud vaimulik „vanemate seltskond“, kelle liikmeteks olid kirikuvöörmünder, selle abi-koolivanem ja kooliõpetaja. Vähemad „patused“ selle seltskonna ees noomitusele. Kaks ehk kolm korda aastas astus vanemate täiskogu kokku, mis koosnes terve kihelkonna vaimulik vanemate seltskonnast ja mille nimetus oli „suurkohus“. See oli väga pühalik koosolek laulu, jutluse ja palvega. Selle kogu ees võeti siis need suured patused nõndanimetatud „lepitusel“ ja see toimus nõnda: „suur patuoinas“ kutsuti suurkohtu ette ja temale loeti ta patud kogu ees üles, siis järgnes maanitsus ja sellele süüaluse poolt tõotus ennast parandada. Lõpuks oli palve ja apsolutsion-õnnistus ja süüalune oli sellega kiriklikult lepitatud - vaba, ta võis jällegi lauakirikusse tulla. Pastor Hahn oli seesugune kiriklik diktaator, et isegi mõisnikud teda kartsid. Kord pühapäeva hommikul tuli kiriku vöörmünder ühes teiste kõrvaliste isikutega ja seletas pastorile, et samal ajal Krabi mõisas veetavat sõnnikut, pastor Hahn seda kuuldes, hüppas kohe ise vankrisse ja sõitis kohale, et oma silmaga näha, kas see vastab tõele. Asi oli tõesti nii nagu temale ettekantud ja siis andis pastor kaebuse rüütelkonna kogu kätte arutamiseks, põhjusel, et mõisnik rikub pühapäeva ja demoraliseerib sellega rahvast ja tagajärg oli see, et see mõisnik sai aadliseisusest välja heidetud. Niisugune kiriklik diktaator oli pastor Hahn.

E 86341/3 (4) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Enne pastor Hollmanni on Rõuges olnud keegi pastor Marburg hingekarjaseks. Temast räägib rahvas järgmist: Pastor pidanud sõprust kutsari naisega, sest tema oma naine olla haiglane olnud. See armulugu kutsari naisega olla aga rahva kõrvu ulatunud ja rahvas ei olla enam lauakirikusse tulnud, sest pastori käes ei olla puhtad. Seda juttu kuuldes on pastor Marburg oma kutsarit süüdistama hakanud, et see laimujuttu tema, kui õpetaja kohta on ajanud ja ta ise otsustanud: kutsarile tarvis nahapeale anda. Ühel pühapäeva hommikul tellitudki kihelkonna kohtumees Lahter ja kellamees kirikumõisa talli juurde, et seal kutsarile oma nahatäis ära anda, selleks annud pastor Marburg käsu, et tõmmatagu kutsar talli põrandale maha ja antagu temale ta nahatäis kätte. Kutsar aga läinud hobuselahtrisse ja hakanud seal lahtripuuga vehkima. Pastor öelnud: „Karake kassi moodi kutsarile kallale!“ Mehed aga ei osanud kassimoodi karata ja nõudsid pastorilt, et see ise katsuks karata. Seda pastor ka tegigi, saanud aga nii tugeva hoobi lahtripuuga pähe, et pikali kukkunud. Kutsar seda nähes jooksnud ehmatusest haaratult õuele ja hakanud karjuma: „Nüüd olen siberivang, nüüd olen siberivang.“ Kutsari naine seda kuuldes hakanud ka karjuma. Selle järele olnud pastor juba toibunud ja läinud õue peale. Kutsari naine teda nähes hakanud hirmsasti sõimama, sõnades: „Sa vana hoorapäälik jne.“; pastor vaigistama: „Mis sa jandad, konas om minu ihu sinu ihu seen olnu.“ Aga nähes juuresolevat rahvast, öelnud siis: „See jäägu kui maapõhja!“ Köstrile aga saadeti sõna, et pidagu tema jutlust, sest pastor olla häkitselt haigestunud. Asi oli ja pidigi lõpetatud olema, aga kes jõuab rahvasuud sulgeda?! Müra läks veel suuremaks. Tagajärg oli see, et rahvas ei tahtnud enam kirikus käia jne. Pastor Marburgi vend oli kas Võrus või ühes teises linnas ametis ja oli ka sellest inetust kärast midagi kuulda saanud ning tulnud Rõugesse venda külastama. Linna tagasi sõites pärinud ta kutsarilt asjalugu järgi ja kutsar seletanud ka selle loo põhjalikult õpetaja vennale. Võru linnas annud pastori vend kutsarile ühe kirjasilla ehk maakohtusse viimiseks. Seal tõmmatud aga mees sõnalausumata pikali ja antud hea nahatäis - arvatavasti „60“. Sellepeale läks aga müra koguduses veel suuremaks, nõnda et lõpuks konsistoorium pastor Marburgi Rõuge koguduse kirikuõpetaja ametist tagandas. Kuid pastor Marburgil on siiski eesti rahva suhtes üks teene olemas, nimelt on tema poolt „Kalevipoeg“ saksa keelde tõlgitud ja isegi õige osavasti.

E 86343/4 (5) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Pastor Rudolf Kallas Rõuge kirikuõpetajana oli suur vooruselevitaja. Nimelt tantsu tema ei pooldanud; selle tõttu ei alganud ristsetel, pulmades ega hõbepulmades tants enne kui pastor oli ära sõitnud. 2) kui mõni neiu oli kavaleerile nii sügavalt silmi vaadanud, et sellest armuvahekord tekkis ja paha järeldust karta oli, siis oli asi päris hukas. Nii oli lugu ühe Haanja valla neiukesega väga halb. Pastor Kallas kutsus ta kiriku vöörmündri läbi enese juure kirikumõisasse, kusjuures pastor neiule südikalt manitsust ütles järgmiselt: „Mõtle inimene, sinu ihu peab Pühavaimu tempel olem, sa oled seda aga oma kõlvatu eluga sopaauguks muutnud, kuhu igaüks võib sisse süllata; sa lähed kõige ihu ja hingega põrgusse.“ Tüdruk hakanud kibedasti nutma sealjuures jalgadel kõikudes. Lõpuks pärast kurba kannatust, kui silmad olnud kuivaks nutetud, öelnud tüdruk väriseva häälega: „Opetaja härra, mis sääl tetä kui no põrguhe piät minema, vast saa iks sääl kah är ella kui är harinõt!“

E 86344/8 (6) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Endine Rõuge kihelkonna köster Adolf Assor seletas ühe loo järgmiselt: „Sõitsime kord pastor Rudolf Kallasega ühe rikka kaupmehe juure ristsele. Seal oli palju noortsugu ka Lätimaalt. Pidu oli väga korralik. Pastor Kallas toimetas oma pühaliku talituse eriti kaasakiskuvalt. Peale selle oli õhtusöök, millest aga pastor Kallas vähe osa võttis, sest tema kui taimetoitlane, ei söönud liha, muuseas oli ta puhtkarsklane, kes ei joonud ka viina ega õlut ja ta sõitis peagi koju. Piduperemees mind aga kaasa sõita ei lasknud. Nagu juba öeldud, oli ristsetel palju noortsugu, kes tahtsid tantsida. Klaver oli majas olemas, kuid puudus mängija; nüüd paluti mind seda „patutööd“teha. Tulin palvele vastu ja mängisin nendele kõik papijonnid ja mammijonnid ning valtserid ja polkad maha; lõbu oli tõesti laialt.
Hommikul, kodu sõites nägin fatamorganat: Pindi abikirik, mis 25 versta kaugusel, oli pilvede peal näha. Mõelsin endamisi, et ega see hääd ei tähenda. Teisel päeval läksin kirikumõisa, kuid midagi paha aimamata. Tuppa sisse astudes teretasin järgmiselt: „Guten Tag Herr Pastor!“ Vastuseks oli külmatooniliselt: „Guten Tag,“ aga see kõlas õpetaja suust kolm tooni madalamalt kui harilikult olen temalt kuulnud. Mõelsin ise, et ega see fatamorgana küll hääd ei tähendanud, kui pastori hääl korraga madalaks passiks on muutunud. Tüki aja pärast ütles pastor Kallas järgmist: „Härra Assor, Teie olla Varstus, kus meie ristsel olime, tantsuks mänginud?“ Vastasin: „Jah, härra pastor, mängisin küll, sest ei olnud kedagi teist, kes oleks klaverit mõistnud mängida.“ Selle peale vastas pastor Kallas: „Teie sõrmed on kõige pühamale Jumalale pühitsetud ja Teie julgete nende sõrmedega tantsuks mängida ja nimelt veel seal, kus mina Püha Sakramenti olen talitanud. Kirikus mängite „Oh võtkem Jumalat suurt südamest nüüd kiita“ ja samade sõrmedega julgete tantsuks mängida.“ Mõelsin endamisi, mis sa nüüd küll pead tegema, kas lase sõrmed ümber pühitseda või astu ametist ära. Viimaks julgesin ütelda: „Kas tantsimine siis nii suur patt on?“ „Jah,“ vastas pastor, sellest ajast kui Herodiase tütar ristja Jaani pea otsast maha tantsis, on tantsimine patt.“ Mis sa nüüd ütled, mõtlesin endamisi, tahtsin veel ütelda: „Aga kuningas Davet tantsis Jehoova laeka ees.“ Koputati aga uksele ja sisse astus üks vana pikk archeoloogilik daam tervitades: „Guten Tag Herr Pastor!“ Mõlemad vaatasid üksteisele otsa üksteist silmadega teravalt puurides, nagu Antrooklus ja lõvi Atheena areenil. „Kennen sie mich nicht Herr Pastor?“ ütles daam; pastor Kallas kehitas õlgu, tähendades, et ei tunne. Viimaks vastas daam: „Errinnern sie rich nicht wo wir in Dorpat Tanzstunden nahmen - wie oft haben ??? in der Bürgenmusse nicht getanzt?“ Pastor Kallas ei rääkinud sellepeale enam midagi. Pärast kui daam ära läks, mõtlesin mina: „Nüüd on minul paragrahvisid küll, kui palju kordi ei ole sa ise ristja Jaani pead otsast maha tõmbanud!“ Viimaks ütles pastor Kallas: „Herr Assor, dass was ein unangenehmer Menseh.“ Ja sellega olid mu sõrmed paturüüst jällegi vabad.

E 86348/50 (7) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Pastor Heinrich Struck Võrus oli Saksa ja Eesti koguduste õpetaja ja muuseas väga hea südamega inimene, kuid eesti keelt ei suutnud ta ära õppida ja sellepärast tuli sageli ette, et ta eesti keele jutluse sees saksa keelseid sõnu tarvitas. Nii kurtis ta kord eesti keele jutluses: „Mis tu um, et kerik um tühi, noored poisid panevad hobesele krummpuu (krumholz - loor) pääle ja lähevad Kasaritsa metsa nüsse (saksa keeles „nüsse“ - pähkleid) otsma, kas sõs nüsse on kallim kui hengeendsus? Pergus antakse neile tuliseid nusse - hammusta siis naid, hammusta siis naid, et lõug värises ja Kuradi naarva.“ Kirikurahvas aga naerab. Pärast jutlust küsib pastor Struck kiriku vöörmündrilt, mispärast rahvas on naernud. Vöörmünder seletanud siis õpetajale, et „nuss“ on eesti? keeles pähkel ja nuss eesti keeles on kõlbmata sõna, mida avalikult iialgi ei tarvitata. Pastor ehmatanud selle peale ja öelnud ahastades: „Oh mu Jumal kui halb, ma tahan seda parandada.“ Teisel pühapäeval öelnud pastor Struck kantslist: „Teie jumalavallatud innemissed ei taha aru saada. Minna es mõtle mitte see eesti nussi, mis hukatuste viib, vaid seda saksa nussi, mis puu otsan kasus!“ Pastor oli jällegi ära unustanud, et eesti keeles nimetatakse seda pähkleks.

E 86350 (8) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Üks praegune meie eesi riigikohtuliige, olles Võrus vannutatud advokaadiks, abiellus ühe kooliõpetajanna preili Pettai'ga (Pedajaga). Laulatuse kõnes ütles pastor Struck muuseas järgmist: „Ja sina, armas peigmees, oled oma ussinusse ja kassinusse (usinuse ja kasinuse) läbi nii kaugele jõudnud, et sa võid kui haritud inneminne naist võtta.“

E 86350 (9) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Pulma lauakõnes ütles pastor Struck muu seas järgmist: „Ja miel olli üts illus puukene (sellega pruuti tähendades, kelle nimi oli Pettai), kelle varjul lapsukesed varju leidsivad. Siis lendas üts linnukene (peigmehe nimi oli Lõo) ja tegi puukese harude vahele oma pesakese.“ Keegi kõrvalt pulmalistest lisas aga juurde: „Ja pandis omad munakesed sinna sisse.“ Naeru oli laialt.

E 86350/3 (10) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Üks lugu Rõuge kihelkonnas regulatiivmaksude sissenõudmise korrast endisel ajal.
Suur Haanja vald ei olnud regulatiivmakse maksnud juba mitu aastat ei kirikuõpetajale, ei köstrile ega samuti ka kellamehele - vähemalt viimased ei olnud neid makse kätte saanud. Kui aga sama Haanja valla rahvas kirikusse tuli, et Püha armulauale minna, siis võttis köster võru keele kiriku lauluraamatu, mis trükitud 1897 aastal H. Laakmani trükikojas Tartus, kus 345 leheküljel Nº 374 all oli laul „Põrguvalust,“ mida köster kogudusele kirikus laulda andis ja muuseas järgmiselt kõlas: 1) Oh tulge innemise, oh tulge vaivalise, Ja pandke tähele, kuis hirmus neide ello, kuis rasse neide vallu, ke pattu tennu julgeste.“ 2) oh tulge , võtkem sinnä, se vallupaika minna. Nüüd enne mõttega, oh kuulkem häste sedda, kuis hirmus neide hädda, Et ei või ärra selleta. 3) so südda roga otsip, Nälg iggaves so litsup, Ei anda rasukest; kül janno tullep päle, Ei anda tsilka sulle, kui tuld nink tõrva iggävest. 4. Siin kallid rõivid püvvät, Sääl mutta sinna lövvät, Kül ehtes hendale, Nink saat veel tulle kirren, Iks tundma henge murren, Et sinna ollet allaste...
........
10. Ke vina mannu tükva, siin ööd nink päiva lakva Ja prasva, tapleva: Ne tõinetõist sääl pesva. Nink hammastega kiskva, kui penni ütstõist purreva...
17. Küll Kurradi so kiskva Ja paigast tõiste viskva kül tulli kõrvetap; So soni, luid nink lihha, See kurja vaimu vihha kõik üttest ärra vennitab jne.
Suur kogudus laulis seda laulu, kuid ei taibanud alguses, milles see asi õieti on, et nii kurjasisulist laulu kirikus lauldakse. Kui nad aga teada said põhjuse, et seda laulu lauldi regulatiivmaksude mittemaksmise pärast, siis oli Haanja vallavalitsusel päris häda käes, sest selgus, et rahva poolt olid need maksetud, kuid Haanja vallavalitsus ei olnud neid vastavalt edasi andnud, vaid oli mujale ära kulutanud ja selletõttu sattus see vallavalitsus äärmiselt piinlikku seisukorda vallarahva ees. Et enese autoriteeti mitte alandada, võttis sama Haanja vallavalitsus kõik abinõud tarvitusele, et seda oma viga parandada ja paari nädala pärast olid nõutavad regulatiivmaksud korras.

E 86355/6 (12) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934)
Üks vene kiriku lugu, mille pealtkuulajaks oli Adolf Assor.
Ilmjärve kreeka-katoliku (õigeusu) kiriku koolikatsumisel küsinud preester lastelt: „Mispärast ei valitud usuvalimisel venelastele mitte muhhamedi või budda usku, vaid valiti kreeka õigeusk?“ Vastanud keegi lastest: „Vene rahvas armastab viina juua, kuna aga Buddha ja Muhhamedi usus viinajoomine ära keelatud, aga see kreeka õigeusus pole keelatud, valinud vene rahvas oma saadikute kaudu kreeka õigeusu.“ Preester vastanud sellepeale lastele: „Jah, see on õige; süü kõtt häste täüs ja juu viina pääle, kae sõs olõt miis.“

E 86356/7 (13) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Kord Ilmjärve vene kirikus olnud vähe rahvast, et aga preestril olnud rahvale midagi „väga tähtsat“ öelda, sellepärast annud ta kirikus olevale rahvale teada, et järgmisel pühapäeval kõik ümbruskond vene õigeusklikke kiriku ilmuks. Järgmisel pühapäeval oli kirikus palju rahvast ja siis kuulutas preester eriti rõhuga järgmist: „Meie armuline õigeusklik Keimi härra saadab kõige armsa õigeusu rahvale paljo paljo tuhat tervisi, õnnistust ja õnne, aga luteri usu rahvale mitte sittagi!“
Sama preester kutsuti kord kedagi haiget lauale võtma; kohe alganud sõit, kuid veel enne ärasõitu tulnud ta pahaselt tuppa tagasi, haaranud seinalt Kristuse püha ristikuju ning öelnud sealjuures: „Ja seda kuradit pean ma ka ütten vedama.“

E 86358/60 (15) < Rõuge khk. - Adolf Assor (1934) Sisestas Salle Kajak 2004
Üks lugu esimese veneaegse rahvakoolide inspektor Popov'ist, kes käinud vallakoole revideerimas ning kirjutanud kord enne revideerimist Rõuge köster-kihelkonna koolijuhatajale Adolf Assorile, et see hoolitseks tema heaolu eest. Kiri oli muuseas umbes nii: „...............“ (Seadke mulle sõiduplaan valmis, nii et ma võiks revideerida viis kooli päevas ja ööbida Teie juures.) Käsk sai täidetud ja nüüd oli inspektorihärra ootamine. Häkitselt jooksis Haanja valla Kokke kooliõpetaja Juhan Dahlberg kihelkonna kooli, pistis pea ukse vahelt sisse, öeldes: „Härra Assor, joba susi karjah,“ sellega mõeldes koole revideerivat inspektori, kes olevat revideerimisel eriti vali olnud ja viis mitte vene keelt mõistvat kooliõpetajat ametist vallandanud, nende hulgas ka Dahlbergi. Kui inspektor viimaks saabunud Rõuge kihelkonna kooli, paistis ta olema nagu mõni mets-Robinson, suure pika habemega ning suures reisikasukas, mis seest ja väljaspoolt karvane. Koolijuhataja A. Assor võttis ta vastu oma korteris, asetades teda kohe söögilauda sööma. (Kuuldavasti olnud ta päeva otsa söömata, sest keegi talle süüa pole annud ja see vist suuremalt vallandamise põhjuseks olnudki.) Inspektor hakkas ahnelt sööma; valge viina eest oli ka hoolitsetud, nii et A. Assor kaldas suure viinaklaasi viina täis, inspektor aga tühjendas seda ahnelt; kui juba viies klaas tühjendatud oli ja sealjuures tublisti söödud, pääsesid inspektoril keelepaelad vallali, öeldes: „Vot teperj jaa tschusstvuju sebja usche kak doma.“ (Nüüd tunnen end juba päris kodu olema.) Muuseas jätkas ta, et ta olla revideerimisel viis jumalakartmata kooliõpetajat ametist vallandanud, sest need pole mõistnud vene keelt. Vallandatute hulgas oli ka Koke kooliõpetaja Dahlberg, nagu eespool öeldud. A. Assor palunud viimase eest, et teda mitte ei vallandataks; inspektor küsinud, miks siis mitte? Assor vastas: „Ta on hea tenorilaulja kooris.“ Seda kuuldes ütles inspektor: „Ah tak tak, pustj ostanetsja.“ (Ah nii, noh, siis jäägu ta.) Ja nii jäigi Dahlberg kooliõpetajaks kuni surmani.

E XIII 39 (217) < Rõuge khk. - M.J. Eisen Sisestas Pille Parder 2003
Veneoja orgu Roosa-Rõuge vahelise maantee ligikaudu olevat peidetud ühe rootsi rügemendi kuld. Venelased piiranud Rootsi väe ümber ja rügemendi ülem lasknud kulla maa sisse matta, et see ei langeks saagiks venelastele. Kulla asukohta kõneldakse, et see olnud kolme suure puu vahel. Kolm raudtünni, mida isekeskes kettidega ühendatud.
Praegu kasvab veel nimetatud kohas üks hiidlamänd, mille vanadus ulatub küll kaugele üle Rootsi aja. Vanemad inimesed mäletavad veel teistki, veel suuremat mändi, mille välk purustanud.

TEM 1d, 1/2 < Rõuge khk. - Aleks Jürgens (1925) Sisestas Salle Kajak 2004
Kirjeldav aruanne ainelise vanavara kogumise tööst Rõuge kihelkonnas Võrumaal
Rõuge kihelkond oma kahekümne kahe tuhande hingega on kõige suurem maa kogudus Eestis. Maa on mägine, iseäranis Haanjas ja Kasaritsas. Loodus on paiguti väga ilus. Põllupind on kehva, tükati alaväärtusline. See on väga hea aeg, kui vili 6-7 seemet annab, harilikult peab põllumees 3-4ga rahul olema. Maad haritakse ajast ja arust jäänud riistadega. Harkader ja oksahägli (karuhäke) on paljudes taludes ainsamad põllutööriistad.
Vili pekstakse suuremalt jaolt rehega, iseäranis tukkid. Kehvuse tõttu elab rahvas kokkuhoidlikult veiksel viisil. Et rukkist vähä, siis segatakse sõelutud odra ja kaerajahu lisaks; leib ei ole maitsev. Piim, kohupiim, herne-, tangu- ja jahusupid piimaga, kapsa ja tangusegane pudru on igapäevased toidud. Liha ja võid saab harukord, valmistatakse ka sõõra (juustu), mida mõni perenaene väga maitsva oskab teha. Teed ja koohvi on aruldased toidud. On majasi, kus viimaseid ei tuntagi.
Et Rõuge rahvas end küll kokkuhoidlikult lihtsa toiduga elatab, on inimesed seal tervemad kui jõukamates kihelkondades.
Elumajad ja kõrvalised hooned on väikesevõitu, jao kaupa ehitatud ja kehva välimusega, isegi väga narud on mõned. Tüüpilisi hooneid ümberehitatuna on Haanjas leida ja üks väga vana maja on Kaabi vallas Harju talu naabruses. Elumaja ja kõrvaliste hoonete veheline õue on tiheda rõht ehk plankaiaga piiratud kus siad vabalt liiguvad, kui võimalik siis perenaise järele tuppagi lipsavad. Kaevud on lahtised, liiga hoonete ligidal, millel nõgine ümbrus, harva on talusi, kus puhas vesi. Õunapuaiad on pea igal talul, aga umbrohtu ja parka täis.
Rahvariie tänapäivil enamiste hall, vähämal mõõdul ka must. Püütakse võimalikult linna viisil riides käia, iseärani neiud on selle peale siidid, tagasihoidlikumad on noored mehed.
Mehed kannavad suvisel ajal valgeid takuseid pükse, sooja ilmaga on meestel särk pükste peal, mis kaunis pikk on, annab venelase kuju.
Vanaaegne rahvariie on kadunud. Siin tuleb rahva kehvusega rehkendada. Rõuge naised ei jõudnud tagavarasi koguda, kui igapäise riide kõrval üks puhtam riie oli, sellest sai küll, tuli linna mood, oli vana mõne aastaga hävinend. Need olivad mõned üksikud, kes hoidlikud ja jõukamad ning sugulastelt pärandasivad, siis edasi hoidsivad, nii et nüüdki veel mõni üksik osa siit ehk säält perekonnast leida on.
Põhivärvid olivad Rõuges potisinine ja hall. Sinine oli jõukamatel. Kolmandamaks värviks oli madarapunane, viimane oli undrukutel põhivärviks.
Meeste ülikond oli samasugune kui Põhja-Eestis, niisama ka kübar. Pealmine särk (vammus) tuletab venelase kasukad meele. Ainult ühe vana peetud särgi sain, muud meesterahva riiet ei olnud võimalik saada.
Ka naisteriided on samasugused kui mujal Eestis. Oli võimalik kaunis omapärast naiste ülikonda saada. Naiste päälmist särki ei olnud võimalik leida. Need olivad enamiste potisinised, puuskadel kaks ehk kolm volti rinnapealt lahti, rinna, hõlmade ja piha õmblustel punased nöörid, rinna peale oli ka sinise ehk rohelise kaleviribad õmmeldud. Samasugused olivad ka meeste vammused umbes 70-75 aasta eest. Kaasa toodud meeste vammus on 40ne aasta eest tehtud. Naiste pallapool oli kas musta ehk halli villase kanga otsast 4-5 küünra pikkune tük ära lõigatud, punase paelaga hääred palistud. Pallapool täiti praeguse suureratiku aset.
Pearätt: linase kanga otsast tükk lõigatud, hääred pilutud.
Põll: linase kanga otsast tükk lõigatud, alumine häär pilutud.
Suuad (pastlad): linadest keerutud paelad järel.
Sukad: naistel valged, meestel mustad ja hallid. Kehvad naised kui ka mehed kantsivad ka rätikuid, kirikuteel olivad valged linased.
Müts: punase põhjaga karvase häärega oli naistel kui ka neiudel talve ajal tarvitada. Suvel ja sojemal ajal oli naistel linasest riidest õmmeldud valge tanu ümber pea millel pilutis hääres.
Hame laia kraega, preesiga kurgu alt kinni.
Riidekirstud on ilma mingi ilustuseta, leitsin kaks, mida oleks maksnu ära tuua, kuid omaniku jonnakuse ja kinnise iseloomu tõttu ei olnud see võimalik, ta lapsed aitasivad küll mulle kaasa, aga vana taat jäi selleks, mis ta oli. Kirst on Haanja vallas Koke Jüri külas, omanik Jakob Jürgenson. Teine kirst oli Rõuge Leerimaja ukse ees. Rõuge koguduse juhatus oli lasknud lesenaise leerimaja pööningukambrist kohtu teel välja tõsta, välja tõstetud asjad seisivad päevade viisi vihma käes, muu hulkas ka üks riidekirst. Kirst on väga vana, eest küljest kaunis omapärane, aga tükati katki. Omanik nõudis 1000 mk. Mina pidasin seda kalliks, katsusin tingida, kuid nägin, ka selle inimesega on võimata mõistliku juttu ajada.
Veimevakke ei ole Rõuges, neid pole seal sel kujul olnudki kui nad Pärnumaal ja Harjumaal olivad. Kui sellest juttu tegin, siis küsiti, mis asjad need on? Veime jagamist vanemal ajal pulmades neil pole olnud. Kui ehk mõned jõukamad seda on teinud ja sedagi kauges minevikus siis toodud sülega laua peale ja jagatud peiupoistele ja äiale ja ämmale.
Õllekannusi ei tunne Rõuge. Mehed kõnelevad, kes Pärnumaal ja Tallinnamaal on käinud, et nad seal sarnaseid asju on näinud, olle väga ilusad olnud. Võrumaal õlut ei tehta, ja kui ka kuskil õllenimelist jooki omamoodi tehakse, siis ei ole ta kaugeltki see, mis näiteks Vändras õllena tuntakse.
Sänge, kus magati oli 80-100 aasta eest Rõuge kihelkonna taludes, iseäranis Krabi ja Roosa valdade taludes enamiste ikka üksainus ja selles magas maja isa ja ema. Noorematele toodi õhtud õled, pandi põrmandale, kuhu magama heideti.
Orjapõlvepäivil ja ka peale priiuse kuulutamist olivad mõnes vallas inimesed sedavõrd vaesed, kui kirikusse mindi, laenati üksteiselt riideid, iseäranis talvel pääliskuube ehk kasukat. Haanjas on Plaksi ja Kirbu küla peale kummagile üks kirikukuub meestel olnud.
Surnud vareseid on väga sagedaste vajade ligidas teivaste ja õue väravate külges rippumas, paari vanataadi seletuse järele hoida see õnnetuse loomade juures eemale.
Tähtsam keeduvili on Rõuges hernes, uba ja kapsas, neid on iga talu õueaedas suurel hulgal kasvamas. Ka sibulaid sööb Rõuge mees hää meelega.
Liikva ja eeteri joomine on kohutavalt suur. Väljakäigu kohad puuduvad, kus nad olemas on, siis väga puudulikult ehitud.

EKRK I 92, 91 (15) < Rõuge khk., Antsla v., Pulsti k., Märatsi t. - Kristi Sak < Anna Lumi, 78 a. (1991) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Siin on üts suur pärn, aga sidä vist kiigi es tiä. Sii om Rootsiaigne, iks üle kolmesaja aasta vana. Kahe haruga. Pärnä all om kivi ja puu on otse sääl kivi kõrval. Rootslase arvasiva, et seal om kulda, tegid kaarti, et tuleva ütskõrd siiä takasi ja kaevava. Ja sii moon, kui kaugõlõ need oksad lähväd, vanast iks kiiksime sääl. Ma esi mõtli, et tõist nii suurt pärna es saagi Eestin olla.

RKM II 53, 405/7 (2) < Rõuge khk., Pindi k. - Jaan Aia, Antsla keskkooli õpilane < Daniel Sibul (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Lahing Mõskülas.
Kuue aastaseni elasin Võru lähedal Lasval. Maastik oli seal ilus: järv, metsad, mäed.
Tihti käisin emaga metsas seenil või marjul. Oli tore kõndida põlises männimetsas, kus vaade põliste tüvede vahelt ulatus kaugele. Kuid keset tasast metsaalust kerkisid ümargused kuplid. Kupleid leidsime Kalmumäel, Kääpa külla viiva tee ääres ja Kurepalu metsas. Kord kohtasime metsas Daniel Sibulat. Ta jutustas nende küngaste kohta järgmist.
See sündis siis, kui siin mail taplesid roots ja venelane. Siis sõdisid nad vastastikku - ühe riigi vägi ühel pool, teise riigi vägi teisel pool Võhandu jõge. Taplused olid kõvad, sest mõlema riigi väed olid tugevad. Venelased olid laagris Kalmumäe lähedal, rootslaste laager jõe ääres, umbes seal, kus praegu on Kääpa küla. Küll püüdsid sõjaväed üksteist hävitada, kuid õiget edu põlnud kellelgi. Mõlemal poolel langes siiski palju mehi ja ühe lahingu ajal olnud jõgi verest punane. Vaenlased sõlmisid siis vaherahu. Hakati langenuid matma. Rootsi sõjamehed maeti jõe äärde ning Kääpa tee äärde. Venelased matsid langenud mäele, mida hakati kutsuma Kalmumäeks, ja Kurepalu metsa. Kurepalus on ka vene ülema haud. See on teistest suurem. Küla, mis tekkis lahingute kohale, kutsutakse Kääpa külaks ja Võhandu jõge Kääpa jõeks.

RKM II 53, 497 (10) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kellelegi oli unes näidatud, et Sadula metsas suure kivi all pidi olema palju kulda. Sellele kivile oli raiutud peale sadul, et leitaks kergemini see kivi kätte. Sellest saigi see mets omale nimetuse Sadula mets.
Matusmägi Linnamäel on saanud oma nime sellest, et sinna on maetud mõisnikud ja nende sugulased.

RKM II 63, 164 (35) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Kannusaare t. < Uue-Antsla v. - Ottilie Niinemägi < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanasti om öütsis käütü. Vanemba kõneli.

RKM II 63, 283 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Krabi Kellamäel ol'l vanapakan raha kuianu alati pealt vihma, ku hää päiv olnu.

RKM II 63, 283 (6) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vana-Roosa surnuaia takan on gootlase matus, sealt on leitu prosse. Tuhk on pottide sees.

RKM II 63, 283 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vana-Roosa ligidalt leiti raha ühe tamme alt, mis nüüd ära on põlenud. Mehed olid olnud, võõrast keelt kõnelnud, olid vallamaja juures käinud, kaardi järgi võtnud välja.

RKM II 63, 283 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kriguli mäe seest kaionu ka kastiga raha väl'lä, auk olnu näha.

RKM II 63, 285/6 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. - Ellen Veskisaar < Juhan Adamson, u. 55 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsi papa elli Mõniste pool. Vedas hobusega palke. Võttis kaendlasse ja vei tee peale. Ütel, et hindälgi saa tõsta, mis ta vaene hoppen pidi tegema.
Kord tullu lehmale hainapuudus. Wulfi küünist käünü hainuvargil. Üüvaht an'd Wulfile kätte. Ollu üts kaal - 20 puuta. Wulf ütel, et ku sälän kannat, saat hindäle. Ja saiki.
Vanast veeti Riiga kraami. Antsipapal olli' tõrdukesega kapsta ja liha üten, olli pitsitänü poole korraga kinni. Olli kolme-nelja-pangene tõrdukene.

RKM II 63, 286 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Hargla khk., Mõniste - Ellen Veskisaar < Käärmann, u. 65 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsi papa vedänü liiprit. Võtnu liipri sälgä ja toonu esi.
Üts valge hopen olli ollu, keväjä jäänu hopen pümmes ja esi olli ka är kuulnu.

RKM II 63, 286 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Hargla khk., Mõniste - Ellen Veskisaar < Käärmann, u. 65 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Krabi on paganamaa. Seal oli kõrvaline koht, igavesed orud ja mäed. Seal elasid vargad. Varastasid, mis hirmus.

RKM II 63, 288 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Palu t. < Rõuge khk., Sõmerpalu k. - Ellen Veskisaar < Miina Pang, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsi-papa oli mu sugulane. Tuu olli kange miis. Oli hobuse sülle võtnud, tõstnud üle aia ristiku peale sööma.
Kui Riiga voori peale läks - vanasti ju raudteed polnud - oli silgupütiga kapstid ühes võtnud.
Mäe all võtnu hobuse vallale, et mis tad tapat, tõmmanud kuurma mäele, sis pannud ette.

RKM II 63, 294/5 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Palu t. < Rõuge khk., Sõmerpalu k. - Ellen Veskisaar < Miina Pang, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Meie ligidal (= Palo talu maa peal) olid kivid, seal all potis luud ja põletatud tuhk. Väikesed kivid olid ümber, pott keskel ja suurem kivi peal. Asju on ka leitud. Umbes 50 aastat tagasi veeti suured kivid Vana-Roosa kivikiriku ehitamiseks ära. Koht on muinsuskaitse all olnud.

RKM II 63, 308 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ütes mõisas naisel olli olnu veike lats. Mõisnikul olli kats kutsikat, lita olli hukka saanu. Naene kutsutu mõisa. Miis uut koton, naene es tule, miis läts kaema, et lat's koole jo koton nälgä är, taht rinda. Naesel olli olnu üte rinna man üts kutsik ja tõse rinna man tõne kutsik ja imetanu kutsikid. Miis võttanu na kutsiku ja löönu vasta saina koolus. Ta miis tapeti är ta peräst.

RKM II 63, 309 (8a) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Õkva säände käsk olli, et edimene üü pidi naene mõisas olema. Vanaimä iks kõneli.

RKM II 63, 313 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Ellen Veskisaar < Jaan Haaviste, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsipapast ei tea.

RKM II 63, 331 (2) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tsooru juures on Sannasaar. Mõisnikud lasid vitsaga orju peksta seal saare peal. Kui tagasi tulid, üteldi, et sai oma sanna käde. Siis nimetediki Sannasaares.

RKM II 63, 333 (6) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Pööni talu juures on kirikukaev.

RKM II 63, 333 (7) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Krantsilohku ei tea.

RKM II 63, 333 (8) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kärstna karjasilla vaime ei tea.

RKM II 63, 334 (11) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Setu ütel, et ku ma oles keisri olnu, sis oles rasva rasvaga söönu.

RKM II 63, 336 (16) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Juuda-järve soo läheb kuni Pehmejärveni välja. See on enne kõik vee all olnud. Kauksi metsavahi naine oli leidnud ühe kõvera, otsast mädanenud luu, üteldi, et mammuti või jõehobuse kihv. Mõisniku kätte ta viidi, ei tea, kuhu jäi.

RKM II 63, 337 (1) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Saunasaar on olemas küll, aga peksmist seal ei olnud. Peksti talli juures. Saunasaarel on arvatavasti enne saun olnud.

RKM II 63, 339 (5) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsipapat ei tea.

RKM II 63, 339 (6) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Liba-Juhanit ei tea.

RKM II 63, 339 (7) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tõrdu-Antsu ei tea.

RKM II 63, 340 (9) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rahaauke ei tea.

RKM II 63, 341 (15) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Jaan Grünberg e. Kümmemeest oli siinpool talusulaseks. Ise ütles, et ma teen kümne mehe eest tööd, siis hakati niiviisi kutsuma. Rohkem ei tea midagi. Inemine ikka inemine. Nooremat venda kutsuti Kaheksameest. Ema oli neil venelane. Isa oli 25 aastat soldatiks olnud, sealt naise võtnud, kiitnud, et tal siin mõis. Oli ainult väike saun.

RKM II 63, 342/3 (17) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Trull-Jaan olli Vaabina vallas. Ma teda ei näinud, räägiti, et oli kimmäs mees ja tegi karutükke. Härrad ka pellasid teda. Talumehed läksid renti viima, Trull-Jaan võttis metsavahel raha ära, ütles, et ütelge härrale, et me maksime Trull-Jaanile juba ära. Härra ei ole midagi ütelnud, oli tasa kirjutanud.

RKM II 63, 343/5 (18) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Koska Ants oli Stambergide esiisa Koska talus. Ta oli mõtsa puid raguma saadetud, nädala leivakott ühes, poisikene oli ka ühes antud. Metsa olli lännu, olli võtnu leivakoti lahti, olli kõik tuu nädala söögi ära söönu, poisile oli veidi jätnu. Sis olli magama heitnu. Magas kõik nätäl. Reede hommikul ütles poisile, et tee sa puuhunniku asemid. Lauba hommiku nakanu tööd tegema. Tuukord es ole saage, kõik kirvega. Tal olli suur kirves ka, nii kui ta jõud. Puule üts vops ütelt puult, teine vops teiselt puult ja olli puu maan, olli puu misuke tahte. Õhtupoole aigsaste ol'l koduminek, kõik nädale tüü ol'l tettu, pand hunnikusse ka.
Mõisas, seal oli enne puune tall. Metsast oli palke toodu, hobune es ole jõudnu vedada, siis olli võtnu hobuse eest ära ja toonu tii pääle. Om ütelnu: "Endalgi sai tõmmada, mis nu vaese looma pidiva tegema."
Koska Ants elas enne mind. See tall oli siis juba vana, kui mina poisikene olin.

RKM II 63, 345 (20) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Õitsil käidi küll. Tuli tehti maha, mehed ise magasid. Tüdrukuid ei olnud.

RKM II 63, 346 (22) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kusagil siit kaugemal oli Karl XII oma kepi löönu maa sisse ja ütelnu, et kui kepp kasvama läheb, siis ta tuleb tagasi. Ja vist oligi kasvama lännu.

RKM II 63, 348/9 (29) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tsoorus oli mitu kõrtsi. Seal kes jõi, kes ajas juttu. Alalist pillimeest ei olnud. Naised ja tüdrukud kõrtsis ei käinud. Kõrtsimehed läksid rikkaks. Litsmetsa kõrtsimees ostis igale pojale talu, 4 talu. Üks kõrts oli siin mõisa külje all, siin talusid ei olnud ja kõrtsimees jõi teistega koos ja lubas maksmata jätta. See jäi vaeseks ja läks oksjonile.

RKM II 63, 353 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Matsi as., Kriguli t. - Ellen Veskisaar < Juhan Savi, 57 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Siinsamas metsas on puu-suurtükkide vallid või rootslaste hauad või mis nad on, kaitse all nad olid. Inimeste pääluid on ka välja tulnud.
Rootslased olid Kriguli metsas laagris olnud, venelased on üle Hallioja tulnud öösel. Siin oli lahing.

RKM II 63, 354 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Matsi as., Kriguli t. - Ellen Veskisaar < Juhan Savi, 57 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kriguli metsas allika juures peab rootsi kuld olema. Ühe kivi peal on märgid, mis näitavad, kus ta just on. Kaevamas on mõned käinud, aga vist pole leidnud.

RKM II 63, 354 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Matsi as., Kriguli t. - Ellen Veskisaar < Juhan Savi, 57 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Matsil mingit peidetud kulda ei tea.

RKM II 63, 357 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kui ma näe neid vaesid latsi
kel ei ole emma-essä
Lätvä ikken õlimäele
Heitva enda põlvile
Neil ol'l himmu mere pääl
Pümmen ärä uppuda
Sis tulli püüdja pühavaim
Oma armsa võrguga
Nii latse omma istutedu
Piindra pääle ilusaste
Heng ku vaimu näet sa
Sis rühi nii ku nõrgas lätt.
See on niisama salm.

RKM II 63, 358 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Õdag nakas tulema
Joosep nakas rühkmä
Jeesus ristist kasima
Rõivastega mähkmä
See pan'd teda ausaste
Juuda viisil hauda
Vahil kästi kõvaste
Sedasama hoita.
See on kah imä opatud salmikene.

RKM II 63, 362 (12) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsi-papast ei tea.

RKM II 63, 362 (13) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Puu-Ants oli olnud kõva, oli ütsinda puid lõiganud ja vedanud.

RKM II 63, 363 (14) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rootsi kuningas olevat ühtekohta kulda peitnud. Kuhu, ei tea.

RKM II 63, 363 (15) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Sarve-Liisi isa oli Tsooru mõisa maa seest leidnud rootsi kulda, seda kutsuti siis Kulla-Antsuks.

RKM II 63, 368 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Juuli Kõiv, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Jakob tahtse magama
Pan'd pää pal'la kivi pääle
Mis ta olli unen nännu
Nägi taiva redelit
Paratiisi värävit
Laskem sisse vellekesed
Tõstkem kanget häält.
See on niisama salm. Ema õpetas.

RKM II 63, 394 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. < Hargla khk., Mõniste k. - Ellen Veskisaar < Marie Hordu, 73 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsipapa ol'l nii kõva miis ollu, et olli hobest tõstnu.
Lehmasööda puudus ol'l tullu. Läinu sis toonu Raami küünist vana Wulfi hainu. Tultu urädnikuga otsma ja saadu na haina kätte. Ütelnu, et härra, ma üteainu rõivakesetäie tõi. Mõisahärra olli ütelnu, et ku võtat sälgä, annan andes. Ja ta olli pandnu na haina parvevinni pääle, võtnu sälgä ja viinu ta puultõist kuurmat Raami küüni tagasi.

RKM II 63, 401/2 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v., Pahkla t. - Ellen Veskisaar < Karl Meo, u. 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Varstus Krigulipalus on rootsiaoline matus.

RKM II 63, 419/22 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa as. - Ellen Veskisaar < Eduard Pless, 54 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsipapa oli Mõniste kandin. Hiigla kerekas tugeva kondiga mees. Hiigla jõud olnu ja kole palju söönu.
Olnu mõisa sepp. Vanemas lännu, mõtelnu, et kuis ma saas hindäle majakese muretseda, et mõisa korterin olet iks mõisa käsu all. Laupäeva õhtul mõisa kõrtsis kuulis, et kui kuhugi mõisa mõtsa elumaja rajatud ja korstna vällän, kust suits vällä tule, tuud ei tohi mõisnik maha lahku. Mõtles, et kuis ta saa, mõtsavahte on nii paksult. Jõudu mul pidä, esi saa ragumiseriistad tetä. Valmisti hindäle sepikoan kirve, säänse, millel poiss enne leeri es jõua alt õhku läbi lasta.
Lännu mõisa parki, proovnu kirvest tammedega. Võtnu pükste pealt rihma, mõõtnu sellega, et tuu pea kate löögiga maha saama. Kirves täütse oma ülesande.
Kaonu ühel ööl mõtsa. Lännu Tundule (see on Mõniste mõisa karjamõis). Ol'l nuhelnu seal vastava arvu puid maha mõtsan. Sällägä tirinu jõe kaldale, ragunu saina üles ja püstitanu kuuseokstest katuse ka pääle, tulnu kodu sepapatta, sealt viinu lõõtsamüürü ja korstna, kotiga kandnu. Lotsutanu sinna ahu üles ja korstna väl'lä. Järgmisel päeval võtnu naese ja latse ka kotost perra ja viinu nuu ka sinna hütti elama.
Kolmandal päeval mõtsavaht avastas hüti. Tul'l herrale kaibama, et Antsipapa on ehitanu Tuudule maja mõtsa. Parun - Wulf muidugi - praganu mõtsavahti, et kuis sa jahi ajal ei rääkinud. Härra sõitis ratsahobusega kaema. Vihastanu küll hirmsale ja ähvardanu, et sa oled varas. Antsipapa ütelnu, et om sääne säädus, et sällägä mõtsavargust ei loeta varguseks ja tuud ei karistata. Et julget sa minnu tülütada, sis ma karista sinnu. Selle tõenduseks astnu ühe puu manu, haaranu ossest kinni, murdnu maha ja ütelnu, et katsu et sa mu õuest kaod.
Riiga olli lännu oma majapidamise saadusi müüma. Peräst kõrtsi liika tegema. Tennu tugeva liiga ja suupiste. Ütelnu, et suupiste on kotust üten võetu. Saatnu naabri tooma. Naabri soris riin, otsis leivakotti, es ole. Löüd üte pütü ja üte suure koti, viljakoti suuruse. Tule tagasi, ütle, et ära on varastatu, riin ei ole. Antsipapa muigas, et sis pillu ma kolm kõrtsi tühäs. Läts esi vällä, tule tagasi, tõsen käen kotikene, kaendla all pütükene. Naarse, et sa löüdse küll, aga sa raipekael es jõua sisse tuua. Kiskus kotist terve ahutävve leiba välja ja tsiakintsu. Pütin olnu paksu kapsta siin.

RKM II 63, 424 (1) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Koska Ants oli nii kõva mees, et oli aastase varsaga vedanud kõik paruni sõidutalli palgid välja. Varsakene oli aga käekõrval olnud ja palk oli endal seljas olnud ja piits ka käes. Rahvas oli küsinud, et miks su piitsal nii suur sõlm otsas on. "Ah, tuu om varsapiitsakene."
Palkidel oli 12 tolli ladvast läbimõõt, ma ise nägin neid. Nüüd on see tall juba maha lõhutud.

RKM II 63, 425 (2) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsi-papat ei tea.

RKM II 63, 427 (6) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kos mõisan, Rõugen või Urvasten või ol'l rehepapp ollu, valitseja öelnu, et kas mõistat tuud, et kats kotti viid Mäekõrtsi ja üte koti Alakõrtsi. Sõimanu umbsakslasest härra kuuldes, et kas mõistat tuud. Viinu sis ja saanu valitseja juua.

RKM II 63, 433/4 (7) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
See oli Rõuge mõisan. Parun Samson ei osanud eesti keelt sugugi. Valitseja Redeliine oli tõlk.
Sügisel vili pandi kokku, rehetares kuivatati. Härra kutsus valitseja ja rehepapi - Ilsen oli ta nimi - enda juurde ja vannutas rehepappi, et see peab truu olema ja varastada ei tohi. Valitseja ütles rehepapile nii: "Kui sa esimese rehe peksad, siis vii minu jaoks kaks vakka teri veskile ja oma jaoks vakk." Parun näidanud rusikat, et pea sa meeles. Valitseja ütles: "Kui sa teise rehe peksad, vii üks vakk mäekõrtsi ja teine alakõrtsi." Ise olnud vihane, ütelnud: "Kas saad, lurjus, aru!" Härral hea meel - lurjuse sõnast saanud juba aru - läinud jälle nina alla ja näidanud rusikat, et ja-ja-ja. Valitseja ütelnud, et igast rehest võtad nii palju, kui tõsta jõuad, neid tuleb meil talvel tarvis. Härra küsinud, et kas on nüüd kõik. Valitseja ütles, et nüüd on kõik, ma andse sellise käsu, et ükski tera ei lähe kaotsi. Härra oli veel läinud rehepapi manu ja näidanud rusikat, et ja-ja-ja. Rehepapp olnud kangesti kurva näoga.
See on päris sündinud lugu.

RKM II 63, 438 (11) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Nuurherr sõitnu kaema. Lasknu kõigil ümbre pöörda, määnes miildü, sis ütel, et õhtal tulet mõisale.
Kiltre kai jälle noit, kes laisalde tööd tegid, need pidid ka õdagu mõisale minema. Noile anti 10 vitsalööki. Siis palusid, et nuurherr, pessä minnu enne, mul kodu kaugel.
Noorhärra väljavalitu viidi vanni. Paar naisterahvast iga õhta vannitedi ära, sis lätsi nooreherraga magama.
Mõnda laskis sikul karata. Sikk olnu nii harinu.

RKM II 63, 440/3 (13) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Koska Ants oli hirmus kõva olnu. Oina olli kõrraga söönu. Paruni olnu Riian kuun, joonu sääl. Olnu üts tukev oinas. Üts olli ütelnu, et vaata ku tukev oinas. Tõne ütelnu, et ta mõne tukev, mul on mees, kes ta kõrraga ära söö. No lepma. Tulnu kodu, ütelnu Antsule, et sul on üks suur ülesanne. Et mul on leping tettu, et sul tule üts oinas kõrraga ära süüa. Ants naaratanu, et see on väikene asi, herr. Härra ütelnu, et ära sa söö üks päiv enne, kui ma su Riiga vii, muidu ei jõua ära süüa.
Oinas är tapetu, är praaditu. Tulnu muit herri ja parunit ka kokku. Ants ütelnu, et tooge paar nakla heeringit enne, mul süä väegä vesine. Herr olli kaenu, et nüüd ma kaoda. Olli keelanu Antsu, et ärgu söögu. Ants, et mul iks süä vesine, ma söö.
Ku pistma naanu, sis poole tunniga olnu oinas söödu. Tõse, et ta ei ole inemine, ta on loom. Parun võitis, anti Antsule ka hää napsuraha.
Vanast käüdi Riiga voorin. Tõsen taren olnu poisikõsõohtu nuurmiis, tuuga oli Ants üten lännu. Tii äären olid kõrtsid, sinna jäid ööseks. Ants ütelnu, et poja, too sa oma leivakott enne sisse, sööme ta enne ära. Kuradi sant, oli söönu ta poiskõsõ söögi kõik ära. Poiskõnõ nakanu ikma, et mis ma nüüd söö. Tõne õdag jäänu tõse kõrtsi manu ööses. Naanu õhta kõik sööma. Poisil ei ole midagi süüa. Ants ütelnu, et mine too reest mu söögikott ka, sööme. Poiss otsnu, et ta ei leia üttegi leivakotti, üts tõrdukene oli õnne'. Hans ütelnu, et tuu omgi mu levakott. Poiss lännu pruuvma, ei jõua liigutadagi. Ants toonu tõrdu sisse, ja sis olli poisile ka andnu. Söönu selle tünnütäie putru ära.
Tee olli tuisand olnu ja ütte mäkke ei ole hobune koormat üles vadanud. Ants võtnu hobuse lahti ja tõmmanu esi selle koorma mäkke ja ütelnu, et endalgi sai vedada, mis siis veel vaene loom tege.

RKM II 63, 443 (14) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Trull-Jaan elas Sangaste või Vaabina pool. Kuulnud olen küll, aga ei mäleta.

RKM II 63, 443/4 (15) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ruusmäe k.-nõuk. Mustahamba külas on suur tamm. Rahvas rääkva, et Karl XII, kui ta siist Eestimaalt väl'lä pake, löönu kuiva vehmre püsti, et kui kasvama läheb, saab Rootsi valitsus ütskord tagasi tulema.

RKM II 63, 444/5 (18) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kõik, kes vaesed või vargad või valitsuse eest kõrvale hoidsid, elasid Krabi Paganamaal. Mõnel oli majakene, mõnel oli mäe sisse kaevatud. Trumbioru perve sees oli mitukümmend perekonda. Mis varastati, see sinna viidi, otsima minna ei tohtinud, siis sai tappa või varastati sind ennast paljaks. Kiriku liikmed nad ei olnud, kirikus ei käinud, mõisale ega vallale maksu ei maksnud, nagu omaette riik.
Arnoldi riigi nime ei tea.

RKM II 63, 450/2 (1) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Enne I Maailmasõda oli Tsoorus moonameestel päevatöö ja päevapalk, 3 söögivahet, pea päevatõusust loojakuni. Naisemehel oli paari peale aastas 45 puuda (= 15 vakka) rukkeid, 45 puuda kesvi, 50 kopikat päevas raha. Tolle moona eest maksime tagasi 50 kilost rukkist 2 rubla, 50 kg kesvadest 1,5 rubla. Vili oli ilus ja puhas. Maapalka oli ka: pool vakamaad kartulimaad, pool vakamaad timutiheina, pool vakamaad linamaad. Loomasööta anti 15 naela õlgi ja 5 naela aganaid päevas, rukkiõled olid priid. Korter ja küte oli prii.
Algul anti mahumõõduga, pärast kaaluga.
Kahte siga pidasime alati.
Hein ja põld või rüga oli tükitöö, rubla vakamaa, tee, millal tahad. Kui kuuvalge oli, siis kunagi öösel põld tühi ei olnud.
Ma sain esimesel aastal 100 rubla kulda kätte, moon oli juba juurest ära võetud.
Ühiskarjamaa oli, mõisa pidas karjase, andis ühe inimese moona, meie maksime lehma pealt 1 rubla rahapalka. Üks moonanaine oli alati abiks.
Lepingus olid karistuseparagrahvid, aga karistati vähe. Ükskord purjus peaga ajasin hobuse ära, 3 päeva oli tallis, siis pidin 3 rubla maksma vaestekassasse (kirikusantidele ja vaestele).

RKM II 63, 452/3 (2) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üks kõrts oli Litsmetsas. Mõisa juures puiestee lõpul oli teine kõrts, Roosikus ja Kõrgepalus ka. Need olid mõisniku rahaallikad.
Pillimees trehvas kõrtsis ainult mõnikord juhuslikult olema.
Kapstamaarjapäeval (24. märts) oli talurahva orjadevahetus, jüripäeval mõisarahval. Kapstamaarjapäeval oldi kõrtsis, peeti nagu püha ka. Siis õhtupoolikul olid naised ka, joodi puna - üteldi nii. Muul ajal naised ei käinud. Peremehed tegid siis kõrtsis kaupu.

RKM II 63, 457 (6) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsipapat ei tea.

RKM II 63, 457 (7) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Koska Antsu ei tea.

RKM II 63, 461/2 (16) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Küsimuse peale esimese öö õigusest:
Üts naene pidi ka mõisa minema. Miis lännu esi, olli parunit tapnu.
Üts olli jätetu ütsinda tarre, tennu kuju sängü, lännu läbi akna vällä.

RKM II 63, 462 (17) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Hermuse juures on kerikukaev. Seal on kerik olnu.

RKM II 63, 463 (21) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Puu-Antsu olen ise näinud. Oli suur pikk mees. Lõikas puid.

RKM II 63, 463 (25) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Krantsilohku ei tea.

RKM II 63, 506 (6) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k., Põldlahe t. - Ellen Veskisaar < Miili Kalmus, 64 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Krigulipalus on sõaaolitse matuse. Sealt olevat välja kaevatud mingit kraami.

RKM II 63, 506 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k., Põldlahe t. - Ellen Veskisaar < Miili Kalmus, 64 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Antsipapat ei tea.

RKM II 63, 518 (13) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Kõrgepalu k., Siidra t. - Ellen Veskisaar < Linda Utsal, 46 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Peidetud varandusi ei tea.

RKM II 63, 519 (15) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Kõrgepalu k., Siidra t. - Ellen Veskisaar < Linda Utsal, 46 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rootsi kuningast ei ole midagi kuulnud.

RKM II 63, 535/6 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Sikamäe t. < Hargla khk., Saru v., Rebase t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Rosalie Adamson, 66 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Meil omma' iks hällü'. Kiik om, kus latsi kiigutadi. Häll tetti keväjä lihavõtte pühis. Hällüti pia õga pühäba õdagu. Meil ol'l kõõvistik sääl man, sinna tetti. Kui mina nuur olli, sõs tek' hällü vend - Rõõmus August. Õkva üle jõõ Saru valla järgi - Rebäse talu. Üle külä tetti õks üt's häll.
Üleväl olli puu-tala ja sõs olli ravvast rõnga' ja sõs olli kadajatse vahru' (puust keerädu rõngide manu ja puu lät's alla). Vahrude kül'len olli laud. Hällü pääl saisti pisti, hoiti vahrudest kinni. Olli ka ilma rõngida, ainult kõost keerädu vahru', ja kõrd näi, kui üt's poiss käüse hällüga üle tala. Poisi' tegi hällü ja tütrigu' värmsi munne. Kui lätsi hällü manu, sis võti munne üteh. Meesterahvas hällüt, naise' es jovva. Mõni saise pisti, mõni istse hällü pääl. Häll tetti pühi laupä valmis, aga hälma nakati keskmine pühä. Edimetse pühä käüse kerigoh. Suviste pühä ka hällüti. Laulõti ja tantsiti, juudi viina ja õlut. Tõistest külädest tulli ka mi' hällü manu. Mõnikõrd käüdi ka kodu munne otsma, aga munne sai rohkemb hällü man.

RKM II 63, 541 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Ede-Ülesoo t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Beerenstrauch, s. 1868 (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Mu vanaesä ol'l küll käünü mõisat orjaman. Reht käüdi pesmän. Vanaesa aigu ol'l jalguga tsakat. Rüärehi pesseti kuutega.

RKM II 63, 589/90 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Sepa t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Katri Sikk, s. 1873 (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Katri Sika isa oli Roosa mõisas puusepp. Katri Sikk käis viis aastat koolis. Varstus kolm talve ja Ritsiku kiriku juures kaks. Sellest ise jutustab: "Latsele panti nädälis aos nellätoobiline nurmigugõne kartuliputru, suppi või kapustit üteh. Tuut süüt nädäl aigu ja ku puulpa kodu tulõ, sis kapõrd õnnõ jalgu pääl.
Nurmik ol'l lauakõisist tettu, ümarik, kaas ol'l pääl, kaase pääl põõn. Üt's põõna ots ol'l ütel puul pikembä laua otsa sehen ja tõne tõisel puul pulgaga kinni. Kaase pääl ol'l painutedu käepide. Nurmiguge panti putru täis, kaas pääle, köideti leiväkoti külge ja sis võeti olale. Nii käve ma kat's aestaga koolih."

RKM II 63, 591 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Sepa t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Katri Sikk, s. 1873 (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Teenijate vaeldamiseaig oli kapstmaarjapäiv. Katri Sikk oli tüdrukuks Otenderi juures Raudsepal. Sai palka 15 rubla raha, 30 naela linu ja 5 naela villa aastas. Kel oli lammas, sel peeti lammas üle talve.

RKM II 63, 593 (6) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Sepa t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Katri Sikk, s. 1873 (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanaemä tsõet (luges rütmiliselt ühel toonil):
Oh nüüd anti mulle nätä,
taiva auustust ning hääd:
Jeesus rühib minu katta
oma val'ge särgiga,
auu-krooni andas mullõ,
taivatruuni näe ma jälle,
sääräst rõõmu maidsa ma,
mis on kohalt otsada.

RKM II 63, 626/7 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanasti iki öeldi, et olli raha kuivatet. See oli olnu: üks miis läinud õhtu välja, näinud, et tuli põleb kahe puu vahel. Ei ole näinud kedagi ligidal. Hakkan neid tulisid süsi võtma, nii oli üks must mees tulnu ja löönu selle mehele põse pääle, ise ütelnu: "Kuhu ial lähät, nii ajate oma päkad sisse." Nii oli sõrme jälg jäänu põse pääle. - Sedä meest ei ole kohus ka karistanu, et sedä on juba ükskõrd karistatud.

RKM II 63, 634/5 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanast olli siist mehed vooriga läinud Riiga. Tii ääres olnud Põrguhaud, sääl olli alati rahvast eksitet: müüdud, ostetud, olli raha vahetet. Tulnud kodu - kõolehe' taskun - es oleki raha. Pal'lu eksitut rahvast. Vene usu preestri ja luteruse opetaja läinud sis kuradit välja ajama. Sis om igale ühele üteldu süüd, mis na kurja ommava tennu. Sis opetajale üteldu, et: "Sina oled lauluraamatu varastanu", a vene usu preestrile, et: "Sina oled ühe saia varastanu." Tuu ütelnu vasta, et: "Mina olli nuur, sis võti üte saia. Kedägi es ole, sis panni raha asemele." Et es ole vargus. Käind ja lugend ja kästud välja minnä. Sis viimäte läinud välja.

RKM II 64, 83 (19) < Rõuge khk., Metsküla k. - Selma Lätt < Leena Kuus, 81 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Suure talu tüdruk sai kolm ja pool rubla aastas. Mõisas anti 20. kop. päevas. Kõige suurem palk talus oli viimati 22 rubla. Peeti lammas või ka kaks. 2 puuda linu anti. Kui oli hea tüdruk, sai 5 päela peale. Lina lasti kõik puhtaks rabada. Villu vakuti. Päält selle tuli kässi kaarsikese.

RKM II 64, 83/4 (20) < Rõuge khk., Metsküla k. - Selma Lätt < Leena Kuus, 81 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tädi kõnel, ta käve mõisan ketraman. Tädi ol'l peenülanga keträja. Pirrutulega kedräti. Mu tädi ol'l kõgõ valgemba koha pääl.

RKM II 64, 84 (21) < Rõuge khk., Metsküla k. - Selma Lätt < Leena Kuus, 81 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Teole minnes oli anumatäis kapsaid ja naadi karask kaasas. Reedel läks ja reedel tuli teolt. Koodiga löödi rehes, käsikiviga jahvatati. Kui kartuli maha jätsid mõisa põllul, said peksa. Vana veli oli saanud kupja käest peksa.

RKM II 64, 87 (3) < Rõuge khk., Punsa k. - Selma Lätt < Lota Sprenk, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Sügüselt anti karussel muun: rükki, villä, kartulid, kapstid, villa, linna, seepi, kõike anti kui koto läts. Kuis timä talve mudu os söönü. Ku kooli manu lätsi, sis karüsse sai valla.
Kui edimest kõrd kar'äga kodo tul'l, tsiugu viige, et mudu jäät magama karän ja keiti mõni muna kah hääs meeles.
Hunti es ole ennembä mi puul.

RKM II 64, 88 (4) < Rõuge khk., Punsa k. - Selma Lätt < Lota Sprenk, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tütrigul ol'l rahapalk, anti viil linnu, ja lammas ka peeti üle talve. 2 puuda linnu anti. Raha ol'l 14 ruublit vai nii.
Sulasel anti rõõvas, anti tekirõõvas villane ja linnane, alushammõ ka. Linamaad meil sulasõl es ole.

RKM II 64, 88 (7) < Rõuge khk., Punsa k. - Selma Lätt < Lota Sprenk, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Sõnnigutalus ol'l alasi. Sõnnik viidi ju üte pääväga vällä. Ümmert sõõri kutsti kokko. Suure' inimäse' hiidi' pääle. Lats kargut tühjä hobesega tagasi. Süvvä anti, viinä anti söögi aigu. Hiitjilõ anti vahepääl kah viinä. Üts kisk nurmen maha.

RKM II 64, 88/90 (8) < Rõuge khk., Punsa k. - Selma Lätt < Lota Sprenk, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Esä ol'l jaamapoiss Liisu jaaman (hobusepostijaam) Lätimaal. Härral olli inämbüsi kõik eestläse. 3 jaamapoissi. Egäl jaamapoisil ol'l 4 hobest süütä. Lätsi sis sõitma ku ol'l uma kõrd. Vallalitse tõlla ja eest kinni tõlla ja takast kinni tõlla. Tõlla olli kallimba. Alamba rahvas sõiti lahtise vankriga. Mõnele (tõllale) panti 6 hobest ette. Sõitja mas's hobeste eest härräle ja hobestepoisile ka õks and juutraha. Ruubel ol'l hää juutraha. Egaüts es anna kah.
Kartulimaad ol'l ka üle nellä üts vakamaa, sinnasamma pand kapsta kah. Kolm ol'l jaamapoissi, üts ol'l sepp. Rautjaama hobõsiid ja parand tõlda. Kivitiid müüdä inämbüsi sõideti Riia poole, Võru poole vähem. Sännan ol'l jaam ja Roomuskal ja Määril. Ku Sännäst tulle, sis anti hobestel süvvä. Es ole es oma süük, jaamast anti mihele ja kõigele, - jaamasaks lask omma virtinal anda. Jaamas'äks, kirtaja, kiä no säksu vastu võt't. Liisu jaaman olli kik üte katuse all: muru puul poisi', välläpuul to s'äks ja sepp. Säkslane ol'l tuu s'äks. Jaamas'äksa kätte masseti raha, tuul ol'l uma raamat, kirjutedi üles ja an'd herra kätte. Talli olli ja vaagus, kon tõlla ja kõik sisen olli. Säksa olli mõnikõrd üüd kah. Ol'l oma tare tal, sääl olli sängu ja sohva sisen ja. Mia tellis söögis, tuud sai. Mõni tahtse kohvind, mõni piima. Ka sis midä kraamist puudu es ole es. See ol'l 60-70 aastat tagas.

RKM II 64, 90 (9) < Rõuge khk., Punsa k. - Selma Lätt < Lota Sprenk, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tiid alasi parandedi. Ol'l tiisoldan'. Suuri kivve veeti. Kun haud sisen ol'l sinna pesti sisse. Tuu elli tii veeren', täl ol'l oma erä maja. Ei tiiä', mitu versta oll (tema teeosa), õige pikält ol'l tuu tii jagu.

RKM II 64, 96 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Vladimir Sikk, 58 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kriguli palu pääl on gootlaste matusepaik, Vana-Roosa kirik kanditud nende kividega, mis sealt matuselt toodud. Laiba tuhk olnud savipotis. Savipotte tuli välja. See on Luumäe varikus.

