Rõuge pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 17102 (177) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pisuhända näeb ja teda kinni tahab panna, peab kura jala ruttu lahti pästma, siis jääb pisuhänd kinni.

E 17102 (178) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tuulispaska (tuulepöörust) tahab kinni panna, peab, kui ta meisterahvas on, püksid ruttu jalast maha laskma ja tuulispasale paljast perset näitama, siis on ta jõud otsas ja kadunud. Naesterahva paljas perse ei hoida tuulispasa kadumiseks keige vähemat midagi.

E 17105/8 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN Individuaalne edasiarendus, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naanu Naan
Alatised sõdimised olivad Eestimaa tublimad mehed keik omale ohvriks perinud. Lapsed, naesed ning vana raugad, kes ei ole jõudnud sõtta minna, elasivad kodus hirmus pardiajajate ja võmmutajate pärast.
Tarvastu mees Adu Tomson, kes enne Viljandi Karula vallas elanud, jutustab nõnda:
Arvata paarsada aastat meie päivist tagasi, 1882. arvata, olnud kaks kasakast Karula mõisa ligidale lahinguväljale ära tapetud, kus sadanded tõised surnukihad ka maas lamanud, kus nad rootslastega sõdinud ja sinnasama paika maa pääle matmata maha jäänud. Ka nende kasakate hobused olnud nende juures surnud maas.
Aga, mis sündis: kui karjapoisid neid surnukihasid vallatuse pärast vihtadega peksnud, et arvasid keik omad vaenlased olevat, karganud kasakad kui välk maast ülesse, istunud hobuse selga ja kihutanud keskpäise päeva ajal Karola mõisa väravast sissi ja sestsamast saadik ilmunud, siis katk.
Kes seal neid kahte kasakat juhtunud nägema, pidi ilma armuta surema. Ja surnud ka ilmlõpmata palju rahvast ära!
Ainult Naanu talu rahvas, kes versta seitse mõisast kaugel metsa sees elanud, jäänud veel elama. Vana Naanu peremees Naan ja tema kaks viisakat prisket tütart harinud põldu ning vahtinud kordamööda vaenlasi. Kui kaks põllul kündnud ehk vilja kokku pannud, olnud ikka üks püssiga tee ääres vaenlasi valvamas.
Juhtunud pardiajajad nende talusse tulema ja lastud üks neist püssiga maha, pistnud tõised kohe punuma ja kui pauk olnud kuulda, siis võtnud ka põllul töötajad püssid kätte, jooksnud sinna ning tapnud vaenlased viimse meheni maha ja võtnud riisutud vara, kulda ja hõbedat nende käest tagasi, mis vaenlased olivad kokku riisunud.
Kui töö vaheaeg olnud, käinud vana Naanu Naan oma kahe tütrega väljas külasid mööda, püssid keigil käes, oma eesti vendu ja õdesid maha matmas, keda pardiajajad olivad ära tapnud ja maha matmata jätnud.
Keik rahavarandus, mis kuskilt salajalt kohalt kätte leieti, kus inimesed olivad ära surmatud, viis Naanu Naan enesega kaasa ja mattis seda oma kodu ligidale Viru veskeaia kaldale maha, et tuleva põlve rahvas seda võiksivad tarvitada. Mitte sellepärast ei matnud Naan oma varandust maha, et ta ihne mees oli ehk mõtles seda ise pärast surma veel tarvitata. Ei, sõbrad, siis olivad ajad kardetavad ja riisujad ja tapjad päevad ja ööd kukla pääl., kes võis oma maja rahakonduriks teha ehk sinna midagi koguda, kus iga päev enesel ja lastel surm silmaga näha oli! Ainult mullapind võis veel varandust varjata. Oli teda ise omas elus tarvis, siis otsiti ta pantud paigast jälle ülesse, tuli surm ehk võitsid riisujad, siis võisid teda järeltulejad jälle leida, aga mitte võõrad.
Oli ka vana Naanu Naanil mõni hea rublakene kodus oma tarvitada, aga suuremad jagu mattis ta keik oja kaldale mulla sissi. Kaks seljatäit naeste sõlgi ja üks seljatäis kaelarahasid, nii paljo kui selga jõuti võtta, rippunud tal tare-editses vaiade otsas. Need sõled, kaelarahad ja kaelaehted olid surnute rindadest ja kaeladest korjatud, keda Naanu Naan oma tütardega igavese unele maamulda sängitas.
"Mis ma hõbedast asjata hauda ajan," oli Naan ütelnud, "paremb saagu ta tuleva põlvedele päranduseks., kes kätte leiab, küll see surnutele rahu soovib." Ka kõrge mäe sees olnud vana Naanu-vanal koobas, kus ta leitud varanduse suuremat osa viinud, mis vist praegu täädmata kohas varjul puhkab, kuni üks auväärt eesti mees teda kätte leiab.
"Kas, siis Naanu Naani hõbedat keegi veel pole kätte leidnud?" rääkisin ma vanakese jutu vahele.
Oota natuke, poeg, ma seletan, ega lugu veel otsas ei ole.
Meie maale tulnud pärast seda paremad päevad. Mina ei tea õigeste, kes selle parema valitsuse seie sissi on säädnud, aga suureks Peetriks teda kutsutud. See keelnud riisumise ja tapmise suutumaks ära. Võõrast rahvast tulnud Soomest ja Saarest meie maale elama. Naanu Naani tütred saanud veel mõlemad mehele, päälegi ilusatele noortele meistele, keda Soomest öeldud perit olevat. Ja kulla hingekene, mis neil oli viga Naanu tütrid kosida, kelledel varandust küllalt oli.
Aga keige suuremb viga olnud see, et noored mehed väga kanget eesti keelt porssinud. Aga õnneks ei kestnud see kaua, aasta pärast olnud eesti keel selge, mis sorab. Väimehed olnud ka tublid põllumehed, kes väga hästi vanaisast ka mõitsnud lugu pidada ja vana Naani tütardel olnud mõlematel poegi ja tütrid, millega siis vana Naan aeaviiteks naljatanud ja vanas ikkas pärnte vilus hiie pääl istunud. Mitu kord olla ta rääkinud: "Noh lapsed, teile olen ma varandust, mida teie isigi teate, küllat kogunud. Aga veel on mul varandust varjule pantud tuleva põlve tarvis ja seda ei ütle ma ühelegi." Ja kui vanakene 96 aastat vanaks saanud, surnud ta ära. Kus siis väimehed teda armsaste maha matnud. Jätame sada aastat vanakene ja tema varandus puhkama. 1814 ühel septembrikuu õhtul, kui Taali talus varrusi peetud, on öösel keegi peremeest nimepidi hüüdnud: "Tõuse ruttu üles ja mine võta vana Naanu Naani raha oea kaldast ülesse ja kanna teda oma koju, nüüd on ta mulla pinnast pääle tulnud ja sulle lubatud." Peremees tõusnud siis voodist ülesse, läinud oma abikaasaga oea kaldale juhatud kohale ja leidnud sääl suure hõberaha huniku, mis ta kumbki kolm korda oma abikaasaga koju kandnud - kumbki kolm särgitäit, niipalju, kui jõudnud selga võtta, kus nad siis aegamööda keik seda raha ära vahetanud ja suuremat osa kõik niisamuti pruukinud.
Küll saanud ka Viljandi sillakohus mõne aea pärast asjalugu tääda ja tulnud raha otsima, aga pole enamb paljo leidnud, kuid üksnes 170 hõberaha, vähemat ja suuremat. Teoli kätte jäänud ikka keik see leidus. Teol suteerinud selle rahaga oma kolm poega, voi kaks, seda mi hästi ei mäleta. Üks saanud Äksi õpetajaks ja tõine tohtriks, mis viimaks Helme kiriku ligidale Kaarlimõisa hiljaaegu ära surnud. Aga kas tal kolmandat poega oli, ei mäleta. Vana Teolit küll mäletan, see oli veel 1831. aastal kuni 1840 Pahuvere mõisas aidamees ja suur vendaderahva eestlugeja, keda paljod tundsivad ja austasivad, et ta vaga, jumalakartlik ja õige mees olnud.
"Kui Teoli poead õpetaja ja tohter olivad," ütlesin mina vanakese jutu vahele, "siis oleksid nad ka eesti rahvale midagi pidanud kirjotama, nagu Kreutzwald."
"Mis mina sellest tean," ütles vanakene. "Kas naad midagi on kirjutanud ehk ei ole kirjutanud. Ometi on meil kiriku lauluraamat ja piibliraamat, võib-olla ehk ongi need nende Teoli poegade kirjotud, sest mo piibel ja lauluraamat mõlemad on edeotsast ära katkenud, et enamb ei tea, kes on neid kirjutanud."
"Jätame, vanakene, jutt järele raamatukirjutamisest. Keik õpetud mehed pole mitte raamatukirjutajad. Ma muidu tahtsin su käist tääda saada, mis vaimuga mehed kadunud Teoli poead olivad, kas nad eesti rahva poole hoidsivad või võõraste poole?"
"Kust mina seda võin tääda," lõpetas vanakene oma jutu ja ma patsisin tema kätt ja soovisin talle head ööd.

E 17109/10 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tont eksitab isat
Ma olen juba vana mees, tonti ma ei olnud veel näinud ega neid mihi uskunud, kes teda ütlesid näinud olevat, kuni mulle ise kord ka teda näha kätte tuli. Aga, kulla rahvas, mismoodu ja viisiga, sellest tahan lähedalt rääkida. Peris imestamise väärt lugu.
Ma läksin pühaba hommiku kiriku ja säält, siis pääle kirikut palvemaeasse ning olin hilja õhtuni veel sõbra pool, ja sammusin, siis arvata kellu 10 aeal kodu poole. Aga kodu ligidal tuli mulle mo oma poeg vasta ja tahtis minust mööda sammuda. Ma tundsin teda selgeste ning ütlesin: "Kus sa lähad poiss, pööra tagasi!" sest ma mõtlesin, et poeg kõrtsi lähab. Aga ta ei kuulnud mo sõna ega lausunud musta ega valget. See aeas mo südame peris täis. Ta pööris teelt kõrvale, kui ma talle vasta tahtsin minna ning püüdis minust vägisi mööda minna. Ma pöörsin jällegi vastu ja ütlesin: "Ei, poiss, petta sina mind täna õhtu ei saa. Pööra tagasi ehk ma lähen sinuga, kas või maailma otsa ja tahan näha saada, kus sa käid ja hulgud öösel."
Nüüd algas reis pääle, poeg ees, mina taga, ikka T. mõisa poole. Viimaks jäin ma vanainimene väsimuse pärast seisma, siis seisis ka poeg. Kõndisin mina sammu, kõndis ka tema, jooksin mina, siis oli tema veel viledamb jooksma. Nõnda vadisime põikitigu? arvata 6 versta maad, kuni T. mõisa alla orgu, kus lai jõgi ja kõrge sild oli.
Ma mõtlesin eseeneses: nüüd lähab ta sepapoiste juure sissi, sääl ma talle, raipele, ikka järele saan. Aga võta näpust, poiss ei läinud sissi, vaid pööris ümbert sepikoa nurga ja sammus õkva silla pääle, jäi sinna, siis pisut seisatama. Aga kui nägi, et mina teda ligidal tahtsin kinni haarata, hüppas ta kõrgelt sillalt alla jõkke, et vesi kõrgele kuni minu juure silla pääle üles purskas.
Ma hakkasin meelt heites keigest jõust kisendama ja appi karjoma, mille pääle keik mõisapere ülesse ärkasid ja silla pääle minu ümber kogusid. Nüüd said köied ja latid toodud ning keik silla alune läbi otsitud. Aga mo poja surnudkiha ei tulnud kuskilt nähtavale. Mõisavalitseja, kalli südamega inimene, lubas hommikul uueste otsida lasta. Trööstis mind ja saatis, siis mõisa hobusega kodu. Küll oli süda väga raske ja tahtis valu pärast lõhkeda kui kojo poole tulin. Mis pean nüüd abikaasale ja tõistele lastele ütlema? Ja kuidas õnnetust ja kurva lugu neile avaldama?
Aga vaata imet! Kui tuppa astusin ja poja voodi vaatsin, keda nüüd arvasin tühja olevat, magas poiss rahuliste voodis.
Vaat, kus oli kuradil kavalus, rääkis lõppeks vanamees. Ta tahtis mind sellemooduga ära uputada, kui ma nii hull oleksin olnud, ülevelt silla päält temale järele jõkke kargama. Aga oli mulle veel jumalast see meel ja mõistus antud, et ma seda mitte ei teinud. Nõnda kaval on, jah, kurat. Ühte petab ta viina joomisega, tõist jälle tõise patuga ja kui näeb, et oma nõusse milgi viisiga ei saa, siis teeb muidu esale ennast poeas ja veab nõnda muidu käsitsi põrgu ja hukatuse poole. Hoidku, kes ta vanainimeste vandlase võrku siin elus saab!!

E 17111/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jookse kas hing armas
Ma olin kaua aega R. mõisas rehepapp, ma ei kartnud hunti ega tonti. Sest, mis ta mehele teeb? mõtlesin mina. Aga siiski üksainumas kord omas elus ma hirmusin ning ehmatasin nõnda ära, et jooksmisega peaaego püksid jalgadest oleksin kaotanud. Kuidas see ometagi minusugusel mehel ette tuli, ehk juhtuda võis, tahan lühidalt siin jutustada. See oli tõisel õhtul pärast kadripäeva. Rehelised läksivad kojo ja mina jäin üksi riht kütma. Ilm läks jo hämarigul kottpimedaks, sest taevas seisis paksus pilves. Ka maa oli porine ja must. Viimaks tikkusid silmad kinni jääma, ma panin kasuka pea alla ja hakkasin varsi norskama nago mitmed, kellel see viis jo lapsest saadik juure harjonud on. Aga niisugune norskamine pole mitte kiita asi, sest niisuguse larina pääle voivad tondid ja kurjad inimesed so juure tulla, sind hirmutada ehk paljaks riisuda, kuna seda, kes vagusi magab, keegi paljo ei näe ega kuule.
Aga, mis see oli? Ma kuulsin läbi une tõist niisamasugust larinat nago ma ise just praego lõpetasin. Norskamine on olnud mitte kuigi kaugel mo päetsist, vaid üsna ligidal. Viimaks kadus mul uni hirmuga suutumaks silmist. Aga norskamine kestis omasoodu ikka edasi. See aeas mo juuksed ikka enamb peas püsti. Ma täädsin, et keik uksed kindlaste lukku olivad pantud ja ainult aknaauk lahti seisis, aga see oli nii pisukene, et inimene säält läbi sissi tulla ei mahtunud. Kes võis see norskaja ometagi olla? Tunnid venisivad kuulatades aasta pikkuseks. Tonti ma naljalt ei uskunud, oli siis tont mulle esimest korda elu sees käima tulnud? Ja mis tahtis ta minust, kuna ma veel hiljaaego sõpradele seletasin, et tondisugu olemaski ei ole. Mito tundi vaevasin ma ennast niisuguste mõtetega, kuni viimaks kannatus lõppes ja ma tasahiljukeste ennast norisejale lähenesin, kuni mo käed üht karvast pehmet kogu puutusivad. Kohkudes ja karjatades kargasin ma tagasi. Sääl oli tõeste üks suur lojus maas. Kui esimene kihavärin oli lõpnud, jooksin ma kui pöörane ukse juure, kiskusin selle lahti ja tormasin, nii paljo kui jalad kandsid, kõrtsu poole.
Aga kui pisut seisatama ja kuulama jäin, oli ähkimine ja puhkimine mo kannul, aga kolme sammu pääle midagi näha ei võinud. Kas oli ta tont või inimene või vana kahe peaga sarvik ise. Ma jooksin veel viimse jõuga, sest kõrts, kuhu ma tõttasin, ei võinud enamb versta maad minu arvates kaugel olla. Aga kui õnnetused tulevad, ei tule nad mitte üksi, vaid kaks-kolm korraga. Üsna äkitselt katkes mo püksipael katki ja ma kukkusin otseti maha, tõusin veel jalgade pääle ja tahtsin jooksu panna, aga püksid olivad jalgade otsas ja sirutasid mind tõist, kolmat korda nõnakile. Ma kuulsin nüüd selgeste vahkamist ja lõõtsutamist ja tulist hingeauru oma kõrva ääres. Mo mõistus lõppes, hirm ja rammestus panivad mo vere seisma ja ma langesin sinnasama paika minestand maha.
Sinnasama paika oleksin ma ka surnud kui mo hea abikaasa, kes mulle pruukosti rehe juure järele tõi, mind siit poleks leidnud. Ka kõrtsimees, mo tuttav sõbrakene, ei viivitanud abiga kui mo abikaasa käest kuulda sai, kuis minuga lugu olnud. Nad valanud külma vett mulle päha ja määrinud kange ätikaga südame kohta, kuni siis viimaks meelemõistusele tulin ja püksid jalga tõmbasin, märkasin alles, mis lugu minuga öösel sündinud. Ja mis teie arvate, sõbrad, kes see hirmutaja õige võis olla?
Nüüd mõistsin seda iseeneses, kui silmad oma suure koera pääle lõin, kes mo ligidal kraavi kalda ääre pääl kükitas. Ma küsisin abikaasalt: "Kas koer sinuga ühes tuli või oli ta minu juures siis joba, kui mind siit kraavi kaldalt leidsid?"
Naene vastas, et ta näinud koera kraavikaldal istuvat, sellepärast ta sinna siis vaatma tulnud ja mind kätte leidnud.
Nüüd ei oleks mul pitka seletust enamb tarviski. Mo oma koer oli kodust mulle järele tulnud, aknast sissi pugenud kui magasin ja ta kuriloom mõistis magades niisama norskata kui ma isigi. Oli ta, veider loomakene, seda minu käest õppinud - kes seda teab. Aga paljo naljatükke mõistis ta teha. Ma olin selle ehmatuse pääle paar päeva peris haige ega tohtinud kellegile, kui endine julge mees sõna rääkida, kus minu minestus kraavikalda pääl oli tulnud. Ikka inimesel tuleb elus kord ette, et ta ehmatab, kardab ja jookseb nägo oleksid kümme kuradit ta kannul. Sest julge süda ilma usuta, ilma palveta sünnitab kartust ja aeab jooksu.

E 17139/41 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtete aimud
(rahva järele)
Võid sina ühte põtra, kes looduses ümber kargab, kinni võtta ja hobuse asemel, kes koormat veab, pruukida? Aga ise asi on hobusaga, kes varsast saadik põllutööd tegema on õpetud, ta veab koormat ja künnab maad ja kui ta enamb ei jõua, käivad piitsahoobid ta selga. Ta ohkab ja veab jälle edasi ja mõtleb: "Eks see keik pea õiguse pärast just nõnda olema."
Vars, kes sellesama koormavedaja poeg on ja priiuses täieks hobuseks kasvanud, kes jõuab teda nüüd kui tas uur hobune on, orjama õpetata, ta lõhub riistad ja jookseb metsa. Ehk võta linnukene metsast kinni ning pane puuri, ikka ta igatseb keige paremat toitu süües priiuse järele.
Nõnda oleks selle inimesega lugu, keda vabalt on üles kasvatud ja keda, siis veel orjaikkesse peaks sunnitama. Õpetud inimene sureb ennemine kui ta orjaiket oma kaelas kannab. Ta teab, et surm hoopis hõlpsamb on kui eluaegne orjapõlv.
Millal pääsevad eesti rahvas oma rõhujate alt peris lahti? Kostus: siis kui nad peris selge silmaga ilma häbita oma rõhujate silma sissi julgevad vaadata. See on, kui nad targuse poolest vastastiku ühe järje pääl on. Kui rahakott täädmisele, täitmise häbiks, mitte enamb tühi, vaid raha kauniste täis on.
Kui kaugele kestab nüüd veel vägevamate mõisnikute võim? Kostus: niikaua kui täädus ning kõrgemb haridus nende keskes ülevel peetakse, mida võõrakeele sõnaga kultuura kutsutakse, selle tõine jagu ehk pool ei taha enamb mitmel endisel võimumehel sõna kuulda. See on: kott ei kuule enamb sõna. Kui kulla- ega hõbekuulidega kindlusevallide päält enamb sihti ei või, sest et kuulid liiga asjata lahingu pidamise pärast otsa lõppenud, siis on tääda muidugi, et kindlused kaua enamb ei jõua vastu pidada, vaid aegamööda ikka saavad langema.
II Ladina keel. Oh, surnud ladina keel! Keda keegi rahvas enamb ilmapääl ei räägi. Sa vägev tohtrite saladus ja abinõu. Kui keik raamatud ja protukullid rahva ja riigi keeles kirjutakse, mikspärast siis aptiigi ja tohtrite sedelid selles surnud keeles kirjotakse, keda keegi haige ega terve ei mõista, kui aga sedelite valmistajad üksi. Kus jäivad meie kuulsad ja kallimad mehed Kunder, Jakobson, Veske, Kulbars ja Kapp ja paljo tõisi. Kas, sina, ladina keel ei ole mõnegi tähtsama mehe juures oma väge näitnud? Mikspärast elas meie austatud Kruitsvald kõrgeni vanaduseni? Sellepärast, et tema ladina keelt ise mõistis ega lasknud tõisi ladina keele mihi oma haigevoodi ligi. Ta täädis väga hästi, mis mõju ladina keelel mõne tähtsama haige kohta iseäranes on.
III Ehk missugune haige on elama jäänud, kellel surmahaigus oli ja tohter ta juure toodi? Mikspärast nad mõnda kuningat ja keisrit oma ladina keele abil elus pole hoidnud kui surmatunnikene kätte tuli? Keik nõdra mõistusega inimesed põlgavad rohtu ega võta seda suu sissi muidu kui vägisi suhu kallatakse. Pühakiri õpetab: "Ei rohud ega plaastrid teinud meid terveks, vaid Issand sinu sõna." Veretõbine naene evangeeliumis kulutas keik oma vara arstide pääle kuni ta Jeesust leidis. Pühakiri õpetab inimest paluma, aga mitte liiga arstide pääle lootma: "Sest keik inimeste abi on tühine." On siis lolli aruga inimesed tõeste targemad ja usklikumad kui mõistlikud inimesed? Väga veider ja kentsakas mõtelda. Kas õpetud arstid ei ole meiegi aeal valeprohvetid, kes rahvast õigest usust ära eksitavad? Pastur Parisis ja kah Perlinis on oma õpetusega mõni aasta tagasi õpetud ja õpetamata inimesed ära petnud, kes nende õpetuse viisi uskusid ja nende käest tervist otsisid, aga viimaks ometegi nägid, et nende õpetus üles leitud aitamise kunstis muud midagi polnud, kui tühi peast välja arvatud luule. Patsillused on nüüd päevakorral kuna neist keegi inimene mõni kümmekond aastat midagi ei täädnud. Mõned aastad tagasi keelati haigetele kangeste rasvast toitu süüa ja pidi ainolt tanguleem nende ainus toit olema. Ei võinud siis midagi parata, pidi iga haige sellega leppima, sest see oli selleaegne tohtrite peaõpetus, kuna kuulu järele keige rasvasemaid suutäisi haigetele pakutavat, et nad seda ennemine kosuksivad. Vanast arvasid õpetud mehed keik, et kanamuna kõvaks keeta väga kahjulik olla, kuna nüüd muna toorelt kahjolikuks arvatakse. Saksad meie maal tegid selle õpetuse järele ja sõivad mune mitusada aastat toorelt. Talupoead keetsid esimese õpetuse aeal munad kõvaks, kuna neid pooltoorelt süüa kästi ja talupoead keedavad neid praegu kõvaks, kuna neid kõvaks soovitakse keeta. Sellest nago tähelepanemata, kas tarkade õpetus nõnda ehk tõisiti on. Targad oma õpetustega tegid enestele ja oma jüngritele seega seda kahjo, et nemad mitusada aastat toorid mune sõid.
IV Aga ometi peab riigivalitsust tänama, et meie maal aptiigid on sissi säetud, nõndasama ka õpetud tohtrid haava arstimise ja rohu eest väljaspool ihu küljes, olgu raiotud ehk löödud, need paranevad väga pitkamise kui arstiabi saada ei ole, päälegi kui nad veel mustuse läbi rikutud saavad. Aga mõistlikumad rahva seas oskavad ka küllat haava arstida kui arstiabi saadaval ei ole, ja kui iga talumees tohtriabi pääle lootust peaks panema, siis peaks igas vallas nimelt üks õpetud arst olema. Iga häda kohta passib eesti vanasõna: "Kui häda tulnud, nõnda ta ka lähab." Sest iga puu ja inimese haav paraneb, kui puu mitte kuivanud ja inimene surnud ei ole. Anna sõber aega. Küll paraneb ja saab isigi terveks. Mulla- ja liivaaugud kui nad mitte liiga suured ei ole, langevad aea jooksul kokku ja kasvavad kinni, samasugune lugu on ka haavadega. Viimaks on kannatust igale õnnetusele ja juhtumisele tarvis, on küllat nähtud, et inimene oma kannatamata meelega ühest hädast ehk haigusest üheksa teeb, et ei kärsi kannatada ega paigal seista. Olid mõned jo pea terveks saamas, ei puudunud paljo, nad läksivad välja külma tormi ja tuule kätte, rikkusivad oma tervist uueste, jäivad raskemaks ja surivad. Niisugusid kaebtusi kuuled maal talupoegadest, kus inimesed surevad pea igast kohast ja igast perest.

E 17143/5 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühes nõus
Mailm kiidab neid õnnelikuks, kes hästi abielus kokku sünnivad, kes ei riidle ega pea viha tõinetõisega, aga sagedaste on need tõinetõise armastajad keige õnnetumad inimesed maapääl. Kuidas nii, küsid sina? Kannata natuke, ma seletan sulle, et aru võid saada. Kaks hinge on kokku laulatud meheks ja naeseks. Need kaks hinge, mis enne üksikud olivad on nüüd paarirahvas. Varastavad ja petavad nüüd ühes nõus. Kisuvad ligimese varandust omale ühes nõus. Kui tõine varastab, siis tõine aitab salata, ikka ühes nõus. Kui tõine palgalise palka ei mõista käest ära kiskuda, siis tõine jälle õpetab. Ikka ühes nõus. Kui tõine abielupaar mõne naabriga hakkab riidlema, siis tõine jookseb kohe appi, ikka ühes nõus. Nõndasamuti taplemises naabritega aitas tõine tõist, ikka ühes nõus. Nad ei salli kumbki võõrast armastust, sest nad armastavad tõinetõist keigest südamest. Nad elavad paradiisis siin ilmas. Nad soovivad keik eluraskust ja vaeva tõinetõise eest kanda, ehk kui tarvis, lähavad nad ka tõinetõise eest surma, nii armastavad nad ükstõist ja on ikka ühes nõus. Surm teeb lahutust. Need, kes alati ühes nõus on olnud, peavad nüüd igaveste tõinetõisest ära lahkuma. Kui tõine surnud, siis tõine leinab kibetaste. Mitokord on seda ka nähtud, et armastajapaari tõinepool, pärast tõise hauda kandmist kaua enamb ei elanud. Lootus pärast surma kokku saada ja sääl ühes nõus midagi veel koguda on kahe kaalu pääl, ehk koguni nurja läinud. Säälpool hauda ei tunne enamb mees naist ega naene meest, seda lugu on järelejäänud tõinepool kuskilt vist kuulnud või unes näinud, aga ei mäleta enamb kust.
Säälpool hauda saab ühes nõus olemine, vargus, petmine, ahnus ja ligimese oma võtmine hirmsa piinaga tasutud. Ainult ühes nõus palvel käia siin ilmas ei saa sääl süüks arvatud, nõndasamuti ka need head teod, mis ühes nõus ligimestele on tehtud. Mis arvad sina nüüd sellest jutust, sa üleliiga naesearmastaja mees ehk mehearmastaja naene? Sa mees, kes sina naist omale võõraks jumalaks oled kosinud, eks ta aita sind oma ilmliku vara püüdmise ja ahnitsemisega tüki teed edasi põrgu poole, kus mõlemad suuremat hukatust peate perima. Kas poleks paremb polnud, sina varas mees, et sinule niisugune abikaas oleks juhtunud, kelle mõtted sinu omadega mitte poleks kokku sündinud? Kes üles oleks andnud, mis sina varastasid ja kui sina nuhtlust oleksid saanud, siis oleksid sina vaest ümber pöörnud ja nõnda oleks minu arvates vastase meelega naene sulle paljo kasu saatnud.
On neid majaperemihi ja -perenaisi küllat meie evangeljumi Luteri koguduses leida, kes küll avalikud vargad ei ole, et nad naabri aita vargile lähaksivad varandust otsima ehk naabri talli hobust ära tooma. Aga seda nago ei arvatagi pattuks, kui kuskilt hobune mõne hukkaläinud poisikese käest viie ehk kümne rublaga saada on. Mõtted sellejuures on: ega mina teda varastanud ei ole. Sääl oli siis mito nägijat juures, kes vanduda võivad, kust ma ta sain ning kelle käest oma raha eest ostsin. Ega mina ei pruugi seda tääda, kas ta varastud ehk õiguse nimel saadud oli.
Niisugune peremees ning perenaene, kes küll täädvad, mis nad tegevad, aga sellest midagi ei hooli, on oma sulasid ja teendrid petma ka väga osavad meistrid. Nad on ühes nõus oma abikaasaga, lähavad pärast salaja vargust ehk pettust siis lauale kirikule nago õiged ausad abielurahvas kunagi. Nad on jo ühes meeles ja ühes nõus, oma lastele varandust koguma ja arvavad seda õnneks, kust rahakopik ehk muu asi kergemine saada on. Nende peasoovimine on see, et keikidele poegadele peris kohad (kui niipaljo jõuaks koguda) saaksivad ostetud ja tütarde jaoks ka sadat viis igaleühele majast välja saates ligi panna. Sellel põhjusel ongi see ühes nõus töötamine nii tarviliseks arvatud, et sääl ligimese kasu pääle ei sünni mõtelda, nad on ühes nõus, nago kaks kelmi kunagi.
Aga issand vaatab taevast teie ahnuse ja püidmise pääle ja nuhtleb teile ja teie sugule seda kurja kätte. Ta saadab õnnetust, tulekahjo ehk varga kätt teile karistuseks, et teie varandus, mis ülekohtuga kogutud, silmapilkmisel aeal otsa saab. Abielurahvas, kes tõinetõise pääle pole kaebanud, ei riielnud ega käratsenud tõiste kuuldes. Öeltakse väga hästi elavat, aga need hästi elajad võivad mito korda paljo halvemad olla kui muud inimesed, keda keegi õpetaja ega köster ei tea, kes tõinetõise pääle ei kaeba ja ühes nõus keik kahjo ja kurja oma kaaselanikutele sünnitavad, rohkemb veel siis, kui neil võimus käes ehk valitsus tõiste üle kätte usutud, nõnda kui enne sai seletud. Olgu siis lõpetuseks veel üks asi, et need, kes ühesmeeles elavad ja silmakirjaks vagaduse nägo näitavad, päälegi vagaks ja usklikuks nimetakse, ehk nad küll üheaindsa heateoga oma usku pole üles tunnistanud. Need inimesed, mis veel keige naljakamb on kuulda, kaebavad, et maailm olevat nüüd hukka minemas, oma hirmsa kurjusetegudega. Aga need maailma eest muretsejad ei tea vaesed ise sugugi, et mailmaga hoopis paremb lugu on kui nende enestega. Jah, nõnda kaebavad ja ohkavad kurjuse katte all, käed kokku pantud need mehed ja naesed, kellel ainult usk elu sihiks on võetud, aga usuteod puuduvad ja nende hulk on meie eesti rahva seas kaunis suur. Aga tõsised ristiinimesed tegevad tööd enese südame kallal ja võitlevad jumala abiga südamekurjuse, selle paha allika vastu ning jätavad ilma parandamise keigevägevama hooleks.
Neil on helde süda vaesid ja hädalisi aidata ja nende abikaasadel niisamuti. Kui neil hea nõu puudub, siis annab naene mehele head nõu, ehk kui nende mõtted mõnes heas asjas kokku ei sünni, siis nad tegevad head ligimestele, ilma et neil tarvis oleks seda tõinetõisele ütelda ehk järele vahtida, mis tõine vaestele annab ehk mitte ei anna. Nende pääle ei kaeba keegi teener ega päiviline palga pärast, sest et nad ainolt õigust armastavad ja õigust tegevad ja õigus ka viimaks taevas neile osaks saab, kui oma reisi siin maapääl on lõpetatud.

E 17145/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene jõuab, kui ta tahab
Kord läksid rikas ja kehva mees, peremehed olivad mõlemad, vaidlema usutegude pääle, mis jumal inimese käest nõuab. Sääl seletas vaene mees, et inimene paljo jõuaks head ligimesele teha, kui ta tahaks, aga inimene ei taha mitte jumala käsku pidada ega sellejärele elada, mis jumala sõna õpetab, vaid aeab, ehk küll nõder inimeseloom, oma Loojale keik eluaeg jonni.
"Mis sa rumal lorised," ütles rikas mees. "Kes võib jumalaga jonni aeada, kes jõuab tema suure väe vastu. Küll katsun mina igapäev ta käsku mööda teha ja elada, aga lihalik inimene, ei mina ega keegi tõine seda ei jõua! Ei, kus võib minusugune lihalik inimine jumala käsku pidada, kui püha apostel Paulus seda ei jõudnud, vaid kaibab: "Oh mina vilets inimene. Tahtmine oleks küll, aga seda heategemist ega täitmist ei leia ma mitte."
"Hea küll," alustas jälle kehva mees, "sina ütled, et sina tahaks küll jumala käsud pidada, aga ei jõua. Kas sina ka keige ülemat käsku tunned, kus keik käsud ühte pantud: "Sina pead jumalat ülekõige asjate armastama ja oma ligimest kui iseennast." So ait ja salved on vilja täis, sa kaupled viljaga ning linadega ja oled rikas mees, mida sina mitte valeks ei või aeada.
Kui ma nüüd küsida tohin? Kas oled ühe koormagi vilja sel napil kasinal aeal, kus puudus käpuga katsuda, vaestele kinkinud ehk ära jaganud? Ehk kui sul koorm kallis oli anda, siis mõne vaka ikka oled andnud, mis?
Ei küll seda pole ma teinud, ka matitäit jahu pole ma ühegi vaesele veel armastuse pärast omast aidast annud ehk mis see minu ühe andmine ka aitaks kui puudusekannatajad sel aastal nii paljo on. Annan ma ühele, siis tahavad tõised ka keik."
"No vaata nüüd, sõber," ütles kehva mees. "Mikspärast sina ütled, et sa küll jumala käsku tahaks pidada, aga ei jõua. Aga mina ütlen sulle veel tõist korda siin hulga kuuldes - sa jõuaks küll, aga ei taha, aead oma loojaga pahura lapse viisi seesamasugust jonni nago minagi."
Rikas mees jäi mõtlema ja ütles siis: "Sul on õigus, sõber. Kõne ei maksa midagi, kui tegusid juures ei ole. Ma tahan täna kord katsuda, kas mul jõudu on head teha ehk mitte."
Selsamal päeval laskis ta kümnele vaesele omast viljasalvest igaühele 1/2 vakka rükkit anda. Kas ta veel nüüd õhkab ja ristis kätel kaebab, et ta, patune inimene, midagi head ei jõua teha, ega Jumala käsku, mis väga rasked täita olevat, pidada nagu enne. Seda pole ma kuulda saanud. Sest mo tee, kus pääl ma reisin, ei puudu selle rikka mehega enamb kokku.

E 17190 < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbe rohi (uuel õpetus).
Võtta. 1. Üks korter spiiritust ehk prostoi kõrtsiviina,
2. Natuke vägevat sialiha, mida pisikesteks suurma (või tangu) suurusteks tükkideks tuleb lõigata,
3. Üks laendik püssirohtu,
4.Pisut juuksid, mida ka peeneks tuleb lõigata.
Seda segu pannakse ühe pudeli sissi ning loputatakse hästi segi, mida siis haigele juua antakse.
Tähendus. Juuksed pidada just nimelt olema. Kui need puududa, ei saada mitte abi.

E 17095 (61) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jõgede sees vesi väga alla sadab on talvel suurt sula ja suvel suurt vihmasadu oodata.

E 17100 (143) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes laub. kirikus käib ja altre eest ära tuleb peale oma pattu niksu lüües sinna maha raputama. Seda pruuki näed Rõuge kihelkonnas igapühapääv veel.

E 17100 (153) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hõbedaga võis paljo haigusi arstida, et hõbedavalget sauna ehk magamisekoha pääle kaabitseti, kust kohast haigus arvati hakanud olevat. Ka tonti ehk kodukäijat sai hõbekuulidega kergeste surmata, kui pauk trehvas.

E 17101 (164) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, sammaspoolikud, maalised olid ihu pääl, arvati seda keige paremaks rohuks koera lakkuda lasta, ja kui koer lakkuda sai, paranes haige kah varsi ja sai paremaks.

E 17074/5 (2) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
II. Pokk ja sikk
Kord heitnud üks poiss küllili õitsi tule ääre ja kohendanud tukkisid, kui äkiliselt üks ilma rummuta vankrirattas mäe rinnakust alla tule ääre jooksnud ja ise rääkinud: "Kui keegi järele küsib, kas läks keegi siit mööda, siis ütle pokk."
Selle pääle jooksnud ratas tuule kiirusega jälle edasi kuni alla jõkke, kus vesi vasto taevast ülesse purskanud ning kadunud siis ära. Õitsipoiss seda imet nähes kohkunud ja jäänud mõtlema: "Kuidas võis üks tühipaljas vankriratas iseenesest jooksta ja rääkida, et tema päälegi veel pokk olevat."
Kui ta alles nõnda mõtles, jooksis üks tõine niisamasugune ratas kui esimenegi olli jälle tema ligidale mäe rõunakust alla ning peatas tule ääres ja küsis õitsipoisi käest: "Kas kedagi läks siit mööda?" Ja poiss vastas: "Pokk läks."
Selle pääle veeris ratas jälle iseenesest minema ning jooksis alla jõkke, nii et vesi vasto taevast ülesse purskas. Keik seda imet nähes kargas poiss asemelt püsti ja tahtnud lippama panna, kui kolmas suur, nago veskeratas mäest alla veeris ning poisi juure seisma jäi: "Kas sikk sõitis siit mööda?" küsis ratas.
"Jah, sõitis küll," lausus poiss.
Selle pääle sündis hirmus kohisemine all jões, nago oleksivad vesketammi väravad eest ära tõmmatud, viimaks hakkas maa ka poisi jalgade all kõikuma, nii et mees veel vaevalt jõudis jalgade pääl püsti seista. Seda imet nähes ja hirmu tundes oli poiss tükk aega ehmatuses. Aga kui sellepääle keik vaikseks ja vagusi jäi, hakkas siis poiss nagu unest ülesse, ehk ta küll ülevel oligi, ning kohe kojo poole jookstes ja appi hüüdes äratas ta pererahva unest ülesse. Läksid hulgani vaatama aga ei olnud ei jões ega jõe ääres enamb midagi muud näha, kui kolm ratta jälge, mis nõnda maa sissi olivad sooninud, et aseme jäljed veel tõisel suvel tunda olivad. Sellest imenähtusest ei võinud ka keige targemad inimesed mitte mingit otsa ega selgust saada.

E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures
Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele.
Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest.
Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud.
Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani.
Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud.
Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.

E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp
Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule."
"Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi."
"Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp.
"Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne."
"Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida."
Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma."
Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära.
Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht."
Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.

E 17081/3 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri herra ja talupoeg
Talupoeg pole jõudnud renti ära maksa, sellepärast on ta mito korda mõisa kutsutud ja iga kord kolmkümmend kepilööki antud, et võtku raha välja, kust taht. Selle häda sees tulnud talupoeg ükskord nuttes kojo poole, kus üks vana hall mees talle vastu tulnud ja küsinud, miks mees nutab. Talupoeg seletanud oma asjalugu võõrale ja võõras ütelnud: "Paha lugu küll, mehekene, tule minule kolmeks päevaks töösse, tahan siis sinule niipaljo raha anda, et rendi võid kinni maksta."
Talupoeg väga rõõmus selle üle, ütles: "Seda tahan ma hea meelega teha, kui see töö niisugune ei ole, mis mina teha mõistan."
Võõras ütles: "Heinu sa ometa ikka kojo vedada oskad ja see ongi see töö, mis sulle teha annan." Talupoeg läks siis vanakese järele tema kojo ja vedas musta suure täkuga kolm päeva heinu, aga kui jo kolmas päev oli lõppemas ja viimne koorm verst maad kodust veel kaugel oli, ei võtnud hobune enamb koormat perra. Küll sipsis talumees hobust piitsaga alt aisa, aga ei liikunud loom enamb paigast. Mees seda nähes hakkas hirmu tundma, et nüüd oma kolme päeva teenistuse palgast ilma jääb, mida temal väga hädaste tarvis oli, hakkas loomale tubliste piitsa andma, aga keik see ei mõjonud ühtegi ehk küll koorm lageta tee pääl oli ja ka üleliig suur ei olnud. Ta viha süttis looma ammeti vasto põlema, ta tõmbas hea malga maast ja virutas hobusele ühe tubli hoobi päha, aga ehmatas väga kangesti, kui nüüd musta täku asemel ta oma mõisaherra isa koorma ees seisis ja mehele ütles: "Hea oli see, et sina minule niisuguse tugeva hoobi andsid, et sinuga nüüd rääkida võin. Tule mo kojo, saad raha niipaljo, kui tarvitad ja ühe kirja ka ligi, mis mo poea, oma praeguse mõisaherra kätte viid."
Selle pääle siis läksid nad natukene maad ühe lossi pääle, kus kolmandik hõbedat ja kiri mehele kätte anti ja nõnda nad siis jälle koorma juure tagasi jõudsivad ja vanaherra talupoega siis õpetas, et ta kirja, mis saanud, kõrva taha paneks ja mitte kuskile mojale, sest keik muud kohad otsida herra mõisas läbi. Ka käskis ta siis talupoega omale taosad jälle kaela toppida ning koorma ette rakendada ja üks tugev löök malgaga päha anda, et ta jälle hobuseks saaks. Mida siis ka talupoeg sõna lausumata tegi ja siiski veel õigeks aeaks heinakoormaga kojo sai.
Vana hall mees tänas talupoega kolme päeva teenistuse eest ja ütles: "Nüüd võid minna, et oma teenistuse hinna jo metsas oled kätte saanud. Aga siin kingin ma sinule ühe hobuse, mida ise pead tallitama ja söötma. Ainult paar korda aastas anna talle teravaid raud naelu süüa, siis on ta alati ilus ja hea."
Talumees võttis kingituse vastu ja tänas selle eest vana halli mehe maeast ära tulles, et kingituseks ilusa hobuse oli saanud, mis peris kena hobune oli ja mitte liig suur, nõnda kui see täkk oli olnud, kellega ta kolm päeva otsa oli heinu vedanud.
Kojo tulles läks ta nüüd mõisaherrale raha viima, sest et tal teda nüüd küll oli, aga mõisaherra ei võtnud raha vasto, vaid käratses ja ütles, miks ta nüüd tuua ja mitte õigel aeal ei ole toonud.
Selle pääle laskis ta talupoeale veel kolmkümend vitsahoopi anda ja küsis siis pääle maksmist. Antko nüüd mees tääda, kust ta selle raha olla saanud. Sääl ei võinud nüüd talupoeg midagi parata, vaid andis kirja herrale kätte, mida herra siis läbi luges ja ütles, et ta talupoea käest nüüd enamb raha ei tahagi, nii kaua kui ta ilmas elab. Ta pidas oma sõna ja oli sest päevast saadik keige oma valla rahvale väga hea herra. Talupoeg pidas oma kingitud hobust kuus aastat ja oleks teda veel rohkemb pidanud, kui mitte ühe pulma pääl õnnetus poleks juhtunud, mis läbi ta oma hobusast ilma jäi.
See sündis sedaviisi. Keikidel pulmahobustel olnud heinad ja kaerad ees aga meile tuntud talumehe hobusel mitte midagi, ta seisis keik pulma aeg ree all peadpidi aasa külgi kinni tõmmatud, mida keik pulmalised imeks panivad ja talumehe naesele seda asja kaebasivad, miks ta hoost söömata pidada. Küll oli mees kangeste ära keelanud oma naist mitte hobuse juure minna ega temale midagi anda, sest et endine tuntud vana mees, kes hobuse kinkinud, seda kangeste ära keelanud. Keigest sellest keelust hoolimata võtnud naene tüki leiba ja andnud seda keige pulmaliste nähes hobusale. Selle pääle olnud hobune kadunud ja sellesama koguduse endine surnud õpetaja seisnud kadunud hobuse asemel, mida keik kohkudes näinud ja imestanud.
Selle pääle käinud kange tuulepöörutus läbi rehealuse, et paarid ja palgid naksunud ja õpetaja olnud ka kadunud. Nõndaviisi jäänud mees omast heast hobusast ilma, kellega ta kuus aastat kündnud ja põldu harinud.

E 17083/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid pulmas
Üks eesti mees reisinud maanteel edasi kuni ta kahte poisikest nägi taplevat. Sääl jäi ta seisma ja küsis: "Kuulge, poisikesed, mikspärast teie sääl taplete?"
"Meie tapleme oma isa varanduse pääle," vastasivad poisid.
"Siin on meie isa varandus: kepp, kübar ja viisud," vastas nooremb poiss. "Kes selle kübara päha paneb, näeb kaugele. Kes selle kepiga lööb - keik asjad puruks, mis ette juhtuvad, ja kes viisud jalga paneb võib ühe sammuga sinna saada, kus ta eal ise mõtleb. Tule seie, suur mees, ja jaga vanaisa varandust meie vahel pooleks."
Mees kohe valmis, aga tahtis enne nimetud asjade väge proovida, kas keik nii õige on kui poisid paeatavad. Ta pani kübara päha, viisud jalga ja võttis kepi kätte. Aga oh imet, nüüd tekkisid poisikestel sarved päha ja saba taga - peris tondid valmis. Mees virutas kepika neile hea hoobi, siis olivad mõlemad riidlejad kui suits kadunud, aga asjad mehe kätte jäänud.
Mis nüüd mehel viga niisuguste kalli asjadega reisida ja elu üles pidada. Ta pööris omad silmad Kuramaa poole ja nägi, et sääl ühes rikkas peres pulma peeti, sest suur lipp lehvis katuksel. Tal polnud muud tarvis kui üks samm astuda ja ta oligi joba sääl. Teretas pulma peremeest, võttis oma kübara peast maha ja sai keigile nähtavaks. aga et sellel aeal ka Kuramaal pulmad rehetares peeti, siis olid kõik tare parred ja talad tontidega kui üle külvatud, mis pulmalised mitte ei näinud, aga meie mees, kui tondikübara päha pani, keik ära nägi. Nad kussid ja sittusid ülevelt parrete päält söögikausside sisse, et igal pulmalisel toit, ehk küll heaste tehtud, väga halva maoga maitses, millest keegi, pulmalised ega peremees, ise aru ei saanud.
Kuna meie mees peremehele seda asja ära seletas, et teda sääl pulma peremehe ja perenaese poolt väga lahkesti vasto oli võetud ja armsasti peeti. Aga kui pulmavanemad seda veel ei uskunud, siis pani meie mees oma kübara talle päha siis nägi peremees oma silmaga, kuidas tondid keik parte ja talade pääl istusid ja hambaid irvitasid. Seda ei sallinud peremees sugugi, et niisugused sarvilised loomad majas pulmaliste teotuseks olivad, ta palus meie meest neid säält minema kihutada ehk koguni ära tappa.
Pulmalised aeti rehest välja ja keik uksed ja aknaaugud topiti kinni, kuna meie mees üksi sissi jäi ja oma nõiakepiga laastamise tööd algas. Sääl hüüdis äkki tont jo eemalt: "Onu tuleb, meie onu tuleb!"
"Küll ma teile onu näitan," hüüdnud mees ja peksnud siis oma kepiga nad keik pihuks ja põrmuks, et kord sinist tolmu ainolt rehe põranda pääl näha olnud.
Aga ometa üks tont, kes küll mito lopsu päha saanud ja kelle tõine jalg perra löödud, saanud ühe lõhe vahelt välja jooksta, ikka lagedad nurme mööda edasi jookstes ja hüüdes: "Kas mas ütle! See ei ole onu, see ei ole onu!", mida keik pulmalised kuulsid.
Sellest aintsast tondist, kes päälegi ühe jalaga ja küürakaks peksetud, on tondisugu veel meie kubermangutese tänapäevani sugenenud.

E 17084/6 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rehepapp ja tont
Kui mõisa rehed jõuluks ära peksetud, võtnud tont oma perekonnaga sinna nüüd korteri, arvates et suvel tühja mõisarihte teda keegi sinna tülitama ei tule. Ja ta elas sui aega sääl peris vagusi, kuni sügise kätte tuli ja rihi üles panti (või asteti). Nüüd läks meie üürilisel elu peris kitsaks, ta pidi ahjo keressepäälsega nüüd leppima ja rehepapile, kes päälegi lahke mees oli, seda head tasuma, et teda sääl siis laskis elada.
Ühel päeval palus ta rehepappi ligi tulla ühe kaunis pitka reisi pääle. Ta tahta Rooma linna minna paavesti keldri joodavat viina tooma, ta võtta rehepapi oma turjale, et siis ka võõraid maid ja linnu näha saaks, mille üle rehepapi meel väga rõõmus oli ja tänades ütles, et ta jo ammugi seesugust reisi ihaldanud.
Ühe ööga olivad nad sääl ja läksivad viinakeldri, kus vanasarvik valgustust pimedas keldris sünnitas, mille üle rehepapp ära ehmatas ja "Meie esad" hakkas pobisema. Vana katsus, et kartuse pärast keldrist välja sai ja siis jättis vaese rehepapi kimpu. Kui rehepappi tõisel homikul säält leiti, tahetud teda ära puua.
Sääl ilmunud tont talle appi, viskanud õlekoo kohtuteendrite kätte, mida need siis rehepapi asemel üles poonud. Siis on nad uueste paavesti viinakeldri läinud ja tont öelnud: "Ära sina oma suud enamb pudruga tehku, vaid pane tähele, mis ma toimendan."
Nüüd keerutanud tont kaks tugevat viinaaami turjale, lasknud rehepapi veel kaksiti vaatide pääle istu ja tulnud keikide piigimeiste ja vahtide nägemata keldrist välja ja jõudnud mõne tunniga kojo. Viina olnud neil nüüd juua küllat, aga selle kiire käiguga ja külma sügüsese tuulega jäänud vanapoisi silmad raskeste haigeks, mille üle ta väga kaebanud ja palunund, et rehepapp temale peaks silmarohtu keetma, mida siis rehepapp ka nõnda toimetanud, et ta paejatäie tina sulaks aeanud, tonti enne jämeda köiega ahjo pääle tala külgi kinni sidunud, et haige ei liigutaks ja vagusamb oleks rohitseda, mis vanapoiss keik haigusega lasknud teha, nõnda kui tark tohter ise heaks arvas.
Aga kui kuum tina silma jooksis, ei ole ta seda ära jõudnud kannatada, vaid kisendades rehest ühes talaga välja pühkinud Juudajärve, oma palavaid silmi jahutama. Sääl olla veel praego tala ots kesket seda sügavat järve näha.
Järv on Sänna Tsooru mõisa ligidal, Tsooru valla jaos ja kutsutakse sest saadik Juudajärveks. Sinna sama paika on see tont jäänud ja uppunud, pärast pole teda enamb mõisa rehes iialgi nähtud.
Kui rehepapp välja vaatma läinud, kus haige on läinud, on ta ühe küünest tehtud kübara leidnud ja kuub ja viisud. Selle kübaraga võis keik näha ja kuuega nägemata olla ja viisud viisivad inimest sinna, kus meel mõtles ja süda igatses. Kui rehepapp need asjad oli proovinud, hakkas ta oma mõisaherra juure igal söögiaeal võõraks käima, sõi herraga ühes lauas ühte sööki, aga nägemata, kuna siis viimaks nõnatark toapoiss aru sai, et herral paljo toitu üles lähab, kuna ta mõni aeg enne seda poole vähema toiduga ära elas. Ta vaatis kord läbi võtmeaugu ja nägi selgeste, et rehepapp herraga ühes lauas lõunat sõi ning prostas talumehe moodi keik toidud saksa nõna alt kõhtu toppis. Seda asja rääkis siis toapoiss herrale ja tõine kord läks herra ise läbi ukseaugu vahtima, kus selgeste siis rehepapi ära nägi, sissi vihaga tormas ja lauda vasto virutas, et keik tassid ja taldrikud puruks ja tükkideks kukkusivad, aga rehepapp naerdes joba tõisel pool lauda herra kallist sigarit suitsetas ja saksa kätega vehklemist ning viha tujo imeks pani.
Varsi jooksis herra rehe juure vaatma, kas rehepapp sääl - jo ammugi oli rehepapp sääl, misüle herra väga vihastas, aga ühtegi parata ei võinud, kuni rehepapp ise asjalugu oma kerge meele läbi herrale ära jutustas.
Herra meeltas rehepappi kuni see viimaks kübara herrale ka katsuda andis, aga sellega enesele väga paljo paha sünnitas. Herra vaatis põhu sissi ja nägi sääl väga paljo teri, nüüd ei olnud siis vaesel rehepapil enamb pidu ega põlve, ei lusti ega rõõmu. Ka võttis herra küünekübara ära ega annud enamb rehepapile mitmekordse palve pääle tagasi.
Nüüd kees rehepapi viha mõisaherra nago varga vastu, et ta kalli leitud küünekübara ilma mingisuguse õiguseta omale omandas. Õnneks oli tal kuub ja viisud, kaks kallist asja veel, ta võis kuube selga pannes nägemata herra tuppa tungida ja kübarat, mis herra voodi kohal rippus, jälle ära tuua, mida ta siis ka mõne nädala pärast tegi.
Aga sellega ei jäänud noor rehepapp veel rahule. Ta hakkas herra tütart armastama, niisamuti see ka teda, mis väga vana mõisnikku vihastas, kui ta seda pitka aea pääle kuulda sai, aga parata ta midagi sinna ei võinud, kui rehepapp tütrega käis lõbusaid õhtuid pidamas nägo noortel see viis enamiste ikka on, sest et vanamees rehepappi ei näinud. Selle vihastamise pääle ka vana mõisaherra viimaks suri ja rehepapp tütre keige mõisaga omale sai. Elavad vist praego veel.

E 17089 (2) < Rõuge khk., Viljandi v., Karula k., Rootsi t. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma olin oma isa maeas alles poismees, see oli sõnniku vedamise aeg. Koormad läksid metsa ja mina seisin tahra tsia aia pääl kõhuli ja vaatsin kui tõistre perenaene oma põrsastele üle aia sööki ette kallas. Sääl tuli äkitselt üks kange tuulekeerutus, mis mulda aias üles keerutas ning selle sees üks tulesäsi, mis just minu paremalt poolt mööda jooksis ja tõistre perenaist vist puutus, see satte selsamal silmapilgul maha ja oli surnud. Öeldi, et lendaja olla teda läbi löönud.
Villandi Karola Rootsi talus.

E 17090 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast elanud Tee vallas üks tark või nõid, kes paljo head ja paha teinud. Kord tulnud kaks meest tema juure, et herra viha ära võtaks ehk teda koguni surmaks.
"Kummad ma pean tegema siis," öelnud tark, "kas ära surma või haigust saatma?"
Poeg vastanud: "Tarvis ära surmata."
"Kelle hinge pääle?" öelnud tark.
Vana isa pole seda oma hinge pääle võtnud, aga poeg olnud kohe valmis ja öelnud: "Tee minu hinge pääle."
Mis pääle siis tark tulise söe ahjust võtnud, ümber poisi pea keerutanud ja minema saatnud. Ja enne kui targa juures käijad kojo jõudnud olnud herra surnud, ja see sündinud selsamal tunnil, kus tark tulesöe lendu saatnud. Asi, mikspärast nad targa juures käinud, olnud see, et mõisaherra need koha päält välja tõstnud.
Jutt Tarvastust perit.

E 17090 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord surnud ühel metsavahil kolm lehma ära. Aga ta mõistis kohe, et see õiguse asi enamb ei ole. Läinud targa juure, lasknud nõnda teha, et vastalisel neli lehma ära surnud. Üks sellepärast pääle kauba, et mõistab oma naabrit lasta rahulikult ära elada. Ja see nõidumine ei maksnud rohkemb kui rubla raha ja 1/2 toopi viina.

E 17091/2 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma täädsin, kui alles noormees olin, kuidas üks naabriperemees nõidumist väga kartis ja päevad ja nädalad otsa ühte läti nõida, keda ta 60 versta kauguselt arstima tõi ja tagasi jälle oma hobusega viis, tubli palk ja söötmine veel pääle kauba. See tääduseta vanaaegne rikas mees, kes küll meie aeal olnud, ei sallinud seda silma otsas, kui kuskil raipeluud ehk mõnda surnud kassi silmas. Ka rotid, hiired ja riide- ehk lõngatutikesed, kui need silma puutusivad, ei võinud head tähenda, päälegi veel, kui hiirekene aida ehk lauda lähedal maas surnud oli.
Noh siis kohe poiss, hobune vankri ette, ja nõia järele. Aga naljahambad külapoisid saivad peremehe nõiduse kartust sellesama talu poiste käest tääda. Ja külapoisid sünnitasid selle läbi peremehele paljo peavalu. Kui kuskilt iial üks looma kondiluu või pealuu leiti, kohe kanneti teda öösel nimetud talusse ja pisteti silmaauku pidi loomade tahraaia teibasse. Kui nüüd peremees hommikul üles tõustes seda jäledust nägi, oli esimene töö, olgu keige pakkemb töö ees, poissi 60 versta kaugele arsti järele saata.
Aga niipea kui arst ehk nõid kojo oli saadetud, mis küll salaja hoieti, aga oma talu poisid siiski asja tõistele avaldasivad, oli uus hobusepea jälle aiateibas, suuremb ja koledamb veel kui endine.
Kui asjalugu laiali lagunes ja ümberkaudu keige naljahammastele täätavaks sai, viiti keik luud ja kondid, surnud kassid ja rotid möödaminnes nõiakartja peremehe õue pääle ehk loomalauda lähedale, sest et maantee selle talu õuest mööda käis.
"Siin külas on väga kiusakad inimesed, peris nõiad ja tükimehed, oleksin ma vaenemees seda täädnud, ma poleks mitte seda kohta ostnud."

E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud
Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.)
Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima.
Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus.
Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast.
Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud.
Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk."
Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk."
See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.

E 28812 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemalnimetud jõgi, mis Vooru ja Suistlepi mõisast mööda jookseb Võrtsjärve, selle allikas ehk hakatus veikene ojakene tuleb Veisjärvest, mis Tuhalaane ja Karksi mõisa piiriks on, mitte väga kaugel Karksi mõisast, kus ka tõine kena järv on, mida Samla järveks nimetakse. Selle järve kaldal juhtunud lugu tahan tõine kord kui elu ja tervit on, pikemalt jutustata.
Nägu ülemal jutustud, pidanud iga mõisapidaja igaks nädalaks kuus tüdrukut hooramise mõisa või kloostrisse saatma korra järele, sellest on see nimi "korraline" sündinud. Mõisakorraline, karjakorraline jne. Oma madala ja ühe tasaste põldude ja kasemetsa salkadega, mis suuremad osa Vooru valda ehib, on ta läbirändajal praegugi veel iseäranes suisel aeal kena silmitseda, ehk küll seda ilu sääl vaataja silm asjata otsib, mis jutustatud kohal vanal hallil aeal võis olla. Ja kas asjalugu tõsine, millest rahvasuu teab jutustada, noh kes selle eest võib seista.

E 28813 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida keik ära ei räägita
1893 tõusis jutt rahva seas, et Pärnumaal üks surnud peremees sellsamal päeval ellu tõusnud, kui teda just maha matta tahetud. Ja kes seda võis valeks aeada, mida iga päev suust suhu ja käest kätte kõneldi.
Peremees karanud matmise päeval surnuaseme päält püsti, läinud sahvri ja söönud kolm leiba korraga nahka, tulnud siis sahvrist välja, rabanud kassi ahjootsa päält kinni ja söönud selle keige naha ja karvadega sakuskaks pääle.
Vallavalitsuse poolt hoida teda praego kolm tugevat meest kinni, aga toitmine olla väga raske, kui lugu ikka niiviisi edasi kestab. Kolm leiba korraga, see on üheksa leiba, ja kolm kassi päevas. Kust need kassid ja leivad välja võetakse? Ja surnud peremees suuremb asi meest ei olevatki, vaevalt 5 jalga pitk. Ainult silmad olla võõrad pääs ja keerlevad ühteviisi. Õppetaja käinud ka kord vaatamas ja palvet pidamas, aga kasu mitte midagi. Saame kuulda, mis temaga edespidi sääl sünnib. Jah, niisugusid jookseb veel tuhinaga iga aasta rahva hulkatest läbi (niisugusid juttusid). Mis siis veel muistsetest juttutest rääkida.

E 28815/7 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nairipõllul
Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.

E 28818/9 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tants kanganiitsete sees
Vanal aeal, kui inimesed keik veel rehetares elasid ning kambrid veel ühel aintsalgi ei olnud, siis toimetati keik talutöö, mis eal ette tuli, säälsamas ära.
Kord võtnud üks perepoeg omale noore naese, kes keik tööd oskanud ära teha, aga pole ometa nüüd pääle pulma kanga niitsisse panemisega sugugi korda saanud, ikka läinud niitsesse panemine vassi, ehk noorik küll oma mõistust ning osavust häbi pärast selle töö pääle tarvitanud.
"Mis saab mo mees, mis ämm ja eit, mis pererahvas nüüd ütlema," ohanud noorik, "kui nii kaua joba konga ees istun ning ikka selle tööga veel valmis ei saa."
Joba jõudnud lõuna kätte ja noorikul suured higitilgad hirmu pärast palgel. Ohkab iseeneses: "Oh mina vaene!"
Tõuseb kanga eest ülesse ning lähab välja oma palavust ning meelt jahutama. Sääl ta sammub natukene maad majast kaugele ja ohkab kaunis kõva häälega:
"Oh Jumal küll, mis ma, vaene, nüüd ometagi pean tegema!"
Sellepääle kuuleb noorik üht häält, aga ei saa aru, kust poolt see kostab. Sõnad käivad nõnda (aga koletaste ja jämedalt):
"Noorik, õe noorik, mine rehetarre ja ütle ruttu Jaanijorule, kes niitsete sees vassib: "Lätütöru tapab Taritoru soo pääle ära.""
Noorik oma häda sees lähab tarre, et muid inimese seekord sääl sees polnud, ja hüüab need sõnad, mis ta väljas kuulnud, kõva häälega:
"Jaanijoru, sind kästi Taaritorule appi minna, sest et Lätütöru teda soo pääle ära tapvat."
Kui noorik need sõnad sai ütelnud, tõusis niitsete sees nago tuule kohisemine, mis hirmsaks mürinaks tõusis, keik tare parred saanud kange tuulega lendu tõstetud ning alla aia ala suure soo pääle viitud. Siis alles märganud noorik, et tont niitsete sees olnud ning tema tööd hommikust saadik nurja aeanud. Pääle selle sai noorik oma tööga varsi toime.

E 28820 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuse, kuse, kulda titti,
tilguta titti tinane.
Mis tähendavad need vanad laulusõnad? On vanal aeal mõnel titt kullast olnud? Sarnane lugu võib ka vanal aeal Kalevi kullaga olla, keda nüüd uuritakse.

E 28821/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen < Peeter Orav (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks imeelukas rehes
Ma läksin õhtu linaleo päält tulles rehte ja heitsin sinna magama. Mo silmad ei olnud veel kinni läinud, päevasid juhtumisi järele mõeteldes, kui uks lahti lükati ja jälle kinni panti. Keegi tuli nüüd rehte, see oli mulle selge ja ma küsisin kartmata:
"Kes tuli sissi?"
Aga ei häält ega vastust, mitte midagi.
"Noh hea küll," ütlesin mina, "kui sa häält ei tee, siis puhka pääle. Ka mina olen väsinud ja tahan magada." Sest ma mõtlesin teda mõne oma inimese, poisi ehk tüdru olevat ning jäin rahule.
Natukese aea pärast virutati kivi kerekselt maha seina vastu. Sellepääle vastasin mina:
"Ära tee nalja, sina võid mulle kiviga päha visata, seisa rahu."
Ning kõik jäi vagusi ja rahu. Natukese aea pärast puges keegi minu tagaselja ja võttis minu kaela ümbert kinni. Ma ei kartnud mitte põrmugi. Võtsin juuretikkuja sõrmedest kinni, teda oma maja tüdrukuks pidades, aga ma ehmatasin, sest sõrmed olivad nii pehmed ja ilma luuta nago lehmanisad.
"Noh, pagana pihta," ütlesin mina. "Kes sina õige oled?"
Ja haarasin teda siis juuksidpidi kiskuma, aga ei suud kuskil, pea peris ümmargune kuulisarnane ning ümbertringi pehmete lambavillatega kaetud. Nüüd alles sain peris aru kätte, et see veider elukas mitte loom ega inimene ei olnud, vaid luupainaja ehk vanapoiss ise. Tõusin poolistukile ja hakkasin teda rõhuma. Murtsin kokku kui kera. Ei jalgatel ega reitel ühtegi luud ega konti sees, aga väga sitke ja vintse. Ehk ma küll oma tugevate mehekättega teda kiskusin, siiski ühte tükki tal küljest ära ei saanud. Viimaks kui pää päält mõne tordi karvu ümber sõrmete sain mässida ja selgeste tuntsin, et karvad mo peos olivad, pääsis pahavõrk mul kättest lahti ega saanud mingisuguse otsimise teel teda enamb pimedast rehest kätte. Kuultsin natukese aea pärast veel ukse kolatust, siis jäi keik vaikseks. Mina uinusin, väsinud peksmisest, rahuliste magama ega näinud kurja undki enamb.
Hommikul üles tõustes leitsin pehmed lambavillad enesel peos olevad ning ka sõrmede ümber mässitud. Nii paljo olen mina nähtust näinud, millest aru saada ei võinud, kas ta luupainaja või mõni paha vaim oli. Aga üks ikka ta oli, seda aega, kui see asi juhtus, voib aastad 40 tagasi olla, ma olin siis veel alles koguni noormees.

E 28823/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan heinamaa pääl
See oli pärast jüripäeva kolm nädalat, kui ma oma venna Mihkliga hobustega õitsi läksin. Noor rohi ei olnud veel ülesse tärkanud, aga vana kuluheina oli veel küllat ja hobustele kodus ka enamb suurt anda ei olnud.
Karjamaale jõudes panime hobusad kammitsase ja läksime ise ühe laia kivi otsa istuma. Et kivi päält kahe sülla lai ja umbes viis jalga kõrge, sadula moodi, siis mõtlesime sinna kivi otsa ka puhkama heita, sest et kivi otsas ikka pehmemb magada on kui laua ehk palja mätta pääl. Kes seda on katsunud, teab küll, et mina ei valeta.
Maapind ei olnud veel kevadesest lume- ja vihmaveest täieste ära kuivanud, vaid alles niiske ja lige, sellepärast oli üsna õnneks seie kivi pääle öömajale jääda. Kivi ligidale laotas ennast vesine heinamaa õhtuiha poole laiali, paiguti üsna peris järvepinna sugune, millest talvised kuhjalavad nago saarekesed välja paistsivad. Sääl olivad mitme ja mitme talu heinamaad ükstõise kõrval, igal mehel oma taaldre ja krossi suuruse järele. Vähematel talutel vähemad ja suurematel suuremad tükit. Ka meie peremehel oli hea platsikene, üheksa vakamaad, sest nõnda oli maamõõtjaherra ise oma suuga meie peremehele ütelnud.
Sellesama heinamaa ääres nüüd see suur lai kivi oligi, kus pääl hämariku aeal istusime ja ühest ja tõisest asjast juttu vestsime. Päike oli küll joba ammugi looja läinud, aga pääle jüripäeva mõni nädal ei kustu enamb ihavalgus. Väga kena oli üle heinamaa kuni metsani vaatata, meie ei heitnud veel puhkama, vaid ootsime ühte seltsimeest öitsile tulevat, aga kes enamb ei nähtuki tulema, sest aeg venis pitkale, kuskilpool polnud enamb ei uikamise hääli ega koerte haukumist kuulda.
"Vist jääb seltsimees täna õhto peris tulemata," ütles vend Mihkel. "Heidame magama, et homme jälle hästi vara kojo saame."
Ma olin sellega varsi nõus, et puhkama eita, aga lõin silmad veel kord heinamaa poole. Sääl seisis pitk must kogu otsego oleks ta maapõhjast ülesse kerkinud. Ma ütlesin ehmatades:
"Mihkel, kas näed, mis sääl vesise heinamaa pääl liigutab?"
Ka Mihkel nägi teda ja ehmatas, sest suur kogu polnud meist päält paarisaa sammu mitte kaugel.
"On see inimene, kes mäda heinamaal nii hilja öösel veel luusib?" ütlesin ma vennale.
"Ei iialgi," ütles vend, "inimene ta healgi ei või olla, loom ka mitte, sest keegi loom ega elajas ei ole nii pitk ega suur, ainult vanakurat võib ta olla."
Venna arvamist kuuldes hakkasid mo peas juuksetutid püsti tõusma, et ma küll suur tondite kartja ei olnud, ainult pimedasse metsa ega tühja hoonesse ei julgenud mina sissi minna. Muidu olin ma nii julge, kas või tulgu karu vastu. Aga mo vend Mihkel oli hoopis kartlikuma loomuga kui mina, seda näitas ta jo mineval talvel üles. Kui tädi ära suri, siis ei julgenud Mihkel kolmel nädalal mojal kuskil magada kui leivaahjus. Säälgi kartis ta, et teda jalgopidi välja tõmatakse, niisugune jänessapüks oli mo vend Mihkel. Peris õnnetuseks oli see, et ma temaga täna õhtu seda nähtust nägin. Ja kui hirmutus ikka edasi nihkus ja meie vait olles tõinetõise otsa vahtisime, küsis Mihkel tasakeste, kelleks mina hirmutust saan arvama.
"Saadanaks," vastasin mina, "sest nago näha, tuleb ta meid seie kivi otsa ära sööma."
"Mis tal ristiinimestega tegemist," lausus vend.
"Ära ole narr," vastasin mina, "millal on saadan saadanat hirmutanud, ristitud inimesi ta jo alati hirmutab."
Kumbki meist ei käändnud oma silmi ennamb imeliku eluka päält ära, kes ikka sinna ja tänna liikus. Imelik oli see kogu küll, vahel tegi ta ennast kahe sülla pitkuseks nago elevant, vahel jälle nii ahtakeseks, et küündragi laiust enamb ei olnud. Viimaks pööris ta vinklis just meie poole tulema ja nihkus ikka ligemale. Ma lasksin oma eluaea, mis mööda läinud, silmapilk oma vaimusilma eest mööda jooksta, iseäranes neid koerustükkisid, mis ma kui poisikene olin teinud, et kord tõise poisikese purde päält vette lükkasin ja paar aastat tagasi ühel mullikal lingukiviga tõise sarve peast maha viskasin, ehk see küll kogemata nii juhtus, siiski arvasin need juhtumised nii suureks patuks, et vanasarvikul küll luba on mind karistama tulla.
Mis ma sääl suure hirmuga lugesin ja palusin, seda ma enamb hästi ei mäleta, aga mo vend Mihkel nähti nutvat, keda mina vaigista püütsin ning rahul käsksin olla, öeldes:
"Ole nüüd vaga, vaest ei näe paha vaim meid ja lähab mööda."
Ja vaata imet, ta hakkaski edasi nihkuma, oma kojo pitkaks sirutades ja jälle kokku tõmmates, kuni ta õhta poole meie silmist suutumaks ära kadus.
Nüüd võisime jälle kergemalt hinge tõmbata, aga magama eitmisest polnud selle hirmuga enamb juttugi. Veiksel koiduaeal võtsime hobused ja ratsutasime tuhatnelja kojo ja rääkisime koduinimestele oma öösesest nähtusest, millest ka nemad ei võinud otsust anda, missugune loom ehk tont see võis olla.
Paar nädalat läks mööda, kui ma jälle ühele vanamehele oma hirmutusest rääkisin. Ta naeris minu juttu. Ma küsisin, miks ta naerab. Ta vastas:
"Mina ise olin see hirmutaja. Et teie oma kuhjalava sissi heinu talvel olite maha jätnud, kuivatasin ma neid päeva ja läksin õhta järele. Kõndsin ma end kottiga vastu aovalged risti, siis olin pitk, oli kott teie pool, siis olin ahtakene."

E 28827 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pelgaja mees
Vanal aeal kartnud üks mees alati vanatontisid ja pimedat. Ta kartnud nii kangeste ja värisenud, et mito korda püksipael hirmuga katki läinud. Kord saatnud teda peremees enne valget rihte tuld ahjo panema, aga pimedasse rihte sisse astutes jäänud mees kuulatama. Mis see pogiseb nago oleks piibutõmbamist kuulda olnud? Mees mõtleb ja väriseb. Vist vanatont suitsetab piipu, sest piks ja poks on ühtelugu kuulda. Mees hääab:
"Ära sa, kurat, mind hirmutagu oma piibutõmbamisega."
Seda öeldes ise läve poole taganedes. Sääl tunneb ta enesel üht vildakut asja jala all ning selle pääle head lööki vasto nägo. Mehel kargab tuld silmist ja jookseb kisendades abi otsima. Aga varsi seletab peremees rihte astudes, et tont pole mitte see olnud, kes piipu tõmbanud, vaid leivajuuretus hapnes mõhes ja pogises ning lööja polnud ka mitte kurat, vaid ahjoroop. Selle pääle oli mees astunud ja tugeva matsu päha saanud. Sestsaatik jäänud mehel suur pelgamine vähemaks.

E 28828/30 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talumees Jüri
Vanal aeal elanud üks taluperemees nimega Jüri. Kui keik tõised talupoead herra käest peksa saanud, siis vana Jüri ei saanud ometi. Mikspärast? Sellepärast, et Jüri keik teopäevad hoolsaste teinud ja veel rohkembki kui härra nõudnud. Olgu see kas öö ehk päeva aeal, ikka olnud Jüri mõisas ning käepärast käskida valmis.
Viimaks saanud härra Jüriga nõnda tutvaks ning sõbraks, et herra teda oma kutsariks tarvitanud. Keik linnad, külad ja talud Jüriga läbi sõites tulnud härrale viimaks mõttesse ka põrgusse kord sõita. Ta andnud Jürile käsu kätte ühel hommikul kahe hobusaga mõisa treppi ette sõita, teda pääle võtta, et siis põrgut vaatma minna, arvates:
"Sellega saan mina ometagi ausat meest kord trahvida, kui ta teed põrguse ei leia ega mind sinna ei vii."
Kui Jüri mõisast käsu oli kätte saanud härratd põrguse viia, heitis mees rahutuma südamega sel õhtul voodisse magama, sest ta tundis sellest käsust selgeste, et härra teda asjata kiusab ja narrib, aga kesköösel äratab üks vanamees Jürit ülesse ja hüüab:
"Sina mees pead omme oma härrat põrguse viima, sest tema arvab põrguga nalja teha niisama kui muude lusti ja ballikäikudega. Ära sina karda ühtegi, et eksiteele satud, sinu härra lõõg on täis, sa vii teda sinna, kuhu ta nüüd igatseb. Kui sa homme mõisatrepi eest minema sõidad, siis on sinul valged postid paremat kätt, pane neid postitulpe tähele, kuni tee otsa lõppeb ja sina põrguväravate ette jõuad. Tagasi sõites on tulbad või postid pahemat kätt, neid pea jälle silmas kuni kojo jõuad."
Seda üteldes oli vanamees voodi eest kadunud ja Jüril selge täädmine käes, kust tee põrgu läheb.
Tõisil hommikul päikesetõusu aeal sõitis talumees oma kahe hobusega ja vankriga mõisatrepi ette ning võttis härra pääle ja kihutas tuhadnelja põrgu poole. Valged tulbad paremal pool tee ääres ei lasknud sõitjad eksida, kuni suur valge maja viimaks vastu tuli ning härra sinna sissi läks, teda väljas oodata käskides.
Kui Jüri oma hobustega väljas paar tundi oli oodanud ja aeg kippus igavaks minema, köitis ta hobused posti külgi ja sammus uksest sissi härrat välja kutsuma. Aga kuidas ehmatab tema, nähes oma härrat laua pääl tapetud ja pead otsast ära lõigatud olevat. Sääl näeb ta paljo surnupäid katlates keevat ja tunneb ka oma härra pea, kes kissendates teda aitama palub. Aga põrgusaksad ei lase Jürit sõnagi rääkida, vaid käsivad teda üksi silmapilk kojo sõita, moidu võib lugu halvaks minna, et ta ka oma pea kaotab. Aga Jüri ei kuulanud nende hirmutamisest, vaid ütelnud:
"Ilma ma mitte siit ei lahku, antke mulle üks kviitung, mida ma prouale kojo jõudes ette näitan."
Sääl kirjutanud põrgupoisid temale verise hobusenaha tüki pääle viitungi ja pakkunud Jürile, aga ta ei võtnud seda vastu.
"Ei proua seda usu, kui talle seda näitan ja minu käest nõutakse ikka härrad taga. Kirjotage paremb kviitung minule selja pääle, sinna ma ise kirjotada ei saa."
Sellega olnud ka põrgupoisid rahul. Jüri võetud ihualasti ja üks põrgupoistest kirjotanud tulise krihvliga Jürile kviitungi selja pääle, mil päeval herra põrgusse vasto võetud ning ka aastaarv. Küll olnud mehel kange valu, aga mis sinna võis parata.
Valgid poste pahemal pool tee ääres tähele pannes jõudis talumees kolmandal päeval mõisa tagasi ja näitnud kohe prouale verise hobuse naha äärest kviitungit, mida proua paigastki ei uskunud, vaid Jüri suure kohtu kätte andnud. Sääl kohtu ees võtnud mees ennast alasti ja öelnud: "Lugege siit seda kirja, mida mulle põrgus selja pääle kirjotati, kus mina ise kirjotata ei saa."
Kohtusaksad lugenud seda kirja, mis selges saksa keeles olnud kirjotud, ja väänutanud päid, andnud Jürile õigust vabalt kojo minna ja keelnud kellegile inimesele sellest õnnetumast juhtumisest sõnagi rääkita. Ka proua pidanud Jürist pääle seda lugu ega nõudnud enamb ühtegi teopäeva kuni surmani.
Lugejale olgu nii paljo seletuseks, et ülemal jutustatud lugu sel aeal sündinud, kui rüütlid keik siinmaal ise kohtomõistjad olivad ja kui nende vennale nüüd see õnnetus juhtus, et teda oma soovi pääle põrgu viidi, noh siis ei arvatud sellest kellegi tõisele, ka voorimehele mitte süüdi, sest et õige kviitung seda tõeks tegi.

E 28831/3 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas mas ei ütelnud, et siug on siin
Urvaste kehelkonnas Kassi karjamõisa ja Sarapuu veske vahel seisab praegu kahel pool maanteed ilus haavamets (haavik). See haavamets olnud vanal aeal paljo suuremb kui nüüd. Praegugi on säält läbirändajal iseäranis sui aeal kena läbi sõita, sest mõisa ja talude heinamaad, nii kaugele kui silmavaade ulatab, annavad kena laotusepildi. Haavamõts on kahel pool teed nägo müüriks, kus lahkute vahel kullerkupud ja jaanilillid lopsakalt kasvavad, et metsasalgad päikesepaiste ja tuulede eest kosutavat varju pakuvad. Siis peab sõitja hobuse kinni, ronib vankrilt maha ja kõnnib tasakeste sammudes vankri järel, kuni sest armsast laotuse ilusast kohast läbi jõuab.
Ehk see koht küll igal rändajal ilust vaatepilti praegusel aeal näitab, ei olnud see vanal hallil aeal mitte nõnda. Mida ilusamb koht, seda irmsamb olnud ta ööaeal rändajatele ja õitselistele, kes sääl tuld teinud ja hobusid vahtinud. Vanapoiss saadan ei ole kunagi ööõitsilisi jätnud sääl tülitamata. Ta vedanud mõnda poissi peris vägisi tule äärest metsa, et teda siis õigelt teelt ära eksitada või mõnda muud pussi mängida.
Kord juhtunud ainult üheaintsama talu poisid kahekeste haavistu alla õitsile. See olnud laupäeva õhtu. Teinud tule maha ja jäänud seltsimihi ootama. Aga see õhtu ei tulnud kedagi õitsilist enamb juure. Vist olivad nad raske nädala töö järele keige hobustega kojo jäänud. Ei olnud veel keskööaeg kätte jõudnud, kui kare hääl haavikust kõlanud:
"Poisid, tulge seie, siin on hea magada!"
Poisid kohkunud seda häält kuuldes ega tohtinud musta ega valget vastu lausuda, sest nad tundnud häälest ära, et see kellegi inimese hääl polnud. Jälle hõiganud vanasaadan mõtsast:
"Poisid, tulge seie, siin on hää magada!"
Sellepääle olnud metsas oksade praginat ja jalaastumist kuulda ning üks hirmus must suur koljatisugune mees astunud tule ääre.
"Kas teie ei kuulnud, kui ma teid kutsusin?" hüüdnud ta poistele.
"Ei kuulnud," vastanud poisid hirmuga.
"Noh, siis lähame mõtsa magama," öelnud saadan.
"Mistarvis mõtsa?" vastanud tõine poiss, "siin tule ääres on valge ja soe magada ja kui soovid, võid meie juure puhkama heita."
"Siin voib siug olla vana lehtete sees," ütelnud must mees ja lamenud tõise poisi kõrvale pitkali ning hakanud varsi norskama. Suure irmuga pani tõine poiss hagu tulesse, et keik mõts ümberringi valgeks sai, järele luurates, mis must mees võttab teha ehk kui kaua ta sääl oma väsimust põõnutab.
Õnneks oli tuletegija poiss pitka raudora kodust ligi võtnud, et õnnetuse korral sõariist käepärast võtta oleks, sest seda täädis jo iga külaelanik, et sääl mõtsas mitu korda noorte meistele õnnetus oli juhtunud. Poiss tegi tuld ja pani raudora tulesse ning laskis teda hästi tuliseks minna. Must mees magas veel tõise poisi selja taga raskeste ega täädnud sest toimetusest märkigi, mis tema tarvis praegu ette võeti. Kui ora hästi tuliseks ja valgeks oli läinud, tõmbas poiss teda tulest välja ja sopsas vanasaadanale taguotsast sissi, nõnda et ta valuga üles kargas ja tuhat tulist pimedasse mõtsa punuma pani, ise ühtepuhku kisendades kui härg:
"Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin? Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin?"
Niiviisi kisendanud ta tüki aega, kuni viimaks hääl hakanud raugema ja tasaseks ümisemiseks või härja inamiseks muutunud.
Sellestsamast ööstpäevast saatik olnud haavikumõtsa hirmutaja saadan kadunud ega ole teda meie päivini keegi enamb sääl mõtsas näinud. Nüüd magavad sääl veikesed poisikesed ja noored tütarlapsed mito kord hobuste juures küünide sees ja täädvad rääkida, et nad kurja undki ei näe.

E 28835/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnud saksad tõlla ees
Vanal aeal on tondid meie maal imed teinud ja lausa inimestega ümber käinud. Seda usub iga laps, kuna üksi pahad inimesed, kes enesemeelest targad, vanu jutte ei taha uskuda, üteldes:
"Kus tont on? Näita, sõber, teda minule kah."
Noh, niisugused uskmata Toomad jätku minu kirjotud jutud vanust tontidest päris lugemata.
Kord läinud üks Vastse-Roosa mees jõuluöösel Oppa kirikuse, moni verst kodust kaugel sõitnud talle saks tõllaga järele, pidanud kinni ja öelnud:
"Tule, mees, ja istu tõlda, ma viin sind mõne versta edasi."
Mehel, kellel jalad käimisest jo väsinud, olnud peris hea meel, et suur saks teda tõlda võtnud. Ta palunud ainult täädmist, kuspoole saksad sõidavad.
"Ära küsi sellest, mehekene, kus ma sõidan," ütelnud võõras herra. "Olen suur lihunik ja lähan L. mõisa ühe suure nuumhärja järele, rohkemb ära sina minu käest püüa tääda."
"Aga kas sina, mees, neid kahte hobust ka tunned, mis mul ees trahvivad?" öelnud natukese aea pärast jälle võeras herra talumehele. "Tõine neist hobustest on teie surnud mõisaherra ja tõine teie kadunud austud õpetaja, ma olen neid kahekeste paaris sõitma välja õpetanud, nüüd las aga käia."
Talumees kohkunud seda juttu kuuldes ja näinud, et asjalugu tõsine olnud, molematel hobustel käinud tulesädemeid nõnasõõrmetest välja, kui kutsar neile piitsa andnud, ja mees tundnud nüüd selgeste, et need mitte hobused ei olnud, vaid peris saksad tõlla ees. Hirmuga seda nähes palunud mees herrat kinni pidada ja teda tõllast maha lasta, aga härra öelnud:
"Oota, mees, natukene, kuni teekäänak tuleb ja ma piibu põlema olen pannud."
Sellepääle tõmbanud herra oma nõnast tuld ja pannud piibu põlema, mida kohkunud talumees hirmuga keik päält vaatas ja omas südames mõtelnud, et peris kuradiga sõidab.
"So mõtted on õiged," öelnud saks tõllas mehele, "nüüd saad sa küll aru, kes ma olen, aga ära räägi kellegile sõna, et sind armastuse pärast tõlda olen võtnud ja selle härraga sõidutanud, kes sulle elus mitu nahatäit on andnud. Olgu see sulle pisutki tasumiseks so asjata ilma süüta valu ja peksmise eest."
Varsi jõudis tõld teekäänakule, nüüd pidanud kutsar hobused kinni ja lasti mees maha astuda ning saksad sõitnud edasi just L. mõisa väravast sissi. Kirikust välja tulles kuulnud mees juttu, mis koguni uudis, räägitavat:
"Täna hommiku on L. mõisa valitseja ennast ülesse poonud, ta olnud väga halv mees ja peksnud alati talupoegi, see surm olli talle üsna kohane."
Mees ohkanud seda juttu kuuldes ja käändnud kurva meelega kojo poole.

E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed
Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista.
"Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb:
"Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna."
Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu."
"Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida.
"Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad.
Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta.
Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme.
Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole."
"Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda."
"Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada."
(Ja ma uskusin kõik seda.)

E 7217/7219 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust.
I. Kus on põrgu?
Et põrgu enamb taevas pole, seda teab iga inimene, kes pühakirja om lugenud, aga kus nukas ehk kus maal ta praegu seisab, seda vist mitmed veel ei tea. Alamal seisav jutukene tahab sellest selgust tuua.
See oli ühel septembrikuu õhtul kui Sauga valla taluperemees õhtul heinakoorma pääle ladus, et hommikuks Pärnu turule müüma minna. Küll keelis naene ja lapsed, et pääle poole öö hoopis paremb on minna, et ka siis veel õigeks aeaks turule saab. Aga mees ei jätnud oma jonni, ta laskis sulase hobuse ette rakendada, istus ise koorma otsa ja sõitis õueväravast välja linna poole.
Tunni kolm võis ta jo käinud olla, aga ikka ei tulnud veel kõrts. Tee oli ees kui laud, kanarpik kasvis kahel pool teed. "Mis lugu see ometagi on? Miks ei jõua ma ometi kõrtsi juure," mõtles mees iseeneses. Kust see tuleb, et külatee nii tasaseks on silutud ja kas ma vaest koguni teelt pole ära eksinud. No, jumala ristike juures, pea jõuab kella 11. aeg, mil kõik pahad vaimud rahvajutu järele platsis peavad olema. Oh jõuaksin kord ometi kõrtsu juure välja. Ta kiirestas veel hobuse sammusid suurema viledusele ja sõitis jällegi mõne tunni edasi, aga ikka üks ja seesama lugu. Seesama nõmm, kanaharjakud ja männad kahel pool teed kuni viimaks ühe suure kõrge, valge kivimaja ette välja jõudis. Et see mitte oodetav kõrts ei olnud, märkas mees esimesel silmapilgul. Ka ei olnud ta enne ilmaski niisugust uhket hoonet oma läheduses veel näinud ega täätud ka siis arvata. Mis koht see õieti oli, kuhu ta nüüd oli välja juhtunud?
Ta sidus hobuse ukse ette posti külge kinni ja mõtles maeasse sissi astu teed küsima, aga selsamal silmapilgul lükati uks lahti ja üks saks ilmus lävele ja küsis mehe soovi järele. Kust ta tulla ja kuhu ta minna?
"Tahtsin heinakoormaga Pernu turule minna. Olen Sauga valla mees, nüüd olen vist ära eksinud ja palun tääda, mis koht see on, kuhu olen juhtunud?" - "Mis sina kohast küsid?" sõnas herra poolkaredalt. "Oled heinamüüja, et ka oma abikaasa keelu ja laste palvet õhtul ei kuulnud. Siin saab ka heinu hädaste tarvitatud. Paljo nõuad oma veiksest peksust?" - "Viis rubla," kostis mees. - "Paras hind viis rubla. Oleks sa enamb küsinud, siis oleks sina seie jäänud," kordas herra. "Ooda sääl oma koorma juures ja ära sa paigastki liigu kuni sulle raha välja toon."
Seda üteldes läks herra tuppa tagasi ja lükkas ukse poiokile. Mitte koguni peris kinni.
Mehel mõlkusid mitmed mõtted peas: "Kust võis võõras herra seda tääda, et naene ja lapsed teda vasto ööd keelsid kodust välja tulla? Mind ta keelis kangeste ära oma koorma juures seista, kuni raha välja toob. Tükk aega on juba mööda, aga rahatoojad veel kusagil. Kes teab kas toobki raha, vaid petab ainult. Lähan vaatan ukse vahelt tuppa, süüdi ta mulle anda ei saa, sest ma olen juba küllalt siin ootnud."
Nõnda mõteldes astunud mees trepi pääle ja vaatnud ukse vahelt tuppa. Aga kuidas kohkunud ta ja jäänud hirmu pärast peris kangeks. Ta näinud, et inimesed, peris alasti inimesed katlate sees keenud ja veiksed sarvedega mehed toppinud hagu ja puid katlate alla. Ta tundnud sääl mõnda oma sõpra, kes mõni aeg joba surnud. Ka tema onu ja vanaisa, kes mõlemad viinavõtjad mehed elades olivad, olivad sääl, mõlemad ühe katla sees, tõinetõisel karvus kinni ja tülitsesid hirmsaste. Vana saadan, suur mehemürakas, pitk lehmasaba taga ja sikusarved peas, olnud taga seina küljes, jämeda raudahelõa küljes kinni ja limpsutanud keelt. Selsamal pilgul, kui mees sääl vahtinud, sõitnud tõld trepi ette, neli musta täkko ees.
Vana saadan saanud väga rõõmsaks ja raputanud jämedat ahelõõga ning küsinud: "Keda säält tuuakse?" Keegi ta sellidest vastanud kõva häälega: "Võlla mõisa kubjast." Selle pääle naernud vana saadan koledaste ja hüüdnud: "Hea, väga hea! Sedasugust meest ma ammugi juba ootsin. Tooge ta sedamaid sissi, ja pange sinna keige suuremase katlasse, kus need kaks joodikut ees on."
Teendrid sammusid ukse poole ja ja talumees jooksnud kui tuul oma heinakoorma juure. Varsi ilmunud kaks teendrit, tõmbanud ühe alasti mehe tõllast välja ja kandnud, tõine peast ja tõine jalust, maja sissi. Tõld pöörnud siis kiireste ümber ja sõitnud tuldud teed tagasi, nõnda et hoostel tulesädemed nõnasõõrmetest välja purskanud. Varsi selle pääle ilmunud ka heinaostja herra ja toonud mehele viis rubla välja. "Säh, siin on so raha, meie ei peta õiget ilmaski ega tee kellegile ülekohut, kes õigust vähegi taga nõuab. Sina, mees, viska oma koorm ümber ja heida ise kõhule vankrisse maha ja ära sa oma pead enne ülesse tõsta kuni hobune seisma jääb. Kas said aru?"
Nõnna nüüd mees ka hirmu pärast teinud, et sellest koledast paigast niipea kui võimalik ära pääseda. Ta pistnud raha tasku, lükanud koorma ümber ning heitnud otseti vankrisse, mille pääle ta kolm tugevat piitsahoopi kuulnud, mida saks ta loomale virutanud.
Kui hobu seisma jäänud, tõstnud ta pea ülesse ja näinud, et olnud oma maea ukse ees.
Oma käimisest põrgus jutustanud ta siis oma naese ja laste ja keige perele. Säält ongi siis see jutt tänapäevani rahvasuhu jäänud. Et Võlla mõisa kubjas just selsamal ööl ära surnud kui mees heinakoormaga kogemata põrgu juhtus, see oli mehele siis kindlaks tõenduseks, et ta põrgus oli käinud.
Nüüd tead siis, lugeja, et põrgu Pernumaal seisab ja see võib väga võimalik olla, sest Pernu ümber on paljo soogusid ja nõmmemaad, päälegi, et ülemal seisav jutt Pernumaa mehe enese jutustatud on. Oleks põrgu Võru- ehk Villandimaal, siis teaksivad ka Võru- ehk Villandi mehed sellest koledast kohast midagi paeatada.

