Rõuge pärimus

Targad, nõiad, prohvetid

E 17192 (3) < Rõuge khk., Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosi rohi
Lahuta vainukeeli (veiksed ussid maa peal võrgukaupa) sõrmega ühest ära. Kui siis selle sõrmega haiget kohta vajutad, siis saab kohe terveks.

E 17099 (133) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juure minnes ei pea kedagi vastutulejat teretama ega ka tervist vastu võtma, niisama ka tulles.

E 17100 (146) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel meisterahva vanal aeal habet ei olnud (kasvanud), seda hüüti nõiaks. (Kui ka mitte igakord suu sissi.)

E 17101 (160) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tarvastu Nopli talusid olnud vanal aeal kolm tükki. Kolmandal Noplil elanud tark, kes tulesõnad mõistnud ja paljo taresid kistutanud. Üks olnud ta purjus kuivas rükkirehes selili maas, kuna ta seitsme-aastane tütrekene parte all pirrutulega mänginud. Seda nähes hüüdnud isa: "Pista peerg ahte sissi, tüttükene, ära karda midagi, ätil tulesõnad," ja kui tütar pirru üles tõstis ja tuli parte all lausa juba leekinud, hüüdnud isa: "Tasa, Lauritz!"
Aga Lauritz pole sellest midagi hoolinud, kuna isa ise tütrega vaevalt veel rehest välja saanud. Asi kannetud selleaegse mõisaherra ette. Et peremees ise meelega oma maja ära põletanud, siis ei ehitanud herra enamb maja üles ehitada, vaid selle talu põllud kahe praegustele taludele ära jagada.
Ka tuletark ei jäetud koguni ilma, vaid tarkusesõnade eest sai ta mõisas 60 kepihoopi.

E 17089 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ura Kaarel elas Tiidu talus oma sõsaramehe juures. Aga perenaene Jaava (Eva) olnud nii kitsi inimene, et ta sandile pala leiba pole andnud. "Kas surego ta sinnasama mo ette ära öelnud," öelnud Jaava mito korda. Selle pääle ütelnud jälle vana Ura Kaarel, kes ise küll ilmlik mees olnud Jaavale suu sissi: "Pange tähele, sina, perenaene, saad leivamõhe juure ära surema."
Viimaks saanud seda viisi, et perenaese poeg võtnud uue talu ja läinud sinna elama. Olnud tõised pererahvas kaugel heinamaal ja perenaene üksi kodus leiba tegemas. Kaks leiba olnud ahjo pantud ja kolmas leib labida pääl, kui pererahvas õhtu kojo tulles teda säält leidnud. Käed mõlemad, mis leivataignaga olnud, olnud sead otsast ära söönud. Nõnda läks Ura Kaarli, vana ilmliko mehe sõna tões. Uues Antsmõisas Valli talus sündinud see lugu.

ERA I 7, 83 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Taeva-Jaanist.
Minu ämm, kes on sündinud Vana-Roosas, "Püsni pool", on kuulnud Taeva-Jaanist järgmist:
1. Taiva-Jaan' om elänü kolm aastakku perän sedä kui koolnuiss üles tõusnu.
2. Taivan om Jaanilõ üteldü kolm sõnna. Ku nee sõna om är ütelnü, sõss koolnu är.
3. Perän sedä (s. o. surnuksolekut) ei olõ Taiva-Jaan muud tennü, ku kaibnu õnnõ linatiike ja kraave.
4. Minu ämm on käinud samas majas palvetunnis, kus Taeva-Jaan on omal ajal jutlustanud. Seal on olnud lauasahtlis väike kirjutatud raamatuke, kus Jaani elulugu seisnud sees.

ERA II 26, 449/50 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanausk
Muistsel aeal elanud üks kuri mõisahärra, kes oma valla rahvast alati peksnud. Küll pidanud vallarahvas salaja nõu teda lasta ära nõiduda, see on vigaseks teha, et ta enamb voodistki välja ei saaks, ehk jälle teda nõnda lasta nõiduda, et korraga sureb, mida veel kõige sündsamaks arvatud. Ehk kui neist kahest katsest midagi välja ei tule, siis loomad nõidumise teel lasta kärvata ehk põlluvilja lasta hukka minna, et härra selleläbi kehvaks saaks ja mõisast isegi putkama paneks.
Aga kui palju tarku oli läbi käidud ja paljo viina ja raha kulutud, ei olnud härral sellegipärast viga ühtegi. Ka loomad sigenud ja olnud terved nagu purikad. Noh, nüüd olnud hea nõu kallis. Eesti targad ei jõudnud aidata, peeti nõu taga Valga Läti targa juure minna, mis selle aeal väga kuulus olnud. Läti tark, kes eesti keelt ka mõistnud, ütelnud: "Oh teie, rumalad mehed! Kas teie seda veel ei tea, et mõisnikut sugugi võimalik nõiduda polegi, tema pole oma paljast jalga maa piale puudutanud, mis algmisest ära vannutud on. Niipea, kui härra paljas jalg maapinda puudub, on kerge teda nõiduda nägu igad tõist inimest."
Mehed tänanud tarka hea õpetuse eest, tulnud koju, läinud mõisa ja meelitanud mõisa toapoissi, et härrad kavalusega hästi vara hommiku välja petaks, kui veel jalad paljad. Seda ka kaval toapoiss teinud ja kisendanud ukse ees: "Härra loss põleb, loss põleb!" Härra jooksnud välja, aga tuld polnud kuskil. Selle pääle saanud toapoiss küll hea nahatäie, aga mis sellest. Härra paljad jalad puutunud maa külgi ja nüüd olnud eesti tarkadel teda kerge ära nõiduda. Ta põld läinud hukka, loomad surnud ära ja ise jäänud põdema, kuni pärast surnudki ära. Poeg saanud asemele, olnud väga hea härra.
Nõnda saanud usk rahva sekka, et seda ilmaski nõiduda võimalik pole, kes jo lapsest saadik nõnda on hoitud ja kasvatud, et ta paljas jalg maapinda pole puutunud.

ERA II 26, 455/6 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kuri nõid
Vanal aeal elanud Vaabina vallas üks kuri peremees ja see olnud pea nõid. Kelle pääle ta pahaseks saanud, see pidanud kas ise ehk tema loomad lõpma. Tõist poolemeest H. Urbani ei võinud ta silmaotsas sallida, kes vaga mehekene olnud. Urbanil lõpnud kõik lehmad ja hobusad tema nõidumise läbi otsa. Ja selle tagajärg olnud, et Urban ise koha härrale üles ütles ja sulaseks heitis.
Ka nüüd ei jätnud vihamees nõid teda rahule. Ta otsis alati tüli ja ähvardas tõist, et peab lõpma. Urban jäänud selle pääle ka raskeste haigeks ja oleks ka surnud, kui keegi tark vene naene teda poleks õpetanud, mida ta haiguse aeal oma juure lasknud kutsuda: "Vot, sinu käima saunas, tema kurjategija pesemise vett juua."
H. Urban läinud siis sauna, kus peremees oma lastega ennast pesenud. Saanud siis nägemata ühe korra nõia vannist vett rüibata. Varsi selle pääle hakanud paranema ning saanud varsi peris terveks. Nõid oma suguvõsaga hääbunud ka ise varsi ära.
Vana nõid läinud veskile tõisel aastal pääle Urbani haigust ja surnud veskelt koju tulles tee pääl ära. Poeg pidanud veel ühe aasta maja ning siis hakanud hirmust haigust põdema. Ta ihu olnud kõik üleüldse täie käis, kuni ta nende kätte surnud. Kolm last surnud ka pärast ühel aastal. Ainult naene elanud veel, see olnud muidugi tõisest sugust.
"Mina olen praegu 73 aastat vana ja elan veel," lõpetas Hants Urban oma juttu.
On Handsu-sarnasid mihi praegu siin Võrumaal elamas, kes tõendavad otsegu vandega, et veel nõidu olemas on. Üks peremees jutustas, et tema hobuste ruhves (künas) olnud laupäva õhtu viht pandud. Ta toonud teda tuppa, pistnud ahjo, et tõisel päeval ära põletada, aga nõid, kes ühes majas elanud, saanud haisu nõnasse ja varastanud viha ahjust ära. Oleks viht saanud ära põletud, oleks tegija pussi enesele mänginud, aga nüüd ometigi lõpnud selle mehe hobune ära, kelle ahju viht pantud.
Tõise mehe hobuste varpest leitud suur luukont. Ta toonud seda tuppa ja visanud pliidi ala. Oh kuidas ta kiununud, paukunud ja praksunud. Ta loomad jäänud terveks, puudumata. Iga kord, kui midagi pandust leiad, olgu kanamuna, luu, lihakont ehk rasv ehk või, viska kohe tulesse, siis saab tegija ise pussi kätte. Sellepääle ütleme laulikuga:
"Oh seda hirmust rumalust
ja pimedust ning sõgedust,
mis valitseb veel Eestimaal,
See kange ristiusu aal."
On ka niisugusid siinpool küllad, kes ealgi nõidumist ei usu ja pisut haridust saanud. Need naljahambad ise kannavad lehma ehk hobuste kontisid rumalate peredesse, et pärast halenaljakaid lugusid kuulda, mis süüta surnud luuga kõik ära tehakse. On ka niisugusid naljamihi, kes pisut püssirohtu looma sääreluu sissi panevad, et põletuse juures tuhk ja tolm põletajale vastu silmi paiskab. Noh siis usutakse seda enamb ja öeldakse: "Vaat, nüüd läks nõia pealuu lõhki!"

ERA II 26, 43 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kiä säändse kadõ' inemese umma', noid kutsutas võhlu' ja kadeligu', nõidva ja...

ERA II 26, 43 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Mi küläh ol'l vana naine, tuu parand tuud, kui ol'l är' silmät. Sis pose ja...

ERA II 26, 81 (13) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Roosi arstmine:
Kolm roosi lätsi üle mere.
Üts uppu, tõne vajju,
kolmandat es lövvä konnegi enäp.

ERA II 26, 83 (14) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Ehk loeti jälle roosile:
"Roos, kao, kao, kao!"

ERA II 26, 207 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Siisama unu seletänu, et ao saava tulõma, et hobõsõda sõidõtas ja kivi korjatas ärä.

ERA II 244, 428/30 (15) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vastseliina mõisa nurme veeren elli vanast üts vanamiis väikesen onnin. Sel oll olnu nõiduse raamat. Sinnä käve pallu inemisi vargaid küsiman, kui midägi är varastedi. Mõisaherr es ole tuud vanamiist sallnu ja oll käsknu mõisavalitsõjal minna maja är lahkma. Valitsõja oll lännu paari mehega sinna. Vanamiis oll ütelnu, et maja võite är lahku, aga kuimuudu ti sis mõisale pääset, kas elavana või surnuna, tuu ei olo mu asi. Valitsõja es julgõgi lahku ja nii saisõ tuu onn iks edesi.
Ristipoig es olõ tuud raamatulugu usknu ja oll küsinu vanamehe käest raamatut näta. Vanamiis oll sis ütelnu, et kui ta ei usu, sis tal ei ole jo raamatut. Ristipoig oll sis kodo lännü ja tii pääl pidi ilma indä tahtmata murasniku (sipelga) pessä istma. Vanamiis tull takan ja päästse poisi är ja ristipoig usksõ sis, et tal raamat on.
Vastseliinan varastati är hobõsõ ja tuu miis läts targa manu vargit küsima. Tuu oll olnu joba õdang. Tark oll ütelnu, et mine korusele haino pääle magama, küll ma hummuku ütle, kos hobõsõ omma. Miis oll lännuki, aga uni es olõ tulnu. Äkki kuulse, et vanamiis tull välla ja vilist. Sis tull keaki ja vanamiis küsse hoboste järgi. Tõõne hääl ütel, et hobõsõ omma Lätimaal Hoppo silla juures küünis. Miis es jõvva enämb hummukut uuta, vaid läts hobõsõid otsma. Ja ollivagi sääl küünin hobõsõ.

ERA II 244, 430/2 (16) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast oll olnu üts nõid Nogo Mari, kel oll olnu ka nõiduse raamat. Tuu oll mõistnu kõik inemese mõtte ära lukõ, nii tark oll olnu. Aga ta es olõ kellelegi kurja tennü.
Nogo Mari müüs raamatu edesi Söödü külla Mokra Annele, kes mass tallõ tuu iist villatsõ teki ja undrukuga ja muu kraamiga.
Mokra Ann nakas tolle raamatuga kurja tegema oma velenaistõlõ, kes elliva säälsaman külan. Üts velenaane oll vaene. Tuu löudse ütskõrd lehmä hainu seest tsuua tüki ja juusksõ tõso velenaase manu seletäma. Tuu kästse tsuua viia Mokra Anne oma hainu sisse ja tuul jäivagi oma lehma haigõs. Sis es saa muido, kui miis Hindrek sõitse Lätti nõia manu ja tuu andsõ vastusoolasid ja rohte. Hindrek pildse nuu kotun lehmile vastu silmi ja sis saiva lehmä terves. Esi nõid es saa sis ennäst avitada, kui ta kellelegi kurja tegi ja tuu sis selle kurä nõia endä pääle juhtsõ.
Tõõnõkõrd löüdseva Mokra Anne tõso vele latsõ, tütar ja poig üte napust tettü pupi. Naide imä Koomori Ann sai arvu, et tuu om mõni nõidus ja es lupa latsil puppi puttu. Kui latsõ es kullõ, võtsõ pupi käest ja viskas Mokra Anne aia taade. Õdakul jäigi Koomori Anne tütar päädpite aia vahelõ, aga tuu saadi är päästa. Veidü aigo pärast toda satte kaivo tütarlatsõ veli, aga ka tuu saadi är päästa. Latsõ es ole iks puppi niipalju putnu, et na otsa olõs saanu.
Tuulsamal üül läts tõõne veli välla ja kuulse, et mis iniseminõ tuu sääl Mokra puul om. Läts kaema ja nägi, et Mokra Anne lehm oll aia pääle jäänu. Nii sai Mokra Annele jällegi hinele (endale) tagasi, mis ta tõistele tahtsõ.
Mokra Ann läts ära Siberisse kõige oma raamatuga ja poigõga. Nii pässeva ta velenaase tast vallale.

ERA II 244, 461/2 (16) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Murati mõisa Mintka oli omal ajal väga suur tohter. Tema juurde käis kümnete kilomeetriti tagant haigeid, suured rikkadki sõitsid Riiast. Tema rohud aitasid alati; neid korjas ta ise metsast, kuivatas ja hõõrus pulbriks.
Tal ei olnud arsti kutsetunnistust ja kui keegi vihamees kaebas, viidi ta kinni. Mitu korda istus Mintka Võrus vangis, kust teda lubati haigetele rohtu anda ka vangis. Viimati tegi ta ühe kõrgema mehe terveks ja sestsaadik jäeti ta rahule.
Ta arstis kõiksuguseid haigusi ja tegi hulle terveks. Alati oli tema juures rahvamurd ja mõnikord tuli oodata pool päeva, enne kui võeti ette. Tema juures õppisid ta veletütred. Nendest on üks praegugi kohapääl kuulus.
Inimesed räägivad, Mintkal olevat olnud nõiaraamat, kust ta luges sõnu, mis tegid terveks. Nõiasõnu pidi ta ju teadma, kui hoidis madu käes, nii et see teda ei hammustanud.

ERA II 244, 232 (15) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samuti leidub Sännas ka tarku ning nõidu. Ühel olla isegi Seitsme Moosese raamat, tema olla käinud igal neljapäeval ristteele alusriietega nõiduma, ning temaga hoiduti vaenujalal elada, sest tema olla ümbruskonnas elanikele teinud hääd ja kurja. Oma pojale pärandas ta Seitsme Moosese raamatu, kes kasutab seda arstimiseks.

ERA II 244, 243 (19) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rahvaarstidest oleks Neuman, kes elas ja tegutses Petrakuudis. Ta pani ennem inimestele kuppe ja tegutses ka imearstina.

ERA II 244, 133 (15) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Alapalu t. - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Marrin Pettai, 83 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Hurda küla kuulsam rahvaarst oli Hiire-Marrin. Ta omanud posimissõnu ja Seitsme Moosesse raamatu. Arstimiskuulsus ulatanud üle Rõuge kihelkonna. Abi otsitud päälmiselt kasvajate, paisete ja ussihammustamis vastu. Tasuks viidud vilja ja riiet. Enne surma andnud oma posimise võimu üle tütrele Oti-Annele. Viimane pidas seda ametit surmani.

RKM II 53, 494 (2) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Sõja ajal põgenesid inimesed ja naabrilaps ajas puutükiga jala katki. Jalg hakkas valutama ja ajas sellest kohast punaseks ja paistetus. Siis määriti seda kohta tõrvaga, koorega, vahaga, kuid ei aidanud. Arst ütles, et on lihtsalt paise, kuid hädaga mindi noore Taitsi juurde, siis vana Taits oli juba surnud.
Noor Taits ütles, et on roos ja luges seebile sõnad peale ja käskis sellega peseda jalga. Ning ütles, et niikaua kui seep ära kulub, saab jalg terveks. Kui seep ära kulus ei olnud jalal midagi viga. Ennem ei saanud jala peal kõndida ega seista, kuid hiljem ei tundnud enam midagi. Taits oli öelnud, et see ei olnud lihtsalt paise, vaid hoopis raske roos.

RKM II 290, 675 (1) < Rõuge khk., Lompka < Räpina khk., Moosikatsi v., Kauksi k. - Kristi Salve < Julie-Marie Abel, s. 1891 (1972) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suri Lätimaal, tuu oll ka väega kuulus. Naised ei tahtnud kõiki mune viia talle, et pal'lu, panid maha. Sis Suri oll ütelnu: "Võtke te need munad tii äärest ära." Aga naised vaatasid - seal oli madu asemel, palju madusid. See Suri on nüüd surnud.

RKM II 346, 604/5 (18) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tühüs om valu silmakolmu seen. Tuu om tuulest saanu. Roobin olli üts Mari, ildaaegu kuuli. Mul olli pojal tühüs, ma ütli, et mine Roobi Mari poole. Tuu olli pääle kõnõlnu ja sai terves. Ku tõsel pojal olli, sis ma lätsi esi. Timä ütel need sõnad väele pääle, käsk määrida. Tõi selle pojale, jäi valu üle ka, aga ta läts vällä tuule kätte, sis tulli jälle tõse kolmu sisse. Ma ütli, et oh, sa Jummal, mis sa lähit vällä. Määrse sis uuesti ja sai terves.

RKM II 346, 605 (19) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõnaline ei tohi tulest müüda minna, vägi kaos ära. /Jutustaja rääkis oma vanatsõdsest, kes parandas peaasjalikult ussist põhjustatud hädasid./

RKM II 346, 612/3 (12) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu miheimä olli tuud nännü. Kerikumõisa kutsar olli võtnu opõtaja raamatu, must raamat, valgõ tähe, lugenu tuud. Kõik surnu olli tullu matusest, lännu kerikumõisa poole suuren pargin. Opõtaja tulli kodu, ütel: "Kis toda raamatut om putnu?" Lugi jälle, sis lätsi tagasi matuse poole. Tuu ei ole võlss. Tuu ollev sääne peretismuse raamat.

