Lõuna-Eesti pärimuse portaal

Rõuge pärimus

Jutte endistest aegadest

Tagasi esilehele


E 17102 (170) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes vargaks tahtis hakata, pidi varahommiku üles tõusma ja iva maitsma, aga ei teinud ta seda mitte ehk juhtus ilma ivata varssa ehk vasikat nägema, sai ta kohe kinni nabitud.

E 17102 (179) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varast ära vanduda, et varandust kätte soab, peab 99 kuradit sõela sissi lugema. Aga olgu linane riie sõela all, et mõni kurat maha ei kuku.

E 17113/4 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mina alati armastasin haput taari juua, aga kas naesed ka selle korraspidamise eest vastust andsid, kui mina taaritõrrukest rivideerisin, on jälle kogune tõine tükk. Et ma 1/6 vakka jahu korra tarvis andsin, päälegi veel rükkijahu, siis pidi ka taar kaks nädalat hea seisma, said need päevad otsa, lõhuti vana kraam tõrukese kere seest välja. Aga kaks tugevat surnud rotti ilmusid ka raba seest välja ehk küll tõrukesel kindel kaas pääl oli, siiski võis valetus sääl süüdlane olla, et kaas mõni öö pääle panemata jäi ja rottidel prii voli oli sinna sissi kukkuda. Kaks nädalat rotivett juua ei ole kellegi naljaasi ega lapsemäng.
Et nüüd minule taari joomise läbi niisugune äpardus on juhtunud, seepärast ärgu mõistlikumad inimesed taari joomist maha jätku ega vee joomist ülemäära kõrgeks kiitku. Mikspärast elasivad meie vanemad kauemb? Sellepärast, et nad head taari jõid. Vanasõna: Isi talu, ise taar näitab, et ka vanemate päivil ka igas peres taari eest nõnda hoolt ei kannetud kui kohus oleks olnud. Et joogivesi kui ta ka hea oleks, talude paigus mitte paraja kraadi sees kuskil seismas ei ole, et juua sünniks, vaid teda sagedaste lompide ja lohkude, jõgede ja järvede seest aamiga veetakse, iseäranes talve aeal, kus jääpangad sees kõlisevad ja kaelast alla minnes klõgisevad, siis ei või see mitte ühelegi tervisele kasulik olla. Kuna taar parajas toasoojas alati värske ja parajas soojusekraadis juua sünnib. Kust siginevad alalised tiisikuse ja rinnahaigused? Eks alalisest liiga külma vee joomisest, olgu see talve ehk sui soojade päevadega. Kes nüüd taari ei jõua saada ja paljast vett keige paremaks jänu kustutajaks kiidab, täädku, et meie suurel Venemaal taar igas kubermangus tarvitusel on. Ja eks ole vene rahvas sellepärast kõva tervisega, et nad jäätatud vett ei joo.

E 17114/5 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pole seda näinud, et niipea kui kass mahti saab, söögi juure kipub. Ka seda täädvad inimesed, kuidas kass suure suuga piima ehk suppi lakub, et kahelt poolt lõppete vahelt piim ehk supp nõu sissi tagasi kukub, keige rohkemine veel siis, kui näeb, et perenaene vitsakimbuga tulemas on. Aga kes talupoeg võib selle pääle kihla vedada, et ta kassi söödust söönud ei ole, et küll öeldakse kassi keele otsas tõbi ja koera keele otsas rohi olevat. Ehk mis veel pahemb, kass kuseb ehk situb iga jahukotti ning terasalve, mis päält katmata ja lahti seisavad. Seepärast, kes roppu asjo ei või sallida, pidagu korda ja hoolt. Ehk küll mitmed iseäranes laisad ja hooletumad naesed keigega rahul on, mis elu juhtub, üteldes: mis see siis ära teeb ehk ära sulle tegi. Kae, kae, mis saks sina siis õege ära ei ole! jn edasi.
Ka pole talupoead keik hooletumad ega ropud, vaid suuremb jago elavad neist paljo puhtamalt ja peenemalt kui sandid saksad. Saksad armastavad mädanenud linnuliha, kus ussid joba kihavad sees. Seda talupojad ei taha. Saksad söövad keik nahka kui tal aga looma nimi. Talupoeaed ei või ega salligi mitte. Sakstel on tihti kõhuvalu ja närvihaigusi. Talupoeg sellest haigusest paljo ei teagi. Joba saksa kimmelguid kaugelt nähes tuleb talupoeael okse pääle ja ta peab kahe käega oma nõna kinni pidama, kui ta sinna asjale lähab. Saksa nõna paha haisu ei tunnegi ehk ta on joba eluaeg selle ropu haisuga läbi käinud ja harjonud. Sest konnad ja veeussid on sakste keige armsamad toidud, kui aga seda alati käepärast saada oleks. Seepärast palun ma ka saksu hoolega ette vaatma, aga üksnes kadajasaksu, kes linnades ehk maal ennast uhkeks ja peenikeseks tegevad ja üle õla talupoegade pääle maha vaatavad.

E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri
Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani.
Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise.
Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?"
Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud.
Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas.
Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud.
Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai.
Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes:
Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat.
Puppu nalja, Pätsi nalja.
Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu.
Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt
Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne.
Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab.
Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi.
Orav nalja - Orav nalja -
Paljast nalja, paljast nalja -
Karu tuleb - karu tuleb -
Peremehe nalja - perenaese nalja -
Peremehe Aadu nalju -
Perenaese Anne nalja.
Uhk till-till-till.
Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants.
Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad.
Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.

E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri
Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani.
Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise.
Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?"
Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud.
Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas.
Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud.
Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai.
Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes:
Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat.
Puppu nalja, Pätsi nalja.
Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu.
Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt
Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne.
Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab.
Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi.
Orav nalja - Orav nalja -
Paljast nalja, paljast nalja -
Karu tuleb - karu tuleb -
Peremehe nalja - perenaese nalja -
Peremehe Aadu nalju -
Perenaese Anne nalja.
Uhk till-till-till.
Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants.
Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad.
Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.

E 17122/4 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lapsed on vanemate pildid
Kui üks isa oma lasteüle räägib, et lapsed sõna ei kuule ehk kui paraku mõni laps oma vanemat lööb, siis on need mõlemad väga halvad asjad. Rahva vanasõna räägib selle kohta, et niisuguse õela lapse liikmed pärast surma hauast välja kasvavad.
Kas peame vagusi päält kuulama, kui isa poegadest ja ema tüdardest halva räägib? Kas peame isale õigust andma ja emale ütlema: "Sinu lugu on vilets küll, et niisuguste lastega kimpu oled juhtunud, kes sõna ei kuule."
Ei mitte, meie peame niisugusele kaebajale isale ja nurisejale emale suu sissi ära ütlema: "So lapsed on so oma pildid, kust sa oma nägo näed, missugune sa ise oled. Mäleta järele, niisugune oled sinna noorelt oma isale ka olnud, kui nüüd so lapsed sinule. Sina pole ka vist oma vanemate sõna kuulnud ehk oled neid vaest murega hauda saatnud. Mis sa nüüd maitsed, eks ole teenitud palk. Nüüd maksab so poeg ehk tütar sulle so sõnakuulmata olekut kätte ja seda südamevalu, mis sina oma isale ja emale noorespõlves oled teinud. Sa oled seda ära unustanud, nüüd lõikad, mis ise oled külvanud. See ei ole sinule pitk ega lühike vaid peris paras. Nii pead selle vanemale kostma, kes oma lapse üle halva võõrastele ehk tutvatele räägib.
Ma tunnen ühe isa, kes omast lastest alati halva räägib. Aga ma tundsin ka selle rääkija isa, kes väga oma üleannetuma poeaga kimbus oli kuni surmani. Oh neid tükke, mis poeg keik ära tegi! Ta varastas lambaid ja tappis neid ilma oma isa täädmata, selle tarvis olivad tal pitkad nöörist kalaõnged, kus leivaraasukene otsa pantud, miska siis loom põõsastikko tassitud. Ja seesama endine lambavaras isa kaebab nüüd väga oma laste pääle, et nad väga sõnakuulmata olla.
Seesama isa, kes oma poegadest nüüd halva räägib ja neid kui neljandamast käsust üleastujaid hukka mõistab, mis lapsed ka ära teeninud on. Seesama isa on ühe truu ristiinimese tunnistuse järele kord noorespõlves oma halli isa rindade pääl sõkkunud ning teda häbemata kombel peksnud.
Oled sina, armas lugeja, naesemees ehk mehenaene ja on sinul omal joba lapsed. Oled sina oma vanemate sõnakuulja olnud ning keik püüdnud teha, mis kästud? Siis ma ei usugi, et sinu lapsed sõna ei kuule ehk sulle vasto irvitavad kui sa neid õpetad ja käsid. Ehk olgu siis, kui sa neid ahvi kombel oled kasvatanud ning liia hellitamise ja armastusega oled ära rikkunud ja omad lapsed ise nõndaviisi hukka saatnud. Ka siis ei ole sinul laste, vaid iseenese pääle kaebamist. Vabandamised: "Ega mino laps seda paha pole teinud, see on selle ehk selle inimese kius, minust ei saa ta jago, nüüd aeab lapse harja kinni. Ma ei sa aru, mis nad tahtvad."
Ja laps kuuleb seda. Rikuvad lapse vaimu surmani ära, nõnda, et temast kade ning kiuslik ja turtsakas inimeseloom kasvab, kes kellegagi läbi ei saa. Laps, poeg ehk tütar, on vanemba pilt ehk peegel, kust vanemb ise oma nägo võib näha ja vaadata. Siiski on pisut poegi ja tütrid ka paremad kui nende joodikud ja vargad vanemad. Nad on vanemate patuelust ja häbist tüdinenud ja vanemate teod on neile läilaks ja hirmsaks läinud, sellepärast võtab mõni poeg ehk tütar tõest nõu paremine elada ja see hea nõu on mitmele jumala abiga korda läinud. Õnn selle lapsele, kes oma vaga eluga oma vanemate kurja elamist ära varjab ja paremine elab.

E 17137/9 (13) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas peab naesele jarele andma?
Mis mees see on tõiste silmas, kes oma naesega hakkab taplema. Eks see ikka aus ja hea mees ole, kes igas asjas oma naese pilli järele tantsib. Selle kohta ütleb ka laulik: "Mõnel mehel on see hea, et ta naene on ta pea". Isi on mees, ise on meheke, ise on naene, ise naeseke. Kellel naene tarkuse poolest mehest üle käib ja mees ise nõder lollikene välja näeb sääl olgu siis õigusega püksid naese jalgas ja prunts mehele kihakatteks. Seda ei või siis ka imeks panna ja pahaste arvata, kui niisugune paar igapäevases elus puuduses ja kitsikuses kiratseb ja viratseb. Sest naene tarvitab oma ehtete pääle rohkemb ära kui kasin sissitulek seda välja annab. Ka elu ülespidamine nõuab paljo, kui pillaja naene valitsuse ohjad oma kätte võtab. Aga loll mees peab keigega leppima, ka sellega, kui ta mõni õhtu tühja kõhuga magama peab heitma, et midagi enamb suhu pista ei ole. Mikspärast? Sellepärast, et mõni kuu enne seda ülearu toitu raisati ja surnuks löödi, pääle uudist. Noh, mis sellest ega naist mitte ei maksa pahandada, ei tohi mitte pahandada, armastus saab selle läbi rikutud. Naene teab jo ise, mis tema teeb. Pahandan mina naist, kes mind siis veel kaissu võtab. Ja vaata nüüd selgub, mis peris põhjus on: musutamise pärast mindakse abielusse ja musutamise pääle rajatakse abielu. Ja musutamise pärast kannatab mõni mees abielus nõnda valu, et peab hambad suus kinni pigistama. Noh ime küll! Eks see siis ka keige ülemb asi ole abielus. Nõnda mõtlevad keik nõrgad ja lolli aruga mehekesed.
Kui oma mõistus veikene, siis on nõuandjat igal aeal tarvis. Ja kelle käest sa veel ilma rahata head nõu saad kui oma naese käest? Sa täna veel jumalat, et niisuguse kallikesega kokku oled juhtunud. Aga jäta seda koguni unustusesse, et ühel aindsal nädalal kolm korda naese käest peksa said, sõimamine ning ropud sõnad veel pääle kauba. Kellele tahad seda kaebata, tõised irvitavad, kui tääda saavad, sina kardad ilma naeru. Sind kutsuvad naesed heaks meheks ning sina oled hea mehe nime auga ära teeninud ja trööstid ennast selle sõnaga: "Kes kannatab, see kaua elab."
Aga, kes ise mees on, see ei tohi oma rumalat ega liiga tarka naist ennast juhtida lasta. Sest tähelepaneja inimene näeb sadasid ja tuhandid, kelle eluvanker tujuka ja pillaja naese läbi on kraavi kukkunud ja ümber läinud, keda naljalt enamb mõistuseta mees pori seest välja ei suuda vedada, sest et vanker liiga maanteest kõrvale metsa on veetud. Naene täädku oma majatalitust põhjalikult ja ärgu pistku oma nõna välimise poliitika sissi, mis üksinda mehe juhtida olgu ja mida iga mõistlik mees isigi juhtida oskab. Pistab naene oma nõna sinna vahele, rikub ta keik oma mehe mõtted ja püüdmise plaanid ja aeab neid nurja.
Ka keiges tarviduste ja sissiostmise asjus olgu iga naene sellega rahul, mis mees teeb. Sest ka naese riided ja ilusad hilbud saagu ainult mehe tahtmise ja mehe meelepärast ostetud, aga ei iialgi mitte ilmainimeste pärast. On nüüd mees sellega rahul, et ta abikaas alamaid riideid kannab, miks siis naene ise sellega rahul ei peaks olema. Aga on abielunaisi küllad, kes ennast liiga püidvad ehitada ja keik järele ahvida, mis rikkamad ees teevad. Nende kohta ütleb vanarahvasõna: agan augus, kõlgas kõhus, siid seljas. Kes naesterahvas ennast liiga ehitab, et küla ning kehelkond teda imestaksid kui ta väljas käib, niisugune on mitu kord kodus ropp ja kasimata ja kõnnib kui korsnapühkija oma mehe silmade ees. Asjata kiha üleliiga ehitus, liiga raha nurumine ühel naesel oma mehe käest ikka uute ehtete tarvis tegevad teda oma mehe silmas madalaks ja väärtuseta inimeseks, kes oma mehele viimaks koormaks kanda on. Ka muus asjas ärgu lasku mõistlik mees ennast naesest juhtida ja kes seda õpetust tähele ei pane, võib pea oma naabritele naeruks saada. Mees öelgu täie häälega, kui naene lapse kombel jonnima hakkab: "Pea suu." Ei aita see, siis täädku mees ise, mis teha tuleb. Ärgu ta ka ilma kartku, mis ilm selle asja kohta saaks ütlema. Ma olen mitmed mehed jonnika ja kurja naese valitsuse all kannatades palgest ära lõpvat kui surma varjud. Ja see on niisuguste liiga lollide meeste oma rumaluse palk. Karm metsaloom õpetakse tantsima ja ma nägin seda poisikesepõlves oma silmaga, et karu tantsis.
Mõistlik mees ei võta naist musutamise pärast, vaid sellepärast, et naene kui eluseltsiline mehega ühes meeles aitaks elukoormat kanda, et kahe kandmine üht asja hoopis kergemb on kui ühel, sellepärast peab naene mehega alati ühes meeles olema. Aga jonnib nüüd naene igas asjas tõisiti ning püüab oma tahtmisega mehe üle valitseda ennast targemaks arvates, siis pangu mees keik abinõud maksma, et vandlane saaks alla rõhutud, enne kui ta liig vägevaks on saanud. Ärgu ka keegi mees nii rumal olgu, et naesega sõnu vahetama hakkab, mis igal jonnakal naesel väga meele järele on. Avaliku vastupanejale, kes head ei mõista ega aru saada ei taha, peab valjusega vasto tuldama ja ära seletama, et ta kohus on armu paluda ning kui ta palub ja oma süüdi tunneb, siis varsi ka andeks andma.
Igal asjal oma aeg, ka armastusel, valjusel ning andeks andmisel oma aeg. Keik peavad siin elus ennast korda mööda vahetama, siis on abielu hea ning elamine lõbus.
Väga suur aealik abieluarmastus ilma piirita teeb mõlematele armastajatele tihti otsa pääle ja toob surma. Ma olen õnnelikud abielusid tähele pannud, kus peremees ühes nõus perenaesega teedrite palka maha kisuvad ja ainolt omakasu otsivad, et ligimesi nülgida. Ma olen vargaid perevanemaid tähele pannud, kes abielu armastuses väga tõinetõist usaldavad ja vargatega ühes nõus oma kaaskodanikutele paljo kahjo ja kurja tegevad ning kurjus mito aastat varjul seisab. Mikspärast? Sellepärast, et armastajad halvade asjadega väga ühes nõus on. Lõppeks ütlen veel. Ka abielu arm ja armastus sigitagu armastust ligimeste vastu, siis üksi on ta õige.

E 17142/3 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naeste keskes
Ühes külas elasivad kolm perenaist, nad olivad head sõbrad, oskasivad keik kolm tõinetõisega külajuttu puhuda kui töö selleks vähagi mahti andis. Päältkuulaja, kes nende kolme elu ja majapidamist täädis võis vahet teha õiguse ja ülekohtujutu vahel, mis räägiti, kuna võõras, kes säält külast perit ei olnud, keik õigeks arvas. Kaks esimest naist jutustavad tõinetõisega ühes nõus ja ühel vormil: "Kulla sõsarakese, mo lehmad ei anna piima, karjamaa on halv, võist ei või juttugi olla. Minu ja mo pere suhu tänavu aasta veel pole võiraasu saanud. Kanad munevad nahkmunne ja põrsad on koguni kängu jäänud, kriiksiitavad hambid, mis hirmus kuulda. Vasikad pilluvad perajalgu üles, neist ei saa ka midagi. Küll lasksin sakslasemoori käest veske päält arstimise jahu tuua, kus üheksama kuradi sõnad pääle loetud, aga keik ei aitnud minu vasikate kohta mitte sittagi. Kapsad, tead isigi, kulla sõsarakene, see aasta ka ei kasvanud, päid polnud otsas, anna nüüd perele ette, mis sa annad, aga oma kolm korda olgu üle ööpäeva laud välja pantud. Peris häda ja kitsas keigipidi selle ilmaeluga. Ma ole mitu korda oma Hantsule ütelnu, oleks poeg suuremb ollud, annaks maja ära poea kätte, aga noor alles, saab veel kapsamaarja päevaks 10 aastat vanaks. Jah, sõsarakene, jah, sõsarakene, nõndap ta on, nõnda on jah mul seesama lugu, just karvapääl seesama lugu, lapsed kodus kisendavad ja karjuvad: "Ema anna piima! Anna võid ja liha!" Poolmeeletumad, pidage suu, ole mitu kord peris südametäiega lastele ütelnud. Kust mina võta teile anda? Mo va Jaan, tääd isigi, lastest paljo ei hooli, nad ka, siis tema juure ei läha. Kulla sõsarakene, iga laps tahab paremat pala ega ta sellega ela ometa, mis vanainimesed söövad. Kust ma võtan, kui anda midagi ei ole, viimse sealiha lõpeti joba enne jaani kaks nädalat ära ja ütlesin perele ja lastele siis: "Nüüd pange hambad vakja liha pärast."
Kolmas: Mul on Jumal tänu keiki küllat. Peremehelt saatsin 5 punda võid jaanilaadale, see oli veel mullune või, tänavust ei ole veel liigutanudki, pere sööb iga pühape hommiku, mo omad lapsed need võid ei tahagi. Neile anna aga liha kätte. Ärge arvake Mäelt ja Alt perenaene, et ma valetan, tulge praegu mo kodu vaatama, kui ei usu. Mul on praegu kahe sea täis suitsutatud liha seismas. Ole peris mures kui praeguse sooja ilmaga vaest hukka ei läha. Põrsaid on praegu mul ütessa tükki, keik söövad nii paljo kui anda jõuad. Minevase aastaga müüsi ma üksinda pääle kaalu, arvata 18 punda võid ära.
Nõnda, armas lugeja, nende kolme perenaese külajutud tõinetõisele, mis ma kannatades päält kuulasin, sest mina, kui selle küla inimene täädsin karvapäält kui kehvad ehk rikkad nad keegi olivad. Kaks esimest ei rääkinud sõnagi õiget, nad olivad mõlemad ahned ja kisendajad, kes isigi ei täädnud, mis nad veel soovisid ehk tahtsid. Neil oli liha ja leiba, võid ja piima ja keiki küll, mis elutarvidus eal nõuab, kuna kolmas perenaene pool tõtt ja pool valet rääkis, sest ta asjad nii heas korras ammugi ei seisnud kui ta lobises, nägu see inimeste viis enamiste on. Ahned kisendavad ja karjuvad, et mõni helde südamega inimene nende pääle peaks halastama ja mõni kopik raha ehk mõni riideräbal neile kihakatteks kinkima. Sellest hoolimata, et riided kirstudesse ega vili salvedese ei mahu, käivad ise naruriidis, et vara perandajatel pärast nende surma küllat tööd ja kohtukäimist oleks, kuidas keik seda ülekohtuga kogutud varandust enesekeskes ära jagada. Üks tõsine ristiinimene ei kiida ega laida, ei kisenda ega nuta, et tal paljo või et tal väha on, vaid tänab jumalat kui igapäevast leiba saab süüa ja riided selga panna, öeldes: "Ma tänan oma jumalat keige armu ja heategemiste eest, ta on minule keik andnud, mis mulle siin ilmas tarvis lähab, kui seda ka küll teiste arvates väha on, siiski on minule sellest ülemäära küllat.

E 17151 (6) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joonatan
/Noodid/
2. Oh, ta oli minu meelest
kui üks ilus, kui üks ilus,
roosilill, roosilill.
3. Oh, ma armastuse perast,
tema järgi, tema järgi,
igatsen, igatsen.

E 17152/3 (7) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks meil vesi silmis?
/Noodid/
2. Oh, mu armsad vennad,
Jumal elab veel,
olgem aga vaprad,
siis saab kõik heaks teal.
3. Vara sai surma
merepõhja sees,
sest ta mõtles kurja
omas südames.
4. Langema ka peab
Uhke Paabilon,
"Jumal kõik siin seab,"
ütleb Saalomon.
5. Meie keisrihärra
on ju valmistatud,
et kõik ilma kära
saaks ju lõpetud.
6. Meie elu mure
on kui pime öö.
Vaata, öö lääb mööda,
annab päeval maad.

E 17095 (57) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ahju savitamist ei pea mitte noorel kuul ette võtma, kes seda teeb, sellel hakkavad ritsikad ja prussakad sugenema.

E 17075/17076 (3) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämma raha
Kord läinud ämm oma esimese väimehe ja tütrega pulma ja tõine väimees ja tüdar jäänud kodu hoidma. Aga koduhoidjad varastanud seni ämma raha ära, mille pääle ämm kojo tulles väimehe ja tütrega väga pahandanud, et pole jõudnud raha järele valvata. Aga kes võis seda tääda, kes raha ära varastas. Ämm seda väimehe ega tütre pääle koguni ei mõistnud arvata. Ka olivad nad ütelnud mitte hingestki täädvat, kus raha jäänud ehk kes teda võtnud.
Vana ämm läks targa juure, kes siis pangi vee päält eidekesele kahe inimese varjo näitis, keda ütles rahavarga olevat. Ja sääl vee sees seisivad ka kahe inimese varjud, tõine meiste- ja tõine naesterahvas, tunda ei võinud eidekene neid oma töntside silmade pärast mitte, päälegi küündlatule valgusel. Sääl küsinud tark, kas ta soovida, et vargad saada surmatud ehk põdema pantud. Vanaeidekene tundis haledust naesterahva vasto, sest et tütarde ema oli, ja käskis varjo nõnda lüüa, et mees sureb, aga naesterahvas põdema jääb, mida tark siis ka tegi. Mehe varjule löönud ta õla pääle ja naese varjule kõhu pääle, ja kui ämm kodu jõudnud olnud joba väimees surnud ja tütar kannatanud kõhuvalu kolm aastat ja kolm päeva, sest et varastud raha kolmsada rubla ja 30 kopikat olnud. Küll kahetsenud vanaeit, et oma väimehele ja tütrele nõnda lasknud teha, aga mis sinna veel võis parata, kui väimees joba surnud oli, sest kes käskis ämmale valetada, et nemad rahast hingestki ei tea.

E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures
Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele.
Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest.
Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud.
Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani.
Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud.
Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.

E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp
Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule."
"Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi."
"Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp.
"Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne."
"Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida."
Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma."
Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära.
Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht."
Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.

E 17088/9 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mereväe admiraal
Kord olnud üks mereväe admiraal, kes alamast seisusest selle kõrge ameti sissi tõusnud, rikkaist mõisnikutest ballipidule kutsut. Ja temale pidu lõbureisiks ratsu, peru hobune pakutud. Mida siis ka admiraal ehk ta küll ratsasõitja ei olnud, nago rüütlid, viimaks pääleaeamise pääle vasta võtnud ja sadulase istunud, kuna rüütlid ise taltsutatud hooste seljas metsa kihutasid. Aga nad pole veel kaugele jõudnud, kui äkitselt peru hobune püsti aeanud ja väeülema seljast maha viskanud. Seda nähes keerutanud siis mõisnikud oma hobused ümber ning kahetsenud väga poolpilgates admiraali õnnetust. Aga üks pool purjus mõisnik pole oma mõttid jõudnud varjata, vaid öelnud lausa: "Vaat, suur ja kõrge ametnik, aga ei mõista ratsa veel sõita. See pahandanud admiraali väga, aga ta varjanud oma viha ega ole hakanud lollidega vaidlema.
Mõne aea pärast kutsunud admiraal needsamad mõisnikud oma sündimisepäevaks laeva pääle pidule, mis ta väga uhkesti olnud valmistanud. Aga olnud käsku andnud, et niipea kui tervise ja õnne soovi hääl kuulda ja klaasid kokku lüia, siis laevalael korraga 12tõistku suuretüki pauku anda.
Seda ei täädnud mõisnikud, vaesekesed, hingestki mitte, kes joba püssipaugust ennast ehmatavad. Niipea, kui tervise õnnejoomine tuli ja igal mõisnikul viinaklaasid suu ääres valmis seisid, käis määramata kange põrutus korraga.
Kõik mõisnikud kukkusid selle pääle maha ja klaasid kukkudes läksid puruks.
"Oi imet!" ütles admiraal, "targad, suured mehed, aga ei mõista jalgade pääl seista." Ta ei jõudnud oma naeru pidada, kui sõbrad käsi kõrvade ees hoidsid ja põrmandal maas lamasid, kartes et veel tõisi mürakaid tagant järele tuleb.
"Keik om tasa, tõuske nüüd ülesse," ütles admiraal. "Kuida teie mulle, nii mina teile. Elagu rüütlid, õppinud ratsamehed."

E 17095 (55) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Reedine päev on ka halv päev sellepärast, et vanast jo see päev kohtumõistmise ja nuhtluse päevaks oli määratud, kuna sel päeval üle Liivimaa külma sauna köeti, kuna siis jälle laupäeval kuumas saunas haavu sai arstitud.

E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud
Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.)
Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima.
Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus.
Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast.
Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud.
Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk."
Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk."
See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.

E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud
Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.)
Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima.
Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus.
Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast.
Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud.
Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk."
Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk."
See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.

E 28828/30 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talumees Jüri
Vanal aeal elanud üks taluperemees nimega Jüri. Kui keik tõised talupoead herra käest peksa saanud, siis vana Jüri ei saanud ometi. Mikspärast? Sellepärast, et Jüri keik teopäevad hoolsaste teinud ja veel rohkembki kui härra nõudnud. Olgu see kas öö ehk päeva aeal, ikka olnud Jüri mõisas ning käepärast käskida valmis.
Viimaks saanud härra Jüriga nõnda tutvaks ning sõbraks, et herra teda oma kutsariks tarvitanud. Keik linnad, külad ja talud Jüriga läbi sõites tulnud härrale viimaks mõttesse ka põrgusse kord sõita. Ta andnud Jürile käsu kätte ühel hommikul kahe hobusaga mõisa treppi ette sõita, teda pääle võtta, et siis põrgut vaatma minna, arvates:
"Sellega saan mina ometagi ausat meest kord trahvida, kui ta teed põrguse ei leia ega mind sinna ei vii."
Kui Jüri mõisast käsu oli kätte saanud härratd põrguse viia, heitis mees rahutuma südamega sel õhtul voodisse magama, sest ta tundis sellest käsust selgeste, et härra teda asjata kiusab ja narrib, aga kesköösel äratab üks vanamees Jürit ülesse ja hüüab:
"Sina mees pead omme oma härrat põrguse viima, sest tema arvab põrguga nalja teha niisama kui muude lusti ja ballikäikudega. Ära sina karda ühtegi, et eksiteele satud, sinu härra lõõg on täis, sa vii teda sinna, kuhu ta nüüd igatseb. Kui sa homme mõisatrepi eest minema sõidad, siis on sinul valged postid paremat kätt, pane neid postitulpe tähele, kuni tee otsa lõppeb ja sina põrguväravate ette jõuad. Tagasi sõites on tulbad või postid pahemat kätt, neid pea jälle silmas kuni kojo jõuad."
Seda üteldes oli vanamees voodi eest kadunud ja Jüril selge täädmine käes, kust tee põrgu läheb.
Tõisil hommikul päikesetõusu aeal sõitis talumees oma kahe hobusega ja vankriga mõisatrepi ette ning võttis härra pääle ja kihutas tuhadnelja põrgu poole. Valged tulbad paremal pool tee ääres ei lasknud sõitjad eksida, kuni suur valge maja viimaks vastu tuli ning härra sinna sissi läks, teda väljas oodata käskides.
Kui Jüri oma hobustega väljas paar tundi oli oodanud ja aeg kippus igavaks minema, köitis ta hobused posti külgi ja sammus uksest sissi härrat välja kutsuma. Aga kuidas ehmatab tema, nähes oma härrat laua pääl tapetud ja pead otsast ära lõigatud olevat. Sääl näeb ta paljo surnupäid katlates keevat ja tunneb ka oma härra pea, kes kissendates teda aitama palub. Aga põrgusaksad ei lase Jürit sõnagi rääkida, vaid käsivad teda üksi silmapilk kojo sõita, moidu võib lugu halvaks minna, et ta ka oma pea kaotab. Aga Jüri ei kuulanud nende hirmutamisest, vaid ütelnud:
"Ilma ma mitte siit ei lahku, antke mulle üks kviitung, mida ma prouale kojo jõudes ette näitan."
Sääl kirjutanud põrgupoisid temale verise hobusenaha tüki pääle viitungi ja pakkunud Jürile, aga ta ei võtnud seda vastu.
"Ei proua seda usu, kui talle seda näitan ja minu käest nõutakse ikka härrad taga. Kirjotage paremb kviitung minule selja pääle, sinna ma ise kirjotada ei saa."
Sellega olnud ka põrgupoisid rahul. Jüri võetud ihualasti ja üks põrgupoistest kirjotanud tulise krihvliga Jürile kviitungi selja pääle, mil päeval herra põrgusse vasto võetud ning ka aastaarv. Küll olnud mehel kange valu, aga mis sinna võis parata.
Valgid poste pahemal pool tee ääres tähele pannes jõudis talumees kolmandal päeval mõisa tagasi ja näitnud kohe prouale verise hobuse naha äärest kviitungit, mida proua paigastki ei uskunud, vaid Jüri suure kohtu kätte andnud. Sääl kohtu ees võtnud mees ennast alasti ja öelnud: "Lugege siit seda kirja, mida mulle põrgus selja pääle kirjotati, kus mina ise kirjotata ei saa."
Kohtusaksad lugenud seda kirja, mis selges saksa keeles olnud kirjotud, ja väänutanud päid, andnud Jürile õigust vabalt kojo minna ja keelnud kellegile inimesele sellest õnnetumast juhtumisest sõnagi rääkita. Ka proua pidanud Jürist pääle seda lugu ega nõudnud enamb ühtegi teopäeva kuni surmani.
Lugejale olgu nii paljo seletuseks, et ülemal jutustatud lugu sel aeal sündinud, kui rüütlid keik siinmaal ise kohtomõistjad olivad ja kui nende vennale nüüd see õnnetus juhtus, et teda oma soovi pääle põrgu viidi, noh siis ei arvatud sellest kellegi tõisele, ka voorimehele mitte süüdi, sest et õige kviitung seda tõeks tegi.

E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed
Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista.
"Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb:
"Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna."
Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu."
"Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida.
"Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad.
Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta.
Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme.
Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole."
"Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda."
"Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada."
(Ja ma uskusin kõik seda.)

E 77530/1 (1) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves (1931) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Inimeste ilmaletulekust taludes.
On möödumas naister. "kandmise ajad", siis ta käib ennast nõjatamas voodipäetside, tooliseljade jne. najal ja käsib oma tuttavat "vannaeite" järele saata, saun soojaks kütta, õlekubu sauna viia. Tuleb vanaeide,- [vanaäide] see võtab käärid, niidi, vanad linased hameräbalad. Mindakse sooja sauna. Rohupudeliks kas pool toopi viina ehk sorokovka täis eederit. On laps sündinud, "teisepoole" puhastuse viiakse kõrgemale maapinnast kui inimese kehaosad liiva sisse, kas tualaele ehk saunalae peale ehk reheahju peale virussehe, kus liiv on ahju ja seina vahel, et tuli mitte puupalkide külge ei läheks ahjukütte ajal; see liiv on kuiv. Kui märja maapinna sisse maha maetud, siis tulevad lapsele ja emale haigused ja hädad. Ikka kuiva liiva sisse. Seda matab "vanaeide" ilma kellegi nägemata. Laps pestakse vannis, mässitakse riidesse ja tuldakse tua juure peremeest teretama. See võtab viinaga ehk liikvaga, eederiga, tulejaid vastu.
On isa uue külalise vastu võtnud ja soovib, et lapsest rikas inime saab, siis seob vanaeide, lapse külest äralangenud nabavarre otsa mähetesse kui kõige esimest "kompsu", et pärast laps ise harjuks omale kompsu hoitma, ja kasvatama. Kellele ei panda nabavarre-kompsu mähetesse, kui peremees ihnusest vanaeidele viina ei anna, sellest lapsest saab pillaja, kes omast kompsust lugu ei pea.
Nüüdsama määratakse ka nimi, kuid see võib veel muutuda, järelmõtlemisega kuni ristmiseni, mis mõned nädalad aega võtab, kuni perenaine ise jaksab ristmisepidudel võõrastele toitusid valmistada. See aeg on 3 nädalast 3 kuuni. Tuli ei tohi kustuda, muidu vanajuudas vahetab ristimata lapse ära, vaid põleb väikesel lambil ööd läbi. Häll, kätki, säetakse üles. Mees, isa toob metsast hällivibu, poisslapsele kuusese õrre, tütarlapsele kasepuust õrre, siis kasvab poisist kõva ja tüdruk saab valge nagu kasekoor. Vanaeide saadetakse ära. Tasu kokkuleppel. Valge raha (hõbe) peab natuura seas olema silmavalguseks. Must raha (vask) ei tohi olla, mis isa vanaeide aitamise eest annab, siis saavad lapsel poolpimedad silmad. On loomad tallitada ja majas teisi inimesi vähe, siis kurjustab mees, et naine nii kaua voodis laiskleb ja pühasid peab. Tagajärg olla naisehaigused, mida saun ja vanaeide peavad parandama.

E I 48 (349) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nursis endise Horsa koolimaja alal allik, Keevläte. Ligidal 2 kasekändu, nende all rahaauk. Allikal rahvajutu järele tervekstegev vesi.

ERA II 10, 580/1 < Rõuge khk., Rõuge v. < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Erna Ariste < Jaan Leinus, 37 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kuidas Karula naised Suri juures arstiabi otsimas käisid.
Naised võtsid nõu kokku, et Suri juure abi otsima minna. Mõtlesid, et mida Surile tasuks anda. Võtsid kaasa omale raha ja ka mune. Mune oli muidugi rohkesti võetud liigi. Pidasid tee pääl plaani, et mune saab Surile anda palju, et paneme pooled munad põõsa alla tee äärde, nüüd läksid Suri juure oma asja üle abi otsima, mõnel põrsas haige, teisel teine häda. Suri tegi sääl kõigsugu tempe ja andis lõppude lõpuks sõna naistele, et "Pidage meeles, mis teie sinna põõsa alla pandsite tee äärde. Võtke kodu minnes need ära." Aga kui naised sinna kohale jõudsid, kuhu need munad olid ära peidetud, siis nad leidsid selle asemel ussid hunikus lamavad.

ERA II 26, 407 (65) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Liisa Purgi pabereist (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vastane sõgel panaks ikka varna.

ERA II 26, 426 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Härg härja vastu
Vanal aeal, kui mõisa ja talu karjad alles ühel karjamaal käinud, pusknud õpetaja härg talupoja härja surnuks. Talupoeg, kes seda õnnetust õpetaja manu teatama lähab, eksib kogemata oma kõnega: "Minu härg on, armas õpetaja, teie härja ära surmanud, mis nüüd selle asjaga saab?"
"Mis sääl muud, vana naaber, härg härja vastu."
"Ei, õpetajahärra, ma eksisin, teie härg on minu oma ära surmanud."
"See on koguni tõine asi," ütleb öpetaja ja lähab ära.
Talumees sammub karja juure tagasi, kus tema härg maas on, ja tal ei läha meelest see sõna, mis õpetaja eesmalt ütles: "Härg härja vastu." Ta võtab vöö ja paneb õpetaja härjale sarvi ning viib teda oma koju, kõigile, kes vastu tulevad kõneldes: "Härg härja vastu."
Järgmisel pühapäeval olnud jutlus sääl kirikus petmisest ja vargusest. Ja mitmed kuuldi kõnelevat, et õpetaja täna kantsli pääl peris vihane olnud.

ERA II 26, 427/8 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt (1902) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Peatsin kinni
Umbes 200 aastat tagasi olnud meie Eestimaa kõik inimestest tühi, sest nälg, sõda ja katk käinud sagedaste meie maal võõraks. Vanad inimesed täädsivad jutustada, Tarvastu kehelkonda jäänud poiss ja Helme kehelkonda tüdruk ainult veel elusse. Tüdruk elanud Helme linnaveske jõekalda all, soolatera suus, ja poiss Tarvastus õõnepuu sees. Need saanud siis viimaks kahekeste kokku ja läinud paari.
Siis hakanud rahvast kõigilt poolt seie kokku koguma. Venelasi, tatarid, poolakaid ja mustlasi, aga kõige rohkemb soomlasi. Tarvastu Nahkla veske pääle tulnud Soomemaalt vana Aadam oma kolme noorema vennaga. Nad olnud Soomes joba möldrid. Kõige esmalt ehitanud nad Nahkla veske, siis Kärsna veske, siis Murikatsi veske, mis krahv Andrep 1870. aastal ära laskis hävitada. Kõige vanemb vend Aadam jäänud ise Nahkla veske pääle elama, kuna järgmised vennad siis tõine Kärsnale ja tõine Murikatsi elama läinud. Neljas, kõige nooremb vend ei ole möldri ametid armastanud, ta on rohkemb põllutööd armastanud ja läinud Suistlepi valda Sarja talusse koduväiks.
Et inimesed seie mitmelt poolt ja mitmest rahvusest kokku voolanud, siis joba siginenud vana Aadama aeal pahandused ja vihavaenud külaelanikute vahele. Ja kui vana Aadam kord hundi Tagakuusiku nurmes händapidi kinni rabanud, kes lambaga tulnud, ja külarahvast appi hüüdnud: "Tulgatsin appi, käetsin kooleva, tulgatsin appi, kuuljatsin, nägijatsin!" ei ole keegi külameistest, kes säälsamas ligidal põllul kündnud, vana Aadamale appi tulnud. Ja kui tugev mees viimaks hunti ei jõudnud pidada, läinud ta oma teed. Ometi jätnud lamba sinnapaika maha, mille naha siis Aadam omale saanud. Aadam ja tema vennad ei ole jõudnud eesti keelt selgeks õppida, nad on teda küll vaevalt mõistnud, aga ikka soome murdes, kuna Aadama poeg Aadu juba selged eesti keelt kõnelenud ega tahtnudki enamb oma vanematelt soome keelt õppida ega ka kannatanud selle kõla. Aadu poeg olnud Tani, Tani poeg Johan ja Johani poeg Märt, kes seda lugu 1902 10. jaanuaril on üles tähendanud.

ERA II 26, 441/7 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Esivanemate vahvus
Meie esivanemad olivad vahvad mehed. Oli see öö ehk päeva aeg, nad olivad kui sõamehed alati valmis. Peremees käis alati lauda ja talli juures oma loome vaatmas, kuna see nüüd koguni kõrvaliseks asjaks jäetakse, voodist välja tulla ja hooned laternatulega läbi vaadata, kas kõik asjad korras on. P. talu saun oli paar aastat tagasi laupää õhtul pääle vihtlemist põlema läinud, mis kaunis elumaja lähedal oli, aga keegi talurahvast pole põlemist näinud. Hommiku üles ärgates suitses ase veel.
Millas on meie aeal keegi juure saanud ja varga kinni võtnud, kui ta aitas ehk tallis oma musta tööd oli tegemas. Alles hommiku hilja märgatakse, et loom viidud ega maksa enamb söögi tegemine.
Meie ei ütle mitte, et kõik tulekahjud ja vargused hooletuse süü on. "Hoia ise, hoiab Jumal," oli meie esivanemate kindel usk ja kindel sõna. Neid oli mõisa hirm targaks õpetanud ka oma veikest vara valvama ja hoidma.
Ma ei ole sääl talus palju kuulnud varastatavad, kus peremees ja perenaine hoolakad inimesed on ja sealauda ukse ka õhtul kinni lasevad panna. Aga mitmes kohas pole hooletuse pärast kindlad ust ega kangi ei aida- ega talliukse ees ja siiski magavad pererahvas rahuliste majas. Koer haugub mõnes peres kõik öö otsa ja keegi ei läha välja vaatama, mis ta haugub.
Meie endised emad sõitsid ratsa, sadulaga ja ka ilma sadulata, üksiti hobuse seljas ja ei kukkunud kunagi maha. Seda nad kõik olivad ju näiupõlves õppinud. Aga pane nüüd meieaegne plika hobuse turjale, ta hakkab kohe karjuma ja kukub. Kuis on 50 aasta jooksul kõik asi muutnud? Ratsasõit nõuab vahvust ja harjutust ja meie põlv paneb seda väga imeks, kui mõisahärrad oma noore prouaga ratsa näeb jänesajahil üle rükkiorasse kihutavad. Esiemad, kui nad praegu elaksivad, võiksivad prouadega võitu lasta.
Joba laps saab nii ära hellitud ja tillitud, et ta alati kukub, kui ema teda kinni ei pea. Kes siis eesti last kinni pidas ja kukkumast hoidis, kui ema mõisa tingil ehk kodus lõikusel oli. Las kisenda, saab laulja. Sai ka laulja. Aga meie aeal on pisut naesterahvaid, kellel veel hea lauluheli on. Nad pole harjutanud.
Vahvus tahab harjutamist. Kerge uni ka tahab harjutamist. Virkus ja tööhimu tahab harjutamist. Mõni laisk mõistab kõnelda küll, et see ehk tõine rikas olla, ja õhkab selle üle, aga ise magab kõik õnnis pitk talveöö ega mõista midagi ette võtta. Mil-aal meie esiisad ja -emad magasivad? Oli mõisatöö ja oma töö teha ja riidid näiul rohkemb veimevakas kui praegustel näiudel. Seda ei ütle ma mitte kõikide näiude kohta, sest virku on olemas meie aeal ka veel, olgu küll, et hoolikad emad rohkemb oma tütre veimevaka eest muretsevad kui näiud ise. Seda ei tule neile mitte kiituseks ütelda.
Maranapunane lõng oli raske vanal aeal saada. Teda kisti kõplaga üles jõeaarsest niidumaast ja kaevajal pidi silmad ees ja taga olema. Ja hirmul ööaeal kaevama, mis päeval valmis oli vaadatud, sest keegi heinamaa omanik ei lasknud oma paremad niidumaad, kus päälegi maran, see kallis hein, kasvis, külanäidu ehk selle emad mitte sea kombel läbi tustida. Oli oma krundi sees maranaid leida, siis sel tüdarde emal oli hea küll. Aga oli hulk tüdrid ehk tahtis perenaene ise uhkust liiga aeada, siis pidi kas kust taht kõrva nõutama, et ikka omajagu maranapunast lõnga pidi saama, kuipaljo tarvis läks. Õnn, et kind[l]aid piirisid muistsel aeal veel taludel ei olnud, sääl vois siis ka maranaotsija ennast vabandada. Aga kõplaid võeti sellegipärast käest ära küll küll. Maa, mis eest kaevatud ja juurekesed välja otsitud, säeti tagant turvastega kinni ja tehti tasaseks, rohi päälepoole, et halv tundja paljo arugi ei saanud, kust kaevatud. Halv, väga halv oli ka ära tunda, mis õige maranajuur oli, sest võlsmaranaid, kes mitte õiged punast värvi ei andnud, kasvid ka peris maranate seltsis. Ja kus on üks hea, kelle ligidal ka halv ei sigiks? Möni rikas taluema, kellel tütrid oli ja võõraid tüdrukuid, võttis maranaotsimise viie-kuue inimesega ette. Päevaaeal mindi ka niisugusel korral saagile, kui ilm paksus udus oli, et kaugele ei näinud. Ka oma talumeistele ei avaldanud paljo kunagi ettevõttest, enamiste sündis see naeste oma tääde ikka salaja, sest ilma ega inimesi ei usutud ka sel aeal. Valmis tehtud riided, körtsekud, pallapooled, sõuksed ja kõiksugused kirjotud peenikesed hamed, kasukad ja särgid hoiti kiristude sees alale ja riputati halli koiheina vahele, et koi neid ära ei aeanud. Mo kadunud õnnis ema hoidnud mo isa riided minu tarvis alale, kes 1848 ära surnud, ja 1860. aastal anti nad mulle kätte, et mina kui täiskasvanud mees neid voisin selga panna. Kõik hamed, püksid, vestid ja kampsonid olid uuved ja nagu alles tehtud, et koi neisse ei olnud puudunud. Aga seda ma mäletan, et neid iga suve päikesepaistel kolm-neli korda kuivatati. Et minu õndsa isa õvve pääl paljo koirohtu kasvid (hallid, puiussakarva), siis käisid külanaesed neid sinna igalt poold otsimas, aga nad ei lõpnud otsa sellegipärast, sest juurtest kasvis jälle. Ja neid kasvab sääl praegugi veel, et küll keegi neid enamb ei tarvita. Tarvitus jäi sellepärast maha, et praegusel rahval enamb nii paljo riidid ei ole kui vanembil. Ainult selga panna on, mis sellele siis kuivatamest vai koiheina tarvis. On otsas, õmmeldakse uus jälle.
Tahtis keegi hammeid väljas lasta õmmelda, siis pidi ta nelja naesterahva tikitud piha eest (ilma jakuta) vakk rügi ehk jälle vakk üks kuuendik kesvi maksma.
Meisterahva hamed olivad enamiste ikka pihaga, see on niutist saadik kahekordsed ja pisud jämedamast riidest kui naestel. See oli sellepärast, et kepihoobid, mis ikka üle piha anti, nii valusad ei olnud kui ühekordse riidega. Siiski kuulsin ka selle nalja ära, et mõni mees setu viisil oma ilust uut hamet rohkemb kurtis kui lömaks peksetud selga. Nõnda võisid üksi vahvad mehed valuga naljatada.
Mis on need vahvad esivanemad meile päranduseks jätnud? Miska austame oma esivanemaid? Sellega, kui meie niisama kindlaste kokku hoiame ja hoolt oma ja oma suguvendade eest peame, kui nemad. Meie oleme ju vahvate vanemate lapsed ning järeltulejad. Ja siiski nii nõrgad. Meid ei peksa ega sunni enamb keegi, see on Jumala ja keisri armust ära võetud. Nuhtlus on kadunud. Siis sunnime nüüd ennast isi hoolt, korda ja kohust täitma.
Meie esivanemad ei arvanud mõisast varastada patuks. Kas neil õigust oli nõnda arvata, teab Jumal. Meie oma Eesti vennad ei puudu paljo enamb vanemate piinajate järeltulejatega kokku. Aga meie vanemate järeltulejad, praeguse aea lapsed varastavad ja röövivad oma suguvendi ja -õdesid, mis halenaljakas kuulda on. Iga loom hoiab oma sugu poole ja inimene hoiab oma sugu poole, ütleb tark Saalomon. Kas niisugused kuratid, kes nõnda tegevad, peaks olema meie esivanemate sugu? Kui meie tõsiselt järele mõtleme, siis on meie suguvennad peninukimeheks läinud. Inimese kiha ja koera pea ja nõna, keda meie vanemad väga kartnud. Ma ütlen teile täie suuga: Teie, koerakoonumehed, vargad ning mõrtsukad, teie kuratid. Teie teotate Eesti esivanemate nime ja au, kes hauas hingavad. Teie teotate ka nende nime ja au, kes praegu teie seas õigel viisil elavad. Teie olete meie vandlaste käest 50 aasta jooksul petmist ja vargust õppinud ega tea, et iseenesele kurja teede. Teie, vargad, näete, kui talumehel hobune ees on, ja himustate sedasama enesele, mitte nälja kustutuseks, vaid lakkumiseks. Mõtle, kust sa oled langenud, ja õpi aealugu."

ERA II 26, 441/7 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Esivanemate vahvus
Meie esivanemad olivad vahvad mehed. Oli see öö ehk päeva aeg, nad olivad kui sõamehed alati valmis. Peremees käis alati lauda ja talli juures oma loome vaatmas, kuna see nüüd koguni kõrvaliseks asjaks jäetakse, voodist välja tulla ja hooned laternatulega läbi vaadata, kas kõik asjad korras on. P. talu saun oli paar aastat tagasi laupää õhtul pääle vihtlemist põlema läinud, mis kaunis elumaja lähedal oli, aga keegi talurahvast pole põlemist näinud. Hommiku üles ärgates suitses ase veel.
Millas on meie aeal keegi juure saanud ja varga kinni võtnud, kui ta aitas ehk tallis oma musta tööd oli tegemas. Alles hommiku hilja märgatakse, et loom viidud ega maksa enamb söögi tegemine.
Meie ei ütle mitte, et kõik tulekahjud ja vargused hooletuse süü on. "Hoia ise, hoiab Jumal," oli meie esivanemate kindel usk ja kindel sõna. Neid oli mõisa hirm targaks õpetanud ka oma veikest vara valvama ja hoidma.
Ma ei ole sääl talus palju kuulnud varastatavad, kus peremees ja perenaine hoolakad inimesed on ja sealauda ukse ka õhtul kinni lasevad panna. Aga mitmes kohas pole hooletuse pärast kindlad ust ega kangi ei aida- ega talliukse ees ja siiski magavad pererahvas rahuliste majas. Koer haugub mõnes peres kõik öö otsa ja keegi ei läha välja vaatama, mis ta haugub.
Meie endised emad sõitsid ratsa, sadulaga ja ka ilma sadulata, üksiti hobuse seljas ja ei kukkunud kunagi maha. Seda nad kõik olivad ju näiupõlves õppinud. Aga pane nüüd meieaegne plika hobuse turjale, ta hakkab kohe karjuma ja kukub. Kuis on 50 aasta jooksul kõik asi muutnud? Ratsasõit nõuab vahvust ja harjutust ja meie põlv paneb seda väga imeks, kui mõisahärrad oma noore prouaga ratsa näeb jänesajahil üle rükkiorasse kihutavad. Esiemad, kui nad praegu elaksivad, võiksivad prouadega võitu lasta.
Joba laps saab nii ära hellitud ja tillitud, et ta alati kukub, kui ema teda kinni ei pea. Kes siis eesti last kinni pidas ja kukkumast hoidis, kui ema mõisa tingil ehk kodus lõikusel oli. Las kisenda, saab laulja. Sai ka laulja. Aga meie aeal on pisut naesterahvaid, kellel veel hea lauluheli on. Nad pole harjutanud.
Vahvus tahab harjutamist. Kerge uni ka tahab harjutamist. Virkus ja tööhimu tahab harjutamist. Mõni laisk mõistab kõnelda küll, et see ehk tõine rikas olla, ja õhkab selle üle, aga ise magab kõik õnnis pitk talveöö ega mõista midagi ette võtta. Mil-aal meie esiisad ja -emad magasivad? Oli mõisatöö ja oma töö teha ja riidid näiul rohkemb veimevakas kui praegustel näiudel. Seda ei ütle ma mitte kõikide näiude kohta, sest virku on olemas meie aeal ka veel, olgu küll, et hoolikad emad rohkemb oma tütre veimevaka eest muretsevad kui näiud ise. Seda ei tule neile mitte kiituseks ütelda.
Maranapunane lõng oli raske vanal aeal saada. Teda kisti kõplaga üles jõeaarsest niidumaast ja kaevajal pidi silmad ees ja taga olema. Ja hirmul ööaeal kaevama, mis päeval valmis oli vaadatud, sest keegi heinamaa omanik ei lasknud oma paremad niidumaad, kus päälegi maran, see kallis hein, kasvis, külanäidu ehk selle emad mitte sea kombel läbi tustida. Oli oma krundi sees maranaid leida, siis sel tüdarde emal oli hea küll. Aga oli hulk tüdrid ehk tahtis perenaene ise uhkust liiga aeada, siis pidi kas kust taht kõrva nõutama, et ikka omajagu maranapunast lõnga pidi saama, kuipaljo tarvis läks. Õnn, et kind[l]aid piirisid muistsel aeal veel taludel ei olnud, sääl vois siis ka maranaotsija ennast vabandada. Aga kõplaid võeti sellegipärast käest ära küll küll. Maa, mis eest kaevatud ja juurekesed välja otsitud, säeti tagant turvastega kinni ja tehti tasaseks, rohi päälepoole, et halv tundja paljo arugi ei saanud, kust kaevatud. Halv, väga halv oli ka ära tunda, mis õige maranajuur oli, sest võlsmaranaid, kes mitte õiged punast värvi ei andnud, kasvid ka peris maranate seltsis. Ja kus on üks hea, kelle ligidal ka halv ei sigiks? Möni rikas taluema, kellel tütrid oli ja võõraid tüdrukuid, võttis maranaotsimise viie-kuue inimesega ette. Päevaaeal mindi ka niisugusel korral saagile, kui ilm paksus udus oli, et kaugele ei näinud. Ka oma talumeistele ei avaldanud paljo kunagi ettevõttest, enamiste sündis see naeste oma tääde ikka salaja, sest ilma ega inimesi ei usutud ka sel aeal. Valmis tehtud riided, körtsekud, pallapooled, sõuksed ja kõiksugused kirjotud peenikesed hamed, kasukad ja särgid hoiti kiristude sees alale ja riputati halli koiheina vahele, et koi neid ära ei aeanud. Mo kadunud õnnis ema hoidnud mo isa riided minu tarvis alale, kes 1848 ära surnud, ja 1860. aastal anti nad mulle kätte, et mina kui täiskasvanud mees neid voisin selga panna. Kõik hamed, püksid, vestid ja kampsonid olid uuved ja nagu alles tehtud, et koi neisse ei olnud puudunud. Aga seda ma mäletan, et neid iga suve päikesepaistel kolm-neli korda kuivatati. Et minu õndsa isa õvve pääl paljo koirohtu kasvid (hallid, puiussakarva), siis käisid külanaesed neid sinna igalt poold otsimas, aga nad ei lõpnud otsa sellegipärast, sest juurtest kasvis jälle. Ja neid kasvab sääl praegugi veel, et küll keegi neid enamb ei tarvita. Tarvitus jäi sellepärast maha, et praegusel rahval enamb nii paljo riidid ei ole kui vanembil. Ainult selga panna on, mis sellele siis kuivatamest vai koiheina tarvis. On otsas, õmmeldakse uus jälle.
Tahtis keegi hammeid väljas lasta õmmelda, siis pidi ta nelja naesterahva tikitud piha eest (ilma jakuta) vakk rügi ehk jälle vakk üks kuuendik kesvi maksma.
Meisterahva hamed olivad enamiste ikka pihaga, see on niutist saadik kahekordsed ja pisud jämedamast riidest kui naestel. See oli sellepärast, et kepihoobid, mis ikka üle piha anti, nii valusad ei olnud kui ühekordse riidega. Siiski kuulsin ka selle nalja ära, et mõni mees setu viisil oma ilust uut hamet rohkemb kurtis kui lömaks peksetud selga. Nõnda võisid üksi vahvad mehed valuga naljatada.
Mis on need vahvad esivanemad meile päranduseks jätnud? Miska austame oma esivanemaid? Sellega, kui meie niisama kindlaste kokku hoiame ja hoolt oma ja oma suguvendade eest peame, kui nemad. Meie oleme ju vahvate vanemate lapsed ning järeltulejad. Ja siiski nii nõrgad. Meid ei peksa ega sunni enamb keegi, see on Jumala ja keisri armust ära võetud. Nuhtlus on kadunud. Siis sunnime nüüd ennast isi hoolt, korda ja kohust täitma.
Meie esivanemad ei arvanud mõisast varastada patuks. Kas neil õigust oli nõnda arvata, teab Jumal. Meie oma Eesti vennad ei puudu paljo enamb vanemate piinajate järeltulejatega kokku. Aga meie vanemate järeltulejad, praeguse aea lapsed varastavad ja röövivad oma suguvendi ja -õdesid, mis halenaljakas kuulda on. Iga loom hoiab oma sugu poole ja inimene hoiab oma sugu poole, ütleb tark Saalomon. Kas niisugused kuratid, kes nõnda tegevad, peaks olema meie esivanemate sugu? Kui meie tõsiselt järele mõtleme, siis on meie suguvennad peninukimeheks läinud. Inimese kiha ja koera pea ja nõna, keda meie vanemad väga kartnud. Ma ütlen teile täie suuga: Teie, koerakoonumehed, vargad ning mõrtsukad, teie kuratid. Teie teotate Eesti esivanemate nime ja au, kes hauas hingavad. Teie teotate ka nende nime ja au, kes praegu teie seas õigel viisil elavad. Teie olete meie vandlaste käest 50 aasta jooksul petmist ja vargust õppinud ega tea, et iseenesele kurja teede. Teie, vargad, näete, kui talumehel hobune ees on, ja himustate sedasama enesele, mitte nälja kustutuseks, vaid lakkumiseks. Mõtle, kust sa oled langenud, ja õpi aealugu."

ERA II 26, 452 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raha juhataja
Kord sõitnud üks talupoeg Vanalaitsina mõisa rehest mööda. Vististi arvata kella 11 aeal enne kukelaulu. Sügisene öö olnud pilkane pime, et sõrme ei näinud suhu pista. Hobune ehmatab ja kargab teelt kõrvale. Mees vaatab ja näeb lumivalges riidis naesterahva rehe nurga juures seisvad, kes palub teda pääle võtta ja edasi viia.
Mees kardab niisugust vaimukogu ja kihutab edasi, aga kuuleb tagant hüüdmist: "Kuule, mees, sina lükkad õnne enesest ära. Oleksid mind pääle võtnud, siis oleksin sinule rahakatla juhatanud, mida mina siin 250 aastad olen hoidnud, aga nüüd pean veel 250 aastad raha vahtima, kuni mul luba andakse seda tõise inimesele pakkuda. Kes teab, kas seegi teda omale saab, ja nõnda jään ma, vaene hing, seie igaveste raha vahtima." Isi hakanud valge naesterahva kogu haledaste nutma. Mees märkand nüüd asjalugu, pidanud hobuse kinni ja kutsunud naesterahvast vankrile.
"Äi ma tule enamb, ega tohi tulla. Miks sa mind esmalt kartsid? Isi oled sa oma õnne enesest ära lükanud."
Mees rääkinud nähtust teistele ja öelnud: "Elaksin ma 250 aastad, siis saaksin suure varanduse perijaks ja voiksin Laitsina mõisa ära osta."

ERA II 26, 453/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Soolätte allik
Kes seda ei peaks täädma, et Soolätte allikas rahakatal varjul seisab. Mitmele mehele on teda unes juhatud ja mitmed on raha järel käinud, aga kätte pole tänini teda keegi säält saanud. Ikka on midagi vastu tulnud ja raha toojad hirmutanud ehk muu asja pääle mõtlema pannud, mida sugugi tiha ei tohi.
Mitte Soolätte allikast kaugel elanud keegi vaene saunamees, kes väga kehv olnud. Ta mõtelnud mitu korda: "Eks või minule keegi seda Soolätte allika raha juhatata, ma ei kardaks vaimu ega ka kuratid ennast ja tooksin raha ära."
"Mis sa, tühi, suurustad," öelnud saunanaene, kes oma mehe julgust küllad täädnud, et tema kõige julgemb mees pole. Jaan olnud saunamehe nimi ja Tondi-Jaaniks teda hüütudki, et alati rahakatla leidmisest ja tontidest juttu aeanud.
"Peaks mulle täna öösel see õnn juhtuma, et keegi mulle juhataks, siis näeksid oma silmaga, naene, et ma tühja käega allikalt tagasi ei tuleks."
Selsamal öösel, kui Jaan õhtu asjast rääkinud ja magama uinunud, kuulis ta selgeste häält, kes rääkis ning ukse pihta koputas: "Jaan, tõuse üles, istu sikkale selga ning tule Soolätte allikale raha järele. Sina ei pea mitte hirmu tundma ega kõik tee muu pääle mõtlema kui raha pääle. Sääl allikas seisab katlatäis kulda härjaikete all. Jõuad sa sinna, tõuseb raha üles, aga hoia ennast tõisiti tegemast ning mõtlemast, siis muidugi jääd ilma."
Need sõnad veel Jaani kõrvus selgeste, kui uni silmist lahkunud. Ta tõusis sängist ülesse, pani rutuga jalad kinni ja astus välja õue. Aga kust sikka saada? Jaan täädis, et peremehel tubli sikk oli. Teda oma lubaga võtta ning ratsutada oli südametunistuse vastu, aga nõndasama karedetav oli ka peremehe juure sikka paluma minna, sest aeg oli kasin ning kallis. Päälegi võis kesköötund ligi jõuda. Kella sel aeal veel polnud. Sääl ei aitnud muu nõu, kui ise oma lubaga sikk võtta ja ratsutada.
Kui Jaan üle poole tee sõitnud oli ja mäest alla allikale sõitis, tuli sellesama talu poiss Jüri talle vastu. Jaan kartis sikka pärast, teretas Jürid ning raha pääle mõte oli selleks korraks kadunud. Ta sõitnud küll sellegipärast allikale ja haaranud härjaikkest kinni, kelle külgi rahakatal ahelõaga olnud kinnitud, tõmbanud kõigest jõust, aga ahelõõg katkenud ja katal vaeunud kõlinal kõige rahaga sügavusesse, kus ta tänapäevani veel puhkab. Ahelõa tükk käes ja sikk käekõrval sammunud Jaan kurva meelega koju poole. Seda ahelõa tükki, mis peris vask olnud, on ta paljodele näidanud ja poisi pääle kaua aega vihastanud, et temale õnneteel vastu juhtus, ehk küll poiss oma hinge õnnistuse juures tõendanud, et ta jalga sel ööl kodust pole välja tõstnud. Kes teab, ehk muutis rahahoidja tont iseennast poiss Jüriks.

ERA II 26, 47 (16) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puustuse mäel ollu vanast rikas miis, kui värjä valla tennu, sis Kirepihe ollu kuulda.

ERA II 26, 47 (18) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Petserih ollu vägimiis. Sis kui viina es ole antu, sis löönü pulmalavva otsa maha.

ERA II 26, 47 (18) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Petserih ollu vägimiis. Sis kui viina es ole antu, sis löönü pulmalavva otsa maha.

ERA II 26, 81 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Sissi olli päältsõa rüüstäjäd. Kui inemisi kätte sai, sis piinsi.

ERA II 26, 81 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Parhilla kah, ku tõnõ vägivaldselt tõsõ käest är võt't, sii es saa muud üldä, et sa kuradi sis's.

ERA II 26, 207 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Minu esä unul ollu viil eesti vanembide nui - treiatu. Hel'kav, vist hõbõhõst varb ollu sihen.

ERA II 26, 209/11 (7) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Poiss pidi inne kuus paari aiasaibit är tahvitsema, sis herr ütel, et nüüd võid sa naist võtta.

ERA II 26, 27 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Tsissi käünü küll korjateh pääle sõta, mes viil üle ol'l jäänü. Üts inemine Raubah ol'l ütskõrd tarõh ollu, ahi ol'l palanu, kui tsiss tullu sisse ja peestlnu, sis aho päält pusipuuga olli löönü.

ERA II 26, 27 (4) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rauba külä man om Tsissisuu, et tsisse olli sinna är tapõt.

ERA II 26, 31 (17) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Üts miis ol'l Riiga lännu. Sis ollu nagu must üdsi maah. Kui tagasi tullu, sis ollu raha unik. Kiä kraami vidä, too om puuk. Lääb kange tolmuga nagu tuulispää. Puuke iks tettu. Nimetesõrmest iks ollu lastu verd pääle ja nelläbä õdagu iks tettu.

ERA II 26, 41 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kui tuu vanamuistine sõda olnu', sis pant raha maha. Mu mehe esäle ült uneh, et mine sa, kannu alt saad toobi hõbõhõt. Är' võtku muid üteh. Sääl tulõ sullõ vasta must rakapinikene, tuud är' peläku. Temä es olõ lännü'.

ERA II 26, 43 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Pääle sõta olli käünü' tsissi'. Meil külä takah um üts suu, tsiss ol'l sinna är' tapõt - tuud nimitedäs sis Tsissisuu.

ERA II 56, 133/5 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Üts hul´l nainõ ollu'. Mees võtnu' är'. Tõsõ' ütelnuva' küll, et mes-sä hulluga teet.
Küdsänu' ütskõrd leibä, pandnu' elävä väh´ä' sisse. Väh´ä' vällä, egälütel kõhmä' täüs sällän. Mes-sä hulliga teet!
Ütskõrd jälle söönu'. Lehm tullu' ussõ taadõ. "Oh sa, kurrat, minnu hirvität!" Tapnu' lehmä ärä. Miis tullu' kuu, pahandanu' küll, aga peräst ülnu': "Aga olgu' pääle, saa no kapstilõ vägi kah." Nainõ võtnu' kirve, ragunu' liha katski ja egäle kapstalõ ala oma jupi. Koer kaapnu' kapsta' üles ja liha vällä. Võtnu' koera, pannu' taaritõrdu pulga külge kinni. Taar kõik vällä, ait lainõlõ. Tullu' miis kodu, et vaja' hull mõtsa viiä'. Viinu' mõtsa ja pandnu' kivi otsa, et olõ' siin niikavva, kui tagasi tulõ. Hullikõnõ lännu' kivi otsa ja nakanu' kusõlõ. Ütelnu' kusõlõ, et joosõ' sa siist ja joosõ' sa siist. Rahavarga' ollu' kivi all, kuulnu', arvanu', et nüid tuldas taga aama. Pagõnuva' ärä, jätnuva' raha tasamma paika. Nainõ löüdnu' raha ja hõiknu' miist, et miis-vaene, tulõ' tagasi, ma löüse kotitävve litlatakit. Miis tullu' tagasi. Õige küll, kotitäüs raha. Aga pellänu', et naenõ kõnõlas vällä. Miis pandnu' naisõ kapstatõrdu ala ja suurmit pääle ja kanapoja' tsagama ja lasnu' tõrdu mulgust tuld ja tõrva sisse. Nainõ peräst kõnõlnu', et mi' löüse kotitävve litlatakit. "Konas?" - "Kui tuld ja tõrva taivast satte ja pompomp sõda olli." Rahvas naarnuva'. Nii jäänu' mehele raha kätte.

ERA II 56, 135 (34) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Ütele mehele juhatõt unõl raha, et jaaniüül mine', võta' vana lammas. Timä lännu' raha otsma ilma lambalda'. Kats miist ütelnu', et kos lammas. Timä lännu' ja ütelnu' kodo vana imäle, kes väegä vandunu', et tulõ üteh. Nigu na imäga lännuva', nii kadunu' imä ärä ja raha tullu' kui klõk´snu' vällä. Imä olligi tuu vana lammas, keda tondi' tahtnuva'.

ERA II 56, 135 (35) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Üts miis matnu' raha mõtsa pedäjä juurõ ala. Ütelnu': "Enne raha kätte ei saa, kui niipallu hingi kui kopikid tuvvas." Üts miis kullõlnu', viinu' sipelgid ja saanu' raha kätte.

ERA II 121, 497/501 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Alide Raudsepp, 36 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Andri Puustusmaa Harbini linnas.
See oli umbes 1904. aastal, kui Andri Puustusmaa oli Venemaal Harbini linnas väeteenistuses.
Kord õhtul läks ta linna jalutama. Ühes linnaäärses uulitsas tulid talle röövlid. Öeldes, et kui sa ühes ei tule, laseme maha! Andri läkski. Röövlid läksid ühe suurema kaupluse laele, kus juhtis kauplust keegi proua. Röövlid kangutasid lae lahti; lasid Andri köiega kauplusse, lubades teda siis tagasi tõmmata, kui on küllalt kaupu üles antud. Andri andiski neile niipalju kaupu, palju röövlid soovisid. Viimaks tõmasid röövlid ka Andri üles. Oli viimane saanud poolde teele, lõikasid röövlid köie katki ja lasid Andri kauplusse tagasi, kuna röövlid ise põgenesid.
Andri hakkas mõtlema, kuidas välja pääseda. Hää nõu on kallis. Kui proua tuleb varahommikul lambiga kauplusse, viskan talle kühvlitäie jahu vastu nägu. Jõudis hommik. Proua tuli kauplusse. Uksel aga viskas Andri talle kuhlitäie jahu näkku ja silindrisse, et lamp kustus. Nüüd jooksis Andri läbi avatud ukste uulitsale ja metsa.
Metsas kaotas ta oma jälgi igasugu viguritega, et tagaotsijad teda kätte ei saaks. Kesk metsa leidis ta puu, kuhu puges peitu. Puu oli sees nii suurelt õnnes, et ta mahtus sinna sisse.
Tulid tagaotsijad. Jälgi uurides leidsid, et jäljed edasi ei lähe. Nad lõikasid puu maha. Et midagi ei näinud, lõigati puu keskkohalt katki. Andri oli kesk puud. Kui lõikama hakati, tundis Andri, et see oli otse tema keskkohal. Nüüd nihutas ta end ülespoole, et mitte surma. Et õnn oli Andriga, sai ta nii ettevaatlikult üles end nihutada, et otsijad arugi ei saanud. Otsijad ei näinud midagi ja läksid ära. Nii pääsis Andri Puustusmaa surmast.
Jutt saadud Alide Raudseppalt, 36 aastat vana, kellele jutustas Andri Puustusmaa ise. Andri elukoht oli Sarve talus Kasaritsa vallas Võrumaal. Sai surma Saksamaal vangina.

ERA II 121, 509 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita t. - Ludvig Raudsepp < Kaarel Tuvi, 70 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Vähk rätsepana kilplaste juures
Kord leidsid kilplased ühe jõe äärest perve pealt suure vähja. Nad ei teadnud, mis loom see oli. Kui nad teda lähemalt uurisid, nägid, et tal on kahed suured kääred. Kilplased arvasid et see võiks neile õmmelda riideid. Kilplased panidki vähja riide peale õmblema. Mõne tunni pärast oli vähjal riie väikesteks tükkideks lõigutud. Kilplased said sellest hirmus vihaseks ja otsustasid vähja ära uputada. Nad viskasid ta vette. Kui nägid, et vähk sabaga lõi vastu, arvasid, et tal on nüüd viimsed valud, ja kui vähk põhja sujus, arvasid kilplased, et vähk kui tundmata elukas on surnud.
Nii uputasid kilplased vähja.

ERA II 121, 511 < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Liiso Volstein, 63 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Papi hobune
Kord sõitis "Ritskäkoguduse" (varjunimi, õige nimi on Plaani) papp linnast koju. Kodus ütles talle sulane: "Mis sa sellest hobusest talli viid, ta on märg, las ta enne ära kuivab." Papp viiski hobuse maja otsa, kus tuul hästi tõmbas ja köitis ta sinna kinni kuivama. Kui papp mõne tunni pärast hobust vaatama läks, oli see lumme tuisanud ja surnud. - "Ära usu ilma, ilm ajab pu silma."

ERA II 121, 513 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord jootis keegi setu mõisaherra kaevust puhtast pangist hobusele vett. Härra tuli trepile ja ütles: "Kuule setu, mis sina seal minu puhtast pangist hobust joodad!" Setu ütles: "A herr, ku' sul tast viist nii kahju um, sis ma vala tagasi!" Ja setu valaski selle vee tagasi, kust hobune jõi.

ERA II 121, 513/5 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Mõisahe tull kausiseto. Ta läts küüki ja ütel, et taht provvaga kokko saia. Tä mõtel, et saa provvale kausso müvva. Toatüdrukud keelasid küll, et ära mine tuppa, kuid setu siiski läks. Saalis tull herr vasta ja ütel: "Ära tule siia om lumiste jalgadega!" Et setu parajasti põrandariide peal seisis, ütles ta: "Ada herr, es ma su kanga pääle astui, ma astu nüüd viirt piteh!"

ERA II 121, 513/5 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Mõisahe tull kausiseto. Ta läts küüki ja ütel, et taht provvaga kokko saia. Tä mõtel, et saa provvale kausso müvva. Toatüdrukud keelasid küll, et ära mine tuppa, kuid setu siiski läks. Saalis tull herr vasta ja ütel: "Ära tule siia om lumiste jalgadega!" Et setu parajasti põrandariide peal seisis, ütles ta: "Ada herr, es ma su kanga pääle astui, ma astu nüüd viirt piteh!"

ERA II 121, 515 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord oli keegi setu sõimanud konstaablit "võmmiks". Konstaabel kaebas kohtusse. Kohtus küsis setu konstaablilt: "A võmmikõnõ, kus ma sis sõimssi sinno!" Kohus mõisteti tühjaks.

ERA II 121, 515 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord oli keegi setu sõimanud konstaablit "võmmiks". Konstaabel kaebas kohtusse. Kohtus küsis setu konstaablilt: "A võmmikõnõ, kus ma sis sõimssi sinno!" Kohus mõisteti tühjaks.

ERA II 121, 521 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Mustimägi
Kord käis keegi loomaaiaga mööda küla. Kasaritsa vallas Mõisamäe külas surnud loomaaia pidajal ära lõvi nimega Musti. Ta maeti sinna lähedale mäe otsa, mille järgi mäge hüütakse Mustimäeks.

ERA II 121, 523 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kust on saanud Verijärv nime
Verijärv on saanud oma nime pärisorjuse ajast.
Verijärve kaldal oli kelder, kus peksti orje. Kuri parun laskis orje nii peksta, et veri jooksis järve ja järvevesi muutus punaseks.

ERA II 121, 527 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Ükskord tull susi karja, tä habe ja saie üte põrsa kätte. Tuu niildse tervelt alla ja läts mõtsa.
Karus juusk kodo ja kutsõ peremehe sutt takah ajama. Perremiis võtsõ hää malga kätte ja läts mõtsa. Üte puhma all näkk, et susi magasi. Perremiis lei hundile kõtu pääle. Põrss karas tagaotsast (hundil) soel vällä ja juusk karä mano. Hunt aga jooksis metsa.

ERA II 115, 631/2 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi k. - Ludvig Raudsepp < Mari Tinnus (1935) Sisestas Laes Vesik 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda 2006
Laul
Väike olli, es ma näe,
Kui mul kooli esä, emä.
Karjan käise, lõusen ma,
Kos oll emä matõtu:
Valge liiva mäe sisse
Suure halja turba ala.
Emäkene, tõsta pääd.
Mina tõsta turbakõst.
"Rist um rassõ rindu pääl,
Kääbas rassõ kässi pääl."
Ma sul kaiba, oma emä,
Mis mul tegi võõrasemä.
Võõrasemä minno ai
Uibu ala vitsu otsma.
Mina lätsi uibo mano
Nigu ona emä mano.
Uibost sattõ häelmid (õied).
Mino silmist pisaraid.
Mino silmapisara
Sattõ hõppõ (hõbe)kaarikahe.
Emmä viidi tiitpiteh,
Arm tiiviirt piteh.
Emma viidi kerikohe,
Arm astõ altarihe.
Emal hauda kaiveti,
Arm ümber karõli.
Emmä hauta panti,
Arm ala lamõsi.

ERA II 244, 441/2 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Riia-Pihkva kiviteed mööda edasi minnes on natuke sealpool Läti piiri üks tamm, mis on istutatud latva mööda maa sisse. Nüüd on see tamm juba suur. Rootsi sõja ajal sõi kuningas sääl kohal lõunat ja istutas siis ühe tamme ladvaga maasse. Ise ütles: "Kui see tamm siin kasvama läheb, võidan veel ka mina sõja." Tamm läks küll kasvama, aga kuningas ei võitnud.

ERA II 244, 451/3 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi ümbruskonda olevat sõja ajal mitmesse kohta kulda maetud. Mis venelaste poolt oli maetud, seda kuulutati pärast sõda Pihkva kirikutes. Üks mees, kes oli saanud kindrali kutsariks Pihkvas, seletas, kui ta kodu käima tuli, et Pihkva kirikutes kuulutati igal pühapäeval: sinna ja sinna on sõjavägi kulda või raha matnud, kes soovib, mingu otsima. Sääl oli siis kuulutatud, et mitmes kohas Sõnnipalus ja mujal Rogosis on kulda, aga kes see siis Pihkvast teadis või tahtis tulla siia otsima.
Kuid mitmest paigast kadus siiski raha maa seest ära ja leiti, et mõnes kohas oli kaevatud. Nii olevat Sõnnipalust tee äärest raha välja kaevatud. See, kes kaevanud, läinud Venemaale ja ostnud talu.
Siis olla olnud kulda Käänu Andri aida juures, Rootsi sõjatee ääres. Kuid ka säält on kaevatud ja öösel raha välja võetud.
Lilli mõisa juures teelahkmel on suur kivi. Kord leiti, et kivi oli paigast ära aetud ja kivi all oli rahakatla asegi näha. Küllap mõni ikka teadis ja võttis öösel ära.
Misso vallas Uuri külas on kääpaid, sääl on rootsi kääpaid ja vene kääpaid. Esimesed on ümmargused, teised piklikud. Vene valitsus oli teada saanud, et sääl kääbaste sees olla raha ja need kääpad kaevati valitsuse poolt lahti. Kuid olid ainult paberrahad ühes kääpas.
Siis olevat Rootsi sõja ajal pandud Tabina tiiki sikasarve täis kulda ja see olevat ka alles seal.

ERA II 244, 453 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana Kändra leidis Liivakmäelt kündes raha. Varsti pärast seda näidati mehele unes ja kästi seda raha ka isale anda, et siis ta leiab veel raha. Mees oli aga kitsi ega annud isale pennigi ja ei leidnud ka enam pennigi.
Ühele mehele näidati ka unes, et mõisas Ossipuustuse soosaarekesel Hariku tamme all on raha. Mees läks raha otsima ja nägigi kivihunnikus rahakatelt, aga katla peal magasid ussid. Mees võttis nuia ja lõi madudele: need kadusid, kuid ühes nendega ka rahakatel. Sääl aga ei olnudki madusid, need olid rahakatla sangad.

ERA II 244, 456/7 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sinise kleidiga naine, kes kummitab Rogosi mõisas, võib ka mõne nunna vaim olla, sest õige vanasti, enne sakslaste meile tulekut oli olnud Rogosi mõisa asemel klooster ja kloostri all käigud, mis viisid ümberkaudu kuhugi välja. Sõja ajal lõhkusid rüütlid kloostri ära ja mõisnik lasknud hoone ümber ehitada mõisaks.
Mis klooster see oli, ei ole teada. Ainult väga vanad inimesed on rääkinud noorematele, et nende vanaisad on neile seletanud.

ERA II 244, 457/60 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord elanud vaene mees oma kasupojaga. Kasupoeg olnud suur jõumees ja söönud väga palju, aga selle eest teinud ka tööd kümne mehe eest.
Mõisaherr tahtis palgata kasupoega enda sulaseks ja küsis, mis mees palka nõuab. Mees nõudnud siis niipalju, kuipalju jõuab seljaga koju viia. Härra oli selle nõudmisega päri ja palkaski jõumehe sulaseks.
Uus sulane nõudis kohe süüa ja sõi terve härja korraga ära. Siis heitas magama ja magas kuni teise päeva õhtuni. Teised sulased olid juba lõpetamas tööd metsas, kui jõumees sinna jõudis. Ta raius aga nii ruttu oma jao metsa maha, et sai teistega veel ühes koju tulema.
Järgmine kord saatis härra sulase heinu tooma. Mees võttis kuhja ühe korraga sülle ja tõstis ree pääle. Hobune ei jõudnud säärast suurt koormat vedada. Siis võttis sulane vitsa ja lõi sellega hobust: hobune kukkus surnult maha. Nüüd tõstis mees hobuse heinakoorma otsa ja vedas kõik mõisasse.
Härra nägi, et niisugune sulane teeb rohkem kahju kui kasu ja tahtis temast lahti saada. Ta käskis jõumehel kaev kaevata ja tahtis siis teda kaevus kiviga surnuks lüüa. Mees hakkaski kaevu kaevama ja tegi nii suure kaevu, et kaevas terve mõisa õue üles. Härra plaanist ei tulnud midagi välja, sest nii suures kaevus ei saa ju kivi kellelegi pähe kukkuda.
Härra andis vana hobuse ja saatis sulase metsa puid tooma. "Küllap hundid ja karud ta murravad," mõtles ta. Aga sulast ei puutunud hundid ega karud, nad murdsid ainult tema hobuse. See ei teinud aga vägimehele muret. Ta rakendas karud puukoorma ette ja sõitis mõisa õue. Siis viis ta oma karud hobuste talli, kus need tegid puhta töö.
Viimaks härral hää nõu. Andis sulasele kirja ühes ja saatis välisriiki kulda tooma. Vägilane võttis ühes terve pulli liha pullinahkses kotis ja teise kotitäie putru. Siis asus ta karudega teele.
Pärale jõudnud, andis kangelane kirja kuningale ja nõudis öökorterit ja kulda. Kuningas andis nõutud kulla ja saatis mehe kuuri alla. Siis kutsus ta sõjaväe ja käskis sõduritel kangelast maha lasta, sest kirjas oli seda nõutud. Vägilane istus parajasti oma pudrukoti ees ja sõi, kui hakkas kuule kukkuma pudru sisse. "Mis nad ometi pilluvad nende hallitatud ubadega," ütles jõumees põlglikult ja sõi edasi. Varsti hakkas pudru sisse kukkuma suurtükikuule. "Päh, pilluvad poolküpsetatud kartulitega ja ei lase süüa," lausus sulane, tõstis kullakoti selga ja läks koju.
Härral oli toodud kulla üle hää meel ja ta andis sulasele linu nööri tegemiseks, sest sel hakkas juba aasta täis saama ja ta tahtis oma palka ära viia. Kui nöör valmis sai, pani jõumees selle aida pääle, kus kuld sees oli, ja viis minema. Viis kulla isale ja ütles: "Ela ja söö nüüd muretult. Ma lähen siit maalt ära, sest mulle ei anta siin rahu."

ERA II 244, 462/4 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rogosi mõisa vanaherr oli palju parem kui noorherr. Vanaherr oli kõigiti lahke rahva vastu. Kui kellelgi suri lehm ära, siis andis mõisa karjast asemele. Kord laskis ühel perenaisel valida oma karja seast, missugust see ise tahtis. Ja kui vanaherr sõitis teed mööda, siis oli tal suvel korvitäis õunu ühes, kust pildus neid lastele. Mõnikord kutsus härra pärast jutlust koolimaja rahva mõisasse ja proua keetis rahvale pakse kapsaid. Vanahärra polnud ka rikas. Rahvas rääkis, et sellepärast ta pole rikas, et ta on hea. Härra õed jäid vanatüdrukuiks, sest keegi ei tahtnud naituda nii vaeste preilidega.
Kord jõi vanaherr Riias väga palju raha maha. Suurekõrtsi kõrtsmik Jakobson aga tasus härra eest ära. Pärast oli kõik valla rahvas Jakobsonile vihane, et see härra võla ära tasus. Kui härra ei oleks võlga tasunud, oleks mõis riigi kätte läinud, ju kroonuvaldades oli palju parem elu. Haanja mõisnik oli ka joodik ja ei jõudnud maksa ja vald läks kroonu kätte. Sääl oli ikka natuke kergem elu. Keiser kinkis kroonuvaldades makse oma sünnipäeval ja mõnel muul tähtsal päeval. Üteldi siis, et keisri poolt tuli jälle maani vest (manifest).
Noorherra oli palju kurjem ja halvem kui vanaherra. See pani taludele renti kahe- ja kolmevõrra juurde ja pani ka veel lisategu juurde. Tema ajal olid mõisas saksa ja moonamehed ja karjamõisates saksa rentnikud. Need petsid härrat ja teenisid alati vahekasu linnas heinte ja muu kraami müümisel. Härra usaldas saksa moonakesi ja rääkis alati tööpäevadel nendega põllul. Sakslased võisid niita vilja vikatiga, eesti moonamehed pidid kõik vilja sirpidega põimma.
Noorhärra asutas ka karjamõisad. Praeguse Kuura karjamõisa asemel oli enne üks talunik Kuur. Selle ajas mõisnik välja ja laskis hooned ära lõhkuda. Praegu on veel varemed näha. Karjamõisate rentnikeks said sakslased.

ERA II 244, 462/4 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rogosi mõisa vanaherr oli palju parem kui noorherr. Vanaherr oli kõigiti lahke rahva vastu. Kui kellelgi suri lehm ära, siis andis mõisa karjast asemele. Kord laskis ühel perenaisel valida oma karja seast, missugust see ise tahtis. Ja kui vanaherr sõitis teed mööda, siis oli tal suvel korvitäis õunu ühes, kust pildus neid lastele. Mõnikord kutsus härra pärast jutlust koolimaja rahva mõisasse ja proua keetis rahvale pakse kapsaid. Vanahärra polnud ka rikas. Rahvas rääkis, et sellepärast ta pole rikas, et ta on hea. Härra õed jäid vanatüdrukuiks, sest keegi ei tahtnud naituda nii vaeste preilidega.
Kord jõi vanaherr Riias väga palju raha maha. Suurekõrtsi kõrtsmik Jakobson aga tasus härra eest ära. Pärast oli kõik valla rahvas Jakobsonile vihane, et see härra võla ära tasus. Kui härra ei oleks võlga tasunud, oleks mõis riigi kätte läinud, ju kroonuvaldades oli palju parem elu. Haanja mõisnik oli ka joodik ja ei jõudnud maksa ja vald läks kroonu kätte. Sääl oli ikka natuke kergem elu. Keiser kinkis kroonuvaldades makse oma sünnipäeval ja mõnel muul tähtsal päeval. Üteldi siis, et keisri poolt tuli jälle maani vest (manifest).
Noorherra oli palju kurjem ja halvem kui vanaherra. See pani taludele renti kahe- ja kolmevõrra juurde ja pani ka veel lisategu juurde. Tema ajal olid mõisas saksa ja moonamehed ja karjamõisates saksa rentnikud. Need petsid härrat ja teenisid alati vahekasu linnas heinte ja muu kraami müümisel. Härra usaldas saksa moonakesi ja rääkis alati tööpäevadel nendega põllul. Sakslased võisid niita vilja vikatiga, eesti moonamehed pidid kõik vilja sirpidega põimma.
Noorhärra asutas ka karjamõisad. Praeguse Kuura karjamõisa asemel oli enne üks talunik Kuur. Selle ajas mõisnik välja ja laskis hooned ära lõhkuda. Praegu on veel varemed näha. Karjamõisate rentnikeks said sakslased.

ERA II 244, 464 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Lillimõisa talu kinkis vanaherr ühele sulasele. Sulase naine oli mõisa ammeks. Sääl makseti talle 30 rubla palka ja anti veel riidid. Pärast kinkis vanaherr talle talu. Alul kutsuti uut talu Vastsetare. Vanaproua käis tihti amme vaatamas ja kiitis, et neil on väga ilus koht, justkui mõni lilleaed. Siis hakatigi kutsuma talu Lillimõisaks. Lillimõisa alt läheb väike oja, mida nüüd kutsutakse Lillimõisa järele Lilleoja, enne oli ta nimi Soeoja.

ERA II 244, 464 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Lillimõisa talu kinkis vanaherr ühele sulasele. Sulase naine oli mõisa ammeks. Sääl makseti talle 30 rubla palka ja anti veel riidid. Pärast kinkis vanaherr talle talu. Alul kutsuti uut talu Vastsetare. Vanaproua käis tihti amme vaatamas ja kiitis, et neil on väga ilus koht, justkui mõni lilleaed. Siis hakatigi kutsuma talu Lillimõisaks. Lillimõisa alt läheb väike oja, mida nüüd kutsutakse Lillimõisa järele Lilleoja, enne oli ta nimi Soeoja.

ERA II 244, 466 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Maksa metsas elas vanasti väga rikas peremees. Ta elas jumala üksinda suures metsas, keegi ei teadnud tast midagi. Kord leiti ainult, et maja oli tühi. Kindlasti olid mõned röövlid teda tapnud ja raha röövinud. Siis elasid säälsamas lähedal orus ühed röövlid. Orgu kutsutigi Röövlinõtsk, praegu kutsutakse orgu Liivaslohk. Sinna Röövlinõtsku olevat röövlid oma kulla matnud. Kord näidatigi ühele metsavahile unes ja kästi säält kulda kaevata, kuid mees ei julgenud minna.

ERA II 244, 466 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Maksa metsas elas vanasti väga rikas peremees. Ta elas jumala üksinda suures metsas, keegi ei teadnud tast midagi. Kord leiti ainult, et maja oli tühi. Kindlasti olid mõned röövlid teda tapnud ja raha röövinud. Siis elasid säälsamas lähedal orus ühed röövlid. Orgu kutsutigi Röövlinõtsk, praegu kutsutakse orgu Liivaslohk. Sinna Röövlinõtsku olevat röövlid oma kulla matnud. Kord näidatigi ühele metsavahile unes ja kästi säält kulda kaevata, kuid mees ei julgenud minna.

ERA II 244, 466/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma koolin käve, oll koolimajas Kriiguli Mee maja. Õpetaja elli tarõn, latsõ olliva pööningul vai tõõsõ kõrra pääl. Sooja lasti alt kriisaussõ läbi.
Koolinkäümine oll sunduslik õnnõ luteriusulistele. Vinneusulistel lastõl es olõ sundus koolin kävvä. Üteldi, et nail omma paremba pää, nail olõ-i vaja niipallu kävva. Ma olli ka vinneusoline, aga talvõl käve iks koolin. Sis olli meil kõigil krihvli, õpetajal oll õnnõ pliiats. Kui ma viimäst talvõ koolin käve, sis tulliva esimese hefti.
Kui mu imä oll lats, sis es käudaki koolin. Koolmeistri kävevä valda müüda ja õppasi latsi lugõma. Üle mitme nädalä kutsuti latsõ suitsutarrõ kokku ja õpati laulmist."

ERA II 244, 466/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma koolin käve, oll koolimajas Kriiguli Mee maja. Õpetaja elli tarõn, latsõ olliva pööningul vai tõõsõ kõrra pääl. Sooja lasti alt kriisaussõ läbi.
Koolinkäümine oll sunduslik õnnõ luteriusulistele. Vinneusulistel lastõl es olõ sundus koolin kävvä. Üteldi, et nail omma paremba pää, nail olõ-i vaja niipallu kävva. Ma olli ka vinneusoline, aga talvõl käve iks koolin. Sis olli meil kõigil krihvli, õpetajal oll õnnõ pliiats. Kui ma viimäst talvõ koolin käve, sis tulliva esimese hefti.
Kui mu imä oll lats, sis es käudaki koolin. Koolmeistri kävevä valda müüda ja õppasi latsi lugõma. Üle mitme nädalä kutsuti latsõ suitsutarrõ kokku ja õpati laulmist."

ERA II 244, 467 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma lats olli, sis selet üts saja-aastanõ ineminõ, et tallõ oll seletänü vanaesä, et vanast oll käänü siin üte inemisesüüja vai pininuki. Nu olli inemise är küdsänü ja nahka pistnü. Mäepalun kattõ tütarlats är, imä läts välla hõikma, et Mari, kos sa olõd. Sõtur tull vasta ja ütel: "Mis sa no Marist hõigud, Mari jo tsärrä."

ERA II 244, 468 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Misso postijaamas varastas üks postipoiss vanasti raha, mis oli postiga saadetud, ja peitis raha ühe silla alla. Postijaama tüdruk nägi seda ja too võttis selle raha ära ja pani sipelgate pessa. Kui rahavargus ilmsiks tuli, kahtlustati postipoissi. See tunnistas oma süü üles ja samuti peidukoha. Kui aga raha mindi otsima, ei olnud seda sääl. Jaamapoiss lasti valetamise ja varguse pärast läbi kadalipu ja ta sai surma.
Tüdrukut hakati kutsuma Rikas Mai. Kuid ei käinud temagi käsi hästi. Ta lapsed olid kõik tummad, pääle ühe. Samuti ka lastelapsed on kõik vigased.

ERA II 244, 471/2 (27) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Söödi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jete Ruusmäe, 56 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lõõgeruses elasid suured röövlid Papa Juksid. Kogu ümbruskond kartis neid. Kord läksid nad talumeestega Murati kõrtsis kaklema ja vanem vend sai surma. Noorem tegi selle mälestuseks ühele kivile verega risti. See kivi oli veel hiljuti Murati kõrtsi juures alles. Röövel maeti Laitsna surnuaiale. Kui hakati surnu auk kirikukella lööma, kukkus kellal tila seest. See pandi tagasi, aga kukkus jälle maha. Nähtavasti tõrkus kellgi röövlile helisemast.

ERA II 244, 483/5 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palgi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Jaan Juhanson, 84 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nälä-aasta'
Väega suur põvvasuvi oll 72 aastat tagasi. Kes varra vilä tei', nuu' sai' midägi, a' kellel hildambas jäi vilätegemine, tuul kõrbi kõik põllu pääle är'. Peoga korati süguse viläpää' põllupäält lina pääle. Hõõruti sõklõ' külest är' ja jahvatõdi käsikivikagi är'. Riik andsõ magasist viljä. Egä hinge pääle anti karnits (1 mõõt) rüki nädalih. Meid oll 8 hinge peret, saimi uma verdi är' (verd = 8 mõõtu). A' viin õks oll otav, uma katõsa kopka tuup. Perästpuuldõ panti külh hinda mano (25 kopka tuup). Oll külh suur nälähädä, a' näläsurma joht kuulõ-õs kedägi kuulvat.
Sis üts suur põvvasuvi oll kah inne Ilmasõta 1914. a. A' tuu õks es olõ' ni' suur.
Tuul suurõl näläaastal 72 a. tagasi veeti kah viljä Pihkvast. Võröl masse rüävakk sis puultõist ruublit.

ERA II 244, 485/6 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Palgi-Jaan oll mõisa teenistusõh olnu 7 aastat. Tää oll rehepapp. Et tä väega kavval miis oll, kutsuti teda Sala-Pulgas. Herräle seletedi, et rehepapp um varas ja varast' mõisa vilja. Herr tahtsõ perrä kaia, et kas tä varastas mõisat. Pan'd sis sandi rõiva sälgä, võtsõ kotikõsõ üteh ja läts rehepapi mano. Rehe man ütel papilõ, et müü tälle vilja, ega herr ei tiä. Papp sis kutsõ kah herrä tagapoolõ, tõmmas herrä hindäle maahha pääle ja nakas sis herrä pessmä: "Ah sa' tult siiä mõisa kraami varastama!" Tõõsõ tulli mano kaema. A' mis sääl õks tetä; herr pääl ja rüük. Viimäte lask rehepapp herrä vallalõ.
Tõõsõl pääval kutsõ herr rehepapi härbäni mano ja kitse rehepappi, et tuu nii' aus miis um mõisa vasta ja' an'd rehepapile klaasi viina.

ERA II 244, 487/90 (7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Põrsalõikaja Jaan.
Kanebi kerigu lähkuh um Miti talo. Tallo pidi Märt Mitt. Ütskõrd tull üüses Põrsalõikaja-Jaan. Reheall pesti rüht. Põrsalõikaja-Jaan läts kah sinnä. Ronõ reheaho pääle, tõmmas viläkoti hindäle kantsli iist ette ja' nakas jutlust ütlema, õkva nii nigu opetaja kerikuh oll ütelnü'. Kõik rehepesjä jäi' kullõma. Perremiiski tull reheala ja jäi kullõma. Jutlus oll väega illos.
Tõõnõkõrd läts Põrsalõikaja-Jaan mõisahe. Sis ütel sääl kah aho pääl jutust. Kõik kulssi ja imehtelli, et jutlus oll õkva sääne, nigu opetaja oll kantslih ütelnü. Mõisaherr tull rehe mano ja' jäi värehti taadõ kullõma. Herr kai, et Põrsalõikaja-Jaan trots jumalasõnna ja lasksõ Jaani kinni panda. Kutsuti sis kohus kah kokko Kanebi kerikohe. Sääl olli kõik nuu kerigupää' ja' kohtuherrä. Jaan mõistõti süüdü ja lubati saata elos iäs Tsiberehe jumalasõna trotsmise peräst. Sis tull tuu üts suur kerigupäid mu mano ja ütel, et ku sa kolm jutlust ütlet nii, nigu opetaja kerikuh ütel, sis sa piäset är' ja olõt vaba. Jaan kai ja mõtõl, et ku' ma' no' ütle kah tuu jutlusõ nalaperäst, nä õks nigunii saatva' mu Tsiberehe (Siberisse). Jaan sis astõ lavva mano ja nakas jutlust ütlemä, õkva nigu opetaja ütel kantslih. Ku jutlus lõppi, sis tuu suur herr küsse vüülmöldri (kirikuteener) käest, et kas oll sääne jutlus. Tuu ütel, et jah oll. Sis anti Jaanilõ klaas kuuma tiid ja võidleib. Ku Jaan tuu är' sei, sis kai, et nüüd sai kimmämp ja ütel tõõsõ jutlusõ kah. Tuu oll kah õkva karvapäält sääne, nigu opetaja oll kerikuh ütelnü'. Sis sai Jaan jälki klaasi tiid ja võidleevä. Nüüd Jaanil julgus nõssi ja kolmas jutlus läts kõgõ parembahe. Nüüd tuu suur herr ütel, et sa' olõt vaba ja võit minnä. Jaan tennäs ja' läts är. Ka' nii pässi Põrsalõikaja-Jaan Tsiberist. Tuulaiga Kanebi keriguopetaja oll Eisensmith.

ERA II 244, 490/1 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanaaoline kohus.
Siin olli' kohtumehe' Ants, Jaak ja Jüri. Ku' kohus nakas nõvvo pidämä, sis jäi Jüri magama. Ku' Ants ja Jaak uma otsusõga valmis sai, kas süüalone õigõs vai türmi vai Tsiberehe mõista, vai vitsu anda, sis aeti Jüri kah üles ja müksati, et mis sa arvad. Jüri ütel: "A' mis muud ku' vitsa'!"

ERA II 244, 490/1 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanaaoline kohus.
Siin olli' kohtumehe' Ants, Jaak ja Jüri. Ku' kohus nakas nõvvo pidämä, sis jäi Jüri magama. Ku' Ants ja Jaak uma otsusõga valmis sai, kas süüalone õigõs vai türmi vai Tsiberehe mõista, vai vitsu anda, sis aeti Jüri kah üles ja müksati, et mis sa arvad. Jüri ütel: "A' mis muud ku' vitsa'!"

ERA II 244, 491/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Suur hobõsõvaras.
Siinpuul oll vanast suur hobõsõvaras Palo vallah Viia Jakap. Ku' tää hobõsõ är kost varast, sis es saa tuud ütski inämp kätte. Ütskõrd oll tää hobõsõ varastanu. Kotoh oll riihh välla aet ja tää nakas riiht sikkama, uma hopõn kah sikas. Läbi värehtide näk'k, et takahotsja umma moropääl. Lei sis rehe veere üles rihäga, köütse ostõdu hobõsõ jala' kinni ja tõmmas alaotsa rehe ala (põhu ala), esi nakas mäe veere puul sikkama. Läbiotsja otsõva kõik kotusõ' läbi, a' hobõst es lövvä'. A' läbiotsja reheveere ala kaia es mõistaki'.
Tõõnõkõrd, ku' läbiotsja tulli, oll hopõn reheall, sis tõmmati varastõt hopõn rehetarõ pääle olõkihte vahele. Sinnä kah es tiiä kiäki otsi.
Ütskõrd jäl', ku takahotsja olli tulnu. Tuudi hopõn tarrõ ja panti suurtõ rõivakappi. Jälki es löüdä hobõst.
Vanast olli varga väega kavala'.

ERA II 244, 491/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Suur hobõsõvaras.
Siinpuul oll vanast suur hobõsõvaras Palo vallah Viia Jakap. Ku' tää hobõsõ är kost varast, sis es saa tuud ütski inämp kätte. Ütskõrd oll tää hobõsõ varastanu. Kotoh oll riihh välla aet ja tää nakas riiht sikkama, uma hopõn kah sikas. Läbi värehtide näk'k, et takahotsja umma moropääl. Lei sis rehe veere üles rihäga, köütse ostõdu hobõsõ jala' kinni ja tõmmas alaotsa rehe ala (põhu ala), esi nakas mäe veere puul sikkama. Läbiotsja otsõva kõik kotusõ' läbi, a' hobõst es lövvä'. A' läbiotsja reheveere ala kaia es mõistaki'.
Tõõnõkõrd, ku' läbiotsja tulli, oll hopõn reheall, sis tõmmati varastõt hopõn rehetarõ pääle olõkihte vahele. Sinnä kah es tiiä kiäki otsi.
Ütskõrd jäl', ku takahotsja olli tulnu. Tuudi hopõn tarrõ ja panti suurtõ rõivakappi. Jälki es löüdä hobõst.
Vanast olli varga väega kavala'.

ERA II 244, 493/5 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuis varastõt hopõn kätte saadi.
Võro valla Loosu külä mehel oll är hopõn varastõt.
Ütskõrd, tuu miis läts Pihkva laatu. Sääl näk'k, et tää varastõt hopõn um ütel voorimehel. Tää andsõ sis uma hobõsõ tõisi kätte, et nuu' toosi tuu kodo. Esi' võtsõ paar kompsu käe otsa ja läts üte tõõsõ mehega voorimehe mano. Tuu voorimehe mano, kellel oll tää hopõn ja küsse, et pallo tää võtt Võrolõ viimise iist. Tää tahtsõ, et tuu voorimiis tulõsi Võrolõ, selle et Pihkvah tõõsõh kreisih, ei saa tää hobõst käest võtta. Ku' saagi, sis tuu tege pallo kullu.
Kaup sündü kokko ja naati sõitma. Võrol politsei iih ütel tuu Võro valla miis, et tää piät tsutikõnõ siiä sisse astma. Läts sisse ja tull politseiherräga tagasi. Nüüd sai Võro valla miis uma hobõsõ kätte. Sis seto küsse, et kuis ma' no' Pihkvahe tagasi saa. Politseiherr ütel, et võta rii vehmrist kinni ja' sõida tagasi: tõrr, tõrr, tõrr!

ERA II 244, 493/5 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuis varastõt hopõn kätte saadi.
Võro valla Loosu külä mehel oll är hopõn varastõt.
Ütskõrd, tuu miis läts Pihkva laatu. Sääl näk'k, et tää varastõt hopõn um ütel voorimehel. Tää andsõ sis uma hobõsõ tõisi kätte, et nuu' toosi tuu kodo. Esi' võtsõ paar kompsu käe otsa ja läts üte tõõsõ mehega voorimehe mano. Tuu voorimehe mano, kellel oll tää hopõn ja küsse, et pallo tää võtt Võrolõ viimise iist. Tää tahtsõ, et tuu voorimiis tulõsi Võrolõ, selle et Pihkvah tõõsõh kreisih, ei saa tää hobõst käest võtta. Ku' saagi, sis tuu tege pallo kullu.
Kaup sündü kokko ja naati sõitma. Võrol politsei iih ütel tuu Võro valla miis, et tää piät tsutikõnõ siiä sisse astma. Läts sisse ja tull politseiherräga tagasi. Nüüd sai Võro valla miis uma hobõsõ kätte. Sis seto küsse, et kuis ma' no' Pihkvahe tagasi saa. Politseiherr ütel, et võta rii vehmrist kinni ja' sõida tagasi: tõrr, tõrr, tõrr!

ERA II 244, 495/6 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Otsa Kusta Soe küläh Kasaritsa vallah läts Petserehe laadulõ. Täl oll nuur hopõn. Äkki tulli seto mano ja ütli, et s'oo um näide hopõn, s'oo um näilt varastõt. Nii vei nää Otsa Kusta kõgõ hobõsõga politseihte. Otsa Kusta nakas mõtlema, et kuis tää uma hobõsõ kätte saa. Sis läts tää vällä hindäle tunnistajit otsma. Löudsegi paar uma valla miist, kes tiidsevä, et Otsa Kustal um hopõn uma kasvatõt. Hopõn oll politsei hoovih, esi ollimi politseih seeh. Sis üts mu tunnistajit küsse, et kas hopõn um ruun vai märä. Seto ütli kõik, et hopõn märä. A' hopõn oll ruun. Nii sai Otsa Kusta uma hobõsõ kätte.

ERA II 244, 495/6 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Otsa Kusta Soe küläh Kasaritsa vallah läts Petserehe laadulõ. Täl oll nuur hopõn. Äkki tulli seto mano ja ütli, et s'oo um näide hopõn, s'oo um näilt varastõt. Nii vei nää Otsa Kusta kõgõ hobõsõga politseihte. Otsa Kusta nakas mõtlema, et kuis tää uma hobõsõ kätte saa. Sis läts tää vällä hindäle tunnistajit otsma. Löudsegi paar uma valla miist, kes tiidsevä, et Otsa Kustal um hopõn uma kasvatõt. Hopõn oll politsei hoovih, esi ollimi politseih seeh. Sis üts mu tunnistajit küsse, et kas hopõn um ruun vai märä. Seto ütli kõik, et hopõn märä. A' hopõn oll ruun. Nii sai Otsa Kusta uma hobõsõ kätte.

ERA II 244, 496/7 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisa sõda.
Pääle Rootsi sõa oll Viitina mõisah sõda. Tuu sõda oll ni' suur, et muid es jää' üle ku' sulasõnaane Matli ja' limbajalaga valgõ hopõn. Nuu' pagõsi sis Viitina Luhasuuhhu. Suuh oll kuusõmõtsa saar, sääl naksi nää' elämä. Matli sis nakas kangit kudama, et piili es olõ', sis olli piili asõmõl nelli kuuskõ. Matli kudi hammõ alostükke. Nii sis teene' raha ja' ehidi vahtsõ mõisahuunõ üles. Tuust aost umgi tuul suul Peldesuu nimi.

ERA II 244, 497/8 (13) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kai ja' Mai.
Ütskõrd jäl' üte sõa aigu pagõsi' Kai ja Mai suurõ paijopuhma ala. Hopõn astö paijopuhma pääle ja vaot Kaiõlõ sälä pääle. Peräst jäigi Kaiolõ hobõsõravva märk sälä pääle.

ERA II 244, 498 (14) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raha lätteh.
Soodimaa pääl, tuu um meil piirimiis, um üts läte; inimise kõnõli, et sääl lätteh olõvat raha. Kes tuud kellä katõteiskümne aigu kaibma lätt ja must pinikene vasta tulõ, sis löüd raha. Inemise mõtli, et tuu must pinikene um vanakuri ja' es julgu ütski minnä kaibma.

ERA II 244, 498/500 (15) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd õdagu tull Kaabist-Piire vallamajast tullõh mi' poolõ sisse ja ütel, et ma' mitte ei' julgu tast läbi Kaabist mõtsu minnä. Ku' ma' ütsinda mõnikõrd läbi lää, sis um näugna ja kraapmine ja kõik takah. Ma sis saadi tää kah läbi mõtsa är, pelksi külh, a' är õks julksi. Tulli sis tagasi, iih mul viirdu nigu üts kerä, kõik aig üte kotusõ pääl, vai õks ütekaugusõl must. Sis oll egäsugutsit hellü kuulda. Ma es julgu perrägi kaia.
Ütskõrd, ku' Kaabist-Piitre jäl' pümmega ütsindä kodo läts minemä, kattö är. Täämbäse päävani olõ-i tedä löüt. Nuu' õks vanahalva olli.
Ütskõrd nüüd hildaaigu, ku noid suuri mõtsu raoti ja põllu' asemõlõ tetti, löüti üte kadajapuhma alt üts luukere.
Kasaritsa vallah, Hammuste Jaani maa pääl um lubjamägi, säält um löüt pallo inemise luid. Sääl õks määne vanaaoline matus um olnu'.

ERA II 244, 507/8 (23) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallah Räpö külah Vahimäe sisse olõvat Vahtsõ-Kasaritsa herr lasknu ehitä keldri varandusõ pandmise jaos. Piaaigu, ku' keldri olõs valmis saanu, herr sõitsõ müüda uma tõllaga ni' kõvastõ, et keldri sattõ kokko. Herräl läts tuupääle süä täüs ja' es lasõki inämp edesi ehitä.

ERA II 244, 509/10 (25) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõ-Kasaritsa herr es olõ' inamp kuri, tuusama, kis järve tõugati tõllaga, vait joba ülearvu kuri. Tää lasksõ ehitä Verijärve kaldõhõ keldri, koh pesse ummi orjõ, nii et veri juusksõ ojana järve. Tuust aost umgi järvel Verijärv nimi.

ERA II 244, 601/2 (6) < Rõuge khk., Nursi v. - Leida Hussar, Võru linna algkooli õpilane < naabrilt, üle 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praegu on taluperenaistel väga tähtis ebausk lammaste kohta. Vanast niitnud 2 tüdrukut kaera. Korraga näinud eemalt üle jõe tulevat hunti, kes haaras tüdruku seelikust kinni ning tiris oma koopa juurde ja kutsus oma poja välja. Poeg tüdrukut nähes avas suu laiali. Ehmunult langetasid tüdrukud silmad hundipoja suhu, kus nägi suurt konti, mida ta seal vabastas. Hunt andis tüdrukule heateo eest lamba, mis ta oli karjast varastanud. Tüdruk läks koju oma kingitud lambaga, mida ta kasvatas. Lammas oli õnnelammas, kes tõi iga aasta 3 poega.

ERA II 244, 251 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanade eestlaste elukoht on olnud arvatavasti Verioja orus või Mustjõe ürgorus, sest Verioja orus on olemas koopaid ja kui orust tõusta põhja poole, tulla läbi Räestu küla asuvasse metsa, olla ka ohvrikivi ja.

ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Seesama vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.

ERA II 244, 265/6 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Agnes Eensaar, 15 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast eemal 2 km seisab maantee lähedal sügav org. Igalt poolt piirab orgu mets, nagu oleks teda keegi niiviisi ringiratast istutanud. Suvel oli sääl metsas armas jalutada; orus õitsesid tuhanded lilled ja laulsid tuhanded linnuhääled. Sügisel oli org ja mets nukker ja pime, kui jäid tulema karjaga koju sügisel natuke hiljem, siis oli jalgades niisugune elu, et ei olnud asjagi üleõla vaatamisega. Rahvajutu järgi olevat tekkinud see org järgmiselt: Vanal ajal, aga juba mõnesaja aasta eest pääsnud ori piinajate käest põgenema. Surmani väsinud ja haavu täis, otsinud põgeneja oma tagaajajate eest veel kuski varju. Öö olnud käes. Korraga näinud ta tee ääres mäge. Viimast jõudu kätte võttes vedanud ta enda mäe otsa ja õhanud: "Halasta sinagi, mäeke!" Sääl muutunud mägi tema all pehmeks patjaks. Hommikul leidnud tagaajajad orja surnult; nende imestus ei olnud väike, kui leiti mäe asemelt org. Nüüd kutsutakse seda orgu Orjaoruks.

ERA II 244, 267 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Umbes 40 aastat tagasi leidnud Pinosoo talu sulane Hendrik Jõgeva, samast talust 200 m kagupoole, maad kündes hõbedase kannu, milles olnud kuld- ja hõberahu. Pealpool olnud arvatavasti kas dokumendid või paberrahad, mis olnud kõdunenud, kuna allpool olnud kulda ja hõbedat. Sulane lahkunud talust ja ei tulnud enam tagasi. Ta avanud Utra kõrtsi ja saanud korraga rikkaks meheks. Mõnikord purjus olekus ütelnud, et kulda saanud peotäie, aga hõbedat olnud rohkem. Kann, mida ka naabrid nägid, olla tuletanud meelde kiriku veinikanni, kanni olla Hendrik Jõgeva ära müünud 12 rubla eest juudile.

ERA II 244, 268 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast umbes 6 km eemal seisab Kuninga mägi. See mägi on saanud rahvasuu järgi oma nimetuse järgmiselt: Põhjasõja ajal, kui oli äge võitlus venelaste-rootslaste vahel, pääsnud aga Rootsi kuningas Karl XII vaenlaste käest läbi soo põgenema. Aga ta kaotanud mõõga sohu. Tagaajajate eest põgenedes polnud kuningal enam mõõka mahti otsima, ta jooksnud sügavasse sohu, kus enam vaenlaste tagaajamist karta ei olnud. Ta otsinud sammalt ja kannud sambla ühte hunnikuse ja heidanud rahuliku südamega magama. Hommikul üles ärkades leidis ta enda olevat kõrge mäe otsas. Nähtavasti oli kuninga ehitatud magamisase kasvanud öö jooksul 50 korda kõrgemaks. Sestsaadik kutsutakse seda mäge Kuningamäeks.

ERA II 244, 273/5 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mitmed aastakümned tagasi oli mu kodu asemel Utra kõrts. Läänepool kõrtsi asus suur mõis, ühte poolt kutsuti Vahtse-Kasaritsa ja teist Kitse mõisaks. Kõrtsist eemal asus suur soo ja mets. Ka viis kõrtsist mööda maantee. Et mets oli lähedal, juhtus siin tihti sarnaseid imelikke lugusid. Ühest sarnasest loost räägib keegi: Kord tulnud mees ja naine linnast ja läinud kõrtsi. Naine jäänud välja hobust vaatama, kuna mees läinud kõrtsi. Niiviisi oodanud naine umbes paar tunde, aga meest ikkagi ei tulnud. Tahtnud siis vaatama minna, aga keegi hüüdnud kõrtsi tagant, et ära mine, ega su mees enam säält välja ei pääse, mine sina ruttu koju, muidu võtavad ka sinu kinni. Naine kohkunud nõnda ära, et vaevalt vankrile sai ja ruttu minema läks.
Sarnaseid lugusid kordunud ikka sagedamini. Kui keegi kõrtsi läinud, see jälle peksa saanud. Arvatavasti põgenenud ka kõrtsmik ära, jätnud ainult tühja kõrtsi. Tuul ulunud nüüd kõrtsi varemetel, kuni ka need langesid.
Nüüd on minu kodu selle kõrtsi asemel. Toa all on just kõrtsi õllekelder. Endise soo asemel on ilus heinamaa. Olen leidnud ka vanu rahu. On säilinud ka nimi Kõrtsiorg.

ERA II 244, 275/6 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Räpometsa maha raiudes, on Peeter Udras Matsi talust Palametsa külast seal oma sulasega tööl olnud. Uudismaad kündes on nad leidnud mingi ahervare. Kündmisel märganud P. Udras, et adra nina olla puutunud mingit raudasja vastu. Ta näinud kasti otsa. Et julgemini ja kaasnägijateta uurida leidu, saatnud ta sulase koju. Sulane läinud, asunud ta leidu päevavalgele tooma. Leiust ka pikemalt teistele polevat rääkinud. Vahest joobnud olekus poolkogemata olevat ütelnud, et saanud kulda. Tõsi olevat ainult see, et pärast leidu olevat P. Udras saanud jõukaks meheks, ka olla tal veel pangaski olnud üle 1000 rubla. Varemini olnud ta kehv talumees.

ERA II 244, 276/7 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 1,5 km eemal, ida pool, Needo talu ligidal asus vanasti rootsi kirik. Sinna käinud kohalikud elanikud iga pühapäev jumalat palumas. See rahuaeg kestnud kuni Põhjasõjani. Siis tulnud venelased ja hakanud meie kodumaad riisumas. Viimaks jõudnud nad selle kiriku juurde. Kõik rahvas, kes sinna kirikusse käinud, olnud seda kaitsmas. Kuid vaenlasi olnud väga palju, ning nende vastupanu nõrkes ja nad põgenesid kabuhirmus. Vaenlased tormanud nüüd kirikusse ja riisunud see ära ning süüdanud põlema.
Nüüd on sellest kirikust jäänud järele ainult mõned üksikud kivid. Ka mets on sinna ümber kasvanud.

ERA II 244, 280/1 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 100 m lõuna pool asub kaks sügavat hauda. Rahvasuu räägib haudade tekkimisest järgmist: Kõrtsis elas kokkuhoidlik kõrtsmik. Oma varanduse varjamiseks sõdade eest kaevas ta maa sisse keldrid ja toimetas oma varanduse sinna. Aga sõdade keerises pidi kõrtsmik põgenema ja jätma varanduse jumala hooleks. Sõdurid aga leidsid koopad üles ja viisid varanduse ära. Pärast sõda maeti sinna veel inimeste laipu, kuni omaksed nad toimetasid surnuaeda.
Hauakohad on veel praegugi alles, võibolla on sääl laipugi sees. Haudade ümber kasvavad kibuvitsad.

ERA II 244, 280/1 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 100 m lõuna pool asub kaks sügavat hauda. Rahvasuu räägib haudade tekkimisest järgmist: Kõrtsis elas kokkuhoidlik kõrtsmik. Oma varanduse varjamiseks sõdade eest kaevas ta maa sisse keldrid ja toimetas oma varanduse sinna. Aga sõdade keerises pidi kõrtsmik põgenema ja jätma varanduse jumala hooleks. Sõdurid aga leidsid koopad üles ja viisid varanduse ära. Pärast sõda maeti sinna veel inimeste laipu, kuni omaksed nad toimetasid surnuaeda.
Hauakohad on veel praegugi alles, võibolla on sääl laipugi sees. Haudade ümber kasvavad kibuvitsad.

ERA II 244, 288/9 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Enne suurt maamõõtmist oli Palometsa külas kolm peremeest. Nende nimesid ei ole teada. Aga nende maad olid jaotatud kolmele peremehele adramaadeks. Nende nimed olid: Hando, Läti ja Mäe ader.

ERA II 244, 291/2 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtse-Karitsa mõisas oli vanasti üks mõisaherr nimega Hida vanaema hääldamise järele. Ta oli kuri rahva vastu. Sügisel, kui mõisas reht peksti, peksis kubjas inimesi, et miks inimesed ei jooknud ja ei tallanud reht. Kes seisma jäi, sai kepiga üle selja. Ka öösiti tallati ja mõisahärra käis vaatamas. Ühel õhtul oli kubjas magama jäänud. Üks reheline ajas sel ajal enesele karvase kasuka selga, määris näo nõõga kokku. Kui mõisahärra vaatama tuli, läks see talle vastu. Kui mõisahärra sai paar sõna ütelda, lõi see temale koodiga pähe. Kui mõisahärra põgenema hakkas, karjus ta: "Võtke karvane kinni." Teisel päeval sai kubjas peksa, et miks tema ei valva järele ja magama jääb.

ERA II 244, 297/8 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa ja Lasva valla piiril asetseb mägi, mida nimetatakse Vannutu mäeks. All orus voolab oja, aga vanal ajal olevat see oja voolanud teiselt poolt mäge. Viimaks tuli tüli, sest mõlemad vallad tunnistasid seda mäge oma valla osaks.
Ei jõutudki tüli muidu ära lepitada, kui kutsuti kohus kohale.
Siis tunnistasid kolm meest vandega sellel mäel, et see mägi kuulub Lasva vallale, ehkki ta pidi kuuluma Kasaritsale.
Nende kolme mehe tunnistamisega on saanudki see mägi omale nimeks Vannutu mägi.

ERA II 244, 298/9 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Toburna mänd
See mänd, millest praegu tahaksin kirjeldada, asub üksikult kõrgel mäel tee ääres. Vanade jutu järele arvatakse, et kui minna öösel, kui on täiskuu, selle männi juurde. Sellest männist seitse sammu sinnapoole, kuhu vari näitab, asub sügaval maa sees kulda. Aga keegi pole seda veel senini leidnud.

ERA II 244, 299/300 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Mägi asub meie külas maantee ääres. Räägitakse, et sealt on tulnud välja inimese pealuid, sest sinna olevat sõja ajal inimesi maetud. Praegu on see mägi peaaegu alla varisenud.
Sellel mäel kasvab ka veel üks mänd. Selle männi all on olnud üks rist, millest see mägi ongi saanud omale nimeks Ristimägi.
Praegu on see mägi suvel pühapäeviti külarahvale ajaviite kohaks.

ERA II 244, 301 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Holopi küla ja meie talu vahel asuvad vanad Põhjasõja aegsed kääpad. Nendest kääbastest olevat Paul Kallase vanaema mälestuste järele leitud inimeste luid.
Ka olevat sealt leitud kaks rootsi kahurit. Nende kahurite praegust asukohta isa ei tea.