E 7219/7223 (2) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
II. Hõbekulp
Ennevanast, ei tea jo mil aeal, aga üks kord ta ikka olnud, kadunud Partsi mõisa karjanaesel hõbekulp ära, kellega ta võid teinud. Kulp olnud sakste oma, ja seda nõuetud nüüd vahetpidamata karjanaese käest. Kas anna kulp kätte ehk maksa 30 rubla. Aga kui keige otsimise ja kuulamise pääle ei tulnud kulp välja, vaid jäi kadunuks. Sääl ei olnud siis enamb muud nõu, kui taga Valga targa juure minna, maksku mis maksab.
Pani siis karjamees ühel hommikul hobuse rakkesse ja kihutas taga Valga targa juure, kes mõndagi kadunud asja oli kätte saanud ning mitmele vargusekraami oli kätte juhatanud. Seda täädis sel aeal missugune vägev mees taga Valga tark omal aeal olnud. Partsi mõisa karjamees jõudnud õhtuks aegsaste perale ja saanud ka õnneks targaga kokko, sest ta olnud kodus. Kui karjamees oma asja oli targale jutustanud, ütles see: "Õhtu on käes, tule tuppa ja heida voodi puhkama, küll hommiku saame asjaga korda."
Aga karjamees palunud luba ukse ees vankris magada, et sooja ööga toa sumbunud õhk ta nõrga tervisele kahju ei teeks, mida vana tark ka siis viimaks lubanud. Karjamehel ei tulnud ka vankris magades silmadesse. Rahutumad mõtted kulbi kadumise ja herra pahanduse pärast vaevanud teda. Ta silmad olnud peris lahti veel, kui vana tark toauksest välja astunud ja kolm korda läbi sõrmede vilistanud. Kolmandama korra vilistamise pääle ilmunud üks kaharpeaga veik habemega mehekene targa ette. See küsinud: "Miks sa mind hüüdsid." Tark rääkinud alandlikult: "Mitte just ilmasjata. Eile õhtu tuli Partsi mõisa karjamees mo juure, magab praegu siin ukse ees vankris, ta naene on herra hõbekulbi võid tehes ära kaotanud. Kus ta ometagi on, et ma teaksin talle hommiko ütelta?" - "Oh, selle tühja asja pärast oled sina mind seie kutsunud! Praegu viibisin Talina Toomemäel ja vaatsin sakste maipidu päält, et sugugi aega poleks saanud tulla. Niisuguste tühja asjadega jäta mind tõine kord tülitamata. Mõtle, ega minagi enamb mõni poisikene ei ole. Hõbekulp on neil ise kogemata pütti või alla jäänud ja nüüd aeavad otsimisega ilma lõhki. Ütle talle, et kulp või all on ja mõista ka hinda võtta. Ära ka iga tühja asja pärast mind tülita nago ma joba sulle esmalt ütlesin. Arva omast peast ka ise midagi välja. Sest see pole jo kellegi tark, kes keik tõise õpetuse järele teeb. Ma arvan, et ma sind jo ülearu kaua olen õpetanud. Sina saad kiitust ja au, mina keigevähemad midagi."
Seda üteldes kadunud kaharpea kui maa alla ja vana tark läinud tuppa ja heitnud magama. Et mees nüüd keik nägi ja kuulis, kuis asjad seisivad ja kus võikulp peidus oli, võis ta hobust vankri ette panna ja minema sõitu, aga ta ei teinud siiski seda mitte. Sest siis oleks ta vana tarka pahandanud, kelle nõu tal mõisa teenistuses, mine tea mis asja pärast, jälle võis mõnus olla.
Hommiku vara kutsus vana tark karjameest ette, raputas viina kirja ja küsis vaevapalgaki kolm rubla hõbedat, sest hõbekulp olevad pütis või all. Mees maksis küsitud hinna, tuli kojo ja leidis keik niiviisi kui veike kaharpea ja tark olivad seletanud. Kulp sai kätte ning karjamehe ja sakste süda jäi rahule. Noh kas niisugune tark küll sel aeal ei võinud kuulus olla?
Aastad paar oli ülemalnimetud juhtumisest mööda läinud ja karjamehe ainus tütar oli sinnasamasse ligidale ühe jõuka taluperemehe mehele saanud. Koht oli kõigiti hea, põllud kandsid vilja, et lust näha. Aga kari ei tahtnud heaste sigineda, mis igale põllumehele peaasjaks on, sest karjast tuleb sõnnik ja põllurammu ja kui kari kängu jääb, on ka põllupidamine kängus? Mis viga see ommetagi oli ehk olla võis ei mõistnud peremees ega perenaene kumbki mitte. Keige heledamal heinaaeal ja keige suuremal suvel, kui rohto keik kohad täis olivad, lõppesid neil keige paremad karjaelajad ära. Peris karjamaal. Aga ikka üheaindsa koha pääl, õvve all künka pääl, oja kalda ääres. Mis kuri koht see võis küll olla?
Sääl ei olnud pererahva täädupärast mingisugust kõrtsu ega laadaplatsi olnud, kelle asemete pääl ikka niisugused õnnetused juhtuvad, et sääl paljo vannutud ja kurja hüütud. Aga kes teab, võis see väga vanast olnud olla. Jällegi surid sinna kaks keigeparemad lehma järsku tõinetõise järele ära. Seda lugu rääkis nüüd väimees oma naeseisale ning käskinud teda jalapäält taga Valga targa juure minna. Ka jutustanud ta väimehele, kuhu ta peab targa juure jõudes magama heitma, mitte tuppa, vaid välja vankrisse nago ta omal reisul on teinud.
Seda keik pani väimees teraselt tähele ja sõitis siis tõisel päeval targa juure. Teda käskis siis vanamees oma asja jutustata ja häda, kas iseenese ehk loomade pärast tulnud, ette kanda. Mees tegi seda osaval sõnal ning palus tarka kui vähagi nõu hakkab teda avitada. "Saab keik näha homiku," ütles tark, "nüüd tule tuppa, ei heida voodi puhkama." Aga võõras ei teinud seda mitte, vaid ütles: "Sui aeg ja soe on, ma võin ka oma vankriski põõnutada." - "Olgu siis pääle," ütles vana tark. "Aga hommiku ole sa varajane, mul on tarvis kodust siis ära minna. Aga enne tahan sinu asjad ära õiendada." Seda üteltes soovis võõras vanakesele head ööd ja heitis vankrisse pitkali.
Aga polnudki veel keskööaeg kui ukse lõksatust kuuldi ja tark toast välja astus ja kolm korda läbi sõrmede vilistas. Sääl jooksis kaharpea mehekene kui nool ta juure. Ta oli vist väga kaugelt tulnud, sest ta ähkis ja lõõtsutas hirmsaste, pühkis higipisaraid otsa eest ja lausus. "Mikspärast mind nii hilja ööl jälle hüüdsid? See peab küll vist suur asi olema?" - "Ta pole küll asi, aga veikseks arvata ta teda ka ei voi. Sääl põõnutab Partsi mõisa karjamehe väimees praego vankris, kes eile õhtu mo juure tuli ja kaebas, et igal suil lehmad ta õue all künka pääl surma saavad. Mõtelge pisut järele, kaks lehma tõinetõise järele kaotada pole ka keige rikkamal peremehel nalja asi." - "Või nii!" hüüdis käharpea. "Paremat lontrust ei või enamb ilmas olla kui see Ojaääre peremees oma majapidamisega tõeste on. Roovikuid ta ei muretse ega koplile aeda ümber ei tee. Peris laiskvorst! Ta ei peaks õiguse pärast sinna Ojaääre künkale oma kanapoegi ka laskma, kui ma temaga tahaksin jonni aeada. Sääl künka otsas on vana kõrtsiase ning sääl seisab paari jala sügavusel mo rahavarandus, mida ma küll ise teeninud ei ole, vaid mida kõrtsimees, kes umbes 300 aastad tagasi suri, oma naese ja poegade eest sinna maha mattis ja mind siis palus seda vahtida, et keegi elus inimene teda kätte ei pea saama. Nüüd Ojaääre elajad, et tal õiget karjast ka ei ole, sõkuvad ja roojastavad mo rahakasti kaane viimaks puruks. Siis see pole imeasi kui ma puutüki pihku tõmban ja südametäiega mõne puruks löön. Väärt on see varandus, et ma keik ta loomad, kui ta veel edasi nõnda teeb - maha notin." - "Anna andeks," kostis tark, "ma ei täädnud seda mitte, siis on peremehel ka omajagu süüdi küllalt. Ma tahan talle siis ütelda hommiku, et ta aia sinna künka ümber teeb, et loomadt enamb kasti pääle ei saa tallama." - "Jah, seda pead sa ütlema, et ta kodu jõudes kohe roovikud muretseb ja aia veel nädala sees enne pühapäeva jutlust ära teeb, sest just jutluse aeal pean ma igal pühapäeval kirikus olema, et siis kirikuliste mõttid muude asjade pääle juhtida. Aga seda hoia ütlemast, et sääl künka sees mo varandusekast on. Niipea kui sina teda temale ehk mõne tõisele juhatad, oled sa kadunud inimene. Ma olin täna ööse Riias, mõisnikute balli pääl. Oi, see oli alles ball veel! Kolm paari läksid mõõkade pääle välja vehklema ja mina väsitasin ennast nende narrikestega üht ja tõist taga kihutades hirmsaste ära. Viie minuti pärast pean jälle Riias vanas tuttavas kohas tagasi olema." Seda üteldes olnud käharpea kui maa alla jälle kadunud. Kui Ojaääre peremees varahommikul targa tuppa astunud ja viinapudeli talle pihku pistnud, raputanud tark pudelid ja lugenud neid sõnu viina kirjast, mida mees isegi öösel käharpea mehe suust kuulnud.
Talumees sõitnud nüüd kojo ja kaevanud tõisel hommikul rahakasti täätava koha seest välja. Hea kastimürakas, umbes arvata vaka suurune. Täis mõõduvakk, mitte kraadivakk. Pool kulda, pool hõbedat. Mis nüüd mehel oli viga elada või maja pidada. Ta teinud ka veel pool naljapärast õpetud kohale aia ette, aga mis sääl veel hoida oli, kui ise rahakasti ära kasis.
Umbes aasta pärast sõitis ta targa juure, et temale ka õpetuse eest mõni kamula täis kulda-hõbedat viia. Aga tarka polnud enamb kuskil, ta oli naese jutustamise pääle, pärast tõisel päeval, kui Ojaveere peremees sääl käinud, jäljeta kadunud. Vist arvas rahahoidja kasti kadumist targa süüks. Kes teab?
Tähendus: Mis peame meie niisugustest rahvajuttudest kolm korda vilistamistest arvama? Ka nüüd vilistatakse kolm korda ning meie oleme mõne tunniga Talinas ehk Tartus.
II. Hõbekulp või hall tähendab, et meie seda soome vendade käest peaksime järele perima, kus kulp jäänud. Sest ilmast ilma meie võid ei või teha, kui tarkuse hõbekulp kaotsis on.
III. Kes tarkust tõistele õpetavad, on seda enne tõiste käest õppinud ja kui sa mõnesaja aasta pärast tarka meest lähaksid otsima ehk temale õpetuse eest palka maksma, on ta ihulikult jo ammu kadunud. Ta suguvõsa käest saad veel kuulda päeva ja tunni, millal ta kadunud."

E 7223/7225 (3) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mine põrgusse
Vaene kehva rendiperemees ei ole jõudnud oma mõisaherrale rendiraha ära maksa. Sellegipärast tulnud sõna sõna ja käsk käsu peale. Et peremees tulgu mõisa ja õiendago oma asi ära. Peremees jälle mõtles: "Mis ma mõisa lähan, mis ma õiendan, kui ühte kopikat raha praego taskus ei ole."
Aga või herra seda täädis või uskus. Kas täis kõht seda teab, mis tühjale tarvis on ehk rott valla magasiaidas, et kirikorotil ainult ivakest hamba alla pole panna. Mis sinna teha, see on nõnda ilma viis enne meid olnud ja jääb pärast meid ka nõnda. Mees pidi ikka viimaks, ehk küll häbi ja hädaga, mõisa minema herra palvele, et see mõne nädalagi veel rendirahaga kannataks. Aga kas herra seda tegi, kuuleme varsti.
Niipea kui peremees mõisa jõudis ja herra ette saanud, jooksnud herra temale vastu ja haaranud rinnust kinni. "Sina igavene sõnakuulmata koer, mito käsku ma sulle järele saatnud, et sa pidid mõisa mo juure tulema ja rendiraha ära tooma!" - "Pai armuline säks, mul ei ole kopikatki hinge taga, niipea kui saan, siis toon."
Seda vabandust ei uskunud mõisnik enamb ega võtnud kuulda, vaid viskas talumeest uksest välja üteldes: "Kasi, mine põrgusse!"
Talumees mõtles iseeneses võibolla, et põrgust kehvematele peremeistele raha lainatakse, ega ometi herra kui tark mees mind asjata sinna poleks käsknud otsima minna. Lähan kodu, panen uued viisud jalga ja võttan leiba ka natuke ligi, siis tahan põrgus ära käia, muud midagi. Juba pääle lõunat marssinud siis mees põrgu poole ja saanud just õhtusöögiks parajaste sinna. Teda võetud sääl kaunis lahkeste vasto, kutsutud lauda sööma nago oleks ta ammune võõras või sugulane olnud. Keik põrguvaimud kuulanud tähelepanemisega tema kõnet kurjast mõisaherrast, kes temaga nii halastamata ümber käinud ja teda põrgusse käskinud minna.
"Hea küll," ütlesivad nemad, "ta käskis sind põrgusse tulla ja sina oled heameelega ka tulnud. Sellepärast meie sind küll rahaga võime aidata, aga koguniste siia elama meie sind ei võta mitte. Aga sinu mõisaherra, see ei taha küll meie käest abi, aga teda ennast on meile hädaste tarvis, sest siin puudub üks timukas, kes käsust üleastujad peab nuhtlema ja selleks on teie herra sündsamb kui keegi tõine üle ilma."
Kui mees söönud oli, anti talle raha kätte ega küsitud mingit viitungitki vasto, mida talumees väga imeks pani. Talle öeldi, et ta viie aasta pärast punktselsamal päeval peab raha, mis lainatud, tagasi tooma, mida mees ka kindlaste lubanud.
Nüüd saadetud ta vasto ööd tulema. Ehk küll tee kaunis pitk olnud jõudnud peremees siiski valgeks kojo. Siis tõtanud ta mõisa ning maksnud herrale keik võlg rendiraha ilusaste tasa. Aga herra imeltanud ja ütelnud: "Kust oled sa need rahad võtnud? Nad on nii palavad kui tulest võetud ja kõrbehais on neil juures." Mees kostnud: "Herra on mind põrgusse käsknud minna, siis olen ma seda ka teinud ja need rahad säält toonud."
Seda kuuldes kohkus herra omas elus esimest korda põrgu nime kuuldes ja pakkus talumehele need rahad tagasi, mida talumees mitte vasto ei võtnud, vaid herra rahade juure laua ääre mõtlema jättis ja ise kojo sammus.
Sestsaatik ei tulnud vaeselmehel enamb rendiraha puudust, ikka sai ta nii paljo iga aasta omast põllust ja sissitulekust, et võis ausaste mõisarendi ära maksa.
Viie aasta pärast punkt selsamal päeval, mil ta raha oli põrgust toonud, läks ta jälle teda sinna tagasi viima. Jälle anti talle süüa ja võeti lahkeste vasto. Sääl ta võttis siis rahakoti põuest ja palus oma võlga ära maksa. Aga talle ütelti, et seda enamb tarvis ei olla. Ta võida seda raha omale pidada, sest ta mõisaherra olevat ka joba ise siia eile toodud. Küll punninud mehekene vasto, aga see pole midagit aidanud. Nüüd olla siis herrale kohuseks pääle pandud, et ta raske tööga seda raha, mis mees põrgust lainanud peab tagasi teenima ja mees võida seda raha, mis kord lainatud, õigusega omale pidada.
Selle üle siis küll tänanud mees väga, et võlg temale kingitud. Aga ta süda ei olevat sellegipärast mitte rahul. Kui nüüd küsiti, mis mees siis veel soovida, et ta süda rahul pole. Siis ütles talumees: "Lubage, et ma selle raha, mis mulle olete kinkinud, oma mõisaherrale annan, et tema töö vaev ja raskus, mis tal siin kannatada on üks jagugi kergitud saaks. Aga seda palvet ei võetud kuulda.
Siis palus talumees oma mõisaherrad, kes küll enne surma tema vaendlane olnud, veel kord näha saada. Ka seda ei lubatud, vaid öeldi: "Sina, liig pehme ja helde südamega talumees. Kes teab, mis sina oma piinaja kasuks keik ära teeksid, kui meie seda lubaksime, aga siin enamb halastust ega heldust ei tunta."
Kui nüüd talumees põrguuksest välja astus, kästi teda veel kord tagasi vaadata, ja kui ta tagasi vaatis, nägi ta oma herrad kolmandamas põrgus ukse juures nutvat nuhtluse tuline kepp käes. Ta tahtis tagasi pöörda ja talle mõnda trööstisõna ütelda, aga uks lükati sedamaid kinni ja meie talumees sammus kurvalt kojo poole. Sääl kuulis tema, et mõisaherra eile lõuna aeal oli ära surnud.
See jutukene on Võrumaalt.

E 7229 (6) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont taga selja
Kord läinud toapoiss tüdrugut hirmutama, kui see vana endise lossi juurest üht hõbelühtrid tooma saadetud. Kell löönud lossi tornis parajaste ükstõistkümmend. Paks mets kasvanud ka lossi ümber, mille lähedal ka sakste matmisehoone seisnud. Sellepärast olnud see koht keige surelikkudele pimedatel öödel kardetav ja hirmus. Aga toatüdruk oli sääl mõisas jo mõnda aastat sakste teenistuses olnud ning selle koleda kohaga kauniste harjunud. Ta ei kartnud õigust ütelda ei hunti ega tonti ehk küll nimetud õhtul mõisapoisid teda kohutasid, et ta vana lossi juure minna ei julgevat vanaherra hõbelühtrit säält neile ära tooma. Tüdruk ütles, et see temal veike asi olevat, võttis lossivõtme ja läks.
Toa Hants vahtis kelmlikult ümber, pilgutas silmi tõiste poole, kes lauas istusid ja kaarte mängisid, et nemad asjast pärast sõna ei pidanud lausuma. Ta kadus siis varsi seltskonna seast ja läks tüdrukut hirmutama.
Sai küll varsi lossi juure, aga kartis ise tonti, mis hirmus. Sellepärast jäi ta lumivalgis riidis, kaks sarve peas, välja trepi juure seisma ja ootis sääl tüdruku väljatulemist. See ei tuurinud ka kuigi kaua. Tüdruk tuli ja kandis laternat ühes ja lühtrit tõises käes. Ka nägi ta Toa Hantsu esimese piguga ukse kõrval seisvat ja veel üht tõist. Aga veel üht tõist võõrast Hantsu selja taga. See oli mustas riidis, suure kongis nõna ja siku sarvedega. Tüdruk hüüdis seda lugu nähes: "Hants, oi, Hants, vaata mis sul selja taga!" Ise pistnud ruttu lippama.
Nüüd ootnud tõised sõbrad ka Hantsu tagasi tulemist, aga asjata. Hantsu ei tulnud, ja kui viimaks mitme laternaga ja mitme mehega asjalugu vaatama mindi, oli toapoiss Hants trepi kõrval maas surnud. Keik tema ihu päälaest jalatallani olnud üleüldse siniseks pitsitud nagu tondi töö kunagi.
Nõnda rääkis külaeidekene ja lisas omast käest veel juure, et see, lapsukesed, kunagi hea pole tõist inimest hirmutama minna. Ehmatusest sünnivad mitmed hädad ja haigused.

E 78620 (13) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1931) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kui laps sünnib, siis saadab ülevane esä kolm englit temale hoitjateks, et vanajuudas lapsele halba ei saaks teha. Ristmise ajal läheb üks ingel ära, jääb veel kaks järele, kes hoiavad kõige kahju eest. Pääkooli ajal lahkub teine ingel ja jääb ainult üks hea ingel kuni surmani saatjaks.

E 78620 (14) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1931) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Vanajuudas tuleb ainult ajuti inimesele paha tegema, kui inglit, hoitjat juures ei ole, ehk inime kergemeelselt ingli hoiatust kuulda ei taha, käib engli ikkõn kavvõdast, kuni kurjast taganeb. Vanajuudal kurjevaimusid nii palju ei ole, et igale inimesele saatjaks anda, vaid siis tarvitab vanajuudas teist inimest, kui ta kellegi tahab kurja teha.

E 9594 (19) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui susi labi karja jookseb ja suu ammuli on, istub vanapagan tal seljas.

E 9594 (26) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui risti kused, hakkab vanaljuudal pea valutama.

E 9595 (32) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui selili magad, tuleb luupainjas pääle.

E 9595 (34) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui üksinda olles häälega räägid, räägid vanatondiga.

ERA I 7, 9/12 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Mustjõgi.
Mustajõe üle lätt sild. Ku ma Matsi mõisan elli, Mustajõe lähükesen, ol'l illus kõo-mõts. See mõts ol'l mäe pääl ja sedä mäke kutsuti Höörämägi. Ja inemise' pel'ksi' sinnä' üüse minnä'. Sääl mäe pääl ol'li' vanaaolitsõ mõisahärrä tii' Vana-Roosa mõisahärrä tii'. Herri asõmallõ käve' tondi' sinnä' patseerma üüse kell katstõiskümme ja päivä kell katstõiskümme. Nuu' preili' ja herrä' olli' Mustastjõest vällä tullu'. Ja tuud Mustjajõkõ pelläti, et sääl ollõv kaa vana'tondi'. Egä aastagu sinnä uppu inemise'. Tuu egä aastaga võt't hinele inemise hin'gi. Ja ku es olõ viil keäki uppunu', sõss mõni inemine ol'l kuuldnu, et jõgi oigas. Kui inemine ärä uppus, sõss es oiga inämp. Üt'skõrd ol'l nii imelik asi. Õkva jaanipäävä pääle lõune kellä viie aigu kolm naist lännü tsuklõma. Ja kella viie aigu pääle kerigu. Juu hummugu kella kümne aigu noide naistõrahva üts' sugulanõ om kuuldun', et jõg'i ojass. Ja tuu mõtõlnu', nuu täämbä mõni uppus. Väega kuum ilm kaa om. Ja sõss om kella katõtõisk'ümne aigu, omma' lännü' poisikõsõ tsuklõma. Ja om tahtnu' joba üt's ärä uppuda noist. Sõss om saanu' üt's vanõmp inemine appi. Ja ko poisikõ kolmat kort vii pääle tullu', sõss tuu miis om hiussist vällä toonu'. Sõss om sinnä' pal'lu inemiisi kokku korjunu', et sääld suur tii lätt müüdä. Ja kõik jäi' sinnä' saisma, keä tiid miidä lätsi'. Ja üte kõrraga alanbuul arvada noh nii kats versta kuulti appi hõikamist ja sääl sõss uppus noist kolmõst naistõrahvast üt's ärä. Sõss jõ'gi sai hindäle õks üte hing'e. Nuu' kat's naistõrahvast, mis ellu jär'gi jäi', nuu' kõnõli, et ku ka kottust minemä naksi'. sõss om tullu' neile tii pääl vasta vana Mõtus. Ja kõik jo ütli', et tuu om kahõ inemine ollu'. Tuu ol'l Vana-Roosa kerigu vüülmöldre ollu', kuri miis. Ja tuu, keä är' ol'l uppunu', ol'l jo kõik päiv ollu' rahudu. Ei olõ no joudnu' är' uuta, kunass saa Mustajõe viirde. Tuu teg'i häste tüüd. Tuul pääväl om jätnü' mitu tüüt teg'emäldä', et innembi saa tsuklõma. Ja ku' umma' saanu' jõõ viirde, ei olõ tahtnu' üts'ki inne vette minnä. Timä ruttu rõiva' maha ja lännü' vette. Ja tõmmanu' tõist ka üten. Tahtsõ tuut ka üten sisse viiä. Kolmadat ei. Timäle ütelnü': tuul on väikse latsõ'. Tuud ma'i taha'. - Jaa kuu umma' lännü' jõõ viirde, um ollu' tõsõlbul jõkõ kala õn'g' vii sisen. Sääl kotal om ollu' kes'k jõkõ väikene saarõkõnõ. Ja ütelbuul saarõkõist um ollu' valge liif põhjan ja tõsõlbuul vesi kei. Nii sükäv, et vesi keruttass. Timä tahtsõ sääld läbi minnä õngõ perrä. Ütelnü': ma taha kaia', kas sääl mõni kala kaa otsan um. Ja üt's naistõrahvas ülnü': kas sa'i' näe', et nüüd sais nõrka. Sääl ei' olõ' midägi otsan. Ja kas sa näet, ku pümme sääl vesi um. Ja vesi kees. Ja sõss es lähe'. Ja sõss nakass sääl saman oiduma ja ojus julgõllõ allabolõ. Ja vaivu põhja. Kat'skümmend ütesä aestakku vana, lätläne. Ruttu tulli' pal'lu rahvast sinnä' kokku. Nakati ot'sma. Arvada katõ tunni peräst saadi kätte. Õngõga tõmmati vällä. Es saa' inämp ellu jaa viidi kodu, umbõs kat's versta ja pan'ti kottun lämmä vii van'ni, et vast ellu tulõ. Es tulõ'. - Noh, hää küll! Tä Mustjõg'i um üt's hirmus jõg'i. Sääl kävä' ilmusi vanajuuda'. Maa sõidi üt'skõrd Valka hambatohtri manu. Ja tul'li tagasi Valgast ja saiõ kella katõtõisk'ümne aigu üüse suurõ silla manu. Ja tul'l suur must kas's silla man vasta. Kis tuu muu ol'l ku vanajudas. Jaa muu miis tahtsõ püssäga laskõ'. Maa's lupa'. Lass vanajuudakõnõ ka ellä'. Ja nii taa jäi elämä. Tuusama kotusõ pääl on sõitnu' üt's vana miis. Sõitnu' vana Piigli. Kuu om paistnu' ilusallõ. Illus valgõ üü um ollu'. Jaa tullu' üt's valgõ naistõrahvas tii pääle ette. Jaa laulnu':
Kuu paist sel'gest,
surnu sais sirgõst.
Nuu jah! Vana Piigli um ollu' Höörämäe all öütsin. Tuli maha tett. Istnu' tulõ veeren. Ja timä nännü' jah, et hobõsõ' tullu' joh timä lähküle. Timä manu hirnun. Tükükese ao peräst tullu' noorõ' herrä' kah hannaga särg'i sällän. Saapa mutku kiitsnu' jalan. Istnu' tulõ viirde. Veidükeist istnu' tulõ veeren. Sõss lännü' minemä. Timä tõmmanuä niikaagu puhma sisse. Hobõsõ kah nuu hirnunu' järg'i, ku är' lännü'. Timä um mõtõlnu': nii umma' veo Aadõrgas'si poja'. Tuu ol'l periss herr. Roosa mõisan.

ERA I 7, 13/14 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üts'kõrd ol'l vana Piigli saadõt Viitinä mõisalõ kirja viimä. Sinnä suurt tiit es lähe. Läbi mõtsa ol'l minnä. Aadõrgas's saatõ Viit'inä mõisalõ kirja viimä. Sügüsene pümme üü ollu', ku kot't. Lätsi mõtsa viirde. - "Kuis ma läbi mõtsa saa? Pümme um. Joo' soe' mõtsa veeren vasta minnu saatman. Üt's jagu lät's iin, üt's jagu kül'gi müüdä ja üt's jagu ol'l takan. Mõni kat'stõiskümme tük'kü ol'l, ilmadu kari. Vahõl istõ maha. Soe' koa istõ', maa kaa istõ. Soe silmä' paisti'. Mul ol'l periss valgõ minnä. Ilmadu tük'k maad läbi mõtsa. Vahõl soe' saisti' tii pääle ette. Es lasõ' sammu edesi. Istõ maha. Midägi tetä'! Pan'ni piipu palama. Soe' kaa kai', ku ma tõmpsi piipu. Hirm ol'l, et hummugu valgõss ei saa' kiri Viitinnä. Tuu pid'i valgõs's sinnä viimä. Nuu' mõtsan mitu kõrt is'tõ. Ja tubagu kot'ti vällä võttõn, karmanist vällä võttõn, ol'li kir'a kaa vällä tõmmanu'. Mis nuu' tiit?! Mõt'li, et saat pessä'? Midägi ei olõ' tetä'. Lähe õnnõ. Sai valgõss Viit'innä k'üll. Soe' jäi kõik mõtsa viirde maha. Herr tul'l. Herr ol'l üllen. Lät'si manu. An'ni käele suut. Kübärä kaa pan'ni kaindla ala'. Ütli: herr, mul kattõ kiri är'. Maa ütle nisama suusõnaga. - Sinnu kutsuti pulmõ. Pessä' seokõrt es saa'"
Et ku soe' ol'li saatma tullu', sõss ol'l julgõ. Soe' ol'li vannu juudiit hoitnu', ajanu' kõrvalõ inemiste mant. Vanajuuda' sussõ pel'gäv.

ERA I 7, 14 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tuu um üt's lühükene jutt. Muu emä vend Hatapalu Henu ol'l tullu' ilda kõrtsist jaa saanu' -. Tal ol'l tulla läbi mõtsa. - Ja saanu' kes'k mõtsa. Ja sõss sääl kes'k mõtsa ollu' üt's laut katõt. Ja kõgõsugutsõ söögi' pääl ja joogi'. Ja laut ollu' täüs süüjit. Ja timä kaenu', kas tälle kah ruumi um. Es olõ ollu'. Ja tul'l kodu ja ik'k: "Vaest taiva lauda ka ei' võeta' tedä."

ERA I 7, 14/5 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Säälsaman Vana-Roosa vallan Mõtstaga külän Hatapalu talu nurmõ pääl um üt's suu. Sedä kutsutass Kusta suu. Ja sinnä' um hinnäst ülespoonu' üt's Kusta. Tuu'm ollu' Roosa mõisa viinavabrikun. Tüün ollu' talvõl ja suvõl Hatapalun poisin, sulasõn. Sügügsel lännü' vabrikulõ tüühhü. Ja vabrikun ütel mehel säl'g halutanu'. Ja määrnü' umma säl'gä piiritusõga. Ja Kusta tsüsanu' tulõ manu'. Mis ol'l är' palanu'. Kusta tullu õdakult kodu Hatapallu. Ollu' murõlik. Naanõ küsünü': "Mis sul viga um?" - Es olõ lausnu' sõnnagi. Jaa üüse lännü üt'sindä sinnä' suhu' (sic!). Sääl ollu' üt's suur kuus'. Ja poonu' hinne üless. Jaa hummugult löüt, et Kusta um puu otsan. Tuu ol'l se kõgõ suurõmp hädä ollu', et tõsõ vabrigu tüümehe' ülnü', et sinnu saadõtass nüt Tsiberille. Kusta parõmp poi hindä üless. Perän sedä um kuultu, et Kusta oigas sääl suun. Sääl suun um kuultu oigamist. Üt'ski es julgu' üüsi' säält müüdä minnä'.

ERA I 7, 17 (12) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Metsas on paluvõid ehk palulutik. See on sisaliku moodi, aga laiema kõhuga. Kui tema hammustab, sureb kohe inimene.

ERA II 10, 579/80 < Rõuge khk., Rõuge v. < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Erna Ariste < Jaan Leinus, 37 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Antsla vallas kolme talu piiri nurgal juhtunud lugu.
Suve õhtal läinud õitselised hobuseid sööma viima. Saanud hobused sööma panduks, siis hakatud mitmekesi aru pidama, kuhupoole nüüd minna, võetud pillid kätte ja hakanud piirikupatsi pääl mängima. Osalt seisnud piiripeenra peal, kui korraga kuuldus kellade helin ja hääl hõikab kaugelt: "Tii lähti!" Ei pandud sellest tähele ja heal hüüdis teist korda: "Tee lahti." Siis keegi vanem poisidest ütles, et "Seistage piiripeenra pealt ära, siin võib midagi paha juhtuda." Nõnda siis seistsime piiripeenra päält eemale ja korraga kanges kiiruses sõitsid kahe halli hobusega, uhke vanker taga, otse piiripeenart mööda mäest alla talu poole. Tagant vaadates nägime, et sõitis otse talu rehe alla sisse. Hakasime määst alla jooksma umbes 300 sammu maad talu õue pääle, vaatama, et kes see sõitja oli. Jõudsime talu õue, värjad olid kinni ja rehe uksed olid lahti. Reheall ei olnud kedagi näha. Läksime tuppa ja küsisime järele, kes on sinna sõitnud, kuid sääl ei teadnud sellest keegi midagi. Nii jäi kõigile teadmata, kes see sõitja oli ja kuhu ta võis kaduda. Jutustaja on seda ise näinud, on ise ka seal hobuste juures olnud.

ERA II 26, 409/11 (74) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Liisa Purgi pabereist (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Viire Villandi
Vanal ajal, kui inimesed rehetares elanud, siis tehtud ka keik töö säälsamas ära. Kord pannud üks talumini kangast nitsise, aga pole mitte sellega sugugi korda saanud. Ikka läinud see töö sassi. Häbi ja häda olnud noorel inimesel, kes mõidu kõik töö mõistnud ära teha. Viimaks, kui pool päeva jahitud, läinud noorik välja meelt jahutama, ise ohanud südame põhjast: "Oh jumal küll!" Sellepääle kuulnud ta häält, aga pole aru saanud, kust see hääl tulnud: "Mine ütle: Jaani joru tapab taari toru soo pääle ära." Noorik ehmatanud seda häält kuuldes. Läinud ruttu tarre ja kuulnud nitsete sees kahinat, mis hirmsaks mürinaks tõusnud. Tare parred saanud nagu tuulega lendu tõstetud ja alla soo pääle viidud. Siis alles saanud noorik aru, et tont nitsete sees olnud ja tema tööd ära eksitanud. Pärast saanud tööga varsi toime.

ERA II 26, 411/15 (75) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Henn Tinks, Jakob Visel (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanal aeal võtnud üks kuldninaga mees omale naese. Abielu läinud korda. Aga iga kord, kui mees naesega kirikule läinud, jäänud mees veel pääle tõiste kirikule. Kord vaatnud naene läbi võtmeaugu, mis ta sääl teeb. Ehmatades näinud naine, et mees surnud luid ja konte närib ja sööb. Sest vanal ajal olnud see viis surnuid kirikuse maha matta. Nõnda teinud mees mito korda, kuni viimaks märkanud, et naene väga nukraks jäänud ja asjast aru saanud. Sääl läinud mehel süda täis selle üle, et naene temale järele uurib. Öelnud naesele, et ta kodust ära lähab ja kui ta ema seniks käima peaks tulema, teda siis ausaste vastu võtab. Läinudki kodust minema.
Varsi selle pääle tulnud ka ema sinna. Perenaene võtnud teda ausaste vastu, nõnda kui mees käskinud. Nüüd küsinud vana ema, kuisviisi noorik ka tema poeaga rahul on, kas poeg on ka hea mees ja nõnda edasi. Noorik kiitnud väga meest, aga öelnud, et üks parandamata viga ta juures olevat, et iga kord kirikuse minnes surnuliha söövat. "Mis sul sellega tegemist, noorik, mis mehe saladus on?" vastanud vanamoor. "Kui ta sul muidu hea mees olnud, siis ei pidanud sina tema saladust ka minule mitte ilmutama." Sääl karanud vanamoor äkki püsti, lasknud nartsu läbi nõna. Olnudki tema oma kuldnõnaga mees, kes ennast emaks muutnud, ja söönud oma naese nahka, sellepärast et ta tema saladust oli ilmutanud. Õpetuseks keikidele naesterahvale, et mehe saladust ei pea välja lobisema.

ERA II 26, 419/22 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Kaks halli
Kord läinud üks mees mõtsa puid raiuma ja kuulnud sääl kaks naesterahvast salajuttu puhuvad. Need olnud kaks halli: "Kuhu meie nüüd lähame, inimesed on kõik enamiste hallitõbe läbi põdenud, peame vist küll jälle tõist korda kehelkonna otsast pääle hakkama." "On veel paar tükki," vastanud tõine. "See puuraiuja siin mõtsas ja härra mõisas. Mina lähan selle puulõikaja kodu ja tükkin ta kilepudru liuda, pudru naha ala ning siis sööb ta mind sissi, siis võin aasta otsa teda väristada." Tõine rääkinud: "Ma lähan härra lossi ja poen tema voodi sulist peapadja sissi. Tuleb ta õhtul voodi magama, kus on minul kerge asi talle kihasse ronida ja teda aasta otsa väristada ja raputada. Aga õde, pea meeles, et punkt aasta pärast siinsamas paigas jälle kokku saame ja räägime, kuis kummalgi käsi käinud." Selle pääle läinud kaks naesterahvast minema ja puulõikaja tulnud põõsa varjust välja, kus ta selgeste kõik kuulnud, mis räägiti. Õhtul läinud mees koju ning naene toonud kilepudru lauale. Mees palunud naese käest veikest kotti, tal olla seda hädaste tarvis, ning kui naene koti toonud, riisunud mees lusikaga pudrul naha pääld ära ja pannud kotti ning köitnud suu paelaga kinni ja teinud kolme sõlme üle veel kolm risti, et keegi kurat enamb kotist välja ei pääse. Siis alles seletanud ta naesele, mis loom tal kotis olla ning keelnud naist kellegile sellest sõnagi rääkida. Koti riputanud ta reheahju suu pääle poogupuu külgi ülesse, et ahjuleitse ja padate suits ja tuli heaste pääle käinud. Aga siiski ei ole kott aasta jooksul mitte ära põlenud ega maha kukkunud, aga iga päev värisenud ja rappunud kott ikka ühel aeal, mis kõik maja rahvas himmeks pannud.
Aga mõisahärra pidanud aasta otsa hallitõbe põdema, ega ole keegi tohter ega rohi midagi aidanud. Ta lõpnud ära selle hallihaiguse käes kui luu ja nahk ega võtnud keigist magusaist roogadest, mis talle iga päev ette kantud, mitte suurd midagi. Arvatud, et härra enamb elusse ei jää. Puulõikaja, kes nüüd terve mees oli, see ainult täädis, mil aeal härral tõbi lahkub, aga tohib siis taluinemene oma tarkusega siis mõisa seda ütlema minna. Siis oleks varsi arvatud, et ütleja saksa ära nõidunud, siis pidas puuraiduja ka selles asjas oma suu. Puuraiduja kes seda kõik selgeste täädis, mil päeval aasta täis sai, läinud sinnasama paika jälle kuulama, mis räägitakse. Varsi ilmunud ka tuttavad naesed, esimene lihav ja paks ja suured rinnad, tõine nägu luu ja nahk ära suitsunud palega. "Kulla õde," hakanud kõhn rääkima: "See oli vatt, mis ma see aasta sain, põrgus, kus meie elame, ei vai hirmsamat valu ka enamb olla. Mõtle ometi, õde, aasta otsa ahjuleitse ja padate tule kohal ülevel, umbse koti sees. Kurati talupoeg! Kes teda nii targaks ometi oli õpetanud, et kotile kolm sõlme ja kolm risti pääle tegi, et ma vaevalt veel kotti omal peal väristada jõudsin. Temale vandlasehingele ei jõudnud ma midagi paha teha, näe õde, kus mo ilu on kõik jäänud." Siis võttis ta oma riided eest lahti ja näitis tõisele oma suitsenud rinda mis peris mustaks oli põlenud. - "Või niisugune õnnetus juhtus sinule," ütles tõine. "Väga kahetsev! Aga minul oli elu ütlemata hea ja õnnelik. Mul oli söögid kõige paremad kui kunagi, sest kõik, mis härrale pakuti, sõin mina, niipaljo kui suutsin. Suhkrukoogid, rosinad, loomaliha ja puuvili olivad mul iga päev ees. Ka mitmesugused marjaviinad." Sellepääle võttis ta oma riided eest lahti ja näitis tõisele oma lihavaid rinde, mis rasvast lokendasivad. "Küll ma seda mõisnikut väristasin ja raputasin iga päev, ja küll temale rohtu jootsid, aga sel korral olin ma sääremarja sees, kus roht juure ei pääsnud, ehk kui sääl ei aidanud, läksin peaaluse padja sissi.
Siit peame, õde, nüüd ära minema lõuna poole, saksu on siin väha ja taluinemestega ei maksa hullamine, nad kuratid on kavalad." -
"Selsamal aastal kadus ka hallitõbi ega ole enamb hirmu, et ta tagasi tuleb," lõpetas jutukas puuraiduja.
Hallitõbe vastu pruukinud meie vanemad koiheina leemi piimaga, kus ka natuke tubakavett sissi pantud ja kui keegi rohi ei aitnud, see ikka aitnud. Aga mitte vähemb kui kortel korraga.

ERA II 26, 422/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
[Maa-arstide?] rohud häkilise haiguse vastu, mis hilja veel pruugiti:
Pantskriiv, rebasepäts, nisujuur, lendavkuld, meresüsi ja püssirohi. Igast asjast kaabitseti natukene puulusika täe viina pääle ja anti haigele sissi - oli see loom ehk inimene, siis pidi ta terveks saama. Harva tuli seda ette, kui veel tõist korda tarvis oli neid rohte sissi anda. Joba ainus kord tegi terveks. Kui haigus siiski veel ei lahkunud, siis lisati elukriivi ja silmakivi veel esimeste nimetud rohtude hulka. Ja ka soola, aga ikka puulusikatäie kõrtsiviinaga.
Seda rohtu, mis kaabitseti, võis igatühte /vene kõrva ?/ lusika täis olla. Lendavadkulda 14 lehte; püssirohi tõugati kirvesilma all peeneks kui pulver kunagi.
Oli kõht lahti, siis anti nõge soolaga ehk jälle savikivituhka ja sütt, mis igal aeal käepärast ka kõige kehvemal saada oli.
Paise- ja teelehed pruugiti paise arstimiseks ning maaliste vastu tarvitati ka kahtesugu maaliste heinu, mille keedetud leem maalised kohe ära kaotas.
Mädanema läinud paisete ja haavade rohitsemiseks pruugiti sinist pehmet "soe"savi. Seda hoiti pääl, kuni soojaks läks, siis pandi jälle uus. Kange sisikonna haiguse vastu võisoolvesi, püssirohi ja natuke koiheina leemi.
Kõrvahaiguste vastu kõrvakivi pääl hoida, mis pea igas talus vanal aeal leida oli. (Mullast leitud mesilaste kärje sugused kivid.) Külma ehk rinnahaiguse vastu kange saunalein ja higistamine, kuumaks tehtud õlu ja rummiviin.
Haavade puhastamiseks pruugiti ka soolaga kokku tembitud kuusevaiku ning kui haav värske, siis seda selget vaiku, mis kesk puu sees raiumise ehk hööveldamise aeal leida on. See parandanud kohe ega olnud muud rohtu enamb tarvis.
Ka pruugiti veel rinnagaiguse vastu sooja lüpsetud piima ja tõiseks lasti viin puulusika sees natuke põleta, siis lasti sinna mõni tilk kündlarasva sekka ja joodi ära. Ka pruugiti mett viinaga ehk sooja õllega rinnarohuks.
Kurguhaiguse vastu tarvitati mett, kus natuke silmakivi sekka kaabitseti; ka paise katkitegemiseks pruugiti seda.
Selja- ja ristluude valu vastu tarvitati kupupanejad ja verelaskjad, ning piha ja kõhu voolmeid moistsid vanad naesed litsuda ja vaeotada, ku[n]i haigus tagasi jäi. Aga kui see rohitsemine midagi ei aitnud, siis öeldi, et tal kooljahäda olevad, ta olnud koolja juurest seda saanud. Siis toodi liiva kalmust surnuaiast ja pruugiti mõnda narri tempu, ja kui siiski haige ära suri, siis trööstiti ennast sellega: tal oli see haigus surmaks loodud.
Oli vanal aeal kudagi võimalik viina saada, siis oli see ikka esimene rohi haigele sissi anda ning kui see ei aitnud, siis alles hakati uskuma, et haigus peris tõsine on. Aga oli neid haigeid paljogi, kes viinast abi said. Nende kohta voib ütelda, et neil muud haigust ei olnud kui viina haigus.

ERA II 26, 439/41 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rikas põrgus
Kord elanud üks rikas inimene, kellel mitu miljoni rubla raha ja suured varanduseaidad täis vilja ja riidid olnud, aga vaesele ta mitte ainust kopikat raha ega pala leiba pole andnud ega lasknud anda.
Kui ta surnud, viidud ta jalamaid kurjatest vaimutest põrgusse. Sääl ei ole sel aeal veel tuld olnud, vaid paljalt üks vaeva, nälja ja piinamise koht. Kes siin elus vaestele head teinud, neil olnud lauad ees toitu täis, aga tema laud igal söögikorral tühi, ei leivapala ega veetilka kuskilt saada. Ta nälg olnud kanda hirmus. Siis ta, mehekene, palunud, et teda veel kas üheks päevaks maa pääle tagasi lastaks vaestele head tegema, et siis ta tagasi tulles oma söögilaua kaetud leiaks. Ta palve kuuldud siis nende miljonite seast üksi, kes sääl igal päeval sedasama palved kordavad. Teda lastud maa pääle tagasi. Aga mees olnud samasugune kui enne, ei ole vaestele kopikatki andnud, aga hakkanud enesele kraamikoormaid valmis säädma, et kui käsk tuleb põrgu tagasi minna, siis kraamikoormatega ühes.
Saanud aeg täis, rakendatud koormatele hobused ette. Ühes arvata 300 koormad söögikraami, kus ka veiniaamid pole puudunud, läinud peremehega ühes teele põrgu poole. Küll sääl olnud siis küpsetatud leibu, saiapätsisid, kookisid, rosinaid ja mandlid, õunu, pirnisid, meloonid, arbuusid ja paljogi muud, mida ei jõua ära kirjutada. Kui see suur voor põrguväravate ette jõudnud, tõmmatud peremees kui tuuletiivul sissi ja raske rauduks tramsatanud selja taga kinni ja talajämedane poom, raudpoom langenud ette.
Sääl hakanud peremees karjoma: "Laske mo kraamikoormad ka sissi, sääl on kõik minu söögikraam, ega ma siin jälle nälga vai näha nagu esimisel korral."
Keegi pole kuulnud. Kui nüüd söögiaeg tulnud ja paljode lauad kaetud olnud, olnud tema laua pääl ka päts leiba.
"Mis mul saab sellest?" nurisenud ta.
"Ära nurise," käratanud põrgu ülevaatja, "sulle, kelmile, ei oleks sedagi tarvis, aga ta on kogemata koorma päält maha libisenud ja üks vaene teekäija on teda leidnud. Tema õnnistamise pärast on see leib sulle saanud."
Selle kelmi pärast ei lasta ainust hinge sestsamast päevast saadik enamb põrgust seie ilma tagasi, et inimesed kergeste tulevad, häda unustavad ja lubatud sõna ei pea.

ERA II 26, 448 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Hundid
Meie esivanemad viinud kiskjate[le] loomade[le] huntidel ohvriks lihatükkisid tähtsate tammede ja kõrgete kuusede alla nende sõnadega: "Ma annan sulle omast käest, ära sina võta omast väest." Ja mõtsaloomad olnud nii targad, et nemad siis ohvritooja loomad järele jätnud puudumata.
Meie oma sugule, kes mitte kiskjaloomade sugu ei ole, oleks narrus ohvrid kodus anda ning mõtsa kanda, nõnda kui rahva seas sagedaste kuulda, et mõned olevad seda teinud. Mõistlikud ja targad ei pea mitte hukka läinud inetumate koerakoonlaste järel käima, vaid igal nurjaläinud loomal tuleks ausa inimeste käest ausad elukombed õppida. Meie ärksamad rahva poead peaksivad missunäärid igasse kehelkonda välja saatma, kes langenud vendi ja õdesid õige teel juhataksivad. Ja need missoneerid peaksivad noored kõrgema haridusega Eesti mehed olema. Seda tuleks kirikuõpetajatele ette panna, et nad missonääridele kandslite pääl kuluraha korjamise pärast häält tõstaks.

ERA II 26, 450/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Oli ennemuiste kangeste ära keelatud suil talu ehk mõisa piiripeendra pääle magama heita ja kes sellest keelust ei hoolinud, sai äkilise rabanduse ehk mõne muu halva parandamata haiguse eluks aeaks külgi ehk suri ka äkitselt sinnasama paika ära.
Kord on üks tüdruk rükkilõikuse aeal asja proovinud, kas rahva hoiatus tõsi vai vale on. Ta heitnud pääle söögi lõunaunele, aga pole silmad veel kinni läinudki, kui tüdruk kanged seestvalu kisendama hakanud. Jäänudki eluks aeaks haigus külgi.
"Miks sa heitsid, rumal, piiripendra pääle magama?" manitsenud tõised.
Mikspärast piiri kardetud? Rahva usk olnud, et piiri pärast võib olla mitme põlve tagant vannutud ja kurja hüütud ehk võibolla ka tapetud mõni peris vaga hing piiritüli juures ära ja eks see hing ei kisendanud kättemaksmist ega nõudnud ohvrid. Ja kui inimene nüüd ise nii meeletu oli ja otsa otsis piiri pääle maha heites, siis polnud sugugi ime, kui veel haigusega pääsis. Tema lapsedki olivad arutihti mitu põlve vigased kas käsist ehk jalust. Niisuguse meelega eksimise vastu ei avitanud ka ühegi arsti abi ega rohi, ei hõbeda (see on valge) kaabitsemine, mis egal muul kohal küll aitis, kui inimene kurja koha pääle oli juhtunud pesema ehk magama heitma.
Olen vissiste nimitanud, et kurjad kohad need olivad, kus kuri ingel, vaim kummuli kukkus maa sissi, kust ta enamb välja ei saanud. See sündis sel korral, kui taevas sõda peetud ja neid säält maha pillutud. Kes üheksa sülda alla maa kukkunud ja kummuli, see sääl praegugi veel. Aga hoia, et sinna kohta magama ei heida. Siis juhtus kogemata ja inimine sai häda külgi.

ERA II 26, 453/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Soolätte allik
Kes seda ei peaks täädma, et Soolätte allikas rahakatal varjul seisab. Mitmele mehele on teda unes juhatud ja mitmed on raha järel käinud, aga kätte pole tänini teda keegi säält saanud. Ikka on midagi vastu tulnud ja raha toojad hirmutanud ehk muu asja pääle mõtlema pannud, mida sugugi tiha ei tohi.
Mitte Soolätte allikast kaugel elanud keegi vaene saunamees, kes väga kehv olnud. Ta mõtelnud mitu korda: "Eks või minule keegi seda Soolätte allika raha juhatata, ma ei kardaks vaimu ega ka kuratid ennast ja tooksin raha ära."
"Mis sa, tühi, suurustad," öelnud saunanaene, kes oma mehe julgust küllad täädnud, et tema kõige julgemb mees pole. Jaan olnud saunamehe nimi ja Tondi-Jaaniks teda hüütudki, et alati rahakatla leidmisest ja tontidest juttu aeanud.
"Peaks mulle täna öösel see õnn juhtuma, et keegi mulle juhataks, siis näeksid oma silmaga, naene, et ma tühja käega allikalt tagasi ei tuleks."
Selsamal öösel, kui Jaan õhtu asjast rääkinud ja magama uinunud, kuulis ta selgeste häält, kes rääkis ning ukse pihta koputas: "Jaan, tõuse üles, istu sikkale selga ning tule Soolätte allikale raha järele. Sina ei pea mitte hirmu tundma ega kõik tee muu pääle mõtlema kui raha pääle. Sääl allikas seisab katlatäis kulda härjaikete all. Jõuad sa sinna, tõuseb raha üles, aga hoia ennast tõisiti tegemast ning mõtlemast, siis muidugi jääd ilma."
Need sõnad veel Jaani kõrvus selgeste, kui uni silmist lahkunud. Ta tõusis sängist ülesse, pani rutuga jalad kinni ja astus välja õue. Aga kust sikka saada? Jaan täädis, et peremehel tubli sikk oli. Teda oma lubaga võtta ning ratsutada oli südametunistuse vastu, aga nõndasama karedetav oli ka peremehe juure sikka paluma minna, sest aeg oli kasin ning kallis. Päälegi võis kesköötund ligi jõuda. Kella sel aeal veel polnud. Sääl ei aitnud muu nõu, kui ise oma lubaga sikk võtta ja ratsutada.
Kui Jaan üle poole tee sõitnud oli ja mäest alla allikale sõitis, tuli sellesama talu poiss Jüri talle vastu. Jaan kartis sikka pärast, teretas Jürid ning raha pääle mõte oli selleks korraks kadunud. Ta sõitnud küll sellegipärast allikale ja haaranud härjaikkest kinni, kelle külgi rahakatal ahelõaga olnud kinnitud, tõmbanud kõigest jõust, aga ahelõõg katkenud ja katal vaeunud kõlinal kõige rahaga sügavusesse, kus ta tänapäevani veel puhkab. Ahelõa tükk käes ja sikk käekõrval sammunud Jaan kurva meelega koju poole. Seda ahelõa tükki, mis peris vask olnud, on ta paljodele näidanud ja poisi pääle kaua aega vihastanud, et temale õnneteel vastu juhtus, ehk küll poiss oma hinge õnnistuse juures tõendanud, et ta jalga sel ööl kodust pole välja tõstnud. Kes teab, ehk muutis rahahoidja tont iseennast poiss Jüriks.

ERA II 26, 457/8 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puugid põlevad
Mees läinud Riiga puuki ostma. Ostnud ühe söe. Teed mööda koju tulles hakanud kartma, et hinge ära müünud. Visanud söe ühe puu ala maha ja sõitnud koju. Mõne aasta pärast lähab jälle asjatalituse pärast Riiga ja lähab sinna kohta vaatama, kus söe oli maha viskanud. Suur rahaunik sääl maas ja veike poisikene juures. Poisekene ütleb: "Võta mind ühes ehk ära võta, sinu teenistuses ma ikka ole."
Mees võtab raha ja poisekese ligi ja sõidab koju. Nüüd on mees rikas ega puudu ühtegi. Mõne aasta pärast jälle hakkab mõtlema, kuisviisi puugist lahti saaksin. Sulane kuuleb ja teab ka peremehe muret, sest varandust on juba üleliiga kokku veetud, et enamb kuhugi ei mahu. Ka ei ole enamb puuk üksi, ta on tõise omale abiks võtnud, nüüd on kaks sööta ja kaks katta. Kõik paremad palakesed lähavad nende nahka.
Kui puugid on välja läinud ja perenaene pudrukausi tare otsa pääle valmis pannud, lähab sulane ja sööb pudrukausi tühjaks ja paneb vana kulda asemele. Puugid tulvad koju ja hakkavad sööma. Esimene ütleb "pupp," tõine "häkk," kuna viimasel õigus jääb. Siis peavad nõu peremehele kätte maksa ja tare põlema panna. Ise lähavad aia ääre rattarummu sissi, mida sulane kõik varjupaigast kuuleb ja näeb.
Kui elumaja leekides on ja kõik pererahvas kahjatsevad ja karjuvad, läheb sulane aia ääre, teeb pihlakast punnid molemile poole rattarummule otsaette ning virutab rummu tulesse. Nüüd ehmatab peremees väga, kui sea vingumist kuuleb, ning ka seda näeb, et rattarumm tantsib ja kargab leekides üles ja alla. Ta saab sulase pääle väga kurjaks ja hüüab vihaga: "Mis sina, pagan, oled teinud?"
"Mis ma olen teinud? Ainult sinule head," vastab sulane. "Sina jo ise tahtsid neist meistest ammugi lahti saada. Nüüd oled mõlemist korraga lahti saanud ja raha on sinul küllad, et uue maja võid üles ehitada."
Peremees sai nüüd aru, et sulasel täitsa õigus oli, ja palus andeks. Uus maja sai mõne nädalaga valmis, sest et palkisid sel aeal igast kohast saada oli, ning peremees pidas sulasest suurt lugu kuni surmani, et tema tarkuse läbi hing kurati küünde vahelt sai välja kistud ning see kolm tilka verd, mis Riias kaupmehe juures puugi ostmise juures ohverdud, ei tulnud enamb hinge hukatuseks, et selle taganõudjad mõlemad tuleleekides surma saanud.
Pidid vististe hästi julged mehed olema, kes puuki läksid ostma, sest ega need, kes hingeõndsust igatsesid, ei julgenud puugi pärast Riia-reisi ette võtta.

ERA II 26, 459 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1902) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Lendaja muna
Vanal aeal olnud üks peremees naabritalu perenaesega sagedas riius ja tülis, küll loomade, küll laste pärast. Targad ja nõiad olnud nad mõlemad, niisama ka nõidumises ühesugused kanged.
Kord läinud peremees mõtsa oma põllule ratsahobusaga. Sääl tulnud tõistre poolt kanamuna kui püssikuul mehe kõrva äärest mööda ja sadanud maha aia ala nõgesapõõsasse. Nüüd mõistis mees muidugi, et tõistre perenaene kui vihamees lendaja laskja oli. Ta karganud hobuse seljast maha, võtnud muna lõksi vahele (palja käega ei ole keegi võinud niisugust asja katsuda), viinud koju, pannud vana rattarummu sissi, pihlakased punnid kõvaste ette. Siis olnud selle pääle tõise talu ema kolm päeva kõhust kinni ning kisendanud tulist surmavalu. Kui selle talu inimesed ja kõik kordapidi käinud tõise talu peremeest palumas, et ta sinna tuleks ehk midagi kosti haigele saadaks, halastanud ta veel õhtu hilja tema pääle ja päästnud ta seeläbi surmast, et rattarummu eest pihlaka, püha puu pulga ära võtnud. Kohe sellepääle hakanud perenaene, kes suremisel olnud. jälle elama ja saanud pea terveks. Aga naabrimeest ei puutunud ta enamb, vaid kartis teda väga, et ta kangemb nõid oli kui tema.

ERA II 26, 460 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Luupainaja
Peremehe hobusad olnud iga ööse märjad ja hirnunud tasakeste. Et sellega õiged lugu polnud, täädsivad ka kõik pererahvas ning hädale pidi abi otsitama ja targa käest nõu küsima. Tark ütles: "Armas peremees, luupainajad saad ise oma silmaga näha, kes so hobuste seljas öösel ratsutab. Tee kolm neljapäeva õhtud piitsa ja mine siis oma hobuste juure valvama. Enne kasta piits vedela savi sissi ja tõmba kura jala kontsa alt kolm korda läbi. Siis, kui näed, et so hobustest mõni öösel hirnub, anna kolm tulist jutti, siis saad selsamal homikul näha, kes ratsutaja olnud."
Nõnda ka peremees siis teinud ja kolm jutti üle hobuse selja lasknud. Tõistre taluperenaene tuleb vara enne valged kuulama, kas mehed voori pääle ära läinud, lumivalge kasukas seljas ja kolm savi sessi kastetud piitsajutti üle piha. Nüüd näinud peremees oma silmaga, kuhu ta öösel piitsaga oli virutanud, et seesama ta hobuste painaja oligi.
"Mis sa, kurivaim, öösel mo hobusid käid painamas," öelnud peremees vihaga ja sellestsamast päevast ei tulnud ta enamb hobusid piinama. Kes targa õpetuse järele tegi, sai abi, aga pidi kurjategijale suu sissi ära ütlema.

ERA II 26, 461 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Tulihänd
Kord läinud mees Riiga tulihända ostma. Linna ligidal tulnud must mees vastu, raha kaks vakka kotiga seljas. Must mees ütelnud: "Lase keskmisest sõrmest kolm tilka verd, siis annan raha sulle ega ole sul tarvis enamb linna tulihanda ostma minna, raha ei saa sul eluilmaski puuduma." Must mees kirjotanud siis verega mehe nime oma raamatusse ja käsknud sellele, kes kodus keige eesmalt vastu tuleb, kolm korda öelda: "Kurat so võtku, kurat so võtku, kurat so võtku!" Koju jõudes põlenud tuli reheahjus ja mees hüüdnud need sõnad kolm korda põlevasse ahju. Siis olnud suur plahvatus ja kõik tunglad ahjust väljas. Vend juhtunud ka sinna ning küsinud: "Mis kuradi pauk see nüüd oli? Kas tulihända said?"
"Vaata ise, kus mul rahakott on. Mis tulihända siis veel tarvis." Vaatnud molemad vennad koti sissi, raha kadunud ja ainult kustunud söed kotis. Nonda läinud Riias-käik ja rahatoomine nurja. Kurat ei saanud enamb mehe hinge surres perida.

ERA II 26, 462/3 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Piimapuuk
Ühel perenaesel olnud piimapuuk. See kandnud perenaesele ligidalt ja kaugelt piima kokku, nõnda et koor piima pääl väga paks olnud ja paljo võid saanud müia.
Inimene lähab ahnusega kitsiks, nõnda ka see perenaene ei tihkanud perele süüa anda. Kõik paremad söögid kannab aita puugile.
Sulane täädnud seda ammugi ja leidnud hea nõu. Saanud kord aidavõtme kätte. Läinud ja võtnud puugi eest kausist liha ära ning pannud hea lahmaka oma rooja asemele. Ise jäänud vaguviisi kuulama, mis puuk sellepääle ütleb, kui ta sööma tuleb.
Ei läinud kaua aga ja puuk jookseb kassiaugust sissi. Kohe kausi kallale. "Mis see on? Ta peris haiseb, ta haiseb, selle söögiga ma enamb teenida ei või. Lähan minema ja jätan selle pere seiesama paika."
Puuk läinud minema ja sulane tulnud ka aidast välja. Kui perenaene seda tääda saanud, et sulane teda puugist lahti pästnud, olnud temal sulase pääle hea meel. Andnud temale tubliste süia ja pidanud surmani oma juures. Sulase läbi saanud perenaese kaup kuratiga rikutud ja hing saadanast surres priiks.

ERA II 26, 463/5 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Piimapuuk
Ühel peremehel olnud piimapuuk - punane vasikas. See maganud aitas terasalve pääl. Mõnigi sulane ja tüdruk oli teda sääl näinud ja juttu laiali lautanud, et sellel peremehel piimapuuk tõeste olemas on. Et küll peremees mitu kaalu võid aastas müüa saanud, olnud piim väga vesine ega kõlbanud perele söögiks. Küll nurisenud pere iga aasta peremehe ja perenaese pääle. Ühed läinud ja tõised nurisejad tulnud asemele, et viimaks pole enamb naljalt sulasid ega tüdrukut tahtnud saada.
Aga selle paha asjale tulnud viimaks iseenesest lõpp. Kord viinud mees jälle kaalu võid püttedega Riiga ning kaupmees, kellele ta alati müünud, saanud haisu nõnasse, et mehel vaest puugivõi olla. Võtnud siis halja terasist väidse ja tõmbanud võist risti juti läbi. Kohe veri taga ja väits paksu verega, mida igal puugivõil tundemärgiks peab olema. Pantud siis peremees kaheks nädalaks Riiga kinni ning 100 rubla trahvi maksma.
Kui peremees koju tulnud, olnud vasikas salvest kadunud ja kõik kari lõppis järk-järgult otsa.
Mõne aasta pärast kuulnud mees öösel aitas käies vasika ammumist. Peremees kohkus ja ütles: "Kus sa oled, tule ja teeni mind jälle."
Nüüd kostis hääl nago aida põhja alt: "Ei ma teeni sind ilmaski enamb, et ise juures olid ja lasksid mind noaga lõigata." Sellest mõistis siis peremees, et puuk kaupmehe kavaluse pärast ära sai võrgitud.
Eks see ülemal kirjotud jutukene väga vanal hallil aeal võib luuletatud olla, näita nägu sõrmega praeguste koorelahutajate pääle, kes ka ühtlasi pere lahutajad on. Kuidas võisivad meie esivanemad seda lugu prohveti viisil ette aimata?

ERA II 26, 465/6 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puugi särk
Kui puugile särki tarvis oli, siis käidi selle jaoks kallil aeal naabri lautades lambid pügamas. See sündis kolm korda aastas jõulu-, vastse aasta ning kolmekuninga öösel. Üks perenaene, kes seda asja väga pahaks pannud, et tema lambaid pöetakse, saatnud jõuluööse oma 16-aastase poea lauta vahti pääle, et kui tulevad, siis kinni võtta. Poiss võtnud pistuli ligi ja läinud lauta. Varsi tulnud kaks meest lauta ja hakanud lambid pügama. Natukese aea pärast tekkinud kolmas must mees juure, ilma et ta uksest oleks sissi tulnud. Seda nähes taganenud poiss hästi nurka, sest ta pidanud kolmandat kurjaks vaimuks. Joba olnud lambad kõik läbi pöetud ja kaks meest sammunud ukse poole. Sääl hüüdnud kolmas jämeda passihäälega: "Kus te lähate? Suur päri alles pügamata." Tõesed seda kuuldes otsinud poisi laudanurgast ülesse ning püganud ka teda kolmelt kohald. Pärast andnud must mees poisile kamulatäie kulda ega käsknud ühelgi välja lobiseda. Poiss ei ole oma suud ometa pidanud, vaid ta jutustanud seda töistele. Selle pääle jäänud poiss raskeste haigeks ja viimne karv tema noore pea päält langenud maha. Kas ta elama jäi või ära suri, ei ole tääda. Aga seda näinud iga inimene, et antud kuld poisi taskus puulehtedeks muutnud.

ERA II 26, 466/7 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Tark sepp
Kord elanud tark sepp, kes puuki mõistnud ära hävitada. Seda teinud ta mitu korda omas elus ja kord hulga sepliste nähes.
Pisuhänd tulnud kui tuletust üle küla ja tahtnud sepakojast mööda minna, kui sepp parasjagu hobusale rauda ala löönud. Sepp puuki vai tulihända nähes tõmbanud hame rinna eest lahti ja ise ütel: "Nõnda kärisegu so kott lõhki. Kus sa siis olid, kui Kristus sündi?" Alles kui sepp saanud need sõnad ütelda, sadanud puuk maha ja läinud lõhki.

ERA II 26, 467/70 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Seletuseks:
Et pisuhänd, tulihänd, puuk ja kratt üks on, sääl pole midagi kahtlust. Nägu kurjal vaimul ehk kuratil mitu nime on ja teda igas vallas isemoodo hüütakse. Siin Võrumaal hüütakse teda pääle kurati enamiste vanapoisiks. Tonti ega vanapaganad siin paljo ei kuule. Villandi pool kutsutakse jälle elatand poissi vanapoisiks ning Villandi poolt inimene paneb väga imeks, kui Võru naene ütleb: "Ei tia, kus see minu vanapoiss läks?" See tähendab Villandi poolt inimesel nõnda: "Kus see minu kurat läks?"
Seesama üks kurat oma sellidega on see, kes ka krati, puugi, pisuhänna ehk tulihänna või vedaja näol ennast ilmutab, keda küll kuntsligult vana luuakontsudest, vihtadest ning looma pealuust valmistati kolmel neljabe õhtal. Sellest sai siis kui kondraht. Tegija ehk ostja oma verega sai alla kirjutud. Üks alam kurat, kurat ehk kurivaim tükkinud ise tehtud kuju sissi ning hakkanud siis käima ning vara kokku vedama, et selle läbi inimesi vaimu omale saada.
Nõnda on, ma tean, nende vanakeste usk, kus mina olen sündinud ja kasvanud ja nõndasama usuvad ja arvavad ka vanemad inimesed siin Võrumaal. Rahvas räägib, et kurat ehk vanapagan võib ennast igaks asjaks muuta, kuid üksi peenikeseks nõelaks ei saavat muuta. Ja kord olla keegi ka sedagi ära näinud, et kurat ennast peenikeseks nõelaks muutnud, kuna ta esmalt kass olnud, aga nõelal polnud silma taga. Kui siis nõela näed maas, kellel silma taga pole, siis ei või ära arvata, kas ta on peris nõel ehk on kurat ennast nõelaks muutnud. Niisugune asi jäta maha ja ära puudu oma sõrmega temasse. See võib haigust sünnitada. Tõise jutu järele, silmata nõela peab üles võtma ja seinalõhke pistma, sinna ta jääb ega saa säält ilmaski enamb välja.
Kopikat ehk vassi, mis maanteel ehk kõrvalises paikas maas oli, ei kästud mitte üles võtta ega temasse puududa, et selle läbi tõise inimese kauaaegsed rasket haigust enese pääle ei tõmba. Kes ühest halvast haigusest tahtis lahti saada, seda õpetas tark raha maha viskama, et raha leidja haiguse omale pidi perandama.
Nõnda usuti ja nõnda tehti veel 60 aasta eest mitmel pool, aga kas haigus raha mahaviskamise läbi kadus, seda ma ei tea. Öeldi ka, et kurat võida ennast rahaks muuta ja selle inimese võrgitajaks saada, kes raha ülesse võtab ja teda tasku pistab.
Nõndasama arvas rahvas ka kodukäijast. Kui halv kuri inimene suri, siis paistetas ta ihu pääle surma ülesse. Mikspärast? Kurat ehk vanapagan tükkis inimese kiha sissi ning muutis ta pale hirmsaks. Sellepärast ei jõud hobused teda matmisepaigale vedada ning sellepärast ei seisnud tema ka hauas paigal. Tondil oli temaga luba teha, mis ise tahtis. Üksi hõbemõõgaga ja hõbekuuliga võis üks tark kaval inimene teda surnuks lasta.
Et ma selles pimeduseusus ise kasvatud olen ja paljo hirmu lapsepõlves surnu juures valvates olen tundnud, siis võin mina seda rahva usku tõeks tunnistada, kuna õpetud mehed ainult kuulmise järele puukidest, pisuhändadest, vedajaist, tulihännast, kratist ja kodukäijatest kirjotavad ja neid mitmese klassi jaotavad, mis peris asjata vaev näitab olevad.
Tee päält äraeksitajad vaimud, mõtshaljad, näkid, majavaimud - need polnud mitte kurjad vaimud ehk kuratid, nendega sai iga inimene valmis, kellel vähagi tarkust kolu sees oli. Need võisid inimest küll meelitada, petta, aga peris hukka saata, sest pole paljo kuulda.
Näituseks kui näkineio mõne nooremehe vette meelitas, siis oli temal mere ehk järve põhjas paradiisi kuldne põli ja igavene õitsev noorus, nägu muistsed jutud tunnistavad.
Majavaimud ei olnud mitte kurjad vaimud, ehk nad küll mõnes majas kolinad sünnitanud ja öösel und silmist peletanud, aga kedagi pole nad ära tapnud. Arvati see majaase olla halv, halvale paika ehitatud, kas mõne enneaegse surma saanud inimese asemele voi muud seda ehk tõist halva asja, selle krundi pääl juhtunud. Majavaimu olnud ka targa läbi võimalik rahule sundida, aga mõnes kohas pole tark ka midagi aitnud. Siis läinud elanikud tõise paika elama ja maja jäeti tühjaks.

ERA II 26, 470/1 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kord ehitanud peremees uue maja, olnud alles katus pooleli ja õlekood roovigute pääl. Sinna läinud peremees öösel magama, et keegi külamees õlgi ei tuleks vargile. Aga ei läinud veel silmad kinni, kui õlekubu mehele selga virutud ja mees süllates ära tõiste juure pidi tulema. See maja tehtud küll sellegipärast valmis ja inimesed asunud sissi elama, aga elu pole kudagi sääl edasi läinud. Pererahval surnud lapsed ära ja luupainaja käinud sagedaste hobusid vaevamas. Ka haigused ning vigad inimestel ja loomadel sagedas mis endses paigas mitte ei olnud. Kaks korda tahtnud ta põlema minna, veel suure hädavaevaga jõutud ära kustutada.
"Maja halva koha pääle ehitatud," rääkis peremees ise mulle. "Oleks ma sülda kümme teda eemale ehitanud. Kes nüüd teda enamb ümber ehitab."
Meie esivanemad olivad vaest häid ja paha vaimusid ristiusu seietulemise aeast tundma õppinud. Kas nood ka enne seda vaimusid kartsid, jäägu uurijate selgitada, aga seda peame küll imeks panema, et puuki ehk pisuhanda Riiast osta sai. Kas pole usutoojad meie rahvale Riias usku õpetanud ehk neid kolm korda vee sissi kastnud, et vandega ristitud inimene oma hinge jumalale ära lubas. Riiast koju tulles jättis ta kui uus inimene kõik joomist ja trallimist maha, säädis oma majapidamist paremine sissi ning sai aegamööda rikkaks. Säält vaest tuligi siis arvamine, et mehel puuk on ja see temale rikkust kokku veab, nago seda veel meiegi aeal mõnest rikkast talupoeast arvatakse, et tal puuk olla.
Ka on se meil tääda, et paljod esivanemad ristiusu seietulemise aeal usust ära taganesid. Siis vais katuliku papidel ka see vigur olla, mehe sõrmest mõni tilk verd välja lasta ja sellega nimi raamatule kirjotada, et inimene seda alati pidi meeles pidama.
Kui teda nüüd isi võis teha kolm neljapäeva õhtud, mis siis Riiga päält paarisa'a versta ostma minna, sest kui varatoojad ilma rahata saan, mis siis tarvis oli linnaisandatele hinda maksta. Aga kõik see on umbarvamine, millel mingisugust põhja all pole. Ehk saavad muistsed jutud ja laulud asja viimaks seletama.

ERA II 26, 45 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Äio - peenemb kuradi nimi vällä üldü.

ERA II 26, 45 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Virp lätt sis, kui langa luvvas. Üts haru jää üles - virp lätt sisse.

ERA II 26, 45 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
"Ma näi nägemist, nagu silmist ol'l."

ERA II 26, 45 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vaaroni kala - puul inimest, puul kala.

ERA II 26, 45 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puusligu omma vineläisil pühäse.

ERA II 26, 47 (19) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vilges om viirastus.

ERA II 26, 49 (23) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rõugen om Klaasnovi matus. Säält tuli paistunu Haanja poole. Üts joodik lännü kaema, et mes, kurat, siin om. "Mi nilu nende nahku, kiä indid surnukassahe om üles võtnu."

ERA II 26, 55 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Naine ol'l mehega tülün ollu. Naine ol'l miist vannu. Sis naanu luupainaja pääle käümä. Ollu säände nagu kesväkäkk, kui kott raske.

ERA II 26, 55 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Hallisõitmisel ollev vetteminek kõge parõmb.

ERA II 26, 55 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vainlane = kurat.

ERA II 26, 55 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puugi - nuu omma nõia tiindre.

ERA II 26, 57 (12) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Mille Haanin pal'lo rahvast? Vanajuudas või vanapakan tahtnu rahvast üle ilma lak'ka viiä. Saksast ja kost ta toonu. Aga es ole jõudnu Munamäest üle vedädä, visanu sääl lak'ka.

ERA II 26, 69 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Paaburisa t. - Herbert Tampere < August Tellis (1930) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Katla aias kuumas, pandas vesi kiimä, kust lastas sisse, valge lina üle pää, sis sellega parandadas rabandust. Süämekurjus ja ossendus - sis om rabat.

ERA II 26, 71 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Paaburisa t. - Herbert Tampere < August Tellis (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
60 a. tagasi ollu muhutõbi. Haanin kuulu 15-20 inimest päeväs. Kui muhk lahki lännü, sis koolu.

ERA II 26, 73 (24) < Rõuge khk., Viitina v., Paaburisa t. - Herbert Tampere < August Tellis (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kui uni ei tule, sis tondi' kiusase taga.

ERA II 26, 77 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Ask om puru vai praht, mis kokko pühitäs.

ERA II 26, 81 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Nigu hopõn üüse hirn, kui tuulevihaga saa lüvvä, sis luupainja lätt är.

ERA II 26, 81 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Hal'ltõbi - kui täl saie himo täüs, sis läts esiki är.

ERA II 26, 81 (11) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Inemise, kui tad nõidust usuti - jah, et läts soendis. Tõine, kel viha olli tõise pääle, temä sõnade siih ol'l sääne võim. Nigu mõtssoeki. Noidega seltsih elli.

ERA II 26, 81 (12) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanast üldi jah, et tuul ja tuul ol'l puuk, kiä tälle varandust tuu.

ERA II 26, 87 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Pressi k. - Herbert Tampere < Eduard Rikas, 35 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Viruskundra om keressen, tulitse hamba suuh.

ERA II 26, 95 (5) < Rõuge khk., Rogosi v., Rogosi as. - Herbert Tampere < Minna Saar, 50 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Väidse löüdmine om halv.

ERA II 26, 109 (4) < Rõuge khk., Vana-Laitsna v., Sormuli k. - Herbert Tampere < Jaan Raibakas 60 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Talu rehen aho pääl, kos must ja pümme, sääl eläs virustsikas. Kurju latsi hirmutas.

ERA II 26, 207/9 (5) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kalõvapoig ollev kaljurahna küllen kinni. Suur kodask käib nokaga sedä mäge hõõrman, sis viimäte päses vallale. Vanarahvas nii kõneli.

ERA II 26, 27 (2) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Sant tulõ, võtt är, kui ikõt!"

ERA II 26, 27 (5) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kel luupainja käünü ehk kui elläi like olli, inisi, sis lüüdi pihlapuu kepiga, ütesä risti olli pääl, sis sii viha katte är.

ERA II 26, 27 (6) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Püssiruuhje anti eläjäle äkilitse hädä vasta, kui läbi ol'l lüüd. Ollev nigu nõgõl, tuu läbilööjä, käivä läbi looma. Kui lätt tä läbi süäme, sis omgi valmis. Inemine satas kah maaha ja ...

ERA II 26, 29 (9) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Muuga om siih Petseri kluustreh, nuu omma pühä. Alasi pallese ja orjase jumalat.

ERA II 26, 29 (12) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Rahva kuul vai.. kui rahvast kuuli pal'lu är. Sii oll sii vahtsene haigus sõa aigu. Sis ülti, et kaasi lasti, et rahvast piäs iks rohkõmb är kuulma. Katsk tähendäs kah todasama. Katsk om häda ja viletsuse ao.

ERA II 26, 31 (17) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Üts miis ol'l Riiga lännu. Sis ollu nagu must üdsi maah. Kui tagasi tullu, sis ollu raha unik. Kiä kraami vidä, too om puuk. Lääb kange tolmuga nagu tuulispää. Puuke iks tettu. Nimetesõrmest iks ollu lastu verd pääle ja nelläbä õdagu iks tettu.

ERA II 26, 41 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanajuudas vii är' järve, kui latse' vannuse.

ERA II 26, 41 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Elläi um like, sis üldäs, et täl um luupainja. Olõ õs inemesel säänest hätä, tuu lei loomile. Aholuud võtta ja tollõga lüvvä, sis katte är'.

ERA II 26, 41 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Hallihaigus, tuu vaimlane, käü üte ao pääle, värist ja tõrgut inne nigu hamba suuh värisi. Määndse tunni aigu vai rohkõmb kah, sis jäi rahu.

ERA II 26, 41 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puuk ollõv tulnu taiva-alost piti, aanu tuld suust vällä, vedänu varandust.

ERA II 56, 129 (9) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Latsi hirmutedi, et 1) sant tulõ kiriva kotiga, 2) karu tulõ, märistäs, 3) vanahunt tulõ lepistüst.

ERA II 56, 136 (36) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Seo ilma aigu kutsutas härjapõlvemehe', ennembä olliva' pininuti' - väikese' mehe'.

ERA II 56, 136 (37) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Perenaisõl olnu' kats musta lindu. Tatrigu putru viidu tarõ pääle söögis. Sulanõ söönu' pudru är' ja sitnu' asõmõlõ. Tulõva' kodo, sulanõ kullõma. Tõnõ: "Tsits!" Tõnõ: "Pupp!" Lubava maja palama panna', esi rattarummu. Sulanõ pedäjätse nuia ette ja rummu tullõ. Küll karõlnu' tulõh.

ERA II 56, 136 (39) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Mõnõl ollu' rahapuuk, mõnõl villäpuuk. Nagu kiäki omalõ tahtunu'. Nelläbä õdagu tettu ristii pääl. Antu nimetissõrmõst verd.

ERA II 56, 137 (40) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Karjapoiss tüknu' kallu püidmä jõõ viirde. Vanamiis valgõ kaskaga jõõ veeren makas. Poiss aab üles, et müristämise vihm tulõ. Vanamiis tennäb ja kargab vette. Ütleb, et kui kroonu pääle läät, sis tuleda' minnu miilde. Poisil kroonu pääl väega halv. Saanu' alati pessä'. Mõtelnu' vanamehe pääle. Tullu' vanatont, pandnu' õlõkuu ette, sedä sis pessetu kui tsinganu'. Perästki ollu kah alati poisilõ abis ja toes.

ERA II 121, 503 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Tõestisündinud lood umbes 115-120 a. tagasi. Võru murrakus.
115 aastat tagsi olli halli vai sändse halva vaimu. Mul vanaimäl oll poig muldhirre pääl asja tegemah. Tiidpiteh tull pikä särgiga hall vanamiis ja läts latsi mano, nink küsse latsi käest: "Latsõkõsõ, mi tii' siin tiide'?" Imä oll tarõh ja kaie, kes tuu sääl latsiga kõnõli, läbi paja, a' es näe kedägi. Lats õnnõ sainveereh' külmeht. Imä tõi latsõ tarrõ paasuu ette, pandsõ latsõ pää paku pääle, võtse kirvõ ja ütel: "Ku' sa viil väriset, lüü ma pää otsast maahha!" Ku' imä oll nii mitu kõrd ähvartänu, lätski latsõl hall säläst är' ja lats sai terves.

ERA II 121, 505 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Hall käve egä päiv umbõs kellä katõ aigu.
Ütskõrd otsõ hall Krõstinat (jutustaja vanaema), tuu oll hindä ilma tõistõ tiidmäda är käknu lauta, tuu pütu ala, koh' mõskmit tetti. Hall uikso Krõstinat: "Krõstin! Krõstin!" Tedä hinnast es olõ näta. Et Krõstin hellü es tii', es saaki hall teda kätte ja lätse ära. Olõs Krõstin hellu tennü, olös hall sälah' olnu.

ERA II 121, 505 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Ütskõrd nägi vanaimä, ku kats last hallõh rõivih, lätsi üle silla, esi puul ikõh, kõnõli: "Siin ei anda süvva ei juvva, tahetas är õnnõ tappa!"

ERA II 121, 521 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Kuri herr
Uue-Kasaritsa mõisas oli väga kuri parun. Kord kutsar sõitis paruniga Verijärve äärt mööda kinnises tõllas. Parun magas. Kui saagi äkilisema koha peale, jättis kutsar hobused seisma ja lõikas rangid lahti. Nüüd aga ärkas herr, ta küsis: "Miks tõld seisab?" Vastas kutsar: "Hobused tulid eest ära!" Parun keeras teise külje ja heitis magama. Kutsar aga tõukas paruni kõige tõllaga vette. Tõlla kullatud nupid paistavad veel praegu ilusa päikesepaistelise ilmaga.
Kalamehed ei tohi sinna võrke panna, sest seal kohal on alati võrk lõhutud.

ERA II 121, 523 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kust on saanud Verijärv nime
Verijärv on saanud oma nime pärisorjuse ajast.
Verijärve kaldal oli kelder, kus peksti orje. Kuri parun laskis orje nii peksta, et veri jooksis järve ja järvevesi muutus punaseks.

ERA II 121, 525 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Suurjärv ja Pikkjärv
Meeldemäe-lohu mehed nägid, et Räpo küla mehed saavad kaupluse all olevast järvest palju kalu.
Kord ütles keegi mees setule: "Kui sa Räpoküla alt järve ära tood Meeldemaelohku, laseme sul kalu püüda 2 aastat.
Setul hää nõu. Kallas öösel puuda elvhõbedat Räpo küla järve ja järv läkski ära orgu mööda kõikide kaladega Meeldemäe lohku.
Räägitakse, et järv olevat läinud alla saarma käike mööda.

ERA II 244, 445/6 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosisse Tuulekivi veskisse käisid vanasti ka Misso valla elanikud. Kord tuli jällegi üks mees kustkiltki Taga-Misso külast. Veskis oli palju jahvatajaid ja mees võis alles pimedaga kodu poole minema hakata.
Vaevalt sai mees maanteele ära käänata, kui Mürgi talu kohal tuli vastu üks võõras naine ja hakkas vankrisse tükkima. Mees ei tahtnud teda aga võtta ja ta andis hobusele piitsa. Naine tuli kogu aeg ühes niikaua kui kiviteeni. Kui mees kiviteed mööda hakkas kodu poole käänma, tuli vankril äkki ratas ära ja kivitee kraavi. Mees katsub küll ratast kraavist välja kiskuda, aga see ei liigu paigastki. Hulga aega jandas mees, aga ratas kraavi kui kinni naelutatud. Viimaks rakendas hobuse vankri eest lahti ja pani ratta ette ja ennäe: ratas liikuski paigast. Aga kohe oli ka naine jälle sääl. Mees sõitis ruttu kodu poole ja võõras naine järgis teda kuni koduni. Kodus läheb mees tuppa ja näeb: võõras naine seisab tema naise voodi taga. Mees läks kohe nõia juurde ja küsis nõu, kuidas võõrast naisest lahti saada. Nõid andis pihlakast kepi, kuhu oli lõigatud üheksa risti pääle ja käskis sellega naisele lüüa. Mees läks kodu ja tegigi nagu kästud. Naine kadus ära, ainult sinine suits jäi järele.

ERA II 244, 446/7 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Ühel laadapäeval sõitis Rogosist keegi mees Võrru laadale. Oli veel öö, kui kodunt välja sõitis. Kui ta Tsirguvarikusse jõudis ja Hainjärvest mööda sõitis, nägi mees ühe heinakuhja katuse pääl näkineiut istumas. Silus teine oma juukseid ja piiksus: "Ega teil täämbä hästi ei lää. Ega teil täämbä hästi ei lää."
Mees ei olnud ebausklik ega uskunud näkineiu sõnu. Laadalt ostis mees endale päältnäha ilusa ja terve lehma. Kuid koju sõites selgus, et lehm oli puruvigane.

ERA II 244, 447/8 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ükskord vanasti läks üks lesknaine oma pojaga Lauri külasse sugulaste poole külla. Teel lõi poeg jala ära ja ütles: "Ah sa kurat, kuis ma oma jala ära lõin."
Kui ema ja poeg külla jõudsid ja neid teiste külalistega ühes sööma pandi, hakkas ema kiitma, kui mehiselt tema poeg oli tee pääl vandunud.
Poeg kasvas meheks ja oli päältnäha päris hää inimene. Viimaks suri ta ära, kuid ärkas mõne päeva pärast lautsil üles ja ütles, et ta ei leia kustkiltki rahu, kurat ajavat teda taga. Poisikesena olnud ta hää, aga pärast ema kiitmist hakanud kurjus temas päev-päevalt kasvama. Kui mees teist korda ära suri, pandi ta kirstu ja viidi Vastseliina kirikusse.
Teel muutus kirst väga raskeks, nii et hobused vaevalt jõudsid seda vedada. Kui jõuti juba kiriku ligidale Kerikumäe järve kohale, oli kirstus suur paugatus ja kirst muutus korraga väga kergeks. Kirst viidi kirikusse ja vaadati sisse: kirst oli tühi. Kirikuõpetajale ei juletud seda aga ütelda ja see mattis tühja kirstu maha.

ERA II 244, 448/9 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Mõisanurmel põimis kord üks naisterahvas rukist. Tal oli ka väike laps ühes, kes oli pandud nurme äärde. Üks mees nägi, et vanapagan tuli ja vahetas lapse ära ühe teise lapsega. Kui naine läks last imetama, ei lubanud mees seda teha, sest kui juba vanatondi last on imetatud, siis on ta omaks lapseks vastu võetud.
Varsti tuligi vanapagan ja tõi naisele lapse tagasi, ise aga ütles: "Mispärast sa es hoia mu last, ma hoidse su last väga hästi."

ERA II 244, 449/50 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast kõnõldi pallo, et vanakurat vahetas latsõ är ja pand oma latsõ asõmõlõ.
Kui ma lats olli, sis kõnõldi, et Saalusi vallan üts Kirgõsõ Katri oll vanakuradil är vahetatu. Tuu oll olnu üts veidra naisterahvas. Pühäde üül oll ta ullis lännü, nukka istnu ja näo kässiga kinni katnu. Edimesel jõulupühäl, kui tõõsõ kerikulõ sõidi, tull Katri neile vastu ja vidi suurt puud latvapiten endä takan. Ka kehäst oll ta väega imelik olnu, es olõ sukugi säänest muudu kui tõõsõ naistõrahva. Kehä oll tal suur, sõrmõ pikä ja peenükõsõ. Ka suu oll tal suur ja kui ta sei, sis niilse kõik tervelt alla.
Sis kõnõldi viil, et vanapakan lätt mõnikõrd ka ristiinemisega paari. Rõugõn Korgõpuudõ man olevat tõõne üte tütreku naases võtnu.

ERA II 244, 450/1 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuural oli vanasti üks vana mõisaveski, veel praegugi on varemed näha. Kui Kuura jõgi oli suurem ja veerikkam kui praegu, ujutas veski üle kõik heinamaad. Veski oli Rogosi mõisa oma, aga ta ujutas üle ka Vastseliina mõisniku heinamaad. Siis leppisid mõisnikud omavahel kokku, et Rogosi mõisnik lõhub veski maha ja selle eest annab talle teine suure tüki metsa.
Sääl veski juures jões käis vanasti üks naisterahvas end pesemas. Veskilised nägid teda mitu korda. Tal oli väga must juuks ja suured rinnad: ta oli inetu justkui mõni vanapagan. Veskilised mõtlesid, et kes ta muud ongi kui sarvik ise. Üks mees oli kuulnud, et kui sarvikule lasta püssist hõbedaga, siis ta kaob ära. Kord kui naine tuli jälle ja pesi oma süsimusta juust, pani mees oma preesi püssi ja laskis. Prees läks naisele rinda, kuid ta võttis preesi kätte ja viskas tagasi. Mees sai veel parajal hetkel nurga taha peitu pugeda. Veskilised arvasid, et prees polnud puhtast hõbedast ja seepärast ei mõjunudki sarviku pääle. Pärast seda ei olnud aga naist enam näha.

ERA II 244, 453/4 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana härrastemajas käivad sagedasti vanatondid ja kummitused. Suurt pidu peavad nad aga pööningul. Üks naine näinud kord: must punaste silmadega mees läinud trepist üles ja astunud korstnapühkijate tuppa. Sääl toas elanud vanasti herra ajal korstnapühkijaid.
Siis käib veel kummitamas ühe naise või preili vaim. Sel on helesinine siidine kleit seljas ja ka seda on nähtud.
Ja surnud vanaparun ei saavat kustkil rahu. Kord sõitnud kaks meest pühapäeval mõisasse päevi üles andma. Vanahärra tulnud vastu ja kärkinud: "Mis te käite iga pühapäev ega anna mulle rahu."

ERA II 244, 454/5 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ükskord kadus Vastse-Laitsnas Kraavi külas vallavanem ära ja oli kaks nädalat kaotsil. Läks laupäeva öösel rõuku vaatama ja nägi üht jänest, keda hakkas taga ajama, ja ei tulnudki enam tagasi, kuigi oli paljajalu.
Kahe nädala pärast tulnud laupäeva öösel tagasi saabaste järele. Keegi ei näinud ega kuulnud, kui tuli. Mees oli aga nii väsinud, et ei jõudnud tagasi minna, vaid heitas ahju pääle magama. Naine magas pimeda vanaemaga tagatoas. Pime läks välja. Naine kuulis, et keegi tagakambri ukse taga krõbistab ja ta mõtles, et see on pime, ja ütles: "Tõuka, tõuka, vanaema, uks on lahti." See aga polnudki vanaema, vaid vanapagan, kes tuli vallavanema järele. Vanapagan küsis, et kus Jakob on. Seda kuuldes Jakob hakkas ahjult maha tulema ja tahtis ära minna. Teised aga ei lasknud. Iga öösel käis vanatont Jakobit taga otsimas ja see muutus kohe segaseks ja tahtis ära minna.
Viimati kutsuti Laitsnast vene preester, kes tegi palvet ja pärast seda ei tulnud tonti enam. Jakob aga seletas, et teda tont kaks nädalat enda taga vedanud jänese kujul. Mees oli näljas ja paljajalu. Viimaks lubas vanapagan teda saabaste järele tulla, kuid ta pidi jälle tagasi minema. Kui vanapagan tulnud, muutunud ta nii segaseks ja olnud kohe nõus ühes minema.

ERA II 244, 456 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Suurekõrtsi juurest sõitnud kord mees ja naine Petserisse laadale. Kui mees läks natukeseks vankrist maha, tulid naise juurde kaks meest, üks ühele poole vankrit ja teine teisele poole. Mehed hakkasid naiselt pärima, kuhu ta sõidab. Kui mees vankrisse tagasi tuli, jäid võõrad vait ja kõndisid vankriga ühes. Naine nägi neid kogu aeg, kuna mees ei näinud. Naine ei tahtnud meest ehmatada ja ta ei lausunud sõnagi. Võõrad kõndisid kuni Tailova kirikuni, siis kadunud ära.
Teine päev naine rääkis mehele: "Kas sa es näe, kui kats musta miist mi kõrval kõnne? Jala olli tõisil nigu langa lõime haro."

ERA II 244, 456/7 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sinise kleidiga naine, kes kummitab Rogosi mõisas, võib ka mõne nunna vaim olla, sest õige vanasti, enne sakslaste meile tulekut oli olnud Rogosi mõisa asemel klooster ja kloostri all käigud, mis viisid ümberkaudu kuhugi välja. Sõja ajal lõhkusid rüütlid kloostri ära ja mõisnik lasknud hoone ümber ehitada mõisaks.
Mis klooster see oli, ei ole teada. Ainult väga vanad inimesed on rääkinud noorematele, et nende vanaisad on neile seletanud.

ERA II 244, 460/1 (15) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vastseliina mõisas olnud väga kuri mõisavalitseja, kes karistanud ja peksnud inimesi armuta. Ise oli ta eestlane, aga suguvendadest ei hoolinud sugugi. Viimaks suri Kurä Andres, nii oli mõisavalitseja nimi, ära. Kui teda kirstu pandi, tuli võõras must kass punaste silmadega ja vahtis surnut. See ikka vanapagan oli.
Kui Kurä Andrest hauda hakati laskma, nähti, et hauas oli must madu. Naine ei lubanud kirstu mao pääle panna, aga kui redelit mindi tooma, kadus madu ära.