RKM II 346, 623 (8) < Rõuge khk., Kellamäe k., Piirimäe t. - Kristi Salve < Aabel Hütt, 75 a., Liine Hütt, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma käve Sori pool hobesemehena. Es saa api kellelegi, Miilile, mammale ja Põdra Jaanile ka es saa. Tuu võtse viina üten, mi jei osa tii pääl är. Valas kruusi, üts nael oll, tuuga segas vastu päivä, ma panni tuud tähele. Es tule vällä, es parane är. [A. H.]

RKM II 346, 626 (8) < Rõuge khk., Põru k., Tagamõtsa t. - Kristi Salve < Liide Lillemets, 74 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oinakõisi ja kuldikõisi piat ka vana kuuga lõikama, siis haav kasvab ruttu ära. Noore kuuga tükib nagu paistama, mädanema.

RKM II 346, 626 (9) < Rõuge khk., Põru k., Tagamõtsa t. - Kristi Salve < Liide Lillemets, 74 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanatsõdse mul olli posija. Ta lubas mulle hussisõnad anda. Kui huss olli purnu, sõs ta luges pääle, sõs es paisteta. Ta kutsus hussi välja, kus kotsil huss sinnu hammustas, ja huss tulli. Huss pidi lakma säält seda mürki ärä. Sis ta lei veidükse vitsaga, et mis sa teit. - Me ollime marjal, huss olli kannu pääl. Ta käis siis 3 korda ümberringi selle kannu või põõsa ja luges tagurpidi "meieisa". Üle tema jälgi es saa huss tulla, teine päiv olli säälsaman. Hussi ta es tapa.

RKM II 346, 626/7 (10) < Rõuge khk., Põru k., Tagamõtsa t. - Kristi Salve < Liide Lillemets, 74 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Siinsamas Põru külas olli Marie Haller. Ta tegi roosisõnad paberi pääle, kirotas ja pose, mis ta pose. Ja siis panid selle paberi selle roosi pääle ja ei läinud iva edasi.

RKM II 346, 566 (24) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Ida Mängli, 80 a., Loreida Kõiv, 58 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Nursin om Soe Vellol hussisõna'. Häide Viidrik andse nee talle, ta esi arstis. Siin meie lähedal olli huss Pendiste Miinat purnu, tal läts nii kaugele juba mürk, ku sai Rõugele arsti manu. Luka olli see arst siin, ütel, et siin oma juba hussisõnu vaija. Ja toodigi Häide ja tei terves. Aga üts suri haiglan ära ka - es taibata kutsuda sõnade teadjat.

RKM II 346, 566/7 (25) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Ida Mängli, 80 a., Loreida Kõiv, 58 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suri olli sääl Koikkülan. Keegi Rõuge inimene olli lännu teisega, olli seltsis. Hummogul juba olli hulk rahvast sääl, ootasid. Tallinnast olli üts laps toodu, mitmeaastane juba ja jalgu alla es võta üldse. Ja Suri olli vällä tullu, ütel, et täna mul lätt aig ära latse ravimisega, aga kes tahab, tulgu homme või oodaku. Ja olli selle Rõuge inimese pääle näidanu, et mis sina, terve inimene, siin tiid? See rääkis, et ta nägi, ku lats viidi käte pääl sisse, aga teine päiv läts esä ja ema vahel ise.

RKM II 346, 574 (27) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Bruno Kähr, 77 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil üts vanamiis käü puudi Läti poolt. Ta om esi eestlane. Ta ütles nädälipäivä kõik ette ära, vihma ja... Ütel ära, et sinu abikaasa sureb valgõlõ majja ja nii surri ka haigemajja är. Ma ole küll ehtnu ta puule minema, et mis ta viil kõnõlõs...

RKM II 346, 575 (28) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Bruno Kähr, 77 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts Sarvõ Liisa olli kange kaardipandja. Sellät kõik su elu är täämbätse päiväni ja siis survas edesi. Ta sai surma sõja ajal, kogemata lasti. Ma lätsi üte mehega ta poole, tal olli illus tütär. Ta tahtis tütart kaema minna, esi es mõista, ma vei hobesega. Liisa ütel mulle, et sa ei usu küll midägi, aga ma ütle sulle, et sul om troska pleki all kott ja sääl om hussi. Ma ütli, et mul om sääl peris hää kaara, hummogus esi pandse. Lätsi õue kaema - kott kõik liikse. Ma heidi peräst kraavi kõik. Ja ütel, et kui kodo sõidate, suure kõivu man om huss, ja olli ka.

RKM II 346, 575 (29) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Bruno Kähr, 77 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ta /Sarvõ Liisa/ ütel mu naisele, et ma kutsu su esä vällä, aga Liine ütel, et ära kutsu. Ütel tütrikul ta kuts imä vällä, näüdäs, et sii om su imä. Tal olli noid vanaaolitsi raamatuid. Üte raamatu perra kutsi vällä, aga tõine olli juba lahti valmis, kurakäsi olli pääl, et tagasi saata.

RKM II 346, 580 (8) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast olli üts Suri. Tuul ollu sääne paks piibli. Üts olli ütelnu, et papakõnõ, näüdä mulle ka. Es ole tahtnu. Musta ja punase tähe ollu siih.
Imä tädi käve sääl vana Suri man. Tal oli ollu lehm haige, es süü, rüük inne ja makas. Raha ollu kaasas ja pandnu siis kümme munna ka kotti. Kiäki tõne ollu ka kaasas. Kaenu, et rasse, pannu nu muna põõsa ala ja läts ainult rahaga. - Mul tulõ parla naar! - Ja olli ütelnu, et mis ti neist munõst põõsa ala panite, et kui ti lähete, ega ti neid munnõ ei näe, sääl om hussi, sääl om hussi pesa. Ja oli ollu ka, es ole üttegi munna inäp ollu.

RKM II 346, 581 (9) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ole esi ka käünü Suri man. Poig mul om parla 47 ja siis olli kolm kuud. Ma vedi vilja ja hobene jäi kinni, tahtse kuurma ümber ajja. Mul tulli jahmatus pääle. Andse latsele rinda ja tõse hummogu lõi kruusi. Käve kõik arsti läbi ja es aita. Kolm puul aastat olli juba ja siis ma mõtli, et vaja Suri poole minna. Tuu olli poig juba, vana Suri poig. Võtsi rasva ja soru viina. Toda ma ei tiä, kohe ta viina panni, aga rasva segas raudnaglaga ja ma ei tiä, mis ta kõnel, huule liiksiva ja ütel, et ta om sitt ära rikutu, emane kruus, ma pane ta saisma. Ja vanakuu ega nel'läpäivä õdagu käsk raudrahaga vajuta ja määrida. Ja umete katte ärä, kolm-puul aastat es saa abi.

RKM II 346, 585 (22) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Või Jummal, siin olli üts tark kaardipandja, tuu panni mulle nii kaarte, et ütski tsigand ei pane nii. Tuud kutsuti Sarvõ Liis. Ütel, et su miis sure är ja sul käu haigus havvani kaasas. Mul om ka reumatismus. Ja kui inemise är küüditati, siis käüdi ta man ja kui ütel, et ära muretse, tule kodo, siis tulli ka. Aga mõnele ütel, et inäp kodotiid ei näütä, et kirst om kõrval. Mõtsan ta elli, mu juures olli vahel üüd. Siis ütli kõik mulle, et ütle sa mulle, et ma tule ka, lase kaarte panda.

RKM II 346, 585/6 (23) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sarvõ Liis tegi kroosipapõrt ka ja ära parasi, kui ta olli kurjast vaimust saanu. Sinise paprõ pääle ta kriipse tõmbas, ma ei tiiä, kas ta tähti tegi. Esi ta midägi posisi, huule liiksiva. Läti kiili ta seda lugõsi.

RKM II 346, 586 (24) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Imä tulli tsialauda mant: "Oi latskõnõ! Põrsad neli nädälit vanad ja tsiga sõi põrst!" Anti mulle kaarajahu ja suula ka ja minõ Sarvõ Liisõ poole! Ta segas ja huule liiksiva ja ütel, et pangõ vii sisse ja andkõ ja tsiuhkõgõ uma kusõga põrsid. Ma olli siis nii üle kümne aasta vana.

RKM II 346, 586 (25) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts tõne kõrd mul olli põrsa jälle. Ta ütel, et kui te noid põrsit müüma lähete, siis kui vankri pääle panete, siis võtke mihe musta villatse püksi, pöörake ümbre ja pühkige üle. Ja või Jummal! Siis tulli ka turul rahvast murdu ligi, et ma ütli, et mingõ ummeti ära, et miilits tule, kaes, et mis sääl küll um. Ja turul olli vankreid rido kaupa.

RKM II 346, 586/7 (26) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma olli viil esäkodun ja meil lehm es tiinestu. Jälle kolm nädälit läts, jälle lehm rüükse. Ja jälle lätsi Liisõ poolõ ja ütel, et pessä tuu lehm meest pükstega läbi, siis ta jää rahule. Jummala õige kah.

RKM II 346, 598/9 (28) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Julius Hobune, s. 1912. a., Lilli Hobune, s. 1903. a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma olli üten paigan teeniman. Lehm poegse ja rüükse nii hirmsale. Mul tulli kroos põlve ehmatusest. See väimiis ütel, et ot-ot, ma tea rohu. Võtse tubakulehe, meega määrse kokku. Siis võtse musta kasukanaha, kõrvetas üle. Tubakulehe pandse põlve pääle, mähkse nahaga kinni ja hummogul olli kadunu.

RKM II 394, 132/3 (16) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Ann Tsirel (1860-1943) (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Ann ja ussisõnad.
Võro mõisah oll üts Ann, kes mõistsõ hussisõnno. Mõistsõ noidega inemisi tohterda, ku huss salvas ja mõistsõ ka hussõ vällä kutsu mõtsast. A' herr es usu, et Ann mõist hussõ mõtsast välla kutsu ja ütel: "No kutsu. Mina ei usu." Ann pobisi veidükene - ja ku sõs nakas hussõ mõtsast tulõma! Kõik mõisa moro oll näid täus ja hussi naksi joba mõisa treppipite üles tulõma.
Sõs nakas herr kässiga kaitsma ja hõigas: "Ann, Ann, avitas joba! Aja' hussi minema!"
Sõs Ann pobisi veidükene ja hussi lätsi mõtsa tagasi.
Peräst tuud nakas herr usk'ma, et Ann tunneb tõesti ussisõnu.
Jutt on mälu järgi üles kirjutatud Ann Tsirelilt kuuldud jutu järgi. Ann Tsirel jutustas seda, kui olin laps, umbes 45 aastat tagasi.
Mälu järgi on temalt kuuldud lauludest üles kirjutatud "Jäneste laul", "Karjase laul", "Vihmasadu", "Võro liin", "Sõit-sõit" ja ütelus, et kura käsi ei või tiidä, mis hää käsi tege.

RKM II 394, 135/6 (18) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Elisabet Kikkas (1902-1981) (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Sanna Jaan.
Sanna Jaan elas Holopi kõrtsi juures ja oskas ussisõnu. Seda teadsid külas kõik. Ja kui suvel uss hammustas mõnda looma või inimest, siis kutsuti kohe Jaan. Ta võttis pliiatsi, tindipliiatsi. Kirjutas sellega midagi haige koha peale - ja paistetus kadus. Silmanähtavalt kohe.
Aga Jaani ema oli veel targem olnud ja teadnud palju rohkem ussisõnu ja nõiasõnugi. Kui külarahvas ütles, et õpetagu pojale ka, vastas Jaani ema:
"Ei tohi. Jaan ei ole nii hea inimene, talle ei või kõiki sõnu õpetada. Muidu võib inimestele kurja teha. Ma õpetan talle ainult häid ussisõnu, millega ei saa kellelegi kurja teha."
Sanna Jaan elas sajandi alguses, umbes 1920-1925 a. paiku Võrumaal, Kasaritsa vallas, Holopi külas.
Ka Sanna Jaani jutt on kuuldud emalt Elisabet Kikkaselt.

AES, MT 259, 45/6 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Ann Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Tühus.
Tühüse lüü sääntsest pahandamisest. Ku inemine väega' pal'lo pahandannu', sõs lüü pää sääntsess segämätsess ja silmä sisse tühüse.
Mi' imäl ol'l tühüs. Edimält nakas's, ol'l tsipi tähekene siin terä pääl. Tuu lät's iks aig aost suurõmbass. Pää sisehn ol'l suur' valu kah. Tohtrõ an'd rohtu ja ütel' et "Taad õi' jarida'! Mõnõ aasta peräst lõpõss tõnõ silm kah. Jäät kot'tpümmess!"
To täht' lät's häste' suurõss ja ol'l säänä määne. Silmäterä lät's valgõss. Peräkõrd keväjä lät's tä jalaga' Lätimaalõ Mintka manu'. Üt's kuulus kunstarst. Tuud õs olõ' kotuhn olnu' ja pidi jäl' tuusama valuga' tagasi tulõma.
Ja säält tagasi tullõhn lät's tä uma piiripernasõ poolõ, kiä ar'st ol'l. Tiä innembä es usu' tedä. Nigu sõs ar'st ol'l puhknu' tu silmä sisse läbi tu ohukõsõ rõiva ja ol'l iks lugõnu' kah, miä tä no lugi, tuud no' kiä tiiä ei', valu ol'l võet ku pioga'. Oh tuud rõõmu, mia lat'sil ol'l! Silm sai tervess. Inemine el'li kat'skümmend aestakka vil peräst tuud. Täht kattõ är', silm sai sel'gess. Valu kattõ ka pää seest är'.

AES, MT 259, 48 < Rõuge khk., Hurda k. - H. Keem < Marrin Pettai (1938) Sisestas Salle Kajak 2003
Pahus.
Mul ol'l tahn jala pääl põlvõ kõrval säänä suur' kunn. Aiõ kunni. Säänä pehmekene ol'l ja suur'. Halluss õs olõ timä, a mugu lät's inne edesi. Mul vel'i mõistsõ sääntsit sõnnu. Sõs lät'si vele manu. Tuu kai tedä ümbre' tsõõri ja tasõ ja posõ. Las'k nii sõrmõga' ümbre' tu haigõ ja posõ hilläkeiste. Tõmmass iks ris'ti pääle ja jäl' posõ. A ärä' kattõ. Suutumass kattõ är'. Tuut timä es ütle', mis'tä ol'l. Tuul ol'li' sõna'. Nigu tä är' inne posõ, nii jol'l kaonu'. Tä mul ka õks pahus ol'l. Tu pahus säänä kunn um, säänä liha tük. Pahus um pehme', kuuljaluu um kõva.

E, Stk 34, 152 (11) < Kursi khk., Laeva v., Mukteni k. < Rõuge khk. - Paul Berg < Villemiine Märks, 70 a. (1926) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2010
Hobuse jalg oli haige. Vana Sobra kutsuti arstima. Vanamees võttis pitsitas ja näris jalga. Isi luges:
Nikati, nakati, luud kinni lukati.

EÜS VI, 25/8 < Rõuge khk., Haanja v., Sika k. - Jaan Gutves < Ann Kado, 76 a. (1909) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Ann Kado (sünd. Jakobi tütt. Linardson)
(elukoht Sikka külas N° 43 talu perenaisena.)
Nõidusesõnad. (suri: mail 1909 a. 76 a. vana)
Tihti pääle käisivad ümberolevad perenaised ja karjakasvatajad tema juure rohtu otsima. Kas olgu piim veniv ehk vasikas pasane ehk lapse kintsu pääl paise ehk mis muud harilikust elust iseäralde ja halvaste nähtus, ikka tulivad Kadu vana perenaise juure rohtu ja abi otsima. Tema arstimise kuulsus oli 10 verstani teada. Ka oli tema ämmaemanda ehk vanamoori kohustetäitja. Olgu, et noorikudel ilmale tulles lapsi vastu võtta ehk mõnel kuulsal nurjaläinud neiul pisikest ennesündimist ära kautada, aitamas ja korda säädimas.
Kuidas tema kadunuke kõige sellega korda sai ei ole minule teada, ega puutu palju asjasse, aga et temal nõidusesõnad üteldi olema, neid soovisin iga hinna eest teada saada.
Aastad kolm tagasi tuli tema kord minu juure, siis palusin ja nurusin, et seleta minule nendest sõnadest midagi, milledel imettegev võim üteldakse olema. Andsin teisele paar klaasitäit "monopolli" aga ei midagi; ütles ainult: "Sõnad sain ma Tartu linnast. Lelle naiselt, kui sellele ühe rubla maksin. Ega neid nüüdki odavamalt taha ära anda ja ega ma veel praegu ei mõtle sureda, nõnda ei anna neid enne eluõhtut mingi hinna eest ära."
Pauk oli märgist mööda, sõnad käest pääsenud.
Mineva talvel veel kord katsusin õnne, ja et minul ristseviina oli üle jäänud, trakteerisin teda veel kord, selles lootuses, et ometi kord neid imesõnu kuulda ja kätte saada, aga asjata.
Lõpuks lahkudes lausus ta: "Mina sulle need ikka ära õpetan, sa oled minu vastu parem kui minu omad lapsed on!" Ütles ja läks.
Tänavu kevadises osas tuli ta jälle kord ametireisilt kodu ja pööris minu poole sisse. Oli poole pudelitäis eederit ehk liikvad külast ligi antud; jõi ise ja pakus minule kah; et teda mitte pahandada, võtsin ja maitsesin. Kordasin jälle oma vana tuttavad palved.
TEMA LUBAS LUGEDA, KUI AGA IKKA VÄHE RAHA SAAKS. ANDSIN 20 KOP. VÕTTIS SIIS VEEL LONKSU LIIKVAD JA HAKKAS PÕLVELI LASTES LUGEMA:
SIIN MA VAIDLE MUREGA
OMA ÕNNISTUSE PERRA.
SÄÄL KUU OM MO ESA MAA,
LÕPEB PUUDULINE ÄRRA.
KITTUST, TENNO TOO MA SIS
JUMALAL MO ARMO EEST.
OH MO KALLIS PERANDUS
NÄGEMATA ESA HOONE,
KUU MO JEESU ARMASTUS
ANNAB USKLIKUILE ÕNNÕ!
TAIVA ELO! SINOST MA
HENDA VÄGA RÕÕMUSTA.
ELO KUNINGAS KE MO
RAHOTEED SIIN JUHATANU.
Lunastaja om sääl jo
asend mulle valmistanu.
mino henge osaks,
om see taiva õnnistus.
Ega päiva palle ma:
Issand kunas sina tuled?
Kunas mina taiva saa?
Kas sa iks veel kavven oled?
Elo kabla! Kaksage
päästke vaimo vallale.
Hää mul kui ma ütskord sa
seda tunni nätta saama
kui ma siist saa minema,
elopäivi lõpetama.
Kui lätt iho mullale
nink see heng sis Loojale."
Need on need sõnad, - kas loe neid viina ehk vee pääle, leiva ehk piima pääle, või mõne muu rohu pääle. Puhkse kolm korda pääle ja anna haigele sisse. Aitab igasuguse häda vastu ja igasugusele loomale nii hästi kui inimesele. Aga enne peab need sõnad pähe õpima. Siis kevadistel aegadel arukaldaid pidi otsima, kus "usside hunik" on, (see on madut, siud, kevadel kudemas), siis peab seal usside huniku juures neid sõnu kolm korda eksimata läbi lugema. Siis saab neile jõud ja võim iga haigust terveks teha, olgu siis või vee pääle loetud."
Ütles ja võttis veel lõnksu ja läks kodu.
Selle laulu sõnad leidsin pärast, teise trükki kiriku lauluraamatust 184 leheküljelt, nr 237 laul, viis esimest salmi. Kaks lõpusalmi ei käi siis nõidusesõnade hulka, nagu seda temalt pärast veel pärisin.
Tänavu mai 15. päeval leiti nimetatud vana naisterahvas oma kambrist voodist surnult. Surnupesejad hakanud rääkima, et olnud "eederisse" surnud. Kaebekiri läinud Rõuge õpetajale, see tuli ühes Rõuge tohtriga 21. mail asja järele vaatama. Protokoll viitud Võrusse, sealt tulnud politsei kreisarsti ja ühes abilisega, lõiganud lahti ja annud mahamatmiseks luba; kui ta ju 8 päeva surnuna sooja ilmaga pealmaa seisnud. Matmine oli 23. mail s.a.
Üleeile tõi kordnik perekonda sõnume ja teatuse et "surm on loomulik olnud, mitte vägivalda ega eederi pruukimise pärast jne."
Nõnda oli nõidusesõnadega ja nõia surmaga lugu.
TEMA POJANAISE ISA JAAN TOOTS OLLA NÄINUD EILE ANN KADUT VEEL OMA TOA AKNAST VÄLJA TULEVAD. KA NOGU KÜLA POISID OLLA ANN K. MINEVAL NÄDALAL RÕUGE-HAANI SUURE TEE PÄÄL KODU POOLE RUTTAMAS NÄINUD, KOMPS KAENLA ALL, NAGU TA HARILIKULT KÄIS.
Kas siin viirastustega, silmamuutmistega ehk tõsise kodukäijaga tegemist ei tea ma.
Arvasin tarvilikuks seda Eesti Üliõpilaste Seltsile ülese tähendada ja saata.
Laiemaid teateid võin soovi järele edespidi saata.
J. Gutves
Haanis 11 juulil 1909.