RKM II 64, 97 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Vladimir Sikk, 58 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kala maa pääl kündis sulane. Leidis potitäie hõberaha. See oli tsaariajal. Vahetas ümber, ostis talu. Vana Kala kah sai ikka. See oli vast 90 aastat tagasi.

RKM II 64, 97/8 (5) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Vladimir Sikk, 58 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Pessümajase om näta sääl talli iin. Sääl ant oraaol pessa. Mõne olli kaugelt, Lüütsepä küläst ja, olli kümme versta minnä. Sis teomiis ütelnu: "Pessä minnu enne, mul kauendõhe minnä!"

RKM II 64, 132 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Talgid olli linakakmise ja rabamise aigu. Iks pühäpäevä õdagu päält lõuna algsi. Kel kibedam tüü, tõise tulli appi priitahtlikult. Kakuti tükk maha. 5 või 10 peo panti kokku, visksi maha kah - linapeorind ütelti. Sugimist es ole, esi sugisi. Poisse ol'l kah. Tõnekõrd mõni kaks, mõni es kaku, kai enne veerest ja ai nalla. Õdagu tansiti, mängiti. Ku mõnel ol'l soldanis minek, sis tõise tulli abis.

RKM II 64, 133 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Mardipäeva aigu ol'l lina rabamise talgud, inne jõulud. Edimält masti raha linnust rohkem, talve poole lüüdi odavamast.
Jahvatamise massin oll. Ringikujuline labamassin, hopen vedi. Tuu ol'l murdmine. Siss rabamine. Mõne hoidseva mõne päeva, tõmmas peo pehmembas. Sis tul'l rabamine. Puust rappai. Naisterahva leiva põlve pääl, mehe' pistu. Rappai ol'l saarepuust, üles, alla lei.
Oma rahvas jahvi. Talgu korras tetti rabamist. Laternatulega rehes tetti. Tõnekõrd tansiti kah. Süüdi, joodi kah ku lõpp ol'l.

RKM II 64, 134 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Esaesä ol'l väega tugev ollu. Talvel lännu mõtsa. Kats halli hopest ollu, jättunu tii pääle. Soepalust toonu sällän palgi är, pannu hobeste pääle.

RKM II 64, 134 (6) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kriguli palu pääl ollev roodsi matus. Esä aigu mõis ol'l kaibnu. Hõbesõlg ja luuprüki om vällä tullu.

RKM II 64, 134 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Imä esä ol'l edimene, kes rehepessu massinale läts. Saadeti Tartumaale Paluperä mõisa opma, sääl oll massin. Sääl es tohi kubijas enäm lüvvä, es tohi keppi üldse kanda kähen. Siin viil lei.
Mu esä tul'l Tartumaalt tagasi, ütel härräle, kuis sääl oll. Härra ütles: "Vaiki, vaiki, Jakub, meil jääs tuu pess kah maha!"
Imä esä, Tamme Jakub, ei ole pal'lu saanu, tuu ol'l ussin. Ütskõrd ol'l saanu üle kühmu õige kibedale.

RKM II 64, 134/5 (8a) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Imä selet, et moonaaida repi pääl rihe man oll pess. Nii kui lüük ol'l, nii inemine karjat: ai, ai, ai!
Vana-Roosa mõisnikus oll enne Moller, sis Aaderkass.

RKM II 64, 137 (12) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Pere kauplemise aig oli tinispäiv. Kõneldi - mokalaat. Mine mokalaada, üteldi. Peremehe lätsi kõrtsi kokku, soovitedi: võta seo sulane või tütrik. Mõnisten, Paiu kõndsin, sääl ollu tüdrugu ja poisi kuun.
Pal'lu lepse kotun esi.
Naise mõni ütsik käve kõrdsin (Varstus), inämbüsi mehe'.

RKM II 64, 138 (14) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
(Abistamine tuleõnnetuse korral).
Ku põhukatussid panti, sis ega perremiis vei kas viis või kümme kupu põhku, ku maja ol'l maha palanu. Rüä põhk, rehega rabati, sirge õle'.

RKM II 64, 138/9 (16a) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Hobesavarga ollu säändse kah, andse teedä: "Ega me ei jätä, hobesa iks veeme!" Ol'l ihne peremiis Kala. Tuud joodi kõrdsin. Kala ütel: "Kullagene, esi küll saa viinä, kuis no Liisä saa!" Ütli: "Küll Liisä saa kah."
Vana Kala jäi purju, anti pudel viina Liisale kah. Võti hobesa lasila küllest. Es saagi inämb kätte.

RKM II 64, 139 (16) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Esäesä ol'l kõva miis ollu. Ol'l vana vallavanembaga vastamisi lännu. Ol'l vallavanemba rinnust kinni võtnu nii kõvasti, et kärvas är' kah. Ta es mõista omma jõudu perrä võtta. Esäesä olli sis vägivaldselt nekrutis pant. Es ole enne kätte saad. Kolm süküst püüti, kui kolm aastat mööda, sis es võeta inämb.

RKM II 64, 139/40 (17) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Voori pääl ol'l üts miis Mõnistest. Ollu kõrdsin öömajan, ütelnu: "Poja, tuu mu söögiannum sisse."
Poiss ei ole leidnu. Toonu suure püti sisse. Poisike ei joudnu tuud nõsta. Ollu kapstid, liha. Üttegi liha es müvvä, võiu kah.

RKM II 64, 140 (18) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Talvõlt peeti naha toorelt. Pargiti pajukooriga. Kasuganaha, punase om kah paiukuuriga pargitu.

RKM II 64, 156 (1) < Rõuge khk., Varstu al. - Selma Lätt < Jaan Beerenstranch, 89 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Harjukõse tulli Venemaalt Pihkva kubermangust. Puute siin es ole. Ku poe tulli, häädunu ni ärä. Rõivast müüsi, päärätikid osti naisterahva. Tuukõrd olli rõiva omakoet. Talve käve, sälläga nõsti, mõnel ol'l kelk kah. Tas'kuväidsekõisi ka möi.

RKM II 64, 156 (2) < Rõuge khk., Varstu al. - Selma Lätt < Jaan Beerenstranch, 89 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
1884. aastal ehitas esä maja siiä. 70 aastad tei sepätüüd. Oma talumehe massi sepäle aastas kõrd villä. Mõni es saa vil'lä anda, möi talvel lina, mass talvel kuis kuhagi olli. Ise teki raua (hobuseraua). Kui vabrik nakas tegemä, sis viimäsen otsan tõive noid kah poest. Vikatit ei ole tennu. Tsirpege kõik rüä põimsi, tsirpe küll tei. Lätlase leiva rogiga. Panti kõik väikulõ unikulõ kaare pääle. Rükä küll lüüdi roogiga.
Mehe tõi (sepale tulles) enambüsi raua üten. Tulli siiä, sis lätsi ma puuti, tõi raua, ku puut ol'l. Võrult tuudi enne sedä raud. Ma kaalu är' - nii ja nii pal'lu. Mihkelson oll siin rikas miis. Ta vedi Riiast raua. Pikä lati olli, säält otsast raoti hobuseraua suurune tükk.
Mõisan olli iks oma sepä.
Mu esä mõist puutüüd kah. Tek'k rattid kah. Ma ka opi. Ku sepä tüüd es ole, tei vankri, rattid kah.
Mõnisten ol'l vokitegijid.
Innembüsi masseti mõisa sepäl palka 10 kop. nagla päält sepäle. Oma raud ja oma hüdsi. Tuud pal'lu aigu es ole.
Edimelt ol'l talumeestel hüdse üten. Suure reheah'o. Talumehe rehetaren elli, kistutedi hüdse' ar, korjati.
Mõni mõisnik nakas hauan põletama, Kõrgepalu mõisan. Palti ja mõisnik säält möi. Roosa mõisan ol'l haud nurme sisen, mäe kalda pääl. Mia mõtsapuu olli, enämbüsi männipuu. Kasehüdse' iks om paremba küll.
Ku hüdse es ole, es oleki sepäl midägi tetä. Lätimaal ol'l Bormanni Aadu, tuu möi hüdse, telliskivi ahju ol'l tett. Tärpentiini kah juusk vällä.
Ku ma poiske olli, sis ol'l vankre ratta puha puu, rauda es oleki pääl. Kats, kolm aastad ol'l ratas all. Kaalpulk ol'l rauane, muud es ole. Puu rii olli. Nakati riile raudu ala paneme 70-80 aastad tagasi.
Ku ma nuur olli, naksi sepätüüd tegemä, tagusi hobuseraua nagla kah. Riiäst hakati vaprigu naalu tuuma. Harkadra olli, adraraua tegi ja kirve. Puu tegi egaüts kotun. Pootest võeti raud. Suur rauakang ol'l, säält lahuti lahki, edimält telti säält hobuseraud. Perän tul'l sääne paras latt, sai hobuseraua. Ütsvahe ol'l väega halv raud. Kirve tetti. Mürkü (teras) es ole saia. Vana vikadi pesti kokku, sulatedi kokku ja sai tuu terä, panti kirvel terä ette. Perän nakati liinast mürkü tuuma. Mürgül piat kaema, et är ei pala. Ta palar aä kah.
Puuägli ol'l. Nakati mõisa ka raudäkli tegemä.

RKM II 64, 161 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Hallimäe k. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Ku ma lats olli, sis siin olli Sitiga läte. Sääl ol'l vanast raha ollu mäe seen. Jaaniõhtu ol'l vanajuudas sääl raha kuivanu. Kats naisterahvast lännu ja korjanu oma põlle sisse ja lännu tüllii, et: "Sa sait rohkem!" Ei ole muud ollu ku puulehe õnne põlle sisen.

RKM II 64, 161 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Hallimäe k. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Rahaauk olli mõtsa takan. Roodsi raha. Imä tädipoig ol'l saanu Kala maa siist roodsi ruublid. Tädipoig, tuu viidi kroonu pääle Poolamaale. Tahtunu kodu, ol'l võtten nagu midägi sisse. Kooli ar. Timä ol'l poissmiis, jäi tuu raha sugulasil maha. Osti Valka maja. Tal ol'l unen kah ütelt. Künden ol'l ruublid löüden. Ol'l raudora tennu ja sis tundu ar. Üte toobi tävve hõperuublid löuse.

RKM II 64, 171 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Mõtsataga külän Kala talun sulane kündnu. Sõaaigse katlakesega tullu raha vällä. Peremiis ütelnu: "Ta om mu pantu, ega noid ei kõlba sulle." Aeti, et peremiis lännu rikkas, löudnu maa siist kulla asja. Suure rubla ku tsõõri. Sulane vast mõnekse sai.

RKM II 64, 172 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Mu esä selet, ku ta sedä maia nakanu ostma, ol'l mõisa rehte tüüle käinu. Koodiga pessnu. Kubjas lei: "Kõvembade peat lüümä." Esä ol'l koodiga lasknu kubijale pähä.

RKM II 64, 172 (6) < Rõuge khk., Varstu v., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Sai teedä, et hengemaad andas Venemaal. Ütli: ma taha siin Eestimaa jaon. Kes hengemaad tahtva, noid timukas naanu pesmä. Verevide püksega, ahvi tõugu oll. Tsirinal verd juusk. Võrol oll tuu pesmine. Provva ütelnu: "Sa olet püssämiis, tuu mul mõtus kodu." Võtt mõtuse. Provva saatnu tähekse - pant sis lipu poole, sääl es pesseta. Kiä pessä sai, panti raami pääle. Inämbiisi oll ärä koolu.
Ti ei tohi üteldä, et hengemaad palssi. Mi palsi hengeõndsust - nii piat ütlemä.

RKM II 64, 174 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Loogasaar. Selle panti Loogasaar nimes, et siiä käve kõik külä karä kokku.

RKM II 64, 194 (2) < Rõuge khk., Kõrgepalu k., Hurda t. - Selma Lätt < Marie Tuvikene, 82 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tsirgukese, linnukese
lendva ümbre voona mä(ä)e
vereviid, valgiid.
Kõo valge kooregõ
paistva muide puie seast
nii kui voona lamba tääl
paistva patatsiide seest.

RKM II 64, 194 (3) < Rõuge khk., Kõrgepalu k., Hurda t. - Selma Lätt < Marie Tuvikene, 82 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kaagveren om Venda talu. Rootslase olli sõa aigu pandnuva kulla pedäjide ala. Ütskõrd omma tullu kolmekesti, kaibenu pedäide juure alt. Karjapoiske nännu. Tullu üüse tagasi ja viinu kullapüttü ärä, ase jäänu enne järgi. Mina eläsi sääl lähedal. See olli tsaariaigu. See ei ole mitte kuuldu.

RKM II 64, 195 (4) < Rõuge khk., Kõrgepalu k., Hurda t. - Selma Lätt < Marie Tuvikene, 82 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tõne roodsi kullakann ol'l jäl Kaagjärve vallan Pugritsa talu Saiba soo pääl. Suu oll väega ää maa, must muld. Talu rentniku nooremp poig ütelnu: tsia songiva vällä säänse läikvä tüki.
Emä läts vaatama - kuld. Vahetiva ar', ostsiva suure talu.

RKM II 64, 195 (5) < Rõuge khk., Kõrgepalu k., Hurda t. - Selma Lätt < Marie Tuvikene, 82 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Rootsi kuningas Gustav Adolf ol'l siin ollu. Olli kuldane silmäpesu vannike siiä jäänu. Perenaine söötunu põrsid säält siist. Vanast juut tullu, kaubajuut, ütelnu: "Müü är mul tuu vannikene."
Tuu ol'l müünü är roodsi kuniga suupesuvanni kolme rubla eest juudile.

RKM II 64, 195/6 (6) < Rõuge khk., Kõrgepalu k., Hurda t. - Selma Lätt < Marie Tuvikene, 82 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Pääle Põhjasõa olli tsissa. Vana inimese nännu. Püssä ollu rii pääl, hõiganu: "Kata, Mata, Lota, tulge vällä!"
Ku kätte saanu, tapnu ar. Rusi talun Kaagjärve vallan elli vana miis, tuu ollu ahupääl. Tsissi tullu, pannu reheahju palama, võttunu rõiva iist vallale, vana sineli tükü. Miis vaadanu: naise. Sii lännü maha, rabanu är. Sis ei ole eestlase noid ka inämb pellänü es.

RKM II 64, 199/201 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Vladimir Sikk (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
1905. a.
Rogosi mõisas oli isa moonameheks. sinna tuli kõneleja. Koosoleku pidaja oli Kivi Peeter. Haava August ja Haava Peeter tahtnud vallavanemat kotti ajada. Tulid mõisa kah. Mõisnik oli Klaasnep. Tuudi karistussalk mõisa. Haava Peeter ja August viidi Marienburki. Tagasi tulid, oli ihu katki. Peetrele oli pükste peale antud. Riide tükid jäid naha sisse, mädanes hirmsasti. Nende ema oli tahetud ka mõisa viia. See oli padja kõhu pääle pannud, et rase on, siis ei ole viidud.
Seekord öeldi, et mustsõda. Need olid mõisniku ostetud mehed. Rahvas oli mõisnike vastu, mõisnik pööras riigi vastu, siis sai sõjaväe välja tuua.
Vulfi küünid pandi põlema. Ise laskis panna.
Raamatud olid, kust lauleti:
Ei abi saa mi keisri käest,
kes rahva verest elab.
Naise laulsi kõvast pühä viie pääle. Koosoleku päält andi brošüüri ja lauluraamatu kah.
Marienburis oli poodud suuremaid tegelasi.
Varstu vallast lasti kaks Pika nimelist maha. Võru ligidal, seal kus nüüd on lauavabrik, on kaks pedajat, sinna soo peale maeti Varstu mehed kah.

RKM II 64, 201 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Vladimir Sikk (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Viitinän mõisnik pidi tuatidrukit. Neidega saiva latse. Küsse tüdruku käest: "Kedäs sa tahad, kutsart, aidameest?"
"Tahas kutsari."
Mõisnik kutsus kutsari: "Võtad tüdruku är, mudu lähed kroonu pääle 25 aastat." Võti tüdruku iks är.

RKM II 64, 272 (102) < Rõuge khk., Alaküla k., Kalda t. < Setumaa, Sagorje k. - Olga Jõgever < Marie Nutt, 64 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Imä imä ol'l'i 18. aastane, kui tedä vahetadi koera vastu, viidi Taheva mõisa. Imä imä abiellus hiljem ja elas 80. aastaseks.

RKM II 64, 279 (108) < Rõuge khk., Sule m. - Olga Jõgever < Osvald Troska (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Jutustaja ema rääkis: "Vanast mõisahärra käskind moonameestel nõela rinnas kanda, kui mõnel ei olnud, sõs sai valu. Mõisnik öelnud: "Vai sinul ei ole nõela, peab nõel olema".
Õmblusnõel pidi olema.

RKM II 64, 280 (110) < Rõuge khk., Sule m. - Olga Jõgever < Osvald Troska (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Poolteist kilomeetert Pikanurme talust Varstu poole minna, endise Aleksander Hurda maa pääl om suur kivi, millest räägitakse:
"Mine sinna kesköö aegu, sääl om kattal rahaga", unen oli näidätu. Kas mõni om leidnü, sedä ei tiiä, aga kui noor ol'l'i, ütleb jutustaja, usuti sedä.

RKM II 64, 353/4 (211) < Rõuge khk., Varstu v. - Olga Jõgever < Hilda Juhanson, 53 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kadaja läte on Moksi talu man, jaanipäeva ööse käis vanakurat raha sääl kuivatamas. Nüüd om kõik vakka jäänü, ei kuule enäm kuradist midagi.

RKM II 329, 355/6 (5) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ristteelt Vastseliina poole asub paremat kätt väike sügav järv. s.o Tõrvalannu e. Kogre järv. Kat´s tünni kulda järven. See Rootsi sõ'a aegne kuld. Tünni' suure ketiga ühendatu. Üts ots, aga es leidnu.

RKM II 394, 252/8 (18) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Raha kokkuostmine.
Teatavasti oli okupeeritud Eestis maksev ka Nõukogude raha. See oli aga väga odav. Vahekord rubladel ja markadel oli 10: 1 s.o 10 rubla oli üks Reischmark. 1943. aastal hakkas üks ettevõtlik mees (nime pole kahjuks teada) Vastseliina alevikus Nõukogude raha kokku ostma. Alguses maksis ühe rubla eest 1 marga. Mida kiiremini okupandid jalga lasksid, seda rohkem oli mehel järgijaid ja seda kiiremini tõusis rubla kurss. See olenes väga palju Nõukogude Informbüroo teadaannetest, mida salaja kuulati. Üht-teist sai välja lugeda ka okupantide ajalehest "Eesti Sõna". Kui seal teatati saksa vägede kavakohasest taandumisest rindejoone õgvendamiseks, maksis rubla jälle rohkem ja suurenes kokkuostjate arv. Lõpuks pakuti rubla eest juba 100 marka, kuid polnudki enam, kes oleks tahtnud rublasid müüa, sest suurtükikõmin kostis juba selgesti.
Peale Vastseliina aleviku osteti rublasid kokku ka Meremäe vallas, Vilo vallas, mis kuulusid endise Petserimaa koosseisu, ja Lepassaare jaama ümbruses Võrumaal.
Raha kokkuostmine oli väga teravmeelne plaan. See kasvatas inimestes usku Nõukogude võimu taaskehtestamisse. Samal ajal polnud risk suur. Pealekaebajatele võis rahaostja lihtsalt lolliks tembeldada. Okupatsioonimarga väärtus oli nagunii väike. Hädavajalikke tarbeesemeid oli võimalik saada ainult vahetuskaubana.
Näiteks: 1 rull niiti - 10 muna
elektrilokkide tegemine - 2 kg võid
siidisukad - 2 naela võid või 1 kg pekki
2 pakki sahhariini - 10 muna
Rahas maksis 1 kg võid või 1 kg pekki 500 marka.
Need hinnad olid sellised Lepassaare jaama ümbruses ja olenesid väga palju nõudmise-pakkumise vahekorrast. Mujal võis see vahekord olla teistsugune. Olin siis 14-aastane tütarlaps ja olin Lepassaare jaama lähedal talus karjas. Muidugi tahtsin väga elektrilokke, kuid kust mul see või võtta oli.
Mind kaubeldi sinna tallu karja 28. märtsil 1943. a. Peremehe nimi oli Tappo, Peeter Tappo. Mina olin seal talus terve aasta. Aasta palk oli 15 puuda vilja ja 1 puud linaseemneid. 1 puud = 16 kg.
Eelmisel suvel, 1942. a. suvel, olin Noodaskülas Lasva vallas Järve talus karjas. Seal oli palk 6 kuu eest 5 puuda vilja ja 6-nädalane põrsas.
Okupatsiooni ajal tunnistati juba 14-aastane tööjõuliseks. Kui oli talus palju lapsi, tuli osa saata välja teenima. Muidu saadeti väevõimuga. Arvestus oli selline, et 7 ha kohta tuli 1 tööjõuline inimene. Kui oli näit. 14 ha maad, võis seal olla ainult 2 tööjõulist inimest. Parem oli ise töökoht otsida ja palk kokkuleppel sõlmida.
Meid oli tööjõulisi 1944. a. 4 - isa, ema, õde, mina. Maad oli ainult 12 ha. Seega siis tuligi minna ise teenima.
Peaasjalikult saadeti tööjõud soodustatud tingimustel suurematesse taludesse ja sinna, kust oli võetud mehi Saksa sõjaväkke või omakaitsesse.
14-aastaseks saanud kutsuti vallamajja ja anti kätte tööraamat. Mina sain tööraamatu 19. mail 1944. Kahjuks pole see säilinud. Samal päeval said tööraamatu veel minu õde Vaike ja naabritüdruk Koidula Perk. Kuid praktilist tähtsust neil tööraamatutel polnud, sest oli selge, et okupandid lasevad lähemal ajal jalga ja ega võõraid heameelega taludesse võetudki. Inimesed ei usaldanud üksteist ja igal pool oli, mida võõra silma eest varjata. Kus hoidis perepoeg okupatsiooniaegsest mobiliseerimisest kõrvale, kus peeti rohkem loomi kui kirja pandud oli, kus jälle keedeti kõvasti puskarit, mis oli samuti keelatud. Seepärast suunatuid talumehed heameelega tallu teenima ei tahtnudki võtta. Püüti läbi ajada päevilistega, kes olid omast külast või teada-tuntud.
Sõlmiti ka fiktiivseid töölepinguid. Sellega seoses oli väga levinud ütlemine:
Litsu kõrvad ligi maad ja katsu, kuidas läbi saad.

RKM I 9, 131/2 (96a-h) < Koeru khk. - Eduard Liivar < oma mälest. järgi /Need „oma mälestused“ tunduvad olevat M. J. Eiseni artikkel 1924/ (1967) Sisestas Kaarel Täll 2009
Ka jälle rootsi kuld.
Üheks rikkamaks rootsi kulla leiukohaks olevat Kullamaa Rohumägi Läänemaal. Siia olevat rootslased süja ajal matnud 30 koormat kulda ja kalliskive. Ka olevat siia poolakate poolt peidetud seitse apostlite kuldkuju. Kormate viisi olevat kulda Narva lähedal. Viiskümmend aastat tagasi, keegi narvalane palunud riigivanem Pätsult kaevamiseks luba, et annab 2/3 leiust Pätsule, aga Päts pole luba andnud. Olevat koorem kulda Viru-Nigula Sammasmäel. Iisaku, Söörumäel, Viru-Jakobi Suurmäel ja kaar?mäel. ? ? ligidal põllul. Laiuse lossivaremete all keldris. Avinurme ? rootsi koobaste all, Helme varemete all ja Paide vallimäe keldrites ning Kaiula-Kirbu kogamõisa juures suure tamme all. Veel olevat kulda V-Maarja Kadila küla Väljaotsa kaevus. Tartu-Toomemäel, Orumõisas, Kambja kihelkonnas Võnnu-Kullamäel Sassiraba külas. Räpinas mõisa ligidal Külvisi KÕLÕSI kõrtsi juures peituvat kulda kaks tuhat puuda või kaks miljonit tükki. Sealt olevat leitud ka mingisugune dokument, milles kulla kohta pilatatakse. Dokument ise olnud järgmine:“Tänasel päeval 13 juulil 1720. Aastal on Rootsi sõjakassa, Vene sõjaväe pealetungimisel siia maha maetud, 2 tonni kulda 2000000 kullatükiga. Kola möödub siit külvisi kaevu juurest 3000 idasse. 30-+-+-+ lõuna ja 300... tagasi põhja.Siis eksemplar sellest dokumendist olevat Rootsi kuningliku sõjastaadi arikür? Stokholmis.
Simuna-Salla Hobustekopli mäel olevat vanasti kulda peidus 7 miljonit tükki. Sellel mäelt olevat leitud küll preese, sõrmuseid ja muidu ehte asju.
Edasi, Vastseliina Randmäel olevat suure kivi all peidus ? hõbepalk.Uues-aasta kõrtsimäel 2 ? kulda. Viitna mustjärves kuldmõõk ja Pöide Vildeste mäel hõbe ? kullatükki olega.
Üks kindlamaid kulla leiukohti olevat Rõuge-Sämma Tõrvapalu mets, kus on peidetud kulda 2 tündisot aastal 1813. Käinud siis segi mõned rootsi ohvitserid seda peidetud kulda mingite dokumentide põhjal otsimas, aga ei saanud kätte, sest neil olevat puudunud nõiasõnad, mida oleksid pidanud kasutama

EFA I 9, 160 (1) < Rõuge khk., Hurda k., Maksi t. - Karl Pettai < Hilda Schmeimann, s. 1920 (1996) Sisestas Salle Kajak 2010
Võrumaa, Rõuge vald, Hurda küla Maksi talu. Renditalu peremees Vidrik Schmeimann abiellus 1859. a. Hurda küla Hurda talu Peter Peddai tütre Maiga (1837). Neil oli vähemalt 9 last. 1890. a. abiellus tütar Anna Hurda küla Hiirealuse (Ala-Hiire) talu perepoja Jakob Pähnaga. Tütar Katri abiellus samuti Pähnaga Sänna lähedalt Paepojalt. Võri keeles pärn on pähn. Pähnade poolt kositud tütarde mälestuseks või auks istutati siis Maksi talu väravasse, teine teisele poole, kaks pähna. Praegu on need pähnad-pärnad täies elujõus.

RKM II 394, 226/7 (98) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Hainah käumine.
Võrumaal oli heinamaid vähe, eriti Haanja kõrgustiku jalamil Kasaritsas. Seepärast oli heinal suur väärtus. Kõigepealt sai heina hobune. Hobusele arvestati heina talveks 10-12 hobusekoormat. Kui heina rohkem oli, sai seda ka lehm. Lehmale arvestati heina talveks 8-10 hobusekoormat. Aga lammas? Lamba kohta öeldi, et lammas sööb koorma heina ära läbi oherdiaugu.
Sassi külas Võrumaal (seda küla pole enam ametlike külade kirjas) oli pruugiks 'hainah käumine'. See oli nii, et perenaine võttis sirbi ja koti ja põimis siis sirbiga põllupeenardelt heina, kuivatas ära talveks lambale. Ettevõtlik ja virk perenaine korjas nii talveks lambale 1-2 koormat heina.
Aga vahel juhtus ka nii, et ettevõtlik perenaine läks heina põimama naabri heinamaalt. Kui see avalikuks tuli, oli suur pahandus lahti.
Oli ka nii, et perenaine 'läts haina'. Peremees aga läks heinamaad valvama, et kas mitte naabrinaine ei tule tema heinamaalt rohtu põima.
Nii oli see veel 1937.-1938. a. Sassi külas.

RKM II 394, 259/60 (21) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas levisid okupatsiooni ajal kehtivale korrale vastased laulud ja ütlemised.
Võrumaal levisid laulud suusõnaliselt peaasjalikult simmanitel. Tantsimine oli küll kõvasti keelatud, kuid noored tulid kokku, mängiti akordioni või lõõtspilli ja lauldi ning tantsiti. Tavaliselt käis ringi puskaripudel ja see tegi keelepaelad lahti. Siis vanemad inimesed ajasid juttu ja rüüpasid puskarit, noored tantsisid ja laulsid kõik. "Kuniks elu!" oli paljudel mobilisatsioonist kõrvale hoidunud poiste loosungiks ja tüdrukutel samuti.
Laulud levisid ka käsikirjalistes kladedes, mis olid väga populaarsed.
Paljud noormehed püüdsid mobilisatsiooni eest Soome põgeneda. Kuid sinnagi said ainult need, kellel oli tsaariaegseid kuldmünte. Muu raha ei maksnud. Peale kuldmüntide tuli veel Soome sõidu organiseerijaid "määrida" - viia siga, muidugi tapetult, võid ja muud söögikraami.

RKM II 394, 315/7 (1) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Meenutusi sõjajärgsetest aastatest. 1945-1953 Võrumaal Kasaritsa vallas Palometsa külas.
Sõda oli lõppenud. Aga oli neidki, kes selle üle eriti ei rõõmustanud. Need olid peaasjalikult suurtalupidajad, kellest sõda kauges kaares mööda läinud, mõnedel oli ühendus metsas redutavate bandiitidega. Sõja lõpu üle mitterõõmustajate hulgas oli naisi, kellel armuvahekorrad olid saksa sõduritega ja nüüd siis taga nutsid oma kaugeid kallimaid.
Liikus siis igasugu kuulujutte, millel oli uskujaidki, kuigi praegu tunduvad need jutud äärmiselt naiivsetena. Mõnedest neist.
Tähtis unenägu.
Kuuldud Võru laadal 1946. a. suvel ühelt võid ja koort müüvalt naiselt. Lugu oli selline:
Mul oli Viljandis üks tuttav ja see rääkis, et seal kellelgi olevat sündinud poeg. Ja pojal olid juuksed peas ja hambad suus ja küsis kohe süüa. Kõik olid väga imestunud. Aga poiss oli ütelnud selge ja kõva häälega: "Ärge imestage minu üle. Imestage juuli ja augusti kuu üle. Siis sünnib suuri asju."
Lilledelgi oma tähendus. Igal kevadel istutatakse lilli. Nii oli see ka 1946. a. kevadel. Kui sedagi kasutati kuulujuttudeks ja see liikus Palometsa külas kuni 1946. a. sügiseni. Jutt oli lühike:
Nii palju lilletaimi, kui tänavu kevadel Võrumaa aedadesse istutati, ei ole mitte kunagi istutatud. Sellel on suur tähendus: sügisel tuleb lilledega kellelegi vastu minna...
"Kellegi" all mõeldi... ameeriklasi. Mõned lootsid ka "eesti aja" tagasitulekut.

ERM 149, 1/2 < Rõuge khk., Haanja v., Meelaku k. - Jaan Gutves < Potsepp (1924) Sisestas Salle Kajak 2003
Sõnnikuveod (kohalikus murdes sittatalgud)
Hommiku enne päikesetõusu oma talu hobusele juba koorem peale pantud. Laudast loomade künad ja redelad välja tõstetud, et hobusega lauta sisse sõita, hobune ümber käända, koorem peale ja metsa. Vedajateks lapsed 10-14 aastased, kas pois- ehk tüttarlapsed, kuidas juhtub. Hobuseid tuli väljast 5 tükki juure. Hobune, sõnniku heitja ja vedaja; kui võimalik siis ka nurmele sõnniku lautaja. 6 hobust ühehobuse vankriga, 6 sõnniku laudast peale tõstjat, nurmel 1 mees kes konksuga koormast maha kisub ja 4 laialilautajat, naister. enamiste neiud. Iga hobuse jauks vedaja. Metsa minnes koormaga sammu, kodu tulles tühjalt sõites traavlit ja vahel võitu ajades.
Veetakse kella 6-ni, siis kutsuti sööma (prukostile). Söögiks oli kohopiim, võid, silk, hapupiim, leib, sai pool tundi ühes söömisega vaheaega.
Veetakse kellu 10-ni, siis tuleb söömaaeg, peetakse 2 tundi vahet. Söögiks paksud kapsad peeneks raiutud lihaga, kohvi, võid, sai, leib. Söömaaja vahel katsuvad poisikesed neiudusid veega märjaks teha, kui soe ilm. Lõuna kella 4 kuni 6ni, sage puder söögiks, võid keskel kasteks, silk, leib, hapupiim.
Õhtu pärast päikese loodet õhtusöök, mis lõunast ja soomajast üle jäänud, riisi ehk mannapuder, silk ja leib.
Õhtu vilul läeb igaüks oma kodu.
Päeva ajaga saab sõnnik veetud ja nurmele laiali lautatud. Sissekünda saab nädalaks.

ERM 149, 3 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2003
Teine talgus oli Leoski külas Rebase juures 9 hobust vedamas. 10 pealetõstjat, 6 lautajat metsas nurmel, 2 mahakiskujat. Õhtuks anti pitsklaas kõva viina. Laudas sõnniku hulk 4 ja 7 süld laudasuurus 28 kubliksülda. Vedu 1 verst kaugele nurmele. Talus 2 hobust, kolmas varss, 7 lehma, 10 lammast.

ERM 151, 141/3 < Rõuge khk. - Alide Tirol (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Need päevad on ingel Mihael kolmekuningapäeval 1702 Mihaeli kirikus ilmutanud. Raamatusse on trükkitud kuldtähtega 1704. Mihaeli kirikus on nähtud tuvikest lendavad raamatud, kuldtähtiga mõnele on ta kirja näidanud, mõnele mitte. Kirjutadud oli: nii tõeste kes seda raamatud usub, see mingid ihuliku kahju ei kannata. Mina Jumala see Isa + see Poja + ja Püha Vaimule + ükski surmav mõõk ei kahju teha + Jumal Isa seisab koige ülemal, need on need sõnad.
B + D + W + W + K + K + D + O + I

RKM II 148, 238 (10) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk
Kui hommikul hakkasid riidesse panema, siis pidid ikka parem käsi enne käisesse panema ja parem jalg enne kinni panema ja õhtul jällegi vastupidi, vasak enne. See tähendas, et Issameie palve ütles, et hommiku ära saada meid kiusatusse ja õhtul jälleki, et päästa meid kurjast.

RKM II 148, 239 (12) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk
Kui hakati kuhugi minema, kas linna või ükskõik kuhu, ja kui siis juhtus, et kõige enne kass või naisterahvas vastu tuli, siis öeldi kohe, et ei tasu enam minnagi, et nüüd niikuinii hästi ei läha, et ei saa head õnne. Aga kui meesterahvas või jällegi siga tulid esimesed, siis kohe, jah, nüüd saab hea õnn.

RKM II 173, 79/80 (5) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Pudrulohk nime sai.
Vanast oll Tealasil olnu' käsikivi. Üts sant oll käünü' müüdä küllä ja oll ker´anu. Viimäte oll tää kotikõsõ täüe vilja kor´anu. Sõs oll tää lännü' Tealasilõ jahvatama.
Sääl oll pudõr keedetü. Sinnä' oll vas'kaliha sisse pantu. Putru oll kutsutu vasikapudrus. Pudõr oll olnu' kivikambrõn jahtuman.
Sant oll jahvatanu ja vahepääl peoga putru suuhtõ pandnu.
Küläst edesi om lohk. Ku tää är oll jahvatanu ja minemä lännü, oll tää uma tas'kakõsõ* pää alla pandnu ja lohku magama hiidänü. Sinnä' oll tää ärä' koolnu'.
Selle, et sant enne surma putru sei, kutsutaski nüüd lohku Pudrulohus.
* taskekõnõ - kotikõnõ.

RKM II 173, 80/2 (6) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis kahr "kur´ategejat" karist
Sjo lugu juhtu vanast - sõs, ku viil mii' mõtsun kahru' ellivä.
Üts miis nägi üte hummuku, et kaararõuk om ärä räüstätü. Kõik kaara' olliva nurmõ müüdä lakja pillut. Murdsõ pääd, et kes tuu olla' võisõ. Õdaku võtsõ pussi üten ja käkse hinnäst rõugu sisse ärä'. Varsti jäi tää magama. Üüse heräsi miis üles. Tää kuuldsõ, et kedägi rabistas rõuku ja õkva sääl kotsil, kos tää seen om. Miis võtt pussi ja tsusas tuuga pümmest pääst vällä. Kedägi röögät hirmsalõ ja rapin jäi järge. Miis uutsõ veidü' ja pugõsi rõugust vällä. Ja mis tää nägi?!
Kahr sibasi mõtsa poolõ! Inne mõtsa jäi kahr üte mügrämütte manu' saisma, võtsõ säält mulda ja hõõrsõ haava (miis oll pussi küle sisse tsusanu). Sõs läts võssu, murdsõ säält nuia ja tulle tagasi rõugu poolõ.
Ku miis nägi, et kahr tagasi tulõ, juusksõ tõõsõ rõugu manu' ja pugõsi sisse. Kahr tulle rõugu manu', möürät haard üsätäüe kaaru ja vei nuu' kaugõmbalõ. Sääl pesse nuid nika, ku ärä' lagusi - kahr mõtõl vast, et kaaraüsätäüs tääle haigõt tegi. Sõs visas' nuia maha' ja läts mõtsa.
Tuust saadik es olõ' kahr inämp rõukõ man käünü'.

RKM II 173, 82/4 (7) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jutt soehauast
Sääl, kos nüüd mii' rehe om, oll vanast olnu' hundihaud. Tuu oll kaivõtu sükäv haud, nii et susi es saa-es vällä hüpätä. Keskele oll lüüdü terävä otsaga saivas, mille külen oll vankritsõõr olnu'.
Üle haua olli pantu napu'*, nii et hauda es näe'. Vankritsõõri külge oll käüdetü nii parts, et tuu alla es sata'. Päivä võeti parts ärä', a üüses panti uuõstõ. Parts prääkse ja susi oll tuud kuuldõn ligi tulnu, tahtnu partsi haarda, a oll hauda sadanu.
Tast hauast oll kuus vai katõssa sutt kätte saad.
Ütskõrd oll Torupilli-Juss lännü' säält müüdä - oll kah hauda sadanu. Sõs oll susi kah viil hauda sadanu. Juss nännü', et soe silmä' palassõ ja oll naanu' torupilli puhkma. Susi oll kah ulgnu. A ku Juss lõpõt, tahtnu susi tedä är' süüä'. Sõs oll Juss kõik aig puhknu.
Hummuku oll hauda kaema tultu. Sõs nätti kah Jussi. Tedä oll tahetu inne hauast vällä tõmmata, a susi es olõ' lasknu. Selle oll susi enne nööriga üles tõmmatu.
Ku Juss vällä oll saanu', olõ-õs tää kõnõlda saanu' selle, et huulõ' puhkmisest paistõn olliva olnu.
* napu - pikä' olõ'.

RKM II 173, 91/2 (12) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pere tellmine
Tuhkpäävä, kapstmaarja päävä (katõkümne viies märts) ja vast kah tõnisõpäävä kaüti kõrdsi man kaupa tegemän. Kõik suladsõ, tütrigu' ja karjussõ lepüti sääl.

RKM II 173, 105 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kavval sulanõ
Vanast oll talun väega palju sulatsit olnu'. Ütskõrd olli nuu' mõtsa hao perrä saadõtu. Üts sulanõ es olõ' saanu' ruttu hobõst ette panda. Tõsõ' olli jo ammu' lännü, ku tuu viil minemä sai. Aga tääl olli nahast tubinitsa' ja ku nuid oll ütstõsõ vasta pessnü, oll hopõn pelgämä nakanu ja joosnu' nii ruttu, et miis sai viil enne tõisi mõtsa.

RKM II 173, 105/6 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Tuum
Ütskõrd oll lasknu herr Vanal Toomõl ja ütel tõsõl mehel jõkõ süvendädä. Nää' es oll aga sukugi kaibnu. Tuum oll käünü' kats kõrda raha küsümän. Es olõ' saanu'.
Nüüd oll lännü' tõnõ miis herrä manu'. Herr oll lubanu esi' kaema minnä'. Miis õkva läbi mõtsa, herr ratsa tiid piten olli ütelisi kohalõ saanu'.
Ku herr nännü', et midägi tett ei olõ', oll tää väega vihatsõs saanu', ja ratsapiidsaga pessmä naanu'. Vana Tuum oll läbi jõõ tõsõlõ poolõ joosnu' ja säält rüüknü: "Tõmba rõipõlõ! Vai tää ei mõista' raha küssü'!"

RKM II 173, 107 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ kavalus
Ütskõrd oll Vana Tuum proua manu' lännü' ja küsünü kraavi kaibmise iist raha. Herrä es olõ' kotun olnu' (küll Tuum tiidse, kuna tää mõisalõ lätt!).
Proua tulnu', mõõtnu ütelt puult kraavi sammõga ärä' ja küsünü: "Ei tea, kas teiselt poolt kah mõõta tuleb?"
Tuum vasta: "No kas sõs tõsõlt puult ilma kaibmata sai?"
Niiviisi saanuki katõ kraavi pikkusõ iist raha.

RKM II 173, 108/9 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ teretämine
Vana Tuum es olõ' sukugi opmanit teretänu. Opman oll Toomõ hindä manu' kutsu: "Jakab! Meks sa mullõ mette tere' ei ütle?" - "Ei olõ' küüdsega kübärät."
Opman võtsõ raha vällä ja ütel: "Siin om 3 ruublit, osta' küpär ja olõ' teretämisega hoolõn!"
Tuum: "Küll saa!"
Toonu' kübärä ja sõs oll mõisan opmanit teretänü: "Tere', opmani herr! Joosnu' talli nuka takast opmanilõ ette: "Tere', opmani herr!"
Niiviisi kõik hummukugõnõ.
Opman kutsnu Toomõ peräst hindä manu': "Jakab! Siin om 3 ruubelt. Võta' sjoo ja ütle "tere!" ainult ega hummuku!"
Niiviisi saanu' Tuum hindäle kuus rubla, selle et tääl oll inne kah "küüdsega" küpär.

RKM II 173, 117/8 (43) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tähe oppmine
Pehmekene K (g) om hanna üles kobistanu'.
W om emmu muudu, aga liuhka, nigu' papa vest kaala all.
R om kuuga kõrval.
I om nigu' inemine, enne et kuu om pääl.
L om nigu' käsi kõvõrass käänt.
Egan vallan om uma kiil ja kombõ. Haani rahvas ütles "kodo", aga mii' "kodu". Haani rahvas ütles: "Kasa-hii' siäl!" A mii' ütlemi: "Kas näet - sääl!"
Nii om tähe oppamine kah egan vallan esi' muudu.

RKM II 173, 166/7 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < kogujalt (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõva vil´äsaak
Raoti sõõrd, käänti ümbre, et är´ kuiuss. Palutõdi är´, tetti rügä. Rügä kasvi ku pai*. Ku kokku pandmine tull, oll tuu ni jämme, et ega tuud põima* es saa'.
Kirvõga raoti maha'. Ku är´ pesti, viidi terä' päidsetega aita. Märsiga viidi veskilõ. Veskihn jahvatõdi är´.
Sõs küdseti leib, tuu sai valgõ ku päiv. Ku inemine pääsuurõ nuti är´ sei, olõ-õs jüvvägi maitsnu.
Tõsõ aestaka panti sinnä' kartoli', kon tuu rügä oll.
Sõs kasvi ni suurõ' kartoli', et immiss sei katsa pojaga ütte kartolit. Ja seeni', ku võtmine tull, jõudsõ tsopa enne süvvä' sisse.
Ku võeti, sõs pidi kartollõ kangiga vankrilõ ajama.
Vankrilõ mahtu kats-kolm tükkü.
* pai - paju
* põima - põimida

RKM II 287, 555 (3) < Rõuge khk. < Tallinna l. - Juuli Ruus < Juuli Ruus, oma mälestuste järgi (1970) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ebausk
Mehe naine ei tohtinud palja peaga põrandalle astu, see oli siis suur patt. Tal pidi peas kas rätt või tanu olema. Tanud olid kahte sorti enne, olid tüllist niisugused koti moodi, aga pärast juba tulid veikesed, niisugused tuti moodi. Juus keerati keset lagipead üles ja sinna pandi juustenõeltega tanu külge kinni.

RKM II 287, 555 (4) < Rõuge khk. < Tallinna l. - Juuli Ruus < Juuli Ruus, oma mälestuste järgi (1970) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui hommikul hakkasid jalgu riidesse panema, siis pidi parem jalg enne panema. Issameie palve ütles, et ära saada meid kiusatusse. Ja õhtul vasak jalg enne, see tähendas, et päästa meid kurjast, ja niisama ka teised riided, nagu kleit, pintsak või muu ese.

RKM II 287, 557 (5) < Rõuge khk. < Tallinna l. - Juuli Ruus < Juuli Ruus, oma mälestuste järgi (1970) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ühtegi toitu ei pandud enne kuhugi nõu sisse, kui käega ei löödud risti alla, isegi seatoidule, kui tõsteti nõu sisse, et muidu vanakurat sööb ära ja sülitab asemele.

RKM II 329, 26 (3) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Rudolf Kirch, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rootsi sõjaväe määnegi sõjaväepolgu kassa oli maetud siia Tõrva poole metsa Häeluse kaldale.
Seda on mõni otsimas ka käinud.

RKM II 329, 35 (1) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Õie Rauba, 35 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Õhtul hilja ei tohi põrandat pühkida, pühid rikkuse välja.

RKM II 329, 49 (5) < Rõuge khk., Vana-Nursi as. - Ellen Liiv < August Jänes, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Truupe pühki ei tohi noores kuus, lätt ruttu tahmatses.

RKM II 329, 52 (19) < Rõuge khk., Vana-Nursi as. - Ellen Liiv < August Jänes, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vend ja õde kaklesid varanduse pääle.
Siin olli üts sepp, ta tegi jutu vällä, et ma lätsi Rõugele, esä tulli vasta, ütel, et ma lää kodo, kae, mis na tan kiusase.
Pelksivä ja lepsegi kokko.

RKM II 329, 63 (28) < Rõuge khk., Utessoo k. - Ellen Liiv < Emilie Klais, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sängikotiriie värviti ainult maavärvidega, et ei lase värvi. Kanariku ja kõolehtede ja reboraikaga.
Muud riiet värviti poevärvidega.

RKM II 329, 71 (9) < Rõuge khk., Luutsniku k. < Hurda k. - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Riiast Pihkvani es ole kukelaulu kuultu peale Rootsi sõa.

RKM II 329, 72 (14) < Rõuge khk., Luutsniku k. < Hurda k. - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast käisid ju külanaased kokko sukki-kindaid kudama ja ketrama. Vokk võeti üska.
Luutsnikul säänest moodu es ole, mu koton oli.

RKM II 329, 101 (22) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Saaluse mehe olnu Riias vooris. Üts vanamees kõrtsin seletanu, et Miilimäe mano on pantu Rootsi aigu kuld, kett on maa alt üle tee. Et kui te tagasi lähete, võtke minno üten, läänü kaema. Aga nuu mehe es ole võtnu, et na otsiva ise. Aga es ole midagi löüdnü.

RKM II 329, 117 (14) < Rõuge khk., Nogo k. - Erna Tampere < Gerhard Kuut, s. 1890 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sulase' ja tüdriku lätsivä peremehe juure sis, kui kellelgi olli kauba sisse tettu, kas kate nädali peräst vai. Rentniku ja pooleteramehe nee liikusiva jüripäeval.

RKM II 329, 120/1 (2) < Rõuge khk., Nogo k. - Erna Tampere < Eduard Pehter, 72 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui karjalatse ollime, sis meiega käve karjan üt´s vanainimene. Too rääkse, et sääl karjasoo saare pääl on vana rootsiaegne varandus maetud. Et otske latse, saate kätte. Ma pärast harisi selle soo üles ja poiss kündse selle saare pääl ja tulligi välla varandus - sõletaolisi ja prossitaolisi, käevõrusid. Said ära muuseumi. Adranõnaga tul´l väl´la.

RKM II 329, 123 (8) < Rõuge khk., Nogo k. - Erna Tampere < Eduard Pehter, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti käüti kokku ketrama ja sulgi kitkuma. Sis jutustati noid jutte, mõistatati mõistatusi, lauleti. Püiti laulta ka iks mitme hääle pääle. Poisid käveva jäll nal´ajutte ajaman ja teiva oma vigurit. Poissel olli ka mõni mänguriist omatettu viiulikese ja kandle üten. Mängiti neid ja olli illus ka, midagi es ole ättä. Lõpuks tantsiti ja mängiti mänge. Väikeste poisikeste mure olli, et pilakus tuli on.

RKM II 329, 144/5 (11) < Rõuge khk., Kusma k. - Erna Tampere < Juuli Puistusmaa, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Me ellime mõisan sääl olli üt´s tare, ahi ja pliit kõik oli sääl sehen. Ma olli kolme poole aastane, kui ema suri. Aga tuu om mul meelen, et ema küdsi meil pannkuuke. Olli sääne kolmejalgne raud tuu pandi ahusuu pääle tule pääle ja sääl küdsi, pikk hame ol´l sällän.
Mi Lasva mõisan ellime, sis mõisan keediva' lihavõttes suure korvitäve munnõ. Kutsuti moonalatse sinna juuskma. Kes edimene proua manu sai, sai munna. Mõisahärra olli hää, igas pühas tetti kingitusi. Mu isa olli mõisa tallin hobeste pääl.
Ilmasõa ajal, kui mehe sõan olli, sis kõik mõisa töö teiva' naise'. Plikakese vedrutiva ja äestiva, naise kündsiva.

RKM II 329, 185 (7) < Rõuge khk., Tagametsa k., Kaugu t. - Erna Tampere < Elli Org, 78 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Truupe hakati pühkima ka vanal kuul, kuivaga. Jõulu eel toomapäeval pühiti truupe. Üteldi must Toomas.

RKM II 329, 212 (22) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tetti õks kartulivõtmise talgud. Aeti rahvas kokku. Päeval võeti kartult, õdagu sis tantsiti. Lõõtsapill olli. Viiul ja kannel ka olli, aga talgul noid es mängita. Viiul ja kannel ol´l vanast pulmapill.

RKM II 329, 216 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mamma luges piiblit ja ütles tütretütrele, et loe ka piiblit. Egiptuses tuleb sõda. Siis veel ei olnu' sõda, aga tulli Egiptuses sõda.

RKM II 329, 222/4 (14) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu papa oli kaheksa-aastane, kui temal isa ära sures. Neid oli neli last. Seda mul ei olnud meeles küsida, kui vana ta oli, kui tal unes üteldi. Papa isa olli võtnud maaostu alla. Maksa mõisale ja kasvata lapsi. Olli raske nendes rahaküsimustes. Papale olli kunagi öeldud, et mine sinna kopli peale selle puu alla, sääl on kuldrahad. Aga ära sa emale sellest midagi räägi. Mine üksi. Ja niikaua kaevad, kui tuleb savipott vastu. Aga sääl on kaitsja juures. Ära sina karda. Võta potiga see raha ja tule ära. Ja papa ütles nii, et kõik olli valmis tehtud, potiääred olid kõik näha. Vaatand järsku tuline, selline imeline ilmutus tema silmi ees. Selline hirmus koletis, see oli see vara valvaja. Talle tuli nii suur hirm peale, ta ei julgenud seda potti puutuda. Ja tuli ära juurest. Emale ka ei julgenud rääkida. Hommikul tuli üles ja hakkas emale rääkima, et ma käisin raha kaevamas, aga mul tuli hirm peale ja ma ei saanud kätte seda raha. Läinud sis hommikul mõlemad vaatama. Olnud see auk sääl küll ja see pott kah. Selles aga kuivanud vahtralehed sees. Kas vahetati see raha sis ära või mis, aga kuivanud vahtralehed olnud sääl sees.

RKM II 329, 224 (15) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seda olen ka kuulnud, et mis kartulivao ajamise adrad on, et nende roiete otsa on tulnud väikse pajaga pandud rahad. Egas need änam ei käi, aga kunagi on nad peidetud maa sisse.

RKM II 329, 237/8 (35) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Es ole naisterahvale kasunu rindu'. Ol´l vaja mehele minna. Esä ja ema olli pidanu nõu kokku, et teeme esi rinna'. Kuis rinna' ülevel püsüse'. Õmmelnu särgi külge kinni. Nakatu tütrigu kutsma - Tsura Ann. Ja nüüd äkki kaugelt tõsõst külast tuleva' kosa'. Lähme nüüd Tsura Anne poole kos´sa. Sääl olli nuu pridani' ka pal´lu ja vanembil hüä miil. Et pridani pal´lu ja väimiis ka miildib. Kauba kuun ja pulmapäev kindlas. A poiss ütel a mul vaja mudsahta ka pruuti. A poiss kobisi' är, et ei ole oma rinna'. A esä ütel, et: "Poig ega nä ole õi egälütel kõva' om pehme luudu. Ega ti teki all es maka, et näit." Teti pulma är ja perän poiss näkk, et es oleki rindu. olli pahandust pal´lu. A ämm olli ütelnud, et: "Oh, pujakõnõ, as´a iist iks om sullõ. Ega midagi tetä ole õi kui luudus ei ole tal naid kehaosi jaganu." Ja miniale: "Ole vanembidele hää ja mehele ka hää, küll sis om elu hää." Na eläsiva kah häste.
Seda jutustas üts setu vanamiis, kes siin olli linu tegemas.

RKM II 329, 255/6 (17) < Rõuge khk., Kirikumõisa as. - Erna Tampere < Linda Männiste, 66 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jakob tahtse magama,
kos ta pää pandsõ?
Pandsõ pal´la kivi pääle.
Mis ta sääl unen nägi?
Nägi taiva redelit,
paradiisi väravit.

RKM II 329, 268 (6) < Rõuge khk., Rebase k. - Erna Tampere < Liine Helstein, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Maja puhtus on nätä kui värätist sisse läät.

RKM II 329, 283 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. < Rooksu k. - Erna Tampere < Katri Mägi, s. 1889 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seda ma näi küll, et pirdega näüdati tuld. Mul ol´l isa korvikudaja, meil ol´l pirde palju. Mitmeid mühke*. Noidega näidati tuld.
*Mühk - suur pirrukimp.

RKM II 329, 284 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. < Rooksu k. - Erna Tampere < Katri Mägi, s. 1889 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku ma karjan käve, meil olli õks viisu jalan. Sääl ol´l husse pailu. Ma esi viisu kodada ei oska.

RKM II 329, 297 (6) < Rõuge khk., Kokemäe k. - Erna Tampere < Allo Lõhmus, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sii siin olli tsaarivald ja mõisnik rentse tsaari käest. Siin ol´l natuke parem, kergem elada. Haanja ja Kasaritsa' olli tsaarivalla'. Mu vanavanemba olli tulnu' Tartumaalt Koskorast. Sääl olli väga kuri mõisnik ja nä paenu ära siia Haani valda. Nuu olli siin nännu, et parun kirjut ja nemä kah olli hanisulega kirjutanu üte raamatu. Verega ol´l kirjutet paksu paberi pääle. Algul olli viil näta kui kollane natuke ol´l. Aga perast olli ainult vastu valgust nätä ja võis lukkõ, mis verega kirjutut ol´l. Kõgõ enne olli kirjutut mõõdu' - arsina, küündre ja jala'. Mis sääl edasi ol´l ma ei mäleta.

RKM II 329, 299 (12) < Rõuge khk., Kokemäe k. - Erna Tampere < Allo Lõhmus, 79 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Siin olli see Jaanimägi Lutika külan, siinsaman mäe takan. Andri Prants olli jälle suur mees, too pelga es külma kah. Too ol´l kündnu harkadraga ja katla vang jäänu adra otsa. Too vang ol´l hõbõdast olnu. Andri esi selet, et olli perast küll künnu, aga es ole katlat kätte saanu. Aga ta olli kavval' mees, kas ta nakas sedä rääkima, mis ta sai. Perast olli rikas mees, lainas teistele raha. Ma ei tea kas ta juudile är möi too vangu' või.

RKM II 329, 299/300 (13) < Rõuge khk., Kokemäe k. - Erna Tampere < Allo Lõhmus, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mul veli selet, et Tori puult suust olevat üte kannu alt vannu rahu löüt. Aga kudas see ol´l, ei ole mul meelen.

RKM II 329, 300 (14) < Rõuge khk., Kokemäe k. - Erna Tampere < Allo Lõhmus, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haanja mõisan olli - mu emaisa selet - et tema veli olli mõisa sepp olnu'. Parun olli käünu kaeman, kas sepa' tüüd teevä. Ku tulnu' sepikotta tsusanu' käeh alasi pääle, kas om alas kuum, kas om rauda taotu. Üt´skõrd olli sepa kaenu, et parun tule. Võtnu suure tulise rauatükü pannu alasile ja tagunu kas või. Võtnu enne alasi päält ära kui parun sinna saanu. Parun tulnu sepikotta ja tsusanu käeh tulitse alasi pääle. Päält tuu es ole enam konagi tulnu' sepikotta.

RKM II 329, 300/1 (15) < Rõuge khk., Kokemäe k. - Erna Tampere < Allo Lõhmus, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kiltri Piitre Olle olli tuu tööliste valvja ja pesja. Provva olli tahtnu nurme sõita ja karanu prova kaariku perä pääle ja nakanu sääl krooksma. Prova kaenu taade ja ütelnu: "Ahah, Olle, sa olet!" Õdagu viidu kiltri talli ja saanu oma nahatäüe kah. Mudu olli tema teiste pesja.

RKM II 329, 351 (4) < Rõuge khk., Jaanipeebu k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Berta Valt, s. 1907 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõuge kiriku tõõsõ poole pääl keskmise läve mant minna ... sammu, sääl pidi olema Rootsi sõja aigu matetu rahapada. Kes tahab raha leida, too päät otsma minema nellapääva õdagu kella kateteistkümne aigu.

RKM II 329, 352 (6) < Rõuge khk., Jaanipeebu k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Berta Valt, s. 1907 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõuges oli hea härra. Rõuge rahvas läts Pühajärve sõtta. Jäiva hiljaks. Siis olli juba pessmine. Nu kolki es saa, härra kaitses.

RKM II 329, 357 (11) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Paastumaarjapäival kaubeldi karjasid, üldse teenijate kauplemise päiv olli.
Pidi puna jooma: suvel oli siis neiu hästi punaste põskiga. Vahtramahla sisse panti punast mahla.

RKM II 329, 366 (39) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui õhtul tuba pühid, ei tohi prahti välja viia. Viid õnne ära.

RKM II 329, 380 (7) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Setud ööbisid meil. Ema oli pannkooke teinud. Setud ei oska taldrikut, nuga ja kahvlit kasutada. Setu võtab käega pannkoogi, paneb siis kahvli otsa. Kohalikud poisid naersid. Setu paneb kahvli ära ja ütleb: "Oot ma pane är´ki, mudu tsuska silma ta kahvliga."

RKM II 329, 381 (9) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu isa jutustas:
See oli enne Petseri kloostri asutamist. Nunn istunud Tindi orus kivil ja mõelnud teha kloostrit Tindi orgu. Lõpuks läinud siiski edasi ja leidnud Petseri kloostri asukohaks sobivama olevat. Nüüd on kivi, millel nunn olevat istunud ja aru pidanud, lõhutud. Praegu on Tindi orus karjäär.

RKM II 329, 381 (10) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tindi soo pealt leitud toobritäis hõbedat, toober kulda on senini leidmata.

RKM II 329, 382 (11) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõuge vanas surnuaias on matmispaigad nagu keldrid, rauduksed ees. Kui oli vaja, kaevati uks lahti ja mindi sisse. Surnuga panti ehteasju kaasa. Kümme aastat tagasi murti sisse ühte sellisesse. Toodi välja väärtasjad.
Rahvas rääkis, et surnud sõjaväelasele pandud kuldmõõk hauda kaasa. Räägitakse, et on kiviplaati liigutatud, et mõõka kätte saada, kuid ei jõutud välja kaevata. Hiljem võttis üks perekond matuseplatsi sõjamehe haua kõrvale. Kui isa suri, kaevasid pojad isale haua ja võtsid ühtlasi ka kuldmõõga ära.

RKM II 329, 383/4 (13) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanarahvas arvas, et kui lugeda üheksal vana-aasta õhtul piiblist ühte kohta, siis kümnendal korral (juhul, kui üksi oled) tuleb vanakurat välja.
Rõugest paremat kätt Sänna poole minna puumaja. Seal elas tugev mees Siska. Teda kutsuti kuradiga maadleja. Siska oli lugenud niiviisi piiblit. Viimasel korral tulnud kurat välja. Siska võtnud padja ja visanud kuradit padjaga. Vanakurat vihastas ja lõi Siska padjaga maha. Kui teised koju tulid, lamas Siska meelemärkuseta maas.

RKM II 329, 390/1 (18) < Rõuge khk., Sänna v., Haapsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Aliide Veeväli, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Söömisest.
Talus söödi tavaliselt 4 korda päevas (suvel).
kell 6 - nn. pruukost;
kell 10 - sööma aig;
kell 15 - lõuna;
pärast tööd - õhtu.
Pere sõi koos ühes lauas, ka teenijarahvas seal. Üldse es tohi rääki söögi ajal. Pühade ajal loeti ka söögipalve.
Lõuna aigu puhati pärast süüki.
Lapsil oli eri toolike või sõie põrandal. Latse lavva manu es tohi tulla.

RKM II 329, 391 (20) < Rõuge khk., Sänna v., Haapsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Aliide Veeväli, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõnikord kui linatalgud olid, anti kergelt või-leiba ja tops viina. Talgud õhtu poole alati.

RKM II 329, 391 (22) < Rõuge khk., Sänna v., Haapsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Aliide Veeväli, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui eelmisest toidukorrast palju sööki üle jäi, lämmisteti tõne kord ära.

RKM II 329, 393 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Reetsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Nete Pettai, s. 1898 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Paepoja mõtsan üts kivi, mille all varandus olla nagu oleks keegi veere alt kaevanu.

RKM II 329, 434 (20) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Hannuste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Meeta Peterson, 65 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Naabertalus kaevasid vanapoisid endile kaevu. Äkki kuulevad - maa all müriseb. Ei julgenudki edasi kaevata. Tegid kaevu teise kohta lõpuks.

RKM II 329, 439 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Katsteist-kolmteist aastat tagasi elasi Nogo külan. Vana Bahnhard pidi olema kulda peitnu, pannu pudeline. Pärast pole kätte leidnud.
Pehteri talu lähedal oli suur kivihunnik. Minu naane vei lehma sinna süüma. Ütskõrd vei ma lehma süüma. Näie: kivi olli ära liigutatu. Naersi, siin vana Bahnhardi kulda otsitu.

RKM II 329, 439/40 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jaanituld tetti mäe otsan. Praegu on lätlastel jaanipäiv suur püha. Vanast iks ol´l meil ka. Isa selet: jaanipäiva kesköö aigu, kes on julge miis, näe vanakurja.
Mäe all oli raba. Sealt läks tee läbi. Isa tahtis Vanakurja näha ja hüüdis: "Kurat, kurat, kos sina olet?" Näeb, mees ollu risti tee peal ees. Hüüdnud: "Mees, tõuse üles, mis sa makat siin!" Arvanu, et mõni juua täis. Suur must miis kõnd taal takan. Isa jäänu seisma. Mees käänd metsa. Tulejutt jäänd järele. Teel vedelenud veel suur must pada, kui isa ja vanaisa tagasi samale kohale jõudsid. Kas see oli vanakuradi kullapada vai midägi niisugust.

RKM II 329, 481 (15) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Issaku k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Anna Ilves, 85 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõuge kiriku vana matusepaiga päält om kulda kaevetu. See sinna pantu matmise ajal.

RKM II 329, 489 (7) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Mäe k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Alvin Mägi, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Isa ei taht pojale raha pärandada. Mattis maha, ütel: "Kelle käe pandva, selle käe võtva." Poeg nägi, aga kätte es saa. Võtnu tuu surnu käe, tuuga olli kaevetu.

RKM II 346, 615 (17) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui ma näi neid vaesid latsi,
kel ei ole essä, immä.
Lätvä ikkõn õlimäele,
heitva hinnäst põlvilõ.
Nad tahtse ära linnata
kui mesiläne lilli pääl.
Neil ol´l himmu mere pääl
hindä ära uputa.
Tulli püüdja Püha Vaim
uma armsa võrguga...