ERA II 244, 465 (19) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti müüdi Riias puuke, kust siis talumehed käisid neid ostmas. Puuke oli mitmesuguseid: rahapuuke, terapuuke, leivapuuke jne. Siis võis õhtuti näha, kui sinised tuled lendasid õhus. Need olidki puugid. Kui puugi lennu ajal katki lõigati pastla ristnöör, siis kukkus puuk maha. Puuke tehti ka ise, aga kes ise ei tahtnud teha, see ostis Riiast.
Üks mees läks ka kord Riiga rahapuuki ostma. Kaupmees andis mehele ühe söe ja ütles: "See süsi viska kodus naisele pääle ja ütle: "Kurat su sisse."" Mees sõitis koju ja mõtles, et kuidas sa ikka ütled naisele, et kurat su sisse. Mehele tuli himu proovida oma sütt. Viskas siis selle ühesse põõsasse ja ütles: "Kurat su sisse."
Ükskord sõitis mees jälle Riiga ja läks tee äärde vaatama, mis põõsas oli juhtunud. Sinna oli hunnik raha toodud, aga puuk ise oli sinnasamasse ära surnud, sest ta polnud kustkiltki süüa saanud.

ERA II 244, 468/70 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vastseliina mõisas elas vanasti üks pillimängija. Kord läks ta jõululaupäeval kuhugi külla. Teel sõitsid kaks saksa järgi ja kutsusid ta pulma mängima. Saksad sõidutasid pillimehe ilusa maja trepi ette ja palusid teda sisse astuda. Siis jäeti Pilli Jakob üksinda tuppa, kuna saksad läksid teise tuppa edasi. Enne nad tegid märjaks oma vasaku silma vedelikuga, mis asus kausis paremal pool ust. Kui mehed olid kadunud, talitas ka Jakob nende eeskujul ja tegi oma vasaku silma märjaks.
Varsti hakkas pulmarahvast ilmuma. Nad kõik olid võõrad pillimehele, ainult Vasekoa Viinat, pruuti, ta tundis. Too oli mõisas tüdrukuks. Varsti hakkasidki pulmad peale. Pillimees mängis ja rahvas tantsis. Siis anti pillimehele raha ja kooke.
Korraga kadus kogu rahvas ja Jakob leidis end pimedas. Kätega kobades sai ta aru, et oli mõisas reheparsil. Esimese püha hommikul sõitsid kirikulised rehest mööda ja lasksid mehe välja. Väljas vaatas ta raha ja kooke: need olid muutunud puulehtedeks. Selsamal päeval kuulis ta, et Vasekoa Viina oli ennast ära poonud.
Mõne aja pärast läks pillimees Pihkvasse kirikusse. Sääl nägi ta, et kaks meest kirjutasid ühele hobusenahale magajate nimesid. Üks meestest oli Jakobile tuttav, kes teda pilli mängima kutsunud. Teised kirikulised ei näinud neid mehi. Jakob nägi sellepärast, et oli kastnud oma silma tookord vedelikku.
Pärast kirikut nägi pillimees oma tuttavat härrat väljas seismas ja ta läks ja teretas. See aga andis talle kõrvakiilu ja kadus.

ERA II 244, 471 (26) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord surnud ühes mõisas härrade poole hoidev pereemand ära. Pereemanda tuba oli kutsari toa taga. Öösel tulid kolm meest ja läksid emanda tuppa. Kutsar vahtis läbi ukse, kui nad emandal naha seljast kiskusid. Siis hakkasid võõrad mehed kõnelema, et kes naha sisse läheb. Üks meestest oli kõige parajam ja too ronis surnu nahka.
Järgmisel päeval maeti pereemandat. Härrad olid tulnud ka oma hääd teenijat saatma. Kutsar sulatas ühe nõu sees tina ja läks ja palus lubada teda oma pereema suudelda. Kui ta sai surnu ligi, valas sellele tina silma. Surnu kargas üles ja põgenes ära. Härrad aga mõtlesid, et nende pereemand on nii püha, et läks kõige ihuga taevasse.

ERA II 244, 472/3 (28) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Söödi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jete Ruusmäe, 56 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti olnud Laitsnas Loogamäel pere laupäeva õhtul saunas. Perepoeg vandunud ja kurjustanud väga. Teised läksid koju, aga noormees jäi üksinda sauna. Kodus oodati ja kui perepoega ei tulnud, mindi sauna vaatama. Saunas aga polnud enam kedagi. Kõik otsingud jäid tagajärjetuks ja noormeest ei leitud.
Seitse aastat läks mööda. Oli laupäevane päev ja parajasti kadunud mehe sünnipäev. Ema tuletas seda meelde ja ütles: "Olõs Jummalgi päästassi mu poja, kui ta viil eläs. Täämba saa säitse aastat, kui är kattõ."
Kui sauna mindi, leitigi mees saunast. Ta ei mõistnud midagi teha ega rääkida. Siis viidi ta Laitsnasse papi juurde. See pühitses meest ristiveega ja talle tuli mõistus pähe. Siis ta rääkis, kuidas ta vanapaganaga ühes rännanud mööda kõrtse ja talusid. Kui vanapagan kuulis kedagi kuskil vanduvat, siis läks jälle ruttu sinna. Ta oli käinud vanapaganaga mitu korda koduski, kui sääl keegi vandus. Aga ta ei jõudnud ust lahti teha, vaid vaatas ainult läbi pajamulgu, kui kodus söödi. Kui ema olla maininud tema nime ja Jumalalt abi palunud, olevat ta jõudnud ukse lahti teha ja sauna minna.

ERA II 244, 473/4 (29) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Viljassaare t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Veber, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rogosi vallas Pillardi külas võttis kord üks mees, Kandi Madis, naist. Kiriku juurest koju sõites nägid pruut ja peigmees väikest musta koera, kes jooksis hobuse ees. Kumbki ei ütelnud teineteisele, sest arvas, et teine ei näe. Peigmees mõtles, et see võis olla naabri Anu nõidus, kes tahtis oma tütart Madisele mehele panna. Ka mõrsja oli kurb, sest ta teadis, et see hääd ei tähendanud.
Kodus hakati sööma ja jooma, kui Tõistre Anu astus sisse ja ütles, et tulnud mõrsjat kaema, aga too on nii norus. Siis astus Anu poja manu ja puhkus paar korda. Kohe muutusid noorik mehega soendiks ja läksid läbi pajaaugu välja. Kevadest kuni rukkipõimmiseni käisid soendid kahekesi metsas. Rukkilõikamise ajal juhtusid Hutitaja põllu pääle. Sääl hoidis tütarlaps last. Ta ei tundnud hunte ära, sest mõtles neid koerteks ja andis neile leiba. Siis muutusid soendid jälle inimesteks. Mehel oli üks sõrm ära söödud teiste huntide poolt. Pärast kutsutigi meest Soe Madiseks. Ta sõitis ära viimati Venemaale.

ERA II 244, 498/500 (15) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd õdagu tull Kaabist-Piire vallamajast tullõh mi' poolõ sisse ja ütel, et ma' mitte ei' julgu tast läbi Kaabist mõtsu minnä. Ku' ma' ütsinda mõnikõrd läbi lää, sis um näugna ja kraapmine ja kõik takah. Ma sis saadi tää kah läbi mõtsa är, pelksi külh, a' är õks julksi. Tulli sis tagasi, iih mul viirdu nigu üts kerä, kõik aig üte kotusõ pääl, vai õks ütekaugusõl must. Sis oll egäsugutsit hellü kuulda. Ma es julgu perrägi kaia.
Ütskõrd, ku' Kaabist-Piitre jäl' pümmega ütsindä kodo läts minemä, kattö är. Täämbäse päävani olõ-i tedä löüt. Nuu' õks vanahalva olli.
Ütskõrd nüüd hildaaigu, ku noid suuri mõtsu raoti ja põllu' asemõlõ tetti, löüti üte kadajapuhma alt üts luukere.
Kasaritsa vallah, Hammuste Jaani maa pääl um lubjamägi, säält um löüt pallo inemise luid. Sääl õks määne vanaaoline matus um olnu'.

ERA II 244, 500/1 (16) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mi' lähkuh um üts Tsigaorg. Tuu nimi um tuust saanu, et ütel mehel katto tsiga sinnä orgo är. Ku otsma läts, es lövva. Suurõ puu all õnnõ üts kirivä särgiga miis. Ku tsiaotsja sinnä mano läts, kattõ tuu miis är. Läts sis miis tuud tsika tõõnõkõrd otsma. Jälki tuu kirivä särgiga miis suurõ kõo all. Ku' tuu kirivä särgiga miis är' läts, ronõ tsiaotsja puu otsa. Ku kirivä särgiga miis tagasi tull, sis röögäht miis kõvastõ puu otsast, miis kattõ är, ja puhma seest hüpäs tsiga vällä ja' pan'd kodo poolõ lahkma.
Ku' latsõ kar'ah olli ja' tuust orost tull läbi minnä, sis kõik joosi ja rüüksevä: "Tsigaoro perremiis!"

ERA II 244, 502 (18) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üte õdagu tull esa välast ja ütel, et näk'k ütte kirivät poisikõst. Tuu käest ma küsse, et kohes läät, sis tää ütel, et mõtsast tulõ, mõtsa lää. Esä kutsõ meid kaema, a' es näe inämp midägi. Tuu vast oll vanakuri.

ERA II 244, 503 (19) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ma' tulli ütskõrd üte vana tutvaga liinast (Võrolt). Tuu väega vansõ. Suukõrdsi palo s'ooh otsah, ku' mii jalaga tulli, nõssi sälatakah suur kohhin ja' kahhin, mi hüpsi kõrraga tii kõrvale. Müüdä läts väega ruttu, nigu vuhisi, must miis: suur oll tõõnõ, pääd es näe tõõsõl. Mu kõrvalsaisja väega värisi. A' tuu õks vanakuri oll, kiä müüdä kihut.

ERA II 244, 505/7 (22) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Suurjärv ja Pikkjärv
Kasaritsah, Räpo külä all, suurõtii veereh oll vanast järv, a' nüüd ei olõ tedä inamp. Tuu järve nimi oll Suurjärv. Vahtsõ-Kasaritsa mehe Meeldemäe lohost kai', et kuis Räpo külä mehe' saava egä aasta pallo kallo, a' näil ei olõ' kostkiltki püüdä'.
Ütskõrd Meeldemäe küllä tull seto kalluga. Sääl tull jutt kah Räpo Suurõst järvest. Mehe küsse seto käest nõvvo, et kuis järve säält är' saasi tuvva Meeldemäe lohko. Seto ütel, et ku last mul püüdä üts aasta kallo, sis ma' tuu teiele järve är. Kaup sündü.
Seto võtsõ sis kotitävve ellävhõpet ja' visas tuu Räpo Suurtõjärve. Ja nii nigu seto õdagu visas, oll järv hummogu Räpo küla alt kaonu ja är' lännü Meeldemäe lohko.
Ütskõrd üts kindrall oll pidänü sehvti üte ilosa Kasaritsa tütriguga. Nää tõotiva järve kaldõh suurõ tammõ all, et ku' nää kunagi piäs ütstõõsõ truudust murdma, sis s'oo järv lätt uma kotusõ päält är.
Läts mõni aig müüdä. Kindral jätse tütrigu maahha ja mõnõ ao peräst oll järv kah är' lännu uma kotusõ päält Meeldemäe lohko.
Tuul järvel um nüüd nimi Pikkjärv.

ERA II 244, 508/9 (24) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõ-Kasaritsa herr oll väega kuri. Ütskõrd tää sõitsõ Vahtsõliina herra puult. Kutsaril oll kah herra pääle väega süa täüs. Herr magasi tõllah. Ku jõuti Verijärve kõgõ äkilidsembä kotusõ pääle, kutsar piät hobõsõ kinni. Herr heräsi üles ja küsse, et mis viga um? Kutsar ütel, et hobõsõ pässi iist är. Herr käändse tõõsõ küle, ja' jäi magama. Nüüd kutsar lõigas rahkõ katski ja tõugas tõlla kõgõ herrägä kõgõ äkilidsembä kotusõ päält alla Verijärve. Mõnikõrd, ku' järv vaganõ ja' päiv ilosahe paist, um säälkotsil näta Kasaritsa kurja herrä tõlla kullatuisi nuppõ.

ERA II 244, 509/10 (25) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõ-Kasaritsa herr es olõ' inamp kuri, tuusama, kis järve tõugati tõllaga, vait joba ülearvu kuri. Tää lasksõ ehitä Verijärve kaldõhõ keldri, koh pesse ummi orjõ, nii et veri juusksõ ojana järve. Tuust aost umgi järvel Verijärv nimi.

ERA II 244, 598 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra t. - Leida Hussar, Võru linna algkooli õpilane < A. Udras, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Võru jaamast 2 km eemal asetseb ilusas orus järv, mille nimi on Verijärv. Vanasti, kui meie maal oli valitsemas nõndanimetatud mõisniku võim. Üleval mäeotsas läheb tee, kust kord oli sõitnud kuri mõisnik tõllaga joobnud peaga ning äkilise kallaku järele kukkunud ta järve. Kuuvalgel ööl kuu peegeldab vette ning annab vankripusi suuruse kujutise. Sellest ajast on vana rahvas järve pühaks pidama, kus puhkab muinaslooline mõisnik oma hobuse ja kullaga värvitud tõllapusiga, mis on näha igal kuuvalgel ööl.

ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Seesama vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.

ERA II 244, 259/63 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Agnes Eensaar, 15 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Võru linnast kagupoole minnes seisab maanteest pahemat kätt, sügavas kitsas orus, väikene selgeveeline järveke. Umbes pool kilomeetrit järvekallast mööda minnes seisab väikene ümargune org. Oru mahakistud sein annab rahvasuu järgi kindlat tunnusmärki, et vaenlased selle künkaseina maha olla kiskunud. Idast ja lõunast piirab oru kallast ilus kasemets ja metsa vahelt paistavad paar väikest talukest rändajale silma. Kuna teisel pool kasemetsa, umbes poolesaja aasta eest, üks koolimaja oli seisnud. Sinna eelnimetatud paika viivad meid vanaaegse jutu jäljed. "Mõnesaja aasta eest seisnud seal orus üks väikene järvekene, selge ja puhta hõbeda karva veega, haljaste kallaste vahel, praeguse kasemetsa asemel, haljendanud kõrgel kaldal kaunis tammik, tammiku varjus oli üksik talu, mis oli tunduvalt jõukam, teistest orjaaegsetest taludest. (Ah, mis ma sellest nii pikalt, pidin ju kirjutama järvest, alla läinud järkesest, aga mõtted, süda, käsi ja sulg kipuvad vägisi mujale). Selge ilmaga peegeldunud järvepinnal talu kõige tammikuga. Talu pererahvas toonud igapäev tarvisminevat vett järvekesest ja palava suveilmaga (peegeldunud) karastanud oma keha järves. Talu kõige ülem ja kaunim vara oli peremehe ainuke tütar, kes kui orjavitsa õilmeke viie tugeva venna seltsis üles kasvas ja ilusama lille kombel õitses, nõnda et teist tema sarnast piigat ligemal ega kaugemal ei leitud. Tema vaga ilmsüütu süda näis ka selle poolest lille sarnane välja, et ta ise ei teadnudki, mis on kurjus ja viha. Kosilasi käinud ka piigal mitu korda, kuid neiu saatnud kõik nad tagasi. Ühel pühapäeval jalutanud piiga mööda järvekallast edasi-tagasi ja maitsnud oma noorepõlve õnne segamata; sääl sõitnud aga üks rüütel Kirumpää lossist Vastseliina minnes Järve talust mööda. Rüütel meeldinud piigale ja nad hakanud sõprust sobitama. Rüütel käinud nüüd tihti neiut vaatamas ja kui nad kord jälle järvekaldal jalutanud tõotanud junkur piigale, et ennem mingu see järv paigast, kui mina sinu vastuarmastus sidet murran. Sellepääle vastanud piiga: "Junkur! teile prouaks minna ma ei kõlba, sest teie olete kõrgest seisusest saks, mina aga madalast soost pärisorja tütar. Sellepärast oleks kõige parem, kui teie minu unustaksite ja omasuguse endale valiksite." Junkur aga ütelnud jälle: "Nii tõesti, kui see selge järveke meie silmade ees oma paika ei saa muutma, ega teise kohta minema, niisama peab mu armastus üksi igavesti muutmata jääma." Siis olnud ta veel neiu juures õhtuni ja läinud kurval meelel koju.
Järvetalus oli järgmisel päeval suur ehmatus kui õue minnes enam järve ei leitud, vaid tema asemel kattis järve põhja kõnts ja muda. Tütarlaps tuletanud meelde eilset junkru tõotust, tõstnud silmad taeva poole, et Jumal talle nii avaliku tunnusmärgi oli andnud. Aga rüütel ei tohtinud enam oma jalga Järvetalusse tuua, kus tema tõotused valeks olid tunnistatud.

ERA II 244, 263/5 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast umbes 5 km eemal seisis vanasti väga sügav järv nimega Määstjärv. Kes sinna suplema läks, see eluga enam ei pääsnud, sest kuri näkk ja tema abilised võtsid kõik suplejad oma kaissu, ning vedasid nad õõtsuvas hällis kuldsete paisuvate patjade vahel päikesest säravasse kristallkambrisse, kus kõik maailma mured on kaugel. Kui aastal 1886 hakati ehitama Võru-Petseri raudteed, siis taheti ta ehitada üle väikese Määstjärve, keegi aga ei võinud teada, kui sügav on see väikene järvekene. Raudtee ehitajad tulid kohale ja talurahvas hakkas vedama kive ja liiva raudtee ehituseks ja Määstjärve täitmiseks. Aga ei järve täitmine tahtnud edeneda. Mehed veavad päeva otsa, lähevad teisel hommikul jälle tööle, eilne veetud liiv ja kivid aga põhja vajunud. Rahvasuu järgi elanud järves kuri näkk, kes liiva ja kivid Peipsi järve vedanud. Talumehed on juba mures, mis nüüd teha, et liiv ja kivid jääksid seisma. Keegi nupumees annab aga nõu: "Pangõ liiv ja kivi kotti, küll nä sis püsüma jääse." Talumehed tegid õpetuse järele ja liiv ja kivid jäid püsima ega vajunud enam põhja. Nii siis saadi raudtee suure vaevaga ära ehitada üle Määstjärve. Praegugi on mõlemal pool raudteed mäda soo, kust üleminek võimata.

ERA II 244, 273/5 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mitmed aastakümned tagasi oli mu kodu asemel Utra kõrts. Läänepool kõrtsi asus suur mõis, ühte poolt kutsuti Vahtse-Kasaritsa ja teist Kitse mõisaks. Kõrtsist eemal asus suur soo ja mets. Ka viis kõrtsist mööda maantee. Et mets oli lähedal, juhtus siin tihti sarnaseid imelikke lugusid. Ühest sarnasest loost räägib keegi: Kord tulnud mees ja naine linnast ja läinud kõrtsi. Naine jäänud välja hobust vaatama, kuna mees läinud kõrtsi. Niiviisi oodanud naine umbes paar tunde, aga meest ikkagi ei tulnud. Tahtnud siis vaatama minna, aga keegi hüüdnud kõrtsi tagant, et ära mine, ega su mees enam säält välja ei pääse, mine sina ruttu koju, muidu võtavad ka sinu kinni. Naine kohkunud nõnda ära, et vaevalt vankrile sai ja ruttu minema läks.
Sarnaseid lugusid kordunud ikka sagedamini. Kui keegi kõrtsi läinud, see jälle peksa saanud. Arvatavasti põgenenud ka kõrtsmik ära, jätnud ainult tühja kõrtsi. Tuul ulunud nüüd kõrtsi varemetel, kuni ka need langesid.
Nüüd on minu kodu selle kõrtsi asemel. Toa all on just kõrtsi õllekelder. Endise soo asemel on ilus heinamaa. Olen leidnud ka vanu rahu. On säilinud ka nimi Kõrtsiorg.

ERA II 244, 277/80 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 300 m eemal asub kuulus Verijärv.
Oma nime on ta saanud sellest, et siin on Vabadussõja ajal valatud palju verd, sest selle ümbruses löödi Võru vabastamisega ühenduses olevates lahingutes just Verijärve ümbruses. /Kustutatud lause./ Ka rahvasuu räägib Verijärve nimesaamisest järgmist:
Korra sõitnud Vahtseliina poolt mõisnik ühes kutsaritega. Teel hakanud mõisnik kutsareid sõimama, sest et oli kangesti joobnud. Niiviisi jõudnud nad Verijärve kõige kõrgema kalda kohale. Siin ütelnud üks kutsareist: "Ma lähen natuke maha" ning jätnud hobused seisma. Aga ta läinud hobuste juurde ja päästnud nad tõlla eest lahti, sest tal oli kavatsus mõisnikku ühes tõllaga järve lasta. Hobused päästetud, kutsus ta ka teised kutsarid välja, pandnud tõlla uksed kinni ja tõuganud tõlla ühes härraga järve. Kutsarid läinud sellest mõisast minema, jättes kõik maha.
Praegu võib igaüks näha sellel kohal 2 m laiust kraavi, mis puudest vaba.
Rahvajutu järele peegelduvat veel helgel päikesepaistelisel päeval selle kraavi kohal järvest tõlla läikivad osad. Seda pole küll mina märganud, olgugi et vahest uurisin päris hoolega.

ERA II 244, 286/8 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Võrumaal Kasaritsa vallas oli Räpo küla all üks sügav järv. See järv ajas ka end tee peale ette, et hobusega sõita ei saanud. Kord sõitnud teed mööda üks mõisaherr tõllaga, aga ei saanud sõita. Järv oli üle ajanud tee peale. Ta läks tagasi. Selle päeva ööse kuuldi külas mürinad ja kahinad, keegi ei teadnud, mis see tähendama. Kui külarahvas hommikul üles tuli, nägid nad, et järv oli ära pagenu üks verst maad Palõmõtsa küla meeste maa peale. Õhtul oli üks Palometsa küla meestest seal künnud. Selle mehe nimi oli Peep Räim. Kui ta õhtul koju tuli oma hobusega ja adra sinna jättis ja hommikul tagasi läks, nägi ta, et kus tema eile künnud, lainetas järv asemel. Ja selle mehe ader puhkab tänase päevani järve põhjas. Pagenust järvest sai veel kolm järve: Vahtse, Oina ja Pikkjärv. Külarahvas arvas pärast, et mõisahärra järve elavhõbe sisse pandnud, sellepärast järv ära pagenu.

ERA II 244, 327/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana-Roosa vallas Võrru viiva maantee ääres asub kaks muistset matust, mida inimesed kardavad praegugi ja näevad viirastusi.

ERA II 244, 332/4 (7) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Ilusal suvisel päeval oli küsinud poeg ema käest, et kas ta lubab võtta temal naist, aga ema ei nõustunud sellega. Möödus veel aasta, kuid ema ikkagi ei andnud luba naist võtta. Seekord enam ei jäänd poeg ootama ema luba ja võttis nüüd ikkagi naise - ema keelust hoolimata. Nad elasid päris ilusti, ja poja naisel tuli väike laps. Vaevalt said nad elada veel paar kuud, siis kadus naine jäljetult. Meheema viis lapse nüüd igal õhtul kotta. Hommikul, kui mindi last tooma tuppa, magas see rahulikult. Igal õhtul nuttis ta, aga hommikul mitte. Mees tahtis vaadata, et mis sünnib öösel lapsega, et see hommikul ei nuta. Selleks, et näha, tegi ta ukse sisse väikese prao.
Õhtul, kui päikese viimased kiired tungisid veelgi tuppa, viis vanaema lapse kotta. Täna juba mees voodi ei läind, vaid jäi vaatama, mis sünnib. Õhtul, kui hakkas juba hämarduma, nägi mees, et metsast tuli välja hunt, kes liikus otse tema maja poole. Kui see kuulis lapse nutukisa, pistis jooksma. Jõudes kotta heitis ta soendi seljast, pani kivi peale, istus sinna peale ning võttis lapse sülle ja hakkas talle rinda andma. Mees saigi nüüd teada, et ta naine on nõiutud soendiks ja mispärast laps öösel ega hommikul ei nuta. Aga ust avada ta ei julgend. Iga kord, kui ta lapsele rinda andis, nuttis ta ise sealjuures, kuni hommiku saabumiseni.
Mehel ei aidand muud, kui minna nõialt nõu küsima. See õpetanud, et selle kivi, kuhu ta soendi paneb peab ajama tuliseks. Mees teinudki nõia ettepanekute järgi. Õhtul, kui naine tuli ja heitis oma soendi ja pani kivile ning võttis lapse sülle ja hakkas lapsele andma rinda. Hommiku saabumise eel pani ta lapse jällegi hälli. Nüüd arvas mees olevat paraja aja ja avas ukse. Naine tahtis tõmmata oma soendit selga, kuid see ei läind. Samas haaras mees ta paljast käest kinni. Nii pääses naine soendist ja pärast seda olevat nad elanud päris õnnelikult.

ERA II 244, 335/6 (8) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Vagula ja Tammula tekkimine
Viitina vallas Võrumaal asus kord kaks järve, mis oli olnud väga kalarikas. Inimesed püüdnud hoolega kalu, aga ühtki sobivat nime ei leidnud keegi ümbruskonnast, mis kõlbaks panna järvedele nimeks. Järved saanud selle üle vihaseks, et neile nimesid ei leitut.
Oli jäälagunemise aeg. Pajuurvad, mis äsja puhkenud, hajutasid laiali oma meeldivad lõhna. Järved arvasid olevat nüüd kõige sobivama aja tõusta lendu ja lennata niikaua, kuni leiab keegi nendele sobiva nime. Järved tõusnudki üles kohisedes ja mühisedes, ja hakkanud lendama otse nüüdse Võru linna poole. Jõudnud peaaegu linna kohale, näinud üks mees järvesid lendamas, hüüdnud: "Vagula vakka ja Tammula takka!" Samas langesid järved ja hakkasid lainetama. Järvede asemele, kus nad ennemini hõljusid, jäi järele vaid soo. Sealsetel inimestel oli olnud päris kahju lahkunud järvedest, kuid sinna ei olnud parata midagi.
Nagu rahvasuu räägib, et igal aastal undavad Vagula ja Tammula niikaua, kuni ta saab oma ohvri. Kui aga mööduvad mõnikord juhuslikult, et ühel aastal Vagula ja Tammula jäävad ohvrita, siis teisel aastal aga kaks, aga et ta jätaks võlgu, seda ei olevat.

ERA II 244, 337/8 (10) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Ilus oli veeta suviseil päevil järvede ja jõgede ääres, kus tuul mängib lillekestega. Kõik need järved ja jõed on kord ju kuidagiviisi tekkind, kas maa madaluse tõttu või kuidagi muidu. Ka rahvasuu teab rääkida ühest järve tekkimisest.
Mõniste vallas Võrumaal oli tekkind järveke järgmiselt: Oli olnud niit. Sinna oli tekkinud aegajalt veelombikesi ja viimaks niipalju, et inimestel hakkas võimatuks minema heinategu. Tehti küll kraave ja torutati, aga midagi ei aidand see kraavitamine ja torutamine. Vett tuli ikka alatasa juurde ja viimaks oli niidule juurdepääs võimatu ning järv tekkis silmi nähes. Viimaks sai sellest niidust päris suur järveke, mis mängib lillekestega, samuti nagu teisedki järvede tuuled.

ERA II 244, 345/7 (20) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Nagu oleme juba usuõpetuse tundide ajal kuulnud Iisralli laste põgenemist üle Punase mere ja vaarao laste uppumist. Pääses vaid üks vaarao tütar. Tingimusega, et ta ilma teiste inimeste nägemata peab kuus aastat käima vannis, siis jääb ta inimeseks, muidu aga kalaks.
On ilus suvine õhtu. Tasaselt lainetab meri. Päikese viimased kiired suudlevad konarlist, künkalist maapinda, siis kaob. Taevas jääb veel järele punetama.
Sellisel ilusal suveõhtul jalutab vaarao tütar mere kaldal. Nii jalutades igal õhtul saab vaarao tütar ühe noore poisiga sõbraks. See tahab teda kosida. Vaarao tütar on sellega nõus. Kuid et temale ehitatakse tammepuust maja ning sellises majas lastakse tal iga päev olla üks tund. Poiss olnudki sellega nõus ning nad abiellusid. Mees laskiski tal käia selles majas.
On möödunud juba neli pool aastat, kui vaarao tütar hakkas käima selles majas. Ühel päeval, kui jälle oli ta naine üksinda majas. Tuli naabriperemees ja rääkis, et ta laseb käia omal naisel majas ja ei teagi, mis ta sääl teeb. Teisel päeval puurinudki ta maja sisse auku. Jälle kui ta naine oli majas, vaatas ta läbi augu. Samas kiljatas naine sees. Mees tahtis aga uudishimu pärast vaadata veel ja vaataski. Samas tormas ta naine uksest välja nutuga ja lausus: "Sa ei jõudnud enam oodata seda 1œ aastat" ning siis kadus ta naine metsa poole. Seal moonduski ta kalaks ja elab vist praegugi.

ERA II 244, 353/5 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna vallas Nurme-Lotu küün mäeveerul on vana lagunenud küün. Sääl magada ei saa. Taaveldi Jaan ei uskunud ja oli kihla vedanud, et tema saab magada. Ta läkski õhtul tööst tulles ja heitis sinna heintesse magada. Aga ta ei saanud kuigi kaua magada, kui teda oli aetud üles. Jaan oli aga väga väsinud ja ei pannud seda tähelegi ja jäi uuesti magama. Teda tuldi ja äratati veel teist kordagi, aga Jaan ei pannud sedagi tähele. Aga kui kolmas kord tuldi, tundis Jaan rõhumist rindadele. Ta tõusis üles ja läks ära. Seal ei saa seepärast magada, et sinna on maetud kunagi vana rätsep - siis kui veel rändrätsepad käisid talust tallu. Enne Nurme Lotu sinna asumist elanud peremehe juure oli tulnud rätsep. Peremees oli saanud teada, et rätsepal on 300 rubla raha. Ta pani rätsepa küüni magama, kus oli ristikheina ädal. Öösel oli peremees rätsepa sinna ära tapnud, raha ära võtnud ja rätsepa põranda alla ära matnud. See rätsepa vaim ei lase kedagi seal küünis magada.

ERA II 244, 355/6 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna vallas Kolbergi maa pääl elutsev Siska-Piitre oli lugenud Piiblist Jumalast ja vanast paganast. Nüüd tahtnud Piitre näha, määne om vanapakan. Ta oli teiste õpetuste järele käinud küll jaanipäeva õhtutel teatavates kohtades, aga ta katsed olid nurjunud. Viimaks annud keegi mees nõu, et pühkigu toas puru kokku vana-aasta õhtul ja seisku puruhunniku peale, siis näeb vanapaganat. Vana-aasta õhtul, kui teised kirikusse läinud, pühkinud Siska-Piitre puru hunnikusse ja seisnud sinna otsa. Nüüd näinud ta vanapaganat rinnust saadik udus hõljumas, see lähenenud talle. Tema ütelnud: "Tagane, saatan!", aga saatan tulnud ikka lähemale. Tema taganenud voodi poole, saatan taga. Tema haaranud voodist padja ja visanud sellega vanapaganat. See haaranud padja ja visanud tagasi. Sellest saadik olnud Siska-Piitre seitse päiva keeletu ja hambad suus lahti.

ERA II 244, 358 (9) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. < Rõuge khk., Viitina v., Jaani-Peebu k. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Hilda Albrecht, 28 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord pimedal õhtul läinud Allas Osvald Rõugesse. Teeosal Sikasuust (Sikasoo - talu Rõuges) kuni Kikkaoruni märganud Osvald meest enese kõrval umbes kolme meetri kaugusel mulda mööda minevat. Timä hüüdnud: "Hei, külämiis, tule tii pääle, mis sa mulda müüdä käüt!" Mees aga ei pannud seda tähelegi, vaid pühkinud mulda mööda edasi. Kikkaoru juures tulnud teekäänu tagant välja auto, mille heledate tulede käes kadunud miis ära. Tuu miis olnu vanapakan.

ERA II 244, 383 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Misso vallan Suure suu ja Hino küla vahel Musta järven om üts kerikukell, mis sinnä om sadanu Rootsi sõja aigo. Sääl olnu vanast üts kerik. Ma väike olli, sis olliva viil varemegi sääl, näi esi oma silmägä. Enne halvu ilmu nakas kell järven undama ja inemise iks ütlivä, et nüüd saa halvu ilmu, kell tege hellu järve põhjan.

ERA II 244, 385 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Mu imä selet, kuis vanast halltõbi oll inemisi vaivanu. Ka teda oll käinu raputama ja ta es olõ mõistnu midägi tetta. Viimäti üts oll opanu, et mine ahjo ja panõ tukk ahosuu pääle palama, sis ta ei julgõ tulla. Mu imä läts ka ahjo ja pandsõ tuki ahosuhu palama. Es olõ tulnuki sis, ta iks tuld peläs. Aga kavva sa sääl ahon iks istut; nigu välla oll tulnu, nii joba olnuki sälan. Ta ju uutsõ kõi tuu aig ahosuu iin.

ERA II 244, 385/6 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Misso vallan Suure suu külan oll Ruuli talo peremiis är koolnu talvõl. Maa oll olnu väega är külmänü, es olõ saadu nii sügaväle maa sisse matta kui vaja. Sis nakas peremiis koton käümä. Minija esi nägi, kui läts lauta ja talli. Peräst kui är läts, olnu kõik lehmä ja hobõsõ valgen vattun. Niimuudu peremiis käve ja vaivas 3 aastat elajit. Viimäti minija võtsõ julgusõ rinda ja küsse, et kuis sa, esä, havvast välla saad, sa oled jo koolnu. Peremiis ütel, et tooge mullõ 12 kuurmat liiva pääle, sis ma jätä teid rahule. Viidigi sis 12 kuurmat liiva kotost havva pääle ja surnu jäi rahulõ.

ERA II 244, 390 (13) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kangro Jakapi esa suitsut Mürgi sannan ütskõrd vanast liha. Läts kesküül liha kaema ja nägi: lamba kääva lava pääl. Lamba mis lamba. Miis mõtõl, et viigu liha, kui tahavad, jätku minno rahulõ, kes na muu omma kui tondi. Miis lasksõgi sannast jalga, aga enne pandsõ sanna ussõ kinni. Hummukult läts sanna kaema, ei ole lambid ei kedägi. Miis viil mõtõl, et sai nüüd vana tondi sanna kinni panda.

ERA II 244, 390/1 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä, vana Looga ja viil üts kolmas miis sõitsiva Võrust viinavoori päält. Na olliva parajasti mõisan kellatorni kotsil, kui Jaanimäe poolt sõitse kolme musta hobõsõga vankri. Vanrin istsõva kolm herra, keskel istsõ Rogosi mõisa vanaherra surnud esä, tõisi es tunne. Vankri sõitse mõisa kõrtsi poole, tuu oll joba är lagonu. Mis na sääl kõrtsin teiva, es näe, sest pimme oll. Vahepääl oll iks tuld ka näta. Mu esä nakas kodo tulõma, sis sõitseva talle vasta. Oll ainult kats herrä ja noil olli tulitse nuia käen.

ERA II 244, 391 (15) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjan Trolla külän kuuli puutüü tegija miis är ja nakas kotton käima. Poig oll väega murõn, et mis tetä. Küla pääl kõik rahvas tiidse joba, ehk küll poig salas, et tuu ei olõ õigõ. Vanamiis tull egä õdakul videviku aigo ja läts oma tarrõ tüüpingi manu. Kui ta tullõ, sis peni nakseva ütstõsõga purelõma.
Poig läks üts pühapäiv jahile, esi väega murõn. Tuli üts vanake vastu ja küsse, et mis sa mõtlõt. Poig selet kõik ilusti är. Vanamiis ütel, et võta raha külest veereke hõbedat ja lase püssiga, siis kui ta tuleb ja penid purelõvad. Poig tegigi nii ja vanamiis es tulõ enämb.

ERA II 244, 394 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber
Mu vanaesä selet, et praeguse Grossmanni vanaesä oll tettü soendis ja oll hulknu hulga aigo müüda mõtsi. Viimati oll küll inemises tagasi saanu, aga soe saba olla jäänud külge. Seda es mõista enämb külest är võtta, kui nahka seläst võtse ja nii jäigi.

ERA II 244, 394/5 (19) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanja vallan olli olnu Peedo Kasinal puuk, kes kandsõ Peedo vele Punge Kasina puult vilja omma aita. Mu vanalell läts ütskõrd küla pääle ja võtse püssi üten. Äkki nägi taiva pääl üte sinist juunt lindavat. "Ta iks puuk om," mõtel miis ja lasksõ püssist. Hummukult läts kaema ja nägi, et hernetii läts Punge Kasina aida mant Peedo Kasina aida manu. Ollid ilosa valge herne.

ERA II 244, 397 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Laaber, redigeeris Mare Kalda
Mu imä põdõs ka halli haigust. Nägi, et üts hall hobõnõ tull, kui ligi sai, katte är ja ollegi imäl hall sälan. Kui rohtu võeti, sis pahanes hall är, ütel, et kui ma tagasi tulõ, sis ma raputa viil rohkõmb. Tetti pihlapuust nui, tollõle lõigati 9 risti pääle. Kellele sis hall pääle tull, toda pesseti pihlapuust nuiaga. Kui viimati hall är läts, oll inemine nii jõuetu, et es jõvva midägi tettä.

ERA II 244, 398/9 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast Hunnäl oll puuk. Sulanõ käve egä üüsi tare pääle käsikiviga terri jahvatama, terä es lõpe kunagi otsa. Ütskõrd sulane kai terä kolusse ja nägi, et sääl kõllane kikas pild noka vahelt terri kolusse. Sulane lõi nuiaga kikkale pähe, ei jäänud muud järgi kui sinine suitsujuga. Sulanõ läts alla ja ütel peremihele, et terä omma otsan. Peremiis kohku är. Sulane selet, et sääl oll üts võõras kikas, ma tapsin ära. Sis sai peremiis arvu. Sulanõ oll lännu jahvatama enne kella 12, enne es või aga minnä, sis oll puuk viil sääl.
Rosma Andrile näüdati ütskõrd unõn, et Sõnnipalon om kulda maa seen kivi all. Andri läts kaema, aga madu oll kivi pääl ja miis es julgõ kaibma nakata. Ütskõrd pummõldasiva talupoja Murati kõrtsin, ka Andri oll sääl. Mõtõl, et vast nüüd om julgust raha otsma minnä. Lätski. Seekõrd es olõ madu ja miis sai kulla kätte. Pärast sedä läts Andri Riiga ja ostse sinna maja. Suguvõsa eläs praegugi Riian.
Tuu kuld oll olnu aga Hunnä kuld, mida talle puuk koräs ja maona valvas. Sulanõ aga tapse puugi är, kui ta terri tõi ja nii jäi Hunnä kuld valveta. Hunnä esi nakas pärast oma raha võtmist oma pahandusõ pääle juuma.

ERA II 244, 400 (26) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa vana härberis paruni magamistare om lubjatu orjanaiste rinnapiimäga. Kõik naised käisid järgimööda, kelle kõrd oll müüda, tuu aeti talli. Veel nüüdki olõvat mõnikord kuulda säält toast ohkeid ja kaebeid.
Piinakelder oli otse provva makamistua all. Provva olnu kaibanu, et üüse ei saa magada, vaimu koputase põrandalõ.

ERA II 244, 401 (28) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisan käu alati vaime ja kummitusi. Ütskõrd olli ma ütsindä terven mõisa majan. Õhtul tull üts miis sisse, esi must, punaste silmiga. Kõndis läbi minu tare ja koputas kepiga põrandale ja ütles: "Kõik veri om joba är viidü."
Seda musta, punaste silmiga miist om mitme nännu häärbärin.
Vana Kellä Jüri olla näinud surnud parunit akna pääl istvat üüse ja piipu tõmmanu tõõnõ.

ERA II 244, 401/2 (29) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast, mu vanaimä aigo, oll olnu hunte ja kahrõ mis musttuhat. Kui Rogosi mõisa nurme pääl kaara põimeti, sis üten veeren põimseva inemise, tõõsõn veeren karu käve kakerdaden. Ütsindä es tohi kunagi nurmõ minnä.
Sussõ oll väga pallo, noid oll inemistega poolõst. Üüsi käveva kodo ümbre ja untseva. Na untseva, kui mõni inemine või peni välla lätt, et noid sis är murda. Muidu es tohiki vällä minnä, kui pidi võtma pirruga tulõ, tuld na pelksivä veidükese.
Kui soe untsiva mõtsan, sis oll kõrraga är tunda, kui noide seen ka mõni soend oll. Soendi utnsiva iks nii: hippa, happa, huu, haa.

ERA II 244, 402/3 (30) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati lähedal om Majuri järve äären Kalma mägi. Sääl om palju Rootsi soldatite kalme. Kündmisega om säält mitu kõrda vällä tulnu sõjakirvid, piike, nooli ja soldatite vöösid. Järvest om noodaga tõmmaten välja tulnu surnu pääluid. Järv om tekkinu vana rahva jutu järgi nii:
Sõja ajal Kalma mäe kaldal oll nii pallu tapetuid ja surnuid, et veri juusksõ mäest alla ja sinnä sai hää suur tiik. Üts major sai sõjan haavata ja sattõ sinnä tiiki sisse. Soldati kisksõva küll vällä, aga ta oll joba surnu. Major mateti Kalma mäe pääle, sääl oll suur ristki kivist raotu. Nüüd om rist är kaonu, keaki om ta vast järve touganu.
Pärast sõda oll olnu mitu nädalit vihmanõ ilm ja vesi kogunes kõik Kalma mäe alla tiiki ja nii saigi järv, mida kutsutas Majuri järves.

ERA II 244, 408 (35) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati mõisa ja järv om saanu oma nime juba vanast. Vanast mure- ja orjaaigo oll sääl olnu üts talo. Sinna tallo kävevä kõik ümbruskonna inemise kokko omma muret kaibama. Ja nii nakatigi toda tallu kutsma Murede taluks. Aigamüüda sai tost sõnast Murede - Murat.

ERA II 244, 423 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd lõppi vanasti Haaviston hopõn är. Hobõsõ raibõ viidi pedästiku manu, mis Haavisto nurmi seen om. Sinna hobõsõ surnukehä manu käve pallo susi süüma. Ütskõrd lasti üks susi maha, kes joba hulga aigo hulksõ ümbre pedästiku ja maja. Kui sutt nilgma nakati, löuti, et soel oll sõlg rinnan. Mis ta iks muud oll, kui mõni soendis tett inemine. Kutsuti sis viil kohus kaema ja viimäti maeti tuu hunt sinnäsamma pedästikku. Vanast kutsutigi toda pedajä saarõkost Soendisaarõs.

ERA II 244, 424 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praegust Solgani külla kutsuti vanast Tölgu külast. Sääl külan oll üts miis soendis tettü. Peräst sai küll jäll inemises tagasi, aga soendi sabatölk jäigi külge. Toda miist kutsuti sis esi Tölgu Andreses ja perast kutsuti kõike külla niimoodi.

ERA II 244, 424/5 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä selet, et ta käve sis Vastseliina mõisan teol. Kõrd olli ta kõrtsin olnu ja joonu. Sis tulliva sinnä kats miist, kes ütliva, et na omma Virumaalt ja otsva siin soendid takan, mis Virumaalt ära pagenu. Na tahtsõva noid kinni püüdä ja inemistes tagasi tettä. Välan oll olnu regi ja ree külen viis soendit. Kui soendipüüdjad esi sõiva, sis soendi oll iknu. Vanaesa oll sis küsinu, et mispärast ti naid joba nüüd inemistes ei tii. Mehe oll ütelnu, et niimoodi om neid kergem koju viia. Sis ostsiva poodist liha ja andsõ soenditele süüa.

ERA II 244, 425/6 (13) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Kui ma viil väike lats olli ja karän käve, tull ütskõrd kara manu kuus sutt. Edejala olliva nail lühembä kui tagajala. Lätsiva lambakara sisse ja haarasid lambaid, aga kätte es saa üttegi. Lätsi sis kodo ja seleti. Imä ütles, et nuu olli soendi. Soendi es saa lambid kätte, sest neil omma jo lühkõsõ hamba. Imä andsõ viil suula ja leibä ja käskse mõtsa minnä ja leib ja suul soendi tii pääle puistata, et sis na saava inemises tagasi.
Sis elli üts Mikitä Ilja, vana miis, tuu tiidse palju jutto soendist ja kõigist, tuu manu juusksõme kõik latsõ kokku ja sis ta selet meile kõiksugu lugusid.
Timä selet, et kui ta nuur oll, tetti üts Tikämäe Andri nimeline miis soendis tuupärast, et ta tõpranakrid (loomapeete) varast ütest talost. Andri oll olnu 5 aastat soend, sis tetti jälle inemises tagasi ja sis ta pärast selet, kuis tuu soendipõli oll olnu.
Es olõ saanu kostkilt süvvä, sest lambid oll raske kinni püüda ja vällä es ole julgenu metsast tulla. Sei niisama vaklu ja putukit, mis kätte sai. Kui maan oll maganu, sis oll tävvesti inemise aru ja mõistus olnu, aga niipia kui jalgu pääle saistas, nii oll kõrraga tulnu soe aru päha.
Ütskõrd sai ta siski Pillardi mäelt karjast üte kitse kätte ja sõi är. Aga sis es ole julgõnu minna teiste sekka, et tõõsõ soe söövä är, kui tundva vere haisu. Oll maganu mäe otsan hulga aigo.

ERA II 244, 427/8 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Mikita Ilja selet viil ütest mehest, mul ei olõ tuud nimme enam meelen. Tuu miis oll tennu Läti piiri lähedal haina. Ega päiv oll käänu sinna üts susi. Kui miis sõi, heitas timä ka magama ja vahtsõ halõdate silmiga miist. Kui miis läts är niitma, läts är timägi mõtsa. Viimäti mehel oll lännü joba süa täus, tahtsõ ütskõrd vikatiga lüvva. Viimäti es lüü, vaid andse väitse otsan soele leiba ja susi juusksõ mõtsa är. Peräst läts miis ka mõtsa ja löudse paju otsast soe naha.
Mitu aastat oll joba müüda lännü, sis sõitsõ miis ütskõrd Riiga ja nägi poodi akna pääl omma väist. Nakas toda väist silmitsema ja kaupmiis kutsõ sisse. Miis küsinu, kus timä väits sinnä sai. Ja kaupmiis selet sis är, et timä ollgi olnu tuu libahunt. Kui miis vikatiga oll tahtnu lüvva, tahtsõ timä ka mehe kõrri karata. Ja tuupäräst oll ta alati magama heidänu, et sis on inemisõ aru pään, muidu tulõ viil himo miist är süvva. Kaupmiis oll andnu mehele niipalju kraami, kui ta hobõsõga jõudsõ kodo tuvva.

ERA II 244, 433/4 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa rehepapp oli alati hädas tondiga. Alati, kui ta hakkas reheahjus kartuleid küpsetama, tuli sarvik sisse ja ütles: "Mikit-makit mulle, vintsu-vantsu sulle" ja sõi kõik paremad kartulid ära.
Viimati leidis rehepapp nõu. Ta istus maha ja hakkas tõrva tinaga segi sulatama. Vanapagan tuli ja küsis, et mis ta teeb. Rehepapp vastas, et ta teeb silmarohtu. Vanapaganal ka silmad haiged, palus ka rohtu valada. Rehepapp köitis siis tondi pingi külge kinni. Tont küsis, mis rehepapil nimi. See vastas: "Esi" ja valas tondile rohtu silma. Vanapagan jäi pimedaks ja tormas suure valu käes kogu pingiga minema. Läheb põrgusse. Väiksemad sellid küsivad, kes tegi tondile niiviisi. Tont vastas: "Esi tegi." Teised aga irvitavad: "Esi teid, esi kanna."

ERA II 244, 434 (19) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Misso mõisas suri vanaproua ära. Minija ja poeg jäid mõisasse elama. Köögitüdruk Leena pani tähele sigu söötes, et ka vanaproua tuli ühes sigadega sööma. Tüdruk küsis minija käest, et sigadele tarvis rohkem süüa viia. Minija ei tahtnud lubada, siis seletas Leena kõik ära ja minija käskis vanaprouat teinekord tuppa kutsuda. Leena kutsus ja vanaproua tuligi ja läks omasse tuppa. Siis ütles vanaproua Leenale, et sul nüüd 3 pool lauda kraami, lubagu see pool lauda temale. Leena kui helde tüdruk ütles, et võta kõik ja vanaproua kadus. Ta ei käinud enam kodus.

ERA II 244, 437 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Halltõbi oli hirmus haigus. Inimesele tuli külmavärin pääle ja ta kukkus maha. Siis üteldi, et vaadake, ta sõidab halli. Hall tuli ikka iga päev, ühel kellaajal. Mõnikord olla tõbi rääkinud ka ja mõnikord olla tal olnud looma või inimese kuju. Mõnikord olla halltõbi ütelnud, et laske meil olla, niikaua kui meile riik ära tehakse, siis läheme isegi.
Pari külas käis mu lell tol ajal karjas. Nägi, et Päeväkmäest tuli üks preili alla. Nagu kivi juurde sai, nii kadus, kuid lellal oli kohe halltõbi seljas.

ERA II 244, 439/41 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vastse-Roosa vallas juhtus vanasti järgmine lugu: Ühel laupäeval läks kõik pererahvas sauna. Ka 7-aastane vaeslaps tahtis minna ja küsis võõrasemalt särki. See oli pahane ja ütles: "Võtku kurat sind, kust mina sulle alati särki võtan!" Ja laps kadus äkki ära. Küll otsiti ja hõiguti, aga ei leitud. Lasti hõigata kirikuiski, aga asjata.
Seitsme aasta pärast leiti Valga linnas üks tütarlaps. Kui küsiti, kes ta vanemad on, siis ta ei teadnud. Ütles, et üks tont olla teda viinud alati endaga ühes ja hoidnud tema sõrmist kinni. Tüdruku sõrmed olidki väga pikaks veninud. Seitse aastat rännanud ta tondiga ühes nägematuna. Mõnikord kannatas nälga ja külma. Kuhu rist peale oli tehtud, säält ei tohtinud vanapagan midagi võtta. Nii nad rännanud talust tallu. Kord istunud nad jälle ühes talus parsil ja perenaine võtnus ahjust leiba välja. Vanakurat torkinud niikaua, kui perenaine oma näpu ära põletas ja ütles, et ah sa kurat. Tütarlaps hakanud selle üle naerma, aga vanatondile ei meeldinud, kui teda naerdi ja ta viis tütarlapse jälle edasi. Mõnikord pani ta lapse kraami juurde valvama ja kadus ise eitea kuhu. Kui pikne oli, siis põgenes ta surmahirmus selle eest ja vinnas ka tüdrukut kaasa. Kui seitse aastat mööda olnud, jätnud ta tüdruku peaaegu alasti tänavale, sest riided ammugi kulunud. Mai - nii oli tüdruku nimi - küsinud siis, et kas sa, kasuisa, mind alasti jätadki. Siis olla toonud riided selga.
Inimesed tahtsid Maie tema kodukohta saata ja küsisid, kas ta midagi mäletab oma koduümbrusest. Ta vastas, et ta on säält, kus üks puust kirik on. Otsiti see kirik üles ja Mai saigi oma kodu tagasi. Kodus rääkis ta, et ta kuulnud väga hästi, kui teda otsiti, istunud siis juudaga toa taga nõgesepuhmas. Maie hakatigi kutsuma Juuda Mai ja võibolla elab ta praegugi.
Kui aga keegi väga abitult oma kimpsude-kompsude kõrval istub, siis üteldakse: "Ta istub kui Juuda Maiekene oma kraami man."

ERA II 244, 156/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa Jaan jäänud korra Käätsu palu tee äärde magama ja unes näinud järgmist: Korraga olnud põrgus ja näinud ka seal Roosa mõisahärrad, ning talle muudkui tehtud tuld alla. Siis tulnud ta juure keegi vanamees ning rääkinud talle, mis on raske ja mis on kerge patt. Näiteks, kui varastad villa, liha, loomi, siis on see andeksandmata patt, aga teised süüd ja patud on kerged. Kui Jaani tahetud matta, hüüdnud kirstust rahvale: "Ärge kartke mind, ma ei tee teile midagi halba." Matuselised saanud ütlemata rõõmsaks ning matusepeo asemele tuli rõõmupidu.
Kodus peksnud ta pojad läbi, et need ei teeks pattu. Ka ütelnud Jaan, et Roosa mõisa parun olnud põrgus. Paruni pojad saanud sellest kuulda ja karistanud Jaani nende sõnade eest. Kuid viimane korranud omi sõnu veelgi. Paruni pojad saanud veelgi vihasemaks ja peksnud Jaani surnuks. Enne surma näinud ta unes, et hulk kaarnaid nokkinud teda.

ERA II 244, 164 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Säält edasi km paar põhja poole olevat asunud kirik, nüüd on sääl asemel niit, mida kutsutakse Kerikuniit. Öösiti olevat sääl nähtud mõnikord nähtud mustas kuues meest, kuid see nägemus püsivad ainult viivu ja mõned arvavad seda olevat kirikuõpetaja vaim.

ERA II 244, 169 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Pärast Rootsi sõda jutustanud üks vana rootslane oma varanduste peitmisest mehele Rõuge Rattajärve. Ja annud teatavad mõõdudki, kus kohal on kolm tammepütitäit kulda. Ta lubas anda poole sellest mehele juureviimise eest. Mees ei lausunud rootslasele sõnagi, vaid tõttas ise otsima. Aga otsimised ei andnud suuri tagajärgi. Ta ei leidnud midagi.

ERA II 244, 169/70 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kiriku kõrts asub Rõuge kiriku lähedal. Vanasti oli siin nähtud tihti öösel möödaminnes - üks mees tulnud välja valges riietes ja käinud kõik kõrtsinurgad läbi, ajanud kõik uksed pärani lahti ja korraga kadunud kõrtsialusesse ruumidesse, kus olid kõrtsisolijate hobused. Seda tõendatakse sellega, et kõrtsimees läinud tülli ühe mehega ja surmanud tema ja teisel päeval kõrtsi lõunapoolsesse ossa matnud. Ta käinud nii kaua, kui see kõrtsimees suri, kes ta tappis. Nüüd ei ole näinud keegi enam midagi, aga siiski ta tekitab möödaminejais kartust.

ERA II 244, 175 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võro-Vahtsõliina postimaantii lähedal ilosa järve kaldal oll üts majakõnõ, kon elli vabadik ja püüdse kallo. Ta alatine suuv oll rikkas saia. Ütel pääval, ku tä kalal oll, tull järvest välla hall vanamiis, suur rahakast üten. Tä lubasi kõõ raha vabadikulõ, ku tu tuu tälle üte hingelise ja tossulise. Vabadik sai aru nii, et märäperän varss ja ristmäldä lats. Sääl külän olli ka ütel peremehel märäperan varss ja ristmäldä lats. Varsa sai ta küll, aga lats ristiti ärä. Sis võtsõ tä vana kassi ja pandsõ tu kotiga varsa sälga ja läts järve viirde. Sis tull ka vanamiis rahaga, andsõ raha vabadikule ja läts varsa ja kassiga järve. Kui vesi kassile silmi läts, pandsõ tuu hirmsa helüga näugma. Nüüd sai ta petusest aru ja tõstsõ suure kohina. Vabadik sattõ meelemärkuselda maha. Järvemiis aga haardsõ rahakasti ja juusksõ üle postitii. Järv aga läts tälle sinnä järgi. Ärgaten ei leidnud vabadik raha ega järve. Nüüd oll vabadikul kaugõl kalal kävvu. Pääle tuu naati järve kutsma pagõnuks järveks. Parlaki om viil järv tõsõlpuul postitiid ja om nätä tä mineku ase.

ERA II 244, 177 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võro-Vahtsõliina maantee veeren asub Verijärv, mis ennembä kinni es külmä. Sellest räägib isa. Liivimaal olevat olno üts väga kuri paron, kohtles talupoegi väga kurjasti. Kõik olid tema pääle vihased. Kord olli nä äkilise Verijärve kaldõl. Sääl kargas kutsarile päha, et vaja paronile üts vemp mängida. Ta peatas hobuse. Kui paron küsse, mis viga, ütel kutsar, et riista hobõsil katski. Tä läts, pästse hobese iist ja tõugas paroni tõllaga järve. Kavva uijju tõld järven. Seni ku tõld järven uijju, es külmä järv kinni. Nüüd aga om tõld järvest kaono ja järv külmäs kinni.

ERA II 244, 191 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanasti oli olnud Eestimaal katk. Kõik inimesed olid peaaegu ära surnud, mõni üksik oli jäänud. Kui oli leitud mõni inimese jälg, siis oli seda suudeldud.

ERA II 244, 195 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Tsoorus Kärstna lähedal üks soosild, millel oli nimi Karjasild. Seda silda kardeti, ega julgenud keegi üle minna, eriti aga öösi. Arvati, et sääl on vaimud silla all.

ERA II 244, 201 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas oli vanasti üks suur org. Kui mõni loom sinna orgu läks, jäigi ta sinna. Keegi ei julgenud sinna oru ligidusse minna ega ka omi loomi sinna lasta. Arvati, et sääl olid kurjad vaimud, kes looma välja ei lasknud.

ERA II 244, 207 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kasaritsas on kaks järve: üks on mäe otsas, teine on all orus.
See, mis mäe otsas on, on nimega Puiga; mis mäe all, on Verijärv. Oli tahetud lasta Puiga järvest vett Verijärve. Vesi hakkas jooksma, kuni surnurong vastu tuli. Surnu oli üles istunud kirstust ja oli ütelnud: "Vesi, jookse tagasi!" Vesi oli kohe ümber pööranud ja tagasi hakanud jooksma. Nüüd jooksebki vesi vastumäge.

ERA II 244, 209 (1a) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanasti olid puugid. Nendeks olid loomad. Need kandsid kraami koju.

ERA II 244, 209/11 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Roosas on üks jõukas talu, Tedremäe talu. Sellel peremehel oli üks must, valge peaga kass. See kass ei söönud muud kui praetud herneid. Kord oli üks Tartu insener seal kaevu tegemas. Ta oli vaadelnud seda kassi ja oli sellele kassile löönud kaevupumbaga. Kassist ei jäänud muud järele kui sinist tuld. Peremehel oli olnud õun. Ta oli andnud poole insenerile, poole söönud ise. Insener oli hulluks jäänud. Ka see kass oli varanduse kandja.

ERA II 244, 224 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Pärli külas Nursi asunduse ligiduses metsas seisab suur kivi. Rahvas räägib sellest kivist järgmiselt: Vanapagan, hulkudes metsas ringi, tulnud kõva äike. Äikest kartes kukkunud vanapaganal vigel seljast ning kohta, kuhu ta kukkus, tähistab praegu suur kivi, millel on rist, ja kivi kannab praegu Viglakivi nime.

ERA II 244, 226/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas, see muudeti hiljuti, endine nimi oli Sänna, ning sääl on kohalik Sänna mõis. Teispool jõge rahvamajast asuvad vanad varemed, mida kutsutakse "tondilossiks". Vanasti valitsenud Sännat väga metsik parun, kes olla vanapaganatega seltsinud. Ühekorra olla parun sõitnud kutsariga ja parun hoiatanud kutsarit mitte taha vaadata, vastasel korral laskvat ta kutsari surmata. Uudishimust aetuna kutsar vaadanud, kuidas parun istunud vanapaganate seas, ning ta lastud ka surmata.

ERA II 244, 227 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui see mõisnik ära surnud, tulnud talle põrguperemees ise oma sellidega järele ning viinud ära selle paruni ühes endaga.

ERA II 244, 227/9 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Selle paruni järeltulija laskis ehitada uue härrastemaja sinna kohale, kus ta praegu seisab Sänna rahvamajana.
Aastad möödusid ja parunid pidid lahkuma, sinna tondilossi asusid elama inimesed. Kuid elu sääl oli võimata, sest iga öösi, ning eriti neljapäeva öösi olla nii suur mürin selle lossi pööningul, kuni inimesed pidid lahkuma ja loss seisab praegu varemeis. Kuid kummitustest ei piisanud. Ükskord läinud kohalik elanik pr. K. "tondilossist" mööda, kui tondiloss oli veel terve, ja kuulnud mängu ja tantsu, ning pööningult kuulnud õige tasast mängu. Vaadanud tühja tuppa - olnud tuba pabereid täis ja need tantsinud ja laulnud nii ilusasti. Pööningult mööda minnes märganud pr. K. - puude vahel jooksnut must mees, vigel seljas, ning palju nähtusi võib seal näha.

ERA II 244, 232 (15) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samuti leidub Sännas ka tarku ning nõidu. Ühel olla isegi Seitsme Moosese raamat, tema olla käinud igal neljapäeval ristteele alusriietega nõiduma, ning temaga hoiduti vaenujalal elada, sest tema olla ümbruskonnas elanikele teinud hääd ja kurja. Oma pojale pärandas ta Seitsme Moosese raamatu, kes kasutab seda arstimiseks.

ERA II 244, 233 (17) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Näljahäda käis ringi orjarahu seas, räägitakse et vanemad söönud oma lapsed ära, samuti möllanud ringi haigused. Selle tekkimisest jutustab muistend kuidas niisugune tõbi Sänna tuli. Kord läinud keegi mees metsa puid tooma, teel tulnud vastu hallide riietega vanamees ja visanud ühe riidetüki sellele mehele. Kohe haigestunud mees ja siis hakkas taud möllama, mida nimetatakse halltõveks.

ERA II 244, 237 (1-2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kivid. Sänna asundusest umbes 1 Œ km kaugusel asub suur kivi ja sääl olevat ka märgid pääl.
See tähendab, et sääl asuvad suur kivi ja kohalikud inimesed kõnelevad, et see on visatud Kalevipoja poolt. Selle suure kivi pääl on hakanud ka kasvama üks väike tammeke.

ERA II 244, 239 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rahvausundi alalt. Vanasti oli kardetud praegust Liivaku mäge, mis asub Sännast Ÿ km kaugusel, kus inimesed olid näinud vanapaganaid ja tonte.

ERA II 244, 240 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Eriti kardetakse praegust Sänna tondilossi, kus olid inimesed näinud ka vanapaganaid ja tonte. Kui mõni inimene oli üksinda tulnud, siis oli kuulnud kuidas tondid enda vahel olid kõnelnud. Ja kui inimene tondest mööda oli jõudnud, siis olid tondid teda taga hakkanud ajama. Seda kohta kardavat veel praegugi mitmed inimesed.

ERA II 244, 245 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pustepalu juures olnud ka haavametsa, kust läbi jooksnud väike ojake, mis kandnud vett praeguse heinamaale, kus ennemalt asunud väike järveke. See järv olnud kohati väga kalarikas. Aegamööda hakkanud järv kokku kuivama, ning sellest jäänud järel lohk, mis ärakuivanud järve pinnast madalam ja mida praegu kutsume Loomakolgaks, tuletades meelde noid aegu, kus oli siit välja võetud palju kalu. Ka haavamets vähenenud ja ojake kuivanud, ning oja sügavamat kohta ja ta ümbrust kutsume Haaboja lohuks.

ERA II 244, 246 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praeguse Mõisaküla talu põllul näinud veel minu vanaema ja vanaisa kahe ahevare jäänust. Kuuldud juttude järgi olevat üks olnud kiriku ja teine mõisarehe ahervare. Rehepappide jutu järele olevat pühamail öil liikunud kiriku ja praeguse Haaboja lohu vahelisel teel vaimud ja kuuldud kirikukellade helisid.

ERA II 244, 250/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
[Vanapagan toob Abrukalt pähkleid]
Seesama mets, kus peab ohvrikivi asuma, ei ole muud kui kividerägastik. Nende saamise kohta teatakse järgmist juttu:
Korra olla Peipsi vanapaganale kange pähkliisu tulnud ja ta läinud kuulsale Abruka saarele pähkleid otsima. Jõudnud Abrukale, korjas koti hoolega pähkleid täis. Ka metsavaht ehk omanik olla seda näind ja hakanud vanapaganad taga ajama. Vanapagan jooksnud nii kõvasti, et tähelegi ei pannud, kui kott purunes ja pähklid kotist välja jooksid. Pähklid asuvad veel praegugi selles metsas ja Vasara talu nurmedel.
[Vt. HVM II, lk. 62.]

ERA II 244, 25/6 (7) < Rõuge khk., Viitina v. < Põlva khk. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Evald Hermann, 14 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Olid kord olnud ühed pliiatsipikkused mehikesed. Nad olid tahtnud sõita üle suure järve. Mehikesed olid meisterdanud endale kasetohust lootsiku. Ja siis hakanud purjetama üle järve. Saanud juba varsti teise äärde. Siis tulnud suur laine ja lükanud mehikeste lootsikukese ümber. Kõik mehikesed kukkusid vette. Osa meestest oli pääsenud õnnega, ronides mööda osjakõrte ja okasroosipõõsade kaldale. Osa mehikesi aga uppus veevoogudesse. Nad läksid jupi maad edasi, kus asus suur kand. Nad istusid kannule ja hakkasid taga leinama omi kaaslasi, kes uppusid. Väikesed mehikesed nutsid väga kõvasti. Seda aga kuulis isand Meego. Mego ilmus nende ette ja ütles: "Mis teie siin nutate ilmaaegu, tulge minule sellideks." Pisikesed mehikesed olidki nõus ja läksid Megoga ühes. Mego andis neile tööd. Ta käskis istutada järve kaldale ühe metsa. Mehikesed algasid kohe tööle. Nad kandsid lähemast pervest puud alla ja istutasid ilusa metsa Järvesaare. Mego oli Megomäe isand. Järvesaar kasvas suureks ilusaks metsaks. Kus vana Mego igal õhtul jutustab omi naljakaid muinasjutte, vähjadki ronivad järvest kaldale, sõrad eespool, kuulama imejutte.

ERA II 244, 38/9 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Mäe kõrtsi poolt tulnud õhtul üks purjus vanamees. Läinud pimedal ööl, viimaks saand ühe põõsa juure. Ta oli käinud seni kui homikuni ümber põõsa. Kui üks möödaminejaist oli vanamehelt küsinud: "Mis sa, vanamees, siin teed!" Vanamees vastu: "Ma lähen kodu!" Seal, kus vanamees käis, jäi järele vesi. Ühele poole aga kasvas suur mägi. Veelombist sai järv, mida hüütakse Peratjärveks. Mäge aga hüütakse Toroskimäeks.

ERA II 244, 45 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Sänna as. - Erika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Veekogud rändasid õige vanasti ühest kohast teise. Ja nii juhtus, et rändasid ka need kaks Võru järved. Nad läksid nagu vagu ja veskitamm taevaalust mööda, üks talupoeg nägi neid ja ütles kohe, et Vagula ja Tamula, nii kukkusid kohe järved maha kõrvuti ja pärast ehitati Tamula kaldale linn. Nii said need järved endale nimed.

ERA II 244, 45 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Erika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Roobimetsas on üks soo, mille nimi on Suursoo. Sealt olevat tõusnud Tamula järv üles, sest tal ei olnud nime. Rändas sealt ära ja jättis järele suure soo. See soo on Tamula järve moodi ja sinna ei saa ka ükski inimene minna. Nii on teada, kus asus endine Tamula järv.

ERA II 244, 47 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjasse Kurgjärve kaldale mattis Rootsi sõja ajal keiser vaenlastelt saadud neli tündrit kulda. Vaenlased said aga teada ja läksid kaevama, aga ei leidnud ja läksid tühjalt tagasi. Ka keiser ei leidnud oma kulda ja nii olevat ka praegu kuld seal.

ERA II 244, 47 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina kivirehes nägi rehepapp vaime, kui vaimud pidasid pidu jaaniööl. Jõid ja mis nad tegid ning tantsinud olid ka. Kõik olid olnud toredad preilid ja härrad, ainult süsimustad ja ei olevat rääkinud midagi. Seda riiht kardeti vanasti. Rehepapp olevat olnud üks Kuslapuu.

ERA II 244, 49 (10) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuges Jaani-Peebu talus on ka nähtud vaime, kui oli käinud tala mööda ja läinud rehetoa laele. Nii on seal nähtud väga paljuid vaime. Kes on maganud seal rehe all, need olevat kõik näinud.

ERA II 244, 49 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ka Viitinas Märdi-Järve talus on nähtud vaime, mis ei teinud kurja muidu, kui neid ässitati või pilluti neid ja heiteti käega riste ette. Siis tegid nad väga palju kurja. Nad juhatanud ka raha.

ERA II 244, 52 (19) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas kutsutakse ühte järve Peratjärveks ja see sai endale nii nime: Üks mõisnik käinud jahil ja jõudnud selle järve juure ning ütelnud: " Kui otsid sellel järvel koha, kus on kõva põhi, saad mu mõisa endale!" Teine läinud ja otsinud, aga ei leidnud ja ei ole ka senini veel selle järve põhjas kõva kohta leitud.

ERA II 244, 53 (21) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjas on mägi, mida kutsutakse Põrguhaua mäeks. Seal mäe otsas on väike tiik, mis oli vanasti kuiv. Ja sääl olevat teinud vanast vanadpaganad tuld. Neid olevat sääl igal ööl nähtud.

ERA II 244, 53 (22) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas on üks Purlaku mägi. Kust ei saadud muidu mööda minna, kui ei nähtud väikesi vaime kas looma või inimese näol. Kui ei nähtud vaime, siis olevat tulnud sel päeval õnnetus, millal läksid sest mäest mööda.

ERA II 244, 61/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Meie Kasaritsa mõisa juures asub väike mägi, mida kutsutakse Kunnmäeks. See mägi olevat tekkinud Vanapagana kätetööl. Nimelt pahandanud Kaval-Hans oma peremehe ära. Läinud pärast seda ise kraavi kaevama nüüdse Kunnmäe külje alla. Kraavi mulla pildunud sulane ilusasti kraavipervele. Vanapagan aga arvanud, et nüüd on hää silmapilk halvast sulasest lahti saada. Ajanud kraavikaldal asuva mulla kokku suurele nahksest põllele ja tahtnud Hansule kaela visata. Oma tegutsemisehoos aga ei pandnud vanakuri tähelegi, et piksepilv on ligidal. Saanud suure põlletäie mullaga astuda mõne sammu, kui käinud vali kärgatus. Vanapagan ehmunud koledasti, pillanud mulla põllelt maha hunnikusse ja pistnud ise lähedal olevasse väiksesse Kunnalannu järve jooksu. Hirmuga teel kogu aeg karjunud vanakuri ikka järve nime, mis tulnud ainult poolikult suust, ikka: "Kunn-kun!" Sellest peale hakatigi vanapagana poolt maha pillatud liivapõlletäit nimetama Kunnmäeks.
[AaTh 650 A + 1148.]

ERA II 244, 67/9 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võrust sõites Vastseliina poole asub esimese klassi maantee ääres Võrust 10 km kaugusel Räpo küla. Otse Räpo küla all on nüüd suur heinamaa, kus aga muistsel ajal olnud Räpo järv. Iga kord suurvee ajal tõusnud vesi nii kõrgele üle kallaste, et ulatunud isegi maanteele, sest maantee ei olnud kaugel. Kord kevadel suurvee ajal sõitnud mõisahärra tõllaga teed mööda. Räpo järve kohal ulatunud vesi maanteel nii kõrgele, et tõlla rattad ja hobused olnud kõhuni vees. See vihastanud mõisasaksa ja vihasena ähvrdanud ta: "See järv saagu kaduma!" Läinud siis härra jahile, lasknud maha hundi, võtnud hundi pealuu, teinud sellele nõiasõnad peale ja visanud hundi pealuu järve. Öösel kuulnud küll inimesed väljas koledat kohinat ja raginat, aga vaatama ei läinud keegi. Alles hommikul nähtud, et järve polegi enam vanal kohal, järele jäänud ainult pori. Pool kilomeetrit vanast järve asemest eemal lohust leitud aga uus järv, natuke maad sellest jälle väike järveke. Esimene Räpo järvest tulnud järv on teisest suurem ja teda kutsutakse Paenujärveks (põgenenud on võru keeles "paenu"), teist aga Tubinajärveks.

ERA II 244, 71/4 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Vanasti olla üks mõisnik oma perekonnaga sõitnud läbi Eestimaa. Kuus hobust olnud tõlla ees. See olnud väga rikas härra, aga ka väga tige. Ta kurjust said tunda kõik ta alamad, ka ta oma kutsar. Kui nad siis kord vihmase ilmaga sõitnud Võru poolt Vastseliina poole, sepitsenud kutsar kurjale härrale kättemaksu plaane.
Jõudes Kitsemõisa (praeguse Uue-Kasaritsa mõisa) juures oleva Verijärve kohale, millel teepoolne külg on väga kõrge ja järsk, peatanud kutsar hobused kõige ohtlikumal kohal ja hakanud hobuseid lahti rakendama. Härra küsinud küll, et miks sa hobused peatasid, vastanud kutsar, et rakendan hobust ette, pääses lahti. Härra ei läinud tõllast ise välja vaatama ka, sest sadas vihma.
Kui kutsaril hobused eest ära olid päästetud, tagandas ta hobustega tõlda veel nii palju, et selle tagarattad järsust kaldast allapoole hakkasid veerema. Muidugi hakkas kogu tõld allamäge veerema. Kutsar aga hüppas hobuse selga ja kihutas hobustega minema. Kui tõld tagurpidi hakkas liikuma ja tulise kiirusega järsust kaldast alla kihutas, siis märkas küll mõisniku perekond hädaohtu ja pooles mäe kaldes olevat proua veel hõiganud: "Herr Krist!" Hetk hiljem oli tõld perekonnaga juba kaugel Verijärve voogudes.
See koht, kust tõld alla sõitis, on praegugi veel tunda, sest seal on kaldas sügav rööbas ja tõkked on üles kalda peale sinna kohta seatud. Ka tõlda olevat pärast allalaskmist järves näha olnud. Päikesepaistelise ilmaga olla tõlla vasksed rattamutrid vastu helkinud. Ka läbi noore jää olla tõlda nähtud, mille ederattad olevat sügavas poris olnud. Kitsemõisas olevat olnud mees, kes oskas vee all käia, see oli ka tõlla juures käinud. Sel mehel käskinud Kitsemõisa härra köied tõlla külge siduda, et siis saaks tõlla välja tirida. Seal tuli aga kõigile käsk viljakoormatega Tartusse minekuks ja nii jäigi seekord tõld välja toomata. Ka pärast seda pole keegi tõlda välja tuua tahtnud. Nüüd aga pole tõlda kunagi näha, sest kõntsa ja pori on talle vist peale langenud.

ERA II 244, 75/7 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võrust nelja kilomeetri kaugusel Vastseliina tee ääres on järv nimega Pappjärv. Selles järves elavat kuri näkk. Mõnikümmend aastat tagasi olevat kord ühele Kasaritsa mehele unenäos öeldud Pappjärve näki poolt, et too mulle üks hingeline ja üks tossuline ja ma annan sulle hulga raha. Kolm ööd olla see mees järjest seda und näinud. Siis võtnud see mees nõuks näki käsku täita. Tossuliseks valinud ta oma varsa ja hingeliseks otsustanud ta varastada lähedalolevast talust väikest last. Kõigile püüetele vaatamata ei läinud talle aga lapsevargus korda. Nüüd võtnud mees oma kassi, pannud selle pihtsärgi (vanaaegne kuub) sisse, köitnud varsale selga ja läinud Pappjärve äärde. Seal hõiganud mees: "Näkk!" Kohe hakanud vesi keerlema ja veepinnale ilmunud koletis, suur rahakast turjal. Võtnud mehelt varsa kassiga seljal ja annud mehele rahakasti. Näkk võtnud varsa käekõrvale ja hakanud järve minema. Kui vesi aga puutus kassile külge, hakanud see näuguma. Nüüd taibanud näkk pettust, tulnud ja võtnud mehelt raha ära ja andnud varsa kassiga tagasi. Mehel olnud kahju küll hulgast rahast, aga polnud enam midagi teha. Võtnud siis varsa käekõrvale ja hakanud koju poole minema, aga kuhu ta astus, ikka ees tuli ja vesi. Küll lugenud mees issameiet edespidi ja tagurpidi, aga midagi ei tähendanud - ikka vesi ja tuli ees. Ei pääsenud vaene mees siis enne hädast, kui kukk laulma oli hakanud, alles siis oli vesi ja tuli kadunud ja mees oli viimaks leidnud kodutee.

ERA II 244, 77/8 (7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Vanarahvas räägib, et Pappjärves asuvat tõesti kuri näkk, kes vanasti pea igal suvel olla nõudnud ohvri ja ka sel ajal. Eriti ohtlik koht suplejaile on järve põhjapoolne rand, mis on küll ilus, kaugele järve liivane, aga seal asuvat näki kodu. Kes iganes ta lossi piirkonda satub, sellel palju pääsu ei ole. Kord olla karjalapsed hulganisti läinud suplema. Korraga tõusnud laste lähedal veepinnale suur hall kogu. Lapsed joosnud karjudes järvest välja.
Kõige väiksem jäänud viimaseks, hakanud küll järvest välja minema, üks jalg juba kuival, aga teine jalg ei pääsenud kuidagi järgi, justkui tinas kinni. Kui laps taha vaadanud, siis näinud ta oma jala ümber suurt halli kera. Alles teiste abil saanud ta viimaks ka kaldale.

ERA II 244, 79/80 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge kihelkonnas Rõuge kirikuõpetaja häärberi all on praegu väike ümmargune järveke nimega Kaussjärv. Seda järve ennevanasti ei olevat olnud, vaid seal olnud siis kirik. Kirik olnud väga ilus, eriti ta kellade helin olnud nagu muusikamäng. Selle kiriku ehitamise ajal olevat üks tark ette kuulutanud, et see kirik püsib niikaua, kuni kord seitse venda kirikusse tulevad. Siis aga, kui seitse venda kõik kirikus on, hävib see kirik. Alul inimesed olla seda kartnud ja ka kaks vendagi ei olevat julgenud kirikusse minna. Viimaks aga inimestel ununud targa hoiatus.
Siis ühel päeval läinud aga ühest ligidalolevast talust, kus olnud seitse venda, kõik vennad kirikusse. Kohe hakanud iseenesest kirikukellad helisema ja kirik hakanud vajuma. Kui kirik olla sügavasse maasse vajunud, tulnud vesigi kiriku kohale, mis püsinud tänaseni. See järv on üks sügavamaid Võrumaa järvi. Ei saa selles järves ka supelda, sest ta on poriste ja äkiliste kallastega. Vaikseil õhtuil mõnikord vanasti olla kuuldunud järves oleva kiriku kellade kaja.

ERA II 244, 81/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ka nüüd on Kasaritsa-Kirepil veski, aga see on nüüd uuesti ehitatud, kuna vana veski, millest jutt, maha põlenud. Selles veskis elanud mölder oma naise Tiioga. Möldri-Tiiot kiusatud taga vanajuuda poolt. Igal öösel, kui Tiio magama läinud, olnud jälle kolin ja mürin ning Tiiole tuldud järgi. Mees pidanud siis koledat heitlust oma naise pärast kuni kella 12-ni, mil vanadjuudad lahkunud. Ühel öösel tõmmanud mölder voodi ukse ette ja arvanud, et nüüd saab ta ehk rahu. Aga nüüd tüknud kuradid veskihoone õuepoolsest küljest läbi akna sisse. Sealt küljest olnud veskihoone kõrgus aknani umbes kaks sülda. (Ka nüüdne veski, mis on ehitatud vanale kohale, on kõrgus umbes kaks sülda.)
Vägisi võtnud nüüd kuradid Tiio mehe kõrvalt, viinud läbi akna välja ja vedanud veskisulgu kõrkjate sisse. Mees ei julgenud ka enam appi minna, sest igal pool olnud ees kurjad vaimud lõgistavate hammastega ja tuliste silmadega. Hommikul, kui ta läinud naist otsima, ei leidnud ta alul muud kui akna alt ühe naise jälje ja veskipaisu äärest teise jälje. Mees arvanud, et naine on uppunud, aga viimaks silmanud ta naist kõrkjate sees seismas, ilusasti lahtiste silmadega. Hõiganud, et Tiio, tulõ är viirde, aga vastust ei saanud ja ka naine ei liikunud. Läinud siis juurde ja leidnud, et naine on surnud, muidu elava inimese moodi, ainult kuradid on hinge välja võtnud, mida nad ammu juba püüdnud.
Räägitakse, et Veski-Tiio elanud ulaelu, millepärast vanadjuudad hakanud teda omale himustama.

ERA II 244, 83/6 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Mari Iisak, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Kirepis kõrtsimees olnud, nimega Siim. Alul olnud ta väga vaene, ei olnud tal raha ega ei käinud keegi ta juures ka viina joomas. Seal tulnud ühel päeval ta juurde kõrtsi ilus preili, ütelnud Siimule, et kui sa tahad rikkaks saada, siis võin ma sind aidata. Annan sulle hulga raha ja saadan su kõrtsi ka rohkesti joojaid. Tasuks selle eest aga tahan su hinge, millele tulen järgi 12-ne aasta pärast. Siim mõtelnud ja viimaks öelnud, et olgu. Mis kasu on mul sellest viletsast vaesest elust, ennem elan vähem, aga sellegi hästi. Nüüd annud ilus preili Siimule kotiga hulk kuldraha ja ise lahkunud. Kui preili hakanud uksest välja minema, näinud kõrtsimees, et preilil kingade asemel olnud kabjad otsas. Siis taibanud küll Siim, et ta müüs oma hinge kuradile, millele järgi tullakse 12-ne aasta pärast.
Sellest ajast peale hakanud kõrtsi-Siimu äri hästi: ööd ja päevad olnud kõrtsis joojaid ning raha tulnud nagu roobiga.
Aastad möödusid. Kõrtsimees Siim olnud nüüd väga rikas, puudust ei tundnud ta millestki, aga sellegipärast muutunud ta päev-päevast kurvemaks. Tal oli see meeles, et oma hinge on ta lubanud kuradile, kes sellele järgi tuleb pea, kuna ta oleks tahtnud nüüd veel kaua elada oma rikkuses. Kuid polnud midagi enam parata.
Kui kõrtsilised kord kõrtsi läinud, leidnud nad Siimu leti tagant surnuna. Ka kõrts oma sisemuselt olnud sama vaene nagu 12-ne aasta eestki - õlut ja viina vähe, raha ka ainult mõni teng.

ERA II 244, 91/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Konnalaane t. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < emalt, 45 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodu ligidal on suur mägi, seda mäge kutsutakse Kunnimägi. Ema jutustas:
Seo mägi oli vanasti olnu vanapagana elupaigaks ja vanapagan oli tahtnu mäe jalale kindlust ehitä. Ta oli kaibnu ja suuri kivve kokko kandnu. Too suvi oli väga vihmane olnu ja vanapagana kindlus oli kokku varisenu. Pikse oli kõvaste käünü ja Vanapagan mäe all olevasse lompi hüpänü ja sinnä jäänüki. Mäetipul on urkad ja need olid vanapagana elopaigaks olnud.
Nüüd elotsevad nende urgaste sees kährid ja mäe pääl on suur mets.

ERA II 244, 93/4 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rootsi sõja ajal oli Võru-Vahtseliina tiid lännü Rootsi sõavägi Räpo külä poolõ. Räpo külä lähkuh järve veeren oli tütarlats rõivid mõsknu. Sõapäälik oli lubanu tütarlast hindale naases võtta. Tütarlats es ole usknu. Sõaülem oll ütelnü: "Sõs paeku soo järv tõistõ paika, kui ma petä!" Tõõsõl hummogul oll järv tõõsõn paigan olnu ja sükäv org oll järge jäänu. Sõaülem oll kõgõ sõaväega är lännu, aga tütärlats oll iks Räpo küllä jäänü.

ERA II 244, 94/6 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Kose külas asub järv, kus olla elutsenud vanasti vanapagan.
Vanaema rääkis: "Kasaritsa vallan Raudsepa külan oll elänü Vilu Jaan. Ta oll käunu vaimõga ümber. Vilu tütrel oll välänpuul abiello sündünu lats ja Vilulõ es olõ tu sukugi miildunu ja vanapakan oll ütelnu: "Kui ta lats sullõ ei miildü, sõs tuu mullõ tä är neläpävä õdagu Pappjärve viirde ja hõika: "Näks, ma olõ siin!" ja ma tuu sullõ pallo raha."
Vilu oll tahtnu last võtta, aga tütär oll kuuldnu ja es olõ andnu. Sõs oll Vilu varsalõ köütnü kassi sälga ja länü Pappjärve viirde ja oll hõiganu: "Näks, ma olõ siin!" Vanapakan oll tulnu, nii et vesi oll vatutanu. Vilu oll küünütänu vanapaganalõ ohilõia ja vanapakan oll andnu rahakasti. Vanapakan oll naanu minemä, kass oll rüükmä naanu ja vanapakan oll hobõsõ vallalõ lasknu ja oll rahakasti är haarnu ja Vilul takahn juuskma naanu. Vilu oll pagõnu, nigu viil oll jõudnu ja hobõnõ oll viil tõõsõl pääväl kodo lännü."
Praegu kardetakse ka seda järve ja sääl tuleb tihti uppumisi ette.

ERA II 244, 97 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võru-Pindi tee ääres Palometsa küla ligidal metsatuka ääres kasvas kadakapõõsas.
Iga tinuspäeva õhtul viidi sinna puul tsiapääd ja visati üle kura ola kadaja puhma ja üteldi: "Pühä Tinus, õnnista vahtsõaasta mullõ jäl uusi tsiko." Aga ütskõrd olli soe kadaja kõiki juuriga vällä kisknu.

ERA II 244, 115 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Rõuges üks vana ja tore kirik, ilusad toredad hõbedased kellad. Natuke allapoole on ilus suur ja sügav Suurjärv. Sõja ajal vajunud see kirik oma toredate kelladega alla järve. Ja sellest pääle iga enne mihkelpäeva tõuseb üle järve ilus sild, kust musta mehe kogu liigub üle ja hüüab ikka: "Aeg saab tulema, aeg saab tulema, kui see kirik oma kelladega tõuseb jälle üles!"

ERA II 244, 115/7 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vanal surnuaial põhjapoolsel küljel asus vana kabelimaja ja seda kartsid kõik möödaminejad. Sest igal öösel kuni kella 24 istus vana mõisnik Klaasnoppi aknal ja suitsetas pikka valget kipsipiipu, kell 24 ajal kadunud jälle ära. Siis võeti nõuks lõhkuda vana kabelimaja. Ühel päeval asusidki mehed lammutamistööle. Kõigepäält lõhuti aken, kus mõisnik igal ööl istus. Vana oli lammutatud ja hakatud uut ehitama tüki maad edasi. Ja sellest saadik, kui lammutati vana kabelimaja, ei tulnud enam vana mõisnik nähtavale.

ERA II 244, 125 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge valla Sänna asunduse ligidal on Ihandu mägi. Ta on järsune ja libe mägi nagu jää, ehk murrakun "iä". See on kõrge 15-20 m. Selle järsku kallakud mööda oli olnud tee. Siis oli selline seadus, et kellel oli koorem, see teed ei keera. Siis oli mõisnik juhtunud vastu sulase puukoormale. Ja mõisnik oli keeranud vasakule. Tõld oli libisenud järve. Mõisnik oli pääsenud veel järvest eluga. Hobune ja tõld jäivad sisse. Seenis, kui tõld kadus järvest, hakkanud järv kinni kasvama. Nüüd on vaid jäänud jõgi alles, mis voolab Suurveski poole.

ERA II 244, 139/41 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla nimesaamisest räägib isa. Kord elanud Handimiku külas püha mees nimega Handi-Mikk. Kord läinud ta suvel kirikusse. Et vähema jalavaevaga kohale jõuda, siis valis ta tee otse üle Rattajärve. Ta sammuski üle järve ja jaladki ei saanud märjaks. Kirikus näinud ta vanakuradit tukkujate nimesid hobusenahale kirjutamas. Et aga viimaseid oli palju ja nahale ei tahtnud mahtuda kõigi nimed, siis hakkas vanakurat hammastega kinni hoides nahka suuremaks venitama. Aga õnnetuseks pääses nahk lahti ja vanakurat lõi pää vastu seina. Seda aga nägi Handi-Mikk, kes selle pääle naeratas. Kodugi läks ta oma tuldud teed, kuid järvel said jalad märjaks. Nüüd sai ta aru, et oli teinud pattu. Sellest pääle hakati külagi, kus ta asus, Handimiku külaks kutsuma.

ERA II 244, 153/4 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo talu maal maantee ääres oli olnud väike järv. Kord sadanud kõvasti äikesevihma ja järv oli läinud Ahitsasse. Rahvas tõendab seda järve minekut sellega, sest olid leitud sellevahelisel maa-alal kalu. Kuid selle järve asemele oli jäänud mülgassoo. Soole aga on pandud nimeks Kuresoo, sest ta on ümmargune kui kure pesa.

RKM II 12, 541/3 (7) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rõuge kihelkonnas Krabi asunduse Läti piiri äärne maa-ala on mägine, mida kohalik rahvas nimetab Paganamaaks. Paganamaa on Lätimaast eraldatud mitme järjestikku asetsevate nn. Kikkajärvedega. Järvedest eemal Paganamaal leidub kolm süvendit, millest üht nimetatakse Vanapagana magamisasemeks, kahte aga tema jälgedeks.
Mainitud süvenditega on ühenduses Kuradi-Maiekõsõ muistend.
/joonised/

RKM II 12, 543/7 (1) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Elisabeth Kasak, 38 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Imä pessnü umma tütärd ja ütelnü: "Kurat võtku sinnu!" Kurat võtnugi latsõ, hõõrnu tedä salviga ja muutnu nii nägemätüs. Kandnu last sällän säitse aastat kattõ edesõrmõ piten.
Kõgõ inne oll kurat Maiekõsõ veenü' Riia liina, sõs Venemaalõ. Venemaal olnu' Maiekõnõ nälläne, sest veneläse' hiitnü inne süümist risti ette. Niisama kah kon muial jumalat pallõldi, õs saa süüä'.
Kõrd pulmõn, kuradil harilik viis, tiindrile jalg ette. Tuu ütelnü: "As sa kurat!" Kuradil süük käen. Peigmehe silmile antu nätä', et kurat midägi tekse. Pruut aga kiildnü peigmehel tuust kõnõlda ja hoiatanu' tedä nõnarätiga. Tuu ao seen löönü' kurat peigmehe tsia ruuhvõga maha'. Kõik pulmalise' aga nännü', et pruut lei peigmehe nõnarätiga kuulus.
Kõrd maganu kurat Kurõsuun ja käsknü' Maiekõsõl innast üles herätä' kui Jummal müristäp. Maiekõnõ herätänügi. Kurat astnu katõ sammuga Kikka järve. Tuust aost ommaki' Paganamaal kuradijäle' ja - magamisasõ.
Ütskõrd Võru liinan oll kurat Maiekõsõ hindä sälläst maha pandnu, alastõ jätnü' ja ütelnü: "Nüüd om su vanaesä är' koolnu', ma piä toolõ vasta minemä." Maiekõnõ ütelnü aga kuradile: "Vanaesä, sa olõt minnu kandnu ja toitnu säidse aastat, misperäst sa mu' nüüd alastõ jätät?" Sõs oll kurat puuti lännü' ja Maiekõsõle sälgä ostnu ilusa' rõiva'. Peräst saanu' Maiekõnõ viil kellelegi mehele.

RKM II 12, 549 (1) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Anna Sprenk, 77 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuradi võtsõ lellänaasõ latsõ är'
Vanast olli' kurja' ao'. Ku' lellänaasõl sündü lats pand timä miis Andre kõgõ inne tähele, et lats om tõist muudu. Latsõl oll egä sõrmõ man viil üts väikene sõrm. Kurat oll latsõ är' vahetanu. Nimä' olli kuulnu küll üüse mütsaüst. Ja kui kaema tulnu', nännü' põrmandul ütte olõkupu, aga õs olõ' tiidnü tuust midägi arvata. Hummogu oll olõkubu är' kaonu'. Tuu oll vanakurat esi'. Mis nüüd tetä'? Õnnõs tull vanainemine sinna' ja käskse lellänaasõl ahu kuumas küttä ja võõra latsõ ahju visata. Aga kui ta nakas last ahju viskama kuuldsõ ahuotsast hellü: "Tuu' mu lats siiä', seh uma lats!" Lellänaanõ kaet ahu otsa ja näkse sääl hirmust vanamuuri. Andsõgi latsõ timäle ja sai uma latsõ tagasi.

RKM II 49, 247/9 (76) < Rõuge khk., Kasaritsa k/n. - Õie Orro < Olga Tamm, 58 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Mõisniku ja talupoja suhetest räägib järgmine kohamuistend:
Kuidas Verijärv sai oma nime
Järve kaldal, mida praegu kutsutakse Verijärveks, oli vanasti mõis. Mõisahärra oli olnud oma töölistele väga kuri. Oli tapnud neid nii, et nad olid verised. Mõisniku julmuse pärast hakati teda rahva seas hüüdma Verihärraks. Kogu rahva plaaniks oli härra hukkamine. Ükskord oli härra koos kutsariga sõitnud mööda Verijärve kallast. Siin oligi kutsar otsustanud härrat hukata. Ta oli hobused võrdlemisi halvasti ette rakendanud ja oli läinud, et paremini rakkeid panna, kuid ise võttis hobused kiiresti rakkest lahti ja oli tõuganud tõlla koos härraga kõrge kalda äärest alla järve. Et rahvas kutsus seda härrat Verihärraks, siis hakati ka seda järve rahva seas kutsuma Verijärveks.

RKM II 53, 494/5 (3) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Luupainajat kutsuti, et halli sõit. Kui inimene tundis ennast halvana ja siis ta kartis halli. Siis läksid inimesed reheahju ja tegid ahjusuu peal tuld, et hall ei saaks peale tulla. inimesed tundsid ennast halvana.

RKM II 53, 215/6 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kirbu k. - Sinaida Kerov, Antsla keskkooli õpilane < Katri Prääts, s. 1873. a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kodukäija
See oli Võru rajoonis, ühes väikeses Kurenurme külas, ühes väikeses Kurenurme külas, ühes vanas talumajas olevat elanud üks peremees.
Ta oli väga kuri ning sõi üsna palju. Kui ta ära suri ning kui ta maeti, siis pärast seda hakkas ta igal öösel kodu käima. Igal öösel kesköö ajal olevat olnud kuulda, kuidas keegi kõnnib mööda kööki ning kolistab sööginõudega. Kui õhtul olevat jäetud toit kaussi, siis hommikul ei olevat seda olnud.
Samuti, kui õhtul pandi köögi ja toauks kinni, siis hommikul olevat olnud uksed lahti. Algul, kui kuuldi keskööl kolinat, siis ei julgenud keegi minna vaatama, aga pärast olevat võtnud üks vana inimene julguse kokku ning läinud vaatama ja olevatki näinud kodukäijat. Ta olevat olnud valge linaga üle kaetud ning olevat väga kiiresti ära kadunud.