EÜS IX 135 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Samaspoolikud roosi ehk maalist arstiti ka nõnda, et punane lõng ehk lint haige koha ümber mässiti, siis pärast jälle õue ehk mõtsa kase külgi köiteti, siis läks haigus inimese küljest puu külgi.

E 20530/44 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kaupmees ja tema teine naene.
Vanal aeal elanud üks põhjatu rikkas kaupmees, kelle päralt mittu kaubamaja mitmes linnas olnud, ja päälegi veel mitmet vabrikud, nõnda et peab ütlema, et väha mihi oli leida keda rikkuse poolest sel aeal temaga vois võrrelta. Ka võtnud see kaupmees omale ütlemata ilusa ja priske proua. Muidugi moista, et ta ka noor vois olla, sest ega vanal enamb nooruse ilu ei ole. Kui nüüd pulmad saanud peetud ja kaupmees oma prouad kui ebajumalat armastas ja teda ülemaks kui rikkust ja varandust pidas, ei täädnud ta uneski aimata, et proua süda ja vaim ühe tõise järele ihaldas ja seda paljo rohkemb armastas kui oma laulatud meest. Kuuleme siis lühetelt kes see kelm oli kes selle armastaja paari vahele tikkus. See oli üks sõaväe kindral kes oma sõameistega sinna linna korteri tuli kus nimetud kaupmees oma prouaga elas. Kindrali härra võtnud oma korteri kaupmehe maja tõise korrä pääle ja sellepärast siis ei olnud raske asi kaupmehe proual kindrali härraga sõprust sopitata. Sest et ta temaga ühes majas elas ja ühes laual sõi. Kaupmees usaltas oma prouad mitmeks nädalaks kindrali poole ela sest ta pidi oma laialtase kaubatallituse pärast alati kodust ära sõitma, ja nõnda oleks salaja armastus kes teab kui kauva edasi vältanud, kui mitte midagi vahele poleks tulnud, mis asjale selgust poleks toonud. Kuningas saatnud kindralile käsu viibimata pealinna tulla, ja kindral kadunud hakitselt kaupmehe maeast ilma et oleks saanud aega oma armastajad Jumalaga jätta. Asjatoimetus viivitanud kindrali härra aega ligi kahe kuuni päälinnas, selle aea surnud kaupmehe proua mure pärast ära arvates, et armastaja igaveste kadunuks jääb, sest ta vaene ing ei täädnud sellest midagi, et kuningas väeülemad asjatoimetuse pärast oli pealinna kutsunud. Kaupmehe ehmatus oli väga suur kui tema armastud ja auustud proua keigest tohtrite habist hoolimata suure valuga inge heitis, ilma et tohtritki märkanud oleks, mis haigus see oli, mis prouad suretas. Nad ei voinud siis muud otsust anda kui et südame rabandus on kalli proua elule otsa teinud.
Õnneks juhtunud matmise päeval üks vana israeli mees kaupmehe vana sõber sinna tulema ja kui ta kaupmehe suurd kurvastust nägi, sai ta süda haletaks, ja lubas kaupmehele ta prouad surnust üles häratata, sest et tal selle tarvis jo seitsmes Moosese raamat alati kaasas olla. Kaupmees sai seda kuuldes väga rõõmsaks lubas juudile 5000 rbl. anda ehk veel rohkembki kui ta tema prouad üles härataks. Vana juut öelnud: “Minul om see kerge asi teda häratata aga armas sõber Teie proua pole mitte inimine. Ta on oma truudust Teie vastu murdnud.” Aga kupmees ei uskunud seda vaid palus aga juuti prouad üleshäratata ja pakus juudile joba 10000 rbl. Veel viivitas juut ja talle lubati 20000 rbl. Nüüd siis võttis juut oma seitse Moosest põuest välja ning hakkas lugema, mis pääle proua kohe silmad lahti lõi ja puusärgist välja hüppas. Kaupmehe rõõm oli otsata suur ja ta maksis juudile oma 2000 rbl varsi kätte. Mis pääle siis jälle vana ebramees väga lahkeks ja rõõmsaks sai, et ta oma sitsme Moosese raamatu kaupmehele ära kinkis. “Mina olep vanamees” ütles juut “olen selle raamatuga paljo pimitad nägema ja jalutumaid käima pannud, ning ka paljo surnuid üleshäratanud, võtta teda siis sõber omale sina oled alles noor inimene voib sulle veel elu sees paljo kiusatust ette tulla ehk paljogi õnnetust juhtuta. Loe sellest raamatust aga missuguse häda ehk surma haiguse vastu ja usu siis saad kohe habi.”
Kui vana juut oli ära läinud ja kaupmehe proua jälle terveks saanud, tuli ühel ilusal homikul kindrali herra jälle pealinnast tagasi. Nüüd oli praoua rõõm kahekordne ta tantsis ja üppas ühe jala pääl ja rääkis oma armukesele kuis viisi ta kurvastuse pärast ära surnud ning jälle juudi seitsme Moosese raamatu lugimise läbi elama tõusnud. Neil oli paljogi tõine tõisele juttustata, aga tääda moidugi ikka kaupmehe taga selja kui see ei kuulnud ega näinud ja päälegi siis kui ta oma reisitel kodust ära oli läinud. Hääkene küll. Pea aast aega oli kindrali härra joba salaja sõprust maitsenud, kui ühe korraga käsk kindralile anti, et ta peab ära pealinna keige oma sõaväega tulema. Kaupmeest ei olnud seekord kodus, sellepärast lasknud ta kaupmehe prouad oma kallimad asjad kokku panna, ning võttis proua ligi ning sõitis ära pealinna. Kui nüüd kaupmees koio tuli ja proua põgenemist teendrite käest tääda sai, siis alles uskus tema veel, et israelimees temale õigust oli rääkinud, et ta proua temale mitte truu abikaas oli olnud. Noh mis nüüd heaks nõuks? Ta armastas väga oma ilust prouad, ei söönud ega joonud enamb selle mure pärast, vaid lõppis näost ära kui luu ja nahk. Ta müüs keik oma kaupluse ja majad ära ning tegi keik juba rahaks, mis ta siis panka hoida andis. Ainult moni tuhad rubla võttis ta enesega ühes ja läks siis pealinna, otsis selle kindrali üles kes ta proua oli ära varastanud ning müüs ennast kroonu teenistusesse sinna ära. Kindralihärra ei voinud teda enamb ära tunda, sest et ta nii väga ennast oli ära muutnud. Habeme maha aeanud ja halvad riited selga pannud. Nõnda teenis ta sõaväes jo mõnda kuud aega ja püidis kui nekrood kunagi oma ülemate sõna kuulda ja tahtmist teha. Ta õppetaja oli üks vana veltveeber ütlemata hea ja õiglane mees, seda ta ainult uskus, ja sellele kaebas ta oma südamevalu prii tunditel. Mikspärast ta ennast kui õnnelik ja rikkas mees kroonu teenistusesse oli ära andnud, et veel monigi kord oma armastud prouad näha saada ja tema ligital teenida. Aga väga arva sai ta oma prouad näha, ainult siis kui ta kindrali häraga väge vaatama tuli, siis sai vaest see õnn talle osaks oma prouad kaugelt näha. Ehk küll tema õppetaja veltveeber asjalugu kellegile ei avaldanud, siiski tont teab saanud kindrali proua seda viimaks tääda, et ta endine mees sõaväes teenib. Naise viha ja ussi viha on üks ja sesama. Proua ei voinud seda salita vaid andis tääda ülematele et soltad Jüri üks põgeja vang olla, ning et teda tarvis keige kangema hirmu all õppetata ja peksa. Nüüd antud Jürile uus õpetaja kes teda iga päev peksnud ja kolkinud mida vaene kroonumees, ka Kurat ei oleks jõudnud välja kannatata. Viimaks kui proua ikka ülemaid taga kihutas soltati Jürile hästi valu anda, ei jõudnud ta seda enamb välja kannatata vaid laskis püssiga oma peksja pääle, kuul läks kül mööda aga kohus, sõakohus mõistis Jüri kahetõistkümne püssipauguga surnuks lasta. Ja kolmandamal päeval pidi kohto otsus täitetud saama. Noh seda oli ta proua igatsenud ja nüüd ta rõõmustas ennast väga selle üle. Õnneks tuli ta endine sõber veltveeber viimsel ööl teda vangi kotta vahtima, sellele andis ta oma raha ja raamatu ning seletas: “Kui mind homme maha lastakse siis vaata järele kui mind hauda maetakse ning jää tõiste sõameiste seltsi minu hauda valvama. Kui pimetaks lähab siis anna sõameistele viina, et nemad purjo ning magama jäävad. Kaeva siis mo haud lahti, võtta rinnad paljaks ning puhasta mullast ilusaste puhtaks. Loe siis seda seitsmendat Moosesse raamatud mis ma sinu kätte annan seni kaua kui ma üles härkan.” Kui vang oma oidjaga oli kõned lõpetanud ja raha ning raamatu tema kätte annud tuli varsi uus vaht asemele ning sellepääle ka homik kus soltat Jüri viiti ära hukata. Kindrali härra seisis oma prouaga ise hukamise paiga ligi ning luges süü prottukulli ette. Mis pääle varsi 12 püssi paukusid ning Jüri surnult oma valmis kaevatud hauda kukkus. Hääkene kül, haud aeti kinni ja vahid panti 24 tunniks haua juure valvama. Aga kui pimetaks läks jootis meie tuntud veltveeber tõised vahid purjo sest et kõrts lähedal oli kust ta viina laskis tuua. Keik vahid unustasid nüüd oma korda ja uinusid magama. Vana veltveeber kaevas haua lahti, võttis surnud ülesse, tegi suu mullast puhtaks ning võttis rinna paljaks ning häkkas nüüd seitsmendamad Moosese raamatud lugema. Ta polnud veel kolme lehtegi saanud ära lugeta kui joba surnud silmad lahti lõi ja istukile tõusis ning juua palus. Vana veltveeber täitis ka kohe tema soovi ja rääkis temaga mõned sõnad ta hukkamisest. Kuis viisi ta oma proua oli nii heameelega suure häälega naernud kui püssid paukusid ja kuida viisi ta kindrali kaela hakkanud ning teda muisutanud, et see tema tahtmist teinud ning ühe kelmi ära hukkata lasknud. Kaupmehe nimi olnud enne Albert ning soltatki teenistusesse heites võtnud ta enesele Jüri nimeks. Nüüd polnud sääl paljo aega tarvis viita. Kartes ehk vaest magajad soltatid üles härkavad, andis talle veltveeber oma endise passi Alberti nime pääle tagasi. Ka raha kotti ning raamatu, soovis talle head teed ning saatis pealinna poole minema. Aga ise tegi ta hoolega haua tasaseks, et tõised asja lugu ei akkaks märkama.
Endine Jüri, nüüd nimega Albert elas nüüd pealinnas uhkes võõrastemajas nagu suur ja rikkas härra kunagi, sest raha tal oli nõnda kui raba. Kas pass oli õige, et keegi politsei ametnik temasse ei puudunud ega teda tülitanud. Ta nägi mitto korda oma prouad kindrali härraga võõraste maeast mööda sõitvat, ning kiristas oma ambaid liiderigu naese pääle, et ika üks kord kätte tasumise päev veel kätte tuleb. Sääl jäi häkki võõraste maja peremehe ainus tüdar haikeks ja meie tuntud võõras härra Albert häratas teda üles kui ta jo kolm päeva ja ööd oli surnud olnud, sest tal oli oma seitsmes Moosese raamat veel ligi. Nüüd oli vanemate rõõm ütlemata suur ja nemad pakusid Albertile paljo raha ehk oma tüdard naeseks, mida see mitte vasto ei võtnud.
Jälle läks mõni nädal mööda ja kuninga ainus tüdar jäi haikeks ja surri ära. Leinamine oli nüüd kuninga lossis väga suur, kuni võõrastemaja peremees kuningkale käsku saatis, ja tääda andis, et siin tema juures keegi võõras korteris elab, kes raamatu lugemisega surnud üles häratab ning paljo haigid terveks teinud. Varsi läkkitas kuningas Albertile oma tõlla kuue hobusega järele ning laskis teda siis oma lossi pääle tuua, teretas teda väga sõbralikult ning näitis oma surnud tüdard, kes kui peris ingel valge siidi patjate pääl magas, Albertile. “Ma olen kuulnud,” ütles kuningas, “et sul niisugune raamat on, et sa sellega surnuid void üles häratata, võid sa seda tõeste teha? Siis luban mina sinule oma kuningriigi ja tütre naeseks anda.” “Kõrgeste auustud kuningas,” vastas Albert. “Teie tüdard surnust üles häratata on minul veike asi, sest et minul israelimehe käest saatud seitsmes Moosese raamat on, kellega mina seda teen. Iseenesest ei moista ma mitte midagi.”
Sellepääle võttis Albert oma raamatu põuest välja ning hakkas lugema, mis pääle siis kuninga tüdar kohe ülesse ärkas ja kuningas ja keik riigiülemad rõõmsaks said. Varsi peeti toretad pulmad ja Albert tõsteti kuningaks. Tõisel valitsuse päeval laskis ta keik väeülemad oma ette tulla, aga meie tuntud kindrali herra ei tulnud mitte üksi vaid koos prouaga ühes, kes noord kuningast tahtis keige esiti näha ja teretata. Albert võttis tervituse ja õnnesoovi vastu, ning tänas keige eest, sest et ta oma proua teda enamb kuningligus ehtes ära ei tundnud. Kolmandal valitsuse päeval laskis nüüd kuningas keik sõaväe mehed oma eest mööda marssita aga nägi oma vana sõbra veltveebri mustas univormis keige vähema puhtuseta ning laskis teda selle eest kohe vangi panna, kindralile ette eites: “Mis soltad see on? Üks moonutus, home vara olgu keik ministerid ja väeülemad vara koos, tema üle kohud moistmas, seni jäägu ta vahi ala.” Aga see oli keik noore kuninga kavalus, et ta vana veltveebrid enne oli lasknud salaja õpetata nõnda mustalt kui väha voimalik paarati pääle ilmuda. Veel ütles kuningas kindralile, et homme olgu vask ja raud ahelöög ligi tootud, et seda kohtu pidamise juures tarvis tuleb.
Tõisel omikul ilmus kindral oma prouaga, ministeerid ning muud ülemad parati platsi pääle kokku, kus keigil ootata oli mis nüüd noor kuningas vana veltveeberiga võttab teha. Meile tuntud kindrali proua oli väga rõõmus, et kuningas ise saab vana veltveebrid nüüd surma moistma, keda ta nago oma meest silma otsas ei voinud kannatata, sest ta oli tääda saanud, et ta tema endise mehe sõber olnud. Varsi ilmus ka kuningas ja käskis veltveebrit ette tuua, kus kindrali proua suure auukartusega kuninga poole kumartas, arvates, et tema lahkuse pärast kuningas ta meest kindralid ministeeriks tõstab, ja vaest kroonumeest surma moistab. Keik jäivad nüüd vagusi kuulama kui kuningas suure prottukulli raamatu võttis ja lugema hakkas:
Auustud härrad.
Ning sõaväeülemad. Üks kord, mitte väga kaua aega tagasi elanud minu kuningriigis üks väga õnnelik ja rikkas kaupmees. Ta kosinud omale ilusa priske proua ning arvanud ennast keige õnelikumate inimeste sekka, ka armastanud ta oma noord prouad väga, aga proua süda on ühe sõaväe kindrali poole pöörnud, kes sinna korteri tulnud. Kui kuningas kord kindralid asja tallituse pärast pealinna kutsunud ilma et proua seda täädnud oleks kus kindral keda ta salaja armastas jäänud, surnud proua mure pärast äkkitselt ära. Aga kaupmees muretsenud ning leinanud teda väga taga ning kaebanud oma sõbra iisraelimehele oma suurd kurbtust. Aga israelimees üttelnud, et prouad ei maksa niiväga leinamine, et ta oma mehele mitte truu ei olnud. Kaupmees pole seda uskunud vaid veel kibetamine oma prouad taga nutnud, kuna siis israelimees tema pääle alastanud ja seitsmenda Mosesse raamatu lugemise läbi kus keik nõidused ja kunstit sees prouad surnust üles äratanud. Kuningas peatas väha ja vaatis meile tuntud kindrali ning tema proua silmi, kes näost kahvatud olivad kui surnud. Sest see näitis neile peris arusaamata kuisviisi noor kuningas nende kelmi tükkisid keik nii põhjani täädis. Ka tõised auukandjad panivad nende ehmatust tähele.
Kuningas luges edasi: Paari aasta pärast kui kaupmees kodust oli välja sõitnud ja kindrali härrad kuninga käsu pääle keige oma sõaväega jäädavalt ära pealinna kutsuti, varastas kindrali härra kaupmehe proua ära, ning viis teda enesega pealinna ühes. Kui nüüd kaupmees koio tuli ja oma proua kelmi tükkisid uskus, tahtis ta süda suure mure pärast lõhkeda. Ta müüs keik oma kauba ja kaubamajad ära, tegi rahaks ning läks pealinna oma prouale järele, müüs ennast sellesama väejakku soltatis ära, selle lootusega, et veel oma prouad monigi kord näha saada. Aga kui proua seda tääda saanud, et mees sääl teenimas oli, siis andis ta ülematele seda nõu teda peksa ning piinata, kuni ta viimaks nii kaugele sai vihastud, et oma ülematele vastu hakkas ning selle lõpp oli see, et vaene mees 12 püssi pauguga sai maha lastud. Kuningas lõpetas lugemise ning pööris ennast kohtu ministeeri poole ja küsis mis nuhtlus peab niisugusele kindralile ja tema prouale osaks saama? “Eluaegne vangipõlv. Kui naad veel elavad,” vastas kohtu minister. “See kindral oma prouaga seisavad praegu siin mo kõrval, pange neid raud ja vask ahelööga ja viige oma silma eest ära, ja nõnda see ka sündis. Selle asemele tõsteti vana veltveeber nüüd kindraliks ja kuninga esimeseks nõuandjaks.
Kui nüüd riigi auukandjad, ning ka alamad niisugust tarka kohtomoistmist noorest kuningast kuulsid, et ta keik salajad asjad nago vaim ära täädis, ei julgenud keegi sääl riigis enamb kurja teha, sest naad kartsivad kuninga viha.
Noor kuningas armastas südamest oma abikaasa ega küsinud ka proua oma mehe käest healgi järele kust suguvõsast ta sündinud ehk mis rahvusest perit vaid sellest täädusest oli tal küllad, et ta armastaja kuningas teda surma hauast oli pästnud seitsmendama Moosese raamatu läbi.
Lugejale olgu tääda, et noor kuningas peris sündinud eestlane olnud. Ma ei tahtnud seda lõpeks ütlemata jätta ja ees olev juhtumine pealinnas Villandis sündinud või Narvas.