ERA II 244, 302 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minnes Holopilt Nõnova küla poole, vasemal käel soos leiduvad vanad Põhjasõja aegsed sõjateed. Teid olevat olnud kaks-kolm.
Praegu olevat G. Sossi maa kohal veel tunda terveid palke. Teed üle soo olevat tehtud ristpalkidest.

ERA II 244, 303 (6) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kui Sulgora mäge maha aeti. See oli 1901-1902 a. Siis leidis üks insener Klaus maa seest kasti. Et kasti üksi ära viia, siis jootis ta töölised joobnuks.
Õhtul, päev loojenenud, tuli ta ja viis kasti hobusega ära. Kasti saatust rahvas pikemalt ei tea rääkida.

ERA II 244, 312/5 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra k. < Rõuge khk., Loosi v. - Linda Melts, Sammuka algkooli õpilane < Johanna Melts, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Huviga kuulasin juttu meie kodu ligidal Petserist Võrru viiva raudtee ääres asuvast savikünkast ja poolmädanenud postides. Ema rääkis: "Umbes 22 aastat tagasi, kui enamlased liikusid meie maal ja tegid ootamatuid pealetunge Eesti väesalkadele. Nõnova ja Võru vahel asuvast Tamme ja Pedrase soost tormas Eesti sõjarongile, mis oli kaitsetud väikese arvu meestega, enamlaste rühm kallale, süüdates rongi. Viimaks jõuti küll vaenlased võita, kuid rong oli tulemeres. Kui hakkasid põlema lõhkeainete vagunid, oli rongi abistamine võimata. Suure pingutusega jõuti viimaks nii kaugele, et veduril õnnestus pääseda. Kuna see kõik sündis aga raudtee maja juures, siis süttis ka see põlema. Ka maja päästmine oli võimatu. Varsti võis näha ainult põlevaid tukke ja õhus valgeid suitsupilvi. Pärast leidsid nii mitugi inimest kas püssi, püssirohtu või muud. Ning see polnudki ammu, vast mõned aastad tagasi, kui härra Kapp maad kündes leidis oma põllult püssi. Kus on see püss praegu, seda ma ei tea. Kuid tänapäevalgi võib leida raudteelt püssirohtu ja võsast kuule ning sulanud tina ja palju muud kraami. Ning kuigi see koht on praegu juba vananenud, on siiski sinna jäänud igavene mälestus - saviküngas, mis segatud telliskivitükkidega. Sääl võib näha ka, kus on asunud laut, kus ait ja kaev, sest lauda asemel on kõva põhi ning sääl kasvab pikk kõrs-rohi. Aidal on hääks tunnuseks postid, mis seisavad püsti veel tänapäevalgi. Kaevul aga ei paista muud kui väike lohk, kuid kui hakkame seda lohku lähemalt silmitsema ja vaatama, siis leiame heina alt vana kaevu rakme. Teada on, kus on asunud solgiviske kohti, sest suvel, kui lased lehmad sinna sööma, söövad nad selle koha paljaks, nii et sinna ei jää heinakõrtki.

ERA II 244, 325/7 (1) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli ilus suvehommik. Tasaselt tõusis majade korstnaist halli suitsuvinet, mis valgus laiali sinise taevavõlvi poole. Kaskede koltunud lehed sahisesid rahutult, nagu nad oleksid mõistnud ette aimata, et peaks juhtuma midagi iseäralikku.
Juba varahommikul sõitis kaupmees kutsariga linna, et tuua kauplusse vajalikku kraami. Päev möödus rõõmsalt kaupluses teiste inimestega naljatades.
Saabus peagi õhtu. Päikese viimased kiired kuldasid kaskede latvu ja tungisid veelgi poe aknaruutudest sisse oma viimaseid soove avaldama. Siis lipsatas ta enda lähema metsatuka taha. Lähemast kasesalust olevat olnud kuulda ööbiku luulelist laksutamist. Kaupluse uksedki suleti õhtu saabumise pärast. Nagu ikka olevat olnud viisiks õhtul lugeda lehte; nii oli läinud ka kaupmehe proua oma magause tuppa ja heitnud voodisse ning süüdand öölambi, mille valgusel oleks hea lugeda lehte. Kui proua oli süüdand lambi ning tiku visand maha, ta vaatas maha, et kas see tikk ei läinud põlema. Kuid samas oli tulnud tema voodi alt suur must käsi, mis kustutas tulukese. Proua olevat ehmunud, et peaaegu kasvõi oleks kiljatand. Ta tegi juttu tüdrikuga ja olevat nõudnud, et kas tema olevat toonud vett tuppa, et saaks hommikul pesta nägu. Tüdrik vastand, et ta olevat toond küll vee. Proua oli hakand tüdruku käest küsima üht ja teist ning siis öelnud, et tema ei usu ja läheb vaatama.
Proua oligi tõusnud voodist ja läinud toast välja, kuid lukustas ühtlasi ka ukse. Suure kartusega ja kabuhirmuga tormas proua trepist alla. Kui ta oli jõudnud trepist alla, olevat tal läinud selle ajaga pool pead halliks. Suure jõupingutusega suutis ta koputada uksele ja äratada oma sellid, kes puhkasid rahulikult. Saanud sündmusest kuulda, läksid sellid külapeale, et koguda vajalikku abi. Peagi oli abi koos, kuid keegi ei julgenud teha häält ega avada ust. Oldi lastud kuus, seitse pauku läbi ukse, siis alles hakkas toast voodi alt kuulduma korinat. Alles nüüd avati uks ja mees tõmmati voodi alt välja, kellel oli vile olnud kaelas ja püss käes. Kui mees nägi seda prouat, oli öelnud, et kui tema oleks teadnud tema plaane, oleks võinud proua kiskuda tükkideks. Samas oli lastud see mees surnuks.

ERA II 244, 325/7 (1) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli ilus suvehommik. Tasaselt tõusis majade korstnaist halli suitsuvinet, mis valgus laiali sinise taevavõlvi poole. Kaskede koltunud lehed sahisesid rahutult, nagu nad oleksid mõistnud ette aimata, et peaks juhtuma midagi iseäralikku.
Juba varahommikul sõitis kaupmees kutsariga linna, et tuua kauplusse vajalikku kraami. Päev möödus rõõmsalt kaupluses teiste inimestega naljatades.
Saabus peagi õhtu. Päikese viimased kiired kuldasid kaskede latvu ja tungisid veelgi poe aknaruutudest sisse oma viimaseid soove avaldama. Siis lipsatas ta enda lähema metsatuka taha. Lähemast kasesalust olevat olnud kuulda ööbiku luulelist laksutamist. Kaupluse uksedki suleti õhtu saabumise pärast. Nagu ikka olevat olnud viisiks õhtul lugeda lehte; nii oli läinud ka kaupmehe proua oma magause tuppa ja heitnud voodisse ning süüdand öölambi, mille valgusel oleks hea lugeda lehte. Kui proua oli süüdand lambi ning tiku visand maha, ta vaatas maha, et kas see tikk ei läinud põlema. Kuid samas oli tulnud tema voodi alt suur must käsi, mis kustutas tulukese. Proua olevat ehmunud, et peaaegu kasvõi oleks kiljatand. Ta tegi juttu tüdrikuga ja olevat nõudnud, et kas tema olevat toonud vett tuppa, et saaks hommikul pesta nägu. Tüdrik vastand, et ta olevat toond küll vee. Proua oli hakand tüdruku käest küsima üht ja teist ning siis öelnud, et tema ei usu ja läheb vaatama.
Proua oligi tõusnud voodist ja läinud toast välja, kuid lukustas ühtlasi ka ukse. Suure kartusega ja kabuhirmuga tormas proua trepist alla. Kui ta oli jõudnud trepist alla, olevat tal läinud selle ajaga pool pead halliks. Suure jõupingutusega suutis ta koputada uksele ja äratada oma sellid, kes puhkasid rahulikult. Saanud sündmusest kuulda, läksid sellid külapeale, et koguda vajalikku abi. Peagi oli abi koos, kuid keegi ei julgenud teha häält ega avada ust. Oldi lastud kuus, seitse pauku läbi ukse, siis alles hakkas toast voodi alt kuulduma korinat. Alles nüüd avati uks ja mees tõmmati voodi alt välja, kellel oli vile olnud kaelas ja püss käes. Kui mees nägi seda prouat, oli öelnud, et kui tema oleks teadnud tema plaane, oleks võinud proua kiskuda tükkideks. Samas oli lastud see mees surnuks.

ERA II 244, 327/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana-Roosa vallas Võrru viiva maantee ääres asub kaks muistset matust, mida inimesed kardavad praegugi ja näevad viirastusi.

ERA II 244, 328/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana-Roosas elas kord ühe kõrvaga juut, kes rändas ühest kohast teise, valmistas saapaid ning müüs Vana-Roosas olevasse kauplusse. Saabaste valmistamisega teenis juut endale kuldraha. Ta kartis raha kaotada ja laskis teha õõnsa kepi, kuhu laskis iga kord saadud raha sisse. Kaupmees raha-ahnsusese pärast laskis juudi tappa. Läheduses olevas rehetoas olevatki juut tapetud. Mõne päeva pärast läks rehe ühes rehetoaga arusaamatul kombel põlema. Pärast rehe põlemist olevat varemeil kalleil öil sinine tuluke. Kuid tapja kodus ei olnud öösiti rahu, vaid oli olnud kuulda kolinat ja mürinat ning enne ei saadud rahu, kui väravate postide alla asetatud kivide pääle raiutud ristid. Pärast tapja surma lõppes ka varemeil tuluke.
Mõnikümmend aastat tagasi olevat leitud kohalike elanike poolt juudi pääluu. Pääluu tunti sellest, et puudus üks kõrvaauk.

ERA II 244, 328/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana-Roosas elas kord ühe kõrvaga juut, kes rändas ühest kohast teise, valmistas saapaid ning müüs Vana-Roosas olevasse kauplusse. Saabaste valmistamisega teenis juut endale kuldraha. Ta kartis raha kaotada ja laskis teha õõnsa kepi, kuhu laskis iga kord saadud raha sisse. Kaupmees raha-ahnsusese pärast laskis juudi tappa. Läheduses olevas rehetoas olevatki juut tapetud. Mõne päeva pärast läks rehe ühes rehetoaga arusaamatul kombel põlema. Pärast rehe põlemist olevat varemeil kalleil öil sinine tuluke. Kuid tapja kodus ei olnud öösiti rahu, vaid oli olnud kuulda kolinat ja mürinat ning enne ei saadud rahu, kui väravate postide alla asetatud kivide pääle raiutud ristid. Pärast tapja surma lõppes ka varemeil tuluke.
Mõnikümmend aastat tagasi olevat leitud kohalike elanike poolt juudi pääluu. Pääluu tunti sellest, et puudus üks kõrvaauk.

ERA II 244, 330/1 (5) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nagu räägib rahvasuu kõikidest iseärasustest, nii räägitakse ka, kuidas sai mägi endale nime Sõamägi.
Viitina vallas Võrumaal asubki see Sõamägi soode ja metsade taga. See mägi olevat saanudki oma nime järgmiselt.
Aastal 1700, kui puhkes Vene ja Rootsi vahel sõda, mis oli teinud inimestele hirmu. Pääle sõja algust elasid inimesed veel mõne aja oma kodudes, aga hädaõhu liginemisel ei julgenud nad enam olla oma kodudes. Nad pidid hülgama oma kodud ja läksid läheduses olevasse metsa, et seal leida endale varjupaikka. Sellises metsas olevat nad elanud umbes seitse aastat. Sinna tegid nemad endale koopad, kus tegid nad igasuguseid töid.
Oli olnud ilus sügiseõhtu. Taevas oli kaetud halli vaibaga. Metsast oli sammunud välja üks keskealine mees vaatama ümbrust. Kaskede okste otsast läitusid veepiisad kristallterakestena. Sügiseõhtu saabumise eel sammus mees tagasi tuldud teed.
Oli vaevalt möödunud mõni nädal, kui varitsev hädaoht tungis neile kallale ja surmas viimse kui inimese.
Umbes kolmkümmend viis (35) aastat tagasi leiti sellessamas metsas üks koobas kuhu poisid olid heitnud rooviku sisse ja see roovik oli läinud kolisedes alla, kuid põhja ei leidnud.

ERA II 244, 332 (6) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina vallas Võrumaal asub Sõjamäe läheduses ka Verioja. Rahvasuu räägib sellest järgmist:
Kui venelased tungisid meie maale ja jõudsid otsaga Viitina valda, oli olnud eestlastel verine kokkupõrge venelastega. Inimesed räägivad, et siis olevat sõditud nii, et veri olevat jooksnud ojana. Sellest oli saanudki see nimi Verioja.

ERA II 244, 336/7 (9) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli olnud hilissügisene päev. Kased leegitsesid sügisese tuule käes. Oktoobrikuu vihm rebis nad paljaks; leht lehe järel langes maha ja hiljem peitis nad valge katte alla.
Peremees pereemaga läksid laata juba päev enne, kodu jäi ainult teenija. Õhtul tuli mustlane ja palus võtta ta pakk enda hoole alla, et ta tuleb homme järele. Teenija võtnudki. Ta oli kudunud ise kinnast ja vaadanud ikka vahetevahel koti poole. Kui ta oli vaadanud jälle koti poole, nägi, et kott liigutas ennast. Teenija oli võtnud laualt revolvi ja lasknud koti pihta, siis avanud koti suu ja seal sees oli olnud mustlane, revolver käes ja vile kaelas.

ERA II 244, 338/9 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nagu ikka, räägib rahvasuu muistsetest röövkäikudest, nii räägitakse ka ühest röövkäigust.
Krabi vallas Võrumaal sündiski see. Oli pilkane sügiseõhtu. Tasaselt tibas lumerädsa. Koolilapsed, kes olid jäänd ööseks, olid unerahule heitnud. Äkitselt kuuldi appihüüdeid, mille peale virgusid lapsed. Samas tormasid röövlid laste magause tuppa ja hakkasid seal lapsi surmama halastamatult. Õnneks oli pääsenud üks laps minema, kuid sellele lapsele, kes pääses minema, visati kirvega tagant järele ning kirves suure hooga raius sellel lapsel pää otsast. Pärast seda, kui oli saabunud hommik, maeti see laps samasse kohta, kuhu see langes.

ERA II 244, 340 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kalli maa peal oli olnud vana surnuaed. Seda hakkasid ümbruskonna inimesed kaepma ning leidsid sealt järgmisi asju: prosse, puusärgi jalgu, juuksenõelu, inimese luid jm.
Kõik need leiud viidi Tartusse.

ERA II 244, 341 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Võrumaal asub Tolga küla. See küla sai oma nime järgmiselt.
Selles külas oli elanud peremees Jaagus. Sinna tuli teisi perekondi ja asusid siia elama. Nii tekkis päris suur küla. Vallavanemaks valiti selle küla peale nimega Tolk ja õpetajaks sai ka Tolk.
Kui Vene ajal hakati küladele nimesid panema ja panijaks oli vallavanem. Vallavanem pannudki oma nime järgi külale nime Tolga, sest teist niisugust nime ta ei leidnud ja pealegi selles külas elasid enamasti Tolgad.

ERA II 244, 341 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Võrumaal asub Tolga küla. See küla sai oma nime järgmiselt.
Selles külas oli elanud peremees Jaagus. Sinna tuli teisi perekondi ja asusid siia elama. Nii tekkis päris suur küla. Vallavanemaks valiti selle küla peale nimega Tolk ja õpetajaks sai ka Tolk.
Kui Vene ajal hakati küladele nimesid panema ja panijaks oli vallavanem. Vallavanem pannudki oma nime järgi külale nime Tolga, sest teist niisugust nime ta ei leidnud ja pealegi selles külas elasid enamasti Tolgad.

ERA II 244, 341/2 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Enne Tonise, nüüd Tiinuse küla.
Kasaritsas oli olnud ja on praegugi allikas, mis keerutab alaliselt vett välja. Suvel, kui kõikides kohtades oli veepuudus, aga seal keerutas allikas sama kiirusega vett välja. Kogu küla oli viinud vahepeal sealt vett ja igaüks viis mõne looma pea seal läheduses olevasse kivihunniku peale. Inimesed arvasid, et selles allikas on Jumal nimega Tõnis ning selle viisid nad andi. Tuli siia Vene valitsus ja Vene tähestikus ei olnud "õ" tähte ning siis hakati kutsuma "Tiinus". Sellest ajast ongi päritud see nimi Tiinuse küla.

ERA II 244, 343 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Nagu meie juba oleme kuulnud ennemgi ajaloostikust rehepeksust. Ühel sügishommikul läinud inimesed jällegi rehele. Mõisnik käskind minna ühel suurel tugeval poisil minna Tartusse minna viima üht kirja. Mees olnud kaval ja teinud endale pika kepi ning sellega ta hüppas ja jooksis ning õhtuks, kui teised inimesed hakkasid minema koju, oli see mees ka Tartust tagasi, mille üle kõik teised inimesed imestusid.

ERA II 244, 343/4 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallast Võrumaalt läinud inimesed Riiga soola ja suhkru järele. Riias polnud jõudnud ükski mees viia kotti välja, aga üks noorevõitu poiss võttis kaks kotti - üks ühele ja teine teisele - ning viind need välja reele.

ERA II 244, 343/4 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallast Võrumaalt läinud inimesed Riiga soola ja suhkru järele. Riias polnud jõudnud ükski mees viia kotti välja, aga üks noorevõitu poiss võttis kaks kotti - üks ühele ja teine teisele - ning viind need välja reele.

ERA II 244, 344/5 (19) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli sünge tormine detsembriõhtu, vähe aega enne jõulu. Õhk oli täis vihmaga segunenud lund. Nagu rasked vankrid kihutasid mustad narmendavad pilved üle taeva, tormi aetuna nägu hundi jälitatud hambad.
Tuppa oli astunud keegi võõras inimene ja palunud võtta ööseks ta surnu ühes kirstu asetatud muude asjadega. Peremees lasknudki panna surnukirstu ühes surnuga rehealla.
Mõne tunni järel läinud peremees tooma rehealt juhu, et joota hobuseid. Äkitselt oli liigunud kirst. Mees oli vaadanud huvi pärast kroonide alla. Kogu krooni alune oli olnud väikesi mulgukesi korrast täis. Mees saanud olukorrast peagi aru ning varsti oli neil abi koos. Kirstu sisse lasti. Alles kui avati kirstu kaan, ja sellel mehel oli käes revolver ning vile kaelas.

ERA II 244, 352 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Salu t. < Rõuge khk., Viitina v., Laitsna m. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Aleksander Vaher, 66 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kauksi (talu Viitina vallas) poolt minnes Ojala poole viib tee läbi Palu metsa. Kinguotsas paremat kätt on 3 suurt kivi. Nende kivide alla olevat sõdade ajal peidetud kulda, mida sealt on kaevatud. Seal kivide ümber on sellest juba suured hauad, kuid sealt pole midagi leitud.

ERA II 244, 353 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Salu t. < Rõuge khk., Viitina v., Laitsna m. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Aleksander Vaher, 66 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge on oma nime saanud sellest, et enne kiriku ehitamist olnud sinna mäe otsa rahval kokku veetud suured rõugud kive. Kivirõukudest ehitatud kirik ning kirikut hakatudki kutsuma Rõugu kirikuks (rõuk - omastav rõugu. Vanemad inimesed nimetavad Rõuget Rõugu). Aegamööda kujunenud Rõugu kirikust välja Rõuge kirik. Ka alev omandanud kiriku nime.

ERA II 244, 353/5 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna vallas Nurme-Lotu küün mäeveerul on vana lagunenud küün. Sääl magada ei saa. Taaveldi Jaan ei uskunud ja oli kihla vedanud, et tema saab magada. Ta läkski õhtul tööst tulles ja heitis sinna heintesse magada. Aga ta ei saanud kuigi kaua magada, kui teda oli aetud üles. Jaan oli aga väga väsinud ja ei pannud seda tähelegi ja jäi uuesti magama. Teda tuldi ja äratati veel teist kordagi, aga Jaan ei pannud sedagi tähele. Aga kui kolmas kord tuldi, tundis Jaan rõhumist rindadele. Ta tõusis üles ja läks ära. Seal ei saa seepärast magada, et sinna on maetud kunagi vana rätsep - siis kui veel rändrätsepad käisid talust tallu. Enne Nurme Lotu sinna asumist elanud peremehe juure oli tulnud rätsep. Peremees oli saanud teada, et rätsepal on 300 rubla raha. Ta pani rätsepa küüni magama, kus oli ristikheina ädal. Öösel oli peremees rätsepa sinna ära tapnud, raha ära võtnud ja rätsepa põranda alla ära matnud. See rätsepa vaim ei lase kedagi seal küünis magada.

ERA II 244, 356 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raudsepä talu on oma nime saanud sellest, et sääl on elänü üts miis nimega Sepp. Timä tennü kah rauatüüd. Tä olnu nii-üteldä rauasepp ja nii kuulus ja põline elänik, et tervet tima küla nakatu kutsuma Raudsepa külaks.

ERA II 244, 357 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. < Rõuge khk., Viitina v., Jaani-Peebu k. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Hilda Albrecht, 28 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge matus ja selle taga asetsev küla omma omale nime Jaani-Peebu saanu sellest, et seal om olnu teoorjuse ajal valla kuul (kool) ja selle vanaks ja põliseks õpetajaks olnud Jaan Piip. Ta elanud sääl mõni nelikümmend aastat ja tema nime järele hakatutki kutsumagi seda küla ja matust kutsuma Jaani-Piibu. Et Jaani-Peebu on kergem öelda kui Jaani-Piibu, siis hakati teda aegamööda kutsuma Jaani-Peebu.

ERA II 244, 367 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Saarte nimede saamine.
Viitina vallas Kadeni külas olevas soos on kaks saart. Nende nimed on Peelte- ja Kuntsasaar. Nende nimede saamislugu on järgmine: "Oli kord tüdruk. Ta tahtis hakata kangast kuduma. Aga sõda tuli ja ta ei saanud kodus kududa. Nüüd läks ta sohu, et tööd jätkata. Viimaks ometi tulid sõdurid ja nägid seda tüdrukut soosaarel kangast kudumas. Sõdur jooksis saarele, et tabada teda ja surmata. Tüdruk jooksis teisele saarele, aga samas oli tal sõdur ka kannul. Sõdur viskas mõõgaga tüdrukule järele ja lõi tüdrukul kontsa maha, aga tüdruk pääses eluga. Nii said nende saarte nimed, Peeltesaar ja Kontsasaar.

ERA II 244, 368 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lugu tüdrukust, kes sai keisrinnaks.
Kakssada aastat umbes tagasi Rootsi-Vene sõja ajal tulid põgenikud Riia alt Mõnistest läbi Vaidva jõe konnule ühe suure raagus paju (praegu muidugi seda ei ole) alla ja hakkasid sööma. Need olid: Marienburgi kirikuõpetaja kasutütar ja õpetaja ise perekonnaga. Siis läks teed mööda kerjus ja nägi neid söömas. Ta läks paluma, et talle antaks leiba. Siis ulatas kasutütar lahkesti kerjusele sööki. Kerjus tänas lahkesti, pani siis käed tüdruku pää pääle ja lausus: "Sinu pää saab kord keisri krooni kandma!" Viimaks lahkusid nad säält, aga nad saadi pärast ikkagi kätte ja võeti vangi. Pärast, kui keiser Peeter I läks vange vaatama, leidis säält ühe ilusa neiu. Ta hakkas teda armastama, vabastas selle ja kosis endale naiseks. See tüdruk oligi see, keda kerjus oli õnnistanud.

ERA II 244, 369 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Niidule nime saamine.
Ennemuiste oli Mõniste vallas Kilvaku talu metsas Vaidva jõe ääres heinamaal üks kivi. Sinna tuli orjatüdruk Hils oma väga ilusaid kuldjuukseid kammima ja vabadel õhtutel oma peigmehega kohtama. Kui nad juba hulk aega olid nõndaviisi kokku käinud, olid ka mõisnikud sellest teada saanud. Kuna aga mõisnikud ei soovinud seda, et see talupoeg võtab selle imeilusa neiu endale naiseks, hakkasid viha kandma selle poisi üle. Ja kui viimaks Hils tuli uuesti kivile, ei olnud enam seda poissi, vaid istus suurte sarvedega oinas, kel oli kaela köidetud punane pael. Nüüd läks tüdruk murelikult koju. Järgmine kord oli samuti ja kui tüdruk kolmandat korda läks, kadus ta jäädavalt. Nii saigi selle niidu nimeks Hilse niit.

ERA II 244, 381/2 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu imä selet, et vanast kutsuti ütte Rogosi mõisa kubjast va "Sinine", sest et ta kandse sinist särki ja oll väega kuri. Kui Vereva väretist (kellatorni väretist) müüda lätsi, siss es tohi kaia sinnä poole, pelksi kui mõni jällki tulba külge om tõmmatu ja toda "nilutas". Kui kedägi pesseti, rüüki es tohi, muidu anti viil 25 huupi rohkem. Oigamine aga kuuldu mitme versta taha.
Sinine vahtse alati esi man, kui kedägi pesseti ja ütel, et andke kõvembidi, tal ei ole viil nahkki punane. Üts julgõ miis, kes uutsõ ka ütskõrd vitsakõrda, ütel, et: "Herr, teil om esi nahk sinine kui ti särkki." - "Ah sina mind naerma," ütelnud Sinine, "kolm päiva järgimüüda saad selle iist 30 huupi."
Sinise naanõ oll niisama kuri kui ta esiki. Toda kutsuti "Sinine manna" ja ta oll vist mõisan naiste ülekaejas. Kui keaki sis tsõõrikid (taldrikid) hästi puhtas es mõsõ, lasksõ kõik ümbre mõske. Pildse tõõsõ kõik viinakojast moro pääle ja tüdruku pidi jälle uuesti mõskma nakkama. Kui sis ka viil tsõõriku hästi valgõ es olõ, saadõti vaese naase jälle nilgmise alla. Kui õdakul pallo oll pessa, sis nuu, kes kaugõmbalt olliva, palsiva kubjast, et tuu na lases enne är pessä, nail kaugõlõ minnä.

ERA II 244, 381/2 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu imä selet, et vanast kutsuti ütte Rogosi mõisa kubjast va "Sinine", sest et ta kandse sinist särki ja oll väega kuri. Kui Vereva väretist (kellatorni väretist) müüda lätsi, siss es tohi kaia sinnä poole, pelksi kui mõni jällki tulba külge om tõmmatu ja toda "nilutas". Kui kedägi pesseti, rüüki es tohi, muidu anti viil 25 huupi rohkem. Oigamine aga kuuldu mitme versta taha.
Sinine vahtse alati esi man, kui kedägi pesseti ja ütel, et andke kõvembidi, tal ei ole viil nahkki punane. Üts julgõ miis, kes uutsõ ka ütskõrd vitsakõrda, ütel, et: "Herr, teil om esi nahk sinine kui ti särkki." - "Ah sina mind naerma," ütelnud Sinine, "kolm päiva järgimüüda saad selle iist 30 huupi."
Sinise naanõ oll niisama kuri kui ta esiki. Toda kutsuti "Sinine manna" ja ta oll vist mõisan naiste ülekaejas. Kui keaki sis tsõõrikid (taldrikid) hästi puhtas es mõsõ, lasksõ kõik ümbre mõske. Pildse tõõsõ kõik viinakojast moro pääle ja tüdruku pidi jälle uuesti mõskma nakkama. Kui sis ka viil tsõõriku hästi valgõ es olõ, saadõti vaese naase jälle nilgmise alla. Kui õdakul pallo oll pessa, sis nuu, kes kaugõmbalt olliva, palsiva kubjast, et tuu na lases enne är pessä, nail kaugõlõ minnä.

ERA II 244, 383/4 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Misso vallan Roestu saarõl oll üts suur kuus, kohe üts rist oll pääle tettü. Kümne aasta iist oll tuu kuus viil küll käen, ma nüüd ei ole käünü, ei tia kas om viil alalõ.
Sinnä oll Rootsi sõja aigo üks vanakõne varole lännü. Ta es mõista kohegi paeta, mõtõl, et egas minno keaki siia kuusõ alla ei näe. Aga mis no soldanitõl nägemäta jäi! Tullgi üks soldan ja lõi vanamehel pää otsast. Esi ütelnu, et ta vaja är tappa sõja tii päält iist. Sinnä kuuse sisse sis tõõsõ inemise lõiksevagi risti vanakõsõ mälestusõs.

ERA II 244, 384/5 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keda õnnõgi soldani sõja ajal kätte saiva, tuu tapseva kõrraga är. Ütte Misso tallo tulnu ka sisse ja tapnu kõik inemisõ är pääle perenaase. Ka väiko latsõ oll hällun är tapnu. Muidu oll viil hallõ tappa, sis käändseva hällu kummalõ ja läbi hällu mõõgaga lõiva. Perenaane oll pandu sis süüki kiitma, aga nigu süük oll õnnegi valmis saanu, nii tapeti ka pernaane är.
Kes är paosile lätsiva, nuu jäivä ello, kui soldani noid es näe. Misso valla elaniku käkseva oma kraami iks Suure suu rappa üte saarõ pääle. Sinna viidi lehma ja köideti nail suu kinni, et es saas müügi. Lamba viidi sinnä säläga. Inemisõ esi ka lätsivä sinna paosile. Noil es olõ sääl midägi süvva, sest tuld es tohi jo maha tetä. Süüdi sis niisama tuurid kartulid ja mõtsast koräti haina ja puujuuri.

ERA II 244, 384/5 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keda õnnõgi soldani sõja ajal kätte saiva, tuu tapseva kõrraga är. Ütte Misso tallo tulnu ka sisse ja tapnu kõik inemisõ är pääle perenaase. Ka väiko latsõ oll hällun är tapnu. Muidu oll viil hallõ tappa, sis käändseva hällu kummalõ ja läbi hällu mõõgaga lõiva. Perenaane oll pandu sis süüki kiitma, aga nigu süük oll õnnegi valmis saanu, nii tapeti ka pernaane är.
Kes är paosile lätsiva, nuu jäivä ello, kui soldani noid es näe. Misso valla elaniku käkseva oma kraami iks Suure suu rappa üte saarõ pääle. Sinna viidi lehma ja köideti nail suu kinni, et es saas müügi. Lamba viidi sinnä säläga. Inemisõ esi ka lätsivä sinna paosile. Noil es olõ sääl midägi süvva, sest tuld es tohi jo maha tetä. Süüdi sis niisama tuurid kartulid ja mõtsast koräti haina ja puujuuri.

ERA II 244, 386 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu kadono esäl olliva kulakusuurusõ muhu säla pääl mõisa vitsalöögest. Mi, latsõ, küssemi, et mis na muhu omma sul kasunu, kas meil ka sääntse kasussõ, kui nii vanas saamõ kui sa. Sis esä ütel, et latsõkõsõ, ei teil enämb kasu sääntse kaali kaala pääle, neo omma mõisaherräl hästi väetatü vitsahüükega.

ERA II 244, 386 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu kadono esäl olliva kulakusuurusõ muhu säla pääl mõisa vitsalöögest. Mi, latsõ, küssemi, et mis na muhu omma sul kasunu, kas meil ka sääntse kasussõ, kui nii vanas saamõ kui sa. Sis esä ütel, et latsõkõsõ, ei teil enämb kasu sääntse kaali kaala pääle, neo omma mõisaherräl hästi väetatü vitsahüükega.

ERA II 244, 387 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et vanast pesseti ega vähembagi süü peräst, ka sis, kui süüd es olõki. Kui mõisa kutsar oll lännu provvat kohegi sõidutama ja kui vankri vähä tõrgahtiva, sai ega tõrgutuse iist 55 vitsalüüki. Mõnikõrd oll vaesõl kutsaril mitusada huupi kõrraga saia. Pääle sõitu, sis pesseti tedä ja ega löögi jaos võeti uus kimp vitsu, vana visati kõrvale. Nii pesseti terve hunik vitsakimpõ läbi. Rogosi köögimamsel oll sis iks ütelnu, et ärapessetu vitsa palasõ parembidi kui pesmäta.

ERA II 244, 387 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et vanast pesseti ega vähembagi süü peräst, ka sis, kui süüd es olõki. Kui mõisa kutsar oll lännu provvat kohegi sõidutama ja kui vankri vähä tõrgahtiva, sai ega tõrgutuse iist 55 vitsalüüki. Mõnikõrd oll vaesõl kutsaril mitusada huupi kõrraga saia. Pääle sõitu, sis pesseti tedä ja ega löögi jaos võeti uus kimp vitsu, vana visati kõrvale. Nii pesseti terve hunik vitsakimpõ läbi. Rogosi köögimamsel oll sis iks ütelnu, et ärapessetu vitsa palasõ parembidi kui pesmäta.

ERA II 244, 387/8 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Võrru valla miis, aga mõisnik vahet Puka valda üte pini vastu är. Sääl oll olnu orju väha, kuna siin olli rahvast rohkõmb. Sääl olnu jälle pallo pinne, kuna Rogosin es olõ. Nii siis Rogosi herr vahetki mu vanaesä är ja sai asemele hääd tõugu pini.

ERA II 244, 387/8 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Võrru valla miis, aga mõisnik vahet Puka valda üte pini vastu är. Sääl oll olnu orju väha, kuna siin olli rahvast rohkõmb. Sääl olnu jälle pallo pinne, kuna Rogosin es olõ. Nii siis Rogosi herr vahetki mu vanaesä är ja sai asemele hääd tõugu pini.

ERA II 244, 388 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd oll mõisa pääl moonakõstõ latsõ mängnü ja pildnu linguga kivve. Äkki läts ütel poiskõsõl ling vallali ja kivi lindas mõisa aida, kos paruni latsõ mängseva. Poisikõ tõmmati selle eest tulba otsa kolm pühapäiva järgimööda ja pesseti. Kolmandal pühäpääval kuuli poiskõnõ är. Pallu Rogosi valla rahvast käve tedä kaeman, ka mu vanaimä oll käänu. Lats oll olnu nii hirmsasti är pessetü, et oll kõik verine. Sis tull poisi imä ja tõstse latse kehakese vankrilõ põhu pääle. Emä kukkusi ka esi vankri kõrvale maha, nii armetus oll pestü tuu inemiselats.

ERA II 244, 388 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd oll mõisa pääl moonakõstõ latsõ mängnü ja pildnu linguga kivve. Äkki läts ütel poiskõsõl ling vallali ja kivi lindas mõisa aida, kos paruni latsõ mängseva. Poisikõ tõmmati selle eest tulba otsa kolm pühapäiva järgimööda ja pesseti. Kolmandal pühäpääval kuuli poiskõnõ är. Pallu Rogosi valla rahvast käve tedä kaeman, ka mu vanaimä oll käänu. Lats oll olnu nii hirmsasti är pessetü, et oll kõik verine. Sis tull poisi imä ja tõstse latse kehakese vankrilõ põhu pääle. Emä kukkusi ka esi vankri kõrvale maha, nii armetus oll pestü tuu inemiselats.

ERA II 244, 388/9 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui mu imä väikene oll, sis käve ka timä mõisa tapna (viljalade) pääle riht sõkma oma imäga. Rihepapil oll tõrvapintsli käen ja ajas sellega inemisi takan. Kellele manu sai, tegi musta märgi külge. Kõik pidid kõvasti juuskma ja tapnat sõkma. Peräst anti noile vitsu, kellel tõrvatäpp külen oll.

ERA II 244, 389 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisan rihepessmise aigo üts moonakas oll väega är väsinu. Nigu rihe takka sai, sattõ maha ja jäi makama. Tõõsõ moonakõsõ naksi takan otsma ja lõudseva mihe üles. Näiva, kuis siug läts mehele suhu. Hõiksiva sis mihe üles ja küsseva, et mis sa, Hindrik, unes ka näid? Moonakas ütel, et es näe midägi, joogijanu oll õnnõ väega suur. Tõõsõ seletiva sis är. Miis heutü är, et kuis nüüd välla saab ajja. Läts sis nõia manu. Nõid ütel, et kihuta musta täkku, kuni ta valgõlõ vatule lätt, siis juu toda vattu. Miis tegi nii ja siug tull vällä.

ERA II 244, 392/3 (16) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et kui timä viil poiskõnõ oll, käve ka timä öitsil. Sis oll vahimiis naile seletanü üte luu. Tõõsõ õitsilise kandseva alati tulõtegemises hakku kokko ja heitsivä sis makama. Tima, vahimiis, oll sis tennü tuld ja vahtnu hobõsid. Äkki nägi mõtsan ütte tuld, mõtõl, et läe kae, kes sääl om ja tuu hütsi tulõ tetä. Vahimiis läts tule manu ja nägi, et kolm vanna miist pikä halli habemõtega istseva tulõ ümbre ja sekasiva hütsi. Vanem küsis, mis vahimiis taht. Vahimiis ütel, et tull hütsi otsma. "Pia sis kott", ütelnü vanamiis, sest vahimehel oll nallä pärast kott üten võetu. Vanamiis pandsõ kolm kõrda kühvliga hütsi kotti. Vahimiis ütelnu, et kott põleb ju ära. "Ei põle," vastanud vanamiis, "ega na palava hütse ole. Vii kodu ja pane sängi alla."
Vahimiis mõtles, et kui hütsed kodu sängi alla viia, sis läheb jo maja palama. Viimati mõtel, et olgu, panen siiski. Esi läts miis öitsile tagasi. Tõõsõ küsinu, kus kott. Vahimiis vastu, et kott võeti är, taheti viil tappa anda pääle.
Läts hummukul vahimiis kodo, koton esä-imä viil makasõ. Ütel, et mis ti nii kavva makate, külan joba kõik karä mõtsan ja päiv joba suurõn korgõn. Imä ütel, et meil oll väega hää uni. "Kas midägi unõn es näe?" küsse poig. - "Es näe midägi, uni kui kotiga sälga pantu." Nüüd tull mehele kott miilde ja läts sängi alla kaema: kotin oll raha!

ERA II 244, 395/6 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu imä kõneles nälja-aost, sis ütel, et oi latsõkõsõ, mis teil nüüd viga, aga mina ole näläao üle elanü. Sis es olõ muud süvva, kui sõnajala karaskit, pühäpäivis tetti ohtja karaskit, tuu oll paremb. Tuugi karask oll sääne, et kui ahost välla võeti ja parsile jahtuma panti, sis lasta-s latsil pirrutulõga alt kävvu. Üteldi, et mis sa käüd tulõga, ka kui vatsk lätt palama. Jõulus sai egäüts 7 kütsikartolit ja tuu oll väga hää süük.
Noid kakkõ es süü herrä penigi, aga mi pidi süüma. Ütskõrd üts poiss pandsõ kaku kivi pääle. Herr jalut peniga müüda. Peni nuusut küll kakku, aga sis läts mant är.
Enne es olõ viil kartlidki olnu. Aga mu vanaesä oll saanu mõisast üte karmannitävve varastada ja kodo tuvva. Tuu istutõdi sis lapjoga tii tsombakõstõ maha ja tõõnõ aasta saadi kopatäus kartulid siimnes.

ERA II 244, 396/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Viitina mõisan karätalitaja ja kandsõ paarega vett lauta, nii et ola olliva kõik veritse ja nahk maha lännü. Ütel sis herräle, et ta om haige. Herr ütel, mis haige, oled laisk, ja käskse anda 45 huupi.
Vanaimä selet, et hoidku tuu iist, kes hummukul teole minnä hildäs jäi. Seepäräst õdakul teolt tullen heidäs mõni kohe taht rõugu alla ja hummukul, kui kikas laulse, mindi jälle mõisa.
Kui naase mõisa lehmi nüsse, oli alati kubjas man. Et piimä es saasi är juvva, sis köideti rätt suu ette. Sedä tetti ka sis, kui hernepõldu kokku panti.
Mu vanaimä oll paruni amm ja imetäs mõisan paruni latsi. Ütskõrd pidi imetämä parunit ennäst.

ERA II 244, 398/9 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast Hunnäl oll puuk. Sulanõ käve egä üüsi tare pääle käsikiviga terri jahvatama, terä es lõpe kunagi otsa. Ütskõrd sulane kai terä kolusse ja nägi, et sääl kõllane kikas pild noka vahelt terri kolusse. Sulane lõi nuiaga kikkale pähe, ei jäänud muud järgi kui sinine suitsujuga. Sulanõ läts alla ja ütel peremihele, et terä omma otsan. Peremiis kohku är. Sulane selet, et sääl oll üts võõras kikas, ma tapsin ära. Sis sai peremiis arvu. Sulanõ oll lännu jahvatama enne kella 12, enne es või aga minnä, sis oll puuk viil sääl.
Rosma Andrile näüdati ütskõrd unõn, et Sõnnipalon om kulda maa seen kivi all. Andri läts kaema, aga madu oll kivi pääl ja miis es julgõ kaibma nakata. Ütskõrd pummõldasiva talupoja Murati kõrtsin, ka Andri oll sääl. Mõtõl, et vast nüüd om julgust raha otsma minnä. Lätski. Seekõrd es olõ madu ja miis sai kulla kätte. Pärast sedä läts Andri Riiga ja ostse sinna maja. Suguvõsa eläs praegugi Riian.
Tuu kuld oll olnu aga Hunnä kuld, mida talle puuk koräs ja maona valvas. Sulanõ aga tapse puugi är, kui ta terri tõi ja nii jäi Hunnä kuld valveta. Hunnä esi nakas pärast oma raha võtmist oma pahandusõ pääle juuma.

ERA II 244, 399 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanaesä selet, et pärast Rootsi sõta oll jäänu Rõuge kihelkonda 18 hinge. Limba Madis jäi niimuudu eläma, et käkse ennäst mõtsa sambla alla. Üts sõjamiis sõitse küll hobõsõga üle, jäi hobõsõ kabja jälgki pähä. Aga ellu jäi.
Sõja aigo olli igan talon istja sõduri, kellele pidi süvva andma, es küsita, kas endäl oll süvvä vai es olõ.

ERA II 244, 400 (25) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Orjaajal sõkuti riht inemistega ja aeti kõik orjad lastega pääle järgimööda, kelle kõrd tullõ. Mõisa poolt oll üts miis tett rehekarus, kes aie takan. Kõik pidid kõvasti jooksma. Kedä karu kätte sai, pigistäs nii kõvasti, et teine kõrd es taha enämb kätte anda.

ERA II 244, 400 (26) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa vana härberis paruni magamistare om lubjatu orjanaiste rinnapiimäga. Kõik naised käisid järgimööda, kelle kõrd oll müüda, tuu aeti talli. Veel nüüdki olõvat mõnikord kuulda säält toast ohkeid ja kaebeid.
Piinakelder oli otse provva makamistua all. Provva olnu kaibanu, et üüse ei saa magada, vaimu koputase põrandalõ.

ERA II 244, 400/1 (27) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisa kutsär sõi kord köögis sinist hernesuppi. Supp oll olnu väga vilets ja vesine. Sääl tull parun tagatarest vällä ja andsõ penile suurõ kintsu kanaliha ja tükki peenleiba. Sis kutsär oll esi mõtõlnu, et kümme kõrd paremb om olla mõisaherra peni kui ta kutsar.

ERA II 244, 401 (28) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisan käu alati vaime ja kummitusi. Ütskõrd olli ma ütsindä terven mõisa majan. Õhtul tull üts miis sisse, esi must, punaste silmiga. Kõndis läbi minu tare ja koputas kepiga põrandale ja ütles: "Kõik veri om joba är viidü."
Seda musta, punaste silmiga miist om mitme nännu häärbärin.
Vana Kellä Jüri olla näinud surnud parunit akna pääl istvat üüse ja piipu tõmmanu tõõnõ.

ERA II 244, 402/3 (30) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati lähedal om Majuri järve äären Kalma mägi. Sääl om palju Rootsi soldatite kalme. Kündmisega om säält mitu kõrda vällä tulnu sõjakirvid, piike, nooli ja soldatite vöösid. Järvest om noodaga tõmmaten välja tulnu surnu pääluid. Järv om tekkinu vana rahva jutu järgi nii:
Sõja ajal Kalma mäe kaldal oll nii pallu tapetuid ja surnuid, et veri juusksõ mäest alla ja sinnä sai hää suur tiik. Üts major sai sõjan haavata ja sattõ sinnä tiiki sisse. Soldati kisksõva küll vällä, aga ta oll joba surnu. Major mateti Kalma mäe pääle, sääl oll suur ristki kivist raotu. Nüüd om rist är kaonu, keaki om ta vast järve touganu.
Pärast sõda oll olnu mitu nädalit vihmanõ ilm ja vesi kogunes kõik Kalma mäe alla tiiki ja nii saigi järv, mida kutsutas Majuri järves.

ERA II 244, 403/4 (31) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisas oll üts noorik kutsut mõisa esimest ööd. Parun pandsõ nooriku omma tarre kinni ja läts esi välla. Noorik mõtel, mis tetä. Sis nägi nurgan kuju, võtse selle ja mähkse rõivaste sisse ja pandse sängi. Esi käkse ennäst är. Herr tull tagasi ja läts sängü manu, kai käega ja ütel sis: puu, puu, luu, luu. Ta mõtel, et noorik om är koolnu ja mõtel tedä är uputada, et kos tedä muidugi panda. Läts sis Viitina järve uputama, aga kuju ei taha põhja minnä. Sis pandse herr kujole kivi kaala ja uput är. Noorik aga pagesi är.
Hommikul tull miis ja küsse, et kos sa mu naasõ luu ja naha pandset. Härral nüüd häbi, arvas, et miis ka nägi, kui ta naist uputas ja ütel, et ära ütle kellegile, ma massa sullõ raha. Miis tull kodo ja löüdse naase iist. Nüüd sai arvu, mispärast parun talle raha andsõ ja tal oll hää miil, et ütskõrd sai parunit ka nõnnapiti vitä.

ERA II 244, 405 (32) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Maantii veeren, Käänu talu ligidäl kasus 3 kirsipuud. Sinnä puie alla oll maetu vanast Rootsi sõaväe kuld. Ütskõrd näudati Mäepalu külan Kendra Andrilõ unõn ja kästi kirsipuie alla varra minnä otsma. Sääl olevat matetu katel rahaga ja katla pääl kolm paari künniraudu. Miis läts kaibma ja künniravva tulli joba välla. Joba nakas katelgi paistma. Sääl sõitse üle Postimäe katehõbõsõ tõld (Postimägi sai oma nime tuust, et sääl oll sõa aigo Rootsi sõdurite valvepost). Tõld sõitse Andri poola ja Andri nakas toda kaema ja nii oll kõik kuld kaonu, aga künniravva jäiva mehele kätte.
Tuulaigo oll sääl tõõsõl puul tiid vanast vallamaja, vasta noid kirsipuid, aga nüüd oma joba varemigi är kaonu.

ERA II 244, 405/6 (33) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lõõgõruses elliva vanast rüüvli. Naid oll sääl kats perekonda Papa Juksi ja Sika. Na rüüvse kõiki ümbruskaudu inemesi. Keaki es tohi neile meelepahha tetä ja neid kohegi pulma või mujale pidule kutsmata jätta, sis na rüüvsiva varsti tolle mehe paljas. Mõtsan oll neil koobas, kohe na käkseva oma varastatu hobõsõ ja muu kraami. Na rüüvseva müüdasõitjid ja esiki tapseva inemesi.
Kui naide küla joba är lõhuti, löüti varemetsest kaibmisel inemiste luid. Varemete ase om viil praegugi nätä ja seda kotust pelätäs praegugi.

ERA II 244, 408 (35) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati mõisa ja järv om saanu oma nime juba vanast. Vanast mure- ja orjaaigo oll sääl olnu üts talo. Sinna tallo kävevä kõik ümbruskonna inemise kokko omma muret kaibama. Ja nii nakatigi toda tallu kutsma Murede taluks. Aigamüüda sai tost sõnast Murede - Murat.

ERA II 244, 408/9 (36) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli praeguse Käbli küla kotal üts jõumiis, Tebe. Tuu oll olnu nii tukõv miis, et terve hobõsõ püürdsõ kõrraga sälgä. Aga ta sei ka mehe iist. Kui Tebe kõrtsi läts, sei är kõrraga sada saia ja jõi pangi õlut. Tebel arvati olõvat palju raha ja 3 rüüvlit tulli teda ütskõrd är tapma. Tebe sai neile mõtsan vasta Nee olliva vindläse. Tebe võttis kõik vindläse kinni ja lei surnus. Sai viil esi vindlaste käest 60 rubla.
Ütskõrd kutsuti Tebe Vastseliina valda tööle. Tebe tegi ka tüüd mehe iist. Sis tõi perenaane söögi lavvalõ ja küsis, mis Tebe kaes nii imelikult. Tebe ütel, et kulla pernaane, sellest söögist ei saa mulle küll kõhusoppigi. Sõi sis kõik söögi ära, mis laual oli ja perenaised tõivad talle ette, mis na viil kätte löüdseva ja Tebe pistsõ kõik nahka.
Aga Peipsu vindlase es anna Tebele rahu. Ütskõrd tulliva jällegi 12 mehega ja püüdseva Tebe mõtsan kinni. Tebe tapse 8 tükki neist är, sis enäm es jõvva ja vindläse tapsi ta är.

ERA II 244, 408/9 (36) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli praeguse Käbli küla kotal üts jõumiis, Tebe. Tuu oll olnu nii tukõv miis, et terve hobõsõ püürdsõ kõrraga sälgä. Aga ta sei ka mehe iist. Kui Tebe kõrtsi läts, sei är kõrraga sada saia ja jõi pangi õlut. Tebel arvati olõvat palju raha ja 3 rüüvlit tulli teda ütskõrd är tapma. Tebe sai neile mõtsan vasta Nee olliva vindläse. Tebe võttis kõik vindläse kinni ja lei surnus. Sai viil esi vindlaste käest 60 rubla.
Ütskõrd kutsuti Tebe Vastseliina valda tööle. Tebe tegi ka tüüd mehe iist. Sis tõi perenaane söögi lavvalõ ja küsis, mis Tebe kaes nii imelikult. Tebe ütel, et kulla pernaane, sellest söögist ei saa mulle küll kõhusoppigi. Sõi sis kõik söögi ära, mis laual oli ja perenaised tõivad talle ette, mis na viil kätte löüdseva ja Tebe pistsõ kõik nahka.
Aga Peipsu vindlase es anna Tebele rahu. Ütskõrd tulliva jällegi 12 mehega ja püüdseva Tebe mõtsan kinni. Tebe tapse 8 tükki neist är, sis enäm es jõvva ja vindläse tapsi ta är.

ERA II 244, 413/6 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esäk, kadonu Sinka Piitre selet, et kui timä viil poiskõne oll, sis oll siin suur nälg. Edimesel aastal sattõ säitse nädalat järjestikku vihma. Kõik vili mädäsi nurme pääle är või põimeti sis haljana vai puulhaljana. Mu esäesäl sai ka neli kuurmat haljast kesvä ja tollõst saadi kõgõst üts vakk terri. Tuu oll kõik saak. Tõõsõl aastal jälki tull külm ja külmetas vilja ära. Nii tull inemistel suur puudus kätte. Keedeti suppi sõnajalust, kanarbikust ja muist hainust. Mõisaherr andsõ küll ega pere pääle nädala jaos 3 nakla jahu, aga tuud oll väega väha ja pärast ei olnud herral ka enamb kostkilt anda. Tuu jahu kütseti puukoorõga kuun vatsas ja sis süüdi. Talomehe, kel oll tuulaigo veel vilja jäänü, tiinseva pallu raha. Na saisivagi kõik päiv toobiga õue pääl ja suur saba inemesi ootsõ järge, et vilja osta. Viimäti es saa aga enäm kostkilt. Kel viil lehmäkondikõne jäi, tuu sai viil kuigi piimälleemegagi elu seen hoida. Keedeti piimä seen nõgõsõ vai ohtja suppi ilma ivata ja sõiva. Mu imä oll nännü, kui üts tütrek sõi terve tsõõrikutävve säänest suppi är ja jõi viil kipist vett pääle. Siis nigu välla kapsaid kitskma läts, nii läts lahki.
Sis saatse mõisnik killavoori Poolamaale Lodzi linna vilja tuuma. Mu esäk oll sis väikene poiskõnõ ja käve ka ütskõrd Poolan. Säitse nädalat kestsõ tuu reis. Sis olli viil kõik puuvankri ja puutele. Kui puuratta vai tele ära kullõva, sis tetti säälsamas tii veeren uue ratta ja sõideti edesi. Kirvõs oll jo tuu jaos üten. Siit Poolamaale pidi tii pääl tegema kolm kõrda uue ratta. Vilja tuudi sääntsete puust vaadikõstõ seen, mida kutsuti puukullõs. Kulli olli tettu ütest puust, puupakk oll seest õõnsas tett. Nii es pääse viläle vihm ja lumi mano.
Oi, tuu nälaaig pidi iks hirmus aig küll olõma. Mu esäk pelas viil vanamehena nälgä. Ütel iks, et ma pelgä, kui jälle nälg tulõ ja nälasurma koolõt.
Võõrasesä oll pruumno kõrd, et kas hopõn ka süü toda nälaaigsõt ohtjasuppi. Es olõ söönü.

ERA II 244, 416/7 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üts vana ineminõ selet mullõ viil näläaost. Et kui tuu joba müüda oll, tuu nälaaig, sis üts Rogosi valla minija kütsi kõrd vatska. Meheimä oll tal vana ineminõ, tuu oll ka nälaaigo nännu. Sis noorik andsõ vanaimäle leibä ja küsse, et kas nälaaigne leib oll paremb kui seo. Vanaimä ütel, et muidogi paremb, sis seid jo näläga ja tuugi leib oll makus, kuigi oll sõnajalast ja pujukõsist. Et ega nüüd olõ ei nälga, siis olõ ei see leib ka nii makus. Sis ta selet viil, et kos vanasti nälaajal, sis pujukõsõ leib oll pallu paremb kui sõnajala leib, tuu venüsi, kui katski murti. Nii tettigi pühapäival pujukõsõ leibä, äripäival süüdi sõnajalast leibä.

ERA II 244, 417/8 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu mehe esä selet, et enne sedä näläaigo oll olnu viil üts pallu hirmsam nälg. Sis oll olnu sääne säädus, et kõik vana ja jõuetu hige pidi ära hukkama, et es olõs ilmaaigo süüjaid. Rogosi vallas oll elänu üts vana esä viie pojaga. Poja es taha oma esä kuigi är tappa ja na käkseva ta keldrilõ, et naabri es näe. Muido nu olõs lännu kaibanu mõisan. Salaja kandsõva pojad esäle süvvä. Viimati es ole enam midagi süvvä olnu. Lätsi sis poja' keldrisse ja ütliva esäle, et meil ei olõ sullõ midägi enam süvvä anda, mi esiki nälgüme. Esä juhat sis üte olitse katusõ, mis joba 30 aastat tagasi vilja ajal oli pantu ja käsksõ katusõ olõ är pessa, et niimuudo saa villäseemet. Poja' teiväki nii ja saiva rüaseemet. Herr sai tollest tiidä ja viimäti läts tuu lugu ka valitsuse kõrva. Valitsus keelas sis tollest saadik vanade inemise hävitamise är, sest tuu vanamiis juhat seemet, muido es olõs kostki saadu.

ERA II 244, 418/9 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ega vanast orjaaigu inemisõl määnestki õigust es olõ. Herra vahetiva ja pesseva neid nigu loomi. Kui ette tull, vaheteti viil inemine penigagi är.
Kui ma Rõugõn leerin käve, sis selet ütskõrd köstri üte sääntse luu. Timä manu oll kõrd üts miis tulnu latseristmise tähte otsma. Köstri oll är tundnu ja ütelnu, et ega sa eestlane küll ei ole, sa oled vendläse näku. Miis ütleski sis, et tema vanaesä oll olnu venelane. Nursi mõisa herr oll timä vanaesä saanu Vinnemaalt. Ta vahet üte oma pini üte Vinnemaa mõisniku orja vastu.

ERA II 244, 419 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Plaanile oll vanast pagenu üts vinne poiskõne, teda kutsutigi Ilma Jaku. Ta elli oma vanõmbitega Venemaal ja käve karan. Ütskõrd oll jäänü magama ja lehma lätsi mõisa vilja ja sõkse hulga vilja är. Imä oll sis tulnu ja käsknu poiskõsõl är paeta, muidu herr laseb ta surnus pessä. Poiss pagõsigi Eestimaale ja sai Plaanilõ. Sääl kirot tedä üts Kerge nimeline talopoig ta omas kasupojas. Timä suguvõsa eläs viil parhilla vist Otsa nime all.

ERA II 244, 420 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui säkslase mi maalo tulli ja siia keriku ehitiva, sis pidid inemisõ hoolõga kerikun käima. Aga et jutlusõst midägi arvu es saia, jäid pallu inemisi kerikun magama. Sis leiti sääne komme, et noide jaos, kes magasiva, tetti väikene kotikene pika nuia otsa. Sinna panti ka väikene kell. Kui sis keäki magama jäi, võtse köster koti ja tilist tolle nõna all ja tuu pidi sis sinna raha viskama. Sellest jäigi pärast kotiga rahakorjamise komme, kuigi sis enam magajate käest es korjata. Niimoodi korjati Rõuge kirikun raha niikavva kui 1905. aastani.

ERA II 244, 420/1 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Pärast Rootsi sõta oll seo maa nii tühi ollu, et ühtki elavat hinge es olõ nättu, es inemist ega luuma. Sis olla siia tühja maa pääle tulnu vai tuudu mujalt riigest inemisi. Praegusõ Mäepalu Saksad olevat säkslaste suguvõsast. Sis Lillimõisa Juutide esivanema olli olnu juudi, kuna na praegugi olla vähe juudi moodi. Sis olevat siin viil üts perekond rootslastest esivanembitega, neil olevat praegugi suurõ pää'. Ja minu esivanemba üteldas olnu vindläse.

ERA II 244, 422/3 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli Haaviston, kos praegu mõtsavaht, Pütsepa Madli esä oma velega. Tuulaigo oll mõisnikul sääne õigus olnu, et võis üte esä poja või tütre är võtta ja tõsõle peremehele anda. Nii taheti ka Madli esä veljä är anda üte tõõsõ peremehe manu. Tuu veli oll tal kurt. Varsti tulliki mõisast mehe tuud kurti veljä är viima. Vana Madli esä oll aga kangõ miis ja es lupa oma velja är viia. Kui mõisamehe velele manu tulliva, andsõ ta märku, et veli mõtsa är pageks. Mõisamehe sai' aga arvo, et ta käskse velel neile pessä anda ja na lätsi ja kaibsiva herräle. Herra kutse vana Pütsepa mõisale ja käskse vitsa anda. Tuu oll kangõ miis ja kannat kõik vitsahoobi är, a' velja ka es anna mujale.

ERA II 244, 422/3 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli Haaviston, kos praegu mõtsavaht, Pütsepa Madli esä oma velega. Tuulaigo oll mõisnikul sääne õigus olnu, et võis üte esä poja või tütre är võtta ja tõsõle peremehele anda. Nii taheti ka Madli esä veljä är anda üte tõõsõ peremehe manu. Tuu veli oll tal kurt. Varsti tulliki mõisast mehe tuud kurti veljä är viima. Vana Madli esä oll aga kangõ miis ja es lupa oma velja är viia. Kui mõisamehe velele manu tulliva, andsõ ta märku, et veli mõtsa är pageks. Mõisamehe sai' aga arvo, et ta käskse velel neile pessä anda ja na lätsi ja kaibsiva herräle. Herra kutse vana Pütsepa mõisale ja käskse vitsa anda. Tuu oll kangõ miis ja kannat kõik vitsahoobi är, a' velja ka es anna mujale.

ERA II 244, 424 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praegust Solgani külla kutsuti vanast Tölgu külast. Sääl külan oll üts miis soendis tettü. Peräst sai küll jäll inemises tagasi, aga soendi sabatölk jäigi külge. Toda miist kutsuti sis esi Tölgu Andreses ja perast kutsuti kõike külla niimoodi.

ERA II 244, 432/3 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa külas Rootsi sõja ajal sõdurid vahetasid hobuseid. Sõjavägi läks Riia poolt Pihkva poole. Sääl külas elas üks Kõrbe. See aitas ka sõjaväe kraami teistele vankritele laduda. Sai rahakasti kätte ja viskas ära.
Vastseliinas leiti rahakasti vaja ja tuldi tagasi otsima. Mees aga viskas selle raha, mis veel peitmata oli, tulle ja nii ei leitud midagi.
Seda sõdurit, kes oli rahakasti eest vastutav, lasti Vastseliinas läbi kadalipu, nii et ta suri.
Rahavõtja pärandas raha tütrele, kelle mees aga end ära uputas.

ERA II 244, 435/7 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sissid rüüstasid ja tapsid, mis hirmus. Kirjadega saadi teada, et sissid ei ole kroonu poolt, olid ise rüüstesalgad.
Kord tuli jälle ühte tallu üks siss. Vanamees oli üksi kodus ja see ronis parsile peitu ja võttis pusipuu kätte. Siss tuli tuppa ja hakkas soojendama. Mees nägi, et see oli naisterahvas. Lõi pusipuuga surnuks, pani sadulasse ja saatis minema. Sellest saadi ka aru, et ei ole need sissid kroonu poolt, sest ega naisterahvast kroonu saada. Pärast seati juba piiri peale vahid.
Kord põgenesid sisside eest kaks naist. Ühel oli kaks last, teisel ei olnud. Viimane ei lubanud lastega naisel endaga ühes tulla, et lapsed hakkavad kisendama ja annavad peidukoha teada. Vaene naine kuulis, et sõjavägi tuli, ei osanud mujale põgeneda kui silla alla lastega. Ja imekombel läks sõjavägi sillast üle ega leidnud naist. Teine naine aga leiti teel ja tapeti.
Sisside ajal põgeniti soodesse ja metsadesse. Sööki ei tohtinud keeta, sest tuli võis ära anda. Viitina vallas on Peelte soo. Sinna põgeneti sisside eest varjule ja naised kudusid siis kangastki. Säälsamas Ilase mäe kaldal keetsid mees ja naine sööki, sest nad ei jõudnud enam nälga kannatada. Kohe olid sissid juures ja lõid mehel pea otsast. Pea tahtis veel midagi ütelda, ei saanud aga muud häält kui: umba-umba, poh-poh-poh.
Viitinas Mauri külas käis üks siss, kes ei tapnud. Ainult iga sügisel pidi talle antama pull ja siga. Käis mitu aastat juba kümnist nõudmas. Kord jootis Maur sissi hästi purju. Kui see magama jäi, toppis kotti ja viis Mauri järve. Teel olla siss karjunud: "Maur, näitä päivä, kõik om pimme!"

ERA II 244, 435/7 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sissid rüüstasid ja tapsid, mis hirmus. Kirjadega saadi teada, et sissid ei ole kroonu poolt, olid ise rüüstesalgad.
Kord tuli jälle ühte tallu üks siss. Vanamees oli üksi kodus ja see ronis parsile peitu ja võttis pusipuu kätte. Siss tuli tuppa ja hakkas soojendama. Mees nägi, et see oli naisterahvas. Lõi pusipuuga surnuks, pani sadulasse ja saatis minema. Sellest saadi ka aru, et ei ole need sissid kroonu poolt, sest ega naisterahvast kroonu saada. Pärast seati juba piiri peale vahid.
Kord põgenesid sisside eest kaks naist. Ühel oli kaks last, teisel ei olnud. Viimane ei lubanud lastega naisel endaga ühes tulla, et lapsed hakkavad kisendama ja annavad peidukoha teada. Vaene naine kuulis, et sõjavägi tuli, ei osanud mujale põgeneda kui silla alla lastega. Ja imekombel läks sõjavägi sillast üle ega leidnud naist. Teine naine aga leiti teel ja tapeti.
Sisside ajal põgeniti soodesse ja metsadesse. Sööki ei tohtinud keeta, sest tuli võis ära anda. Viitina vallas on Peelte soo. Sinna põgeneti sisside eest varjule ja naised kudusid siis kangastki. Säälsamas Ilase mäe kaldal keetsid mees ja naine sööki, sest nad ei jõudnud enam nälga kannatada. Kohe olid sissid juures ja lõid mehel pea otsast. Pea tahtis veel midagi ütelda, ei saanud aga muud häält kui: umba-umba, poh-poh-poh.
Viitinas Mauri külas käis üks siss, kes ei tapnud. Ainult iga sügisel pidi talle antama pull ja siga. Käis mitu aastat juba kümnist nõudmas. Kord jootis Maur sissi hästi purju. Kui see magama jäi, toppis kotti ja viis Mauri järve. Teel olla siss karjunud: "Maur, näitä päivä, kõik om pimme!"

ERA II 244, 437/8 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Savi Jutsat tunti kui ütte vigurimiist. Ütskord pääses tema hobune lahti ja läks mõisamaade peale. Metsaülem võttis kinni ja määras herräle trahvi maksta 10 rubla. Tuli sügisel rendi maksmise päev. Jutsa läks ka mõisasse renti maksma ja võttis hobuse ka ühes. Maksis rendi ära ja herr küsis hobuse eest trahviraha. Siis ütles Juts, et mul pole kustkilt 10 rublat võtta ja tõin selle asemel herrale hobuse, kes on küll ainult 5 rubla väärt. Herr ei võtnud hobust. Siis läks Juts kõrtsi kõige hobusega ja ostis hobusele pool toopi viina. Ütles, et sa, suksu, oled suur saks, käid mõisaherra trepi ees, eks joo siis viina ka. Soodi Möldri Peeter kaebas selle herrale ära. Jutsi taheti välja ajada oma kohalt, kuid Juts ei läinud. Siis läks pristav meest välja panema, kuid Juts ei lasknud ikkagi oma kraami välja viia ja seadusemees lahkus tühjalt. Nüüd andis herr kohtusse ja Juts mõisteti kinni.

ERA II 244, 156 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rõuge valla Andre talu maadel on üks hobusejala jäljega kivi. Rahvajutu järele olevat see tekkinud Põhjasõja ajal. Ratsanik sõitnud üle kivi ja hobune löönud kivile jälje peale.

ERA II 244, 156 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Matsi külas asuva Kolga talu maal on kinnikasvanud soo, mis kannab Immisesoo nime. Selle nime on ta saanud vanal hallil ajal. Siis asus sääl suur mädasoo. Sinna läinud kord emis suplema, kuid vajunud mülkasse, kus teda üles enam ei leitud. Sest ajast kannab see Immisesoo nime.

ERA II 244, 156/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa Jaan jäänud korra Käätsu palu tee äärde magama ja unes näinud järgmist: Korraga olnud põrgus ja näinud ka seal Roosa mõisahärrad, ning talle muudkui tehtud tuld alla. Siis tulnud ta juure keegi vanamees ning rääkinud talle, mis on raske ja mis on kerge patt. Näiteks, kui varastad villa, liha, loomi, siis on see andeksandmata patt, aga teised süüd ja patud on kerged. Kui Jaani tahetud matta, hüüdnud kirstust rahvale: "Ärge kartke mind, ma ei tee teile midagi halba." Matuselised saanud ütlemata rõõmsaks ning matusepeo asemele tuli rõõmupidu.
Kodus peksnud ta pojad läbi, et need ei teeks pattu. Ka ütelnud Jaan, et Roosa mõisa parun olnud põrgus. Paruni pojad saanud sellest kuulda ja karistanud Jaani nende sõnade eest. Kuid viimane korranud omi sõnu veelgi. Paruni pojad saanud veelgi vihasemaks ja peksnud Jaani surnuks. Enne surma näinud ta unes, et hulk kaarnaid nokkinud teda.

ERA II 244, 157/8 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kiriklametsa ääres asuv talu sai oma nime sellest. Vanasti olnud see maa kõik soo all. Soos kasvanud palju põõsaid ning põõsaste taga armastasid magada kitsed. Selle talu peremeeski armastas neid. Kord saanud kätte suure siku, hakanud teda kodustama, kuid sikk surmanud mehe ning hakanud kartmatult elama majas. Ka toonud sikk teisi vendi sinna elama. Sõja ajal läinud maja põlema, ning põlenud kõikide sikkudega. Pärast läksid sõdurid tallu ja leidsid varemete tuha alt tuhat sikusarve. Sellest saadik hakati talu kutsuma Sikkusoo taluks. Kuid aegade jooksul on nimi muutunud, nüüd kõlab ta nõnda: "Sikasoo talu".

ERA II 244, 157/8 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kiriklametsa ääres asuv talu sai oma nime sellest. Vanasti olnud see maa kõik soo all. Soos kasvanud palju põõsaid ning põõsaste taga armastasid magada kitsed. Selle talu peremeeski armastas neid. Kord saanud kätte suure siku, hakanud teda kodustama, kuid sikk surmanud mehe ning hakanud kartmatult elama majas. Ka toonud sikk teisi vendi sinna elama. Sõja ajal läinud maja põlema, ning põlenud kõikide sikkudega. Pärast läksid sõdurid tallu ja leidsid varemete tuha alt tuhat sikusarve. Sellest saadik hakati talu kutsuma Sikkusoo taluks. Kuid aegade jooksul on nimi muutunud, nüüd kõlab ta nõnda: "Sikasoo talu".

ERA II 244, 159 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pärli külas Ristemäe talu krundil asub kivihunniku kõrval lihvitud kivi, kivil muud märki ei ole, ainult rist. Rahvajutu järele seletatakse seda nõnda: Põhjasõja ajal langenud sinna sõdur, kuhu ta maeti ja mälestusmärk püstitati.

ERA II 244, 160 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kusura oja ääres asub vana eestlaste matmispaik. Sealt on leitud vana aja kivikirveid. Ja selle mäe otsas asub vana Kurvitsa talu. Kuidas ta nime sai, räägib rahvasuu järgmist: Olnud kaks talu ja talus elas Kurvitsa Jaan ja Jüri Aho. Et nad muud ei teinud, kui lõhkusid kive, nii panigi rahvas külale nimeks Kurvitsa küla.

ERA II 244, 160 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kusura oja ääres asub vana eestlaste matmispaik. Sealt on leitud vana aja kivikirveid. Ja selle mäe otsas asub vana Kurvitsa talu. Kuidas ta nime sai, räägib rahvasuu järgmist: Olnud kaks talu ja talus elas Kurvitsa Jaan ja Jüri Aho. Et nad muud ei teinud, kui lõhkusid kive, nii panigi rahvas külale nimeks Kurvitsa küla.

ERA II 244, 160 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kusura oja ääres asub vana eestlaste matmispaik. Sealt on leitud vana aja kivikirveid. Ja selle mäe otsas asub vana Kurvitsa talu. Kuidas ta nime sai, räägib rahvasuu järgmist: Olnud kaks talu ja talus elas Kurvitsa Jaan ja Jüri Aho. Et nad muud ei teinud, kui lõhkusid kive, nii panigi rahvas külale nimeks Kurvitsa küla.

ERA II 244, 160 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pärli külas asub järsk mägi ja selle all Pärlijõe võrendik. Tee läks mööda järsku kallast, ja kes tuli vastu, sellele pidi ülesmineja teed andma. Mäe otsas tehti igal jaanipäeval ja jüripäeval tuld ja põletati kurjategijaid. Kord sõitnut vonn paruniga Mõniste poolt Sänna mõisasse. Teel libisenud vanker alla võrendikku, kust sai ta alul nime Libemägi, kuid pärast pandi nimeks Ihandu mägi.

ERA II 244, 163/4 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge alevikust pool km lääne poole Tõrvapalu metsa ääres on väike oja risti üle tee ja sellel väike sild. Seda oja kutsutakse Eevaristioja. Vanal ajal olevat üks tüdruk nimega Eeva oma lapse ära tapnud ja siis metsa põgenenud, kuid metsast püütud ta kinni ja viidud siis kiriku juure piinapostile, kus teda timmukas peksnud. Siis seotud silmad kinni ja aetud ees minema; timmukas mõõgaga taga ja kirikulisedki tulnud lauluga järele. Jõudes metsa löönud timmukas Eeval pea otsast. Pea hüpelnud veel kaua sillal ja irvitanud, kuni viimaks kukkunud ojja. Sellest ajast ongi oja vesi punane ja pärib selle nime.

ERA II 244, 164 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärlijõe ääres Rooksu ja Hurda maantee juures on üks mägi, mida kutsutakse Kalmmägi, sääl olevat Poola valitsuse ajal olnud kalmistu, millest ta selle nime pärinud.

ERA II 244, 164 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Säält edasi km paar põhja poole olevat asunud kirik, nüüd on sääl asemel niit, mida kutsutakse Kerikuniit. Öösiti olevat sääl nähtud mõnikord nähtud mustas kuues meest, kuid see nägemus püsivad ainult viivu ja mõned arvavad seda olevat kirikuõpetaja vaim.

ERA II 244, 165/6 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord tulnud suurte metsa lohu äärde elama üks tugev mees nimega Lill. Ta raiunud metsa ja ehitanud enesele maja ja hakkanud elama esimesena. Sellest ajast nimetataksegi seda elamud Lillimõisa.

ERA II 244, 166/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord elanud üks tugev mees nimega Nädsäs Jaan, temal talu ei olnud, ainult käinud ühest talust teise ja söönud. Kord läinud ta ühte tallu ja küsinud süüa, sääl antudki talle, söönud ära pätsi leiba ja pool pangi kapsaid. Läinud edasi teise tallu, kus olnud parajasti varrud ja rääkinud seal: "Seivävä ja jõivava, anna-õs mulõ iva raasukõstki, ankõ mullõ natikõ, ei olõ tänba iva roigugi maitsnu." Sääl andud temale paremad road ette, kus ära söönud neljandiku pidusöögist. Siis läinud edasi kolmandale tallu, sääl küsinud jälle süüa ja ütelnud: "Seivävä ja jõivava ja peivävä ommi ristjätsi, aga es anna mullõ iva roidugi." Sääl antud jälle süüa. Nii käinud ta alati talust tallu ja teeninud enesele süüa ilma tööta.

ERA II 244, 167/8 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Soomeoru oja ja Kuvaoja vahel riigi- ja talumeeste metsa piiril Viitina valla lähedal, sääl asub suur kivi, mille alla olevat Rootsi sõja ajal rootslased pannud kolm pütti kulda; ojast kümme sinelipikkust, kuid millisest ojast, seda ei tea, sellpärast ei leitagi seda varandust kätte. On küll käidud otsimas, kuid asjatult.

ERA II 244, 168 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Hämmniit asub Haanja vallas Kasaritsast Rõuge alevi poole umbes kilomeetreid kolm. Seal on suur niitude väli. Keset neid asub oja, kus vanasti külanaised valgeid riideid "hämmämäs" olid käinud ja niidul päevapaistel valgeks pleekinud. Sellest pärinutki niit ja oja oma nime.

ERA II 244, 169 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Pärast Rootsi sõda jutustanud üks vana rootslane oma varanduste peitmisest mehele Rõuge Rattajärve. Ja annud teatavad mõõdudki, kus kohal on kolm tammepütitäit kulda. Ta lubas anda poole sellest mehele juureviimise eest. Mees ei lausunud rootslasele sõnagi, vaid tõttas ise otsima. Aga otsimised ei andnud suuri tagajärgi. Ta ei leidnud midagi.

ERA II 244, 169/70 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kiriku kõrts asub Rõuge kiriku lähedal. Vanasti oli siin nähtud tihti öösel möödaminnes - üks mees tulnud välja valges riietes ja käinud kõik kõrtsinurgad läbi, ajanud kõik uksed pärani lahti ja korraga kadunud kõrtsialusesse ruumidesse, kus olid kõrtsisolijate hobused. Seda tõendatakse sellega, et kõrtsimees läinud tülli ühe mehega ja surmanud tema ja teisel päeval kõrtsi lõunapoolsesse ossa matnud. Ta käinud nii kaua, kui see kõrtsimees suri, kes ta tappis. Nüüd ei ole näinud keegi enam midagi, aga siiski ta tekitab möödaminejais kartust.

ERA II 244, 169/70 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kiriku kõrts asub Rõuge kiriku lähedal. Vanasti oli siin nähtud tihti öösel möödaminnes - üks mees tulnud välja valges riietes ja käinud kõik kõrtsinurgad läbi, ajanud kõik uksed pärani lahti ja korraga kadunud kõrtsialusesse ruumidesse, kus olid kõrtsisolijate hobused. Seda tõendatakse sellega, et kõrtsimees läinud tülli ühe mehega ja surmanud tema ja teisel päeval kõrtsi lõunapoolsesse ossa matnud. Ta käinud nii kaua, kui see kõrtsimees suri, kes ta tappis. Nüüd ei ole näinud keegi enam midagi, aga siiski ta tekitab möödaminejais kartust.

ERA II 244, 175 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võro-Vahtsõliina postimaantii lähedal ilosa järve kaldal oll üts majakõnõ, kon elli vabadik ja püüdse kallo. Ta alatine suuv oll rikkas saia. Ütel pääval, ku tä kalal oll, tull järvest välla hall vanamiis, suur rahakast üten. Tä lubasi kõõ raha vabadikulõ, ku tu tuu tälle üte hingelise ja tossulise. Vabadik sai aru nii, et märäperän varss ja ristmäldä lats. Sääl külän olli ka ütel peremehel märäperan varss ja ristmäldä lats. Varsa sai ta küll, aga lats ristiti ärä. Sis võtsõ tä vana kassi ja pandsõ tu kotiga varsa sälga ja läts järve viirde. Sis tull ka vanamiis rahaga, andsõ raha vabadikule ja läts varsa ja kassiga järve. Kui vesi kassile silmi läts, pandsõ tuu hirmsa helüga näugma. Nüüd sai ta petusest aru ja tõstsõ suure kohina. Vabadik sattõ meelemärkuselda maha. Järvemiis aga haardsõ rahakasti ja juusksõ üle postitii. Järv aga läts tälle sinnä järgi. Ärgaten ei leidnud vabadik raha ega järve. Nüüd oll vabadikul kaugõl kalal kävvu. Pääle tuu naati järve kutsma pagõnuks järveks. Parlaki om viil järv tõsõlpuul postitiid ja om nätä tä mineku ase.

ERA II 244, 177 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võromaal suurõn Kärgola kubermangon [Urvaste khk.] elli orjaaigu üts miis, kes lõpmata pallo võisõ süvvä. Ta käve talgin söögi iist tüül. Kord tulli ütte tallo uus pernane, kes es tiia Siivaku süümisest midägi. Pernasel oll terve talgurahva jago süüke lava pääl. Ta käskse Siivaku süümä. Siivak aga sei terve talgurahva söögi ära. Ku tä sis tühu läts, tegi nii, et tõisil es jää midägi tetä.

ERA II 244, 179 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kärgula valla mõisnik oll Lätimaal vällänäutusel. Sääl oll ütel mõisnikul välla pandud suur oinas. Oina omanik kiitles, et ega Eestimaal selliseid ole. Kärgula mõisnik aga ütel, et temäl omma säändse mehe, kes oina kõrraga ärä söövä. Lõpuks nad leppisid 1000 rubla pääle. Kärgula mõisnik laskse Siivaku Riiga, kon uutse teda praaditud oinas. Lätimaa mõisnik küsse, et mis Siivak pruukostis sei. Siivak ütel, et katstõist meremaime. Siis asus Siivak sööma. Sõi lamba ja küsse viil katstõiskümme meremaime. Talle tuudi katsteist naelalist heeringat. Ta sei need ära ja küsse viil. Siis ütel Lätimaa mõisnik, et sulle on kakskümmend neli kuradit sisse vaja.

ERA II 244, 179 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord läts Siivak Riiga voori pääle. Tii pääl sai ta kate tõsõga kokko. Edimädse süütmisaigu käskse ta poisel tuua uma söögikoti. Poisid tõid ja Siivak sei poisse kahenädala söögi ära. Kolm päivä es tii tekogi. Sis lasksõ poisõl süvvä, kuna nuu tahtsõ, esi sei aga üle kolme päeva.

ERA II 244, 191 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
1929 a. oli Lõuna-Eestis näljaaeg. 7 nädalat sadas kevadel põllutegemise ajal vihma. Seeme küliti küll maha, aga läks piimale, ega idanenud.

ERA II 244, 191 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
1914. a. oli nii suur põud suvel, et viljasaagist jäädi ilma. Sai umbes 15-20 cm pikaks kasvada ja närbus ära. Nii pidid jälle inimesed elama nälja-aasta üle.

ERA II 244, 197 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas on üks lohk, mida kutsutakse Krantsilohuks. Selle nime on ta saanud sellest, et Tsoorus oli palju hunte. Selles talus oli jällegi koer Krants, kes oli selles lohus mitu hunti ära murdnud.

ERA II 244, 197 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas Luhametsas on üks koht, mida kutsutakse Kolga mõisaks. Selle nime on ta saanud sellest, et ta asub küla kõige kaugemas nurgas. Edasi enam talusid ei ole. Ta on ka vanasti olnud mõis.

ERA II 244, 197/201 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Valgamaale, Kuuse tallu tuli kord kaks inimest: mees ja naine, paludes öömaja. Mees seletas, et tal naine sünnitab lapse. Peremees võttis ka. Võõras mees palus peremeest endaga ühes ämmamoori poole. Peremees läks ka. Kui need olid kodust läinud, läks naine era tuppa. Tüdruk oma uudishimu pärast vaadanud, mis naine teeb. Naine võtnud endal üleriided seljast ära. See naine ei olnud naisterahvas, vaid meesterahvas. Tal oli suur pikk puss käes. Tüdruk seletas asjast perenaisele. Perenaine sai aga aru, et on röövliga tegemist. Ta võttis kirve kätte ja seisatas lävele. Nii kui mees välja tuli, lõi perenaine kirvega mehel pea pooleks. Nüüd tuli ka teine mees koju. Peremeest aga ei olnud. Naine küsis: "Kus mu mees on?" ja lõi kirvega ka selle mehe surnuks. Nüüd teatas ta sündmusest ametivõimudele. Hakati meest otsima. Mees leiti kätte Laadri vallas ühest orust, kuhu oli silla alla ära tapetud.

ERA II 244, 203/5 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsooru vallas on üks talu, mida kutsutakse Lõmmusoo talu. Säält oli saadud vanasti põletamiseks lõmmupuid. Sellepärast kutsutakse teda Lõmmusoo taluks.

ERA II 244, 203/5 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsooru vallas on üks talu, mida kutsutakse Lõmmusoo talu. Säält oli saadud vanasti põletamiseks lõmmupuid. Sellepärast kutsutakse teda Lõmmusoo taluks.

ERA II 244, 205 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli suur mets. Metsa ääres talu. Linad olid viidud tiiki. Vanasti oli ka palju karusid. Karud olid arvanud, et tiigis on mõni surnud loom, sest linad haisesid, ja olid linad kõik tiigi perve peale pildunud.

ERA II 244, 205 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas Möldrioja talu metsast on leitud üks vana kaev. Arvatakse, et seal on elatud vanasti.

ERA II 244, 209 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kohtumõistmisest
Tsooru mõisas Ohe mäe otsas on magasiait. Sinna oli käidud kohut mõistma vanasti. Kohut mõisteti muidugi vitstega. Mõni oli ikka palunud: "Peksa mind enne, mul on kodu kaugemal!" Inimesed räägivad, et see mägi oli ära väetatud verega.

ERA II 244, 211/3 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord oli keegi mees kündnud.
Korraga oli hobune seisma jäänud ega läinud sammugi edasi. Mees hõiganud: "Mis kurat siin on!" Olnud suur mürin ja kast oli alla läinud. Küll oli kaevatud, aga midagai ei aidanud. Need, kes seda nägid, arvavad, et kui ta seda sõna ei oleks ütelnud, oleks vist raha kätte saanud.

ERA II 244, 213 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord oli keegi vaene mees, kelle isa ära suri. Mees läks õpetaja juurde, et saada matuseplatsi. Õpetaja ütles: "Pead maksma 3 rubla." Mees ütles: "Mul ei ole 3 kopikatki!" Ei olnud midagi parata. Mees läks koju. Hakkas oma maja ette hauda kaevama. Kui ta kaevas, tuli nähtavale kast. Kastis oli hulga kuldraha. Mees võttis raha omale. Säält võttis 3 kuldrubla ja viis õpetajale. Õpetaja ütles: "Selle raha pead sa tagasi viima. Mees läks koju. Võttis raha välja ja viis rahakasti tagasi.

ERA II 244, 215 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Palukõrtsi juures oli ennem kirik. Nüüd on kiriku varemed veel.

ERA II 244, 215 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus Heedu nurme peal on üks kuusistik. Selles on suured kivid. Arvatakse, et seal on olnud Püha Jüri kirik.

ERA II 244, 215 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna pargis on ühe lossi varemed. Vanasti oli seal olnud tondiloss.

ERA II 244, 217 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas on talu nimega Põdraaugu. Selle nime on ta saanud sellest, et seal oli põdrapüüdmiskohad.

ERA II 244, 217 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus on Puujala talu. Selle talu oli ehitanud puujalaga meister. Sellest saigi ta selle nime.

ERA II 244, 217 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus on Puujala talu. Selle talu oli ehitanud puujalaga meister. Sellest saigi ta selle nime.

ERA II 244, 217 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Roosas on üks kelder maa sees. Sellel ei ole muud nähtaval kui ainult uks. Arvatavasti oli see mõisnikkude viinakelder.

ERA II 244, 217 (9) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord oli üks inimene kaevanud maad. Kui ta oli umbes 2 m kaevanud, oli nähtavale tulnud kivipõhi. Arvatavasti oli seal viinapruulimiskoda.

ERA II 244, 219 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elab üks mees nimega Jaan Grünberg. Teda kutsutakse 10. meheks. Ta oli 16 a. 45 kg pommi ühe käega üles ajanud. Selle eest oli saanud ta Andri Lepalt 10 rubla. Ka on ta muid tempe teinud.

ERA II 244, 219 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elab üks mees nimega Jaan Grünberg. Teda kutsutakse 10. meheks. Ta oli 16 a. 45 kg pommi ühe käega üles ajanud. Selle eest oli saanud ta Andri Lepalt 10 rubla. Ka on ta muid tempe teinud.

ERA II 244, 219 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi Saaremaa mees oli kätega hobuseraua sirgu tõmmanud.

ERA II 244, 219 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi Saaremaa mees oli kätega hobuseraua sirgu tõmmanud.

ERA II 244, 219 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi oli joonud ära liitri viina ära joonud ja ka pudeli ära söönud.

ERA II 244, 219 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuges elab üks 50-aastane Peeter Siska, see oli 20 a. võtnud ühe soolakoti ühe kangli alla, teise teise alla ja kolmanda hammaste vahele ja tõi keldrist välja.

ERA II 244, 219 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuges elab üks 50-aastane Peeter Siska, see oli 20 a. võtnud ühe soolakoti ühe kangli alla, teise teise alla ja kolmanda hammaste vahele ja tõi keldrist välja.

ERA II 244, 220 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi mees oli betrooleumi vaadi hammastega üles tõstnud.

ERA II 244, 220 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi mees oli betrooleumi vaadi hammastega üles tõstnud.

ERA II 244, 220 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keegi mees oli noa tera ära söönud, saades selle eest 10 kr.

ERA II 244, 220 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas oli üks mees 2 a. varsaga puid metsast puid koju vedanud. Et varss ei jõudnud vedada, pani nööri üle õla ja vedas puud välja metsast.

ERA II 244, 220 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas oli üks mees 2 a. varsaga puid metsast puid koju vedanud. Et varss ei jõudnud vedada, pani nööri üle õla ja vedas puud välja metsast.

ERA II 244, 220 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elas üks mees nimega Jakob Koobakene. Pannud jalavarbad ühele toolile ja teisele pea, ise oli seliti. Tema kõhule oli pandud vanaaegseid kaalupomme 150 kg. raskuses. Ka on ta muid vägitükke teinud.

ERA II 244, 220 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elas üks mees nimega Jakob Koobakene. Pannud jalavarbad ühele toolile ja teisele pea, ise oli seliti. Tema kõhule oli pandud vanaaegseid kaalupomme 150 kg. raskuses. Ka on ta muid vägitükke teinud.

ERA II 244, 225 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Samas Pärli külas Vungi talu nurmel asub iidne mänd, kellel on oksad paindunud ühele poole. Alguses oli olnud see mänd ilus puu, aga ühel tormisel ööl tunginud röövlid Vungi tallu, kus oli sel ajal karjamõis, ning riisunud tühjaks mõisa aida, kes jäänud peatuma varjuka männi alla ja heitnud puhkama. Jumal aga seda ei tahtnud ja painutanud männi oksad teisele poole ja röövlid mattunud lume alla.

ERA II 244, 226 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas asub Vungi talu. Sääl olla vanasti iidsel ajal surnuaed, mida tõestavad maa seest esile tulnud luud. Surnuaia hävimisel asutati sinna karjamõis ning seda peetakse vanemaks asunduseks ümbruskonnas.

ERA II 244, 226 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas asub Vungi talu. Sääl olla vanasti iidsel ajal surnuaed, mida tõestavad maa seest esile tulnud luud. Surnuaia hävimisel asutati sinna karjamõis ning seda peetakse vanemaks asunduseks ümbruskonnas.

ERA II 244, 226/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas, see muudeti hiljuti, endine nimi oli Sänna, ning sääl on kohalik Sänna mõis. Teispool jõge rahvamajast asuvad vanad varemed, mida kutsutakse "tondilossiks". Vanasti valitsenud Sännat väga metsik parun, kes olla vanapaganatega seltsinud. Ühekorra olla parun sõitnud kutsariga ja parun hoiatanud kutsarit mitte taha vaadata, vastasel korral laskvat ta kutsari surmata. Uudishimust aetuna kutsar vaadanud, kuidas parun istunud vanapaganate seas, ning ta lastud ka surmata.

ERA II 244, 227 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samas, lossi lähedal, mis on juba varemeis, on piinakeller, millest praegu veel säilunud kivist alusmüür ja üks jutt räägib nii, et selles mainitud keldris lasknud mõisnik enda rõõmuks piinata inimesi.

ERA II 244, 227 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samas, lossi lähedal, mis on juba varemeis, on piinakeller, millest praegu veel säilunud kivist alusmüür ja üks jutt räägib nii, et selles mainitud keldris lasknud mõisnik enda rõõmuks piinata inimesi.

ERA II 244, 227 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui see mõisnik ära surnud, tulnud talle põrguperemees ise oma sellidega järele ning viinud ära selle paruni ühes endaga.

ERA II 244, 227/9 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Selle paruni järeltulija laskis ehitada uue härrastemaja sinna kohale, kus ta praegu seisab Sänna rahvamajana.
Aastad möödusid ja parunid pidid lahkuma, sinna tondilossi asusid elama inimesed. Kuid elu sääl oli võimata, sest iga öösi, ning eriti neljapäeva öösi olla nii suur mürin selle lossi pööningul, kuni inimesed pidid lahkuma ja loss seisab praegu varemeis. Kuid kummitustest ei piisanud. Ükskord läinud kohalik elanik pr. K. "tondilossist" mööda, kui tondiloss oli veel terve, ja kuulnud mängu ja tantsu, ning pööningult kuulnud õige tasast mängu. Vaadanud tühja tuppa - olnud tuba pabereid täis ja need tantsinud ja laulnud nii ilusasti. Pööningult mööda minnes märganud pr. K. - puude vahel jooksnut must mees, vigel seljas, ning palju nähtusi võib seal näha.

ERA II 244, 229 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Eespool kirjeldatud tondilossi ligidal asub suur kuusk, kuhu rahvasuu järgi olla peidetud sama mõisniku poolt pajatäis kulda. Küll on katseid tehtud kaevamisega, samuti ka piinakeldri kaevamise kallal, mis aga ei ole seniajani andnud tulemusi, küll aga tuleb välja süsi.

ERA II 244, 229 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Eespool kirjeldatud tondilossi ligidal asub suur kuusk, kuhu rahvasuu järgi olla peidetud sama mõisniku poolt pajatäis kulda. Küll on katseid tehtud kaevamisega, samuti ka piinakeldri kaevamise kallal, mis aga ei ole seniajani andnud tulemusi, küll aga tuleb välja süsi.

ERA II 244, 229/30 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samuti on Vungi palu ääres Vungi talu piiril männi juure alt välja kaevatud kastike kulla ja kuldasjadega. See lugu olla sündinud nõnda, et parun põgenes enamlaste tungides minema ja mattes oma kulla ja väärtasjad männi juure alla. Seda teadis kohalik metsavaht. Nähes, et parun tagasi ei tule, olla tema tütar omanud kallid aarded.

ERA II 244, 230 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ühele naisele näidatud kord unes, et Sännas kaevab su poeg kartulikeldrit, ning lisatud juurde, et kui veel ühe labidatäie edasi võtta, saab ta rikkamaks inimeseks maailmas. Mõne aja pärast saanud see naine kokku pojaga, rääkides sellele kummalisest unenäost. Kaevatud küll siis edasi, aga välja tulnud luid ja süsi.

ERA II 244, 230 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ühele naisele näidatud kord unes, et Sännas kaevab su poeg kartulikeldrit, ning lisatud juurde, et kui veel ühe labidatäie edasi võtta, saab ta rikkamaks inimeseks maailmas. Mõne aja pärast saanud see naine kokku pojaga, rääkides sellele kummalisest unenäost. Kaevatud küll siis edasi, aga välja tulnud luid ja süsi.

ERA II 244, 231 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas elanud kord vanamees, kes oma jõu poolest sai nimeks "kümmemeest". Tema olla ära joonud kümme pudelit õlut ning tõstnud suuri raskusi. Samuti olla üks mees, kes söönud korraga terve seasingi ja 25 kanamuna, viis liitrit piima ja nii edasi.

ERA II 244, 231 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas elanud kord vanamees, kes oma jõu poolest sai nimeks "kümmemeest". Tema olla ära joonud kümme pudelit õlut ning tõstnud suuri raskusi. Samuti olla üks mees, kes söönud korraga terve seasingi ja 25 kanamuna, viis liitrit piima ja nii edasi.

ERA II 244, 232 (16) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Põhjasõda krdeti ning nimetati seda "mustaks sõjaks". Peidupaiku leiti soosaartelt, vanemate inimeste jutu järele peidetud ära varandus ning mindud sohu. Iga vähema kõmu tagajärjel riietatud kogu pere, et siis ära põgeneda.

ERA II 244, 232 (16) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Põhjasõda krdeti ning nimetati seda "mustaks sõjaks". Peidupaiku leiti soosaartelt, vanemate inimeste jutu järele peidetud ära varandus ning mindud sohu. Iga vähema kõmu tagajärjel riietatud kogu pere, et siis ära põgeneda.

ERA II 244, 233 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sõdade ajal olla asunud metsadesse erakuid ja röövleid, kes kohutanud inimesi ja röövinud nende varandusi.

ERA II 244, 233 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sõdade ajal olla asunud metsadesse erakuid ja röövleid, kes kohutanud inimesi ja röövinud nende varandusi.

ERA II 244, 234 (19) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmise kohaks Sännas oli olnud koobas paksu põlismetsa põues. Sinna olla kogutud igakord nõu pidama ning sääl mõistetud kohutki.

ERA II 244, 234 (19) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmise kohaks Sännas oli olnud koobas paksu põlismetsa põues. Sinna olla kogutud igakord nõu pidama ning sääl mõistetud kohutki.

ERA II 244, 234 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Lepistu algkool < Helgana Pruuli < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teine niisugune maa-alune koobas oli mõisnikkudel kohalikus Sänna pargis, kus piinati isegi vähema süüteo pärast inimesi.

ERA II 244, 234 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Lepistu algkool < Helgana Pruuli < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teine niisugune maa-alune koobas oli mõisnikkudel kohalikus Sänna pargis, kus piinati isegi vähema süüteo pärast inimesi.

ERA II 244, 234 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Valevandujaid oligi palju, mõned isegi tahtnud olla mõisniku meele järele ja neil olnud lõbus vaadata, kui teist käristati.

ERA II 244, 238 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Brenk Hintrik on leidnud ka ühe pärlikivi Kolo-Leegeni kohalt. See on olnud sügava koha pääl jões. Esimesel aastal, kui ta nägi, ei saanud ta seda välja võtta. Teisel aastal sai ta säält kätte ja see oli olnud tatrikutera suurune. Aga juut oli sellest asjast teada saanud. Juut petnud Brenk Hintriku käest petmise teel viie rubla eest. Kuid ta õigem hind oleks 300-400 rublani. Päält selle aja ei ole leidnud enam ükski kuulujuttudu järgi ühtegi pärlit.

ERA II 244, 238 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Brenk Hintrik on leidnud ka ühe pärlikivi Kolo-Leegeni kohalt. See on olnud sügava koha pääl jões. Esimesel aastal, kui ta nägi, ei saanud ta seda välja võtta. Teisel aastal sai ta säält kätte ja see oli olnud tatrikutera suurune. Aga juut oli sellest asjast teada saanud. Juut petnud Brenk Hintriku käest petmise teel viie rubla eest. Kuid ta õigem hind oleks 300-400 rublani. Päält selle aja ei ole leidnud enam ükski kuulujuttudu järgi ühtegi pärlit.

ERA II 244, 239 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Puud, metsad. Sänna asunduse pargis leidub üks eriline suur kuusk. Ta ümbermõõt on umbes 3-4 meetrini. Sinna on ennem sõdade aegu varandust peidetud. Säält on ka kaevatud, kuid seda õigele ei teata, kas mõni on ka midagi leidnud või ei ole. Kuid arvatakse, et ikka vist on leitud.

ERA II 244, 239 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teed. Sänna asundusest umbes Œ km lõuna poole asetseb nüüd külatee ja selle nimi on Poolatee. See nimi on saadud sellest, et Poola sõja aegu tulid säält teed mööda Poola sõjavägi alla.

ERA II 244, 239 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teed. Sänna asundusest umbes Œ km lõuna poole asetseb nüüd külatee ja selle nimi on Poolatee. See nimi on saadud sellest, et Poola sõja aegu tulid säält teed mööda Poola sõjavägi alla.

ERA II 244, 240 (9-10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Peidetud varandused.
Sännast Rõugesse minna olevat Süvaoru mäe sisse peitnud Rootsi kuningas kuldlooga niisugusesse kohta, kus inimesed seda künda ei saavat.
Kui mõni leiab mõne niisuguse kivi, millel on sadulakuju peal, siis sääl all peituvad ka varandus.

ERA II 244, 241/2 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast Ÿ km kaugusel oli olnud klooster, mille nimi oli Gootite klooster. See klooster oli hävinud Põhjasõja aegu. Goodid olid siit välja rännanud rahvasterändamise ajal. Kloostri varemed olid veel hilja aja eest tunda. Arvatakse, et olevat kolm käiku ja üks käik on kokku varisenud. Ja nendest teisest kahest käigust jookseb välja allikas.

ERA II 244, 242 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast umbes Œ km kaugusel on olnud kirik ja kiriku nimi oli Gootite kirik. Kiriku varemed on veel praegugi tunda.

ERA II 244, 242 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Umbes 50 aastat tagasi käidi kõrtsis, kus tantsiti ja lepiti sulaseid ja tütruk ja karjuseid.

ERA II 244, 242 (15) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Kaska veski asemel oli ennemini katoliku-usu kirik.

ERA II 244, 242 (16-17) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ametimehed.
Tõrvaajaja oli Sänna mõisas Juhan Vaap ja pärastpoole ta poeg Piip Vaap.
Esimestest seppadest oleks Kaarel Läte, kes elas ja töötas Sänna mõisas.

ERA II 244, 243 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Esimest koolmeistritest oleks Piip. Endine Sänna koolimaja asus Sännast lõuna pool 1 Œ km, kuid praegune asub kaugel 2œ km.

ERA II 244, 243 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Esimene Sänna mõisa valitseja oli Vuks. Pärastpoole Reitð, parun Vittevkon, kes jäi vaeseks ja pidi mõisast lahkuma. Siis valitses Vuks ja lõpuks Müüler.

ERA II 244, 243 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmine
Õigust mõisteti vanasti ka rehtedes, kes hakkasid mõisnikele vastu ajama. Vallakohtus mõisteti asju saja rublani, kuid suuremat kohut mõisteti juba kõrgemates kohtudes.

ERA II 244, 243 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmine
Õigust mõisteti vanasti ka rehtedes, kes hakkasid mõisnikele vastu ajama. Vallakohtus mõisteti asju saja rublani, kuid suuremat kohut mõisteti juba kõrgemates kohtudes.

ERA II 244, 245 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Koha muistend.
Endine Mõisaküla talu nimid olnud vanasti Puste, et aga mõisnikule ei meeldinud sarnane nimi, lasknud mõisaproua Pustet kutsuda Mõisakülaks. Puste talu juures asuva metsa kõrgem ja kuivem koht kandnud Pustepalu nime, millest hiljem tuli nimi Pussupalu, mida võib veel praegugi ümbruskonnas kuulda.

ERA II 244, 246 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praeguse Mõisaküla talu põllul näinud veel minu vanaema ja vanaisa kahe ahevare jäänust. Kuuldud juttude järgi olevat üks olnud kiriku ja teine mõisarehe ahervare. Rehepappide jutu järele olevat pühamail öil liikunud kiriku ja praeguse Haaboja lohu vahelisel teel vaimud ja kuuldud kirikukellade helisid.

ERA II 244, 250 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kodust umbes 1 km kaugusel metsas pidavad asuma ohvrikivi, kus olla vanad eestlased oma Jumalatele ohvrit põletanud. Täpseid andmed selle kohta puuduvad.

ERA II 244, 250/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
[Vanapagan toob Abrukalt pähkleid]
Seesama mets, kus peab ohvrikivi asuma, ei ole muud kui kividerägastik. Nende saamise kohta teatakse järgmist juttu:
Korra olla Peipsi vanapaganale kange pähkliisu tulnud ja ta läinud kuulsale Abruka saarele pähkleid otsima. Jõudnud Abrukale, korjas koti hoolega pähkleid täis. Ka metsavaht ehk omanik olla seda näind ja hakanud vanapaganad taga ajama. Vanapagan jooksnud nii kõvasti, et tähelegi ei pannud, kui kott purunes ja pähklid kotist välja jooksid. Pähklid asuvad veel praegugi selles metsas ja Vasara talu nurmedel.
[Vt. HVM II, lk. 62.]

ERA II 244, 251 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodukohast edasi Võru-Valga maanteed Valga suunas 1Œ km on lõunapoolsel metsatukas vanad gootlaste matused, kus asuvad kivid üksteiset ligi ristküliku kujuliselt. Samast paigast edasi Œ km on enne Põhjasõda olnud postijaam, mis sõjakeerises on hävinud. Praegu on sääl Palumetsa kirjatalu.

ERA II 244, 17 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Olen kuulnud rahvasuust sarnase juttu. Viitina vallas Saarlase asunduses Võrumaal, Pärli jõe ääres ühes käärukeses olevat peidetud kulda. Kullapeitumise koha plaan on raiutud üles ühele suurele kivile, mis asub Roosa metskonnas Tõrvapalu vahtkonnas. Selle kivi ühele küljele on raiutud ka kaks aastaarvu.

ERA II 244, 17/9 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli elanud üks mees, kes oli teinud palju nalja. Kord oli ta seletanud: "Sis ku ma viil nuur miis olli, sis olli ma kah kangõ salakütt. Mul oll kah üts otsast-toppi püss. Minka ma iks mõnegi jänese vai kitsõ maha lasi. Ütskõrd lätsi mõtsa niisama jalutama, äkki kuuldu paksust kuusistikust põtrade röökimist. Sis joosi kodu püssä perrä. Toppisin püssä rohtõ täüs, a ei olõ jo haavlit, sis võti üte viietollise nagla ja panni haavlite asõmalõ. Sis hiilse vargusi elukile manu, panni püssä põskõ, mõtli, kas laska, vai ei. Tõmpsi päästikast, nii käve kangõ kärtsahus ja põdõr oll sarvõpiten puu külen. Pikk viietolliline oll tä vaesõ kinni löönu. Põdõr elli viil, es saa tedä kui puu külest vallalõ võtta. Perän tull mul hää mõtõ. Ma võti mõtsast suurõ toomisõ, kääni tä viil kiirdu. Sis ku ma tedä nüpeldämä naksi. Ma nüpeldi tedä mitu tunni, sis karas vana rõibõ nahast välla ja juusk mõtsa. Mullõ jäi pallas nahk õnõ puu külge ripõndama. Sääne jant oll mul", ütles vana Jedronas.

ERA II 244, 19/20 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti, kui oli palju hunte, siis ei saanud neid kuidagi hävitada. Üks külamees oli kaevanud maasse suure haua ning väga sügava. Keset hauda oli pandud posti püsti, posti otsa pani jalgupidi partsi kinni, päält kattis haua õrnade okstega kinni ning ajas natuke prahti peale. Part hakkas postil öösi kisendama, seda kuulis vana hunt. Hunt jooksis parti sööma. Sai haua kohale, nii kukkus sisse. Küla kõrtsi poolt tulnud jällegi purjus vanamees. Saand haua kohale, libises vanamees hundi juurde hauda. Hunt ei puutunud vanameest, vaid nad pidasid nõu, kuidas saada välja. Nõu oli nii, vanamees läks enne välja.
Hunt seisis kahel jalal haua seinal. Vanamees ronis hundi selga mööda üles ja pääsis hauast. Aga hunt jäi hauda. Vanamees pääses õnnega. Aga hunt kisti hommikul koopast välja ja tõmmati nahk maha.

ERA II 244, 20/1 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti sõitnud mõisahärra kõrtsi juure, kaks toredat täkku tõlla ees. Kõrtsi ees jätnud ta hobused seisma ja ise läinud kõrtsi. Vanasti käinud ka karutaltsutajad, karu ketiga taga. Karutaltsutaja tulnud kõrtsi juure, sidunud karu ketiga tõlla jalapanuse külge ja ise läinud kõrtsi viina jooma.
Karu roninud pukki, võtnud ohjad käppade vahele, ise karjatanud äkki, mäh-hääh-mähh. Hobused ehmunud ära ja pandnud hüpates mõisa poole. Mõisahärra tulnud kõrtsist välja, vaadanud - hobuseid ei ole kusagil, ta läinud mõisa poole. Karutaltsutaja läks ka mõisahärraga ühes. Nad leidsid hobused talli juurest, nad olid valges vahus, karu istus pukis. Karu sai selle eest taltsutajalt ketiotsaga üle kühma.

ERA II 244, 22/3 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas on üks mägi nimega Megomägi. Ta on õige kena mägi, ümmarik ja üleval mäeharjal on ilus metsatukk. Mäe nimi Megomägi on saanud nõnda, nagu rahvas räägib. Vanasti, kui rootslased ihaldasid saada Eestit endale, siis nad tegid sõja, mis lõppes Rootsi võiduga. Aga pärastpoole hakkasid venelased rootslasile kallale tungima. Siis tuli jällegi sõda. Vene-, Poola- ja Taanimaa lõid liidu. Sest Vene ei jaksanud üksinda võidelda tugeva Rootsiga. Siis algas suur põhjasõda. 1700. a. Põhjasõja ajal oli saanud üks Rootsi kindral kuuli läbi surma, siia kuhugi Viitina lähedale. Ta oli kantud üles mäele, kuhu ta maha maeti. Kindrali nimi olevat olnud Megoma. Sellest saigi mäele nimi Megomägi.

ERA II 244, 23/4 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üks Nursi mees olnud Saarlase laualõikamise vabriku juures tööl. Ta olnud ka suur joodik. Tal olnud väga vilets elu. Kord läinud ta Rõugesse endale heeringaid tooma. Tal olnud ka sõpru. Tema oli läinud oma sõpradega kõrtsi. Oli joonud enda purju, siis oli läinud heeringaid ostma. Ostnud heeringad ära ja läinud siis koju minema. Kodu minnes läinud juba päike looja ja ilm läinud pimedaks. Läbi metsa minnes eksinud ta ära ja läinud sohu, kus ta oli läinud vastu suurt kandu ja kukkunud maha. Heeringad olid lennanud ka käest maha. Ta oli tulnud üles ja hakanud purjus pääga heeringaid otsima. Ta leidis korraga ühe libeda olevuse kätte, ta pigistanud selle pihku. Aga olevus hakkas kisendama. Nursi mees aga ütelnud endale: "Mis sa, vanakurat, röögid, ku sa joba mu käppi vahel oleõd." Ta pistis selle olevuse heeringa pähe tasku. See aga oli konn, kes õhtul pimedaga endale toitu otsis. Nursi mees oli enda nii purju joonud, et ta ei saanud midagi aru.

ERA II 244, 26/7 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keset suurt Luhasood asub vanaaegne peidupaik nimega Peeltesaar. Vanasti, kui meie maal oli Rootsi sõda, siis põgenesid inimesed sinna Peeltesaarele, et varju leida kuulide eest. Nad kaevasid sinna käike ja koopaid, kus nad elasid ja endale toitu valmistasid. Seal on veel neli posti maa sees püsti, sinna vahele seati peeled üles ja kuduti kangast. Peelte kohal on ka üks suur mänd. Et seal on peeled olnud ja kangast on kootud, sellepärast kutsutaksegi seda vanaaegset pelgupaika Peeltesaar. Peeltesaar asub Viitina vallas Luhasoos.

ERA II 244, 27/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutu nr. 2. järg.
Suur rong sõitis raudteed mööda, nii et roopad kumisesid. Vana Jedronas astus parajasti üle raudtee, ta aga nägi roobaste vahel suurt rongi rattamutrit. Ta võttis mutri, pani kotti ja kotiga selga. Siis pistis jooksma rongile järele, mõne sekundi pärast jõudis Jedronas rongile järele ning peatas rongi. Jedronas oli tubli jooksja. Nagu ta end ütles: "Ku ma viil nuur miis olli, sis olli ma kangõ juuskja." Nad keerasid vedurijuhiga kahekesi mutri vedurile külge. Vedurijuht tänas Jedronat, et ta oli mutri toonud. Muidu oleks veduri ratas otsast ära tulnud ja palju inimesi oleks saanud surma. Jedronas sai selle suure teo eest 50 kr.

ERA II 244, 28/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ükskord oli vana Jedronas jäänud väga kõvasti haigeks. Teda oli viidud haigemajja, kus ta olnud õige mitu kuud. Kui ta tundis ennast juba õige tervena, siis tuli ta haigemajast koju. Kodus oli ta seletanud: Nüüd olõ ma joba terve miis, mul on paras soojuse kraat 48?.

ERA II 244, 29/30 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ta seletas jälle ühte lugu, mis ta ise oli teinud: "Soo asi sündü mul sis, ku ma viil nuur miis olli. Naisil olli säntse väikese kilukarrakõsõ, minka nää suvõl haina manu hapund piimä söögis üten võti. Karrakõsõ olli ärä rossitanud ja mulguki olli joba seen. Naisõ naksi minnu sõimama, et suur mehepahr majan ja ei saa karrakõist är tinota. Ma ka-ks ütli mõnõ sõna vasta. Mul õs olo tinna. Ütel pääväl, ku kodukaitsja lasi sõõrilõ märki, sis ma lätsi märklavva takka tinakuulõ püüdmä. Nigu kuul tull, nii ma püüse tä ilustõ peiu ja sis panni karmani. Nii ma vahtsõ sääl kuulõ nigu kass hiiri. Perän oll küll peopesä veidükene sinine, tuu loe es midägi. Tuu iist saima jäl karrakõsõ är tinuta.

ERA II 244, 30/1 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast käve ma iks lauta hainu pääle magama. ?tskõrd heräsi ma unõ päält üles. Ma kuuli, kui lamba-sõnni kepsudi sulgu müüdä ja esi määgse. Lätsi kaema: susi es olõ lauda mulgust lambit kätte saanu. Täl oll süä täüs, sis ai uma hanna mulgust sisse ja hirmut lambit. Ma lätsi tassa mulgu manu ja haari soel hannast kinni. Kage susi sikut ja rüükse, ma vallalõ ka es lasõ. Peräkõrd kaksas vana hull hanna mant ja juusksõ mõtsa, veretii takan. Hand jäi õnõ mullõ. Hummugu lätsi kaema mõtsa, susi mõtsan sällüle ja varõsõ sei joba.

ERA II 244, 32/3 (9) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutustus Viitina mõisa asustamisest.
Enne mõisnikkude sissetulekut oli Viitina mõisa asemel talumaja. Ümber mõisa olid kõik talukesed ja igaühe talukrundi peal oli maja ja kõrvalhooned. Kui seati mõisnikud seisse. Tuli Viitina ja koondas talud mõisaks. Viitina mõisa esimeseks mõisnikuks oli Vittencow. Talukeste majad lõhuti maha ja see maa oli mõisal. Vana Sampson ostis Vittencowi käest Viitina mõisa oma pojale ära. Sampson pidas mõisat mõned ajad ja siis müüs mõisa Wulfile. Wulf ise mõisat ei valitsenud. Ta seadis valitsejad. Esimene valitseja oli Haller. Peale Halleri valitsemist tuli Wulfi mõisa valitsejaks Hausen. Kui Hausen mõisast lahkus, siis seadis Wulf Kargaja rendiherraks. Tuli sõda, siis oli mõisa ikka Kargaja käes. Peale sõja hakkas jällegi Kargaja valitsema. Kuigi peale sõja läks mõisa riigi kätte. Aga Kargaja oli rendiherr. Siis hakati Eesti kodanikele maid andma. Karga kätte jäi ainult südamõisa, piiritusevabrik ja ka natuke maad. Viitina mõisa alla kuulusid: Heibri, Matsi, Kängsepa, Vanamõisa, Saarlase ja ka Soemõisa. Praegu aga on need kohad kõik taludeks seatud ja antud Eesti kodanikele.

ERA II 244, 32/3 (9) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutustus Viitina mõisa asustamisest.
Enne mõisnikkude sissetulekut oli Viitina mõisa asemel talumaja. Ümber mõisa olid kõik talukesed ja igaühe talukrundi peal oli maja ja kõrvalhooned. Kui seati mõisnikud seisse. Tuli Viitina ja koondas talud mõisaks. Viitina mõisa esimeseks mõisnikuks oli Vittencow. Talukeste majad lõhuti maha ja see maa oli mõisal. Vana Sampson ostis Vittencowi käest Viitina mõisa oma pojale ära. Sampson pidas mõisat mõned ajad ja siis müüs mõisa Wulfile. Wulf ise mõisat ei valitsenud. Ta seadis valitsejad. Esimene valitseja oli Haller. Peale Halleri valitsemist tuli Wulfi mõisa valitsejaks Hausen. Kui Hausen mõisast lahkus, siis seadis Wulf Kargaja rendiherraks. Tuli sõda, siis oli mõisa ikka Kargaja käes. Peale sõja hakkas jällegi Kargaja valitsema. Kuigi peale sõja läks mõisa riigi kätte. Aga Kargaja oli rendiherr. Siis hakati Eesti kodanikele maid andma. Karga kätte jäi ainult südamõisa, piiritusevabrik ja ka natuke maad. Viitina mõisa alla kuulusid: Heibri, Matsi, Kängsepa, Vanamõisa, Saarlase ja ka Soemõisa. Praegu aga on need kohad kõik taludeks seatud ja antud Eesti kodanikele.

ERA II 244, 34/5 (10) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kus praegu on neli talu, aga vanasti oli see neli talu üheskoos, mis moodustasid ühe jõuka talu. Selles jõukas talus oli tugev peremees ning oli kaks sulast, mis olid kanged nagu noored karud. Nad murdsid töötegemist väga hoolega. Sellel talul oli üks suur mägi. Mäetaga oli laialdane heinamaa. Kui kevadel tuli suurvesi, mis ajas heinamaa veereni vett täis, mille tõttu niidul hein ei kasvanud ja hakkas sooks muutuma. Et seda suurt vett kõrvaldada, siis peremees laskis oma tugevatel sulastel kaevata mäest org läbi. Kust kevadel võiks suurvesi alla joosta. Tugevad sulased kaevasid paari nädalaga mäest oru läbi. Nüüd kasvavad oru kallastel juba tugevad vahtrad ja lepad ning sarapuud. Igal kevadel suurvee ajal voolab sellest orust alla kahinal vett. Kui seda orgu vaadata, siis tuleb meele nende tugevate sulaste kätetöö.

ERA II 244, 35/6 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kellelegi tütarlapsele oli unes ilmutatud, et kusagil on kastiga raha. Et tütarlaps mingu lõuna poole, nimelt Laitsna teed mööda, kuni jõuad ristteeni, kus on üks teetulp püsti. Tulba kohal olevat raha.
Kui hommikul tütarlaps oli üles tulnud, siis jutustas ta lugu isale. Nad läksid isaga kahekesi sinnapoole minema, kuhu kästud. Esimesena tuli neile vastu mustis riideis inimene, kes ütles: "Tere!" Teinekord tulnud neile vastu valgeis riideis inimene. Valge inimene aga oli öelnud: "Minge siit edasi, siis saate ühe risttee juure, kus on post püsti. Kaevake posti juures, sealt leiate rahakasti." Nad said posti juure. Siis hakkasid nad ümber posti otsima, nad leidsid sealt mõõga ja ühe suure noa. Nad hakkasid kaevama posti juures, siis leidsid nad rahakasti. Kus kast asus, seal olevat veel praegu auk maa sees.

ERA II 244, 36/8 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti olnud tugev mees nimega Liba Juhan. Ta elas Antslas. Tema ristipoeg elas Järvekülas, nimega Liba Juku. Teda kutsuti Korvi Jukuks, sest ta tegi korve. Kui metsa mindi, kutsuti Juhanit abiks, sest ta ei ajanud kunagi hobust palkide juurde, vaid võttis palgi selga ja kandis tee peale ning ladus koorma peale. Kord nägi ta hobust palgikoormaga lumme kinni jäänud. Ta tõreles meest ja käskis hobust koorma eest ära võtta. Siis võttis aisad ja vedas koorma lumest välja ja ütles: "Endalgi sai tõmmata, mis siis veel vaesel hobusel." Kord sõitnud Juhan viinavooriga Riiga. Temaga ühes oli tema ristipoeg Juku. Habena kõrtsi juures söödeti hobuseid ja söödi ka ise. Juhan sõi seal ristipoja kotist ja sõi pea poisi nädalasöögi ära. Jukul oli nutt tulemas. Juhan ütles: "Ära nuta midagi, küll saame süüa!" Järgmise kõrtsi juures käskis Juhan tuua reest vaksekest. Juku tuli tagasi ja ütles: "Ma ei näinud ühtegi vaksekest, vaid üks tõrs oli rees." "See ongi mehe vaksekene. Too ta siia!" "Ma ei jõua liigutadagi." Siis tõi Juhan tõrre ja hakkas sööma. Seal oli liha, kapsaid ja kolm pätsi leiba. Juhan sõi neljandiku sellest ära.

ERA II 244, 36/8 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti olnud tugev mees nimega Liba Juhan. Ta elas Antslas. Tema ristipoeg elas Järvekülas, nimega Liba Juku. Teda kutsuti Korvi Jukuks, sest ta tegi korve. Kui metsa mindi, kutsuti Juhanit abiks, sest ta ei ajanud kunagi hobust palkide juurde, vaid võttis palgi selga ja kandis tee peale ning ladus koorma peale. Kord nägi ta hobust palgikoormaga lumme kinni jäänud. Ta tõreles meest ja käskis hobust koorma eest ära võtta. Siis võttis aisad ja vedas koorma lumest välja ja ütles: "Endalgi sai tõmmata, mis siis veel vaesel hobusel." Kord sõitnud Juhan viinavooriga Riiga. Temaga ühes oli tema ristipoeg Juku. Habena kõrtsi juures söödeti hobuseid ja söödi ka ise. Juhan sõi seal ristipoja kotist ja sõi pea poisi nädalasöögi ära. Jukul oli nutt tulemas. Juhan ütles: "Ära nuta midagi, küll saame süüa!" Järgmise kõrtsi juures käskis Juhan tuua reest vaksekest. Juku tuli tagasi ja ütles: "Ma ei näinud ühtegi vaksekest, vaid üks tõrs oli rees." "See ongi mehe vaksekene. Too ta siia!" "Ma ei jõua liigutadagi." Siis tõi Juhan tõrre ja hakkas sööma. Seal oli liha, kapsaid ja kolm pätsi leiba. Juhan sõi neljandiku sellest ära.

ERA II 244, 42 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Möödunud ajast on üks jutt ühest kangest mehest. See kange mees elas Mõnistes. Tal oli võetud riigimetsa puid lõigata. See tugev mees lõikas päevas puid poolteist sülda. Nii ta lõikas üksinda terve talve puid ja teenis raha.
Et ta lõikas puid, siis kutsuti teda Puu Antsuks. Kuidas ta puid lõikas? Hommikul võttis oma suure sae ning kirve. See kirves oli raske. Iga mees ei jõudnud seda kirvest kasutada. Ta lõikas väga kiiresti puu maha. Ise lõikas tükkideks ja pani riita. Ta oli kord tõstnud auto üksinda plaatvagunile peale. Et ta tegi kangesti tööd, siis ta ka sõi sööki mitu pajatäit ära.

ERA II 244, 42 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Möödunud ajast on üks jutt ühest kangest mehest. See kange mees elas Mõnistes. Tal oli võetud riigimetsa puid lõigata. See tugev mees lõikas päevas puid poolteist sülda. Nii ta lõikas üksinda terve talve puid ja teenis raha.
Et ta lõikas puid, siis kutsuti teda Puu Antsuks. Kuidas ta puid lõikas? Hommikul võttis oma suure sae ning kirve. See kirves oli raske. Iga mees ei jõudnud seda kirvest kasutada. Ta lõikas väga kiiresti puu maha. Ise lõikas tükkideks ja pani riita. Ta oli kord tõstnud auto üksinda plaatvagunile peale. Et ta tegi kangesti tööd, siis ta ka sõi sööki mitu pajatäit ära.