RKM II 135, 497 (1) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Puuk
Ühel vaesel mehel olevat olnud puuk, kes kandnud piima. Puuk seisnud pajakoogu otsas ja lasknud piima. Ükskord tulnud peremehel tütar koju ja kui tema näinud puuki, võtnud kohe kaika ja löönud puuki, kuna peremees näinud, saatnud ta oma tütre kodunt välja ja ütelnud: "Oh, sa tõpras, mis sa tegid, see oligi minu varandus!"

RKM II 83, 628/9 (7) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd tulle ütte liina üts miis ja tä ütel liinavalitsulõ: "Ma või ehitädä kuuõ koti kulla iist ütte keriku vai sõs hoopis ilma, ku ti arvad ärä mu nime." Kuut kotti kulda es olõ koskilt saia ja nii proovitigi tä nimme ärä arvata. Joodõti küll tedä purju, aga es saia ka nii nimme ärä arvata. Sõs minti tä kodukohta uurma, aga ka sääl es ütle kedäki. Taheti joba liina tagasi minnä, ku kuulti, et üten majan hällütäs naine last: "Maga, maga, Pillekene, homme Olev tuleb koju, kuus kotti kulda kaasas!" Otsõkohe minti liina tagasi. Ollegi viimäne aig. Olev pandsõ keriku torni otsa risti, ku rahvas all nakas rüükmä: "Olev, Olev, rist viltu!" Olev hiitüsi, sattõ torni otsast maha ja sai surma. Nii saigi Oleviste kerik.

RKM II 83, 637 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Külajärv
Meie koolimajast mõnesaja kilomeetri kaugusel on järv, mida nimetatakse Külajärveks. Teiselpool järve on mägi, mida nimetatakse Külamäeks.
Selle mäe nõlval olnud kunagi küla. Suurte paduvihmade tagajärjel uhutud vete poolt küla mäe nõlvalt alla. Hiljem tekkinud siin järv, mida hakatud nimetama Külajärveks, mäge aga Külamäeks.

RKM II 173, 95/6 (16) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. < Haanja v., Tootsi k. - Kalev Kalkun < Linda Kalkun, s. 1918 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tuu' terve' pää!
Vanast visati tinisepäävä aigu tsiapääd orgu. Sulanõ oll lännü' ja käknü hinnäst orgu är.
Peremiis tulnu', tükk kõrva käen ja hõiganu lihatükkü orgu visatõn: "Tinisegene, lepü' no sjoo aasta kõrvaga, küll tulõvaasta saat terve pää!" Sulanõ hõiganu orust kur'a helüga: "Thuuu tehervee phäää!"
Peremiis toonuki hirmuga terve pää. Sulanõ oll peräst pää är võtnu ja kotun lasknu sülti tetä'.

RKM II 155, 262 (2) < Rõuge khk.,Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Anuke."
Kunagi elanud vana Tsooru vallas üks vanaeit, keda kutsuti Annaks. Kui ta oli astunud, siis ikka hüüdnud: "Ikk õõpeta, õõpeta." Vanarahvas teadis reakida, et vanapagan olli enne latse ristmist ära vahetand. Anuga hirmutati ka lapsi. Kui Anu kuhugi karja juurde ligines, hüüdsid lapsed kooris: "Kukk tuleb või pull tuleb," siis olnud Anul minek olnud, sest ta väga kartis kukke ja pulli.

RKM II 148, 235 (6) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui veike laps alles ristimata oli, siis ei jäetud teda üksinda tuppa, kas oli siis keegi tuas või kui kõik pidid ära minema, siis pandi talle lauluraamat pea alla, et muidu vanakurat tuleb ja vahetab lapse oma lapsega ära.

RKM II 148, 236 (7) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Asja kaotamine.
Ebausk
Kui mina karjas käisin, siis ma pidin perenaise karja juures sukki, sokki ja kindaid kuduma. See oli jo püsti jalu käies. Siis juhtus, et sukavarras kukkus maha ja kadus ära. Otsi mis otsid, aga mis kadund, see kadund. Aga vanemad inimesed ütlesid, et vanakurat võttis ära. Nüüd oli tarvis vanakuradi pea kivi vahele panna, selleks sai maast võetud tutsakas rohtu ja kõvasti kokku keeratud ja kahe kivi vahe pandud, et küll ta siis kätte annab. Aga võta näpust, kui nad ei ole ära roostetanud, siis on nad praegust veel seal.

RKM II 148, 238 (11) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui ma veike olin, siis minu vanaema ei tõstnud ühtegi toitu enne kuhugi nõu sisse, kui ei löönud käega ristikest alla, isegi seatoidule, et muidu vanakurat sööb ära ja sülitab asemele või veel midagi hullemat.

RKM II 173, 91 (11) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tähtpäivist.
Tõnisõpäävä visatas Tõnisõlõ orgu tsiapääd. Jakabpäiv om katõkümneviiendäl juunil. Puurnapäävä oll, et ku lumi üle riijala tuiskas, sõs pidi midägi tulõma. A mis, tuu om meelest lännü'.
Säitsmeveliste päävä aigu om niisama, et ku vihma satas ja kuus päivä peräst kah, sõs tulõ midägi. A mis, tuud joht ei mäletä.

RKM II 346, 618 (9) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu isäimä kõnel nii, et vanast oll tullu surnu lautsi päält üles, lännü - aho pääl ollu värvipott -, lännu tuud värvi segama.

RKM II 346, 619 (10) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ja ta [jutustaja isaema] kõnel, et ütte olli matet ja üts joodik olli jäänu surnukambrile magama. Ja sis olli üüse vanapagana tullu, ollõv naanu noid surnusid raudnuijõga üles kiskma. Ollõv iks hõiknu: "Tsooru Kiru, tulõ üles! Tsooru Kiru, tulõ üles!" Tuu ollõv ollu mõisnik, ollõv kuri mõisnik. Arvata, et nuu vanapagana teda sis pessivä.

RKM II 346, 619 (11) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sis [isaema] sellet, et ollev üte sõitnu vedruvangerdega ja lännü sepä poole, et tahtva ravvuta hobõst. Sis tuu sepp lännü ravvutama ja sis oll nõstnu lehe üles ja kaenu, et inemise nägu, et ollõvat mõisnigu ollu iin. Papa imä, tuu iks sellet.

RKM II 346, 627 (11) < Rõuge khk., Põru k., Tagamõtsa t. - Kristi Salve < Liide Lillemets, 74 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Me tapsime hussi ära, panime pudeli, viin pääle, see om nagu rohi. Mul om praegu ka 2-3 pääd viina sees. Nüüdki naabritel jäi haiges lats, tulli küsima, et anna seda hussi viina.

RKM II 346, 628 (14) < Rõuge khk., Põru k., Tagamõtsa t. - Kristi Salve < Liide Lillemets, 74 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kalmemägi olli. Nüüd lätt säält suur tee, om läbi kaivetu. Mu isa rääkis. Sääl, kus praegu karjalaut om, olli puud. Ta käis õhtul poes, poest tuli kodo tulema üle Kalmemäe, eksis ära, es oska oma kodo tulla. Olli käinu, käinu, ühekorraga näinu, et vana Haller Jakob seadis linu punda. Sis pääsid silmad lahti, et see on Haller ja kus oma kodo on. Esä ütli, et vanatont iks vei teda. Kalmemägi - et vanasti ollu surnuaid tan.

RKM II 346, 579/80 (7) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üteldäs, et mõni inemine om sääne kahe, et kui sellele näüdat luumi, et siis jäävä kiduras. Imä ütel, et kui kiäki tule, et siis varastage peotäüs hainu saanist ja viige lammaste ette, et lamba om viletsa. Nüüd ka öeldäs: tuu vana kahe inemine, mu lehma är kahenu.

RKM II 346, 584 (19) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Iks üteldäs, et surnu soovi piät täitmä, muidu nakas kodo käümä. Siia surri üts vanatüdrik, olli opanu, et pandke mulle padi pää alla. Tal olli üts elukaaslane, too es taha kuigi panda. Üts hõigas kohe, et ta opas mitu kõrda, aga ta umete es pane. Too esi es käu kodo, aga unen näüdi. Vanasti minti keriku, kui olli sääne asi, opõtaja tei palvust.

RKM II 346, 592 (15) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Emilie (Miili) Urb, 83 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts imä oll uma latse mõtsa viinu, et susi süü är. Tal olli tütrikust pääst tuu lats. Lats olli iknu, aga susi es ole söönü, oll käsi laknu. Mõtsavaht kuuli, päästi latse puu küljest lahti.

RKM II 346, 607/8 (27) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma innõ väega pelksi. Ku mu meheesä haigõ olli, ma mõtli, et peas ta päivä aigu kuulma. Kui ta kuuli, sis mu tsõdsõ õpas, et kui pelät, sis pane rinnale, kui laudsile pandas, vaskraha või hõpõraha ja inne päivä minekut võta tuu raha, pane viinapitsi, lase viina pääle ja sis ütle nuu sõna:
"Vii hirmu, vii armu,
vii meelest ja vii silmast!"
Ma tei nii ja sis jõie tuu viina är. Ja ma ei pelga ka inäp ei surnut, ei pikset, ei midägi.

RKM II 346, 608/9 (29) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Otsani vanast tettü nii, et kodukäveja haud kaibti valla ja pandu surnu kumali.

RKM II 346, 609 (30) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts peremiis läts noore hobesega mõtsa, võtt vikati kaasa. Hobene oll käe külen, hiitü, tõmbsi peremehe maha. Vikat lõigas seeremarja maha, kindresoone ka. Verejooksmine tulli, suri mõtsa. Pernaane kõnõl, et ma ole üleval, ta käü koton. Kõnõlas: "Läke hainale, läke hainale!" Tule tarrõ, kuts hainale. Vikati hääl, kik kollin kuulda.

RKM II 346, 612 (11) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõni inemine om säändse kahe silmaga. Kui kaes, sis es lähe midägi edesi. Tuu Rodi pernane Rõugen ütel, et ma ei või minna ummi luumi kaema.

RKM II 346, 613/4 (15) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ollu noor hopõn. Tuu nakanu är kuulma. Oll maha visanu ja neljä jalaga pesnu. Tõse tare peremiis olli ütelnu: "Nee omma viil häiermä, ubina tuleva takan!" Sis koolu puhas kõik looma tuul peremihel. Nu ka om säändse võhlu inemise. Näevä põrsit, kooleva är ka.

RKM II 346, 559 (6) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Juuli Kõiv, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnnispäiv kiideti tsiapää. Tambiti terri säändse huhmri siih kirve kuudaga, sis kiideti terri, tuu oll väega hää.

RKM II 346, 560 (2) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Linda Kõiv, 72 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnnispäiväl kiideti tsiapää: Hoieti kohe tolles aos.

RKM II 346, 565/6 (22) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Ida Mängli, 80 a., Loreida Kõiv, 58 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku surnu soovi es täideta, siis pidi hakkama kodo käima, ku es tettü pärandusega nii või es pandu sälga, mis ta taht. Sis tetti rist puu pääle, ku surnurongiga mindi, et ta sis ei saa kodo. Tõrvapalun om parla viil nätä suuremate puude pääl.

RKM II 368, 216 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. < Äksi khk. - Anu Korb < Leida Võsu, 70 a. (1983) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu meheisa oli pime kuni kümne aastani. Siis tuli neile üks sant öömajale. Kui see last nägi, küsis: "Miks te ei arsti ära lapse silme? Ahja jões on Korbe läte. Tooge seda vett!" Korbe lätte veega saidki silmad terveks ja ta hakkas nägema.

E 9594 (19) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui susi labi karja jookseb ja suu ammuli on, istub vanapagan tal seljas.

E 9594 (26) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui risti kused, hakkab vanaljuudal pea valutama.

E 9595 (32) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui selili magad, tuleb luupainjas pääle.

E 9595 (34) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui üksinda olles häälega räägid, räägid vanatondiga.

ERA II 26, 47 (19) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vilges om viirastus.

AES, MT 150, 22 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Lugu Rogosi härrast.
Rogosi herräl, Klaasõnupp nimi, Rõuguhn mattusõaija-bääl kellälüüjä maja kottal oll matusõbaik. Siäl suur savigivi hoonõ' pääle tett, suur aken oll suurõdii poolõ. Ku siält üüse oll seidõt, sõs tuu Rogosi herr oll istunu siäl aknõ-bääl ja tõmmanu pikä varrõga piippu. Rahvas sõs pelksi, kiä oll müüdäkäujä' no laottõdi tuu majagina päält är, tuusama peräst, et rahvas pelksi.

AES, MT 150, 23 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Pininõnarahvas.
Nii seleti vanõmba' ku olli' siist röövidü rahvas, sõs pantti vangi. Vanamuur jäi kodo ja toolõ opatu: õt võta säält noid vangõ nuumatuisi inemiisi ja tii' õdagusöögis. A tuu vang oll kavval, ütel vanalõ moorilõ: “Ma' ei mõista' vangõrdõ-bääle lamõda', näuttä' mullõ, lamõkõ' tii enne, sõs ma' näe kuis tii lamõt.” Ja vanamuur lamõs kah vangõrdõ pääle ja tuu inemine tougas vanamoori hinne ahju. Ja esi pagõsi är'. Võtt võtmõ ja võtt nuu' tõõse' ka lask vällä. Nää' olli' mõtsahn tööhn, sõs tulli' õdagult kodo a imäkõnõ ahjohn vangõrdõga. Keldre uss oll vallalõ ja vangi' olli' är' paenu. Ja vanaimä oll küdset är'. Pininõnarahvas oll nii tennü'.

ALS 2, 121 < Võru l. < Rõuge khk. - Konstantin Tannenthal < Anna Kõiv (1929) Sisestanud USN, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Lendva vastu loomale aitab ka tubaka sisseandmine.

ALS 2, 311 < Võru l. < Rõuge khk. - Konstantin Tannenthal < Liisa Albert (1929) Sisestanud USN, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Rabandus ja äkiline haigus tulevad tuulest.

ALS 2, 324 < Võru l. < Rõuge khk., - Konstantin Tannenthal < Hermann Kivi (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006 [lend]
Kui loom on rabatud, siis tee järgmist: võta raudkatel, aja see tuliseks, sinna katlasse pane püssirohtu ja siis pane veel oma naise kust juure ning lase seda luhvti loomal sisse hingata.

ALS 2, 680 < Rõuge khk., Nursi v. - Konstantin Tannenthal < Leena Tamp, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Lendva vastu anna loomale püssirohtu.

ALS 2, 686 < Rõuge khk., Nursi v. - Konstantin Tannenthal < Liisa Tiinert, 56 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Kui lendva on läbi löönud loomast, siis pane väävlit tulisesse patta, kata loom rõivaga kinni ja lase loomal hingata seda väävliõhku. Siis vala veidi vett patta ja lase ka seda auru loomal sisse hingata. Siis täida pada veega ja anna seda loomale juua.

ALS 2, 767 < Urvaste khk., Antsla al. < Rõuge khk., Tsooru v. - Konstantin Tannenthal < Karl Uibo (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Rabandus, kui ka kõik mu umbhaigus arsti elektriaparaadiga.

EÜS V, 1443 (23) < Põltsamaa khk. - K. Ruut (1908) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Kui sa teaksid.
1. KUI SA TEAKSID KANGEMEESI, MÕISTAKSID ÄRA MÕTELDA
A-JU DELLA ARVANEDA, AJUDELLA ARVANEDA
KUDA SAMUST KULDA SAADA, KUDA HÜPPEST HÕBEDADA,
KUDA SAMUST KULDA SAADA, KUDA HÜPPEST HÕBEDADA,
SIIS SA SAMUD SIRUTAKSID LENNATES EHK KOJU LÄÄKSID
SIIS SA SAMUD SIRUTAKSID LENNATES EHK KOJU LÄHEKSID!
2. Sortsi sõna sõlmitusel, une rohuuimastusel
KAETIS ROHU KAMMITSUSEL, KAETIS ROHU KAMMITSUSEL
viibisid sa, vennikene, pikalisti puhkamaie,
MAGASID SA SEITSE NÄDALT, ENNE KUI UNEST ÄRKASID.
HOMIKUL ON ÕNNE KUDU, PÄEVA KESKEL KULDA KANGES,
ÕHTUL HÕBEDANE ILU ÖÖL EI ÕNNE ILMUMASSA!

EÜS VI, 25/8 < Rõuge khk., Haanja v., Sika k. - Jaan Gutves < Ann Kado, 76 a. (1909) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Ann Kado (sünd. Jakobi tütt. Linardson)
(elukoht Sikka külas N° 43 talu perenaisena.)
Nõidusesõnad. (suri: mail 1909 a. 76 a. vana)
Tihti pääle käisivad ümberolevad perenaised ja karjakasvatajad tema juure rohtu otsima. Kas olgu piim veniv ehk vasikas pasane ehk lapse kintsu pääl paise ehk mis muud harilikust elust iseäralde ja halvaste nähtus, ikka tulivad Kadu vana perenaise juure rohtu ja abi otsima. Tema arstimise kuulsus oli 10 verstani teada. Ka oli tema ämmaemanda ehk vanamoori kohustetäitja. Olgu, et noorikudel ilmale tulles lapsi vastu võtta ehk mõnel kuulsal nurjaläinud neiul pisikest ennesündimist ära kautada, aitamas ja korda säädimas.
Kuidas tema kadunuke kõige sellega korda sai ei ole minule teada, ega puutu palju asjasse, aga et temal nõidusesõnad üteldi olema, neid soovisin iga hinna eest teada saada.
Aastad kolm tagasi tuli tema kord minu juure, siis palusin ja nurusin, et seleta minule nendest sõnadest midagi, milledel imettegev võim üteldakse olema. Andsin teisele paar klaasitäit "monopolli" aga ei midagi; ütles ainult: "Sõnad sain ma Tartu linnast. Lelle naiselt, kui sellele ühe rubla maksin. Ega neid nüüdki odavamalt taha ära anda ja ega ma veel praegu ei mõtle sureda, nõnda ei anna neid enne eluõhtut mingi hinna eest ära."
Pauk oli märgist mööda, sõnad käest pääsenud.
Mineva talvel veel kord katsusin õnne, ja et minul ristseviina oli üle jäänud, trakteerisin teda veel kord, selles lootuses, et ometi kord neid imesõnu kuulda ja kätte saada, aga asjata.
Lõpuks lahkudes lausus ta: "Mina sulle need ikka ära õpetan, sa oled minu vastu parem kui minu omad lapsed on!" Ütles ja läks.
Tänavu kevadises osas tuli ta jälle kord ametireisilt kodu ja pööris minu poole sisse. Oli poole pudelitäis eederit ehk liikvad külast ligi antud; jõi ise ja pakus minule kah; et teda mitte pahandada, võtsin ja maitsesin. Kordasin jälle oma vana tuttavad palved.
TEMA LUBAS LUGEDA, KUI AGA IKKA VÄHE RAHA SAAKS. ANDSIN 20 KOP. VÕTTIS SIIS VEEL LONKSU LIIKVAD JA HAKKAS PÕLVELI LASTES LUGEMA:
SIIN MA VAIDLE MUREGA
OMA ÕNNISTUSE PERRA.
SÄÄL KUU OM MO ESA MAA,
LÕPEB PUUDULINE ÄRRA.
KITTUST, TENNO TOO MA SIS
JUMALAL MO ARMO EEST.
OH MO KALLIS PERANDUS
NÄGEMATA ESA HOONE,
KUU MO JEESU ARMASTUS
ANNAB USKLIKUILE ÕNNÕ!
TAIVA ELO! SINOST MA
HENDA VÄGA RÕÕMUSTA.
ELO KUNINGAS KE MO
RAHOTEED SIIN JUHATANU.
Lunastaja om sääl jo
asend mulle valmistanu.
mino henge osaks,
om see taiva õnnistus.
Ega päiva palle ma:
Issand kunas sina tuled?
Kunas mina taiva saa?
Kas sa iks veel kavven oled?
Elo kabla! Kaksage
päästke vaimo vallale.
Hää mul kui ma ütskord sa
seda tunni nätta saama
kui ma siist saa minema,
elopäivi lõpetama.
Kui lätt iho mullale
nink see heng sis Loojale."
Need on need sõnad, - kas loe neid viina ehk vee pääle, leiva ehk piima pääle, või mõne muu rohu pääle. Puhkse kolm korda pääle ja anna haigele sisse. Aitab igasuguse häda vastu ja igasugusele loomale nii hästi kui inimesele. Aga enne peab need sõnad pähe õpima. Siis kevadistel aegadel arukaldaid pidi otsima, kus "usside hunik" on, (see on madut, siud, kevadel kudemas), siis peab seal usside huniku juures neid sõnu kolm korda eksimata läbi lugema. Siis saab neile jõud ja võim iga haigust terveks teha, olgu siis või vee pääle loetud."
Ütles ja võttis veel lõnksu ja läks kodu.
Selle laulu sõnad leidsin pärast, teise trükki kiriku lauluraamatust 184 leheküljelt, nr 237 laul, viis esimest salmi. Kaks lõpusalmi ei käi siis nõidusesõnade hulka, nagu seda temalt pärast veel pärisin.
Tänavu mai 15. päeval leiti nimetatud vana naisterahvas oma kambrist voodist surnult. Surnupesejad hakanud rääkima, et olnud "eederisse" surnud. Kaebekiri läinud Rõuge õpetajale, see tuli ühes Rõuge tohtriga 21. mail asja järele vaatama. Protokoll viitud Võrusse, sealt tulnud politsei kreisarsti ja ühes abilisega, lõiganud lahti ja annud mahamatmiseks luba; kui ta ju 8 päeva surnuna sooja ilmaga pealmaa seisnud. Matmine oli 23. mail s.a.
Üleeile tõi kordnik perekonda sõnume ja teatuse et "surm on loomulik olnud, mitte vägivalda ega eederi pruukimise pärast jne."
Nõnda oli nõidusesõnadega ja nõia surmaga lugu.
TEMA POJANAISE ISA JAAN TOOTS OLLA NÄINUD EILE ANN KADUT VEEL OMA TOA AKNAST VÄLJA TULEVAD. KA NOGU KÜLA POISID OLLA ANN K. MINEVAL NÄDALAL RÕUGE-HAANI SUURE TEE PÄÄL KODU POOLE RUTTAMAS NÄINUD, KOMPS KAENLA ALL, NAGU TA HARILIKULT KÄIS.
Kas siin viirastustega, silmamuutmistega ehk tõsise kodukäijaga tegemist ei tea ma.
Arvasin tarvilikuks seda Eesti Üliõpilaste Seltsile ülese tähendada ja saata.
Laiemaid teateid võin soovi järele edespidi saata.
J. Gutves
Haanis 11 juulil 1909.

EÜS IX 134 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui mõni parandamata häda, muhk, sammaspoolik ehk rikkutud paise kuskil ihu pääl juhtus olema, ja kui maaliseheina leem mis küll sagetaste aitas, ka ei aitnud, siis võeti vaskraha ja vaeotati sellega haiged kohta, pärast vaeotamist visati raha käitavasse kohta maha. Kes leidis, sai haiguse enesele.

EÜS IX 135 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Samaspoolikud roosi ehk maalist arstiti ka nõnda, et punane lõng ehk lint haige koha ümber mässiti, siis pärast jälle õue ehk mõtsa kase külgi köiteti, siis läks haigus inimese küljest puu külgi.

EÜS IX 135 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui inimene palja maa pääl magates äkkitselt haigeks jäi, siis kaabiti sinna raha, sõle ehk peegli küljest hõbetad hõbetad kaabiti ka osakene sinna kohta vette kus silmad pärast suupesemist haigeks jäivad, ehk pandi suupesu kaussi hõbetad.

EÜS IX 135 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Hõbetad tarvitati ka püssi kuuliks kui vanasaadanad ehk kodukäiad taheti surmata.

EÜS IX 139 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Halli tõbe arstimine.
Hallisoitja pidi punase longa võtma ja seda 9 keeru metsa puu ümber mässima, enne kui hall pääle tuli ja lõngale 9 sõlme pääle heitma. Kes nõnda tegi, sellest lahkus hallitõbi ja puu värises iga kord sel tunnil kui haigus inimese pääl käis seda olla mitmed oma silmaga näinud.

EÜS IX 139/40 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kord mõttelnud üks taluperenaene kes mittu aastad seda haigust põdes kuhu kurja tõbe eest pakku minna. Põgenenud ka mittu korda pööningule, rehe ahju, ja mõtsa, aga ikka otsinud hall teda ülesse. Viimaks võtnud nõuks ja läinud sealauta pakku, ise vaatnud uksepilust kui hall õue aeda mööda otsinud ja hüüdnud peremehe näol ja tema häälel: "Mai kus sa ommetagi oled, tule välja lapsed, pere ja põrsad tahavad süüja tule ommeta välja Mai." Aga perenaene ei tulnud ta täädis, et peremees oli linna läinud ja hall teda peremehe näol välja tahtis petta. Sellestsamast päevast kadus halli tõbi.

EÜS IX 140/2 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kord elanud üks hall kaua aega talu krundi pääl soo ääres lepikus ja käis säält sagetaste külarahvast niihästi lapsi kui vanu inimese piinamas, keegi ei täädnud kust külm tõbi tuli ja kuhu ta läks. Viimaks kündnud peremees sooääre leppiku üles ja teinud küttissemaaks, seda ei sallinud hall sugugi ta läinud mehe näol minema ja näitanud peremehele rusikat, mitte kaugele vaid üle maantee mõisa krundi pääle, suure kivi ala sinna jäänud ta elama.
Taluinimesed saanud nüüd hallitõbe haigusest lahti, aga mõisa sakstele tulnud kibe lugu katte. Kõik prouad, preilikesed ja noored härrakesed värisenud ja võbisenud kui haava lehekesed tõbevoodis, küll käinud tohtrid ja arstisid lennast kui maalt, aga ühtegi rohtu polnud halli tõbe vastu. Viimaks hakanud ka hull haigus vana mõisniku külgi ta hambad lõgisesid nii kangeste suus, et seda talli juure ära kuuldi ja kõik teendrid olevad kohkunud ja lõid käsi kokku, mis küll meie sakstest selle viisiga saab.
Kord läks see peremees mõisa kes oma silmaga oli näinud kuhu hall kadus ja palus härra juure saada ja temaga sõna haiguse üle rääkita teda lasti varsi ette, sest kõik saksad olla hädakorral armelikud talupoega vastu. Talumees lubas mõisast tõbe ära häävitata kui härra temale aasta rendi kingib 5 toopi viina ja 1 t? püssirohtu annab seda suurd kivi ära lõhkuta mis maanteeääres tema krundi ligital on. Härra lubas mehe soovi täita ja laskis talle püssirohtu ja viis toopi viina välja anda. Aga lisas ka juure kui sa mind pettad siis tea, et sul hea saun ootata on. Ka aasta renti tahan sulle kinkita. Varsi tõisel hommikul asus peremees oma poissega kivi lõhkuma ja õhtuks oli suur kivi purustud ja maa seest tekkis mees välja ja hakkas peremehega riidlema: "Sa oled üks kurati poiss vana Jüri, enne kui krundi pääl sooääres asusin, oli sul maanälg, nüüd kus ma mõisa maapääl elasin, oli sul viina nälg sa kurati poiss Jüri. Siin maal ei saa sedaviisi ükski hall enamb elada, kuna teie maapidajad üksi tahate elada. Mis see sulle puutus, et ma mõisa saksu võbisema pannin sa kurati poiss Jüri." Nõnda riieldes läinud ta mõtsa poole. Ja sest päevast kadunud meie maalt ka halli tõbi.

EÜS IX 151 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Muiste läinud Jumal haiategia juure kes õlepidemetega haeda teinud ja öelnud: "Miks sa nõnda teed, kauaks see püsib." "Paljo mul veel elada on," kostnud mees, "tehku järeltuleja ümber kui soovib." "Ei ole hea," öelnud Jumal, "et inimestel oma surmatund tääda on." Siitsaadik ei pea nood seda enamb täädma.

EÜS IX 151 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Tõine kord läinud Jumal jälle ühest haiategijast mööda kes jämetate kuusevitsatega haeda teinud ja öelnud: "Miks sa teda nii tugeva teed?" "Saab isa heas ja poeapõlves." "Sa sured ära enne kui päike looja lähab," üttelnud Jumal. Vaat nõnda on hea, kui naad oma surmatundi ei tea, siis pärandab üks põlv tõisele oma tööd. Ja mees surnutki sellesama päeva õhtul ära.

E 14899/904 < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Tähtsad kohad Võrumaal. Ümber Sänna jaama.
Kuninga allik umbes verst maad jaamast, kus Rootsi kuningas vett joonud kui ta sääl kord laagris olnud, säält paar versta edasi "Riguli" palu, kus veel praegu mullast patareid voi üles söötud vallid seisavad kuna tõisel pool maanteed iljaaegu moned vallid põlluks tehti ja tasaseks aeti. Versta kuus sääld eemal "Vastse Roosa" piiri ligital seisab "Neitsi allik" mis rahva juttus sellepärast kuulsaks saanud et rüütelte Liivimaale tulemise aeal kui rahval rauda meiste eest kuskil enamb varjo paika polnud, siis on kuus eesti ülemad näiod ennast selle alliku sissi ära huppunud, selle hirmu pärast et vandlased nendega häbemata tööd tahtnud teha.
Paar versta Roosa abikirikust põhja poole Palu talu õue all on kivite lademik mis vanast nii suur olnud et sellest kivi murrust keik Roosa mõisa hooned ning ka praegune Vana Roosa abikirik on üles ehitud. Et need kivid enamiste peal maa olnud on naad aea jooksul enamiste ära veetud ainult vundamendi asemed kus sissi vaeonud kivid veel alles, anavad hoonete pitkusest ning laiosest tunistust. Rahva suu räägib sellest kivite ladumigust nõnda viisi: Vanast allil aeal käinud siit suur tee mis Riiast Pernu läinud mööda. Tee käinud koiva jõe häärd mööda ning kus need varemed seisuvad seisnud vanal aeal suur trahter või võõraste maja kus kauba voorid ning teekäiad kinni pidanud ja puhkanud. Et se jõgi kui need kivi vundamentid seisavad kül Mustaks jõeks hüütakse siiski on ta üks Koiva jõe aru ja pole sääld rohkemb kümend versta maad kus Must jõgi omale uue nime: kaev võttab. Et säält 1893. aastal Kiriku kive lõhkutes mõned rinna nõelad ja käerõngad mis enamiste mädanud leitud, näitab nägo oleks nende hoonete vundamentite ala ka surnud maetud ka on iga kivi all kus surnu luud leida ka suurest potti tükikeisi. Kas need luud on põletud ja siis pottite sissi pantud, ehk on pottit mone muu ohvri andega haudate pääle pantud, ehk on need surnute mälestuse märkiks õiged selgust on minusugusel vähase haritusega mehel raske leida. vaest moni õpetud mees voiks seda järele uurida monest veiksest leitud asjast mis ma säält leidnud olen. Nende kivi latemete poolt põhja poole edasi minnes arvata umbes versta 3. seisab Tsooru "Pulsti" karjamõisa väga kena kõrgustigu pääl siit paistvad Haanja Muna ja Välla mägi kui peeglist, vaataja silma. Ka se koht on tähtjas et sääl rahva juttu järele Risti kirik olnud (vist Kattuligu usu aeal) selle koha päält on ka rahva juttu järele vanu asjo leitud, aga kes nimelt leidnud ja missugused asjad naad olnud pole mina pitkemalt Soorumeiste käest järele perinud. Pulstist edasi, Mustast jõest üle seisavad jällegi Palu kõrtsi ligital kaks suuri kivi lademed. Ka säält olevad hilja aegu moned sõrmused ja käerõngad litud aga need varemed on enamiste terved ning puutumata ehk kül mets päält maha raiotud ja põlluks tehtud pole keegi vaevaks võtnud säält päält näha tähtsuseta kohast midagi uurita ega otsita.
Pöörame omad silmad veel Vana Roosa "Riguli" talu poole tagasi sest et kord joba oma juttuga ja jalgatega Mustast jõest oleme üle läinud. Aga kuis viisi? Kas oiotes voi üle jää? Ei, Roosikse sillast mis Roosikse veske juures on ning kust Valga Võru tee üle käib. Mis siis on Riguli talus kuulda? ja kust se talu selle nime saanud sellest tahtsingi midagi veel rääkita: Vanast enne veel kui meie eesti ja Liivima Vene valitsuse ala saamist elanud praeguse Riguli talu asemel suur ja kuulus rikkas mees nimega: Rigul, sellel olnud väga kindel talu, raud aind, ning rauast väravad ees piiranud õuue ümber. Ta põllud ja heinamaad olnud suured ning tüdrukitega pidanud ta oma suurd talu nago Aaabram. Aga keigil asjatel oma aeg algus ja ots suur põhja sõda hakanud mässama ning sõa tuuled, ja mis sõdatest rikkumata on jäänud seda on parti heajad või võmmutajad oma nahka pannud, vana Rigul pidanud kül mone hea aasta röövli salgatele vastu kuni naad siiski viimaks ka tema raud aia maha lõhkunud ja suurema jao varantust ära riisunud. Oma raha saanud ta ära metsa viia ja sinna maha matta mida keegi veel tänini leidnud pole. Ka vana Rigul ise läinud metsa pakku, ehk mis vois ta enamb talus ette võtta kui suuremb osa teendritest röövlite saakiks olivad langenud. Kül käinud röövlid teda metsa mööda taga otsimas ja hüüdnud: Rigul, Rigul tule välja, sõda on otsas. Aga Rigul kavalust märkates ei ole siis hüüdmise pääle mingit vastust annud, ega välja tulnud. Kui kava ta metsas veel elanud ehk mill aal ta ära surnud sellest vanad inimesed midagi ei tea rääkita.
Versta 6 Riguli talust maanteed edasi Võru poole seisab kangsti kõrts ja Rautseppa talu, selle talu põllu nukka pääl paremad kätt Võru poole minnes olnud vanal aeal siis Rautseppa talu ka sellel talul olnud raud aed ümber ning raud väravad ees. Kust naad nii paljo rauda sell aeal saivad ning rattad ilma rautamata olivad näitab väga kahtlane. Aga seda voib kül uskuta et neil tammepuust aiad ning väravad olid sell aeal nii kindlaks peeti kui rauda. Kalevipoia laulus öeltakse: "Läbi tamitse värava, Läbi vaskse värava". Kus oli vaskne värav sell aeal? Nõnda voib asi keige raud aetatega olla mis rahva suhu on jäänud.
Ka teadvad rahvas rääkita et selle koha pääl kui varemb se rauud aotatega talu seisnud iljemal aeal "Kangsti" kõrts on seisnud, kus praegune Riia piiskopp Holmann olla sündinud sest tema isa olnud sääl kõrtsimees. -
(praegun Holmani isa olnud sääl sündinud ja vana isa olnud sääl kõrtsimees)

E 14907 < Rõuge khk. Tsooru v., Oinaveski - M. Siipsen (1895). Sisestas USN
Kadunud järvekene.
Villandimaal endise Tarvastu kirriku kõrtsi ukse ees kus praege Apteek on assutatud seisab sügav lohk vei kaevantik tasase põllumaa sees. Rahva suu räägib sellest lohust nõnda: Sääl olnud muistsel aeal hõbetase selge veega ilus järvekene kust teekäiad vett joonud jänu kustuseks. Aga ühe roppu kõrtsi emanda läbi kes selle järvekese hääres oma roojasid lapse mähkmid pesenud läinud järvekene ära. Hulk teolisi näinud kui kange vihma sadu ja pikse müristamine tulnud. Ühes vihma ooga tõusnud ka jävekene üles ning vaeond ikka õhto poole kuni vaatjate silmist kaduud. Kahje olnud keigitel ka kõrtsi emandal kes nutes oma süüdi tunistanud, sest nüüd sestsaatik peavad teekäiad ja kõrtsi rahvas sügavast orust alt hallikast vett üles vedama.

E 14908 < Rõuge khk, Tsoosu v - M. Siipsen (1895). Sisestas USN
Üks vanakene räägib: Seda saab 80 aastat, kui veel hoopis poisis jõmsikas olin ning kottikene seljas jala üle "Saare" silla Villandise läksin. Suur vihma oog läks üle mo pea ja peenikesi kiisku hakkas maha sadama. Ja vaata imet viimaks sadab üks suur purikas kar=põnn, mo taga selja maha et maa tümpsatab. Haaran kinni võtan üles ja pistan kotti. Ja põnn - tõistkorda. Üks suur lattikas arvata kümme samu minu eel maas. Haaran jälle kinni ja pistan kotti. Oi vennikesed, kui nüüd hakkas kalu maha tulema, ikka põnn ja põnn ja missugused ilusad ja suured kalad. Korjasin siis leiva kotti täis niipalju kui sissi mahtus viisin Villandi turule ning müüsin sääl ära. Oleks mul obune olnud, ma oleksin terve koorma saanud. Tagasi tules olivad teekäiad keik ära maast koristanu. Minu lellgi saanud kaks puuda. Ärge arvake et see vale on tepps, sest se polnud mitte vihma oog, vaid suur järv, mis tõisest kohast tõisi läks.

E 14915/7 (V) mt. (821 a) < Rõuge khk, Tsooru v. - m. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
V. Saare aabraam
Selle teeääres mis bõltsamaalt talina poole käib, seises muistsel aeal saunakene kus paar vana inimest mees ja naene elasivad. Enne noores heas olivad naad talu pidanud ja jõukad inimesed olnud, aga nüüd vanal päivil kippus vaesus vägise kätte. Ainus viimne varandus vankrikene seises sauna rästa all, et viimne kopik lõpnud siis ka seda tarvis ära müüja. Sääl ilmus ühel pimetal ööl hootmata võõras saunaliste ukse ette, ja palus haleta häälega üht vankri rattast. Ta minevad raha koormaga talina aga halva teepärast läinud rattas katki tema tahta ratta inda siis kohe maksa kui mees talina saab tulema ja linna väravast sissi sõites hüüab: "saare aabraam" mis pidi nüüd sauna mees tegema, ta oli palja peaga sauna uksest välja astunud ning seisis koleta näoga võõra ees, inimene ta ei olnud seda nägi mees esimesel silmapilgul sest hobuse kapjad paistsivad kuue hääre alt välja ja nõna pääs oli toru moodi ja arvata umbes küündra pikkune, silmad läikisid peas kui kaks tule sütt. Niisuguse imeligu elukale ei voinud siis saunamees rattast ometa keelda vaid niipea kui voimalik temast lahti saada kui võõras rattaga oli ära läinud mõtles vana mees iseeneses: ei ma sinu nime kül healgi talina sõites hüüa sa oled jo peris saadan ise, ma olen muidu vaene siis selle ratta pärast ma ka veel nälga ei suren kuratiga ma heal meelel tegemist ei tee. Nõnda läksivad sellest aeast, kui rattas oli laenatud voi võlgu antud neli aastadjoba mööda ilma et saunamees kordagi oleks talinas käinud peaaegu unustud oli ratta lugu kui saunamees külast hobuse kondikese võttis ning talina läks soola ja silku tooma. Linna väravast valli alt läbi sõites tuli tall häkkiste oma ratta lugu meele ja ta hüüdis nagu nalja pärast: "saare aabraam" varsi oli vana sarvik sääl otsegu maa seest välja kasvanud, teretas saunameest lahkeste ning ütles sina rumal loru vanakene, ma hootsin sind ammu joba ma olen sinuga võlgu seda tahan nüüd kohe maksa. Nohsõidame kaupmehe hoovi paneme hobune kinni siis, siis näed et ma oma sõna pean ja keik maksan, aga kui sina ise ka mees juures oled.

E 14918/9 (VI) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Vi. Ühe herra hale ots.
Üks noorherra student oli oma varanduse ja mõisa joomise ja priiskamise läbi mokka pannud viimaks müüs ta oma paremad riited ja saapad ka jalast ära, ning käis linna uulitsal nüüd palja jalu ning näraka kombel keik endised sõbrad studentid ja mõisnikud ei voinud teda vaesuse pärast enamb silma otsas salita ega võtnud oma seltsi.
Nüüd oli mehekesel peenike peos ei saanud enamb naelaleiba ega tilka viina. Viimse häda sees kutsus ja palus ta kuratid appi, se ilmus ka varsi just uulitsa pääl ning küsis kus numris herra nüüd elada ja mis nimi? Kirjutas seda tasku raamatuse ja lubas pärast lõunad herra korteri tulla kaupa tegema et tal ühestki asjast ei rahast ega varandusest ei pea puudust olema. Aga veel ütles kurat kes nüüd mehe näol herra ees seisis: sina ei pea mitte kartma kui ma sinu tuppa ilmun. Kas lubad seda? Jah vastas stutent tule mis sugusel kuiul ise soovid ma ei karta sind mitte.
Sellepääle läks herra koio ja hootis, ei tuurinud kuigi kaua kui ahjo tagand suurd kolinad kuulis, ja suurte sarvetega ja habemega sikk säält välja ilmus. Herra jäi ilma irmutundmata vagusaste ja rahulikult tooli pääle istuma nago poleks midagi sündinud. Varsi kadus se hirmutus ja sirge ilus noormees seisis herra ees. Se oli väga hea et sina ei kartnud ütles võõras, oleksid sa kartnud siis poleks meie kaupast midagi saanud. Kas lubad oma inge 20 aasta pärast minule, siis saad sinna kus mõtled, ning raha peab sull kui raba olema. Herra ei pidanud oma ingega pitka nõu sest ihulik vaesus, häda ning sõbrate pilkamised olivad teda inge elu vastu tuimaks teinud. Ta ei arvanud oma inge rossigi väärd kaup sai kuratiga 20 aasta pääle maha kirjotud ning studendi nimi ala pantud. Veel ütles kurat mehe näol: homme homiku enne kui sa vootist välja tuled, saab sul toapois siin olema. Mis sa mõtled ehk käsid seda sa saad kus sa heal soovid sinna ta sind viib. Hääd tervet. Ja rääkija oli kadunud sellepääle heitis meie puudustega voitleja noormees voodise ja uinus rohke lootustega täititud sügavaste une õlma. Tõisel homikul kui magaja omad silmad lahti lõi, oli toapois voodi ees ning küsis herra soovi järele: olgu riited ja saabad uued muidu ei tõuse ma vootistki üles ütles herra. Ja varsi olivad kallid riited ja saapad sääl, ka kuld uur, kuld kettiga ei puudunud. Nüüd tõusis herra seda nähes vootist ülesse ja toapois pani teda riitise. Oh kuidas meeltis se keik niimitme aasta näruriiete järele! - olgo keige paremad söögid ja kallimad viinad laual ma tahan süüja ja siisvarsi välja sõita ütles herra. Ka se käsk sai karva pääl täitetud. Herra sõi magusad toitu ning niisutaks kalli märjukesega oma ära kuivanud kurku, nõnda et ta voorimehe hüüdis ja uulitsat mööda edasi kihutas ikka ühest trahterist sissi ja tõisest välja, kättega keerutates ja lustilist laulu villistates, siis imetlesid keik endised sõbrad kes vandlaseks olivad muutunud ning kippusid ta juure teda teretama ning temale õnne soovima. Ta teretas neid ning naljatas nendega kutsus neid kokku oma kulu pääle sööma ning jooma ning võitis oma endised sõbrad kes ära olivad taganenud jälle tagasi. Sõbrate hulk kasvis igapäevaga suuremaks, lustil ega rõõmul polnud aru ega otsa, ka ei kestnud see nali üksi tartus ega talinas; pihkvas, ega peeterburis. Vaid kus herra kord mõtles sääl ta ka kord oli, kord varsavis, londunis, kord parisis igal pool pidu ja pull ning vanad sõbrad ühes, nõnda lähavad 20 aastad lennates lõppule. Õnnetust ette aimates laskis nüüd rikas herra riia linna kolmekordse kivi maja ehitata, kesked maja sissi kivi keldri kolme sülla paksuse müüriga ja võlviga ainus raud uks käis säälist selle keldri sissi, seegi oli kolme jala paksusest rauast valatud. Kui nüüd 20 aastad hakasid otsa lõpema mill kuratiga tartus kontraht sai ala kirjutatud, tegi meie herra oma sõbratele mõisnikutele suure palli, nõnda et enne ega pärast selle sarnast pole veel olnud. Kui keik pidutsesid lauas sõid jõid ning lakkusid ja saksama musika koor vaimustavaid marssisi mängisivad, läks piduperemees oma võlvitud keldrise ja pööris ukse lukku, keegi ei pannud seda tähele. Aga õhtu kella kuue aeal kui tont parajas joones oli ja käis häkkiliselt nago pikne põrrutus keik maja aknad läksid puruks kui pihu ja põrm, tantsijad käisid kukkerpalli ning olid keik põrmanda pääl maas kes nüüd ülesse tõusis ja ehmatusest toibus katsus et koio sai. - piduperemees leiti homiku linna valli kraavist üleültse verine ja surnud. Pärast uuriti linna valitsuse poolt seda maja läbi ning leiti et keldri võlvi sees üks jala laione auk oli kust inimene nago vägisi läbi oli välja kistud, keik augu ümbrus oli inimese verega aga raud uks oli täieste lukkus. - nii hirmsal kombel lõpis selle herra elu kes kuratiga kaupa oli teinud.

E 14920/1 (VII) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Vii. Üleliigne kasu.
Vanal aeal käinud üks vastse roosa taluperemees saksu sõitutamas riia ja pihkva linna vahet sest et sell aeal veel kivi ega raudteed ei olnud, nago nüüd kui ta oma reisilt kord pihkva linnast koio poole oli tulemas ja ülepoole tee ära sõitnud, tuli temale väga uhkis riidis herra jala kõndites vastu ja palus teda pihkvase viia. Talumees vabandas et tall se kudagi viisi enamb võimalik ei olla sest oma ja hobuste söök olla otsas, ta pidata koio minema uut mona ligi võtma. Võõras herra ei kuulnud vabandamist vaid lausus: keik sinu ja hobuste mona tahan mina osta kääna ümber ja sõituta mind pihkva, ma pean õhtuks sinna saama mul on ameti talitus. Talumees pidi sõnakuulma pööris ümber võttis saksa kippikuse ja sõitis tagasi. Kui paari kõrtsi vahed ära oli sõitnud jäi hobusid puhkama ja söötma, saks laskis omal kulul hobustele kaeru ja mehele süüa anda andis raha mehe kätte jäi ise kippiku vagusaste istuma. Nõnda ta tegi jälle tõist korda kui mees hobusid puhkas. Mees lõi kahtlaseks ja mõtles mis saks se on. Ma pole seda veel näinud et keegi inimene päev otsa ilma jalutamata vankris voib istuta et ta kordgi maha tuleks ta rääkis seda lugu kauba kamris nüüd oma tutva kõrtsimehele. Kõrtsimees ütles õige lugu se ei voi olla pane teraselt tähele kui ta sulle raha annab kui ta silma kulmu karvu on kah, pole tal kulmu karvu on vana juudas ise, on kulmu karvad on inimene. Nõnda nüüd talumees ka tegi ta läks välja rakendas hobused kipiku ette ning palus saksa käest lubatud raha hobuse kaerte ja enese söögi eest. Saks sirutas käe kippikust välja et raha kätte anda aga mees polnud sellega rahul, vaid tõstis kippiku eesriite ülesse ning vaatas herrale teravasti silmi. Aga kulmu karvu ei olnud. Päälegi sai herra tuli vihaseks ning käratas valjuste sina lontrus mis sinul minu kulmu karvatega asja mis sinul tattnõnal sellega asja et minul kulmu karvu ei ole. Oot sa kõrtsimees nõna tark õpetama, kas mina ei kuulnud missugust aru teie kaubakambris minu üle pidasite. Talumehel ei maksnud ka vabandamine nüüd ühtegi nüüd ta täädis et ta vankris istuja saks vana kurat ise on, sest kõrtsimees oli üttelnud: et kurrat ennast kassiks koeraks ning inimeseks voib muuta aga kulmu karvu ta omale ei saa, neid ei voi keegi kurat järele teha. Tõiseks kust täädis inimene seda mis talumees kõrtsimehega kaubakambris rääkis nüüd oli mehel selle et kurat ta kippikus istus ta südamese tõusis hirm ööpimetuse eest ning ta andis hobustele piitsa et päevaga veel linna sissi jõuaks. Ja naad jõudsid ka päevaga pihkva talumees sõitis ühe võõraste maja hoovi sissi ning saks kobis vankrist maha, ning kutsus vorimeest ruttu oma järele. Kui naad uulitsale jõudsid laulis ta: kuule voorimees mul raha sulle maksa pole seda saan ma kapumeiste kassatest võtma ja sulle andma. Ta hakkas siis kauba pootisid läbi käima nago kriiviteerija kunagi ta võttis igast kassast raha ja andis mehe kätte kuni keik kaupmeiste kassad sai üle vaatatud ilma et keegi poe saksatest saksa ehk voorimeest oleksivad näinud. Kui viimane poodi kassa läbi oli vaatatud ja kurat mehega uulitsal oli oli ütles ta: se on se üleliigne kasu mis mul luba võtta on. Kaupmeiste õiget ehk parajad kasu ma puututa ei tohi. Mineva nädali se oli pääle laada kui ma kriviteerisin siis sain hoopis rohkem kui nüüd. Ole sellesamaga rahul ja sõida koio ning ütle oma sõbra kõrtsimehele et ta oma suurt nõna tarkust tõine kord salaja hoiab. Nõnda ka sina ära räägi praegusest nähtud asjast kellegile, sest meil on inimestele siis hoopis kergemb kahjo teha kui naad kuratit ei usu, kui siis kui naad meid uskuvad. Nägu näha pole vastse roosa mees mitte kurati käsku kuulnud ega oma suud kinni pidanud ta on seda enne surma lellele juttustanud ning lell juttustas seda mull ning mina kirjutasin teda tõiste muinasjuttutega ühes üles.
1893. 12. Novemril ühe vana roosa mehe suust.

E 14922 (VIII) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi
Viii. Kuratiga jõu katsumine.
Ma magasin rahuliste omas vootis ega täädnud aimatagi mis öösel ette tuleb rääkis r. Kõrtsi pappa mulle, kui veel poisikene oli ja mina ning mitmet vanemad mehed kuulasime seda kikkis kõrvul. Se oli 1 oktobri õhtu 18... Se kõrts seisis umbes verst maad mõisast kaugel kus ma elasind, häkilise mäe kalda pääl, ka mõned käharad männad üks siin tõine sääl piirasivadseda kohta pool loogas põhja ja õhtu poolt ümber. Kaunis lai jõgi saatis oma vett voolates alla suure järve poole. Mõisa rehed olivad ka sääl ligital ja sellepärast se koht pimetatel öödel nii kartetav oligi et tontid sääl mõndagi meest olid teelt ära eksitanud ehk koguni hobust nõnapidi kinni võtnud ning mäest alla jõkke tahtnud vedata. Neid juttusid oli paljogi aga mina seda ei uskunud, vaid ütlesin rääkijatele mitto kord suu sissi: kui inimene purjus on siis ta näeb paljo, siis on keik puud ja põõsad pimetal ööltontid aga kui ta kaine on siis pole ainust tontigi näha. Ja mina olin ülemal nimetatud õhtul peris kaine, ainust tilka viina polnud mo huulde pääle saanud. Ma magasin magusaste vois kella 11. Aeg olla kui meie oma mõisa paroni herra küünal käes mo vooti ees seisis ja mind härratas: tõuske üles kõrtsimees, pange ruttu riited ümber lähame suplema. Ma kuulsin asja selgeste lähame suplema, aga mina rvasin asja tõisest küljest. Ma tundsin selgeste oma paroni herrad, ja pidasin naljaks et ta kesköösel tahab suplema minna ma mõtlesin mõisa rehed on siin ligital vist on moni varguse asi sääl ees ja herra kutsub mind ühes asja tunistajaks. Ma tõusin üles panin ennast silmapilk riitise, ja läksin ühes ilma et oma naesele sest sõna lausunud oleks, paroni härra ees mina taga tormasime rehe poole. Aga minu himmeks panemiseks astus herra kiire samutega rehest mööda häkilise jõe kalda poole. Ma jäin pisud seisatama mo süda lõi raskeks ja aimais nägo õnnetust. Varsi kaanis paroni herra ennast ümber ja haaris mind rinnust kinni. Nüüd tuli kange hütlemine ja maadlemine vastane oli väga kange ja tahtis mind esimese joonega kaldalt alla jõkke lükkaa, ka mina polnud poisikene vaid täis mees tubli kui karu. Oma käe pihtitega paroni herra kintsutest kinni harrates ja temale jalga taga pannes nägin nüüd selgeste et tall kül inimese kintsud olid aga hobusa kabjad jalgate asemel. Ähkimine ning puhkimine kostis molemate poolt ühte viisi. Viimaks sai saadana nägo omad käppad mulle kuklase lüja, ja mo kollased juukse tuttid sadasid peast tolga kaupa maha. Mina sugisin tema pead kül ka nõndasamuti, kuni tükki aea pärast enamb kumbkil ainust karva peas ei olnud. (röökisin võttis mütsi peast ja näitis meile oma paljast pead mis väga kõnega kokku passis) aga maadlemine ega heitlemine ei lõpnud sellegi pärast kord oli üks all kord tõine, aga täielist võitu ei saanud kumbki, kuni viimaks järele jätsime ja tõine tõist sõimama hakkasime: mis sina vana naarus tahad minust mis on sinul ristiinimesega tegemist. Mis sina vana naarus tahad minust mis on sinul inimesega tegemist kordas ka vastane järele. Mis sina risti maha jätsid kui sina minule järele hakkad rääkima. Mis sina risti maha jätsid kui sina minule järele hakkad rääkima, ütles jälle tema.
Seda kordumist ei jõudnud mo tuline vaim enamb välja kannatata, vaid ma kargasin uueste väga tulises vihas ta saadana rindu kinni, lõin risti ette ja virutasin ta kui takku koondla mäest alla jõkke vesi purtsas kõrgeste vastu taevast ülesse, ja koletat hirvitamist oli veel nago läbi ammaste kuulda, pääle seda jäi keik vaikseks. -
Ma samusin puru väsinud koio tagasi ning viskasin pitkali voodise, aga und ei tulnud, mo süda oli väga rahutu. Mis otsis meie paroni herra kesk öö aeal siin? Mikspärast pettis ta mind jõe kalda pääle ja hakkas minuga taplema? Meie paroni heral on inimese kiha ja inimese käed aga mitte nago sell hirmutusel, hobuse jalad. Ei paroni herra se ei voinud olla. Niisuguste mõttetega vaevlesin ma vootis kuni koitma hakkas ja veike valgus päeva tõusu kuulutas. Nüüd kargasin ma vootist ja samusin lahingu väljale vaatama, sääl olivad minu kollased juukse tuttid salkute kaupa maas valge soo samaltega segamine, mis mina oma vastase peast maha olin kiskunud, ka jäi minul arusaamata kuida minu siidi kaela rättik veel sõlmes kinni maas oli, keik moistmata nähtus. Kuis viisi sai ta rättikut niiviisi ülepea maha tõmata sest et igainimese nii ka minu pea kaelast hoopis jämetamb on. Lahingu platsilt samusin mina mõisa paroni herra juttule, temaga rääkima, et kuidagi oma mõistatusligu näite mängile selgust saada. Ma mõtlesin ehk ta vois kudagi viisi paroni herra olla ma tundsin teda selgeste aga kui ma herra tuppa astusin ning asja lugu seletama hakasin mõtteltes et herra kui ta tõeste herra oli oma eksitust minu käest andeks saab paluma. Aga ta sai koguni vihaseks sõimas mind lolliks ja hulluks jampsijaks kellel kruvi enamb korras ei olla. Läksin siis kohtu kaebama ka sääl ei võetud minu kaebtust vastu, päälegi seletasid kohtu mehet et valla katsakal seda julgust ei olla põrguse paveskat kätte viima minna. Nii pean sõbrad nüüd palja peaga leppima ja oma elusaatusega rahul olema, kes kannatab se kaua elab.

E 14926/7 (X) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
X. Soentit voi liba hundit.
Seda on arvata pea sada aastad tagasi kui veel soentit voi liba huntid meie poole ümber hulkusid. Kord tekkinud neid võrumaale, rõugekehelkonda, vana roosa valla korraga kakstõistkümmend tükki teinud sääl talumeistele paljo kahjo murnud hobusid, lehmi ja sigu maha. Aga olnud nii moistligud et keegi jahimees neid püssiga laskeei saanud. Üks nende seast olnud vana ja väga suur, kuna tõised üksteistkümmend keik noores hundi kutsikat olnud. Inimesi naad ei ole murdnud. Mittokord kui rahvas heinamaal kui rahvas heinamaal söönud, tulnud naad hulgani välja vahtinud haletaste sööjate pääle, ega läinud enne metsa kui tükkikene leiba antud. Sellest siis täädis igainimene arvata et naad peris huntid ei olnud, vaid huntiks nõiotud inimesed, voi soentid. Sellest siis taluinimesed võtsid nõuks neid mitte püssiga lasta, tehku naad ka kurja mis sellest. "mõtle ometi kuidas sa vaid oma venda ehk õde kes soentiks nõiotud maha lasta. Ja kes muu neid vois olla ära nõiduta lasknud kui ika need mõisa saksad, ehk meie kül seda ei tea kust kreisist ehk kehelkonnast vaesd loomakesed perit on."
Nõnda kõnelesivad säälne rahvas soentite kohta kes nende ümber kaudu luusisivad. Hääkene kül aast läks mööda, tõist ka pea paal sest aeast kui naad meie nurka ilmusivad, naad olivad ka hoopis mustjama karvaga kui võrumaa huntit. Kui mina neid kord nägin ütlesin ma kohe, ega need siitpoolt küljest ei ole. Ei olnud kah.
Tõine sügise oli käes, just mihkle päeval tulnud üks vanaltane naesekene zooru pulsti kõrtsi. Öelnud esmalt perenaese olevad villandimaalt. Ta palunud siis kõrtsimehe käest tääda kas siin keegi inimene kahtetõistkümmend hunti nainud, musta karvaga, ükstõistkümmend vähemad ja üks suur. Kõrtsimees seletanud mis ta rahva käest kuulnud ning selle pääle jätnud siis naene ruttu jumalaga, pöörnud kõrtsu ukse eest kohe metsa sissi. - ja ütle ometi imet: paari päeva pärast nähtud sedasama naist mööda zooru mõisad tagasi minevad 12 kakstõistkümmend hunti peran. Suur hunt olnud tema oma mees, ja vähemad tema enese ükstõistkümend last viis poega ja kuus tüdard, keik noored ja tervet sääl olnud paljo rahvast zooru savi kõrtsi juures kui naesterahvas säält hunti karjaga mööda läinud. Mitte üks ega kaks. Ka rääkinud ta oma keeli millest meie võrurahvas pole jagu saanud. Meie mehed küsinud. Meie mehed küsinud ühte ja tõist võera naese käest: kas ta loodab neid veel õigit inimesi saada? Kas ta voib neid veel lasta inimeseks tagasi teha, nüüd praego, ehk viib naad niisamuti koio? Sääl kõnelnud siis naesekene: et ta huntid niisamuti saab koio viima kui naad praego on. Et ta laseb siis kodus huntid kurja mõisniguära murda kes teda kohast välja pillutanud ja tema lapsed ja mehe soentiks lasknud nõiduta. Ka mõisa kubja kes praego talu kohta peab laseb ta ära murda. Kui siis oma vandlastele olen kätte maksnud siis lähan targa juure ja lasen soentid jälle innimeseks muuta. Aga nahad mis mo mehe ja lastel praegu seljas panen paegale et neid monele veri vandlasele selga visata. Keik se aeg mis võõras naesekene meie rahvaga kõrtsi ukse ees teepääl rääkinud, seisnud huntit vagusi kui lamba talled ning vahtinud rääkija otsa. Siis jätnud ta meie rahvast jumalaga: üteltes: tuhad tervet teile head inimesed et mo meest ning lapsi olete hoidnud, ja pole neid mitte ära tapnud. Tule nüüd, mehekene tulge nüüd lapsukesed ja lähame minema, siis astunud keik perastigo minema ja kadunud vaatajate silmist.

E 14927/9 (XI) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Xi. Viimne jaht.
Vanal orja põlve aeal elanud liivimaal üks väga kuri ja tige mõisnik, kes peksmise ning inimese vere pääle väga ahne olnud. Ta pole kedagi talusugust inimest muud sallinud pääle oma kokka kes teda paar korda uppumise surmast pästnud, sest et ta sugugi ueota ei mõistnud. Noh viimaks tulnud selle kurja herrale ka kord kogemata õnnetus, ta jäi häkki raskeste haigeks ja surri ka nii kogemata kombel häkki ära. Aga mis siis pärast sai? Kannata ommeta ma räägin. Tema suurtsugu surnu kiha viiti kabeli mis paar versta mõisast kaugel oli, kaunis uhke maja. Noh sinna panti ta keldri seisma ja ei maetud mitte maha. Keik talu poiad kartsid väga seda kohta ega tohtinud naljalt uksikult säält metsa salkast läbi minna. Peris õnnetuseks oli se et maantee säält lähetalt väga lähetalt mööda käis. Sääl kuuldi öö kullite huikamist ning kaarnate karjomist, nahkhiirte tiibate vuhisemist, ning hoigaja linnu hoigamist. Ja mis selle kabeli ligital mitmele veel kõik ei ole juhtunud? Kord on sääl hirmsaid inimesi teekäijatel vasto tulnud, inimene kül muidu aga ilma peata, tõine kord ainus pea veereb mäest alla ilma kihata. Kord kihutanud vana surnud hrra ise just kabeli lähetal "mõtsa peetri" poisile vastu, tule sädemed lennanud hobusel nõna sõõrmetest välja, ka kabja rauad andnud tult ja nõnda sõitnud ta siis ühes hobusaga kabeli uksest sissi ja n. E.
Aga lähame jälle juttu joonele tagasi homme oli noor herra sündimise päev ja jänesse praati võõrastele tarvis. Kuskilt, kuskilt pold haaviku isandaid ja emandaid nõnda hea lasta polnud kui vana herra kabeli platsi päält, aga sinna ei julgenud keegi muu laskma minna kui endise herra armu osaline kokk. Ta oli joba enne mittokorda sääl laskmas käinud ja head jahisaaki saanud, ilma et ta sõbrate mõisa poiste hootamist, ja inimeste juttusist tontitest tähele oleks pannud. Ka täna ööse lubas ta kabeli hoone juure laskma minna, ning suurustas ise: kui ka vana kurat ise kabelist välja tuleks ma ei kartaks ka siiski. Mitmet panid seda üttelust paljuks ning manitsesid kokka mitte nii halp ega julge olla, aga ta võttis oma jahi riistad ja läks siiski. Vois kella 10 aeg ollakui ta kabeli ukse ees seisis ja sääl sees tasast trummi põrutamist kuulis, ta kuulatas pisud, aga tegi nago ei kartaks ta põrmugi. Vaid ütles: tasa kurrat, pea rahu, sa hirmutad mo jänesed sööda juurest ära, ja kaks jänest olidki sööda juures ning ta põrutas neid molemaid maha. Öö läks ikka pimetamaks ja paksud pilved lautasivad ennast üle taeva laiali. Ei näinud meie jahimees kokk enamb ühtegi jänest pimetuse pärast sööda juure tulevad, siiski tahtis ta hoota kuni taevas veel selgemaks löökset lasta voiks. Sääl kuulutas mõisa tunni kell ükstõistkümmend öö tundi. Sellepääle oli kõue sarnane müristamine kabelis kuulda, kahepoolega uksed lendasivad pragisetes lahti, ja vana herra musta hobuse seljas sõitis kabelist välja. Tulesädemed lendasivad hobusel ninasõõrmetest tuline piits käes nõnda peatas ta kokka ees ja lausus: noh, mo ainus sõber kokk, seda ütteltes rapputas ta tugevaste kokka kätt, sa lased siin jänesaid mo poia sündimise päevaks hea, väga hea, ma tänan sind mo truu kokk. Sääl lõi kok omad silmad kabeli ukse poole ning nägi paljo hirmsate nägutega kuratid sarved peas ja sabad taga kabelist välja samuvad, ta ehmatus oli nii suur et ta sõnagi suust välja ei saanud. Herra rääkis edasi, lõi hobust tulise piitsaga kes norskates tagumiste jalgate pääle püsti aeas. Siin on mo sõbrad härrad jahilised. Võtta kokk nüüd ruttu püss ja tule laskma, se on mo viime jaht sinuga. Homme pannakse mind kahe talumehe peksmise pärast kellega mina jo kaks korda põrgu kohto ees olen olnud varsi ahelõasse kinni, siis ma enamb ei pääse. Oh armas kokkakene need talupoiad ei lase mind sõna rääkita ikka karjovad naad, mikspärast olevad mina need surnuks lasknud piitsutata. Võtku kurat need talupoiad. Seda ütteltes pistis ta hobusaga kui tuul minema, nüüd paukusid saead püssid ja haukusid saead ja haukusid saead hagijad, jänesaid jooksid tuhandate kaupa mattusa lagendigo pääl aga keik ilma paata kui tulised niidse kadsad. Jahi sarve puhuti, ning meie vana herra hääl kostis üle kõigite: halo, halo, hopp hop. Ja nõnda tuuris se jaht ligi tunni. Metsa isanda kuk laulis esimest korda, kui vana herra kui tule nool ilma hobusata minust mööda kabilise tagasi jooksis ning kabeli uksed kinni prahvatasid ilma et ta õnnetu ing mind jumalaga oleks jätnud. Tõisel homikul on mind säält minestatud leitud ja koio kannetud. Kui ma jälle toibusin ning meelemärkusele tulin, keelis mind noor herra seda juhtumist kellelegi rääkimast haitku igatühte inimese looma niijulged olemast kui mina olin nõnda rääkinud kokk enne oma surma, ühele keige truima sõbrale ja suured veepisarad olnud mehekesel silmis. -

E 14929/30 (XII) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Xii. Luupainaja
Kord käinud ühel s. Valla sulasel mehel luupainaja ööd kui päeva pääle. Olgu se nüüd öösel ehk päeval kui väha silmad on kinni läinud, kohe paha vaim seljas, ja rõhunud mis hirmus. Mõtelge ometa inimesed kuidas vois üks sulane mees seda vaeva välja kannatata, raskest põllutööst vaevatud mees ei jõudnud enamb käsi ega jalgu tõsta ta jäi nõdraks ning lõppis ära kui luu ja nahk. - viimaks rääkis ta tõise sulasele oma häda, kes väga kange jõuge mees oli et lõukoer tema käes nalja asi oleks lõhki kiskuta, se ütles: sõber miks sina mulle enemine ei rääkinud mul on kerge asi sind huvitata, ma heidan õhtul sinu voodise ja kruvin luupainaja oma pihtite vahele ning pitsitan ta kohe vigaseks ehk surnuks. Seda teen mina sell kombel et vootid ära vahetama mina heidan sinu vootise ning sina minu vootise, siis voib ta tulla, ma tahan katsuta kuis viisi ta mind rõhuma hakkab. Ära räägi sellest kellegile sest kes teab, ehk moistab pahavaim ka eestikeelt tuli nüüd õhtu ja kustutati tuled siis vahetasid sulased pimetas oma vootid. Kange mees pigistas omad silmad kinni norises läbi nõna nägo oleks ta tõeste jo magamas. Sääl märkanud ta varsi et keegi võõras olnud ta voodi jalutsis. Katsunud teda hella pehme käega ja hüüdnud õrnal näio häälel: toomas, sa ikka toomas ise oled? (nõnda olnud nõdra sulase nimi) aga kaval kange mees norisenud edasi, ega lausunud musta ega valged. Veel tõist korda katsunud ta teda oma pehme käega üle suu, siis hüppanud ta häkki voodise ja lasknud keige täie kihaga magajale pääle ning hakkanud raskeste rõhuma. Nüüd ei viivitanud ka kange mees enamb pilku vaid haaranud luupainajal ümberd kiha molema kättega kinni, ise hüüdnud: nüüd on käes, luupainaja on käes, puhkuge tulli üles. Aga enne kui tuli üles saanud puhutud. (pitskit veel selaeal ei olnud) libisenud luupainaja kõva mehe kätte vahelt kui libe haue kala ikka alla pole nihutates välja, kuna viimaks voodi otsa laua maha sadas ning ära kadus. Võeti kül tuli üles, aga polnud enamb kedagi kuskil.
Aga sestsamast tunnist saatik ei julgenud ta enamb nõdra sulase juure tulla teda vaevama. Sellest juttust on moista et luupainaja ka kange mehe pitsimist kartab. Kellel voimus ja vägi sunnib ka vaimud enese ala.

E 14930/1 (XII) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Xiii. Kes tuli tuppa?
Vanemad inimesed ehk mäletavad veel vana "tiidu" tõnu kes k. Kehelkunnast meie valda maja ostis ning seie peremehks tuli mis tema kadunu rääkis seda siis täädis ja uskus igaüks et se õige pidi olema sest se mees ilma hädata paljo ei valetanud.
Ma tulin oma sulase hantsuga kõrtsist se oli päev enne märti sell õhtul, rääkis tõnu, purjus meie kumbki ei olnud, et kül paras jago iga kord võtsime. Meie tee käis kabeli hoonest mööda se koht oli kül hale sellele kes hirmu tundis aga meie ei kartnut kumbki, sest meie ei käinud mitte seda teed esimest korda. Taevas oli pilves ja pilkane pime et sõrme ei näinud suhu pista kui kabeli hoone juure jõudsime ma vilistasin ning tegin sellega esmalt nago julgemaks kui joba valge kabeli hoone neile silmi paistis kiirustasime samusid ruttema käigule ja olime just kabeli kohal mis 10 samu tee hääres seisis kui kogemata silmad hoone poole lõin ning varsi nägin et valge kogu iust mehe pitkune ennast sääl kabeli ukse ees liigutas, ka hants näinud nõnda sama. Meie astusime edasi ning kogu tuli meile järele. Meie seisatasime pisud ka kogu seisatas, nõnda saime viimaks koio ja läksime tuppa. Ka kogu tuli meie järele tuppa sest ukse lahti võtmine ja kinni panemine oli selgeste kuulda. Ma võtsin tule ülesse aga tulejad polnud kuskil, maa vaatsin keik kolgad ning nurgad ning voodi alused läbi, aga tulejad mitte kuskil mis lugu se õieti on ütlesin mina oma maja rahvale keegi tuli uksest sissi aga kadus ära, ka hüüdsin mina viimaks ole kes oled tont voi inimene tule ometa välja aga ei kedagi. Nüüd sõime nattukene, kustutasime tule ning heitsime vootise kui nüüd silmad kinni akkasivad minema katsus mind keegi külma käega jalast. Ma karjatasin ning hüüdsin hirmuga: puhkuge tuli silmapilk mind katsus keegi jalast. Sesama lugu sündinud ka minu sulase hantsuga ka teda katsutud jalast tuli võeti ülesse ja tõist korda sai maja läbi otsitud aga inimesi looma kuskil. Naesed kes ka kartma hakkasid saajatasid meid et meie purjus olevad aga purjus meie kumbki ei olnud. Niisugune nali mis üsna kole ole sündis meiega kolm korda sell öösel. Kolm korda saime hants ja mina sell ööl jalgatest pigistatud ja kolm korda saime ka elumaja kindlaste läbi otsitud, aga ingegi mitte kuskil. Kartligud meie kumbki ei olnud, aga niisugune nali läks molematel liiaks et ära vandusime enamb oma jalga kõrtsi pista, ega ainust ilka viina suhu võtta, kui nägemata paha vaim kodukäja ehk kes ta vois olla meid sellest tunnist rahule jättaks. Tänu taeva taadile meie pidasime sõna ning jätsime selle moistmata lugu pärast viina joomise maha, ehk kül meie teda kunagi nii paljo ei võtnud et purjo jõime. Küsib nüüd lugeja mis ütlesivad meie naesed selle moistmata hirmutuse kohta? Naad ütlesivad: et nemad ka nagu meiegi kuulnud et kolmas inimene veel meie järele uksest sissi tuppa tulnud, ust lahti võtnud ning kinni pannud, et ikka se peris tont ehk kodukäja olnud kes nõnda meiega mänginud, ja meid jalgadest pigistanud.
Nüüd usun mina sestsaatik kindlaste (lõpetas tõnu) ja minu sulane hants et vaimusid kodukäjad, ning tontisid on tõeste olemas, nõnda et keegi kabeli hoone, mets ega pime tuba tontita pole. Olgu kül et naad egale rumalale sureliku inimesele ennast ei ilmuta. Ja kuis voiks se ka võimalik olla kuidas voiksivad poisikesed ehk õrnemb sugu seda välja kannatata kui tont ennast keigitele näitaks. Siis jääksivad õhtul lehmad lüpsmata, vasikad jootmata ning sead söötmata.
--
Ma olen rahva suust kuuldud juttud üles kirjutanud ilma õiget kirjotamise viisi tähele panemata ja tõistkorda ümber kirjotamata kartes seda vaeva nähes, vaest siiski veel vead sissi juhtuvad. Sest ma ei tunne õigeid kirja märkisid et väha õpinud olen.
Adres: (eppo, poy(e, (opoc(o( bo(oc(. (pab. (e(((((( m.((((ce((

E 15338/9 (7) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Vii. Väär ehk sohi laps.
Muistne jutt lauluks muutetud.
Üks pois läks valla palki tooma. Kakskümmend versta kodust kaugele. Ta pidi õhtuks koio saama. Palk ümber kukkus kalda kõrvale. Nüüd pidi tema tõistest maha jääma. Kül viimaks vinnas palgi ülesse kül sõitis ta ei tõisi enamb näinud. Ei täädnud ka kust teed naad koio läinud. Kül hobu oli väga kärmas vile ja tormas edasi kui lennates,
Tee näitis poisil laua moodi sile ei tõistel järel saanud iganes,
Nüüd mõtles pois se tee on vistist vale, hulk teesi eksitavad käimises,
Jo hobu väsind pole enamb nalja, ei enamb pooleks ööks ja metsast välja.
Kui jälle mõne versta oli sõitnud, siis juhtus talle vasto poisike
Ma oleksin sind ammu välja haitnud kui võttaksid mind juhiks omale
Pois oli hirmust ära ehmatanud. Laps tekkis nago maa seest ülese
Nüüd kutsus pois se lapse koorma pääle, siis varsi pööris hobu õige teele.
Nüüd hakkas laps siis nõnda juttustama. Ma olen sinu vend, kas tunned mind?
Meil ema neitsi põlves salamahti, on vere süüga roojastanud end,
Kül pärast pidanud ta kurvastama, sa oled nüüd tall üksik poeg, mo vend.
Mind mattis ema haia hääre maha, se suure kivi kõrva haia taha.
Nüüd käsi vend sa emal "issa meie" mo haua pääle palves lugeta,
Siis on ta auusast pidanud mo peie ja mullas on mul rahu ingata
Meid paljo on kas teate ka teie? Teekäiad voime ära eksita
Kui koorma poleks sa mind võtnud, siis oleksin sind eksiteele jätnud.
Vend se pääl jättis venda jumalaga, ta kadus nagu ära uduse (udusse)
Veel kaugelt kuuldi häält jää jumalaga ja pisar veeris venna laugele,
Jä jumalaga vend, jää jumalaga, kül pärast surma näen sind uueste.
Kül armas lahke oli venna nägo, mo emal süüd, oh mõrtsukat, oh tegu!
Pois kadus läks ja emal ära rääkis, kuis vennaga ta oli kokko juhtunud
Siis suure häälega ta ema nuttis ja ütles, õige keik mis juttustat
Ma häbi pärast lapse ära tapsin et rahva ees veel oleks auustud
Nüüd tahan jala päält ta haual minna, oh issand ise mulle andeks anna.
Kui poeg keik lugu talle tääda andis kui armas lahke olnud poisike
Kuis ema sinu süda kandis, et saatsid kallist venda surmale
Ta minu varsi metsas ära tundis ei halba rääkind sinust ühtegi
So nuhtlus eest, ei heal kao ära, kas tulgu hilja se, ehk tulgu vara.
Kui hommikused iha kulla kiired siin lapse tapja tuppa tungisid
Kui viimaks päikse täied valgus viired, keik pimetust sest maiast aeasid
Ei olnud emad enamb voodis näha, pois jooksis kivi juure ruttuste
Sääl meele härrituses surnud ema ei jõudnud valu ära kanda tema.
Ka on se juttuke minul juttu vormil üles kirjutud kui laul ei passi ega õiged selgust ei peaks andma siis voin ka juttu teile saata.
(jutt on villandi karola valla mehe käest kuultud)

E 15340 (8) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Viii. Herne hirmutus.
Kord teinud üks (pärnu) pärnumaa mees omale herne hirmutuse. Et linnud teri kaunate seest välja ei nokki. Selle tarvis lüüjakse teivas maa sissi seotakse palk sinna külge et nago rist välja näeb. Pannakse vana kuue naru ristile ümber, tõine kuue käis tõise pulga otsa siis on laiali laotud käed valmis, nüüd pannakse vana kaabu päha ja hea pitk piits peosse, nind herne irmutus ehk hirmutus kuida sääl pool öeltakse on valmis.
Niisuguse herne hirmutuse oli siis ülemalnimetud pärnumaa mees omale teinud ja põllu pääle lindute peletuseks püsti pannud. Naad tulnud oma naabri peremehega öösel kord kõrtsist koio poole ning jõudnud selle koha ligitale kus herne hirmutus oma uhkes univormis üsna nende ligital seisnud. (et ta alles täna pärast lõunad valmis saanud pole naaber ka homiko kodund välja läinud teda veel näinud.) Ehmatanud ta kuuvalgel häkkiste, ja küsinud sõbra käest? Näe mis mees se sääl seisab? Sellepääle pole sõber kes uskligum mees olnud enamb midagi üttelnud, ega täielisemad vastust nõudnud, mis asja mees ta õige on. -
Naad lahkusivad tõine tõisest jõudsivad koio ja heitsivad puhkama, aga niipea kui herne hirmutuse peremehel tuli kambrist kustunud, olnud rehe tares imelik kolin ja mürin. Peremees kargas vootist välja ja läks vaatama. Aga mis ta nüüd nägi? Kõik rehe parred ülevast maha pillutud, siis ta nägi oma liha silmaga kuidas ta oma tehtud herne hirmutus rehest välja jooksis seesama kuub seljas, kaabu pääs, ja piits peos. Se mis se. Pääle selle polnud enamb ühelgi ööl rahu, ikka kuuldi rehe tares alalist kolistamist naeru häält ja hirvitamist nõnda et peris kole oli sääl majas keigel perel ja peremehel ära elata. -
Kül häävitati herne hirmutus põllu päält, ja põletati suutumaks tuhaks, aga sellegi pärast ei lõpnud kolin ega mürin paegastki mitte rehe tarrest, kuni ühe hea mehe õppetuse järele pudeli täis pühitsetud jordani vett sai muretsetud, ning sellega seinad ning parred keik üle pritsitud. Siis jäänud asi seisma, ja pernumaa mees kuratist lahti. - sepärast ära ütle tõisele healgi: vaata kus mo kurrat; vaid kui sa ehmatad, siis heida omale paremb ristike ette. -
24. Janaril 1895.

E 15341/4 (9) < Rõuge khk. < Viljandi khk. ja Tarvastu khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Ix. Juttud tontitest.
Seda on umbes kaheksamumend, ei mitte, just 100 aastad tagasi, kui veel siin ja sääl iiedes ohverdati ja kivi varemid ja ahervarsi auustati ja pühaks peeti: taara anna ja avita hoia kurja ja kahjo eest mind ja mo loomakese, vilja välja pääl, ja karja silma eest kodu paigus. Lase loomad lehmad vasikad ja varsad hästi korda minna, ja n. E.
Mo õnnis suur ema juttustas: et niisugused kohad, ilusad metsa salkukesed, teravad jõe kaldate servad väga pühaks on peetud, ega lastud ka loomate inge sinna pääle neid ära roojastama. Vanad inimesed täädsivad monestki niisugusest ohvri kohast rääkita, keda aastad 50 tagasi meie aeast jo hakkati kurja vaimute teenistuse paikateks pidama, (ise äranes vendate rahvast.). Üks niisugune ohvri koht olnud sell aeal villandimaal tarvastus "mikkupeetri" talu õue all. Veikese oeakese hääres, moni sadasamu elu hoonetest kaugel sinna viinud "emmuste" küla talud mis vastu kärsna piiri rajavad, oma uude vilja ja värske liha ohvrid. Tõine niisugune ahervars olnud säälsamas külas eest pilliusse haia nurkas, sinna siis viinud säält ümber kaudu talu inimesed omad anded. Aga se koht pole paalegi nii kuulus olnud kui mikkupeetri ohvri koht. - selle talu õue all oli nüüd kül püha ohvri koht aga selles talus mängis tont pea iga ööse oma mängu. Keik emmuste küla ning ka selle talurahvas olnud kõrtsu sõbrad, ning väga maiad viina pääle, ka teinud "sõra" talu ise viina ja olnud sääl viina riistad mis veel aastad kuuskümend tagasi üles otsitud ja tarvasto mõisa ära viitud. - laupäeva poolest päeva hakkanud rahvast igalt poold nahkla ja savi kõrtsu voolama sääl jootud, moeltud, veetud vägi pulka ja tappeltud, kuni eesmaspäeva pooleni päevani. Aga ära ka ühte ainust sellepärast pole tapetud. Taplemine olnud nägu silmakirjaks mihiti, kes muidu ei tihkanud viina osta. Olnud riid ja tapelus lõpenud, siis tulnud lepimine ja suure lahingu pääle veel suuremb joomine nõnda et koio minnes jälle endised vihamehed tõsised sõbrad olnud.
Suuremad kartust ja hirmu sünnitamud sell aeal tontid kes inimestele paljo kunagi ööse rahu ei annud. Vana "vaska" peremees jaan seda täädnuvad keik rahvas, pole üksi tonti kartnud, vaid käinud temaga käsi käes. Ta olnud üksi sääl külas nii tülikas ja tapleja et pole kellegi oma naabri mehega kokko sündinud, kül pidanud tõised peremeht mitto korda nõu kokko, ja utsitanud vana jaanil naha kõrtsis täis, aga ta pole sellest midagi hoolinud joba mone tunni pärast jälle tõisel karvus kinni. Seda meest kartsid siis keik mitte sellepärast et ta nii kange jõuga oli, nago räägiti, sest hulk ikka ühe ära väärab, vaid sellepärast nägo jo enne ütteltud et ta kuratiga käsi käes, ja suust suhu juttu aeanud. Vaska tütruk ann jaani enese tüdruk täädis rääkita: kord istunud peremees kolde kivi pääl ja üüdnud: ann tule üles, anna mulle piibu pääle tuld, ann tulnud voodist üles, seganud koltes ja annud suure söe peremehele piibu pääle panna. Aga peremees üttelnud: anna selle võõrale kah. Siis andnud ann võõrale kah. Aga vaksa pitkune nõna pääs, ja õrretad ambad kui riha pulgad suus. Ann katsunud kui voodi kasuka ala saanud pugeda, ise siis värisenud kui haava leht. Ja seda ei ole ann mitte üksikutele inimestele rääkinud vaid keige kõrtsi täie rahvale.
Mikkupeetri kadri täädis oma rahvast paljogi juttustata mis ta ise oma silmaga oli ninud ja kõrvaga kuulnud. Kord läinud keik mikkupeetri rahvas mahad ja naesed kõrtsu. Perenaene kelle seekord väeti lapsukene olnud pidi koio jääma ja palus kadrid ka koio jääda. Ta ei tohtivad üksi kodus olla. Kadri jäi siis ka perenaese palve pääle kodu. Öö olnud se kord kaunis pime ja tuul vingunud valjuste. Aga oh seda hirmu mis sell ööl perenaesega tundsime niipea kui uksed kinni panime läksid naad iseenesest lahti ja põrkasid plahvatates seina vastu, et värin ihust ja ingest läbi käis, tares oli mitto korda kolinad ja mürinad kuulda, ja kui meie sinna vaatma läksime olivad keik reheparred unikuse ülevalt maha pillatud. Seda koletust nähes panime uksed jälle kinni aga kui kaugeks? Varsti virutati neid jälle kui kalevi jõuga vasto seina et keik maja värises. Ka oli perenaene ahjo tagand veidrad naeru hääld kuulnud. Mille pääle ta siis ütles: kadrikene, lähame õige ära, siin on väga peratu, ja kole. Läksimi siis välja ja nägime et vana kõrb ruun kellega rahvas kõrtsi sõitsid, keige reega ukse ees seisis. Vaene loomakene: ütles perenaene, tark oma jago küllad. Kadri pästa ta lahti ja vii ära talli. Läksin siis hobuse juure teda lahti pästma, aga ta polnud ohje pääl ega vallid pääs. - vist teepääle ära kaotanud ehk kõrtsi aia külgi jätnud. Võttan õige tuttipidi kinni, lähan võtma hobune kadunud, kedagi enamb kuskil. Olime enne hirmu täis nüüd siis seda lugu nähes kohkusime veel enamb ära, läksime kambri, panime ukse kinni ja puu taga. Aga nüüd tuli keige hullemb lugu veel, musti kasse seni keik kamber täis tulnud, need hakasid nüüd hirmsa häälega koletaste näuguma, keik jooksivad läbi segamine ka häll nõdja pääl üksi võis neid paar tosinad olla. Ka hällis olid tükki kümme kõik põrand ja vootid ja voodi alused kasse täis, keigil põlevad silmad kui tulukesed peas. Mõttelgu nüüd igainimene kell vähagi meeld ja mõistust, kus sääl siis veel hirm pidi jääma. Perenaene ütles siis mulle: kadrike lähame õige ära alla sauna juure, saunamees ikka kodus on, siin enamb õiged öömaja ei ole, ma võtsin siis lapse oma sülle, läksime sauna juure ja jätsime keik maja ühes kraamiga tontite päralt. Niisugusid nägemisi oli arusagedaste kes neid keiki jõuab ära kõnelda. Keegi ei tohtinud pärast päikese veeru maeast välja minna kui pidi lammaste pügu rauad vöö vahele pistma, kellel raudu vöö vahel ei olnud se hea viisiga enamb maeasse tagasi ei saanud, ehk kui ta kodu sai, siis ta ikka midagi oli näinud. Nõnda oli meie kasu põli. Nüüd on tontid kül nattuke akanud vähanema aga kadunud pole naad veel ammugi mitte. Seda ei saa paljo aega tagasi kui tarvasto "varerehe" juures teo tütruk sai surnuks pigistatud. Tütruk maganud peris hulga reheliste vahel. Tont tõmbanud teda säält tõiste seltsist jalgupidi muidu välja, vedanud taga rehe nurme pääle, pea vakka maa kaugele, kül kisendanud tüdruk appi, aga kes julges appi minna oma elu kaotama. Homiku leitud säält surnud, keik kiha üleültse siniseks pitsitud kui paa põhi kunagi. Ja enne ei lahkunud tont varerehest kui rihi ära põlenud. Aga enne jooksnud saadan välja alla orava metsa , ja kadunud kus kolmad. Kül jooksnud paar julged poissi järele ja tahtnud vandlast sinna samasse paika puuga maha lüüja. Kass, mis kass, ja päälegi musta kassi näol saanud paha vaim lippama. Oi kallike! Kes jõuab keik ära kõnelda mis noorest heast saatik kuulnud ja näinud oled kes ei usu sellele ei maksagi rääkita, saad naerda ja irvita veel päälegi. Vana kubjas oli küllad püha mees käis enamiste iga pühapäev kirikus ja palve majas, ning pidas iga homiko ja õhtu palvet. Kas saadan ta sellepärast rahule jättis. Hooda pois. Kord kobistanud ta üleval lae pääl ja löönud trummi tõine kord nühkinud kui siga vastu seina, et palvet ära eksitada, aga vaa kadunud mees ei ole kartnud ühtegi, vaid ikka edasi lugenud, aga paljoks niisugusid sel aeal oli? Neid inimesi on ilmas veel küllad kes teda raibed sada korda oma elu sees on näinud. Hootke ma kõnelen veel ühe tükki. Viiratse mees teinud küttisid se olnud sügise aeg, läinud siis pimetas veel küttisid vaatama kas vaest moni ei ole ära kustunud. Näinud terve koorma hõberaha küttiste vahel maas päeva pole sääl kedagi näinud. Mis nüüd mees heaks nõuks, kust otsast nüüd pääle hakkata. Ei muud midagi aeanud särgi seljast maha ja ladunud sinna hea uniko pääle, tirinud selga ja tulema, aga saanud parasjago sauna ukse ette kui keegi teda selgapidi kinni haaranud, ja üüdnud: kus sa pois lähad mo rahaga? Sääl kohkunud mees ära ja vaatnud tagasi. Määratu hirmsa näoga mees seisnud taga selja sarved nägu sikkal peas ja saba taga võtnud mehel särgi siilust kinni, ei enamb edasi ega tagasi. Sääl tulnud sauna mehel hää mõtte hakkanud "meie issad" paluma sääl hakkanud hirmutus tagasi pidi taganema lasknud lahti ja läinud minema, saunamees võtnud ukse lahti ja läinud sissi. Eesmalt ei tulnud mehekesel sõnagi suust kui naene küsinud: mis sa sääl nüüd seljas kannad? Viimaks pääsnud siis keel lahti ja hakkanud rääkima: kallis naesekene raha toon selged hõbe raha, puhka tuluke ülesse ja pane perg põlema. Naene ütleb: tohuju hants kas sa ei näe et perg põleb, kas so silmad pimetad on et sa ei näe? Ja hants ei näe midagi ta on peris kott pime, ta paneb raha kesked sauna ühes särgiga maha, ja naene himestab hulka hõbe rublasid nähes aga keik se ei rõõmusta teda sest mehe silmad on viimaks selle otsusele et raha tarvis sinnasama paika tagasi viia kust ta oli tootud, et siis vaest jälle silma nägemine tagasi saaks. Sest mis haitab raha ja vara kui nägemist ei ole. Nõnda siis ka mees, ehk kül südame valuga teinud. Naene korjanud keik rublad kokku mis särgi päält maha veerinud, ja mees võtnud voori jälle selga läinud pimetast pääst küttiste vahele ja puistanud raha sinna siis maha. Seda maid läinud ta silmad jälle selgeks tulnud siis koio ja heitnud puhkama, aga hirmus nägu pole ta meelest enamb ära läinud ega lasknud talle und silmi tulla, ta rääkinud keige küla rahvale: oh hoitku üht tõist inimest healgi kuratiga kokku juhtumast, ehk teda nägemast. Oh hirmus on ta nägo ja hirmus on ta hääl. Kes minul käskis tema paha vaimu raha selga võtta ja kodu kanda. Nõnda rääkinud mees ikka ise pool haiglane ja nago arust veidi nõder, kuni ta paari nädala pärast inge heitnud. - "selle sauna ase kus se mees elanud, olevad praego veel viiratse valla "mustapali" küla "jürina" talu karjamaal. Nõnda lõpetanud kadri oma juttustust ise südamest õhkates: oh! Nüüd lähavad inimesed hukka, ei usu enamb hunti ega tonti."
Küsimine? Kas poleks se paremb kui praegu veel inimesed ebausu paelus sipleks ja kuratid usuks? Vaest oleks kurati kartuse pärast vargaid vähem. Jumalad paljo enamb meie aeal keegi ei karda. Ehk oleks tarviline aeg ebausku inimeste sissi istutata? Minagi mäletan veel seda ära, et sest saatik kui ebausk kaduma hakkas, ka vargad siginema hakkasivad. Sest varas ei usu healgi vaimu ega tonti.

E 15784 (2) < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kui süües jalgu liigutad, - hällitad vana tondi last.

E 15784 (3) < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kui puuki (pisuhand) varguse pääl kinni tahad panna või näha saada, siis pane tärklis küünal selle asja pääle mida puuk sääl varastab, näit.: vilja salve, küünla pääle üks korv ja korvi pääle sõel; siis on ta kohe käes.

E 15784/5 (4) < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Puuki võib ka tee pääl, kui ta vangilt tuleb, seisma panna ja vargu hääd käest ära võtta. Kui näed teda lendavat, lõika kohe pahema jala pastla nöörid katki; siis jookseb kõik ta saak kotist maha. Tõisel moodul: lase püksid perse maha. Aga pükste lapp peab ühe nööbiga kinni jäetama. Puuk peab ruttu lahti lastama, muidu tuleb kinni panejal häda kaela. Kui näha on et ta juba oina moodi poksima hakkab, tee need katki lõigatud pasla nöörid kokku, aga pahe pidi ja nii, et ühtegi otsa üle ei jää, ega puudus ei tule.
Mõni kord on kusagil soo pääl või metsas herneid leida, siis vanad inimesed ikka ütlevad: "siiä kottallõ um puuk kinni pant."

E 15785/6 < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kord olnud ühel perenaesel kaks puuki; teine olnud pime. Sulane vaadanud alati, et perenaene viib ülesse tare pääle süüa. Kord tahtnud sulane ka vaadata mis söök sääl piaks olema, läinud ülesse ja leidnud pagsu jahu pudru, või keskes, eest. Ta mees söönud ka pudru ära ja sitnud asemele. Pia tulnud mõlemad puugid kodu ja leidnud kausiga sitasöögi asemel. Pime ütelnud küll esite, "pup", aga nägev vastu "tsits". Muidugi sai nägev võidu. Nüüd pannud puugid selle kaoerustüki eest maja põlema. Sulane vahtinud aga järele kuhu puugid ise lähevad ja näinud, et aidääres oli vana ratta naba nemad sääl sees. Mees peksnud pihlased pulgad kumbagi otsa ette ja visanud tulde. Sääl siis karelnud ratta naba ja puugid sees vaugunud.

E 15786/7 < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kord läinud üks perenaene üle aedse perenaese poole külaliseks. Külalisele oli ka süüa tarvis. Ta keetnud pudrud. Pudru sisse oli ka piima tarvis. Läinud välja ja hõiganud kolm korda: "tsiik, tsiik, tsiik, too pippi puppu sisse". Natukese aja pärast lennanud must lind kotta paa vangu pääle ja pasandanud valged vedeliku pudru sisse.