E 20631/6 (VI) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895). Sisestanud Janne Juuse.
Seitse Moosest.
Iga inimene teab seda ja om kuulnud et enne vanast suures Piibli raamatus kus nüüd viis Moosesse raamatud on olemas 7 Moosesse raamatud on olnud, kus keik nõidumise ja arstimise sõnad ja muud ilma tarkused sees seisnud. Et mõisnud ja õpetajad seda sallida ei võinud, et niisugused täädused rahva käes on, millega nemad ka neile voiksivad tehtud kurja tööd kätte tasuta, ehk ka peris ilmsüüta kurja teha., on naad moni sada aastad tagasi tarkuse ja nõidumise raamatud (et tõist inimest voib ära teha) Piibli raamatust lasknud ära kaotada, et meie Piiblis ainult veel 5 Moosesse raamatud on järele jäänud. Lugeja voib seda uskuta et oma silmaga näinud mis targad mehed moni aasta tagasi Piibli kallal on sepitsenud ja kurja teinud kus on 14 Apokriva raamatud jäänud mis suurs piiblis leitakse, aga 60 kopikalistes piiblites enamb pole, saavad need suured piiblid otsa mida enamb pääle ei trükkitavad ja kaovad mone saja aasta pärast rahva käest ära kes teab siis veel et 14. Apokriiva raamatud üsna meie aeal piibli raamatust on ära näpatud. Nõnda vois ka vanal aeal piibli raamatu lühentamisega lugu olla. Aga ka se on amugi tääda et saksakeeli suures piibli raamatus praego veel 7 Moosest alles on, rääkis vanakene edasi. Tartus toomemäe raamatukogus kus keik mailma raamatud peavad olema olevad ka suur Piibliraamat vask ahelõaga põrmanda küljes kinni et keegi lugeja teda lugeta ega varas varastata ei pea saama. Ta peab nõnda suur ja paks olema et kaks meest teda naljalt tõsta ei jõua. Tule jumal appi mis sääl sees peaks siis seisma kui sääl 7 Moosest ka veel puuduks, ja trük peab niisama jäme olema kui meie eesti keeli piiblitel.
Ma nägin oma silmaga ühte saksakeeli piibli raamatud, mis maamõõtja herra Tessi oma oli, keda se surres Pilli talu peremehe Andressale oli jätnud mis suuremb pool oli kui meie piiblid ja iga lehekülje päält käisivad kolm joond läbi nago meie piiblis kaks. Noh sellel oli muidugi 7 Moosest sees ega muidu praosti härra Karblom teda 10 Rbl. Eest peremehe käest ära poleks viinud, arvas tark õpetaja ette ära et viimaks hakavad talupoiad saksakeeld porssima siis tuleb asi välja. Noh selle aeal seda kül karta ei olnud sell aeal polnud veel kehelkona kooli. Aga mis saksad keik ette ära ei arva. Jumal anna mulle anteks ma ei valeta mitte kui kindlaste ütlen sääl seisivad 7 Moosest sees ja kes teab paljo veel muud lugemisi mis meiesugused uneski ei tea mõttelta. Maamõtja herra Tess on säält piiblist mõned tükkid Jesuse kanatamise lugust maakeeli Pilli Andressale mälestuseks välja kirjutanud. Koguni uut viisi kannatamise lugu kui uues Testamentis: "Kuidas Jeesus Pilatuse kohtu ees seisnud ja lippud teda kumartanud, ehk kül 30 meest lipusid oidma pantud. Kuidas Jesus pääle ülestõusmist põrgus on käinud ja siis alles maapääle üles tõusnud kui ta enne põrgus käinud kuidas sääl vana kuratid põrgu väravale poomised ette säädnud, aga pole aitanud mitte midagi, ja paljo muud mis selles välja kirjotud käsikirjas seisnud.
On neid inimesi veel küllad elamas ja olemas kellel 7 Moosesse raamatud käes on, mis vanast piiblist välja kirjotud enego saksad teda mokka panud. Ka olnud vanal aeal 7 Moosesse raamatud musta paberi pääle trükkitud, se on musta süsi must raamat ja valge tähe. Ka meiegi vallas ma tean peab ühel mehel se raamat veel ales olema. Vist vanemate vanemate käest pärandud ja nago kuulda et se mees paljo muste tükkisid teeb, nimi jäägo se kord nimetamata. Vanal aeal läinud keegi mõisa herra kodust välja reisi ja jätnud 7 Moosest laua pääle, vist kogemata. Sääl näinud toapois seda imelikud raamatud must raamat valge tähe, akanud säält mõnda rida lugema. Kohe saksu keik suur saal muidu otsani täis. Õnneks olnud härra midagi maha unustanud ning koju tagasi pöörnud. Aga mis ta näeb kui tuppa astub? Keik tuba herra kadunud suguvõsa täis. Ta sõimab toapoissi lurjuseks kes tema raamatud lugema akanud ja siis akkab 7 Moosest tagurpidi lugema mis läbi keik saksad kui ma ala ära kaovad. Kes teab mis naad poisile oleks teinud poleks härra ise appi saanud. Oia ennast tõine kord seda raamatud puudumast, kas tead ka mis raamat se on? Ei tea vastas pois. Oh sina rumal siga, se on seitsmes Mosesse raamat mida mina hoolega keige talupoegade eest hoian, sest et naad muidugi joba tõine tõist vihkavad ja ükstõisele alati püidvad kurja teha, mis siis veel saaks sündima kui 7 Moosest nende käes oleks siis saataks naad üks tõist otsani hukka.

E 21623/30 (15) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Maa arstid.
Mis saab viimaks talupoegatest kui Maa arstit keik otsa lõppevad ja ära surevad? Selle küsimise pääle peab kostma, et iseäranes talupoiad sellest üpris suurd kahjo saavad, niiästi inimeste kui loomate haiguses, sest et siitsaatik ikka veel arstisid leiti, kes olgu mis taht haigust moistsid parandata ja abi anda ja talupoegate eneste seas paljo tarku ja tääduse mihi leiti, kes rohtu mittu kord targemine ja paremine mõistsid keeta ja anda kui õppetud linna tohtrid. Üks õpetud arst laskis 1891. aastal Eesti aealehtetes kuulutata: “Kui keegi talupoeg midagi rohu nime teab, ehk kuida rohto tuleb keeta, ehk haiguse vastu pruukita, seda siis ühe õppetud arstile tääda annab.”
Joba see kuulutus on isegi hää tunnistus talupoegate arstitäädusest ja nende kuulsast arstimise viisist, muidu poleks see mitte õpetud arstite kõrvu ulatanud. Küll on siitsaatik mitmed kirjamehed ja aealehed neid nõidateks ja soolapuhujateks nimetanud, kes ilma õpetamata inimesed olid, ja arsti ametid toimetasid. Noh niisugused kirjamehed ja aealehed pole eesti rahva auu püidnud oida, vaid seda pori sissi maha tallata, oma vendu nõiaks ja soolapuhujaks sõimata.
Maa arstid pole siitsaatik sõnagi oma laimajatele vastu kirjotanud vaid keigest sellest oolimata igasugust häda arstinud ja appi tõttanud kus inimlikud kohused seda nõudsid ja tarvitasid. Aga kahjo saavad laitjad ja pilkajad ise seläbi, et vanemad maa arstid oma täädmise varanduse aida ukse nooremate eest lukku panevad ja nõnda paljo tarviliku arsti kunsti täädmist enesega ühes mulda viivad. Et mina neid ridasi kirjotates oma pead õrelase pesasse olen pistnud, tean isigi. Olgu vasturääkijatele seekord ainult paar näitust mis ise olen läbi teinud ja näinud, kuidas tõine inimene kes minust nattuke targem mulle loomate arstimises palju kasu saatnud. 18.7 aastal jäi minul väga hea hobune haigeks, ei võtnud enamb mitmel päeval ivamarja ega heinakõrt suu sissi. Lasksin siis ühe õpetamata arsti P. P. talu vanakese sinna kutsuta, ta tohertas minu hobuse terveks, et ta jälle sööma akkas. Ja selle arstimise eest andsin vanakesele ainult 25 koppikad mis ta naljalt veel vastugi ei tahtnud võtta, öeltes: “Oh poeg, mina pole kellegi käest midagi küsinud.”
1869. aastal kui nimetud arst meie külast ära surnud ja tõist sääl lähetal käepärast polnud aarata, jäi mul kolme aastane oorik siga haikeks, tõin küll linnast tohtri käest rohtu ja andsin rohu eest 96 kopikat, aga keigest rohu andmisest oolimata surri mo siga siiski neljandamal päeval ära. Pärast seda läksid ka veel kaks tõist nuumatud siga esimesele järele nõnda, et mina umbes arvata üle kolme sea sel aastal 100 rbl kahjo võtsin. Kaunis lops minu veikese talupidamisele. 1891. jäi mul hea piima lehm haigeks , ta väärtus oli punkt 30 rbl, keda ma sel kevatel ostsin. Kaugele uue koha pääle elama minne sei täädnud ma ühtege maa arsti oma ligetal. Arvasin küll lähan hommiku V. linna loomate arsti juure ja toon säält rohtu, aga homiku kui hobuse joba vankri ette rakkentasin, surri lehm ära ja nõnda pidin 30 rbl mulda panema. Sina vaest ütlet: “Miks sa kohe jalapäält V. linna ei sõitnud kui lehm haikeks sul jäi.” Jah, see on kerge üttelta, aga 27 versta sõita päälegi kui sinul veel hobuse konti omast käest pole, nago mul sel korral, vaid pidin seda tõise käest palkama, ei ole kellegi nalja asi. Näituseks: Oleks mo lehm seni elanud kui ma kodust minema oleks pääsenud ja ma linnast tohtriga surnud lehma juure tagasi jõudnud, arvad sina siis, et tohter oma reisi rbl. 8 ehk 7 mulle oleks kinkinud. Ei, sõber, õppetud arstid paljo halastust ei tunne, ehk mõned arva. Ta elupäevad ja reisitunnid on 10 kord kallimad kui meil ja ta moistab rahaga hoopis lahetamine ümber käja kui meie sugused. Oleksin ma nüüd tohtri toonud ja hobuse peremehele ka sõidu eest maksnud, siis oleksin mina nüüd 30 rubla kahjo asemel 40 rbl kahjo võtnud oma käimise kulu ja vaev veel arvamata.
Aga küsib nüüd lugeja, mis viga pärast so lehm surri, siis kostan mina, et uss teda lauta oli ära nõelanud, ta mokkat ja pea läks paistema mis hirmus. Tõise targema minuoma suguse inimese käes oleks ta veike asi arstita olnud, ilma et sinna tohtrid ehk õpetud arsti tarviski oleks olnud, aga mina pean tunnistama, et mina arstimise kunstist midagi ei tea. Pärast sain küll targemate käest kuulda, mis rohtu ussi panemise vastu pruukitakse, aga mis see surnud lehma kohta veel maksis kui joba nahk seljast ära nüllitud oli.
1893 aastal jäivat jälle minul kaks pool nuumatu kahe aastast siga korraga kaela ehk kurgu haigusesse mis haigusesse ka eelnimetud sead lõppivad. Aga nüüd sel korral juhtus minule üks maaarst käepärast olema, rääkisin oma sigate haigust temale, et neil kaelad ära paistetand ja enamb söögi iva oma suhu ei võtta, vaid ainult pisud veel vett joovad. Vend, see on veike asi arstita mul pole sinuga tarvis ühes minna, see on tiiru voi (hiire) haigus. Sorka ise sule noaga tõine haav tõisele pole tiiru sissi, siis on kohe abi, ja akkavad sead sööma. “Ei, vanakene, seda mina ei tohi teha,” vastasin mina. “Oleks mo sead pisud rasvasemad olnud kui nad praegu on, siis küll ma moistaksin neid arstita, aga pisud pitkema noaga kui sina vanakene õpetad.” Ta naeris selle üle ja ütles: “Noh olgu siis pääle, ma lähan sinuga ühes ja arstin so sead ära, aga ära mind sellepärast akka nõiaks sõimama.” “Ei,” ütlesin mina. “Kuis voiksin mina sind pilkama ja sõimama akkata kui sina mind hädas avitad.” “On neid meie oma rahva seas küllad, kellele sa head teed ja pärast veel pilgata saad” ütles vanakene. Kui oma maeasse jõudsime, küsis arst ahtakse teraga nuga ja kui mul seda anda polnud, võttis ta ise taskust oma noa, võtsime siis paar meest ligi, kes lauta sea aituse läksivad ja sea sellili maha käändsivad. Sääl torkas siis vanakene tõise augu tõisele poole sea lõugepära tiirute sissi arvata 1 ½ tolli sügavuselt, aga laius aaval oli tasku noa laione pärast torkamist valas ta lambi õli (petroleumi) aavate sissi. Kui esimene arstitud oli, võtsime ka tõise käsile ja toimetasime nõnda sama. Sead olivad paar nädalad haiged olnud ja viimsetel päevatel ei tõusnud enamb ilma aeamata jalgu pääle. Aga nüüd pääle arstimist läksid kohe küna juure ja akkasid sööma. Nõnda olen mina nüüd 13 aasta sees 6 siga seda viisi lasknud ära arstita. Ikka sesama viga olgu ta kõhn ehk söötetud. Keik on elama jäänud, siis nuumatud, rasvaseks läinud ja tapetud.
Et ma esimesel korral ise rumal olin ja kedagi arsti ka käe pärast polnud, sain oma kolme sea suremise pärast sel aastal 1884 100 rbl kahju, kelletel nago ma selgeste mäletan, sesama tiirute voi kurgu haigus oli. Ja seda haigust on siin Võrumaal Rõuge kehelkonnas sagetaste pea iga aasta. On ka meie ümber maa arste, kes teda moistvad arstita, aga kes arstita ei moista, ehk seda veel kuulnud ei ole kuis arstitakse selle sead lõppevad ka veel 1895 aastal kurgu haigusesse ära.
Olgu neist paarist näitusest lugeja küll, et sa ära tunned ja aru saad, et maa arstid väga kasuligud ja tarvilikud on.
I Et nad väha palka võttavad
II Et nad alati käepärast saada on ning
III Et nende abi niisamuti mõiob kui loomal ehk inimesel mitte surma haigus pole nago õpetud arstigi rohi.
On õpetud arst mõne surnu üles häratanud? Ehk mone kellel surmahaigus oli, elama jätnud? Esimese punkti pääle ütled sina: Kui ma õppetud arstile ka 10 rubla maksan ja teda hige voodi juure kutsun, siis on mul seegi lootus, et ta midagi mõistab. Sõber, kui haige siis sureb kui sina õpetud arsti koio tood ehk maa arsti tood ja ta siis ka sureb, siis pole 10 kopikad, mis sa oma eesti vennale annad ja 10 rbl mis sina õpetud arstile annad, siiski mitte üks.
Süda valutab sul sees kui õpetud arsti oled haige voodi juure kutsunud ja temale 10 rbl maksnud ja haige siiski pidi surema. Vähemb valutab so süda kui sina 10 kopikat maksid ja sellest ka mitte midagi kasu ei saanud. Kui eesti rahvas oma heigustes mis maal nende keskel loomate ehk ka inimeste seas juhtub, peaksid õpetud arstite abi keik saama, siis peaks keige vahemb 20 talu ehk ühe küla pääl üks õpetud arst olema.
Küsime veel: paljo on neid surejaid eestlaste seas, kellel jõudu on oma surma ehk haigevoodi juure õpetud arsti tuua? Mis sellest suuremal ulgal kasu, et õpetud arstid ilmas olemas on? Ja üks ainus tuhandate seast sellle õnne osaliseks saab, et õpetud arst ta haigevoodi ääres teda tohertab sisses mõttes öeltud: et nad paljo täädvad ja paljo ka aidata voivad. Mis ma sellest räägin ehk tean igatseta, mis küll voest hea maitseks, aga kuigi viisi vaesuse pärast voimalik pole kätte saada. Igas kehelkonnas üks õpetud arst on nägo tilk ämbris.
Minu arvates oleks see keige sündsamb igasse külasse üks velskäär, kes tohtrist alam on ja vähemb palka nõuab, ametise saada, kui maa arstit suutumaks ära kaovad, et need velskäärid siis maa arstite ased täitaks ning alati ka keige vaesematel käepaarast häda korral võtta oleks. Mikspärast? Vähemb õpetud inimene leppib vähema palgaga. Lepib ka vähema ning halvema korteri ja ülespidamisega. On ise ka madalam madalamatest uksetest sissi astuma ja sellest tuleks meie eesti rahvale igapidi kasu.