ERA II 244, 46 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilnae < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rootsi sõja ajal võitlesid vastased üksteisega Viitinas ühel suure mäel. Seal sai surma vastase käe läbi (rootslase) kindral Meegu. Meegut ei saadud ära viia ning maeti siis mäe otsa. Pärast saigi see mägi endale nimeks Meegumägi.

ERA II 244, 46 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas ühes orus võitlesid soomlased ja üks teine rahvus. Soomlased said viimane kui üks surma ja maeti sinna orgu. Nii sai ta siis nimeks Soomeorg. Soomeorus võitlesid ka rootslased ja sakslased. Sakslased said ka muidu surma, ainult kaks jäi ellu, muidu oleks pandud nimeks Saksaorg.

ERA II 244, 47 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjasse Kurgjärve kaldale mattis Rootsi sõja ajal keiser vaenlastelt saadud neli tündrit kulda. Vaenlased said aga teada ja läksid kaevama, aga ei leidnud ja läksid tühjalt tagasi. Ka keiser ei leidnud oma kulda ja nii olevat ka praegu kuld seal.

ERA II 244, 47/8 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti läks mõisa kari marru ning siis maeti sinna sohu. Seda sood kardeti vanast. Arvati nii, et kes läheb sinna sohu, see läheb marru ja ka ta kari läheb marru. Marusoo on selle soo nimi.

ERA II 244, 48 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanalt ajalt on säilunud, et Ala-Matsi rehe varemetel olevat vanaaegne vasktoobi täis raha. Ja seda raha ei saavat muidu kätte, kui peab jaaniööl seda põrandat mööda käima ja laulma nii kaua, kuni näet vaimu. Siis saavat selle kätte.

ERA II 244, 48 (9) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna Veriojal tapeti süütu tüdruk, kes oli alles noor. Tüdruk tapeti ja tõukati ojja ning nii sai see endale nime. Verioja vesi on punakas, sest see olevat süütu verega segatud.

ERA II 244, 49 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas praegune tiik, mis on mõisas, laskis krahv Vitenkov talupoegadel trahviks kaevade, et need ei alanud õigel ajal rukilõikust. Ka Vitenkovist olevat saanud viimati talupoeg.

ERA II 244, 50 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas tiigi ääres mõisa aida taga oli olnud suur kõver puu, kus oli küljes neli rõngast, kuhu pandi talupoeg või mõni teine ja peksti. See oli talupoegade peksupaik. See pink lõhuti 1849. a.

ERA II 244, 50 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Krabi Prouavarik sai endale nime nii: Üks rikas proua oli rännanud, jõudnud sinna metsa ja jäänud ööbima. Röövlid aga röövinud ta paljaks ja tapsid ning jätsid metsa.

ERA II 244, 50 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas Süvaoja mäel teatakse olevat hõbedast hobusepäitsed. Neid olevat otsitud, ei olevat muud leitud kui hõbedane päitsete pannal. Ei teata ka seda, kes on leidja.

ERA II 244, 51 (16) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Peelde saarel Viitinas, Luhasoos, olid vanast Rootsi sõja ajal rahvas peidus ja kudasid kangaid. Sellepärast on ta nimi Peeldesaar.

ERA II 244, 51 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas Kikkasaarel oli kuuldud pääle Rootsi sõja kukelaulu. Ei teatud enam kuskil inimesi, ainult säält leiti veel.

ERA II 244, 51 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas Kikkasaarel oli kuuldud pääle Rootsi sõja kukelaulu. Ei teatud enam kuskil inimesi, ainult säält leiti veel.

ERA II 244, 51 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuidas sai Viitina nime:
Viitina mõisa laskis ehitada krahv Vitenkov. Vitenkovil oli kõik see maa, mis on praegu Viitina vallal. Vitenkov pani oma nime järele nime Viitina. Nii sai Viitina endale nime ja see nimi pole ka praegu veel kadunud.

ERA II 244, 69/71 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Uku oli vanade eestlaste jumal. Talle annetati igasuguseid andeid, mis viidud teatavasse kohta, kas mõne puu juurde, mõnele mäele või kivi pääle. Enamasti otsitud niisugune kivi, mille keskel olnud suur lohk, et sinna hää ohvreid panna ja ära põletada, millest olnud siis Uku-jumalal hää meel ja ta õnnistanud igat ohverdaja ettevõtet ja täitnud ta soovid. Neid kive peeti pühaks. Üks selliseid kive asunud vanasti ka Kasaritsas Peebumäel. See olnud suur kivi, mille keskel olnud suur lohk. Igakord meie esivanemad olla viinud sinna kivile esimese saagi viljast, viinud sinna siis liha sellelt loomalt, kelle tapsid, villa lambaniitmise ajal ja isegi riiet igast kangast ning põletanud, et ka Uku saaks oma osa, et neid ka edaspidi õnnistaks. Kui aga kellelgi juhtus õnnetus, arvas, et Uku on temaga pahandanud. Siis võttis ta ükskõik missuguse looma, tappis ära ja viis ta tervena ohvriks Ukule. Seda kivi nüüd aga enam ei ole, sest siis, kui hakati paganausku hävitama ja ristiusk võttis ikka rohkem maad, oli korra ka see kivi kadunud. Kuhu ta kadus, seda ei tea keegi.

ERA II 244, 75/7 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võrust nelja kilomeetri kaugusel Vastseliina tee ääres on järv nimega Pappjärv. Selles järves elavat kuri näkk. Mõnikümmend aastat tagasi olevat kord ühele Kasaritsa mehele unenäos öeldud Pappjärve näki poolt, et too mulle üks hingeline ja üks tossuline ja ma annan sulle hulga raha. Kolm ööd olla see mees järjest seda und näinud. Siis võtnud see mees nõuks näki käsku täita. Tossuliseks valinud ta oma varsa ja hingeliseks otsustanud ta varastada lähedalolevast talust väikest last. Kõigile püüetele vaatamata ei läinud talle aga lapsevargus korda. Nüüd võtnud mees oma kassi, pannud selle pihtsärgi (vanaaegne kuub) sisse, köitnud varsale selga ja läinud Pappjärve äärde. Seal hõiganud mees: "Näkk!" Kohe hakanud vesi keerlema ja veepinnale ilmunud koletis, suur rahakast turjal. Võtnud mehelt varsa kassiga seljal ja annud mehele rahakasti. Näkk võtnud varsa käekõrvale ja hakanud järve minema. Kui vesi aga puutus kassile külge, hakanud see näuguma. Nüüd taibanud näkk pettust, tulnud ja võtnud mehelt raha ära ja andnud varsa kassiga tagasi. Mehel olnud kahju küll hulgast rahast, aga polnud enam midagi teha. Võtnud siis varsa käekõrvale ja hakanud koju poole minema, aga kuhu ta astus, ikka ees tuli ja vesi. Küll lugenud mees issameiet edespidi ja tagurpidi, aga midagi ei tähendanud - ikka vesi ja tuli ees. Ei pääsenud vaene mees siis enne hädast, kui kukk laulma oli hakanud, alles siis oli vesi ja tuli kadunud ja mees oli viimaks leidnud kodutee.

ERA II 244, 83/6 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Mari Iisak, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Kirepis kõrtsimees olnud, nimega Siim. Alul olnud ta väga vaene, ei olnud tal raha ega ei käinud keegi ta juures ka viina joomas. Seal tulnud ühel päeval ta juurde kõrtsi ilus preili, ütelnud Siimule, et kui sa tahad rikkaks saada, siis võin ma sind aidata. Annan sulle hulga raha ja saadan su kõrtsi ka rohkesti joojaid. Tasuks selle eest aga tahan su hinge, millele tulen järgi 12-ne aasta pärast. Siim mõtelnud ja viimaks öelnud, et olgu. Mis kasu on mul sellest viletsast vaesest elust, ennem elan vähem, aga sellegi hästi. Nüüd annud ilus preili Siimule kotiga hulk kuldraha ja ise lahkunud. Kui preili hakanud uksest välja minema, näinud kõrtsimees, et preilil kingade asemel olnud kabjad otsas. Siis taibanud küll Siim, et ta müüs oma hinge kuradile, millele järgi tullakse 12-ne aasta pärast.
Sellest ajast peale hakanud kõrtsi-Siimu äri hästi: ööd ja päevad olnud kõrtsis joojaid ning raha tulnud nagu roobiga.
Aastad möödusid. Kõrtsimees Siim olnud nüüd väga rikas, puudust ei tundnud ta millestki, aga sellegipärast muutunud ta päev-päevast kurvemaks. Tal oli see meeles, et oma hinge on ta lubanud kuradile, kes sellele järgi tuleb pea, kuna ta oleks tahtnud nüüd veel kaua elada oma rikkuses. Kuid polnud midagi enam parata.
Kui kõrtsilised kord kõrtsi läinud, leidnud nad Siimu leti tagant surnuna. Ka kõrts oma sisemuselt olnud sama vaene nagu 12-ne aasta eestki - õlut ja viina vähe, raha ka ainult mõni teng.

ERA II 244, 94/6 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Kose külas asub järv, kus olla elutsenud vanasti vanapagan.
Vanaema rääkis: "Kasaritsa vallan Raudsepa külan oll elänü Vilu Jaan. Ta oll käunu vaimõga ümber. Vilu tütrel oll välänpuul abiello sündünu lats ja Vilulõ es olõ tu sukugi miildunu ja vanapakan oll ütelnu: "Kui ta lats sullõ ei miildü, sõs tuu mullõ tä är neläpävä õdagu Pappjärve viirde ja hõika: "Näks, ma olõ siin!" ja ma tuu sullõ pallo raha."
Vilu oll tahtnu last võtta, aga tütär oll kuuldnu ja es olõ andnu. Sõs oll Vilu varsalõ köütnü kassi sälga ja länü Pappjärve viirde ja oll hõiganu: "Näks, ma olõ siin!" Vanapakan oll tulnu, nii et vesi oll vatutanu. Vilu oll küünütänu vanapaganalõ ohilõia ja vanapakan oll andnu rahakasti. Vanapakan oll naanu minemä, kass oll rüükmä naanu ja vanapakan oll hobõsõ vallalõ lasknu ja oll rahakasti är haarnu ja Vilul takahn juuskma naanu. Vilu oll pagõnu, nigu viil oll jõudnu ja hobõnõ oll viil tõõsõl pääväl kodo lännü."
Praegu kardetakse ka seda järve ja sääl tuleb tihti uppumisi ette.

ERA II 244, 113 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pudrumäe talu on saanud oma nime sellest, et teoorjuse ajal valmistatud praeguse talu asukohal inimestele toitu. Libedast mäest alla tulles kukkunud söögitoojad tihti maha pillates toidu mäeküljele, mis paistnud seetõttu pudrumäena.

ERA II 244, 115/7 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vanal surnuaial põhjapoolsel küljel asus vana kabelimaja ja seda kartsid kõik möödaminejad. Sest igal öösel kuni kella 24 istus vana mõisnik Klaasnoppi aknal ja suitsetas pikka valget kipsipiipu, kell 24 ajal kadunud jälle ära. Siis võeti nõuks lõhkuda vana kabelimaja. Ühel päeval asusidki mehed lammutamistööle. Kõigepäält lõhuti aken, kus mõisnik igal ööl istus. Vana oli lammutatud ja hakatud uut ehitama tüki maad edasi. Ja sellest saadik, kui lammutati vana kabelimaja, ei tulnud enam vana mõisnik nähtavale.

ERA II 244, 117 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti elanud Rõuge vallas Rooksu ja Hurda küla piiris palju karusid ja hunte, niiet rahvas seisnud nende loomade hirmu all. Ainult mõned üksikud julged mehed astusid nendega võitlusse. Julgemaks kütiks osutunud Tsätso Jaan. Tol ajal olnud ränilukuga püssid ja neid laeti otsast. Enne jahti tehti tarvilisi ettevalmistusi. Valiti kuule, prooviti püsse jne. Eriti karu tapmiseks valati erilisi kuule savivormi sisse. Hiljem tehti veel kuulile rist otsa, seesugune kuul pidi tapma tingimata kiskja. Kuuli valamiskohaks olnud Rooksu külas Kuuse talu. Tsätso Jaan pidanud karujahti üksi ja tihti veel suuremate karude laskmisel lasknud tulisse püssirauda.

ERA II 244, 119 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ennemuiste eland Viitina mõisas keegi rikas härra. Tal oli olnud kulda mitu kotitäit. Varsi oli kuulujutt, et sõda on teisel päeval. Mõisnikul oli olnud hirm kulla pärast ja hakanud neid peitma mitmesse paika ümbruskonda. Ühe säärsaapa täie kulda toonud mõisnik Rõuge vallas Rooksu Vuuldvaoja ja Pärlijõe harude kaldale suure kivi juure ja peitnud nii kaugele kivist, et kui ise oli olnud kivi pääl, olev päike paistnud ja pää vari oli otse langenu kaevatusse kullauku. Mõisnik jäänud sõja ajal kadunuks ja toapoiss, kellele mõisnik oli seletanud küll kulla peitmisest, oli siiski jätnud mõisnik märkimata, millal ta kulla oli matnud kas hommikul, lõuna ajal või õhtul, sest päeva jooksul muutub väga palju liig järsult oja kaldal. Toapoiss oli teinud esimese kaevamise, aga ei leidnud midagi. See oli seletanud loo naabritele ja needki käinud kaevamas, kuid asjata. Nüüd on aga kivi ümbrus metsaga kaetud.

ERA II 244, 121/3 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Hurda külas Mäe-Edekünda B talu maa pääl asub Vahimägi. See oli vanast enne seda, kui hea Rootsi kuningas siin käis. Siis oli olnud Rõuge ümbruses vähe metsi ja Vahimäelt oli olnud näha kaugele Rõuge ja Viitina mõisa nurmile, nüüd on mets suures kasvanud ja ei ole enam kuhugi näha. Siis oli läinud suur sõda taplema. Varsti oli ilmunud venelaste väed Rõuge ja Viitina mõisa nurmile. Ümberkaudseil inimeisil oli olnud kõigil hirm venelaste vägede eest. Mõne päeva pärast oli kulutulena lagunud sõnum, et Tartu poolt tulev Rootsi kuningas oma väega. Kõik oli kogunud mäele vaatama, kas on ju näha kustki Rootsi vägede ilmumist, sest kardeti hirmsasti seda, kui Vene väed juhtuks riisuma tulema külla, enne kui jõuab Rootsi kuningas. Seekord oli õnnis tunnike ja juba kaugelt oli olnud näha, kuis esimene lahing käis kibedasti ja võidu ei olnud märgata kummagi poolel. Vahepääl oli kohalikud elanikud läinud kuningale teatama, et Vene väed on suured ja ridade teist otsa ei ole veel nähagi. Kuningas saanud huvitatus, et kust on siis venelaste väed nii ilusasti näha. Kohalikud elanikud toonud kuninga siis mäele ja tõesti oli kuningas päris imestunud, et kui ilus on siit näha vaenlase vägesid ja milline org on siin vahel. Mäel oli kuningas leidnudki nõu, et omi vägesid võib viia siit võsastikku mööda alla orgu märkamatult venelaste selja taha ja nii võita. Ja tõesti oli olnudki nii. Kuningas oli viinud suurema vägesid venelaste selja taha ja hakkanud ootamatult venelasile peale tungima ja nii oli löönud suured Vene väed ilma suuremate võitlusteta Pihkvani. Sest ajast hakkanudki mäge kutsuma Vahimäe, enne oli mäel ainult tuld tehtud jüriööl ja nõu peetud muiks tähtsamaiks ettevõtteks.

ERA II 244, 121/3 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Hurda külas Mäe-Edekünda B talu maa pääl asub Vahimägi. See oli vanast enne seda, kui hea Rootsi kuningas siin käis. Siis oli olnud Rõuge ümbruses vähe metsi ja Vahimäelt oli olnud näha kaugele Rõuge ja Viitina mõisa nurmile, nüüd on mets suures kasvanud ja ei ole enam kuhugi näha. Siis oli läinud suur sõda taplema. Varsti oli ilmunud venelaste väed Rõuge ja Viitina mõisa nurmile. Ümberkaudseil inimeisil oli olnud kõigil hirm venelaste vägede eest. Mõne päeva pärast oli kulutulena lagunud sõnum, et Tartu poolt tulev Rootsi kuningas oma väega. Kõik oli kogunud mäele vaatama, kas on ju näha kustki Rootsi vägede ilmumist, sest kardeti hirmsasti seda, kui Vene väed juhtuks riisuma tulema külla, enne kui jõuab Rootsi kuningas. Seekord oli õnnis tunnike ja juba kaugelt oli olnud näha, kuis esimene lahing käis kibedasti ja võidu ei olnud märgata kummagi poolel. Vahepääl oli kohalikud elanikud läinud kuningale teatama, et Vene väed on suured ja ridade teist otsa ei ole veel nähagi. Kuningas saanud huvitatus, et kust on siis venelaste väed nii ilusasti näha. Kohalikud elanikud toonud kuninga siis mäele ja tõesti oli kuningas päris imestunud, et kui ilus on siit näha vaenlase vägesid ja milline org on siin vahel. Mäel oli kuningas leidnudki nõu, et omi vägesid võib viia siit võsastikku mööda alla orgu märkamatult venelaste selja taha ja nii võita. Ja tõesti oli olnudki nii. Kuningas oli viinud suurema vägesid venelaste selja taha ja hakkanud ootamatult venelasile peale tungima ja nii oli löönud suured Vene väed ilma suuremate võitlusteta Pihkvani. Sest ajast hakkanudki mäge kutsuma Vahimäe, enne oli mäel ainult tuld tehtud jüriööl ja nõu peetud muiks tähtsamaiks ettevõtteks.

ERA II 244, 125/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana juttu järele on Rõuge valla Sänna Suurveski asemel oli olnud katoliku usuliste jaoks kirik, Kumisev mägi ja ümbrus oli olnud matmispaik. Et siin on madal koht kiriku asupaikaks, siis ehitati Rõugesse kirik. Mõisnik oli selle vana kiriku lõhkunud maha ja teinud veski. Kaevanud selle veski alla jõe.

ERA II 244, 127 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Meie küla Jüriöö mässu algatajaks oli J. Tanila. Mõisnik sai selle mehe pääle pahaseks ja kiusas teda taga. Sundis kallilt renti maksta ja teopäevi oli palju. Tanila otsustas parem lahkuda. Tema onnike lõhuti maha. Ainult ase on veel Mäe-Ede Hurda A niidu pääle jäänud mälestuseks. Et siin on olnud ka kord vahva kangemeelne mees elanud.
Teine talu on hävinenud Rooksust nimelt Troska talu. Praeguse Kuuse ja Tiivoja vahelt Pärlijõe ligidalt. Rooksust teise talu hävinemise kohta, ei teata ka selle mehe nime.

ERA II 244, 127 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Meie küla Jüriöö mässu algatajaks oli J. Tanila. Mõisnik sai selle mehe pääle pahaseks ja kiusas teda taga. Sundis kallilt renti maksta ja teopäevi oli palju. Tanila otsustas parem lahkuda. Tema onnike lõhuti maha. Ainult ase on veel Mäe-Ede Hurda A niidu pääle jäänud mälestuseks. Et siin on olnud ka kord vahva kangemeelne mees elanud.
Teine talu on hävinenud Rooksust nimelt Troska talu. Praeguse Kuuse ja Tiivoja vahelt Pärlijõe ligidalt. Rooksust teise talu hävinemise kohta, ei teata ka selle mehe nime.

ERA II 244, 127/9 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Muiste kündnud Lalli talu peremees Ants oma kesamaad. Korraga hakkanud adranina millelegi külge ja hobused jäänud seisma. Ants hakkanud hirmsasti vanduma ja kutsunud vanakurja ikka appi ja viimaks ütelnud: Kuri, kui sa soovid, võta see rahakastki mu adraotsast. Ja vaata, ader pääsiski lahti ja maa sees kuuldus ainult raha kõlinat. Nüüd sai küll mees aru, et oli vanakurä rahakatel jäänudki sangapidi adra nina otsa. Küll olnd mehel nüüd kahju, et raha viidud ära ja ainult sang jäänud adraninale.

ERA II 244, 131 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rooksu küla nime kohta räägitakse:
Vanasti olnud Tõrvapalu metsa ääres soos suur pilliroog ja pilliroog ulatanud Rooksu küla nurmedeni. Rahvas hakanud küla nimetama Ruusuu külaks. Hiljem Roogsoo ja praegu Rooksu.
Soos pilliroo keskel pesitsenud palju kurgi ja õhtuti trallitanud ikka kurluuks, kurluuks, ruuksu, ruuksu. Rahvas ristinud küla kure pillerkaari järele Ruuku. Hiljem Rooksu.

ERA II 244, 131/3 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna ja Hurda küla suurem vembumees olnud Tõrva Ants. Viimane põletanud tõrva ja olnud hää mesilaste kasvataja. Kõrd tabanud Tõrva-Ants meevarga. Määrinud varga meega kokku ja raputanud linaluid ja sulgi pääle ning lasknud varga lahti. Tõrva ja süsi vedanud Ants Sangaste krahvile ja Võrru. Tõrvavoorilt tagasi tulles jaganud ohtralt küla elanikkedele viina, tubakat ja muid esemeid. Ants on olnud ka jõumees. Praegu näidatakse Muasilla talu rehealust, mille palgid Ants säläga mõisametsast varastanud. Palkide jämedus on olnud tal 7 tolli. Kord saanud metsavaht Antsult palgi tassimisel kirve vöö vahelt napsata ja pistnud Sänna mõisa poole jooksma, et härrale tunnistuseks kirvest viia. Ants märganud tegu, visanud palgi õlalt maha ja pistnud järele. Jooksnud umbes versta, saanud metsavahi kätte. Võtnud kirve käest ja andnud metsavahile tubli keretäie, ise õpetates: "Ku ma mõisamõtsast ossakese kodu via, sis tulgo ei mano, oss pure."

ERA II 244, 137/9 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla asus praeguse Rõuge asunduse idaosas. Külas oli kolm talu, kelle omanikeks olid Aid, Meister ja Nagel. Küla asus kahel pool koplit maantee ääres. Varemetest on säilinud veel mõned müürikivid ja sepikoja ahervars ja üks vana, poolküljeli vajund, seest õõnes pärn. Ka on veel säilinud küla kaev, kust praegune taluomanik Tigane vett võtab. Mõisaomanik aga ihkas küla omale, sest ta asus mõisa ligidal, ja kaunis head maad. Alul oli vallanõukogu selle vastu, sest see oli jõukam küla vallas. Et saada luba vallanõukogult Handimiku küla vahetada Mällatiigi ja Soemäe vastu, selleks andis mõisnik vallanõukogule paar vaati õlut ja ka viina. Vallanõukogu andiski loa ja 1862 a. Lammutati Handimiku küla.

ERA II 244, 139/41 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla nimesaamisest räägib isa. Kord elanud Handimiku külas püha mees nimega Handi-Mikk. Kord läinud ta suvel kirikusse. Et vähema jalavaevaga kohale jõuda, siis valis ta tee otse üle Rattajärve. Ta sammuski üle järve ja jaladki ei saanud märjaks. Kirikus näinud ta vanakuradit tukkujate nimesid hobusenahale kirjutamas. Et aga viimaseid oli palju ja nahale ei tahtnud mahtuda kõigi nimed, siis hakkas vanakurat hammastega kinni hoides nahka suuremaks venitama. Aga õnnetuseks pääses nahk lahti ja vanakurat lõi pää vastu seina. Seda aga nägi Handi-Mikk, kes selle pääle naeratas. Kodugi läks ta oma tuldud teed, kuid järvel said jalad märjaks. Nüüd sai ta aru, et oli teinud pattu. Sellest pääle hakati külagi, kus ta asus, Handimiku külaks kutsuma.

ERA II 244, 141/3 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 krundil on olnud enne Põhjasõda kool, kuid sõja tagajärjel on see põletatud vene tatarlaste poolt. Seda tõendvad küla vanemad elanikud, kelle esivanemad on elanud enne Põhjasõda. Kooli varemetest on säilinud kooli vundament ja kaevu ase, mida pole küll näha, kuid kaevamise teel on tunda vundament.

ERA II 244, 141/3 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 krundil on olnud enne Põhjasõda kool, kuid sõja tagajärjel on see põletatud vene tatarlaste poolt. Seda tõendvad küla vanemad elanikud, kelle esivanemad on elanud enne Põhjasõda. Kooli varemetest on säilinud kooli vundament ja kaevu ase, mida pole küll näha, kuid kaevamise teel on tunda vundament.

ERA II 244, 143/5 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 maal on veel üks männik, mida kutsutakse Peremehe pedästik. Ta on saanud oma nime tülist, mis juhtus peremehe ja metsavahi vahel. See mets kuulus peremehele, kuid mõisnik laskis piirikivid edasi nihutada niipalju, et mets saaks mõisale. Peremees ei teadnudki piiriõiendusest ja läks metsa omale hagu tooma, kuid korraga ilmus tema juurde metsavaht ja nõudis peremehelt hao eest teatud summa. Peremees keeldus metsavahile maksmast, sest ta teadis, et mets on temal ja mis õigus on metsavahil metsa üle ja ta viskas metsavahile kirvega. Metsavahtki ei jäänud ootama ja mehed läksid kokku sülitsi. Viimaks leppis peremees ja metsavaht ära ja metsavaht ütles, et jäägu sulle mets ja su hagu, kuid kirves jääb minule. Nüüd ütles ka sulane, et peremehel pedästik ja mõtsavahil kirvõs. Sellest on tulnudki nimi Peremehe pedästik.

ERA II 244, 143/5 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 maal on veel üks männik, mida kutsutakse Peremehe pedästik. Ta on saanud oma nime tülist, mis juhtus peremehe ja metsavahi vahel. See mets kuulus peremehele, kuid mõisnik laskis piirikivid edasi nihutada niipalju, et mets saaks mõisale. Peremees ei teadnudki piiriõiendusest ja läks metsa omale hagu tooma, kuid korraga ilmus tema juurde metsavaht ja nõudis peremehelt hao eest teatud summa. Peremees keeldus metsavahile maksmast, sest ta teadis, et mets on temal ja mis õigus on metsavahil metsa üle ja ta viskas metsavahile kirvega. Metsavahtki ei jäänud ootama ja mehed läksid kokku sülitsi. Viimaks leppis peremees ja metsavaht ära ja metsavaht ütles, et jäägu sulle mets ja su hagu, kuid kirves jääb minule. Nüüd ütles ka sulane, et peremehel pedästik ja mõtsavahil kirvõs. Sellest on tulnudki nimi Peremehe pedästik.

ERA II 244, 145 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast jookseb läbi oja, kus asub võrreng, mis kannab Katrivõrrengu nime. Vanasti, kui veel kõik karjad ühte käisid, olnud suured inimesed karjas, sest oli karta veel hunte ja karjas oli palju loomi. Ühes karjas käis tüdruk ja poiss. Tüdruku nimi oli Kadri. Kord karjas olles tekkis nende vahel millegipärast tüli. Tüli tekkis just võrendiku kaldal, kus poiss ägedusehoos lõi tüdruku labidaga võrrendikku, kus see uppus. Poiss pandi küll pärast seda häbiposti, mis sel ajal veel olemas oli. Nii jäigi sellele võrrendikule nimeks Katrivõrrendik. See nimi on säilinud praeguse ajani.

ERA II 244, 145 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast jookseb läbi oja, kus asub võrreng, mis kannab Katrivõrrengu nime. Vanasti, kui veel kõik karjad ühte käisid, olnud suured inimesed karjas, sest oli karta veel hunte ja karjas oli palju loomi. Ühes karjas käis tüdruk ja poiss. Tüdruku nimi oli Kadri. Kord karjas olles tekkis nende vahel millegipärast tüli. Tüli tekkis just võrendiku kaldal, kus poiss ägedusehoos lõi tüdruku labidaga võrrendikku, kus see uppus. Poiss pandi küll pärast seda häbiposti, mis sel ajal veel olemas oli. Nii jäigi sellele võrrendikule nimeks Katrivõrrendik. See nimi on säilinud praeguse ajani.

ERA II 244, 145/7 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast mööduva Viitina maantee ääres asus nurme nurgal majake, kus asus kõrts. Seda kõrtsi kutsuti Kolga kõrdsiks, sellepärast et ta asus nurme nurgal ja maantee ääres. Pärast sõda jäi see kõrts küll puutumata, kuid pikapeale suleti siiski ja umbes kümme aastat tagasi lammutati majagi. Nüüd ei ole sellest muud järel kui ainult põllumaa, kus suvel veel lokkab ilus põld, kuid koha nimi on siiski veel alal ja praegugi kutsutakse seda kohta Kolga kõrtsiks.

ERA II 244, 145/7 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast mööduva Viitina maantee ääres asus nurme nurgal majake, kus asus kõrts. Seda kõrtsi kutsuti Kolga kõrdsiks, sellepärast et ta asus nurme nurgal ja maantee ääres. Pärast sõda jäi see kõrts küll puutumata, kuid pikapeale suleti siiski ja umbes kümme aastat tagasi lammutati majagi. Nüüd ei ole sellest muud järel kui ainult põllumaa, kus suvel veel lokkab ilus põld, kuid koha nimi on siiski veel alal ja praegugi kutsutakse seda kohta Kolga kõrtsiks.

ERA II 244, 147 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanasti, kui küla kari käis üheskoos, siis olid külakarjused ajaviiteks peksnud pulke niidusse. Niitma minnes olid need hädaks seal ees. Sellepärast hakati seda niitu Pulganiiduks kutsuma. Nüüdki kutsustakse Rõuge vallas asuva Suure-Ruuga küla karjamaad Pulganiiduks.

ERA II 244, 149 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ennemuiste olnud Rõuge vallas Suure-Ruuga külas asuva Kanni talu orus üks väga mülgasterikas ja nõrk soo. Keegi ei tohtinud sinna peale minna, kes läks, see langes mülkasse. Kord läinud üks härg üle soo minema ja kukkunud mülkasse ning uppunud. Pärast seda hakati sood kutsuma Häräniiduks.

ERA II 244, 153/4 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo talu maal maantee ääres oli olnud väike järv. Kord sadanud kõvasti äikesevihma ja järv oli läinud Ahitsasse. Rahvas tõendab seda järve minekut sellega, sest olid leitud sellevahelisel maa-alal kalu. Kuid selle järve asemele oli jäänud mülgassoo. Soole aga on pandud nimeks Kuresoo, sest ta on ümmargune kui kure pesa.

ERA II 244, 154 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nursi vallas Nursipalust oli läinud sõja ajal üks kõrvaline tee. Rootsi vägedel oli olnud vaenlase eest põgenemine. Et mitte kulda vaenlasele anda, pandsid nad kullapütid teine teisele poole seda teed ja panid ketiga üksteise kinni. Praegu on seal mets peale kasvanud ja seda teed ei tea keegi.

ERA II 244, 154/5 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo külas Andre talust möödamineva külatee ääres vasakul pool kivi alla olla peidetud kulda. Kord olevat näidatud seda kohta ühele unes ja kästud uueaasta ööl sealt ära tuua. Kuid kive on palju, siis ei tea keegi, kus see asub.

ERA II 244, 155 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge külas Pärli külas asuv Purlaku mägi on saanud oma nime sellest. Elanud üks rahvus, nimelt purlakulased. Kui need ära olid surnud, siis maeti nad sinna mäe sisse. Aga niipalju maapinna lähedale, et kirstu otsad olla välja paistnud. Ja sestsaadiks hüütakse seda mäge Purlaku mäeks.

ERA II 244, 155 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Süvaoja talu lähedal olev mägi kannab ka sama nime nagu talu. Rahvajutu järele olevat sinna peidetud Põhjasõja ajal kõige kõrgemale kohale, savi ja kruusa sisse Rootsi kuninga kuldtaosed ja look. Peale selle veel kast kuldraha.

ERA II 156, 585 (17) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Ludvig Raudsepp (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Haanja vald.
Vanast Lipardi mõisa nimi oll Haani mõisa, et tuu oll kesk valda, sis naati kah valda tuu perrä kutsma - Haanja vald vai Haani vald.

RKM II 53, 405/7 (2) < Rõuge khk., Pindi k. - Jaan Aia, Antsla keskkooli õpilane < Danil Sibul (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Lahing Mõskülas
Kuue aastaseni elasin Võru lähedal Lasval. Maastik oli seal ilus: järv, metsad, mäed.
Tihti käisin emaga metsas seenil või marjul. Oli tore kõndida põlises männimetsas, kus vaade põliste tüvede vahelt ulatus kaugele. Kuid keset tasast metsaalust kerkisid ümargused kuplid. Kupleid leidsime Kalmumäel, Kääpa külla viiva tee ääres ja Kurepalu metsas. Kord kohtasime metsas Daniel Sibulat. Ta jutustas nende küngaste kohta järgmist.
See sündis siis, kui siin mail taplesid roots ja venelane. Siis sõdisid nad vastastikku - ühe riigi vägi ühel pool, teise riigi vägi teisel pool Võhandu jõge. Taplused olid kõvad, sest mõlema riigi väed olid tugevad. Venelased olid laagris Kalmumäe lähedal, rootslaste laager jõe ääres, umbes seal, kus praegu on Kääpa küla. Küll püüdsid sõjaväed üksteist hävitada, kuid õiget edu põlnud kellelgi. Mõlemal poolel langes siiski palju mehi ja ühe lahingu ajal olnud jõgi verest punane. Vaenlased sõlmisid siis vaherahu. Hakati langenuid matma. Rootsi sõjamehed maeti jõe äärde ning Kääpa tee äärde. Venelased matsid langenud mäele, mida hakati kutsuma Kalmumäeks, ja Kurepalu metsa. Kurepalus on ka vene ülema haud. See on teistest suurem. Küla, mis tekkis lahingute kohale kutsutakse Kääpa kulaks ja Võhandu jõge Kääpa jõeks.

RKM II 53, 495 (4) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linnamäel oli vabatahtlik organisatsioon, mis kandis nimetust "Vande Selts". See organiseeriti 1914. aastal. Selle organisatsiooni juhiks oli vallakirjutaja poeg Luik. Liikmeteks olid: Kuus Ruudi, Juhan Jaik, Juhan Taal jt. Nad tegelesid täpse laskmisega ja kirjutasid numbritega kirju. Sellest organisatsioonist sai teada miilits. Need liikmed viidi Võrru prokuröri juurde uurimistele, ministeeriumikoolist. Numbritega kiri saadi kätte Juhan Taalilt. Juhan Taal oli öelnud, et ta ei teadnud selle organisatsiooni tegevusest midagi, vaid sain aru, et on mingisugune mänguselts ja sellepärast andsin allkirja. Juhan Taal sai niimoodi lahti. Teised saadeti asumisele Vologdasse.

RKM II 53, 497 (10) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kellelegi oli unes näidatud, et Sadula metsas suure kivi all pidi olema palju kulda. Sellele kivile oli raiutud peale sadul, et leitaks kergemini see kivi kätte. Sellest saigi see mets omale nimetuse Sadula mets.
Matusmägi Linnamäel on saanud oma nime sellest, et sinna on maetud mõisnikud ja nende sugulased.

RKM II 53, 511/8 < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Varstu k/n. - Kaja Hist < Katri Puija, 78 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Andmed on kehtivad Mõniste mõisa kohta. Mõniste mõisa omanik Ed. v. Wulf omas Mõniste, Saru, Taheva ja Vastse-Roosa mõisad. Peale nende veel Lätimaal mõisa.
1905. a. oli Mõniste mõisas meierei. Seda ei kasutanud aga mõisnik von Wulf ise, vaid see oli tal kellelegi ära renditud. Vana-Roosa mõisas, mis asus Vana-Roosa vallas, asus viinavabrik. Mõisatööliste palk oli harilikult 3-5 rbl. kuus. Trahve määrati mõisatöölistele tihti, kas mõne vembu puhul või varguse puhul, mida näljased töölised ka tihti tegid. Nad varastasid toiduaineid jne. Kui mõnele mõisatöölisele määrati trahv, siis tuli see maksta Kuutsil (so praeguse Mõniste külanõukogu vaestekassasse). Mõniste mõisa meiereis ei tegutsenud poliitilisi ringe. Mõisatööliste arv mõisas oli 20-30 inimest. Tüdrukutele, näit. toa- ja pesutüdrukutele maksti 3 rbl. Kolme-nelja inimese peale oli üks korter. See oli väike tuba härrastemajas.
Mõisatööliste söök perele oli väga halb. Piima mõisatöölistele üldse ei antud. Piim aeti läbi koorelahutaja ja söögiks perele anti ainult lõssi. Lõssiga keedeti ka kõik supid ja jahukört.
Tihti söödi ainult kuivi kartuleid ja lõssi. Nii kordus see päevast päeva. Meestele anti kuus 16-18 naela leiba, naistele aga 14-15 naela leiba. Hantvärgid sõid eri lauas. Hantvärkide hulka kuulusid kutsar, üks toapoiss, kokk, aidamees, valitseja, kirjutaja jne. Nende toit oli parem, kui mõisatööliste toit.
Mõisas olid kahesugused moonakad: 1) maamoonakad ja 2) rahamoonakad. Maamoonakad omasid 9 vakamaad maad ja neile oli võimaldatud lehmapidamine. Neil oli pool vakamaad heinamaad. Rahamoonakad said rahatasu jüripäevast mihklipäevani 30 kop. päevas ja mihklipäevast jüripäevani 25. kop. päevas. Öötöö eest, mida oli moonakas ka kohustatud tegema, maksti ainult 5 kop. Peale rahapalga võis rahamoonakas pidada ka lehma ja siga.
Pühapäev oli harilikult puhkepäev, aga neil, kes töötasid viinakodades ja karja peal ei olnud puhkepäeva. Maamoonakatele anti tükitööd, eriti tööperioodidel näit. heinaajal, lõikuse- ja kartulivõtmise ajal.
1905. a. streikisid Mõniste mõisa töölised ja moonakad, nõudes Wulfilt palka juurde. Wulf ise tol ajal mõisas ei olnud. Poisid ajanud mõisa virtina kotti. Alul lubatud küll palka juurde, aga kui Wulf koju tulnud, ei andnud ta sugugi palka juurde. Need kottiajajad poisid arreteeriti, nimelt Puija, Puusepp ja Käärmann. Mitmed mõisatöölistest vällandati.
Kõnedega esines Mõnistes (vallamaja juures) ja Varstu vallamajas Ado ja Karl Pikk surmati Võrus. 1905. a. levitati Varstu vallas ka lendlehti. Lendlehtede kohaletoimetajaks oli Varstust pärinev Joosep Kalanepp, kes töötas Tallinnas Lutheri vineerivabrikus. Kohapeal said lendlehti noored, umbes 20-aastased noormehed: Eduard ja Paul Johansonid, Paul Silman ja Theodor Johanson. Viimane käis tollal Tartus koolis, kuid oli suvepuhkusel. Mainitud isikuilt saadi kätte lendlehed. Nad käisid Riias prokuratuuris. Theodor Johansoni süüdistatud eriti selles, et ta olnud kirjavahetuses Joosep Kalanepiga. Th. Johanson mõisteti Siberisse kolmeks aastaks, teised viieks aastaks. Nendest Paul Silman ja Eduard Johanson ei tulnudki enam koju, kui vabanesid, vaid jäid elama Peterburi.
Mõisnik von Vulf ässitanud talupoegi üles vastuhakkamisele mustasõjale. Soovitanud laenata laenukassast 200 rbl., et selle eest osta relvi. Kuid mõisas olnud valitsejaks keegi Veheri nimeline isik, kes ei lasknud talupoegadel seda teha. Pärast, 1905. aastal võttis Wulf oma mõisasse ainult sakslastest teenijaid, eriti karjamõisasse Tiitsale ja Karisööti.
Mõisnik von Wulfi ja ta rentnikkude vahel ei olnud midagi erilist. Wulfile oli meeldinud see, kes oli väga alandlik. Talle ei ole meeldinud, kui inimene on hästi riides. Kord tulnud keegi noormees mõisasse tallimehe kohta otsima, olnud hästi riides ja sellepärast ei võetud teda tööle.
Andmete andja: Katri Puija
78 aastat vana.
Elukoht: endine Rõuge kihelkond, Vana-Roosa vald, Roosa Alaküla.
Praeguse administratsiooni järgi: Antsla rajoon, Varstu k/n, kolhoos "Tammsaare".
Andmete koguja: Antsla Keskkooli 10. kl. õpilane Hist, Kaja, sündinud 1937. aastal.
Elukoht: Antsla raj., Varstu k/n., End. Võru maakond, Vana-Roosa vald.

RKM II 62, 323 (9) < Rõuge khk. - Elmar Päss < Alma Pettäi, 55 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Häälüors.
Tütärlatsile tuudi kõone hällüors, a poisile pandi kuusine hällüors.
Last hällütedi jalaga, käega tetti tüüd. Latse hällütämist es peeta tüü tegemises:
Hällütä last vai tõmba hunni*, - ütepallo palka saad mõlembist.
* - hunn = urriluu

RKM II 62, 324/5 (13) < Rõuge khk. - Elmar Päss < Alma Pettäi, 55 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Talgu'
Vanaaolitse talgu' peeti mitmel aal. Kõige tähtsapa ollive linakakmise ja kartulivõtmise talkid. Sis tetti ka luusmine. Ütele saa pill, kel seoke luus om, tuu om võitnu.

RKM II 62, 328 (3) < Rõuge khk., Nogu k. - Elmar Päss < Hermiine Rebane, 66 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Enne lahkumist näitab laulik üht vana raamatut, mille pealkirjaks on "Mõnne Kauni Vaimolikko Laulo neide hääs, kes süddamest Jesust Kristust otsva, nink temma sisse uskva ja armastussen püüdva juurduda ning kasuva." I 228+18 lk., II 286+24 lk. Tõine jaggo. Tarto-linan 1819. Trükitu J. C. Schunnmanni man. Tsenseeritud: Tarto-linan, sel 12. Märziku päival 1819. Dr. Gustav Evers.
Raamatuide säetu üllekaeja.

RKM II 62, 328 (3) < Rõuge khk., Nogu k. - Elmar Päss < Hermiine Rebane, 66 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Enne lahkumist näitab laulik üht vana raamatut, mille pealkirjaks on "Mõnne Kauni Vaimolikko Laulo neide hääs, kes süddamest Jesust Kristust otsva, nink temma sisse uskva ja armastussen püüdva juurduda ning kasuva." I 228+18 lk., II 286+24 lk. Tõine jaggo. Tarto-linan 1819. Trükitu J. C. Schunnmanni man. Tsenseeritud: Tarto-linan, sel 12. Märziku päival 1819. Dr. Gustav Evers.
Raamatuide säetu üllekaeja.

RKM II 62, 374 < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Elmar Päss < Aksel Vissel (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Aksel Vissel, kes elab Antsla rajoonis Kõrgepalu s/a, Lillemäe talus, näitas üht vana hõbemünti, mis oli leitud Viitina Sadramõtsa matusepaigast kivimurrus. Samuti näitas murtud osa pronksdetailist "tüdruk peegliga", mis leitud oli põllu pealt. Mõlemad esemed tõi ekspeditsioon kaasa ja andis üle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumile Tallinnas koos leidja ja leiupaiga kirjeldusega.

RKM II 62, 374 < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Elmar Päss < Aksel Vissel (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Aksel Vissel, kes elab Antsla rajoonis Kõrgepalu s/a, Lillemäe talus, näitas üht vana hõbemünti, mis oli leitud Viitina Sadramõtsa matusepaigast kivimurrus. Samuti näitas murtud osa pronksdetailist "tüdruk peegliga", mis leitud oli põllu pealt. Mõlemad esemed tõi ekspeditsioon kaasa ja andis üle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumile Tallinnas koos leidja ja leiupaiga kirjeldusega.

RKM II 62, 380 (4) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Pihkva kuber. - Elmar Päss < Elfriede Vissel, s. 1907 (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Keelt
'Otspaja' oli suitsuauk, kust lasti tarest suits vällä.
Kõige paremba lauliku meie puul om Sika-Katre ja Sika-Maali Vana-Roosist (Roosast).
Kõige tähtsamba talgu olliva rukkitalg ja linakakmisetalg.

RKM II 62, 433 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Elmar Päss < Maali Sikk, 79 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Haganaleib
Sõnajalajuuri oli vanal orjaajal pandu toidu sisse ja haganaid viidi veskile, terriga kokku.

RKM II 62, 460/1 (1) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linakakmise talus
Linakakmise talus (talgud) peeti vanal ajal. Olliva koon nii mehe kui naise. Kutsuti linnu kakma rahvast mitmest küläst. Pääle tüüd anti süvvä ja juvva. Katla täis sai suppi keedetu. Mõnikõrd tõmmati silgupüt't jäl väl'lä lavva pääle. Härmoonikut mängiti ja tantsiti hommukuni väl'lä.

RKM II 62, 460/1 (1) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linakakmise talus
Linakakmise talus (talgud) peeti vanal ajal. Olliva koon nii mehe kui naise. Kutsuti linnu kakma rahvast mitmest küläst. Pääle tüüd anti süvvä ja juvva. Katla täis sai suppi keedetu. Mõnikõrd tõmmati silgupüt't jäl väl'lä lavva pääle. Härmoonikut mängiti ja tantsiti hommukuni väl'lä.

RKM II 62, 461 (2) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Sõnnikuvedämise talus (talgu)
Sõnnikuvedämise talus (talgud) peeti suvel. Siiä tuldi üten hobese ja vankriga. Kolmest kuni viiest talust sõideti kokku, tule es kaugelt. Egäl ütel ol'l vigel vankren. Peräst tüüd hobestele anti ette kuivi hainu. Inemise kutsti tuppa ja anti süvvä! Olli tettü ka taluse õlut. Tuu perrä tansiti ja peeti pidu.*
* Märkus: jutustaja on osaliselt kaotanud kuulmise. Ekspeditsioonile ette laulda ta ei oska. Pikema kauplemise peale ta laulab ühe venekeelse ja ühe saksakeelse laulu, mis nii sõnade kui viisi poolest ei paku mingit huvi.

RKM II 62, 461 (2) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Sõnnikuvedämise talus (talgu)
Sõnnikuvedämise talus (talgud) peeti suvel. Siiä tuldi üten hobese ja vankriga. Kolmest kuni viiest talust sõideti kokku, tule es kaugelt. Egäl ütel ol'l vigel vankren. Peräst tüüd hobestele anti ette kuivi hainu. Inemise kutsti tuppa ja anti süvvä! Olli tettü ka taluse õlut. Tuu perrä tansiti ja peeti pidu.*
* Märkus: jutustaja on osaliselt kaotanud kuulmise. Ekspeditsioonile ette laulda ta ei oska. Pikema kauplemise peale ta laulab ühe venekeelse ja ühe saksakeelse laulu, mis nii sõnade kui viisi poolest ei paku mingit huvi.

RKM II 62, 473/4 (3) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Anna Sisask, 72 a. ja Sarlotte Tammemägi, 75 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vaenelats
Kui ma näe neid vaeseidlatsi,
kel ei olõ immä, essä!
Lätsivä ikkes Õlimäele,
heitvä hinnest põlvili.
Neil om himmu mere pääle
pimmen ärä uppuda.
Tulli püidmä pühavaim
oma armsa võrguga.

RKM II 135, 504 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pulmakommed.
Toidud.
Kusagilt toodi lehma sisikond, sellest keedeti suppi, millele lisati suurmid, kartoleid ning seda supi nim. "jahelihapuder." Jahelihapuder panti suurte puutoobri ja kõik külalised kui ka noorpaar sõid puulusikatega puutoobrist "jahelihaputru".

RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl."
Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.

RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl."
Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.

RKM II 83, 625/6 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskord olle elänü kitsi perenaine. Tä oll' enne peremehele lihha söögis lauapääle pandnu, kuna tõsõ lihast ilma pidivä jäämä. Ütskord tulle sinnä tallu küläline ja ka küläline kutsuti süümä. Perenaine kandsõ süüki laua pääle ja pandsõ lihakausi kogõmata külälise ette. Peremiis nägi tuud ja käändse lihakausi hindä poolõ, esi ütel: "Illus kauss, ma massõ tä iist potisetolõ 7 killo närtsõ." Aga külaline sai aru, et peremiis taht tält lihakaussi ärä hindä ette võtta. Tä tõmmas kausi hindä ette ja ütel: "Illus kaus neh!" Ja nakas kausist lihha süümä.

RKM II 83, 626/7 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd kutsuti ütte perre rätsep. Rätsep jõudsõ kohalõ õkvalt lõunaaos. Tä kutsuti ka süümä. Rätsep seie lõunalauan väega palju lihha ja leibä ärä. Peremehel olle sääne mood külge harjunu, et tä pääle süüki hiitäs magama. Aga tuul pääväl olle peremiis keldrilõ lännü ja rätsep läts peremehe sängu magama. Perenaine läts peremehe sängu manu ja arvas, et sääl maka peremiis ja tä ütel: "Küll rätsep seie lõunalauan hirmsalõ, ei tiiä mis ma nüüd õdakus süüä tii." Rätsep pahanõsi hirmsalõ ärä ja ütel. "Seie jah!"

RKM II 83, 627/8 (5) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ahnõl perenaisel olle rehepesmine. Ja sõs ku rahvas joba tarõn seie, sõs läts tä tarrõ ja ütel: "Sööge, no sööge, ega ma imeks ei pane, et te nii palju sööte." Ta olle aga väega vedelä soosti tennü ja üts miis seie suusti luitsaga ja Juuli ütel: "August, see on ju soust, kes seda lusikaga sööb?" Aga August ütel: "Soust neh!" ja sõi edasi.

RKM II 83, 628 (6) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haani vallan Sika külän elli üts miis, kettä kutsuti Mooritsõ Piitres. Tää oll väega ahnõ. Söögilauan üttel tä latsilõ: "Ku ti lihha süüt, sõs kasussõ karva sälgä, nakat nelä käpä pääl käümä ja kurja hellü tegemä!" Ja nii es tohekina latsõ lihha süüä.

RKM II 83, 630 (8) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu kodu ligidal on mägi mida kutsutakse Kuntsa mäeks. Ja minu maja ligidal on liivane küngas, mida kutsutakse Haki kalmumäeks. Kuntsa mäel oli vanasti hiis olnud ja künkal olid vanasti kalmud.
Ja veel kaugemal kodust on üks mägi, mida kutsutakse Meegumäeks. Rahvas räägib, et seal oli surma saanud Rootsi-aegne Kindral Meego. Ta oli maetud mäel, ja kõik püssid ja kuld-ehteasjad temaga hauda kaasa pandud.

RKM II 83, 634 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tepamägi
See mägi asub minu kodust läänes, umbes 0,5 km. Praegu on selle mäe jalamil talu, kus elab Kanep. Kunagi, mõned põlved tagasi, elanud seal üks Venemaalt sisserännanud isik, nimega Tepo või Tepa (seda hästi ei teata). Selle järgi hakatudki seda mäge Tepamäeks nimetama.

RKM II 83, 634/5 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Palanusoo
See soo asub Tepamäest natuke maad edasi. Seal on praegu kolm kivi, nende vahel on auk. Siin kuivatatud raha. Selle augu kohal põlenud sinise leegiga tuleke. Tule ümber istunud kolm väikesekasvulist meest. Rahva jutu järgi olevat sellesse auku raha peidetud. Mõned kohalikud elanikud käinud seda raha otsimas, aga polnud midagi leidnud.

RKM II 83, 635/6 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kullakatel
Minu kodus kasvab tamm, mille oksad katavad osa maja katusest. See tamm on juba väga vana. Umbes viis põlve on kasvanud ta sellel kohal. Varem olnud siin veel rohkemgi tammi, aga praegu pole nendest mingit märki järgi jäänud. Tammest põhja pool olnud heinaküün, sellest natuke maad age rehetuba ja rehealune. Praeguse maja alumises osas olnud laudad.
Minu vanaisa vanaisa olnud metsas õitsil. Õitselistel olnud kaasas piits. Metsas magades öeldud minu vanaisa vanaisale järgmiselt: "Mine koju ja võta heinaküüni kõrvalt kõik ära, mis seal on. Ainult ära karda."
Tulnud hommikueelsel ööl koju ja sidunud hobuse rehealuse juurde kinni. Nüüd tulnud talle meelde öine unenägu. Ta läinud heinaküüni juurde ja mis ta nägi. Küüni kõrval seisnud katel, täis kulla- ja teisi raha. Katla vangul aga olnud vaskuss. Nüüd tõuganud ta piitsavarrega ussi, aga ka katel läinud koos rahaga maa alla.
Praegu on rehetoa asemel suur küün. Laudad on tehtud uue koha peale. Vanade lautade asemel on hobusetall. Sellele järgneb elumaja.

RKM II 83, 637/8 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõomägi
Minu kodust 0,5 kilomeetrit edela pool asub mägi, mida nimetatakse Kõomäeks. Sellel mäel kasvanud kunagi kased (meil Võru murdes kõod). Selle järgi hakatud mäge kutsuma Kõomäeks. Selle mäe jalamil olevat küla aga kutsutakse Kõomäeks. Praegu kasvab sellel mäel mõned üksikud kased. Nende vahel tehakse mai- ja jürituld.

RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole.
Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.

RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole.
Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.

RKM II 62, 218 (5) < Rõuge khk., Ruusmäe k., Riste t. - Elmar Päss < Vilhelmine Parba, 78 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Keelt:
Osta "puul nakla", s.o viie kop'ku iist ("puul nakla" = sada grammi viina).

RKM II 173, 105 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kavval sulanõ.
Vanast oll talun väega palju sulatsit olnu'. Ütskõrd olli nuu' mõtsa hao perrä saadõtu. Üts sulanõ es olõ' saanu' ruttu hobõst ette panda. Tõsõ' olli jo ammu' lännü, ku tuu viil minemä sai. Aga tääl olli nahast tubinitsa' ja ku nuid oll ütstõsõ vasta pessnü, oll hopõn pelgämä nakanu ja joosnu' nii ruttu, et miis sai viil enne tõisi mõtsa.

RKM II 173, 105/6 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Tuum.
Ütskõrd oll lasknu herr Vanal Toomõl ja ütel tõsõl mehel jõkõ süvendädä. Nää' es oll aga sukugi kaibnu. Tuum oll käünü' kats kõrda raha küsümän. Es olõ' saanu'.
Nüüd oll lännü' tõnõ miis herrä manu'. Herr oll lubanu esi' kaema minnä'. Miis õkva läbi mõtsa, herr ratsa tiid piten olli ütelisi kohalõ saanu'.
Ku herr nännü', et midägi tett ei olõ', oll tää väega vihatsõs saanu', ja ratsapiidsaga pessmä naanu'. Vana Tuum oll läbi jõõ tõsõlõ poolõ joosnu' ja säält rüüknü: "Tõmba rõipõlõ! Vai tää ei mõista' raha küssü'!"

RKM II 173, 107 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ kavalus.
Ütskõrd oll Vana Tuum proua manu' lännü' ja küsünü kraavi kaibmise iist raha. Herrä es olõ' kotun olnu' (küll Tuum tiidse, kuna tää mõisalõ lätt!).
Proua tulnu', mõõtnu ütelt puult kraavi sammõga ärä' ja küsünü: "Ei tea, kas teiselt poolt kah mõõta tuleb?"
Tuum vasta: "No kas sõs tõsõlt puult ilma kaibmata sai?"
Niiviisi saanuki katõ kraavi pikkusõ iist raha.

RKM II 173, 108/9 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ teretämine.
Vana Tuum es olõ' sukugi opmanit teretänu. Opman oll Toomõ hindä manu' kutsu: "Jakab! Meks sa mullõ mette tere' ei ütle?" - "Ei olõ' küüdsega kübärät."
Opman võtsõ raha vällä ja ütel: "Siin om 3 ruublit, osta' küpär ja olõ' teretämisega hoolõn!"
Tuum: "Küll saa!"
Toonu' kübärä ja sõs oll mõisan opmanit teretänü: "Tere', opmani herr! Joosnu' talli nuka takast opmanilõ ette: "Tere', opmani herr!"
Niiviisi kõik hummukugõnõ.
Opman kutsnu Toomõ peräst hindä manu': "Jakab! Siin om 3 ruubelt. Võta' sjoo ja ütle "tere!" ainult ega hummuku!"
Niiviisi saanu' Tuum hindäle kuus rubla, selle et tääl oll inne kah "küüdsega" küpär.

RKM II 173, 113 (33) < Rõuge khk., Tealase k. < Rõuge khk., Haanja v., Koke k. - Kalev Kalkun < Salme Lepp, s. 1897 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Marusuu nime sai.
Inne Viitinät om suu. Tuu nime saamisest kõnõlas rahvas järgmist. Vanast olli mõisa lehmä' marru lännü. Osa oll maha' last ja suhu' matõtu ja osa oll suuhtõ aet. Praegugi võidas säält kontõ löüdä'. Selle kutsutaski Marusuus.

RKM II 173, 113/4 (34) < Rõuge khk., Tealase k. < Rõuge khk., Haanja v., Koke k. - Kalev Kalkun < Salme Lepp, s. 1897 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Meegumägi nime sai.
Vanast Rootsi sõa aigu oll siin rootsi kindral Meegu surma saanu'. Tää oll matõtu mäe otsa ja sinnä' hauda oll pallu raha üten pant.
Selle kutsutaski mäke Meegumäess.

RKM II 173, 165 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < kogujalt (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Krõngli tegemine
Üts naine Saarlasõst* tahtnu minnä' sünnipääväle. Mõtõlnu krõnglit küdsädä, aga es olõ' mõistnu. Võtnu sõs tükü tainast ja virutanu tuu "plärts" lavva pääle. A kuis mulgu' sisse saa? Võtnu väidse ja nakanu tuuga mulkõ sisse lõikama.
Viimäte saanu' valmiss. Aga määne tuu olnu'? Kandiline ja ilõdu nigu' olõss lavvast kirvõga vällä tahvitsõt.
Naisel süä täüs. Võtnu sõs tainast, pandnu krõngli mulgu kah täüs. Saanu' saia.
*Saarlase - asundus Viitina vallas.

RKM II 155, 159/60 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jahimehe jutud.
Seitse hobusenaela.
Ükskord läksin mina metsa ja leidsin maast 7 (seitse) hobusenaela. Kuna teadsin, et nad toovad õnne, panin nad rahumeelega tasku. Äkki näen suurt kändu ja kännu juures laseb seitse (7) hunti leiba luusse. Arutan omaette - kui lähen abi otsima, ärkavad ülesse ja lähevad ära, kui aga prooviks ise mõne nõksuga, olen paugupealt rikas mees. Äkki turgatas mulle mõtte. Võtsin kõik seitse hobusenaela, peksin iga hundi saba kännu külge, selle peale andsin kaikaga vastu puud ja haukusin. Ent näe imet, nagu nõelast torgatud, kõik susid hüppasid püsti ja metsa poole ajama, aga unustasid sabad kändude külge ja nii nad hüppasid nahast välja. Kahju oli küll lihast, aga parata polnud ka midagi, pidin leppima nahkadega.

RKM II 155, 161 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suur külm.
Ühel varal pühapäeva hommikul läksin metsa. Kuulsin, et jäneste laskmise aeg ning mõtlesin, et katsun ka õnne. Äkki näen jänest. Andsin paugu, teise, kolmanda, neljanda, kuid jänes ei tee väljagi. Taipasin, et jänes oli ära külmanud. Võtsin suure haokubu, tegin tule ülesse, jooksutasin jänest nii kaua, kui jänes üles soojenes. Ja kui siis siraka panin, olid "haavikuemandal" kohe sussid püsti.

RKM II 155, 175 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Meeta Render (Urbanik), s. 1896 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tsooru külas Vana-Roosa osakonnas on Haukasaar (metsa nimi), olevat enevanasti olnud palju kulle.

RKM II 155, 261 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tsoorus esinevad Mustajõge kutsutakse seepärast Mustjõeks, et vanasti olnud ta väga sünge, täis kõrendeid ning iga aasta olnud uppujaid. Ühesõnaga, väga salalik jõgi, kuid nüüd on süvendatud, need ohud, eespool märgitud, enam-vähem likvideeritud.

RKM II 155, 262 (2) < Rõuge khk.,Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Anuke."
Kunagi elanud vana Tsooru vallas üks vanaeit, keda kutsuti Annaks. Kui ta oli astunud, siis ikka hüüdnud: "Ikk õõpeta, õõpeta." Vanarahvas teadis reakida, et vanapagan olli enne latse ristmist ära vahetand. Anuga hirmutati ka lapsi. Kui Anu kuhugi karja juurde ligines, hüüdsid lapsed kooris: "Kukk tuleb või pull tuleb," siis olnud Anul minek olnud, sest ta väga kartis kukke ja pulli.

RKM II 173, 79/80 (5) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Pudrulohk nime sai.
Vanast oll Tealasil olnu' käsikivi. Üts sant oll käünü' müüdä küllä ja oll ker'anu. Viimäte oll tää kotikõsõ täüe vilja kor'anu. Sõs oll tää lännü' Tealasilõ jahvatama.
Sääl oll pudõr keedetü. Sinnä' oll vas'kaliha sisse pantu. Putru oll kutsutu vasikapudrus. Pudõr oll olnu' kivikambrõn jahtuman.
Sant oll jahvatanu ja vahepääl peoga putru suuhtõ pandnu.
Küläst edesi om lohk. Ku tää är oll jahvatanu ja minemä lännü, oll tää uma tas'kakõsõ* pää alla pandnu ja lohku magama hiidänü. Sinnä' oll tää ärä' koolnu'.
Selle, et sant enne surma putru sei, kutsutaski nüüd lohku Pudrulohus.
* taskekõnõ - kotikõnõ.

RKM II 173, 85/8 (9) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laisk naane.
Sjoo lugu juhtu sõs, ku viil härgiga künneti ja muud tüüd tetti.
Miis võt't naase. Naane taha-as tüüd tetä'. A ku koskil pidu oll, sõs pittu külh läts.
Ütskõrd ütel miis: "Meid kutsuti Killa poolõ ristkädsile."
Naine eh't hindä ärä'. Miis pan'd härä' ette. Üte härä nimi oll Kiut, tõõsõl Mustu. Sõidi' minemä. Sõitsõva' Killast müüdä. Naane ütel: "Kiut, käänä' Killa poolõ!" Miis vasta: "Mustu, mine' mulla poolõ." Miis pet't naist, vei sõõru pääle. Naane taha-as sõõrdu tetä': "Mul saava' kõriga ja sõlõ' mustas."
- "Kül sõõrd sõlõ and ja kütüs kõriga!" hõigas miis.
Sõs naane tekk külh, a tüü es lää'. Läts puhkama. Sääl oll üts suur kivi. Naane kor'as minnen peotäüve marju. Kivi pääl nakas lugõma: "Ot-ot, ku pallo naid om? Üts, kats, kolm, neli, viis, kuus, säidse, katõssa, ütessä..." A kivi all olli rüüvli. Nuu kuuliva, ku kivipääl loeti ja hiitüsivä är: "Ku nipallo tulõ meid kinni' võtma, sõs mis mii õks jõuami tetä'. Joosõmi minemä!" Ja pagõsiva' är.
Kivi all oll hulka rahha. Naane kuts mehe. Miis võtt raha hindäle ja kai, et nüüd ei olõki vaia naist tühü' käsutada.
Naane taht rahha hindäle ja kaivas mehe kohtulõ. Kutsuti sõs mõlõmba kohtu pääle.
Inne kohut pand miis kitsõ aiavaihõlõ. Tuu tänit. Naane küsse tarõst: "Mis helü tuu om?" - "Herr põrgun tänitäs."
Miis käänd pütü kummalõ ja pand põha pääle terri. Kana' tsagiva terri ja pütt kumisi. "Mis helü tuu om?" küsse naane tarõst. Miis vasta: "Tuu om raudvasara sõda."
Sõidi' kohtulõ. Miis ost tii pääl saia. Visas õks üle ola naasele rüppe saiaraasõ. Naane küsümä: "Mis taa om?" "Valgõt leibä satas taivast!"
Lätsi' kohtu ette. Kohus küsse naaselt: "Kuna sa raha löüdset?"
Naane: "Sõs, ku herr põrgun tänit."
- "A kunas herr tänit?"
"Herr tänit sõs," selet naane, "ku raudvasara sõda oll."
- "A kunas raudvasara sõda oll?" nõud kohus.
"Tuu raudvasara sõda oll sõs, ku taivast valgõt leibä sattõ.
Kohus kai, et taa om ull ja et määnestki rahha ei olõ löütü.
Raha jäi mehele.

RKM II 349, 630/2 < Rõuge khk. - Tiit Birkan < R. Reiljan (1981) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Ütel hummukul imä kõnel', et tsialaudan om pallo võhre. Tsiga es saa enamb süvväki, võhru söövä kik ruihest är. Tsiga rüükse hirmsa nällägä...
Mina sis võtse puuri ja tsäädsi üles. Tõisel hummukul lätsi kaema - "vana" istsi seen! Tuu puur oll tettü nii, et kolm saina oll puust ja üts sain klaasõst. Ja tuu võhr jõllit klaasi takast mõnutundega. Ma es tiia, kuis võhru är tappa: tiin puuri vallalõ - juusk är. Lätsi sis tarre. Intsu põõnut esikun kõtuli koti pääl. Ma võtse Intsu turjapiten ja andse puuri nuusutada. Intsu nakas na mõnutundega nuuskma, käve ümber puuri ja teges: "Nurr, nurr!" Ma mõtli, et kuis lasõ võhru vällä - äkki Intsu es jõvva jaole ja võhr pässe minema. Võtse Intsul sis turjast kinni ja hoitsõ puurikaasõ man, et nii kui vallalõ tii, oless kohe jaol. Aga Intsu ai jala vasta ja urisesi ja hand käve takan siiä-sinna... Ma sis laskse Intsu vallalõ ja mõtli, mis edesi tettä. Aga tuu võhr istse sääl klaasõ takan ja iks vahtse minnu. Ma sis käändse puuri ümbre, teie kaase vallalõ ja topse Intsu päädpiten puuri sisse. Aga puur oll veidükene väikene ja Intsu es mahu sisse. Pää läts küll ja üts käpp kah, aga edesi es saa. Ja puur oll nii pikk, et Intsu käpäga võhruni es küünü(h). Ma raputi puuri ja nõstsõ Intsuga üten tükün üles, nii et Intsu oll tävveste õhun, aga es avita midägi. Tuu võhr oll tsäänne tsiga, et hoidsi sainast kinni ja es tulo vällä. Es avita midägi. Ma sis istse veidükene sääl kõrval, tei suitsu ja mõtli. Sis võtse puuri üten ja lätsi naabrite manu. Sääl oll veidükene väiksemb kass. Tuu tolle võhru kinni nabisi. Peräst sei puul pääd är ja Intsu käändse ülejäänu kinni. Ja ollgi kik.

RKM II 346, 617/8 (7) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu mamma imä ütel nii, et kui ta mõisa tööle läits, sis hundi silma paistnu võsast nagu laterna. Sis olli pestu ka. Kui hakati kodo minema, sis üts ütel, et pessä minnu inne, mul om kavvõn kodo minna. Sis ollu näläaig ka. Ütel, et mis nüüd vika, aga ma käve mõtsan naadikesi otsman. Kõik jahelehe ja angerpüsti kor'asi, leiva manu panna ja supis kiita.

RKM II 346, 622 (1) < Rõuge khk., Kellamäe k., Piirimäe t. - Kristi Salve < Aabel Hütt, 75 a., Liine Hütt, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kellamäe, see ollu Krabi mõisa tagavaramaa, moonamehe käve tööl siin. Siis vanatalude juuren ollu kell, löödi kellä, kui olli lõunaaig või... tuuperäst olli Kellamägi nimi.

RKM II 346, 576 (33) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Bruno Kähr, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Siist ma lätsi põllu pääle ja kunna park tulli vastu ja läts ojja. Mul olli ujakõnõ, parla inäp ei ole, maapärandus ai kinni. - Ma kõnõli ütele vanale naastrahvale. Tuu ütel, et siist lätt suur sõavägi läbi - tuu olli inne sõta - ja läts ka. Rõugelt tulli ja Võrole lätsi, peati siin.

RKM II 346, 603 (15) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu vanaesä, esäesä, oll väega äge. Ku ta olli lännü söögiga mõtsa, töölistele viima, ja ku kai, et veidü töötatu, sis tõi tagasi. Mu esä tsõdse tull perrä, võtt länikud paariga sälga, vei ikka mõtsa.

RKM II 346, 606 (21) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Inne sõta olle veri taivan. Hummogu poolt tull ja valgu tõsele poole. Kartulivõtmise aig olli, kõik kaesiva. Õdagult olli, nagu aovalguse takah läts.

RKM II 394, 248 (12) < Paide l. < Rõuge khk. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Kehtiva korra kohaselt ei tohtinud okupatsiooni ajal talumehed kodus sigu tappa, vaid selleks ette nähtud tapapunktides.
Võrumaal seda seadust ei täidetud.
Külavanem: "Ma olõ teile mitu kõrda ütelnü, et tsikko ei tohi kotoh tappa. Säädüs um säädüs."
Talumees: "Säädüs um säädüs. Säädüsi mi tunnõmi ja ega ma tsika kotoh es tapa kah. Ma ajasi tsia mõtsa ja tapi timä sääl."

ERA II 10, 580/1 < Rõuge khk., Rõuge v. < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Erna Ariste < Jaan Leinus, 37 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Kuidas Karula naised Suri juures arstiabi otsimas käisid.
Naised võtsid nõu kokku, et Suri juure abi otsima minna. Mõtlesid, et mida Surile tasuks anda. Võtsid kaasa omale raha ja ka mune. Mune oli muidugi rohkesti võetud liigi. Pidasid tee pääl plaani, et mune saab Surile anda palju, et paneme pooled munad põõsa alla tee äärde, nüüd läksid Suri juure oma asja üle abi otsima, mõnel põrsas haige, teisel teine häda. Suri tegi sääl kõigsugu tempe ja andis lõppude lõpuks sõna naistele, et "Pidage meeles, mis teie sinna põõsa alla pandsite tee äärde. Võtke kodu minnes need ära." Aga kui naised sinna kohale jõudsid, kuhu need munad olid ära peidetud, siis nad leidsid selle asemel ussid hunikus lamavad.

ERA II 26, 207 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Minu esä unul ollu viil eesti vanembide nui - treiatu. Hel'kav, vist hõbõhõst varb ollu sihen.

ERA II 26, 209/11 (7) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Poiss pidi inne kuus paari aiasaibit är tahvitsema, sis herr ütel, et nüüd võid sa naist võtta.

ERA II 26, 407 (65) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Liisa Purgi pabereist (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vastane sõgel panaks ikka varna.

ERA II 26, 426 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Härg härja vastu
Vanal aeal, kui mõisa ja talu karjad alles ühel karjamaal käinud, pusknud õpetaja härg talupoja härja surnuks. Talupoeg, kes seda õnnetust õpetaja manu teatama lähab, eksib kogemata oma kõnega: "Minu härg on, armas õpetaja, teie härja ära surmanud, mis nüüd selle asjaga saab?"
"Mis sääl muud, vana naaber, härg härja vastu."
"Ei, õpetajahärra, ma eksisin, teie härg on minu oma ära surmanud."
"See on koguni tõine asi," ütleb öpetaja ja lähab ära.
Talumees sammub karja juure tagasi, kus tema härg maas on, ja tal ei läha meelest see sõna, mis õpetaja eesmalt ütles: "Härg härja vastu." Ta võtab vöö ja paneb õpetaja härjale sarvi ning viib teda oma koju, kõigile, kes vastu tulevad kõneldes: "Härg härja vastu."
Järgmisel pühapäeval olnud jutlus sääl kirikus petmisest ja vargusest. Ja mitmed kuuldi kõnelevat, et õpetaja täna kantsli pääl peris vihane olnud.

ERA II 26, 427/8 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt (1902) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Peatsin kinni
Umbes 200 aastat tagasi olnud meie Eestimaa kõik inimestest tühi, sest nälg, sõda ja katk käinud sagedaste meie maal võõraks. Vanad inimesed täädsivad jutustada, Tarvastu kehelkonda jäänud poiss ja Helme kehelkonda tüdruk ainult veel elusse. Tüdruk elanud Helme linnaveske jõekalda all, soolatera suus, ja poiss Tarvastus õõnepuu sees. Need saanud siis viimaks kahekeste kokku ja läinud paari.
Siis hakanud rahvast kõigilt poolt seie kokku koguma. Venelasi, tatarid, poolakaid ja mustlasi, aga kõige rohkemb soomlasi. Tarvastu Nahkla veske pääle tulnud Soomemaalt vana Aadam oma kolme noorema vennaga. Nad olnud Soomes joba möldrid. Kõige esmalt ehitanud nad Nahkla veske, siis Kärsna veske, siis Murikatsi veske, mis krahv Andrep 1870. aastal ära laskis hävitada. Kõige vanemb vend Aadam jäänud ise Nahkla veske pääle elama, kuna järgmised vennad siis tõine Kärsnale ja tõine Murikatsi elama läinud. Neljas, kõige nooremb vend ei ole möldri ametid armastanud, ta on rohkemb põllutööd armastanud ja läinud Suistlepi valda Sarja talusse koduväiks.
Et inimesed seie mitmelt poolt ja mitmest rahvusest kokku voolanud, siis joba siginenud vana Aadama aeal pahandused ja vihavaenud külaelanikute vahele. Ja kui vana Aadam kord hundi Tagakuusiku nurmes händapidi kinni rabanud, kes lambaga tulnud, ja külarahvast appi hüüdnud: "Tulgatsin appi, käetsin kooleva, tulgatsin appi, kuuljatsin, nägijatsin!" ei ole keegi külameistest, kes säälsamas ligidal põllul kündnud, vana Aadamale appi tulnud. Ja kui tugev mees viimaks hunti ei jõudnud pidada, läinud ta oma teed. Ometi jätnud lamba sinnapaika maha, mille naha siis Aadam omale saanud. Aadam ja tema vennad ei ole jõudnud eesti keelt selgeks õppida, nad on teda küll vaevalt mõistnud, aga ikka soome murdes, kuna Aadama poeg Aadu juba selged eesti keelt kõnelenud ega tahtnudki enamb oma vanematelt soome keelt õppida ega ka kannatanud selle kõla. Aadu poeg olnud Tani, Tani poeg Johan ja Johani poeg Märt, kes seda lugu 1902 10. jaanuaril on üles tähendanud.

ERA II 26, 441/7 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Esivanemate vahvus
Meie esivanemad olivad vahvad mehed. Oli see öö ehk päeva aeg, nad olivad kui sõamehed alati valmis. Peremees käis alati lauda ja talli juures oma loome vaatmas, kuna see nüüd koguni kõrvaliseks asjaks jäetakse, voodist välja tulla ja hooned laternatulega läbi vaadata, kas kõik asjad korras on. P. talu saun oli paar aastat tagasi laupää õhtul pääle vihtlemist põlema läinud, mis kaunis elumaja lähedal oli, aga keegi talurahvast pole põlemist näinud. Hommiku üles ärgates suitses ase veel.
Millas on meie aeal keegi juure saanud ja varga kinni võtnud, kui ta aitas ehk tallis oma musta tööd oli tegemas. Alles hommiku hilja märgatakse, et loom viidud ega maksa enamb söögi tegemine.
Meie ei ütle mitte, et kõik tulekahjud ja vargused hooletuse süü on. "Hoia ise, hoiab Jumal," oli meie esivanemate kindel usk ja kindel sõna. Neid oli mõisa hirm targaks õpetanud ka oma veikest vara valvama ja hoidma.
Ma ei ole sääl talus palju kuulnud varastatavad, kus peremees ja perenaine hoolakad inimesed on ja sealauda ukse ka õhtul kinni lasevad panna. Aga mitmes kohas pole hooletuse pärast kindlad ust ega kangi ei aida- ega talliukse ees ja siiski magavad pererahvas rahuliste majas. Koer haugub mõnes peres kõik öö otsa ja keegi ei läha välja vaatama, mis ta haugub.
Meie endised emad sõitsid ratsa, sadulaga ja ka ilma sadulata, üksiti hobuse seljas ja ei kukkunud kunagi maha. Seda nad kõik olivad ju näiupõlves õppinud. Aga pane nüüd meieaegne plika hobuse turjale, ta hakkab kohe karjuma ja kukub. Kuis on 50 aasta jooksul kõik asi muutnud? Ratsasõit nõuab vahvust ja harjutust ja meie põlv paneb seda väga imeks, kui mõisahärrad oma noore prouaga ratsa näeb jänesajahil üle rükkiorasse kihutavad. Esiemad, kui nad praegu elaksivad, võiksivad prouadega võitu lasta.
Joba laps saab nii ära hellitud ja tillitud, et ta alati kukub, kui ema teda kinni ei pea. Kes siis eesti last kinni pidas ja kukkumast hoidis, kui ema mõisa tingil ehk kodus lõikusel oli. Las kisenda, saab laulja. Sai ka laulja. Aga meie aeal on pisut naesterahvaid, kellel veel hea lauluheli on. Nad pole harjutanud.
Vahvus tahab harjutamist. Kerge uni ka tahab harjutamist. Virkus ja tööhimu tahab harjutamist. Mõni laisk mõistab kõnelda küll, et see ehk tõine rikas olla, ja õhkab selle üle, aga ise magab kõik õnnis pitk talveöö ega mõista midagi ette võtta. Mil-aal meie esiisad ja -emad magasivad? Oli mõisatöö ja oma töö teha ja riidid näiul rohkemb veimevakas kui praegustel näiudel. Seda ei ütle ma mitte kõikide näiude kohta, sest virku on olemas meie aeal ka veel, olgu küll, et hoolikad emad rohkemb oma tütre veimevaka eest muretsevad kui näiud ise. Seda ei tule neile mitte kiituseks ütelda.
Maranapunane lõng oli raske vanal aeal saada. Teda kisti kõplaga üles jõeaarsest niidumaast ja kaevajal pidi silmad ees ja taga olema. Ja hirmul ööaeal kaevama, mis päeval valmis oli vaadatud, sest keegi heinamaa omanik ei lasknud oma paremad niidumaad, kus päälegi maran, see kallis hein, kasvis, külanäidu ehk selle emad mitte sea kombel läbi tustida. Oli oma krundi sees maranaid leida, siis sel tüdarde emal oli hea küll. Aga oli hulk tüdrid ehk tahtis perenaene ise uhkust liiga aeada, siis pidi kas kust taht kõrva nõutama, et ikka omajagu maranapunast lõnga pidi saama, kuipaljo tarvis läks. Õnn, et kind[l]aid piirisid muistsel aeal veel taludel ei olnud, sääl vois siis ka maranaotsija ennast vabandada. Aga kõplaid võeti sellegipärast käest ära küll küll. Maa, mis eest kaevatud ja juurekesed välja otsitud, säeti tagant turvastega kinni ja tehti tasaseks, rohi päälepoole, et halv tundja paljo arugi ei saanud, kust kaevatud. Halv, väga halv oli ka ära tunda, mis õige maranajuur oli, sest võlsmaranaid, kes mitte õiged punast värvi ei andnud, kasvid ka peris maranate seltsis. Ja kus on üks hea, kelle ligidal ka halv ei sigiks? Möni rikas taluema, kellel tütrid oli ja võõraid tüdrukuid, võttis maranaotsimise viie-kuue inimesega ette. Päevaaeal mindi ka niisugusel korral saagile, kui ilm paksus udus oli, et kaugele ei näinud. Ka oma talumeistele ei avaldanud paljo kunagi ettevõttest, enamiste sündis see naeste oma tääde ikka salaja, sest ilma ega inimesi ei usutud ka sel aeal. Valmis tehtud riided, körtsekud, pallapooled, sõuksed ja kõiksugused kirjotud peenikesed hamed, kasukad ja särgid hoiti kiristude sees alale ja riputati halli koiheina vahele, et koi neid ära ei aeanud. Mo kadunud õnnis ema hoidnud mo isa riided minu tarvis alale, kes 1848 ära surnud, ja 1860. aastal anti nad mulle kätte, et mina kui täiskasvanud mees neid voisin selga panna. Kõik hamed, püksid, vestid ja kampsonid olid uuved ja nagu alles tehtud, et koi neisse ei olnud puudunud. Aga seda ma mäletan, et neid iga suve päikesepaistel kolm-neli korda kuivatati. Et minu õndsa isa õvve pääl paljo koirohtu kasvid (hallid, puiussakarva), siis käisid külanaesed neid sinna igalt poold otsimas, aga nad ei lõpnud otsa sellegipärast, sest juurtest kasvis jälle. Ja neid kasvab sääl praegugi veel, et küll keegi neid enamb ei tarvita. Tarvitus jäi sellepärast maha, et praegusel rahval enamb nii paljo riidid ei ole kui vanembil. Ainult selga panna on, mis sellele siis kuivatamest vai koiheina tarvis. On otsas, õmmeldakse uus jälle.
Tahtis keegi hammeid väljas lasta õmmelda, siis pidi ta nelja naesterahva tikitud piha eest (ilma jakuta) vakk rügi ehk jälle vakk üks kuuendik kesvi maksma.
Meisterahva hamed olivad enamiste ikka pihaga, see on niutist saadik kahekordsed ja pisud jämedamast riidest kui naestel. See oli sellepärast, et kepihoobid, mis ikka üle piha anti, nii valusad ei olnud kui ühekordse riidega. Siiski kuulsin ka selle nalja ära, et mõni mees setu viisil oma ilust uut hamet rohkemb kurtis kui lömaks peksetud selga. Nõnda võisid üksi vahvad mehed valuga naljatada.
Mis on need vahvad esivanemad meile päranduseks jätnud? Miska austame oma esivanemaid? Sellega, kui meie niisama kindlaste kokku hoiame ja hoolt oma ja oma suguvendade eest peame, kui nemad. Meie oleme ju vahvate vanemate lapsed ning järeltulejad. Ja siiski nii nõrgad. Meid ei peksa ega sunni enamb keegi, see on Jumala ja keisri armust ära võetud. Nuhtlus on kadunud. Siis sunnime nüüd ennast isi hoolt, korda ja kohust täitma.
Meie esivanemad ei arvanud mõisast varastada patuks. Kas neil õigust oli nõnda arvata, teab Jumal. Meie oma Eesti vennad ei puudu paljo enamb vanemate piinajate järeltulejatega kokku. Aga meie vanemate järeltulejad, praeguse aea lapsed varastavad ja röövivad oma suguvendi ja -õdesid, mis halenaljakas kuulda on. Iga loom hoiab oma sugu poole ja inimene hoiab oma sugu poole, ütleb tark Saalomon. Kas niisugused kuratid, kes nõnda tegevad, peaks olema meie esivanemate sugu? Kui meie tõsiselt järele mõtleme, siis on meie suguvennad peninukimeheks läinud. Inimese kiha ja koera pea ja nõna, keda meie vanemad väga kartnud. Ma ütlen teile täie suuga: Teie, koerakoonumehed, vargad ning mõrtsukad, teie kuratid. Teie teotate Eesti esivanemate nime ja au, kes hauas hingavad. Teie teotate ka nende nime ja au, kes praegu teie seas õigel viisil elavad. Teie olete meie vandlaste käest 50 aasta jooksul petmist ja vargust õppinud ega tea, et iseenesele kurja teede. Teie, vargad, näete, kui talumehel hobune ees on, ja himustate sedasama enesele, mitte nälja kustutuseks, vaid lakkumiseks. Mõtle, kust sa oled langenud, ja õpi aealugu."

ERA II 26, 441/7 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Esivanemate vahvus
Meie esivanemad olivad vahvad mehed. Oli see öö ehk päeva aeg, nad olivad kui sõamehed alati valmis. Peremees käis alati lauda ja talli juures oma loome vaatmas, kuna see nüüd koguni kõrvaliseks asjaks jäetakse, voodist välja tulla ja hooned laternatulega läbi vaadata, kas kõik asjad korras on. P. talu saun oli paar aastat tagasi laupää õhtul pääle vihtlemist põlema läinud, mis kaunis elumaja lähedal oli, aga keegi talurahvast pole põlemist näinud. Hommiku üles ärgates suitses ase veel.
Millas on meie aeal keegi juure saanud ja varga kinni võtnud, kui ta aitas ehk tallis oma musta tööd oli tegemas. Alles hommiku hilja märgatakse, et loom viidud ega maksa enamb söögi tegemine.
Meie ei ütle mitte, et kõik tulekahjud ja vargused hooletuse süü on. "Hoia ise, hoiab Jumal," oli meie esivanemate kindel usk ja kindel sõna. Neid oli mõisa hirm targaks õpetanud ka oma veikest vara valvama ja hoidma.
Ma ei ole sääl talus palju kuulnud varastatavad, kus peremees ja perenaine hoolakad inimesed on ja sealauda ukse ka õhtul kinni lasevad panna. Aga mitmes kohas pole hooletuse pärast kindlad ust ega kangi ei aida- ega talliukse ees ja siiski magavad pererahvas rahuliste majas. Koer haugub mõnes peres kõik öö otsa ja keegi ei läha välja vaatama, mis ta haugub.
Meie endised emad sõitsid ratsa, sadulaga ja ka ilma sadulata, üksiti hobuse seljas ja ei kukkunud kunagi maha. Seda nad kõik olivad ju näiupõlves õppinud. Aga pane nüüd meieaegne plika hobuse turjale, ta hakkab kohe karjuma ja kukub. Kuis on 50 aasta jooksul kõik asi muutnud? Ratsasõit nõuab vahvust ja harjutust ja meie põlv paneb seda väga imeks, kui mõisahärrad oma noore prouaga ratsa näeb jänesajahil üle rükkiorasse kihutavad. Esiemad, kui nad praegu elaksivad, võiksivad prouadega võitu lasta.
Joba laps saab nii ära hellitud ja tillitud, et ta alati kukub, kui ema teda kinni ei pea. Kes siis eesti last kinni pidas ja kukkumast hoidis, kui ema mõisa tingil ehk kodus lõikusel oli. Las kisenda, saab laulja. Sai ka laulja. Aga meie aeal on pisut naesterahvaid, kellel veel hea lauluheli on. Nad pole harjutanud.
Vahvus tahab harjutamist. Kerge uni ka tahab harjutamist. Virkus ja tööhimu tahab harjutamist. Mõni laisk mõistab kõnelda küll, et see ehk tõine rikas olla, ja õhkab selle üle, aga ise magab kõik õnnis pitk talveöö ega mõista midagi ette võtta. Mil-aal meie esiisad ja -emad magasivad? Oli mõisatöö ja oma töö teha ja riidid näiul rohkemb veimevakas kui praegustel näiudel. Seda ei ütle ma mitte kõikide näiude kohta, sest virku on olemas meie aeal ka veel, olgu küll, et hoolikad emad rohkemb oma tütre veimevaka eest muretsevad kui näiud ise. Seda ei tule neile mitte kiituseks ütelda.
Maranapunane lõng oli raske vanal aeal saada. Teda kisti kõplaga üles jõeaarsest niidumaast ja kaevajal pidi silmad ees ja taga olema. Ja hirmul ööaeal kaevama, mis päeval valmis oli vaadatud, sest keegi heinamaa omanik ei lasknud oma paremad niidumaad, kus päälegi maran, see kallis hein, kasvis, külanäidu ehk selle emad mitte sea kombel läbi tustida. Oli oma krundi sees maranaid leida, siis sel tüdarde emal oli hea küll. Aga oli hulk tüdrid ehk tahtis perenaene ise uhkust liiga aeada, siis pidi kas kust taht kõrva nõutama, et ikka omajagu maranapunast lõnga pidi saama, kuipaljo tarvis läks. Õnn, et kind[l]aid piirisid muistsel aeal veel taludel ei olnud, sääl vois siis ka maranaotsija ennast vabandada. Aga kõplaid võeti sellegipärast käest ära küll küll. Maa, mis eest kaevatud ja juurekesed välja otsitud, säeti tagant turvastega kinni ja tehti tasaseks, rohi päälepoole, et halv tundja paljo arugi ei saanud, kust kaevatud. Halv, väga halv oli ka ära tunda, mis õige maranajuur oli, sest võlsmaranaid, kes mitte õiged punast värvi ei andnud, kasvid ka peris maranate seltsis. Ja kus on üks hea, kelle ligidal ka halv ei sigiks? Möni rikas taluema, kellel tütrid oli ja võõraid tüdrukuid, võttis maranaotsimise viie-kuue inimesega ette. Päevaaeal mindi ka niisugusel korral saagile, kui ilm paksus udus oli, et kaugele ei näinud. Ka oma talumeistele ei avaldanud paljo kunagi ettevõttest, enamiste sündis see naeste oma tääde ikka salaja, sest ilma ega inimesi ei usutud ka sel aeal. Valmis tehtud riided, körtsekud, pallapooled, sõuksed ja kõiksugused kirjotud peenikesed hamed, kasukad ja särgid hoiti kiristude sees alale ja riputati halli koiheina vahele, et koi neid ära ei aeanud. Mo kadunud õnnis ema hoidnud mo isa riided minu tarvis alale, kes 1848 ära surnud, ja 1860. aastal anti nad mulle kätte, et mina kui täiskasvanud mees neid voisin selga panna. Kõik hamed, püksid, vestid ja kampsonid olid uuved ja nagu alles tehtud, et koi neisse ei olnud puudunud. Aga seda ma mäletan, et neid iga suve päikesepaistel kolm-neli korda kuivatati. Et minu õndsa isa õvve pääl paljo koirohtu kasvid (hallid, puiussakarva), siis käisid külanaesed neid sinna igalt poold otsimas, aga nad ei lõpnud otsa sellegipärast, sest juurtest kasvis jälle. Ja neid kasvab sääl praegugi veel, et küll keegi neid enamb ei tarvita. Tarvitus jäi sellepärast maha, et praegusel rahval enamb nii paljo riidid ei ole kui vanembil. Ainult selga panna on, mis sellele siis kuivatamest vai koiheina tarvis. On otsas, õmmeldakse uus jälle.
Tahtis keegi hammeid väljas lasta õmmelda, siis pidi ta nelja naesterahva tikitud piha eest (ilma jakuta) vakk rügi ehk jälle vakk üks kuuendik kesvi maksma.
Meisterahva hamed olivad enamiste ikka pihaga, see on niutist saadik kahekordsed ja pisud jämedamast riidest kui naestel. See oli sellepärast, et kepihoobid, mis ikka üle piha anti, nii valusad ei olnud kui ühekordse riidega. Siiski kuulsin ka selle nalja ära, et mõni mees setu viisil oma ilust uut hamet rohkemb kurtis kui lömaks peksetud selga. Nõnda võisid üksi vahvad mehed valuga naljatada.
Mis on need vahvad esivanemad meile päranduseks jätnud? Miska austame oma esivanemaid? Sellega, kui meie niisama kindlaste kokku hoiame ja hoolt oma ja oma suguvendade eest peame, kui nemad. Meie oleme ju vahvate vanemate lapsed ning järeltulejad. Ja siiski nii nõrgad. Meid ei peksa ega sunni enamb keegi, see on Jumala ja keisri armust ära võetud. Nuhtlus on kadunud. Siis sunnime nüüd ennast isi hoolt, korda ja kohust täitma.
Meie esivanemad ei arvanud mõisast varastada patuks. Kas neil õigust oli nõnda arvata, teab Jumal. Meie oma Eesti vennad ei puudu paljo enamb vanemate piinajate järeltulejatega kokku. Aga meie vanemate järeltulejad, praeguse aea lapsed varastavad ja röövivad oma suguvendi ja -õdesid, mis halenaljakas kuulda on. Iga loom hoiab oma sugu poole ja inimene hoiab oma sugu poole, ütleb tark Saalomon. Kas niisugused kuratid, kes nõnda tegevad, peaks olema meie esivanemate sugu? Kui meie tõsiselt järele mõtleme, siis on meie suguvennad peninukimeheks läinud. Inimese kiha ja koera pea ja nõna, keda meie vanemad väga kartnud. Ma ütlen teile täie suuga: Teie, koerakoonumehed, vargad ning mõrtsukad, teie kuratid. Teie teotate Eesti esivanemate nime ja au, kes hauas hingavad. Teie teotate ka nende nime ja au, kes praegu teie seas õigel viisil elavad. Teie olete meie vandlaste käest 50 aasta jooksul petmist ja vargust õppinud ega tea, et iseenesele kurja teede. Teie, vargad, näete, kui talumehel hobune ees on, ja himustate sedasama enesele, mitte nälja kustutuseks, vaid lakkumiseks. Mõtle, kust sa oled langenud, ja õpi aealugu."

ERA II 26, 452 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raha juhataja
Kord sõitnud üks talupoeg Vanalaitsina mõisa rehest mööda. Vististi arvata kella 11 aeal enne kukelaulu. Sügisene öö olnud pilkane pime, et sõrme ei näinud suhu pista. Hobune ehmatab ja kargab teelt kõrvale. Mees vaatab ja näeb lumivalges riidis naesterahva rehe nurga juures seisvad, kes palub teda pääle võtta ja edasi viia.
Mees kardab niisugust vaimukogu ja kihutab edasi, aga kuuleb tagant hüüdmist: "Kuule, mees, sina lükkad õnne enesest ära. Oleksid mind pääle võtnud, siis oleksin sinule rahakatla juhatanud, mida mina siin 250 aastad olen hoidnud, aga nüüd pean veel 250 aastad raha vahtima, kuni mul luba andakse seda tõise inimesele pakkuda. Kes teab, kas seegi teda omale saab, ja nõnda jään ma, vaene hing, seie igaveste raha vahtima." Isi hakanud valge naesterahva kogu haledaste nutma. Mees märkand nüüd asjalugu, pidanud hobuse kinni ja kutsunud naesterahvast vankrile.
"Äi ma tule enamb, ega tohi tulla. Miks sa mind esmalt kartsid? Isi oled sa oma õnne enesest ära lükanud."
Mees rääkinud nähtust teistele ja öelnud: "Elaksin ma 250 aastad, siis saaksin suure varanduse perijaks ja voiksin Laitsina mõisa ära osta."

ERA II 26, 453/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Soolätte allik
Kes seda ei peaks täädma, et Soolätte allikas rahakatal varjul seisab. Mitmele mehele on teda unes juhatud ja mitmed on raha järel käinud, aga kätte pole tänini teda keegi säält saanud. Ikka on midagi vastu tulnud ja raha toojad hirmutanud ehk muu asja pääle mõtlema pannud, mida sugugi tiha ei tohi.
Mitte Soolätte allikast kaugel elanud keegi vaene saunamees, kes väga kehv olnud. Ta mõtelnud mitu korda: "Eks või minule keegi seda Soolätte allika raha juhatata, ma ei kardaks vaimu ega ka kuratid ennast ja tooksin raha ära."
"Mis sa, tühi, suurustad," öelnud saunanaene, kes oma mehe julgust küllad täädnud, et tema kõige julgemb mees pole. Jaan olnud saunamehe nimi ja Tondi-Jaaniks teda hüütudki, et alati rahakatla leidmisest ja tontidest juttu aeanud.
"Peaks mulle täna öösel see õnn juhtuma, et keegi mulle juhataks, siis näeksid oma silmaga, naene, et ma tühja käega allikalt tagasi ei tuleks."
Selsamal öösel, kui Jaan õhtu asjast rääkinud ja magama uinunud, kuulis ta selgeste häält, kes rääkis ning ukse pihta koputas: "Jaan, tõuse üles, istu sikkale selga ning tule Soolätte allikale raha järele. Sina ei pea mitte hirmu tundma ega kõik tee muu pääle mõtlema kui raha pääle. Sääl allikas seisab katlatäis kulda härjaikete all. Jõuad sa sinna, tõuseb raha üles, aga hoia ennast tõisiti tegemast ning mõtlemast, siis muidugi jääd ilma."
Need sõnad veel Jaani kõrvus selgeste, kui uni silmist lahkunud. Ta tõusis sängist ülesse, pani rutuga jalad kinni ja astus välja õue. Aga kust sikka saada? Jaan täädis, et peremehel tubli sikk oli. Teda oma lubaga võtta ning ratsutada oli südametunistuse vastu, aga nõndasama karedetav oli ka peremehe juure sikka paluma minna, sest aeg oli kasin ning kallis. Päälegi võis kesköötund ligi jõuda. Kella sel aeal veel polnud. Sääl ei aitnud muu nõu, kui ise oma lubaga sikk võtta ja ratsutada.
Kui Jaan üle poole tee sõitnud oli ja mäest alla allikale sõitis, tuli sellesama talu poiss Jüri talle vastu. Jaan kartis sikka pärast, teretas Jürid ning raha pääle mõte oli selleks korraks kadunud. Ta sõitnud küll sellegipärast allikale ja haaranud härjaikkest kinni, kelle külgi rahakatal ahelõaga olnud kinnitud, tõmbanud kõigest jõust, aga ahelõõg katkenud ja katal vaeunud kõlinal kõige rahaga sügavusesse, kus ta tänapäevani veel puhkab. Ahelõa tükk käes ja sikk käekõrval sammunud Jaan kurva meelega koju poole. Seda ahelõa tükki, mis peris vask olnud, on ta paljodele näidanud ja poisi pääle kaua aega vihastanud, et temale õnneteel vastu juhtus, ehk küll poiss oma hinge õnnistuse juures tõendanud, et ta jalga sel ööl kodust pole välja tõstnud. Kes teab, ehk muutis rahahoidja tont iseennast poiss Jüriks.

ERA II 26, 31 (17) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Üts miis ol'l Riiga lännu. Sis ollu nagu must üdsi maah. Kui tagasi tullu, sis ollu raha unik. Kiä kraami vidä, too om puuk. Lääb kange tolmuga nagu tuulispää. Puuke iks tettu. Nimetesõrmest iks ollu lastu verd pääle ja nelläbä õdagu iks tettu.

ERA II 26, 41 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kui tuu vanamuistine sõda olnu', sis pant raha maha. Mu mehe esäle ült uneh, et mine sa, kannu alt saad toobi hõbõhõt. Är' võtku muid üteh. Sääl tulõ sullõ vasta must rakapinikene, tuud är' peläku. Temä es olõ lännü'.

ERA II 26, 43 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Pääle sõta olli käünü' tsissi'. Meil külä takah um üts suu, tsiss ol'l sinna är' tapõt - tuud nimitedäs sis Tsissisuu.

ERA II 26, 47 (16) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puustuse mäel ollu vanast rikas miis, kui värjä valla tennu, sis Kirepihe ollu kuulda.

ERA II 26, 47 (18) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Petserih ollu vägimiis. Sis kui viina es ole antu, sis löönü pulmalavva otsa maha.

ERA II 26, 47 (18) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Petserih ollu vägimiis. Sis kui viina es ole antu, sis löönü pulmalavva otsa maha.

ERA II 26, 81 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Sissi olli päältsõa rüüstäjäd. Kui inemisi kätte sai, sis piinsi.

ERA II 26, 81 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Parhilla kah, ku tõnõ vägivaldselt tõsõ käest är võt't, sii es saa muud üldä, et sa kuradi sis's.

ERA II 26, 27 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Tsissi käünü küll korjateh pääle sõta, mes viil üle ol'l jäänü. Üts inemine Raubah ol'l ütskõrd tarõh ollu, ahi ol'l palanu, kui tsiss tullu sisse ja peestlnu, sis aho päält pusipuuga olli löönü.

ERA II 26, 27 (4) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rauba külä man om Tsissisuu, et tsisse olli sinna är tapõt.

ERA II 115, 631/2 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kolepi k. - Ludvig Raudsepp < Mari Tinnus (1935) Sisestas Laes Vesik 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda 2006
Laul
Väike olli, es ma näe,
Kui mul kooli esä, emä.
Karjan käise, lõusen ma,
Kos oll emä matõtu:
Valge liiva mäe sisse
Suure halja turba ala.
Emäkene, tõsta pääd.
Mina tõsta turbakõst.
"Rist um rassõ rindu pääl,
Kääbas rassõ kässi pääl."
Ma sul kaiba, oma emä,
Mis mul tegi võõrasemä.
Võõrasemä minno ai
Uibu ala vitsu otsma.
Mina lätsi uibo mano
Nigu ona emä mano.
Uibost sattõ häelmid (õied).
Mino silmist pisaraid.
Mino silmapisara
Sattõ hõppõ (hõbe)kaarikahe.
Emmä viidi tiitpiteh,
Arm tiiviirt piteh.
Emma viidi kerikohe,
Arm astõ altarihe.
Emal hauda kaiveti,
Arm ümber karõli.
Emmä hauta panti,
Arm ala lamõsi.

ERA II 56, 133/5 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Üts hul´l nainõ ollu'. Mees võtnu' är'. Tõsõ' ütelnuva' küll, et mes-sä hulluga teet.
Küdsänu' ütskõrd leibä, pandnu' elävä väh´ä' sisse. Väh´ä' vällä, egälütel kõhmä' täüs sällän. Mes-sä hulliga teet!
Ütskõrd jälle söönu'. Lehm tullu' ussõ taadõ. "Oh sa, kurrat, minnu hirvität!" Tapnu' lehmä ärä. Miis tullu' kuu, pahandanu' küll, aga peräst ülnu': "Aga olgu' pääle, saa no kapstilõ vägi kah." Nainõ võtnu' kirve, ragunu' liha katski ja egäle kapstalõ ala oma jupi. Koer kaapnu' kapsta' üles ja liha vällä. Võtnu' koera, pannu' taaritõrdu pulga külge kinni. Taar kõik vällä, ait lainõlõ. Tullu' miis kodu, et vaja' hull mõtsa viiä'. Viinu' mõtsa ja pandnu' kivi otsa, et olõ' siin niikavva, kui tagasi tulõ. Hullikõnõ lännu' kivi otsa ja nakanu' kusõlõ. Ütelnu' kusõlõ, et joosõ' sa siist ja joosõ' sa siist. Rahavarga' ollu' kivi all, kuulnu', arvanu', et nüid tuldas taga aama. Pagõnuva' ärä, jätnuva' raha tasamma paika. Nainõ löüdnu' raha ja hõiknu' miist, et miis-vaene, tulõ' tagasi, ma löüse kotitävve litlatakit. Miis tullu' tagasi. Õige küll, kotitäüs raha. Aga pellänu', et naenõ kõnõlas vällä. Miis pandnu' naisõ kapstatõrdu ala ja suurmit pääle ja kanapoja' tsagama ja lasnu' tõrdu mulgust tuld ja tõrva sisse. Nainõ peräst kõnõlnu', et mi' löüse kotitävve litlatakit. "Konas?" - "Kui tuld ja tõrva taivast satte ja pompomp sõda olli." Rahvas naarnuva'. Nii jäänu' mehele raha kätte.

ERA II 56, 135 (34) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Ütele mehele juhatõt unõl raha, et jaaniüül mine', võta' vana lammas. Timä lännu' raha otsma ilma lambalda'. Kats miist ütelnu', et kos lammas. Timä lännu' ja ütelnu' kodo vana imäle, kes väegä vandunu', et tulõ üteh. Nigu na imäga lännuva', nii kadunu' imä ärä ja raha tullu' kui klõk´snu' vällä. Imä olligi tuu vana lammas, keda tondi' tahtnuva'.

ERA II 56, 135 (35) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Üts miis matnu' raha mõtsa pedäjä juurõ ala. Ütelnu': "Enne raha kätte ei saa, kui niipallu hingi kui kopikid tuvvas." Üts miis kullõlnu', viinu' sipelgid ja saanu' raha kätte.

ERA II 121, 497/501 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Alide Raudsepp, 36 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Andri Puustusmaa Harbini linnas.
See oli umbes 1904. aastal, kui Andri Puustusmaa oli Venemaal Harbini linnas väeteenistuses.
Kord õhtul läks ta linna jalutama. Ühes linnaäärses uulitsas tulid talle röövlid. Öeldes, et kui sa ühes ei tule, laseme maha! Andri läkski. Röövlid läksid ühe suurema kaupluse laele, kus juhtis kauplust keegi proua. Röövlid kangutasid lae lahti; lasid Andri köiega kauplusse, lubades teda siis tagasi tõmmata, kui on küllalt kaupu üles antud. Andri andiski neile niipalju kaupu, palju röövlid soovisid. Viimaks tõmasid röövlid ka Andri üles. Oli viimane saanud poolde teele, lõikasid röövlid köie katki ja lasid Andri kauplusse tagasi, kuna röövlid ise põgenesid.
Andri hakkas mõtlema, kuidas välja pääseda. Hää nõu on kallis. Kui proua tuleb varahommikul lambiga kauplusse, viskan talle kühvlitäie jahu vastu nägu. Jõudis hommik. Proua tuli kauplusse. Uksel aga viskas Andri talle kuhlitäie jahu näkku ja silindrisse, et lamp kustus. Nüüd jooksis Andri läbi avatud ukste uulitsale ja metsa.
Metsas kaotas ta oma jälgi igasugu viguritega, et tagaotsijad teda kätte ei saaks. Kesk metsa leidis ta puu, kuhu puges peitu. Puu oli sees nii suurelt õnnes, et ta mahtus sinna sisse.
Tulid tagaotsijad. Jälgi uurides leidsid, et jäljed edasi ei lähe. Nad lõikasid puu maha. Et midagi ei näinud, lõigati puu keskkohalt katki. Andri oli kesk puud. Kui lõikama hakati, tundis Andri, et see oli otse tema keskkohal. Nüüd nihutas ta end ülespoole, et mitte surma. Et õnn oli Andriga, sai ta nii ettevaatlikult üles end nihutada, et otsijad arugi ei saanud. Otsijad ei näinud midagi ja läksid ära. Nii pääsis Andri Puustusmaa surmast.
Jutt saadud Alide Raudseppalt, 36 aastat vana, kellele jutustas Andri Puustusmaa ise. Andri elukoht oli Sarve talus Kasaritsa vallas Võrumaal. Sai surma Saksamaal vangina.

ERA II 121, 509 < Rõuge khk., Rogosi v., Mikita t. - Ludvig Raudsepp < Kaarel Tuvi, 70 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Vähk rätsepana kilplaste juures
Kord leidsid kilplased ühe jõe äärest perve pealt suure vähja. Nad ei teadnud, mis loom see oli. Kui nad teda lähemalt uurisid, nägid, et tal on kahed suured kääred. Kilplased arvasid et see võiks neile õmmelda riideid. Kilplased panidki vähja riide peale õmblema. Mõne tunni pärast oli vähjal riie väikesteks tükkideks lõigutud. Kilplased said sellest hirmus vihaseks ja otsustasid vähja ära uputada. Nad viskasid ta vette. Kui nägid, et vähk sabaga lõi vastu, arvasid, et tal on nüüd viimsed valud, ja kui vähk põhja sujus, arvasid kilplased, et vähk kui tundmata elukas on surnud.
Nii uputasid kilplased vähja.

ERA II 121, 511 < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Liiso Volstein, 63 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Papi hobune
Kord sõitis "Ritskäkoguduse" (varjunimi, õige nimi on Plaani) papp linnast koju. Kodus ütles talle sulane: "Mis sa sellest hobusest talli viid, ta on märg, las ta enne ära kuivab." Papp viiski hobuse maja otsa, kus tuul hästi tõmbas ja köitis ta sinna kinni kuivama. Kui papp mõne tunni pärast hobust vaatama läks, oli see lumme tuisanud ja surnud. - "Ära usu ilma, ilm ajab pu silma."

ERA II 121, 513 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord jootis keegi setu mõisaherra kaevust puhtast pangist hobusele vett. Härra tuli trepile ja ütles: "Kuule setu, mis sina seal minu puhtast pangist hobust joodad!" Setu ütles: "A herr, ku' sul tast viist nii kahju um, sis ma vala tagasi!" Ja setu valaski selle vee tagasi, kust hobune jõi.

ERA II 121, 513/5 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Mõisahe tull kausiseto. Ta läts küüki ja ütel, et taht provvaga kokko saia. Tä mõtel, et saa provvale kausso müvva. Toatüdrukud keelasid küll, et ära mine tuppa, kuid setu siiski läks. Saalis tull herr vasta ja ütel: "Ära tule siia om lumiste jalgadega!" Et setu parajasti põrandariide peal seisis, ütles ta: "Ada herr, es ma su kanga pääle astui, ma astu nüüd viirt piteh!"

ERA II 121, 513/5 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Mõisahe tull kausiseto. Ta läts küüki ja ütel, et taht provvaga kokko saia. Tä mõtel, et saa provvale kausso müvva. Toatüdrukud keelasid küll, et ära mine tuppa, kuid setu siiski läks. Saalis tull herr vasta ja ütel: "Ära tule siia om lumiste jalgadega!" Et setu parajasti põrandariide peal seisis, ütles ta: "Ada herr, es ma su kanga pääle astui, ma astu nüüd viirt piteh!"

ERA II 121, 515 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord oli keegi setu sõimanud konstaablit "võmmiks". Konstaabel kaebas kohtusse. Kohtus küsis setu konstaablilt: "A võmmikõnõ, kus ma sis sõimssi sinno!" Kohus mõisteti tühjaks.

ERA II 121, 515 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kalda
Kord oli keegi setu sõimanud konstaablit "võmmiks". Konstaabel kaebas kohtusse. Kohtus küsis setu konstaablilt: "A võmmikõnõ, kus ma sis sõimssi sinno!" Kohus mõisteti tühjaks.

ERA II 121, 521 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Mustimägi
Kord käis keegi loomaaiaga mööda küla. Kasaritsa vallas Mõisamäe külas surnud loomaaia pidajal ära lõvi nimega Musti. Ta maeti sinna lähedale mäe otsa, mille järgi mäge hüütakse Mustimäeks.

ERA II 121, 523 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kust on saanud Verijärv nime
Verijärv on saanud oma nime pärisorjuse ajast.
Verijärve kaldal oli kelder, kus peksti orje. Kuri parun laskis orje nii peksta, et veri jooksis järve ja järvevesi muutus punaseks.

ERA II 121, 527 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 56 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Ükskord tull susi karja, tä habe ja saie üte põrsa kätte. Tuu niildse tervelt alla ja läts mõtsa.
Karus juusk kodo ja kutsõ peremehe sutt takah ajama. Perremiis võtsõ hää malga kätte ja läts mõtsa. Üte puhma all näkk, et susi magasi. Perremiis lei hundile kõtu pääle. Põrss karas tagaotsast (hundil) soel vällä ja juusk karä mano. Hunt aga jooksis metsa.

ERA II 244, 601/2 (6) < Rõuge khk., Nursi v. - Leida Hussar, Võru linna algkooli õpilane < naabrilt, üle 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praegu on taluperenaistel väga tähtis ebausk lammaste kohta. Vanast niitnud 2 tüdrukut kaera. Korraga näinud eemalt üle jõe tulevat hunti, kes haaras tüdruku seelikust kinni ning tiris oma koopa juurde ja kutsus oma poja välja. Poeg tüdrukut nähes avas suu laiali. Ehmunult langetasid tüdrukud silmad hundipoja suhu, kus nägi suurt konti, mida ta seal vabastas. Hunt andis tüdrukule heateo eest lamba, mis ta oli karjast varastanud. Tüdruk läks koju oma kingitud lambaga, mida ta kasvatas. Lammas oli õnnelammas, kes tõi iga aasta 3 poega.

ERA II 244, 367 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Saarte nimede saamine.
Viitina vallas Kadeni külas olevas soos on kaks saart. Nende nimed on Peelte- ja Kuntsasaar. Nende nimede saamislugu on järgmine: "Oli kord tüdruk. Ta tahtis hakata kangast kuduma. Aga sõda tuli ja ta ei saanud kodus kududa. Nüüd läks ta sohu, et tööd jätkata. Viimaks ometi tulid sõdurid ja nägid seda tüdrukut soosaarel kangast kudumas. Sõdur jooksis saarele, et tabada teda ja surmata. Tüdruk jooksis teisele saarele, aga samas oli tal sõdur ka kannul. Sõdur viskas mõõgaga tüdrukule järele ja lõi tüdrukul kontsa maha, aga tüdruk pääses eluga. Nii said nende saarte nimed, Peeltesaar ja Kontsasaar.

ERA II 244, 368 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lugu tüdrukust, kes sai keisrinnaks.
Kakssada aastat umbes tagasi Rootsi-Vene sõja ajal tulid põgenikud Riia alt Mõnistest läbi Vaidva jõe konnule ühe suure raagus paju (praegu muidugi seda ei ole) alla ja hakkasid sööma. Need olid: Marienburgi kirikuõpetaja kasutütar ja õpetaja ise perekonnaga. Siis läks teed mööda kerjus ja nägi neid söömas. Ta läks paluma, et talle antaks leiba. Siis ulatas kasutütar lahkesti kerjusele sööki. Kerjus tänas lahkesti, pani siis käed tüdruku pää pääle ja lausus: "Sinu pää saab kord keisri krooni kandma!" Viimaks lahkusid nad säält, aga nad saadi pärast ikkagi kätte ja võeti vangi. Pärast, kui keiser Peeter I läks vange vaatama, leidis säält ühe ilusa neiu. Ta hakkas teda armastama, vabastas selle ja kosis endale naiseks. See tüdruk oligi see, keda kerjus oli õnnistanud.

ERA II 244, 369 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Valter Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Lilli Reiljan, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Niidule nime saamine.
Ennemuiste oli Mõniste vallas Kilvaku talu metsas Vaidva jõe ääres heinamaal üks kivi. Sinna tuli orjatüdruk Hils oma väga ilusaid kuldjuukseid kammima ja vabadel õhtutel oma peigmehega kohtama. Kui nad juba hulk aega olid nõndaviisi kokku käinud, olid ka mõisnikud sellest teada saanud. Kuna aga mõisnikud ei soovinud seda, et see talupoeg võtab selle imeilusa neiu endale naiseks, hakkasid viha kandma selle poisi üle. Ja kui viimaks Hils tuli uuesti kivile, ei olnud enam seda poissi, vaid istus suurte sarvedega oinas, kel oli kaela köidetud punane pael. Nüüd läks tüdruk murelikult koju. Järgmine kord oli samuti ja kui tüdruk kolmandat korda läks, kadus ta jäädavalt. Nii saigi selle niidu nimeks Hilse niit.

ERA II 244, 381/2 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu imä selet, et vanast kutsuti ütte Rogosi mõisa kubjast va "Sinine", sest et ta kandse sinist särki ja oll väega kuri. Kui Vereva väretist (kellatorni väretist) müüda lätsi, siss es tohi kaia sinnä poole, pelksi kui mõni jällki tulba külge om tõmmatu ja toda "nilutas". Kui kedägi pesseti, rüüki es tohi, muidu anti viil 25 huupi rohkem. Oigamine aga kuuldu mitme versta taha.
Sinine vahtse alati esi man, kui kedägi pesseti ja ütel, et andke kõvembidi, tal ei ole viil nahkki punane. Üts julgõ miis, kes uutsõ ka ütskõrd vitsakõrda, ütel, et: "Herr, teil om esi nahk sinine kui ti särkki." - "Ah sina mind naerma," ütelnud Sinine, "kolm päiva järgimüüda saad selle iist 30 huupi."
Sinise naanõ oll niisama kuri kui ta esiki. Toda kutsuti "Sinine manna" ja ta oll vist mõisan naiste ülekaejas. Kui keaki sis tsõõrikid (taldrikid) hästi puhtas es mõsõ, lasksõ kõik ümbre mõske. Pildse tõõsõ kõik viinakojast moro pääle ja tüdruku pidi jälle uuesti mõskma nakkama. Kui sis ka viil tsõõriku hästi valgõ es olõ, saadõti vaese naase jälle nilgmise alla. Kui õdakul pallo oll pessa, sis nuu, kes kaugõmbalt olliva, palsiva kubjast, et tuu na lases enne är pessä, nail kaugõlõ minnä.

ERA II 244, 381/2 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu imä selet, et vanast kutsuti ütte Rogosi mõisa kubjast va "Sinine", sest et ta kandse sinist särki ja oll väega kuri. Kui Vereva väretist (kellatorni väretist) müüda lätsi, siss es tohi kaia sinnä poole, pelksi kui mõni jällki tulba külge om tõmmatu ja toda "nilutas". Kui kedägi pesseti, rüüki es tohi, muidu anti viil 25 huupi rohkem. Oigamine aga kuuldu mitme versta taha.
Sinine vahtse alati esi man, kui kedägi pesseti ja ütel, et andke kõvembidi, tal ei ole viil nahkki punane. Üts julgõ miis, kes uutsõ ka ütskõrd vitsakõrda, ütel, et: "Herr, teil om esi nahk sinine kui ti särkki." - "Ah sina mind naerma," ütelnud Sinine, "kolm päiva järgimüüda saad selle iist 30 huupi."
Sinise naanõ oll niisama kuri kui ta esiki. Toda kutsuti "Sinine manna" ja ta oll vist mõisan naiste ülekaejas. Kui keaki sis tsõõrikid (taldrikid) hästi puhtas es mõsõ, lasksõ kõik ümbre mõske. Pildse tõõsõ kõik viinakojast moro pääle ja tüdruku pidi jälle uuesti mõskma nakkama. Kui sis ka viil tsõõriku hästi valgõ es olõ, saadõti vaese naase jälle nilgmise alla. Kui õdakul pallo oll pessa, sis nuu, kes kaugõmbalt olliva, palsiva kubjast, et tuu na lases enne är pessä, nail kaugõlõ minnä.

ERA II 244, 383/4 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Misso vallan Roestu saarõl oll üts suur kuus, kohe üts rist oll pääle tettü. Kümne aasta iist oll tuu kuus viil küll käen, ma nüüd ei ole käünü, ei tia kas om viil alalõ.
Sinnä oll Rootsi sõja aigo üks vanakõne varole lännü. Ta es mõista kohegi paeta, mõtõl, et egas minno keaki siia kuusõ alla ei näe. Aga mis no soldanitõl nägemäta jäi! Tullgi üks soldan ja lõi vanamehel pää otsast. Esi ütelnu, et ta vaja är tappa sõja tii päält iist. Sinnä kuuse sisse sis tõõsõ inemise lõiksevagi risti vanakõsõ mälestusõs.

ERA II 244, 384/5 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keda õnnõgi soldani sõja ajal kätte saiva, tuu tapseva kõrraga är. Ütte Misso tallo tulnu ka sisse ja tapnu kõik inemisõ är pääle perenaase. Ka väiko latsõ oll hällun är tapnu. Muidu oll viil hallõ tappa, sis käändseva hällu kummalõ ja läbi hällu mõõgaga lõiva. Perenaane oll pandu sis süüki kiitma, aga nigu süük oll õnnegi valmis saanu, nii tapeti ka pernaane är.
Kes är paosile lätsiva, nuu jäivä ello, kui soldani noid es näe. Misso valla elaniku käkseva oma kraami iks Suure suu rappa üte saarõ pääle. Sinna viidi lehma ja köideti nail suu kinni, et es saas müügi. Lamba viidi sinnä säläga. Inemisõ esi ka lätsivä sinna paosile. Noil es olõ sääl midägi süvva, sest tuld es tohi jo maha tetä. Süüdi sis niisama tuurid kartulid ja mõtsast koräti haina ja puujuuri.

ERA II 244, 384/5 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keda õnnõgi soldani sõja ajal kätte saiva, tuu tapseva kõrraga är. Ütte Misso tallo tulnu ka sisse ja tapnu kõik inemisõ är pääle perenaase. Ka väiko latsõ oll hällun är tapnu. Muidu oll viil hallõ tappa, sis käändseva hällu kummalõ ja läbi hällu mõõgaga lõiva. Perenaane oll pandu sis süüki kiitma, aga nigu süük oll õnnegi valmis saanu, nii tapeti ka pernaane är.
Kes är paosile lätsiva, nuu jäivä ello, kui soldani noid es näe. Misso valla elaniku käkseva oma kraami iks Suure suu rappa üte saarõ pääle. Sinna viidi lehma ja köideti nail suu kinni, et es saas müügi. Lamba viidi sinnä säläga. Inemisõ esi ka lätsivä sinna paosile. Noil es olõ sääl midägi süvva, sest tuld es tohi jo maha tetä. Süüdi sis niisama tuurid kartulid ja mõtsast koräti haina ja puujuuri.

ERA II 244, 386 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu kadono esäl olliva kulakusuurusõ muhu säla pääl mõisa vitsalöögest. Mi, latsõ, küssemi, et mis na muhu omma sul kasunu, kas meil ka sääntse kasussõ, kui nii vanas saamõ kui sa. Sis esä ütel, et latsõkõsõ, ei teil enämb kasu sääntse kaali kaala pääle, neo omma mõisaherräl hästi väetatü vitsahüükega.

ERA II 244, 386 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu kadono esäl olliva kulakusuurusõ muhu säla pääl mõisa vitsalöögest. Mi, latsõ, küssemi, et mis na muhu omma sul kasunu, kas meil ka sääntse kasussõ, kui nii vanas saamõ kui sa. Sis esä ütel, et latsõkõsõ, ei teil enämb kasu sääntse kaali kaala pääle, neo omma mõisaherräl hästi väetatü vitsahüükega.

ERA II 244, 387 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et vanast pesseti ega vähembagi süü peräst, ka sis, kui süüd es olõki. Kui mõisa kutsar oll lännu provvat kohegi sõidutama ja kui vankri vähä tõrgahtiva, sai ega tõrgutuse iist 55 vitsalüüki. Mõnikõrd oll vaesõl kutsaril mitusada huupi kõrraga saia. Pääle sõitu, sis pesseti tedä ja ega löögi jaos võeti uus kimp vitsu, vana visati kõrvale. Nii pesseti terve hunik vitsakimpõ läbi. Rogosi köögimamsel oll sis iks ütelnu, et ärapessetu vitsa palasõ parembidi kui pesmäta.