E 15787 < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Jumala kumme käsku olevat sellepärast rasked pähe õpida, et teiste kivi laudade pääle olla mooses oma sõrmega kirjutanud, aga mitte jumal.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht
Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.

E 18834/5 < Rõuge khk., Viitina - Mihkel Sermundis (1895). Sisestas USN
Tammula ja Vagula järve saamisest.
Üts kõrd oll' üte suurõ suu pääl kats järve, kelle nimme kiäki es tiiä. et et tu suu väega muanõ oll ja sääl järven kallu es või sigineda, sõs võtti nuu kats järve nõuus säält ärr minnä paremba paiga pääle. Paika nä no es tiiä kostki otsi, sõs ütli, et kon näide nimi tiidä saijas ja ärr üteldas, sinnä nimä jääse. Suurõ kohina ja üri näga lätsi nää üles taiva ala ja naksi reismä. Ütel palaval pääval jäi Tambla väsünus ja es jovva edesi minnäja jäi ütele kottalõ taiva all puhkama. Pia nakkas Vakkul ka ärr väsümä, a Tambla oll jo puhanu janakkas väega ruttu tulõma suurõ mürinäga, nii et kõik rahvas ärr hiitü; a üts väi kene poiskõnõ kuuld tuud suurt kärra ja näkk ku kats ilmadu suurt pilve taiva all tulõva, edimäne tulõ iin väega aigupitte, a tõõnõ takkan tulõ suurõ vihaga ja hõigas: "Vakkul pakkõ Tambla tulõ!" et nigu tä oll ärr hõiganu, nii naksi ka pilve vaoma ja sattõva sinnä kottalõ maha. Nii saije Võru kottalõ Vagula ja Tambla järv, tuu läbi, et üts väikene poiskõnõ näide nime ärr ütel.

E 18835/6 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Puuk.
Üts pernaane tahtsõ hindäle puuki saija. Tuu tarvis võtt tä hindäle üte luvva kandsägu, mähke lappi umbre ja veije kolm neläpä õdagut üte rist tii pale, lask sääl kurakäe zili sõrmõst kolm tsilka verd sinnä pääle. Noide veretsilkuga möije tä uma hinge vanalõ kurälõ arr. No oll' puuk valmis ja kolmadal neläpä õdagul tull tälle elu ka sisse ja tä linnas umale perremehele varra kokku kandma. Nuu puugi tahva väega rõõsko lämmind piimä, ütel õdangul oll pernaane jo lehmä ärr nüsnu ja piima paaga tulõlõ pandnu pudru tarbis, kui puuk kodu tull'. Nigu tää oll piima nännu, nii õkva paa veere pääle. A ku sulanõ tuud näkk, et sääne kenä ilodu luum paa veere pääle läts, nigu riha varrõga pand, mis õkva käen oll, nii oll tõõsõ vaesõkõsõ ka tullõ löönu ja sääl sai hukka.

E 19441/5 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Septemri õhtu 1842 oli kätte jõudnud, ilm oli vihmane ja taevas paksus pilves. P. talu peremehe poeg ning võõras pois läksid kõlgussase magama, nägo see praego veel Eesti peretes viisiks on, et talu poisid ja tüdrukud suil ja sügisel väljas magavad. Peremehe ainus poeg Jaan oli viisakas noormees täie tugeva kihaga oskas lapsest saatik heaste pühakirja ning sai koolmeistrist ja õppetajast kooli aeal esimeste sekka arvatud. Ka oskas Jaan heaste viiolid mängita ja laulda, et igaüks nii hästi noor kui vana, tema mängimist ja laulmist rõõmuga päält kuulasid. Et Jaan ainuke maja ja vara perija oli, seda täädsivad Jaan ja vanemad keik kolm, sest pääle poea polnud vanematel enamb muud lapselooma. Ka kaine mees oli Jaan, ta ei võtnud viina tilka oma suhu, see on keik mis ülepea temast üttelda võis. Võõras pois Aadu oli selle vasto alp ja laba ning keik küla targemad inimesed arvasid, et Aadul üks kruvi oli lahti läinud. Ka Jaan kui tark pois noomis Aadud mitto korda ta ülemäära naljatuste ja alpi juttute pärast. Ka nimetud õhtul tõreles Jaan Aadud, kes oma nõna sinna vahele oli pistnud, kui Jaani ema poega tõreles ehk küll ilm põhjuseta ja jonni aemise pärast. Et poeg kirikust tulles temale mitte pole viina toonud mis ema väga armastas. Targast pääst oli ema väga lahke ja hea, aga millal ta paljo targa peaga oli, ta ise tõi ja jõi viina, mees tõi viina kui väljas toimetuses käis, ja poeg pidi emale ka viina tooma. Sai ema joobnuks, siis naeris, oli pool joobnud, siis vandus maad ja taevast kokku ja täna õhtu ta just niisugune oli. Ta hakkas poega enne magamaminemist väga vanduma, et poeg talle kirikust koio tulles pole viina toonud. Ta vandus et õigel inimesel seda kuuldes ihu karvad püsti tõusid - “Saagu sind vana Kurat täna ööse ära viima” lõppetas ema oma vandumist, nõnda viisi saateti poeg välja magama. Oli see õige ema tegu, kes oma lapse eest peaks paluma, ja teda mitte kuratile ära lubama. Niisugust vannet oli Jaan oma ema käest mitto kord enne kuulnud ja kuulis seda ka täna valusa südamega. Ta ei tahtnud oma õela emad vastu rääkimise ega ärritamisega vihastata. Ta nuttis mitto kord et vanemad molemad pea jootikud olid, aga parata sinna ei voinud ta ühtegi, siiski polnud isa emaga ühesugune, ta ei vandunud teda mitte kui ta purjus oli, ta keelis oma abikaasa mitto kord poega vandumast, aga see keelmine ei parandanud asja sugugi, vaid tegi mitto kord lugu veel pahemaks, nõnda ka nimetud õhtul kui poisid olid magama läinud tülitsesid peremees perenaesega. Mitte ilmasüüta poega nii paljo vanduta. Aga sellest ei tulnud ühtegi abi, sest et mehe püksid täieste naese jalas olid.
Aga kuulame mis sel öösel P. talus sündis. Südaöö jõudis kätte ja pois kargas asemelt püsti ning üüdis võõra poisile: “Vend Aadu, kas näed kus kolm saksa laudu ääre pääl istuvad ja paluvad mind ligi tulla, ma pean nendega ühes minema parata ma sinna ei voi.” Aadu ehmatas ja tahtis teda tagasi hoida, aga joba oli ilja. Jaan tormas kõlgusast välja ning kadus öö pimetuse sissi ära. Küll otsisivad vanemad keige pererahvaga kuni valgeni aga keik asjata. Jaani polnud kusagil. Alles tõisel päeval leiti teda mäda soo päält ülesse kuhu ta mõned kivvit oli kokku kannud, et omale sinna, nago ta ise ütles uut elumaja üles ehitata. Ta oli täieste hulluks saanud, omad riided seljast lõhki kiskunud ning ihu alasti. Suure vaevaga saadi ta hulga meiste abil metsast koio, kus ema talle vasto jooksis ja temaga rääkita soovis, aga kui ta emad silmas sai ta koguni pööraseks ning üüdis: “Kus sina vana kurati emand lähad, ära tule mo ligi, mul ei ole viina sulle anda, mo raha on otsas. Nüüd alles tundis ema oma rumalust ja kahetses südamest, et poega kuratile oli lubanud ning teda ilma süüta oma viina neelu pärast oli ära vandunud aga see oli väga ilja. Ta palus oma nõdra meelega poega et see vagusi oleks, sest ta tahta temale nüüd hea ema olla. Aga nõder poeg vastas: “Sina ei ole mo ema, ega see maja ei ole mo maja. Laske mind soo pääle oma saksate juure minna, nad on väga lahked mehed minu vasto, sinna siis tahan enesele uhke maja üles ehitata.” Ja kui ema ta ligi läks teda paitama, lükkas ta teda jalaga enesest kaugele, veidra naeruga öeldes: “Vana Kurat ära tükki enamb mo ligi mina ei ole mitte enamb so poeg.” Oh haletust ning kurvastust mis nüüd vanemad näha ja tunda said, teda anti valla hoole ala ühest talust tõisi vedata, kui keige alvemad elaja looma, ta ei pidanud riitid seljas, neid ta kiskus sagetaste puruks. Paljas särk ihu pääl, palja peaga ja ilma pükseta käib ta mõnda aastad numri järele talust talusse kus ta ööpäev paegal peetakse ja siis jälle sulase kätte antakse edasi viia. Ta kiha ehitus näitab siiski veel tugev ja ilus nago Aadamal paratiisis, kõrge otsaesine ja väga lahked taevakarva sinised silmad, kollane juuks peas pulstiks kokku vannunud. Kes teda veel ei tea ega tunne, jääb seisatama ja küsib: “Mis mees see on mida sa sääl vead?” “See on P. talu peremehe poeg endine kena pois, aga nüüd hullu Jaani nime all igale tuttav.” “Kuidas ta siis hulluks sai kui ta enne tark oli?” küsib võõras. “Ta oma ema üks jootik naesterahvas on teda aastad seitse tagasi ära vandunud ja Kuratile lubanud, sest samast saatik hakkas ta ullutama ja veetakse ühest talust tõisi,” vastab sulane. Võõras vaatab kaastundlikugu meelega ullu pääle ja küsib: “Kas see tõsi on, et ema sind ära neetis?” Ja hull lööb omad lahked silmad üles, vaatab teekäja otsa ning kostab: “Jah jah!”
Suur malk on sulasel käes millega ta Jaani poole ähvartates näitab ja käsib teda minema astuta mille pääle naad aega mööda lähema talu maja poole samuvad. Teekäja vaatab tüki aega neile järele, ohkamine tõuseb tal rinnust ja pisarad tilkuvad tahtmata silmist. Oh eks ta ole ka meie eesti vend.

E 19445/52 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Isa äravandumine.
Hendrik elas mõisa nurme ääres ja maksis herrale oma kolmanda joo talu eest 70 rbl renti. Põllud olid halvad ja hobused kevad ning kõhnad. Maad ei saanud hästi läbi künda ega ka vilja õigel aeal maha teha. Õled said raha hädaga salaja ära müütud, sellepärast läks vaesus ning häda aast aastald ikka suuremaks. Hendrikul oli poeg tubli ja terane pois arvata 16 aastane kui mina teda akkasin nägema. Ta oli oma loomu poolest vaga ehk küll tööle usin. Ei läinud ka tõiste omasugustega kõrtsi, kuna siinpool noorel kui vanal arjunud viisiks on igal tähtpäeval ja pühade õhtatel kõrtsi pengi pääl istuta ja konnutata, ehk viina juua ja tantsita. Ja kui ka monel ammugi enamb krossi raha taskus ei ole, ja kõrtsimees ka enamb võlgu ei anna, siiski ta istub ikka letti kambris pengi pääl ja nilpsab keeld, ja muigutab mokke, kui tõised joovad. Noh eks vaatmine ka küllad kena pole kuidas viin klaasi seest tõise kurgust aegamööda alla koliseb, nago lähaks see päältvaatja enese kõhtu. Juhtub ka moni kord, et peris nägo kogemata tuttav hüüab: “Mats mis sina sääl nüüd suigud, säh võtta napsu kah.” (Oh rõõmu.) Kas selle juhtumise pärast ei peaks iga õhtu kõrtsus istuma sest kes ette ärr voib tääda millal sõbra süda jälle haletaks lähab et ta veel tõist korda üüab. Voi ta mind koio otsima tuleb kui ma kõrtsis ei ole. - Anna jootikule viina, ta tänab sind rohkemb kui kerjaja, arvates et ta õnnepäivil olla ilmale sündinud. Nende ülemal nimetud ligemiste armastajate ja auustajate seltsist oli ka meie Hendrik, poeg kutsus teda mitto korda ühel õhtal letti eest koio sest aeg oli jo ammugi üle kesköö, muidu ei oleks kodust poeg mitte järele tulnud. Aga Hendrik kui meeletu akkas poega kurjaste neetma ja vanduma: “Saadana ing mis sina minust tahad. Mis sinul tattnõnal minuga asja on? Kui sa koio siit ei läha, siis võtku sind Kurrat ja saadan.” Ja kui poeg veel julges paluda käratas isa: “Pois jätta mind rahu, muidu ma virutan so pea luu lõhki, kui sa head ei kuule.” Ja see polnud mitte see ainus kord kui mina päält nägin kui ta poega oma tugeva mehe hobiga maha lõi, sellest täädsivad kaaselanikud paljogi rääkita: kuidas Hindrik oma poega ja vagad habikaasa asjata peksis. Hendriku kõrtsus käimine ja vandumine läks ikka päevast päeva sagetamaks ja asjata viha ja naese ja poea peksmine, ikka enamaks, ainult selle üle miks poeg emaga ühes nõus olla, ja isad meelitata ja augutata, et ta kõrtsus käimist maha jättaks. 1888 aastal 27 juuli kuu päeval oli Hendrik Musta jõe kaldal heina kuhja loomas, poea saatis ta kuhja pääle. Aga kuhja tegemine pole lapse mäng ega iga mehe asi, kui jo vanad elatanud mehed kuhja sagetaste ühe külle pääle kõverdi tegevad. Mis siis poisikestest nago Hendriku poeg oli rääkita. Et poeg tema tahtmise järele kuhja otsas korda ei saanud, hakkas Hendrik nüüd hirmsaste oma poega vanduma ja neetma, et igal päält kuulajal karvad ihu pääl püsti tõusivad. Nii hirmsaste vandus Hendrik. Külarahvas kes ligital loogu võtsid ähvardasid meest roppu suupruukimise pärast oma poeae vasto kohtule kaebada. Mida kartes ta siis viimaks kurja vandumist järele jättis. Aga mone päeva pärast, pääle selle oli poeg põdema jäänud. Ta põdes ligi kaks aastad. Aga mis haigus see siis oli mis poeg põdes? Ta ei tahtnud süüja iga juua kui temale seda pakkuti. Viga ei olnud väljaspool ihu pääl märki näha ja pois ise kaebas, et kiha sees pool iagutes ka mingisugust valu ei olevad, aga siiski kuivas ja kuivas pois jala pääl käies igapääv vähemaks kuna ta kahe aasta pärast nimetud päevast saatik kui üks kümne aastane poisikese koio välja nägi. Ta surri vaguviisi ega kaebanud millalgi oma haiguse üle enne surma oma isale, ainult ema oli see kes poea eest hoolitses ja teda trööstis ning nuttupisaratega ta puusärki kaast veel niisutas kui teda viimse unele maeast välja kanneti. Isa Hendrik ei kurvastanud oma poea surma üle mitte sugugi. Oleks ta oma last kahetsenud, siis poleks ta mitte mattusselt tulles kõrtsi juures kiitelnud, et tema nüüd ometa ühest söödikust olla lahti saanud. Vist oli peie viin ta aru ja moistust nii ära seganud, et kahjo ega kasu vahel enamb vahed ei moistnud teha. Iga tõine inimene nägi nüüd, et Hendrik üksi oli ja üksinda tööd tegi ilma et keegi teda oleks avitanud ehk haitama läinud, sest külarahvas arvasid, oli see tõsi ehk vale, Hendrik ise oma poega ära vandunud et sellepärast olla poeg ka podema jäänud kuna viimaks ka surnud. Oh Hendrik! Oh Hendrik! Kaebas naene kui mees mattusse õhtul purjus peaga koio tuli, jätta nüüdki viina joomine maha, et meil enamb poega ei ole, poia surma mälestuseks. “Millal ma teda vee viisi olen joonud.” vastas Hendrik kurjalt. -
Jälle jõudis sügise kätte, see oli selsamal aastal kui poeg suil surri. Ja Hendrikul oli sellaastal nägo kogemata koguni kõhn hobune juhtunud peris luu ja nahk. See hobune pahandas Hendrikud veel tuhad korda rohkem kui ta poeg. Ta vandus talle mitto kord tosinate kaupa vanasarvikuid turja pääle. Aga loom ei lausunud vasto sõnagi, just nõndasamuti nägo poeg kui ta elas. Kes ka sõna vasto ei lausunud. See pahandas Hendrikud hirmsaste ja härritas teda väga vihale. Oleks hobune Piileami ema eesli viisil vasto rääkima akkanud. Noh siis oleks võinud loomaga vaidlema akkata ehk teda kes punane hobune oli sündinud, mustaks vanduta et paha loom siiski vaest paremine künnaks ja koormad veaks. Aga nüüd ei haitnud muu nõu kui Hendrik võttis hea leppa malga ja peksis oma hobust kuni ta viimaks ära väsis. Selle töö järeltus oli see et hobune vana raibe ära suri. Mikspärast? Seda ei moistnud naabrid ega ka Hendrik ise välja rehkendata kahjo oli küll aga mis teha. Õhtul oli veel hobune pääle peksmist terve, aga homiku joba surnud. Aga see kahjo ei kestnud enamb kaua. Hendrik tuli koplist kodu, oma abikaasale hobuse surma sõnumid kuulutama, viskas ise voodise pitkali, (vist meelepahaga) ja poole tunni perast heitis ka vana Hendrik inge ilma et ta keige vähemad oma haikeks jäämise ja surma üle oleks kaebanud ehk mõnda sõna oma abikaasaga rääkinud.
Naabrid ütlesivad, et Hendrik selle pärast nii ruttu ära surri, et raha polnud uut hobust osta. Tõised rääkisivad jälle, et Hendrik sellepärast surri, et ta vaest looma enne surma õhtul hirmsaste oli peksnud, et hobune talle siin maapääl kätte ei voinud tasuda, kutsus Looja teda nüüd oma kohtu ette vastust andma, kui vaene hobune muidugi joba ees kaebamas olla. Naabri naesed täädsivad koguni tõendata, et Hendrik oma poea ilmasüüta vandumise pärast pidanud surema, et poeg isa pääle taeva kohtu ees olla kaebtust tõstnud ja hobune kui tunnistuse mees sääl nüüd asja lugu voida selgeks teha ning selle pääle vanduta. Kui tunnistuse mees sääl nüüd asja lugu vaida selgeks teha ning selle pääle vanduta , kui seda tarvis peaks olema. -
Et niisugused arvamised keik tuulest võetud märkab lugeja vist isegi. Sest Jumal kes keik saljamad mõtted näeb ja moistab ei pruugi jo looma tunnistust. Ja keegi inimme ei voi ligimese üle enne ega pärast surma kohud mõista. Sest kes tõise pääle kohud mõistab see moistab iseennast hukka. Ainult paluda on meie kohus, et Issand igale surejale surmatunnil armuline oleks. Kas mõni sääl külas Hendriku inge eest palusid, vai keik teda hukka moistsid, täädvad nemad ise paremine kui mina. Nüüd on sellest juhtumist jo aastad kuus mööda ja haljas rohi kattab Hendriku, ta poea ning ta hobusa kalmukünkaid. Ka ei räägi nendest säälse talu elanikud enamb ainust sõnagi, nago oleks see lugu saja aasta eest joba sündinud.

E 19525/8 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Eestlaste vanast usust.
Üks väga hea lugemise raamatukene: “Kodu ehk isamaa tundmisist.” Välja antud Tartus 1874 aastal. Ta on Eesti vaimus kirjotud ja igale vanale ning lapsele kasulik lugemise raamad. Sest ta kuiotab keik piltid lühetelt ja selgeste meie maa tähtsamatest kohtatest silma ette ja sellepärast soovin mina tõiste, ning iseenese nimel. Isamaa tundmise raamatu kirjotajale, paljo õnne ja paljo aastaid. - Võttame sellest kuldaväärd raamatukesest üks ainus tükkikene arutamise ala: paragrahf 37: eestirahva Jumala teenistusest, ristimisest ja usu puhastamisest. “Vana rahva jumala teenistus oli väga segane. Sääl teeniti Taara Jumalat tamme puude all, Taara mägetel. Sääl ohvertati Ukkule, Uku kivitele sääl karteti Äiket ja piksed, sääl arvati puud, hallikad ja keik kohtasi Jumaligu vaimu täis olema.” Oh lõpmata tarkust mis vanal eestirahval püha vägevama Jumala tundmises oli, kui nad arvasid keik kohtasid Jumaliku vaimuga täitetud olevad niihästi metsad, puud ning kivid, ja hallikat. See usk passib väga meie püha kirjaga kokku: “Et Jumal on keige vägevamb ja keigis paikus.”
Taaveti laulus 19 loeme: “Taevad juttustavad Jumala au, ja taeva lautus kuulutab tema kätte tööd. Päev aeab päevale rohkeste küned välja, ja öö kuulutab ööle üles, mis tuleb ära tunda. Ei pole seda kõned ega neid sõnu, kus nende hääld ei peaks kuuldama.” “Sina saadad hallikat orgute seest välja, nemad jooksevad mägete vahel.” Laul 104, 10. Või mõtleb raamatu kirjotaja, nalja pärast seda laused eestlaste väärjumala orjuseks nimetata mis ma naljalt ei usu. -
Keik mailm on Jumala au ja väge täis, oja lill ja lehekene, ka tuul omas kohisemises, ja hallikas omas jooksmises, tuletavad meele Jumaligu väge ja Jumaligu tarkust. Keigis on Jumalik vaim ja Jumalik käsi, Algmisest tänapäevani näha olnud ja jääb nõnda maailma otsani. - Sepärast kui sina hallikale astud ja tema imeligu jooksu tähel paned, siis kumarda Jumalat, ja kui sina ilusa puu all istud kes oma lehtetega sinu üle varjab. Kumarda Jumalat. Ja kui sina metsas kõnnid ja imeliku puude hulka näed, kes kui mehed püsti seisavad, ning omad latvat taeva poole sirutavad. Kumarda Jumalat. Ja kui sina põllul kõnnid ning vilja kasvamist tähele paned kus keige mailmale leib ning ülespidamine tuleb. Kumarda Jumalat. Ning kui sina omas toas istud, olgu see nüüd palgitest ehk kivitest üles ehitud. Sest sina void nende seinate ja kattusse varjul vihma ja külma eest varjul olla, ja sinu kohus on selle matterjaali eest millest so hoone on ehitud Jumalat kumardata. -
Kui sina nüüd seda teed, siis pead sina oma vanemate usku, kus Taara Jumala nime all sedasama Jumalat kumartasid mis meie praegu teenime ja palume. Ja kui sina oma Jumalat ja tema poega Jeesust Kristust kes mailma on loonud ja lunastanud igal aeal võttad teenida ja kumardata. Keigest omast südamest keigest omast meelest, ja keigest omast väest. Siis on sinu usk paljo õigemb kui sakslastest seie toodud külm ja surnud tääduse usk, kelle järele usu juhatajad, ja need keda nad juhatavad, ilmaski ei tee, ega ela. Kes Taara Jumalat teenis vanal aeal ning õigust tegi, sai õntsaks. Kui ta ka selle õiged nimegi ei täädnud, keda ta omas südames kandis ja teenis. - Meie oleksime vist hoopis targemad ja vagamad olnud, nägo meie esivanemad, kui sakslased meid poleks ära rikkunud oma mokka usuga, ja kurja kombetega. - “Issand ma ei ole väärd et sa minu kotta tuled. Ütle üks ainus sõna siis saab mo sulane terveks.” Ja Kristus tunnistas ise et niisugust usku israeli rahva seast ei leidnud.
Mikspärast saateti prohvet Elias nälja aeal Saarepta linna ühe pagana rahva lese naese juure?
Kui usu juures töö ei ole ühtlasi ei tule heal so juure taevase.

E 19564/7 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Koerakoondlaste maal.
Mo isa kes keiser Nikkolai aeal soltat olnud ja laevaga kolm aastad keik ilmamaad ning mered läbi reisinud, jõudnud viimaks ka koerakoonlaste maale, kus sinna randa saates ka musta ussite merest pidanud läbi purjetama. Oh jäletust ning häda mis säält läbi minnes ette tulnud. Laev jäänud ussite kiisermusse sissi mittokord täieste kinni, ehk küll keik purjud pääle tõmmatud, pole see ometigi keik midagi paljo aitanud. Mustat ussid olnud nii paksuste laeva ümber et lahtist vett pole paljo enamb näha olnud. Sääl tulnud kaptenil viimaks hea nõu meele ta laskis teravad mõõgad laeva nõna külgi siduta, kes siis ussisid nago vorstisid katki lõikanud. Nõnda siis pääsenud laev ometi jälle pissud liikuma kuni kolme nädalase voitlemise järele siis koerakoonlaste ranale jõudnud, mis taga Türgimaa niikaugel peab olema, kui siit Eestimaalt Türgimaale. Hääkene küll. Saanud siis küll randa, aga jälle uus häda. Keik koera koondlased mere kaldal karja kaupa vastu, üks silm otsa ees nago kuu ja koera nõna peas, natuke muidu lühemb kui meie karja koertel. Aga ise kiha poolest pool suuremad kui meie inimesed, ei lase maale tee mis tahti. - Sääl laskis meie tark laeva kapten paar suurd tükki kartekskisid täis panna ning koera koonlaste karja ulka lahti põrutata. Oi nalja mis nüüd sai kellel kuul trehvas see kukkus otseti maha ja kellel ei trehvanud pistis suure hirmuga jooksu ikka ikka metsa poole. Surma ei saanud neist vandlastest mitte ühte ainust sest et neil keik ihu nahk nago vask soomusestega üle kaetud et püssi ega suuretüki kuulid neile midagi ei tee. Üksi nuiaga nõna pihta hea mats anda, voib neile kergeste surma tuua.
Nüüd astusime maale, aga mis meie sääl nägime: keik maea kattuksed ja haiaääres muste usse kihinal täis, mida ühe silmalised oma jumalateks peavad. Meie mehed hakasid neid kohe maha nottima, seda ei voinud aga koerakoonlased ära kannatata, tulid oma pelgupaikatest välja meie mihi paluma, et nad nende Jumalat elama jättaks, ja lubanud neile keik anda, mis nad heal tarvitata, mida nad ka täitsid. Meie lamba suurused konad lumi valged konnad pistsid oma pead pilliroo juurikate alt välja ja vahtisid kurjaste meie pääle, sest pillirood kasvavad koerakoonlaste maal mägete otsas sest mustad ussid oma paksuse parast ei lase neid mitte meres kasvata ega sigita. Maa olevad sääl nõnda pehme ja kohev et meie mehed põlvist saatik pehme sinikivi karva mulla sees pidanud suppama. Koerakoonlased ise ei söö muud kui nende konnate ja valgete inimeste liha, sellepärast on see maa rikkas keiksugu marjatest kaalikatest, porgantitest ning peetitest, kaalikad on umbes arvata paraja heinakuhja suurused ja porgantit ning peetit mis sääl külvamata kasvavad sugugi vähemad kui keige suuremad õlle tõruksed kellel meie kase kõrgused päälsed pääl kasvavad.
Pärast nägime meie et koerakoonlaste maa suurest maast tõiselt poolt küljest vaatates kaugel ei olnudki vaid üks kitsas maaneem nende saare ligitale ulatab. Säält tagasi tulles leidsime varsi lahtist vett ja muste usse polnud sääl enamb ühte ainust mitte näha vaid pitkat teravad lõige heinad olivad sääl üksi näha. Nüüd alles märkasime, et sellest kohast koerakoonlased suurele maale välja tungivad ja keigete ilma riigite sõamehed sääl kõrda mööda vahi pääl seisavad. See kord kui meie oma laevaga säält mööda purjotasime olivad prantslased sääl vahti pidamas. Meie teretasime neid ja hüüdsime: “Hurah,” ja nemad ka jälle vasto: “Elago Vene riigi laevavagi hurah.”

E 19568/74 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Näkk ehk vesi neitsi.
Näkk ehk vesi neitsi voib ennast keigesuguseks loomaks moonutata, aga kala händ tal ikka on. Küllad on mihi meie rahva seas elamas kes näkki ehk vesi neitsid oma silmaga on näinud ja temaga juttu aeanud, moistab rääkita nago iga tõine inimene, näitab ennast enamiste ilosa näio näol meisterahvale aga jälle näiotele noore mehe koiol. Ikka enamiste selle pettussa mõttega inimest vette augutata ning surma saata. Üks vana eestimees kes kolm korda omas elus näkki näinud ja kolm korda temaga jões oionud rääkib nõnda: “Seda ärgu tekku tegia, kes näkki juhtub nägema, et ta tema juttu kuuldes teda oma ümber laseb kinni võtta, siis on ta igaveste kadunud. Juhtud sina näkki ehk vesi neitsi nägema siis karga temale ojotes hänna pääle ja oia ümberd kinni siis void sina temaga kas minu pärast päev otsa jões ehk järves ojota ilma et ta sind põhja saaks tõmmata. Selle kohta käibgi rahva vana muistne sõna: Istu näkki näsa pääle.
Kui ma esimest korda näkki ehk vesi neitsid nägin olin ma alles noormees alles peakoolist tulnud. See oli enne jaanipäeva kaks nädalad nõnda kui ma veel mäletan. Õhtu oli soe ja paks udukord nago pilv seisis jõe pääle. Ma läksin säuna kalu õngitsema aga õnge otsa on pehmed vähja kaala tarvis, viskasin siis riited seljast maha ja astusin rinnust saatik vette urkate seest vähjo välja otsima, otsin ja leian ka mone pehme vähja joba kätte aga kuulan mis see on? Arvata samu kümme minust kesk varendigo ilmub imi ilus näio vee pääle pihast saatik ning hakab oma unisid silmi pesema, nago oleks ta prego magamast üles härkanud. Ma jäin inge kinni pidates seisma ega liigutanud enamb oma kätt ega jalga, ka vähja kaalad mis mo peos olivad kukkusid jokke, nii läks mo meel seda ime ilusad naesterahvast nähes segaseks. Täädsin küll et ta näkk oli, aga sellegi pärast tõmbas mind ime vägi selle iluduse lähemale nago oleks ta maapäälne kuivamaa iludus. Oh saaksin ma niisugust näiod omale naeseks mõtlesin mina, siis ei ooliks ma enamb kuivast maast ega veest. Näkk nähti mo südame mõttetest aru saavad, ta lähenes paari sülla kaugusele minule ning lõi omad taeva karva sinised silmad ülesse ning jai minu pääle vahtima. Ma ei tahtnud enamb oma silmi pilgutata arvates et selle vahe sees taevalik pilt mo silma eest ära kaob. Aga minu õnneks voi koguni õnnetuseks ei kadunud ta mitte. Ma vahtisin arvata ümbes tund aega tema taevakarva silmatese ning õhkasin ise: Oh et Looja mulle seda head teeks, niisugust inglid kätte saada, et mina küll jo poisikesest põrast olin kuulnud et näkki nägemine selge pettus on. Ma ei ooli sellest midagi, ma seisin täieste paegal aga taevalik iludus nihkus ikka minu lähemale joba sirutasin ma käed välja, et teda oma rinnale tõmbata. Aga oli kõva plaksatus sabaga vasto vett ja näk oli kadunud. Ma kargasin silmapilk sinna kohta kus laene üles lõi ja arvasin teda veel vee seest kinni aarta, aga ei leidnud mitte midagi. Südame valuga, et kena nähtus mind pettis, jätsin vähja kaalad ja õnge sinnasama paika maha läksin koio ja heitsin puhkama. Aga rahu mo südamese sestsaatik enamb ei tulnud ja koht oli minule armsaks jäänud kus ma näkki nägin sääl ma õngitsesin kalu, sääl ma püidsin vähjo nägo polest muud kohta jõe ääres enamb olemaski. Võtsin siis mone aasta pärast küll ka naese aga käisin sellest hoolimata keik ilusamad suve ööd ikka sinna sama kohta kalu õngitsema ei rääkinud küll sellelst naesele midagi aga ta oli seda inimeste käest ometa kuulda saanud mikspärast ma sääl oma paremad sui ööd mööda saatsin. Varsi oli tal sala nõu minu vastu peetud, ta läks õhta oma õe poole külasse ja lubas omseni sinna jääda. Seda praemb mõtlesin mina mul seda tulevad ööd läbi oma kadunud õnne vahtita. Läksin siis kui pimetaks läks oma tuttava koha pääle viskasin õnge jõkke ja jäin mõttese, nago und nägema. Oli see nüüd unes voi ilmsi, ma nägin paio põõsa varjus midagi liikuvad ja vett mööda mo ligemale nihkuvad. Jah sesama endine iludus. Ja tema ise naeratab ja vahib mo otsa. Ma võttan ennast nii ruttu ja tasa riitist lahti kui voimalik kargan vette ja aaran teda kaissu ning kannan õntsas tundmises kaldale, vaatan tema sinisilmatese ja ehmatan häbi parast peris pool surnuks. Mo oma naene koguni, kes seda rolli minuga mänginud ja mind nõnda ära pettis nago oleks tema näkk . Meie naersime molemad kojo poole tulles mina oma naese kavaluse üle, ning tema jälle selle üle kuis ma muidu aeglane mees nii kärmas olnud riitid seljast maha aeama ja vette kargama.
Nüüd läks paarkümmend aastad mööda, et ma oma jalga enamb õngitsemise pärast jõe hääre ei pistnud, mo poead ja tütred olivad joba suured inimesed, andsin talu ära poeale ning elasin kõrval lõbusaid päevi, ehk küll vana mees siiski veel varsa mõttet. Prii elu, aega küllad, nõnda kord juhtusin nago kogemata endise tutva koha pääle jõe kaldale kus mitto noore põlve ööd olin läbi valvanud ja veepinda silmitsenud. Päike oli jo ammugi looja läinud ja viimne koidu piir kustunud kui häkitselt mo ees valge naesterahva kogu vee pinale ilmus ja käega mo poole näitas nago kutsuks ta mina enese juure. Ma mõtlesin mis teha kas minna voi jääda. Sest mo kired voi armastuse nooled polnud enamb endised, vaid elu jooksul joba jahtunud ning tuimaks läinud seepärast jäin mina kui puu nott vaguviisi istuma ja kena vesi neitsid imeldama. Mis ta õige ette nüüd võttab. Viimaks hakkas ta armsa maheda häälega rääkima: “Sina armas mees oled mind ära põlgnud ja üht tõist armastanud, siiski ei põla mina sind veel ära, vaid olen kuuskümed aastad sinu järele igatsenud. Oh tule nüüdki mo rinnale, ma voin sulle rohemb pakkuta kui so naene, lapsed, vara ja keik mis sinul on. Tule ning kaome kuiva maa laste silmate eest igaveste, siis saame nooruses elama magusas armastuses ehk sina küll jo vana oled. Tule vanamees mo süda põleb armastuses sinu järele!!” Nüüd ei voinud ma ennast enamb tallitseta, ma olin omast meelest nago 15 aastane poisikene kes esimest korda armastust südames tunneb. Ma virutasin omad riited seljast maha ning kargasin jõkke, aga see moistus oli mul ometi veel, et ma näkki näiod saba pidi kinni haarsin, ega lasknud enne lahti kui päike jo kesk hommikus oli, ning ma nõnda kodust 120 versta ligi Riiga ühest tamme juurikast kinni võtsin ning näkki saba käest lahti pääsis, ma oiosin välja heinamaale ja jõudsin alles nädala pärast koio, sest et ma kui alasti inimene üksi öösel voisin rännata. Oh seda rõõmu kui ma koio jõudsin. Mo naene ning lapsed pidasid mind ammugi surnuks ning huppunuks, sest nad olivad mo riitet leidnud ja koio toonud. Kuidas mulle suud anti ja kalliks isaks nimetati ei moista mina keik nõnda teile sõbrad välja rääkita. Sestsaatik ma oma jalga enamb jõe ääre ei pista ja tahtmine on sellest sõitsut saatik mul näkki näio nägemisest joba ammugi täis. - Veel ütlen kord kes näkki juhtub nägema võtku teda sabast kinni. -

E 19575/6 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Raua jakamise kunst.
Vana aeal kui keegi rauda kinni keeta ega jakkata moistnud, käinud üks sepp iga päev seppikojas seda kuntssi katsumas kuidas rauda kinni keeta. Aga tee mis taht raud kinni ei jää. Õhtul tuleb ta puru väsinud kojo poole ja vana kurat tuleb vastu ja küsib: “Noh sepp kas raua kinni said jakkata?” Sepp vastab ei saanud.” Vana kurat naerab ja ütleb: “Ei seda kunsti sina küll mõista. Ole sa nõnda tark sepp kui sa oled.” Seppal süda täis katsub veel tõist päeva jälle sesama lugu, ei jää raud kinni. Jälle samub sepp kojo poole kurb ning väsinud. “Kas raua kinni said jakkat?” küsib kurat. “Ei saanud” vastab sepp. “Noh kas ma es ütle, sinust õiged seppa elu ilmaski ei saa, sest et sina seda tööd veel ei tunne.” Seppal süda täis, lähab kojo ja mõtleb: Lähan homme veel kord katsuma, kui raud siis ka veel kinni ei jää, ütlen Kuratile kui küsib, et raua kinni sain jakkata, saab näha mis ta sellepääle siis vastab. Sepp sulatab rauda ja raiskab süse juba mitmentat päeva aga lähab jakkama kinni ei jää. Viimne katse olgu see minul ütleb sepp õhtul öösi tuld ära kustutates ja seppikoja ust lukku pöörtes. Usun nüüd et tõine raud tõise külgi kinni ei jäägi. Kojo poole tulles tuleb kurat vastu ja küsib: “Noh sepp, nüüd ometegi raua kinni said keeta, ega sina muidu nii pimetaks tööse jäänud?” Sepp vastab: “Jah nüüd on see kunts käes küll, raud on kinni.” “Või kinni” ütleb Kurat. “Noh ega sina muidu teda kinni ei saanud, viskasid peenikest valged liiva vahele.” Seda kuuldes märkas sepp asjalugu läks hommikul siis seppikotta, puhkus raua palavaks, viskas liiva vahele, ja jakkas raua kinni. Sellest samast päevast saatik tarvitavad seppat keik raua keetmise juures liiva ja kui raud kinni ei jää hüüdvad Kurati nime kes seda kuntsti eesmalt on, seppa kavaluse läbi ära üttelnud.

E 19578 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Õigus ja Õelus.
Kord juhtunud Õelus Õigusega kokku. “Mis sina nii vaesis riidis käid?” öelnud Õelus Õigusele, tule mo järele ma astan sulle ilma rahata uued riidet selga, ja süüa ning juua saad sina ka täna minu poold nii paljo kui süda kutsub.” Läinud siis Õigus lahke kutsumise pääle viimaks ometa Õelusele järele. Nad istusivad kahekiste kõrvu ühe trahteri pengi pääle kus siis Õelus viina ning õlud välja küsis ise pealt jõi ning Õigusele ka maitsa andis. Kui kaua nad sääl istusid, see ei ole tääda aga kui viimaks Õeluse käest raha hakati perima, ütles see: Ta olla sada rubla sissi annud ja tahta nüüd 90 rbl ruttu tagasi. Aga trahteri peremees ütles, et Õelus koppikatki pole sissi annud, vaid veel 10 rbl võlga olevad. Kohus pani trahteri isanda Õelusele maksma. Küll täädis seda Õigus aga pidi suud kinni pidama, sest ta kartis Õeluse poolt kätte maksmist, siiski neid riitid ta vasto ei võtnud, mis Õelus talle ülekohtu rahaga ostis, vaid põgenes tema juurest ära kaugele.

E 19589/92 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Koerakoonlaste maal.
Kulla poeake. Koerakoondlaste maa peab taga siberimaa olema enne vanast viitud meie maa rahvast siit neile sinna söökiks. Lihavad inimesed tappetud kohe sinna jõudes ära ning söönud neid siis koerakoonlased nahka aga lahjo inimesi nuumatud enne tapmist mõni kuu aega nago siin sigu nuumatakse ja siis tapetud ka nematki ära.
Kord pantud kaks lapsukest vend ning õde nuuma pääle ühe väga suure tõrre sissi sest et nad lahjaks tappa arvatud. Tõruksel olnud auk sees kust keiksugust toitu neile sissi antud, küll olnud toitud ramused ning rasvased. Valge sai, liha ning hobuse piim, olnud igapäevaseks söökiks aga lapsed pole suuremad midagi söönud. Paari kuu pärast kästud poissi sõrme august välja pista et näha kas sõrm on juba rasvane aga poiss olnud kaval ning pistnud sõrme asemel puu pulga. Seda sõrmeks arvates näinud koerakoondlased et veel üks kuu aega tarvis lapsukesi nuumata. Kuu aega läinud mööda ning siis proovitud jälle tüdarlapse sõrme aga poisikene käsknud õde ka sõrme asemel pulka välja pista, mida tõine ka teinud ning veel kuu aega edasi nuumatud siis tultud jälle proovima ja kästud tüdarlast sõrme välja pista mida tüdrukene ka kogemata teinud. Noh nüüd arvatud lihase sõrme järele, praatiks hea küllad. Vanad koerakoonlased läinud ise kodust välja uusi ohvrit otsima, ikka meie inimesi, kes sinna metsate sissi pakku pugenud, ise käsknud seni vana moori kes kodu jäänud oidma ahju palavaks kütta ning lapsi lõuna söökiks ära praatita. Selle tarvis olnud veikene vanger tehtud kus inimesed pidanud pääle lamama ning siis olnud vanamooril neid kerge palavase ahjo lükkata. Kui nüüd ahi ära köetud käsknud siis vanamoor lapsi vankri pääle lameda aga lapsed öelnud: Ei nemad seda moista, ning istunud praati vankri kõrvale maha ning palunud vanamoori neid õpetata, ku kohta, ja kuis viisi peab vankri pääle lamama. Vanamoori lamanud siis ise vankri pääle pitkale ning õde ja vend lükkanud keigest jõust vanamoori palavase ahjo ning läinud ise metsa pakku ühe suure järve ääre ning roninud pitka puu otsa.
Kui nüüd koerakoondlaste mehed lõunaks kõik tulnud, öelnud nad juba ukse päält sissi astutes praati lõhna nuuksutates: “Püh püh, kõrbe ais vanamoori mokka ais, vana Kärdu kärte ais.” Võtnud praati ahjust välja ning hakanud suure isuga sööma. Viimaks öelnud üks sõrme luid närites kus vanamoori sõrmus amba ala juhtunud: “See on nago meie vanamoori moksi luu.” Näitnud tõistele ning nüüd alles saanud ka tõised koerakoonlased aru et see nende oma vanamoor, vana ema olnud keda nad kui isased huntid ära söönud. Siis kohe põgejaid taga aeama ning jõudnud ka viimaks järve ääre kus meie maa lapsed suure puu otsas peitus olnud, nad näinud laste varjusid vee pinnas ja arvanud neid vee all olevad. Akanud siis vett lakkuma, lakkunud seni vett nago koerad kunagi oma keeltega, kuni keik lõhki läinud.
Lapsed näinud seda tulnud puu otsast maha pannud viisud tagurpidi jalga et tõised koerakoonlased enamb jälgi mööda järele tulla ei moista, ning jõudnud nõnda mõne kümne kuu aea sees meie maale tagasi. - “No ema on nende lastega ise juttu aeanud kui ta veel noor olnud” rääkis vana eidekene.

E 19597/8 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Peninukki mehed.
Vanal aeal on koera koondlased ehk peninuki mehed siit meie maalt läbi sõtta läinud. Ikka kaks olnud ahelõõga koos, rõngas molematel nõnasõõrmetest läbi, et käest ära ei saa jooksta. Võtnud kõrtsist viina ja söönud kuivatud rotti sagukskiks pääle. Küll olnud meie meistel jäle päält vaatata. Valkast läbi tulles teinud saksad nendega proovi, kas nad ka viletsamad jooksma on kui meie mehed. Telliste ja Tsooru kõrtsi vahed on arvata üks verst kus sild emajõest üle käib. Telliste kõrtsi juurest lastud üks meie mees pool teed Tsooru kõrtsi poole ära jooksta siis alles lasknud saksad peninukki mehe lahti, meie mehele järele esiti jooksnud ta kahe käppa pääl aga kui see pole aitnud lasknud ta nelja käppa pääle ja nüüd kui visanud ees jooksjale järele ja enne kui mees kõrtsi uksest sissi pääsenud haaranud peninukki mees teda ammastega seljast kinni. Ja kui saksad sääl juures poleks olnud ja teda ära keelnud oleks ta meie mehe kohe säälsamas nahka pannud. Nad olnud muidu inimese moodu, aga koera nõna ja karvane nägo, neid on vandlaste vasto sõtta tarvitatud kas Pernu voi Talina ala, kes seda veel keik selgeste mäletab sest mina olin alles poisikene ja kuulsin kui vanad inimesed nõnda viisi rääkisivad.

E 19598/9 (13) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Pisuhänd (Puuk)
Kord ostnud taluperemees Riiast puugi 5 rbl eest. Toonud kojo ja pannud haita. Ostmise juures öeltud temale et tema siis üksi pisuhännast lahti saab kui ta ei jõua temale enamb tööd anda. -
Talumees lasknud omale raha niipaljo kokku kanda kui kirstotesse ära mahtunud. Ka vilja keik salvet kuhjaga täis, et enamb ruumi raasukestki aitas ei olnud. Mis nüüd heaks nõuks? Mehel ponud pisuhända enamb tarvis aga kuidas temast lahti saada, et viimaks inge ei hakkaks perima selle pääle mõtles nüüd mehekene ööd kui ilma, kuni viimaks ometa head nõu leidis: Tal oli õnneks hea suur rehi ja rehealune sinna ta säätis kattukse pääle suure kotti tugete naeale püsti aga lõikas enne kottil põhja alt ära, seda ta nüüd käskis pisuhända vilja täis kanda. Küll kandis mehekene mittu kuud aega aga ei saanud veel seintegi taha kui ta ära väsinud. Ühel õhtul peremehe juure tuli ja küsis: “Kust sina niisuguse kotti oled saanud? Kes kurivaim on sulle teda andnud?” “Ma sain teda oma kirikuõpetaja käest” vastas mees.
Selle pääle hakanud pisuhänd kiriku õpetajaid needma ja vanduma: Ärgu saagu nende kott ilmaski täis saama. Korjaku nad ööd kui päevad saagu neil sellegipärast rahast ning varast ikka puudus olema. Sellepääle kadunud pisuhänd ära, ja mees olnud temast jäädavalt lahti. Ning sellest saatik um keik kiriku õpetajad kehvad, ega ole nende korjandusel ühtegi tullu ega jakku.

E 20523/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kurat teenib mehe inge eest.
Ennemuiste vanal aal teinud Kurat ühe sulasega kauba, et ta tema eest seitse aastad peremeest teenib ja siis pääle selle ihu ning ingega Kuratile jääb. Sulane olnud selle kaubaga väga hästi rahul ja mõttelnud: “Kes teab kus ma seitsme aasta pärast muidugi olen saan ilma Kuratiga kauba tegemata ka põrgu. Olen oma tääda nõnda väärt pattu joba küllad teinud, saan seitse aastad härra elu elada. Poisid ees ja taga siis vain ka julgemine põrgu minna, et nattukenegi head põlve siin elus olen kätte saanud.” Selle pääle üttelnud Kurat: “Väga tõsi armas sõber” ja kirjutanud sedeli mehe oma verega valmis, mis mees oma nimetta sõrmest lasknud tilkuta. Nüüd siis vahetanud Kurat mehega omad riited annud omad omad riited sulasele, et sulast enamb keegi pole näinud ja võtnud sulase niine viisud püksid ja kuue omale ja astnud talu teenistusesse. Paljo pole ta armastanud kellegiga rääkita, olnud muidu kaunis truu töömees, sauna vihtlema ta kunagi ei läinud. Ka kirikuse mitte jalgagi mis pererahvas ja peremees väga immeks pannud. Hakkanud peremees homiku ehk õhta palvet lugema siis hakkanud sulane Jüri ikka viled aeama, kuni teda kästud ära välja minna, mis ta siis ka igakord teinud kui keegi Jumala sõna liigutanud. Nõnda teeninud ta sedasama peremeest pea seitse aastad. Aga endine sulane Jüri see priisanud ja prassinud alati mõisnigutega maal ja stutentitega linnas. Raha pole tal kunagi puudunud, ta voinud ennast nii peenikeseks härraks muuta kui ise tahtnud, ning vaest kui häda käes olnud, ning politsei teendrid kaela pääl jälle nägemataks teha, ning ära kaduta. Pill tuleb pitka ilu pääle, sõitse aastad läksid lõbusas elus pea mööda ja see aeg jõudis kätte mil Jüri Kurati omaks pidi saama, nüüd oli mehekesel vesi ahjus, põrgu minna Vanakuratit orjama, seda mees sugugi ei mõttelnud ega tahtnud. Ta läks eesmalt oma kiriku õpetaja juure ning kaeband sellele oma häda, õpetaja pole midagi nõu moistnud anda vaid öelnud: “Mis keegi külvand seda peab ta ka siis lõikama.” Sellega põle Jüri rahule jäänud vaid läinud linna oma sõbrate stutentite juure head nõu paluma. Sääl lubanud üks Jumala sõna õpilane teda hädast pästa, võtnud ligi ja viinud kirikuse, sest tund olnud varsi käes mil Kurat pidi tulema Jürid ära viima. Hääkene küll stutent viinud ta kirikuse ja pannud altarise, ning öelnud: “Oia, et sina altarist välja ei tule, olgu küll, et nemad sind pettavad ja kutsuvat. Altaris ei voi nad sulle midagi teha, sest see on väga püha paik.” Ise mõttelnud stutent: ega nad moialt kirikuse sissi pääse kui kella luugist, moial on ristid ees. Sääl risti ei ole. Käänud kiriku ukse seestpoolt lukku ja pannud Jüri altarise, ise läinud siis treppisid mööda kella luugi pääle ette ja võtnud mõõga kätte. Nüüd hakkanud vana Kuratit kui pihu ja põrmu kella luugist sisse voolama, stutent seda nähes pistnud oma mõõga koguni tuppe, sest see oleks asjata olnud niisuure pattaljooni vastu üksi sõdita. Igamees kes sissi tuli viskas kasuka seljast maha ja pani selle talla pääle kus kell üleval rippus. Viimaks tuli veel üks ja sellel nägi stutend sedeli kaes olevad, ja ta ei petnud ennast sugugi, see oligi sulase Jüriga tehtud kauba lepingu kontraht. Ka tema viskas kasuka seljast maha ega pannud stutenti tähelegi vaid tormas üle kaela treppist alla altari ette kus tõised jo ammugi Jürit välja petsid. Aga Jüri ei teinud nendega tegemistki, vaid luges ja palus ühtepuhku kuni jo kukke laulu aeg hakkas kätte jõudma. Seni oli stutentil aega tornis ülevel küllad ta otsis selle Kurati kasuka tõiste ulgast välja kelle käes Jüri kinnitus sedel voi kontraht oli ning tegi mõõga otsaga kasukale kolm risti pääle.
Kui nüüd jo kukke laulu aeg hakkas kätte jõudma ja Kuratit Jürist võitu ei saanud, vaid üks tõise ees kasukate juure tõttasid ja torni august välja lippasid, ei saanud see tont oma kasukad enamb selga kelle käes kiri oli, sest kolm risti olid kasuka pääle tehtud. Ta hakkas nüüd väga haletaste stutenti paluma, et tema kasukad talle selga aitaks aeata, mida stutent mitte muidu ei teinud kui pidi Jüri kauba kontrahi selle hea teo vastu stutentile ära andma, mida Kurat kül heameelega teha ei tahtnud, aga siiski läbi häda pidi tegema sest et kukke laulu iga silmapilk karta oli. Kui nüüd joba kiri stutenti käes oli aitis ta Kuratile kasuka selga aeata, mis pääle ta kella luugist kui tuul välja pühkis ja sedamaid laulis linna kukk.
Stutent läks alla altari juure ja leidis Jüri veel palumast. Kutsus teda välja ja andis tähikese kätte. Oh rõõmu mis nüüd Jüri süda tundis kui ta Kuratist lahti ja vabaks sai. Kas ta praegu veel elab? Kes seda teab?

E 20544/5 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kaska Johan.
Vanal aeal enne muiste läinud Jomu peremees südaöösel Jörsi talusse rehe rabatse lauda otsima, sest ühte lauda olnud puudus. Ta tulnud tükki aega pärast lauaga tagasi, istunud maha, ei rääkinud mitte ainust sõnagi. Tõised rehelised juure küsima: “Peremees mis sul viga on? Mikspärast sina nii vagusi istud? Oled näost valge kui surnud.” Viimaks tükki aea pärast akkanud peremees rääkima: “Kui ma lauaga tagasi tulin, siis tuli mulle üks hirmus pitk must mees ähkites ja puhkites vastu, ta silmad põlesid peas kui tuli. Ma tundsin seda meest selgesti kes suurel mustal mehel kandla oli võetud. See oli vana Kaska Johan üks karjamõisa rentnik, kes siit arvata versta 15 maad kaugel on. Johan oigas väga haletaste, naad kadusivad varsi öö pimetuse sissi minu silmist ära, sellepärast olin ma nii ehmatanud, et eesmalt sõnagi suust välja ei saanud. Tõisel pühapäeval olnud peremees kirikus ja kuulnud, et õpetaja surnud Kaska Johani eest inge palvet pidanud, ta küsinud sugulaste käest järele millal Johan surnud ja saanud kuulda, et selsamal ööl ta surnud, kui must mees talle vastu tulnud ja kandlas ära viinud. “Vist kül valu paika” arvas kõneleja, “ega Johan muidu ei oiganud ja pisarad läikisivad vanakesel seda öeltes silmis.

E 20575/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Mere sügavus.
Kord akkanud ilmamere pääl üks suur laev vaeoma, ja vaeonud kolm ööd ja päeva ühte puhku, siis alles liigotanud ja jõudnud põhja pääle maha. Keik tõised laevamehed olnud ammugi jo ära uppunud, ainult kapteni kaiot olnud veest tühi. Sääl siis kirjotanud kapten laeva ukka minemise ja oma lugu paberi pääle ülesse, pistnud paberi rulli tühja pudeli sissi ja pannud kindla korgi pääle. Siis mõttelnud ta keik mõtted oma elu pästmise pärast, aga pole nõu kuskile hakkanud. Väga irmsad mere elukad vahtinud läbi paksu laeva akna tema tuppa, ja mõned neist nüüstnud laeva külgesid, et see värisenud ja vabisenud käes. Ela nüüd, kui pitkalt sa niisuguse hirmu ja kartuse käes veel elad? Päeva viis kannatanud ta seda küll ära, pole midagi söönud ega joonud, sest kell seina pääl käinud veel väga õigeste siis ei ole ta voinud neid hirmsate loomate nägusid enamb jõudnud välja kannatata löönud akna katki pistnud pudeli välja. Nõnda leidnud aameriklased kapteni ühe jõe äärest minestand oma laeva kaiotis ja äratasid teda tohtri abil varsi meelemoistusele, sest laev oli ühest veevoolu august Eeroopast Aamerikamaale kuiva pääle maha kukkunud. Oleksivad tõiste laevameiste kaiotit ka vett pidanud nago kapteni kaiot, oleksivad keik mehed selle laeva pääl elusse jäänud. Nüüd alles märkas laeva juhataja kapten, et need suuret elukat, mis ta mere põhjas arvas nägevad, mitte vee loomad ei olnud, vaid Aameerika tiigrid, lõvid, üüanid ja piisoni härjad. Eropa laev mis nüüd kuiva pääl seisis sai ühe auurulaeva läbi jõkke vinnatud, mõned madrused abiks palgatud, et jälle tagasi kodumaale voiks purjetata, ja hea tuule ja tervisega jõudsid nad mõne nädala pärast jälle Amstertami sadamase. Et see juttukene tõeste tõsi on ning selle mehe juttustud, kellel aega kunagi tõtt rääkita ei ole, veel vähemb siis veel valetata, palun tääduse mihi selle üle veel pitkemalt kirjotata, kas kuival maal seda enne on juhtunud, et laev maakerast läbi kukkunud ja veel koguni terveks jäänud?

E 20626 (I) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas USN
Oa külv.
Kord läinud üks mees halli tõbe eest järve äärde kalmuste sissi pakku. Kaks halli tulnud sinna korraga järele meest otsima, aga pole mitte leidnud. Mees olnud surma hirmus ja kuulnud keik mis hallid kahekeste rääkinud. Viimaks üttelnud tõine tõisele: Lähame vend ära koio, mis meie sittast niiväga taga otsime, kül ta homseks isigi välja tuleb, täna on keige paremb aeg ube külita. Kui hallid ära läinud tulnud mees peidu paigast välja, läinud koio, ning hakkanud ube külima, ning oad kasvanud sügiseks väga ilusaks, keik juurest latvateni täis kötru, neid ube süües jäänutki mehel halli tõbi pääle tulemata.

E 20626/7 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003 [paj]
Kui Jesus vanal aeal maapääl käis juhtunud kord üks naene lüpsikuga temale vastu tulema. Jesus küsinud: “Mis sa kannad sääl naene?” Naene vastanud: “Piima vett.” Sellepääle öelnud Jesus: “Saagu tema sul ka piimaga segatud vesi olema.” Ja nõnda ka sest päevast saatik on piim veega segatud, kuna tal enne seda piiska vett sees polnud, vaid mis lüpseti oli selge piim.

E 20642/3 (13) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Jumal sandi näol.
Kord läinud üks sant pulma maeasse ja palunud öömaja ja süüa. Aga rikkas pulma peremees pole teda öömajale võtnud ega pala leiba annud. Sääl läinud siis santikene sauna juure ning palunud saunamehe käest öömaja ja süüa, saunamees võtnud teda rõõmuga öömajale ning jaganud oma palukest temaga. Homiku üleshärkates olnud saunamehel keik kirstud vilja ja riitid täis nõnda, et ühestki asjast enamb puudu ei olnud. Sääl käskinud santikene saunameest pulmamaja poole vaatata ja kui ta vaatnud, näinud tema pulma maja asemel järve olevad, kust ainult hoonete kattukse arjad veel välja paistsid. Kui santikene häkitselt nende silma eest ära kadunud, siis alles moistsid saunamees oma naesega, et see Jumal ise olnud, mis neil sandi näol öömajal olnud ja neid nii rohkeste õnnistanud nind rikka pulmamaja ühes pulmalistega, kus nii rohkeste priisatud ja tantsitud veega üle hupputanud.

E 20643/9 (14) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Tooma Marin (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Tarkus ja nõidus.
Minu vanaisa Kala Jaak oli nõnda tark mees, et ta keiki avitas, kellel ullu ehk nõdra meele haigus oli. Aga miska ta avitas? Ei muuga mingiga kui ainolt sõnatega mis ta unes kord oli lugenud, ning veel üheksa korda “Issa meied” ning üheksa rsiti nõdra meelese haige pea pääle, see avitas igakord. Kus sel aeal moni tohter oli? Ja mis õpetud tohter praegugi vaimuhaigele ära teeb? Nõnda tegi tema kadunud õnnis sadanded haiged terveks, ei kulla latsekesed mingi muuga kui palvega ja selge Jumala sõnaga.
Kord oli meie oma külamehel see õnnetus. Ta leidnud hobuste ruhve alt lamba sääreluu, mis sinna nõiduse kuntsti pärast oli pantud. Ta võtnud selle luu, viinud nurme pääle ja põletanud tuhaks, aga kohe mehe ise häda käes, paremb käsi akkanud kangeste valutama ja jäänud krõnksi, otsinud mailma habi, ei midagi. Viimaks tuli mo vanaisa Kala Jaagu juure kellega kord noores põlves pahandust saanud, palus teda et vana eksitust andeks annaks, mis ka vana isa heameelega tegi. Luges siis käe pääle. Ja vaata imet, käsi terve nago enne ja pärast.
Kulla rahvakese, hädasid oli vanal aeal paljo rohkemb kui nüüd, sest kas vanast niisugutse söögi oli kui nüüd, aga avitajaid ja arste oli ka rohkemb. Välimised ihu ja naha haigused paised, samaspooled kõhu ja peavalud häkilised rabatused, need olivad minu vanaisal veikesed asjad ära arstita. Nende tühja asjate tarvis ei pruukinutki ta püha Jumala sõna. Häkilise rabatuse vastu võttis ta psiud 14 korteli viina, kaabitses sinna pisud ravantse kivi tuhka sissi, pisud lendavad kulda, pisud rebasi pätsi, kampust ja püssirohto ja terakene soola veel hulka, loputas segi ja andis haigele sissi. Ja kui ta küll minestand ning elu õhk veel juures oli, läi kohe pääle rohu andmist silmad lahti ning akkas rääkima ning oligi varsi terve.
Sammaspooliku arstita oli tal kerge asi, sest kes kord merevet on joonud, olgu see kes taht, süllitagu kolm kord ilma ivata samaspooliku pääle, siis on varsi kadunud. Aga kellel samaspoolik väga laiali läinud üle kaela ehk kandla aluse, seda peab vastse halja noaga arstima, et enne kolm korda lappi noa pääle süllitad ja siis kolm korda haiged kohta vaeotad. Aga ikka see ärgu mingu seda tegema, kes merevett pole joonud.
Mao haiguse vasto andis minu vanaisa alati arja kaupmehe käest ostetud ussirohtu vanematele inimestele rohkemb, lastele vähemb, sest ka vanematel inimestel teevad ussid kõhus kõbinad, võtvad söögi isu ära ning aeavad pasale, liiategi neil kes kõhna söögi isuga ning närvad sööma on ehk liig magetatt toitu ehk suppi söövad. Seepärast ärgu öelgu keegi: Ega vanainimesel ussa kõhus pole.
Noh oli kellegil muidu häkiline kõhu näpistus, mitte söömise läbi siginud ussi viga, seda mõistis mo vanaisa kohe mis niisugusele tuli anda. Piraga viin või ehk räime soolvesi nattuke rõikast (mäda) rõigast ehk sibulad pääle salva, ka püssirohtu pani sagetaste nimitud vedeligu ulka, ehk kui kedagi muud rohtu käepärast polnud, siis laskis valukannataja soola suhu võtta ja vett pääle rüübata. Ja ma ei näinud seda kunagi, et habi ei saanud. Päälegi oli mo vanaisa suur mesilindute pidaja, paarkümend puud oli tal sagetaste ületalve aias. Mett käisid küla naesed keige haiguste vastu meie käest otsimas ja mett tarvitas ka vanaisa ise paisete ja paisete ja kurgu haiguste vastu. Oli kellegil kurgu haigus ja tuli tema juure, et enamb süüja ega neelata ei saanud, andis ta haigele seda õpetust, et pidi mett sööma ehk kuivand leiva kooruksega mee sissi kastetud leiba närima, ehk mett sooja rõõsa piimaga jooma ja kellel mitte surma haigus polnud, see habi ikka sai. Silma haiged juhatas ta Koolmeistri talu vähema hallikale ja käskis neid sääl värske puhta veega kolm ehk neli korda päevas peseta, mis paljogi haigid silmi terveks tegi. Nüüd siis tahan teile veel lätte ojast mõnda sõna rääkita, mis Kõrgepalu mõisa piiris Oina veske ligital seisab. Sinna viiti vanal aeal keik pantusad ja nõituse asjad, tippiti enne ratta rummute sissi, panti pihlaka puust punn kumagile poole otsa ette ning surveti pori sissi põhja, et tegijale tehtud kurja ise kaela pääle tagasi saata. Kord jäi mo vanaisal ise keige paremb lehm häkki haigeks, sel lehmal oli nii õrn udar, et kui kahte nisa lüpsid, siis kaks ise piima hakkasivad jooksma. Meie oma tõistre kuri peremees ei voinud seda sallita, et meie niisugune lehm oli. Ta pannud kanamuna, kus muidugi vist nõiduse sõnad pääle loetud, öösel lehmate jootmise ruhve sissi ja see lehm oli ikka esimene, kes enne tõisi jooma tõttas. Kohe lehmal häda käes, ei enamb iva ega marja ei jahu põrmu ega vett suu sissi. Panti siis lehm lauta kinni, aga ta ammus ühtepuhku et ale kuulda, aga kus nõiotud loom paigal püsib, ta kakkus keige kõvemad kanepised lõad katki ja aeas siis seina mööda püsti üles, et välja pääseta. Näris ammastega seina palkisid ja tegi viis imet. Noh mis nüüd heaks nõuks? Akkati siis asjalugu keigipidi järele arvama ning saadi viimaks selle otsusele, et tõise tare peremees lehma ära nõidunud. Leiti ka lehmate ruhve seest kana muna kätte, panti ratta rummu sissi, viiti lätte oja ning surveti pori sissi. See oli pühabe õhtsa pool kui see lugu sündis. Ja eesmabe homiku vara oli tõestre peremees meie pool ning kaebas kanged seest valu ning palus mo vanaisa käest rohtu. “Mina sulle sekord ühtegi rohtu ei anna,” ütles mo vanaisa. “Mis sul mo lehmaga asja oli? Mis lehm sulle kurja tegi? Oli sinul midagi viha, siis teinud minule, mis sa paha vaim vagast elajaloomast puudud, kellel meeld pääs ega keeld suus rääkita ei ole.” Tunnistas siis mehekene ise oma pattu üles ja palus anteks, et ta tõine kord enämb meie loomatese ei puudu. Anti talle siis tükk võid leiba, mida ta kui näljane koer ära sõi. Ning siis ühes minu isaga Lätte oeale tõttasid, säält rattarummu pori seest üles otsisid ja punnid eest ära võtsid, siis alles pääsnud naabri peremehel kõht lahti ja püksid kohe paska täis, mida ta suure pakkiga enamb pole saanud maha lasta. Lehm paranes küll aegamööda ära, aga endist piima andjad enamb ei saanud.

E 20669/75 (27) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Toru Toomas.
Ükskord viinud mees hobusega metsa ja pannud kolm paari paitsid kivi pääle aga seni kui hobusid kamitsase pannud, olnud keik päitsed kivi päält kui tina tuhka kadunud, mees otsib ja vahib ei leia kuskilt, tee mis taht, imelugu, ütleb viimaks mees, seie kivi pääle ma päitsed panin, aga kes Kurat nad omete selle pilkme aea sees ära võttis, niisugust imed ei ole ma ilma pääl veel näinud. “Või see mõne ime,” vastas hääl mehe selja taga, “siis sa pole veel imet näinudki. Tee omad silmad lahti, siis näed sa, et päitsed alles säälsamas kivi pääl on kus sa neid eesmalt panid.” Ja nüüd nägi mees et päitsed olivad kivi pääl mida ta enne sugugi ei näinud. “Kes sina oled?” küsis nüüd hobuste tooja konisnõnaga võõra mehe käest kes temale päitsed oli kätte juhatanud. “Kes ma olen,” ümises vanamees. “Sa jo tunned mind niisamuti kui iseennast, ma olen alati sinu ligital ja kui sa mind hüüdsid, tulin ma sulle päitsid kätte näitama. Kurat on mo nimi, ole pois ja vannu alati, siis saavad sulle keik asjad ilmas korda minema, aga ära sa Jumala nime suhu võtta. Sinust lootan ma tuleval aeal head teendrid põrgus saavad kui sa ikka nii mehemoodi edasi elad kui praegu. Aga seda ma ütlen, ära imestata tühja asjate üle, mida sa i näe, mine kord Talinamaale metsavahi Toru Tooma juure, see siis saab sulle veel imed rääkima.” Selle pääle kadus Kurat ja hobuste pois tuli kui kahvatanud surnu, näost valkeks läinud kojo poole ning juttustas keige pererahvale, et tema metsas Kuratiga kokku juhtunud ning ei võtnud sellest õhtast saatik Kurati nime enamb oma suhu. Heakene kül mõne aasta pärast läks ta asja toimetuse pärast Talinamaale reisile ja juhtus üsna kogematta metsavahi Toru Tooma juure öömajale, kus teda rõõmsaste ning lahkeste vasto võeti. Jutt tuli juttust ja kõne kõnest ja kui meie võõras viimaks peremehe nime järele küsis, ütles see: “Rahvas hüüavad mind Toru Toomaks, kuna mo õige nimi Toomas Toru on.” Säälsamas algatas ka võõral meele mis Kurat talle kord oli üttelnud, nüüd siis juttustas ta metsavahile keik seda lugu kuis ta Kuratiga kord koos olnud mis meie joba teame. Sellepääle akkas siis metsavaht juttustama: “Jah ma olen imed kül näinud, aga viimane ime on alles veel nägemata. Mul oli see jo noorest põlvest arjonud viisiks iga pühapääv metsas hulkuta ning jahti pidata. Sain isa käest koha omale, siis oli oma tuba ja oma luba, ikka pühabe homiku vara metsa ja õhtu ilja pimetas kojo ei Kirikust ega Jumala sõnast mitte ainust tähte ma ei lugenud. Mõtlesin mis sellest keigest kasu, tappan linde pean head põlve siin elus kuni suren, sest ega ometa pärast surma mind keegi enamb ei luba jahti pidata ega ümber ulkuta, selle nõuga lähan ka ükskord pühabe homiku õige vara jahile. Aga ma polnud veel paari verstagi oma elumajast eemale jõudnud kui häkkitselt üks tore loss mo ees seisab. Otsego maa seest välja kasvanud, sest enne ega pärast pole ma niisugust uhked lossi veel näinud. Mina jään ukse ette (tee pääle) imestuse pärast seisma mis keik ruusaga üle ripputud ning oodan kas moni saks välja tuleb, et voiksin küsita kelle loss see on ja kus kohas ma õige ise olen juhtunud. Hoodan, hoodan, ei tule välja kedagi, viimaks võttan südame rindu nago julge metsavaht kunagi, kes metsa herra tuppa tungib, samun marmorist treppi mööda ülesse ja astun suurte saali. Üks ainumas mees kodus ning vahib suuril silmil mo otsa. Ma ei saanud veel teretatagi kui ta mulle nii koera moodu käratab: “Kes sind seie on juhatanud, tahad küsida, kelle maea see on, siis kostan sinule, see on Kuratite loss. Tõised on keik sel kallil pühabäeval väljas ingi püidmas, mõned läksivad enesetapjate, poojate ning jootikute järele. Õhtaks tulevad saagiga kojo, mind jäeti kodu hoidma, ja vaata õnne, sina oled mulle ise kogemata saakiks kätte juhtunud, siit sa enamb ei pääse.” Nüüd olin ma vaene kimbus, ei moistnud kolme lugeta, akasin siis “Meie Issa” lugema, mis ema mulle lapsepõlves oli õpetanud. Aga ta keelis ära ja ütles: “Pea pori, ega see kirik pole, siin ei tohi keegi Jumala sõnaga lobiseta.” Ma pidin vait jääma ja akkasin nutma ja teda paluma, kas ma kuidagi viisi siit välja ei pääse. Viimaks sai ka Kurati süda haletaks ja ta ütles: “Sa void veel pääseta. Kui sind homme tõllaga põrgu viiakse, siis näed sa tee ääres kaske kasvamas, kelle oks üle tee ulatab, saad sina sellest sõites kinni tapata, siis oled pääsnud.” Mind panti ühte kambri kinni ja kästi seni oota kuni tõised Kuratid kojo tulevad, tulivadki õhta ilja keik kojo. Paljo ingesid olivad neil käes kui linnu poeakesed mõned põue, mõned karmanise pistetud, keik pidid home saama põrgu ühes minuga viitud. Ma olin see öö ilma uneta ja kuulsin keik kui minu üle kohud moisteti, et pean sellepärast põrgu viitud saama, et iga pühapäev jahti pean, alati kurja vannun ega ilmaski kirikule pole läinud. Sai siis hommik, viiti mind mitme mehega tõlda. Küll tugesin jalad vasto, aga olin kui üks väeti lapsukene nende käes. Neli musta täkku olivad tõlla ees, keik õleni musta sammetiga kaetud. Küll vahtisin kahele poole teed, aga ei kaske kusagil, keik lootus pääseta oli lõpemas kuni viimaks kaugelt tee ääres kaske silmasin, kelle oks üle tee ulatas, nüüd aeasin ennast tõllas püsti ning sirutasin käed kõrgese ning napsasin kase oksast kinni. Nõnda leidsin ennast omas tares tala küljes rippumas, kus ma suure häälega appi kisentasin, mo oma naene tuli sinna ja hüüdis mis sa pool vahed kisendad, lase maha ja ma lasksin talast lahti ja olin põrgu hirmust vaba. Küll otsisin pärast oma sulastega seda kohta, kus see loss seisis, aga ei ainust märki olnud sellest leida. Sestsaatik ei läha mina enamb ärgipäeval jahi pääle, veel vähemb siis pühapäeval ega ütle ühte Kurati nime,” lõpetas Toru Toomas ja soovis võõrale head ööd.

E 20675/7 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Koerakoonlased.
Kus nad elavad? Kas kuival maal voi meres? Ikka kuival maal, nad tükkivad siis keigerohemb ristiinimeste sekka oma saare päält välja kui maa pold tuul pehmed leiva lõhna nende saarepääle viib. Nad peavad ühe jalaga ja ühe suure silmaga olema mis kui taldrik terved otsa esist kattab üksikult ei pea nad hästi jooksta saama, aga kaks kõrvustigu, siis meie hobune neile ligi ei saavad.
Nende saare ja suuremaa vahel kasvavad nõnda teravad lõige heinad kui habemenoad kunagi, mis neid keelab välja tungimast, poleks neid terava sarvetega heinu olemas, sööksid nad keik ristiinemesed oma nahka.
Neid peab ka ühesilmaliseks kutsutama. Vanal aeal kui siin alalised taplused ja suured sõad olnud, siis on pärast sõda partiaeajad seda maad laastamas käinud ja kui neist veel mõned inimesed üle jäänud, tulnud keige viimaks peninuki mehed, need kaapinud ka surnud audate seest välja ja söönud nahka, nende eest pole keegi elus inimene ka varjo leidnud, sest nad tundnud aisu nõndasama kui jahikoerad. Olivad inimesed koobate sissi pakku pugenud, säält nad nuskisid neid varsi välja ja sõid ära, päälegi olnud veel kivitad ja koovitad neile selle hirmsa inimese söömise juures abiks. Joba mitme versta tagand nägivad peninuki mehed ära, kus need linnud kisendasid, sinna nemad siis ka ruttasid ja inimesi nende peidu urgatest välja kiskusid. Veel aastad 50 tagasi oli kartus inimestel kivitate ja koovitate eest ja kui need akkasivad kisendama ja pea kohal lendama, siis arvati, et see head ei tähenda, vaid sõda pea jälle tulemas on. Tõine hirm oli see, et oma kuningas enne laseb maa lagetaks teha, sest ühes varanduse ja inimestega ei voi ta teda ometa tõise kätte anda. Ometa keigist hirmsamad olivad koerakoonlased voi peninukki mehed. Tõiste tapjate eest vois moni ing veel elusse jääda ehk ära pääseta, aga koerakoondlaste eest pääsemist polnud lootagi. Ma ei soovi kellegile inimesele ega rahvale seda õnnetust, et koerakoondlased neid sööma tuleks, ka vihkan ma kivitid ja koovitid ki hirmsaid sõa linde tänapäevani veel, lõpetas vanakene.

E 20677/8 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Pille Parder 2003
Kuidas vanal aeal Õisu järv tulnud.
Kes teab, mittu sada aastad seda võib tagasi olla, kui Õisu järve pole olnutki, vaid üks heinamaa lohk. Sääl olnud ühel suisel päeval kange müristamine kuulda ja suur pitksepilv tulnud ülesse, läinud just üle Tarvastu kiriku, seda näinud paljo rahvast - vähemaid ja suuremaid kalu akkanud maha sadama, kiisku ja rääbusaid ning ahvenaid segamine olnud terve kord peris maa pääl. Kange kohisemisega ning suure mürinaga läinud see pilv ikka edasi õhtu poole ja hääl hüüdnud pilves: “Oisust tulen Õissu lähan ja see olnud praegune Õisu järv, mis nõnda taeva all edasi lendanud ja Õisu mõisa ligitale ennast maha lasknud. Kas ta egaveste sinna seisma jääb, on veel täädmata, ehk tuleb aeg, et ta jälle kerkib ja tõisi kohta ära lähab. Seepärast rahvas olge mõistlikud järve vett pruukima, et teie mitte kõiksugust sinna sissi ei uha, mis keik puhtad veed ei või sallita - Selles järgmises tükkis:

E 20685 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Õle vargad.
Vanal aeal läinud kord peremees sulasega mõisa rehe juure õlgivargile. Peremees käsknud sulast kelle nimi Juhan olnud, üles rehepääle minna ja õlgi maha pilduta, et ta neid koormaks voiks sääda. Sulane roninud kassi kombel ülesse rehe pääle, aga ei viskanud õlgi ühtegi maha. Peremees küsib alt: “Miks sa ei viska Johan? Mis sa teed sääl Johan? Viska vaest jah.” Viimaks olnud suur kange matsatus ja kole hääl hüüdnud ülevelt: “Siin on so Johan, võtta teda ja mine oma teed.” Seda häält kuultes ehmatanud peremees väga ära ja näinud, et see Johan olnutki, mis vana Kurat rehe päält maha viskanud, peremees võtnud sääl sulase ja visanud ree pääle ning sõitnud ise ära irmunud kui tuul kojo poole.
Sestsaatik jätnud see peremees varguse oopis maha ning hakkanud õiged elu elama.

E 21475/7 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kurat mõisa rehe juures.
„Kui mina veel kuuetõistkumne aastane poisikene olin,“ rääkis üks hall mehekene „ja mõisa vahel käisin. Oh siis oli kartus ja hirm keigil rehelistel vanatel kui noortel tontite eest, neid arvati kõik rehenurgad, ahjopäälsed ja tuulikamrid kubinal täis olevad. See kartus kasvis pilkasel pimetal öödel kahe võrra suuremaks, kui muidu muul aeal. Seda täädsin mina ja võtsin nõuks kord meie julgele rehepappile, kes alati kiitles, et tema tonti ei karta, ja keige rehelistele tonti mängita. Heakene küll, see sündis sedaviisi, öö oli kottpime ja ma palusin õhtul luba rehepappi käest, natuke koio minna, mis tema ka lubas. Kui ma kodust tagasi tulin võtsi teepääl mõne peotäie ruusakive, pistsin mõlemad karmanid täis ning läksin rehe juure jõudes ree ala üles tera uniku otsa, kus suri oli seina nõeale pantud, ja pagesin selle taga. Rehelised olivad parasjagu söömist lõpetanud ja magama eitnud kui ma esimesed kivikesed rehe ukse vastu viskasin. Sääl kuulsin varsi rehepappi risti ette eitvat ja kõva häälega hüüdvad: „Oled sa ristiinemene siis astu sissi? Oled sa Kurat siis mine sinna kust sa oled tulnud, sest sinul pimetuse vürstil pole valguse luntega midagi tegemist.“ Kui nüüd rehepapp oma rääkimise oli lõpetanud, ootsin ma nattuke aega, ja siis virutasin jälle peo täie kive rehe ust vastu. „Jumal Issa Poeake,“ kuulsin nüüd rehepappi häält. „Võtke tuled kätte ja pange ka peerg seie põlema lähame rehe ala vaatma kes sääl ometegi pillub. Kulla rahvas head see ei tähenda mitte.“ Selle pääle astusid rehepapp ees ja rehelised vanad ja noored taga järel keik ree ala. Vaatati nüüd keik kolgad ja nurgad oolega läbi, aga ei leitud mitte midagi, ka oli see mulle õnneks, et terve uniku otsa sarja taga mind keegi ei tulnud üles otsima, sest mul oli joba hirm varal, oleks mind säält leitud, siis oleks mul la nahk täis tuupitud.
Keik läksid nüüd selle pääle jälle rehte tagasi, ning eitsid magama, aga see ei kestnud kuigi kauaks. Üks kivikeste rahe minu peost ärataas keik jälle ülesse, ja pani kartma ja vabisema. Sääl tuli siis rehepapp ees ree ala ning keik rehelised, vanad ja noored, järele. Rehepapp akkas rääkima: „Mikspärast ei pea sina meid rahu, mul on sinuga küll eest otsa tegemist olnud, aga praego mul pole sinuga ühtegi asja. Ma ütlen sulle Jumala nimel, pea mind täna rahu.“ Ennast reheliste poole pöörates: „Armsad sõbrad! Ehk on teie seas siin moni kellega kurjal asja ehk tegemist on. See katsku ennast läbi ja seletagu oma asja Jumala ja Kurati vahel ära, et meie rahu kord saaksime.“ Keegi ei lausunud selle pääle reheliste seast musta ega valged. „Mul oli enne sinuga tegemist sa pimetuse vürst, aga mul pole nüüd enamb sinuga ühtegi tegemist, jätta meid rahule. Tulge seie laske põlvete pääle“ ütles rehepapp, ja keik lasksid põlvili, tagasi pidi „Meie Issad“ lugema, sai palve peetud, tõmbas rehepapp söega iga läve pakku pääle kolm kord kolm risti see on 9 risti. Selle pääle minti siis rihte ja eiteti magama. Õnnetuseks olivad ka kivit mul karmanist otsas. Kellega nüüd veel hirmutata? Võtsin siis teri unikust ja puhkusin peopääl puhtaks ning virutasin ukse pihta. „Kas kuulete,“ ütles rehepapp, „nüüd on meie palumise pääle kurja voimus murtud, need hoopid mis veel kuulete pole pooltki ennamb nii kanged kui esimesed, ja ma usun, et vandlane Jumala nime kartab ja nüüd varsi minema lähab.“ Seda kuultes tulin mina tera uniku otsast maha ja läksin tõisest uksest rehte. „Kas midagi ka kuulid väljas, voi nägid Peep?“ küsis rehepapp minult. „Kui kodu poolt tulin ja ligi reht sain, läks nago üks vari minust mööda“ vastasin mina. „No lapsed jääge siis rahuga magama, sest vana kuri on läinud.““

E 21478/83 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm venda.
Kord olnud ühel taluperemehel kolm poega, väga prisked ja tervet poisid, teinud tugevaste tööd ja kellekist asjast polnud sel perekonnal puudus. Isa mõtles uhkusega oma laste pääle ja nägi mõnda aega neist ainult rõõmu. Mailma elu on väga eitlik ja muutlik, täna nõnda ja hommejo tõiseti. Nõnda ka meie talu isal, kelle abikaas jo mõnda aastad mulla põues puhkas. Täna tundis tema oma lastest rõõmu, aga kurbtus ei jäänud ka kauaks tulemata. Nooremb poeg keda vana isa keige rohkemb ja enamb armastas, jäi häkkitselt raskeste haigeks ja surri ära. Nüüd oli keik endine rõõm sellest vaiksest talumajast kadunud. Noormees sai kolmandal päeval pärast surma maha maetud, ja haud lillepärgatega kauniste ehitud. Tõised kaks venda käisivad nüüd sagetaste õhtuti kui päeva töö tehtud oli, venna haua pääle palvetama ja kadunud aega meelde tuletama, kui nad veel kolmekeste üks tõisega rääkisivad ja juttu aeasivad. Ehk see küll jo pea aasta aega nõnda kestis, ei väsinud armastajad vennad siiski veel ära, vaid nende ainus ülemb rõõm ja meelejahutus oli see, venna haua pääl silmavett valata ja tema kalmu kungast keigesuguste lillitega ehitata.
Septembri kuu kümnes õhtu 18. oli kätte jõudnud ilm oli jo pime kui vennad kahekeste surnu aiale jõuavad molematel illised sügisesed lille kimbukesed käes. Aga haua juure jõudes näävad nad oma aasta eest surnud venda haua künkal oma risti kõrval istuvad, needsamad riited seljas ja sesama kübar peas kellega ta hauda sai pantud. Vennad kohkusid mõlemad teda sääl nähes, ega julgenud kumbki kätt pakkuta, ehk küll armastuses üks tõisele kaela oleksid pidanud langema. Aga see imestamine ja kohkumine ei kestnud kuigi kaua, vaid oli peagi mööda. - Surnud vend tõusis oma haua künkast ülesse, teretas oma vendasid ja andis mõlematele suud, ja akkas rääkima: „Ma tänan auusad vennad teid selle eest, et mind aasta läbi pea iga nädala olete vaatmas ja mällestamas käinud mo kalmukünkal. Ka paljo tänu olgu teile mo vennad nende ilusate lillete eest, mis teie igal käimise korral mo haua iluks seie olete istutanud. Ma oleksin heameelega ennast teile jo ammugi näitnud ja teid ära keeland minu pärast silmavett valamast. Aga mind ei lubatud mitte enne kui aasta täis saab, ennast teile näitata ja teie juure tulla, ehk ma seda küll heameelega oleksin soovinud. See hea vanaisa keda teiegi vaest ise tunnete, kelle juures ma nüüd elan, ütles mulle kui ma seda palusin ennist teile kurbtuse sees näitata: „Poeg ära mine enne nende juure alla kuni see aasta jo lahkumisest saatik otsa lõppeb. Küll meie näeme kui suur nende armastus sinu vastu on olnud, kas nad jõudvad sind aasta otsa meeles pidata ja mälestata. Ei tule nad enamb so haua juure palvet pidama ja unustavad sind ära ennego ainus aasta otsa lõppeb, siis pole ka sinul mitte tarvis alla minna neile ennast näitama. Ainult neid ingi lasen mina siit egavese lõpmata rõõmu paigast pilkuks aeaks alla, kellel niisugused sugulased, ehk vennad alla ilma järele jäänud, kes igapäev palvet peavad ja minu poole õhkavad, ning oma lahkunud vanemad venda ehk õde väga leinavad ja nende kalmul nuttavad. Ja sina poeg oled esimene surnute seast keda ma sesamas näos oma vendatele lasen näitata nago sa matmise päeval olid, kui nad haua äärel sinust ära lahkusid. Tuhandetel lasen mina unenäos nende mure sees trööstiks lahkunud omaksed vaimusilma ette tulla. Aga kes vähagi kangema usuga on, ja seda ära täädvad, et keik õiged ja usklikud inged minu juure tulevad, neile ei lase mina ka unenägemises midagi ilmutata, vaid panen neid teraselt tähele, kas nad ka ise otsani truuks jäävad, ehk koguni enne surma veel usku maha jätavad ja ära salgavad.“ Ma olen siis mo armsad vennad teile ennast näitama tulnud ja kolm taevaligu leiba kaasa toonud, mida meie sääl sööme.“ Nende sõnatega antis ta tõise leiva tõise vennale, ja kolmanda leiva käskis ta isale koio viia, kes minu surma pärast niisama muretseb nago teiegi. Räägige isale, ja viige minu poolt paljo tervit. Sest ma elan nüüd oma armsa ema, veikese õega ja onuga igapääv ühes koos, ja et minul sääl ülevel ütlemata hea põli on, mittu tuhad kord paremb kui siin oli. Ma rääkisin vennad teile paljogi kuidas meie sääl ülevel elame, ja kuidas meie nii väga ilusaste kiituse laulusid laulame, aga ma ei tohi ega voi teiega ainust sõna rohkemb rääkita, kuid ainult seda mis kästud on. Meie rõõmustame ennast, kui teie siin maapääl armastuses tõinetõisega elate ja rahu nõuate, ning ka vaest meie pääle mõtlete. Ja meie oleme siis kurvad kui keegi meie sõber, tuttav ehk vend lahkumise tunnil meie juurde ülesse ei tule. Kus ta siis läheb, seda mo vennad teate teie isegi.“ Nende sõnatega akkas ta oma vendate kaela ümber ja andis neile suud. Selle järele sündis äkkitselt kange tuule kohisemine ja vennad nägivad imeligu valgust ülevel taeva all ehk ilm küll peris üsna kottpime oli, nende surnud venda polnud enamb kalmukünkal nende juures, joba läks ta pilvete poole ülesse, needsamad riited seljas ning sesama kübar peas nägo nad teda aasta eest hauda panid. Ta tõusis ikka ja ikka kõrgemale kuni ta nende silmist ära kadus. Ilm oli jälle nago ennegi ümberringi kottpime, vennad palusivad „Meie Issa“ põlvili langetes, ning kui palve peetud oli tõusivad nad ülesse ning akasivad koio poole minema. Alles tee pääl pääsis nende keel lahti, et nad tõine tõisega imeligust nähtusest voisid rääkita. „Meie oleksime temaga pidanud rohkemb rääkima,“ ütles vanemb vend. „Jah meie oleksime seda küll pidanud tegema, aga keel oli nago suhu kinni naelatud, kartuse pärast“ vastas nooremb. „Oh kui ilus oli meie vend ja kui moistlik oli ta kõne. Meie juttu ei saaks keegi inimene uskuma ja ka meie voiksime seda ise unenäoks pidata, poleks ta meile mitte neid taevaligo leibu andnud.“ Nad istusivad siis jõe ääre alja muru pääle maha ja mõtlesid sääl oma imeliku juhtumist kaua aega järele. Kell vois jo 12 löönud olla kui nad koio jõudsivad ja oma vana isale voodi pääl imeligu nägemist juttustasid. Vana isa arvas esiti nende juttu valeks, aga kui nad taevalika leivakesi näitasivad mis vend neile oli andnud ja mis paljo tõistmoodi polnud kui meie kiriku leivad siis uskus ka vana isa seda kindlaste mis pojad rääkisivad. Nüüd pidasivad nad nõu taevaligo leibasid ära süüja sest vend oli neid jo selle tarbeks toonud. Nad pidasivad enne palved ja siis pistsid igamees oma leiva suhu ja sõid seda ära. Oh imeliku rõõmu ja rahu mis nad pärast seda söömist omas südames nüüd tundsid. Imelik igatsemine taevase saada täitis nende rinda ja nende igatsemine sestsaatik igapääv ja öö oli surm. Nad käisivad küll pärast ka veel venna haual, aga mitte enamb tema surma pärast kurvastama ega nutma, vaid eneste ja oma vana jõuetuma isa eest palvetama, ning nende ainus igatsemine oli päeval ja öösel see: Taevase saada oma venna ja sugulaste juure. Küll tegivad nad ka tööd ja pidasivad maja korra eest oold, aga ennamb pooltki nago enne sest nad arvasid sest ilmutamisest saatik keik pühkmeks selle kalli armu tundmise vastu mis nemad Kristuse Jeesuse ees oma venna ja sugulaste seltsist säält lootsid eest leida. Kuna nad nüüd jo ammugi seda kätte saanud mis nad igatsenud. Oh voiksid veel mitmed inged surnute mälestustes niisugust õnne leida.

E 21548 (51) < Rõuge khk., Vooru - J. Kuusk (1895) Sisestas USN
Maalise arssites sedäviisi: Võetes õbe raha ja käbites aiges jäämise kohal maaja aige pääle, mille mann arsti esi 9 kõrda peri päeva aige ümmer käi.

E 21558/61 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004 [paj]
Armu aeg lääb ruttu mööda
See silmapilk ka pole tääda
Mil meid saab koio kutsutud.
Kui üks inimene viiekümne aastaseks akkab saama, siis ei ole ta omast kodust, see on hauast, mitte enamb kuigi kaugel. Ta on joba päeva jao viiskümmend versta maad välja rändanud ja tahaks öömajale jääda. Vähemb suurest ulgast on neid inimesi, kes veel pääle viiekumne aasta ehk versta, õhtuse iha valgega edasi samuvad. Suuremb ulk lähab selle ümber puhkama. Ja voi see mõne käimine enamb on, kui joba küllad käinud ja väsinud oled.
Paljo, väga paljo on neid inimesi, kes seda tähele ei pane, et neile eluõhtu kätte jõuab, neile tahan oma päevaraamatud kirjutates head nõu anda, et nemad oma aega tähele paneksid, ja tõiseks juhatan neid päeva kõiki mis homikul tõuseb ja õhtul veerib, tähele panema. Kui päike õhta poolte alla vaob, siis märkab jo iga enimene, et veerimise juure enamb liiga aega ei läha. Niisamasugune lugu on ka elutie käemisega. Oleks aindsamal ingel see voimalik 100 aasta pärast pääle surma seie ilma tagasi tulla. Mis teie arvate? Mis ta meile saaks juttustama? Mina arvan, tal saaksivad koguni isesugused mõtted olema kui tõistel surelikutel inimestel. Et ta akkaki omale veel seie ilma pääle (omale) maja ehitama, naist võtma ning viina jooma. Ei vist healgi, ta mõtted oleksivad igapäev taevalikute asjate juures, ja ta käik igapäev nende soovimistega ümber, kuis viisi ta siit ilmast ruttu minema saaks. Ta ei jõuaks nädalad, veel vähemb siis aastad siin kurjas ilmas ära elada, kus õelus ja kurjus valitsemas on.
Johanese ilmutamise raamatus 12 peatükkis 12 salmis öeltakse: Häda neile, kes elavad maa ja mere pääl, sest et Kurat teie juure maha tulnud ja temal on suur viha, sest ta teab, et temal pisud aega on.
Mis rahu sa armas ing siis ilmast void loota kui sa Kuratiga ühe kattukse all elad. Joba see on raske kui sa saadana jungriga ühes majas elad, mis siis veel üttelta kui vana pimetuse vürst Kurat ise meie juure korteris on. Ja kus on siis tema korter? Kas arvate, et tema puust, ehk kivist tehtud elumajaga lepib? Ei kül ilmaski, ta perib omale lihasid südamid ja veel päälegi mitmed luuaga pühitud ja ehitud toad. Seda näeb jo terane tähelepaneja, et väga roppu pattu tegia südames elates ka Kuratil elu läilaks lähab. Valvamine ja palumine ja meeleparandamine on südame pühkimine ning ilusamaks ehitamine. Aga kui pääle seda hooletus ning kiimalus väha mahti saab sissi pugeta, siis astub ka Kurat kohe selle järele südame uksest sissi, silmitseb ümberringi ja kiidab: “Voi mis kaunis ehitud puhas tuba, siin on mul paljo ilusamb elada ja tööd teha, kui inne selle mõrtsuka ja värga roppus ning koristamata toas, kes mitte silmapilku minu nime es jätta nimetamata, ma tüdisin peris tema väga roppu tembutega ära. Aga nägo ma näen saab selles pühitud majas mul oopis paremb kord valitsema. Ma tahan oma sõpru seitse tükki nüüd ka seie elama kutsuta, siin on ruumi kaheksama jaoks üsna küll. Soovit sina armas ristiinimene, et Kurat sinu südamese enamb tagasi ei voi tulla kui ta pattukahetsemise läbi säält kord oli välja läinud, siis pea omal alati vaimulikud sõariistad paremal ja pahemal pool. Kas voivad sõamehed siis ootetumad olla kui linn on ümber piiratud ja võõras sõavägi ega minut sissi kippub? Sääl on sõameistel ja kodanikutil tööd, hirmu ja valmistamist küll. Sääl ei voi keegi puhkamise ja magamise pääle mõttelta. Sesamasugune lugu on ka vaimuligu voitlemise ja sõdimisega, sest väljaspidine vandlane tappab üksnes ihu aga ei voi pärast enamb ühtegi teha. Pühakiri ütleb: Aga kartke teda, kes inge ja ihu voib rikkuta põrgus. Void sina ooletu olla ja magata kui sa tead, et niisugune vagev vandlane sinu südame roiate pääl ümber luusib, päälegi kui kuuled, et tema so sobratest ja kaas vendatest mitmet vangi on võtnud ja mitmed ära ukkunud. Julged sa veel magata?