RKM II 63, 295 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Palu t. < Rõuge khk., Sõmerpalu k. - Ellen Veskisaar < Miina Pang, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Suri ei ütelnud kunagi uss, ütles maakala.

RKM II 63, 295/6 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Palu t. < Rõuge khk., Sõmerpalu k. - Ellen Veskisaar < Miina Pang, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
2 aastat tagasi oli siin korteris maamõõtja. Naisel oli laps, rind paistetas üles. Ütlesin, et mine Suri juurde. Võttis mu käest võid, läks. Suri küsis, et kas jumalat usud. "Usun". "Siis saan aidata. Kas kommunist oled!" - "Ei". Ta oli küll parteilane, aga ei julgenud ütelda. Suri posis, mees viis või koju, õhtul naine määris, hommikul oli rind pehmem. Teine nädal käis teise rinna pärast niisamuti.

RKM II 63, 296 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Palu t. < Rõuge khk., Sõmerpalu k. - Ellen Veskisaar < Miina Pang, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Naised läinud Suri juurde, viinud mune korviga. Pidanud plaani, et palju sai, pannud muist puhmu alla. Kui Suri kõik ära õiendanu, ütelnu, et võtke te puhmu alt ka. Naise lännuva võtma, olnu hussi õnne.

RKM II 63, 315 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Maria Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Suri avit kõiki. Tal oli säitsmemoosese raamat.

RKM II 63, 315 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Maria Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üts naesterahvas olli lännu Suri manu ja pannu osa mune puhmu ala, et palju saa, ma tagasitulles võta. Suri olli ütelnu, et võta sa tuu ka, mis puhmu all on. Naene olli lännu võtma, olli siu' olnu.

RKM II 63, 345 (19) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ma olin I Maailmasõja ajal vana Suri kälüski ja väimehega koos. Need ütlesid, et ta ei tea mitte midagi.

RKM II 63, 463 (22) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Suri olevat ikka aidanud kah.

RKM II 63, 463 (23) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Hiire-Marrini nime on kuulnud, tema arstiametist ei tea midagi.

RKM II 64, 102/4 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Miili Luht, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Meil ol'l Korgepalu mõisan virtin. Tuu utel köögitütrigulõ: "Litsi lats!" A ta es tekk sepäga latse ja tapp ar'. Köögitütruk vaate, mis ta iäkeldrin käve, läts kah keldri. Vaatami, lats sääl, valge kleit selän, valge rätt ümmer keidet. Köögitütrik and iäkeldre võtme aiapoisi kätte, tahtsi provale näitä. Prova ütel nuurherräle: "Vahi Marile perrä!"
Mari küsse: "Kes võts iäkeldre võtme?" Mi' ütli, et provva võt't. Mari ütel kutsarile: "Tule kanguda iäkeldre uss valla!" Kut'ser tei usse vallale. Mari tõisi es lase sisse, võtt salitseri puteli ja jõie. Rüük hirmsahe üüpäivä ja suri ar'. Mateti ar', latseke ka kõrva. Siidirätiga ol'l poonu latsekse.
Saie hulga aigu müüdä. Mõisa rehen olli, tul'le kodo, naksi langa iskma. Tahtsi aita magama minna. Pargi puult tuleva kats meesterahvast ja üts naisterahvas - ol'l Mari. Ma es saa hõigada kah, es saa mitä. Liine tul'l väl'lä, lätsi tuuga tarre. Ma es kõnela, tuud aigo kellegil. Olle rehe man, tul'l mõtsavaht, ütel: "Tahat uudist, ma tulli eila õdagu kodu, Mari tul'l ja läts iäkeldre. Aiapoiss ka näi, et Mari sõit jalgrattaga.
Mul tul'l tuust kange päävalu. Lätsi Suri manu. suri lugi kolme tsukruterrä pääle, kaost tõi vett, ka lugi. Ma jõi ar'. Kats teräkeist sei ar', üts tsukruterä jäi järgi. Valu kat'te ar'.
Tõnekõrd näie kui Mari läts Liine tuppa sisse. Lei latsel põse pääle, ütel: "Ku mul ar võeti, siis sulle kah!"
Lats nakas ikma. Põsekene sinine ja jäi ola pääle kõveras ja on siiämaale.
Tuud ma ole esi läbi elänu.

RKM II 64, 226/7 (17) < Rõuge khk., Varstu v., Ülesoo t. - Olga Jõgever < Aleksander Pettai, 43 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Suri - imearst ravis saksa valitsuse ajal Vana-Antola möldri, Ellervee poja ära, tal oli jalas roos, samuti ravis ta jutustaja vanaema roosi jalal. Suri oli hää roosiarst, ta elas Koikkülast, neli klm. Koiva jõe poole minna, tema juures käis väga palju igasugust rahvast ravimas omi haigusi isegi Leningradist käis üks sõjaväelane oma tütrega keda Suri terves ravis. Suri segas raudnaelaga klaasi sees viinaklaasi sees oli vesi, posis juures ja ütles siis haigele: "Mine koju, sa saad terveks," ja haiged paranesid.
Suri oli 60. a. mees, oli vahepääl vangis istunud imearsti kuulsuse pärast kuid sõjaväelane kelle tütart ta oli terveks ravinud tõi ta vanglast välja. Suri oli kolhoosi tallimees, hobuselt sai nii tugeva löögi, et suri juba möödunud aastal.
Rahvas ütles Suril olevat olnud Seitsme Moosese raamat säält ta võtnud igasuguseid tarkusi. Oma poeg jäi sõja ajal kaduma selle kohta oli ta öelnud: "Mu poeg tulõ tagasi," kuid senini pole poeg tagasi tulnud.

RKM II 364, 143 (9) < Vastseliina khk., Illi k. < Vastselliina khk., Joora k. - Kristi Salve < Pauline Pütsepp, 74 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Mul tädimiis oll, tal olli nägu paisteh. Elli Võrolt Rõuge poole, Käädso oll tolle koha nimi, Musto Maris kutsuti, too oll ka sääne sobi. Rahvusest olli ta lätlane. Üts kolmkümmend aastat om küll tollest. Lätsi tõiva Musto Mari. Arsti käve, es saa avita. Musto Mari sobisi, määndsetki rohto tõi ka. Tuu olli kombe pärast.

RKM II 467, 192 (6) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Valga rajoonin oll Suri. Velel ol ruus jalan - pini hiidüt. Sis ol õks Vana Suri.

RKM II 329, 370 (2) < Rõuge khk., Leoski k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Rudolf Allas, 90 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Valgamaal pidi elama üts nõid Suri. Tiise kõik är´. Mis inemisel koton on, määnse kää pool olli looma jne. Kui looma' koton haige, olla annud rohto.

RKM II 439, 485/6 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Oskar Mutso, s. 1909 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Suri oli Valgamaal.
Vana-Kordo ütles: "Mis sa lähed palvemajja, mine mõtsa." Eksitas teise mõtsa ära. Sis ütles: "Mis sa mõtsas teed, tule koju!" Alles siis sai naane kodo.
Vana-Kordo ütles, et raudruun hakkab mööda sõitma. Ütles Tartu-Petseri raudtee 20 aastat ette. Ütles, et siit lää raudruun mööda, aga too kivi jää siia alale. Kivi jäigi, kos ta ütles. Teadis, et sõda ei tule tema elupaika. Sajandi alguses elas veel.

RKM II 439, 486/7 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Oskar Mutso, s. 1909 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Suril Valgamaal oli ka säärane võim. Puustuse Ella on kolm korda Suri man käinu. Plakso Saamo ka käve - lehma jäiva haiges. Sääl pidi viinapudeli kaasa võtma. Tal nõiarohu pada kees. Vahel sada inimest oli tema juures, telgid olid üles löödu. Samo lehmade kohta ütles: oma naine on süüdi, lehmad on sügisel noore lumega liiga kaua lume sees olnud.

EFA I 9, 15 (6) < Rõuge khk., Karaski k. - Valev Uibopuu (1996) Sisestas Salle Kajak 2010
Ajakirjanikuna käisin „Nõid Suri“ juures Koikkülas. Intervvjuu-kirjutus sellest on ilmunud ajalehes „Esmaspäev“ nr. 41. 8. okt. 1938.

EFA I 9, 254 (3) < Rõuge khk., Antsla v., Roosiku k. - Mare Kõiva < Lehte Tammiksaar, u. 40 a. (1996) Sisestas Salle Kajak 2010
Laine /Laine Roht/ ongi mu päästnud, muidu mind polekski enam. Mehe surma järel käisin ma temalt abi saamas ja tema aitas mind, kui mul oli tervisega suur mure. Ma käisin abi saamas ja tänu temale mul jäigi opile minemata, siiani ma pole sinna läinud. Tegin tema õpetuse järgi ja olen siiani terve olnud. Ma olin mehe surma järel väga mures, võibolla ma ilma Laineta ei olekski enam töövõimeline.

EFA I 9, 254/5 (5) < Rõuge khk., Antsla v., Roosiku k. - Mare Kõiva < Lehte Tammiksaar, u. 40 a. (1996) Sisestas Salle Kajak 2010
Kaika Laine vanematele oli sündimise ajal ütelnud seal külas elav ravija, et temast tuleb uus arstija. Mingit märki vist oli tähele pannud. Ja veel oli ütelnud nii, et kes matuse ajal tema risti kannab, et siis on teada, kes jääb tema asemel sinna, et sellest tuleb uus arstija. Inimesed olid hakanud kohe peale selle vana ravija surma teda ründama. Ta oli ütelnud, et ta ei oska üldse midagi. Aga need jälle, et küll sa oskad. Keegi ei uskunud, et ta ilmaaegu sellise märgi jättis.
Needust Laine ära ei võta.
Tõrva kandist on üks noormees tema juures, andekas poiss. Siis Laine oli talle ütelnud, et enne 33 eluaastat ei tasu arstimisega tegelda, mõjub tervisele halvasti.

ERM 23, 4/10 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Arstimise viise sain ainult ühelt vanamehelt. Kuulsin ja trehvasin ka küll teisi arste, kuid neilt ei saanud midagi, sest elatades endid omast kunstist, nad kardavad leivakaotamise pärast teistele seda avaldada. Mees, kes õpetas mulle oma teaduse, on pime ja seepärast ise ei saa enam seda tarvitada. Tema nimi on Isak Ivask, sündinud Vana-Antsla vallas, praegune elukoht Viitina Märdikülas: Antslast Viitinasse asudes on ta juba naisemees olnud. Esimesed 12 aastat elanud Ala-Sakil, kust praegusse elukohta tulnud. Vana 85 aastat.
Juttu vestes nimetas Ivask mitu korda, et olnud vanasti kuulus arst, pole omale leidnud vastast Peterburist saadik. Nüüd silmanägemise kadumise pärast enam inimesi arstida ei saavat, riistadki hävitanud ära. Mõnele loomale siiski käsikaudu abi andvat. Küsisin, kas ta on mõnele oma arstikunsti pärandanud ehk mõtleb pärandada. Vastas, et ei olevat kedagi, poeg ei tahtvat võtta ja ega igast arsti ei saagi: peab olema hästi tähelepanelik ja julge mees. Andsin mõista, et mina häämeelega tahaks arstiks õppida, kas tema mulle mitte oma teadust ei avaldaks. Sellepääle vaikis vanamees.
Nägin, et vanale kõige suuremat muret piibu ja tikke puudumine sünnitas: piibul oli üks läbipõlenud külg leivataignaga paigatud, iga tikku ta hoidis, nagu mõnda suurt varandust: ühe süütamisega püüdis mitu suurt piibutäit läbi suitsetada, edasi-tagasi tuult piibust läbi tõmmates tuld alles hoides. Kui mõni pererahvast ehk keegi võõras lähedal juhtus olevat, siis küsis sellelt tuld, oma tikke näitamata. Piibus märkasin vanakese kõige nõrgema külje, seepärast otsustasin sellest küljest kallale tungida ja küsisin, kas ta mulle siis arstikunsti õpetaks, kui temale uue piibu muretseksin. Vanamehe nägu läks naerule, ütles: "Miks ei õpeta, tooge aga siis paber ja pliiats ka ühes, kirjutage üles, muidu ei jõua meeles pidada." Et piibu toomise murest pääseda, küsisin, kas ta mitte rahaga nõus ei oleks, mille eest võib lasta piipu ja tikke osta. Kurvaks jäädes vastas vanamees, et temal ühtegi ei olevat, kes piipu tooks.
Pidin siis ise piipu otsima minema. Umbes seitsme versta tagant leidsin poe, kust nõutud asjad sain. Läksin tagasi. Piip oli küll kaunis räbal - paremaid polnud saada - , nii et vanamehel suure ja ilusa lootuse järele väike pettumus näis olevat. Siiski tegi seegi väike kingitus hääd meelt ja vana pani "nooriku" kohe suitsema. Siis alles hakkas õpetama.
Oma kunsti ta on isalt pärandanud, pärast ise veel tähele pannud ja juure õppinud. Isa öelnud: "Kui elaja omma seljasoonist läbilöödu, siis neid enam arstida ei saa." Temal surnud üks lehm ära, kes olnud "seljasoonist läbilöödu," ta lõiganud lahti, õppinud viga tundma ja pärast arstinud ka seda haigust.
Kõigepäält olevat arstimise juures julgust vaja. Noorena on ta hulljulge olnud ja tihti arstitava inimese ehk looma elu kaalu pääle pannud. Korra arvanud juuresolejad ühe inimese kohta, et see enam ei tõusegi ellu. Ka temal omal olnud juba veidikese hirm, et inimese ära tappis, kuid pole välja näidanud, öelnud: "Kannatage, küll ta üles tõuseb!" Ja tõusnudki vähe aja pärast ellu.
Rohkem kui muid haigusi ta [Isak Ivask] on marutõbe arstinud: kellele enne “ulli meelt” manu saanud, selle teinud terveks. Kui haav alles lahti oli, varsti pääle koera puremist, siis imenud kupusarvega haavast verd. Olles noor ja julge pole mõttessegi tulnud, et vere kogemata suhu sattudes võib omale kahju teha. Kui koera puremisest juba kauem aega mööda ja haav kinni kasvanud, siis tuli verd lasta. Millal selleks paras aeg, seda tunneb ravitsetava keele alt ära: kui sooned keele all valged ja ilusad on, siis on alles vara, soonte siniseks minnes ja üles tursudes on paras aeg verd lasta. Varase arstimisega abi ei saa võib ainult paha teha. Verd tuleb lasta keele alt soontest ja pahemalt poolt kõrva alt kaela seest. Kui tahab võib peale verelaskmist ka piirituse pääle sõnad lugeda: “Iisrael, Iisak, Siirup” ja sisse anda.
Haanjas Rasva külas olnud mees, kes juba hulluks läinud: valla poolt olnud tal kaks vahti juures. Teda viidud arstima. Ta käskinud vahte hullul õlast kinni hoida ja lasknud verd. Hull paranenud ühe verelaskmisega.

ERM 23, 15/6 (24) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Hallitõbi on temal omal noorena olnud, seitse nädalat vaevanud. Õpetatud: mine rukki ja joo viina, siis ei tule manu. Läinud ja teinud nii, ikka tulnud pääle. Siis roninud sauna kerisele. Kivid olnud veel vähe leiged. Joonud sääl viina. Kerese kivid kolisenud, kui tõbi pääle tulnud. Kuid see olnud viimane kord: sauna keresele tõbi jäänudki.
"Selle kunstiga võid hästi raha teenida," ütles vanamees lõpetades. Kui ta noor olnud, pole paljut kunagi kodus saanud olla: alati olnud sõitusid kord ühte kord teise kohta. Tihti ühelt sõidult tagasi jõudes olnud juba teine ootaja kodus. Vahest juhatatud abiotsijat kodust sinna, kuhu ta läinud ja säält viidud otse edasi, ilma et koju oleks saanudki.
"Praegused tohtrid, need on muidu petised ja rahavõtjad, ega nad kedagi terveks ei tee."

ERM 151, 105 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse t. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Roosi arstimisviis: kuulnud noore poisina ühe vana külaeide suust.
Roosi pääle panda õhukene kord seapekki, raputada bleiveisi pulbrid. Kirjutada nii et teised aru ei saa sinisele paberile:
kolm roosi läts üle mere reisma, üts uppi, tõine lõppi, kolmas katte kao, kao.
Ja panda roosi pääle.
Hiljem ühe kuulsa küla targa käest. Sinisele paberile kirjutadas:
S. A. T. O. R.
A. R. E. P. O.
T. E. N. E. T.
O. P. E. R. A.
R. O. T. A. S.

ERM 151, 129 (1) < Rõuge khk. - Alide Tirol (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Roosisõnad:
S. A. T. O. R.
A. R. E. P. O.
T. E. N. E. T.
O. P. E. R. A.
R. O. T. A. S.
Need sõnad kirjutadud pliiatsiga suurte tähtiga sinisele paberile. Õerutud sõnad nii pliiatsiga üle, et aru pole saadud ja pantud roosi pääle.

ERM 151, 129 (2) < Rõuge khk. - Alide Tirol (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Teine viis: roosi pääle pantud õhukest soolamata seapekki, kirjutadud sinisele paberile nii et aru saada ei olnud. Kolm roosi läts üle mere reisima, üts uppi, tõine lõppi, kolmas katte. Kao, kao, kao. Pleiveisi pulbrid (valge värvipulber) pääle hõõruma ja paber ka roosi pääle panema.

RKM II 290, 675 (3) < Rõuge khk., Lompka k. < Räpina khk., Moosikatsi v., Kauksi k. - Kristi Salve < Julie-Marie Abel, s. 1891 (1972) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Suri Lätimaal, tuu oll ka väega kuulus. Naised ei tahtnud kõiki mune viia talle, et pal´lu, panid maha. Sis Suri oll ütelnu: "Võtke te need munad tii äärest ära." Aga naised vaatasid - seal oli madu asemel, palju madusid. See Suri on nüüd surnud.

RKM II 329, 31 (8) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Rudolf Kirch, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mul emä käve posija man. Tal oli kange hambavalu. Siit kümme kilomeetrit oli posija, Mintka olli nimi. Kuskil Lätimaa kandin olli. Üts ütel, et ma sõida sinna, tule üten. Võta üts sorokene viina ka üten. Ei, rasva vist võtte üten.
Lätsi posija poole. Lännu sisse. Küsünü, et mis teil siis om. Et hammas valutab. Emä kõnel: "Tulli manu, nigu käe manu pani ja ütel, et ta valu lätt üle, ja nii kui peoga võeti valu ärä. Midagi posisi ka rasva peale, aga es ole vajagi, es tunne valu enam.

RKM II 329, 51 (15) < Rõuge khk., Vana-Nursi as. - Ellen Liiv < August Jänes, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Häide Vidrik kutsus hussid mõtsast vällä. Tal oli säände võim.
Ütel oll huss jalga pannu. Vidrik olli ütelnu: "Tule siia, ma näita sulle, määne to vaindlane oll."
Va rästik tull küüni alt vällä.
Huss esi võtt mürgü ärä.