RKM II 394, 86/94 (6) < Paide l. < Rõuge khk., Sammuka k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas Sammukal õpiti.
Koolijuhataja oli minu kooliskäimise ajal Rudolf Vislepuu. Teine oli naisõpetaja. Esimeses klassis oli selleks Pärja Ülenurm, teises Emilie Karu, kolmandas klassis Liis Koemets, neljandas klassis ka. Viiendas klassis tuli veel kolmas õpetaja, Johanna Aia. Kuuendas klassis oli Asta Kolberg kolmas õpetaja, sest koolgi kasvas. Õpilasi oli, kui kooli läksin 1936/37 a. 70-80 kuue klassi peale. Kuuenda klassi lõpetasin 1942 a., s.o. okupatsiooni ajal. Siis algas kool 15. nov. ja lõppes juba 9. mail.
Koolis hindeid ei pandud või kui, siis väga harva. Mõtlen just vihikutesse, kirjalike tööde eest. Kui töö oli korralikult tehtud, et vigu ei olnud, siis õpetaja kirjutas matemaatika vihikusse: õieti! Neid õietid õpilased väga hindasid ja pidasid lugu. Kui töö oli ülihästi tehtud, siis kirjutas õpetaja vihikusse: hästi! See oli ülim õnn.
Algklassides, s.o. 1.-3. klassini, püüdsid kõik hästi õppida. Kuid neljandas klassis polnud enam moes olla hea õpilane. Viiendas-kuuendas klassis ka polnud enam moes olla hea õpilane. Eriti ebapopulaarsed õppeained olid maateadus ja ajalugu. Üks põhjus oli ka see, et minu kooliskäimine juhtus väga pöördelistel aegadel.
Kui olin neljandas klassis, oli veel kodanliku Eesti valitsus. 1940/41 a. olin viiendas klassis, siis oli Nõukogude kord, 1941/42 a. oli okupatsiooniaasta. Õpetajad olid samad, s.o. ajaloo ja maateaduse õpetajad. Ega neil kerge olnud alati kehtivate programmide järgi jutustada ja kodudes räägiti jälle teist juttu. Siis õpilased lõid käega ja ei õppinud üldse neid nende meelest segaseid aineid. Iseasi oli matemaatika, looduslugu. See oli alati selge ja sirge.
Õpetaja Johanna Aia andis 1940/41 a. ajalugu. Et ajaloo tunde natukenegi huvitavamaks, elavamaks teha, seadis ta postkasti-taolise kasti kooli, kuhu õpilased võisid panna anonüümseid küsimusi. Muidugi tundis õpetaja käekirjast, kes mida küsis. Eriti tundsid poisid huvi käimasoleva teise maailmasõja vastu ja muude küsimuste vastu ka.
Küsiti näiteks:
Kas sõda Balkanil ähvardab ka meid?
Küsiti ka: Kes on kulak?
Millal tulevad kolhoosid?
Miks tulevad kolhoosid?
Kuid õpilased küsisid muudki. Näiteks:
Millal Vislapuu naise võtab?
Koolijuhataja Vislapuu oli siis poissmees.
Või küsiti jälle:
Kuhu see jumal jäi?
Möödunud aastal õppisime, tänavu öeldakse, et jumalat pole.
Küsiti ka: Kas jumal on Siberisse saadetud?
Aga Johanna Aia oli nii tore õpetaja, et oskas vastata kõigile küsimustele. Kui muidu ei saanud, keeras naljaks.
See küsimustele vastamine oli kord nädalas, ja seda oodati alati põnevusega.
Vene keele õppimine oli moes. Vene keele õpiringid töötasid ka valdade juures. Moes olid nõukogude laulud, eriti Katjuša. Seda laulsid tütarlapsed vahetundide ajal, algul eesti keeles. Aga kui said vene keeles selgeks, siis laulsid vene keeles. See oli eriti moekas.
Keeruline oli õpetada lapsi ka okupatsiooniajal, seda enam, et okupante ei sallinud koolis keegi, ka õpetajad mitte ja kodudes ka ei sallitud. Nüüd muutus keeruliseks ka selline õppeaine nagu looduslugu.
Selles aines õpetati ka inimese anatoomia ja füsioloogia algeid. On meeles loodusloo tund, kus õpiti, kui palju tuleb tarvitada toiduks rasva, valku ja süsivesikuid, et saada vajalik kogus kaloreid. Õpilastel lasti koostada menüüd. Siis ütles üks õpilane: "Aga õpetaja. Nüüd on ju normid hoopis väiksemad. Kuidas nüüd inimesed saavad elada ja tööd teha?"
Õpetaja Vislapuu, kes tundi andis, vastas:
"Need sakslaste normid on näljanormid. Ega nendega inimene ei ela."
Siis õpetaja ehmatas ja märkas, mis ta oli öelnud. Ja seadis jutu muule. Et oli talv, siis hakkas rääkima hoopis talvisest loodusest.
Kuid klassis hoiti õpetajat ja kaebajat ei olnud. Õpetajal õnneks sellest ettevaatamatust lausest pahandust polnud, kuigi külas liikus jutt, et Vislapuu on punane.

RKM II 394, 95/7 (7) < Paide l. < Rõuge khk., Sammuka k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Pioneeriorganisatsiooni loomine ja seinalehe tegemine.
1940. a. sügistalvel tulid Kasaritsa valla kommunistlikud noored Hermann Liivi ja Herbert Siidra kooli ja rääkisid, kes on pioneerid ja kes võivad pioneeriks astuda. Üle poole õpilastest astuski pioneerideks, üle poole pioneeriealistest õpilastest, s.o. neljandast kuni kuuenda klassini.
Ühel päeval tuli Leonhard Nassar ja rääkis, et naaberkoolis Lasval on seinaleht ja see on väga vägev asi. Et teeme meie ka. Pandi hääletusele, kes on poolt. Poisid olid kõik poolt, tütarlapsed olid võrdlemisi ükskõiksed. Mina tõstsin küll käe, tahtsin väga näha, missugune see seinaleht üldse on.
Siis valiti seinalehe toimetus ja sinna ka mind. Siis tuli seinalehele nime panemine. See oli nii, et iga pioneer kirjutas paberitükile nime ja pani õpetaja lauale. Nimesid oli muidugi palju ja igasuguseid. Õpetaja luges need nimed ette, mis võisid kõne alla tulla. Pandi siis hääletusele. Häälteenamusega valiti seinalehe nimeks "Ärkav Noorus". Nime autor oli Erna Hirvelaid.
Kaastööd tahtsid seinalehele kõik teha ja materjalist polnud puudus. Seinalehe aluse tegid poisid käsitöötunnis ja see oli vineerist, värvitud punakaspruuniks. Tähed lõigati vineerist välja, seinalehe nimetähed. Need olid kollased. Seinalehe aluse suurus oli 1 m x 1 m.

RKM II 394, 193 (47) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Asunik - 0,25 liitrit.
Asunik oli nii vaene, et ei jõudnud suuremat pudelit osta.

RKM II 394, 193 (48) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
President - 0,75 liitrit.
President võis nii suure pudeli viina ära juua. Tal raha ja rikkust küll.

RKM II 394, 267/70 (26) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Simmanilaulud olid üldse nukra alatooniga, kuigi purjus mehed püüdsid vahel õige kuraasikad olla. Saksa sõjaväkke ei tahtnud keegi kahurilihaks minna. Kellel võimalik, püüdis arste "määrida", viidi tavaliselt siga või kaks, et pikendust saada. Kuid kõikidel polnud see võimalik. Võis kuulda ütlemist:
Kes on rikas,
sõdib sigadega,
kes vaene,
peab ise astuma.
Oli neidki uljaspäid, kes läksid saksa sõjaväkke vabatahtlikult. Nende hulka kuulusid nn. politseipataljoni mehed, kes julmalt õiendasid arveid partisanidega ja nende rahulike külaelanikega, kes partisane toetasid. Üks politseipataljoni mees (nime ei mäleta, ütles oma kohaks oleva Virumaa) jutustas 1944. a. märtsis:
Seitse vene küla olime maha põletanud ja inimesed kõik ära tapnud. Ega see kerge olnud. Aga siis oli seal üks väga ilus tütarlaps, umbes seitsmeaastane. Tal olid nii ilusad pruunid silmad. Küll oli kahju teda tappa. Aga käsk oli. Otse ma teda sihtida ei saanudki. Võtsin püssi kätte, vaata, nii (näitas, aga seda ma kirjeldada enam ei oska) ja lasksin siis... Ise mõtlesin: "Kui on juba seitse küla põletatud ja tapetud, siis mingu ka see..." Aga kahju on mul sellest lapsest, oi kui kahju.
Ka selliste "kangelastegudega" said hakkama saksa sõjaväes teenivad eestlased. Tavaliselt räägiti nendest puskaripudeli juures.
Minu isa pruulis ka okupatsiooniajal puskarit. Seepärast käis meil seda ostmas ja joomas väga mitmesuguseid inimesi. Ja kuuldu-nähtu jäi meelde. Olin siis 15-aastane.

RKM II 394, 286/8 (22) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Kohvi tegemine.
See oli suur töö. Tuli kõigepealt puhastada sigurid ja need ahjus kivikõvaks kuivatada. Siis võeti üks osa kuivatatud sigureid, üks osa rukist ja üks osa nisu. Nisu, oder ja sigurid tulid ära kõrvetada ahjus pruuniks, kohvipruuniks. Kõrvetati brenneriga. Neid oli kahte moodi. Üks oli ahjus kõrvetamiseks rauast kastike pika varrega. Teine oli väljas kõrvetamiseks. See oli praeguse trummelkuiveti taoline, muidugi hästi väike mõõt oli, umbes 30-50 cm pikk, läbimõõt umbes 20 cm. Vändaga aeti ringi, et ühtlaselt pruunistuksid terad või sigurid. See seati metsas üles, tehti käbidest tuli alla. Kõrvetada tulid terad eraldi ja sigurid eraldi. Harilikult kulus kohvi kõrvetamiseks pool päeva.
Õhtupoolikul tuli kohvi jahvatada. Jahvatada tuli vahetult pärast kõrvetamist. Muidu terad imesid niiskust ja ei läinud puruks. Jahvatati vastavate kohviveskidega. See oli suur ja raske töö.
Aga kohv oli hea jook. Külaliste jook ja oma rahvale anti ka pühapäeva hommikul või kui piima vähe oli. Harilikult tehti kohv magusaks suhkruga. Ainult mõned väga kokkuhoidlikud perenaised kasutasid kohvi magusaks tegemiseks sahhariini. Neisse suhtuti kodanliku korra ajal halvustavalt.
Kuid sõjaajal oli sahhariiniga kohvi joomine levinud, suhkrut polnud. Kuid siis kasvatati jälle taludes suhkrupeete ja joodi kohvi suhkrupeetidest tehtud siirupiga või keedeti kohvi kohe suhkrupeedi lõikude leotisega, mis oli ka päris magus.

RKM II 394, 289 (23) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Peedisiirupi tegemine.
Peedid pesti, puhastati ja lõiguti tükkideks, umbes 0,5 cm paksused lõigud. Need pandi õhtul likku. Siis järgmisel hommikul hakati peedileent keetma. Andis ikka aurutada. Tuli kogu aeg paja juures olla - algul tükkis peedileem pajast välja. Aga kui teda väheseks jäi ja venima hakkas, tuli jälle hoolas olla - jätsid omapead, kõrbes põhja või läks hoopis põlema.
Aga hea oli see siirup ja sügisel oli selle tegemine perenaistel suur töö.

RKM II 394, 290/4 (24) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Puskari keetmine.
Retsepte oli palju, aga minu isa tegi nii:
Võeti paar puuda jahu (puud - 16 kg), pandi keev vesi peale. Segati paras paks puder ja pandi jahtuma. Kui oli jahtunud selliseks, et käele oli paras soe. Siis pandi pärm sisse, mis oli varem "kasvatatud". Noh kahe puuda jahu peale umbes paar liitrit sellist vedelat kerkinud tainast. Siis kaeti pealt kinni ja lasti käärida. Harilikult kääris 3-5 päeva. Siis prooviti tikuga. Kui tikk kustus, tähendas see, et käärimine kestab. Aga kui jäi põlema, siis oli käärimine lõppend ja meski keetmiseks valmis.
Kõige algelisem keetmine oli nii, et käärinud meski pandi patta, teine pada pääle, ühenduskoht määriti saviga. Teise paja põhjas oli auk (see oli harilikult vana pada), sealt siis läks toru läts kahekordseste seintega, selleks spetsiaalselt tehtud nõusse, millel oli kraan küljes. See nõu ja toru olid külmaveetünnis. Seal siis keemisel tekkiv puskariaur kondenseerus puskariks, mis tilkus justkui kasemahl ämbrisse või piimanõusse.
Tuli pidi olema ühtlane. Kui suur tuli oli, võis meski põhja kõrbeda ja siis oli puskaril ka kõrbenud maitse.
Kvaliteetsema puskari saamiseks lasti tilkuda vedelik läbi süte või kustutatud lubja ja destilleeriti teist korda.
Teine puskari tegemise viis oli, et puskari meski sisse pandi ka kartuliputru, vahekord pool jahuputru, pool kartuliputru. Põhjakõrbemise vältimiseks pandi puskarimeski raudtünni. Sellega omakorda suurde patta, kus vesi keema aeti, ühesõnaga - keeva vette ja kuumutati, kuni ka meski keema läks ja sealt puskariaurud eraldusid.
Ühest puudast jahust sai 6-8 pooleliitrist pudelit puskarit. Kasutati rukkijahu. Nisujahu oli selleks liiga kallis, et puskarit pruulida.
Eriti levinud oli puskari pruulimine okupatsiooni ajal, ka sõjajärgsetel aastatel. Hinnati rohkem rukkijahust tehtud puskarit. Kartulipudru ja rukkijahupudru segust tehtut ei hinnatud nii kõrgelt.
Puskari kangust prooviti tulega. Valati mõni tilk laua peale ja pandi tikuga tuli otsa. Kui põles, oli hea puskar. Kui enam ei põlenud, oli selge, et puskariauru ei tule ja see suur töö on otsas.
Järelejäänud putru kutsuti praaskaks ja söödeti loomadele.

RKM II 394, 296/8 (2) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Pajatus ilmasõjast (Esimese maailmasõja päevilt).
Mii poolõ tulli kolm Venne soldanit. Tahtsõ süvvä. Kas ma keeli? Mul uma veli kah Pihkovah.
Pandsõ söögi lavva pääle ja ütli selgeh vinne keeleh: "Kuusat kapusta. Ku ma lehmä ära nüssä, sõs saatõ malakat kah."
Näil oll kõtt tühi, soldani asi. Seie sõs ja ma lätsi lehmä nüssma. Tõi sõs egäle ütele suurõ kroositävve piimä, noh, malakat vinne keeleh. Sei' ja tennäsi. Sõs küsse nä, venne keeleh muidõgi, et mis massma lätt.
Ma' ütli, kah vinne keeleh: "Oloõi rahha vaija, tavai tengi, tavai tengi."
A nimä es saa arvu. Muudkui pandsõ raha lavva pääle. Kaitsi küll kattõ käega vasta, et olõ-õi vaija, olõ-õi vaija. Ja et nää arvu saasi, sõs ütli selgeh vinne keeleh:
"Tavai tengi, tavai tengi." A nimä es saa ega saa' arvu.

RKM II 428, 233/4 (2) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Üks vanem naisterahvas tulnud kodusõja ajal Pihkva oblastist sinna meie kanti. Tal oli ka niuke paber, et kui see on sul juures, siis kuul ei taba, Tahetud teada, et on see tõsi või väljamõeldis. Üks võtnud siis selle paberi ja pani kassi külge, et proovib järele, et tabab kuul siis või ei taba. Aga, tead, püss läks käes lõhki

RKM II 428, 234 (3) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Minu vanaisa oli Karpaatides, temal oli talisman kaasas. See vist oli esimese maailmasõja ajal. Vene kuulipilduja oli tõmmanud neile hirmsa tule peale. Seljas täksind pluusi ära aga vanaisa ise jäänud täiesti terveks.

RKM II 439, 483 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Samo Plakso (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
MÕISNIKEST: Nad eestlasi avitivad kah. Toolamaal oli Hammõr. Vanamehel oll' riih pesmata. Hammõr ütel: "Aja hobõnõ aida manu! Aidamees annab [vilja]." Es taha kopkatki. Verioras oli vana Ruut. Eesti aegu käve veel Saksamaalt mõisat vaatama.

RKM II 439, 484 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Samo Plakso (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Siin küla lähedal on Kannuskivi. Üteldi, et Rootsi sõaülema kannus kivi sisse raotu. On seinu talu juurest metsa alla, riigimetsas, teisel pool suurt teed, oja perve sees. Ümberringi on kaevatu. Midagi sääl iks on, Rootsi kuld. Ku Uibo oll' metsavaht, neli meest tullu. Kõigil oli sae ja kirve. Pandsiva telgi üles, kaevati. Katel oli välja kaevatu. Kaardi järgi veiva raha ära. Oli Rootsi sõa paiku matetu.

RKM II 439, 487 (6) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Oskar Mutso, s. 1909 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Kui rootslane siit välja läts, lõi Pihkvas või enne Pihkvat, vene poole pääl, üte tamme latva pidi maasse - kui lätt kasvama, ta tule veel tagasi.

RKM I 36, 203/4 (7) < Rõuge khk., Krabi k. ja Helme khk. - Voldemar Kiinoja (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Lembitu kuldvanker.
Helme lossivaremete kõrval asuv küngas kannab Keldrimäe nime. See on maantee ääres ja II maailmasõja lõpul maeti sinna vallutajate-venelaste langenud. Saksa ajal rääkis Endel Mölder, et Keldrimäe sees asub muistse Sakala vanema Lembitu kuldvanker. Milline see kuldvanker pidi olema, seda ta ei teadnud.

EFA I 17, 107 (6) < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Omski obl., Rõuge k. - Anu Korb < Juhan Maran, s. 1927 (1996) Sisestas Kaija Rumm 2010
Korvikeisi kudasi, paiuvitsust ja toomest teie korvi. Männapuu tönni teie, kedru on veel kerem. Mul esä tegi tünnikesi, ma olli abimiis, käisi turgu müima, Sidelniku turgu. Pangesi teie ka esi, koppasi ja lusikit teie kõivupuust.
Puu siss võeti vana kuu otsan. Korvikese toorest puust, a tönni ja pange kuiva puust.

EFA I 17, 107 (8) < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Urmani - Anu Korb < Ella Maran (Vipper), s. 1927 , < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Rõuge k. - Anu Korb < Juhan Maran, s. 1927 (1996) Sisestas Kaija Rumm 2010
Täiskuuga nakatass maja tegema ja täiskuuga mindass sisse, siss on täis elu.

EFA I 17, 111 (47) < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Urmani - Anu Korb < Ella Maran (Vipper), s. 1927 , < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Rõuge k. - Anu Korb < Juhan Maran, s. 1927 (1996) Sisestas Kaija Rumm 2010
Pajukoorega pargitass nahka. naha vahele, pääle ja alla. Ku nahk läts punatses, siss võtad väl´la.

ERA II 160, 399 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Märdi t. < Vastseliina khk., Loosi v. - Ija Daniel < Juuli Vislapuu, s. 1877 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rootsi sõa aigu pagõsiva naisõ' latsiga mõtsa. Latsõ rüükseva mõtsan hirmsastõ, sõs tetti mõtsa hällü üles. Tuu avita kah es midägi. Üts miis läts müüdä ja ütel, et: "Ku sõda silmildõ ja kõrvuldõ siiä tulõ, sõs jäät vast tuust ilma - muido küll ei pääse.

ERA II 160, 399/400 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Märdi t. < Vastseliina khk., Loosi v. - Ija Daniel < Juuli Vislapuu, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Üts Rootsi kuningas visas uma mõõga Kerkumäe järve, ku ta läbi sõitsõ. Sõs rahvas ütles, et tulõ õks sõaga viil tagasi.

ERA II 160, 400/1 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Märdi t. < Vastseliina khk., Loosi v. - Ija Daniel < Juuli Vislapuu, s. 1877 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Ku Rootsi sõda Piirimäest alla tulnu, sõs olnu rahvas kõik kerikun. Üts nuur miis uma naisõga olnu kah kerikun. Miis tulnu kerkust vällä hobõst kaema. Nännü, et sõda tulnu. Tahtnu naisõlõ kah üldä, a olõ õs aigu olnu. Paenu jõõ viirde puhma sisse. Sõalitse tapnu kõik rahva är. Tuu miis jäänü ütsindä tunnistajas.

ERA II 160, 410 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t. < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Mehe' käünü ütte hauda kaibma, et sääl om raha. Tõsõ' mehe' lännü, kutsnu kolmandat üten, a tuu lamõnu rehetarõn pingi pääl. Tuu ütelnü, et: "Lää õi ma'. Ku Jummal taht mullõ anda, sõs and esiki." Tõsõ' lännü õks kaibma. Leüdnü poolõ vasikat. Mõtõlnu, et heidütämi magajat. Las heitüs. Viinüki. A ku tuu üles ärganu, sõs olnud vasik kaonu ja suur rahahunnik olnu sääl. Ka, ku Jummal and raha.

ERA II 160, 412 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t. < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Mõisaherrä' olliva kõik kurja'. A kes neidega mõistsõ häste läbi saia, sõs noile na olliva peris hää'. Mu esäle kinkse vana Lipard lehmä. Hää piimäanniga lehm ol´l.

ERA II 160, 412 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t. < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tan, Lasva vallan olõvat väega pal´lo pestü. Ku päiv jo otsa sai, sõs hõigati kõik süüdläse jäl vällä. Pesmine ol´l õks nuiõga. Pesti nii, et ega löögi vahel peeti vahet. Sõs ol´l tuu pesmine pal´lo valusamp.

H I 8, 371/2 (12) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Sandra < Tannil Allas (1896) Sisestas Kohapärimus
Vastseliina kihelkonna piiri pääl, vasta Rõuge kihelk. om Saaluse valla maa pääl läte, keda "Tõlija-lättes" kutsutas. See läte om üte jõekese pääl, mis Jeedas-külast mööda, niita pite alla, lõunest pohja poole joosep. Sinnä lättehe olevat üts mees, sõaigu kolm pudela täüt hõpõ raha pandnu, mida paljo omma otsman käünü.
Üts kõrd olli ka kats meest Jaani-ööl raha lännu otsma, pika raud hanguga. Et jõe pääl ollev läte iälgi kuiv ei ole, om tuttav asi. Naa tundnu küll klaasi kolinat ravva külen, - ent ei saa midagi kätte. Perast joonu naa viina, ja lännü, sääl lähedal oleva maija puhkama. Nii pia, kui näil silmä kinni reevahtuva, nakas ka üts kahara-pääga tütrikukene tarre pite tandsma ja ütlema: "Saa kas raha, saa kas raha! Annu mulle ka viina, saanu raha kätte!"
Ka vana jutt kõnõlep sest nimitedüst lättest:
"Kiäki mies sõitnu Vastseliina puolt Rõuge poole, nink saanu Tõlija lätte kottale, kon ta kuuvalge ööga nännü, ja ka kuulnu, kui üts must mehekene alasti-poisikest lätten mõsknu ja sõnonu: "Ah, ah! ristirahva risu! Puhtas, puhtas, riputedust, raputedust; puhtas, puhtas!" Mees, kes tied pite sõit, aste vankrist maha, jätt hobese saisma, ja läts kaema, mis sääl mõstas. Nii pea, kui ta lätte vierde sai, katte mõskja ja mõstav, kui tina tuhka. Ainult must kõrik olli ennegi lätte perve pääle jäänü, mida mees vankrile vei, kodo tõi, nink säält hendäle jalgrätiq tegi, - mida piteh ta kurja undgi es näe."

H II 64, 107 (7) < Vastseliina khk. < Venemaa, Pihkva kub., Dukolova as. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Punt, 69 a. (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Jumala pallõja ja kuniga pallõja
Vanast käve kats santi liina pite, üts pallõl Jumalat, tõõnõ kunigat. Kunigas sai ka kuulda, et üts paar esieralikkku santõ liinah olõvat, ja üts nõist kogoni timä pääle luotvat, tedä pallõvat. Kunigas kuts ka tuo sandi hinne mano, kes tedä oll pallõlnu, timä pääle luotnu, ja ta and tälle üte kuklõ, muidogi saijadsõ, kohe sada ruublit sisse oll pantu. Ent sant sai tõõsõ sandiga kokko, ja vaeld tuoga kukõ arr, kel ka sääne sama saijanõ kukõl oll, midä kiäki helde hingega imänd andnu.
Kui kunigas tedä jallki peräst santmast näkk, küsse ta: "Noh, mis sa inäp sandit? Kas sada ruublit sullõ ilma kerjämälä ülespidämist ei anna, midä ma sullõ salamahti kuklõ sisse panni?"
Sant vaõnõ heitü kõik ja ütel kogõldõh kunigalõ: "Oh kunigas! Tuoo om mul ammuki tõõsõ sandiga arr vaoldõt." - Kunigas vihasi sandi pääle arr, ja ta es anna tälle inäp ütte tingagi.

H II 64, 108 (8) < Vastseliina khk. < Venemaa, Pihkva kub., Dukolova as. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Punt, 69 a. (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Sandi 100 ruublit
Sant käve liina uulitsat pite ja laul: "Ku sata ruublit saa-ai, sis 50 võtakij." Sandi laulu kuuld üts rikas saks, ja ta and tälle 50 ruublit. Sant sattõ herrä ette moolõ, and timä läikvile saabastõlõ suud, tennas heldet andjat ja armulist Jumalat silmäviega. Kui sant üles saistas, küsse herr: "Noh, sa jo lupa-as 50. vastagi võtta, ku' sata ruublit saa-ai." "Jaaa," ütel sant, "tõõsõst paigast juhatas Jummal mullõ tõõsõ 50, nii sada käeh ongi."

H II 64, 139/40 (12) < Vastseliina khk. < Venemaa, Pihkva kub., Dukolova as. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Punt, 69 a. (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Vaga kaibaja
Kui Jummal kõik maailma suurõ' ja väikese looma oll' loonu, sis ehit ta ütte ja tõist eläjät ka kaitsõva sõariistaga, ent vaga lammas oll' ilma jäänu. Selleperäst oll täll ka innevanast, kui kõik kodo-looma' ka mõtsah elli, väega vilets ja vaivaline elo, sest et tõõsõ looma tälle alati liiga tei. Nimelt kiskja looma tahtsõ lamba sugugi maapäält kogoni arr häöta. Seda suurt viletsust ja hättä tundõh läts lammas vaõnõ suurõ Jumala mano ja pallõl väega süämelikult, et Ta timä vaõsõ vaiva ja viletsust võtas vähändädä. Ent ilma Looja ütel tälle armulikult:
"Jah, mu vaga loomakõnõ, ma näe külh, et ma luvvõh sinno ilma sõariistalda olõ jätnu, mis sullõ ehk ka suurõs viletsuses om. Valitsõ no esi, kuis ma su' kottal, tuod puudust piä parandama! Kas ma pia sullõ suuhtõ hirmsa hamba' ja jalgu otsa tugõva küüdse laskma kasu, vai pia ma gihvti su suuhtõ pandma? Ütle õnnõ, mis sa soovit, ja kõik saa täüdetus!" Vaõnõ vaga lammas naas ikma ja ütel: "Ei, ei, ei, ma ei taha mitte murdjas mõtsalises, ei ka gihtitses sin? saija, keti jo egäüts vihkas; paremb õks vaga lammas olla." Ilma Looja küsse: "Noh, mis sa su'ka sis piä tegema? Vai tahat sa hinele sarvi päähä vai nõna pääle, et sul joudu om, muido vasta tapõlda?" "Ei ka noid mitte," kostõ lammas puhatõh, "muido ehk võisi ma ummi sarviga kellgi liiga tetä, ehk kedägi kogõmata ka arr surmada!" "Jah, muidogi," kostõ ilma Looja, "sa piät sis ka surmata mõistma, ja surmamagi, kui hinnäst kahjo ja surma iest hoita tahat!"
Vaga lammas puhas õigõ süämehe ja kostõ: "Oh! Oh! Paremb jää ma sis tuos samas, miä ma olõ. Innemba kanna ma esi ka ülekohtu surma, ku' esi kedägi ülekohtudsõlt surmõma nakka."
Lamba vaga miel ja kõnõ oll' ilma Looja meeleperäst. Ta õnnist tedä ja ütel: "Mine inemiste sekka elämä, küll naa sinno rõõmuga vasta võtma saava, hoitva ja toitva, suvõl ja talvõl, kui vaka ja kasulist luoma."
Lammas tennas heldet Loojat ja tull ku julgõb inemiste sekkä, nink sai niiviisi edimatses kodoloomas, kes inemisile mitmõt pidi kasulik om.

H II 64, 179 < Vastseliina khk. < Venemaa, Pihkva kub., Dukolova as. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Punt, 69 a. (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Pildikesi ennitsest Eesti elust
Siidi-räti hirm ja võim
Mustõ elli Rõugu kihkunnah, ülti Viitina mõisah, üts hirmus kuri ja tikõ herr, kes pääle kõõ kurä, ka tuline himokas iloside tütrikka ja naistõ pääle oll. Egapäävi käve ta uma kõrra nurmõh, et üöses hinele ütte ilosat pehmekeist kõtu pattja otsi, mida ta järgmädsel moodul kõrda saat: Täll olnu tuo tarbis jo uma illos vije ruubliline siidirätt, midä egakõrd nurmõ minneh, kui määnest pulmalippu käeh hoitnu. Ega ilosap naane ja tütrik peläs jo kavvedast siidi-rätti hiibatamist, mille tagajärg ütele ilosalõ palgõlõ uma häbipleki pääle vajutas. Sai ta, kas sitalaotajide, põimjide vai hainariibjide hulga mano, sis silmäs timä silm säält kõigõ ilomba vällä, kellele ta õkva mano astõ, nimitedu siidi rätti kaala pääle visas ja ütel: "Mõistma! Täna õhtul tuleb mul see siidirätik mõisa tooma!"
Ütsgi siidirätiku kandja es tohi tuod mõtõhtgi umast süämest läbi laska: ma ei lää. Väristen köüt ta kalli rätiotsa kaala alt kinni, kand ja hoit seda kooni õdanguni, sis läts ta tedä herrä kätte viimä, kos herräkene nii armuline kullä olli, et tedä ka kõigõ öökese, kooni valgõni vasta võtt. Sis veel sai räti vija vabas.

H II 64, 211/3 (5) < Vastseliina khk. < Venemaa, Pihkva kub., Dukolova as. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Punt, 69 a. (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast käve kats santi, päältnätä mõlõmba ütesagomadse, kuoh kerjamah, - ent süäme puolt olli sandi tõõnõtõõsõst liiga kavvõdah. Üts sant pand kõikõ umma lootust inemiste abi pääle ja ütel alati umalõ kaaslasõlõ, ku' tuo tälle Jumalast midägi kõnõlõs: "Ah, missa' tühja Jumala abist ja armust kõnõlõt? Küll inemisekese eski mie iest murõht kanva! Küla tulõ, külh saa, talo tulõ, tast jalki saa, - ja nii elämegi pääväst päiva õks edesi surma poolõ." Ent tõõnõ sant naas tedä kõigi pidi nuom'ma ja manitsõma, mitte "liha umas käevarrõs" panda, ei ka tühiste inemiste abi pääle luota. Aga viel inämb pahasi edimäne sant arr ja ütel: "Noh, kas sa arvat sis, et kuniga pääle luotmine kah tühi asi om, kel jo lõpmala pallo kõikõ rikkust ja varandust om? Noh, looda pääle sa Jumala pääle ja las' mul' kuniga pääle luota."
Nii kõnõldõh koobõrdi naa katõkese liina poolõ ja panõ-õs umah jutuajamiseh tähelegi, et kuniga veli näist tassamisi müödä sõit, santõ juttu, nimelt kunigast, päält kuuldõh. Liinah jututst ta kunigalõ santõ jutu arr, nink ta lubas näid esieräliku tähelepandmise ala võtta.
Kui sandi liina sai, lask kunigas nimä' umma maija kutsu, koh näid mõlõmbit tublistõ söödeti ja joodõti nink mink pääle kuniga pääle luotja Jumala pääle luotja sandile küünärnukiga tõmmas ja ütel: "Noh, kas näet no', et kuniga pääle luotmine üts hüä asi om! Kas meil siih par'la söögi puudu om? Võimi jo süvvä ja ellä ku' mändse sägsa'."
Kui sandi' siäl päivä kolm-nelli edesi elli, tull aig kätte, kuna kunigas nimä' arr lask minnä. Kostis lask tä näile mõlõmbile üte kuklõ kütsa, kohe ta kuniga pääle luotja sandilõ tuhaa-ruublit raha sisse pand, kimmähe uskuh, et timä pääle luotja sedamaid sandikepi käest moalõ pand.
Kui sandi' liinast mõnõ versta kavvõdõhõ arr olli lännü, ütel kuniga pääle luotja tõõsõlõ: "Kuulõ vana veli, vaõldami nei kunigasõ kingitu kuklõ arr!" "Mu peräst kah," kostõ tõõnõ, "mul üts hüä mõlõmba. Kõik Jumala andõkõsõ." Ja nii maa' vaõldi uma' kuklõ' arr ja egäüts läts kodo ligi saijõh umalõ poolõ.
Jumala pääle luotja murd kotoh uma kuklõkõsõ katsgi ja ta löüse tuhaa-ruublit rahha, kuna kuniga pääle luotja kõõst ilma jäi.
Kui kunigas tedä mõnõ ao peräst jalki liinah kerjämah näkk, lask ta tedä hinne mano kutsu ja küsse tält pahameelega: "Noh, milles sa viel kerjat, ku' ma sullõ tuhaa-ruublit rahha anni?" Sant kostõ: "Kullä kunigas, kuna?" Kunigas sai viel inämb vihatsõs ja küsse: "Noh, kassa tuo kukli arr sei, miä ma sullõ kinge?" Sant vastõ: "Tuo kuklõ vaõldi ma tõõsõ sandiga arr." "Sis ei olõ sa ka muud väärt kui kerjakeppi" kostõ kunigas, ja lask sandi minemä.

H II 64, 232/3 (8) < Vastseliina khk. < Venemaa, Pihkva kub., Dukolova as. < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Punt, 69 a. (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kidsi trahtersnik
(Ütsainus tulõtikk)
Trahtersnikul oll' üts vastamielne võõras ütte alati sääl söömah ja joomah, kes tedä mitmõsugumastõ sõnnuga tükke pilkama. Aga trahtersnik uot ja otsõ parajast aigu, kunas ja kuis tälle sedä kuhja pääga kätte massa. Ütskõrd, kui vastaline võõras - saisuse poolõst üts kaupmies - kogoni ütsinda tahterih oll, võtt trahtersnik paari miehi hinne mano, kui tunnistajid ja päält nägijid, mis võõras tõõsõh kambrõh piäs tegemä. kui kaupmies uma kättetellitu osa arr oll' söönü ja joonu, nink pääle pruukosti tsigarkit palma tahtsõ näüdätä - puudu täl tulõtikk. A üte tõõsõ tahteri-lavva pääl oll' jall' üts poolõndõt tulõtiku tuos. Kriipst, kriipst! tõmmas kaupmies tulõ üles, näüdäs tsigarki palama. Et täll hinnel tühi tikutuos karmannih oll, võtt ta üteainu trahtersniku tulõtiku ja pand umma tühja tuosi, et kodõ poolõ minneh hüä tsigarkit palama löüdätä. A trahtersnikul oll' paar miehi man, kes timäga ütelisi päält näi', kuis kaupmies üte tulõtikõ timä toosist varastanu ja umma tuosi oll pannu. Ta kaibas asälugu kohtohe. Paari tunnistajide perrä pidi kohus kaupmehele kolm ruublit vargustrahvi massa mõistma, midä ta ka vällä pidi masma. A mis peräst sai? Tuost pääväst saani jäi trahtersniku maja kõigist võõrist tühäs; egaüts mõtel ja ütel: "Noh, kes jo sääne häbemätä om, et ta üte tulõtiku peräst kohut nakkas käümä - kes sinnä sis inäp tohes minnä?" - Kidsi trahternik jäi peräst kogoni vaeses ja pidi uma amõdi maha pandma, sest rahvast ei tulõ inäp timä tahteri ei süöma ei ka juoma.
Säänest vingerpussi mänge mehekesele kõik üts ainukõnõ tulõtikk.

ERA II 143, 227/8 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Leo Niilus < Leo Niilus (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Aastat neli-viis tagasi lahkus Võrumaalt tookordne koolinõunik Joosep Sultson, kes oli kah suur naljamees ja tihti jutustas omi anekdoote.
Korra revideerinud ta Vana-Roosa algkooli. Olnud parajasti tunni algus, kui ta klassi astunud. Hirmus müra ja kola valitsenud klassis, tolmupilved lennanud poole kilomeetri kaugusele koolimajast. Et korda majja luua, seks Joosep säädnud siis märatsejaid kui hambaorke nurka püsti. Pärinud siis õpetaja järele. Ei keegi pole kõssanud. "No kuram, kas teil siis üldse pole õpetajat?" saanud koolinõunik juba vihaseks. Viimaks siis astunud üks nurkapanduist Sultsoni juure, et tema ongi õpetaja... Nüüd aga veel saanud koolirevidendile selgeks, kuidas lood tegelikult olnud ja ta palunud vabandust...

ERA II 151, 9/13 (1) < Rõuge khk., Sännä v. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002, redigeeris Maarja Oras
Juuda Mai.
Ämmäk oll´ kukli küdsänü mehele ja ütelnü mehetütrele: "Seh, vii nu' kurat kuratile süvvä!" Esi oll´ murdnu latsõlõ otsakõsõ tõõsõ leevä mant. Lats oll´ 7-aastane ollu'. Esä oll´ kündmän ollu' Vahipedäjä suu veeren. Sääl oll´ suur pettäj kasunu, kost oll´ sõa aol kaet, ku' sõalaiva' tulõva'. Tütar oll´ lännu' ja uiknu', et "tätä uu-uu, tätä uu-uu!" Kurat oll´ nakanu latsõlõ vasta uikma ja oll´ esä näoline ollu'. Tiä oll´ pedäjälle lännü' ja oll´ latsõl kah käsknu' pedajälle minnä'. Lats oll´ ütelnü', et "tätä, ei saa ma minnä!" Sõs oll´ vanakuri pandnu redeli üles ja lats oll´ pedäjälle lännü'. Kurat oll´ latsõ üskä võtnu, a' kukli oll´ latsõ käest esi är´ söönü'. Puun olli olnu viil kuratil ka kats poiga. Sõs oll´ võtnu vanakurat kõigel kolmel latsõl nimetissõrmest kinni, lännü' kuusõst maha ja nakanu' käümä maad müüdä, latsõ sällän. Olli lännü Moskvahe ja Pihkvahe, sääl oll´ tsiasöögi pääle ka' rist hiidet, nii et sääl oll´ suur nälg ollu'. A ku' Eestimaal ollu', sõs olli süvvä saanu'. Üten paigan olli pulma ollu; pernaanõ oll´ veenü' tarre klimbisuppi piima seen keedet liha ja kartoldõga, oll´ põhjadu makkus olnu. Vanajuudas oll´ ahu päält maha hüpänü ja naasõlõ jala ette visanu. Naanõ es olõ tedä nännü, oll´ nännü' puuhalgu ja oll kõiki klimpega maha sadanu. Vanakuri oll´ rüpü ja kübara täus aanu ja veenü ahu pääle kolmõlõ latsõlõ süvvä, a esi es olõ söönü. Küpär´ oll´ täl kolmenurkne, küüdsist ollu', ja lühükese' püksi jalan.
Vanajuudas oll´ vidänü toda last 7 aastat läbi kõõ ilma. Et latsõ olõs tõisi nännü ja et neid es olõs nättu, oll´ vanakuri vasitsõst topsukõsõst tõmmanu silmä rohuga kokku. Säitsme aasta perast oll´ juudas jätnü 14-aastatsõ tütärlatsõ Võru suu pääle maha', ku' ämmak oll´ är´ koolu'. Oll´ käsknü kõgõ muu är´ kõnõlda, mis nännü ja kuulnu, ainult 3 sõnna es olõ lubanu üteldä, a ku är ütled, sõs oll´ lubanu piinama tulla tulitungõldõga ja harkõga. Oll´ opanu viil, et ku' kiä su är´ löüd, sõs ütle tälle, et ma olõ Alakülast Juhani tütär Mai, säält, kos kerik mõisa man um. Üts Kasaritsa miiss oll´ timä löüdnü, kiä oll lännü suhu' kannipuid otsma paastu aol kellä 10 paiku hummukult, päiv oll´ paistnu ilusahe. Tütärlats oll´ saisnu mättä pääl ja oll´ iknu' tasatsõ häälega. Juudas oll´ esi katõ latsõga är´ kaonu. Tütärlatsõ nimetisõrm oll´ pikäs vinütet ollu'. Tedä oll´ nakat Juuda-Maies kutsma. Juuda-Mai oll´ saanu mehele. Timä poja nimi ollu' Müürsepa Kaarli, kis tennü' mõisan müüre. Ku' Maiekõnõ oll´ esi är´ koolu', oll´ mõisa tiä kats last kasulatsõs võtnu. Perast oll´ mõisnik niä Jõhvi hurdapini vastu är´ vahetanu'.
Sääl oll suur järv ollu', pernaane oll´ suurõst järvest kunnõ püüdnü ja söögi sisse pandnu, mõnõ kartolilipsu kah. Pernaanõ oll´ õks ütelnü', et "süüge nu' latsõkõsõ', süüge, võtkõ raudikukõisi kah!" Latsõ es olõ süünü', et kunna' umma'. Pernaanõ ütelnü, et Võrumaal süvväs noid, kel silmä' persen umma'. (Pernaanõ ütelnü, et Võrumaal süvväs) ja kiä taasperilde lätvä', nii hirmsa eläjä, et ku' kinni nakat võtma, sõs salv´va kätt ku' käärega, et neo' raudikakõsõ ei süü muud midägi ku' väikeisi kalakõisi, et neid söövä saksaki', neil võetas nahk maha'. Juuda-Maie latsõ olli säält üüse mõtsa müüdä kuuvalgõl üül är´ pagõnu. 3 päivä olli juusknu, sõs olli jõudnu umalõ maalõ. Kukli olli üten võtnu, mida tii pääl olli süünü'. Tartu puult olli tallu lännü ja süvvä pallelnu. Sääl oll´ süüki ütengi pant. Jalga olli päternitsakõsõ antu ja pähä kübäräkese. Võrumaale tullõn olli uma maa är tundnu'. Olli mõisahe tagasi tullu, herräl oll´ saanu hää miil, et sai tagasi latsõ ja hurda kah. Herr oll´ lasknu pojal müürsepäs oppi ja majju ehitämä, tütärlatsõ oll´ pandnu tarõtütrugus. Tütre nimi oll´ Leenu ollu', Leenu tütar - Ann, kiä ollu imäga üten pääkoolin.

ERA II 244, 251 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodukohast edasi Võru-Valga maanteed Valga suunas 1¼ km on lõunapoolsel metsatukas vanad gootlaste matused, kus asuvad kivid üksteiset ligi ristküliku kujuliselt. Samast paigast edasi ¼ km on enne Põhjasõda olnud postijaam, mis sõjakeerises on hävinud. Praegu on sääl Palumetsa kirjatalu.

ERA II 273, 89/90 (7) < Tallinna l. < Rõuge khk., Tsooru v. - Ed. Kriitmäe < Truuta Kriitmäe, s. 1882 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002
Varese ja haraka jutustus.
Vares kraaksub?
Narva. narrva - narva
Arak?
Mis sinna,? mis sinna, mis sinna.
Vares?
Hall hobu ära koolund,?
hall hobu ära koolund,
hall hobu ära koolund.
Arakas?
Rasvane nagu pekk? rasvane nagu pekk rasvane nagu pekk.
Vares?
Ta om elon. Ta om elon, Ta om elon. Ta om elon.
Arak?
Kats auku kats auku kats auku, knaksa knaksa knaksa.
Vares läheb knaksama aga hobu ei olnud surnud vaid lamas magades ja vares tahtis knaksata hobusele tagumiku kuna sell silma pilgul hobune pigistas oma saba varese kaela peale. Ja vares jäi kaela pidi hobuse saba alla. Vares karjus ja sikutas kael haige, kael haige, kael haige, kael haige?
Arak naeris:
Ah, ah, ah, ah, ah, ah, aha.
Minu naene Truuta Kriitmäe jutustus: sündinud 1882 aastal Tsooru vallas valga maal.

ERA I 6, 52 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Üksikuid rändjuute leidub veel praegugi harva (Üks käib Valga linnast). Rändkaupmehed kadusid ühes mehaniseeritud liiklemise levinemisega. Pääle selle suur konkurents maa kaupmeestega.

ERA II 126, 626/30 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Mauri k. < Urvaste khk., Antsla v. - Amanda Raadla < Juhan Tokku, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kohtumõistmine.
Enne es ole vallavanemba valimist ei kedägi. Herr - kedä pan´d, tuu ol´l vallavanemb. Hildämb naati vallavanembat valima.
Vanast ol´l vallakohus, kiä lahend kõik asja: ku midä ol´l, anti üles vallakohtuhe.
Ku piirimehe tüliteli, es lahenda tuud asja kiäki. Vanne üt´stõist nigu süä üle lät´s ja asi tuuga. Varguse ja kuriteo lätsi maakohtule. Vanast suuri vargusi es ole. Mõni kõtutäit lät´s võtma, kiä tuud kaibama lät´s. Ku külämiis trehvas mõnele tülüle manu, sis ol´l kah lepütäjas. Ku tuuga es lepita ja asi lät´s vallakohtule, sis tuu joba mõistse õiguse.
Kohus vannut ja kullõl tunnistaja. Vanaaoline vande ol´l pal´lu rasõhõmb ku nüüt. Loeti kõik, midä pidid lubama Jumala ja tõiste nimel ja esi pidid hoitma kolm sõrme üleväl. Põlvili vandmist ma ei mäletä. Nännu esi ei ole, aga ole kuulu, et ku tütrik latse ar tapp, sis pesti tedä kerikutulban, ku tõse kerikust väl´lä tulli. Ja kiä keriku är lahkse, tuu saadeti Tsiberihe vangi.
Ol´l nii, et tuud tüllu, mis ol´l lõpetatus, inämb es alostada. Aga ega tuuga viil lepüt es ole. Tuu tii pääl ol´l ar lepüt ja võis tõse tiiga uuveste alostada. Vanna tüllü alostedi tõsest küllest, nika ku süä tuu tülütelemisega rahu jäi.
Lepmine toimu nii, ku kiäki rahu ol´l. Nigu kiäkina rahu ol´l, nii lepüti. Lepüti niisaa är pääle pahanduse. Kia taht, lät´s kah kõrtsi manu viinaga tüllü lepütamä.
Liisuvõtmisega lahendeti vahel tüllü. Kõrd ol´l kat´s vuuri kuun. Kumbki es taha tiid käändä. Võeti liisku, kelle pääle satte, sis tuu jäi alambas. Liisuvõtmises võeti nui pejju, sis naati üte ja tõse käega ümbre võtma, nika ku nuia otsani. Kumma käsi pääle jääs, tuu jääs võitjas.
Kumb alambas jäi, tuu pidid järgi andma. Ku kõrtsi man kaklema minti, sis kua kõvembas sai, tuu and tõsele vallu. Ku hummoku tõsel kah mõni kotus valut, ega tuuperäst kohtule mindä-s.
Ku maatüki pääle kaklema lätsi, sis minti kohtule.
Kel hää suumulk ol´l ja julgemb kõnelema, tuu sai õiguse ja jäi kohtun võitjas.
Ussipää võtmisest kohtuhe ei tiiä ma midä. Kah tõisi rõivid ei ole nännu, ku vangi lät´s, sis sai tõse rõiva.
Vanast es kuule üt´s, kuda tõne kõnel. Kiä oll iin ära käinu, tuu viidi tõiste tarre. Vahel nõuveti viil tõistkõrd ümbre ja kutsuti tagasi asja seletämä.
Kiä vandse võltsi, tuu sai tsiberitrahvi, ku avalikus tul´l. Ku avalikus es tule, es ole kohut. Ku ta oles halba pellänu, sis ta nii ei oles tennu, ei oles võltsnu ja ei oles kah trahvi saanu.
Tuud es seletä kiäkina, kas ta kohtumeestele kosti vei. Ku ta vei, sis tiid tuud inne ta esi.

ERA II 126, 107/11 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Tulbamäe t. < Setu, Molniva k. - Amanda Raadla < Marta Hunt, 50 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Perekondlikud suhted.
Inne tunne es naist, vanamutt kost võt´t, säält ol´l hää. Esä lät´s mõne sugulasõga, kas ristiesäga, kosjulõ. Viina kah üteh ja ai jutu arh nii tagasi. Kosjah olda-i kavva! Ütte näudäti, kõhnemb anti kätte. Ku tütrik oll etemb ku peremehe tütär, näüdäti tuu, kosilanõ magas tollõga, kätte anti peremehe tütär. Pää mähiti rätiga kinnih, kosilanõ es näegi, kiä tää ol´l. Ku kotun kai, et ol´l tõne, saa es inämb midägi tettäh. Tõist inämb es saa. Määne kätte saa, tuud ennemb ümbre tettäh. Tõist inämb es saa. Määne kätte saa, tuud ennemb ümbre tettä-s. Tuud no pallu es trehvä, et vannu saij. Tuud oll pallu, et anti kätte kosilasõlõ, mes prõstemb.
Ostmisega oll lugu sääne: pulma aal panti maha rõivas (punanõ), mes oll kangah koetu, kosilasõ vankri ette. Kosilanõ läts tolle pääle vankrist maaha ja nakas kauplemä. Tuu nigu pulma ülekaeja (truuska kutsuti) kaubõl kah. Truuska oll pruudil ja peigmehel. Tolles otsiti iks säänõ tark, kes mõistse nõidu pulmast ar' aia. Tolle masti, ku tä tulõsi innõ. Kui sõidi pulmega, tuu sõit kõige ieh.
Pruudi iist masti 5 ruublit ja nigu kia mass. Panti kah ega nurga pääle ruubli (punatsõ rõivalõ). Pulmah sõideti kah ratsala. Kosilasõveleh iste tõnõ tõsel puul peigmiist ja sõite kõge ieh.
Kosilasõveleh võeti poissmehe, ku peigmehel velli es olõ, sis võtt, kiä tä taht.
Kosilasõveleh ieh, sis mõrsja ristimamma ja -papaga. Ku ristimammat ja -papat es olõ, sis es laulatada. Ku umma es olõ (oll koolu), sis võedi võõras. Muidugi võedi suuremb sugulanõ vai võõras kah, kiä taht.
Ku kosilanõ läts edimätsõ voori tüdriku poolõ, tä es kingi midägi. Juudi 2 vai enämb pudõlit viina. Pruut köitse pudelasuu külge vüü. Peigmehel oll rätt (siidi, villanõ), ku viin juudi ar' ja oll süüdü, tsusati rätt rahaga (ruubel) lina ala. Ku peräkõrd pulma tetti katski, hukka, sis viidi rätt tagasi, muidu jäie rätt pruudilõ.
Tõist kõrd kihlätsilõ viidi sõlg ja saapah (kängah) pruudilõ. Imälõ kah saapah kosilasõ puult. Esalõ es olõ midägi. Tõistkõrd mindi hulgani, ristiimä, -esä ja muu sugulasõ. Pruut kinke näile hammõ esälõ ja imälõ ja sukah. Üts pala inne anti kummagilõ. Ku pulmah saie, sis anti tõnõ kingitus. Ku peigmiis tegi katski kihlusõ, sis anti tagasi kingitusõ. Ku nuu es anna tagasi sõlge, sis es annah tõsõ kah ummi asju. Ku pruut oll täusiäline (21 a. vana), sis es olõ lubaküsümist. Ku tä täusiälinõ olõ-s, küsse vanembide käest; ku esä koolu, sis ristivanemba käest luba mehelõ minnä.
Pruut võtt neli preilit kõrvalõ ja hobesõaaja, sis läts sugulasõ poolõ, inne üteldi ar, tuu kutsõ tõisi kah kokku. Noid kutsuti "mõrsja tulõva". Mõrsja lauli umma laulmist ja kumard ja sai egä käest midägi. Kiä an´d raha, kiä an´d midägi rõivapoolest. Pruudil oll kõikke vaia. Pulma aol tul´l anda pal´lu kingitust.
Pruut pandas keskelõ, kummagi käe ala kat´s preilit (nuu om ilusast ehitu). Mõrsjal om käterätt käeh, ku lauldas, sis nä kõnni ja kummardasõ. Mõrsja kumardäs jalga, (pand käteräti jalge ette ja lask otseli sellele).
Ku pruut mõist, sis ütel iist sõnnu, ku es mõista, sis tuudi iistütlejä. Mõrsja kummardas jalga ja preili kummardasõ seni, ku lauldas; ku villänd, sis kumardasõ ütskõrd tühält.
Nu preili kutsutas poodruski. Raha vai miä kiä and, saa mõrsjalõ. Pruut võõraste manu es lää, sugulasõ kutsõ innõ läbi.
Pulma es kutsu vast muistisõ sugulasõ, a muidu iks kõik.
Ku pruuti naati tuuma, sis anti vüüsid. Laudaläve päälõ, tsiapahta ja ekka paika, kohe tä viidi. Latsõ aigu sannakeriselõ vüü.
Ku edimest kõrd külah sanna läts (katõ vai üte küla pääl oll sann), egäle vüü pidi tä andmä.
Vanast anti lehm ja lammas, rõivid. Raha vanast pruudilõ kaasvaras es anda. Rõivakraami kast ol´l egäl pruudil. Perän inämb es anda midägi. Kõik jäi tollele, kiä kodu jäi. Pulma peeti, midägi muud. Kel inämb es jää kedägi, imä kuuli, esä kuuli, sis tuu sai küll tuu varandusõ.
Ku joodik ol´l, sis es taha iks häste poisilõ minnä. A tuu pallu es tähendä. Ku tä innõ poiss olõsi, ku ta inne pulun oles-i. Ku poiss om alatu, sis võtt tütriku kah alatu; tälle üt´s es lää, tõnõ iks läts.

ERA II 126, 112 (1a) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Tulbamäe t. < Setu, Molniva k. - Amanda Raadla < Marta Hunt, 50 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Lahutus. Tuu ol´l väega häbütüü, ku lahku mindi. Siski oll tuud. Vast lei tõsega kokku sõpruse või pes´s naist vai jõi varandusõ maahha. Sis tul´l kah tülü, ku esä lubas pal´lu kaasavarra ja peräst olõ-i kaasavarra anda.

ERA II 126, 112 (1b) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Tulbamäe t. < Setu, Molniva k. - Amanda Raadla < Marta Hunt, 50 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mitmenaisepidamine. Mõni pidi ka kattõ naist. Uma naanõ ol´l viganõ. "Kae, sii om tõne naanõ," naareti iks. Ime iks ol´l kõigil.

ERA II 126, 112 (1c) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Tulbamäe t. < Setu, Molniva k. - Amanda Raadla < Marta Hunt, 50 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Pärandusasjad. Imä elli, sis sai talu imälõ. Ku ima kuuli, sis saie vanemb poig. Ku egaüt´s nakasi eräli minemä, jaati kõik pärijide vahel.

ERA II 126, 130 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Luutsniku as. - Amanda Raadla < Madli Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Inimene enne ja nüüd.
Vanast iks oll inemisõ pelgliku. Nu lätt lat´s juusk vai suurelõ inemisele suuhe, vanast tuud es olõ. Ku nu kooli tulli, sis lõppi latsil häbü ar', no om nigu eläjäpoja õkva, neo kah inemisõ vai.

ERA II 126, 141/9 (16) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Setu, Palandü k. - Amanda Raadla < Paul Tikk, s. 1874 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Eraomandus ja üheomandus.
Kel ol´l vanast maad rohkemb, tolle jäi kah külähainamaast aina rohkemb. Kel ol´l maad 4½ tiinu (hengemaa), tuu saat üte niitjä ja üte riibja. Kel ol´l maad ütesä tiinu, tuu saat kats niitjät ja riibjät hainamaa päälõ. Tuu sai sis kats ruka hainu kah. Hainarihä varrõga tehti hainarual üts korgus ja alt üts laius tõistega.
Mõnikõrd jaeti hainamaa orrõga ärä; ku jäi mõni niiduviir üle, tuu anti viina pääle vällä, kas mõni pidi pudõli vai tsetverdi (4,5 pudelit) viina ostma, tuu sai hainamaatükü indälõ.
Orrega jaeti hainamaa talukotusõ suuruse järgi (kel oll 4½ tiinu maad, sai üte orretävve hainamaad, kel 9 tiinu, tuu sai kats orretäit.)
Orrega mõõdeti vai jaati hainamaa pikkust pite, oll hainamaa mõne kotusõ päält õhemb, panti saajale pikkusest manu, niipallu ku arvati vaia ja õiguse olevat.
Kiä edimädsõ hainamaajao sai, tuud kaeti seerebiga (heideti liisku). Võeti malk ja hoiti kässiga ümbre, ku malk otsa sai ja kelle käsi pääle jäi, tuu sai edimadsõ hainamaa ja nii järest läts õigus tõisile, kuda käe olliva toki ümbre.
Kar´amaa ol´l iks ütenkuun. Kar´apäälik ol´l külä pääl, lehmä päält masti tälle. Ku ol´l inemisel üts lehm, ol´l kar´us üte pääva süüman, kats lehmä - kat´s päiva süüman ja nii iks. Kar´apäälikut, tuu ol´l mõni vanemb inemine, pidi latsõ, kar´use, kullema kar´a man.
Vanast pidi egäüt´s külatii viirde aia ette tegemä uma jaole. Ku tä es tii, sis es tohi tä kar´usilõ süüdi kah anda, ku lehmä tä vil´ä ar' sõkk.
Tiiä-i midägi olevat piirikivi man. Mõis lassõ sisse aada ja muud midägi. Tuud küll ol´l, et tõnõ püüdsõ pinnärt üles kündä, vai umma maad suurembas tettä. Ku kätte saadi, sis pidi tä trahvis viina otsma. Tunnistaja kuts kah manu, kiä kai, mis ol´l tettü. Kes rohkemb larmassivä ja ar' es lepü, nu anti kohtuhe.
Tülüsid küll ol´l maatükü pääle, egäüts taht saia. Nu sis mõne andsõ järgi. Tuust larmist midä väl´lä tulõ-s. Ütskõrd süänd täudi innõ. Peräkõrd hüvvä sõnna iks ots läts ja pidi tuuga rahu olõma. Kaevati jäll kohtuhe, ku sis peräkõrd jäi rahu. Kellel mõtsa laiembalt oll, minti tuudi sammõlt ja marju, noide kiildmist olõ-s.
Lehesid ja vitsu, noid, ku sai nipata kostkilt, ku uma maa pääl es olõ. Kai, kus ära saas´, üts Jumala vits ja puu, olgu tuu vargus patt, inemine iks om eslik. Kia tuu viil kätte sai, varastid nii, et kätte saia-s.
Ku tõsõ põllust müüda lätsid, võtid tuu peotävve hernid vai vil´äpäid. Ku mõni ol´l häbemädä, võt´t sälätävve - tuu ol´l iks väega rummal ja tuud olõ-s lubatu.
Ku ol´l külah säänest maad, mia peremehe es elä sääl, olli muialt peri, sis oll lubatu aija luumi sügise, ku põld ja hainamaa vabas sai, tä maa pääle. Mõnikõrd tetti hääsmeeles mõnõ päävä kah tuule mehele maa iist.
Mõisa mõts ol´l ilmadu suur. Talumehel ol´l veidü; taluinõminõ ol´l iks uma velinõ, tolle mõtsast es taha iks võtta. Mõisal ol´l iks suur varandus ja nuugi puu oll Jummal loonu, kel vaia, mudu võtt inne.
Kiä tuu tõse maa seest viil muu löüd, ku peremiis esi tuu raha, mis ol´l käkitu.
Ku kesä, midä löüd tii päält, ol´l ausa inõminõ, vei kätte inemisõle kaotedu asja, sis kiä an´d tuu iist midä, ol´l hää; anna-s, pidi kah rahu olõma. Kiä tuu lehmä vai hobest pal´lu kätte and. Mõni pan´d paika ja vei ar'. Vanast ol´l tuu varguse asi vabatsemb ku nüüd.
Ku vanast pulma mindi, viidi paar pätsi leibä ja piimäkauss (kohupiim pandi ala, võid pääle, ilestedi üll, pernanõ sülläs peiu ja ilest üll) Mõni vei mõõdu rükki ja liihha, nigu tuu taht.
Pulmakingitusi käve vanast kosilasõveleh (suure, toreda rätü ümbre ola, sälä pääl) ratsala hobõsega sugulaste puul pulma kutsman. Sis anti näile kingitusi. Lätsi kolmekeski, peigmiis sõit keskel. Mõrsja käve niisama, neli nuurt neiut, kats kummagil puul ja hobõse ajaja, sugulaste puul pulma kutsman. Mõrsja kaeja tulli mitme versta takast sis kokku tääd kaema.
Noile ikk kah mõrsja sis ja kummard ja sai andid laulmise iist. Pulma joht kingitusi viiä-s.
Ku olli ristjätsi, sis sugulasõ vei ristjätsile leeväpätsi ja piimäkausi. Sai lats suurembäs, kink ristesä vai imä tälle hammõ vai meä taht.
Puhtilõ (matusele) minnek oll kah iks uma leevakott üten. Puhtilõ viidi saia, liihha, leibä ja võid kah. Ku inemine ar' kuuli, keedeti kiisla ja süüdi tuud tä mälestuses. Tetti kah kutja (tsukru vai mesi panti vii sisse, sinna pand mõni sekkä viil nisuterri vai hernid, mõni poet saia.) Tuud serbäti kolm kõrda henge ülendämises.
Ku tütrik sai latsõ, sis vei ja andsõ kiä, midä taht armust anda.
Ku vanast kostmä (küllä) mindi, sis es olõ määnestki viimist. Sääl peeti ülevän, anti süvvä. Vahel pisteti pätsikõnõ kotti kostis näile.
Tetti kastet leibä, sis vei iks pernanõ tõsele kah kuklikukõse. Egäüts tõi iks kosti, ku küdsäs vastsõ leevä, tuulõ, kiäga elli sõprusen.
Õlut olõ-s meil, tuud es tetä sis mii puul.
(Jõulukingid ja kingitused muil pühadel ei olnud kombeks jutustaja elamispiirkonnas.)
Priistrilõ anti viis vai kümme munna vai tassikõne võidu inne lihavõttepühi 6 nädälit, ku tä tul´l paastuaigu pühhi tuuma. Innõ jõule anti villu ja rükki priistrilõ.
Vanast es olõ kingitusi kar´usile. Palk anti ja ku mindi tiinjät kodu viimä, viidi kintsukõne liha vai päts leibä. Ku hää lat´s ol´l anti'ks laaderaha kah 5 vai kümme kopka. Sügisel iks viidi lat´s laadele, ku kar´a inämb väläh es käu.
Jaanipäävä lasti kar´ust kodo minnä. Suve aol pal´lu päivi es saa, vast mõnikõrd pühapääval, ku ol´l midä tähtsämbät.
Ku tulõkahi oll ja maja ar' pal´li, sis anni'ks innemb egäüts, kel jõudu ol´l, rõivid ja leeväpoolist. Veivä mitmest küläst, egäüts, kes tundsõ ja tiidsõ, vei, meä taht. Avidiva kah huunid üles tettä, kel oll, vei tuud midä vaia ja saat appi'ks tüüle kah.
Meil innõ, sandi, kia jõudse kor´ada, käve külätarõ man, sis and tälle egäüt´s. Peräst tetti kerigo manu puhatennä (vaestemaja). Sinnä viidi kütmise puid ja lihakraami ja anti'ks midägi, ku kerigo mindi.
Ku sant üüses tul´li, andi uma annusekõne, tuust es olõ midä, kost tä oll vai kost vallast peri. Mustlasõle anti kah midägi. Lasti'ks uma maa pääl olla mõni päiv. Ol´l sääne säädus, et ku mustlanõ hobõse vallale võtt, es tohi tääd ar' sundi, üüpäiv võis ikke olla.
Pühade aol jaeti santele kerigo man leibä ja anti kah raha.
Mi kerigul lätt pühäde aol vai ku rohkemb kerigoliisi om, üts priistre kelläkesõga ieh, tõne taldruka takah. Sis ku kõlistadas kellä, egaüts pan´d raha taldriku pääle. Puhtjide, ristjätsi ja pulma aigu es olõ ande korjamist kerigon.

ERA II 126, 166 (41) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Rõuge khk., Sänna v. - Amanda Raadla < Jaan Pallo, s. 1878 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ku kangas väega kakes, sis keedeti linasiimneeli ja mititi tuuga langu. Ku villanõ kangas ol´l, sis raputedi tuhka pääle, sis es kake nii.