E 21561/5 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm veikest loomakest.
1892 aastal 24 mail seisin mina oma elumaja ligital ühe umbes arvata kolme jala süvaviis augu äärel, mis ma moni päev enne seda alliku soone katsumiseks labitaga maa sissi olin uristanud. Nüüd vaatsin mina järele, kas vett paljo augus on, aga vesi oli suutumaks ära kadunud ja kolm looma ülevelt sinna pori pääle sissi kukkunud. Üks konn, põua sittik ja üks kullakarvaline läikiv suur martikas. Põua sittik ja martik olivad molemad selili kukkunud, sipputasid ainult jalgatega, ega saanud ennast enamb oma jõuga kumbki kõhu pääle pöörata, kuna konn ühes nurgas kükkitas ja ühe soppikese ülespoole ronimiseks oli kaevanud, et välja saada, aga ka tema töö ja püidmine näitis peris asjata olevad, sellepärast istus nüüd temagi sääl mures ja mõttes, vist aletusega iseenese ning õnnetumate seltsimeiste surma, mis näljahädas pea keigetel koletas kuristigus ootata oli.
Ma seisin augu äärel, ja mo meel läks aletaks nende kolme veikese looma vangi koda vaatates, kus nad ilma armuta oleksivad pidanud surema, kui keegi neid poleks säält välja pästnud. Ma võtsin ühe veikse keppi ja ulatasin seda alla põua sittika ninna pääle, ta haaris sellest, kohe oma jalgatega kinni ja nõnda tõmbasin teda siis ülesse ja panin tasakeste rohu pääle maha, kus ta suure ruttuga edasi akkas minema ja varsi mo silmist kadus. Kuld martigaga oli sesamasugune lugu, selle võtsin ka keppi otsaga välja ja panin värava posti otsa kõhu pääle kuivama, sest ta selg oli liivaga koos ja lige. Konn ei akkanud keppist kinni, mis nüüd heaks nõuks, muud kui akkasin liiva ääre päält auku aeama, ikka tasakeste ja mõistlikult, et konn ala maetud ei saanud, kuni ahtakene auk nõnda nii kõrgele sai täitetud, et konn ise välja üppas. Niiviisi saivad keik kolm looma surma suust pästetud! Kuld martikas kuivatas oma kesta arvata veerand tundi värava posti otsas, ja siis alles ilmusivad talle pitkat võrgu tiivad kesta alt nähtavale. Ta tõusis mo silma nähes lendu, lendas kõrgele üles pilvete poole ja kadus vaate ringist varsi ära.
Keige nende veikeste loomate pästmise aeal mõtlesin ma Jumala armu ime tööd minu ja keige inimeste sugu kallal. Kui kül moni konna sugune on, kes välja tõmbamise keppist ei mõista kinni akkata, ja seni risti ja viletsuse liiva laskvad oma selga sadata, ja ikka selle alt välja rabelevad ja jälle uueste ala langevad, kuni nad viimse surma tunni juures kus kiusatus mõõt jo kuhjaga täis on, Jumala ime armu läbi veel pattu hauast välja voivad üppata. Ehk küll nende seas ka tuhandad on, kes siin ilmas igaveste pattu muda ala jäävad ja nõnda om ise meelega tehtud eksituste pärast põrgu auda alla lähavad.
Põuasittik akkas küll keppist kinni ning sai välja tõmatud, aga ta pistis kohe jooksma, nago poleks talle midagi õnnetust sündinud. Nii on mone inimese lugu kes täna on eksinud, seda anteks saab, ehk sellest õnnetusest ligimese aitamise läbi pääseb. Siis homme enamb see pääle ei mõtle, ega ennast langemast ei oia. Niisugune inimene voib peagi jälle selle kaevu sissi kukkuta, kust teda mone tunni eest sai välja tõmatud. Sepärast kui sina oled pästetud, siis mõtle sügavaste järele, kust sulle see õnnetus tuli, et sa nii moodi langesid. Kas olid tõised sinule augu valmistanud, ehk sina ise. Kui sa nüüd sügavaste keik järele uurid, siis jääb see ka sulle sügveste meele sissi ja oiab sind edespidi langemast. Ära tõtta mõtlemata oma eluteed edasi vaid tea, et augud so jalg teeraa kõrvale paremale ja pahemale poole on kaevatud, separast valva ja oia ennast käies oolega, et sa sissi ei kukku. Ainult kuld martigad voib nende kolme veikse looma seast keige targemaks kiita. Ta sai posti otsa kuivama pantud, ja tema ei roninud mitte säält meeletumal kombel maha, vaid laskis soojal päikesel enne omad ligetad selga ära kuivatata, pärast puhastas ta ennast oolega puhtaks ja kui ta küllalt oli puhkanud, tõusis ta taeva laotuse ala kõrgele lendu, ja lendas augu juurest kaugele ära. Armas sõber! Ka sind sünnib targaks inimeseks pidata kui sina kuld martiga viisil teed omad vaimu tiivad pattu porist puhtaks puhastad ning kõrgele üles lendad. Õnn sulle kui sina nago täieste õpetud inimene usu kullaga ehitud, ehk küll sündimise poolest veikese voi suure martiga sarnane oma vaimu mõtte tiibatega üles lendad ja kui sina seda void, siis pole sinul kukkumist paljo karta, sest kaevandused ja augud on ainult roomajate elajate pärast tehtud, kus siiski moni ooletu kuld martikas kui liig ettevaatamata on ja oma tiibu õigel aeal ei tarvitata, sissi voib kukkuta. Õnn sulle, et sulle tiivad on antud, mis roomajatel ja konna sugustel mitte ei ole. Ja mis on need tiivad? Jumalik tarkus, mis ülemb on kui keik ilma au ja tema varandus.

E 21565/74 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Pilvete piiril.
Armas risti vend ja õde! Lenda oma vaimu tiibatega, kui sul neid on, mõni paar versta maa päält ülesse pilvete poole ja vaata siis säält alla, mis tõised sinusugused inimeste lapsed siin põrmu pääl toimetavad ja teevad. Sina saad siis immeks panema asjo päält vaatates, mis sina küll ehk enne täädsid ja uskusid, aga oma silmaga ühekorraga veel pole näinud. Et mina üks pilk aega ülevel kõrges pilvete piiril olen istunud ja säält alla maa pääle maha silmitsenud, siis tahan sinule armas lugeja sellest nägemisest väha juttustata. Et see tõeste tõsi on, tead ja usud sina muidugi.
See oli esimene juni kuu hommik 1890 aastal päikese tõusu aeal ilm oli selge ja taevas sinine, linnud laulsivad Jumalale kiitust ja inimesed ingasivad alles une kaisus omast minevasest nädala tööst. Kaste piisad särasivad puulehtete küljes ja kasteheina latvates, nago oleksivad keik rohi ja puud oma iluga just tänaseks pühapäevaks kui ette valmistud. Mina seisin ühe kingu otsas oma elumaja ligital ja akkasin säält nago ilma tahtmata edasi samuma, ilma täädmata kus poole. Nattukese aea pärast kui mõttetest ülesse härkan, leian ennast tähtete riigist. Pehme tuule õhk puhhus lõuna poolt ja tõi ühe pilve rünka kaasa, see jäi just minu ligitale seisma ja mina toetasin oma selja pilve nõjale. Mo jälge all oli sesama mäe rüngas, kelle pääl ma siis seisin kui omast toast välja tulin. Aga nüüd olin ma hoopis kõrgel ja akkasin alla maha silmitsema. Keige esiti puutus üks uhke talu mulle silma, kus pulma rahvast lõpmata paljo koos oli, need keik valmistasid ennast kirikule minema. Sääl olivad pruut neitsid ja peio poisid ja muud pulmalised, joomist, naeru, kisa ja kära. Ka vandumist ja vaimuligu laulu häält oli läbi segamine vehel kuulda. Viimaks sai keik tantsu ja rõõmu kärinaga kinni maetud. Tantsu paarid meeste ja naesterahvas, keerutasid ühtepuhku ringi. Ja mida rohkemb joodi ja lakkuti, seda suuremaks tõusis ka kära, kuni viimaks hobused ette rakkendati ja kirikule akkati minema. Peigmees ja pruut olivad keige rõõmsamad ning keige õnnelikumad. Nad naeratasivad ühtepuhku tõine tõise palgese vaatates ja nende süda põles rõõmust ning armastusest üks tõise vastu. Ülepea üttelda: Sel rõõmul ja lustil polnud otsa ega ru, mis sääl rikka rahva pulma pidul täna valitsemas oli.
Nüüd pöörsin ma omad silmad tõisi külgi, et näha mis tõises kohas sünnib. Ka sääl nägin ma uhke talu ning sääl peeti täna varusid voi ristsid. Sääl tantsiti, mängiti, söödi ning joodi niisamuti kui pulma talus. Nooremad inimesed tegid vahel ringmängised ning keerutasid jalgu, vahel laulsid ka täie häälega mõnegi ilmlise laulu. Aga seda tegivad nad väga laialise ilmligu mõttega, et ühegi süda sellest ei täädnud, mis suu laulis, mis mind väga kurvastas. Siis jäin ma iseeneses mõtlema: Kas need inimeste lapsed, kes keik ommetagi on ristitud ja nüüd jälle ühe lapse ristimise pidu peavad, siis Jumala auks midagi ei moista ette võtta, mo süda sai sellest vaatmisest täitetud ja mina pöörsin omad silmad kolmandase külgi, et näha saada, mis sääl inimeste laste seas tehakse. Kolmandamas kohas olivad ennast heaulk rahvast kokku kogunud, ühe rikka juubilaarile tema sündimise päevaks laulma, mängima ning õnne soovima. Sääl olivad musikantid vask pillite trumpeetetega ja nootitega selgeste näha. Musikantid astsid keige esiti oma pasunatega ukse ette ning akkasivad valjuste puhuma, ka lauljad astsivad nende ridatese ning laulsivad pärast mängimist kolm kaunist laulu. Üks neist oli “Oh võtkemb Jumalat,” mis keik õhu värisema pani ning siis ka ülesse minu kõrvu tungis. Kaks tõist laulu olivad peris ilmaligud. Ainult juubilaari kiituseks. Kolmanda laulu lõpetusel astus juubilaar, üks vana seitsmekümne aastane hall härra toa uksest välja ning tänas liigutud südamega lauljaid ja mängijaid. Ka muud rahvast kes temale tulnud õnna soovima. Mis pääle jälle lauleti “Ta elago.” Pärast anti rahvale lauljatele ja mängijatele pidu söök, kus ka viin ja õlu ei puudunud. Kui viimaks keik pidulised rõõmsa südame ja täie peaga koio poole akkasid samuma. Kui viimsed pidulised minu silmist kadunud olivad, vaatsin ma neljandase külgi, et näha saada, mis sääl rahvas ka täna teevad. - Sääl kanti musta surnu kirstu parasjagu majast välja ja tõsteti vankri pääle, kus kaks tugevad musta hobust ees olivad. See surnud oli sellesama maja peremees, seitsme lapse isa 54 aastad vana. Ta oli kuue nädala raske haiguse järele siit ilmast ära lahkunud ja lapsed ja abikaasa leinama jätnud. Palju tutvaid ja sugulasi olivad ta viimse käigule saatma tulnud, iga mattuslise silmis läikisivad kurbtuse silmavee pisarad, kui mattusse rong surnu aia väravast sissi sõitis, ja õppetaja mattse kõned akkas pidama, ja kadunud mehe heategusid nimetas, kes üks truu ja õiglane inimene keik oma elu aeg on olnud, ja et ta nüüd seda vilja taevariigis rõõmuga saab lõikama, mis ta siin ilmas eluaeg nuttuga on külvanud. Neid sõnu äraseletates akkasivad kõik leinajad suure häälega nutma. Ma nägin sääl silmavett lainela surnud mehe lese ja laste silmist jooksvad. Ka vana kogutuse õpetaja silmis nähti pisarad. Ja pisarad voolasivad ikka veel seni mattusse rahvas koio jõudsivad ja minu vaateringist ära kadusivad.
Et see vaatmine veider, ja minu meelest aeg väga lühikene. Ommetagi oli päike selle aea sees õhta poolte jõudnud. Keik maanteed olivad jala ja hobustega täitetud, mis kirikutest koio poole voolasivad. Ka selle hulgale vastu tulejaid oli paljo, kes keik jutluse aeg kodus olivad maganud ja nüüd kõrtsitese tõttasivad tänast pühapäeva õhtad joomise ja mängimisega lõpetama, ehk selle voi tõise ilmligu tallituse pärast kõrtsis sõbratega kokku saama. Igalühel oli südames peasiht seda kallist pühapäeva lõbutuse, lusti, tantsu ja rõõmuga lõpetata.
Ma nägin ka põldute pääl kündjaid ja äestajaid, mitmes mõisa ja talu paigates, kes vilja maha külisid, ehk joba tehtud vilja põldu äeestasid või rullisid, vist sellepärrast, et kuuest nädalapäevast neil nappus kätte tulnud oma pakkile põllu tegemisele. Ka talu elumajate sees, ning õuete pääl oli raiomist, saega lõikamist, ööveldamist ning seppate aamrete kollinad nende kodates kuulda. Tõised keerutasid linatest ja kanepitest kaplu ja kammitsaid, keigetel oli suur rutt taga, sellepärast oma tööga ruttata, et õhtaks kas või päran päeva kõrtsu tõistele järele minna ja seda õhtud rõõmuga lõpetata. Mida rohkemb päike õhtu poole jõudis, seda rohkem inimesi nägin ma oma toimenduste kallal töötavad, et ülevelt alla vaatates see kallis ingamise päev ilmligu tegemise ja toimenduse poolest ärgipäevatest sugugi tõist viisi ei näitnud. Ainult üksikud inimesed, nago need, kes mattuselt täna tulivad, lesed naesed ja vaesed lapsed, ka mõned vanad raukakesed, nägin oma aknate all, ehk puude vilus kurva meelega istuvad. Väga väha oli neid, kes palve ehk kiriku lauluraamtud lugesivad. Aga siiski kostis neist vähast lugejatest ja lauljatest üks armas lauluhääl mo kõrvu ja täitis taeva laotust voi võlvi maheda vastukajaga. Ja see oligi see asi, mis mind üksi sel kallil pühapäeval sääl kõrgel pilvete riigis rõõmustas.
Joba akkas päike veerima, ja mo silmad nägivad veel ühe koha pääl kaebamist ja nutmist. Sääl oli üks haige emakene oma laste keskel, ja rääkis nendega armsal ja kurval toonil: “Mo lapsukesed, ma tunnen, et mo eluõhtu kätte jõuab. Oh saaksin ka mina kaua aegse põdemise järele enne ilmligu päikese veeru igaveste uinuda! Oh lõpmata valu täidab mo rinda, ja ma igatsen väga haua rahu ja ingamise järele. Oh minu armsad lapsed! Teie jääte nüüd minust maha, aga ma loodan teid keiki sääl ülevel jälle näha. Paluge alati Jumalat ning jääge heaks ja vagaiks lapsiks, kes teist üleannetumaks läheb ja kurja teeb, see ärgu lootku taevas enamb mind näha saada, vaid selle osa on põrgu haud. Käige minu hauda ka lilletega ehitamas, kui ma surnud ja kalmule kantud olen, sellega näitate üles, et teie mind oma ema olete armastanud.”
Viimaks pani ta omad haiged nõrgad käed korda mööda oma laste peate pääle ja õnnistas neid, veel liikusid ta uuled kord nägo Jumalaga jätmiseks oma laste poole, siis lahkus vaim sest mullasest maeast.
Pilgukese aea pärast nägin mina kaks inglid mis nii valged olivad kui lumi, sureja ingega minust mööda ruttavad. Ma oleksin heameelega mõne sõna nendiga rääkinud, ehk midagi nende käest küsinud, aga seni kui ma alles seda mõtlesin, olivad need ilgavad pühad inglid jo hoopis kõrgel ja kadusivad mo silmist. Ma nägin keik pererahvast ennast surnukiha ümber kokku koguvad ja laulvad, aga iseäranes oli väga armas nende vaeste laste lauluhääl ja nende tõsised kurvad paled vaatata. Tükk aega jäin mina seda vaatates mõttese ja mõtlesin iseenese: Oh tõsitus ja südame kurbtus, sa oled hoopis paremb vaatata kui lustimängud, naermine ja nalja heitmine, sest nende laste tõsised vaiksed paled, kurbtus nende taevakarva sinistes silmates, mis nago hommiku kaste pisaratest läikisivad, see keik seisab nago praegu veel mo meeles.
Kui ma nüüd veel ümberringi silmitsesin, ei voinud ma pimetuse pärast enamb ühtegi näha, sest päike oli jo ammugi looja läinud ja ilgavad tähed särasivad mo ümberringi, mo kõrvu kostis viimaks veel naeru ja irvitamise hääl. Oh missugust meelehaigust see naer kurva nähtuse pääle mo südamese sünnitas, ja missugust südamevalu ta taeva inglitele veel peaks tegema, mõtlesin mina, sest et nad minust pattusest inimesest paljo kõrgemal ja tuhad korda kaugemale üle mailma voivad vaatata ja näha. Oh küll voib inimeste vallatus pühapäeva rikkumine, pulmate ja pidute pidamine, tantsimine ning mängid, mis lihameel keik armastab, neile jälgid asjad näha ja kuulda olla. Päälegi veel ingamise päeva tööd ja tallitused, kus inimesed oma inge õnnistust peaksivad otsima, aga selle asemel jooksevad nad ise tervemeelega hukkatuse sissi. Ja mis saab Jumal ja Valguse Issand ise niisugustele ingetele üttlema kui nad surres tema kohtu järe ette tuuakse. Mis muud, kui taganege minust keik, kes teie ülekohtu teod olete teinud, ja minge sinna kohta, mis on valmistatud Kuratile ja tema inglitele.
Kui mina nüüd keik mõtted olin mõttelnud ja paljo nägemise näinud, akkasin mina sääld mäe päält kus ma päikese tõusu aeal läksin oma maja poole alla samuma ja jõudsin viimaks ukse ette. Alles siis märkasin mina ha sain selgeste aru kätte, et ma keik see päev otsa oma mäe pääl püsti olin seisnud, ja üksnes vaimumõttetega pilve piirilt alla olin vaatnud.
Armas sõber, ka sina void pilvete piiril seista ning alla vaatata kui soovid, ehk veel paljo rohkemb kui mina näha. Aga üksi siis kui sa ennast mailmast ära lahutad ja seda ühte akkad taga nõudma mis tarvis. See on Jumala ja oma inge õnnistust.

E 21575/7 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Suured pühad.
Meie eestirahvas valmistavad ennast hoolega suurte pühate vastu, niihästi inge kui ihu poolest, ja peavad iseäranes Jõulupühi, uut aastat, ülestõusmise ja pühavaimu väljavalamise (suviste pühi) väga kalliks. See ristlik pruuk ja kombe oleks väga muidu kiidu väärt, kui mitte paljutes paikates ainult valjaspidi vaagnasid ei puhastataks ja seestpidi keik valmistus ooletuse päha saab jäetud. Noh räägime ainult neist, kes ennast ka seestpidi inge poolest valmistavad, vagatuses suuri pühi ootvat, neid ka mõistlikult palves pühitsevad, aga siiski kurjuses ning kiimaluses ehk joomises lõpetavad.
Kes suurtel pühatel kaks esimest päeva ning ööd oolega on Jumalat palunud ja lugenud, see ärgu siis mitte viimsel pühapäeval kõrtsi mingu ennast ärarikkuma. Sest kõrts on see paha allikas, kus roppus, joomine ja muud alvad kombed ased võttavad. Ka elutseb kõrtsis üks troppikond eestlasi, kellel ükski suur püha kallis ei ole, sest et nad hea ega kurja vahed ei tunne, ega vahed ei tee parema ega pahema käe vahele. Kui nüüd need ka viimsel pühal kõrtsi lähavad, kes oma pühasid õigeste ristiinimese kombel on pühitsenud, siis saavad nad sääl esimestest võrgutud ja nendega nõnda ühesarnatseks.
Kui sina sõber suured pühad Jumala kartuses ning vagatuses oled alganud, siis katsu neid ka vagatuses ja Jumala kartuses lõpetata, siis on suuret pühad sulle seda kasu saatnud, et sina pühamaks ja vagamaks lähad, ja ükskord taevase kõlbad suuri pühasid mis ikka lõpmata sääl edasi kestavad, pühitsema. Ka ei ole suuri pühasid tarvis moial kui oma kodus sul lõpetata, kus neid algasid, sest ka lõbukäigud sugulaste ja sõbrate seas teevad meile sagetaste ainult kahju. Sest et väga raske on nalja seas ennast auusaste ülespidata, ja kui sa omi suud mitte oolega tähele ei pane, voivad ka tõised nõdremad sinu alpi juttute läbi pahantud saada, liiategi veel siis kui tõised heameelega sinu juttuaeamisest osa võttavad ehk sinu tõiste ees auus ja tähtjas inimene oled.
Ma olin ales poisikene ja kuulsin roppu ning lori mehe kõnesid ja laule ja need on mul veel vanas heas meeles, ja algatavad sääl meele kus nad mitte meele ei peaks tulema, kirikus ja palve juures. Kas mitte paremb poleks olnud kui mina mitte niisugusid lorijutte ja laulusid poleks kuulnud? Ma olen ka poisikese põlves häid kõnesid ning laulusid kuulnud ja need on minul veel praegu meeles ega kahjatse ma sugugi, et ma neid kuulnud olen. Kokku tulemised talute paigus on enamiste aeaviidu ja lõbu otsimise pärast, et tarvilike raamatuid ega aealehti käepärast lugeta pole. Näed sina sõber ära, et kord oma sõbrate seas oma kõnetega pahandust oled sünnitanud, siis jää paremb kodu.
Et siin jutt suurtest pühatest pääle akkas, siis katsugu igamees nii pühaks saada oma mõttete, sõnate ja juttute poolest, kui iganes voimalik. Et sina oma inge pühitsemises, valvamises ning palves valsamaks ja tulisemaks saaks minema, selle tarvis üksi saavad suured ning ka nädala pühad pühitsetud ja mälestud. Sulle on neid inge õntsuse nõudmise pärast väga tarvis, ära lase neid iga nädala ja aasta tühjalt mööda minna.

E 21577/80 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Lõukoerte seas.
Oled sina sõber kas meelega voi kogemata tee reisil lõukoerte, see on meeletumate meiste kilda juhtunud, ja saad nende käest sääl sõimata ja pilgata, siis pea seda keik meeles mis sulle sääl öeltakse ja õppi alandust. Aga kui sa koio jõudes siiski omast meelest sõimamist unustata ei voi, siis võtta oma piibel kappist ja loe kuninga Taaveti põgenemist. Kuidas üks mees Siimei teda mulla tükkitega pildus. Ja mis ütles Taavet oma väepaaliku Joabi vastu, kes tema käest luba palus Siimei pead otsast ära kiskuta?
Las ta saajatab pääle, sest Jehova on temale seda üttelnud. Saajata Taavetit. Jää seie pisud mõtlema. Saajata Taavetit. Ometigi oli Taavet kuningas, mida sina lugeja kes sõimata said, vist mitte ei ole. Mis sinu mõtte siis on? Kätte maksa, jah see oleks sulle magus ja seda sa ikka mõtled. Vaest on Jehova ka sinu vihamehele ja vandlasele so uhkuse pärast kõrva sissi üttelnud. Saajata ning sõima ja vannu teda, et ta oma uhkust maha jättab ja alandust õppib. Saajata teda. Sinu kohus on siis seda armastata, kes sind teotab ja sõimab, sest ta on sõimamisega sulle head teinud, alandust ja iseenese tundmist õppetanud, mida sa oma sõbra käest kes sind alati kiidab, mitte ei oleks saanud. Väga rumal ja üleannetu on see laps, kes oma koolmeistrid vihkab, ja temale püiab kätte tasuta see eest, et ta temale tarkust on õpetanud.
Ma tundsin ühe auuväärd talu peremehe M. A. kes väga tasase ja moistligu juttuga mees oli. Ja kui teda kord sõbrad ühe pidu pääl küsisid, kust ta vagatust ja tarkust olla õppinud, siis seletas ta seda ühe lobasuuga naese käest olevad õppinud:
“Ma olin noores põlves väga häkkiline ning järsk mees, et keige vähimb halv sõna ligimese poolt mo meele appuks tegi ja südame täis aeas, ma katsusin mittu kord omast äkkilisest meelest lahti saada, aga ei saanud sellega kuidagi korda. Kuni ma ühe lese naese enesele teendriks palkasin, kes väga kiusakas ja lobasuuga oli. Joba esimesel nädalal panime kahekeste sarvet kokku ja ma oleksin teda minema kihutanud, ehk läbi peksnud, oleks voli olnud, aga seda ei olnud, siis akkas minu uhke süda aega mööda tema teotamist ja sõimamist sallima, ka siis kui ta mo vanemate vanemad mitmest põlvest hauast ette tõi ja oma sõimamise tallermaaks tegi. Joba aastaga õpisin niipaljo alandust ära, et teda tõiseks aastaks veel teenima jätsin ja talle viis vakka vilja sui eest lubasin, kuna tal esimesel aastal ainult neli vakka andsin. Vakka vilja lisasin talle sõimamise eest juure, ja nõnda pidasin teda 5 aastad kuna ta mind siis pea iga nädala korda kolm ehk neli käsile võttis ja läbi sõimas. Nägo jo enne ütlesin, oli eestotsa küll alv kuulda ja pidin mittu korda ambad kinni pigistama, aga viimaks arjusin nõnda sõimamisega ära, et ka karjalapsele, kes mind pahandas, mitte sõnagi ei üttelnud. Jah, sõbrad, see lesk naene on mind elutarkuses rohkemb õppetanud kui kehelkonna kool, kus ma neli aastad koolis käisin.”
Õppi ka sina armas lugeja M. A. juttust alandust kui sa ehk oled oma häkkilise meelega tõistele pahandust ja meele haigust sünnitanud, ehk oled sina ise lõukoer omas majas ja tahaksid, et keik tõised inimesed üksi sinu pilli järele peaksid tantsima. Võtta ka sina heaks kui so alam sind pahandab ehk sõimab, ja ära akka teda murdma kui sul küll jõudu ja voli oleks teda murda. Ma olen mitmet inimest tähele pannud, kes oma ülemate vastu nurisevad ja neid laimavad ja kurjaks nimetavad, aga oma alamatele ise mitto kord kurjemad on. “Mis sa ei taha, et tõised sulle peaksid tegema, seda ära tee sina ka neile,” on pühakirja õppetus. Sa püiad tõisele kätte maksa kes sind on roppu sõnaga teotanud, kas ise, ehk kohto läbi. Aga teotad sina ise ligimest, siis ei soovi sina midagi kätte maksmist, ei ligemese ega kohto poolt!
Paljo vähemb oleks kohtukäimist meie rahva seas kui kohtuse kaebajad vähagi selle pääle mõtleks, et keik oleme ühed eesti vennad ja -õed. Ja veri peaks ometi paksemb olema kui vesi.

E 21581/4 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kaks eestlugejat ühe lugemise tunni juures.
1. A. P. Armas rahvas!
Endist aega meeletuletates lähab süda peris haletaks sees, tuli pühabe hommik, kui sa vaatasid tuli üks vennake ja õeke siit ja tõine säält poolt kokku Jumalat kumartama ja paluma, et et peris lust ja rõõm oli ütten käia ja kõndi. Palvemajake oli igal pühapäeval puupüsti rahvast täis, mittu kord suur hulk veel ukse ees. Noh, see oli aeg ja armastus Jumala ja tema sõna vastu aastad viis- ehk kuuskümmend tagasi. Aga mis sa nüüd kuuled ja näed? Noore rahvas käivad iga ööse ümber põrgu voori pääl ja põrgu laulud suus. Ei ole enamb aru ega otsakest mitte kuskil pool. Meil tuleb, kulla rahvas, sesama lugu kätte selle mooduga nago nüüd Aasiamaal om, kus Jesus esi oma jalaga käis ja õppetas, sääl elave nüüd Mohameedi ja ristmata Türgi, kes Jumalast mitte midagi ei tää ega moista. Ja kust see tuli? Keik sellepärast, et ristirahvas sääl maal külmaks ja tuimaks lätsiva Jumala sõna vastu ja akkasive keik paganate tegusid tegema ja paganate elu elama. Siis nihutati see küündlajalg oma asemelt ära, et nüüd ainult pilkane pimetus ja surmavari sääl valitsemas on. Jah armas rahvas! Naa päevad on praego meil käes, sest et enamb ühtegi õiged meie seas ei ole, kes Jumalat veel otsiks ja keigest südamest taga nõuaks ja n. edasi.
II J. A. Armas rahvas!
Kas mõistate seda laulusalmi “Kas on linnukesel muret?” Oh need koolmeistrid voivad meid keiki õpetata, iseäranes sel kallil kevatesel aeal. Neil ei ole viljasalve, ega unikud kuskil oma elutarvetuseks, aga neid söötetakse igapääv Jumala aitast, ja nad laulvad ja kiitvad selle eest oma Loojad, et maa ja mets kõlab.
Oh inimene mõtle sa
Et sul on meel ja mõistus ka
Sepärast ole usin.
Isand tee meie meelt ja moistust lahti, et meie so imetööd ära tunneme. Sul on Taveti võtti, mis Sina lahti pästad ei pane ükski enämb kinni. Pästa meid lahti pattu vangist ja pattu ahelõast ja pane meile uus keel suhu sulle laulma ja sind kiitma. Keik mailm on sel kevatesele aeal keigesuguse lillite ja lehtetega ehitud, ja keik lootus sirutab oma pead so krooni poole ülesse. Oh inimene, kuis sina siis kui ülemb loom, nii unine ja laisk oled? Issanda armu läbi oleme täna seie ulgani ennast kokku kogunud, paneme siis omad pattud ja vajatused, mis meil kellegil on, ta jalgate ette maha. Ja kes nuttu pisaratega Maadalena viisil ta jalgu kastab, selle vastu saab Õnnistegia ütlema: “Sinu pattud on sulle andeks antud, mine rahuga.” Tule sa oh kogutuse esivanemb ka täna meie keskele, siis ka kui so ette maha langeme ja võtta kuulda iga inge õhkamist ja soovimist, mis ta tänamiseks voi palumiseks sinu ette toob. Tee keik surnud inged meie seas elavaks, ja ära lase kedagi enne siit sellest paigast lahkuta, enne kui ta sinu käest pattute andeks andmise elu ja õnnistust on saanud. Amen. Veel on Jumalal rahvast. Prohvet Elias palus Karmelimäel Jumalat ja ütles: “Jehova, nad on sinu prohvetid ära tapnud ja mina olen üksi üle jäänud ja nüüd käivad nad minu inge pääle.” Aga mis vastust sai Elias? “Mina olen enesele üle jätnud 7000 meest Israelis, kes oma põlvi ei ole nikkutanud paali ees.” Nõnda on ka tänapäev Jumalal veel rahvast, sest muidu ei seisa mailm ülevel. Veel on Jumalal rahvast, kes teda vaimus ja tões kumartavad ja teenivad. Veel on Jumalal rahvast, kes talle iga ommiku ja õhtu altari üles ehitavad põllule, põõsa kõrvale, ehk oma kambri nurka. Aga ükskord tuleb päev, mis seda keik selgeks teeb, siis peab vahet tehtama selle vahel, kes Jumalat teenib, ja selle vahel, kes teda mitte ei teeni. Nago prohvet ütleb: “Üks päev tuleb, mil õelad peavad põlema kui kõrred tuule käes.”
Mis ma vaesed lesekesed teile täna ütlen. Prohvet Elias saateti nälja aeal Saarepta linna ühe pagana usu lese naese juure elama. Kas Israelis leski naise sel aeal puudu oli kes prohvetid oleks voinud toita. Pange seda tähele teie lesed. Ja kui Elias sinna tuli, siis ei puudunud peotäis jahu vakkast ega pisud õli kruusist. Nõnda ka armas õekene kui Jesus so südames ja so juures elab, siis ei puudu sulle midagi toituseks ega ihukatteks. Olgu küll, et tõiste nähes sul midagi pole, kui pisud piima kruusis ehk peotäis jahu vakas, sa oled sellega väga rahul, ega püüagi rohkemb.
Kes seda maitsend nälgab veel
Kes jaab sel on veel jänu tääl
Ta leiab Jesu helduse
Muu keik on auuruks temale
Aamen.
Võrdle armas lugeja nende kahe mehe kõned, siis leiad sa, et esimese mehe mõttet tõisest koguni lahku lähavad ja kes teab, mis mõttid kolmas veel oleks avaldanud, oleks teda rääkita lubatud. Nad on seie õpetuseks ja mitte pilkamiseks ülespantud.

E 21585/8 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Usu tiivad.
Kuis voib linnukene oma tiibu uskuta kui ta pilvete poole maast üles lendab? Jah, linnukene usub oma tiibu ja ei kukku. Aga sinul, ristiinimese laps, seda usku ei ole, mis ühel linnukesel on, sina kõnnid kindla maa pääl, aga kukkut sagetaste ja langed ikka ühe pattu kiusatuse seest tõise sissi. Sinu vaimu tiivad on Kurat ära lõikanud, ja kes on seda lasknud teha? Ei keegi muu kui so kasvatajad, vanemad ehk sa ise.
Kui linnukesel tiivad tervet on, siis ei voi teda ta vandlased kullid ega muud kiskjad loomad mitte kätte saada, ta lendab ruttu kõrgele, ehk metsa ja põgeneb ära, nõnda ka voiksid sina põgeneda kui so liikmetel vaimu tiivad oleks ja patt ehk kurjad imud kiusama tulevad. Taavet ütleb: “Ma tahan sind vara otsita.” Mikspärast vara? Sellepärast, et inimene jo oma lapsepõlves peab õpima oma Jumalat otsima. Üks linnukene ei vii oma poegi pesast välja, kuni nad lennata veel ei moista, aga armas lapse isa voi ema, sa saadat lapse omast pesast välja võõrast teenima, ilma et sa enne talle midagi vaimulikust elust oleksid õpetanud. Kui sinul surma tund praegu käes oleks, siis sa teaks vist küll midagi oma lapsele õpetata. Aga täna annad sa teda välja võõrast teenima, ja ei moista temale midagi kõnelda. Sa käsid teda pea käima tulla, see on ülepea so jutt. Tuleb laps sulle varsi käima, mis on siis so jutt ehk kõne? “Kas perevanemad on head inimesed kahh? Kas oled ka hästi süüja saanud? Voi löövad sind koguni? Ei, laps, lüja nad sind ei tohi, keegi ei tohi minu lapsesse puuduta, puutub sinusse keegi, siis kaeba mulle kohe.” Et laps Jumala kartlik, vaga ja tasane oleks ning keigis asjus oma leivavanemate sõnu kuuleks ning käsku täitaks, sellest ei lausu sa oma lapsele mustagi. Et laps kellegi vanema inimese sääl peres kus ta teenib halva sõna ei ütleks, vaid keiki auustaks, mis heale lapsele rakse pole, seda ei taha ega moista sa oma lapsele õppetata. Kui nüüd laps sinule kaebab, et moni teda on pahandanud ning ta sellele heaste on vastu augutanud. Siis ütled sina: “Vaat laps, see oli õige, sul on vana isa süda sees, kes ennast kunagi ilma asjata mõnitata ega pilgata ei lase. Tee nõnda poeg ehk tüdar alati, vaat siis kasvab sinust inimene!” Niisugused on linnu poead mis nago enne aega pesast on välja lendanud, nago oleks nende ema ja isa lind ukka saanud, ilma õppetuseta öökulli poead, kes kui nad viimaks täieks inimeseks kasvavad, tervele maale ja rahvale ristiks ning vaevaks on, kuni neid vangi hooned kui kindlad puurid eneste ruumitese mahutavad. Niisugustega on valitsustel ja kohtutel alati tegemist, nende kinni võtmiseks ja ära saatmiseks.
Oh vanemad! See on keik suuremast otsast teie algus kasvatamise süü ja viga, mõnel vanemal, et ta ei mõista, ja mõnel, et ei taha. Teie voiksite paljo head omi laste südamete kallal teha ja neid noorelt joba õigele teele juhatata, kui teie seda Taaveti laulu õieti mõistaksite.
Ma tahan sind vara otsita.
See on, kui teie oma last jo maast madalast Õnistegijaga tutavaks teeksite. Neile tasandust, sõnakuulmist ja alandust õpetaksite. Ja kui teie neid eneste juurest välja laia ilma pääle ära saadate, kus nad keiksugust kurjust ja halbtust kuulda ja näha saavad, et nemad siis kindlaks voiksid jääda puhtuses ja vagatuses, õiguse püüdmises ja õiguse nõudmises. See olgu vanemad teie ülemb ool ja mure, mis ülemb ja tarvilisem on, kui mure hea toituse ja riiete eest.
Kelle usu tiivad vanemate oole ja mure läbi jo noorelt on suureks kasvatud, et lennata oskab, selle jalge ala jäävad kaugele maha kurjad teod, vandumine ja vale, riidlemine ja vihkamine, kadetus, uhkus ja suurustelemine, kõrk meel ning vallatus ja auuahnus, joomine ja naljaeitmine, ligemese asjata pilkamine ja teotamine ning keik salaja pattud kellest häbi on rääkites, mis keik siin ilmas uskmata inimestest ära tehakse.
Õppi siis laps jo noorelt seda nõudma, mis sulle niiväga tarvis lähab. Jumalat ja oma inge õnnsitust. Õppeta ka sina isa ehk ema oma last Jumalakartust ja Jumala tundmist, ja kui sa seda jõuad oma lapse südames korda saata, siis oled sina oma lapsele siin aealikult ja sääl igaveste tuhad kordse kasu saatnud.
See on ainult usklikule vanembale räägitud. Oled sina ka usklik, kes neid ridasid loed, siis olgu sulle neid lugetes see soovimise väärd kasu, et sina ka selle järele teed.
Mina ei ole mitte saks, et sina minu juttu üle peaksid kahklema, vaid so oma lihane eesti vend, kes sinu ja so lapse kasu nõuab, et meie keik moistlikuks ja targaks rahvaks saaksime ning et vandlastel ühtegi asja meie rahvuse üle naerda ega pilgata ei oleks, ja et see sõna koguni ära kaoks: rumalat talupoead.

E 21617/9 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Veider palve.
Kord elnud üks talumees, kes noori hobusid kasvatas ja kelle käsi ka muidu väga hästi käis. See mees oli veel kaugel Jumalast ja tõsisest palvest, ehk temagi küll sagetaste Piibli raamatud luges ja silmakirjaks palvet tegi. Ühel vara hommigul kui M. jälle oma päha õppetud palvet luges, tõi sulane selle täädmise tuppa, et noor kahe aastane varss tallist välja oli pääsnud ja metsa jooksnud. Varsi andis peremees sulasele käsu keige pererahvaga varsa minna taga otsima. Sulane astub ette tuppa, aga kuuleb, et peremees veel kellegagi toas räägib. Ta lükkab ukse paokile ja näeb, et peremees kesked tuba põlvili on langenud ja palub. Aga mis asi see on, mis ta palub? Sulane kuulab teravaste palve sõnad olivad nõnda: “Oh Issand! Sina näed, et ma sinu järel tahaksin käia, aga mo vallatu varss eksitab mind sagetaste ja rikkub minu südame rõõmu ja rahu. Ma tahaksin taevariiki taga nõuda, aga see varss segab minu palvet ja käänab seda ilmligute asjate pääle. Issand pästa mind sellest eksitajast varsast lahti. Mikspärast lasksid sa teda mulle eksituseks ilmale sündita? Kas ei oleks ta voinud surnud sündita? Sina Looja ja keige ilma ülespidaja! Kas sinul hunte puudu on? Saada üks tänapäev seie ta kallale ja lase teda ära murda. Aamen.”
Ma panin selle mehe palve sinule armas lugeja seie õppetuseks ülesse, kust sa oma südame sissi void vaatata, missugused soovimised ning palvet säält Jumala poole üles tõusevad. Kui sina oma palvet tähele paneksid ja tõisele igakord omad õhkamised üles rääkiksid, mis so südamest Jumala poole tõusvad, siis võiksin mina ning tõised sulle kätte üttelta, et nemad niisama narrit on ehk veel ullemad kui eelnimetud mehe palve.
Et siin ilmas veel niisugust palvet ette tuleb, kus paluja isigi ei tea mis ta tahab ja soovib. Siis täätke, et Jumal ei anna ennast mitte pilkata, sest ta nimi on kartuse väärt suur ja kallis. Sina ei pea mitte Jumala nime ilmaasjata suhu võtma, sest Issand ei jätta teda mitte nuhtlemata, kes tema nime kurjaste pruugib. Oleks eelnimetud paluja südamest palunud, siis poleks temal tarvis olnud palves soovita, et Jumal ühe hunti saataks ta vallatumad varsa ära sööma, vaid ta oleks teda voinud ligimesele ära kinkita, ehk teda lasknud ära müüa ja raha vaestele jaganud. Ära sina ka sõber südametäie ega meelepahaga palvele mingu, et sa oma palve läbi, mis päälegi so kahjuks voib tulla, Jumalat ei kiusa ega nago sündita ei taha so soovimist täita. Sest niisugune palve on hirmus Jumala meelest. Isi asi on see kui tõsine häda ehk soovimine sind palvele aeab, siis sa palud südamest.

E 24173/24175 (XI) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN
Kuulsamb ohvri koht.
Keige suuremb ohvri koht olnud vanal aeal Rõuge kihelkondate ohvri kohtate seas, Kõrgepalu mõisa järel oleva Oina veske mäe pääl. Sinna käinud ligitalt ning kaugelt rahvas kokku liha ja uudist vilja ohvriks tooma ühe kolme arulise pedaja juure. Tasane mäe kont Omiku pool vesket olnud paar sada aastad tagasi paksu metsaga ümberd kaetud aga kesk koht liivakas maa olnud lagetakse raiutud, sinna veetud paljo kiva kokku kus rahvas pääl istunud ja palunud ning üks keige ilusamb tasane laua moodi kivi viitud üles kõrgese pedaja kolme aru vahele kus rahva vanemad ja mitte liht inimesed omad ohvrid Jumalale ülesse viinud. Kivi olnud laua moodi siledaks tehtud ning selle kivi pääl põlenud ka tähtsatel päevatel nago Jaani, Mihkli ning Lauritse päeval tulukene. Tõrvaksed pantud sinna põlema mis väga kaugele nähtud ja se üütud: Jumala tuluke. Maas rahva ringi keskel põlenud ka suur tuluke kus rõõmu päivil tantsitud ja mängitud ning sõa ja häda aegatel nuttetud. Vana "Kala" Hants kelle talu sääl ligital seisnud, pidanud paika pühaks ning puhtaks oidma ega tohtinud ainust elaja looma sinna ligitale laskma minna. Kui tõised küla hooned kõik enamiste sõdate ja katku aeal ära põletud, jäänud "Kala" talu tare ikka seisma ning lõhutud veel 1860-mal aastal praeguste talu eelkäiate isate poolt maha. - Vaata poeg rääkis ligi saada aastat elatand vanakene nimega Hindrik mis nüüd juba aastad kuus mullas ingab. Vaata mikspärast ei saanud "Kala" talu otsa nagu tõised?
Se oli selle pärast, et ta nii püha paiga ligital seisis ja kaua aega püha paiga vaht oli. -
Praegused selle ülemal nimetud maja elanikud ei tea sellest juttust tuhka midagi, se suur pedai olevad arvata 70 aastad tagasi põlema läinud ning nõnda se mälestuse märk otsa saanud, praego on sääl veel kolm pedajad ja need kül võivad suuruse poolest selle lapsed olla kõik püha koht on põlluks tehtud kust praego karja tee ülle alla "Musta" jõe ääre käib.

E 24198/9 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Une nägia.
Kord jäänud üks mees nii raskeste magama, et mitmekordse äratamise pääle ta ülesse ei ärkanud. Sääl võtnud viimaks tõised maja rahvas nõuks teda nalja pärast ühes voodiga uksest välja rohuaeda viia, et siis ülesärkates nalja saaks, kui mees näeb ja mõtleb, et ta tuppa magama eitnud ja nüüd väljas puude vilus ärkab. Kuida mõeltud nõnda tehtud, aga mees ei ärkanud ka väljas puude vilus üles, ta nähti raskeste ingavad ning vahel sekka ka pisud naeratavad, aga ülesse ei ärkanud ta sellegipärast mitte, sääl võtsivad nüüd tõised teda põõsa tagand üüda: Tõuse üles Jüri, sest vihma tuleb sadama, kattus tilgub läbi ja tulivatki mõned vihmapiisad. Aga Jüri norskas ühteviisi edasi nago oleks ta perid surnud. Sääl nägi perenaene Jüri valged ingli paled õitseva õunapuu oksa pääl tõine tiib tõisel pool paled, aga muu kihajagu puudus täieste. Ainult Jüri pale, Jüri mis Jüri. Tulge vaatama kulla rahvas, üüdis perenaene. Ja keik maja rahvas nägid Jüri ingli paled ühe oksa päält tõise pääle lendavad. Aga magaja juure ei läinud ta mitte. Mikspärast? seda ei täädnud keegi. Alles siis kui magaja Jüri voodiga tuppa tagasi kanneti kadus ingli kojo rohuaiast ning Jüri lõi silmad lahti ja ärkas ülesse.
Nüüd moistis igaüks inimene, et se oli magaja inimese inkekene olnud, mis aedas sinna ja tänna lendis, ega magaja sissi ei pääsenud minema, et väga kaugel käimas oli, kuni kiha välja kanneti. Ja sissi tulemine kihasse võimata olla, kui inimene seni kui ing ära käib uue koha pääke tõstetakse. Et Jüri unes sell korral Soomemaal olnud käimas ja kenate näiote seas naljatanud ning ühe omale äragi kosinud. Kül ruttanud ta nago ise rääkinud, jookstes tagasi kui teda üütud, aga pole mitte õigeks aeaks tagasi jõudnud. Läinud siis tük aega ära otsites kuni viimaks iseennast kätte leidnud.

E 24200/3 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Vana Kalev ja poeg.
Kord läinud vana Kalev pitkemaks aeaks kodust ära, teinud oma poeale puppekesed, säädnud neid tantsima, et poeal aeg igavaks ei lähaks.
Kui nüüd vana sorts seda kuulda saanud, et vana Kalev kodust ära läinud, võtnud ta nõuks Lindanissa minna poega ära varastama ja se vargus läinud tal ka heaste korda. Ta petnud noord Kalevid, kes alles pisukene poisikene olnud, oma pupete juurest ära selle valega, et isale vastu lähavad, mida ka poisikene uskunud. Aga sortsilane viinud teda oma koio, kus teda seitse aastat vangis pidanud. Sääl sortsi majas pidanud Kalevi poeg musta prostoi tööd tegema ja kolm korda päevas sortsilase musta täkku söötma ja jootma. Joba olnud 7 aastad pea lõppemas kui sortsilasel kord tuli toast kustunud ning ta Kalevi poega rehe koldele käskinud tuld tooma minna. Tuhka segates kuulnud hobune rehe all krabinad ja küsinud: Kes sääl rehes kobistab? Kalevipoeg vastanud: mina olen. Ma olen tulnud sortsilesele tuld viima, sest ta silmavalgus on kustunud. Väga hea, et nõnda sündinud, vastanud hobune, pole sul tarvis talle tuld viia. Katsume nüüd põgeneda. Mine kord vee toa juure, too säält ta vee anumast viis vee tilka ning ta kuusikust kuus kuuseoksa. Kolmandaks võtta sortsilase jalgtee päält seitse liivatera, peida naad põue, siis tule seie, pästa mind lahti ning üppa mo turjale ja põgenema.
Kalevi poeg tegi keik selle järele kuidas must täkk teda õppetanud. Kargas talle turjale ja kihutas ööd kui päeva edasi Lindanisa poole. Kolmandal homikul kaskis hobune teda tagasi vaatata, kas midagi näha on. Kalevi poeg vaatis tagasi ja ütles, et suur must pilv lõunapoold nende poole tulemas. Hobune käskis kuus kuuseoksa maha visata, sellepääle tekkis paks kuuselaan nende taga.
Kui sortsilane laane juure jõudnud, ei voinud ta enamb edasi minna, pidi koi tagasi pöörma, kirved ja paljo sellisid ligi tooma, kus ta siis sihi laanest läbi raios ja põgenetejale järele kihutas. Aga sini oli Kalevi poeg oma musta täkkuga jo Lindanissa linna sissi jõudnud, lippud keigete majate kattuksel olid lehvimas mis sortsilase südand väga täitis, et ta linnapääle kohe akkas tormi jooksma.
Hobune kaskis nüüd Kalevi poega seitse liivatera maha visata, millest suur mägi sündis, ka viis veetilka millest praegune Talina alune meri korraga sai.
Sortsilane kange vihaga kohe kõhuli maha merd kuivaks lakkuma, jalad vastu mäge üles aeates, et lakkutud vesi tagand välja ei imitseks. Kui ta mõnda tundi oli lakunud ja oma kiha raskusega sügava oru ma sissi oli vaeotanud, apnnud ta omad sellikesed taguotsa kinni oidma, et lõhki ei rebeneks. Aga mõne tunni lakumise järele olnud kange pauk, vana sorts läinud lõki, tagaotsast voolanud vesi vasta mäge ülesse, millest Ülemiste järv sündinud. Mis suust voolanud, sellelst saanud veikene oeakene mis mere poole alla voolanud.
Selle ees oleva juttu lisaks on veel üttelta mis juttustaja järele eesmalt kirjotamata jäänud:
I Et Kalevi poeg sortsilase juures teenistuses väga pitkaks poisiks on sirgunud, mis sortsilasel väga meelepärast on olnud tugevad poissi omale eluaegseks orjaks jätta.
II Et vana Kalev väga oma abikaasaga poisi ära kadumise pärast kurvastanud ja teda paljo aega asjata taga otsinud.
Seda suuremb oli nüüd rõõm kui poeg tagasi oli tulnud. Need laused olen sellest juttukesest ruttulise kirjotamisega kogemata välja jätnud.

E 24234 (1) < Rõuge khk - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Pead sugites ehk kammites pidi lahk õkva ehk kohe aetud saama. Ei tehtud seda, pidi inimene sell päeval õige teepääld ära eksima.

E 24242/3 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Mikspärast naestesugul õigust pole meesterahvale kosja minna?
Millaal see eestõigus meistesugule on antud omale abikaasasid kosida, pole mitte tääda, aga tääda on, et kord vanal aeal, kui Jumal alles maapääl rahvaseas kõndis, eesti tüdrukud ja noored lesed kokku on löönud ja Jumalale läinud kaebama, et se neil väga vastumeeld olla, et meistesugu neid valitseda. Kas Jumal ei voiks nii helde ja armuline olla seda valitsemise eestõigust neile lubada? Vanataat jäänud tükkiks aeaks mõtlema ja lausunud siis: "Ma olen teie sugu üleliia uhkeks ja alpiks loonud, et teie sugu iseennast õlpsaste ei mõista valitseta, annan mina nüüd eesõiguse mihi valitseta ka veel teie kätte, siis voite nii uhkeks minna, et keik meistesugu välja naerate ja ükski teile enamb meheks ei passi."
Aga tüdrukud ja naesed ei jätnud järele palumast ja kisendamast, et nemad kül kosimise asjus moista piiri pidata ja mitte meistesugu ei irvita ega naera. Sääl andnud siis vanataat ehk Jumal ise neile kolmeks öökspäevaks luba proovi katsuta. Et kui kolmel öölpäeval üksainus naesterahvas jõuab mehe ära kosita ehk meheks omale võtta, siis se õigus ka edespidi igaveste neile jääb, aga kui nimetud aeasees ükski naesterahvas meest ei jõua ära petta ehk kosida, siis se õigus jälle naestesugu käest ära saab võetud ning nagu ennegi meistesugule tagasi antud. Nõnda oli vanataat naeste palve pääle selle otsuse andnud, mispääle naad suure rõõmuga vanataati pale eest lahkunud.
Nüüd minti kiireste koio ja valmistati kosjasõidule, viletad hobused panti sadulase ja iga tüdruk ja naene üppas üksiti selga, kihutati iga nelja tuule poole keik kolm päeva läbistigu, aga naestesugu õnnetuseks ja meiste õnneks lagunes ühe palava armastaja sadul, kes pea kosjakauba kokku oli saamas, se oli just kolmanda päeva õhtul, kui noorpaar vanataadi (Jumala) ette pidid astuma. Sadula lagunemine tegi seda, et iljaks jäivad.
Need sadula mäekinkusid näeb reisija Helme kihelkonnas moni sada samu maad taga Lõue mõisa kõrtsi, kust igast sadulatükkist, kes kolmeks kukkunud, ise kaasiku tukkakene kasvanud. (Ka sell päeval kaotasid naestesugu oma lubatud eesõiguse)

E 24200/24203 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Vana Kalev ja poeg.
Kord läinud vana Kalev pitkemaks aeaks kodust ära, teinud oma poeale puppekesed, säädnud neid tantsima, et poeal aeg igavaks ei lähaks.
Kui nüüd vana sorts seda kuulda saanud, et vana Kalev kodust ära läinud, võtnud ta nõuks Lindanissa minna poega ära varastama ja se vargus läinud tal ka heaste korda. Ta petnud noord Kalevid, kes alles pisukene poisikene olnud, oma pupete juurest ära selle valega, et isale vastu lähavad, mida ka poisikene uskunud. Aga sortsilane viinud teda oma koio, kus teda seitse aastat vangis pidanud. Sääl sortsi majas pidanud Kalevi poeg musta prostoi tööd tegema ja kolm korda päevas sortsilase musta täkku söötma ja jootma. Joba olnud 7 aastad pea lõppemas kui sortsilasel kord tuli toast kustunud ning ta Kalevi poega rehe koldele käskinud tuld tooma minna. Tuhka segates kuulnud hobune rehe all krabinad ja küsinud: Kes sääl rehes kobistab? Kalevipoeg vastanud: mina olen. Ma olen tulnud sortsilesele tuld viima, sest ta silmavalgus on kustunud. Väga hea, et nõnda sündinud, vastanud hobune, pole sul tarvis talle tuld viia. Katsume nüüd põgeneda. Mine kord vee toa juure, too säält ta vee anumast viis vee tilka ning ta kuusikust kuus kuuseoksa. Kolmandaks võtta sortsilase jalgtee päält seitse liivatera, peida naad põue, siis tule seie, pästa mind lahti ning üppa mo turjale ja põgenema.
Kalevi poeg tegi keik selle järele kuidas must täkk teda õppetanud. Kargas talle turjale ja kihutas ööd kui päeva edasi Lindanisa poole. Kolmandal homikul kaskis hobune teda tagasi vaatata, kas midagi näha on. Kalevi poeg vaatis tagasi ja ütles, et suur must pilv lõunapoold nende poole tulemas. Hobune käskis kuus kuuseoksa maha visata, sellepääle tekkis paks kuuselaan nende taga.
Kui sortsilane laane juure jõudnud, ei voinud ta enamb edasi minna, pidi koi tagasi pöörma, kirved ja paljo sellisid ligi tooma, kus ta siis sihi laanest läbi raios ja põgenetejale järele kihutas. Aga sini oli Kalevi poeg oma musta täkkuga jo Lindanissa linna sissi jõudnud, lippud keigete majate kattuksel olid lehvimas mis sortsilase südand väga täitis, et ta linnapääle kohe akkas tormi jooksma.
Hobune kaskis nüüd Kalevi poega seitse liivatera maha visata, millest suur mägi sündis, ka viis veetilka millest praegune Talina alune meri korraga sai.
Sortsilane kange vihaga kohe kõhuli maha merd kuivaks lakkuma, jalad vastu mäge üles aeates, et lakkutud vesi tagand välja ei imitseks. Kui ta mõnda tundi oli lakunud ja oma kiha raskusega sügava oru ma sissi oli vaeotanud, apnnud ta omad sellikesed taguotsa kinni oidma, et lõhki ei rebeneks. Aga mõne tunni lakumise järele olnud kange pauk, vana sorts läinud lõki, tagaotsast voolanud vesi vasta mäge ülesse, millest Ülemiste järv sündinud. Mis suust voolanud, sellelst saanud veikene oeakene mis mere poole alla voolanud.
Selle ees oleva juttu lisaks on veel üttelta mis juttustaja järele eesmalt kirjotamata jäänud:
I Et Kalevi poeg sortsilase juures teenistuses väga pitkaks poisiks on sirgunud, mis sortsilasel väga meelepärast on olnud tugevad poissi omale eluaegseks orjaks jätta.
II Et vana Kalev väga oma abikaasaga poisi ära kadumise pärast kurvastanud ja teda paljo aega asjata taga otsinud.
Seda suuremb oli nüüd rõõm kui poeg tagasi oli tulnud. Need laused olen sellest juttukesest ruttulise kirjotamisega kogemata välja jätnud.

E 30566/68 (14) < Varssavi < Rõuge khk. - Jaan Rootslane < Karl Rääbits (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalaõngitseja ja näkk.
Ühel pühapäeval läinud üks Kõrgepalu mees Musta jõele kalu õngitsema. Õngitsenud tükk aega. Näinud korraga enese ligi vee peal väga ilusa neiu kullakarva juukstega olevad. Mees mõtelnud: „Vaatan õige järele, kuhu ta lähab“ Korraga aga hakanud kala õnge külge, mees tõmbanud seda välja ja vaatanud nüüd ilusa tundmata neiu poole, aga see olnud kadunud, pole mees ommeti näinud, kuhu ta jäi. Tulnud kodu, jutustanud lugu teistele. Need ütelnud: „Küllab ta näkk oli.“ Mees läinud teine pühapäev jälle kalu õngitsema, võtnud nüüd lootsiku lii. Kui näha saab, et siis ligi minna. Nii olnudgi. Ka teisel pühapäeval tulnud näkk tõesti nähtavale, mees hakanud kiiresti ligi sõudma. Pole enam kuigi kaugel olnud kui korraga air, millega ta sõudnud, käest libisenud. Seda kinni püüdes vaatanud mees vähe kõrvale. Kui ta airu kätte saanud, pole enam näkki kusakil näha olnud. Sõudnud kaldale ja läinud kodu, kõnelnud lugu jälle teistele. Nüüd keelanud üks vanamees teda mitte enam kolmad korda pühapäeval jõele minna, mille pääle mees sõnagi pole lausunud.
Keelust hoolimata läinud mees ka kolmandal pühapäeval. Pole aga enam tagasi tulnud, vaid jäänud igaveste kadunuks. Küllab näkk teda ära viis.

E 30573/5 (17) < Varssavi < Rõuge khk. - Jaan Rootslane < Karl Rääbits (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Kurivaim mehe kujul.
Elanud kord abielo paar, kes oma kesgis alati tülitsenud ja riielnud, pole ainustgi päeva ilma tülita mööda läinud. Kord läinud mees linna, ütelnud: „Ega ma enam tagasi ei tule, saadan vana sarvilise ise sinule kaenlase.“ Naene arvanud seda mehe igapäevasest ähvardamisest ja ei teinud sest väljagi, mõtelnud eneses, kus sa kull iks lähed muiale kui tuled kodu. Tulnud õhta, läinud pimetaks, naene hakanud joba meest ootama, aga pole teine tulnud. Naene mõtelnud juba magama heita kui ukse külge koputatud, avanud ukse ja mees astunud tuppa. Naene kohe vastu kisendama: „Eks ma arvanud kohe, et kodu tuled.“ Mees pole suurd midagi ütelnud, vaid käskinud magama minna. Mehe hääle üle ehmatanud naene ära, olnud teisel nii kare ja kohutav heal.
Nüüd võtnud naene lambi kätte, tahtnud sellega teisi tuppa minna, juhtunud aga mehe jalgu simama, olnud teisel kole karvased jalad. Nüüd naesel aru käes, et mees lubamise pidanud ja tõeste vana kurja kodu saatnud, mõtelnud, mis teha tahtnud putked minna, aga mees võtnud tule ja kustutanud ära. Käskinud naesel aga kurja healega magama minna. Naene nüüd paluma, et veel olla kõrvalisi asju ära tallitada, mille perast mitte ei ole võimalik magama minna vaid enne pidada tõesti välja minema. „Mine aga pääle,“ ütelnud viimaks mehe kujuline kurivaim. „Võib aga juhtuda, et sa mitte pimedas ei oska tagasi tulla, seon sinule juhatuseks nööri külge,“ võtnud ise nende sõnadega pesunööri naela otsast ja sidunud naesele ümbre. See läinud nüüd välja ja arutanud nööri enese küljest lahti ja sidunud seda uhmrepakule ümbre ja ise läinud küüni ja kükitanud sõlgpuu alla, kus kukk kanadega üleval olnud. Oodanud nüüd seal mis sünnib. Peagi hakanud vanakuri naest tagasi ootama. Kui see pole tulnud, siis nööri pidi tirima, vedanud viimaks paku enese juure sängi ja siis sööma ja hammastega pakku närima, söönud lühikese ajaga tugeva pakku nahka, ütelnud siis ise: „Muidu oli magus, aga kontsad oli kõvad.“ Läinud ja vassinud siis veel kõik asjad majas segi, tahtnud ka küüni minna, aga laulnud ja vana kuri kadunud. Nii paasenud naene kimbatusest, mees pole enam iialgi tagasi tulnud. Naene saanud ka mõistlikus inimeses, hakanud kirikus käima, mida ta enne pole teinud küllab mehe temal vanakuri tõesti põrguse viis.

E 40991/1000 < Rõuge khk., Oina veski - Liis Purk < Tooma Marrin (1901) Sisetas Salle Kajak 2004
Mu hing oli pime, armu aigu viit
Hulkse sinna tänna ümber laiu jne.
Loeb käreda häälega naissant Tooma Marrin mõni nädal peale jõulupühi Oru möldri köögis. Riidehilpusi on temal küll ümber mässitud, aga külm ei näita sellest hoolivad - vanake väriseb kõigest kehast. Toa uks läheb lahti ja möldri tütar hüüab: „Sina emake! Tule aga sisse siia poole ja asu ahju peale.“ Vanake ronib ahju peale, kuhu talle kausiga sooja piima tuuakse. „Jumal avitagu teid minu ahju peale saatmise eest, mu haige jalg valutas külma käes väiga! Toona lasi küll ütte toobi hädalist verd välja laske - sai nagu parem, aga ei tiia kuis nüüd nii väiga külma pelgan? Siin ahju peal oles mul küll hää olnu teda hauta!“ M. tütar: „Võid siin olla kui palju tahad kui mulle õhtutel juttusi puhud ja vana laulusi laulad.“ „Kulla laits, mis asjad minu laulud on, trükkituid on ju paremaid. M. A. on neid küll. Õhtul loen sulle Kalevalast ette, millest mul esimene anne on. No ja küll mie iks läbi saame. Ma sulle mõne laulu kae - vana sõsar üttel, et patt olevad laulden. Kirikun akkatav laulma, raiskavad puhta Jumalasõna ära. Ma seda küll ei usu.“ Kui talle mitmele korrale laulude otstarbe ära selletadi, siis jäi ta rahulisemaks ja kui teised kõik välja olivad läinud, möld. A. sukkavarrastega tema kõrvale istus, siis algas juttustamine peale - õhtust hommikuni, hommikust õhtuni. Kuulmine oli tükk kannatust, sest Tooma Marrin oli P. Peetersoni „Lõks Julast“ palju ete. Küll saaks kirjastajadel ilusaid uudis-juttude aineid, ning ehk huvitab pisud vana-usu uurijatgi tema eba-usuline eluloo külg? „Jumala käest tuleva küll kõik hää ande, ning mina oles ka võinu „tema rikkalikust armust“ ilman ilusaste ellä, aga kurja inimese, antku taivane Essa neile esi anndis, omma minu ja mu vanembid eluaig taga kiusanu! Kui ma oli veel väikkukene ja mu vanemba Kala talun elliva, oli Taska Peep (vana Kahe) mii pärimees. Ku oli toonu solkne (hussi solkne roht) mii kas ja jootmise ruhvelle siis mu isal lõppi ütte nädaliga 15end karilooma ära. Määnest muret nägi mu emake kui ju nelja aastase latse külla latse hoitjas saat! Tuul samul kevadel leidis isa „Läädsenärdsu sees“ omast kapsa aiast. Siis oli küll ratta rummu sisse pihlapuudse punni taga pannud ja lätte-oija saisva vee sisse viinud. Sell kõrral oli küll Peebu kehast kinni võtnu! Küll oli käinu isad palleman: „Juhata ära, kus sa panid!“ Aga isa ei ole enne juhatanud kui juba maa peal tsiberdama oli nakkanu. Siis küsinud: „Ütle ära mis sa mulle jälle tetta tahtsid. Ja vannu, et sa minu rahule jättad. Siis ma juhata kätti.“ Oli vastanud: „Ma tahtse su põllu vilja veidikese rikku, ei ma sind enam puttu.“ Siis oli isa ära juhatanu.
Kui ma karjan naksi käima, siis oliva lätte-oja lätte kuivalt ratta rumme täis - nõidu oli ju palju! Kui nakka seda vana-aiga mäletama, siis jo siia süttines silma-vesi veerines! Ku oliva suure mõtsa susse täus, kes karjast kitsepoegi ja lambaksesi ära kanniva. Peremees tuli mõtsa, haart karussa hannakese üles, sukkat nii et veri joosk. Kunnes karjah käeval kohus oll? Kel ema oli, see kõnel sellelagi, aga mul es ole enam ema elun! Kõigile koolijaile rajuti mõtsast suur puu maha, kaiveti seest õõnde ja panti koolja puhta puu sisse. Aga mu imäle höölits esä lehma ruhve sisest valges! Matteti sellega maha! Kel kirstu-puu mõtsast rajuti, sellele panti katte jala kõrgune mälestuse rist kannu otsa püsti. Kõik mõts oli mälestuse risti täis, aga mu imä risti es ole nende sean! Ma elasin kõik oma noore ea Reedu talun. Tei tööd ja näi nälga. Peremehel es ole küll millegist puudu, aga vaesile latsile anna ka es joht! Õppetaja oli teda tuu eest küll väega õnnistanu ja veel „Vöölmöldris“ tõstnu, et tema kolm vaest last maija võtt. Tööd mie neile teime a palka meile ei mastud - raamatud õppetasivad nad meile küll, sest nad olivad palvemaja man käiad. Vana aasta õhtu teiva risti iga asja peale kõiki paiku: siis es põleta neid tuli ega löönud pikne, kõik org oli neil mehitsid täis jne.
Sai ma siis suurembas, naksi mõisa teaole käima. Küll oli sääl rasse küttissid panna, aga läbi tei kõik! Neid juttukesi mis sääl sai kuult ja laulukesi lault, kes neid nüüd enam mäletab! Üts Haani naine oli meil lauldes eestvõtja. Nätti, et ma usin olin, võeti minu mõisa, valitseja emandale tütrukus. Anti neli ja pool rbl palka. Säält massi isa eest, kes ju talust vaesuse perast välja oli aetu. Kaks rbl. päärahas. Ma küll väiku kasuga olli, aga mul oli tsöörise palge ja ilusa punatse põse. Tuud panndi poisi tähele! Tahti minnu mittugi võtta, aga mia esi mõtli: „Küll saa naise ellu villänd - nüüd ole iks veel nuur!“ Aga nakkas minu kutsar Hindrik kiusama! Varisi ma ennast küll ööd ja päiva, aga tema oli lännu „Marketto“ manu, toonu säält soola ja pandnu need närdsuga mu sängi õlgi sisse. Ja seda mu hing es tija! Üts kõrd läts valitseja emandaga linna ja proua käsknud minu mõsunaisile vett kandma saata. Lätsi ja kanni paari kõik päevakene vastu mäge üles. Õhtu oli nii väsinu, et söömata sängi lätsi. Saa es veel suigatagi, tuli Hindrek sisse! Karksi ma küll üles ja nakkassi vasta - mu käsi ja õla luu mis siis sai katgi murtud, võiva seda esigi tunnista, missugune võitlus meil oli. Aga „soola“ olli külle all, selle läts mu käsi katski, valu oli suur, ei võinud enam vasta võtta ja tema sai võimust mu peale!! Hommikult tuli valitseja kodu, siis palusin ennast teenistusest vallale. Kobisti oma aseme ära ja lõidse soola õlgi seest! Oles ma nema isa kätte viinud, tema oles talle küll midagi tennu, aga ma rumal visasi edimese meele haigusega välja!! Tulin ära sõsara poole. Temal oli Sikka Jaani maa pääl väikene tarekene. Nakkas siis sõsar esi arstma. Tema oli kolm „vaimu köit“ (pisukese musta ussi kimbus) ära lahutanu ja selleperast oli tema käel võimus murtud ja kääntud terves tetta. Tasus ja luges tuu laulu: „Oh süüta Jeesukene“ ja „Kui Jeesus risti naglati“ ning „Moosesse õnnistamise sõna,“ siis tunse kohe et valu vähenes. Kui siis kolm kord päeval tasus ja kanget Jumala sõna pruuk, siis kolme nädali perast võise ju üles tulla. Sõsaral ei olnud enam leiva pala hamba pääle panna, mis muud, lätsi Sikka Jaanile tüdrukus. Sel oli kuue aastane tüttar väiga haige. Küll oliva kõik arsti läbi käinu, aasta juba haige olnud, aga keegi ei paranda. Kost tema võiski paraneda - kaarti moori ja tohtri jumala sõna ei pruugi! Mis kurjast on haigus jäänu, seda ei paranda muu kui jumala sõna. Taska Peebu hobune oli neide muru pääle tulnu ja laits oli peni pääle ajanud. Seda oli Peep ise ära näinud ja last vandunud, näe säält samast! Pääle mu sõsara poolt ära tuleku oli sõsarale unen vana mees manu tulnu, üttelnu: „Hoppen Juula! (nii kuts rahvas) Mine sina peremehe last arstma.“ Sõsar tullu hommiku vara üles, käünu üttessa talu läbi ja korjänu ega talu läve alt risti lännu õle kõrsi. Neidega suidsut last ja pruukse jumala sõna - kae laits sai terves! Peremees annd poole vakka rükkid ja poole tsea pead palgas. Sügise saateti minu Suure-soo peale kuremarju korjama mõisa viimiseks. Proua lasknud neist leemi pigista, mida koolipreilile iga kord enne tunndi minemist juua annud, sest koolipreili (paroness von Reitz) olnud väiga kuri ja äkkiline. Proua üttelnud ikka tütrukuttele: „Hoitge preili jaoks kuremarja leem valmis, mudu tema peksab väiga noori ja vihastab henda haiges!“
Esimesel päeval marju korjaten nägin jänest poegadega mängivad nii et naerda sai. Aga kolmandal päeval heitusi sutt väega. Nii korjassi nädali aega viiskudega külmas soo vees marju ja külmetasin ennast väiga ära. Poolba õhta lätsi sõsara poole, tuul oli küll tareken lämi, aga ööse oli ma sinna ära nõrgenud nagu koolja. Oli sõsar vana Margetta manu joosknud ja temale kõnelnud, see annud klaas pudeliga vett, käsknud sõame kottalle tilgutta. Kui vana sõsar rinde pääle lask, siis naksi jo meelt mõistma. Kae, nii tark oli Marget! Mu sõsar oli küll kõik oma tarkuse ja vanembide õppuse ära kaenu, aga ma olin kuulus jäänu. Es lähaki enam palju aiga kui mul poig sündü. Türgi Mai, mu uma täditüttar tull vanas-inimeses. Oli tõisel hulk vana-rauda hobusa peakotti (torga) sees, need panud suurde länikulle vette, segasi ümbre, siis vesi oli rossest verrev. Lask ära saistuda, siis mõsk sääl sees last, et siis raua hätta pelläta es pruugi! Mulle ta and esi verihaina-haitse teed ja pipre viina juua jne. Anni siis Maiele palgas: piinü vastse meiste hamme, paari sukke, katte langaga kinda, kolm 16 villu ja laja vöö. Vana-inimesele peab häste masma, siis kasus lats lahe käega. Perenaise ruttiva minnu kaema, sest kes kõige enne saab tüdrukud kaema, sel saa hää lambaõnn. Igale ühele kaejale anni paari kindid - läts mul 19mend paari ära. Vöörmünder ristis lapse, ja sellele anni paari sukke ja meiste vöö. Mõtli: „Mis mina nendega veel tee, või mind enam keegi võttab!“
Kolme nädali perast kutsi Margeta last vihtma, sest et tema väiga valusale alati ikk. Marget tuli, kai latse üle, üttel tõine: „Oh püha ristikene! Kuis ta püüsuda võib? Tal omm säitsme-sugune häda sällan: Vaderi-, Vee-, Kahe-, Maa-, Jänesse ja katte kõrdne soe häda! Mis tii minu vanas-inimeses es kutsu, siis oles aigsambast abi saanu!“ „Taivane esäkene, kes tund nu tuo! Mõtli ma, et Mai iks ka mõist!“ „Ma tee küll kõik mis ma mõista,“ kõneles M. „aga igale asjale ei saa enam abi. Osast võide teie ise teha, nagu ma õppetan. Vaderi häda oma sellest tullu, et ristiemal om naistehaigus sel kõrral olnud - rumal inimene, et niisugusel ajal vaderik läheb! Kui ta nüüd ristipoega vaatama tuleb, siis lase tal pengi peale istuda. Võtta lapse mähi ja tõmba pengi alt seljatagast ilma tema nägematta kolm kord ümber ta hää jala. Küll siis süttis hädakene ära. (V. häda on see kui lapsel nina alune punetab) Vee-häda on sellest saanu, et sa rassest perast kaivust vett välja võtten pisarad kaevusse tagasi lasksid kukkuda, ehk oled kogundi kaevu pangist vett kaevu tagasi valanud. Näe nüüd kudas lapsel vesi suust välja nõrgub! (Ma anni küll luhitsa nõnaga enne M. tulekud latsile teed) Tõmba rinnapiima siia kulpi, ma arstin selle ära.“ Ta läks piimaga välja ja mina ei näinud, kudas ta arstis! Aga tagasi jäi küll toost ajast. „Kahe häda arstime vihtun. See on vaatamas (kaeman) käiatelt saanud. Maa-häda perast on lapsel punaseid täppikesi kõik kohad täis. Vahest oled sa teda kuhugile maha pandnu?“ „Pane es joht kohegi. Kui sann külmas läts, siis pani korvikesega keressa pääle. Kui saune (suits) oli, siis pani laba ala nurka, katti pihtsärgiga kinni.“ Marget võt omast rinnast hõppe preesi, keernud ümbre mu pää ja üttessa kõrda ümbre latse jala, siis kaabits kõiki paiku kohe ma last oli pandnu. „Susi om sinu enne nännu kui sina sutt, selleperast on lapsel keerd silma. Ja uigub magaden, et sa hunti hurjudasid. Võtta soe karvu ja mine kolm neljapäeva õhtud risttee pääle ja suidsuta sääl nendega last. Soe karvu saad mõisast saani tekkide küljest - palle kutseri immä jne.“ Soe häda perast olla ka seljaluu paindumatta. (Ka nõdrameelelist arvati soe hädaliseks ehk Vanapaganal ümber vahetaduks, kui enne ristmist lapse üksina tuppa jättad) Saadi sõsara mõisa kutseri immä pallema - tuu oli andnu küll! Kas sa tiiad? Maasina naisel on see poig Peeter ka soehädaline! Ta saab juba ütse aastane, ei mõista ennast riidisse panda, ei oma käega süüa, pää on suurem kui tõisil. Kui midagi annad, siis rabab häkki, kae - soe mood mea soe mood! Käis tõine küll edimelt kõik tohtri läbi, lask Petserin õnnista, aga seda mea Marget mulle õppas ja ma talle kõneli, ei teinud ta mitte! Ta ju tuvikese tüttar! Kae seo aig ei usu enam. Aga ma joht omma last es jätnu nii. Kuulnu iks vanainimese sõna, är sindvu ossa! Marget tegi kerge selge lippu (libeleheline) pani kõllaste häiermidega kohe vai maalis hainu sisse ja „Sakki sakki sannakene, sakki sanna lõunekene,“ ütteldes akkas ta last vihtma! Eesmalt külje pääle lüües, sest kuhu vitsa esimest korda lööb, säält laguneb riie elu sees kõige ennemalt - targad vihtlejad ei löö kunagi üle käe, üle õla jne. Ta vihtus ja mõskis mitmel seebil kuni laps vahtu suust välja akkas ajama. Siis uhtis kolm kord ja ütles: „Vesi alla laits üles.“ Nii nu ütles mu ema ja tõise vanainimese kah. Pakki Margetalle väikest sõlge palgas, mea ma risti-imä käest mäletuses sai, aga Marget ei võtnud midagi, ei võtnud kellegi käest. Aga mu lats sai parembas. Suur tenu Margitalle, auu Jumalale.
Kevadel kooli mu esa ära. Jumal ülendagu hinge! Oli kõik oma elu aig meid hää poole juhatanu. Vastne testament oli tal ju pean kõik. Üttel tõine kaonu mulle: „Marrin sa olet küll suure pattu sisse sadanu, aga see om sulle kurjast inimesest pääle pantu. Et sa mul ikka hää lats oled ollnu ja mu pearaha massid, siis jätta ma sulle oma lehma perända. Tu tema unu käest ära, kuhu ma ta viisi kui ma enam pidada es jõua.“ Anni suure tenu Jumalale, sest see oli tema arm, et esa lehma mulle and! Mul oli ju üts veli ja sõsaride seast oli ma kõige noorem. Peran puhtiid tõi lehmakese unu käest ära. Aga onu naisel ja tema vanembil oli sellest kuri meel. Isa kirjas oli hää lehm, nema oliva teda jo üle talve pidanu, aga ma ei või ka jätta, mul oli ju veike laits. Lubasime vana sõsaraga nii palju kokko korjata, et üle talve saas pidada, aga suvel talu karjaga metsas. Sai paar nädalat mööda, lehmakene jäi väiga haiges. Nakkas seina mööda üles pildma ja suure valuga maal väherdama. Es söö ega joo enam! Joosi ma Margeta poole, es ole tuud kottun! Ooti ooti tõist poole päeva, siis tuli. Kõneli oma asja ära ja palssi abi. Läts siis tõne alla koa manu, võtt kolm keressa kivvi, lask anumale külma vette. Aassa Luuja vaim! Nu undsi sääl sisen ku pinih! Siis üttel mulle: „Kolm kurja inimest om su lehma ummussille pandnu! Kas sa neile midagi tetta tahad laske?“ Aga ma mõtli: „Kae kas nee ei ole mu ununaine oma vanembidega. Kas neil es ole kuri meel kui ma lehma ära tõi ja nema musta pääle jõiva.“ Siis ütli Margetalle: „Ära tee neile midagi, kui mu lehmake aga terves saas.“ Marged lugis soola pääle, annd mulle ja üttel: „Pane siit üttessa korda näppuga vette ja anna lehmale juua kui tal veel elu lõhna (tossu) sisen om.“ Lätsi kodu - elas küll veel, aga laits kisse mis hirmus. Haari niisama kuivalt kolm kõrd näppuga ja pisti lehmale suhve - jäi nigu tasatsembas. Anni latsele rinna ära, siis pani kuus kõrda veel näppuga vette ja - taivane Essä. Tuul samul päival võise juba kraavi kaldale välja laske.
Päälu tuu häda kooli latsekene ära! Küll oli temast hale! Ta oli nii väikukene! Kuus kuud elligi. Matti latse ära, jätti lehma sõsara kätte ja lätsi mõisa karja pääle. (Kutser oli säält jo vallale tettu.) Nii läts mittu aiga mööda. Ütskõrd nägi kärneli küttust laotavad, oli mul vähe aigas, joosi tälle appi. Aga oli tema (kärneli) isa. Aviti temalgi laota. Saime sääl juttu peale, üttel tema mulle: „Tule mulle õige naises, küll me läbi saame. Poeg saab kahe inimese moona - me teenime ka, ega ma sulle kuri ei ole.“ Lätsi siis sõsarale pulmasõna viima, aga see üttel: „Mis sa nüüd pulmaga hullad? Unu jo koolu, mattame enne tu ära.“ Lätsimi unu matma. Kui kirstu panti, seisi ma päitsin nii lei mulle nagu lõhna nõnna. Tegi nagu pool vallatuse perast: „Võih! Hais tuli.“ Ja haari käega nõnast kinni. Näe, säält samast! Nõna valutama ja silma kippitama, et matmagi enam saa minna. Olin seni kraavi kaldal mahan kuni tõise käisiva. Lätsi kaardi-moori manu, massi seitse koppikud ära - ei abi midagi. Naksi siis surnu hinge ülendama! Mõsi surnud mõstava seebiga - suitsuti selle viha ossega millega teda oli mõstud, siis sai koolja hädast terves.
Pidasi kärneli esäga pulmad ja lätsi tõi sõsara käest lehma ka ära. Siis lehmaga kodu minnen löüdse „vainu-köüdse“ tee päält, lahuti ära ja tuust saani om mu käsi ka arstma nakkanu.
Grivinga Annel oli kolm ilusad valge villaga lammast üle talve. Söötnu tõisi ikka suppi peraga ja kartohvli koordega. Tullu Türgi Mai sinna lauda läve peale, üttelnu vana kahe: „Küll on sul ilusa lammba!“ Ja lammbakese tahtseva ära koolda. Kuts Ann minu sinna vaatama, annd 15 kop. ja pallel: „Tsõsekene avita hädalist, siis avitas sinu Jumal!“ Võtti ma soola ja lugesi unes loetu ehk lauletu värsikesi: „Oh süüta Jeesukene“ ja „üts voonakene kandma läts“ ja tuu ka veel „Oh sina Jumala voon“ pääle. Ja sest oli abi saanu! Ann tennab minnu iga kõrd kui kokku saab. Jumala sõna omm rohi kõige kurja vastu, olgu ta inimesel või loomal.
Elasime mõisan mittu aastad. Vana härra uppusi ära, preili surri vastamatta armu valusse, tõine mõisa jäi tõisele pojale. Aga meie herra jõi, jõi nii hulluste, et veini ja pairisse korvi häärberi een riidan seisiva nagu puu kuhja. Üts kord tullu herra aida kärneli manu. Üttelnu: „Kuule Johan! Sa võtta mõsu. Katta ära, siis ma annan sulle veikse maksu eest Koolmeistri talu.“ Johan armastab Kattid ja nüüd lubas herra maja ka anda, aga Kattal on üks laps olnud ja praegu ei ole ta terve. Johan ei söönud ega joonud enam, aga mulle ka ta ei kõnelnud. Ütel õhtal tulnud proua kööki, pannud käe Kattale pea pääle, üttelnud: „Kattakene, Kattakene, mis sinust saab kah?“ See löönud Kattale väiga südamesse, läinud Johaniga välja. Johan toonud tüdrukulle mürgi juuri, tüdruk söönud neid, et oma häbi ära kaota. Ja armuline taivas! Hommukult oli Katta surnud! Johan võttis teenistusest lahti, akkas jooma, varastama. Siis matti vana mehe maha. Mõisa võtt hobuse luukese ja kõik kraami raasukese tegemata jäänu päivade eest ära. Ja ma tulli ütte lehmakesega jälle vana sõsata manu elämä...
Üts kord lätsi ma külla. Ütli sõsarale: „Tõmmba (lõpsa) sa mu lehmakene ära, kui ma lõunas kodu ei tule!“ Sõsar oli ära unetanu! Türgi Maie majakene oli karjatee veeren. Tu oli nännu, et mu lehm tõmbamatta mõtsa lääb. Tõmmanu ära, saanu anuma täis. Õhtul tulli ma karja kuu tulekus kodu. Kae, kari tule, ja viis lehma ratsutase mu lehmal sellän! Joosi sinna, pästi tõiste käest ära, vei ruhve manu, ei lehmakene söö ega joo. Ei olevad mõtsan ka söönu. Tõreli sõsaraga, et see Türgi Maiel tõmmata lask, sest ega tal muud veas es ole kui Maie kuri meel rohke piima anni perast. Kai, siis vana sõsar ka: lehmakene värisas, sarve juba külma! Üttel mulle: „Mis nüüd ööse muud saad pruuki - tee talle kuuma vee tossu!“ Vei siis lehma sanna ja pani paarilise paa koogu otsa tulele. Katti lehma rõõvastega kinni, nii et sarve otsagi vällä es jää. Oli vesi keev, tõsti sõsara abiga paa lehmale ala. Nii tei kattessa kõrda ära. Kui ütset kõrda lehma ala panema lätsime, nii oli suur paugutus ja paal mõrre (pragu) sisen! Kae, määne suur häda lehmakesel oli, et välja minnen paagi katski lai.
Lehm parasi küll ära, aga piima sai korteni võrd.
Tuli talv. Ma käisi kalda ala, lautu manu oma lehmakest jutma, söötma. Üts kord lätsi mõskmid viima, tee oli libe jääne, satte maha ja murri jalaluu katski! Säält oli sõsar löudnu, kutsnu talurahvast appi. Nee viinu mu tarre. Kae, esi es tiia midgai! Sõsar mõttelnu mul rabandu ollev - suidsutanu juuda-sitta ja veevelit, aga mis tuu mulle avid? Mul jo rabandud es ole! Oles Marget kaonu elanu, siis es oles hätta midagi olnu - tuul oli valu võtmise sõna, aga nüüd es mõista muud kui sei vana vaske ja hauti sannan! Mehe poeg tuli kaema, tõi pätsi saija. Viis mu lehmakese laadale. Lubas raha eest mulle leiba osta ja rohtu tuua, aga pääga pini! Es näita enam mu silmagi. Vana sõsar läts kevaje poolde „liiva hannusele mehele.“ Jäi ma vaene ütsinda ilma. Jätti sõsara tarekese peremehele ja lätsi talu sein veerde. Kes mul teda parand või lämmist? Nüüd ole ma üttessa aastad jalga põdenu! Kui jõuse siis tei tööd, aga nüüd aidaku inimesed omast armust! 82 aastad on ka pikk aeg! Ma käisin kord vallamaja juures abi palumas, kästi veebruuri kuul tulla. Mõtlesin, mõtlesin, aga ei teadnud, mil ajal või päeval minna. Oleksivad nad ütelnud kas tõnispäival või küünlapäeval, nii palju nädalaid päevi, siis oleksin ma teadnud! Lasksin õige palju aiga mööda minna, siis läksin. Aga neil sai süda täis. Vallavanem ütles: „Nüüd ei saa. Miks sa veebru-uuri kuul ei tulnud?“ Perast ma enam ei läinudgi. Jumal ei ole mulle ilman rikkust andnu, tema arm on mulle seda taevase lauale paigale pandnu, kuhu ma pea saan jõudma ja neid andeid peritsema! Seda looten ei ole ma mitte pattu tennu, nagu üts mees vanal a'al! Kui ta oli vaene ollu, lännu kallil vana-aasta õhtul rist-teele, üttelnu: „Ma ole vaene, keegi ei anna mulle! Kurat avita sinagi!“ Ollu tõine ka kohu manu. Üttelnu: „Ma laina sulle kolm kühvli täit kulda kolme aasta pääle. Siis tule siia, too raha ja hõikka: „Suure-pätsimees, Suurepätsimees!“ Küll ma siis tule ja oma vii.“ Mees kaubelnud kõige hoolega, aga rikkamaks ei ole läinud. Kui kolm aastad mööda olnud, saanud parajaste kolm kühvlit täis. Läinud rist-teele ära maksma, hõiganud: „Suurepätsimees! Suurepätsimees!“ Heal üttelnud õhust: „Kaks aastad ju tagasi kui Pirepill Suur pätsi mehe ära lõi. Pea võlg ja peritse hing!“ Siis oli mees jooma ja keiksugu kurja elu elama hakkanud kuni enda ise ära tappis. Kae - nii on iga inimese ots, kes kurja käest rikkust tahab! Kes ära väärab, see saab vilja sööma jne. jne.“

E 41411/2 < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Et raha milaski ära ei lõppe.
Kora elanud vanast üks väga vaene mees. Ta oli palju vanast usust kuulnud. Keski vana mees oli teda õppetanud, et mine suure reede ööl mõtsa nelja risttee arude peale ja vilista seal kolm korda kõvasti. Aga sedaasja piad sina nõnda tegema, et keski ei tea. Vaene mees teinud ka õppetuse järele, läinud suure reede ööl mõtsa, rist tee arute peale ja vilistas kolm korda kõvasti. Varsi tõusis nagu maa alt hall meikene ülesse, kelle silmad särasivad ja kaks veikest sarve peas olivad. Seda koledad elukad nähes hakas küll vaesel meihikesel soontes veri tartuma. Küsis varsi miheld vana sarvik: „Mis sina tahad?“ Mees palus ja ütles: „Mul ei ole mitte suguki raha, kellega mina enesele võiks leiba osta.“ Vana sarvik võtis põuest ühe läikiva hõbe rubla tüki ja ütles: „Kui sina minule oma pahema käe nimeti sõrmest kolm tilga verd anad ja nõnda teed kuidas mina sind õppetan.“ Vana sarvik pistis rubla vaesele mele peosse ja ütles: „Kui sa Kristuse ülestõusmise pühal kirikuse lähed ja seal lauladakse Kristus on surnust üles tõusnud, siis ütle sina: „Kristus ei ole mitte surnust üles tõusnud“ ja käna enast kolm korda paema ja kana peal ümber, siis ei kulu see raha sul milaski ära.“ Mees tänas vana sarvikud selle õppetuse eest ja andis vana sarvikule kolm tilka verd ja pahema käe nimiti sõrmest. Vana sarvik oli jälle nagu tina tuga kadunud. Mees rutas koju. Muidu ei oleks ta seda lugu ise ka enam uskunud, kuid hõbe rubla tükk taskus antis tunnistust ösesest käigust. Mees läks ka vana sarviku õppetuse järele Kristuse ülestõusmise püha ajal kirikuse. Kirikus hakati Kristuse kuuju ümber kandma ja lauldi Kristus on surnust ülesse tõusnud. Mees tegi õpetuse järele, kirikust ära tules tõtas ta kohe kõrtsi juure, ostis seald vina, maksis rubla ära ja ära tulles vaatas vaene mees, et seesama rubla ikka tema taskus seisis. Nüüd ei olnud mihel enam milestki puudus, ostis kõik mis vaja olli. Mehikene hakkas ka juba kaunis rikaks. Kord läks tema kirikuse ja võtis rubla taskust, andis seda jumala riigi kasvatamiseks. Ära tules vaatas mees rubla oli taskust kadunud ja jäi ka katunuks. Koju jõudis mees oma üksikude majakesese jäi raskesti haigeks. Tõisel päeval mindi haiged vaatama ja leiti, et ta juba surnud olli, surnu rinna peal olivad kolm vere tilka ja lae sees suur verine hauk.

E 41440 < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Pukk ehk pisuhänd.
Vanast olnud kaks talu üks tõise lähedal. Tõine talumees jänud vaeseks aga tõine läinud selle asemel jälle rikkaks. Vaene mees läinud selle asemel jälle rikkaks. Vaene mees läinud nõija juure nõu küsima. Nõid ütelnud: „Sina mine pühate laupäeva õhtu aitta ja pane pühate saijad laudi peale aga ise võta püss ja ladi õbe kuuliga ära ja üks künal pane kesk aita vakka alla põlema. Ja kui sa näed et pukk ehk pisuhänd tuleb siis võtta vakk ära ja sa näed siis pukki ehk pisuhända aga siis võtta püss ja sihi hoolega temale pihta.“ Mees teinud nõija õpetuse järele. Läinud pühade laupäeva õhtul aitta, aedas olnud ka terve laudi täis saiju. Umbes kesköö ajal tulnud puk ehk pisuhänd aitta löönud aida valgeks kui tulemeri. Mees võtnud vakka künla peald ära, näinud kuidas saijad nagu ime väel ühest riiuli otsast tõese nii ülese kerginud. Võtnud püsi sihdinud hästi. Kohe see peal kadunud valgus ära ainuld natuke sinist tuld näenud veel taev all. Hommiku leidnud mees ainuld aitta eest kakks vana vihta. Sest saatik poole pukk ega pisuhänd enam aita tulnud. Peremees läinud palju rikamaks, aga tõine peremees jänud vaeseks, kes enne rikkas olli läinud.

E 41626/7 (4) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Nõija saladus.
Vanal ajal elanud ühel talul kaks venda kellel juba kolm korda maja oli ära põlenud. Läinud nõia juure kahekesi nõu küsima. Saanud õhtuks nõia juure, nõid ütelnud: „Olete väga hiljaks jäänud minge heidage heina küüni magama homme siis võtan ma teid jutule.“ Läinud ka mehed heina küüni magama. Tõisel venal Michklil olnud kõht haige käiud öösel välja. Olnud selge kuu valge öö. Näinud nõid tulnud tare taade, vilistanud seal kolm korda. Varsi see pääle tulnud veike hall jänes kolme jala peal longates küsinud mis sul tarvis on. Nõid vastanud: „Kulla venake kaks meest tulivad minu juure nõu küsima, kuidas maja tuleb heitata, et ära ei põle kolm korda olevad ju ära põlenud.“ Jäänes vastanud: „See on kerge asi ütle neile heitagu nad oma maja tõispoole lohu kalast kümme sammu maad, see vana maja oli just meie tee pääl ees, see perast põles tema ära.“ Jäänes läinud jälle oma teed. Kõik seda lugu kuulnud Michel läinud küüni ajanud tõise venna Hantsu üles ja ütelnud: „Läme minema pole enam tarvis nõia juure minagi mina kuulsin kõik kuidas jäänes nõiale õpetas.“ Mehed läinud ka koha peale kus jäänes olli ütelnud maja jäänud kohe seisma pole enam ära põlenud. Kord näinud öösel Michel jäälle kui terve kari niisuguseid jäänekseid kolme jalla peal hüppates vana maja varemete üle läinud.