RKM II 329, 55 (13) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mirdi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Roosi oli küll. Mulgi oli, pärast pidu tuli.
Sinise paleri peale kisti halli pliiatsiga jooni. Rasvaga määriti ka.

RKM II 329, 69/70 (6) < Rõuge khk., Luutsniku k. < Hurda k. - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Roosisõnu kiäki es avalda. Mu sisaremehe imäl olli ne. Ma olli sääl, ku üts lats sinna tooti, röökse suuren valun. Ajas tõse toast vällä, võtse suure piibli, seal pidid roosisõnad sehen olema. See kõik olli salajane. Määnsegi paberi tegi.
Lats magas kolm tundi, ku üles heräs, olli õite rõõmsakene.

RKM II 329, 87 (30) < Rõuge khk., Uue-Saaluse k. - Ellen Liiv < Minna Saar, 81 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Roosihaigusega mindi Mintka poole, see tegi sinise paberi peale midagi, see võttis valu ära.

RKM II 329, 87 (31) < Rõuge khk., Uue-Saaluse k. - Ellen Liiv < Minna Saar, 81 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Elajate hädadega käidi ka Mintka juures, ta tegi viina peale.

RKM II 329, 91/2 (5) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Minna Sprenk, 90 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Lätist tuli üks naine Sarve Liisu juurde, et mees ei armasta. Liisu tegi sõnu leiva peale ja saatis koju, et sööda mehele sisse. Ise ütel, et toost ma ei tea midagi, aga ma ju pidin midagi tegema.

RKM II 329, 104/5 (8) < Rõuge khk., Kogre k. - Ellen Liiv < Alviine Saal, 83 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil jäid neli vasikat jalutuks. Opati, et mine Suri juure. Suri hakas jahu segama suure naglaga: sepa tett nagel olli, suure pääga. Soola olli ka tõse nartsu seen ollu. Ema tei too jahu kodo, tei joogi ja vasikad said terves.
Suri olli kõnelnu, et ma enne kõneli, kes mu man om käenu, aga tuust tulli pahandust, ma inäm ei ütle. Ei ütle seda ka, kes su loomale halba tegi. Üts om lännu su vasigaaiast mööda ja kõik.

RKM II 329, 105 (11) < Rõuge khk., Kogre k. - Ellen Liiv < Alviine Saal, 83 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Roosi vastu tetti sinine papper.

RKM II 329, 126/7 (22) < Rõuge khk., Nogo k. - Erna Tampere < Eduard Pehter, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mul ol´l katel sõsaral ruus. Üt´s sõsar röök jalan olli ruus. Ma poisikesen noid posijit es usu. Käve sõsaraga arsti man, aga es avita. Kivitii veeren. Misso jao pääl, elas üt´s posija Mintka. Ema käve hätaga sääl. Tuu ol´l annu sinitse paberi pliiatsiga pääle kraabitu ja sääne rasvane ka. Nigu peale pan´d jalale valu võeti nigu peoga. Usu sis või ära usku. Üt´s posija olli sääl Mõniste jao pääl.

RKM II 329, 142 (6) < Rõuge khk., Kusma k. - Erna Tampere < Juuli Puistusmaa, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana Suri ol´l nõid. Keski ol´l lännu sinna. Olli sis talle munne viinu. Olli arvanu, et mul on naid munne na palju saanu. Võtnu osa är ja pannu puhmu ala. Olli sinna Suri juure lännu. Anti roho är, mis tal anti ja Suri ütelnu, et: "Kui sa kodu lääd, sis võta nuu muna säält põõsa alt ka ära, mis sa sinna pani." Sii lät´s sinna noid munne võtma, aga kõik olli hussi olnu' nuu muna'.

RKM II 329, 143/4 (9) < Rõuge khk., Kusma k. - Erna Tampere < Juuli Puistusmaa, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti olli noid inimesi kah olnu', kes tegi roosisõnu. Olli paberi pääle rasõv pantu ja pliiatsiga kisknu naid juuni. Tuu paber olli roosi pääle pantu ja saanugi terves. Vanasti ütelti, et ku sa usud, sis saa sul abi, aga ku ei usu sis ei saa.

RKM II 329, 220 (9) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hirmust või teise halvast sõnast saab inimesele roos. Olli roosisõnad. Sellega arstiti. Üks vana inimene luges mulle paar korda roosisõnu, aga nüüd on kõik meelest kadunud.

RKM II 329, 266 (13) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meeliku k. - Erna Tampere < Ella Ploom, 67 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mul tädi kõnõl, et tä ol´l käünu Suri man: Pannuva osa mune põõsa ala. Suri olli ütelnu, et võtke muna' säält põõsa alt ka är. Nä olli tulnuva' ja tahtnuva noid munne võtta aga hussi tsisisi õnnõ tuu kadaja puhmu all.

RKM II 329, 266/7 (14) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meeliku k. - Erna Tampere < Ella Ploom, 67 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma olli katõtõisku aastanõ ku mul kõrv hirmsale valut. Minti Suri manu. Ta võt´t suure nagla ja tei jutte kõrva man. Esi posisi noid sõnnu. Mul tükke hirmsale naar pääle. Suri ütles, et: "Tooge no määnestki toidukraami". Tuudi pool kilo tsukrut. Ta posisi selle pääle ka ja käsk mul är süvvä. Mulle olli tuu nii vastik, et ma es saa süvva. Vanaema sei. Kõrv paranes esi ära.

RKM II 329, 267 (15) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meeliku k. - Erna Tampere < Ella Ploom, 67 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kord olli mul väga paise' pääl. Kõik vüükoht ol´l suuri paisit täüs. Valuti nii hirmsale. Sis viidi mind jälle nõia manu. See olli väga hirmsa nõia näoga. Põletishaava' ol´l näo pääl ja suure' paksu huule'. Tuu võtse vett, posises selle pääle ja mis ta viil tei. Käskse mul tuut vett juua ja järgi ka jätta. Ülejäägi võt´t omma kätte ja visas mulle näkku. Ja pärast katteva paise kõik ärä.

RKM II 329, 285 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. < Rooksu k. - Erna Tampere < Katri Mägi, s. 1889 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üt´s nuur naine es ole toda hussi näinuki. Arvanu, et millega ma tuu jala' är tsusasi. Naanu jalg paistetama ja valutama. Sis naanu hobusega tulema, aga inne kui abi sai, suresi ära. Ja sääl üt´s lat´s suresi ka ära hussi hammustusest. Huss om mürgine. Häärman arstis sääntsit kasvajit ka. Ma sääl es käü, aga inimese iks käveve.

RKM II 329, 350 (2) < Rõuge khk., Jaanipeebu k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Berta Valt, s. 1907 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Käätsun elli Musto Alvi, hullumiilsit ravis ja säänsit parandamatut haavu. Vanast iks olli latsel hamõkõnõ. Hamõ läts palama. Palut puusa sisse väega suure haava. Kui miis olli jo 50 aastane, tulli haava vallalõ. Tohtre es avita. Haav olli puusa sees. Haige es uskunud Alvit, ütel: "Kurat, posija manu ei lää!" Aga midagi es avita, lõpuks iks läks posija manu. Kats nädalit olli seal ära ja sai terves.
Alvi es ole päris nõid, õekutse tal oli.

RKM II 329, 351 (3) < Rõuge khk., Jaanipeebu k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Berta Valt, s. 1907 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minka elli Ruusmäel. Alvi talle kuikiviisi hõimu.
Tallikõsõ vanal ruus jalal. Võtt suhkrupää ümbert sinise paberi ja rasva üten ning lännu Minka manu. Minka teie paberi pääle nõiakriipsud. Siis pani paberi ja rasva haige koha peale, luges sõnu ka. Vanamiis sai abi, valu katte är.

RKM II 329, 354 (1) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Misso kandis elli posija Mintka. Kaasa pidi võtma searasva ja veel midagi (ei mäleta). Mintka lännu tagumisse ruumi ja tei sial midägi. Tei terves, kui umbne kasvaja oli.

RKM II 329, 370 (4) < Rõuge khk., Leoski k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Rudolf Allas, 90 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mintka Minnal tuul pidi olema ussisõna. Kui ruus olli, minti ka Mintka manu.

RKM II 329, 393 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Reetsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Nete Pettai, s. 1898 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Naabril, tuul vanaima ollu sääne küläarst - puhkjaarst. Lehma' läänu sita pääle. Avitanu.

RKM II 329, 393 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Reetsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Nete Pettai, s. 1898 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pihlapuu edimene naine teesi arstimist hainuga. Kas avitas, es tia.

RKM II 329, 441 (10) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rahvaarstid
Pihkva-Riia maantee ääres pidi olema naisterahvas - arst.

RKM II 329, 441 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Käätsu palus Mintka. Tuu olli kaunis kuulus. Näit. mõnel olli umbe kasvaja. Avitas.

RKM II 329, 441/2 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hamba naksi valutama. Tull vähä mätä. Juhatati. Tuu ol´l Võrun hästi paks naisterahvas. Tädi juhatas: "Mine sinna, tuu parandas." Lätsi ka. Tuu pobisi hinda ette. Kõik aig suu liikus. Teise tuppa läts, pobisi. Anni vedeliku pudeli seen. Ütel: "Loputa kolm kõrda. Vaata, et sa kaalast alla es lase." Ma hoitsi ka. Tollele hambale avitas küll. Valu kattõ ar ja hammas pudeni suust ar´. Kats päiva loputi tolle vedelikuga.

RKM II 329, 442 (13) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Virumaa poiss seletas mulle sõjaväes olles. Neil ollu kõva arst. Viinu munne talle. Muist munne peitnu ar´. Arst ütelnu: "Too nee viisteistkümment muna ka ar´, mis sa ära peitsid!" Kas ta, kurat, õige on, es tiia.

RKM II 329, 452 (24) < Rõuge khk., Rõuge v., Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Linda Kõiv, 59 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Õemehel olid paised jalgadel. Tuli haokoormaga, nägi mättal ussi, sellest tulid paised. Tahtis ussi ära tappa, kuid uss läks ära põõsasse. Ussile kasvas küür selga. Põru sõtse arst' är´, ütles: "See uss on sama mätta pääl, mine tapa är´!" Siis sai paisetest vallale, kui selle ussi ära tapse.

RKM II 329, 467/8 (3) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mul ol´ poig, käve kar´an. Ta ol´ sis katsteist aastat vana. Ütekõrra sõja ajal ol´ poig kar´aga suure tee veeren, lennuk tulistanu, lehmi surma es saa. Aga lats peläs. Hannes jäi haiges. Üte jalga lei valu, läts sis tõse käe sisse, sis jällki tõse jalga. Latsel suur valu. Ega aasta kordus. Nursis ol´ üts saksa arst. Tuu kirjot rohu, parasi är´, aga tõsõ aasta tul´ jällki valu tagasi. Riia kivitee viiren elli Minka Minna. Mägi Roosi sai temalt abi, tal ol´ ka ehmumise häda.
Tõsõ hummoko vara pani hobõse ette, võti viina ja rasvanutsu ka üten. Miina küsse: "Miks sa tuud last siia es too?" "Aga lats om nii pallo aige, es saa mõstagi," ütel jutustaja. Minna andse rasva määrimiseks ja pudeliga juua midagi. Minna käve rasvaga üte väikse talo man. Pärast ütel: "Tuu lats kaua ei elä sul. Seo hädä jääs nüüd är´, aga inne 30 aastat saa ta õnnetult surma."
Aga näet, ol´lgi nii. 4. sept. oleks saanud 30-aastaseks, aga 24. mail jäi traktori alla.
Minna ütel veel, et kui lats tervemas saa, too siia. Aga ma es usu seda siis. Teda oles saanu päästa, aga es päästeta.

RKM II 329, 469/70 (5) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskord sügüse mees käve rehepessmise masinaga Krahvi Juhani pool. Äkki pani Juhani esä riidlema. Tõsel pääval mehel põlves kõva valu ja veretäs. Juhani sõsar ütel, et nende esä olnu teistele palju häda tennu.
Mees läts Minka Minna manu. Rasv ja tsoru viina võti üten. Miina käes ja katsus. Nii kui näppega üle lasi, oli valu kadunu. Paistus nakas alanema.
Hiljem tuli uuesti, nakas edasi ajama. Määris jällki rasvaga. Sai terves.

RKM II 329, 470 (6) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütekorra latsekesed lasksed kelguga mäest alla. Kelk läts ümbre, lats ol´l jala är´ nikastanu. Ikse üü läbi. Hummugo minti Kahrumetsa, Utrahe. Udras tegi sõnad pääle, midagi oli imal üten ka võetu, rasva või midagi muud. Panti seda jala pääle. Jalg sai kohe terves.
See arst olli Udras, Heino esa, kes elab siin lähikesen. Aga Heino vanaisa ollu väga tark.

RKM II 329, 475/7 (1) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Issaku k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Anna Ilves, 85 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pojanaisel sures väike lats är´. Matuseid ei peetud. Lapse ema tahtis last matta oma isa kõrvale, jutustaja aga poja isa kõrvale. Maeti ikka ema isa kõrvale. Pärast tuli sellest pahandus, et võõrasse krunti maetud. Poeg maksis trahvi ja oli 3 ööd-päeva vallamajas kinni. Poeg tuli koju, tal oli halb, et surma pärast peab jonnima. Kolm päeva pääle selle nakas jalg valutama. Oli soe aeg. Külas oli üks vanatüdruk, kes Suri juures käinud. (Suri elas Läti piiri peal.) Võti selle teejuhis. Üten võtsid rasva ja suhkrut. Poeg seletas Surile haiguse ära. Suri võttis 4-5 tollise roostes raudnaela ja pool klaasi vett. Segas naelaga vett. Sealt luges, millest haigus tulnud. Suri ütelnud: "On surnuga tüli olnud!" Tuli meelde pojapoja matuse pahandus. Sis pidi poeg välja minema, Suri ja vanatüdruk jäid tuppa. Mis nad seal tegid, ei tea. Õhta tulli poeg kodo, määrsi poja puusa ja sis heitis magama. See koht nakas tal külma välja ajama. Hommiku oli valu puusast kadunud. Pärast määris veel mõne korra ja sai terves. Suhkruvett jõi ka.

RKM II 329, 477 (2) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Issaku k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Anna Ilves, 85 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tütar käve naabri puul ojah tsuklemah. Lats visas õue pikali ja ütel, et tal jalg valutas. Minti Suri juurde. Võti ise vett kaasa. Suri vaatas raudnaelaga. Kritseldas noaga jala peal. Muud ma es näe. Kaasavõetud vett segas. Kodus määrisin sellega jalga. Sai terves.

RKM II 329, 490 (10) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Mäe k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Alvin Mägi, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõnel arstil on säänse sõna, et tege tagasi haiguse sinna majja, kes talle tegi.

RKM II 329, 490 (11) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Mäe k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Alvin Mägi, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Naise sünnikohas olli sääne arst. Tal olli säänse sõna inimeste haiguste vastu. Tahtnu sõsarale ka anda, aga tuu es võta vasta.

RKM II 329, 550 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Erich Ermel, s. 1911 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rästik. Ussisõnu teadis Häide Vidrik Nursist, kes eelmisel aastal suri. Räägitakse, et enne ei saa surra, kui on ussisõnad edasi andnud.

RKM II 329, 552 (5) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannart, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Koiva jõe kaldal Laanemetsas oli kuulus imearst vana Suri. Ta arstis vahel ööpäevaga vaimuhaigeid.

RKM II 329, 552 (6) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannart, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Roosiarstija oli Mintka.

RKM II 329, 598/600 (1) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Läänemäe t. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Rosalie Mägi, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Olli vanast sääne vanainimene - Mintka Minna. Kuulus lausuja. Minu avitas kah, kui kiaki arst es tiia abi. Mul ol´l juuskva - ruus. Mulle tõi õde ütskõrd oma lehma ja koera oita. Ma võtsi koera põllu pääle kaasa. Konstaabli sõitse müüda ja koer nakas aukma. Konstaabel võttis brauningu ja lasi. Nüid ega aasta vai see, kuu ikke, valut. Ütskid arst es tiia rohtu. Mintka Minna kohe küsis: "Kas oled surnut pelänu?" Ma siis seleti. Ta andse mulle puul klaasi pruuni vedelikku - tervess sai.
Üts mees ol´l jälle lännu Mintka juurde ja võtnu munne kaasa ravitsejale. A tee pääl mõtles, et palju saap, pan´d puul kadakapuhma alla. Hakkab siis kodu minema, Mintka ütleb: "Ära sa siis mune puhma ala uneta!" Mees ol´l lännu - puhma all puha nõelussi.

RKM II 346, 580 (8) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Vanasti olli üts Suri. Tool olle sääne paks piibli. Üts olli ütelnu, et papakõnõ, näüdö mulle ka. Es ole tahtnu. Musta ja punase tähe ollu seeh.
Imä tädi käve sääl vana Suri man. Tal oli ollu lehm haige, es söö, röök inne ja makas. Raha ollu kaasas ja pandnu siis kümme munna ka kotti. Kiäki tõne ollu ka kaasas. Kaenu, et rasse, pandnu nu muna põõsa ala ja läts ainult rahaga. - Mul tulõ parla naar! - Ja olli ütelnu, et mis te neist munõst põõsa ala panite, et kui te lähete, egä te neid munnõ ei näe, sääl om hussi, sääl om hussi pesa. Ja oli ollu ka, es ole üttegi munna inäp ollu.

RKM II 346, 581 (9) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Ma ole esi ka käünü Suri man. Poig mul om parla 47 ja siis olli kolm kuud. Ma vedi viljä ja hobene jäi kinni, tahtse koorma ümber ajja. Mul tulli jahmatus pääle. Andse latsele rinda ja tõse hummogu lõi kroosi. Käve kõik arsti läbi ja es aita. Kolm pool aastat olli juba ja siis ma mõtli, et vaja Suri poole minna. Too olli poig juba, vana Suri poig. Võtsi rasva ja soru viina. Toda ma ei teä, kohe ta viina panni, aga rasva segas raudnaglaga ja ma ei tiä, mis ta kõnel, huule liiksiva, ja ütel, et ta om sitt ära rikutu, emäne kroos, ma pane ta saisma. Ja vanakuu ega nellapäivä õdagu käsk raudrahaga vajuta ja määrida. Ja umete katte ärä, kolm pool aastat es saa abi.

RKM II 346, 585/6 (23) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Sarvõ Liis tegi kroosipapõrt ka ja ära parasi, kui ta olli kurjast vaimust saanu. Sinise paprõ pääle ta kriipse tõmbas, ma ei tüä, kas ta tähti tegi. Esi ta midägi posisi, huule liiksiva. Läti keeli ta seda lugõsi.