ERA II 126, 222/7 (30) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi as. - Amanda Raadla < Jaan Külm, s. 1864 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kauplemine ja lepingud.
Osta saa vilä ja kraami iist kah. Vil´ä ja närtsega vehetedi puuanumid, sibulid ja kallu.
Vil´lä anti sibulide ja kallu vasta anumaga nii täus täuvvega. Kausse sai ja taldrikke kah vil´ä iist, anti nii mitu täut vil´lä kausi iist, ku pal´lu nõuveti.
Vanast vaheldeti inemisi kah kraami iist. Ku ol´l mõnel herräl opatu pini, ja tõne tahtsõ inõle säänest hääd pinni, sis võt´t tuu herr pini inõle ja and pini iist tõsele herräle mõne inemise tiinjäs.
Ku ol´l tegemist mõne müümisegä, sis tetti kaup kindmäs muidugi käeandmisega. Üüldi iks: "Käe kokku, noh!" Tunnistaja võt´t sis käe vallale, vahel ol´l üt´s tunnistaja, vahel kat´s.
Ku hobest vai miä muud osteti ja sis, ku raha es ole massa, sis ol´li tunnistaja (inämbide kat´s), ku kõrraga ar massi kinni, sis es ole tunnistajat vaiagi.
Ku hobesid osteti vai lehmä müümise aigu vai egäkõrd, ku lepüti juudi liigah. Käeraha anti ar ette ja kutsuti tunnistaja manu.
Päältnägijä kah tulli juuma liika, kiä sääl ol´li tutva. Tuu 'ks, kiä kraami möi vai kraami os´t, tuu os´t liiga; tuu pan´d väl´lä siis puul tuupi vai toobi viina, mõnikõrd kah õlut.
Peost peiju vahetiva latsõ'. Tuud latsõ tekki esi, tuu ol´l lastõnali. Kutsuti viskariminäi (väidsevahetamine). Õdagu pimmõga vahetedi väit´si, mõni sai asõmele lihaluu, mõni sai kah õge kena asja.
Vanast vahetedi kah hobesid. Sõitli ja võitli ütstõisega, kel ol´l parõmb hopõn, tolle masti pääle mõni ruubli, nigu lepüti. Laadel ütskõrd üt´s miis vahet neli kõrd hobest, sis arvas, et sai õge hüä. Lehmi es vaheldada, noid müüdi ja osteti innõ.
Vahel anti hobõne ja lehm (kah muid asju, härmõli jt.) proomi pääle mõnes pääväs ja üüldi: "Ku ei saa täst, sis tuu tagasi." Ku tõendus ol´l niimuudu, sis võeti proomi pääle, ku olõ-s, sis masti raha kõrraga väl´lä. Ku proomi pääl ol´l, sis masti innõ puul raha väl´lä ja puul jäi perätses. Ku es taheta lehmä vai mia olli, sis anti tuu tagasi ja raha kah tagasi.
Ku leping ol´l tet´t, sis anti käeraha sisse, et tuud asja inämb tõsele anda es saa.
Müümise man anti lehmäle lõig ja hainatuust üten, tuu hainatuustiga tuudi nigu lehmasüük kah, et sis jääs lehm iks süüjäs.
Hobõsele anti kablatsõ müügipäitse üten, muud es anda, hopõn müüvas pal´lalt.
Põrssa pää pääle panti kolm kopka vai kopka ku kotust müüdi tä är'.
Lambaga anti väike palmigukõne (vüü vai jalaköite) üten. Vas´kaga es anda midägi.
Tõne and niisaa külamehe peräst sulle laenus ja sa' an´nid vasta, miä täl vaja ol´l. Vahel anti kah soro viina. Ku hopõn ol´l pääva tüün, sis pidi tegema mõnikõrd päävä vai kat´s jalatüüd vasta. Tuu ol´l, nigu kia nõud.
Ku midagi süügikraami laenati, sis rohkemb 'ks viidi tagasi. Magasist ku tuudi 'ks tsitveri viisi, anti sügise tsitveri pääle paar karnitsat rohkemb.
Ku miä väärtkraami laenati, sis anti pant sisse. Tuu pant ol´l katõvõrd väärt ku tuu raha. Ol´l kas mõni kullanõ asi vai muu saisva asi, tuu anti 'ks pandis. Tunnistaja ol´l kah man. Ku masti raha, sis saadi pant kätte. Ku es jõuva massa, sis müüdi tuu asi ar ja anti tuu raha tolle peremehele kätte, mis üle ol´l.
Vanast tulli kõrtsi manu kar´use ja tiinjä kokku, sääl sis kaubõldi. Kapstmaarjapäiv, tuu ol´l tuu lepmise- vai kauplõmisepäiv. Päävilisi tuldi küllä otsma, sis kaubeldi. Mõni läts vil´ä iist ja nigu kiägi leppe, mõnele anti hainamaa ehk jäll' sai kortina iist päivi tetä.
Ku tütrik es tule üt´s aasta tiinmä, sis mõisteti kohtuga tõne aasta ilma palgalda tiinmä (vallakohus). Ku sõnakuulja tütrik ol´l, sis peremiis iks mas´s palga, nigu lepüt ol´l tuukõrra, olku et kohus kässe täl ilma tiini.
Käeräha anti tiinjile niisaa päälekauba, tuud es rehkendä kiägi.
Ku leping ol´l tettu, sis pernasõ ja tütrik kah ja peremiis juuva liiku. Peremiis mas´se tiinjäle piätuse kinni, ku taht tõist võtta. Ku jäll' tulli ette mõne koerusasja vai saa-s tüü nii tettus, sis võis palga kinni massa ja minema aia.
Ku mõnd tüüd poole pääle tetti, sis puul sai peremehele, puul tegijäle.
Ku talu ol´l puuletera pääl, sis jaeti vil´lä nii: siimne võt´t peremiis vai puulnik (kelle saame ol´l) ja tuu, mis siimnest üle jääs, tuu jaatas pooles.
Peremiis es tii sukugi tüüd. Ku ol´l lepüt puulnikul peremehe puu, sis vidi puulnik puu kah valmis peremehele.
Junniti vahel kah vai viidi kihla vai haaki. Tuu kraami pääle viiti kihla, mille pääle junniti ja sis minti kohtuniku manu õigust otsma.

ERA II 126, 278/9 (38) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Üte herrä poig jäänu väega vaesõs. Ta lännu üte vana naasõ manu api otsmä, et kost tä raha saas. Tuu ol´l opanu nii: " Võta, tapa kodosikk ar', võta sis tä nahk sälgä ja tulõ minu manu." Poiss tennu, nigu opatu. Vananainõ oll veenü tä sis üte nõialätte manu ja üülnu: "Aja siiä jala põhja ja kombi nika ku kätte saad!" Poiss tennu nii. Tä ot´snu ja otsnu, tullu vai uppumine kätte, es löuvä rahakatald kostkinä. Sis ol´l äkki naanu kangõhe rüükma, ol´l pidanu uppuma vai. Küläst ol´l tullu rehelise kaema. Üt´s julgõ miis, nimega Indrik, ol´l tõmmanu ta viist väl´lä ja veenu umma kodo. Säält ol´l tä rehetarõst ar kaonu ja kiägi ei tiiä täämbädse pääväni, kohe tä om jäänu.

ERA II 126, 279/80 (39) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ütele mehele ol´l näüdätü unen, et sääl om katlatäus raha. Timä lännu ot´sma ja löüdnu tuu raha kätte, nigu tälle ol´l juhatedu. Tä ol´l naanu tuud raha võtma ja ammutanu joh üte käusekoti tävve
är'. Sääl ol´l sõitnu ümbre timä kõiksugu säksu tõlduga ja muidu, aga timä es ole näid kaenu, sest unen üüldü tälle, et ärgu tä üttegi kaegu. Viimäte sõitnu säält kõive mant mäest kana alla haanakuurmaga. Kana tullu 'ks ülepää, ülepää, haanakuurma 'ks takah. Timä ol´l kaenu tuud kanna ja naarnu, ku tuu ol´l haanakuurmaga alla tullu. Sis ol´l kaonu tuu raha lätte põhja tagasi. Timä es ole saanugi rohkemb ku tuusaa käusetävve. (Inemise kõnelasõ, et tuu miis ol´l lännu peräkõrd ul´lis tuu rahaotsmisega ja tuu saadu raha joonu tä niisaa ar'.)

ERA II 126, 280/2 (40) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mehele ol´l unen näudätu ütel vihmatsõl puulbäõdagul kedägi, kes ol´l üülnü: "Miis, mis sa makat, tulõ üles, mine sinnä lätte manu, sääl om viinakatla täus raha, katlavangi um väl´äh!" Miis ol´l heränu üles ja mõtelnu, et tühi unenägu. Jäänu jäll' magama. Nännu, jäll' tuusaa vanamiis ütles: "Tulõ üles ja minõ!" Miis ol´l tullu üles ja lännu väl´lä. Kaenu - vihma satas hirmsale, kohe ma sellega lää. Lännu aita tagasi ja heitnu magama. Jäll' tullu tuu vanamiis manu ja üülnu: "Sul om salvõ pääl kolmõvakanõ terakott, võta tuu üten raha panda ja mine innõ!" Vanamiis opanu viil, et ärgu tä kedägi kaegu, mingu innõ julgõhe lätte manu. Miis tullu üles, tõmmanu saapa jalga, võtnu tuu teräkoti ja lännu minemä. Vihma sadanu kangõhe, tuul puhknu ja mõts habisnu. Miis ol´l lännu iks edesi, ei ole tuust rehkendänu midägi. Saanu rahalätte lähkuste, tullu sikk tälle vasta, sarvõ olli liiknu pääh, nigu lõgisnu innõ ja õkva tullu tälle pääle. Tä heitünü ja aanu käe lak´ka: "Tohoo kurat, tulgu-i pääle!" Joba ol´l sadanugi sälüli. Ku üles tullu, sis võtnu teräkoti sälgä ja tullu kodo tagasi. Ol´l puulaastaka olli peris sängin haigõ, nii kangõhe ol´l sikka pel´länu. Peräh ol´l küll mõtelnu, et olõ-s ma 'ks täst müüdä lännü, vai tälle mõne mütsu annu, vast tul´lgi tuu raha sika näol, sis oles kätte saanu.

ERA II 126, 282/3 (41) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Viitinä savivinläsõl ollu üte silmäga tütar. Tuu ol´l kõrd tullu Luutsnikka ja naanu siit kodo minemä. Kodo minneh nännü, et tii pääl om kast maan ja kats preilid istõse, tõne tõsel puul kasti. Üts noid preilid ol´l üülnü tälle, et tulõ siiä, tõne ol´l üülnu, ärgu tä tulgu. Tütrik ol´l jäänu viimäte saisma ja kaema. Viimäte kut´sja preili ol´l visanu suure väidse sinnä maa sisse pisti ja üülnü: "Siit naaki kaivma, saate kastitävve raha!" Esi pistnuve mõlemba suu puule. Tütär ol´l lännu kodu ja kõnelnu tuud asja vanembile. Imä esäga tullu üüse tuud raha kaivma. Kaivnu ja kaivnu, es ole midägi saanu. Tõõse üü olli võtnu tütre kah üteh ja naanu sis kaivma. Sis saanu nä tuu kastitävve raha kätte. Tuu vinläne lännu sis siit poolestki uma rahaga är'. Rahatsopp om täämbädse päävani selgõhe nätä sääl Siksala mäel.

ERA II 126, 283 (42) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Vanast üteldi 'ks, et raha liiki maad pite. Üts miis ollu kõrd Riiah. Sääl ol´l tälle üts kaardipandja üülnü: "Raha saa su perrä tänitämä, sa ei saa tuud vasta võtma!" Miis tullu Riiast kodo. Mõne aja peräst lännu pühäpääva naasõga kerikuhõ ja nännu üte külä kottal suurtii perve pääl - suur valgõ imälammas ol´l maan. Ta üülnu naasõle: "Kae, koh' külä karjusõ om jätnu õdagu lamba mõtsa!" Lammas tõstnu pää üles ja määgähtänu neile kolm kõrd perrä, siis kaonu ärki. Sis tullu mehele miilde tuu, mis Riiah ol´l üüldü ja siunanu innäst, et es ole piidsäga löönu tuud lammast, mis ol´lgi raha.

ERA II 126, 310/1 (70) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Miis tapnu juudi ar' ja tetr linnänu üle näide, sis ku miis ol´l tapnu. Juut pallelnu sis tetre: "Tedrekõne, tunnista sa 'ki mu vaga veri üles." Miis võtnu juudi raha är' ja jätnu kuulnu sinnapaika.
Hulga, hulga ao peräst lännü tä liina. Astnu ütte puuti sisse ja nännu, et tetr ollu poodi läve man saana küleh ripun. Timä ol´l kaenu tuud tetre, tullu juudi sõna sis miilde ja naara'ahtanu: "Tan omgi ta vaa vere tunnistaja!" Rahvas ja kaupmiis ol´l tuud kuulu ja naanu küsima: "Mis sa tuust tedrest naari, et tan om ta vaa vere tunnistaja?" Miis es ole tahtnu üüldä. Kaupmiis ol´l naanu hirmsale pääle aama ja nii miis peräkõrd naanu tunnistama, et ku tä juuti tap´p, sis linnänu tetr üle näide ja juut üülnu, et tunnistagu tetr tä vaga veri üles. Nii tul´lgi tuu juuditapmine avalikus ja miis panti kinni. Tetr ol´l iks viimäte juudi va(g)a vere ülestunnistaja.

ERA II 126, 327/8 (55) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s miis lännü kõrd Riiga ja saanu sääl mihega kokku, kiä puuke müünü. Ta ostnu kah inele musta üdsekese puugimüüja käest ja tuu opanu: "Ku kodo saat, hõika naase sisse kõge suuremb kurat, sis saa puuk ellu!"
Miis naanu kodo minemä. Tii pääl ol´l tä mõtelnu: "Kus ma tuud lää naase sisse ütlema! Naasega ei ole mul viil pahandust ollu!" Peräkõrd visanu üdsekese tii viirde pedäjä manu maha.
Tõõse aasta lännu jäll' Riiga. Ku säält müüdä sõitnu, tullu miilde, et vaja kaeda, kas üdsi 'ks sääl om. Kaenu, pedäjä man rahahunik ja must kikas om otsa ar koolu. Kikas ol´l nõstnu vist raha, nika ku nälgä ol´l är' koolu. Miis võtnu tuu raha inele ja saanu säält rikkas.

ERA II 126, 421/2 (12) < Rõuge khk., Haanja v., Pressi koolimaja < Rõuge khk., Haanja v., Trolla k. - Amanda Raadla < Ann Rebane, s. 1862 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kuda rikkas saia.
Tule mustalõ kassile rõivas ümbre panda ja minnä uueaastaüüse, kesküü aigu keriku ette jänest müümä. Ku tule miis mano, sis rubla om jänese hind. Ku rubla käen, sis piät kaema tuu rublaga ruttu ärä paeda, nika ku ta kompsu valla harutas. Ta pelgäs kangõhe musta kassi ja sis tule larm. Ei tohi sinnä jäia, muidu tule hädä. Ku rublaga saat ta käest är kaoda, sis saat kõik raha tagasi, mis iist sa ostad ja müüt. Säält majast inne ei tule raha tagasi, kos hobeseraud om usse pääl. Säält ei ole kah sis vaia osta ja rahapuudust ei tule konagi.

ERA II 126, 488/9 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Trumm, s. 1865 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ütele mehele üüldu unen, et sääl sääl silla ligidäl om sumadani taüs kulda. Mingu tä pühäpäävä, ku viimäne kerigoline om ärä lännu, otsma, sis om kah vahi är keriko lännu. Miis tennu kah nii. Karanu pühäpääväl õigel aol hobese sälgä ja sõitnu sinnä. Löüdnu sumadani ruttu üles ja nakanu tagasi sõitma. Inne kodojõudmist puul versta jõudnu rahavaht järgi ja löönu mehe hobese sälläst maha: "Kos sa viit seo raha, seo om vastelaste varandus!" kärätanu vaht ja kaonu uma tiid. Miis võtnu rahasumadani ja sõitnu kodo. Löögist jäänu miis aga põdema, põdenu kat´s aastat ja koolu. Raha ol´l pruuknu kat´s aastat rohte pääle.

ERA II 126, 504/6 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ol´l üts talomiis, kiä lät´s uma eloga tagusperi minemä. Müüs viimätse eläja ja ol´l innäst kangehe vinti pannu. Lät´s sügävahe mõtsa, istse kivi pääle maha ja nakas mõtlema, mis täst saa. Ütel süämetäüvega: "Kurat, nüüt ei ole midägi inämb tetä!"
Äkki tul´l väikene must mehekene manu ja nakas küsümä: "Mis sul häda om?" Miis kurtse, et täl raha vaia. Miis selet: "Sis ei ole hätä midagi!" Tule sinnä järve viirde neläpää üüse, võta üts tossuline ja hingeline üten!" Juhatas mehele järve ära, kohe tul´l minna ja kadus. Miis lät´s kodo. Varast tõsest talust ära varsa, ol´l tossuline käeh. Kost hingelist saa? Viimäte tul´l miilde, et väiku lat´s om üten talun. Lätt sinnä, et varastas tuu är. Hiilse maja manu, kai aknast sisse. Kõik ol´l vaik. Lats magasi emä kõrval sängin. Ku ta last võtma lät´s, heräsi lats üles ja nakas rüükma. Heräsi imä kah üles rüükmise pääle ja miis pidi säält är pagõma.
Mõtel, mõtel ja võtse sis kassi hingelises. Pandse kassile valge rõiva sälgä latse muudu, köitse kassi hobõse sälgä ja nakas järve poole minemä. Aanu hobest järve minemä. Hopõn lät´s, nika ku kass nakas vii pääle putma. Rahakast nakas kah üles kerkuma. Kass sai likes ja vaugse hirmsale. Tul´l üts kohhin ja mürrin rahakast, hopõn ja kass katte järve. Vanapakan pelläs kassi.

ERA II 126, 506/8 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd lät´s vaene miis läbi suure mõtsa. Mõtsan tul´l opetaja vasta ja ütel: "Ku opid säidse käsku aastaga selges, nii et üt´ski täht ei tohi võltsi olla, sis saat raha. Läät kodu, om raha savipaan, mis sul pengi all sais ja säält ei lõpe raha konagi. Ärä sa viimäst konagi är võtku!"
Miis lät´s kodu, kaie - savipaan ol´l raha külält. Selet sis tuust asjast naisele ja nakas käske opma.
Aasta nakas täis saama ja jõudse päiv, kona opetaja pidi tulema käske üle kullema. Õdagu tul´l sant sinnä ja pallõl üümaia. Miis selet: "Mul tule hommen opetaja, ma ei saa sinnu võtta!" Sant ütel: "Noh vast koskil kööginukan saa mulle ruumi!" Miis ol´l kah viimäte peri: "Hää küll, köögin võit sa olla!" Hummoku miis tul´l varra üles ja luges käske, naine kai raamatust perrä.
Äkki tul´l opetaja müüdä akant, saistas läve pääle ja hõigas:
"Mis om üt´s?" Sant kööginukast vastut: "Inemine."
"Mis om kats?" - "Katõ jalaga kana."
"Mis om kolm?" - "Kolmõ jalaga latsõpudru pott."
"Mis om neli?" - "Neli nissa lehmäl."
"Mis om viis?" - "Viis sõrme inemise käel."
"Mis kuus?" - "Kuus mulku hobeserauval."
"Mis om säidse?" - "Säidse tähte taiva sõglan."
Opetaja püürdse ümbre ja lät´s umma tiid. Nii sai miis rikkas.

ERA II 126, 511/4 (11) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanal ajal el´li väega kuri herr. Kellegiga es ole saanu temä läbi, ol´l kõikiga tülün. Üt´s moonamiis ol´l inne, kellega ta sai tülütä läbi. Herr küsse moonamehe käest: "Tõistega ma läbi ei saa, misperäst ma sinuga tülün ei ole?"
Moonamiis ütel: "Selleperäst saami häste läbi, et käsku herr minnu vai põrguhe, ma ole valmis minemä!"
Herr jätse moonamehe ilma vastuseta ja lät´s esi kavala näoga minemä.
Ku moonamiis õdagu magama heidäs, üüldi talle unen: "Ku herr taht põrgu sõita, sis pane neli musta hobest õdagu pääle pääva loojamineku tõlla ette ja naka sõitma. Lase hobestel inne minnä, kohe na esi läävä!"
Tõsel päeval ol´lgi herräl himu põrgude sõita. Noh, moonamiis tei sis kah nii, nigu üüse unen ol´l opatu. Hobese sõitse esi ja moonamiis lask näil minnä, kohe na tahtseva. Saiva ütte liina. Herr ütel moonamehele: "Lubasid minnu põrgude viia, aga nüüt tuut liina!"
Hobese jäivä parajide üte lossi ette saisma, herr tul´l tõllast vällä ja lät´s lossi sisse, kässe moonamehel uuta, nika ku tä tagasi tule. Moonamiis jäi väl´lä uutma. Uutmine lät´s igäväs, herr es tule. Moonamiis lät´s sis kaema, kohe herr jäi. Lät´s lossi ja kai läbi usse. Herr ol´l Vanapaganide käen, vanapagana pilsevä herrä vikluga ütest nukast tõiste. Üt´s näi moonamehe ära ja küsse: "Mis sa vahid?" Moonamiis ütel: "Tulli oma herra perrä." Vanapagan selet: "Kumba sa tahat, siin om rahakst, võta sii, sis lähäd ilma herrata tagasi! Ku herra tahat, sis rahakastist jäät ilma?!" Moonamiis mõtel, mõtel. Peräkõrd ütel: "Ma võta rahakasti!" Sai rahakasti, iste tõlda ja sõite kodo tagasi. Kotun küsti, et kohe herr jäi. Moonamiis ütel: "Herr jäi liina, rohkemb ma ei tiiä!" Lossist saadu rahaga moonamiis elli õnnelikult, nika ku oma otsani.

ERA II 126, 599/600 (59) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Rattad teolt tulles ja teole minnes.
Ku olli inemise sõitnu mõisa teole, sis olli ratta 'ks sammu sõitnu ja kiitsnu: "Ei tiia, kuda lätt?!"
Ku tagasi olli teolt sõitnu, sis ratta juusknu virgaste ja laulnu: "Ol´l ku ol´l, ol´l ku ol´l." Vanast ol´l otsitu kunne übre vankritele panda, rattamääret es ole ollu. Kõrd ollu kuiva ilma ja kunnest ollu puudus. Sis ol´l tõmmatu rattide alt tsõõri är ja pantu tarõ kõrvale. Peremiis üülnu õdagu lastele: "Üüse, ku väl´lä lääte, laske kõik rummu sisse!" Sis ollu hummokus nii rummu täis pant. Pantu ratta vankrile otsa ja sõidetu mõisahe teole.

ERA II 126, 602 (69) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ku kotust kohtu pääle sõidetas, sis pistetäs korsnaots mõne tröpusega kinni. Ku kohtusaali sisse mindäs ja kohtunikku nätäs, sis sosistadas tassakeisi:
"Mina lammas, sina hunt,
aga mina sinu ärä süü!"

ERA II 126, 603 (71) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Kutska tasus andas tubak. Ku peremiis tahab raha saada, sis piäp ostja tubakut pääle andma.

ERA II 126, 603 (74) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Ku kägu kukub ja sis raha om taskun, sis tulep lüüvä rahakoti pääle, sis om raha terve aastak.

ERA II 126, 604 (78) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Pankõ tähele, ku lehmä viiäs laatu, ku pasandab, sis ta tagasi ei tule.

ERA II 126, 605 (80) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Kassipoja vasta pidi andma suur nõgel.

ERA II 143, 200/1 (11) < Rõuge khk., Nursi v. - Heldur Mõtus < Linda Rosenberg, s. 1913 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Hõissa, poisid, ma lään linna,
kus need suured saksad, sinna.
Linnas sääl on hea elu,
sääl ei ole peavalu.
Linnas, sääl saab saia süüa,
teed ja kohvi pääle juua.
Kübar päha, tutud taha,
Kleidisabal meeter maha.
Karvasaapad ja pronellid,
siis mind vaatavad kõik sellid.
Trimpvai-trimpvai trallalla,
siis mind vaatavad kõik sellid.

ERA II 143, 201 (12) < Rõuge khk., Nursi v. - Heldur Mõtus < Linda Rosenberg, s. 1913 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kolga kupjal kolm tütart
- kõik olid üheilusad.
Üks neist ketras, teine kudus,
kolmas iskis siidilõnga.
Ühel õhtul sõitsid sisse
kolmed kosjad korraga.
Üks oli mölder, teine köster,
kolmas mõisa valitseja.
Möldrile ma küll ei lähe,
see mul söödab kaerakörti.
Köstrile ma ka ei lähe,
vene usku ei salli ma.
Valitsejal küll ma lähen,
saksa rahvast armastan.
Sakstega võib saia süüa,
õunaaias lusti lüüa.

ERA II 143, 225/7 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Leo Niilus < Leo Niilus (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Elas Võru linnas aastat 30 tagasi kuulus kreisiarstdoktor Reichard. Viimane oli kuulus arst ja teda ründasid patsiendid isegi kaugemalt. Ent härra doktor oli ka ühtlasi suur nalja- ja huumorimees. Tihti tegi ta patsientidega nalja ja mõnikord isegi päris rumalat nalja. Juhtus korra nii, et doktorihärral oli kuhugi väga kiire ja ta tõttas tänaval päris jookstes. Tuli aga nagu kiuste vastu Reichardile ta vana sõber Jaanson. "Noh, kuhu pressid?" päris Reichard. Siis seletas Jaanson, et ta on päris haige ja tahtis just minnagi tema, Reichardi juure ülevaatusele. Dr. Reichard puikles vastu, et tal aega vähe ja ei saa sugugi enam võimalikuks teha sõpra üle vaadata. Ent Jaanson mangus, et vaata vaid siinsamas teda tänaval üle. Doktorihärra oli sõbraga päriselt hädas. "Noh, olgu päälegi," mõtles dr. ja käratas sõbrale: "Pigista silmad kinni! Tee suu lahti! Aja keel välja! Nii-nii, noh oota nüüd natuke. Ma kohe vaatan su läbi. Aga ära sa ennast liiguta! Hoia silmad kinni!"
Patsient täitis tähelepanelikult arsti käsklusi ja tegi nii, nagu sõber-doktor õpetas. Ent doktor oli vaid lõbusas tujus ja hiilis kikivarvul minema. Sõber Jaanson jäi aga kinnisilmi ja pärali sui ning keeles väljas, ootama, kuni kaasjalutajad mehele asja selgeks tegid.

ERA II 143, 230/2 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Leo Niilus < Leo Niilus (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
See lugu juhtus õndsal tsaariajal, kui linaleisik maksis hääd raha ja lina tehti ohtrasti. Siis käidi linu Pihkvas realiseerimas ja tehti siis pääle kanged aanispitsid.
Lugu sai alguse sellega, et Rõuge valla mees Peeter Johanson otsustas ühes sõpradega minna omi linu müüma Pihkvasse.
Ladusid mehed linakoormad vagunisse ja sõit raudruunaga läks Pihkva poole. Pihkvas müüdi linad hää raha eest ära ja hakati siis sõpradega väärikaid linamüümise liike tegema. Tipsutasid-napsutasid mehed mitu päeva ja viimaks jõudis ka kodusõidu aeg lähemale. Jommis pääga hakati siis rongi ootama. Nagu kiuste juhtus, et kui rong just jaama jõudis, tuli ühel reisikaaslasel sarnane häda pääle, et pidi sinna minema, kuhu keiser harilikult jala käib. Seni kui P. Johanson käimlas oli, sõitis raudruun ära ja viis ka Rõuge kaasmaalased kaasa. Sõber oli üksi päris püsti hädas: sõbrad sõitsid ära ja kuis sa üksi ikka pikka maad sõidad. Keegi ametnik andis siis kurvale mehele hääd nõu: võtku erarong ja sõitku sellega veel sõpradest ette. Mehel raha küllalt kui vanal kuradil aganaid ja mis veel vahti! Öeldud, tehtud - säeti kohe erarong teele ja sõit läks suure hurraaga lahti. Igale poole helistati ette jaamadesse, et erarong tuleb ja lasku erarong igalt poolt mööda. Rõuge mehe erarongi sihtjaamaks oli ette nähtud Võru jaam.
Võrus arvati, et tuleb vist keiser - ega ju liht Vene alam ei sõida sarnase riistapuuga. Tehti Võrus palavlikult ettevalmistusi "keisri" vastuvõtuks: jaamahoone dekoreeriti ära, toodi kohale aukompanii ja isegi orkester.
Pika närvepingutava ootamise järele jõudiski siis viimaks kohale erarong. Jaama jõudes aukompanii võttis valvelseisaku, kõik olid "vahvrunt" ja orkester mängis "Jumal keisrit kaitse Sa". Nende helide saatel astus vagunist välja oodatav, valge kasukaga Rõuge mees. "Noh, kus sa kurat siia said?" päris vihane kardavoi kasukakandjalt. Rõuge mehe üllatus oli veel suurem, kui nägi, et teda nii pidulikult vastu võeti. Alles pärast taipas, et oli suure eksitusega tegemist. Veel suurem oli Võrus vastuvõtjate üllatus, et keisrit ei tulnud. See sissekukkumine heliseb veel praegugi rahvasuus.

ERA II 143, 235 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Leo Niilus < Jaan Grünberg, 61 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Kiikede juure kogunes terve küla rahvas. Vanad ei kiikunud, seda tegid ainult noored.

ERA II 143, 236 (10) < Rõuge khk., Tsooru v. - Leo Niilus < Jaan Grünberg, 61 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Kiigele minnes pandi selga ikka paremad pühapäeva riided. Tüdrukud ehtisid poisse lilledega, mis kasvasid nurmel. Erilist kiige ehtimist kohapääl ei tunta.

ERA II 143, 247 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Leo Niilus < Leo Niilus (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Raha peab kotis ikka vähemalt paar senti olema, sest muidu ei saa raha enam.

ERA II 143, 251 < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Juubeldamine on uus mood. Vanasti olnud see aga palju parem, kui rubla olli päevapalk. Selle eest sai õllekojast pang, pairist 90 kop., silk 3 kop., kaks kringlit 2 kop. ja pakk paberossi 5 kop. Kokku 1 rubla. Siis võis ühe päevapalga eest öö läbi - hommikuni juubeldada.
Praeguse ilma juubelid käivad kainelt ilma laulu ja mänguta, peetakse neid iga 5-10, 50, 60, 70 - täüs arvude taga.
Kuidas saaks maatööline, kelle päevapalk praegu on sada marka ehk üks kr. Tahaks ta ööd läbi juubeldada, siis peaks vast kümne päeva palgad kokku panema! Ma ei oska praegu juubeldada ja nimelt veel kaine pääga öö läbi!!
Teine asi on linnades, kus riigiametnikud elavad. Seal on teine õhk ja teine taevas.

ERA II 143, 253 < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Rõuge-Haanja murdesõnu:
Höüd. Mis on höüd? On uus kütisemaa võsa-alune, esimest kõrda põlluks tehtud; küntud ja puuäglaga äestatud, siis korjatakse juured, mis on puu- ehk ka heinajuured, käega kokku ja puhastakse ägle alt, mis senna on korjunud. Viidakse põllu ääre hunikusse, siis on höühunik. Kuiva ilmaga põletakse ära. "Höüdu põletama!"
On veel teine höüd. Sügisel, kui kanep aias kakutud, kimpudesse köidetud kanepi pead vikati ehk suure noaga otseks lõigutud, suitakse kanepi tüved kummuli keeratud puuägle oksade küles hästi läbi, et aiamuld kanepi juurtelt ära puistuks ja peened kanepi äläläkiud, mis kasvades ära lämbunud, peeneks jäänud ja kuivanud, need raatsides jäävad ägle oksade o[t]sa, siis on see kanepihöüd. See leotakse vees, kuivatakse, kolgitakse ja saavad kanepi paklad, tehakse hobusekammits.
Rukkikõrs kevadel äestatakse, riibutakse rehaga höüd päält ära, siis saab noor ristikhein paremine kasvama.

ERA II 143, 269 (1) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Härginõo
on suur ja tüse labidavars, rehavars, luuavars, pesutõlv, kurikas, uhmretambi puu ehk mõni muu majas tarviline tööriist.
Mees teeb naisele tööriista, naine vaatab, põlgab suureks ja raskeks, ütleb: "Ta um jo härginõo, tennü ummõtõ vähämb ja ilosamb!" Mees ütleb vastu: "Vanasõna ütleb: piinä huulõ umma perselakku, a suurõ huulõ umma saatlisävvä!"
Seega tarbenõu peab suurem ja tüse olema, et kergesti ei murdu ega läe katki.

ERA II 143, 269 (3) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Käüsekott
saab, kui vana hameräbal ära laguneb. Jääb mõni käüs terveks ja kõvaks, siis sellest ei saa enam muud, kui köidetakse lõngaga alt ots kinni, saab "käüsekott", kuhu umbes paar toopi sisse mahub.
Saiba ots aia pääle, puuriida pääle, kõrgele!

ERA II 143, 287 (3) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Haani keelemurrak.
"Saa-õi pirandut pilakehe panda!"
Pirand olli vanasti kaks-kolm pirdu kokku pantud, milledega järve äärdes vähki nähti, muidugi ööse. Ühe pirrutule puhkab tuul ära.
"Soesilma üüse paisti, ku piranduga käve mõtsahn!" Pilak: all küünrapikkustest puudest rist, et põrandul paigal seisab; risti keskkohalt ülesepoole poolteise arssina kõrgune käevarrõjämedune puu, millel ülemises otsas raudsed huuled, kuhu pirru ots vahele mahtus.

ERA II 143, 287 (4) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kardokakoobalõ tettäs päälik pääle, sis satta-õi vihm sisse. Paalikubu hoieti vihmavariohn põllu trull ja puuäklid.
"Suvõs vii talvised tööriistad keldrepäälikohe, sääl puttu-õi kellegi ette!"

ERA II 143, 289 (11) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Hirs on peenikene palk. "Olõ-õi tett suurist palgõst, um kokko kopsit peenükesist hirrekesist!"

ERA II 143, 297 (6) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Lappa. Min lappa unõlõ kätt. Lats, sis piad minema teretämmä ja uno käele suud andma. Ku kaus pilgõni täüs um, sis mine hillämoodis, laputad osa piimä üle veere maha. Lapõ umma sügüsel sikka tappõhn küleliha, ilma luulda. Tõõsõl puul külge tõõnõ lapõ! Kangakudamise aigu umma kangalangu seehn lapi, nu lasõ-õi virpe nitsini. Virp saa, ku lang üle tõõsõ risti um. Kangalapi umma kats voolitut pirdu otsalangaga ütstõõsõ külge köüdetü.
Rõivalapi saava vanust rõivist püvvirauduga vällä lõigatus, saava paikamise lapi. Kah umma nurme-, põllu-, maalapikõsõ.

ERA II 143, 297 (7) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mitt. Kangast kuttõhn, ku väega loiu ja piinü linatsõ langa umma, miä tükisse pallo kakkõma ja lõhvõtasõ, sis tettäs mitt. Mitt määritas pääsukki, tsiaharjastõst tettü, harjaga langa kokka, inne nitsehe minekit, ku är kuiosõ, saava ku raadi. Mitt tettas: (pool toopi) puul tuupi linaseemend keetäs pangi viiga är, saagi mitt, midä hoietas anomaga piili all. Peele (telle).

ERA II 143, 301/3 (1) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mõned noorepõlve mälestused.
Igal külal oma kuulus mees.
Haani vallas on üle sada küla, igal külal isesugune nimi. Igas külas oma sõimunimega isik nagu: Rasva-Purask, Tantsa-Pott, Sika-Kindral, Vihtla-Pomm, Kahru-Kaur, Lutika-Piip, Rebase-Türäsk, Plaksi-Sarrõ jne.
Kust saivad ja milleks niisugused sõimunimed? Seletuseks: Rasva külas elas kord suurema kehaga meesisik (perekonnanimi kirikukirjus Reiman). See käis kevadeti talusid mööda küsimas, kas on pahrukesi-voonakesi lõigata (kohitsida). Sai eitava vastuse, siis ütles: "Tohhoh, purask!" Sestsaadik hakatigi kutsuma "Purask".
Kui mõni poisikene enam vallatõllõs, mis hoidvale vanainimesele ei meeldinud, siis ütles: "Püsü paigal! Olõ vakka! Ka Rasva-Purask tulõ, ma lasõ su munni maha lõigata!" See aitas.
Lutika külas Koorõ-Andri. See olnud väga ihnus piima sööma - ikka koor võiks teha ja ära müüa. Külarahvas kutsusivad Koorõ-Andri, nimega olli Andri Prants. Ammu ära surnud.
Nogo Pitsitaja olnud korra Nogo külas taluperemees, kellel metsas Halgastu orus olnud viinaköök. Siis mõni külamees läinud viinakua manu ja küsinud: "Anna ummõhtõgi suutäüs rohto." Vastanud: "Oota! Ma lää pitsita!" ('Pitsita' on 'pigista'.) Praegu tänani on selle perekonna nimi Pitsitaja.
Sika-Kindral olli taluperemees, kes hoidis hobust, nii et alati hobune olli rammus ja kõvem kui teistel. Üteldud: "Jakob Lenärdsonil on Kindralli hoppõn!" Udsali külas olli kaks peremeest, mõlemil nimi Peeter Loos. Ei saanud muidu, kui hakati kutsuma pikk Piitre ja teist lühkene Loos, et vahet teha, kes. Niisama olli Tootsi külas kaks ühenimelist peremeest Johan Noortoots. Kutsuti ühte Tootsi Ala-Juhan, teist Tootsi Söödi-Juhan (võõrasisal olli "Sööt" nimi.)
Praegu on käimas nimede eestistamine, mil igaüks võib enesele võtta uue nime! Vanasti ei saanud ise võtta, vaid ümberelavad inimesed panivad, andsivad nime. Kas tegi keegi midagi iseäralist, nagu Sika külas elas peremehe vend Peeter Harak - seda kutsuti "Kuaparandaja" - kattis kojale katuse. Ehk ütles keegi harjumuse järgi tihti mõnda sõna nagu Sika-Niidet. See olli öütsivahiks ja kordas tihti sõna: "Nii et, et!" Ehk olli mõni liiga tark suguosasi ja nende toiminguid seletama, naati kutsma: "Puts-Piitre", "Kõtt-är-Kaarli", "Türä-Jüri".

ERA II 143, 303/8 (2) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
"Vahtsõnõ lukkõij jäll tulõ!"
Lugõjaks kutsuti, kes oskasivad palvemajas teistele ette lugeda.
Palvemajasid olli Haanis Jaanimäel ja Viitinna Saarlasil. Viimane kadus mõne aja eest, ei olnud tarvitajaid; praegu on seal asunik Jakob Doom. Jaanimäel on veel alles, muistne Riia-Pihkva tee jaamahoone (härbän) õlgkatusega, mida parandatakse iga aasta. Tarvitajaid veel leidub!
Midas oodati lugeja ettekandest?
Otsust andvad üteluste kõnekäänud: "Olõ-õs tuust määnestki lugõjat!"
"Uni tükke pääle tuu lugõmise aigu!"
"Tuu um lugõja, kink lugõmise aigu silmavii lätte vallalõ päsese!"
"Saa-õi egalütel loetus! Lugõ nigu puid rago! Peraotsa sõnatähe jääse lugoja ummi habõndõ sisse!"
Paremaks lugõjaks peeti Haani-Jaanimäel, Kasaritsas elav halli habõndõga vana Tolga. See olnud vana koolmeister, kes käinud Jaanimäele üle kahe nädala kord. Ta lugenud kas suurõst piiblist ehk omast kirjutatud raamatust ja siis seletanud pääst suurema osa juurõ.
Palvetamise ajal: "pitsit silma kinni, et kõik ilmlik asi ei saaks essütämä; ütsinda taivaliku nägemise ja asja vaimusilma iihn olõsi!" Pääle Tolgad olevad veel Jaanimäel lugõjateks olnud Tautsa Lättesuu Jakob, Kaaravadsa Jakob (praeguse Peeter Normanni isa), siis Luttika piibu-Jaan, Tallime Peeter Mitt (olli õp. R.Kallase ajal Rõuge kiriku vöörmündriks). Siis Kuuda külast peremees Tanil Gutves.
Midas nad lugesivad?
Kirjutatud käsikirjalist "Maarja unenägemise raamatud" (minu isa Tanil Gutves olli Jaanimäel käija, see tõi Viitina valla Kaugu talust Ventsli käest käsikirjalise raamatu, umbes sada lehekülge, ja käskis minul ümber kirjutada, omale. Praegu on see trükitud raamatus "Püha maa muinaslood" Tartu, Herman). Ümberkirj. Hävinud. Pääle selle "Mirri rohoaed ehk kad. Paradiis", "Adami pattusadamine", "Üts palvuse raamat sest Preisi kun. Kerkesandast", käsikirjaline "Taivatähti kõnelused" (selle raamatu käsikirja saatsin prof. M. J. Eisenile), trükitud raamat "Taiva man" (saadet M. J. Eisenile). Lauludest: "Tuhande lauluraamat", "Mõne armsa vaimuliku laulu" I ja II jagu, "Liitanja raamat", mõned käsikirjas laulud. Kirikulaulusid ei lauldud palvemajas. Need olla ilmalaste jauks.
Rahvalaulud olivad: ilmlik "Holla!", joodikujorud, vargalaulud, kõrtsi kõõrutused. "Sünnü-õi kõike suust vällä aija!", "Ei või ütest lättest mõrro ja magusat vett vällä tulla!" Laulusõna ülti ette; ega lukkõij ütel inne ja peräst lugõmist uma laulusõna laulmises.
Millal käiti Jaanimäel?
Minu isa ühes eidega käisivad üle pühapäiviti, hommikul kell 4, et kella viieks algusele saada.
Ollin korra poisikesena ligi võetud, kui lõpuks ütles Tallime Peeter Mitt: "Tulõmine jääs meil kattõ nädali peräst. Küläkosti um lubanu tuvva Vargali Jakob. Tulkõ sis jäll kullõmma ehk külh taivatii um vaiva täüs; ega õks mi moodio saa-õi sinnä parembahe paika, ku tulla ei taha!" (Vargali Jakob - taluperemees Laitsnast.)
Ilmalatsõ tihti tarvitasid seda sõna: "Tulõmine jääs katõ nädäli peräst!", kui mõnel koosolekul terminit määrati, lõpuks.
Suvel kell 4, kui "karjad metsa saadeti ja talvel, kui pime öö veel olli. Sügisel pime ööga, enne Jaanimäele saamist, olli üle minna Kurgjärve udõrpistu ojast, kus ülekäigu purdekivisid ei olnud näha, jalad põlvini märjaks saivad sisse kukkudes. "Und der pist du?" Udõrpistu - org Jaanimäe lähedal.
Lüütsepa Jaani elokäük olnud iseäranis Jaanimäel palvemajas kuulajatele meele järele, kui seda Vargali Jakob ette lugenud. Et seda ühekorraga ei jõutud ette lugeda, siis olnud oodatud külaline Vargali Jakob Jaanimäel. Seda raamatud ei ole ma näinud. Arvatavasti olli ta käsikirjana nagu enamiste kõik niisugused apokriivalised kirjad. Sisuks olnud: kuidas Lüütsepa Jaan ära surnud, seal taevas käinud ja mõne päeva pärast ellu tõusnud. Mis ta taevas näinud, kus Õnnistegijaga juttu ajanud ja see taeva hooneid näidanud, kus igasugused pühad elutsenud, ja seda õndsust ta seletanud pärast teistele. Ta elanud mitu aastad veel siin ilmas.
Ka loetud veel "Misjoni lehti". Ühe sees olnud: "Zuuri kuninga tarõ põrmandu läikimahõerumine". Keset tuba olla pangisuurune piip, mida ministrit hulgani suitsetavad ja põrandale sülitavad. Toapoisid hõeruvad siis kividega sülge põranda külge niikaua, kui läikima hakkab kui poonitud vahapõrand.
Kuni tänani on Jaanimäe palvemaja alles ja vennastekogodus mõnedkümned hinged suur, ümbruse küladest. Nende seas on väiksel viisil viinavõtjaid ja ka piibusuitsutajaid.
Käivad ka advendistid ja baptistid oma laulukooridega ja ettelugemistega. Enam võiks neist kirjeldada Peeter Norman, kes seal lähedal elab, selle adres on: Haanja, postkast Risttee.

ERA II 143, 312/4 (4) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Lihavõõtõ hällüd tehti ikka senna külla, kuhu oli talvel veetud hoonete ehituse palke.
"Suure riide aeti sikko pistu!" hurjutasid palvemajas käijad ilmalatsi, kui need Suure neljapäeva ehk Reedel, mil selge ilus ilm olli, ehituse tarvis veetud peenematest palkidest "sikkat" ülese ajasivad.
Kolm palki, kokku ladvaotsad kõva väänetud paiuvitsaga kindlast kinni, aeti püsti ja alt laiali. Redeliga minti üles ja kiilutadi vitsa-alune umbselt täüs, et kõvasti püsima jääb. Tõine "sikk", tema taoline, lähedale kõrvale, kinnitadi niisama. Orihirs pääle. Orihirre külge tammepuust vahru, puurõngad, kuhu vimbad kinnitadi, vimbad - peened ja pikad, noored kased, ladvad väänätä ja nööri kombel kokku keeruta, pistetakse orihirre vahrust läbi. Kaks vahru, igast vimba paar läbi, saab maapinna lähedale nelli vimba otsa. Otsadele kinnitakse vaksalaiune, süllapikkune laud ja lihavõtte häll on valmis.
Kes käisid lihavõttel hälmähn?
Saadi kerigu juures teada, et seel ja teel on tugev häll valmis, siis minti lihavõtte keskmisel pühal, päälelõuna, hälmä.
Kui kaugelt käiti?
- Umbes 3, 4 ehk ka 5 versta kauguselt, kui teati, et tuleb tütrikka, mida maksab näha, ja on loota, et poisse palju kokku tuleb, siis ei puudunud ka kümmekond tüdrukuid. Mõnikord üle paarkümmend inimest.
Olli raharikkam aasta, lasti Rõuge õllevabrikust 50 ehk enam toopi ankruga bairist tuua ja pool toopi viina kah, siis senni hällüti, kui õlu toodi, mindi tarrõ, joodi ja tandsiti ning tehti istõmängõ. Tandsiti viiuli ehk härmonika järele: polkad, reinlenderit ja marsi. Istemängud "pantidega", mida väljalunastadi. Naljaks olli "Tuvikeste söötmine". Söödaks tollipikkune pliiatsiots ehk pooleksmurtud tuletikk, mis pidi suust suhu edasi andma ilma käe külge panemata, terve ring läbi. Tüdrukud tõrkusivad.
Väikeste laste lihavõtte hällüd tehti rehetarre parre külge köiest. Laua ots pääle ja laps hällida!
Ihnsad peremehed ei sallinud hälli rehetarõ parrõ küles: "Köüs hõerdub katki!"
Vennaste kog. liikmed arvasid lihavõtte hälmist "kikkilüümine" ja ei lubanud oma võimualuseid minnä. Mõni ütles, et lihavõtte hommikul hällüb kah päiv "nõsõmise aigu" hom. Selge ilmaga olõvat nätta, kui pääväviir üles tulõ, siis liikuv - esite tasa, pärast kiirem.
Praegu, mõned aastad tagasi, peale sõja, ei ole lihavõtte hällü nännü! Traditsionid nagu kauvad.

ERA II 143, 314/6 (5) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Tuli ja tule tegemine. Ennem olivad tulis ja räni ühes pessuga ehk taglaga. Tulisest, ränist pessust - taglast olen ennem saatnud M. J. Eisenile. Poisikesena olivad punase pääga Riia tikut, mis truuba kivi küles üles tõmmati. Siis tulivad, 3 kop. Toos, Peterburi tikut, umbes kakssada tikku toosis, siis rootsi "dänstikut", 40 tikku toosis 1 kopik.
Küläst tule toomine.
omal tuhkhavvast lõppi tuli är, me-e tuu tuld. Mineval aastal ollin Rõuge vallas Nitso talus tarre sikatuurimas, kui küsisin peremehelt, mis ta võõras naisterahvas teadis ütelda nii ruttu. Peremees vastas: "Tuli tuld otsma!" Nõnda siis ei ole tuletikka ehk ei ihnsa tuua tikka! Kui tõmman tikuga suitsutuld, mil ahju küttib, siis vaadatakse võõristavalt, et küll raiskaja! Tuli ahjus ja tä tõmbab tikuga!
"Ära sülita tullõ! Tuli om vanemb kui sa olt!" "Kiä tullõ sülgäs, tuul huul villitedas är!" "Vähämb ku kirp, esi rasõhõmb ku härg?" Säde.
Tuld toodi savipotiga ehk vana paigatud katlakõsõga, mis inäp vett es pia, hüä tõõsõ tarõ mant tulõ tuvva. Tulist tuhka kõgõ tulitsite hüdsiga panti paar toobitäüt potti ja viiti ruttu umma tarrõ, puhuti pirru külge tuli. "Ku tuli ja suul majahn um, sis maja eläs!"
Tuhkaud (tuhkhaud) - reheahju suu ees kolle, kuhu mahtus paar pangetäit tuhka, mis tuliseks läks ja kus kuni hommikuni tulesädemed sees seisid.
Tuli kistu-õs tulõsta - õhtul hilja köeti talvõl ahju ehk tehti tuhkhavvas tuld ja katõti tuhk päält ilosase tasatses, et hüdse är ei hõõgu. Üüse üles heräti, tetti tuli katla ala, et saas:
"inne kikast kiitä ruvva,
inne hakko anda süvva!"
Hakko oli põletuseks külluses, siis saadi palju tuhka, ja tuli seisab tuha all kaua. Nagu korra enne 12. märtsi "Kalevlane" kirjutasin: "Siin hõõgub germanismuse säde tuha all. Kui vähegi tuuletormi tõstab, lööb, lausa leegib, põletab kõik ära, mis Eestis vähegi tuld võtab jne." (Kuu aja pärast "vapside aada".)
Kui kaugelt toodi tuld?
Versta maa taga ei saadut enam tuua, seni jahtus ära; sellepärast külad ja talud üksteise lähedale. Olgu röövlite pärast, mis vanasti talviti ette tuli ehk huntide pärast, mis talvel lambaid tahtsid, või tule toomise pärast, kui kustus. Külad, talud ligistiku, et teine teise talule "kõigis ihulikus hädäs" abiks olla.
Tulehaldja kõnet ei ole siinpool kuulnud. Hütsi kistudei sepale minekuks ja hoiti kuivas kohas alles kuni tarvituseni.

ERA II 143, 319 (7) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Pajalaud olli ka pruugil muuks otstarveks kui ainult akna aseaineks.
Pajalauda võis ära võtta ja senna pääle:
"täisid suki sulastele,
pääle laapi lastõ päid!"
Valgega, kui lauda paju ees ei olnud, nähti täisid tappa.
Siis lõiguti pajalaua pääl tubakad. Tsusiti väitse otsaga ehk puraskiga tsuvvaaasu. Kui vahtsid tsuugõ naati tegema, olli "möösriks" mingi väikese asja tampida. Pajalaud olli kaitseks sussõ iist. Pajalaud olli "kardinaks", et ei nähta, mis tarõs tetti odagu tulõvalgõl, kui pird pilakihn palli.
"Touka lülli, tõmba lülli,
lülli silma tühenese,
lülli silma suurõnõsõ!"
- mõistatus: pajalaud. "Lülli" on tupe, kus pähklä sees kasvab sarapuu oksal. Tammõtõhv kasvab kah lülli sees. "Lüllidä är!" üteldi, kui pähkläid ehk tõhvu puhastadi.

ERA II 143, 325 (22) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Tõine lõnk olli puine: millede harude vahele kinnitadi kivikene, harude vahele kõvasti kinni surudes. Seda ei keerutadud, vaid visati üheainsa vibutusega; niisama kaugemale ja kõrgele. Enam pruugil ja ligi kantav olli kablelõnk.

ERA II 143, 328 (25) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Peeter peab sarvi, Liisa lüpsab lehma.
Kunnumäe karjased leidnud Ubalistu soost partsipesa ühes 10 munaga. Teisel päeval võetud kodust vargsi väikene katel karja. Tahetud teha metsas partsi muna pudru. Lehm ei lasknud aga Liisal katlasse lüpsta. Siis kutsunud Liisa: "Peeter, tule süga sarvi ja hoia seeni kinni, kui lüpsan!" Peeter teinud nii. Piim katlakeses, munad purustatud sisse, riputades oksale, tuli ala ja kui valmis saanud, ära jaahtudes söödut sagu peoga ja joodut leem üle katla serva. Pärast, kui majarahvale teada saadut, teinud need lendsõna: "Peeter, pea ja süga sarvi, kuni Liisa lehma lüpsab!"
Tähendan juure märkuseks, et vanasti olli mägedevahelistes soolompides sügavamad vett ja vees kasvavaid tarnepuhma mättaid, kus pardit pesitsenud. Sügise poole lendlesivad partide perekonnad, sülemete viisil, hulgani ühest soost teise toitu otsides. Praegu aga näeb suve jooksul parti üliharva.

ERA II 143, 334 (2) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Jahujahvatamise aeg.
Eile käisin Ala-Rõuge veski juures, kus mölder S. seisis veskekoa ukse peal. Kui ollin jutu ära kõnelnu, küsisin lõpuks: "Möldriherra! Milles teil täna ei ole veskil korraootajaid jahvatajaid, kuna muidu olli kümnete kaupa hobuseid veski ümbruses seismas ja korda ootamas?" Mölder ütles: "Talumehed ei taha noore kuu kaarella jahu jahvatada, et jahu läheb elämä!"
Nagu mul meeles on oma isa õpetused, kes seletas, et: "jahu, mida ruttu ei saa ära pruukida, jahvata vana kuu kaariga veskil käies, sis saisab kavva värski, ei lää mõrkamma! Nimelt kesvane pudrujahu ja suurma lätva suvel aidan saisten elämä."
Kuis suurma lätvä elama? Isa kord kutsus aita nägema, kuis suurma eläse. Kahevakalise kaanega kasti sees olivad suurma (tangud), kus soormate sees pealpinnas lohk olli, seal mustendas must tolm peal.

ERA II 143, 335 (3) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Tõrdu all kasunu.
Kord minu isa köitis adrale lusikat külge, siis küsisin, milleks harkadrale köidetakse külge lusikas. Ta vastas: "Är olgu tõrdu all kasunu, kiä nii ullisti küsäs!" Küsisin uuesti: "Kis tuu tõrdu all kasunu oll?" Isa seletas: "Tõrdu all kasunu um sääne, kiä kõikõ usus, miä kiäki ütles! Oll üts miis, tekk hinele tarõ, niu sandisannakõsõ vai vaese mehe varjokõsõ. Oll täl rammuhn põrsakõnõ ja kasvat varsast noorõ hobõsõ. Tull ütskõrd mustlanõ sinnä ja ütel: "Sa mine tõrdu ala ja ooda siäl niikavva, ku vasarasõda müüdä lätt. Saat säntses ku herr mõisahn, võit 2 kätt karmanni panda ja kävvü ku opman!"
Miis lask hinne tõrdu ala panda, tõrdu kummalõ pääle. Mustlane puistas tõrduperä pääle terri, pand kanad sinnä pääle tsagama, sis läts ja tapp põrsakõsõ, pand kotti, läts võtt hobõsõ ohilõiga piten käe perra ja kattõ mõtsa taadõ ilma. Võta inäp mustlanõ kinni! Nii ei tohe kellegi juttu usku, muido olt tõrdu all kasunu!"

ERA II 143, 339 (8) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ahivars
Minu esä ütel alali, kui tulli ühes, nurmele: "Alati, ku hobõsõ saisma jätät, kas ägli iihn ehk adra iihn; panõ maast kivve ahivardõ, siält ei saa nimä inäp ilmahnki ägli-adra ette!" Kus palju kive oli, seal ka palju ahivarsi. Enne sõnnikuvedu "puhastadi kesä", veeti kivi ahivardõ. Kui maja ära põles, jäi järele ahi. Ahi langes kokku ja vihm uhtus savi, jäi järgi ahivarss. Ahivarrõ äärte seest kasvasivad vabarnad, nõgesed, lepad, kadakad ja raapajud.
Maja asõmõlõ ei tehtud enam teist tarõ: "Ku vana kotusõ pääle tarõ tiit, tuu palas jäll är!" Vanasti palli pal´lo maju, jäi ka ahoalosid-ahivarsi pal´lo. Vannu ahokivve es panda inäp vahtsõlõ aholõ: "Palanu kivi anna-õi vahtsõhn ahohn ollõhn nii pal´lo lämmind ku peris vahtsõ kivi!" Palanu kivi, ku taheti ahivart är häötä, panti rattarüüpe sisse ülekäümise kraavi vai vundamendis.
"Vahtsõnõ ahi, vahtsõnõ kasuk andva lämmind!"

ERA II 143, 349 (19) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Erapõllud.
Enne talumaade piiridepanemist olivad siin künklisel maal osatükid, põllulapid, mida üle kolme aasta ümber loositi. Künkakülg jagatud nii mitmesse osasse, kui olli külas tööjõulisi meeshingi. Loositud karjavitsal, luuavarrel ehk pikemal jalutuskepil. Kes kolmanda korra ajal otsa kattis oma käega, sellest algas järjekord peale. Järjekord olli kindel, muutmata. Põlluviljade järg: rukis, oder ja kaer.
Kus suurem pere, meeshingi, need teinud hästi kaugele enestele erapõllud. Enamiste lina ja kaera. Linast saanud raha ja kaer hobusesöödaks. Osavam ja virgem poeg ostnud omale erahobuse, teinud iga aasta erapõldusid, vedanud eravedusid, kuni kusagil, kas saanud vana talu ehk ehitanud ise enesele puustuse pääle "vahtsõtarõ". Nõrgad ja laisemad seda ei suutnud! "Mehine pere ja härine kari võtavad vägise taeva õnnistuse!" on vanasõna nende kohta.

ERA II 143, 361 (31) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Liigaraha.
Vanadele meestele, kellel ei olnud midagi müüa, läks läheda laate, siis peremees ehk perenaine, kelle käes talukassa hoidmine, andis 10 kop. vanamehele "laade liigarahaks". Sel ajal sai ühe kopika eest korten viina. Lastele ei anta liigaraha, küll aga saiaraha. Näätsikile anti laaduraha, ja sulastele.
"Är mingu tingäldä turgu ega vihalda sanna!" "Virga kotohn viibüse, kõik laisa lätvä laadulõ!"
Sügisel viidi pand linnu, kaupmees ostis ära, siis müüja varises päälekauba veel liigaraha; enamiste jäeti ilma, aga ka anti 3 kuni 5 kop., nii kuis punna suurus oli.
"Poig, hiidä pund, sis olõ-õi häpü raha küssü!" (Vanasti olli madala looga, talvel lumise metsa okste alt sõites, siis panti linakolkmeid põrandule nii kõrge hunik, kui look parajasti pääle sünnis, üteldi: "Loogatäüs, sis saa pund!") Kaupmees võis tuttavale linamüüjale veel pääle kaubeldu hinna ka liigaraha anda.

ERA II 143, 362 (32) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Käsiraha anti ette, kes kauples omale töö ehk toimingu juba talvel, mida ta peab kevadesuvel tegema. Väike käsiraha, kui kaup võib tagasi tehtud saada. Suurem käsiraha, kui talvel ei ole enam millegagi ära elada; võtab suurema käsiraha ja söögikraamigi suvise töö ette. Suurem käsiraha arvatakse palga, tasu ette.
Karjase kauplemisel antakse väikene käsiraha ja jääb palga ette arvamata.
Igapäise kaubatehingu juures on käsiraha, mis ei ole ost ega müük, vaid pikema aja töö. Päevatöölisel on ka käsiraha, et ta saab tulla ja omale tarvilise tööriista muretseda ehk uued pastlad jalga panna.
Siinpool naisevõtmise juures ei ole kuulnud käeraha andmist, küll on vanasõna:
"Tüdruk annab musi, putsi käerahaks!"
Käeraha suurus olli kokkuleppimisel ja võimalust mööda 5 kop. kuni 5 rublani. Praegu 1 kroonist 5 kroonini.

ERA II 143, 369 (6) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Tamm ja Tatt.
Lambatatt (puravek) kasvanud ühe päevaga ligi tamme nii suures, et ütelnud tammele: "Tamm, pake iist! Tatt laguneb!" (Kasvab.) Ööse tulnud külm öö, hall, ja seenetatt külmenud ja langenud sulades küljele. Tamm seda nähes küsinud: "Milles sa ei lagune nüüd ja ei kasva?" Tatt v.: "Tatil parem küllele olla!"
Nõnda ütles tihti vanaima, kui õhtu sängi sällili laskis: "Vanal tatil um paremb küllüle olla!" Mõnekorra ütles ka ennast meheks arvates: "Küllüle miis um võrksap," s.o. kärmem, ergas.

ERA II 143, 385 (2) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütskord lugi Jumal raha ja pand kolmõ unikohe, kõik ütesuuru. Juudas tull mano ja küsse: "Kelles na huniku saava? Üts saa mullõ, tõõnõ sullõ, a kelles ta kolmas saa?" Jumal ütel: "Kolmas hunik saa mu leevä süüjäle!" Juudas ütel: "Ma olõgi su leevä süüjä!" Sellepääle ütel Jumal: "Võta sis - püüdjä sa olt, püüdjäs sa jäät, a täüs sa är saagu-õi kunagi!"

ERA II 143, 387 (4) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Surnukassad II.
See olli sel ajal, kui lubati talurahval omakeskel valida ringkond umbes sada liikmega, kus igaüks võis kedagi võtta, kes sellega nõus olli, vannainemist, surnukassa. Kes vana ära suri, selle hüäks maksis iga liige üks rubla. Rõuge õp. T. Hahn olli mõisnikudega selle vastu, et küladesse asutadi surnukassad; kes tahab, mingu Võrusse, seal on Naagli kassa, Struki kassa. Need julgemad. Tehti jutt välja et neil, kes "kassas", pargitakse pärast surma nahad ära. Koke kooliõpetaja Jaan Thalberg ütles korra lastele: "Ei maksa pelata, kui õhtudi Rõugest tulles näete tuld paistvad matusekeldri aknast, seal ei pargita kuuljide nahku, vaid tulevalge, mis Kellä-Jüri aknast paistab, keldri akendesse pleegib vastu, suurteel kõndijale otse silma. Edespidi ärge peljake sealt mööda tulles!" Palutud jumalad: annaks jumal, et rumalate talurahva jonn kord lõpeks ja külade surnukassad ära laguneks! Kes raha kätte sai, ei tahtnud enam edasi massa ja nii laguneski ära.

ERA II 143, 390 (7) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Pool vannajuudast.
Olnud kord Haanis elutsev herra vana-Kolesk (G. v. Golejewsky), nagu see vanas 1842. a. kalendris märgitud: "kihelk. kohtoherr". Näinud "karjakorra tüdrukut", käskinud öövahil: "Mine pane sannaahi küdema!" Tanil Haraka naine Ann ütles: "And nigu kunagi puul vannajuudast uma tilga mulle peijo ja ütel: "Mõsõ puhtas, är pelägu-õi midägi!""
Korra põlenud sann ära, kate nädälä pärast olnud jälle uus sann. Iga laupäeva olnud "kihkunna kohus" Haanis. Vitsalööke 15-30ni talli juures, kus vitsad soolleeme sees leos. Enne ei tohitud lüüa, kui Golesk lubjapääga mustlasepiibust suust suitsu välja puhanud. Kirju mäntel nagu "närtsutekk" seljas, kõvera otsaga nui käehn. Tallimüürid seisavad praegu alles, ilma katuseta. Härban on ära lagunenud.
Korra läinud metsa ääre ootama "korratüdrukud" kojuteel, tüdruk ehmudes kisama: "Vanajuudas!" Golesk taga: "Katri, Kadri, ära karda, mina ole!" Seda enam Katri plaganud: või, vanajuudas!

ERA II 143, 391 (8) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
"Ei usu jumalad, ei pelgu keisrit ja mi kerkherr um ullim ku valgõ märä!" - nõnda olnud korra viisiks ühel mehel ütelda. Sellest tehtud suur kohtuprotses. Kohtus vastanud mees: "Ma ei usu jumalat selle, et pühäpääva hummogu oll illos ilm, võti vahtsõ valgõ kasuga sälga, tagasi tullõhn, talvõl, nakas vihma sadama ja ma liodi uma vahtsõ kasuga är, nii et sünnü-õs inäp sälga võtta, kuivi kalõs ku kuusõkuur!" - Milles sa keisrit ei pelgä?" - "Keisri um mi armas ja kallis riigiesä, mis ma täst sis pelgä!?" - "Kuis sis kerkherr ull um?" - "Ma lätsi uma valgõ märäga hainu otsma, hopõn jäi vaovahe sisse, a tunsõ timahaava är tuu kotusõ, lää-õs inäp sinna kottalõ, pessa kui tahat! A kerkherr tekk tüdrukulõ latsõ mineva aasta ja temahaava tõõsõlõ tütrükullõ!" Os tä olnu targõm ku hopõn, sis os tennü inäp tõist last. Nii asi näütas, et hobõsõl parem meelehnpidämine.

ERA II 143, 395 (13) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Jaan Gutves < Vidrik Piir, ? a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üleval nim. V[idrik] P[iir] teatas veel sissidest nõnda: "Korra mees kütnud reheahju, leivaküpsetuseks. Ahoperä palanu, mees näinud pajalaua vahelt, et siss tulnud ratsahobõsõga muro pääle ja köitnü hobõsõ aia külge kinni. Mees pagenud leivaanuma taga. Siss tulnud tarrõ ja hakanud ennast peesütämä aho iihn. Mees näinud, et naisterahva palja nisa umma. Võtnud puuhalu ja löönud kuulus. Viinud sis sissi välja, köitnud jalgapidi hobõsõ sadala külge, annud vemblaga hobõsõlõ külge mööda ja hobõnõ viinud "sissi" tagasi Vinnemaalõ.
Veel seletus, et hobõnõ kammitsaga öütsis karanud soele kaala pääle ja hommikul olnud susi surnud.

ERA II 143, 396 (14) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Jaan Gutves < Vidrik Piir, ? a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kikkamäe on Kokemäe küla juures ollev kaunis kõrge küngas. Selle peal kasvanud paks võsastik, nii paks, et sisse ei mahtunud minema; umbes mõõtalle suurune. Ümberringi põllud ja nurmed. Kõik Kokemäe küla kanad ja kikkad olnud seal suve ajal vilju söömas ümberringi ja ööseks läinud võsase magama. Hommikul ei olnud muud kuulda kui kikkade kirgu. Kuni tänani kutsutakse mäge Kikkamäe.
Senna läinud vana-aasta õhtul vanamees kuulema, mis külä pääl helisid kuuldakse. Uueaastal tulnud ja kuulotanud kõigile taludele, mis neil eesoleval aastal oodata on.
Kelle koer haukunud, seal saavad pulmad, kus lauakolinad, seal talus saanud koolja, kus lehm inisenud, seal talus lõppenud lehm ära.

ERA II 143, 396 (15) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Jaan Gutves < Vidrik Piir, ? a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vana Goleski naane sõitnud Võrusse, Kokemäe kiltri istunud pika troska perupääle. Umbes kilom. maad, seal kihvatanud. Siis proua kirjutanud saksa keeles kirja ja käskinud kiltril mõõsa herra kätte viia. Herra lugenud läbi ja ütelnud: "Tulete talli juure." Antud 15 vitsahoopi, et mis sa lähed huupi senna, kuhu kästud ei ole!