E 41628 (5) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Elsigvorsi kindlus.
Elsingvorsi kinlusest räägib vanarahvas järgmist lugu. Kord olnud kintluses, kus suuretükid meere poole valjaku panntud, üks soltat vähi peal. Häkiseld tulnud meerest üks imelik suur mees välja, ütelnud soltatile: “Ma palun andeks.” Soltad jäänud jäänud hirmuga vaiketes nagu post seisma. Viimaks läinud see suur mees meerde tagasi. Tõesel ööl kella 11-12 tunni vahel tulnud ta jälle merest välja, tulnud jääle vahi juure, ütelnud: “Ma palun andeks.” Vahd jänud nõnda saamuti saisma kui esimenegi vaht. Tõesel hommikul viidud poolsurnuks peksud vaht klinikuse, kuhu ta ärä surnud. Kolmandal ööl olnud jääle soltad seal saamas vahi korda pidamas, kus need kaks esimestgi. Tõesel hommikul leitud vaht surnud maast. Soltati püsitikk oli nuriks löödud nagu kivi ehk raudavathu. Peale see toodud preester, see pühentanud kinlust ja panud Jumala kujud sina seisma. Siis poole enam kedagi nähtud.

E 41639/40 (11) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõija naene.
Kord püdetud ühel peremehel iga aasta lambaid. Küll teinud peremes kõiksugu kunstisi, kiskunud lammba lauda ukse peale ristisid ja ikka leidnud iga hommiku, et jälle olli kegi öösel käinud lammbaid niitmas, iga lamma külest olnud üks kämbla laiuseld paljaks niitetud. Et asja nii modi ei paranenud, läinud peremees püsiga öösel lammaste lauta ja peinud enast lammasete redelise heinte sise ära ja seadinud püsi hästi laskmise jaoks valmis. Ligi keskööd tulnud keegi vana nõija naene lauda uksest sisse, käes olnud talli korv ja lammaste niitmise jaoks rauad. Hakkanud nüid tööga peale, lõikanud iga lamma külest villu, mis enast pole ligutanudgi, ja pannud korvi. Läinud uksest välja, peremees katsunud enas redelis liguta, poole seda saanud, kõik likmed olnud kanged nagu ära külmanud. Viimaks tulnud nõija naene jälle uuesti tagasi, ütelnud ise: “Ah jah, ma unustasin veel ühe suure sõni pügamast (niitmast).” Läinud lauta, peremehel olnud habemed läbi redeli pulgate väljas. Lõiganud habemed ära ja läinud siis ära, ütelnud: “Nüid on ometi ka vana oinas kord niitetud, pöetud.” Hommikul ales leitud peremes kange nagu ära külmanud, (peremees) jänud küll elama, kui teised küsinud peremeheld, miksperast sa habeme ära oled lõikanud, siis alles jutustanud (peremees) ta seda lugu.

E 41642/5 (13) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrik Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Jumalaga võitleja.
Vanast elanud ühes mõisas üks vana suurt sugu krahf. Kes ei kartnud Jumalad ega inimesi. Kord hakkanud müristamise vihma sadama. Töömehed ruttanud nurmeld koju. Kodus ütelnud üks töö mees: „Jumalale tänu, et varjule sain, küll sajab vihma ja müristab koletasti. Krahfi herra kuulnud ka seda ütelnud: „Mis, keda sa tänad?“ Töömees vastand: „Ma tänasin Jumalat.“ Krahfi herra käratanud jalga vastu maad lüies: „Mis Jumalad, kes on see Jumal,“ töömees vastanud julgesti: „See on Jumal kes praegu müristab ja välku lööb.“ Seda kuuldes saanud krahfi herra veel vihasemaks. Varsi lasknud ta töömehele kolmkümmend kepiga selga anda ja ajanud jälle uuesti suure vihmaga nurme ja ütelnud: „Täna nüüd Jumalat vihma käes tööd tehes kui sa mind ei mõista tänada.“ Et krahfi herra vanal ajal suur sõjamees olnud, seeperast olnud tema mõisas ka vanu suuritüke. Kord hakkanud jälle kangesti müristama ja välku lööma kui krahfi herra kutsunud kõik töömehed nurmelt koju ja pannud suuritükisi laskma, ise aga küsinud töömeestelt kelle mürin on surem. Mõned ütelnud krafi herra sürin on ikka suurem. Aga see mees kes esimesel korral Jumalat tänanud ütelnud ka sel korral: „Jumala müristamine on sada tuhad korda surem ja vägevam.“ Seda kuuldes saanud krahfi herra kangesti vihaseks ja lasknud sellele mehele kuuskümmend keppi hoopi anda nõnda et selg verd tilkus aianud siis jälle uuesti nurme ja ütelnud: „Peale see ei tohi sina enam vihma ajal koju tulagi.“ Pääle see teinud krahfi herra iga kord nii kui müristand siis lasknud krafi herra töömeestel suuritüki laske nõnda moodu läinud juba viis aastat mööda. Kui kord läinud taevas süsi mustaks ja hakkanud kangesti müristama ja välku lööma, nõnda, et maa jalgade all värisenud. Krahfi herra kutsunud jälle arjunud töömehed koju ja pannud kangesti suuritükke laskma ja küsinud jälle kelle mürin on suurem kas üleval ehk siin. Seekord vastanud küll töömehed et üleval mürin on suurem, krahfi herra sanud seda kuuldes vihaseks, et enamiste kõik töömehed ütelnud, ei hakkanud ta neid trahvima vaid lasknud veel kõvemini suuritükke laske. Kui koraga olnud üks suur kärgatus siis olnud see terve mõisa tule mere sarnane ainult see mees peasenud eluga, keda krahfi herra nurme oli ajanud seeperast, et ta Jumalat oli tänanud ja mitte teda.

E 41647/53 (15) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Hobuse vahetaja
Kord elanud üks kehvapolne mees, kellel üks vilets lompak hobune olnud. Kuulnud ka kord mees, et suur laad on. Mõtelnud meihkene, ma viin ka oma hobuse laata, ehk saan küll mõne parema vahetada, raha mul küll ei ole, aga lähen õnne katsuma. Tõisel päeval läinud ka mees laate. Tee peal tulnud üks mees ratsa musta hobuse seljas kihutades vastu. Ja ütelnud: “Vahetame hobuseid.” Mees vastanud: “Noh vahetame peale kui Teie valmis olete.” Vahetanud ka kehv mees oma hobuse selle võera mehega ära. Võerast mees ütelnud: “Ära sa hobusele suguki süüa anna, vaid ana temale pitsa alati sögi asemel, siis läheb ta palju tublimaks ja rammusamaks.” Võeras mees läinud nüid kui tuul selle kehva mehe viletsa hobusega minema. Kehv mees tuli nüid oma suure musta täkkuga koju ja hakkanud usinasti töötama. Nõndaviisi töötanud mees slle musta täkkuga umbes viis aastad. Mida rokem ta hobusele pitsa andnud, seda tublimaks läinud hobune, ilma et ta kordagi selle viie aasta sees süüa oleks andnud. Ühel pühapäeva hommikul kutsunud naene mihe rihetare sööma, mees läinud ka sööma. Rihetare otsas olnud hobuse tall ja rihetarest olnud veike aken, kust peremees ikka hobust vahtinud, et keegi ära ei varastaks. Peremees söönud parajald, ise vaatanud selle juures läbi veikse akna talli, et mis hobune talis piaks tegema. Hobune vahtinud imeteravald peremehe silma, silmatest tilgunud ehk veerenud hobusel nagu pisarad mööda pead maha. Mees mõtelnud iseeneses, ma läen annan temale ometi rasukese leiba üle selle viie aasta, näis missuguseks ta siis läheb, see võeras mees, kellega ma kord hobuse vahetasin, ütles, et ära sa temale süüa anna, igale loomale andakse ju süüa ja siis läheb ju loom ikka ramusamaks. Võtnud leiva rasukese ja andnud hobusele, mida hobune ahneld alla nelanud, häkiseld olli nüüd see suur must täkk inimeseks sanud. Seda näes emadanud mees väga kangesti. Vimaks kui mees juba toibunud, tunud ta selle mehe ära ja hüdnud nime mööda Peeter. Peeter hakanud ka vastu räägima, nüid tundis ta selgesti, see olnud see Peeter, kes seitsme aasta eest kõrtsist koodu tules metsa ära olli kadunud. Seepeale tulnud ka mees, kes enne hobune olli olnud tare ja hakkanud pool nutes oma lugu seletama. Seitsme aasta eest kui ma kord koledasti kõrtsis jõin ja et mul ka raha juba otsas olli, mõtlesin, mis ma veel ilmas elan. Teed mööda koju poole tulles läbi metsa võtsin ma ühe nööri taskust ja läksin ühe suure kuuse ala ja ronisin kuuse tüve mööda ülese, seal panin nööri kuuse oksa külge kinni ja teise otsa köitsin enese kaela ümber. Ja siis lasksin enast alla nööri otsas rippuma. Kui korraga tunsin ma, et üks võeras must mees nööri mu kaelast ära võtis ja varsi vallade* moodi mule pääha ajas, istus mule raatsakuti nagu hobusele selga ja ma pidin nelja käppa pääl jooksma. Nõnda kihutas ta minuga noole kirul edasi, kunni mina viimaks puru väsinud, ikka nool kirul edasi jooksin. Viimaks tundsin ma, et teed mööda, keda mööda mind see võeras mees edasi kihutas, maa alla läks. Nõnda läksime edasi. Siis tulli üks suur rauduks vastu. Selle juures jäin ma seisma. See võeras mees, kes mul seljas olli, kargas seljast maha, võtis suure võtme taskust ja keeras ragisetes ukse lahti, siis algas jälle uuesti sõit. Nüüd tuli üks koritori moodi tuba, seal köitis ta mind ahelad mööda seina külge kinni. Ja võeras mees, kes mul seljas ratsutas, läks seda koritori mööda edasi, varsi tulli ta kahe mehega tagasi ja siis viidi mind läbi mitme tubade. Esimene tuba, kust mind lääbi vidi, selel olivad kõik uksed ja seinad vasised ja põrand olli mustast kalevist tehtud. Ja üks suur verine madu keerles seal põranda peal maas. Seda nähes ehmatasin ma kangesti ära. Tõise tuba mines lendas meile üks suur ronga moodi lind vastu ja see hakkas selle suure verise maduga võitlema. Tõine tuba olli jälle väga toretasti ehitatud, lagi ja seinad olivad valgest hõbetast, põrand olli verevast sametist, seal istusivad ühe suure ümariguse laua ümber umbes terve tosin mehi, kõikidel olivad verevad kued, sinised püksid ja sinised nokaga kübarad peas, ise mängisivad kardisid, ei pandu meid tähelegi, edasi mines tulli üks suur kulast uks vastu, varsi keeras üks sinise kübaraga mees ukse lahti ja ütles: “Minge tasa, vana ema ja isa magavad.” Koraga tulivad hulk sinise kübaraga mihi, kõigidel olivad tõrva künlad käes ja nüid viidi mind ühte suurte tuba, mis kohtusaali moodi välja nägi, seal olli üks suur kulast seitsme sülla pikku laud musta kaleviga üle kaedud. Seal laua juures istusivad kaskteisküme sinise mütsiga meest, tua põrand olli peegli sarnasest läikivast klaasist. Tua seinad ja lagi olivad päris kulast. Nüid seisivad need kaksteiskümmend meest üles ja üks võtis ühe pergamendi sarnase hobuse naha ja kirjutas minu nime sinna ülese ja ütles: “Nüid oled sija toodud, seeperast saadetakse sind veel maa pääle kümmneks aastaks elama, siis tuakse sind jälle uuesti tagasi,” seepeale kirjutasivad kõik ned kaksteiskümmend lauas istujad omad nimed selle pergamendi pääle, nüid võtis mind üks sinise mütsi mees ahelatest kinni ja viis mind tultud teed tagasi. Varsi istus see mees mule selga, kes kõige esmald mul seljas olli ja nüid hakkas sõit tuldud teed tagasi jõudsime sina tupa kus see suur verine keel kerles sina ja tänna, suust tuli veevli tule sarnast haisu ja sinist tuld, porandal maas olli kaks musta kotka tiiva ja verd. Varsi jõudsime maa peale tagasi, teed mööda edasi ratsutates, tulid sinna vastu hobusega, ma tahtsin rõõmu perast karjuda kui sind nägin, aga mu keel olli kurgu lae külge naeludatud, sestsaatik tead sa nüüd ise. Viis aastad olin sinu juures ja kaks aastad maa all, milest ma küll aru ei saanud. Nõndaviisi elanud see mees kümme aastad maa peal kui kord jälle mees õhtu kõrtsist tules ära kadunud. Kolmandal päeval otsides leitud metsast verine surnukeha, rinna kohal olnud suur verine auk, kust süda oli välja võedud.

E 42085/7 (1) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Taevalik nägemine
Vanal ajal elanud üks vana vaga Jumala kartlik õpetaja. Kord läinud ta kirikuse minnes pühapäeva hommiku läbi oma suure õunapuu aia. Raamatud kaenlas, saamunud ta ilusad jalgteed mööda ajas edasi. Kui aed mudnut ja läinud ikka ilusamaks, suured kõrged palmipuud mida ta omas aijas ilmaski veel ei olnud näinud. Õpetaja sammunud ikka edasi, et seda imeilusad aeda rohkem läbi vaatada, mis kõik talle alles tundmata olli olnud. Edasi minnes tule seedripuu mets ja palju imeilusaid puuid, lillesid mida ta veel oma sureliku silmaga näha võinud. Ühe suure seetri puu otsas laulnud üks imeilus lind, kelle hääl maa peal kuldavate linude häälest sada korda rohkem ilusam olnud. Veel ikka edasi mines tulenud temale libani puu mets vastu. Ja veel ilusam lind kui esimine laulnud taevalikuid häälesid. Ilusad jalgteed mööda edasi kõntites tuli temale nähtavale üks ilus istepink, sinna istunud tema peale ja see iludus oli teda nõnda imestanud, et ta pidi nagu sunnitud seda imestelema. Häkiseld tulnud temale meelde, et ma pean kirikuse ruttama. Ruttu saamunud ta tultud teed tagasi kui varsi jõudnud ta jälle oma õunapuuaeda. Kui vaata, see ollnud ka võeras, mõned vanad puud seisnud veel selle pinal. Jalgteed mööda oma mõissa poole saamutes nägi ta omaks imestuseks, et kõik uued majad ja uus rahvas ollnud selle ajaga tema mõissase tulnud. Kui kõik võeras rahvas vaatanud imestates selle vana moodi õpetja mandlid. Läinud vimaks kus ta teadis ika oma tua olevad, leidnud küll suure uhke tua ja uus õpetaja selle käest hakkanud ta järele küsima, kus teie sija olete saanud. Viimaks seletanud ta omas jalutuskäiki aias ja seda lugu. Nüüd tulnud ka sel võeral õpetajal meelde, sest ta olli nagu vanast jututest kuulnud, et kord üks vana õpetaja kirikuse minnes ära oli kadunud. Viimaks otsinud ta vana raamatutest ja leidnud, et üks vana õpetaja just selle nimeline kolmesaja aasta eest ära olli kadunud. Seepeale palunud see vana õpetaja just selle nimeline kolmesaja aasta eest ära olli kadunud. Seepeale palunud see vana õpetaja enesele armulauda. Ja õpetaja andnud ka seda temale kui ta seda olli saanud, langenud ta nagu vari ehk mädanenud puu puru põrandule maha. Ta oli surnud. Jalutates oli temal see kolmsada aastad nagu paar tundi mööda läinud ja seda taevaliku ilusad aeda näinud. Ja nüid sai vaim ihust ära seletadud.

E 42087/8 (2) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõija õpetus.
Kord läinud vanal ajal vanapoolne eladanud piiga nõija juure nõu küsima, missugune ta tulevane saab olema ja kas ta ka varsi peaks mihele saama, sest et seni aeg seda lootused veel mitte täide ei läinud. Nõid õpetanud: “Mine jaanipäeva õhtul üksinda metsa sina kohta kus nelja jalgtee aru on, seald korja sina üheksa suguseid lillesid ja koju neist üks vanik (kroon) ja pane see jaaniööl magates päha, keda sa siis unes näed, see on sinu tulevane. Aga seda pead sa üksinda tegema.” Vana piiga tänanud õpetuse eest ja jaanipäeva õhtul teinud ta ka nõija õpetuse järele ja unes näinud ta, et üks aasta ja nii mittu aastad lendanud ta silma eest mööda. Umbes järele arvates võis neid ehk veel seitse aastad olla. Ja siis näinud tema, et üks vana mees lumivalge habemedega ja valge juksega tulnud tema juure ja võtnud seele üheksasugu lilletest kujutud krooni peast ära ja ütelnud: “Mina olen su igavene ootatud kosilane. Minu nimi on kõigitel vana piigadel tuttav: Liiva Hanus. See ma olen, sul ei sünni kedagi mud ootata kui ainuüksi mind.” Hommikul leidnud ka üles tules krooni ära kadumist ja arvata seitsme aasta perast surenud vanapiiga ikka vanaks piigaks jäädes ära.

E 42095/6 (5) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Kindla usuga mees.
Vanal ajal elanud üks väga vaene vanamehegene oma naise ja tütrega ühes talu peremehe rihe tares. Kord lõpenud vanal mehegesel kange talve külma ajal leib otsa. Käinud küll ka külades leiba palutes, ehk kas kustkild tööd saaks kui keegi ei ole anud leiba ega tööd. Õhtul jõudnud vanamees veel vaevald koju. Võtis siis taskust ühe leiva tükikese, murtis seda kolmes katki, anis sellest oma naise ja veiksele tütrele. Et siis veel üheskoos palved teha ja suura. Naine eitanud põrandale veikse tütrega magama. Kui vana mees jänud üksi veel aju kõrvale istuma ja hakkanud seal peru tule valgusel suurt piiblid lugema, ise mõtelnud ta selle juures: kui see õige on, mis sija on trükitud, ega ma siis nälga ei koole, sest ilma temata ei lange varblanegi katukse peald maha. Kui korraga naksatanud tihe tare pera uks. Vana mees vaatanud korrd ja lugenud jälle edasi. Kui tõisel korral läinud uks juba poiukuli lahti. Vana mees lugenud ikka edasi. Tükkikese aja perast läinud uks lahti ja läve peal tulnud verine karu pea nähtavale. Mees kohkunud küll esiteks seda nähes. Kui hakkanud viimaks õige hästi järele mõttlema, et ükskõik mis surma ma suren, kas sööb mind karu ehk pean mina ja mu naene siin pikkald nälja kätte ära surema. Mees lugenud ikka piiblid edasi. Uks hakanud jälle kokku poole vajuma, viimaks vajunud uks peris kinni nagu enegi ja kadunud ka karu pea ära. Mees lugenud piiblid kui juba hommik kätte jõudnud. Läinud siis rihe alla vaatama, kus öösel karu oli olnud. Aga nüüd olli üks kott sinna toodud. Järele vaatates leidnud vana mees, et jahu kottis olli. Ja nõnda pesenud vana muus näljasurmast, mille vastu ta enast juuba oli valmistanud. Aga et ta olli usuga ühe korra piiblid lugenudkui tal juuba surm suu ääres olli, siis alles hakkanud ta piiblid kallks pidama.

E 42429/30 (16) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Väljamägi.
Kora tulnud Kalevipoeg Peipsi järve poold ja saamunud Tartu poole kui Võrru maakondan jõudes tahtnud Kalevipoeg natuke väsimusest puhata kui leidnud ka puhkamiseks paraja koha ühel suurel lagedal väljal kaunis kõrgel mäeharjal kust Kalevipoeg umbes penikorma kauguseld Munamäel seisvad sortsilasest kinlust näinud.
See pääle uinunud Kalevipoeg magama, olnud reisest ka päris väsinud seeperast uinunud Kalevipoeg raskest unne hõlma. Unes näinud Kalevipoeg et sortsilased tema jälgil ola. Üles ärgates läinud Kalevipoeg ka usinasti teele. Mäeld järve äre ala jõudes kakanud Kalevipoeg suure mäna puu enesel tee pääle kepiks. Ja nimedanud seda määge „Välja määeks“ mis nime ta ka praegu kanab.
Kes Väljamääel on käinud see leiab seald praegu keskmäe harjal sele koha kus Kalevipoeg sel koral oli puhkanud ka paistab sealt kohalt Munamägi täiesti silma, et kül Väljamäägi Munamäest paarsaad jalga madalam on.

E 42887/90 (97) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Nõituslik järv.
Rõuge kihelkonnas Sänna vallas on praegu veel üks järve ase tunda kus enemuiste suur järv olnud rahvas nimetab seda järve aset „Paistusooks.“ Sellest räägiv vanarahva suu järgmist juttu. Kora läinud kaks noord meest suvisel palavuse ajal järve suplema. Nii kui nad järve läinud nii kadunud nad kohe vee alla ära. Hakkatud siis noori mehi otsima järvest kuid poole aga kusagilt leitud. Olnud siis mitmeid tarku ujujaid kokku tulnud kes vee alla põhjast tahsivad noori mehi otsita. Nii pea kui nad järve sisse läinud ja vee alla läindu poole enam tagasi tulnud. Kui tõised poole ka enam julgenud katunuid taga otsima mina. Nõnda süntinud ühte lugu nende inimestega kes enne Paiost järve vette suplema läinud. Nimetatud järve vett prugitud sagetasti haiguse korral rohuks. Kui talvel mõni juhtunud sealt talvel üle sõitma siis eksitanud see kunstlik järv inimese nõnda ära et see mitu päeva kimbus olnud ja talvel kange külmaga ära külmanud. Kui korra läinud suvel üks vana küla koolmeister ka järve suplema oma kaitseks võtnud ta nua hamaste vahele, karganud siis vette ja hüüdnud: „Ma lähen Juhova Jumala nimel.“ Kui koolmeister parajaste vees olnud tulnud üks tunmada must kass must pael kaelas sellega sidunud ta koolmeistri jalad kamitsase, nüdi pole koolmeister enam ujuda saanud. See peale võtnud koolmeister hamaste vaheld nua ja lõikanud ümber jalgade oleva paela katki see peale tulnud koolmeister järvest välja. Ja hakkanud seda paela järele vaatama kohe olnud ka endine must kass kes enne järves olli kohe platsis ja palus väga oma paela kätte. Ta ütelnud et see tema noot olla kellega ta piavad ikka saaki püüdma, kui koolmeister poole anud see peale katunud must kass ära kui natukese aja perast olnud kohe kass jälle järve ääres ja toonud koolmeistrile ühe kael kotti täie kuld raha see peale anud ka koolmeister mustale kassile paela kätte. See katunud kohe järve vee ala ära, ka hakkanud see järv aega mööda kahanema ja kuivama ja täna päevani ei ole sinna mud midagi järele kui järve ase mis nüid sooks on muutunud.

E 42891/2 (98) < Rõuge khk. - O. Leegen (1902).
Tammula järv.
Tamula järv seisab Võrru lina all. Kui vanal ajal asunud ka vana pagan ka järve ääre korterid ja kui vana taat taevast müristanud siis põgenenud vana pagan jälle järve vette Vana pagan teinud sagetasti lina rahvale ja järve ääres elavatele kala meistele palju tüli ja kurja, sagetasti kui kallamehed nootaga järves kalu veedanud siis kui mõni kord hea kala loomus saada olnud ehk juba veerde veetud siis katkenud noot jälle häkiselt katki ja terve kala loomus läinud jälle järve tagasi, nõnda süninud kala meistel ühte lugu, ja kui mõnigad kalamehed õhtul järve ääres vähki püüdnud siis tulnud ikka võrku ehk kahva sisse mõni suur vana rampe ehk kivi. Kui korra kala mehed jälle järve ääres nootaga kalu püüdnud, kohe hakkanud pikne müristama vana pagan hakanud pikend ja taeva tati kartma ja põgenenud järve vee alla. See peale võtnud kalamehed suure pikka köie mis seitsme keeruline ja nii pikk olnud et ta ümber järve ulatanud. Võtnud siis kaks meest tõine tõise köie otsast kinni ja hakkanud siis ümber järve veedama kui meistel juba köis pea ümber järve olnud veetud. Kohe pistnud see peale vana pagan järvest pea välja ja ütelnud kule pai kulla mehigesed mis teie selle köiega nüid teha tahate? mehed vastanud meie tõmbame köiega selle järve pealt kokku, nõnda et siit enam keegi välja ei saa kes meid kiusab. See peale vastanud vana pagan, kule kula pai sõbrakesed, ole nii head ja jätke veel natukeseks ma lähen kohe ära ja ei tule enam ialgi tagasi. mehed lubanud kah nii samuti jätta. Sest saatik pole vana pagan enam seal järves elanud ega kedagi tülitanud. Sest saatik on kalameistel tänapäevani Tammula järve ääres rahuline elu.

E 43441/2 (126) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevipoja taskukivi.
Rõuge kihelkonnas Sänna vallas seisab praegu üks suur must pruun kivi 6 ½ jalga lääbi mõõta maantee ääres, selle kivi olla Kalevipoeg kui ta põrgus käinud taskuse pistnud, et häda koral käe perast võtta oleks. Munamäele jõudes olnud Kalevipoeg väsinud ja uinunud sina julgesti magama aga Vanapagan kes kivi kadumist kohe märganud saatnud ühe nõia naese Kalevipoega taga ajama. Nõia naene jõudnud ka varsi Kalevipoja jälgile ja saanud ta Munamäel kätte, pole aga julegnud Kalevipojale midagi teha muud kui arutanud Kalevipoja tasku õmmeluse lahti kus põrgust tootud kivi sees olnud ja põgenenud siis tultud tee tagasi. Kalevipoeg ärganud üles ja hakanud siis Koeva jõe poole sammuma, tee pääl kadunud siis lahti arutatud taskust põrgust tootud kivi ära - mida lugeja kunni tänapäevani Rõugese mineva mantee ääres näha võib.

E 43452/3 (129) < Rõuge khk. - O. Leegen (1902).
Sandu mägi on üks ilus koht Rõuge kihelkonnas Pärlijõe pahempoolsel kaldal. Seal tahtnud Kalevipoeg jõge läbi mäe kaevata. Mäe sees aga tulnud kaevades Kalevipojale kõva paas vastu. Siis lõhkunud Kalevipoeg küll oma tubli kirvega suuri paetükke maha ja tahtnud kuni Paebu orgu läbi raiuda, kui kohe saanud Kalevipoeg kuulda, et vaenlane oma laevadega juba Tallina all seista. Seeperast jätnud Kalevipoeg jõe kaevamise seisma ja tõtanud siis ise Tallinase vaenlasele vastu. Nõnda jäänud Kalevipojal Pärlijõe kaevamine pooleli. Kalevipoja kirvehoobi jälled on veel praegugi pae pääl näha ja ka mõningad paetükid on veel alles, kuna neid suurem osa juba Pärlijõkke on vajunud.

E 43454 (130) < Rõuge, Sänna v. - O. Leegen (1902).
Rõuge kihelkonnas Ridsila karjamõisa nurme pääl suurtee ääres, mis Rõugest Mõnistesse läheb, on üks suur kivi, mida Kalevipoeg Koiva jõe äärest olla toonud ja siis korra Vanapaganat visanud, kui see teda kavalasti varitseda püüdnud. Vanapagan saanud hää tubli jommi otse kuklasse, nõnda et jalge pääl vaarunud. Selles vihas vandunud Vanapagan Kalevipojale kätte maksa, needinud ja nõidunud selle kivi ära, veeretanud otse maantee ääre, kus möödaminevatel inimestel alati õnnetusi juhtuvat.
Nõnda täitvat see needitud ja nõiutud kivi veel praegugi Vanapagana käsku, sagedasti minna koormad ümber ja sõitjad kukkuda hobuste seljast maha.

E 43464/8 (132) < Rõuge khk. - O. Leegen (1902) = R. Viidalepp, Veski eesti rahvajuttudes. Eesti Veski 1938, nr. 4, 1k. 13-18.
Vrd. ka: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 328.
Kalevipoja veski
Korda toonud Kalevipoeg üle Peibsi järve ühe koorma laudu ja hakkanud siis Rõuge kihelkonda Pärlijõe pääle enesele veskid ehitama. Paari nädala perast olnud juba Kalevipojal veski valmis ja jahvatanud siis 10 vaka rukki ära, mida ta enesele leivaks kübsetanud reisi pääle minna, leivakõrvalist pole aga Kalevipojal olnud, seda aga loodnud ta Peipsi järvest saada kus nii mõned kalad Kalevipojal hästi suuperast maisenud. Enne kui Kalevipoeg kodust tahtnud ära minna, olnud tal üht selli tarvis kes seeniks veski pääl pidi jahvatama, kuuni Kalevipoeg ise tagasi tahtis tulla, olnud tal ju nüid päris pikk reis ees. Kõige esiteks tahtnud ta Peipsi randa onu poole mina ja sealt jälle siis Tallina tädi poole, kuhu teda tädi juba amugi oli kutsunud. Kuulanud siis Kalevipoeg mitmed kihelkonad lääbi poole aga enesele veel head tugevad selli leitnud, kes oleks veski kivi jõutnud ümber käända, mis umbese kaks sülda lai ja süld paks olnud, mida Kalevipoeg Soomest oli toonud. Leidnud siis viimaks Kalevipoeg omale selli, kes ilma suurema vaevata veskikivi ümber keeranud ja amriga teravaks tagunud. Nüüd läinud Kalevipoeg reisima ja seadnud kõige esiteks omad sammud üle Munamäe Peipsi poole, jõudnud siis varsi Peipsi kaldale, kus vana onu Kalevipoja lahkesti vastu võtnud ja temale hästi maitsevaid kalu pradinud. Onu rõõmustanud ka enast kui kuulnud, et Kalevipoeg enesele veski oli ehitanud ja lubanud siis ka ise kord vaatama tulla. Nõnda läinud Kalevipojal onu pool mittu päeva aega ära, püüdnud siis onuga vaheaegadel Peipsi pääl kalu, onu käinud Peipsi äärt mööda kuna Kalevipoeg noota veedates kes järve kohalt lääbi astunud vesi tulnud ainult kõige sügavamas kohas Kalevipojal rinuni.
Perast läinud Kalevipoeg jälle sammuma Tallina poole, kus tal tädi olnud, aga tee pääl tulnud Kalevipojale tema veskisell vastu ja kaebanud siis poolnutes, et kui Kalevipoeg ära läinud, et siis sortsilased tulnud ja kaheld poolt jõge uue jõe kaevanud ja vee mööda lasknud nõnda et veski seisma jänud. Seda kuldes sanud Kalevipoeg tulivihaseks ja pööranud siis polest tee päält tagasi. Koju jõudes näinud ka Kalevipoeg, et sell tõtt oli rääginud ja kaheld poolt vesi mööda lastud. Meelepahas lõhkunud siis Kalevipoeg seisma jänud veski maha, võtnud lauad kaelase ja tammi pakkud turjale, parema käe otsa võtnud kaks veskikivi. Nõnda sammunud Kalevipoeg Peipsi poole minema, tee pääl sanud ta ühe sortsilase kätte, selele pistnud ühe veskikivi kaela ja visanud siis Munamäelt alla Vaskna järve. Ja tõttanud siis onule lugu jutustama. Sänna vallas on Pärli jõe peal praeguki veel palju kiva seal kolme jõe aru kohal kus Kalevipoja veski olnud.

E 45138/43 (226) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Konnjärv
Viljandi maakonas Aitsaare valas on metsate sees Konnjärv. Selle kohta räägib rahvasuu mõnda imelikud lugusi. Korra asunud Konnjärve Vanapagan elama. Selat käinud tema välja tee peale inimese eksitama. Ka kala püük ei õnestanud enam järve peal nõnda hästi kui enemalt. Kui taeva taat müristanud, siis põgenenud Vanapagan alla järve põhja. Korra teinud Vanapagan järve peal enast suureks tulispeaks ja purustanud kõik järve kalal olevad kalameeste võrgud puruks. Kalameeste viha jäänud nüid õige suureks Vanapagana peale, kes neid kiusas. Nüid mintud targa juure nõu küsima, mis Vanapaganaga tuleb teha, et temast lahti saada. Tark õpetanud: “Kui taevataat müristab ja Vanapagan alla järve põhja läheb, siis võtku teist kõige vanem mees suur pikk köis ja piiragu ümber järve ringe. Küll siis Vanapagan küsima tuleb, mis sa teha tahad. Siis pead aga vastama: “Ma tahan seda järve köiega kokku tõmata.””
Kalamehed teinud ka nüid nii pikka köit mis ümber järve ringi ulatanud ja ootanud nüüd suure põnevusega seda päeva, milal taevataat müristama hakkab. Ühel palaval päeval kerginud ka müristamise pilved ülesse ja taevataat müristanud õige tubliste. Nüid läinud ka kõige vanem kallameestest järve kaldale ja tõmanud siis köie ringi järve äärt mööda. Ja hakkanud siis köit ümber järve kokku tõmbama. Kohe olnud järves vee liikumist tunda ja Vanapagan ilmunud järves vee piinale ja hakkanud mehelt järele pärima, mis sa nüid teed? Mees vasta: “Ma tahan seda järve pealt kokku tõmata.” Vanapagan paluma: “Kull pai peremees, ära tõmba veel järve kokku, las’ mul veel paar päevagi siin elada, siis lähen ma siit isegi ära.” Mees vasta: “Ei, ma ei või, ma pean järve veel täna kokku tõmbama.” Vanapagan palunud ikka edasi, kui kallamees poole aga palvest hoolinud vaid tõmanud ikka köit järve ümber leegemale. Seepeale katunud Vanapagan jälle vee alla. Tüki aja perast liikunud jälle järves vesi ja Vanapagan ilmunud jälle järve pinnale, seljas olnud mõrra täis õblad, puistanud selle siis järve kaldale kalamehe ette, üteldes: “Noh nüid ei prugi teil enam siia selel aastal kalu püidma tulla.” Kallamees olnud ka Vanapagana kaubaga väga rahul. Nõnda saanud kalamehed rikkaks ja ostnud omale Aisaare ja Alavalda suured talukohad. Kui järve eest saanud nad iga aasta Vanapagana käest mõrra täie hõbetad. Jaani- ja jakobipäeva õhtudel olnud järve peal sinist tulukest näha. Läinud keegi seda tult vaatama, siis eksinud ta minnes järve ääres olevade metsa ära. Kust ta enne poole ära päsenud kui tõisel päeval hommiku. Julgenud keegi suvel siina järve suplema minna, siis teinud Vanapagan suurt tulispead ja panud järves vee kangesti lainetama, nõnda et suplejaid ära tahnud uputada. Ka jäänud peale suplemise raskesti haigeks, nõnda et mitmed ära surenud.
Seitsme aasta perast aga tulnud enistel kalameestel Vanapaganaga uuesti riid. Vanapagan poole aga enam mõrra täit hõbetad anud vaid toonud ainult oma kabu täie hõbetad. Kallamehed poole aga seega rahul olnud, vaid käskinud Vanapaganad järvest ära minna, ähvardates: “Kui mitte ära ei lähe, siis tõmbame järve pealt kokku.” Seepeale tõusnud järve peal suur tulipea, nõnda et kõik järv liikunud. Mille peale kalamehed hõbe ja kulla kõlinad kuulnud.
Sestsaatik poole Vanapagan enam Konnjärves elanud.

E 45152 (16) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Ei ole kevadel lume sulamise ajal jõgetes suurt vett, siis tuleb suur vesi veel suvel uesti.

E 45876/7 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Üle järve pidu
Kord maganud üks mees järve ääres suure kivi otsas ega täädnud õhtul aimatagi, et öösel niisugune jaht pidi ette tulema. Ta silmad olnud parasjago kinni alla läinud kui veikene habemega mees ta juure tulnud ja hüüdnud: “Mine siit tee pääld eest ära, mis sina õnnetu siin magad, ega sa nõnda laps enamb pole, et sina ei tea, et siin tee on.” Mees õerunud silmi ja ütelnud: “Olge head, seletage siis mulle, mis tee see siin ommeta on.” “Ah veel seletust on sinule tarvis, sina loll mehekene, voi arvad sa et ma loba naeste viisil hakkan sinuga siin kaagutama.” Sellepääle võtnud veike abemega meheken magaja kinni ja virutanud kui takko koondla kivi otsast prantsatates maha. Aga mehel mitte aiged kedagi, ta kukkunud nägu villa vakka ja jäänud sinna õege vaatama, mis nüüd sünnib. See suur kivi akkanud nüüd kerkima, kus pääl mees maganud, ja tõusnud arvata sülda kümme üles ühu sissi. Nüüd olnud hirmust suurd rattaste mürrinad ja kellate kõlinad kuulda ja kolm tõlda, igal ühel kuus hobust ees, kelle nõndasõõrmetest tulesädemed lennanud, sõitnud kivi august välja. Tõllad olid olnud pool isaste ja pool emaste saksuga täitetud, ise naernud ja kõnelnud oma keeli millest mees sõnagi ei ole moistnud. See olnud suine aeg ja mees imeltenud väga, et tõllad üle järve sõitnud nago talvel üle jää. Nüüd löönud siis saksad tõisele poole järve ennast laagrise. Tuled tehtud üles, söödud, joodud ja käratsetud mis hirmus, et järv arvata pool versta lai olnud, näinud mees keik nende pidu oma silmaga tõisel pool järve kaldal. Kuni pea kukke lauluni kest pidu ja trall, siis olnud jälle tõldate rattaste mürinad ning piitsate plaksumist kuulda. Pea olid nad ka kivi juures, jälle oli vana mees enne sääl nägo tee katsuja ja ütles mulle: “Oled nüüd moistlimaks saanud, ei tikku enamb teepääle magama.” Jälle kerkinud kivi endisel viisil ning tõllad veerinud vurinal kivi august alla. Jälled kus tõllad üle järve soitnud, olevad perast vihma veel Valga Karolas Sänna Tsooru mõisa ligital Tondi järve pääl näha. Sest see pole mitte tühi jutt nõnda kui mõni lugeja arvab. Nägo tühje jutte ilmas ka küllad on olnud ja saab olema. Vana kadunud Rüssa Peebu poeg Hants see jo ise olnutki, kes sääl kivi otsas maganud ja keik oma silmaga näinud. Ja iga üks teab, et Hants ei joonud siis ega ka müüdgi mitte viina tilka.

E 45891/2 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Juuda järv
Vana Hants ise olnud Zooru mõisas rehepapp ning küpsetanud ööse mõisa kartulid, muidugi salaja varguse viisil. Ühel õhtal pole veel kartulad pehmet olnud kui vana juudas rehepappi juure astus ning palus ka mõnda kartulad nälja kustutuseks suhu pista. Mis Hants ka ei keelnud. Anna need kingsed vai vingsed mulle Hants, ma olen sellega rahul, sa ise suia pehmid. Ja Hants andis vingsed tondile ja sõi ise neid mis küpsenud oli.
Tõine õhtu küpsetas jälle rehepapp kartulit need olivad ümarikud, tont tuli juure ja küsis: „Hants ae Hants, mis sina siin jälle küpsetad? Anna mulle kah. Ma pole veel täna ivakestki amba ala saanud.“ „Küpsetan mune“ ütles Hants. „Kust munad võtsid?“ „Isi oma munad lõikasin ära, ja nüüd küpsetan ning söön nahka“ ütles Hants. „Kuule kallis rehepappikene ole hea mees lõika minu munad ka maha ma tahan heameelega mune süüja.“ Hants lõikas nüüd tontil munad maha pani ahjo suu pääle, laskis soojaks minna ning vana tont pani ise omad munad nahka, kuna Hants ise koguni ümarikuid kartulid sõi. Kolmandal õhtul valutanud haavad väga ning ta tuli rehe juure oma häda kaebama ning vaatma kas Hantsul ka tõeste niisuured haavad on kui temal. Selle tarvis ehitanud rehepapp oma naese mehe riidise ja andnud piibu tosu suhu ise läinud nurka, et näha saada mis tont lausub. Kui pimetaks läinud olnud tont sääl ja küsinud naese käest keda ta Antsu arvanud olevat: „Hants mis sa teed siin?“ „Mis ma teen“ öelnud naene „paistan oma lõigatud haavu mis kangeste valutavad.“ „Näita minule kah“ „Kas ma keelan vaata.“ Aga kuidas ehmatanud ta hirmsaste kui naese haavu vaatnud. „Oh sul on hoopis sügavamine ja halvemine lõigatud kui minul. Oi, mul valutavad väga hirmsaste et püsi pole kuskil, mis siis veel sinul Hants. Paremb oleks olnud nälga kannatata enne kui munad maha lasksin lõigata kas pole tõsi?“ „Väga tõsi“ ütles naane,“ ja vana tont pühkis minema. Kolmandal õhtul aegsaste olnud ta jälle rehe juures ning palunud rehepappi käest silma rohtu. „Rohtu void saada kui soovid,“ öelnud Hants. Sellepääle haanud ta kusi täie tina sulaks sidunud tonti tüve löömise pangi külgi kinni et hea rohitseta. Veel küsinud vana juudas mis Hantsu priinimi et ta tõine kord teaks tohtri herrad peenemalt kutsuta nõnda kui suurematel isandatel see viis olla. „Isi on mo prii nimi“ öelnud tohter ja kallanud selle pääle kausi täie sula tina tondile silmatese. Sääl karganud ta kisendates ühes pitka rehe pingiga püsti ja tormanud rehe ala reheliste juure kes küsinud mis mehel viga kes tegi? „Isi tegi isi tegi“ vastanud tont. „Mis sina siis karjud kui sina iseenesele oled haiged teinud“ ütlesivad rehelised. Vana juudas jooksis edasi ligi viis versta maad kuni ühe umbjärve ääre sinna ta kargas sissi ühes pengiga oma silma jahutama, ja sinnasama paika upunud mees ära et rehepapp Hants ega keegi tõine inimene tonti sellest päevast saatik enamb pole näinud. Praego on sääl järves keskpaigas rehepengi ots näha, ja rahvas kutsub seda järve sellest juhtumisest saatik täna päevani Juuda järveks.

E 45894/5 (19) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Liba huntid (soentid)
Kord juhtunud üks vaene santikene pulma maeasse ning palunud pala leiba voi kõhutäis süüja. Aga uhke pulma perenaene saatnud teda sõimusõnatega uksest välja, pahandates: „Mis sant niisugusel korral seie otsib kui isigi auusaid inimesi keik kohad täis.“ Ka uhked pulmalised pilganud santi ja käsknud ruttata, et muidu viimaks koeratega minema saada kihutatud. Siin ei olnud siis santil, nago näha, pala leiba loota ega tarvis oota. Ta ohkanud tasakeste ja samunud uksest välja ning läinud alla sauna juure, kus auus sauna naene teda öömajale võtnud ning õhtusööki talle muretsenud. sellel sauna naesel olnud poeg ja sant palunud poisikest mäele vaatama minna, mis pulmarahva tegevad. Poisikene käinud mäel vaatmas, tulnud tagasi ja oelnud: „Pulmarahvas magavad keik põrmandate pääl ei kuule muud kui norinad.“ Nattukese aea pärast palunud jälle sant poisikest vaatama minna ja kui poisikene pulmatuppa astunud, olnud hunte keik pingi alused ja laua alused täis, nuhkinud ja nuitsutanud ka poisikest nõnda, et see viimaks irmuga välja saanud ja sauna juure tagasi tulnud. Sant küsinud jälle: „Mis sina mäel nägid?“ Poisikene vastanud, et keik pulmatuba olnud pitka hännaga kutsikesi täis, mõned suured, mõned vähemad. Nüüd tõusnud sant asemelt püsti, pannud riited selga, läinud pulma maeasse tagasi koerakesi vaatama. Võtnud ukse lahti ja hüüdnud: „Kasige koerad välja“ ja lasknud igale ühele vitsaga nähkama ümber kaela. Sääl läinud siis pulmalised, kes nüüd huntiks muutetud, igasse kreisi laiali Villandi, Tartu, Talina ja Võrumaale. Et nad tagand hoopis kõrgemad ja eestpoolt madalamad olnud, tundnud mõisnikud neid kohe ära, et nad peris hundid ei olnud ja andnud siis metsavahtitele ja talupoegatele kange käsu välja neid mitte püssiga lasta, et neid kaheksa kuni kakstõistkümend partis olnud ja mitto korda siin ja sääl karja juure tunginud, mida vanemad inimesed paljogi täädvad juttustata, pole nad kahjo kuskil teinud, vaid üksi mõnda lamast ja põrsast kriimustanud, kust pärast muidugi inimeste ambajäljed leida olnud.
Seitsme aasta pääle olnud sant need pulmalised huntiks muutnud. Kui seitse aastat täis saivad, hakkasivad sugulased ning tutvad neid taga otsima. Ainus asi arstimiseks oli see, neile appud leiba anda. Sai soentiks muutetud inimene pala appud leiba, siis saanud ta jälle inimeseks. Niiviisi on siis keik enamiste välja otsitud, kuna pulma perenaene enamb Viljandimaale tagasi pole läinud, sest et see tema meelemärkusele ei tulnud, kust ta perit oli. Võrumaal Krabi vallas on ta alati ümber hulkunud, kuna kord heina aeal keegi naene talle appud leiba saanud anda, siis kohe saanud ta inimeseks ja koha pääle Krabi kõrtsi juure lapsehoidjaks. Sääl saanud ta aea jooksul veel kaunis noorele mehele ning tema lapselapsed elada praego veel Krabi vallas. Et ka tõised pulmalised niisamasugusel kombel inimeseks on saanud on iseenesest selge.

E 45897 (21) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Pisuhänd (puuk)
Kord läinud üks mees Riiga Pisuhända ostma, saanud kaubaga korda ja maksnud 5 rbl. Koio poole sõites vaatnud mees mida nägo loomake õige olnes. Võtnut rätti närukese lahti ja leidnud ainult kaks söekest säält seest. Ta süda läinud selle pääle täis ja viskanud söekesed tee äärde metsa ning saajatanud kaupmeest kes teda nõnda petnud, et pisuhänna eest talle kaks söekest müünud.
Mone aea pärast läinud pettetud mees jälle Riiga, koh pisuhänna kaupmehega tülisse: Miks ta teda olla petnud, ta viis rubla ei olla mitte muidu vaevata saatud. Kaks söekest närtsu sees ei olla jo kellegi pisuhänd. „Loru vasikas,“ hüüdnud kaupmees. „Kes sulle ütles, et see täielik pisuhänd ei olnud. Kui joba üks süsi imed teeb, miks siis veel kaks. Kas ma sulle ei üttelnud, et sa teda vaatata ei tohi enne kui kolmandal päeval kodu. Kus panid sa need söekesed?“ „Ma viskasin tee ääre metsa,“ vastanud mees. „Kas mäletad veel seda kohta?“ küsinud kaupmees. „Küll väga hästi,“ vastanud mees. „Mine siis mehekene koio poole ja otsi see koht üles, kus sa söed viskasid, küll leiad säält midagi.“ Nõnda siis mees ka koio minnes teinud ja koha ülesse otsinud. Ta leidnud säält kahe söikese kõrvalt ulga hõberaha, mida ta siis ühes söekestega kotti toppinud ja oma aita nurka paigale pannud. Iga kord kui perenaene värsket keetnud, viiti pisuhännale kambri otsa pääle ka oma kausitäis, mida ta siis sinna söömas käinud. Kord söönud poiss kausi seest liha ära ja pannud kausi pori täis, ise jäänud õlekoo taga kuulama, mis sünnib. Sääl asunud kaks poisikest kausi kallale ja hakkanud sööma. Tõine hüüdnud: häk, tõine: pupp. Kuna ikka kausitäie pori nahka pannud. Siis alles pääle söömist saanud aru, et pori kausis olnud ja lubanud kohe kättetasumise vihas oma peremehe maja põlema pista. Ise läksid aia ääre ratta rummu sissi kui maja põlema hakkas. seda keik kuulnud ja näinud poiss, ta läänud pihlaka punnid ette, et pisuhännad rummu sissi vangi jäänud ning viskanud siis pisuhännad ühes rummuga põleva tule sissi. Küll vingunud ning paukunud rattarumm vastu taevast ülesse kuni viimaks sinna sama paika ära põlenud. Raha olnud peremehel küllad maja üles ehitada.

E 47183/4 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2003, redigeeris Mare Kalda
Näkk (Näks)
Kasaritsa järves. Kasaritsas on palju järvi. Ühes järves elab näks ja hoiab rahakasti.
Ühel öösel üteldud unes Kasaritsa mehele: "Soovite rahakasti kätte saada, siis too minule üks hingeline ja teine tossuline loom." Mees muretsenud tähendatud ööks ühe varsakese ja mässinud kassi lapse asemel riietesse ja köitnud varsale selga. Läinud siis alla järve ääre. Ütelnud: "Näks, säh, hingeline ja tossuline loom ja too mulle rahakast välja!"
Näks tulnud kohe ja läinud järve tagasi. Niipea kui saak käes, olnud ka rahakast ääres laenete peal näha ja ujunud ääre poole. Kass hakanud aga karjuma. Näks harutanud kassi riiete seest nähtavale. Laps pidi olema, aga oli kass. See pahandanud näksi nõnda, et ta silmapilk asja ümber vahetanud: rahakasti tõmmanud järve tagasi, varsa ja kassi saatnud välja ning mehele viskanud suure laenega järele petmise eest.
Sest saadik olla näks ikka veel järvepõhjas rahahoidja ja oodata, millal aeg tuleb seda varandust päevavalgele anda ja saata.

E 47311 < Rõuge khk. - Jaan Gutves < Jaan Lindora (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Teateid Kalevipojast
Kalevipoeg oli noore poisina Venemaale pulma läinud. Seal teiste vene vägilastega ehk kangelastega vägikaigast vedanud. Pulgaks otsitud kõige suurem puu metsast. See murdunud poolest katki. Mintud vägikiva pilduma, aga neid ei leitud parajas suuruses. Nõnda jäänud võit teadmata, kes kõvem olnud, kas Kalevipoeg poisikese põlves või vägilase lapsed.

E 47311 < Rõuge khk. < Vastseliina, Hiirsi k. - Jaan Gutves < Karl Kirsenberg (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipoeg olla kutsunud veneveere vägilasi kiva pilduma, võidu viskama. Kalevipoeg olnud Munamäel, vene vägimees Meremäel, vahet on 30 versta. Kalevipoeg viskanud kolm kivi, vene vägimees niisama kolm. Vene vägimehe kivid kukkunud Munamäe ümbruste maha, kus nad praegu näha. Kalevipoja kivid langenud aga kaugele üle Meremäe, taga Petseri Irboska poole, kus nad niisama näha olla veel praegu. Vägimehe kivisid kutsutakse praegu „vägikivideks.“ Kalevipoja kivisid aga „Kalevikivideks.“

E 47312 < Rõuge khk. - Jaan Gutves < J. Saalus (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipoeg Vihtla järve kaevamas
Kalevipojal olnud sauna tarvis. Teinud selle Haani mägedesse, rabatu ja Vihtlamäe vähele. Sauna läve ees olnud veike lohuke. Võtnud labida ja visanud mõned labidatäied, selle asemele saanud vihta-kasta loigukene. Praegu kutsutakse seda Vihtla järveks.

E 47317/8 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevipoja vanad „lukkud.“
Vana lukkusid on paljugi, aga neist tahtsin lühikest kirjeldust teha, mis puust valmistadi ja aida uste ette panti, kaitseks varganäpu vastu. Kui häste see korda läheb, ei tea ma. Katsun piltisid jonistada.
(joonised)
1 on lukk, võti, võll, keeled, pakku sees.
2 on võll väljatõmmatud, ilma võtmeta.
3 on kõrvalt vaadatud, võtme ja võlli augud.
4 on lukkupakk ukse küljes, pealt näha, võlliga.
5 on võti ja võll. Võtmega tõstetakse keeled ülese, mis iseenese raskusega võlli sakkidesse kinni pannes, langevad.
6 on kõik ühe vormilised keeled; mis lukku sees üles ja alla kergesti liiguvad; nõnda et niiskel ajal kinni ei paisu.
Keelde arv võib kolmest kuni 12 olla. On keelesid palju, siis jäeb võllil otseti puu „vahed“ pisikesed ja kõvasti tõmmates murduvad külest ära. On keelesid vähe, siis tõstetakse sõrmega võtmeaugust keel üles ja lukk tuleb lahti. Pärast „keelde“ arv on 5-7; siis on küllalt. Vedrusid ei ole.
Teine lukk on järgmine.
(joonis)
1 on lukk ja võll ühtlasi. Liigub ukse piida küles edasi ja tagasi. Kahe puu raudnaelaga kõvasti kinni löödut. Naelapääd on nii suured ja tugevad, et ära ei lõhke ja võll eest ära ei karga, varga lükkates. Võlli kohal on üleval piida sees oherdi auk võtmele. Võlli pealine pool on sakkidega, võtme keele tarvis.
2 on uks kinni, võll ees.
3 on uks lahti, võll tagasi lükkatud.
4 on võti, a b on võtme raudne keel. Keel peab nõnda pikk olema, et parajaste annab võttid ümber pöörata. On keel lühike siis ei ulata ta võlli edasi ega tagasi lükkama; on ta aga pikk, siis ei pööra võtti ennast ümber; ta peab paras ja oma olema. Võtme keel peab kergeste alla võlli sakkide ulatama, nii pea kui võtti on uksepiidast ja selle august läbi pistetud.
Sarnastel uksedel ei tohi aga „kassi aukusid“ all nurga sees olla; muidu võib sealt kepiga kah ukse lahti saada.
Uste kinnituseks on veel: pöör, pulk ja tagant nööriga ette lasta tugi.
Rohkem, teisi siin pool ei tunta.

E 47597/8 (3) < Pärnu khk. - A. Karu (1910) Sisestas Salle Kajak 2010
Vanarahvas teadsid räägi et vanal aial on kalapügi risdu väeka vähä tuntud. Esideks on ahing olnud seleka on nemad paadi peald tuleka öö aial raiunud kuninka vaarao aial nõnda on nemad esimesed kalapüüdiad olnud Ekibduse maavete peal seal on ka kala püüdiat ühd essi sorti kala näinud ilma sabada ja eesd poold on pea inimese pea sarnane ja isse on õige lihav välia näinud. Kalamehed on teda kini tahtnud püüda aga ei lasse enda ligi ühde ainusd üks kord on üks kalamees taka aianud on natukene eemale läinud ja tõsdnud pea vee peale ja hakanud karima oh varao oh varao oh varao ja läind teisde paika ja karib iäle oh varao oh varao oh varao ja läind jäle natugene edasi ja karib kolmad puhku oh varao oh varao oh varao nii karivat tema eka aiasda sele tuni aia sees kui meri neid on kini katan kui nemad israeli labsi taka on aianud kuni merde sena olema kuninkas sena merde olema kuninkas Vaarao ühes oma sõiaväe ja rüüdlideka jäenud Jehova Jumal on kuninka Varao kalaks muudan nüüd kuninkas Varao otab vimsed päeva. Siis Jehova Jumal pidada teda iäle inimeseks muudma.

E 48026 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipoja iste-asemed
Kus mämaa on, säänäkevadisel ajal mäükohtasid, mis põaluse vee najal, pääastudes hõehk sisse vajuvad; neid kohtasid kutsub siinne rahvasuu Kp. iste-asemed.
Neid kohtasid ei ole tasasel liivanõ, ka mitte mudases soomaadel. Ei ka mitte iga mäüpää. Võü, et kolme küküküneid ei ole, aga neljandama juurest leitakse. Säämitte iga aasta.
Oli tali küja ilma sülumeta, siis kümaa kolme jala sükõeaks. Kui siis maapind kevadel sulama hakkab ja mälõehk aprilli algul maapind paari jala osa pääon äsulanud; on altpoolt üjala osa veel kindlalt eaga kokku kümaad; see kord ei lase päävett lätõja maa põävajuda, vaid see jäämullaga segi. Savi ja lubjane maa üväkergesti veega.
On siis niisugune koht tee all ehk muidu niisuguses kohas kus inimesed ehk loomad ülä, siis hõpäärohujuurdest läkamar, veelaanete kombel tolli 3-4 üja alla.
Juhtub niisugune koht mäküolema, kus sümaa pääpaar jalga kallakud on, siis vajub see osa päätasaseks „.“
Tihti katkeb üäärohukamara juured katki, siis vajub 50-100 koormat, ehk veel enamgi, vedelat maapudru alla orgu, maad möölaiali.
On sula tali, mil maapind süei kü, siis neid kohtasid sel kevadel olemas ei ole.
Tä, 1911 aasta aprilli kuus, hõVõlinna uulits neljast kohast, üpääkividega, umbes paari ruutsülaiuselt. Need kohad on K. p. isteasemed.

E 48169 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevipoja raudnaelad.
Kalevipoeg laskis laeva ehitada. Oli ka ise hommiku vara ja veel õhilja tööjuures.
Laeva ehitus tarvitas Kalevipoja päaga liiga palju raudnaelasid. Neid ei jõseppad nii palju taguda. Sellepätarvitadi puust raudnaelasid. See on väimelik, aga ometi tõ. Kuidas see võon?
Asjalugu olevat jäolnud (nagu minu kadunud vaderi vanaema teadis tõ). Kahest, kuni kolmest laevapalgist lasti oherdiga auk läja lööpuust raudnaelaga kinni.
Puust raudnaelad aga pidivad olema, kui nad oma otstarbet tä, kõ. Õei oleks sees seisnud ega kinni pidanud.
Ja puu, millest raudnaelu saadi oli kuuse oks ehk noore tamme tü. Need olnud kõesimese numri all; aga ka tarvitadi parajaid paju ja toome puu tü. Muud puud selleks ei kõ.
Pärauast raudnaelal olnud see suurem viga juures, et nad roostetanud ja puu oma läämää. Kuna aga puust raudnaelad kauemine seisnud kui puu ise, mis kinni löö.

E 48170 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2003 [kalev]
Kalevipoja isteasemed.
Kalevipoeg omas noores põtikkus tihti lugu maa päämahaistuma. Kus ta istus senna tegi maapind talle padjad alla. Oli ju poisikesena nagu mäküet temast mehena Kalev ja kangelane kasvas. sest paljugi eidepoegi on maapinnal istunud, ei ole ügi isteaseme all maapind ennast pehmeks teinud.
Selgemaks seletuseks olgu seda juurde lisada, et mäja nimelt mäläkäteede pääon kevadesel ajal pehmeid kohtasid leida. Oli tali liiga küolnud ja maapind sükü. Tuleb siis kevade sula, tõmaapinna koorukese alla vajunud vesi maakamarad üet ta aina häpääastudes. Neid nimetab siin minu ükohaline rahvasuu Kalevipoja isteasemed.
Sulab maapind lää; nõmai kuu lõehk juni algusel, siis kauvad need pehmed kohad ä.
Enam leidub neid kohtasid, kus maapõmergel, leede jne. on; kuna aga liiva ja kruusa küneid leida ei ole.

E 48171 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevi eide Linda majariistad.
Täolla korjatud vanarahva tarvi asju. Kas ei tohi ilustatud Kalevipoeg mõpäüõvanadest majariistadest enesesse mahutada?
Kas Kalevi eide ei tarvitanud omas keedikojas katlakooku, millega tulelt, kui söövalmis keenud, siis pada, liikuva kookpööotsas tule kohalt kaugemale tõ, et parem oleks sööammadesse tõ? Niisama kedervarss ja villa vakkumise riistad! Kanga peeled ja vöökudumise riistad. - Vanal Kalevil jäkui eidele puid lõsiis tarvitas see tamme tülõenam puust kiilusid kui kirvest; kirvest oli üainuke, aga kiilusid kükü. Ja päälööpuu tõ.

E 54247 (1) < Rõuge khk. - J. Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2004
Peale Petseri kloostri siitrahvas ei tunne. Küll aga linnamägesid.
1. Kaloga küla juures Kaloga linnamägi. Vällamäest 2 versta põhja.
2. Haanja liinametsa sees, lõunapoolne ots kõrgustik, ümber loodussügav org.
3. Rõuge kiriku lähedal ¼ verst lõunapoole liinjärve kõrgem perv. Oru ja järve vahe.

E 54247 (2) < Rõuge khk. - J. Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2004 [puu]
Uue Nursi mõisapargis tamm.

E 54248 (5) < Rõuge khk. - J. Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra ??tside hammastega musta näuga, pureb lapsi kes teda äritavad, ei lase magada. Virus puurehetoas tühi ahjutagune, et tuli seina kuumaks ei aja ja tulekahju ei saa. Altpoolt täideti uut ahju tehes liivaga, pealtpoolt tühi. Ei pühitud mitte tihti, ainult toomapäeval aeti viruskundra välja luuaga ja suure korjunud nõetahma, tolmuga. Lapsed pugesivad tihti üksteise eest ärapeites virussesse ja tegivad hamed nõega mustaks. Emad hirmutasivad: „Ära mine virussehe, viruskundra on seal.g Katkes hammas 8 aastasel, üteldi: „Viruskundra, säh sulle luuhammas, anna mulle raudhammas asemele. Kõvem.g Suuremad lapsed pandsid tulise süe suhu ja õhutasid hammaste vahel. Hambad punetasid pimedas tuas ja nooremad nägidki viruskundra hambaid.

E 54614 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mustjärv
Rõuge Viitina järves ei kasva kala. Korra keegi püüdma. Kätte must karune kala. Kohe järv mürisema. Kala päästakse järve tagasi. Järv vagusi.

E 54614 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võrujärv
Võrujärv muiste Viitina ja Roosa piiril. Järve kohal Võrujärve kujuline soo. Hakatud järve kaldale linna ehitama. Järv tõusnud õhku, läinud edasi. Võru pool hüüdnud tüdruk järve nähes: Tuleb kui Vakul ja Tambla. Sinna järv maha. Sest saadik järve Vagula ja Tamula järveks. Rõuges linnaehituse kivid alles näha.

E 56645 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit.
Korra lugesin kuskilt "Maailmast kaduvad loomad", et ka hunt seal nimetatud, siis olgu tema "sugule" need read järelehüüdeks ehk pühanduseks.
Need märkused oleks enne juure teha: kirjeldused käivad Võru maakonna Rõuge ümbruse kohta ja siinses rahvasuus ei tunta hunti, küll aga susi.
Susi on tema pärsinimi, soend tähendaks, otseku päris susi, sellest veel eespool.
Ära mingu! susi tulõ! üteldakse lapsele kui ta tahab kaugele minna. Vanainime, lapsehoitja ei suuda ju lapsega ühes käia, kaub silmist, siis uikab vanake: "Uuuh! Tulõ ära tagasi, susi tulõ!"
Et talulastel, 2-3 aastastel, kes vaevalt käia oskavad, suve soojal ajal jämedast riidest lühike hame õlgadel ripnes, seegi kergel tõmbel ära andis tulla, kui keegi hamest kinni võttis, siis jäi lapsuke päris adami ülikonda.
Kui nüüd susi suveajal eksinud lapsega kokku juhtus, hame säljast ära rebis, siis jäi alasti lapsuke järele ja seda siinpool rahvasuus ei ole kuulda, et hunt alasti lapse oleks ära söönud, küll aga oma pesasse viinud ja seal "söötnud".
Nüüd tulevad üksikud lood.

E 56646 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit
Võru maak., Haanja valla Pressi külas elab praegu peremees Jakob Potsepp, 84 aastat vana, selle juures olin mineval suvel 1923 a. ehitusetöös. Mina küsisin, peremees vastas.
Mina küsisin: "Palju aega on tagasi kui viimane hunt nähti?"
Peremees vastas: "Aastaid viis-kuuskümmend!"
M. k.: "Kui tihti neid Teie mäletuvast nähti?"
P. v.: "Kui ma karjas käisin, ülepäiviti "huliotõdi sutt" s.o. "hurjotedi hunti""
M. k.: "Kuis need hurjutuse sõnad olivad?"
P. v.: "Kuspool hunti nähti, selle küla ehk talu nime üteldes: "Huliõii Lioski külä rahvas võttkõ sutt vasta! Huliõii!!""
M. k.: "Millega siis hunti vastu võeti?"
P. v.: "Kus iales keegi meesterahvas oli, otsis hobuse, istus selga, kutsus koerad kaasa ja karjudes sennapoole."
M. k.: "Kas hunt koeri kartis?"
P. v.: "Oo vanast peeti suuri "pinne" (koeri) 2-3 ühes talus, need olivad soesuurused ja kurjad. Need purelesid soega."
M. k.: "Kas ülepea hunt lambaid viis?"
P. v.: "Voonakesi, vasikaid, varsu, põrsaid, koerakutsikaid, enamiste mis üksikult, karjast kaugele jäänud."
M. k.: "Millal kõige enam loomasid kadus?"
P. v.: "Vihmasega, hommiku vara ja õhtu videvikus, põua ja keskpäeva ajal vähem, väga harva!"
M. k.: "Kas hunt oli julge kui karja tuli?"
P. v.: "Olin poisike. Hunt tuli karja, haaris voonakese kinni, mina jooksin juure ja karjavitsaga rehin ja ütlen: "Miä saa hullad, mine mõtsa!" Susi habõ õks voonakõst, ma naksi tänni, nii ka ku kotost appi tulti, sis lask vallalõ ja pagõsi mõtsa arr!"

E 56647 < Rõuge khk., Haanja v., Sikka t. - Jaan Gutves < Jakob Lenardson (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit.
Kui "öösihn käüti" (öitses) oli 4-5 ehk 10 talu külas, kevadel heinapuudus. Õhtul, maikuus, hobused metsa heinamaale sööma, ööseks. Külast kaugele verst ehk paar.
Heinamaadel ja soodel, igal nimed, kuhu minna. Üleküla oli keegi vanamees "öösivaht" palgatut; iga talu pidi andma õitsivahile mattrükki ja tükkike liha hobusepealt.
Õhtul, kui karjapois ehk plika, ehk keegi talutööline hobused nimetatud kohta oli toonud, hobusad kammitsasse pannud, pidi tooma sületäie kuivi hagusid ehk kändusid võsadikust, öösise tule tegemiseks "vahile", siis võis kodu minna ehk magama heita.
Nooremad mängisevad kaarta, tule- ja ehavalgel kuni uni silmad kinni pandis.
Öütsivaht valvas, et hobused kõik üheskoos ja varsadega märad tule lähedal oleks. Hundit olnud iseäranis maiad varsade peale ja vahtinud, kas ööläbi, kaugemal põõsa all, millal varss kaugemale tuleks "äravõtmiseks".
Öütsivahi koera kartnud hunt.
Hunt ütelnud vanasti: "Ma pelgä pässä (päkkä) pittut pinni inääb kun verstatulba pittut öütsivahti." Sellega koera hääl hundile kurjem kuulda kui inimese hääl.
Hommikul enne päikesetõusu ajanud öütsivaht öüdsilised üles ja ütelnud: "Õhtuks tooge hobused "N. N. soosse." Nii sui läbi, jüripäivast mihklipäivani.

E 56648 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit.
Eelolev nr. 3 lehekülje kirjeldus on Haanja valla Sikka talu nr. 43 omaniku Jakob Lenardsoni juttu järele, kes juba umbes 40 aastat tagasi ära suri.

E 56687 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra
Kui talus, perenaisel oli väike laps sündinud ja mõni külanaine "kaejassilõ" tuli, talvel, "sanntegemise ajal", mil sööki keedeti ehk hagudega ahju kütteti, siis külmetas noor ema ennast, et pärast "kaejassi" naise äraminekul külma kibinad ja värinad üle noore ema ihu käisivad, siis tehti "virustossu" "kuudrapussu" "kerestossu" ehk uuemal ajal nimetadi "katlatossu" et "tehtut" haigusest pääseda. "Vettänü oll täl nii halv ilm, et ärr kaeht!"

E 56688 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra
Kui oli külmavärinate vahel külm higi kehapeal tunda, siis pidi naabritalust tuli toodama "virustossu" tegemise jauks, oma tuli ei olnud nõnda mõjus.

E 56870 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Külajärv
olla ennem õhtupool, teisel pool Kõomäkke olnud ja tulnud ühe suure tormi ajal üle mäe ja uputanud "küla" enese ala. Sellepärast nimetatud Külajärv.
Mispärast järv oma koha maha jättis ja üle kõrge mäerinnaku külale peale voolas, ei ole veel rahvasuust kostusi saanud. Vist saan edespidi.
Kõomägi on kõrge mägederinnak, milledest veed jooksevad Riia meresse, aga teisel pool Külajärve vesi jookseb Peipsi poole.
Külajärve kirikupoolse otsa sees olema endine küla alla maetut, nõnda usuvad siinsed ümbruse elanikud. Millal? Seda ei teata!
Sügise noore ea ajal olema mõned kalapüüdjad palgiotse ja pakkuotse järve põhjas näinud, mis saega lõigatud ja kirvega tahutut. Keegi ei saa ju veepinna ala minna seda järgi vaatama, mis seal peaks olema.
Korra läinud üks osav ujuja vee ala järgi vaatama, aga ei olema vanajuudas enam tagasi lasknud. Praeguni järvepõhjas.
Et selles järves hallikaid ja vesi ühetaulised kinni ei külma, siis langeb sisse ja upub. Külajärv enam upujat tagasi ei andvat.

E 56871 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Külajärv
asub Haanja vallas, Plaani õigeusu kirikust paarsada sammu õhtupoole. Umbarvata vast mõnikümmend vakkamaad suur. Järve õhtupoolne kallas on vastu Kõomäkke kümne sülla kõrgune, äkkine, järsk. Järv jookseb välja hommikupoole. Hommikupoolse otsas, vastu vene kirikut on järve põhjas "mägi", kus õhukene vesi peal, mäeharja välja ei näe. Selle mäe sees olema puupakkusid ja postisid, mis kalavõrgud katki kisuvad. Õngitsejad kiidavad selle mäe ümbruses kaladerohkust. Vastu maanteed olla heinamaa seest "villaküla" mehed kolm palki kõrvuti välja kaevanud, mis olevat korra "parv" olnud, nagu raiekohad palkides seda tõendanud. Palgit saetut katki, lõhutut, kuivatatud, rehekütteks tarvitatud.
Korra kalu püüdes vastu Kõomäkke olla tarepalk võrguga välja tulnud, kellel nurga ja uksekoha raiendikut küles olnud.
Et see mäealuse madal veekoht õigeusu kiriku poolses otsas asub, siis pühitseb vene õigeusukogudus seal igaaastast "Jordani püha".
Korra olnud vene papp purjus ja lasknud hõbe Kristuse käest vee alla kaduda, ise ütelnud: "Boh tajut, boh vosmit, etta vsiol, tavai trugoi!" Sellepärast sealotsas palju kalu õngitsejatele.
Küll tuukrut võiks sealt mõndagi leida, aga kust senna need teavad tulla?

E 56872 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas USN
Vanajuuda kirikuehitus,
mis poolele jäänud, on Küläjärve läheduses Villaküla maa peal. Ümbruses kõrgem küngas, kelle otsas määratu palju kivisid. Neid olema Vanajuudas oma püksiharude sees senna mäele üles kokku kandnud. Mis õhtusel-ööl toonud, see saanud; kui kikas külas kirgnud, jäänud poolele, sest kikka kirgmise läheduses Vanajuuda töö ei edene. Vanajuudas põgenenud ära ja kirikuehitus jäänud poolele. Kivide ahervared olema veel praegu mäe otsas. Suur osa nendest kividest olla Haanja-Plaani õigeusu kiriku ehituse tarvis ära veetud. Sealt kivide vedamise ajal olla vasised Vanajuuda sarved leitud, mis temal kivide veeretamisel peast maha murdunud.
Seda kohta tarvis suvel lähemalt näha, võib-olla mõni sõjaülema matusekoht, kus piigiots võis välja tulla.

E 57036 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Veel "viruskundrast"
Viruskundra olevat elav. "Nigu leevapäts, suukunna, silma nigu kanamuna!"
Suvel esimese leiva tegemise ajal tehakse leevamõhe riibmist väikene kukkõl, litsutas kaks kanamuna sisse ja teiste leibadega ühes ahjo küpsele, "kundra kuklis". Välja võttes pandakse see kukkõl iseäranis aho otsa pääle.
Kui öösel "viruskundra" ära ei ole võtnud, siis antakse, kes päeval talusse tuleb, üteldes: "Seh, maadsia (maitsa=mekki) mii kundrakuklit kah!"

E 57036 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Haanja vene õigeusu Plaani kiriku ümbruses olevat liikuvaid mägesid ja paigust läinud järvesi palju. Seal on suuremad savised viljakandjat mäed, umbes 10-100 ??? suurused mäed.
Et need mäed viljakandjat, siis olla sealt mõisnik Naha küla ära saatnud, valdapidi laiali ja Plaani mõisa asemele teinud.
Praegu ilusad asunikude talud mägede peal. Seal lähedal lõunapoolt paistab Rogosi mõisa oma suurte kivihoonetega ja suurdest savimägedest nurmedega.
Rogosi mõisa lähedal "Vorsti mägi", vist kõrgem Haanja Munamäest, ühes sealjuures oleva "Vorsti mõisaga" - Rogosi karjamõisa.

E 57038 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas USN
[Kiriku ase Villakülas]
Vanajuuda kiriku ase. Haanja vallas Villakülas Johan Zirki maa peal olnud kaks kivivaret pikliku zoloka moodi, teine teise künka peal. Haanja Plaani kiriku ehituse kivid ja kohaliku lauda ehituse kivid olla sealt veetud ja veelgi hulk järele jäänud.

E 57206 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Majaputukad ja Viruskundra.
"Kärpsed," ütles Viruskundra, "kes teie tujukat, isemeelsed vastupanejat olete, teil ärgu olgu asu ahju juures! Ukse juures, paja peal ja lapse hälli ümber võite asuda. Ämblikut saagu teid alati taga kiusama."
Lutikate vastu ütles Viruskundra: "Et teie kahemõttelised valetajat olete, siis asuge ainult tervete inimeste voodides ja seinalõhedes!"
Veel ütles Viruskundra: "Prussakad! Et teie muutlikut ja täitmata söögiisuga olete, peate teiegi vahel ahjusoojusest lahkuma; vahel põrandalgi roomama!"
"Aga minu armsat kilgit!" ütles Viruskundra edasi "teie olge minu truuid kaaslased ja sõiduloomad, kellega vahel ratsa sõidan. Teid luban omas asukohas elada, kust ainult öösiti võite lahkuda kui see teil meelejärele on. Uinutage oma lauluga haigeid ja vanakesi ja olge neile igavuses meelelahutajaks!"
Lõpuks lausus Viruskundra: "Kirbud ja täid, ühed mustad, teised valged, teil ei luba mina ahju lähedal aseda, vaid valige eneste jauks välja koduhooletut ja majalaisad, nendega võite oma tahtmisel tegutseda. Õpetage nendele kehaliigutamist, see on neile terviseks.
Rahvasuust ülese kirj. J. Gutves

E 57210 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Ja Viruskundra rääkis ja ütles pulmas sajaõhtul: "Laulgem lastele, mõrsia mõistan kui saate varsi mehekodu, seal palu sellelt virusvõimuld lauta, lehmile varajasi vasikaid, need kosuvad, kasvavad ja lähevad kevadel noort rohtu sööma. Lauta, lambile hiliseid voonakesi, need ei söö vana lammaste käest heinu ära ja noor kevade kosutab, tuul sugi, metsaladev lahutab pulstit pealt karva, et saab suur ja sile sügiseni. Tuppa suviseid lapsi, sest talvel on külm pisikestel lastel maailma valgust näha."
Ta laulis veel ja sõnas sedaviisi:
"Kui lapsed situvad - siis seebitse
Kui kusevad - siis kuiva ära
Kui põletavad - siis peik peale" (riietele)

E 57210 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra mamma läks õhtul teise tua Virusk. mammale külla ja küsis: "Mis sinu poeg teeb?" Teine ütles vastu: "On küll juba õhtuse varju pikkune, aga ei mõista veel muud teha, kui taluperenaine teda ära pahandab, siis kui taluperenaine pärast õmblema, ehk paikama hakkab, siis lõnga sisse sõlme oskab visata!" Teine vastu: "Mul ole õi umast pojast asja, mõõstaõi muud kui rätsika säljas õpib sõitma!"

E 58578 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Laane t. - Alide Tirol < Mari Mõttus, 50 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra.
Temaga hirmutadi lapsi, elas ahju pääl. Kui kellegil katkes hammas, pidi viskama katkenud hammas ahju pääle, hüüdes: "Viruskundra, säh luuhammas, mulle anna raudhammas."

E 58580 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse k. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Puuki valmistamine.
Võtta vihtlemise viht. Käänta viht kahte harru, kolm neljapäeva sääda viha kondsu ümber vanu lape. Kolmandal neljapäeval tilguta kolm piiska verd nimetissõrmest viha pääle. Siis minna puuk ellu ja hakata vara tooma. Seda peab tegema salaja saunas ehk sauna esikus.
Kord teinud üks naine puuki, tema 5 a. laps, keda ta tähele ei ole pannud, teinud kõik järel, mis ema ees teinud. Ka tema puuk läinud elama, ega et ta vihta hästi poolitanud ei olnud, jäänud lapse puuk lombakuks.

E 59026/7 (1) < Rõuge khk., Rõuge m. - Elfriede Ots (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Üks mees niitnud metsa ääres heinamaal heina. Kui mees peale niitmist sööma hakanud, tulnud metsast hunt välja ja jäänud haledasti mehe otsa vahtima. Mees mõtelnud esite hundile vikatiga lüüa. Kui mees aga vaadanud vikati peale, siis vaadanud hunt jälle mehe kõri peale. Nõnda vahtinud nad kaua üksteise poole. Viimaks võtnud mees tüki leiba, pistnud noa otsa ja tahtnud leiba noa otsast hundile anda. Hunt aga haaranud leiva kõige noaga ära ja jooksnud metsa. Mõne aasta pärast näinud mees oma nuga linnas ühe kaupmehe letil. Mees hakanud kaupmehelt järele pärima, et kust tema nuga siia on saanud. Siis tunnud kaupmees mehe ära ja tänanud teda selle eest, et ta teda soendist jälle inimeseks oli muutnud. Soendid saada siis jälle inimesteks, kui inimene neile midagi annab.

E 61236 < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Riiapuugit
Puugit vedasivad varandust kokku ja kodu. Kus mees ja hobu tublit, seal käiti Riias talvel, vooripeal, sai tööd ja teenistust. Sellega „tal um puuk, kiä vidä!“
Sai mõne läsjänaise poeg meheks, läks Riiga vooripääle. Seal pakkuti: „Kas ei taha puuki osta?“ nagu nüüdki maamehelt küsitakse: „Kas ei taha kulduuri osta?“ Hinnaks olnud 1-3 rbl. Puugit olnud: „võijupuuk“ „soolapuuk“ ja „rahapuuk“.
Mees ostnud „puugi“ maksnud 3 rubla ja saanud kätte tingimisega: „Säh, võta nüüd ja vii kodu! Enne ära vaata kui koduväravas, mis siin sees on, sis kui keegi tuleb kõige esimesena vastu koduõues ehk väravas, sis ütle: „Tuline kurat su hinge sisse!“ Sis ärkab puuk ja küsib tööd.
Mehele tulnud oma noor naine vastu, ei täidind mees ütelda niisugust sõna ja vaatas järele, mis puuk on olnud; leidnud mitmesuguste riideräbalate sisse mässitut, puusüe raasuke.
Teisendi järele tulnud õues koer vastu, sellele ütelnud mees: „Tuline kurat su hinge sisse!“ Nii kohe olnud puuk valmis ja küsinud tööd. Mees tüdinud puugitööst ja annud targa juhatuse järele „veekandmise sõelaga“. Teisendi järele annud perenaine oma putsikarva õgvenda. Karv aga tõmmab jälleki tsärro tagasi. Kuni puuk põgenunud.

E 61237 < Rõuge khk, - J. Gutves (1927).
HAANJA JÄRVED RÕUGESSE.
Haanja on kõrgemäestik ja Rõuge, madalas orus. Mägede vahel on palju väikesi järvi. Mõned veel laenetavad, mõned kamarduvad, veelgi mõned ammu heinamaaks kokku kasvanud. Millede keskkohat "läppeteks" nimetakse, veel pehmed ja vajuvad. Nõnda on nimed: "läppsoo" "järvessoo" "laud"
Rahvasuu jutustab et Haani mägedest 7 järve Rõugesse läinud. Üks koguni linna ära uputanud, ühes kõige kiriku ja rahvaga. Praegu Rõuges "liinjärveks" kutsutav. Ja aset endist kutsutakse "järvessooks", mis asub Kokkejäri külas.
Rõuge "tõugjärv" tulnud Baburise küla alt ära ja asemele jäänud "Loogsoo".
Rõuge "suurjärv" tulnud Viitinna piirilt ja selle aset kutsutakse "suursoo". See olla läinud läbi mäe. Praegu sügav org läbi mäe.
Haanis on veel paari ruutversta sees neli järve kes ootavad minekut, mis enne "viimsetpäeva" veel saavad ära minema. Nimelt järved: "Tuhkri=Väikjärv=Kurgjärv ja Vihtla".
Kõikide kohta on kohalise rahva suus juttusi. Haani mõisa juurest läinud "Taltjärv" umbes sada aastat tagasi ära; ühes viies viinavabriku kõige vaatidega.

E 61238 (3) < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui mardipäeval järved ea all, siis on nad seda ka tuleval jüripäeval (v.k. järele).

E 62204 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Mineva nädala kuulsin et korra pikse löönud Haanja Mäe Tilga järve pahumpidi, kus poolkoolnu kalat heinamaid pidi veega alla uhutut. Ma lähen enne kevadet veel sinnapoole ja pärin järele seda asja, enne sõda umbes 15-20 aastat tagasi. Maa värisenud jalgu all.
Järv on Vene endise kiriku Miilimäe ja vällämäe vahel, Mäe Tilga küla juures, umbes paar desjatiini suur.
Võib olla oli seal mõni maa alune jõud ka tegevuses?

E 63256 (1) < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui kauged metsad lähemale näitavad, siis hakkab ilm ennast muutma.

E 63256 (3) < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui kauged mäed, künkat ehk üksikut kõrget puud või hoonete katused näitavad värisema, siis tuleb kolmandal päeval vihma.

E 83663/4 < Rõuge khk., Viitina v. - Veera Talalajev < Emilie Sõber, 45 a. (1933) Sisestas Salle Kajak 2003
Halltõbi.
Kord piinanud halltõbi üht tüdrukut. Tüdruk põgenenud sauna. Saunalavale aga oli pandud kisla hapnema. Hall teadis, et tüdruk saunas oli ja läks talle järele. Sauna jõudes jäi hall kuulatama. Kisla juba hapnes ja tegi ikka psss, kui õhk välja pääsis. Hall kuulas tüki aega ja ütles siis välja minnes: "Ei sellest asja saa, see väga pussab." Nii pääsiski tüdruk halli käest.

E 8° VI, 92 (382) < Rõuge khk. - M.J.Eisen < (1929-1931) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanapagan Rõuges silda ehitamas.
Vanapagan tahtnud Mustajõe üle silda ehitada, et tal hõlpsam oleks Rõuge poole pääseda. Seks korjanud hulga kive kokku, pannud kivid koti puudusel püksitesse, sasinud püksid kividega selga ja sammunud jõe poole. Kukk näinud Vanapagana tegu, hüüdnud: "Mis sa teed?" Vanapagan ehmunud kukelaulust nii, et tal püksid kividega hirmu pärast seljast maha langenud. Kivid kukkunud jõe kaldale, kus neid hulk veel meiepäevil leida.

E 8° XI, 18 (67) < Rõuge khk. - M. J. Eisen < ? (1932) Sisestas Salle Kajak 2003
Metsavaim.
Heinaajal läinud mees metsaheinamaal heinalattu puhkama. Pool ladu olnud heinu täis, pool veel tühi. Mees puhanud katuse all heintel. Korraga kuulnud mees mürinat. Vaadanud: keegi nagu inimene ja mitteinimene jookseb lao poole, kari hunte natukese maa peal järel. Põgeneja jookseb lattu, ronib nagu kass kribinal üles, jääb tala peale istuma. Seni hundidki lattu jõudnud. Põgeneja - vist metsavaim, hakkab hunte õrritama. Pistab ühe jala välja, ütleb: "Kuits, säh see jalg!" Pistab tõise: "Kuits, säh see jalg!" Ei anna kumbagit, omad jalad mõlemad!
Heinahang olnud mehe kõrval. Meest ei pannud õrritaja sugugi tähele. Mees kahmanud hangu, tõuganud hanguga õrritajat selja tagant. Õrritaja langenud tõukest alla huntide kätte. Hundid murdnud ta; ainult sinist suitsu jäänud veel järele.

E I 48 (347) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haanjas Villa küla Kalmate talu maal ohvrikoht, siin olnud enne 1 1/2 meetrit lai ja 3/4 m. kõrge, pealt tasane kivi. Sellel kivil ohverdatud tõnisepäeval.

E I 48 (347a) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 [puu]
Viitina vallas Haki talu põllul hiietamm, tüvis 4 1/3 m., 2/3 m. kõrgusel läheb 2-haruliseks.

E III 20 (100) < ? - M.J.Eisen Sisestas USN
Rõuges Vastseliina, Võru tee ääres Kirepi ligidal Verijärv.

E XIII 26 (147) < Rõuge khk., Kasaritsa v. < Tartu l. - M.J. Eisen < keegi Veske (naine) Sisestas Pille Parder 2003
Kasaritsa järv, upunud mõisnik.
Võru ligidal olnud vanasti väga kuri mõisnik, kes rahvast koledasti piinanud. vallarahavas nõu pidama, kuidas kurjast mõisnikust lahti saada. Pöörnud hädas kutsari poole. Kutsar lubanud aidata.
Korra sõitnud kutsar tõllaga mööda Kasaritsa järve äärt. Mõisnik istunud tõllas, kinnises. Kutsar juhtinud hobused täiesti järve kaldale. Karanud ise pukist maha, tõld aga veerenud hoostega ja mõisnikuga alla järve. Sinna nad uppunudki.
Noore kuu ajal olla mõne aja eest tõlda veel järve põhjas nähtud, nüüd aga ei ole enam näha.
Keegi pr. Vo?ske Kasaritsast pärit, ???

E XIII 39 (217) < Rõuge khk. - M.J. Eisen Sisestas Pille Parder 2003 [puu/raha]
Veneoja orgu Roosa-Rõuge vahelise maantee ligikaudu olevat peidetud ühe rootsi rügemendi kuld. Venelased piiranud Rootsi väe ümber ja rügemendi ülem lasknud kulla maa sisse matta, et see ei langeks saagiks venelastele. Kulla asukohta kõneldakse, et see olnud kolme suure puu vahel. Kolm raudtünni, mida isekeskes kettidega ühendatud.
Praegu kasvab veel nimetatud kohas üks hiidlamänd, mille vanadus ulatub küll kaugele üle Rootsi aja. Vanemad inimesed mäletavad veel teistki, veel suuremat mändi, mille välk purustanud.

E III 20 (100) < ? - M.J.Eisen Sisestas USN
Rõuges Vastseliina, Võru tee ääres Kirepi ligidal Verijärv.

E IV 14 (49) < Rõuge khk. - M. J. Eisen < H. Halliste Sisestas Salle Kajak 2003 [mägi]
Sõitsin Rõuge aakrest läbi. Seal näidati mulle tee lähedal Rootsi mäge. Räägiti, et Rootsi kuningas sel mäel oma sõjaväega korra sõdinud ja vaenlasi ära võitnud.
Kunstnik H. Halliste

RKM II 49, 247/9 (76) < Rõuge khk., Kasaritsa k/n. - Õie Orro < Olga Tamm, 58 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Mõisniku ja talupoja suhetest räägib järgmine kohamuistend.
Kuidas Verijärv sai oma nime.
Järve kaldal, mida praegu kutsutakse Verijärveks, oli vanasti mõis. Mõisahärra oli olnud oma töölistele väga kuri. Oli tapnud neid nii, et nad olid verised. Mõisniku julmuse pärast hakati teda rahva seas hüüdma Verihärraks. Kogu rahva plaaniks oli härra hukkamine. Ükskord oli härra koos kutsariga sõitnud mööda Verijärve kallast. Siin oligi kutsar otsustanud härrat hukata. Ta oli hobused võrdlemisi halvasti ette rakendanud ja oli läinud, et paremini rakkeid panna, kuid ise võttis hobused kiiresti rakkest lahti ja oli tõuganud tõlla koos härraga kõrge kalda äärest alla järve. Et rahvas kutsus seda härrat Verihärraks, siis hakati ka seda järve rahva seas kutsuma Verijärveks.

RKM II 53, 404/5 (1) < Antsla l. < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Jaan Aia, Antsla keskkooli õpilane < Salme Aia, s. 1912 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kuidas Verijärv sai oma nime.
Kunagi elas kuri mõisahärra, kes laskis orje peksa iga eksimuse eest.
Ükskord käskis ta kutsarit, et see tõlla sõiduks korda seaks. Kutsar sõitis tõllaga lossi ette ja ootas kuni parun tuli välja. Siis läks sõit lahti. Parun jäi magama. Tõld jõudis ühe järve ligidale, millel olid järsud kaldad. Kutsarile tuli pähe mõte: Mis siis, kui tõld paruniga järve tõugata? Ta peataski tõlla, rakendas hobused lahti ja tõukas tõlla järve. Veest tuli palju mulle. Niipalju jäigi järele parunist. Rahvas hakkas sest ajast peale järve kutsuma Verijärveks.

RKM II 53, 494/5 (3) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Luupainajat kutsuti, et hallisõit. Kui inimene tundis ennast halvana ja siis ta kartis halli. Siis läksid inimesed reheahju ja tegid ahjusuu peal tuld, et hall ei saaks peale tulla. Inimesed tundsid ennast halvana.

RKM II 62, 74/5 < Rõuge khk. - Elmar Päss < Liisa Haga abikaasa (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Liis Haga mees jutustas, et nende lähedal on niinimetatud Paenujärv. Seda järve praegu ei ole, kuid järve endine põhi annab tunnistust, et sellel kohal kunagi oli tõepoolest järv, mis hiljem mägede sisse ära oli pagenud (mäkki sisse är oll paenu!). Selle tõttu seda endist järve kutsub rahvasuu praegugi veel Paenujärveks.

RKM II 63, 281 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004.
Krabin Kikka järve man on lõpmata kivi' riidan. Juudas ol´l tahtnu järvest silda üle tetä, ol´l püksiharuga vidänu noit kivve, ommaki katte riita pükstest puistatu. Oll tulnu viimane kord, tulnu hiiglasuur pikse, ol´l põrutanu taad vannapoissi, oll jäänü sild tegemata, ol´l lännü är põrgu.
Sääl omma kõrge mäe'. Ma ole sääl karjan käünü, ma kai, siis seletiva.

RKM II 63, 282 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Hans löüse järve veerest mõrra. Hirmsa vihm tulnu, tüknü mõrra sisse varju. Vanapaganal ollu hää palitu. Vanapagan ütel: "Hans-pojuke, kuda sul on?" - "Väega hää!" - "Hans-pojuke, teeme vahetust." Hans võtti palitu, vanapagan läts mõrra sisse. Hans ütel: "Vanapagan, kuis on?" - "Varisemp iks ku väl'lä pääl." Hans jälle sai palitu hindäle.

RKM II 63, 282 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kalakauri järve ümre olnu Hans ja Vanapagan. Hans ütelnu, et võta hopen sälgä. Vanakurat nõstnu ja vinnanu, hopen kandla all. Hans ütelnu, et ma võta jalgu vahele, ja kihutanu. Vanapagan hõiganu: "Hans-pojake, ma ei jõua järele."

RKM II 63, 283 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Krabi Kellamäel ol'l vanapakan raha kuianu alati pealt vihma, ku hää päiv olnu.

RKM II 63, 284 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. - Ellen Veskisaar < Konstantin Kartussov, u. 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapakan ol'l käünü tiid müüdä ja löüdnü naesterahva püksi'. Võtnu üles ja ütelnu: "Sii on papi rahakott - üks suur sissetulek ja kat's väikest väljaminekid.
(Vastuseks küsimusele:) Papil on ju sissetulek alati suurem kui väljaminek.

RKM II 63, 287 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n. - Ellen Veskisaar < Liider, u. 30 a. (1957) kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Mineva-aastal käisin seal [= Krabil] võsa lõikamas, siis näidati Pagana jälgi, oli sealt üle mäe läinud.

RKM II 63, 287 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Tõrviku t. < Antsla - Ellen Veskisaar < Aliide Auman, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanasti oll puuk olnu, toonu kraami, kusnu patta piima, keegi oll ära tapnu, pernaene olli nii õnnetu olnu, et kuis sa mu tsirgukese är tapse ja kuis sa mu tsirgukese är tapse.

RKM II 63, 309 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üten kerigon olli säände maja, kohe süüki viiti. Üts nakas kaema, kiä tad süü, pand valget liiva ümbre, olli keik jälgi täis. Üts puuk vai kes ta tan olli.

RKM II 63, 309 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Latse ma näi puuki, Koikkülan Mäelutsun olli, pikk verrev sinine juun olli taiva pääl, ma esi näi, üteldi, et puuk lätt jälle kraamiga.

RKM II 63, 310 (11) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rahapuuk oleva esi ja piimapuuk esi.

RKM II 63, 310 (12) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Perenaisel olli kojan pada piima täis, kats puud risti pääl, kana iste pääl. Ema ütel, et mis ta muud olli kui puuk, sitte piima patta. Kui pernaene süüki kiitnu, sis edimäsed kolm kulbitäit viis alati koja taha puhmu sisse puugile. Ma esi näi tuud.

RKM II 63, 310/1 (13) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanaimä kõnel, kuis tad puuki tetti. Kolm neljapäevaõhtut võtnu hüdse. Nimitsesõrmest kural käel võtnu 3 korda verd ja ütel, et mis esimene sünnis, ta saa sulle. Sis pandse hüdse kua taha.