ERA II 244, 387 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et vanast pesseti ega vähembagi süü peräst, ka sis, kui süüd es olõki. Kui mõisa kutsar oll lännu provvat kohegi sõidutama ja kui vankri vähä tõrgahtiva, sai ega tõrgutuse iist 55 vitsalüüki. Mõnikõrd oll vaesõl kutsaril mitusada huupi kõrraga saia. Pääle sõitu, sis pesseti tedä ja ega löögi jaos võeti uus kimp vitsu, vana visati kõrvale. Nii pesseti terve hunik vitsakimpõ läbi. Rogosi köögimamsel oll sis iks ütelnu, et ärapessetu vitsa palasõ parembidi kui pesmäta.

ERA II 244, 387/8 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Võrru valla miis, aga mõisnik vahet Puka valda üte pini vastu är. Sääl oll olnu orju väha, kuna siin olli rahvast rohkõmb. Sääl olnu jälle pallo pinne, kuna Rogosin es olõ. Nii siis Rogosi herr vahetki mu vanaesä är ja sai asemele hääd tõugu pini.

ERA II 244, 387/8 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Võrru valla miis, aga mõisnik vahet Puka valda üte pini vastu är. Sääl oll olnu orju väha, kuna siin olli rahvast rohkõmb. Sääl olnu jälle pallo pinne, kuna Rogosin es olõ. Nii siis Rogosi herr vahetki mu vanaesä är ja sai asemele hääd tõugu pini.

ERA II 244, 388 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd oll mõisa pääl moonakõstõ latsõ mängnü ja pildnu linguga kivve. Äkki läts ütel poiskõsõl ling vallali ja kivi lindas mõisa aida, kos paruni latsõ mängseva. Poisikõ tõmmati selle eest tulba otsa kolm pühapäiva järgimööda ja pesseti. Kolmandal pühäpääval kuuli poiskõnõ är. Pallu Rogosi valla rahvast käve tedä kaeman, ka mu vanaimä oll käänu. Lats oll olnu nii hirmsasti är pessetü, et oll kõik verine. Sis tull poisi imä ja tõstse latse kehakese vankrilõ põhu pääle. Emä kukkusi ka esi vankri kõrvale maha, nii armetus oll pestü tuu inemiselats.

ERA II 244, 388 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd oll mõisa pääl moonakõstõ latsõ mängnü ja pildnu linguga kivve. Äkki läts ütel poiskõsõl ling vallali ja kivi lindas mõisa aida, kos paruni latsõ mängseva. Poisikõ tõmmati selle eest tulba otsa kolm pühapäiva järgimööda ja pesseti. Kolmandal pühäpääval kuuli poiskõnõ är. Pallu Rogosi valla rahvast käve tedä kaeman, ka mu vanaimä oll käänu. Lats oll olnu nii hirmsasti är pessetü, et oll kõik verine. Sis tull poisi imä ja tõstse latse kehakese vankrilõ põhu pääle. Emä kukkusi ka esi vankri kõrvale maha, nii armetus oll pestü tuu inemiselats.

ERA II 244, 388/9 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui mu imä väikene oll, sis käve ka timä mõisa tapna (viljalade) pääle riht sõkma oma imäga. Rihepapil oll tõrvapintsli käen ja ajas sellega inemisi takan. Kellele manu sai, tegi musta märgi külge. Kõik pidid kõvasti juuskma ja tapnat sõkma. Peräst anti noile vitsu, kellel tõrvatäpp külen oll.

ERA II 244, 389 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisan rihepessmise aigo üts moonakas oll väega är väsinu. Nigu rihe takka sai, sattõ maha ja jäi makama. Tõõsõ moonakõsõ naksi takan otsma ja lõudseva mihe üles. Näiva, kuis siug läts mehele suhu. Hõiksiva sis mihe üles ja küsseva, et mis sa, Hindrik, unes ka näid? Moonakas ütel, et es näe midägi, joogijanu oll õnnõ väega suur. Tõõsõ seletiva sis är. Miis heutü är, et kuis nüüd välla saab ajja. Läts sis nõia manu. Nõid ütel, et kihuta musta täkku, kuni ta valgõlõ vatule lätt, siis juu toda vattu. Miis tegi nii ja siug tull vällä.

ERA II 244, 392/3 (16) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä selet, et kui timä viil poiskõnõ oll, käve ka timä öitsil. Sis oll vahimiis naile seletanü üte luu. Tõõsõ õitsilise kandseva alati tulõtegemises hakku kokko ja heitsivä sis makama. Tima, vahimiis, oll sis tennü tuld ja vahtnu hobõsid. Äkki nägi mõtsan ütte tuld, mõtõl, et läe kae, kes sääl om ja tuu hütsi tulõ tetä. Vahimiis läts tule manu ja nägi, et kolm vanna miist pikä halli habemõtega istseva tulõ ümbre ja sekasiva hütsi. Vanem küsis, mis vahimiis taht. Vahimiis ütel, et tull hütsi otsma. "Pia sis kott", ütelnü vanamiis, sest vahimehel oll nallä pärast kott üten võetu. Vanamiis pandsõ kolm kõrda kühvliga hütsi kotti. Vahimiis ütelnu, et kott põleb ju ära. "Ei põle," vastanud vanamiis, "ega na palava hütse ole. Vii kodu ja pane sängi alla."
Vahimiis mõtles, et kui hütsed kodu sängi alla viia, sis läheb jo maja palama. Viimati mõtel, et olgu, panen siiski. Esi läts miis öitsile tagasi. Tõõsõ küsinu, kus kott. Vahimiis vastu, et kott võeti är, taheti viil tappa anda pääle.
Läts hummukul vahimiis kodo, koton esä-imä viil makasõ. Ütel, et mis ti nii kavva makate, külan joba kõik karä mõtsan ja päiv joba suurõn korgõn. Imä ütel, et meil oll väega hää uni. "Kas midägi unõn es näe?" küsse poig. - "Es näe midägi, uni kui kotiga sälga pantu." Nüüd tull mehele kott miilde ja läts sängi alla kaema: kotin oll raha!

ERA II 244, 395/6 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu imä kõneles nälja-aost, sis ütel, et oi latsõkõsõ, mis teil nüüd viga, aga mina ole näläao üle elanü. Sis es olõ muud süvva, kui sõnajala karaskit, pühäpäivis tetti ohtja karaskit, tuu oll paremb. Tuugi karask oll sääne, et kui ahost välla võeti ja parsile jahtuma panti, sis lasta-s latsil pirrutulõga alt kävvu. Üteldi, et mis sa käüd tulõga, ka kui vatsk lätt palama. Jõulus sai egäüts 7 kütsikartolit ja tuu oll väga hää süük.
Noid kakkõ es süü herrä penigi, aga mi pidi süüma. Ütskõrd üts poiss pandsõ kaku kivi pääle. Herr jalut peniga müüda. Peni nuusut küll kakku, aga sis läts mant är.
Enne es olõ viil kartlidki olnu. Aga mu vanaesä oll saanu mõisast üte karmannitävve varastada ja kodo tuvva. Tuu istutõdi sis lapjoga tii tsombakõstõ maha ja tõõnõ aasta saadi kopatäus kartulid siimnes.

ERA II 244, 396/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä oll Viitina mõisan karätalitaja ja kandsõ paarega vett lauta, nii et ola olliva kõik veritse ja nahk maha lännü. Ütel sis herräle, et ta om haige. Herr ütel, mis haige, oled laisk, ja käskse anda 45 huupi.
Vanaimä selet, et hoidku tuu iist, kes hummukul teole minnä hildäs jäi. Seepäräst õdakul teolt tullen heidäs mõni kohe taht rõugu alla ja hummukul, kui kikas laulse, mindi jälle mõisa.
Kui naase mõisa lehmi nüsse, oli alati kubjas man. Et piimä es saasi är juvva, sis köideti rätt suu ette. Sedä tetti ka sis, kui hernepõldu kokku panti.
Mu vanaimä oll paruni amm ja imetäs mõisan paruni latsi. Ütskõrd pidi imetämä parunit ennäst.

ERA II 244, 398/9 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast Hunnäl oll puuk. Sulanõ käve egä üüsi tare pääle käsikiviga terri jahvatama, terä es lõpe kunagi otsa. Ütskõrd sulane kai terä kolusse ja nägi, et sääl kõllane kikas pild noka vahelt terri kolusse. Sulane lõi nuiaga kikkale pähe, ei jäänud muud järgi kui sinine suitsujuga. Sulanõ läts alla ja ütel peremihele, et terä omma otsan. Peremiis kohku är. Sulane selet, et sääl oll üts võõras kikas, ma tapsin ära. Sis sai peremiis arvu. Sulanõ oll lännu jahvatama enne kella 12, enne es või aga minnä, sis oll puuk viil sääl.
Rosma Andrile näüdati ütskõrd unõn, et Sõnnipalon om kulda maa seen kivi all. Andri läts kaema, aga madu oll kivi pääl ja miis es julgõ kaibma nakata. Ütskõrd pummõldasiva talupoja Murati kõrtsin, ka Andri oll sääl. Mõtõl, et vast nüüd om julgust raha otsma minnä. Lätski. Seekõrd es olõ madu ja miis sai kulla kätte. Pärast sedä läts Andri Riiga ja ostse sinna maja. Suguvõsa eläs praegugi Riian.
Tuu kuld oll olnu aga Hunnä kuld, mida talle puuk koräs ja maona valvas. Sulanõ aga tapse puugi är, kui ta terri tõi ja nii jäi Hunnä kuld valveta. Hunnä esi nakas pärast oma raha võtmist oma pahandusõ pääle juuma.

ERA II 244, 399 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanaesä selet, et pärast Rootsi sõta oll jäänu Rõuge kihelkonda 18 hinge. Limba Madis jäi niimuudu eläma, et käkse ennäst mõtsa sambla alla. Üts sõjamiis sõitse küll hobõsõga üle, jäi hobõsõ kabja jälgki pähä. Aga ellu jäi.
Sõja aigo olli igan talon istja sõduri, kellele pidi süvva andma, es küsita, kas endäl oll süvvä vai es olõ.

ERA II 244, 400 (25) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Orjaajal sõkuti riht inemistega ja aeti kõik orjad lastega pääle järgimööda, kelle kõrd tullõ. Mõisa poolt oll üts miis tett rehekarus, kes aie takan. Kõik pidid kõvasti jooksma. Kedä karu kätte sai, pigistäs nii kõvasti, et teine kõrd es taha enämb kätte anda.

ERA II 244, 400 (26) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa vana härberis paruni magamistare om lubjatu orjanaiste rinnapiimäga. Kõik naised käisid järgimööda, kelle kõrd oll müüda, tuu aeti talli. Veel nüüdki olõvat mõnikord kuulda säält toast ohkeid ja kaebeid.
Piinakelder oli otse provva makamistua all. Provva olnu kaibanu, et üüse ei saa magada, vaimu koputase põrandalõ.

ERA II 244, 400/1 (27) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisa kutsär sõi kord köögis sinist hernesuppi. Supp oll olnu väga vilets ja vesine. Sääl tull parun tagatarest vällä ja andsõ penile suurõ kintsu kanaliha ja tükki peenleiba. Sis kutsär oll esi mõtõlnu, et kümme kõrd paremb om olla mõisaherra peni kui ta kutsar.

ERA II 244, 401 (28) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisan käu alati vaime ja kummitusi. Ütskõrd olli ma ütsindä terven mõisa majan. Õhtul tull üts miis sisse, esi must, punaste silmiga. Kõndis läbi minu tare ja koputas kepiga põrandale ja ütles: "Kõik veri om joba är viidü."
Seda musta, punaste silmiga miist om mitme nännu häärbärin.
Vana Kellä Jüri olla näinud surnud parunit akna pääl istvat üüse ja piipu tõmmanu tõõnõ.

ERA II 244, 402/3 (30) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati lähedal om Majuri järve äären Kalma mägi. Sääl om palju Rootsi soldatite kalme. Kündmisega om säält mitu kõrda vällä tulnu sõjakirvid, piike, nooli ja soldatite vöösid. Järvest om noodaga tõmmaten välja tulnu surnu pääluid. Järv om tekkinu vana rahva jutu järgi nii:
Sõja ajal Kalma mäe kaldal oll nii pallu tapetuid ja surnuid, et veri juusksõ mäest alla ja sinnä sai hää suur tiik. Üts major sai sõjan haavata ja sattõ sinnä tiiki sisse. Soldati kisksõva küll vällä, aga ta oll joba surnu. Major mateti Kalma mäe pääle, sääl oll suur ristki kivist raotu. Nüüd om rist är kaonu, keaki om ta vast järve touganu.
Pärast sõda oll olnu mitu nädalit vihmanõ ilm ja vesi kogunes kõik Kalma mäe alla tiiki ja nii saigi järv, mida kutsutas Majuri järves.

ERA II 244, 403/4 (31) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisas oll üts noorik kutsut mõisa esimest ööd. Parun pandsõ nooriku omma tarre kinni ja läts esi välla. Noorik mõtel, mis tetä. Sis nägi nurgan kuju, võtse selle ja mähkse rõivaste sisse ja pandse sängi. Esi käkse ennäst är. Herr tull tagasi ja läts sängü manu, kai käega ja ütel sis: puu, puu, luu, luu. Ta mõtel, et noorik om är koolnu ja mõtel tedä är uputada, et kos tedä muidugi panda. Läts sis Viitina järve uputama, aga kuju ei taha põhja minnä. Sis pandse herr kujole kivi kaala ja uput är. Noorik aga pagesi är.
Hommikul tull miis ja küsse, et kos sa mu naasõ luu ja naha pandset. Härral nüüd häbi, arvas, et miis ka nägi, kui ta naist uputas ja ütel, et ära ütle kellegile, ma massa sullõ raha. Miis tull kodo ja löüdse naase iist. Nüüd sai arvu, mispärast parun talle raha andsõ ja tal oll hää miil, et ütskõrd sai parunit ka nõnnapiti vitä.

ERA II 244, 405 (32) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Maantii veeren, Käänu talu ligidäl kasus 3 kirsipuud. Sinnä puie alla oll maetu vanast Rootsi sõaväe kuld. Ütskõrd näudati Mäepalu külan Kendra Andrilõ unõn ja kästi kirsipuie alla varra minnä otsma. Sääl olevat matetu katel rahaga ja katla pääl kolm paari künniraudu. Miis läts kaibma ja künniravva tulli joba välla. Joba nakas katelgi paistma. Sääl sõitse üle Postimäe katehõbõsõ tõld (Postimägi sai oma nime tuust, et sääl oll sõa aigo Rootsi sõdurite valvepost). Tõld sõitse Andri poola ja Andri nakas toda kaema ja nii oll kõik kuld kaonu, aga künniravva jäiva mehele kätte.
Tuulaigo oll sääl tõõsõl puul tiid vanast vallamaja, vasta noid kirsipuid, aga nüüd oma joba varemigi är kaonu.

ERA II 244, 405/6 (33) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lõõgõruses elliva vanast rüüvli. Naid oll sääl kats perekonda Papa Juksi ja Sika. Na rüüvse kõiki ümbruskaudu inemesi. Keaki es tohi neile meelepahha tetä ja neid kohegi pulma või mujale pidule kutsmata jätta, sis na rüüvsiva varsti tolle mehe paljas. Mõtsan oll neil koobas, kohe na käkseva oma varastatu hobõsõ ja muu kraami. Na rüüvseva müüdasõitjid ja esiki tapseva inemesi.
Kui naide küla joba är lõhuti, löüti varemetsest kaibmisel inemiste luid. Varemete ase om viil praegugi nätä ja seda kotust pelätäs praegugi.

ERA II 244, 408 (35) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati mõisa ja järv om saanu oma nime juba vanast. Vanast mure- ja orjaaigo oll sääl olnu üts talo. Sinna tallo kävevä kõik ümbruskonna inemise kokko omma muret kaibama. Ja nii nakatigi toda tallu kutsma Murede taluks. Aigamüüda sai tost sõnast Murede - Murat.

ERA II 244, 408/9 (36) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli praeguse Käbli küla kotal üts jõumiis, Tebe. Tuu oll olnu nii tukõv miis, et terve hobõsõ püürdsõ kõrraga sälgä. Aga ta sei ka mehe iist. Kui Tebe kõrtsi läts, sei är kõrraga sada saia ja jõi pangi õlut. Tebel arvati olõvat palju raha ja 3 rüüvlit tulli teda ütskõrd är tapma. Tebe sai neile mõtsan vasta Nee olliva vindläse. Tebe võttis kõik vindläse kinni ja lei surnus. Sai viil esi vindlaste käest 60 rubla.
Ütskõrd kutsuti Tebe Vastseliina valda tööle. Tebe tegi ka tüüd mehe iist. Sis tõi perenaane söögi lavvalõ ja küsis, mis Tebe kaes nii imelikult. Tebe ütel, et kulla pernaane, sellest söögist ei saa mulle küll kõhusoppigi. Sõi sis kõik söögi ära, mis laual oli ja perenaised tõivad talle ette, mis na viil kätte löüdseva ja Tebe pistsõ kõik nahka.
Aga Peipsu vindlase es anna Tebele rahu. Ütskõrd tulliva jällegi 12 mehega ja püüdseva Tebe mõtsan kinni. Tebe tapse 8 tükki neist är, sis enäm es jõvva ja vindläse tapsi ta är.

ERA II 244, 408/9 (36) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli praeguse Käbli küla kotal üts jõumiis, Tebe. Tuu oll olnu nii tukõv miis, et terve hobõsõ püürdsõ kõrraga sälgä. Aga ta sei ka mehe iist. Kui Tebe kõrtsi läts, sei är kõrraga sada saia ja jõi pangi õlut. Tebel arvati olõvat palju raha ja 3 rüüvlit tulli teda ütskõrd är tapma. Tebe sai neile mõtsan vasta Nee olliva vindläse. Tebe võttis kõik vindläse kinni ja lei surnus. Sai viil esi vindlaste käest 60 rubla.
Ütskõrd kutsuti Tebe Vastseliina valda tööle. Tebe tegi ka tüüd mehe iist. Sis tõi perenaane söögi lavvalõ ja küsis, mis Tebe kaes nii imelikult. Tebe ütel, et kulla pernaane, sellest söögist ei saa mulle küll kõhusoppigi. Sõi sis kõik söögi ära, mis laual oli ja perenaised tõivad talle ette, mis na viil kätte löüdseva ja Tebe pistsõ kõik nahka.
Aga Peipsu vindlase es anna Tebele rahu. Ütskõrd tulliva jällegi 12 mehega ja püüdseva Tebe mõtsan kinni. Tebe tapse 8 tükki neist är, sis enäm es jõvva ja vindläse tapsi ta är.

ERA II 244, 413/6 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esäk, kadonu Sinka Piitre selet, et kui timä viil poiskõne oll, sis oll siin suur nälg. Edimesel aastal sattõ säitse nädalat järjestikku vihma. Kõik vili mädäsi nurme pääle är või põimeti sis haljana vai puulhaljana. Mu esäesäl sai ka neli kuurmat haljast kesvä ja tollõst saadi kõgõst üts vakk terri. Tuu oll kõik saak. Tõõsõl aastal jälki tull külm ja külmetas vilja ära. Nii tull inemistel suur puudus kätte. Keedeti suppi sõnajalust, kanarbikust ja muist hainust. Mõisaherr andsõ küll ega pere pääle nädala jaos 3 nakla jahu, aga tuud oll väega väha ja pärast ei olnud herral ka enamb kostkilt anda. Tuu jahu kütseti puukoorõga kuun vatsas ja sis süüdi. Talomehe, kel oll tuulaigo veel vilja jäänü, tiinseva pallu raha. Na saisivagi kõik päiv toobiga õue pääl ja suur saba inemesi ootsõ järge, et vilja osta. Viimäti es saa aga enäm kostkilt. Kel viil lehmäkondikõne jäi, tuu sai viil kuigi piimälleemegagi elu seen hoida. Keedeti piimä seen nõgõsõ vai ohtja suppi ilma ivata ja sõiva. Mu imä oll nännü, kui üts tütrek sõi terve tsõõrikutävve säänest suppi är ja jõi viil kipist vett pääle. Siis nigu välla kapsaid kitskma läts, nii läts lahki.
Sis saatse mõisnik killavoori Poolamaale Lodzi linna vilja tuuma. Mu esäk oll sis väikene poiskõnõ ja käve ka ütskõrd Poolan. Säitse nädalat kestsõ tuu reis. Sis olli viil kõik puuvankri ja puutele. Kui puuratta vai tele ära kullõva, sis tetti säälsamas tii veeren uue ratta ja sõideti edesi. Kirvõs oll jo tuu jaos üten. Siit Poolamaale pidi tii pääl tegema kolm kõrda uue ratta. Vilja tuudi sääntsete puust vaadikõstõ seen, mida kutsuti puukullõs. Kulli olli tettu ütest puust, puupakk oll seest õõnsas tett. Nii es pääse viläle vihm ja lumi mano.
Oi, tuu nälaaig pidi iks hirmus aig küll olõma. Mu esäk pelas viil vanamehena nälgä. Ütel iks, et ma pelgä, kui jälle nälg tulõ ja nälasurma koolõt.
Võõrasesä oll pruumno kõrd, et kas hopõn ka süü toda nälaaigsõt ohtjasuppi. Es olõ söönü.

ERA II 244, 416/7 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üts vana ineminõ selet mullõ viil näläaost. Et kui tuu joba müüda oll, tuu nälaaig, sis üts Rogosi valla minija kütsi kõrd vatska. Meheimä oll tal vana ineminõ, tuu oll ka nälaaigo nännu. Sis noorik andsõ vanaimäle leibä ja küsse, et kas nälaaigne leib oll paremb kui seo. Vanaimä ütel, et muidogi paremb, sis seid jo näläga ja tuugi leib oll makus, kuigi oll sõnajalast ja pujukõsist. Et ega nüüd olõ ei nälga, siis olõ ei see leib ka nii makus. Sis ta selet viil, et kos vanasti nälaajal, sis pujukõsõ leib oll pallu paremb kui sõnajala leib, tuu venüsi, kui katski murti. Nii tettigi pühapäival pujukõsõ leibä, äripäival süüdi sõnajalast leibä.

ERA II 244, 417/8 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu mehe esä selet, et enne sedä näläaigo oll olnu viil üts pallu hirmsam nälg. Sis oll olnu sääne säädus, et kõik vana ja jõuetu hige pidi ära hukkama, et es olõs ilmaaigo süüjaid. Rogosi vallas oll elänu üts vana esä viie pojaga. Poja es taha oma esä kuigi är tappa ja na käkseva ta keldrilõ, et naabri es näe. Muido nu olõs lännu kaibanu mõisan. Salaja kandsõva pojad esäle süvvä. Viimati es ole enam midagi süvvä olnu. Lätsi sis poja' keldrisse ja ütliva esäle, et meil ei olõ sullõ midägi enam süvvä anda, mi esiki nälgüme. Esä juhat sis üte olitse katusõ, mis joba 30 aastat tagasi vilja ajal oli pantu ja käsksõ katusõ olõ är pessa, et niimuudo saa villäseemet. Poja' teiväki nii ja saiva rüaseemet. Herr sai tollest tiidä ja viimäti läts tuu lugu ka valitsuse kõrva. Valitsus keelas sis tollest saadik vanade inemise hävitamise är, sest tuu vanamiis juhat seemet, muido es olõs kostki saadu.

ERA II 244, 418/9 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ega vanast orjaaigu inemisõl määnestki õigust es olõ. Herra vahetiva ja pesseva neid nigu loomi. Kui ette tull, vaheteti viil inemine penigagi är.
Kui ma Rõugõn leerin käve, sis selet ütskõrd köstri üte sääntse luu. Timä manu oll kõrd üts miis tulnu latseristmise tähte otsma. Köstri oll är tundnu ja ütelnu, et ega sa eestlane küll ei ole, sa oled vendläse näku. Miis ütleski sis, et tema vanaesä oll olnu venelane. Nursi mõisa herr oll timä vanaesä saanu Vinnemaalt. Ta vahet üte oma pini üte Vinnemaa mõisniku orja vastu.

ERA II 244, 419 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Plaanile oll vanast pagenu üts vinne poiskõne, teda kutsutigi Ilma Jaku. Ta elli oma vanõmbitega Venemaal ja käve karan. Ütskõrd oll jäänü magama ja lehma lätsi mõisa vilja ja sõkse hulga vilja är. Imä oll sis tulnu ja käsknu poiskõsõl är paeta, muidu herr laseb ta surnus pessä. Poiss pagõsigi Eestimaale ja sai Plaanilõ. Sääl kirot tedä üts Kerge nimeline talopoig ta omas kasupojas. Timä suguvõsa eläs viil parhilla vist Otsa nime all.

ERA II 244, 420 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui säkslase mi maalo tulli ja siia keriku ehitiva, sis pidid inemisõ hoolõga kerikun käima. Aga et jutlusõst midägi arvu es saia, jäid pallu inemisi kerikun magama. Sis leiti sääne komme, et noide jaos, kes magasiva, tetti väikene kotikene pika nuia otsa. Sinna panti ka väikene kell. Kui sis keäki magama jäi, võtse köster koti ja tilist tolle nõna all ja tuu pidi sis sinna raha viskama. Sellest jäigi pärast kotiga rahakorjamise komme, kuigi sis enam magajate käest es korjata. Niimoodi korjati Rõuge kirikun raha niikavva kui 1905. aastani.

ERA II 244, 420/1 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Pärast Rootsi sõta oll seo maa nii tühi ollu, et ühtki elavat hinge es olõ nättu, es inemist ega luuma. Sis olla siia tühja maa pääle tulnu vai tuudu mujalt riigest inemisi. Praegusõ Mäepalu Saksad olevat säkslaste suguvõsast. Sis Lillimõisa Juutide esivanema olli olnu juudi, kuna na praegugi olla vähe juudi moodi. Sis olevat siin viil üts perekond rootslastest esivanembitega, neil olevat praegugi suurõ pää'. Ja minu esivanemba üteldas olnu vindläse.

ERA II 244, 422/3 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli Haaviston, kos praegu mõtsavaht, Pütsepa Madli esä oma velega. Tuulaigo oll mõisnikul sääne õigus olnu, et võis üte esä poja või tütre är võtta ja tõsõle peremehele anda. Nii taheti ka Madli esä veljä är anda üte tõõsõ peremehe manu. Tuu veli oll tal kurt. Varsti tulliki mõisast mehe tuud kurti veljä är viima. Vana Madli esä oll aga kangõ miis ja es lupa oma velja är viia. Kui mõisamehe velele manu tulliva, andsõ ta märku, et veli mõtsa är pageks. Mõisamehe sai' aga arvo, et ta käskse velel neile pessä anda ja na lätsi ja kaibsiva herräle. Herra kutse vana Pütsepa mõisale ja käskse vitsa anda. Tuu oll kangõ miis ja kannat kõik vitsahoobi är, a' velja ka es anna mujale.

ERA II 244, 422/3 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast elli Haaviston, kos praegu mõtsavaht, Pütsepa Madli esä oma velega. Tuulaigo oll mõisnikul sääne õigus olnu, et võis üte esä poja või tütre är võtta ja tõsõle peremehele anda. Nii taheti ka Madli esä veljä är anda üte tõõsõ peremehe manu. Tuu veli oll tal kurt. Varsti tulliki mõisast mehe tuud kurti veljä är viima. Vana Madli esä oll aga kangõ miis ja es lupa oma velja är viia. Kui mõisamehe velele manu tulliva, andsõ ta märku, et veli mõtsa är pageks. Mõisamehe sai' aga arvo, et ta käskse velel neile pessä anda ja na lätsi ja kaibsiva herräle. Herra kutse vana Pütsepa mõisale ja käskse vitsa anda. Tuu oll kangõ miis ja kannat kõik vitsahoobi är, a' velja ka es anna mujale.

ERA II 244, 424 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praegust Solgani külla kutsuti vanast Tölgu külast. Sääl külan oll üts miis soendis tettü. Peräst sai küll jäll inemises tagasi, aga soendi sabatölk jäigi külge. Toda miist kutsuti sis esi Tölgu Andreses ja perast kutsuti kõike külla niimoodi.

ERA II 244, 432/3 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa külas Rootsi sõja ajal sõdurid vahetasid hobuseid. Sõjavägi läks Riia poolt Pihkva poole. Sääl külas elas üks Kõrbe. See aitas ka sõjaväe kraami teistele vankritele laduda. Sai rahakasti kätte ja viskas ära.
Vastseliinas leiti rahakasti vaja ja tuldi tagasi otsima. Mees aga viskas selle raha, mis veel peitmata oli, tulle ja nii ei leitud midagi.
Seda sõdurit, kes oli rahakasti eest vastutav, lasti Vastseliinas läbi kadalipu, nii et ta suri.
Rahavõtja pärandas raha tütrele, kelle mees aga end ära uputas.

ERA II 244, 435/7 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sissid rüüstasid ja tapsid, mis hirmus. Kirjadega saadi teada, et sissid ei ole kroonu poolt, olid ise rüüstesalgad.
Kord tuli jälle ühte tallu üks siss. Vanamees oli üksi kodus ja see ronis parsile peitu ja võttis pusipuu kätte. Siss tuli tuppa ja hakkas soojendama. Mees nägi, et see oli naisterahvas. Lõi pusipuuga surnuks, pani sadulasse ja saatis minema. Sellest saadi ka aru, et ei ole need sissid kroonu poolt, sest ega naisterahvast kroonu saada. Pärast seati juba piiri peale vahid.
Kord põgenesid sisside eest kaks naist. Ühel oli kaks last, teisel ei olnud. Viimane ei lubanud lastega naisel endaga ühes tulla, et lapsed hakkavad kisendama ja annavad peidukoha teada. Vaene naine kuulis, et sõjavägi tuli, ei osanud mujale põgeneda kui silla alla lastega. Ja imekombel läks sõjavägi sillast üle ega leidnud naist. Teine naine aga leiti teel ja tapeti.
Sisside ajal põgeniti soodesse ja metsadesse. Sööki ei tohtinud keeta, sest tuli võis ära anda. Viitina vallas on Peelte soo. Sinna põgeneti sisside eest varjule ja naised kudusid siis kangastki. Säälsamas Ilase mäe kaldal keetsid mees ja naine sööki, sest nad ei jõudnud enam nälga kannatada. Kohe olid sissid juures ja lõid mehel pea otsast. Pea tahtis veel midagi ütelda, ei saanud aga muud häält kui: umba-umba, poh-poh-poh.
Viitinas Mauri külas käis üks siss, kes ei tapnud. Ainult iga sügisel pidi talle antama pull ja siga. Käis mitu aastat juba kümnist nõudmas. Kord jootis Maur sissi hästi purju. Kui see magama jäi, toppis kotti ja viis Mauri järve. Teel olla siss karjunud: "Maur, näitä päivä, kõik om pimme!"

ERA II 244, 435/7 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sissid rüüstasid ja tapsid, mis hirmus. Kirjadega saadi teada, et sissid ei ole kroonu poolt, olid ise rüüstesalgad.
Kord tuli jälle ühte tallu üks siss. Vanamees oli üksi kodus ja see ronis parsile peitu ja võttis pusipuu kätte. Siss tuli tuppa ja hakkas soojendama. Mees nägi, et see oli naisterahvas. Lõi pusipuuga surnuks, pani sadulasse ja saatis minema. Sellest saadi ka aru, et ei ole need sissid kroonu poolt, sest ega naisterahvast kroonu saada. Pärast seati juba piiri peale vahid.
Kord põgenesid sisside eest kaks naist. Ühel oli kaks last, teisel ei olnud. Viimane ei lubanud lastega naisel endaga ühes tulla, et lapsed hakkavad kisendama ja annavad peidukoha teada. Vaene naine kuulis, et sõjavägi tuli, ei osanud mujale põgeneda kui silla alla lastega. Ja imekombel läks sõjavägi sillast üle ega leidnud naist. Teine naine aga leiti teel ja tapeti.
Sisside ajal põgeniti soodesse ja metsadesse. Sööki ei tohtinud keeta, sest tuli võis ära anda. Viitina vallas on Peelte soo. Sinna põgeneti sisside eest varjule ja naised kudusid siis kangastki. Säälsamas Ilase mäe kaldal keetsid mees ja naine sööki, sest nad ei jõudnud enam nälga kannatada. Kohe olid sissid juures ja lõid mehel pea otsast. Pea tahtis veel midagi ütelda, ei saanud aga muud häält kui: umba-umba, poh-poh-poh.
Viitinas Mauri külas käis üks siss, kes ei tapnud. Ainult iga sügisel pidi talle antama pull ja siga. Käis mitu aastat juba kümnist nõudmas. Kord jootis Maur sissi hästi purju. Kui see magama jäi, toppis kotti ja viis Mauri järve. Teel olla siss karjunud: "Maur, näitä päivä, kõik om pimme!"

ERA II 244, 437/8 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Savi Jutsat tunti kui ütte vigurimiist. Ütskord pääses tema hobune lahti ja läks mõisamaade peale. Metsaülem võttis kinni ja määras herräle trahvi maksta 10 rubla. Tuli sügisel rendi maksmise päev. Jutsa läks ka mõisasse renti maksma ja võttis hobuse ka ühes. Maksis rendi ära ja herr küsis hobuse eest trahviraha. Siis ütles Juts, et mul pole kustkilt 10 rublat võtta ja tõin selle asemel herrale hobuse, kes on küll ainult 5 rubla väärt. Herr ei võtnud hobust. Siis läks Juts kõrtsi kõige hobusega ja ostis hobusele pool toopi viina. Ütles, et sa, suksu, oled suur saks, käid mõisaherra trepi ees, eks joo siis viina ka. Soodi Möldri Peeter kaebas selle herrale ära. Jutsi taheti välja ajada oma kohalt, kuid Juts ei läinud. Siis läks pristav meest välja panema, kuid Juts ei lasknud ikkagi oma kraami välja viia ja seadusemees lahkus tühjalt. Nüüd andis herr kohtusse ja Juts mõisteti kinni.

ERA II 244, 441/2 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Riia-Pihkva kiviteed mööda edasi minnes on natuke sealpool Läti piiri üks tamm, mis on istutatud latva mööda maa sisse. Nüüd on see tamm juba suur. Rootsi sõja ajal sõi kuningas sääl kohal lõunat ja istutas siis ühe tamme ladvaga maasse. Ise ütles: "Kui see tamm siin kasvama läheb, võidan veel ka mina sõja." Tamm läks küll kasvama, aga kuningas ei võitnud.

ERA II 244, 451/3 (7) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi ümbruskonda olevat sõja ajal mitmesse kohta kulda maetud. Mis venelaste poolt oli maetud, seda kuulutati pärast sõda Pihkva kirikutes. Üks mees, kes oli saanud kindrali kutsariks Pihkvas, seletas, kui ta kodu käima tuli, et Pihkva kirikutes kuulutati igal pühapäeval: sinna ja sinna on sõjavägi kulda või raha matnud, kes soovib, mingu otsima. Sääl oli siis kuulutatud, et mitmes kohas Sõnnipalus ja mujal Rogosis on kulda, aga kes see siis Pihkvast teadis või tahtis tulla siia otsima.
Kuid mitmest paigast kadus siiski raha maa seest ära ja leiti, et mõnes kohas oli kaevatud. Nii olevat Sõnnipalust tee äärest raha välja kaevatud. See, kes kaevanud, läinud Venemaale ja ostnud talu.
Siis olla olnud kulda Käänu Andri aida juures, Rootsi sõjatee ääres. Kuid ka säält on kaevatud ja öösel raha välja võetud.
Lilli mõisa juures teelahkmel on suur kivi. Kord leiti, et kivi oli paigast ära aetud ja kivi all oli rahakatla asegi näha. Küllap mõni ikka teadis ja võttis öösel ära.
Misso vallas Uuri külas on kääpaid, sääl on rootsi kääpaid ja vene kääpaid. Esimesed on ümmargused, teised piklikud. Vene valitsus oli teada saanud, et sääl kääbaste sees olla raha ja need kääpad kaevati valitsuse poolt lahti. Kuid olid ainult paberrahad ühes kääpas.
Siis olevat Rootsi sõja ajal pandud Tabina tiiki sikasarve täis kulda ja see olevat ka alles seal.

ERA II 244, 453 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana Kändra leidis Liivakmäelt kündes raha. Varsti pärast seda näidati mehele unes ja kästi seda raha ka isale anda, et siis ta leiab veel raha. Mees oli aga kitsi ega annud isale pennigi ja ei leidnud ka enam pennigi.
Ühele mehele näidati ka unes, et mõisas Ossipuustuse soosaarekesel Hariku tamme all on raha. Mees läks raha otsima ja nägigi kivihunnikus rahakatelt, aga katla peal magasid ussid. Mees võttis nuia ja lõi madudele: need kadusid, kuid ühes nendega ka rahakatel. Sääl aga ei olnudki madusid, need olid rahakatla sangad.

ERA II 244, 456/7 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sinise kleidiga naine, kes kummitab Rogosi mõisas, võib ka mõne nunna vaim olla, sest õige vanasti, enne sakslaste meile tulekut oli olnud Rogosi mõisa asemel klooster ja kloostri all käigud, mis viisid ümberkaudu kuhugi välja. Sõja ajal lõhkusid rüütlid kloostri ära ja mõisnik lasknud hoone ümber ehitada mõisaks.
Mis klooster see oli, ei ole teada. Ainult väga vanad inimesed on rääkinud noorematele, et nende vanaisad on neile seletanud.

ERA II 244, 457/60 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord elanud vaene mees oma kasupojaga. Kasupoeg olnud suur jõumees ja söönud väga palju, aga selle eest teinud ka tööd kümne mehe eest.
Mõisaherr tahtis palgata kasupoega enda sulaseks ja küsis, mis mees palka nõuab. Mees nõudnud siis niipalju, kuipalju jõuab seljaga koju viia. Härra oli selle nõudmisega päri ja palkaski jõumehe sulaseks.
Uus sulane nõudis kohe süüa ja sõi terve härja korraga ära. Siis heitas magama ja magas kuni teise päeva õhtuni. Teised sulased olid juba lõpetamas tööd metsas, kui jõumees sinna jõudis. Ta raius aga nii ruttu oma jao metsa maha, et sai teistega veel ühes koju tulema.
Järgmine kord saatis härra sulase heinu tooma. Mees võttis kuhja ühe korraga sülle ja tõstis ree pääle. Hobune ei jõudnud säärast suurt koormat vedada. Siis võttis sulane vitsa ja lõi sellega hobust: hobune kukkus surnult maha. Nüüd tõstis mees hobuse heinakoorma otsa ja vedas kõik mõisasse.
Härra nägi, et niisugune sulane teeb rohkem kahju kui kasu ja tahtis temast lahti saada. Ta käskis jõumehel kaev kaevata ja tahtis siis teda kaevus kiviga surnuks lüüa. Mees hakkaski kaevu kaevama ja tegi nii suure kaevu, et kaevas terve mõisa õue üles. Härra plaanist ei tulnud midagi välja, sest nii suures kaevus ei saa ju kivi kellelegi pähe kukkuda.
Härra andis vana hobuse ja saatis sulase metsa puid tooma. "Küllap hundid ja karud ta murravad," mõtles ta. Aga sulast ei puutunud hundid ega karud, nad murdsid ainult tema hobuse. See ei teinud aga vägimehele muret. Ta rakendas karud puukoorma ette ja sõitis mõisa õue. Siis viis ta oma karud hobuste talli, kus need tegid puhta töö.
Viimaks härral hää nõu. Andis sulasele kirja ühes ja saatis välisriiki kulda tooma. Vägilane võttis ühes terve pulli liha pullinahkses kotis ja teise kotitäie putru. Siis asus ta karudega teele.
Pärale jõudnud, andis kangelane kirja kuningale ja nõudis öökorterit ja kulda. Kuningas andis nõutud kulla ja saatis mehe kuuri alla. Siis kutsus ta sõjaväe ja käskis sõduritel kangelast maha lasta, sest kirjas oli seda nõutud. Vägilane istus parajasti oma pudrukoti ees ja sõi, kui hakkas kuule kukkuma pudru sisse. "Mis nad ometi pilluvad nende hallitatud ubadega," ütles jõumees põlglikult ja sõi edasi. Varsti hakkas pudru sisse kukkuma suurtükikuule. "Päh, pilluvad poolküpsetatud kartulitega ja ei lase süüa," lausus sulane, tõstis kullakoti selga ja läks koju.
Härral oli toodud kulla üle hää meel ja ta andis sulasele linu nööri tegemiseks, sest sel hakkas juba aasta täis saama ja ta tahtis oma palka ära viia. Kui nöör valmis sai, pani jõumees selle aida pääle, kus kuld sees oli, ja viis minema. Viis kulla isale ja ütles: "Ela ja söö nüüd muretult. Ma lähen siit maalt ära, sest mulle ei anta siin rahu."

ERA II 244, 462/4 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rogosi mõisa vanaherr oli palju parem kui noorherr. Vanaherr oli kõigiti lahke rahva vastu. Kui kellelgi suri lehm ära, siis andis mõisa karjast asemele. Kord laskis ühel perenaisel valida oma karja seast, missugust see ise tahtis. Ja kui vanaherr sõitis teed mööda, siis oli tal suvel korvitäis õunu ühes, kust pildus neid lastele. Mõnikord kutsus härra pärast jutlust koolimaja rahva mõisasse ja proua keetis rahvale pakse kapsaid. Vanahärra polnud ka rikas. Rahvas rääkis, et sellepärast ta pole rikas, et ta on hea. Härra õed jäid vanatüdrukuiks, sest keegi ei tahtnud naituda nii vaeste preilidega.
Kord jõi vanaherr Riias väga palju raha maha. Suurekõrtsi kõrtsmik Jakobson aga tasus härra eest ära. Pärast oli kõik valla rahvas Jakobsonile vihane, et see härra võla ära tasus. Kui härra ei oleks võlga tasunud, oleks mõis riigi kätte läinud, ju kroonuvaldades oli palju parem elu. Haanja mõisnik oli ka joodik ja ei jõudnud maksa ja vald läks kroonu kätte. Sääl oli ikka natuke kergem elu. Keiser kinkis kroonuvaldades makse oma sünnipäeval ja mõnel muul tähtsal päeval. Üteldi siis, et keisri poolt tuli jälle maani vest (manifest).
Noorherra oli palju kurjem ja halvem kui vanaherra. See pani taludele renti kahe- ja kolmevõrra juurde ja pani ka veel lisategu juurde. Tema ajal olid mõisas saksa ja moonamehed ja karjamõisates saksa rentnikud. Need petsid härrat ja teenisid alati vahekasu linnas heinte ja muu kraami müümisel. Härra usaldas saksa moonakesi ja rääkis alati tööpäevadel nendega põllul. Sakslased võisid niita vilja vikatiga, eesti moonamehed pidid kõik vilja sirpidega põimma.
Noorhärra asutas ka karjamõisad. Praeguse Kuura karjamõisa asemel oli enne üks talunik Kuur. Selle ajas mõisnik välja ja laskis hooned ära lõhkuda. Praegu on veel varemed näha. Karjamõisate rentnikeks said sakslased.

ERA II 244, 462/4 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rogosi mõisa vanaherr oli palju parem kui noorherr. Vanaherr oli kõigiti lahke rahva vastu. Kui kellelgi suri lehm ära, siis andis mõisa karjast asemele. Kord laskis ühel perenaisel valida oma karja seast, missugust see ise tahtis. Ja kui vanaherr sõitis teed mööda, siis oli tal suvel korvitäis õunu ühes, kust pildus neid lastele. Mõnikord kutsus härra pärast jutlust koolimaja rahva mõisasse ja proua keetis rahvale pakse kapsaid. Vanahärra polnud ka rikas. Rahvas rääkis, et sellepärast ta pole rikas, et ta on hea. Härra õed jäid vanatüdrukuiks, sest keegi ei tahtnud naituda nii vaeste preilidega.
Kord jõi vanaherr Riias väga palju raha maha. Suurekõrtsi kõrtsmik Jakobson aga tasus härra eest ära. Pärast oli kõik valla rahvas Jakobsonile vihane, et see härra võla ära tasus. Kui härra ei oleks võlga tasunud, oleks mõis riigi kätte läinud, ju kroonuvaldades oli palju parem elu. Haanja mõisnik oli ka joodik ja ei jõudnud maksa ja vald läks kroonu kätte. Sääl oli ikka natuke kergem elu. Keiser kinkis kroonuvaldades makse oma sünnipäeval ja mõnel muul tähtsal päeval. Üteldi siis, et keisri poolt tuli jälle maani vest (manifest).
Noorherra oli palju kurjem ja halvem kui vanaherra. See pani taludele renti kahe- ja kolmevõrra juurde ja pani ka veel lisategu juurde. Tema ajal olid mõisas saksa ja moonamehed ja karjamõisates saksa rentnikud. Need petsid härrat ja teenisid alati vahekasu linnas heinte ja muu kraami müümisel. Härra usaldas saksa moonakesi ja rääkis alati tööpäevadel nendega põllul. Sakslased võisid niita vilja vikatiga, eesti moonamehed pidid kõik vilja sirpidega põimma.
Noorhärra asutas ka karjamõisad. Praeguse Kuura karjamõisa asemel oli enne üks talunik Kuur. Selle ajas mõisnik välja ja laskis hooned ära lõhkuda. Praegu on veel varemed näha. Karjamõisate rentnikeks said sakslased.

ERA II 244, 464 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Lillimõisa talu kinkis vanaherr ühele sulasele. Sulase naine oli mõisa ammeks. Sääl makseti talle 30 rubla palka ja anti veel riidid. Pärast kinkis vanaherr talle talu. Alul kutsuti uut talu Vastsetare. Vanaproua käis tihti amme vaatamas ja kiitis, et neil on väga ilus koht, justkui mõni lilleaed. Siis hakatigi kutsuma talu Lillimõisaks. Lillimõisa alt läheb väike oja, mida nüüd kutsutakse Lillimõisa järele Lilleoja, enne oli ta nimi Soeoja.

ERA II 244, 464 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Lillimõisa talu kinkis vanaherr ühele sulasele. Sulase naine oli mõisa ammeks. Sääl makseti talle 30 rubla palka ja anti veel riidid. Pärast kinkis vanaherr talle talu. Alul kutsuti uut talu Vastsetare. Vanaproua käis tihti amme vaatamas ja kiitis, et neil on väga ilus koht, justkui mõni lilleaed. Siis hakatigi kutsuma talu Lillimõisaks. Lillimõisa alt läheb väike oja, mida nüüd kutsutakse Lillimõisa järele Lilleoja, enne oli ta nimi Soeoja.

ERA II 244, 466 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Maksa metsas elas vanasti väga rikas peremees. Ta elas jumala üksinda suures metsas, keegi ei teadnud tast midagi. Kord leiti ainult, et maja oli tühi. Kindlasti olid mõned röövlid teda tapnud ja raha röövinud. Siis elasid säälsamas lähedal orus ühed röövlid. Orgu kutsutigi Röövlinõtsk, praegu kutsutakse orgu Liivaslohk. Sinna Röövlinõtsku olevat röövlid oma kulla matnud. Kord näidatigi ühele metsavahile unes ja kästi säält kulda kaevata, kuid mees ei julgenud minna.

ERA II 244, 466 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Maksa metsas elas vanasti väga rikas peremees. Ta elas jumala üksinda suures metsas, keegi ei teadnud tast midagi. Kord leiti ainult, et maja oli tühi. Kindlasti olid mõned röövlid teda tapnud ja raha röövinud. Siis elasid säälsamas lähedal orus ühed röövlid. Orgu kutsutigi Röövlinõtsk, praegu kutsutakse orgu Liivaslohk. Sinna Röövlinõtsku olevat röövlid oma kulla matnud. Kord näidatigi ühele metsavahile unes ja kästi säält kulda kaevata, kuid mees ei julgenud minna.

ERA II 244, 466/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma koolin käve, oll koolimajas Kriiguli Mee maja. Õpetaja elli tarõn, latsõ olliva pööningul vai tõõsõ kõrra pääl. Sooja lasti alt kriisaussõ läbi.
Koolinkäümine oll sunduslik õnnõ luteriusulistele. Vinneusulistel lastõl es olõ sundus koolin kävvä. Üteldi, et nail omma paremba pää, nail olõ-i vaja niipallu kävva. Ma olli ka vinneusoline, aga talvõl käve iks koolin. Sis olli meil kõigil krihvli, õpetajal oll õnnõ pliiats. Kui ma viimäst talvõ koolin käve, sis tulliva esimese hefti.
Kui mu imä oll lats, sis es käudaki koolin. Koolmeistri kävevä valda müüda ja õppasi latsi lugõma. Üle mitme nädalä kutsuti latsõ suitsutarrõ kokku ja õpati laulmist."

ERA II 244, 466/7 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma koolin käve, oll koolimajas Kriiguli Mee maja. Õpetaja elli tarõn, latsõ olliva pööningul vai tõõsõ kõrra pääl. Sooja lasti alt kriisaussõ läbi.
Koolinkäümine oll sunduslik õnnõ luteriusulistele. Vinneusulistel lastõl es olõ sundus koolin kävvä. Üteldi, et nail omma paremba pää, nail olõ-i vaja niipallu kävva. Ma olli ka vinneusoline, aga talvõl käve iks koolin. Sis olli meil kõigil krihvli, õpetajal oll õnnõ pliiats. Kui ma viimäst talvõ koolin käve, sis tulliva esimese hefti.
Kui mu imä oll lats, sis es käudaki koolin. Koolmeistri kävevä valda müüda ja õppasi latsi lugõma. Üle mitme nädalä kutsuti latsõ suitsutarrõ kokku ja õpati laulmist."

ERA II 244, 467 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
"Kui ma lats olli, sis selet üts saja-aastanõ ineminõ, et tallõ oll seletänü vanaesä, et vanast oll käänü siin üte inemisesüüja vai pininuki. Nu olli inemise är küdsänü ja nahka pistnü. Mäepalun kattõ tütarlats är, imä läts välla hõikma, et Mari, kos sa olõd. Sõtur tull vasta ja ütel: "Mis sa no Marist hõigud, Mari jo tsärrä."

ERA II 244, 468 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Misso postijaamas varastas üks postipoiss vanasti raha, mis oli postiga saadetud, ja peitis raha ühe silla alla. Postijaama tüdruk nägi seda ja too võttis selle raha ära ja pani sipelgate pessa. Kui rahavargus ilmsiks tuli, kahtlustati postipoissi. See tunnistas oma süü üles ja samuti peidukoha. Kui aga raha mindi otsima, ei olnud seda sääl. Jaamapoiss lasti valetamise ja varguse pärast läbi kadalipu ja ta sai surma.
Tüdrukut hakati kutsuma Rikas Mai. Kuid ei käinud temagi käsi hästi. Ta lapsed olid kõik tummad, pääle ühe. Samuti ka lastelapsed on kõik vigased.

ERA II 244, 471/2 (27) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Söödi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jete Ruusmäe, 56 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lõõgeruses elasid suured röövlid Papa Juksid. Kogu ümbruskond kartis neid. Kord läksid nad talumeestega Murati kõrtsis kaklema ja vanem vend sai surma. Noorem tegi selle mälestuseks ühele kivile verega risti. See kivi oli veel hiljuti Murati kõrtsi juures alles. Röövel maeti Laitsna surnuaiale. Kui hakati surnu auk kirikukella lööma, kukkus kellal tila seest. See pandi tagasi, aga kukkus jälle maha. Nähtavasti tõrkus kellgi röövlile helisemast.

ERA II 244, 483/5 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palgi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Jaan Juhanson, 84 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nälä-aasta'
Väega suur põvvasuvi oll 72 aastat tagasi. Kes varra vilä tei', nuu' sai' midägi, a' kellel hildambas jäi vilätegemine, tuul kõrbi kõik põllu pääle är'. Peoga korati süguse viläpää' põllupäält lina pääle. Hõõruti sõklõ' külest är' ja jahvatõdi käsikivikagi är'. Riik andsõ magasist viljä. Egä hinge pääle anti karnits (1 mõõt) rüki nädalih. Meid oll 8 hinge peret, saimi uma verdi är' (verd = 8 mõõtu). A' viin õks oll otav, uma katõsa kopka tuup. Perästpuuldõ panti külh hinda mano (25 kopka tuup). Oll külh suur nälähädä, a' näläsurma joht kuulõ-õs kedägi kuulvat.
Sis üts suur põvvasuvi oll kah inne Ilmasõta 1914. a. A' tuu õks es olõ' ni' suur.
Tuul suurõl näläaastal 72 a. tagasi veeti kah viljä Pihkvast. Võröl masse rüävakk sis puultõist ruublit.

ERA II 244, 485/6 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Palgi-Jaan oll mõisa teenistusõh olnu 7 aastat. Tää oll rehepapp. Et tä väega kavval miis oll, kutsuti teda Sala-Pulgas. Herräle seletedi, et rehepapp um varas ja varast' mõisa vilja. Herr tahtsõ perrä kaia, et kas tä varastas mõisat. Pan'd sis sandi rõiva sälgä, võtsõ kotikõsõ üteh ja läts rehepapi mano. Rehe man ütel papilõ, et müü tälle vilja, ega herr ei tiä. Papp sis kutsõ kah herrä tagapoolõ, tõmmas herrä hindäle maahha pääle ja nakas sis herrä pessmä: "Ah sa' tult siiä mõisa kraami varastama!" Tõõsõ tulli mano kaema. A' mis sääl õks tetä; herr pääl ja rüük. Viimäte lask rehepapp herrä vallalõ.
Tõõsõl pääval kutsõ herr rehepapi härbäni mano ja kitse rehepappi, et tuu nii' aus miis um mõisa vasta ja' an'd rehepapile klaasi viina.

ERA II 244, 487/90 (7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Põrsalõikaja Jaan.
Kanebi kerigu lähkuh um Miti talo. Tallo pidi Märt Mitt. Ütskõrd tull üüses Põrsalõikaja-Jaan. Reheall pesti rüht. Põrsalõikaja-Jaan läts kah sinnä. Ronõ reheaho pääle, tõmmas viläkoti hindäle kantsli iist ette ja' nakas jutlust ütlema, õkva nii nigu opetaja kerikuh oll ütelnü'. Kõik rehepesjä jäi' kullõma. Perremiiski tull reheala ja jäi kullõma. Jutlus oll väega illos.
Tõõnõkõrd läts Põrsalõikaja-Jaan mõisahe. Sis ütel sääl kah aho pääl jutust. Kõik kulssi ja imehtelli, et jutlus oll õkva sääne, nigu opetaja oll kantslih ütelnü. Mõisaherr tull rehe mano ja' jäi värehti taadõ kullõma. Herr kai, et Põrsalõikaja-Jaan trots jumalasõnna ja lasksõ Jaani kinni panda. Kutsuti sis kohus kah kokko Kanebi kerikohe. Sääl olli kõik nuu kerigupää' ja' kohtuherrä. Jaan mõistõti süüdü ja lubati saata elos iäs Tsiberehe jumalasõna trotsmise peräst. Sis tull tuu üts suur kerigupäid mu mano ja ütel, et ku sa kolm jutlust ütlet nii, nigu opetaja kerikuh ütel, sis sa piäset är' ja olõt vaba. Jaan kai ja mõtõl, et ku' ma' no' ütle kah tuu jutlusõ nalaperäst, nä õks nigunii saatva' mu Tsiberehe (Siberisse). Jaan sis astõ lavva mano ja nakas jutlust ütlemä, õkva nigu opetaja ütel kantslih. Ku jutlus lõppi, sis tuu suur herr küsse vüülmöldri (kirikuteener) käest, et kas oll sääne jutlus. Tuu ütel, et jah oll. Sis anti Jaanilõ klaas kuuma tiid ja võidleib. Ku Jaan tuu är' sei, sis kai, et nüüd sai kimmämp ja ütel tõõsõ jutlusõ kah. Tuu oll kah õkva karvapäält sääne, nigu opetaja oll kerikuh ütelnü'. Sis sai Jaan jälki klaasi tiid ja võidleevä. Nüüd Jaanil julgus nõssi ja kolmas jutlus läts kõgõ parembahe. Nüüd tuu suur herr ütel, et sa' olõt vaba ja võit minnä. Jaan tennäs ja' läts är. Ka' nii pässi Põrsalõikaja-Jaan Tsiberist. Tuulaiga Kanebi keriguopetaja oll Eisensmith.

ERA II 244, 490/1 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanaaoline kohus.
Siin olli' kohtumehe' Ants, Jaak ja Jüri. Ku' kohus nakas nõvvo pidämä, sis jäi Jüri magama. Ku' Ants ja Jaak uma otsusõga valmis sai, kas süüalone õigõs vai türmi vai Tsiberehe mõista, vai vitsu anda, sis aeti Jüri kah üles ja müksati, et mis sa arvad. Jüri ütel: "A' mis muud ku' vitsa'!"

ERA II 244, 490/1 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Tootsi k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Peeter Hallop, 67 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanaaoline kohus.
Siin olli' kohtumehe' Ants, Jaak ja Jüri. Ku' kohus nakas nõvvo pidämä, sis jäi Jüri magama. Ku' Ants ja Jaak uma otsusõga valmis sai, kas süüalone õigõs vai türmi vai Tsiberehe mõista, vai vitsu anda, sis aeti Jüri kah üles ja müksati, et mis sa arvad. Jüri ütel: "A' mis muud ku' vitsa'!"

ERA II 244, 491/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Suur hobõsõvaras.
Siinpuul oll vanast suur hobõsõvaras Palo vallah Viia Jakap. Ku' tää hobõsõ är kost varast, sis es saa tuud ütski inämp kätte. Ütskõrd oll tää hobõsõ varastanu. Kotoh oll riihh välla aet ja tää nakas riiht sikkama, uma hopõn kah sikas. Läbi värehtide näk'k, et takahotsja umma moropääl. Lei sis rehe veere üles rihäga, köütse ostõdu hobõsõ jala' kinni ja tõmmas alaotsa rehe ala (põhu ala), esi nakas mäe veere puul sikkama. Läbiotsja otsõva kõik kotusõ' läbi, a' hobõst es lövvä'. A' läbiotsja reheveere ala kaia es mõistaki'.
Tõõnõkõrd, ku' läbiotsja tulli, oll hopõn reheall, sis tõmmati varastõt hopõn rehetarõ pääle olõkihte vahele. Sinnä kah es tiiä kiäki otsi.
Ütskõrd jäl', ku takahotsja olli tulnu. Tuudi hopõn tarrõ ja panti suurtõ rõivakappi. Jälki es löüdä hobõst.
Vanast olli varga väega kavala'.

ERA II 244, 491/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Suur hobõsõvaras.
Siinpuul oll vanast suur hobõsõvaras Palo vallah Viia Jakap. Ku' tää hobõsõ är kost varast, sis es saa tuud ütski inämp kätte. Ütskõrd oll tää hobõsõ varastanu. Kotoh oll riihh välla aet ja tää nakas riiht sikkama, uma hopõn kah sikas. Läbi värehtide näk'k, et takahotsja umma moropääl. Lei sis rehe veere üles rihäga, köütse ostõdu hobõsõ jala' kinni ja tõmmas alaotsa rehe ala (põhu ala), esi nakas mäe veere puul sikkama. Läbiotsja otsõva kõik kotusõ' läbi, a' hobõst es lövvä'. A' läbiotsja reheveere ala kaia es mõistaki'.
Tõõnõkõrd, ku' läbiotsja tulli, oll hopõn reheall, sis tõmmati varastõt hopõn rehetarõ pääle olõkihte vahele. Sinnä kah es tiiä kiäki otsi.
Ütskõrd jäl', ku takahotsja olli tulnu. Tuudi hopõn tarrõ ja panti suurtõ rõivakappi. Jälki es löüdä hobõst.
Vanast olli varga väega kavala'.

ERA II 244, 493/5 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuis varastõt hopõn kätte saadi.
Võro valla Loosu külä mehel oll är hopõn varastõt.
Ütskõrd, tuu miis läts Pihkva laatu. Sääl näk'k, et tää varastõt hopõn um ütel voorimehel. Tää andsõ sis uma hobõsõ tõisi kätte, et nuu' toosi tuu kodo. Esi' võtsõ paar kompsu käe otsa ja läts üte tõõsõ mehega voorimehe mano. Tuu voorimehe mano, kellel oll tää hopõn ja küsse, et pallo tää võtt Võrolõ viimise iist. Tää tahtsõ, et tuu voorimiis tulõsi Võrolõ, selle et Pihkvah tõõsõh kreisih, ei saa tää hobõst käest võtta. Ku' saagi, sis tuu tege pallo kullu.
Kaup sündü kokko ja naati sõitma. Võrol politsei iih ütel tuu Võro valla miis, et tää piät tsutikõnõ siiä sisse astma. Läts sisse ja tull politseiherräga tagasi. Nüüd sai Võro valla miis uma hobõsõ kätte. Sis seto küsse, et kuis ma' no' Pihkvahe tagasi saa. Politseiherr ütel, et võta rii vehmrist kinni ja' sõida tagasi: tõrr, tõrr, tõrr!

ERA II 244, 493/5 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuis varastõt hopõn kätte saadi.
Võro valla Loosu külä mehel oll är hopõn varastõt.
Ütskõrd, tuu miis läts Pihkva laatu. Sääl näk'k, et tää varastõt hopõn um ütel voorimehel. Tää andsõ sis uma hobõsõ tõisi kätte, et nuu' toosi tuu kodo. Esi' võtsõ paar kompsu käe otsa ja läts üte tõõsõ mehega voorimehe mano. Tuu voorimehe mano, kellel oll tää hopõn ja küsse, et pallo tää võtt Võrolõ viimise iist. Tää tahtsõ, et tuu voorimiis tulõsi Võrolõ, selle et Pihkvah tõõsõh kreisih, ei saa tää hobõst käest võtta. Ku' saagi, sis tuu tege pallo kullu.
Kaup sündü kokko ja naati sõitma. Võrol politsei iih ütel tuu Võro valla miis, et tää piät tsutikõnõ siiä sisse astma. Läts sisse ja tull politseiherräga tagasi. Nüüd sai Võro valla miis uma hobõsõ kätte. Sis seto küsse, et kuis ma' no' Pihkvahe tagasi saa. Politseiherr ütel, et võta rii vehmrist kinni ja' sõida tagasi: tõrr, tõrr, tõrr!

ERA II 244, 495/6 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Otsa Kusta Soe küläh Kasaritsa vallah läts Petserehe laadulõ. Täl oll nuur hopõn. Äkki tulli seto mano ja ütli, et s'oo um näide hopõn, s'oo um näilt varastõt. Nii vei nää Otsa Kusta kõgõ hobõsõga politseihte. Otsa Kusta nakas mõtlema, et kuis tää uma hobõsõ kätte saa. Sis läts tää vällä hindäle tunnistajit otsma. Löudsegi paar uma valla miist, kes tiidsevä, et Otsa Kustal um hopõn uma kasvatõt. Hopõn oll politsei hoovih, esi ollimi politseih seeh. Sis üts mu tunnistajit küsse, et kas hopõn um ruun vai märä. Seto ütli kõik, et hopõn märä. A' hopõn oll ruun. Nii sai Otsa Kusta uma hobõsõ kätte.

ERA II 244, 495/6 (11) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soe k., Jüri t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Hindrik Vassa, 65 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Otsa Kusta Soe küläh Kasaritsa vallah läts Petserehe laadulõ. Täl oll nuur hopõn. Äkki tulli seto mano ja ütli, et s'oo um näide hopõn, s'oo um näilt varastõt. Nii vei nää Otsa Kusta kõgõ hobõsõga politseihte. Otsa Kusta nakas mõtlema, et kuis tää uma hobõsõ kätte saa. Sis läts tää vällä hindäle tunnistajit otsma. Löudsegi paar uma valla miist, kes tiidsevä, et Otsa Kustal um hopõn uma kasvatõt. Hopõn oll politsei hoovih, esi ollimi politseih seeh. Sis üts mu tunnistajit küsse, et kas hopõn um ruun vai märä. Seto ütli kõik, et hopõn märä. A' hopõn oll ruun. Nii sai Otsa Kusta uma hobõsõ kätte.

ERA II 244, 496/7 (12) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina mõisa sõda.
Pääle Rootsi sõa oll Viitina mõisah sõda. Tuu sõda oll ni' suur, et muid es jää' üle ku' sulasõnaane Matli ja' limbajalaga valgõ hopõn. Nuu' pagõsi sis Viitina Luhasuuhhu. Suuh oll kuusõmõtsa saar, sääl naksi nää' elämä. Matli sis nakas kangit kudama, et piili es olõ', sis olli piili asõmõl nelli kuuskõ. Matli kudi hammõ alostükke. Nii sis teene' raha ja' ehidi vahtsõ mõisahuunõ üles. Tuust aost umgi tuul suul Peldesuu nimi.

ERA II 244, 497/8 (13) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kai ja' Mai.
Ütskõrd jäl' üte sõa aigu pagõsi' Kai ja Mai suurõ paijopuhma ala. Hopõn astö paijopuhma pääle ja vaot Kaiõlõ sälä pääle. Peräst jäigi Kaiolõ hobõsõravva märk sälä pääle.

ERA II 244, 498 (14) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raha lätteh.
Soodimaa pääl, tuu um meil piirimiis, um üts läte; inimise kõnõli, et sääl lätteh olõvat raha. Kes tuud kellä katõteiskümne aigu kaibma lätt ja must pinikene vasta tulõ, sis löüd raha. Inemise mõtli, et tuu must pinikene um vanakuri ja' es julgu ütski minnä kaibma.

ERA II 244, 498/500 (15) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd õdagu tull Kaabist-Piire vallamajast tullõh mi' poolõ sisse ja ütel, et ma' mitte ei' julgu tast läbi Kaabist mõtsu minnä. Ku' ma' ütsinda mõnikõrd läbi lää, sis um näugna ja kraapmine ja kõik takah. Ma sis saadi tää kah läbi mõtsa är, pelksi külh, a' är õks julksi. Tulli sis tagasi, iih mul viirdu nigu üts kerä, kõik aig üte kotusõ pääl, vai õks ütekaugusõl must. Sis oll egäsugutsit hellü kuulda. Ma es julgu perrägi kaia.
Ütskõrd, ku' Kaabist-Piitre jäl' pümmega ütsindä kodo läts minemä, kattö är. Täämbäse päävani olõ-i tedä löüt. Nuu' õks vanahalva olli.
Ütskõrd nüüd hildaaigu, ku noid suuri mõtsu raoti ja põllu' asemõlõ tetti, löüti üte kadajapuhma alt üts luukere.
Kasaritsa vallah, Hammuste Jaani maa pääl um lubjamägi, säält um löüt pallo inemise luid. Sääl õks määne vanaaoline matus um olnu'.

ERA II 244, 507/8 (23) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallah Räpö külah Vahimäe sisse olõvat Vahtsõ-Kasaritsa herr lasknu ehitä keldri varandusõ pandmise jaos. Piaaigu, ku' keldri olõs valmis saanu, herr sõitsõ müüda uma tõllaga ni' kõvastõ, et keldri sattõ kokko. Herräl läts tuupääle süä täüs ja' es lasõki inämp edesi ehitä.

ERA II 244, 509/10 (25) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõ-Kasaritsa herr es olõ' inamp kuri, tuusama, kis järve tõugati tõllaga, vait joba ülearvu kuri. Tää lasksõ ehitä Verijärve kaldõhõ keldri, koh pesse ummi orjõ, nii et veri juusksõ ojana järve. Tuust aost umgi järvel Verijärv nimi.

ERA II 244, 215 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus Heedu nurme peal on üks kuusistik. Selles on suured kivid. Arvatakse, et seal on olnud Püha Jüri kirik.

ERA II 244, 215 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna pargis on ühe lossi varemed. Vanasti oli seal olnud tondiloss.

ERA II 244, 217 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas on talu nimega Põdraaugu. Selle nime on ta saanud sellest, et seal oli põdrapüüdmiskohad.

ERA II 244, 217 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus on Puujala talu. Selle talu oli ehitanud puujalaga meister. Sellest saigi ta selle nime.

ERA II 244, 217 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsoorus on Puujala talu. Selle talu oli ehitanud puujalaga meister. Sellest saigi ta selle nime.

ERA II 244, 217 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Roosas on üks kelder maa sees. Sellel ei ole muud nähtaval kui ainult uks. Arvatavasti oli see mõisnikkude viinakelder.

ERA II 244, 217 (9) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord oli üks inimene kaevanud maad. Kui ta oli umbes 2 m kaevanud, oli nähtavale tulnud kivipõhi. Arvatavasti oli seal viinapruulimiskoda.

ERA II 244, 219 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elab üks mees nimega Jaan Grünberg. Teda kutsutakse 10. meheks. Ta oli 16 a. 45 kg pommi ühe käega üles ajanud. Selle eest oli saanud ta Andri Lepalt 10 rubla. Ka on ta muid tempe teinud.

ERA II 244, 219 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elab üks mees nimega Jaan Grünberg. Teda kutsutakse 10. meheks. Ta oli 16 a. 45 kg pommi ühe käega üles ajanud. Selle eest oli saanud ta Andri Lepalt 10 rubla. Ka on ta muid tempe teinud.

RKM II 394, 248 (12) < Paide l. < Rõuge khk. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Kehtiva korra kohaselt ei tohtinud okupatsiooni ajal talumehed kodus sigu tappa, vaid selleks ette nähtud tapapunktides.
Võrumaal seda seadust ei täidetud.
Külavanem: "Ma olõ teile mitu kõrda ütelnü, et tsikko ei tohi kotoh tappa. Säädüs um säädüs."
Talumees: "Säädüs um säädüs. Säädüsi mi tunnõmi ja ega ma tsika kotoh es tapa kah. Ma ajasi tsia mõtsa ja tapi timä sääl."

RKM II 346, 576 (33) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Bruno Kähr, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Siist ma lätsi põllu pääle ja kunna park tulli vastu ja läts ojja. Mul olli ujakõnõ, parla inäp ei ole, maapärandus ai kinni. - Ma kõnõli ütele vanale naastrahvale. Tuu ütel, et siist lätt suur sõavägi läbi - tuu olli inne sõta - ja läts ka. Rõugelt tulli ja Võrole lätsi, peati siin.

RKM II 346, 603 (15) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu vanaesä, esäesä, oll väega äge. Ku ta olli lännü söögiga mõtsa, töölistele viima, ja ku kai, et veidü töötatu, sis tõi tagasi. Mu esä tsõdse tull perrä, võtt länikud paariga sälga, vei ikka mõtsa.

RKM II 346, 606 (21) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Inne sõta olle veri taivan. Hummogu poolt tull ja valgu tõsele poole. Kartulivõtmise aig olli, kõik kaesiva. Õdagult olli, nagu aovalguse takah läts.

RKM II 346, 617/8 (7) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu mamma imä ütel nii, et kui ta mõisa tööle läits, sis hundi silma paistnu võsast nagu laterna. Sis olli pestu ka. Kui hakati kodo minema, sis üts ütel, et pessä minnu inne, mul om kavvõn kodo minna. Sis ollu näläaig ka. Ütel, et mis nüüd vika, aga ma käve mõtsan naadikesi otsman. Kõik jahelehe ja angerpüsti kor'asi, leiva manu panna ja supis kiita.

RKM II 346, 622 (1) < Rõuge khk., Kellamäe k., Piirimäe t. - Kristi Salve < Aabel Hütt, 75 a., Liine Hütt, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kellamäe, see ollu Krabi mõisa tagavaramaa, moonamehe käve tööl siin. Siis vanatalude juuren ollu kell, löödi kellä, kui olli lõunaaig või... tuuperäst olli Kellamägi nimi.

RKM II 173, 79/80 (5) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Pudrulohk nime sai.
Vanast oll Tealasil olnu' käsikivi. Üts sant oll käünü' müüdä küllä ja oll ker'anu. Viimäte oll tää kotikõsõ täüe vilja kor'anu. Sõs oll tää lännü' Tealasilõ jahvatama.
Sääl oll pudõr keedetü. Sinnä' oll vas'kaliha sisse pantu. Putru oll kutsutu vasikapudrus. Pudõr oll olnu' kivikambrõn jahtuman.
Sant oll jahvatanu ja vahepääl peoga putru suuhtõ pandnu.
Küläst edesi om lohk. Ku tää är oll jahvatanu ja minemä lännü, oll tää uma tas'kakõsõ* pää alla pandnu ja lohku magama hiidänü. Sinnä' oll tää ärä' koolnu'.
Selle, et sant enne surma putru sei, kutsutaski nüüd lohku Pudrulohus.
* taskekõnõ - kotikõnõ.

RKM II 173, 85/8 (9) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laisk naane.
Sjoo lugu juhtu sõs, ku viil härgiga künneti ja muud tüüd tetti.
Miis võt't naase. Naane taha-as tüüd tetä'. A ku koskil pidu oll, sõs pittu külh läts.
Ütskõrd ütel miis: "Meid kutsuti Killa poolõ ristkädsile."
Naine eh't hindä ärä'. Miis pan'd härä' ette. Üte härä nimi oll Kiut, tõõsõl Mustu. Sõidi' minemä. Sõitsõva' Killast müüdä. Naane ütel: "Kiut, käänä' Killa poolõ!" Miis vasta: "Mustu, mine' mulla poolõ." Miis pet't naist, vei sõõru pääle. Naane taha-as sõõrdu tetä': "Mul saava' kõriga ja sõlõ' mustas."
- "Kül sõõrd sõlõ and ja kütüs kõriga!" hõigas miis.
Sõs naane tekk külh, a tüü es lää'. Läts puhkama. Sääl oll üts suur kivi. Naane kor'as minnen peotäüve marju. Kivi pääl nakas lugõma: "Ot-ot, ku pallo naid om? Üts, kats, kolm, neli, viis, kuus, säidse, katõssa, ütessä..." A kivi all olli rüüvli. Nuu kuuliva, ku kivipääl loeti ja hiitüsivä är: "Ku nipallo tulõ meid kinni' võtma, sõs mis mii õks jõuami tetä'. Joosõmi minemä!" Ja pagõsiva' är.
Kivi all oll hulka rahha. Naane kuts mehe. Miis võtt raha hindäle ja kai, et nüüd ei olõki vaia naist tühü' käsutada.
Naane taht rahha hindäle ja kaivas mehe kohtulõ. Kutsuti sõs mõlõmba kohtu pääle.
Inne kohut pand miis kitsõ aiavaihõlõ. Tuu tänit. Naane küsse tarõst: "Mis helü tuu om?" - "Herr põrgun tänitäs."
Miis käänd pütü kummalõ ja pand põha pääle terri. Kana' tsagiva terri ja pütt kumisi. "Mis helü tuu om?" küsse naane tarõst. Miis vasta: "Tuu om raudvasara sõda."
Sõidi' kohtulõ. Miis ost tii pääl saia. Visas õks üle ola naasele rüppe saiaraasõ. Naane küsümä: "Mis taa om?" "Valgõt leibä satas taivast!"
Lätsi' kohtu ette. Kohus küsse naaselt: "Kuna sa raha löüdset?"
Naane: "Sõs, ku herr põrgun tänit."
- "A kunas herr tänit?"
"Herr tänit sõs," selet naane, "ku raudvasara sõda oll."
- "A kunas raudvasara sõda oll?" nõud kohus.
"Tuu raudvasara sõda oll sõs, ku taivast valgõt leibä sattõ.
Kohus kai, et taa om ull ja et määnestki rahha ei olõ löütü.
Raha jäi mehele.

RKM II 173, 105 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kavval sulanõ.
Vanast oll talun väega palju sulatsit olnu'. Ütskõrd olli nuu' mõtsa hao perrä saadõtu. Üts sulanõ es olõ' saanu' ruttu hobõst ette panda. Tõsõ' olli jo ammu' lännü, ku tuu viil minemä sai. Aga tääl olli nahast tubinitsa' ja ku nuid oll ütstõsõ vasta pessnü, oll hopõn pelgämä nakanu ja joosnu' nii ruttu, et miis sai viil enne tõisi mõtsa.

RKM II 173, 105/6 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Tuum.
Ütskõrd oll lasknu herr Vanal Toomõl ja ütel tõsõl mehel jõkõ süvendädä. Nää' es oll aga sukugi kaibnu. Tuum oll käünü' kats kõrda raha küsümän. Es olõ' saanu'.
Nüüd oll lännü' tõnõ miis herrä manu'. Herr oll lubanu esi' kaema minnä'. Miis õkva läbi mõtsa, herr ratsa tiid piten olli ütelisi kohalõ saanu'.
Ku herr nännü', et midägi tett ei olõ', oll tää väega vihatsõs saanu', ja ratsapiidsaga pessmä naanu'. Vana Tuum oll läbi jõõ tõsõlõ poolõ joosnu' ja säält rüüknü: "Tõmba rõipõlõ! Vai tää ei mõista' raha küssü'!"

RKM II 173, 107 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ kavalus.
Ütskõrd oll Vana Tuum proua manu' lännü' ja küsünü kraavi kaibmise iist raha. Herrä es olõ' kotun olnu' (küll Tuum tiidse, kuna tää mõisalõ lätt!).
Proua tulnu', mõõtnu ütelt puult kraavi sammõga ärä' ja küsünü: "Ei tea, kas teiselt poolt kah mõõta tuleb?"
Tuum vasta: "No kas sõs tõsõlt puult ilma kaibmata sai?"
Niiviisi saanuki katõ kraavi pikkusõ iist raha.

RKM II 173, 108/9 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < Hugo Kalkun, s. 1920 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Toomõ teretämine.
Vana Tuum es olõ' sukugi opmanit teretänu. Opman oll Toomõ hindä manu' kutsu: "Jakab! Meks sa mullõ mette tere' ei ütle?" - "Ei olõ' küüdsega kübärät."
Opman võtsõ raha vällä ja ütel: "Siin om 3 ruublit, osta' küpär ja olõ' teretämisega hoolõn!"
Tuum: "Küll saa!"
Toonu' kübärä ja sõs oll mõisan opmanit teretänü: "Tere', opmani herr! Joosnu' talli nuka takast opmanilõ ette: "Tere', opmani herr!"
Niiviisi kõik hummukugõnõ.
Opman kutsnu Toomõ peräst hindä manu': "Jakab! Siin om 3 ruubelt. Võta' sjoo ja ütle "tere!" ainult ega hummuku!"
Niiviisi saanu' Tuum hindäle kuus rubla, selle et tääl oll inne kah "küüdsega" küpär.

RKM II 173, 113 (33) < Rõuge khk., Tealase k. < Rõuge khk., Haanja v., Koke k. - Kalev Kalkun < Salme Lepp, s. 1897 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Marusuu nime sai.
Inne Viitinät om suu. Tuu nime saamisest kõnõlas rahvas järgmist. Vanast olli mõisa lehmä' marru lännü. Osa oll maha' last ja suhu' matõtu ja osa oll suuhtõ aet. Praegugi võidas säält kontõ löüdä'. Selle kutsutaski Marusuus.

RKM II 173, 113/4 (34) < Rõuge khk., Tealase k. < Rõuge khk., Haanja v., Koke k. - Kalev Kalkun < Salme Lepp, s. 1897 (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuis Meegumägi nime sai.
Vanast Rootsi sõa aigu oll siin rootsi kindral Meegu surma saanu'. Tää oll matõtu mäe otsa ja sinnä' hauda oll pallu raha üten pant.
Selle kutsutaski mäke Meegumäess.

RKM II 173, 165 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. - Kalev Kalkun < kogujalt (1963) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Krõngli tegemine
Üts naine Saarlasõst* tahtnu minnä' sünnipääväle. Mõtõlnu krõnglit küdsädä, aga es olõ' mõistnu. Võtnu sõs tükü tainast ja virutanu tuu "plärts" lavva pääle. A kuis mulgu' sisse saa? Võtnu väidse ja nakanu tuuga mulkõ sisse lõikama.
Viimäte saanu' valmiss. Aga määne tuu olnu'? Kandiline ja ilõdu nigu' olõss lavvast kirvõga vällä tahvitsõt.
Naisel süä täüs. Võtnu sõs tainast, pandnu krõngli mulgu kah täüs. Saanu' saia.
*Saarlase - asundus Viitina vallas.

RKM II 155, 159/60 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jahimehe jutud.
Seitse hobusenaela.
Ükskord läksin mina metsa ja leidsin maast 7 (seitse) hobusenaela. Kuna teadsin, et nad toovad õnne, panin nad rahumeelega tasku. Äkki näen suurt kändu ja kännu juures laseb seitse (7) hunti leiba luusse. Arutan omaette - kui lähen abi otsima, ärkavad ülesse ja lähevad ära, kui aga prooviks ise mõne nõksuga, olen paugupealt rikas mees. Äkki turgatas mulle mõtte. Võtsin kõik seitse hobusenaela, peksin iga hundi saba kännu külge, selle peale andsin kaikaga vastu puud ja haukusin. Ent näe imet, nagu nõelast torgatud, kõik susid hüppasid püsti ja metsa poole ajama, aga unustasid sabad kändude külge ja nii nad hüppasid nahast välja. Kahju oli küll lihast, aga parata polnud ka midagi, pidin leppima nahkadega.

RKM II 155, 161 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Mari Sikk (Hütt), s. 1877 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suur külm.
Ühel varal pühapäeva hommikul läksin metsa. Kuulsin, et jäneste laskmise aeg ning mõtlesin, et katsun ka õnne. Äkki näen jänest. Andsin paugu, teise, kolmanda, neljanda, kuid jänes ei tee väljagi. Taipasin, et jänes oli ära külmanud. Võtsin suure haokubu, tegin tule ülesse, jooksutasin jänest nii kaua, kui jänes üles soojenes. Ja kui siis siraka panin, olid "haavikuemandal" kohe sussid püsti.

RKM II 155, 175 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Edgar Kuuba < Meeta Render (Urbanik), s. 1896 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tsooru külas Vana-Roosa osakonnas on Haukasaar (metsa nimi), olevat enevanasti olnud palju kulle.

RKM II 155, 261 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tsoorus esinevad Mustajõge kutsutakse seepärast Mustjõeks, et vanasti olnud ta väga sünge, täis kõrendeid ning iga aasta olnud uppujaid. Ühesõnaga, väga salalik jõgi, kuid nüüd on süvendatud, need ohud, eespool märgitud, enam-vähem likvideeritud.

RKM II 155, 262 (2) < Rõuge khk.,Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Anuke."
Kunagi elanud vana Tsooru vallas üks vanaeit, keda kutsuti Annaks. Kui ta oli astunud, siis ikka hüüdnud: "Ikk õõpeta, õõpeta." Vanarahvas teadis reakida, et vanapagan olli enne latse ristmist ära vahetand. Anuga hirmutati ka lapsi. Kui Anu kuhugi karja juurde ligines, hüüdsid lapsed kooris: "Kukk tuleb või pull tuleb," siis olnud Anul minek olnud, sest ta väga kartis kukke ja pulli.

RKM II 135, 504 < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pulmakommed.
Toidud.
Kusagilt toodi lehma sisikond, sellest keedeti suppi, millele lisati suurmid, kartoleid ning seda supi nim. "jahelihapuder." Jahelihapuder panti suurte puutoobri ja kõik külalised kui ka noorpaar sõid puulusikatega puutoobrist "jahelihaputru".

RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl."
Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.

RKM II 83, 624 (1) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd vanal orja'aal olle Muna külä meestele haagrehti juures kohus olnu ja egalõütele 50 kepihuupi mõistõtu. Tõisi seän olle olnu ka üts Hapsu külä miis, kes olle pallõlnu: "Pai herräkene, pessä minnu innemb, mul kodu kaugõl."
Märkus: Hapsu ja Muna külad, Rõuge külanõukogus.

RKM II 83, 624/5 (2) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd paastu aigu olle seto pojalõ ütelnü: "Pojakõnõ, läke ärä maa sisse, talla müüdä käümä. Sääl saa süvvä. Sääl saa juvva, sääl saa kõkõ hüvvä."
Märkus: "Läki ära maale, talusid mööda käima."

RKM II 83, 625/6 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskord olle elänü kitsi perenaine. Tä oll' enne peremehele lihha söögis lauapääle pandnu, kuna tõsõ lihast ilma pidivä jäämä. Ütskord tulle sinnä tallu küläline ja ka küläline kutsuti süümä. Perenaine kandsõ süüki laua pääle ja pandsõ lihakausi kogõmata külälise ette. Peremiis nägi tuud ja käändse lihakausi hindä poolõ, esi ütel: "Illus kauss, ma massõ tä iist potisetolõ 7 killo närtsõ." Aga külaline sai aru, et peremiis taht tält lihakaussi ärä hindä ette võtta. Tä tõmmas kausi hindä ette ja ütel: "Illus kaus neh!" Ja nakas kausist lihha süümä.

RKM II 83, 626/7 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd kutsuti ütte perre rätsep. Rätsep jõudsõ kohalõ õkvalt lõunaaos. Tä kutsuti ka süümä. Rätsep seie lõunalauan väega palju lihha ja leibä ärä. Peremehel olle sääne mood külge harjunu, et tä pääle süüki hiitäs magama. Aga tuul pääväl olle peremiis keldrilõ lännü ja rätsep läts peremehe sängu magama. Perenaine läts peremehe sängu manu ja arvas, et sääl maka peremiis ja tä ütel: "Küll rätsep seie lõunalauan hirmsalõ, ei tiiä mis ma nüüd õdakus süüä tii." Rätsep pahanõsi hirmsalõ ärä ja ütel. "Seie jah!"

RKM II 83, 627/8 (5) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ahnõl perenaisel olle rehepesmine. Ja sõs ku rahvas joba tarõn seie, sõs läts tä tarrõ ja ütel: "Sööge, no sööge, ega ma imeks ei pane, et te nii palju sööte." Ta olle aga väega vedelä soosti tennü ja üts miis seie suusti luitsaga ja Juuli ütel: "August, see on ju soust, kes seda lusikaga sööb?" Aga August ütel: "Soust neh!" ja sõi edasi.

RKM II 83, 628 (6) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Haani vallan Sika külän elli üts miis, kettä kutsuti Mooritsõ Piitres. Tää oll väega ahnõ. Söögilauan üttel tä latsilõ: "Ku ti lihha süüt, sõs kasussõ karva sälgä, nakat nelä käpä pääl käümä ja kurja hellü tegemä!" Ja nii es tohekina latsõ lihha süüä.

RKM II 83, 630 (8) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu kodu ligidal on mägi mida kutsutakse Kuntsa mäeks. Ja minu maja ligidal on liivane küngas, mida kutsutakse Haki kalmumäeks. Kuntsa mäel oli vanasti hiis olnud ja künkal olid vanasti kalmud.
Ja veel kaugemal kodust on üks mägi, mida kutsutakse Meegumäeks. Rahvas räägib, et seal oli surma saanud Rootsi-aegne Kindral Meego. Ta oli maetud mäel, ja kõik püssid ja kuld-ehteasjad temaga hauda kaasa pandud.

RKM II 83, 634 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tepamägi
See mägi asub minu kodust läänes, umbes 0,5 km. Praegu on selle mäe jalamil talu, kus elab Kanep. Kunagi, mõned põlved tagasi, elanud seal üks Venemaalt sisserännanud isik, nimega Tepo või Tepa (seda hästi ei teata). Selle järgi hakatudki seda mäge Tepamäeks nimetama.

RKM II 83, 634/5 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Palanusoo
See soo asub Tepamäest natuke maad edasi. Seal on praegu kolm kivi, nende vahel on auk. Siin kuivatatud raha. Selle augu kohal põlenud sinise leegiga tuleke. Tule ümber istunud kolm väikesekasvulist meest. Rahva jutu järgi olevat sellesse auku raha peidetud. Mõned kohalikud elanikud käinud seda raha otsimas, aga polnud midagi leidnud.

RKM II 83, 635/6 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kullakatel
Minu kodus kasvab tamm, mille oksad katavad osa maja katusest. See tamm on juba väga vana. Umbes viis põlve on kasvanud ta sellel kohal. Varem olnud siin veel rohkemgi tammi, aga praegu pole nendest mingit märki järgi jäänud. Tammest põhja pool olnud heinaküün, sellest natuke maad age rehetuba ja rehealune. Praeguse maja alumises osas olnud laudad.
Minu vanaisa vanaisa olnud metsas õitsil. Õitselistel olnud kaasas piits. Metsas magades öeldud minu vanaisa vanaisale järgmiselt: "Mine koju ja võta heinaküüni kõrvalt kõik ära, mis seal on. Ainult ära karda."
Tulnud hommikueelsel ööl koju ja sidunud hobuse rehealuse juurde kinni. Nüüd tulnud talle meelde öine unenägu. Ta läinud heinaküüni juurde ja mis ta nägi. Küüni kõrval seisnud katel, täis kulla- ja teisi raha. Katla vangul aga olnud vaskuss. Nüüd tõuganud ta piitsavarrega ussi, aga ka katel läinud koos rahaga maa alla.
Praegu on rehetoa asemel suur küün. Laudad on tehtud uue koha peale. Vanade lautade asemel on hobusetall. Sellele järgneb elumaja.

RKM II 83, 637/8 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõomägi
Minu kodust 0,5 kilomeetrit edela pool asub mägi, mida nimetatakse Kõomäeks. Sellel mäel kasvanud kunagi kased (meil Võru murdes kõod). Selle järgi hakatud mäge kutsuma Kõomäeks. Selle mäe jalamil olevat küla aga kutsutakse Kõomäeks. Praegu kasvab sellel mäel mõned üksikud kased. Nende vahel tehakse mai- ja jürituld.

RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole.
Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.

RKM II 83, 638 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Räägitakse ka kunagisest sisside ajast ja nende käigust, kuid täielikke andmeid seni saanud ei ole.
Naabertalu Udumäe kohta räägitakse järgmist: Siin olnud ka kunagi üks perekond vene sisse ja sellest sõnast "siss" ongi tuletatud pika aja peale nimi Udumäe. Varem oli Ivask.

RKM II 62, 218 (5) < Rõuge khk., Ruusmäe k., Riste t. - Elmar Päss < Vilhelmine Parba, 78 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Keelt:
Osta "puul nakla", s.o viie kop'ku iist ("puul nakla" = sada grammi viina).

RKM II 62, 328 (3) < Rõuge khk., Nogu k. - Elmar Päss < Hermiine Rebane, 66 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Enne lahkumist näitab laulik üht vana raamatut, mille pealkirjaks on "Mõnne Kauni Vaimolikko Laulo neide hääs, kes süddamest Jesust Kristust otsva, nink temma sisse uskva ja armastussen püüdva juurduda ning kasuva." I 228+18 lk., II 286+24 lk. Tõine jaggo. Tarto-linan 1819. Trükitu J. C. Schunnmanni man. Tsenseeritud: Tarto-linan, sel 12. Märziku päival 1819. Dr. Gustav Evers.
Raamatuide säetu üllekaeja.

RKM II 62, 328 (3) < Rõuge khk., Nogu k. - Elmar Päss < Hermiine Rebane, 66 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Enne lahkumist näitab laulik üht vana raamatut, mille pealkirjaks on "Mõnne Kauni Vaimolikko Laulo neide hääs, kes süddamest Jesust Kristust otsva, nink temma sisse uskva ja armastussen püüdva juurduda ning kasuva." I 228+18 lk., II 286+24 lk. Tõine jaggo. Tarto-linan 1819. Trükitu J. C. Schunnmanni man. Tsenseeritud: Tarto-linan, sel 12. Märziku päival 1819. Dr. Gustav Evers.
Raamatuide säetu üllekaeja.

RKM II 62, 374 < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Elmar Päss < Aksel Vissel (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Aksel Vissel, kes elab Antsla rajoonis Kõrgepalu s/a, Lillemäe talus, näitas üht vana hõbemünti, mis oli leitud Viitina Sadramõtsa matusepaigast kivimurrus. Samuti näitas murtud osa pronksdetailist "tüdruk peegliga", mis leitud oli põllu pealt. Mõlemad esemed tõi ekspeditsioon kaasa ja andis üle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumile Tallinnas koos leidja ja leiupaiga kirjeldusega.

RKM II 62, 374 < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Elmar Päss < Aksel Vissel (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Aksel Vissel, kes elab Antsla rajoonis Kõrgepalu s/a, Lillemäe talus, näitas üht vana hõbemünti, mis oli leitud Viitina Sadramõtsa matusepaigast kivimurrus. Samuti näitas murtud osa pronksdetailist "tüdruk peegliga", mis leitud oli põllu pealt. Mõlemad esemed tõi ekspeditsioon kaasa ja andis üle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumile Tallinnas koos leidja ja leiupaiga kirjeldusega.

RKM II 62, 380 (4) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. < Pihkva kuber. - Elmar Päss < Elfriede Vissel, s. 1907 (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Keelt
'Otspaja' oli suitsuauk, kust lasti tarest suits vällä.
Kõige paremba lauliku meie puul om Sika-Katre ja Sika-Maali Vana-Roosist (Roosast).
Kõige tähtsamba talgu olliva rukkitalg ja linakakmisetalg.

RKM II 62, 433 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Elmar Päss < Maali Sikk, 79 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Etnograafiat
Haganaleib
Sõnajalajuuri oli vanal orjaajal pandu toidu sisse ja haganaid viidi veskile, terriga kokku.

RKM II 62, 460/1 (1) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linakakmise talus
Linakakmise talus (talgud) peeti vanal ajal. Olliva koon nii mehe kui naise. Kutsuti linnu kakma rahvast mitmest küläst. Pääle tüüd anti süvvä ja juvva. Katla täis sai suppi keedetu. Mõnikõrd tõmmati silgupüt't jäl väl'lä lavva pääle. Härmoonikut mängiti ja tantsiti hommukuni väl'lä.

RKM II 62, 460/1 (1) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linakakmise talus
Linakakmise talus (talgud) peeti vanal ajal. Olliva koon nii mehe kui naise. Kutsuti linnu kakma rahvast mitmest küläst. Pääle tüüd anti süvvä ja juvva. Katla täis sai suppi keedetu. Mõnikõrd tõmmati silgupüt't jäl väl'lä lavva pääle. Härmoonikut mängiti ja tantsiti hommukuni väl'lä.

RKM II 62, 461 (2) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Sõnnikuvedämise talus (talgu)
Sõnnikuvedämise talus (talgud) peeti suvel. Siiä tuldi üten hobese ja vankriga. Kolmest kuni viiest talust sõideti kokku, tule es kaugelt. Egäl ütel ol'l vigel vankren. Peräst tüüd hobestele anti ette kuivi hainu. Inemise kutsti tuppa ja anti süvvä! Olli tettü ka taluse õlut. Tuu perrä tansiti ja peeti pidu.*
* Märkus: jutustaja on osaliselt kaotanud kuulmise. Ekspeditsioonile ette laulda ta ei oska. Pikema kauplemise peale ta laulab ühe venekeelse ja ühe saksakeelse laulu, mis nii sõnade kui viisi poolest ei paku mingit huvi.

RKM II 62, 461 (2) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Kaarel Ossep, 81 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Sõnnikuvedämise talus (talgu)
Sõnnikuvedämise talus (talgud) peeti suvel. Siiä tuldi üten hobese ja vankriga. Kolmest kuni viiest talust sõideti kokku, tule es kaugelt. Egäl ütel ol'l vigel vankren. Peräst tüüd hobestele anti ette kuivi hainu. Inemise kutsti tuppa ja anti süvvä! Olli tettü ka taluse õlut. Tuu perrä tansiti ja peeti pidu.*
* Märkus: jutustaja on osaliselt kaotanud kuulmise. Ekspeditsioonile ette laulda ta ei oska. Pikema kauplemise peale ta laulab ühe venekeelse ja ühe saksakeelse laulu, mis nii sõnade kui viisi poolest ei paku mingit huvi.

RKM II 62, 473/4 (3) < Rõuge khk., Järvepalu k. - Elmar Päss < Anna Sisask, 72 a. ja Sarlotte Tammemägi, 75 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vaenelats
Kui ma näe neid vaeseidlatsi,
kel ei olõ immä, essä!
Lätsivä ikkes Õlimäele,
heitvä hinnest põlvili.
Neil om himmu mere pääle
pimmen ärä uppuda.
Tulli püidmä pühavaim
oma armsa võrguga.

RKM II 53, 405/7 (2) < Rõuge khk., Pindi k. - Jaan Aia, Antsla keskkooli õpilane < Danil Sibul (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Lahing Mõskülas
Kuue aastaseni elasin Võru lähedal Lasval. Maastik oli seal ilus: järv, metsad, mäed.
Tihti käisin emaga metsas seenil või marjul. Oli tore kõndida põlises männimetsas, kus vaade põliste tüvede vahelt ulatus kaugele. Kuid keset tasast metsaalust kerkisid ümargused kuplid. Kupleid leidsime Kalmumäel, Kääpa külla viiva tee ääres ja Kurepalu metsas. Kord kohtasime metsas Daniel Sibulat. Ta jutustas nende küngaste kohta järgmist.
See sündis siis, kui siin mail taplesid roots ja venelane. Siis sõdisid nad vastastikku - ühe riigi vägi ühel pool, teise riigi vägi teisel pool Võhandu jõge. Taplused olid kõvad, sest mõlema riigi väed olid tugevad. Venelased olid laagris Kalmumäe lähedal, rootslaste laager jõe ääres, umbes seal, kus praegu on Kääpa küla. Küll püüdsid sõjaväed üksteist hävitada, kuid õiget edu põlnud kellelgi. Mõlemal poolel langes siiski palju mehi ja ühe lahingu ajal olnud jõgi verest punane. Vaenlased sõlmisid siis vaherahu. Hakati langenuid matma. Rootsi sõjamehed maeti jõe äärde ning Kääpa tee äärde. Venelased matsid langenud mäele, mida hakati kutsuma Kalmumäeks, ja Kurepalu metsa. Kurepalus on ka vene ülema haud. See on teistest suurem. Küla, mis tekkis lahingute kohale kutsutakse Kääpa kulaks ja Võhandu jõge Kääpa jõeks.

RKM II 53, 495 (4) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Linnamäel oli vabatahtlik organisatsioon, mis kandis nimetust "Vande Selts". See organiseeriti 1914. aastal. Selle organisatsiooni juhiks oli vallakirjutaja poeg Luik. Liikmeteks olid: Kuus Ruudi, Juhan Jaik, Juhan Taal jt. Nad tegelesid täpse laskmisega ja kirjutasid numbritega kirju. Sellest organisatsioonist sai teada miilits. Need liikmed viidi Võrru prokuröri juurde uurimistele, ministeeriumikoolist. Numbritega kiri saadi kätte Juhan Taalilt. Juhan Taal oli öelnud, et ta ei teadnud selle organisatsiooni tegevusest midagi, vaid sain aru, et on mingisugune mänguselts ja sellepärast andsin allkirja. Juhan Taal sai niimoodi lahti. Teised saadeti asumisele Vologdasse.

RKM II 53, 497 (10) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kellelegi oli unes näidatud, et Sadula metsas suure kivi all pidi olema palju kulda. Sellele kivile oli raiutud peale sadul, et leitaks kergemini see kivi kätte. Sellest saigi see mets omale nimetuse Sadula mets.
Matusmägi Linnamäel on saanud oma nime sellest, et sinna on maetud mõisnikud ja nende sugulased.

RKM II 53, 511/8 < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Varstu k/n. - Kaja Hist < Katri Puija, 78 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Andmed on kehtivad Mõniste mõisa kohta. Mõniste mõisa omanik Ed. v. Wulf omas Mõniste, Saru, Taheva ja Vastse-Roosa mõisad. Peale nende veel Lätimaal mõisa.
1905. a. oli Mõniste mõisas meierei. Seda ei kasutanud aga mõisnik von Wulf ise, vaid see oli tal kellelegi ära renditud. Vana-Roosa mõisas, mis asus Vana-Roosa vallas, asus viinavabrik. Mõisatööliste palk oli harilikult 3-5 rbl. kuus. Trahve määrati mõisatöölistele tihti, kas mõne vembu puhul või varguse puhul, mida näljased töölised ka tihti tegid. Nad varastasid toiduaineid jne. Kui mõnele mõisatöölisele määrati trahv, siis tuli see maksta Kuutsil (so praeguse Mõniste külanõukogu vaestekassasse). Mõniste mõisa meiereis ei tegutsenud poliitilisi ringe. Mõisatööliste arv mõisas oli 20-30 inimest. Tüdrukutele, näit. toa- ja pesutüdrukutele maksti 3 rbl. Kolme-nelja inimese peale oli üks korter. See oli väike tuba härrastemajas.
Mõisatööliste söök perele oli väga halb. Piima mõisatöölistele üldse ei antud. Piim aeti läbi koorelahutaja ja söögiks perele anti ainult lõssi. Lõssiga keedeti ka kõik supid ja jahukört.
Tihti söödi ainult kuivi kartuleid ja lõssi. Nii kordus see päevast päeva. Meestele anti kuus 16-18 naela leiba, naistele aga 14-15 naela leiba. Hantvärgid sõid eri lauas. Hantvärkide hulka kuulusid kutsar, üks toapoiss, kokk, aidamees, valitseja, kirjutaja jne. Nende toit oli parem, kui mõisatööliste toit.
Mõisas olid kahesugused moonakad: 1) maamoonakad ja 2) rahamoonakad. Maamoonakad omasid 9 vakamaad maad ja neile oli võimaldatud lehmapidamine. Neil oli pool vakamaad heinamaad. Rahamoonakad said rahatasu jüripäevast mihklipäevani 30 kop. päevas ja mihklipäevast jüripäevani 25. kop. päevas. Öötöö eest, mida oli moonakas ka kohustatud tegema, maksti ainult 5 kop. Peale rahapalga võis rahamoonakas pidada ka lehma ja siga.
Pühapäev oli harilikult puhkepäev, aga neil, kes töötasid viinakodades ja karja peal ei olnud puhkepäeva. Maamoonakatele anti tükitööd, eriti tööperioodidel näit. heinaajal, lõikuse- ja kartulivõtmise ajal.
1905. a. streikisid Mõniste mõisa töölised ja moonakad, nõudes Wulfilt palka juurde. Wulf ise tol ajal mõisas ei olnud. Poisid ajanud mõisa virtina kotti. Alul lubatud küll palka juurde, aga kui Wulf koju tulnud, ei andnud ta sugugi palka juurde. Need kottiajajad poisid arreteeriti, nimelt Puija, Puusepp ja Käärmann. Mitmed mõisatöölistest vällandati.
Kõnedega esines Mõnistes (vallamaja juures) ja Varstu vallamajas Ado ja Karl Pikk surmati Võrus. 1905. a. levitati Varstu vallas ka lendlehti. Lendlehtede kohaletoimetajaks oli Varstust pärinev Joosep Kalanepp, kes töötas Tallinnas Lutheri vineerivabrikus. Kohapeal said lendlehti noored, umbes 20-aastased noormehed: Eduard ja Paul Johansonid, Paul Silman ja Theodor Johanson. Viimane käis tollal Tartus koolis, kuid oli suvepuhkusel. Mainitud isikuilt saadi kätte lendlehed. Nad käisid Riias prokuratuuris. Theodor Johansoni süüdistatud eriti selles, et ta olnud kirjavahetuses Joosep Kalanepiga. Th. Johanson mõisteti Siberisse kolmeks aastaks, teised viieks aastaks. Nendest Paul Silman ja Eduard Johanson ei tulnudki enam koju, kui vabanesid, vaid jäid elama Peterburi.
Mõisnik von Vulf ässitanud talupoegi üles vastuhakkamisele mustasõjale. Soovitanud laenata laenukassast 200 rbl., et selle eest osta relvi. Kuid mõisas olnud valitsejaks keegi Veheri nimeline isik, kes ei lasknud talupoegadel seda teha. Pärast, 1905. aastal võttis Wulf oma mõisasse ainult sakslastest teenijaid, eriti karjamõisasse Tiitsale ja Karisööti.
Mõisnik von Wulfi ja ta rentnikkude vahel ei olnud midagi erilist. Wulfile oli meeldinud see, kes oli väga alandlik. Talle ei ole meeldinud, kui inimene on hästi riides. Kord tulnud keegi noormees mõisasse tallimehe kohta otsima, olnud hästi riides ja sellepärast ei võetud teda tööle.
Andmete andja: Katri Puija
78 aastat vana.
Elukoht: endine Rõuge kihelkond, Vana-Roosa vald, Roosa Alaküla.
Praeguse administratsiooni järgi: Antsla rajoon, Varstu k/n, kolhoos "Tammsaare".
Andmete koguja: Antsla Keskkooli 10. kl. õpilane Hist, Kaja, sündinud 1937. aastal.
Elukoht: Antsla raj., Varstu k/n., End. Võru maakond, Vana-Roosa vald.

ERA II 156, 585 (17) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Ludvig Raudsepp (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Lennart Peep
Haanja vald.
Vanast Lipardi mõisa nimi oll Haani mõisa, et tuu oll kesk valda, sis naati kah valda tuu perrä kutsma - Haanja vald vai Haani vald.

ERA II 244, 17 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Olen kuulnud rahvasuust sarnase juttu. Viitina vallas Saarlase asunduses Võrumaal, Pärli jõe ääres ühes käärukeses olevat peidetud kulda. Kullapeitumise koha plaan on raiutud üles ühele suurele kivile, mis asub Roosa metskonnas Tõrvapalu vahtkonnas. Selle kivi ühele küljele on raiutud ka kaks aastaarvu.

ERA II 244, 17/9 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli elanud üks mees, kes oli teinud palju nalja. Kord oli ta seletanud: "Sis ku ma viil nuur miis olli, sis olli ma kah kangõ salakütt. Mul oll kah üts otsast-toppi püss. Minka ma iks mõnegi jänese vai kitsõ maha lasi. Ütskõrd lätsi mõtsa niisama jalutama, äkki kuuldu paksust kuusistikust põtrade röökimist. Sis joosi kodu püssä perrä. Toppisin püssä rohtõ täüs, a ei olõ jo haavlit, sis võti üte viietollise nagla ja panni haavlite asõmalõ. Sis hiilse vargusi elukile manu, panni püssä põskõ, mõtli, kas laska, vai ei. Tõmpsi päästikast, nii käve kangõ kärtsahus ja põdõr oll sarvõpiten puu külen. Pikk viietolliline oll tä vaesõ kinni löönu. Põdõr elli viil, es saa tedä kui puu külest vallalõ võtta. Perän tull mul hää mõtõ. Ma võti mõtsast suurõ toomisõ, kääni tä viil kiirdu. Sis ku ma tedä nüpeldämä naksi. Ma nüpeldi tedä mitu tunni, sis karas vana rõibõ nahast välla ja juusk mõtsa. Mullõ jäi pallas nahk õnõ puu külge ripõndama. Sääne jant oll mul", ütles vana Jedronas.

ERA II 244, 19/20 (3) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti, kui oli palju hunte, siis ei saanud neid kuidagi hävitada. Üks külamees oli kaevanud maasse suure haua ning väga sügava. Keset hauda oli pandud posti püsti, posti otsa pani jalgupidi partsi kinni, päält kattis haua õrnade okstega kinni ning ajas natuke prahti peale. Part hakkas postil öösi kisendama, seda kuulis vana hunt. Hunt jooksis parti sööma. Sai haua kohale, nii kukkus sisse. Küla kõrtsi poolt tulnud jällegi purjus vanamees. Saand haua kohale, libises vanamees hundi juurde hauda. Hunt ei puutunud vanameest, vaid nad pidasid nõu, kuidas saada välja. Nõu oli nii, vanamees läks enne välja.
Hunt seisis kahel jalal haua seinal. Vanamees ronis hundi selga mööda üles ja pääsis hauast. Aga hunt jäi hauda. Vanamees pääses õnnega. Aga hunt kisti hommikul koopast välja ja tõmmati nahk maha.

ERA II 244, 20/1 (4) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti sõitnud mõisahärra kõrtsi juure, kaks toredat täkku tõlla ees. Kõrtsi ees jätnud ta hobused seisma ja ise läinud kõrtsi. Vanasti käinud ka karutaltsutajad, karu ketiga taga. Karutaltsutaja tulnud kõrtsi juure, sidunud karu ketiga tõlla jalapanuse külge ja ise läinud kõrtsi viina jooma.
Karu roninud pukki, võtnud ohjad käppade vahele, ise karjatanud äkki, mäh-hääh-mähh. Hobused ehmunud ära ja pandnud hüpates mõisa poole. Mõisahärra tulnud kõrtsist välja, vaadanud - hobuseid ei ole kusagil, ta läinud mõisa poole. Karutaltsutaja läks ka mõisahärraga ühes. Nad leidsid hobused talli juurest, nad olid valges vahus, karu istus pukis. Karu sai selle eest taltsutajalt ketiotsaga üle kühma.

ERA II 244, 22/3 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas on üks mägi nimega Megomägi. Ta on õige kena mägi, ümmarik ja üleval mäeharjal on ilus metsatukk. Mäe nimi Megomägi on saanud nõnda, nagu rahvas räägib. Vanasti, kui rootslased ihaldasid saada Eestit endale, siis nad tegid sõja, mis lõppes Rootsi võiduga. Aga pärastpoole hakkasid venelased rootslasile kallale tungima. Siis tuli jällegi sõda. Vene-, Poola- ja Taanimaa lõid liidu. Sest Vene ei jaksanud üksinda võidelda tugeva Rootsiga. Siis algas suur põhjasõda. 1700. a. Põhjasõja ajal oli saanud üks Rootsi kindral kuuli läbi surma, siia kuhugi Viitina lähedale. Ta oli kantud üles mäele, kuhu ta maha maeti. Kindrali nimi olevat olnud Megoma. Sellest saigi mäele nimi Megomägi.

ERA II 244, 23/4 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üks Nursi mees olnud Saarlase laualõikamise vabriku juures tööl. Ta olnud ka suur joodik. Tal olnud väga vilets elu. Kord läinud ta Rõugesse endale heeringaid tooma. Tal olnud ka sõpru. Tema oli läinud oma sõpradega kõrtsi. Oli joonud enda purju, siis oli läinud heeringaid ostma. Ostnud heeringad ära ja läinud siis koju minema. Kodu minnes läinud juba päike looja ja ilm läinud pimedaks. Läbi metsa minnes eksinud ta ära ja läinud sohu, kus ta oli läinud vastu suurt kandu ja kukkunud maha. Heeringad olid lennanud ka käest maha. Ta oli tulnud üles ja hakanud purjus pääga heeringaid otsima. Ta leidis korraga ühe libeda olevuse kätte, ta pigistanud selle pihku. Aga olevus hakkas kisendama. Nursi mees aga ütelnud endale: "Mis sa, vanakurat, röögid, ku sa joba mu käppi vahel oleõd." Ta pistis selle olevuse heeringa pähe tasku. See aga oli konn, kes õhtul pimedaga endale toitu otsis. Nursi mees oli enda nii purju joonud, et ta ei saanud midagi aru.

ERA II 244, 26/7 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keset suurt Luhasood asub vanaaegne peidupaik nimega Peeltesaar. Vanasti, kui meie maal oli Rootsi sõda, siis põgenesid inimesed sinna Peeltesaarele, et varju leida kuulide eest. Nad kaevasid sinna käike ja koopaid, kus nad elasid ja endale toitu valmistasid. Seal on veel neli posti maa sees püsti, sinna vahele seati peeled üles ja kuduti kangast. Peelte kohal on ka üks suur mänd. Et seal on peeled olnud ja kangast on kootud, sellepärast kutsutaksegi seda vanaaegset pelgupaika Peeltesaar. Peeltesaar asub Viitina vallas Luhasoos.

ERA II 244, 27/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutu nr. 2. järg.
Suur rong sõitis raudteed mööda, nii et roopad kumisesid. Vana Jedronas astus parajasti üle raudtee, ta aga nägi roobaste vahel suurt rongi rattamutrit. Ta võttis mutri, pani kotti ja kotiga selga. Siis pistis jooksma rongile järele, mõne sekundi pärast jõudis Jedronas rongile järele ning peatas rongi. Jedronas oli tubli jooksja. Nagu ta end ütles: "Ku ma viil nuur miis olli, sis olli ma kangõ juuskja." Nad keerasid vedurijuhiga kahekesi mutri vedurile külge. Vedurijuht tänas Jedronat, et ta oli mutri toonud. Muidu oleks veduri ratas otsast ära tulnud ja palju inimesi oleks saanud surma. Jedronas sai selle suure teo eest 50 kr.

ERA II 244, 28/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ükskord oli vana Jedronas jäänud väga kõvasti haigeks. Teda oli viidud haigemajja, kus ta olnud õige mitu kuud. Kui ta tundis ennast juba õige tervena, siis tuli ta haigemajast koju. Kodus oli ta seletanud: Nüüd olõ ma joba terve miis, mul on paras soojuse kraat 48?.

ERA II 244, 29/30 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ta seletas jälle ühte lugu, mis ta ise oli teinud: "Soo asi sündü mul sis, ku ma viil nuur miis olli. Naisil olli säntse väikese kilukarrakõsõ, minka nää suvõl haina manu hapund piimä söögis üten võti. Karrakõsõ olli ärä rossitanud ja mulguki olli joba seen. Naisõ naksi minnu sõimama, et suur mehepahr majan ja ei saa karrakõist är tinota. Ma ka-ks ütli mõnõ sõna vasta. Mul õs olo tinna. Ütel pääväl, ku kodukaitsja lasi sõõrilõ märki, sis ma lätsi märklavva takka tinakuulõ püüdmä. Nigu kuul tull, nii ma püüse tä ilustõ peiu ja sis panni karmani. Nii ma vahtsõ sääl kuulõ nigu kass hiiri. Perän oll küll peopesä veidükene sinine, tuu loe es midägi. Tuu iist saima jäl karrakõsõ är tinuta.

ERA II 244, 30/1 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast käve ma iks lauta hainu pääle magama. ?tskõrd heräsi ma unõ päält üles. Ma kuuli, kui lamba-sõnni kepsudi sulgu müüdä ja esi määgse. Lätsi kaema: susi es olõ lauda mulgust lambit kätte saanu. Täl oll süä täüs, sis ai uma hanna mulgust sisse ja hirmut lambit. Ma lätsi tassa mulgu manu ja haari soel hannast kinni. Kage susi sikut ja rüükse, ma vallalõ ka es lasõ. Peräkõrd kaksas vana hull hanna mant ja juusksõ mõtsa, veretii takan. Hand jäi õnõ mullõ. Hummugu lätsi kaema mõtsa, susi mõtsan sällüle ja varõsõ sei joba.

ERA II 244, 32/3 (9) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutustus Viitina mõisa asustamisest.
Enne mõisnikkude sissetulekut oli Viitina mõisa asemel talumaja. Ümber mõisa olid kõik talukesed ja igaühe talukrundi peal oli maja ja kõrvalhooned. Kui seati mõisnikud seisse. Tuli Viitina ja koondas talud mõisaks. Viitina mõisa esimeseks mõisnikuks oli Vittencow. Talukeste majad lõhuti maha ja see maa oli mõisal. Vana Sampson ostis Vittencowi käest Viitina mõisa oma pojale ära. Sampson pidas mõisat mõned ajad ja siis müüs mõisa Wulfile. Wulf ise mõisat ei valitsenud. Ta seadis valitsejad. Esimene valitseja oli Haller. Peale Halleri valitsemist tuli Wulfi mõisa valitsejaks Hausen. Kui Hausen mõisast lahkus, siis seadis Wulf Kargaja rendiherraks. Tuli sõda, siis oli mõisa ikka Kargaja käes. Peale sõja hakkas jällegi Kargaja valitsema. Kuigi peale sõja läks mõisa riigi kätte. Aga Kargaja oli rendiherr. Siis hakati Eesti kodanikele maid andma. Karga kätte jäi ainult südamõisa, piiritusevabrik ja ka natuke maad. Viitina mõisa alla kuulusid: Heibri, Matsi, Kängsepa, Vanamõisa, Saarlase ja ka Soemõisa. Praegu aga on need kohad kõik taludeks seatud ja antud Eesti kodanikele.

ERA II 244, 32/3 (9) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Jutustus Viitina mõisa asustamisest.
Enne mõisnikkude sissetulekut oli Viitina mõisa asemel talumaja. Ümber mõisa olid kõik talukesed ja igaühe talukrundi peal oli maja ja kõrvalhooned. Kui seati mõisnikud seisse. Tuli Viitina ja koondas talud mõisaks. Viitina mõisa esimeseks mõisnikuks oli Vittencow. Talukeste majad lõhuti maha ja see maa oli mõisal. Vana Sampson ostis Vittencowi käest Viitina mõisa oma pojale ära. Sampson pidas mõisat mõned ajad ja siis müüs mõisa Wulfile. Wulf ise mõisat ei valitsenud. Ta seadis valitsejad. Esimene valitseja oli Haller. Peale Halleri valitsemist tuli Wulfi mõisa valitsejaks Hausen. Kui Hausen mõisast lahkus, siis seadis Wulf Kargaja rendiherraks. Tuli sõda, siis oli mõisa ikka Kargaja käes. Peale sõja hakkas jällegi Kargaja valitsema. Kuigi peale sõja läks mõisa riigi kätte. Aga Kargaja oli rendiherr. Siis hakati Eesti kodanikele maid andma. Karga kätte jäi ainult südamõisa, piiritusevabrik ja ka natuke maad. Viitina mõisa alla kuulusid: Heibri, Matsi, Kängsepa, Vanamõisa, Saarlase ja ka Soemõisa. Praegu aga on need kohad kõik taludeks seatud ja antud Eesti kodanikele.

ERA II 244, 34/5 (10) < Rõuge khk., Viitina v. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Helene Timkov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kus praegu on neli talu, aga vanasti oli see neli talu üheskoos, mis moodustasid ühe jõuka talu. Selles jõukas talus oli tugev peremees ning oli kaks sulast, mis olid kanged nagu noored karud. Nad murdsid töötegemist väga hoolega. Sellel talul oli üks suur mägi. Mäetaga oli laialdane heinamaa. Kui kevadel tuli suurvesi, mis ajas heinamaa veereni vett täis, mille tõttu niidul hein ei kasvanud ja hakkas sooks muutuma. Et seda suurt vett kõrvaldada, siis peremees laskis oma tugevatel sulastel kaevata mäest org läbi. Kust kevadel võiks suurvesi alla joosta. Tugevad sulased kaevasid paari nädalaga mäest oru läbi. Nüüd kasvavad oru kallastel juba tugevad vahtrad ja lepad ning sarapuud. Igal kevadel suurvee ajal voolab sellest orust alla kahinal vett. Kui seda orgu vaadata, siis tuleb meele nende tugevate sulaste kätetöö.

ERA II 244, 35/6 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kellelegi tütarlapsele oli unes ilmutatud, et kusagil on kastiga raha. Et tütarlaps mingu lõuna poole, nimelt Laitsna teed mööda, kuni jõuad ristteeni, kus on üks teetulp püsti. Tulba kohal olevat raha.
Kui hommikul tütarlaps oli üles tulnud, siis jutustas ta lugu isale. Nad läksid isaga kahekesi sinnapoole minema, kuhu kästud. Esimesena tuli neile vastu mustis riideis inimene, kes ütles: "Tere!" Teinekord tulnud neile vastu valgeis riideis inimene. Valge inimene aga oli öelnud: "Minge siit edasi, siis saate ühe risttee juure, kus on post püsti. Kaevake posti juures, sealt leiate rahakasti." Nad said posti juure. Siis hakkasid nad ümber posti otsima, nad leidsid sealt mõõga ja ühe suure noa. Nad hakkasid kaevama posti juures, siis leidsid nad rahakasti. Kus kast asus, seal olevat veel praegu auk maa sees.

ERA II 244, 36/8 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti olnud tugev mees nimega Liba Juhan. Ta elas Antslas. Tema ristipoeg elas Järvekülas, nimega Liba Juku. Teda kutsuti Korvi Jukuks, sest ta tegi korve. Kui metsa mindi, kutsuti Juhanit abiks, sest ta ei ajanud kunagi hobust palkide juurde, vaid võttis palgi selga ja kandis tee peale ning ladus koorma peale. Kord nägi ta hobust palgikoormaga lumme kinni jäänud. Ta tõreles meest ja käskis hobust koorma eest ära võtta. Siis võttis aisad ja vedas koorma lumest välja ja ütles: "Endalgi sai tõmmata, mis siis veel vaesel hobusel." Kord sõitnud Juhan viinavooriga Riiga. Temaga ühes oli tema ristipoeg Juku. Habena kõrtsi juures söödeti hobuseid ja söödi ka ise. Juhan sõi seal ristipoja kotist ja sõi pea poisi nädalasöögi ära. Jukul oli nutt tulemas. Juhan ütles: "Ära nuta midagi, küll saame süüa!" Järgmise kõrtsi juures käskis Juhan tuua reest vaksekest. Juku tuli tagasi ja ütles: "Ma ei näinud ühtegi vaksekest, vaid üks tõrs oli rees." "See ongi mehe vaksekene. Too ta siia!" "Ma ei jõua liigutadagi." Siis tõi Juhan tõrre ja hakkas sööma. Seal oli liha, kapsaid ja kolm pätsi leiba. Juhan sõi neljandiku sellest ära.