ERA II 143, 408 (20) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Oh sa, kolmkõrd kuri raha,
põrguliste pärandus.
Küll sa teed siin ilmas paha,
suur on sinu vägevus!
Sinu pärast muistsel rajal
Juudas müüs kord issanda,
sinu pärast meieki ajal
salgab mõni jumala.
Sinu pärast rahvad, riigid
võitlevad ja langevad,
sinu pärast sõjapiigid
verel väetavad maad.
Sinu võimul ülekohus
tõele vastu silmi lööb.
Sinu pärast hädaohus
päiviline leiba sööb.
Sinu pärast vende vahel
tõuseb tüli talusse.
Sinu pärast sõprusahel
katkeb nagu niidike.
Sinu võimul mõni togu
kannab doktor-kübart peas.
Sinu võimul võllanägu
kõnnib ringi rahva seas.
Sinu tõttu külamehed
kurnavad kõik kodumaad,
sinu pärast ajalehed
rahvast tihti petavad.
Sinu pärast võtaks Jüri
kiisu kaasaks kaenlasse.
Sinu pärast läheks Mari
Murilegi mehele.
Sinu tõttu minu Maigi
läks kord tõise rinnale,
sinu tõttu tõistre Kaigi
minule sai mehele.
Sinu pärast, oh sa taevas,
ei küll tihka ütelda,
olen mitu korda vaevas,
kust võiks teeni kopika.
Seda laulu laulan, kui raha lõppi.

ERA II 143, 430 (27) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
[Küsitluskava 27. laulu kohta:]
Jakob tahtsõ magama.
Pand pää palja kivi pääle.
Mis ta nägi unõhna?
Nägi taivaredelit, paradiisi värehtid.
Meelest kadunud.

ERA II 143, 432 (68) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kuulsas Riia kubermangus
Kanepitsa kihelkonnas
oll üts kuri opasherra,
kes tei maa pääl põrgukärra.
Ta paronide sekka leie,
Eesti rahvast põrgu veie.
Holst oll kavalusest sängin,
vaene mees oll Võro vangin.
Holstil polnud kuskil viga,
magas nii kui sulusiga.
Lõpusõnad olivad:
Mäletagem vanna Holsti
nii kui vanna kaskapulsti.
Kes teeb Holstil Maidlal otsa,
see saab tasuks maad ja metsa.
Laulsivad ehalkäijad, vaiksetel suveõhtudel.

ERA II 143, 434 (150) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Lauldakse, kui setukest kausikoormaga nähakse:
"Otske, nu otskõ närtsukõsi,
ma anna vasta potikõsi,
päälekauba pillikesi!"

ERA II 143, 435 (189) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < lauluraamatust (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Õdang nakas tulema, Jooseb nakas ruhkma,
Jeesust ristist kasima ja rõivastega mahkma.
Lihavõtte laupäeva õhtu laulti lauluraamatust. Kui saan selle raamatu juure, kirjutan täielikult.

ERA II 143, 500 (8) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Eesti runoviiside nr. 443 sõnad:
Milles herräd higovassõ,
milles provvat punõtasse?
- Vaestõlastõ vaiva läbi,
tütärlastõ tüü läbi!
Viis um vaimu välä päälla,
kuus um perähn kubijida,
säitse sälgä pessijada,
katõsa karistajida
kümme andmahn külge piten.

ERA II 143, 519 (33) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kui sa täna Rõuge lähed,
seal on viimsepäeva tähed.
Mõni üksik - väga vähä,
rahvas kiriku ei lähä!
Hobu perunud kui maita
mu ei palju enam aita.
Tõsta vemmalt, anna malka,
kes ei maksa mullõ palka!
Laanes eksvad lambakarjad,
kuhu viha eest end varjad?
Lääväd kaugemallõ ikka.
Kuidas parandada vika?
Kinni värävä ja ussõ,
kui ei tulda kirikussõ!
Annan väljä Teataja.
Seda püksirihmaks vaja.
Rõuge asjad otse loodis,
viimsekohtu mõistõ moodis.
Hääl pool voonavilla arved,
kural pool on sikusarved!

ERA II 143, 554/8 (31) < Rõuge khk., Saaluse v., Voki k. - Ludvig Raudsepp < A. Seim, s. 1876 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vidrik Jeedas krahv Tolstoi man.
Sinnä saa jo' 30 vai 40 aastat tagasi, ku' ma lätsi Tolstoi mano Poljana mõisahe. Ma' kuuldsõ, et täl olõvat häid sugu tsiko müvvä.
Ma' lätsi Poljana mõisahe. Hobõsõ köütse posti külge kinni ja' astsõ huuvi. Üts miis õkva tull, lapjo käeh. Sääl olli kooridu puu', tää visas kuuri puie pääle, visas põllõ kuuri pääle ja' istsõ esi põllõ pääle. Ma' küsse: "Herr, kas krahv kotoh um?" Tää ütel: "A' mis sa' tuust sis tahtsõ', ma' tuu esi olõgi!" Ma kõnõlõ tälle, et ma' tahtsõ põrsit osta. Sis tää kutsõ minno tarrõ, ma' es julgõ herrale vasta panda ja' lätsigi. Tä helist kellä. Tull tallipoiss. Herr krahv ütel, et "võta tuu hopõn sääl iist ja vii tää talli." Meil võeti rõiva' säläst ja viidi ütte suurtõ tarrõ, koh olli lavva katõdu ja meil kästi süümä istu. Lavva man küsse herr krahv pallo. Tä küsse, et "kost sa' olt opnu vinne keele selges?" Ma ütli, et mullõ külakoolih paar-kolm talvõ opati. Kihkunakuuli ma' es saaki, sääl opatas pallo rohkõmp. Sis tä küsse, et "kas saksa kiilt ka' mõistad?" Ma' ütli, et tuud ka vast veidükese. - "Sis mõistad sa' peris kolmõ kiilt." Ma ütli, et tuu no' midä, sääl mõist egä karapoisikõno saksa ja vinne kiilt, eski mõista eesti kiilt. Tä ütel, et naa' eestlasõ umma kül' peris targa, siin mine mõnõlõ vinne paronile mano. Tää ei mõista mudo sukka kõnolda, ku' vinne keeli. Sis tä nõudsõ mu' käest viil pallo, mul ei' olõ' tuud inamp meeleh'.
Pääle süümise lätsimi' tä eläjit kaema. Küll näid oll sääl pallo.
Ku' tsiko katsilõ saimi', nakas tä seletäma, et "sa tahtsõ sis paari põrsit osta. No, hüüa külh. Pallo sul sis tuud maad ka um ja vilja?" Ma seledi är', pallo maad um ja' pallo viljä ma' saa. Tä ütel, et "tuu viläga saat paari neid põrsit süüta õnnõ nelli kuud, esi' sa' är' sööguki. Ku' näile ni' pallo süvva ei' saa', sis naa' koolõso' är'. Ma soovida külh', et sa' näid ei võtasi, sa jo' ei jovva näid kasvata. A' ega' ma' jo' ei keela', hind um näil 45 ruublit paar."
Sis tä nakas seletäma, et "ma' olõ külh' egäsugust tsialiha söönu, a' kõgõ paremb eks um tuu, mis Eestih kasus, tuu teravä sälä ja pikä nõnaga. Tuu tsia liha um kõgõ magusamb."
Sis selet, et kõgõ paremb lehm um Eesti maatõugu, nuu' verevä. Nuu söövä' poolõ veidemb ja' andva kõgõ rohkomb piimä. Piim um täl kõgõ magusamp ja vägevamp. Tõõsa' nä ükski ei olõ' nii hää lehmä.
Ku' mi' hobõsidõ kotsilõ saimi, tä selet, et kõgõ paremba umma eesti hobõsõ'. Tää um kõgõ kallimp ja kõgõ tugõvamp kah', a' hää sõiduga.
Ku' kõik lehma, lamba ja eläja läbi olli kaedu', lätsimi tarrõ tagasi.
Nüüd panti õdagusüük. Süümise alostimi kell 9 ja lõppi kell 11. Kül tä viil mu käest küsse.
Lavva pääl olli sändsõ söögi, et midä ma' es mõista mõtõldagi.
Pääle söögi tä küsse, et "kunas sa' minemä tahat minnä hummogu.?" Ma ütli, et nii kellä viie paiku, sis vast jovva õdagus kodo.
Minno panti ilosahe magama.
Hummogu kellä viie paiku aeti üles. Kõrraga panti süüma. Mu hopõn oll jo' är söödet ja' ilosahe ette pant, ku ma süümise lõpõdi. Tii pääle panti mullõ kah söögikott üteh. Ma es jovva inämp herrä krahvi är tennäda, ku' tulõma naksi.
Ma elä tollõ puul Pihkvat 35 versta, säält edesi saa Poljana mõisahe 65 versta. Ma lätsi sinnä tõõsõlõ poolõ Pihkvat Klepä tallo Eestist.

ERA II 143, 558/9 (32) < Rõuge khk., Saaluse v., Voki k. - Ludvig Raudsepp < A. Seim, s. 1876 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Krahv Tolstoi pappõga kohtuh.
Tuu oll sis, ku' Jaapani sõda oll, sis 1904. aastal, sis läts Tolstoi pappõga Saksamaalõ kohtohe.
Tii pääl rongiga sõitõh jäi papp haigõs, mul ei' olõ meeleh, mis jaam tuu oll, koh tä rongi piät.
14 ihoarsti oll täl ümbre. Tolstoi ütel, et "mis ti siin oodadõ, minge' itta, sääl uutva teid tuhandõ. Mullõ ei' olõ rohkõmb vaia, ku üts arst õnnõ." Tõõsõ arsti lätsiki är'.
Sis tull papp. Tuu ütel: "Ku' sa' võtad uma rahva ja usu tagasi, matami sinno ristiinemise muudu." Krahv Tolstoi ütel: "Ku ma sullõ 10 ruublit anna, sa matad mu pinigi ristiinemise muudu."
Papp sai vihatsõs ja' läts är'.
Tolstoi kuuli õks är ja tä matõti Poljana mõisahe. Tä havva pääle es lasta panda risti. Ja' vast ei olõ tuud täämbatseniki.

ERA II 143, 583/5 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k. - Ludvig Raudsepp < Peeter Puustusmaa, s. 1874 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kunsttükk.
90 aastat tagasi.
Vahtsõliina mõisa kubija naine nakas last sünnütäma. Inne latsõsünnütämist küteti sann ja' tetti närtsast kas tütarlatse vai poisikõso pupp, sääne, määnest last taheti. Tuu vana naisterahvas, kes tuud last vasta tull võtma, tuu läts sanna ja' nakas tuud puppi kuiva vihaga vihtma. Esi lugi man:
"Kubijas, kiltris, üle valla valitsõjas!"
(Seda ütelust korrati mitu korda.)
Vanast kubijas ja kiltri olli väega tähtsä mehe'. Näide käeh oll suur võim. Ma olli koirapoiss ja' ma kulsi, et mis sääl sannah tetäs. Nigu vanast õks akõndo iih olli tropuse vai "pajalavva", sis ma lei rusikuga tuu är' ja tsussi pää asõmõlõ. Eesi ma ütli:
"Üsätses aganas, kutsakolga vargas!"
Ku' tütarlats sündu, sis kutsuti tuud "üsatses aganas". Poisikõist kutsuti "Kutsakolga vargas".
Sis joosi ma koiralauda mano är. Kõrrakõsõ ao peräst kai, et mis tuu kubjas hobõsõlõ sadulat sälga pand. Ma kai, et tuu nakkas nüüd minno takah ajama, ja' pandsõ suurt tiid piteh tulõma Kasaritsa poolõ. Ku' kubjas sai mullõ jo' järge tii pääl, ma juusksõ mõtsa piteh. Jäi tä must maahha, ma juusksõ jäl' tiid piteh. Ku' ma hüpsi Haani Vällämäe perve pääle, sai tä nuudiga anda üte mütsähüse mullõ sälgä. Sis lätsi ma' mäe pääle, võti püksi maahha ja ütli: "Laku mino perse!"
Kubjas kai, et mullõ midägi tettä es saa, läts tagasi Vahtsõliina poolõ ja' ma' tulli tagasi Soe külla (Kasaritsas) Sarvõ tallo uma esä mano.

ERA II 143, 616/9 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < ühest raamatust (käsikirjast?) (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Endisest priiusest.
Sääl Peterburis vaikis kära
ja kõik maailm on hingamas.
Üks noormees kaugel trellide taga,
ta laulis kadund priiusest.
2. Mind kuulge, kõrged vangimüürid,
mind kuulge taevas tähed kõik!
Mind kuulge, vaiksed Neeva jõe lained,
kui andeksandmist palun ma.
3. Oh armuke, mis oled teinud
sina oma truu vandega?
Sina vandusid truudust surmani
ja nüüd on see kõik närtsinud.
4. Oh, ei oleks sind ma tunda saanud,
ei oleks süda valutand.
Kas mäletad,, kui roosiaias
ma otsin sind kui linnukest.
5. Sina tulid, aga mitte üksi,
vaid oma teise kalliga.
Siis minu süda hirmsas vihas
seal võttis teda surmata.
6. Mu pistol paukus hirmsas vihas
ja ohver langes surmaund.
Siis kuulsin mina valjuste
suurt kisa Neeva kalda päält.
7. Kõik signalid ja pasunad
kõik suurel häälel hüüdsivad.
Kolm kardavoid minu juure tõtsid,
nad mind seal kinni sidusid.
8. Nad hirmsas vihas karjusid,
neil paljad mõegad läikisid.
Siis sammudes mina linna poole,
sääl värisedes tõttasin.
9. Kui politseisse sisse viidi,
ei olnud sooja verd mu sees.
Ma olin külmas, tuimas, läinud
ja veri soontes seisma jäänd.
10. Siis raamatud mul toodi ette,
mu nimi sisse kirjuta.
Siis nõudsid nad mul ka veel järgi,
mis kreisist ehk mis nimi on.
11. Kui passi välja võtsin mina,
ei olnud rohkem võitlemist.
Siis rauad mulle ette toodi,
käed-jalad lukku keerati.
12. Kaks soldatit mul anti kaasa,
nad vangihoonesse mind tõid.
Sääl oli üks kuur valmis pantud,
kus valget päeva ma es näe.

ERA II 143, 632/3 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < ühest raamatust (käsikirjast?) (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Raha.
1. Oh sa, kolmkord kuri raha,
oh sa põrgu pärandus,
küll sa teed siin ilmas paha,
küll on suur su vägevus.
2. Raha pärast muistsel ajal
Juudas müüs kord Issanda.
Raha pärast megi ajal
salgab mõni Jumala.
3. Raha pärast vende vahel
tõuseb tuli talusse.
Raha pärast sõprusahel katkeb,
katkeb nagu lõngake.
4. Raha pärast mõni taga
kannab doktori kübarat.
Raha pärast võllanägu
kõnnib julgelt rahva seas.
5. Raha pärast külamehed
kurnavad me kodumaad.
Raha pärast ajalehed
rahvast tihti petavad.
6. Raha pärast võtaks Jüri
kiisu kaasaks kaenlasse.
Raha pärast Tõiste-Mari
Murile lääks mehele.
7. Raha pärast minu Maigi
läks kord teise rinnale.
Raha pärast Tõistre-Juula
minule sai mehele.
8. Raha pärast, oh sa taevas,
ei küll tahaks ütelda,
olen isegi ma vaevas,
et kust teeniks kopika.
9. Raha pärast pahatihti
tapetaks ja röövitaks.
Raha pärast, nagu näete,
tuleb vanglas istuda.

ERA II 143, 676 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Enda luuletatud, 1935 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Jõua ju kaugelta
järvelainte laugelta.
2. Sällik tõmbab aeruga,
pr. Bergmann pillub kapaga.
3. Küll ohkas pr. Salliku rind,
põhja vajus paadi pind.
4. Ta mees ja pr. Bergmann koos,
nad sulistasid mudas, vees.

ERA II 143, 677 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Enda luuletatud, 1935 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Õhtuvaikus jõuab oma rahuga,
Bergmann ronib lakka, juba magama.
Hommikul kell 7 vajub üles ta,
et saaks linna sõita ta, Räpolt bussiga.

ERA II 143, 679/87 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Enda luuletatud, 1935 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kui päike liialt kõrvetas
Asfalti linnas sulatas,
seljanahad rahval narmendasid
ja ninaotsad särtsisid.
2. Siis linnasaksad mõtlesid
ja enda keskel jutlesid:
Vaja minna maale, metsa, rappa,
oru, järve, mäe takka.
3. Sällikud nii Võrru sõitsid,
Bergmannide poole tõtsid.
Onu, ole abiks, mees
olen kuumushäda sees.
4. Selg mu naisel ajab kesta,
omal ninal päiksepiste.
5. Bergmann, ruttu, kus sa vakka,
lääme Lõvaski tare lakka.
Mul möödaläinud suve ajast
jäänd mõnus koht sääl sellest majast.
6. Niisiis lapsed varda löödi,
pudrupajad platsi toodi.
Sõit läks läbi küngaste
ja läbi valla, külade.
7. Veel polnud kadund linnakära,
vajus pilve taha päiksekera.
Vihmaga neid vastu võeti,
suvituseks siiski sisse säeti.
8. Kõik ruttu tuppa pugesid
ja kraami nurka sugesid.
Nurka laoti kingi paarid,
need ennesõja-aegsed laarid.
9. Veel ehit tsimmininadega
ja kaares oxfort-kontstega.
10. Siis kappi laoti virna sitsi
ja selga ainult villast vilti,
sest ilm ju polnud suvine,
vaid märg ja külm ja tuuline.
11. Ju priimus köögis vuhises
ja pudrupada kohises.
Pererahvas aita puges -
sääl vanu ajalehti luges.
12. Sest värskeid siin ju pole kohe saada,
meil posti alati ei tooda.
Suvitajaid oli mitu,
igast neist siin salm on tettu.
13. Sällik, esimene suvitaja.
Ta järel ikka laulukaja,
kannab tegoldeed ja püksi,
tihti lamab oma toas üksi.
14. Nii diafraagmat kasvatab
ja ajaviiteks juttu loeb.
Vahest metsa jalutab
ja järvel harva aerutab.
15. Ta vähki püüda armastab,
sääljuures ikka kurvastab,
sest vähki pole näha saand,
kes püünisest nad ära a'and.
16. Vahest ka end riide sääb,
kui "ähkla" suunas tee lä'äb.
Siis kaabuga end ehib
ja kepiga ta ringi vehib.
17. Sest hanikari tigedalt
ta suunas lendvad ägedalt.
Seapõrssaid kardab vähe,
nendega saab pilte teha.
18. Ka kardab heinu, lakaõhku,
ehk naine tal vast vihkab põhku.
Seepärast õhtul voodi poeb,
luud-liikmed teki alla säeb.
19. Pr. Sällik triks-masinaga,
koos suvitab oma kaasaga.
Ta mehel päike ninast naha ära võttis,
kuid temale see järgi jättis.
20. End nii palju ka ei ehi,
jalutus-kepiga ei vehi,
vaid vihmavarju kasutab,
kui "ähkla" suunas sammud sääb.
21. Diafragmat ka ei kasvata,
momente kõikjal otsib ta.
Fotomasinaga ringi käib
ja kõikjal ainult pildistab.
22. Bergmann, naljahammas suur,
ei tõuse temas suvitustuur.
Ta suvitab vaid öösel a'al
lakas värske heinte pääl.
23. Nii maja ainus ööloom,
tal päeval ikka linnatoon.
Hommikul ju koidu a'al
ta sammub Räpo küla ra'al,
24. kust buss ta kaasa linna vinnab
ja õhtul samas maha kallab.
Siis vajub jälle naerul suu
nagu taevaserval kuu.
25. Vahest sõpru kaasa toob,
kellega siis nalja teeb.
Alati tal lõbus meel -
olgu kodus, linnateel.
26. Pr. Bergmann - jutumasin,
alati tal töid on tosin.
Kõikiga ta seletab,
midagi ju pajatab.
27. Korjab metsast seeni, marju,
lastega tal lust on karju.
Pojalt küsib: "Tappa tahad?
Oled jonnija poiss mul, paha."
28. Hõikab tihti: "Heli, Heli,
õige ruttu tuppa keri!
Väljas on nii külm ja vilu,
raamatulehti toas silu."
29. Tema ema, kena muti,
on tal köögi-, sahvrivõti.
Keedab putru, kartuleid,
näitab Ennul pilte, raamatuid.
30. Tütar Heli, väike preili,
Enn on temal väike veli,
kelle pärast emalt palju
saab Heli tõreleda valju.
31. Päikse käes ta kilkab, naerab,
vilus ninaotsa võiab
musta, paksu salviga,
võrkkiiges istub Hiljaga.
32. Hilja - nende sugulane,
Tartust sõitis suvilane.
Ta vaikselt vemmalvärsse teeb
ja teistele siis ette loeb,
33. on Heli parem käsi.
Koos käies nad kunagi ei väsi.
Poeb lakka üks, on teine taga
ja nende järel lastesaba.
35. Juta, Ludvi Värniga
ja Helgi väikse Ennuga
siis koos nad pillerkaari löövad
ja igasugu nalja teevad.
36. Enn alati on tubli mees,
ta kedagi ei pelga.
Ta kummardab küll kõiki ees
ja ronib onul selga.
37. Nii ratsutada armastab
ja kõiki järest kallistab,
on majarahva elavhõbe,
ühtelugu tema käbe.
38. Ka vitsaga ei vait tad panna,
muud kui une kaissu anna.
Nii rahvas kõik siin suvitavad
ja soojest ilmust unistavad.
39. Sest järjest kallab vihma alla,
vee-ojad kõikjale on valla.
Kõik istuvad siis toas reas
kuuma ahju pääl, sääl kilke seas.
40. Uksest välja pista ei või pead,
kes ütleb sulle, millised vead.
Need tuuled, vihmad alla toovad
ja kuklasse sul kaela loovad.
41. Ka linna tagasi saa minna,
sest kilomeetreid palju sinna.
Ja suurtee asemel on jõgi,
kuid paadisõitu takistab vast mägi.
42. Nii koos siin juttu vestavad
ja kaarte vahest tõstavad.
Viitsada nii siis mängitaks,
nii aega kiirelt viidetaks.

ERA II 143, 700/1 (17) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 57 a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Vanast mõisaherräl olli kutsigõ olnu, sis herr oll õks käsknu küla naisi kutsikit imetäma.

ERA II 151, 19/20 (5) < Rõuge khk., Sännä v. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002, redigeeris Maarja Oras
Uppumise ettekuulutus.
Kats last, Kaarli ja Katre Gaabriel Kavagu külast Vana-Roosa vallast oll´ saadet mõisale sulasõlõ süvvä viimä, mis oll´ üts verst maad kavvõn. Latsõ olli söögi är´ viinü', sulanõ oll´ süümise lõpõtanu, a latsõ olli hildas jäänü koduminekuga, odagunõ agu oll´ ju' üles tullu'. Ku latsõ olli üle Roosa Suurõsilla lännü, sõs oll´ kiäki sääl silla kolm kõrd löönü nigu vasaraga karra pääle ja ütelnü: "Miis um küll´ tullu', a tund ei olõ tullu'." Latsõ umma nännü', et üle Suuresuu um tullu kats kahru silla poolõ. Latsõ umma' väega pelgämä nakanu' ja är juusknu'. Tõõsõl pääväl kellä 10 aol oll´ sääl silla all hindä är´ uputanu karäts Varõsõ Kusta, kedä Roosa mõisniku Aaderkassi proua Marie Juulie oll´ käsknü' kasakil pessä pajjuvitsuga, mis tõrdun olli soolavii sisen är´ sooladu', mille ülemätse otsa olli kokku köüdedü.

ERA II 151, 26 (4) < Rõuge khk., Sännä v. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Maarja Oras
Nõidusi varguse puhul.
Võetas lauluraamat, köüdetäs aidavõti, kel keel ristiga um, piibli sisse, sõs võtt nõid ütelt puult sõrmõga ja kel asi varastõt, tõiselt puult nimetissõrmõga aidavõtme pääst väljästpuult auku kinni ja nõid ütles tollõ nime, kel varastõt, ja et "jumala sõna, ütle õigust, kas ma saa kätte, mis um Liisul varastõt, ku' kätte saa, sõs mine ümbre, ku' kätte ei saa, sõs saisa paigal." Võti näütäs ka, kust puult varas um tullu'. Nõid Viiding käsk Liisul, et minke päävä nõsõngu poolõ, sinnä um varastõt kraam mõtsa viid ja haounigu alla pant, salt Paepoja metsast saadi kätte suur sällätäüs kraami, mis oll´ sääl 3 päivä hao all ollu'.
[+ joonis.]

ERA II 160, 354 (1) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Inne Mühleneid ol´l siin parun Mailen. Tuu käest ost von Mühlen mõisa är. Seo mõis ol´l pia katõsatõist km läbimõõduga. Tia mas´s 75000 ruublit. Sai küll odavastõ. Edimene Mühlen ol´l õks peris kinä mehekõnõ, ega tedä laita es saa, a rüütli õks rüütli.

ERA II 160, 354/5 (2) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku orjus ol´l, sõs ega peremiis - umbõs üte hobõsemaa - adramaa - tuu tegi kats päivä nädälin mõisale. Kõik põllutüü pidivä talorahvas tegemä. Kar´atamine ja sitavidämine. Kar´atallitus ol´l nädälite viisi. Maa suurusõ perrä ol´l neil kar´atamine kah. Penden om see mõisa alostaja. Tuust sai taalõ külälõ nimi - Pindi. Saksa keelen üteldäs õks Penden.

ERA II 160, 356 (4) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mii - eestisugu rahvas - ollimi mõisnikõlõ nigu koerakutsika. Ütski alamsugu es või inne abiellu astu, ku mõisnik lubasi. Edimese pruumi võtsõ õks mõisnik. Aig näütäs, et pia koni viimätse aoni ol´l ta nii. Tiindre pidivä neil nigu lupardi olõma. Näütüses ei saa üteldä, et mii rahvas om puhast sugu - segi puha.

ERA II 160, 356/7 (5) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Ku ordurüütli olliva, sõs ol´l kõgõ viletsamb aig inemisil. Taanlasõ möivä ordulõ terve puul kubõrmangu. Tuu valitsus ol´l kinä. Rootsi valit siin õigõ häste aigu kah. Tuu ol´l kõgõ parõmb valitsus kah. Rootsi and inemisile, midä õigus ja mõisnikke ta tüssäs ja põlg´. Mõisniku tuuperäst andsõvagi hindä veneläsilõ kätte. Sõs tul´l veneläste valitsus. Sõs tul´l üts hull orjusõaig. Sõs panti jo hull orjus ja pesmine inemisilõ pääle.

ERA II 160, 357/9 (6) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Pessütulpa siin mõisan es olõ. Tõllahoovin ol´l tuu pesmine. Mõisnik ol´l esi pääkohtumõistja ja vallast kah mõni. Ku inemine midä halvastõ ol´l tennü, sõs mõistõti õks nii ja nii pal´lo huupi. Pesja ol´l kasak. Tuu ol´l sõs tuu jaos valit. Vitsa olli' tuu jaos nail valmis pant. Kuulu perrä olõvat soolat vitsa' ollu. Vitsa olnu kõik suulvii seen leotu. Mõisan ol´l sääne - pimme küük kutsuti. Sinnä panti kah inemine kinni, ku ol´l kurja tennü. Tuu ol´l õks hää karistus viil. Tuul aol pesti nii, et veri kõikipoodi. Tuu es olõ pesmine, kos verd es olõ. Mõisnik sais esi ussõ pääl ja kai, kas ka häste pestäs. Naisi - jah, naisõ saiva kah pessä küll. A noil ol´l hoopis tõist viisi. Tul´l ette, et rassõjalgsit naisi pesti ja. Anti kah õks paljä kihä pääle, a mäe poolõ. Mehe pidivä peris püksi maaha võtma ja saiva peris palja perse pääle.

ERA II 160, 359 (7) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku tüü man essüt kuigi, sõs kubijas and kepiga kühmü pite.

ERA II 160, 359 (8) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kubijas sai kah pessä. Kuis sõs. Egas kubijaski tõist muudu es olõ. Ütskõrd kats söögivahet aeti inemiisi takan tüüle ja ka sõs sai viil kubijas pessä. Herr ol´l väega kuri. Egäs kubijaski ilma vitsata läbi es saa.

ERA II 160, 359/60 (9) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku mõni mõisa kubijalõ vasta ai, sõs tuud peeti jo Sibõri väärilitsõs. Tuul ol´l jo kehväste.

ERA II 160, 360/1 (10) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Säädüs ol´l, et peremiihi ei või pessä. A siin sai üts peremiis. Tuu olnu tukõv miis, pandnu sälä saina vasta ja võtnu midä kätte ja ütelnü, et kes putus, tuu pää võetas maaha. A hulgana võtiva mehe kinni ja andsõva keretävve är. Sõs miis läts kohtotarrõ ja püürdse kohtoaadleri lavva pääl ümbre. Sõs es tohi tedä inämp puttu. Sõs tulliva kohtosäksa Tartust ja pandsõva kohtoaadleri õigõst. Miis sai õks õigõs. Peremiihi es või pessä.

ERA II 160, 361/2 (12) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Räpina mõisa endise omaniku tap´p üts eesti miis ärä. Juhan ol´l nimi. Tuu ol´l tuul piinaaol. Edimält ta olnu üü aigu üten mõisa mustan rehen. Sõs pagõsi Riiga ärä. Pidi laivaga kohegi väljamaalõ üle minemä. Sõs kutsuti mustaraamatu mehe' - nuu ütlivä, et ta om Riian praegu ja lätt laiva pääle ja taht är paeda. Sõs tuudi tagasi. Tartust tuudi piinaja. Tia puudi jalgupite üles. Tuli tetti ala ja nuu piinaja vai mõrtsuka kisksõva tedä konksõga nika, ku hing är läts. Vanarahvas pelgäs viil toda kotust. Tuu om Ristimäe palo.

ERA II 160, 371 (27) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Räpina olnu igävene räbastik. Sõs tuust saanu hindäle nime kah.

ERA II 160, 371 (28) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Sissi omma olnu pääle Rootsi sõa. Mis na muud - na olliva abotska harasniku. Nuu kävevä pääle sõa inemiisi sisman ja riisman. Sõs oll inemiisi väega veidü ja varandust õks jäi kohegi maaha. Sõs sissi riisõva. Sissi omma har´ostõ esivanõmba.

ERA II 160, 372 (30) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Sissi tapi eloliisi kah. Es piina joht. Piinsivä nii pallo, et inemine pidi är tunnistama, kos vara om peidet.

ERA II 160, 373/4 (32) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Mälestüste perrä piät siin olõma koskil kats püttü kulda suurõ kuusõ all keldrih. Seo keldri om vana Mühlen ostnu vannu rootsi kirju perrä. Sinnä om kirotõt, et om suur kuusk ja kellä katsa aol hommukul paistus tuu vari keldre läve pääle. Võti um üleväl keldre luugi pääl kasõtoho seen. A leüt toda keldret ei olõ. Vana Mühlen mässäs küll tuu asjaga. Siin ol´l üts vana miis - Virve. Tuulõ näüdäti unõh tuud keldret. Tuu es nakaki otsma. Kes tuul otsi õigõ lask.

ERA II 160, 374 (33) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vana Mühlen lask siit kääbäste alt ka kaiba. Säält leüti kah õks mõnd asja. Ma kah ei tiiä, midä just. A tuud kullakeldret otse ta terve uma elu, a kätte vist es saa. Edimene mõisnik om tuu kulla sinnä pannu.

ERA II 160, 375 (35) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pindin ol´l edimene kooliopõtaja Jakob Kroosperk. A kuna tuu kuul asutati - tood ei mäletä ma inämp.

ERA II 160, 376 (37) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mu vanõmba viil seletivä, et siin om mitu näläaigu olnu. Sõs süüdi kanarbikuleibä ja sõnajalakaraskit. Ohtjaleib ol´l jo maiustoit.

ERA II 160, 376 (38) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
1887. vai 6. ol´l kah üts hirmus katkuaig suvõl. Sõs surõs kah inemiisi. Es jõvva kiäki neid är matta. Suurõmb jago surõs. Põssiva tuud kõtutõpõ. Mullõ tuu haigus mitte es nakka.

ERA II 160, 376/7 (39) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üts rikas seto Hilip vei uma raha panka. Tiä tuhu ruublit (tuhat ruublit) oll viinü. Pangaherr tulnu läve pääl vasta, et: "Seto, kos läät?" - "A tulli raha tuuma." - "Pal´lo om?" - "A tuhu ruublit om." Veenü sõs seto sisse ja and paprõ vasta. A seto tulnu sõs aasta peräst protsente otsma. A olõ es inämp noid herrigi. Sõs üteld, et naa jo kuningaigsõ paprõ, ei noidõga saa inämp midägi. Ka ku seto sõs vällä tul´l, sõs annu vai persega trepile suud.

ERA II 160, 377/8 (40) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Seto' joonu' kõrtsih. Tahtnu tüllü norida. Üts ütelnü, et: "Sa olõt joodik!" A tõnõ jäl: "A ütlet, et ma olõ joodik. A ütle, et ma olõ söödik, ütle minnü söödikus kah!" "A kuna sa minnu söödit, et ma sinnu söödikus ütle!"

ERA II 160, 378 (42) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Na kääpä, mis tan Pindi mõtsan omma, saiva' sõs, ku Kääpäkülä kääpäki.

ERA II 160, 378 (43) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ahikotus om, kos vanast hütsi om palotõt vai tõrva tett. Tan mõtsan om parhõllaki viil mõni kotus alalõ.

ERA II 160, 379 (1) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Ahervars - tuu om, kos vanast eestläse ellivä - suuri mõtsu sehen, kos kodoritsik laul - sääl om olnu ahervars.

ERA II 160, 380 (3) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üts sõna om - põhtaperä. Tuu om, kos vanast riiht pesti, kos riiht sõkuti hobõsõ vai härjaga.

ERA II 160, 380 (5) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ahjulokialonõ - tuud kutsutas kammin mii puul.

ERA II 160, 385/6 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Tsirgatski k., Tseena t. - Ija Daniel < Mihkel Piirisild, s. 1860 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Sõa aol olliva siin sakslasõ korterin. Kos olliva õks õela! Tulliva püssiga ja võtiva haina kõik är. Nõnõva küläh tapiva tsia. Üts asi, mis ol´l, et na olliva väega nälätse. Olliva kõik täisid täüs. Kissivä hindä tarõn alastõ ja tapiva nii et sai. Esite olliva na väega ropu'. Tuast lätt vällä, lätt kesk huuvi, kisk hindä alastõ, pand käe hindäle silmi ette ja ei hooli midägi. Viimäte nakas paranõma tuu asi. Kohopiimä vei minagi mõisa, Loosi vei. Sõs segäsivä rahvas kartoliputro kohopiimä sisse.
Kõgõ ettembä olliva vana veneläse. Mii puul ol´l staap. Väega viisaka olliva. Hindä vahel küll tapliva, a miika olliva küll viisaka. Meile sai kah süüki. Es keelä kiäki. Üteldi viil, et mis ti no uma kraami raiskat. Üteliisi jo söögitegemine om. Mii poolõ pagõsiva õks kõik inimise'. Meil ol´l siin õks paremb.

ERA II 160, 387 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Tsirgatski k., Tseena t. - Ija Daniel < Mihkel Piirisild, s. 1860 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vastsõliinah ol´l üts surnumatmine. Tulliva sinnä ja puhtõlisõ mativa surnu är ja sõs tulliva kats nuurtmiist opõtajat kodo viima, sõs tapiva nuu kats nuurmiist är. Opõtajat joht es putu.

ERA II 160, 387/8 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Tsirgatski k., Tseena t. - Ija Daniel < Mihkel Piirisild, s. 1860 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üts nuurmiis paenu riihtõ. Ratsaniku saisnu välän. Nuurmiis tapnu üte ärä. Kaet, et kost pauk tul´l. Tulnu kaema riihtõ. A nuurmiis pagõnu rehetuppa ja heitnu ahjo ja saina vaihõlõ õigõ nõe sisse. Es olõ är leüdnü. Nii päsnüki eloga är.

ERA II 160, 389 (7) < Rõuge khk., Lasva v., Tsirgatski k., Tseena t. - Ija Daniel < Mihkel Piirisild, s. 1860 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Pernaasõl oll just leib küdset ja pengi pääle jahtuma pant. Soldati tulliva sisse - haariva pätsi ja panniva minemä. Tõsõl pääväl tul´l jäl leibä küdsädä.

ERA II 160, 389 (8) < Rõuge khk., Lasva v., Tsirgatski k., Tseena t. - Ija Daniel < Mihkel Piirisild, s. 1860 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ku siin ol´l suur näläaig, sõs siin kolm päivä inemise saisõva niidü pääl, nika ku rüälaiv tul´l Vinnemaalt. Jah, sõs õks peeti hing sehen. Sõs tetti tuul aigu kõgõst leibä, minkast innegi sai.

ERA II 160, 390 (9) < Rõuge khk., Lasva v., Tsirgatski k., Tseena t. - Ija Daniel < Mihkel Piirisild, s. 1860 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Meil künneti niitu, sõs tull säält väl´lä noid Ivan Grosnoi aigsõid rahhu. Mõnõ' olliva kandilitse - nuu olliva väiksemba, mõnõ' olliva ümäriku. Üts raha ol´l häste suur. No ei tiiä, kos jäänü om.

ERA II 160, 390 (10) < Rõuge khk., Lasva v., Tsirgatski k., Tseena t. - Ija Daniel < Mihkel Piirisild, s. 1860 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kasaritsan üts leüdnu raha väiku paakõsõga. Kes midä leüdse, tuu ol´l esi vaiki. Kellele ta tuud sõs helist.

ERA II 160, 394 (13) < Rõuge khk., Pindi v., Kaku k., Kaku t. - Ija Daniel < Iida Helbe, s. 1890 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Üle läve ei tohi tarrõ pühki, et sõs läävä latsõ' ülekäe.

ERA II 180, 619/20 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp < Peeter Hallop, s. 1871 a. (1938) Sisestas Salle Kajak 2001
Sahariin.
Ütskõrd tul´l seto mii' poolõ, tuu ol´l Puravitsa - Mihkli. Tää nägi mull lavvapääl väikest topsi ja küsse, et mis taa um. Ma ütli, et taa um sahariin. Sis tää selet mullõ, kus tää kah edimält sahariiniga teid jõi:”Ma' tõi kah hindäle purgitavve sahariini. Kõikaig hoitsõ tuud puulpäävä õdagus, et sis hää juvva. Tul´l puulpääva õdag. Naani tek´k tiivii valmis. Naksimi sis juuma. Ma panni puul tuud sahariini paaritoobi vii sisse, esi ütli naasele, et ei tiiä, kas sai makõ, jõimi ja jõimi', es lää kuigi. Viimäte üüse, kost valu sisse lei. Tuu poolõ purki sahariini anni är külälatsilõ. Nuu' tei mitu pangi vett makõs, es olõ midägi vika. Tuust aost pääle ma ei' tarvida inäp sahariini.” Nii jah selet tuu Puravitsa - Mihkli.

ERA II 180, 624/5 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k., Kalmuse t. - Ludvig Raudsepp < Kusta Kalmus, s. 1873 a. (1938) Sisestas Salle Kajak 2001
Puulpääva õdag.
Puulpääva õdagu, ku vanakuu kands es olõ viil maahha lännü. Es lõpi suurõtii päält käümine, es laulu lüümine, es vilu ajamine. Lätsi ma oma armsa abikaasa mant välla, kussi ja kulssi. Ku nimä nii lauli:”Nühi nälg neid litsule ülikõvasti!” Sis ma mõistsõ är', et see tähendäs mu tütre Maiju pääle. Sis hõiksi ma veel omma armast Kütti:”Kütt, see! Kütt, see!” Kütt tull aida alt välla. Naigutilli õnnõ. Nigu kolm päiva olõs keeledü olnu. Nii saatva noorõ inemise ummi päivi edesi. Käävä hulkih külä tanomit piteh ja' lärmi teteh.

ERA II 180, 625/8 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k., Kalmuse t. - Ludvig Raudsepp < Kusta Kalmus, s. 1873 a. (1938) Sisestas Salle Kajak 2001
Kuul õks inämb ku' kõrts.
Seto, Kosserka küla miis. Tää oll rikas miis. Pidi tallo kato pojaga. Poja olli jo kah naasemehe ja' jõuka.
Üts-kõrd sannah, ku habõnit aeti, esä oll jo' mäele är' lännu, sis ütel Tepo Jaagolõ, et vaja olõsi eralde minnä. Jaak ütel, et ma kah mõtli tuud samma. Tarõman seledi Tepo ja' Jaak esäle uma' plaani. Esä oll kah nõuh. Ütel, et nakkai no' puulpäävä õdagu tuuga jandama. Vetä iispäävä hummogu saa. Joba Iispäävä hummogu varra esä nakas kraami jagama, puul ütele, puul tõõsõlõ pojalõ. Esä ütel, et vetä ma kah sis puulnädälit olõ üte poja puul, puul nädälit tõõsõ poja puul. Läts sis mõni aig müüda. Üts minij kai ku meheesä tulõ, kus tuu ni pallõ süü, tiid kas tälle andakii vai mes tuu um. Tõõnõ minij jäl mõtel nii samatõ. Kae ku veidü latsõ söövä. Vele sis peivä nõu kokko, et esä vaja kuuli saata. Sis vast ei' süü' ni' pallo. Koolin kooliherr ja preestri kai, et mis tetä, kuu muudu poja essä parembahe söödasi' ja hoiasi'. Sis käsk kooliherr esäl ütel pääval vana rahakasti üteh tuvva, nii et kiäki es näe'. Koolih kooliherr ja preestri panni kastikõistõ pallo pildikeisi sisse ja kumbki viil 3 ruublit raha pääle. Noid rahhu ja' pildikeisi käsi nää esäl kuisada kotoh aho iih kuivada, nii et kiäki es näe. Esä kuivas kah. A' ütskõrd saiva latsõ nägema, et esä kuivas midägi. Pand õks kasti jäl' tagasi. Latsõ seledi' nii vanõmbilõ, et esäl pallo raha kastih muudkui kuivas õnnõ aho iih. Poig ütel esäle, et sa jääki siiä, är minguki sinnä inämp. Esä ütel et, kuis ma sis õks nii tii ma õks lää sinnä kah. Sis poja küssevä esä käest raha. Esä ütel, et võti um preestri käeh. Ku ma är koolõ sis jagagõ raha hindävahel poolõs. Läts mõni aig müüda. Nüüd poja peivä esäst luku. Inne käve esä üte poja puult tõõsõ poolõ, nüüd veivä poja hõbõsõga. Mõhõ ao peräst kuuli esä är'. Teti suurõ matusõ'. Kutsuti pallo rahvast. Ku esä oll är' matõt, kutsuti kah preestri rahkasti vallalõ tegemä. Tuu tekkki kasti vallalõ. Poja jäiva suurõ ehma tusega üts-tõõsõ otsa vahtma. Viimäte ütel üts veli tõõsõlõ:”Kuul õks tege kõik targas. Ku esa kortsih käünü, kas saanu tedä nii ausalt üleväh piät, ja kah ni' ausalt matot!”

ERA II 180, 628/31 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k., Kalmuse t. - Ludvig Raudsepp < Kusta Kalmus, s. 1873 a. (1938) Sisestas Salle Kajak 2001
Kui seto rikkas sai.
Kuurma pilte pääl, läts seto eeslikesega üte kerigu mano koh tää sõbir tuust samast kihkunast kost tää esiki oll. Tuu võtt tedä vasta nigu kunagi sõpra. And suvvä, tekk magamisasemõ kah. Rikas seto ütel:”Sul õks um taa olo kehv külv. Sa nakka kah pühasid pidämä, nigu maki. Ega ma kõrraga nii rikkas es saa, ma' olõ jo pallo sedä ametit pidänü. Ma alosti kah edimalt peris väikesest pääle.” Tull hummog. Seto läts uma pildikuurmaga edesi minemä. Tull suur mõts. Õks pess tuud eeslit ja' läts. Viimäte, ku risttii pääle sai, sattõ eesli maahha ja kuuli är. Mis no' saa? Suurõ süämevaluga matt eesli tii viirde. Ku eesli oll är' matõt, tull mehele hüä mõte. Pand puu ristikese ja' kirot risti pääle:”Keisri sugust: Ivan Ivanovits.” Ja' pank risti pääle küündle palama. Ku kiä müüdä läts, õks and mõnõ kopka raha. Paari pääva peräst ku raha sai pand joba kats küünäld palama. Mõne nädäli peräst pand joba egä õdagu joba kolm küünäld palama. Ku joba raha korju tegi joba tõõsõ aasta raud risti. Sinnä joba suurõmbidõ tähtiga:”Keisri sugust: Ivan Ivanovits.” Õks ja õks läts seto rikkambas. Viimäte ehit hindäle maja ja' läts peris rikkas. Tuu tõõnõ rikas sõbõr kuuld, et um üts rikas pühäsidi pidäjä kesk suurt mõtsa risttii pääl. Nüüd läts tuu kaema, kes tuu sääne um. Ku' sinnä läts, tundsõ är, et nimä umma sõbra. Tuu edimäne rikas seto küsse, et kus sa rikkas sis tää selet, kuis tää sis tuu hummogu su' puult tulli ja kuis siin kottal vana eesli är' kuuli. Panni eeslile risti, pandsõ üte keisrisuust är' kaonu mehe nime pääle, ja nii viisi sai ma rikkas. Tuu edimäne rikas ütel, et mul oll su eesli ima, tuuga kah mõije ma pilte. Sääl koh ma nüüd elä, matigi ma eesli ja naksi pühäsid pidämä. Nii saiva mõlõmba seto rikkas. Ku nää viil eläse', sis umma nää viil parhilla pühasidõ pidäjä' ja rikka' mehe'.

ERA II 180, 648 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t.
Üts naistõrahvas selet: Jakap tull mii' poolõ kosja, ütel:”Ann läkeh kosja!” Ann pühk tarrõ. And luvva velenaase kätte ja ütel:”Seh, pühi' sa, mii lää Jakobiga kerigu mano!” Rõuguh kirotõdi ilosahe kõik är, sis naati tulõma. Tullõh Jakap nakas jandama. Jannas ni' kavva ku' Püssä paloni. Vana-Sinät ragi hako sääl, tuu ütel:”Mis teil tah um!” Jakap võtt viinapudeli karmanist välla ja änd Sinätile kah, esi ütel, et mii käve Annõga kerigu man.

ERA II 180, 648/51 (13) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp < Peeter Hallop, s. 1871 a. (1938) Sisestas Salle Kajak 2001
Tembu - Jaan.
Suudlamõisa herr ja Põlgastumõisa herr olli' kälüski. A' mõlomba kuuli är'. Ütskõrd nakas Põlgastumõisa provva liha suidsutama. Suudlamõisa provva tõi kah uma liha sinnä. Puulpääva õdagus sai liha är' suidsutõdus. Provva lask tallipoisil Jaanil liha rekke panda ja' naksi sis kodo poolõ minemä. Näil sai nii sõita 15 versta. Tul´l üts suur mõts. Jaan nakas provvalõ seletämä, et siin mõtsah um pallo sussõ. Provva ütel:”Või-Jummal, mis sis saa!” Ku kõrakõnõ aigu sõidõti, küsse provva Jaani käest, et kas sussõ näet kah? Jaan ütel, et kats tükkü juusk kõrval ja' nelli tükku takah. Provva ütel:”Või-Jummal, mis sis saa!” Jaan ütel, et viskami lihatükke maahha. Provva ütel, et viska õnnõ, si vast nimä ei tulõ! Jaan visaski tii kõrvalõ lummõ lihatükke. Kõrakõsõ ao peräst küsse provva, et kas sussõ takah tulõ. Jaan ütel et kats tükkü tulõ viil. Provva ütel, et viska viil, viska mõni suur lapõ! Jaan visaski tii kõrvalõ lummõ. Nii jõuti kodo. Jaan vei provva trepi ette, pan´d liha' maahha ja' läts hobõst jalotama. Jaan jalot hobõsõga tagasi ja' kor´as lihatüku lumõst hindäle. Es tulõ takah määnestki sutt. Nii sai Jaan hindäle õigõ pallo liha. Tõõsõl pääval las´k provva Jaani hindämano kutsu. Jaan mõtel, et nüüd um provva tiidä saanu, et tää sai ni' pal´lo liha, nüüd ma kaoda kotusõ, ni' kõi´k. Jaan läts provva mano, käeki värisi. Provva ütel, et sa pästse' mu, hindä, ni' hobõsõ sussõ käest, she võta sóo vaivatasos. Provva and Jaanilõ viierublalidsõ peijjo.
Sedä juttu selet mullõ esi' tuu Tembu-Jaan, ku' tää ol´l Saalusõ mõisa tallipoisih.

ERA II 180, 651/2 (14) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp < Peeter Hallop, s. 1871 a. (1938) Sisestas Salle Kajak 2001
Jaan ol´l Saalusõ mõisa tallipoiss. Tää tap´p kah mõisa tsiko ja kõiki eläsit. Ütskõrd kah Jaan puhast tsika. Herr, provva ja mõisavalitsõja tulli härbeni puult. Jaan es panõ tähelegi, et saksa tulli ja ütel esi hindamisi:”Kärnäh, kurat!” Herr ütel:”Jaan mis sa ütli?” Jaan ütel, et es ütle ma midägi. Herr ütel, et ütli, ütli, ütli! Jaan es taha üteldä, a' viimäte õks ütel:”Taa tsiga um kärnäh'” Herr ütel et sis joht saa ei' taast midagi. Kutsuti tõisi kah kaema. Kõik ütli et kärnäh um. Herr ütel, et taa tulõ är' visada. Jaan ütel, et vast herr lupa, ma kae tast luiõ ümbrelt, vast saa latsilõ veidükene hambapääle visada. Herr ütel, et tuud sa võit tetä. Jaan puhast õks lõpulikult tsia är, vei kodo ja pand suula. Lihal es olõ midägi vika. Nii sai Jaan hindäle terve aastajao lihha. A herr pidi tõõsõ tsia tapma hindäle.

ERA II 219, 213 (1) < Väike-Maarja khk., Vao v., Allika k., Koidu t. < Rõuge khk., Nursi v., Tilgu k. - August Taal, Väike-Maarja algkooli õpilane < Peeter Taal, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kontrollis Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda
Minu kodu ligidal on mägi, nimelt Uguri mägi. Rahvasuu räägib, nii et mäel olnud Unguri mõis, millest mägi saanudki nime Uguri. Umbes aasta tagasi leiti säält surnuluid ja üks vana puss. Praegu saadakse säält liiva teede sillutamiseks. Varemalt, umbes 40-50 aastat tagasi, oli leitud säält sõrmuseid ja igasuguseid ehteasju. Arvatakse, et see koht on ka matusepaik.

ERA II 223, 563/5 (2) < Rõuge khk., Nursi v., Kõosaare t. < Rõuge khk., Haanja v., Rasva k. - Anna Miks, Tallinna Pedagoogiumi õpilane < Kusta Miks, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Maarja Oras
Mõned aastad tagasi elas Haanja vallas Tsutsu külas talumees Jakob Zutz. Kord nägi ta unes, et üks tundmatu mees tuli tema juurde ja ütles: "Võta endaga kaasa Püssa külast Krahvi Jakob ja mine temaga laupäeva öösel kell 12 Kõrgeperve saare lähedal asuvasse Püssa Suuressuhu. Sääl teie leiate ühe männi alt sipelgapesa. Selle pesa all on pütitäis kulda. Minge ja tooge see ära. Kui teile keegi vastu tuleb, siis ärge pange teda tähelegi."
Nimetatud mehed otsustasidki minna vaatama juhatatud kohta. Nad aga ei julgenud minna laupäeva öösel, vaid läksid sinna järgmisel pühapäeval ning võtsid endaga kaasa ka Leimanni Jakobi. Nad leidsidki õpetatud kohast männi alt sipelgapesa. Mehed kaevasid pesa üles ja torkisid pesa alt raudoradega, kuid ei leidnud midagi. Nad naersid unenäo üle ja pöörasid kojuteele. Maanteel tuli neile vastu endine Võru veinikaupmees Klein. Väike punane koerake jooksis tal ees. (Klein oli meeste teada juba surnud. Pikne oli ta tapnud.) Klein naeris ja ütles: "Käisite küll raha otsimas, aga ega teie midagi ei saanud."
Mehed imestasid, et kust surnud kaupmees Klein on siia saanud ja kust ta teab, et me raha käisime otsimas. Nad vaatasid tagasi, aga ei näinud enam kedagi.

ERA II 223, 565/9 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Kõosaare t. < Rõuge khk., Haanja v., Rasva k. - Anna Miks, Tallinna Pedagoogiumi õpilane < Kusta Miks, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, parandas Maarja Oras
Keegi Vastse-Kasaritsa moonamees, vaene ja joomar mehike, eksis kord purjus peaga Võrust tulles Verijärve kaldale. Sääl edasitagasi käies tuli talle vastu üks väike mees ja ütles: "Mis sa vaevled ilma asjata, sa võid kerge vaevaga saada rikkaks meheks. Too mulle üks hingeline ja üks tossuline, siis sa saad siit järvest surnukirstutäie kulda."
Moonamees läks koju, võttis oma kassi ja pistis selle kotti. Võttis ristikheinapõllult naabriperemehe varsa ja köitis kassi varsale selga ning läks nendega Verijärve äärde. Mehike tuligi talle sinna jõudes vastu, võttis varsa ja hakkas seda vette vedama. Moonamees nägi, et pool surnukirstust oli juba veepinnale tõusnud. Järsku katsus mehike kotti, kus ta arvas hingelise, tähendab lapse, sees olevat. Kotist kostis kassi hale miau. Seda kuuldes laskis mehike varsa kõige kassiga lahti ja kadus. Kirst vajus kolinal järvepõhja. Mitme päeva pärast jõudis moonamees koju. Mis temaga juhtus, seda ei tea, kuid sellest päevast saadik ta jättis joomise ja temast sai jumalakartlik mees.
Nüüd aga nõuab vihane mehike siiski igal aastal endale ühe hingelise olevuse. Ei möödu ainustki suve, ilma et Kasaritsa Verijärve ei upuks ühtegi inimest.

ERA II 244, 239 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teed. Sänna asundusest umbes ¼ km lõuna poole asetseb nüüd külatee ja selle nimi on Poolatee. See nimi on saadud sellest, et Poola sõja aegu tulid säält teed mööda Poola sõjavägi alla.

ERA II 244, 241/2 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast ¾ km kaugusel oli olnud klooster, mille nimi oli Gootite klooster. See klooster oli hävinud Põhjasõja aegu. Goodid olid siit välja rännanud rahvasterändamise ajal. Kloostri varemed olid veel hilja aja eest tunda. Arvatakse, et olevat kolm käiku ja üks käik on kokku varisenud. Ja nendest teisest kahest käigust jookseb välja allikas.

ERA II 244, 242 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast umbes ¼ km kaugusel on olnud kirik ja kiriku nimi oli Gootite kirik. Kiriku varemed on veel praegugi tunda.

ERA II 244, 243 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Esimene Sänna mõisa valitseja oli Vuks. Pärastpoole Reitš, parun Vittevkon, kes jäi vaeseks ja pidi mõisast lahkuma. Siis valitses Vuks ja lõpuks Müüler.

ERA II 244, 485/6 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Palgi-Jaan oll mõisa teenistusõh olnu 7 aastat. Tää oll rehepapp. Et tä väega kavval miis oll, kutsuti teda Sala-Pulgas. Herräle seletedi, et rehepapp um varas ja varast' mõisa vilja. Herr tahtsõ perrä kaia, et kas tä varastas mõisat. Pan´d sis sandi rõiva sälgä, võtsõ kotikõsõ üteh ja läts rehepapi mano. Rehe man ütel papilõ, et müü tälle vilja, ega herr ei tiä. Papp sis kutsõ kah herrä tagapoolõ, tõmmas herrä hindäle maahha pääle ja nakas sis herrä pessmä: "Ah sa' tult siiä mõisa kraami varastama!" Tõõsõ tulli mano kaema. A' mis sääl õks tetä; herr pääl ja rüük. Viimäte lask rehepapp herrä vallalõ.
Tõõsõl pääval kutsõ herr rehepapi härbäni mano ja kitse rehepappi, et tuu nii' aus miis um mõisa vasta ja' an´d rehepapile klaasi viina.

ERA II 244, 491/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Suur hobõsõvaras.
Siinpuul oll vanast suur hobõsõvaras Palo vallah Viia Jakap. Ku' tää hobõsõ är kost varast, sis es saa tuud ütski inämp kätte. Ütskõrd oll tää hobõsõ varastanu. Kotoh oll riihh välla aet ja tää nakas riiht sikkama, uma hopõn kah sikas. Läbi värehtide näk´k, et takahotsja umma moropääl. Lei sis rehe veere üles rihäga, köütse ostõdu hobõsõ jala' kinni ja tõmmas alaotsa rehe ala (põhu ala), esi nakas mäe veere puul sikkama. Läbiotsja otsõva kõik kotusõ' läbi, a' hobõst es lövvä'. A' läbiotsja reheveere ala kaia es mõistaki'.
Tõõnõkõrd, ku' läbiotsja tulli, oll hopõn reheall, sis tõmmati varastõt hopõn rehetarõ pääle olõkihte vahele. Sinnä kah es tiiä kiäki otsi.
Ütskõrd jäl', ku takahotsja olli tulnu. Tuudi hopõn tarrõ ja panti suurtõ rõivakappi. Jälki es löüdä hobõst.
Vanast olli varga väega kavala'.

ERA II 244, 493/5 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuis varastõt hopõn kätte saadi.
Võro valla Loosu külä mehel oll är hopõn varastõt.
Ütskõrd, tuu miis läts Pihkva laatu. Sääl näk´k, et tää varastõt hopõn um ütel voorimehel. Tää andsõ sis uma hobõsõ tõisi kätte, et nuu' toosi tuu kodo. Esi' võtsõ paar kompsu käe otsa ja läts üte tõõsõ mehega voorimehe mano. Tuu voorimehe mano, kellel oll tää hopõn ja küsse, et pallo tää võtt Võrolõ viimise iist. Tää tahtsõ, et tuu voorimiis tulõsi Võrolõ, selle et Pihkvah tõõsõh kreisih, ei saa tää hobõst käest võtta. Ku' saagi, sis tuu tege pallo kullu.
Kaup sündü kokko ja naati sõitma. Võrol politsei iih ütel tuu Võro valla miis, et tää piät tsutikõnõ siiä sisse astma. Läts sisse ja tull politseiherräga tagasi. Nüüd sai Võro valla miis uma hobõsõ kätte. Sis seto küsse, et kuis ma' no' Pihkvahe tagasi saa. Politseiherr ütel, et võta rii vehmrist kinni ja' sõida tagasi: tõrr, tõrr, tõrr!

ERA II 244, 495/6 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Otsa Kusta Soe küläh Kasaritsa vallah läts Petserehe laadulõ. Täl oll nuur hopõn. Äkki tulli seto mano ja ütli, et s´oo um näide hopõn, s´oo um näilt varastõt. Nii vei nää Otsa Kusta kõgõ hobõsõga politseihte. Otsa Kusta nakas mõtlema, et kuis tää uma hobõsõ kätte saa. Sis läts tää vällä hindäle tunnistajit otsma. Löudsegi paar uma valla miist, kes tiidsevä, et Otsa Kustal um hopõn uma kasvatõt. Hopõn oll politsei hoovih, esi ollimi politseih seeh. Sis üts mu tunnistajit küsse, et kas hopõn um ruun vai märä. Seto ütli kõik, et hopõn märä. A' hopõn oll ruun. Nii sai Otsa Kusta uma hobõsõ kätte.

ERA II 245, 103/5 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v. - Richard Uba, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < Marie Pihlapuu, 64 a. (1939) Redigeeris Mare Kalda
Mustahamba tamm
Laitsna-Rogosi vallas Mustahamba küla lähedal on suur tamm, kuni 6 meetrit ümbermõõduga. Seda kutsutakse Mustahamba tammeks. Selle kohta on jutt, et üks Rootsi kuningas, ei tea, missugune, kas Karl XII või mõni teine, oli oma tammekepi maasse torganud ja öelnud: "Kui minu rahvas maa tagasi saab, hakkab kepp kasvama!" Ei tea, kas kuningas on "oma rahva" all mõelnud eesti või rootsi rahvast. Ja sellest tammekepist kasvanudki Mustahamba tamm.

ERA II 245, 115/7 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k. - Konstantin Metsmees, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < rahvasuust (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002, redigeeris Mare Kalda
Vahimägi
Mägi, millele ei oska praegu anda mingit tähtsust, on aga muiste olnd suurima tähtsusega ümbruskonnas. Muiste puudund mäel mets. Peale selle olnud mitmed ümbruskonna kohad ka ilma metsata, mis avaldanud suurimaid vaatlusvõimalusi ümbruskonna mõisaväljadele. Neid vaatlusvõimalusi kasutanud muistsed eestlased, kas hädaohu lähenemisel või muil korril. Nagu sõja korral olnd näha juba kaugelt vaenlase väesalkade tulekuid ja röövimistöid. Suure Põhjasõja ajal, mil ka venelaste väed pidand kibedat võitlust rootslaste omadega, läind tihti ümbruskonna vanad mäele ja ennustanud juba tihti ette kas võite või kaotusi, olenedes vägede seisukorrast. Vahimäest saand teada ka Rootsi kuningas ja ratsutanud ka vaatama, kuidas toimub võitlus vaenlastega ja kui suur on ta sõjavägi. Mäel märkand kuningas, et vägesid on võimalus viia alt orgu mööda vaenlase selja taha. Saatnudki käskjala välja käsku teatama väejuhtidele. Ise aga valmistand seniks plaani piiramiseks muistsete elanikude kaasabil. Vägede saabumisel ratsutanud ise ees ja viinud väed otse vaenlaste selja taha. Nüüd sattunud vaenlase väed segadusse ja ilma pikema võitluseta löödud vaenlase väed taganema. Uuesti jälle peale tormates taganevatele vägedele põgenenud need ilma peatamata Pihkvani. Peale selle käind muistsed eestlased mäel ka tuld tegemas ja mõningatel tähtpäevadel.

ERA II 245, 117/8 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k. - Konstantin Metsmees, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < rahvasuust (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ennemuiste eland V. mõisas rikas härra. Tal olnud kulda ja hõbedat mitu kotitäit. Mõisnikul olnud ka ustav tarepoiss, kellel isegi rahakapi võtmed usaldand. Kord läind härra kodust ära. Nüüd leidnud tarepoiss paraja aja kulda varastada ja ära peita. Viinudki siis oma kotitäie kulda ära. Tahtnud viia raha sugulaste poole, aga kullakott olnud liig raske ja ei jõudnud, teel peitnud kulla siis oja järsul kaldal olevale suure kivi juure, nii kaugele, et ise seisnud kivil ja pea varju langend otse peidukohale. Tarepoiss aga jäänd kadunuks ja jätnud märkimata, millal ta peitis kulla, kas hommikul, keskpäeval või õhtul, sest äkilisel mäeserval päeva jooksul vari väga palju muutub. Tarepoisi kadumajäämise põhjal ei tea keegi kulla õiget asukohta ja peitmise sügavust. On käidud kaevamas, kuid leitud pole veel.

ERA I 2, 393 (8) < Rõuge khk. - V. Meks, Võru Ühisgümnaasiumi õpilane (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Pau - esineb perekonnanimena.

ERA I 4, 385/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Lalli k. - Feeliks Loos, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Rebasteoru sünd
Olnud Tsooru vallas ühes metsas palju rebaseid ja neid hakatud tapma, ning nad olnud pea kadumas. Kuid üks perekond rebaseid olnud praeguses suure oru (rebasteoru) kohal ja siit ei saanud neid keegi surmata. Tulnud ka teine-kolmas perekond. Kogunud neid nii palju siia, et oli juba ühest rebase elamust läbi mulla kuuldud teise perekonna kõnet.
Olnud Lallil suur veski, siit veski juurest jooksnud väike kraav mööda orgu läbi niitude otse Mustjõkke. Kord lagunenud Lallil veskitamm ära ja järv jooksnud tühjaks. See suur vesi jooksnud väga kõvasti ja oli näinud välja, nagu ta oleks mõni suur jõgi olnud. Nii kiire oli olnud, et enesega oli kaasa toonud suured kivid. Lõhkunud rebaste pesad puruks ja siia jäänud kivid maha ning vesi voolanud ära Mustjõkke. Kõik Mustjõe-äärsed elanikud kohkunud, et mis see tähendab, niisugune veeuputus, sest kõik jõekaldad olid ujutatud veega üle.
Jällegi kasvanud siia suur mets, s.o. suur ning paks kuusemets. Siin elanud palju oravaid. Nad saanud rohkesti naabruses olevast metsast pähklaid. Tulnud jällegi kord suur torm ja äikesevihm. Selle tagajärg oli, et Rebasteoru kaldailt viis see suur vesi enesega kõik puud ära ja jäi ainult suur org ühes kividega järgi. Oravatel siia kantud sarapuu seemneist hakkasid kasvama sarapuud.
Praegugi on seal org, mille nimeks Rebasteorg. Ka kasvab siin sarapuid.
Nii sündiski Rebasteorg.

ERA I 5, 263/4 (45) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1935) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Jakob tahtis magama.
Jakob tahtis magama,
pani pää kivi pääle.
Mis ta sääl siis unes nägi,
nägi taeva redelit.
Paratiisi väravaid.
Astke sisse vellekesed,
väravad on vallale
Tõstke müüri kõrgele!
Maali, Maali imäkene,
oma kalli poja rist.
Tedre lilli, lõvi pingi,
ingli une hoitja.