RKM II 63, 313 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Ellen Veskisaar < Jaan Haaviste, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Libahundist ei tea.

RKM II 63, 313 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Ellen Veskisaar < Jaan Haaviste, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Näkist ei tea.

RKM II 63, 326/7 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Räästa t. - Ellen Veskisaar < Inge Baranov, 13 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Mul vanaema elab Paganamaal, ta rääkis, et Vanapagan oli tahtnud silda ehitada, oli kive kandnud püksiharuga. Kikka järvest oli läbi lännu, kivid olid maha sadanud. Kõneldakse, et on sinna ära uppunud, mõni jälle ütleb, et on edasi lännu. Hulga jälgi on seal näha.

RKM II 63, 330/l (1) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
[Vanajuudas]
Üts Petja-Hans olli tina sulatanu paa siin. Ta olli küsinu, mis sa tiit. Olli ütelnu, et silmarohtu sulata. Ütelnu, et mul kah omma silma väega haige, mulle ka rohtu silma panda. Tuu ütel vasta, et tuu on väega vallus, piat kinni köütmä. Vanajuudas ütel, et seo no pealegi. Pandseki pingi külge kinni sällile. Sis valasi kuuma tina silma. Olli nii vallus, pistse juuskma, juuskse järve sisse. Sellest saigi nimi - Juuda-järve suu.
Kui seal kraavi lõigati, sis olli leitu säändse mädänüdse puutükü, üteldi, et pingitükü.

RKM II 63, 333 (8) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kärstna karjasilla vaime ei tea.

RKM II 63, 334 (9) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Viru küla juures vanapagana pähkleid ei tea.

RKM II 63, 336 (16) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Juuda-järve soo läheb kuni Pehmejärveni välja. See on enne kõik vee all olnud. Kauksi metsavahi naine oli leidnud ühe kõvera, otsast mädanenud luu, üteldi, et mammuti või jõehobuse kihv. Mõisniku kätte ta viidi, ei tea, kuhu jäi.

RKM II 63, 337/8 (2) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Juudajärve soo on olemas küll, on Tsoorust umbes 4-5 kilomeetrit.
Vanast olli säände jutt, et rehepapp siinsamas Tsooru kivirehes olli midagi kiitnu või mis ta olli tennu. Sis olli Vanajudas tulnu. Tuu olli küsinu, et mis sa siin tiit. Ta olli ütelnu, et ma keeda silmarohtu, et mul omma silma haige. Aga ta olli tinna sulatanu. Vanapoiss ütelnu, et oi, mu silma ka väega valutase, et anna mulle ka. Rehepapp olli ütelnu, et ma köüdä kinni siia pingi peale, et muidu lätt ehk kuigi kõrvale, kui liigutat. Olli pingi peale kinni sidunu ta Vanapakana ja tinna, mida ta sulat, silma lasknu. Vanapakan lännu kõige pingiga läbi katuse sinna Juuda-järve, seal oli enne järv.
Vanainemise kõneliva nii.

RKM II 63, 339 (3) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapagana kividest Viru külas ei tea.

RKM II 63, 339 (8) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tondijutte pole kuulnud.

RKM II 63, 340 (12) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Järvede rändamist ei tea.

RKM II 63, 340/1 (14) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kärstna karjasillast ei ole ma muud kuulnud.
Hommikul vara naine läinud, vaadanud taha, et karu tuleb, ja pistnud jooksma. See oli aga üks mees ja see pistis ka jooksma. Jooksid hulka aega, siis mees hõikas, siis said aru, et inimesed.

RKM II 63, 359/61 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ühel peremehel olli puuk ollu. Na olli tare pääl ollu katekesi, sinna olli häät süüki viidu. Orjule olli ta perenaine väega halvasti süvvä andnu. Solane olli perra vahtnu, ütskord ku olli lännu tatrigupudruga ja võiuga tare pääle. Solane olli lännu perän, ku pernaene är olli tulnu, ja söönu tuu söögi är. Puuke ei ole koton ollu. Solane olli sitnu asemele söögi iist. Esi jäänu kullema, et mis tegeva, ku tuleva. Puugi tullu katekeste, maitsnu. Üts ütel: "Tsits". Tõne, et pupp. Lõppude-lõpuks olid aru saanud, et iks tsits ol'l. Sis olli pedänü plaani, et mis nüüd tetä. Vaja maja palama panna. Tõne ütel, et kohe mi esi lää. Tõne, et sääl aidveeren on üts vana rattarumm, mi läämi sinne sisse. Solane jälle kuuli är, löönu mõlema' rummi otsa kinni, pulga ette. Haardnu ta rummi ja visanu tulle sisse ja palotanu na puugi äräki. Pernaene olli hullis lännu.
Vanainemise kõneli nii.

RKM II 63, 361 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Sellest ka kõneldi, kuis Petja-Hans vanapagana silmad tinaga är palotas. Kus see juhtus, ei tea.

RKM II 63, 361 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapagana kivikandmist ei tea.

RKM II 63, 362 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Isa kõnel. Tema ol'l maganu kerigu aigu Varstun. Ja olli talle vaonu kui hainaruga pääle, ta ei ole ennast liigutada saanud, oli hakanud meieisa lugema, siis oli saanud juba varbaid liigutada.

RKM II 63, 362 (11) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ma usu, et tad vanahalva oleman ei ole.

RKM II 63, 385 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. < Hargla khk., Mõniste k. - Ellen Veskisaar < Miili Rohtla, 67 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv
Krabin Hirsa alan on Vanapagana auk või org, kus on Vanapagana kivi või kivi ase või mis seal oli.

RKM II 63, 401 (3) < Võru l. < Rõuge khk., Krabi v. - Ellen Veskisaar < Volli Allas, u. 30 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Paganamaal on Vanapagana jäljed. Vanapagan oli väsinud olnud, oli maganud raskesti, ei tea mis teda üles hirmutas, siis oli jooksnud, sinna olid jäljed jäänud. Magamisase on ka näha.

RKM II 63, 401 (4) < Võru l. < Rõuge khk., Krabi v. - Ellen Veskisaar < Volli Allas, u. 30 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kikka järve ääres olevatest kividest ei tea midagi.

RKM II 63, 402 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v., Pahkla t. - Ellen Veskisaar < Karl Meo, u. 60 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kord olli Vanapagan maganu sääl suun, olli üles tulnu, sääl lepistun on sükava haua, kolm sammu olli saanu, olli lännu Kikkajärve sisse.

RKM II 63, 402 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v., Pahkla t. - Ellen Veskisaar < Karl Meo, u. 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kikkajärve kivide kohta ei tea midagi.

RKM II 63, 403 < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v. - Ellen Veskisaar (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Küsitletud juhuslikult 5 Krabi inimest, kes kõik teadsid vanapagana magamist ja jalajälgi Paganamaal, mitte aga kivikandmist Kikka järve ääres.

RKM II 63, 403 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi as. - Ellen Veskisaar < umb. 60 a. mees (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Paganamaal on palju aunimesid. Mõni ütleb, et Paganamaa sellepärast, et seal Vanapagana jäljed. Mõni, et sellepärast, et seal elas palju lolle ja vargaid. Veel nimetatakse Arnoldi riik. Õige nimi on Trumbipalu.

RKM II 63, 404 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v. - Ellen Veskisaar < Kasak, 13 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kikka järves on saar. Vanapagan tahtis silda üle järve ehitada, viis kivid sinna poolsaare peale. Kui piksevihma hakkas sadama, siis oli järve ära kadunud.
Koolilapsed rääkisid nii ja näitasid neid kive.

RKM II 63, 423 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa as. - Ellen Veskisaar < Eduard Pless, 54 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Aga vanainemise kõnelesi, et Vanatont oli tahtnud Vana-Roosa kirikut ehitada. Ta pidi kiriku ehitama, et siis ehitatakse sinna kõrts ka juurde ja see on siis tema maja. Kõrgepalust Vana-Roosa poole tulles üle Mustajõe hüpates seal Pangi all olid püksiharud är lõhenu, kivid kukkusid sinna maha.
Hiljem leiti, et see on gootlaste matus.

RKM II 63, 423 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa as. - Ellen Veskisaar < Eduard Pless, 54 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Mingeid kummitusi või magamast takistavaid kohti Vana-Roosas ei tea.

RKM II 63, 427/8 (7) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Viitinas Roobikülas ühel perenaisel, Roobi Triina oli ta nimi, olnu puuk. Neljaba või kolmaba öösel tennu vannust vihtest.
Mis kraami ta tõi, ei mäleta.
Puugile pandu pudru, tatrigupudru. Olli pernaane viinu lauda pääle. Solane tulnu tööst, söönu pudru ära, sittunu asemele. Puugi tulnu sööma, solane kuulanu. Puuk ütelnu: "Tsits". Tõne: "Pupp". Ku är märganu, et sitt ol'l, olli kuradi' maja põlema pannu nuu puugi. Esi olli lännu rattarummu sisse. Poiss pesnu pulga ette, visanu rattarummu ka tulle. Sis ei ole enamp sääl talon puuki nännu.

RKM II 63, 434 (8) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rehtesid vanasti kardeti. Et saunas ja rehes on vanapagan. Keegi ei julgenud öösel minna.

RKM II 63, 434/7 (9) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Hans vali uueaasta öösel tinna. Vanapagan küsünü, mis sa teed. Ütelnu, et silma omma haige, keedan silmarohtu. Vanapagan nakanu ajama, et tal kah silmad haiged. Rehepapp ei ole tahtnu anda, et ta on kallis. Suure kauplemise peale, et kui kulda tood.
Ajanu tina kuumaks, köütnü Vanapagana pingi külge kinni. Säände pikk pink olnu, mille peal reht rabati. Et sa rabeled muidu ja kalli rohu ajad maha. Sis on sulatina silma valanu, see on ju lõpmalda valus. Vanapagan on üles karanud kõge pingiga ja ära jooksnud.
Tulnud mõne päeva pärast tagasi ja ütelnud, et ta silmad on haigemad kui enne. Hans ütelnu, et too kübaratäüs kulda, sis ma paranda ära, et mul ka olid edimält.
Kaibnu augu maa sisse ja kübaral võtnu põhja alt ära. Vanapagan toonud kulda, ei saa müts täis. Pahanu hirmsale ära, et kuis nii suur küpär on. Võtnu kulla ja lännu ära.
Rehepapil ollu pal'lu lapsi. Vaene ka olli. Es tule keegi vaderis. Lännu järve veerde ja kurtnu. Vanapakan tulnu sinna ja ütelnu, et ma anna sulle raha, pea aga minnu ka meelen. Aasta perast massat võla ka ära.
Lännu aasta peräst rehepapp ja hõiganu. Sis vastatu talle järvest, et tuud ei oleki inamp, et pikne põrgas tuu är. Rehepapp ütel vasta, et kuradi peri ta kallis hingekene. Hääl ütelnu järvest, et või, kui ilusahe sa tod nimme peri, et peri sa mu nimme ka nii ilusahe. Et ku sa rehe manu lähet, sis ma tule sulle külla, küll ma sulle tasu.
Laenatud raha jäi rehepapile.
Seda kuulsin oma onunaise käest, see oli 92 aastat vana, kedras, ma olin man ja ta kõneli, ma olin poisikene. Raamatun on see tõisilde.

RKM II 63, 444 (16) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapagana kivikandmist siin ei teata.

RKM II 63, 444 (17) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Aluksne järves Lätimaal on pool kilomeetrit teed järves, kõneldakse, et vanapagan on kats kõrda püksiharuga toonud.

RKM II 63, 445 (19) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Seda küll räägiti, et seal Paganamaal on Vanapagan joosnu ja maganu. Kikka järvest on kolme sammuga üle joosnu Lätimaale.

RKM II 63, 445 (20) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Sillaehitamisest ei ole midagi kuulnud.

RKM II 63, 455 (3) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ma ei ole küll näinud, aga inimesed kõnelesid, et selles kivirehes vanapaganad ristivad lapsi. Ketikõlin olevat kuulda.

RKM II 63, 455 (4) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Juudajärv on olemas, vanapagana kohta ei tea midagi.

RKM II 63, 457/8 (8) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Imä selet', et Varstun Tamme pool olli puhussid pantu - kanamune ja luukonte olgi sisse. Terve kari olli maha surnu.

RKM II 63, 458 (9) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Esä kõneli, et ütel peremehel olli kats puuki. Üts kandse raha, tõne kraami. Sulasele anti halvaste süüa. Ta kaenu, et egä nel'läbäõdagu tulnu sinine jut't, iks tare pääle. Vahtnu perra, kaes, puugel hää süük, paks suurmepudru rasvaga. Ta söönu ära ja tegi oma kausiteie asemele. Puugi tullu. Üts ütel: "Tsits!" tõne: "Pupp."
Edasi isa ei kõnelnud.

RKM II 63, 458/9 (10) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Puuke tehti neljapäeva õhtul risttee peal. Nimetsesõrmest lasti verd.

RKM II 63, 459 (11) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Sepa Miili rääkis, et ta oli Mõniste mõisas tütrigun. Vana parun oli ikka käinud pliidisuu ees, kui tema süüa tegi. Ku är kuuli, sis nakas kodu käümä. Ilmastilma kell 12 ööse võtnu asju, võtnu kui üks kõllin, tulnu ruttu vastu. Nad olid kõik tuud pel'länu.

RKM II 63, 461 (14) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ilma ristimata lapsi es peetu. Naine lännu väl'lä, tuu aoga juba Vanatont oli latse vanni ala veenu.

RKM II 63, 463 (24) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Karjasild on olemas, tonte ei tea.

RKM II 63, 470 (2) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Murumäe t. - Ellen Veskisaar < Helmi Viks, 51 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tsooru parun olli är koolnu, neli musta täkku oli ette pantu, ei ole härrastemaja eest jõudnud ära vedada, olid valges vahus, tantseva iin. Ja siist mäest ei ole üles vedanud. Ju Vanatont olli kongi hobese pääl.

RKM II 63, 505/6 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k., Põldlahe t. - Ellen Veskisaar < Miili Kalmus, 64 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ema oli lännu kotust ära, lats oli hällün ollu. Olli iks hää lats ollu neil. Tuleva kodu, lats nigu tõistsugune, ei püsü, ei püsü. Vanapakan latse är vahetanu. Olli ära veenu, olli sinna kohegile, kus ta esi elas, oli selle latse maha pandnu.
Kunagi na tahtse tad last risti. Ollid jälle kotost är lännu, olli oma lats tagasi toodu. Kats sõrme ollid väegä pikäs vinnatu. Too olli ju ristitu lats, Vanapagan es saa kohegi panda ega ummi tõste sekkä viia.
Kus selline laps oli või mis ta nimi oli, ei tea. Ema kõneles.

RKM II 63, 506 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k., Põldlahe t. - Ellen Veskisaar < Miili Kalmus, 64 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ma ise nägin, päeval vandusin, öösel tahtis kurat ära viia. Kui öösel ärkasin, oli must kogu rinna pääl ja pitsitas. Hakkasin meieisapalvet lugema, siis laskis lahti.

RKM II 63, 528/31 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n. - Ellen Veskisaar < Linda Reinvalla, 32 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
1948. a. elasime Karksi kiriklas. Oli talveaeg, vist detsember. Öösel oli värsket lund sadanud. Täiskuu oli. Heitsime õhtul magama, uksed pandi kinni. Öösel laps ärkas üles, andsin süüa, laps jäi rinna otsa magama, panin vankrisse, ühe käega kiigutasin vankrit, olin pikali voodis, magama ei olnud veel jäänud.
Kuulsin ees kantseleis ketikõlinat, kassikarjumist, laudade kolinat, pingi ümberkukkumist. Laps ärkas üles, nuttis. Meest ei saanud üles ajada, olin ehmunud ja kange.
Kantselei uks avanes, kaks meest astuvad sisse, vanaaegsed ilma riideta pikad kasukad seljas, ühel pruun, teisel valge. Üks mees oli vanem, teine noorem. Tulid sisse, noorem mees sirutas käe välja, tahtis mul kõrist haarata, vanem mees ütles, et ära puutu, tõmbas teist käisest. Vanamehe üteluse peale jäigi see taltsamaks. Läksid akna alla kirjutuslaua juurde, kuu paistis peale. Vanem mees ütles: "Kas teate, mis on seal keldris, mis on kiriku käärkambri nurga juures?" Mis ta sellest keldrist rääkis, ei jäänud mulle meelde, midagi ta sellest rääkis. Siis lahkusid toast. Tahtsin meest üles ajada, algul ei saanud, siis sain. Mees läks vaatama, kantselei ja magamistoa vahelt oli uks lahti, pink oli kantseleis selili maas. Välisuksed ja aknad olid kinni. Laps karjus, ise näost sinine.
Järgmisel päeval küsisin kirikumehelt (selle naine Leena Koppel elab seal veel praegugi), kas käärkambri nurga juures on kelder. Tema ei vastanud mulle, vaid küsis, et kas te midagi nägite. Seal olevat varem ka selliseid asju kuuldud-nähtud, igale uuele elanikule kord.
Seal olevat kinnimüüritud kelder ka. Kes teab, mis vanaaegne saladus seal on.

RKM II 63, 627/8 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Roosas olli olnu Karaski maja. Heinamaa on sääl all, sääl olnud eitsilised. Üks mees tulnud, suur raamat kainlas. Küsinud: "Kust lähäb tii kirikusse?" Eitsilised arvanud, et siit lähedalt, et ei tea nüüd teed kirikusse. Küsinud, et: "Mis need majad siin?" - "Need on Karaski." - "Ah Karaski, Karaski!" Läinud minema, ja hommiku olnud Karaski peremees ärä poonud kirikutsi. Eitsilised ütelnud, et oli Vanapagan, kes sinna läks hinge otsima. Suur raamat olnud kainlas ja...

RKM II 63, 628/31 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanal ajal oli neid nõidusi küll. Reingard olnud siin Roosas suur nõid. Seda seletas minu emä võõrasemä, see olnud Reingardi juures teenijaks, - et suur nõid olnud. Oli siis varastet Vana-Roosa mõisa raha ärä. Sedä raha ei saa kudagi kätte. Mindud nõia juurde. Nõid oli võtnud, tapnud oina ärä, pannud patta keema. Es ole puhastanu, es midägi - kõigi karvu ja pääga, nagu ta oli. Ise oli nõid seganud ja ütelnud: "Temä piab tänä siiä tulema!" Oli tulnud mõisa valitseja ratsahobusega. Siis oli kätte saadud raha selle valitseja käest.
Ühel oli varastatud kaks nuurt hobust ära, kolmas vana hobune jäänud. Läind selle nõia juurde, et: "Kus hobused on, kust kätte saab?" Nõid oli viinud väiksesse aidakesse ja ütelnud, et las vana hobuse paneb õunaaeda. Mehel ei ole und tulnud. Võtnud põuenoa, võtnud kolm korda ümber keha. Pistnud jälle tuppe tagasi. Siis vaadanud - uks olnud lõhki - vaadanud uksepilust, kuuvalge olnud - nõid tulnud aianukka ja vilistanud kolm korda. Mees näinud seda läbi pilu. On tulnud üks mees sinna: "Mis jaos te minnu kutsi?" Temä ütelnud, et: "Siiä tuli mees, et temäl on kaks hobust ärä varastatud, tahab hobusid kätte saada." Tuleja sülitanud, et: "Selle väikse asja peräst ti minnu kutsi. Riias kaks meest tapelsid, üks pidi minule saama. Voor lähäb Riiga sisse ja temä hobused on kaks viimast. Enne sa ärä talle ütle, kui ta annab nimeta sõrmest kolm tilka verd." Aga mees kuulas päält. Nõid ütelnud: "Kas me ise ei saa une päält verd võtta?" - "Ei saa. Mis ta võtis põuenoa kolm korda ümber enese." Hommiku tulnud mees üles, läinud nõia juurde, küsinud: "Kuidas on siis?" - "Ei saa enne, kui anna kolm tilka verd. Siis saad hobused kätte." Mees vahtnud sõrme peale. Terve sõrm, kuidas tahad katki teha! Ja ütelnu nõiale: "Oh jäägu need hobused, ma küll sõrme nende pärast katki ei tee. Võtan oma vana hobuse, lähän ärä oma kodu." Otsnud kõik selle aia läbi, vanna hobust ei ole kuskil. Nõid tulnud, läinud aida: "Näe, hobune siinsamas puhma all." Mees võttis hobuse, läks rahulikult koju. Läinud siis Riiga hobusid otsma - nõiale es ütlegi, mis ta kuulis. Voor tulnudki Riiga sisse ja viimäsed hobused temä hobused - saanud kätte. Ja nee hobuse olli ärä surnud - es ole saanu neist midägi. Jäi ikka hobustest ilma.

RKM II 63, 632/4 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Olli üks Pranga olnud siin Krabi jaos, selle väimees läinud pühäbä hommigu hobusid kaema. Olnud valge jänes mõtsas, tahtnud kinni võtta - jäänud valgele jänesele selga. See jänes oli vedanud kõik kohad läbi - nagu inimeseks muutnud. Linnamäe mõtsas oli härgi hoitnu. Sis tulli joba külm ja pal'laste jalguga oli ollu - et vaja minnä kodu saapide järgi. Esinde ei ole tahtnu lubada, aga peräst ikka lubanu, et: "Sa ei oska kodu minnä, et ma opeda, kuidas kodu saat. Kui lähät, sis kaks puud on vaalu, ühest läät möödä ja tõisest võtat kinni, sis olet kodus." Nii om sis miis lännü, ühest lännü müüda, tõisest võtnu kinni. Hakan rüükmä. Rahvas magasi rehetuas - ollu kodus, hoitnu rehetuas tagumisest talast kinni, esimesest lännu mööda. Siis häälest olli naiseesä ärä tundu. Tuhkhavvast käsknu naiseesä tule üles puhku. Saand tuli, pant peerg põlema - väimiis kodus. Võtnu saapa, et temä lääb tagasi. Vana võtnu pihlapuu, lõiganu üheksa risti puule pääle. Sis võõras miis olli tõuganu rehetua usse vallale ja hõiganu: "Kas mina sinu niikaugele lubasi?" Sis oli naiseesä usse pääle vasta lännu ja võõras miis lännu ärä. Väimiis jäi sis kodu. Oli Varstu kerikun kolm kõrda pühendetud. Esimäst kõrd pantu piibli pää pääle, sis olli piibli ärä tõuganu, viimäte jäänu vagatses. Sis olli rist pantu kaala selle mehele.

RKM II 63, 634/5 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanast olli siist mehed vooriga läinud Riiga. Tii ääres olnud Põrguhaud, sääl olli alati rahvast eksitet: müüdud, ostetud, olli raha vahetet. Tulnud kodu - kõolehe' taskun - es oleki raha. Pal'lu eksitut rahvast. Vene usu preestri ja luteruse opetaja läinud sis kuradit välja ajama. Sis om igale ühele üteldu süüd, mis na kurja ommava tennu. Sis opetajale üteldu, et: "Sina oled lauluraamatu varastanu", a vene usu preestrile, et: "Sina oled ühe saia varastanu." Tuu ütelnu vasta, et: "Mina olli nuur, sis võti üte saia. Kedägi es ole, sis panni raha asemele." Et es ole vargus. Käind ja lugend ja kästud välja minnä. Sis viimäte läinud välja.

RKM II 63, 635/7 (6) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Seletadi jälle siin: üks naisterahvas, et temä ollu Lätimaal teenimas. Vana-Laitsna köstri läind õhtu kodu ja sis ollu vasta tullu - kaks ilusat hobust ees ja sis küsünu: "Kos lähät?" - "Ma lää kodu minemä, käisi surnuaial ja...Sääl mõni rist oli maha kukkunu ja koristasi neid üles." - Sis ütelnu selle köstrele, et: "Kas te neid hobusid ka tunnete?" - Tuu vastanu: "Kost ma Teie hobusi tunnen. Ei tunne." - "See parembal pool om Roomussi Kiru, pahembal pool om Korneti Jonn." Hommigu sis kuulud, et mõlemad härrad ärä surnud. Ku na sis olli sõitnu - ühele tõisele - kas olli posteljon? Tolle olli vasta tulnu, pidanud kinni ja küsinud: "Kas teil tuld ei ole?" Tuu miis ütelnu: "Ei ole mul tuld." - "Kas te neid hobusi tunnete?" - "Ei tunne." Tollele vastanu nagu köstrelegi. Sis tõmmanu müüdä hambid tuld. Tulesädeme käinu mehele pääle. Tõine ütelnu, kes sääl pääl olli: "Nii es tohi teha."

RKM II 63, 638/9 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Keegi oli niisugusel tähtsal päival, jakubipäival heinu sisse vedanud. Pikne löönud küüni põlema, aga laut, mis oli küüniga ühe katuse all, jäi põlemata. Sellepärast vanad inimesed uskusid kõik, et saadan on olemas ja kõik, aga nüüd ei usuta enam.

RKM II 63, 639/639b (11) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Isakodus oli teenija, too oli Lätis olnud teenimas. Peremees, kelle juures ta oli, vedanud iga pühapäev vilja rehte, et esmaspäeval peksta. Väike poiss, kümne, kaheteistkümne aastane, olnud abiks. Seda oli peremees vandunud alati. Elati rehetoas. Sulane läinud elutuppa midagi võtma. Üks must mees oli temast kinni võtnud ja tema ka mustast mehest. Olid kahekesi maadelnud. Kui ta tõmmanud oma poole, sis olnud must mees kõvem, nagu ilma kontsadeta. Siis lugenud sulane palveid ja must mees oli temast maha jäänud. Ja sestsaadik ei ole peremees enam pühapäeval vilja vedanud ega ka muud teinud. Siis oli ainult pühasid raamatuid lugenud ja palveid.

RKM II 63, 639/41 (12) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üks mees olli tahtnud rikkas saada. Siis mõtelnu: "Kost saaks raha? Kui saaks riigi kullakeldrisse, et ma oles säält võtnud." Sis tulnud mees ja ütelnud: "Noh mina olen siin. Tule minuga ühes!" Veenu sinna ja ütelnu: "Kui sul midagi hädä om, sõs hüüa mind appi!" - "Kodas su nimi?" Tema nimi olev Pohiptus. Keller oli pime olnud, es näe miskit sääl. Öelnud: "Mina ei näe midägi siin." See mees lasknud sõrmega üle oma hammaste ja tule sädemeid käinud välja nii et keller olnud valge. Mees ütles: "Oh Kristus, su hambid!" Nii kui selle öelnud, võõras jätnud ta keldrisse ja läinud ise ärä. Ja hommugu, kui tunnimehe vahetus tuli, siis on meest märgatud keldris. Sis ol'l kohus mõistetud selle mehele, et ärä puua. Ja kui kõik silmuse juba valmis, sis tulnud temäl meelde, et kui hädä om, sis hüüa mind appi. Ja siis olli hüüdnud: "Pohiptus!" - Tulnud võõras mees, tal olnud õlekubu süles. Ja sis võtnud mehe ärä ja pistnud õlekubu asemale sinna silmusõlõ. Ja öelnud sedäviisi: "Keda sa enne hõikasid appi, kas see tuli sull appi? Mina ikka päästsin nüüd sind surmast."

RKM II 63, 641/2 (13) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üks vaene mees läinud metsateed ja mõtelnud, et kost ma saan raha laenata endale hobuse osta. Ja sis tulnud üks mees vana kaldus puu või kännu alt välja ja ütelnud: "Mina lainan! Palju sina tahat?" - "Viisteisküme rubla!" Tsaari raha oli. "Milla sa mulle see raha ärä maksad?" Too ütelnud vasta, et: "Mihklipäivä maksan ma ärä. Kost ma sinu kätte saa?" - "Mul om Veeliks nimi. Tule ja hüüa Veeliks ja ma võtan raha vastu." Ja tulnud sinna kohale, kos teda õpetanud ja hüüdnud: "Veeliks!" Ja mitu korda. Ei tule Veeliksid, aga tuleb üks vana eit Veeliksi asemel. Ja ütles, et: "Veeliksit ei ole!" Ja et Pirr-pau olev Veeliksi maha löönu. Et: "Mina ei võta raha vastu. Päri raha omale." Ja jäigi see raha selle mehel.

RKM II 64, 97 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Vladimir Sikk, 58 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tütärlatsel emä ütelnu: "Kurat võtaks!" Juudas ol'l 8 aastad sõrmedest perän vedänu. Ku pulma ollu, vahtnu parsil, ollu hää söögi ehen - Vanajuudas toonu. Ristjatse pääl, sääl ollu naid riste ollu, sääl olli seasööki ant.

RKM II 64, 102/4 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Miili Luht, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Meil ol'l Korgepalu mõisan virtin. Tuu utel köögitütrigulõ: "Litsi lats!" A ta es tekk sepäga latse ja tapp ar'. Köögitütruk vaate, mis ta iäkeldrin käve, läts kah keldri. Vaatami, lats sääl, valge kleit selän, valge rätt ümmer keidet. Köögitütrik and iäkeldre võtme aiapoisi kätte, tahtsi provale näitä. Prova ütel nuurherräle: "Vahi Marile perrä!"
Mari küsse: "Kes võts iäkeldre võtme?" Mi' ütli, et provva võt't. Mari ütel kutsarile: "Tule kanguda iäkeldre uss valla!" Kut'ser tei usse vallale. Mari tõisi es lase sisse, võtt salitseri puteli ja jõie. Rüük hirmsahe üüpäivä ja suri ar'. Mateti ar', latseke ka kõrva. Siidirätiga ol'l poonu latsekse.
Saie hulga aigu müüdä. Mõisa rehen olli, tul'le kodo, naksi langa iskma. Tahtsi aita magama minna. Pargi puult tuleva kats meesterahvast ja üts naisterahvas - ol'l Mari. Ma es saa hõigada kah, es saa mitä. Liine tul'l väl'lä, lätsi tuuga tarre. Ma es kõnela, tuud aigo kellegil. Olle rehe man, tul'l mõtsavaht, ütel: "Tahat uudist, ma tulli eila õdagu kodu, Mari tul'l ja läts iäkeldre. Aiapoiss ka näi, et Mari sõit jalgrattaga.
Mul tul'l tuust kange päävalu. Lätsi Suri manu. suri lugi kolme tsukruterrä pääle, kaost tõi vett, ka lugi. Ma jõi ar'. Kats teräkeist sei ar', üts tsukruterä jäi järgi. Valu kat'te ar'.
Tõnekõrd näie kui Mari läts Liine tuppa sisse. Lei latsel põse pääle, ütel: "Ku mul ar võeti, siis sulle kah!"
Lats nakas ikma. Põsekene sinine ja jäi ola pääle kõveras ja on siiämaale.
Tuud ma ole esi läbi elänu.

RKM II 64, 128/9 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Ööbiku t. - Selma Lätt < Kadri Schlukum, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Puuk tullu kotta ja puristanu piimä patta. Perremiis es tiiä, löönü puuka maha. Pernane pannu rüükmä: "Mis sa mu looma ärä tapi!"

RKM II 64, 129 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Ööbiku t. - Selma Lätt < Kadri Schlukum, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Ütskõrd esä tul'l nurmest. Suur hunnik hernit ol'l maan. Kõik tulli manu ja ütli: puuk om ar' lahenu.

RKM II 64, 135 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Vanaemä sellet nii nagu oles õige ollev, tuud Juuda-Maiekest. Pikä sõrme ollu, näid pite ol'l vanajuudas sälgä võttun. Küsitu, kost sa olt? Juudas opas: kun kerik kesk mõisat, sõisa sisen om. Vana-Roosan om. Vanaemä ol'l esi nännu kah.
Pulma kon ollu, pandunu Maiekese parsile. Ku tallitaja lännu, vanajuudas pannu jala ette, tuu lännu maha süldikausige, ütelnu: "Oh, kurat võtku!" Tuu saanu omale, toonu Maiekesele.

RKM II 64, 140 (19) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Mihklipäe pedi alasi veristama, kas vai kikkakõne.
Mihkli ol'l vasta hakanu. Tuu ol'l taevast maha visat. Mihklipäeväs pidi õks verd laskma, nii kui oles ohverdet tuu jaos.

RKM II 64, 164/5 (15) < Rõuge khk., Varstu v., Hallimäe k., Väike-Hallimäe t. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Kodukäüid om, surnu käve tagasi. Ku es saa ilusale är saadetus, käve kodu tagasi. Unel ütelnd: "Mata minnu ilusale är!"
Mint ja loet sääl, sai jäl api.

RKM II 64, 165/6 (18) < Rõuge khk., Varstu k/n., Hallimäe k. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Puuke oll siin piiri pääl Tamme Villemi esäesäl. Vanale Peedale kand kraami kokku rihe manu. Tuud es julge kiäki maha lahku - puugi om sehen. Ku lahus, tuu kooles är'. Lastele ülti: ei tohi minnä, vanajuudas võtab kinni. Ploomi Juuli ol'l suuremb, võtt pihla, sääl om rist otsan, sis juudas ei tule ligi.
Tuu Tamme esäesä eläs rikkambast ku tõse - kust ta mudu sai.

RKM II 64, 166 (20) < Rõuge khk., Varstu k/n., Hallimäe k. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui lehm ol'l läbi lüüd, sis seerbiga nõglaga punase langaga läbi leevämuru pistä, too om läbilöömise vasta rohus.

RKM II 64, 170/1 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Juuda Maiekene - mu esä imä om taga üten rükki põimnu. Sõrme om pikä ollu.
Tä om esäle veenü süüki. Võõrasimä ütelnu: "Sa ei tohi inäm kotu tulla."
Lännu kolme haruga petäi manu. Perän päivä tul'l vanapakan kah sinna. Nigu suur must kogu haardnu üskä, visk ola pääle. Vei kaugele üle merri. Ol'l veenu üle vii Vennemaale. Sääl pillut riste pääle, ei ole süvvä saanu. Rehetare parsile veenu, kiäki es näe maast. Ku sääl ar olli, vei tõiste perre. Tõi tal süüki sinna. Ku 14. aastaiga vana oll, jäteti Võro liina uulitsahe.
Küsüt: "Kes olet?"
"Ma ole Vana-Roosa vallast Juuda Johani tütregene."
Tuudi Vana-Roosa valda.
Timä ol'l nii kõvast rüki põimnu, kiäki ei ole nii saanu.

RKM II 64, 172 (6) < Rõuge khk., Varstu v., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Sai teedä, et hengemaad andas Venemaal. Ütli: ma taha siin Eestimaa jaon. Kes hengemaad tahtva, noid timukas naanu pesmä. Verevide püksega, ahvi tõugu oll. Tsirinal verd juusk. Võrol oll tuu pesmine. Provva ütelnu: "Sa olet püssämiis, tuu mul mõtus kodu." Võtt mõtuse. Provva saatnu tähekse - pant sis lipu poole, sääl es pesseta. Kiä pessä sai, panti raami pääle. Inämbiisi oll ärä koolu.
Ti ei tohi üteldä, et hengemaad palssi. Mi palsi hengeõndsust - nii piat ütlemä.

RKM II 64, 174 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kõneldi, et Lambrisilla pääl kõõ üü joodigu kiskli vannujuudiga. Hommigu mindi vaatama, et paiupuhmuga kiskli õnnõ.

RKM II 64, 193/4 (1) < Rõuge khk., Kõrgepalu k., Hurda t. - Selma Lätt < Marie Tuvikene, 82 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Ennevanast om ollu ku eestläse siia sisse tullu, sii om kolme jõe aru pääl ollu ohvrikivi, kun eestlase ohverdanu jumalale. Targa tare on siin ollu. Vana eestlaste tark. Tark ütel neil är' ku jumalale vaia ohverte ol'l. Mudukene säärtsid pudulojukesi ega inimesi es ohverteda. Villä viimisest ei tiiä'.
[Jutustaja arvab, et on kusagilt lugenud].

RKM II 64, 277/8 (106) < Rõuge khk., Sule m. - Olga Jõgever < Osvald Troska (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Maiekese ema oli öelnud kord vihaga uma latsõle: "Võtku sind juudas", lats ol'l' kohe kadunu. Vanatont ol'l' Maiekese 7 a. kandnu sälän sõrmi pitte, sõs ol'l' teda maha jätnü, sõrmed olid latsel väga pikaks venitatud. Vahisuu pedäjä pääle oli vanatont latse istmä pannu, ise läts ärä. "Vahi pettäi" on Ala külas, kuhu juudas Maie istuma pani.

RKM II 64, 277/8 (107) < Rõuge khk., Sule m. - Olga Jõgever < Osvald Troska (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Juudas läinud puhtile, pand Maiekese parsile istuma. Nagu läts kirstu manu, läinud vesi kirstu sisse ja hobõsõ vedanu nii, et ollu valges vahus.
Läts juudas pulmi või tõise kotusõ pääle, ikkä vidas Maiekest sõrmi pite sälän.
Jutustaja ütleb Juuda Maiekese lugu olevat tõsi.

E 49830 < Vastseliina khk. - R. Tamm (1915) Sisestanud USN
Ära jooksnud järvest võin Teile teadustada: Rõuge kihelkonnas, Räpo kü la juures Kasaritsa vallas on praegust suur org, millest rahva suu räägib; olla selle järve kaldal üks Eesti mehe onnikene seisnud, ja sellel mehel olnud üks väga ilus tütar. Aga sellest onnist juhtunud kord üks rüütel mööda sõitvad ja näinud seda neiut ja neiu hakkanud rüütlile väga meeldima. Nõnda hakkanud rüütel iga kuu selle neiu juures käima, aga neiule ei meeldinud see asi mitte sugugi. Rüütel ei jätnud ika järele sinna käimist. Nii viisi meelitanud rüütel selle Eesti neiu ära ja vandnud temale truudust et: "Ennem jooksku see järv kohast ära, kui ma Sinu vastu truudust murran!" Ja tõepoolest jooksnud aasta perast järv ära ja Eesti neiu auu sai murtud.

RKM II 329, 355/6 (5) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ristteelt Vastseliina poole asub paremat kätt väike sügav järv. s.o Tõrvalannu e. Kogre järv. Kat´s tünni kulda järven. See Rootsi sõ'a aegne kuld. Tünni' suure ketiga ühendatu. Üts ots, aga es leidnu.

ALS 2, 324 < Võru l. < Rõuge khk., - Konstantin Tannenthal < Hermann Kivi (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Kui loom on rabatud, siis tee järgmist: võta raudkatel, aja see tuliseks, sinna katlasse pane püssirohtu ja siis pane veel oma naise kust juure ning lase seda luhvti loomal sisse hingata.

E 42066a < Võru - H. Priimägi (1901) Sisestas Pille Parder 2004
Kalevipoja kohta ei ole ma Rõuge ja Sangaste kihelkondades midagi kuulnud räägitavat. Esimeses kihelkonnas olen ma umbes 15 aastat elanud ja tõises kolm aastat. Kui rahvas temast midagi oleks teadnud, siis oleks mõnikord ikka midagi räägitud. Mõned on teavad, aga raamatu
järele. Teie praeguse nõudmise tõttu olen Võru linna ümbruses mõne vana inimese käest tema üle järele pärinud, aga ikka ei vastuseks saanud. Sellepärast pean arvama, et Võrumaal rahvajutud Kalevipoega ei tunne, olgugi et tema sünnitaja omal ajal Võrus elas.

RKM II 439, 485/6 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Oskar Mutso, s. 1909 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Suri oli Valgamaal.
Vana-Kordo ütles: "Mis sa lähed palvemajja, mine mõtsa." Eksitas teise mõtsa ära. Sis ütles: "Mis sa mõtsas teed, tule koju!" Alles siis sai naane kodo.
Vana-Kordo ütles, et raudruun hakkab mööda sõitma. Ütles Tartu-Petseri raudtee 20 aastat ette. Ütles, et siit lää raudruun mööda, aga too kivi jää siia alale. Kivi jäigi, kos ta ütles. Teadis, et sõda ei tule tema elupaika. Sajandi alguses elas veel.

ERM 23, 4/10 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Arstimise viise sain ainult ühelt vanamehelt. Kuulsin ja trehvasin ka küll teisi arste, kuid neilt ei saanud midagi, sest elatades endid omast kunstist, nad kardavad leivakaotamise pärast teistele seda avaldada. Mees, kes õpetas mulle oma teaduse, on pime ja seepärast ise ei saa enam seda tarvitada. Tema nimi on Isak Ivask, sündinud Vana-Antsla vallas, praegune elukoht Viitina Märdikülas: Antslast Viitinasse asudes on ta juba naisemees olnud. Esimesed 12 aastat elanud Ala-Sakil, kust praegusse elukohta tulnud. Vana 85 aastat.
Juttu vestes nimetas Ivask mitu korda, et olnud vanasti kuulus arst, pole omale leidnud vastast Peterburist saadik. Nüüd silmanägemise kadumise pärast enam inimesi arstida ei saavat, riistadki hävitanud ära. Mõnele loomale siiski käsikaudu abi andvat. Küsisin, kas ta on mõnele oma arstikunsti pärandanud ehk mõtleb pärandada. Vastas, et ei olevat kedagi, poeg ei tahtvat võtta ja ega igast arsti ei saagi: peab olema hästi tähelepanelik ja julge mees. Andsin mõista, et mina häämeelega tahaks arstiks õppida, kas tema mulle mitte oma teadust ei avaldaks. Sellepääle vaikis vanamees.
Nägin, et vanale kõige suuremat muret piibu ja tikke puudumine sünnitas: piibul oli üks läbipõlenud külg leivataignaga paigatud, iga tikku ta hoidis, nagu mõnda suurt varandust: ühe süütamisega püüdis mitu suurt piibutäit läbi suitsetada, edasi-tagasi tuult piibust läbi tõmmates tuld alles hoides. Kui mõni pererahvast ehk keegi võõras lähedal juhtus olevat, siis küsis sellelt tuld, oma tikke näitamata. Piibus märkasin vanakese kõige nõrgema külje, seepärast otsustasin sellest küljest kallale tungida ja küsisin, kas ta mulle siis arstikunsti õpetaks, kui temale uue piibu muretseksin. Vanamehe nägu läks naerule, ütles: "Miks ei õpeta, tooge aga siis paber ja pliiats ka ühes, kirjutage üles, muidu ei jõua meeles pidada." Et piibu toomise murest pääseda, küsisin, kas ta mitte rahaga nõus ei oleks, mille eest võib lasta piipu ja tikke osta. Kurvaks jäädes vastas vanamees, et temal ühtegi ei olevat, kes piipu tooks.
Pidin siis ise piipu otsima minema. Umbes seitsme versta tagant leidsin poe, kust nõutud asjad sain. Läksin tagasi. Piip oli küll kaunis räbal - paremaid polnud saada - , nii et vanamehel suure ja ilusa lootuse järele väike pettumus näis olevat. Siiski tegi seegi väike kingitus hääd meelt ja vana pani "nooriku" kohe suitsema. Siis alles hakkas õpetama.
Oma kunsti ta on isalt pärandanud, pärast ise veel tähele pannud ja juure õppinud. Isa öelnud: "Kui elaja omma seljasoonist läbilöödu, siis neid enam arstida ei saa." Temal surnud üks lehm ära, kes olnud "seljasoonist läbilöödu," ta lõiganud lahti, õppinud viga tundma ja pärast arstinud ka seda haigust.
Kõigepäält olevat arstimise juures julgust vaja. Noorena on ta hulljulge olnud ja tihti arstitava inimese ehk looma elu kaalu pääle pannud. Korra arvanud juuresolejad ühe inimese kohta, et see enam ei tõusegi ellu. Ka temal omal olnud juba veidikese hirm, et inimese ära tappis, kuid pole välja näidanud, öelnud: "Kannatage, küll ta üles tõuseb!" Ja tõusnudki vähe aja pärast ellu.
Rohkem kui muid haigusi ta [Isak Ivask] on marutõbe arstinud: kellele enne “ulli meelt” manu saanud, selle teinud terveks. Kui haav alles lahti oli, varsti pääle koera puremist, siis imenud kupusarvega haavast verd. Olles noor ja julge pole mõttessegi tulnud, et vere kogemata suhu sattudes võib omale kahju teha. Kui koera puremisest juba kauem aega mööda ja haav kinni kasvanud, siis tuli verd lasta. Millal selleks paras aeg, seda tunneb ravitsetava keele alt ära: kui sooned keele all valged ja ilusad on, siis on alles vara, soonte siniseks minnes ja üles tursudes on paras aeg verd lasta. Varase arstimisega abi ei saa võib ainult paha teha. Verd tuleb lasta keele alt soontest ja pahemalt poolt kõrva alt kaela seest. Kui tahab võib peale verelaskmist ka piirituse pääle sõnad lugeda: “Iisrael, Iisak, Siirup” ja sisse anda.
Haanjas Rasva külas olnud mees, kes juba hulluks läinud: valla poolt olnud tal kaks vahti juures. Teda viidud arstima. Ta käskinud vahte hullul õlast kinni hoida ja lasknud verd. Hull paranenud ühe verelaskmisega.

ERM 23, 15 (22) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Elajad seljasoonist läbilöödud - tuleb narits ristluude kohale panna.

ERM 23, 15/6 (24) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Hallitõbi on temal omal noorena olnud, seitse nädalat vaevanud. Õpetatud: mine rukki ja joo viina, siis ei tule manu. Läinud ja teinud nii, ikka tulnud pääle. Siis roninud sauna kerisele. Kivid olnud veel vähe leiged. Joonud sääl viina. Kerese kivid kolisenud, kui tõbi pääle tulnud. Kuid see olnud viimane kord: sauna keresele tõbi jäänudki.
"Selle kunstiga võid hästi raha teenida," ütles vanamees lõpetades. Kui ta noor olnud, pole paljut kunagi kodus saanud olla: alati olnud sõitusid kord ühte kord teise kohta. Tihti ühelt sõidult tagasi jõudes olnud juba teine ootaja kodus. Vahest juhatatud abiotsijat kodust sinna, kuhu ta läinud ja säält viidud otse edasi, ilma et koju oleks saanudki.
"Praegused tohtrid, need on muidu petised ja rahavõtjad, ega nad kedagi terveks ei tee."

ERM 151, 101 (7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lalli k. - Alide Tirol < Marina Musto (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Halltõbi. Korjati väikeisi konte, tambiti puruks ja tuhka anti haigele juua, ka suidsetadi haiged luu suidsuga. Tõbi avaldus kange värinaga, mille järele kange päävalu käis. Haige nägevad ise halli, kord kukke, kord kana ehk ükskõik mis loomana. Teised seda looma ei näe. Kui haige karjuma hakkab: "Tuleb, tuleb," aetakse talle hobuse taosed kaela ja peksetakse ahjuluuaga. Ehk hall käis inimest hüüdmas ja uikumas. Kes suutis end ära peita ja vastu ei uiganud, sellele seekord haigus ei tulnud. Ka aitas kui kuuma ahju minti.

ERM 151, 111 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse t. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
halltõbi - hallisõitma.
olla ärasurnud saksa vanatüdrukut, kes käivad mehi piinamas.
Avaldub kange värinaga. Kui haige teadmata püssi lastaks - kaob ära. Ka kui hall uigub ja temale ei vastata ja suudetakse ära peita ei tule hall.
Kord peitnud keegi sulane end halli eest kartulikoopa. Hall otsinud igalt poolt, kätte ei ole saanud. Sulasel hää meel. Sääl hüüdnud hall: "Ado tule sööma." Ado kohe vastu: "Silmapilk." Nii olnud kohe hall tal seljas.

ERM 151, 111 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse t. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Lendva.
Kui inimene või loom äkitseld suri, üteldi lendva lõi läbi. Lendva kujutadi väikse punase sisalikuna ette. Looma seest olla teda mõnikord leitud. Lendvast läbilööd inimene olnud näost punane ehk sinine. Ka leitud mõnikord põlenu äärtega auk pääs ehk rinnas.

RKM II 148, 235 (6) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk
Kui veike laps alles ristimata oli, siis ei jäetud teda üksinda tuppa, kas oli siis keegi tuas või kui kõik pidid ära minema, siis pandi talle lauluraamat pea alla, et muidu vanakurat tuleb ja vahetab lapse oma lapsega ära.

RKM II 173, 95/6 (16) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. < Haanja v., Tootsi k. - Kalev Kalkun < Linda Kalkun, s. 1918 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tuu' terve' pää!
Vanast visati tinisepäävä aigu tsiapääd orgu. Sulanõ oll lännü' ja käknü hinnäst orgu är.
Peremiis tulnu', tükk kõrva käen ja hõiganu lihatükkü orgu visatõn: "Tinisegene, lepü' no sjoo aasta kõrvaga, küll tulõvaasta saat terve pää!" Sulanõ hõiganu orust kur´a helüga: "Thuuu tehervee phäää!"
Peremiis toonuki hirmuga terve pää. Sulanõ oll peräst pää är võtnu ja kotun lasknu sülti tetä'.

RKM II 287, 553/5 (1) < Rõuge khk. < Tallinna l. - Juuli Ruus < Juuli Ruus, oma mälestuste järgi (1970) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ebausud.
Kui mina karjas käisin, siis ma pidin ju perenaisele sukki, sokke ja kindaid kuduma karja juures. See oli ju püstijalu käies. Siis juhtus, et sukavarras kukkus maha ja kadus ära. Otsi, mis otsid, aga ei leia. Aga vanemad inimesed ütlesid, et vanakurat võttis ära. Nüüd oli tarvis vanakuradi pää kivi vahele panna, selleks sai võetud tutsakas rohtu ja kõvasti kokku keeratud ja kahe kivi vahele pandud, et küll ta siis kätte annab. Aga võta näpust, kui nad ei ole ära roostetanud, siis on nad praegust veel seal.

RKM II 329, 23/4 (6) < Rõuge khk., Sandisoo - Ellen Liiv < Elanie Kull, s. 1919 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laaremanni Johanna rääkis: Tal mees suri ära. Rääkis, et: "Ma kitske, kuulsin et niisugune kohin oli, ma kaesi - mees seisab mu kõrval.

RKM II 329, 28/31 (7) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Rudolf Kirch, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõni inemine usus neid nähtusi, mõni ei usu.
See olli jälle siin Kõrgepalus. Üks Rõuge tüdrik olli mõisan tareteenija. Tal olli vahekõrd, tal sündü lats, aga ta hukas ta ärä. Tõse olliva nakanu otsma, leidnu ta latsekese surnult jääkeldrest. A ta sai aru, et lats om löütü ja võttis midagi sisse ja suri ära suurte valude kätte. Rõugele maeti. Pärast toda teda nätti mõisa pääl mitmel vooril. Esi katte ärä.
Ma esi es näe, mu vend, too kellamees, küll. Ta olli 15-aastane. Õdagune aig olli, ta olli tõse poisiga. Ta nägi, et Mari lätt mõisa poole. Na lätsi tõist tiid ette, et kaemi, kos ta lätt. Vend ütel, et mi es mõista midagi pellata ka. Mari läts mõisa parki, mi takan. Ta läts joosten, aga jala es ole maa küllen, olli nagu õhun. Lätsime takan. Juusi kivihäärberi, kost ta lats leiti, olli usse klõpsahus. Poiskese lätsiva takan, aga uss olli lukun...
Moonamajan ollid neli õde. Üts tulli vällä trepi pääle, nägi: köögi-Mari tule ruttu-ruttu nende trepi poole, teine mees teisel pool. Tuleva, ta enam tuppa es saa, tõmbsi usse takka. Lätsi mööda. Seal ütel tüdrikul olli ka lats. Olli usse klõpsahus, läts sinna tuppa. Ja nii oll too lats kõvasti karjuma nakanu.
Hummogul olli nõudnu, et kas sul kiäki käve ööse. - "Es käü kedaki. Ma näi und, et Tare-Mari tulli ja kägist mu last, et kui mu lats suri, siis piat su lats ka surema."
Ja too latsekene jäigi poolvigatses.

RKM II 329, 37/8 (2) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kaussjärve kohta on jutt.
Siin pidi olema kuri pastor. See pastor armastas sulaseid sundidam sundis pühapäev ka tööle.
Ükskord pühapäeval sulane ütles, et mina tahan kirikusse minna. "Mis sina sinna lähed! Mine sina ka tööle. Mina lähen tööle kirikusse, sina sõnnikut vedama!"
Ja pastor läkski nobedast, läks ristima, ristimiskauss oli hõlma all. Kauss kukkus maha. Pastor jooksis järele: "Kurat, kauss jooksis alla!"
Ja saigi Kaussjärv.
(Üheltki teiselt kohalikult elanikult ei kuulnud sellist juttu. E.L.(

RKM II 329, 38/9 (3) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kalevipoeg sai teada, et Vanapagan on Paganamaal, teeb kolli. Kalevipoeg läks rutates läbi Rõuge, vankriratas tuli alt ära, veeres mäest alla ja tekkis Ratasjärv.

RKM II 329, 39 (4) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapagana kivid on Paganamaal

RKM II 329, 39 (5) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Valgejärv oli enne olnud Saaluses. Oli siia ära tulnud.

RKM II 329, 40 (4) < Rõuge khk., Haanja k. < Läti - Ellen Liiv < Jaan Elisto, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõik need Rõuge järved olla Kalevipoja jalajäljed. Ta olla sortsidega võidelnud.

RKM II 329, 46 (11) < Rõuge khk., Miilimäe k. - Ellen Liiv < Helene Külm, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Olli küll vanasti säänest juttu, et tulle kodo viil peräst [surma].

RKM II 329, 47 (4) < Rõuge khk., Miilimäe k. - Ellen Liiv < Alfred Kalmus, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vastlapäiv olli ua või herneroog, tsiapää sisse. Viidi Tinnüsele ka mõtsa anumaga.

RKM II 329, 49/50 (8) < Rõuge khk., Vana-Nursi as. - Ellen Liiv < August Jänes, 77 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüspäiväl keedeti tsiajala uppega, kruubi sisse. Esi sööti, mõtsa küll es viida.

RKM II 329, 53/4 (6) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mindi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüsepäiv olli tsiajala ja uasupp. Või nõna või kõrva. Esi süüdi kõik ära, mõtsa es viida.

RKM II 329, 55/6 (14) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mirdi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ise nägin pärast surma veel inimest.
Tulli poodi mant. Tulli surnuaiast mööda: väike lats, punane palitu sälän, tulli surnuaiast ja katte är.
Ja uma miist nägi, käis läbi köögi. Ilma süüta tapeti, noh, seepärast ei saa rahu.

RKM II 329, 56 (15) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mirdi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu õde nägi täpselt [kodukäijat]. Uma küla mees istus surnuaia müüri pääl, lehitses lauluraamatut.

RKM II 329, 56 (16) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mirdi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts Nursi peremees oli ihne, see oli pärast surma käinud loomade pääl.

RKM II 329, 57 (6) < Rõuge khk., Utessoo k. - Ellen Liiv < Emilie Klais, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laitsna Luutsniku pool kuulsin, et oli pant nõiamuna. Ma ei tea, kuis too jant olli. Siin es kuule.

RKM II 329, 58 (8) < Rõuge khk., Utessoo k. - Ellen Liiv < Emilie Klais, 73 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tennüspäiväl söödi tsiapõit. Hernesuppi vai uasuppi. Esi seie kik är.

RKM II 329, 64 (31) < Rõuge khk., Utessoo k. - Ellen Liiv < Emilie Klais, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Noit kodokäijit Tautsa mihe küll olli nännu, olli lõiknu kääpa man väitsega.

RKM II 329, 65 (6) < Rõuge khk., Rõuge al. < Haanja - Ellen Liiv < Alviine Taar, 66 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kodokäijat ei taha nagu usku.

RKM II 329, 65 (7) < Rõuge khk., Rõuge al. < Rõuge khk., Haanja k. - Ellen Liiv < Alviine Taar, 66 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõuge järvedest - ei tea.

RKM II 329, 67 (5) < Rõuge khk., Rõuge al. < Pindi - Ellen Liiv < Vilhelmiine Kroon, 84 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku mi Tautsal ollime, ma näi, ku tuli linnäs Nogo poolt Tallimäe poole. Vanainemine ütel, et ta om Nogo külast üte puuk.

RKM II 329, 67 (6) < Rõuge khk., Rõuge al. < Pindi - Ellen Liiv < Vilhelmiine Kroon, 84 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mi ollime Tautsal. Õdagu olli, ma näi, tulli korge must miis nagu kõiv. Ku tõisi hõikse, katte ära. Üteldi, et vanakuri lätt Maie poole, ta kuri inemine.

RKM II 329, 71 (10) < Rõuge khk., Luutsniku k. < Hurda k. - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ta´d kõnõldi, et mõni käu kodo pärast surma.

RKM II 329, 74 (2) < Rõuge khk., Kuklase k. < Kodavere khk., Alatskivi - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892. a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti oli puuke palju. Nelja tee risti peal täiskuu neljapäeval tehti neid puuka. Verd ka pidi andma, mudu es lähe lendu. Aga too es ole enam õige inemine, kes verd and.

RKM II 329, 74 (3) < Rõuge khk., Kuklase k. < Kodavere khk., Alatskivi - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892. a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõneldi, et üts olli laupäeva õhta sanna lännu pääle päivä ja kuradi olli parte vahele ajanu. Ma ole uma latsile ka ütelnu, et pääle päivä ärge sanna minge.
See jutt olli Alatskivil.

RKM II 329, 79 (8) < Rõuge khk., Uue-Saaluse k. - Ellen Liiv < Minna Saar, 81 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäeval keedeti uba seapääga. Meie enam Tõnisele es vii, aga ema küll rääkis, et pehme liha viidi Tõnisele. Mõtsan olli tõnnivakk. Siis kasvi kõik hästi.

RKM II 329, 91 (4) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Minna Sprenk, 90 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil hirvitatas küll, ku mõni jõukam on, et puuk kand kokko. Aga ega keegi ei usu.

RKM II 329, 100 (16) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma olli peris lats. Siis kõneldi, et Roobi perenaesel on puuk. Ma olli jo siin, üts vanainimene nakas kõnelema. Ma küsse: "Kas sa usut?" Ta üteli: "Usu küll." Ma ütli, et ma joht ei usu.

RKM II 329, 100 (17) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõneldi, et koolja käüvä kodo. Ma ei usu.

RKM II 329, 100 (18) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõni ei näita oma loomi teisele seo ilma aigugi, et on kahe silm. Mu imä es pelkä ja ma ka ei ole tood pidanu.

RKM II 329, 100 (19) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõneldi küll, et soes tetti. Kui sääne soestettu sai raasu leiba, lätt inemises tagasi.

RKM II 329, 106 (12) < Rõuge khk., Kogre k. - Ellen Liiv < Alviine Saal, 83 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kodukäijat kõneldi. Esä kõnel, et vana Sööt käve kodu. Kartulivõtja panti lämmele magama rehetarre, aga ta olli pildnu puit ja vilja ja. Kartulivõtja olli är lännu, et seal ei saa olla.

RKM II 329, 141 (4) < Rõuge khk., Kusma k. - Erna Tampere < Juuli Puistusmaa, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Inimese kõnõliva', et vanast käve üt´s puuk´. Ja kelle puulõ tä tul´l, sis tõi midagi ütskõik midä. Siin ol´l üt´s talu kellel ol´l tuu puuk, mis tõi kraami. Tuu peremiis olli sääne puul´ nõida.

RKM II 329, 144 (10) < Rõuge khk., Kusma k. - Erna Tampere < Juuli Puistusmaa, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üteldi, et loomal on luupainaja. Lehm lät´s sääntses likkes ja hallis, si kõnelti, et lehmal om luupainaja sällän. Nii ku tä nännu, et lehmal tuu luupainaja om, sis haardnu ahjuroobi ja tuu roobiga löönu lehmale, sis olli ärä kaonu.

RKM II 329, 149/50 (6) < Rõuge khk., Tootsiküla - Erna Tampere < Johannes Banhard, s. 1915 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku tõnnispäeval niipalju päikest näge, et hobuse selga saa minnä, sis saa ikka rukkisaaki.

RKM II 329, 160 (6) < Rõuge khk., Koke k. - Erna Tampere < Hilda Noortoots, s. 1895 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüspaeval keedeti tsiapääd, sis tule Tinnüs tsiapääd otsma. Tsiapääl lõiguti liha är ja panime kelgu pääle mi latse ja lätsime Tinnüsele viima. Tinnüs pidi tilema sinna otsma. Tõnõ päiv lätsime kaema, kas om ära viinu. Kui Tinnüsele ei vii, sis tule loomaõnnetus.

RKM II 329, 167 (25) < Rõuge khk., Koke k. - Erna Tampere < Hilda Noortoots, s. 1895 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõugen Hino küla man olnu lat´s vällan saisnu ja hõiknu imma: "Imä, imä, tule kae', et Vagula ja Tamula lähva." Nuu järve olliva ilma nimeta olnu. Sellest latse hõikamisest oleva järve nime saanu.

RKM II 329, 178 (32) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Erna Tampere < Liine Helstein, 77 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti olli olnu' soendi'. Vana inimese, kes üle saa aasta vana olli, olli nännu, et terve pulmarahvas ol´l är nõiutu soendis. Kus nä sis lät´si, kui näile sääl midägi anti, leiba vai said jälle inimeses tagasi.

RKM II 329, 181 (4) < Rõuge khk., Karaski k. - Erna Tampere < Ida Kalde, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast käüti õhtuti kokku jutte ajama. Õdagu ol´l tuu jutu puhkminõ. Latsõ pidi nukan vaikselt olema, nii et kedägi es seka. Meil ol´l isa ja naabrimiis tul´l sis noid sõaaigsid jutte puhkma ja mis kiäki kuulis ja nägi. Räägiti ka tuntidest.

RKM II 329, 181 (6) < Rõuge khk., Kassari k. - Erna Tampere < Ida Kalde, 64 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Libahunte ka kõneldi. Et inimene läinu libahundis ja käünu' perast kodu. Millegi perast ol´l too inimene libahundis lännu kas viha perast või.

RKM II 329, 182 (9) < Rõuge khk., Karaski k. - Erna Tampere < Ida Kalde, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnispäiv õks tsiapääd keedeti.

RKM II 329, 189/90 (6) < Rõuge khk., Rebase k., Uibumäe - Erna Tampere < Maimu Tamm, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui tõnnispäev selge om ja päikese paiste, sis saab hää suvi, viljarikas. Kui tõnnispäeva päikest niigi palju om, et saab hobuse selga karata, sis saab rukist ja talvevilja. Keedeti seapääd suppi ja söödi.

RKM II 329, 195/6 (1) < Rõuge khk., Rebase k. - Erna Tampere < Neidi Alliksoo, 59 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ema seletas, et neil ol´l sääne kuri sulane, kes hirmsahe vandse. Õhtul minti magama. Peremiis ol´l väga hää ja jumalakartlik. Ühel õhtul, kui magama lännuva, nännu, et sääne must nigu koer poeb sulase sängü ala. Ja sedasi mitu õhtat. Sis ol´l esä tolle ära veenu.

RKM II 329, 199/200 (15) < Rõuge khk., Tindi k., Marjamäe t. - Erna Tampere < Elfriede Vaap, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hinu külän mul üt´s naane sälätas, et vanakurat olli tulnu', üt´s jalg olnu hobesejalg ja tõnõ lehmäjalg. Kapinuka man ol´l olnu, kaenu säält. Olevat käinu mitu kõrd. Kui ta ol´l palvõ är lugenu, sis ol´l är lännu. Ma naari, et ma ei usu, aga tima ütel, et hirmus om, ku vanakurat nakas kotoh käüma.

RKM II 329, 206/7 (1) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana-Nursin Lokumi puul ol´l kodukäuja. Vanaperemiis Võrule kuuli. Nakasiva teda kodu tuuma. Ku väümiis lät´s hobõsit aama, sis hobõsõ es vea', aga ku võõras miis lät´s, sis hobõsõ lätsiva. Väümehega na kiusiva, es sünnüva kokko. Ja ku ära mateti, sis neil olli vana tarõ, kus olli hõrila seen ja kellas katõsteiskus nakanu nuu hõrila mängima. Sis jäiva vakka, kui kukk laulma nakas. Ta olli võetu üles ja matetu kummali, sis ei ole naanu änam kodu käuma. Väümiis ehit uue maja, aga hõrila jäeti vanna majja. Seda juttu selet Peterson, tuu käve sinna uibuaida jänesid vahtma.

RKM II 329, 207 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuulujutu järgi arvõstadi, et Kasakal olnu' puuk. Olli linnanu ja tulekera olli takan olnu. Vidi vara kokku ja raha.

RKM II 329, 208 (4) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast, kui mi lehmi nüssi imaga, sis ku kikas tegi - kurr! sis ema tegi risti lauda usse pääle. Et kui kikas kuristas, sis käü vanakuri.

RKM II 329, 208/10 (8) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mul kasuemä kõneli. Vanast pandseva inimese rükkä rüalõikuse aigu. Perrele tuudi süük mõtsa rüa manu. Sis ol´l tulnu' võsast vällä suur hunt, tulnu neide ligidale paari sammu kaugusele. Ja peremees küsinu: "Mis sa siin nii vahit, kas sa tahat meid süvvä või?" Olli lõiganu levakiku üle levä, leib olnu väitse otsan ja lännu toda leiba hundile andma. Hunt ol´l haardnu too leevakiku kõgõ väitsega ja joosnu mõtsa. Mõni aig lännu müüda, sis ol´l tulnu uhke meesterahvas sinna majapidamisse. Ol´l ütelnu toole peremehele: "Ku sa väitse pääle kaiet, sis ma oles su är murdnu, ku sa leiba es olesi mul andnu." Üt´s kuulus nõid olli tä soendis muutnu, et ta tütart es võta'. Ta olli ütelnu toole peremehele suur aitäh ja ol´l peoga raha ka andnu. Too poiss ol´l Riia kaupmehe poig. Kes soendile leiba and väitse otsast, sis muutus inimeses tagasi.

RKM II 329, 210 (9) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast ol´l terve pulmarahvas soendis muudetud. Lännuva mõtsa kõik. Ainult pruudil ja peigmehel olli hanna otsa' valge olnu'.

RKM II 329, 214 (4) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Hertsiina Niklan, 61 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üks naine rääkis, et kord olli vastuvõtja naine ka jälle ütelnud, et see laps saab veesurma. Sis na panniva kõik vee kinni: kaevule kaane pääle, tiigile aia ümbre ja kõik vee kinni. Kord tulliva kodu ja otsiva last, es ole koski. Vaatasiva - lat´s kaevukaane pääl, teki pääl ja surnu.

RKM II 329, 214 (5) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Hertsiina Niklan, 61 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ükskord mina magasin ja tule selline raskus pääle. Tuleb niisugune raskus rindu pääl, et ei saanud hingata, ajasin joru suust väl´la. Sis hakkasin lugema meieisa palvet, sis sai lahti ja ärkasin üles. Enne es saa rääkida, suur raskus on rindu pääl, es saa üles tõusta.

RKM II 329, 214/5 (6) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Hertsiina Niklan, 61 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui mu papa väike karjapoisike olli. Ta olli oma maa pääl metsas karjas, istub ja näeb, et üle tema jalgade läheb väike mehike, üks jalg oli hobusejalg ja teine lehmajalg. Saba olnu' taga ja sarvekese' pääh. Lännu ja kadunu oru sisse. Ja koer ei ole haukunu ega midagi. Kui ma ise sääl karjas käisin, pandsi kõrva maa pääle ja kuulasin, mäe seest kuulsin muusikat. Võib-olla sääl midagi om vanast olnu, linn või kes tuut teab.

RKM II 329, 217/8 (6) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minule rääkis üks tüdruk, et isa jõi ja pahandas. Ema tahtis lauakirikus minna. Läksivadki tütrega kahekesti. Kui altari ees olliva, sis tütar nägi, et altaripildi ees vanakurat itsitas. Ta tahtis ära minna säält. Aga kui anti seda kirikuleiba ja veini, sis kadus kõik ära ja tal olli hää meel.

RKM II 329, 222 (13) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mina olen puuki näinud. Ma ollin teises klassis sis. Läksin välja pissile ja nägin, et puuk läks. Katõl puul ol´l nigu viha' ja sinine tuli taga. Läks siit kahe maja vahepäält ja ei olnud kõrgel, nii kaseladvast natuke üle. Ma joosi tuppa, hõiksi, et mammakene, tule vaatama, puuk lätt. Üle naabrimaja läks edasi, edasi. Nagu üteldi, et puuk tehti vihtadest. Sinine tuli olli taga, aga seda koormat ma küll ei tea, seda ma ei näinud. Või läks ta vaatama, kust ta mida saa.

RKM II 329, 227/8 (19) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil papa sures ära. Meie teime matused ja kutsime tsõdsõ kah. Aga tsõdsõ ol´l pahane ja es tule matusõlõ. Sai teine õdak ja tsõdsõ kuuld, et papa tulõ sisse ja küsse: "Misperäst sa, tsõdsõ, es tulõ matusõlõ?" Tsõdsõ ütel: "Papa, ma anna sul kuuke." Papa vastas: "Tsõdsõ, mu söömised om süüdu, aga mis sa es tule matusõlõ?" Tõine õhtu pand tsõdsõ puuga uksõ kinni, et sisse ei saa, aga papa iks tul´l ja küsse jäll: "Mis sa es tule mu matusõlõ?" Nii ega õdagu. Es saa tsõdsõ rahu. Sis tsõdsõ läks õe juure ja rääkis, et nii om. Õde ütles, et: "Mi ka midagi tetä ei saa. Mis sa oled oma uhkusega tennü, seda sa pead ära kannatama." Sis tsõdsõ ol´l oma tarkusega läinud papa haua pääle ja sääl risti man andis palunu, sis ol´l saanu rahu.

RKM II 329, 229 (22) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seda rääkis mulle tütremiis, et see vesi, mis sajab pikse ajal kivilohukese sisse, see olla ka väga hää silmaravi vesi.

RKM II 329, 233/7 (34) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu papaema elas siin, kus vana rehi on. Keväja ühel naabril suresi hobune ära põllu tegemise ajal. Kudas ta selle hobuse raha sai, see ei olnud kerge. Lompka kõrts olli sääl. Lännu sinna ja nutnu, et: "Jällegi suresi hobune ära. Möödunud aasta suresi nüüd jällegi. Ei saaki änam elada ei maad pidada." Naabrimees ütlenud: "Tule kõrtsi ma teen sulle kruusi õlut." - "Kuda ma tule, ma ole nii vaene, ma ei saa sulle kunagi ära tasuda." - "Oh pole vajagi, ma teen sulle niisama ilma tasumata." Läinud kõrtsi sisse ja miis väga nutnud seda hobust. Üks vanamiis olli kuulnud päält seda juttu ja ütelnud: "A külamiis, mine' too üt´s pihlapuu tokikõnõ." Kõrtsi juures ol´l sääne oja ja sääl oja ääres kasus neid puid. Toonu sis tolle tokikese. Ja mitu risti ta sinna pääle ol´l lõiganu tuut tuu miis es tea. Sis olli ütelnud: "Võta küsi kõrtsimehe käest üt´s kanamuna. - Lähme nüüd kõrtsist välja." Lätsi kõrtsist välja ja iste kõrtsi külele pingi pääle. Võtnu tolle muna enda kätte ja suu juures midagi kõnelnu tolle munaga. Pannu muna maha ja ei tea mitu kõrda koputanu tolle muna juure maaha. "Ootame niikaua kui see muna tagasi tuleb." Muna hakkas veerema üle põldude. Ta teadis, kus ta selle muna saatis. Tüki aja perast olli muna tulnu tagasi sinna kõrtsi juure, kus ma ootasi teda. Olli võtnu selle muna oma kätte, sis olli hakkanud sellele kahjusaajale mehele rääkima: "Sinu naabri on sulle kõik seda teinud." See mees olli ütelnud, et: "Mul on kõik hea naabri." - "See mis sul kõige ligemane naabri om." Sis ta teadis ära, et see olli tema naabrimiis kohe. Ütles, et: "Kui sa lääd koju, tuleb ta homme sinu käest midagi, kas suula, või leiba, või midagi muud otsima. Lase ise võtab oma käega, ära sa oma käega temale midagi anna. Ja sis, kui ta käib sääl anumas, ära sa tal kunagi keela midagi." Ta olli ütelnud, kui palju kordi ta käib neid asju otsimas. "Võta' vankriratta tsõõr ja võta see muna, pane rattarummi sisse ja löö otsa' kinni, et muna välja ei kuku. Ja nii sügavat punni ära löö, et sa see muna katki teed. Ja võta see vankriratas ja peida vette, et ta kätte ei leia." Mees olli viinu metsa sääl on üks Keevavee läte. See oli põhjatu läte. - "Lase sisse ja peida see nöör ära, et ta ei leia seda nööri kaldalt kätte. Ta otsib kõik veed läbi, et ta kuskilt kätte ei saa. Siis jääb ta haigeks. Ja kui tahad teda piinata, sis lase seda nööri allapoole. Kui sa tahad tema piina kergitada, sis tõsta seda vankriratast jälle ülespoole." Ise käis sis naabri poole kah. Küll see olli selle piinaga ahju joba ära närinud, selle valu ja ahastuse ja haigusega. Sis ta olli lasnud selle nööri lätte põhja ära ja see nõid suri ära. Siis kui teda hakatud kodust viima, sis hobuse olli niipalju vedanu, et olnu valgen vahun iin. Es jõua paigast liigutada.

RKM II 329, 245 (20) < Rõuge khk., Mustahamba k. < Viitina - Erna Tampere < Maali Eiche, 86 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ole' kuulnu küll, et om olnu puuk ja lindase ja tuu tuut kraami ja vida raha, aga ma ei usu seda, see om kui määne muinasjutt.

RKM II 329, 246 (21) < Rõuge khk., Mustahamba k. < Viitina - Erna Tampere < Maali Eiche, 86 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ole tuut küll kuulnu', et surnu käüvä kodu. Siin ütel poi miis ära, tä elli väga halvasti. Tuu käve pärast surma kodun. Tule sahvrisse ja kolistas ja lahk asju ja ajas piima ümbre. Ja koputas akna pääle, kos nema enne ol´l maganu. Ma ütli, et kas sa sis jälgi ka näet või midagi. Tä ütles, et ei ole jälgi. Ta olli käünu üte targa man. Tuu olli opetanu, et: "Kas sul tema asju või rõivit om, naka kandma tema saapid ja rõivit. Sis ta nakas noid rõivit kandma ja jäi ära tuu kolistamine ja käümine.

RKM II 329, 246/8 (22) < Rõuge khk., Mustahamba k. < Viitina - Erna Tampere < Maali Eiche, 86 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üt´s inimene ol´l mul kaugelt sugulanõ. Tä es elä vanas. Suri ära ja perenaisel tulnu lastõga tülü tuu matmise perast. Üt´s olli tahtnu, et matetas ilmaligult - tõine, et vaimulikult. Matetu ilmaligult ära. Ja tõine üü tulnu miis akna taadõ ja tulnu sisse. Ütelnu naisõlõ, et mille sa lasid latsil pahuksile minna. Oles minu matetu vaimulikult mud´u ma ei saa rahu. Tä olli läinu arsti manu, et ei saa magada. Arst ol´l ütelnud, et võtke palderjaani ja viina, sis saate magada. Tä olli võtnu küll palderjaani ja viina, aga iks olli näinu miist, tuu olli ikka tulnud. Naine olli ütelnud, et mis sa minu vaevat, ega ma midagi teta es saa, ku latse pahuksisse lätsiva matmise peräst. Kas me peame su üles võtma ja uuesti matma. Ei ole tuu pääle midagi ütelnu. Sis ol´l naane üte targa manu lännu ja rääkinu, et nii om. Tuu tark ol´l opanu, et sul om tema saapid järel pane nuu jalga ja käi. "Ma ei saa ju liina minna noide saabastega", vastanu naine. "Käü kodun ja jäta magaden ka nema jalga." Naine olli nii tennü ja ol´l ära kadunu. Määne puul aastat ooli tä kodu käünu.

RKM II 329, 259 (14) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meeliku k. - Erna Tampere < Ella Ploom, 67 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui tõnnispäiv niipalju päikest näge, et hobuse selga sai hüpata, sis saa rükis hää. Tõnnispäeval keedeti tsiakõrva ja tsiajalga oasupiga.

RKM II 329, 288 (19) < Rõuge khk., Rebase k. < Rõuge khk., Rooksu k. - Erna Tampere < Katri Mägi, s. 1889 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Soendi olli sääntse halva' inimese ega noo es ole eläjä. Ma ole kuulu, et om olnu aga nännu küll ma ei ole.

RKM II 329, 298 (7) < Rõuge khk., Kokemäe k. - Erna Tampere < Allo Lõhmus, 79 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüspäevä käiti liugu laskma. Keedeti tsiapää ja upõsuppi. Kes kõige kaugemale sai lasta, tool kasviva pikä lina, kes maaha sattõ, tool lätsi lina hukka.

RKM II 329, 347 (8) < Rõuge khk., Rõuge al. - Anu Korb ja Imbi Rettau < August Kirch, 76 a., Vilma Kirch, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tennüsepäival keedeti tsiasaba ja handa.

RKM II 329, 347/8 (11) < Rõuge khk., Rõuge al. - Anu Korb ja Imbi Rettau < August Kirch, 76 a., Vilma Kirch, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kodukäija lugu.
Ma ol´li kateteistkümne aastane poiskene Kõrgepalu mõisas. Oma silmaga näie, vaim juusk. Samsonil ol´l toatüdrik Tare Mari. Tal ol´l üte abielumehega lats, tappe tolle latse är´. Tuli avalikuks. Võtt hindäle ka ätika - piirituse sisse. Suri är´. Ta ol´l juba maetu. Ma tull´i õdagu hämarikus tõsõ poisiga. Näie: Tare Mari juusk lukkus ussest tuppa, kus ta uma latse är´ tapp. Me kaesime perrä, us´s ol´l lukun. Tare Mari juusk nigu õhust, mitte maad mööda. Suurätt ol´l üle õla. Pärast külan kõneldi, et Tare Mari lännu üte tõõsõ naase juure, kellel ka väike lats ol´l. Mari ütelnu: "Ku mo lats pidi surema, sis surgu so lats ka!" Ja tuu lats õkva surri ka.
Ma käve mitu kõrda havvast mööda, aga Tare Mari es näütä end enäm.

RKM II 329, 355 (3) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Krabi on Paganamaa. Seal sügav järv. Suur äikesevihm olevat tullu. Vanakurat es mõista kohegi peitu pugeda. Pagesi järve peitu. tollest jäänu kaldale vanakuradi jala jäle.

RKM II 329, 355 (4) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kasaritsas Paenu järv. Kunagi ollu järv hoopis tööse koha pääl. Olnud üleval Räpo küla man. Naine olevat pesnud järves lapse musti riidid, järv ära paenu. Org on praegu näha.

RKM II 329, 356 (8) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui tõnisepäeval niipaljugi päikest on, et mees hobuse selga saab hüpata, tule' hää rukkisaak.

RKM II 329, 370 (1) < Rõuge khk., Leoski k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Rudolf Allas, 90 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Krati' on nisukese vaimu, kis vara tõiva. Kis usub, ei tia ütelda.

RKM II 329, 378 (2) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Liinjärves olnud suuri havisid. Lell ja ta õpipoiss läinud paadi ja ahinguga havi püüdma. Lõid ahingu havile sisse, aga havi viis kaks meest paadiga üle järve. Nii suur havi oli.

RKM II 329, 384 (17) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäeval söödi seapead ja -jalgu.

RKM II 329, 392 (29) < Rõuge khk., Sänna v., Haapsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Aliide Veeväli, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Õemiis viirastus pärast surma - tuli õkva mulle vasta. Anni talle tiid.

RKM II 329, 392/3 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Reetsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Nete Pettai, s. 1898 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kalevipoeg olla visanud kivi Sänna mõisa maa pääle. Siit samast tii lät.

RKM II 329, 393 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Reetsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Nete Pettai, s. 1898 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts arst olli Rõugen. Arstil naase esä kõrtsimiis. Tuu selet: Kui surnuga naati välla tulema, rahvas kokku lännü. Ollu kakelus. Ta väga hiitünu. Näie, tuu vanamiis, kis kuuli, käve kõik aig tal kõrval. Arst avitas tolle tõbe vasta.

RKM II 329, 436/7 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Handi-Mikk käinu pasteldega otse üle järve kirikun. Ütskord lännu enne kirikule minekut naisega tülli. Naine tahtse haina tetta. Ütel: "Mis sinna kirikohe minna?" Handi-Mikk ütelnu naisele: "Kurat!" Lännu iks kirikohe. Teel tuli vesi pastelde sisse. Rääkis õpetajale ära, et oli vandunud. Õpetaja manitses: "Ära enam kuradit ütle, muidu ei saa me kala ka enam."

RKM II 329, 438 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Olli neljateistkümne aastane poisikõnõ. Ol´l laupäiva õhta heinaaigu. Rõugen oll suur mõts. Üüse pidi tüüd tegema. Üle metsa lindas väike tulekera. Kukkus Perajärve sisse. Plahvatus hää suurekene. Peremiis ütel: "Lähme ära kodu." Peremiis ol´l sääne kohkunu. Ei tia, mis see olli?

RKM II 329, 439/40 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jaanituld tetti mäe otsan. Praegu on lätlastel jaanipäiv suur püha. Vanast iks ol´l meil ka. Isa selet: jaanipäiva kesköö aigu, kes on julge miis, näe vanakurja.
Mäe all oli raba. Sealt läks tee läbi. Isa tahtis Vanakurja näha ja hüüdis: "Kurat, kurat, kos sina olet?" Näeb, mees ollu risti tee peal ees. Hüüdnud: "Mees, tõuse üles, mis sa makat siin!" Arvanu, et mõni juua täis. Suur must miis kõnd taal takan. Isa jäänu seisma. Mees käänd metsa. Tulejutt jäänd järele. Teel vedelenud veel suur must pada, kui isa ja vanaisa tagasi samale kohale jõudsid. Kas see oli vanakuradi kullapada vai midägi niisugust.

RKM II 329, 440/1 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ühel ihnsal vanaperemehel suri naine ära. Pidas talutüdrukut. Lubas tüdruku ära võtta, kui see head tööd teeb. Tegelikult ei võtnud. Tüdruk suri.
Kell 12 öösel kuuleb, et keegi jookseb toa peal. Läheb koos naabriga vaatama. Peremees näeb musta kogu, naaber sinist suitsu. Lasevad kogu kuldkuuliga. Tondid kaovad nädalaks ära, siis tulevad tagasi. Annud surnuaial tüdruku haual lubaduse, et enam kedagi ei peta. Siis jätnud vaim ta rahule.

RKM II 329, 441 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Naabrile sõitnu vanakurat vasta halli hobõsõga, kellad pääl.

RKM II 329, 463 (26) < Rõuge khk., Viitina v., Järveküla k., Kuusiku t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Roosi Uibo, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Per´naane lasnu piima kanda ütel puugil. Es olnu kunagi piim lõppenu. Sulasele anti kehva süüki. Miil hapu. Sulane vaadanu: pernaasel ol´l piim paan, üts tsirgukene kaane peal. Sulane löönu tsirgukese piimapatta. Pernaane tul´l ja lakkus puuki - nüüd mu puuk är´ uppunu. (Mõtsa kandin koskin ol´l.)

RKM II 329, 465/6 (1) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ol´l Põlgastu mõisas Kuklase Volli man tüdrikuks. Olli tullu õdagu sant üümajale. Pernaane tulnu lauda mant suure ikuga. Löüse hainaküünist suure lihatüki, keegi taht paha teha.
Sant ütel: "Oo latseke, hakka-õi tuu pärast ikma! Kui tule nel´lapäeva õdag, pääle pääva minegut pane lihatükk rattarummu sisse ja kahelt poolt tammepunni ette, et pusi sees oleks. Siis tekke nurme peale tuli üles. Visake rattarumm tule pääle. Kui sis tõse tare mant keegi tule, es tohi rääk´ ega and´ talle midagi." Pernaane tõsest tarest tul´lgi ja küsse suurt kotinõela. Keegi es kõnele ega anna midagi. Tõne kord tullu tagasi, ei mäleta, mida küsse, kolmas kord tullu veel ja sis lännu ikuga kodu: "Nüüd lää mu uma kari!" Ja ollu lännu ka. Pärast enam ei teinud noid tükka.

RKM II 329, 466/7 (2) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Puugi tegemine:
Närtse pidi korjama, noist pidi sääntse mütsäku tegema. Ega nellapäev pidi midagi pandma. Vanakuu nellanda nellapäeva õdagu pidid 3 tsilka verd andma. Sis olid vanakuradile hinda är´ müünu. Puuk nakas käüma. Puuk pidi sanna manu kõk varanduse kandma.

RKM II 329, 470/1 (7) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kord jäänu Püssa külan Moreli pool üts harjokene kaoma. Hiljem ajanu mehe aia veeren juttu. Ei ole lähedal mitte üttegi teist hinge, aga keegi niikui tõmbas traataida. Tuu harjokese vaim käü sinna.

RKM II 329, 471 (8) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hussari veli koolu är´. Surnu olnu lautsil. Veli tuli õdagu kodu, mis ma tuud surma pelga. Maga sealsamas aidas. Äkki üts valge kogo käve aidas. Pani tule põlema, katte är´. Tuli kustu, jällki tuli kogo tagasi.

RKM II 329, 471 (9) < Rõuge khk., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meheisa ol´l täüsmees. Naksi kodo tulema umbes 1,5 km kauguselt. Tee katte är´. Kõik ümbreringi võõras. Lõpuks istse maha. Es oska kodo minna. Sis naksi pini haukma. Korraga tundse kõik är´. Oli oma nurme peal saare all istund.

RKM II 329, 478 (4) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Issaku k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Anna Ilves, 85 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üle 50 aasta tagasi oli selline lugu:
Mitä küläh elli rikas peremees, vanapoiss. Varanduse pärandas ristitütrele. Peremees käinu pärast surma aida pääl kolistamas, ei lasknud magada. Seal majas käisid lahkusulised oma tunde pidamas. Ristitütar palus neid palvetada, et Aadu enam kodu ei käiks. Rahvas arvas, et Aadu käib sellepärast kodus, et tema matuste ajal ei antud matuselistele süüa enne surnuaeda minekut. Toit olnu lavval küll. Alles pärast matuseid anti süüa.

RKM II 329, 481 (14) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Issaku k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Anna Ilves, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meie ligidal, siit vast 1 km maad on Paenu järv. Om tullu teesest kohast. Säänne ümarik järv. Mäe otsast tuli alla. On praegu lohu sees. Kaugelt es tule. Miks tuli, ei tea.

RKM II 329, 488/9 (6) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Mäe k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Alvin Mägi, 73 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Paenu järv ollu siin koski. Läts är´ ja jätnu oru järgi. Jäigi nimes Paenu järv. Toda järve ma es näinu. Ole õi vast kilomeeritki kavvembake lännu. Oru om kakanu sisse.

RKM II 329, 544 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Elaanie Kull, s. 1919 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laarmanni Johannal olevat jah, mees pärast surma kodus käinud. Johanna jutustas: "Ma kitske sibulit. Kuulse, kohin olli. Kaesi - Piitre. Es lausu sõnaki. Pärast kaesi - Piitret ei kusagil."

RKM II 329, 545/6 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Johanna Laarmann, 98 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tima oli si' isi sihen. Naine oli ütelnd, et matke, laske mind õpetajal matta, et ilmalikku ärge kutske mulle. Ja nüüd miis ol´l lännu sis välläh ja tulnu ruttu tagasi. Ja miis ol´l kutsnu ilmaliku matja. Ja sis ta oli käinu kodu vast kolm üüd veel järgimüüda, et miks sa ei mati, nii kui ma käskse. Ja sis oli naine, vai see, tal õde lännu õpetaja poole ja kõnelnu talle, et niimuudi asi om, et ei anna ültsegi üüse rahu, et tulep, jälle' kuulet, kui tulep, juba astup astmeid piti. Õpetaja ei ütelnd sis midagi, ütelnd, et tule sis õhta surnuaiale, et mul mitte päiva aigu ei ole, et mul väega palju surnit matta. Õhta sis, nii lauba õhtu olnd, tõise naarnu, et viil tõist korda matetas. Ja sis enamp es tule kodu.

RKM II 329, 547/8 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Erich Ermel, s. 1911 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hunt. Libahundist ei tea midagi. Hunti nimetatakse ka "susi". Pesa teeb tihnikusse ja vee lähedale. Pesa lähedalt ei murra. Hunt jätab alati midagi, kas käpa või muud murdmiskohale maha. Lamba murdnud, haarab kukla tagant kinni, viskab pea üles ja hakkab jooksma. On ütlemine:
Udu soe unu,
vihm soe veli.
Koera meelitavad kahekesi. Üks haugub koera moodi, üks läheb kodu poole ette. Kitse püüavad niisama. Hundid mitmekesi koos sööma ei sünni, kakuvad juppideks ja söövad üksteisest 4-5 m kaugusel.
Hunt tuleb lauta pajast ja seina alt ning murrab nagu ilveski, nii palju kui on murda, üle enda tarbe. Hunt jälitab looma, aga kui n. ilvesel hüpe ebaõnnestub, siis jälitab ta 40-50 m, siis tuleb tagasi ja katsetab hüpet kohale, kus jahiloom enne oli.
Hunti ei seostata Püha Jüriga, pole kuulnud. Öeldakse: kange nagu hunt. Hunt olevat saatnud inimest, see olevat toosi tikke (põlevaid) pildunud.
Hunt surnut ei teeskle.

RKM II 329, 551 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Erich Ermel, s. 1911 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mis´son (Pulli järv pidi kirik põhjas olema. Vaikse õhtuga kella helin).

RKM II 329, 552 (7) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannast, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seitse järve - seitse venda ulatasid käe. Liinjärv, Valgejärv, Suurjärv, Kaussjärv, Rattajärv (allpool Rõuge veskit), Kahrilajärv, Uue Nursi järv.

RKM II 329, 553 (15) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannart, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pisuhända tehti mitmesugustest ainetest, öösel oli tulejutt taga.

RKM II 329, 553 (16) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannast, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kooliõpetaja rääkis, et Äksi kiriku juurest edasi, Saadjärve vastas on väike järv, mis on sügavam kui Suurjärv, ~ 75 m.

RKM II 329, 579 (8) < Rõuge khk., Rasva k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Meeta Teppo, 85 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts miis ol´l väga purjon ollu. Siis olli lauba õdagu ollu ja sauna olli kütetu. Ja muu olli sannast joba är tulnu. Ja lännu ka sauna viil. Sis ol´l väega vandnu ja purjon ollu ja ollu sannan lännu vihtlema. Ja üts miis ol´l tullu' manu sanna ja võtnu' sis kinni! Es ole lasnu vihelda. Ja sis ol´l tuu suure tegemisega, sis ku ol´l "Meie Isa" palve lugenu, sis ol´l lännu minema säält sanna mant.

RKM II 329, 579 (9) < Rõuge khk., Rasva k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Meeta Teppo, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üks naine oli järves musti riideid pesnud. Selle peale läinud järv ära.

RKM II 329, 581/2 (1) < Rõuge khk., Rasva k., Põrguhavva t. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Linda Lepp, s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oli siis kunagi omal ajal niimoodi, et, ei mäleta ma muidugi neid aastaid, inimesed ikka kõnelesid siin, et kui see Rõuge kiriku õpetaja, ja et tema olla siit sõitnud sinna Jaanimäele koolimaja ülevaatusele. Seal oli koolimaja. Vanast õpetajad käisid ju koolides kontrollimas või noh. Ja siit hobusega sõitnud ja siis muidugi oli tee ka hästi kitsas ja talve aeg, libe, hakkas regi alla libisema. Ja kohe siit järsakust alla. Kui õpetaja lõpuks välja sai, ütles, et nüüd käis päris põrgus ära. Põrguhavva nimi aga oli juba enne.
On kaks osa - maapõrgu e. talurahvapõrgu ja sakste põrgu.
Miks, ei tea, aga vast sellepärast, et sakste põrgus on ilusam loodus.

RKM II 346, 613 (13) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tuu ollu vanast, imäimä kõnel. Tsia otsast olli lõigatu jala, katusele pantu. Tsirgu olli linnanu, es ole ütski putnu. Kes tiid, kes pand. Vanast tetti väega pal´lu tükkü.

RKM II 394, 145 (8) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Latsõ' ei tohi minnä lumbi viirde. Kunn tõmbas lumpi.

RKM II 394, 145/6 (10) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku lats ei lasõ pääd suki', sõs täi' tegevä hiustõst pulga' ja vidävä latsõ lumpi.

RKM II 398, 565 (2) < Rõuge khk., Sänna k. - Heiki Valk < Jaan Kuus, u. 50 a. (1986) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2009
Sänna mõisa rehe juurde toodud katkuhaigeid surema. Katku aeg pandi inimesed sisse, marus inimesed rehte kinni.

RKM II 428, 249/50 (11) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Üks vana metsanduse õppejõud rääkis mulle, et tema näinud seda pisuhända või. Temale tulnud metsast jalgu. Naine läinud hirmuga siit ära ja tal olnud tuju paha. Ratast purustanud ja kuullaagri vastu puutunud. Ta oli pigistanud ja see olnud pehme kui tea mis asi.
Ja siis ahjule jätnud nagu hambajäljed. Lubas mulle ka näidata, aga ma läksin sõjaväkke ja kadus see huvi magu ära.
Ta oli ütelnud, et ta imesid ei taha ja rohkem pole olnud peale seda.

RKM II 428, 250 (12) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Ema rääkis hiljuti. Naabrinaine suri paar aastat tagasi ära. Need, kes sinna kolisid rääkinud, et ta on kodus käinud. Et lahkamisel olnud.

RKM II 439, 489/90 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Kõrgesaare k. < Setumaa, Truba k. - Heiki Valk < Jüri Puusepp, s. 1908 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Ristipäiv panti nurmõ pääle risti - vana Juudas saa-ai ära võtta. Pirrust tettü. Ristipäivä käiva preestri välla hobusega, pallõi: "Ospodi pamiilui!" Ega ta es küsi, aga talle pidi andma - mune ja paremaid asju. Ristikäik oli jala Petserist Pihkvahe. Kolmekesti kanneti Püha Maarja kuju. Kuju pää all, sis sai õndsas [kui ristikäigu ajal kuju kandmisel selle pea all olla ]. Ristikäik läts läbi Eesti-Vene piiri ka. Nisukõsõl asjal olõ-õi keeldu. Traataid olli piiril nii moe pärast.
Evangeeli ol