ERA II 244, 36/8 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti olnud tugev mees nimega Liba Juhan. Ta elas Antslas. Tema ristipoeg elas Järvekülas, nimega Liba Juku. Teda kutsuti Korvi Jukuks, sest ta tegi korve. Kui metsa mindi, kutsuti Juhanit abiks, sest ta ei ajanud kunagi hobust palkide juurde, vaid võttis palgi selga ja kandis tee peale ning ladus koorma peale. Kord nägi ta hobust palgikoormaga lumme kinni jäänud. Ta tõreles meest ja käskis hobust koorma eest ära võtta. Siis võttis aisad ja vedas koorma lumest välja ja ütles: "Endalgi sai tõmmata, mis siis veel vaesel hobusel." Kord sõitnud Juhan viinavooriga Riiga. Temaga ühes oli tema ristipoeg Juku. Habena kõrtsi juures söödeti hobuseid ja söödi ka ise. Juhan sõi seal ristipoja kotist ja sõi pea poisi nädalasöögi ära. Jukul oli nutt tulemas. Juhan ütles: "Ära nuta midagi, küll saame süüa!" Järgmise kõrtsi juures käskis Juhan tuua reest vaksekest. Juku tuli tagasi ja ütles: "Ma ei näinud ühtegi vaksekest, vaid üks tõrs oli rees." "See ongi mehe vaksekene. Too ta siia!" "Ma ei jõua liigutadagi." Siis tõi Juhan tõrre ja hakkas sööma. Seal oli liha, kapsaid ja kolm pätsi leiba. Juhan sõi neljandiku sellest ära.

ERA II 244, 42 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Möödunud ajast on üks jutt ühest kangest mehest. See kange mees elas Mõnistes. Tal oli võetud riigimetsa puid lõigata. See tugev mees lõikas päevas puid poolteist sülda. Nii ta lõikas üksinda terve talve puid ja teenis raha.
Et ta lõikas puid, siis kutsuti teda Puu Antsuks. Kuidas ta puid lõikas? Hommikul võttis oma suure sae ning kirve. See kirves oli raske. Iga mees ei jõudnud seda kirvest kasutada. Ta lõikas väga kiiresti puu maha. Ise lõikas tükkideks ja pani riita. Ta oli kord tõstnud auto üksinda plaatvagunile peale. Et ta tegi kangesti tööd, siis ta ka sõi sööki mitu pajatäit ära.

ERA II 244, 42 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Möödunud ajast on üks jutt ühest kangest mehest. See kange mees elas Mõnistes. Tal oli võetud riigimetsa puid lõigata. See tugev mees lõikas päevas puid poolteist sülda. Nii ta lõikas üksinda terve talve puid ja teenis raha.
Et ta lõikas puid, siis kutsuti teda Puu Antsuks. Kuidas ta puid lõikas? Hommikul võttis oma suure sae ning kirve. See kirves oli raske. Iga mees ei jõudnud seda kirvest kasutada. Ta lõikas väga kiiresti puu maha. Ise lõikas tükkideks ja pani riita. Ta oli kord tõstnud auto üksinda plaatvagunile peale. Et ta tegi kangesti tööd, siis ta ka sõi sööki mitu pajatäit ära.

ERA II 244, 46 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilnae < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rootsi sõja ajal võitlesid vastased üksteisega Viitinas ühel suure mäel. Seal sai surma vastase käe läbi (rootslase) kindral Meegu. Meegut ei saadud ära viia ning maeti siis mäe otsa. Pärast saigi see mägi endale nimeks Meegumägi.

ERA II 244, 46 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas ühes orus võitlesid soomlased ja üks teine rahvus. Soomlased said viimane kui üks surma ja maeti sinna orgu. Nii sai ta siis nimeks Soomeorg. Soomeorus võitlesid ka rootslased ja sakslased. Sakslased said ka muidu surma, ainult kaks jäi ellu, muidu oleks pandud nimeks Saksaorg.

ERA II 244, 47 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjasse Kurgjärve kaldale mattis Rootsi sõja ajal keiser vaenlastelt saadud neli tündrit kulda. Vaenlased said aga teada ja läksid kaevama, aga ei leidnud ja läksid tühjalt tagasi. Ka keiser ei leidnud oma kulda ja nii olevat ka praegu kuld seal.

ERA II 244, 47/8 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti läks mõisa kari marru ning siis maeti sinna sohu. Seda sood kardeti vanast. Arvati nii, et kes läheb sinna sohu, see läheb marru ja ka ta kari läheb marru. Marusoo on selle soo nimi.

ERA II 244, 48 (8) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanalt ajalt on säilunud, et Ala-Matsi rehe varemetel olevat vanaaegne vasktoobi täis raha. Ja seda raha ei saavat muidu kätte, kui peab jaaniööl seda põrandat mööda käima ja laulma nii kaua, kuni näet vaimu. Siis saavat selle kätte.

ERA II 244, 48 (9) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna Veriojal tapeti süütu tüdruk, kes oli alles noor. Tüdruk tapeti ja tõukati ojja ning nii sai see endale nime. Verioja vesi on punakas, sest see olevat süütu verega segatud.

ERA II 244, 49 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas praegune tiik, mis on mõisas, laskis krahv Vitenkov talupoegadel trahviks kaevade, et need ei alanud õigel ajal rukilõikust. Ka Vitenkovist olevat saanud viimati talupoeg.

ERA II 244, 50 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas tiigi ääres mõisa aida taga oli olnud suur kõver puu, kus oli küljes neli rõngast, kuhu pandi talupoeg või mõni teine ja peksti. See oli talupoegade peksupaik. See pink lõhuti 1849. a.

ERA II 244, 50 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Krabi Prouavarik sai endale nime nii: Üks rikas proua oli rännanud, jõudnud sinna metsa ja jäänud ööbima. Röövlid aga röövinud ta paljaks ja tapsid ning jätsid metsa.

ERA II 244, 50 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas Süvaoja mäel teatakse olevat hõbedast hobusepäitsed. Neid olevat otsitud, ei olevat muud leitud kui hõbedane päitsete pannal. Ei teata ka seda, kes on leidja.

ERA II 244, 51 (16) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Peelde saarel Viitinas, Luhasoos, olid vanast Rootsi sõja ajal rahvas peidus ja kudasid kangaid. Sellepärast on ta nimi Peeldesaar.

ERA II 244, 51 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas Kikkasaarel oli kuuldud pääle Rootsi sõja kukelaulu. Ei teatud enam kuskil inimesi, ainult säält leiti veel.

ERA II 244, 51 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas Kikkasaarel oli kuuldud pääle Rootsi sõja kukelaulu. Ei teatud enam kuskil inimesi, ainult säält leiti veel.

ERA II 244, 51 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuidas sai Viitina nime:
Viitina mõisa laskis ehitada krahv Vitenkov. Vitenkovil oli kõik see maa, mis on praegu Viitina vallal. Vitenkov pani oma nime järele nime Viitina. Nii sai Viitina endale nime ja see nimi pole ka praegu veel kadunud.

ERA II 244, 69/71 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Uku oli vanade eestlaste jumal. Talle annetati igasuguseid andeid, mis viidud teatavasse kohta, kas mõne puu juurde, mõnele mäele või kivi pääle. Enamasti otsitud niisugune kivi, mille keskel olnud suur lohk, et sinna hää ohvreid panna ja ära põletada, millest olnud siis Uku-jumalal hää meel ja ta õnnistanud igat ohverdaja ettevõtet ja täitnud ta soovid. Neid kive peeti pühaks. Üks selliseid kive asunud vanasti ka Kasaritsas Peebumäel. See olnud suur kivi, mille keskel olnud suur lohk. Igakord meie esivanemad olla viinud sinna kivile esimese saagi viljast, viinud sinna siis liha sellelt loomalt, kelle tapsid, villa lambaniitmise ajal ja isegi riiet igast kangast ning põletanud, et ka Uku saaks oma osa, et neid ka edaspidi õnnistaks. Kui aga kellelgi juhtus õnnetus, arvas, et Uku on temaga pahandanud. Siis võttis ta ükskõik missuguse looma, tappis ära ja viis ta tervena ohvriks Ukule. Seda kivi nüüd aga enam ei ole, sest siis, kui hakati paganausku hävitama ja ristiusk võttis ikka rohkem maad, oli korra ka see kivi kadunud. Kuhu ta kadus, seda ei tea keegi.

ERA II 244, 75/7 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võrust nelja kilomeetri kaugusel Vastseliina tee ääres on järv nimega Pappjärv. Selles järves elavat kuri näkk. Mõnikümmend aastat tagasi olevat kord ühele Kasaritsa mehele unenäos öeldud Pappjärve näki poolt, et too mulle üks hingeline ja üks tossuline ja ma annan sulle hulga raha. Kolm ööd olla see mees järjest seda und näinud. Siis võtnud see mees nõuks näki käsku täita. Tossuliseks valinud ta oma varsa ja hingeliseks otsustanud ta varastada lähedalolevast talust väikest last. Kõigile püüetele vaatamata ei läinud talle aga lapsevargus korda. Nüüd võtnud mees oma kassi, pannud selle pihtsärgi (vanaaegne kuub) sisse, köitnud varsale selga ja läinud Pappjärve äärde. Seal hõiganud mees: "Näkk!" Kohe hakanud vesi keerlema ja veepinnale ilmunud koletis, suur rahakast turjal. Võtnud mehelt varsa kassiga seljal ja annud mehele rahakasti. Näkk võtnud varsa käekõrvale ja hakanud järve minema. Kui vesi aga puutus kassile külge, hakanud see näuguma. Nüüd taibanud näkk pettust, tulnud ja võtnud mehelt raha ära ja andnud varsa kassiga tagasi. Mehel olnud kahju küll hulgast rahast, aga polnud enam midagi teha. Võtnud siis varsa käekõrvale ja hakanud koju poole minema, aga kuhu ta astus, ikka ees tuli ja vesi. Küll lugenud mees issameiet edespidi ja tagurpidi, aga midagi ei tähendanud - ikka vesi ja tuli ees. Ei pääsenud vaene mees siis enne hädast, kui kukk laulma oli hakanud, alles siis oli vesi ja tuli kadunud ja mees oli viimaks leidnud kodutee.

ERA II 244, 83/6 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Mari Iisak, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Kirepis kõrtsimees olnud, nimega Siim. Alul olnud ta väga vaene, ei olnud tal raha ega ei käinud keegi ta juures ka viina joomas. Seal tulnud ühel päeval ta juurde kõrtsi ilus preili, ütelnud Siimule, et kui sa tahad rikkaks saada, siis võin ma sind aidata. Annan sulle hulga raha ja saadan su kõrtsi ka rohkesti joojaid. Tasuks selle eest aga tahan su hinge, millele tulen järgi 12-ne aasta pärast. Siim mõtelnud ja viimaks öelnud, et olgu. Mis kasu on mul sellest viletsast vaesest elust, ennem elan vähem, aga sellegi hästi. Nüüd annud ilus preili Siimule kotiga hulk kuldraha ja ise lahkunud. Kui preili hakanud uksest välja minema, näinud kõrtsimees, et preilil kingade asemel olnud kabjad otsas. Siis taibanud küll Siim, et ta müüs oma hinge kuradile, millele järgi tullakse 12-ne aasta pärast.
Sellest ajast peale hakanud kõrtsi-Siimu äri hästi: ööd ja päevad olnud kõrtsis joojaid ning raha tulnud nagu roobiga.
Aastad möödusid. Kõrtsimees Siim olnud nüüd väga rikas, puudust ei tundnud ta millestki, aga sellegipärast muutunud ta päev-päevast kurvemaks. Tal oli see meeles, et oma hinge on ta lubanud kuradile, kes sellele järgi tuleb pea, kuna ta oleks tahtnud nüüd veel kaua elada oma rikkuses. Kuid polnud midagi enam parata.
Kui kõrtsilised kord kõrtsi läinud, leidnud nad Siimu leti tagant surnuna. Ka kõrts oma sisemuselt olnud sama vaene nagu 12-ne aasta eestki - õlut ja viina vähe, raha ka ainult mõni teng.

ERA II 244, 94/6 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Kose külas asub järv, kus olla elutsenud vanasti vanapagan.
Vanaema rääkis: "Kasaritsa vallan Raudsepa külan oll elänü Vilu Jaan. Ta oll käunu vaimõga ümber. Vilu tütrel oll välänpuul abiello sündünu lats ja Vilulõ es olõ tu sukugi miildunu ja vanapakan oll ütelnu: "Kui ta lats sullõ ei miildü, sõs tuu mullõ tä är neläpävä õdagu Pappjärve viirde ja hõika: "Näks, ma olõ siin!" ja ma tuu sullõ pallo raha."
Vilu oll tahtnu last võtta, aga tütär oll kuuldnu ja es olõ andnu. Sõs oll Vilu varsalõ köütnü kassi sälga ja länü Pappjärve viirde ja oll hõiganu: "Näks, ma olõ siin!" Vanapakan oll tulnu, nii et vesi oll vatutanu. Vilu oll küünütänu vanapaganalõ ohilõia ja vanapakan oll andnu rahakasti. Vanapakan oll naanu minemä, kass oll rüükmä naanu ja vanapakan oll hobõsõ vallalõ lasknu ja oll rahakasti är haarnu ja Vilul takahn juuskma naanu. Vilu oll pagõnu, nigu viil oll jõudnu ja hobõnõ oll viil tõõsõl pääväl kodo lännü."
Praegu kardetakse ka seda järve ja sääl tuleb tihti uppumisi ette.

ERA II 244, 113 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pudrumäe talu on saanud oma nime sellest, et teoorjuse ajal valmistatud praeguse talu asukohal inimestele toitu. Libedast mäest alla tulles kukkunud söögitoojad tihti maha pillates toidu mäeküljele, mis paistnud seetõttu pudrumäena.

ERA II 244, 115/7 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vanal surnuaial põhjapoolsel küljel asus vana kabelimaja ja seda kartsid kõik möödaminejad. Sest igal öösel kuni kella 24 istus vana mõisnik Klaasnoppi aknal ja suitsetas pikka valget kipsipiipu, kell 24 ajal kadunud jälle ära. Siis võeti nõuks lõhkuda vana kabelimaja. Ühel päeval asusidki mehed lammutamistööle. Kõigepäält lõhuti aken, kus mõisnik igal ööl istus. Vana oli lammutatud ja hakatud uut ehitama tüki maad edasi. Ja sellest saadik, kui lammutati vana kabelimaja, ei tulnud enam vana mõisnik nähtavale.

ERA II 244, 117 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti elanud Rõuge vallas Rooksu ja Hurda küla piiris palju karusid ja hunte, niiet rahvas seisnud nende loomade hirmu all. Ainult mõned üksikud julged mehed astusid nendega võitlusse. Julgemaks kütiks osutunud Tsätso Jaan. Tol ajal olnud ränilukuga püssid ja neid laeti otsast. Enne jahti tehti tarvilisi ettevalmistusi. Valiti kuule, prooviti püsse jne. Eriti karu tapmiseks valati erilisi kuule savivormi sisse. Hiljem tehti veel kuulile rist otsa, seesugune kuul pidi tapma tingimata kiskja. Kuuli valamiskohaks olnud Rooksu külas Kuuse talu. Tsätso Jaan pidanud karujahti üksi ja tihti veel suuremate karude laskmisel lasknud tulisse püssirauda.

ERA II 244, 119 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ennemuiste eland Viitina mõisas keegi rikas härra. Tal oli olnud kulda mitu kotitäit. Varsi oli kuulujutt, et sõda on teisel päeval. Mõisnikul oli olnud hirm kulla pärast ja hakanud neid peitma mitmesse paika ümbruskonda. Ühe säärsaapa täie kulda toonud mõisnik Rõuge vallas Rooksu Vuuldvaoja ja Pärlijõe harude kaldale suure kivi juure ja peitnud nii kaugele kivist, et kui ise oli olnud kivi pääl, olev päike paistnud ja pää vari oli otse langenu kaevatusse kullauku. Mõisnik jäänud sõja ajal kadunuks ja toapoiss, kellele mõisnik oli seletanud küll kulla peitmisest, oli siiski jätnud mõisnik märkimata, millal ta kulla oli matnud kas hommikul, lõuna ajal või õhtul, sest päeva jooksul muutub väga palju liig järsult oja kaldal. Toapoiss oli teinud esimese kaevamise, aga ei leidnud midagi. See oli seletanud loo naabritele ja needki käinud kaevamas, kuid asjata. Nüüd on aga kivi ümbrus metsaga kaetud.

ERA II 244, 121/3 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Hurda külas Mäe-Edekünda B talu maa pääl asub Vahimägi. See oli vanast enne seda, kui hea Rootsi kuningas siin käis. Siis oli olnud Rõuge ümbruses vähe metsi ja Vahimäelt oli olnud näha kaugele Rõuge ja Viitina mõisa nurmile, nüüd on mets suures kasvanud ja ei ole enam kuhugi näha. Siis oli läinud suur sõda taplema. Varsti oli ilmunud venelaste väed Rõuge ja Viitina mõisa nurmile. Ümberkaudseil inimeisil oli olnud kõigil hirm venelaste vägede eest. Mõne päeva pärast oli kulutulena lagunud sõnum, et Tartu poolt tulev Rootsi kuningas oma väega. Kõik oli kogunud mäele vaatama, kas on ju näha kustki Rootsi vägede ilmumist, sest kardeti hirmsasti seda, kui Vene väed juhtuks riisuma tulema külla, enne kui jõuab Rootsi kuningas. Seekord oli õnnis tunnike ja juba kaugelt oli olnud näha, kuis esimene lahing käis kibedasti ja võidu ei olnud märgata kummagi poolel. Vahepääl oli kohalikud elanikud läinud kuningale teatama, et Vene väed on suured ja ridade teist otsa ei ole veel nähagi. Kuningas saanud huvitatus, et kust on siis venelaste väed nii ilusasti näha. Kohalikud elanikud toonud kuninga siis mäele ja tõesti oli kuningas päris imestunud, et kui ilus on siit näha vaenlase vägesid ja milline org on siin vahel. Mäel oli kuningas leidnudki nõu, et omi vägesid võib viia siit võsastikku mööda alla orgu märkamatult venelaste selja taha ja nii võita. Ja tõesti oli olnudki nii. Kuningas oli viinud suurema vägesid venelaste selja taha ja hakkanud ootamatult venelasile peale tungima ja nii oli löönud suured Vene väed ilma suuremate võitlusteta Pihkvani. Sest ajast hakkanudki mäge kutsuma Vahimäe, enne oli mäel ainult tuld tehtud jüriööl ja nõu peetud muiks tähtsamaiks ettevõtteks.

ERA II 244, 121/3 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Hurda külas Mäe-Edekünda B talu maa pääl asub Vahimägi. See oli vanast enne seda, kui hea Rootsi kuningas siin käis. Siis oli olnud Rõuge ümbruses vähe metsi ja Vahimäelt oli olnud näha kaugele Rõuge ja Viitina mõisa nurmile, nüüd on mets suures kasvanud ja ei ole enam kuhugi näha. Siis oli läinud suur sõda taplema. Varsti oli ilmunud venelaste väed Rõuge ja Viitina mõisa nurmile. Ümberkaudseil inimeisil oli olnud kõigil hirm venelaste vägede eest. Mõne päeva pärast oli kulutulena lagunud sõnum, et Tartu poolt tulev Rootsi kuningas oma väega. Kõik oli kogunud mäele vaatama, kas on ju näha kustki Rootsi vägede ilmumist, sest kardeti hirmsasti seda, kui Vene väed juhtuks riisuma tulema külla, enne kui jõuab Rootsi kuningas. Seekord oli õnnis tunnike ja juba kaugelt oli olnud näha, kuis esimene lahing käis kibedasti ja võidu ei olnud märgata kummagi poolel. Vahepääl oli kohalikud elanikud läinud kuningale teatama, et Vene väed on suured ja ridade teist otsa ei ole veel nähagi. Kuningas saanud huvitatus, et kust on siis venelaste väed nii ilusasti näha. Kohalikud elanikud toonud kuninga siis mäele ja tõesti oli kuningas päris imestunud, et kui ilus on siit näha vaenlase vägesid ja milline org on siin vahel. Mäel oli kuningas leidnudki nõu, et omi vägesid võib viia siit võsastikku mööda alla orgu märkamatult venelaste selja taha ja nii võita. Ja tõesti oli olnudki nii. Kuningas oli viinud suurema vägesid venelaste selja taha ja hakkanud ootamatult venelasile peale tungima ja nii oli löönud suured Vene väed ilma suuremate võitlusteta Pihkvani. Sest ajast hakkanudki mäge kutsuma Vahimäe, enne oli mäel ainult tuld tehtud jüriööl ja nõu peetud muiks tähtsamaiks ettevõtteks.

ERA II 244, 125/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana juttu järele on Rõuge valla Sänna Suurveski asemel oli olnud katoliku usuliste jaoks kirik, Kumisev mägi ja ümbrus oli olnud matmispaik. Et siin on madal koht kiriku asupaikaks, siis ehitati Rõugesse kirik. Mõisnik oli selle vana kiriku lõhkunud maha ja teinud veski. Kaevanud selle veski alla jõe.

ERA II 244, 127 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Meie küla Jüriöö mässu algatajaks oli J. Tanila. Mõisnik sai selle mehe pääle pahaseks ja kiusas teda taga. Sundis kallilt renti maksta ja teopäevi oli palju. Tanila otsustas parem lahkuda. Tema onnike lõhuti maha. Ainult ase on veel Mäe-Ede Hurda A niidu pääle jäänud mälestuseks. Et siin on olnud ka kord vahva kangemeelne mees elanud.
Teine talu on hävinenud Rooksust nimelt Troska talu. Praeguse Kuuse ja Tiivoja vahelt Pärlijõe ligidalt. Rooksust teise talu hävinemise kohta, ei teata ka selle mehe nime.

ERA II 244, 127 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Meie küla Jüriöö mässu algatajaks oli J. Tanila. Mõisnik sai selle mehe pääle pahaseks ja kiusas teda taga. Sundis kallilt renti maksta ja teopäevi oli palju. Tanila otsustas parem lahkuda. Tema onnike lõhuti maha. Ainult ase on veel Mäe-Ede Hurda A niidu pääle jäänud mälestuseks. Et siin on olnud ka kord vahva kangemeelne mees elanud.
Teine talu on hävinenud Rooksust nimelt Troska talu. Praeguse Kuuse ja Tiivoja vahelt Pärlijõe ligidalt. Rooksust teise talu hävinemise kohta, ei teata ka selle mehe nime.

ERA II 244, 127/9 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Muiste kündnud Lalli talu peremees Ants oma kesamaad. Korraga hakkanud adranina millelegi külge ja hobused jäänud seisma. Ants hakkanud hirmsasti vanduma ja kutsunud vanakurja ikka appi ja viimaks ütelnud: Kuri, kui sa soovid, võta see rahakastki mu adraotsast. Ja vaata, ader pääsiski lahti ja maa sees kuuldus ainult raha kõlinat. Nüüd sai küll mees aru, et oli vanakurä rahakatel jäänudki sangapidi adra nina otsa. Küll olnd mehel nüüd kahju, et raha viidud ära ja ainult sang jäänud adraninale.

ERA II 244, 131 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rooksu küla nime kohta räägitakse:
Vanasti olnud Tõrvapalu metsa ääres soos suur pilliroog ja pilliroog ulatanud Rooksu küla nurmedeni. Rahvas hakanud küla nimetama Ruusuu külaks. Hiljem Roogsoo ja praegu Rooksu.
Soos pilliroo keskel pesitsenud palju kurgi ja õhtuti trallitanud ikka kurluuks, kurluuks, ruuksu, ruuksu. Rahvas ristinud küla kure pillerkaari järele Ruuku. Hiljem Rooksu.

ERA II 244, 131/3 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna ja Hurda küla suurem vembumees olnud Tõrva Ants. Viimane põletanud tõrva ja olnud hää mesilaste kasvataja. Kõrd tabanud Tõrva-Ants meevarga. Määrinud varga meega kokku ja raputanud linaluid ja sulgi pääle ning lasknud varga lahti. Tõrva ja süsi vedanud Ants Sangaste krahvile ja Võrru. Tõrvavoorilt tagasi tulles jaganud ohtralt küla elanikkedele viina, tubakat ja muid esemeid. Ants on olnud ka jõumees. Praegu näidatakse Muasilla talu rehealust, mille palgid Ants säläga mõisametsast varastanud. Palkide jämedus on olnud tal 7 tolli. Kord saanud metsavaht Antsult palgi tassimisel kirve vöö vahelt napsata ja pistnud Sänna mõisa poole jooksma, et härrale tunnistuseks kirvest viia. Ants märganud tegu, visanud palgi õlalt maha ja pistnud järele. Jooksnud umbes versta, saanud metsavahi kätte. Võtnud kirve käest ja andnud metsavahile tubli keretäie, ise õpetates: "Ku ma mõisamõtsast ossakese kodu via, sis tulgo ei mano, oss pure."

ERA II 244, 137/9 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla asus praeguse Rõuge asunduse idaosas. Külas oli kolm talu, kelle omanikeks olid Aid, Meister ja Nagel. Küla asus kahel pool koplit maantee ääres. Varemetest on säilinud veel mõned müürikivid ja sepikoja ahervars ja üks vana, poolküljeli vajund, seest õõnes pärn. Ka on veel säilinud küla kaev, kust praegune taluomanik Tigane vett võtab. Mõisaomanik aga ihkas küla omale, sest ta asus mõisa ligidal, ja kaunis head maad. Alul oli vallanõukogu selle vastu, sest see oli jõukam küla vallas. Et saada luba vallanõukogult Handimiku küla vahetada Mällatiigi ja Soemäe vastu, selleks andis mõisnik vallanõukogule paar vaati õlut ja ka viina. Vallanõukogu andiski loa ja 1862 a. Lammutati Handimiku küla.

ERA II 244, 139/41 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla nimesaamisest räägib isa. Kord elanud Handimiku külas püha mees nimega Handi-Mikk. Kord läinud ta suvel kirikusse. Et vähema jalavaevaga kohale jõuda, siis valis ta tee otse üle Rattajärve. Ta sammuski üle järve ja jaladki ei saanud märjaks. Kirikus näinud ta vanakuradit tukkujate nimesid hobusenahale kirjutamas. Et aga viimaseid oli palju ja nahale ei tahtnud mahtuda kõigi nimed, siis hakkas vanakurat hammastega kinni hoides nahka suuremaks venitama. Aga õnnetuseks pääses nahk lahti ja vanakurat lõi pää vastu seina. Seda aga nägi Handi-Mikk, kes selle pääle naeratas. Kodugi läks ta oma tuldud teed, kuid järvel said jalad märjaks. Nüüd sai ta aru, et oli teinud pattu. Sellest pääle hakati külagi, kus ta asus, Handimiku külaks kutsuma.

ERA II 244, 141/3 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 krundil on olnud enne Põhjasõda kool, kuid sõja tagajärjel on see põletatud vene tatarlaste poolt. Seda tõendvad küla vanemad elanikud, kelle esivanemad on elanud enne Põhjasõda. Kooli varemetest on säilinud kooli vundament ja kaevu ase, mida pole küll näha, kuid kaevamise teel on tunda vundament.

ERA II 244, 141/3 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 krundil on olnud enne Põhjasõda kool, kuid sõja tagajärjel on see põletatud vene tatarlaste poolt. Seda tõendvad küla vanemad elanikud, kelle esivanemad on elanud enne Põhjasõda. Kooli varemetest on säilinud kooli vundament ja kaevu ase, mida pole küll näha, kuid kaevamise teel on tunda vundament.

ERA II 244, 143/5 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 maal on veel üks männik, mida kutsutakse Peremehe pedästik. Ta on saanud oma nime tülist, mis juhtus peremehe ja metsavahi vahel. See mets kuulus peremehele, kuid mõisnik laskis piirikivid edasi nihutada niipalju, et mets saaks mõisale. Peremees ei teadnudki piiriõiendusest ja läks metsa omale hagu tooma, kuid korraga ilmus tema juurde metsavaht ja nõudis peremehelt hao eest teatud summa. Peremees keeldus metsavahile maksmast, sest ta teadis, et mets on temal ja mis õigus on metsavahil metsa üle ja ta viskas metsavahile kirvega. Metsavahtki ei jäänud ootama ja mehed läksid kokku sülitsi. Viimaks leppis peremees ja metsavaht ära ja metsavaht ütles, et jäägu sulle mets ja su hagu, kuid kirves jääb minule. Nüüd ütles ka sulane, et peremehel pedästik ja mõtsavahil kirvõs. Sellest on tulnudki nimi Peremehe pedästik.

ERA II 244, 143/5 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külas talu nr. 11 maal on veel üks männik, mida kutsutakse Peremehe pedästik. Ta on saanud oma nime tülist, mis juhtus peremehe ja metsavahi vahel. See mets kuulus peremehele, kuid mõisnik laskis piirikivid edasi nihutada niipalju, et mets saaks mõisale. Peremees ei teadnudki piiriõiendusest ja läks metsa omale hagu tooma, kuid korraga ilmus tema juurde metsavaht ja nõudis peremehelt hao eest teatud summa. Peremees keeldus metsavahile maksmast, sest ta teadis, et mets on temal ja mis õigus on metsavahil metsa üle ja ta viskas metsavahile kirvega. Metsavahtki ei jäänud ootama ja mehed läksid kokku sülitsi. Viimaks leppis peremees ja metsavaht ära ja metsavaht ütles, et jäägu sulle mets ja su hagu, kuid kirves jääb minule. Nüüd ütles ka sulane, et peremehel pedästik ja mõtsavahil kirvõs. Sellest on tulnudki nimi Peremehe pedästik.

ERA II 244, 145 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast jookseb läbi oja, kus asub võrreng, mis kannab Katrivõrrengu nime. Vanasti, kui veel kõik karjad ühte käisid, olnud suured inimesed karjas, sest oli karta veel hunte ja karjas oli palju loomi. Ühes karjas käis tüdruk ja poiss. Tüdruku nimi oli Kadri. Kord karjas olles tekkis nende vahel millegipärast tüli. Tüli tekkis just võrendiku kaldal, kus poiss ägedusehoos lõi tüdruku labidaga võrrendikku, kus see uppus. Poiss pandi küll pärast seda häbiposti, mis sel ajal veel olemas oli. Nii jäigi sellele võrrendikule nimeks Katrivõrrendik. See nimi on säilinud praeguse ajani.

ERA II 244, 145 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast jookseb läbi oja, kus asub võrreng, mis kannab Katrivõrrengu nime. Vanasti, kui veel kõik karjad ühte käisid, olnud suured inimesed karjas, sest oli karta veel hunte ja karjas oli palju loomi. Ühes karjas käis tüdruk ja poiss. Tüdruku nimi oli Kadri. Kord karjas olles tekkis nende vahel millegipärast tüli. Tüli tekkis just võrendiku kaldal, kus poiss ägedusehoos lõi tüdruku labidaga võrrendikku, kus see uppus. Poiss pandi küll pärast seda häbiposti, mis sel ajal veel olemas oli. Nii jäigi sellele võrrendikule nimeks Katrivõrrendik. See nimi on säilinud praeguse ajani.

ERA II 244, 145/7 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast mööduva Viitina maantee ääres asus nurme nurgal majake, kus asus kõrts. Seda kõrtsi kutsuti Kolga kõrdsiks, sellepärast et ta asus nurme nurgal ja maantee ääres. Pärast sõda jäi see kõrts küll puutumata, kuid pikapeale suleti siiski ja umbes kümme aastat tagasi lammutati majagi. Nüüd ei ole sellest muud järel kui ainult põllumaa, kus suvel veel lokkab ilus põld, kuid koha nimi on siiski veel alal ja praegugi kutsutakse seda kohta Kolga kõrtsiks.

ERA II 244, 145/7 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Suure-Ruuga külast mööduva Viitina maantee ääres asus nurme nurgal majake, kus asus kõrts. Seda kõrtsi kutsuti Kolga kõrdsiks, sellepärast et ta asus nurme nurgal ja maantee ääres. Pärast sõda jäi see kõrts küll puutumata, kuid pikapeale suleti siiski ja umbes kümme aastat tagasi lammutati majagi. Nüüd ei ole sellest muud järel kui ainult põllumaa, kus suvel veel lokkab ilus põld, kuid koha nimi on siiski veel alal ja praegugi kutsutakse seda kohta Kolga kõrtsiks.

ERA II 244, 147 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanasti, kui küla kari käis üheskoos, siis olid külakarjused ajaviiteks peksnud pulke niidusse. Niitma minnes olid need hädaks seal ees. Sellepärast hakati seda niitu Pulganiiduks kutsuma. Nüüdki kutsustakse Rõuge vallas asuva Suure-Ruuga küla karjamaad Pulganiiduks.

ERA II 244, 149 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Karl Kann, 49 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ennemuiste olnud Rõuge vallas Suure-Ruuga külas asuva Kanni talu orus üks väga mülgasterikas ja nõrk soo. Keegi ei tohtinud sinna peale minna, kes läks, see langes mülkasse. Kord läinud üks härg üle soo minema ja kukkunud mülkasse ning uppunud. Pärast seda hakati sood kutsuma Häräniiduks.

ERA II 244, 153/4 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo talu maal maantee ääres oli olnud väike järv. Kord sadanud kõvasti äikesevihma ja järv oli läinud Ahitsasse. Rahvas tõendab seda järve minekut sellega, sest olid leitud sellevahelisel maa-alal kalu. Kuid selle järve asemele oli jäänud mülgassoo. Soole aga on pandud nimeks Kuresoo, sest ta on ümmargune kui kure pesa.

ERA II 244, 154 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nursi vallas Nursipalust oli läinud sõja ajal üks kõrvaline tee. Rootsi vägedel oli olnud vaenlase eest põgenemine. Et mitte kulda vaenlasele anda, pandsid nad kullapütid teine teisele poole seda teed ja panid ketiga üksteise kinni. Praegu on seal mets peale kasvanud ja seda teed ei tea keegi.

ERA II 244, 154/5 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo külas Andre talust möödamineva külatee ääres vasakul pool kivi alla olla peidetud kulda. Kord olevat näidatud seda kohta ühele unes ja kästud uueaasta ööl sealt ära tuua. Kuid kive on palju, siis ei tea keegi, kus see asub.

ERA II 244, 155 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge külas Pärli külas asuv Purlaku mägi on saanud oma nime sellest. Elanud üks rahvus, nimelt purlakulased. Kui need ära olid surnud, siis maeti nad sinna mäe sisse. Aga niipalju maapinna lähedale, et kirstu otsad olla välja paistnud. Ja sestsaadiks hüütakse seda mäge Purlaku mäeks.

ERA II 244, 155 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Süvaoja talu lähedal olev mägi kannab ka sama nime nagu talu. Rahvajutu järele olevat sinna peidetud Põhjasõja ajal kõige kõrgemale kohale, savi ja kruusa sisse Rootsi kuninga kuldtaosed ja look. Peale selle veel kast kuldraha.

ERA II 244, 156 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rõuge valla Andre talu maadel on üks hobusejala jäljega kivi. Rahvajutu järele olevat see tekkinud Põhjasõja ajal. Ratsanik sõitnud üle kivi ja hobune löönud kivile jälje peale.

ERA II 244, 156 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Andre t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < August Antsov, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Matsi külas asuva Kolga talu maal on kinnikasvanud soo, mis kannab Immisesoo nime. Selle nime on ta saanud vanal hallil ajal. Siis asus sääl suur mädasoo. Sinna läinud kord emis suplema, kuid vajunud mülkasse, kus teda üles enam ei leitud. Sest ajast kannab see Immisesoo nime.

ERA II 244, 156/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa Jaan jäänud korra Käätsu palu tee äärde magama ja unes näinud järgmist: Korraga olnud põrgus ja näinud ka seal Roosa mõisahärrad, ning talle muudkui tehtud tuld alla. Siis tulnud ta juure keegi vanamees ning rääkinud talle, mis on raske ja mis on kerge patt. Näiteks, kui varastad villa, liha, loomi, siis on see andeksandmata patt, aga teised süüd ja patud on kerged. Kui Jaani tahetud matta, hüüdnud kirstust rahvale: "Ärge kartke mind, ma ei tee teile midagi halba." Matuselised saanud ütlemata rõõmsaks ning matusepeo asemele tuli rõõmupidu.
Kodus peksnud ta pojad läbi, et need ei teeks pattu. Ka ütelnud Jaan, et Roosa mõisa parun olnud põrgus. Paruni pojad saanud sellest kuulda ja karistanud Jaani nende sõnade eest. Kuid viimane korranud omi sõnu veelgi. Paruni pojad saanud veelgi vihasemaks ja peksnud Jaani surnuks. Enne surma näinud ta unes, et hulk kaarnaid nokkinud teda.

ERA II 244, 157/8 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kiriklametsa ääres asuv talu sai oma nime sellest. Vanasti olnud see maa kõik soo all. Soos kasvanud palju põõsaid ning põõsaste taga armastasid magada kitsed. Selle talu peremeeski armastas neid. Kord saanud kätte suure siku, hakanud teda kodustama, kuid sikk surmanud mehe ning hakanud kartmatult elama majas. Ka toonud sikk teisi vendi sinna elama. Sõja ajal läinud maja põlema, ning põlenud kõikide sikkudega. Pärast läksid sõdurid tallu ja leidsid varemete tuha alt tuhat sikusarve. Sellest saadik hakati talu kutsuma Sikkusoo taluks. Kuid aegade jooksul on nimi muutunud, nüüd kõlab ta nõnda: "Sikasoo talu".

ERA II 244, 157/8 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kiriklametsa ääres asuv talu sai oma nime sellest. Vanasti olnud see maa kõik soo all. Soos kasvanud palju põõsaid ning põõsaste taga armastasid magada kitsed. Selle talu peremeeski armastas neid. Kord saanud kätte suure siku, hakanud teda kodustama, kuid sikk surmanud mehe ning hakanud kartmatult elama majas. Ka toonud sikk teisi vendi sinna elama. Sõja ajal läinud maja põlema, ning põlenud kõikide sikkudega. Pärast läksid sõdurid tallu ja leidsid varemete tuha alt tuhat sikusarve. Sellest saadik hakati talu kutsuma Sikkusoo taluks. Kuid aegade jooksul on nimi muutunud, nüüd kõlab ta nõnda: "Sikasoo talu".

ERA II 244, 159 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pärli külas Ristemäe talu krundil asub kivihunniku kõrval lihvitud kivi, kivil muud märki ei ole, ainult rist. Rahvajutu järele seletatakse seda nõnda: Põhjasõja ajal langenud sinna sõdur, kuhu ta maeti ja mälestusmärk püstitati.

ERA II 244, 160 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kusura oja ääres asub vana eestlaste matmispaik. Sealt on leitud vana aja kivikirveid. Ja selle mäe otsas asub vana Kurvitsa talu. Kuidas ta nime sai, räägib rahvasuu järgmist: Olnud kaks talu ja talus elas Kurvitsa Jaan ja Jüri Aho. Et nad muud ei teinud, kui lõhkusid kive, nii panigi rahvas külale nimeks Kurvitsa küla.

ERA II 244, 160 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kusura oja ääres asub vana eestlaste matmispaik. Sealt on leitud vana aja kivikirveid. Ja selle mäe otsas asub vana Kurvitsa talu. Kuidas ta nime sai, räägib rahvasuu järgmist: Olnud kaks talu ja talus elas Kurvitsa Jaan ja Jüri Aho. Et nad muud ei teinud, kui lõhkusid kive, nii panigi rahvas külale nimeks Kurvitsa küla.

ERA II 244, 160 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kusura oja ääres asub vana eestlaste matmispaik. Sealt on leitud vana aja kivikirveid. Ja selle mäe otsas asub vana Kurvitsa talu. Kuidas ta nime sai, räägib rahvasuu järgmist: Olnud kaks talu ja talus elas Kurvitsa Jaan ja Jüri Aho. Et nad muud ei teinud, kui lõhkusid kive, nii panigi rahvas külale nimeks Kurvitsa küla.

ERA II 244, 160 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Kõrgemäe t. < Urvaste khk., Antsla v., Oriku t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Samuel Jurask, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Pärli külas asub järsk mägi ja selle all Pärlijõe võrendik. Tee läks mööda järsku kallast, ja kes tuli vastu, sellele pidi ülesmineja teed andma. Mäe otsas tehti igal jaanipäeval ja jüripäeval tuld ja põletati kurjategijaid. Kord sõitnut vonn paruniga Mõniste poolt Sänna mõisasse. Teel libisenud vanker alla võrendikku, kust sai ta alul nime Libemägi, kuid pärast pandi nimeks Ihandu mägi.

ERA II 244, 163/4 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge alevikust pool km lääne poole Tõrvapalu metsa ääres on väike oja risti üle tee ja sellel väike sild. Seda oja kutsutakse Eevaristioja. Vanal ajal olevat üks tüdruk nimega Eeva oma lapse ära tapnud ja siis metsa põgenenud, kuid metsast püütud ta kinni ja viidud siis kiriku juure piinapostile, kus teda timmukas peksnud. Siis seotud silmad kinni ja aetud ees minema; timmukas mõõgaga taga ja kirikulisedki tulnud lauluga järele. Jõudes metsa löönud timmukas Eeval pea otsast. Pea hüpelnud veel kaua sillal ja irvitanud, kuni viimaks kukkunud ojja. Sellest ajast ongi oja vesi punane ja pärib selle nime.

ERA II 244, 164 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärlijõe ääres Rooksu ja Hurda maantee juures on üks mägi, mida kutsutakse Kalmmägi, sääl olevat Poola valitsuse ajal olnud kalmistu, millest ta selle nime pärinud.

ERA II 244, 164 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Säält edasi km paar põhja poole olevat asunud kirik, nüüd on sääl asemel niit, mida kutsutakse Kerikuniit. Öösiti olevat sääl nähtud mõnikord nähtud mustas kuues meest, kuid see nägemus püsivad ainult viivu ja mõned arvavad seda olevat kirikuõpetaja vaim.

ERA II 244, 165/6 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord tulnud suurte metsa lohu äärde elama üks tugev mees nimega Lill. Ta raiunud metsa ja ehitanud enesele maja ja hakkanud elama esimesena. Sellest ajast nimetataksegi seda elamud Lillimõisa.

ERA II 244, 166/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord elanud üks tugev mees nimega Nädsäs Jaan, temal talu ei olnud, ainult käinud ühest talust teise ja söönud. Kord läinud ta ühte tallu ja küsinud süüa, sääl antudki talle, söönud ära pätsi leiba ja pool pangi kapsaid. Läinud edasi teise tallu, kus olnud parajasti varrud ja rääkinud seal: "Seivävä ja jõivava, anna-õs mulõ iva raasukõstki, ankõ mullõ natikõ, ei olõ tänba iva roigugi maitsnu." Sääl andud temale paremad road ette, kus ära söönud neljandiku pidusöögist. Siis läinud edasi kolmandale tallu, sääl küsinud jälle süüa ja ütelnud: "Seivävä ja jõivava ja peivävä ommi ristjätsi, aga es anna mullõ iva roidugi." Sääl antud jälle süüa. Nii käinud ta alati talust tallu ja teeninud enesele süüa ilma tööta.

ERA II 244, 167/8 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Soomeoru oja ja Kuvaoja vahel riigi- ja talumeeste metsa piiril Viitina valla lähedal, sääl asub suur kivi, mille alla olevat Rootsi sõja ajal rootslased pannud kolm pütti kulda; ojast kümme sinelipikkust, kuid millisest ojast, seda ei tea, sellpärast ei leitagi seda varandust kätte. On küll käidud otsimas, kuid asjatult.

ERA II 244, 168 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Hämmniit asub Haanja vallas Kasaritsast Rõuge alevi poole umbes kilomeetreid kolm. Seal on suur niitude väli. Keset neid asub oja, kus vanasti külanaised valgeid riideid "hämmämäs" olid käinud ja niidul päevapaistel valgeks pleekinud. Sellest pärinutki niit ja oja oma nime.

ERA II 244, 169 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Pärast Rootsi sõda jutustanud üks vana rootslane oma varanduste peitmisest mehele Rõuge Rattajärve. Ja annud teatavad mõõdudki, kus kohal on kolm tammepütitäit kulda. Ta lubas anda poole sellest mehele juureviimise eest. Mees ei lausunud rootslasele sõnagi, vaid tõttas ise otsima. Aga otsimised ei andnud suuri tagajärgi. Ta ei leidnud midagi.

ERA II 244, 169/70 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kiriku kõrts asub Rõuge kiriku lähedal. Vanasti oli siin nähtud tihti öösel möödaminnes - üks mees tulnud välja valges riietes ja käinud kõik kõrtsinurgad läbi, ajanud kõik uksed pärani lahti ja korraga kadunud kõrtsialusesse ruumidesse, kus olid kõrtsisolijate hobused. Seda tõendatakse sellega, et kõrtsimees läinud tülli ühe mehega ja surmanud tema ja teisel päeval kõrtsi lõunapoolsesse ossa matnud. Ta käinud nii kaua, kui see kõrtsimees suri, kes ta tappis. Nüüd ei ole näinud keegi enam midagi, aga siiski ta tekitab möödaminejais kartust.

ERA II 244, 169/70 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kiriku kõrts asub Rõuge kiriku lähedal. Vanasti oli siin nähtud tihti öösel möödaminnes - üks mees tulnud välja valges riietes ja käinud kõik kõrtsinurgad läbi, ajanud kõik uksed pärani lahti ja korraga kadunud kõrtsialusesse ruumidesse, kus olid kõrtsisolijate hobused. Seda tõendatakse sellega, et kõrtsimees läinud tülli ühe mehega ja surmanud tema ja teisel päeval kõrtsi lõunapoolsesse ossa matnud. Ta käinud nii kaua, kui see kõrtsimees suri, kes ta tappis. Nüüd ei ole näinud keegi enam midagi, aga siiski ta tekitab möödaminejais kartust.

ERA II 244, 175 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võro-Vahtsõliina postimaantii lähedal ilosa järve kaldal oll üts majakõnõ, kon elli vabadik ja püüdse kallo. Ta alatine suuv oll rikkas saia. Ütel pääval, ku tä kalal oll, tull järvest välla hall vanamiis, suur rahakast üten. Tä lubasi kõõ raha vabadikulõ, ku tu tuu tälle üte hingelise ja tossulise. Vabadik sai aru nii, et märäperän varss ja ristmäldä lats. Sääl külän olli ka ütel peremehel märäperan varss ja ristmäldä lats. Varsa sai ta küll, aga lats ristiti ärä. Sis võtsõ tä vana kassi ja pandsõ tu kotiga varsa sälga ja läts järve viirde. Sis tull ka vanamiis rahaga, andsõ raha vabadikule ja läts varsa ja kassiga järve. Kui vesi kassile silmi läts, pandsõ tuu hirmsa helüga näugma. Nüüd sai ta petusest aru ja tõstsõ suure kohina. Vabadik sattõ meelemärkuselda maha. Järvemiis aga haardsõ rahakasti ja juusksõ üle postitii. Järv aga läts tälle sinnä järgi. Ärgaten ei leidnud vabadik raha ega järve. Nüüd oll vabadikul kaugõl kalal kävvu. Pääle tuu naati järve kutsma pagõnuks järveks. Parlaki om viil järv tõsõlpuul postitiid ja om nätä tä mineku ase.

ERA II 244, 177 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võromaal suurõn Kärgola kubermangon [Urvaste khk.] elli orjaaigu üts miis, kes lõpmata pallo võisõ süvvä. Ta käve talgin söögi iist tüül. Kord tulli ütte tallo uus pernane, kes es tiia Siivaku süümisest midägi. Pernasel oll terve talgurahva jago süüke lava pääl. Ta käskse Siivaku süümä. Siivak aga sei terve talgurahva söögi ära. Ku tä sis tühu läts, tegi nii, et tõisil es jää midägi tetä.

ERA II 244, 179 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kärgula valla mõisnik oll Lätimaal vällänäutusel. Sääl oll ütel mõisnikul välla pandud suur oinas. Oina omanik kiitles, et ega Eestimaal selliseid ole. Kärgula mõisnik aga ütel, et temäl omma säändse mehe, kes oina kõrraga ärä söövä. Lõpuks nad leppisid 1000 rubla pääle. Kärgula mõisnik laskse Siivaku Riiga, kon uutse teda praaditud oinas. Lätimaa mõisnik küsse, et mis Siivak pruukostis sei. Siivak ütel, et katstõist meremaime. Siis asus Siivak sööma. Sõi lamba ja küsse viil katstõiskümme meremaime. Talle tuudi katsteist naelalist heeringat. Ta sei need ära ja küsse viil. Siis ütel Lätimaa mõisnik, et sulle on kakskümmend neli kuradit sisse vaja.

ERA II 244, 179 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk.., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord läts Siivak Riiga voori pääle. Tii pääl sai ta kate tõsõga kokko. Edimädse süütmisaigu käskse ta poisel tuua uma söögikoti. Poisid tõid ja Siivak sei poisse kahenädala söögi ära. Kolm päivä es tii tekogi. Sis lasksõ poisõl süvvä, kuna nuu tahtsõ, esi sei aga üle kolme päeva.

ERA II 244, 191 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
1929 a. oli Lõuna-Eestis näljaaeg. 7 nädalat sadas kevadel põllutegemise ajal vihma. Seeme küliti küll maha, aga läks piimale, ega idanenud.

ERA II 244, 191 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
1914. a. oli nii suur põud suvel, et viljasaagist jäädi ilma. Sai umbes 15-20 cm pikaks kasvada ja närbus ära. Nii pidid jälle inimesed elama nälja-aasta üle.

ERA II 244, 197 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas on üks lohk, mida kutsutakse Krantsilohuks. Selle nime on ta saanud sellest, et Tsoorus oli palju hunte. Selles talus oli jällegi koer Krants, kes oli selles lohus mitu hunti ära murdnud.

ERA II 244, 197 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas Luhametsas on üks koht, mida kutsutakse Kolga mõisaks. Selle nime on ta saanud sellest, et ta asub küla kõige kaugemas nurgas. Edasi enam talusid ei ole. Ta on ka vanasti olnud mõis.

ERA II 244, 197/201 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Valgamaale, Kuuse tallu tuli kord kaks inimest: mees ja naine, paludes öömaja. Mees seletas, et tal naine sünnitab lapse. Peremees võttis ka. Võõras mees palus peremeest endaga ühes ämmamoori poole. Peremees läks ka. Kui need olid kodust läinud, läks naine era tuppa. Tüdruk oma uudishimu pärast vaadanud, mis naine teeb. Naine võtnud endal üleriided seljast ära. See naine ei olnud naisterahvas, vaid meesterahvas. Tal oli suur pikk puss käes. Tüdruk seletas asjast perenaisele. Perenaine sai aga aru, et on röövliga tegemist. Ta võttis kirve kätte ja seisatas lävele. Nii kui mees välja tuli, lõi perenaine kirvega mehel pea pooleks. Nüüd tuli ka teine mees koju. Peremeest aga ei olnud. Naine küsis: "Kus mu mees on?" ja lõi kirvega ka selle mehe surnuks. Nüüd teatas ta sündmusest ametivõimudele. Hakati meest otsima. Mees leiti kätte Laadri vallas ühest orust, kuhu oli silla alla ära tapetud.

ERA II 244, 203/5 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsooru vallas on üks talu, mida kutsutakse Lõmmusoo talu. Säält oli saadud vanasti põletamiseks lõmmupuid. Sellepärast kutsutakse teda Lõmmusoo taluks.

ERA II 244, 203/5 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Tsooru vallas on üks talu, mida kutsutakse Lõmmusoo talu. Säält oli saadud vanasti põletamiseks lõmmupuid. Sellepärast kutsutakse teda Lõmmusoo taluks.

ERA II 244, 205 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli suur mets. Metsa ääres talu. Linad olid viidud tiiki. Vanasti oli ka palju karusid. Karud olid arvanud, et tiigis on mõni surnud loom, sest linad haisesid, ja olid linad kõik tiigi perve peale pildunud.

ERA II 244, 205 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas Möldrioja talu metsast on leitud üks vana kaev. Arvatakse, et seal on elatud vanasti.

ERA II 244, 209 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kohtumõistmisest
Tsooru mõisas Ohe mäe otsas on magasiait. Sinna oli käidud kohut mõistma vanasti. Kohut mõisteti muidugi vitstega. Mõni oli ikka palunud: "Peksa mind enne, mul on kodu kaugemal!" Inimesed räägivad, et see mägi oli ära väetatud verega.

ERA II 244, 211/3 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord oli keegi mees kündnud.
Korraga oli hobune seisma jäänud ega läinud sammugi edasi. Mees hõiganud: "Mis kurat siin on!" Olnud suur mürin ja kast oli alla läinud. Küll oli kaevatud, aga midagai ei aidanud. Need, kes seda nägid, arvavad, et kui ta seda sõna ei oleks ütelnud, oleks vist raha kätte saanud.

ERA II 244, 213 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kord oli keegi vaene mees, kelle isa ära suri. Mees läks õpetaja juurde, et saada matuseplatsi. Õpetaja ütles: "Pead maksma 3 rubla." Mees ütles: "Mul ei ole 3 kopikatki!" Ei olnud midagi parata. Mees läks koju. Hakkas oma maja ette hauda kaevama. Kui ta kaevas, tuli nähtavale kast. Kastis oli hulga kuldraha. Mees võttis raha omale. Säält võttis 3 kuldrubla ja viis õpetajale. Õpetaja ütles: "Selle raha pead sa tagasi viima. Mees läks koju. Võttis raha välja ja viis rahakasti tagasi.

ERA II 244, 215 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Palukõrtsi juures oli ennem kirik. Nüüd on kiriku varemed veel.

ERA II 244, 219 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi Saaremaa mees oli kätega hobuseraua sirgu tõmmanud.

ERA II 244, 219 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi Saaremaa mees oli kätega hobuseraua sirgu tõmmanud.

ERA II 244, 219 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi oli joonud ära liitri viina ära joonud ja ka pudeli ära söönud.

ERA II 244, 219 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuges elab üks 50-aastane Peeter Siska, see oli 20 a. võtnud ühe soolakoti ühe kangli alla, teise teise alla ja kolmanda hammaste vahele ja tõi keldrist välja.

ERA II 244, 219 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuges elab üks 50-aastane Peeter Siska, see oli 20 a. võtnud ühe soolakoti ühe kangli alla, teise teise alla ja kolmanda hammaste vahele ja tõi keldrist välja.

ERA II 244, 220 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi mees oli betrooleumi vaadi hammastega üles tõstnud.

ERA II 244, 220 (5) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Keegi mees oli betrooleumi vaadi hammastega üles tõstnud.

ERA II 244, 220 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Keegi mees oli noa tera ära söönud, saades selle eest 10 kr.

ERA II 244, 220 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas oli üks mees 2 a. varsaga puid metsast puid koju vedanud. Et varss ei jõudnud vedada, pani nööri üle õla ja vedas puud välja metsast.

ERA II 244, 220 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas oli üks mees 2 a. varsaga puid metsast puid koju vedanud. Et varss ei jõudnud vedada, pani nööri üle õla ja vedas puud välja metsast.

ERA II 244, 220 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elas üks mees nimega Jakob Koobakene. Pannud jalavarbad ühele toolile ja teisele pea, ise oli seliti. Tema kõhule oli pandud vanaaegseid kaalupomme 150 kg. raskuses. Ka on ta muid vägitükke teinud.

ERA II 244, 220 (8) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Tsooru vallas elas üks mees nimega Jakob Koobakene. Pannud jalavarbad ühele toolile ja teisele pea, ise oli seliti. Tema kõhule oli pandud vanaaegseid kaalupomme 150 kg. raskuses. Ka on ta muid vägitükke teinud.

ERA II 244, 225 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Samas Pärli külas Vungi talu nurmel asub iidne mänd, kellel on oksad paindunud ühele poole. Alguses oli olnud see mänd ilus puu, aga ühel tormisel ööl tunginud röövlid Vungi tallu, kus oli sel ajal karjamõis, ning riisunud tühjaks mõisa aida, kes jäänud peatuma varjuka männi alla ja heitnud puhkama. Jumal aga seda ei tahtnud ja painutanud männi oksad teisele poole ja röövlid mattunud lume alla.

ERA II 244, 226 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas asub Vungi talu. Sääl olla vanasti iidsel ajal surnuaed, mida tõestavad maa seest esile tulnud luud. Surnuaia hävimisel asutati sinna karjamõis ning seda peetakse vanemaks asunduseks ümbruskonnas.

ERA II 244, 226 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas asub Vungi talu. Sääl olla vanasti iidsel ajal surnuaed, mida tõestavad maa seest esile tulnud luud. Surnuaia hävimisel asutati sinna karjamõis ning seda peetakse vanemaks asunduseks ümbruskonnas.

ERA II 244, 226/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas, see muudeti hiljuti, endine nimi oli Sänna, ning sääl on kohalik Sänna mõis. Teispool jõge rahvamajast asuvad vanad varemed, mida kutsutakse "tondilossiks". Vanasti valitsenud Sännat väga metsik parun, kes olla vanapaganatega seltsinud. Ühekorra olla parun sõitnud kutsariga ja parun hoiatanud kutsarit mitte taha vaadata, vastasel korral laskvat ta kutsari surmata. Uudishimust aetuna kutsar vaadanud, kuidas parun istunud vanapaganate seas, ning ta lastud ka surmata.

ERA II 244, 227 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samas, lossi lähedal, mis on juba varemeis, on piinakeller, millest praegu veel säilunud kivist alusmüür ja üks jutt räägib nii, et selles mainitud keldris lasknud mõisnik enda rõõmuks piinata inimesi.

ERA II 244, 227 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samas, lossi lähedal, mis on juba varemeis, on piinakeller, millest praegu veel säilunud kivist alusmüür ja üks jutt räägib nii, et selles mainitud keldris lasknud mõisnik enda rõõmuks piinata inimesi.

ERA II 244, 227 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui see mõisnik ära surnud, tulnud talle põrguperemees ise oma sellidega järele ning viinud ära selle paruni ühes endaga.

ERA II 244, 227/9 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Selle paruni järeltulija laskis ehitada uue härrastemaja sinna kohale, kus ta praegu seisab Sänna rahvamajana.
Aastad möödusid ja parunid pidid lahkuma, sinna tondilossi asusid elama inimesed. Kuid elu sääl oli võimata, sest iga öösi, ning eriti neljapäeva öösi olla nii suur mürin selle lossi pööningul, kuni inimesed pidid lahkuma ja loss seisab praegu varemeis. Kuid kummitustest ei piisanud. Ükskord läinud kohalik elanik pr. K. "tondilossist" mööda, kui tondiloss oli veel terve, ja kuulnud mängu ja tantsu, ning pööningult kuulnud õige tasast mängu. Vaadanud tühja tuppa - olnud tuba pabereid täis ja need tantsinud ja laulnud nii ilusasti. Pööningult mööda minnes märganud pr. K. - puude vahel jooksnut must mees, vigel seljas, ning palju nähtusi võib seal näha.

ERA II 244, 229 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Eespool kirjeldatud tondilossi ligidal asub suur kuusk, kuhu rahvasuu järgi olla peidetud sama mõisniku poolt pajatäis kulda. Küll on katseid tehtud kaevamisega, samuti ka piinakeldri kaevamise kallal, mis aga ei ole seniajani andnud tulemusi, küll aga tuleb välja süsi.

ERA II 244, 229 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Eespool kirjeldatud tondilossi ligidal asub suur kuusk, kuhu rahvasuu järgi olla peidetud sama mõisniku poolt pajatäis kulda. Küll on katseid tehtud kaevamisega, samuti ka piinakeldri kaevamise kallal, mis aga ei ole seniajani andnud tulemusi, küll aga tuleb välja süsi.

ERA II 244, 229/30 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samuti on Vungi palu ääres Vungi talu piiril männi juure alt välja kaevatud kastike kulla ja kuldasjadega. See lugu olla sündinud nõnda, et parun põgenes enamlaste tungides minema ja mattes oma kulla ja väärtasjad männi juure alla. Seda teadis kohalik metsavaht. Nähes, et parun tagasi ei tule, olla tema tütar omanud kallid aarded.

ERA II 244, 230 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ühele naisele näidatud kord unes, et Sännas kaevab su poeg kartulikeldrit, ning lisatud juurde, et kui veel ühe labidatäie edasi võtta, saab ta rikkamaks inimeseks maailmas. Mõne aja pärast saanud see naine kokku pojaga, rääkides sellele kummalisest unenäost. Kaevatud küll siis edasi, aga välja tulnud luid ja süsi.

ERA II 244, 230 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ühele naisele näidatud kord unes, et Sännas kaevab su poeg kartulikeldrit, ning lisatud juurde, et kui veel ühe labidatäie edasi võtta, saab ta rikkamaks inimeseks maailmas. Mõne aja pärast saanud see naine kokku pojaga, rääkides sellele kummalisest unenäost. Kaevatud küll siis edasi, aga välja tulnud luid ja süsi.

ERA II 244, 231 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas elanud kord vanamees, kes oma jõu poolest sai nimeks "kümmemeest". Tema olla ära joonud kümme pudelit õlut ning tõstnud suuri raskusi. Samuti olla üks mees, kes söönud korraga terve seasingi ja 25 kanamuna, viis liitrit piima ja nii edasi.

ERA II 244, 231 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas elanud kord vanamees, kes oma jõu poolest sai nimeks "kümmemeest". Tema olla ära joonud kümme pudelit õlut ning tõstnud suuri raskusi. Samuti olla üks mees, kes söönud korraga terve seasingi ja 25 kanamuna, viis liitrit piima ja nii edasi.

ERA II 244, 232 (16) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Põhjasõda krdeti ning nimetati seda "mustaks sõjaks". Peidupaiku leiti soosaartelt, vanemate inimeste jutu järele peidetud ära varandus ning mindud sohu. Iga vähema kõmu tagajärjel riietatud kogu pere, et siis ära põgeneda.

ERA II 244, 232 (16) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Põhjasõda krdeti ning nimetati seda "mustaks sõjaks". Peidupaiku leiti soosaartelt, vanemate inimeste jutu järele peidetud ära varandus ning mindud sohu. Iga vähema kõmu tagajärjel riietatud kogu pere, et siis ära põgeneda.

ERA II 244, 233 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sõdade ajal olla asunud metsadesse erakuid ja röövleid, kes kohutanud inimesi ja röövinud nende varandusi.

ERA II 244, 233 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sõdade ajal olla asunud metsadesse erakuid ja röövleid, kes kohutanud inimesi ja röövinud nende varandusi.

ERA II 244, 234 (19) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmise kohaks Sännas oli olnud koobas paksu põlismetsa põues. Sinna olla kogutud igakord nõu pidama ning sääl mõistetud kohutki.

ERA II 244, 234 (19) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmise kohaks Sännas oli olnud koobas paksu põlismetsa põues. Sinna olla kogutud igakord nõu pidama ning sääl mõistetud kohutki.

ERA II 244, 234 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Lepistu algkool < Helgana Pruuli < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teine niisugune maa-alune koobas oli mõisnikkudel kohalikus Sänna pargis, kus piinati isegi vähema süüteo pärast inimesi.

ERA II 244, 234 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Lepistu algkool < Helgana Pruuli < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teine niisugune maa-alune koobas oli mõisnikkudel kohalikus Sänna pargis, kus piinati isegi vähema süüteo pärast inimesi.

ERA II 244, 234 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Valevandujaid oligi palju, mõned isegi tahtnud olla mõisniku meele järele ja neil olnud lõbus vaadata, kui teist käristati.

ERA II 244, 238 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Brenk Hintrik on leidnud ka ühe pärlikivi Kolo-Leegeni kohalt. See on olnud sügava koha pääl jões. Esimesel aastal, kui ta nägi, ei saanud ta seda välja võtta. Teisel aastal sai ta säält kätte ja see oli olnud tatrikutera suurune. Aga juut oli sellest asjast teada saanud. Juut petnud Brenk Hintriku käest petmise teel viie rubla eest. Kuid ta õigem hind oleks 300-400 rublani. Päält selle aja ei ole leidnud enam ükski kuulujuttudu järgi ühtegi pärlit.

ERA II 244, 238 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Brenk Hintrik on leidnud ka ühe pärlikivi Kolo-Leegeni kohalt. See on olnud sügava koha pääl jões. Esimesel aastal, kui ta nägi, ei saanud ta seda välja võtta. Teisel aastal sai ta säält kätte ja see oli olnud tatrikutera suurune. Aga juut oli sellest asjast teada saanud. Juut petnud Brenk Hintriku käest petmise teel viie rubla eest. Kuid ta õigem hind oleks 300-400 rublani. Päält selle aja ei ole leidnud enam ükski kuulujuttudu järgi ühtegi pärlit.

ERA II 244, 239 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Puud, metsad. Sänna asunduse pargis leidub üks eriline suur kuusk. Ta ümbermõõt on umbes 3-4 meetrini. Sinna on ennem sõdade aegu varandust peidetud. Säält on ka kaevatud, kuid seda õigele ei teata, kas mõni on ka midagi leidnud või ei ole. Kuid arvatakse, et ikka vist on leitud.

ERA II 244, 239 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teed. Sänna asundusest umbes Œ km lõuna poole asetseb nüüd külatee ja selle nimi on Poolatee. See nimi on saadud sellest, et Poola sõja aegu tulid säält teed mööda Poola sõjavägi alla.

ERA II 244, 239 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Teed. Sänna asundusest umbes Œ km lõuna poole asetseb nüüd külatee ja selle nimi on Poolatee. See nimi on saadud sellest, et Poola sõja aegu tulid säält teed mööda Poola sõjavägi alla.

ERA II 244, 240 (9-10) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Peidetud varandused.
Sännast Rõugesse minna olevat Süvaoru mäe sisse peitnud Rootsi kuningas kuldlooga niisugusesse kohta, kus inimesed seda künda ei saavat.
Kui mõni leiab mõne niisuguse kivi, millel on sadulakuju peal, siis sääl all peituvad ka varandus.

ERA II 244, 241/2 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast Ÿ km kaugusel oli olnud klooster, mille nimi oli Gootite klooster. See klooster oli hävinud Põhjasõja aegu. Goodid olid siit välja rännanud rahvasterändamise ajal. Kloostri varemed olid veel hilja aja eest tunda. Arvatakse, et olevat kolm käiku ja üks käik on kokku varisenud. Ja nendest teisest kahest käigust jookseb välja allikas.

ERA II 244, 242 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännast umbes Œ km kaugusel on olnud kirik ja kiriku nimi oli Gootite kirik. Kiriku varemed on veel praegugi tunda.

ERA II 244, 242 (14) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Umbes 50 aastat tagasi käidi kõrtsis, kus tantsiti ja lepiti sulaseid ja tütruk ja karjuseid.

ERA II 244, 242 (15) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Praeguse Kaska veski asemel oli ennemini katoliku-usu kirik.

ERA II 244, 242 (16-17) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ametimehed.
Tõrvaajaja oli Sänna mõisas Juhan Vaap ja pärastpoole ta poeg Piip Vaap.
Esimestest seppadest oleks Kaarel Läte, kes elas ja töötas Sänna mõisas.

ERA II 244, 243 (18) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Esimest koolmeistritest oleks Piip. Endine Sänna koolimaja asus Sännast lõuna pool 1 Œ km, kuid praegune asub kaugel 2œ km.

ERA II 244, 243 (20) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Esimene Sänna mõisa valitseja oli Vuks. Pärastpoole Reitð, parun Vittevkon, kes jäi vaeseks ja pidi mõisast lahkuma. Siis valitses Vuks ja lõpuks Müüler.

ERA II 244, 243 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmine
Õigust mõisteti vanasti ka rehtedes, kes hakkasid mõisnikele vastu ajama. Vallakohtus mõisteti asju saja rublani, kuid suuremat kohut mõisteti juba kõrgemates kohtudes.

ERA II 244, 243 (21) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Õigusemõistmine
Õigust mõisteti vanasti ka rehtedes, kes hakkasid mõisnikele vastu ajama. Vallakohtus mõisteti asju saja rublani, kuid suuremat kohut mõisteti juba kõrgemates kohtudes.

ERA II 244, 245 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Koha muistend.
Endine Mõisaküla talu nimid olnud vanasti Puste, et aga mõisnikule ei meeldinud sarnane nimi, lasknud mõisaproua Pustet kutsuda Mõisakülaks. Puste talu juures asuva metsa kõrgem ja kuivem koht kandnud Pustepalu nime, millest hiljem tuli nimi Pussupalu, mida võib veel praegugi ümbruskonnas kuulda.

ERA II 244, 246 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praeguse Mõisaküla talu põllul näinud veel minu vanaema ja vanaisa kahe ahevare jäänust. Kuuldud juttude järgi olevat üks olnud kiriku ja teine mõisarehe ahervare. Rehepappide jutu järele olevat pühamail öil liikunud kiriku ja praeguse Haaboja lohu vahelisel teel vaimud ja kuuldud kirikukellade helisid.

ERA II 244, 250 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kodust umbes 1 km kaugusel metsas pidavad asuma ohvrikivi, kus olla vanad eestlased oma Jumalatele ohvrit põletanud. Täpseid andmed selle kohta puuduvad.

ERA II 244, 250/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
[Vanapagan toob Abrukalt pähkleid]
Seesama mets, kus peab ohvrikivi asuma, ei ole muud kui kividerägastik. Nende saamise kohta teatakse järgmist juttu:
Korra olla Peipsi vanapaganale kange pähkliisu tulnud ja ta läinud kuulsale Abruka saarele pähkleid otsima. Jõudnud Abrukale, korjas koti hoolega pähkleid täis. Ka metsavaht ehk omanik olla seda näind ja hakanud vanapaganad taga ajama. Vanapagan jooksnud nii kõvasti, et tähelegi ei pannud, kui kott purunes ja pähklid kotist välja jooksid. Pähklid asuvad veel praegugi selles metsas ja Vasara talu nurmedel.
[Vt. HVM II, lk. 62.]

ERA II 244, 251 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodukohast edasi Võru-Valga maanteed Valga suunas 1Œ km on lõunapoolsel metsatukas vanad gootlaste matused, kus asuvad kivid üksteiset ligi ristküliku kujuliselt. Samast paigast edasi Œ km on enne Põhjasõda olnud postijaam, mis sõjakeerises on hävinud. Praegu on sääl Palumetsa kirjatalu.

ERA II 244, 251 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanade eestlaste elukoht on olnud arvatavasti Verioja orus või Mustjõe ürgorus, sest Verioja orus on olemas koopaid ja kui orust tõusta põhja poole, tulla läbi Räestu küla asuvasse metsa, olla ka ohvrikivi ja.

ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Seesama vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.

ERA II 244, 265/6 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Agnes Eensaar, 15 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast eemal 2 km seisab maantee lähedal sügav org. Igalt poolt piirab orgu mets, nagu oleks teda keegi niiviisi ringiratast istutanud. Suvel oli sääl metsas armas jalutada; orus õitsesid tuhanded lilled ja laulsid tuhanded linnuhääled. Sügisel oli org ja mets nukker ja pime, kui jäid tulema karjaga koju sügisel natuke hiljem, siis oli jalgades niisugune elu, et ei olnud asjagi üleõla vaatamisega. Rahvajutu järgi olevat tekkinud see org järgmiselt: Vanal ajal, aga juba mõnesaja aasta eest pääsnud ori piinajate käest põgenema. Surmani väsinud ja haavu täis, otsinud põgeneja oma tagaajajate eest veel kuski varju. Öö olnud käes. Korraga näinud ta tee ääres mäge. Viimast jõudu kätte võttes vedanud ta enda mäe otsa ja õhanud: "Halasta sinagi, mäeke!" Sääl muutunud mägi tema all pehmeks patjaks. Hommikul leidnud tagaajajad orja surnult; nende imestus ei olnud väike, kui leiti mäe asemelt org. Nüüd kutsutakse seda orgu Orjaoruks.

ERA II 244, 267 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Umbes 40 aastat tagasi leidnud Pinosoo talu sulane Hendrik Jõgeva, samast talust 200 m kagupoole, maad kündes hõbedase kannu, milles olnud kuld- ja hõberahu. Pealpool olnud arvatavasti kas dokumendid või paberrahad, mis olnud kõdunenud, kuna allpool olnud kulda ja hõbedat. Sulane lahkunud talust ja ei tulnud enam tagasi. Ta avanud Utra kõrtsi ja saanud korraga rikkaks meheks. Mõnikord purjus olekus ütelnud, et kulda saanud peotäie, aga hõbedat olnud rohkem. Kann, mida ka naabrid nägid, olla tuletanud meelde kiriku veinikanni, kanni olla Hendrik Jõgeva ära müünud 12 rubla eest juudile.

ERA II 244, 268 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast umbes 6 km eemal seisab Kuninga mägi. See mägi on saanud rahvasuu järgi oma nimetuse järgmiselt: Põhjasõja ajal, kui oli äge võitlus venelaste-rootslaste vahel, pääsnud aga Rootsi kuningas Karl XII vaenlaste käest läbi soo põgenema. Aga ta kaotanud mõõga sohu. Tagaajajate eest põgenedes polnud kuningal enam mõõka mahti otsima, ta jooksnud sügavasse sohu, kus enam vaenlaste tagaajamist karta ei olnud. Ta otsinud sammalt ja kannud sambla ühte hunnikuse ja heidanud rahuliku südamega magama. Hommikul üles ärkades leidis ta enda olevat kõrge mäe otsas. Nähtavasti oli kuninga ehitatud magamisase kasvanud öö jooksul 50 korda kõrgemaks. Sestsaadik kutsutakse seda mäge Kuningamäeks.

ERA II 244, 273/5 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mitmed aastakümned tagasi oli mu kodu asemel Utra kõrts. Läänepool kõrtsi asus suur mõis, ühte poolt kutsuti Vahtse-Kasaritsa ja teist Kitse mõisaks. Kõrtsist eemal asus suur soo ja mets. Ka viis kõrtsist mööda maantee. Et mets oli lähedal, juhtus siin tihti sarnaseid imelikke lugusid. Ühest sarnasest loost räägib keegi: Kord tulnud mees ja naine linnast ja läinud kõrtsi. Naine jäänud välja hobust vaatama, kuna mees läinud kõrtsi. Niiviisi oodanud naine umbes paar tunde, aga meest ikkagi ei tulnud. Tahtnud siis vaatama minna, aga keegi hüüdnud kõrtsi tagant, et ära mine, ega su mees enam säält välja ei pääse, mine sina ruttu koju, muidu võtavad ka sinu kinni. Naine kohkunud nõnda ära, et vaevalt vankrile sai ja ruttu minema läks.
Sarnaseid lugusid kordunud ikka sagedamini. Kui keegi kõrtsi läinud, see jälle peksa saanud. Arvatavasti põgenenud ka kõrtsmik ära, jätnud ainult tühja kõrtsi. Tuul ulunud nüüd kõrtsi varemetel, kuni ka need langesid.
Nüüd on minu kodu selle kõrtsi asemel. Toa all on just kõrtsi õllekelder. Endise soo asemel on ilus heinamaa. Olen leidnud ka vanu rahu. On säilinud ka nimi Kõrtsiorg.

ERA II 244, 275/6 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Räpometsa maha raiudes, on Peeter Udras Matsi talust Palametsa külast seal oma sulasega tööl olnud. Uudismaad kündes on nad leidnud mingi ahervare. Kündmisel märganud P. Udras, et adra nina olla puutunud mingit raudasja vastu. Ta näinud kasti otsa. Et julgemini ja kaasnägijateta uurida leidu, saatnud ta sulase koju. Sulane läinud, asunud ta leidu päevavalgele tooma. Leiust ka pikemalt teistele polevat rääkinud. Vahest joobnud olekus poolkogemata olevat ütelnud, et saanud kulda. Tõsi olevat ainult see, et pärast leidu olevat P. Udras saanud jõukaks meheks, ka olla tal veel pangaski olnud üle 1000 rubla. Varemini olnud ta kehv talumees.

ERA II 244, 276/7 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 1,5 km eemal, ida pool, Needo talu ligidal asus vanasti rootsi kirik. Sinna käinud kohalikud elanikud iga pühapäev jumalat palumas. See rahuaeg kestnud kuni Põhjasõjani. Siis tulnud venelased ja hakanud meie kodumaad riisumas. Viimaks jõudnud nad selle kiriku juurde. Kõik rahvas, kes sinna kirikusse käinud, olnud seda kaitsmas. Kuid vaenlasi olnud väga palju, ning nende vastupanu nõrkes ja nad põgenesid kabuhirmus. Vaenlased tormanud nüüd kirikusse ja riisunud see ära ning süüdanud põlema.
Nüüd on sellest kirikust jäänud järele ainult mõned üksikud kivid. Ka mets on sinna ümber kasvanud.

ERA II 244, 280/1 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 100 m lõuna pool asub kaks sügavat hauda. Rahvasuu räägib haudade tekkimisest järgmist: Kõrtsis elas kokkuhoidlik kõrtsmik. Oma varanduse varjamiseks sõdade eest kaevas ta maa sisse keldrid ja toimetas oma varanduse sinna. Aga sõdade keerises pidi kõrtsmik põgenema ja jätma varanduse jumala hooleks. Sõdurid aga leidsid koopad üles ja viisid varanduse ära. Pärast sõda maeti sinna veel inimeste laipu, kuni omaksed nad toimetasid surnuaeda.
Hauakohad on veel praegugi alles, võibolla on sääl laipugi sees. Haudade ümber kasvavad kibuvitsad.

ERA II 244, 280/1 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 100 m lõuna pool asub kaks sügavat hauda. Rahvasuu räägib haudade tekkimisest järgmist: Kõrtsis elas kokkuhoidlik kõrtsmik. Oma varanduse varjamiseks sõdade eest kaevas ta maa sisse keldrid ja toimetas oma varanduse sinna. Aga sõdade keerises pidi kõrtsmik põgenema ja jätma varanduse jumala hooleks. Sõdurid aga leidsid koopad üles ja viisid varanduse ära. Pärast sõda maeti sinna veel inimeste laipu, kuni omaksed nad toimetasid surnuaeda.
Hauakohad on veel praegugi alles, võibolla on sääl laipugi sees. Haudade ümber kasvavad kibuvitsad.

ERA II 244, 288/9 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Enne suurt maamõõtmist oli Palometsa külas kolm peremeest. Nende nimesid ei ole teada. Aga nende maad olid jaotatud kolmele peremehele adramaadeks. Nende nimed olid: Hando, Läti ja Mäe ader.

ERA II 244, 291/2 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtse-Karitsa mõisas oli vanasti üks mõisaherr nimega Hida vanaema hääldamise järele. Ta oli kuri rahva vastu. Sügisel, kui mõisas reht peksti, peksis kubjas inimesi, et miks inimesed ei jooknud ja ei tallanud reht. Kes seisma jäi, sai kepiga üle selja. Ka öösiti tallati ja mõisahärra käis vaatamas. Ühel õhtul oli kubjas magama jäänud. Üks reheline ajas sel ajal enesele karvase kasuka selga, määris näo nõõga kokku. Kui mõisahärra vaatama tuli, läks see talle vastu. Kui mõisahärra sai paar sõna ütelda, lõi see temale koodiga pähe. Kui mõisahärra põgenema hakkas, karjus ta: "Võtke karvane kinni." Teisel päeval sai kubjas peksa, et miks tema ei valva järele ja magama jääb.

ERA II 244, 297/8 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa ja Lasva valla piiril asetseb mägi, mida nimetatakse Vannutu mäeks. All orus voolab oja, aga vanal ajal olevat see oja voolanud teiselt poolt mäge. Viimaks tuli tüli, sest mõlemad vallad tunnistasid seda mäge oma valla osaks.
Ei jõutudki tüli muidu ära lepitada, kui kutsuti kohus kohale.
Siis tunnistasid kolm meest vandega sellel mäel, et see mägi kuulub Lasva vallale, ehkki ta pidi kuuluma Kasaritsale.
Nende kolme mehe tunnistamisega on saanudki see mägi omale nimeks Vannutu mägi.

ERA II 244, 298/9 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Toburna mänd
See mänd, millest praegu tahaksin kirjeldada, asub üksikult kõrgel mäel tee ääres. Vanade jutu järele arvatakse, et kui minna öösel, kui on täiskuu, selle männi juurde. Sellest männist seitse sammu sinnapoole, kuhu vari näitab, asub sügaval maa sees kulda. Aga keegi pole seda veel senini leidnud.

ERA II 244, 299/300 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Mägi asub meie külas maantee ääres. Räägitakse, et sealt on tulnud välja inimese pealuid, sest sinna olevat sõja ajal inimesi maetud. Praegu on see mägi peaaegu alla varisenud.
Sellel mäel kasvab ka veel üks mänd. Selle männi all on olnud üks rist, millest see mägi ongi saanud omale nimeks Ristimägi.
Praegu on see mägi suvel pühapäeviti külarahvale ajaviite kohaks.

ERA II 244, 301 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Holopi küla ja meie talu vahel asuvad vanad Põhjasõja aegsed kääpad. Nendest kääbastest olevat Paul Kallase vanaema mälestuste järele leitud inimeste luid.
Ka olevat sealt leitud kaks rootsi kahurit. Nende kahurite praegust asukohta isa ei tea.

ERA II 244, 302 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Minnes Holopilt Nõnova küla poole, vasemal käel soos leiduvad vanad Põhjasõja aegsed sõjateed. Teid olevat olnud kaks-kolm.
Praegu olevat G. Sossi maa kohal veel tunda terveid palke. Teed üle soo olevat tehtud ristpalkidest.

ERA II 244, 303 (6) < Rõuge khk., Lasva v., Noodasküla k., Kuusekannu t. - Loviise Mõõk, Sammuka algkooli õpilane < Julius Mõõk, 57 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kui Sulgora mäge maha aeti. See oli 1901-1902 a. Siis leidis üks insener Klaus maa seest kasti. Et kasti üksi ära viia, siis jootis ta töölised joobnuks.
Õhtul, päev loojenenud, tuli ta ja viis kasti hobusega ära. Kasti saatust rahvas pikemalt ei tea rääkida.

ERA II 244, 312/5 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra k. < Rõuge khk., Loosi v. - Linda Melts, Sammuka algkooli õpilane < Johanna Melts, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Huviga kuulasin juttu meie kodu ligidal Petserist Võrru viiva raudtee ääres asuvast savikünkast ja poolmädanenud postides. Ema rääkis: "Umbes 22 aastat tagasi, kui enamlased liikusid meie maal ja tegid ootamatuid pealetunge Eesti väesalkadele. Nõnova ja Võru vahel asuvast Tamme ja Pedrase soost tormas Eesti sõjarongile, mis oli kaitsetud väikese arvu meestega, enamlaste rühm kallale, süüdates rongi. Viimaks jõuti küll vaenlased võita, kuid rong oli tulemeres. Kui hakkasid põlema lõhkeainete vagunid, oli rongi abistamine võimata. Suure pingutusega jõuti viimaks nii kaugele, et veduril õnnestus pääseda. Kuna see kõik sündis aga raudtee maja juures, siis süttis ka see põlema. Ka maja päästmine oli võimatu. Varsti võis näha ainult põlevaid tukke ja õhus valgeid suitsupilvi. Pärast leidsid nii mitugi inimest kas püssi, püssirohtu või muud. Ning see polnudki ammu, vast mõned aastad tagasi, kui härra Kapp maad kündes leidis oma põllult püssi. Kus on see püss praegu, seda ma ei tea. Kuid tänapäevalgi võib leida raudteelt püssirohtu ja võsast kuule ning sulanud tina ja palju muud kraami. Ning kuigi see koht on praegu juba vananenud, on siiski sinna jäänud igavene mälestus - saviküngas, mis segatud telliskivitükkidega. Sääl võib näha ka, kus on asunud laut, kus ait ja kaev, sest lauda asemel on kõva põhi ning sääl kasvab pikk kõrs-rohi. Aidal on hääks tunnuseks postid, mis seisavad püsti veel tänapäevalgi. Kaevul aga ei paista muud kui väike lohk, kuid kui hakkame seda lohku lähemalt silmitsema ja vaatama, siis leiame heina alt vana kaevu rakme. Teada on, kus on asunud solgiviske kohti, sest suvel, kui lased lehmad sinna sööma, söövad nad selle koha paljaks, nii et sinna ei jää heinakõrtki.

ERA II 244, 325/7 (1) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli ilus suvehommik. Tasaselt tõusis majade korstnaist halli suitsuvinet, mis valgus laiali sinise taevavõlvi poole. Kaskede koltunud lehed sahisesid rahutult, nagu nad oleksid mõistnud ette aimata, et peaks juhtuma midagi iseäralikku.
Juba varahommikul sõitis kaupmees kutsariga linna, et tuua kauplusse vajalikku kraami. Päev möödus rõõmsalt kaupluses teiste inimestega naljatades.
Saabus peagi õhtu. Päikese viimased kiired kuldasid kaskede latvu ja tungisid veelgi poe aknaruutudest sisse oma viimaseid soove avaldama. Siis lipsatas ta enda lähema metsatuka taha. Lähemast kasesalust olevat olnud kuulda ööbiku luulelist laksutamist. Kaupluse uksedki suleti õhtu saabumise pärast. Nagu ikka olevat olnud viisiks õhtul lugeda lehte; nii oli läinud ka kaupmehe proua oma magause tuppa ja heitnud voodisse ning süüdand öölambi, mille valgusel oleks hea lugeda lehte. Kui proua oli süüdand lambi ning tiku visand maha, ta vaatas maha, et kas see tikk ei läinud põlema. Kuid samas oli tulnud tema voodi alt suur must käsi, mis kustutas tulukese. Proua olevat ehmunud, et peaaegu kasvõi oleks kiljatand. Ta tegi juttu tüdrikuga ja olevat nõudnud, et kas tema olevat toonud vett tuppa, et saaks hommikul pesta nägu. Tüdrik vastand, et ta olevat toond küll vee. Proua oli hakand tüdruku käest küsima üht ja teist ning siis öelnud, et tema ei usu ja läheb vaatama.
Proua oligi tõusnud voodist ja läinud toast välja, kuid lukustas ühtlasi ka ukse. Suure kartusega ja kabuhirmuga tormas proua trepist alla. Kui ta oli jõudnud trepist alla, olevat tal läinud selle ajaga pool pead halliks. Suure jõupingutusega suutis ta koputada uksele ja äratada oma sellid, kes puhkasid rahulikult. Saanud sündmusest kuulda, läksid sellid külapeale, et koguda vajalikku abi. Peagi oli abi koos, kuid keegi ei julgenud teha häält ega avada ust. Oldi lastud kuus, seitse pauku läbi ukse, siis alles hakkas toast voodi alt kuulduma korinat. Alles nüüd avati uks ja mees tõmmati voodi alt välja, kellel oli vile olnud kaelas ja püss käes. Kui mees nägi seda prouat, oli öelnud, et kui tema oleks teadnud tema plaane, oleks võinud proua kiskuda tükkideks. Samas oli lastud see mees surnuks.

ERA II 244, 325/7 (1) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli ilus suvehommik. Tasaselt tõusis majade korstnaist halli suitsuvinet, mis valgus laiali sinise taevavõlvi poole. Kaskede koltunud lehed sahisesid rahutult, nagu nad oleksid mõistnud ette aimata, et peaks juhtuma midagi iseäralikku.
Juba varahommikul sõitis kaupmees kutsariga linna, et tuua kauplusse vajalikku kraami. Päev möödus rõõmsalt kaupluses teiste inimestega naljatades.
Saabus peagi õhtu. Päikese viimased kiired kuldasid kaskede latvu ja tungisid veelgi poe aknaruutudest sisse oma viimaseid soove avaldama. Siis lipsatas ta enda lähema metsatuka taha. Lähemast kasesalust olevat olnud kuulda ööbiku luulelist laksutamist. Kaupluse uksedki suleti õhtu saabumise pärast. Nagu ikka olevat olnud viisiks õhtul lugeda lehte; nii oli läinud ka kaupmehe proua oma magause tuppa ja heitnud voodisse ning süüdand öölambi, mille valgusel oleks hea lugeda lehte. Kui proua oli süüdand lambi ning tiku visand maha, ta vaatas maha, et kas see tikk ei läinud põlema. Kuid samas oli tulnud tema voodi alt suur must käsi, mis kustutas tulukese. Proua olevat ehmunud, et peaaegu kasvõi oleks kiljatand. Ta tegi juttu tüdrikuga ja olevat nõudnud, et kas tema olevat toonud vett tuppa, et saaks hommikul pesta nägu. Tüdrik vastand, et ta olevat toond küll vee. Proua oli hakand tüdruku käest küsima üht ja teist ning siis öelnud, et tema ei usu ja läheb vaatama.
Proua oligi tõusnud voodist ja läinud toast välja, kuid lukustas ühtlasi ka ukse. Suure kartusega ja kabuhirmuga tormas proua trepist alla. Kui ta oli jõudnud trepist alla, olevat tal läinud selle ajaga pool pead halliks. Suure jõupingutusega suutis ta koputada uksele ja äratada oma sellid, kes puhkasid rahulikult. Saanud sündmusest kuulda, läksid sellid külapeale, et koguda vajalikku abi. Peagi oli abi koos, kuid keegi ei julgenud teha häält ega avada ust. Oldi lastud kuus, seitse pauku läbi ukse, siis alles hakkas toast voodi alt kuulduma korinat. Alles nüüd avati uks ja mees tõmmati voodi alt välja, kellel oli vile olnud kaelas ja püss käes. Kui mees nägi seda prouat, oli öelnud, et kui tema oleks teadnud tema plaane, oleks võinud proua kiskuda tükkideks. Samas oli lastud see mees surnuks.

ERA II 244, 327/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana-Roosa vallas Võrru viiva maantee ääres asub kaks muistset matust, mida inimesed kardavad praegugi ja näevad viirastusi.

ERA II 244, 328/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana-Roosas elas kord ühe kõrvaga juut, kes rändas ühest kohast teise, valmistas saapaid ning müüs Vana-Roosas olevasse kauplusse. Saabaste valmistamisega teenis juut endale kuldraha. Ta kartis raha kaotada ja laskis teha õõnsa kepi, kuhu laskis iga kord saadud raha sisse. Kaupmees raha-ahnsusese pärast laskis juudi tappa. Läheduses olevas rehetoas olevatki juut tapetud. Mõne päeva pärast läks rehe ühes rehetoaga arusaamatul kombel põlema. Pärast rehe põlemist olevat varemeil kalleil öil sinine tuluke. Kuid tapja kodus ei olnud öösiti rahu, vaid oli olnud kuulda kolinat ja mürinat ning enne ei saadud rahu, kui väravate postide alla asetatud kivide pääle raiutud ristid. Pärast tapja surma lõppes ka varemeil tuluke.
Mõnikümmend aastat tagasi olevat leitud kohalike elanike poolt juudi pääluu. Pääluu tunti sellest, et puudus üks kõrvaauk.

ERA II 244, 328/9 (3) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vana-Roosas elas kord ühe kõrvaga juut, kes rändas ühest kohast teise, valmistas saapaid ning müüs Vana-Roosas olevasse kauplusse. Saabaste valmistamisega teenis juut endale kuldraha. Ta kartis raha kaotada ja laskis teha õõnsa kepi, kuhu laskis iga kord saadud raha sisse. Kaupmees raha-ahnsusese pärast laskis juudi tappa. Läheduses olevas rehetoas olevatki juut tapetud. Mõne päeva pärast läks rehe ühes rehetoaga arusaamatul kombel põlema. Pärast rehe põlemist olevat varemeil kalleil öil sinine tuluke. Kuid tapja kodus ei olnud öösiti rahu, vaid oli olnud kuulda kolinat ja mürinat ning enne ei saadud rahu, kui väravate postide alla asetatud kivide pääle raiutud ristid. Pärast tapja surma lõppes ka varemeil tuluke.
Mõnikümmend aastat tagasi olevat leitud kohalike elanike poolt juudi pääluu. Pääluu tunti sellest, et puudus üks kõrvaauk.

ERA II 244, 330/1 (5) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nagu räägib rahvasuu kõikidest iseärasustest, nii räägitakse ka, kuidas sai mägi endale nime Sõamägi.
Viitina vallas Võrumaal asubki see Sõamägi soode ja metsade taga. See mägi olevat saanudki oma nime järgmiselt.
Aastal 1700, kui puhkes Vene ja Rootsi vahel sõda, mis oli teinud inimestele hirmu. Pääle sõja algust elasid inimesed veel mõne aja oma kodudes, aga hädaõhu liginemisel ei julgenud nad enam olla oma kodudes. Nad pidid hülgama oma kodud ja läksid läheduses olevasse metsa, et seal leida endale varjupaikka. Sellises metsas olevat nad elanud umbes seitse aastat. Sinna tegid nemad endale koopad, kus tegid nad igasuguseid töid.
Oli olnud ilus sügiseõhtu. Taevas oli kaetud halli vaibaga. Metsast oli sammunud välja üks keskealine mees vaatama ümbrust. Kaskede okste otsast läitusid veepiisad kristallterakestena. Sügiseõhtu saabumise eel sammus mees tagasi tuldud teed.
Oli vaevalt möödunud mõni nädal, kui varitsev hädaoht tungis neile kallale ja surmas viimse kui inimese.
Umbes kolmkümmend viis (35) aastat tagasi leiti sellessamas metsas üks koobas kuhu poisid olid heitnud rooviku sisse ja see roovik oli läinud kolisedes alla, kuid põhja ei leidnud.

ERA II 244, 332 (6) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina vallas Võrumaal asub Sõjamäe läheduses ka Verioja. Rahvasuu räägib sellest järgmist:
Kui venelased tungisid meie maale ja jõudsid otsaga Viitina valda, oli olnud eestlastel verine kokkupõrge venelastega. Inimesed räägivad, et siis olevat sõditud nii, et veri olevat jooksnud ojana. Sellest oli saanudki see nimi Verioja.

ERA II 244, 336/7 (9) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli olnud hilissügisene päev. Kased leegitsesid sügisese tuule käes. Oktoobrikuu vihm rebis nad paljaks; leht lehe järel langes maha ja hiljem peitis nad valge katte alla.
Peremees pereemaga läksid laata juba päev enne, kodu jäi ainult teenija. Õhtul tuli mustlane ja palus võtta ta pakk enda hoole alla, et ta tuleb homme järele. Teenija võtnudki. Ta oli kudunud ise kinnast ja vaadanud ikka vahetevahel koti poole. Kui ta oli vaadanud jälle koti poole, nägi, et kott liigutas ennast. Teenija oli võtnud laualt revolvi ja lasknud koti pihta, siis avanud koti suu ja seal sees oli olnud mustlane, revolver käes ja vile kaelas.

ERA II 244, 338/9 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Nagu ikka, räägib rahvasuu muistsetest röövkäikudest, nii räägitakse ka ühest röövkäigust.
Krabi vallas Võrumaal sündiski see. Oli pilkane sügiseõhtu. Tasaselt tibas lumerädsa. Koolilapsed, kes olid jäänd ööseks, olid unerahule heitnud. Äkitselt kuuldi appihüüdeid, mille peale virgusid lapsed. Samas tormasid röövlid laste magause tuppa ja hakkasid seal lapsi surmama halastamatult. Õnneks oli pääsenud üks laps minema, kuid sellele lapsele, kes pääses minema, visati kirvega tagant järele ning kirves suure hooga raius sellel lapsel pää otsast. Pärast seda, kui oli saabunud hommik, maeti see laps samasse kohta, kuhu see langes.

ERA II 244, 340 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kalli maa peal oli olnud vana surnuaed. Seda hakkasid ümbruskonna inimesed kaepma ning leidsid sealt järgmisi asju: prosse, puusärgi jalgu, juuksenõelu, inimese luid jm.
Kõik need leiud viidi Tartusse.

ERA II 244, 341 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Võrumaal asub Tolga küla. See küla sai oma nime järgmiselt.
Selles külas oli elanud peremees Jaagus. Sinna tuli teisi perekondi ja asusid siia elama. Nii tekkis päris suur küla. Vallavanemaks valiti selle küla peale nimega Tolk ja õpetajaks sai ka Tolk.
Kui Vene ajal hakati küladele nimesid panema ja panijaks oli vallavanem. Vallavanem pannudki oma nime järgi külale nime Tolga, sest teist niisugust nime ta ei leidnud ja pealegi selles külas elasid enamasti Tolgad.

ERA II 244, 341 (14) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Võrumaal asub Tolga küla. See küla sai oma nime järgmiselt.
Selles külas oli elanud peremees Jaagus. Sinna tuli teisi perekondi ja asusid siia elama. Nii tekkis päris suur küla. Vallavanemaks valiti selle küla peale nimega Tolk ja õpetajaks sai ka Tolk.
Kui Vene ajal hakati küladele nimesid panema ja panijaks oli vallavanem. Vallavanem pannudki oma nime järgi külale nime Tolga, sest teist niisugust nime ta ei leidnud ja pealegi selles külas elasid enamasti Tolgad.

ERA II 244, 341/2 (15) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Eduard Reiljan, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Enne Tonise, nüüd Tiinuse küla.
Kasaritsas oli olnud ja on praegugi allikas, mis keerutab alaliselt vett välja. Suvel, kui kõikides kohtades oli veepuudus, aga seal keerutas allikas sama kiirusega vett välja. Kogu küla oli viinud vahepeal sealt vett ja igaüks viis mõne looma pea seal läheduses olevasse kivihunniku peale. Inimesed arvasid, et selles allikas on Jumal nimega Tõnis ning selle viisid nad andi. Tuli siia Vene valitsus ja Vene tähestikus ei olnud "õ" tähte ning siis hakati kutsuma "Tiinus". Sellest ajast ongi päritud see nimi Tiinuse küla.

ERA II 244, 343 (17) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Nagu meie juba oleme kuulnud ennemgi ajaloostikust rehepeksust. Ühel sügishommikul läinud inimesed jällegi rehele. Mõisnik käskind minna ühel suurel tugeval poisil minna Tartusse minna viima üht kirja. Mees olnud kaval ja teinud endale pika kepi ning sellega ta hüppas ja jooksis ning õhtuks, kui teised inimesed hakkasid minema koju, oli see mees ka Tartust tagasi, mille üle kõik teised inimesed imestusid.

ERA II 244, 343/4 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallast Võrumaalt läinud inimesed Riiga soola ja suhkru järele. Riias polnud jõudnud ükski mees viia kotti välja, aga üks noorevõitu poiss võttis kaks kotti - üks ühele ja teine teisele - ning viind need välja reele.

ERA II 244, 343/4 (18) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallast Võrumaalt läinud inimesed Riiga soola ja suhkru järele. Riias polnud jõudnud ükski mees viia kotti välja, aga üks noorevõitu poiss võttis kaks kotti - üks ühele ja teine teisele - ning viind need välja reele.

ERA II 244, 344/5 (19) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Oli sünge tormine detsembriõhtu, vähe aega enne jõulu. Õhk oli täis vihmaga segunenud lund. Nagu rasked vankrid kihutasid mustad narmendavad pilved üle taeva, tormi aetuna nägu hundi jälitatud hambad.
Tuppa oli astunud keegi võõras inimene ja palunud võtta ööseks ta surnu ühes kirstu asetatud muude asjadega. Peremees lasknudki panna surnukirstu ühes surnuga rehealla.
Mõne tunni järel läinud peremees tooma rehealt juhu, et joota hobuseid. Äkitselt oli liigunud kirst. Mees oli vaadanud huvi pärast kroonide alla. Kogu krooni alune oli olnud väikesi mulgukesi korrast täis. Mees saanud olukorrast peagi aru ning varsti oli neil abi koos. Kirstu sisse lasti. Alles kui avati kirstu kaan, ja sellel mehel oli käes revolver ning vile kaelas.

ERA II 244, 352 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Salu t. < Rõuge khk., Viitina v., Laitsna m. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Aleksander Vaher, 66 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kauksi (talu Viitina vallas) poolt minnes Ojala poole viib tee läbi Palu metsa. Kinguotsas paremat kätt on 3 suurt kivi. Nende kivide alla olevat sõdade ajal peidetud kulda, mida sealt on kaevatud. Seal kivide ümber on sellest juba suured hauad, kuid sealt pole midagi leitud.

ERA II 244, 353 (3) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Salu t. < Rõuge khk., Viitina v., Laitsna m. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Aleksander Vaher, 66 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge on oma nime saanud sellest, et enne kiriku ehitamist olnud sinna mäe otsa rahval kokku veetud suured rõugud kive. Kivirõukudest ehitatud kirik ning kirikut hakatudki kutsuma Rõugu kirikuks (rõuk - omastav rõugu. Vanemad inimesed nimetavad Rõuget Rõugu). Aegamööda kujunenud Rõugu kirikust välja Rõuge kirik. Ka alev omandanud kiriku nime.

ERA II 244, 353/5 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna vallas Nurme-Lotu küün mäeveerul on vana lagunenud küün. Sääl magada ei saa. Taaveldi Jaan ei uskunud ja oli kihla vedanud, et tema saab magada. Ta läkski õhtul tööst tulles ja heitis sinna heintesse magada. Aga ta ei saanud kuigi kaua magada, kui teda oli aetud üles. Jaan oli aga väga väsinud ja ei pannud seda tähelegi ja jäi uuesti magama. Teda tuldi ja äratati veel teist kordagi, aga Jaan ei pannud sedagi tähele. Aga kui kolmas kord tuldi, tundis Jaan rõhumist rindadele. Ta tõusis üles ja läks ära. Seal ei saa seepärast magada, et sinna on maetud kunagi vana rätsep - siis kui veel rändrätsepad käisid talust tallu. Enne Nurme Lotu sinna asumist elanud peremehe juure oli tulnud rätsep. Peremees oli saanud teada, et rätsepal on 300 rubla raha. Ta pani rätsepa küüni magama, kus oli ristikheina ädal. Öösel oli peremees rätsepa sinna ära tapnud, raha ära võtnud ja rätsepa põranda alla ära matnud. See rätsepa vaim ei lase kedagi seal küünis magada.

ERA II 244, 356 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Raudsepä talu on oma nime saanud sellest, et sääl on elänü üts miis nimega Sepp. Timä tennü kah rauatüüd. Tä olnu nii-üteldä rauasepp ja nii kuulus ja põline elänik, et tervet tima küla nakatu kutsuma Raudsepa külaks.

ERA II 244, 357 (7) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. < Rõuge khk., Viitina v., Jaani-Peebu k. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Hilda Albrecht, 28 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge matus ja selle taga asetsev küla omma omale nime Jaani-Peebu saanu sellest, et seal om olnu teoorjuse ajal valla kuul (kool) ja selle vanaks ja põliseks õpetajaks olnud Jaan Piip. Ta elanud sääl mõni nelikümmend aastat ja tema nime järele hakatutki kutsumagi seda küla ja matust kutsuma Jaani-Piibu. Et Jaani-Peebu on kergem öelda kui Jaani-Piibu, siis hakati teda aegamööda kutsuma Jaani-Peebu.

EKnS 35, 22 (156) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - J. Raudsepp (1913) Sisestas Salle Kajak 2003
Ka see laul pole üsna täielik; ehk maksab siiski saata!
Hindrik hoias' lamba talle,
Metsa veeren vagusi.
Mõtles, mis see lind sääl laulab,
Põõsa takan alati.
Läheb ligi, vahib vaatab, hüüdis:
Oh sa heldekene!
Teie ema teid siin jätab
Varjuta siin pesa sees.
Teie kena loomukest,
Lass ma tahan katsuda.
Kas tii saate juba esi natukese linnata?
Ime ossa pääl siis palub:
Armas Hindrik ära tee,
Sinu suured silmad näeva,
Neile väga paha teeva.
Nakad sa neid kätte võtma,
Siis näil varsti surm on käes.
Tii mull' nõnda kena hääle,
Kui sa ial mõistate!
Lind siis hakkan kohe laulma
Üsna uue viisiga.
Laulis vaga poisi kohta
Väga kena häälega.
Õnnisted nüüd oled sina
Kui sa hoiad lamba tall'.
Rahu olgu kodu minna,
Ingli andgu sulle suud.
Kui see sügis kätte tuli
Poisiken' jäi põdema.
Ema mõtles mis siis saab,
Et see pois nüüd toises jääb.
Inimene ei sa mõistma
Mis need ristid linda täis.
Linnud laulva haledasti,
Haledasti haua pääl.

AES, MT 150, 20/1 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Vene sissidest.
Üts vana inemine oll jäänü' ütsindä tuu prantsus sõa aigu. Suuhn mättä ala oll käknü hinne är' ja üte kingi tsia liha kah. Sõs oll üts lats kah jäänü' kolmõ vai nelä aasta vannu'. Sõs olli' tuu latsõ saibahe ajanu, ai' saiba sisse tuu vana inemize nätehn. Vanna inemiist kõrvõdi nappõga, et anna' varra ja juhada' varra. A tuu latsõ õks tapp ar', ai saiba otsa, niikkavva kirz ku ar' kuuli. Vanainemine oll kõva, tuud liha es anna' nääle ar-es. Oll siäl suuhn olnu' siäl oll määrnu tsia lihaga naid palanuizi haabu niikkavva ku jo parembas sai, sõs läts ar' muuhhõ rahvahe. Nii oll vinne sissega pääle prantsus sõa.

AES, MT 150, 22 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Venikud.
Siin Alagülä man (vanasti Luhte küla, nüüd Ala-Kõo k.), siäl umgi tuu mägi Vinige mägi. Siäl um vinik ar' tapõt. Vinne mihi kutsuti sissi' ja naisi, õt vinige'.

AES, MT 150, 24 < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Vinne kääbas um piklik, a roodsi kääbäs tsõõrik, noid üldäs kalma'. Nuu umma' Plaani koolimaja man (Haanjas). No' um tammõ mõts sinnä' pääle kasunu. Nuu' kääppä' tunnusõ viil kõik ar'.

AES, MT 248, 16 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Marrin Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuidas vanasti lapsi lugema õpetati.
Vanast ku es' lat's sai oltus, sõs õks opati naid tähti tõõs'ilõ, ku no' opatas. Sõs opat'i nii jet.
“sii 1) um suurõ seerega',
pii 2) um pik'ä hannaga'.
oo 3) um otsast kin'ni',
aa 4) alt vallalõ'.
Ii 5) um nigu inemine, (tuul um näet pää otsahn),
ee 6) um nigu esä tul'is 7).”
Olõ õim meelehn inäp, kuis sõs ol'.
1) s;
2) p;
3) o;
4) d;
5) i;
6) e;
7) 'tuleraud'

AES, MT 248, 17/9 < Rõuge khk., Sänna-Hurda k. - H. Keem < Ann Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Kui Ann Pettai laps oli.
Saksa' tul'li' taha' Mar'amäe otsa suvitamma. Mäe otsahn nakat'i süük'i kiitmä ja lõõnat val'mistamma. Ja all provva ja preil'i otsõ' pär'lit jõõ veerehn. Sõs tul'li' lõunallõ mäe otsa. Pääle lõuna tul'li' jäl' pär'lit ot'sma. Ku pal'lo nä' neid no saiõ', tuud no tiiä ei' kiäki. Ega noid pär'lit muial õi' jõlo', ku saarlasõst suurõ kõr'dsini'. Suurõst kõr'dsist alustan liivanõ jõgi joba.
Ku lat's ol'li, sõs noid pär'likarpõ kor'ssi. Noid kor'ssi suurõ rüpütävve. Hammõga' tul'li mäele, ega' sõs sär'ke* olõ õs. Lat'si ol'l kuus' vai säidse tük'kü, üte esä latsõ ol'li'. Kõik ol'li' uma'. Mõnõl latsõl ol'l hammõkõnõ, mõnõl ol'l mõnõ vanainemise jakinardsukõnõ sälähn. Ja rüpühn ol'li' iks pär'likar'bi', kas alapuul ol'l sõs midä vai jõs olõ'. Karbikõsõ' tuut'i mäele. Imä näet tõrõl' viil pääle'ki': “Mis'ti' käüt aesdõn?”
Pan'ti ahi palama. Jumalakõnõ! Latsõ pan'ti magama. Suurõmba' latsõ tul'li' ahu ette istõ, pan'ni' jalakõsõ ahju, kivi pääle. Neid ol'l jo pal'lo. Mõni läts' keressehe, võt't rõivanardsu pää otsa, ol'l suidsu seehn. Ku maha' tul'l, sõs ossõnd.
Imä tõrõli: “Laskui' latsõ' tsiku tarrõ!” Tsia' vahe' läve pääl, ruiksi' süvvä'.
“Laskui' latsõ hällü manu' t'siku! Ma lää es'i är' kua manu, pudruvesi jo kiis'. Külma tuu länikuga' mäele, sõs vala tsõõrikuhe, sõs jahuss är'. Sõs saat süvvä' kah, ku kõik asi kõrrahn um!”
Sõs tiä muiduki tul'l uma länikuga', söögiga'. Ja pand permadu pääle. Lat'sil ol'li' luidsa' joba val'mi', niä' ood'i' joba. Niä' ol'li' jo nälädse'. Istõ' maha' ümbre' tsõõrigu ja naksi' rüüp'mä**. Ku puudõr' vähämbälle jäi, sõs kaksi' jo üt's tõõsõ võitu. Niä' pel'ksi' näet et är' lõpõss. Imä ütel' ku süünüss saiõ' õt: “Lakkõ' luidsa är' ja ankõ aitumma!” Ütel'di uma ait'umma jumalallõ, imäle ja esäle kah.
“Pankõ nu är' luidsa' puuhtõ***!” Tuu sääne luidsa puu ol'l, kuhe luidsa' pan'ti sisse. Ega üte luidsa jaoss rehetarõhn ol'l puu. Säält latsõ' esi' võt'i' ja sinnä' panni'. Vai kiä no sõs mõsk. Kas imä no sõs kua manu neid mõskma lät's. Kua man ol'l jo vesi seeniss är' külmänü'. Sõs ol'l no sullõ küük vai!... Sõs viimäte imä ütel' viil lat'silõ et: “Pankõ' otspaja är' kinni' ja minke är' kaaha minema!”
Tuu tähendäss tuud et: “Teke' joba lõppu!” Hummugu lat's tul'l üles näet, sõs lug'i meie essä palvõ. Sõs imä võt't pühüdse alt leeväotsakõsõ, sõs and egalõ ütele, nivõrra**** ku sai kellegi'.
* - kuubesid, kleite' (ka naiste kleiti kutsut. särgiks).
** - lusikast häälega sööma (mingit vedelikku).
*** - illatiiv sõnast puu.
**** - 'niivõrd'

AES, MT 248, 17/9 < Rõuge khk., Sänna-Hurda k. - H. Keem < Ann Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Kui Ann Pettai laps oli.
Saksa' tul'li' taha' Mar'amäe otsa suvitamma. Mäe otsahn nakat'i süük'i kiitmä ja lõõnat val'mistamma. Ja all provva ja preil'i otsõ' pär'lit jõõ veerehn. Sõs tul'li' lõunallõ mäe otsa. Pääle lõuna tul'li' jäl' pär'lit ot'sma. Ku pal'lo nä' neid no saiõ', tuud no tiiä ei' kiäki. Ega noid pär'lit muial õi' jõlo', ku saarlasõst suurõ kõr'dsini'. Suurõst kõr'dsist alustan liivanõ jõgi joba.
Ku lat's ol'li, sõs noid pär'likarpõ kor'ssi. Noid kor'ssi suurõ rüpütävve. Hammõga' tul'li mäele, ega' sõs sär'ke* olõ õs. Lat'si ol'l kuus' vai säidse tük'kü, üte esä latsõ ol'li'. Kõik ol'li' uma'. Mõnõl latsõl ol'l hammõkõnõ, mõnõl ol'l mõnõ vanainemise jakinardsukõnõ sälähn. Ja rüpühn ol'li' iks pär'likar'bi', kas alapuul ol'l sõs midä vai jõs olõ'. Karbikõsõ' tuut'i mäele. Imä näet tõrõl' viil pääle'ki': “Mis'ti' käüt aesdõn?”
Pan'ti ahi palama. Jumalakõnõ! Latsõ pan'ti magama. Suurõmba' latsõ tul'li' ahu ette istõ, pan'ni' jalakõsõ ahju, kivi pääle. Neid ol'l jo pal'lo. Mõni läts' keressehe, võt't rõivanardsu pää otsa, ol'l suidsu seehn. Ku maha' tul'l, sõs ossõnd.
Imä tõrõli: “Laskui' latsõ' tsiku tarrõ!” Tsia' vahe' läve pääl, ruiksi' süvvä'.
“Laskui' latsõ hällü manu' t'siku! Ma lää es'i är' kua manu, pudruvesi jo kiis'. Külma tuu länikuga' mäele, sõs vala tsõõrikuhe, sõs jahuss är'. Sõs saat süvvä' kah, ku kõik asi kõrrahn um!”
Sõs tiä muiduki tul'l uma länikuga', söögiga'. Ja pand permadu pääle. Lat'sil ol'li' luidsa' joba val'mi', niä' ood'i' joba. Niä' ol'li' jo nälädse'. Istõ' maha' ümbre' tsõõrigu ja naksi' rüüp'mä**. Ku puudõr' vähämbälle jäi, sõs kaksi' jo üt's tõõsõ võitu. Niä' pel'ksi' näet et är' lõpõss. Imä ütel' ku süünüss saiõ' õt: “Lakkõ' luidsa är' ja ankõ aitumma!” Ütel'di uma ait'umma jumalallõ, imäle ja esäle kah.
“Pankõ nu är' luidsa' puuhtõ***!” Tuu sääne luidsa puu ol'l, kuhe luidsa' pan'ti sisse. Ega üte luidsa jaoss rehetarõhn ol'l puu. Säält latsõ' esi' võt'i' ja sinnä' panni'. Vai kiä no sõs mõsk. Kas imä no sõs kua manu neid mõskma lät's. Kua man ol'l jo vesi seeniss är' külmänü'. Sõs ol'l no sullõ küük vai!... Sõs viimäte imä ütel' viil lat'silõ et: “Pankõ' otspaja är' kinni' ja minke är' kaaha minema!”
Tuu tähendäss tuud et: “Teke' joba lõppu!” Hummugu lat's tul'l üles näet, sõs lug'i meie essä palvõ. Sõs imä võt't pühüdse alt leeväotsakõsõ, sõs and egalõ ütele, nivõrra**** ku sai kellegi'.
* - kuubesid, kleite' (ka naiste kleiti kutsut. särgiks).
** - lusikast häälega sööma (mingit vedelikku).
*** - illatiiv sõnast puu.
**** - 'niivõrd'

AES, MT 248, 20 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Jakap Pähn (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanast ku pääkoolihn ol'li' latsõ', sõs ol'li' naa opetaja' jo peris hukahn. Tiä ai mõni kolm vai nel'i kõrda tagasi, es võta õs. Tuu aasta mis ol' pääkoolihn olla', tul' kõgõ tiini', kiä võõratiinjä ol'. Kiä no um'mi man ol', tuud kool'itõ'di säält. Mõn'i käve mitu aas'takka pääkoolihn, a õks aet'i tagasi.
Üt's suur' mehekoigat's ol' Nur'si puult, tuu käve kuus' aas'takka. Üt's aas'taga sai jopõtaja teedä', tul' tiidmine, et tuul um üte tütruguga lat's olnu'. Selle ai tagasi jäl'. Niä' ol'li' ni tikõ', nuu opetaja' ja herrä'. Niä es taha' säänäst.

AES, MT 248, 41 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Jakap Pähn (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Tuu um tuuberäst et mes'i um säänä kraam', tuu ei' püüsü' nain anumin, mis lavvust tetäs. Aja nigu herneterä' säält, koes noil lavvul vahe'. Kae ega timä kõtun kah ei' püüsü', kui pal'lo süüt tedä.
Meil ol' üt's kar'aboisskõnõ, tuu ol' tedä varguisi söönü' luidsaga'. Sõs ol' kolm päivä haigõ. Es ütle' kah, mis viga. Innegu hamõ' säläst är' võeti, sõs ol' nigu tõrvaga' kuuhn. No tiä luidsaga' ut't, ut't, nigagu viil mahtu. Tiä tek' nibal'lo haigõs et ao läbi kihä vällä.

AES, MT 248, 52 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Jakap Pähn (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanast üt's Putper'k olnu', üts mõis'nik'. Tuu ol' uma' rin'tnik'i' kõik' mõisahe ajanu', iks perremiis põrnas'õga'. Mõisan ol' käs'knü' naasil hinne pal'las võtta' ja ur'vi aia'. Sõs ega miis pid'i uma naas'õ perset är' tundma. Kiä är' tundsõ, tuu sai viina. A kis es tunnõ', toolõ an'ti uma kat'skümmend viis' läräkat tallihn. Ega mai võl'si', tuu um tõtõstõ sündünü' as'i. Mia naa' vana' mõistva' võl'ssi kõnõlda', kõnõldas tuud, miä iks um olnu'.

AES, MT 259, 77 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Ann Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Hurda küla tekkimisest.
Vanast ol'li' herräl jahi koira' vai pin'i'. Ja tiä ol'l siist sõs... Odot ma' kae, kuis'tä ol'l. Herr ol'l ostnu' perremehe käest üte hurda ja kin'k' sõs taa hurda kotusõ. Hurt ol'l tuu kõgõpar'õmb jahi pin'i olnu'. Takast ol'l peenükene, tuu juus'k nigu nuul'. Sõs tuu iist t'ä ol'l mehele kin'knü' hurda maajao, hulga maad. Säält sai seo Hurda külä. Hurdaga vahetõd'i.

EÜS I, 128 (27) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palomõtsa k. - Jakob Orav < õitsilised (1874) (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Sedä viisi kuuli ma 1874. sis kuuli ma ku Palometsa külä öütsilised lauli nii
(Noodid)
Hüä um süvvä herrä leibä kuri kanda karbatskid.
Jah, hüä um süvva herrä leibä kuri kanda karbatskid.
Tähendus.
Karbatsk on niisugune ruusk (piitsk) keda on neljast keeruts kokku löödut, kaks keerdu on nahast ja kaks keerdu on vasktraadist ja roosa ladvast kunni poolõni on vasktraadi sõlmed pääle säätud ja rihmaga küündre pikuse varre otsa pandut sellega pekseti mõisas orjasid. Sedä riista nägin mina 1874. a. Kasaritsas Palometsa külas Jaan Pangil olevad.

EÜS VII, 43 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Rahvaviiside korjamise teel.
Üks nädal enne Jõulu käisin Rebase Tannil Aleksaga Rogusis "Tädi Aadri" pool. Et meil pool toopi viina ühes oli, siis palusin muuseas ka jutustada vanast ajast ja ka mõnda vana laulu, näidata kuidas neid ka vanast laulti. Kõneles "Vana Goleskej Haani mõisast ära minekud", kuidas see herra ei tahtnud H. mõisast ära lahkuda. Kutsar olnud pukkis, ja prouagi juba tõllas, kui "kilter" sisse läinud ja "v. Golejevsky'le" järgmiselt sõnanud: "Armas Kolesk! Naake nu minema! Ega jäämist ei ole! Provva külmäs ärr vällä, uutehn!" Siis tulnud vana Kolesk välla, istunud proua kõrvale ja mõisa jäänud tühjaks, Kroonumõisaks. Veel edasi seletas vanake Kolesky, iseäranis suurt tungi noorte tüttarlastega ühes saunas käia.
Pääle selle laulis: "Kadak õhkas, kadak kaebas, kõikidest ma põlatud!" Rahvalaulude viisisid ütles: "Neil viisi ei olnud, kui keegi laulis õnne!"
LAULUVIIS: "KADAK ÕHKAS" JU ON ÜLESEKIRJUTATUD JA TEISI NELI TÜKKI. NEID SAADAN KOHE KUI VEEL JUURE SAAB MURETSETUD. PALUN AIDAKE! SAATKE MIND REISILE?! IGA NÄDALA VÕIN ÜHE REISI TEHA.
2. JANUARIL 1911
J. GUTVES

EÜS IX 149 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Tarvastu peremees tulnud räimerannast ja söötnud Polli mõisa kõrtsi juurest hobust. Sääl olnud seekord kihelkonna kohus. Ühte inimest peksetud ja see kisendanud kaua. Mees küsib kõrtsimehe käest, kas ei võiks sinna vaatama minna. Ma ei ole peksmist veel näinud. "Mine," öelnud kõrtsimees. Peksetav olnud pengi pääle kinni seotud ja kui härra ületoa samutes jõudnud siis käinud löök, nõndaviisi kestnud 60 lööki umbes tund aega.
Mis sa siit otsid. Tulin vaatama kuidas peksetakse. Sääl antud peksetavale ruttu oma jagu kätte seotud Tarvastu mees pengi pääle kinni ja virutud talle ka 60 perse pihta. Mine nüüd oled näinud kuidas Polli mõisas peksetakse. Üttelnud kohtuhärra.