ERA I 6, 51 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
On tuntud vilja vahetamine puunõude vastu. Puunõud (kausid) toodi Venemaalt. Kauss vahetati vilja vastu (pandes kuhjaga täis).

ERA I 6, 51 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Kala vahetamist vilja vastu ei tunta.

ERA I 6, 51 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Harjuklasi tunti veel aastat 30 tagasi. Nimetati neid "harjukeseks". Rahvusest olid nad suuremalt jaolt setud ehk venelased. Suvel olid neil pambud seljas, kuna talvel oli kaup asetatud kelgule. Meelsaks kaubaks (vahetamisel) olid harjased. Muidu müüdi raha eest. Kaubaks olid pudukaup, värvid, paelad, seebid, nõelad, aedvilja seeme jne, muuseas ka mõned arstmisvahendid - solknarohi, "juudasitt", kõhuvalurohi jne.

ERA I 6, 51 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Kaltsukaupmehed liiguvad veel praegu. Pääle kausside müüakse talvel suitsukalu ja suvel heeringid, ostavad mesinikelt vahapuru. "Rahvuselt" on setud.

ERA I 6, 51 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Sibulate vahetamist tuntakse veel praegugi. Vahetatakse "täis täie vastu". Sigurite vahetust ei tunta. Sibulakaupmehed on venelased ja setud.

ERA I 6, 51 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Hindrik Pill (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Rändjuute tunti laialt. Nad müütasid riidekaupe ja ostsid nahku. Mõned olid ka katuselööjad ja klaasitajad. Nende hulgas olid ka rotimürgitajad. Mõnel oli kaasas ka väntorel, mida mängis, kui kauplemine läbi oli kas "päälekauba" ehk väikese tasu eest.

ERA I 7, 83 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Taeva-Jaanist.
Minu ämm, kes on sündinud Vana-Roosas, „Püsni pool“, on kuulnud Taeva-Jaanist järgmist:
1. Taiva-Jaan' om elänü kolm aastakku perän sedä kui koolnuiss üles tõusnu.
2. Taivan om Jaanilõ üteldü kolm sõnna. Ku nee sõna om är ütelnü, sõss koolnu är.
3. Perän sedä (s. o. surnuksolekut) ei olõ Taiva-Jaan muud tennü, ku kaibnu õnnõ linatiike ja kraave.
4. Minu ämm on käinud samas majas palvetunnis, kus Taeva-Jaan on omal ajal jutlustanud. Seal on olnud lauasahtlis väike kirjutatud raamatuke, kus Jaani elulugu seisnud sees.

H I 2, 565 (25) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Teele minnes: kui naisterahvas vastu tulli, siis ei olnud head õnne loota; tulli siga vasto, siis oli head õnne kõigest loota. Ka hundi vasto tulek tähendas suurt õnne. Unustas midagi kodu, siis oli jälle kodu saamist loota.

H I 2, 565 (32) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Sõnikut vedades. Kui laut sõnnikust ära puhastadi, siis tõi perenaene sõira, peremees pandis laudaukse lauda põranda päle, ja kõik talgulise seiva sõira ja soovisivad rohked sõirasaaki. Viimne laps, kes sõnikukoorma nurme peale viis, valati veega märjaks ja anti kaks keedetud kanamunna. Kõik talgulised püüdvad teine tõist märjaks kasta.

H I 2, 566 (39) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Hoonet ehitates ei tohita seda palki seina panda, mis kabla moodi kumis on, see on, niisugust kelle pinnud nagu kabel keerus on, sest selle hoone palotab pitkne ära. Maja ei tohi enamb selle koha päle ehita kust pitkne kord maja ära on põletanud. Tahetas lauta ehita, siis otsitas järmist viisi lauda ased, kus kariloomad heasti siginevad: looma sarv täidetakse veega ja panakse maa sisse, ons petu päevade (9 päeva) järele sarv kuiv, ju ei voi sinna kohta lauta teha.

H I 2, 567 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Missugused riidid kanti ehk kantakse.
Meesterahva alosriided olivad enne ligi maani ulatuv valge särk, linadest; enamist takudest, jämedast kedradud lõngast koetud, niisamasugused püksid, kellede harud vaevalt paar tolli ala pool põlve ulatasivad; niuete ümber seuti neid jämeda lingle paelaga, mis enamist kolmest sirdusest olli palmitu, sõrme jämedune. Särgil olivad kraed, mida toredamb särk, seda laiemb krae; rinnapääl särgi kooshoidmiseks kanti preesi, rikamad hõbedast, vaesemad vasest. Kübar suvel paksust vildist, talvel mustast kalevist, kelle ümber mustast tallenahast ring olli ja mõlemide korvade kohal kämle sarnane lapp seisis mis punase lõngaga kesk kübarad oli kinni seutud. Jalas kanti takudest rätikuid ja viisud, pühapäivil linased rätikud ja pargituid pastlaid. Peälis riided olivad ahast vilast pitkad kuued ja niisamasugused ühe vormi järele õmeldud kasukad, valges pargidut lambanahast. Suvel oli ka lühike kuub, pihtsärk nimetud. Naesterahvastel särk peaaegu nagu meesterahvastelgi, muud kui pitkemb ja piha ümber peenemb. Valkjas-ahk vilasest lõngadest köetud tekk, sängi teki moodi, ääred kirjud, „kõrik“ nimetud. Mäseti mitmekordsest ja vilasest lõngadest oli koetud, suvel kanti rätikud valgest linasest riidest, pühapäiviti ka poest ostetud. Naesed kandvad ka tanu, tehtud valgest linasest riidest, võrkline kolme sõrme laiune „pilu“ ümber otsa, valgest riidest; talvel niisamasugune kübar nagu üleval nimetud meestelgi, muud kui punasest kalevist ja kähri nahast. Jalanõud nagu meestelgi, kuub sellestsamast materialist ja karv. üks, muud kui punase nööriga välja õmmeldud. Preesi kandsivad ka kõik naisterahvas, pühapäiviti suuri hõbedast sõlgi. Riietel nööbisid ei olnud, muud kui tradist haagid ehk nöörid. Praegu on olemas: meestel kõik riided sellestsamast materialist, muud kui lühemad ja peenemad ja pihtsärkide asemel on puuvillalõimede sisse köetud lühikese kuued, argipäivil pastlad, pühapäivil saapad. Vöö küles ripus nuga tupega ja nahkkott tuleraua ja tulekivist „räni“.

H I 2, 567/8 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Missugusid tööriistu ja majatarvitusi pruugiti ehk prugitakse?
Maaharimises ader, puust, rauast ja nööridest, laiast kaseplangist kaheharaline „rantpuu“ alumise kahe haru otsas künnirauad, umbes jala pitkused ja paari tolli laiused. Muud liikmed: raied, nabapulk, kss, peä, karits, luits. Kass ja luits rauast, raied kuusest, pea ja rant puuoksast. Kirves puu rajumises, rauast ja terasest. Nuga, leikamiseks sellest samast materialist. Vankrid puust ilma ühegi raudnaelata, nüüdsed rautatud. Talvel reed ilma rauata, nüüdsed rauudatud. Kõik kasest. Katlad söögi keetmiseks, tsigunist ehk savist. Sööginõuud puust, laudadest koku pantud, puuvitsadega ümber seutud, suur kõrge kahekõrvaga ????? vähem sellesama sureline „nurmik“; esimesega hoiti keedetud roog alal, teisega kaneti ja kantakse töö juure, nurme ehk metsa sööki järele laua peale kandmise nõu, madal „tsõõrik“. „Nüsik“ kus piim sisse ja saab lüpstud, ka niisama viisi tehtud, muud kui üks laud, kellel puu oks külge kasvand, kust auk läbi, sellesse pisteti õled kust piim läbi jooksis, kurnati, nenda jäivad karvad, mis lehma külest lüpstud piima sisse juhtusivad, õlgi sisse. Või tegemiseks kõrge ahtakene sedasama viisi tehtud „noore kärn“ selles löödi võid; alumises servas ligi põhja hauk, kust võileem välja lasti jooksta. Kaevamiseks p... labidad. Vee kandmiseks pangid ja kannipuud, loomade jootmiseks rohe... jämedast männast õõnes kaevetud. Vee hoitmiseks ja kapstaste ületalve hoitmiseks „tõrdud“ suured, ülevel nimetud nõuuside viisi tehtud. Kapstaste peeneks raiumiseks „tsakine“ lühike lai puust küna, raiumise „tsaeraud“ kõver rauast ja terasest puuvarre otsas. Maa äestamiseks ägel kuuseokstest kahe lati vahele vitsadega kõvasti kinni seutud. Kõik need asjad kannavad endist vormi, kuid rohkem rauudatud ja peenendatud.

H I 2, 568 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Majad ja kõik taluhooned.
Tuba, neli seina palkidest üles tehtud, lagi nendasamuti; suur raudkividest ahi nurkas, ahjo ees istumise jaos kivi, selle kõrval tuhkhaud, kus katel keetmiseks rippus, tuhkhaua kõrvas ukse ligidal sandi kivi sandi istumiseks, savist põrand, põrandu sees tasane kivi „lõmmukivi“, kus lõmmusid lõhuti pirude tarvis, pea kõruses talad, kus parred peal rehe kuivatamiseks. Ümberringi seina ääri mööda pengid, päeval istumise, öösel magamise tarvis. Tua ees rehealune „sentse“ rehepeksmise tarvis, tagumisel poolel lagi peäl „laopäline“ heinte ehk õlgi panda; eespool tala „kanade orsa“. Sentse kõrval aganik kus aganid panti, veike uks sentsest kust aganad sisse aeti ja sisse käiti; sentse kõrval tuulkamber ja üks käsikamber. Sentse ümber on veel vähemaid putkaid omade tarvis. Tare otsas seisab kamber „tagakambre“ nimetud, kust uks ka tupa käib ja kus käsikivi seisis. Tual olivad kaks ehk kolm veikest akna auku, rikamatel klaas, vaesematel laud ees. Laut lehmadele ja lamastele kõlgus heinte ja õlgi panda, ait vilja ja toidukraami panda, kelder kapstaste ja hapne mahla hoita, keldre peäl ait „päälik“ nimetud kirstude ja riiete hoidmises. Koda suvel keetmises, koa otsas saun. Koplis heinaküün. Kõik hooned palkidest üles ehitatud, õlekatustega. Kariloomade tarvis on „tahra aid“. Tare kõrval oli igal ühel õunapuuaed, kus õuna- ja kirsipuud ja tikerberi põesad kasvasivad. Ükski talu ei olnud ilma mesipuudeta. Üks kolmandik talusid kelledel kõigil kalapüüdmise riistad ei puudu. Elomajad on peaaegu ?? jagu elumajadest elu tared ilma suitsuta, korstnaga, muud hooned kõik endist vormi. Õunapuuaiad, ilupuud, mesilased ja kalapüüdmine on enamiste kadunud.

H I 2, 573 (10) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Kägu, kui ta kevadel vitsa tuleb, siis vilja, urba, siis ohtu, lehte siis leiba. Kuuled sa kevade esimest kõrda tema kuukumist; mitu kord ta siis kuukub, nii paljo aastaid sina elad. On sel kõrral sul sugu raha taskus, siis saab kõik aasta raha olema. On tühjad, kõik aasta tühjad.

H I 2, 574 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Ligi Pihkva maanteed Holsta kõrtsi lähidal on sügavas orus järveke, järves peab vägimehe kübar ja mõek sees olema ja selgel ilusal päeval vaatajale imeilusalt vastu hiilgama. Mõned ütlevad, et see Vihasa kuninga omad peavad olema.
Ühes soos peab vana kurja eluase olema, sinna ei tohi hobust õitsi vija, ligi keskööd jooksevad hobused kõik sealt ära.

H I 6, 49/50 (1) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Mõni juttuge
Ihne (kidsi) sõsar
Mustõ mullu elli kats s?sard. ?ts n?ist sai rikall? mehele; t??n? j?i kodu kopitama (vanas t?drukus). Nigu ?lelija rikkus kunagi m?n? helde ja pehme s??me kal?s tege, nii oll t? kah tu rika s?sara s??mega tenn?; vaese saie ilma armuta suur? t?r?lemisega (t?ra, t?raga t?h. t?li, t?liga; t?ra p??l - koori p??l kirikus) s??lt majast ?ra aetus. Ol?s t? ?tsind? kidsi olnu, noh s?s ol?s m?nigi pruuvnu pall?misega tin? kalg? s??nd pehmend? nink mood? andmises kalg? rass?t k?tt heldele, lahk?l? andmisele avada, end ta oll kah seo edim?ne kuri inemine maa p??l, nii et tim? s?sar ted? ku tuld peal?s. H?da aja h?ra kaivu, n?lg soe k?lakarja (????), ?tles vanas?na; nii ai kah Nursi miis "N?lg". Harilikult ??ldakse siinpool: "Nursi-miis nukgan," millega n?lga t?hendadakse. Nime "nursi all on siin (R?uges) kaks valda tuttav, nimelt Vana- ja Vastse-Nursi. Kust ehk kudas ?mberkaudset inimeset selle pilkamises?na said on teadmata; arvata on, et see ?telus sestsaadik olemas on kui Nursis rohkeste pikan?pumehi ja peremehed kehvad ning teistest p?ladut olid. On rahvasuus praegustgi veel lauluna kuulda: "H?da (vana) Nurs oll' varga pes?, ...berg oll' ka n?ide es?.")
... vaese s?sara rika manu armuann?t pall?ma. T??n? nakat ?kva leib? k?ds?ma nink pand jo edim?ids? p?tse ahju; kuna t? miis kesest tarr? l?mmukivi p??l ist? ja s??lt ter?v?he vaese s?sara p??le kaije ku tu sisse tull. Vaes?l s?saral l?ts niu k?lm vesi ?le kih? ja k?e naksi v?risema; mitte kur? s?sara per?st, enge tim? h??st mehest oll t?ll h?pe, ki? umast naasest m?ttu k?rd paremb oll nink t?lle nii m?nigi kord kui s?sar ted? k?lm?lt ?rr ai, palak?s? leiba p?ll? p??le susat. Innemb? ol?s t? h?? meelega k?ik s?sara kur? s?na kah l??misegi ?rr kannatanu, ku s?sar innegi ?tsind? ol?s olnu, sest t? tiise (te?dis) v?ega selgehe, et s?sar ted? no t?r?lemalda j?tta es. Vaavalt oll vaene s?sar teret?nu (tehr?t?n?), ku jo rikas s?sar ted? niu sutt hag?ma nakkas nink katt? k?ega va? kaitsma ?kva ku ol?s t? Vanapakan esi olnu. Suur? rutuga, ilma et s?nnagi p??le teret?mise ol?s ?telnu, l?ts vaene s?sar kurvalt, surma suu veeren n?tten, ent s?s pallu kergemb? sammuga ku tulnu oll, s?sara majast ?ra. Kuri s?sar j?i uma mehega vaiki istma, kuni leev? v?ll? tulli (k?tse olli; k?sitakse: "Kas tuleva leev? v?ll??" mis nii samapalju t?hendab: "Kas on leivad k?psed?") Edim?ne kukk?l (v?ike p?ts), s?i pool?s murtus. Ent oh h?ta! Kukli keskkotsil oll veri, mid? n? k?l?lt immes es jovva panna. Oll edim?ne imetlemine m??d?; s?s tull mehel vaene s?sar miilde. Tim? arvat?n oll seo imetegu k?k vaese s?sara perast s?ndinu. Ruttu ai tim? uma naas? s?sarat kaema. Seo es ol? kah in?b nii vastapandlik. ruttu v?tt t? paremba r?iva p??le, leev?pala ja jahupeot?vve k?ndli ala nink ?kva vaese s?sara poole. Ent oh ?nn?tust! Vaene s?sar ist? liigutamada nulo an. S?sara armastusega, mid? k?ll rikas s?sar vaest (vist; kah; vaene n?it.: oh Jummal vaest, kis ted? kaes! nne.) kunaga es ol? tundnu, l?ts t? no, ?ts silm?pisar silm?n, s?sara manu, v?tt ?mbre kaala kinni, h?igas nimme pitten, ent ei ?ttegi hellu in?b. - No vaest m?rgas t? kah, et s?sar koolu oll. Et t? k?vast? kuuljid (s?rnuid) pel?s, tahts? t? nii ruttu ku veed?ki v?imalik, s?sara mant ?rr minn?. Oh sa taivas! K?e olli ku kinni n?iudu; ei p?se kuigi vallal?, kas kisu vai katski.
Nii s?sara ?mbre kinni, heit kah rikas s?sar umma hinge. Mis oll t? no umast s?sarast paremb? Niisama, ent viil halendambat surma kuuli t? kah ku vaenegi s?sar, kel misag? es ol? ku ainult ?ts kassike ki? k?ll parembid p?ivi n?kk ku t? esi, sest ?dangist sagedaste kus vaene s?sar t?hja k?ttu h?lma v?tten, p?ss (p..al) p?? all, k??ds k?le all nink k?mblega kinni katt?n magama l?ts; s?s l?ts v?ike kassike jahile ja t? iks sai. Ki?gi es ol? rikaman, teda nu seo iks inemiste pruuk um, kuuljat jumalas?naga siit ilmast teiste saata; ainult v?ikene kassike, ki? mid?gi kurja es v?i aimada, korisi nulgan, nigu tahas t? kuuljat maanitseda nink tr??stida.

H I 6, 50/1 (2) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Miis ja Vanapakan
?tele mehele, ki? jo m?ni aig Vanapagana teent?sen oll olnu nink ked? Vanapakan mitmesuguste t??ga kiusas, ent s?ski v?itu es saa, sest et miis k?k ilust? ?rr tallit, and Vanapakan kord ravvajupi (t?ki) kokko sulata (jakata). Miis oll k?ll ravvat??ga mood? tutva, ent rauda kokko sulatanu - seda ta es ol? - ja arvas joba, ette, et seo v?imata um, s?ski tahts? t? pruuvi (proov) paluta. Miis ai ravva tulen kiim?, lei ruttu ja k?vast? vasaraga p??le, ent s?ski raud es j?? kokku. Mis no tetta? K?ll pruuvse t? viil mitmet m??du - ent asjanda! S??met?vvega visas t? ravva t?kk? n?lka nink l?ts Vanapagana manu. "Noh kas j?us? ravva kokko sulata?" k?sse Vanapakan. Miis oll ?ige kimbun, sest t? pidi lepingu perra k?k t?? ?rr tegema ja olligi tennu, ent seo oll viil tegemata. Ilma pikemba perra m?tlemiseta kost? t? s?ski: "Jah!" "Aga vaest sa ravva liiva sisse s?sksi vai viskki liiva p??le, egas sa moodo ted? kokko es ol?s joudnu sulata?" ?tel Vanapakan. No oll mehel tarkus k?en. Ruttu l?ts t? tagasi, ai ravva vahts?st tull?, visas liiva p??le nink oh sa ilma ime, ilma suur? vaivata olgi raud kuum.
Niiviisi sai ravva kokkosulatamise kunst Vanaltpaganalt inemiste k?tte. M?tlemata, ilma et t? esi tii?sigi (teaks), kost liiva viskamine saadu, viskas ehk tsuskas ega sepp sulat?tava ravva liiva sisse.

H I 6, 51/2 (3) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanapakan ja soe (hundid)
Perremiis saat sulas? m?tsa paiju vitsu otsma, millega aija saibapaar? kokko k??t?. Ilm oll illus. Zirguk?s? lauli v?ega ilusahe puie sisen v?itu umm? ilusaid laulukessi nink meel?ti ega?tte kull?ma. Lillikese (ninnikese) l?hnsi nink pehmekene kev?j?ne tuul puhk nii magusahe, et mi vana tutva sulane uma t??'gi ?rr un?t nink kannu otsa jalgu puhkama j?i (ist?). K?rraga kuuld t? tasast kaibliku h??lt (hell?), mis kaug?lt niu kassi n??gmine tim? k?rvu kost. J?lle (t?ine k?rd; J?llee - j?le, vastumeelt. No kos sa j?ll l??t?) seo sama helu t?n? nink kolmas k?rd kuulis. "As? (asjad) ei v?i in?b ?ig? olla," m?tel miis nink ast? ettekaelikult l?bi paksu pehe (paks kuusemets; kuusistik, pehestik), kostpuult hel? tull edesi. Ei mid?gi n?tta; ainult helu kost (kostas) aeg aelt k?v?mbalt. Pel?ten, ent suure himmuga l?tt miis samm sammult edesi. M?ts l?tt harv?mbas. L?bi puije n?ge miis lak? platsi p??l suur? kuus? alla mid?gi mustn?vat, millele t? edeotsa m??nestgi nimme es tij? anda. Viil m?ni samm edesi nink miis n?kk selgehe kuis p?h? J?ri kutsiku vaiki ilma liikutamada kuus? all ist? nink ?tsi otse (ilma mujale kaemada; ?ttepuhku) ?les vahe (vahtima - kaema) niu ol?s s??l m?ni praatit p?rss olnu. K?ll p??se miis kah silm?d?, et kis s??l um?tagi (ometi) pidi ol?ma; ent assata (asjanda - ilmaaegu) vahi mu per?st vai silm? p??st.
Oll ted? vaest m?ni v?sa villem (hunt) ehk jall puun ol?ja n?unu; ?tsk?k n?ttu teda oll?, sest puust kost? neo s?na tim? k?rvu: "Miis, miis, mine kodu, ?tle mu junakull?: "H??dik puun hiide pini all!"" Vaavalt oll miis per?m?tse s?na kuulnu, ku t? jo juuskma pand, pel?ten, et vaest kriimsilm? es?nd teda n?ie nink takan aie. V?lan lak? p??l vast julg? t? taad? kaija ent es n?e ked?gi. Kotun selet ta m?tsan s?nd?n? asa ?rr nink ku t? neid s?nu: "H??dik puun hiide pini all" ?tel, n?tsa s?s t?ssi tar?n tuul ja pars l?ts salasunnil ruttu ja ri? otspajalt (paja - aken ehk auk, kellel laud ees on; tii paja vallal?! - t?uk laud eest ?ra) v?ll?, nii et sinine sau (suits) perr? j?i. Vast oll Vanapagana seltsiline parsil ehk ahu p??l nink ku kuulda sai, missugun? h?da t??s?l m?tsan oll, v?tt parr? s?lga ja l?ts l?bi otspaja t??s?l? appi.

H I 6, 53/4 < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Palu-n?id(lik) um ?ts neist k?g? kurembist siu sordist vai seltsist. Um v?ikene el?j?kene, piaaigu nisama suur ku sisalik, valusa p?? (hiilgava) suuri silm? nink ?ige h?? pika siivuga (tiiv) mid? t? rutulidse juuskmise manu abis v?tt nink s?s puul linnun edesi l?tt. Nigu k?k el?j?, nii p??d kah t? edim?st k?rd hinn?st inemise iist varata nink pand pakku, ent ku t? pahand?dus saa, s?s hoia iist! Nalalt p?semist sul ei ole! Ol?s t? viil t??s? siu viisi maad pitten (m??d?) tulnu, noh s?s vaest l?vv?si esi nink pruugisi n?vvu, ent t? tul? ?kitselt ?kva ku nuul puul linnun puul joost?n nink mi? seo k?g? halv?mb asi, inemiselle p??le ?tsk?k kohe saa, kah suu (n??) p??le. Um ?nn?s ku sul illus kahar kara-vits k?en um, vaest seoga v?it sa ted?, ku esi k?rm?s ol?t, ?rr tappa, ent nuiaga, millega julg?ll? t?ist siugu ?rr v?it tappa, mingu ei manugi, selle et tuu nisama h?? um ku n?mme p?? tull? tsuskamine. Ked? Palu-n?idlik pand (hamustab), tuu in?b ellu ei j??; ei avida tohtrirohu ega arstis?na, muudki anna minn? siist sin?tsest ilmast sinn?. Taha vai tahtmada kistund k?s?s, muudku "jumalaga ilm, p... um k?lm."
Kah v?ikesel sisalikul, ki? k?ll m??d? ilma kahjuta um, um kesk p??v? aigu ?ts tunn (tund) inemisele kahjulik, s. u. Ku s?s sisalik kus?s, s?s paist?tas seo kotus ?rr nink um v?ega pal?t?v. Roht? ja s?nnuga v?idas sed? paranda. M??du um, mis ?teldu sisalik kahjuta. M?n? inemise pandva n?id puhu (p?ue) nink laskva pall? ihu p??l joosta, sest s?s minevat k?d? (k?di) ?rr.
?tel lats?l oll tul?kah?t?ht. Nigu ma jo t?is?n korjandus?n kiruti (kirj.) saava k?k nisuguts? h?d?, nii siu-t?bi, soe-, palun?idliku- nink tul?-h?da tuust, ku im? raskejalgne um nink s?s hiit?s, kas siugu, sutt, palun?idlikku, tuld n?es m. muud Nimelt l?? tuu h?d? lats?l? sinn?, kost im? edim?dse hiit?mise aigu umma kih? puttus. K?rd olnu tul?kahju. Oll ?daguds?l ??l vasta kesk??d. K?k magasi rahulikult. Majarahvas es kuul? mid?gi, sest seo oll kodoa sannaga nink h?? kaug?l tar?st. K?raga saava majarahvas k?r?st ja m?r?st ?les aetus, mid? k?rtsist tul?ja tul? man teije. K?k juuskva v?ll? kaema. Neede si?n oll kah ?ts rass?jalgn? naane ilma ?ndrukulda. Suur? ruttuga oll t?ll k?ll ?ndruk k?e p??le saanu, ent v?ll?n messugun? ?nnetus! Ruttu hiit t? ?ndruku ?le p??, k??t kinni, nink l?tt api. Lats s?ndsi kah s??tul aal. Illus t?ttar ku upin, ent verrev juun oll ?mbre keskkih?. Arutadas ja arvatas kavva aigu, et kost pidi seo saadu ol?ma nink mis ta t?hend?s? K?p?muur, ?mmaemand ki? n?ist k?g? van?hib ja tark?m k?sse, kas im? es ol? tul?kahju n?nnu, sest seo um jo tul?-t?ht. K?en ol'gi! Mis no in?b muud tetta ku vaija arstma nakada. Arstmine s?nd? j?rgmisel viisil: s??ltsamast tul?kah? as?malt tuudi ?ts h?dse (s?si), h??ruti peen?keses nink panti vii sisse, mid? s?s kolm nel?p??v? ?dakut lats?l? juvva anti ja h?da katt? (kadus) ku tuul.
(Olen omast ettev?ttest v?he k?rvale l?inud ning palun seda alandlikult andeks.
?hel lats?l, nimelt arsti t?trel, oll' palun?idlik h?da. (Seo arst um siin "?mbres?ri (s??ri) rattas kaari" (rahva ?tlus) ?ig? kuulus ommi v?gevide s?nnu per?st. Asjata ol? ma ta k?est tahtnu m?nd arstmise s?nna v?ll? pressi, ent ei midagi, sest tem? ?tlemise perr? ei m?ovat (m?juvat) s?s tim? s?na mid?gi, ku t? n? mulle ?rr ?tles, mina v?ida k?ik? terves tett? ning haiguisi arsti. Vast surma vuut?? p??l lubas t?, ku t?t?r taht, t?trele s?nnu ?rr opada.) H?d? vai haigus tunnus tuust ?rr, et lats um ?ig? terve n?tt?, s?? niisama vannaviisi (muudu), ent oss?nda k?k v?ll?, olgu ka et in?b mid?gi oss?nda ol? ei, ent h?d? k?? iks p??le mink lats vin?t?s k?ge uma kih?kese ?rr. Ehk k?ll im? esi arst oll, nink nii m?n?gi haigus? ummi s?nnuga terves tenn? oll, ent seo k?rd es avida midagi, mu per?st loe vai hummokust ?danguni, iista ehk taaspidi. ?n?s (?nneks) oll arsti veli k?t?se p??lt palun?idliku kasevitsaga ?rr rehkn?, kodu toonu nink ?tte pudelehe vii sisse pantnu. Sed? vett nakkati s?s lats?l? andma kon teed?ki arstis?na es puudu nink lats sai terves. Praegust on ta tubli neiu ja kes teab, ehk on ta siis juba tanu all kui need read Teie k?tte ulatavad.

H I 6, 54/5 < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
L?bi-l??d? ehk l??j?
Et ma no haigus?st kiruti, s?s ei saa vaest Ti kah pahas pandma ku ma kah veed?kese "l?bi l??j?st" kiruda. Arvak? tohtri "l?bi l??j?st" mis n? tahtva, ent ma tij? selgehe, et l?bi l??j? um vanarahva juttu perr?, ?ts siivuga kolmekandiline, k?va, viilisugun? ell?ij. T? lindas k?g?st l?bi, tulgu ette mis taht; kah k?vast luust ent siisgi ristluije vahele j??s t? kinni. Ku ?ts el?ij um l?bi l??d?, s?s um t?l nahk terve, ent nahkal um mulk (auk) kohe vaest 2 s?rm? sisse mahub.
"Noh kust saab siis l??bi l??j? esi?" pahandate ehk k?ssite mu ?le. Kannatag?, andke aigu adra k??t?, k?ll ma k?n?la. Egas ma jo kir?miis ol? ei, ki? m?ist s?nnu sarda? s??d? ning t?htsambid asju inne aruta. N?nn? ma ted? esi uma ihusilm?ga, joht ei ol? ega kah sed?, kuis ehk kost t? saa, usu ainult vanarahva juute perra, et ta ilman um nink millestki saa, sest "uskomada Toomas" ma ju olla ei taha.
L?bi l??j? saa rahva ?tlon perra tuust kua lehm?l kats poiga um; s?s um t?l kah kolmas, ent seda kolmandat ei n?e inemise uma ihusilm?ga mood?, ku pi?t inemise rasvast k??n?l palama; seo kolmas olla hoopis v?ikene (missugust vormi, on teadmata) nink k??v?t n?gem?d? 3 p?iv? lehm? ala imema, sellep. j??s kah t??n? vasik hoopis k?hnas nink t?lle pi?t t??s? lehm? piima andma, ku viil elun tahad hoita. Ku seo 3.dama poja k?tte saat, s?s saa seost k?g? paremb piimalehm, ent ku ei saa, s?s saa seost 3dama p??v? per?st l?bi l??j?. Um viil seol aol (uuel ajal) m?n?n paag?n vana inemise, ku lehm?l 2 poiga um, kolmandat poiga vahtma l?nn?, eks asjanda, sest n?il es ol? inemise rasvast k??n?lt.?ten m?isan n?sn? (l?psnud) t?truk lehm?. T?ll olnu suur s?lg iin niu vanast iks ol. K?rraga tund t? mid?gi kalg? asja umma s?lg? vasta sadavat, mis s??lt tagasi p?rgad?n ?kva kippi piim? sisse satt?. H?? k?ll! T?truk t?ssi (n?ssi) ?les; and as? t??sile teed? nink piima nakati l?bi otsma ja l??ti viimate imelik kolmekandiline elaij, kellele ki?gi nimme es m?ista anda ja puttu es tohe. Minti auusa m?isaherr? manu, asjal? selet?st saama. Herr ol kah "va m?rksomiis" ki? ilman jo mid?gi n?nnu oll nink sellet?n, et see esi umgi seo l?bil??j?, v?tt villatse n?rtsuga v?lj? nink vei k??ki kos el?ij kang?h? ?r kuivati nink purus h??ruti, millest k?g? paremb rohi l?bil??ja vasta saa.

H I 6, 55 < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Palutaja: m?nik?rd um rinnun niu k?rvetaja, ?kva ku ol?si kang?st piiretust joonu; s??k kah ei maitsa h??ste, l?hitalt sa ol?t puulhaige. Parembat rohtu vanainemise ei tunn? ku j?rgmist: loe 9 k?rda ilma h?ngu haarmada: "Ts?ts?t?ja, m?ts?t?ja, pini pussu palutaja." Ja t?bi tagan?s. Tul? m?nik?rd valusat, halva vett suuhe; s?s kus?s? solkna, neede vasta um solknarohi mida apteekist ja harjukeste k?est k?ll saada, k?g? paremb abi.

H I 6, 67 < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Ildaaigu löüdnü Viitina vallas Alamõõlu talu maa päält üts naane üte suurõ kivi lähükesest jaanip. hummukult 2 kuldraha, midä arvati et vanasarvik kika kirgmisel suurõ ruttuga maha jätt. Kivi um viil säälsaman, ent vannasarvikut ei olõ kiäginännü ehk küll kä mõni suurõ igatsusõga um uutnu, et sõs hindäle kah "tuld" tuvva.

H I 6, 72 < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Kosse, 14 mai 1894. Mineval nädalil olli ilma väega kuiva nink tuulidsõ, nii et minul äestamise man (mis peaaegust terve nädal vältas) kon pallü tolmu tuulõga üles keerel, mis nu silmä haigõs jäije. (Üts vanakõnõ, kiä mu haigid silmi näk, kahits väega, et noorõl inemisel jo silma haigõ umma, kuna tää jo vana päält 60 aast.) ja sõski viil silmä terve umma nink soovib mullõ kõgõ inne, juba iinpuul tähendedul viisil 3. valla lätteviiga moskmist, mille jaos timä kah lätte nimit: Ütsemä läte Haanin, Närdsu - ehk Jäneseniidu läte Viitinan ja tõugõn Tindioru lätte. "Vai ehk arvad tuud tüüd niu pallõs, et vesi kavvõst tuvva um," selet vanakõnõ edesi, "sõs mine ega hummukide iin päeva nõsõngut haanamaalõ, paremb um küll sinnä minnä kon meheste kastõhainu um nink mõsõ ummit silmi haana kastõga ja su silmä saava terves. Mul oll kah vanast silmä säntse haigidse; küll pruumsõ ma kah kõk rohu, mõsi lätete viiga ja iin päivä kastõga - sai ka vahel küll tervembäs, ent kas sõs nii oll niu no tütruku ku suurõ preili - a esi pidi kõk tüü läbi tegemä: kütüse raguma, palutama ja tuhk läkkä laotama, nii et mujal es olõgi ku tolmu ja sauu seen. Kae, sääl võtt silmä jallgi arr nii et haigõs jäigi. Sõs opas üts vana inemine, Jummal ülendä esi tää kaonukõsõ hinge ja alanda tää pattu, et jaanipääväl iin pääva tõusu mõsõ ummi silmi kastõga, sõs saava nää terves. Jumalalõ tenu, tuust saani, ku ma sõs jaanip. mõsi, olõ ei mu simä inäb haigõ olnu." jne.
Nii umbes oli tänane vanakese epistel ja olgu seos korrad lõppetus.

H I 8, 10/1 (1) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Tori põrgu
Tori kihelkonan ja Tori vallan ja Tori mõisa ligital om üts haud ja seda nimetab rahvasuu tori põrgu.
Tori mõisas olli vanast hobeste kasvatus olnu ja sääl olli üts hobene ära lõpnu, sis andis mõisaherra teomeestele käsu, et nilguge see hobene ära ja matke maha. Ja teomehe veije selle hobese mõisast välja nurme pääle ja nile selle hobese naha ära ja kõneli esi henda vahel: "Meie temale hauda kaibma ei naka, mistarvis veel seda vaiva meile. Viskame teda parem (sina) sinna põrgohe ega herra seda jo ei tija." Üteldu tetu; sis lätsi teomehe mõisahe ja ütli herrale: "Kõik on teie käsu perra tetu."
Järgmisel ööl lätsi saksa magama ja panni usse kõik tapa, aga kui hommongul saksa üles tulli ja söögitarre lätsi, sis olli praad taldrikutega lavva pääl ja kahvli man, sis ütli nema: "Usse olli kõik lukun, kost see söök lavva pääle on saanu." Sis lätsi nemakaema, nüüd näije nema, et see olli hobese liha. Sis ütles herra teomeestele, et viige see liha ja pange tema nii, et ta enämb kellegi käte ei saa. Teomehe võti see hobesepraadi taldrikutega ja veie tema jälle põrgohe ja visksi kõiki taldrikutega sinna sisse.
Tõisel ööl kui herra magama läts, sis pand tema usse kõik lukku ja pand võtme henele pää ala. Aga kui tema hommongul üles tulli ja võtmid nakas võtma, sis es ole võtmid enämb. Tema otse tare kõik läbi, aga es lövva midagi, sis ütles herra: "Usse olli lukun, sija ütski inemine ilma kuulmata sisse es päse, neid võtmid muu keäki es võta kui Vanapagan esi ja om nad põrgohe veenu.
Sis andis see herra tüdrikule käsu: "Sina pead neile võtmile põrgohe perra minema (kui kunagi teoorjuse aigu es tohi ori omale herrale vasta panda.). Sis pidi tüdrik herra käsku täütma, hirmu ja värisemisega läts tema minema mõtles: "Minema ma pean, muidu ootab minno hirmus karistus, kas jägu mulle mu elu vai saagu surm, aga herra käsku pean ma täütma," niiviisi mõtelten saie tema põrgu havva ete. Kui tema sinna sisse kaie, sis tulli suur hirm ja jälestus tema pääle, tema oles ennemba kohe taht lännu kui sinna sisse oles astnu, aga tema kogos omma julgust ja aste sisse. Sis saie tema õnnõlikult ja vigata üle tarre, ja sääl es ole muud kedägi elolist näta kui üts koer, ja sellel koiral olli silma otsekui kassi silma. Säält läts tema edesi ja saie üte tõiste tarre ja sääl olli üts hirmus suur koer ja sellel olli silma otsekui taldriku. Sis läts tema kolmantahe tarre, sääl olli vanna sarviline esi, sellel olli suur kolmeharuline hark käen ja sais katla een ja ajas neid inemisi, kes katlast välja tahtse tulla, katlahe tagasi. Seda katlad kaie tüdrük imestusega, sest ta olli väega suur, ja lõpmata suur suidsupilv tulli sellest katlast üles. Sis tulli üts tõine sarviline ja olli üts inemine keeld pite hargi otsan ja ütles vanale sarvilisele: "Kohes ma selle pane." Vana sarviline ütles: "Viska tema sinna katla veere pääle." Sis küsse vana sarviline tüdriku käest: "Mis sa otsid sia?" Tüdrik es saa hirmu perast sõnnagi suust, sis ütles Vanapagan: "Ahah, sa tulli vistist võtmide perra, võtme sa saad, aga ütle omale herrale, et hommen sel aajal tema esi ka siin põrgun om." Sis saad tema tüdriku iluste põrgust välja ja and võtme tema käte, sis läts tüdrik mõisahe ja and võtme herra käte, ja herra imetellemine olli suur, et üts lihalik inemine põrgust tagasi tulli.
Aga tõisel päival sel ajal kui tüdrik põrgun käve, sadas herra oman kirjotustaren tooli päält maha ja olli koolu.

H I 8, 11/2 (2) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Õnnelik mehele saamine
Vanast himustas üts tüdrik teada saada, kes tema mehes saab, sellel otstarbel läts tema targa mano ja ütles: "Ma tahasi teeda saada, kes mu mehes saab." Tark ütles: "Tee nii kui mina sinno opa, sis saad sina teeda, sis kuule: vana-aasta õdangul mine sinna tarre kon kedagi ei ole, sis pane varjokaetus saina pääle ja varjokatuse ete pane laud ja pane lavva pääle lamb palama, sis pane suur piibel ka lavva pääle ja kest öö aigu löö piibel vallale ja loe üte lugu ja ära kaegu kohegi kõrvale, ainult lugemise vahetel heida mõni silmapilk varjokaetuse pääle ja keda sa näed henese kõrval saisvad, see saab sino mehes, aga ta ei lä muidu ära kui peät jällegi piibelt lugema. Kui sina loet, sis ei näe sina kohes tema jääb varjokaetuse päält."
Tüdrük tegi ka nii kui tark temale opanu olli ja nägi varjokaetuse pääl henese kõrval üte suurt sõakindralli saisvad.
Kui kindral ära olli lännu, sis löüse tüdrik, et tema oma mõõga sinna olli unetanu. Tüdrik võtis selle mõõga ja pand teda omma kirstu ja es ütle seda kellegi.
Mõne aja peräst johtu kindral oma reisi pääl selle tüdrikuga koko, kui und tüdrik teda nägi, sis tundse ta teda ära. Kui kindral selle tüdrikuga tutvas olli saanu, sis nakas ta teda armastama ja võt selle tüdriku ära heneselle naises. Nüüd olli tüdrik selle kindralli provva, aga seda mõõka ta omale mehele es näita es ka kõnele sellest temale mite üte sõnnagi.
Üts kõrd saie kindral seda mõõka johtumise kombel nägema ja küsse oma naise käest: "Kost olled sa selle mõõga saanud, sest ta om mino mõõk ja ma olen teda ära kaotanu." Nüüd kõneles tema naine kuisviisi ta seda mõõka oli saanu. Sis kärätas kindral, mis tarvis olet sa seda tennu ja tõmbas mõõka tupest. Naine ütles: "Seda tegin ma selleperast, et ma tahtsin teada saada, kes mu mehes saab ja nüüd mis ma sis näta saie, om nüüd tõtes lännu." Sis ütles kindral: "Kas sa arvat, et see minol kerge olli kui minno üle mere ja maade hiusid pite sija toodi," ja sis lei ta mõõgaga oma naise pää maha.

H I 8, 12/5 (3) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuri herra
Vanast elas üts väega kuri herra, kes oma valla rahvast hirmsaste vaivas ja piinas, nii et sellest mõisast alati tänitamine ümberkaotu olli kuulta.
Sellel herral olli üts esieräline (piinamise viis) pruuk, seda tegi tema järgmiselt, et rahvast saas rohkemb piinata. See herra olli rikas ja valla rahvas väega vaene. Valla rahvas olli selleperäst vaene, et herra nurme vaega lajalitse olli ja paljo tööd tarvitas, nii et teorahvas olli sunnitu kõik nädal läbi mõisatööd tegema. Nii es jää valla rahval oma põllu arimise pääle aiga, kui mõni kõrd ööse ja pühapäival, nii sis jäi vallarahval oma põlluveere tegemata ja jäije sedaviisi kogoni vaeses, ja nälg tulli käte.
Nii kui joba üteltu, et see herra rikas olli, sis olli tema ka oma valla rahva vasta nii paljo helde ja armumeelne, et tema oma valla rahvale vilja lainas ilma ootuseta. Aga et valla rahvas virgas ja targas saassi, sellepoolest opas tema neid ka kui esa oma helde ja armuliku meelega, selleperast olli temal nii sisse säetu, et egaüts kes vaka vilja lainas, sai kolmkümmend lööki opetuses herra heldest meelest. Ega tema seda kogoni oma lahkuse perast es tee, vaid sellel olli oma otstarbe, seda tegi tema selleperast et valla rahvas saassi virgembas ja nakasi omma põldu arima. Et küll herra õpetus valla rahvale kibe olli, siski nälg tegi seda, et nema herra käest vilja lainsi ja herra opetuse lahkeste vasta võti. Seda opetust tegi see herra järgmiselt: tema laskis seda, keda tema pessa laskis, tõllahoovi viia (rahvasuu nimetas seda tõllahoovi tappatallis) ja nii kõvaste lüvva, et inemine pidi tänitama, esi läts tema ega kõrd sel aajal kui pesti suure trepi pääle kullema, kuis inemine tänitas. Mida kõvemine inemine tänitas, seda suuremb olli tema rõõm.
Ütskõrd istus mõisa kõrdsin üts mees kurva meelega pengi pääl ja mõtles millegi asja üle. Sellen kõrdsin olli ka üts reisja juut, see küsse kõrdsimehe käest: "Misperast tuleb see suur tänitamine mõisa poolt." Kõrdsimees ütles: "Täämba annab mõisa herra vallarahvale vilja lainuses, egaütele kes vaka vilja lainab, sellele laseb herra kolmkümmend lööki anda." Sellepääle läts see juut selle mehe mano, kes pengi pääl iste ja küsse tema käest: "Mees, misperast teie nii kurva meelega siin pengi pääl norutad?" See mees ütles: "Tahtsin mõisahe minna ja säält herra käest üte vaka rüki lainata, aga olen mõtlemisen, kas olesi paremb lainata ehk nälga kannata, sest herra laseb minole kui mina vaka rüki laina kolmkümmend lööki anda, sest olen kehva tervisega ja ei jõvva neid kolmekümmend lööki välja kanda." Sis ütles juut: "Mine ja võta kuus vaka rüki lainuses mino sõna pääle." Mees ütles: "Mina pelksi jo vaka rüki lainuses võtmise perast, aga teie ütlede veel, er võtke kuus vakka rüki, sis tuleb minole sadakatesakümmend lööki, sest nii paljote löögide all saan mina vististe koolma." Juut ütles: "Teie minge ennegi mino sõna pääle ja võtke kuus vaka rüki, ja ütelke veel herrale, et üteki lööki tagasi ei jäta, see valu mis neist löögidest tuleb, see tulgu mino pääle." Mees nakas mõtlema, see om vististe üts tark, et tema valu henda pääle saab võta, ja ütles sis: "Teie sõna ja vastutamise pääle lään mina, sis sagu mis saab." Juut ütles: "Minge nüüd ja ära olgu teil midagi hirmu, ja mina saan ka nii kavva siin kõrdsin olema."
Sis läts mees mõisahe ja läts herra mano. Herra küsse: "Mis sinol vaia om?" Mees ütles: "Tahtsin herra käest üte kuut vaka rüki lainatas." Sis ütles herra kurjustades: "Sina laisk ja kelm ei viisi tööd teta ja nüüd tuled sina oma narri jutuga mino mano ja tahat kuut vakka rüki lainada, kas sa arvad neid lööke välja kanda võivad. Vai tuled sa minno narima, oot oot sa saadana nägo, mina taha sinno opata." Mees ütles: "Pallesi iks herrad, et minole kuus vaka rüki annasi, sest mina vähämbaga läbi ei saa, sest minol om suur pere toita ja mina tahan need löökid kõik ära kanda ja herra olgu veel nii hää ja ära jätko üteki lööki tagasi." Sis ütles herra: "Olgu, sino oma tahtmise perra, mina lasen sinole need kuus vaka rüki anda ja lasen ka häste kibetast vitsu anda, et tõine kõrd enämb niisugust mängu ei tee, ja nakat parembast maad arima." Sis ütles see herra aidamehele: "Kuule aidamees, anna sellele seale kuus vaka rüki ja sis anke ka temale sadakatesakümmend lööki, aga õige kibetast, ja ei tohi üteki lööki löömalta jäta. Kui mõne löögi löömalda jätad, saad esi ka nahapääle." Nii sündi ka hera käskmise perra ja sis viidi mees tapatalli kos tema herra helded kingitust pidi vasta võtma. Ja herra esi tulli ka suure trepi päle ja ütles: "Lööge kõvaste." Mees ütles ka: "Lööge kõvaste ja ära jätko üteki lööki tagasi, nii kui herra esi teid om käsknu." Nüüd nakati mehele kui karnitsega tuld persehe andma, mees aga tänitas ütelugu "lööge kõvaste lööge kõvaste." Kui mehele lööma nakati, ssis nakas ka herra trepi pääl kargama ja tänitama: "Või vallus, või vallus jätke nüüd, jätke nüüd." Mees aga hõikas sellevasta: "Lööge kõvaste, mite üts löök ei tohi tagasi jäta." Kui mehele oma sadakatesakümmend lööki olli ara antu, sis olli ka herra suure trepi pääl kui poole eloga, sis viidi teda magahus tarre, sellestsamast päivast nakas tema põdema ja põdes nii kavva kui kooli. Oma surma voote pääl kuts tema kõik oma valla rahva henda mano ja pallel neide käest andis ja kinkse see vilja kõik mis tema, tema olli lainus andnu!

H I 8, 15/6 (4) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Naise kodukäimine
Vanast olli üts mees oma naisega väega kehvaste elanu (rahvasuu kõneleb, et see paarirahvas siin lähetal on elanu) ja nema tülitsi henda vahel alati. Neide tüli tulli enämbiste sest, et mees alati purjun olli ja hirmsal viisil viina jõi, ja kui tema purjun kodu tulli sis nema alati henda vahel tapli. Selle joomise tagajärg olli, et nema väega vaeses jäie ja mees, et nüüd vaesus käen olli, püüse kõike maja kraami ära häeta ja viinas teta, et mees viimatse varantuse ära häet, sis olli nema palja kui kerigo roti. See mees olli usu ja ameti poolest rätsep.
Üts kõrd jäie selle mehe naine haiges ja kooli ära, ja mehel olli ka sellest hää meel, et sellest tüütavast asjast vallale sai. Matmise päival kui naine ära olli matetu, sis läts mees kõrdsi. Kui tema jo kõrdsin mõni kõrd olli purjutanu, sis läts tema välja ja nakas kõrds nuka pääle kusele. Aga naine tulli ka kõrdsi nuka takast ja ütles: "Haha sa vana jootik sa jõie küll viina, aga mulle sa küll es anna." Mees sellest hirmunu, et tema naine keda tema tämba maa sisse mat, nüüd temale kõrdsi nuka man vasta tulli. Suure hirmuga pagesi tema kõrdsi, aga nüüd es lä temal enamb viin kõrda. Kui tema (mõni) kõrd aiga veel sääl kõrdsin olli olnu, sis võt tema omma julgust koko ja läts kodo poole minema, sellen lootusen, et temal oma naisega veel tegemist saab olema. Tee pääl es tule küll midagi ete, aga kui tema kodo olli jõudnu, sis olli naine sääl joba een ja tulles ütles: "Oled sa vana jootik nii kava sääl kõrdsin ja ei tule kodogi, latse omma ütsinda koton ei kedaki perra kaejad, ja omma kogoni puhastamada, pää sugimata ja täi pään, anna nema ära mulle, mina taha neide eest parembide hoolt kanda." Mees temale latsi es lupa, siis läts tema ära.
Tõisel öösel tulli naine jällegi tagasi ja kõneles sedasamma, et mees laste eest hoolt ei kanna ja et temal ommi latsi väega halle om, ja nõuse, et mees ne latse temale ära annasi.
Niiviisi käis tema (mõnda aega) mitmed nädälid oma mehega kiusamas, aga es te vika kunagi, es putu ka latsi ja es näitaki hennast lastele.
Üts kõrd kui mees väljast umblemast kodo tulli, sis löüse tema tarre minnen, et taga taren suurd pidu peedi, ja tare olli suurde tõrvaküinäldega valgustedu, sest et öö aig olli. Mees jo naise kodo käimise üle hirmunn es tohiki taga tarre minna vaid läts parsile ja iste tala pääle, sääl ta kulles ja ootis mis sest välja tuleb. Kui tema veidi aiga olli ootnu, sis tulliva kõik tarre, need olliva tema nägemise perra kõik põrgulise ja tema naine olli ka neide seän. Sääl taren olli üts suur katla, sis ütles üts: "teke rutu tuli katla ala." Sis teti suur tuli katla ala ja kededi nii et mürises. Kõige viimate tulli üts pakan taga tarest ja suur tõrva küünal olli temal käen ja kats lamba nahka ola pääl. (Ne lamba naha olli see mees varastanu kui tema üten paigan kasukid umbles.) Ja tulli õtese selle mehe kotale parde ala ja küünitas küünle tuulega kon, tema jala külge ja ütles sis tõistele: "Teke rutu, läke minema, sest kikas nakab kirgma." Selle käskmise perra kate kõik tarest. Ja see mees, kellele see Vanapagan küünle tulega jala külge pute, nakas jalga põdema, tema mädasi nii kavva kui kooli.
Hommongul läts rätseb opetaja mano ja kõneli opetajale seda asja. Sis laskis opetaja see havva üles võta. Kui haud üles olli võetu, sis löiti, et kirst olli tõisilde käntu ja sellel naisel olli jala muaga, sis laskis opetaja kirstu kaase hõpe needitega kinni panda ja hauda tagasi laske, ja opetaja vandse tema maa sisse, sis aedi haud kinni. Ja sellest saani ei ole see naine enämb kodo käinud.
Ja rahvasuu tijab veel seda kõnelda, et see, keda vanast hauda vannuti, ka viimsel päival ei saa enäm üles tõsema, sest see jääb igaves maa sisse.

H I 8, 16/20 (5) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Silla tegia
Rahvasuu kõneleb siin üte jutu järgmiseld.
See olli ennevanast kui Kristus maa pääl käve. Sis sel aajal elas üts silla tegia, kes oma tööde perast jo õige kuulus olli.
See silla tegia tegi üte jõe üle üte silla, see sild olli niisugune, missugust veel es ole olnu, ei ka üteki inemise silm es ole enne niisugust silda nännu.
Kui see sild valmis olli saanu, sel aajal johtu Jeesus Peetrusega seda teed käima, ja saie see sildmeistriga koko. Kui rahvas küsse, kes niisugutse silla om seija tennu, sis ütles see silla tegia Jeesusele: "Mina olen see silla tegia, mis siija om tetu." Sis ütles Kristus: "Mis sa siin ootad kui sa ära ei lää kui sino töö om ära tetu?" Sis ütel see silla tegia: "Mina taha ka vaivapalka oma töö eest mes mina ole tennu." Sis küsse Kristus silla tegia käest: "Mis palka tahat sina oma töö eest?" Silla tegia ütel: "Mina taha ennemba avvo kui suurd rikkust." Kristus ütel: "Sina saat küll saama suurt avvo ja rikkust veel päälegi, ent enne saab surmauni sinno väärama ja saat sina surmaunde uinuma." Sedamaid tulli üts kuningas oma suure sõaväega seda samma teed, nink leie leeri üles selle silla mano. Nink kui tema jo leerin olli sis löüse tema omma mõõka vaia, ent teda es ole mite üten, sest kuningas olli mõõga kodo unetanu.
Sis and kuningas oma kogu sõaväele teeda, et tema om oma mõõga kodo unetanu. Sis ütles kuningas veel oma sõaväele üleültseld: "Kas om teie sean mõnd meest, kes see mino mõõga säitsme päivaga ära toob? Sest mina ole küll oma sõaväega säidse aastad siija tulnu. selleperast taha mina sellele, kes see mõõga säidsme päivaga ära toob, suurd rikkust ja avvo anda ja taha teda suures vürstis teta üle oma kogu väe. Nink taha temale ta rahva töö palgas omma tütard naises anda."
Ent tema sõaväe sean es ole ütegi kes seda reisi henda pääle oles võtnu, ent johtu et see silla tegia ka seda kuninga kõnet kuuld, sis läts tema kuninga mano nink ütel: "Mina taha küll selle mõõga perra mina, kui teie enneki omma tõõvotust peät." Sis ütel kuningas: "Mina kinnita seda vannega, et mina omma sõnna saan pidama kui sina enneki see mõõga säitsmetal päival mino käte toot." Sis ütel silla tegia: "Nüüd olet teie seda vannega lubanu ja nüüd taha mina minema nakata."
Sis and kuningas temale üte väega virga hobese oma mõõga perra minna. Sis iste silla tegia hobese sälga nink nakas nii kõvaste aajama kui hobene vähägi läts, nink tema aajas nii kõvaste, et hobene lahki läts. Sis jät tema hobese maha nink nakas jalksi jooskma nink tema joosk nii kavva kui temal jala ära vässu. Sis nakas tema henda eläjis mutma. Edimäle muut tema henda põdras, ent kui tema põdran ära vässu, sis muut tema henda kahrus, nink kui tema kahrun ära vässu, sis muut tema henda rebäses. Nink kui tema üten eläjan ära vässu sis muut tema henda jälle tõises eläjäs. Nink Jummal and tälle võimust ja väke, et tema võise kõik teta mis ta eäle tahtse, sest tema olli jumalapelglik inemine, nink olli kimmas usk. Nink niiviisi joosk tema iks edesi kuni tema kuninga liina sai. Selle tee joosk tema kolme ja poole päivaga ära.
Nüüd läts see sillategia kuninga lossi, edimädsen taren kohe tema läts es ole kedägi, sis läts tema tõiste tarre, sääl iste kuninga tütar lavva man ja ummel. Sis ütel tema kuningatütrele: "Kos om see kuniga mõõk, sest tema om oma mõõga siija maha unetanu ja mina ole selle mõõga perra tulnu." Nüüd jutust sillategia mis kuningas sellele om lubanu, kes tema mõõga säitsme päivaga ära toob, ja ütles ka seda, et kuningas sellelele omma tütärd ka om lubanu naises anda. Sillategia ütles veel kuningatütrele: "Nüüd ole mine Jumala abiga selle tee kolme ja poole päivaga ära sija tulnu, ja Jumala abiga looda mina nii palljo aajaga tagasi ka ära minna, nink kui mina kuningale säitsmetal päival käte viin tema mõõga, kas teie olet ka minoga nõud ja tahat minole naises saada." Sis ütel kuningatütar: "Kui kuningas seda om lubanu ja sina jälle jovvad säitsme päivaga kuningalle mõõga käte viija, sis ei ole minol selle vasta midagi ütlemist." Sis ütel sillategia kuningatütrele: "Kui teie minole seda lupad, sis anke minole omma sõrmust ja mina löön selle sõrmuse poolest katski, tõise poole anna mina teile tagasi, ja tõise poole võta mina hendale tunistuses, et ka meie henda vahel lepingud oleme tennu, nink teie minole oled naises saada lubanu." Sis and kuningatütar oma sõrmuse sõrmest nink sillategia lei selle sõrmuse poolest katski nink and tõise poole kuningatütrele ja tõise poole võt tema hendale nink jät kuninga tütart jumalaga.
Nüüd nakas sillategia tagasi minema nink läts niisamaste kui tema tulnu olli. Kolme ja poole päivaga sai tema selle silla mano tagasi mis tema esi olli tennu, ja kon kuningas oma sõaväega leerin olli.
Kui tema tagasi olli saanuk sis olli tema väega väsinu ja rametu nink tema lamesi maha veidi puhkama nink uinu magama.
Kui tema magama olli uinunu, sis johtu üts soldad leerist seda jõe veert mööda kõndma nink soldad saie sinna kon silla tegia magasi, nink soldad nägi seda kuninga mõõka tema käen kelle perast kuningas nii paljo olli lubanu. Nink kui soldad nägi, et silla tegia magasi, sis tap tema teda ära, nink veie see mõõga kuninga käte nink ütel kuningalle: "Avvulik kuningas sildmeister arvas seda väega rasse, et teie seda mõõka säitsma päivaga käte saade, nüüd om tema ära paenu ja mina ole säitsme päivaga see mõõga ära toonu, nüüd saab see avv minole mis teie olet lubanu."
Kui kuningal sõdimine otsa olli saanu, sis nakas tema kodo poole minema nink läts säidse ajastaiga kuni tema oma kuningriki pääliina sai.
Kui kuningas kodo olli saanu, sis tahtse tema seda soldatid vürstis teta üle oma väe ja omma tütärd tälle naises anda. Nink tema nakas jo pulmate vasta valmistama ja pulmapäiv nakas jo ligi jõudma.
Kui kuningas soldadi ja oma tütre pulme valmistas, sel aakal kõnd Kristus Peetrusega selle silla mano kon see silla tegia ära tapetu olli, nink see sildmeistri pääluu olli sääl silla otsa man maan, nink sammel olli jo pääle kasvanu see säitsme aastaga. Sis küsse Kristus Peetruse käest: "Kelles see pääluu om siin maan?" Peetrus ütel: "Mina ei tiija." Sis ütel Krisus: "See om selle silla tegia pää luu, kes see silla om tennu." Sis leie Peetrus jalaga pääluule, sis karas silla tegia maast üles kõige kehaga nii kui tema enne olli olnu nink tema meelest olli kui oles tema veidi aiga maganu. Nink kui tema seda mõõka es lövva mis tema olli toonu, sis ütel tema õige ägetast: "Kos om mino mõõk jäänu mis mina siija ole toonu kuningale kes siin leerin om?" Nink kui tema kuninga sõaväe leeri es näe, sis ütel tema veel: "Oh mina vaene mees, mis minost nüüd saab, kuis mina nii kauges magama ole jäänu, ei ole enämb kuningad ei tema sõaväke, ei ka seda mõõka mis mina ole toonu." Sis ütel Kristus temale: "Sinna om joo säidse aastad aiga kui sina selle mõõgaka siija tulli. Sis heitsi sina siija magama nink üts soldad nägi sinno siin nink tap sinno ära nink veie see mõõga kuninga käte, nink temale om see avv saanu mes sinole pidi saama, nink neil päivil valmistab kuningas oma tütre ja selle soldadi pulme kes sinno ära tap." Siis ütel sillategia: "Kuis sa mina nüüd sinna?" Sis ütel Kristus temale: "Sina mine nüüd sinna. Kui sina sinna saad sis kae hääle poole liina vääräjat, sääl om üts mügra müted mulla unik, nink sääl all om paljo raha, võta säält nii paljo kui sul vaija om, nink naka sis liina minema. Nink liinan tuleb sulle kõige eesmalt üts viijuli kaupmees vasta, selle käest osta hendale üts viol, nink sis minu kuninga maja mano, nink kui sina edimätse vahi mano läät ja see sinno sisse ei taha laske, sis tõuka viioli poognaga edesi, sis saab see vaht kui koolus maha sadama. Nink kui sina edesi läät ja tõise vahi mano saad ja kui see ka sinno sisse ei taha laske, sis tõuka jälle viioli poognaga edesi, sis satab see vaht sedämaid maha. Nink kui sina kolmantama vahi paika tulet, sääl om jo mõni sada meest vahin, ne omma kuninga kõige ligimätse vahi. Kui nee ka ei lase sisse minna, sis tõuka viioli loogaga edesi, sis satava nema kõik koolus maha nink sis om sinol tee vallale kuninga maia. Ent kuningas ja kuninga provva ja kuninga tütar jäta ello ja üteki muule inemisele ära teko seda, nink kui sino asja kõik häste kõrda om lännu, sis tõmba viioli poognaga tagasi, sis tuleva vahi jälle ello." Nink Kristus opas temale kõik mis tema pidi tegema.
Sis nakas sildmeister sinna kuninga liina poole minema. Nink kui tema liina sai, sis löüse tema kõik niida kui Kristus temale olli kõnelnu.
Nink kui sillategia kuninga maia olli saanu, sis jutust tema kuningalle kõik ära mis temaga olli sündinu. Sillategia jutustas kuningalle niida: "See soldad kellele see avv om saanu mis minole pidi saama, see tap minno ära nink om see sõõga mis mino ole toonu, ära võtnu ja kuningale veenu, nink mina ole säidse aastad koolu olnu, nink Kristus om minno üles äratänu nink Kristus om minole kõik seda teeda andu mis minoga om sündinu, nink tema nõu läbi ole mina siia saanu."
Ent sillategial olli see pool sõrmust, mis tema kuningatütrega olli pooles löönu, veel alale nink tema pand see poole sõrmust lavva pääle, nink ütel kuningatütrele: "Kos om see tõine pool sõrmust, mis meie pooles leime kui mina siin kuninga mõõga peran käve." Sis tõi kuninga tütar see tõise poole sõrmust nink kui tema seda lavva pääle oli pandnu, sis joosiva nee sõrmuse poole koko ütes sõrmuses nii kui ta ennegi olli olnu.
Sellest sis tundse kuningas ja kuningatütar, et see sillategia tõteste olli see mõõga peran käüja. Nink kuningas lubas temale kõike seda avvo mis soldad olli saanu, nink lubas temale omma tütärd anda.
Sis võt sildmeister oma viioli nink tõmbas viioli poognaga tagasi ja tulliva nee koolu vahi kõik mast üles ja olliva ilma veata nii kui ennegi.
Sis ütles kuningas omile alamatele: "Võtke see soldad nink panke teda katla sisse keema, selleperast et tema seda avvo om hendale püüdnu mis tõise oma olli, tema om mõrdsuka tööd tennu nink om tõise ära tapnu, selleperast panke teda katla sis keema." Sis võeti soldad kinni nink teti kuninga käsu perra.
Nink kuningas and oma tütre sillategiale naises nink tegi teda vürstis üle oma sõaväe.
Ent see sillategia sai kuninga väimehes nink olli paljo avvusted nink lugupeetav herra üle kõige riki.