RKM II 346, 623 (7) < Rõuge khk., Kellamäe k., Piirimäe t. - Kristi Salve < Aabel Hütt, 75 a., Liine Hütt, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Eläjit ei sünni puhtin kõnõlda. Tuud näi ma esi ka är. Meil lätsi voonakõsõ küleli. Arvata om nii, et vanemba kõnõli puhtin. Ma olli kar´alats, näi tuud. Es voonakõsõ lähe inäp edesi. Sarvõ Liis olli Lätimaal. Imä iks käve temä man. Kotust võtt üten, ei mäleta, mida ta võtt, mõnikord võtiva viina vai väke. Mia ta sinna pääle kõnõli, aga är parasi. Sarvõ Liis ennust kaartega ka. [L. H.]

RKM II 411, 333 (1) < Otepää khk., Päidla v., Makita k. < Rõuge khk., Tantsaküla k. - Heiki Valk < Juhan Klaos, ca 45 a. (1986/7) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
Kui mingi asi oli kadunud, tuli vanapaganal kael kahekorra käänata. Võeti maast tuust rohtu, väänati keerud peale, murti kahekorra. Siis tuli asi jälle välja. Vanaema tegi. Meie, lapsed, tegime nalja pärast järgi. Kui vanaema juurde sai, saime naha peale. Ega seda ei tohtinud niisama teha. Vanaema peeti nõiamooriks. Ei käinud kirikus, käis riideribasid kuhugi metsa sidumas.

RKM II 428, 233 (1) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Isa räägib ka, et vanaemal olnud paised jalgadel. Läinud noore Suri juurde. Rasva ja viina võtnud kaasa. Viina joonud Suri ära, rasva peale lugenud sõnu, et selle rasvaga tuli siis arstida. Avitas ka ikka.

RKM II 428, 244 (1) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Kaika nõid oli öelnud, et Arnold Rüütel võiks tegeleda arstimisega, et tal on see väli, need omadused olemas.

RKM II 428, 245 (4) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Vigala Sass oli ju öelnud, et uue aasta öösel kõik taimed juubeldasid kui Mihkel sai võimule. [M. Gorbatsov]

RKM II 428, 246/8 (8) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Laanemetsas oli üks nõid Suri. Minu isa oli käinud seal vist nii vana kui noore Suri juures. Vist isa siiski käis noore juures.
Siis räägiti veel, et vana taluperemehe tütrele oli roos ehmatuse peale löönud. Majad olid põlema läinud või mis seal juhtus. Aga läks natuke hilja. Läks tohtrile ja viis mune kaasa ja hakkas siis mõtlema, et neid on väga palju. Et pani osa põõsa alla, et viib pärast kaasa. Imelik, et tal neist kahju hakkas, ise ju võttis nad kaasa. Vist panie pooled munad põõsa alla.
Käis ära Suri juures ja hakkas ära tulema ja Suri ütles, et need põõsa alt kaasa, mis te sinna panite.
Mulle meeldis lapsena neid lugusid väga kuulata ja tolleaegsed inimesed armastasid rääkida selliseid asju.
Edasi läks nii, et hakkas koju minema. Nad olid vist ikka kahekesi seal Suri juures. Läksid kodu poole. Hakkasid, et võtavad sealt põõsa alt munad kaasa ja ei olnudki munad. Olid ussid. Panid jooksu.
see tütar ära ei paranenud, see suri ära. Niivõrd hilja läks Suri juurde.
Suri oli ka imelik, miks ta siis ütles, et võtke põõsa alt kaasa. Tahtis teisi ehmatada, või midagi tal mõttes oli.

RKM II 439, 483 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Samo Plakso (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
RAVIJATEST:
Pindi mõisan Krossi Priidi oli. Ravisiva kah mõni, roose arstisiva Eesti ajal.

RKM II 439, 483 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Samo Plakso (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Juti tegi kappe mo pool rehetarõs. Üts mees naisega tulleva väravast sisse: "Kas vana Juti on siin?" Too mees avit naise me poole tarrõ nukakambri. Lõpmata valo olli tõises jalah. Mis ta tegi - kahe tunni pärast lätt too naine vankrile.

RKM II 439, 483/4 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Samo Plakso (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Mul vanamees oli vallavanem. Peetri läts ropsi päält hulluks. Vanamees viis ta Minka poole, kapluga kinni vankri pääl. Minka tullu kaema. Andnu ütest pudelist rohtu: "Kui ta magama jääs, sis saa tast asi." Vanakülas oll' see lugu.

RKM II 439, 485 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Oskar Mutso, s. 1909 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Pindi mõisas oli Krossi Riide või Liide. Olin noor poiss. Kukkusin. Haigekassast es sai midagi. Liide ütles: "Kui sa Jumalat usud, ma tee su terves. Võta hamõ selläst!" Kõivse ja kriibuste. Läts kergemas. „Kui tõine kord tuled, võta tõine hamõ kaasa.“ Hamõlõ pandsõ sõna sisse. Siiamaale olen terve. Lepa Paul oli sängis siruli linuga, es saa ennast liigutada. Krossi Liide tõi koju, Paul tuli sängist välla, elli 18 aastat. Liide oma teadmisi edasi es anna, läts kõigega hauda.

RKM II 439, 486 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Oskar Mutso, s. 1909 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Tsolgoh oli Kinsa Veera, arstis käsnu. Sobi ja kammanda - kate käsna ära. [sobima = nõidumisega ravima.]

RKM II 462, 400/1 (4) < Rõuge khk., Haanja v. - Einar Press (1993) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009
Mõnda rahvaarstidest.
Meie Haanja rahva arstideks pikka aega olid Läti piiril elanud isa ja tütar Minkad, rahvuselt lätlased, elasid Eesti territooriumil praeguse Murati piiripunkti lähedal. Isa vana Minka andis oma sõnad üle tütar Minka Minnale. Kõiksugu põletikud, roosid, närvivalud ja -vapustused ning ussihammustused, siutõbed, paised, odraivad ja „kurja“ silma vaatamised ravisid nad ära. Tasu viidi ikka natuuras. Rohtudeks viin, suhkur, rasv võeti kodust kaasa, mida siis „arst“ vastavalt „töötles“ looduslike rohtude ja posimisega. Kõige tähtsam oli, et pidid sellesse uskuma. Minka Minna suri kolhooside algaastail, leidmata võimekat inimest, kellele oleks ta saanud omad sõnad ja võike pärandada. Sõnad ja võime päris ta oma isalt. Mees Minnal oli, kuid lapsi polnud, oli kasupoeg.
Mind ennast on ka lapsena viidud kahel korral Minna juurde ravile. Viimast korda olin 12 aastaselt. Põlv oli krooniliselt haige, kohaliku rahva keeles põlves oli „kidsi“. Minna läks tagatuppa kaasavõetud viina, suhkru ja rasvaga. Ukse vahelt piilusin kuidas Minna plaastrit tegi. Ristimärkide moodi hõõrus ta rasva plaastril. Mustad prillid olid tal ette pandud luges käsitsikirjutatud laiast raamatust pobinal oma posimist ja keeras aeg-ajalt lehekülgi. Viina värvis ta millegagi tõmmuks ja mõruks. Tuli tagatoastposis mu haige põlve kohal, pani plaastri põlvele ja ütles, et põlv jääb veel haigemaks ja siis tuleb kiire paranemine. Nii ka täpselt oli. Mu koolieelik õde käis 1937. a. oma silmadega Minna juures - olid krooniliselt esinevad „odraivad“ silmalaugudes, ripsmed juba kadusid ära.
Minna tõi aidast odratera lõikas selle pooleks. Ühe poolega hõõrus ta silmalaugudes olevaid väikesi furunkleid, ise posides. Teise poole odratera käskis ta õel tasku pista, hoolikalt hoida ja kodus rehetoa ahju taga palgi seinapraosse pista. Vaevalt oli õde terapooliku seinaprakku saanud kui teda valdas kole õudus ja hirm. Hirm kammitses jalad ja pooliti käpukil sai ta rehetoast ja rehealt välja. On möödunud ligi 60 aastat, aga silmalaud on täiesti terved olnud. Minna isast, kes oli veel võimekam räägiti järgmist juttu: Kuskilt toodi tema juurde poisike kes ussi hammustusest oli ogaraks jäänud, kogu aeg vingerdas ja lahtipääsedes roomas laua ja pinkide alla. Vana Minka kõndis sohu, kutsus sealt ühe ussi kaasa ning käskis sel lakkuda seda kohta poisi ihul mis oli kunagi nõelata saanud. Poiss sai terveks.
Haanja vallas Villa külas elas eelmisel sajandil ja peale seda üks Liiso nimeline verelaskja. Mu vanaemal kelle peas olid torkivad valud lasi see Liiso käest verd ja torked kadusid. Ka mu isa käis 20-dail aastail (vist 1927) seal verd laskmas, lasti sõrmest. 1980. a. paiku käisin liigesenärvivaluga Kaikal Rohtla Laine pool. Teisel hommikul peale ärkamist lõin rõõmu pärast indiaanitantsu lahti - haigus oli kadunud. Rohtla Laine tegutseb praegugi.

RKM II 467, 192 (7) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Nursin tekk sõnu Tsillemanni Liisa. Vahel õks usut ku hädä käen om.

RKM II 467, 192 (7a) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Mul veli ol ristmäda. Suri ütel, et: „Mamma, see poiss om ristmädä.“ Vellel ol suur palavik, lõigati perän Suril käümist.

RKM II 467, 192/3 (8) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Nursist läts üts naanõ Suri manu, võtsõ muna üten, aga arvas, et pallu saa ja pand osa puhma ala. Peräst Suri ütel: „Mine tagasi, võta nuu' kah puhmast ärä!“

RKM II 467, 193 (9) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Üten võeti rasva, viina, võidu pääle määrmises.

RKM II 467, 193 (10) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Lapi Koidu, tal ol ruus, käve posija man Lätimaal Hopan (Ape: MK). Ruusi lõigata es tohe. Ruus tulõ ehmatamisest; kaksas mulgu sisse ja sis päses mädä vällä.

RKM II 467, 193 (11) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Mul on hindäl ollu surnuhädä. Poodu ol puu otsan! Ma lätsi ka üten kaema, hiitü nii marudastõ. Häide Viiduts avit kurja silmä vasta. Üts tädikene ka posisi. Mul ol surnu kõik aig silmi iin!

RKM II 467, 194 (13) < Rõuge khk., Mustahamba k. - Marju Kõivupuu < Leida Viss, s. 1919 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Simmuli külän side mant Rõugõ pooõ üts meesterahvas kutsõ vargalõ hussi ussõ ette; kõva' sõna' - hussisõna. Andsõ tütrele edesi, aga tütär om surnu.

RKM II 467, 197/9 (1) < Rõuge khk., Nursi k. - Marju Kõivupuu < Lapi Koidu (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Umbes 60. aastane naine, pärit Tartumaalt. Paneb kaarte, on seda õppinud tüdrukupõlves Tartus ühe vana naise käest. (Naise nimi olnud Paula.) Lisaks harrastab numeroloogiat (kaasaegsed vastavad väljaanded). Klientuur on lai, käiakse kaugemalt. Kohapeal suhtumine kahepoolne: tema väimees ütles, et enam ei lase panna ämmal kaarte, kuna murdis ennustusekohaselt talvel jalaluu. Lapi Koidut kutsutakse ka Lapi Mariks. Ise ütleb, et kaardipanemine on rohkem psühholoogia ja inimestetundmise asi, et ise usub rohkem numeroloogiat. Kaardimooride kohta üldiselt - „hää suumulk pään, võit kõnõlda kui taht...“
Vestluse käigus selgub, et sündinud on ta novembrikuus, astroloogiline skorpion. Vaatab ka käejooni, kuid õhtu läks pimedaks ja ta ei näinud vaadata. Lubasime tagasi minna, kuid ajapuudusel jäi Koidu kahjuks külastamata.
Kohalike suhtumine on kaksipidine - realistlikuma ellusuhtumisega inimesed väidavad, et eks ta teab kohalikke asju hästi ja oskab tema teada olevaid fakte osavalt ja vajalikult interpreteerida. Müstilisema maailmapildiga inimesed leiavad teamas siiski „midagi olevat“.

RKM II 467, 208 (2) < Rõuge khk., Mustahamba k., Pikä t. - Marju Kõivupuu < Erna Mändmäe, s. 1935 ja Heino Mändmäe, s. 1930 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Lapi Koidut kutsutakse Mariks, ta paneb küllaltki täpselt kaarte, kaugemalt käiakse ja teda ka tuntakse.

RKM II 467, 211/3 (3) < Rõuge khk., Nursi k. - Marju Kõivupuu < Hilda Viin, 75 a. (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Ma käve Suri man. Naabri sõbrannat lätsi haiglalõ viimä, miis tal lasksõ hinnäst maha, tõnõ poig läts hambakrampõ kätte. Vinne aigu võeti varandus, miis nakas nägemusi nägema - võtt viina. Umal sünnipääval lasksõ hinnäst maha. Sõbranna jäi magama, ei tulõ üles. Mitu kõrda niimuudu. Ütskõrd jälle. Viimäte lätsi tuud haiglalõ viimä, arst kutsõ minnu üten; sai tast samast kauplusõ manu - mul hakkas halb. Ma ütlä arstilõ, et halb om. Arst ütläs, et hingä sügäväde. Kopsust naksi verd nõrisõma, süä halvastõ lüümä. Vahvlikäterätt sai verega kokku. Arst ütles, et tal (mul: MK) süä lõhkes, ta sureb. Ma olli 34 aastat vana. Minnu viidi ka haigladõ, tetti kaltsiumisüst, tetti mullõ ka palatidõ ruumi. Ma pagõsi haiglast, õde elasi Võrus. Õde tule haiglade otsma, minnu es olõki! Kahtlustedi, et tuberkuloos. Es löütä. 5 nädäli peräst sama lugu. Midägi es leütä - südä terve, kops terve. Kävemi Tartun, Leningradin. Sis Eha miis viis mind Suri manu. Lätsimi Ehaga sisse, vakstu oll laua pääl - no sääl aidan. Tuu naplaga ta pess', a prussak vai ritsik kai vakstu veere alt, mul tul nii naar pääle. Suri sai vihatsis, ütel - mine kodu, võta maikellukese vett!

RKM II 467, 213/4 (4) < Rõuge khk., Nursi k. - Marju Kõivupuu < Hilda Viin, 75 a. (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Võrun oll Sari, velsker vai imearst. Sõbranna suri augustis, lätsi Sari manu, tuu kirot tähe, võtse tuu rohu Võrun vällä. Laubane päiv oll, võtsõ tu 15 tsilka är, a raputus tull pääle, sõidi Rõugõlõ. Rõuge velskri ütel, et ime, et sa õhku es linda, seo rohi om mürgest kokku pant! Sääne Sarja rohi oll. Ütli sis, et ma käve Suri man ka är'! Perän ülti, et kopsuveresoon on laienenud.
Suri oll kuulus, saiva õks avi, aga mul tull naar pääle, et prussakaid nõidsõ! Nüüd käüdäs Kaikalõ. Sällävalu peräst tulõ vast hindläl ka minna.

RKM II 467, 218 (2) < Rõuge khk., Lükka k., Ossepi t. - Marju Kõivupuu < Linda Pindmaa, 73 a. (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Kaika Laine juures on käinud abi otsimas, arvab, et kas ei osanud ise ravida nagu pidi aga abi ei saanud.

RKM II 467, 241/3 (3) < Rõuge khk., Lükka k., Andersoni t. - Marju Kõivupuu < Arnold Anderson, 77 a. (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
MK: A' kuis sul elun sääntside asjuga - vanõmba inemise õks mõistva kõnõlda, et kurja silmägä ja posija omma - kuis sääntside asjuga elun om olnu?
Proua Anderson: Mäletä õks, noh naid sääntseid asju om jo hulga! Naasõ kõnõli, et mõni kuts jo ussi vällä. Ja mu imä mõistsõ. A' mu imä es oppa mullõ, ütel, et sa olõt väega vallatu tüdruk, sa hakkat mängima nendega. Et no et, et no - vällä kutsuda mõist, tagasi saata ei mõista! Ja nii oll mu imä.
AA: Üts Nas'ta olli Venemaal, kutsõ hussõ vällä, edimedse sõa aigu siin. Huss tull väräva alt vällä, üts tapsõ ärä, tuu naksi hurjutama, et tapsõt mu eläje ärä! Elupäiv oll vihanõ!
proua A: tuul mehel ollu jah nigu ussisõna...
AA: Kotun olli hussi.
proua A: rehetarõn vai... tuu Nas'ta oll jälki sääräne rändur vai, kes rabasi taludõn linnu, kiä tahtsõ. Jah, ja sis ollõv üts tal är häötedü...
AA: Es lipi ta tuuga, es tohe ta poolõ minnäki enämb!
proua A: Et sa tapit mu loomakõsõ ärä!

RKM II 467, 254 (11) < Rõuge khk., Lükka k., Andersoni t. - Marju Kõivupuu < Arnold Anderson, 77 a. (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Häide Vidrik teadis ka ussisõnu ja kutsus usse vällä.

RKM I 20, 280 (17) < Rõuge khk. - Marju Kõivupuu < Edu Kasuk (1989) Sisestas Salle Kajak 2002
SURIST
Rääkis Edu Kasuk, Rõuge mees. Tema tuttav on keegi Kurema Nelli (neiuna Hütt), kes on ka Rõugest pärit. Nelli elab praegu Kohtla-Järvel, Kukruse, Lehe põik 2/10.
Nelli oli olnud teenijatüdrukuks Suri juures (tegemist on poeg Suriga) kuid seni ei ole tahtnud oma mälestustest eriti rääkida (on ~ 58-59 a vana). Osalt ka sellepärast, et oli aidanud Surit imearsti kuulsuse omandamisel. Nii oli ta istunud koos teistega ootetoas ja kuulanud, mis hädasid keegi kaebas ning rääkinud nendest siis Surile. Kord olevat ta näinud, kuidas üks naine põõsa alla mune oli peitnud, jooksnud Suri juurde ja rääkinud selle ära. Suri oli talle andnud korvitäie usse, et tüdruk need põõsa alla paneks...
Suri olevat palju kasutanud igasuguseid usse ja taimi imerohtude valmistamiseks.