EÜS IX 160/3 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Eesti mineviku uurjatele.
Meie Eestimaa kaljokoobad ja augud on minu tääda alles läbi uurimata ja neid leitakse igast kehelkonnast. Kui õppetud mehed seda tööd ette võttaks tooksid naad mondagi asja päeva valgele mis Eesti minevigu voiks selgitata. Neid koobasid on kahesugusid, ühed kus suured ehk vähemad, hallikad välja jooksevad ja tõised mis kuivad hoopis, ja kõrgetel orgute ehk ojate kalastel on kaljo paesissi, suure vaeva ja tööga on uristud. Esimesi vois küll vesi aastasadatel uhtuda, aga kes need tõised on teinud? Ma mõtlen et need kaljo ehk paekoobad muistsed inimeste elupaigad on olnud, kus vainu aeal varjole pugeti, ja ka kallim varandus ära peiteti. Tarvastu Kullamäe koobast, mis kiriku ligital on jõekaldal, on Hants Purkki juttustamise järele üks luukeri leitud. Niisma ka Võrumaalt Kõrgepalu vallast Paeba koobast mis Mõtsa talu krundi sees on Villem Ploomi juttustamise järele karjapoisid 24 aastad tagasi ühe inimese luukere leidnud. Aga need luukered, kui nad ka alal oleksivad ei anna urijatele mingid seletust, sest et nad enamb rääkita ei voi. Moo tädi poeal keda vanamoor last viheltes lavalt maha lasknud sadata, sest et vanamoor purjus olnud, kasvis pea kahe mehe pea suuuseks, kuni tema 18 aasta vanatuses ära surri. Õnnetuseks oleks see uurijatele kui see pealuu kord surnuaiast välja tuleks, ei tea kas naad teda Cooti voi mõne hommikumaa inimese omaks arvaks.
Aga lähame koobaste juure ja katsume sissi pugeta, eesmalt kitsas uks, siis kaunis suur eeskoda kus salgal inimestel ruumi jätkub. Säält lähavad õõnes käikud mitmele poole, esiotsa void püsti minna, pärast küürakile, ja viimaks käppukile. Aga säälsamas on ka kõik tarkus otsas edasi roomata, ja kartus elu eest ei ole mitte asjata. Võib olla kukkub kooba lagi sissi, ehk haarab minu sarnasel tondi ja vaimute uskujal, vanasarvik peast kinni. Noh siis on lugu lauldud ja naene ja lapsed jäävad leinama. Et tõised taluinimesed minu koobas käimist naeravad, ja asja ühes uurima ei tule, ei maksa seda tööd moidu kui nelja ehk viie mehega ette võtta, kes kuratid ei karta ega ka seda, et kooba lagi mis aastasadasid on ülevel seisnud, sissi ei kukku ja päälegi oleksid üksikud inimesed selle töö pääle sündsad, kellel naisi ega lapsi ei oleks, kes maha leinama jäävad. Ma mõistaks tõisi kül õpetata kuidas kaevamist ette võtta, sest igas kohas kus koobalagi madal on, on liiv all põhjas, vist sinna meelega aetud, et võõras sissi tikkuja enamb edasi ei saa. Nüüd võtke labitad kätte ja pilduge liiva, ühe käest tõise kätte, kuni välja ja kui paras edasi minna, minge edasi. Võib olla, et sülla ehk paari taga saali leiade, kus kõiksugu vana vara seisab. "Paeba" koobastel on ka paari sülla kõrgusel õhuaugud pea ukse kohal, sellest voime arvata, et sääl paekalda sees tagapool inimeste eluruumid olemas on. Kahe Hantsmõisa vahel on päratu suured koobad mis ka tuleksid uurida, niisama ka Hehne lossi all ja mõisa maasees, kus vaest luba ei anta kaevata. On koopasid paljogi mis minagi tean, ja siin ei maksa üles lugeda. Rahvas teab neid juhatata, kui uurijad aga küsivad.

EÜS IX 164/6 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalmude kaevamised.
Et ma mõnda aastad oma ümberkaudu vana kalmusid olen kaevanud ja ka paar korda tõiste meiste läbi oma leidusi Õpetud Eestiseltsile olen saatnud, ka on mul kodus mõni assi mis äraviimist hoodab, siis ütlen siinsamas mis mul selle kohta üttelda on.
Enamiste on asjad mis surnutele juure on pandud, hommikupool kivite kõrval savist pottikeste juures, aga need pottid on katkised. Preesid, prossid, sõrmuksed, käerõngad ja suremad neist vististe kas õla ehk säärerõngad vasest, ja siis veel mõnes kalmes nago Zoorus Kikka talu aiaall arutu paljo pussnugasid ja muud suurd mitte midagi - veiksed hõberahad paarikaupa traadiga koos. Olen tõistes kohtades paljugi leidnud aga mitte säält. On Kikka taul pussnugate sõda olnud, ehk on neid sel aeal kui rahva kõige tarvilikumad asja nii kalliks peetud, et teda surnule mulda mattes juure panti. Sellest näeme, et meie vanemad ja vanemate vanemad väga vaesed on olnud. Nende luud ja asjakesed on enamiste 6 tolli sügavusel pehme liivakünkate sissi maetud, see näitab välja, et neil sel aeal ka raudlapi puudus. Ka aastad 60 tagasi mis mina mäletan ei olnud meie majas raudlappit vaid kaevati puulabitaga kartulikoopa. Ka ei olnud regetel ega rattastel üht rauatipsu juures, ega ka hobuste umbrauda vaid ainult pooled rauakiipsud valimise kabja hääre küljes. Mis siis veel muistsest aeast üttelda. Neil vois leiba ja liha olla, kala ja linnuliha, sest jõed olid paljo suuremad kui nüüd täis kalu, ja mõtsad paremad kui nüüd, täis kõiksugusid linde ja söödavaid loome. Aga vaesed nood olivad rahapoolest kül endisel aeal. Ka ei tuntud lupja põletamist veel sell aeal, kuna need vundamentid Vanaroosa mõisa lähetale Palu talu maasissi ja pääle maad arvata jalga 6 kõrguti panti. Ma nägin neid oma silmaga aastad 30 tagasi kui naad kui hoonete alusmüürid kunagi, veel tervelt ülevel seisid ja Roosa viinavabriku ja kiriku ehitamiseks viimaks ära veeti, et neist kivivundamentitest vaevalt veel asemid voib ära tunda. Säält olen ma mõndagi asja leidnud ks Palu kõrdsi varemetest mis kattuligu kloostri endine ase olevad, säält saab kaevates ka preesikesi, rahasid ja rinnanõelu aga neil suurd tähtsust pole ja naad ei juttusta suurd Eesti minevikkust. Sellepärast juhingi mina uurijate tähelpanemist kaljokoobaste pääle, vast säält midagi paremad leidub.
5. mail 1912.

E 14912/3 (III) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Iii. Mida sügavamalt võttad, seda paremad leiad.
Pernumaal kilinga ehk nõmme kõrtsi ligital seisab "leivalehu" talu, selle talu peremehele öeltud vanal aeal unes: mine tartu turu pääle sääld leiad sina raha, nõnda et sul enamb tarvis pole vaesusega voidelta ega näljaga näriseta. Mees mõttelnud: kas lähaks, voi mitte aga kui tõine ja kolmas öö jälle sedasama viisi öeltud, rakkendanud mees hobuse siis vankri ette ja sõitnud tartu sääl ta kõndinud turu pääl üks päev, kaks päeva mitte ainust kopikad maas, mõttelnud joba koio minemise pääle aga jäänud siiski veel kolmandamaks päevaks. Jälle vara homiku platsis, nüüd tulnud politsei ametnik ta juure ning küsinud: mees mis sina jo kolmad päeva luusid siin? Kust oled sina pärit? Kus pass. Mehel passi ühtegi hakanud paluma: et ta pole ruttulise sõitu pärast aega saanud passi võtta, ta olevad pernumaalt s. Kehelkonnast s. Talust temale olevad kolm ööd järjestigu juhatud mine tartu turu pääle säält leiad sina raha. Kui nüüd ametnik seda kuulis naeris ta mehe rumalust ja ütles: sa nar mehekene ma voiksin su puuri pista kus sul aega oleks lollust välja puhkata, kuis void sa nii kerge olla unenägusid uskuma, ka mulle on unes kolm korda näitatud ja öeltud: mine pernumaale ja küsi teed "leivalohu" talusse selle talu köögi põhja all on muiste maha pantud patta täis hõbetad ja seda võtta omale, aga kas ma nii hull olen minema ehk tean ma kas bernumaal "leivalohu" talu on voi mitte une nägu on unenägu ja muud ühtegi, katsu et sina silmapilk siit minema saad, muidu pean mina sinuga säädust mööda toimetama. Mees oli nüüd rohkemb kuulda saanud kui ta oli lootnud ta enese köögi põhja all seisab raha kattal ja ta pidi seda tartu turu pääl ühe politsei ametnigu suust kuulma. Ta kumartas siis sügavaste ametnigu poole jumalaga jätmiseks ning sõitis varsi tulema, kui ta koio jõudis kaevas ta köögi põhja ala ning leidis katla täie hõbetad. Noh süda mis sina veel nüüd soovid, nüüd oli vaene peremees korraga rikkas ehitas uued hooned, küttis küttisid puhastas heinamad ning elas täieste eht eesti vanemade viisi kellekist polnud puudu. Kellel on sellele andakse veel aga kellel ei ole sellele voetakse võetakse mittu kord veel seegi ära ära mis on olnud. Moni hea aasta läks meie leivalohu talu peremehel õnnelikus elus mööda siis tulnud ohfitseerid läbi minnes sinna ööseks korteri ja perenaene keetnud leitud raha katlaga sõameestele kapsaid ka liha ei puudunud kapsaste sees kui nüüd väeülemad seda vask kattalt nägid ning neid võõrkeeli sõnu lugesid mis katla hääre sissi olivad kraaveeritud naersid nemad ja ütlesid peremehele. On sul kül naljaks katla meister olnud kes seesugused sõnad on pääle kraaveerinud mida sügavamalt võttad, seda paremb leiad. Jah eks liha pole põhjas, väga osav meister.
Peremees seda kuuldes jäänud mõtlema nende sõnate üle: vaest on sügavamas köögi põhja all veel midagi kahjo et mina neid võõrakeeli tähti ei moista ehk vaest ohfitseerid nalja minuga tegid, aga katsuta voib siiski kui nüüd sõaülemad said ära läinud lõhkus peremees köögi põranda üles kaevas viis jalga endisest arvust sügavamale ja leidis niisamasuguse katla täie kulda lugeja kuuleb nüüd et selle mehe õnnel polnud õtsa.
Kui nüüd praeguse "leivalohu" talu elanikud sellest juttust sõnakest pole kuulnud ega seda ka usu siis peab ütlema et se väga vanal aeal voib sündinud olla ja 2) et väha neid peresid on kus aearaamatud leida kust ehk viis ehk kuussada aastad asjo voiks tagasi leida ehk mis sellest rääkita meie ei tea 100 aasta tagasi enamb ka midagi kui meie keik eesti talud läbi otsiksime. -

E 15341/4 (9) < Rõuge khk. < Viljandi khk. ja Tarvastu khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Ix. Juttud tontitest.
Seda on umbes kaheksamumend, ei mitte, just 100 aastad tagasi, kui veel siin ja sääl iiedes ohverdati ja kivi varemid ja ahervarsi auustati ja pühaks peeti: taara anna ja avita hoia kurja ja kahjo eest mind ja mo loomakese, vilja välja pääl, ja karja silma eest kodu paigus. Lase loomad lehmad vasikad ja varsad hästi korda minna, ja n. E.
Mo õnnis suur ema juttustas: et niisugused kohad, ilusad metsa salkukesed, teravad jõe kaldate servad väga pühaks on peetud, ega lastud ka loomate inge sinna pääle neid ära roojastama. Vanad inimesed täädsivad monestki niisugusest ohvri kohast rääkita, keda aastad 50 tagasi meie aeast jo hakkati kurja vaimute teenistuse paikateks pidama, (ise äranes vendate rahvast.). Üks niisugune ohvri koht olnud sell aeal villandimaal tarvastus "mikkupeetri" talu õue all. Veikese oeakese hääres, moni sadasamu elu hoonetest kaugel sinna viinud "emmuste" küla talud mis vastu kärsna piiri rajavad, oma uude vilja ja värske liha ohvrid. Tõine niisugune ahervars olnud säälsamas külas eest pilliusse haia nurkas, sinna siis viinud säält ümber kaudu talu inimesed omad anded. Aga se koht pole paalegi nii kuulus olnud kui mikkupeetri ohvri koht. - selle talu õue all oli nüüd kül püha ohvri koht aga selles talus mängis tont pea iga ööse oma mängu. Keik emmuste küla ning ka selle talurahvas olnud kõrtsu sõbrad, ning väga maiad viina pääle, ka teinud "sõra" talu ise viina ja olnud sääl viina riistad mis veel aastad kuuskümend tagasi üles otsitud ja tarvasto mõisa ära viitud. - laupäeva poolest päeva hakkanud rahvast igalt poold nahkla ja savi kõrtsu voolama sääl jootud, moeltud, veetud vägi pulka ja tappeltud, kuni eesmaspäeva pooleni päevani. Aga ära ka ühte ainust sellepärast pole tapetud. Taplemine olnud nägu silmakirjaks mihiti, kes muidu ei tihkanud viina osta. Olnud riid ja tapelus lõpenud, siis tulnud lepimine ja suure lahingu pääle veel suuremb joomine nõnda et koio minnes jälle endised vihamehed tõsised sõbrad olnud.
Suuremad kartust ja hirmu sünnitamud sell aeal tontid kes inimestele paljo kunagi ööse rahu ei annud. Vana "vaska" peremees jaan seda täädnuvad keik rahvas, pole üksi tonti kartnud, vaid käinud temaga käsi käes. Ta olnud üksi sääl külas nii tülikas ja tapleja et pole kellegi oma naabri mehega kokko sündinud, kül pidanud tõised peremeht mitto korda nõu kokko, ja utsitanud vana jaanil naha kõrtsis täis, aga ta pole sellest midagi hoolinud joba mone tunni pärast jälle tõisel karvus kinni. Seda meest kartsid siis keik mitte sellepärast et ta nii kange jõuga oli, nago räägiti, sest hulk ikka ühe ära väärab, vaid sellepärast nägo jo enne ütteltud et ta kuratiga käsi käes, ja suust suhu juttu aeanud. Vaska tütruk ann jaani enese tüdruk täädis rääkita: kord istunud peremees kolde kivi pääl ja üüdnud: ann tule üles, anna mulle piibu pääle tuld, ann tulnud voodist üles, seganud koltes ja annud suure söe peremehele piibu pääle panna. Aga peremees üttelnud: anna selle võõrale kah. Siis andnud ann võõrale kah. Aga vaksa pitkune nõna pääs, ja õrretad ambad kui riha pulgad suus. Ann katsunud kui voodi kasuka ala saanud pugeda, ise siis värisenud kui haava leht. Ja seda ei ole ann mitte üksikutele inimestele rääkinud vaid keige kõrtsi täie rahvale.
Mikkupeetri kadri täädis oma rahvast paljogi juttustata mis ta ise oma silmaga oli ninud ja kõrvaga kuulnud. Kord läinud keik mikkupeetri rahvas mahad ja naesed kõrtsu. Perenaene kelle seekord väeti lapsukene olnud pidi koio jääma ja palus kadrid ka koio jääda. Ta ei tohtivad üksi kodus olla. Kadri jäi siis ka perenaese palve pääle kodu. Öö olnud se kord kaunis pime ja tuul vingunud valjuste. Aga oh seda hirmu mis sell ööl perenaesega tundsime niipea kui uksed kinni panime läksid naad iseenesest lahti ja põrkasid plahvatates seina vastu, et värin ihust ja ingest läbi käis, tares oli mitto korda kolinad ja mürinad kuulda, ja kui meie sinna vaatma läksime olivad keik reheparred unikuse ülevalt maha pillatud. Seda koletust nähes panime uksed jälle kinni aga kui kaugeks? Varsti virutati neid jälle kui kalevi jõuga vasto seina et keik maja värises. Ka oli perenaene ahjo tagand veidrad naeru hääld kuulnud. Mille pääle ta siis ütles: kadrikene, lähame õige ära, siin on väga peratu, ja kole. Läksimi siis välja ja nägime et vana kõrb ruun kellega rahvas kõrtsi sõitsid, keige reega ukse ees seisis. Vaene loomakene: ütles perenaene, tark oma jago küllad. Kadri pästa ta lahti ja vii ära talli. Läksin siis hobuse juure teda lahti pästma, aga ta polnud ohje pääl ega vallid pääs. - vist teepääle ära kaotanud ehk kõrtsi aia külgi jätnud. Võttan õige tuttipidi kinni, lähan võtma hobune kadunud, kedagi enamb kuskil. Olime enne hirmu täis nüüd siis seda lugu nähes kohkusime veel enamb ära, läksime kambri, panime ukse kinni ja puu taga. Aga nüüd tuli keige hullemb lugu veel, musti kasse seni keik kamber täis tulnud, need hakasid nüüd hirmsa häälega koletaste näuguma, keik jooksivad läbi segamine ka häll nõdja pääl üksi võis neid paar tosinad olla. Ka hällis olid tükki kümme kõik põrand ja vootid ja voodi alused kasse täis, keigil põlevad silmad kui tulukesed peas. Mõttelgu nüüd igainimene kell vähagi meeld ja mõistust, kus sääl siis veel hirm pidi jääma. Perenaene ütles siis mulle: kadrike lähame õige ära alla sauna juure, saunamees ikka kodus on, siin enamb õiged öömaja ei ole, ma võtsin siis lapse oma sülle, läksime sauna juure ja jätsime keik maja ühes kraamiga tontite päralt. Niisugusid nägemisi oli arusagedaste kes neid keiki jõuab ära kõnelda. Keegi ei tohtinud pärast päikese veeru maeast välja minna kui pidi lammaste pügu rauad vöö vahele pistma, kellel raudu vöö vahel ei olnud se hea viisiga enamb maeasse tagasi ei saanud, ehk kui ta kodu sai, siis ta ikka midagi oli näinud. Nõnda oli meie kasu põli. Nüüd on tontid kül nattuke akanud vähanema aga kadunud pole naad veel ammugi mitte. Seda ei saa paljo aega tagasi kui tarvasto "varerehe" juures teo tütruk sai surnuks pigistatud. Tütruk maganud peris hulga reheliste vahel. Tont tõmbanud teda säält tõiste seltsist jalgupidi muidu välja, vedanud taga rehe nurme pääle, pea vakka maa kaugele, kül kisendanud tüdruk appi, aga kes julges appi minna oma elu kaotama. Homiku leitud säält surnud, keik kiha üleültse siniseks pitsitud kui paa põhi kunagi. Ja enne ei lahkunud tont varerehest kui rihi ära põlenud. Aga enne jooksnud saadan välja alla orava metsa , ja kadunud kus kolmad. Kül jooksnud paar julged poissi järele ja tahtnud vandlast sinna samasse paika puuga maha lüüja. Kass, mis kass, ja päälegi musta kassi näol saanud paha vaim lippama. Oi kallike! Kes jõuab keik ära kõnelda mis noorest heast saatik kuulnud ja näinud oled kes ei usu sellele ei maksagi rääkita, saad naerda ja irvita veel päälegi. Vana kubjas oli küllad püha mees käis enamiste iga pühapäev kirikus ja palve majas, ning pidas iga homiko ja õhtu palvet. Kas saadan ta sellepärast rahule jättis. Hooda pois. Kord kobistanud ta üleval lae pääl ja löönud trummi tõine kord nühkinud kui siga vastu seina, et palvet ära eksitada, aga vaa kadunud mees ei ole kartnud ühtegi, vaid ikka edasi lugenud, aga paljoks niisugusid sel aeal oli? Neid inimesi on ilmas veel küllad kes teda raibed sada korda oma elu sees on näinud. Hootke ma kõnelen veel ühe tükki. Viiratse mees teinud küttisid se olnud sügise aeg, läinud siis pimetas veel küttisid vaatama kas vaest moni ei ole ära kustunud. Näinud terve koorma hõberaha küttiste vahel maas päeva pole sääl kedagi näinud. Mis nüüd mees heaks nõuks, kust otsast nüüd pääle hakkata. Ei muud midagi aeanud särgi seljast maha ja ladunud sinna hea uniko pääle, tirinud selga ja tulema, aga saanud parasjago sauna ukse ette kui keegi teda selgapidi kinni haaranud, ja üüdnud: kus sa pois lähad mo rahaga? Sääl kohkunud mees ära ja vaatnud tagasi. Määratu hirmsa näoga mees seisnud taga selja sarved nägu sikkal peas ja saba taga võtnud mehel särgi siilust kinni, ei enamb edasi ega tagasi. Sääl tulnud sauna mehel hää mõtte hakkanud "meie issad" paluma sääl hakkanud hirmutus tagasi pidi taganema lasknud lahti ja läinud minema, saunamees võtnud ukse lahti ja läinud sissi. Eesmalt ei tulnud mehekesel sõnagi suust kui naene küsinud: mis sa sääl nüüd seljas kannad? Viimaks pääsnud siis keel lahti ja hakkanud rääkima: kallis naesekene raha toon selged hõbe raha, puhka tuluke ülesse ja pane perg põlema. Naene ütleb: tohuju hants kas sa ei näe et perg põleb, kas so silmad pimetad on et sa ei näe? Ja hants ei näe midagi ta on peris kott pime, ta paneb raha kesked sauna ühes särgiga maha, ja naene himestab hulka hõbe rublasid nähes aga keik se ei rõõmusta teda sest mehe silmad on viimaks selle otsusele et raha tarvis sinnasama paika tagasi viia kust ta oli tootud, et siis vaest jälle silma nägemine tagasi saaks. Sest mis haitab raha ja vara kui nägemist ei ole. Nõnda siis ka mees, ehk kül südame valuga teinud. Naene korjanud keik rublad kokku mis särgi päält maha veerinud, ja mees võtnud voori jälle selga läinud pimetast pääst küttiste vahele ja puistanud raha sinna siis maha. Seda maid läinud ta silmad jälle selgeks tulnud siis koio ja heitnud puhkama, aga hirmus nägu pole ta meelest enamb ära läinud ega lasknud talle und silmi tulla, ta rääkinud keige küla rahvale: oh hoitku üht tõist inimest healgi kuratiga kokku juhtumast, ehk teda nägemast. Oh hirmus on ta nägo ja hirmus on ta hääl. Kes minul käskis tema paha vaimu raha selga võtta ja kodu kanda. Nõnda rääkinud mees ikka ise pool haiglane ja nago arust veidi nõder, kuni ta paari nädala pärast inge heitnud. - "selle sauna ase kus se mees elanud, olevad praego veel viiratse valla "mustapali" küla "jürina" talu karjamaal. Nõnda lõpetanud kadri oma juttustust ise südamest õhkates: oh! Nüüd lähavad inimesed hukka, ei usu enamb hunti ega tonti."
Küsimine? Kas poleks se paremb kui praegu veel inimesed ebausu paelus sipleks ja kuratid usuks? Vaest oleks kurati kartuse pärast vargaid vähem. Jumalad paljo enamb meie aeal keegi ei karda. Ehk oleks tarviline aeg ebausku inimeste sissi istutata? Minagi mäletan veel seda ära, et sest saatik kui ebausk kaduma hakkas, ka vargad siginema hakkasivad. Sest varas ei usu healgi vaimu ega tonti.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 18830 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis < A. Kübar (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Nii nii ninnega
Kui roosi lillega.
Jakkap tahtsõ magama,
Koes tedä panti?
Panti pallä kivi pale,
Mis tä sääl unõn näkk'?
Nägi laiva redelit,
Paradiisi väräjid.
Asskõ sisse velekese,
Värä umma vallalõ,
Tõstkõ müüri korgõdõ
Ülendäge süamid
Taiva poolõ igäves.

E 18830/1 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis < Mari Parba (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tõisõnd.
Jakkap lähtsõ magama
Pand pää kivi pääl.
Mis tä sääl unõn näkk?
Taiva aedelid,
Paradiisi väräjid.
Maali, Maali, imäkene,
Kos mu illus pojakõnõ?
Ruusalemi mäe all.
Tere poig vaene lats,
Mis sina siin tiit?
Kõik ilm ikkõp murõtap.
Lass nail ikkõ, murõta,
Mis nä väega vannuva,
Pallõ pattu teosevä
Vasta risti k...st.
Pää ärr paistõt,
Silmä ärr saistõt.
Jeesu jala naklu täüs.

E 18831 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis < Katri Pihu (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Veel tõisõnd.
Maarja kõnnib mööda ilma
Otsib omma pojakeist.
"Oh poig, oh poig ko sa olõt,
Kas sa makkat, vai sa valvat?
Kõik ilm ikkõp murõtap!"
"Lass nail ikkõ murõta,
Mis nä vaega vannuva,
Pallõ pattu tegevä
Vasta risti kogotust.
Pää ärr paistõs,
Silmä ärr saistõs
Jeesu jala näklu täüs.

E 19464/70 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Asjata ootmine ja meelepaha.
Et ülemad inimesed alametest väga (vähe) lugu peavad sellest seletusest tahame siin moni sona rääkita ja palume sellest seletusest nii hästi ülemaid kui alamaid inimesi märku võtta. Kaks herrad lähavad palli pidule tõine rikkas tõine vaene. Rikkast võetakse väga lahkeste vastu ning auustatakse ülemäära maja isanda, emanda ning keige piduliste poold. Se üleliigne auustus käib vaesema herra ihust ja ingest läbi ninga ka õhkab salaja, et keegi temaga tegemist ei tee ja et ta nago asjata pidule tulnud. - Kaks rikkast peremeest on kadetad selle üle et ühe pidu pääl kus nemad olivad kutsutud üks neist rikkamb karjamõisa rentnik ka oli kutsutud, nad kahetsesid molemad seda võõrast, aga siiski panid nemad ennast liiga uhkeks tõiste omasuguste taluperemeistega juttu puhuda.
Kaks majaemandad on ühes oma tüdartega pulma kutsutud. Molemad on oma tütrid, ilgavald ehitanud, aga mis ütleb nüüd tõise süda sees, kui noored isandad ta tüdrid mis täma meelest väga kallid tähelegi ei pane. Neil on mitto kord pisarad silmis pulmast koio poole sõites, ja kahitsevad väga et olid kutsumist vasto võtnud ja tulnud. Kaks santi istuvad tee ääres ja paluvad teekäiate käest armu antid. Tõine on tõise pääle kade ja soovib, et temale üksi peaks antama ja tõine mitte krossigi ei saaks. Nüüd küsime? Kes on ülemad? Ja kes on alamad, eks keik inimesed oli Jumalast loodud. Ühesuguseks kui meie riidet ja auu rahad maha arvama, jah, keik on ühesugused. Kaks härrad on ühesugused inimesed. Kaks rikkast peremeest on ühesugused inimesed. Kaks majaemandad oma tütartega on ühesugused. Kaks santi on ühesugused. Kui need nimetud paarid õiglased inimesed on tuleb keegile auu pakkuda. Kes nüüd on ülemad kes alamad? Eks need ole üksi ülemad, kellele riigi valitsuse poolt auu ametid on kätte ustud olgo kohtu ehk mud ametnikud. Keik tõised, kes ise ennast ülemaks peavad ja tõisi põlgavad ega oma kaaselanigusi oma vääriliseks ei arva. Uhke mõisa herra on kohtu ette kutsutud et oma talupoegatele liiga teinud, ta pahandab ennast, et teda niipea ette ei võeta, ta mõtleb iseeneses: nad peaksivad mind mo seisuse pärast tähele panama ja ette võtma, et ma siit talupoegate seast pääseks. Ta näeb kül mis igav oodmine on aga ei võtta sellest õppetust.
Sesama herra kes kül teab kui igav üks oodmine ja käimine on, asja pärast, laseb oma valla talupoegi viis korda mõisas käja ja neid igal korral viis tundi oodata enne kui ette laseb.
Keige selle oodamise aea on herra süda lustiline ja rõõmus ta naljatab oma koeraga, patseerib aeda mööda prouaga väsitab ennast ja magab selle pääle siis veel paar tundi.
Talumehe süda valutab sees, et ei tea kas kodu minna või veel vahtita. Mõisa köögis vingu sees on vahtimise plats. Talupoeg tõuseb igakord püsti kui keegi toapois ehk toatüdruk use vahelt ilmub, ta kergitab oma kübarad ja süllitab pärast. Et võõrad täna sissi on sõitnud siis peavad talumehed veel kolm tundi ootama, kuna võõrad on ära läinud, päike on ammu looja läinud kui talupoegi ette kutsutakse. Mõni asi saab õiendatud mõni siis tõise korra pääle, sest herra päeva raskest tööst ennast ütleb väga väsinud ja haige olevad. Kes seda tohib üttelda et herra sekord peris purjus on, kus sina selle aruga lähad, siis lased ennast kinni panna.
Üks neist ülemal nimetud peremeistest kes täna mõisas päev ja pool ööd pääle on oodanud ja küllad teab mis hootmine maksab ja kui igav ootamine on, ta puhkab oma öösest väsimist tõise päeva pooleni päevani sest et töö vähe aeg seda lubab. Ja homiku vara on tema oma saunamees sinna tulnud ja tahab hädalise asja pärast peremehega rääkita, aga peab seni ootama kuni peremees ise härkab, hüüda teda keegi ei või, sest ta on pereemandale seda ära üttelnud. Kui ta siis viimaks üles ärkab ja pereemad asjalugu tääda annab, käsib ta saunamehele üttelda: tulgu ta homme õhtu kell 6, siis olla tal aega temaga rääkita, täna sõita ta kodust välja ja jääda ka ööseks välja. Ja saunamees tuleb tõisel õhtul säetud tunnil ja istub ees toas nurkas kuni maja peremees teda kell 10 õhtu veel ette kutsub. Ta vabandab ennast selega, et ta teda ära unustanud, aga saunamehe süda valutab sees, sest tal oli hobust hädaste tarvis paluda.
Sellsamal saunamehel oli vend kerjaja sant, ta lubas teda kui oma pimetad venda laada homiku käekõrval sinna tallutata. Aga jo saab kell 10 aga venda saunameest ei ilmu veel kuskilt. Oh neid kurbe tunde teeääres istutes, päälegi veel kottpime inimesel, mis ütleb ta süda sees kui ta oma lihane vend teda niikaua laseb (vahtita) oodata. Ta on lubanud tõeste tulla, aga siiski ei tule. Umbes kell 12 ilmub vend rahulise südamega, ja hüüab joba kaugelt: “Oi vend, kas joba siin oled? Ma mõtlesin ega sa nõnda vara ommeta ei tule, läheme siis.” See on mailma viis. Kust tulevad siis nüüd nii igavad tunnid võõraste vahel? Kas üksi uhkusest? Ei iga kord uhkusest mitte. Aga küll mõnikord. Enamiste sigineb see asi kohuse pidamisest ligimese vasto, et meie iseennast, olgu meie mõisa saksad, ehk talupoead, isandad või emandad, preilikesed või näiokesed, üksi inimeseks peame, aga mitte oma ligemesi. Kui see inimene, kellega meil tegemist on, suuremb on au poolest kui meie. Noh siis on koguni tõine tükk.
Kui meie näituseks: kes talumehed oleme mõisa herrad oma ette kutsuksime. Ei siis küll härral oodamist pilku ei oleks. Ehk saunamees peremeest kutsuks siis põleks joba enne tõisel päeval tuli ahjus, et peremees sooja saaks. Nõndasama oleks mõisa emandaga lugu kui ta nii hea südamega oleks, et talu kalja katsuma tuleks. Ehk seda küll jo paljotes paikates sündinud, siiski sünnib seda üle terve Liivimaa väga väha. -
Meie pea viga on see raha, vara, ning põldu austata, ning sellega ühtlasi ka seda meest, kellele see õnnetus osaks saanud, et ta rikkas on. Enamiste on rikkad rumalad, selle järele ei küsi keegi. Meie oleme veel väga kaugel sellest, et inimesi ta vaimu tarkuse ning väärduse järele mõõtma hakkame, sagetaste on vaesemad inimesed paljo targemad ja kallimeelsemat kui rikkad. - Aga mis sa teed ära keik mailm ja ka meie veike eesti rahvas ühtlasi armastavad neid ja paitavad neid kellel palju raha ja paljo varandust on, ning sellest, ja kohusse pidamisest sigineb siis asjata ootamine, ning sellega ühtlasi ka põlgtus.

E 19470/4 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanad palti herrad.
Kui mina veel 9 aastane poisi jõmpsikas olin ja karjas käisin, siis käis ka minuga ühes karjas vana hall 84 aastane mehekene. Hants Kres oli tema nimi. Tal oli ka üks lehm oida mida talu karjane mitte oma hoolte hoida ei võtnud, nago sel aeal T. vallas see pruuk oli et kellel lehm pidi ka ise karjas käima. - Sõivad loomad rahulikult, siis hakkas vanakene endisest aeast juttustama: “Poeg, mina suren ära ega saa seda vist enamd nägema kui sakslaste voimus mei Eestimaal lõppeb. Aga minu poead, ja sina pois saate seda nägema:
Kui need saksad santma jäävad
Puna püksid puid vedama
Sini püksid sitta looma”
Mina kui poisikene panin naljaks vanakese prohvetliku ettekuulutust ja mõtlesin, vanakene on arust nõder. Kuisviisi voiksid küll mõisa herrad vaeseks jääda, kes iga päev väga uhkete tõldate ja hobustega meie karjamaalet läbi sõitsid, sest et karjama meil kahel pool maanteed seisis. Kodust vanemate poold oli meile kange käsk antud koerad seni kinni pidata kuni tõllad mööda sõitsid ja mina mäletan selgeste, et kange hirm südand täitis kui kutsari pea rõuna varjust nähtavale tuli. Mitto kord auuras hea aisuga sigari suits tõlla aknast välja mis niikaua nõnas seisis kuni tõld vaateringist amugi kadunud oli. Ja missugused olivad sel aeal siis mõisnikute tõllad sõiduriistad ja hobusad? Seda täädis kutsari Kaarel karva päält ära seletata. T. herra tõld Parisist ostetud ütles kutsar Kaaril 3000 rbl maksvad. Neli suurd musta hobust öelti 4000 rubla maksvad. Hobuste riistad ühe sõidu jaoks 4 ja hobusele 800 rbl. Nõnda rääkis kutsari Kaaril oli see nüüd tõsi ehk vale kes vois sel aeal mõisa mehele sõna vasto rääkita.
Ja niisugust herrad kellel kallid tõllad, hobused, ning suur mõisa käes oli, ja kes nago Saksama vürst oma valla üle valitses, pidi iga mees olgo ta pops ehk peremees kumardama ning auustama, ja häda selle inimese ingele kes oma herra teendritki juhtus pahandama, joba sellele laduti oma 30 vitsa hoopi sõnakuulmata meele pärast ilma kohto otsuseta selga.
Kord juhtus ka minule äppartus kui 16 aastane pois olin ja oma era linaseemnid tuulutasin kui T. mõisa valitseja L. oma rakka koerakesega säält mööda sõitis. Meie suur karja krants jooksis reealt välja ja haaris saksa värdjakese lõugate vahele, nago oleks ta hiire poeakene. Valtseja kargas seda nähes vankrilt maha ja kohe pitk piits peos minu kallale ütteltes: “Mikspärast mina oma koera kinni ei pandvad.” Ma julgusen ehk küll hirmuga vasto rääkita: “Miksperäst siis valitseja herra niisugust kassipoega kodust omale ligi võttab.” Seda kuuldes tahtis nüüd valitseja vihas lõhketa, ja mind oma pitka piitsaga läbi piitsutata. Aga mina sain agariga pakku jooksta ega tohtinud ingatagi kuni valitseja vihaga ähvartates ära läks.
Sina pead tulevad reedel mõisa tulema ja 30 roopi saama, ja ei puudunud ka paljo kui mo isa poleks valitsejale mett viinud ega minu vasto rääkimist silmaveega andeks palunud, ma siis oma 30 särakast tagu otsa pääle oleksin saanud. Aga tänu isale kes seda viha tuld meega mõistis ära kustutata. Oli kaks härrad sel aeal küll rahva juttuks, kes vaesed olivad, aga ainult need kaks terve rüütli kogu kohta vonnid olnud nad nime poolest mõlemad. Esimene elanud Kärsna “Murikatsi” mõisas ja see herra pidanud ka oma sündimise voi suremise päeva, nago eht mõisnik kunagi, istunud tõiste suurte herratega pidulauas kui sea poiss sissi astunud, ja heraa oma rikkust võõraste kuuldes kiidelda tahtes küsinud: “Kas sead keik lauta on aetud?” Poiss vastanud: “Tõine läks ise ja tõist upputasin tagand.” Herra pani seda võõraste ees pahaks et poiss kaks ainust siga ütles olevad. Ja käratas valjuste tõist korda: “Sina lontrus. Kas keik sead on lauta aetud?” Aga õiglane poiss kes asjast aru ei saanud, sigate karja suuremaks teha, vastab jälle endisel viisil: “Tõine läks ise ja tõist upputasin tagand.” Herra tahtnud viha pärast lõhketa ja pahandanud jalaga vasto põrmandad lüües: “Kasi välja sina lontrus, sina pole täna sigate vaid ane karjas olnud. Laske sigate poiss sissi tulla.” Ning selle tarvis oli proua vahimeest palganud ja sellele midagi kõrva sissi sosistanud. “Olid täna sea karjas?” küsis herra nüüd vahimehelt. “Jah auustut herra.” “Kas keik sead lauta aetud?” “Jah auustud herra, keik sea kari 70 oorikut ja kolm kulti aeasin lauta.” “Hea mees, joo naps viina,” öelnud härra ja vahimees läks. Aga keik võõrad kes lauas istunud naernud pidu peremehe kavaluse üle, sest et nad keik täädsivad kui rikkas ta oli.
Tõine niisama sugune mõisnik elanud sel aeal Tarvasto “Roodu” karjamõisas praeguse Roodu talu asemel. See herra öelnud oma kutsarile: “Meie tahame täna välja sõita.” Ja kui kutsar küsinud: “Kuis viisi härra? Kas jala voi hobusega?” “Jala, ikka jala” vastanud mõisnik. Siis võetud kaks leppa varba ja istutud neile selga. Kutsar ees ja herra taga nõnda lastud tubliste törkita kuni hobusad molematel ära väsinud ja Savi kõrtsi aia külgi puhkama pantud, et ise saksa kamris oma selga sirutata ja siis pärast jälle kodu poole ratsutata. Need herrad elanud molemad kaheksama saja aasta alguses ja olnud sel aeal talurahvale naeru juttuks kui kedagi mõisa meest seltsis polnud päält kuulamas. -
Nõnda kadunud vanakese juttud mis ta minule karja juures juttustas.
Vanakese prohveti kuulutus on ammugi täite läinud, priius õitseb ju seitsekümmend viis aastad meie maal. Saksad on mitmes paikas santimas. Olen ise oma silmaga ära näinud kui peris nime poolest paron taluperemehe juure sõitis ja 5 rbl lainuks palus, mõtelge ometa, 5 rbl tük raha. Vene kõrged keisrid on heate sääduste läbi talupoegate põlve parandanud ja mõisnikute võimu, rahvast rõhuda kitsendanud. Halli tõbi ja luupainaja häda, mis kangest hirmust ja peksmisest tulnud, on meie Eestimaalt kadunud. Vanad ja lapsed voivad õhtul voodi heita kartmata, et mõisa külakupjas veel kesk öö aeal hirmutama tuleks. Kes seda ära tunneb ja sellest täieste aru saab see pangu kaks kätt kokku ja tõstku omad silmad taeva poole ja tänago keige hea ande eest Jumalat ja Vene keisrite sugu kelle all meie nüüd vaikist ja rahulist elu elame. Palugemb ka selle eest, et meie rahva vandlased uueste meie pääle voimust ei saaks. Sest ennemine tahame meie Jumala kätte langeta kui inimeste kätte.

E 19475/7 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Mäe pääl.
Kakskümmend aastad ronib noormees enne kui ta elu keige kõrgema mäe otsa jõuab. See on, ta kasvab kakskümmend aastad kuni ta täieks meheks kutsutakse. Nüüd on ülevel mäe arjal, need elu teed mäearjale olid mitmesugused. Head siletad, kivised ja halvad. Nõndasamasugused, head ja halvad teeraad lähavad jälle tõiselt poold mäge alla ja ulatavad kuni oru põhja.
On nüüd inimene täie ealiseks saanud ja ülesse mäe arjale jõudnud. Siis ta silmitseb ja vaatab ümberringi, keik väga kena ja ilus. Puude lehed paistavad niisama rohelised kui mäe kaldalgi, kust ta praego üles ronis. Linnud ja loioksed, viljapõllud ja rohi, keik näitab mäe otsas kõndites oma armast looduse nägo. Inimene on rõõmus ja mõtleb kauaks aeaks mäe pääle elama jääda. Ta leiab sääl ehitud maja, ning võttab seda kui peremees oma valitsuse ala, ja asutab ennast sinna sissi elama. Kui keik on korda säetud mis elukorra välaspidiseks ehituseks tarvis oli. Siis mõtleb ta jälle istub maha ja tunneb selle töö ja toimetuse juures veel midagi nago puudu olevad. Kah abikaas puudub tal veel. Ka selle asjale peab nõu leitama, sest mäe otsas pole ka ilusaist näidutest puudu. On neid kes enne teda sinna jõudnud, on ka neid kes temaga seda vaevalist teed ühes tulnud. On ka neid kes veel tagand järele tulevad. Sul on luba huota, luba valitseta. Aea nüüd omad silmad lahti ja valitse lahtiste silmatega. Üks niisugune ehe seltsiline, kes sind aitab kui tugev tooetaja elu kesk aea kõrgest mäest alla orgu minna. A sina mitte niisugusega kokku ei juhtu kes so elu teele komistamise kive ette kannab. On nüüd sulle armas sõber see õnn juhtunud, et sina oma väärilise hea näio leiad ja temaga paari heitad. On so elu mäe arjal lõbus ja lahke ja paremb kui so naabritel, kes ka sinu eluseltsilised mäe arjal on. Siis ära sina mõtle et sina igaveste selle õnneligo seisuse sissi mäearjale elama jääd. Ei healgi. So seisupaik ega peris kodu pole mitte mäe arjal vaid tõisel pool mäge all ilusas rohileses orus, kus mitto tuhad kord ilusamad lilled õitsevad kui need mis sina mäe otsast tulles ja pääl oled näinud. Räägi sina ka oma asja poolest, keik ilu mäe pääl pühkmeks pidama ning ühe uuema ja parema isamaale igatsema. Räägi ka oma lastele: Kas nemad ka ühe ilusama maa järele igatsevad kus veel ilusamad lilled õitsevad ja lopsakama lehtetega puud kasvavad, kui siin mäe otsas. Räägi, sest sul on ka siin mäe otsas aega väha. So elupaigal so maeal ja põllul ning metsal on nago rattas all, mis sind nago täädmata tasa iljukeste mäest alla viivad. Kui sa arvad ennast jo mõnda aastad mäe pääl olevad, siis vaata ümberringi kas sina oled veel selle koha pääl, kus sina oma elu õnne raiasid. Pane tähele sina oled jo hea tükki mäe arjast allapoole libisenud. Kui sina nüüd märkad, siis seleta seda ka omakstele, et nemad ka seda tähele paneksid, sest tähelepanemist on iga teekäiale väga tarvis, kes ei soovi eksita ega elu teeraalt kõrvale kallota see pangu keik päevi ning tunde tähele. Mone aasta pärast oled sina joba oru põhja ligital ja veel paar samu oletki joba orus. Sina ei saa sääl all orus mitte enamb nende elutarvitustega läbi mis sul mäe pääl elu ülespidamiseks anti. Sul on all mäe uut rooga tarvis, uusi riidid tarvis ja seda void sina mäe pääl käies ehk joba sinna tulles enesele muretseta ja otsita ja kes otsib küll see leiab et ta sääl tõises elus egaveste voiks õnnelik olla.

E 19477/81 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Külma ja tuule lapsed.
Kui mina 20 veebruaril 1892 omast voodist üles tõusesin ja aknast välja vaatsin, oli külm oma pintsliga väga ilusad pildikesed mo akna ruudute pääle maalinud. Oh sääl olivad imelikud tsehkendused puude ja lillete koiod, õied ning lahti löönud pungakesed. Ma panin seda väga immeks ja mõtlesin: võiksin ma neid akna ruutusid eest ära võtta ja kokku sääda, võiks mo abikaasa seda ilutust, keige toretama siidi rätti asemel pruukita. Varsi tulevad mulle jälle isesugused mõtted: kuidas mõistab ommeti külm nii ilusaste maalida, kelle juures ta on koolis käinud ehk kes kuntsnik on teda õpetanud. Ja mikspärast külm omad joonistused ja koiod taimete riigist võttab? Kas poleks sünnis kui külm ka ilusaid linnukesi, kassikesi ja koerakesi elajate riikist akkaks maalima. Aga tark külm seda ei tee, ta arvab puude oksad ja lehed talvel keige sündsamaks maalita, sest ta näeb et talupoegatel paljo lollisid aknate pääl nähagi ole. Oh sina tark maalmeister külm sina tahad naabrist tuulest vägisi osavuse poolest ette jõuda. Ära pane sõber pahaks kui ma külmast rääkites sulle sõber ka venna tuule ette sääjan. See oli jo selsamal ühel hommikul kui ma külma tööd imestasin ja vaguse oma toa akna juures seisin, kuulsin selgeste, et keegi minu tuppa tuleb ja eeskoia ukse lahti võtta, ja jälle kinni paneb. “Kes sina sääl oled” ütlen mina, “astu julgeste tuppa peremees on kodus.” Aga ei häält ega vastust. Nüüd lähan mina eeskoja ukse juure vaatama kes sääl õieti on. Aga mis ma näen: kaks noord prisked poisikest soovivad mulle head hommikud ja pigistavad sõbralikult minu kätt. Ma küsisin: “Poisid, kust teie tulete ja kes teie õige olete? Kas teie ei kuulnud kui mina teid tuppa käskisin astuta.” “Küll kuulsime” vastas pitkemb pois, “aga meie ei julgenud mitte.” - “Noh hea küll ma tahtsin tääda noored mehed, kust teie perit olete, sest mina vana inimene teid kumakit ei tunne?” “Mina olen,” vastas pitkem pois “tuule poeg, ja see siin minu sõber on külma isanda poeg. Meie käime kui kaks koolivenda sagetaste ühes.” “So so,” ütlesin mina, “vai teie noored mehed olete siis tuule ja külma lapsed. Kas vanemad tervise juures iseäranis vana külma pappa kellega mul linna reisil jaanuari kuul pahandus ette tuli.” “Olge terve küsimast” ütles külma poeg “pappa ei ole enamb peris terve, sest esimesel vebruaril oli suur sula ilma sest saatik põeb jalgu ja 10tal vebruaril lõi veel soe tõbi juure nüüd ei saa paljo enamb vootistki välja. Käisin pappale praego tohtri juures rohto otsimas ja Teie akna alt mööda minnes vaatsin ka sissi. Et see väga vara veel oli ja uksed lukkus sellepärast ei julgenud ka kopputata kuna nüüd oma sõbra tuule isanda poegega teel kokku juhtusin ja tema julges ust lahti teha ja Teie tuppa üle läve vaatata.” Mina vaatsin keik see rääkimise aeg noore mehe silmatese ja nägin valged ane sule pintslid ta käes. “Mis sa selle pintsliga teed mo pois?” küsisin mina. “Mis sul sääl käes on? Kas sina maalmeistri tööd ka oled õpinud?” “Oi jah, seda tööd mõistan mina väga hästi, ja sina vaatsid mo tööd täna homiku kaua aega imestates, kui sinu akna alt mööda läksin ja paari korda pintsliga üle ruudute tõmbasin. Viimseks mälestuseks maalisin Vana Viru pappa täna so toa aknad lilletega enne sügised ma enamb ei tule. Meie lähame keige vanematega igal kevatel ära põhjamaale sui korteri.” Nende sõnatega patsis külma poeg mo kätt ja läks. “Noh kas sina oma sõbraga ühtlasi ära ei läha” ütlesin ma tuule poeale. “Ei läha,” vastas pois. “Meie ei käi mitte iga kord ühes olgu siis kui vanemad ise meid asja tallituse pääle kahekeste saadavad.” “Mis asja pärast sina siis täna minu juure tulid? Või polnud sinul asja mitte mihastegi kui küsida tohin.” “Suurd asja mitte midagi vana Viru pappa” vastas pois. - “Isa ütles mulle kodus: “Kui sina teed käies kuskil näed ukse hooletuse pärast lahti jäetud olevad, siis liiguta ja lõgista ust, lükka lahti ja tõmba ligi, kuni majarahvas ära kuulevad ja ukse linki panevad. Siis tule tulema, ja seda olen ka mina pappa sinu uksega täna teinud, seni kui sina ise välja vaatama tulid ja meid ära nägid.” “Väga hea pois” ütlesin mina. “Kas sina seda ka ei jõua ära arjotata ega õpita et ukse ilma inimeste abita linki paned, see vähendaks inimeste vaeva.” “Ei kulla pappa seda ma moistan küll aga ei tohi mitte iialgi teha. Ukse liikutamine on üksi mul kästud ja ametiks andud. Ust linki panna tuule poeg ei või. Vaata mis kahjo ja õnnetus sellest sündita võiks kui seda teeksin. -
Ühes taluperes heidavad keik maja rahvas magama, jättavad õhtul akna ehk ukse pisud lahti et tuule lapsed keelmata võiksid sisse ja välja käja. Kui ma nüüd aknad ja ukse öösel kinni paneks, võttaks toas ehk karm kellega meie vainus elame inimesed öösel keik ära, nad peaksid halva õhu kätte keik jo surema. Tõiseks: teeksin mina oma voliga ühe ukse lahti mis ilusaste oli linki pandud võiks siga ehk koer öösel tuppa tungita ja rahulised magajad ära ehmatata ja une päält üles äratata. See oleks kõlbmata töö. Ainult hooletumaid inimesi pean mina pimetal ööl ukse lingi liigutamise ja vilistamisega valvamisele häratama.” “Soo soo, hea pois” ütlesin mina. “Kuidas vanemate käsi ka käib? Kas elavad tervise juures?” “Mõlemad tervet” vastas pois “elavad kaunis vaguviisi. Kevatel pääle jüripäeva ja sügisel pääle mihklipäeva siis on ka neil tööd väga paljo. Tuuleveskites käime siis jahvatama et inimesed ja loomad süüja saaksid. Tulevad nädalal lähavad mo vanemad ja vennad ilma meresse laevu sadamasse juhtima. Meie käime keik viis mailma jago läbi ja meil on peris kohad igas riigis ja igal maal kus võime vagusi elada ja ka vahel lusti pidada mida siis inimeste lapsed tormiks nimetavas. Meil on ka niisugune pass kaasas et keegi politsei meid kinni ei pea ega keelda ei või. Keik sauna urtsikud, lossid ja talumajad üle mailma on meil tääda, heile tulin ma Ahvrikast ja omme olen ma Ameerikas. Jumalaga Viru pappa Jumalaga” ütles mulle noormees ja oli kadunud. Ma panin oma toa ukse kinni ja imestasin tükki aega nende kahe lahke nooremehe lõbusa juttu üle, sest ma olin tükki targemaks saanud kui ma siitsaatik olin.

E 19482 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Seppa Mihklel kannadas ülekohud sest mõisa herra võttis ta talu ära, ning pani monakad asemele. Mihkel jäi vaesuse ja taga kiusamise pärast peast nõdraks, ja ühel sui ommikul leidis teda ta enese naene Mari sauna pääle minnes sõlgpuu küljes rippumas. Ta oli meele segatuses oma elule poomise läbi otsa teinud.
Koguduse õpetaja kes lahutust oskas teha lamaste ja sikkute vahele oli teda väljas poole suru aeda lasknud maha matta. Aga Mari süda tahtis lõhkeda. Esitiks sellepärast, et koht käest ära võeti kus ta vanemate vanemat jo mitmest põlvest saatik olid elanud ja tõiseks sellepärast et õpetaja ta mehe surnud kiha väljaspoole kogutuse surnuaeda laskis maha matta.
Teab keegi selle südame valu vasto rohtu see siis õppetagu temale seda, siitsaatik pole ta veel kuskilt tröösti leidnud. Sest vanasõna ütleb: “Ligimese häda on puu küljes.”

E 19484/5 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Sääl elas 1890 aastal üks õnnelik paar inimesi neil oli raha ja kraami koormate kaupa kogutud ei täädnud seda ilmaski enamb uskuta et puudus veel kord ilmas elates neile kätte tuleks. Aga ühel ööl põles nende maja ja muud hooned et ise särgi väel ja alasti oma lastega tulest pääsesid. Maja oli rendi maja mida küll mõisa üles ehitas ja tõisele ära rentis. Endised õnnelikud inimesed elavad nüüd ühe vihu sauna urtsikus kellel õiget ust ega akkend eest pole, nuttavad oma õnneligu elu surmani. Ka pole siin ilmas enamb aitajat kätt, kes neid endisele õnneligu elule aitaks.
Et niisugused õnnetused alati juhtuvad on enne meid juhtunud ja saavad pärast meid ka juhtuma, siis on väga tarvis igal ühel ettevaatust ja valmistust iga juhtumise ja õnnetuse vastu. Näituseks: kes oma surma vasto ennast igapäev valmistab, sellele ei tule surm healgi kogemata. Moned õnnetused lastakse Jumalast inimeste pääle tulla, et see neile nende südame uhkuse pärast väga tarvis on. Ning jälle tõised õnnetused tulevad inimeste pääle oma hooltuse ja ette vaatamata oleku pärast. “Hoia ise siis hoiab ka Jumal” ütleb vanasõna. Ja oma hoidmine ka üksi ei haita kui ise hoiad ja Jumala habi sinna juure ei pruugi ega Jumalat ei palu et ta sind võttaks hoida ja kaitsta.
Kes keik risti ja vaeva siin ilmas kannatavad jõuavad seda kergemine ära kanda, kui nad oma lootust keige vägevama Jumala pääle toetavad.

E 19485/9 (9) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Vaat mina olin mõisa mees
Ja elasin uhke lossi sees.
Ma elasin K. mõisas Villandimaal aastal 1860. Ning sain sääld ümber kaudu talupoegatega hästi tutvaks ja sõbraks. Kus iial talute paigus ristsed, pulmad ehk mattused peeti sinna paluti ka mind siis osa võtma, ja mina polnud sugugi niisugune mees kes kutsumist ära põlgas ehk uhkuse pärast ei tulnud, et minulgi sel aeal nago keigitel mõisa meistel kübar ühe külje pääl, ja käed püksi taskus seisid, see pidi jo nõnda olema, muidu poleks mind talupoead tähele pannud ega auustanud. -
Et K. mõisas sakslased sel aeal moonamehed olid ja mina nende käest ka paari kants kuuti ja unter juuti ära õppisin. Noh siis olin mina jo keige talupoegate tääda peris sündinud sakslane kes eesti keeld vaevalt purssis. Aga peris õigust üttelda olin ma U. valla saunamehe poeg keda keegi ei täädnud. Ja mis neil ka seda tarvis tääda oli, see oleks moo au külgi puudunud ja rahva silmis tükki alandanud, kes sel aeal saksa meistest paljo lugu pidasid ja omasugusid põlgasid. -
Kui mina K. mõisas paar aastad ära elasin sai eesti keel minule kaunis selgeks, et sõbratele voisin juttustata kus pool Saksama pealinn Perliin seisab. Et ta Pernust veel hea tük maad põhja pool ja Paidest vasto ommikud seisab et kuulus Reini jõgi mitte Villandist Talina poole sõites üle 50 versta kaugel ei voi olla, sest Prantsuse riigi piir tulla vastu ja Rein olla just piiri pääl. Õnneks polnud selle pidu pääl sekord inimest kes Talinas oleks käinud ja minu juttu plaanile kriipsu pääle tõmbanud. Ka huntitest ja tontitest täädsin mina mõndagi paeatata mida vanemad ja lapsed tähelepanemisega päält kuulasivad. Ka oli K. mõisa oma lossi, matmise kabeli ning puiestiguga rahva juttus jo ammust aeast saatik kuulus tondite pesapaik. Kuis vana krahv noord herrad eest otsa sugugi ei lasknud öösel magata, ning ka peris päise päeva aeal puiestegus poea järele oli samunud. Ehk küll poeg täädis et isa kabelis igavest und puhkab. Ta tõmbanud mõõga tuppest ja virutanud näitusele pihta, aga pärast lööki näinud poeg et nõitus jälle taga selja seisnud ja nõnda juhtunud alati ööse kui päeva kuni noor härra ära tüdinud ja metsaisandad palunud ööseks lossi pääle oma seltsi magama tulla. See oli nüüd rahva täädus, ja rahva jutt K. mõisa herraste kohta, kus ma elasin et selles juttus küll ainustki sõna tõtt ei olnud. Mitmet küsisivad ka minu käest asjalugu järele. Ma naersin selle pääle ega vastanud ühtegi. I Mis täädsin mina oma sõbratele niisuguse rahva rumala tehtud juttu pääle vastata ja II oleksin mina ka asja lugu õiendata katsunud, poleks ka mind keegi uskunud. Mo sõbrad ise kostsid minu eest: “Tahoju moistmatta inimesed. Kas tema kui herra teener seda keik voib välja lobiseda mis ta mõisas näeb ja kuuleb, päälegi voib olla on härra talle seda kangeste ära keelnud. Jätke teda oma küsimistega rahule.” Ja mind jäeti ka siis rahule. Viimaks sigines mul mõtte rahva kartust ja juttu tontite ja kodu käiate kohta veel suurendata, et ennast selle läbi vaimute kangelaseks ülendata, ja rahvale näitata, et minul kui eht Saksamaa mehel küllad julgust on selle koha pääl elada kus võinud käsitsi teekäiate kallale kippuvad. Seda tegin ma selle läbi et ühte kõrtsust tulejad purjus meest, kes minule kesk öö aegus mõisa õues vankriga hobusaga vastu tuli ja ise vankris tukkus, habet pidi tuttistasin. Mis üle mees silmad lahti lõi väga kohkus ja kiireste sõitma hakkas. Varsi oli jutt rahva seas et vana Kurat P. Jaagule mõisa õues vastu tulnud ja teda habet pidi vankrist maha tassinud ja järve tahtnud vedata. Mees on veel saanud “Meie Isad” lugema hakkata ja siis on paha vaim akkanud taganema kuni tiigi ääreni silmad põlenud peas kui tule leegid. Oleks üks tõine inimene olnud, see oleks hirmu pärast ära surnud. Aga vana Jaak naljalt Kuratid veel ei karda. Veel ühe tõise tükki tegin mina et rahva kartust kasvatata. Ma läksin ühel talvisel ööl puiestigu kus maantee mööda käis, ronisin tamme arute vahele ülesse kus üks ristikheina kuhi ligital oli. Lugeja saab isigi aru ei mina sääl puu otsas hallivatti mihi jänesaid vahtisin kes ristikheina kuhja söömas käisivad. Varsi tuli üks, ja pauk käis, jänes langes ning mina jäin liikumata tamme arute vahele, tõist ja kolmandamad veel hootama. Isi mõtlesin vaest tuleb moni teed mööda ja võttab lastud jänessa ülesse. Tulgu tulgu ja võtku, saab ometa näha kus niisugune mees on, kes selles tontite kartetavas kohas julgub seda tiha. Kui ma alles nõnda mõtlesin oli mees ree hobusega sääl, sõitis orust ülesse, nägi varsi lastud jänest lumise tee pääl, kargas maha ja napsas lastud jänese pihku. Mina puu otsast koleta häälega karjuma: “Ära puutu, ära puutu.” Mees oli julge küllad, et esimesel silmapilgul jänest käest maha ei virutanud. Voi tuli see liiast ehmatusest, ta akkas ümberringi vahtima, aga ei näinud ühtegi. Kui ma nüüd tõistkorda karjusin: “Viska maha, viska maha,” virutas ta jänessa vasto maad ja jäi seisma. Nüüd ta seisis tükki aiga nago post ja vahtis oma ümber ringi. Siis napsas ta jälle jänessa ülesse ja nago näha tahtis ree pääle karata ja sõitma akata. Mina seda nähes, et nüüd lastud looma tõeste vandlane ära viib, akkasin veel koletama häälega karjoma: “Ära puudu, ära puudu, viska maha, viska maha.” Nüüd oli mehekesel vesi ahjus, ta virutas jänessa vasto maad, kargas reepääle, et sellest koletast kohast minema saaks. Piitsa hoobid vaese looma pihta kostsid mulle veel mitme versta kauguselt kõrvatese ja mehekesel oli vist suur rõõm, et terve nahaga tontite küüsist ära pääsis. - Mõne päeva pärast jooksis jutt läbi valla ja ulatas ka mõisasse et vana Kurad ise olevad ennast jänesaks muutnud, ning N. Andressale kes teda tee päält tahtnud üles võtta, kommetid mänginud. Tõine tont on teda oiatanud, et ta vaene mees teda täädmata jänessa pähe pole saanud ära varastata. Kes teab mis vana sarvik minuga oleks võtnud teha. Kui ma teda ree pääle oleksin võtnud ja kabeli varikust temaga oleksin läbi sõitnud. Nõnda rääkis mees ise ja mitmed tõised. Kui minul jänes joba ammugi praatetud ja söötud oli.

E 19489/95 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Hea südamega inimene.
Õnnis on see inimene kellel hea süda on. Kui lahke ja rõõmus on tema pale. Kui rõõmulik naeratamine lehvib alati tema uulde ümber. Tal ei ole kunagi paljo muret ega kurbtust ta naerab keigile vasto kellega tal elu teel kokku juhtumist ehk tegemist on. Mis üle tigeta südamega inimesed vihastavad ja jonni tõine tõisega aeavad sellest lahke ja hea südamega inimene ei pane tähelegi. Ta lähab siit ilma elust läbi kui leppase reega kuna tigetad nägo kärbsed igas asjas tõrva pääl kinni on. Mis nüüd Jumal tenu viga elata ütleb hea südamega inimene nüüd on koolid ja kohtud nõnda targaste sissi säetud et ülemb võimu mees alamale enamb midagi ei voi teha. Kui hea südamega inimene saunamees on, siis on ta saun ülearu suur uhke ja tore ta enese meelest. Ta kõnnib puhtad riited seljas ümber oma sauna ja on ütlemata rõõmus, et Jumal temale niisuguse vaikse ja kena elamise koha on juhatanud. Ta on rõõmus oma abikaasa ja laste üle mis Jumal temale kinkinud ja soovi, et ta kaua nende keskel viibiks ja paljo rõõmupäevi maitseks. Ühest niisugusest kallimeelelisest mehest tahame siin alamal moned sõnad rääkita:
Ta astus 1840 aastal kroonu teenistusesse väga rõõmsa ja lahke meelega nago oleks ta oma sõbrate seast paariks päevaks ära läinud nii ilma kurbtuseta oli tema süda, ehk ta küll täädis et enne oma isamaale tagasi ei pääsenud kui 25 aastad liisu võtmise päeavst saatik taga selja oli. “Eks Jumal aita mind jälle tagasi mo vennad ja vanemad kui see tema tahtmine on, ärge muretsege midagi.” Nõnda trööstis ta veel tõisi. Ja Jumal on armulikult aitnud, nüüd on ta vana raukakene, on päält 30 aastad jo omaksite keskel tagasi. 25 teenitud aastad on ammugi selja taga aga ikka sesama lahke meel ja hea süda mis siis oli kui veel noormees oli. Ka nalja juttu oskab vanakene puhuda kui joone pääle saab ja tõised nooremad teda sunnivad. Ma sain ka kogemata kord sinna seltsi sekka kus vana juttu puhus jutt algas nõnda:
See oli 1848. aastal kui meie armuline keiser Austria keisrile abi andis siis teenisin mina jo 8. aastad. Meie ülemb andis meile käsu kätte Vingria sõtta (Ungru) mars ja meie pattaljoonid akkasivad Vingria maa poole astuma, Sai külma ja palavad selle reisi pääl tunda aga siiski saime Jumal tänatud enamiste keik tervisega perale. Mina küll tule ette ei saanud, olin kindrali tentsik ja kui tarvis käisin vaest kirjaga ülema kindrali juures oma ülema kirjo sinna viimas. Ühe niisuguse reisi pääl juhtus mul see äppardus et kui ühes kõrtsus pengi pääle istusin jalgu puhkama kus üks mustlaste riite komps mul ala juhtus, kus pehmemb näitis istuta, mustlased olid ise kõrtsi letti kambris, ja purjotasid sääl kangesti. Ma ei täädnud midagi õnnetusest aemata, et ma mustlase lapse pääle olin istunud, kes sinna riiete räbalate sissi oli mässitud ja keda mina oma istumisega varsi ära lämmatasin. Oh see kisa ja kära oli hirmus suur kui mustlased keik mo ümber kogusid ja siduta tahtsid et ma nende väetima lapse olla surnuks istunud. Küll palusin vastu, et mina seda ei täädnud et selle kompsokese sees lapsukene pidi olema, aga kes sellest hoolis akkasivad mind omakohtu ette vedama mis viis versta mo teeld kõrval öelti olevad. Aga mina näitsin neile oma kirja ja seletasin et mul tunni aega viita ei ole vaid ma pean oma ülema kirjaga punktipäält kuidas käsk andud, sääl olema ja palusin neid endaga ühes ligi tulla, et sõaväe ülemb ka lapse kahjo mõistab seletada. Nad olivad sellega rahul ja neli mustlast samusid siis ühes minuga ülema ette. Aga sääl teeääres oli kattuliku kirrik kust minu tee mustlastega nüüd mööda läks ma palusin mustlasi et nad mind kiriku palvele lubaksid, mida nad viimaks ka lubasid. Ma läksin suurest uksest sissi ja lugesin “Meie Isa” ennast ikka rahva vooluga allapoole nihutates, et käärkamri uksest välja pääseks ja punuma voiksin panna. Kui viimaks suure pigistamise ja tõukamisega sinna sain ja jo käärkambri uksest välja tahtsin lippata nägin et kaks mustlast sääl ukse juures vahti pidasid, mis pääle ma ennast tagasi tõmasin ning jälle tultud teed suure ukse juure nihutasin sääl siis nägin ka jälle tõist mustlast ees olevad. Oli näha, et nad mind oolega olid vahtimas et ma ära lippama ei pääseks. Aga mul oli siiski see nõu pakku pugeta aga ei täädnud isigi kuhu. Ma siis läksin üles koori pääle ja tahtsin mustlasi seega petta et mind arvaksid ära olevad põgenenud. Koori akna üle tahtsin vaatata kas mustlasi veel suure ukse juures on aga uks ei paistnud mulle hästi silmi. Arvata sülda kaks vois akken kõrgel olla kust ma oma vahtisid silmitsesin ja kimp juudi naisi olivad selle akna all istumas. Kui ma nüüd jo kolmandad korda üle akna tahtsin alla vaatata ja oma kiha üle poole välja sirutasin kukkusin ma ülepea alla ja lõin oma saapa kontsaga juudi naesele kesket pea lage, et see sinna samasse paika surnuks jäi. Oh seda uut kisa ja kära mis nüüd sündis keik kiriku täis rahvast tormasid minu kui kurjategia kallale ja tahtsivad mind vangi torni viia mida neli mustlast mitte ei lubanud. Ära seletates, et nad mind väe ülema ette oma lapse tapmise pärast viivad. Noh see oli jällegi juutitel uudis kuulda, et mina jo enne tapja olin. Selle pääle tahtsivad nad mind nüüd väe kombel kinni siduta ja torni viia aga ma näitasin neile oma kirja et veel versta kümme maad on kus see kiri saab ära antud mida ainust silmapilku ei tohi säetud tunnist üle lasta minna. Tahte minu ülema ette tulla kus teie asjad õiendud saavad, siis tulge minuga ühes ja neli juuti tuli meiega ühes. Nüüd oli meid 9 meest ülema ette minemas mo süda värises sees selle pääle mõtteltes. Kuis viisi ma vaene kroonu mees sellest kimbatusest lahti pääsen, aga polnud suurd viga ühtegi. Ma korjasin teepäält veiksid kivi kuulikesi oma karmani et kodus nendega hea oleks püssi puhastata. Need klõgisesid minul karmanis kui mustlase ja juudi karjaga oma kirjaga kindrali adjutanti ette jõudsin sest kindrali herra oli ise välja sõitnud. Mustlased ja juutid kohe adjutantile oma häda kaebama arvates, et see just kindrali herra ise ongi. Aga adjutant käratas neile pääle, käskis välja minna ja oota. Nüüd selletasin ma temale kus asjalugud mustlaste ja juutitega iust seisid ja et mina mitte meelega neile mingisugust kurja pole teinud. Õnneks juhtus et sakslane seekord meie ülema kindrali adjutant oli, kes minu käest maksu lootis saada kui mind mustlastest ja juutitest lahti pästab. Päälegi kuulis ta minu taskutes kivikeste klõginad arvates et sääl paljo raha pidi olema, sellega pettis iseennast. Ta kutsus esiti mustlaset ette ja kuulas neid üle. “Noh, see pole soltati süü et lapse pääle istus. Mikspärast teda kõrtsi pengi pääle siis panite kus teekäiad istuvad, ja mikspärast kohe ei üttelnud kui soltad lapse pääle istus.” “Meie purjutasime” vastasivad mustlased. “Mis, teie ise purjotasite ega näinutki kui soltad teie lapse pääle istus ja teda ära lämmatas.” “Auulik herra kust meie seda voisime näha meie nägime ainult et laps oli surnud ja kes vois muu teda surmanud olla kui soltad, sest muud inge ei olnud sse kord kõrtsis.” -
“Mis teil oli kaebamist eebramehed?” küsis nüüd adjutant juutite käest. “See soltad tappab meie naese kiriku ukse ees ära, tema sadab inimese selga ja lööb saapa kontsaga tal pea lõhki.” “Kas soltad meelega voi kogemata seda tegi?” küsib adjutant. “Kust mina seda tiiab” ütleb juut “ta peab see surnud naene mulle velja maksma.” “Keik juutid ja mustlased kasige välja oma loriga.” Ja kui nad seda käsku veel ei kuulnud said nad adjutanti käest mone kolaka ja tänasid õnne et plagama said. Nüüd sai mulle kiri tagasi viia kirjotud ja kätte antud. Ja adjutand ütles lahkeste: “Va vend, ma olen sind nüüd juutitest ja mustlastest lahti pästnud, nüüd taavai tengi?” “Mul ei ole poolt kopikad” vastasin mina “annaksin heameelega.” “Mis, sul ei ole? Mikspärast valetat, ma kuulsin et sul raha karmanis kõlises.” Ma võtsin mõned kivikesed karmanist välja ja näitasin neid temale. Selle üle sai ta väga vihaseks ja hüüdis: “Ah tobe turak.” Andis minule russikaga kolaka kuklase. Ja ma katsusin, et tulema sain. Tänasin Jumalat keige eest ka selle hoobi eest mis adjutanti käest sain, sest selle läbi sain targemaks et sestsaatik enamb kui kuskil käesin kõrtsi sissi ei läinud ega tilka viina oma suu sissi ei võtnud mis ma enne nii väga armastasin. Ja kust mulle keik õnnetused sigisid. Ja sõbrad teie teate jo keik et ma oma sõna olen pidanud.

E 19489/95 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Hea südamega inimene.
Õnnis on see inimene kellel hea süda on. Kui lahke ja rõõmus on tema pale. Kui rõõmulik naeratamine lehvib alati tema uulde ümber. Tal ei ole kunagi paljo muret ega kurbtust ta naerab keigile vasto kellega tal elu teel kokku juhtumist ehk tegemist on. Mis üle tigeta südamega inimesed vihastavad ja jonni tõine tõisega aeavad sellest lahke ja hea südamega inimene ei pane tähelegi. Ta lähab siit ilma elust läbi kui leppase reega kuna tigetad nägo kärbsed igas asjas tõrva pääl kinni on. Mis nüüd Jumal tenu viga elata ütleb hea südamega inimene nüüd on koolid ja kohtud nõnda targaste sissi säetud et ülemb võimu mees alamale enamb midagi ei voi teha. Kui hea südamega inimene saunamees on, siis on ta saun ülearu suur uhke ja tore ta enese meelest. Ta kõnnib puhtad riited seljas ümber oma sauna ja on ütlemata rõõmus, et Jumal temale niisuguse vaikse ja kena elamise koha on juhatanud. Ta on rõõmus oma abikaasa ja laste üle mis Jumal temale kinkinud ja soovi, et ta kaua nende keskel viibiks ja paljo rõõmupäevi maitseks. Ühest niisugusest kallimeelelisest mehest tahame siin alamal moned sõnad rääkita:
Ta astus 1840 aastal kroonu teenistusesse väga rõõmsa ja lahke meelega nago oleks ta oma sõbrate seast paariks päevaks ära läinud nii ilma kurbtuseta oli tema süda, ehk ta küll täädis et enne oma isamaale tagasi ei pääsenud kui 25 aastad liisu võtmise päeavst saatik taga selja oli. “Eks Jumal aita mind jälle tagasi mo vennad ja vanemad kui see tema tahtmine on, ärge muretsege midagi.” Nõnda trööstis ta veel tõisi. Ja Jumal on armulikult aitnud, nüüd on ta vana raukakene, on päält 30 aastad jo omaksite keskel tagasi. 25 teenitud aastad on ammugi selja taga aga ikka sesama lahke meel ja hea süda mis siis oli kui veel noormees oli. Ka nalja juttu oskab vanakene puhuda kui joone pääle saab ja tõised nooremad teda sunnivad. Ma sain ka kogemata kord sinna seltsi sekka kus vana juttu puhus jutt algas nõnda:
See oli 1848. aastal kui meie armuline keiser Austria keisrile abi andis siis teenisin mina jo 8. aastad. Meie ülemb andis meile käsu kätte Vingria sõtta (Ungru) mars ja meie pattaljoonid akkasivad Vingria maa poole astuma, Sai külma ja palavad selle reisi pääl tunda aga siiski saime Jumal tänatud enamiste keik tervisega perale. Mina küll tule ette ei saanud, olin kindrali tentsik ja kui tarvis käisin vaest kirjaga ülema kindrali juures oma ülema kirjo sinna viimas. Ühe niisuguse reisi pääl juhtus mul see äppardus et kui ühes kõrtsus pengi pääle istusin jalgu puhkama kus üks mustlaste riite komps mul ala juhtus, kus pehmemb näitis istuta, mustlased olid ise kõrtsi letti kambris, ja purjotasid sääl kangesti. Ma ei täädnud midagi õnnetusest aemata, et ma mustlase lapse pääle olin istunud, kes sinna riiete räbalate sissi oli mässitud ja keda mina oma istumisega varsi ära lämmatasin. Oh see kisa ja kära oli hirmus suur kui mustlased keik mo ümber kogusid ja siduta tahtsid et ma nende väetima lapse olla surnuks istunud. Küll palusin vastu, et mina seda ei täädnud et selle kompsokese sees lapsukene pidi olema, aga kes sellest hoolis akkasivad mind omakohtu ette vedama mis viis versta mo teeld kõrval öelti olevad. Aga mina näitsin neile oma kirja ja seletasin et mul tunni aega viita ei ole vaid ma pean oma ülema kirjaga punktipäält kuidas käsk andud, sääl olema ja palusin neid endaga ühes ligi tulla, et sõaväe ülemb ka lapse kahjo mõistab seletada. Nad olivad sellega rahul ja neli mustlast samusid siis ühes minuga ülema ette. Aga sääl teeääres oli kattuliku kirrik kust minu tee mustlastega nüüd mööda läks ma palusin mustlasi et nad mind kiriku palvele lubaksid, mida nad viimaks ka lubasid. Ma läksin suurest uksest sissi ja lugesin “Meie Isa” ennast ikka rahva vooluga allapoole nihutates, et käärkamri uksest välja pääseks ja punuma voiksin panna. Kui viimaks suure pigistamise ja tõukamisega sinna sain ja jo käärkambri uksest välja tahtsin lippata nägin et kaks mustlast sääl ukse juures vahti pidasid, mis pääle ma ennast tagasi tõmasin ning jälle tultud teed suure ukse juure nihutasin sääl siis nägin ka jälle tõist mustlast ees olevad. Oli näha, et nad mind oolega olid vahtimas et ma ära lippama ei pääseks. Aga mul oli siiski see nõu pakku pugeta aga ei täädnud isigi kuhu. Ma siis läksin üles koori pääle ja tahtsin mustlasi seega petta et mind arvaksid ära olevad põgenenud. Koori akna üle tahtsin vaatata kas mustlasi veel suure ukse juures on aga uks ei paistnud mulle hästi silmi. Arvata sülda kaks vois akken kõrgel olla kust ma oma vahtisid silmitsesin ja kimp juudi naisi olivad selle akna all istumas. Kui ma nüüd jo kolmandad korda üle akna tahtsin alla vaatata ja oma kiha üle poole välja sirutasin kukkusin ma ülepea alla ja lõin oma saapa kontsaga juudi naesele kesket pea lage, et see sinna samasse paika surnuks jäi. Oh seda uut kisa ja kära mis nüüd sündis keik kiriku täis rahvast tormasid minu kui kurjategia kallale ja tahtsivad mind vangi torni viia mida neli mustlast mitte ei lubanud. Ära seletates, et nad mind väe ülema ette oma lapse tapmise pärast viivad. Noh see oli jällegi juutitel uudis kuulda, et mina jo enne tapja olin. Selle pääle tahtsivad nad mind nüüd väe kombel kinni siduta ja torni viia aga ma näitasin neile oma kirja et veel versta kümme maad on kus see kiri saab ära antud mida ainust silmapilku ei tohi säetud tunnist üle lasta minna. Tahte minu ülema ette tulla kus teie asjad õiendud saavad, siis tulge minuga ühes ja neli juuti tuli meiega ühes. Nüüd oli meid 9 meest ülema ette minemas mo süda värises sees selle pääle mõtteltes. Kuis viisi ma vaene kroonu mees sellest kimbatusest lahti pääsen, aga polnud suurd viga ühtegi. Ma korjasin teepäält veiksid kivi kuulikesi oma karmani et kodus nendega hea oleks püssi puhastata. Need klõgisesid minul karmanis kui mustlase ja juudi karjaga oma kirjaga kindrali adjutanti ette jõudsin sest kindrali herra oli ise välja sõitnud. Mustlased ja juutid kohe adjutantile oma häda kaebama arvates, et see just kindrali herra ise ongi. Aga adjutant käratas neile pääle, käskis välja minna ja oota. Nüüd selletasin ma temale kus asjalugud mustlaste ja juutitega iust seisid ja et mina mitte meelega neile mingisugust kurja pole teinud. Õnneks juhtus et sakslane seekord meie ülema kindrali adjutant oli, kes minu käest maksu lootis saada kui mind mustlastest ja juutitest lahti pästab. Päälegi kuulis ta minu taskutes kivikeste klõginad arvates et sääl paljo raha pidi olema, sellega pettis iseennast. Ta kutsus esiti mustlaset ette ja kuulas neid üle. “Noh, see pole soltati süü et lapse pääle istus. Mikspärast teda kõrtsi pengi pääle siis panite kus teekäiad istuvad, ja mikspärast kohe ei üttelnud kui soltad lapse pääle istus.” “Meie purjutasime” vastasivad mustlased. “Mis, teie ise purjotasite ega näinutki kui soltad teie lapse pääle istus ja teda ära lämmatas.” “Auulik herra kust meie seda voisime näha meie nägime ainult et laps oli surnud ja kes vois muu teda surmanud olla kui soltad, sest muud inge ei olnud sse kord kõrtsis.” -
“Mis teil oli kaebamist eebramehed?” küsis nüüd adjutant juutite käest. “See soltad tappab meie naese kiriku ukse ees ära, tema sadab inimese selga ja lööb saapa kontsaga tal pea lõhki.” “Kas soltad meelega voi kogemata seda tegi?” küsib adjutant. “Kust mina seda tiiab” ütleb juut “ta peab see surnud naene mulle velja maksma.” “Keik juutid ja mustlased kasige välja oma loriga.” Ja kui nad seda käsku veel ei kuulnud said nad adjutanti käest mone kolaka ja tänasid õnne et plagama said. Nüüd sai mulle kiri tagasi viia kirjotud ja kätte antud. Ja adjutand ütles lahkeste: “Va vend, ma olen sind nüüd juutitest ja mustlastest lahti pästnud, nüüd taavai tengi?” “Mul ei ole poolt kopikad” vastasin mina “annaksin heameelega.” “Mis, sul ei ole? Mikspärast valetat, ma kuulsin et sul raha karmanis kõlises.” Ma võtsin mõned kivikesed karmanist välja ja näitasin neid temale. Selle üle sai ta väga vihaseks ja hüüdis: “Ah tobe turak.” Andis minule russikaga kolaka kuklase. Ja ma katsusin, et tulema sain. Tänasin Jumalat keige eest ka selle hoobi eest mis adjutanti käest sain, sest selle läbi sain targemaks et sestsaatik enamb kui kuskil käesin kõrtsi sissi ei läinud ega tilka viina oma suu sissi ei võtnud mis ma enne nii väga armastasin. Ja kust mulle keik õnnetused sigisid. Ja sõbrad teie teate jo keik et ma oma sõna olen pidanud.

E 19496/502 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Esimene kelm.
12. augusti kuupäev 1848 oli kätte jõudnud. Rahva hulgad hobustega ja jala tõttasivad laadale mis 15 augustil Villandi kreisis Helme mõisa juures igal aastal peetakse. Paljo tuuakse sinna loome igast küljest kokku, ning paljo tuleb ka lihimikuid Riiast, Talinast, Narvast, ning Peeterburgist. Paljo loomi saab sääl ostetud. Siiski juhtub ka seda. Et moned ei tea kui kalliks oma looma peavad, miski hinna eest ei ratsi ära anda ja koguni viimaks veel loom vankri küljes tagasi koio poole samuvad. Ilm oli sel nimetud õhtul soe ja taevas selge. Tähed paistsivad kui küündlakesed sinisest taeva võlvist, paks suuru vaip oli ennast oru sissi kokku kogunud, nõnda et Helme vana linna vai lossi kantsid kui mustad tondi kogud oma lõpmata kõrgid päid taeva poole sirutasid. Ma olin neidt kantsitest oma lapse põlves mondagi kuulnud. Kuidas sääl lossi alune mägi keik alt õõnes olevad, et inimene voida kes julge südamega on kül sisse minna, aga mitte enamb välja saada. Et sääl vanad sarvilised ise alalist asu paika pidata oma raha püttite juures, mis sõdate aeal paljo sinna mäealuste vikate sissi olevad ära peitetud. Ma uskusin seda keik tõe kombel kui poisikene. Rõõm ja ehmatus täitis nüüd koraga minu rinda kui tondi kõrtsi poole mäe rinnakust esimesest õõnest teest mööda ülesse läksime mo silmad olivad selle kooba suu poole vahtimas kas mõnda sarvilist ei peaks sääl näha olema, aga vist öö pimetuse pärast ei saanud ma kui uudis imuline midagi näha. -
Varsi olivad lossi varemed meie taga selja, ja meie jõudsime lageta nurme pääle kus joba eemalt tuled vasto paistsivad ja rahva kisa ja loomate ammumine kaeas. See oli nüüd siis see ootetud laada plats. Minu isa pästis hobuse vankri eest lahti, meie sõime õhtu sööki ning soendasime ennast pärast maha tehtud tule ääres. -
Üks eesti mees, teda voib nõnda nimetata ta riete järele, et tal must Viljandimaa nööritega särk seljas oli ostis sääl tule ääres laada rahva käest sikka nahku. See ongi see lugu mis mina sääl kui poisikene immeks panin ja mis minu tähelepanemist selle aegse ja nüüdse aea ostmise ja müümise pääle juhib, ja nattuke mõtlema sunnib.
Nahku osteti kokku keik see õhtu kuni poole ööni, aga raha ei maksetud mitte ühele aindsamale oma kauba eest õhtul kätte. Igale naha toojale anti käsk, kui päike tõuseb oma raha järele tulla, aga ise meeles pidata paljo nahka ta oma müüjale toonud ja paljo inda tellinud. Seda uskusid kaupmees, ja seda uskusid naha müüjad. Homiku tulid raha saajad ja keigile makseti raha nende eneste ütlemise pääle kaupmehe poolt välja. Et keik ilma kavaluseta sündis, näeme sellest et kellegi, ei kaupmehel ega müüjatel mingisugust sõna vahetust ega ütlemist ette ei tulnud. Keik naha müüjad saivad oma raha ilusaste kätte ja läksivad rahulise südame ja rõõmsa meelega ostja juurest minema. Oi usku mõtlesin mina kui poisikene, seda asja toimetust keik päält vaatates. Lugeja märka sellest meie rahva usaldust. Üks tõise vastu. See oli veel nende südames nago üks täht paistmas nende endisest muistsest kindlast meelest. Olgu kui pitkalt see veel edasi kestis tahan varsi seletata. Kümme aastad iljemb 1858. oli jällegi Helme mõisa juures laat ja mina kui täiehealine noormees, tõttasin ka oma kaubaga sinna. Mitte enamb kui tontite ja lossi mäe aluste varanduste unistaja, vaid nago tõsine täis eluküpsusega mees, kes kedagi luule juttu tontitest ega mäe alustest varandustest enamb ei usu, ega luule kuiotustest ennast enamb petta ei lase. Minuga ühes olivad ka laadale tulnud, minu auuväärt vana isa V. vallast K. Aadu. Igal ühel oli oma härg ehk lehm ära anda, ja igamees mõtles omas südames kuidas ta homikul keige paremine kaubaga korda saaks. Laadale jõudes põles jälle tuluke maas nägo see kümme aastad tagasi oli. Ka sikka naha kaupmees ei puudunud kes tule ääres nahku kokku ostis. Oli see seesama kaupmees kes kümme aastad tagasi sellesama koha pääl nahku ostis ehk keegi tõine, seda ei täädnud mina üttelta, aga ilma üles kirjutamata ka temagi nahku ostis ja käskis igad nahka müüjad ommiku kui päike tõuseb raha järele tulla. Heakene küll vana visuri mees ja pettis K. Aadu kes kaheksa aastad V. mõisas vahimehe ametid pidanud ning sääl keik pahad kombed selkeks õppinud (nõnda kui ma asjalugu mone aasta pärast nimetud juhtumist selgeste tääda sain) pannud keik seda naha ostmist öösel teravaste tähele et ligemese varandusest omale kasu ja õnne püüda. Varsti olnud tal kuri nõu valmis. Ta võrukael läinud kui meie ales veel magasime enne päikese tõusu kaupmehe juure ja perinud raha, ilma et ta õhtul ainust nahka oleks müünud. Kaupmees öelnud: “Päike on alles üles tõusemata, miks sa nii vara tulid? Aga et ma sind tagasi ei taha saata, siis täidan so soovi. Paljo nahka tõid sina õhtal? Ja kallis oli kokku nende hind?” “Mul oli neli nahka ja üks rubla maksis tük, kokku neli rubla” vastanud K. Aadu julgeste. “Oitku Jumal selle eest, et keegi meie rahva seas valetama ega tõise oma varastama ei akka” öelnud veel nago tõenduseks naha ostja meest silmitsetes. Aga K. Aadu teinud tõe näo ja öelnud: “Mis teie mõttesse tuleb kaupmees. Ma võin selle pääle vanduta, et ma teile õhtul 4 nahka nelja rubla eest olen toonud. Enne päikese tõusu tulin ma sellepärast, et oma lehma õhtul lihunikule ära müüsin ja päeva tõuse aeal raha järele pean minema. “Hea küll” öelnud kaupmees. “Võtta oma raha ja mine miks sa asjata nii palju sõnu raiskat.” Ja kelm läks. Päike tõusis ja raha saajad ladusid keigilt poolt kokku raha saama, kellele raha välja makseti selle jago nahku võeti õhtusest kihist välja nii paljo kui oli öelnud ja panti tõisi kihti kuni viimsed raha saajad lopesid ja nahad keik tõises unikus seisid, kaupmees pani raha kotti taskuse ja kuuldi ütlevad: “Nüüd on 520 nahka ostetud, tarvis voorimehed võtta pääle laduta ja Riia poole minema akkata.” - “Tere omikust kaupmees. Ärge pange pahaks et iljakse olen jäänud. Tulin ka oma raha järele sest õhtul müüsin teile neli nahka nelja rubla eest.” Kaupmees ehmatates: “Mis juttu sa aead ära tee nalja, raha on keigetele müüjatele välja maksetud, sa näed ise et õhtuses ladus enamb ainust nahka pole.” Mees tõendas vandega, et ta mitte tühja juttu ei räägi, ja palus siis viibimata oma raha kätte, mis ka kaupmees paha meelega tegi. Mitte sellepärast, et temale sellest rahast oleks nii suur kahju olnud, vaid sellepärast et tema oma sugurahva seas tänini niisugune ime lugu, vargus ja petmine sündinud. See jutt mis naha ostjaga sündinud lagunes välgu kiirusega üle terve laada platsi laiali. Ja paljote suust oli kuulda. Niisugune kõlvatu inimene pole enamb väärd, et Jumala päike, ta pääle paistab. Kui niisugused hirmsaid inimese loome nüüd meie oma rahva sekka sigineb, kes tohib siis veel midagi osta, ehk midagi tõisele müüja ja rahval oli oma jago õigust nõnda rääkita 1895 mil ma seda sündinud lugu üles tähendan ei leia sina lugeja enamb endist usku mis nii ilma kavaluseta on ei Helmest ega Karksist ei Villandist ega Võrrust. Kui sa teda kesk päeva aeal latterna tulega otsiksid. Aga mikspärast siis sina ei leia? Kas pole need eestlased kes praego elavad oma vanemate kannust võrsunud ja üles kasvanud? Kes on neid siis nii hirmsaste ära rikkunud et ainult tõine tõist petta ja varastata mõistavad? Seda küsimust kosta, arvavad mõned aeavaimu süüks. Meie aea vaimu pole mitte näinud. Kes meie rahvast 700 aastad on juhtinud. Ja kui igal rahva põlvel ja sugul oma aea vaim tõeste olemas on. Kas siis mitte nüüd paras aeg ei oleks suurtel põlumeistel mõisnikutel kõrget riigi valitsust paluda et neile rahva petmise eest valjumad karristus pääle paneks. Ma võiksin siin Võru kreisis oma ümberkaudu tükki viis mõisniku nimeta kes omad talumaad pea 200 aastat tagasi on periseks müünud aga ainult kauba tähe vasta. Pettus keik, ehk küll mõnel keik ostuind tasu meksetud. Mõned mõisnikud on oma priiskamise läbi konkragi langenud tõised rahamehed mõisad ära ostnud ning nüüd sunnitakse talupoegi kes aastad 15 ostjad olit uele härale renti maksma. “Öeltakse oma raha mis olete kohtate eest sissi maksnud olete nüüd kaotanud.” Kas niisugune endine müüja herra, ehk endine aea vaim poleks vitsate vääriline? Keik niisugused kelmistükkit varjavad eestlaste kurjused üle ja kattavad neid kinni, sest need kelmistükkid maksvad tuhandeid ja saatvat õnnestuste sissi tervet perekonnad saaks see ennemine parandud siis voiks vähemale hädale see on talupoegate kuritegutele õlpsaste abi leida.

E 19508/10 (14) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kindel hoio koht. (Krepost)
Hants oli liht talu sulane aga jo mõnda aastad naese mees. Raha oli ta jo noorest põlvest koguma akkanud mille läbi ta lootis kord õnne järele saada, nõnda kui enamiste keigitel sureligutel see viis on. Aga Hants oli niisugune kindel mees, et ta ühegi ingele ei ka oma armsa abikaasale ei ütelnud, et tal raha on, sest ta arvas, et see paremb on kui ilm teda teab vaese ja kehva olevad, et siis peremees mõne veerekese põldu rohkemb annab ja tõised teendrid teda ei sunni asjata kulutust tegema. Nagu talupoegate seas paraku kõrtsu paigus see viis on: osta sina kah, osta, osta ometi kord. Ehk ta oma raha küll ühegile ingele ei üttelnud, siiski täädsivad tõised ja täädis ka ta abikaas, et Hantsul raha küll oli. Aga kus ta oma raha oitis seda ometa keegi ei täädnud, ju oleks seda keegi täädnud, siis oleks Hantsu vaev ka ühe korraga mokkas olnud. Aga ta läks sellegi pärast kaduma ja just sellepärast, et teda keegi ei täädnud oma naene ka mitte, kus raha oli, nõnda kui alamal kuulda saame. Aga kus siis Hantsu raha ometa oli? Vist mones pangas? Ooda seni, kus vois Hants oma raha panka viia sääl oleks voinud kergeste sõda tõuseta ja linna ühes oma pangaga ära häävitata. Mis siis Hantsust vaesest oleks saanud. Ei, tal oli oma tääda üks kindel koht olemas. Ta hoidis oma raha haitas kirstu ääre all vana püksite närakate karmanis, ning mõtles küll targaste, kui ma raha kirstu panen, säält voivad vargad ehk tõised inimesed teda leida. Ja kui ma 1000 rbl olen täis kogunud. Siis lähan ja ostan omale talu ja siis voin omad viimsed elupäevad rahuga lõppetata. Olgu nüüd mul puudus ja kitsus nii mitmest asjast käes, olgu et ma nüüd head kübarad päha, ega saapad jalga ei saa, siiski peab viimaks keik ilm imestama, et Hants rikkas peremees on, ja enamb tõist ei teeni ega orja. Aga kui õigust pean rääkima pole mo suu veel tänavu aasta liha maitsnud, siga ei saanud kasvatata et vilja muis ära müüsin ja naela viisi tuleb liha väga kallis osta. Enne kui talu käest sõin, siis ikka liha sain süüja, nüüd olen juba mõnda aastad moona pääl ja pean keigega leppima, olgu toit nii halv kui ta koagi kõrd on. Nuriseb vaa naese konn ka vahest, et mo kohal heaste süüja ei saavad. Aga mis sinna parata voin. Eks siis temagi ka paremad põlve maitse, kui kord perenaese ohjad oma kätte võttab. Nõnda mõtles A. talu truu sulane Hants, ning tegi rehnugi valmis, et ta pääle Jakobi päeva mehe oma asemele tööle võttab ja ise lähab siis kohta kuulatama. Tõistele voin üttelta, et ma haige olen ja linna tohtri juure lähan oma tervist parandama. Hääkene küll läks siis Jakobi päev mööda, palus Ants ennast nädalaks aeaks peremehe juurest lahti. Ta tahta tervist parantama minna ja olla omale mehe asemele tellinud. Peremees ei keelnud teda mitte, vaid naeris Hantsule, et ta mitte Saksamaale ei lähaks, et pitk reis paljo kulu tarvitab. “Ei armas peremees” ütles Hants, “kust minust saab Saksamaale minejad hea kui oma linna laatsaretti ära jõuan minna.” Nüüd oli Hants prii ja akkas ennast teele valmistama mitte üksi vaid oma naese venna rätseba Aadu seltsis, kellel hea suu nahk öelti olevad sakstega sarvet kokku pista, kui seda laia ilma pääl tarvis peaks olema. Juba tõisel homikul mindi teele, mille tarvis rätseba Aadu jo õhtu aegsaste sinna sai kutsutud. Sala kesk ööse kui ratseba Aadu ja abikaas magama uinusid nihutas Hants ennast üle voodi äära maha, ronis käppuroomakile kirstu kallale ja võttis püksi karmanist 100 rubla välja ja toppis tasku üle jäänud raha 800 rbl topsas ta jälle vana kohta tagasi ja lükkas püksi närakad hästi kaugele kirstu ala. See 100 rbl voeti käsi rahaks koha eest mõisale sissi maksa. Veel paar tundi voodis pitkutata ja siis akkasid koha otsijad õue väravast välja samuma ja tunni paari eest sõitsivad nad, ühe peremehe käest palgatud hobusega edasi kes kõrtsi juure oli ette saatetud. Heakene küll. Pärast Hantsu ära reisimist tõisel homikul tuli vana näru kaupmees setto A. talusse. Ja üüdis juba eemalt: “Ehei, perenaesed otsike närud üles” ja Handsu naene tuhnis keik kappi ka kirstu alused läbi kuni ta ka oma mehe püksi räbalad üles leidis ja nendega 800 rb. täädmata setto vellele igaveste ära andis. - Kui Hants kuue päeva pärast koio tuli polnud paha meelel aru ega otsa. Aga ükski otsimine ega kuulamine ei toonud Hantsu vaevaga saatud rublad enam tagasi.

E 19511/6 (15) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tooma ja Handsu kirriku reis.
Nelipühi päev oli kätte jõudnud rahvas tõttasid kirrikusse nii hästi jala kui hobustega. Iga inimene oli rõõmus et nüüd uut õpetajad kuulda saab. Sest P. õpetaja peab täna jutlust ütlema. Nõnda rääkisivad noor kui vana, suur kui veike. Iga kogutuse liige, isseäranes veel naesterahvad. Kes vendate kogutuse liikmed olid ei sallinud vana õpetajad silma otsas sest, et ta vendate palvemaja uksed petsatiga laskis kinni panna ja kantsli pääl muud ei mõistnud teha kui süllitas ja sõimas vendate kogutuse liikmid alati. “Noh keik õpetajad pole jo ühesugused lambapead,” ütles Mäe Hants, kes oma abikaasaga ka jala kiriku poole samus. Ja kellel naabri juttu kuuldes keel ammugi rääkimiseks valmis seisis. Mis teie ütlesite Mikku Toomas: Et teie õpetaja süllitab alati. “Muidugi” vastas Toomas, “seda ei tea üksi mina, vaid terve kogutus, ka naesed ja lapsed, et ta alati kantsli pääl süllitab, iga paari sõna vahel.”
Ära pane immeks Mäe Ants vana kasu veli et nõnda oma õpetaja pääle olen üttelnud. Tule kord meie kirikuse kui õpetaja Saksamaalt koio tuleb, kuhu ta läks tervist parandama, küll siis näed oma silmaga ja kuuled oma kõrvaga et ma tõtt olen praegu rääkinud. “Ja muud jutluseks tal pole” rääkis Toomas edasi. “Kui ika vendate rahvas nende lugemine ning kooskäimine, neid ei salli ta silma otsas. Ta räägib, et nende raamatud võlsid olla, ja nende hoolekandja üks Saksamaa mees pea rahva petja ning pettis olevad. Kõrrtsi elust kust keik kurjus ja ropp joomine kuulda on, sellest ei lausu meie õpetaja kantsli pääl musta ega valged. Ta vist arvab, et palve majad rohkemb paha sünnitavad kui kõrtsid” ütles Mäe Hants. Meie Õpetaja vendate rahvast küll ei keelnud palvel käimast aga lugejad läksivad ise tutti pidi kokku, igamees tahtis lugeta ja eest võtja olla, kuna viimaks see seltsikene ise eneses ära lahkus. Nüüd on selestsaatik kurjategiad ja vargaid joba hästi rohkemb siginud, sest nende seas oli see säädus: kes avaliku pattu tegi, seda virutati siis seltsist välja, siis häbenesid inimesed sedagi. Aga mis neil nüüd enamb karta on, ega kiriku õpetaja ometi kedagi kirikust välja ei viska. “Väga tõsi,” ütles Toomas vendate palve majasid ja nende kooskäimist koguniste laita ei voi. Meie küll kumbgi Hants käiad ei olnud, aga meie vanemad on molematel käiad olnud. Mo isa seda sugugi ei sallinud kui ma poisikese põlves kurja sõna suust välja ütlesin siis oli kohe nahatäis valmis. Mo isa peab ütlema oli tõsine palve mees, ta pidas alati, olgu missugune kibe töö aeg, oma hommiku ja õhto palve, ja ei võtnud pala leiba oma suhu. Kui söögi palve polnud tehtud. Nõndasama pidas ta pühapäeva kangeste pühaks, juba laupäeva lõunast jäeti töö seisma, olgu ka kuiv hein maas. Öelti: “Lapsed jättame töö seisma ja lähame ära kodu. Küll Jumal annab tõisel nädalal jälle kuiva ilma et heina ülesse võttame.” Ja ime asi kunagi ka heinad mädanema ei läinud, kuna ma nüüd laupäeva õhtu pimetani oma perega tööd rühin, siiski ei taha mitte korda veel järje pääle saada. - “Sesamasugune lugu on minuga ka praego” ütles Hants. Küll rühid ja küll tõttad ei saa ega saa tööga järje pääle. Oli vist vanemate usk kangemb, et neil keik asjad ja ka aasta töö paremine korda läks. Aga küllad olid ka vendate rahva seas niisugusid kellel ainult venna nimi oli, et selle vaga näo all keiksugused vigurid mängesid ja käed ristis ja silmad taeva poole inimeste nähes õhkasid.
“Väga tõsi” ütles Toomas “siiski ei või meie mone kelmi pärast tervet seltsi ukka moista.” Ometa oli Õnnistegia jungrite seaski üks ära andja. Mul on tõeste kahjo sellest seltsi kaotamisest. Ta ei saanud mitte nende eneste süü läbi lõhhutud vaid selle läbi, et kiriko õpetajad nende isandad voi hoolekandjad kes küll ka Saksamaa mehed olivad nago nemad isigi ära keelasid neid juhatamast, kogutuse eest hoold kanda. Neil oleks see koguni abiks voinud olla oma vaimuligu tööle. Oleksid nad vendate kogutusi toetanud ja mitte lõhkunud. “Sest töötegiad on pisud aga lõikust paljo.” Ma naeran selle üle kui nüüd rahvas ikka kurjemaks lähab ja Õpetajad oma jutlustega neid enamb tagasi ei jõua pidata. See tähendab, et väga paljo Õpetajaid ei mõista südamete keeld ega ole neil ka õiged vaimu meelt. Sest ise asi on kirvega suurest laastust tahumine ja ise asi on ööveldamine ja pulleerimine pattuse südame kallal, kui ta peab puhtaks ja läikijaks saama.” Nõnda jõudsivad ülalnimetud rääkijad kiriku ukse ette, lõppetasid oma kõned ning astusivad kiriku uksest sissi, lugesivad “Meie Issa” ja istusivad pengi pääle tõine tõise kõrvale. Jutlus algas ja iga kogutuse liige kes kirikuse oli tulnud, pööris omad silmad käärkamri ukse poole kust praegu üks vana alli peaga paks mees ameti riidis altari ette samus. See oli vana P. õpetaja. Tema hääl oli läbilõikav ja mõnus kuulda. Aga mis altari teenistuses ette tuleb kui lauarahvas ei ole selle järele voi keegi päält kuulja õpetaja albtust ega häädust välja arutata (nago talupoegatel see enamiste arjunud viisiks on). “Las ta tulla kantslise” ütles Mäe Hants. “Mis ta altari ees loeb see on raamatus ja seda voib igamees nõnda lugeta kes kirja mõistab. Aga kantslis saame kuulda kuis pea kõnega lugu lähab. Hääl on tal küll hästi tugev ja jäme, ütleb kui tõrikse põhjast.” Ei olnud paljo tarvis hootata, salmi kolm sai lauletud, ja joba nähti halli pead rahva hulgast läbi tungivad ja kantslise ilmuvad. Evangeljum sai loetud ja seletuse eespalve peetud, ja evangeli seletuse asemele võeti nüüd siis kohe talupoead käsile. “Mina olen P. õpetaja. Siin on vanemad inimesed Teie kogutuses, kes mind ammust aeast joba tundvad. Siin on ka nooremad kes mind veel pole näinud ega tunne. Mina olen siin kirikus selle kantsli pääl mitto kord jutlust üttelnud, sest mina olen teie Õpetaja sõber ning kasuvend. Sepärast uskuge mind ka täna, mis ma teile Jumala sõnast kuulutan. Ärge tehke oma südamid mitte kõvaks. Ärge armastage pimetuse tegusid mis valgust ei kanna, ja ma soovin väga, et nende pitkate sui päevatega, rahu ja sõnakuulmine teie seas valitseks oma ülemate vastu. Aga ma kartan väga, et kui jälle need sügisesed pimetad pitkad ööd tulevad. Noh siis on jälle need müttid, konnad ja nahk hiired platsis. Nüüd on nad urkate sees ehk korjavad oma talve toitu kokku, sest nad kartavad haletat ja selget päikese valgust. Sügisel ja talvel pole muud kuulda: Lähame ära Saratovi kubermangu elama ja meelitame ka tõisi omasugusid loomakesi sinna, kes päeva valgust kartavad ja ilma tööta leiba soovivad saada. Nõuame omale ingemaad. Nõnda õiskavad konnad ning hiired ja müttid. - Mo vennad, ärge uskuge nende tühje juttusid. Nad pettavad jo teod. Kas siin töö puudu! Kas siin leiba puudu. Kui teie aga truud oleksite oma ülemate sõna kuulma. Siis antakse teile keik mis heal tarvis lähab. Sest sõna Issand muretseb ka lindute eest ja eks teie ole ülemad kui linnud. -
Aga tänu olgu Jumalale. Meie oleme inimesed ja mitte konnad, nahk hiired ega müttid. Oleksime meie konnate sarnatsed, voiks ega mees meie pääl tallata, aja meie peaksime ühe mätta otsast tõise otsa eest ära kargama - Ja veel ütlen mina: tänu olgu Jumalale et meie inimesed oleme. Lõpp.”
“Toomas,” sosistas Hants. “Kas said ka poliitika kõnest hästi aru. Meie talurahvas oleme need konnad, müttit ning nahkhiiret kes ingemaad igatsevad, kes Saratovi minema kipuvad ega taha oma ülemate, see on mõisnikute sõna kuulda. Viimaks tähendab Õpetaja keige haritud rahva pääle nende sõnatega: Aga tänu olgu Jumalale, et meie inimesed oleme, ja mitte konnasarnatsed see on talupoegate sarnatsed, et igamees meie pääle voiks astu ja, et meil tarvis ei ole tõise mätta päält tõise pääle karata. See tähendab tõisest kohast ehk kubermangust tõisi elama minna. Toomas õhkas südame põhjast ja ütles: “Oi kõned oi jutlust, oi kavalust. Paremb on meie oma Õpetaja alaline süllitamine, sest süllitamine tuleb südamest, kui niisuguse paksu kiha poliitika jutlus.” Hants ja Toomas läksid kirikust välja ja samusid koio poole ega pistnud oma jalgu enne jaanipäeva kirikuse. Nende jaanipäeva kiriku käigust saan edespidi kui Jumal tervist annab juttustama.

E 19517/24 (16) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Ihnusse õnnetused.
Motto: Üks kibe õnnetus on see mis mina päikese all nägin, et rikkus mis hoitakse sest, kelle päralt see on, sellele õnnetuseks tuleb.
Koguja 5, 12
Jaan Kristjaan oli pea viiekümne aastane vana poiss, ta ei joonud viina ega tõmbanud piipu, mis temast väga kiidu väärt viis ja kombe oli, aga siiski oli tal jälle üks suur viga, et ta üle aru oidja ja raha armastaja oli. Sukkad ja kindad mis perenaene talle palkaks annud, neid müünud Jaan pea keik enamiste igal aastal ära. Paari kaks mis ta tarvitab, need on peris selged londi räbalad. Neid nõelub ning lontitab Jaan ise iga Jumala õhtu, ning laseb ka tütruguid neid nõõluta. Ta kaebab tihti kust mina vaene poiss need uued sukkad ehk kindad võttan, neid lähab irmus paljo aasta kohta. Kuna ometagi hästi lontitud ja nõelutud kinnas ehk sukk hoobis kauemb vastu peab. Jah Jaanile peame ka selles juttus oma jagu õigust andma. Sest jämetast lontist kinnas kellel viimse villase lõnga narmakene jo amugi juurest kadunud, on nüüd hoopis kõvemb kui siis, kui ta veel villasest lõngast koetud oli. Sest mida vaesemb inimene seda paklasemb ja jämetamb talu paigus ta riited. Sesama lugu oli ka Jaani päälmise kuue ehk särgiga, see oli nõnda lontitud ja paigatud ja kirjoks tehud nägo moisa reha sindli lauast kattus, mida juudid kevatel parandasid ja mõne aasta pärast ei tundnud teda enamb keegi kas ta settukese hall kuub vai mulgi särk olnud. Suve ja talve kübarad olivad Jaanil ühesugused narud molemad. Talve kübar oli küll kord rebase nahast olnud, ta õntsa isa perandus, aga neljakümne talve jooksul ei voinud teda keegi enamb tunda, mis puust ehk nahast ta oli tehtud. Ometi oli kadunud isa teda ka ise jo paarkümmend aastad enne surma pääs kandnud. Jaanil oli ta veel ülearu hea küllalt. Sui kübara ehk nokkaga mütsi oli ta kergeste ilma kopikata omale saanud. Mida peremees sellepärast ära viskas, et sirm lõhki läks. Aga Jaan leidis kogemata sõniku seest ühe venesaapa tuhvli, ning tegi selle pea nahast nokka mütsile uue sirmi, mis nii suur sai nago mõisa kivi löövi katus, et kui Jaan tõisega kõneles ja rääkijale silmatese tahtis vaateta, pidi pead hästi selga painutama kuna siiski ainult veel lõug suure sirmi alt nähtavale tuli. Kui naabrid teda niisuguse imeligu nokka pärast kurja noka meheks akkasivat kutsuma. Ütels Jaan, et temale vaesele poisile see hea veel küllad. Kes minu kübarad küsib, kui mul aga raha on. Ja kui mul varandust on, siis ma ikka naese leian ja koha voin võtta, paremine kui minu naerjad. - See oligi see põhjus ja plaan, mille pärast Jaan nii närukaupmehe viisi riidis käis, et ei ratsinud ainust teenitud kopikatki enese heaks kulutata. Heakene küll küsime seda ka järele kas Jaanil saapaid ka jalgas oli? Noh mis sa veel ei taha, Jaanil saapad jalgas, kus sa selle aruga lähad. Kus minu sugune saapaid jõuab osta. Kas ma pean raha varastama hakama ja saapad ostma? Viisku ning pastlaid kui nad katki lähavad voin ise ära parandata, aga mis pagan mina saapale moistan teha. Ehk kui kauaks saapat seisavad? Sääl laskis “Reili” Kasper kolm aastad tagasi Puli kingseppa Mihkli omale saapad teha, aga nüüd ütleb tallad jo läbi olevad. Mis neist siis kasu? Mul on siin pastlad kellega mina peakoolis käisin veel hoopis terved, et neid küll ainult pühapäeviti jalas olen pruukinud. Võin nendega naene veel ära ka võtta, ning pulmad läbi tantsita. Nõnda räägis Jaan saapaste kohta oma sõbrate ja koolivendatega, nagu ta keiki nooremaid nimetas kes küll tõega üttelta vanaduse vastu Jaani lapsed olid, vanaks poisiks ta ennast nimetata ei lasknud, ega seda nime sugugi ei sallinud. Jaan vedas talvel metsast puid koio, käis Viljandis ja Pernud lume ja lopjakuga oma peremehe linu ja vilja viimas. Ikka pastlad jalgas, ja jalad põlvini ligetat. Aga mis sinna siis ära teha? Tõistel on küll saapad jalgas ja jalad all kuivad. Noh neil on hea küll oma ihu ellitata, aga raha kopikad neil ka, ma tean, taskus ei ole. Vaesed narrikesed! Lähavad nad naist kossule, ja küsib näio kas kohta ning raha sul on ka? Ja pole seda tõukab iga aus näio neid tagasi. - Nõnda mõtles Jaan ja hoidis oma kopikad ning laskis virtsi kui tõised poisid teed käies õlud jõid (mis sel aeal väga odav ja maitsev jook oli ja pooltõist kopikad toop maksis). Pidi Jaan kõrtsi kaevu äärde minema ja vett rüipama. Nagu ta alati kiitles: et vesi keige tervemb jook olevad, päälegi veel keige paremb virtsa vesi kus väga häid tervise ollusi sees olevad, mida ka lehmad isuga joovad. Ja Jaan jõi ka mittu korda ukse eest savi august, ning kiitis seda keige parema joogi vee olevad, ehk küll elukad vee pääl igal terasema silmaga vaatajal oiosid ja plaksu lõid. Aga et Jaan nii liiga raha hoidja on. Ütlesivad mittu: see pole mitte hea, ega tähenda ka head. Jaan omast rahast midagi head ei saa, ütles ka Jaani peremees, kes elab see näeb. - Noh heakene küll küsib nüüd lugeja, kas Jaan ei saanud siis hea järje pääle kui tal jo hea summakene raha oli kogutud? Oleks ta juhm puu pea ennast armastusest tagasi hoidnud. Just viiskümmend aastad oli mees täis saamas, kui häkkitselt kosja mõtted päha tekkisivad, ja ta vana sõge sedagi ei märkanud, et seitsmetõistkümne aastane tüdruk, kes alles peakoolist kodu tuli, teda sugugi ei armastanud. Aga siiski ihaldas Jaan teda omale naiseks saada. Olgu ka küll, mis, tüdruk ei tule, tühi jutt keik. Mis tal minule viga tulla mul on raha küllad. Kui tänavutse aasta palga ka peremehe käest välja võttan, on poiss 800 rbl rikkas. Voi tema ei tulevad veel minule. Kes seda rääkis sulle Jüri? “Tütruk ise” ütles Jüri. “Ja kas õige tahad tääda Jaan, mis ta veel ütles: sina olevad peris ihnusse koi, ning üks närakas, mis niisugune naist veel võttab, kes omale kübaratki päha ei jõua osta.” (Jüri oli sellesama talu poiss ja Jaani ustav sõber) Aga siiski ei usu ma so juttu Jüsi, et Mai nõnda ütles. Ma tean seda ise paremine kui keegi tõine, et Mai mulle tuleb. Lüheteld üttelda: Kes aeaks sind vana poissi veel hulluks. Kui sina 50 aastad ilma naeseta jõudsid ära elada, mis tarvis sul teda siis nüüd elu lõpetusel veel võtta oli. Ja kui sa nii kaua ilmas jo ära olid elanud, siis pidi sul niipaljo mõistust ka olema kogutud, naist võtta mis so kohane oleks olnud, ja sinusugusele vana inimesele paremine passinud kui seitsmetõistkümne aastane noor Mai. Aga üks kord on inimene oma elus ikka hull ja rumal, olgu noores ehk vanas heas, ja keigeenamiste siis kui kosja mõtted päha tekkivad. Jaan armastas Maie nii pööratsel kombel, et selle vennale 600 rbl korraga lainas. Sest kuis võis Jaan seda välja kannatata, et tulevase pruudi vend pidi soltatiks minema. Eks Jaani rahaga tarvis olnud teda teenistusest vabaks osta. Ja selle vabastuse tähega kui võidu lippuga uhkelt ja toretalt Maie ette astuta. 60 rbl arvati pulma kuluks, ja 200 rbl ehtete ja elamise tarbeks, eks keik olnud õigeste ehkentud. Aga õnnetus tuli säält kust Jaani meelgi ei mõttelnud. Maie vend keda Jaani rahaga välja lunastati surri varsi ära, sellega oli 600 rbl igaveste kadunud. Sest poisi oma nime pääle oli võlg kinnitud. Mine nüüd Jaan nõua surnu käest veel, irvitasivad ta omad kooli vennad. Ja see oli Jaanile kui külm jääne vesi haige amba pääl. Aa mis sinna vois parata. Tõine tükk oli see, et Mai sellest päevast saatik mil vend oli kroonu teenistusest vabaks lunastud, Jaani enamb silma otsas ei sallinud ega temaga enamb sõnakestki ei rääkinud. Küll aeas Jaan igal nädalal kolm korda lõua habed ja laskis juuksed uue moodu pärast lühikeseks pügata, et pea kui nui välja näitis. Aga Mai ei pannud sellest keigest tähele. Mis ta minu pärast omad juuksed on lasknud ära pügata ütles Mai tal oli pea lagi paljas ja ei olnud neid ennegi liiaks. Aga Jaan ei uskunud seda veelgi, et Mai teda põlgas, et küll Mai temale mittu korda peris suu sisse oli ära üttelnud, et ta teda põlgas, ja silma otsas ei sallita, rehkendas Jaan, et see tüdrukul liiast häbenemisest tulla, kes küll mehele tahab, aga oma tundmusi lausa temale välja rääkita ei julge. Nõna arvas Jaan omast peast, kuni kolmas äppartus veel juure tuli ning Jaani naese võtmisele kriipsu, musta kriipsu, üle tõmbas. Võlgu antud 600 rublast oli ta ilma jäänud seda ta nüüd juba uskus, sest kogukonna kohus oli asja nõnda viisi Jaani kahjuks seletanud ja 260 rbl viimne pauk. Olivad vargad ühel pimetal ööl aitast kirstust ära varastanud. Sest Jaan oli seda ise välja kuulutanud naese võtmise tuhinas, et tal veel 260 rbl raha aitas kirstus seisab, kellega küllad veel jõuab oma naist toita. Keik seda õnnetust kannatates, ei heitnud Jaan siiski oma meeld ega teinud oma elule otsa pääle, et ta selle kurja küll omas südames ära mõtles nõnda kui ta aasta kümne pärast oma elu lugu juttustates on rääkinud, ja Jumalat tänanud kes teda selle kurja teo eest ise on hoidnud. Koguni uueks inimeseks sai Jaan oma õnnetuste aastast saatik, ta oli nüüd küll vaene mees, aga ei enamb kidsi ega ülearu haidja. Ta teenis, ja sai jälle raha, ostis omale uue kübara, ja saabad jalga, käis viisakal kombel riidis, nägu muudgi inimesed, ja ei keelnud ka vaesele kopikad kui kuskil tee ääres kerjajad nägi. Ülepea üttelda, ta oli nago uueste sündinud. Mitte enamb see oigaja ja hoidja ning kidsi Jaan. Vaid lõbus lahke juttuga ja helle keigite vanate ja noorte vasto, kellega ta elu teel kokku puutus. Ta tegi ka viimaks selle tükki veel ära et küll pea kuuekümne aastane, ta kosis ühe lese kes teda niisama armastas nago Jaan leske. Praego elab ta veel pitk hall habe suus, ja kui sa temaga koko juhtud siis soovi õnnenoorele paarile.