H I 8, 21/2 (6) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004, kontrollis Mare Kalda 2009
Raha lainamine
See olli sel aajal kui vannupaganid ristirahvaga üte võrra olli, kui vanapagan ristirahvaga kest päiva aajal üten kõnd.
Sell aajal olli üts org, ja sellen oron olli rahvas alati tonti nännu. Selle perast olli se org nii pelatavas saanu et ka kõige julgem mees kest päiva aigu es tohi sinna orgo minna, sest egaüts arvas et kui sinna orgo läät, sis saab tonditega tegemist olema, selleperast hoit egaüts hennast sellest orost kaugele.
Aga pagana lugu olli veel se et küla selle oro ligital olli, ja küla sann olli kogoni oro serval, sis olli küla rahval selle oro üle hirmus enämb kui mõistse mõtelda.
Üts kõrd kõneli kats noord poisi mõlemad sestsamast külast tontide üle kõik sugutsid jute, ja ütli henda vahel: "meie tonti ei pelga, aga vanarahvas kõneleb et vanapagan rikas om, selle kaege nüüd kas saame mõnt hääd summa raha vanapagana käest peta." Nee poisi mõtlese ja pidava kõik sugutsid plaanisid kuis viisi vannapaganad kõige paremb üle lüvva om. Viimäte ütles üts neist: "Teeme sedaviisi. Kui poolpäiva õdangul sannan ära om käütu, sis lääb üts meist sanna taka, ja hõikab tonti henda mano, ja kui tema tuleb sis tema käest raha lainus võta. Selleperast teke seda poolpäiva õdangul, sest vana rahvas kõneleb et poolpäival õdangul kõige rohkemb tonte väljan om."
Niiviisi sai neil nõu peetus, ja ka nii tetus. Poolpäiva õdangul läts üts neist sanna taka, ja hõikas oro servalt orgo. "Hõi suursilm tule siija." Poiss ootab veidikene aiga, sis nägi tema üte suurt musta kogu orust üles henda poole tulevad, õtsekui haina kuhi veerdu se kogu orust üles poole, pois kaie suure hirmuga tondi tulemist. tont tulli iks lähembale, mida lähembale tont tulli seda suurempas läts poisi hirm, ja ta mõttles, tondiga ei tohi mitte nalja teta kui ello armas om sis pean paku minema vahest päsen ma veel tema käest." Tondi hirmutav koojo tulli nüüd õige lähetalle, nüüd ei olnud poisil enämb aiga kaemses ei ka mõtlemises, muud kui andis jalgadele tuld et veel võisi eloga päseda. Kui tema kodo läts sis jäi tema suure palaviku tõbese, ja sonis kõik sugutsi hirmutavaid lugusid tontidest. Kui tema omast tõbest paranema nakas, ja küsse tõine pois tema käest: "Mis perast sa nii kõvaste haige olet, kas om tont sulle liiga tennu, ehk pelksi sa teda väega." Sis jutustas se vaene tondi nägia mis sugune tont om ja ütles: "Tont om niisugune loom kellega ütski inemine ei tohi nalja heita, kes teda nii sugutsel koojol näeb see peäb pako minema, aga et tondi käest raha peta see om kõik tühi mõte." Sis ütles tõine pois: "Minol olesi ka kül himo tonti näta, ma arva et mina tema hirmutust ei pelga, selleperast tahasi mina ka proovi kaia."
Järgmisel poolpäiva õdangul läts se tõine pois sanna taka ja hõigas: "Hõi vana kõvverjalg tule siija." Veiti aja perast tulli suur mustav kogu mäest üles, poiss ootas külma rahuga tondi tulemist, kui ta jo õige ligi olli tulnu sis lei pois jalaga vasta maad ja ütles: "Kas mina sinno nii viisi henda mano kutsi?" Tont kate silma pilk ära, ent veidikese aaja perast tulli tema jo eläjä näol poisi ete. Pois lei jällegi jalaga vasta maad ja ütles: "Kas mina sinno seda viisi henda mano ole kutsnu." Tont kate nüüd jällegi ära, aga mõne silma pilgu perast tulli üts peenikeste rõivastega noorherra mäest üles ja küsse: "Mis teie soovid." Pois vastas: "Mina taha sino käest raha võlgu." Noorherra küsse: "Kui paljo teie õige soovid?" Poiss vastas: "Anna nii paljo kui annat, aga siski anna õige hää jagu." Noorherra küsse: "Kui mina teile raha võlgu anna kunas lupat ära massa." Pois ütles: "Mina massa sis ära kui mõts paljas lät." Vanapagan ütles: "Noh hää kül mina anna kül nii kauge aaja pääle raha võlgu, aga selle tingimisega, kui mõts paljas lät sis massat minole raha tagasi ja olet esi ka mino oma, kui selle tingimisega rahul olet sis lasen mina teil nii paljo raha võta kui esi himustad." Pois ütles: "Seda mina lupan." Sis läts vanapagan ära, ja tulli veiti aaja perast jällegi tagasi, nink suur raud kast olli temal sälljän, nink ta pand selle kasti poisi jalge ete maha ja ütles: "Võtke nüüd nii paljo kui esi soovid ehk nõsta jõvvat, aga pidake ka omma sõnna, et kui mõts paljas lät sis tule siija samma kotalle ja hõika minno sis saan mina siin olema." Pois võt nüüd nii paljo raha kui kohegi mahtu ehk nõsta jõusse. Nink läts selle rahaga kodo nink saie rikas mehes rikambas üle terve küla.
Leht lähäb puust ära ja vanapakan ootab kunas pois temale seda raha masma tuleb, ta ootab ja ootab, sükis jo lääb mööda, talv tuleb käte, ja nüüd kevaja tuleva jällegi lehe puuhe. Vanapagan ootab kats aastad järgemisi kunas leht puust läts, aga tõisel aastal ka es tule poissi raha masma. Kui kolmatad korda leht puust läts sis lõpi vanapagana kannatus, nink tema läts kest öö aigu sinna tarre kon se pois magasi nink ütel: "Kats kõrd kannati mina sinoga aga nüüd om jo kolmas kõrd leht puust ära lännu ja nüüd om mino kannatus otsan, nüüd massa minole mu raha ja lähäme." Pois vastas: "Mina võti sino käest nii kauge aja pääle raha võlgu kui mõts paljas lät, leht puu omma kül nüüd palja aga nõgla puu omma veel kõik halja, kas sa ei mäleta et meie kauba nii tegime et mõts paljas lät, ja nüüd mine ja ära tule enne omma võlga otsma kui mõts kõik paljas om." Sis ütel vanapagan: "Nüüd olet sa minno petnu, kuis mina nii ete märkamata ole, seda oles ma jo võinu esi hendast märgata."
Sellest on siin rahvale se sõna saanu kui mõnele tõisele üteltas "Ta om ete märkmäta kui vanapakan."

H I 8, 23/4 (7) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Rasse rist
See olli vanal kullatsel aajal kui Vannupaganid nii paljo olli, et mõni mees neid henesele ratsahobese eest tarvitas.
Sel aajal olli üts kõrts ja kõrdsist käis suur tee mööda ja see tee läts ka ütest külast mööda. Et külast suurd teed pite paljo maad olli ja suurd teed paljo aiga tarvitas kõrtsi minna, selleperast olli külast jalki tee sõkutu kõrdsi mano, see jalksitee käis mõtsa nukast ja ütse orost läbi, seda teed pite olli hää küll kävvu kõrdsi mano, sest seda jalksiteed olli mitme võrra teed veidemb. Viimate saie see tee nii pelatavas, et ütski enamb es tohi seda teed kävvu, sest rahva sean olli jut, et kes seda teed pite kõrdsi poold tulli, seda võeti sääl oron ütest tundmata mehest sälga, nink see mees joosk hullu viisi kõik sood ja rabad läbi nii kavva kui arvas, sis maha visas ja kui inemine omast olekust arvu nakas saama, sis löüse see, et tema säälsaman oron olli. Nii olli see tee nii pelatav, et ütski kõrdsi minnen ei ka kõrdsist tullen seda teed es käü, sest egaüts peljas seda ratsasõitu, nii käüti sis seda suurt teed mööda kõrtsi.
See olli ütel õdangul kogoni ilda öö aajal, sis olli rahvast rohkeste kõrdsin ja joodi meheviisi. Nink nee küla mehe kõneli esi hendä keskel: "Meie panesi küll sellele pangi viina ja tõise õllut, kes see Vanapagana risu säält orost ära hirmutas nii et ta enämb sinna orgo minna ei tohi ja nii saasi meile õigemb tee kõrtsi tulla." Seda neide kõnet kuult üts noormees pika ja tugeva kasvuga mees, see ütel: "Kas see õige om, et säält orost teie ei tohi üle minna, et sääl ütlede tonti olevat, mina ole küll nii vanas saanu ja ei ole üteki tonti nännu, sest minol om himu tondiga maelda, et mina näta saasi ku kõva tont om, kas ta ka jõvvab inemisele vasta võta, noh võtke pang viina välja ja tõine pang õllud ja jooge nüüd ära, sis taha mina teiega üten minna." Küla mehe ütli: "Meie küll sinoga üten ei lää, sest meil ei ole himu tondiga heidelta kui sina tahad minna, sis ostame sulle pangi viina nink juhatame sulle see jalksi tee käte." See noormees ütles: "Mina olen sellega ka valmis kui sääl ka kümme tonti olesi, mina arvan, et ma neide kõikiga valmis saan."
Kui külamehe see pangi viina ära olliva joonu, sis naksiva nema kodo poole minema suurt teed mööda, ent see noormees läts jalksi teed pite, tema läts nii kavva kui oroni ilma et midagi oles nännu, ent kui tema kest orgo olli saanu ja orjast nakas üle minema, sis tulli üts mees ja haard teda olge pite sälga ja nakas mõtsa alust pite joskma, nii et puu ossa kahisi. Mees mõtles ei tiija kohes tema mino nüüd viin, ei tiija mis nüüd teta. Temale halgati meelde, et Vanapagan risti pelgas, sis võt tema väidse karmanist välja ja lõikas puuosse nink tegi neist risti nink võt kaatsa nööri, pand nööri risti külge nink pand nööriga risti kaala Vanapaganale (kaatsus kutsutas siin neid aluspükse mis nööriga olli koko tõmmadu nii kui setu raha kes nüüd enämb kastsu meil ei ole näta, mõni aasta tagasi ju olli veel mõnel vanal mehel kaatsa jalan, nüüd om jo siin vastne (kaatsu pükse) rõiva pruuk ja neid kutsutas püksi) nink kui tema risti Vanapaganale olli kaala pandnud, sis sate Vanapakan üte kõrraga maha nink nakas pallema: "Kulla mees, ole nii hää ja võta see rist minu kaalast ära, sest mina ei jõvva teda sukugi enämb kanda. Kui sina see risti minol kaalast ära võtad, sis ei taha mina üteki inemist siin (sääl) oros putu." Mees ütles: "Mina enne sinol risti kaalast ei võta kui sina oma raha mulle tood, sis võtan mina see risti sinol kaalast." Ku Vanapagan nägi, et pallemine midagi es avita, sis läts tema raha perra, nink tõi üte jao raha nink and mehele ja ütel: "Nüüd võta minol rist ära." Mees jälle ütles: "Selle eest mina küll risti ei võta kui sa rohkem ei too jäät sa risti kandma." Vanapagan tõi jällegi üte kammu raha, aga mees es võta selle eest ka risti ära Vanapagana kaalast. Sis ütel Vanapagan: "Minol om veel koton üte vanaema tano täis raha, mina taha ka sedagi veel ära tuvva." Mees ütles: "Kui sind rohkemb ei ole, sis mine ja too see ka ära, sis pästa mina sinno risti alt." Sis tõi Vanapagan selle tabo tävve raha ja and mehele, mees üteles: "Nüüd peät sa minno kõige muu rahaga kodo viima ja peat lubama, et sa enamb kedagi ei putu selle tee pääl." Vanapagan veie mehe kõige rahaga kodo, sis võt mees temal risti ära kaalast.
Sellest päivast kate tont kui tinatuhka, ütski inemine es näe teda enämb kunagi. Nüüd võije rahvas rahuga kõrtsi minna.
See mees kes tondiga sõit ja Vanapagana raha henele omantas, sai rikas mehes.

H I 8, 24/5 (8) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Hammas hamba vasta
Vanal aajal olli nõidu väega paljo ja neist peeti suurt lugu. Kos pulma ehk pidosi, sääl pidi nõid ka olema, kes nõida es kutsu, häda sellele, sellele pidi iks midagi häta saama, selleperast olli rahva seän sääne pruuk kui pidosi olli, sis kutsuti nõid ka. Aga kui see nõid keda kutsuti nii väkev es ole kui see keda kutsumata jäteti, sis tegi see nõid keda kutsmata jäteti, jällegi kurja. Kui rahval teeda es ole kumb paremb nõid om, sis kutsuti kõik ümbre oleva nõia pulma, kos na sis ommi temba teie. Kui teda olli, kumb suuremb nõid olli, sis kutsuti see ja jäteti kõik tõise kutsmata.
Vanast peeti koskil pulme, ja nõid olli ka pulman (nõiatel olli see pruuk, et nema kunagi kübarat pääst es võta kui nema pidosin olliva.) söödi lavva man parajaste ja joodi viina, sis tulli üts soldad sisse ja teretas ja ütles sis veel: "Ristirahvas sööva lavva man kõik kübärata, aga Vanakurat om ka lavva man kübäraga." Kui nõid seda kuuld, sis vihastas tema väega ja tulli lavva mant ära ja võt pudeliga viina ja kaldas klaasi ja ütles soldatile: "Joo see klaas tühjas." Soldat es taha juvva ja käänd kõike ete, et tema sa viina ei joo, aga nõid ütles: "Kui sina ei joo, sis saan mina tõisilte tegema." Nüüd es või soldat midagi parada muud kui pidi jooma, sis võt tema klaasi nõia käest ja jõi tühjas, aga kui tema klaasi suu veerest ära võt, sis sateva kõik hamba suust maha põrmantule.
Sis nakas soldat kahitsema ja ütles: "Oi, oi mino hambid, kos omma nad kõik, suust omma mino hamba kõik maha sadanu, nüüd pean mina elu aajas ilma hambida jääma." Sis korjas soldat hamba maast üles ja ütles nõiale: "Lase nüüd selle pahantuse pääle veel üts klaas viina minole." Sis kallas nõid klaasi täis ja and soldati käte, soldat võt see klaasika viina ja pand hamba sisse ja jõi kõiki hammastega ära, sis lätsiva hamba egaüts omma paika tagasi ni kui ennegi olli olnu. Sis ütles soldat nõiale: "Kalda nüüd jällegi klaas täis ja joo nüüd esi." Nüüd värises nõid kõigest kehast kui soldat seda ütles ja es taha kuigiviisi juvva, sis ütles soldat: "Sina ütli minole küll, kui sina ei joo, sis saan mina tõiste tegema, nüüd ütle mina ka sinole, kas tahat sa juvva vai tahat, et ma tõist viisi tee." Sis võt nõid klaasika viina ja jõi ära. Kui tema ära olli joonu, sis sai temal kõrrapäält suu säla takka, sis ütel soldat: "Ütle nüüd, kas saat sa omma suud tagasi teta." Nõid ütel: "Seda mina küll ei saa." Sis küsse jällegi soldat: "Kas oles sina minule hambid saanud tagasi teta." Nõid ütel jälle: "Seda ka es saanu mina tagasi teta." Sis ütel soldat: "Kuisviisi tohid sina inemisele häta teta kui sina tagasi ei saa teta, sina teie minole küll, et minol hamba suust maha sate, aga kui mina tagasi es saanu teta, sis oles mina eluaaja sandis jäänu, kas om nüüd sinol hää kui sinol eluaajas suu säla taade jääb?" Sis nakas nõid pallema, et soltat temale suu tagasi tees, sis ütel soldat: "Mina enne sinole tagasi ei tee kui sina lupat, et sa kellegi niisugust häta ei tee, mis sina esi tagasi ei saa teta." Sis lubasi nõid, et tema kellegi ei taha kürja teta, sis käsk soldat: "Vala klaas viina täis ja joo ära." Kui nõid viina ära jõi, sis sai temal suu jällegi etepoole.

H I 8, 25/7 (9) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kahru küütsis
Mõni aastat kümme tagasi, see ei olegi liiga vanast sündinu, ja see om tõteste sündinu lugu.
Saaluse vallan Rõõmu talun elas mõni aasta tagasi üts peremees nimega Peeter Oinas. Sellel peremehel olli mõisa mõtsa seen üts niit, seda niitu kutsuti tilleniitus ja seda nimme kannab ta veel täämba päivani. Ent sääl olli hainakuhi ega aasta väega palju alt ära kakutu ja varastetu.
Üts kõrd kui sääl haina kuhja loodi, kui haina kuhi valmis olli, sis tulli peremees kuhja päält maha ja ütles kurja suuga: "Kes selle kuhja külge käe paneb, see olgu tu peralt."
Olli mõni nätal jo mööda lännu, sis ütles peremees oma sõsarele Maiele: "Kuule Mai, mine sina tilleniitu ja kae kas om hainakuhi terve ehk om vahest haina palama lännu." Mai ütel: "See niit om suure mõtsa seen, mina ei tohi sinna minna, mingu kes taht, mina küll ei lää." Sis ütel peremees omale tüdrikule (seda tüdrikud kutsuti Mikite Ann): "Kuule Ann, vahest läät sina kuhja kaema." Ann olli eka paika virk ja kärmas minema ja see ütel: "Mina lää küll, ma ei pelga midagi."
Sis võt tema suka käte ja pand langakera põlle pääle, et tee pääl minnen ja tullen suka kuta, nink nakas sis minema. Kui tema kuhja mano olli saanu, sis tsusas tema käe kuhja sisse, et kaeda, kas haina ka kuuma omma. Kui tema ütelt pooltära olli kaenu, sis läts ta tõisele poole, ent kui tema tõisel pool käe heinakuhja sisse pand, sis karas ütekorraga kahr tälle sälga ja võt teda kate käpa vahele ja nakas niitu pite minema. Mitu kõrd nõst kahr teda käpi vahel kõrgele üles ja tahtse vasta maad lüvva, ent Ann võt kate käega kahru pikist karvust kinni nink niiviisi es saa kahr teda vasto maad lüvvä.
Sis veie kahr teda üte suhu ja pand teda üte mäta ala ja nakas samblid pääle kandma, ega kõrd kui kahr üsägä samblid mätä pääle vei, sis leie kahr käppiga samble kõvaste kinni ja ega kõrd kui tema samblid tõi, sis aie nõna sammelde sisse ja kai kas tüdrik veel hingas. Nüt kui täl jo hää unik samblid olli kannetu, sis jät ta samble kandmise maha nink käve ennegi veidi perast teda kaeman, kas ta veel hingas, nink nii viisi käve tema nii kavva kui suur piksega vihm üles tulli ja väega kõvaste välki hiit, sis es tule teda.
Koton ooteti nii kavva kui söömani. Kui sis ka teda kodo es tule, sis ütles peremees omale sõsarele Maiele: "Mai mine sina kaema, kohes Ann nii kauest om jäänu. Kas om ta ära essünu vai om niiste lännu." Mai ütel: "Mina ei tohi minna, ja Ann es tääki niiste, sest täl es ole väistki üten, sest tal es ole muud käen kui suk (kaput)." Peremees oot nii kavva kui lõuneni, kui sis ka es tule, sis läts tema kõige perrerahvaga hainamaale otsma. Kui nema jo kõrra aiga olli otsnu ja uiknu ja teda es lövva, sis lätsiva kodo tagasi, sest piksega vihma sadas kõvaste. Kui nema kodo lätsi, sis es ole Anne veelgi koton, sis aieva nema ümbre oleva küla rahva koko ja lätsi jällegi otsma. Sis otsidi nii kavva kui suureni piimehini. Kui nema teda es lövva, sis lätsiva kodo tagasi.
Kui pühapääva hommongult üles tulti (sest see kuhja kaema minek olli poolpaival), sis otsiti kõik hoone lääbi, mõtelti et tema kodo om ööse kodo tulnu. Kui teda hooneten es löida, sis aed jällegi külarahvas koko ja minti otsma, nink otsidi pooleni päivani, sis minti kodo.
Ent lõnevahel läts karja poiss rehealuse lao pääle magama nink löüse Anne sääl magavat, sis ütles tema seda muile, et Ann magab lao pääl ja minti kaema ja küsiti tema käest: "Kos sa nii kavva olli, sest meie oleme senno kõik kotuse läbi otsnu ja ei ole kostki löüdnu." Aga Ann es ütle midagi. Sis toodi teda lao päält maha nink nüüd näieva nema, et tema keha olli kõik sinitses pitsitetu ja olli kogoni rumalas jäänu. Nink kui tema mõne päiva perast jälle melemõistusele tulli, sis kõneli tema kõike seda kuis tema karoga hädan olli nink ütel: "Kui piksega vihma nakas sadama, sis es tule kahru enämb minno kaema, nink kui mina näi, et kahru enamb hulgal aajal es tule, sis kraabe mina hennast sammelde alt välja nink tulli kodo. Kui mina kodo tulli, sis olli jo öö aig, sis lätsi mina lao pääle ja heitsi magama ja mina ei tiija mes peräst seda om sündinu."
Sellest tüdriku jutust arvas vanarahvas, et see kahr muud midagi es ole kui Vanapagan esi, kes nii tahtse teta kui peremees ütel, sest peremees ütles kurja suuga, see olgu tuu peralt kes käe see kuhja külge paneb. Kes tiijab, mis see kahr oleks veel tennu kui piksega vihma es oles tulnu, sest Vanapagan pelgab piksega vihma.
See vana inemine kes seda kõneles, olli neid kõiki nännu ja ütles, et see tõteste om sündinu, ja see kahr muud es ole kui Vanapagan.
Noh vanat memmet võivat jo seda usku, ega mina kellelgi uskmast ei keela, mino pärast usku seda ka Hurt'ki.

H I 8, 27/8 (10) < Rõuge khk., Saaluse v. - Jaan Purge (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Säidse aastad soentin
Haani vallan olli üts mees niitman hainamaal, ja temal olli üts hobene ja vars henda man kablan. Ja sinna niidu perve pääle tulli üts susi ja lask henda kõtule maaha nink kui susi henda kõtule lask, sis naksi temal silma vett jooskma. Kui mees teda nägi, sis tundse tema ära, et see soend olli nink es tee temale midagi.
Kui mees niitmisega kaugemale läts, sis läts susi ka sinna ja lask henda kõtule maha. Üts kõrd kui tema üles saistas ja mehele järge tahtse minna, sis karas tema varsa pääle, ent johtu varsast mööda nink aie hammastega kõo kannu külge. (Vanarahvas ütleb, et kui soend kõtule om, sis om temal inemise meel ja mõte ja saab kõigest omast olegust arvu, ent kui tema üles saistab, sis om temal soe meel ja mõte ja mordmise himu.)
Kui mees sööma nakas sis tulli susi ka sinna ja lask henda maha, mees seie ja susi man olli kõtule ja silma joosi. Mees kae, et soel silma joosi ja arvas, et susi süvva tahab ja mõtles esi henda man: "Vanarahvas ütleb, et soele käest ei tohi anda, mina anna tälle väidse otsast." Sis võtt tema suure maa väidse ja lõigas tüki leiba ja pand kohopiima pääle nink pand väidse otsa nink and soele, ent susi haard leiva kõige väidsega nink läts kõigeka paku.
Ent mõne aja perast läts see sama mees Võru linnast linnuda Riiga. Kui lina käest olliva antu, sis läts tema üte suurde pooti kodo viia kraami ostma. Kui tema pooti läts, sis nägi tema leti lavva seen üte suurd maa väist otsede leti sisse löödu. Kui tema seda väist lähemalt tunistas, sis tulli tema meelest ete kui oles temal ka niisugune väits olnu. Kui tema seda väist tüki aiga olli tunistanu sis pand seda ka kaupmees tähele ja küsse mehe käest: "Kuule mees, mes teie tunnistade nii kavva seda väist, vai om ta teie oma?" Mees vastas: "Mino väits ta küll ei ole, kost mino väits siija õige om saanu, mina kaie ennegi seda, et minol ka ütskõrd niisugune väits olli." Kaupmees küsse: "Kohes see väits sis sinol om jäänu?" Mees koste: "Mina olli ütskõrd niitman ja sinna tulli üts susi ja olli kõige söögi vaihe mino man. Kui mina sööma lätsi, sis tulli susi ka sinna ja lamesi sinna maha kos mina seie, ja tema silma joosi vett. Sis mõtli mina, et tema süvva tahab, nink anni temale tüki leiba väidse otsast nink tema haard leiva kõige väidsega ära nink läts paku nink see väits, mes susi ära võt, see olli ka niisugune kui see mis siin leti seen om." Kaupmees küsse: "Mis vallast teie perid oled." Mees ütel: "Mina ole Haani vallast." Sis nakas kaupmees ikma ja ütel: "Kae mees, mina ole see susi olnu, kes see väidse sino käest ära haard, sest mina ole säidse aastad soendin olnu sääl Haani mäki pääl, ja mina ole sääl Haani mäki pääl kõigesugust viletsust ja häta nännu. Kõige suuremb häda olli mäe ala minek, sest edejala olliva lühemba, nink niiviisi mäe ala minnen iks lätsi kaala pääle. Mina oles küll nälga koolnu kui kats emast sut mino eest es oles hostinu, sest mina es tohi karja minna. Kui mina karja lätsi ja peni pääle tulli, mäke vasta küll peni minole järge es saa, aga kui mäe ala minek olli, sis tahtse omma kaalaluud ära murda. Kui mina kaala pääle lätsi, sis peni kakki mino perse veritses. kui mina kõtuse olli, sis saie mina küll arvu mis mina olli ja missugune mino elo olli, sis olli minol oma meel ja mõistus, sis mina iki ja kahitsesin omma risti, aga kui mina üles saisti, sis võeti minol kui meel ära ja mina kui susi kunagi, ja sis olli minol himu tõist eläjat murda. Kui sina sääl hainamaal sööma naksi, sis lätsi mina ka teie mano ja oma mõtega pallsi mina teid, ent es sa midagi ütelda ja loodi, et teie minole mõne pala leiba annasi, sest minol olli nälg, ja teie nii kui näta olli, saie mino tahtmisest arvu nink anni minole väidse otsast tüki leiba, mina haari leiva kõige väidsega ja joosi ära. Kui mina see leiva ära sei, sis saie mina inemises nii kuui ennegi ollin, sis tullin mina siija Riiga, siin olli minol suur kauplus. Nink saie jälle oma kaupluse käte."
Sis and kaupmees Haani mehele kõigesugust kraami mis temal poodin olli nii palju kui temal hobene jõusse vita.
Seda lugu kõneleb vanarahvas, seda ei tiija, kas see ka peäsi õige olema.

H I 8, 373 (15) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Sandra < Tannil Allas (1896) Sisestas Kohapärimus
Külajärvest joosep üts jõekene välja, mida "Mustasjões" kutsutas. Selle jõekese veeren om väega suur kivi, kon all paljo raha olevat. Egal Jaani-ööl omma sääl Haani mehekese tööl, et varjatut varandust kätte saija. Jõe perve päält om kivi tasane, kuna jõe poolt umbest 10 kooni 12 jalga jo kivi välja om kaibetu, - ent raha ei ole vie löütu. Parhilla keelap jo kaibjit hirm, kivi pääle tulemise peräst, sääl töötamast.

H II 32, 257/67 (1) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Fr. Kõiv (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Juuda Mai
(Üts tõttõstõ südnünü lugu)
Ku' ma viil väikene poisikõnõ olli, sõs kõnõldi egal puul Juuda Maie lukku, midä ma tuul haaval suurt tähele es mõista panda. Nu õlos küll viil kullõlnu niu suu ammulõ olõs jäänu, ku keä viil olõs nii selgest mõistnu kõnolda, niu vanaimä mittu kõrd jutust. Ku vana-juudas vai judas ol' Lõo Juhani tütre säitsme aastaselt är' võtnu ja ilma müüdä ümbre vidänü. Ku vahest vana Püski sepp viil mäletäs, kui tu lugu õigõ oll, ma lähä hummõn õdagu tu manu pallõ hinele ette kõnolda. Kuda muidu ei usu, sõs ma ütle, et trikimeistre taht tuud lukku ärr trikki, niu muu ka teedä saava, määräne ime vanast Roosan umm ollu. Mis ma nu viil inämb edesi kiruda, ega must (minust) ummõtõ tuu (too) üleskirjutajat umast pääst ei saa, selle vaija täämbä õdagu är magama minnä. Olgu sõs alustus ni kauõdõ. So!.
2. II 1889. Iilä õdagu lubasi ma täämbä vana sepä manu minda, mea ma täämba ka är täüda, ku latsõ kodu lätsi. Edimäne asi, ku' ma Pükni poolõ lätsi, oll mul süssü: "Kas sa tiijät ka Juuda Maijõ luku?" Sepp ütel, et timä ollõv esi viil Juuda Maijõ nännu ja tu pulmän ollu. Timä kõnõl järgmiselt:
"Tuud saa inämb ku 50 ajastakku tagasi, ku Alakülän Lõo Juhan elli uma naasõga. Nimä es olõ kunagi tõõnõ tõõsõga rahu. Alosi oll neil tüllü ja tõrra.
Ütskõrd puulpääva õdakkul, ku Juhan naanõ leibä ahju oll hiitnu, ollõv jäll tüli ja tõra käen ollu. Sõs oll maamõ umalõ säitsme ajastagutsõlõ tütrele, kea sääl timäle ette oll tulnu, ülnü: "Juudas võtku sinnu!" Pääle tu ei ole inämp last tähelegi mõistnu panna inne ku õdakkul pümmega nakkanu viil otsma ja hõikma. Mes kaonu, tu kaonu. A' lats oll tuul aol olnu aijan nõgõstõ sisen, kohe Vana-Juudas oll viinü. Tuu oll ka õkva suvisõl aol ollu. Säält oll õks Vana-Juudas jäll är' võtnu ja edesi veenü. Tõõsõl pääval oll Roosa mõisa rükki põimõt, kon ka Juuda Maijõ imä oll põimman ollu. Nurmõ veeren, kon röäpõimja ollu, ollu ka tuul haavol üts suur pettäij kasuman, midä vahipedäjäs kutsuti. (Tu puu um ku mõnõ aasta iist maha raot.) Sinnä pandnu vana juudas tu latsõ ossa pääle istma ja lasknu kaija ku mu tööd tennü. Latsõlõ oll vanajuudas üllu: "Kae, et sa midägi jäält ei tii! Ku sa häält tiit, sõs ma su kaala-luu murra!" Lats oll kõiki nännü ja tundnu, amu es ole tedä joht nännü.
Tuust pääväst pääle ollõv sõs juudas tuud last ümbre maad ilma müüdä vidänü 7 (säitse) ajastakku. Kohe vana Juudas oll ülnü, sääl olli nimä jala päält ollu. Ku kohe ruttu oll ollu minnä, sõs oll sõrmi müüdä sälgä haardnu. Juudas oll veenü kõgõ maailma lävi, ka sääl mäe otsan oll käünü, kon Noa laiv oll saisnu. Vinnemaal ol paremb ollu ku siin maal. Siin ollõvõgalõ söögile rist ette hiidet, sääl es olõ tuud tett. Ku jäll Roosa suurõ silla ala pandnu istma, kooni esi all käünü Mõisa kõrdsi man saiju vargil latsõlõ söögis.
Ku kon pulma olli ollu, sõs oll vana Juudas sääl alasi päämiis ollu. Ollõv pulmalisi kesken tandsnu ja hüppänü, a Maij oll tuul (tool) aol parsil istnu, kohe vana Juudas timäle ka süüä oll toonu. Ku inimisi juubunus olli jäänü ja taplama nakkanu, sõs oll vana Juudas sääl kihutaja ollu: oll mudku keerutanu õnnõ nuijaga taplõjiidõ pää kotsil.
Ku sügüselt tõõsõ latsõ kõlgussõn olli olgi pääl hüppelnü, sõs oll vana Juudas timä ka sinnä veenü ja pandnu tala pääle istma, a hellü es olõ lubanu joht tettä, muidu olõs mu latsõ tedä nännü, sõs es olõs vana Juudas inämb teda ütten võinu kanda, ta olõ timä maha pidinü jätmä. Nii ol vana Juudas tedä säidse ajastakku ümbre vidänü maailma müüdä. Mujalt ei ollõv rõivid sälgä saanu, ku puulpäävä õdakul sannast mõni musta hammõ, mis sinna maha oll hiidet." Nii kõnõl mullõ iilä õdagu vana sepp. Nu kirudo ma esi umalt puult manu, mea mul viil meelen um latsõpõlvost.
Sõs ku säidse ajastakku täüs olli saanu, ollõv Juudas tu tütrugu Võru liina huulitsa pääle maha jätnü ja oll viil oppanud: "Kui su käest küsütäs, et kost sa olõt, sõs ütle, et Vana-Roosa vallast, Alaküläst, Lõo Juhani tüttar, sõs viijäs sinnu sinnä tagasi." Kõikõ oll vana Juudas lubanu är' kõnõlda, niu tu lats esi perästpoolõ oll kõnõlnu, a kolmõ asja es olõ lubanu är' kõnõlda. Ku' ta är kõnõlav, sõs oll üllü vana Juudas, et ta inne är' ei koolõ ku liha luijõ päält maha mädänäs.
Nigu ma joba edepool kirudi, jät vana Juudas Juuda Maijõ Võru liina maha. Säält ollõv sõs Roosa valda är' tuud, kon ta tuust Jaani tiinmä oll nakkanu. Perästpoolõ oll' õks keriguoppetaja Juuda Maijõ är' pühendänü ja Mai oll viil mehelegi saanu. Alasi oll' vaesõkõnõ ikka ku umma elulukku ja säitsme ajastakkulist ümbre vidämist oll kõnõlnu. Niu mu vanaimä õks kõnõli, keä timägä esi ütten mõisateol olli olnu, ollõv vaesal sõõmõmõnõ? poolõ jala pikkusõ ollu, mea vana Juudas sällän kandõn är' oll vinütänü. Arvada kattekümne vai kattõkümne viije aajastagu iist ollõv Juuda Maij viil är' koolu.
Timä sugulasõ ja latsõlatsõ tiidvä ja tunnistava seda lukku, niu ka kõik muu Roosa ja Roosa ümbrekautnõ rahvas, tõttõ olõvat.
Seo lugu kinnitüses tulõ mul üts väikene asi miilde, mea mu tutva L. E...son mullõ kõnõl, nigu ma ta siijä timä kõnõlõmist müüdä üles panõ.
Mu tutva L. E...soni sugulanõ ollõv tuul haaval ku Juuda Maij ütskõrd toolõ tütrugulõ üllü: "Kas ma õs näe, kohe sa uma latsõ tappi ju maho matti!" Tuust saani ei ollõv tu tütruk inämb Juuda-Maijõlõ ütte halva sõnna ülnü. Alasi oll tuust saani püüdnü Juuda-Maijõlõ hääd tettä ja meeleperrä olla.
Mis seost tükküst selgüs? Seost selgüs, et salaja asja, mea maa pääl aetasõ, Kuratil teeda umma, mea tuul haaval ka Juuda Maij näkke, ilma et inemise tedä nättä olõs saanu.
Sääntsid asju, nigu seo perämine oll, ollõv Juuda Maij üle ilma väega pallo nännü, mea ta teol ikkõn oll kõnõlnu. Nii olõ ma nu lühüdält Juuda Maijõ lugu üles kirutanu, miist (millest) roomaan olõs saanu, ku keä tuul kõrral, ku tu asi oll sündünü, olõs mõistnu üles kirutada, niu Juuda Maij esi kõik kõrdamüüdä oll kõnõlnu.

H II 32, 268/9 (2) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Fr. Kõiv (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuu-neitsi
Pikkil talvitsil õdakil, ku vokki vurisasõ virku neitside iin ja vannu imäkeisi käen, sõs ku hõppõ selge kuu taiva küllen paist, um vanul inemisil Kuuneitsist küllält kõnõlda. Noorõmba niu söönü õnnõ noid sõnnu, ku vanaimä pajatas, kost kuu pääle inemine ollõv saanu.
Ütskõrd vanast ollõv üts vaenõlats elänu ütte kurä perremehe man. Perremiis ja perrenaanõ es olõ kunagi toolõ vaesale latsõlõ aigu andnu. Alasi oll vaenõlats pidänü inne moid vällä minemä ja oll õdakul jäll' perän moid pidinü pümeeni vällän olõma.
Puulpäävä õdakul ka es olõ tohtnu moidõga ütten sanna minna. Timä oll alasi perän moid sannan käünü. Ütsõrd ollõv ta sannast vällä tullu, pangi ja viha kätte võtnu nink nakkanu kuud pallõma:
"Kuukõnõ, kullakõnõ
Võta minnu hinele!
Suvõl ma süü soolalda
Talvõl käü ma kängäldä!"
Sõs oll kuu vaesõlatsõ är üles võtnu hinne manu. Tuust saani ollõvgi kuu pääl vaenelats pangi ja vihaga.
Ku viil mõni ni hää lats maa pääl läütav, ku tu vaenalats, sõs võttõv kuu är' hinne manu. Täämbätseni pääväni ei ollõv viil üttegi löüt.

H II 32, 283/5 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Jakob Orav < Peep Puustusmaa (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Meil ol kroonu vald, selle olõ'õs meil peris herrä kuna aasta pääle õks olli nu rindi herrä uma kauba tennü, nii kisk egäüts nii paljo ku kiäki joudsä. Mustõlaigo ku viil Rootsi kuningas siin valitsis, olli nii vanemba umma kümnist esi pidänü Vahtseliina Kantsi ratsalla viimä, nimelt 10 tuupi palohkid, 5 tuupi pähkmid, 2 mõõtu rüki, 2 mõõtu kaaro, 2 mõõtu kesvi. Ku perremehel olli halva rõiva säläh, sis sai iho pihta ja ku halv hopen oll, siis sai kah iho pite. A ku hüä olli kõik, sis anti süä ja viina kah kodo tullõh juva.
ma olli üte pääva talopig terve kolmkümmend aastaiga. 1850. astast saani oll kõik nõudmine mu käest, ma massi päävämaa päält kümnest, mihklipäävast märdini pidi olema mast 2 vakka rüki, 2 vaka kesvi, 2 kaaro. Mardist talsipühini pidi masma kats lõigo, üts kana, 3 kanamunna, 4 nakla pikki linno, kats nakla kanepist niiti võrgulangos, kats nakla õigõ peenükeist langa (linast) kats nakla humalid. Talsipühist tõõsõni jaanipääväni, jaanipäävä puulpääva pidi üle nela aesta üts tubli imälammas viima, aga egä aestaia kolmõ vakaline kott kõigõ köütega, kats nakla võidu ja kats vihta. Jalapäivi pidi tegema 100. Hobõsõpäivi 90. Rehepesmise aigu pidi egä valla perremees teolise saatma, olgu maa nii suur kui kelgi oll, nii kaua ku mõisal riihi pessä oll. Ma rai uma päävamaa iist 8 süld haku, 8-12 sülda puid, 4 päiva veij sitta 15 kuurmad pääväl, 8 vooripäivä pidi käümä kohe herr saat, sinnä pidi minema. Leibä tuukõrd es ollõ, väikese pütüka võti jahu pudro üteh, rikkamba võti sakkõpudro, vaese pidi vedeläga rahul olõma ku ka ärgi hapas. 2 vakamaa pidi rüki põimma, 4 vakamaa tõugu põimma, 4 haina tegema. Rüä vakamaa põimu iist arvati 2 päiva, tõu vakamaa iist 1 päiv, haino vakamaa eest 2 päiva. Perremiis pidi ega kuu edimätsel riidil pääva seletämä ku päivi puudu sis mutku iks ruumas.Päävä tähendedi neläkandilise pulga pääle üles. Herräl sundust es olõ kunas timä teopäivi võtt. Talvõl es olõ tälle paljo tiolisi vaiagi, aga suvõl sis pidi mõnikõrd kattõ inemisega platsih olema. Tiä võtt kallil tüü aol päivi ette koh ärr ao tullõh pidi jo mõisa moro pääl olõma ja kubia käsku uutma. Ao kistanguni jäll õdagu nurmõ pääl kun põimu aigu viläpää löüti maha jätedü olevad, ehk kartohga võtmise aigu kortohkas muu pääl, sis oll kümme ehk viietõistkümne kõnõlaki is. Ku herräl mõni kõrd pesmise himo tull, sis ku põimja nurmõ pääl põimi, sis herr läts kõrrast ja tõmmas egä ütele uma kats ihk ka viis vopsi ilma sõna lausmalta, niisama sitavidamise aigu ku mõni kartoga suurune sittasuupala maha sattõ tii pääle, sis õks viis ehk kümme tüki oll, saije mõnikõrd panni kasuga ala selgä ja hammõ pääle sis sa as ni hirmsahe haigõd, on timä tu kepiga and. A mis tuu süük tuu kord oll. Lehmä nisast tõmmati pisu piimä, sinnagi panti viil vett mano, näpuga suula sisse, nii tu oll, tu iho kinnitüs. Nõgõsid ja naatõ olõõs ka inäb uma nurmõ pääl, siis pidi mõisahe proualõ kanamunnõ viima, siis proua lubas mõisa nurmõ päält koräta. Kõkõ hirmsab ol mii mõisa üts Kängä herr, tõõnõ oll jäll üts Roodi herr (herra v. Roth) nuu muud es ütlegi ku kubias, mine anna koirale kolmkümmend. Jumal lasku ui mõrtsukalle kah säänest hätä ku meil oll.

H II 32, 286 (1) < Rõuge, Kasaritsa - Jakob Orav (1889) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Vana usu kombed (Ohvri koht).
Mii Vahtse Kasaritsa rahval oll vanast Palamõtsa külä man suure tii veereh üts kadaja puhm, tuust es tohe kiäki tähtämpäl pääväl möödä minnä, muido ku pidi õks midägi sina Puhma sisse heitma, ku mõni mõrsjakuuli läts, ehk laulatama sis pidi vüü ehk kinda är heitma, muido es lää kari edesi ja tul uma eloh kah ütlemist, mõni kõrd jäi morsja ja tii pääl hoigas kui arvas et ega ta Puhm mullõ midägi tetä sa ai ku ma anna kai Tu Puhm ol nika umah kõrrah, ku Rougohe üts köster sai, kel ka säutse sõna olli, ku tälle tiis säne kotus vika tu tul ja Ragi Puhma är tuust saani olõ õi siäl lohoh muud, ku är essüd mõni kord, selge päävaga lääd tii päält mõtsa, ja ei päse tuust essingust innegu mõni inemine nimme pite hõikas, ehk kirg Kikkas.

H II 32, 286 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Jakob Orav (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Pindi mõisah ol vanast sääne kuri valitseija kiä kõiki inemisi pes ja keda kiäki joua as är häötä, sis naati Paidro veskid tegema Võo jõõ pääle. Sinnä tull üts Läti müürsep, tuu ol tark. Ütskord naas tuud kah nuhklema, a tuu ütel, tulgõ timä tõist kõrd biil sandseh julguseh. Niiku tõist kõrd tul, nii tu müürsep tougas üte kivikese tii pääle. Niiku valitseija tul, nii lei jalaga tuud kivikeist, nii paistedi jalg ärr nika ku poolõni kihäni, nii naas perast mädänemä nii tuhn surnu latsgi, ka nii targa olli vanast mõne mehe.

H II 32, 312/3 (1) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Fr. Kõiv < J. K. (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Reisjä
Ütskõrd orjapõlvõ aol lännü vaena moonapoiss mõisast tüü mant pakku, et reisimehe kombõl umma pääd toita ja hinnäst mõisa tüüst är' hoita.
Lännü küll miis nikka, ku nakanu süvvä tahtma, süük ollu jo edeotsan reisi tii pääl otsan, sõs nakkanu Jumalat pallõma: "Oh suur Jummal! Võta mul see kõtt är', sõs käü ma maa ja mere lävi!" Jumal kuuldnu vaesakõsõ palvõt ja käsknu kötu tiiviirde kuusõ ala panda.
Säitsme ajastagu peräst ku miis reisi päält tagasi ol' tullu, kon tä mitte midägi es olõ söönü ei ka joonu, lännü kuusõ ala umma kõtu kaema ja pandnu immes, et kõttul ollu säitsme raudsüle süvvü haud maa sisse süüd. Hääkene külh! Miis võtnu jäl uma kõtu üles, pandnud paigalõ ja nakanu jäll süüä tahtma.

H II 32, 313/4 (1) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Fr. Kõiv (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Mõni sõna eebausu riimis
Ma panõ immes, et ega kõrd ku ma matusa aija pääl kuuljid matman olõ ja uma tallitusõga nii kauõdallõ olõ joudnu, sõs, inne ku haud kinni aijas, võt egäüts matman ollõj ütte jao liiva ja viskas kuulja kirstu pääle peoga kolm kord. See sünnip õks alasi inne sedä, ku lapjuidega alustadas liiva hauda aama. Kohkõmp olõ ma naistõrahvast nännü toda tegevat. Mõnõ võtt ka peotävve liiva kääpä päält ja pand karmanni nink vii kodu. Tähendüse mullõ tiidmäldä!

H II 32, 314/5 (2) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Fr. Kõiv (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Puhussid peljätäs viil paljuin ja paljuin majun, nimelt Mõniste pool ja Sarul. Mis um säs üts puhus? Mis sõs muud ku mõni tük liha, mis tõõsõ aidviirde vai tarrõ "puhusa-pandja" um kandnu, vai jäll tük villu, mis nardsu sisse un mähit, ehk jäll, ku keäki tõõsõ viljä, nigu kapstiid jne. maha ragu vai ka ma sõk. Ku keäki löüd puhussid, sis um ta kohus "nõiamuuri" üles otsi ja sinnä kutsu, kis tu vasta abi mõist tettä, et puhusapandjalle hinele hädä tagasi lätt. Ma tunnõ ütte vana M. naist, kis mullõ üttel, et ma ollõv elavid puhussid pandnu, ku ma lambist suvõl kärbläsi maha puisti ahusuu ette, keä timäle jalgu möödä üles lännü, ku ta ahusuu ette piistlemä länki.
Matusapäält löutu rahakopiku ei ole jo muud midägi, ku puhustäs pandu asä, minka kellegi hättä püüeti tetta, ehk jälle, mis kuululõ ütten panti tõistõ ilma "topsi" juua...

H II 32, 316 (2) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Fr. Kõiv (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Raha keldren
Rohkõmp, ku sada ajastakku tagasi lännü Roosa vallast Savira küläst poisikõnõ pühäpäiväl sell aol, ku Roosan kerikut peet, mõtsa Savira takka mariälõ. Mõtsan saanu poisikõnõ ütte keldre manu, kel uss vallalõ ollu. Timä lännü sisse ja nännü, et keldre ollu raha täüs. Poisikõnõ võtnu säält raha ja pandnu peoga korvi. Sõs oll tullu üts must miis ja löönu latsõlõ sõrmiga suu pääle, ülden: "Ti ei lasõ inämp kusõlõ ka minna!" Kohe vanajuudas löönu, sääl ollu poisikõsõl asõ, s.o. sõrmiasõ kõik eluaig suu pääl, mida terve vanarahva polk viil tunnistas.

H II 32, 363/5 (1) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütskõrd ol' üten külän perremiis är koolnu, elun oll' timä väega kuri olnu ja väega ülekohtunõ. Ku tima ärä kuuli, sõs es julgu tedä ütski mõskma minnä ja valvma. Viimäte ütel vana maja sulanõ: "Ma mõsõ õks uma vana perremehe ärr ja lää valva kah." Tima mõsk perremehe ärr ja läts ahuküle pääle valvma (perremiis oll rehetarõn lautsin). Inne kesküüd kuul'd ja näk'k timä ku kolm musta miist tulli sisse, lätsi perremehe manu , tõmssi tedä parrõ külge üles ja naksi tedä nilgma. Sedä kõik pidi sulanõ ahu küle päält nägema, mis timä perremehega tetti, a (aga) tima es tohe sõnnagi lausu, muidu olõs vas't timäle kah niisama tett. Ku perremiis sai ärr nilutus, sõs pruu'm (proovis) üts miis sinnä naha sisse minnä, a timäle ol'l seo nahk väega väikene. Sõs pruum tõõnõ miis naha sisse minnä, timäle ol'l jäll nahk väega suur, a kolmadalõ ol'l nahk õkva paras. Kats tõist miist lätsi tu kihäga ärr, a kolmas jäi õks perremehe naha sisse. (Neo kolm musta miist olli kõik vanakuradi) Hummugu ku sulanõ üles tul'l, pand tima paatävve vett tulõlõ, ai üte künniravva tükü tulõn kuumas ja pan'd sedä perremehele hammastõ vahelõ ja ütel: "Jürä nu taad ni kavva, ku vesi lämmäs lätt." Seeni ai' tima paan vii õige kuumas, võtt üte pangi tävve kiivä vett ja vali perremehe naha sisse tünnü kuratillõ pääle, a tu es liigudagi, sõs ai tima vii viil kuumõmbas ja vali tõõsõ pangitävve vett vanalõ kuratille pääle, sõs liigut' timä jo varvast, a ku timä kolmada pangi tävve vali, sõs karas vanakurat kõgõ nahaga lautsilt üles ja kattõ ärr.

H II 32, 365/6 (2) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts kõrd lätsi kõik majarahvas õdagu kotust ärr kõrtsi, muidu ku üts naane (naanõ, nainõ) jäi ütsindi kodu, timal ol'l hirm ütsindä olla, tuperäst läts tima ärr magama. Mõnõ ao perast kuuld tima, et tarõ päält visati üts pirru mühk maha. Naane arvas, et nuu meesterahvas läävä (lähävä) vähäle (vähki püüdma). A tuu asi es olõ nii. Tuulsamal silmäpilgul tul'l hulk meeste- ja naistõrahvast sisse, panni pirruga tulõ palama ja lauli kõik üü läbi ni kavva ku pirru ärr lõppi, sedamuudu: "Et küll pikä pallapoolõ, sõski sälä (sällä) palläo (palja)." Seda laulis naisterahvas, a meesterahvas lauli õks lõpõtusõs: "Hurga, harga, hurga, harga." Seda pidi kõik naane hirmu täüs sängust kuuldma, es tohe sõnnagi lausu. (Laulja olli muidugi vana kuradi.)

H II 32, 366 (3) < Rõuge khk. - M. Jennes - A. Joosik (1890) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Üts kõrd õngits miis jõ veeren kallu (kallo), äkki nakas kangõhe (kangõstõ) vihma sadama ja müristämä (pikne käüma), sõs kuuld miis, et vii sisen (seen) kah mürrin oll; miis tiise ärr, et tu vana kurat um ja et timä Jumalat irveles (irvitäs). Mehel oll üts kümne kopikaline hõpõraha karmanin, tima pand tu raha püssä sisse ja lask helü= (hääle) perrä vette ja õnnõs oll tima vana kuradi maha lasknu, tu oll tuust tunda, et vii pääle nigu lägä= (ila) tull. Et vihm õks= (ikka) kõvastõ satte, sõs läts tima vihma aos kõrtsi, sääl tsusas tima kogemalda käe karmanni ja löüse karmanist tu sama raha, millega tima vana kuradi oll maha lasknu. Tu oll tu peräst, et timä Jumala vainlasõ maha lask.

H II 32, 367 (4) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Kost kitse umma saanu
Vana jutt kõnõlas, et kitsõ umma vana kuradi luudu: "Vanakurat lõi lauda täüs elaid, a neil olõ ütelgi pääd ei ka sarvi, muidu ku habõna olli inne. Jummal tul'l ja pes's neid roosaga (piitsaga) ja ai neid laudast vällä, sõs sai neil kõigil pää ja sarvõ. Sõs tul'l Kurat ja võt't kitsõl habõnist kinni ja ütel: "Neo mu eläjaloomakõsõ." A Jummal ütel: "Kas nu mändse eläja umma kell pääd ei olõ?" Seda muudu sai kits.

H II 45, 208/9 (4) < Rõuge khk. - Magnus Jennes (= M. Laanela) (1891) Sisestas Merje Susi 2001
Jaani pääväst (24. Juni) Vana inemise kõnõlasõ, et Jaanipäävä üüse olõvat mõtsa teije veeren sinitse tulõ näta: sääl kuivas vana Juudas (vana kurat) umma raha. Kes julgõ mies um, tu või sõs külät raha saija.
Mingu Jaani päävä üüse inne kellä kattõtõiskümmend sinnä mõtsa, kos vana Juudas umma raha kuivas, a võtku timä kotust kah üts kubu nappõ=(õlgi) sälgä ja mingu sõs vana kuradi manu, a sääl ei tohe midägi pelädä, ku pelgämä nakkat, sõs vaot kõgo raha ja vanapoisiga üten koon maa ala. Vana poisi manu tullõn, alustagu timä juttu ja küsügu vana kuradi käest: "Mis sa siin tiet?" Vana Juudas ütles muidugi, et ma kuiva raha. Sõs küsü jäll: "Kas mullõ kah saa?" Vana kurat ütles jäll: "Esiki veidükese, mis siist sõs viel sullõ saa." j. n. e. ja nakka sõs nappõ sinna tulõ pääle veitü kaupa puutma =(pootma) ja sa piat seda viisi tegema, nikagu =(nii kaua kui) kell katstõiskümme lüü, vai nikagu kikas kirgmä nakkas, sõs vaos vana kurat maa ala ja tu raha jääs kõik sullõ. Ku uur um, sõs ei olõ vaija nappõ võtta üten, sõs visaku kell punkt 12 midä sinnä tulõ pääle ja raha jääs niisama kõik sullõ.
Jaanipäävä üüse näüdätäs mõnõlõ unõn kongi raha, sõs mine otsma, a ei tohe midägi pelädä, tulgu mis taht sullõ vasta, nu ei või sullõ midagi tetä, ku ei pelgä, a ku pelgämä nakkat, sõs ei saa raha ei midägi ja võit viel esi otsa saija.
Kusikuklaisil umma sändse sõira, mis nimä talvõl sööva, ja noid (neid) sõiru tegevä nimä nikagu Jaani pääväni ja Jaanipäävä üüse toova nima nu sõira vällä kuijuma nikagu päävä nõsõmiseni. Ku tahat noid sõiru saija, sõs piat inne päävä nõsõmist minemä otsma neid, kusikuklaisi pesä manu; perän päävä nõsõmist inämb ei saa, sõs lahkva nimä sõira ärr ja vidävä pessä. Nu sõira umma väega magusa ja kalli.
Jaanipäävä üüse käüvä nõijamoori tõisi lautu müüda villu püken, et tõisil sõs lamba ärr koolõsõ ja neile esi mõnõ kunsti tarbis.

H II 45, 213/4 (1) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (M. Laanela) (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Jutt ütest kütist
Vanst elli üts mõtsavaht (kütt), timä oll' väega rikas; tima oll' tuud (saksa k. - tuhd) muudu rikkas saanu, et ku timä inne (õnnõ) mõtsa läts, sõs tulli mõtsalinnu (tsirgu) ja eläjä timä ümbre kõigilt puult kokku ja timä las'k muidugu maha inne püssäga ja vidi alati kuurmide kaupa lindõ ja eläjid kodu. Viimäte jäi timä väega rängäste haigõs, nii et es jovva inäp (inämb) sängüstki vällä üles tulla, sõs ammuki viel mõtsa minnä, ja sõs nakas timä poig mõtsan käümä. A pojal es olõ inäpesä õnnõ ja inämbüsi alati tull' timä õkspal'läa käega kodu. Ütskõrd küsse (küüsse) timä esä käest: "Esä, ütle, kost tu tulõ, et ma pia õks alati midägi ei saa, ku ma mõtsan käü? Mul ei olõ sukugi õnnõ, a sul oll' tedä ülearvu." Esä ütel sõs timäle nii: "Et mul jo surm ligi um, sõs ütle ma sullõ uma kunsti ärr, mis üts tark mullõ opas: ku sa lavva-kerikohe (lavvalõ= läät, sõs võta kerigu-leib, mis opetaja and, suust ärr, jä-gu (ja ku) mõtsa läät, sõs panõ tu leib puu latva ja lasõ sõs tuud leibä püssäga üle ola, a sa ei tohe sukugi taadõ kaija; ku sa mu sõna perrä tiet, sõs saa sul hää õnn." Poig läts ka lavvalõ ja võtt keriguleevä suust vällä ja pan'd karmanni. Ku timä jäll äripääväl mõtsa läts, pand timä tu keriguleevä puu otsa ja nakas laskma üle õla. Üte kõrraga tul'l timäl himmu taadõ kaija ja timä kai kah, a mis timä näk'k (nägi) - puu ladvan leevä asõmõl (asõman) oll Jeesus vai Jeesuse kuju. Timä hiitü ärr tuud näten, sattõ põlvilõ maha, pallõl umma pattu andis, võt't puu otsast keriguleevä ja sei ärr ja ütel: "Ku ma kah nälgä koolõ, sõs ma kah ei taha säänest pattu tetä, nigu mu esä um tennü."
A timä esä oll õks haigõ, es elä, es koolõ, tuuperäst, et timä (esi) sedamuudu oll tennü.

H II 45, 214/5 (2) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (M. Laanela) (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast elli üts mies, tuu oll väega kõva, kiäki es jovva timäga maelda, timä lei kõik maha, kes inne (õnnõ) ette puttu. Esi oll timä suur joodik ja vannõ alati hirmsahe. Esi ütel ka timä, et tulgu mu peräst voi kurat kah ette, ma luu tuu ka maha.
Ütskõrd käve timä ütsindä ütte tied müüdä, sääl tul'l timäle üts lõpmalda (lõpmada) suur mies vasta ja suur küpär pään. Tuud näten tull kõvalõ mehele hirm pääle ja timä ütel: "Issänd Jummal, avida esi!" Ja timä lei suurõ mehe maha. A suur mies ütel: "Ja, mis tie kolmõkeske tulli." (Suur mies ol'l muidugi vanakurat.)

H II 45, 216 (4) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (M. Laanela) (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Kahr (karu) küsse ütskõrd rebäse käest: "Vatõr, näütä mullõ, kuis karüusõ pilli tegevä, mul um kah himmu pilli puhku." Rebäne kuts teda hindäga üten ja vei ütte paika, kon puid oll lahut, sääl oll üts suur tammõpakk, midä lahki oll tahet aija, a es olõ lännü, ja oll vagäa (kiil) vahel. Rebäne ütel kahrulõ: "Tsuska siija kiel vahelõ." Kahr tsusas kah (a rebäne tõmmas vaja paku vahelt ärr) ja kahr jäi kielt müüdä paku vahele ja nakas hirmsahe tänni. Rebäne näkas ümbre kahru tandsma ja ütel: "Vatõr, vatõr! Kas sa jo pilli puhut?" Külärahvas tulli tuu helü pääle kokku ja tapi kahru ärr, a rebäne läts mõtsa.

H II 45, 216/8 (5) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (M. Laanela) (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Rebäne ol' tähele pandnu, et üts kalamies õigõ sagõõhe ütte tied käve kalakuurmaga, timä tahtse kah hindäle kallu saija, timäl tull' hää nõu mielde, läts inna tie veerde, kost kalamies müüdä käve, lask hindä tie vierde maha ja tek (tegi) hindä nigu kuulus inne. Kalamies tull' ka pia kalakuurmaga, näk' (nägi) rebäst tie veeren, arvas, et ärä um koolnu ja visas handa müüdä kala kuurma otsa. Rebäne sei sääl kallu, võt viel suu täüs, karas maha ja läts mõtsa. Susi tull tälle vasta ja ütel: "Vatõr anna mullõ kah kallu!" Rebäne ütel: "Mine püvvä esi, aja hand külä kaivu ja ku rassõs lät, sõs umma kala otsan ja tõmba muidugi vällä inne." Susi läts kah: ai hanna kaivu ja uut nikagu hand kinni külmäs. Külän olli tuukõrd naistõrahvas õkva leibä küdsämän ja näi et susi oll hanna kaivu ajanu ja lätsi kõik leevälapjide, tapitside ja ahuluudõga sutt pesmä, susi pässi viimäte suurõ hädäga poolõ eluga naisi käest mõtsa. Tuu ao ku naase sutt lätsi pesmä, ol rebäne küllä lännü, hindä leevä tahtaga kokku tennü ja läts mõtsa, kos timäle susi vasta tull ja timale umma hätä kõnõl. Rebäne ütel: "Vatõr, sul olõõi õks midägi, a kae kuis ma kõik mätä tsilgu, võta minnu sälgä, vie sinnä mäekingu otsa, kos tuu verrev liiva unik um, sõs kae kostpuult tuul um, säält nakka minnu süümä." Susi tek' ka nii, nigu rebäne ol ülnü: võt' rebäse sälgä ja nakas mäe kundi otsa minemä, a rebäne nakas laulma:
"Tõbinõ kand tervet,
Puulkoolu elävät."
Susi küsse: "Vatõr, mis sa sääl laulat?" Rebäne ütel: "Laula kah niisama umast ullist pääst mis mielde tulõ." Ku nimä mäekundi otsa sai, pand susi rebäse verevä liivaunigu manu maha ja läts esi kaema, kostpuult tuul um, seeni läts rebäne - lipst! mulku, a susi jäi õks tühä kõtuga.

H II 45, 238 (13) < Rõuge khk. - M. Jennes (M. Laanela) (1892) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast ol' Jummal soelõ süvvä juhatanu. Üts mies ol' nännü, et soe tulli õks alati kokku üte suurõ kuusõ ala ja untsi sääl. Mies tahtsõ kaema minna, mis nimä sääl tegevä ja läts kuustõ üles; sõs kuuld timä, et mõnõlõ juhatõdi mõni lammas külän, mõnõlõ karäast, mõmõlõ mõni leeväpäts kon leibä küdseti jne. Nii sai kõik soe uma jao ja lätsi är otsma, a üts aanüus jäi ütsindä kuusõ ala undama; viimäte nännü, et mies kuusõn ol', nakas undama ja kuts tõõsõ soe kokku ja naksõ kuust maha jürämä. Mies nakas tänni; sõs tulli külärahvas ja pästi külh mehe är ja timä läts kesk reheliste sekkä, a sõs es jätä tuo susi umma jaku ja ol' õks tuo mehe är söönü, muidugu pääluu ol' inne perrä jätnü. NB: (Rahvaseas on arvamine: kui hunt kedagi ära murrab, kas el. või in, iks midagi järele jätab "tähes".)

H II 45, 246/7 (A) < Rõuge khk. - M. Jennes (M. Laanela) (1892) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütskõrd tulnu üts miis, kel kah hall pääl käve, purju pääga kõrtsist kodu, ta pidi ütest kitsast purdõst mis üte ojakese üle oll, üle minema. Oll miis parajast keset purrot, tull hall pääle nink miis sattõ vette. Hall lahk mehest nink timä näkk (nägi, sõn. näks täh. näkk neitsid, Vetteema tütart) ütte preilid ilusin rõivin perve pääl saisvad, kes teda makõl keelel perve pääle meelüt. Ni pia ku miis vällä tull, oll kah hall mehel pääl, nink kattõ (kadus) tuo ilus preili kah perve päält ärr. Ku miis vette läts, sõs lahku hall timäst nink tu illus preili sais jall meelüten perve pääl, ent miis es tulõ inne vällä ku' tu preili ärr läts. Ku miihel kotun hall jall tahtsõ pääle tulla; läts tä vette nink hall lahku timäst. Sealt aost pääle läks egaüts, kel hall oll vette.
Hall oll kah kõnõlnu; mitmele oll' tä kiild rohtu võtmast. Kõrd söönü tütrük kruusla (kanepijahudest tehtud) ja hall käsknü sedä maha visada, ent tütruk es kuulõ halli juttu ja sei edasõ; tütrugu käe nakkanu värisema nink lätsi nõrgas, nii et kruusli kõgõ leeväga maha sattõ - sedamaid oll kah hall tütrikul pääl.

H II 51, 385/6 (2) < Rõuge khk. - J. Gutves (1893) Sisestas Salle Kajak 2004
Häräpõlvõ mehe
Vanast mustõ elli hirmsa suur vägimiis. Tää oll löüdnü mõtsast suurõ kariä suuri härgi. Tapnu ja nilgnu mõtsahn kõik naha maaha, ülesilmi, naha oll pandnu lumpi likku, liha küsänü ja söönü ärr, sõra kõiki seereluiega pillun mõssa. Tulnu väsünült kodo, hiidänü parsilõ magama. Üüse kuuldnu kobinad ussõ all, kaenu: väikeisi mehekeisi ku sõda välähn. Noodega oll veli seeni tegemist olnu, kuu vallalo saanu. Hummogu lännu mõssa kaema. Härgi põlvõ, kõiki sõrguga ärr kaonu, märknü siis, et häräpõlvõ umma elämä lännü ja naale ello vaest kiäki muu es anna kuu mõtsa esä esi, kel naa hära kah väest olli; naha, mia lumpi likku pand, olli kamaras kasunu, vai saisva viij pääle samblõs.Ja härgi-põlvist mehekese, et neil väega pallio oll, ja käük neil hüäste es laabu, kuu mõni suu ja viiväli ette tull, siis veerüti nää suuri kivve järve viirde ja tahtsõ risti ja rästi sildu järve pääle tettä. A kost võtta. Esi lätsi üstõõsõga tüllü ja tüü jäi tegemata: suuga tahtsõ suuri liinu tettä, a kässiga saa õs kärbläse suurutki.

H II 51, 386 (3) < Rõuge khk. - J. Gutves (1893) Sisestas Salle Kajak 2004
Jummal ja Juudas
Jummal lõi elaja. Juudas tekk lauda. Jummal küsse: "Mis sa lauta nakkad pandma?" Juudas ütel: "A su eläjid!" ja läs, nakas eläjid ajama: lää es ütski. Juudas lõi parmu, kärbläse, kihulasõ, elaja käve jo kiinih ja otsõ varjo. Jummal näkk ja tekk umilõ eläjille sarvõ ja sabbah, minka kärbläisi kaitsa. Vaene Juudas saa õs midagi! Läs ärr ja ütel: "Massa mu lauda tegemine!"

H II 51, 394 (2) < Rõuge khk. - J. Gutves (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Mustõ elli suur vägimiis. Jalla olli ku huhmrõpakku; ku astõ, sis maa värisi. Mehe ja hobõsõ lei ütte kõrraga poolõs. Maa seehn oll maanu. Oll ülnü: "Ku veri maa pääl jo tossas, sis hõigakõ minno kah üles tüühü!" Talvõl oll käünü mõssu pittehn puid kõvõrdõllõhn. Suvõl oll lumbõst vett kandnu janosillo.