*RKM I 20, 283/4 (21) < Rõuge khk., Kasaritsa k., Sika t. - Marju Kõivupuu < Amanda Orro, s. 1919 (1989) Sisestas Elerin Keerus 2009
Olin ise 15a. vana, 1934a. Oktoobri kuul jäi minul puusast terve jalg üleni kõndimis võimetuks.
Ema tõi linnast ikka rohtu ka, kuid need ei mõjunud kübetki. Oli hirmus paha ja jalga ei saanud ilma aitamata liigutada ega tõsta.
Kuulus oli tol ajal Koikküla Suri. Ema siis võttis hobusega sõidu ette hommikul. Õhtuks jõudsime pärale, kus mulle kohe abi osutati. Istusin tema vastu toolil, siis ta hakkas puusa mööda kuni põlveni kõvera, umbes 3tollise naelaga kirjutama. Pääle selle kohe pääsesid nagu sooned lahti, et sai kergem.Rasv ka oli purgis, mille ta enda käest võttis ja määrida käskis, vett ka jõin, ning pandi teise tuppa voodisse magama, kus kohe uinusin. Hommikul oli valu ja paha olemine kadunud, ning hakkasime koju tagasi sõitma. Ma istusin siis juba vankris sirgelt ja jalg ei valutanud. Õhtuks jõudsime koju. Määrisin kaasa toodud sea rasvaga ja paistetus hakkas väiksemaks jääma kuni varsti ära kadus. Emale oli öeldud, et ? roos oli hakanud, mis pikapeale mädaniku oleks tekitanud.
Amanda Orro
Võru raj. Võru k/. ? s-jsk. Sika küla

*RKM I 20, 313/4 (43) < Kohtla-Järve l. < Rõuge khk., Tsooru k. - Marju Kõivupuu < Heino Salumaa (1989) Sisestas Salle Kajak 2009
Lp. I. Soomere!
Saadan Teile 1941. a. asetleidnud külastusest Suri juurde, mis on minul väga hästi meeles.
Minu vennal Raimul oli 1941. a. huvitav haigus, ta oli 13 a. vana. Igal öösel tulid „muhud“ pähe, mis kõvasti sügelesid, päeval neid ei olnud. „Muhud“ olid kahe kopikalise raha suurused. Isa käis vennaga arstidel Võrus ja Tartus, kuid vaatamata igasugustele rohtudele ja ravimitele, haigus ei andnud järele.
Vanaema ütles, et minge Suri juurde, küll ta arstib haiguse ära. Sõitsime vennaga jalgratastel Tsoorust Koikkülla. Suri maja õues oli inimesi tulnud igast ilmakaarest, küll hobustega, jalgsi ning jalgratastel.
Tema vastuvõtu tuba oli II korrusel, kus kaks seina oli raamaturiiuleid täis. Meid kutsuti sisse, pakuti istet laua juurde. Kaasas oli meil pudel viina ja väike purgike searasvaga. Suri kallas klaasi viina, võttis metallist traadist konkus ja hakkas viina segama. Samas ütles ta vennale, vaata mulle silma, mis kestis mõned sekundid. Ja poiss sa oled ussid „heitünüd“, see on väike viga, teen sulle kohe rohu.
Suri võttis klaasi rasvaga, teise konksuga traadi ja hakkas rasvas segama, midagi seejuures tasakesi rääkimas. Kui oli segatud, ütles Suri, määrid selle rasvaga õhtul peale päikese loojangut ning hommikul enne päikese tõusu. Nagu ma mäletan hästi, sai vend ainult paar kolm päeva määrida ja „muhud“ olid kadunud tänase päevani.
P.S Suri oli musikaalne mees, tal oli hea „Hohner“ nelja poolega suupill ning Luu? kannel. Tegime isegi paar lugu, mina mängisin suupilli, tema lõi kandlega kaasa. Ka oli ta kirglik õngemees, püüdis sel päeval kala Koiva jõest, kust ma ta koju kutsusin, selle eest lubati minul vennaga esmaselt siseneda vastuvõtule. Suri oli väga jutukas, heatahtlik inimene.
202020 K-Järve,
V. Kingissepa 8-7
Salumaa Heino

RKM I 31, 305/7 (a) < Rõuge khk., Kasaritsa k. - Tuuli Eksin (1993) Sisestas Salle Kajak 2009
Nimelt elab meie külas üks kummaline mees, kes on minu parima sõbranna naabrionu. Ta elab väikeses, hekkidega ümbritsetud majakeses. Olen seal majas käinud ühe korra ja ausalt öeldes vastas see peaaegu täiesti mu ettekujutusele sellest majast. Läksin sinna koos sõbrannaga ükskord enne peoleminekut, et lasta endale kaarte panna. Trepist üles ronides sattusime tuppa, kus valitses kohutav korralagedus. Tuba oli hämar, väike, täis kuhjatud igasugu kraami. Kui ma õieti mäletan, oli seal ka palju raamatuid, aga võisin selle ka juurde mõelda. (Käisime seal umbes 6 aastat tagasi.) Punkti kogu toa välimusele pani voodiotsa peal istuv kass. Majaperemees ise on pikk, kõhn, väga suure kõvera ninaga ja üsna lõbusa näoga. Kaarte pani ta meile hea meelega, kasutades selleks taburetti, kuna laual polnud ruutsentimeetritki vaba pinda. Lisaks kaartidega ennustamisele tegeleb ta veel veesoonte otsimisega. Naabrid vinnavad tema poolt joogivett.
Muidu on ta mõnus onu, ümbruskonna lapsed saavad temaga väga hästi läbi. Mu onu pere elab ka ta naabruses, onutütar on praegu 17-aastane, aga sünnipäevadele ei unustata kunagi Kalju-onu kutsumata. Sõbranna 8-aastane tütar ootas oma sünnipäevale pikisilmi Kalju-onu ja kui lõpuks vaatama mingi, miks ta ei tule, ja ta voodis haige oli, viis väike sünnipäevalaps kõik paremad palad talle koju. Unustasin kirjutamata, et endal tal peret ei ole, aga väikesi lapsi on ta alati hoidnud, neile kommi ja limonaadi ostnud (millegipärast on mul just meeles, et „Pepsit“). See lükkab ümber kujutluse kurjast nõiast, kes elab kanajalgadel olevas majakeses ja püüab väikesi lapsi. Minu arvates on ta väga huvitav inimene ja kellel oleks oskusi, saaks temalt arvatavasti huvitava intervjuu. Ta laulab segakooris bassi ja mängib külakapellis kontrabassi, muidu seltskonnas on ta vaikne ja märkamatu inimene.

EFA I 17, 109 (33) < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Urmani - Anu Korb < Ella Maran (Vipper), s. 1927 , < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Rõuge k. - Anu Korb < Juhan Maran, s. 1927 (1996) Sisestas Kaija Rumm 2010
Kaku Hilda tege roosi vasta ja Stjuhvi Liide tege roosi vasta sõnnu.

EFA I 17, 109 (35) < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Urmani - Anu Korb < Ella Maran (Vipper), s. 1927 , < Omski obl., Tara raj., Mihhailovka k. < Rõuge k. - Anu Korb < Juhan Maran, s. 1927 (1996) Sisestas Kaija Rumm 2010
Ku paise tule, roosisõnnuga tee ära ja kadus. Nõglaga veda veel kolm tiiru är ja ei lähe enam edesi. Kolm kõrd vasta päiva pead tegema. Tee kõrd är ja tee rist pääle ja sülga veel kolm kõrd silmä ja är kuivsi.

ERA II 10, 543/5 < Rõuge khk., Pindi v., Tiri k. - F. Leinbock < Jaan Miina, 81 a. (1928) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Mare Kõiva 2007
Prohvet Vivva Kordo.
Mõnikümmend aastat tagasi siin Rõuges ja Vastseliinal liikunud üks Orava valla mees, nimega Nool. Teda kutsuti nimega Vivva Kordo. Ta oli vaene pops ja oli kord Loosi ms. Lippharti metsast varastanud 3 palki, mille eest Lipphart ta lasi vangi panna. Lipphart ei saanud aga peale selle enam ise kuskil rahu ja pidi ära leppima ning mehe vabaks laskma.
Teine kord oli Lipphardi ”mõtsasaks” leidnud Kordo juurest hagu, mis mõisa metsast raiutud ja lubanud jälle kaevata, kuid Kordo juurest koju minnes eksinud päeva ajal metsa ära ja sattunud suurele soole, kus kartnud ennast öösel otsa saavat. Ta arvanud varsti, et see on Kordo vigur ja tõotanud endamisi, et ta tema peale mõisa kaebama ei lähe, kui aga metsast välja saaks. Varsti leidnudki ennast kodu aia tagant.
Niisuguseid lugusid kõneldi Kordost veel mitu. Tema oli aga ka prohvet ja kuulutas piibli põhjal palju asju ette, mis tõeks on läinud. Nii oli ta öelnud ilmasõjast, et ”tuleb suur sõda ja Vene riik kistas purus ku jalgrätt.” Ja raha saab inimestel ”ku puulehti”, palju küll, aga midagi ei maksa. Ka seda kuulutanud, et sealsele nurgale sõda suurt kahju ei tee: ”Lääb üle ku lämmi vesi, ei külmeda, ei palada.” Ka autode tarvitamist ta kuulutanud: ”Ilma hobesede vankre sõidave tiid müüda: tuld süü, vett juu.” Enne kroonuviina monopoli tulekut ta kuulutanud, et ”patu imä um trelle taga ja pitsat pääl.” Ja kui tuli viinamüük, siis oligi seal pitsat pudeli pääl ja müüdi raudvõre tagant.

ERA II 151, 22/5 (7) < Rõuge khk., Sännä v. < Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Maarja Oras
Viidrik Viiding, 73 aastat vana, arstimise aega 55 aastat tagasi, elukoht Sännä vallas Mäe-Heedo talus Võrumaal.
Tiä oll´ veltsker Võru tohtri Poule man, sõs oll´ mõtsavaht ja Mäe-Heedul sulasõks. Et tiä nõid oll´ ja pal´lu inemiisi terves tennü, selle oll´ tiä 7 aastat vangin istnu. Tiä tekk´ terves 5-aastasõ poisikõsõ hambavalust, puhksõ pääle haigõlõ hambalõ ja halu kattõ är´. Timäl oll´ 7 Moosõsõ raamat ollu', oll´ Moosusõ tekõ tennü', sõs oll´ last vangist vallalõ. Perremehel oll´ suur päävalu ollu', oll´ tänitänü, et lüüge pää maha. Läts Viidingi manu', tuu tõi löüget vett, hõõr tuuga, puhk pää pääle, süllas üle kura õla ja valu kattõ är´. Pand vere saisma, kel veri juusk. Kui tsika tapõti, sõs pand vere saisma. (Ku' eläjä kussi verd, sõs and leibä sisse, mille tsüsäs.)
Ku' elläj oll´ läbi lüüd, sõs võtt´ suurõ serbiga nõkla, aij villatsõ sinitse langa nõklasilmä perrä, lugi Meie esä palvõt, tuul aal hiit´ edimätse sõlmõ sisse ja tsusas nõkla kõgõ langa ja sõlmõga läbi leevä, sõs lugi tõõnõ kõrd Meie esä palvõt, hiit tõõsõ sõlmõ langa sisse ja tõmmas leeväst läbi ja nii ütesa kõrd, sõs anti leib lehmäle vai tõõsõlõ eläjäle, kel haigus oll´.
Ku' naasõl kuurõiva' juusksõ vai ku' lehm verd kussi, sõs ütel: "Saagu veresoonõ saisma, vii'soonõ juuskma, saagu' maa nii taivast vallalõ, ku taivas maast vallalõ um, liha luu mant saagu vallalõ ja luu liha mant."
Tiidse ussisõnnu, läbilüüjä, kuuljasõnnu ja kuräst vaimust vaivatu sõnnu.
Viidingi märkusi on tehtud kõiki nende haiguste kohta Kreeta Tedre piiblisse, mis on trükitud 1868. aastal.
Märkusi:
1. Lk. 208 22. päätükk 1.-3. salmi taga + tehtud: "Ei sa pea mitte venna härga...
2. Lk. 582
3. 601, pt. 96, 6. salm 118-14, 12-14.
Märk: +aija
S+++
4. 602, 118-25-29
märk: +++
5. 598 - 109 - 1-21 salmini; järg lk. 769 51 - 63-64 Jeremiast
6. 818 37 - 6-4 märk: murt S=x
7. 1041 - 7 20
8. 691 - 44 25; märk: +++++++++

ERA II 126, 228/9 (32) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi as. - Amanda Raadla < Jaan Külm, s. 1864 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Nõiatempudest.
Palu Jüril ollu kodapooline. Tuu ollu kange nõid. Sääl Palul ollugi muiste nõia kuun. Üt´skõrd ol´l pannu tuu kodapooline kat´s kanamunna kar´atii pääle. Lat´s ol´l lännü kar´aga mõtsa ja löönü jalaga noid munnõ, et miä nä säändse omma. Ku mõtsa ol´l saanu kar´aga, kae sis jäänü mäe pääle istma, ei ole saanu kohegi. Nika ku sis tul´ti järgi ja viidi kodo. Minti sis kodapoolitse manu api otsma, sest tiieti joht, et ega muu säändsid tüüke tii-s. Tuu ol´l üülnu: "Ku ma oles tiidnu, et tä lät´s, ma ole-s pandnu-õi. Nuu muna ol´l pantu tõsele." Sis tennu tä jäll' latsõ jala tervest, nii et tuu saanu jäll' kõndi.

ERA II 126, 229/30 (33) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi as. - Amanda Raadla < Jaan Külm, s. 1864 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd ol´l lännu tsiga tuusaa kodapoolitse vai viirmädse rük´kä, ku kari ol´l mõtsa lännü. Tuu ol´l esi nännu ja üülnu niisaa: "Mis sa tä tsiakõse mu rükkä las´sit." Ku kar´usõ ol´l aanu tsia mõtsa, sis tsiga ol´l naanu hirmsale tsun´gma, tsun´gnu nii sügävä haua, et esi ei ole nätä ollugi. Tsung´nu ja kiunu kõik aig. Lännu sis tuu kar´use imä, kelle tsiga ollu, kodapoolitse manu api otsma. Tuu ol´l üülnu: "Kas ma tiidse, et tä sinu tsiakõne ol´l, ma mõtli, et ol´l peremehe tsiga!" Tennu sis jäll' tsia terves.
Tuu nõia vasta ol´l ütskõrd tettu sedä, et võetu muna ja pantu põhata järve, kohe tuu ol´l uppunu ku mulisõs, et sis lät´t tuu hädä tegijäle tagasi. Ütskõrd jäll' ol´l naatu munne vitsaga pesmä: "Mine sinna tagasi, kost sa olet tullu." Sis ol´l hädä tagasi lännü.

ERA II 126, 297 (56) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s puujalaga naanõ, kiä ol´l pidänu suuri nõidmisi ja arstmisi, koolu ar'. Viidu Vahtsõliina matusõhe. Ku nä sõitnu kuuljaga müüdä järve, olla kangõ mürrin tuu järve man.
Lännu matusõ pääle, kaenu - ole-s ollugi kuuljat kirstun, tühi kirst inne. Nä olli matnu kirstu maha ja es ole kellelegi sõnna lausnu. Arvati, et tä muiale es jää, ku vanatondi tä 'ks järve veie.

ERA II 126, 304/5 (64) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast el´li mi' külän üt´s nõid järve puul, tõne el´li Kõomäel. Kõo nõid es ole nii tark ollu ku tuu Järve nõid. Tullu rüalõikamine. Järve nõia rüga ollu kõo piirih. Järve nõid saatnu umma peret rükä pandma ja opanu umale perrele, et kaegu, ku rüga om är liigutet, ärku sis putku ega naaku põima, tulgu inne kodo tagasi. Nä tullu tagasi. Rügä ollu är' vassitu. Sis Järve nõid tennu nii, et Kõo nõial palanu maja är', nii et aiasaibagi palanu är'. Kõo nõid kaenu ja tänitänu: "Tagasi om tettü! Tagasi om tettü!" Ku nu oles naanu rüka põima, sis ole-s saanu tagasi tetä.

ERA II 126, 307/8 (67) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast ollu suure nõiah ja puhuse pandja. Inemisil koolu eläja noide läbi. Üt´skõrd ollu üte tarõ manu kah puhuse pantu. Sulane võtnu puhuse är', pannu sanna ahu palama ja visanu tuu puhuse sinna ahju. Esi ol´l üülnu: "Är tii juuva angu-i, ku kiä tulõ juuva ot´sma!" Tullugi tõõse tarõ pernäne näide poole ja pallelnu hirmsale juuva. Es ole kiägi annu. Lännu tä sis kodo ja kuulu nuur hopõn indäl är'. Naanu 'ks üles saana pääle pildma, nika ku koolu.
(Puhuse ollu 'ks kanamuna vai verine liha.)

ERA II 126, 309/10 (69) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütel mehel ollu raha pant siidiräti sisse ja är' kaonu kõge rätiga. Arvanu minijä pääle, et tuu om võtnu. Minni üülnu, et tä ei ole võtnu. Miis võtnu uma väiku pojakese kah üteh ja lännu üte kuulsa arsti poole, kiä sääl lähkun elänu. Sääl pannu latsõ ahumüürü pääle istma. Arst es ole tuud poiga nännügi, et tuu ahoveere pääl istnu ja aanõ peremehe tarõst väl´lä, et tä tahtev nüüd teedä saia, kohe raha om jäänü. Sis hõiganu tä ja kat´s musta säk´sa tullu aho alt väl´lä. Arst ol´l küsinu: "Kas ti ei tiiä, kos tuu peremehe raha jäie?" Nuu lühkeste särkega mehe ol´l üülnu nii: "Tiiäme küll, kohe raha jäie. Täl om suur kirriv lehm, tuu om söönu raha kõge siidirätiga är'. Ütle aga tuule peremehele nii, et minni võt´t raha, sis tä tap´p minni är ja saa hing meile!"
Säk´sa lännu aho ala tagasi ja arst ol´l kutsnu peremehe tarro tagasi. Üülnu mehele, et minnij oll võtnu tä raha, tapku minni ar, sis saav raha kätte.
Ku nä kodo olli lännu, poiske seletänu esäle, midä tä ol´l nännu ja kuulu ja kiä esä raha ollev är söönu.
Peremiis lännu kodo ja tapnu Kir´aku ära ja saanu lehmä kõtust raha kätte.

ERA I 2, 407 (10) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Võru Ühisgümnaasium (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Suri'ks pilgatakse peaaegu kõiki "isehakanud" arste ja soolapuhujaid.

H IV 8, 877/8 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Maru-hädä (vaata viimane lehekülg täiest korjandusest) saa kah tuust, ku' mõni eläij pilve tükü manu putus, vai ku' tä tuud nuhutas. Seo um üts valgõ tükk näütäs silmäle ku' pilve tükk õnõ ja või olla, et taa immisest (emmis) sõs ku tuu pahral käü, maha satas, ehk et ma esi nännü olõ ei, sõs või olla, et ta mõni sääne siin (seen) um. Vanarahvas, ni pia ku' nä tedä nägevä, võtva ja matva tä ruttu arr, sest et moodö mõni eläij manu johus. Lapsena uskusin mina kindlast, et ta mõni pilve tükk on jne.
Tuu pini kiä jo' sina um rehknü ei jää inäb marru, üts kõk kas purõlgõ tä maru piniga vai ku' kavva taht.
Maruhädä arstõ oll siinpuul kah ni mõnigi kuulda; neo lõikavat keele alt üte musta villi katski ja sõs saavat terves, ku' viil tu hädä vana olõ-ei ega vill esi hindäst katski olõ ei lännu. Arstmisi olla kah tõist muudu'.