E 19529/34 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Linnu paelad.
Iga inimene kes teed käib näeb kolme ehk nelja versta tagand üht pitka hooned, kahel pool otsas ree-alused ja nende reealuste vahel inimeste elumaja. Sissi astutes näeb inimene enamiste igal pool ühteviisi eesruumi, mis kaunis korratu, must, ropp ja kaismata on, see hüütakse ees kõrtsiks. Sellest vaheseinast on hea avar, ehk kitsas auk läbi tehtud, mis kõrtsi letti aukus kutsutakse kus taluinimesed pühapäeviti unikus koos seisavad ja kõrtsi pappad üks tõise võitu paluvad, et ta nende põlevad keeled jahutaks. Ja kõrtsi pappad on ka enamiste nii helded mehed kes iga paluja palvet kuulda võttavad. Jah nad on väga helded, ja ühtlasi ka suuremb osa väga ahned, kes ligimeste varanduse kahjust mitte karva väärd kahjo ei tunne. See on sest näha: et kes korra kõrtsu pappa ameti eksami on ära teinud ja üks aasta petmise Univärsetis ära elanud enamb sellest kuulsast auuametist enne surma ei ratsi lahkuta. Neil isandatel ja emandatel on ka keige rohkemb sõpru küla ehk valla rahva seas ja mitmel nii suur pooliiteka vaim valla sees (ehk küll salamahti) et nad kui osavad juhtijad ka valla ametimeiste valimises peamehed ja eestvõtjad on, see on, et seda saab valitud keda kõrtsi pappa enne valimist on heaks kiitnud. Kui ka see vilets lugu mitte keigis paigus nõnda pole, on ta ometi mitmes paigus joba olnud! Kõrtsu pappad ja mammad auustab pea iga inimene vana ja noor, sellepärast et seda inimest paljo ümberkaudu olemas ei ole, kes nende juures võõrsil poleks käinud ehk kes nende laua päält vedelad poleks lakunud, kui ka sagetaste kaine tark ameti mees veel homikuni sääl pidu lauas norutab ja suigub. Noh sest pole viga ega nad sellegipärast ometi jootikud ei ole. Seda ei tohi jo keegi ilma pattu tegemata ametnikute kohta üttelda. - Aga kust siis niisugune sula sõprus kõrtsu pappa ja talupoegate vahele siginenud? Kas ta talupoegate vahele siginenud? Kas ta talupoegatel põllu harimist ja karja kasvatamist õpetab et nad alati tema juures võõrsil käivad? Ei, kõrtsu pappa on kauni jõukas mees et küll pea 100 rbl. Renti maksab, ja jõukast ja rikkast mehest peavad kehvemad ikka suurd lugu. Küsime nüüd kes on teda jõukaks ja rikkas teinud? Siis kostavad vaesemad ja kehvemad talupoead ise sellepääle: “Eks meie oma rahaga, mis meie päevasse ja viina eest ta kõrtsi oleme kopika viisi kokku kannud. - Kui talumehed isekeskis mõne rikkama peremehe kohta kadetusega räägivad: “Miks ta kõrtsi ei läha ihnus ju väga raha oidja olla.” Siis nad kõrtsi rahva üle niisugust tagaselja juttu healgi ei räägi. Sest ega kortsipappa mitte ihnus ega raha oidja ei ole, ta ei keela oma toitu kellegile, on helde, lahke ja sõbralik nii hästi rikka kui vaese vastu, kellel koppikas raha taskus on. Aga oled ilma rahata, noh mis siis kõrtsupappal niisugusega tegemist on niisugune koer katsugu et kojo saab. Ja seesama kõrtsu pappa lahkus ja heldus ongi see pea asi, mis kõrtsis käia püksid jalgast maha võttab ja teda paljaks ja halasti jättab. Ärge saajatage mõisnigusi kes kõrtsu eest liiga renti nõuavad. Saage ometi aru! Kui ka kõrtsimehel kõrts poole rendi eest käes peaks olema, siiski ta teile pool kopikat odavamb viina ega õlud ei anna. Näete jo ise mis ühes kõrtsis paar paerast maksab, seda maksab ka tõises. Ja mis viga mõisnikul renti võtta, kui ihnused kõrtsimehed üks tõise võitu kõrgemad renti pakkuvad. Sest nemad üksi täädvad, keige paremine kuis keige kõrgemad renti talupoegate taskust võib välja pigistata, ja mis abinõud selle asja koha keige paremine tuleb pruukita. Ja et rahvast suurel hulgal ju hästi paljo kõrtsi käib. - Selest oleks veel paljogi juttustata, aga ma kardan et moni kõrtsu pappa minu kirja üle liiga pahandab ja mind jootikuks hakkab sõimama, kes rehnuti pole veel tasa maksnud sellepärast sõidan ühe kõrtsipapaga ühes edasi paerasse vabriku poole, sest mul on asja ka sinna mõisa minna kartula kaupa tegema. Aga sääl juhtub meile Mäe kõrtsu pappa vastu tulema, kes juba kaugelt meid teretab ja hakavad siis tõine tõisega küla juttu puhuma. Ma kuulan päält ja tähendan seie ülesse ja usun nemad sellepärast minu pääle kumbki pahaseks ei saa: “Noh vaa vend kuis elu ka lähab?” “Mis ta lähab” vastab tõine, rahvas on meie ümber vaesed. Anna võlgu, siis on jooma küll mehed, ja kes sääl moni arva rikkas on see kõrtsi oma jalga ei pista.” - “Oh oh, voi nõnda, mina kuulsin, et see peab hea koht olema, sest temal oli paljo tahtjadi, ja sina panid 100 rbl. veel juure. Katsu rahvast hästi meelitata, ja võlgu pead sina linate pääle ka andma, küll talvel maksavad ära. Ehk kui joba sügisel viljast ja linaseemnist raha hakkavad saama, küll siis joomine lähab minema.” Tõine: “Aga mis ma olen kuulnud, et sinul peab väga hästi minema. Oi mul joovad kurati viisi. Heile õhtu olid valla valitsus ja nõukogu liikmed kohtumaja juures koos, tulid õhtaks kõik kõrtsi. Oli ka paljo lisna rahvast, siis läks kaks vaati paerast neile nahka, muud kui anna ja anna. Olime naesega, muidu ei tulnud sugugi välja. Aga niisugust õhtud küll igakord ei ole aga ometa õkka kaks vaati näddala kohta ära juuakse.” Esimene: “Jah see haitab sind paljo et kirik ja kohto maja lähetal on.” Tõine: “Kust siis tuhad rubla peab välja tulema, ega ma seda ometi omast taskust maksa ei voi, ja meie ümber on ka head põllumaad ning kaunis jõukad inimesed, et moni peremees viis kuni kuuskümmend rubla võlgu joob, ja talvel kui linad müütud saab keik jälle maksetud, ilma pole ma paljo võlgu antud kaubast jäänud anna kohto mehele moni õlu ja tõmba koer kohto ette kes maksa ei taha, ja raha ongi käes. Noh moni kes õige ära salgab nago üks rätseba Hindu näru jäi mul talvel 60 kopikad võlgo kaebasin küll kohto aga salgas ära, seda tuleb arva ette. Head tervet.” Nõnda ausad põllumehed, puhuvad kõrtsimehet omas majapidamises teie üle juttu. Mis arvate teie nende juttust? Kas peate ka vaest aru isekeskis oma majapidamise ja kõrtsimeiste üle? Kas olete ka keik kopikat üles kirjutanud, mis teil teed käies, ehk muud aeaviited otsites kõrtsi pääle on ära kulunud? Kas olete selle üle ka aru pidanud, et kui teie valda uus kõrtsimees vana asemele tuli, ja 200 rubla vanast kõrtsimehest renti rohkemb lubas maksta, vaest teie kaela pääle maksu tahab suruda?
Oi talupoead, küll oleks teie kord silmad lahti pidata. Mitte kõrtsi minna. See ei saaks teile mitte koormaks olema, kui seda üks ainuski kord oma elu sees saaksite näha, et ühe aindsamale kõrtsimehele rendi võla pärast oksjoon tehakse, kuna kõrtsimehed kaunis sagetaste talupoegate oksjooni pääle tõttavad, ehk kokku jagavad ja ise mitme ja mitme oksjooni tegemise pea sünnitajad on, oma paeressa ning viina läbi.
Ehk küll kesvad odavad on kust paeras saab tehtud ja kõrtsimehed jo 7 rublaga vaadi kätte saavad, see on 100 toobi pääle arvatud 7 kopikat toop, aga siiski igas paigas maal 15 kopikat toobist võttavad see on täieste kaheksa koppikad toobi päält veo ja kasu raha. Kaupmehe juures saab kopika pääl asja juures tingitud ning vaieltud ja mitto kord assi ka ostmata jäetud et kaup ei sünni. Aga kas paerasse joojate seas ka nurinad kuuled et paeras üle liig kallis on? Et 10 kopikat paerasse paarist küllad oleks, see oleks 3 kopikat toobi päält selged kasu. Mikspärast linna paikus 12 kopikaga paar müüakse? Saavad siis linna õllepeo pidajad paerast kuskilt pool muidu? - Eesti vennad hakkage kõrtsimeistega kauplema, küll näete, et 12 kopikaga paerasse paari saate, see ei tee teile enestele küll mingit kasu, aga kõrtsupapale ometi kauniste kahjo aeaviitet ja tüli. Teil on kõrtsis rohkemb aega tellita ning kaubelta kui poodis. Mis paar paerast õige maksma tuleb ja kõrtsimehel ise oma raha maksab, kui moni kord 6 rbl. vaat on vabrikust tellitud ning koio toodud. Kes paerasse vabrikantid saada oma agentid kõrtsimeiste juure kaupa tegema ning asja läbi rääkima nago saia pekritki, eks nad voi inda oma vahel alandata kuue rbl-ni kui esimene agent omast keldrist 7 rbl. eest mullu aasta müüs.

E 19562 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kaks leske naist.
Kui parti-aeajad vanal aeal Eestimaal riisumas ja tapmas käinud elanud ühes peres kaks leske naist kelle mehed lahingus surma saanud. Tõine lesk olnud uhke ja ilma lapseta, aga tõisel olnud kaks väetimad kaksikud last. Kui nüüd partiaeajad jälle külasse ilmunud ja mõlemad naesed metsa pakku jooksnud, akkanud lapseta lesk tõisega tülitama et lapsega lesk mitte tema järele ei tuleks, sest laste nuttu hääl võida temale surma tuua. Aga tõine palus et noor lesk tõise lapse oma kanda võttaks mida see mitte kadetuse pärast ei teinud, vaid tõise maha jättis ja isepaika üksi pakku puges. Mõlemad olivad hirmul sest taga aeajad olivad kannul. Lapseta lesk leiti kätte ja tappeti ära aga lastega lesk jäi Jumala armu läbi kätte leidmata ja kuulis jälestusega päält kuis viisi teda hirmsaste piinati ja viimaks ära surmati. - Sepärast halasta hädas tõise pääle.

E 19614 (437) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Küla tee ja mõisa tee.
Mõisa saksad sõitsivad vanal orjapõlve aeal maanteed ja talurahvas külateed sellepärast, et sakstest ennast eemal hoida. Juhtus moni talumees kord maanteel härale vastu siis pidi ta jo versta maa tagand mütsi maha võtma ja koorma kraavi aeama, mida pärast üles tõstes tal paljo vaeva ja raskust oli, ei saanud ta õigel aeal eest ära oli säälsamas paigas nahatäis käes. Sellepärast oli igal külal oma tee mis posti tee kõrval käis ja viimaks ikka säetud sihile välja viis. -
Niisugune tee mida ka kõrumisiks teeks kutsuti käis Hoomuli mõisast 60 versta Tarvastu mõisa mõnest paikast maantee ligital, mõnest paigast versta viis kaugel, keda ka keik talv läbi Tarvastu mõisa puid vedates tarvitati. Olgu see ainus näituseks, teda arvati õigemaks aga pitkemalt eneste vahel: Ta on sellepärast paremb käia saksad ei sõida vastu. Moned küla teed olivad hoopis kõveramad kui maanteed, siiski pruukiti neid sagetaste.

E 19617 (461) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Lämmelmaal.
Kord olnud lämmelmaal kolm laiska naist magamas ja nälgas. Küll tolgendanud leiva puu kõdrad nende peate kohal, et poleks muud tarvis olnud kui kätt välja sirutata, võtta ja suhu pista, aga sedasama pole neist kolmest keegi viisinud teha. Viimaks kui vana häda kätte tulnud ja surm keigil suuääres seisnud, hakanud esimene rääkima: “Kulla sõbrakese võtke no leiba maha, sedaviisi sureme keik kolm nälja surma, ma teeks seda ma ei voi, sest ma olen joba ära surnud.” “Ann sa jõuad rääkita veel meie seda koa ennamb ei voi” vastas tõine “sest meie molemad oleme jo mitto päeva surnud, võtta laiba maha ja anna meile kah.” Aga keegi neist ei teinud seda ega liigutanud ennast suure laiskuse pärast kuni keik kolmnälja surma leivapuu ala ära surrit.

E 20517/20 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Tõrdu Hants.
Vanast ennemuiste elanud musta jõe kaldal Võrumaal üks paksu kõhuga mees Tõrdu Hants. Ta olnud nii suur sööja, et keik angerja kala sugu Mustast jõest välja püidnud ja ära söönud, sest saatik ei olegi Mustas jões enamb angerja kalu kuna enne neid säält musttuhandete kaupa välja püitud. Tõrdu Hants söönud tubliste olnud väga rikkas mees, ja elanud ka tubliste. Ta päeva söögiks kulunud seitse pätsi leiba ja seitse pangi suppi ära. Ka olnud ta väga raske unega, et kui söögi pääle magama heitnud, siis alla viie tunni ta pole maganud. Üles aeamine käsikivi mürin ja kolistamine ei rikkunud sugugi ta une rahu. Tahtis keegi Tõrdu Hantsu unest häratata, siis pidi talle rehepeksu koodiga kolm korda mööda külgi põrutama, siis alles lõi ta silmad lahti, ja küsis: „Mis see on? Keegi puutus mind sõrme otsaga, vist olen jo kaua maganud?“ Kasu poolest olnud ta tubliste 9 jalga pitk ja 4 jalga paks sellepärast olnud tal vana mesikäpp karu kerge ära surmata ta võtnud karu kui koera kutsika jalgupidi kinni ja siis löönud puud vastu surnuks, neid on ta mitusada oma elu sees nõnda ära tapnud. Kaheksama süllalised palgid ja veske võlli jämused talad kannud ta metsast seljaga välja ja ehitanud omale tublid hooned. Ta pea sõna olnud see: Hakkan ilma aegu hobuse looma vaevama (praegu olevad veel Tsooru mõisa haida seinas üks kuuesüllaline jäme palk mis üks Tõrdu Hantsu sugulane mõni aastad 80 tagasi metsast seljaga välja kannud kes ka väga tubli mees olnud.). Vana Tõrdu Hants läinud ise kord Riiga ja söönud poole tee pääl üks kord, käskinud tõist meest oma leivakotti ka sisse tuua, see läinud ja vaadanud kuue vakaline leiva kott seitse leiba sees ja veel kapsa nõu 7-me pangeline kotti topitud, mees ei jõudnud liigutadagi. Läinud vana Tõrdu siis ise käändnud olale ja kandnud kõrdsi tuppa, söönud 3 ½ leiba ja pool nõutäit kapsaid ära joonud siis pangi viina ja ½ vaati õlud pääle, siis alles saanud mehel kõht täis. Küll imestanud kõrtsimees, ja küll imestanud tõised, aga vana Hants pole sest midagi välja teinud, ega kellegi pääle kurjaks ega kadetaks saanud, sest ta olnud väga pehme südamega ja hea viisiga. Jätnud siis oma üle jäänud leivakotti sinnasama kõrtsi maha öeltes: „Mis ma sest ilmaaegu Riiga vedama hobusele vaevaks tulen tagasi söön jälle ja olengi siis kodus.“ Ja nõnda teinud ta siis jälle tagasi tulles söönud 3 ½ leiba ja 3 ½ pangi kapsaid ära joonud pangi viina ja poole vaati õlud pääle ja sõitnud koju. Lapsi vana Tõrdu Hantsul enamb ei olnud kui kaks tükki, poeg ja tüdar, poeg olnud sündites punane (verev) ja tütrel hallpea kui kulu, molemad olnud muidu prisked ja tublid lapsed, ka hea vaimu annetega ehitud. Ehk küll kasu poolest nii iigla suured kui isa, aga siiski oma 7-se jalga pitkad molemad. Kui nüüd poeg kooli healiseks saanud ja meie Eestimaal veel ühtegi kooli sel aeal ei olnud, viinud isa teda peninukkite maale kooli, lasknud sääl mõnda aastad õppita ja kui pois juba küllad olnud õppinud ja täis õppetud mees valmis olnud valitsenud teda venelased omale kuningaks. Tütrega olnud vanematel hoopis kirjumb lugu nõnda kui enne juba sai nimetud olnud tüdar ehk küll väga priske sündites hall kui kulu keegi noormees ei ole teda sellepärast kosinud ehk küll isa kuulsuse ja rikkuse pärast tuhanded seda oleksivad teinud. Nii hakkanud tüdruk siis keiki noori ja vanu mihi vihkama, ning läinud oma vanemate keelu vastu ära Musta jõkke elama, kus ta praegu veel elab ning vanematest inimestest Musta jõe kuningannaks sai kutsutud. Selle viha pärast meiste sugu vastu perib ta veel iga aasta mõnda ohvrid ja võttab praegugi veel mõne mehe elu, kes Musta jõe pääl käivad ehk sääl suplevad.

E 20528/9 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Raha juhatamine.
Kord juhatatud ühel mehel mittu korda unes raha. Mine sinna mäe künkakese juure mis mõisa nurme sees on, säält kaeva hästi sügavale kuni kattal vastu tuleb, siis peri seda keik omale. Aga mees olnud nõnda rumal, et muidu ei tohtinud raha kaevama minna kui mõisast herra käest luba küsinud. Härra lubanud meest kaevama minna ja andnud ka kolm moonameest kolmeks päevaks habiks. Hääkene kül hakkanud siis nelja mehega tubliste kaevama ja kaevanud kolm päeva ühte puhku, aga mitte ainust rossigi ei leidnud, väsinud ja roidunud läksivad mehed nüüd kojo ja heitsivad puhkama. Sääl vedanud üks tõine mees öösel mõisa mõtsast puid, see olnud tõisel ööl kui mehed päeval raha kaevanud, ta tulnud puu koormaga säält mäekesest mööda, kus mehed olivad kaevanud, ja parasjagu kui ta sinna kohale saanud, tulnud tõld 12 kirivest koera ees rahakattal pääl temale vastu. Kutsar olnud pukkis ja hüüdnud: “Eest ära emmissa mees, sinna poole sikka mees, las raha kattal edasi minna.” Veel lausunud kutsar: “Ta pidi ühe kehva mehe osaks saama, aga ta mõistmata loom pole üksipäinis oma sugustega seda otsinud vaid härrale ära rääkinud ja kolm mõisa koera ligi võtnud, sellepärast saab raha kattal siit ära viitud ja sajaks aastaks varjule pantud kuni üks tõine targemb mees üles tõuseb ja teda perib. -
Seda juttu on siis puu tooja mees mõne nädala pärast veel pääle kaevamist selle mehele rääkinud, kellele seda raha mittu kord oli juhatud.
Aga ometa pole tooja omast palgast ilma jäänud, et ta mõisa mõtsast nägemata puid toonud. Mõni nädal nimetud juhtumist, maganud ta rahuga omas voodis. Häkkitselt on üks teda hüüdnud: “Kuule Hants sa oled va kallis mees sa ei ole mõisa härra sõber, mine sinna mäekese pääle kus ilja raha kaevati, säält leiad toobi täve kulda ja mees läinud ka enne keskööd sinna, ja saanud toobi täie kulda. Tääda muidugi, et rikkaks sai.

E 20573/4 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Edev tüdruk.
Kord tahtnud üks perepoeg üht näiod kosida keda ta jo mõnda aega tundnud, et tüdarlaps kül ilus sirge ja priske siis mõttelnud noormees teda enne proovita. See olnud rükki lõikuse kuul kui tüdarlaps maasikaid metsa läinud nopima. Noppites tulnud temale üks noor saks vastu ja küsinud: „Kellile noppib see ilus tüdarlaps need maasikad?“ „Sellele kes neid ostab,“ vastanud tüdarlaps. „Noh siis antke seie ma ostan neid ära.“ „Ei veel,“ vastanud tüdarlaps, „kannatage seni kui ma korvikese täis noppin,“ ja noppites nemad ikka paksema metsa said. Sääl akkas noorsaks oma libekeelega ika enamb ja enamb näio kenatust ja lahkust kiitma, võttis viimaks tema ümberd kaela kinni ja andis temale suud. Sel silmapilgul astus nüüd ta peris peigmees põõsa tagand välja. Vaene näio oli nüüd nagu püssiga lastud, ega lausunud musta ega valged. Sääl ütles tema peigmees: „Ma näen armas näio, et sa seda võõrast saksa enamb armastad kui mind, jää siis nüüd pääle temale.“ Võras saks vastas: „Ega minagi niisugust näiod taha kes võhivõõra inimesega nago mina olen ainuüksi metsa tuleb ja suud annab.“
Nüüd alles pääsid näio keele paelad lahti ja ta ütles ennast seda rumaluses teinud olevad. „Kes teab mis sa omas rumaluses veel elu sees ära void teha kallis näiokene, sest see keda sina saksaks pidasid, on minu vend mõisa toapois kes eile õhta noore härraga linnast koio tuli.“ Nüüd kahetses tütarlaps väga ja palus oma peigmeest, kui ta teda enamb ei kosi, tänasest juhtumisest kellegile sõna rääkita. Noormees pidas ka sõna. Näio sai küll mehele aga polnud see mees pooltki nii rikkas ega ilus kui esimene armastaja. Siiski elas ta temaga ilusaste ja tänas esimest peigmeest, et ta asja välja ei lobisenud ja pidas oma eksitust surmani meeles.

E 20628/9 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Uus säädus.
Kord kutsunud üks kindrali herra keik rätsepad Pealinna ligitale kokku, et neile uut säädust ette lugeta, mis nende eluküsimusele väga tähtjas olla ning nende käekäiki tõsta. Ligetalt ja kaugelt tõttanud nüüd rätsebad uut säädust kuulma mida kokku kutsuja pealinna ligetal lageta taeva all lubanud ära pidata, sest see oli igale ametimehele jo iseenesest aru saadav, et nii suur meeste kari, kes tervest riigist kokku tõttasid, ühegi saali sissi ei mahtunud.
Kui keik rätsebad koos olid, astus vana kindrali härra kantsi pääle, käskis keik kaasolejad vagusi olla ja algas: “Auuligud rätsebad, aeage nüüd pea püsti ja kõrvad kikki, siin saab teile uus säädus ette loetud, mille järele teie peate oma tööd algama. Kui teie nõeluma hakate, siis heitke niitile enne sõlm otsa ette, muidu lähab esimene naps nurja.”
Nüüd voite siis igamees jälle koio minna, soovis rätsepatele paljo õnne ja pitka elu iga ning astus kantslist maha. Paljo nurisesid ja vandusid uue sääduse üle, et nemad seda amugi ise täädnud, moned targema aruga imestasid ja ütlesid, et uus säädus ütlemata kasulik ning hea olla ja neid keige õnnetuse ning kahjo eest kaitseta.

E 20665/9 (26) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Lutsu püük.
Kui ma alles noor veel olin ja isa käest kohakese omale perisin, mis Karksi mõisa ligital kenas kohakeses seisis. Oh siis olid aead koguni tõised kui praegu. Ma sain oma perega nii paljo kalu süüja kui süda kutsus kuna nüüd praegune oeakene Saviku mäe all oma kalatega, ma arvan ka kassi enamb ei toita. Heakene küll, see oli üks jüripäeva homik, seda enamb ma ei mäleta, mil aastal see oli, kui ma oma mõrdu läksin katsuma, mul oli neid ligi 20. Kui 19 maha arvame, keda ma mõtlesin ikka ega aasta kuduta oleks kanepid paremaste kasvanud. Peris ohja nööritest tegin ühe, sest karjapoisid rääkisid mulle, et sääl hirmus suur lutsu kala sees elutsevad. Panin siis õhtal 20 aprillil uue mõrra sissi ja võttan ja võttan homiku katsma minnes hea vinni selga, mõtteltes, kuidas teda moidu kodu jõuaksin kanda, aean vinni otsa ja vean peran kui selga ei jõua võtta, ja see oli mul hea tark nõu, et nõnda tegin. Joba näen poole versta tagand et mõrra tikkud värisivad ja oea vesi laenetab, seda nähes akan ka ise värisema ja vabisema, ei tohi ligigi minna, viimaks aean ometa südame kangeks, lähan mõrra juure, aga mis ma näen? Määratu lutsu mürakas mõrras, arvata umbes 5 ½ jalga vähemb kui süld pikt, jämmus arvamata. Võttan hääre pääle, toppin köie otsa ja kannan ülesse oru ääre pääle, sest oleksin sinna jätnud, kes teab kas kuidagi viisi poleks ennast köiest vabastanud ja tagasi oja läinud. Samusin siis selle rõõmuga oja äärd mööda ise ülespoole, et näha saada kas veel kuskil pool mõnda elukat vees liikumas on, aga ei näinud enamb ühtegi, pööran ümber tagasi tulema, ja löön silmad ülesse, kus luts köie otsa jäi siplema. Ja arvake nüüd igamees ise, mis ma nägin. Karksi mõisa kari tervelt kakstõistkümmend elajalooma mo lutsu juures. Mis nad teevad sääl? Ja on see imelik lugu, et mõisa elajad joba nii vara jüripäeva homikul metsa aetud, saan ligimale, näen, polegi elajaloomad vaid 12 hunti siplevad köie otsas ja luts keige taga maas. Kuulge sõbrad see lugu oli nõnda: Et iga hunt oli seda lutsu sissi neelanud, aga kus libe luts sees püsib kuni keik 12 köie otsa olivad lükkitud. Voi vennikesed mis ma sääl üksi mõistsin teha, jooksen kojo võttan kirve, poea ning naese ka ligi, lähame sinna ja varsi on 12 hunti maha nottitud. Kisume siis kolmekeste nahad seljast neil maha ja viime hobusega kojo, luts sai keetetud ja nahad kuivama pantud, sest sel aeal oli see aus mees, kes aindsa hundile otsa pääle tegi, aga mina voisin nüüd uhke olla, et 12 koraga olin tõisi ilma saatnud. (Jahi säädusi veel sel aeal polnud ette kirjotud.) Heakene küll, sõidan siis tõisel hommikul Villandi, lähan ühte poodi, näen sääl ühe hundi naha rippumas. Küsin nalja pärast: “Saks mis see hundi nahk maksab?” “10 rbl,” vastab poe saks. “Kümme rubla, kas kaheksast rublast kül ei ole?” “Oh oo” pilkab saks “too mulle üks tosin, ma annan sulle 10 rbl tükkest.” “Kas tõeste” ütlesin mina. “Jah tõeste,” vastas saks. “Olgu ma võttan käemehed juure ja toon sulle homme 12ku hundi nahka,” võtsin siis käemehed juure, lõime käe kokku, sest poe saks ika mõtles, et ta võitab, sest see oli tal arusaamata, kust mina 12 hundi nahka korraga võttan. Ah seda pidin mina ära unustama, saja rubla pääle lõime käe. Tellisin siis ka käemehed oma kulu pääle homseks kella 11 aeaks linna vastu, et ühekorra käimisega asjaga valmis saaks. Sõitsin kojo, panin poole öö aeal nahad pääle ja kell 9 olin joba linnas ja kell 11 kaupmehe poe ukse ees ning käemehed olivad ka sääl joba hootamas. Kui nahad vankrist välja tassisin, ehmatas kaupmees näost valkeks, sest ta oli oma sada rubla kaotanud ning päälegi hundi nahad väga kallild ostnud, aga mina sain oma 220 rubla ilusaste kätte. Säält ta ei pääsnud mitte kuhugile, oli kül süda täis ning kratsis kuklatagusid, aga mis vois parata, kulus talle ja ka tõistele kaupmeistele peris õpetuseks üsna ära, kes kauba ostjatele ikka valmis ütlema, osta mis asja sa tahad, too mulle selle hinna eest ma ostan so käest paljo lubad tuua?
Tegin siis sõbratele hea liigu ja sõitsin kojo. Tuli siis maeate müümine, ostsin selle rahaga omale peris koha ning elan kuis mees kunagi. Ühe Karksi vanakese käest kuultud juttu järele.

E 20681/4 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Rahva arvamised kogutuse eest palve Litania üle.
Kui vana meie Litania palve on mis lauluraamatus ülevel seisab, ei ole kuskil öeltud. On ta vana kattuligu aea pärandus voi uuvemal aeal vaimulikutest meistest kokku säetud.
See palve on vist sellepärast Lauluraamatuse ülespantud, et ta nii väga tähtjas ning tarviline on, kus keik pea asjad mis inimestel Jumala käest tulevad paluda lüheteld saavad nimetud. Aga et selles palves ka mõni sõna ette tuleb, mis mitte enamb aeakohane ei ole, ja mõned tarvilisemat asjad ära on unustud, kas meelega voi kogemata, kes teab? Inimene peab neid asjo Jumala käest paluma mis ta süda keigerohkemb igatseb. Ja tõiseks selle vastu paluma mis temale keige rohkemb koormaks ja vaevaks on, et Jumal teda keigest raskest murest ja vaevast võttaks läbi aitata ja pästa. Mis on praegu keige suuremb rahva mure ja kurbtus? Rasked, väga rasked rendi ja protsendi maksud mõisnikutele, mis mitmel tuhandel eestlasel ei lase päeval ega öösel und silmatese tulla. Kas ei oleks väga sünnis Litania palve sissi ülesse panna: Issand anna meile kanatligu meelega mõisnigu. Oia teda talupoegate vastu kurjaks saamast ehk nõnda: oia meid mõisnigute viha eest, anna neile kasinad ja vaikist elu, et nad nii paljo ei priiska ega lahku, ega meid vaesid talupoegi kes muidugi liia maksu koorma all oleme, veel rohkemb ei pigista.
On Litanias öeltud: “Rahva mässamise ja vaimu eest” Mil aeal on eesti rahvas kellegi vastu mässanud, ehk mil aasta kümnel see on olnud? Kui meie sakslasete seie tulemise aea mässud maha arvame, siis saame aru kätte, et eestlased väga vaikseste on elanud. Ehk on see palve nii vana joba kui sakslased seie tulid? Rahvas palub iseenese eest, et ta mitte ei akkaks mässama, vist mõisnigute vastu? Arvata võib, et see palve sõna on selle pääle sihitud. Aga seda poleks nüüd enamb tarvis, sest tark riigivalitsus ja kohtud valvavad isigi riigi alama üle, et tõine tõisele karvu kinni ei akkaks, veel vähemb siis keegi sakslastele midagi püiaks teha, kes enamise suured võimu mehed on ehk isandad paltias.
“Meie vaindlasile armulikult andis anda ning neid ümberkäända.”
Kellele peame meie andeks andma? Neile, kes andeks paluvad, aga mitte neile kes oma süüdi ei tunne ega anteks ei palu.
“Anna meile anteks meie võlad nõnda kui meie anteks anname oma võlglastele.” Siin ei ole mitte öeltud, et meie oma keige suurema kurjategijale peame anteks andma, palumata. Apostel Paulus ütleb: “Aleksander vasksep on mulle paljo kurja teinud, Issand tasugu talle ta tegute järele.” Väga raskeste öeltud.
Jesus palus surres oma vandlaste eest. Ütled sina: “Issa anna neile anteks, sest nemad ei tea mitte mis nemad teevad,” see sõna käis vaeste Rooma sõameiste kohta, kes ei täädnud mis nad tegid aga mitte ülemate preestrite ega variseerite kohta kes teda hukka moistsid, sest neid noomis tema alati: Teie vihasema madute sugu jne.
Kes selle juures veel kohkleb, see lugegu Jesusse ülema preestri palvet enne surma, kus nõnda öeltud: “Mailma eest ei palu mina mitte, vadi nende eest kes sinu läbi minu sissi uskvad.” Johannese Evangeljum 17. 9.
On neid meie rahva seas veel küllad leida, kes nii kangeste usu paelus siplevad, et kui teda kohast välja heitetakse ehk talle muud ülekohud ülekohtuste võimumeiste läbi sünib, et ta seda kohtule oma ingeõnnistuse kaotamise pärast ei julge kaebata, öeltes: “Kül Isand talle ise kätte maksab, mis paljo suuremb neetmise sõna on kui avalik kohtuse kaebamine. Nõnda arvamised rahva seas kalli Litania palve ja vandlastele anteks andmise kohta, on neil arvamistel ka mingisugust eesõigust voi moistvad taluinimesed pühakirja vääriti? Aga aeg oleks kül käe vana kirja viisi parandata mida nooremad inimesed õiguste lugeta ei moista, päälegi need kes uut kirjaviisi jo mõnda aastad on lugenud, sesama soov maksab la sisu kohta.

E 20686/8 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Hantsmõisa herra.
Vana Hantsmõisa herra Seemistein, kellest vanad inimesed mõndagi teavad juttustata, sõitnud alati aastase varsaga, keda ta kutsari Jüri saani ette lasknud rakkendata. Õhtul kui pimetaks läinud kodust ära ja homiku koidu aeal tulnud ta tagasi suud, silmad ja riided verised. Keegi pole seda täädnud ega tohtinud ka küsita kus härra käib. Kutsari Jüri, kes temaga alati päeva aeal sõitnud, seda pole ta öösese sõidu pääle kunagi ligi võtnud, aga kutsari Jüri murdnud oma pead ja mõttelnud alati, kus see koht ometa peaks olema, kus härra öösel käib, sest iga homiku näitab nago oleks ta peris lahingust tulnud. Olen mitto kord näinud, et mõõk homikul peris verd tilgub. Ei, seda ma pean tääda saama, mõtles Jüri, maksku see ka minu elu. Nõnda mõtteltes säädis ta varsakise õhtal jälle saani ette ja kui härra saani istus, kargas Jüri nägemata saani jalaste otste pääle ning sõit algas. Arvata umbes verst maad mõisast veikese mäekingu kohal kus nüüd ruusa augud on, hakkas saan ülesse poole kerkima ja tõuses ühes härra ja Jüriga õhu sissi. Jüril sai õige pidata, et jalaste otsate päält maha ei kukkunud, sõit läks üle Urvaste kiriku torni, kus torni tipp veitikene saani jalast puutus, et Jüri pea aegu alla oleks kukkunud, siis üle Kambja kiriku, mis oma madala torniga moni hea süld alla poole teed jäi, siis ikka edasi Tarto poole kuni Toomemäe kattuliku kirriku tippu otsa saan kinni jäi. Herra keelis hobuse paigale ja nägi nüüd alles Jürid esimest korda. “Sina siin Jüri? Kust sa seie said?” “Tulin ühes härraga,” vastas Jüri. “Noh hea küll, nüüd jääd seie hobuse juure, aga hoia et sa saanist ei liigu ega linna ulkuma ei läha. Oia, et sina karmantsikaid hobust ei lase ära varasta.” “Moistan isigi,” ütles Jüri, “olen siin kuni herra tagasi tuleb.”
Tähendus: vist oli kattuligo kirik veel tark? Sääl tõmbas nüüd härra mõõga tuppest välja ja katsus selle teravust, pistis jälle tuppe ning hakkas edasi samuma ikka kõrgemasse ja kõrgemase Talina poole, kuni viimaks Jüri silmist ära kadus. Vastu homikud kui Raatuse tornikell jo viis oli löönud, jõudis hära tagasi. Pea auuras tal otsas ja käed ning riited olivad verega koos, istus saani ja käskis kutsarid pukki istuta ja kojo sõita, jälle tundis Jüri, et seesama tee oli kust nad olivad läinud üle Kamja ning Urvastu kiriku torni kuni sinnasama mäekese kohta kus saan õhto ülesse kerkinud, nüüd jälle saani tallad maaga kokku puutusid. See kingukene olnud vanal aeal mattusse paik, säält on raha ja muid asjo leitud rahvas teab sellest mõndagi juttustata.

E 20686/8 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Hantsmõisa herra.
Vana Hantsmõisa herra Seemistein, kellest vanad inimesed mõndagi teavad juttustata, sõitnud alati aastase varsaga, keda ta kutsari Jüri saani ette lasknud rakkendata. Õhtul kui pimetaks läinud kodust ära ja homiku koidu aeal tulnud ta tagasi suud, silmad ja riided verised. Keegi pole seda täädnud ega tohtinud ka küsita kus härra käib. Kutsari Jüri, kes temaga alati päeva aeal sõitnud, seda pole ta öösese sõidu pääle kunagi ligi võtnud, aga kutsari Jüri murdnud oma pead ja mõttelnud alati, kus see koht ometa peaks olema, kus härra öösel käib, sest iga homiku näitab nago oleks ta peris lahingust tulnud. Olen mitto kord näinud, et mõõk homikul peris verd tilgub. Ei, seda ma pean tääda saama, mõtles Jüri, maksku see ka minu elu. Nõnda mõtteltes säädis ta varsakise õhtal jälle saani ette ja kui härra saani istus, kargas Jüri nägemata saani jalaste otste pääle ning sõit algas. Arvata umbes verst maad mõisast veikese mäekingu kohal kus nüüd ruusa augud on, hakkas saan ülesse poole kerkima ja tõuses ühes härra ja Jüriga õhu sissi. Jüril sai õige pidata, et jalaste otsate päält maha ei kukkunud, sõit läks üle Urvaste kiriku torni, kus torni tipp veitikene saani jalast puutus, et Jüri pea aegu alla oleks kukkunud, siis üle Kambja kiriku, mis oma madala torniga moni hea süld alla poole teed jäi, siis ikka edasi Tarto poole kuni Toomemäe kattuliku kirriku tippu otsa saan kinni jäi. Herra keelis hobuse paigale ja nägi nüüd alles Jürid esimest korda. “Sina siin Jüri? Kust sa seie said?” “Tulin ühes härraga,” vastas Jüri. “Noh hea küll, nüüd jääd seie hobuse juure, aga hoia et sa saanist ei liigu ega linna ulkuma ei läha. Oia, et sina karmantsikaid hobust ei lase ära varasta.” “Moistan isigi,” ütles Jüri, “olen siin kuni herra tagasi tuleb.”
Tähendus: vist oli kattuligo kirik veel tark? Sääl tõmbas nüüd härra mõõga tuppest välja ja katsus selle teravust, pistis jälle tuppe ning hakkas edasi samuma ikka kõrgemasse ja kõrgemase Talina poole, kuni viimaks Jüri silmist ära kadus. Vastu homikud kui Raatuse tornikell jo viis oli löönud, jõudis hära tagasi. Pea auuras tal otsas ja käed ning riited olivad verega koos, istus saani ja käskis kutsarid pukki istuta ja kojo sõita, jälle tundis Jüri, et seesama tee oli kust nad olivad läinud üle Kamja ning Urvastu kiriku torni kuni sinnasama mäekese kohta kus saan õhto ülesse kerkinud, nüüd jälle saani tallad maaga kokku puutusid. See kingukene olnud vanal aeal mattusse paik, säält on raha ja muid asjo leitud rahvas teab sellest mõndagi juttustata.

E 21488/9 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Tagasi vaate, 40. aastad.
Armas eesti vend ehk õde, sina olid õnne päivil ilmale sündinud, kui sina veel seda aega mäletad. Kui meie rahvas mõisad orjasid ja selle järele renti maksma akkasid. Oh see oli esimene samm elu poole siis tuli kohtate periseks ostmine, tõine samm. Siis kadus vitsa nuhtlus, kolmas samm. Koolid riigivalitsuse ala ja uued kohtud, see on neljas ja viies samm, ikka paremale ja ülemale. Oh õnne mis see inimene näinud kes neli ehk viiskümend aastad vanaks saanud. Mis mitto põlve, mitto kümmend põlve, aasta sadasid oodnud, on nüüd järsku tõõne tõise järele ilmunud. Keik ütlemata suured asjad. Oleme meie siis paremad kui meie vanemad, ja vanemate vanemad, kes ootes ja nuttes hauda läksivad? Jah meie peaksime ja võiksime küll paremad olla. Meie rahva seas ei tohiks mingisugust kurjust, ei valelikuid petjaid ega vargaid olla. Sest need on rõõmu, rahu ja õnnistuse aastad mis meie praegu elama. Aga mis meie näeme ja kuuleme praegu? Priiuse ullustusi, ja hullutajaid vargaid ja petjaid. Kestab see ullustus veel kaua? Vist mitte. Näituseks: Kui vanemad oma lastele voli kätte annavad ulgani koos mängita, pärast seda kui nad kaua aega nagu vangis on istunud, siis ei tea vallatumad noored lapsed isegi mis nad tegevad. Need on meie vangistatud rahval nooruse esimesed eksimise aastad, ja need lapsikud vallatuse teod ja mõttet kaovad iseenesest ära kui meie rahvas vanemaks ja mihisemaks lähab priiuse ja vanduse sees. Sest vana inimene kes mõndagi näinud pole ilmaski nii nar ega vallatu oma tegutega kui see inimene kes alles oma mõistuse poolest lapse kingates on. Oh tahmased tuisu pead, mõttelge selle pääle alati, et oma tegutega ise eneste vandlastele naeruks lähate. On see teie au, et vangi koiad eesti rahvaga täitetud on? Oh see pole kellegi au vaid häbi.
Tuntke eestirahvas oma Jumalat ja keisrid ja antke neile au hauda järele kes teid orja ahelaast on pästnud ja kallist vabatust kinkinud.

E 21589/99 (9) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Reisi juhtumised.
Et meie eesti rahval, vanal orjapõlve aeal rohkemb ühte meelt oli kui praegu, teab igaüks, kes aealugu on lugenud. Keik olivad sekord ühesugused orjad ja keik mõtlesid ja arvasid oma rõhujatest ühteviisi. Kui ka moni üksik kilter ehk kubjas ärkandja ametid toimendas, siis oli see ikka veel väha terve maa ja rahva kohta.Aga sestsaatik kui meie rahvas Vene keisrite armu läbi paremad õigused omandanud on, see on: puhast renti rahaga maksma hakkasid ehk omad kohad periseks ostsid, sest aeast pääle arvates akkas meie eesti rahva seas mõttete, arvamiste ja parteite poolest koguni uus aeg. Kuidas see keik nii lühikese aeaga, võttame aastad 35 tagasi, on sündinud? Ja katsume võrreltes endist ja praegust aega pisud kõrvu jääda, siis näeme küll, kus see känd on, kust nii mitmesuguste meelte võrsad üles kasvavad.
Endine aeg oli orjuse ja orjapõlve aeg. Praegune aeg on vaba ja vabatuse aeg, et iga mees mõttelta voib, mis ta hea ehk paha tunneb ja teab olevad. Enne ei olnud koolisid meie rahval olemaski, ja kui neid ka viimsel aeal valla (külakooli) nime all mõnda kohta sissi säeti, siis töötasivad nad väga viletsas korras. Aga kui viimaks valla koolid parema järje pääle säeti (vist riigivalitsuse sundimise läbi) ja eesti rahva lapsed lugemist ja kirjotamist pidid õppima. Siis tõusis ka küsimine. Mis rahvas meie oleme? Ja kes meie õieti oleme? Ja kolmantaks, kes see rahvas on, kes meie üle valitseb? Joba täädis siis kooli Jüts isale rääkita, et keik mõisahärrad olevad vanast Saksamaalt tulnud ja saksa sugu, sest küla koolmeister olevad seda koolis seletanud. Isa kostis selle pääle: “Pole see õige, koolmeister ei tea tuhka. Saksad käivad jo meie kirikus laual ja on sedasama usku, mis meiegi oleme, vals puha, et nad võõramaa inimesed on.” Mõned rahva seast saivad küll aru, et nad talupoegate seast ei olnud, et nende suured nõnad, mis enamiste konksu allapoole painutatud, eesti rahva omatega kokku ei passi ning rääkisivad tagaselja neist mõndagi, et sõprus nendega ei maksa ja paljugi muud.
Aga mõisnigud kuulasivad ka sel aeal teravaste järele, mis rahva seas neist räägiti ja mõttelti, nad petsivad mõned värdjad tuulepead talupoegate seast oma nõusse, kellega nad käsikäes lubasivad käia, öeltes: “Teie olete nüüd ostmise läbi vähemad mõisnikud ja meie jälle suuremad, ainult vahe jääb veel meie vahele, et meil rohkemb maad käes on kui teil. Edespidi jättame mõisnigu nimi peris maha ja suured ja veiksed põllumehed.
Talupoead kes mõisnigute meelitamist uskusid, rääkisid kadetuse pärast mõisnigute ees, oma vendate pääle keiksugust halba, sest õiguse rääkimise eest poleks härra omas uhkes lossis neile tooli istuta andnud. Ma olen koha otsimise pärast mõnegi mõisa läbi käinud ja mõndagi kuulnud ja näinud, olgu siis armas lugeja sulle näituseks neist mitmest reisist üksainus lugu räägitud, kuis lugu mul P. mõisas härra juures läks. “Kust mehed teie olete?” “Viljandimaalt.” “Kust vallast?” “T. vallast.” “Kas passi on ka ligi?” “On.” “Mis teie tahate?” “Tulime seie auuligu härra juure talukohtasid ostma.” “T. valla meistele ma kohtasid ei müü, sest et teie väga kanged protesti mehed olete.” “Auustud härra! Ma olen niikaua ära elanud ja ei ole kordagi veel valla kohtu ees olnud.” “Kas sina oled olnud ehk olemata, aga ma tean, et sääl vallas protesti mehed elavad, kes nii kanged oma jonni mehed on, et nemad jo neli aastad õpetaja valimisele vastu panevad ja ei taha oma õpetajad, kes mõisnikutest heaks kiitetud ja väga tark ja tubli mees peab olema, vastu võtta.” “Väga auustud härra! Ma pole mitte moni konvendi saatik, et mul õpetaja valimisega midagi tegemist oleks,” julgesin mina üttelta. “Kas sina oled konvelti saatik ehk olemata, ei puudu minule. Ühed Kuratid olete keik, kasige välja” ja ma pidin oma sõbraga välja tulema ja tänasin veel õnne, et terve nahaga oma õppetaja valimise pärast P. mõisa lossist pääsesin.
Mikspärast sai P. mõisa härra minu pääle nii pahaseks, mõtlesin ma koio poole sõites. Oli see vaest sellepärast, et mina valetata ei mõistnud nägo äraandjad ja keelekandjad meie rahva seas seda mõistavad. Ehk on vaest viga minu enese ehk riiete küljes, et saksad mind ei salli. Mikspärast panen mina kammasid jalga ja aean sakste viisi lahu peas ühe külje pääle. Ja miks kannan mina mõisa andvarkite viisil palitud kuna mul jo kolm Villandi moodu musta särki kodus on, vaest ei salli saksad seda, et minna ennast nii saksa viisi välja ehitan. Vaest märkavad sellest, et niisugune härra kohta korras ei jõua pidata ja enamb oma ehtimise pääle ära tarvitab kui talukoht sissi annab. Ja voib olla, et ta ka nattuke kooliharitust on saanud, sest ega õpetud ega haritud eesti mehed pole suured põllumehed, aga küll suured protsessi aeajad, kui nendega vaest ammas ammast vastu juhtub.
Nii mõtlesin mina omas kimbatuses ja arvasin omast peast mõisnigute mõttid minu kohta, ja mis mina arvasin, oli ka õige, nõnda kui ma pärast ise oma silmaga näha sain.
Moni nädal pärast nimetud reisi võtsin jälle nõuks kohta otsima voi ostma minna, aga oopis tõises mõttes ja tõises vormis kui enne seda. Pistsin vene saapad jalga ja kihutasin musta mulgi särgi selga, lasksin oma juuksed paar nädalad hästi pulstiks ära vanuda ja tõmbasin käega üle otsaesise, et juuksid hästi silme ette tulid. Nõnda välja ehitud, nägin mina kui peris lontrus välja. Aga ka tarvis vanger ja hobune uut moodi välja sääda, mõtlesin mina. Voib olla kui vedru vankri ja täkkuga sõidan, härra kõrgest lossi aknast mind joba kaugelt näeb, ja koha otsija uhkust märkab. Ka see mõtte oli hästi välja rehkendud. Lasksin siis poisi poega mära vankri ette rakkendata ja kablust suid ja päitsed päha aeata. Vanger oli veel sõnniku veost saatik hästi sõnnikuga koos, selle tarvis sai kubu õlgi padja asemel sissi pandud ja poeaga mära poeal ära kistud. Viis mind ja mo seltsimeest härja samul uueste jälle tagasi P. mõisa poole, kus mõne nädala eest mo käimine luhta oli läinud, aga ma ei soovinud kuskile moiale minna, sest et sääl vallas väga tasased ja halli liiva linamaad olivad, mis keigite Villandi meiste ja ka minu mokka mööda olivad. Kui teel ööd olime maganud, jõudsime tõiseks omikuks parajaste P. mõisa ning sõitsin oma kõhna hobusaga meelega mõisa aita ukse, ehk küll hobuste kinni panemise koht talli ukse ees saisis. Lossi aknad olivad vastu aita, ja mina mõtlesin: “Kui härra nüüd aknast välja peaks vaatma, siis ta kohe saab märkama, missuguste tarke meistega tal täna tegemist on.” Mõisa elu oone (loss) oli kahe korraga, sellepärast oli igalühel, kes härraga rääkita soovis, tarvis treppist üles tõise korra paale ronida, ja üsna minu õnneks elasivad kokkad ja toapoisid alumises korras, kelle läbi härrale täädus üles sai saatetud ja ka ära seletud, mis asja pärast keegi härraga rääkita soovis. Ka mina sain nigo kogemata oma seltsimehega, kolme tunnilise ootamise järele, sõna ülesse saata, et ma härraga koha ostmise pärast rääkita tahaksin. Et minul nüüd ühe rikka ja suure härra ette tuli astuta, kes kasu poolest madal mees küll oli, siis tõmbasin kord veel juuksed heaste veel silmate ette ning lasksin oma seltsimeest ka nõndasamuti teha. Ma köhisin tasakeste rinnad lahetaks, et hääl seda puhtamine kõlaks ja tõiseks, et härra köhimise hääld kuultes joba teaks, et mehed ukse juures oodavad. Ja ka segi oli minul väga õige võtte.
Härra ise võttis ukse lahti ja meie seltsimehega läksime tuppa ning jäime nagu see haritud meiste mood peab olema, tõine tõisele poole läve tulba näjale seisma. Ma olin rääkimise enese pääle võtnud ning käsksin oma seltsimeest seekord suud pidata. Kui meie olime alandlikult teretanud ja kolm korda peaga kummartanud, küsis mõisnik meie käest: “Mis teie soovite?” “Meie tahame talukohtasid osta, auustud kohto härra,” ehk ma küll täädsin, et ta kohto härra ei olnud, aga voi epp harratki seda ära põlavad kui neile kohto härra auu pakkotakse ja sel aeal oli väha neid, kes kohto härrad ei olnud. “Kust vallast teie olete?” “T. vallast.” “T. valla meistele ma oma kohtasid ei müü. Teie loete aealehte Sakalat. On teil tunistuse täht ka ligi?” “On,” ütlesin mina ja ulatasin tähe härra kätte. Ta silmitses tükk aega ja andis sees teda mulle jälle tagasi, öeltes: “mina olen üttelnud, et ma T. valla meistele kohta ei müü, aga ma näen, et teie moistlikud mehed olete, siis võttan ma oma sõna tagasi.” Ta andis meile molematele tooli istuta ning istus ka ise, nüüd alles siis tuli veel juttu aeamine: “Minul on teises vallas, mis ma ilda ostsin, 26 talukohta veel müümata. Armsad mehed! Mina ei salli niisugusid inimesi mitte silma otsas, kes väga nõnatargad ja päälegi kahjulikuid aealehti loevad. Ma küsisin jo kord teie käest, ega teie neid pöörasid lehti ei loe?” “Väga auustatud suur kohtuhärra,” ütlesin mina. “Millal meiesugused töömehed oma kallist aega niisuguste lehtete lugemisega voime viita.” “Seda ma usun ka” ütles lahke härra, “üks õige ja tõsine põllumees ei voi niisuguste halvate lehtete eest nago Sakkala on, mitte oma vaevaga teenitud koppikad maha visata.” “Väga auustatud kohtuhärra kui ma küsida tohin, kas aealeht siis muidu ühe inimesele ei tule kui ta eest veel peab raha maksetama? Õigus oleks jo lehe saatjal lugejale ta vaeva lugemise eest maksta.” “Armas mees! Ma näen nüüd selgeste, et teie väga targad mehed olete, jättame jutt neist tühjaist aealehtetest, minul on väga head talukohad, aga ka ind paras 260 rbl taaler ja ma usun, et meie kaupa saame.” Ma tõmbasin seda kuuldes juuksed käega veel paksemine üle silmate ja akkasin kõrva äärest meelega pead sügama nõnda kui see targate meiste kombe ja viis on. “Arvate vist taalri inda kõrgeks?” “Ei, väga auustatud suur kohtuhärra, kust see ind siis kõrge voib olla, ega ilma ometa kellegi käest tahta voi.” “Ja, ja, seda ma usun, et teie kui tark mees isigi aru võite saada, et see ind kõrge ei ole, ja et ma liiga pole mitte küsinud. Seda mõisad olen ma iljuti ühes vallaga kaunis kallilt ostnud ja ei voi neid nii odavalt müüja kui siin omas vallas, kus mina ainult 180 rbl. taalrest nõuan, aga ma tean juba ette, et teie neid ei osta, need põllud on künglised ja mägelised, sest Viljandi poolt mehed tahavad ikka tasast maad kus linad kasvavad.” “Väga auustud suus kohtu härra, see on väga tõsi, väga tõsi. Kas väga auustud suure kohtu härra talu kruntitel ka metsa peaks ligi olema kui küsida tohin?” “Jah on ka mõnel talul võsastigu ikka, suurd metsa neil enamb pole, sest seda lasksin ma mullu aasta keik talu kruntite päält maha raiota mõisa puuteks ja palkiteks, sest ühes metsaga oleksivad need talu kruntid väga kallid maksma tulnud, et talumeistel neid väga raske oleks olnud kätte saada. Kui ka sellel talul metsa ei peaks olema, mis teie osta soovite. Armsad mehed, mul pole puud mitte kallid, ma müün segapuud 2 ½ rbl süld alati.” “Tänan väga auustatud kohtu härrad selle eest, et puud lubab müüja, siis pole jo sellest viga, et selle ostetud krundi pääl metsa ei ole.” Nõnda rääkisime veel ühest ja tõisest asjast mida keik ruumi puuduse pärast pole voimalik nimetata. Võtsime tähe välja kus talukohad numri järele olid ülespantud. Jätsime siis alandlikult kohtuhärra jumalaga ning tänasime keige lahkuse eest ja sõitsime koio. Et taalri ind ülemäära kõrge oli, siis oleks ka kohtate ülevaatmine peris asjata olnud, sellepärast jätsime selle siis ka peris tegemata.
Nüüd olin mina ja mo seltsimees sellest reisist hea tükki targemks saanud, moistsime pärastistel reisitel ennast viisi pärast riitise panna ja rääkita suuga, suud mööda, kuni viimaks siis ikka ühe häraga kokku juhtusime, kellega kaupa saime. Aga pöörame nüüd oma juttu jälle akkatuse sihele tagasi ja katsume seletata, mikspärast mina ennast nii rumalaks ja lolliks meelega tegin ja orjaaea näitemängi mõisa lossitesse ette kandsin. I. Sellepärast, et mina muul viisil, et ma T. valla mees olin kohta ega peavarju ei saanud. II. Et mina kui eht näitemangia oma alandligu juttuga härratele head meeld tegin. Ja ma usun, sesamasugune lugu näitab ka keigil neil meistel sihiks olema, kes praegusel aeal polti isandate poole oiavad ja nende pilli järele tantsivad. Olgu need nüüd põllu ehk kirjamehed voi aealehtete toimetajad, nad loodavad ikka selle partei käest midagi saada, kelle poole nad oidvad, nago minagi kord seda lootsin ja ennast narriks tegin. Nüüd alles aiman mina, et keige paltivõimu meiste mõisnigutega keik sõprus pettus on, selge pettus. Ja nõnda saavad nende poole oidjad keik pärast kibetad maitsta, kes lootsid aina magusad leida. Ja moni mees sureb jo rõõmuga kui ta silmad seda õnnistust õnne on näinud, et talle tool istuta ehk sigar suitsutata on andud. Paltlase toolil istutes ja sigarid suitsutates ei arva mees siis enamb pattuks keiksugust valed oma sugurahva pääle valetates ja mitme head elujärge ära rikkutes.
See on nüüd minu arvates see känd, kus need võrsed üles kasvavad ja meie eesti rahvast nii mitmesse parteisse lahutavad, mis orjapõlve aegu mite nõnda ei olnud. On praego veel meie rahva seas mihi, kes ei näita arusaavad, et keik parandused ja uued säätused ja kohtud, meie maal ainult vene keisrite armust on osaks saanud. Ja palti isandate poolt meil midagi pole antud kui ainult vägivaldne nuhtlus, kepp ja orjapiits.

E 21600/ 5 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Mustlased
See oli 1893 aastal kui mustlased Võru pool ümber vedelesid ja K. valla K. kõrtsi mõneks nädalaks terve korteri lõid. Sääl vahetasid siis mustlaste mehed meie meistega hobusid ja petsid niihästi üht kui tõist, aga pettus ja kahjo mis nad meie meistele tegid, polnud midagi selle vastu arvata, mis viimaks mõned tüdarlapsed said. Kes ei peaks P. talu peretütrid Kadrid ja Triinod tundma, molemad viksid ja viisakad tüdarlapsed, armastavad alati noori mihi ja noored mehed ka sagetaste neid, aga see keik ei löö veel vallatumail tüdarlastel ette, sest nemad tahavad molemad süle ja seljaga niipea mehele minna ja tanu ala saada kui heal voimalik. Noh lugeja, ütled sina vist, ega see ime asi pole, sest missugune tüdarlaps see peaks olema, kes mehele ei taha minna. Kord ühel talvekuu ommikul juhtusid mustlaste moorikesed ka P. talusse, teretasid pereheite ja tütrid ning panid kaartisid ja vaatasid käsi, aga ikka viga juures, miks molemad tütred niikaua majas seista. Läks eit välja tallitusele, sobitasid jälle mustlaste eited tüdarlastele kõrva sissi: “Otsike kullakesed amme kangas ülesse, kelle otsast veel pole lõigatud, mustlane viib kanga kodu, teeb sellest peigmehele esimese amme, toob siis kanga jälle tagasi.” Oli kangas mustlasele ära antud, siis palus mustlase heit jälle uut villast voodi tekki, et seda omale viia ning suitsutata, siis jälle tagasi tuua ning siis katteks pruukita kui noormees kord juhtub teile tulema, ja kui noormees kord saab selle katte all maganud, siis ta enamb järele ei jätta kuni ikka näio ära kosib. Ja keige selle hea töö eest ei taha mustlane muud kui 5 rbl raha ja kink sealiha. “Oi,” mõtlesivad virgad tüdarlapsed, “See ei ole suur ind linase amme kanga ja villase voodi tekki saame varsi tagasi ainult 5 rbl raha ja sea kink selle eest, et meie molemad varsi mehele saame, tõeste see ei ole mitte paljo.” Räägiti siis asja koigiti vana memmega läbi ning leidis ka pereema, et maks kahe tütre mehele saamise eest mitte liig pole (peremeest polnud ka kodus) toimetati siis 42 küünard amme kangast, villane voodi tekk ning tubli sea sink mustlaste ree pääle ning pisteti 5 rbl veel käsirahaks pihku ja saateti mustlased rõõmu ja naeruga väravast välja. Oodeti siis poonevusega kolm päeva, mil mustlased oma lubatuse järele kanga ning tekki pidid tagasi tooma, aga võtta näpust, mustlasi ei tulnud, nüüd räägiti neljandamal päeval lugu isale kes siis ka kohe küla korranigu võttis ja kõrtsi juure sõitis nimetod asju mustlaste käest ära tooma. Aga ei leitud mustlaste käest enamb midagi ei tekki ega kangarulli, ei liha ega raha. Sai vana P. talu vana peremees mustlaste käest sõimata veel päälegä ja lubati teda ja tema karja ära nõiduta kui ta niisugusid vale juttusid mustlaste pääle aeata. Läks siis isa tühjalt koio ja palus enne korraniku ja kõrtsi isandad kes selle otsimise juures tegevuses olnud, asjalugu salaja pidata ja mitte ingelgi räägita, et ta naene ja lapsed nii lollikesed olnud mustlasi uskuma ja neile enne aega inda ära maksma kui veel lapsed mehele pole saanud. Kartis ka P. peremees ise kangeste seda kui mustlased vaest südametäiega ta kariloome ära ei nõiu ja see kartus polnud sugugi asjata, sest 1894 aasta talvel pani P. peremees kaks keige paremad lehma ja kahe aastase mullika hauda. Kelle süü oli nüüd see? “Eks keik mustlaste töö,” rääkis P. peremees ise oma sõbrate ja naabritele. “Kes pani neli pahru lõigatud muna minu lauta sõnniku ala? Kes muu kui mustlased vandlased. Tegi küll kotta suure tule ülesse ja panin siis pahru munakesed tulle ja põletasin tuhaks ära, aga säält epse viga mo loomatele tuligi, et nõndaviisi tegin. Oleksin ma neid vaenemees rattarummu sissi toppinud nago mind targemad inimesed pärast õppetasid, oledsid mo elajaloomad praegu veel elanud. Aga mis sa teed, oled rumal ja kanna kahju.” Et P. talu tütret molemad veel ilma tanuta ümber käivad ja mehele minna igatsevad, pole mitte nende süü ega ka mustlaste süü, vaid nende eneste lihase isa süü, kes mustlaste käest läks antud kraami taga otsima ja nõnda keik hea asja ära segas ja raisku aeanud.
Veel naljakamb lugu sündis selsamal 1894 aastal ühe tõise tüdarlapsega, kelle vanemad kül sündimise poolest sakslased on. See tüdarlaps olnud julgemb veel kui kaks esimest, läinud ise kõrtsi juure oma mehe puudust mustlase vanamoorile juttustama, see lubanud asja säälsamas varsi selkeks tiha ja tüdarlapsele tulevad abikaasa näitata. Selle tarvis pannud ta teda kõrtsi ree ala tühja tõrre ala, lasknud enne riited seljast maha aeata, võtnud siis tütruku venna kuldsõrmukse, mis 10 rbl maksnud, ja tüdruku käes olnud vaeva palgaks, ka viie rublalise uue vilase rättiku, kasknud siis tüdarlast nii kaua amme väel tõrikse all kükkitata kuni ta peigmees ise sinna ilmub ja tõrikse päält ära võttab, aga õnnetuseks voi õnneks pole tüdarlaps kange külma pärast nii kaua oota jõudnud, lükkanud viimaks tõrikse päält ära ning pugenud välja. Rääkinud kõrtsimehele oma lugu, mikspärast ta tõrikse all pidanud olema ning palunud mustlaste käest oma riited ja sõrmust tagasi, aga seni kaua olnud mustlased ta riited ja sõrmukse ja villase rättiku kes teab kuhu saatnud ja vaene tütrik pidi kõrtsimehe naese käest omale uued riited koio minna paluma ja venna käest tapelta veel päälegi saama, et sõrmukse mustlastele ära oli kinkinud oma riiete kahjo veel arvamata. Sellest lugust näeme, et meie maal elavad sakslased veel rumalamad mustlasi on uskuma kui eestlased, sest mehele tahta, ja sellepärast kange talve külmaga väljas kõrtsi ree all tõrre ala pugeta, pole kellegi lapse mäng enamb.
Kolmas nali sündis selsamal korral ühe K. mõisa popsiga, kes jo paar nädalad haigevoodis põdenud kui mustlased kõrtsi juure tulid küsima: “Mis peremehel viga ole kullakene?” “Sääl on tal vana kuri ise sees, kes vanakest ei lase vootist välja tulla, peris terve oleks muidu, aga jalga ala ei saa. Vaata kas küla inimesed ei tunne ära, mis haigus mo vanamehel on,” ütles sauna naene. “Voi alekullakene perenaene, miks meie ära ei tunne, vanakesel on kuri sees, suskab sagetaste külje seest, ei lase süüja ega ööse pääd päetsile panna.” “Väga õige, keik õige,” ütles sauna naene, “küll oleme keik rohud ära pruukinud, kadaka marjad ning kalmusse juured, ka piibu leemi jäi heile õhta, aga keik ei maksnud mitte midagi, ikka jääb kurjemaks kuni viimaks selel mooduga lõppeb.” “Heii perenaene, mis juttu teie nüüd aeate,” ütles mustlane, “saab veel peris terveks, tooge mustlasele kints sea liha, mustlane loeb liha pääle, siis lähab Kurat vanakese seest liha sissi ja vanakene saab kohe terveks.” Oli ka sauna naesel viimane põrsa kintsukene veel alles iseenesele ja oma väetimatele lastele väeks, seda tõi ta nüüd välja mustlase moori kätte, kes liha pääle imelike sõnu akkas posima, kuni küll arvas olevad, siis lausus ta: “Perenaesekene, nüüd viib mustlane selle liha ära ja mattab maha süüja ta enamb ei kõlba, sest Kurrat on nüüd vanakese seest liha sissi läinud.” Küll oleks sauna naene viiluksestki liha tagasi küsinud, aga mis pidi ta selelga veel tegema kui Kurat liha sees oli. “Jah, sestsaatik kui mustlane mo vana Jaani arstis, akkas ta elama ja tuli sellsamal päeval ülesse, poleks mustlased sinna juhtunud, oleks mo mees jo nüüd hauas magamas.” Nõnda rääkis sauna Mai 1894 aastal ja küla eited pidasid keik rääkija juttu tõeks. Mis sina lugeja arvad neist kolmest tõsisest sündinud asjast. Veel on pilkast pimetust Võrumaal.

E 21606/16 (11) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Moni sõna ketramise, karjatallituse ning metsa laastamise üle. Juttu tuleb juttust, kõne kõnest.
Iga inimene, kes oma päeva tööd truiste ja korralikuld on teinud, eidab õhtul rahulise südamega voodi magama ja tõuseb kui Jumal elu ja tervet kingib, õigel aeal hommikul jälle ülesse. Aga paljo on neid meie eesti rahva seas niihäste mihi kui naisi peremihi kui sulasid, kes ööd öösse ega päeva päevasse ei pea. See on, et nad magamise ega ülevel olemise vahel ühtegi kindlad korda ei pea.
Neid on küllad, kes väga väha magavad, ehk üksnes tunni kaupa magata saavad (Pangu lugeja tähele, ma räägin siin üksipäinis talurahvast). Meie kirikulaulu salm ütleb: “Sest ingamiseks on see uni meile antud.” Aga ütleb moni: “Mis sa ära teed kui uni pääle ei tule. Üks mure on ööd kui päeva südames ja vaevab ning piinab alati. See on mure elu eest. Mis ma pean sööma, mis jooma ja miska pean ennast katma.” Sina, kes nõnda kaebad, võttad Jumala käest mure ja oolekandmise enese eest ära, ning võttat seda enese pääle. Jah, sinul on asja küll sa rumal inimene, nõndaviisi kaebata ning õhkata. Astume teeld kõrvale ühte eesti perekonda sissi ja puhkame sääl paar päeva ja ööd ja õpime eesti elu tundma. Nüüd näeme, et selles peres öösel väga väha magatakse, ikka on siin öösel midagi tegemist, et küll keik välimised põllutööd tehtud on. Perenaene ketrab tütrugutega kuni 11 ära löönud, siis eidavad magama, aga see uni ei kesta kauaks ja kell 1 ärkab vanapoolne perenaene, kes mitmesuguse elumurega ammugi küpseks saanud ja üüab: “Tüdarlapsed tõuske üles ketrama.” Keiges kaks tundi saivatki tütrukud magata, ning nüüd jooksevad jälle vokkirattat, aga mis jooksmine see on, moni vokkirattas kippub vägisi seisma jääma, käib veel mone keeru tasakesi ja joba ongi seismas. “Miks sa tukkut sääl Katta” üüab perenaene. Katta ehmatab, ärkab ning pühib und silmist ja jälle jookseb ta vokki rattas paraja kiirusega nago poleks midagi sündinud. Nõnda tukkuvad keik kolm tütrukud kordamööda, kuni viimaks tukkumise kord ka perenase enese kätte tuleb. Et süda nüüd rahulisemb vokki ees kui voodis magates, täädes, et töö neljal inimesel ikka ennemine tehtud saab kui magates, laotab uneingel omad pehmed tiivad perenaese koondla, vokki ja keige toa üle. Keik näitab kui sui öö udu sees õljuvad, nago mesilaste sumisemist kuuleb veel perenaene ning selle pääle jo noriseb ta vokki ees, vokk on seisma jäänud. Üks tüdarlaps, alles leeris käimata, teeb ka perenaese eeskojo järele, ka tema vokk seisab. Peremees ärkab üles ning lööb omad silmad vootis lahti, perenaist ja tütrukud vokki ees tukkumas nähes üüab ta: “Kas joba nii vara ketrate, kell pole veel kaks löönud. Mikspärast nii vara üles tõusta ja mis kasu saadab niisugune esi enda vaevamine moni ketrab, moni magab. Kas sellest küllad ei saa kui kell 4 ülestoustakse ja kell 10 magama minnakse. Tehke tegemise aeal ja magage magamise aeal. Sest kui inimene enne läbi oma jõudu lootud sunnil on tubliste karastanud, siis lähab töö paremine korda, aga kui ta välja puhata ei saa, siis ei ole ta tegia ega magaja.” Nõnda rääkis peremees vootist oma perenaesega ja tüdrukutel oli seda kuultes meel hea, sest edespidi ei aetud neid enamb nii varra üles ketrama. Ma olen ka mõnes peres näinud, et sääl mingisugust korda ei peeta. Kord töötakse paar ööd järestigu läbi ja siis magatakse jälle valgest valgeni ja pahandakse, et valge väljas olevad, nago lähaks valge läbi ka midagi ukka. Õnneks on neid peresid meie Eestimaal väha, kes liig ooletumad on ja laiskuses magavad kuni auk maa sissi vaob. Tääda muidugi, et niisuguses peres mõnigi asi puudub, mis laiskus ammugi mokka pannud. Aga liig ihnussid tuleb rohkemb kahetseta, kui niisugusid. Et meie eesti rahvas väga oolas töörahvas on, teab iga muulane, ja sellepärast ei ole meil paljo ooletusest tarvis kirjotata, aga küll paljo niisugusist, kes sooviksivad, et ööd sugugi ei oleks, vaid päike ka ööd läbi ühtepuhku paistaks, nõnda kui kord Kiibeonis, iseäranis pakkil lõikuse ja vilja koristamise aea, kus meie rahval kõik sõrmeotsad tööd täis on. Niisugusid ülearu tõmbajaid ja töötajaid peame manitsema ja ütlema: “Pidagi piiri sõbrad, pidagi vähagi piiri, kui aeg vähagi seda lubab.” Ärge töötage mitte selles sihis, et seie igaveste elama jääte, vaid mõttelge ka selle pääle keige pakemal töö aeal, et ainult ürikest aega selle mailma kodanikud olete. Kui sinul, sina üleliig töö pääle ahne inimene, kõik pea mõttid täis on, ja sina aega süüja ega magata ei saa. Kui sul aega küllat, oleks paras jago teha, kui ahnus ja liig mure lubaks ja kui rikkuse imu sind poleks taga kihutamas. Siis ma tuletan sinule, selle ettemõtlematta ruttamise juures vana rahva sõna meele: “Istu veidi maha ja lase suurd pakki mooda minna.” Sest seda on jo küllalt nähtud, et mittu liig läbemata ja pakkilist meest on oma ette mõtlemata tööd tõist korda ümber teinud.
Mitmes kehelkonnas meie maal pidavad naesed rohkemb oma lehmate eest muret kui oma inge eest, niisugustel on lehm ülem kui ing. On see siis halv asi lehmate eest hoolt kanda, ütlevad nemad. Keik suvi labi lõigutakse ehk katkutakse lehmatele heinu, kas õigel ehk ülekohtusel viisil, kas oma ehk võõra põllult ehk heinamaalt, kes seda küsib. Võrupool tuleb seda tihti ette, et maja perenaene ise tüdrugud välja saadab heinu vargile, öeltes: “Minge kaege kust saate.” Mis siis veel Kõrumistest lehma pidajate naestest üttelta. Neil pole midagi püha, nad piiluvad ja hiilavad keik sui ööd läbi lehmale heinu otsites ning kandvad viis ehk kuus punda korraga toorid heinu kolm kuni neli versta koio, ei nurisegi selle vaeva juures, kui aga saada oleks. Ja nende lehmad on siis nii ära hellitud ning õppetud paremad sööma ja saama, et mikspärast peakski ta seda tegema kui perenaene ta eest nõnda tormiste ööd kui päeva muretseb. Küsid sina nüüd selle oolika lehmapidaja käest naela võid, seda tal pole, sest ta oma lehma piima rõõsast ära serbanud, ehk lastele pääle lüpsi ette andnud. Iga mees teab jo seda, et Manni, Jaani ja Lull ainult rõõska piima korjavad appud kooritud piima need lapsed suusisse ei võtta, sest appatud piima üütakse Võrumaal mädanud piimaks ja mädanud piima vaene Võru näljane lehmapidaja popsi naene ei salli, olgu küll, et tema jo kuu aega ilma leiva marjata on elanud. Kuidas näitavad sääl naesed ja tüdrukud välja kus lehmate eest nõnda hoolt kannetakse? Oi sõbrakene, väga viksid ja viisakad, nago orjaaegsed karja kõrralised kunagi, riited eest päev otsa ligetad ja heinapassaga koos, palged tahmased ja silmad vesised alalise koa ehk köögi suitsu ja tossu sees. Kas alati? Jah. päevast päeva nõndaviisi aasta läbi, sest sellel loomate heinte ja aganate keetmisel ja auutamisel pole ilmaski vahet. Ka ei maksa neil riiete kuivatamine ega pesemine mitte midagi, sest poole tunni pärast oleks see keik jälle ligetaks tehtud. On ka mõistlikumaid kehelkondasi Viljandi ümber ja mojal, kus ka lehmatele heinu suil katkutakse kui seda oma krundi päält saada on, pole seda saada, siis söögu loom karjamaalt sedasama rohtu mis sääl pisud ehk paljo kasvab, ning olgu sellega rahul, kui talle koeo tulles paar peotäit jahu joogi sekka segatakse. Ja kus nõnda tehakse ja piima kooritud appult süüjakse, sääl pole kunagi perenaesel ega lesel lehma pidajal või puudust kui ka iga kord müja ei saa, siis süüja seda ikka saab. Räägid sina nüüd lehma pidajatega, et peris orjus lehmi iga silmapilk tallitata ja neile aganaid auutata ja heinu ette varastata üks vaimu ja ihu jõu kurnamine õrnemal sugul on, siis kostavad joba peris peremehed ja perenaesed selle pääle: “Paremb ma lehma siis ei peagi.” Armas peremees ja perenaene lasi oma lehma suil karjamaal ka enese kõhu eest akata paljud oold kandma, siis saad näha, et piima niisama paljo saad kui pisud jahujooki annad, ehk veel rohkemb kui enne.
Mikspärast künnate teie peris peremehed kõik oma karjamaad üles ja teete sula põlluks, kuna teie veel mitmes paigas oma valmis aritud põllud väetamata jättate. Mikspärast? Sellepärast, et nurmetel ühtegi korda ega aru pole. Teie ju seda teate, et üks vak kesvi väetud aiamaa pääl 15 ehk 16 seemend annab ja sina nurme kesvatest, mis väga halvaste võetud ja aritud vaevalt seemne oma külitud seemnele kõrva saad. Mis kasu annab siis niisuguse mehele karjamaa üleskiskumine ja metsa põlluks tegemine põldu suurendata, kuna peris väli põld nii korratumas olekus seisab, et õiged põldute jagamist ega vahed kuskil pole? Akkake armsad peremehed karjamaa ja heinamaa eest paremine oold kandma, siis kosuvad teie loomad peris silma nähtaval, üsna poole vaevaga. Väga rumal on see peremees, kes omale on jõudnud periskoha osta ja nüüd oma ostetud krundi päält viimse metsa tukka ära äävitab. Ma olen seda oma silmaga mittu aastad näinud, kuisviisi peremehed oma metsa tükkikestega tegevad, neid iga aasta äärest ikka kitsamaks laastavad, kuni viimaks ilus metsa salkukene keik on otsa saanud, et enamb vitsa oma lapse peksa ei saa. Kas sellepärast, et puud hädaste tarvis oli? Ei mitte, mets sai sellepärast äävitud, et põldu suurendata ja raha rohkemb saada, mis selle metsa tükkikese all arvati peitus seisvad. Raha oleks siis ka voinud rohkemb saada kui mets oleks kasvama jäetud ja endist põldu parema korra pääle säetud. Kust ma selle sõnniku võttan, kuulukse ka seda talumeest kaebavad, kes metsa maha laastab ja põlluks teeb. Ta ei teagi veel, et põldusid vähemateks tükkiteks peab jagama ja endise 5e nurme asemel kui põllu suurus kannab, 10 põldu tegema. Noh kui nõnda saaks jagatud, siis küll tuleks sina armas põllumees rükkimaa sõnikuga välja ega poleks sinul vist ühtegi kaebamist. Uskuge põllumehed vähagi targemate meiste raamatuid, et keik maa ja riik kõrbeks muutub kui keik metsad saavad ära äävitud ja pitkse vihma arva ehk mitte sugugi nende maakohtate pääle ei sada kust metsad suutumaks on ära äävitud. Uskumata inimene vaatku neid heinamaasid ja orgusid, kus praegusid veikesed jõed läbi voolavad. Kui kõrged nende kaldad ning kui laiad heinamaad ühe suurema jõe hääres praegu on. Kuidas on jõgi nii veikeseks jäänud, et ta sülda 5-6 veel keige laiemast kohast lai on ja mitmest kohast ei enamb paari süldagi täieste? Kas ta meie esivanemate aeal, võttame 700 aastad voi rohkemb tagasi ka nii lai oli? Ei, sõbrad, siis olivad metsad tervet ja vihma sadas siin maal kümme kord rohkemb kui nüüd meie päivil. Siis olivad jõed vististe nõnda laiad nago nüüd keige laiemad orud keige heinamaaga kokku on, ja jaaksivad käretaste vahet pidamata edasi. Mõtle järele, kus oli siis jõgete sügavuse ots, seda aru saad sina siis kätte kui nüüd ühe kõrge kalda päält tõise kalda pääle vaatad ja välja jõuad rehkendata, paljo kallas heinamaast ehk praeguse jõe põhjast kõrgemal seisab. Sel aeal oli siis kalate kudumise plats praeguste oru kallaste ja meie keige kõrgemate poldute pääl, mis nüüd veepinnast 6-7 ehk 10 sülda kõrgemal seisavad. Sellel aeal vois eestlane vähjasid püüda ja kalu õngitseta praeguste kõige kõrgematel põltute servatel. Ja sellep. siis ka metsapuud vanal hallil aeal soojuses ja niiskuses nii jämetaks ja sitkeks kasvasivad, et praegused puud kui härjapõlvlased nende kõrval on. Seda iigla puu paksust ja jämetust nägin mina ühest vanast tamme lõhas-poolest mida ma aastad 20 tagasi heinamaast välja kaevasin 40 tolli oli selle endise maha põlenud tamme tüika paksus veel, ja see polnud kesk südame koht, vaid ainult äär. Suured sügavad orud meie maal, kus madalad heinamaad põhja kattavad, on keik ennemuistsed jõed, suurel veel uhutud, kus praegused jõekesed kui hõbetased linidikesed kiverit kaverti käies nende põhjas edasi jooksevad. Veel 50 aastad tagasi olivad hoopis vihmasemad ja niiskemad ilmad kui nüüd. Mikspärast? Sellepärast, et metsa rohkemb oli kui praegu. Mõned suured lohud põldute sees kus nüüd künnetakse ja külitakse, olivad veel sel aial peris vee all, et veikesed kalakesed sees laksu lõid. Olen ise T. vallas turbaid kaevates üheksama jala sügavuselt tervet pählid leidnud, aga ilma tummata keik see oli pääle nimetud sügavuse roo lehtetega otsani tihetalt kaetud. Kes pani need pähkled sinna, et neid üsna peaoga võtta vois? Noh sääl vois endisel aeal muidugi selge järv olla, et pähkled kaldalt järve kukkusid vee pääl oiosid ja viimaks aea jooksul põhja vaeosid lendva pori sissi. Praego on sellel sool raud heina kasvataja kindel kamar pääl ja keegi ei voi üttelta, et sääl kord järv olnud, kuna ommeti pähkled ja roo lehtete lademed põhjas seda väga selgeste tunnistavad.
Keigest sellest näeme ja usume, et metsa häävetajad kõik lootuse vastu pattustavad. Isi asi on see, kui kütti puu raiomine metsa raioma sunnib. Noh seda ei sünni mitte laastamise viisil, vaid puhastamise viisil ette võtta, et halvemad saaksid sealt välja korjatud, et jälle siis parrematel puudel lahetamb oleks kasvata ja kosuda. Et nüüd talupoiad oma metsa salgukesi rumaluses ja raha puuduses ära äävitavad, siis pole see veel kõik. Meie suuremad põllumehed mõisnikud laastavad iga aasta kümnete vakkamaate viisi oma prisket põlist metsa ning saadavad üksi Võrumaalt tuhandad liipred ja palgid iga aasta Riia poole alla.
Et meie kallis kodumaa selle viisiga aastaastalt viljaanni poolest vaesemaks lähab kui meelega kõik metsad nago kiuste ära äävitakse, on isigi mõista. Iseäranes linad ja odrad igatsevad niisket mulda ning ikka rohkemb vihmast kui kuiva aega ja et metsad ainolt pitkse vihma maha kisuvad, mis enne ning pärast jaanipäeva keige paremal viljakasumise aeal tarvis lähab, sai joba enne nimetud. Sügisesed ja kevatesed lausalised vihma sood, nende pärast olgu metsa ehk olemata ning kui vilja kasvamise aeg mööda on, siis soovib iga põllumees , et peksmise ja kokkupanemise aeg päälegi kuiv oleks. Paljo oleks sellest veel rääkita, aga tänu Jumalale, et targad mehed seda mitmes raamatus joba teinud on, aga sina armas sõber pole suur raamatute lugeja, siis usun mina, et paljo asjo sulle täädmata on ja sina rumaluses oma pered pead. Karja tallitat ning metsa laastat.

E 21633/4 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis keegi armastab.
Evangeljumis öeltakse: üks oli naese võtnud ja vabandas ennast sellega, tõine põllu ostmise ja kolmas härgatega. Need vabandajad ei saanud mitte aega pulma tulla. Ka ütleb Apostel Paulus: kes naese on võtnud, puiab oma naese meelepärast elada. Aga kes ilma naeseta on, püiab seda mis Issanda meelepärast on. Korintus 7, 30. Pane neid sõnu tähele sina abielu mees, kes sina oma naist ülekeige armastad ja ei näita täädvad, et Jumalat ülekeigite asjate peab armastama. Aga paraku vahetavad ilmalapsed seda kallist Jumala armastust naese armastuse vastu ära, et nad igapäev armastust naese vastu südames kannavad ja armastust oma Jumala vastu südamest laskvad ära kustuta. Kes nõnda tegevad, on ebajumalate orjad ja nende õnnetus on raske ning veider ka ligimestel näha. Kui Jumal aealigu surma läbi nende kallimad varandust naist ära kutsub, siis alles veel märkavad niisugused, et nad oma südamega kaduva asja küljes poonud ja saavad tunda, et Jumalat ülekeigite asjate peab armastama. Tõisel on lapsed ja kolmandamal on põllud ja maja, mis nad igapäev omas südames kannavad ja armastavad. Viies selts inimesi armastavad veel alvemaid asjo kui esimesed, nad armastavad ilusaid hobusid, ilusaid vankrid, raha, uhkid riitid, ja ise oma pale ilutust. Ja need viimsed püiavad ise endid oma kaasinimestele ebajumalaks teha, nad on keige madalama vaimu järje pääl. Kui nüüd Jumal nende pale ilutust kas mõne halva haiguse ehk häda läbi ära rikkub, siis alles tundvad nemad, et nad tänini tühja pääle lootnud ja iseennast asjata kalliks ja enamaks pidanud, rohkem kui sündis pidata. Mitmet pöörvat risti ja vilitsuse läbi laia tee päält ümber, aga mitmet lähavad veel paljo kurjemaks ja õelamaks, vannuvad iseennast ning elusaatust ja keik mis mitte nende lihaligu meele järele ei ole. Oh neid asjo on paljo, mis inimesed siin ilmas armastavad paljo oleks mul neist täna rääkita, aga ruum on otsas, sepärast jättan seda tõiseks korraks kui Jumal elu ja tervist annab.

E 24115/8 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Mõned lühikesed küsimised ja kostmised meierahva asjate üle lähemast minevikust.
Võttame aastat seitsekümmend tagasi mis vanemad inimesed, kes praegu veel elavad, ära mäletavad, siis näeme, et selle nattukese aea jooksul eesti elu ja olu koguni tõiseks on muutunud.
Mikspärast olivad meie rahva elumajad ilma klaasaknata? Vist sellepärast, et uks ka ühes akna ased täitis ja korsana ning akna ased täitis. Ehk ei olnud raha klaasi osta? Ehk oli klaas väga kallis, et vaesemb rahvas teda kätte ei saanud, ehk polnud siin Eesti ega Liivimaal veel ainust klaasivabrikud olemas. Voib asjalugu ka veel nõnda olla, et taluinimesed perisorjuse aeal niisugust uhkust ei tohtinud aeata, et oma elumajatele klaasaknaid ette muretsesid. Seda tõendab üks sündinud lugu, mis 60 aastad tagasi Villandimaal T. moisas sündis:
Käsk oli mõisavalitsuse poolt välja andud, et keegi teomees oma pastlaid ega viiska kaks päeva ühes jalas ei tohtinud pidata, et pastla ega viisu nukkit viltu ei lähha, vaid need pidivad iga ommiku vahetud saama. Kes selle käsu vastu eksis, sellele anti 30 keppihoopi ja nimetud aastal anti selle käsu üle astujatele aindsal korral 13 mehele igaühele 30 hoopi. Seesama säädus maksis ka saabaste kandjate kohta: keda mõisa õues saabastega nähti kõndivad, viiti valitseja poole ja anti 30 keppihoopi, et inimesed hirmu tunneksid ja mitte väga saksaks ei lähaks.
Mikspärast pruukisid inimesed, iseäranes mehed, sell aeal pihaga ammid? (Kahekordse pihaga) Selle küsimuse kostus pole vist kellekil arusaamata. Mikspärast polnud regetel rauda all ja hobusad ja vankrid ilma raudamata?
Oli raud nii kallis, et vaesemad teda osta ei saanud voi polnud terves Eropas seda asja veel pruugis. Petseri kloostri kuninga vankril kül paljo rauda ei nähta juures olevad ja ilja aea tagand olivad veel mõned mõisnigute tõllad nahkvedrutega, voi on nahkvedrutega vankrid praegugi veel olemas.
Mikspärast olivad vanast meie rahval keik sööginõud ja anumad puust? Olivad savi ja portselaaninõud veel siis tundmata ehk ei olnud meie maal veel niisugusid vabrikuid kus neid valmistatas. Söögipüttid ja kausid olnud 70 aastad tagasi enamiste leppa puust lautatest tehtud ehk välja treitud. Leppapuu läinud kül pestes ja aurutates mustaks, siiski olnud või ning paks piim musta kausite pääl puhas ning maitsev. Ka joogikannud olnud niimärka suured, et ühele aindsamale kannule toopi kolm ehk neli sissi mahtunud. Niisugused kaasega kannud voisivad kül sellel aeal kasuligud olla kui rehetaretes elati ning keik kohad puru ja rämpsu täis olivad.
Kuidas oli haritusega lugu? Kes saksa keelt väha purssis, se sai veel aastad 40 tagasi kohta. Olgu kas mõisavalitsejaks, kärnaliks ehk saksa mõtsavahiks. Kas niisugune suur saks ka a, p, te ise oskas voi osakas seda tema kõrge emand, oli ükskõik. Kui naad üle kahe aga mõisahera asja ära õiendasid vai laudate ja puu rehnungi üles panid, siis oli ......., vana juut.
Kui suur oli meie rahval musika tundmine sel aeal? On arvata, et seda sell aeal sugugi ei olnud, kül puhuti sarve ja ka torupilli ja arvati kanged häält ja ruttulist takti pea iluks, kuid õige tundmise pääle puhtuse poolest ja hääle armsust ei oolitud. Ka mõisa saksad olnud ligi sada aastad tagasi ilma suurest koolitamata lambapead, ka nende seas polnud mussika tundmist paljo. Oi se pois puhub heaste sarve ehk lööb ilusaste viiolid, öelnud ka saksad. Kuidas vana Tarvasta valla mees Anniantso Aadu kui esimene mängimees sääl nurgas kuuldsaks saanud, kes viiolid lüja oskas nõnda, et selleaegne T. mõisahärra teda oma pulmapääval mängima kutsunud ja keik prouad ja preilnad tantsu keerutanud. Tõised viiolimängijad, mis pääle seda aega ilmale sundinud nimetud kihelkonda, pole ainustki tantsulugu moistnud mängita. Üksnes torupillilugu ja labajalavaltsi, kelle takt nii ruttu käis, et keegi oma liikmeid, olgu ta nii virk kui tahes, selle järele painutata ei saanud. Olnud ka 60 aastad tagasi paljo niisugusid mihi meie rahva sees, kes viiolid haalte panna ei oskanud, veel vähemb siis veel mängita, ka niisugusid mussikantisid kutsutud pulmate ja varrute pääle torupillimehega võitu mängima, kus ikka torupillimees viiolimängija oma joruga, mis kui härg müranud, ära võitnud.
Polnud torupillimeest kuskilt saada, siis olti ka selle viiolilööjaga rahul, kes sugugi mitte lüja voi mängita ei oskanud. Keelte kätsistamisest oli küllad, sellejärele vaatati aga tihti, et tantsijad seisma ei jäänud. Kuulsin ise aastad 40 tagasi ühe musikandi, kes kahele rätsebale öö aega lugusid suuga ette lõi ja tants läks edasi mis sorab. Lõppetuses olgu öeltud, et meie eesti rahvas tantsimist nii väga ei armasta kui sakslased ja kergemeelega lätlased.

E 24119/30 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003 [mj]
Kakstõistkümmend munast auutud inimest.
Kord elanud üks paar inimesi, kelle mitte lapse inge polnud, joba saanud naad molemad seitsmekümne aastaseks, aga ikka veel midagi. Pidanud nüüd nago paarrahvast kunagi nõu kokku, läinud targa juure, tark õpetanud: "Minge linna, ostke säält 12 kana muna ja auudugu naene neid aasta aega, kül siis saate omale lapsi." Vanate paar nõnda ka siis teinud, kuida tark õpetanud, ostsid 12 kanamuna ja naene auudus poead 12 kuuga välja, keik prisked poisid, mis poole aastaga pitkaks meheks sirgusid. Jälle oli nüüd vanematel oma häda, et polnud poistele tööd anda, ostis siis mõisa käest suure tükki mere äärest heinamaad ja käskis poead niitma minna. Ükstõistku poega läksid niitma, aga keige nooremb poeg ei läinud, vaid lausus isale: "Las vennad niita pääle, kül ma neile järele jõuan" ja ime lugu, tõised vennad olivad juba kolm päeva ära niitnud kui nooremb vend järele läks ja ühe päevaga heina rohkemb kokku pani kui vennad kolme päevaga. Heina sai nüüd üle keige mittu sada kuhja ning isa oleks nüüd rikkaks meheks saanud kui ta need heinad kasuga oleks ära müünud. Aga keigil pole siin ilmas õnne antud. Isale toodi sõnumid, et iga ööse tal heinamaalt kakstõistkümmend kuhja heinu korraga ära kaduta, aga vargaid pole keegi näinud. Mis siis muud kui pani poead vanemast akkates iga ööse kordamööda vahtima ja keik 11 poega vahtisid ükstoistkümmend ööd läbi ja igal ööl kadus nago ennegi 12 kuhja heinu ära, aga vahid ei näinud varast ühtetegi, voi ei suutnud poisid une pärast keik öödläbi valvata? Kes teab.
Viimaks tuli vahikord keige noorema poea kätte, se laskis omale seppa pitka raudora teha, sellega läks ta nüüd vahtima. Oli ka virk pois ega jäänud vendate viisil magama. Arvata kella 11 aeal ööse tuli merest hobetane mära 12 varsaga välja ja kohe heinakuhjate kallale, igaüks võttis mone suutäie ja 12 kuhja olivatki söötud, nii ahned olivad mere hobused. Vaht seda nähes jooksis hobetase vana mära juure ja tahtis teda raudoraga läbi pista, aga mära paluma: "Jätta mind elama, ma kingin sulle selle palgaks oma 12 poega, sa void sellega rahul olla, sest ka teid on 12 venda, saate igamees siis hobusemeheks," aga keige nooremb vars võtta enesele, se on kül keige kõhnemb, aga keige targemb ega saa sind healgi häda sissi jätma. Pois kuulis mära palvet, jättis teda elama ning laskis minna. Nüüd ta istub keige nooremale varsale selga, sõidab koio poole, keik teised järel, vendatel väga hea meel, et neile head hobused toonud. Peavad nüüd nõu, mis ette võtta, tööd se kord midagi pole, ilma tööta ka laiskelta ei soovi, peavad nõu naisi võtma minna. Kui aga niisugust eite ilmas leiavad, kellel 12 tüdard on. Lähvad teele ning sõidavad ühe päeva teed ära ning jõuavad õhtuks ühte talusse ööseks, siduvad hobused aia külgi ning lähavad tuppa minema, vana pereeit tuleb joba uksel vasto, teretab viisakalt ning ütleb: "Minge tuppa, armsad lapsed, kuni ma sauna lähan ning ennast puhtaks pesen, kül siis pärast voime juttu puhuda." Tuli siis vanaeit saunast vihtlemast tagasi, said külalised lahkeste vastu võetud, hästi söötetud ning jootetud ja vootid üles tehtud, rääkis siis vana ema nendega lahkeste: "Poeakesed, otsite omale naisi ja tahte niisugust ämma, kellel 12 tüdard on, mul on keiges kaheksa, sellepärast ei voi teie minu väimeisteks saada, aga minu õel, kes päeva teekonna siit kaugel elab, temal on 10 tüdard kül, vaest temaga kaupa saate."
Kui naad nüüd sääl öö olivad rahuga puhkanud, söönud ja joonud, panivad naad hobusad jälle sadula ja sõitsivad edasi kuni just õhtuks selle eite juure jõudsivad, kellel 10 tüdard oli. Joba ukse ees tuli perenaene vastu ning soovis neid omad hobused kinni siduta ning öömajale jääda, ta ise tahta praego sauna minna, ennast pesema, et siis aega küllad külalistega juttu puhuda. Kui vana eit saunas oli vehelnud, võeti meie tuntud vennad keigesuurema lahkusega vastu ja rääkis neile vanakene, ilma et külapoisid talle midagi veel oleksivad saanud üttelta: "Olete tulnud naisi otsima, niisugust eite, kellel 12 tüdard kodus on, minul on keigis ainult 10. Öömajale voite seie jääda, aga minu väimeheks mitte, mo õel, ühe päeva teekond siit edasi, on 12 tüdard, selle väimeisteks olete teie kui lootud." Nõnda jäivad vennad sinna öömajale ning saivad ommikul keige suurema lahkusega minema saatetud, kuni naad keik päev otsa edasi ratsutasid, kuni õhtaks päikese veeru aegus kolmanda õee taluvärava ette jõudsid, kus vanaeit neile jo kaugele vasto tuli ning lahkeste teretas. "Minge lapsed tuppa. Pange hobused reheala," vastas vanaeit, "ma lähan sauna vihtlema, kui tagasi tulen on meil aega juttu puhuda. Olid pererahvas saunas ära käinud, võeti kosilased keige suurema lahkusega vasta, vana eit ei täädnud isigi rõõmupärast, mis juttu ta voorastega keiepäält pidi akkama: "Mul on 12 tõistku tüdard ja teie noored mehed olete neid omale naeseks võtma tulnud, jääge siis seie öömajale ja omme voite omad mõrsjad iga mees kojo viia." Toodi siis põhk tuppa ning tehti kosilastele asemed maha, säädis ka vana memm keigile noortemeistele oma tütred õlma magama, vanemast kuni keige nooremast saatik. Aga keige nooremal ei tulnud und silma, ta süda aimas midagi nago ette, häkki kargas ta oma pruudi juurest ülesse ning läks reheala hobust vaatama. Hobune kohe temale rääkima: "Ärge jääge magama, teit tahetakse tappa, võtke sadulad meil seljast ning siduge neid selle pere 12 hobuse selga. Mine tuppa, võtta sääl igaühe pruudi peast rättik ära ning pane rättikud enesele ning oma vendatele ümber pea, kül siis näete mis sünnib." Noormees tegi keik karvapääl, mis tark hobune õpetas, võttis sadulad oma 12 hobuste seljast ning sidus selle talu hobuste selga nago oleksivad naad praegu reisilt tulnud. Läks tuppa kus vennad magasivad, võttis sääl keigite noorte näiote rattikut peast, kes midagi ei kuulnud, sidus neid oma vendate pea ümber, kes ka maast ega ilmast raske unega midagi ei kuulnud. Kui keik pimetas toas toimetud oli, kuuldi väljas maa mürinad ning peremees astus tuppa. "Mis mehed need sull siin mo lastega magavad?" ütles ta oma naesele. Naene vastu: "Kulla kallis mehekene, nüüd on meil liha kül, võtta kirves ja raio hobustel ning meistel pead otsast ära." Mees kohe ametise, eesmalt läks rehe ala, raios sääl nende hobuste pead otsast ära, kellel sadulad seljas olivad, aga raius sellega oma hobustel pead maha, tuli tuppa, katsus pimetas ära, kellel rätti peas polnud, sellel raius pead maha ning nõnda surmas ise oma 12 tüdard ära. Oli kuri töö tehtud, pühkis ise jälle kodust minema. Ristiinimene ta polnud vaid pool kuratid voi peninukimees, kes seda teab. Pärast näiote ukkamist äratas keige nooremb vend tõised üles, rääkis irmsad lugu neile kõik lühetalt välja, üppasid hobustele selga ning kihutasid minema.
Iga vend oli oma pruudi käest kalli rätti kingituseks saanud, aga noorema venna hobuse käsu pääle oli se oma rätti üheksamaks tükkiks rebinud, mida temal mittu korda iljamb tarvis tuli. Olivad vennad mõned verstad edasi kihutanud, kuuldi tagand kanged maamüdinad ja norskamist, sääl mõistis nooremb vend, et tagaaeajad kannul, ta võttis ühe rättiilbu põuest ning viskas maha, siis sündis paks puine mets nende taga. Vana memme õikab tagand metsa: "Kuule pois, kas tagasi veel tuled?" Nooremb vend vastu: "Voib olla ehk vaest tulen kah." Sellega oli vanamoor oma tagaaeamise lõpetanud, ta ei saanud metsast läbi ning kakstõistkümmend venda ratsutasid rahulikult kuninga pealinna poole, sest kojo minna naad ka ei tahtnud, paremb siis kroonud teenima, et maailma linnu ja maid näha saaks. Oli moni hea penikoorem edasi sõitetud, nägi nooremb vend päratu ilusa linnusule tee päält maast, kül keelis ta hobune teda üles võtmast, aga pois keelust ei hoolinud, misläbi talle iljemine paljo äppartust sündis. Kui venad kuninga linna olivad jõudnud, võeti neid kahtlemata kroonu teenistusesse vastu ja nooremb vend kinkis kalli sule kuninga poeale. Säältsamast akaski siis kuninga poeg nooremad venda kiusama öeldes: "Oled kalli sule kinkinud, siis olgu jalapäält se lind ka seie toodud, kelle seljast se sulg on kukkund." Nüüd oli vaene kroonumees kimpus. Kuningapoja käsk pidi muidugi täitetud saama, aga kust vois soltad tääda, kus se lind pidi olema, ta kaebas hobuse oma häda ning se õppetas teda ja käskis selga istuta. Mittu päeva olivad naad ära sõitnud, kuni viimaks sinna saivad kus se ilus lind ühes aeas puu oksa pääl laulis. Nüüd alles tundis nooremb vend, et aed sesama oli, kus nende tapetud pruutite ämma voi ema elas. Ta sidus hobuse puu külgi, läks tasakeste aeda ning võttis linnu keige puuriga ära. Vana memm jooksis kül järele, aga pois viskas jälle rättitükki maha, et paks mets vahele sai. Kül üüdis vana memm: "Pois, kas tagasi veel tuled?" "Võib olla," vastas pois "tõine kord, aga se kord kül lähan ära." Kui nooremb vend kuninga poea juure oli jõudnud ja sellele kalli linnu veel kallima puuriga oli kätte andnud, ei olnud se veel rahul vaid käskis teda säältsamast maeast ka veel pruuti omale ära tuua. Sest vanal memmel oli ütlemata ilus kasutüdar veel kodu alles, mis poisid ei täädnutki ja mis nende 12 oma tütrega isast mitte ei saanud ära ukkatud, seda nüüd soovis kuninga poeg enesele ja käskis teda silmapilk ära tuua. Jälle läks nooremb vend oma hobusega kuninga poea käsku täitma. Hobune õpetab teda: "Kui sinna saame, siis jään mina välja aia ääre sind ootama. Kui vilistad, olen kohe valmis, sina mine aeda, sääl saad tütruguga kokku, kutsu teda enesega nattukene jalutama, sest emad pole praegu kodus. Teeb ta sinu tahtmist ja tuleb jalutama, siis vilista ja kohe olen mina sääl, viska tütruk mo turjale, siis ongi ta meie käes." Nõnda pois ka tegi ja pääsis õnnelikult minema. Kui mõni penikoorem oli sõitetud, kuulis tagand kanged mürinad, võttis rättitükki põuest ning viskas seda maha, varsi oli suur mets nende taga ning kuuldi veel kaugel vanamoori häält: "Pois, kas tagasi veel tuled?" Saab näha, vastas pois, ehk tulen kah, aga sekord lähen kül ära. Nooremb vend jõudis mone päeva pärast nüüd kuninga linna ja andis ilusa tüdarlapse, kelle sarnast ilmapääl oma ilu poolest leida polnud, kuninga poea kätte ära ja arvas ise, ehk ta nüüdki mind rahule jättab. Aga hooda seni. pruut oli kuninga poeale öelnud: enne ma sinu naeseks ei voi saada kui sa minu riited veel endisest kodust lased järele tuua, siis lähen sulle, muidu mitte. Jälle saateti nooremb vend riiete järele. Ja hobune õppetas, et väga raske on riitit kätte saada, sest et nood kirikus paigal oietakse, kust neid raske kätte saada, siiski katsume õnne. Kui sinna jõuame, tahan mina, ütles hobune, väljas kiriku ukse ees tantseta, et keik kuratid kirikust välja vaatma tulevad, seni mine sina kirikuse ja too riited ära. Nõnda nemad ka sinna jõudes tegid, hobune tantsis kiriku ukse ees keige veidramat tantsu, jooksis vahel sinna ja tänna ja tegi keiksugust vigurid. Tulid siis paharättit keik välja hobuse nalja vaatama, seni läks nooremb vend kirikuse, tõi riited välja, mis kui päikse paiste särasid, üppas soud? ning sõitis ...... Kui tükki maad oli ära tulnud, oli vana memm jälle taga aeanud, et ma põrus. Pois viskas rätti tükki maha ja kuulis veel tagamõtsa häält: pois kas tagasi veel tuled, saab näha, vastab pois, edespidi, se kord lähan kül ära. Kui kuninga poeg neid kallid pruudi riitid nägi, sai ta väga rõõmsaks, arvates, et pruudil enamb midagi soovita nüüd enamb pole, muud kui tarvis lasta kohe laulatata. Aga pruut ei võtnud seda kuuldagi vaid rääkis kuninga poeale, et enne pole pulmatest juttugi kui laseb veel kuninga poeg tema ema nisast 12 toopi piima talle tuua, siis alles saada peigmehe soov täitetud. Jälle anti kroonumehele se käsk kätte asja korda saata ja vanamoori nisast 12 toopi lupsa ning kuninga katta tuua. Pois nutti peris niisuguse käsu üle, arvates, et piim vanamoori nisatest peris võimata saada olevad. Oma hobusele seda lugu rääkites käskis se nooremad venda oma peremeest mere ääre minna tema ema käest päitseid paluma, mis vanamoorile päha tulevad pista kui heaga lüpsa ei lase.
Pois läks mere ääre, vilistas sääl kolm korda, varsi oli hõbetane mära sääl, kes poisi soovi täitis ja temale päitsed kätte andis, varsi sõitis ta minema, tuntut vanamoori talusse, palus tema juttule ja pistis talle päitsed päha. Nüüd lüpsis ta 12 toopi piima ta nisatest ligi tootud anuma sissi. Ja vanamemm ei liigutanud, ainust liiketki. Kui piim käes oli, tõmbas päitsed peast, istus oma hobuse selga ja sõitis tulema. Varsi oli mürinad kuulda ning pois viskas rättitükki maha, millest paks pime mets sai. Vanamoor õikas taga metsa: "Pois kas tagasi veel tuled?" "Ei sugugi enamb," vastas pois "oli viimne kord." Sellepääle kuulis ta veel koletad karjumist, siis jäi keik vaikseks.
Kuninga pea linna jõudes laskis kuninga poea pruut tootud piima katla keema panna, et piim paari sülla kõrgusele katlast välja kees. Kes minu meheks tahab saada, peab sellest piima sambast üle kargama, kohe kuninga poeg proovima, kus ta tükki ei jõudnud välja teha ja keeva piimaga ennast surnuks ära kõrvetas. Kuninga poeg oli nüüd surnud ja kena näio vois omale meest valitseda keda ise arvab. Jälle üüdis ta tõist korda: "Kes sellest keevast piimasambast üle üppab, saab minu meheks." Nüüd katsus ka se mees proovi, kes kuninga poea pruuti linna toonud ja paljo vaeva selle asjaga näinud. Üppamine piimasambast üle oli ta käes kui lapsemäng, ta ei kõrvetanud mitte habeme karvagi kui tal neid juhtus olema. Ta sai nüüd selle väga ilusa tütruku meheks ning ühtlasi ka kuningriigi perijaks , sest et muud perijad kuninga poeal, kelle isa ilja aea eest oli surnud, enamb ei olnud. Pääle selle lugu oli se ilus näio ka üks kuninglik printsis, keda vanad sortsid voi koerakoondlased moni aasta tagasi olid vanematelt ära varastanud, ka selle näio kuningriigi pärandas noorpaar viimaks kui asi välja tuli, enesele.
Et nooremal vennal nüüd kaks kuningriiki olid valitseta, siis andis keik tähtsamad ametid kahes riigis oma tõiste vendate kätte ning elasid ise kaua aega väga rõõmsaste ja õnnelikult.

E 24140/2 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Voore Mäe juures.
Võrumaal taga Karilatsi kõrtsi on Voorepalu ning selles palus mägi mida Voore mäeks kutsutud. Selle mäe sees olnud suur rahakeller, seda täädnud paljo inimesi, aga keegi ei saanud sinna sissi, et vahid valvamas. Kord öeltud vana taluperemehele nimega Unaküla Peetrile unes: mine ööse kella 11 aeal enne kukke laulu Voore mäele sääl on keldri uks lahti, võtta kaks meest ligi ja too esimene rahakast säält keldrist välja, aga kaks kasti mis tagapool keldriruumis, jätta maha.
Et vana Unaküla Peetrile kolm korda seda asja ühel ööl ütteltud, ei voinud tal enamb kahtlust olla, et se asi õige polnud. Ta siis äratanud oma kaks sulast unest ülesse ning läinud Voore mäele kus asi ka sedaviisi olnud kuis unes õpetatud. Keldri uks olnud pärani lahti ja rahakast ukse ligital. Kaks poisi võtnud teda kahest sangast kinni ja tallutanud kojo. Vana peeter kes taga sammunud ning kellele kõik se summa raha saanud, teinud selle leio juures ommeta suure vea, et ära tulles keldri ukse lahti jätnud mida ta õiguse pärast oleks pidanud kinni panema, sest iga asi nõuab oma korda. Rahakast oli nüüd Peetri omandus, sest temale oli ta unes lubatud, päälegi veel kolm korda. Kasti sisu oli pool hõbetad ja pool kulda mida Peetrile ja tema perijatele põlvest põlveni pruukita sanud ja Peetril poleks pärast mitte midagi viga olnud, oleks ta keldri ukse ilusaste kinni pannud kui rahakatla välja tõi.
Moni öö pärast sündinud lugu öeltud jälle unes Unaküla Peetrile: "Peet kui tuleval pühapäeval kirikule lähad, aea kolm kasukad ülestigu selga sääl antakse sulle kolm keppihoopi." Peet siis teinud ka nõnda, aeanud kolm kasukat ülestigu selga ning läinud kirikule. Mõttelnud: tühi tähi unenägo muud midagi. Aga kirikust välja tulles seisnud mees kiriku ukse ees ja virutanud mehele kolm korda keigest väest keppiga üle piha, öeldes: "Unaküla Peetr kas se seakse lauda uks oli mis sina mineval nädalal Vooremäel lahti jätsid. Aga Peetr ei saanud neist tulistest löökitest suurd viga sest et tal kolm kasukat ülestigu seljas olivad.

E 24156/9 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Saksa sild.
Rõuge kihelkonnas, Tsooru vallas Kõrgepalu mõisa ning Kongoti? kõrtsi vahel seisab veikene sild mida saksa sillaks kutsutakse. Kust ta omale selle nime saanud sellest alamal.
Umbes 100 aastad tagasi kui veel perisorjus meie maal õitsenud, elanud nimetud Kõrgepalu mõisas üks kuri ja tige valitsejaherra, kes sellest rõõmu tundnud igapäev inimeste verd näha ja neid keppitega peksta. Oli süüd ehk olemata, sellest ei oolinud verejänuline tiiger mitte midagi. Omaks lustiks ja meeleheaks olnud temal se viis ka tüdarlapsi häbistata kui selleks nõulisi leidis, aga vastu panejaid lasknud ta sagetaste surnuks peksta. Kui ta kahe pärisorja tütrega jälle kord niisugust rolli tahtnud mängida ja need tema käsku pole kuulnud, lasknud ta tüdarlapsi peksa, et nemad molemad põdema jäänud ja seni põdenud kui ära surnud. Vanemad väga kange jõuga tublid mehed Hans ja Peeter lubanud valitseja herrale oma tüdarte surma kätte maksa ja lubamine ei jäänud ainult lubamiseks vaid saanud ka, et viin ligi aitis ühel pimetal sügisel ööl täitetud.
Valitseja tulnud ratsa hobusega väljast ega mõistnud aimatagi, et ta enamb päikesetõusu ei näe. Mehed näinud homikul tema välja sõitmist ja läinud enne päikese veermist jo Saksa silla juure vahtima. Üks pugenud silla ala ja tõine läinud üles silla ligitale suure pädaja otsa vahtima, kunas härra tuleb ja härra tulnud ka varsi. Sääl tulnud mees ruttuste pedaja otsast maha ja läinud ka silla ala esimese juure hootama. Kui tuleja pea silla ligitale jõudnud, tulnud esimene mees silla alt välja pitk leppa malk käes ja öelnud: "Kedagi ma sillast täna õhtu üle ei lase, olgu se ka minu pärast meie valitseja herra ise." Mis, käratanud herra ja andnud oma kantsikuga mehele vastu nägemist, arvad sina lakke koer, et ma omme so naha sulle selga jättan, eest ära. Mees rabanud löögist oolimata hubusa valjastest kinni, selle kisa pääle jooksnud ka tõine mees silla alt välja ning tõmbanud saksa nago takku koondla hobuse seljast maha. Mõrtsukad, üüdnud herra südame täiega ja virutanud ka tõisele tugeva oobi vastu pead ning se olnud viimne löök. Mehed kruvisid ta kui pihtite vahele kinni, võtsid pitkali ja üüdnud: Herra enese nuudiga, herra enese nuudiga, sest sellega on härra igapäev peksnud, ega hera enese nuut häda tee. Sääl plaksutanud mehed teda mehe moodi kuni naad viimaks ära väsinud ja järele jätnud. Juba olnud öö pimetus käes kui mehed oma tööga valmis saanud ning peksetav enamb sõnagi vastu ei lausunud, siis alles märkanud mehed, et naad halvaste olid teinud ja kahjatsesid oma süüdi.
Aga kõik oli ilja, sest härra oli surnud ja asjalugu vois omikul keigil tääda olla, peetud nõu surnud kiha mõtsa viia ja se nõu jäetud jälle järele.
Kui meie ta jalad uueste sadula jaluste sissi topime ja hobune teda surnult mõisa viib, siis arvatakse tema surma hobuse süüks, ütles Peeter. Väga õige, vastanud Hans. Topitud siis surnu jalad sadula jalastese ja antud hobusele paar nähkamad, se pistnud tuhad nelja mõisa poole minema.
Peru hobune oli herrad nii ära purustanud, et üks ainus jalg veel mõisa treppi ees seisja hobuse sadula jalussa küljest ommikul on leitud.

E 24162 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Liiva maa sees lapsed on igas kohas vesi, ilma et kaevu tarvis sügavase oleks kaevata, aga kindla savi maa sees pole vett ja peab kaev sagetaste päält kümne sülla sügavaks saama kaevatud.
Kus veriheinad mulla pinnal kasvavad, sääl vaata järele kuspoole nende kasvamise latvad käänatud ja kuspoole nende salkad mulla pinnal edasi lähavad, siis tea, et sülla kahe ehk kolme sügavuses veesooned ka maa all nõndasama käivad.
(Üks vanamees)

E 24170 (76) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Vana asjo maa seest välja kaevama - saad noore hea sõpru veel näha.

E 24177/8 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Magaja mees.
Kord läinud naene heinamaale mehele suppi järele viima, aga mees maganud. Naene pannud suppi läniku mehele nõna ligitale maha, kellel kaas pääl olnud, sääl jooksnud veikene hall irekene mehel suust välja üle nõu kaase ja kadunud paiopõõsase ära. Seda nähes võtnud siis naene nõu kaase päält ära, et supp jahtuks, aga sääl tulnud veikene iirekene paiopõõsast tagasi, näinud et nõul kaas päält ära olnud ega panud enamb mehe juure. Kui jo pool tundi nõu taga oli vahtinud, sai naene asja lugust aru ning pani nõule kaase pääle seda nähes jooksis veike hall iirekene mehe juure ja jooksis talle suhu, varsi selle pääle ärkas ka mees unest ülesse ja rääkis naesele imeligu asjo mis ta unes keik ära näinud. Kuidas ta sääl samas ligidal paiopõõsas maa all rahakeldris käinud ja paljo hõbetad ja kuldraha näinud, aga õnnetuseks ei saanud enamb tagasi, et suur meri ees olnud, ta pidanud sääl kuni talveni ootama kuna meri kinni kulmetanud ja tema nõnda viimaks üle jää tagasi pääsenud. Selle unenäo järele toonud mees kodust labita ja kirve, raionud paiopõõsa maha, kaevanud labitaga sinna ala ning leidnud rahakeldri ukse, mis ta lahti kangutanud ning säält paljo raha niihästi hõbetad kui kulda oli leidnud. Neil saanud seda raha oma perenaesega mittu voori kojo kanda ja laste lastele mitmaks põlveks pruukita.
Selle juttu seletuseks olgu niipaljo veel öeltud: Kui inimese ing mone veikse looma näol magaja juurest ära lähab ja mitmed mered ning maad läbi reisib, siis ta jälle sedasama teed tagasi peab tulema, kust ta on läinud. Sellest märkab nüüd mõistlik lugeja, miks iirekene suppinõust üle ei pääsenud, et kaas päält ära oli võetud. Oleks ingel olnud luba tõist teed tagasi tulla, oleks iirekene kummalt taht poold länikud voinud mehe juure tulla ja tema suhu tagasi pugeta.
(Lätlase, Jaan Needar suust. On ta seda ühe eestlase käest kuulnud, ei tulnud meele küsita.)

E 24187/93 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Ristiinimene kuratite kohtu ees.
Vanal aeal ennemuiste elanud kaks kaupmeest ühes alevikus, tõine rikkas tõine vaene, aga siiski molemad head sõprad nago se väga arva kaupmeeste seas sünnib, liiategi veel siis kui tõine vaesemb teisest on.
Et need kaupmehed sõbrad olnud, siis on nemad ka üheskoos läinud uut kaupa tooma säält kust teda keige odavamb saada olnud. Rikkal olnud raha omast käest kodust välja minnes, aga vaesemb kaupmees pidanud seda laenama, nõnda sõitnud naad ühel ommikul kaunis vara enne valged kodust välja. Keik se päevotsa sõitnud nemad ja eksinud teeld ära, kuni õhtuks ühe suure valge kivimaja juure välja jõudnud keda kumbki enne pole veel näinud. Et hobused väga väsinud olivad, siis mõtlesivad kaupmehed sinnasamasse öömajale jääda, maksku se mis maksab. Naad läksivad sinna maeasse sissi ja leidsid säält paljo rahvast eest pengite pääl istmas ja viina joomas, mõned käratsesid ja sõimasid tõinetõist ning moned katsusid ka ükstõist karvust. Näitis peris joomamaja ja kõrts olevad nägo neid sadantid praegu igal pool ülemaa olemas on. Meie reisijad palusivad öömaja, mis neile ka trahteri isanda poolt lubati ja kui naad oma hobused lahti pästsid, heitsid naad era tuppa puhkama, keegi sell ööl ei rikkunud nende unerahu, aga homikul unest üles ärkates oli kaupmeiste imestus ja ehmatus väga suur, naad leidsid ennast molemad lageta soo päält sambla sees magamast, nende raha oli varastud ja molemad hobused postite külgi sinnasama silgitale üles poodud. Mis nüüd heaks nõuks? Naad akkasid jala soost välja samuma ning jätsid omad vankrid ja hobused sinnasama paika, sest neil ei olnud neid jo kudagi voimalik soost enese järel välja vedata. Nõnda keik se päev edasi kõmpites said naad õhtuks soost valja ühte kõrtsi, mis soo ääre oli ehitud ning kus ristiinimesed elasid. Säält siis alles juhatati neid õige tee pääle. Rikkas kaupmees akkas varsi kojo poole samuma uut raha tooma, aga vaene kaupmees kes raha lainanud, kartis kojo minna, et võlgnikud tema käest oma raha tagasi nõutama akkavad, selle hirmu pärast tegi ta nüüd kõrtsemehega kaupa ning eitis talle sulaseks.
Kui nüüd kaupmees mõnda nädalad kõrtsi sulane oli olnud, akkas ta sellele oma häda kurtma ja peremehe käest head nõu paluma, kuidas oma raha tontite küüsist veel voiks kätte saada ja kuisviisi asjalugu käsile võtta. Kõrtsi isand polnud ka kade mees, ta juttustas oma sulasele nõnda: Igal neljapäeva õhtul on tee tontite lossi juure lahti ning akkab siit kõrtsi juurest pääle ning tuhandad juhtuvad selle tee pääle, kaotavad oma loomad ja raha nago teiegi. Aga kaotud raha voib jälle kätte saada kui sina kuratite kohtu ette julged minna õigust nõudma ja kui sina julgel ja õigel kombel oskad oma asja ette panna. Kas kuratid ka mõnele õigust peaksid mõistma, ütles nüüd kõrtsi sulane peremehe juttu pääle vahele. Pole viga, vastas peremees, kellel õigus on saab ka õiguse, seda on mittu korda sääl ette tulnud, aga pane sina hästi tähele kuisviisi ma sind õppetan sinna kohtu ette minema. "Joba ütlesin sinule, et sinult igal neljapäeva õhtul tee sinna kohtu minna lahti on, siis void julgeste minema akkata. Tuleb keegi sinule teel vastu, ehk lähab sinust mööda, sest tulejaid ja minejaid on selle tee pääl paljo, siis ära räägi kellegagi sõna, kes sinuga enne ei räägi. Küsib sinu käest keegi vastutuleja: Mees kuspoole sina lähad? Siis vasta, lähan kohtuse. Ja kui sa viimaks kohtu ette jõuad ja tunnistajad leiad oma asja tõenduseks ning sinule õigus mõistetakse, ehk küsitakse kumpad sina tahad, kas raha voi süse? Siis vasta süse. Sest kuratite seas on ikka ümberpöördud asjad päevakorral, mis meil raha, need on nende käes söed ja lehed, aga mis meie käes näha söekesed ja lehekesed moonutatud näol on peris selge raha."
Seda juttu kõrtsi isanda käest kuuldse akkas nüüd kaupmees ühel neljapäeva õhtul kaunis varakuld laia maanteed mööda soogu sissi samuma, varsi tuli talle võõras mees vastu ning küsis: Kuspoole külamees lähab? Lähan kohtuse, vastas kaupmees ning kõndis edasi. Oli jälle moni verst edesi käitud, tuli jälle tõine ja küsis sedasama: Kus külamees lähab? Lähan kohtuse, vastas kaupmees ja kõndis edasi. Oli ka neid vastu tulejaid kümnid ja sadantid, niisama ka mööda minijad kes musta ega valged ei lausunud vaid kiireste edasi ehk tagasi ruttasid. Veel mõned verstad edasi ja lõpmata tulukesed akkasivad paistma, sellest vois kaupmees arvata, et kohtumaja enamb kaugel ei olnud, aga enne kui ta sinna jõudis tuli pitk mees talle tõttates vasta ja küsis: Mees kus sa lähad? Kas paveska läbi oled kutsutud? Kaupmees ei lausunud ka temale muud midagi rohkemb kui kahele esimesele. Lähan kohtuse. Varsi jõudis ta nüüd kohtulaua ette mis peris kesk lagetad soogu laia maantee otsa pääl seisis. Mittu saksa istusid laua ümber mis punase kaleviga oli kaetud ja rahvast arvata paljo ringi kaugemal laua ümber. Kas need keik kohtorahvas olivad ei voinud kaupmees ära tääda. Keik kohtohärrad vaatsid imestates tema kui võõra inimeselooma pääle, kes nago kogemata seie oli juhtunud ning nüüd oma häda selge sõnaga kohtunikutele ette pani: Auustud kohus! Ma olen kaupmees N. alevist ma juhtusin moni nädal tagasi seie soo pääle ära eksima ning sain viimaks tundmata maja juure öömajale. Mind ja mo seltsilist võeti lahkeste vastu aga kui omikul ärkasime oli meie raha varastud ja meie hobusad ära pootud. Et minu raha, kellega ma kaupa otsima tahtsin minna, sõbrate käest oli lainatud, ei tohtinud ma enamb kojo minna ehk kül minu naene ja lapsed mind kojo ootvad, vaid eitsin soo kõrtsi sulaseks. Et ma selleläbi paljo olen kaotanud, nõuan ma kahjo tasumist. Tundsid sa neid mihi, kes nimetud õhtul sinuga ühes sääl trahteris öömajal olivad ja näed sa mõnda neist siin ümberringi meiste ulgas, lausus kohtu eesistja, suure kongnõnaga mees. Ja kui ma mõnda sääl tundsin ja sõrmega nende pääle näitasin, kutsuti neid tunistajaks, kes asjalugu ei salganud vaid päälegi veel minu poolt tunistasid, et keik tõsi olla mis ma olla kohtu ees kaebanud ja tunnitanud (seletanud) Sääl küsis nüüd kohtu eesistuja minu käest, mis ma kahjo tasumiseks nõuan, kas kaks kotti süse ehk kaks kotti raha. Ma nõudsin kaks kotti süse mida kohus siis ka säälsamas kahele mehele selga uppitaks kes mind saatma saadeti kuni kõrtsi juure. Sääl viskasivad mehed kottid seljast maha ning läksivad tagasi ja mul andis neid mitma mehega kõrtsituppa tirita, sest et molemad kottid selged kuldraha täis olivad kiilutud.
Sääl andsin tõise kotti kulda kõrtsimehele õppetuse eest, sest kade ega ihnus mees ma healgi ei olnud, võtsin ennast siis teenistusest lahti, tulin kodu maksin omad võlad kinni ja raha veel kui raba. Seda raha mis ma säält kohtu poolt sain on veel praegu mo laste käes, kes keik rikkad inimesed on ja isigi ma praegu seda raha ei jõua ära raisata ehk mina kül jo mõnda sadad aastad surnud olen.

E 24241 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Kivi väga suur on Võru Tartu teeääres ligi Musta jõe kõrtsi, kus suur hobuse jälg pääl seisab. Mõned räägivad, et keiser Peeter oma hobusega selle kivi otsa sõitnud kui ta kord Liivimaa enese ala olla võtnud.
Jälle tõised rääkivad, et jälg vana saadana hobuse jalajälg olevad, mis sellel aeal sinna sokkutud kui kivid meie maal alles pehmed olivad. Millaol se aeg siin oli kui kivid pehmed olivad, sellest ei tea keige vanemb inimene jälle sõnagi paiatata.