H II 51, 399/400 (9) < Rõuge khk. - J. Gutves (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Maja, riista
Tarõ um kuhu riiht kuivatas. Tarõ lävi lätt sensehe tõõnõ kambrõhe. Sense puul tarõ lävel um üs suur täüs uss, tõõnõ väikene puul ust. Tarõ põrmand um savist tassanõ ku iä. Suur maakivine ahi nulgahn, umbõs säise jalga ekka kanti, keresiga aho, umma jalga kolm viil madalapahn ku tarõ põrmaad. Aho suu iihn um talvõõl, ku rehepesmine ar um lõpnu, tuhkaud ehk katla, müürü. Katlit um inäbüsi kas, üs eläjide joogi lämmäs tettä, tõõnõ sinnmas söögi peesütä, perrele. Külmä ilmaga maatas aho pääl ja parsiil, sula ilmaga sainveerehn pinke pääl; ussõ kottuse ja ahi vällä arvada, umma kõik sainveere pingist; pink um jalga kas ehk kolm lagia, üttest jämehest palgipoolõst tahotu, tolli nelli - kuus paksu. Parsi pääl kuivatas sügüselt riihhi, talvõl hakko; parsi um kolm-nelli langust, egahn langusõhn kolm part, nii et üle kõgõ kastõiskümme part um. Aho ossa pääle ja lae risttala alla susatasõ pirrusugaraga õdagust kängisa kuioma. Tarõl um kas väikest nelä ruudiga akõnd iihn. Kambrõ um rehetarõ ossahn midä tarõst katla-truuba lämmistäse. Kuhn kambrõhn elatkõ, siäl umma kappi, lavva, sängü ja tooli kah seehn. Kambrõl um kas, kolm, nelä ruudiga akkõnd iihn ja lae all laudu, nigu tarõ sain veerehn pingi umma, kuhn kõik väikese tarbiasiäkõsõ pääl umma. Kambrõ um käh se??se kõrval ja tähendas kolmõ saaniaga hoonet, kell uss ja väikene akkõn iihn um ja laudu lae all. Kivikambrõhn um kivilaudu, kuhu kamma jahvõti ehk pudru jahu läbi lasti.Sensel um tassanõ savi põrmand; ütte suurõ värrä tõõsõ väiku värrä, senseperrast lätt lävi, seestpuult aganikku ja talli; sense kõrval umma lokki alosõ ehk varioalõsõ. Sensel um kah lao-alonõ ehk laopäälne kohe eläjide süük, haina vai olõ pandasõ; lao all umma suurõ vaja saina lüüdü kohe rehepesmise aigu koodi ja rihä vakkia pandasõ. Koodiga inäp pallio ei pestä riiht nuks nakkatas hobosõ ja trulliga sikkamma. Aida ja lauda umma nigu kohngi umma; aida tettäse seks hüäste korgõ alloskivve pääle, et maa-alosõ vilä külge puttuõi; moodio vili lätt hukka.
Koda ja sann um üttehn. Suvõl keedetas kuahn ja süvväs kah. Sannah käüdäs inäbüsi ega puulpäävä. Noorõ kuu puulpäävä jättetäs sanna minemättä, sis nakkad süütma. Ku võõras sanna tulõ ja vihtma nakkas, sis sõnu: "Aitumma, aitumma sannakütjälle, aitumma viituujallõ, aitumma vihahandjallõ, aitumma puu vidäjälle jne." Kiä sanna lätt, tu piad uma puhta hammõ kah sanna viima, moodio täii tulõva sisse. Koda um suvine küük; tarrõ tahaõi kiä minnagi. Kuah süvväs, aadiahn ehk kõlgusihn maadas, välä pääl tettäs tüüd.
Kiä nu kõiki majariistu joudki üles kirotella, siäl um: kannipuu ja pangi, kirvõ ja sae, puraski ja oherdi, kerre ja langa-lõõmõ, vesime ja vasara, lapju ja adra, tulisõ ja räni, pingi ja sängü, maaväise ja saksaväise jne. jne. jne.

H II 51, 417 (1) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Lehepill
Niu pühäst kiräst jo tutva, püüse vana Juudas Jeesust mitu ja mitu kõrd mitmel moodul kiusada. päält seo suurõ kiusamise, miä Tõstamenti üles um pnatu, tull vanasarvik Jeesusõ mann nink kiusas tedä pilli tegemisega, et kelles innembä pill valmis saa. (Vanarahva jutu perrä olõvat vana Juudas suur pajupilli puhkja nink tekij olnu; selleperäst ei tohe kah peränpäivä (nim. neläpääväõdag) pilli puhku ega vilistä; peas mõni vanakõnõ sedä kuulma, sõs na tää sedämaid tõrõlaman: "Mis sa ajad taast vana Juudas jorust!") Ilma, et Jeesus midägi olõs üteldä saanu, võtt vana Juudas ruttu ja ruttu paiju nink nakas sellest pilli tegemä. Pill oll kah pia valmis saamisel nink võit väüdäs seo kõrd vana J. kätte jäävat, sest Jeesus sais rahulikult nink es liigudagi hinnäst paigält. Vanal Juudal oll hüä miel. Sõski es pea võit timä kätte jäämä; Jeesus, kel kõk võimalik, kaksas puust lehe, pand suuhõ ning pill ollgi valmis.
Seost aost võidas ega puulehega puhku; om otav saija ja kerge tettä.

H II 51, 420/2 (3) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Tii hüvvä vai halva - kõk tiid hindäle
Üts herr es kannata santõ (kerjaja) sukuki; selle vasta oll jäll provva üts edimäne hüä inemine ja es jättä vaesile kunagi andmada. Herräl oll soe pääle süä täüs; esierälde üte sandi pääle kiä sääl jo nii mõnigi kõrd lugõman käve ja nii mitu kõrd neid sõnnu korras: "Tii hüvvä vai halva - kõk tiid hindäle!" Et herr suur ülekohtu tegija oll, selleperäst võti net võna väega timä süämehe. "Oot, oot! Ma taha sullõ näüdädä kuis Luukas luiega orun olut tege! Õige nuumja mull tan?" Lask üte saijapätsi kütsä, kohe õigõ rohkõlõ jõhti (kihvt) sisse oll pantu nink and sandile. Vane sant es tijä herrä kuräst nõuust midägi, võtt saijapätsi suurõ tenuga vasta ja pallõl heldele andjalõ Jumalalt õnnistust, pand saijapätsi musutõn (suud andõn; andakse külas kosti, ehk leitakse maast mõni leeväraasokõnõ, sõs andas nii hüäste kostile kui ka leeväraasulõ suud) kotti, võtt kübärä ja kepi kätte nink läts minema. seo oll talvõl, kangõ tuisu aigu. Vanakõsõl oll nii mõnigi hüä verst kävvü, selleperäst jäi tää ütte kõrtsi üüses. Old jo magama minemisel kui üts kutsär 2 väsünü hobõsõga kõrtsi ette tull ja säält üts herr üle kõgõ lumõga katõt sisse astõ nink üümaija lubas võtta. Moodö oll kõk hüäste a' kõrtsirahval olõ es leibä suurõlõ herräle õdangudsõ söögi manu anda. No oll hüä nõuu kallis! Mis tettä? Kahiti küll, a' kas kahitsamine ka kedägi um avitanu? Sõski seo kõrd... Sant kuuld nääde murõt nink pakk' (ööldakse välja nagu kirja-pakk', aga mitte nagu puu-pakk) herräst antut ilusat saija-pätsi kõrtsirahvalõ, miä nää kah hüä meelega vasta võti ning herräle süvvä anni. Kõk oll hüän kõrran nink hiideti magama.
Tõõsõl hummungul, ku päiv jo korgõn oll, ning herr viil magamast üles es tulõ, julgu kõrtsimies taga tarrõ, kon herr magasi, kaema minnä nink löüse, et tuu koolu oll.
Kõrtsimehe hiitümine oll suur! Viil suurõmbas läts kõrtsimehe hirm, ku tää kuulda sai, et seo esi uma herra ainus poig oll', kiä kaugõlt reisi päält tull. (Sest kutsari ütlemise perrä oll tää jo mõni aig kaugõl moode mõiside pääl külälisen olnu nink iin lubatut aiga jo tagasi tulnu, et hobõsõ arr olli väsünü nink moodö külm ja tuisunõ ilm, jäi tää uma esä kõrtsi üüses, ent tundmada viisil.)
viidi mõisahe tiidmine. Ku herr asäluku lähembält oll kuulda saanu nink umma koolnu poiga näkk, tull üts rassõ oigamine temä huulilt nink ütelisi sõna: "Jah, kõk miä tiid, tiid hindäle, tii hüvvä vai halva!"

H II 51, 422/4 (4) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Vahtsõt muudu rehepesmine
Et Peetrus (nimi Peeter üteldakse Piitre) Jeesusõl kõgõ julgõmb jüngri oll, selleperäst käve tää nii mõni kõrd Peetrusõga katõkese. Ütskõrd tulnu nää ütte maija ja pallõlnu üümaija', mis nääle kah ütte kõlgusõn olgi pääl lubati. Jeesus hiidäs sain- Peetrus välä viirde.
Tuulsamal perremehel, kon nää üüd olli, oll rehepessä, ent pesjid oll veedükese; selleperäst aij perremies Jeesust ja Peetrust (kuvvü? tää es tunnõ) kah rehele, ent aetava es liiguda kõrvagi (ütelda kah: es liiguda hurmukina) mille pääle perremehel nii süä täüs läts, et tää väläst üte puu (kepi, toki) võtt ja sellega Peetrust, kiä välä veeren magasi, ni' kavva pess ku perämäne pulk peon oll. Oll perämäne jupp' peost lõpnu, läts perremies jall vällä, et tõist tokki võtta millega tõõsõlõ üümajalisele vallu anda. Seol aol ku perremies välän käve, vaeld (vahet) Jeesus Peetrusõga asõma arr, nii et no' Peetrus sisetsil* puul ja Jeesus välätsil puul magasi ja niiviisi Peetrus kats kord pessä saij. Perremies, nätten, et neele malk kah midägi es mõs, läts süämetävvega ärr ja nakkas ütsindä riiht pesmä. Vaavalt oll tää rehe maha lasknu ku jo Jeesus Peetrusõga kah api tull' nink Jeesus mehe immes tulõ õkva rehe-tapma (rehetapa - rehe, mis juba sõtkumiseks reheala on aetud; atus - kutsutakse üleüldse kõik rehe mis juba üles (rehetupa parsi pääle pantus) on pantud (atõtu); par's - parrõ peenikesed palgid, mille pääle rehe pantakse; hir's, hirre - peenikesed palgid üleüldse; langus - kutsutakse need "parrõd" kokku millede pääle korraga rehe "ataõtas" (enamast 4 part))sisse pand, esi ütelden: "Labõr, labõr! lahuda villä olist (õled) ja aganist." Läts tuli ülearvu suurõs minemä, sõs ütel Jeesus: "Tassa, tassa!" ja tuli alasi (alanes). Vili lahku kah olist ning aganist, ja veitü ao (aig) peräst es olõ rehe all muud midägi ku' kolm unikud: vilä-, olõ- ja agana unik. Tuli kistu esi hindäst.**
Arr minnen kiildnü küll Jeesus miest niiviisi riiht pesmäst, a' mies olõ es sedä kiildu tähelegi pandu enge tsusanu tõõnõ kõrd, laiskust petten tulõ tapma sisse ja esi hõiganu: "Labõr, labõr lahuta n.n.e." ja kiildnü kah tuld: "Tassa, tassa!" ent sõski palut tuli rehe ja rehetarõ kõgõ kupatusega arr.
* - harilikult üteldas küll: välä puul ja sisepuul, aga siiski kah: välätsil puul (värtid) ja sisetsil puul (värtid) - seol puul, siinpuul, siihn ja sääl.
** - Jeesus olõvat ümbre tapma käünü, nuiakõnõ käen, millega tää tuld oll rehästnü ku tuu suurõs lätnü minemä.

H II 51, 424/5 (5) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Milles piimäl pallö vett seen?
Vanast es olõ piimäl vett sukuki seen, enge kõk oll' selge, puhas piim. Kas kiitnü ehk küdsänü, hapatanu vai tennü miä taht, piim iks piim. Olõ ei ütski hüä asi hüäs jäänü, nii jää es kah piim selges piimäs enge muutu üteainu naasterahva võlsi läbi puul piimä viiss.
Ku Jeesus viil maapääl käve, armu opust kuulutõn, sõs johtu tää kah üte kidsi naasterahva mann, kiä parajalt piimä kiit. Jeesus küsse naaselt: "Mis sa tiid?" Kidsi naane, peläten, et küsüjä sõs tää õigest "piimä keedä," ütles kah hindäle piimä küsüs, midä tää mitte es täü kellegi anda, selleperäst kostõ tää: "Vett keedä!" Jeesus, ku kõgõ asä tiidjä, tiise jo' iin küsümist, et naane piimä kiit, nink et naane meelega piimä viiss ütel, kost: "Saagu sõs sinul poolõs piimä, poolõs vett." - Ja nii oll kah, Seost aost pääle um iks piimäl pallö vett seen.

H II 51, 425/7 (6) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast, ku viil hüä aig maa pääl oll, olli kõk asä tõõsilde. Eläjä kõnõli esi hiide, nink saije kah ütstõõsõ keelest arvu, midä kah inemine mõistse. Sõbralik läbikäümine valits kõki vahel. Ent aigu pitten, ku võhlus nink kadõhus inemiste seän suurõmbas kasvi, nakas tää kah inämb ja inämb eläjide siän võõmust võtma. Tõõsõ õnnõ pääle kadõ ollõn, püüti iks ütstõõsõlõ kahju tettä nii et täämbä pääväni (kah täämbädseni pääväni) viil tuu eläjä sugu noid kahö-märke (jälgi) hindä külen kand, miä tõõsõ kadõhus nink võhlus tekk.
Nii oll kah lehmäl 6 nissa nink tääst saij tõõsõ võrd piimä ku' parhilla kõgõ paremba süütmise nink ravitsamise man. Inemine võtt uma jao nink vasikallõ jäij viil küllält üle, nii et vasik, ku viil väikene oll, umma jaku ärrki jovva es süvvä ja lehm heldest süämest ülejäänü jao piimä armastajallõ kassile and. Kasvi vasik, kasvi kah süümine, nii et kassile inäb tsilkagi piimä üle es jää. No' es olõ kassil hüvvä mielt. Mittu kõrd püüse tää küll vasikat ärr otsada, a' joud es kanna üle. Ütskõrd, ku lehm tuli veeren magasi, näüdäs kassil paras kättetasumise tunn (tund) olõvat, nink toogas lehmä nisä tullõ. Piaaigu olõs lehmäl kõk nisa tulõn arr palanu. Ku pini, kiä kah sääl lähkün oll, neid käpäga vallä es olõs tõmmanud. Ent kats nissa olli nii arr palanu, et neist inäb asja es saa, enge asõ näütäs viil, et sääl kah ütskõrd nüssetävä nisa umma olnu. Nissu tulõst vällä tõmmatõn palut (kõrvõt) kah pini uma käpä arr, nink seost aost pääle umma kõigil pinel käpä aluse verevä nink kõrvõnu näölise. Kah piimä saak alasi lehmä nisast, sest ülejäänü 4 nissa põssi pallö aigu perrä.
Kass kaot seoga uma perämädse piimä saagi. Lehmä käest olõ ei täll inäb luuta sukuki ja inemisi'ki, ku kass piimä näuh (näugma) s.u. ku mõni vanakõnõ piimäga lätt ja sõs kass näug, ütlese: "Kõtsi raibe! Koes sa lehmä nisa panni? Mine võta, su jagu piimä um tulõn!" Ja kass saa sagõhõllõ jalaga matsu külge müüdä.
* - "es täü" ütelt rõhuga ning ruttu; ü on nagu ärakatkestatud kuulda, nõndasama nagu siinpool nimis. lõpp paljuses üteldakse, milledes lõpu täishäälikul vastu kaja (kurguhääl) umbes "h" moodi kuulda on, aga siiski ei kuuldu palju. Raske on seda kirjas tähendada, sest et niisugust märki mina eesti keeles veel ei ole leidnud. Vene "???" ka ei kõlba, sest see teeb vene keeles täishääliku ka oma jau pikemaks, kuna neis sõnades, näituseks: ain, pini, palju pini; kana - kana' viimane häälik nagu kurgust tagasi haar täü, pikemalt öeld nagu sõn. täüs (täis) ilma s.hääleta tähendab kopsu; lehmä täü - lehma kops.

H II 51, 427/31 (7) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuu paist kõrgõst, lehm sõit sirgõst
Ütel noorõl naasel, kiä viil pallõ aigu abielun es olõ olnu, kuuli timä nuur nink väega armastõdu miis arr. Seo oll niu pikse pauk noorikullõ. Murõ murd süänd, nink silmävesi, miä tää sagõhõllõ vali, mõsk tää suud; ja neist olõs aigupiten üts järvekene võinu saija ku mitte maa hindä sisse ei olõs niildnü. Nink niiviisi käve tää sagõhõllõ mehe kääpä pääle ikma nink kaibama: "Oh, ku varra jätti sa minnu, mu armas mehekene, maha! Tulõ, võta nink vii minnu kah hindäga üten, sest su-ka (sinuga) tahasi ma vai kõgõ halvõmban ku haodsõn korüsen ehk maa-alusõn kooban ellä, ku ilma sulda (sinuta, sinulda) kõgõ uhkõmban saksa tarõn, kon mul sõski ikäv nink halv olõsi!"
Ütel õdangudsõl üül, kõ naane viil uma asõma pääl magama'ki olõ es jäänü, tull kah tää, kavva igadsõdu miis kodu nink astõ õkva naasõ asõma ette, sais sääl veedükese nink istõ viimäte jaludsile. Naane peläs nink rõõmust ütelisi; peläs selleperäst, et tää arvas vanarahva juttu perrä, et Vana Juudas tull no tää mehe näol kodu käümä ja tedä piinama; sõski võtt pia rõõm võõmust ku tää terävämbäst tähele pand nink näkk, et miis vana lahkusõga kaip ja viil inämb sõs ku miis kõnõlõma nakas nink tutva häälega ütel: "Armas naasekene, mis sa must ni väega ikkõt nink takan murõtat. Kah havvapõhan ei anna sa mullõ rahu enge käüt minne ega kõrd vaivaman nink mu hauda uma silmäviiga niisutaman. Jätä ikmist ja kaibamist ning anna mullõ rahu!"
Neid sõnnu ütelden tõssi miis üles nink tekk arr minekit, ent naane haard tedä kuulja linast (miis oll tävveste kuuljarõivin) kinni, ütelden: "Kohe sa lääd, sinnä lää ma kah!" Nink oll' ruttu sängüst välän ja nisama pia kah lävest. Täüskuu paist ilusahe selgest taivast ja tinnõ (tume) valgus, miä kuu maa pääle saat, and küllält ni pallö valgust, et mitme sannu pääle nätä võisõ. Moodö oll ümbre tsõrõ (tsõõr) vaiki ja väega nõia näoline. - Miis lätt iin piha-aija (pihaaid - matusõ aid - surnukabel) poolõ, naane takan. Tükü ao peräst küsse miis: "Armukõnõ, kas hirmus kah läts?" - "Ei lää!" ütles naane vasta. ÜÜ-käüjä lätvä ruttu edesi kuna miis iks vahetevahel ütles: "Kuu paist kõrgõst, surm sõit sirgõst!" "Mehekene, mis sa nii loet," ütles naane vasta. Sedäviisi lukõn nink vastutõn saava (niisugust ütlemist kõrras miis seeni mitu kõrd, kooni nää havva manu saije) nää kah viimäte piha aija pääle, kon miis saisma jäijen perämäst kõrd küsse: "Armukõnõ, kas hirmus kah lätt?" Ilma hirmulda kostõ naane nisama kimmä helüga vasta ku innegi: "Ei lää!" No võtt miis naase kätt piten perrä nink veij õkva uma havva manu, miä naase suurõs immes vallalõ oll nink vasta pümeti. Naane tunsõ ja veedükese hirmu.
Siin kobist miis kõvastõ naase käest kinni ja tahtsõ esi iin minnen kah naist perrä tõmmada. Haud pümeti vasta ku põrgu ja puulehe kahisi ning kahisi ku tahass nää naasele üteldä: ärr mingu! Hirm kasvi suurõmbas nink naane värisi ku haavaleht tuulõ käes. Moodö hüä meelega takan tulnu naane es taha inäb sammu edesi astu, muud ku sikust uma jala vasta õkva ku sikk, kedä tappa vijäs. Miis es olõ kah poiskõnõ, muudku kisk õnõ-ku kats paari künnihärgi naist havva poolõ. Küll pand naane vasta, sõski lõp täl jõud - nink mehel oll jo üts jalga havvan, tõõnõ veere pääl. Viimäst joudu kokko võttõn tõmmas naane kõgõst jovvust ja niu Jumalast lastu - nilvõstu naase käsi mehe käest vallalõ, mille pääle miis suurõ mürä ja käräga hauda sattõ ku kolisi. Äkilidselt tõmbamisest sattõ kah naane liiva sisse maha nink ku tää üles tull, oll jo haud niisama kinni ku innegi, muudku naase jalguga kündünu virges, midä vasta tukistõn saij oll viil tävveste alalõ.Pikembüt piätüst es olõ naasel kah sukuki ku karas maast üles ja juusk nii mis võisõ kodu poolõ. Seost aost pääle es lää naane inäb kunagi mehe havva manu ikma ega kaibama, nink olõs kah pia uma mehegi arr unõtanu, ku üüsene johtumine vahel sekä hirmsal viisil es olõs tedä miilde tulõdanu.
Rahvas kõnõlasõ viil perrä, et seo es olõ mõneki õige miis enge Vanajuudas mehe näol, ehk ku kah, sõs mehe vaim; sest mulladsõl kihäl ei anda inäb luba perän surma liiku ega kävvü. Jumala tahtmisel jäi naine elämä, sest viimädsel ku otsal saat Jummal naasele hirmu süämehe nink Jumalik vaim, miä puu ladvun kohisi ja kahisi, and naasele külält mõistust nink julgust kiusajallõ vasta panda, sest rahva jutu perrä ei anna Jummal niisugudsõl kõrral kunagi avalikult nõvvu enge mõistu piten, sest egas moodö ilmadohe ei üteldä: "Kon kats kõnõlasõ, sääl pidäge kolmas suu kinni."

H II 51, 431/2 (8) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Roodsi kunninga mõk
rahvasuuhn um küll pallö juttõ, üts ütsilde tõõnõ tõõsilde, a' kiä näid kõki joud arr kiruta vai üles panda. Nii kõnõlasõ kah seo poolõ vanarahvas, et Roodsi kunningas Vinne keisri iist paeden uma kuldmõõga Viitänä vallan, Luhasuun olõvahe Musta järve ollõv arr kaotanu. Kunningas sõitnu õkva järvest müüdä ku mõk tää käest vallalõ päsnü, maha sadanu nink säält õkva järve. Kellelgil ruutslasõl es olõ inäb aigu mõka otsma naada, sest et Vinne vägi jo kundsa pääl oll ja egaüts püüse õnõ umma ellu pästä nink niiviisi jäije mõk järve kon täämbädseni pääväni um. Valusa ilma ja selga pääväga olõvat küll sedä mõka mitu kõrd nätü, ku tää vii seen liigus ja eläs õkva ku ellävhõpõ ning kunagi, ku kah järv vaka um - rahul ei püsü enge iks niu kärsitu um, sest et tää sedä päivä ja tunni igasusõga uutvat kunas mõni Roodsi kuningas tulõ ning tääga (mõõgaga) seo maa vindläse käest arr võit. Küll olõvat mittund miis püüdnü mõka vällä tõmmada, ent asända, sest mõk kaovat sõs suurtumas püüdjide silmist.
(Seo um seosama Must järv, millest ma ütskõrd kirudi, et sääl üts suur hallipääga kala seen olõvat. Minust ei olõ seo M. järv mitte kaugõl, arvada versta kats ehk kõgõ rohkõmb kolm. Suvõl ku vähägi mahtu saa sõs taha ma tedä kaema minnä nink ku mõnõ juturiisme rahvasuust kuulõ, sõs taha ma sedä Teile teedä anda.) Seo sama pagõmise pääl, põhast lõunõ (Lätimaa) poolõ, tsusanu ruutslanõ kats keppi vai kah kats tammist ratta (vankri) vehmert maa sisse, ütelden: "Ku neo kasuma lätvä, sõs saa ma seo maa tagasi, a' ku ei lää, sõs ole ei loodusdgi inäb sukuki!"
Mõlõmba vehmre kasuvat jo tubliste nink olõvat jo tugõva tammõ. Seost olõvat arvada, et ruutslane vindläse käest seo maa ütskõrd tagasi võit, sest Pühä kiri'gi ütlevät, et põhä puult saavat üts väikene riigikene üles tõusma nink pallö seda ilma hindä ala võtma, ent pallö aigu ei saavat timä valitsema, sest pia pääle seo ao tulõvat viimnepäiv. Seos väikeses riigis arvadas Ruutslast. Kah pallõldavat ega pühäpäiv Roodsi kerigin mij (eestlaisi) - ku Vinne vangõ iist, et Jummal meid esi võtas arr pästä. Ruutslast kitt rahvasuu viil täämbädseni pääväni perrä nink kõnõlas Roodsi validsusest hüä meelega.

H II 51, 434 (1) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütel preilil oll peigmiis, sõski tahtsõ tää kaija kas seo tää õigõ võtja um vai tõõni; tekk kah iinpuul nimetetül viisil ja sisse astõ - mitte tu arvatu peigmees enge - üts suur sõaherr, kel palläs mõk käen oll ja midä tää vuhistõn üle preili pää keerut. Preili peläs hirmsahe, et egas no jäämist inäb olõ ei, sõski hoit tää hinnäst ja es kae mitte taadõ. Pia pääle seo läts kah sõaülemb arr. Ent seost suurõst pelgämisest jäi preili haigõs ja ku terves saij, tull kah tälle tuusama sõa-ülemb kosja ning kedä kah preili vasta võtt ja abielusisse astõ.
Abielun ollõn selet kah proua uma vanaaestaga õdangudsõ tembu arr, mille pääle miis kostõ: "Selle oll kah mul tuul väega rassõ olla; olli sängün niu hingetü ja es jovva hinnäst liigudadagi."

H II 51, 434/5 (2) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts tütruk es tijä viil umma peigmiest ega võtjat, selleperäst läts tää kah iinnimetetul moodul vana aestaga õdangul õnnõ pruuma ja sisse tull üts sandar niisama mõk käen midä tää joht es keeruda enge niisama harilikul viisil sais õnõ. (Seo sandar oll tütrukullõ tutva, sest et kah tütruk liinan elli.) Tütrukul es saa piiglist kaemisest vinäld ja arvatõn, et asi vaest õigõ olõ ei, kaets tää veedükese üle ola, mille pääle mõk sandari käest tirinäga maha sattõ ja sandar esigi arr kattõ. Mis no tettä? Mõk põrmandu pääl, ent tütruk ei tohe mõka puttu ega magama hiitä. Ei parembat midägi, ku kõk üü vaija üllen olla. Hummungult õige varra läts tütruk üte vananaase manu - kiä talle nõvvu andnu oll niiviisi tettä ja peigmiist uuta - nõvvu küsümä, mis mõõgaga tettä. Tulõ kas õkva kätte anda vai midägi muud tettä? "Kulla lats, arr sa sedä mõka hindä käen hoitku'i ja arr näüdä ku ei mõka sandarille, sest ku tää mõka su käen näge - olkõ küll, et sa tää naane olõt - sõski tulõ täll su pääle sääne viha üles, et tää su seo mõõgaga arr tapp. Võtta ja vii ilma ao viitmäldä ja ilma kellegi nägemäda seo mõk jõkkõ ja panõ mõõgal terräv ots vasta vii juuskmist, sõs ei olõ sul midägi peläda!"
Tütruk tekk kah naase oppusõ perrä. Pulma tulli kah tütrukull sandariga pia ja neede abielu oll õnnõlik õkva nii niu pidi olõma.

H II 51, 435/6 (3) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Oll kah himmu ütel tütrukul iinnimetetül moodul umma - viil tiidmädä miist nättä saija. Tekk õkva nii niu opat oll ja kas sa imet näet - nuurmiis ku haugas (kotkas, kull) astõ lävest sisse. Noorõmehe nägu miildü tütrukullõ väega ja tää tahtsõ nii armsallõ näolõ õkva silmäsisse kaija; käänd ümbre a' tütrugu suurõs õnnõtusõs kattõ nuurmiis läve päält, kuna üts väikene kolahus oll, niu olõs mõnt kalgõ asja maha sadanu. Tütruk läts kaema ja löüse üte suurõ maa-väädse. Ümbre tsõri märkin ja kaijen, et mis väädsega tettä, vei tütrük väädse üte rõiva sisse mähitült kirstu. Mõnõ ao peräst, perän sedä olli kah tütrukul tuusama noorõ mehega pulma. Abielu läts kah edeotsast õigõ häste (hüäste). Sõski ku abielurahval ütstõõsõ vasta salatust um, ei olõ neede abielu mitte õnnõlik enge umbusk kasus iks aigupitten suurõmbas ja sellest kasus viimäte tülü ja tõra. Naane, kel väits kirstun oll, es lasõ (usu) umma miist sukuki kirstu manu. Edeotsast es panõ sedä miis suurõst tähelegi, ent viimäte nakkas tää edesi tagasi arvama ja arvutama, et mis naasel sääl kirstun võisi olla, agu vaest mõni salaasi ehk nõijavägi ja teedäsaamise himmu kasvi mehen nii suurõs, et tää ütskõrd salamahtu kirstu võtma võtt ja naase kirstu põhast põhani läbi ots. (Seo otsmise himmu (uudishimu) olõvat Vana Juudas mehele sisse andnu.) Säält es lövvä miis midägi esieräliku, muudku kirstu põhast üte närdsuga kinni mähidü tükü. "Oot, oot! No saa ma salaasäga kokko," mõtel miis ja arvut tükü vallalõ nink löüse uma väädse, miä tal poissmehen ütskõrd vanaaestaga õdangul arr oll kaonu. Miis tunsõ jo niu viha ja põlgmist uma naase vasta, sõski läts tää nink küsse naase käest perra, et kost naane seo väädse saanu um. Naane es salga kah midägi, enge selet asä põhast põhani vällä.
Seost aost pääle kasv iks mehe viha naase vasta suurõmbas ja lõpi viimäte seoga, et miis naase tuusama suurõ maa-vääsega arr tapp.

H II 51, 437/8 (6) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast, ku Vannujuudid ristiinemiisiga (öeld. ka ristirahvaga) poolilde oll, käve nää kah inemisi mitmel moodul kiusaman, ku mitte muijal, sõs umõtagi sõs, ku inemine mõtsan käve ehk jall õkva umma õigõd tiid müüdä astõ. Et tii küll tutva, nii et kinniliidsi silmiga inemine olõs vai kohe taht ilma essümädä lännü, sõski essüt Vanajuudas inemise mõnikõrd kah selge Jumala päävä aol nii arr, et inemine es mõista kolmõ lukkõ. (inämbüsi olõvat päivädse essütüse pühäpääväl jutluse (juttusõ) vai keskpääväl ette tulnu nink nimelt marä (marja), seene- nink pähkmeotsijiidega, sest sõs pidävat kõk Jumala sõnna kuulma nink esi lugõma ja kiä sõs ahnuse tüüd tege (niu marä, seene ja pähkme korjamine), nuu umma kah Vanajuuda perält. Õdangudsõl aol, iin kesküüd, essüdi Vanajuuda mitmid. Mõnõl oll kuuvalgõnõ üü äkitselt otsani kottpümmes lännü, nii et sõrmõ ei olõ näinü suuhõ panda; tõõsõl - kolmandal tull äkitselt mõni järv, raba-suu (soo), haanäkuhi ehk mõni hirmus eläij ette, määnest viil uman eluiän näunüki olõ es, vasta, ja neist es saa ümbre ega üle, edesi ega tagasi, sest egal puul olli nää (eelnim. asjad) iin. Kah Meije Essä ega muu palvusõ lugõmine es avida midägi ja kõgõ paremb oll sõs Vanajuuda petmine rõõvastõ pahelde käändmisega, sest kelle pääle Vanajuudal süä saij, tuud tää kiusas kah vai surmani, ent et täll suurt tarkust olõs es, sõs võisõ tedä rõõvastõ pahelde käändmisega pettä nink Vanajuudas arvas, et tõõnõ inemine um - jätt kiusamise maha nink inemine löüse jall ilutõ umma tii.

H II 51, 437/8 (7) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütskõrd tulnu mies kodu. Oll jo pia kodu saamisel, kõrraga kaos tii jalgu alt nink mies oll üten võõran suun, kon täll õkva silmi iin ilmadu suur haanäkuhi oll. Mies nakas pelgämä, sõski võtt tä süäme rindu nink tahtsõ kuhäst müüdä minnä - ei saa - kuhi iin; no püürd tää hindä ümbre - ei parembat midägi - kuhi kah sääl. Küll lugi tää Meie Essä, niivõrd ku mõistsõ, iis ja taas-peri, ei api midägi. Viimäte, hulga ao (aeg) peräst tull kah mehel Vanajuuda petmine rõevavahedamisega miilde nink suurõ hirmuga jousõ viil miis umma kübärät pahelde käändä. Ni pia ku miis pahelde kääntü kübärä pähä pand, leije tää silä niu selgembäs ja miis tunsõ viimäte, et tää esi uma maja iin saisõ - ei ütegi kuhja ega suud (soo).
Mõni olõvat küll maja arr tundnu, ent ei olõvat ust sukuki löüdnü nink olõvat ust õdangust aigast pääle kuni kikkani otsnu.
Niisugusid juttusid on rahvasuus palju.

H II 56, 1028 (2) < Rõuge khk. - Hilda Treu (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Pühä Jüri andvat ega aesta susõlõ üts kõrd taivas süvvä. Ütskõrd läts üts miis tuud mõtsa kaema. Näge, kuid püha Jüri pill kuusõ otsast luid ja lihatükke maha. Ütel soel oll' külg ärr' kõrvõnu ja oll' paljas, tuu jäi ilma. Timä küsse hindälle kah midägi. Pühä Jüri ütel: “Kae, sääl kuusõ takan ungi su jagu, mine võta säält!” Kui miis tuud kuuld, pand tä kuusõ otsa pakku. A' soe hiidi kõik pikäle maha, va' paljas külg kõigõ ala. Naksi riita üles säädmä, ütstõõsõ pääle ja riit küündü pia mehe ligi. Miis mõtõl: “No lät küll toss vällä,” a kõrraga tänit: “Muu' saava viil, miä saava, a' paljaskülge ei saa midägi!” Paljaskülg kah veerüt hind alt ärr', tõõsõ sattõ kõik pääkaala pääle maha ja pagõsi ärr mõtsa. A' suvõl oll' paljaskülg tuu mehe hainaman katõ mehe vahelt ärr' võtnu.

H II 56, 1040/1 (6) < Rõuge khk. - M. Jennes, end. M. Laanela (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Varõs võtt naist ja näüdäs naaselõ vilärõukõ nurme pääl, et neo umma kõk mu' uma'. Viimate nakas perremies vilja ärr' vidäma; naane nakas tänni:
“Jaak, Jaak, vili viijas, vili viijas!”
Mies vasta: “Lasõ viija, naane, vaenõ,
Egaüts õks uma vie;
Tsiasitt õks kukupäts.”

H II 60, 116/7 (11) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Raha kuivamise üle tiid rahvas nii mõntki kõnõlda, esierälde sündüvät seo toimõndus jaanipäävä puulpäävä üüse. Nii lännü üts miis üle üte söödü maa, kon veedükese vai harvakult väikese kadaja puhma pääl kasvi. Kõrraga, õkva ku olõs äkitselt silmi ette visat - näge miis üle söödümaa üte inemist minevät, kel niu nätä oll, rassõ kuurma kanda oll ja mehest mitte kaugõl visas tää uma kuurma üte õigõ hüä suurõ kadajapuhma kõrvalõ maha nink kattõ mehe silmist ku tina tuhka. Ruttu läts miis kaema nink näkk kadaja puhma kõrval ütte suurt rahaunikut, kohe miis üte tuu tarvis lõõgadu pihlapuuga, kon ütessä risti pääle oll lõõgat, mitu risti rahauniku pääle tõmas nink esiki kaugõmballõ üte tõõsõ kadajapuhma taadõ läts, et kaija mis sünnüs, sest hüä meelega olõs miis iks tuu raha hindäga üten võtnu ku olõs tahtnu. Veitü ao peräst näkk miis jall üte tõist säänest kuurmakandjat tulõvat nink puhma kõrvalõ ärr kaovat. Jall läts miis kaema nink näkk, et rahaunik pallö suurõmbas oll kasunu; no kõrras miis jall umma tempu nink tõmmas unikullõ mittu risti ümbre tsõõri ja läts esiki uma tutva kadajapuhma taadõ varülõ. Tükü ao peräst tulli nii sama kuurmakandja nink mõnõ näist panni uma kuurma tõistõ paika maha ja naksi tuld tegemä. Kõgõ viimäte tull üts nink nii niu nättä oll, võisõ tuu nääde perremiis olla, sest tää käsk jo raha naada tullõ pandma. Tõõsõ olli küll südi (virk, kerge, kärmas jne) käsku täütmä, ent karksi ruttu - õkva ku olõs puuga pähä lüüd, ehk ku olõs siug pandnu - tagasi. No läts vana perremiis esi kaema ja ütel: "Laskõ olla, taa ei olõ inäb mii jagu! Sedä tüüd ja vaiva olõ mii asändä, sijä halva kotusõ pääle kokku kandõn nännü." Ja kõk kattõ ütekõrraga mehe silmist. No' saij miis pallö julgõmbas. Läts ja võtt üte jao, nii pallö ku kanda jousõ nink veij umma tijüsehe (teedva koha pääle) kohe tää aigu pitten kõk raha ärr kammand.
Nii saij tuu miis ilma suurõmba vaavälda (vaev) suurõ varandusõ.

H II 60, 120/6 (13) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Riigi raha keldren
Oll ütskõrd Vanaljuudal lats risti, a' olõ-õs kongi säänest parajat paika kon ristkäidsi olõs võinu pittä, selleprst. läts tä rehepappi manu, tuuld (tollõlt) lupa küsümä, et kas ei võisi rehe all tuud pidu (pidu) arr pitä. Rehepapp peläs esiki, nii hüäste kurja mõisaherrä, ku kah kurja valitsõjat ja ütel, et moodö ehk lupasik'i, a ku' teedä saijas sõs tulõ mul valu, arvadõn, et ma teele' viljä anna. "A kis sa esi jall olõt, et sa mujal ristkäidsi või ei pitä ku õkva mõisa rehe all (üteldäs küll inämbüsi sendse, a' et juttu jutustaja rehealune ütel, selleprst. ma kah nii kirudi)?" "Küsüs no tuud kiä ma olõ," ütel küsütäv, "Küll sa eski peräst näet ja tuud, et mul siin su puul ristkädsi umma, ei saa kiägi teedä." Suurõ vaidlõmise perrä lubasi kah rehepapp õdanguss rehealusõ Vanalõ jo priis ristkäidsi pitä, mink pääle V.j. äkitselt pappi silmist arr katõ. Naläkas näüdäs küll papile võõra mehe, sest egas rehepapp es tunnõ - nõudmine olõvat, ent viil naläkadsõmb oll tä äkiline kaomine. Papp märk edesi tagasi ja mõtõl, et ei tijä miä tetä, kas no kellegi moole kah avalda nink õdangus api kutsu, sest et ei tijä määne kelm ta miis võisõ olla nink määnest koerastükkü papile mängi, ent viimäte jäi tä tuu otsusõ mann kimmäs sedä asja ei kellelegi avalda. Õdang tull nink nii pia ku tükükene aigu päävä minengust müüdä oll, tull kah hulk võõrid - kõk mehele tundmada päält tuu üte kiä papiga kauba tekk - nii hüäste meeste, ku kah naasterahvid nink naksi umma illu pidämä. (Latsõ ristmisest, kuis tä oll ehk kuis ristiti es tijä jutustaja esiki üteldä, muud'ku arvas, et vaest niisama ristiti ku õks peris ristmisen ristitäs). Sääl oll kõgõsugumast süüki ja juuki, midä kah lahkõst rehepapile anti. Edeotsast es taha joht rehepapil nääde pidupääl hüäste minnä, sest et täll kah üten kästi rõõmus olla, miä papil nii hulga saksu siän võõras näüdäs olõvat, ent ku viin ja olu jo nakas pähä võtma, sõs oll kah rehep. vana tragi poiss üten needega tandsma nink kargama. Rõõmun ja lustin lätt aigu ruttu müüdä nii kah no' nink rehepapi suurõs õnnõtusõs, kogusi kõk pidulise hindä üte koko ja teije niu nätä oll minekit. Sääl astõ tuu, kiä papiga inne kauba tekk, papi manu, tennäs papi ja ütel: "Ku sul rahapuudus um, sõs hõika minnu nimme (ei teadnud) pitten, küll ma sõs sullõ raha murõtsõ." Kõik kattõ üte kõrraga mehe silmist ja pidu oll lõpõtõt.
Viimädse sõna, miä V.j. ütel, lätsi papil meelest, sest et sõs pää hüäste täüs oll ja silmä kirivä nink tää elli õks umma vaest ellu edesi. Et tä üts pelgäjä miis oll, selleprst. es julgu tä kah mõisa villä mitte terräki kohegi anda, kost umõtagi mõnõ kopeka raha olõs saanu minkaka mõnõ topsi viina olõs võtnu ehk midägi muud tarvilist asja olõs ostnu. Puudust oll üle pääkaala külält kanda, sõski oll Vj. opus tävveste mehe meelest ärr lännü nink vaest olõs sukuki miilde tulnukina es ku tedä mitte üte paika sugulasõ poolõ ristkädsile ja nimelt vadõras olõs ei kutsutu. Sugulasõ puul ristkädsil ollõn tull täll kah tuu üüsedse, hoobis esieräliku ristkädsi miilde ja kogõmada - niu tuulõst - tull tuu oppus, miä võõras miis opas ja miä meelest niu suustumas arr oll unõnu, kah miilde nink ni pia ku miis kodu saij, oll edimäne asi Vanajd. hõikamine, nii niu tedä käst oll. Niipia ku miis sõna oll ütelnü, oll kah Vanajd. man nink ütel: "Olgi rahapuudus ja tahtsõ jo esiki sugulasõ pulmõ pääle raha otsma minnä; hüä küll et tedä sullõ kah vaija um, no muud-ku' läkke õnõ." Võtt mehe sälgä ja tuhknoi minek ni ruttu ku püssä luut, et tuul'ki kõrvust läbi puhk ja mehe pää niu hullus tekk ja pallö ei olõs puudunu, et miis olõs säläst maha sadanu. Ku nä jo mehe arvamise perrä - tu hullu rutulidse juuskmise pääle - vaest ei tijä, kohe ilma otsa olli saanu, pand Vjd. kannõtava kuurma ütte pümehehe paika maha, ütelden, et nä jo parajan paagän umma, sest seo et olõvatki üts suur riigi rahakeldre kon kulda ja hõbõhõt külält olõvat, nii et nä seolõ rahalõ midägi jovva ei tettä. Et keldre kottpümme oll, nii et es näe sõrmõki suuhõ panda, sõs nakas Vj. kihvaga müürü külen tuld lüümä, ent nii äkki ja kõvastõ niu olõs mõni kõva pikne õnõ sisse löönü ja miis hiitü äkki nii suurt valgust näten nii arr, et tä kässi kokko pandõn kõvastõ ütel: "Võih! Härr Jeesus!" (Muidu elun ei olõ ma sedä sõnna: härr Jeesus jne. mitte kuulnu, või olla, et ta saksa keele sõnast Herr - Issand um sündünü; Issand, ütles mõni vana inemine: Issänd.) Niipia ku miis nuu sõna ütelnü oll, kattõ tulõlüüjä mehe silmist, niu vana kuu taivast. No' oll miis päävin. Mis tettä? Keldre pümme ku kott. Ei näe ust ei akõnd, ei kõgõ vähämbät ku mulgukõist kongi. Käsikaudu kumpin (kumpama, kompama - katsuma) saij tä viimäte küll ussõ manu, a' tuu oll selgest ravvast ja nii kõvastõ kinni, et kualõki poolõ lõnku jo (liiku) es anna. Mõlõmba, hirm ja hädä tahtsõ tedä jo kuulus vaaväda' ku tä kõrraga ussõ takan kõbinat kuuld, mink pääle uss suurõ praginaga vallalõ tetti. Võõrast miist keldren näten hiitü küll sissetulõja veitüs aos arr nink rehepapp olõs võinu tuul aol arr paeda, ent tä niu Jumalast lastu, es saa koheki minnä nink tedä kruvviti (köideti) - ku kõigõ kurembat varast kunagi - kõvastõ kinni ja viidi vangi. Ku kavva tä sääl vangin oll, tuud es tijä miis esiki arvada, ent ütel pääväl tulti ja kästi täll vällä astu nink viidi üte esieriliku kotusõ pääle, kon tälle kuulutõdi , et timäle 300 vitsalüüki um mõistõt. Kõrraga asusi kah pesjä manu nink tõmpsi mehe platsi. Miis es olõ üte lüüki'ki saanu ku tä maan ollõn umma tutvat, kiä tä rahakeldrehe oll veenü, tulõvat näkk ja suur haokubu sälän. Niipia ku tä mehe manu saij, visas tä haokubu mehe asõmallõ maha, kuna tä esi mehe sälgä võtt ja tuuga minemä tõttas. Pesjä jäije mehe asõmal haokupu vemmeldämä.
No vei Vjds. mehe vahtsõlt rahakeldrehe, ent tii pääl opas tä kõvastõ, mitte inäb nii rumalallõ üteldä niu miis tuul haaval ku keldrehe jäij, ütel. Asi läts kah pallö parembahes ja rehepapp kobist nii pallö kulda üten ku kohegi mahtu ja niu arvas, et arr joud vijä. Ka Vjd. võtt uma jao nink koduminegi reis oll sääne sama ku tulõk'ki, muud-ku' miis es olõ inäb nii pelglik ku tullõn oll. (NB. Mõni ütles, et nä säält õkva 3 kotitäüt kulda olli arr tuunu, üts saanu rehepapile, 2 Vanajuudalõ.) Rehepapi puul küsse Vjd. rehepapilt jall'ki rehealusõ ütes üüs (üüses, üüs, öös; jää mii manu üüses jne.) hindäle priis sugulasõlõ pulmõ pitä; miä kah rehepapp no pallö julgõmba meelega tekk ku inne. Pulma olli tubli, niu neid harva maa pääl nättä um, sest süvvä ja juvva oll ni pallö, et rehepapp midägi süvvä ega juvva es mõõsta ja parembat tuudi iks viil takast pääle. Tandsiti ja mängiti kõgõ moodu pääle, nii et lust kaoja oll ja rehepapp esiki tands mõnõ preiliga, kellele tä - et nä uhkõ ja suurost jaost nätä olli - möödö manuki olõs julanu'õs minnä. Niipia ku kikas kirg, oll rehealunõ puhas niu pühit ja pääle'ki inneskine suur valgus oll kaonu ja rehealunõ oll pümme ku kott.
Üts vanakõnõ jall selet sedä juttu, nimelt lõppu, tõõsõldõ. Kõk olõvat olnu suurõ tandsmise pääl ku kikkas oll kirgnü nink kel'gi es olõ meelen olnu innembä kraami kokko kobista ja nii pia ku kikka kirgmine kuulda olõvat olnu, kaonu kõk, ilma et kel'gi aigu olõs olnu midägi kraami üten võtta. Nii jäänü kõk kraam niu ülejäänü õluvaadi, ka' viin pudelidega ja söögikraam rehe ala, kost rehepapil vinäld tüüd oll neid ärr käkki (käkmä, paotama, ära peitma, varjama jne.). Osast oll tä üles atusõhe (sõnast atma, üteldas: ma ata riiht, ma ati uma kõtu hüäste täüs, sellest um seo nimisõna "atus" sündünü, mis tuud jaku viljä, miä tarrõ parsi pääle üles um atõtu, tähend. näüt. "Mis sa käüt tulidsõ tapitsõga." (tapits um üts nui vai puu minkaka ahju (olõs pidänü küll "hütsi" vai "tunglid" olõma, a' et rahvas "ahju" ütles, sõs olgu nii) vai ahu perrä ümbre siätüs (segämä) atusõ all nne.) pandnu ja osast niisama kohe saanu, paotanu. Õdangul, niipia ku' hämärämbäs läts, tulli vana tutva pulmalise jall tagasi illu pidämä ja ka ülejäänüt kraami arr pruukma, ehk nii nimetetüisi peräpütte pidämä niu iks inemiseki tegevä. Seol õdangul kattõ (kaonud) kõk uma parra ao pääle arr nink võtti kah uma kraami ilustõ üten ent rehepapile and viil Vanajuudas üte suurõ käpätävve kulda, nii et rehepapp õige rikkas mehes saij ja rehepapi ammõtit inäb kavva es piä.
NB! Aprill 1896 lugesin kellegi, Kets? mõnda omast korjandusest ette ja tähendasin möödaminnes, et seda "Riigi raha keldres" oleks võind ta lugeda, aga ta ütles ruttu: "Ah sedä, ku' kihvaga tuld leij? No' tuud ma jo tijä - olõ esi lugõnu" jne. Palun vabandada, et sii juba kusagil trükitut jutt minust ilmaaegu saij üles kirjutud, mida ma kui seda oleks teadnud, mitte ei oleks teinud.

H III 11, 62/3 < Rõuge khk. - Hindrik Uuk (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Riete kombet ja pruugit
Meesterahval
Hame valge linatsest langast. Aluspüksi valge ja kireva, inämbäst paklatse. Päälmätse püksi inämbäst aha' ka sinitse. Läbi viltse, ka ??? lõime seehn, niisamate ka lühükene särk ja vest. Palitu vilane, nägu hahg ja sinnin, mõnikõrd nigu rüa ninn. Pihtsärk vilane, hahust langust koetu ja umelden takast ärr kördit. Kamps vilane, mitmasugutses värvitü langust varastega koet. Katikask - vilane rõõvas pääl, harva mõnel kalev ja mõnel liina krae pääl. Saterkuup vilane ja linalõimega, hand sälä päält alla lahgi, 2 nüpsi sälä pääl.
Naisterahval
Hame piht linane allpool jakk paklane. Ündrük või prunts vilane ja lõime seen. Inne oll pikute juunt, nüüd risti ja mitunt vahtset moodu, ka tsitsirõivast. Nisama, vai sääne sama, vai säärtsest samas ka jak', mes valale ja kini jakis kutsutas. Palitu vilane ja lõimega, inämbäst vilane valale ja lõimega kini vai ligi kihä. Pihtsärk ni kui meesterahval. Katikask loime rõivast ja kalevist, valale ja ligi kihä, mõnel plüüsh iin.

H III 11, 63/4 < Rõuge khk. - Hindrik Uuk (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Tööriista maja tarvituses
Söögianuma: luits vai lukets, kõo ja vahdra puust tet, kauss setu käest, nurmik väike ja lanik, suur kaasega anuma, kõik puuanuma inämbäst pedaja ja lepa- kuusepuust. Tsõrik, matal ja ilma kaaseta. Väädse koku käändä säaksa väits, puupääga ma-väits, lupääga lavaväits. Säng inämbäst pedaja puust, põhi lavast risti, ka pikute, ka raamiga kos kabla risti ja pikute uma. Keetmise anuma: pada müürü seehn katal, süüki nõstetas kulbiga, elajile kipiga. Elajide anuma tuurja, ruih, põhu panda retel vai seim. Elajide söök ole: uma lühükese ja pika napu, hagana, haina, suvel hainust mõskma.

H III 11, 64 < Rõuge khk. - Hindrik Uuk (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Talumaja ja hoone
Rehe, tare, kambri sentse - rehealune. Aganik, laut, kõlgus, ait, sahvri, külmkamer, keldri ja keldripääl päälik, san, koda ja ruudjist vai lava sälist koku pantu kutsutas pinu, kos suvel elajile ja hinel sööki tetäs. Tarel, kambril, laudal, aidal ja sanal kudsutas uss, sentsel värte.

H III 11, 160/1 (5) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Tõeste sündinud lugu
1883 a. novembri kuul Kasaritsa mehele oll' unnehn ült: "Minne tu üts hingeline ja hingelda sis minne Kelläri ehk Meegu mäe järve viirde ja hõika: "Näks tullõ välla ja tuu raha."" Miis läts ja võtt umma varsa ja kassi köüt sälga, läts järve viirde, hõigas: "Näks" jne. Näks tull vällä ja visas kasti perve pääle ja vidi varsa jõkkõ, kass oll näugma nakanu, sis oll' varsa vallalõ lasknu ja oll' visanu hirmsa suurõ lainõ mis rahakasti tagasi tõi.

H III 11, 171 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Ku jaanipääva üüse tahad rahha otsma minna maa sissest, sis minne 3 päivä inne jaanipäivä kartohka kuupa ja pannõ suu kinni, et päävä valgõd suggugi ei näe, sis jaanipäävä õddagult perrähn päivä tullo koobast vällä ja võtta täkku taosõ kaala sis minne tarrõ harrja pääle. Kuusis näed kuhu tulli pallas, sis minne manno, tsuska maaväits tullõ, siis tullõ mant ärr ja vahhi õks tullõ pääle. Hummogult minne võtta rahha ärr nii pallo ku tedä kuivati, sis umm kõik sinna jäänü.

H III 11, 176/7 (4) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts tallo sullano kävve öütsi ega üüse, tuu samma liina kantsu mannu johtu sis üts kõrd jaanipäävä hummogult inne paiva nakas sullanõ kodo tullõma, lask õigõ traavlit sõta, - sattõ ütte kõrraga hobbõsõ jalg maa sisse, miis pillu hobõsõ sälläst mahha. Tull ülles käij mis tahn nu oll, ku hoppõn kõvva maa pääl mahha sattas. Kaij hobõsõ jalla jälge, näk sääl sissehn olli kõik suurõ hõppõ ruubli tükkü. Ku sis miis topp kõgõ umma kauka ja karmanni täüs ja viil suurõ vanna muudu kaalkotti, ronnõ sis jäll hobõsõ sälga ja läts koddo. Pand tu jao rahha ärr, läts viil otsma. Sai sinna, tul üts kukka jallaga miis manno ja vällä ja üttel: "Ah sa soe süük tullõt sijä mu rahha otsma seeni ku ma esi Rijahn kävve sullasid veemähn. (Tõõsõ ütlese jäll, et seeni ku ma kerrikuhn kävve üle pikkä ao kaemahn mittu innemist siäl jäll suigus; täämba oll mu kõrd.) Tu iist tsusksi ma sul ütte silma vällä pääst, et sa mul ollet ni samma tennü mul um ka nu nii samma hää ku ütte silmäga oll." Otsja saaõs innäb rahha, kangus jäi nigu hoitja viimätsid sõnnu üttel nii oll esi kaonu ja maa sissehn ol tillin, sis jäi kõik rahul. Miis sai edimätse jao rahagagi rikas mehhes. Kuida kuuldmise perrä ollevat see tõestesündünü lugu.

H III 11, 282 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004, redigeeris Mare Kalda 2010
Rahva sisehn um hirmus kõvva jutt, et vanast väega rikas rahvas elli siin maal ja väega pallo rahha sõa aigu maa sisse panti, mida parhilla iks viil löudas. Ükskõrd olevad Rootsimaalt mehe käünü ja otsnu kaardi päält kotusõ üles, kus rahha um ja midagi na olli löüdnü kah, a mõnest paigast, mis - ütskõik kas mõisa nurme all vai pallanu suust, pidi otsitama, - es löuda. Nii ollegi siin ligi mi küla üts väikene suukõnõ, mis kõgõ suvve palli. Perest ku är jaahtu, [latstgi] mehhe kaema, ku süvvä um pallenu ja löuse üte kokko sulanu tükü. Mis tuu muud ku rahhakatla oll - är sulanu kõgõ rahaga kokko, mida viil juut perast oll är ostnu.
Nii um mi maal pallio raha viil maa sihen, a ei tiiä õnnõ, kohn kottal. Ja üts perremiis oll kündnü, jäänu rahhapoti vassinõ kaas adra ravva otsa kinni. Küll miis otsnu ja otsnu, ei olõ midagi löudnü.

H III 11, 305/7 (18) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
raha löüdmise lugu
Talomiis tuulut tarrõ takkahn tatriku. Sant saisnu sälla takkahn, pallõlnu kah pallakõist. Talomiis ülnu: "Olõi mul midägi anda." Sant vasta: "Ku sa tiijäsi mis ma tiija, sa joht minno ärr ajasi õi." Talomiis küsünü: "Mis sa sis tiijad?" Sant selletännü: "Siin sio murro pääl umm raha maa seehn. Ku sa luppad, siis võtgõ timä vällä. Maa tiijä kuhu kottal um." Perremehel tulinõ hüüä miil - and sandilõ süvva - võt siis umma vahtsõ lapju, lätsi kaiibma. Kaivi siält kost sant näüt - niu koll kõrd ärr hiiti, nii oll jo kõlahus. Kaivi koll katla täüt kulda välla! Sant oppas: "Ku rahahoitja tullõ, siis minne kambrohõ ärr, sinnä tää ilmahngi sullõ takkahn ei lää." Lännü aig liggi õdagunni ärr, oll Vannajuudas esi tulnu tähnitehn: "Mis sa ull miis võtti muu rahha ärr! Vaht tul muu manno nõvvõ küsümä ja saa võti seeni raha ärr! Tullõ välla taplõma! Ku saat sa kõvvomb, pia raha hinele; ku maa saa kõvõmb, tulõd muu kotti." Miis oll kambrõst kangohõ ähvärd õnnõ, vütted pinniga ka viil, pinni karksi pääle - aa nuu olõõi nellä silmäga pinni. Vannajuudas tõmmas mitmõst tükust katsgi, sei tükkugi ärr mehe nättehn. Siis üttel jäll V-Juudas: "Tullõ vällä!!" "Eiih!" "Nuu mis maa sullõ tennu ollõ, et sa mu raha ärr võti! Ma ei olõ muud tennü ku karri mõnnikõrd ülle lätt, siis ollõ vahil käsknu lambile sõrra alla tsussata ja hobbõsõlõ jalga kinni pitta, et hoppõn kumm astus - muud midagi. Ja tuu perräst tei sa mu vahhi vaesõs." Oll siis viil pallio kärrä tennü nikavva ku õks miis ollõs välla tulnu aa midä - miis tekk santi käsu pääle, lää-es-läägi vällä; nii-ka-ku kikkas oll kirrähännü, sis oll viirdünnü ku haana rugga vanguhn - ku maa oll tolmanu õnnõ. Peräst es ollõ muud võitu saanu ku tuu tarrõ oll ärr pallotannu. Mehel tuust kahhio kah ollõõs, tää läts tõistõ kottusõhõe tek vahtsõ tarrõ, elli jäll ku essänd kunnagi. Vanna-Juudast es näe silmaga, es kuulõ kõrvaga innab kunnagi. Sant oll jäll üts puul-jumalat olnu.

H III 22, 257 < Rõuge khk. - H. Uuk (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuda raha tagasi käüp
Võetas must kass ja keüdets ütese küment ütese sõlme koti ete kus kass siheh om. Mindas neli neläpe õhdut kiriku manu, käväs kolm kõrd ümer kiriku ja ega kõrd ku vana paika om tagasi saanu, kust ümer akati käüma, sis vilisteti kolm kõrda.
Viimate iki tulevet vana tont ja küsüvet mis sul müvä on. Sis peap ütlema: "Valge jänes." Küsüp tont, mis massap, ütlet ind ja võtat raha ja pistat paku, et üle risttii saada ene ku vana tont järgi saa ja kividege surnus viskap.
See raha tondi käest saadu, tulevet egast paigast tagasi, kus hobeseraud läve pääl om, säält ei tulevet.

H, Jõgever 2, 175/81 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jakob Orav (1887) Sisestas Salle Kajak 2004
Veel tänapäevani on meie rahva seas vannu ohvrikohtasid leida. Ja õtse kui inetu õieke, oma maitseva lõhnaka, kõike ligikonda täidab, nõnda ka ohvrikohad annavad kaunist tunistust, nii viisakus kui ohvrikohtade kadumine. Nii on veel eesti rahvuse kadumine nõnda kaua kui veel viimane Eesti poeg selle Päikese paistel künnab ja külvab, nõna kaua teab ta omast kodumaast juttu vesta. Õnn selle rahvale, kelle seast säärane esiisade vanavara pole kaduma läinud.
Meil eesti rahval on säärane vanavara kammer, põrandast laeni täis topitud. Need on „setu vennad“ nende juures kasvab veel vana eesti vaim kui lopsakas õis. Rahva riismeid, maha arvates on, Setu Põllumees, ja ei anna ühegi maksu eest omma põldu tõise hooleks. Kerjaia ei läha tema õuest ilma abita ära, vaenu meest tõstab ta oma pahema käega üles ja parema käega pakub tälle õnistust ja vennaliku usaldust. Mure ei mulju teda mudaje. Rõõm ei tõsda teda pilveni, ikka on ta tõsine omas ettevõtes. Jalgi ei tunne ta henda kõige ülema olevad. Aga siiski arvab ta enesel ka õiguses, kui looduse riigi kodanikul ilmas elada. Selle tänu tunnistuseks ei lase tema ei Päikesel üles tõusta, ei ka looja minna, ei leiva ei ka vee piiska suusse panna enne kui tema on palvetanud. Sääratsid nõitusi voiksime palju ette panna, nõnda on ka ohvrikohtasid nendel, kelle seast Jaanikivi kõige kuulsam on. Viimatsel jaani hommikul, kui taeva äär veel punaval palgel päeva tõusmist kuulutas, sammusin mina meie kuulsad Jaanikivi vaatama. See kahe ruutjalaline kivi, kelle külest juba tükikeset on ära pudenenud, seisab Liivi ja Pihkva kubermangu piiril Võrust Pihkvasse käitava maantee ääres Meeksi küla tanavu ääres. Kivi juures nägin enamb kui sada kerjajad, ringis kivi ümbre istuvad, igal ühel oma anum ja kerjakot kaasas, ja ootasivad aitajaide ilmumist. Nõnda pea kui Päike nähtavalle tulli, ilmusivad setu isad, noorikud ja neiud ja veel mitmad eesti isakesed. Setu noorik kes esimene oli, panni oma 5. toobilise; alt kohupiimaga ja päält võiiga täidetud nurmiku kivi otsa, pigistas küündle kivi külge põlema, ise võtis selle kivi tükite seast ühe arvata 5 naela raskuse kivi ja vaajutas sellega omme valutavaid ihu kohte, nagu rindu, selga ja pääd (hammaste põdejad piavad kivi närima). Siis panni kivi jälle maha ja võtis anuma ja panni säält seest kolm lusiku täid kivi peale. Seda võtsivad kõvemad kerjaiad omale, peagi rusika õiguse läbi ja pannivad ommi ammete sisse võid ja kohupiim ühte koku.
Siis läks setu noorik oma anumaga Meeksi küla Zassonate?, kuhu Taelova preester palvetama oli tulnud. (Sest tol päeval võtab preester säälse rahva käest piima kümnest.) Peale ära pühitsetu üle jäänud piimaga tulli ta kivi juure tagasi ja jagas oma ande lusika mõõdul kerjaiade seka ära. Mitmad tõivad villu, pandsivad enne kivi päle ja peale selle jagasivad pisukeste annetega ära, ika nõnda et igale ühele oma sama osake pidi saama. Mõned tõivad raha, mõni 10 kop. mõni ka enamb. Mõned tõivad ka riideid ja jagasivad neid nõdremate seka. Üks eit panni riidurulli kivi otsa kuhu tugevamad kerjajad tormi jooksivad ja rusikasõda tegivad, kuuni Meeksist külavanemb paluti ja tulitsejaid ära ajas. Kivist jooksep pisuke oja mööda, see algadab teekäiatele L. Vene ja Liivimaa piiri meele. Kivi ise on Liivi poolse perve küles. Sinna oia lähavad kõik tervise otsiad suplema, kes enesel midagi viga tunnevad olema. Olgu ta siis mees vai naene, pois vai tüdruk, aga igaüks püiab ikka kivi kotal henda peseda. Suplemise aajal ei ole vahed ei meeste ei ka naesterahva vahel, peale suplemise annavad mõned omad vanad riided kogoni ära, lootes et ka vead saavad nendega ühes ära minema, ja panevad ühes tootud ued riided selga, mõned annavad aga osald, mõned anavad raha, aga ilma abi näitmata ei läha ükski ära. Mõlemil pool oja pervil on kerjaiade hulgad aitajaid ootamas ja nende leinakaja paneb kuuljaid kohkuma. Asja põhjalikult järele pärides jutustas üks ustav setu nõnda. Vanal pühal a'al kkui Jumal veel maa pääl oli, siis suples Püha Jaan siin ojas (Ristja Jan) ja selle kivi pääl kuivatas ta henda ja panni ka riidesse, selleperast ei tohi seda kohta ära unusta, see vesi jaani hommikul tervise vesi, igaühele, aga mitte muul ajal, aga see kivi on igal a'al tervise tooja, sest hiljuti viis Vastselinna karjamoisa rentnik (vanast) see kivi karjalauda müüris. Ja vaevalt oli kivi müüri sees kui juba Rässe? (vee) pisarad kivvi mööda alla jooksivad ja müür säält kohalt hakas lagunema. Ja ööse ei püsinud karjalauda uksed lukus, vaid iga hommiku olivad perani lahti. Ka karjaelajad ei siginenud enamb, ühel hommikul leitud terve lauda täis karja elajaid surmaunes uinuvad. Peale selle laskis moisa rentnik kivi välja lõhkuda ja selle koha päle tagasi tua, kus ta olli ja kus ta ka praigu on. Inimeisi oli kokku tulnud umbes tuhad Pihkva, Vitebski ja Liivi kubermangust. Ja terve Meeksi küla oli kui piduehtes, kõik värajad olivad pärjadega kaunistatud ja õu noorte kasetega ümbre piiratud. Setu ütles: „See on mei vanematest päritud püha, seda peame pidama, kes selle vasta eksib, selle nurm langeb rahe ala.“ See annab meile märki, et eestlane hää meelega omast ettevõtest ei taha lahkuda.