E 41002/7 < Rõuge khk., Oina veski - Liis Purk Johan Tigand (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Peremehest moonakasse.
19. märts 1898.
Ma olin rikkas mees. Ja kui ma rikkas olin, peeti mind targaks! Aga kui ma varanduse poolest vaeseks jäin, siis ei üttelnud keegi enam: „Ta on tark mees,“ ehk ma küll niisamasugune olen kui enne. Koguja ütleb: „Lija tegemine võib tarka hulluks teha.“ Aga teise lija tegemine on mind targemaks teinud, sest enne es usknud ma, et nõiduse läbi teise head põlve võidakse käest ära võtta, aga nüüd ma tean, usun, pean uskuma.
Minu isa oli Rõuge vallas peremees ehk küll kohad sel a'al niisugused ei olnud nagu nüüd. Ta surri varakult kui meie, mina ja minu kolm venda alles põlvepikku poisikesed olime. Ema pidas oma venna, meie onuga kohta edasi, kuni onu naise võttis ja mina juba kangemaks kasvasin. Siis ütles onu emale: „Õde, sinu pojad sirguvad, ruum läheb meil kitsamaks! Võtta liikuvad varandust ja asu teise koha peale elama, mis ma sulle tahan otsida.“ Ema ajanud küll seda juttu kuuldes suu ammuli, aga onu jatkanud edasi: „Ära arva, et mina sulle ülekohut teen, sest peale mehe surma ei oleks sa oma pisukestega kudagi moodi kohta edasi pidada võinud kui mina hoolt ja muret oma peale ei oleks võtnud. Minu läbi oledsa perenaiseks jäänud ja pojad töövõimeliseks kasvatanud. Võiksime küll nõnda veel edasigi elada, aga minu kaasakene tahab supp kulppi oma kätte võtta ja ma usun, et sul õde, mitte lusti ei ole teise näppude vaheld pala ootata.“ Ema piigistas suu jälle ilusaste kinni ja akkas ära mineku peale mõtlema. Onu sai meile Sänna valda koha ja jüripäeval kolisime sinna. Ta ei teinud meile ülekohut! Anndis kuus lehma, hobuse, seitse lammast ja viis siga, pudi-padi kraami veel peale kauba. Küttussa maad oli ka küllalt. Mina kui kõige vanem võtsin talu ohjad oma kätte ja siis tööle! Töötasin mitmed aastad - kasvatasin loome ja need kasvasivad ka jõutsaste, aga kui parajaste kasu pidin saama, siis surri loom häkkiste ära, olgu ta hobust ehk härga. Küla rahvas rääkis: „Su piiri peremees on nõid, see ei lase sul edasi minna jne.“ Aga mina naersin ja ei uskunud, mõtlesin: „Ema on vana inimene, kui noorem saab, küll siis elu edeneb.“ Sõitsin kosja ja tõin nooriku koju. Näitas nagu oleks lugu tõesti paranenud. Mittu asja läks kergeste korda. Meie elasime jõukalt ja mind tõsteti kogundi pea-kohtumeheks. Siis olin ma rikkas ja tark kõikkide suus. Herral oli lühikseste kärssadega tsea sort. Ma tahtsin enesele ka niisuguseid. Lasksin naisel kolme aastase oriku heaste ümmarguseks sööta ja läksin mõisa vahetama. Herra oli heas tujus, tuli ühes sigade talli juure ja käskis mul ise üht võtta. Võtsin ühe aastase „tüdruk põrsa“ kinni ja toppisin kotti. Kõhn ta küll oli, aga mis mina sest hoolisin. Kevadel oli kaks tükki peale tosina lühikese ninaga rungisseid põhus ning sügiselt olivad nad ilusad kui osjad. Aga tulen kord linnast koju, naine nuttes vastu: Kuus põrsast ühe korraga ära surnud! Hommikuni jälle paar ja nõnda edasi ning nädala lõppul ei olnud meie talus mitte üht siga. Siis akkas kõik jälle tagurpidi minema: põlluvili ikkaldama, loomad surema. Jälle rääkisivad inimesed: „Su naaber ei lase sind sääl elada. Mine aegsaste ära enne kui sa puupaljaks jääd.“ Aga ma naersin. Vennad läksivad ära ja mina akkasin palgalisi pidama. Palkka suurd küll ei maksnud, aga oma ja võera vahel on ikka vaks vahet. Viimaks ei saanud enam omast vallast ühtegi sulasiks, sest ka neil juhtus meie juures õnnetust. Pidin juba kohta käest ära andma minema, sain ühe Timu valla poisiga kokku. Kuulasin sulaseks - lubas tulla. Mõtlesin: „Pois on tugev, katsun veel ühe aasta.“
Üks kord läksin heinamaale saama heinu tuuti käänma. Oli ilus lume tee, selleperast panin kolme aastase varsa ree ette. Sain kuhja juure, teatav piiri-peremees tuli ka, niisama noore varsaga. Kuhjad olivad meil kõrvuti. Ta ütles mittu korda: „Johan, sinu vars on küll ilusam kui minul, aga mina saan omast rohkem raha!“ Mina ei mõistnud sellest midagi paha arvata, tulin koju ja läksin voodi. Hommikult tuleb pois hobusaid söötmast sisse, ütleb: „Peremees, mis sina sest soola-rättist sinna varsa ruhvesse panid?“ Mina ütlen: „Mis sa lobised. Mina ei ole mingisugust soola-rätti pannud.“ Ja korraga tuleb piiriperemehe jutt kuhja juures mulle meele - kui vana naaber! Minu alaline kahju ja inimeste jutt. Ma rääkisin poisile kõik ära. „Oh os! Küla-nõijakene, nüüd oled sa meil pihus“ hüüdis pois ja jooskis välja. Tagasi tulles ütles ta: „Tema tahtis meie varsa tappa, aga õhtul ei ole temal isa enam.“ Meie ehtisime Jaama heinu viima minema, aga enne minekud kutsus pois minu naise ja ema kõrvale, ütles: „Kui naabri juurest keegi siia tuleb, kas mis tahte asja otsima, siis ärge antge kõige vähemadgi. Ajab ta vägisi peale, siis üttelge: „Võtta ise.“ Läksime poisiga ära. Ei olnudgi palju aega pea meie minekut, tulnud naabri vana perenaine meile ja palunud leiba võlgu. Mu naine pannud parajaste leiba ahju küpsema, üttelnud: „Kullakene kas ma keelaks! Kui ta nüüd küps oleks.“ Mõttelnud, et ega ta ommeti küpsamist ei oota, aga naabri-eit pole ahju eest lahkunud. Naine võtnud leivad välja, pannud lauale ja käskinud temal nüüd võtta, missugust ta ise soovib. Aga naabri eit pole võtnud. Läinud minema. Nattukese aja perast tulnud tagasi, palunud jahu käkkide tarvis. Talle olla võerad tulnud. Ema toonud jahud ja pannud lauale, käskinud võtta, aga ei võtnud. Palunud soola või soolamiseks, sest temal ei olla peenikest ja võerastelle olla inetu jämeda soolaga soolata. Naine saatnud oma veikese õe Elli aida juure ja käskinud säält naabri eitte ise võtta lasta, aga mitte annda. Eit pole aga võtnud. Meelitanud last, et see tal põlle peale tõstaks, aga laps ei annud. Küsisime: „Mis uudist kuulda?“ „Kurvad uudised,“ vastas tema. „Meie peremehel surri noor hobune ära ja peremees pistis pindu võttes enesel noaga käest läbi.“ „Kudas see ommeti tuli, et ta käe sissi pistis?“ kilkas minu naine. „Ta tahtnud varsa kaela lahti lõigata, et vaatata, kas sääl midagi sees on, aga kaela asemel pistnud suure noaga enesell käest läbi. Silmad olnud nagu ära tehtud jne.“ Usu nüüd või ole uskmatta! Ühte sõna ei ole siin valet! Seda olen ma oma silmaga näinud ja läbi elanud. Kevadel läks mu tark pois Timu valda tagasi ja mina andsin koha käest ära. Mis pidin ma niisuguse naabriga võistlema, kes Vanapaganaga ühenduses oli, mina mingisugust kunsti ei mõistnud. Ja pois ütles ka: „Miks sa talu pead kui sa midagi ei tea.“ Palusin teda küll, et ta mind ka õppetaks, aga tema vastas: „Kui ma sulle ära õppetan, siis ei saa ma iseennast enam aidata. Ma tahan ka peremeheks akkata.“ 23 aastad olin ma peremees olnud ja 6 hobust, 19 karilooma ning lugemata lammbad ja sead oli naaber nõiduse läbi minul ära tapnud. Kui teda ei oleks olnud, mina oleks praegu veel koha pidaja olnud! jne. Paar aastad peale minu ära tuleku sai ka naaber kohast lahti. Puttud sa teist üks kord, puttub (puudub) sind üheksa kord, vana tuttav lugu. Tema ei pidanud teisi rahu ja teised ei lasknud temal enam sääl elada. Läks teise valla piirile. Akkas saunameheks. Kord läinud ta kuninga Vaaliga tülisse ja viinud 10me kanamuna tema küttussa sisse, aga Vaal teadnud, mis ta nendega tegema peab ja kuhu panna tuleb. Küll käinud ta naine Vaali juure asju paluma, aga see pole midagi annud. Viimaks tulnud ise paluma. Vaal vastanud: „Sina oled mitmed head mehed õnnetumaks teinud, nüüd oled sa mehe kohta juhtunud, kanna nüüd kahe võrra mis sa mulle tahtsid teha.“ Siis oli ta koju läinud, voodissi heitnud, kus ta kaks aastad külje peal põdenud. Kümme auku olnud tal jala sees ja nende kätte see kuri inimene ka viimaks surnud.
Nüüd on sest ajast 20end aastad mööda kui mina kohast lahti sain. Vaevast viisi, peost suhu terakesena pobulina olen selle aja elanud ja praegu teenin Kõrgepalu mõisas moonamehena! Vana-aeg on läinud, nõiad ja kurjad inimesed on surnud, et neid praegu on, seda ma ei usu, aga et neid elanud ei ole, ärgu tulgu mulle keegi ütlema. Nõnda on minu elu ennevanast olnud ja nõnda on mulle tehtud, see on kõik tõsi kui „aamen“ kirikus.

E 41624 (1) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Naadi mõisa.
Kui Rootsi ja Venne sõda oli ja venelane rootslast taga ajas Vahtselinnast Roosa ja Mõniste poole. Rootslased põgenesivad enamiste kõik ära. Aga mõned vanad inimesed, kes ei jõudnud põgeneda, peitsivad endid metsa. Ka seald leiti neid kätte. Kui sõda Hummuli poole edasi läks, alles siis kolmandal päeval ilmus vana mees nähtavale, kes kõik see aja Mustas jões enast ühe kobra lehe all olli varjanud, näljast holimata jalultaigertas vahtis ta taretanuld enese ümber. Kas ehk kustkild mõnda inimest leiaks. Musta jõe äärt mööda maale sammutes nägi ta ühe vana naise, kes ka praegu veel oma peitu urkast oli julgenud välja tulla, kes ka veel vaevald jalul jõudis seista, nüüd sammunud nad kahekesi Soepalu poole edasi, üle nurme minnes näinud nad ühe havatud Rootsi ohvitseri, kes naakesid keetis. Läinud nemad ka sinna tule juure, keetnud ka enesele paa täie naadisid, sest muud ei olnud sel koral kuskild saada, seeperast, et sõda kõik paljaks olli laastanud. Seeperast hüüab rahvas tänapäev seda kohta, kus praegu mõisa seisab, Naadi mõisaks.
* - sõna naadi on taime .......... naarid, kalid, pedid.

E 41624 (1) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Naadi mõisa.
Kui Rootsi ja Venne sõda oli ja venelane rootslast taga ajas Vahtselinnast Roosa ja Mõniste poole. Rootslased põgenesivad enamiste kõik ära. Aga mõned vanad inimesed, kes ei jõudnud põgeneda, peitsivad endid metsa. Ka seald leiti neid kätte. Kui sõda Hummuli poole edasi läks, alles siis kolmandal päeval ilmus vana mees nähtavale, kes kõik see aja Mustas jões enast ühe kobra lehe all olli varjanud, näljast holimata jalultaigertas vahtis ta taretanuld enese ümber. Kas ehk kustkild mõnda inimest leiaks. Musta jõe äärt mööda maale sammutes nägi ta ühe vana naise, kes ka praegu veel oma peitu urkast oli julgenud välja tulla, kes ka veel vaevald jalul jõudis seista, nüüd sammunud nad kahekesi Soepalu poole edasi, üle nurme minnes näinud nad ühe havatud Rootsi ohvitseri, kes naakesid keetis. Läinud nemad ka sinna tule juure, keetnud ka enesele paa täie naadisid, sest muud ei olnud sel koral kuskild saada, seeperast, et sõda kõik paljaks olli laastanud. Seeperast hüüab rahvas tänapäev seda kohta, kus praegu mõisa seisab, Naadi mõisaks.
* - sõna naadi on taime .......... naarid, kalid, pedid.

E 41629/30 (6) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Hiline kahetsus.
Kord näitatud Edu talu sulasele Jaakule und. “Kuule Jaak, mine võta seald looma lava juurest jõe poole mõnda seitse sammu, kaeva seald labidaga, siis saad sa ühe katlatäie kuulda.” Jaak eranud küll ülesse, aga ei julgenud mina. Tõisel ööl näinud tema sedasama und, pole sellest tõistele ka sõnakest rääginud, poole ka tema sel koral julgenud minna. Kolmantamal ööl näinud tema unes jääle kulle. “Tule ülese,” ütelnud nagu läbi une keegi võeras hääl, “ja mine võtta seald see katlatäis raha ära, aga tule ja anna mulle üks suur lammas.” Jaan ärganud küll ülese, aga ei julgunud ka see kord minna. Neljandamal ööl näinud tõisel talu naabri sulane Adu unes: tule ülesse ja võtta labidas ja mine kaeva jõe ääres oma naabri Eedu looma lava juurest jõe poole seitse sammu. Ma Jaakule ütlesin kolm korda, tema on alles poisikene, sina aga too rahakatel ära. Eranud Adu kohe ülese öösel peal une näo, tahtnud küll minna, hakkanud viimaks kartma. Tulnud kord pühapäeval alla nabri Edu Jaak Adu poole. Adu ütelnud: “Misperast sina seald rahakateld ära ei toonud kui sulle unes näitati.” Jaak kohkunud seda kuuldes seeperast, et ta seda kelegile ei olnud rääginud. Jaak pärinud: “Kust sa seda tead?” “Ma nägin unes, et sind olli kästud minna, ütles, et sa poisikene olet. Ka mina kartsin minna.” Läinud sinna kohta vaatama, kus juhatatud leitsivad seal korald kaevatud mullda ja katla aseme. Kahitsesivad küll, aga kaetsus olli juuba hilja.

E 41631/2 (8) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Raha keller.
Peale Rootsi sõja tulnud rootslased oma raha ära viima, mis sõja ajal varjule olli pantud. Tulnud kolm rootslast Mõniste mõissade. Keller olnud mõissa ligedal ja mõissa oma rootslased küsinud herra käest luba. Herra lubanud ka, selle tingimisega, et temale pool saab. Hakkanud kohe rootslased kolmekesi tööle, kaevanud mittu päeva, viimaks tulnud keldri rauduks vastu, siis võetud pergamendi järele ühe kivi alt koolm küntra pikkust võttid. Panud ühe võtma lukku sisse, keeranud kolmekesi, kolm korda läinud uks mürisetes lahti. Keldris olnud vana vask asju, härja ikkid ja astlaid ja 2 puti täid vask raha. Tõisel päeval tahtnud rotslased tõise võtmega tõest ukst lahti teha, kus õbe seisis. Kui herra sõinud hommiku vara raha keldri juure, kelanud rootslased ära ja võtnud keeranud ukse jälle lukku tagasi. Isimene võti jänud herra kätte, tõised kaks võtid jäänud rootslase kätte, kellega nad veel lubanud uuesti raha järele tulla. Herra lasknud tõisel päeval keldri ukse jälle kinni ajata maa ja kivitega. Võtti on veel vanast ajast Mõniste mõisas herra kirjutustoas, kus ka teda praegu näha võib.
Kord küsinud proua herra käest: “Miksperast sina ei lasknud seald seda raha välja võtta?” Herra vastanud: “Mule näitati öösel unes ja kästi mind ära keelda, et kui ma sedasi tegevad, siis homme mul ka ots pidavad olema.” Seeperast jänud see raha ka sinnapaika seisma, kus ta praegu veel seisvad.

E 41636/8 (10) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Nursi raha haugu mägi.
Tee mis Rõugest Võru linna läheb. Selle tee ääres vasakut kätt seisab praegu suure metsa sisse piiratud mägi. Kord lasknud vanal ajal Rõuge mõisaherra seal töömeestel kaevata, seeperast et tema olli kuulnud, et seal üks suur Rootsi katlatäis raha pidanud olema. Herra laskud töömestel umbes terve nädal kaevada, aga raha kateld pole veel kustkild leidud. Viimaks tütidanud herrad ka see tühi töö ja keelanud kaevamise ära, et seald midagi saada ei olla, vaid ainuld tühi jutt vanast ajast rahva suus liiguta. Töömeeste seeas ollnud ka üks mees, keda teised töörahvas Kaval Karliks niimetanud, kes küll kindlasti uskund, et raha seal maa sees on. Kaval Karli olnud ka suur kunstite ja nõiduse uskuja, seeperast võttinud ta jaanipäeva õhtu labida õlale ja sammunud metsa raha haugu mäe juure. Öö olinud ka kaunis selge ja kuuvalge. Kaval Karel kaevand usinasti mäe külge, kust mõisa herra juba kaevada olli lasknud. Kavala Karli labidas pudund kohe ühe kale raudasja külge. Nüid kaevand Kaval Karel nobedasti labidase puuduva asja välja. Omaks suureks rõõmuks näginud ta nüid suurt katald oma ees seismas. Kattal olnud suur raud rata moodi kaan kõvasti peale panntud, mis maa sees kõvasti kinni olli rostetanud. Kaval Karel hakkanud kaand labidaga kangutama. Koraga veerenud Võrro poold suur tõld, kus neli musta täku nagu ees lendanud, tõlas istunud kuus musta meest. Jääle veerend tõine tõld sealdsaamald poold kust esimenegi. Sel olnud üheksa vasekarva hobust ees. Ja peal istunud kolm uhked preilid, Kaval Karel vaadanud pool kartlikuld kes need siit südaöö ajal peaksivad sõitma. Pikka aja kangutamise peale tulnud rostitanud katla kaan lahti. Kaval Karl tahnud rõõmu perast pea karjuta, pistisnud kadlast raha käppatäie taskuse, Kaval Karel jänud kulama, mis see suur plagin peaks olema nagu oleks saja paari tõlvatega riideid pestud. Plagin jõudnud kiresti ligedale ja nähavale ilmunud kaksteiskümme tulipunast hobust. Ja tõlas istunud üks kuuse kääbi (kukku) suurune mees, suur pikk raudpitsk vuhisenud tal kääes, sega loobinud halastamata hobustele selga. Kaval Kareli hakanud seda kometi tegijad naerma, kohe vajunud kõlisetes rahakaatel maa alla. Kaval Kareli hakkanud hirmuga koju poole jooksma. Tõine päev jutustanud Kaval Karli herrale, et tal õneks läinud katald leida ja kuidas jälle maa sisse vajunud. Herra lasknud küll seald kohald kaevada, poole enam midagi leitnud.

E 41645/6 (14) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Kade mõisa herra.
Kora olnud mõisa (põlul) nurmel Jüri kündmas. Jüri kündnud parajald üht vana mäe kallast kui korraga jänud ader seisma. Jüri anud hobesele pitska, hobune tõmanud tugevasti, korraga näinud Jüri adra raua otsas üht paa vangu, jätnud kohe hobose seisma ja hakkanud siis mullda holega segama. Varsi leidnud ta selle koha kätte kus hobune seisma oli jänud ja leidnud ühe ilma vanguta paa, mis raha ääreni täis oli. Jüri ajanud raha paale veel natuke mulda peale ja pistnud ühe kepi märgiks juure, et siis öösel kätte leiab. Hakkanud siis suure rõõmuga edasi kündma. Kui korraga näinud Jüri et herra tema juure ruttanud kes kõik seda metsast pääld oli vaatanud kuidas Jüri raha oli leidnud. Herra käskinud Jüril kündmist seisma jätta ja ütelnud: „Tule ja näita kus see koht oli kust sa raha leidsid.“ Jüri vastanud: „Missugune koht?“ Kui herra läinud sina keppi juure mis Jüri rahapaa juure oli pandnud lönud seald saaba kannaga paar korrda. Varsi see peale tulnud raha paada nähtavale, herra hakkanud raha paada maa seest välja kiskuma. Jüri tormanud seda nähes herra juure ja siis hakkanud kaekesi tülli. Herra andnud Jürile paar keppi hoopi ja ütelnud: „Kas sa ei tea et sa pead maad kündma.“ Kui see peale vajunud raha paada tirisetes maa alla, nõda pole herra ega Jüri kopikedgi sand.

E 42089/91 (3) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Raudsild.
Rootsi ja Vene sõja ajal tulnud kaks väsinud Vene soltadid sõjast koju poole, et tee väga pikk olnud, eidanud mehed ühe heinamaa peale puhkama. Peeter tõmanud mõega tuppest välja ja panndnud ta siis ühe mäta najale püsti ja et siis hääda korral käeperast oleks võtta. Seepeale heidanud Peeter ise julgesti magama kui tõine soltad Hants olnud väga väsinud ja poole seeperast just veel kohe esiteks ruttu magama jänud. Peeter maganud väga raskesti kui Peeri nõnast tulnud veike toli pikune valge usike välja ja roomanud siis kätt mööda edasi ja seald mõga möda kuuni mäta otsa ja siis keeranud jälle uuesti tagasi ja jälle tultud teed tagasi ja läinud ninasse tagasi. Kõik seda lugu vaatanud Hants pool kohkudes peald, seeperast et ta vanarahva käest palju ebakunstisi oli kuulanud katkust ja vaimutest jne. Hants ajanud ruttu Peetri ülesse ja ütelnud: “Mis sa unes nägid?” Peeter karganud ka kohe mast ülesse ja ütelnud: “Ei tea ma nägin küll und, mis see uni küll õige peaks tähendama?” Hants küsinud: “Mis sa siis unes õige nägid?” Peeter hakkanud ka oma nähtud unenägu selletama: “Ma läksin maad ja metsa mööda edasi ja siis tuli üks klaasi sarnane raudsild vastu ja ma läksin seald sillast üle ja sain ühe kõrge mäe otsa, seal oli üks mees ja see ütles mulle: “Võta ja kaeva siit mäe ald, siin on rootslaste peitetud varandus.” Ja siis tulin ma jälle tultud teed tagasi üle selle suure raudsilla.” Hants vastanud: “Ma tean küll, kus see raha on.” Peeter küsinud imestates, varsi võtnud Hants Peetri mõga mäta jurest ja kangutanud sellega mätta peald ära ja leidnud seald ühe savise poti täie kuldraha. Kui Peeter küsinud Hantsuld, et kus ta seda teadis, siis alles jutustanud nähtud lugu Peetrile. Saadud raha eest ostnud nad ühe hobuse ja surema osa panud nad enestele kaasas olevase nahkkotti. Koju jõudes ostnud nad enestele mõisad ja elanud eluaeg rikkasti.

E 42091/5 (4) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja põrgu haud.
Tee mis Rõuge kiriku juurest Haanja mõisasse läheb, selle tee ääres paremal pool küljes arvata üks verand versta on üks suur sügav kuristiku sarnane org, mida igast küljest suured kõrged mäed ümber piiravad ja seeläbi nagu suure katla pera moodi välja näeb. Oru põhjas on (praegu ka) veike tiigi sarnane veekogu. Sellest orust räägib vanarahvas mitmeid imelikuid lugusid. Kord olnud jaanipäeva õhtul talusulane Madis selle oru kaldal hobustega õitsis. Võis pea umbes kesköö olla kui korraga all orus üks sinine tuluke paistma hakkanud. Madis hakkanud ka nüid hoolega seda sinist tulukest silmas pidama. Läinud ikka selle tulele ligemale. Kui arvata et tuluke veel vaevalt paarikümne samu tagast paistnud. Nüid näinud Madis, et tule ümber arvata terve tosin vales riides inimese sarnaseid kogusid istutes kartisid mängivad. Kõiketel olnud arvata terve küli mõõduosa raha raudkastikesega kaenlas, mida nad mängites oma keskel võitjatele andnud. Koraga hakkanud lähedal oleva Rebaste küla kukked laulma, seepeale kadunud ka kohe sinine tulukene ja vesi sumisenud tiigis. Tõisel hommikul läinud Madis nõia juure ja selletanud temale jaaniöösist lugu, nõid ütelnud: “Seda olen ma ise kord ka näinud, see olli mulu aasta peale jaanipäeva seitse päeva. Aga ma ei võinud seal midagi parata, vaid kukelaulu kuuldes kadusivad nad kõik vette. Tahad sa rikkaks saata ja kui sa täiesti julge mees oled, siis mine nüid jälle sinna kohta seitsme päeva perast, kus sa seda sinist tulukest nägid. Aga selga pane sa niisamasugused riided kui neil olli ja veikene raudkast võta käealasse. Raudkastikese sisse pane kukk, veike palveraamad ja üks paar mängukaartisid. Ja kui sa sinist tuld näid paistvad, siis mine tiigipoold küljest ruttu tulukese juure ja istu nii moodi, et sa kuu pool sülies oled maha tõiste ligedale ja hakka tõistega kaarta mängima, mängides olle sa hästi ettevaatlik, et sa ikka võitjaks jääd. Ja kui sa kuuled, et kukked laulma hakkavad, siis lase ruttu oma kukk kastist välja, aga ise hakka raamatust palved lugema, aga hoija sa ikka ennast kuupool küljes, küll siis näed mis sünnib.” Madis tänanud nõida õpetuse eest ja lubanud ka kõik nõnda teha kuidas nõid oli õpetanud. Seitsme päeva perast läinud Madis õhtu hilja jälle põrgu haua juure raudkastiga kaenlas. Ja peitnud ennast selle koha ligedale, kus ta seekord sinist tulukest olli näinud. Kesköö aeg jõudnud kätte, kohe hakkanud ka jälleselle sama koha peal sinine tulukene paistma. Madis rutanud ka tiigi poold küljest sinise tulukese juure ja istunud siis teiste valgede inimeste keskele maha, kellel kõigil suu... riided seljas olnud ja hakkanud siis tõistega kaartisi mängima. Kord võitnud ka Madis mängites üheksa rubla, mille pääle juba tõised nurisenud. Kui korraga hakanud jälle lähedal olevad Reebaste küla kuked laulma. Madis lasknud ka kohe oma kuke raudkastist välja, kukk lennanud ühe puu otsa ja hakanud sea kõvasti laulma. Seepeale kadunud kõik mängijad jälle vette kui sumises. Madis jänud ainuüksi oma koha peale istuma. Ümber vaatates näinud tema, et üks mängija oma raudkasti suure rutuka maha oli unnustanud. Madis võtnud nüid palve raamatukese ja lugenud seald siis Meie isa palved. Seepeale võtnud ta selle võera raudkastikese selga, mis küll raske olnud ja oma kasti kaenlase. Koju jõudes vaatanud Madis leitud kastise, kus see olnud kulda ja õbedad täis. Sestsaatik saanud Madis rikkaks meheks. Kui praegu hoiavad kõik inimesed sellest nimetatud kohast emale.

E 42736/42 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Liisa Purk (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Ahikottustest - õieti Ahervaredest s.o. Kurja kottustest - Kurja? No jah. E.Ü.S. albumi lugedes oli imestus suur kuidas kül uurija uurib ja juurib aga teatede puudusel siiski eksile lääb. Rõõm on kül kuuldes kudas selle vastu seista püütakse, et Eesti r. mitte kurja pole kumardanud ja - kumardanud pole nad ka - aga andid viinud kül. Alganud on see kattoliku usu aal munkade või preestrite õppetusest - kui seda tähele paneme et Mõnnaste küla tee ääres Tarvastus mitte kuulus ahtimise kottus ei olnud vaid „kloostri varemed“ nagu endine Tarvastu köster selle üle kord vana-rahva käest teateid päris ja mitmelt poolt seda sugust tõendust sai. Kloostri varest lõuna pool on väheldane aga hirmus laukane soo, Loime niiduks hüitud, sääl olla tihti sinised tondi tuled põlenud, laste nuttu kisa ja kohutav oigamine kajanud. Inimesed kartnud seda kohta kui tuld - andide viimisest pole aga midagi kuulnud - olen sääl ligital elanud. Kust on ahi kottussed saanud? Kes on nende elanikud? Lugu on kogundi lihtne: Kui taevas sõda peaingli Mikkali ja Kuradi vahel lahti läinud saanud Mikkal võidu ja kihutanud Kuradid taevast maha. Oh see maha tulemine olnud hirmus! Mihklipäevast alates tulnud Kuratid nagu udsu vihma ühte soudu neli nädalad aega maha. Kes püsti kukkunud - pannud kohe valama, arvates et Mikkael kannul. Selili kukkuja sipputanud tüki aega jalgu enne kui esimesele järele pununud. Kumuli kukkuja jäänud aga kukkumise kohale kumuli maha - need tulnud ka niisuguse kiirusega, et ühe hooga üheksa jalga maa sisse jooksnud. Juhtus nüüd mõni loom sinna koha peale astuma kus kuri kummuli oli, murdis kohe jala katki - magas inimene oli maali küljes jne. Et kurja loomadest ja inimestest eemale hoida kandis see, kes koha kurjust tundis - kive kokku - tegi vare. Kui aed niisuguse koha ümber tehti, siis ei olnud ahervart vajagi - aga kurja kohta võis kesed lagedad põldu olla ja sääl ei võinud ju ommeti aeda ümber teha, sest iga mööda mineja oleks küsinud: „Mis hundi aed teil see sääl?“ Ja kus siis selle häbiga. Et iga talus ehtimise paigad olnud - on liialdus - niisama see, et kaugelt anndit toodut. Kes viga sai - kelle maa peal oli - see tõi salamahti andid, et edaspidi rahule jättaks... Pillusse Peet võtnud naese. Tulnud sügisene värske keetmine - Peet naese juure: „Kaie vii karjamaa ääre vare pääle kah!“ „Mis“ kilkanud Kaie ahastuses, „või nõna on lugu siin, oleks ma seda teadnud, poleks ma sulle tulnud. Tillike talleke sai tappetud - hingekesed isegi vastu võtta - vii nüüd raisule ka veel. Ega elu niisuguses talus ei edene.“ „Vii ikka vii Kaieke tükkike tühjale ära, siis ei ole kahju karta kedagi kuigi loomad ligi lähedale läävad. Videvikul viis Kai ikka värske ära - arvas: parem ikka hoida kui ojata. Värskest ikka and temale kah - igast söögist. Kus sellega lääd. Tahtis ju Taara kah tammiku salus - ootis olevit ukku kivi - ihaldasivad hinged vastu võtmist - olivad ju need kõige lähemad oma suguvõsust kes neljaks nädalaks ilmasse elama tuli - ilma vastuvõtmiseta polnud neil luba kattukse ala astuda. Seisid söömata seina taga. Vahtisid varjuta ukse taga. Tuule vingumist arvati nende nuttuks, siis tõusis haleda meelne pereeit voodist üles, võttis mis toidu poolist pihku puudus - viis toa otsale või kui sinna ei julgenud minna, pistis rästase ja uinus vast siis. Vastu võttis ikka hingekesi igaüks. Kui muud tappa ei olnud siis kanat kukke ikka - niisama saadeti ära kah. Jõukamad pannud kõik see neli nädalad toitu toa otsale. Kes need jõukad olid? Tuleb meele vana ema juttustus: O latseke latseke. Mis nüüd tõisel tõise rikkusest kasu - sugulased ei tunne enam sugulast ei lää tõine tõist aastal aal vaatama - iga üks täidab ennast - elab enese ette. Kui olin noor - tuli rannal käia kodu - kohe saadeti naabridele värskeid räimi kutsuti sugulased kokku sööma - või tappeti midagi ära - jälle käsk järgi: „Tulge nüüd!“ Kes sugulastest - sõbradest kutsumata jäi - või kes tulemata jäi. Koos olime ja puha! Tappeti sikkake või oinake - üle ei jäänud ühti - meel oli hea kui igale ühele annda said. Viisin ikka ukku-kivile ja andsin ahervarele - võtsin hingekesed iluste vastu... Murrul - sääl me käisime kõige rohkem - vanaisa tegi iga pühade aaks õlut ja mini Anu - see oli lahe - sai mõni nädal, juba jälle: „Tulge Murrule!“ Käisivad meil ja muil koh - poolba õhtu kokku, pühapä iga-üks omale poole. Kutsuti kord jälle Murrule. Sain varemalt minema. Anu oli prajaste paa koogu otsast maha võtnud - oh sa heldeke, tal kadunul oli neid pisukesi palju - ku nad kükkitasivad kõik ümber paa ringi - kilavate silmade ja määrinud hammekestega! „Ole terve Marike, et juba tuled“ hüüdis Anu ennegu jala tarre sain. „Viska suuremad rõõvad ära, tule appi välja tõstma! Mingend ikka mingend hundikutsikakesed kaugemale“ tõrjub ta lapsi. „Kül ma annan teile ka kaeda - võide siit kõhutäit saada - panen pudru lämmese. Mari annand säält laudilt kausike - hingekesed nutsivad heile ööse nii haleste - ei tulnud mul uni pääle - panen nende jaoks kah. Kui tulivad, ei olnud toitu puutunud ühti, tõin siis ära. Küllap nad vist siis veel siis ei olnud jõudnud.“ „Ma viin ära?“ küsisin ma ennast abiks pakkudes. „Ei ära vii sina,“ keelab Anu. „Karu perenaine oli käskinud tüdrukul viia. See läinud ka üles, jäänud redeli viimse pulgale seisma - pannud kausi üles ja üttelnud: „Tulge sööma hingekesed! Siin on rahukesi, jalakesi, kaksa ja käkke.“ „Kas väist ka on?“ küsinud jäme hääl ja tüdruk ehmatanud nii, et ülevast maha kukkunud... Jumal hoitgu kuulmast ja nägemast! Neile peab ikka perenaine andma.“ Oli paast välja tõstetud, said lapsed raasike ära, võttis särgi selga ja kutsus mind: „Lääme välja köuma!“ Ise pistis kausikese hõlma ala - ma sain kohe aru ei teinud aga teadvaks - näis kas mulle ütleb. Ei salganud kedagi ütleb: „Lääme läbi kuusiku - sääl on mahan. Mineva kord jäi ilma, siis käisin aru-kasikus (uku kivil) või iga kord teda ilma võid jätta. Kui pääle ei lää, siis ta midagi teha ei saa, aga hoiad ise küll ära, elajaloom puutub ikka kogematta pääle. Hans oli küll suure vare peale tinud, aga mineval suil ikka oli poisikese roju lehmale koerad pääle ajanud - jooksnud säält üle ja piima ei saanud kõige kibedamal heina aal enam kedagi! Saab (ande) äda, siis ei puutu kah... Põld kivi hunik - muu midagi - mitte muru-laukagi ei kasvanud tühja peal. Anu visas kaugelt ande varele, lausus: „Ma too sulle oma käega, ära võtta oma väega.“ Siis tulime oma teed - võis siis kurja juures mõni kumardab või põlvili laseb nagu Ukku kivil - mis püha on nagu altar kirikus. Suur osa sugulasi ootasivad juba meid - oh sa taevas see lammas läks kui lõhnast. Saatis sanna uksele andis sulaste naistele. 13 hinge oli neid ise, 8-sa paari oli meid - suuri sugulasi - kus siis veel lapsed ega neidgi keegi tohtinud kodu jätta. Õppedadi ikka. Tulege tee kõik tulge kõik! Ärge lapsi kodu jätge. Meid oli kui pulm - aga kus Anu - tal ei oli süda veel rahu - õde Els on veel tulematta. „Mis ta küll peaks viibima? Teised ammu siin - enne ole ikka esimeste seas - täna ei jõua ega jõua teist ära oota!“ kaebab ta ühte soodu õue vaatama käies. Kui ta küll täna ei tulegi! Ja Ann on valmis selle mõtte juures kahju tundel nutma hakkama - niisama ärevuses oleme meie kõik - sääl vankri põrin. Anu tormab õue meie (uksed) jälle - Elds on oma mehega tulnud. Särgi siilu sees hoiab ta kaht poistest puudunud - rõõm oleks rikkutud olnud - nüüd aga tarre - käkki koha kätte õled olid põrandal - ajasime juttu ja tegime nalja, sõime värsket. Viimaks tõi vanaisa mee tonni välja, pani keset tare maha: „Tulge omatsekesed, võtke, kes teab kas veel kõik korraks kokku saame. Vaest kaon ma ära - tulge te mind ikka vaatama - haua künkale kah!“ Kudas me kõik armu ja haledusega vanaisa ümber kogusime mett sõime ja pisaraid valasime vana-isa hinge iga sügise sööta lubasime... Kosutavad olivad need õhtud - kus sa kõik hinge päält ära kõnelda ja ära annda said... Hiied ja ohvri kivid on teised - need olid kuulsad. Käiti kaugelt kokku - ahervared - nagu veiksed vaivald tähele pantavad asjad nende kõrval. Ahikottusse peal taeva sõa tükki piiblist lugedes ja Mikkaelli hüüdes - pidi vaene vaevatud kuri mudugi lõikama panema, kui tal elu armas, ja kus on kurjal varjupaik parem kui vees (Kõu ja Pikker). Et Tarvastus üksi ahervarsi tunti ei ole vististe õige. Siin Võrumaal kõneldakse ka neist. Siidre nurme pääl olnud üks ja Uibu-Matta teadvad neist palju - temaga pole ma selle juttu pääle saanud. Praegune kirjeltus käib kõik Tarvastu Mõnnaste nukkast. M. Siipseni teated hingede viimisest ja lammaste raudade kandmisest on toodud - mälestused Tarvastust - siin ei teata neist midagi s.o. lamaste raudadest. Hinge ajast kõneldakse küll - vastu võtmisest ei ole kuulnud. Kalevipojast ei tea keegi siin midagi, isegi Tooma Marrin mitte, kes veel ikka kaunis kõbus eideke on... Raud oli kuulus abinõu huntide ja tontide vastu - lammaste raud oli kerge vööle ripputa - neid oli tarvis kah. Pisukese titte emadel ei lastud ialgi mudu õue minna kui pistetud vana inimese poolt väits pihku (on ju inimesel küllalt õudne tundmus kui haljas raud rinndu tungib. Miks siis mitte tondil - oh jah) Kuda kuuldud: Tonte s.o. kurje ingli tuli taevast maha kui udsu vihma - peamees oli Kurat, sulased : pisuhännad, puugid, tondid jne. Mõni selts oli teisest vist vähe parem - kurjad olid ikke kõik. Miksperast ahi kottusse vana tont kodu tuli? Kas muid puudu oli? Ei. Kumuli kukkuja seisis seni tuimalt paigal kuni hüüdu kuulis: „Mikkal tuleb tulise mõõgaga (raud).“ Siis katsus kuda vette sai - nuttes ja uludes: „Kuhu pean mina minema.“ „Ära sa kulla laits väidseta välja mine ega lapse riideid kuu valgele kuivama lasta, siis kohe kuri juures“ õpetas eit. Hundid kartnud ka raua kõlinad ja tule löömist. Mees läinud läbi metsa kodu - hundid hakkanud taga ajama. Küll vudinud mees kas hing armas - järel ja järel - ikka lõikab mees - tee käib vähe ringi - mees vilksab vaate üle õla - anna veel jõudu Jumal! Müdinad ega läikivaid silmi ei ole enam taga (öö aeg oli) jalakesed ärge väsige! Ikka edasi! „Oh Jumal issa-pojuke“ karjatab mees vähe aja perast põlvili langedes. tema on teed mööda ringi jooksnud - hundid aga otse läbi nukka tulnud - nüüd läigivad nende silmad tee peal ees kui müür. „Otsas ma olen“ mõtleb mees „panen veel viimast korda piibu põlema“ pistab piibu põske ja akkab tuld peale raijuma - mis see ise on? Hundid hakkavad taganema? Kardavad vist tuld! Mees lõhknud edasi sädemed särisenud tule raud kõlisenud - hundid jooksnud metsa. Küll kõndinud metsas mehe kohal see aga lõhkunud tuld - kõlistanud rauda - pääsnud seda viisi ära. Tänu, kodukäia raamatu kingimise eest üht kohutavad kodukäia juttu tean ma kah - ei sutta aga praegu kirjuta - öö on - olen üksi ülevel akkan kartma. Ühed mehed pole ka tonti uskunud: „Ei teda ei ole, mudu oleks meie teda kunagi näinud - hei vennad - täna peame teda tõesti nägema kui ta olemas on.“ Joonud siis viina ja vandunud kurja, et see naistel kole kuulda olnud. Saadetud neid tarest välja. Kuda mehed ka vandunud pole kedagi näinud. „Ega ta mudu tule hakkame saama“ ütteldakse „siis olevad mann.“ Hea nõu akkame akkame“ Tooge ohjad! Aga kellele paneme naljaks kaela - Peeter sulle? Peeter olnud aga kõige aram meheke pole nii suure suuga vandunudgi. „Ei noh - vaest võttab hingekese ära!“ ädaldab Peeter. „Ära ole hul! Mis ta tävvest nimest teab meile hulgale meistele - mie teeme ta puruks olgu kas või seitse sarve tal peas! Pengi jättame sulle jalge ala - silmust ei seo ka kõvaste - nali ikka nali...“ Ohjad panti parre külgi Peeter astus pengi pääle - kinnitas et teised silmad hästi lahti hoidgu, siis panti silmus kaela - muidugi vandudes ja laginal naerdes. Saanud parajaste joonele - hüpti! Karganud valge sikk ahjust välja - jooksnud kui vuh - tagat lävest rehe ala - mehed karjudes järele. Sik sikk! Aga rehe all mitte kedakit kuskil. Kuhu ta läks? Otske aganik läbi! Sääl pole ka kedakit ja kuna mehed nõuta üksteise otsa vahivad, ohmab üks: „See oli vana-tont!“ Külm kahin jooksnud kõigil seda kuuldes üle ihu. Jooksnud rehe tarre - poodav mees rippub viimses hädas parre küljes - sikk oma joosuga löönu pingikese jalge alt ära - mida keegi tähele ei olnud pannud. Suure vaivaga saanud veel Peetri hinge - vist selleperast et ta nõnda palju ei vandunud kui teised - teistel sarnasel korral oleks ots käes olnud.

E 42742/4 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Liisa Purk (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
“Tere hummukust! Ole hea otsi mulle juua! Lämi nakkas sõa nõrkus...” Nii algas Hans Urban minuga juttu, keda tema veikese kasu perast Pund-Hansuks hüüti. Mõned tõendasivad, et ta ainult 19 naela kaaluda jne, aga sellega pole meil praegu asja.
“Käisin poja Kaarli pool,” kõneles Hans, “oh Jumal oia! Küll on temale rist peale pantud! Tema naise poeg, mis sellel juba ammu enne mehele saamist oli - 19ne aastane suur koljat ju neljandad kuud haige. Aga seda ei mõista keegi mõttelda, mis haigus tal on! Poeg Kaarli tegi saapaid, sellega elatasivad enndid nõnda hästi kurjaste kuda nüüd sai, ära. Aga nüüd seisku ööd kui päeva poisi juures, võtgu üles ja pantgu maha, temast iseennast avitajad ei saa, naisterahvas teda tõsta ei jõua. Lainanud juba 10 rbl leiva osta ja rohu tuua, toodud neid juba kõigist, tohtrigi käinud kodus, ei abi midagi! Tohter ütelnud: “Selgroo üdi põletik. Sureb kolme päeva perast, üdi on ju mustaks põlenud!” Sääl see tohtri targus! Sestsaadik juba kolm kuud mööda, pois elab ikka, tahab süüa ja juua, jõudu ei saa, valu ei kao, ära ei sure! Ja ja. Toogu tohtrid või ostgu rohtusid, abi neist ei saa! Minu juttu nad kuulda ei võtta - olen juba niisugust lugu näinud - mul isi oma matska üle elanud. Küll mina tiia. Ku oll kats ja pool aastad küle pääl, et es jõua enam jalga üle madala tare lävepakku panda. Paistetus tõusis ikka ülespoole, ülespoole - juba rinnde ala. Käisi mitme “tohtri” mann, raisassi oma vara aasikese, ei abi armu kostgi! Kae siis latsi “arsti” manu, kutsuti nii: Kivi-löövi Liisu. Kivilöövi man ta elas, vahel ka Võru linnan. Võttis poole toopi viina ühes. Rapput tõine pudelit, ütel kohe: “Su naisel on “koolja häda” ja “kolmest” on temale saanud...” Siis jahmatu ma küll ära. “Ega siis küll abi ei saa?!” “Abi saab küll,” kuulutas Liisu, “kui sa ära tead, kost ja kellest see häda temale om tullu. Edimene kõrd kolm aastad tagasi on ta üttel peil sõnelnu, siis om suurem jagu hädast küll üttele tõisele lännu, aga temale on ka vähe saanud. Tõine kord on ta peigi minna tahtnud, aga ei ole minna saanud ja selle üle om ta meel pahane olnud. Kolmas kord on teda peiel sööma kutsutud, ta ei ole läinud, tallitaja on selle üle pahandanud, neist kolmest korrast kokku on temale see suur häda tullu.” Hiidi ma siis küll käe silmi ette, nakkassi mõtlema, mul iks ta hää pää, ruttu tuli kohe meese. Ütli tõisele: “Teil on õigus! Kolme aasta eest olime Kala-Halli peien. Sääl taheti mu poega Kaarlid, kes siis veel poisike oli, tõise samasuguse poisikesega Rõugese hauda kajuma saata. Mu naine oli vastu: “Kui te vanemadi mehi ütten ei saada, siis ma Kaarlid ei luba!” Ja sääl nad siis sõnelesivad kuni mu naine oma tahtmise järele sai - kaks tugevad meest läksivad Kaarliga Rõuge, härmoonigad võtsivad ühes ka olivad ju kõik pillimehed! Kellele suurem jagu kooljahädast sel kõrral sai, oli mu Kaarli. Vana kadunu Hall es kannata elul a’al silma otsas ühtegi pillimeest. Hauakäevjad olivad pillimehed. Rõugest kodu tullen mänginud kõik tee, lasksivad veel kodu muru pääl tubli tükki välja, näed, tõisel hommukul Kaarli kui koolja kinnisilmi ahju pääl. Nõnda mittu päeva, ütel suus üts targem inimene “täädja”: “Na peiel jonnassiva, säält talle viga sai. Minge Kalale, paluge perenaise käest mõskmatta koolja rõõvid, mässige pois nendesse.” Lätsi Kalale, kõneli perenaisele ära, kuda lugu on. Ütel tõine: “Lina on mõskmada, ma sellejaoks just hoidsin, tige ta eluaeg oli, vaest tuleb tast veelgi mõnele viga.” Õhtu võtti lina, mähkse poisile ümber, hommikus oli terve. Oles sel aal teadnud, oleks naise ka linasse mähkinud. Pääle selle teisel kevadel tahtis naine tõeste oma sõsara poega matma minna, pooleteraksed olime, peremees ütles: “Hobusega ei tohi minna, kesu tahab äesta!” Jäime kodu, aga naine ikk, säält siis temale tõinekord sai. Kui piiri peremees ära kooli, joosk tema ka ärasaatmise a’al üle kopli sinna - peie tallitaja Johani Katri oli küll sööma käskinud minna. “Teil isegi palju rahvast,” oli ta vastanud ja ei ole läinud. Vist siis Katri vihastas, muid tõisi ma ei tää!” “Hää küll!” ütel Liisu “kui sa õigest oled arvanud, siis saab naisel abi.” Luges siis viina pääle, ütel: “Lase see naisel ära juua, täna sõidan ma Võrule, homme lähen ise su naist vaatama.” Siis võeti mul kui kivi söame päält ära, laulden tuli kodu. Naine jõi, Liisu käis, terves ta saa, terve praegu! Ha! Tohtrid ei paranda seda mis “ilmast”. Murtud, selle teevad terveks. Pakkil tõu tegemise a’al läks mul käsi veski kodarvarre vahele. Läksin eesite Viitina mõisa tohtre manu, käisin kolm kord, taht kätt maha võtta! Ei siis muud nõu, võtsin jalad selga, virutasin Võrru Kreuzwaldi manu, see oli üks tark ja hää arst, kõik kiitsivad. Tuli ise kohe oma lahke näolise, aga paksu prouaga vastu, anndis tooli, vaatas käe läbi, peskis, õmbles, sidus uuesti rohtudega kinni, proua aitas kah. Kui tööga valmis oli, ütles: “Kahe nädala perast tule tagasi, siis vaatame kudas on,” ja läks äragi tagatuppa. Raha ei küsinud ega kedagi. V. tohtril oli see esimene asi - kolm rbl. läks tema mokka, kätt tahtis ka veel ära võtta. Aga proua, kui Jumalaga jätsin, ütles: “Kui käsi terveks saab, siis ikka herrale midagi meeleheaks tood?” Käsi sai kohe tuntavalt paremaks, kus sa enam aega said linna näitama minna, viia midagi ei olnud. Aga kallist tohtrid ei unustanud ma siiski. Sügisel kui noored kanad kasvasid, viisin neist kaheksa tükki tohtrile “meeleheaks” nagu proua soovis. Tulivad mulle jälle kahekeste vastu, rõõmustasivad väiga minu tänu ja kanadu üle. Ainuke looke, mida Kreutsvaldist siinpool kuulsin inimese suust, kes kirjandust mitte ei tunne. Nüüd on minu arstid surnud, tänu neile haua põhja perra. Kaarli poisil pole muud kui kooljahäda. Mini ajab higistselt külmanud maa pealt magamisest, tahab Tartu kliniku viia. Ütlesin ma küll äratuleku pääl tasahilju pojale: “Lase poisil sein veeren seista, ega ta ei koole. Mis Tartu! Küll isegi ülmast täädja johub ja terves teeb. Tappa oma naise nahk täis!!” Kas poeg usu õppetust!!!” vana mees viska loodusettalt. Käega lõi veel ja läks.

E 42872/6 (91) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Emajõe kaldal.
Helme kihelkonnas Humuli mõisa ligidal on endise vana Rootsi sõja matus, paremal pool Emajõe kaldal, seal seisab praegugi üks kivine marmorist valge suur rist püsti, mis sõja ajal mõne sõjaülema auuks auale sina püsti pantud. Risti otsas olnud üks suur vasine madu sarnane kroon. Kuid korra võtnud üks Jõgeveste valla mees nõuks, et seal on see vasine kroon, ma saan ju tema eest kaunis hääd hinda. Läinud mees kord öösel sina kohta, kus nimetadud rist seisis ja võtnud siis see vasise madu, pistnud kuue hõlma ja rutanud siis koju poole minema. Koju jõudes panud mees vask mao kappi. Mees olnud ise see üle päris rõõmus kui järgmisel ööl tulnud hulu Rotsi soltatisi tuba täis, kõigitel olnud raudriided seljas ja sinised mütsid peas ja punase vöga mõek kaenlas, hakkanud siis mihe käest seda vasist krooni järele pärima kui mees kartnud neile avaldata, et ta selle krooni olli varastanud ja ütelnud, et ta ei ola puutunud, seepeale vastanud üks ülema moodi sõjamees, kellel punnasvere karvamüts peas olnud: “Noh kui sa nüid ära salgad, siis saad sa perast kord kahetsema oma tegu.” Kohe hakkanud õues kukk laulma, seepeale kadunud kõik õues olevad sõjamehed kui maa alla, ainult sõjaristade tumetad kilinad olnud veel natuge kuulda. Järgmisel ööl tulnud jälle hulk Rootsi soltadid ratsa süsi musta hobuste seljas ja nõudnud ära varastatud krooni taga kui julge mees poole see kord ka midagi ütelnud, ainuld seda vastanud, et ta sellest varastadud kroonist midagi ei teadvad. Seepeale saanud siis mehe kinni ja hakanud veedama, väljas õue peal panud Rootsi soltadid mehe hobuse selga ja hakkanud siis tuhad nelja sõitma läbi metsate ja külade kui korraga küla kohal hakkanud kukked laulma, see peale kukkunud ta hobuse seljast maha. Uimastanud olekus näinud mees, et õhtu pool taeva serval suur hulk raud riides mehi ratsutanud ja kõik ühte suurte valgustatud rumi tõtanud, päris üles härgates leitnud mees oma käed ja jalad tapu vänetega kinni köitedud, mida Emajõe kaldal rohkel arvul kasvab. Oma jõudu kokku võtes kiskunud mees tappu väned katki ja hakkanud siis koju poole sammuma, koju jõudes läinud mees kappi juure risti otsast võetud krooni vatama. Kui mehe ehmatus olnud suur kui ta näinud, et kroon enast elavaks maoks oli muutnud, seepeale panud mees kappi ukse kõvasti lukku ja läinud Veiksese Soe linna, kus sel korral üks Tark elanud. Rääginud siis targale oma lugu. Tark õpetanud: “Kui sa koju lähed, siis võta minu käest see siidine vöö, see mähi madu pea ümber seitse korda ja sõlma üheksa tugevad sõlme, siis mine ja pane õue aia teiba otsa selle vööga kinni, küll näed mis siis sünnib, seejuures ei tohi sul kõige vähemadgi kartust olla. Mees tänanud tarka õpetuse eest, ruttanud ka koju ja teinud nõnda kuidas tark õpetanud. Jäänud siis ise peald vaatama, mis selle aia teibas oleva krooni sarnase maoga juhtub. Kui kohe tõusnud taeva all suur tiibade kohin, üks suur kotga sarnane süsimust lind, tulipunane hari peas, võtnud aiateibald krooni ja lendanud siis otseteed Emajõe poole, kesk Emajõe kohal katunud must kotkas ühes krooniga vee alla. Sestsaadik ei näinud ta enam öösel iialgi Rootsi soltatisi. Ka poole vanarahvas enam sestsaatik suure marmori risti otsas enam nimetatud krooni näinud.

E 42881/7 (96) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Raha haua kaevaja
Rõuge kigelkonnas Vahtse Nursi vallas Eeggli põlul all järve kalldal võib lugeja praeguki veel segatud ehk kaevatud mullda näha. Sellest teab vana rahvas järgmist lugu räägida.
Kora olnud üks vanapoolne elatanud saunamees, see olli kuulnud, et seal vana sõja ajalist varantust pidavad peidus olema. Hakkanud ka kord kaevama, kaevanud juba kaks päeva, kuid saaki poole veel kuskild saanud. Kaevanud mees ka kolmandal päeval, pea tahtnud juba mees kaevamist järele jätta kui labidas koraga ühe kale raua sarnase maja külge puutunud, nüüd hakand mehike kõige jõuga tööle, varsi paistnud ka rauane katal mehikesele vastu. Seal sees olnud vana vasiseid asju: piibarid ja sõja kübarad ja veel üks kinniline putel. Mehige võtnud leidud asjad ja viinud mad siis koju, seal teinud ta puteli lahti. Kui seald tulnud üks raua karva uss välja, see vingerdanud ja keerelnud sinna ja täna, viimaks läinud läbi põranda laua prägi sisse, mees rapputanud veel putelid kui kohe kukkunud üks kokku rulitud paber põrandale. Mehige võtnud paberi ja harutanud lahti, vaatanud kui poole neist imelistest kribsutest ja ristikestest midagi aru saanud. Läinud siis Haanjase kus sel korral suur tark Hüüsa elanud, kes oma tarkuse kunstide ja mõistuse poolest sel korral väga kuulus olnud. Tark Hüüsa vaatanud kirja paberid hoolega lääbi ja ütelnud: „Seitse sammu sellest kohast hommiku poole järve kaldal on üks savine potti täis hõbedad varjul. Saunas mehige tänanud tarka juhatuse eest ja rutanud koju, heitanud siis saauna lautile rahuliste ja rõõmsa südamega puhkama. Kui öösel ei sanud aga mehige suguki rahu, keegi tuuntmada võeras panud külma käe mehigesele külge ja sõnas kaunis karmil toonil: „Kuule mehige, miksperast sa mind nõnda kiusad ja meelerahu ei anna? Võta see vana varandus mis sa sealt välja kaevasid ja pane ta oma kohale jälle ilusasti tagasi, aga et sa oled julgenud mu varantuse külge puutuda, seeperast pead sa ka oma karistuse saama.“ Seepeale kadunud tundmata võeras ära, ainult tasast kõlinad olnud natuge kuulda. Kui teisel päeval jänud sanna mehige väga raskesti haigeks, nõnda et paljud naabri rahvas teda vaatama läinud ja mõned ka temale abi lupasivad anda. Siis rääginud saunamehige oma kaevamise lugu ja seda õpetust, mis leitud kirjas oli olnud. Kui üks noor naabri mees võtnud sauna mehigese õpetuse järele nõuks sealt kohalt kaevata, kust tark sauna mehe oli õpetanud kaevata. Kohe tõisel päeval hommiku vara olnud noor naabri mees aegsasti platsis ja kaevanud suure hoolega, saanud ju hulk tööd ära tehtud, tõisel päeval kaevanud jälle noormees suure hoolega kui vastu õhtud puutunud labidas kohe kivi sarnase asja külge, nüid hakkanud noor mees suure hoolega kaevama kui hägiselt hakkanud noorel mehel silmad valutama ja vett tilguma, poole enam edasi saanud kaevada. Tõisel päeval jäänud ka noor mees õige raskesti haigeks. Kui haigus poole suguki paranenud, siis mindud nõija juure nõu küsima, kui nõid õpetanud: „Ajage see haud niisamuti kinni ja lugeke selle juures tagurpidi meie isa palved jne. ja prisitagu seda kohta kirikus pühentadud veega ka niisutage noore mehe palgeid kirikus pühitsetud veega, siis saab noor mees terveks. Tehtud ka nõnda kuidas nõid õpetanud, kohe saanud noore mehe silmad terveks. Aga vana sauna mehige suurenud selle haiguse sisse ära. Ka poole seal saunas enam keegi rahuliste elada saanud kui iga öösel tulnud kõiksugu hirmutajaid viigurid. Kora läinud see saun põlema, siis lendanud lääbi suitsu ja tule must hauaka sarnane lind välja ja katunud kaevatud raha haugu poole ära. Kui sest ajast saatik ei julgenud keegi enam kinni ajatud hauda kaevada, ka praegugi hoiab rahvas hirmuga õhtusel ajal sellest kohast emal, ka ola veel mõningad Jaani ja Jakobi päeva õhtutel sinist tulugest kaevatud raha haugu kohal näinud, kui kellegil ei ole veel tänapäevani julgust olnud sealt enam raha kaevada.

E 43471 (134) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Tapa väike tsile ära
Kora saanud ranna mees maa mehega kokku hakkanud siis kohe küsima ranna mees maa meheld: „Noh kuidas siis te omal pool elate?“ Maa mees vastanud: „Muidu on kõik hästi muidu kui väikene tsile on haige.“ Ranna mees vasta: „Praegu on sügisene aeg ära lase nüid tsilel ära surra tappa kohe aegsasti ära.“
Tsile - olnud maa mehel poja nimi mida ranna mees tsileeks - ehk lammbataleks arvanud.

E 43471/3 (135) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja mehe kadetus.
Kasaritsamees olnud suur mesilaste pidaja, mille pääle Haanja mehel kade meel olnud.
Kasaritsa mehe mesilased käinud veel päälegi Haanja mehe õitsema läinud tadras meet osimas, mis kadetale Haanja mehele õige palju meelepaha valmistanud, nõnda et ta omas suures kadetuses ühe hea tubli teiba kätte võtnud ja hakkanud siis mesilasi peksma, peksnud kõik tadrad lääbi nõnda et kõik tadra õlmed maha läinud. Tõisel päeval kiidelnud Haanjamees: “Kasaritsa mehe mesilased saivad ela küll hea nahatäie, ei nad enam julge tadrase tulla.”
Sügisel kui Haanja mees tadrad rihes ära peksnud, kurtnud ta poolnutes: “Kasaritsa mehe mesilased sõivad minu tadrad nõnda ära, et seemendki kätte ei saanud.”

E 43473/4 (136) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis saabad need on
Kora lasknud Nursi mees Võrru linnas ühel hästi hääks kiitetud kingsepal saabad teha. Kingsepp valmistanud ka saabad kõige uuema moe järele ja panud saaba nukite pääle pitsid (kolmnurkalise klapi). Nursi mees lasknud omal naesel saabad linnast ära tua. Kohe hakkanud ta kodus naist peksma ja Võrru linna kingseppa sõimama, kes temale olli lubanud uusi häid saabaid teha, aga nüid saatab mule katkised saabad mis juba nuki päält on paikatud. Ei maksa kõik Võrru linna kingseppad ühtekokku meie vana kingseppa Jüri, kes saabad teeb, et talvel külmaga hea konla osa paklaid võis saaba nuki pista.

E 43687 (139) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kellamehe õhkamine
Kora küsinud keegi mulk R. kiriku kellamehe käest: “Noh kuidas Teie kah elate?” Kellamees vasta: “Mis sa siin õige elad või oled, muidu oleks ehk veel ikka elanud, aga ei sure ju kedagi.”

E 43688 (140) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Sõitsin vaksaliga
Kora küsinud rannamees hiidlaselt: “Kas olet ka rautteel sõitnud?”
Hiitlane vasta: “Oh miks mitte ma sõitsin kora Tartuski vaksaliga, ainult vagunid jäivad tee äärde vahtima.”

E 43688/9 (141) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Küll on rauttee ääres hää.
Kora panud Kasaritsa mees omad püksid Võrru linna ligedal järve ääres telegrammitradite peale kuivama, ise lausunud: “Küll on hea rauttee ääres tradi pääl pükse kuivatada.” Kui mehel juba püksid kuivad olnud, hakkanud siis püksa õnge viibuga maha kiskuma. Kohe võtnud keegi rauttee ametnik meehe kinni ja saatnud linna politsei pääle, tee pääl ütelnud Kasaritsa mees pool nutes: “Küll on rauttee ametnikud kadetad, on teistell 5 ehk 6 traati kõrvuti, kõik tee äär täis, kas tema püksidel ruumi ei olnud veel, siina oleks veel mustmilljoon püksa kuivama panna võinud.”

E 43696/7 (144) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Söö nad ära.
Haanja naene teinud luha soos kolm nädalad heina, kuid halva vihmased ilmad poole heinu kuivatada lasknud. Kord olnud natukene põuda kui naene arvanud looga võtta võevad, lautanud heinad maha kui parajasti ka vihm käes olnud. Hakkanud siis küll ruttu heinu ülesse panema kuid vihm olnud virgem kui naene, jänud umbese paari saada ossa heinu vihma kätte, mille peale naene nii ära pahanenud, et ta ka ülespantud saadut laiali piltunud ja vimaks ka riha katki murtes ütelnud: “Kui sa kiusaja ei taha, et ma siin heinu teen, siis võtta ja söö nad nüid ära, siis ehk saab sul süda rahule” ja läinud siis ära koju.

E 43697/701 (145) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < H. Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Peremees ja sulane.
Kora lepinud Oina Märt omale sulase ja lupanud sulasele kui ta teda natuke odavamalt teenib, iga päev värsked liha suppi süja anda. Millega ka sulane väga rahul olnud. Saanud juba pool aastad ära teenitud, aga iga hommiku auranud soe lihasupp sulasel laual, mida sulane juba imeks hakkanud panema, et ei tea kus ta nii palju seda liha peaks saama. Oma loomatest ei ole ta praegu kuni siiamaani ühtegi tapnud. Ühel neljapäevasel hommikul vara kui sulane nurmel künnud suurel kõrgel mäe kaldal, näinud ta oma peremeest Märti ka sinnapoole saamuvad. Sulane jänud siis ka vaatama, et ei tea kuhu see peremees Märt praegu tõttab. (Sulane) näinud siis, et Märt lepa võsastiku läinud kus üks suur ja lai kivi olnud, keeranud siis kivi juures kolm korda pahema jala kanna pääl ümmber ja joksenud siis kolm korda ümber suure kivi, mispeale ta kohe huntiks mutunud ja metsa jooksnud. Varsi kuulnud sulane küla karjaste appihüüdmist et hunt on karjas. Kohe tulnud natukse aja perast hunt sina samase kivi juure ja jooksnud siis jälle kolm korda ümber kivi, mispeale hunt kohe peremeheks muutunud ja siis lamba õlale võtnud ja koju sammunud. Sulane läinud ka sina suure kivi juurde ja keeranud pahema jala kanna pääl kolm korda ümber ja jooksnud siis kolm korda ümber suure kivi, mispeale ta kohe huntiks muutunud ja siis kohe metsa jooksnud, kust ta siis kohe külla karja juure tõtanud ja ühe lamba ära toonud kuni kivi juure, kus ta siis jälle kolm korda ümber kivi jooksnud, mis pääle ta ka jälle inimeseks muutunud. Kui suur karvane hunti saba jänud ikka alale, mida sulane kunni laupäevani riide all hoitnud, pole aga tahtnud peremehele üteeldagi, aga laupäeva õhtu näinud peremees siis saunas sulasel suurt karvast hunti saba, mispeale ta sulast tublisti riielnud ja siis seise korda käskinud pahema poole ümber kivi jooksta, mida ka sulane teinud ja kohe kadunud karvane hunti saba ära, sestsaatik poole sulane enam julgenud ennast huntiks muuta. Kui peremees Märt see toonud ikka ühtelugu küla karjast lammbaid. Külla rahvas hakkanud juba päris kartma. Lasknud ka mõnikord püsiga hunti ehk ajanud koerdega taga, hunt põgenenud ühtelugu suure kivi juure, kus ta jälle ennast ära muutnud ja siis kui tagaajad tema käest küsinud, kas hunti nägid, vastanud tema: “Tuli küll otseteed siia poole, nägi aga mind ja keeras siis kohe metsa.” Külla rahval poole enam miski nõu aitanud, ei suutnud hunti ära võrutada, mud kui läinud mõningad targa juure nõu küsima. Tark õpetanud: “Laadige püss hõbe kuuliga ja laske siis hunti,” mida ka külla rahvas teinud. Sestsaatik jänud Oina Märt kadunuks, kui ainult sulane leinud siis ära tappetud hunti metsast, mida ta siis kui oma head peremeest maha matnud. Nimetatud kivi on Rõuge kihelkonas Kõrgepalu vallas.

E 43708/9 (150) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Üks ära 99 veel.
Puu Hants teinud kord Kõrgepalu mõisas heraga kaupa, et tema lõikab sada sülda puid. Mõne päeva perast ilmunud Puu Hants jälle mõisa ja küsinud hera käest puu lõikamise eest raha. Hera kohe küsima: “Kas kõik puud ära juba lõikasid?” Puu Hants vasta: “Mis siis veel, üks on ära, üheksakümmend üheksa veel.”

E 43709/10 (151) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Alexander Leegen, Oskar Leegeni vend (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Petetud Vanapagan.
Kora olnud keegi raskesti haige. Ingel seisnud haigel päitses aga jalutsis seisnud Vanapagan kes seda ootanud millal haige surema hakkab et siis selle hinge ära võtta ja põrgusse vija. Koraga päsenud haigel all pool natuke luvti* - kohe haranud vana pagan selle suuhu ja hakkanud põrgu poole jooksma. Tee pääl tulnud vanapaganale üks tema selitest vastu ja küsinud kohe kas said ka midagi. Vanapagan pole aga suud julgenud valali teha seeperast ütelnud ainult „om, om“ ja tõtanud ise siis katla juure kus suur tuli all olnud võtnud katlal kaane päält ära ja lasknud suust hinge katlase, mis mud pole olnud kui soe aur. Seda nähes vihastanud Vanapagan koletasti ja tõtanud siis uesti tagasi haige juure. Kui Vanapagana õnnetuseks oli haige juba ära surenud ja ingel oli hinge ära viinud. Sest saatik ei tula enam Vanapagan inimese juure.
* luvt - rahva keeles piir.

E 43711 (152) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Hää oligi.
Kora surenud Haanja mehel lehm ära, tõine ütelnud: “Nüüd said sa küll palju kahju.” Haanja mees vastu: “Mis siis, söök oligi otsas, hää oligi et ära lõppi, nahk saab tsuveks (pastlad), liha supiks.”

E 43711 (153) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2004
Kaks pangi putru.
Kora kurtnud Haanja mehe karjapoiss, et enamise iga päev pidada pool näljas olema ja tühja kõhtu kannatama. Teine küsinud: “Kuidas nõnda?” Karjapoiss vastanud: “Perenaene keedab küll iga kord kaks pangi putru, pere sööb ühe pangi ja lella naene tõise pangi, mina jään ikka ilma.”

E 44166/6 (156) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja mehe häbardus.
Haanja mees veedanud kora põletatud lubja kiva Võrru linna kui liigi linna hakkanud vihma sadama ja kustutamata lubja kivid hakkanud vangris kohe põlema. Mees seda nähes toonud järvest pangika veet ja kalanud põlevate kivide peale, et neid ära kustudata kui kivid halganud nüid kõik vangris põlema. Mees saanud ainult veel hobuse vangri eest lahti teha, istunud sii hobusele selga ja sõitnud koju tagasi. Kodus kurtnud teistele: “Võtsin mõne kivi ka Mäe Juhani põlluld kui Juhan on kadetuse perast lubja kivid ära lasknud nõiduda.”

E 44167/9 (157) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Uut moodi kohvi.
Kora hakkanud Kasaritsa mees uut maja pühentama. Selle tarbeks toonud ka Võru linnast kaks naela kohvi, et seda maja pühentamise õpetajale keeta. Olnud ka majapühentamine käes. Kasaritsa mees keetnud paas kaks naela kovi ära, panud siis ühe liinase sängi riide paja peale ja nõristanud siis vee pealt ära, ühte pangi seganud siis paa põhjas olevale kohvi pudrule sukru sekka ja panud siis kulpiga kausi ja pistnud lusika siis püsti kausis oleva kohvi pudru sisse, mida ta siis õpetajahärale viinud. Õpetaja vaatanud uut moodi kohvi, maitsenud ka kui poole ikka söönud. Viimaks küsinud siis majaperemehe käest, mis söök see niisugune küll peaks olema. Peremees vastanud: “Ae külane kas kirikhära ise tea sööte ju ise iga päev teda, mul on ta küll alles veel maitsemata, ehk mis mina alam talu inimene õige niisuguset surte sakse maiusasjast maitsen, tõin kõik ikka kirikhärale. Leene nõristasin pealt ära Punikule.”

E 44169/70 (158, 1) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Roosa kiriku ehitamine.
Vanasti ehitatud Roosa kirik pahemale poole Musta jõe kallast kui kirik poole millalgi valmis saanud, mis päeva ehitatud, see vaijunud öösel alla Musta jõe poole. Läinud siis viimaks kiriku meister Marinburgi ühe nõia juure nõu küsima. Nõid õpetanud: “Võtke seidse 7me aastast punast härga ja mürige kiriku altari alla kolm härga ja iga kiriku nurga alla üks härg.” Nõnda ka tehtud, kohe jänud kirik seisma. Nüid olnud kiriku meister selega hädas, ei ole kirikule nime leitnud. Viimaks leidnud mõisa karjamehe roosa kiriku võõru sest mida see härgi kiriku juure ajades siina oli unustanud ja nimetatud selle järele Roosa kirikuks.

E 44170/1 (2) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui Vene ja Rootsi sõda oli, sai kirik jälle uuesti ära hävitatud. Nüid hakkatud jälle uuesti kirikud ehitama, pantud siis kaks härga vangri ette kuhu pae peale latutud ja lastud siis härjadel oma tahmise järele teed mööda mina, härjad keeranud aga alla Musta jõe poole, kus tie väga mudane olnud. Härjad väsinud nõnda ära, et vaevalt suutnud vangreid teel veedata, jõudnud viimaks kunni jõe kaldale kus mehed härjad ja paekorma parvega üle viinud. Harjad lainud veel umbese pool versta edasi kunni mägi vastu tulnud otse Roosa mõisa kohal tahtnud härjad pae kormaga mõisa õue keerada, mõisa väravad olnud aga lukus, seeperast jänud härjad värava taha seisma, kuhu ka kirik ehitatud. Praegune uus kirik on ka selle sama koha peale ehitatud, kus vangi olnud.

E 44172 (159) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Kora käinud Mõniste mees linnas, kust temale keegi hära ühe kirja anud ja käskinud seda kõrgesti sünntinud Baroni härale ära anda. Mees vasta: “Ei tea kui kõrges siis Baroni hära on sünntinud, viist küll kõige ülemises tuas. Ei mina küll julgeks nii kõrges sünndita.”

E 44172/4 (160) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Setukese häbartus.
Kora käinud setukene mulgide maa poole pääle kauplema. Juhtunud viimaks ühte taluse, õhtu olnud ka juba käes kus setukene öömaja palunud mida ka temale lubatud. Talu peremehel olnud ka kaks noort prisked tütart, noorem tüar meeltinud setukesele väga. Talu tütred maganud aga taga tuas, kus ka perenaene maganud. Setukene lamanud ka põrandale, kus pikast õlgetest ase olnud tehtud seeni kunni juba kõik magama uinunud, siis läinud setukene kikivarvul taga tuppa, kus ta piimetas aga perenaese voodi juure juhtunud, kes kohe setukese käest kinni rapanud, mispeale ka maja peeremees ülese härganud. Nüid olnud setusel kõige suurem häda käes, poole aga muidu tüli lepitata saanud kui anud maja perenaesele viis läti seepi tüli lepituseks ja peremehele kaks pool toopi saapamääret. Nõnda päsenud setukene oma häbartusest. Võrru linnas saanud setukene tõiste vendatega kokku ja kurtnud seal: “Ei maksa enam mulgimaale kauplema mina, mulgi hõklaka kokku saamise püidmine juba maksis mul nõnda palju, kes teab kui palju siis veel oleks pidanud maksma kui selle ilusa Mulgimaa hõhkla (neiu) omale oleks sanud.”

E 44181 (166) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuitas juut hobusega herast surma sõitis.
Kord sõitnud juut Valka liina - aga poole tee peal Valtina kohal surnud juutil hobune ära. Juut mõtelnud mis ma nüüd peale hakan, leidnud viimaks hea nõu läinud lähedal olevase külase ja küsinud sealt kas keegi ei soovi ühte head hobuse nahka osta? Kohe olnud ka keegi peremees valmis ja ostnud siis juuti hobuse naha ära. Juut pole aga raha tahtnudki vaid ütelnud: „Vii mind Valka ja too sealt tagasi.“ Peremees olnud ka sellega rahul, viinud juuti Valka ja toonud tagasi. Tagasi tulles kiitelnud juut: „Mina sõitsin perast surma veel oma hea hobusega Valtinast Valka ja tagasi, tehku teised ka seda.“

E 44186/7 (171) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < F. Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Hansla mõisa proua.
Vana Hansla mõisa herral olnud üks imeilus proua, sii käinud aga iga laupäeva õhtul ära kodust, ilma et herra teaks kuhu ta käib. Selle mõisa õuue peal kasvanud üks suur tamm. Selle tamme ladval nähtud laupäeva õhtutel üht suur metsist. Sellest saanud ka herra teada ja käskinud omal kutsaril metsist maha laske. Kutsar läinud ka laupäeva õhtul metsist laskma. Umbes kesköö ajal kuulnud ta tamme ladval kohinat ja näinud üht metsist. Seadis siis püssi palgesse ja laskis metsist, aga metsis ei liigutanudgi tamme ladvast. Kutsar lasknud siis veel mitu pauku, aga metsis jäänud ikka tamme latva. Peale kesköö kadunud metsis ise tamme ladvast ära ja lennanud mõisa lossi katukse peale, kuhu ta ka ära kadunud. Hommikul rääkinud kutser lugu ka herrale. Herra ootnud ka kuni tuleva laupäevani ja läinud ise metsist laskma, aga herraga olnud lugu nõndasamuti. Herra ei tahtnud aga metsist rahule jätta ja läinud targa juurde nõu küsima. Tark õpetanud: “Kui sa seda metsist tahad laske, siis täida püss hõbe kuuliga, mille peale rist lõika, siis võid ta maha laske.” Herra teinud targa nõu järele. Jargmisel laupäeva õhtul tulnud ka jälle metsis tamme latva. Nüüd sihtinud herra metsist, pauk käis, aga kuda ehmatanud herra ära kui naind, et metsise asemel üks inemene tamme ladvast maha kukkunud. Herra lasknud maha lastud inemese kutseril oma tuppa tuua, siin olnud herra ehmatus veel suurem kui näinud, et tema oma proua olnud. Herra käskinud prouat kutseril maha mata ja ei kellegile sellest rääkida. Ise jaanud ka raskesti haigeks ja surnud ära. Peale herra surma rääkinud kutser seda ka teistele. Teised hakkanud seda kohta, kuhu proua maetud, “metsi matuseks” hüüdma.

E 44201/2 (176) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Uut modi rohi
Haanja mehel olnud naene haige, läinud Võrrule tohtri juure rohtu ostma. Tohter pärinud haiguse järele ja andnud kaks tähte, ütelnud siis tähe peale näitades: “Seda rohtu anna sa üks kord päevas ja tõist kaks korda päevas.” Mees viinud tähed koju ja käskinud naesel tohtri tähti ära süia. Haige naene teinud ka nagu kästud, söönud tähed ära, aga tervemaks pole suguki saanud. Siis läinud mees uuesti tohtri juure ja kirunud: “Mis rohi see olli kui mu naene terveks ei saa. Sina annad mulle kaks pabeririba ja ütled rohuks niisugusid paberi tükisi on mul isegi kodus, ega see paber ei aita kui ka tohter sinna mõne saksa sõna peale kritseltab, antke aga ika rohi mis rohi on.” Tohter märkanud siis alles kuidas eksitus olli tulnud, kirjutanud siis uued tähed ja käskinud apteekist nendega rohtu küsida. Mees kiidelnud viimaks eneses: “Vaat kui esite petta tatis mind kui ma ta tubliste lääbi kirusin, juhatas mulle kohe rohu kätte.”

E 44203 (177) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Rootsi varandus
Rõuge kihelkonnas Sänna vallas Kollu talu põllu sees Kuresoo ääres, kust maantee Rõuge kiriku juure läheb. Sinna lasknud Rootsi kuningas Gustav Adolf (2) tündrit kulda tõise tündri tõine pool maanteed ja suured ahelda lääbi allt maantee panna üks ahela ots ühe tündri külge ja tõine ots tõise tündri külge. Nõnda seista see suur varantus veel seal tänapäevani. Korra käinud küll rootslased oma varandust taga osimas kui poole õiged kohta üles leidnud, läinud aga tühjalt Rootsimaale tagasi.

E 44207 (179) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903)
??? rebjata
Kora laskis ohvitser Rõuges lääbi mineva sõja(väe)manevri kravi, mida Vahtseliina pidi viidama Haanja mehe noorele hobusele peale panna kes sel koral juhtus sõitma. Haanja mees vasta: “Kulla pai herra ne ??? rebjata.” Ohvitser vasta: “što paldajet ???” mis loriseb maapidaja.

E 44207/8 (180) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Sikka sarve täis kulda.
Sännas Pärli jõe paremal pool kaldal Kallu talu põllu sees on ühe mäe kaldal, kust vanasti talutee mööda käinud, kaks suurd vana kaske kasvanud. Siina kaskede juure alla panud vana eladanud taluisa sikka sarve täie kulda. Vana isakene aga surnud varsi ära ja kuld jänudgi sinna kuhu ta panud. Korra katsunud keegi talupoiss jaanipäeva ööl raha välja kaevata. Kaevanud juba tükk maad ära, tulnud suur hulk hanemuna sarnaseid suuri mune vastu. Hakanud veel edasi kaevama, kuid labidas puudunud ühe asja külge. Poiss rõõmustanud enast, et nüüd saan ma ometi selle sarve täie kulda kätte, aga korraga hakkasid poisil silmad vett tilkuma ja poole enam kaevada saanud. Praeguki on veel see kaevatud koht tunda ja vana mädanenud kase kännu asemed.

E 44224/5 (182) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Hihnus herra.
Võrrumaal olnud kord üks väga rikkas mõisaherra. Tema tallipoisid võtnud kord kopika talve ajal, visanud kaevu ääre maha ja (viskan) kalanud siina ämbrist nii kaua külma vett pääle kuni kopikas juba jää sisse oli külmanud ja läinud siis oma töö juure. Herra tulnud ka hoovi peale kõndima ja leidnud kaevu äärest kopika, aga herra kiskunud küll kopikad kündega kui poole aga kätte saanud. Pole mu nõu aitanud kui suladanud kopika keelega jää seest välja. Kohe seepeale tulnud tallipoiss kaevu ääre vett tooma ja näinud herra käes ka kopikad. “Kulla pai herra,” palunud tallipoiss, “ma kantsin ühe kopiku ära, mida herra vist praegu leidis.” Härra vastanud: “Jumala perast, ei tea kas see kopikas on sul kui ta sul on siis võtta.”

E 44225/7 (183) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2003
Naise võit.
Korra tõusnud mehe ja naese vahel vaielus. Mees oli heina niitnud ja ütles: „See hein on niitetud“ - aga joonikas naene kes millalgi mehele poole järele anud vastan: „See hein on pöetud.“ Mees vastanud: „See on niitetud.“ Mees tahtnud naist piinamise lääbi järele andmisele sundida. Võtnud ühe pikka köie ja situnud naise ümber piha, vinud siis naese kaevu juure ja lasknud naese kaevu kunni jalad juba kaevusoleva vee külge pudunud siis küsinud mees naiseld: „Noh kas oli nüüd hein niitetud“ - naene vastanud pöetud. Mees lasknud naese kunni põlvetest saatik vette ja küsinud siis uuesti, naene vastanud ikka pöetud. See pääle lasknud mees naese kuni lõuani vee sisse ja küsinud siis - ikka see sama vastus. Mees vihastanud enast ja lasknud naise üle pea vee sisse. Naene tahtnud ka vees räägita kui poole aga saanud. Mulid tulnud siis vee peal nähtavale. Kui naene pistnud käe vee seest ülesse ja liikutanud sõrmi käride moodi. Mees saanud ikka aru et pööetud on. Poole mu nõu aitanud kui tõmbanud naese kaevust välja. - Mis peale naene kiidelnud - vaat kui minu võit jäi.

E 44227/8 (184) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1903) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuri herra.
Rõuge mõisas olnud kora niisugune kuri herra kes seda pole suguki salinud kui keegi tema järve ääres kalu püidnud - ajanud neid teibaga mitu kord taga. Kala püüdjad aga panud kord ühe süla pikuse tulba järve ääre püsti ja mehe riided selga ja kübara päha õnge viibu kätte. Kohe juhtunud ka herra väljas kõndimas ja näinud et üks mees püüab kalu otsekohe mõisa kohal - see vihastanud mõisa herrad nõnda et tema kohe suure aia teiba võtnud ja siis karjunud: „Kuule hulu peaga mees kees sul lubas siia kallu püüdma tulla“ - kui mees poole aga midagi vastanud. Herra rääginud vihä tujus iseenesega see on veli kurati mees - ei karda mind enäst, oot oot ma tahan talle näitada kuidas ma ta selja soojaks teen. Herra ilanud ka salamahti mehe juure ja hakkanud siis teibaga vemeldama. Vemeldanud tük aega kui mees poole enast liikutanudgi, see vihastanud herrad veel rohkem. Viimaks puutunud teibas mehe kübara külge nõnda et see maha kukkunud - nõnda et paljas tulba ots nähtavale tulnud, nüid sanud herrale hääbi sest saatik poole herra enam kalapüüdjaid keelanud kalu püüdmast.

E 44380 (185) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Ülem hool
Korra küsinud Rõuge õpetaja leeris oleva Haanja valla tütruku käest: „Mis piab meie ülem hool olema?“ Leeritütruk: „Et meie mihele saame“ (õpetaja siliseb leeritütruku pääd). „Ei, armas laps, meie ülem hool on et meie piame õntsaks saama.“

E 44381 (186) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Korra tulnud saarlastel haigele naesele tohtri käest rohtu ostma. Tohter anud ka rohtu ja käskinud enne haigele sisse andmist hästi lääbi raputada. Saarlane vinud ka rohu koju ja raputanud enne haige naise tubliste lääbi.

E 44381/2 (187) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kasukas heinakuhja sees.
Peremees läinud talvel sulasega metsast heinu tooma, olnud ka õige kare külm. Sulane külmetanud heinakuhja otsas, peremees lausunud: “Kuule Jaan, ma kautasin suvel kuhja tegemise ajal kasuka kuhja sisse ära.” Kohe hakkanud ka Jaan usinasti tööse, et heinakuhja sees olevad kasukad kätte saada. Jaan on hoolsasti töös, mööda pääd tilkub higi, aga kasukat ei leia veel kuskild. Nüüd ütles peremees: “Soo kas on nüid sul suvine kasukas käes.”

E 44382/7 (188) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Soltadi taevane elulugu.
Korra läinud kõuge esimene soltad pääle kroonu teenistuse taevasse. Taevataat võtnud ka soltati lahkesti vastu, anud temale ise oma tua. Soltad hakanud taeva võlvi aluseid mööda edasi sammuma püss kaelas ja mõõk vööl. Saamunud kunni ta taeva taadi ukse ette jõudnud, seal hakkanud (vahti) karauli pidama. Kohe tulnud surm ja tahtnud Jumala juure minna. Soltad aga ütelnud: “Ei sija ei lase ma kedagi sisse minna.” Surm aga vastanud: “Ei ma pean aastas ikka kord Jumala juures käima tööd küsimas.” Soltad aga ütelnud: “Sinul on nüid tööks mine maa peale ja mura kõige vanemad metsa puuid ja võta nad ühes jurdega maa seest välja.” Sepeale läinud surm oma ametise. Soltad pidanud ikka vahti taeva ukse ees. Varsi olnud aasta mööda. Surm tulnud jälle uuesti ja tahtnud Jumala juure minna. Soltad aga poole lasknud vaid ütelnud: “Nüid anti sulle tööks kõik kesmised metsa puud ühes juurdega maa seest välja võtta.” Surm läinud jälle oma amedise. Soltad jäänud ikka vahti pidama. Kiiresti olnud ka see aasta mööda. Jälle tulnud Surm ja ütelnud: “Töö on jälle tehtud.” “Nüid,” ütelnud soltad, “on sulle tööks antud kõige nooremaid metsa puuid ühes juurdega maa seest välja võtta.” Surm läinud ka jälle oma ametise. Ohkanud ise: “Oh sa eldene aeg, küll on nüid hulka rasked tööd ei ta hakka ka ju otsa lõpema.” Nüid läinud soltad ajaviides jälle taeva võlvi aluseid vaatama. Kui kiiresti ole seeni peagi aasta möödas ja surm tuli ja läks kohe Jumala juure. Jumal kohe Surmaga riidu: “Kus sa siis need kolm aastad mul tööda ulkusid?” Surm hakkab siis paludes seledama, et soltad poole lasknud teda Jumala juure tulla, vaid käsknud teda metsa puuid ühes juurdega maa seest välja võtta, mida ma ka teegin. Seepeale saanud Jumal vihamsels ja ajanud soltadi taevast ära. Soltad tulnud ka taevast ära ja hakkanud alla põrgu poole samuma. Jõudnud ka viimaks põrgu ukse ette, seal pidanud vana sarviku vanem poeg vahti. See vaatanud teravasti soltadi otsa ja pistnud põgenema ja panud kõik põrgu uksed luku. Ja anud ka kõigile tõistele vanasarvikudele teada, et mitte seda meest mitte sisse laske. See mees on jälle mind tulnud taga otsima. Soltad aga lausunud: “Küll aga ta mind meeles pidas, tal on see lugu alles meeles kui ma ta kord kinni võtsin kui ta lääbi linna läks. Ta mehigene palus mind, et ma siis kui ma ta ranitsase pandsin, mitte ranitsa rihmu risti ette ei paneks, aga ma pandsin ranitsa rinnad risti, siis oli tal mehikesel vaeva küllald ranitsas. Viisin viimaks siis ta mehikese seppikotta, ütlesin seal seppale, et mul ranitsa rihm kaleks on kuivanud ja hakkasin hamriga ranitsad taguma kuni ma ära väsisin, siis viisin ta jälle linna tagasi ja lasksin ranitsast välja ja ähvartasin teda veel tubliste kui ma su veel kord kätte pean saama.” Veel raputas soltad tugevasti põrguväravaid, kuid need ei liigunud põrmugi. Soltad kõndinud siis taeva ja põrgu vahepeal ja lausunud: “Oh ma õnnetu, ei võeta taeva ega lasta põrguse.”

E 44394 (198) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis pilet?
Korra pidanud Viitina metsahära (seltsis) Igaste mõisahäraga metsas jahti. Olnud parajaste üks jänes korrdel ees. Kui korraga lasknud keegi salakütt, kes metsas heina niitnud, jänese maha. Härrad pärinud salaküti käest kus pilet? Sala kütt küsinud: “Mis pilet? Kas kontserti ehk tantsupilet?” Hära vihaselt: “kojuts, lontrus pea suu.” Salakütt rahulikuld: “Hära on vist täna haige, seeperast karjuvat ja nõuavad, kus pilet, ega siin mõni piidu poole, et piletid täivetan.” Hära vihaselt: “See mees on hull” ja läinud ära.

E 44395/9 (199) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuidas Mõniste mees Vanapaganad nägi.
Korra läinud Mõniste mees naisega riidu. Pahantuse peale läinud mees rehe alla. Võtnud naela otsast ohjad, sidunud üle ohja otsa reie lae puu külge, tõise otsa mäsinud jalgu ümber ja ajanud siis ukerpalli oles jalgu püsti ja rääginud ise eneses tasakesti: “Ei saa kuidagi enast ära puua, enem elan edasi.” Kohe ilmunud lao äärele must kass ja õpetanud: “Pai sõbrage ei niimoodi ei saa sa küll enast ära puua. Oota ma näitan sulle, keera aga pää ülesse seeni panen ma nööri silmusesse.” Mõniste mees vastanud: “Tanand sind väga hää nõu eest, aga ma ei oska kuidagi omale nööri kaela panna, ole sina kallis sõber nii hää ja näita kuidas nöör tuleb kaela panna.” Kohe seepeale tõmanud kass nööri lau pääle ja panud siis omale nööri kaela ja lasknud siis enast lao pealt alla rippuma. Kohe kahmanud Mõniste mees ka nöör otsa peose ja tõmanud kassil kaelas oleva silmuse kõvasti kinni. Kass rapelnud kangesti nööri otsas ja ajanud siinist tult suust välja. Tuli läinud lao peal oleva õlgede sisse ja kohe hakkanud kõik õled lao peal põlema. Mees köitnud ohjanööri otsa ukse piida külge. Ja kutsunud siis naese ja lapsed ka rehekambrist välja. Kass rapelnud ja karjunud kangesti põlevas lao all. Viimaks jänud kassi karjumine vait. Kui seepeale lenanud suur must ronga moodi lind tulest välja nõnda et söe tükid kõrgele lendanud. Ja kadunud siis ära taeva alla. Pärast seda ehitanud mees uue maja ja teinud jälle lao all poomise katsed peale tüli. Kui nüüd poole enam musta kassi kuskild ilmunud. Vaid aga selle asemel lendanud lao katukse arjalt must ronk sisse ja lasknud nokka vaeld põlevais süsa lao peale õlgedese. Mees tänanud kui lao alt putku saanud ja maja põlenud jälle maani maha. Nüid olnud mehel ka raha otsas, poole enam jõudnud uut maja ehitada. Läinud aga targa käest nõu küsima. Tark õpetanud: “Mine neljapäeva õhtu nelja risttee arude pääle, võtta omale kaheraudne püss ühes, lae püss õbedase kuuliga. Ja oota kunni umbese keskööni, siis vaata põhja poole suure männa otsas istub üks must ronga sarnane lind. Tõmba siis mõlemad püüsi kukked viina ja sihi hästi otse kohe pihta.” Mees tänanud tarka hea õpetuse eest ja läinud ka neljapäeva õhtu kaheraudse laetud püüsiga nelja risti tee arude peale. Ja ootanud seal kunni umbese keskööni. Kohe olnud taeva all siinine tulejoon näha ja suur tiibade kohin. Seepeale lenanud must ronga moodi kogu männa ladva sisse nõnda et oksad naksunud. Mees panud ka püüsi palgese, tõmanud püüsi kukked mõlemad viina ja anud siis mõlemist rauast ühe korraga tuld. Kohe olnud seepeale suur raha sarnane kõlin männa all maas ja mana okstes suur tiibade viihin ja siinine tuli näha. Mees võtnud siis särgi selast ja korjanud umbese külimõõtu õbetad männa allt maast. Nõnda saanud Mõniste mees rikkaks ja ehitanud omale uue maja saadud rahaga.

E 44400 (200) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Vääts.
Mõniste mees panud korra tütre Võrro linna õmmblust õpima. Nädali aja perast tulnud tütar linnast kodu. Ja hakkanud lõunaks leiba laua pääle valmis lõikama. Võtnud siis väätse ja ütelnud: “Küll iis um teil ta nuga must.” Isa seda kuultes: “Mis tu iis nuga um” Tütar vastanud: “Nu kas sa iis tuud ei tijä maakelehen vääts, saksa kelen nuga.”

E 44401 (201) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Setukese viimnepäev
Setukene kuulnud korra Võrrul, et viimne päev varsi tulla. Ütelnud kausi ja pooti kormaga Võrrult välja sõites: “Olesi nu saanu kõik kausi ja pootakese ära müüä, siis sööse ja joose viil ja sõs koolese ärh. Sõs es näesi kõtud viimätsed päivä.”

E 44401/4 (202) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Sõit Vanapaganaga
Korra pidanud keegi mees Tartuse kohtu pääle minema. Läinud ka öösel teed mööda edasi. Korraga olnud selja taga suurt tõlla mürinad kuulda. Kohe veerenud suur tõld noole kiirusel mehest mööda kui kohe käskinud härra kutsarid kinni pidada ja meest peale võta. Mees kohmetanud kangesti ära seda juttu kuultes, arvanud ei tea mis see võeras hära süda öö ajal küll minust peab tahtma. Kui istunudgi siigi pääle. Härra pärinud järele, kus mees minna. Mees jutustanud ka kõik oma loo otsast otsani ära. Nüid küsinud võeras hära: “Kas sa ka tead, kes siin tõlla ees praegu meid veeavad?” Näitanud käega suurete kuue hobuse pääle. “See suur must siin äre peal on Jõgeveste härra ja see tõine on Hummuli hära ja kolmas on Kõrgepalu härra ja neljas on Lööve Androp. Viies on Pattküla hära ja kuues on Igaste hära.” Ütelnud siis kutsarile: “Lase aga sõita.” Seepeale vingunud kutsari raudne piits hobuste selga. Sõitnud siis tükk maad edasi. Käskinud ühel teeharul kutsaril hobuseid kinni pidada ja ütelnud: “Soo nüid paneme piibud palama siina lähed siit Tartu pääle ja mina lähen sija ühe peremehe honge järele. Kell 12 kesköösel sureb peremees.” Hakkanud piibusi põlema panema, aga mehel poole tuld olnud. Kohe tõmanud hära rusikuga vastu hammbaid, mis peale siinine tuli kirganud, selega panud piibud põlema. Mees olnud nõnda ära kohkunud, et sõnagi poole suust saanud. Hära aga lausunud: “Ära karda.” Mees tänanud, et veel eluga päsenud.
Tartuse jõudes rääginud mees linnas tee pääl sündinud lugu, mispääle mees vangi pantud. Kunni aga järele kuulatud, et aga ka sel kella ajal ka see peremees ära ola surnud nagu võeras hära tee pääl oli rääginud. Siis lastud mees vangist priiks.

E 44405 (203) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuidas saarlane marju sõi!
Korra läinud saarlane metsa marju korjama. Kõige esiteks söönud saarlane kõhu tubliste marju täis.
Korjanud viimaks ka veel mõlemad peaod marju täis kui uusikesed pistnud oma mustad pead lääbi sõrmede. “Olge peale,” lausunud viimaks saarlane, “söön need marjad ka veel ära, saab näha kuidas nad siis kõhus roomavad.”

E 44406 (204) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
25 aastad vana.
Korra käinud Mõniste tütruk Võrru linnas kohtu pääl. Kohtu pääl küsitud tütruku käest: „Kui vana sa oled?“ Tütruk vastanud: „25 aastad.“ - Viie aasta perast pidanud tütruk jälle kohtu peale minema - kohus küsinud kui vana sa oled? - Tütruk vastanud jälle: „25 aastad.“ Kohtu hära vaatanud raamatuse viie aasta eest olid sa 25 aastad vana ja nüid on viis aastad mööda läinud sest ajast kui sa 25 aastad vana olid ja nüid oled ikka veel 25 aastad vana. - Tütruk vastanud noh neid viimaseid suvesid ma ei arvestagi need olid vohmased.

E 44407 (205) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Suure ärbani korstna ots.
Korra sõitnud vaene pangroti jänud Baron omast mõisast välja. Seeperast et mõisa oli hära võlgade perast ära müidud.
Tee pääl ajanud härra suu lahti ja ütelnud: „Vaata mu suhu kas sa näed seal ka midagi.“ Kutsar vaatanud ka hära suvve - ja ütelnud: „Ei ma näe siin midagi.“ Hära ütelnud: „Vaata aga hästi kurgu perase sealt on seitse mõisad alla läinud, kas ometi seal kurgus suure ärbani korstna otsagi ei näe!“

E 44926/8 (206) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Nurme talu kodukäija.
Sänna vallas Nurme taluherra küini kohta teavad rahvas palju räägita. Korra saatnud Nurme talu rahvas sulase küüni magama. Sulane lamenud ka kohe heinde pääle pikali ja uinunud varsi väsimuse sunnil magama. Kui ta kohe magama uinunud, nõnda olnud kohe üks juut ühes oma kaubakastiga temal rindu pääl ja tahtnud rindu kokku pigistada, kui vaevalt saanud kodurahvast appi karjuta, aga kodurahvas maganud ka kõik raskesti, pole aga keegi appi karjumist kuulnud. Sulasel jänud karjumisest juba hing rindu kinni. Viimaks jõudnud kesköö kätte ja kukk laulnud parajasti, seepääle kadunud ka juut ühes oma kauba kastiga ära. Sulane joudud teisel hommikul veel vaevalt jalul seista. Nõnda oli öösine kodukäija sulase ära rõhunud.
Nii mitmed ola seal heinaküünis magada katsunud, aga ikka seesamasugune lugu.
Korra läinud talurahvas ühe targa juure nõu küsima, kuidas kodukäijad ära ajada. Tark aga lausunud: “Ei, ära ajada teie teda küll ei saa. See juut kes seal teile kodu käib, on vanasti kord seal küünis ära röövitud ja tema raha on seal käest ära riisutud ja juut ka ise ära tapetud.
Seeperast käib ta veel ikka sinna oma raha vahtima, mis selle heinaküüni alla ära on peitetud. Tema elupäevi on veel 30 aastad. Ärgu aga keegi tema raha külge puutugu, siis hakkab tema jälle öösedel seda pigistama ja rõhuma.” Ja praegu hoiab igaüks arklikult enast sellest küünist emale. Keegi ei julge üksi sinna ööseks jäda ega päevalgi olla.
Jaani- ja jakobipäeva õhtadel nähtata siinist tulukest küüni all paistmas. Rahvas teab arvata, et kodukäija siis seal oma raha kuivatada ja üle lugevad.

E 44931/2 (209) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Uus abinõu.
Kora kurtnud keegi vanapoolne Mõniste tütruk: „Ei tea mis on olen küll igal pool käinud ei kosi mind keegi - ja ei näe ka keegi - oleks mind ometi keegi korra vaatanudgi kui kirikus käin.“ Läinud ühe vanaeide juure nõu küsima kuidas nõnda saab teha et mind ometi ka tõesed tähele hakkavad panema. Vana eit õpetanud, mul oli ka vanasti üks tütar ei panud esite ka tõist keegi tähele - aga ma pandsin temale kodus rangid kaela mida ma öösel teiste pere poja hobuse talist ära tõin - ja saatsin ta siis kirikuse - siis oli kõik minu tütard vaatanud.
Tütruk pannud ka pühapäeva hommikul rangid kaela ja hakkanud kiriku poole sammuma - teel hakkanud tõised aga tütrukud naerma kuhu ta rangitega minna - poole mu aitanud keeranud teelt tagasi. „Ei aita midagi“ lausunud ta „pean vanaks türukuks jääma kui mind keegi ei kosi siis ma ka kelegile ei lähe.“

E 44932 (210) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Hammusta nüid veel.
Juut ostnud kora Võrru linnast paar eeringad, teise pistnud taskuse ja tõist eeringad hakkanud uulitsad mööda mines sööma. Kõige esiteks amustanud juut eringast saaba poolt otsast kui korraga aga lasknud keegi uulitsa poistist näegemada ülemise tua aknast noole viibuga ja otsekohe selle käe pääle, kus eringas oli, juut kohe karjuma: “Ai vai tema elab ja amustab!” Veskab kohe pooleli hamustatud eeringa maha ja raputab ka hirmult teise eeringa taskust välja, sõkub siis uulitsa peal jala kannaga eeringade pead puruks, ütleb aga ise: “Noh hammusta nüid veel kui sul pea ja lõuad puru on.”

E 44933 (211) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Enneaegne rõõm.
Korra rõõmustanud Kasaritsa mees kui täna ka jälle kanamuna peaks looma (munema), siis lähen Võrru ja toon omale pakki mahorkat. Kanna lõpetanud kakumist, mees läinud vaatama, leidnud küll muna, aga oh õnnetust! See oli pehme nahkmuna. Mehige aga ise lausunud käsa kokku panes: “Ei tea küll taeva tadige, kes kana ära on kohitsenud, küll on meie naabridel kuri ja kade silm!”

E 44933/4 (212) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Haanja naese muna müümine.
Haanja naene läinud Võru linna mune müüma. Keegi linna härra pakunud naesele kopik munast. Naene aga nõudnud polteist kopikad. Viimaks lausunud härra: “Üks ta kõik, mina maksan siis olgu peale 2 kop. munade paarist.” Kohe anud Haanja naene rõõmsa meelega munad härrale ära. Koju minnes kiidelnud naene: “Küll oli mul täna hää õnn. Linnahärra ei tahtnud esite 1 1/2 kopikatgi muna tükist maksa ja viimaks maksis ometi mulle 2 kopikat munate paarist.”

E 44935 (214) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Rõuge surnuaija saladus.
Rõuge vanal surnu aias on praegu üks suur haud mida kõigi pidi 7 jala laiune kivi tahvel katab. Sinna olla vanasti keegi suurt sugu härra maetud. Selle härra vaim aga hakkanud kivi allt hiire näol välja käima. Korra sadanud pikse vihma. - Hiireke tulnud ka ja istunud haua kivi peal - korraga olnud vali pikse pauk, hiireke aga kadunud ära ja haua pealsel kivil olnud põhja poolne nuk purustatud. Sest saatik poole keegi enam hiirekest selle kivi peal näinud. Aga kivi on surnu aial praegu alles - kui suur pragu on temast läbi löötud - mis sellest loost teab tunnistust anda.

E 44936 (215) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanapaganaka külvamine
Korra hakanud Vanapagan ühte Kõrgepalu meest kiusama. Korra puutunud mees jälle metsas Vanapaganaga kokku. Vanapagan aga hakkanud kohe mehega madlema, madelnud sületi õige tuplisti, aga võitu poole ta aga veel saanud. Kohe (koraga) tulnud Vanapaganal häkiselt midagi meelde, jättnud kohe mehe rahule ja ütelnud ise: “Ah ma pean minema mul tarvis uba külvata.” Seepeale lahkunut mõlemat. Mees läinut ka koju ja külvanut ube. Uad aga kasvanud nagu aia teibat, mees poole esite midagi oskanut peale hakata, viimaks murdnut korra prooviks ühe uavare katki, mile õnest sorinal suuri ua teri välja jooksnut, mees saanud nüid väga palju ube. Tõine aasta tahnud ka mees uba külvada, just sel ajal aga kahjuks ei ole aega meelen olnud, mil ajal see Vanapagana ua külvamine oli.

E 44937/8 (216) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Ratta pulga supp
Korra tulnud mustlane taluse ja palunud perenaese käest pada ratta pulga suppi keeta. Perenaene mõtelnud, mis ime see peaks olema, tema tahab ratta pulgast suppi keeta. Perenaene anud ka mustlasele paa. Mustlane panud rattapulga patta ja kalanud toobi täie vett ka peale ja panud siis tule peale keema, tüki aja perast seganud kus juba vesi paas keema hakkanud, ratta pulka kõrinal paa põhja mööda ümber ja lausunud ise: “Küll on aga see rattapulk kõva, ei kee aga mitte veel pehmeks,” paitanud siis perenaist, et see rasva annaks ratta pulka pehmeks keeta, perenaene anud ka rasva. Nüid keednud mustlane jälle tüki aega ratta pulkka, siis ütelnud ta põnevuses ootavale perenaisele: “Supp oleks muidu väga hää muidu kui üks veike puudus on veel, suppil ei ole tumma, kui aga perenaene nii hää oleks ja natike 1 toobi täis tangusi annaks, nõnda et supile tumma saaks.” Perenaene anud ka toobi täie tangusi, nüid kalanud mustlane ka antud tangud passe ja kui tangud ka juba keenud olnud, siis ütelnud mustlane iseeneses: “Vot nüid on mul juba seitsmes supp sellest ratta pulgast keeta.” Mustlane söönud aga suppi ära ja võtnud siis paaja põhjas oleva ratta pulga ja pistnud taskuse. Perenaene aga jäänud imestades küsima, kas mustlane aga rattapulka ei söö. Mustlane vastanud: “Kulla perenaesege, mis ma siis pikka tee peal söön kui ma selle siin ka juba ära söön?”

E 44939/41 (217) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Misperast rätsepad lompavat.
Vanal ajal sanud ka korra üks rätsepp juhtumise kombel taevase. Taevas olnud rätseppal kõikiti vaikne, püha elu see läinud aga rätseppale igavaks - ühel korral kui tal jälle igav olnud läinud ta taeva ees ukse juure ja vaatanud veiksest aukust lääbi ukse alla maa pääle. Seal näinud ta ühte talu ja selle aija peal olnud karjaaid ja hulka loomi. Nüid näinud rätsepp kui sulase naine oma lehma lüpsnud - vaatanud siis ringi kui lehma lüpsmine möödas oli ja läinud siis talu lehmade juure ja hakkanud neid ka lüpsma. See sütitanud pühameelse rätseppa südame põlema nõnda et ta oma seisukorra unustanud. Täis püha viha (võtnud) raband leeni piidi taevataadi kuld tooli ja tahtnud sulase naesele tooliga alla maa peale visata. Tool käinud prauti vastu taeva ust ja mõlemad tooli esimesed jalad olnud puruks löötud. - Tehtud müra peale tulnud taevataat rätseppat vaatama ja näinud purustatud tooli jalgu. Rätsepp aga jutustanud oma nähtud lugu taeva taadile ära. Selle peale võtnud taeva taat rätseppa kuue kraet pidi kinni ja ütelnud taeva ukse juure rätseppad viies: „Või sina oled nii häkiline kohtumõistja juba ühe ainsa korra perast kui sa nägid et ta varastas - viskasid sa temale tooliga aga mina näen iga päev kui palju inimesed pattu teevad ja olen neile juba sada ja tuhat kord nend mõted ja teud andeks anut.“ Seepeale viskanud ta rätseppa taeva uksest alla maa pääle. Mittu päeva läinud mööda enne kui rätsepp maa peale jõudnut kukudes maa peale löönud rätsepp oma jala vastu kivi - sellest ajast hakkanud kõik temast järel tulevad rätseppad lompama.

E 44942 (218) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2003
Tallekese tappevalu.
Saarlased olivad Võõrumaal S. mõisas kraavi kaevamas ja palusivad laupäeva õhtul mõisa prouat, et see neile suure raske vaevase töö peale pühapäevaks ühe lamba lubaks ära veristada. Proua lubas neile ühe tallekse.
„Oh, armuline proua,“ palusivad saarlased, „kudas jõuab ometi väeti tallekene rasket tappevalu ära kanda? Prouad lubavad ikka vana lamba, see jaksab tappevalule vastu pidada.“
Proua rõõmustas naerdes meeste terava sõna üle ja andis neile tubli vana lamba.

E 44943 (219) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Siilitab pääd
Mõniste mees võtnud omale kord rikka ja tubli naese. Esimesed meesinädalat läinud kaunis lõbusasti mööda. Heinamaal sanud mees tõise naabriga hää jutu pääle. Naaber küsinud: “Noh kuidas sul siis läheb ka nüid oma noore naesega?” Mees vasta: “Muidu läheks küll peris häste kui hommiku tikub naene vastupidi pääd siilitama ja kõige päeva otsa on kuri. Aga õhtu magama mines, siis siilitab mu pää siledaks ja hakkab mu ümmber kaela. Kui oleks ta päeval ka nii teinud, siis oleks küll mul täesti hää naene!”

E 44944/5 (220) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Niisugust pole veel saanud.
R. kihelkonna õpetaja härrale korjatud ikka iga aasta 300-400 kana. Kana korjaja olnud ikka kiriku vöörmünder.
S. vallas elas aga kaunis siitke ja kiidsi talu peremees, kes ühtlasi ka S. valla pääkohtumees oli. Selle juure tuli ka kanakorjaja vöörmünder. Ajas hobuse ühes suure kana puuriga õue ja läks siis ise tupa. Vöörmünder teredas: “Tere pääkohtumees, nüid oleme tulnud ka teilt üht õige suurt kuke ehk tublid kana paluma.” Pääkohtumees ei lasknut ka enast kahte korda paluda vaid pakus vöörmündrile ahju ees oleva tooli pääle istu seeniks kui kukke püüdma lähen. Kidsi pääkohtumees läinud aga õue ja valinud vöörmündri kana puurist kõige tugevama kukke ja viinud siis tupa ja anud vöörmündrile ise kiites: “See on mu kõige suurem kukk.” Vöörmünder vasta: “Ja kõrge auuline pääkohtumees, niisugust pole ma veel saanud.”

E 44945/6 (221) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Kell on juba palju
Korra panud setu veli uuriketi taskuse kui välja maapoole pääle poote kauplema läinud. Sagetasti aga tulnud setu venal sellega hääda kätte kui tõised küsinud setuvelelt kui palju kell on. Kui kahjuks pole tal kella olnud. Seeperast et tõised aru ei saaks, et tal uuri ei ole, vaatanud setu vend taeva poole pääeva pääle ja ütelnud siis: “Kell on juba palju!”

E 44946/7 (222) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Üks ära 99 veel
Saarlane kaevanud suurel maal kraavi, teinud siis Võrumaal S. mõisas kauba 100 süla kraavi pääle, sanud üks süld kraavi ära kaevatud, läinud juba mõisa raha järele. Härra küsinud: “Noh kas on sul mõnikümmed sülda kraavi ära kaevetud?” Saarlane vasta: “Üks on ju ära, 99 veel.”

E 44947 (223) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Koore machin surma ristaks
Võrumaal Rõuge vallas S. taluse ostnud peremees omale uue koore machina. Kui aga sulane saanud varsi tõiste käest kuulda, et kooremachin kahjulik olla ja et siis piim lahjaks jääda. Peremees aga vasta: “Ei saa nüid enam ilma selle machinata, suvel tekivad niisugused putukad piima sisse, sellepärast peab piim lääbi machina ajama, kes need loomakesed ära surmab.” Sulane aga vastanud: “See machin on siis küll väga hää.”

E 44948 (224) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1904) Sisestas Salle Kajak 2004
Ruuksuu
Võrumaal Rõuge kiriku vallas on praegu suur külla, mis sellest omale nime sai Ruuksuu, et tema esiteks ühe suure soo ääre oli asutatud, kus palju pilliroogusi kasvamas, selle järele hakkas rahvas teda Ruusooks hüüdma, aga aega mööda on tema nimi rahva suus juba muutunud ja nüid nimetatakse teda lühetalt Ruksu külla.

E 45147/8 (229) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Nee ponimaju.*
Kora läinud Haanja mees Peterburgi - näinud seal neid suuri toretaid majasi ja küsinud venelase käest kellel see tore maja on venelane aga raputanud pead ja ütelnud siis „nee ponimaju.“ Jälle näitanud Haanja mees käega suurte uhkete majade peale ja küsinud kellel need uhked majad on. Jälle vastanud venelane „ne ponimaju.“ Selle peale aga raputanud Haanja mees ka pead küll on see „nee ponimaju“ - rikkas mees, kõik sured ja uhked majad on „neeponimajul.“ Küll see neponimaju on väga rikkas mees.
* (nee ponimaju/ei saa aru.)

E 45311/2 (232) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Puhtad riidet.
Mõniste mees läinud korra elus esimest korda Võru linna vaatama, et näha ka saada misugune see ometi peaks olema. Läinud siis linnas ühte majase sisse, et ka ometi näha saada, missugused need nii ilusad majad ka seestpoolt peaksivad olema. Ühte majase sisse astudes jäi ta kohe ukse kõrva seisma, sest edasi ei julgenud ta enam minna. Põranda peal olnud ilusad puhtad riied maas. Kohe tulnud temale tuas üks härra vastu ja küsinud: “Mis Teie soovite?” Mõniste mees kogelnud enne hulk aega kui vastata saanud, viimaks lausunud siis: “Ma ei ole veel kunagi linnas käinud, seeperast tahtsin ma linna näha ja ka majasi seest poolt.” Nüid vaatanud härra palju lahkemalt mehe peale kui enne. Ja kutsunud siis mehe enese järele ja lubanud ka tõisi oma tubasi näitada. Kui Mõniste mees poole julgenud jalgatega põranda riide peale astu ja ütelnud ka härrale: “Ma ei saa jalgatega põranda riide peale astud oi helege need saavad ju jalge all mustaks. Mina nägin seda kohe ära ja astusin põrandu peale.” Koju jõudes jutustanud ta: “Küll on linnas need saksad hullud, sõkkuvad jalgadega puhaste riiete peale!”

E 45313 (233) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Keele segadus
Kasaritsa naene müinud Võru turu peal paari kannu. Vene kokk küsinud, mis naene kana parist nõuab. Naene vastanud: “40 kopikad.” “Noh olgu,” ütelnud venelane, “mina maksan sorok kopejek.” Naene vastu: “Ei mina sinu sork kapeiek ei ta, mina tahan ikka oma kana paarist 40 kopikad.”

E 45313 (234) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Kasaritsa mees
Kasaritsa mees näinud Võrus Tiganiku aidas solaseid silkusi, see mõjunud nõnda, et Kasaritsa mees järve juure vett läinud jooma. Ise ütelnud mees: “Küll on hea kui aga korra solast silkugi näed, ei tea mis veel siis oleks kui teda süija saaks. Siis jooks ehk küll selle järve tühjaks.”

E 45314 (235) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Uutmoodi Haanja meeste kohvi joomine.
Haanja mees joonud ühe naela sukruga kolm aastad kohvi, iga kohvi joomise korral vaatanud Haanja mehed sukru tükki peale ja joonud siis kohvi niisama magusasti kui suhkur sees oleks olnud. Ise ütelnud mees: “Mis siis sellest hääd kui suhkur suust alla läheb.”

E 45314/5 (236) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Kas hark ader ehk Saksamaa (pöörsahk) ader
Mõniste mees kuulnud, et adra raha surendatavad. Kohe seda kuulda saades läinud mees linna järele kulama, missuguste adrade peale maks tuleb, kas hark adrade ehk saksa maa adra peale. Linnast tagasi tulles sõimanud Mõniste mees saksu: “Küll nad narud ka kavalad on, või määravad adra peale raha, olgu see mis tahes sugune ader. Oleks nad ometi ka järele vaatanud, missugune ader mul on, aga ei, nad ei vitsi linnast vaatamagi tulla vaid kirjutavad seitungi ja telegrahfi ja traadite lääbi minule maksu selga. Küll see ilm läheb nüid veel hulluks, ehks hakkab ehk varsi viimne päevake tulema.”

E 45316 (237) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Küll on meie härral hea elada ehk 33 sada rubla.
Kasaritsa mees käinud mõisas renti maksmas. Seal näinud ta, et mõisa härral olnud 33 saja rublalist paberi raha laua pääl. Võru linna jõudes rääginud ta: “Küll on meie härral palju raha.” Tõised küsinud: “Noh kui palju tal siis seda raha on, kas sa olet ka ise seda näinud?” “Miks ma siis näinud ei ole, täna käisin mõisas ja nägin, et härral laua pääl kolmkümmend kolm (33) sada rubla raha oli. Vaat kus on raha. Kas siin ilmas veel tõist niisugust meest peaks olema, kas otsi või pirru (peerg) tulega. Küll on meie härral hea elada.”

E 45317/8 (238) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Apteekar ja Nursi mees
Nursi mees läinud korra aptegist naesele rohtu ostma. Et tal rohkem raha ei olnud kui 2 kop., siis võtis ja tinutas ta kodus kahekopikalise ülle ja läks apteegi rohu järele. Ise aga räägis iseenesele: “Siin on tema 20 kopikad, alama hinna eest ta mulle rohtu kunagi poole müinud.” Oli õhtu pool häämarik aeg enne tulle põlema süitamist kui Nursi mees apteegi astus ja naesele natuke kõhurohuks eeterid palus. Apteegar andis nõutud rohu ja mees maksis rohu eest apteekari rohu järele 20 kopikad ja ise sammus siis ruttu aptegist välja ja jäi ukse taha kuulama, mis apteekar tema 20 kopikaga teeb. “Ah sa kuradi kõrtsimees, või üle lõi,” lausus apteeker üksi. “Aga oot ma vaatan järele kui palju eest ta mind ülle lõi. A poole viga, 1 ½ kop eest oli eeterid ja ½ kop eest vett ja see teeb kokku 2 kopikad ja siin on 2 kopigad.” Seeda kuultes läks Nursi mees südametäiega minema ja räägis iseeneses: “Küll on need apteekarid vargad, või 2 kopika rohu eest nõuavad 20 kopikad. Noh see kord oli mul küll temale paras raha anda.”

E 45318/22 (239) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Lompka kõrts.
Iga üks võrrumaalane tunneb Võrru maakonnas olevad Lompka kõrtsi ta on Võrust 10 versta Valga poole maanteed mööda sõides paremal pool tee ääres näha - aga kui paljutele on see tundmata kust saatik ja mispärast seda kõrtsi Lompka-kõrtsiks kutsutakse. - Aga mõni õige vana inimene teab räägida et vanasti Vana Nursi mõisas keegi väga kuri herra oli elanud - kes töömeestele iialgi armu ei anud kui nad kõige vähem midagi omal lupal julgesivad teha siis anti neile kohe mõisa tallis 60 soolatud vitsa lööki - ja keegi ei tohtinud selle üle kaebada ega nuriseda see oli ju armulise mõisa päris herra käsk. Julges aga keegi töömees ehk kes tahes mõisa teener tõise peale mõisa herra ees kaebama siis laskis ta neile mõlemadele oma juures ollnud 60 soolast hälli juures ära anda. See läbi tekis siis mõisa orjade sees õige kindel seisukord. - Oli mõnikord juba keegi mõisa rehest julgenud teri varastada - kui mõningadel oli küll tõise saagi üle kade meel aga kaebama ei julgenud minna.
Ühel sügisesel märdi päeval olnud teomehed kõik mõisa rehes linu rapamas kui herrad poole aga ka selle päeval kodus olnud ja nüid võtnud teomehed kõik ühisel nõul ja võtnud igaüks ühe kursti linu ja peitnud - kuue alla - mille eest nad õhtul kõrtsimehe käest õhtul topsi viina loodsivad saada. Meestel läks asi küll nii kangesti hästi nad said iga üks - linna kursti eest kõrtsimehe käest topsi viina. - Kui korraga jooksivad mõnd teomehed väljast sisse ja teadasivad et herra praegu Võrru poolt sõitnud ja kubjas temale tee lahkmes vastu läinud ja teomeeste peale kaebanud, kui varsi oli tõlla mürin kõrtsi ukse ees kuulda ja mõisa peris herra astus kubja saatetusel kõrtsi ja hakkas nüid - teomeestelt järele pärima mis nad kõrtsis kõik ühe korraga teevad. - Mehed ei julgenud herrale esiteks sõnagi vastada. - Kui aga kubjas märkas kõrtsi põrandal mõningad maha pudenenud linna luid ja näitas nüid neid herrale - kohe selle järele küsis herra: „Kust need liina luud siia põrandale maha said?“ Teo mehed ei julgenud keegi herrale midagi vastada. Nüid sai herra isegi aru ja hakkas kõrtsi mööda nuskima kunni ta viimaks kõrtsi letti alt kokku köitedud liina puntra välja tõmbas. Ja nüid saatis herra kaks meest mõisa viljade järele - kui varsi jõudsivad ka need vitsatega tagasi ja kilter oli ka ühes tulnud ja nüd hakkas peksmine peale, mehed tõmad kõrtsi põrandal maha ja igale ühele anti 60 soolast ja lasti siis kõrtsi uksest välja. Kui kõik nõnda viisi oli lääbi pekstud siis oli kaunis suur vere lomp kõrtsi põrandale nõrgunud - Ja selest hirmsast mälestusest saatik hüiakse teda, Lomp'ka kõrtsiks kui paljudele on see teadmada et temale see nimi ühtlasi veere lompi perast nimeks anti.

E 45323 (240) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Mis setukene sõjast arvab.
Setukene kuuleb kui Võrrus sõja üle räägitakse, et jaapanlased on veiksed ja virgad mehed ja näevad kollased välja. Setukene räägib siis ka oma arvamist sõja kohta ja ütleb: “No mis sõs sääl nu um, mii tsura nakase Jaapani tsurre tsuskma ja päälegi viil püssü ja tikuga. A vot võtnu väiken jaapan peris sülülde kinni ja löönü sälüli - ka nii olesigi mii tsurel võit olnu.”

E 45323 (241) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Rautsepa nime tähentus
Igas vallas leitub talusi ja kohtasi, keda Rautsep